Tere päevast, head kolleegid! Austatud Riigikogu! Alustame infotundi. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll, palun! 

Infotunnis osaleb 18 Riigikogu liiget. 

Valitsusliikmed, kes vastavad täna teie küsimustele, on peaminister Kaja Kallas, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas ja siseminister Lauri Läänemets. Tänases infotunnis on küsimuse esitamise soovi avaldanud 13 Riigikogu liiget. Seetõttu annan iga teema arutelul võimaluse ühe täpsustava ja ühe lisaküsimuse esitamiseks. Ja nagu kodukord ette näeb, on küsimuse esitamiseks aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. 

Esimesena küsib Rain Epler, talle vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on Slava Ukrainiga seotud pettusekahtlus. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Minu andmetel te täna ei ole tulnud pikalt reisilt, loodetavasti magasite hästi ja olete puhanud, saame tööga kenasti pihta hakata. Aga kui nüüd sportlaste žargooni kasutada, siis ikkagi soojenduseks küsin mina lihtsa küsimuse töö alustuseks. 12. aprillil möödunud aastal, toetun [Eesti] Ekspressi andmetele, kirjutas väidetavalt Annika Arras kahele olulisel ametikohal olevale adressaadile SMS‑i, kus ta hoiatas Johanna‑Maria Lehtme eest. Ja minu küsimus on: kas te teate, kes on need kaks inimest, kes selle teate said? 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, ma ei olnud väsinud ka eelmisel nädalal, kui ma tulin tõesti pikalt reisilt. Aga aitäh muret tundmast! Magasin hästi. Aga vastus: ma ei tea, kellele Annika Arras saatis need sõnumid. Ma tõesti ei tea, mina nende hulgas ei olnud.

Aitäh! Rain Epler, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ega ma ei viidanudki, et te eelmine nädal väsinud olite. Lihtsalt tundsin heameelt, et te täna olete puhanud, ja lootsin, et ka magasite hästi – et te olete hästi puhanud, siis on seda tööd siin lihtsam teha.

Selle teema, Slava Ukraini teema kohta küsis ajakirjanik teilt ka ühel pressikonverentsil, kus te olite koos Ukraina presidendiga, ja ma mäletan, et te peale seda seal veidike sarjasite ajakirjanikke, et mis nad küsivad selliseid küsimusi. Aga teine asi, mis selle järelm oli minu arust, et Ukraina president võttis selle asja siis tõsiselt uurida: esiteks, mis organisatsioon on Slava Ukraini, mis seal toimunud on ja nii edasi. Minu küsimus on, et kas teie ei pea seda samavõrd oluliseks küsimuseks, arvestades, et Eesti inimesed on palju raha annetanud ja täna on ikka väga suur küsimärk selles osas, kas üldse mingi osa sellest rahast on jõudnud sihtotstarbeliselt Ukraina abistamiseks. Loodame, et on, aga on tõsised kahtlused, et suur osa ei ole. Sellepärast ma küsin – kuna ma eeldan, tulenevalt sellest, et Annika Arras on palju koostööd Reformierakonnaga teinud ja te tunnete teda hästi –, kas te siis ei ole isegi huvi tundnud, kes need kaks inimest on?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, ma ei ole sarjanud ajakirjanikke. Kui ma olin Ukrainas, siis tõesti pressikonverentsil see küsimus tuli ja kuna Zelenskõi sellest teemast midagi ei teadnud, siis ma tõesti talle ütlesin, et ma saan seletada, mis lugu see on, mis on siin niivõrd suur, aga millest Ukrainas seda teadmist ei olnud. Ja lõuna ajal ma seda ka seletasin ja Zelenskõi siis andis kohe ka korralduse uurida, mis seis on. Ta sai ajakirjaniku küsimusest ka valesti aru, et kelle kohta see käib – see puudutas just seda Ukraina poliitikut.

Kõigi annetajate huvides on, et seda rahakasutust uuritakse. Tõesti, Eesti inimesed on olnud erakordselt südamlikud, avanud oma südamed ja rahakotid Ukraina toetamiseks, selle eest tõesti kõigile suur aitäh! Ja seetõttu on ka ülioluline, et oleks selge, kuhu see annetajate raha on läinud. Riigiprokuratuur on alustanud kriminaalmenetlust, et uurida mittetulundusühingu Slava Ukraini poolt Ukraina toetuseks kogutud raha kasutamist ja seda kriminaalmenetlust alustati omastamist käsitleva paragrahvi järgi. Seni kellelegi kahtlustust esitatud ei ole. Meil riigis toimivad need asjad nii, et kui kellelegi on esitatud selline kahtlustus, siis seda uurib Riigiprokuratuur, uurib politsei ja sellega siis ka tegeletakse. Nii et ma usun, et arvestades avalikkuse väga suurt huvi selle kriminaalasja vastu, tunneb ka prokuratuur survet sellega kiiresti tegutseda ja tulla välja selgete sõnumitega. Ma usun, et see on ka kõikide annetajate huvides, et nende raha on kasutatud otstarbekohaselt ja kui seda ei ole tehtud, siis sellele järgnevad vastavad karistused.

Mida ma tahaksin küll eraldi inimestele südamele panna on see, et nad selle skandaali tõttu ei loobuks Ukraina aitamisest. Ukrainas käib endiselt sõda, neil on endiselt vaja igasugust tuge. Me püüame seda tuge anda, et nad vastu peaksid ja oleksid võimelised Vene agressiooni oma piiridest välja tõrjuma.

Aitäh! Üks lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Mulle tundub siin natukene sobimatu see keerutamine, et politsei uurib ja prokuratuur uurib ja seda infot ei saa jagada. See küsimus, mida Rain Epler praegu küsis, oli ajalehes, [Eesti] Ekspressis. Siin ei ole minu meelest kuidagi sobilik peita ennast krim[inaal]uurimise asjade taha. Ja kõigele lisaks, kui Arras seda infot jagas ajakirjanikega, siis arvestades tema lähedasi suhteid Reformierakonnaga, ei ole mul mingit kahtlust, et ta jagab seda ka teiega, eriti kui te seda niimoodi ise küsite. Lihtsalt jääbki arusaamatuks, miks te ei küsi.

Mul on selle Slava Ukraini kohta natuke teise nurga alt küsimus. Meil siin Eestis – eriti ka teie kaudu, teie suu kaudu – on alati rõhutatud, et Eesti on õigusriik ja kõik on seaduse ees võrdsed. Kahjuks praktikas me seda ei näe. Praktikas me näeme seda, kuidas siinsamas Riigikogus trambitakse kodukorda jalge alla ja kuidas inimeste põhiõigusi trambiti jalge alla teie koroonarežiimi ajal. Ja praktikas me näeme seda, et kui on vaja, siis viib kapo läbi jõudemonstratsiooni Parvel Pruunsilla ja Priit Humala juures, ja kui vaja, siis puistab läbi nii põhjalikult, et kohe vaata ja imesta. Aga mitte ühtegi sarnast toimingut ei ole tehtud Slava Ukrainiga. Nii palju kui avalikkus teab, kui meie teame, ei ole Lehtme isegi veel kahtlustatavaks kuulutatud. Mittetulundusühing on uurimise all, aga juhataja veel mitte, rääkimata sellest, et mingeid ülekuulamisi või läbiotsimisi oleks toimunud. Mul on küsimus: teie kui jurist ja kui inimene, kes kogu aeg räägib meile õigusriigist, kas te ei ole mures selle topeltstandardi või kahetasandilise õigusemõistmise pärast, mis Eestis on, kus Reformierakonnale sobilikud või meeldivad inimesed – me tuletame siiski meelde ka Liina Kersnat ja tema hanget – ei pea kunagi muretsema liiga jõuliste politsei võtete pärast …

Aeg!

… aga ideoloogiliselt mittemeeldivad inimesed saavad jõudemonstratsiooni ohvriks.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te ilmselt küll peegeldate seda, kuidas te ise riiki näete. Õigusriik meil on ja õigusriigis on erinevad institutsioonid, kes tegelevad erinevate uurimistega. Seda ei tehta poliitiliselt. See, kuidas kapo või politsei valib oma uurimistaktikad või lähenemised, seda valivad nemad. Seda ei kirjuta keegi poliitiliselt ette ja ma väga loodan, et mitte kunagi sellist aega ei tule, kui poliitiliselt hakatakse ette kirjutama. Sest saate ju aru, ma lihtsalt mõtlen, et see küsimus ka – mis sellest oleks muutunud, kui mina lähtuvalt uudishimust küsin Annika Arrase käest, kellele ta selle sõnumi saatis? Kui ma seda küsin, kui ta seda infot ei anna, sest on sõnumisaladus ja nii edasi, ta ei pea mulle seda infot andma, siis mis sellest muutuks? Sellest ma ei saa aru. Ja te saate ju ise väga hästi aru, Martin Helme, te olete väga hea poliitik ja poliittehnoloog. Te teate väga hästi, kuidas need asjad toimivad.

Selge on see, et enne valimisi me ju selgelt Eesti 200‑ga jagasime valijaid. Ei ole Eesti 200 valijad need, kes tulevad EKRE‑t valima, vaid nad valivad meie kahe vahel. Selle loogika järgi, millest teie lähtute, oleks olnud ju minu huvides, et selline skandaal oleks tulnud välja enne valimisi. Selles mõttes need süüdistused on jaburad. Las õiguskaitseorganid teevad oma tööd. See rahakasutuse pool, kuhu see raha täpselt läks, on ju Ukraina pool. Kas need asjad maksid seal nii palju, kui öeldi, et need maksid, või see raha läks kuskile mujale? Ehk siis Eesti uurimine on seotud ka Ukraina poolega.

Ma ei tea, miks ei ole esitatud süüdistust, aga minu meelest pole õige minul hakata poliitiliselt survestama kohtuasjades või sellistes kriminaalasjades, et hakake esitama süüdistust. Samahästi võiks ju öelda seda, et ma käiksin peale, ma ei tea, kapole või prokuratuurile, et esitage süüdistus Parvel Pruunsillale, ma ei tea, kas seda on juba tehtud, aga tehke seda. See ei ole see, kuidas Eesti riik toimib, ja Eesti riik ei peakski niimoodi toimima. Meil on võimude lahusus, meil on õigusriik, menetletakse lähtuvalt seadustest. Kui on tehtud möödapanekuid, siis inimesed võetakse selle eest vastutusele, aga see ei toimu poliitiliselt nii, et kuidagi poliitilisi konkurente selliste võtetega kõrvaldada. Mul on lihtsalt väga kahju kuulda, et teie niimoodi mõtlete.

Aitäh! Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hästi kiiresti küsin, mitte otseselt selle istungi kohta, aga kuna see istung on seotud üleüldiselt Riigikogu tegevusega, siis ma küsin. Peaminister just ütles, et valijad valivad ainult EKRE ja Reformierakonna vahel. Minu küsimus: kuidas teie siia sattusite?

Rain Epler, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta on see, mida saab küsida. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Teine küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on piirivalveohvitseride väljatõstmine. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Olen väga nõus siin varem kõlanuga, et inimestel on rohkem poliitilisi valikuid kui Reformierakond ja EKRE. Kindlasti Keskerakond seda võimalust inimestele pakub. Aga see oli nüüd remargi korras. 

Teema tegelikult on väga tõsine. Oleme sel teemal mõtteid vahetanud teiega ja erinevate ministritega ka varem ja pean tunnistama, et konkreetset vastust ega lahendust pole kahjuks valitsuse poolt kuulda olnud. Kui ma mõne nädala eest teilt seda küsisin, ütlesite, et te ei ole jõudnud selleks valmistuda, kuna see küsimus ei olnud eraldi vormistatud, vaid tuli lisaküsimusena. Nüüd on see ametliku küsimusena olnud üleval. Kindlasti olete saanud suhelda Siseministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi esindajatega, et aru saada, miks riik käitub niivõrd vääritult enda pikaaegsete piirivalveohvitseridega ehk on müünud maha Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu nende eluasemed, nende kodukohad ühes Neeme 50 kinnistuga. Ja nüüd omakorda [on riik] tekitanud olukorra, kus aastakümneid Eesti riiki teeninud inimesed, sealhulgas küllaltki eakad, on sunnitud kodudest lahkuma, leidma mingi asenduspinna, maksma kõrget üüri selle pinna omanikule või muul viisil oma senisest elust ja ka panusest nende konkreetsete hoonete korrastamisesse täielikult loobuma. Ehk riigil oleks olnud võimalik valitsuse juhtimisel leida kas mingi lahendus, jättes need pinnad riigi valdusesse, Siseministeeriumi puhul antud juhul, või pakkuda neile võimalust need kodud [endale] soetada, nii nagu varasemalt on mitme sarnase juhtumi puhul pakutud võimalust neid erastamishinnaga osta, või leida mingi kolmas või neljas võimalus õiguslikult, sealhulgas ka vajadusel teha mingi kokkulepe asendusmaa vaates konkreetse kinnistu soetanud ettevõttega. Aga ühtegi neist lahendustest ei ole kasutatud, valitsus on seda palli põrgatanud, isegi …

Aeg, Tanel Kiik!

… Siseministeeriumi vastus pöördujale on selline, et me arvame, et see pole meie mure, rahandusminister arvab, et see on meie mure. Väga skisofreeniline, väga kurb olukord. Milline on teie lahendus neile inimestele?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõesti, kuna te registreerisite selle küsimuse teemana, siis oli vastamiseks võimalik valmistuda. Loomulikult, esiteks ma tahan öelda, et mul on nendest inimestest väga-väga kahju. Aga kui ma vaatan neid materjale, siis mulle tundub, et väga palju on just keskerakondliku linnavalitsuse käes, kuidas neid inimesi aidata. Näiteks on kogu selles protsessis tehtud väga palju vigu. Väga suur ja oluline viga oli see, et Põhja‑Tallinna linnaosa valitsus jättis kooskõlastamata Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi algatatud detailplaneeringu, mille eesmärk oli jagada kinnistu väiksemateks kruntideks ja mis oleks võimaldanud elanikel turuhinnaga need elamispinnad osta. Enamgi veel, Põhja‑Tallinna linnaosa esindaja asus planeeringu algatamise menetluses seisukohale, et maa peab saama rohealaks. See tähendab, et endiste piirivalvurite kasutuses olevad hooned tuleks lammutada. Seda vaatamata sellele, et hetkel menetluses olev Tallinna linna üldplaneering näeb ette Neeme 50 kinnistut pereelamute alana. Ma tõesti loodan, et Tallinna linnal ei ole kavatsust neid olemasolevaid eluhooneid lammutada enne, kui elanike probleem on saanud lahenduse. Praeguseks hetkeks puudub riigil seos Neeme tänav 50 kinnistuga, sest see kuulub eraomanik Toonart Rääskile kuuluvale aktsiaseltsile Landeste. Ja mis on nüüd veel huvitav selle juures, kui siia sisse vaadata. Meediast on läbi käinud, et aktsiaseltsi Landeste esindab keskerakondlane ja Tallinna linnavolinik Aivar Riisalu, kellele kuulub Neeme 50 Arenduse OÜ. Mulle tundub, et see võti nii erasektori poole pealt kui ka linna poole pealt on absoluutselt keskerakondlaste käes. Ehk siis võti on Tallinna linnal, omavalitsusel, kelle territooriumil inimesed elavad, ja aktsiaseltsi Landeste ning firmat esindava keskerakondlase Aivar Riisalu käes. Seda ettepanekut, et vahetada see maa mingi muu krundi vastu, ei saa kaaluda, sest hetkel riigil puudub igasugune seos selle kinnistuga. See kinnistu on eraomandis ja detailplaneeringud on Tallinna kätes. Nii et ma toetan seda, et Tallinna linn, kelle otsuste tõttu on elanikud keerulises olukorras, lõpuks nendele elanikele ka sobiva lahenduse leiaks.

Aitäh! Tanel Kiik, palun, täpsustav küsimus!

Austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister, teiega on võimatu nõustuda. Alustuseks öelda, et linnaosavalitsus teeb vea, kui ta detailplaneeringut ei kooskõlasta. Kust tuleb selline õigus vabariigi peaministril ütelda, milliseid detailplaneeringuid peab kooskõlastama ja milliseid mitte? Linnaosavalitsused, linnaosad ja linn on vabad ise otsustama. Konkreetselt antud juhul tõesti nähti vajadust hoida sellist looduskaitselist ala või looduslikku ala. Küsimus ei olnud mitte selles, et kellelgi oleks soov neid hooneid lammutada, vaid vastupidi, et sinna ei kerkiks juurde väga suurt elamukvartalit ja et see säiliks kohalikele elanikele, laiemalt ka [teistele] inimestele, sellise loodusliku ja kauni piirkonnana. See on number üks. 

Number kaks, see jutt, et oleks võimaldanud turuhinnaga võõrandamist. Te saate väga hästi aru, et need eakad piirivalveohvitserid ei ole võimelised neid kodusid turuhinnaga ostma. See on elementaarne. Kui hakata rääkima seda juttu, et oleks turuhinnaga võinud müüa sadade tuhandete eest nendele inimestele, on see sama hea kui mitte mingit lahendust pakkuda. Nüüd see ähvardus, et Tallinn hakkab hooneid lammutama, no see on lihtsalt absurdne. Loomulikult Tallinn seda ei tee. Seda enam, et see kinnistu ei kuulu Tallinna linnale. See kinnistu on eraomandis. Kui küsida, mis on tegelikult vead selles protsessis, siis esimene viga oli see, kui Siseministeerium, selle asemel, et pakkuda lahendust piirivalveohvitseridele, otsustas selle kinnistu anda üle RKAS‑ile. See oli esimene viga. Teine viga oli see, et RKAS otsustas selle kinnistu koos inimestega müüki panna, selle asemel, et leida mingi lahendus. See, et nende detailplaneeringut ei kooskõlastata, pole mingisugune ettekääne, et siis järelikult müüme kodud koos inimestega maha. Järelikult tuleb maha istuda ja arutada, mida sellega teha. Kuhugile kiiret ei ole olnud. Olen ka ise kohtunud RKAS‑i esindajatega, Rahandusministeeriumi esindajatega. Mitte ühtegi adekvaatset põhjust, miks oli müümisega kiire, ei ole. Ja kolmas viga on teie, Vabariigi Valitsuse otsus ja eelmise valitsuse otsus mitte midagi teha. Mitte kasutada võimalust seda tehingut tagasi pöörata, teatud ostuõigust rakendada, mitte minna läbirääkimistele, vaid pühkida käed puhtaks. Minu küsimus teile ongi: miks te distantseerite ennast riiklikust ülesandest kaitsta ja hoida pikaaegseid piirivalveohvitsere? Selle asemel, et anda ülesanne konkreetsele ministeeriumile lahendada …

Aeg!

… soovite põrgatada palli poliitiliselt Tallinna linnale, kellele see kinnistu ei ole mitte kunagi kuulunud.

Aitäh, Tanel Kiik! Katsume ajaraami jääda. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Teie jutust saan aru, et mina ei tohi kedagi kritiseerida, isegi mitte Tallinna linna, teid niikuinii mitte. Mida ma teie arvates üldse öelda võin? Aga praegu on olukord selline, et loomulikult mul on ka kogu see andmestik olemas ja loomulikult võib siin näidata näpuga, et kes on süüdi ja kes on teinud vigu. Vigu selles protsessis on tehtud – sellega ma olen absoluutselt nõus. Kui Riigi Kinnisvara Aktsiaselts püüdis algatada detailplaneeringut selle ala elamumaaks muutmiseks, et kinnistu osadeks jagada – see oleks andnud võimaluse Neeme 50 elanikele nende kasutuses olevaid ruume võõrandada –, siis seda detailplaneeringut Põhja‑Tallinna Valitsus ei kooskõlastanud. Seetõttu ei saanud RKAS ka alustada kinnistu jagamist ega pakkuda võimalust üürnikele nende kasutuses olevad pinnad võõrandada. Eeltoodust tulenevalt pani RKAS selle kinnistu müüki tervikuna ja teatavasti meil on seadus, võlaõigusseadus, mis ütleb, et üürilepingud lähevad selle kinnistuga kaasa. Siseministeeriumil puudus igasugune õiguslik alus seda RKAS‑i algatatud enampakkumist peatada. Samamoodi ei olnud neil õiguslikku alust ka selleks, et alla turuväärtuse Neeme 50 kinnistut võõrandada. See oleks olnud täpselt teistpidi jällegi kohe kriitika all. Küsimus on praegu selles, et kelle käes see võti on. Ja see on kahelt poolt – ühelt poolt Tallinna linn, kes saab pakkuda nendele inimestele võrdväärseid elamistingimusi. On linna kohustus hoolitseda inimeste eest, kes kohaliku omavalitsuse territooriumil elavad ja kes hädas on. Ja teiselt poolt on see siis eraomaniku käes ehk siis aktsiaselts Landeste, keda esindab keskerakondlane Aivar Riisalu. Ma arvan, et need kaks poolt võivad maha istuda ja otsida hetkel neid lahendusi. Praegu puudub riigil selle kinnistuga igasugune seos. Meil seda seost enam ei ole. Need hoovad on hoopis Tallinna linna ja eraomaniku käes.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Me tegime siin lihtsad järeldused. Punkt number üks: keegi teine on alati süüdi, antud juhul siis Keskerakond on süüdi. Punkt number kaks: valitsus ei saa mitte midagi teha – siis, kui valitsus ei taha, siis ta ei saa kunagi mitte midagi teha. Ja punkt number kolm, ja see on kõige häbiväärsem: inimesed, Eesti riiki teeninud inimesed on teie jaoks lihtviisil kulutatav ressurss. Lihtviisil kulutatav ressurss! 

Ja siit ma jõuan teise teemani, mis on ka väga iseloomulik. Eile õiguskomisjoni istungil üks teie fraktsiooni liige nimetas üht meie fraktsiooni liiget tolaks. No teie olete meid klounideks nimetanud, nüüd on siis tolaks nimetatud. Teie väidate, et te tegite nalja. No ma ei tea, võib-olla see teie fraktsiooni liige ka tegi nalja. Aga kuhu me siis järgmisena jõuame? Järgmisena jõuame Charlie Chaplini filmini. Hakkame üksteisele jalaga tagumikku andma või? See on naljakas ju, kõik naeravad. Mis siis edasi? Aga miks me üldse vaidleme, käsi pole otsas või? Kas te ise ka aru saate, kuhu te olete jõudnud oma retoorika ja oma inimestesse suhtumisega? Ja see, kuidas te praegu vastasite Tanel Kiige küsimusele, on ülimalt indikatiivne, Eesti ametnike sõnavara kasutades. Ülimalt indikatiivne! Inimesed on teie jaoks rämps, keda võib kulutada, solvata, ära kasutada ja siis üle õla prügikasti visata. Kas te teete sellest kõigest oma järeldusi ja muudate oma stiili?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ütlen, hetkel on küsimus selles, et kes neid inimesi praegu aidata saab. Oli see küsimus. Tallinna linn ja eraomanik, keda esindab keskerakondlane. Selles mõttes saab seda lahendust otsida sealt hetkel – kelle käes need hoovad on. 

Aga ausalt öeldes, tõesti, mulle teeb väga nalja, et teie heidate mulle ette sõnakasutust. Kas teie ei olnud mitte see, kes meie liitlasi solvas; kes ütles, et naaberriigi Soome peaminister on müüjatüdruk; kes ütles, et alla 27-aastased naised on ühiskondlikult kahjulik element; kes sõimas Riigikogu ajusurnud seltskonnaks. No seda loetelu võib jätkata. Minu meelest see on tegelikult üsna humoorikas, et teie olete nüüd selline moraalimajakas. Sõnad "tola" või "kloun" on täiesti ilusad eestikeelsed sõnad, mida võib kasutada, kui inimesed käituvad, ütleme, niimoodi, et seda võiks nimetada selliseks veiderdamiseks, mida tavaliselt klounid ja tolad teevad. See on minu meelest juba olemuslikult naljakas. Aga nagu ma mäletan, eelmine kord, kui teile see väga hinge läks, te olite siin Riigikogu kõnetoolis ja ütlesite, et teie küll kloun ei ole, sest teie olete laulja. Aga see on hea.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Helir‑Valdor Seeder ja teema on maksud. Palun, Helir‑Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud peaminister! Valitsuse esitatud maksutõusupakett ja uute maksude kehtestamine on ennenägematu. Niisuguses mahus, selles ulatuses ja arvul makse muudetud, tõstetud ja uusi makse kehtestatud Eesti Vabariigi ajaloos varem korraga ei ole. See tekitab vaieldamatult maksukaose. Käibemaks tõuseb 10%, see puudutab kõiki inimesi ja ettevõtjaid, ajakirjandust, majutusasutusi. Sellel on läbiv mõju ühiskonnas. Tulumaks [tõuseb] täpselt samamoodi 10%, samamoodi ettevõtjate tulumaks. Aktsiisid tõusevad. Hasartmängumaksu kaudu täiendava tulu saamine tõenäoliselt lõpeb sellega, et mitmed ettevõtjad kolivad lihtsalt oma tegevusega Eestist välja ja need maksud jäävad saamata. Kui me siia lisame nüüd perehüvitiste eelnõu kaudu kärbitavad peretoetused, lastega peredele tulumaksusoodustuse kaotamise ja nii edasi, siis see kumuleeruv mõju, tervikmõju on ikkagi pöörane. Siia tuleb liita veel ka majanduslangus, mis Eestis on, kõrge inflatsioon, kasvavad intressid. Miks ei ole valitsus esitanud sellist terviklikku mõjuanalüüsi ja me praegu siin kevadel mõne nädalaga kehtestame kogu selle paketi? See on uskumatult vastutustundetu, et me läheme [seda tegema] ilma mõjuanalüüsita. Ja sellel on kumuleeruv tervikmõju ühiskonnas nii ettevõtjatele kui ka inimestele. Võib-olla te oskate öelda, näiteks ma praegu küsin konkreetselt: milline on tervikmõju näiteks keskmisele kolme lapsega perele, kus vanemad teenivad Eesti keskmist palka? Kas on teada, milline on selline tervikmõju?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, terviklik mõjuanalüüs on tehtud. Aga olles olnud ju ka teiega koalitsioonis, siis te teate väga hästi, et kõik mõjuanalüüsid on suunatud tulevikku, mis tähendab seda, et keegi ei ole selgeltnägija. Majandus paraku ei ole täppisteadus. On väga palju tegureid, mis majandust mõjutavad: erinevad kriisid, inimeste ebakindlus, kliimamuutused – kõik sellised asjad, mis mõjutavad tegelikult üldist pilti. Seega neid mõjuanalüüse saab teha, aga kas need alati paika peavad, ei tea.

Need mõjuanalüüsid on tehtud ka maksude puhul. Me tulime tervikpaketiga, kus olid kõik need neli maksueelnõu sees. Need olid ühe paketina ja opositsiooni kriitika oli see, et väga paha, et kõik on seotud üheks paketiks, et tehke lahku, siis te võtate obstruktsiooni maha. Me tegime need neljaks erinevaks eelnõuks, et te saaksite igatühte eraldi siin analüüsida, aga sellele vaatamata see tervikmõju on nende eelnõude juures ka ära toodud.

Loomulikult te võite mulle esitada sellise küsimuse, et andke mulle konkreetne vastus, et kui on ema, isa, kolm last, nende sissetulek on selline, huvirühmad on sellised, siis mis see mõju umbes on. Loomulikult te teate väga hästi, et ma ei suuda teile sendi pealt seda mõju iga perekonna kohta eraldi arvestada. Aga üldised mõjud on nendes eelnõudes toodud, on toodud tervikuna ka selles eelnõu seletuskirjas. Käibemaks puudutab kõiki ja käibemaksu tõus 20%-lt 22%-le ei ole märkimisväärne ja mõjutab rohkem neid, kes rohkem tarbivad, ehk siis rikkamaid inimesi.

Aga käibemaksu [tõstmise] vajadus tuleneb nendest riigikaitsekulutustest, mida me peame tegema ja mis on 3% sisemajanduse kogutoodangust ja millega te ise olite ka nõus. Ega mulle ei meeldi ka neid makse tõsta, aga oluline on see, et maksukoormus tervikuna ei tõuse. See on kõikunud kogu aeg 32% ja 34% vahel ja sinna see maksukoormus ka jääb, arvestades neid kulusid, mida me oleme teinud.

Nii et minu küsimus teile, arvestades, et te olete sisse andnud väga palju eelnõusid, mis kulusid veelgi kasvatavad, erinevaid toetusi kasvatavad, on selline: kust teie selle raha võtaksite, kui riigi kulud ületavad riigi tulusid?

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Ma ei lähe sellesse lõksu, millesse Tanel Kiik läks, et te esitasite oma küsimusele vastamise korras hoopis küsimuse Tanel Kiigele ja Tanel Kiik hakkas ennast õigustama ja kaitsma, selle asemel, et teile küsimust esitada. Mina jään ikkagi selle juurde. Aga nii palju ma siiski ütlen, et jah, Isamaa on esitanud ettepaneku, mille [kohaselt] kulutused riigil vähenevad ja tulud suurenevad, erinevaid ettepanekuid. Nii et tutvuge opositsiooni esitatud ettepanekutega. Aga siiski ma pean kahetsusega tõdema, et sellist tervikanalüüsi valitsus esitanud ei ole ja ka Riigikogu menetluses ei ole keegi suutnud [seda] teha, ja sellepärast ma nimetasingi kogu selle kujunenud olukorra maksukaoseks. Juhin lisaks sellele tähelepanu, et maksuseaduste kohta on küll ükshaaval toodud väga pealiskaudne mõjuanalüüs, mis on tõesti tulevikku suunatud, kuid puudub tegelikult terviklik analüüs, mis puudutab sedasama: perehüvitiste vähendamist, tulumaksusoodustuste ärakaotamist, intresside kasvu, majanduslangust, kõrget inflatsiooni ja nii edasi. Sellist kompleksset analüüsi, mis tegelikult inimesi ja ettevõtjaid puudutab, ei ole esitatud, ei ole Rahandusministeeriumis olemas, ei ole valitsuses, ei ole Riigikogus, aga me kiirustades võtame koguni selle paketi vastu.

Aga minu küsimus on järgmine. Ja lisaks veel, sügisel on plaanis valitsusel täiendavalt plastikumaks, mille kohta me teame, et seda ette valmistatakse, ja automaks, mis veel tuleb. Nii et see maksude jada ja kannatuste rada Eesti riigis ju jätkub.  Aga kuidas me oleme jõudnud sellise olukorrani ja mis on juhtunud Reformierakonna ideoloogia ja poliitikaga? Kui teie olete aastaid rääkinud madalatest maksudest, ühetaolisest maksusüsteemist ja Keskerakond on rääkinud kõrgetest maksudest ja maksutõusudest, siis praegu on kujunenud olukord nii, et Keskerakond piketeerib valitsushoone ees maksutõusude vastu ja teie olete varjunud Stenbocki maja müüride vahele, et kaitsta maksutõuse. Mis on juhtunud Eesti poliitikas ja Reformierakonna ideoloogia ja poliitikaga?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Alustades sellest viimasest, siis ausalt öeldes mina teie asemel muretseksin oma erakonna poliitikate pärast ja laske meil, Reformierakonnal, muretseda oma poliitikate ja valijate pärast. Kõigepealt, mis on oluline, mida ma ütlesin, on see, et maksukoormus ei tõuse ja madalate maksude eest me endiselt seisame. Ja tõesti need on need asjad, mida me peame hetkel tegema. Olen tutvunud opositsiooni [esitatud] ettepanekutega maksueelnõude kohta, aga need paraku ei anna sellist tulu, mida meil on vaja leida selleks, et teha neid riigikaitselisi kulutusi ja muid kulutusi, mida me oleme üle aastate ka koos teiega riigile võtnud, et Eesti inimesi aidata.

Kui nüüd rääkida maksukaosest, siis maksukaos, andke andeks, oli siiski selle maksuküüru tekitamine. Muideks, 2. detsembril 2016 te tulite välja ideega – see ei olnud veel eelnõu – ja sellest 2. detsembrist, kui te tulite välja ideega muuta 11 erinevat maksu, jõuti seaduseni 19. detsembril ehk 17 päevaga muudeti [maksusüsteemi] kardinaalselt ja tehtigi vigu. Me hoiatasime tol korral, et on suur viga Eesti lihtne ja selge maksusüsteem ära rikkuda selliselt, et sellist olukorda ei ole kuskil mujal maailmas, kus keskklass maksab kõrgemat maksu, kui maksavad rikkad inimesed oma tulude pealt. See on asi, mille me samuti teeme korda.

Nii et madalad maksud on asi, mille eest Reformierakond seisab. See, et Eestis ei ole ettevõtete tulumaksu reinvesteeritud kasumilt, on meie unikaalne süsteem. Lisaks me oleme selle eest võidelnud nii Euroopa kui ka maailma tasandil, et Eestile selline süsteem alles jääks. See toob investeeringuid, see toob töökohti, see võimaldab ka ettevõtetel oma inimeste palku tõsta. Kui me kaotame ära maksuküüru, siis tegelikult jääb inimestele rohkem raha kätte ja see võtab ka palgasurvet maha ettevõtjatelt, kellel on hetkel kõike arvestades raske. Nii et ei, me oleme need analüüsid teinud. Mis puudutab veel näiteks automaksu, siis see on tõesti uus maks, mis nõuab suuremat arutelu. Seetõttu me oleme võtnud selle aja, et arutada, pakkuda välja neid lahendusi ja ootan loomulikult opositsiooni ka siin kaasa mõtlema.

Aitäh! Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud eesistuja! Kas eesistuja volituste hulka kuulub meditsiinilise kontrolli korraldamine? Minu meelest vastaja ilmselgelt on meeltesegaduses, kui ta kujutab ette, et opositsiooni kuuluv erakond või fraktsioon saab kujundada riigi rahandust ja maksupoliitikat ja riigi juhtimist tervikuna samamoodi või veel efektiivsemalt kui valitsusse kuuluv Reformierakond?

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda kuidagi protseduuriliseks küsimuseks. Lisaküsimus, Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Alguses pean natukene õiendama ikka teie retoorika pärast, [mis teil] kogu aeg selle maksumuudatuse kohta on. Tegelikult ikkagi keskmisest madalama palgaga inimestel tõsteti maksuvabastust – tõsteti maksuvabastust! – 185 eurolt 500 euroni. See oli tohutu kergendus. See oli õige muudatus. Ja kui raha on eelarves vähe, ei pea seda jagama, sama soodustust kõigile. Keskmisest suurema sissetulekuga inimestele ei ole mõtet seda teha. Ja nüüd läheb see maksma 500 miljonit. Nii et Taavi Rõivase valitsuste kavandatud eelarvestrateegias oli ette nähtud, et see maksuvabastus, mis oli 185 eurot, tõuseb 5–10 eurot aastas. Me tõstsime selle ühe hetkega 320 eurot suuremaks just madalapalgalistel inimestel. Aga see selleks. 

Ma tahaksin küsida ka selle kohta, et väga keeruline on seda maksupaketti siin vastu võtta. Sellepärast me olemegi jõudnud usaldushääletusteni, sest usaldatavat prognoosi, kuidas see mõjub majandusele, pole olemas. No ma toon mõne näite nende eelnõude esialgsetest seletuskirjadest. Kõigepealt, majutusasutuste käibemaksu puhul oli arvestatud, et kui tõsta 22‑ni, nagu te alguses tahtsite, saate 50 miljonit. Siis Rahandusministeerium ütles, et nii palju ei saa, saab 20 miljonit. Tehti sõltumatu analüüs ja selgus, et sealt ei saa üldse kasu. Pigem mõjub see eelarvele negatiivselt. See tõestab, et need on tehtud väga kiirustatult. Teine asi, seletuskirjas oli käibemaksu tõstmise kohta öeldud, et kohalikele omavalitsustele ei ole sellel üldse mingit mõju. Lõpuks sain Rahandusministeeriumi arvutama ja nad said ikkagi miinuseks 20 miljonit. See on see põhiprobleem. Miks kiirustada nende maksutõusudega? Pigem teha analüüs. Ja Eesti Pank ütleb, et …

Aeg!

… ta suudab esialgse analüüsi teha juuni lõpuks. Tuleme sügisel nende juurde tagasi.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt [vastus] sellele protseduurilisele küsimusele, mis ei olnud protseduuriline küsimus. Mida ilmselt härra ei mõista, on see, et ma päriselt kuulan, kuulan ka opositsiooni, olen nendega maha istunud. Muidugi ei ole neil võrdsed tööriistad või opositsioonil võrdsed tööriistad. Aga kui teil on head mõtted, siis neid me oleme ikka valmis toetama. Aga lihtsalt, kui olukorras, kus meil on eelarve kroonilises puudujäägis, öeldakse, et ärge midagi tehke, siis see ei ole ju lahendus.

Nüüd tulles teie küsimuse juurde. Te isegi ju olete seda möönnud, et see maksuküür on ajale jalgu jäänud ja seda tuleks muuta. Te väga hästi tõite välja selle, et tegelikult 2016. aastal, kui teie saite valitsusse, läksid need asjad käest ära. Läksid [käest] ära riigi kulutused ja tulude pool siis sellele järgi ei tulnud. See on see krooniline puudujääk, millega me hetkel tegeleme, et seda [olukorda] paremaks saada. Mõtleme välja erinevaid lahendusi, kuidas kogu seda olukorda muuta niimoodi, et see maksukoormust ei tõstaks, aga me suudaksime oma kulud ja tulud ikkagi saada tasakaalu. Nii nagu vanarahvas ütleb, et me ei tohi elada laenuraha arvelt. Me ei saa ka seda teha, sest nagu te ise väga hästi teate, need laenud, mis on juba varasemate valitsuste poolt võetud, on läinud niivõrd kalliks, et 2027. aastaks me maksame ainuüksi intressideks pankadele rohkem, kui on kogu Kultuuriministeeriumi eelarve kokku. Ehk kogu eelarve, mis meil läheb teatrite, spordi – kõige ülalpidamiseks, maksame puhtalt intressideks, ja seda juba nende laenude pealt, mis meil olemas on.

See, et tulumaksuvabastus on tõusnud, vastab ju ka tõele. Me tahaksime, et see süsteem oleks uuesti lihtne ja selge. Ja muideks, [lisan veel] uuringute või analüüside kohta. Siis kui Reformierakond tuli välja selle ideega, et kaotada ära ettevõtte tulumaks reinvesteeritud kasumilt, siis ütlesid analüüsid, et tuleb eelarvesse suur auk, aga tegelikult ei tulnud. Sellel põhjusel, et ettevõtted ei varjanud enam oma kasumeid ja see [raha] läks tagasi majandusse. Nii et kõik need prognoosid on tulevikku suunatud. Mitte keegi meist ei ole selgeltnägija ja majandus ei ole täppisteadus. See on täppisteadus ainult tahavaatepeeglisse vaadates, aga mitte ette vaadates. Sellepärast, et on nii …

Aeg!

… palju erinevaid faktoreid, mis seda mõjutavad.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt tänane neljas küsimus. Sellele vastab siseminister Lauri Läänemets, küsija Helle‑Moonika Helme ja teema olukord haldusalas. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Eelmise nädala lõpus teatavasti ründas üks 25‑aastane Vene kodanik ühes Tallinna homobaaris noaga Soome geist ekspastorit. Ja teie sõnul on selles süüdi usujuhid, kes on süsteemselt pisendanud vähemuste õigusi ja vabadusi. Vaadake, mulle teeb väga muret, et te olete rünnanud just kirikut seoses selle juhtumiga. On näha, et te tahate silmnähtavalt ära kasutada seda juhtumit selleks, et jätta muljet, nagu oleks kirik kuidagi selle taga ja Eesti usklikud ja kogudused oleks justkui kollektiivselt milleski süüdi. See on äärmiselt kahetsusväärne. Samuti on tõesti selge, et teil on eesmärk seda juhtumit ära kasutada ka muu hulgas vihakõne ja vihakuritegude seaduse vajalikkuse tõestamisel. Aga tegelikult osundab see toimunud vägivallajuhtum sellele, et meil jalutab ringi kontrollimatu hulk Venemaa ja teiste riikide kodanikke, mille tulemusena on tõusnud isiku- ja varavastaste kuritegude arv. Ja see on teie haldusala probleem, mitte kiriku ja usujuhtide probleem. 

Miks te püüate enda pealt seda vastutust ära lükata? Eriti küüniline on tõesti, et justkui usuinimesed, kirik ja kõik, kes on mures meie rahvusliku julgeoleku pärast, on nüüd selles konkreetses juhtumis süüdi. See juhtum on toimunud ju tegelikult sellepärast, et teie ministrina ei suuda tagada meie sisejulgeolekut ja turvalisust.

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Mul on ka hea meel, et te geipastori ja tema turvalisuse pärast muret tunnete. Ma arvan, et ükspuha kes Eesti Vabariigis peabki ennast turvaliselt tundma.

Nüüd mõned asjad. Olgem ikka täpsed [selles], mida ma olen öelnud. Ma ütlesin tegelikult, et meil kõigil, ja tõin näiteks, et poliitikutel – see olen mina, see olete teie – ja usujuhtidel – need võivad olla ka ükspuha kes Eestist, on ju, ei pea olema kirikupead – on vastutus. Ja see väljaütlemine oli mõeldud sellisena, et laiemalt kõigil meil, kelle sõna maksab, kelle sõna kuulatakse, kelle sõnal on laiem mõju ühiskonnas, on tegelikult alati vastutus, sellele sõnale võivad järgneda teod. 

Mis puudutab seda kodanikku, siis tõesti, ta on varasemalt jäänud ju politseile silma oma tegevusega, mis puudutab agressorriigi sümboolika kasutamist‑kandmist Eestis. Ja tegelikult, mis puudutab nüüd kiriku poolt, vaadates Venemaale ja arvestades, et tegemist on Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, siis me kõik teame, millised on Vene föderatsiooni seisukohad tegelikult inimeste põhiõiguste ja põhivabaduste osas. Me teame seda, et nad on nii parlamendis kui ka presidendi tasemel ja igal pool mujal seda välja öelnud. Tegelikult läheb see rünnak mõnes mõttes kokku Vene föderatsiooni seisukohtadega, mis puudutavad vähemusi ja nende õigusi, nende õiguste piiramist. Ja ma arvan, et on väga oluline, et Eestis ei kõlaks agressorriigi seisukohad ja need kuidagi ei oleks ka kellegi tegevuse ajendiks. Ma arvan, et selles pole midagi halba. Pigem te peaksite, ma arvan, sellel teemal kaasa elama, et sellised seisukohad üle piiri Eesti inimesi ja Eestis elavaid inimesi ja nende tegevusi ei mõjutaks. 

Küsimus oli ka kuritegevuse ja Vene föderatsiooni kodanike kohta. Ma võin teile kinnitada, et Eestis vist on läinud niimoodi, et [peale] minu pole olnud ühtegi [teist] siseministrit, kelle ametisoleku ajal oleks nii palju Vene föderatsiooni kodanikke Eesti riigist välja saadetud. Selles mõttes see on fakt, see on numbriline fakt. Ja see ei tähenda seda, et minister ise ütleb, keda tuleb välja saata. See tähendab seda, et haldusalas vajalikud inimesed ja asutused, kes oma tööd peavad tegema, teevad seda …

Aeg, härra minister. Aitäh! Helle‑Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma jätkaksin sellesama siseturvalisuse teemaga. Me tegelikult ju teame kõik seda Venemaa retoorikat ja see minu küsimuse mõte oligi, et miks seda retoorikat ja seda vaimu kandvad Venemaa kodanikud saavad Eestis ikkagi massiliselt ringi liikuda ja suhteliselt kontrollimatult on neid ka sisse lastud seoses Ukraina sõjaga. See on ju tegelikult selle juhtumi põhjus, mitte, ma ei tea, usujuhtide või kirikute muretundmine meie ühiskonnas toimuva pärast. 

Aga ma jätkan. Teatavasti Harjumaal, aga ka mujal Eestis, on hakanud toimuma enneolematu varguste laine Loksa, Kuusalu, Salmistu kandis ja nii edasi. Ja tegelikult üle Eesti on inimesed juba kodanikualgatuse korras pildistanud mehi ja autode numbrimärke. Need autod liiguvad külast külla. [Neis olevad inimesed] passivad, uurivad, pildistavad ja kui neid kõnetada, siis nad räägivad vene keeles ja lähevad kiiresti minema. Sotsiaalmeedia on täis neid infojagamisi, kuidas varastatud on aiatehnikat, terrassimööblit ja kõike muud. Politseid on ka paljudest sellistest juhtumitest teavitatud. Tegelikult väga paljud need sõidukid kannavadki Ukraina numbrimärki, Venemaa numbrimärki. Kui te ütlesite, et Vene kodanike ja Venemaalt liikuva sellise kuritegeliku elemendi osas on teil väidetavalt kontroll olemas, olete neid välja saatnud, siis neid, kes tulevad Ukraina kaudu siia, ei saagi me teatavasti vist kontrollida. Ei tohi kontrollida. Tegelikult ma küsikski, et kuidas sellega on. Näiteks me teame, et Eestis olid sellised vargused, just varavastased vargused, juba väga suures languses ja ka järelturgu …

Aeg!

… praktiliselt ei olnud. Nüüd on kõik need juhtumid [sagenenud] ja Ukraina turg on lahti.

Aeg!

Ma küsikski siis, et kas teil on võimekus seda protsessi praegu kontrolli alla võtta, hallata ja kuidagi juhtida, sest inimesed on väga mures.

Aitäh! Head kolleegid, palun peame ajaraamist kinni. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Kõigepealt nüüd selle küsimuse algus või esimene pool, mis puudutab Vene föderatsiooni kodanikke, nende võimalikku pääsu Eesti Vabariiki. See väide, mida te esitasite, ei vasta tõele. Alates Ukraina sõja algusest ei ole suurenenud Vene föderatsiooni kodanike tulemine Eestisse, vastupidi, see on märgatavalt ja oluliselt vähenenud. Ükstapuha, kas üle Eesti‑Vene piiri põhjast või lõunast [tulemine] – see on oluliselt vähenenud. Seda ma võin kinnitada. Seda kinnitavad jälle numbrid ja need on faktid. Ammugi ei ole olnud võimalik … Siin oli seotud näide sellega, et on tulnud Vene föderatsiooni kodanikke, nemad panevad siin selliseid tegusid toime – siis see isik omas pikaajalist elamisluba. Ja ammugi ei ole võimalik see, et keegi tuleb siia, isegi kui ta tuleb mõne teise riigi viisaga näiteks Eestist läbi või Eestisse, siis ta ei saa siin elamisluba. Me oleme ära sanktsioneerinud kõik sellised viisid ehk siis see ei ole Eesti Vabariigis hetkel võimalik sellisena.

Nüüd, mis puudutab kuritegevust Harjumaal, siis vägivaldne on siduda seda kuidagi ukrainlastega, sellega, et Ukraina põgenikud Eestis on. Statistika näitab jätkuvalt, et siin elavate Ukraina põgenike nii‑öelda seas toime pandud kuritegude arv ei ole suurem, kui on Eestis elavate Eesti inimeste poolt toime pandud kuritegude arv. Jah, see jääb sinna 1% kanti kuritegevusest. See [teie väide] ei vasta tõele. Ma ei tea, kas teil on sellist infot. Võib‑olla kellelegi see tundub niimoodi. Jah, kindlasti seda ma ei väida, et ükski siin olev Ukraina inimene ei pane kuritegu toime. Kindlasti keegi võib seda teha. Aga ma ütlen jätkuvalt, et me oleme valitsuses korduvalt vaadanud sellele peale. See on olnud teema, mis meid on ka huvitanud, et kas kuritegevuses on mingisugused muutused sellega seoses toimunud. Vastus on: ei ole.

Aitäh! Mart Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra Läänemets! No ukrainlased on loomulikult pühad ja puutumatud ja [neil on] oreool ümber pea. Nemad kunagi kurja ei tee, nemad ei varasta ega tegele mingite muude inetute asjadega. Võib‑olla ukrainlased ei tegelegi. Aga me teame väga hästi, et massiliselt lasi Eesti Vabariik sisse Ukraina sõja alguskuudel üle idapiiri inimesi, kelle tausta sisuliselt ei kontrollitud ja neid taustasid ei ole tänase päevani kontrollitud. Ja kuna me teame väga hästi, et ka meil lõunapiiridel, Euroopa Liidu sisepiiridel kontrolli sisuliselt ei ole, siis nii-öelda gastroleerivad kurjategijad võivad siin vabalt ringi liikuda. Sotsiaalmeedia on täis neid autonumbreid, neid kirjeldusi, neid jutuajamisi, mis on nende inimestega tehtud. Kõik nad ei ole kindlasti ukrainlased, [nende] hulgas on rumeenlasi, seal on hulgas moldovlasi ja igasuguseid muid inimesi. Aga fakt on see, et praegu on meil valge aeg, aga tuleb sügis ja pime aeg. See, millega need gastroleerivad tegelinskid siin tegelevad, on just nimelt luure, et sügisel, kui pimedaks läheb, varguste lainega pihta hakata. See on täienduseks sellele jutule, mis oli Moonika küsimus. 

Minu küsimus tegelikult puudutab neid kahte piirivalve logistikut, kes eile Vene poolel kinni võeti. Te olete kuskil öelnud, et te tänase päeva jooksul saate uut informatsiooni. Aga minu küsimus on konkreetne: kuidas ikkagi on võimalik, et spetsialistid eksivad Vene poolele? Kas piir ei ole nii selgelt tähistatud, on jälle võssa kasvanud, nagu oli siis, kui Reformierakonna siseminister oli Hanno Pevkur? Kas te seletaksite, kuidas niisugune eksitus on võimalik? Ja kas meil on oodata siin mingit uut Eston Kohveri juhtumit?

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Kõigepealt, ma pole nõus selle suhtumisega ukrainlastesse, et tegemist on kurjategijate ja halbade inimestega – kõik, kes sõja eest põgenenud on. Vastupidi, inimesed on sõjapõgenikud. Selline suhtumine minu arvates ei tohiks olla kohane Eesti Vabariigi parlamendis. Ma ausalt arvan, et tänases maailmas me kuuleme Vene föderatsiooni riigiduumas sellist suhtumist nendesse inimestesse. Mul on äärmiselt kahju. Ma soovitan tegelikult vaadata, mis see päriselu on. Päriselu ju ei ole selline. Ma saan aru, et teil on poliitiline agenda jätkuvalt see, et sellist võõraviha ja vaenu õhutada. Aga ma ikkagi kutsuksin üles seda mitte tegema, sest minu arvates peaks praegu iga erakond Eestis toetama seda, et Ukraina võimalikult kiiresti saavutaks võidu sõjas ja Vene föderatsioon Ukrainast tagasi lüüakse. 

Ma ei tea, kas teil on kohtumisi ja kokkupuuteid olnud ukrainlastega. Ma ei mõtle ainult neid inimesi, kes siia Eestisse on tulnud, vaid ka neid, kes Ukrainas on. Ukraina võimuesindajad on öelnud, et mida paremini on hoitud nende lapsed‑naised, seda paremini ja kindlamalt saavad mehed rindel sõdida. Ma arvan, et see on aus tõde, niimoodi ju tegelikult ongi. Sa ei pea mõtlema sellele, kuidas sinu perega lood on, vaid tead, et nemad on hoitud, ja sinu ainukene pühendumus saab sellel hetkel olla oma riigi kaitsmine. Ja see on väga oluline. 

Mis puudutab neid kahte tehnikut või logistikut, siis ma ei oska seda öelda, mis asjaolud seal täpselt olid. Ilmselgelt oli tegemist inimliku eksitusega. Jutt ei käi piiri ületamisest kümnete meetrite ulatuses, vaid tegelikult käib jutt ainult mõnest meetrist. Piiri ületades liiguti ATV‑ga. Ilmselgelt liigub ATV kiiremini, kui inimene käia jõuab. Kui sa need mõned meetrid ka kogemata ületad, siis on see toimunud suhteliselt kiiresti ja enesele märkamatult. Minule arusaadavalt oli see lugu selline, et mööda seda teed, kus liiguti, jookseb ka piir ja see tee ühel hetkel keerab nagu rohkem selle piiri sisse. See on asi, mida võib-olla ei märka. Aga me teeme praegu kõik endast oleneva, et need isikud võimalikult kiiresti Eestisse tagasi saada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kas protseduur näeb ette, et minister tõuseb püsti ja hakkab lihtsalt rääkima asju, millest ei ole üldse juttu olnud? See ei kuulu üldse sellesse teemasse. Meie ei rääkinud ju põgenikest, me rääkisime kontrollimatust seltskonnast, kes tuleb ja läheb Eestist ära Eesti inimeste varaga. Ja päriselu on see, et Eesti Vabariigi Riigikogu liige osales Ukrainas toimuvas korruptsioonikuriteos. See ei olnud meie erakonna liige. Ja need, kes siin küla vahel ringi luusivad, ei sõdi ju rindel. Selles oli küsimus. Me ei rääkinud üldse Ukraina põgenikest. Te oma vastuses, ma ei tea, mida te kuulsite selles küsimuses, aga te vastasite täiesti mööda. Ma küsingi istungi juhataja käest, et kas selline möödavastamine on õigustatud.

Aitäh! Mina kuulsin küsimust ja vastust. Aitäh! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on küll, minu arvates vähemalt, protseduuriline. Kuidas on võimalik Riigikogu liikmel reageerida, kui vastaja vastab valesti? See tähendab, inkrimineerib mingeid süüdistusi, suvaliselt seob erinevaid asjasse mittepuutuvaid teemasid, väidab, et küsija õhutas rahvusvaenu, mingisugust võõraviha. Mitte midagi taolist. Jutt on olnud siin kahest konkreetsest asjast: varavastastest kuritegudest ja nendevastasest võitlusest ja piiriintsidendist, kus kaks Eesti inimest on Vene poolelt kinni võetud. Mingisugust võõraviha õhutamist sellega seoses ei ole olnud. Kusjuures need, kes siin on, peaksid sõdima rindel ja nende pered ei ole selle võrra, et nad siin ringi luusivad, kuidagi paremini kaitstud. Selle eest peab hoolitsema Eesti politsei, et need inimesed Eestist välja saadetakse ja tõesti kaitseks oma kodumaad, mitte ei luusiks siin võõraid õuesid mööda ringi. Nii et minister on täiesti valesti aru saanud. Aga protseduuriline küsimus on: kuidas saab rahvasaadik reageerida, kui vastus on mööda ja ei puuduta tegelikult sisu ja on inkrimineeriv?

Aitäh! Antud juhul te esitasite küsimuse ja minister vastas sellele küsimusele. Teie eelnev küsimus või suur osa küsimusest oli ka seotud kommentaariga, millele minister üritas vastata. Head kolleegid, ma soovitan teil pärast infotundi kokku leppida, et millest te siis täpsemalt rääkisite. Antud juhul kuulsin mina nii küsimust kui ka vastust selles konkreetses voorus.

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan! Kuna teie olete ka valitsuserakonna liige, kes koalitsioonilepingut sõlmides, minu mäletamist mööda te isegi osalesite koalitsiooniläbirääkimistel, leppis kokku, et te toote uue poliitkultuuri. Ja nüüd me oleme olukorras, kus vähe sellest, et peaminister nimetab Riigikogu [liikmeid] klounideks, ja ma ei tea, Hitleri meetodi kasutajateks ja KGB‑lasteks. See näitab ilmselgelt lugupidamatust. Ma paluksin, et te nüüd juhiksite peaministri tähelepanu sellele, et ei ole viisakas sellel ajal, kui saadikud küsivad siin või protesteerivad, teha üleolevat või naeruvääristavat miimikat, ironiseerida, suhtuda parlamendi liikmetesse ülbelt ja tõesti naeruvääristavalt. Palun juhtige peaministri ja ka teiste ministrite tähelepanu sellele, et valitsus peab lugu pidama parlamendist.

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. See on küsimus, millega Riigikogu istungi juhataja ei tegele. Ma tõesti ei kontrolli kellegi näoilmeid. See ei ole kuidagi protseduuriline küsimus.

Nii. See küsimus on lõpetatud. 

Me liigume tänase viienda küsimuse juurde. Vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, küsija Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema tugispetsialistid. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Nagu te kindlasti teate, on viimastel aastatel Eestis märgatavalt kasvamas hariduslike erivajadustega laste arv ning nende seas on nii eesti kui ka vene emakeelega lapsi. Haridusvaldkonnas ootab aga ees üleminek eestikeelsele õppele ning HEV‑lastega seotud küsimusi on laual päris palju. Loomulikult on keeleküsimus siin üks olulisemaid, sest on selge, et reeglina töötab tugispetsialist HEV‑lapsega tema emakeeles. Üks teie eelkäijatest haridusministri ametis määras üheks nii õpetaja kui ka tugispetsialisti kvalifikatsiooninõudeks keeleoskuse. Ehk ilma vastava tasemeta ei saa enam tugispetsialist koolis või lasteaias töötada. Olukorras, kus tugispetsialistide defitsiit Eestis on kohati isegi suurem kui õpetajate oma, on HEV‑laste vanematel arusaadavalt tekkinud hirm, et tugispetsialistid, kes ei valda eesti keelt C1‑tasemel – ja selliseid, nagu me teame, on omajagu –, on lähitulevikus sunnitud riigi‑ ja munitsipaalkoolidest ja lasteaedadest lahkuma, mis kindlasti toob kaasa terve rea probleeme ja võib mõnes kohas põhjustada katastroofilisi tagajärgi. Niisuguse stsenaariumi vastu algatati internetis isegi vastav petitsioon, mis lühikese ajaga sai üle 5000 hääle, ja minu teada on see peatselt jõudmas ka Riigikokku. 

Ja siit minu küsimus. Kas vastab tõele, et tugispetsialistid ilma eesti keele C1‑tasemeta ei saa enam järgmisest või ülejärgmisest õppeaastast riigi‑ ja munitsipaalkoolides ja lasteaedades töötada? Või millised ikkagi on need tugispetsialistidele esitatavad keelenõuded praegu ja lähiaastatel?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma täpsustan siis, millised on tugispetsialistide keelenõuded. Kõikide tugispetsialistide keelenõuded ei ole muutunud, ehk kui tugispetsialist osutab teenust eesti keeles, siis tema keeletase peab olema C1, kui ta osutab teenust mingis muus keeles, siis tema eesti keele tase peab olema B2. See, millises keeles osutab tugispetsialist teenust koolis, otsustatakse kohapeal lähtuvalt lapse vajadusest. Kui näiteks lapsel tekib logopeedilise [abi] vajadus kõne ja keele [valdkonnas], siis kõnepõhise vajaduse puhul tuleb osutada spetsiifilist abi sõltuvalt tema emakeelest, on see siis eesti keel või muu keel. Kui on vaja spetsiifilist abi eesti keele oskuse arendamiseks, siis tuleb seda abi osutada eesti keeles, sellepärast et küsimus on eestikeelse kõne arengus ja seal on vaja logopeedi, kes valdab eesti keelt ja valdab eesti keelt C1‑tasemel. See on praegu kehtinud ja seal muutusi tehtud ei ole.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Nagu me teame, on olemas neli tugispetsialistide kategooriat: logopeed, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja eripedagoog. Kas see keeletaseme nõue – B2, nagu ma aru sain – laieneb kõigile neljale kategooriale või me räägime ainult logopeedidest ja sotsiaalpedagoogidest? Sest praegu on meil juba tekkimas või isegi tekkinud riigis väga küsitav olukord, kus riigi‑ ja munitsipaalõppeasutusi hõlmav haridussüsteem vajab neid tugispetsialiste isegi rohkem, kui tugispetsialistid seda süsteemi. Head tugispetsialistid võivad iga kell oma erapraksise avada ja siis hakkavad meie lapsed ja nende vanemad nende juures käima eraviisiliselt. Ja riik ja omavalitsused hakkavad selle eest raha maksma ja nende arveid kinni maksma, sellepärast et nad on kohustatud vastavaid teenuseid neile pakkuma, aga spetsialiste nii palju ei jätku. Küsimus on selles, et kas B2 laieneb kõigile neljale tugispetsialistide kategooriale ja kas see on samamoodi ka aastatel 2024 ja 2025? Kui me vaatame näiteks seda määrust, mille, nagu ma ütlesin, üks teie eelkäijatest on kehtestanud, siis on seal selline lause, et määruses sätestatud eesti keele oskuse nõuet rakendatakse kvalifikatsiooninõudena alates 1. septembrist 2025. Ma saan aru, et seal ei ole eraldi välja toodud, kas see tugispetsialist osutab oma teenust eesti keeles või mõnes muus keeles.

Aitäh! Kristina Kallas, palun! 

Aitäh! See, mis ma esimeses vastuses ütlesin, jätkuvalt kehtib. Keelenõudeid tugispetsialistidele ei ole muudetud ja need ka ei muutu. Kui tugispetsialist osutab teenust eesti keeles, siis ta peab oskama eesti keelt tasemel C1. See viidi kvalifikatsiooninõuetesse sisse. Täpselt samamoodi, nagu see viidi sisse õpetajate kvalifikatsiooninõuetesse. Varem need olid eraldi. Kui tugispetsialist osutab teenust mõnes muus keeles, siis tal peab olema eesti keele oskus tasemel B2 ja see on ka kvalifikatsiooninõuetes sees. Ehk siis viidi kokku omavahel kvalifikatsiooninõuded ja keelenõuded. See ei muutu, see on jätkuvalt nii ja see puudutab kõiki nelja tugispetsialisti. Kui ma nüüd ei eksi, siis psühholoogide puhul on eraldi keelenõue C1 ja see on alati olnud, see ei ole tegelikult muutunud. See on alati olnud, me ei ole tegelikult selles mõttes keelenõudeid muutnud. Me oleme viinud keelenõuded sisse kvalifikatsiooninõuetesse.

Aitäh! Järgnevalt üks lisaküsimus, Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus küll veidi laiendab teemat, aga ma loodan, et te vastate, sest küsimus on ikkagi spetsialistide või õpetajate puuduses, nagu me kõik teame. Ma tunnustan, et kui teiega enne valimisi teatud debatis osalesime, siis teil oli selline realistlik vaade ka eestikeelsele haridusele ülemineku suhtes. Tahan rõhutada, et meil ei ole üleüldiselt selle vastu midagi. Küll aga tõi Keskerakond välja mitmed karid, mis siin tegelikult ees on, ja sisuliselt neid me ka teadsime.

Tuletan meelde – ma küsiksin just ühe asja kohta –, et 2024. [aastaks] on alushariduses ette nähtud üleminek eestikeelsele alusharidusele. Kui Mailis Reps oli minister, siis me algatasime ühe pilootprojekti, kus me otsisime ministeeriumi abiga omavalitsuste lasteaedadesse õpetajaid. Valem oli selline, et vähemalt igasse lasteaiarühma saaks ühe eestikeelse õpetaja. See teine [õpetaja] oli venekeelne või nii, kuidas see lasteaedades korraldatud on. Praegu isegi on ju niimoodi, et tihtipeale on üks õpetaja ja siis on teiste nimetustega spetsialistid. See on ka erinevalt korraldatud. Me hindasime seda vajadust – leidsime 200 [õpetajat], kuigi lõpus läks juba keeruliseks neid leida – ja see vajadus minu teada oli kuskil 700–800 ainult selle jaoks, et igas venekeelses rühmas oleks üks eestikeelne õpetaja. Kui neid on sadu puudu, siis kuidas see probleem laheneb? Nüüd on juba vist aasta ja veidi peale aega jäänud. Kas teil on sellest ülevaade või tekitab see tähtaeg jätkuvalt probleeme?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Ma arvan, et see oleks enesepetmine, kui me väidaksime, et eestikeelsele õppele üleminek on lihtne asi ja seda ei ole keeruline teha. On keeruline, on raske, kõik peavad pingutama: omavalitsused, riik, koolijuhid, haridusjuhid, lapsevanemad – kõigil on pingutust vaja. Ma olen väga teadlik sellest, et lasteaiaõpetajate puhul on tempo väga kiire, sellepärast et üleminek toimub juba 1. septembril 2024. Ma olen ka väga teadlik sellest, et arvuliselt on Tallinnas kõige suurem hulk lasteaiaõpetajaid, kelle keeleoskus ei vasta sellele, mis see peaks olema aastaks 2024. Just nimelt arvuliselt on kõige suurem probleem Tallinnas. Tallinna [esindajatega] me kohtusime eelmisel nädalal. Leppisime kokku mitte seda, et me hakkame käsi laiutama ja ütlema, et see ei ole võimalik, vaid me leppisime kokku, kuidas me koostöös edasi läheme, selleks et me mõlemad koos pingutades tegelikult selle tulemuse ikkagi saavutaksime. Ja see kokkulepe on selline, et Tallinn mõõdab ära väga konkreetselt, lasteaiapõhiselt, ja märgib ära, kus on need lasteaiad, kus on kollektiivis väga suur hulk neid õpetajaid, kelle keele[oskus] täna ei vasta [nõuetele] ja kes tõenäoliselt ka 1. septembril ei ole võimelised eesti keeles õpetama, ja kus on need lasteaiad, kus olukord on palju parem ja probleem on oluliselt väiksem. Me läheme lasteaia kollektiivi põhiselt tegelikult praegu seda analüüsi tegema ja neid probleeme lahendama.

Haridusministeeriumil ei ole täna väga selget pilti sellest, kus on need valukohad kõige suuremad. Sellepärast oligi palve, et me omavalitsusega koostööks kaardistaksime palju põhjalikumalt selle ära. Kui me saame selle kaardistuse, siis meil on võimalik igale juhtumile läheneda kollektiivipõhiselt eraldi: kas teha kollektiivipõhiselt koolitusi, kas teha lasteaedade twinning'ut ehk siis viia eestikeelne lasteaed ja teine lasteaed omavahel koostöösse, selleks et seda toetada. Me päriselt soovime pingutada selle nimel, et me lasteaedasid üksi ei jäta selles hädas või me omavalitsusi üksi ei jäta selles hädas, et me kõik koos pingutaksime. Me oleme selle eesmärgi endale võtnud.

Ja nüüd üks asi, mida ma tahaksin siia võib‑olla lisada, on see, et on raske, saab olema raske. Tunnistame seda endale. Aga seal taga on hästi suur roll selles, et kas on tahet päriselt seda teha või ei ole tahet teha ja otsitakse kõikvõimalikke vabandusi, miks seda ei ole võimalik teha, ja jäetakse tegemata. Ma ütlen, et meil on 30 aastat olnud võimalik seda teha ja päris palju on jäänud tahte taha, mitte võimaluse taha. Ja ma loodan, et ka koolipidajatel on tahe seda üleminekut teha.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on õiguskaitseorganite töö. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Härra minister! Toon teile kolm näidet. Kõigepealt toon teie oma erakonnakaaslase Kajar Lemberi näite. Seitse aastat tagasi alustati tema vastu kriminaalmenetlust, mis on nüüdseks kestnud seitse aastat, nagu ma ütlesin, ja sellest on järgi jäänud 9‑eurose juukselõikuse probleem. Kogu see asi on riigile läinud, vähemalt Kajar Lemberi väitel, maksma 2 miljonit eurot. 

Täpselt 31. mail otsiti läbi Tartu abilinnapea Priit Humala ja Isamaa Erakonna liikme ja suurrahastaja Parvel Pruunsilla kodud ja võeti neilt arvutid. Seal on toimingupiirangute hüpoteetiline probleem, et Parvel Pruunsild justkui oleks toetanud Priit Humalat. Kahjukannatajat ei ole, sest riik on saanud väga hea ostusumma. 

Ja nüüd ma toon kolmanda näite. Kolmas näide on Slava Ukraini teema. Juba pikemat aega tegelikult on uuritud Slava Ukraini MTÜ tegevust. On teada, et 6,5 miljonit on Eesti rahvalt välja petetud. Samas ei ole ju Johanna‑Maria Lehtmet isegi läbi otsitud, ei ole mingit võetust tehtud. Samuti on ta osalenud pikemat aega revisjonikomisjoni töös, vaatamata sellele, et väidetavalt uuris kapo teda juba veebruarikuus. 

Minu küsimus on: kas te leiate, et tegemist on võrdse kohtlemisega? Ja kuivõrd mõistlik tegelikult on alustada kergekäeliselt kohtuasju? Seda enam, et täna käis meil just fraktsioonis kohtunike ühendus kurtmas seda, kui raske on praegu kohtunikke leida ja kui palju nad on üle koormatud.

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu selle küsimuse eest! Hea meelega vastan. Kõigepealt muidugi, mis puudutab kõiki neid uurimisi ja otsuseid, kas ja kuidas edasi minnakse ja mida tehakse, siis lõppkokkuvõttes on see ju küsimus prokuratuuri tööst. Prokuratuur juhib neid protsesse ja neid otsuseid, mida tehakse, ja [otsustab], mis tõendeid veel juurde on vaja ja kõike muud. See on prokuröride otsustada. Ma selles ei kahtle, et Eesti õigussüsteem on erapooletu. 

Nüüd kaitsepolitsei tööst. Nii kaitsepolitseil kui ka politseil tegelikult on ju kohustus uurimist alustada, kui selleks on alus ja ajend. See on seadusest tulenev kohustus kahtlusi kontrollida. Me oleme selle kohustuse pannud, et seda teha tuleb. Ja kui midagi avastatakse, siis see informatsioon tegelikult prokuratuurile edastatakse ja prokurör lõpuks on see, kes võtab vastu otsuse, kas sealt edasi minna või mitte minna. 

Nüüd, mis puudutab menetluste pikkust ja kogu seda tõendite poolt, siis ma olen sellega nõus, et mõned menetlused Eesti Vabariigis on väga pikaks läinud. Ja ma arvan, et on mõistlik kõik need protseduurid ja reeglid ja süsteem üle vaadata. Me oleme tegelikult ka koalitsioonilepingus kokku leppinud, et selline töörühm kokku pannakse, kes kogu seda poolt vaatab. Üks küsimus on selles, et kohtud on üle koormatud, me teame seda. Teine väga oluline [teema on], et inimesi ei menetletaks nii‑öelda surnuks. Väga raske on enamus inimestel advokaadikulusid maksta, kui protsess kestab seitse aastat või üheksa aastat või nii. Ühel hetkel peaks kuskil seal minu hinnangul ka mõistlik ajaline piir vastu tulema. Nii et see mure on, ma arvan, täiesti õige mure. 

Aga ma arvan, et küsimus on pigem nendes seadustes ja reeglites, mis meil on. Mina vaataks need üle, mis puudutavad kas prokuratuuri või kaitsepolitsei või politsei tegevust. Seal me seda hinnangut, kas on alust olnud või pole või kas tuleb rohkem või vähem uurida, anda ei saa. See on koht, kuhu minister ei sekku. Ministrid seda tegevust neile ette kirjutada ei saa ja seda protsessi juhib prokuratuur.

Aitäh! Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Olen olnud mitu korda ühenduses Oleksandr Tšernovi ja tema õega, kes on sellesama Slava Ukraini asjus põhitunnistaja. Paraku sain täna teada, et Eesti prokuratuur pole siiamaani temaga ühendust võtnud. Ja kahjuks te ei vastanud minu küsimusele, miks ei ole tehtud Johanna-Maria Lehtme puhul ühtegi toimingut. Aga juhiks ka väga palju tähelepanu sellele, et tegelikult sellised toimingud ja kergekäeliselt antud läbiotsimisorderid, ka prokuratuuri ja kohtunike poolt kinnitatud – võiks ikkagi arvestada sellega, kuidas see mõjub. Me räägime palju vaimsest tervisest ja vaimse tervise probleemidest. Inimesed on alusetult sattunud ka ajakirjanduse huviorbiiti tänu sellele ja neid on mustatud. Ma olen ise selle kadalipu kunagi läbi käinud, sellepärast ma tean sellest rääkida. See võib kesta aastaid ja lõpuks keegi ei vabanda. Süüdistus jääb sulle alati rahva poolt külge. Kui juba räägitakse, ju siis ikka midagi oli. Väga tahaks teada, miks ikkagi Slava Ukraini puhul mitte midagi ette ei võeta. Miks ei kuulata üle Oleksandr Tšernovi, kuigi see on täna võimalik, sest ta käis just reedel ka Kiievis samal teemal esimest korda ülekuulamisel?

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Ma alustan teie küsimuse algusest, pigem mitte kui minister, vaid kui [endine] parlamendiliige. Tegelikult, seesama teema. Kui uuritakse, siis algab asi suure tähelepanuga. Avalikkus saab kujundada mingisuguse teatava seisukoha, kui uurimist alustatakse või läbiotsimist teostatakse või keegi kinni peetakse. Ja siis, kas hiljem keegi ütleb ka sama kõva häälega, et tegelikult süüd ei leitud või kohus tunnistas süüdi. Seda küsimust me tegelikult, ma mäletan, sotsiaaldemokraatide fraktsioonis küsisime ka peaprokuröri kandidaadilt, kes täna on peaprokurör, ja meil oli täpselt sama ootus ja palve. Ma arvan, et kui midagi on seal võimalik teha, siis tegelikult selle koha pealt peakski tegema. See ongi õiglane. Muidu ei panda neid nii‑öelda lõpptulemusi tähele. Ja alati, ma arvan, on ka põhjust mõelda selle peale, kuidas neid toiminguid tehakse või kuidas nendega alustatakse. Avalikkust tuleb teavitada, aga küsimus on lihtsalt selles, kas ja kui palju või kui silmnähtavalt või suurelt seda tegema peab. Tegelikult, kui mingeid toiminguid tehakse, siis sellest teada tuleks anda, aga võib‑olla suurt sõud ei peaks lavastama mõnikord. Ma arvan, et see on õige murekoht. 

Nüüd, mis puudutab Slava Ukraini uurimist, siis ma saan öelda, et detaile ma ei tea. Ministrina ma sellesse ei sekku, nii nagu vabariigis peaks olema. Kui minister sekkub uurimistoimingutesse, siis minister rikub seadust. Selles mõttes ma seda teha ei saa ja ei kavatse ka teha. Ja ei ole ka soovi teha. Aga ma tean, et küsimus ei ole ainult Eesti poole uurimises. Kuna kõik see sai alguse tegelikult Ukrainast ja Ukraina prokuratuur on selle uurimise alustanud, siis teeb Eesti pool Ukrainaga koostööd. Ja seda ma võin kinnitada, et nii palju ma tean, et selles suunas Eesti nii politsei kui ka prokuratuur tegutsevad. Need toimingud, mida on vaja teha, kui need puudutavad näiteks kellegi ülekuulamist Ukrainas, siis minu arusaamist mööda need plaanis on. Seda, millises ajatempos ja mis põhjustel liigutakse, ma ei oska kommenteerida. Võib‑olla võivad seal olla üldse meist mitteolenevad põhjused. Aga võib‑olla – ma ei tea, kas ja kui palju seal sisusse minna – on Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon palju parem koht, kus seda küsimust arutada. Seal saab prokuratuuri esindaja enda käest küsida, kes tegelikult seda protsessi juhib.

Aitäh! Mart Maastik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu! Ma tahan öelda välja selle, et MTÜ Slava Ukraini on ikkagi Eesti ettevõte ja kriminaalkuriteod on saanud alguse siit, mitte Ukrainast.

Aitäh! Ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Head kolleegid, ärge palun kasutage sellisteks repliikideks protseduurilisi küsimusi. Need on ikkagi otseselt istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Kert Kingo, lisaküsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nüüd on avalikkusele väga selgelt näha, kui kallutatud on meie uurimisorganid. Kui me võrdleme Parvel Pruunsilla ja Humala juhtumit Slava Ukraini [juhtumiga], kus on mitmed miljonid, siis need tegevused ju näitavad väga selgelt seda. Ja me ei saa sel juhul mitte mingisugusest õigusriigist rääkida. Ma valgustan teid natukene selles, et prokuratuur küll juhib eeluurimist, aga toiminguid teeb kapo. Kapo teeb läbiotsimisi, kapo teeb menetlustoiminguid prokuratuuriga kooskõlastatult. Siin on see suur erinevus. Nüüd tekibki küsimus Slava Ukraini suhtes. 6,5 miljonit [eurot] rahva raha on väga kahtlaselt liikunud, kas see üldse on õigesse kohta liikunud. Samal ajal on meile teada, et on olnud fiktiivseid arveid, on olnud olukord, kus sularaha liigub Eestisse tagasi. See tähendab seda, et on igati põhjendatud ja selged alused läbiotsimise tegemiseks näiteks Lehtme kodus, kontoris, personali juures, leidmaks neid fiktiivseid arveid või leidmaks arvutist seda, kus neid arveid on tehtud, või siis leidmaks raha. Ja seda ei tehta. Ei tahetagi teha. Küll aga 3000 euro pärast otsitakse kõik lastetoad läbi. Ja see viitab sellele, et tegelikult on meil uurimisasutused korrumpeerunud, sest see on must valgel. Mind väga huvitab … Te küll väidate, et minister ei saa midagi teha, aga minister ei tohi ka korruptsiooni pealt vaadata. Ja mind nüüd huvitabki, mida te sellise ilmselgelt kallutatud tegevuse suhtes ministrina ette võtate, et natukenegi näidata, et meil õigusriiki kuskil nagu oleks.

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Kõigepealt olgu alustuseks ära öeldud see, et mul on täpselt sama suur huvi selle uurimise vastu. Ja mul on täpselt sama arvamus, mis teil, et kogu Slava Ukraini ümber toimuvat peab uurima, peab põhjalikult uurima ja selle tõeselt välja selgitama. Ma selle koha pealt olen täiesti nõus, et piisavalt palju materjali on avalikkusele esitatud, ju on põhjust. Mis see tulemus on, seda ma ette ei oska öelda. 

Mis puudutab korruptsiooni Eesti õiguskaitseorganites, millele te viitasite, siis me ei ole seda tuvastanud. Kui teil on mingisuguseid konkreetseid tõendeid, siis minu ettepanek on need esitada. Aga jätkuvalt ma ütlen, et tõesti neid toiminguid viib läbi kas Kaitsepolitseiamet või politsei, aga protsessi ennast juhib prokuratuur. Pigem "Kas?", "Kuidas?", "Mida?" – need küsimused on lõppkokkuvõttes prokurörile ja sellele tegevusele. Aga ma kinnitan, et Eesti õiguskaitseorganites korruptsiooni ei ole. Ja ma arvan, et selle tõestuseks on ju ka see, et kui te täna ütlete, et minister peaks sekkuma, või kui seda, mille kohta te minu käest küsisite, ma teaksin sellise detailsusastmega, nagu te küsisite, siis oleks poliitiline sekkumine ja siis võiks öelda, et seal on mingisugune kallutatud tegevus. Ma kordan veel kord, et seaduse järgi ei tohi poliitikud sekkuda uurimistoimingutesse ja mina ministrina seda ei kavatse teha. 

Küll aga võin ma seda öelda ja ma olen seda varem ka öelnud, et kui ilmneb hiljem tagantjärgi, kui kogu see menetlus on lõppenud ja kohus on oma otsuse teinud, ükstapuha kas üht- või teistpidi, et on midagi rikutud, midagi valesti tehtud või on mingisugused muud probleemid, ja kui need puudutavad, ma ei tea, Siseministeeriumi haldusala tegevust, siis ma kindlasti kavatsen reageerida. Ja ma arvan, et kui see puudutab ka prokuratuuri tegevust ja see leiab ühel hetkel kohtus tõestust, siis peab vaatama, kuidas seda asja on võimalik paremaks teha. Selles mõttes ma ei lükka midagi tagasi, ei ütle või ei eita neid küsimusi ja vajadust uurida ja olukorda täpsustada ja saada ülevaadet ja [saavutada] seda, et õiglus valitseks. Sellega ma olen täiesti nõus. Ma lihtsalt tahan öelda, et minister ei ole see, kes siin sekkuma hakkab, eriti prokuratuuri tegevusse, mis ei ole üldse ka Siseministeeriumi haldusalas.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt tänane seitsmes küsimus, millele vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, küsija Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabaduse tagamisest lasteaedades ja koolides. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Üks peamisi valesid, mida niinimetatud homoabielu seadustamise pooldajad pidevalt korrutavad, seisneb väites, et see ei muuda midagi kellegi teise kui [nende] inimeste jaoks, kes tahavad niinimetatud homoabiellu astuda. Tegelikult muudab see vägagi palju. Alates kogu ühiskonna jaoks abielu mõiste radikaalsest ümberkujundamisest ja lõpetades lastelt nende loomuliku õiguse võtmisega emale ja isale. Nagu me paljude teiste riikide kogemusest teame, siis üks viis, kuidas kõnealuse ideoloogilise projekti elluviimine mõjutab paljusid ühiskonnaliikmeid, seisneb selles, et lasteaedades ja koolides hakatakse lastele rääkima homoseksuaalsetest suhetest kui igati loomulikest ja moraalsetest eneseteostuse võimalustest ning ühtlasi selgitatakse, et lapsed võivad suureks saades abielluda ka endaga samast soost inimestega, miks mitte klassikaaslastega. Valdavale osale kristlastest ja ka paljudele teistele konservatiivsete veendumustega inimestele on selline elukäsitlus teatavasti vastuvõetamatu. Sellega seonduvalt kinnitas EELK peapiiskop Urmas Viilma hiljutisel õiguskomisjoni istungil, et kui abielu tähendust defineeritakse niinimetatud homoabielu seadustamise teel riiklikult ümber ja kui riik seob kristlike erakoolide riikliku rahastamise sellise abielukäsitluse õpetamisega vastavalt riiklikule õppekavale, siis võib juhtuda, et kristlikud erakoolid tuleb sulgeda, sest ilma riikliku rahastuseta ei ole need jätkusuutlikud. 

Sellega seonduvalt soovin teilt küsida, kas niinimetatud homoabielude seadustamise järgselt hakatakse koolides riikliku õppekava osana lastele õpetama, et homoseksuaalsed suhted on mehe ja naise vaheliste suhetega moraalselt samaväärsed ning et lapsed võivad suureks saades abielluda ka samast soost inimestega. Kui see on plaanis, siis kas lastevanematele jääb alles õigus mitte lubada oma lastele sellist ideoloogilist ajupesu teha ja kas erakoolidele jääb ilma riiklikku rahastust kaotamata alles õigus mitte sellist õpetust laste peal ellu viia? Kui jääb, siis milliseid garantiisid plaanite selleks pakkuda?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh, küsija! Minu arust ei saa koolis varjata asju, mis ühiskonnas on tegelikult õigusnormidega kokku lepitud ja paika pandud ja mis päriselt ühiskonnas eksisteerivad. Me ei saa lastele valetada. Me ei saa lastele valetada, et samasoolisi paare ei ole tegelikult ühiskonnas olemas, või kui nad on, siis peidame nad kuskile ära, et see ei ole õige kooselu vorm, et ei ole õige, kui teil on kaks ema või kaks isa või teie perekond koosneb sellistest inimestest. Me ei saa lastele valetada. See tähendab, et lastele tuleb rääkida seda, mis ühiskonnas on normaalne, mis on kokku lepitud ja mis on õiguslikult riigi tasandil ka reguleeritud. Nii et loomulikult tutvustab õppekava lastele meie ühiskonda ja ühiskonnas kokku lepitud norme. See on ka see, mis õppekavas on. Kõik koolid Eestis, ka erakoolid, peavad lähtuma riiklikust õppekavast ja sellest, mis on riiklikus õppekavas kirjas. Nii et see oleks minu vastus teie küsimusele.

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu teile vastuse eest! Aga täpsuse huvides küsin siiski veel üle, et kas ma saan õigesti aru, et riikliku õppekava osana kõik koolid, sealhulgas erakoolid, peavad hakkama õpetama lastele, et abielluda võivad ka samast soost isikud omavahel, ja kui seda ei tehta, kui ei olda nõus seda tegema, näiteks kristlikes erakoolides, siis need koolid kaotavad riikliku rahastuse. Või jääb neile võimalus tegutseda kooskõlas oma maailmavaateliste veendumustega, oma moraalsete, kõlbeliste tõekspidamistega, mitte sellist ideoloogilist ajupesu ellu viia? Siin ei ole juttu valetamisest, räägime lihtsalt sellest, et me ei ole nõus sellist õpetust vahendama. Me ei valeta mitte midagi. Me räägime lihtsalt lastele seda, mida meie peame õigeks, mida meie peame kõlbeliseks, mida meie peame oma moraalsetest ja religioossetest veendumustest tulenevalt õigeks. Sellisel juhul siis, kas ma saan õigesti aru, et kui ei olda nõus sellist riiklikku õppekava järgima, siis kaotatakse ka riiklik rahastus? Ehk tegelikult oleks väga aus välja öelda kristlikele erakoolidele, et pange siis põhimõtteliselt vaim valmis selleks, et teil on kaks valikut, kas järgida seda riiklikku õppekava, millesse on sisse kirjutatud ideoloogiline programm, või teine variant, hakata otsima uusi rahastajaid, sellepärast et riiklikku rahastust sellisel juhul enam ei saa. Ma oleksin väga tänulik, kui te annaksite selge, konkreetse vastuse, sest see ei ole mingi uduküsimus. See on väga konkreetne, praktiline, praktiliste järelmite, praktiliste tagajärgedega küsimus ja ma arvan, et kõikide erakoolide suhtes on aus, kui me ütleme välja asjad nii, nagu need tegelikult on.

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Kui Eestis on seadustatud samasooliste abielu ja seadus ütleb, et abielluda saavad omavahel kaks täiskasvanud inimest, siis järelikult peab ka põhikooli õppekavas seda niimoodi ütlema, sest see on Eesti seadustesse niimoodi sisse kirjutatud. Me ei saa öelda, et see ei ole legaalne abielu või sellist abielu Eestis pole olemas. Selles mõttes, et me ei saa valetada lastele, see on minu seisukoht. 

Nüüd sellest, mis puudutab nii‑öelda konfessionaalset maailmavaadet ja väärtuspõhimõtteid, siis erakoolidel on tegelikult olemas selline õppeaine nagu usundiõpetus, kus nad võivad õpetada oma usundi põhist väärtusmaailma. See aine on olemas, see ei ole lastele kohustuslik, aga erakoolidel, sealhulgas kristlikel erakoolidel, on õigus seda ainet õpetada ja see on konfessionaalne usundiõpetus. Nii et, kui on see koht, kus rääkida oma usuvaatest, oma väärtusnormidest, siis seal on võimalus lastele neid selgitada. Aga riiklikust õppekavast lähtudes ei saa ka erakoolid, ka kristlikud erakoolid, lastele valetada ja öelda, et Eestis ei saa abielluda mees mehega või naine naisega, kui see on täiskasvanud inimeste vastastikune soov, ja ei saa ka seda maha salata, et selline õigus on olemas ja see on normaalne. See on normaalne ja seda tegelikult peab riikliku õppekava järgi lastele selgitama. Mitte keegi ei näe ette seda, et lastele hakatakse ütlema, et teie peaksite selliseks muutuma. Ma arvan, et võib‑olla ma ruttan ette teie arvamusest, aga tegelikult see ei ole küsimus sellest, et kedagi hakatakse kujundama läbi riikliku õppekava kellekski, kes ta ei ole. Seda me kindlasti tegema ei hakka. Aga see, et kui riigis on kehtestatud sellised õigusnormid, et omavahel saavad abielluda ka samasoolised täiskasvanud inimesed, siis seda tuleb koolis ka lastele rääkida.

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Riskides nüüd kuritarvitada protseduurilise küsimuse esitamise õigust, ma siiski ütlen, et lastele valetamine on just nimelt see, kui öeldakse, et abielu[paari] võib moodustada ka samast soost isikutest või et lapsed võivad suureks saades oma sugu vahetada. Näiteks see on reaalselt valetamine ja see on see, millega meie ei nõustu. Väga vabandan kuritarvituse eest.

Jah, Varro Vooglaid, ma ei saa lugeda seda kuidagi protseduuriliseks küsimuseks. Anti Poolamets, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Mis siin salata. See, mida te räägite, ongi vale. Te haamerdate noorte kallal, te haamerdate neid juba lasteaiast peale süüdimatult. Jultunult lähete laste kallale oma siil Priidiku suguste ajupesuõpikutega. Ma ei tea, kas praegu ikka hoolega saadate neid ja kontrollite, et igas lasteaiariiulis oleks siil Priidik olemas. Te olete kõik kihid ladunud algklassist kuni gümnaasiumi lõpuni oma LGBT‑ajupesule, samal ajal jätate töö tegemata. Me loeme uudistest, kuidas matemaatikaeksamitel põrutakse klasside kaupa, ei saada hakkama, pole õpetajaid. Ja tulete meile siia kaela määrima mingit Põhja‑Korea stiilis seksuaalset ajupesu alaealistele, väikestele lastele. Mida te ohkate, Kaja Kallas? Teie korraldate seda oma valitsuses. Teie juhite seda. Millal te nendest õpikutest selle ajupesu välja viskate? See ongi Põhja‑Korea. See ongi Elsa Gretškina stiil, mida te siin rakendate. Ma olin sellel ajal koolis, kui Elsa Gretškina oli haridusminister. Siin ei ole midagi uut, te viite sedasama ideoloogiat praegu ellu. Võtke ennast kokku ja tegelege asjaga, mitte ajupesuga.

Minu küsimus on: millal te tegelete matemaatika õpetamisega koolis ja hakkate asjaga tegelema, mitte ei esita siin ajupesupunkte alaealistele, väikestele lastele? Te olite väga enesekindel, lühilausetega vastasite, et nii peabki olema. See on ebanormaalne, et te seda kaitsete ja jätate põhitöö tegemata. Ma palun teilt informatsiooni, millal te lähete matemaatika kallale ja hakkate seal korda looma.

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Ma saan emotsioonist aru, aga küsimus oli siis matemaatikaeksamite tulemuste kohta. Saime täna hommikul üleriigilised põhikooli matemaatika lõpueksamite tulemused. Nende laste hulk, kes ei läbinud 50% ehk lävendit, on 23% kõikidest matemaatikaeksami sooritanutest. See on kõrgem, kui on olnud eelnevatel aastatel. See on küll madalam, kui on olnud eelmisel ja üle‑eelmisel aastal, aga siiski kõrgem, kui varasematel aastatel. See tõepoolest näitab seda, et meil on probleem. Ma arvan, et seda ei saa ju keegi eitada. Meil on probleem matemaatika õpetamisega ja mul on väga konkreetne ülesanne sellega tegelema hakata.

Täiesti nõus, et sellega tuleb tegelema hakata, ja ma ei saa siin vastu vaielda. Sellega tuleb tegelema hakata. Me peame päriselt sisse vaatama, mis on see põhjus, et aasta‑aastalt matemaatika lõpueksami tulemused halvenevad. Kas selle taga on see, et meil ei ole piisavalt matemaatikaõpetajaid? Kas selle taga on see, et meil on kaasava hariduse puhul väljakutsed? Kas selle taga on see, et me ei suuda tagada kõikidele lastele tegelikult eakohast matemaatikaõpet, sellepärast et meil on olnud õpilüngad seoses pandeemiaga?

Ühesõnaga, me peame päriselt sellesse sisse vaatama. Ma olen teiega nõus. Aga ma ei ole teiega nõus selles, mis puudutas muud emotsionaalset osa, laste ajupesu. Me ei ole laste ajupesuga tegelenud. Me oleme lastele õpetanud seda, mis on meie seadusruumis kehtiv, ja õpetame ka edaspidi seda, mis on meie seadusruumis kehtiv.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt tänane kaheksas küsimus, millele vastab peaminister Kaja Kallas, küsija Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema olukord majanduses. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Majanduslangus on praegu 3,2%, tööstuse langus on 15%. Mida valitsus kavatseb teha selleks, et taastada majanduskasv?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõesti on hetkel rasked ajad ja seoses üldise ebakindlusega on majandus jahenemas ja jahenenud. Prognoosid näitavad, et olukord läheb siiski paremaks. Vaatame neid numbreid, ilmselt see 15%, millele teie viitate, see on tööstuskaupade kaupluste müügitulu kohta. Kui me vaatame üldist jaekaubandust, siis toidupoodides on müük vähenenud 5,6% ehk mitte 15%. Ja jaekaubandusettevõtted üldiselt, jaekaubandusettevõtete müügitulu hoopis aprillis kasvas ja see ei ole olnud languses alates 2020. aastast. Nüüd, mis puudutab tööstust, siis tõesti me näeme selliseid väga muret tekitavaid märke, et tööstustoodangu või tööstuste olukord on keerulisem. Kuigi, kui me vaatame tööhõivet, siis ka tööhõive puhul me endiselt ei näe olulist langust ka tööstussektori tööhõive osakaalus. See on 18,8%‑lt langenud 18,6%‑le. 2020. aastal oli tööstuses hõivatute osakaal kõigist hõivatutest 18,7%, 2021 see tõusis, nii et oli 18,8%, ja 2022. aastal oli [see] 18,6% ehk siis natukene langenud. Ettevõtted on olnud äraootaval seisukohal ja töötajaid hoidnud, aga selge on see, et sektori madalseis jõuab ka töötajateni. Mida me teeme majanduse ergutamiseks? Esiteks on loomulikult need sammud, mis on tehtud selleks, et inflatsiooni alla tuua, sest see mõjutab kõiki. Tööstust mõjutab kõige rohkem energia hind. Energia hind, kui me räägime elektrist, elektri hind on kõige odavam, mis see on olnud kahe viimase aasta jooksul. Ka kütuse hind on oluliselt alanenud, mis peaks tegelikult ettevõtjaid aitama. Me teeme laialdaselt samme selleks, et meil tuleks rohkem energiat turule. Ehk siis, mida rohkem on pakkumist, seda madalamad on hinnad ja kuna energia on oluline sisend tööstusettevõtetele, siis see aitab ka neil oma toodangut pakkuda. Ja lisaks muidugi kõik need sammud, mida me teeme seoses kliimapoliitikaga, just selleks, et Eesti tööstus, Eesti majandus ei kaotaks konkurentsivõimet olukorras, kus kõik tarbijad ja kogu majandus on suundumas sinnapoole, et leida tegelikult keskkonnateadlikumaid lahendusi, et Eesti majandus‑ ja tööstus‑ …

Aeg!

… ettevõtted ei jääks sellest maha.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus: kuidas teie arvates aitab maksude tõus meil majanduskasvu taastada?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Loomulikult ei ole majanduskasv otseselt seotud nende maksudega. Kõige tähtsam on see, et maksukoormus on endiselt madal, isegi olukorras, kus me natukene makse tõstame. Tähtis on see, et aasta arvestuses on langenud inflatsioon 11,3%‑ni, see on viimase 16 kuu kõige madalam näitaja. Küsimus maksudest puudutab korras riigirahandust ja korras riigirahandus on toimiva majanduse üks eeldusi. Seda on minu meelest väga hea olnud näha ju aastateüleselt, kui näiteks Kreeka, kellel enne võlakriisi oli meist tunduvalt rikkam majandus, on pärast seda [muutunud] meist viiendiku võrra vaesemaks. Seda kõike sellel põhjusel, et tegelikult nende rahandus ei olnud korras. Ja maksud on osa sellest, kuidas me kogume kokku riigi tulusid. Tähtis majanduse seisukohast on kindlasti see, et korras riigirahandusel on ka teine pool ja see on riigi kulud. Eile me istusime maha valitsuse ministritega ja käisime üle neid võimalikke kokkuhoiukohti, mida riik saaks [leida]. Tuvastasime tegevusi, mida tehakse topelt, [otsisime, kuidas] saaksime pakkuda teenuseid, mis vähendaksid riigi kulusid nii, et tegelikult ka maksutulusid pole nii palju vaja. Nii et need asjad käivad käsikäes. Korras riigirahandus on toimiva majanduse oluline alustala.

Aitäh! Lisaküsimust ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt tänane üheksas küsimus. Sellele vastab peaminister Kaja Kallas, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on ajakirjandus. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Osa majandussektoreid kiratseb ja inimesed hakkavad teie maksutõusude tulemusel enam kannatama. Aga mis häda on teil tõsta pärast erinevaid ühiskonda raputanud kriise meediaettevõtete käibemaksu ja anda hoop ka sõltumatule meediale – see jääb arusaamatuks eriti tänases julgeolekukriisis, olukorras, kus meie meediakanalitel tuleb eriliselt võidelda tõese info andmise eest ja vaenuliku riigi propaganda vastu. Euroopa Liidu rahandusministrid otsustasid juba 2021. aastal, laastava COVID‑pandeemia ajal, et õige samm on muuta käibemaksudirektiivi, et lubada ajakirjandusele sisse seada nullkäibemaksumäär. Teie juhitud valitsus jättis selle siiski 5%‑le ja nüüd tõstate selle 9%‑le. Seni on lahendamata konkurentsiprobleem, kus suurem osa reklaamirahast liigub Eestist välja suurkorporatsioonidele ja meie ajakirjanikud ja meediaettevõtted sellest tulu ei saa. Piirkondlik ja regionaalne ajakirjandus on toimetulekuraskustes, ent jätkatakse head tööd lootuses, et riik ja valitsus saavad selle töö tähendusest aru ja aitavad riiklike hoobadega maakonnalehtedel teavitamist jätkata. Peatoimetajad on hinnanud, et valitsuskoalitsiooni otsus tõsta ajakirjanduse käibemaksu läheb maksma arvestuslikult 100 ajakirjaniku töökoha. Te saate riigieelarvesse juurde vaid 4 miljonit, kuid selle raha äravõtmise mõju ühiskonnale on seni hindamata. 

Ja küsimus ongi: kas valitsus on hinnanud maksutõusu kavandades sõltumatule ajakirjandusele kehtestatava käibemaksu tervikmõju sellele sektorile ning hinnanud ka selle mõju Eesti ühiskonnale tervikuna? Kui seda ei ole tehtud, siis millal on see plaanis? Kas valitsus arutas vähemalt [seda] küsimust enne kärpekirve sõna‑ ja arvamusvabadusele selga löömist ja kaalus ka selle ärajätmist?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Selle loo moraal on see, et ükski heategu ei jää karistamata. Tõesti, lisaeelarvega 2022. aastal me langetasime ajakirjanduse käibemaksu 9%‑lt 5%‑le. Käibemaks on lõpptarbija maks ja kõikide nende maksusoodustuste eesmärk peaks olema see, et need tegelikult aitavad lõpptarbijat. Nüüd, mis juhtus 2022. aastal, kui me alandasime ajakirjanduse käibemaksu 9%‑lt 5%‑le? See käibemaksualandus lõpptarbijani mitte kuidagi ei jõudnud. Vastupidi, ajalehtede hinnad võrreldes 1. juuliga 2022, kui käibemaks oli 9%, versus mai 2023 on tõusnud 10,25% olukorras, kus me alandasime käibemaksu 4 protsendipunkti. Ajalehtede hinnad ei langenud mitte isegi üheks hetkeks. 

Käibemaksumäär 9% kehtis ajakirjandusele 1. jaanuarist 2009 kuni 31. juulini 2022. Kas selle [aja] jooksul siis tõesti oli olukord nii halb? Kui me vaatame käibemaksumäära, siis tõesti, tähendab, mida peab veel ütlema, on see, et kui me tulime välja oma maksupaketiga, siis seal oli majutusasutuste käibemaksu tõstmine 22%‑ni. See sai väga palju kriitikat. Me kohtusime opositsiooniga, istusime maha ka nende huvirühmadega ja kuulsime, et selline hüppeline tõus seda sektorit olukorras, kus nemad konkureerivad ka meie lähiriikidega, lööb ja sellel on suurem mõju kui ainult käibemaksu tõus. Ja kuna käibemaksureeglites on kirjas see, et sa saad kaks erinevat maksuerandit teha, siis olukorras, kus meil oli 9%‑line määr ravimitele ja majutusasutustele ja 5%‑line määr ajakirjandusele, ma ütlesin ka näiteks turismisektorile, et kas te saate aru, et olukorras, kus me tuleme teile vastu näiteks poole peale, siis me peame ajakirjanduse käibemaksu vastavalt tõstma, sest kaks määra täpselt on. Ja see ongi kogu see mõju. 

Mis juhtus veel peale seda, kui me ajakirjanduse käibemaksu alandasime? Läksid kinni ka esmaspäevased lehed, neid enam ei ilmunud. Hinnad tõusid käibemaksumäära alandamisel, mis oleks pidanud tegelikult lõpp[hinnas] kuidagi kajastuma. 

Ma tahaksin väga vastata, mul on aeg otsas …

Aeg, proua peaminister!

… aga ehk ma saan järgmises vastuses vastata ka digimaksu teemal.

Aitäh! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Tegelikult selle tervikmõju kohta te nüüd ei vastanud. Kui ma saaksin meediaettevõtete eest seista, siis ka neid tabas samasugune elukallidus ja kappav inflatsioon, nagu kõiki teisi sektoreid. Selles mõttes oligi neil oma toodete hinda alandama hakata, ma arvan, väga keeruline. Aga te olete öelnud oma koalitsioonilepingus, et ajakirjandus ja meediaruum on väga tähtis ja inimesi on tarvis informeerida iga päev. Ja me teame, et kriiside [ajal] on tarvidus ajakirjanike järele, kes on missioonikandjad ja valmis startima sündmuspaigale või toimetusse ööpäevaringselt. Me vajame ka ajakirjanduse kriitilist valvekoera rolli riigi demokraatlikuna hoidmisel, et tuua päevavalgele ka valgustkartvaid küsimusi ja täita ühiskonnas vajalikku sõna‑ ja arvamusvabaduse tasakaalu. Välismeedias te räägite ja võitlete vabaduse eest Vene propaganda vastu, aga siin Eestis takistate meediaettevõtlust ja lajatate selga neile valusa maksutõusu. See on teie valitsuse tänase tegevuse hind, kui te selle maksutõusu teostate. Te lähete rappima meie sõltumatuid sõnavabaduse lipulaevu, kes peaksid täna oma töötajatega inimesi informeerima just selles tundlikus julgeolekuolukorras. Kas teile endale ei tundu, et teie sõnad ja teod ei kattu, vaid on omavahel lausa vastuolus, kui vaatame välismeedias toimuvat, teie sõnavõtte, ja siin siseriiklikult seda käibemaksuga lajatamist? Kas te näete ohte sõltumatu meedia kättesaadavusele väljaspool Tallinna ja Tartut? Ja kuidas te kirjeldaksite, mis juhtub, kui maakonnaleht enam meie maapiirkondade elanikeni ei jõua? Mida te võtate ette, et vaba sõna meie maapiirkondade elanikeni tänasel kujul siiski jõuaks?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Lisaks käibemaksuerandile, mille me ajakirjandusele tegime 1. augustist 2022, oleme avaliku sõltumatu meedia abistamiseks toetanud meediat ka riigieelarves 2022. aastal 1,3 miljoni euroga ja 2023. aastal 1 miljoni euroga. Kui vaadata majandusaasta aruandeid, siis ajakirjandusväljaannetel tegelikult ei lähe nii halvasti. Te ütlete, et sisendite hinnad on tõusnud. Jah, sisendite hinnad on tõusnud, aga need on tõusnud ka kõikides teistes valdkondades, kus maksuerandit ei ole. Mina tõesti usun Eesti sõltumatusse ajakirjandusse. Nii nagu 2009 jaanuarist kuni 31. juulini 2022 oli käibemaksuerand 9%, saab neil [see] nüüd olema ka 9%. Tundub, et see ajutine langetamine 5%‑le oli lihtsalt viga. Aga ma ütlen, ühtegi heategu ei jäeta karistamata. Kui me ei oleks seda teinud, ei saaks ma praegu selle eest niimoodi ka kriitikat, et me selle tegime. Ja mis on veel huvitav, on see, et te ütlete, et sisendite hinnad on tõesti kallinenud kõigil. Kui võrrelda maikuu taset detsembri omaga, siis ajalehed on kallinenud 8,4% võrra, samal ajal kui üldine hinnatase on kallinenud 4%. Ehk siis ajalehed on kallinenud kiiremini kui keskmine ostukorv. Mina usun, et ajakirjandus, nii nagu see oli kättesaadav 2009–2022, kui käibemaks oli 9%, on kättesaadav ka edaspidi ja Eesti ajakirjanikud teevad väga head tööd. 

Ma tahtsin veel teie esimesele küsimusele vastates rääkida ülemaailmsest digimaksust. Eesti on selle eest väga tugevalt võidelnud, et see ülemaailmne digimaks kehtestatakse. Ma tuletan meelde, et kui suured riigid tulid välja globaalse ettevõtete tulumaksu ideega, siis seal oli kaks sammast. Üks oli globaalne tulumaks ja teine oli digimaks. Ja me oleme igal pool öelnud seda, et esiteks, Eesti toetab digimaksu kehtestamist 2021. Siis OECD läbirääkimistel me kogu aeg rääkisime sellest digimaksust. Siis jaanuaris 2022 me oleme eraldi välja toonud seda, et justkui üks liigub kiiremini kui teine. Ja oleme Ameerika Ühendriikidega selle üle läbi rääkinud ja surume seda edasi ka Euroopa tasandil. Sellepärast et see mure, mida te ütlesite, just seesama, et suured platvormid korjavad reklaamitulu, mida tegelikult oleks vaja sõltumatu kvaliteetse …

Aeg, proua peaminister!

… ajakirjanduse ülalpidamiseks. Sellega me teeme tööd edasi.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Enne, kui te minu küsimustele kaks korda vastasite ja veel ka Martin Helme küsimustele, siis me esiteks ei saanud teada, kas te teate nende kahe [inimese] nime, kellele viidati just nimelt ajakirjanduses seoses Slava Ukraini skandaaliga ja selle juhtfiguuriga. Martin Helmele vastates te veel kuidagi pugesite selle taha, et õiguskaitseorganites käib menetlus sellel teemal. Tõepoolest, menetlus käib ja väga hea, et see käib, aga see info on selles mõttes menetluseväline, et see on täna ajakirjandusel olemas. See ei ole kuidagi selle menetluse tõttu selline info, mis oleks varjus ja mida ei saaks avaldada ja nii edasi. Sellepärast ma ikkagi küsin. Kas te teate neid nimesid? Ja teiseks, enne te märkisite, et mis sellest teadmisest kasu oleks või mis me sellega teeks. Ma ütleksin niimoodi, et kuna viide oli, et tegu oli olulistel ametikohtadel töötavate isikutega, siis ma arvan, et püüame need nimed alguses teada saada ja siis saame siin saalis arutada, et mida selle infoga edasi teha. Ikkagi kutsun teid üles vastama, kas te teate neid nimesid, ja kui teate, siis [öelge], kes need [isikud] on.

Aitäh, Rain Epler! Kuna teemaks on ajakirjandus, siis see küsimus on nii palju, kui see puudutab ajakirjandust, antud juhul teemasse. Proua peaminister, palun!

Aitäh! Ei, ma ei tea neid kahte nime. Ja teiseks on meil sõnumivabadus, oma kirjavahetuse vabadus. Minul ei ole ühtegi hooba sundida kedagi mulle sellist infot avaldama. Uurimisorganid saavad seda teha, kui see on antud juhul oluline. Kuigi ma ei saa tõesti aru, miks see on oluline, kellele Annika Arras on sõnumid saatnud. Ma ei näe, mida see asjale juurde annab. Aga vastates teie küsimusele: ei, mina ei tea, kellele Annika Arras need kaks sõnumit saatis.

Head kolleegid, lõpetan selle teema käsitlemise. 

Meie aeg on kahjuks sealmaal, et me rohkem küsimusi täna enam käsitleda ei jõua. Ma tänan küsijaid, ma tänan kõiki ministreid. Sellega on tänane infotund lõppenud. Jätkame täpselt kell kaks Riigikogu istungiga.