Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.  

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Esmalt, vastavalt arupärija ja ministri vahelisele kokkuleppele jääb selle töönädala päevakorrast välja arupärimine nr 89, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi seitsmendaks päevakorrapunktiks. 

Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! Pidin eelmise nädala esmaspäeval alustama nördimuse ja protestiga ja pean ka sellel nädalal alustama nördimuse ja protestiga. See probleem, mis meil nädal tagasi oli, et arupärimistele ei ole tähtaja jooksul vastatud, on jätkuvalt lahendamata. Neid, mille tähtaeg sai juba eelmisel nädalal täis, ei ole selle nädala päevakorda lisatud. Ehk siis Riigikogu juhatus päevakorda ette valmistades rikub nii kodukorda kui ka põhiseadust. 

Nüüd on sellele lisandunud veel teine täiendav seaduse rikkumine. Ma saatsin selle kohta eelmisel nädalal nii Riigikogu juhatusele kui ka õiguskomisjonile kirja. Nimelt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitanud relvaseaduse muutmise [seaduse] eelnõu nr 19. Meie kodukorraseaduse § 97 lõige 2 ütleb selge sõnaga, et eelnõu esimene lugemine peab toimuma Riigikogu täiskogus – peab toimuma! – seitsme töönädala jooksul. Ja see seitsmes töönädal sai täis sellel töönädalal ehk 19. septembril. Seda eelnõu ei ole võetud päevakorda õiguskomisjonis ja seda eelnõu ei ole Riigikogu juhatus lisanud [täiskogu] päevakorda. Ma soovin, et meie eelnõu lisatakse päevakorda vastavalt kodukorrale.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, põhiseaduse § 74 lõige 2 räägib arupärimistest ja nendele vastamisest 20 istungipäeva jooksul. Aga on ka põhiseaduse § 65, mis räägib Riigikogu ülesannetest ja seal on loetletud tervelt 16 ülesannet – kusjuures nende hulgas ei ole nimetatud arupärimistele vastamist –, millega Riigikogu täpselt samuti peab tegelema. Päevakorda kokku pannes on juhatus lähtunud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi selgest suunisest, et Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid, ja sellest lähtudes on see päevakord kokku pandud. Ja kordan ka varasemat põhimõtet: juhatus on seisukohal, et päevakord peaks olema sellises mahus, mille me eeldatavasti suudame neljapäevaks ära menetleda. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on Martin Helme tõstatatud küsimuse jätk. Ma saan aru, et Riigikogu koosseisu võimetel on teatud piir, kui palju me suudame ette nähtud aja jooksul eelnõusid ja arupärimisi menetleda. Aga ma vaatan seda päevakorda ja siin ma ei saa kuidagi nõustuda juhatusega, kes on meile selle päevakorra koostanud. Tuginedes varasemale praktikale, mis on olnud Riigikogule jõukohane, võib öelda, et meil on olnud oluliselt rohkem päevakorrapunkte kui sellel nädalal. Meil on siin [esmaspäeval] mõned arupärimised, teisipäeval neli päevakorrapunkti, kolmapäeval kümme päevakorrapunkti ja neljapäeval neli päevakorrapunkti. Selle järgi ei saa küll lugeda kuidagi põhjendatuks juhatuse otsust, mis tuleneb, ma ei tea, suurest töökoormusest või sellest, et me ei suuda ajaliselt menetleda veel ühte eelnõu, mille tähtaeg sai täis. Millest ikkagi selline otsus? Millega Riigikogu juhatus seda argumenteerib, et me ei lülita seda päevakorda ja hakkame nüüd juba teadlikult rikkuma kodu- ja töökorra seadust? 

Aitäh, hea kolleeg! Täpsustasin: nimelt, Martin Helme viidatud relvaseadus ei ole õiguskomisjonist suunatud suurde saali. Sellel on väga lihtne põhjus: kui eelnõu ei ole õiguskomisjoni läbinud, siis ei ole ka kõige parema tahtmise korral võimalik seda päevakorda panna. 

Nüüd teine märkus. Hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, mis puudutab seda, kas päevakord on piisav või mitte – ma arvan, te võiksite tunnustada juhatust, kes planeeris väga täpselt eelmise nädala päevakorra. Me lõpetasime esmaspäeval 23.30, teisipäeval töötasime terve päeva, kolmapäeval jah me lõpetasime umbes 20.30, aga neljapäeval töötasime terve päeva ja üks päevakorrapunkt jäi veel menetlemata. Nii et ma arvan, et juhatus on päevakorra väga optimaalselt kavandanud. Möönan selle juures, ei jäta seda ütlemata, et Riigikogu juhatus päevakorda kavandades on lähtunud sellest, et öösel töötamine ei peaks saama normiks. Tõepoolest on meil võimalik töötada ka neljapäeva hommikul kella 9.30-ni, aga meie üldine hoiak on selline – ja ma olen aru saanud, et see on ka enamiku fraktsioonide, kui mitte kõikide fraktsioonide seisukoht –, et see ei peaks saama normiks. Ühel hetkel muutub see muidu koormavaks ka Riigikogu Kantselei eelarvele. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen nõus sellega, et põhiseaduse § 66, mida te tsiteerisite …

65. 

Jah … määratleb ära, ütleme, Riigikogu töökorra. Ja tegelikult juristina te teate, et on olemas üldnorm ja erinorm. Antud juhul saab seda paragrahvi käsitleda ikkagi üldnormina, sellepärast et põhiseaduse § 74 ütleb: "Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul." Ehk tegemist on erinormiga, mis täpsustab ära teatud asjaolud. Ma usun ja arvan, et põhiseaduse koostajad olid seisukohal, et kui esitatakse arupärimine, siis peab seda kiireloomuliselt menetlema, aga mitte lükkama kuskile teadmatusse, tulevikku. Nii et teie väide selle kohta, et § 74 lõige 2 ei kehti, on tegelikult ju ainetu. Olete nõus minuga?

Aitäh, hea kolleeg! Ei ole nõus, kuna on tõepoolest võimatu. Ma tegin, head kolleegid, rehkenduse. Tänase kuupäeva seisuga on menetluses 317 arupärimist. Võtsin aluseks eelmise esmaspäeva, kus me menetlesime arupärimisi – ma arvan, et need olid samas mahus arupärimised –, igale arupärimisele kulus 1 tund ja 10 minutit. Kui võtta see arvutus aluseks, kulub 317 arupärimise menetlemiseks siin suures saalis 422 tundi. Võtame siia kõrvale ka eelnõud, mis opositsioon on esitanud – neid on tänase päeva seisuga menetluses 186. Eelmise nädala näitel kulus keskmiselt ühe eelnõu menetlemiseks üks tund. Me saame kokku 186 tundi. Kui liita kokku need 422 ja 186, siis saame: meil kuluks täiskogu töötunde selleks 608. 608! Ühes töönädalas on 25 töötundi, see on arvestusega, et me lõpetame kolmapäeval kell 24.00. Kui selliselt tegeleda, siis kuluks nendele arupärimistele vastamiseks ja eelnõude menetlemiseks – ainult esimeseks lugemiseks – 24 töönädalat. 24 töönädalat! Ja kuna meil ühes kuus on kolm töönädalat, siis tähendaks see kaheksat kuud. Kaheksa kuud!

Ja loomulikult põhjus, miks te surute ja tahate kangesti päevakorda panna neid tähtaja täis saanud arupärimisi ja eelnõusid, on Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, mis ütleb niimoodi, et täiskogu eelmisel nädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. Ehk te tegelikult tahate blokeerida ka näiteks õiguskantsleri ettekande või Vabariigi Valitsus eelnõude menetlusse võtmise kaheksaks kuuks. See on ilmselgelt vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega, millele tegelikult ka Riigikohus on väga üheselt tähelepanu juhtinud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma juhin siis tähelepanu, et te rikute ka seda kodukorrapunkti, mida te just tsiteerisite. Meil jäi eelmisel nädalal siis menetluse võimatuse tõttu arutamata üks meie fraktsiooni eelnõu ja see peaks olema täna esimene punkt, aga näe, mitte ei ole, on hoopis teisipäeval. Hüva, tegelikult on Riigikogu juhatusel aktsepteeritult manööverruum töönädala sees. Aga ta oleks traditsiooni, või ütleme, poliitilist kombestikku ja tava arvestades pidanud olema täna esimene päevakorrapunkt. Ka seda olete te rikkunud ja see on juba nii rutiinne, et seda lihtsalt enam ei jõua registreerida. Riigikogu töönädalas on 40 töötundi, ei ole 25, on 40 töötundi, see on ka seaduses kõik kirjas. Kui koalitsioon on kevadel sellise valiku teinud, et minnakse jõuga ära tegema, siis sellel on omad tagajärjed. Ja nüüd te lihtsalt ei taha neid tagajärgi.  

Aga ma vaidlen vastu teie väitele, et me tahame päevakorra umbe ajada. Ei, küsimus on ju väga lihtsates ja selgetes printsiipides. Riigikogu on teinud endale reeglid ja need vastu võtnud seadusega. Riigikogu juhatuse ülesanne on neid reegleid järgida ja nõuda komisjonidelt, et neid reegleid järgitakse, sest kui me neid reegleid ei järgi, siis meil ei ole reeglipõhist poliitikat ja meil ei ole enam õigusriiki. Kui eelmisel nädalal tuimalt keelduti seadust täitmast arupärimiste tähtaega järgides, siis sellel nädalal on astutud samm edasi ja keeldutakse seadust täitmast eelnõu tähtaegadega seoses. 

Riigikogu juhatus saab ise panna selle eelnõu päevakorda, isegi kui komisjon oma tööd ära ei tee. Seda ei reguleeri meil kuskil mitte miski. Aga nagu me kõik teame, Riigikogu praegune juhatus on võtnud endale imperaatorlikud õigused teha, mis tahab. Nii et kui te oleksite tahtnud seadust täita, oleksite te pannud relvaseaduse [eelnõu] 19 selle nädala päevakorda. Te ei teinud seda. Sellega te olete rikkunud meie fraktsiooni õigust saada eelnõu menetlusse tähtajaliselt. Ma palun panna see päevakorda praegu. 

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei jaga seda märkust ega kriitikat. Kordan veel, et õiguskomisjon ei ole seda eelnõu arutanud, või vähemalt, kui ta on arutanud, siis ei ole teinud otsust selle saali saatmise kohta. Senine praktika on olnud väga ühene ja selge: kui komisjon vastavat otsust teinud ei ole, siis ei saa ka täiskogu seda menetleda. Loomulikult me oleme valmis juhatuse nimel nii-öelda sellise väikse märkuse õiguskomisjonile tegema, et see eelnõu päevakorda võetaks. Nii et see on selles mõttes vastus selle kohta. 

Teiseks, te viitate sellele, et me just nagu rikume korda eelmisel nädalal arutamata jäänud [küsimuse] arutelu võimatuse tõttu, kuna ettekandjat ei olnud saalis, kahjuks. Tõepoolest, selle me oleme pannud päevakorda teise punktina. See on nüüd natukene tõlgendamise küsimus. Ma loen veel kord ette selle lause, millele ma korra viitasin, see on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 53 lõige 3, mis ütleb, et täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. See on nüüd filoloogiline [küsimus], kas siin mõeldakse mitmust või annab see võimaluse, et ta ei pea olema ilmtingimata esimene. 

Sellel, miks on see punkt päevakorras teisipäeval ja teisena, on kaks põhjust. Esiteks, juhatus on võtnud selge seisukoha, et Vabariigi Valitsus peab saama oma tööd paremini planeerida. Ehk esmaspäeval me tegeleme ennekõike arupärimistega, seda enam, et nagu te viitate, terve rida arupärimisi ei ole tähtaegselt jooksul vastust saanud. Ja teil on õigus. Seetõttu me ei ole koormanud esmaspäevast päevakorda eelnõudega, vaid oleme pannud näiteks selleks nädalaks kaks või kolm arupärimist rohkem, kui oli eelmisel nädalal, vaatamata sellele, et me kuue arupärimisega lõpetasime eelmisel korral kell 23.30. Aga me eeldame ja loodame väga, et me suudame need õigeaegselt ära menetleda, vähemalt need, mis on tänases päevakorras. Nii et selles mõttes ma teie kriitikaga kuidagi nõus olla ei saa.

Teiseks on olnud ka tavaks – ma nüüd vabandan, et ütlen vabas sõnastuses –, et kui ettekandja on ikkagi väljastpoolt maja, külalisena, nagu homme on õiguskantsleri ettekande puhul, siis see punkt pannakse päevakorras ettepoole. Nii et ma arvan, et ei ole põhjust muretseda, me suudame igal juhul selle 9 SE teisipäeval ära menetleda.

Head kolleegid! Ma olen valmis lõputult vastama, aga ma võtaksin veel maksimaalselt neli-viis – neli on praegu üleval – küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta ja seejärel lõpetaksin nende vastuvõtmise, et me saaksime päevakorra juurde minna. Nii et Martin Helme jääb selles voorus seekord viimasena küsima. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma jätkan mõnes mõttes sealt, kus diskussioon on praegu pooleli jäänud. Kuna ma ise olen ka õiguskomisjoni liige, siis minu kõrva riivas see, et te ütlesite, et juhatus ei saa teha ettepanekut panna selle eelnõu esimest lugemist täiskogu päevakorda, kuna õiguskomisjon ei ole seda suunanud üldse selleks. Aga nüüd asi on selles, et 13. septembril kolleeg Martin Helme pöördus Riigikogu juhatuse poole ja ka õiguskomisjoni poole ning palus astuda samme selleks, et suunata see esimesele lugemisele. Õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets vastas, et kuna õiguskomisjon on ülekoormatud, nii palju asju on menetleda, siis paraku pole võimalik seaduses sätestatud tähtaegadest kinni pidada. 

Reaalsus on see, et just täna hommikul õiguskomisjonis kinnitati selle nädala päevakord ja selle kohaselt toimus istung täna, aga seda ei toimu üldse ei teisipäeval ega neljapäeval. Ehk teisisõnu on täiesti päevselge, et õiguskomisjon ei ole ülekoormatud sellisel viisil, et ei ole võimalik seadusest tulenevaid tähtaegu järgida. 

Minu küsimus teile ongi see: kas teil on juhatuses mingisuguseid hoobasid, mille kaudu hoolitseda selle eest, et komisjonides järgitaks seadust ja et sellega seonduvalt saaksite ka teie juhatuses järgida seadust?

Aitäh, hea kolleeg! Otse loomulikult nii täiskogu siin kui ka komisjonid peavad lähtuma seadustest, eeldusel, et seda on võimalik teha. Teine, mis ma nüüd rõhutan, on see, et Riigikogu juhatused läbi eri koosseisude on tegelikult komisjonide tööprotsesside suhtes asunud seisukohale, et komisjonid on oma töö korraldamisel iseseisvad ja avara otsustuspädevusega. Seda seisukohta on kogu aeg toetatud, et me juhatusena ei pea õigeks sekkuda komisjonide töösse. Tõepoolest, märkust me oleme kindlasti valmis tegema. Ja ma usun, et selline märkus juba siin saalis arutelu käigus on tegelikult kohale jõudnud. Aga ma möönan, nii nagu ma eespool ette lugesin, et arvestades seda eelnõude hulka ja arvestades ka arupärimiste hulka – viimased küll ei puuduta komisjone, ma ei taha küll nende nimel sõna võtta –, on ilmselge, et komisjonid ei suuda samuti tähtaegselt kõiki eelnõusid menetleda ega tuua neid vähemalt seitsme nädala jooksul juhatuse ette, et juhatus saaks neid päevakorda panna. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Head kolleegid! See on nüüd küll uskumatu informatsioon, mis ma praegu kuulsin. Meil on nii palju eelnõusid ja arupärimisi arutada, aga õiguskomisjon koguneb – kas ma kuulsin õigesti? – üks kord, ühel korral sellel nädalal. Kusjuures kodu- ja töökorra seadus näeb ette kolmel korral vähemalt ja lisaks sellele on võimalik teha ka loomulikult erakorralisi istungeid juurde, kui on suur töökoormus. Nüüd me kuuleme, et isegi tavapärases rutiinis ette nähtud komisjoni tööaegadel ei koguneta, ainult kord nädalas tullakse [kokku]. Ja siis suures saalis me kuuleme, et komisjon ei jõua läbi töötada saabunud eelnõusid. Minule tundub, et see on teadlik parlamendi töö ignoreerimine praegu. Ja süüdistada siin opositsioonisaadikuid on täiesti põhjendamatu. 

Juhataja ütles, et siin on opositsioonisaadikutel plaan blokeerida. Ma küll kinnitan, et ei mina ega Isamaa fraktsioon ei soovi blokeerida Riigikogu tööd ja me oleme heatahtlikult suhtunud. Ja ka möödunud nädal seda ju näitas, et opositsioon obstruktsiooni ei rakendanud. Me töötasime täiesti asjakohaselt ja täie vastutustundega. 

Nüüd, ma ei ole nõus, et juhatus ei saa tööd planeerida jõukohasemalt, ka nende arupärimiste ja eelnõude puhul. Enamik neist, valdav osa on esitatud kevadistungjärgul. Suvel oleks saanud teha erakorralisi istungeid. Me ei teinud erakorralisi istungeid, et kas või osa nendest laekunud arupärimistest või eelnõudest ära menetleda. Sellist initsiatiivi juhatuselt ei tulnud. Nii et me oleme muutunud mugavusparlamendiks. Ma absoluutselt ei ole nõus, et nüüd me ei saa töötada.  

Edasi. Juhataja on korduvalt viidanud komisjonide autonoomiale, iseseisvusele ja sellele, et ta ei pea õigeks sekkuda. Õiguskomisjon ei ole teinud ettepanekut. Ja te ei pea võimalikuks ja vajalikuks sekkuda isegi siis, kui õiguskomisjon ei pea vajalikuks tööd teha! 

Nüüd, põhiseaduskomisjon, auväärt juhataja, tegi möödunud nädalal ettepaneku suunata parlamendi suurde saali uurimiskomisjoni moodustamine, mis uuriks peaministri perega seotud Vene ärisid. Juhatus ei pidanud võimalikuks seda suurde saali panna. Ma küsisin täna põhiseaduskomisjoni esimehelt selgitust. Ta ütles, et selgitust juhatuselt ei ole saabunud, lihtsalt ei ole seda päevakorda lülitatud. Kus on seal komisjoni autonoomia, iseseisvus?! Ettepanek tehti! Väga valikuliselt ja suvaliselt otsustate erinevate komisjonide suhtes. 

Nii et mul on ka protest selle päevakorra kohta. Ma ei näe praegu mingit põhjendust, et seda ühte eelnõu, millel sai seitse nädalat täis, ei oleks võimalik Riigikogu [päeva]korda panna. Ja võib-olla te oskate öelda, miks ei arvestanud juhatus põhiseaduskomisjoni ettepanekut lülitada see päevakorda? 

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et selle pärast te ei pea muretsema. Kindlasti sellel nädalal juhatus arutab erandina seda otsuse eelnõu, mis puudutas uurimiskomisjoni moodustamist, ja kindlasti juhatus kujundab seisukoha selle kohta, kas see on järgmise nädala päevakorras või mitte. Nii et siin ei ole mingit pahatahtlikku tegevust. See saabus tõepoolest üsna viimasel tunnil. Möönan, et see oli tegelikult ka nende eelnõude hulgas, mille tähtaeg oli saanud täis, aga lihtsalt, kuna päevakord oli juba sellises mahus ette valmistatud ja me eeldasime, et see on just selline maht, mida tegelikult Riigikogu suudab menetleda, siis seetõttu me selle juurde jäime. Me ei hakanud kiirkorras seda [ühte eelnõu veel] päevakorda tooma. Rõhutan ja annan teile veel selge sõna, et juhatus arutab ja tuleb välja selge seisukohaga, mis puudutab seda otsuse eelnõu, mis puudutas uurimiskomisjoni. See ei tähenda veel minu kinnitust, et see on järgmise töönädala päevakorras, aga juhatus igal juhul oma seisukoha kujundab ja tuleb sellega välja. 

Nüüd, mis puudutab erakorraliste istungjärkude korraldamist, siis juhatus tegi ettepaneku, küsis fraktsioonide arvamust, kas on olemas valmisolek suvel erakorraliste istungjärkude korraldamiseks. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ei pidanud seda üldse vajalikuks. Isamaa fraktsioon viitas sellele, et on vaja saavutada hoopis sisuline kokkulepe, ning samuti ei pidanud vajalikuks erakorraliste istungjärkude korraldamist. Ja mis puudutas Keskerakonda, siis Keskerakond eeldas, et see oleks siis proportsionaalne esindatus vastavalt Riigikogus esindatusele, selleks et tagada kvoorum. Juhatuse mitteformaalne ettepanek oli see, et kuna need arupärimised on ennekõike opositsiooni huvides esitatud, siis võiks nende poolt olla suurem esindatus. Ma rõhutan, et see oli mitteformaalne ettepanek. Aga sellega ei olnud keskfraktsioon nõus.

Veel kord loen siit ette, mille hea kolleeg siit kõrvalt andis, et Isamaa seisukoht oli, et erakorraliste istungjärkude korraldamine tuleks otsustada pärast sisuliste poliitiliste kokkulepeteni jõudmist. Aga me ei ole jõudnud sisuliste poliitiliste kokkulepeteni. Nii et seetõttu te sinnamaani olete välistanud erakorralise istungjärgu korraldamise. 

Head kolleegid, rõhutan veel kord: ma möönan, et arutelu saalis esimesel töönädalal oli igati konstruktiivne. Mul ei ole põhjust ette heita, et arutelu käigus on tegemist olnud obstruktsiooniga. Obstruktsioon on tegelikult see hulk, see arv eelnõusid ja arupärimisi, mida te kokku olete esitanud. Ei ole ju saladus selles, et ainuüksi esimese istungjärgu jooksul selle koosseisu ajal esitati 569 arupärimist. Eelmise Riigikogu koosseisu ajal kokku 162 – nelja aastaga kokku 162 ja nüüd esimese istungjärgu jooksul selle koosseisu ajal esitati 569! Head sõbrad, see on obstruktsioon. See on olnud teie teadlik [tegevus]. Ma ei tea, kas Helir, sina, aga mitmed kolleegid tegelikult ei ole seda salanud, on otsesõnu öelnud, et seda tehaksegi eesmärgiga parlamendi töö ummistada. Ja see ongi põhjus, mida juhatus ei saa aktsepteerida, lähtudes põhiseadusest, põhiseaduse §-st 65, samuti Riigikohtu selgest suunisest, et Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks tegeleda kõikide põhiseadusest ja teistest seadustest tulenevate ülesannetega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaadake, mina küsisin teie käest kommentaari selle kohta, mida sätestab põhiseaduse § 74 lõige 2: "Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul." Mis teie tegite mulle vastamise ajal? Te hakkasite rääkima sellest, kuidas liita, lahutada, korrutada ja jagada. Siis muidu ei saa midagi teha. Mina olen seisukohal, et sellise selgitusega, kus räägitakse oma matemaatilistest oskustest, natuke ka vigadega võib-olla, ei saa kuidagimoodi tühistada põhiseaduses sätestatut. Saate aru? See on eraldi välja toodud norm, selle koostajad nägid igatahes ette, et seda on vaja eraldi menetleda. Ja nüüd ma küsiksin ikkagi, mis on alus praegu selle põhiseaduse § 74 lõike 2 ignoreerimiseks. Asjaolu, et te räägite siin liitmisest‑lahutamisest, ei puutu üldse asjasse. Sellega ei ole võimalik põhiseaduse sisu ja mõtet täiendada ega täita. Seda ei saa ka teistmoodi tõlgendada. Palun vastust!

Hea kolleeg! Üks põhiseaduse paragrahv ei saa prevaleerida teiste põhiseaduse paragrahvide üle. Viitasin §-le 65, kus on tervelt 16 ülesannet, mis on veel Riigikogul. Ilmselgelt kaalub see üles ka selle § 74 lõike 2. 

Teiseks, mis puudutab seda, kas tähtaega on võimalik järgida või mitte, siis see sõltub ikkagi sellest hulgast, mida te olete esitanud. Tõepoolest, olen teiega nõus, et ei ole kuskil määratletud, kui palju võib arupärimisi esitada või mitte. Aga siin ma viitaks põhiseaduse asjatundjatele, headele kolleegidele Jüri Raidlale ja Allar Jõksile, kes kevadise arutelu ajal tegelikult avaldasid artikli, kus on sees järgmine sõnastus: "Põhiseadus ei sätesta ega saagi sätestada, mitu korda mingi ajaperioodi jooksul või millise ajalise intervalliga või kui suurel hulgal võib riigikogu liige algatada seaduseelnõusid ja esitada arupärimisi. Vaid põhiseaduse § 74 lg 2 (Seesama, millele teie viitate, härra Grünthal. – T. K.) annab kaudse orientiiri väiteks, et arupärimiste hulk ei saa olla suurem kui on riigikogu füüsiline võimekus tagada arupärimistele vastamine riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul."

Ilmselgelt on seda füüsilist piiri ületatud kordades. Ma tõingi välja esmaspäevase kogemuse pinnalt, kui me menetlesime arupärimisi 1 tund ja 20 minutit per arupärimine, kokku [oleks vaja] 422 tundi, ja eelnõud juurde, see on veel kord 24 töönädalat. Kui nüüd töötada neljapäeva hommikuni – kellegi viide oli väga korrektne, tõepoolest tööaeg näeb ette töötada neljapäeva hommikuni, me ei välista seda ja oleme selleks valmis, kui see on soov ja tahe –, siis sellisel juhul tähendab see ka 17 töönädalat. See on kuus kuud. See on peaaegu jaanipäevani, natukene jääb puudu. Sellisel juhul saaks Vabariigi Valitsus tulla oma esimese eelnõuga saali või ka õiguskantsler oma ülevaadet andma või mida iganes. Aga põhiseaduse sätte ja mõttega ei ole kooskõlas see, et üks õigus prevaleerib teiste õiguste üle. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tegelikult täiesti teisel teemal tahaks istungi läbiviimise korra kohta teha väikese märkuse või paluda Riigikogu aseesimeest. Meil on seal rõdul teatavasti jälgijad, aga ma nägin, et siin käis usin pildistamine ülevalt alla. Meid ja meie laudu pildistati. Äkki te tuletaksite neile meelde, et kuigi see ei ole päris [keelatud], ei ole see vähemalt asjakohane. Ma tean, et pressile on teatud sõnad peale loetud ja nad seda ka jälgivad, kuigi ka seal olid ka suured kaamerad, mis ülevalt filmisid. Aga äkki te ütlete ka oma sellise kindla sõna selle kohta.

Jah, aitäh, hea kolleeg! Seda on siin arutatud küll selles kontekstis, et Riigikogu liikmed pildistavad üksteist, kas selleks on vaja luba või mitte, ja ka ajakirjanduse teemal on räägitud. Ma ei söanda võtta siin isiklikku seisukohta. Ma arvan küll seda, et mingi privaatsus peaks meil olema. Aga ma ei söanda nüüd oma isiklikku seisukohta väljendada. Luban, et võtame selle veel korra juhatuses laua peale, ennekõike mis puudutab seda, kas külalised võivad rõdult pildistada, kas see on aktsepteeritav või mitte. Ühte otsa pidi me oleme nagu avaliku elu tegelased, selles mõttes me peaksime taluma sellist tähelepanu, aga möönan, et ma ei tahaks ka oma märkmeid või soovitusi lugeda kuskilt ajalehest või ekraanilt. Nii et ma arvan, et teatud privaatsus Riigikogu liikmetel oma töö tegemiseks peaks olema. Luban, et me käime korra selle teema Riigikogu Kantselei ja juhatusega üle ja siis järgmisel esmaspäeval vähemalt selle, mis on juhatuse seisukoht, saame istungil välja öelda. Anname sellest teile teada.

Võtan nüüd ühe veel, aga siis on tõepoolest [protseduuriliste küsimuste esitamise] lõpp, head kolleegid. Martin Helme ja Helir-Valdor Seeder. Martin oli juba varem järjekorras, aga Helir on siis järgmine.

Aitäh! Kõigepealt, ka põhiseadus ütleb, et Riigikogu liikmel on eriline sõnumisaladus. Kui mul peaksid siin olema mingisugused AK-dokumendid arvutis lahti või midagi taolist, siis seda peab kaitsma Riigikogu juhatus ja kui vaja on, siis tegema külaliste rõdu tühjaks, kui muidu ei peeta sellest [nõudest] kinni. Selline on olnud Riigikogu juhatuste suhtumine ja seisukoht siiamaani. 

Nüüd ma tulen tagasi meie protesti juurde. Me oleme siin takerdunud arupärimistesse. Arupärimiste teemal me vaidlesime juba nädal tagasi ega jõudnud üksteise seisukohtadele lähemale, mistõttu ilmselt seisab meil ees kohtutee. Aga minu protest algselt oli eelnõuga seotud. Ja põhjus, miks me protestisime ka selle pärast, et arupärimiste tähtajast ei peeta kinni, on see: on ju väga selgelt näha, et kui ühes kohas lastakse nii-öelda reeglid libisema, siis järgmisel nädalal lähevad järgmised reeglid libisema. Ja kui me räägime siin sellest, et Riigikogu juhatusel on eesmärk, teie enda püstitatud eesmärk tööd optimaalselt planeerida, siis optimaalne töö planeerimine ei ole kirjas ei põhiseaduses ega kohtuotsuses ega ka kodukorras. Küll aga on kirjas tähtajad ja Riigikogu liikmete õigused, mida peab Riigikogu juhatus tagama, samuti Riigikogu fraktsioonide õigused. Te räägite siin, et Riigikogu peab muud tööd ka saama teha peale arupärimiste, aga üks neist töödest, mis muide on ka seal põhiseaduse §-s 65 kirjas, on eelnõude menetlemine. Ja nüüd me olemegi olukorras, kus meie eelnõu peaks seaduse järgi olema sellel nädalal saalis. 

Õiguskomisjon paneb lihtsalt tuima, irvitab näkku ja valetab näkku, et nad ei jõua sellega tegeleda, öeldakse: "Võib-olla millalgi oktoobris hakkame vaatama," aga Riigikogu juhatus ei võta midagi ette, Riigikogu juhatus ei vasta mulle, kui ma juhin tähtaegselt, õigeaegselt tähelepanu, et veel oleks olnud võimalik. Eelmisel nädalal olid ju veel, 13. kuupäeval olid veel istungid pidamata nii Riigikogu juhatusel kui ka õiguskomisjonil, nii et oleks saanud seda muret lahendada, kui äkki kellelgi meelest ära oli läinud. Ei, küsimus ei olnud meelest äraminemises, küsimus oli valikus. See oli teadlik valik: mitte panna päevakorda opositsiooni eelnõusid. Ja nüüd me oleme olukorras, kus teie põhimõtteliselt lepite sellega. 

Aga tulevikus järelikult ju nii hakkabki olema, et siis, kui Riigikogu juhatus või Riigikogu koalitsiooni enamusest koosnev komisjon leiab, et mõni opositsiooni eelnõu neile ei meeldi, nad lihtsalt ütlevad, et optimaalse töökoormuse jaotamise seisukohalt nad enne järgmist aastat ei hakkagi seda saali saatma. See ei ole enam reeglitepõhine, seaduspõhine poliitika. Niimoodi ei ole ju võimalik üldse midagi enam ajada. See on mingi suvaõigus. Meie Riigikogu töökord ei ole kunagi niimoodi toiminud. See on juba otsene opositsiooni, ütleme siis, õiguste jalge alla trampimine, mida te teete teadlikult. 

Ja mul on lihtne küsimus. Rahanduskomisjon saatis eelmisel nädalal selleks nädalaks Riigikogu saali üle 20 eelnõu. Põhimõtteliselt need ei ole jõudnud siia saali sellel nädalal. Kui te räägite siin komisjoni otsustuspädevusest, siis rahanduskomisjoni otsustuspädevust te ei ole järginud, kultuurikomisjon saatis täpselt samamoodi kümmekond seadust sellel nädalal suurde saali kuupäevadega ja neid ei ole juhatus järginud. Kui nüüd need tähtajad täis saavad ka nendel eelnõudel, mis on komisjonidest tulnud, kas need siis jõuavad meile siia või tuleb mingisugune järgmine rumal jutt meile sellest, kuidas ei saa ja ei peagi saama? 

Aitäh, hea kolleeg! Vastan veel kord. Riigikogu juhatus korraldab oma tööd lähtudes selgelt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi suunisest, et Riigikogu töö tuleb korraldada nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Hea kolleeg Martin! Puudub igasugune subjektivism eelnõu sisust või esitajast lähtudes selle konkreetse eelnõu puhul, millele sa viitad. Seda ei ole. Möönan ja tunnistan ka seda, et tegelikult sellel nädalal saab sel eelnõul [täis see] seitse nädalat, võib-olla on üks-kaks [sellist eelnõu] veel, rohkem ei ole. See vall tuleb ette meil järgmisel nädalal. Selleks hetkeks kindlasti sellel nädalal juhatus kujundab ka seisukoha, kuidas me hakkame menetlusse võtma neid eelnõusid. 

Mul on oma isiklik seisukoht olemas, aga see ei puutu antud hetkel asjasse, ma väljendan seda juhatuse koosolekul. Milline see otsus tuleb, eks seda on näha. Arupärimiste puhul me oleme tõepoolest lähtunud sellest, millal on vastamise tähtaeg, ja vastavalt sellele oleme neid menetlusse võtnud. See on võib-olla üks-kaks päeva erinevalt. Kui üks minister tuleb, tal on, ma ei tea, kolm või neli arupärimist, üks on võib-olla kaks-kolm päeva hiljem, siis me ei hakka ministreid ükshaaval, ühekaupa siia ette tooma, vaid võtame neile esitatud arupärimisi korraga rohkem menetlusse. 

Aga möönan ja tunnistan, et eelnõude kohta me veel seda lõplikku seisukohta võtnud ei ole. Ma ütlen veel kord, et mul on isiklik seisukoht olemas, mismoodi ja kuidas selle eelnõude hulga juures peaks selekteerima ja mis järjekorras ja kuidas neid menetlusse võtta. Teoreetiliselt on … Okei, las ta praegu olla, ma ei hakka oma isiklikku seisukohta väljendama. Aga ma arvan, et siin on võimalus arvestada maksimaalselt opositsiooni huvidega. Me püüame seda teha. Aga see selgub selle nädala jooksul, millisele seisukohale juhatus [asub], sest tõepoolest, järgmine nädal on suurusjärgus 50 eelnõu, millel saab seitse töönädalat täis. 

Ja viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta tänasel päeval siin. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Olukorras, kus põhiseaduskomisjon kurdab, et ta ei jõua saali saata eelnõusid, millel saab seitse töönädalat täis ja mis peaks suures saalis lugemisele tulema vastavalt kodu- ja töökorra seadusele … (Keegi täpsustab.) Vabandust, õiguskomisjon! Jah, õiguskomisjon suure töökoormuse tõttu ei suuda neid siia saali saata, aga samal ajal koguneb vaid korra nädalas, kasutamata ära isegi tavapäraseid võimalusi kolmel korral nädalas [oma istung] teha. See ei ole adekvaatne põhjendus, me saame kõik ju aru. Ükskõik, milliseid numbreid juhataja seal praegu ette ei loe, see on täiesti pahatahtlik parlamendi töö torpedeerimine. 

Nüüd, ma tahtsin stenogrammi jaoks öelda siiski ühe märkuse. Juhataja tõlgendus sellest, et Isamaa fraktsioon on välistanud erakorraliste istungite toimumise suvel, ei vasta absoluutselt tõele. See, mida te ette lugesite – suur tänu! –, ütleb ju väga selgelt, et meie ettepanek oli see, et enne on vaja leida poliitiline üksmeel ja lahendus punnseisule, nendele küsimustele ja vastasseisule, mis on siin parlamendis [tekkinud]. Aga see ei välista sugugi erakorralisi istungeid. 

Me tegime seal ettepaneku, et vanematekogu koguneks, ja tegime ka ettepaneku, et parlamendierakondade esimehed kohtuksid suvel olukorra arutamiseks. Auväärt juhataja võib-olla ei tea, aga parlamendierakondade juhid ei ole kõikide nende kuude jooksul – terve suve jooksul ja ka sügisistungjärgu alguses – leidnud võimalust omavahel kokku saada, et arutada seda poliitilist vastasseisu. Ma julgen öelda, et kõik ülejäänud katsed lauluväljakul või jääkeldris või kus iganes lahendada neid küsimusi, ilma et isegi parlamendierakondade esimeestel oleks tahe kokku saada, on asendustegevus, anname endale aru. Nii et me oleme esitanud sisulise soovi ja ettepaneku. Tõlgendada seda kui Riigikogu erakorraliste istungite kokkukutsumise välistamist on küll väga meelevaldne ja ülekohtune meie fraktsiooni suhtes.

Aitäh, hea kolleeg! Ma veel kord tunnustan eelmise nädala tööd parlamendis, mis oli igati konstruktiivne. Aga, hea kolleeg Helir, parlamendi töö torpedeerimine on seesama eelnõude, arupärimiste hulk. Ka Riigikohus ju tõdeb, et ei eelnõude esitamise õigus ega ka arupärimiste esitamise õigus ei ole piiramatu. Riigikohus on öelnud mõlema kohta seda. Ja see hulk on see [probleem]. 

Mis puudutab seda, kas parlamendis esindatud erakondade juhid kokku tulevad või mitte – mina ei ole ühegi parlamendis esindatud erakonna juht, mistõttu ma sellele küsimusele tõepoolest vastata ei saa. Ma tean, et on laual ettepanek – see kõlas tegelikult vist ka eelmisel nädalal – kokku kutsuda vanematekogu. Mina isiklikult pooldan vanematekogu kokkukutsumist ja minu arvates tuleks seda teha veel võimalikult kiiresti, sest siis me vähemalt saame juhatuse ettepaneku, mismoodi, kuidas hakata menetlema neid eelnõusid, mis on virnas ja ootamas. Siis me vähemalt saame informeerida, mis plaan on, ja saame tagasiside ja võib-olla leiame vähemalt mingisuguse kompromissi, mis võimaldab maksimaalselt arvestada ka opositsiooni huvidega. Aga see ei ole minu pädevuses, see on ikkagi Riigikogu esimehe pädevuses. Ma tean, et see on arutelu all olnud. Just täna hommikul ma veel kirjutasin Riigikogu esimehele ja küsisin, kas ma võin välja öelda, et sel nädalal toimub vanematekogu, või mitte. Hetkel ta seda vastust ei andnud, sest oli seotud ka koalitsiooninõukogu ja muude asjadega. 

Aga, head kolleegid, veel kord: ma tänan teid arutelu eest. Ma möönan, et tihtipeale on erinevad seisukohad ja erinevad tõlgendused. Kindlasti selliselt lõpuni ei purjeta. See tähendab, et ka mina väga pooldan, et ühel hetkel sisuline kokkulepe saavutatakse. Aga selles, et formaalne vall on ees, ei ole siiski põhjust koalitsiooni süüdistada. 

Head kolleegid, läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Enne paneme käima saalikutsungi.

Head kolleegid, oleme päevakorra kinnitamise juures. Vastavalt arupärija ja ministri vahelisele kokkuleppele jääb selle töönädala päevakorrast välja arupärimine nr 89, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi seitsmendaks päevakorrapunktiks. Austatud Riigikogu, koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 63 Riigikogu liiget, vastu 19. Päevakord on kinnitatud. 

Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole.

Head kolleegid, nüüd saame minna selle töönädala esimese sisulise päevakorrapunkti juurde. See on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kert Kingolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Enne, kui ma palun Riigikogu kõnetooli lugupeetud õiguskantsleri, tutvustan mõne sõnaga ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel võib iga Riigikogu liige esitada ühe küsimuse. Seejärel on võimalus võtta sõna Riigikogu liikmel Kert Kingol, kuni viis minutit. Seejärel on läbirääkimised. Läbirääkimistel võivad osaleda kõik Riigikogu liikmed, samuti komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Ja käesoleva punkti vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Ülle Madise. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Vastavalt põhiseaduse §-le 76 ja § 139 lõikele 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikele 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §-le 382⁶ teen Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kert Kingolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ning tema suhtes süüdistusakti koostamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks. Riigi peaprokuröri taotlus koos asjaoludega on teile lisatud, 13 lehekülge. 

Riigi peaprokuröri taotlusest nähtub, et Kert Kingo võib olla toime pannud karistusseadustiku § 209 lõike 2 punktis 2 ning § 345 lõikes 1 tunnustega kuriteod. Paragrahv 209 lõige 2, punkt 2 – teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, soovides saada ise varalist kasu. Paragrahv 345 lõige 1 – teadvalt võltsitud dokumendi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi. 

Väga lühidalt asja sisust. Kahtlustatav võttis enda kanda kolmandate isikute advokaadikulud ja selleks, et Riigikogu Kantselei need kuluhüvitistest kinni maksaks, andis advokaadile kirjalikud suunised – need on toimikus olemas ja ka riigi peaprokuröri taotluses kirjeldatud –, mille kohaselt tuli arvetele kirjutada, et tegu on Kert Kingole seoses Riigikogu liikme tööga osutatud õigusabiga. Tegelikkuses advokaat nõustas kohtumenetluses kolmandaid isikuid ja seesugust, Riigikogu liikme tööga seotud õigusabi ei andnud. Pärast seda, kui Riigikogu juhatus oli täpsustanud Riigikogu liikme tööga seotud kulutuste hüvitamise korda, oli nendele kirjalikele suunistele, et kirjutada arvele valeandmed, lisatud palved panna sinna kirja teatud eelnõude numbrid. 

Kriminaalasja nr 22913000011 materjalidega tutvumisel ei ilmnenud ühtegi niisugust asjaolu, mis oleks lubanud õiguskantsleril riigi peaprokuröri taotluse teile, austatud Riigikogu, edastamata jätta. Rõhutan, et tõendite lubatavuse ja süü saab otsustada ainult kohus. Selle taotluse ja ettepaneku esitamine ega ka võimalik saadikupuutumatuse äravõtmine ei tähenda, et Kert Kingo on nendes kuritegudes süüdi. Õigust mõistab ainult kohus ja kui süü ei leia tõendamist, siis mõistetakse inimene õigeks. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud õiguskantsler! Nüüd on võimalus küsimusteks. Mart Helme, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Väga raskelt tuleb mul üle huulte praegu see "õiguskantsler", sest tegelikult olete te praegu poliitilise roima sooritamise kaasosaline. Need teie väited, et selles ei ole poliitilist motivatsiooni, ei pea ju absoluutselt paika. Kui me võtame siin küll külmhoone kobarkäki, küll Liina Kersna testihanke ja nii edasi, vaat siis millegipärast õiguskantsler ei märganud seda. Õiguskantsler ei märka praegu ka seda, kuidas Riigikogu juhatus rikub põhiseadust ja omavolitseb.

Hea kolleeg, palun jääda päevakorra juurde!

Päevakorra juures on see, et õiguskantsler sooritab praegu justiitsroima ja see on häbiväärne.

Hea kolleeg, selline süüdistus ei ole kohane. Aga palun, õiguskantsler! (Mart Helme kohalt: "Enam kui kohane!")

Härra Helme! Vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule kõik Riigikogu liikmete küsimused ja õiguskantsleri antavad vastused peavad jääma Riigikogule esitatud materjali piiresse. Ja et see asi oleks üheselt selge: kui riigi peaprokurör esitab õiguskantslerile taotluse ükskõik millise Riigikogu liikme saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja kui toimiku läbivaatamisel ei nähtu, et oleks tehtud ilmselgelt ülemääraseid jälitustoiminguid, et näiteks leida midagi, mille alusel inimest süüdistada, või muud, mis viitab poliitilisele motivatsioonile, siis on õiguskantsler kohustatud selle ettepaneku tegema. Nii on see täna ja nii on seda tehtud kõikidel varasematel kordadel, ka minu praktikas korduvalt. 

Need teised kriminaalasjad, mis on algatatud või algatamata jäetud või pooleli jäänud, millele viitate – kui Riigikogu annab õiguskantslerile õiguse prokuratuuri kontrollida, me teeme seda väga suure heameelega. Andke see õigus, siis teeme. Aga õiguskantslerilt nõuda põhiseaduse ja seaduste rikkumist ei ole tõesti kohane.

Aitäh! Head kolleegid! Enne kui jätkame, kordan seda, mida õiguskantsler väga täpselt ütles. Siin on tõepoolest meil selge juhis: Riigikogu liikmete küsimused ja ka õiguskantsleri vastused peavad jääma Riigikogule esitatud materjali piiridesse, see on kriminaalmenetluse seadustiku § 382⁸ lõige 4. Palun sellest, head kolleegid, juhinduda. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te lugesite siin praegu üles rea paragrahve, kuid jätsite nimetamata Riigikogu liikme staatuse seaduse § 18⁵, mis räägib Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmise taotlusest. Selle taotluse võib esitada õiguskantsler ja peaprokurör ja see peab olema põhjendatud, selles peab olema näidatud veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada. Vaat seda veenvust mina siin ei näe. Mu küsimus on selles: milliseid eesmärke te kaalusite veel, et on võimalik teistmoodi seda asja lahendada, kui arvestada seda, et senine Riigikogu praktika on selline, et igasugused valesti maksmised lihtsalt kästakse tagasi maksta? Palun põhjendage veendumust ja [kirjeldage] muid eesmärke, mida te kaalusite.

Tänan! Väga oluline küsimus. Selle taotluse oleks saanud Riigikogule esitamata jätta näiteks juhul, kui ei oleks olnud kirjalikke tõendeid, e-kirju, mis on ära võetud selle advokaadi juurest, kellele anti kirjalikud suunised võltsida arveid. Kui neid ei oleks ja kui samal ajal oleks teada, et tõepoolest Riigikogu juhatus on võltsitud, valeinformatsiooni sisaldavate arvete alusel inimeste kulusid hüvitanud, et see on tulnud välja, et on olnud kuriteole viitavad asjaolud, aga seda ei ole edastatud prokuratuurile ja nüüd oli ainus juhtum, kus edastati prokuratuurile – kui oleksid olnud sellised olukorrad, siis loomulikult ma ei oleks seda taotlust esitanud. Ka varem on prokuratuuri edastatud seesuguse juhtumi materjalid, näiteks Martin Repinski puhul, ja ongi alustatud kriminaalasi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Õiguskantsler peaks tegelikult ju tagama võrdse kohtlemise meie õigusruumis. Me teame, et siin on olnud palju rängemaid asju. Nüüd see juhtum, mis teile laua peale jõudis – tegelikult te oleksite võinud siin käituda siiski mingil määral filtrina ja öelda, et see ei ole päris võrdne kohtlemine, ja seda oleksite te võinud ka täiesti selgelt väljendada. Miks te seda ei teinud?

Tänan küsimuse eest! Minule ei ole teada, et siin oleks ebavõrdne kohtlemine. Need juhtumid, mis on aset leidnud väljaspool Riigikogu, milles prokuratuur ei ole menetlust algatanud, on praegu õiguskantsleri järelevalve alt väljas. Ka Riigikogu juhatuse, Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni ja Riigikogu finantsteenistuse tegevus on õiguskantsleri kontrolli alt väljas. Kui Riigikogu peab vajalikuks, et õiguskantsler asuks lahendama ka prokuratuuri peale esitatud kaebusi, ja kui te seadusesse sellekohase võimaluse sisse kirjutate, siis me saame vaadelda, kas sarnastel asjaoludel teiste suhtes on kriminaalmenetlust algatatud. 

Veel kord rõhutan, et ükskõik millise Riigikogu liikme kohta peaprokurörilt tulnud taotluse õiguskantsler peab Riigikogule edastama, kui ei ilmne asjaolusid, mis näitavad, et ilmselgelt asja ei ole. Antud juhul paraku on toimikus kirjalikud tõendid – kirjad, milles palutakse advokaadil arveid võltsida, et oleks kuluhüvitis võimalik kätte saada. Riigikogu Kantselei on tunnistatud kannatanuks, seal on ka vastavate isikute ütlused, mis kinnitavad kõike toimunut. Ei olnud võimalik seda edastamata jätta.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No tegelikult on ikka teada ebavõrdne kohtlemine. Meil on siin üks kolleeg, kellel olid pedofiilsed pildid, aga prokuratuur ei võtnud mitte midagi ette. Ei võtnud mitte midagi ette ei politsei, prokuratuur ega ka Eesti meedia. Te olete neid pilte näinud ja teate väga hästi, et ükskõik milline teine inimene sellise asja eest oleks ammu pedofiilia eest vanglas. Aga näe, tema ei ole, sest prokuratuur midagi ette ei võtnud. Nüüd on meil Riigikogu kuluhüvitise arvetele kirjutatud õiendus, et vormistame teistmoodi. See on asi, mida tehakse kogu aeg. Mitte ainult Riigikogu liikmed ei palu oma arveid täpsustada või ümber teha, vaid kõik äriettevõtted seda praktikat aeg-ajalt kasutavad – paluvad, et arve tehtaks teistmoodi. Aga see on nüüd kriminaalasi. Selle asemel, et Riigikogu Kantselei küsiks tagasi selle raha ja ütleks: "Tuleb välja, et me sellisel alusel siiski välja maksta ei saa," tekitati kriminaalasi. Meil Eestis ei ole enam ammuilma mingit õigusriiki. Meil on prokuratuur muutunud režiimivastaste tagakiusamise vahendiks ja teie aitate sellele kaasa. 

Aeg! Aeg, Martin!

Teie peaksite filter olema, kes seda takistab. 

Takistada saab seda, mida kirjeldasite, mis võib-olla tõesti on olemas, aga võib-olla ei ole, takistada ja uurida saab õiguskantsler seda siis, kui te annate seaduses vastava volituse. Praegu sellist volitust ei ole, järelikult seda tööd teha ei saa.

Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Jürgen Ligi, palun! 

Aitäh! Hea õiguskantsler! Tavaliselt nii piinlikke arutelusid püütakse vältida ja õigusemõistmisele püütakse siin anda võimalus. Aga ühe perekonna erutatus siin sunnib mind küsima. Nende materjalide põhjal, mis meile on esitatud ja mis on ka ajakirjanduses olnud, tekib kahtlus, et tegelikult Kert Kingo vajas seda õigusabi ise, kuna ta oli loonud olukorra, mis oli piisavalt piinlik, et küsida advokaadilt nõustamist. Kas see võiks olla tema vabandav asjaolu kuluhüvitiste kasutamiseks? 

Suur tänu! Nagu öeldud, kohus hindab kogu asjaolude kirjeldust, kogutud tõendeid ja seda, kas need tõendid on lubatavad. Ainult kohus saab langetada otsuse, kas inimene on süüdi või mitte. Ja tõepoolest, kohtuotsuse üks alus on kohtu hinnang sellele, mis tegelikult aset leidis.

Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kert Kingo. Palun! Aega on viis minutit ja küsimusi esitada ei saa.

Lugupeetud istungi juhataja! Õiguskantsler! Kolleegid! 25. oktoobril 2021. aastal oli julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjonis riigi peaprokurör, et tutvustada oma asutuse tegevusi. Temaga oli kaasas komisjonis juhtiv riigiprokurör Taavi Pern. Kuna just mõned päevad enne seda oli Harju Maakohus taandanud juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni menetlusest seetõttu, et ta rikkus kahtlustatava kaitseõigust, survestas kahtlustatavat, käitus ebaeetiliselt ja ebaprofessionaalselt, esitas kohtule menetlusdokumentides ebaõigeid väiteid, vassis arestimistaotluses kohtule ning rikkus kahtlustatava õigust, siis küsisin selle kohta ja ütlesin riigi peaprokurörile, et selline inimene, kes selliseid rikkumisi toime paneb, ei tohiks töötada riigiprokurörina ega riikliku süüdistajana. Selle peale hakkas riigi peaprokurör mu peale karjuma. Kõik, kes tookord olid komisjoni istungil, teavad, et ta lihtsalt karjus. Ja siin me nüüd oleme, saabus kättemaks, nii nagu Eestis on juba kombeks kujunenud. 

Kuluhüvitistega on alati tegelenud ainult Riigikogu Kantselei ja kindlate reeglite järgi. Juba üle 30 aasta on kehtinud sellised reeglid: kui ilmneb, et mõni kulutus ei liigitu kuluhüvitise alla ja on valesti välja makstud, siis saadik lihtsalt maksab Riigikogu Kantseleile raha tagasi ja sellega on teema lõpetatud. Nii on see olnud kõikide nende sadade saadikute puhul, kes siin saalis on kunagi istunud ja istuvad ka praegu. Kui keegi saadikutest väidab vastupidist, siis ta lihtsalt valetab. Jultunult. Minult ei ole Riigikogu Kantselei raha tagasi küsinud, seda pole senini tehtud. Seega ei ole kantselei leidnud, et ma oleksin midagi valesti teinud. Aga näed, mulle klopsiti prokuratuuris kriminaalmenetlus kokku. 

Õiguskantsler on meedias öelnud, et õiguskantsleri asi on vaadata, ega asi ole ilmselgelt alusetu ja ilmselgelt poliitiliselt kallutatud, ning ta teatas, et niisuguseid viiteid me sealt toimikust ei leidnud. Kui õiguskantsler ei taha näha, et kõikidele teistele on kehtinud ühed reeglid, neid on koheldud ühtemoodi, ja ainult Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmele Kert Kingole kohaldub erireegel ja teda koheldakse teistest erinevalt ehk teistega võrreldes ebavõrdselt, siis on tunne, et hoopis õiguskantsleri institutsioon on poliitiliselt kallutatud. Ma pole kindel, kas Ülle Madise üldse vaevus ennast kurssi viima senini kehtinud kuluhüvitiste reeglitega ja senise praktikaga, kuigi oma otsuse kujundamisel oleks ta pidanud eelkõige sellest lähtuma. Kaldun arvama, et teda see ei huvitanudki. See ütleb üht: ta ei ole olnud ei objektiivne ega sõltumatu. Lisaks sellele, hetk tagasi õiguskantsler vassis siin ja moonutas tegelikke asjaolusid, vähemalt minule teadaolevaid asjaolusid. 

Meie riigis kehtib topeltmoraal ja silmakirjalikkus. Need asutused – nii prokuratuur, kapo kui ka nüüd õiguskantsler – on näidanud oma tegudega seda, et nad on poliitilised institutsioonid. Nende teod räägivad, et võrdse kohtlemise printsiip kehtib valikuliselt. Konservatiive ei kohelda võrreldes liberaalidega samadel alustel. Tänane on selle selgeks kinnituseks. 

Mis õigusriigist me siin räägime? Seda ju lihtsalt pole! Viimased kuud on hästi näidanud liberaalsete erakondade moraali. Seda teil lihtsalt pole, mitte mingisugust. Ka täna istuvad siin enamasti ennast sõnades moraalimajakateks pidavad saadikud, kelle igapäevased teod aga räägivad vastupidist. Need on saadikud, kellel pole ei au‑ ega häbitunnet. Piinlik on sellise Eesti riigi pärast, piinlik ja masendav teie kõigi pärast. Tänan!

Aitäh! Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea õiguskantsler! Head kolleegid! Alustame lihtsast asjast. Lõpetame teeskluse, et siin on mingisugune juriidiline protsess, et meil on õigusriik, et meil on süütuse presumptsioon, et las veskid jahvatavad, et las asutused teevad oma tööd. See kõik on ju täielik jama! Meil ei ole mingit õigusriiki. Meil ei ole mitte mingisugust seaduste ees võrdsust. Meil ei ole mingisugust põhjust öelda, et las asutused teevad oma tööd, sest see töö, mida asutused teevad, on õel, kuri, korrumpeerunud, alatu, kahetasandiline õigussüsteem, mida meile siin näidatakse. Ja ärge teeselge, et te usute, et siit tuleb mingi aus kohtuprotsess ja selle tõttu te annate võimaluse nüüd prokuratuuril edasi minna: meie laseme kohtutel seda asja otsustada. Ärge teeselge! 

Tuletame nüüd ikka meelde, mismoodi meie õigussüsteem töötab. Meil istub siin rõõmsa näoga pedofiilseid pilte teinud inimene. Mitte keegi ei liigutanud lillegi – ei prokuratuur, ei politsei, ei lastekaitse, ei ajakirjandus, mitte keegi –, sest ta kuulub süvariigile ja teeb nende räpast tööd nii palju, kui vaja on, siis kui vaja on. Meil on Liina Kersna koos uue kolleegiga, kes aitas tal raha kantida – ka prokuratuur ei näinud mitte midagi. Mitte midagi ei näinud! Me pidime kohtu kaudu nõudma, et prokuratuur alustaks Keit Pentus-Rosimannuse suhtes menetlust. Natuke aega liigutas pabereid ühest lauanurgast teise, siis leidis, et ei olegi asja. Meil on Indrek Tarand, kes jäi autoroolis vahele kriminaalse joobega ja ikkagi ei saanud kriminaalkaristust. Tuletame meelde Mailis Repsi. Mida tegi Mailis Reps? Täpselt sedasama, mida tegi Kaja Kallas. Ehk pidas maksumaksja raha eest oma sünnipäeva. Mailis Reps on kohtu all nii tsiviilasjas kui ka kriminaalasjas, aga sarivaletaja teenib praegu Venemaal raha, ilma et prokuratuur lillegi liigutaks. Suurepärane õigussüsteem! Kõigile võrdne, kõigile ühtemoodi mõõdame. 

Meil on peaprokurör, kes räägib, kuidas temal on väike butiik, tema ei tee mitte midagi, tema ei saagi jagu kõigist. Aga tuletame meelde Marti Kuusikut. Nõuti, oi kuidas nõuti! Meil oli siin see rida, kes rääkis: meid ei huvita pisiasjad, me juba teame, et ta on süüdi. Mida maksab sellises olukorras õiguskantsleri jutt "Peame ikka meeles, et kuni süüdimõistva otsuseni on süütuse presumptsioon"? Seda pole ju olnud Eestis. Pole ju olnud! Mingit süütuse presumptsiooni meil ei ole. Marti Kuusik maksis kohtukulusid üle 60 000. Ainult tänu sellele, et erakond aitas tal kohtukulusid maksta, sai ta ennast kaitsta ja sai lõpuks ülemkohtus endale õiguse. Aga protsess oligi ju karistus. Kolm aastat tema elust võeti ära. Ja kui teda ei oleks aidatud rahaga, siis ta ei oleks saanudki ennast kaitsta ja istuks praegu vanglas. Mailis Repsiga on täpselt samamoodi. Protsess ongi ju karistus. Protsess on karistus – elust võetakse ära aastaid, kümned ja kümned tuhanded lähevad kohtukuludeks, mida võib-olla saab tagasi, aga võib-olla ei saa tagasi. Aga närve ja aega ei saa nagunii tagasi, tervist ei saa nagunii tagasi. 

Protsess on karistus ka kõikides nendes muudes juhtumites, mida me näeme, kus konservatiive igal juhul täie rauaga karistatakse. Ja siis meile räägitakse midagi Eesti õigusriigist. "Meie usume Eesti õigusriiki." Nalja teete või? Mitte keegi Eestis ei usu Eesti õigusriiki, mitte keegi Eestis ei usu, et prokuratuur on aus ja erapooletu. Tänase järel ei usu ma enam ka seda, et õiguskantsler on aus ja erapooletu. Meil ei ole õigust ja meil ei ole õiglust. Ja nagu me siin enne, pool tundi tagasi, nägime, kui me arutasime oma Riigikogu päevakorda, meil ei ole mingisugust seaduslikku raamistikku, mille järgi me enam elame. Reeglid on kõik ammu aknast välja lennanud – tehakse seda, mida tahetakse, sellepärast et saab. 

Ja praegu elame me sellises riigis, kus prokuratuur, aga ka julgeolekuasutused on valitseva režiimi jõuõlg opositsiooni represseerimiseks. See on see, mis on Kert Kingo kaasuse tuum. Meil on prokuratuur, meil on kapo, meil on muud julgeolekuasutused, kes jõustavad valitseva partei oponentide suhtes justiitsroima. Vaat see on meil siin! Teie kõik hääletate rõõmsate nägudega, teesklete, et me toetame Eesti õigusriiki. Ei ole mingit Eesti õigusriiki. 

Muster on ju nii selge. Kui opositsioonipoliitik jääb vahele ükskõik missuguse pisikesegi eksimusega … Ja arve ümbertegemine ei ole dokumendi võltsimine. Dokumente on võltsitud siin küll VEB Fondi ajast alates ja ma ei tea mille kõigega lõpetades, Venemaa-vedude tollilubadega lõpetades. Seda ei nähta mitte kunagi mitte kusagil. Arve ümbertegemine ei ole kriminaalasi, kui ei taheta [seda nii näha]. Aga tahetakse. 

Meil on lihtne muster: opositsioon saab alati täie rauaga kriminaalkaristuse. Aastaid ja aastaid oma elust kulutavad inimesed ära, kümned tuhanded ja sajad tuhanded kuluvad ära, võib-olla pärast saavad ka õigeksmõistva otsuse, aga võib-olla mitte. Tuletame meelde siin, et üks Tartu abilinnapea on juba seitse aastat käinud mingi juuksuriarve pärast kohut. Aga pärast keda see huvitab? Inimene on ruineeritud. Jaa, selle aja jooksul, mille see Riigikogu koosseis koos istub, Kert Kingol käsi raudu ei väänata, vanglasse ära ei viida, lihtsalt protsess kestabki nii kaua. Aga see ongi ju iva: protsess ongi karistus. Aga õigusriigis nii olla ei tohi. Põhiseadus seda ei luba. Sest lisaks, ma ütlen veel kord: see õõnes jutt, et meil on mingisugune süütuse presumptsioon – me kõik teame, et tegelikult ju ei ole. Põhiseadus ütleb meile, et see riik on üles ehitatud õigusele ja õiglusele. See, mida täna tehakse Kert Kingoga, on karjuv ebaõiglus, karjuv ülekohus. Sel päeval, kui refikad hakkavad samasuguste asjade eest saama samasuguseid krimmasju, siis ma olen nõus Ülle Madisega.

Head kolleegid, tuletan meelde, et keegi pole Kert Kingot süüdi mõistnud – ei õiguskantsler oma ettekandes ega ka Riigikogu liikmed … (Saalist hüütakse midagi vahele.) ega ka Riigikogu liikmed, kui nad hääletavad selle ettepaneku poolt. Õigust mõistab ainult kohus ja, hea Martin, ma arvan, et ei ole põhjust õiguskantslerit süüdistada erapoolikuses. (Saalis kommenteeritakse kõva häälega.) Minul, hea kolleeg, juhatajana on õigus oma repliik öelda ja kolmandaks ... (Mart Helme: "Keegi ei pane meile suukorvi pähe, kuni vihakõneseadus pole läbi surutud. Räägime, mida tahame!") Hea kolleeg Mart Helme, päris nii ei ole. Me peame ikkagi kultuuri hoidma siin saalis. Sellest sõltub ka see, kuidas meie kohta väljastpoolt arvatakse. (Mart Helme räägib edasi: "… Sa ei ole klassijuhataja!") Antud juhul ikkagi juhatajana on mul õigus teatud juhtudel sekkuda. Ma väga harva seda kasutan ja teen seda viisakalt ja tasakaalukalt, head kolleegid. 

Kõigepealt vastusõnavõtt. Kuna Martin Helme sõnavõtus oli selgelt ära mainitud Liina Kersna, siis, Liina Kersna, palun! Vastusõnavõtt.

Aitäh! Tõesti, Haridus- ja Teadusministeeriumi läbi viidud kiirtestihange, kus oli minu allkiri all, seda menetles seda ja uuris enam kui pool aastat nii väärteomenetluse korras Rahandusministeerium kui ka prokuratuuri algatusel Kaitsepolitseiamet. Mina isiklikult käisin tunde andmas ütlusi, minu kolleegid, väga paljud kolleegid käisid samuti nii Rahandusministeeriumis kui ka kaitsepolitseis ütlusi andmas. Kõik meie kirjavahetus, dokumendihaldus sealhulgas, ka kõneeristused said kaitsepolitseile avalikuks. Ja see uurimine näitas, et ei olnud vaja sellega edasi minna, sest et antud olukorras me tegime asju mõlema menetluse hinnangul korrektselt. Tahtsin selle üle öelda. 

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et ka teised kolleegid märkavad, et Liina Kersna ei ole saanud erikohtlemise osaliseks, ta on samasuguse protseduuri läbinud. (Hääl saalist.) Martin Helme, palun küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. 

Aitäh! Tahtsin juhatajale teha ettepaneku, et kui te tahate läbirääkimistel osaleda, siis pärast saab puldist ära minna ja sinna teise pulti minna ja läbirääkimistel osaleda. Liina Kersna jutu peale ütleks niimoodi, et ta ju praegu kinnitas, et täpselt nii see muster ongi … 

Vastusõnavõtule vastusõnavõttu ei ole ette nähtud. Aitäh selle märkuse eest! Aga nüüd järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun! 

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Üldiselt on niimoodi, et Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmine käib seaduse järgi. Aga teie taotluses on juriidilised vead sees. Ma kuulasin väga hoolega teie ettekannet, kui te viitasite siin põhiseadusele ja kriminaalmenetluse seadustikule. Kuid tähelepanuta jäi Riigikogu liikme staatuse seadus, täpsemalt § 18⁵, mis on sisustatud järgmiselt: "Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks või süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada."  

Ja vaat nüüd me oleme probleemi ees, et sellessamas taotluses, mis on meie laudade peal, ma ei näe ühtegi veenvat asjaolu, mis viitaks sellele, et ei ole võimalik eesmärki muul viisil saavutada. Ma kuulasin ka seda, et te ütlesite, et teil muid võimalusi ei ole. On ikka! Oportuniteet näiteks Raimond Kaljulaidil suhtes. Minu meelest ka Liisa Pakosta suhtes olid Muinsuskaitseametis mingisugused teemad, olid seal rahaga, õigemini tšekkidega. Kõike on võimalik lahendada. Aga probleem ei olegi selles ja ma ei hakka üldse minema praegu siin meile esitatud materjali sisusse ega tõenditesse.  

Lugupeetud õiguskantsler! Te ei ole selles taotluses veenvalt näidanud, [miks ei ole] võimalik eesmärki saavutada ka muul viisil. Seega on Riigikogule esitatud õiguskantsleri taotlus seadusevastane. Ja seda ei ole võimalik täna siin menetleda. Lähtudes eeltoodust, ma teen õiguskantslerile ettepaneku nimetatud taotlus tagasi võtta. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Hea õiguskantsler! Ma eeldan – ja ma arvan, et me kõik eeldame –, et meil on õiguskantsler kui institutsioon, kes teeb oma otsused õiguse ja õigluse seisukohast, kõiki asjaolusid arvesse võttes ja nii, et mitte kellegi õigus‑ ega õiglustunne ei saa riivatud.  

Me oleme siin saalis menetlenud saadikupuutumatuse äravõtmisi korduvalt ka varasemalt, aga kõigi nende juhtumite puhul on kõigile olnud selge, et tegemist on tõesti olukorraga, kus teisiti pole saanud ega võinud. Praegusel juhul aga ei saa siiski olla päris kindel, et asjaomane menetlus on juhitud õiguse ja õigluse jaluleseadmise seisukohast, või siis oleme olukorras, kus me peaksime seda tegema, sest teisiti seda olukorda lahendada poleks olnud varasemalt võimalik.  

Me teame ka, et Riigikogu liikmed on kasutanud siin aegade jooksul kuluhüvitisi sajal erineval moel. Mõned neist juhtumitest on olnud väga piiripealsed ja küsitavad. Näiteks on üks Riigikogu liige liisinud autot, kuigi tal endal puudusid juhiload ja juhtimisõigus. Sõna otseses mõttes ta ju kuritarvitas maksumaksja raha ja seda palju suuremate summade ulatuses, ja ometigi ei tehtud sellest probleemi, rääkimata sellest, et selline tegevus oleks sattunud kriminaaluurimise alla.  

Või siis on Riigikogu liige näiteks kirjutanud, kirjastanud ja välja andnud raamatu, siis kuluhüvitise eest kogu tiraaži ära ostnud, aga isegi see ei pälvinud suuremat tähelepanu, kuigi sõna otseses mõttes on ju saadud isiklikku kasu. Ka see juhtum jäi sinnapaika. Põhjenduseks nii eelmise kui ka selle juhtumi puhul oli see, et Riigikogul on ses osas eneseregulatsioon ja hoolimata sellest, et asi paistab ebaõige, on see seadusega kooskõlas.

Siin on olnud juhtumeid, kus Riigikogu liige on ostnud aasta lõpus kulutamata kuluhüvitiste eest kingituse nime all näiteks Tavidi kuldmünte. Ka see on jäänud kõik sinnapaika. Või võtame riigikogulase manipulatsioonid elamuasemekulude katmisega. Jällegi ei mingit uurimist ega õiguskantsleri näpuviibutust nende juhtumite puhul.  

Kõigele lisaks me ju teame ja sellest on siin täna räägitud, et meile siin on filtriks tegelikult Riigikogu Kantselei raamatupidamine, kes vaatab läbi ja kiidab heaks – või siis ei kiida heaks ja lükkab tagasi – kõik riigikogulaste esitatud arved, mida need soovivad maksta kuluhüvitiste eest. Seda on ka jooksvalt tehtud, me kõik aktsepteerime seda, see kõik käib meie igapäevaelu ja tegemiste juurde. Kahjuks me praegusel juhul väga selgelt näeme Kert Kingoga seoses puhtakujulist poliitilist kiusu, millel on tegelikult laiem taust kui ainult see, millest me siin täna räägime.  

Me tegelikult teame, kuidas see protsess algas. Me teame, et sotsiaaldemokraadist korruptsioonivastase erikomisjoni tookordne juht Riina Sikkut tahtis oma poliitilisest konkurendist Riigikogu liiget lihtsalt kiusata, võttes selle kuluhüvitiste teema komisjonis päevakorda ja suunates selle edasi Kaitsepolitseiametile menetlemiseks ja uurimiseks. Tegelikult oleks võinud Kaitsepolitseiamet tookord võinud selle pahatahtliku ja poliitilisest kiusust ajendatud avalduse tagasi lükata ja öelda, et see ei kuulu nende pädevusse, vaid on Riigikogu eneseregulatsiooni küsimus, sest seda ta tegelikult ju on. Aga poliitiline protsess kahetsusväärselt jätkus … 

Ma palun lisaaega. 

Palun, kolm minutit lisaks!  

See poliitiline protsess jätkus kahetsusväärselt ka Kaitsepolitseiametis ja edasi prokuratuuris ning lõpuks jõudis lugupeetud õiguskantsleri lauale. Ma saan muidugi aru, et ega õiguskantsleril ei ole siin väga palju manööverdamisvõimalust. Aga kahetsusväärselt õiguskantsler, kellel ometi peaks olema teada nii Riigikogu eneseregulatsioon, millest on siin täna räägitud, kui ka muud võimalused kuluhüvitistega seonduvate probleemide lahendamisel, ei tõmmanud protsessile pidurit, vaid osaleb selles täiesti ebaproportsionaalselt suurelt lauale tõstetud ja poliitiliseks kiusuks ja ärategemiseks muutunud protsessis. 

Õigusriigis peaksid asjad käima teisiti. Päris õigusriigis. Aga meil on õigusriik kaldu ja seda juba ammu.  Ja ega mul ei ole öelda siinkohal midagi muud, kui seda, head kolleegid, et kui te loote praegu selle pretsedendi, siis te kõik võite olla järgmised. Nii lihtne see ongi. Eriti kui jõustub vihakõneseadus, siis tõenäoliselt me hakkame siin kõik üksteiselt immuniteeti ära võtma. No siis on see asi juba täiesti käest ära läinud. Nii et mõelge, enne kui hääletate. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Tahtsin omalt poolt selgitada ka mõne sõnaga seda, miks mina kavatsen hääletada täna selle ettepaneku vastu. Asi on nimelt selles [usalduse puudumises, millest] on siin täna juba korduvalt räägitud. Ka minul puudub usaldus selle suhtes, et karistuslikku riigivõimu teostatakse Eesti Vabariigis ausalt, sõltumatult, erapooletult ja kõigi suhtes võrdsetel alustel. Martin Helme nimetas mitmeid juhtumeid, aga pean ka ise sündmustele tagasi mõeldes tunnistama, et mitte kuidagi ei ole võimalik jõuda järeldusele, vaadates faktidele, et ilmneksid sellised ausad riigivõimu teostamise mustrid.

Mõtleme näiteks Indrek Tarandi kahele episoodile. Esimene episood oli aastaid tagasi, kui oli ÜRO rändeleppe vastane meeleavaldus siinsamas Toompea lossi ees. Mäletame, mis juhtus. Pärast algatati kriminaalmenetlus kahe mehe vastu, kes andsid vopsu Indrek Tarandile jalaga tagumikku, aga Indrek Tarandi enda suhtes keeldusid õiguskaitseorganid menetluse algatamisest, hoolimata sellest, et Tarand omavoliliselt tungis seaduslikult korraldatud avalikul koosolekul lavale, kiskus Martin Helme käest ära mikrofoni, keeldus koosolekukorraldajate korraldustele allumast, mikrofoni tagastamast. Ühesõnaga, ilmselgelt ta takistas seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku läbiviimist. Karistusseadustik ütleb, et seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku läbiviimise takistamise eest on ette nähtud isiku karistamine kriminaalkorras. Mida ütles politsei selle peale? Ei, ta ei takistanud koosoleku läbiviimist, ta lihtsalt osales koosolekul. Inimene osales! Saate aru?

Häbi ei ole sellist juttu rääkida? Kujutage nüüd ette, et mina läheksin mingisugusele, ma ei tea, Reformierakonna või Eesti 200 või kellegi teise korraldatud meeleavaldusele, tungiksin jõuga lavale, kisuksin mikrofoni käest ära, keelduksin tagasi andmast ja hakkaksin meelevalduse mõttele vastupidiseid loosungeid karjuma mikrofoni. Kas see on meeleavaldusel osalemine? Ilmselgelt mitte. Ma arvan, et ma saaksin karistada selle eest – ja põhjendatult, sest ma rikuksin Eesti Vabariigis kehtivat õigust. Tarand ei saanud [karistada].

Teine juhtum. Sama mees istub kriminaalses joobes autorooli. Ja mis edasi juhtus? Mitte midagi. Lõpetati asi ära. Miks? Ilmselgelt – minu parima arusaamise kohaselt – mõlemal juhul selle tõttu, et tegemist on väga heade sidemetega isikuga, kellel on väga head tuttavad õiguskaitsestruktuurides, ja tema suhtes lihtsalt ei rakendata kehtivat õigust.

Marko Mihkelsoni kaasust juba mainiti. Tõendatult tehtud fotosid oma kasulaste suguorganitest. No kes Eesti Vabariigis ei saaks sellises asjas süüdi mõistetud? Tõendatult! Kas ma mõtlen midagi välja? Kas ma luuletan? Ei ole olnud selliseid fakte? On ju! Aga kriminaalmenetlust ei tule, süüdimõistvast kohtuotsusest rääkimata.

Mary Krossi kaasus: tõendatult valeütluste andmine. Ei mõtle ju välja neid fakte. Tõendatult valeütluste andmine. Aga mis juhtus? Prokurör nõustub kaitse ettepanekuga lõpetada kriminaalmenetlus oportuniteediga, kui ma õigesti mäletan, ja kohus kinnitab selle. Kõik! Mitte midagi. Paneme siia kõrvale näiteks Marti Kuusiku juhtumi – aastaid solgutatakse läbi kogu kohtusüsteemi ja tuvastatakse: ei ole alust isiku süüdimõistmiseks. Ehk teisisõnu, poleks pidanud üldse kriminaalmenetlust algatama – täpselt vastupidi.

Võib täitsa olla nii … Mina ei ole piisavalt asjatundlik, pean tunnistama, et ma ei ole piisavalt sellesse küsimusse süvenenud. Võib täitsa olla nii, nagu õiguskantsler ütleb, et temal on vähe otsustusruumi selles küsimuses, seaduse kohaselt tema on positsioonis, kus ta peab tegema need käigud, mis ta on teinud. Aga küsimuseks jääb, kuidas välistada seda, et meelevaldselt prokuratuur teatud kaasustes pöördub õiguskantsleri poole vastava taotlusega ja teatud kaasustes ei tee seda mitte. Siin on minu meelest väga tõsine mõttekoht meile kõigile kui parlamendi liikmetele. Ja vastavalt sellele peame me kõik oma tänased otsused kujundama.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks!

Ma juba nimetasin mitmeid juhtumeid, aga ma tahan paari juhtumit veel nimetada lisaks sellele, mis on mainitud. Üsna hiljuti, suvel avaldati artikkel – see oli vist Postimehes, kui ma õigesti mäletan – selle kohta, et 2023. aasta esimeses pooles kanti maha 728 000 COVID-19 vaktsiinidoosi, rahalise väärtusega 15,4 miljonit eurot. 15,4 miljonit eurot selle aasta esimeses pooles – lihtsalt rentslisse, piltlikult öeldes, kallati neid asju. Algusest peale – ma arvan, et me kõik mäletame seda – oli väga tõsine küsimus üleval: milleks neid asju nii palju tellida? Milleks neid aineid nii palju tellida? See oli, ma ei mäleta, vist 6 miljonit või mis see oli, see number. Eestis on 1,3 miljonit inimest, kaasa arvatud imikud, väikelapsed, noorukid, kes üldse seda asja ei vaja, eks. Mitte et teised vajaksid, aga nemad kohe ilmselgelt ei vaja. Kes on langetanud need otsused? Algusest peale, ühemõtteliselt, selgelt täiesti põhjendamatuid otsuseid, millega, nagu näete, selle aasta esimese kuue kuu jooksul saadi kahju, maksumaksjad said kahju 15,4 miljonit eurot. Kus on kriminaalmenetlus? Kus on kriminaalmenetlus? Me räägime Kert Kingo asjas praegu ma ei tea mitmest tuhandest eurost. 5000 eurost? Ma ei tea, suurusjärgud on sellised, jah. Siis me räägime 15,4 miljonist eurost, aga selle eest ei vastuta absoluutselt mitte keegi. 

Nii et kõiki neid asjaolusid silmas pidades – ja seda juttu võiks pikalt jätkata – on minul parimagi tahtmise juures võimatu jõuda järeldusele, et Eestis teostatakse karistusvõimu ausameelselt, erapooletult ja kõigi suhtes võrdselt. See on ka põhjus, miks mina ei pea võimalikuks hääletada tänase ettepaneku poolt. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Mart Helme.

Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! No ma tegin juba kurja häält siin küsimuse raames, süüdistasin õiguskantslerit osalemises justiitsroimas. Ja ma jään oma sõnade juurde: teie osalete praegu justiitsroimas. 

Aga te tegelikult osalete veel palju hullemas asjas. Ja see hull asi on see, millele viitas praegu ka Varro Vooglaid. See on õigusriigi aluspõhimõtete hävitamine. See on võimude lahususe hävitamine. 

Küsimus ei ole ju ainult selles õnnetus mingis 6000 euros, mida inkrimineeritakse kui mingit meeletut epohhi loovat kuritegu Kert Kingole. Küsimus on just nimelt selles, et ühtedele mõõdetakse ülekohtuselt ja täie rauaga, aga teiste puhul vaadatakse läbi sõrmede, vaadatakse mööda – ükskõik, kuidas me seda nimetame. 

Ja me võime võtta praegu selle kõige kuumema teema: Kaja Kallas, tema abikaasa Vene ärid. Me oleme menetlenud seda Riigikogu korruptsioonivastases erikomisjonis kaks korda. Sama teemat on puudutanud riigieelarve komisjon. Just oli siin juttu sellest, et Riigikogu komisjonidel on oma suur otsustuspädevus, ise teavad. No Kaja Kallas teab, et ei ole otsustuspädevust, ei ole õigust. Just nagu ei oleks õigust riigieelarve kontrolli komisjonil seda teemat käsitleda, aga on küll. On küll! Sest kuidas see raha Venemaalt siia liikus? Kuidas selle pealt makse maksti? Kuidas kogu sanktsioonipoliitika on mõjutanud meie eelarve kujunemist, maksulaekumisi? Täiesti adekvaatne teema. Täiesti adekvaatne teema, mille puhul on täiesti asjakohane peaministri kutsumine, et ta sel teemal arutleks, aru annaks, mõtteid vahetaks. Aga näe, sel puhul on komisjoni õiguspädevus just nagu piiratud!

Ja see on sümptomaatiline! Kui on vaja väita, et kellegi pädevus on piiratud või et keegi on kurjategija, vähemalt eelduse poolest kurjategija, sel juhul seda tehakse. Aga kui seda ei ole vaja, siis vaadatakse kuskile metsa, siis ei nähta.  Antud juhul tegeleme me üliolulise temaatikaga. See on küsimus, kas Venemaal äri ajavad Eesti ärimehed, nendega seotud ametnikud, kes annavad välja muu hulgas ka erilubasid, toll, võivad olla sedakaudu korrumpeeritud ja sedakaudu ohtlikud Eesti julgeolekule. Kas Eesti poliitikud, nende hulgas peaminister, võivad olla manipuleeritavad ja korrumpeeritud?

Hea kolleeg, palun jääme päevakorra … 

Keegi ei tunne selle vastu huvi? Ei hakka mulle jälle siin sõnu peale lugema! Ma räägin siit puldist, mida tahan! (Toomas Kivimägi püüab öelda, et see ei puutu asjasse.) Jaa, see puutub asjasse. See puutub asjasse! Kas on võrdne kohtlemine või ei ole? Antud juhul kaitsepolitsei ei näe midagi. Välisluure ei näe midagi. Riigikogu julgeolekuasutuste komisjon ei näe midagi. Huvitav-huvitav! Kui mina oleksin sellisesse skandaali segatud, küll siis nad kõik näeksid, missugune hirmus inimene ma olen. Ma tuletan ikka meelde valimiste-eelset Prigožini-jura. Olevat lausa minu kabinetis käinud tema esindaja. Terve mõistus ka teil peas on kellelgi või?!

Nii et, lugupeetud õiguskantsler, minge koju, vaadake peeglisse! Minul teie asemel oleks äärmiselt piinlik, sest te olete praegu …  

Paluks lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

… osaline mitte ühe isiku, mitte [ainult] ühe rahvasaadiku vastases justiitsroimas, vaid te olete osaline kogu Eesti põhiseadusliku korra hävitamises. Teil peaks olema praegu selgroogu, et öelda: "Prokuratuur, sinu taotlus on alusetu, ma protestin, ma ei lähe seda edastama ja ma teen ettepaneku leida kogu sellele teemale teine lahendus." 

Te ei tee seda, te teete selle justiitsroima kaasa. Te aitate kaasa sellele, et siin saalis ka võtab üha enam, nädalast nädalasse üha enam võimust justiitsomavoli. Juhatus otsustab, kas põhiseadus on teatud paragrahvide osas kehtiv või ei ole. Kas mingi Riigikohtu otsus mitte menetleda mingisuguseid hagisid annab neile õiguse täielikuks omavoliks päevakorra paikapanemisel, protestide lahendamisel ja nii edasi? 

Kulla sõbrad! See ei ole ju see riik, mille kohta on meie põhiseadusesse kirjutatud, et Eesti on parlamentaarne vabariik. Ei ole! Eesti on suvaõigusel, õiguse usurpeerimisel, võimude lahususe printsiibi jalge alla tallamisel põhinev riik, [kaldudes] üha enam ja enam autoritaarsusesse, mis lähtub teatud ideoloogiliste postulaatide ainuõigeteks kuulutamisest. Vat selline riik on Eesti. See ei ole see riik, mida tahaksid teenida Eesti inimesed, vaid see on see riik, mida teenivad need, kes südametunnistuse ja õiguse ja õigluse jalge alla tallavad. 

Ja kahjuks ei saa ma teisiti kui juhtida tähelepanu, et nende hulka kuulute täna ka teie. Kahjuks ei saa ma teisiti. Palun tehke korrektiivid ja leidke üles oma südametunnistus. Ja ärge tõlgendage seadust nii, nagu seaduses alati võimalik on! Minu isa, väga tark mees, ütles alati: "Juura on üks tore asi, üks paragrahv tirib teise sirgeks." See on ju Võšinski, kes ütleb: "Andke mulle inimene, küll me leiame paragrahvi." See on see Eesti Vabariik, mida praegu Reformierakonna ikke all ägav Eesti rahvas peab taluma. Andke meile inimene, leiame paragrahvi! Andke meile rahvas, maksustame ära! Andke meile inimesed, võtame neilt õiguse nende eraomandile! See on see Eesti Vabariik. Ärge teenige seda Eesti Vabariiki! Teenige seda õiguskantslerina, mitte tundetu ja südametu ametnikuna! Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, kordan veel: väga vabandan, aga sarnased süüdistused õiguskantsleri aadressil ei ole kohased, head kolleegid. (Hääl saalist.) Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Selliseid punkte on tavaliselt siin arutatud diskreetselt, kõik on enamasti aru saanud, mis toimub, ja andnud õigussüsteemile tema võimaluse. See eelkõneleja sõnavõtt oli minu arvates viimane piisk. Seal tegelikult jäi midagi veel ütlemata – see, et Venemaa on palju demokraatlikum riik. Aga muus: tohutu pettumus tegelikult või tohutult kurb, aga üks perekond ja tema erakond on täielikult kaotanud usu, kui see kunagi oli – võib-olla oma valitsedes oli –, õigusriiki ja ka inimlikku väärikusse. Inimlikku väärikusse selle poolest, et kui oma on plindris, siis tuleb võimalikult paljusid materdada, määrida, laimata. Siin on korduvalt olnud väga palju isiklikku laimu inimeste aadressil, keda on kas õigussüsteem läbi proovinud või siis kes pole sinna isegi sattunud. Lihtsalt süüdistus, et kui pole sattunud ja EKRE-sse ei kuulu, et siis on probleem – vaat see on Nõukogude Liit ja parteilise veendumuse pinnalt inimeste üle õigusemõistmine, olgu siis retooriliselt, füüsiliselt või mis iganes moel. 

Ma võin oma parlamendiajaloo põhjal öelda, et enamik erakondi ja Riigikogu liikmeid ikkagi kogu selle 30 aasta jooksul on uskunud nii inimväärikusse kui ka õigusriiki. Ja sellised puutumatuse äravõtmised on toimunud usus, et kohus mõistab õigust. Ma mäletan ainult ühte erandit – kuigi nelja silma all on ebaõiglust kurdetud ja lõpuks on selgunud, et kohus on ka inimese õigeks mõistnud –, see oli kahjuks Keskerakond. Ma ei näe neid praegu siin saalis, see on äärmiselt piinlik, kui nad ka ei osale selles hääletuses ega ole puutumatuse äravõtmise poolt. 

Puutumatus on ikkagi teoreetiline institutsioon, mida kasutatakse äärmiselt selgete tõendite korral, mitte igaks juhuks ja mitte parteipileti järgi. Praegu oli nii, et kõik teised parteid ja mitteparteid on süüdi, aga ainus, kellest juttu ei olnud, on oma partei. 

Kert Kingo on see inimene tegelikult, mitte Liina Kersna või keegi teine, kelle küsimus siin on. Tavaliselt sel juhtumil läheb inimene pulti ja ütleb, et ta palub endalt puutumatus ära võtta, siis ta saab ennast kohtus kaitsta. Praegu läks vastupidi. Praegu sai kogu selle rea poolt vastu päid ja jalgu Eesti riik, ka õiguskantsler, kellest mul inimlikult eriti kahju on, sest ma tõstaksin teda esile kui ühte esimest riigimeest siin põhiseaduslike institutsioonide hulgas. Ja ma ei ütle seda pugemise pärast, mul ei ole mingit vajadust pugeda kellelegi. 

Kert Kingo ei ole sellepärast siin, et talle maksti välja kuluhüvitisi, vaid sellepärast, nagu aru võib saada, et ta võltsis dokumente. Seda ütles õiguskantsler äsja ja ma olen ka niimoodi aru saanud. Vähe sellest, see taust on veel näotum. Ei ole mõtet eitada, et inimene on ennast ise sisse mässinud. Nii palju, kui on olnud avalikest allikatest teada, on Kert Kingo selle võltsimise teele läinud sellepärast, et ta oma parteikaaslastel, kui ma ei eksi, palus ühte oma eksalluvat laimata. Kuna selle laimu asi läks õigusemõistmise kätte, siis ta kasutas õigusabi. Ja ma üldse ei välista, et Kert Kingo vajaski sel hetkel õigusabi, ja võib-olla ongi ebaõiglane, et kuluhüvitiste eest ei maksta seda välja. Aga inimlik väärikus, inimlik suurus – see kõik on sellest loost puudu. 

Nii et palun siiski võtame sellelt Kert Kingolt saadikupuutumatuse ära, et ta saaks ennast kaitsta. Mina proovisin natuke kaitsta. Aga ärme määrime Eesti riiki, õiguskantslerit, iseennast ja inimlikku väärikust. Aitäh!

Aitäh! Ma eeldan, et Kert Kingol on vastusõnavõtt. Palun, Kert Kingo!

Jaa, tänan! Antud juhul Jürgen Ligi siin levitas kuulujutte, levitas laimu, levitas oletusi ja lõpptulemusena asus ise juba kohtunikuks, kellel on täpselt teada, kes mida rikkus ja tegi. Kuigi just hiljuti me siin arutasime süütuse presumptsiooni üle, tundub, et Jürgen Ligi ei tea, mis see on. Ja me saime teada kogu operatsiooni tõelise olemuse ja eesmärgi.

Aitäh! Mina küll ei tõdenud, et Jürgen Ligi oleks kedagi süüdi mõistnud. Aga järgnevalt Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Mul on meeles Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas õppimise ajast ühe oma professori väga värvikas tsitaat. Aga professor oligi värvikas inimene. See oli nimelt Igor Gräzin, kes on teile paljudele ka isiklikult tuttav ja olnud ka selles ruumis siin kolleeg. Igor oli minu patroon ja minu kursusetööde juhendaja. Me keskendusime õigusfilosoofiale, õigussemiootikale. Täna me tegeleme siin praktilise küsimusega ja väga praktilise küsimusega Riigikogu jaoks. Igor Gräzin oleks selles olukorras kindlasti öelnud: "Kui sul on muna, siis on sul kaks valikut: kas sul on tibu või sul on omlett." Ja me oleme praegu Riigikogus täpselt sama paradoksi ees. Tegelikult annab see vastus tänases Riigikogus meile selgust, kas Eestis saab uskuda õigusriiki. See tähendab seda, kas meil on tibu või meil on muna. 

Minu erakonnakaaslased, eelkõnelejad, aga paradoksaalsel moel ka härra Jürgen Ligi viitavad selgelt sellele, et meil on olemas risk, et meil ei olegi tibu, meil ongi omlett juba valmis. Mina hääletan kindlalt selle vastu, et Kert Kingolt saadikupuutumatus ära võtta. Me peame andma signaali meie prokuratuurile, ka meie õigussüsteemile, et igat asja ei ole vaja viia maksimumini. Me ei pea igal juhul tegema omletti. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja läheme hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid! Enne, kui läheme hääletamise juurde, juhin tähelepanu, et selle hääletuse puhul on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Head kolleegid! Panen hääletusele õiguskantsleri ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kert Kingolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt oli 66 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 1. Õiguskantsleri ettepanek leidis toetust. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja lähme teise päevakorrapunkti juurde. (Helistab kella.) Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Andre Hanimäe, Kersti Sarapuu ja Jüri Ratase 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta, arupärimine nr 53. Ja palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli, Riigikogu liige Andre Hanimägi. Palun!

Tere, lugupeetud minister! Hea aseesimees ja lugupeetud kolleegid! Mul on üle anda või õigemini ette lugeda arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta ja see on esitatud lugupeetud terviseministrile.  

Nimelt on uue Põhja-Eesti meditsiinilinnaku ehk Tallinna Haigla rajamisest räägitud aastakümneid. Pean tõdema, et ka täna sotsiaalkomisjonis see teema kerkis. Ja mul on väga hea meel, et ka saalis inimesed saavad nüüd sellest rohkem teada. 

Juba 2000. aastal valminud haiglavõrgu arengukavas juhiti tähelepanu Tallinna tervishoiuvõrgu ümberkorraldamise vajadusele. Ehk tegemist on investeeringuga, mis oleks tegelikult tulnud ammu ära teha. Viimaste aastate kriisid näitavad selgelt, et on vaja uut haiglat, mis arvestab täiel määral tänapäevase nakkuskontrolli vajadusi, lisab haiglavoodeid, suurendab tervishoiu võimekust kriisiolukordades ning võimaldab paremini kasutada ka meie piiratud meditsiinipersonali, kuna siis ei pea tegema nii palju vahetusi erinevates hoonetes ehk saab optimeerida ja luua paremat sünergiat. 

Aga me teame ka seda, et Tallinna Haigla pandi Reformierakonna sisuliselt ainuvalitsemise ajal pausile või siis sellele tõmmati pidurit. Sellega seoses on Keskerakonna fraktsiooni liikmed Tanel Kiik, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Andre Hanimägi, Kersti Sarapuu ja Jüri Ratas esitanud järgmised küsimused. Milliseid konkreetseid samme kavandavad Sotsiaalministeerium ja Vabariigi Valitsus Tallinna Haigla rajamise toetamiseks? Kuidas edeneb Eesti Vabariigi ja Tallinna linna vahel 2019. aastal sõlmitud koostööleppe täitmine Tallinna Haigla asutamiseks? Miks püüavad mitmed valitsuse liikmed oma väljaütlemistes näidata Tallinna Haigla rajamist ainult pealinna projektina olukorras, kus kavandatava haigla vastutuspiirkond on circa 600 000 elanikku ehk ligi pool Eestit ning tervishoiuteenuste korraldamine on riigi, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne? Lisaks küsime, milliseid Euroopa Liidu toetusvahendeid ja mis mahus oleks Sotsiaalministeeriumi hinnangul võimalik Tallinna Haigla kui selle sajandi olulisima tervishoiuprojekti rajamiseks kasutada.  

Ehk siis meil on väga suur lootus, et Tallinna Haigla projektiga ühel või teisel moel, olgu Euroopa raha või riigi rahaga, siiski edasi minnakse. Aitäh ja jõudu vastamiseks! 

Suur tänu! Ja palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli teid, hea kolleeg Riina Sikkut, terviseminister. Palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Arupärimine nr 53, mille on esitanud Keskerakonna fraktsiooni liikmed, puudutab Tallinna Haigla rajamist. Vastan neljale küsimusele. 

Millised on need konkreetsed sammud, mida Sotsiaalministeerium ja valitsus kavandavad Tallinna Haigla rajamise toetamiseks? Ühelt poolt on linna ja Sotsiaalministeeriumi vahel sõlmitud koostöökokkulepe. See tõesti on koostöökokkulepe. Sotsiaalministeerium on tegutsenud leppe kohaselt ja valmistab nii nagu varasematel perioodidelgi tegevusi ette. Lisaks, seoses kogu ravivõrgu planeerimise ja arengusuundade paikapanemisega järgmise aasta suveks ehk 2024. aasta suveks ministeerium valmistab tõesti ette haiglavõrgu arengusuundi. See hõlmab kõiki haiglaid, sealhulgas Tallinna haiglaid, ja annab tuge ka vajaduste jaoks, mis ühes või teises piirkonnas on. Arvestades seda, et ka Tallinna piirkonnas on vaja pakkuda nii kaasaegseid elutingimusi elanikele kui ka kaasaegseid töötingimusi tervishoiutöötajatele, on investeeringud infrastruktuuri kahtlemata vajalikud. 

Mina isiklikult toetan Tallinna Haigla rajamist planeeritud asukohta ja sellisel viisil. Seda tulebki teha riigi ja linna koostöös. Küsimus on suurtes infrastruktuuri investeeringutes, millele katet praeguses eelarves ei ole. Aga see konkreetne plaan ei ole kuidagi seotud sellega, kas selle aasta eelarves on vahendid olemas. Niikuinii tervishoiutaristu me rajame järgmiseks 40–50 aastaks. Eks ta omamoodi on sattunud sellesse punkti, et minevikus on Euroopa Liidu maksumaksja küll väga suure osa meie haigla infrastruktuurist kas ehitanud või renoveerinud, aga tulevikus jääb see tugi ilmselt väiksemaks ja me peame leidma siseriiklikke võimalusi nende investeeringute tegemiseks. 

Teiseks: "Kuidas edeneb Eesti Vabariigi ja Tallinna linna vahel 2019. aastal sõlmitud
koostööleppe täitmine [Tallinna Haigla asutamiseks]?" Koostöölepe on kehtiv, töötame jätkuvalt selle nimel, et leida võimalusi uue ja kaasaegse haiglataristu loomiseks siin pealinnas. Teeme ettevalmistusi võimalike rahastusallikate leidmiseks, mis võivad olla ka riigisisesed ja näiteks laenu arvel rahastamine. Koostöökokkulepe on kehtiv, aga seal on ühtlasi kirjas, et pooltel ei ole nõudeõigust teineteise vastu. See on selline hea tahte kokkulepe ja Sotsiaalministeerium sellest ka lähtub. 

Kolmas küsimus: miks püüavad mitmed valitsuse liikmed oma väljaütlemistes näidata Tallinna Haigla rajamist ainult pealinna projektina, kui tervishoiuteenuste korraldamine on riigi, mitte omavalitsuse ülesanne? Ma tegelikult ei oska öelda, kelle sõnadele või sõnavõttudele siin viidatakse. Eks igaüks saab selgitada oma sõnavõtte ise. Aga praegu nii Tallinna regionaalhaigla kui ka keskhaiglad osutavad kõrgema etapi tervishoiuteenuseid ja nende patsientide hulka kuuluvad väga paljud inimesed, kes elavad väljaspool Tallinna ja pealinna regiooni. Nii et see mõju kahtlemata on palju laiem ja haiglavõrgu arengusuundades sellega arvestatakse, et tegemist ei ole ainult Tallinna linna inimesi teenindava haiglaga, vaid ikkagi palju laiemat piirkondlikku mõju omava tervishoiuasutusega. 

Neljandaks: "Milliseid Euroopa Liidu toetusvahendeid ja mis mahus oleks [Sotsiaalministeeriumi
hinnangul] võimalik Tallinna Haigla kui selle sajandi olulisima tervishoiuprojekti
rajamiseks kasutada?" Taastekava vahendid tuleb ära kasutada maiks 2026 ehk siis erakordselt kiiresti ja on väga keeruline suurt objekti sellise tempoga rajada. Nüüd, struktuurivahendid perioodiks 2021–2027 on täies mahus ära planeeritud. Seal on kaks tervishoiu valdkonnas olulist investeeringut, aga need on Kuressaare ja Narva haigla, mille jaoks vahendid on olemas. Tallinna Haiglat käesolevas struktuurivahendite perioodis ei ole rahastatud. Kui me räägime Euroopa Liidu toetusvahenditest, siis see puudutab järgmist Euroopa Liidu eelarveperioodi ehk aastat 2028 ja edasi. Selle planeerimist ei ole veel alustatud, aga mõne aasta jooksul tuleb Eesti jaoks ka see pilt selgeks saada. 

Nii. Aitäh! Olen valmis vastama saalist tulevatele küsimustele.

Suur tänu ettekande eest, lugupeetud minister! Mõned küsimused. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! On veidi kahetsusväärne ... Ma mõistan kõike seda objektiivset tausta, vajadust taasterahastu vahendeid kiirelt kasutada, seal on ajalised raamid. Hea küll, ma ei taha nüüd see ennustaja olla, aga mul on tunne, et neid raame natukene nagunii nihutatakse, sest Euroopa ei saa sellega hakkama, Eesti ka tõenäoliselt mitte – mõtlen selle raha kasutamise ajaraame. Aga kahjuks oli see üks viimaseid variante või viimaseid võimalusi saada suuremat rahastust investeeringule. Sest me teame, et ega tavalistest Euroopa Liidu fondidest betoonile enam nii palju raha ei tule – juba sellel rahastusperioodil, mis praegu käimas on, järgmisel ilmselt tuleb veel vähem. Mina tean, et projekti valmimise kiirus on umbes selline, et 2025 on valmis, seega siis peaks lahenduse leidma juba umbes aastatel 2027–2028, et projekt ei vananeks. Kas te riigi eelarvestrateegia raames olete ka seda küsimust tõstatanud või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, ma puudutan nii seda taasterahastut kui ka nüüd eelarvest raha taotlemise küsimust. Taasterahastu on tõesti üks viimastest sellistest suurematest rahastutest, mida niimoodi jagada. Aga esimest korda tõesti rakendatakse seda, et kõik väljamaksed on omavahel seotud. Kui ükskõik milline kokkulepitud projekt või algatus või investeering hilineb, siis väljamakseid ei tehta kellelegi. Ei taha nüüd öelda, et see on karistus, aga mittetähtaegse valmimise puhul see tähendab, et raha jääb riigil kätte saamata rohkem kui see osa, millega hilineti. Ja see vahe võib olla väga suur, mitmekordne. Praktikast, kui ma nüüd ei eksi, siis vist Leedu ja Rumeenia on kaks riiki, kellel on juhtunud nii – igatahes mõnel riigil on see juba juhtunud –, et teatud vahe-eesmärgid on jäänud täitmata, seega raha jääb neil saamata palju rohkem, oluliselt rohkem kui see, mille kasutamisega hilinemist nad proovisid selgitada. Sellega Eesti ei riski. Selle ligi 900 miljonit me loodame ikkagi tähtajaliselt ära kasutada.

Nüüd, selle aasta eelarveläbirääkimistel erinevalt varasematest aastatest sellist lisataotluste esitamist ministeeriumide kaupa Rahandusministeeriumile üldse ei olnud, ei investeeringuteks ega jooksvateks kuludeks. Arutasime kokkuhoiukohti. Ja seetõttu Sotsiaalministeerium tõesti ei esitanud taotlust Tallinna Haigla investeeringu mahutamiseks riigi eelarvestrateegia raamidesse. Loodetavasti saame eelarve ikka selle 3% puudujäägi kriteeriumi sisse ära mahutada ja RES-i perioodis eelarve sinna sisse ära mahutada. Vaatame, mida näitavad järgmised prognoosid. Kui on võimalik riigi tulude poolt kasvatada ehk maksukoormust tõsta, siis on võimalik ka suuremaid investeeringuid teha või võtta julgemalt laenu. Kui on garanteeritud tulud, mis ei ole otseselt kuludega kaetud kõigiks järgnevateks perioodideks, siis on võimalik ka selliseid laenuga rahastamise mehhanisme ette näha. 

Kuigi küsimus on Tallinna Haigla kohta, on teema iseenesest minu jaoks laiem. Nii nagu küsija väga õigesti märkis, edaspidi Euroopast nii palju raha betooni tarvis ei tule. Seesama mure on kõigi teiste haiglate renoveerimise või mõnel juhul võib-olla uue hoone ehitamise puhul. Küsimus on selles, et kui Euroopa maksumaksja meie haigla infrastruktuuri enam ei investeeri, siis kuidas me oma riigis selle küsimuse lahendame. Need summad on suured, kõiki neid asju tuleb pikalt planeerida. Nii nagu meil kultuuriobjektide puhul on pikalt ette teada, kuhu raha läheb, võib-olla [peaks tegema] midagi sarnast ka tervishoius. See küsimus, mida tervishoiu infrastruktuuri rahastamise puhul on vaja lahendada, on tegelikult laiem.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea vastaja! Teate, ma arvan, et te olete väheseid ministreid, kes püüab mitte keerutada, vaid rääkida asjast ja võimalikult otse. Selle eest suur tänu! Ja peab tõesti möönma seda, et 2022. aastal juunikuu lõpus valitsuses olnud Reformierakond tegi sellise otsuse: Tallinna Haigla ehitamiseks raha mitte eraldada. Summad olid loomulikult suured, me räägime ikkagi kogumahust 550 miljonit eurot, ja riigi toetust sooviti 280 miljonit, mis oleks tulnud taaste[rahastust]. Kuidas teie hindate poliitilisest vaatevinklist sellist otsust, kus tegelikult ju riik alguses andis lubaduse, aga lõpuks ikkagi Tallinna linna elanike suhtes hästi ei käitunud ja võttis oma otsuse tagasi? See oleks nagu küsimuse esimene pool.

Teie aeg!

Ja teine pool: mis oleks need teie … Ma saan aru, et te toetate haigla rajamist – see on positiivne, et te toetate ministrina. Aga kuidas te siis …

Lauri Laats, teie aeg! 

… näete seda, et te ministrina selles valitsus saaksite selle toetuse ka läbi lükata?

Aitäh! Head kolleegid, katsume ajaraamist kinni pidada. Palun, proua minister!

Aitäh! No  mina ei oska selle otsuse tagasipööramisele juriidilist hinnangut anda. Ma tean, et kohtumenetluses seda valitsuse otsust taastekava muutmiseks on hinnatud ja selle õiguspärasust on kinnitatud, nii et juriidilist muret iseenesest ei tohiks olla. Ma ei olnud selle otsuse tegemise juures. Kõrvalt vaadates mulle tundub, et osa sellest põhjusest – ja ma ei tea, võib-olla ka kogu selgitus – ongi seotud sellega, et taastekava summa ja maht Eestile, kelle koroonajärgne majanduse taastumine oli korralik, vähenes ning sai selgeks see mehhanism, mis on hästi karm vahe‑eesmärkide täitmise suhtes. Suure infrastruktuuriobjekti puhul oli risk, et maiks 2026 ei jõuta seda objekti valmis, ja kui mõni vahe-eesmärkidest hilineb, siis kõik teised väljamaksed samuti peatuvad. See rahaline risk oli tegelikult väga suur. Kuna maht vähenes ja selline hindamismehhanism väljamaksete puhul sai selgemaks, siis see võib-olla selgitab ka selle otsuse muutmist. 

Nüüd see, kuidas mina Tallinna Haigla investeeringuga tegelen. Minu jaoks ongi oluline see suveks tehtav haiglavõrgu arengusuundade dokument ja sellega seoses selle skeemi väljapakkumine, kuidas kapitaliinvesteeringuid Eesti haiglavõrku tehakse. Me ei räägi ainult Tallinna Haiglast, vaid me räägime haiglainvesteeringutest tervikuna. See ei tähenda, et Tallinna Haigla ei või olla esimene investeering seda mehhanismi kasutades. Aga jah, ma ei tegele ühe konkreetse haiglaga, vaid sellega, et meil on järjepidevalt vaja investeeringuid haiglavõrgu arengukava haiglatesse, ja selles peab mingi stabiilsus või kindlus olema.

Järgnevalt Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Vaatamata kõigele, mida olete väitnud nii teie kui on öeldud ka eelnevalt, ma pean ikkagi Tallinna Haiglast loobumist selleaegse valitsuse kättemaksuks või vähemalt mingiks ärategemiseks. Põhjenduseks on toodud, et äkki me ei jõua seda 2026. aastaks valmis ehitada. Aga minu arvates me oleksime saanud seda paremini ette valmistada, kui see lubadus oleks endiselt jõusse jäänud, ja seda oleks võinud teha ka etapiviisiliselt. Kuidas te suhtute sellesse etapiviisilisusesse?

Aitäh! Jaa, põhimõtteliselt suhtun hästi. Ega see ei ole ju ainus näide suurest hankest, mis võib-olla ei olegi mõistlik või Eesti turule jõukohane. Rail Balticu Ülemiste terminali rajamise puhul ka esimene hange kukkus läbi seetõttu, et kõik pakkumised tulid väga kõrged – vist kaks korda üle selle, mis oli eelarves planeeritud. Seega hange jagati osadeks ja osade kaupa lahendades on see esiteks Eesti ehitusettevõtjatele jõukohasem, riski mõttes, ja teisalt võimaldab see teha rahastamist väiksemate tükkide kaupa pikema perioodi jooksul. Samas, kui mingi objektiga alustada, siis võiks olla arusaam sellest, kuidas me ta lõpuni rahastame ja tegelikult selle haigla tervikuna valmis saame. Nii et jah, etapiviisiliselt võib teha, aga samas tuleb seda terviku rahastamise pilti silme ees hoida.

Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Väga austatud minister! Ma võtsin välja ühe tsitaadi 22. maist 2016 ja see on järgmine: "Kindlasti see on suur unistus." Toona ütles sellised sõnad Tallinna abilinnapea Merike Martinson, kes on tegelikult lastehaigla rajanud. Ma usun, et ta on väga auväärt inimene meditsiini- ja tervishoiuvaldkonnas. Ma küsin teie käest, hea Riina Sikkut, selliselt. Ma mäletan, kui seda taastekava Brüsselis tehti ja see oli üks mõte toona, 2020, kui me arutasime seda Brüsselis ülemkogul, et Tallinna Haigla võiks olla seal sees, et toetada selle haigla valmimist. Mis on olnud põhjus, miks te pole suutnud Reformierakonnale ja peaminister Kaja Kallasele selgeks teha, et tuleks see projekt taastada eelarves? Miks te pole seda suutnud?

Jaa, aitäh! Nüüd, taasterahastu otsused tõesti tehti juba üle aasta tagasi. Ja seal oli nii mahu vähenemine kui ka selle mehhanismi selgeks saamine, kuidas neid väljamakseid tehakse – kui on mõni riskantne projekt, siis väljamaksed võivad pidurduda kõigi valdkondade jaoks, ja see ilmselt mõjutas selle konkreetse rahastamisallika kohta tehtavat otsust. Nii nagu ma teie kolleegidele selgitasin, sel aastal lisataotlusi ei menetletud, ministeeriumid isegi ei esitanud neid Rahandusministeeriumile. Ja see on ka põhjus, miks ma Tallinna Haigla investeeringuid ei esitanud RES-i kavasse. See ei tähenda, et järgmisel aastal ei pruugi seda juhtuda, kui eelarveline olukord on parem ja meil on võimalik näiteks ka pikaajalisi kapitaliinvesteeringuid senisest suuremas mahus planeerida. Ja samamoodi, nagu ma teie kolleegidele vastates ütlesin, ütlen veel kord: küsimus ei ole ainult ühes haiglas, see puudutab kõiki Eesti haiglavõrgu arengukava haiglaid, sest ei ole ette näha, et Euroopa maksumaksja oleks valmis meie haiglate infrastruktuuri edaspidi sama palju raha panema. Me peame leidma lahenduse, kuidas oma tulevasi haiglavõrgu investeeringuid katta. See puudutab Tallinna Haiglat, aga ka maakonnahaiglad, kus on vajadus renoveerimiseks või uue hoone ehitamiseks.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, proua minister! Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli, Jüri Ratas. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Austatud minister! Ka mina kuulasin kogu seda debatti kabinetis ja siis lõpus olin siin. Tallinna Haigla – tegelikult selles mõttes te ütlesite oma lõpuvastuses õigesti, et tuleb vaadata suurt pilti või tervikuna Eesti meditsiinisüsteemi ja haiglavõrku. Aga Tallinna Haigla puhul pole mitte kunagi olnud see mõte, et see oleks ainult Tallinna linna elanikele. See mõte on alati olnud see, et see teenindaks kogu Põhja-Eesti regiooni. Ma mäletan Ida-Tallinna [Keskhaigla] kunagise peaarsti ja juhi doktor Ralf Allikvee sõnu. Tema ütles mulle: "Vaata, Jüri, me võime siin keskhaiglas, nagu ta rahvakeeles on, või Ravi tänaval neid ruume ehitada ja värvida ja korrastada, aga me ei saa mitte kunagi seda hoonet, mis on 50, 60 või 70 aastat tagasi loodud, logistiliselt selliseks, et seal oleksid operatsiooniplokid, operatsiooniplokkidesse liikumine ja sealt ära tulemine, taastus ja muu selline tänapäevase haigla ruumide ülesehituse kohane."

Ma mäletan ka Tallinna Haigla visioonikonverentsi sealsamas Lasnamäe nõlval, kuhu ta toona pidi tulema, kuhu see oli planeeritud. Seal olid doktor Andres Ellamaa, Merike Martinson ja kõik sellised lugupeetud inimesed, kes ütlesid, et tõesti seda on vaja. Ma mäletan ka, kui raskelt tuli Lääne- ja Ida-Tallinna haigla, kuidas öelda, ühtse mütsi alla viimine ja selle selgeks tegemine, et tegelikult see areng on ainumõeldav. 

Ma ütlen ausalt, et siiralt on kahju, et aastal 2022, kui Reformierakond jäi üksi valitsusse – kui ma ei eksi, valitsuse istungil oli viis inimest, viis ministrit –, siis tõmmati Tallinna Haigla [nimekirjast] maha. See, mis ma teie käest küsisin, austatud minister – tõesti, see oli nii, et 2020 Brüsselis, kui lepiti kokku taasterahastus, siis oli selge, et Tallinna Haigla võiks olla üks konkreetne investeeringuobjekt selles taasterahastus. 

Loomulikult on Euroopa Liidu raha ka maksumaksjate raha, kogu Euroopa Liidu maksumaksjate raha, aga see oleks andnud väga palju leevendust meie eelarvesurvele nii riigi tasandil kui ka kohalike omavalitsuste tasandil ja me oleksime sellega hakkama saanud. Seetõttu ma küsisin selle kohta teie käest, kes te olete nüüd ametis olnud. Te ütlesite, et see ei lähe enam Euroopa Liidu reeglite või selle raamistiku sisse. Ma ütlen ausalt, et kui ei lähe, siis peaks riik tulema appi enda rahaga, enda keskvalitsuse investeeringute rahaga ja tegelikult suunama selle, ma ütleksin, Põhja‑Eesti väga moodsa, nüüdisaegse raviasutuse loomiseks. 

Ja tegelikult see ongi minu kriitika, ma ütleksin, nagu teile, austatud minister, et te ei ole ka seda suutnud läbi viia. See on ikka maha tõmmatud. Te olete Reformierakonnaga koalitsioonis, ma saan sellest ju poliitiliselt aru, aga minu meelest see, et te ei pane isegi seda lauale, te ei taotle … Praegu käivad eelarve läbirääkimised. Te tulite Vihulast sealt kohvitasside tagant – ma ei lugenud kuskilt uudistest, et te olete oma valdkonna ministrina selle eest seisnud, et Põhja-Eesti regioon saaks korraliku tervishoiuasutuse. 

Ja nüüd Venemaa agressiooni ja selle sõja valguses me ju näeme, et me ajame… Meil oli ka koroona, siin on professor Irja Lutsar, kes oli koroonaviiruse ajal tõsine abiline, et ühiskonnani kogu infot viia. Nüüd käib sõda. See kõik annab nii palju lisateavet selle kohta, kuidas seda uut haiglahoonet rajada. Ja tegelikult me vajaksime seda, siiralt, vajaksime. 

Ma lõpetuseks ikkagi vaatan selles mõttes, et see klaas olgu pooltäis, teie poole. Tehke tööd selle nimel, et Reformierakond ei saaks kõiki häid asju, mis Tallinnas tulevad, maha tõmmata. Ja mul on hea meel, et Tallinna linn tegelikult jätkab Tallinna Haigla rajamist. Aga ma arvan, et üksi ta ei saa sellega hakkama. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Ka mina olen selle projektiga kokku puutunud võib-olla veidi lähemalt kui lihtsalt Riigikogu liige. Ma olen töötanud isegi selle projekti nõunikuna. Ja ma olen saanud detailides siiski selle asja juures olla, kui seda ette valmistati, kui valmistati ette tehnoloogilist projekti, ka eelprojekti. 

Ja nüüd mõned müüdid, mis jätkuvalt siiski kuskil kriitikute hulgas kõlavad. Kõigepealt, miks on meile üldse vaja nii suurt haiglat? Tegelikult see teenuste maht, raviteenuste maht on ju olemas selles kahes keskhaiglas: Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna Keskhaiglas. Pigem on Tallinna linn selle initsiatiiviga ju tulnud tegelikult riigile appi, sellepärast et tõesti, nii nagu siin kõlas, tervishoid on tegelikult riigi vastutada. Jah, meil on haiglavõrgu haiglad enamasti kas kohaliku omavalitsuse või riigi omanduses või on seal osanikud nii omavalitsus kui ka riik. Ma arvan, et see on endiselt hea, sellepärast et kasumit selle pealt ei teenita. Kui jääb raha üle, siis see, mis teenuste eest saadakse, investeeritakse uuesti. 

Põhja-Eesti regiooni on lähema kümne aasta jooksul uut haiglat vaja. Tegelikult oleks seda juba varem vaja olnud, aga lähema kümne aasta jooksul kindlasti on uut haiglat vaja. Tallinna linn on teinud väga palju tööd ära. On teinud kõik need eeltööd, planeeringud, on leppinud tegelikult ka riigiga kokku. Noh, nii nagu öeldi, see leping on küll rohkem nagu hea tahte kokkulepe, et koos üritatakse seda suurt projekti rahastada. Poliitilistel põhjustel ja muudel põhjustel, mis kõlasid ka taasterahastu kohta, oli muidugi ka objektiivseid märkusi, kuid siis oleks pidanud riik ütlema, et kui sealt allikast ei saa, siis kuidas sellega edasi minnakse ja millises ajagraafikus edasi minnakse. Praegu linn üksinda seda projekti jätkab. Noh, hea meel on, et minister kinnitas: endiselt Sotsiaalministeerium vähemalt riigi esindajana on pardal ja otsitakse võimalusi. Aga praegu me ju tegelikult lahendusi ei näe. 

Ja kindlasti – tegelikult kordan ka ministri sõnu – see ei ole mitte ainult patsientide huvides, vaid see on ka arstide, õdede ja hooldajate huvides, et meil oleks tänapäevane meditsiini- ja ravikeskkond. Jah, eks jupiti on keskhaiglaid üritatud ka teha, sinna uut tehnoloogiat sisse panna, aga kindlasti peab mõtlema ka sellele, et uus haigla on funktsionaalne, ta on efektiivsem kui need vanad haiglamajad, kus tegelikult efektiivselt kogu funktsionaalsust korraldada pole võimalik. [Vana haiglamaja] on jupikaupa renoveeritud, sinna on uut tehnoloogiat sisse pandud, aga ta kogu aeg igast otsast laguneb. Need kõik on nii vanad hooned. Nii et kui tahta kindlustada hea keskkond, efektiivsed teenused, head teenused ja ka hea keskkond töötamiseks meditsiinipersonalile, siis ei ole muud varianti kui ehitada uus haigla. See [investeering] tundub esmapilgul peale vaadates suur, aga ma kinnitan, et see on investeering tulevikku ja [kokkuhoid] võib-olla ka efektiivsuse ja, ütleme, puhtalt karbikulude pealt. Me peame kulutama raha ära vanade karpide ülalhoidmiseks, aga lõpuks sellest ikkagi tolku ei ole. Millalgi see otsus ja rakendus tuleb teha. 

Ma väga loodan, et ei praegune valitsus edaspidi ega ka tulevased valitsused ei lase lihtsalt lörri seda ideed. Tallinn on omalt poolt kõik teinud, projekteerimine käib, eelprojekt on valmis. Selle põhjal hinnati ka maksumust. Vahepeal on poliitikud siin üritanud hirmutada, et see läheb juba maksma vaata et pea miljard. Ehitusliku osa maksumus eelprojekti põhjal on endiselt 550 miljonit. Nii et küsimus on ka selles, et vahepeal meeletult paisunud ehitushinnad on tagasi tõmbumas ehk konkurents ehitusturul on uuesti suurenemas. 

Siin kõlas ka see õige mõte, et seda projekti on võimalik ka etapiti rakendada, mitte korraga kõike teha. Vähemalt hankeid on võimalik teha etapiti, see kindlustab võib-olla parema hinna ja konkurentsi. Nii et igal juhul riik on kohustatud koos linnaga leidma lahenduse, ütleme, lähema nelja-viie aasta jooksul vähemalt. Projekt on valmis 2024. aasta lõpuks. No siis on veel mingid kohendamised ja vaidlused, aga 2025 ollakse põhimõtteliselt valmis ehitusega startima. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Siis ma sulgen läbirääkimised ning ühtlasi lõpetan selle arutelu ja arupärimise käsitlemise. 

Järgnevalt meie tänane kolmas päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Maria Jufereva-Skuratovski ja Jaanus Karilaiu 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine psühholoogide puuduse kohta. Ja kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun! 

Vabandust, Jüri Ratas, kas oli mingi probleem? (Jüri Ratas vastab saalist.) Aa, selge. Jõudu soovime. Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud esimees! Hea minister! Head kolleegid! Mul on au ette lugeda arupärimine, mis puudutab väga valusat teemat, psühholoogide puudust. Selle on esitanud tõepoolest Andre Hanimägi, Jaanus Karilaid – tervitus ka Jaanusele! –, Jaak Aab ja Maria Jufereva-Skuratovski.

Miks see küsimus on tõsine? Eesti tervishoiusüsteemis valitseb psühholoogide puudus. On märgata, et psühholoogiliste probleemide all kannatavate inimeste arv on viimastel aastatel kasvanud, kuid paraku ei ole – või vähemalt tundub, et ei ole – tervishoiusüsteem sellele nõudlusele piisavalt vastanud. Juba praegu on järjekorrad psühholoogi vastuvõtule mitme kuu pikkused. See on väga murettekitav, kuna see võib raskendada haiguse diagnoosimist ja ravile pääsemist. Olukorra lahendamiseks on vaja rohkem psühholooge, kes suudaksid vastu võtta patsiente ja pakkuda neile vajalikku abi. Selleks on vaja tõsta psühholoogide ametikohtade arvu tervishoiusüsteemis ning tagada piisav rahastamine, et tagada nende töötingimused ja korralik tasustamine. Samuti tuleks kaaluda psühholoogiaõpingute populariseerimist ja vastuvõtu suurendamist. Tõepoolest, kui me vaatame ka praegust olukorda Eesti koolides ja kõikjal mujal, siis me peame tõdema, et tugipersonali õpilastele tihtipeale ei jätku ja tundub, et need probleemid millegipärast – ma ei tea, miks – internetiajastul kipuvad ainult süvenema.

Eeltoodust tulenevalt meil ongi mõningad küsimused. Millised meetmed on valitsusel plaanis kasutusele võtta psühholoogide puuduse lahendamiseks? Milline on lähiajal kavandatud tegevuskava vaimse tervise teenuse kättesaadavuse tõstmiseks? Kas on kaalutud psühholoogide vastuvõtu suurendamist, et leevendada valdkonnas valitsevat tööjõupuudust? Kuidas kavatsetakse tagada psühholoogide piisav arv ka tulevikus? Aitäh proua ministrile vastuste eest! Aitäh!

Aitäh, Andre Hanimägi! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Tänan, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele nr 54, mille on esitanud Keskerakonna fraktsiooni liikmed, psühholoogide puuduse kohta. Kolm küsimust on suhteliselt sarnased: sammud psühholoogide puuduse leevendamiseks, vastuvõtu suurendamiseks ja piisava arvu spetsialistide tagamiseks tulevikus. 

Nüüd kui vaimse tervise teemast tervikuna rääkida, siis ühelt poolt COVID-i kriisi ajal ja sõjapõgenikega tegeledes on vähenenud stigmad – me räägime rohkem vaimse tervise muredest, on paranenud abi otsimise võimalused, ükskõik, kas need on sellised madala lävega sekkumised, veebinõustamised või viimastel aastatel nüüd rahastatud kliiniliste psühholoogide kutseaasta Tartu Ülikoolis. Nii et asjad on aastate jooksul paremaks läinud. Aga teisalt see, et vaimse tervise muresid on rohkem, neist ollakse teadlikumad ja loodetavasti otsitakse ka rohkem abi, paneb muidugi surve sellele, et meil on vaja rohkem spetsialiste, kes nende muredega tegelevad. 

Sotsiaalministeerium on oma valdkonnas kutsunud ellu tervishoiutöötajate, tervisevaldkonna spetsialistide koolitusmahtude ühiseks planeerimiseks koolituskomisjoni, kuhu on kaasatud ülikoolid, tervishoiukõrgkoolid, tööandjate esindajad ja kutseorganisatsioonide esindajad, et leppida kokku, millise erialase ettevalmistusega spetsialiste millises mahus oleks järgnevatel aastatel vaja koolitada. Riiklikku koolitustellimust kui sellist meil juriidilises tähenduses enam ei ole. Aga sel kevadel lepiti osapooltega kokku õppekohtade mahud, sealhulgas psühholoogide õppesse vastuvõetavate inimeste arv. Ülikoolid ja tervishoiukõrgkoolid sellest lähtuvad ja täidavad seda kokkulepet. 

Nüüd, kutseaasta rahastamine psühholoogide puhul toimub. Eelmisel aastal jõudis kutseeksamini 11 kliinilist psühholoogi, praegu kutseaastal õpib 15 kliinilist psühholoogi ja 14 psühholoog‑nõustajat ning 2024. aasta lõpuks peaksime saama veel 14 kutsega kliinilist psühholoogi ja 14 kutsega psühholoog-nõustajat. Kliiniliste psühholoogide kutseaastat korraldab Tartu Ülikool ja psühholoog-nõustaja kutseaastat teevad Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool üheskoos. Need on väikesed numbrid, aga need puudutavad ainult teatud ettevalmistusega spetsialiste. 

Samas, vaimse tervise teenuste kättesaadavust parandavaid meetmeid on veel. Selleks, et inimesed oleksid motiveeritud tervisesüsteemis töötama, suurendati Tervisekassa nõukogu otsusel kliiniliste psühholoogide töötasumäära lisakoefitsiendiga, mis võimaldab raviasutusel tõsta tasusid keskmiselt 38%. Omavalitsustele tehti juba 2021. aastal vaimse tervise toetuse meede, millega omavalitsused saavad palgale võtta vaimse tervise erialase ettevalmistusega inimese, et kohalikul tasandil teenuseid osutada. See meede oli populaarne, huvi toetuse vastu oli suur ning poolteist miljonit eurot kasutati 2021. aastal ära. Nüüd see psühholoogi palga‑ ja juhendamistoetuse meede 2023. aastal sai lisaks 700 000 eurot ja taotlusi saab esitada käesoleval aastal veel 30. novembrini või siis kuni eelarve lõppemiseni. Eksperdid töötavad välja astmelist vaimse tervise abi andmise süsteemi. 

Nii nagu tervishoius üldiselt on ka vaimse tervise spetsialistide puhul see töötajate puudus kõige suurem mure. Üks võimalik lahendus lisaks koolitustellimuse suurendamisele on see, et iga valdkonnaspetsialist täidab oma pädevuses olevaid ülesandeid ja lihtsamaid ülesandeid saab delegeerida, näiteks tervisekeskuses kliinilisele assistendile. Aga vaimse tervise puhul see astmelise abi süsteem tähendabki seda, et näiteks koolis oleksid tugispetsialistid, kes on koolitatud vaimse tervise esmaabi andma. Meil on tõenduspõhised meetmed, nagu VEPA või KiVa, mida rakendatakse koolides, et lapsed tuleksid oma tunnetega paremini toime ja oleksid enesekindlad. Need on sellised tõenduspõhised sekkumised, mis tegelikult aitavad laia ringi tervisemuresid ennetada. 

Lisaks on kohaliku omavalitsuse tasandil teenuse pakkumine. Tervisekeskustes töötab vaimse tervise õde, kelle ettevalmistust või koolitust on ka suurendatud. Siis on veebinõustamine ja sellised väheinvasiivsed sekkumised, millega saaks ärevuses inimesi või mures inimesi nõustada, ning spetsialisti juurde, ka kliinilise psühholoogi juurde jõuaksid tõesti ainult need, kes sellise tasandi spetsialisti abi vajavad. 

Eks me ikka vaatame riikide poole, kes tulevad paremini toime inimestele vaimse tervise toe pakkumisega. Eesti puhul me paistame välja sellega, et nii nagu maksusüsteemis me väga vähe maksustame kapitali ja vara, vaimse tervise sekkumiste puhul me tõesti tegeleme psühhiaatrite ja kliiniliste psühholoogide ettevalmistamisega, nüüd ka vaimse tervise õdede ettevalmistamisega. Aga madala läve sekkumisi, näiteks omavalitsuse tasandil, töökeskkonnas või koolis, on olnud tõesti vähe ja seni ei olnud neid ka plaanis. Nüüd on vaimse tervise roheline raamat ja tegevuskava valminud ja sellest lähtuvalt tegelemegi selliste väheinvasiivsete sekkumiste pakkumisega suuremas mahus, et oleks võimalik leevendada spetsialistide puudust, lahendades lihtsamad tervisemured inimesele lähemal, olgu töökohas, koolis või kohaliku omavalitsuse tasandil. 

Aitäh! Vastan hea meelega täiendavatele küsimustele.

Aitäh, proua minister! Meile on laekunud siia mitmeid küsimise soove. Kõigepealt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Ma teie lahkel loal, hea minister, natuke laiendaksin. Muidugi, küsimus on kitsas, psühholoogide puudus tervishoiusüsteemis, aga praegu on vaimne tervis ja närvid kõigil väga pingul ja tegelikult on küsimus ju rahas. Me oleme kuulnud neid signaale, et juba järgmisel aastal on tervishoius raha puudu, aga veel suurem puudujääk on ülejärgmisel aastal, sest siis lõpeb see erakorraline raha, mis me RES-i tõstsime. See oli seotud alguses koroonakriisiga, aga kindlasti me parandasime Tervisekassa rahastamise süsteemi, selleks et arstiabi kvaliteet ja kättesaadavus vähemalt ei langeks. Mis juhtub järgmisel aastal? Kas siis võetakse kasutusele osa likviidsusreservist Tervisekassa rahastamiseks, kui jooksva aasta eelarve ei kata päris kulusid, ja mis saab 2025, kui haigutab juba suurem [auk]? Kas te oskate juba täna sellele vastata?

Aitäh! Tõesti, küsimus on kaudselt seotud vaimse tervise teenuste rahastamisega küll. Järgmise aasta eelarves on Tervisekassa veel planeeritud tasakaalus, tulud katavad kulusid. Sotsiaalmaksu laekumine on tõesti olnud prognoositust parem ja varem prognoositud väike puudujääk on praeguseks seetõttu kadunud, planeerime tasakaalus eelarvet. Aga 2025. aastast, kus paranenud sotsiaalmaksu laekumine ei kata kuidagi seda kaduvat eraldist, sest tõesti COVID-i ajal tehtud fikseeritud perioodiks siirded Tervisekassasse, et kriisiga paremini toime tulla, on vist umbes 130 miljonit aastas. Kui 2025. aasta eelarveprognoosi vaadata, siis minu meelest 167 miljonit või 170 miljonit oli kavandatav puudujääk ja see hakkab aasta-aastalt suurenema. 

Nii et tõesti, arvestades, et inimeste vanusstruktuur muutub – meil on tõesti teenusevajajaid rohkem ja inimesed soovivadki rohkem abi saada –, ei ole näha kuidagi nõudluse vähenemist. Tervishoiutöötajate puudus on meie tervisesüsteemis kõige suurem mure, ainus tõsine mure, millega tuleb tegeleda. Aga selle mure lahendus on osaliselt rahas. Kollektiivleppe läbirääkimised algavad ka järgmiseks kaheks aastaks. Ei ole ju kuidagi ette näha, et tervishoiutöötajate palk ei tõuseks, nii et ka need kulud tuleb katta. 

Lisaks sellele, aasta lõpus tõesti lähen valitsusse tutvustama prognoositavat rahavajadust Tervisekassas, et vajalikud terviseteenused katta, aga koos sellega peab olema plaan, mida selle raha eest saab. Ja üks asi, mille pärast meil tuleb suuri samme edasi astuda, on vaimse tervise abi kättesaadavus. Tuleb selle rahastamist suurendada ja piirkondlikku kättesaadavust parandada. 

Nii et see kahtlemata on osa vastusest: kui me Tervisekassa puudujääki vähendame, siis sellega seoses peaks vaimse tervise teenuste kättesaadavus paranema.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun! 

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tahtsin küsida, kas statistika kinnitab seda, et koroonakriisi ajal kasvas nende teismeliste ja laste arv, kes vajasid psühholoogilist abi või nõustamist. Ma olen kuulnud psühholoogide käest, et tõepoolest nende laste arv oli päris suur ja enesevigastamise juhtumeid oli päris palju. Kas kõik need lapsed said õigel ajal abi? Kas situatsioon on nüüdseks kuidagi paranenud või näitab statistika ikka samu numbreid? Ja kas praegu kõik need lapsed, kes vajavad psühholoogilist abi või nõustamist, saavad ikkagi õigel ajal abi?

Aitäh küsimuse eest! Kahtlemata ka noorte puhul nõudlus või vajadus teenuste järele, abi järele on suurem kui see maht, mida me suudame pakkuda. Ühelt poolt COVID – tõesti, teismelised pidid pikalt iseseisval õppel olema –, võimalik, et see laste jaoks tegi olukorra hullemaks. Samas on positiivne, et COVID-i varjus hakati palju rohkem rääkima nii isolatsiooni mõjust vaimsele tervisele kui ka üleüldse noorte vaimsest tervisest. Nii et see teadlikkuse tõus ja, ma ütleksin, stigma vähendamine võib-olla tegi noorte jaoks lihtsamaks ka abi otsimise. Noorte jaoks on olemas lasteabitelefon, peaasi.ee, veebinõustamine, koolitused, vaimse tervise esmaabi. Väga paljudel noortel võib-olla ongi ärevus, kehv enesetunne, mure õpitulemuste pärast, need on sellised mitte diagnoosi põhjustavad terviseseisundid, aga siiski mured, millest on vaja rääkida. Ja mõned noored tõesti on valmis veebilahendusi kasutama, sest nad tunnevad veebisuhtluses ennast mugavalt. 

Nii et on kasvanud abivajadus, aga on kasvanud ka abisaamise võimaluste arv. Ma ei tahaks kuidagi öelda, et olukord on kiiresti oluliselt paremaks läinud või et meil ei ole ühtegi abi vajavat noort. Kahtlemata on neid, kes ootavad oma vastuvõtuaega või soovivad endale sobivat spetsialisti leida. Aga viimaste aastate jooksul on vähemalt vaimse tervise abi süsteemi loomisega tegeldud, suurendatud koolitustellimust ja mitmekesistatud abi saamise võimalusi. Kinnitan, et seda muret võtavad kõik tõsiselt. Ja eriti noorte puhul on vaja nii teenuste mahtude kasvu kui ka täiendavaid abi saamise võimalusi.

Kersti Sarapuu, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Olles ise olnud seitse aastat linnapea, olid meil kõikides koolides ja lasteaedades tugiteenused hästi kättesaadavad. Olid olemas nii psühholoogid, logopeedid kui ka kõik teised vajaminevad instantsid. Kahjuks on tänaseks enamik nendest psühholoogidest läinud pensionile. Ja kui nüüd uued inimesed tahavad [tööle] tulla, siis loomulikult nad sooviksid ka natukene kõrgemat palka selle väga raske töö eest. Kui palju omavalitsusi või koole on esitanud taotluse selle lisarahastuse saamiseks, millest te enne rääkisite?

Aitäh! Vaat tahaks peast öelda, et 2021. aastal äkki oli 30 ringis ehk ligi pooled omavalitsused, aga ma võin eksida. See oli väga positiivne tulemus ka Sotsiaalministeeriumi jaoks, et omavalitsused näevad vajadust vaimse tervise spetsialisti palkamiseks ja taotlevad [lisaraha] ja tõepoolest leiavad rakendust ja hindavadki adekvaatselt seda vajadust, mis nende omavalitsuses elavatel inimestel on. Selles mõttes on tõesti suur rõõm, et see raha otsa sai.

Aga ei saa kuidagi rahul olla, et ilmselt seda vajadust on veel. Küsimus on, miks mõned omavalitsused ei taotlenud. Kas neil tõesti ei ole vaja? Võib-olla mõni suudab ise rahastada psühholoogide palkamist. No siis on kõik korras. Sotsiaalministeerium plaanib selle meetmega jätkata nii kaua, kui vähegi võimalusi on, et kohalike omavalitsuste tasandil seda tuge pakkuda. On oluline, et omavalitsused tegeleksid selliste kogukonnateenuste arendamise ja toe pakkumisega, sest vaimse tervise murede lahendus ei seisne ju mingis haiglahoones. Mida rohkem me suudame omavalitsuse tasandil muresid lahendada, seda parem.

Enn Eesmaa, palun! 

Suur aitäh! Austatud minister! Psühholoogide puudusel on kahtlemata väga palju põhjusi, osa nendest võib olla isegi psühholoogilist laadi. Aga ma küsin seda: kas psühholoogide hulgas on ka Kalevipoegi – minnakse riikidesse, kus saadakse keelega hakkama ja kus makstakse tunduvalt rohkem? On see Eesti jaoks probleem?

Aitäh hea küsimuse eest! Nüüd, ma tahaks küll väita, et tõesti kõigi erialade arste on minevikus läinud välismaale tööle. Selline suurem lahkumiselaine on õnneks selja taga suuresti meil palgatõusu tõttu, mis nii õdede kui ka arstide puhul on juba viimase kümne ja rohkema aasta jooksul toimunud. 

Nüüd, psühholoogide puhul see keelebarjäär on olulisem kui mõnel teisel erialal, sest tõesti tuleb mõista inimest ja pidada temaga vestlust. Keeleoskus on väga tähtis. Ma ei oska öelda, kas see on kõige vähem välja rändajate eriala või on need suhted kuidagi teistmoodi, aga tõesti see keeleaspekt seal on. Aga vaatamata sellele tõkkele on küll psühholooge ja psühhiaatreid, kes osutavad teenust välismaal välismaistele patsientidele. Nende Eestisse tagasitulekul oleks meil muidugi kasu sees. Samas, kui mõned riigid tõesti leiavad, et tervishoiutöötajate puuduse lahendus võiks olla suurem sisseränne, siis ma tõesti Eesti puhul ei tea, et näiteks psühhiaatrite või kliiniliste psühholoogide puhul seda arutataks, et Eesti patsienti teenindaks välismaine arst. Üldiselt see on väga vähe levinud muster. Ma loodan, et me suudame neid spetsialiste ikka siin piisavalt koolitada, et oma vajadus ka pikas plaanis ära katta.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, proua minister! Järgnevalt avan läbirääkimised. Nii, läbirääkimiste soovi ei ole. Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja sulgen päevakorrapunkti.

Järgnevalt läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Tõnis Möldri, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Aleksei Jevgrafovi 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine Tallinna Linnateatri uue maja ehituse kohta. Kõigepealt ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõepoolest, juba mitu kuud on arupärimise esitamise hetkest möödunud. Iseenesest on juba tekkinud uued numbrid, mis kahjuks püstitavad ainult rohkem küsimusi. Ma lihtsalt tuletan meelde, et Tallinna Linnateatri uue maja projekt, mis otsustati ellu viia aastal 2017, oli tookord selline ilus Tallinna linna ja Vabariigi Valitsuse koostöö näide. Jüri Ratase valitsus oli valmis linnateatri uue hoone ehitusele appi tulema ja lepiti kokku, et projekt realiseeritakse 50-50-skeemi järgi. Ja tookord valitsus oli valmis eraldama 10 miljonit eurot ja esialgu mõeldigi, et 20 miljonit on see summa, millest peaks hoone ehitamiseks piisama. Kahjuks me kõik teame, mis edasi juhtus ja kuidas ehitushinnad vahepeal märkimisväärselt tõusid. Ja põhimõtteliselt nüüd me oleme olukorras, kus see hoone ei lähe maksma enam mitte 20 miljonit ja isegi mitte 28 miljonit, nagu vahepeal oli uuendatud informatsioon, vaid siis räägiti juba 32 miljonist ja nüüd liigub see asi sinnapoole, et uus summa on umbes 38 miljonit eurot. Esialgu 20, lõpuks 38.

Selge on see, et olukord on väga keeruline ja on veelgi keerulisem kuskil poole peal see projekt kuidagi kas ära lõpetada või jättagi niimoodi pooleli siis, kui suur osa ehitustöödest on juba tehtud, aga samas arvestatav osa ei ole lõpuni viidud. Sellest on Tallinna linna esindajad juba juunikuus rääkinud, et nad ei kujuta ette, et nad loobuksid selle projekti lõpuni viimisest. Aga samas avaldasid nad lootust, et riik Vabariigi Valitsuse ja eelkõige Kultuuriministeeriumi näol võiks ikkagi appi tulla. Ja kui 2017. aastal oli kokkulepe, et riik on valmis poole sellest projektist omalt poolt finantseerima, siis ma arvan, et on täiesti paslik rääkida sellest, et riik annaks ka raha juurde. Võib‑olla ei ole mõistlik või adekvaatne arvestada sellega, et kui projekt lähebki maksma 38 miljonit eurot, siis riik annab 19 miljonit, aga iseenesest võib ikkagi sinnapoole pürgida.

Nii et minu teada on Tallinna linn vahepeal palunud Kultuuriministeeriumilt lisaks 6 miljonit eurot selleks, et see projekt väärikalt lõpuni viia. Ma arvan, et tegu on ikkagi ühe teatriga, mis on kui mitte Eesti parim, siis kindlasti üks Eesti parimatest teatritest, ja ma arvan, et see ei ole puhtalt pealinna objekt, vaid see on ikkagi terve Eesti au ja uhkus. Kindlasti võiks riik siin Tallinna linna aidata.

Nii et minu teada ametlikku vastust Tallinna linn Kultuuriministeeriumilt saanud ei ole. Meie arupärimine ongi selle kohta, mida minister sellest arvab. Kas riik peaks niivõrd olulise objekti rajamisele rahaliselt appi tulema? Ja milliseid jõupingutusi on proua ministril kavas teha, et riik näiteks pool vajaminevast rahast eraldataks? Kas nüüd, kui on antud kõikidele ministritele korraldus leida eelarves kärpekohti, see tähendab põhimõtteliselt seda, et me peame elama edasi mõttega, et linn peabki üksi selle projekti võiduka lõpuni viima? Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama kultuuriminister Heidy Purga. Palun!

Tere kõigile, kes on saalis! Head arupärimise esitajad! Enne esitatud kolmele küsimusele vastamist pean vajalikuks märkida, et tõepoolest, nagu te ka oma arupärimises välja toote, on ehitushinnad märkimisväärselt tõusnud, algselt COVID-i pandeemia mõjudest, hiljem Venemaa sõjast Ukraina vastu tingituna. Nii riik kui ka kohalikud omavalitsused seisavad hetkel väga mitmete pooleliolevate ehitusobjektide tõttu väga keeruliste valikute ees – kust leida vajalik lisaraha ehituste lõpetamiseks?

Vastan küsimustele järjekorras. Esimene küsimus: "Kas olete nõus, et riik peaks niivõrd olulise objekti rajamisel täiendavalt rahaliselt appi tulema?" Jah, nõustun teie esitatud väidetega, et Tallinna Linnateatril on tõesti Eesti kultuurivaldkonnas oluline roll. See teater on meie teatrimaastikku rikastanud väga erinevatel viisidel ja jätnud kultuuriellu suure jälje. Kultuuriministeerium on munitsipaalomandis oleva Tallinna Linnateatri arendamisse muidugi juba olulisel määral panustanud. Lisaks tegevustoetusele ja erinevatele projektitoetustele on ministeerium aastatel 2018–2023 eraldanud linnateatri uue hoone ehitamiseks sihtotstarbelist investeeringutoetust 12,6 miljonit eurot. Kui arvestada ka tegevustoetust ja väiksemaid sihtotstarbelisi toetusi, on riigi toetus teatrile eelnimetatud perioodil olnud kokku 18,9 miljonit eurot. 

Teine küsimus: "Milliseid jõupingutusi on Teil kavas teha, et riik näiteks pool vajaminevast rahast eraldaks?" Oleme projekti kasvanud investeeringute mahuga ministeeriumis kursis. Kultuuriministeeriumi esmane ülesanne ja prioriteet on muidugi hetkel leida puuduolev lisaraha oma valitsemisala asutuste, rahvusraamatukogu ja kunstihoone ehituse kallinemisega seotud vajadustele olukorras, kus koostamisel on kokkuhoiueelarve, mis peagi, ilmselt lähipäevil, kokku lepitakse. 

Kolmas küsimus: "Peaminister on andnud ministritele korralduse leida haldusala eelarves kärpekohti – kas saate kinnitada, et teatrite arvelt Te kulusid koomale ei tõmba?" Nagu ennist ütlesin, riigieelarve olukord on tõesti keeruline ja kokkuhoiuülesanne puudutab kõiki valdkondi, paraku ka kultuuri. Kultuuriministrina olen võtnud kärpekohtade leidmisel eesmärgiks valdkonda mitte väga raputada. Isegi kui võtad raha ära vähe, nagu te kindlasti väga hästi mõistate, puudutab see kedagi ja see on alati väga valus otsus. Inimene on kultuuris tähtsaim ja ministeeriumi kokkuhoiukohtade leidmise valikutes võtsime me eesmärgiks minimeerida mõju loojatele. Kärpeteravik sai suunatud ennekõike ministeeriumi enda tegevuskuludele. 

[Vastan] ühele lisaküsimusele ka, millele te osutasite: kas me oleme saatnud vastuse Tallinna Linnateatri investeeringute riigieelarvelise finantseerimise kohta Tallinna Linnavalitsusele. Sellekohane kiri on tõesti tulnud meile ministeeriumisse 30. juunil käesoleval aastal. Ja meie oleme vastanud 13. juulil põhimõtteliselt samasisulise tekstiga, nagu ma teile siin esitasin. Me oleme Tallinna Linnateatri objekti arendamisse olulisel määral panustanud, oleme kursis mahuga, võtame selle teadmiseks ja saame otsustada vastavalt oma võimalustele. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt küsimused. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te kirjeldasite siin kultuuriinvesteeringuid veidi laiemalt ka, eks ju, et mis mured teil on valdkonnas. Noh, olles tegelenud sellesama kinnisvarateemaga, Riigi Kinnisvaraga, ma tean, et need objektid on olnud ju pikalt seal nimekirjas ja asjad on kallimaks läinud. Aga nüüd on tulnud nagu erinevaid sõnumeid selle kohta, mis objekte, vajalikke objekte [oleks vaja veel teha]. Noh, näiteks ka rahvusringhäälingu stuudiote maja, uus hoone, mille kaunis projekt on ju valmis, aga rahastust ei ole. Mida öeldi siis tegelikult neile? Öeldi, et rahvusraamatukogu [renoveerimine] läks kallimaks – see on nüüd veelgi kallinenud (Naerab.) – ja selle katteks läks see raha ära. Kahjuks need olud on sellised. 

Mis teie vaade on? Ka kultuurkapitalist rahastatavate investeeringute kohta on siin Riigikogus ju teatud otsus tehtud. Kas te tulete välja ka ettepanekuga see ümber vaadata või mitte?

Mis puudutab teie mainitud Eesti Rahvusringhäälingu telekompleksi rajamise küsimust, mis on ka koalitsioonileppes olnud üks täidetavaid või soovitud eesmärke, siis selle ehitamiseks me oleme otsinud võimalusi kultuurkapitali vahenditest. Ja ma arvan, et võib-olla tänasel päeval on isegi täitsa õigustatud see, kui kultuurkapitali vahendid, mis ehitusinvesteeringuteks lähevad, uuesti ümber vaadata. Selleks oleks alust. Kas see tähendab seda, et nimekiri võetakse lahti või seda muudetakse? Ma arvan, et mitte. Riigikogu otsus on tehtud. Aga seda peab arutama kultuurikomisjon, millised võimalused on ja kuidas neid olemasolevaid ressursse oleks võimalik kasutada sellisel viisil, et need ei kahjustaks juba nimekirjas olevate objektide valmimist.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Proua minister, aitäh selle vastuse eest eelkõige! Mul on üks lisaküsimus. Ega Tallinna Linnateatri teemat ei olnud Vihulas läbirääkimistel, mis praegu toimuvad koalitsioonierakondade vahel? Kas see ei olnud üks teema seal läbirääkimistel?

Konkreetselt Tallinna Linnateatri ehitus kui investeering ei olnud tõesti läbirääkimiste teemaks.

Aitäh! Rohkem küsimusi ma ei näe. Aitäh proua ministrile! Järgnevalt avan läbirääkimised. Jaa, Tõnis Lukas, palun Riigikogu kõnetooli!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid Keskerakonna fraktsioonist ja teistest fraktsioonidest! Lugupeetud minister! Jah, siin mingeid olulisi piike ju ei murta, selles linnateatri rahastamise küsimuses. Tahtsin lisada oma rõhuasetused. 

Esiteks, linnateatrile tegevustoetuse eraldamine on nii elementaarne asi, et seda riik ei peaks oma teenena väga rõhutama, sest ega me keegi praeguses kultuuripildis ei kujutaks ette, et linnateater ei jääks ilma tegevustoetuseta. See on elementaarne. Ja see, et linnateater on munitsipaalteater, on niisugune asjaolude kujunemine. Aga eks meil ole kõigis süsteemides, ka haridussüsteemis ja kultuurisüsteemis, iseenesest erineva juriidilise staatusega, aga sarnaseid ja sarnaselt koheldud üksusi. Linnateatrit vaadeldakse ikkagi niisuguse meie kultuurivaramusse kuuluvana, põhiteatrite hulka kuuluvana, ja siin küsimust tegevustoetuse eraldamisest kui teenest ilmselt ei ole. 

Mis puudutab kultuuriobjektide [ehituse] kallinemist, siis jah, ühtpidi on see kõigil juhtudel nii, et nad on nüüd viimastel aastatel tõesti hakanud nii massiivselt kallinema, et see eelnevate perioodidega võrreldes on isegi kujuteldamatu ja ennekuulmatu, mõne objekti puhul tuleb kogu protsessi ehitustsükli sees peaaegu poole võrra tõus, sisustusega kokku. Ja nad on jah, selles mõttes võrreldavad. Samas, jällegi, nende roll või õigemini riigi ülesanded nendega seoses on pisut erinevad, on erineva staatusega ja ka juriidilise kehaga kultuuriobjekte selles viieses loetelus, mille Riigikogu koostas, et kultuuriobjektide [ehitust] kultuurkapitali kaudu rahastatakse. Lähiajal liitub ilmselt mingi niisuguse kokkuleppega sinna rahvusringhäälingu hoone, on vaja rahvusraamatukogule lahendused leida, on vaja lahendused leida muuseumide ühishoidlale, kõik nad on natuke erinevates etappides. 

Aga linnateatri puhul on üks konkreetne aspekt veel. See on koostöö, selline kategooria nagu koostöö. Siin me läksime väga selgelt linnaga koostööle kallinemise puhul. Mina puutusin sellega kokku juba 2019. aastal ja järgmise aasta eelarves vajamineva [raha] kallinemise [katmiseks] leppisime kokku väga selgelt. Mina põhjendasin seda peaministrile, peaminister Jüri Ratas minu juuresolekul helistas linnapea Mihhail Kõlvartile. Sisuliselt, siin ei ole mingit niisugust soolist printsiipi, aga ütleme, kuivõrd rahvakeelendina, kõnekäänuna on "mehesõna" käibel, siis ma seda ütlesin ja ütlen praegu ka, et anti vastastikku mehesõna. Kõlvart ütles teisel pool telefoni: "Kui riik paneb pool, siis meie paneme pool." Ja niimoodi selle mudeliga on mindud. Ma arvan, et see on olnud hea ja viisakas ja eeskujulik koostöö. 

Nii et minu ettekujutuses küll peaks täpselt sama rütmiga ka selle objekti kallinemise finantseerimise lõpetama ehk hoone käibesse andma, see tähendab, et ehituse sisustamise peaks lõpetama, nii et vähemalt ehituse kallinemise [tõttu vajaminevast] rahast riik paneks pool ja linn paneks pool. Sisustus, käivitamine ja tegevuskulud – need on teine asi, seal on natukene teised proportsioonid. 

Nii et mina soovitan küll selle pool-ja-pool-kokkuleppega edasi minna, et linnateater saaks rahvale head kunsti pakkuda.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Proua minister ei soovi sõna. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku, Anti Poolametsa, Alar Lanemani, Rain Epleri, Arvo Alleri ja Jaak Valge 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine eelmise kultuuriministri Piret Hartmani poolt Tähetorni Spordi- ja Terviseklubi rajamiseks eraldatud 100 000 euro kohta. Arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Tõepoolest, maikuus me selle arupärimise tegime. Selle sisendi me saime tegelikult oma fraktsioonilt Tallinna Linna[volikogu]s, sest nemad olid selle probleemiga linna tasemel juba kokku puutunud, aga seal ilmselt nad oma küsimustele vastuseid ei saanud. Ja kuna tõepoolest Kultuuriministeerium on rahaliselt sellesse teemasse panustanud, siis meie mõtlesime, et teeme sellise arupärimise, kus me küsime asjasse segatud osapoolelt need küsimused, mis meil siin arupärimises on. 

Vaatajatele, kes meid võib-olla teisel pool ekraani jälgivad, ma lihtsalt natukene selgitan seda teemat. Nimelt on Tallinnas selline objekt nagu Tähetorni 50, mis asub Tallinnas. Hiiu–Astangu kergliiklustee Tähetorni parkla vastas. See on üks krunt, kuhu tuntud eestiaegne arhitekt Erika Nõva on projekteerinud ühe elamu. Nõmme üldplaneeringu järgi on see elamute piirkond, aga nüüd on otsustatud rajada sinna suur spordi- ja tervisekeskus. Muidu, üldjuhul on see väga tervitatav, kui selliseid objekte tehakse, ehitatakse – ilmselgelt inimesed tunnevad huvi sportimise ja liikumise vastu –, aga see on, vastupidi, äratanud kohalikus kogukonnas tugevat protesti.

No üks asi on see, et üldplaneering tegelikult ei võimalda üldse sinna elamute piirkonda ehitada sellist suurt hoonet. Aga see on, ütleme, kohaliku omavalitsuse planeeringute teema. Kuid selle arupärimise tegelik sisu on võimalik korruptsioon. Sellepärast, et me räägime ikkagi kogukondade kaasamisest ja kui me mingeid selliseid suuri asju teeme, eks ole, siis kogukonna protestid on jäetud tähelepanuta. Huvitaval kombel on nii, et 1. märtsil – nagu me teame, valimised olid 3. märtsil, seega kaks päeva enne valimisi – on eelmine kultuuriminister Piret Hartman isiklikult eraldanud Tähetorni Spordi- ja Terviseklubi rajamise ettevalmistusfaasile toetust 100 000 eurot. 

Kui me mõtleme, kuidas need asjad võiksid käia või peaksid käima, siis selline [käitumine ei ole kohane], et kaks päeva enne ametist lahkumist – tõenäoliselt valimistega teatud paradigma muudatus tekib, kõik teavad seda – võetakse lihtsalt Kultuuriministeeriumi eelarvest kiiruga veel 100 000 eurot ära, sest pärast mind tulgu või veeuputus, aga vaat mina olen selle raha andnud.

Ma ei tea, kas kultuuriminister, kui ta tuleb vastama, loeb ka need küsimused ette. Ma ei hakka neid küsimusi siin eraldi ette lugema. Lihtsalt selle arupärimise põhisisu ongi see, kas tõesti nii lihtsalt käibki, et Reformierakonnaga seotud asjaosalised, kes on selle spordiklubi ehitamisega seotud, eks ole, on kirjutanud taotluse, mingeid tegevustulemusi sellel sihtasutusel ei ole vaja ja lihtsalt hops! ühtäkki saadki selle küsitud 100 000 eurot.  

Ma arvan, et meil Eestis ka spordiinimeste ja spordiga tegelevate inimeste seas on neid, kes tunnevad igapäevaselt, et need asjad päris nii ei käi. Tegelikult on väga suur vajadus erinevate spordirajatiste järele, aga rahaeraldisi ei ole ega ka tule. Põhiline vastus on, et raha ei ole ja seetõttu ehitada ei saa. Aga näete, siin on üks objekt, eks ole, kes on niimoodi imekombel tõesti nagu sõrmenipsust selle raha saanud. See ongi selle arupärimise sisu. Ma oleksin väga tänulik, kui mina ja meie fraktsioon ja ka Eesti avalikkus saaks kultuuriministrilt selle kohta vastused. Aitäh! 

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks kultuuriminister Heidy Purga.

Lugupeetud arupärijad! Hea Helle-Moonika Helme! Enne väikene mitteametlik repliik: meeldiv on näha üle pika aja. 

Aga vastus arupärimisele. Ma pean alustuseks märkima, et kuna teie esitatud arupärimine on seotud eelmise kultuuriministri ajal tehtud otsusega, siis mul on tõesti keeruline detailselt põhjendada toona tehtud valikuid, mis on olnud kantud ministri isiklikust või ministeeriumi toonasest kultuuripoliitilisest agendast, ja otsuseid. Oma vastustes saan tugineda peamiselt SCULT Sihtasutuse esitatud taotlustes toodud infole. Samuti ütlen siin lihtsalt ära, et mul ei ole võimalik kommenteerida teie esitatud väiteid Tallinna linna erinevates organites toimunud kohtumiste sisu ja otsuste vastuvõtmise protsessis, sest Kultuuriministeeriumil puudub sellega seos. Aga vastan arupärimisele küsimuste esitamise järjekorras.

Esimene küsimus: kas Kultuuriministeerium ei pea enne mingile objektile raha eraldamist tutvuma kõigi asjaoludega, kaasa arvatud kohaliku omavalitsuse üldplaneeringud? Nimetatud taotluse menetlemine oli kooskõlas Kultuuriministeeriumi toetuse taotluse menetlemise korraga. Saan sellele küsimusele vastata minule teadaoleva informatsiooni põhjal. Minu teada esitasid enne toetuse eraldamist ministeeriumi ametnikud ja eelmise kultuuriministri nõunik taotlejale mitmeid küsimusi ja palusid seda taotlust täiendada. Küsimustele saadi ammendavad vastused. Taotleja oli taotlusesse märkinud järgmist: "Spordi- ja terviseklubi rajamist toetab ka Nõmme linnaosakogu oma 9. novembri koosoleku otsusega. Tallinna Linnaplaneerimise Ametis on algatamisel Tähetorni 50 detailplaneering, mis on läbinud teiste ametite ja Nõmme linnaosa kooskõlastusringid." Ja nüüd märkus: sellest informatsioonist lähtudes ei tekkinud ametnikel kahtlusi, et projekti esimese faasi elluviimisel võiks olla takistusi.

Teine küsimus: "Kas Kultuuriministeerium ei peaks hoiduma rahaeraldistest, mis võivad olla seotud huvide konflikti ja korruptiivse käitumisega?" Loomulikult peab. Olen veendunud, et tehtud otsus kõnealuse projekti toetuse kohta tehti kõiki teie küsimuses tõstatatud konflikte vältides.

Kolmandale ja neljandale küsimusele vastasin juba sissejuhatuses, aga kordan siinkohal üle. Küsimus nr 3: "Kuidas suhtute asjaolusse, et Nõmme avaliku elu tegelastest on Gaspar Shabad (RE) üks häälekamaid kogukonnale vastumeelse projekti läbisurujatest?" Ja küsimus nr 4: "Kuidas suhtute sellesse, et Nõmme linnaosakogus pressis Reformierakond häälteenamusega läbi nõusoleku sellele "ärihoonele"?" Minu vastus: kultuuriministrina pole mul hetkel võimalik kommenteerida teie esitatud väiteid Tallinna linna erinevates organites toimunud kohtumiste sisu, seisukohtade ja otsuste vastuvõtmise protsessis, sest Kultuuriministeeriumil puudub nendega igasugune seos. Niisamuti ei ole ma viibinud teie viidatud koosolekutel ega osalenud ka nendes aruteludes, et detailsemaid vastuseid anda.

Nüüd on arupärijatel olnud veel küsimusi. Küsimus nr 5: "Miks peab ühe heade sidemetega ärimehe ettevõtluse maksumaksja rahadega kinni maksma?" Küsimus nr 6: "Kuidas on võimalik, et kuigi ümbruskonna elanikud olid projekti vastu ning linna üldplaneering sellist objekti ei toeta, siis Kultuuriminister Hartman isiklikult tegi sellele projektile kultuuriprogrammi tegevuse "Kultuuri valdkondade ülene tugi- ja arendustegevus" eelarvevahenditest "Kultuuriministeeriumi valitsemisala investeeringud" järgmise rahaeraldise: "SCULT SIHTASUTUS – Tähetorni Spordi- ja Terviseklubi rajamise faas I: ettevalmistus – 100 000 eurot"?" Küsimus nr 7: "Kas tõesti nii lihtsalt see käibki? Teed sihtasutuse, kirjutad taotluse, sihtasutusel tegevustulemusi pole vaja, astud Kultuuriministeeriumi uksest sisse ja sulle antakse 100 000 eurot?" Ja küsimus nr 8: "Mis olid need põhjendused, miks Kultuuriministeerium otsustas just seda projekti 100 000 euroga toetada?"

Seoses Tähetorni Spordi- ja Terviseklubi arendamiseks tehtud rahastamisotsustega saan vastata järgmist. Kuna uuringud näitavad, et inimeste kehaline aktiivsus on madal ning sellel on olnud negatiivne mõju inimese tervisele, majandusele, riigieelarvele, siis pöörab Kultuuriministeerium suuremat tähelepanu liikumisharrastuse edendamisele. SCULT Sihtasutuse esitatud projekt Tähetorni 50 kinnistu arendamiseks oli uuenduslik ja selles nähti potentsiaali aidata kaasa liikumisharrastuse edendamisele, sõltumata, kas ainult Nõmme piirkonnas või laiemalt. Arvestades Nõmme ja Harku terviseradade kasutamist, võiks taotluses esitatud tegevustel olla positiivne mõju inimeste kehalisele aktiivsusele. Sellest tulenevalt oli Kultuuriministeerium eelmise kultuuriministri eestvedamisel valmis ka projekti planeerimise etappi toetama.

Kultuuriministeerium toetas projekti algfaasi ehk ettevalmistavate tööde elluviimist. Ministeerium ei ole ette näinud projekti järgmiste etappide ega hoone ehitamise toetamist ega ülalpidamiskulude katmist. Lepingu kohaselt on taotleja kohustatud esitama toetuse kasutamise aruande käesoleva aasta 31. detsembriks. Seejärel on Kultuuriministeeriumil õigus hinnata, kas toetust on kasutatud sihtotstarbeliselt või mitte, ning vajaduse korral küsida toetus osaliselt tagasi. Need on vastused teie esitatud küsimustele.

Aitäh! Järgnevalt küsimused. Arvo Aller kõigepealt.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! See on selline huvitav eelarverida seal. Nagu te ütlesite, sealt on eraldatud 100 000 eurot esimeseks ettevalmistuseks. See tähendab seda, et on ka teine ja kolmas faas. Kas teil on infot, et need taotlemised on juba toimunud teise ja kolmanda faasi jaoks? Või millal need tähtajad saabuvad?

Suur tänu küsimuse eest! Nii nagu ma oma vastustes ka ütlesin, Kultuuriministeerium on toetanud seda projekti ainult selle algfaasis ehk ettevalmistavate tööde elluviimise juures. Sellele ei järgne projekti järgmistes etappides hoone ehitamise toetamist ega ülalpidamiskulude katmist.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Ma kuulasin neid vastuseid ja need olid sellised väga üldsõnalised. Aga mu kõige esimene küsimus oli Kultuuriministeeriumi kohta. Me ei räägi isegi mitte ministrist, vaid räägimegi Kultuuriministeeriumist. Rahaeraldisi tehakse tõenäoliselt seal igasuguseid ja tihti. Aga siin on ju kirjas, et kohaliku omavalitsuse üldplaneering ei toeta tegelikult kuidagi seda võimalikku rahaeraldist. Miks ikkagi otsustati see raha eraldada? Kas ei pea tõesti üldplaneeringutega arvestama? Kas tõesti ongi lihtsalt nii, et inimene tuleb uksest sisse ja ütleb: "Ma tahan raha saada ja ma tahan ehitama hakata," ja saabki selle raha? Kas talle isegi ei öelda: "Kuule, tee enne need muud asjad seal korda"?

Mul on väga keeruline, hea endine kolleeg, sellele küsimusele nii detailselt vastata, kuna ma ei olnud selles ametis. Nimetatud taotluse menetlemine on olnud kooskõlas kõikide aspektidega ning lisaküsimused, mis Kultuuriministeerium taotlejale esitas, olid saanud ammendava vastuse Nõmme linnaosakogu 9. novembri koosoleku otsusega. Tallinna Linnaplaneerimise Ametis on algatamisel Tähetorni 50 detailplaneering, mis on läbinud teiste ametite ja Nõmme linnaosa kooskõlastusringid. Ma saan aru, hea Helle-Moonika Helme, et need on olnud aluseks tehtud otsusele.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Riigikogu liikme Helle‑Moonika Helme. Palun!

Aitäh veel kord, esimees! Head kolleegid! Hea minister! Ma tõepoolest saan aru, et praegu ametis oleva ministrina on raske kommenteerida eelmise ministri tegevusi, otsuseid ja rahaeraldusi. Aga nagu ma ütlesin ka oma algses sissejuhatavas sõnavõtus, siinkohal on teemaks tegelikult võimalik korruptsioon. Olukorras, kus riigi raha kasutamine peaks olema erilise tähelepanu all, hoolimata sellest, et eelmine minister on praeguse ministri koalitsioonikaaslane, on ikkagi täiesti elementaarne, et selles arupärimises kirjeldatud asjaolusid tuleks uurida ja peaks uurima. Seda enam, et praegune valitsus ja Kultuuriministeerium vaevlevad rahapuuduses, mille üks osa on ka eelmise valitsuse tekitatud eelarveauk, peaks ikkagi küsima küsimusi ka natukene sinna tahapoole vaatavalt, et kuhu see raha siis kadus. Väga lihtne on öelda lihtsalt, et raha ei ole, ma ei tea, see on ära kulutatud, hakkame uusi makse kehtestama. Ma ikkagi arvan, et neid ülesandeid võiks natukene teistmoodi ka vaadelda. Seda enam, et 100 000 ei ole sugugi väike raha ka Kultuuriministeeriumi mõistes. Kultuuriinimesed, kes on valdavalt ju alamakstud, kuulevad iga päev valitsuselt ja ministrilt seda juttu, et ei saa teha seda või teist, sest raha ei ole, aga selle 100 000 eest oleks kindlasti saanud midagi palju laiapindsemalt ära teha kultuuri toetamiseks. Ja kui see raha oleks meil olemas, siis oleks ju ka teil, lugupeetud kultuuriminister, praegu natukene rohkem seda raha jagada. Nii lihtne see asi ongi.

Mis puudutab eelmise kultuuriministri ja praeguse kultuuriministri vahekorda selles mõttes, et ei saa kommenteerida või ei saa midagi teha, siis ma tuletan meelde, et üks valitsus meil siin just lähiminevikus või hilisminevikus vahetus teise vastu, ja kui üks kultuuriminister oli kohvimasina koju viinud, siis järgmine kultuuriminister väga selgelt võttis selle teemaks. Ma mäletan, meil oli see teema siin ka Riigikogus ja ma pidasin siis ka kõne, milles ma pöördusin ka Liina Kersna poole. Siis ei olnud veel teada, kas seda asja hakatakse uurima ja kas see läheb kohtusse. Siin ju ka võeti see saadikupuutumatus ära ja kogu menetlusprotsess viidi Riigikogu tasandil lõpule. Ma tegelikult pidasin oma kõne ja koputasin ka minister Kersna südametunnistusele ja juba tookord ütlesin, et tegelikult ei tohi selliseid asju sallida. Iseenesest mul on hea meel, et ta võttis selle asja ikkagi tõsiselt käsile või vähemalt oli ka ise seal juures, ta aitas seda asja ka ministeeriumisiseselt uurida, aitas ametnike tegevusi uurida. Praegu on see asi kohtus ja seal need protsessid lähevad edasi. 

Tegelikult on praegu tegemist võimaliku korruptiivse rahaeraldusega. Ega ma ilmaasjata ei ole siin ju toonud sisse nimesid. Küsimus on ikkagi huvide konfliktis ja korruptiivses käitumises. Lugupeetud minister libises väga osavalt ja kenasti nendest teemadest üle. Ma sain aru, et ametnikud olid talle need vastused kirjutanud. Selles mõttes ta hoidus püüdlikult teemasse päriselt sisse minemast ja päriselt sisse vaatamast ja neid asju sisuliselt kommenteerimast. Eks me võime …

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kas nii palju läheb, ma ei tea. Aga ma lihtsalt selle teema lõpetuseks ütlen võib-olla jah, et siin kõlas ilus jutt sellest, kuidas me kõik hoolime inimeste liikumisest ja inimeste tervisest ja seetõttu me teeme neid otsuseid ja rahaeraldisi. Kuid see on just see, mille kohta ma ütlesin, et tegelikult kohalikud elanikud olid ju vastu. Paljud spordirajatised ja spordisündmused jäävad siin igapäevaselt toetusrahast ilma, aga siis me näeme, et üks objekt saab, kohe niimoodi sõrmenipsuga raha, antakse kergekäeliselt raha välja. 

No ma tahan ikkagi lõppkokkuvõttes öelda, et asjad mitte ainult ei pea olema õiged, vaid ka näima õiged. Ja see ongi tegelikult kogu selle arupärimise sisu. See mõõt või see selline asjade peale vaatamine võiks olla ikkagi meie kõigi igapäevane ülesanne, kaasa arvatud meie valitsuse liikmete, ministrite ülesanne, et nende haldusalas toimuvad asjad mitte ainult ei oleks juriidiliselt korrektselt õiged, vaid ka näiksid õiged ja õiglased. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ma ei näe. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle arupärimise käsitlemise. 

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seederi, Aivar Koka ja Riina Solmani 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine Eestis toimuvate rahvusvaheliste spordivõistluste kohta. Arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Oo, sport, sa oled rahu! Sellise paatosliku ütlemisega võiks kokku võtta kõik selle, jah, osalt sarkastilises võtmes tegelikult, mis varsti kümne aasta jooksul on siin toimunud. Nimelt, juba 2014. aastal Sotši olümpiamängude ajal oli ju teada, et Venemaa on agressiivne riik, siis oli küsimus, kas ta võib osa võtta ja näiteks ka paraolümpiamängudest. Hilisemate sündmuste käik on näidanud, et agressor, keda ei karistata õigeaegselt, arvab, et talle on lubatud kõik ja et talt ei võeta selle tõttu, et ta midagi teeb, neid õigusi ja seda head, mis tal käes on, ära. Seega, agressori karistamine pahategude eest või julmuse eest või sellesama agressiooni eest on rahvusvahelises plaanis võtmeküsimus. Kui karistamist agressiooni pärast ei järgne, siis järgneb sellele kõigele järgmine agressioon. 

See on üldfilosoofiline sissejuhatus. Aga ega me filosoofiast palju kaugemale ei saa minnagi, sest arupärimine on esitatud mai alguses ja aega on läinud selle vastamiseni nii palju küll, et osa nendest küsimustest, mis me esitasime, on saanud oma vastuse juba ajas, ajalugu on neile vastanud. Aga mitte päriselt. Diskussioon ministriga on alati rõõmustav ja ma loodan, et minister annab meile ülevaate praegusest seisust, mis on spordialaliitudel ja ka olümpiakomiteel üldisemalt Venemaa ja Valgevene sportlaste võistlustele mitte lubamisega. Kuidas see puudutab meie spordialaliite ja nende sportlaste osalemist rahvusvahelistes võitlustes? 

Meie, Isamaa fraktsiooni esindajate mure oli selles, et kui meie käitume põhimõttekindlalt, aga rahvusvahelised alaliidud hakkavad järjest Venemaa ja Valgevene sportlasi võistlustele lubama, siis sisuliselt tähendab see seda, et meie spordialaliidud kaotavad mõne korraldusõiguse, näiteks Tallinna Mõõga, vehklemisturniiri puhul on see juba sündinud. Ja sellega seoses ei ole tegemist mitte ainult sellega, et ühel võistlusel ei ole meie koduseinu või meie sportlastel pole soodsat võistlemiskohta, vaid see tegelikult lööb neid traditsioone, mis me oleme aastatega loonud, ja võib tegelikult viia mingite meie sarjade või võistluste kiratsemiseni. 

Kuidas saab riik toetada nii aineliselt kui ka lihtsalt poliitilise käitumisega neid spordialaliitusid, kes põhimõttekindlalt käituvad? Kuidas ikkagi rahvusvaheliselt töötada selle nimel, et agressorriikide sportlased ei saaks rahumängudel, olümpiamängudel osaleda ja mitte osaleda ka eelnevalt olümpiamängude kvalifikatsioonivõistlustel? Kuidas saaks teha nii, et Ukraina rahvas tunneks tuge, et me oleme nendega ja näitame seda, et Venemaa ja Valgevene riigipead vastutavad ka oma rahva ees? Ei ole nii, et venelased ja valgevenelased sõidavad mööda ilma turistidena, osalevad kultuurisündmustel ja võistlevad kõigil võistlustel ilma aru saamata, et tegelikult nad väga selgelt ahistavad rahvusvahelist õigust. 

Nii et palun informatsiooni, mida riik saab teha selleks, et agressor saaks ka spordivaldkonnas karistatud.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks kultuuriminister Heidy Purga. Palun!

Head arupärijad! Käsitlen siiski teie arupärimises esitatud küsimusi alguses kui küsimusi, millele vastan. Nagu hea eelkõneleja mainis, on tõepoolest arupärimine esitatud suve alguses ja vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Aga küsimusi oli teie esitatud arupärimises kaks. 

Esimene küsimus: "Milliseid samme kavatseb riik astuda, et kaitsta Eesti rahvusvaheliste spordiürituste korraldajaid, kui võistluste läbi viimist koordineeriv rahvusvaheline alaliit või organisatsioon survestab neid lubama Eestis võistlema agressorriikide sportlasi?" Vastus on üsna konkreetne ja lühike. Eesti seisukoht ei ole vahepealse ajaga muutunud. See seisukoht on selline, et me ei saa lasta agressorriikide sportlasi võistlema koos ukrainlastega, kes peavad samal ajal kaitsma oma riiki ja vabadust. Paljudel Ukraina sportlastel pole sõja tõttu võimalust rahvusvahelisele spordiareenile naasta ning sajad sportlased on hukkunud või viga saanud. Samuti on Venemaa sihilikes rünnakutes tsiviiltaristu vastu hävitatud Ukraina spordirajatisi. Me ei tee ühtegi mööndust senistes agressorriigivastastes meetmetes, vaid vastupidi, peame jätkama Venemaa ja Valgevene igakülgset survestamist, et sõda lõpeks Ukraina võiduga. 

Teine küsimus: "Kas valitsus on valmis Eesti spordiürituste korraldajaid rahaliselt toetama olukorras, kus nende moraalikohane käitumine Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemise keelustamise näol toob kaasa rahvusvahelise alaliidu või organisatsiooni sanktsioonid, mis seavad ohtu ürituse tuleviku?" Vastuseks saan kinnitada, et oleme valmis igati aitama rahvusvaheliste võistluste Eesti korraldajaid, et selgitada rahvusvahelistele organisatsioonidele meie seisukohti ning venelastele ja valgevenelastele kehtestatud piiranguid riiki sisenemiseks. Oleme seda viimase 1,5 aasta jooksul aktiivselt teinud ning kindlasti jätkame. Kultuuriministeeriumi eraldatud võistluse korraldamise toetusest on võimalik katta ärajäänud võistluste ettevalmistamiseks tehtud põhjendatud kulusid. Kui nüüd võistluste ärajäämisele järgnevad veel rahalised sanktsioonid, siis me oleme kindlasti valmis seda arutama juba konkreetse võistluse korraldajaga. 

Küll aga nii nagu ka ise mainisite, hea kolleeg Tõnis Lukas, on väga kahetsusväärne hiljutine juhtum 28. augustil sellel aastal, kui Rahvusvahelise Vehklemisföderatsiooni survel oli Eesti Vehklemisliit sunnitud ära jätma turniiri Tallinna Mõõk. Venemaa ja Valgevene sportlased ei saa Eestisse viisat. Mul on tõesti kahju, et Rahvusvaheline Vehklemisföderatsioon ei soovi näha suurt pilti ning survestab ukrainlasi võistlema agressorriigi sportlaste vastu. 

Ütlen taustainfoks veel, et laiemalt alaliitude otsustega seonduvalt on sõna võtnud Eesti kõneisikud. Prantsusmaa president Emmanuel Macron teatas 8. septembril, et järgmise aasta Pariisi olümpial Venemaa lipp ei lehvi, kuid jättis vastamata, kas Venemaa ja Valgevene sportlased võiksid neutraalsete sportlastena osaleda. Macroni sõnul on üksmeel selles olemas, sest Venemaal kui riigil pole olümpial kohta ajal, mil ta on sooritanud sõjakuritegusid, kui ta küüditab samal ajal lapsi. Eesti ametlik seisukoht, mis oli Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee otsus, mida hoiame alates 2022. aasta veebruarist, sai taas üle kinnitatud 7. septembril, kui kolme Balti riigi olümpiakomitee juhid allkirjastasid ühisavalduse, kus öeldi selgesõnaliselt, et meie, kolme Balti riigi olümpiakomitee presidendid oleme jätkuvalt seisukohal, et seni, kuni kestab Venemaa ja tema liitlase Valgevene brutaalne sõda iseseisva Ukraina riigi ja tema rahva vastu, ei ole Venemaa ja Valgevene sportlastel ning spordiga seotud isikutel kohta rahvusvahelises spordiliikumises. 

Nii et toetus on olnud igakülgne. Ja kui nüüd konkreetsetest korraldajatest, alaliitudest, ärajäänud üritustest rääkida, siis ütlen, et me anname endast parima, et neid toetada.

Aitäh! Järgnevalt küsimused. Kõigepealt Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud minister, vastuse eest! Mul on küsimus. Mis on teie seisukoht – ja võib-olla siis ka Kultuuriministeeriumi või valitsuse, Eesti riigi ametlik seisukoht – niinimetatud neutraalse lipu küsimuses? Nimelt, väga paljud alaliidud – ja see on üha süvenev, mida kauem sõda on käinud – lähevad seda teed, et võistluste korraldajad – rahvusvaheliste võistluste korraldajad, ma ei pea silmas siin Eestit – lubavad osaleda Venemaa ja Valgevene võistlejatel ja sportlastel niinimetatud neutraalse lipu all. Minu arvates on see väga halvamaiguline JOKK, ütleme siis nii eestipäraselt välja. Tegelikult on nad Valgevene või Venemaa kodanikud, nende riik peab seda brutaalset sõda Ukrainas, aga siis öeldakse, et nad on nüüd neutraalse lipu all ja saavad ikkagi osaleda. On teil selle kohta ka seisukoht olemas?

Suur tänu küsimuse eest! Ma olen sada protsenti teiega ühel meelel. See oleks väga halb pretsedent. Ajalugu on näidanud, et kultuuri ja sporti ei saa poliitikast lahutada. Kindla peale kasutab Venemaa võimalust neutraliteedi lipu all poliitikat siiski teostada, aga nõnda ei tohiks juhtuda.

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas te saate meile öelda, kui hästi on edenenud sellise riikide koalitsiooni loomine, kes on seisukohal ja kelle olümpiakomiteed on seisukohal, et Venemaa ja Valgevene sportlased ei peaks saama osaleda Pariisi olümpiamängudel? Mõni aeg tagasi Eesti sellega ühines, seal oli mingi hulk riike. Kas neid riike on juurde tulnud? Kas see surve on suurenenud? Ja mida saaks meie riik teha, et see rahvusvaheline surve olümpiakomiteele suureneks?

Suur tänu küsimuse eest! Ma antud hetkel ei oska teile nii detailselt seda olukorda kirjeldada, vastates küsimusele, kui mitu riiki on ühinenud selle grupiga. Ma loodan lihtsalt, et on. Seda survet ei lasta ehk teostada nii jõuliselt, aga ma loodan, et see vastupanu on olemas ning erinevad riigid saavad ka teistelt tuge, et ühisrinne selles võitluses oleks mõjusam.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Kas proua minister soovib lõppsõna? Ei soovi. Seega ma ei ava läbirääkimisi ja lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt meie tänane kaheksas päevakorrapunkt. See on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Kert Kingo, Alar Lanemani, Rain Epleri, Arvo Alleri ja Jaak Valge 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine võrdse kohtlemise kohta tööelus. Ja arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kõik on täis tööd ja tahet. Lugupeetud kolleegid, kes me oleme siin ja kes me oleme teisel pool ekraani! Head inimesed, kes meid kuulavad! Tõepoolest, 8. mail esitasime arupärimise majandus‑ ja [info]tehnoloogiaministrile. Seda just kontekstis, kus koalitsioonileping oli sõlmitud ja seal oli välja öeldud selliselt: "Süvenev ebavõrdsus ei luba inimese ega ühiskonna potentsiaali parimal moel rakendada. [Viime] ellu poliitikaid, mis vähendab ebavõrdsust ja vaesusriski ning tasakaalustavad Eesti piirkondlikku arengut."

Ministri vastutusalas on tööhõive, tööturg, töösuhted, töökeskkonna korraldamine ning võrdse kohtlemise ja soolise võrdsuse edendamine tööelus ja majanduses. See arupärimine sai esitatud juba 8. mail ja võib-olla on Riigikogu otsusega seda rollijaotust nüüdseks muudetud, nii et ma vabandan, kui siin on väike ebatäpsus sellega, aga põhimõtteliselt on sisu sama. Kuna [ministri] vastutusalas on ka palgalõhe vähendamine, siis me vaatasime, et põhiliselt tuuakse välja soolist palgalõhet, kuid Statistikaamet annab regulaarselt teada [andmeid] palgalõhe kohta regioonide kaupa. Erinevus regioonides on hirmuäratav. Näiteks Tallinnas, pealinnas ametit pidavad inimesed on paremini tasustatud kui maapiirkondades. See toob väga palju erinevust ja kahjuks ei ole seda süsteemset erinevust piisavalt uuritud. 

Samuti on suureks murekohaks töökohtade nappus maapiirkondades. See võib lähiajal kasvada katastroofiliseks seoses sisendhindade tõusuga ja valitsuse juba kinnitatud maksumuudatustega. See võib kaasa tuua ka väikeettevõtluse hääbumise. Eeskätt naiste tööhõivele piirkondades on negatiivselt mõjunud kohalike koolide ja lasteaedade sulgemine. Ka teistsuguste teenuste kättesaadavus võib väheneda. 

Ja sellest tulenevalt oleme tol ajal värskele ministrile esitanud kolm küsimust. Praeguseks on ministri kogemustepagas juba suurem ja tal peaks olema olnud võimalus suvel pikalt arupärimisele vastamiseks [valmistuda]. Me tahtsime teada, mida kavatseb minister teha võrdse kohtlemise edendamiseks, et tagada regionaalse palgalõhe kaotamine – me ei räägi vähendamisest, vaid kaotamisest. Mida minister teeks, et maapiirkondades säiliks ettevõtlus, elanikele oleks tagatud tööhõive ja seeläbi kaitse vaesusriski eest? Mida minister teeks selleks, et maanaistel oleksid olemas töövõimalused ja nad saaksid oma potentsiaali rakendada võrdväärsel tasemel linnas elavate naistega? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Tänan esitatud küsimuste eest. Mis puudutab regionaalse ebavõrdsuse probleemide lahendamist laiemalt, siis seda teemat veab eelkõige regionaalminister. Küll aga on sellel puutumus minu pädevusse kuuluvate valdkondadega, tööhõive ja majandusarengu valdkonnaga, aga ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise edendamisega tööelus. 

Regionaalse ebavõrdsuse vähendamine aitab panustada inimeste tööhõive kasvu maapiirkondades ja selle oluline komponent on tööhõive edendamine, samuti tuleb tegelda tööhõive struktuursete probleemidega, mille hulka kuuluvad regionaalsed erisused tööjõuturul. Kuidas siis tegeleda aktiivsete tööturumeetmete ehk tööturuteenustega, mis tõepoolest võiks inimesi aidata? Põhiraskus lasub Eesti Töötukassal, kes pakub erinevaid teenuseid, et ennetada töötust ning tagada, et tööturul aktiivselt osalevatel inimestel oleksid kaasaegsed oskused ja teadmised. Need on mõeldud nii töötavatele inimestele kui ka töötutele. 

Eesmärk on toetada inimesi uue töö leidmisel, uute oskuste omandamisel olemasoleva töökoha säilitamiseks või vahetamiseks, samuti töötusest tööturule liikumisel ja seal püsimisel. Sellised teenused on muu hulgas näiteks karjäärinõustamine ja kvalifikatsiooni omandamise toetamine ning töötavatele inimestele suunatud tööturukoolitused. 

Töötukassa tööturuteenuseid kasutavad paljud inimesed üle kogu Eesti. 2022. aasta jooksul osales neis orienteeruvalt 90 000 inimest, kelle seas oli 57 000 registreeritud töötut ja neist omakorda viiendik oli vähenenud töövõimega. Selleks, et inimestel oleks võimalik ise endale sobiv töökoht luua, on võimalik taotleda töötukassast ettevõtlusega alustamise toetust. Toetuse piirmäär on 6000 eurot ning selle abil võib saada ka seotud koolitusi ja nõustamist. Ettevõtte käivitamisel saab inimene rakendada oma erialateadmised, oskused ja kogemused ning seda endale meelepärases asukohas. Seda võimalust kasutatakse aktiivselt – 2021. aastal sai toetust ettevõtte loomiseks ligi 600 inimest ja möödunud aastal 400 inimest. 

Võrdsusest tööturul. Tõepoolest, probleem on suur. Ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb tegeleda ka soolise palgalõhega. Eestis oli see näitaja 2021. aastal 14,9% ja peab tunnistama, et ega see väga palju alanenud ei ole. Palgalõhe on naiste kahjuks kõigis Eesti regioonides ning kõige suurem sooline palgalõhe on Ida-Virumaal, Harjumaal ja Järvamaal. Sellega loomulikult ei saa leppida. Ka Eesti pikaajaline strateegia "Eesti 2035" seab eesmärgiks palgalõhe vähendamise 5%-ni. Loomulikult ei saa see olla lõppeesmärk, lõppeesmärk saab olla ainult nullini jõudmine.

Palgalõhe vähenemises on oluline roll soolise segregatsiooni vähendamisel hariduses ja tööturul, hoolduskoormuse võrdsemal jagamisel naiste ja meeste vahel ning palgakujunduse läbipaistvuse suurendamisel. Sooline segregatsioon tööturul mõjutab tugevalt just naiste ja meeste võimalusi maapiirkondades, kus töökohtade valik on väiksem. See piirab vajalike oskustega tööjõu pakkumist ettevõtetele ning pidurdab maapiirkondade, tegelikult terve Eesti majanduslikku arengut. Probleemi leevendamiseks viib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ellu tööturul soolise segregatsiooni vähendamist toetavaid teavitus- ja arendustegevusi, mis avardavad maapiirkondade inimeste karjäärivalikuid. 

Palkade läbipaistvuse suurendamiseks töötame selle nimel, et 2026. aastaks täielikult üle võtta palkade läbipaistvuse direktiivi nõuded. Selle direktiivi eesmärk on tõhustada võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmist. Sealjuures peavad tööandjad looma selged töötasustruktuurid, mille põhimõtted peavad olema selged, objektiivsed ja sooneutraalsed ning töötajatel on õigus saada teavet nii enda palgataseme kui ka sama tööd tegevate töötajate keskmise palgataseme kohta. Nõuete järgi muutub tööandjale ka kohustuslikuks avaldada kandideerijatele palgatase hiljemalt enne tööintervjuud. 

Palkade läbipaistvuse poliitika parandab töötajate läbirääkimispositsiooni, mis on eriti oluline haavatavamas tööturupositsioonis olevatele inimestele, sealhulgas naistele, vanemaealistele, aga ka piirkondlike tööturgude eripärade tõttu keerulisemas positsioonis olevatele töötajatele ja tööotsijatele. 

Palga ebavõrdsust aitab tasandada ka selle alumise osa ühtlustamine. Vahendasin kevadel valitsuse ning tööandjate ja ametiühingute kokkulepet, mille järgi tõuseb Eestis alampalk järk-järgult 2027. aastaks 50%-ni keskmisest palgast. See tähendab, et piirkondades, kus keskmine palk on madalam kui Eestis üldiselt, jõutakse keskmise tasemeni kiiremini. 

Nüüd ettevõtluse säilitamisest maapiirkondades. Tuleme ettevõtluse toetamise juurde. Piirkondlikel ettevõtetel on kasutada terve rida erinevaid võimalusi, millest kõige lähemal ettevõtjatele on maakondlike arengukeskuste tasuta nõustamine ja arenduse teenus, alustava ettevõtja starditoetus ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ehk EIS-i pakutavad toetused ettevõtete arendamiseks ja välisturgudele minekuks. Nimekiri nendest meetmetest on üsna pikk. Kui on huvi, siis ma võin selle pikemalt hiljem üle käia. Aga mõningaid näiteid tuues on väikeettevõtja arenguprogramm, ettevõtja varustuskindluse toetus, Ida-Viru investeeringute toetused, teenused eksportööridele ja muu taoline. 

Regionaalset palgalõhe ja ebavõrdsuse tasandamist ei saa vaadata pelgalt maainimese perspektiivist. Lõhe on ka Tallinna ja Tartu ümbruse ehk niinimetatud kuldse ringi ning ülejäänud Eesti vahel. See vahe on laiem ja puudutab regioone tervikuna. Erilises fookuses on praegu Ida‑Virumaa, mida puudutab üleminek põlevkivilt rohetehnoloogiale enim ning mis ei ole tervikuna arenenud nii jõudsalt kui ülejäänud Eesti. Et see muutuks, on Eestil kasutada 340 miljonit eurot õiglase ülemineku fondi vahendeid. Seda raha on elaniku kohta rohkem kui ühelgi teisel Euroopa riigil. Sellest summast läheb omakorda lõviosa, kokku 273 miljonit eurot, ettevõtluse toetamiseks. See puudutab nii suurettevõtteid kui ka väikeettevõtteid. Lisaks on Eestis, ka maapiirkondades EIS-i pakutavatest rahastusvahenditest ettevõtjatele suunatud näiteks nii stardilaen kui ka regionaallaen ja täiendav laenukäenduse sihtfond 100 miljonit eurot. 

Tasuvate töökohtade loomiseks piirkondades on mõjusaid EIS-i teenuseid ka välisinvesteeringute kaasamiseks. Koostöös kohalike omavalitsustega on võimalik tuua investoreid olemasolevatele tööstusaladele ning aidata kohalikel tööstusettevõtetel leida täiendavat kapitali kasvamiseks. Põhjalikuma aluse maapiirkondades tööstuse arendamiseks pakub ka vast valminud tööstuspoliitika dokument, mis suunab ühe oma teravikest just sinna, et toetada süsteemsemalt ja terviklikult regionaalse ettevõtluse arengut ning sellega arvestada otsuste tegemisel. Täiendava kommentaarina ütlen, et see dokument ei ole valminud kabinetivaikuses, vaid see on tehtud tihedas koostöös Eesti töötleva tööstuse esindusorganisatsioonide ja ettevõtetega. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Järgnevalt küsimused. Kõigepealt Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister! Ma kuulasin seda toredat bürokraatlikku juttu ja see jutt on kõik hästi ilus. Aga meil on ikkagi küsimus ka mitte lihtsalt soolise ebavõrdsuse kohta ja mitte lihtsalt võrdsuse või võrdse kohtlemise kohta, vaid täiesti konkreetselt. Minule jäi veel arusaamatuks, kuidas te kavatsete seista selle eest, et regionaalset ebavõrdsust vähendada. Me teame, et sooline ebavõrdsus ei jookse mitte mööda mehi ja naisi, vaid see ebavõrdsus puudutab naisi [olenevalt sellest], kas nad elavad maapiirkonnas või linnapiirkonnas. Mis te arvate, mida võiks ette võtta, et tagada see, et sama tööd tegevad naised saavad nii maapiirkonnas kui ka linnades ikkagi enam-vähem ühte ja sama töötasu?

Jaa. Ei, ega see jutt nii hirmus ilus ei olnud. Tegelikult probleem on tõsine, see on aus vastus. Ma üritasin oma vastuses avada ka seda, et kui me räägime regioonides [ettevõtluse] toetamisest, siis siin, ma arvan, vast ei olegi erilist mõtet tõmmata joont, et kes seal tööd parasjagu saab, mehed või naised. Saavad loodetavasti mõlemad, nii mehed kui ka naised. Alati saab muidugi paremini ja rohkem. Aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi käsutuses on selleks vahendid ja ma võin anda ka pikema ülevaate nendest toetusmeetmetest. Sest jah, me ise ettevõtteid juhtima ei lähe, aga saame anda toetust või luua arenguprogramme, et need ettevõtted saaksid tugevamaks, saaksid parandada tööhõivet ja seeläbi luua töökohti, loodetavasti kõigile. 

Mis puudutab seda, et meeste ja naiste palgalõhe peaks kaduma, seda ka maapiirkondades, siis jällegi, ega me ei soovi seda kaotada mitte ühes või teises Eesti regioonis, vaid ikka terviklikult, kõik koos. See tähendab tervet hulka samme ja [suurt] tööd, mis järgmiste aastate jooksul ees seisab. Eks Euroopa Liidust tuleb pahatihti meil kriitikat saanud asju, aga sealt tuleb ka mõistlikke asju. Suhtuks sellesse väga pragmaatiliselt. Antud kaasuses me juurutame seda direktiivi, mis aitab kaasa palgalõhe vähendamisele. See ongi pikaajaline töö, sest tegelikult tuleb inimestele selgitada ka nende õigusi, et nad saaksid aru, mismoodi palgad kujunevad, ning et ettevõtted tegelikult avaksid oma palgastruktuurid ja inimestel tekiks arusaam, milline on õiglane palk, seda nii konkurentsis teiste regioonidega kui ka konkurentsis meeste ja naiste vahel.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Need numbrid on tõesti väga huvitavad, mis te välja toote. Kindlasti see on üks nõndanimetatud jutupunkt, sest kõik neid toetusi, mis on ühendasutuse kodulehel, ei saa. Nagu nimigi ütleb, kõik ei saa sealt. 

Aga ma tahtsin küsida selle 340‑miljonilise õiglase ülemineku fondi kohta. Valitsus määrab Ida‑Virumaa esindajad, kelle ülesandeks jääb selle 340 miljoni euro kas kiirendatud laialijagamine või suunatud jagamine. Ma küsin seda, kas nüüd selle õiglase ülemineku fondi kohapealt on mingi areng toimunud. Kas on mingeid uusi projekte? On seda eelnõustamise kompetentsi suurendatud? Või me liigume ikka selliste väikeste sammudega, et vaatame jooksvalt, kuidas asjad lähevad?

Jah, julgen vastata täie veendumusega, et seda tööd on intensiivistatud nende inimestega. Kas me tahame või ei taha, selle realiseerimiseks on inimesi vaja. Aeg-ajalt meile see ei meeldi, et avaliku sektori palgale tuleb inimesi juurde, aga tegelikkuses on neid ikkagi vaja. Nii et nende inimeste arv, kes tegelevad nende menetlustega, on tõusnud. See on asja üks pool, EIS-i valitsemisalas. See saab toimuda ainult väga tihedas koostöös kohalike omavalitsustega. Olen ka ise korduvalt kohtunud nii Ida-Virumaa Omavalitsuste Liiduga kui ka sealse regionaalse arengu sihtasutusega, IVIA-ga. See on asja üks pool. 

Asja teine pool on see, et need meetmed on kõik avatud. Kui me kevadel alustasime, siis kõik ei olnud avatud. Praeguseks on need kõik lahti, nii suurettevõtetele mõeldud meetmed, väikeettevõtetele mõeldud meetmed kui ka need meetmed, mis on suunatud selleks, et toetada sealset haridust. Inimesed, kes ühel või teisel kujul kaotavad oma töö või soovivad ise töökohta vahetada, peaksid saama pädeva kaasaegse hariduse, et Ida-Virumaa tõusvas tööstuses kaasa lüüa. Seal peaks olema see koht. 

Jällegi, loomulikult ei ole see töö tehtud. Mul on endal kaks üritust, 4. ja 17. oktoobril, siis olen Ida-Virumaal kohal ja [püüan] viia inimeste teadvusesse need võimalused või aidata kaasa sellele, et [teave] jõuaks kohale. Sest tuleb tunnistada, et sealse regiooni inimestel, eriti mis puudutab väikeettevõtjaid – seal on eraldi meede vabaühendustele või kodanikuühiskonnale –, on taotlemise kogemust oluliselt vähem kui muudes Eesti piirkondades olevatel inimestel ja pisut napib ka keeleoskust. Aga üritame kaasa aidata, et see info jõuaks inimesteni ja et nad tõesti [toetusi] taotlema tuleksid.

Kas on uusi projekte juurde tulnud? Kõige mahukam on jah suurettevõtete meede, mis kohalikke inimesi kõige rohkem töökohtadega varustaks. Sel kevadel, õigemini suvel pandi tegelikult nurgakivi esimesele suuremale investeeringule. See on püsimagnetite tehas, mida Silmet arendab, 100-miljoniline investeering. See oli esimene investeering Euroopa Liidus, mis õiglase ülemineku fondi vahenditest tehti. Ja värskelt olen võtnud selle üheks oma prioriteediks, et need asjad liiguks. Värskelt sai ka ülevaade tehtud. Praegusel hetkel on kas läbirääkimiste või eelnõustamise faasis kuus-seitse ettevõtet ja me hakkame jõudma selle toetuseportfelli realiseerimisega 70 miljoni euroni.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Mina näen siin võrdse kohtlemise probleemi ikkagi suurel määral selles, et Eesti Vabariigil on puudunud kõigi nende aastakümnete jooksul positiivne ja loov regionaalpoliitika. See tähendab seda, et meil on sisuliselt suurem osa Eestist nii-öelda ääremaastunud, ja see omakorda tähendab seda, et paljud inimesed on sunnitud sealt ära kolima, ka välismaale, sel lihtsal põhjusel, et neil ei ole võimalik seal elada, seal ei ole töökohta. Kuna seal ei ole töökohta, siis inimesed lähevad ära mujale, koolid jäävad tühjaks ja lasteaiad jäävad tühjaks. See ongi ebavõrdne kohtlemine. Samal ajal kui siin Tallinnas või Harjumaa kuldses ringis koolid ajavad üle, ei ole kuhugi lapsi panna, ääremaal pannakse koole kinni. Mida on ikkagi plaanis ette võtta, et see ebavõrdne kohtlemine sel moel ei jätkuks?

Jaa. Nagu ma alguses mainisin, Eesti Vabariigi valitsuses on minister, kes fokuseerib kogu oma energia sellele – ilma igasuguse irooniata –, ka tema käest võiks seda küsida. Mina rääkisin sellest, mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi portfellis, ennekõike ettevõtlustoetustest. Ja ma arvan, nagu öeldud, et alati saab teha paremini ja rohkem. Need võimalused, mis meil hetkel on, on adekvaatselt kättesaadavad, loodetavasti neid ka kasutatakse. 

Annan lihtsalt neist lühikese ülevaate. On starditoetus, mis on suunatud ettevõtlusega alustamisele väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi. See on väikeettevõtetele. Meetme maht on ühe ettevõtte kohta 20 000 eurot. On tehtud ka jõupingutusi selleks, et see meede oleks maksimaalselt lihtne ja et seda saaks menetleda vähem bürokraatlikult, kui seda seni on tehtud. 

Siis on väike- ja keskmiste ettevõtete arenguprogramm. See on jällegi suunatud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes tegutsevad väljaspool Harjumaad, Tallinna ja Tartu linna. Toetuse eesmärk on pakkuda tuge regionaalsetele ja väiksematele ettevõtetele, kes veel ei ole piisavalt küpsed arenguprogrammiks, mida ka EIS pakub. Toetuse summa on kuni 200 000 eurot. 

Siis on ettevõtte varustuskindluse toetus, mis on mõeldud ettevõtjatele keskkonnasõbralike investeeringute toetamiseks. See nüüd tõesti on meede, mis toimib üle Eesti ja need projektimaksumused on 200 000 – 500 000 eurot. 

Seda nimekirja võiks jätkata. Aga ma tahan lugupeetud küsija tähelepanu juhtida sellele, et jah, tõepoolest, sellessamas EIS-is on ka meetmeid, mis on just ettevõtluse edendamiseks ja millega ei jaotata raha Tallinnas, Harjumaal ja Tartus, vaid koondatakse võimalikud ressursid just nimelt maapiirkondadesse.

Aitäh! Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kirde-Eesti regionaalse mahajäämuse probleem leidis siin käsitlemist, aga tegelikult ka Kagu-Eestis ei ole see probleem mitte väiksem, kuigi ta on võib-olla oma loomult natuke teistsugune. Kas teil on ka mingeid meetmeid Kagu-Eesti regionaalse mahajäämuse vähendamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Eks need meetmed, mis ma siin ette lugesin, valdavalt toimivadki üle Eesti. Tegelikult selle Ida-Virumaale suunatud meetme kaudu saavad taotlusi esitada ka ettevõtted väljastpoolt Ida-Virumaad, loomulikult peab nende tootmine sel juhul seal olema. Aga tõepoolest, neid meetmeid on. Põhjus, miks on Ida-Virumaa erilise fookuse all, on see, et just sellesama õiglase ülemineku fondi vahendeid oli meil võimalik kasutada ja seal on kindel sihtpiirkond ette antud, kus seda on võimalik kasutada, nii et väga rumal oleks olnud jätta see raha kasutamata. Nii et hetkel on, jah, üks fookus seal, aga see ei tähenda seda, et nende vahenditega, mis Eesti riigil on, ei pöörataks tähelepanu teistele regioonidele.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite oma ülevaates küsimustele vastates sellised arvud nagu 600 ja 400, et ühel aastal taotleti töötukassa kaudu starditoetust 600 ja teisel aastal 400 juhul. Minu küsimus on see: kas teil on ka ülevaade, kas need olid Tallinnas, Tartus, üle Eesti eri kohtades? Ma ei eelda, et teil need arvud kõik kaasas on või see ülevaade, aga väga huvitav oleks teada. Starditoetuse taotlemine töötukassa kaudu ei ole väga raske protsess, aga huvitav oleks teada, kas neid toetusi taotletakse linnas või maapiirkonnas ja kas seal ka regionaalsus välja tuleb. See on üks küsimus. 

Teine on nüüd otseselt teie teema, sest töö ja töötus tulid Sotsiaalministeeriumist teie portfelli ja see on selles mõttes ju suhteliselt võõras teema ka infotehnoloogiaministrile. Kas on teie portfellis ka selliseid meetmeid, mis näiteks internetiühendust [kaugemates] piirkondades parandavad, et inimesed saaksid parema ühenduse?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, väga hea küsimus. Ma jään sellele küsimusele praegu vastuse võlgu, aga ma kindlasti saadan teile selle vastuse. Kindlasti on võimalik [sellekohased andmed] välja võtta, oleks endalgi huvitav teada. 

Nüüd korraks nende tööteemade juurde laiemalt tulles, see ei ole küll otseselt vastus küsimusele, aga ma lihtsalt tahan tähelepanu juhtida sellele, et siin jäi märkimata see, et loomulikult me tegeleme ka tööturuga laiemalt. See on selline valdkond, kus – nagu igal pool mujalgi – paigalseisu ei ole. Ja viimase poole aasta jooksul on juhtunud see, et me oleme valmis saanud uue tööhõiveprogrammi, mis vastavalt seadusele peaks jõustuma 1. jaanuarist. Seadus annab üldise raami, aga tööhõiveprogramm, ennekõike töötukassa, annab sellele sisu. See on praegu Vabariigi Valitsuses nii-öelda sees, seal mõningad detailid nõuavad veel täpsustamist ja läbirääkimist, aga olemuslikult see jah 1. jaanuarist avaneb. See puudutab tööturumeetmete [pakkumist] ja tööturuteenuste otsustamist. See kõlab küll bürokraatlikult, aga tegelikult see tähendab seda, et inimesed saavad koolitusi, nõustamist ja abi selleks, et olla lähematel aastatel ja aastakümnetel tööjõuturul konkurentsivõimelised. Selle programmi aastane maht on orienteeruvalt 80 miljonit eurot. 

Mis puudutab [teie küsimuse] viimast osa, siis tõepoolest selliseid meetmeid on. Neid võiks alati rohkem olla. Hiljuti, sellel suvel sai midagi tehtud. Nagu me teame, viimase miili väljaehitamine on üsna rahamahukas, eks ole, ühe ühenduse kohta. Loomulikult ei käi ministeeriumi ametnikud seal kaableid panemas, seda teevad ikkagi ettevõtted, ja kohalikud kogukonnad tekitavad selle järele nõudluse. Aga me tegelikult alandasime seal märkimisväärselt omafinantseeringu piiri, isegi 95%‑ni, nii et tegelikult piisab 5%‑lisest omafinantseeringust, et selliseid projekte rahastada.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh!

Aitäh! Kena õhtut!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri! Palun! Tema on ka, ma saan aru, arupärijate esindaja. On nii, jah? 

Just. 

Väga meeldiv. Palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma teen lühidalt. Ega siin kõike üle korrata ei ole muidugi mõistlik, ja need numbrid, mis minister välja tõi, on kõik õiged. Põhirõhk oli siin õiglasel ülemineku fondil. Tõepoolest, ettevõtlusele läheb 273 miljonit eurot, kuid sellest väikeettevõtlusele läheb 15 miljonit ja ülejäänud osa on kõik muud asjad.  

Millele minister oma sõnavõtus keskendus, oli Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmine, nii et kõik sooneutraalsed palgalõhed oleks ära kaotatud. See näitab seda, et me tegeleme direktiividega ja nende ülevõtmisega, et näida Euroopas head, aga oma riigi sees me ise otsuseid teha ei taha. 

Töötukassa, tõepoolest, see on selline äärmuslik variant. Kui inimesed on juba töötuks jäänud, siis tuleb minna töötukassast toetust taotlema ja võib ka ettevõtlusega alustada. See on üks võimalik variant, kuid samas, üks asi on toetuse taotlemine, aga hilisem aruandlus ja kirjutamisoskus, ütleme, projektide kirjutamise oskus on maapiirkondades suhteliselt vähene. Muidugi, kui leitakse lisarahastus selle kompetentsuse tõstmiseks, siis on muidugi väga hea.  

See on lühidalt kõik. Aitäh, et minister leidis aja sellele arupärimisele vastamiseks!

Tänan! Hetkel ma Riigikogu liikmete kõnesoove rohkem ei näe. Ma palun Riigikogu kõnetooli minister Tiit Riisalo. Palun, majandus- ja infotehnoloogiaminister!

Aitäh! Ma lihtsalt kasutan võimalust ja ütlen kohe lühida kommentaari. See on õige tähelepanek, et see jaotus on praegu loomulikult suurettevõtete kasuks kaldu. Üks põhjus ongi see, et tegelikult tuleks luua maksimaalne hulk töökohti. Aga see ei tähenda, et väikeettevõtlusele ei pöörataks tähelepanu. Ja kindlasti me teeme sellel sügisel veel seda, et kuna need meetmed hiljuti avanesid ja nende rakendamisega ei ole üldse palju aega, siis me vaatame, kui palju tuleb taotlusi sinna väikeettevõtete meetmesse, ja meil on tegelikult võimalik neid proportsioone nihutada. Ma ise väga loodan, et tuleb aktiivne taotlemine. Ja sinna raha juurde panna ei ole antud hetkel probleem.

Austatud minister, ma tänan teid. Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud. 

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Henn Põlluaas, Martin Helme, Rene Kokk, Siim Pohlak, Evelin Poolamets, Arvo Aller, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Kert Kingo ja Mart Helme 8. mail 2023. aastal. Esitatud arupärimine on pronkssõduri eemaldamise kohta ja kannab numbrit 45. Arupärimisele vastab siseminister Lauri Läänemets. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mart Helme, kes arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustab. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Rahvasaadikud! Meil on tõepoolest arupärimine, mis puudutab palju kõneainet pakkunud pronkssõdurit. Sellel on ka teisi hellitusnimesid, aga nimetame teda praegu ainult pronkssõduriks. Nimelt on praegu võimul olevad jõud püüdnud avalikkust veenda selles, et nad on Venemaa täiemahulise agressioonisõja tingimustes võtnud tõsiselt ja otsustavalt käsile nõukoguliku sümboolika eemaldamise avalikust ruumist. No siin on tantsu löödud ju Narva tanki ümber ja on igasuguseid viisnurki seintelt maha kistud ja on muid igasuguseid lõbusaid ja vähem lõbusaid diskussioone algatatud, aga tegelikult kõige olulisemate sümbolite kallale ei ole julgetud minna. Ja see kõikidest kõige olulisem sümbol on pronksmees. 

Lisaks sellele, et seal käib iga-aastaselt sabat, kus Vene impeeriumi meelsed näitavad oma suhtumist muu hulgas Eesti Vabariiki, on tegemist haua rüvetamisega. Nimelt on Siselinna kalmistu algselt olnud – mitte päris algselt siiski – see koht, kuhu on maetud meie vabadussõja kangelased. Me teame, et Nõukogude Liidu perioodil meie vabadussõja kangelaste hauad tehti maatasa, peale maeti Nõukogude armee ohvitsere ja ka muud rahvast. Tänaseks on küll osaliselt mõned hauad taastatud, aga kaugeltki mitte kõik. Sealsamas kõrval, kus on taastatud vabadussõjalaste mälestusmärk, võiks nii öelda, on seesama pronksmees.

Nii toimubki igal aastal seal üks impeeriumimeelsete sabat. Ja on eriti häbiväärne, et meie võimud, Eesti Vabariigi võimud samuti käivad sinna pärga panemas. On eriti häbiväärne, et Kaitseväe juhataja andis korralduse sealsamas kõrval oleva sidepataljoni teenijatel sellel päeval tsiviilriided selga panna, et mitte ärritada neid, kes mõnitavad seal Eesti Vabariiki ja meie rahvuslikku uhkust ja iseseisvuse saavutamise rõõmu.

Seetõttu, kuigi praeguse valitsuse targal juhtimisel on Eesti jõudnud kõikide aegade kõige hullemasse majanduskriisi – inimesed vaesuvad Reformierakonna ikke all päevast päeva üha kiiremas tempos –, ei tohiks olla ometigi Eesti Vabariigis asi veel nii hull, et me ei leiaks ühte kraanat – see kraana leiti ju Lihula mälestusmärgi eemaldamiseks pikema jututa – ja mõningaid töömehi, kes selle ühiskonda lõhestava ja pidevalt pinget tekitava monumendi meie avalikust ruumist eemaldataks. Ühtlasi tuleks meie avalikust ruumist eemaldada teised okupatsiooniperioodi meile valusalt meelde tuletavad mälestusmärgid. Sellega seoses on meil kokku kümme küsimust, millele me loodame ministrilt saada ammendavaid ja sisukaid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa, et ta annaks vastused arupärimisele, mis kannab numbrit 45. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad ja teised saadikud! Siseministrile edastati tõesti arupärimine seoses pronkssõduri eemaldamisega ning esitati 10 küsimust. 

Esimene küsimus: "Kas valitsus on arutanud Pronkssõduri mahavõtmist ja kas on otsustatud see likvideerida?" Pronkssõdur asub juba 2007. aastast Kaitseväe kalmistul, mis on Eesti sõjamuuseumi koosseisus. Muuseum omakorda on Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Kaitseväe kalmistul on oma heakorraeeskiri, mis muu hulgas keelab kalmistul hauarahu rikkumise ja kaasviibijaid häiriva käitumise. Kalmistu on ajaloomälestis ning on muinsuskaitse all. Kalmistu haldamise eest vastutab aga kaitseminister. 

Teine küsimus: "Kui jah, siis millal kavatsetakse seda teha?" Ma pean kahjuks ütlema, nagu ka eelmise küsimuse puhul sai esile toodud, et kahjuks see küsimus ei ole siseministri ega Siseministeeriumi vastutusvaldkonnas. 

Kolmas küsimus: "Kui ei, siis miks? Kas sellele on vastu mõni konkreetne koalitsioonierakond?" Ma kahjuks selle küsimuse juures pean ka tõdema, et nagu eelmises küsimuses sai täpsustatud, see küsimus ei ole ei siseministri ega Siseministeeriumi vastutusvaldkonnas. 

Neljas küsimus: "Kas valitsus kavatseb eraldada raha Kaitseväe kalmistul Eesti sangarite haudade taastamiseks?" Siin ma pean ka kahjuks ütlema, et see ei ole Siseministeeriumi vastutusvaldkonnas. Kogu see haudade ja sõjaväekalmistute küsimus on Kaitseministeeriumi ja kaitseministri juhtida. 

Aga viies küsimus: "Kui ei, siis kas valitsus ei pea lugu meie Vabadussõja kangelaste mälestusest ja kangelastegudest ning eelistab hoida üleval punaokupantide mälestust?" Okupatsioonimonumentide probleemistiku küsimustes tegutses Riigikantselei juurde moodustatud komisjon ning praeguseks on selle töö tulemusena paljud okupatsioonimonumendid Eesti avalikust ruumist teisaldatud. Komisjon moodustati tulenevalt Vabariigi Valitsuse otsusest teisaldada okupatsioonisümbolitega monumendid Eesti avalikust ruumist. 

Selle küsimuse üle tuleb kindlasti jätkuarutelu Riigikogus. Riigikogus oli hiljuti menetluses ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seadus, mille keskpunktis oligi punamonumentide eemaldamine. Selle eelnõu jättis Vabariigi President välja kuulutamata, kuivõrd leiti, et see on õigusselgusetu ja seetõttu vastuolus põhiseadusega. Nüüd on vaja leida alternatiivne lahendus, mis oleks eos põhiseaduspärane. Mina selle lahenduse leidmist toetan ja sotsiaaldemokraadid kindlasti ka. 

Minule on aga igati oluline, et me mälestaksime meie vabaduse eest võidelnuid väärikalt ja aupaklikult. Meeldetuletuseks: 402 päeva kestnud vabadussõjas seljatasime ülekaaluka vastase Punaarmee, kuid see võit tuli rohkem kui 6200 elu hinnaga. Ja peame olema tänulikud, et meil oli Eestis olemas nii südikaid inimesi. 

Mälestamise ja tänulikkuse koha pealt võin näiteks enda kohta märkida, et käesoleva aasta 3. jaanuaril, mil oli vabadussõja relvarahu aastapäev, mälestasime Paides ja Türil neid vapraid inimesi, kes langesid, võideldes Eesti iseseisvuse eest. Kindlasti sellises vaimus ma tulevikus jätkan ning hoian oma südames nii läinud generatsiooni kui ka tulevast järelkasvu. 

Kuues küsimus: "Mida kavatsetakse teha, et Eestis ei toimuks edaspidi nn. surematu polgu marsse ega demonstratiivseid kogunemisi nõukogude okupatsioonirežiimi ausammaste ja mälestusmärkide juures?" Okupatsiooni sümboolika kasutamine avalikus ruumis on Eestis keelatud. Venemaa agressiooni toetamine on samuti karistatav. Viimase kahe aasta jooksul ei ole tänu ennetavatele piirangutele ja avalikule kommunikatsioonile Surematu Polgu marsse Eestis korraldatud, nagu ei ole olnud ka ühtegi muud suuremat provokatsiooni. Eesti põhiseadusliku korra ja avaliku ruumi kaitsmisel on oluline roll Politsei- ja Piirivalveametil ning Kaitsepolitseiametil. Pikemalt saab Venemaa luure ja mõjutustegevuse piiramise kohta lugeda aprillis ilmunud kaitsepolitsei aastaraamatust. 

Seitsmes küsimus: "Kas olete nõus, et isikud, kes oma manifestatsioonidega Pronkssõduri juures ülistavad nõukogude okupatsiooni ja kommunismikuritegusid ning täna Venemaa agressiooni Ukrainas, on julgeolekuohuks Eesti iseseisvusele?" Pronkssõduri Kaitseväe kalmistule ümberpaigutamise eesmärk oli, et sõjas hukkunuid oleks võimalik mälestada kalmistul, mitte kesklinna väljakutel. Lillede viimine kalmistule ja seal hukkunute mälestamine ei ole avaliku korra rikkumine. Nagu eelnevalt sai esile toodud, okupatsiooni sümboolika kasutamine avalikus ruumis on keelatud ning Venemaa agressiooni toetamine on samuti karistatav. 

Kaheksas küsimus: "Kas on kavas sellistelt isikutelt naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus ära võtta ja nad riigist välja saata? Kui ei, siis miks?" Seadusandja on kodakondsuse äravõtmise aluste kehtestamisel silmas pidanud põhimõtet, et Eesti kodakondsust ja seeläbi Eesti Vabariigi kaitset ei vääri isik, kes ise on ohuks Eesti julgeolekule. Kodakondsuspoliitika kujundamisel arvestame muutunud julgeolekuolukorda ning pädevale haldusorganile on antud võimalus hinnata, kas isiku käitumine võib olla Eesti Vabariigi põhiväärtustega selliselt vastuolus, et tema kodakondsuse äravõtmine on õigustatud. 

Üheksas küsimus: "Kas on kavas sellistel mittekodanikel tühistada Eesti elamisluba ja nad riigist välja saata? Kui ei, siis miks?" Kui välismaalase tegevusega kaasneb oht avalikule korrale või julgeolekule, siis õiguslikud võimalused elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on olemas. Isikuid, kelle puhul on tuvastatud oht riigi julgeolekule, on viimase paari aasta jooksul välja saadetud mitmeid, näiteks Aleksei Esakov, Sergei Tšaulin ja Sergei Neprimerov. Ja kui on alust elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, siis kindlasti seda meie õiguskaitseorganid ka rakendavad. 

Kümnes küsimus: "Kui eelpoolnimetatud isikuid riigist välja ei saadeta, siis milliseid meetmeid kavatsete ennetavalt rakendada, kui Venemaa algatab sõjalise konflikt[i] Eesti või teiste Balti riikide vastu ja kremlimeelsed isikud pöörduvad meie vastu?" Venemaa propagandameedia on pikalt püüdnud meie ühiskonda lõhestada ja pingestada. Kõige haavatavam sihtgrupp on meie venekeelne elanikkond, kelle hulgas Kremli propagandistid on kahjuks oma vaenusõnumitega sihtmärgi tõesti leidnud. Praeguseks on Venemaa sõja- ja ajaloopropagandat Eestis oluliselt piiratud. Teatavasti ei ole Kremli kontrollitud telekanalid enam Eestis nii vabalt kättesaadavad ning pingutatakse ka selle nimel, et satelliitlevi [abil edastatava propaganda] ja veebipropaganda piiramine oleks suurem. 

Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringud kinnitavad, et Kremli kontrollitud kanalite tähtsus infokanalina ning nende vaadatavus on oluliselt langenud. Oleme tulemuslikud vaenupropaganda tõkestamisel, et see ei pääseks vabalt mõjutama Eesti inimesi ja ühiskonda. Aga tõesti, tööd tuleb selle nimel veel palju teha. Eesti rahva ja põhiseadusliku korra kaitse on riigi suurim eesmärk. Ühiskonna ühtekuuluvus, eesmärgikindlus ja õiguskuulekus algab meist endist ja Riigikogu on kindlasti oluliseks eeskujuks kogu ühiskonnale. See mõjutab riigi kerksust, meie kaitsevõimet ja kaitsetahet. 

Tänan võimaluse eest arupärimisele vastata ja hea meelega vastan ka küsimustele. 

Aitäh! Teile on küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma pean ütlema, et te olete ametnike usin ja väga andekas õpilane, sest no see ei ole ju sisuline jutt, mida te meile praegu räägite. No eriti riivab mul kõrva see, kui te ütlete, et see ei ole Siseministeeriumi haldus‑ ja valdusvaldkond. Kas te valitsusse ei kuulu? Kas te ei ole siis ühe valitsuse osapoole delegatsiooni juht selle valitsuse osapoole erakonna juhina? Minu arvates sellise positsiooniga peaks teil olema küllalt mõju, kui teil vähegi on huvi ja tahtmist selle küsimusega tegeleda ja nendest sümbolitest lahti saada. Kas te olete valitsuse ühe osapoolena neid teemasid tõstatanud? 

Jah, aitäh! Vastab tõele, et ma olen valitsuse ühe osapoole valitsusdelegatsiooni juht ja mul on võimalus kõigist neist asjust rääkida, aga siin, vabandust, ma pean järgima ka Riigikogu kodu‑ ja töökorda ja siin ma vastan arupärimisele kui siseminister. Ma ei saa kaitseministri valdkonna kohta kaitseministri eest teatavaid asju öelda.  

Mis puudutab seda, kas me oleme arutanud neid teemasid, mis puudutavad punamonumente, siis jah, valitsusel oli ju ka eraldi komisjon, kes sellega tegeles, ja päris palju neid teemasid arutati. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Me teame, et Eestis on tegelikult olemas viies kolonn, see on Ukraina sõjaga suurenenud, nad on suuresti Vene kodanikud ja see on seltskond, kes käib ka pronkssõduri juures. Läti on nimelt teatanud, et nemad saadavad välja 3600 Vene kodanikku. Vot minul on mure: mis nüüd edasi saab, kuhu nad lähevad? Kas nad tulevad siia, hakkavad samuti pronkssõduri juures käima ja seal seda sabatit pidama? Kas Siseministeerium kavatseb midagi teha, et monitoorida neid Lätist väljasaadetavaid Vene kodanikke, et kuhu nad lähevad ja kas nad ei tule järsku Eestisse? Kas on plaanis äkki keelata neil Eestisse sisenemist, Eestisse tulemist? Või mida te selles olukorras nüüd ette võtate?

Aitäh! Jah, kindlasti Politsei- ja Piirivalveamet kavatseb jälgida, ega keegi siiapoole ei tule. Aga Läti riigi soov nende kodanike suhtes on see, et nad mitte ei lahkuks kuskile Baltikumi, vaid läheksid oma koduriiki tagasi. Kui tegemist on Venemaa kodanikuga, siis Venemaa ta vastu võtma peab, Venemaa sellest keelduda ei saa. Võimalik, et lätlased ei saa neid kodanikke üle Venemaa piiri – ma ei tea, kuidas lätlased nendega toime tulevad –, aga meie loomulikult ei kavatse neid vastu võtta, sellepärast et neil oleks vaja siin elamiseks elamisluba ja tuleks kõiki muid tingimusi täita. Me oleme kehtestanud Vene kodanikele sanktsioonid ja seda [võimalust] me neile ei anna.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja minister! Tõepoolest väga osavalt läksite [küsimusest] üle, öeldes, et Kaitseväe kalmistu kuulub Kaitseministeeriumi alla ja seal on eraldi kodukord ja eraldi kasutamine. Aga te ei ikkagi vastanud, kas valitsus on nüüd pronkssõduri avalikust ruumist teisaldamise suhtes midagi otsustanud. Minu mäletamist mööda Narva tanki [eemaldamiseks] ei olnud küll mingit komisjoni moodustamist, tehti otsus ära, kõik valitsusliikmed olid nõus. Miks ei või siis samamoodi käituda pronkssõduriga?

Aitäh! See komisjon, mis punamonumentide eemaldamiseks valitsuse juurde moodustati, tegi lisaks Narva tanki eemaldamisele ka muude monumentide teisaldamise ettepanekuid. Ja lõpuks see komisjon ka koos kohalike omavalitsustega neid eemaldamisi ellu viis. Vastab tõele, et Narva tanki eemaldasime kiiresti ja otsustavalt, sest seal oli näha, et selle ümber on võimalik tekitada ühiskonna lõhestamist. Sümbolina see täpselt selline oli. See oli ka põhjus, miks see ära viidi.  

Mis puudutab pronkssõdurit ja sõjaväekalmistut, siis kogu selle komisjoni tegevus oli toona selles loogikas, et mälestuskoht asub kalmistul, mitte kuskil mujal avalikus ruumis. Millisel kalmistul, kus kohas ja mismoodi – selle kohta ma tõesti ei saa kaitseministri eest teile vastata. See on kahjuks või õnneks kaitseministri pädevuses ja tema valdkonnas – ta teab, millised on need sõjaväekalmistud ja mis plaanid nendega on. Siseministeeriumil tõesti puudub ülevaade ja puudub ka võimalus mõjutada seda, mis toimub sõjaväekalmistutel. Ma küsimuse muret ja probleemitõstatust ju väga hästi mõistan, aga jätkuvalt, mina siseministrina Riigikogu ees olles ei saa kaitseministri eest vastata. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Nõukogude ajal teatavasti iga poliitbüroo muutis ajalugu. Nüüd on Putini režiim loonud Venemaa ajaloo uueks. Ei ole ise seda lugenud, aga Andrei Hvostovi käsitlus [Eesti] Ekspressis on selline, et Nõukogude kord oli progressiivne ja innovaatiline, sellega kaasnesid suured saavutused; Stalin oli hea juht, mingeid repressioone ega sõjakuritegusid ei olnud; kõiges, kaasa arvatud Nõukogude Liidu lagunemine, olid süüdi Ukraina ja Baltikumi natsionalistid, nemad olid ainukesed kurjategijad. 

Kas te olete seda käsitlust valitsuses arutanud? Kas te olete arutanud seda, mida me võiks teha, kuidas me peaksime ja saaksime sellele käsitlusele vastata? Sest see kõik jõuab otsapidi, kooliõpikute ja neti kaudu, siia meile ka. 

Aitäh! Väga õige murekoht. Me konkreetselt seda käsitlust ennast valitsuses sellisena pole arutanud. Aga seda põhimõtet, seda probleemi on tegelikult päris paljudest aruteludest läbi kumanud, et Venemaa kirjutab ajalugu ümber. Ta ei püüa seda mitte ainult Venemaal inimestele ja õpilastele ja avalikkusele pähe panna ja maha müüa, vaid loomulikult püüab seda ka teha teistes riikides. Vastus on jah, tegelikult seda üht‑ või teistpidi on arutatud, ja vastus on jah ka sellele küsimusele, et selle küsimusega proovitakse tegeleda. Sellega tegeleb kindlasti Haridus‑ ja Teadusministeerium, see teema, et Eestis ei tohiks esineda selliseid olukordi, on Haridus‑ ja Teadusministeeriumil fookuses. Kui tõesti mõni õpetaja mõnes koolis midagi sellist peaks õpetama või mõnda sellist propagandaõpikut kasutama, siis tegelikult Haridus‑ ja Teadusministeerium otsustavalt reageerib sellele. Mõnes mõttes tegeleb sellega ka Kaitsepolitseiamet, sest tegemist on ju mõjutustegevusega, ja selle küsimusega tegeleb ka kindlasti Riigikantselei, kes peab vaatama, milline avalik kommunikatsioon on ja millised sõnumid on. Selles mõttes jah, vastus on jah, sellega tegeletakse. 

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mart Helme. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu vastuste eest! Tõsi küll, ega need vastused väga rahuldavad ei olnud ja vastused sisaldasid ka, kuidas ma ütlen, teatud eksitavaid seisukohti. Kindlalt on eksitav seisukoht see, nagu ei toimuks pronksmehe juures mingisuguse provotseeriva sümboolika kasutamist. Kas ta alati keelatud on, see on kindlasti mõnel puhul vaieldav, mõnel puhul ka mitte vaieldav. Ma ei ole seal aastaid juba jälginud seda nii tähelepanelikult, kas seal on otseselt keelatud sümboolikat. Aga ma arvan, et keelatud sümboolika hulka me võime ka paigutada kõik need teise maailmasõja aegsed mundrid ja auvahtkonnad ja pilotkad ja viisnurgad ja kõik niisugused nõukogudeaegsed rindelaulud alates "Katjušast" ja lõpetades seal mingite tšastuškadega. See kõik on ju Vene maailm meie Tallinna südalinnas ja Siselinna kalmistul. See on vene maailm. See on ju see, millest praegu meil siin suure põlastusega räägitakse kui millestki, mida kunagi kusagile ei tohi tulla, olgu ta siis kuskil seal Venemaal, nii nagu ta on, aga jumala eest, igal pool mujal on ta põlualune – ja loomulikult ongi põlualune –, aga tegelikult on ta meil siin olemas.

Samuti on eksitav väide, nagu siin impeeriumimeelne seltskond ei saaks kätte Vene televisiooni. Esiteks on see interneti vahendusel igati kättesaadav. Teiseks, meil on oma, meie maksumaksja rahaga kinni makstud kanal ETV+, kus jooksevad pidevalt impeeriumit propageerivad sarjad, olgu "Katariina I", "Katariina II" või "Boriss Godunov". Ma olen neid aeg-ajalt vaadanud. Mõned on professionaalsemalt tehtud, mõned on seebiooperlikumalt tehtud, mõned on ajaloolisest tõest nii kaugel, nagu Kuu on Maast. Aga üks on neil ühine: see on impeeriumimeelsuse propaganda. Ka siinse impeeriumimeelse, aga mitte ainult impeeriumimeelse, vaid üldse mitte-eestlastest noore põlvkonna mõjutamine ja veenmine, et suur ja võimas Venemaa tuleb vältimatult ja paneb ennast uuesti maksma. Ja seda teeb meie ETV+. Aga teie praegune valitsus püüab väita – täna oli meil kultuurikomisjonis Andres Jõesaar –, et see on vältimatult vajalik telekanal, et Vene riigi propagandakanalid ei pääseks meie inimesi siin mõjutama. No pole tarviski, et nemad pääseks mõjutama – ise mõjutame.

Mõelge selle peale! Jälgige neid! Ma ei tea, kuidas teil vene keele oskusega on, aga ETV+-is on ka subtiitrid olemas. Juba need dialoogid, mida seal peetakse, on ju sellised, et Matjuška Rossia on see maailma kõige võimsam ja vägevam, ükski teine ei pääse talle ligilähedalegi. Mõelge selle üle! Ise teeme propagandat sellele ja ise talume vene maailma Tallinna südames. Need on kaks niisugust ebakohta, millele ma juhiksin tähelepanu konkreetselt laiemas ideoloogilises plaanis.

Nüüd see, mis puudutab seda, et teie ei saa rääkida Kaitseministeeriumi eest. Ega te ei peagi rääkima Kaitseministeeriumi eest. Teil oli täiesti võimalus rääkida ka iseenda ja oma erakonna seisukohast. Aga loomulikult, tuginedes tekstile, mille ametnikud on teile ette andnud, te libisesite sellest kõrvale. Ja kui te võtate veel võib-olla sõna, nii-öelda lõppsõnaks, äkki te ütlete siis, aga mis on teie isiklik seisukoht? Mis on teie erakonna seisukoht? Kas ikkagi võtame nad maha? Praegu on tulnud ka uudis, kuidas me katkestame õigusabilepingu Venemaaga. Mina ei tea täpselt, kuidas selle õigusabilepingu raames on sätestatud Eesti kodanike kaitse Venemaal. Mina ei tea ka seda …

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

… kas selle õigusabilepinguga kaetakse mingis ulatuses vastastikust haudade hoolde lepingut. Võib-olla need asjad vajaksid ka natukene täpsustamist, sest kui me selle lepingu nüüd üles ütleme … Ja ma ei ütle, et me ei peaks ütlema, ma lihtsalt räägin mõtetest, mis mul on tekkinud, et kas meil ei teki endal komplikatsioone selle tulemusena. Võib-olla te saate sellele ka vastata, kas need komplikatsioonid tekivad või ei teki ja kas valitsuses on seda arutatud. 

Ühesõnaga, olge nii kena ja ärge jätke meile muljet, et te olete nii taktitundeline inimene, et teie ei välisministri, kes on kõigele lisaks teie erakonnakaaslane – aa, ei, vabandust, ei ole – , või kaitseministri nii-öelda reviiri ei tungi. See on valitsus, riik on meil ühine. Kui riigis on probleem, olgu selle probleemi nimi pronkssõdur või võimalikud komplikatsioonid õigusabilepingu ülesütlemisega või Eesti kodanike kaitseta jäämisega seoses, siis see on meie ühine mure. Need on meie inimesed, see on meie riik. Selles mõttes kutsuksin teid üles sellisest kitsarinnalisest erakondlikust või ametkondlikust positsioonist loobuma ja jagama oma mõtteid natukene laiemalt. 

Konkreetselt, kui te võtate veel sõna – te ei pea võtma –, küsin, missugune on ikkagi teie isiklik seisukoht nende Vene impeeriumi maamärkide kohta Eestis. Kõik ei ole maamärgid. Kusagil Saaremaal võssa kasvanud mingisugune pamjatnik teises maailmasõjas langenutele ei ole maamärk. See ei eruta kedagi, see ei põhjusta konflikte, seda ei saa ära kasutada propagandasõjas. Aga pronksmees on maamärk. See on impeeriumi maamärk, see on Vene sõduri kirsasaapa jälg Eestis. Ja seda ei saa käsitleda niimoodi: "Aga see ei ole minu asi, see on Kaitseministeeriumi asi. Aga see ei ole minu asi, see on Välisministeeriumi asi." Vene sõduri kirsasaapa jälg Eestis, Tallinnas, meie vabadussõja sangarite haudadel ei ole asi, millele saab vaadata niimoodi: "Ah, mis seal ikka, me ei hakka lõhestama." 

See on meie erakonna seisukoht. Oleks huvitav teada, mis on teie erakonna seisukoht. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, liigume nüüd järgmise päevakorrapunkti, vaba mikrofoni juurde. Palun kõigil soovijatel pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole, järelikult vaba mikrofoni ei ava. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin meile jõudu meie töös. Aitäh teile!