Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu 7. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Toon Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel eelnõu tulumaksuseaduse muutmiseks. See on väga lihtne lühike eelnõu. Sellega muudetakse või õigemini täpsemalt täiendatakse tulumaksuseaduse § 47¹ lõiget 3. 

Asi on väga lihtne. Vaatasin, Keldo käis üks päev ETV-s ja rääkis, kuidas opositsioon ei ole teinud ühtegi head ettepanekut, kuidas eelarve tulu täita. Reformierakond on põrssad, jälle valetavad! Loomulikult oleme ja mitu tükki. Üks loomulikult on ajakirjanduse käibemaksu tõstmine normaalsele tasemele, aga teine on pankade erakorralise netointressitulu maksustamine. Sama asja tegi Leedu ja meil ei ole vaja jalgratast leiutada. Need on juba suured summad. Tänane valitsus tahab kõik Eestis surnuks maksustada, kõik sektorid pankrotti ajada ja suhteliselt väikese kasuga. Ma ei tea, siin mõned miljonid võib-olla võtavad hotellide käibemaksu pealt, mõned miljonid võtavad aktsiiside pealt, aga seal, kus päriselt raha on, pangad, sinna ei vaadata. 

Eelmise kolme aasta keskmine netointressitulu oli pankadel Eestis 587 miljonit eurot aastas. Nüüd on see tõusnud juba niimoodi, et sel aastal tuleb 1,1–1,2 miljardit. Seda tõusu ei ole nad kuidagi ise ära teeninud, see on loomulikult lihtsalt Euroopa Keskpanga intressipoliitika muutuse tagajärg. Selle tõusu pealt peaks võtma Eestis maksu, vähemalt ajutiselt ja vähemalt korralikult. See sunniks pankasid kas alandama praeguste laenude intressi või suurendama hoiuste intressi. Riigieelarvesse võiks see tuua suurusjärgus 130–140 miljonit eurot aastas. Tasub kaaluda.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

Head ametikaaslased, läheme edasi teadete juurde. Need on järgmised. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis järgmiste parlamendi- ja toetusrühmade moodustamise koosolekud: esiteks, Eesti-Austria parlamendirühm, kokkukutsuja Aivar Sõerd; teiseks, demokraatliku Valgevene toetusrühm, kokkukutsuja Urmas Reinsalu; kolmandaks, Haapsalu raudtee taastamise toetusrühm, kokkukutsuja Reili Rand. Ootame aktiivset osavõttu. 

Läheme nüüd tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Finantsinspektsiooni 2022. aasta aruanne. Lühidalt tutvustan korda. Kõigepealt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on küsimused. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Ja siis on läbirääkimised, sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri. Palun!

Ma arvan, et see ettekanne on põnev ja ei ole ka hull. Ma vaatan, et see saal jäi tühjemaks. Ma loodan, et ma kuidagi ära ei hirmutanud. Tänan, kes te siia jäite kuulama! Loodan, et ka palju põnevaid küsimusi esitatakse. Ei olnud hästi kuulda vist, ma vaatan. Nüüd on? Okei. Tänan! Heakene küll. Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! (Liigutab mikrofone.) Nii, proovime nüüd. Üks, kaks. Tänan! 

Vastavalt Finantsinspektsiooni seadusele esitasime inspektsiooni aastaaruande Riigikogule. Kuna olete Riigikogu uus koosseis, XV koosseis, siis alustuseks mõni sõna Finantsinspektsioonist. Finantsinspektsiooni seadusejärgne keskne ülesanne on finantsturu stabiilsuse ja usaldusväärsuse tagamine. Seirame, kas meie järelevalve subjektide kontrolliorganisatsioon vastab ärimudelile, kas neil on sobivas koguses ja kvaliteedis kapitali riskide katteks, kuidas finantsteenuseid välja töötatakse, pakutakse, kas finantsvahendajaid omavad ja juhivad seaduse nõuetele vastavad isikud. Samuti lahendame kriise ja otsustame trahve üleastumiste eest. Finantsinspektsioon ei ole kuritegusid uuriv uurimisasutus ega üksikvaidlusi lahendav asutus või kohus. 

Finantsinspektsiooni juhib neljaliikmeline juhatus. Meil oli eelmise aasta lõpu seisuga 112 töötajat. Eelmisel aastal tegime 201 juhtimisotsust ja 214 haldusotsust. Juhatus andis välja üheksa tegevusluba ning tunnistas kaheksa tegevusluba kehtetuks. Finantsinspektsioon rakendab ülesannete täitmisel üle 700 õigusakti ja juhendi 140 finantsjärelevalve subjekti suhtes. Need 700 [õigusakti] on valdavas enamuses Euroopa Liidu otsekohalduvad õigusaktid. Meie järelevalvatavad omavad või valitsevad vara pea 80 miljardi euro väärtuses. 

Finantsinspektsioon ei asu Vabariigi Valitsuse seaduse alusel tegutsevas riigiasutuste süsteemis. Me tegutseme eraldi Finantsinspektsiooni seaduse alusel, muu hulgas selle tõttu, et rahvusvaheliste standardite tõttu oleme sõltumatu asutus. Finantsinspektsiooni sõltumatus on võrreldav keskpankade ja kohtute sõltumatusega. See on ka üks põhjus, miks ma täna siin teie kui seadusandliku võimuharu, seadusandliku kogu ees olen aru andmas. Järgnevalt peatun lähemalt Finantsinspektsiooni kahel suuremal tööalasel teemaplokil 2022. aastal. Seejärel vaatlen riske [aastal] 2023 ja lõpetan motiveeritud ettepanekuga parlamendile luua tarbijate paremaks kaitseks finantsombudsman. 

Finantsinspektsiooni tegevust oluliselt mõjutas 24. veebruaril 2022 üsna ootamatult kuumaks kasvanud Ukraina sõda. Sõja ja teiste sügavate kriisiolukordadega heiastub finantsjärelevalvele kole pilt võimalikest riskidest. Näiteks, inimesed lähevad ärevaks ja hakkavad massiliselt raha pangakontodelt välja võtma, jooksutades kinni isegi normaalselt toimiva terve krediidiasutuse. Meie kutsume seda likviidsusriskiks. Näiteks vaenulikud isikud ründavad e-riigi taristut ja finantsvahendajaid selliselt, et vajalikud teenused ühiskonnas jäätuvad. See on küberriski realiseerumine. Näiteks, paariariigid kasutavad ära finantssüsteemi endale vajaliku tehnoloogia ja muu sellise ostmiseks. Järelevalve jaoks tähendab see rahvusvaheliste finantssanktsioonide rikkumist. Näiteks meie enda ärid närbuvad, kuna sanktsioonidest ja muust taolisest tulenevalt ettevõtjad ei saa enam kaubelda seniste partnerite ja piirkondadega ning see viib äride maksejõuetuseni. Finantsinspektsioonile tähendab see krediidiriski realiseerumist ja krediidikvaliteedi halvenemist. 

Tegelikkuses Finantsinspektsioon esimese finantsjärelevalveasutusena euroalal kaardistas Ukraina sõjaga seonduvad riskid: küberriski, likviidsusriski ja sanktsioonide täitmise aspektid, ka krediidiriski. Vahetult enne sõja algust suunasime turuosaliste fookuse nende riskide juhtimisele. Peatasime ainsa Vene riskidega oluliselt seotud turuosalise tegevuse, mis lõppes tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisega. Peale sõja puhkemist rakendasime vastavalt kriisi- või riskikeskkonnale alguses ülepäevased, hiljem iganädalased ja igakuised kohtumised turuosalistega. Seadsime sisse eriaruandluse ja koostasime regulaarseid seireanalüüse järelevalve kohese sekkumise vajaduse hindamiseks. Täna saame järeldada, et sõjast tingitud riskid said õigeaegselt kaardistatud, mõõdetud ning juhitud koostöös finantssektoriga ja teiste asjaomaste asutustega – juhitud selliselt, et ühiskond ja majandus toimis 2022. aastal tõrgeteta edasi. 

Teiseks suuremaks teemaks 2022. aastal oli Eesti rahapesu tõkestamise võimekuse hindamine rahvusvahelise missiooni poolt. Finantsinspektsioon võttis alates 2014. aastast prioriteediks hämara panganduse lõpetamise Eestis. See töö oli väga keerukas. Selle käigus tuli sulgeda kaks panka, palju makseasutusi, tuli kohustada ja keelata. Kindlasti ei meeldinud see gruppidele, kes hämarast pangandusest kõvasti teenisid. Ulatusliku puhastustöö käigus võis juhtuda, et pangad kohtlesid üksikuid kliente moel, mida nad ei olnud sugugi ära teeninud. See kõik pälvis avalikkuse suure tähelepanu ja vastava avaliku arutelu. 

Rahvusvahelise tava kohaselt riigid hindavad üksteise võimekust rahapesu tõkestamisel. Eesti kord olla hinnatav jõudis kätte eelmisel aastal. Ühelt poolt olime üsna lühikese ajaga maandanud massiivse rahapesuriski, seda peamiselt finantsjärelevalve poolt finantssektoris. Teiselt poolt oli üsna suure viivitusajaga avalikkuses ilmunud rohkelt informatsiooni, justkui Eestis rahapesu tõkestamisega ei ole hästi. Seega tuli meil omalt poolt hindamiseks väga põhjalikult ette valmistada, läbimõeldult tegutseda, kaasates ka finantssektori. 

Eestit eelmisel aastal hinnanud kollektiiv tegi oma tööd äärmise põhjalikkusega. Näiteks, hindamistiimi kohapealsel visiidil Eestis toimus 82 intervjuud. Eesti pool koostas kirjalikele küsimustele vastuseid üle 1000 lehekülje. Hindamise tulemusena valmis käesoleva aasta alguses avaldatud lõppraport. Raporti kohaselt esineb Eestis üksikuid nõrku kohti rahapesu tõkestamise süsteemis, näiteks teatud momendist kriminaalmenetluses ja ka krüptovara valdkonnas. Üldjoontes arvasid hindajad, et Eesti võimekus rahapesu tõkestada on hea, eriti panganduses. Taoline hinnang oli hindaja ja hinnatava hea koostöö ning professionaalse käitumise tulemus. 

Jätkates käesoleva, 2023. aastaga, siis mis meid ees ootab? Esiteks, Eesti finantssektori asjaajamine riigiga on üsna digitaalne. Ma ei näe, et pöörduksime sellelt teelt tagasi. E-riik ja e-rahandus tähendab, et olulist tähelepanu tuleb pöörata finantsvahendajate tehnoloogilistele riskidele, et need oleks juhitud ega realiseeruks viisil, mis viib rajalt välja üksiku finantsvahendaja või veelgi hullem, kogu süsteemi tervikuna. Juba praegu on Finantsinspektsioon tehnoloogiliste riskide, täpsemalt IKT-alaste riskide juhina hinnatud partner ja oskusteabekeskus euroalal. Jätkame selle oskusteabe ehitamist ja süvendamist nii iseseisvalt kui ka koostöös teiste asutustega. 

Teiseks, eelmise aasta 2. juunil siin parlamendi ees esinedes avaldasin, et 2022. aasta tõsine risk on stagflatsioon, mille puhul kõrgele inflatsioonile lisandub vähe kasvav või suisa kahanev majandus. Rahvusvahelise Valuutafondi delegatsiooni visiiti kokku võttev avaldus 23. maist 2023 toonitas, et Venemaa sissetung Ukrainasse põhjustas väga hoogsa hinnatõusu, tõrkeid tarneahelates ning ka Eesti peamiste kaubanduspartnerite aeglasema majanduskasvu. IMF-i arvates koos eelarveala täitmisega 2022. aastal viis see riigis stagflatsioonini. 

Arendades sellist oraakli rolli edasi, väidan, et peamiseks finantsturgu mõjutavaks riskiks 2023 on inflatsioon ning sellele korrespondeeruv rahapoliitika, aga ka fiskaalpoliitilised sammud – väga mitmetahulised ja poliitiliste valikute mõttes rikkalikud teemad. Finantsinspektsiooni esmane fookus siin ei ole poliitiliste valikute õigustamisel või kritiseerimisel, vaid eelkõige valikutega kaasnevate riskide juhtimisel, näiteks krediidikvaliteedi seiramisel. 

Tõenäoliselt krediidirisk 2023. aastal ehk käesoleval aastal suureneb. Ehk rohkem on neid juhtumeid, kus laenuvõtjad ei täida oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt. Eesti vanasõna ütleb, et rege rauta suvel, vankrit talvel. Finantsinspektsioon juhindub sellest põhimõttest, ennetavalt, preventiivselt nõudes pankadelt täiendavaid fonde ja täiendavaid puhvreid hoiustajate vahendite kaitseks. Finantsinspektsioon nõudis krediidiasutustelt 2023. aastaks riskidele vastupidavuse suurendamiseks 824 miljoni euro eest täiendavate vahendite hoidmist tagavaraks. Üldistatuna, praegu peab pangandus vastu kuni 3 miljardi euro suurustele kahjudele, ilma et saaks kõnelda seadusjärgse kapitali adekvaatsuse nõude rikkumisest. 

Riik saab võlgnikke kaitsvat turvavõrku paremini seadistada majandustsüklitega ühte lainesse. Kuna tõusvad intressid teevad laenude tasumise keerukamaks, tasub juba praegu ettevaatavalt heita pilk peale raamistikule, mis käsitleb hätta sattunud laenuvõlgnikke. Tavaliselt koosneb see raamistik sotsiaalabitingimustest, võlanõustajate võrgustikust, täitemenetluse ja maksejõuetuse seadustest ning vaidluste lahendamise normidest. 

Vaidluse lahendamise normidel peatun lähemalt, kuna Finantsinspektsioon on täheldanud oma tegevuse käigus, et alati ei saa finantsteenuste tarbijad üksikvaidlustes oma õigustele piisavat kaitset. Oma õiguste kaitsmist piiravad erinevad inimlikud põhjused, mis minu arvates on taandatavad järgmistele argumentidele. Esiteks, kui vähegi võimalik, siis inimene ei soovi minna vaidlema endast palju võimsama osapoolega. Antakse pigem järele, isegi kui seaduse järgi oleks õigus. Teiseks, inimene, kes on sattunud makseraskustesse, ei oma finantsilist võimekust vaielda, eriti kui on risk, et tuleb kanda ka vastaspoole kohtukulud. 

Tsiviilkohtuprotsessis üldvalitsev võistlev menetlus eelkirjeldatud olukorda mitte ei leevenda, vaid pigem võimendab. Vaidluste lahendamise tegelik kättesaadavus tarbijale ning seeläbi tekkiv äratundmine finantssektori õiguspärasest toimimisest on finantsturu stabiilsuse, korrapärase toimimise üks vundamendikivi. Just neil põhjustel soovime Eestile finantsombudsmani ja teda töötama just Finantsinspektsiooni juurde. Ombudsmani tegutsemine Finantsinspektsiooni juures looks ombudsmanile spetsiifilise erialase kompetentsi võimaluse. Veelgi enam, säherdune finantsjärelevalve juures paiknemine annab ombudsmanile unikaalse võimaluse mõista vaidluse pooleks oleva finantsvahendaja, professionaali, organisatsiooni sisemist poolt. See loob üksikvaidluse otsustamiseks vajaliku täielikuma pildi, mitte ei piirdu üksnes lepingu sätetega. Koos ombudsmani uurivama tegevuse võimalusega tasakaalustub nii poolte mõjujõud muidu võistlevas menetluses. 

Ombudsmani tegevust finantseeritaks Finantsinspektsiooni eelarvest. Muide, riigieelarvest Finantsinspektsioon ei saa sentigi. Tarbijast kaebaja ei pea kartma kontrolli alt väljuvaid kohtukulusid ega kõrgeid finantsbarjääre kaebamiseks. Seadusest tulenev alaline tegevus, sõltumatus ja finantsjärelevalvega või kohtunikuga võrreldavad tegevuse tagatised välistavad turu mõju ombudsmanile, maandavad ombudsmani tegelikud või näilised huvide konfliktid. See loob inimesele vajaliku usalduse fooni vaidluse lahendaja suhtes. Seega loodan väga, et riik ombudsmani ettepaneku koha pealt meid kuulda võtab ning me heas tempos ja sujuvas koostöös selle asja seadusena vastu võtame ning ka institutsioonina käima lükkame. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikohus, meie riigi kõrgeim kohus, on oma praktikas, oma otsustes leidnud, et majanduslik ja finantsiline stabiilsus on vajalik selleks, et Eesti riik saaks täita oma põhiseadusest tulenevaid kohustusi. Kohus on leidnud ka, et finantsiline jätkusuutlikkus on Eesti põhiseaduslik väärtus. Finantsinspektsiooni keskne ülesanne seaduse kohaselt on säilitada finantsstabiilsus, hoolitseda finantsturgude ausa ja läbipaistva toimimise eest. Teile kättesaadavaks tehtud Finantsinspektsiooni 2022. aasta aastaraamat nende ülesannete täitmist 2022. aruandeaastal, Finantsinspektsiooni tegutsemise 20. aastal, kirjeldabki. Tänan tähelepanu eest! 

Austatud juhatuse esimees Kilvar Kessler, ma tänan teid suurepärase ettekande eest! Ja nagu ikka, sellele järgneb palju küsimusi teile. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Avalikkuse ees on viimasel ajal palju juttu olnud sellest, et hoiu-laenuühistud pakuvad päris korralikke hoiuseintresse, aga samas me teame seda, et hoiused ei ole kuidagi tagatud. On ka informatsiooni, et kui ühe ukse taga on hoiu-laenuühistu, siis teises toas asub ka kiirlaenukontor, mis tegelikult jätab mulje sellest, et riskid on väga kõrged. Kas teie arvates peaks seadusandja siin seadust reguleerima ja tulema inimestele appi ehk nende vara tulevikus kaitsma?

Härra Kruuse, tänan küsimuse eest! Kõigepealt pildistame selle olukorra mahtude ja faktilise ainese mõttes, siis räägin mõne sõna regulatsioonidest ja siis vastan teie küsimusele. 

Faktiliselt on lugu selline, nagu ma teile ka viitasin, et meie järelevalvesubjektide valitsetavat või omatavat vara on suurusjärgus 80 miljardit. Meile teadaolevalt on hoiu-laenuühistutes nende laenuportfell kokku suurusjärgus 100 miljonit eurot. Hoiu-laenuühistud meie ehk Finantsinspektsiooni järelevalve alla hetkel ei kuulu. Need on lihtsalt need suurusjärgud – pildistamine selle ära.

Hoiu-laenuühistute tegevus on reguleeritud seadusega. See seadus on üsna üldine, üsna abstraktne. Nende tegevuse järelevalve kese, kui nii võib öelda, on nende enda liikmete juures. Küll aga me teame juhtumeid, kus nende enda liikmed, hoiu-laenuühistute [liikmed], ei ole võimelised sisuliselt hoiu-laenuühistute üle järelevalvet tegema. See on hoiu-laenuühistute pool.

Teine pool on krediidiandjad, kes kuuluvad meie järelevalve alla. Mida me näeme? Ei ole just harvad need ärimudelid, kus meie järelevalve alla kuuluvad krediidiandjad suunavad inimese enda juurest hoiu-laenuühistusse, sest see hoiu-laenuühistu on järelevalve perimeetrist väljas ja seal saab inimest rohkem endale sobivas suunas panna käituma, teinekord ka seadusi – ma ei tea küll, me hoiu-laenuühistute üle järelevalvet ei tee – võib-olla eirates. Selline on see olukord. 

Milline on Finantsinspektsiooni seisukoht selles asjas? Oma olemuselt on hoiu-laenuühistud ju pangad. Nad kaasavad vahendeid, tagasi makstavaid vahendeid, raha, ja nad annavad selle arvel laenu, krediteerivad. Mis on erisus? Kui piltlikult öelda, siis hoiu-laenuühistud on oma olemuselt loodud selliste kogukondlike või kohaliku kogukonna ärideks, finantseerimiseks. Piltlikult öeldes katab neid majapidamisi, mida kirikutornist võib silmapiir hõlmata, mitte rohkem. 

Sealt järeldus: selliste väiksemate hoiu-laenuühistute puhul, me arvame, riiklik finantsjärelevalve ja pankadega võrdne regulatsioon ei pruugi olla proportsionaalne, aga suuremad hoiu-laenuühistud, meie Finantsinspektsioonis arvame, peavad olema reguleeritud, järele valvatud nii nagu krediidiasutused. Kuhu täpselt see piir tõmmata? See on puhtalt poliitiline valik. Selle valiku tegemisel, nende alternatiivide väljapakkumisel me saame teile olla faktide ja võib-olla ka mõtetega abiks.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Ma küsin taas stressitestide ja stressitestide eelduste kohta. Nagu ma olen aru saanud, te võtate aluseks eelmises finantskriisis olnud stsenaariumid, 2008–2009 finantskriisi riskid. Kriisid küll korduvad, aga kriisid on, siin ajalugu näitab, väga erinevad. Praegu need eeldused võivad olla hoopis teistsugused, riskid teistsugused. Nagu te ise ka oma ettekandes välja tõite, meil on likviidsusrisk ehk siis võimalikud pangajooksud. Kuna internetikeskkondades info liigub kiiremini, siis on küberriskid. Kas on õige, et te võtate aluseks eelmise finantskriisi riskid? Äkki peaks arvestama muutunud olukorraga?

Aitäh, härra Sõerd, küsimuse eest! Ma arvan, et saal väärib seda, et natuke lahti kirjeldada seda, mis on stressitestid, millele kolleeg Sõerd viitab. Muidu võib jääda küsimusele [vastamine] väga meie omavaheliseks dialoogiks. Stressitestid pangajärelevalves on selline instrument, mille toel tehakse pankadele ettepanek ennast täiendavalt kapitaliseerida, veelgi lihtsamalt öeldes: enda tagataskusse täiendavaid rahalisi puhvreid koguda. Seda kõike hoiustajate kaitseks. 

Stressitest oma iseloomult on üks lugu, kus kirjeldatakse või eeldatakse teatud majanduslike näitajate seisu, oletatavat seisu. Selle alusel siis vaadatakse, et kui see oletatav seis saabub, kuidas panga erinevad näitajad, erinevad riskiallikad käituvad. Nii võib testida likviidsusriski. Mäletate, ma seda ka kirjeldasin, mis on likviidsusrisk. Näiteks kui väga palju hoiustajaid tulevad korraga ja soovivad oma hoiustelt raha välja võtta, siis see on ka krediidirisk ja peamiselt krediidiriski stressitakse. See on see, kui laenuportfellist laenuvõtjad ei jõua oma laene lepingute kohaselt enam tagastada või hakkavad laenulepingut rikkuma. Laenu kvaliteet halveneb pankadel. Miks see on oluline? Veel kord, sellepärast et hoiustajate vahendid ei satuks ohtu.

Härra Sõerd küsis, milliseid stsenaariume täpselt me kasutame. Ja mitte ainult meie, tegelikult on Finantsinspektsiooni stressitestid üks plokk stressitestide niisuguses universumis. Neid on erinevaid. Neid stressiteste teeb Euroopa pangajärelevalveasutus asukohaga Pariisis. Stressiteste teeb Euroopa Keskpank, tema pangajärelevalve haru asukohaga Frankfurdis. Ja [stressiteste teeb] Finantsinspektsioon oma järelevalve perimeetris ja meie oleme Tallinnas. 

Põhimõtteliselt me vaatame tulemuste baasilt. Me eeldame seda, et näiteks krediidi kvaliteet langeb vot nii palju, tööpuudus tõuseb vot nii palju – tegelikult tööpuudus on juba natuke sekundaarne –, aga rahvuslik kogutoodang langeb nii palju. Tõesti, me siiani oleme võtnud krediidiriski stressimiseks eelmise finantskriisi [aastatel] 2008–2009, sest see oli päris järsk Eestile. Need näitajad olid päris drastilised. Ja selle baasilt me oleme stressinud oma pankasid, Eesti pankasid, Eesti krediidiasutusi. 

Noh, need tulemused on varieeruvad, aga üldjoontes võib järeldada, et Eesti pangandus 2008. aasta kriisiga võrreldes saab hakkama. No ma ei saa öelda, et hästi hakkama, aga saab hakkama. Ei peaks muretsema. Erinevate stressitestide baasil me oleme nõudnud ka pankadelt lisakapitali. Te olete tähele pannud ju, et erinevad Eesti pangad eelmisel aastal ka seda kapitali endal suurendasid, muideks seeläbi täiesti positiivsena välja tuues lisaks veel hoiuste kaitse momendile ka elavdanud meie kapitaliturgu, Tallinna börsi. Nii et seal on veel omakorda selline mõõde sees.

Mis puudutab uusi riske, teie viidatud tehnoloogilisi riske, siis varem või hiljem sellised tehnoloogilised ja muud riskid realiseeruvad finantsriskidena ja nende finantsriskide realiseerumise kvantitatiivset mõju stressitestides ka arvestatakse. See sõltub erinevatest [riskidest]. Likviidsuse stressitestid on natuke erineva stsenaariumiga kui krediidiriski stressitestid. Aga jah, tõepoolest, me ei ole staatilised, eks ju. Me jälgime pidevalt ka finantsturu arengut ja erinevate riskide muutumist või transformeerumist, tekkimist, lõppemist. Seda me teeme ja ka arvestame stressitestides.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Kilvar Kessler! Ma nüüd vabalt tsiteerin teie ettekannet, et peamised finantsriskid on inflatsioon ja poliitilised valikud. Need olid teie sõnul mõned riskid, millega Eesti peab lähiajal siiski arvestama. Ütlesite ka, et krediidiriskid suurenevad. Küsimus puudutab natukene neid finantsriske, mis on toimunud meist kaugemal. Sel aastal tulid uudised, et mitu väikest panka, nimelt kolm, on USA-s kokku kukkunud. Need olid Silicon Valley Bank, Signature Bank ja nii edasi. See sunnib mind küsima, et kas Eesti võiks nendest riskidest midagi õppida, arvesse võtta või ütleme, et see teema jääb meist liiga kaugele.

Proua Tiidus, tänan küsimuse eest. Ameerikas on panku päris palju, eks. Need kolm panka, millele te viitate, sattusid hätta ja nende hädadel, kui nii võib öelda, oli üks ühisjoon. Võib-olla hakkame regulatsiooni poolest pihta. USA föderaalne ja ka osariiklik pangandusregulatsioon on erinev Euroopa Liidu pangandusregulatsioonist. Kui sealt samm veel globaalsemaks minna, siis kogu maailma pangandusregulatsioone lepitakse kokku Baselis. Baselis asub vastav institutsioon ja suuremad tööstusregioonid lepivad omavahel kokku, mis võiksid olla panganduse regulatiivsed standardid, sealhulgas ka kapitaliregulatsioonid teatavaks perioodiks. Ja siis on nende suuremate riikide ja väiksemate riikide roll või valik need standardid oma seadusesse üle võtta. 

Need standardid, nagu ma ütlesin, on globaalsed ja võimaldavad teha erisusi väiksemate pankade ja suuremate pankade vahel. Euroopa Liit on need standardid üle võtnud põhimõtteliselt selliselt, et neid standardeid peavad täitma suuremad ja ka nõks väiksemad pangad üsna ühetaoliselt. Ameerika Ühendriigid on need standardid üle võtnud niimoodi, et need kõige karmimad standardid kehtivad ainult nõndanimetatud rahvusvaheliselt aktiivsetele pankadele, mis on reeglina väga suured. Väiksematele osariiklikele pankadele sellises kvaliteedis ja kvantiteedis regulatsioonid ei kehti. Need kohalikud regulatsioonid on natuke leebemad. Lisaks on kohalikel osariiklikel Ühendriikide keskpankadel sõltuvalt osariikidest ka teatud piirangud oma pankadele hädaolukorras likviidsusabi andmise suhtes. See võib olla ka jällegi erinev euroalast. 

Kui konkreetselt neid Ühendriikide panku vaadata, siis neid ilmestas selline ärimudel, et klientideks olid kontsentreerunud väga palju ühelaadse äriga tegelejaid. Nimetagem neid start-up'ideks või tehnoloogiafirmadeks, alustavateks tehnoloogiafirmadeks – vähemalt kõige suuremaid nendest iseloomustas see. Kui rahapoliitikast tulenevalt, intressimäärade tõusust tulenevalt tehnoloogiafirmade investorid neid enam lihtsalt ei toetanud ja ei investeerinud sinna, neil hakkas ka kehvemini minema, siis võis eeldada, et sellel pangal, tema krediidiportfellil hakkab natuke kehvemini minema. See omakorda põhjustas sellise ebaluse või ärevuse nende pankade hoiustajate seas, kes hakkasid massiivselt enda hoiuseid nendest pankadest välja võtma. Ka kõige tervem pank, kui teatud kriitiline mass hoiustajaid korraga otsustab sealt oma raha välja võtta, võib sattuda hätta. 

Tavaliselt, mida tehakse, on see, et keskpank annab sellises situatsioonis hätta sattunud pangale erakorralist likviidsusabi. Meie head kolleegid Fedist ehk Ühendriikide keskpangast, küll tema New Yorgi osariigi kontorist, käisid siin külas ja selgitasid, et selle California pangaga juhtus omakorda see asi, et California Fed ei saanud neile erakorraliselt likviidsusabi anda, sellepärast et kohalikud California reeglid seda keelasid ja piirasid. Seal palju niisuguseid asju sattus kokku, lisaks teatud raamatupidamisreeglid veel, mis käsitlesid võlakirjade hindamist bilansis. Need olid sellised [asjad], mis tingisid teatud erakorralised kahjumid pangale. Nende asjaolude kokkusattumine põhjustas selle olukorra, kus tuli Ühendriikide föderaalvalitsusel sekkuda ja vastavalt see pank ära lahendada. 

Nüüd tulles siia, et kas Eestis on mingeid õppetunde sellest võtta. Taolisi situatsioone me jälgime. Me oleme ka osa Euroopa Keskpanga pangajärelevalvesüsteemist ja mina olen Euroopa Keskpanga järelevalvenõukogu liige, otsustan euroala pankade järelevalve küsimusi. Me oleme tegelikult rohkem kui ühel korral, kui nii võib öelda, neid õppetunde seal käsitlenud. Me oleme saanud üsna detailsed ülevaated, mis Ameerikas juhtus, ja kas euroalal oleks sealt midagi kaasa võtta. Nüüd Eesti peale vaadates, meie panganduse ärimudelid on suhteliselt konservatiivsed ja klassikalised. Meil on kliendirühmad ikkagi suhteliselt laiali pihustunud erinevate pankade vahel ja ärimudelid on klassikalised: hoiused sisse, laen välja. Mingeid liiga suuri keerukusi ei ole. Võlakirjade kirjeldamist raamatupidamisreeglite kohaselt ma teile ka viitasin ühe probleemina Ühendriikides. Eesti pankade võlakirjaportfellid on üsna väikesed. Need mingit märkimisväärset riski ei põhjusta, kui neid võlakirju peaks hakatama realiseerima. 

Nii et me oleme seiranud, oleme saanud aru, milles Ühendriikide probleem seisnes. Hetkel Eestis sellist probleemi ei näe. Kui peaks nüüd juhtuma midagi sarnast, siis, ütleme, raamistik on meil olemas. Järelevalve, on see siis Finantsinspektsioon või Euroopa Keskpank, saab operatiivselt sekkuda ja seda lahendada. Nii et praegu ma väga selle Ühendriikide juhtumi pärast ei muretseks. Ainus asi, mille pärast [muretsesime], mis toona oli väga sensitiivne, [oli see,] et see paanika lihtsalt levib. Siis ka meie inspektsioonist selgitasime avalikkusele seda, et meie pangandus on tugev, mida see ongi tegelikult, et ka anda signaale ühiskonnale, et ei maksa paanikasse minna nende väga kaugete ja meile ainult väga-väga kaudselt mõju omavate sündmuste peale.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Tänan kõigepealt selle väga põhjaliku aruande eest, mis on tehtud sellises heas mõttes loetavas stiilis! Mul on tunne, et te olete mõelnud ka laiemale lugejaskonnale, et ka sellised diletandid nagu mina saaksid ikkagi aru, millega Finantsinspektsioon tegeleb ja kui kaugele te jõudnud olete. Mul on teile mitu küsimust, aga ma alustan võib-olla tagasivaatest ja hiljem jõuan tulevikuvaate juurde. Teie aruanne käsitleb ka omajagu rahapesuga seonduvat, sealhulgas seda Moneyvali hindamist, ja seda tööd, mis on tehtud selleks, et Eesti mainet võimalikult positiivsena hoida, mitte ainult maine vaates, vaid ka sisuliselt, et Eesti rahandus oleks nendest, nagu te ise nimetasite, tumedatest jõududest puhas. Aga ma küsin nii. Kui nüüd vahepeal on natukene vett merre voolanud ja võimalik ausalt tagasi vaadata, siis võib-olla te tooksite välja, millised kolm, neli kõige suuremat viga või tegematajätmist olid need, miks me sellisesse olukorda üldse jõudsime, et siin rahapesu probleem niivõrd suureks ja laiaulatuslikuks omal ajal muutus?

Härra Kiik, tänan küsimuse eest! Ma lihtsalt panen vastuse märksõnu juba kirja, kuna teema on väga lai ja, ütleme, ei saa ka salata, et mulle meeldib sel teemal rääkida. Võib-olla ma alustan siit, kus tegelikult käesoleval hetkel, nagu ka Moneyvali hindajad välja tõid, Eestis seonduvad riskid asuvad – need asuvad krüptovarade valdkonnas. Krüptovarade valdkond on meil hetkel Rahapesu Andmebüroo järelevalve perimeetris ja nemad seal on teinud üsna head tööd. Nad on nende krüptoettevõtjate ja eriti just riskisemate ettevõtjate arvu vähendanud, selle abil ka vastava valdkonna riske maandanud ja kvaliteeti tõstnud. Aga sellest ma võib-olla ei tahakski rääkida. 

Räägime sellest, mis võis olla aastatel 2007–2014 kasvanud rahapesuriski põhjuseks. Ma arvan, et need põhjused on erinevad. Ma arvan, et esimene põhjus on see, et 2008 oli sisuliselt kogu maailma järelevalvajate fookus finantskriisil. Toona see rahapesu ei olnud ei rahvusvaheliselt ega ka kodumaiselt justkui nagu fookuses. Fookuses oli see, et piltlikult öeldes Hansapank meil ei muutuks maksejõuetuks – ja ka mitte piltlikult, vaid ka sisuliselt – ja üsna selline raske finantskriis. Teine asi, mida ma tahaks välja tuua, on õigusraamistik. Tänasel päeval ma seda ei puudutanud. Ma arvan, et vaatame, kuidas uus süsteem toimima hakkab. Kui kerida minevikku, siis ega see järelevalve, kelle heidutus oli toonasel minevikuajal 3200 eurot trahvi ja võib-olla hiljem 32 000 eurot trahvi – no see ei ole mingi heidutus. Kui sa teenid ikkagi miljonites kasumit sellise hämara pangandusega, siis 32 [000] ei ole isegi mitte komisjonitasu, võiks öelda. Ma ei tea, mis see on. Ehk siis õigusraamistik. Ja see ei ole mitte ainult trahvimäär, vaid teine pool on rahvusvaheline koostöö: kes mida teeb. Ei saa päris hästi aru, kas näiteks mingi välisriik teeb midagi või Eesti teeb. See on teine pool. 

Nüüd see rahvusvahelise koostöö pool on Euroopa Liidus tänaseks päevaks hästi lahendatud. Trahvide pool on Eestis, ma arvan, tänaseks päevaks normaalselt lahendatud. Vaatame, kuidas see uus süsteem tööle hakkab. See peaks novembris meil tööle hakkama. Pärast seda on mul võimalik seda hinnata juba täpsemalt. Tänasel päeval ma seda hetkel ei tahaks hinnata. Tänu ka teile, tegelikult teie eelmistele kolleegidele, XIV koosseisule, kes need trahvimäärad meil ka [kõrgemaks] tõstsid, mis tähendab meile kui finantsjärelevalvele, et meil tekib üks tõsisem instrument juurde turu suunamisel. Mitte et me igapäevaselt tahaksime seda rakendada, aga kui kõik teavad, et see püss seal seinal ripub, siis on ju võimalus, et ühel päeval võib see ka pauku teha. Turuosalised on reeglina väga intelligentsed toimetajad turul. Nii et võib-olla need kaks asja: fookused mujal ja õigusraamistik teatud puudustega.

Protseduuriline küsimus, Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Ma saan aru, et ma vist olin liiga optimistlik, hinnates seda, et meil on kaks küsimust. Tegelikult meil on vist üks küsimus ettekandjale. Kui ma saan õigesti aru, siis see tähendab seda, et kui ma tahaksin küsida ettekandjalt ootuste kohta praegusele parlamendikoosseisule, siis peaksin selle esitama ilmselt e-kirja teel või mingil muul viisil, kuna saalist pole enam võimalik teist küsimust esitada. Saan ma õigesti aru?

Jaa, te saate õigesti aru. Nii tuleneb meie kodu- ja töökorra seadusest tõesti, et ettekandjale saab esitada ühe suulise küsimuse. Mis on teie võimalused? Need on järgnevad: e-kiri saata, kirja teel pöörduda Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri poole; kui ta lõpetab kõne, lähete tema juurde, kui te ei sega teda, ja saate seal küsida; ning saate ka läbirääkimiste voorus, kui te olete näiteks fraktsiooni esindaja, neid murepunkte tõstatada. Nii et võimalusi on päris palju. Ja kui teil on olemas tema telefoninumber, ma usun, et võite ka kõlistada talle. 

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tahtsin küsida teie hinnangut seoses selle EKRE just sisse antud eelnõu ideega, et erakorraliselt pankade erakorralist kasumit lisamaksustada. Seda selles kontekstis, et pankade kapitaliseering ja stressitestid … Okei, nad on saanud lisakasumit. Teoreetiliselt on seda rohkem kui muidu. Aga kuidas see mõjutab nende pankade finantsteenuste võimekust? Kas see potentsiaalne lisamaksustamine pigem vähendab nende võimekust turul pakkuda ettevõtluse ja muu võimendamiseks laene? Milline on teie kui finantssektori eksperdihinnang sellise võimaliku meetme mõju kohta?

Tänan! Jah, kui tohib veel selle eelmise teema jätkuks öelda, siis mitte ainult Tanel Kiik, vaid te kõik olete teretulnud meiega kontakteeruma. Me hea meelega selgitame asju teile. Väga teretulnud.

Nüüd vastan küsimusele, härra Kadastik. No me finantsjärelevalvajatena ei näe, et maksundus ja maksupoliitika oleks kuidagi primaarne tööriist meie jaoks. See võib mõjutada nende pankade ja ka teiste finantsvahendajate käekäiku, aga selleks, et nende käekäik oleks stabiilne, on meil oma instrumendid. Nii et selles mõttes üsna lihtsalt ja lühidalt öeldes me magame öösel suhteliselt rahulikult sõltumata sellest, milline maksusüsteem finantsvahendajate suhtes rakendub. Me närveerime pigem nende riskide pärast, millest ma ka siin teile rääkisin. 

Kui korra minna libedale teele ja mõelda valjusti ja puhtalt finantsjärelevalve perspektiivist – mitte üldse riigi ega kodanike, vaid finantsjärelevalve perspektiivist –, siis tõsiasi on see, et meile sümpatiseeris maksusüsteem, mis ergutas panku kapitali akumuleerima enda juures. See on see tavaline Eesti tulumaksu süsteem, et kui sa dividende välja maksad, siis riik võtab sealt oma jao määras, mis on seadusega kehtestatud, ja kui sa ei võta välja, siis ei maksa tulumaksu. Miks see meile meeldib või ei meeldi, oli see, et pankadel tekkisid väga suured puhvrid. Kui pankadel tekivad väga suured puhvrid, siis see võib olla ebaoptimaalne kapitali juhtimise aspektist, ma olen nõus. Aga veel kord, järelevalvaja vaatest tähendab see seda, et kui krediidikahjumid hakkavad realiseeruma, siis on puhvrit, mille arvel katta kahjumeid, ilma et peaks kuidagi hoiustajateni jõudma. Selline süsteem meile meeldis. Ja veel kord, me oleme finantsjärelevalvajad, mitte maksupoliitikud. Praegune süsteem meile väga ei meeldi, eks. See stimuleerib panku kogu aeg järjest kapitali välja maksma. Siis tekib see [olukord], et meie peame oma instrumentidega ise sekkuma. Me oleme seda ka teinud. Näiteks COVID-i alguses me ju pankadel ja teistel finantsvahendajatel keelasime dividendide väljamaksmise. Selline õigus on meil olemas. Jaa, nii on. 

Nii et ma arvan, et maksundusdebatt peaks siin saalis olema. Neid valikuid mina ei taha öelda. Tõenäoliselt on see küsimuse taust see, kas inglise keeles windfall või tuulemurrumaks võiks olla võimalik. Jah, see võiks olla võimalik. On ka teised, erinevad variandid võimalikud. Meie sätestame pankadele needsamad puhvrid, millest me rääkisime, ja neid tuleb täita sõltumata, milline on maksurežiim. Nii et selles mõttes, miks ma alguses ütlesin, et me maksudele väga ei keskendu, [on see, et] need puhvrid on nagunii meie enda otsustada. Milline on maksurežiimi mõju, seda me võime ju teiega koos arutada veel täpsemalt, aga üldiselt on nii, et finantsjärelevalve perspektiivist see mõju, maksunduslik mõju, liiga suur ei ole. Äride perspektiivist muidugi on. Seal on kapitalitootluse küsimused ja nii edasi. Ma saan sellest äriperspektiivist ja sellest arutelust aru, ka ühiskondlikust arutelust saan hästi aru. Aga järelevalve vaadet ma kirjeldasin.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Mind huvitab olukord e-residentsusega, mis on osutunud suurepäraseks rahapesu tööriistaks. Õnnelikuma käega e-residendid võivad siin pesta erakordselt suuri summasid. Mind huvitabki, et kas peale e-edevuse – et Eesti on ikka eriti e-edev riik ja progressiivne –, on veel mõni hea põhjus, miks sellist süsteemi üleval hoida, eriti teie vaatenurgast. Sellega kaasneb ka krüptoteema, need võivad olla tihti omavahel seotud. Ka Venemaa proovib leida uusi kanaleid sanktsioonidest kõrvalehiilimiseks. Kui suurt peavalu krüptoteema teile ka tekitab?

Härra Poolamets, tänan küsimuse eest. E-residentsusega finantsjärelevalve päris otseselt kokku ei puutu. Mis puudutab krüptovaldkonda, siis meie järelevalve all olevas finantssektoris on krüptoteemat marginaalselt, seda peaaegu ei olegi. Krüptoteema on meil praegu Rahapesu Andmebüroo perimeetris. 

E-residentsuse suhtes me oleme läbivalt seda avaldanud, et sellele, kas tegu on hea või halva projektiga, meie hinnangut ei anna, küll aga selle projekti puhul tuleb arvestada nende riskidega, mis kaasnevad. Tõsiasi on see, et ega need pahategijad, kui nii võib öelda, kes soovivad mingisugust oma halli või musta asja ajada e-residentidena, ei tule Eesti pädevatele asutustele deklareerima seda, et kuulge, me oleme pahategijad, me nüüd tahame seda asja teha. Seda tehakse ikka varjatult. Kindlasti selles mõttes e-residentsuse programm teatud riske kannab. E-residentsuse programmi riskidele ka needsamad Moneyvali hindajad tähelepanu juhtisid. Ma arvan, et seal on kindlasti ruumi neid riske hinnata ja võib-olla ka astuda samme riigil, et [programmi] veelgi paremini juhtida. Aga seda, kas see programm tervikuna riigile ja ühiskonnale on hea või halb, hindab keegi teine, lõppkokkuvõttes parlament. Mina ei ole siin positsioonis seda hindama. Mis puudutab finantsturgu, neid subjekte, kes meie perimeetris on, siis nemad e-residentide riskisust igakordselt hindavad, et kes nad sellised on, ja teevad ka vastavad otsused ise selle baasilt. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud härra Kessler! Arvestades seda, et meie valitsus plaanib kehtestada Eesti inimeste jaoks päris ulatuslikku maksupaketti ehk siis maksutõusu ja oleme kuulnud tihtipeale lauset, et eelarve seis on pingeline, siis on igati õigustatud küsimus, ma arvan, et mis on saanud lootusest trahvida Eesti kasuks Danske Banki ja Swedbanki rahapesu eest ehk asjade eest, mida uuritakse täna USA‑s, Rootsis ja Taani Kuningriigis.

Aitäh, proua Karuse, küsimuse eest! Lühidalt kokku võttes on Danske pangaga nii, et kui me 2014 sellesama rahapesuriski vähendamisega alustasime, siis see lõppes 2019 Danske panga tegevuse lõpetamisega Eestis. Kunagi oli tegemist kolmanda-neljanda kõige suurema turuosalisega, et lihtsalt panna see konteksti. Tema kokkupakkimine ei toimunud üleöö. 2019. aasta lõpuks ta oli ennast Eestis kokku pakkinud ja see oli, kui nii võib öelda, karistus Danskele. Teisel kaalukausil – teie erakonnakaaslane ju küsis enne, mis olid puudujäägid –, noh, 32 000 eurot teha trahvi ühele pangale, see ei ole päris see, mis kohale jõuaks. See Danske lõpetamine oli see, kuidas Eesti finantsjärelevalve reageeris sellele.

Swedbankiga üsna sarnane lugu. 32 000 eurot ei ole see heidutav faktor, vaid ettekirjutus, päris pikk ja põhjalik ettekirjutus, ja Swedbank on tänaseks päevaks selle ettekirjutuse täitnud. Seda projekti me tegime koos Rootsi järelevalvega ja tegime koos ka ettekirjutused põhimõtteliselt kogu Swedbanki kontsernile. Kriminaalmenetlejad ehk uurimisasutus me ei ole. Me küll oleme teinud mõningaid kuriteoteateid, mälu järgi räägin, mõlemas selles asjas. Aga seda täpselt, mis faasis on kriminaalmenetlus, kuidas Ühendriikidega toimuvad kõnelused, teab prokuratuur. Mina nendele küsimustele ei saa vastata. Me lihtsalt ei ole kursis selle asjaga.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Õigustatult on minu kolleegid teid ja Finantsinspektsiooni kiitnud ja te ise ka. Ma arvan, et see on põhjendatud. Finantsinspektsioon on teinud head tööd, mis puudutab krediidiasutuste järelevalvet. 

Aga minu küsimus on see, millele te viitasite, kui te tegite meile motiveeritud ettepaneku ombudsmani kohta. Te alustasite sellega, et põhjendasite, et kui inimestel on probleem ja vastas on suur ja jõuline institutsioon, siis inimesed pigem ei lähegi [oma õigust nõudma]. Lihtsalt ühe põhiseadusliku institutsiooniga suheldes tekkis mul arusaam, et vahel võib juhtuda, et ka Finantsinspektsioon ise on see suur ja kole monstrum, kellele vastu ei taha vaielda. On olnud juhtumeid, ma saan aru, et kui mingi juristi, kes esindab neid asutusi, ühe kliendiga on tekkinud probleem, siis hiljem juhtub niiviisi, et Finantsinspektsioon hakkab ka teisi tema kliente kuidagi represseerima. (Juhataja helistab kella.) Represseerima on võib-olla liiga tugev [sõna], aga tekib probleeme ka teiste klientidega. 

Hea küsija, teie aeg!

Kuidas me tunneme ennast enda õiguspärasuse tagamisel – ma proovin ümber formuleerida seda küsimust. Finantsinspektsiooni sees toimub töö järgmiselt. Meil on eraldatud funktsioonid: meil on äriliinid ja siis meil on kontrolliplokk. Kui me ühe või teise otsuse soovime teha ja need otsused reeglina on haldusaktid – haldusakt tähendab seda, et me paneme kellelegi kohustusi või keelame kellelegi mingi tegevuse –, siis sellise toote või haldusakti kavand valmib äriliinis. 

Äriliinis ta läbib nii-öelda esimese kaitsevalli, ühekordse kontrolli. See tähendab, et ekspertide töö kontrollib üle osakonna juhataja. Enne kui see toode jõuab juhatuse lauale, läbib see meie õigusosakonna, kes on sõltumatu meil sisemiselt äriliinidest, ja annab sellele produktile oma sõltumatu hinnangu, kas see vastab õigusele, vastab seadusele. Kui see ei vasta seadusele, siis see ei jõuagi kunagi juhatuse päevakorda, sellepärast et see on maas: tehke nii, et vastaks. Kui see jõuab juhatuse lauale, juhatuse päevakorda, siis me teeme loomulikult otsuse. Meil on juhatuses neli inimest, osa neist ka õigusharidusega. Me [teeme] alati oma parimad jõupingutused, et meie haldusaktid oleksid kooskõlas seadusega. Seda esiteks. 

Teiseks, meie väljundid või tegevuseväljundid on kontrollitavad kohtus, halduskohtus. Halduskohtute praktika on olnud erinev: alguses oli see Finantsinspektsiooni vaates meile ebasoodus. Me oleme õppinud halduskohtu praktikast, oleme saanud halduskohtult häid mõtteid, kuidas oma tööd ümber korraldada, kuidas läheneda asjadele. Viimasel ajal on see kohtupraktika selline, et me tõesti minule teada olevalt ei ole kohtuasju kaotanud, ehk meie tegevus on olnud õiguspärane kohtute hinnangul. 

Kui on mingeid etteheiteid kas kodanikel või muidu äridel, siis on mitu võimalust. Meil on sisse seatud selline süsteem. Me tegelikult võtsime selle üle juba varem, kui see ka Eestis … Noh, finantssektori seadused nõudsid seda ja Euroopa Keskpangas on see nii. Mis puudutab vihje andmise kanalit, kui ühel või teisel osapoolel on Finantsinspektsiooni tegevuse suhtes mure, siis ta saab meile anda sellekohase vihje. See vihje jõuab otse minuni, mitte kellegi teiseni, vaid otse minuni, ja siis ma oskan tegeleda sellega vastavalt meie funktsioonide sees koostöös kellegagi sealt sõltuvalt vihje iseloomust, et kontrollida seda vihjet ja siis võtta vastavalt mingid meetmed tarvitusele. Ja loomulikult saab ka kaevata. Meil on Eestis erinevaid [variante]: meil on nõukogu, kollektiivne organ, kes meid kontrollib; erinevad osapooled, saab ka nendega suhelda. 

Nii et selles mõttes me oleme igati avatud selliste võimalike probleemide käsitlemisel. Anname parima selleks, et me kuidagi probleemselt ei käituks just seaduse mõttes. See, et me ei meeldi kellelegi, see on selge. Ma arvan, et väga paljudele nendele, kes rikuvad seadust ja võib-olla ka mingeid riske võtavad ülepeakaela, me ei meeldi. Aga jah, seaduse rikkumise asju me jälgime hästi teraselt, et me ise käituksime õiguspäraselt, sellepärast et me oleme ju kogu finantsturu jaoks eeskuju. Me ei saa ise käituda kuidagi õiguspäratult.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Tahtsin küsida sellesama teema kohta, mille te tõite [välja] oma ettekande lõpus, selle finantsombudsmani tekitamise ettepaneku kohta. Siin on kolm aspekti. Valitsuse suund on pigem vähendada dubleerimist. Meil on juba praegu riigis mitu ombudsmani institutsiooni sisuliselt: põhiseadusliku institutsioonina õiguskantsler ja soolise võrdõiguslikkuse volinik. Pigem võiks päevakorda tulla nende ühendamine. Riigikogu esimees on väljendanud skepsist kohtuinstitutsiooni asendavate struktuuride suhtes. See on teine aspekt. Ja kolmandaks, ombudsmani sõltumatuse põhimõte. Kuigi Finantsinspektsioon on ise sõltumatu organisatsioon, siis teie ettepaneku järgi oleks see selle organisatsiooni all. Ilmselt peaks ombudsmanile võimalik olema kaevata ka Finantsinspektsiooni tegevuse peale. Kuidas te näete seda?

Aitäh, härra Taro, küsimuse eest! Ma võtan korra veel selle ombudsmani teema hästi lühidalt kokku. Näeme seda, et kohtud on üle koormatud, eks. Me näeme seda, mida ma rääkisin, et inimesed alati ei taha kohtusse minna. See on kallis, eks. Võib-olla ollakse ise finantsiliselt hädas. Me näeme ka seda, et on olemasolevad kohtuvälised lahendajad, samuti võistlev menetlus. Me näeme ka seda, et finantsturualane kompetents nii väikeses riigis nagu Eesti on koondunud teatud asutustesse. Eesti puhul on see koondunud Finantsinspektsiooni. 

Mis puudutab seda, kas ombudsman hakkaks käsitlema Finantsinspektsiooni vastu esitatud kaebusi, siis ei. Ombudsman käsitleks neid asju, millega me praegu ei tegele, mis on vaidlus professionaalse finantsvahendaja ja tema kliendi vahel. Mis puudutab meie vastu esitatud kaebusi ja nende käsitlemist, siis ma loetlen üles, kes Finantsinspektsioonile kaasajal järelevalvet teevad. Esiteks teeb seda Finantsinspektsiooni nõukogu, teiseks teie – no see ei ole nüüd olulisuse järjekorras –, parlament, eks. Siis on meil oma välisaudiitor, siis on meil oma siseaudiitor, siis on meil Riigikontroll, siis on meil kolm Euroopa järelevalveasutust, kes meid saavad kontrollida, ja lõpuks on meil Euroopa Keskpanga siseauditi süsteem. Need on kõik need osapooled, kes meid võivad kontrollida, ja üksikud väljundid, nagu ma rääkisin, alluvad ka halduskohtulikule kontrollile. Nii et ombudsman ei oleks see, kes meid kontrollima hakkaks. 

Meie juures, jah, me arvame, et ta oleks sõltumatum. Sama sõltumatu kui kohtud, sest meie riigieelarvest raha ei saa. Meie enda arhitektuur on selline, et me oleme sõltumatu riigiasutus. Selle tõttu see paiknemine. Seda kompetentsi poolt ma kirjeldasin ka. Jah, ma usun, et võib olla ja kindlasti ongi väga palju erinevaid osapooli, kes lahendavad kas laste õiguste küsimusi või mingeid muid asju, ja kindlasti on nad head spetsialistid just nimelt nendes valdkondades, aga finantsvaidlused nõuavad teatud teist laadi infovälja ja kompetentsi.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh ülevaate eest! Minu küsimus puudutab mõtteid pankade netointressitulu maksustamisest. Leedus on seda juba kavandatud või tehtud isegi. On olnud mõtteid ka siin. Rääkige palun, kuidas see mõjutab pankade kapitaliseeritust ja kuidas see mõjutab laenude hinda panga klientidele.

Aitäh, härra Sutt! Vastus sellele küsimusele sõltub ju sellest, millisena täpselt on see maksurežiim, millele te tõenäoliselt viitate, tulumaksurežiim disainitud. Teadmata selle tulumaksurežiimi asjaolusid, on raske öelda, kuidas see mõjutab. Aga kui te [küsite], mis see netointressitulu vähenemine pangale tähendab, siis see tähendab, nagu tulude vähenemine ikka, et tuleb vaadata, kas on vähem kasumit teenitud, tuleb kulusid kuskilt kokku võtta või kuidagi oma äri ümber teha, kui see on vajalik. Aga kui on kasum väga suur, siis ei pruugi see üldse olla vajalik. 

Kui vaadata Eestit, siis pankade peamine tuluallikas on härra Suti poolt viidatud netointressitulu. Kui seda maksustada, siis kindlasti see maks mõjutaks netointressitulu suurust, mis omakorda mõjutaks kasumite suurust, mis omakorda mõjutaks ka pankade võimet kanda kahjumeid. Tõenäoliselt oli see teie küsimuse suund. Potentsiaalselt väheneks panga võime kanda kahjumit. Aga meil on olemas ka omanikud, keda on võimalik kohustada panka kapitaliseerima. Nii et selles mõttes finantsjärelevalvajana, veel kord, maksundus on üks asi, mis ei ole primaarne prudentsiaalne instrument või usaldatavusnormatiivide täitmiseks vajalik instrument. Selleks on meil enda instrumendid olemas. Küll aga [ühel] moel või teisel ta toetab või siis, ütleme nii, õgvendab seda prudentsiaalsete usaldatavusnormatiivide täitmist, võimekust täita usaldusnormatiive.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alates 2023. aastast tuleb suurettevõtetel esitada aastaaruande kõrval ka kestlikkuse või jätkusuutlikkuse aruanne. Mida toob kaasa selle nõude kehtestamine Finantsinspektsioonile või millised ülesanded sellega kaasnevad?

Aitäh, proua Poolamets, küsimuse eest! Jah, üldiselt on niimoodi, et pangandusele, investeerimisteenuse osutajatele ning börsiettevõtetele tekib järjest kehtima hakkavate Euroopa Liidu õigusaktide tulemusel aruandluskohustus, mis puudutab ESG‑nõuete täitmist, eks ju. Finantsinspektsiooni ülesanne praeguses faasis on seirata seda, kas on olemas võimekus meie finantsvahendajatel ja börsiettevõtetel nende nõuete täitmiseks, neid suunata nende võimekuste tekitamisel. Aga mingil hetkel meie juba sihukene täpsem fookus saab olema sellel – no see nüüd puudutab professionaalseid finantsvahendajad –, kas seal on või ei ole tegu sellise asjaga nagu rohepesu. Mis asi on rohepesu? Rohepesu on see, kui näiteks üks investeerimisfond ütleb, et ta on hirmus roheline, et investeerib ainult sellistesse äridesse, mis justkui vastavad teatud ESG‑nõuetele, aga tegelikkuses ei vasta. Siis on finantsjärelevalve ülesanne neid finantsvahendajaid suunata selliselt, et nende deklareeritu, et nad investeerivad rohelistesse äridesse, vastaks ka tegelikkusele. Erinevad meetodid, alates pehmest dialoogist lõpetades trahvideni – kõik, mis sellega kaasneb. Selline on meie roll, mis on meile ka seaduste, eelkõige Euroopa Liidu õigustiku toel antud.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tänan ka ettekande eest. Minu küsimus on lihtne: kas praegu on näha mingeid märke Vene raha ebaseaduslikust liikumisest või katsetest seda pesta? On käimasolev sõda seda protsessi kuidagi mõjutanud?

Märke on sellest – see on nüüd natuke laiem teema, võib-olla mitte ainult Eesti riiki puudutav teema –, et on tekkinud huvitavad rahavood sellistest riikidest nagu, ütleme, endistest Nõukogude Liidu vabariikidest, kellega ei ole väga tihedaid ärisuhteid ei Eestil ega mõnel teisel riigil varem olnud. Need rahavood ei ole märkimisväärsed. Need rahavood, meile tundub, on sellised … Noh, klassikaline suuremõõtmeline rahapesu toimub niimoodi, et kõigepealt testitakse kanaleid, vaadatakse, kas kanal toimib või ei toimi, eks. Kui kanal toimib – see tähendab, et pangad või muud finantsvahendajad, krüptoettevõtjad, järelevalve on kuidagi tuim –, siis seda kanalit hakatakse järjest paisutama ja need vood lähevad suuremaks. Mida me näeme praegu koostöös ka Rahapesu Andmebürooga, on see, et testitakse kanaleid erinevatest endistest Nõukogude Liidu vabariikidest. Mitte Venemaalt, sest Venemaa on liiga ilmne, sealt seda ei tule, aga küll Usbekistanist ja erinevatest riikidest. Ma tean, et meie kolleegid ka Rahapesu Andmebüroos, kelle peamine ülesanne on rahapesu tõkestamine, hoiavad sellel silma peal ja vajadusel ka astuvad samme. Aga tänan küsimuse eest. Sellist testimist on.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ma tänan teid teie ettekande eest, ma tänan teid teie vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Kõigepealt tunnustus selle töö eest, mida Finantsinspektsioon on möödunud aastal teinud, ka eelnevatel aastatel ja mida te ka praegu teete. Lihtsalt meenutuseks, 2022 oli aasta, kui langes kokku väga-väga palju suure mõjuga sündmuseid. Me olime äsja väljumas COVID-ist, kui algas Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukrainas, millest omakorda tõukus väga kiire inflatsioon, põhjustades täiendavaid probleeme nii ettevõtetele kui ka inimestele. Ettevõtete vaatest oli vajadus vaadata ümber tarneahelad, asendada sihtturge ja tulla toime ka energiajulgeoleku küsimustega. Kõik need sündmused mõjutasid väga palju tegevuskeskkonda, kus pangad opereerisid. Majanduskeskkonna heitlikkus tõstis kindlasti riske. 

Selle koha pealt on mul hea meel tõdeda, et needsamad stressitestid, mida te ka läbi viisite, näitasid, et Eesti finantssüsteem, eriti pangad, on tugevad ka nendele riskidele vastu seisma. Tugev finantssüsteem on majanduse arengu eeldus ja seetõttu on väga oluline, et pankade ja teiste finantsvahendajate riskitaluvusvõimet ka jätkuvalt hinnatakse. Selle koha pealt on kindlasti hea, kui pankadel on kapitaliseeritus tugev, mitte see kapitaliseeritus ei ole väike. Selge põhjus, miks ma küsisin kommentaari ideele maksustada pankade netointressitulu: klassikaline tulumaks maksustab kasumit, netointressitulu on pankade üks tuluallikas, aga sellest on vaja kanda ka väga paljud või peaasjalikult kõik tegevuskulud, sealhulgas näiteks investeeringud võimekusse tagada rahapesu- ja terrorismivastase võitluse vastavus, tagada sanktsioonide täitmine, tagada küberturvalisus ja nii edasi. Nii et mõtted maksustada ühte osa pankade tuludest, mitte kasumit, on kindlasti innovaatilised, aga ei aita mitte kuidagi kaasa finantssüsteemi stabiilsusele ja riskide maandamisele. 

Me võime ju küsida, et äkki need riskid, mis pankadel on, ongi kõik teoreetilised. Aga nii nagu siin ka hea kolleeg Urve Tiidus küsis väikeste või keskmiste Ühendriikide pankade kriisi kohta, mis see aasta aset leidis, siis need riskid ei ole teoreetilised, need ei ole hüpoteetilised, need on päriselt olemas. See on meie kõigi huvides, et meie pangandussüsteem oleks hästi kapitaliseeritud, ja võimekus katta suurusjärgus 3 miljardit kahjumit või riskide realiseerumist on kindlasti turvalisust sisendav. 

Nii nagu te oma ettekandes ka ütlesite, siis meil kõigil on põhjust tunda heameelt, et Moneyvali hinnang Eesti finantssüsteemi võimekusele hallata ja juhtida rahapesu- ja terrorismivastase võitluse efektiivseid meetmeid on väga-väga hea. Ma arvan, et siit me saame mõneti ka joone alla tõmmata. See töö, mida Finantsinspektsioon on teinud alates 2014. aastast, on selgelt kandnud vilja, seda tööd on tunnustatud. Ma arvan, et hinnang, mille Moneyval Eestile andis, et meie võimekus tegeleda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega on hea, on kindlasti tunnustus teie tööle, aga on ka tunnustus teiste ametkondade tööle, kes selle valdkonna eest vastutavad.

Paluks kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh! Edasi, väga õige fookus teie ettekandes oli ka küberriskidel. Need on kasvanud. Kui küberkurjategijatel või ka riiklikult sponsoreeritud küberhäkkeritel õnnestub sisse murda või tekitada olulist kahju pangandusele, siis seda me tunneme kõik. Selle pärast on ka väga õige selle fookuse võtmine ja pidev kontroll, et pankade küberkerksus oleks tugev ja küberriskid hästi hallatud. Me ei pea lahkuma digimaailmast sellepärast, et eksisteerivad küberkurjategijad, vastupidi, me peame digimaailma edasi arendama, investeerides samaaegselt ka küberturvalisusse ja kübervõimekusse. Ma arvan, et on väga oluline, et te rõhutasite kestlikkusega seotud teemasid tagasivaates ja eriti ettevaates, mis puudutavad finantssektori enda käitumist, läbipaistvust ja, ma arvan, ka võimekust nõustada oma kliente, kuidas kestlikkuse ja roheteemadega paremini kursis olla, kuidas oma ärimudeleid ja investeeringuid kavandada. 

Viimasena tahan ma ära märkida, et väga olulisel kohal on ka finantsinnovatsioon. Mulle tegi heameelt, et te olite sellest rääkinud ka oma aastaaruandes, et teil on ka vastav üksus organisatsioonis. Mida rohkem me suudame ühiskonnana investeerida rahatarkusesse ja finantskirjaoskuse arendamisse, seda nutikamad finantsteenuste kasutajad me oleme, seda keerukam on kelmidel välja petta inimestelt raha, meelitada neid petuskeemidesse. Nii et ka see on üks tänuväärne tegevus, mida ma soovin, et te kindlasti jätkate. 

Soovin ka meie fraktsiooni nimel teile jõudu käesolevaks aastaks, mis kindlasti on täis hulka väljakutseid, et Eesti finantssüsteem oleks turvaline, hästi järele valvatud, käiks kaasas innovatsiooniga ja et finantssüsteem pakuks inimestele ja ettevõtetele just seda teenust, mida ühiskond kõige rohkem vajab. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Rohkem kõnesoove ma ei näe. Sulgen läbirääkimised. Ma olen tänulik Finantsinspektsioonile, Finantsinspektsiooni juhatuse esimehele Kilvar Kesslerile selle ülevaate eest, aga kogu tema meeskonnale selle töö eest, mida Finantsinspektsioon teeb. Head ametikaaslased, ma tänan teid selle tänase arutelu eest, mõtete ja küsimuste eest. Oleme esimese päevakorrapunkti ammendanud. Teise päevakorrapunkti juurde me ei lähe, kuna seda ei ole. Ma soovin teile jõudu meie töös! Istung on lõppenud. Aitäh!