Tere päevast, head kolleegid! Alustame täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23. 

Ja nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Aga võtan ühe küsimuse istungi läbiviimise reeglite kohta. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Minu küsimus puudutab teie tööd laiemalt ja Riigikogu juhatuse hinnangut, kuidas käib komisjonide erakorraliste istungite läbiviimine. Täna hommikul kell 8 pidi toimuma põhiseaduskomisjoni erakorraline istung. Sinna olid palutud põhiseaduskomisjoni liikmed, mina ettekandjana ja vabariigi peaminister, et arutada võimalikku uurimiskomisjoni loomist peaministri abikaasa Venemaa-suunalise äritegevuse asjaolude selgitamiseks. Mina olin hommikul kohal, suur osa komisjoni liikmeid oli samuti kohal, aga keda ei olnud, olid koalitsioonisaadikud.

Ma väga vabandan, hea kolleeg, saalis ei ole kuulda! Võib-olla on sumin natukene liiga suur, ma usun, et mikrofonid ja valjuhääldid on põhjas. Härra Tanel Kiik, võib-olla alustate uuesti, kuna ei olnud kuulda. Palun vaikust saalis! Kindlasti see annab kuuldavust juurde, kui oleme vait.

Selge, ma loodan, et ma saan rohkem kui seitse sekundit. Austatud Riigikogu aseesimees! Minu küsimus teile puudutab Riigikogu komisjonide erakorraliste istungite läbiviimise korda. Täna hommikul kell 8 pidi toimuma põhiseaduskomisjoni erakorraline istung, kuhu olid kutsutud uurimiskomisjoni moodustamise ettepaneku esitanud Keskerakonna fraktsiooni esindaja, antud juhul mina, ning vabariigi peaminister, et arutada, kas on vaja või ei ole vaja uurimiskomisjoni peaministri abikaasa Venemaa‑suunalise äritegevuse asjaolude uurimiseks. Kohal olid ka opositsiooni esindajad ja komisjoni liikmed, aga millegipärast ei olnud kohal koalitsiooni esindajaid ja kohal ei olnud ka peaministrit. Kas see ongi tava või praktika, et kui mõni päevakorrapunkt ei meeldi, siis lihtsalt ei ilmuta kohale? Kas see on edaspidi ka signaal ja sõnum meile, Riigikogu liikmetele, et kui meile päevakord ei meeldi, siis ei maksa saali tulla? Või kuidas suhtuda sellisesse komisjonide töökorraldusse, kokkukutsumistesse, kui inimesed tulevad hommikul kell 8 kohale hea kavatsuse ja tahtmisega teemat arutada, aga koalitsioonisaadikud millegipärast ei pea seda vajalikuks ja kvoorumi puudumise tõttu ei ole võimalik koosolekut pidada? Kas see ongi uus normaalsus?

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks ütlen, et see ei ole küsimus täiskogu istungi läbiviimise reeglite kohta, antud hetkel on võimalus selle kohta küsimusi esitada. Teise kommentaarina ütlen – ma kordasin seda ka eile ja seda on palju kordi ka varem öeldud –, et Riigikogu komisjonid on laia otsustuspädevusega ja korraldavad oma tööd iseseisvalt. Tõepoolest, juhatus on igati püüdnud vältida sekkumist komisjonide töö korraldamisse. Nendele küsimustele kindlasti saad vastuse või vähemalt saad küsida komisjoni korralisel istungil, et mis põhjustel, miks või kuidas [nii juhtus]. Nii et kindlasti mina istungi juhatajana ja kindlasti ka tegelikult juhatus ei taha sekkuda komisjonide töösse, aga kindlasti kuskil on see piir, kus Riigikogu juhatus peab midagi arvama, või vanematekogu. Nii et kui selles mõttes on probleem üleval ja ei saa ammendavaid vastuseid komisjoni istungil, siis korralised istungid ikkagi toimuvad, seal saate küsida komisjoni esimehe käest, et mis, miks ja kuidas. 

Ma võtan ühe veel ja rohkem ei võta, sellepärast et meil on vaja istungiga ikkagi edasi minna, me eile tegime üsna pika debati. Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Mõlemad teie soovitused ja kommentaarid ei ole kahjuks täidetavad ja ei ole ka kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Kõigepealt, Tanel Kiik ei saa kuidagi korralisel komisjoni [istungil] küsida, sest ta ei ole põhiseaduskomisjoni liige. Ta tuli heatahtlikult kohale kui eelnõu algataja, kes on hoopis teise komisjoni liige. Ja teiseks, ma ei ole absoluutselt nõus sellega, mis te ütlesite, et juhatus püüab mitte sekkuda komisjonide töösse isegi siis, kui komisjonid pahatahtlikult takistavad Riigikogu tööd, ei tule kokku. Kui komisjoni esimees – ma ei räägi heast poliitilisest kultuurist, mis peaks olema elementaarne – on komisjoni istungi kokku kutsunud, selle tegelikult ise teatavaks teinud, aga jätab kohale ilmumata. Teie ütlete, et juhatus ei pea vajalikuks sellises olukorras sekkuda. Minu arvates on see täiesti lubamatu. Siin on juhatusel kohustus operatiivselt sekkuda! Miks komisjonid praegu blokeerivad Riigikogu tööd ja sellega takistavad ka sellesama suure saali tööd? Sellesama suure saali tööd, kuna ei saada siia eelnõusid edasi. 

Ja ma veel lisan, et peaminister oli põhimõtteliselt valmis komisjoni istungile tulema, aga komisjoni koalitsiooni kuuluvad saadikud ei ilmunud istungile lihtsalt kohale ja kvoorumit ei tulnud kokku. Minu arvates on elementaarne, et juhatus siin kindlasti sekkub, ja ma kavatsen Riigikogu liikmena kirjalikult juhatuse poole pöörduda. Aga ma küsin: kas te tõesti arvate, sellises olukorras te leiate, et juhatus ei peaks huvi tundma komisjonide töö korraldamise vastu?

Aitäh, hea kolleeg! Ma jään põhimõtteliselt oma seisukoha juurde. Esiteks, mis puudutab seda, et Tanel Kiik saab küsida, siis keskfraktsioonil on siiski esindatus ka põhiseaduskomisjonis olemas, nii et ta saab paluda seda oma kolleegil teha. Nii et see on lihtsalt märkus märkuse pärast. 

Teiseks, teie märkus selle kohta, et komisjonid pahatahtlikult takistavad. See on puhtalt teie subjektiivne hinnang. Mina sellega kuidagi nõustuda ei saa, mul puudub informatsioon, et sellist avaldust teha, aga tundub, et teil on juba piisavalt selle kohta informatsiooni, te teate, miks või mis põhjusel üks või teine komisjoni liige ei osalenud. Mina seda ei tea. Ja nagu sa paned tähele, ka praegu istungile registreerides on 23 Riigikogu liiget puudu, nii et selles mõttes see, et inimesed ei saa alati kohal olla, on nii täiskogus kui ka komisjonides, see on selline paratamatus. Ja kindlasti ei ole põhjendatud süüdistus komisjonide aadressil, et nad blokeerivad Riigikogu tööd, et ei ole võimalik piisavalt eelnõusid menetleda. Meil on, ma arvan, üsna parasjagu eelnõusid. Arvestades üsna kiiret tempot näiteks arupärimiste menetlemisel eile, ma kindlasti juhatuse liikmena luban, et me teeme ettepaneku panna rohkem arupärimisi järgmisel esmaspäeval päevakorda. Tundub, et sõltuvalt sellest, kellelt aru päritakse, on erinev kestvus, kui kaua ühte või teist arupärimist menetletakse. Ja sama on ka eelnõudega, head sõbrad. Kui me suudame neid [kiiresti] menetleda, meil jääb aega üle, siis sellisel juhul kindlasti paneme rohkem eelnõusid järgmise töönädala päevakorda. 

Ja kolmandaks, mis on väga põhimõtteline küsimus, siiralt, ma ütlen selle välja, palun selle üle mõelda. Minu ettepanek Riigikogu esimehele oli tõepoolest arutada – mille eest ma sain ka kellegi käest kriitikat eile – võimalikku töötamist öösel, selle normiks saamist, ehk kolmapäeva öösel vastu neljapäeva. Kui see on nii-öelda ühe või teise fraktsiooni soov, siis minu ja ka Reformierakonna fraktsiooni taha – minu kui Riigikogu juhatuse liikme, et mitte enda isikut liigselt rõhutada – see kindlasti ei jää, aga see on teie tahe. Minu põhimõtteline seisukoht on olnud see, et see ei peaks saama normiks. Kindlasti on erandeid, kui see on vajalik ja paratamatu, aga see ei peaks saama normiks. Ja ma arvan, et see on koht, mida me vanematekogus arutame, eks ju. Ega me selle öösel töötamisega seda valli ära ei klaari. Me teeme selle valli nii palju madalamaks, aga vall jääb ikka ette. Aga see on valiku küsimus. Tööaeg on kollase raamatu järgi loomulikult olemas ja kui on tahe ja soov selleks, et öösel töötada, siis Riigikogu juhatus suudab seda kindlasti selliselt korraldada, aga see peab olema teie soov ja tahe. 

Siinkohal lõpetan küsimuste vastuvõtmise, neid ka ei ole enam istungi läbiviimise reeglite kohta. Ja nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Annan üle arupärimise majandusminister Riina Sikkutile ja küsime Via Baltica ja Rail Balticu ehitamise kohta. Nimelt on Eesti võtnud omale kohustuse ehitada 2030. aastaks Tallinna–Pärnu maanteel kõik ristmikud eritasandiliseks, vastasel juhul ähvardavad riiki Euroopa Liidu sanktsioonid. Lisaks peab Eesti vastavalt Euroopa Liidu kehtivatele määrustele tegema Via Baltica senisest oluliselt liiklusohutumaks, eraldama sõidurajad piiretega ja üht-teist-kolmandat veel. Samal ajal on teada, et Eestis ei ole piisavalt ehitusmaavarade varu üheaegselt Rail Balticu ja suuremate maanteede väljaehitamiseks. Lisaks on Rail Balticu projekt ajagraafikust rängalt maas ning ka oluliselt kallim, kui esialgselt plaanitud. Ebaselged on ka raudteeprojekti rahastamisega seotud küsimused. Seetõttu ongi meil ministrile kuus küsimust, mis puudutavad nii Via Baltica väljaehitamist kui ka Rail Balticut – selle kulusid, eelarvete kallinemist ja ka ajagraafikut. Alla on kirjutanud 14 Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Hea kolleeg, siin on nüüd küll midagi väga valesti. Siin on Riina Sikkut, majandusminister. Kas tõesti nii?

Ma parandan selle ära.

No see ei ole asi, mida saaks parandada. Sellisel juhul ma eeldan, et te võtate selle arupärimise tagasi ja on võimalus homme uuesti esitada. Natukene on tõesti arusaamatu – Riina Sikkut, majandusminister. Ma mõtlesin, et te puldis eksisite, aga siin on ka kirjalikult nii. Või kui te arvate … Me võime selle loomulikult vastu võtta, aga Riigikogu juhatus saadab selle tagasi, sellepärast et see ei ole õigele adressaadile. Ma võtan hea meelega selle vastu. (Hääl saalist.) Palun mikrofon Siim Pohlakule!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Tunnistan eksimust. Aga oleme siin varem kuupäevi käigu pealt parandanud, kas ministrit siis tõepoolest ei tohi parandada?

Hea kolleeg, ma olen küll seda meelt, et me seda praktikat ei tekitaks. On võimalus homme anda see uuesti üle. Kas te võtate selle täna tagasi või peab Riigikogu esimees saatma selle tagasi?

Anname uuesti.

No nii. Oleme kokku leppinud, et seda arupärimist ei ole üle antud. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine on lõppenud. 

Head kolleegid, nüüd saame asuda tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ülevaade õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest. Ettekandja on õiguskantsler Ülle Madise. Kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne kuni 20 minutit. Siis on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada ettekandjale üks suuline küsimus. Läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Palun Riigikogu kõnetooli austatud õiguskantsleri Ülle Madise!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Rõõm on teile esitada ülevaadet õiguskantsleri ametkonna tööst 1. septembrist aastal 2022 kuni 31. augustini 2023, nii nagu põhiseadus ja õiguskantsleri seadus selle ülevaate kohustuse ette näevad. Kirjalikus ülevaates on üksikasjalikum ülevaade kõikidest õiguskantslerile pandud ülesannetest, sealhulgas rahvusvahelised ülesanded, puuetega inimeste kaitse, laste õiguste kaitse ja edendus, vanglate ja hooldekodude kontroll, inimõiguste üldine kaitse ja edendus. 

Õiguskantsleri ametkonnast käib kaebuste näol aasta jooksul sisuliselt läbi kogu Eesti elu. Inimesed võivad meile kirjutada nii, nagu nad oskavad, kirjeldada oma muret, õigusabi selleks ei ole tarvis. Meie ülesanne on aru saada, milles on asja tuum. Kui seadus vähegi lubab või kas või toetab, siis lahendame selle probleemi kõige kiiremal õiguspärasel viisil. Õnneks see päris sageli õnnestubki. Trummilöömisele me sel puhul ressurssi ei raiska. Aga siin kasutan võimalust öelda aitäh Riigikogu eelmisele koosseisule ja teile, austatud XV koosseisu liikmed, samuti valitsuse liikmetele, volikogude liikmetele ja ametnikele, kes on arvestanud meie ettepanekuid õigusnormide ehk seaduste ja määruste põhiseadusega kooskõlla viimiseks, muutnud seaduste rakendamise praktikat hea halduse tava ja inimõigusi paremini austavaks ja tulnud inimestele muul moel vastu, ikka üldises heas põhiseaduse vaimus. Suur aitäh! 

Õiguskantsleri institutsiooni olemus ongi aidata inimest kiiresti, tasuta ja ka riigi ressursside seisukohalt mõistlikul moel. Kui mure põhjus on põhiseadusevastane norm ehk seadus või määrus, siis läheme vajadusel Riigikohtuni välja, et normid saaksid põhiseadusega kooskõlla. Mõnikord on rikutud seadust või süstemaatiliselt hea halduse tava. Palume sel juhul asjad korda teha. Kui tegemist on üksikjuhtumiga, kus seaduse järgi siduva otsuse saab teha halduskohus, siis seda ausalt ja otsekohe inimesele ütlemegi. Kui näeme, et tema õigusi on tõenäoliselt tõesti rikutud, siis lisame argumentatsiooni, mille inimene saab soovi korral otse halduskohtu kaebusse üle tõsta. Ka selliseid juhtumeid on arvukalt. Ilmekaks näiteks lasteaiakohad. Seaduse järgi tuleb igale lapsele tagada lasteaiakoht ja alusharidus. Tsiteerides Riigikohtu vaimukalt kirja pandud otsust, ei tohi ei lapsi ega vanemaid seada halvemasse olukorda sellepärast, et nende elukoht asub vallas või linnas, kes on otsustanud seadust mitte täita. Kohtupraktika on tõenäoliselt juba hakanud lapsevanemaid aitama, aga lasteaiakohtade nappus on jätkuvalt süsteemne probleem. Leidub ka neid omavalitsusi, kes ausalt panevad määrusesse kirja – ja siin ei ole sõna "aus" kasutatud kiiduväärse alatooniga –, et lasteaiakoha anname, kui kohta on. Tegelikult on rahvastikuregistri järgi teada, kui palju lasteaia- ja kooliikka jõudvaid lapsi selles omavalitsuses elab. 

Loomulikult on ka neid juhtumeid, kus põhiseaduse ja seaduse kohaselt ei ole asja lahendamine meie pädevuses. Peame selgitama, et kohtuotsust me ei muuda, arsti pandud diagnoosi me ei asenda ja sotsiaalkorterit anda ka ei saa. Leidub inimesi, kes seda ei mõista ja on ikka rahulolematud. Seepärast palun ma Riigikogu liikmete abi, et kui saate, siis kasutage teiegi võimalust oma valijatele selgitada, et riigis kehtib võimu ja töö jaotus. Nii peabki olema. Neid, kelle pädevuses üks või teine otsus ei ole, pole mõtet süüdistada. Parem, kui inimesed kulutavad oma energia ja aja pöördumiseks sinna, kust nad tõesti võiksid abi saada. 

Nagu öeldud, siis detailne ülevaade on kirjalikult esitatud ja siin kulutan teie väärtuslikku täiskogu istungi aega selleks, et puudutada mõningaid Eesti tuleviku ja inimeste õiguste kaitse ja nende käekäigu seisukohalt olulisi teemasid. Suuri otsuseid teatavasti, neid kõige suuremaid Eesti riigis, teeb Riigikogu. Vähemalt peaks tegema põhiseaduse järgi. 

Austatud Riigikogu, mõned korrad varem olen seda teemat samuti käsitlenud, aga paraku läheb olukord hullemaks. Pean silmas niinimetatud eesliiniametnikke, neid, kellega inimene elus kokku puutub, kui on vaja näiteks ehitus- või elamisluba, või kellelt on tal vaja mõnda dokumenti või näiteks kaitset teise inimese rünnakute eest või hooldekodus väärikat hooldust või sotsiaalhoolekannet, kus sotsiaalhoolekandetöötaja tõesti teeb selgeks terviklikult inimese abivajaduse ja vaatab, et mida solidaarselt ühiskond selle inimese abistamiseks teha saab. Nendes kohtades on raha ja inimesi puudu. Ja aina hullemaks läheb. Iga kärpimise ja koondamisega hõrenevad read ja väheneb kindlustunne politseis, piirivalves, sotsiaalhoolekandes ja teistes eesliini lõikudes. Võib-olla on just koondamine, kärpimine, [riigi] hõrenemine see põhjus, miks objektiivselt ei jaksa enam tööd ära teha. Üks asutus pani oma veebilehele lausa teate, et seoses ressursipuudusega nemad seadust ei täida. Olime sunnitud sekkuma, kuigi mõistsime, et kui inimesi ei ole ja tööd on väga palju, siis tõesti on raske korralikult töö tähtajaks ära teha. Võib-olla võimatu. 

Üks näide asja kohta, mis meil praegu käsil ja väärib ka teie tähelepanu. Selleks on Politsei- ja Piirivalveameti otsus anda elektroonilise identiteedi vahendit ehk ID-kaarti koos PIN1 ja PIN2-ga välja Selveris. Küllap olete kõik neid reklaame kuulnud, et tulge, siin teenindusletis ulatab meie töötaja teile teie elektroonilise identiteedi vahendi. Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigis ametnikud, kes peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud, vajalikul määral haritud, üldjuhul ei tohi nad olla kriminaalkorras karistatud, vähemalt mitte hiljuti. Ametniku seisund on põhiseaduses ette nähtud põhjusega. Riigi tuumikfunktsioone saavad täita üksnes ametisse nimetatud ametnikud. Nüüd tekib küsimus, kas elektroonilise identiteedi vahendi andmine ikka on selline ülesanne, mida saab täita kaupluse töötaja, kogu lugupidamise juures tema suhtes. Võimalik, et Riigikogu otsustab, et nii ongi õige, ja võib-olla ongi õige. Aga täna meie hinnangul ei ole selle lubamiseks seaduses konkreetset ja selget alust. Samas tuleb mõista Politsei- ja Piirivalveametit, neil on inimesi vähe, tööd väga palju. Need, kes PPA-s töötavad, väärivad täit lugupidamist ja austust. 

Samal ajal kui eesliin muudkui õheneb, vohab ministeeriumides kulukas asendustegevus. Põhiseaduse kohaselt peaks Riigikogu saama siin käe ette panna. Aga ei saa, sest asendustegevuse üks praegu enim kõneldud tulemusi on niinimetatud tegevus- või tulemuspõhine eelarve. Ja jällegi, süüdlasi ei maksa otsida, küllap taheti head. Avalikus halduses tõesti oli selline moevool, küll paarkümmend aastat tagasi, mida nimetati tulemusjuhtimiseks, ja tehti hulgaliselt rumalusi, mille tagajärgede likvideerimisega tuleb tegeleda veel täna. Minu arvates peaks jätkuma julgust, et kui üks asi kukub läbi või nagu riigikontrolör ütles, et ei kõlba, siis ei kõlba ja süüdlaste otsimise asemel või tagasipöördumise asemel tuleb minna edasi, teha paremini, sest ega enne seda tegevuspõhist eelarvet asjad ju ka kaugeltki ideaalsed ei olnud. 

Põhiseadus ütleb, et kõik riigi olulisemad kulud ja tulud peavad olema riigieelarve seaduses endas, mitte seletuskirjas. Riigikogus peab olema võimalik neid kulusid ja tulusid ümber tõsta. Kui näiteks Vabariigi Valitsus otsustab, et ministeeriumides tuleval aastal palku ei tõsteta, siis põhiseadusepäraselt koostatud eelarve korral oleks võimalik seda ka tagada. Praegu ei ole. Riigikontrolör kirjeldas äsja värvikalt, milles tegevuspõhise või tulemuseelarvega seotud asendustegevus seisab. Näiteks seda, kuidas väljapoole suuremaid asulaid jõuab post: ajaleht, arved, kirjad, postkaardid. Seda käsitleb riigieelarves riigikontrolöri sõnul alajaotus "Õiguskorra tagamine". Seda, kas tellija saab oma Maalehe kätte neljapäeva hommikul, mida ta ehk ootab, mõõdetakse toodetud õigusaktide arvuga. Ei ole päris loogiline, ehk isegi mitte normaalne. 

Euroopa Liidu õigusaktid. Tänan Euroopa Liidu asjade komisjoni selle eest, et Eesti osalemine Euroopa Liidu õigusloomes on tõsiselt luubi alla võetud. Möödunud ülevaateaastal läks õige palju töötunde ka meie ametkonnas nende vastuolude ja probleemide lahendamisele, mis olid tekkinud sellest, et Euroopa Liidu määrust või direktiivi läbi rääkides ei olnud Eesti Vabariigi põhiseadust kaitstud. Juba Euroopa Liidu algatuse avaldamisel peaksime tegema põhiseadusepärasuse analüüsi Eesti vaatenurgast. Kas lisanduv bürokraatlik aruandlus, ettevõtluspiirangud, põhiseaduslike õiguste piirangud on proportsionaalsed Eesti huvide vaatenurgast? Kahjuks mõnikord jääb see analüüs üldse tegemata või ei olda piisavalt agarad. Ma ei ole juures olnud, ei tea. Meie näeme tulemust, et Riigikogu ette jõuab Euroopa Liidus juba vastu võetud õigusakt, mis tõenäoliselt Eesti põhiseadusega ühitatav ei ole. Selle seletuskiri on põhiseadusega kooskõla koha pealt kas udune, eksitav või kähvatakse möödaminnes, et ah, küll see põhiseaduse täiendamise seadusega ikka kooskõlas on. Tegelikult peaks seal olema põhjalik analüüs ja Riigikogu liikmetele lühidalt ja selgelt öeldud, milles see eluline vastuolu seisneb. Mitte bürokraatlikus keeles, vaid eluliselt ja lihtsalt, konkreetselt, milles on asi. Riigikogul on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel õigus küsida Riigikohtult enne seaduseelnõu vastuvõtmist arvamust, kas see eelnõu on põhiseadusega kooskõlas, kas Eesti põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega saab tõlgendada nõnda, et selle eelnõu saab vastu võtta. Eesti rahvuslike, riiklike huvide kaitsmine Euroopa Liidus ei ole Euroopa Liidu vastasus. Vastupidi, Euroopa Liidu lepingu artikkel 4 ütleb selgelt, et Euroopa Liit austab rahvusriike, nende identiteeti, aga oma huvid, oma põhiseaduse kaitse peame esile tooma ikka meie ise, seda ei tee mitte keegi teine. Ääremärkuse vormis saan kinnitada, et töötunde, mis on kulunud niinimetatud haldustrahvide üle vaidlemisele, on kulunud palju. 

Uus teema ei ole ka see, et tihtipeale näeme, et ametnik ongi objektiivselt väga halvas seisus põhjusel, et Riigikogus on miskipärast jäänud seaduse tasemel põhikonflikt lahendamata. Vaidlevatele osapooltele on jäänud mulje, et nendel läks hästi. Näiteks, mis ka meile palju tööd on pakkunud, on jahiseadus. Jahiseltse, kes tahaksid jahti pidada, on rohkem kui jahipiirkondi. Nendele, kes olid varem saanud jahipiirkondi kasutada, jäeti mulje, et see nende õigus on põline. Ja teistele jällegi, kes tahtsid ka neidsamu piirkondi, jäeti mulje, et ei, nüüd tehakse üks restart ehk uus algus ja kõik jahipiirkonnad avatakse konkursile. Seadust saab tõlgendada mõlemat pidi. Ja see vastutus, mis teed minna, lükati ametnikule. Tal ei olegi objektiivselt võimalik õiget otsust teha. 

Samamoodi on jätkunud Riigikogule seesuguste seaduseelnõude ette söötmine, millel sisu tegelikult ei ole, mis keerukas sõnastuses ütlevad lihtsalt seda, et põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustab valitsus, punkt. Ei ütle isegi, kuidas kontrollida, kas see valitsuse otsus on seadusandja mõttega kooskõlas või mitte. Näitena toon Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve piiratud kalavarude kasutamisega seotud olukorra, kus seadus on nagu tühi raam, kuhu valitsus võib pista ükskõik missuguse pildi. Riigikogu on oma töö usaldanud valitsusele. Ka seda kardetavasti põhiseadus ei luba. Eks näis, kuhu need vaidlused veel välja viivad. 

Muide, salapärast juura keelt, julgen kinnitada, ei ole olemas. Absoluutselt kõike, ka seda, mis on seadustes kirjas, on võimalik öelda lihtsalt, selgelt ja eluliselt. Riigikogu liikmetel, olgu Riigikogu liige opositsioonis või koalitsioonis, on täielik õigus küsida mõjude, kaasa arvatud halbade kõrvalmõjude kohta, mitte rahulduda uduse vastuse või vastuse puudumisega. 

Lõpetuseks teema, mis tõenäoliselt eeloleval ülevaateaastal, kui mitte eelolevatel ülevaateaastatel, hakkab tooni andma. Kahjuks oleme näinud juba aastaid, kuidas avalikkus on üsna kerge käega nõus põhiseaduse ja põhiõiguste rikkumisega. Eelmise majanduskrahhi ajal, siis pandeemia, nüüd sõda. Üha rohkem näeme seaduseelnõusid ja plaane, kus seletuseks on kuivalt julgeolek, turvalisus. Ka siin, austatud Riigikogu, palun arutage ja kui võimalik, kaasake ka meie ametkonda, kaasake ka teisi asjaomaseid. Kas ikka on õige kõik põhiseaduslikud vabadused ja õigused allutada mingisuguse absoluutse turvalisuse või julgeoleku saavutamise eesmärgile? Eks vajadusel otsustab need küsimused lõpuks Riigikohus, aga meie ametkonna hinnangul tuleb leida mõistlik tasakaal, see pendel ei saa liikuda kumbagi suunda. Turvalisust ei saa üldse tagamata jätta või tagada seda vähe, aga samas ei saa inimestelt vabadust ja vastutust ka ära võtta. 

Tänan Riigikogu komisjone juhtumite eest, kus on meie osutatud murekohad seadustes või seaduseelnõudes kiiresti ja valutult ära lahendatud. Nende kohta saatsin komisjonidele märgukirjad ja väga loodan, et asjades, kus veel edasiliikumist pole olnud, saame ühiselt nõu pidada ja kui seda õigeks peate, siis ka need probleemid, mille tõttu need märgukirjad on tehtud, ära lahendada. Suur aitäh teile! Hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu ülevaate eest! Küsimusi on. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea õiguskantsler! Sõltumata sellest, mis te räägite, on tore, et te siin olete. See jätab mulje, et keegi räägib siin ka mõistlikku juttu, et me teeme tööd. Enamik aega on kõik vastupidi, meie ekraanid, päevakorrad, eeter on täis rämpsu. Enamus tegelikult sõna ei saa, seadusi tegelikult vastu võtta ei saa. President – vihjamisi ka teie [olete mõista andnud] – ütleb, et meil on siin mingi mugavustegevus, usaldusega sidumised. Tegelikult parlament seisab selle tõttu, tegelikult seisab ka valitsus. Öelge, mida saab õiguskantsler teha selleks, et riik elementaarselt toimiks ja põhiseaduslikud institutsioonid töötaksid.

Aitäh! Ma väga austan rahvaesinduse enesekorraldusõigust. Olete ainsad, kellel on rahva otsene mandaat, ja selle tõttu, vaatamata mõlemast vaidlevast leerist tulnud ühes või teises vormis esitatud soovidele ja ka nõuetele, olen katsunud jääda oma põhiseadusliku rolli juurde. Ehk siis teha oma tööd nii hästi, kui vähegi oskan, mitte sekkuda poliitilistesse vaidlustesse, mitte valida pooli. Küll aga olen andnud selgitusi, kui neid on küsitud. Kuna austatud Jürgen Ligi selle kohta küsis, siis tõepoolest võtan vabaduse selgitada, kuidas mina näen asju riigiõiguse spetsialistina. Seejuures inimesena, kes ei ole ise olnud tegevpoliitikas ega ole olnud Riigikogu liige. 

Kahjuks jättis uus koalitsioon kasutamata võimaluse tõmmata joon vahele varasemate kuritarvituste ja möödalaskmistega eelnõude menetluses. Ükskõik kui tõsised olid probleemid, mida kiiresti mindi lahendama, oleks ikkagi minu hinnangul – võib-olla ma eksin – tulnud väga rangelt kõikidest eelnõude menetlemise reeglitest kinni pidada, tähtaegadest, nendelt inimestelt küsimise kohustusest, keda see seadus hakkab mõjutama, läbirääkimisteks aja andmisest. Kahjuks seda ei olnud. Tõsi, taustal oli see, et sarnaselt levinud moevooluga, kus üks taktika valijate köitmiseks ja valijate üleskütmiseks on vaidlustada valimistulemusi isegi siis, kui Riigikohtu otsused on jõustunud, et valimistulemus on legitiimne, et teha kõike, et see seadusandlik kogu ei saaks töötada. Jah, see oli taustal, aga ikkagi minu arvates oleks tulnud kindlalt kinni pidada kõikidest õigusloome tavadest ja reeglitest. Seetõttu vähemalt esialgu oli obstruktsioon minu hinnangul õigustatud. Juba Riigikogu esimesel istungil ja hiljem istungeid jälgides mõtlesin endamisi, et huvitav, kas opositsioon laseb sellel sündida. Ei lasknud. Siis aga – väga vabandan, minu hinnangul, mis jällegi võib olla täiesti ekslik – keeras opositsioon vindi täielikult üle. Sisuliselt asuti ründama põhiseaduslikku korda, tekitama olukorda, kus Riigikogu oma tööd enam üldse teha ei saa. Ja sellega võeti ära ka Vabariigi Presidendilt õigus ja võimalus teha tulemuslik veto usaldusega seotud eelnõudele, sest ei olnudki enam teist varianti. Ka kokkuleppedemokraatias lõpuks otsustab parlamendi enamus. Meie kokkuleppedemokraatias otsustavad need, kes on suutnud enamuse Riigikogust ühte koalitsiooni siduda. Nii see põhiseaduse järgi käib. 

Mis nüüd edasi? Seda olen korduvalt ka vastanud, kui on küsitud. Minu arvates, esiteks, põhiseadusliku korra ründamine sel moel, et põhiseaduslik institutsioon enam tööd teha ei saa, on vähemalt taunimisväärne ja kindlasti ei ole Eesti rahva huvides. Ma loodan, et seda avalikkus mõistab. Teiseks, minu arvates on mõistlik, kui kõik fraktsioonid või erakonnad – eks te ise teate, kes need osalised peaks olema – lepivad omavahel kokku, milliste põhimõtete järgi edaspidi töötatakse. Võib-olla on veel võimalik tagasi keerata see lehekülg, kus peale järgmisi valimisi järgmine koalitsioon, kes need siis ka poleks, teeb täpselt sama ja veel hullemini, nii nagu tehti nüüd ja nii nagu tehti enne seda ja veel enne seda. Äkki on võimalik keerata täiesti uus lehekülg. Aga see eeldab omavahelist kokkulepet vanas heas John Rawlsi vaimus, et see kokkulepe peab tunduma õiglane kõikidest rollidest vaadates, nii valitsust toetava kui vastustava Riigikogu liikme vaatepunktist, valitsuse liikme vaatepunktist, ja see peaks olema kasulik Eesti riigile. Kardan, et väljastpoolt keegi aidata ei saa. See on Riigikogu enesekorralduse küsimus. Ja selline riik, kus igal aastal on erakorralised valimised, mille järel tehakse paari kuuga kogu varasem töö maatasa, paisatakse ühiskond totaalsesse turbulentsi, Eesti tulevikule põhiseaduse võtmes kindlasti kasulik ei ole. Aitäh, et te küsisite! Vabandan, et pidin nii vastama, aga umbes seda riigiõiguse vaatenurgast olen vastanud ka varem.

Kindlasti ei pea vabandama. See oli oodatud vastus ja väga põhjalik. Aitäh! Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Nagu te oma ettekandes mainisite, siis teie poole pöördutakse väga palju. Mis sealt peegeldub? Kas need inimesed ja ettevõtted, kes teie poole pöörduvad, on enne proovinud probleemi kohapeal lahendada või "kergekäeliselt" kirjutavad kohe teile oma murest? Mu tagamõte on see, et paljud asjad vahel jäävad ka läbirääkimiste või kommunikatsiooni, suhtlemise taha, et need probleemid lahendada. Ja teiseks. Te viitasite oma kõnes lasteaiakohtade teemale. Mis on teie hinnang sellele? Kui seadus on üsna rangelt määratlenud võimaliku kohtade arvu rühmas ja lasteaias ja me teame, et paljudes kohtades kohalkäimise protsent on pluss-miinus 70, siis kas võiks seda seadust tõlgendada lihtsalt puhtpragmaatiliselt ja olla sellise talupojatarkuse toel natukene paindlikum?

Suur tänu! Meie poole võib alati oma murega pöörduda ja nagu öeldud, ütleme otsekohe, kui me aidata ei saa, sest seadus seda ei luba või parem abi on kuskil mujal. Kui inimene seda ise ei ütle, siis me väga ka ei nõua vastust küsimusele, kas ta varem on püüdnud seda juba ise kuidagi korda ajada. 

Me oleme hea meelega ka vahendajaks. Näiteks meil on olnud juhtumeid, kus pank keeldub andmast krediitkaarti 70-aastasele või vanemale inimesele. Tänapäeval, kui on tervist ja elutahet ja õnne, siis on 70-aastane inimene ju täies elujõus. Siis olemegi vahendanud kokkulepet, need inimesed on saanud oma krediitkaardid kätte ja need piirangud on panga üldtingimustest ka kadunud. Jällegi, trummi ei löö, nimesid ei nimeta, aga asi saab korda.

Või siis juhtum, kus robotsüsteem lahutas viielapselise perekonna kaheks pereks. Vanemad on omavahel abielus, neil on ühised viis last. Ema kirjutas meile, et mis nali see on, et nad saavad ühelapselise pere toetust ja neljalapselise pere toetust, kuigi neil on ühised viis last. Kontrollisime. Selgus, et ühe lapse puhul oli toetuse taotluse allkirjastanud isa. Süsteem oli jätnud kõrvale tõsiasja, et ta on ka kõigi nende ülejäänud laste lihane isa ja ka ema on kõigil lastel ühine ja see kõik on rahvastikuregistris kirjas. Siin näiteks ei olnudki meil tarvis paberit määrida, olime lihtsalt vahendajaks, kes ametnikule selgitas, et nüüd tuleb see asi korda teha, vabandada ja puuduolev toetus välja maksta. Nii ka läks. Nii et selline töövorm sobib meile ka väga hästi.

Lasteaiakohad. Kui keskmiselt käib lasteaias tõesti ainult 70% lastest – ma ei tea, mis see põhjus on, ma loodan, et enam mitte see, et kui mudilane korra köhatab või nina pühib, siis tuleb jälle koju jätta. Siin olevad perearstid ehk oskavad täpsemalt seletada, mis puhul peab laps koju jääma ja mis puhul peaks ikkagi alusharidusest osa saama. Aga kui tõesti millegipärast süsteemselt keegi hoiab niimoodi kohtasid kinni, siis küllap peab olema võimalik lihtsalt need rühmad nii-öelda üle komplekteerida. Seaduse järgi tuleb igale lapsele lasteaiakoht tagada.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea õiguskantsler, aitäh ettekande eest! Aitäh pika põhjaliku ülevaate eest ja väga suur aitäh vastuse eest Jürgen Ligi küsimusele, mis oli tasakaalukas ja suurepärane! Ma usun, et siin on meil mõtteainet ja toimetamisruumi küll.

Minu küsimus puudutab lõiku, kus te rääkisite eesliinist, või kui ma oma sõnadega ütlen, nendest inimestest, kelle tööga seoses tekib kodanikel vahetu kontakt ja suhe riigiga. Tõite näite ID-kaardi väljastamisest Selverites. Mulle isiklikult tundub, et see on suurepärane näide sellest, kuidas amet on suutnud leida lahenduse, mis on inimese jaoks mugavam, sest Selverid on lahti pikemalt, seitse päeva nädalas. Ja kõik töötab. Kuidas te näete üldiselt valmisolekut innovatsiooniks ametites ja juhtide toetust sellele?

Suur tänu! Eks meile jõuavad rohkem kaebused. Kiidusõnu innovatsiooni kohta jõuab meieni kirjades harvem, aga ma oleksin optimistlik, et paljudes ametites, inspektsioonides me näeme, et ikkagi mõeldakse, kuidas oma tööd kiiremini ja paremini teha. Ma usun, et need sihid on alati head, aga vahel võib välja tulla soovitust kehvemini. Sel põhjusel kujuneb suureks töölõiguks ChatGPT ja muude tehisintellektivormide kasutamine ametiasutuste töös. Eks võib tulla kiusatus lasta algoritmil välja arvutada, kas inimene kvalifitseerub mõnele toetusele või kas ta peaks saama piiri ületada ja nii edasi. On tähtis, et inimlik komponent sealt üldse vahelt välja ei jääks. Selle eest me üritame ka seista ja loodan, et teie abiga. Innovaatilised lahendused võetakse kasutusele, loobutakse kaasajal mõttetutest protseduuridest, mis raiskavad kõikide aega ja raha. Aga et samal ajal see inimlikkus ära ei kaoks, mida meie põhiseadus ja teised seadused nõuavad. 

ID‑kaartide Selveris väljastamisega ongi nii, et ma kindlasti ei taha PPA‑d süüdistada – nad ongi objektiivselt päris raskes seisus, teenindusbüroodes kõikide abivajajate teenindamine ongi väga raske. Need, kes on püüdnud kasvõi uut passi või ID‑kaarti saada ja vaadata, kunas on võimalik sinna esindusse minna, kahtlemata näevad – vähemalt minu tutvuskonnas on kõikidega seni nii olnud –, et vabu aegu ei ole. Sellekohased kaebused tulevad ka meile, tulevad ka neilt, kellel on vaja näiteks oma elamisluba pikendada või elamisluba taotleda. Nad nurisevad, et tihti selles ajavahemikus, kus tuleks taotlus esitada, lihtsalt mitte ühtegi vaba aega ei ole. Ongi objektiivselt raske. Meie ametkonna ülesanne on hoida silma peal, kas niisugused olulised muudatused Eesti elus on rahvaesinduses heaks kiidetud. Kindlasti saab vaielda, kas elektroonilise identiteedi vahendit tohib omistada töölepinguline töötaja kaupluses. Meie maja hinnangul tuleb see oluline küsimus Riigikogus läbi arutada. Kui Riigikogu leiab, et nii tohib teha, ja selle selge sõnaga seadusesse kirja paneb, siis nii ongi. Aga hetkel kahjuks seda innovatsiooni heaks kiita ei saa.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud õiguskantsler, kõigepealt tänan mõtlemapaneva ettekande eest! Minu küsimus puudutab kohalikke omavalitsusi. Olen kokku puutunud olukorraga, kus kohaliku volikogu komisjonide moodustamisel ei järgita proportsionaalse esindatuse nõuet, kuigi on olemas regulatsioon, mis ütleb, et kõik valimisnimekirjad peaksid olema volikogude komisjonides proportsionaalselt esindatud vastavalt valimistulemustele. Ja nüüd ma olengi siin seadusandja poole peal natuke kimbatuses, et mis see lahendus oleks. Seadusandja on oma tahet, et nii peab olema, seaduses väljendanud. Volikogudes seda mõnikord ei täideta. Kas te näete siin riigiõiguslikus võtmes mingisugust lahendust, mingisugust võtit, kuidas tagada, et seda seadust täidetaks?

Suur tänu! See probleem tõesti jõuab päris sageli ka meie majja. On juhtumeid, kus inimene kaebab tegelikult sellepärast, et ta ei saa sellesse volikogu komisjoni, kuhu ta tahaks kuuluda. Siis me seletame, et paraku igaühel ei olegi võimalik valida, millisesse komisjoni ta saab. Kõik soovijad lihtsalt ei mahu rahanduskomisjoni või kuidas kusagil need komisjonid on. See, et komisjonides peaks olema proportsionaalne esindatus, on tõsi. Paraku puudub selle tagamiseks mehhanism. Samamoodi kaevatakse palju selle üle, et puudub mehhanism, mis aitaks volikogu liikmel saada kätte informatsiooni linna‑ või vallavalitsuse tegevuse, näiteks hangete kohta. Seetõttu oleme teinud Riigikogule märgukirja ja palunud võimalusel anda õigus sellistes küsimustes halduskohtusse pöörduda. See õigus vana ja üldsõnalisema halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt minu arusaamist mööda oli, siis aga kirjutati see seaduses palju pikemaks, detailirikkamaks, ja see konkreetne kohtusse pöördumise õigus libises sealt kuidagi välja.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu ka minu poolt arutlema kutsuva ettekande eest! Ma ei saa teiega päris nõustuda, et tulemuspõhine ja tegevuspõhine eelarve on üksnes moevoolud. Ma lihtsalt tean, et need on erinevad vaated eelarvele. Aga ma arvan, et ka Riigikogu peaks saama arutada, missuguseid tulemusi me tahame valdkondade kaupa saavutada ja missuguseid tegevusi me peame selleks ellu viima. Aga eelarves on kindlasti puudu – selles ma teiega nõustun – see, kus need kulud tekivad, missugused kululiigid tekivad ja kuidas need kululiigid käituvad erinevates tegevustes. Selles mõttes ma nõustun teiega, et eelarveseadust tuleb parandada. 

Aga minu küsimus on hoopis sellest vallast. 2017. aastast on põhiseaduslikud institutsioonid taotlenud, et Riigikogu võtaks oma töölauale rohkem põhiseaduslike institutsioonide eelarvestamise probleeme. Mis on need tagamaad? Äkki avate?

Suur aitäh! Aitäh ka mõtete eest seoses riigieelarvega! Veel kord: ka mina arvan, et siit tuleb minna edasi, mitte tagasi. 

Põhiseaduslikud institutsioonid, rahvusvaheliste nõuete järgi päris kindlasti Riigikontroll, õiguskantsler ja kohtud, peavad olema täitevvõimust sõltumatud. See ongi neid arutlusi käivitav põhjus olnud. Mina ise võin kätt südamele pannes öelda, et mitte ühegi rahandusministriga, kes on ametis olnud minu ametiaja jooksul – ja need on olnud ju teatavasti väga-väga erinevad koalitsioonid, väga erinevad erakonnad –, pole mul olnud mitte mingisugust probleemi. Suhtlus ka Õiguskantsleri Kantselei eelarve küsimustes on olnud mõlemalt poolt väärikas ja riigimehelik. Mul ei ole mitte ühelegi rahandusministrile mitte ühtegi etteheidet. Aga küsimus on süsteemne. Küsimus on selles, kas me saame välismaale raporteerida, et asjad on nii, nagu nad rahvusvahelise arusaama kohaselt kõige paremini peaks olema, ehk et põhiseaduslik institutsioon oma eelarve räägib läbi rahvaesindusega, seda ei määra valitsus. Ma küll ise olen tõesti olnud nendes aruteludes pigem tagasihoidlik ka rahvusvahelisel areenil ja kinnitanud, et vähemalt seni meie institutsioonile minu teada – minu ametiajal kohe kindlasti mitte – keegi liiga teinud ei ole.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud õiguskantsler, teie töö eest ja selle ettekande eest! Mu küsimus puudutab asja, mida te ka ise oma kõnes puudutasite: tuleb leida õige tasakaal julgeoleku ja inimeste põhiõiguste vahel. Te ütlesite, et pendel ei tohiks kummalegi poole liikuda. Lubage kahelda. Ma arvan, et kaalumine tähendabki seda, et võib olla olukordi, kus just nimelt on selle pendli liikumine vajalik – [näiteks siis,] kui me oleme äärmuslikus julgeolekuolukorras. Minu küsimus puudutab Venemaa [kodanike] kui agressorriigi kodanike valimisõiguse peatamist agressiooni ajaks. Te olete andnud oma selge hinnangu eelnõu kohta, te ei ole sellega nõus olnud, aga küsimus on selles, kas on võimalik vaadata seda probleemi § 156 lõike 2 ja § 9 lõike 1 koosmõjus, seda kaaluda, aga vaadata seda just selles kontekstis, et kolmanda riigi, mis on agressorriik, kodanikud osalevad seetõttu ka Eesti Vabariigi presidendi valimises ja korraldavad meie hariduselu.

Aeg!

Need on sellised kaalumiskohad, mis just nimelt julgeolekuolukorras nõuavad pendli [liikumist], võib-olla ka äärmusesse minekut.

Aitäh väga olulise küsimuse eest! Ükskõik kui väga ma ise ei tahaks ühes või teises tugevaid emotsioone tekitavas küsimuses võtta poliitilist või emotsionaalset seisukohta, ma ei tohi seda teha. Ametisse astudes ütlesin, et kui teema on meil läbi töötatud ja kui Riigikogu küsib, siis me ka meil olemasoleva materjali anname. Loomulikult on Riigikogul täielik õigus see seadus vastu võtta. Presidendil või ka meil on õigus ja kohustus see vajadusel viia Riigikohtusse, aga me jagame oma argumente. 

Antud juhul ei ole midagi parata. Nagu Põhiseaduse Assamblees mõeldi, nii sai ka põhiseadusesse kirja, et kõik valla või linna püsielanikud peavad saama kohaliku elu küsimuste lahendamisel kaasa rääkida. Seda kinnitavad ka taasiseseisvumise järgse esimese Riigikogu stenogrammid, kui justiitsminister Kaido Kama seisis siin puldis, kaitses esimest kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. Tollal oli vaidlus hoopis selle üle, kas peaks saama kandideerida. Ja siis tuli kõigile meelde, et kandideerida ei saa, sellepärast et ametikohad tuleb täita üksnes Eesti Vabariigi kodanikega.  

Nii et paraku siin kõik tekkeloolised argumendid, ka põhiseaduse enda sõnastus toetavad seda, et esiteks lahendatakse kohalikul tasandil üksnes kohaliku elu küsimusi, ja teiseks peavad selles saama osaleda kõik püsielanikud. Täiesti võimalik, et kui Riigikogu selle seaduse vastu võtab, asubki Riigikohus mingitel põhjustel teistsugusele seisukohale, jätab põhiseaduse sõnastuse ja tekkeloolised argumendid kõrvale. 

Mis puudutab haridust, siis ka seda olen ametisse astumisest peale järjekindlalt rõhutanud, olin vist üks esimesi, kes ka avalikult ütles, et segregeeritud koolisüsteem tuleb Eestis otsekohe lõpetada. Muide, 14. septembril tuli Läti kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, mis ütles, et loomulikult on ühtne lätikeelne haridus, avalikud koolid inimõigustega kooskõlas. Ja see on olnud ka minu täiesti kindel veendumus. Eesti Vabariigis, ükskõik, mis on lapse kodukeel või sotsiaalne taust, ükskõik, kus ta sünnib, ta peab saama parima mõeldava oma võimete kohase hariduse. See tähendab seda, et mingit omavalitsuse isetegevust seal olla ei saa.

Kui kohalikule tasandile on antud otsuseid, mis ohustavad Eesti julgeolekut, tuleb need sealt kohe ära võtta. Vabariigi Presidendi valimiste puhul presidenti valivad ikkagi üksnes volikogu liikmed. Seda ei saa mitte kuidagi teha mittekodanik. Mittekodanike osalus volikogude valimistel, kaudne osalus presidendi valimisel on olnud kõik need aastad jutuks. Ka valimiskogu kaotamine on olnud jutuks. Aga siiani, jah, ei ole seda peetud nii tugevaks argumendiks, et minna põhiseadust ühes või teises suunas muutma.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Nagu igal aastal, on ka sel aastal see aruanne teie aasta tööst väga huvitav. Neid elulisi näiteid lugedes tundub, et see tammsaarelik tõe ja õiguse otsimise vaim ei ole Eestist kuhugi kadunud. Oma kõnes te juba mainisite mõningaid põhjusi, miks pöördumiste arv ei vähene, pigem vastupidi. Kas te sellele küsimusele vastates saaksite võtta kokku fundamentaalsemad põhjused, miks inimesed siiski loodavad õiguskantsleri peale, pöörduvad ta poole? Ja kas meil on olemas ka rahvusvaheline võrdlus näiteks Soomega, et kuidas seal olukord on ja kui tihti kasutatakse sellist institutsiooni õiguse saamiseks?

Suur tänu! Ma loodan, et sõna selle kohta, et kui seadus vähegi lubab või kas või toetab, siis me lahendame probleemi ära, vast levib. Sellepärast ma palun ka teid, et ikka võib julgustada, ja võite ka ise meile muresid edastada, me hea meelega lahendame. See on selles mõttes üks väga hea töö, et iga tööpäeva saab lõpetada tundega, et midagi sai Eesti jaoks ära tehtud, midagi läks hästi, midagi jäi halvasti minemata, keegi sai oma puudujäänud toetused kätte või sai voodihaige oma ID-kaardi pildi tehtud või mis kellelgi. Kogu maja peale tuleb iga päev palju selliseid asju. 

Küsimus kolleegide kohta on tõesti väga hea. Just möödunud nädala neljapäeval ja reedel saime Kopenhaagenis kokku. See on minu jaoks üks kõige meelepärasemaid rahvusvahelisi üritusi, kus on koos Põhjala, Eesti, Läti ja Leedu. Need on kõige sõbralikumad ja ka kõige tulemuslikumad kohtumised, kus tõesti ei ole grammigi seda, et sõidetakse kokku ja istutakse niisama, aeg lendab, palk jookseb ja nii edasi. Seal tõesti arutasime, mis kaasused kellelgi laual on, kuidas töökoormusega hakkama saada. Soome õiguskantsler Tuomas Pöysti ja Soome ombudsman Petri Jääskeläinen – nemad kaks teevad eraldi sama tööd, mida Eestis õiguskantsler teeb üksinda – on tõesti minu, ma julgen öelda, väga head sõbrad, nendega on koostöö pidev. Mulle tundub, et nende töökoormus ja ka nende väljund on üsna sarnane sellega, mida meie teeme. Aga üldiselt on nii, et meil on tihtipeale päris palju üksteiselt õppida. Ka möödunud neljapäeval Tuomase ja Petriga pikalt arutasime, kuidas tagada see, et kõikides koolides käib õppetöö riigikeeles. Ka nemad maadlevad probleemiga, et põhikool lõpetatakse ära, aga riigikeeles kahjuks lugeda ega kirjutada inimene ei oska. Nii et kui mingi probleem on, on hea kohe küsida.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh teile ja kogu teie meeskonnale selle töö eest, mis te olete teinud ja jätkuvalt teete! Eriti tahan tänada ka eelmiste koosseisude ja selle koosseisu ajal koostöö eest sotsiaalkomisjoniga. Te tõite oma ülevaates näite selle kohta, kuidas innovatsioon võib teinekord jätta osa inimesi kõrvale. On tulnud mitmeid pöördumisi ka selle kohta, et teatud omavalitsused toimingu[soove] paberil enam vastu ei võta, kõik toimub digikeskkonnas. Mina näen, et see on väga suur oht. See on plaanina kindlasti väga hea, kuna jõutakse selliste kiirete lahendusteni. Aga need võiksid paralleelselt käia, sest meil on päris suur hulk inimesi, kes niimoodi jääksid nendest toimingutest lihtsalt kõrvale. Ma ei arva, et see on õige lähenemine, et tekiks ka digivaldkonnas ja innovatsiooni valdkonnas esimene ja teine Eesti. Kuidas teile see tundub?

Suur tänu! Tänan omalt poolt eraldi teid, Helmen Kütt, ja kogu sotsiaalkomisjoni selle töö eest! Tõesti, just sotsiaalkomisjoni töövaldkonnas on olnud väga palju kiiresti lahendamist vajavaid probleeme. Ja taas kord tõesti terav, et mitte öelda tuline probleem. Ülevaates on tõepoolest kirjas, et ei tohi ära unustada neid inimesi, kellel võib-olla ei ole seda moodsat nutitelefoni, kes ei oska äppe kasutada, võib-olla ei taha, kellel ei ole mõnikord vajaliku andmemahu ja kiirusega mobiililevi, on neidki, kellel vahel pole ka elektrit. Kõik inimesed kaasajal ei ole veel valmis interneti teel kõiki asju riigi ja omavalitsusega ajama. 

Tõesti, sellest valdkonnast on terve pakk kaebusi, alustades märksõnast "nobedate näppude voor". Millegipärast jagatakse toetusi, olgu see veevärgitoetus või siis ahjutoetus, amortiseerunud võrkude ja seadmete ümber ehitamiseks taotluste laekumise järjekorras. Taotluse saab esitada elektrooniliselt. Kui see voor avaneb ja kõik sööstavad näiteks kell 10 tööpäeval taotlust esitama, siis kukub see süsteem, rahvakeeli öeldes, maha. Selle eelmise ehk veetoetuse puhul meile näiteks üks väga kurb juhtum jõudiski. Ära on unustatud need inimesed, kes ei saa tööpäeval kell 10 internetis ringi surfata. Mõni on sellel ajal parasjagu operatsioonil, näiteks opereerib patsienti, mõni tormab kiirabiga väljakutsele, mõni on politseiautos, mõni peab tehases konkreetselt oma töölõiku haldama. Võtta terve päev puhkust selleks, et ajada riigiga asju, on ebaproportsionaalne. Ja siis, kui eelmine kord nii juhtus, öeldi, et ah, sest pole midagi, 45 minutit oli maas. Aga mõnikord inimene peab näiteks klassi ees seisma, ta on võib-olla tunnid ära vahetanud. Inimene jäigi toetusest ilma. Tegime selle peale etteheiteid. Ma ei teagi, kas sai parem. Mingis mõttes sai võib-olla parem. Kui eile nobedate näppude voor andis tulemuseks, et ka ahjutoetuse taotlemisel kukkus süsteem kokku, siis öeldi, et mingi aja pärast saab jälle harjutada. Ehk need, kel vaja, saavad jälle puhkuse võtta. Aga nali naljaks. Me ei tohi ära unustada neid kaasinimesi, kellel ei ole võimalik päev otsa internetis istuda.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea õiguskantsler, tänu ka minu poolt selle töö ja ülevaate eest! Minul on küsimus, nii-öelda uurin selle valdkonna kohta, mis puudutab lasteombudsmani tööd teie valdkonnas. Kui vaadata, siis te olete toonud mitmeid kaasusi, Lille Kodust ja nii edasi. Aga mul on küsimus laste omavaheliste probleemide lahendamise kontekstis. Meil tavaliselt alaealiste puhul sanktsioone ei ole või need on keerukad, küll aga toimib omakohus, kus enne kui intsident või omavaheline arvete klaarimine on jõudnud lõppeda, on see mõne veebiülekandena kas otse jälgitav või pärast kõigile jälgitav. Kas ja kui palju sihukesi probleeme teieni jõuab? Ja millised võiksid perspektiivis olla need lahendused?

Suur tänu! Kahjuks ikka jõuab. Neid juhtumeid, kus me peame asjasse kaasama veebikonstaabli või katsuma anda selgitusi, viia osapooli kokku, ikka on. Lõplikku, väga head lahendust ei ole. Ma usun, et nõunikud praegu panid seda küsimust tähele ja võib-olla oskavad ka põhjalikumalt vastata või ühiselt seada sihti, kuidas neid teemasid lahendada.

Kasutan võimalust, et öelda, et vähemalt ühes asjas, ma loodan, on liikumine paremuse suunas. Nagu oleme läbi töötanud küsimuse lapse õigustest ravimisel, tervishoius, siis samamoodi võtsime koos treenerite, lapsevanemate ja laste endiga ette laste sporditurvalisuse küsimused. Et keegi ei saaks ülekoormuse tõttu vigastada, et kellelgi ei kaoks [normaalne] enesehinnang, et keegi ei oleks kuritarvitamise ohver. Need reeglid said kirja ja usun, et ka sportlaste endi raamat "Õnnelik spordilaps" seda toetab. Lühidalt kokku võttes: oluline on just see, et laps, tema vanem ja treener lepivad omavahel kokku, mis on treenimise eesmärk, kas sihiks on tippsport või niisama liigutamine, ja kui on tippsport, siis mida see lapselt endalt, tema vanematelt ja treenerilt eeldab. Ega tippu ei jõua, kui ei pinguta ja distsipliini ei hoia, see on ju ka selge. Nii et võib-olla ka teie viidatud küsimuses, et saame selle järgmisena ette võtta ja midagi kasulikku välja mõelda. Eks see ole valdkond, kus mingit väga kiiret lahendust ei ole ja paraku väga-väga suur vastutus lasub ikkagi kodul ja vanematel. Ma väga tahaks, et ka lapsed loeks rohkem eesti keeles häid raamatuid, romaane. See ju aitab lisaks eesti keele tajule kujundada ka tundeelu, arusaamist sellest, mis on hea, mis on halb, mida ei tohi lubada endale teha ja mida ei tohi teistele teha.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Ma olen päris hämmeldunud sellest, et te eelnevalt väitsite, et kevadel toimunud obstruktsioon oli põhiseadusliku korra ründamine. Opositsioon käitus vastavalt põhiseaduses ja ka meie kodu- ja töökorra seaduses sätestatule. Kui te väidate, et see oli põhiseadusliku korra ründamine, siis oli ka valitsuse ülesõitmine kogu parlamendist ja usaldushääletused täpselt samasugune põhiseadusliku korra ründamine, sest parlament lükati kõrvale. Ja te teate väga hästi, miks opositsioon tegi obstruktsiooni: selleks, et mitte lasta läbi suruda neid Eesti riigile ja meie inimestele ja majandusele äärmiselt kahjulikke eelnõusid ja lõhestada homoseadusega ühiskonda. Kui me oleks saanud kompromissile, ei oleks mingit obstruktsiooni toimunud. Ja ma küsin seetõttu tõepoolest hämmeldunult …

Aeg, hea kolleeg! 

… kuhu on jäänud, lugupeetud õiguskantsler, teie erapooletus ja objektiivsus?

See küsimus kurvastab. Järelikult ei suutnud küllalt selgelt sõnastada vastust Jürgen Ligi küsimusele. Selgitasin, et koalitsioon jättis kasutamata võimaluse olla laitmatult riigimehelik, täita täpselt kõiki reegleid, häid tavasid ja teha sisse selge vahe kõigi nende kuritarvitustega, mida olid parlamendi kallal toime pannud eelmised koalitsioonid. See võimalus jäeti kasutamata. Ütlesin ka, et obstruktsioon oli sellega seoses õigustatud. 

Küll aga ei saa väita, et põhiseadusliku korra kaitse ja järgimisena saab mõista seda, et valimistulemused, mille õigsust on Riigikohus kinnitanud, seatakse kahtluse alla ja et Riigikogu töö tehakse täiesti võimatuks: nii kaugele, kui silm ulatub, on arupärimiste ja eelnõude virnad, mis võtavad võimaluse näiteks päevakajalistes küsimustes arupärimisele kiire vastus saada.  

Ütlesin ka, et võimalik, et ma eksin. Ma ei pretendeeri tõele. Mina ei ole poliitik ja kinnitan, et pooli ei vali. Aga see on kahjuks ka kogu selles kaasaegses poliitika moevoolus, mida nüüd käiakse Ameerikas õppimas, kolmekümnendatel käidi Saksamaal õppimas, kuidas inimeste meeleolu kujundada ja räuskavat kõneviisi ühiskonnas juurutada. Eks seal üks tegevusliin ongi sõltumatuid institutsioone, kui nad jätavad poole valimata, süüdistada poole valimises.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Nagu me teame, kõikidel seadustel, mida me siin vastu võtame, ja seadustest tulenevatel alamatel aktidel on väga suur ühiskondlik mõju. Te siin täna ka tõite näiteid, nagu Peipsi, Pihkva ja Lämmijärve kalapüügilubade jagamine, aga täpselt samuti on metsaseadusest ja looduskaitseseadusest tulenevad mõjud. Kas te olete oma meeskonnaga analüüsinud nende seadusest tulenevate kohustuste proportsionaalsust mõlemale osapoolele, seadusandja poole pealt ametnikule ja siis sellele täitjale, kes on kas erasektori esindaja või mõni riigiasutus? Kas see vastutus ja proportsionaalsus on alati hinnatud? Ja kas on ka tulnud tulemusi?

Suur tänu! Väga hea küsimus. Selle kohta meile tõepoolest kaebusi tuleb ja kahjuks pole alati leitud seda õiglast tasakaalu. Ma usun, et see on teema, mis tõenäoliselt ka eelseisval ülevaateaastal meile paljude kaebuste kaudu jõuab. Loodan, et kui Riigikogul ja komisjonidel on mahti, siis küllap nii mõndagi neist me saame ühiselt arutada. 

Seaduste rakendamise tulemust, eesmärkide saavutamist, aga ka soovimatult kaasnenud kahjusid peaksid mõõtma ministeeriumid – jätma asendustegevuse kõrvale ja keskenduma just nimelt sellele. Eesti elu parendamise üks võti olekski see, et see hirmus keeruliseks ja raskeks ehitatud riigiaparaat – kui inimese organismiga võrrelda, siis ülakeha ja pea on juba nii rasked, et jalad ei jaksa enam kanda ja keha kukub kokku – tuleks teha uuesti lihtsamaks, selgemaks. See on võimalik, kõigil oleks sellest kasu ja koormus riigieelarvele ka kahaneks.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Auväärt õiguskantsler, kõigepealt aitüma põhjaliku ülevaate eest ja heade vastuste eest! Olen esimest korda Riigikogu koosseisus ja see töö, selle rütm, ma arvan, oli küllaltki üllatav, kuhu järsku sai satutud. Ettepanek, et töökorralduses võiks edasi minna puhtalt lehelt, on kindlasti väga hea ettepanek. Aga küsiks menetlusliku poole pealt. Te algul viitasite, vastates pinginaaber Jürgen Ligile, et alguses oli obstruktsioon nagu põhjendatud, hiljem läks ikkagi tugevalt üle võlli. Millised need menetluslikud möödalaskmised võisid olla, mis põhjendasid obstruktsiooni olukorras, kus valitsus oli vaja paika saada ja eelarve kinnitada selle ajaga?

Suur tänu! Loomulikult, olles pikka aega riigiõigusega tegelenud ja jälginud Riigikogu, valitsuse ja kogu Eesti riigi tööd, siis tean, kui raske on seda esimest eelarvet kokku saada. Valimised on märtsis, siis vaadatakse Riigikohtus läbi kõik kaebused ja Riigikogu tuleb kokku alles aprillis. Selleks ajaks on võib-olla saadud kokkuleppele valitsuse moodustamiseks, aga võib-olla ei ole ka. Ja siis tulebki korraga paika saada eelarve ning kulud ja tulud sõltuvad tihtipeale sellest, millised seadused sel hetkel kehtivad. See on täiesti arusaadav. 

Võimalik, et see on vanamoodne, võib-olla ma eksin, aga minu hinnangul põhiseadus ei näe ette, et esimese 100 päevaga tuleb kõik tööd ära teha. Praegu näeme ka seda, et ega objektiivselt ei ole võimalik seda meeletu suurt auku, mis on aastate jooksul tekitatud, lappida. Kui saan asjast õigesti aru, siis tõesti oleme jõudmas olukorda, kus juba ainuüksi Eesti võetud laenude intressid on niivõrd suured, et seda olukorda taluda Eesti tulevikku silmas pidades on äärmiselt keeruline. Ma saan sellest olukorrast aru.

Aga veel kord: ka selle keerukuse juures – võib-olla ma eksin – oleks olnud võimalik täita kõiki häid tavasid ja seaduses ette nähtud reegleid ka nende seaduseelnõude menetlemisel, mis kiirkorras vastu võeti. Kõike ei pidanud paari kuuga vastu võtma. Mitte midagi poleks juhtunud, kui mõni maksutõus või -muudatus oleks jõustunud veebruaris või märtsis. Ma arvan – aga võib-olla ma eksin, ma tõesti ei taha teie enesekorraldusõigusse mitte kuidagi sekkuda –, et kokkuvõttes oleks kasu riigile olnud rohkem.

Aga jällegi möönan, et eks siin on avalikkuse surve. Olen kogu aeg imestanud, miks üritatakse suruda valitsust ja Riigikogu olukorda, kus selle asemel, et esimesed 100 päeva atra seada ja tööd alustada, peab Riigikogu näitama, et 100 päeva täitudes on kogu koalitsioonileping täidetud, kõik töö on tehtud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler, tänan suurepärase ettekande eest! Minu hinnangul te sõnastasite selle väga selgelt ega valinud parlamendi ees pooli. Ja ma tänan, et kordasite üle, et ka koalitsioon jättis kevadel kasutamata võimaluse olla täpne, samuti ei käitunud reeglite järgi. ERR-is oli alles paar päeva tagasi [uudis], kuidas kliimaminister on saatnud maksueelnõu ja on kooskõlastuseks jätnud kaks päeva aega. Noh, praegu on aega üks päev. Aga minu küsimus on põhiseaduse valguses. Riigikogu esimees on 5. oktoobriks kokku leppinud väljaspool Riigikogu toimuva demokraatia arutelu, samas ta ei kutsu kokku vanematekogu, ei kutsu kokku parlamendierakondade liikmeid, et seda probleemi, mis on kujunenud, lahendada parlamendi sees. Kuidas te seda hindate?

Suur aitäh! Aitäh heade sõnade eest! Mind pole sellele kohtumisele kutsutud, mistõttu ma täpselt ei tea, millega on tegemist. Seda, mida ma riigiõiguse asjatundjana oskan öelda, ma siin ennist selgitasin. Ma väga tänan, et teie mõistsite seda nii, et ikka erapooletult. Ma tõesti enda teada olen erapooletu.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Oma ettekandes te kordagi ei puudutanud e‑valimisi. Ja EKRE fraktsiooniga kohtudes lõpetasite te e‑valimiste puudustega seotud argumentatsiooni lausega, et teile meeldivad e‑valimised. Kas te ikka mõistate, et kui valimised ei ole üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine ei ole salajane, siis on meil tegu põhiseaduslikkuse probleemiga?

Suur tänu! Nii kirjalikult kui ka suuliselt olen põhjalikult selgitanud elektroonilise hääletuse kui ühe hääletusviisi kooskõla põhiseadusega ja samamoodi tunnustanud teie fraktsiooni selle eest, et te hoiate pinget ja sunnite valimiste korraldajaid tegema kõiki toiminguid väga täpselt ja auditeeritult. Ka mina olen selle eest kogu aeg seisnud ja öelnud, et hurraa‑optimism – oma mälu järgi ütlesin seda ka fraktsioonis – on nendes küsimustes täiesti kohatu. Kogu süsteemi tuleb väga hoolega auditeerida, jälgida ja vaadelda, et kõik toimiks täpselt nii, nagu peab. 

Seniste teadmiste pinnalt hinnates ja seniste Riigikohtu lahendite pinnalt hinnates ei ole põhjust öelda, et elektrooniline hääletus kui hääletusviis või ka kontrollimata keskkonnast kirja teel hääletamine kui hääletusviis, mis on praegu lubatud teatavasti välismaalt hääletades, või üleüldse hääletamisviiside paljusus või hääletamisaegade paljusus oleks vastuolus ausate valimiste põhimõttega. Riigikohus on leidnud, et valimistulemus on legitiimne ja valimisseadus on kooskõlas põhiseadusega. 

Aga kui jutu juba sellele teemale viisite, siis eile põhiseaduskomisjonis oli arutusel, et kui lubatakse hääletamist Smart‑ID‑ga – mis ei ole riiklik – ja mobiiltelefoni teel, kus mõningad komponendid on Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alt väljas, siis juhul, kui parlament selle seaduse vastu võtab, peab see tõenäoliselt enne rakendumist käima hinnangu saamiseks läbi Riigikohtust.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Kaunis mõtlik kõne oli, mille eest tänan, Ülle. Aga minu küsimus puudutab lihtsat matemaatikat ja keerulist bürokraatiat. Sõnades me justkui kõik nõustume sellega, et Eestis kiputakse asju üle reguleerima ja mõttetu bürokraatia paisub kogu aeg. Suvanäide: ELAK, Euroopa Liidu asjade komisjon, mis tegeleb meie hasartsete ametnike jaburate tegevustega. Kui tuleb näiteks mingi eurodirektiiv või ‑soovitus, siis ei vaevuta mõtlema, kas see on Eestile üldse okei, vaid meie omad keevitavad omalt poolt juurde. 

Aga matemaatika osa. Ma tahaksin teada, kuivõrd suur on õiguskantsleri poole pöördumiste arv ja kuivõrd kiirelt see suureneb ajas. Äkki see aitab siia saali kogunenud helgematel peadel aru saada, millistes valdkondades meil kõige enam puusse pannakse.

Suur tänu! Juba ametisse asudes ma palusin sättida meie inimeste töise ajakasutuse nii, et me ei raiskaks seda ülevaadete ja statistika loomiseks, mida ei ole võimalik kasutada. Nimelt, oma eelnevates ametites olin korduvalt kokku puutunud sellega, et toimub – nüüd naljatamisi ja kujundlikult öeldes – selline salujuhanlik sotsialistlik võistlus töötajate ja osakondade vahel. Ma tahtsin selle likvideerida ja likvideerisingi. Sellest on olnud väga-väga palju kasu. Nii me oleme jõudnud sinnani, et nii-öelda neid nuppusid me väga tähelepanelikult ei loe, sest ühel pool on äärmiselt keeruline ettevõtluskeskkonda puudutav vaidlus, näiteks küsimus, kuidas saada elektrivõrguvõimsusi kinni hoidvad fantoomliitujad põhiseaduspäraselt sealt võrgust välja. See on äärmiselt keeruline, juriidiliselt muidugi väga huvitav, aga ma ei tea, miks asju nii segaseks peab ajama, see võtab ka tohutult palju aega, mahtu ja vaidlusi. Ja siis teisel pool võib olla ühetüübilisi kaebusi – meil on mõned kuldkaebajad – näiteks sadu. Ma ei tahtnud seda, et me võtame need arvele ja siis tuleme ja kiidame Riigikogule, et näete, jälle tõusis 1000 võrra. Aga üldiselt on aastas keskmiselt 3000 asja, mida me lahendame.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kirjeldan teile olukorda, mis on teile paljudest kaebustest kindlasti väga tuttav. Kuulsad telekomifirmad või veel kuulsamad ja kasumlikumad pangad hea meelega teenindavad, teevad lepinguid või hoiavad raha, ka vanainimeste raha. Kui vanem inimene ei saa kodust välja, no lihtsalt ei saagi ja teda on raske sealt välja viia, aga tahab teha pangatoiminguid, tal on vaja internetipanka, siis selleks, et seda vormistada, peab ta ikkagi minema pangakontorisse. See, et ei leita lahendust mingil muul moel või ei saadeta kedagi koju seda lepingut tegema, piirab inimese eneseteostamise võimalusi ja üldse tema toimingute võimalusi. Kas see on õiguspärane, kui pank ütleb, et ta lihtsalt ei tee mingil muul moel, et peab kohale ilmuma?

Suur tänu! Pangad on eraõiguslikud isikud ja meie saame seal inimesi aidata üksnes siis, kui tegemist on diskrimineerimisega. Näiteks, kui on tegemist puudega inimesega või on selge, et kellelegi ei tulda vastu vanuse tõttu, siis me tõenäoliselt saame lepitada. Igal juhul võib neid juhtumeid meile saata, vaatame, kas me saame midagi teha. Aga jah, pangad on eraõiguslikud isikud, nende tegevuse kontrollimine, nii nagu seadus seda ette näeb, jääb meie ülesannete ja võimaluste hulgast välja.  

Aga väga hea, et jutt sellele läks, sest üks teema, mis meil Riigikogu ja valitsusega on pooleli juba aastaid, on niinimetatud sotsiaalne pangakonto. Ehk oleme jõudnud olukorda, kus pangad ilma põhjenduste ja seletuseta sulgevad inimeste konto. Täpsemini, see seletus on üldsõnaline, näiteks et rahapesu kahtlus või ebausaldusväärsus, ja ka siis, kui inimesel endal ei ole sellega mitte mingit seost olnud. Sel juhul ei ava talle kontot ka mitte ükski teine pank. Samal ajal ei ole Eestis võimalik väga paljusid vajalikke, näiteks elukondlikke ülekandeid teha, kui sul ei ole pangakontot. Nii et nendel inimestel peaks olema võimalus oma õigusi kaitsta. Võib-olla on see konto suletud täiesti ilmaaegu. Ja teiseks, kui on päriselt tegemist rahapesus kahtlustatava inimesega või ka rahapesus süüdi mõistetud inimesega, siis mingeid elukondlikke tehinguid, nagu lasteaiatasu või riigilõivu maksmist, peaks ka tema saama teha. 

Nii me oleme korduvalt selgitanud, et kui ongi tegemist rahapesija, maksupetturi, altkäemaksuvõtjaga, ta on süüdi mõistetud, otsus on jõustunud, siis oleks natukene parem, kui ta läheks jälle tööle, tema palk tuleks ametlikult kontole, selle pealt makstaks maksud ja mingis piiratud ulatuses elukondlikke tehinguid ta ikka saaks teha. Aga praegu kardavad pangad igasuguseid süüdistusi ja kahtlustusi nii väga, et nad panevad igaks juhuks konto kinni või ei tee seda lahti. See jätab ühe osa inimestest seaduslikust elust välja. Tõenäoliselt lükkab nad ka ümbrikupalkade tsooni.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lapse õiguste konventsioon kohustab riigivõimu pakkuma lastele erilist kaitset ja hoolt mitte ainult pärast, vaid ka enne sündi, muu hulgas kaitsma nende kõige olulisemat inimõigust ehk õigust elule. Seejuures sedastas õiguskantsler Allar Jõks juba 2002. aastal, et riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse ka sündimata laste elule, võttes selleks nii normatiivsel tasandil kui ka tegelikkuses kasutusele piisavad meetmed, mis tagaksid proportsionaalse ja efektiivse kaitse. Ometi tehti 2022. aastal Eestis 3386 indutseeritud aborti ehk lõpetati teadlikult nimetatud hulga laste elu. 

Õiguskantsler on lasteombudsmanina kohustatud seisma laste õiguste kaitsel. Samas ei kajasta õiguskantsleri aastaülevaade mitte ühtegi vastavasisulist sammu. Küsimus sellega seonduvalt: kas Õiguskantsleri Kantselei põhimõtteliselt ei tegele laste eluõiguse kaitse tagamise probleemiga enne sündi? Kui tegeleb, siis miks ei ole seda aastaülevaates kajastatud?

Suur tänu! Seda küsimust on siin tõesti sageli esitatud. Kolleegid Õiguskantsleri Kantseleist ütlesid, et toonasest Allar Jõksi väga mahukast arvamusest on see konkreetne lõik meelevaldselt välja tõstetud ja antud sellele teistsugune tõlgendus. Mina ei tea seda. Lihtsalt igaks juhuks edastan selle info, mis minule on antud. 

Küsimuses, kas raseduse katkestamine peaks olema lubatud või millistel alustel ta võiks olla lubatud, ma väga soovitan kuulata kogenud naistearste. Mõned neist kuuluvad ka meie inimõiguste nõukotta. See on olnud pikk ja väga huvitav arutelu. Ma täiesti mõistan ka teistsuguseid maailmavaatelisi lähenemisi, aga põhjust praegusi seadusi selles küsimuses põhiseadusvastaseks pidada meie ametkonna hinnangul tõepoolest ei ole. 

Mis puudutab laste õiguste kaitset ja ka lapseootel emade kaitset, siis nendes küsimustes oleme teinud oma parima. Ma veel kord kasutan võimalust tänada ka Riigikogu selle eest, et rasedate töötajate halvem kohtlemine haigushüvitise maksmisel saab tänu teie otsustele – ma loodan, et see saab nüüd ka seadusena vormistatud – õige pea lõpu. Lapseootel emade, lapseootel perede austav, väärikas, nende tervist ja sündiva lapse tervist kaitsev kohtlemine on kaheldamatult väga-väga vajalik.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler, ka mina tänan teid selle ülevaate eest! Ja kindlasti tänan ka selle eest, et te saadate keskkonnakomisjoni mõtteid aruteluks ja seadusruumi korrastamiseks, mida me jõudumööda püüame ka teie nõul ja jõul teha. 

Minu küsimus tuleb aga riigiõiguse valdkonnast. Te küsimuste voorus saite alustada parlamendi töökorraldusliku käsitlusega. Ma küsiksin tegelikult selle kohta, milline on teie arvamus õigusloome kontekstis arengukavade kohta. Nimelt on Riigikogu saalis jõustamisel kaks arengukava. Üks on neist riigikaitse ja teine metsanduse arengukava. Ühega me oleme hakkama saanud, teisega kahjuks mitte. Suure osa arengukavasid teeb valitsus, aga need kaks on meil siin saalis. Kas te arvate, et see on proportsionaalne ja õige, või peaks õigusruumi siinkohal täpsustama?

Suur tänu! Ka seoses kavandatava kliimaseadusega oli au siin juba teie koosseisu ees seista ja selgitada, et mitte ükski arengukava ega koalitsioonileping ei loo mitte kellelegi mitte ühtegi õigust ega mitte ühtegi kohustust. Tegemist ei ole õigustloova aktiga, seda ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollida. Selle alusel ei saa mitte kelleltki mitte midagi mitte kuidagi nõuda. Tegemist on pigem teatud plaaniseadmise dokumendiga, olen ma aru saanud, mille rakendamiseks tõhus mehhanism puudub. Tõsi, ta on kuidagi seotud riigieelarvega, aga riigieelarve on oma probleemidega, nii et vaevalt sealgi see seos nii ühene on. 

Mina paneks südamele, et te ei laseks ennast eksiteele viia. See, et on mingisugune arengukava tehtud, ei lahenda ühtegi probleemi. Tegelikult mitte. Kõik olulisemad põhiõiguste piirangud, õigusi ja kohustusi puudutavad otsused, valikud, huvide tasakaalustamised tehakse ikkagi seadustes. Kui asi on seaduses või seaduse alusel antud aktis, siis tulevad sealt õigused ja kohustused, arengukavast endast mitte.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua õiguskantsler, kõigepealt suur tänu selle ettekande eest! Küsimus puudutab informatsiooni, mis laekus parlamendile täna. Valitsus on saatnud kooskõlastamiseks riigieelarve baasseaduse muutmise, mis põhimõtteliselt muudab Eesti eelarvepositsiooni kujundamise põhimõtteid, ja andnud selle kooskõlastamiseks aega 48 tundi. Andke oma hinnang sellisele õigusloomekultuurile.

Suur tänu! Nagu ennist öeldud, olemata ise poliitik, olemata selles olukorras, milles olete teie või milles on valitsus, võimalik, et ma kõrvalt vaadates eksin, aga minu soovitus ja palve oleks kõikidest reeglitest ja headest tavadest vankumatult kinni pidada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid, vaatamata eri arvamustele, ma tahan teid siiralt tänada väga sisuka ja tasakaaluka debati eest, nii küsijate kui vastaja poolt vaadates! Nii peakski. Aitäh selle eest! 

Avan läbirääkimised. Anti Allas, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Kõigepealt väga siiras ja sügav tänu väga suure töö, põhjaliku ettekande ja minu arust väga tasakaalukate vastuste eest siin puldis. Ma arvan, et kogu teie büroo koos teiega on ära teinud väga suure töö ja minu arvates olete hästi Eesti rahvast teeninud. 

Teie kokkuvõttest jäid mulle silma mõned väga õiged ning esiletõstmist ja kordamist väärivad põhimõtted. Te ei menetle, vaid te lahendate. Soovite luua selgust, tasakaalu ja mõistlikkust ning teete seda ikka põhiseaduse vaimus. Minu arvates need põhimõtted võiksid olla kogu Eesti avaliku sektori lipukirjaks. Eriliselt korda läks lõik: "Üritame tegutseda võimalikult kiiresti ja inimest säästes. Vahel piisab vastutavale ametnikule helistamisest ning pikemat kirjavahetust ja allkirjastatud seisukohta ei lähegi vaja." Seda on tegelikult väga kosutav kuulda.  

Sarnaseid põhimõtteid järgides püüdsin oma kohustusi ka mina eelmises ametis täita. Ütlesin ametnikele ikka, et püüdke inimestega käituda nii, nagu te sooviksite, et teiega käitutakse, kui te oleksite selle inimese asemel, et probleem saaks lahendatud esimesel võimalusel ja parimal võimalikul viisil. Ja see töötas. Kuigi jah, ka mina pean tunnistama, et siiski tuli seda lihtsat tõde aeg-ajalt meelde tuletada. Inimese olemus on juba selline, et ta vajab neutraalset kõrvalpilku oma tegevuste korrigeerimiseks, kuid tihti ka lihtsalt asjade lahtiseletamist. Seda olete teinud oma institutsiooniga väga hästi. 

Nagu teie aruandest selgus, on tööpõld lai ja põhjust järelduste tegemiseks meil kõigil. Meie ühisel tööpõllul kohtuvad ühelt poolt liiga bürokraatlik, kuid samas ka liiga õhukeseks lihvitud riik. Seisev vesi erinevates anumates vajab pareerimist ja läbivoolu. Keerukad, inimesi nörritavad bürokraatlikud protsessid vohavad, sest neid ei osata või vahest ka ei taheta ametkondades takistada. Küll aga suudetakse järjekindlalt igal aastal aastakümneid vähendada isikut tõendavate dokumentide taotlemise ja kättesaamise võimalusi, nagu siin ettekandes oli. Näiteid on veel ja veel. Minu arvates on see tegelikult hale. Mulle meenub Politsei- ja Piirivalveameti Võru büroo infoletis toimuv. Inimesi on palju, nad ootavad ja vajavad seda teenust, sest tihtipeale nad kaugteenustega hakkama ei saa, nad vajavad reaalset abi. 

Põhiseaduskomisjoni liikmena jäi mulle meelde aruandes toodud mõte, et põhiseadus toetab pikas vaates tarku lahendusi. Just seda on ka siin saalis vaja, sest parteipoliitilise punktivõtu soovist tingitud "lihtsate lahenduste" levitamine paraku ei teeni rahva huve ega ole kaugeltki riigimehelik. 

Samuti on viimased aastad kriisist kriisi kõndimine riigi tasandil pakkunud viljakat pinnast erinevatele üle võlli lähenemistele. Seega on teil olnud põhjust nagu kohtunik platsil vilega märku anda, et põhiseadus kehtib ka keerulisemates oludes. Ma arvan, et sellest on olnud kasu. Konkreetsetest kaasustest ka mõned näited. Te juhite tugevalt tähelepanu, et eraomand on püha ja puutumatu ning kui seda soovitakse ära võtta, siis tuleb seda teha koheselt … 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

… õiglase tasu eest, mitte nagu Nursipalu puhul, kus esialgu tuldi nagu kõige kitsimad kaupmehed turul välja absoluutselt mittearvestatavate pakkumistega. Ainult väga suur avalik surve ja märguanded suutsid selle peatada. 

Rõõmu valmistavad näited edukast koostööst Riigikoguga seaduste vigade parandamisel. Loodan, et see koostöö jätkub samas vaimus. Kindlasti ei tohi alahinnata inimestele jagatavaid selgitusi seaduste lahtimõtestamisel. Sellist neutraalset vaadet ja selgust on tegelikult väga vaja. Näiteid on veel ja veel. 

Kokkuvõttes peame kõik koos vaeva nägema selle nimel, et meie oma riigi toimimine muutuks kodanikule arusaadavamaks, lihtsamaks ja mis kõige olulisem, et inimene tunneks, et tema mured lähevad korda ja teda püütakse võimaluste piires aidata. Jõudu meile kõigile selles töös! Aitäh tulemusliku koostöö eest ja edu! 

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun! Kolm minutit lisaks, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Meie põhiseadus algab sedastusega, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Me peame alati ja kõiges sellest lähtuma. Ometi see alati ei ole nii. Võib juhtuda nii, et ühele või teisele tundub, et tema on õigem, tema õigus on suurem, temale on rohkem lubatud, ja õigustatult lubatud. Selles peegeldub arusaam või ettekujutus, et kõik teised teevad asju valesti, on kiuslikud ja pahatahtlikud ning arvaja on ainuke, kes teab kõike, ei eksi kunagi. See on alpus ja isekus, mis indiviidi tasandil teeb elu võib-olla keerulisemaks, aga võimu tipptasandil siin Riigikogus on see ohtlik demokraatiale ja põhiseaduslikule korrale.  

Meist ida pool on üks diktaator, kes arvas, et Ukraina annab kolme päevaga alla. Ta elas maailmas, mis ei arvestanud tegelikkusega, ta elas maailmas, mille ta ise oli loonud omaenda soovide kohaselt. Ja ausalt öeldes mulle tundub, et ka siin Riigikogus on mõned inimesed, kes elavad mingis teises maailmas, mille nad on ise endale loonud, ja nad ei suuda aktsepteerida neid olukordi, kus tegelikkus sinna unelmate või ettekujutatud maailma sisse jookseb.  

Rahvas andis valimistel oma arvamuse. See, et see tulemus ühele või teisele ei meeldi, ei tähenda, et asi on valesti tehtud või et seadust on rikutud. Eriti, kui see on Riigikohtust läbi käinud.  

Minu arust on Eesti riigi põhiseadus kirjutatud väga arusaadavas keeles ja on väga tasakaalukalt kokku pandud. Üks printsiip on seal see, et kehtib võimude lahusus. Eri põhiseaduslikel institutsioonidel on väga selged ülesanded. Minu arvates on ülimalt halb, kui ühe põhiseadusliku institutsiooni – Riigikogu – liige ründab teist riigi põhiseaduslikku institutsiooni selle eest, et ta teeb oma tööd ausalt ja seisab selle eest, mis on määratud tema põhiseaduslikuks ülesandeks. Kõrvaltvaatajale võib tunduda see matsliku käitumisena, aga see on midagi hullemat. See on tegevus, mille eesmärk on diskrediteerida demokraatlikku ja põhiseaduspärast riigikorda. 

Täna on siin juba jutuks tulnud kevadel Riigikogus toimunu ja ka praegu toimuv. Ühel hetkel läksid asjad üle piiri. Paralüseerida Riigikogu toimimine, takistada valitsuse sisulist tööd, seisata riigi toimimine, luua olukord, kus saaks öelda, et demokraatia ei toimi, et siis saaks öelda, et see tuleb asendada millegi muuga. Me oleme minevikus kuulnud neid väiteid: rahvas on haige, demokraatia ei tööta. Ausalt öeldes on hirmutav, et seda viimast väljendit olen ma kahjuks viimase kuu jooksul näinud sotsiaalmeedias ja ka ajakirjanduses neid inimesi kasutamas, kelle puhul ma olen arvanud, et neil on avar mõttemaailm ja et nad suudavad asju [õigesti] hinnata. 

Jah, demokraatia on keeruline ja tal on oma probleemid. Aga kui me ei suuda kinni hoida põhiseaduse alusprintsiipidest – vabadus, õigus ja õiglus –, siis me hävitame demokraatia, me hävitame tegelikult oma riigi.  

Alati ei ole nende kolme printsiibi rikkumise taga pahatahtlik poliitiline ambitsioon. Sagedamini on põhjuseks mugavus, laiskus, mõtlematus, aga ka hirm, isekus, egoism, pealiskaudsus, võimetus mõelda, et ühel või teisel tegevusel on ka tagajärg. Need on asjad, mis tekitavad ka siin Riigikogu saalis alailma seaduspraaki.  

Ma olen kolmandas Riigikogu koosseisus. Esimest korda siin olles tuli päris mitmete silmanähtavate praakidega tegeleda, sest oligi lihtsalt mingi suvalise mõtte, mingi suvalise idee pealt, kinnisidee pealt ja kiirustades tehtud asjade tõttu tehtud praaki.  

Ma ütlesin, et põhiseadus on kirjutatud arusaadavas keeles. Ma usun, et iga inimene, kes on jõudnud Riigikokku, valitsusse, omavalitsuse volikogusse või ka omavalitsuse juhiks, riigiametisse, omab nii palju mõtlemisvõimet, et ta saab sinna kirjutatust aru. Seetõttu ma soovitan kõigil aeg-ajalt ühte või teist kohta põhiseaduses lugeda, lihtsalt selleks, et mõelda, mis on sinna kirjutatud, et saada tuge selleks, et oma riiki hoida. Tegijal juhtub. Aga kui me püüame neid juhtumisi vähendada, siis see on see koht, kus meil kõigil on võimalus.  

Hea, et meil on põhiseaduslik institutsioon, mis juhib tähelepanu nii Riigikogu kui ka ministeeriumide möödalaskmistele ja ebaõnnestumistele seadusloomes, kes kontrollib ja aitab inimesi nende õiguste jaluleseadmisel, teeb järelevalvet, tagamaks põhiseaduspärasus ja seaduslikkus olukordades ja kohtades, kus tavainimese silm ja mõte üldiselt ei liigu. Eesti riik on sellest kindlasti paremaks saanud – aitäh! –, isegi kui siin majas on asjad pahatahtlike poliitiliste eesmärkide nimel aeg-ajalt keeruliseks aetud. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Lugupeetud kolleegid! Lennart Meri on öelnud: "Kui me end õigusriigiks üles ei tööta, on Eesti sama üksik kui kuu, mis tiirleb ümber maakera." Tänaseks me oleme seda tööd teinud ja õigusriiki ehitanud 32 aastat. Ma usun, et kõik saavad aru, mida Lennart Meri mõtles selle all, et Eesti võib jääda üksikuks, kui me selle tööga hakkama ei saa. Kui te lubate, ma soovin seda mõtet natuke edasi arendada. 

Ma arvan, et tugev õigusriik on selline, kus ükski inimene ei jää üksikuks, sest ta saab riiki usaldada ja tunda kindlust, kuna teab, et tema õigused on alati kaitstud. Tugevas õigusriigis saab inimene olla kindel, et õigusi, mis on talle kunagi antud, olgu see põhiseaduse või muu seaduse näol, ei pöörata kahe kuu, kahe aasta või isegi 20 aasta pärast tagasi, sest tugev õigusriik ei loo erinevate seaduste kogumina suuremat kontrolli ühiskonna üle, vaid vastupidi, ta annab inimestele vabaduse. 

Väga tihti on Riigikogu puldis kõlanud, eriti viimasel ajal, et meie õigusriik on ohus. Tahan teile ette lugeda väljavõtteid ühest kõnest. Ma palun kõigil kaasa mõelda ja ära arvata, kes on selle teksti autor. See kõlab järgmiselt: "Olles täna uhked Eesti kui õigusriigi üle, ei tohi me aga jääda ükskõikseks katsete suhtes õigusriiki murendada ja asendada see järkjärgult võimuriigile omase süsteemiga. […] Võimuriigis ei arutata, võimuriigis otsustatakse. […] Ilma igasuguste analüüsideta ja vastupidiselt valdava osa ekspertide soovitustele surutakse läbi seadust, mille tagajärjed Eesti inimestele on kaugeleulatuvad ja negatiivsed. Viidatakse vaid sellele, et "see on meie poliitiline tahe". Oma põhjendustes seatakse koalitsioonileping kui omavahelise võimu jaotamise kokkulepe ülimaks seadusest. […] Ministrid keelduvad tulemast ka Riigikogu komisjonidesse oma tegevusest aru andma. […] Kõik need eeltoodud näited on sammud vaid ühes suunas – õigusriigist kaugemale, võimuriigi poole. Need on sammud riigi poole, kus sellel, kelle käes on võim, on ka õigus. […] Õigusriik ei moondu võimuriigiks üleöö. See toimub järk-järgult ja väikeste sammudega. Skandaal skandaali järel muutuvad inimesed apaatsemaks, ametkonnad ja ametnikud alalhoidlikumaks, ajakirjanikudki väsivad." 

See, mis ma teile praegu ette lugesin, on väljavõtted Kaja Kallase esinemisest Riigikogu ees aastal 2019, kui kritiseeriti tolleaegset Jüri Ratase valitsust. Aga kas need laused ei meenuta teile hoopis midagi muud? Ma usun, et paljud siin saalis on minuga nõus, et needsamad laused ja näited tegelikult iseloomustavad väga hästi seda, mis meil praegu riigijuhtimises toimub, kuidas me liigumegi õigusriigist võimuriigi poole. Huvitaval kombel Kaja Kallas suutis seda protsessi väga hästi kirjeldada juba neli aastat tagasi. 

Praegu võetakse inimestelt ära neile kunagi antud hüved, seadusi surutakse läbi kiirkorras, ignoreeritakse debatti, ei tehta mõjuanalüüse, ollakse valmis tulema välja eelnõudega, millel puudub õigusselgus või mis lähevad vastuollu meie põhiseadusega, ei soovita tagada läbipaistvust riigieelarves. Ja seda kõike põhjendatakse ühe argumendiga: täna oleme meie võimul. 

Kahjuks vaid paar kuud pärast valimisi võeti inimestelt ära kindlustunne, usaldus ja lootus. Lasterikkad pered pidid loobuma lisatoetusest, vene rahvusest inimesed ei tea, kas neid tulevikus veel oodatakse kohalikus elus kaasa rääkima, pensionärid pole kindlad, kuidas nad pärast kõiki neid maksutõuse ellu jäävad. See näitab, kui lühikese ajaga on võimalik lõhkuda seda, mida ehitati nii kaua. Õigusriiki ehitati sama kaua, kui kasvasin üles mina. Mul on kurb näha, et seda tööd ei osata enam väärtustada, ei osata hinnata seda, kui suure vaevaga saavutati inimeste usaldus ja kindlustunne aastate jooksul. 

Meie seadusandjana peame hoolitsema selle eest, et seadused, mis me siin vastu võtame, reaalselt lahendavad ühiskonnas probleeme, mitte ei tekita neid juurde. Me peame ka järgima põhiseadusest tulenevat õigusselguse põhimõtet. Mina arvan, et kui me võtame vastu seaduse, mis on niivõrd laialivalguv, et seda peab hiljem hakkama tõlgendama kohus, siis andke andeks, aga me oleme seadusandjana kahjuks läbi kukkunud. Sama oht ootab meid vaenukõne eelnõu puhul. Ministeerium on isegi selgelt öelnud, et see on normaalne, et me ei peagi praegu sisusse süvenema ja sellest aru saama, sest seadusele sisu ja tõlgenduse annab kohus, peaasi, et me võtame selle kiiresti Riigikogus vastu, kuna Euroopa Liit seda nõuab. Meie ei tohi mitte mingil juhul sellise suhtumisega nõustuda. Nagu õiguskantsler ütles: kes siis veel, kui mitte meie, saame seista oma põhiseaduse eest.

Kõne alguses ma tsiteerisin president Lennart Meri. Üks oluline statistika, mis siiamaani näitab, miks ta oli, on ja jääb meie õigusriigi rajamisel meile siiamaani eeskujuks: tema oli meie ajaloos see president, kes kõige rohkem kordi jättis seaduse välja kuulutamata. Esimesel ametiajal 25 korda, teisel ametiajal 16 korda. Ka Riigikohtusse pöördus Meri väga palju kordi. Muidugi, ühelt poolt võib väita, et riik oli siis alles noor, seadusi kirjutati palju, kuid teiselt poolt tegelikult just see näitas, et Lennart Meri sai aru, et tähtis ei olnud mitte see, et võtta kiiresti vastu seadusi, minna riigiga edasi, vaid ta sai aru, et iga seadus, mis vastu võetakse, on meie tuleviku õigusriigi vundament. Just seetõttu oli ta valmis lõpuni debateerima, seadusi paremaks kirjutama, otsima vastuseid riigikohtunikelt, et meil täna oleks õigusriik, kus me tunneksime end kindlalt ja tänu sellele ka vabana. 

Ja täpselt samamoodi, sama kriitiliselt peame me suhtuma seadusloomesse siin ja täna. Mitte lihtsalt kui mingisse normi, vaid me peame aru saama, et nende seaduste mõju ei avaldu mitte homme, võimalik, et ka aasta pärast mitte, vaid aastakümnete pärast. Just seetõttu ma palun õiguskantslerit, aga ka presidenti ka edaspidi olla kriitiline nii valitsuse kui ka Riigikogu töö suhtes, et sellega aidata kaitsta ja hoida meie põhiseadust ja õigusriiki. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav õiguskantsler! Head rahvaesindajad! Me peame asetama praegu Eestis valitseva olukorra riigi juhtimisel ja valitsemisel õigesse perspektiivi. Ma kasutan seda kõnetooli selleks, et juhtida tähelepanu kogumis sellele, et Eestis on maad võtmas väga kiiresti süvenev autoritaarne stiil riigielu korraldamiseks. ERR-i nõukogus kriitilise ajakirjaniku küsimuse tõstatamine võimupartei poolt, rahandusministri poolt põhiseadusliku institutsiooni süüdistamine kuid pärast väidetavat küsimuse aset leidmist, ajakirjandusele, kes on kevadise valitsuse poliitika suhtes kriitiline olnud, selgelt kätte maksva käibemaksu tõusu kehtestamine, viimase sammuna lasterikaste perede liidult, kes on samuti valitsuse kohta kriitikat teinud, toetuse äravõtmine, luteri usu kiriku ja valitsuse koostöökomisjoni laialisaatmine loetud päevad pärast seda, kui luteri usu kirik on kritiseerinud valitsuse esitatud eelnõu – see on käekiri. Ja selle käekirjaga, kus ühiskonda käsitletakse ülevalt alla juhitava võimuvertikaalina, ei tohi leppida. 

See käekiri on muutunud omaseks ka seadusandliku töö korraldamisel valitsuse poolt initsiatiividena. Eelmisel reedel saatis pretsedenditu sisuga protesti 36 ettevõtlusorganisatsiooni. See oli appikarje. Vaevalt, et see oli mõeldud vahetult valitsusele, kes sisuliselt loetud päevad pärast seda sellele appikarjele, et kiirkorras seaduste, mis puudutavad ettevõtlus- ja majanduskeskkonda, menetlemine on vastuvõetamatu ja destabiliseeriv, rahvusvahelise keskkonna mõttes niigi häiritud ja prognoosimatus majanduskeskkonnas, vastas täna hommikul uudisega, et riigieelarve baasseaduse muutmiseks antakse kooskõlastusel aega 48 tundi. Kevadel me kritiseerisime valitsust selle eest, et seaduseelnõud tulid kooskõlastusajaga paar päeva, kolm päeva. Nüüd on hakatud seda aega arvestama tundides. 

See ettevõtlusorganisatsioonide abipalve oli suunatud kogu ühiskonnale. Jah, juriidiline legitiimsus on olemas parlamendi enamusel oma tahet teostada, kuid olemas on ka demokraatia legitiimsus. Kui me kõneleme sellest ühiskondlikust nõutusest, mis tekkis pärast valimisi, vaadates valimiste eel lubatud ja valimiste järel jõustatavat poliitikat, siis kahtlemata on tegemist põhimõttelise häirega, põhimõttelise konfliktiga demokraatia realiseerimisel. Ettekujutus sellest, et demokraatia lõpeb valimiste päeval ja dialoog ühiskonnaga lõpeb valimiste päeval, ei ole aktsepteeritav. Demokraatia on püsiv nähtus, mis eeldab kahekõnet huvirühmadega, mis eeldab oma tegevuse põhjendamist ühiskonnas ja mis eeldab oma poliitika selgitamist siin parlamendis ja dialoogi pidamist opositsiooniga. 

Meie jaoks on väga tõsine probleem see, et ühiskonnakriisi keskkonnas, eri maksutõusude keskkonnas, olukorras, kus meil on energiahinnad võrreldes aastatetaguse suhteliselt stabiilse prognoositava turukeskkonnaga, on [olukord] muutunud täiesti määratlematuks nii ettevõtjatele kui koduomanikele. Inimestel ei ole minimaalsetki õiguspärast ootust. See on seaduste jõustamisel juriidiline kategooria, mida kasutatakse, kui jutt on tehinguosaliste õiguspärasest ootusest. [Fakt] on, et ka Eesti inimestel, ka Eesti ettevõtjatel on õigus minimaalsele õiguspärasele ootusele meie keskkonnas. See ei ole juriidiline kategooria. Ma ütlen, et see on moraalne käsitlus või kontseptsioon. Aga praegu me paraku näeme seda, et Eesti riigis seda õiguspärase ootuse miinimumlävendit habrastatakse. Rahvusvahelises keskkonnas ja [praeguses] väga suurte ja määratlematute destabiliseerivate faktorite keskkonnas leiab valitsuse poolt aset mitte minimaalsegi õiguspärase ootuse tagamine ja ebastabiilsuse tasakaalustamine, vaid selle võimendamine. See on tõsine probleem. 

Eraldi küsimus, mida ma tahaksin puudutada, on meie käsitlus siin Eestis ühe inimpõlve jooksul isiku vabadustest, indiviidi vabadustest ja sellest, millist vabaduse käsitlust me peame ka tulevikuks oluliseks väärtuseks või aardeks säilitada. Kuidagi kiirkorras on hakanud tekkima, olgu nad Euroopa Liidu õiguskeskkonna implementeerimisel, nii-öelda jõustamisel, või siis ka muudes valdkondades, küsimustes legitimeerituna initsiatiivid, mis kerkivad kuidagi isetekkeliselt esile ja mis minu väitel lähevad põhimõtteliselt selle vabaduse käsitlusega vastuollu. Olgu see siis tänavatel kaameratega inimeste isiku tuvastamise võimaluse loomine, olgu see kiiruse mõõtmine, mis on läbitud distantsi alusel. Kindlasti nendele küsimustele eraldi võetuna valdkonnapoliitiliselt on võimalik leida vägagi legitiimseid turvalisuse, liiklusohutuse argumente. Kuid minu meelest on väga oluline vabaduste kaitse. Parlament peab olema vabaduste eestkõneleja tervikuna, sest kõik huvirühmad tegelevad oma huvide, oma perimeetris olevate huvide realiseerimisega. Meil peab laual olema põhimõtteline küsimus, kas nende vabaduste või laias plaanis vabaduse käsitluse, mis meil siin riigi taastamise järel on olnud enesestmõistetav, põhimõtteline ahendamine, ükskõik kui eraldivõetuna legitiimsetest argumentidest lähtudes, on meile vastuvõetav või mitte. Isamaa seisukoht on, et ei ole vastuvõetav. 

Lugupeetav rahvaesindus! Õigusriik ja selle kaitsmine on kõigi parlamendiliikmete, kõigi poliitiliste jõudude ülesanne, samuti parlamendi töövõime tagamine. Isamaa ei ole sugugi rahul selle vastasseisuga, mis siin saalis on olnud, siin saalis on esile kerkinud ja siin saalis jätkub. Viimase ettepaneku erakonnajuhtide koosolekuks tegin ma augustikuus, pakkudes välja pärast pikki venitamisi ka konkreetse aja. Ainus, kellelt ma vastust ei ole saanud ja kelle tõttu ka teised koalitsioonierakondade juhid ei julge sellel koosolekul osaleda, on ametis olev peaminister, Reformierakonna esimees. Demokraatia algab minimaalsest empaatiast …

Hea kolleeg, aeg!

… selles loogikas, et kahekõnele – ka väga ebameeldivates ja rasketes küsimustes – ei saa olla alternatiivi. Demokraatia ei lõppenud sellega, et valimised said läbi. Aitäh!

Aitäh, Urmas! Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terras, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Väga tänan õiguskantslerit hinnangu eest, et praeguse Riigikogu koosseisu kevadisel vastasseisul oli opositsiooni tegevuse näol tegemist põhiseadusliku korra ründamisega moel, et põhiseaduslik institutsioon ei saa enam tööd teha. Saab ainult nõustuda, et kindlasti ei ole see Eesti rahva huvides. Ma olen kindel, et avalikkus seda täpselt nii ka mõistab. Kahjuks ei saa täielikult sellele mõistmisele loota, sest on ka märke üha kasvavast ükskõiksusest ja võõrandumisest, mida see endaga kaasa toob. 

Head kolleegid! On tõsi, et kõikide suurte otsuste langetamise koht Eestis on Riigikogu. Me alustasime eelmisel nädalal teadmisega, et parlamendi töörütm on alates kevadest tõsiselt häiritud. Iga päev kõlavad siin saalis etteheited, mis on kantud opositsiooni enda tekitatud kunstlike takistuste ületamisest. Takistuste, mille on opositsioon obstruktsiooni käigus ise loonud. Nii nagu täna siin süüdistati õiguskantslerit liigses sekkumises, kõlavad iga päev selle saali seinte vahel trafaretsed süüdistused selle kohta, kuidas valimised oleksid justkui varastatud, keegi valetaks pidevalt ja rikuks seadusi. 

Riigikogu ülesanne on teha otsuseid ja võtta vastu seadusi. See tähendab ka seda, et kahe leeri vastasseisus kerkib inimeste peades üha rohkem küsimus, mida seal Toompeal õigupärast tehakse. Minu tutvusringkonnas on väga palju noori inimesi. Nad saavad aru ainult sellest, et opositsioon kisub tüli ja toimub kole kaklus. Seda ei saa neile pahaks panna. Nagu ei saa neile ka seda pahaks panna, et nad soovivad muutust. 

Juunikuine Riigikohtu otsus kinnitas meile veel kord, parlamendil on õigus enese tööd korraldada, tal on selleks hindamis‑ ja otsustusruum, ja seda just Riigikogu igapäevase töö korraldamiseks. Mul on hea meel, et õiguskantsler rõhutas ka täna, et erakonnad peavad ise leidma kokkuleppeid edasiliikumiseks. Tänan juhatust ja vanematekogu suure töö eest, et selles osas edasi liikuda. On tõsi, et nende arutelude tulemus ei ole olnud piisav. Tänan ka Riigikogu esimeest, et ta on kokku kutsunud parlamendi vastasseisu lahendamise initsiatiivi. See tähendab, et lisaks Riigikogule vajame ja otsime me kõrvalpilku, kaasates riigiõiguse asjatundjaid, ka endisi Riigikogu esimehi ja tunnustatud valdkonnaeksperte. Kindlasti sünnib nii häid ideid ja kõrvalpilk Riigikogu tööle on kindlasti vajalik. Usaldushääletusest sai kevadel parlamentaarne paratamatus. Praegu on väga hea aeg leida ka teistsuguseid lahendusi. 

Arutelu ja demokraatia laieneb ka muul moel. Mul on väga hea meel selle üle, et idee, et Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel hääletajate vanuse alampiir langetataks 16 eluaastale, kogub üha enam toetust. On täiesti selge, et 16‑ ja 17‑aastased inimesed, kellest paljud käivad tööl ja maksavad makse ja osalevad aktiivselt ühiskonnaelus, peaksid saama hääletada kõikidel valimistel. Tänapäeva noored on väga informeeritud ja teevad teadlikke valikuid. Arenenud ühiskonnas ongi üldiselt iga järgnev põlvkond eelmisest informeeritum. Uskuge, nende noorte inimeste suurem kaasatus aitaks väga palju muuta tänaseid vastasseise, mis ei aita Eesti tulevikule kuidagi kaasa. Ma tänan.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa. Palun! Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Lugupeetud publik, keda täna on rohkem kui tavaliselt! Lugupeetud vaatajad! Ma loodan, et ka Riigikohtus on mõnel kolleegil arvuti lahti, ja ma loodan, et mõnedel tublidel maakohtunikel on arvuti lahti, tublidel advokaatidel on arvuti lahti, sest see, mis siin maal toimub, puudutab meid kõiki, see puudutab iga kodanikku. Kui me tuletame meelde põhiseaduse vastuvõtmist ehk seda suurt riigi loomise akti, siis me olime kõik hääletajad. Iga kodanik, ka need, kes ei ole õigusteaduslikult üliharitud, doktorikraadiga või osavad advokaadid – ka nemad on huvitatud sellest, mis siin saalis toimub ja kuidas nende tuleviku üle otsustatakse.

Me elame ohtlikul ajal, sellepärast et see põhiseadus, mille poolt mina 1992. aastal hääletasin, on justkui mitmest otsast tühjaks kaevatud. Ma ei tunne seda teksti, mille poolt ma hääletasin, ära. Mul oli juba siis kombeks tekstid läbi lugeda. Ma lugesin läbi põhiseaduse teksti ja mul oli hea meel selle üle. Aja jooksul tuli sügavust muidugi juurde. Aga ma ei tunne seda teksti enam ära, ma ei tunne isegi esimest paragrahvi ära. Seal on kirjas, et Eesti on iseseisev riik. Aga kui ma istun Euroopa Liidu asjade komisjonis, siis mulle tundub, et parlamendil on mingi teine koda, kus elatakse hoopis teist elu kui meie põhiseaduse järgi. Muidugi ei puudutanud õiguskantsler seda ühegi sõnaga. See on hiiglaslik elevant, kes elab seal trepi all Euroopa Liidu asjade komisjonis. 

Õiguskantsleril on ka kohustus jälgida põhiseaduse kooskõla välislepingutega. Kliimapoliitika käigus just praegu varastatakse meilt meile kuuluv maksuõigus. Maksuõigus on iga liikmesriigi pädevus. Aga geniaalsed – tõesti tunnustan, geniaalsed! – manipulaatorid, geniaalsed juristid on võimelised Euroopa Komisjoni mehhanismide kaudu lõpuks ikkagi meile sügavalt koti pähe tõmbama ja rikkuma liitumislepingut. Halastamatult rikkuma, kaaperdama ka maksuõigused, mis on justkui meie omad. Aga ammu mitte! 

Kõik sügavad tänuavaldused õiguskantslerile koalitsioonisaadikute kõnedes teevad mind murelikuks. Ma usuksin õiguskantslerit rohkem, kui neid mahlaseid tänuavaldusi ei esineks, vaid pigem nurisetaks. Õiguskantsler võttis solvunud poosi, kuna seati kahtluse alla tema erapooletus. Ma mõistan seda solvumist, sest valusat tõde ei ole meeldiv kuulata. 

Esiteks, muidugi ei ole õiguskantsler päris sõltumatu institutsioon, kuigi seaduse järgi nii peaks olema. See tuleb juba sellest, et Riigikogu enamus paneb õiguskantsleri paika ja küllap tal on päris terav vaade sellele, milline inimene sellele kohale satub. Sama toimub ka presidendiga, aga võrreldes õiguskantsleriga ma näen, et president hakkab juba oma nominaalset sõltumatust üles leidma ja seda ka sisuga täitma. See suvi on mõned ütlused – ma ei taha rohkem öelda – näidanud, et äkki ta leiab oma sõltumatuse ja erapooletuse, tasakaalustaja rolli üles. Õiguskantsler on siin mitu korda olnud ja ma ikka näen, et tema peamine mure on peenhäälestus. Ja talle on oluline meeldida. Aga on olnud julgemaid, erapooletumaid, õiguse põhiprintsiipe kõrgemaks pidavaid õiguskantslereid, kes on ka ju siit ruumist nimetatud. Ei pea olema koalitsiooni oma, temale meeldiv inimene. 

Nii et see on mõtlemise koht, kui me kunagi põhiseaduse revisjoni teeme, kas peaks nii olema, et riigikohtunikud on selle partei omad, kellel on kõige suuremad kilekotid, nagu Silver Meikar meelde tuletas kunagi. Meie õiguspoliitiline süsteem toimib selliselt, et need, kellel on kõige suuremad kilekotid, määravad riigikohtunikud. Need, kellel on kõige suuremad kilekotid, määravad presidendi. Need, kellel on kõige suurem kilekott, määravad õiguskantsleri. Ma unistan riigist, kus nii ei ole.

Õiguskantsler on lapse õiguste konventsiooni järgi ka laste õiguste kaitse edendaja. Ma ei ole ühtegi helibaiti kuulnud soo muutmise propaganda vastu, laste ostmise kohta surrogaatemadelt. Kõrvulukustav vaikus! Ma olen nõutu, sest õiguskantsler oskab niivõrd täpselt mööda sihtida, et vibulaskjad peaksid teda kadestama. Aga nagu mõnel spordialal on olemas kokkuleppemängud ja kui sellega vahele jäädakse, siis need meeskonnad diskvalifitseeritakse. 

Õiguskantsleril on õiguskantsleri seaduse § 18 järgi kohustus õigusakti või sätte põhiseaduse või muu seadusega kooskõlla viimise kohta teha Riigikohtule ettepanek tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks. Ma ei kuulnud ühtegi sõna perekonnaseaduse toore muutmise kohta – mitte midagi! Põhiseadus on tühjaks kaevatud, seal on suur auk – ma ei kuulnud mitte midagi. Ma ei usu, et Põhiseaduse Assamblee kunagine juht Tõnu Anton oleks 1992. aastal kuulnudki midagi homoabieludest. Aga ei, siin tuima näoga kaevatakse põhiseadusesse hiiglaslik auk ja naerdakse selle peale. Ei kuulnud vihakõneseadusest ühtegi lauset. See elevant tuleb siia paari nädala jooksul. Mitte midagi! Tsensuuri sisseseadmise aasta, poliitiliste konkurentide kõrvaldamise aasta – mitte midagi õiguskantsleri tekstis. Mitte midagi! Kõrvulukustav vaikus. 

Lõpetan kõige pikema parlamendistaažiga saadiku Jürgen Ligi ütlusega. Kahju, et noored peavad seda kuulma, aga ta ütles: "Eeter on täis rämpsu." See ongi kõige pikema kogemusega rahvaesindaja leksika, eeskuju kõigile parlamendikultuuris. Sellise rämpsuga me siin tegeleme, lugupeetud õiguskantsler. Eelmisel nädalal näiteks andsid eesti keele kaitse seaduseelnõu sisse. 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli õiguskantsler – läbirääkimiste voorus on soovinud sõna ka õiguskantsler – Ülle Madise. Palun!

Minule ja kogu meie ametkonnale on suureks auks, et kõik fraktsioonid pidasid vajalikuks meie ülevaade läbi töötada ja ka need kõned pidada. Viimase kõne kohta, härra Poolamets, ei saa ma öelda muud, kui et palun lugege need küsimused ja vastused, mis siin said antud, veel kord läbi ja te näete, et seal, kus on õiguskantsleril ülesanne, on seisukoht ka avaldatud. Sõltumata sellest, kellele midagi meeldib või ei meeldi, meie teeme oma tööd ausalt ja erapooletult. 

Kasutan võimalust pärast neid ülekohtuseid süüdistusi, mis siin kõlasid, tänada teie kõigi ees kõiki Õiguskantsleri Kantselei töötajaid selle töö eest, mida nad on teinud ja teevad edasi. Kinnitan, et ka nende inimeste valijaid, kes teie tööd ja minu erapooletust siin on halvustanud, me aitame. Ma loodan, et mitte ühegi sõnaga, mis siin kõlab või mida mujal levitatakse, ei tekitata inimestele tunnet, et me neid ei aita. Aitame, kui seadus vähegi lubab ja seda toetab. Aitäh, austatud Õiguskantsleri Kantselei töötajad selle suure töö eest! Mitte midagi pole teha, see on kaasaja moevool: süüdistada poole valikus sõltumatut institutsiooni, kes pooli ei vali, töötab ausalt ja erapooletult, ei jookse tänavale poliitilise loosungiga asjades, kus temale analüüsipalvet pole tulnud või mis on juriidiliselt perspektiivitud. See moevool, et poole mitte valimise pärast sõimatakse poole valinuks, on kahjuks üle ilma levinud. Ma väga tahaks, et Eesti oleks parem. Aga teie ärge kurvastage. Tänan teid, nii nagu teid tänas enamik Riigikogu liikmeid. Suur-suur tänu selle põhjaliku arutelu eest!

Suur tänu, austatud õiguskantsler! Läbirääkimiste voor on läbi, sulgen läbirääkimised. Enne kui me selle punkti lõpetame, ma tänan õiguskantsler Ülle Madist, kõiki tema ametikaaslasi, õiguskantsleri bürood selle ülevaate eest, ja kõiki ametikaaslasi, kes selles punktis sõna võtsid ja arvamust avaldasid. Esimese punkti menetlemine on lõpetatud. 

Liigume teise päevakorrapunkti juurde. Selleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 9 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eesti kõrghariduses on teatavasti rida põhimõttelisi probleeme, mida ainult rahaga lahendada ei saa. Sellega ma aga ei taha öelda, et kõrgharidusse raha juurde ei oleks vaja. Esiteks ei vasta ülikoolide ettevalmistatavad spetsialistid Eesti tööturu vajadustele, teiseks on kiiresti langenud õppe kvaliteet ja kolmandaks on toimunud kõrgharidusõppe kiire ingliskeelestumine. Need probleemid on omavahel seotud. Käesoleva eelnõuga reguleeritakse või proovitakse reguleerida neist viimast – ingliskeelestumist.  

Eelnõu sisuosa koosneb kolmest punktist, neljas puudutab seaduse jõustumist. Esimese muudatusega määratletakse, kui suur võiks olla Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides võõrkeeles õppivate tudengite suhtarv. Eelnõus on pakutud, et esimesel õppeastmel ei tohiks võõrkeeles õppivate tudengite osakaal ületada 8%, teisel õppeastmel ehk magistriõppes 20% ja kolmandal õppeastmel 30% vastava õppeastme üliõpilaste arvust. 

Toon kõige värskemad kättesaadavad andmed. Eelmisel õppeaastal – selle õppeaasta andmeid meil ei ole veel – õppis bakalaureuse‑ ja rakenduskõrgharidusõppes 6,1% tudengitest võõrkeeles, magistriõppes 24,6% ja doktoriõppes veerand tudengitest, see tähendab 25%. Aga see 25% on üsna petlik, sest doktoriõpingute puhul on loodud võimalus, et õppekava on nii eesti kui inglise keeles. Suurem osa doktorantidest, üle poole, õpibki nendel õppekavadel, mida defineeritakse eesti‑ ja ingliskeelsetena. Tegelikult on need enamjaolt ingliskeelsed. 

Keeleseaduse alusel on õpe eesti keeles siis, kui vähemalt 60% õppetööst toimub eesti keeles. Järelikult nendel õppekavadel, mida defineeritakse eesti‑ ja ingliskeelseteks, õpitakse üle 40% inglise keeles, sest vastasel korral poleks õppekava tarvis defineerida eesti‑ ja ingliskeelseks. Ja kui 60% ulatuses toimub õppetöö eesti keeles, siis eelnõus toodud muudatus mingil moel välistippõppejõudude kasutamist Eesti ülikoolides või oma tööde, doktoritööde kirjutamist inglise keeles ja artiklite avaldamist inglise keeles kuidagi ei sega, sest jääb 40%, mille ulatuses võib keeleseaduse alusel toimuda õppetöö võõrkeeles. Lisaks võib olla 30% ulatuses puhtalt võõrkeelseid õppekavasid, nagu eelnõus pakutud. Seega, kokku võib eelnõu vastuvõtmise korral maksimaalselt 58% õppest toimuda inglise keeles. 

Valitsuse arvamuses, mis vaevalt on valitsuse arvamus, sest vaevalt et valitsus seda üleüldse arutanud on, pigem on see ikka ministri arvamus või ministri poolt ametnikele antud juhis, kohustus kirjutada selline arvamus, mis selle eelnõu vastu on – see on muide seesama minister, kes on armulikult arvanud, et eestlastele võivad jääda nende pastlad ja kannel –, selles niinimetatud valitsuse arvamuses väidetakse, et õppekeele reguleerimine toimub halduslepingutega. Praegu on tõesti halduslepingutes mitme ülikooli puhul fikseeritud – see on Tõnis Lukase ministriaja väike samm õiges suunas –, et vähemalt 50% lõpetanud doktorante peab minimaalselt B2-tasemel eesti keelt oskama. B2 tähendab seda, et saadakse kuulamisel aru pikematest kõnedest ja ettekannetest ning tuttava teema puhul isegi keerukamatest nüanssidest – palun väga! – ehk osatakse vestelda ladusalt, nii et suhtlemine eesti keelt emakeelena kõnelevate inimestega on täiesti võimalik. See on ühesõnaga eesti köögikeel, ütleme niimoodi otse, mida ainult pooled Eesti doktoriõppe lõpetanud peavad oskama. Pealegi pole ette nähtud mitte mingeid sanktsioone, mida rakendada, kui seda ei tagata. Nii et see on väga abstraktne nõue. 

Aga mis on oluline? Tekib küsimus, mida nende ülejäänud doktoritega, kes B2-tasemel eesti keelt ei oska, peale hakata. Kui nad erialast tööd tahavad, siis nad peavad – on üksikuid muid võimalusi ka – ülikoolides inglise keeles õpetamist jätkama ehk nad genereerivad ülikoolis ingliskeelestumist edasi või lähevad mujale alla kvalifikatsiooni tööle või lähevad välismaale. Aga meie kurdame edasi, et meil on doktoritasemega spetsialistide puudus.  

Niisiis, kokkuvõttes. Esiteks, eelnõu kohaselt ei pea bakalaureusetudengite puhul mitte midagi muutma, seal on isegi varu 1,8%. Teiseks, magistriõppes peaks inglise keeles õppivate tudengite osakaal järk-järgult vähenema, 24,6%‑lt 20%-le. Ja kolmandaks, doktoriõppes peaks ingliskeelse õppe osakaal pisut vähenema. See ei ole kindlasti ülesaamatu, arvestades, et pakutud on ka üleminekuajad. Küll aga annab see taas kindlustunde, et ingliskeelestumine ei süvene.  

Teise muudatusega täpsustatakse ülikoolide missiooni. Ülikoolid on teatavasti õppeasutused ja nende missiooniks on edendada teadust ja kultuuri. Ülikoolide rahastamisel tuleks arvesse võtta õppekvaliteeti, kuid ülikoolid ei peaks Eesti maksumaksja arvel tegelema ideoloogiliste küsimustega, toetama rahvusvahelistumist ning edendama rahvusvahelist mobiilsust, mida kõrgharidusseadus nõuab. Pealegi on kõrgharidusseaduse § 20 lõikes 2 nagunii nõue, et ülikoolid teevad koostööd teiste ülikoolidega. Rahvusvaheline suhtlemine on akadeemilise elu täiesti loomulik osa. Rahvusvahelistumise toonitamine ja ülikoolide missiooniks seadmine viitab tegelikult provintslikule mõttelaadile, justkui me peaksime kogu aeg kellestki teisest eeskuju võtma, meil puudub enesekindlus. Selline provintslik mõttelaad eeldab seda, et meil endil ei ole maailmale mitte midagi pakkuda. 

Ja kui paralleel tuua, siis ega me näiteks ei nõua ju ettevõtetelt, et nad peaksid tegelema rahvusvahelistumisega, et nende, ütleme, juhtkonna hulgas või osanike hulgas oleks teatav hulk mitte-eestlasi. Nende eesmärk ongi teine: nende eesmärk on kasumi teenimine, mitte rahvusvahelistumine. Ja kui nad teevad seda rahvusvahelise meeskonnaga või Eesti personaliga, on igal juhul hästi, peaasi, et see ettevõte on tulemuslik. Me selle eelnõu muudatusega ka ei keela ülikoolide rahvusvahelistumist, aga jälle, see ei saa olla eesmärk omaette. Välisüliõpilasi ja ingliskeelseid õppekavu on vaja sellisel juhul, kui need toetavad kvaliteeti ja spetsialistide ettevalmistamist erialadel, mida Eesti ühiskond vajab.  

Täiesti ebakohane on valitsuse arvamuses toodud seisukoht, et pikemas perspektiivis viiks [seaduse]muudatus tulemusele, et Eesti kõrgkoolid isoleerivad end ülejäänud Euroopa kõrgharidusmustrist. No see on, vabandage, lausa totter. Kui mu eksamil mõni tudeng sellise järeldusega mingi teksti puhul esineks, sellisega, mis sellest tekstist ei tulene, siis ütleks kohe, et palun istuge, F!

OSKA raportist tuleb välja, et suurimad ebakõlad Euroopa riikidest omandatud eriala ja töö vahel on just Eesti kõrgharitute puhul, mille taga võib paljuski olla just keeleoskuse probleem. Välistudengid õpivad inglise keeles ja peavad minema alla kvalifikatsiooni tööle. Muide, nagu hiljuti läbi lipsas, siis uuringute järgi veerand Eestis töötavatest koristajatest on kõrgharidusega. Ma usun, et suur osa nendest on just umbkeelsed.  

Eelnõu § 3 kohaselt eemaldatakse kõrgharidusseaduse § 41 lõike 5 punktist 1 säte, mis nõuab ülikoolide tulemusrahastamise otsustamisel arvesse võtta rahvusvahelise mobiilsuse näitajaid. Rahvusvahelise mobiilsuse näitajad ei kajasta tulemuslikkust. See on näitajana täiesti ideoloogiline. Rahvusvaheline mobiilsus on meetod kusagile jõudmiseks, aga võib olla ka teisi meetodeid, see ei kajasta kvaliteeti ja tulemuslikkust. Seega tuleb kõrgharidusseadusest eemaldada need dogmaatilised kammitsad, mis suunavad ülikoole rohkem välistudengeid vastu võtma ning neile ja meie endi kaasmaalastele inglise keeles haridust andma. Käesoleva eelnõuga tagatakse eesti keele kasutusala, et eesti keel ei muutuks köögikeeleks, ning leevendatakse vähemalt osalt probleemi kõrghariduse kvaliteedi ja mittevastavusega Eesti vajadusele.  

Eelnõu neljas muudatus puudutab jõustumist. Esimesele astmele peaks kehtima hakkama sellest õppeaastast – kuna see eelnõu esitati juba kevadel, siis seda ta ei saa teha, siin tuleb muudatus teha –, teisele astmele järgmisest õppeaastast ja kolmandale astmele 2027/2028. õppeaastast. Pole kahtlust, et see kõik on soovi korral võimalik.

Lõpetuseks ütleksin veel seda, et pole kahtlust ka selles, et kõrgkoolidesse järjest leviv ja domineerima kippuv [inglise] keel on ohuks meie keelekasutusele ja emakeele elujõule. Isegi kui teise keele oskus on kõigi standardite järgi arenenud suhteliselt hästi teise keele kohta, on see ikkagi alati emakeeleoskusest nõrgem. See puutub nii võõrkeeltes õppimisse kui ka õpetamisse. Ma olen seda näidet juba küll toonud, aga keeleteadlase ja tippajakirja retsensendi Indrek Pargi kinnituse järgi tulevad keeleliselt kõige madalama tasemega ingliskeelsed artiklid just riikidest, kus õppekeel on inglise keel, aga üliõpilased ja õppejõud ei räägi inglise keelt emakeelena. Paremad tulevad neist riikidest, kus üliõpilased õpivad oma emakeeles, mis ei ole inglise keel. 

Kui iseenda kohta näide tuua, siis minu inglise keel on nigel, aga see ei ole mind mingil moel pidurdanud ingliskeelsetes tippajakirjades artiklite avaldamist, seejuures ausa konkurentsi kaudu, mitte tuttavate kaudu, nagu tavaliselt tehakse mingis nurgataguses teadusajakirjas, mida keegi ei loe. Ja olen ka avaldanud ingliskeelse monograafia Stockholmi Ülikooli toimetiste sarjas. Selleks on vajalik väga hea tõlk ja väga hea toimetaja, kes meie eesti keele rikkust võõrkeeles edasi saaks anda.  

Meil Eestis on praegu niimoodi, et meie tänavatel ja meie teeninduses võtab järjest domineerivama positsiooni vene keel, see on massiimmigratsiooni tõttu. Kui need trendid jätkuvad, siis tulevikus Eestis suhtlevad töölised ja teenindajad vene keeles ning kesk‑ ja kõrgklass inglise keeles. Eestlastele jäävad selle haridusministri kena väite kohaselt meie pastlad ja kannel. Meil kõikidel on tegelikult vastutus, et see niimoodi ei läheks. Niisiis on see seadus vajalik meie kõrgharidusõppe ja ka rahvusriigi seisukohalt. Mõni on siin öelnud, et Riigikogu seda seadust vastu võtta ei saa. See ei pea paika, saab küll. See on hea eelnõu, hääletage selle poolt, võtame selle vastu! Palun seda eelnõu lahkelt toetada. Aitäh! 

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sa oled pikka aega olnud Tartu Ülikooliga seotud, õppejõud, ja näinud seda järkjärgulist ingliskeelestumist. Missugused on praeguseks sinu hinnangul järelmid eelkõige rahvusteadustele? Ja kuidas on mõjutanud ingliskeelestumine rahvusteadustega edenemist, selle uurimist, publitseerimist ja kõike muud seesugust? Võid sa mingisuguse lühikokkuvõtte anda?

Aitäh selle küsimuse eest! Need järelmid on kurvad. Muidugi ei ole siin küsimus ainult ülikoolide ingliskeelestumises, vaid ka meie teaduse hindamise kriteeriumites. Tulemus on see, et rahvusteadustele ei jätku piisavalt ja rahvusteadlastel ei ole piisavalt võimalusi teostada neid teadusuurimusi, mis Eesti ühiskonda huvitavad ja mis meie teaduse seisukohalt oleksid vajalikud. Selleks et teaduses ellu jääda ja uusi grante saada, peabki tegema just sedasama, mida ma ütlesin: publitseerima ingliskeelsetes teadusajakirjades. Teadlased on ju ratsionaalsed inimesed. Me kõik leiame endale mingeid lihtsaid ja madala kvaliteediga ingliskeelseid teadusajakirju, kus publitseerida on lihtne, aga mida loeb 20 inimest, eks ju. Neid näiteid on küll, kus on nii. Veebist saab vaadata, kui palju neid lugejaid on. Aga jälle, teadusbürokraatia silmis, mis on poliitikute paika pandud, annab see tugevaid punkte ja selle kõrval jäävad need monograafiad kirjutamata, mis Eesti ühiskonda tegelikult huvitaks.

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud kõneleja! Me oleme sarnaseid eelnõusid siin päris mitmeid kordi arutanud ja vahepeal on aeg edasi läinud. Aeg on edasi läinud ka selles, et ülikoolides jääb rahvusvahelisi tudengeid koroona ja sõja tõttu vähemaks. Samas on ülikoolid teinud palju pingutusi selleks, et võõrkeelsetele tudengitele eesti keelt õpetada. Kuidas olete neid muudatusi arvesse võtnud pidevalt sedasorti eelnõusid esitades? Ja teine küsimus sellega seonduvalt on see: mis te arvate, kas selle nii-öelda järjekindlalt kuulutamine, et kõrghariduse kvaliteet on madal ja nüüd ka lausa, et rahvusvahelistesse publikatsioonidesse saadakse ainult sobiga, tuleb ülikoolidele kasuks? Võitleme ju nagu ühe asja eest. Äkki ei ole mõtet sellist jama – eriti just rahvusvaheliste publitseerimiste kohta – siin Riigikogu kõnetoolis ajada.

Aitäh! Ma juba teie esimese küsimuse peale mõtlesin, et võib-olla seekord on sisuline küsimus, et ei olegi õel küsimus. Aga teise küsimusega tulite oma rolli tagasi. Kõigepealt ei ole välistudengite küsimust mõtet seostada inglise keeles õpetamisega. Välistudengite osakaal on viimastel aastatel võib-olla jäänud samaks, ta ei ole nähtavalt vähenenud. Seda esiteks. Teiseks, need pingutused, et välistudengile eesti keelt õpetada, on ikkagi olnud väga väikesed ja kindlasti ebapiisavad. Meie praegune põhiprobleem on ingliskeelestumine. See on doktoriõppes ja järk-järgult ta voolab allapoole. Ja doktoritööde kirjutamine on valdavalt inglise keeles ka rahvusteadustes. Küllap Margit Sutrop teab neid arve ja protsente, kui palju rahvusteadustes doktoritöid eesti keeles üleüldse kirjutatakse.

Nii, nüüd vastan teisele küsimusele. Mina ei ole väitnud seda, et kõik need rahvusvahelised publikatsioonid saadakse sobiga. Aga ma ütlen, et see on suhteliselt levinud praktika, see on levinud. Osa kindlasti, eriti reaalteadustes, on ausa konkurentsi tulemus, aga suur osa [ei ole]. Ja siin ei ole mitte midagi, kuidas öelda, erilist. Õppejõud, teadlased on ratsionaalsed inimesed ja kui neil on võimalik oma tuttavate kaudu publitseerida sellistes pool-fake ajakirjades, siis nad seda ka teevad, sellepärast et seda on vaja. Kui te olete mingisuguses akadeemilises meeskonnas, siis teie meeskond vajab neid publikatsioone selleks, et järgmine grant saada. 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teadlasena te peaksite väga hästi teadma seda, et igasugune väide, mida te kirjutate või suusõnaliselt välja ütlete, peab olema tõestatav. Te äsja väitsite siin kõnetoolis, et Eesti kõrghariduse kvaliteet väga kiiresti langeb. Mina väidan jälle vastu, et tegelikult kõikide ülikoolide rahvusvahelise reitingu näitajad läbi aastate on järjest tõusmas, mis tähendab seda, et meie kõrgharidus ja teadus on rahvusvaheliselt väga konkurentsivõimelised. Palun, kas te oskate oma väidet tõestada niimoodi, et inimesed aru saaksid, et teie väide on tõene?

Mina oskan, aga ma ei ole kindel, kas teie oskate. Mina väidan seda, et esiteks, ma ei tea ühtegi õppejõudu, kes väidaks seda, et ütleme, viimase 20 aasta jooksul ei ole kõrghariduse õppekvaliteet langenud. Ma tegelikult tean ühte inimest, kes seda on väitnud, ja see on praegune haridusminister Kristina Kallas. Aga tema pole õppejõud, ehkki ta valimiskampaania ajal väitis igal pool, et ta on. Nii, aga nüüd, kui te tahate kvantitatiivseid näitajaid, siis jah, ma ei ole kõiki ülikoole vaadanud korralikult, küll aga ma olen jälginud Tartu Ülikooli kohta rahvusvahelistes edetabelites. Seal on kolm sellist edetabelit, mis on mainekad. Need on THE, siis on QS ja siis on ARWU ehk Shanghai ülikoolide edetabel. Nii, ja Tartu Ülikool on püsinud paigal ainult selles ühes edetabelis, THE, või õigemini viimasel kahel aastal on ta sinna jõudnud, või viimasel kolmel, aga nendes kahes ülejäänud sama mainekas edetabelis ta on kolinal langenud. Kaudselt tõestab õppekvaliteedi langust – Tartu Ülikool on meie kõrghariduse lipulaev – ka seesama OSKA raport, sest meie lõpetanud ei tööta oma erialasel ametikohal.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tahtsin tõtt-öelda küsida just sedasama – Eesti ülikoolide ja Tartu Ülikooli taseme kohta rahvusvahelisel skaalal –, aga küsin hoopis seda. Me oleme siin viimaste aastate jooksul näinud, kuidas ülikoolid ingliskeelestuvad ning kuidas üha enam õppeaineid ja erialasid lähevad üle inglise keelele. Loomulikult, keeleoskus on väga hea, aga samal ajal kannatab meie oskusteave, meie teaduslik sõnavara ja nii edasi. Paraku see kindlasti nii on. Aga nii mõnigi üliõpilane eelistab õppida ikkagi eesti keeles, mitte inglise keeles, ja see tõrjub neid kõrgkoolist eemale. Kui tõsiseks te seda olukorda peate? Väljatuleku momenti te juba kasutasite, aga äkki laiemalt sel teemal?

See eelnõu on esitatud, järelikult tuleb seda olukorda tõsiseks pidada. Viimastel aastatel on tõepoolest pisut teadvustatud seda, et probleem on olemas. Ja nagu öeldud, siis Tõnis Lukase ametis oleku ajal mingeid pisikesi katseid selle reguleerimiseks määruse tasemel tehti, aga tegelikult ei anna see mitte mingit kindlust meie ingliskeelestumise peatamiseks ega selle tagamiseks, et eesti keel jääb, et eesti keele elujõud säilib. 

See kiire ingliskeelestumine on toimunud aastatest 2014–2015 ja toimub siiamaani. Ütleme, et viimasel paaril aastal on see olnud suhteliselt stabiilne, ei ole hullemaks läinud. Aga sellest ajast ei ole täheldada mingeid plusspunkte, mis meie kõrgharidus oleks ingliskeelestumise tulemusena saavutanud. Kui me seda seaduse tasemel ära ei reguleeri, siis neid ministri määrusi saab kergesti tühistada ja kergesti hoopis teiste kriteeriumidega sisustada. Nii et vastus on, et pean tõsiseks küll, eriti doktoriõppe puhul. Vaadake, see B2: kui ainult pooled peavad oskama eesti köögikeelt ja teised ei pea sedagi oskama, siis see on ikkagi traagiline, ma ütleksin. 

Signe Kivi, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! EKRE fraktsioon on järjekindlalt toonud Riigikogu saali kõrgharidusseaduse muutmise eelnõusid, mille sisuks on ingliskeelestumise vähendamine …

Peatamine!

… ja seeläbi ka loodetav kõrghariduse kvaliteedi parandamine. Kuivõrd see puudutab avalik‑õiguslikke ülikoole, siis kas te olete oma ettepanekutele küsinud tagasisidet ka Rektorite Nõukogult?

Aitäh küsimuse eest! Mina suhtlen, kuidas öelda, tegevõppejõududega, professoritega, kaasprofessoritega ja teistega, ja nendelt ma olen saanud ainult positiivset tagasisidet.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ajendatuna lugupeetud hea kolleegi Signe Kivi küsimusest, ma arvan, et rektorite käest nõu küsimine ei ole eriti oluline, sest teatavasti on põhiseaduse järgi riigikeeleks eesti keel. Selle seaduse alusel on aastal 2011 välja töötatud keeleseadus, mille § 1 sätestab ära seaduse eesmärgi: arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena avaliku elu valdkondades. Nagu ma kuulsin ka tänase diskussiooni käigus, on avalik-õiguslik ülikool põhimõtteliselt avaliku elu valdkond, seega minu hinnangul on see eelnõu absoluutselt kooskõlas keeleseadusega. Kas mu järeldused on õiged?

Aitäh, aitäh! Aitäh selle kommentaari või küsimusega lõppenud kommentaari eest! Ei ole järeldus vale. Ta on kooskõlas keeleseadusega. Ja veel olulisem – arvestades olukorda, mis meil praegu kõrgharidusõppes esineb –, ta on kooskõlas põhiseadusega.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt ma märgin, et minulgi on olnud rõõm töötada Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas enda vanuse kohta päris pikka aega. Ja kõikidest vestlustest, mis mul olid toonaste kolleegidega, ma ei mäleta ühtegi, kus keegi oleks öelnud, et kõrghariduse tase mingisuguse ajalise perioodi lõikes, näiteks kümme aastat, oleks Tartu Ülikoolis tõusnud. Küll aga väga teravates toonides kirjeldati seda, kuidas toimub kiires tempos allakäik. Nii et empiiriline kogemus kinnitab seda vaadet. Aga ma mõtlesin nüüd küsida selle kohta. Te ütlesite, et te olete suhelnud oma kolleegidega ülikoolist ja saanud nende käest kinnitust, et ettepanek, mis on selle eelnõu keskmes, on neile meeltmööda. Äkki te kirjeldate natuke lähemalt, milles avalduvad need peamised probleemid, mida õppejõud näevad just ingliskeelestumise lõikes Tartu Ülikoolis?

Aitäh! Kaudselt ma seda oma ettekandes juba märkisin ka, et ega me keegi ju ei kahtle selles, et meie väljendusrikkus avaldub kõige paremini eesti keeles rääkides. Ja kui me peame õpetama muus keeles, siis meie võimekus oma teadmisi tudengitele edasi anda langeb. Meil on ka selliseid näiteid: ülikooli rahvusvahelistumise reeglite tõttu on üks kursus, kus Eesti ajalugu õpetatakse eesti tudengitele inglise keeles – kõik tudengid on eestlased ja ka õppejõud on eestlane. See on küll, ütleme, erand, aga väga ilusasti, küll drastiliselt, iseloomustab seda olukorda. 

Nii et jah, küsimus on selles, kuidas me suudame oma teadmisi edasi anda. Ja ma ei ole kohanud veel kedagi, kes oleks arvanud seda, et emakeelne keelerikkus oleks madalatasemelisem kui võõrkeelne keelerikkus. Tõesti, nii kaua vähemalt, kuni eesti keel köögikeeleks ei taandu.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me kuuleme tihti argumenti, et ingliskeelset õpet on vaja, kuna vastasel korral ei jätku meil mõnele erialale üliõpilasi. Kas teil on näiteid, kus mõne eriala õppekava muutmine ingliskeelseks on juurde toonud üliõpilasi?

Jah, on küll. Mõnele erialale on tõepoolest välisüliõpilasi juurde tulnud. Aga siin on kaks aspekti, mida peaks arvestama. Esiteks, ega üliõpilaste arv iseenesest ei ole väärtus omaette. Väärtus omaette on see, kuivõrd selle ülikooli lõpetanud isiku kvalifikatsioon on vastavuses sellega, mida ühiskond tegelikult vajab, kui ühiskond on nii-öelda rahastanud selle tudengi õppimist. Väga paljudel juhtudel on tõepoolest nii, et need nii-öelda ärinduse üliõpilased … Tõsi küll, nemad õpivad põhimõtteliselt erakõrgkoolides ja seda see eelnõu ei reguleeri. Kui erakõrgkoolid tahavad oma õppega äri teha, siis palun väga. Aga on selline olukord, et välisüliõpilasi tuleb juurde eelkõige nendele erialadele, kus tegelikult selle eriala inimeste üleküllus on meil tööjõuturul niikuinii olemas. Ja kui välisüliõpilasi tuleb kusagile õppima ja nad selle stuudiumi käigus eesti keelt ära ei õpi, siis on nendest tööjõuturul väga vähe kasu.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Hea Jaak! Iseenesest oli tore kuulda. Kuna mina lõpetasin Tartu Ülikooli 1982. aastal ja veel kiitusega, siis ma arvan, et ma olen üks targemaid inimesi sinu jutu järgi, kuna pärast seda on õppekvaliteet ainult allamäge läinud. Aga vaatamata sellele, et ma olen üks targemaid inimesi, on mingid erialad või mingid valdkonnad, kus ma ei saa eesti keelest aru. Ma ei saa hakkama eesti keelega näiteks IT‑valdkonnas, ma ei saa aru operatiivsüsteemi keeletõlkest, ma ei saa aru telefoni operatiivsüsteemi keeletõlkest, isegi mitte oma autos olevast IT‑tarkvarast. Põhimõtteliselt, kui ma prooviksin seda eesti keeles kasutada, siis ma sõidaksin tõenäoliselt kraavi. Mu küsimus sulle on: kas sa näed mingeid erandeid? Näiteks seesama IT-valdkond – äkki on seal mõttekam edendada ikkagi ingliskeelset õpet, selle asemel et proovida peale suruda mingeid eestikeelseid termineid, mis ei ole kuidagi loogilised, arusaadavad ega selged?

Jah, ma olen mõelnud, et mu väärikus tegelikult ei peaks lubama teatavate ametikaaslastega üleüldse suhelda, ja see puutub ka praegusesse küsijasse. Aga ma katsun küsimuse eraldada küsija isikust. Kõigepealt, see on täiesti demagoogiline väide, nagu 1982 oleks meil õppekvaliteet olnud kõrgem, kui ta on praegu. Küsimus on ikkagi iseseisvuse taastamise ajast. Edasi, kui osadel IT-erialadel ei ole eestikeelset terminoloogiat, siis see vähemalt osalt ongi meie ingliskeelestumise tagajärg. Kolmas aspekt oli selles küsimuses veel, aga ma jõudsin juba ära unustada. (Hääl saalist.) Kuidas palun?

Hea ettekandja, soovite veel kommenteerida seda küsimust või ei soovi?

Ei soovi.

Selge. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Siin saalis on korduvalt nii küsimuste kaudu kui ka teie ettekandes rõhutatud, et kõrghariduse kvaliteet on viimastel aastatel või aastakümnetel langenud, ja üheks põhjuseks on võib-olla liigne ingliskeelestumine, nagu te olete välja toonud. Aga kas on ka teisi põhjusi? See küsimus on küll laiem, aga võib-olla te toote välja, kas see on ainus põhjus või on see terve nii-öelda erinevate asjaolude mitmekesisus, mis selle on põhjustanud. Kas te olete valmis seda natuke laiemalt avama?

Jah, loomulikult on. Ja tänan, tänan. Loomulikult ei ole see ainus põhjus ja võib-olla ei ole see isegi peamine põhjus. Tõenäoliselt on peamine põhjus ka nendes asjaoludes, millest ma räägin järgmise eelnõu puhul. See on eelkõige see, et ülikoolides on nõudlikkus vähenenud ja üliõpilased ei saa paljudel juhtudel keskenduda õppimisele materiaalsetel põhjustel.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Esiteks, ma aitan sul mälu värskendada. Viimane küsimus, see aspekt, mis sul meelde ei tulnud, oli küsimus, kas võiks ülikoolis siiski mingeid erialasid, mingeid valdkondi õpetada just inglise keeles. Kas seal võiks mingi eelis olla?

Aga teine küsimus on puhtisiklik selle sinu sissejuhatuse tõttu. Mis on juhtunud, Jaak? Me olime vanasti head sõbrad, rääkisime juttu. Täna sa oled olnud nii mürgine Reformierakonna küsijate vastu. Kas on mingi erakondlik probleem tekkinud sinu maailmapildis suvevaheajal või mis viga?

Kõigepealt, isiklikele küsimustele ma ei vasta. Kuidas öelda, kordan tsitaati: mul on teine töö. 

Aga kas ei võiks olla inglise keeles? See on jälle täiesti demagoogiline küsimus. See eelnõu ju jätab kõik need võimalused ingliskeelseks õppeks alles. Palun väga! Sisuliselt on see küsimus ikkagi mitte niivõrd selles, et piiratakse ingliskeelset õpet, vaid selles, et tagataks ka edaspidi, et eesti keele kasutusala akadeemilises sfääris ei kahaneks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Eelkõnelejale ma ütleksin, et kuidas küla koerale, nii koer külale. Teatavasti tõepoolest eelkõneleja, küsija Valdo Randpere oli omal ajal ELKNÜ propagandaosakonna töötaja. See tõenäoliselt kindlasti nõudiski suurt tarkust, mida tal on. Ja auto juhtimisel ingliskeelsetest juhistest mittearusaamine tänapäeval nõuab ka tarkust. Aga noh, see tõenäoliselt ei sõltu sellest, kas meie kõrgharidus suudab või ei suuda eesti keeles pakkuda teatavatel erialadel õpet. Aga probleem on olemas, see on tõsi. 

Ma küsin: mis sa arvad, kuidas teatud erialadel lahendada eestikeelsete oskussõnade probleem, et teha teadust ikkagi eesti keeles? Me teame, et doktoritööd tänapäeval kirjutatakse juba inglise keeles ja põhjendus ongi see, et muidu, ma ei tea, suur ja lai maailm ei saa sellest osa. Aga kui meie oma keele eest ei seisa ka kõrgemal tasemel, siis kes seda teeb?

Ma korra sekkun. Mul on palve, et me kõik lähtuksime sellest, et austame oma ametikaaslasi – nii opositsioon koalitsiooni kui ka koalitsioon opositsiooni. Vähemalt isiklikul pinnal, ideede vahel muidugi on võistlus. Leo Kunnas … Vabandust, hea ettekandja, palun vastake Helle-Moonika Helmele! Jaak Valge, teil on sõna.

Jaa. Jälle, olles töötanud ja natukene töötades veel ka praegu selles akadeemilises valdkonnas, on selge, et osa, ja küllalt suur osa nendest teadusartiklitest ja ka doktoritöödest ongi vaja kirjutada inglise keeles. Siin ei ole kahtlust. Aga küsimus on proportsioonis ja küsimus on selles, kas see rahvusteaduste osa on vajalik kirjutada inglise keeles. Ma nüüd jälle väga täpselt seda proportsiooni ei mäleta, aga oli midagi taolist, et kui 2022. aastal kaitsti Tartu Ülikoolis veidi üle 200 doktoritöö, siis nendest ainult mõned – ma arvan, et viis kuni seitse – olid eesti keeles. 

Kuidas tagada, et eesti teaduskeel säiliks ja areneks? Väga paljude eri meetmetega. Kindlasti see, mis on juba praegu suuresti: vähemalt doktoritööde resümee peaks olema eesti keeles. Tegelikult peaks olema nõutav, et see oleks ka mahukam. Siis ilmselt oleks võimalik nõuda teatavatel erialadel humanitaarteaduses, et vähemalt osa artikleid oleks publitseeritud eesti keeles. Ja kõigepealt tuleks meil endal taastada austus oma emakeele vastu.

 Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! 1918–1920 oli teatavasti Eesti Vabariigi ja Tartu Ülikooli ees selline põhimõtteline küsimus, et kas Tartu Ülikoolist tuleb Tartu Ülikool, Jurjevski Universitet või siis Dorpatische Universität. Ja võttis aastaid, aastakümme või rohkem aega, enne kui jõuti sellele tasandile, et suudeti tõesti eesti keeles doktoriõppeni välja jõuda. Nähti seda, et üks rahvusriik ja eesti keel ilma selle kõrgema tasandita ei suuda täielikult oma rolli ja funktsioone täita. Ehk sa annad väikse ülevaate, kuidas siis mõeldi ja mis on nüüd juhtunud, et me enam seda ei näe. Keele allakäik loomulikult hakkab kõige ülemiselt korruselt või tasandilt pihta, mis ongi akadeemiline keel. Vähemalt minu maalähedase arvamuse järgi.

Suur tänu! Ma neid ajaloolisi ekskursse teen hea meelega, eriti kui on võimalik paralleele tuua. Esimesel iseseisvusajal toimus see liikumine täpselt vastupidi sellele, mis on ju praegu. Ja ütleme niimoodi, et vahe oli selles, kuidas öelda, ühiskonna, ja ütleme nii, poliitladviku mentaliteedis. Toona me olime oma rahvuse, keele, ühiskonna ja eestluse üle tervikuna uhked, aga praegu oleme millegipärast mingisuguste globaalsete trendide mõjul omandanud sihukese provintsliku mentaliteedi. Tegelikult tuleks alustada sellest, et me teadvustame, et meil on ka eestlastena maailmakultuurile eraldi väärtus, ja teadvustada ka seda, et ingliskeelsete eestlastena meil seda väärtust ei pruugi olla.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mõned mäletavad veel seda, kuidas Nõukogude aja lõpul tuli korraldus Moskvast, et kõiki doktoritöid tuleb hakata kirjutama vene keeles. Ma ei mäleta, kas see päris läbi läks, aga igatahes põhjustas see Eestis väga tõsist pahameelt. Kogu rahvuslik intelligents, kaasa arvatud loomulikult meie teadlased, meie ülikoolide õppejõud, tõusid nagu üks mees selle vastu ja leidsid, et see on meie eesti keele, meie rahvuskultuuri sügav alandamine ja sellel juurte alt äralõikamine. Mis on vahepeal juhtunud? Mis on sinu hinnang, mis on vahepeal juhtunud, et meil siin lõdva randmega oma keelest ja kultuurist ollakse valmis loobuma?

Aitäh! Eks see on selline filosoofiline küsimus natukene. Mina olen ajaloolasena mõelnud nii, et umbes viimasel sajal aastal on Eesti ühiskond koosnenud ikkagi sarnastest komponentidest selles mõttes, et umbes üks kolmandik ühiskonda on olnud rahvusliku meelsusega, umbes üks kolmandik sellise multikultuurse või toona öeldes internatsionalistliku – tänapäevases mõistes multikultuurne – meelsusega ja üks kolmandik on olnud suhteliselt ükskõikne selles mõttes, et hoiab sinna poole, kust tuleb võim ja kust tulevad soodustused. Ja see suuresti sõltub väliskeskkonnast. 

Toonane, ka sovetiaegne väliskeskkond oli meid survestav, aga meil jätkus trotsi, et sellele vastu hakata. Aga me ei tohiks nüüd kuidagi arvata, et sovetiühiskonnas oli meil neid teisitimõtlejaid kole palju, eks ole. Tegelikult meie intellektuaalid läksid üpris meelsasti, astusid, eks ole, komparteisse, rääkimata komsomoliaktivistideks olemisest. 

Tänane olukord on selline, et ka väliskeskkond on meie rahvuslikule mõtlemisele äärmiselt ebasoodne, mis tähendab, et see ükskõikne osa on pigem liitunud multikultuurse kolmandikuga ja tulemuseks ongi see hoiak, mis meil praegu on. Aga jälle, me peame seda ühte kolmandikku, seda rahvuslikku osa kogu aeg säilitama selleks, et kui tulevad muutused, siis me oleksime nendeks muutusteks valmis ja realiseeriksime oma võimalused.

Aitäh, hea ettekandja! Ma ei ütle nüüd, et küsimused on läbi, sest ma tegelikult ei tea, kas küsimused on läbi või mitte. Aga meie istungi aeg on läbi, mis tähendab, et homme me jätkame sama koha pealt – peate tulema Riigikogu kõnetooli ja olema valmis küsimustele vastama, kui neid tuleb. Head ametikaaslased, kell on üks läbi, tänane istung on lõppenud. Tänan. Jõudu teile meie töös!