Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetav peaminister! Rahvastikupoliitika peab olema ühe rahvuskonservatiivse erakonna erilise luubi all ja seda eriti praegu, kui vasakliberaalse ja globalistliku poliitika tulemusel toimub kõikjal lääneriikides protsesse, mida on nimetatud suureks asendamiseks. Mulle endale selline üledramatiseerimine ei meeldi, aga ma arvan, et see nimetus on praegu asjakohane. Te võite jälgida seda täiesti arvandmete põhjal. Meie puhul ei tähenda see suur asendamine mitte niivõrd eurooplaste ehk meie asendamist aasialaste ja aafriklastega nagu Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis või Norras, vaid esimeses etapis eestlaste asendamist idaslaavlastega. Kui sama protsess jätkub, siis muutume idaslaavi provintsiks, seejärel järgmises etapis koos idaslaavi immigrantidega, kes meie rahvastikuprobleeme veel keerulisemaks on teinud, asendume mitte-eurooplastega.
Selle poliitika üks osa on ka vastuseis sündimust tõstvatele meetmetele, täpselt nagu teie valitsusel, ja kaudselt ka selliste ideoloogiate levitamine nagu postfeminism, sooideoloogia, homoideoloogia, püüded abielu mõiste lahjendamiseks ja nii edasi. Need ideoloogiad seavad fookuse loomulikelt peredelt mujale ja nende kõikide levitamise ühine kaudne tulemus on just sündimuse kahanemine. Sama suure asendamise ühise nimetaja alla võib liigitada ka globalistliku majanduspoliitika, mille tulemusena kasvavad ülirikkus ja erinevused eri maade elatustasemete vahel, mis tõukab rahvaid rändama. Sündimus on tõepoolest taastetasemest madalam kõikjal Euroopa päritolu rahvastikuga riikides. Mõnes on ta suhteliselt taastetaseme lähedal. Aga tõstkem esile, et üheski Euroopa riigis ei ole pere‑ ja lastetoetused nii kõrged, et kompenseeriksid laste kasvatamise kulud. Ühesõnaga, ükski lääneriik ei ole korralikult sündimuse kasvatamisega tegelenud. Aga see selleks.
Kuidas siis defineerida rahvastikukriisi? Väga lihtsalt. Seda võib defineerida hetkest, kui sündimuse summaarkordaja jääb alla taastetaseme. Sõltumata sellest, kuidas see on teistes riikides, on meil rahvastikukriis. Võib-olla on tõesti nüüd asjakohane viimaste andmete alusel nimetada seda nii, nagu pakkus Leo Kunnas, ehk rahvastikukatastroof. Meid, eestlasi, on vähe, me oleme haavatavad. Suured rahvad elavad võib-olla sellise olukorra üle, meil on seda raskem teha.
Nii. Edasi olete väitnud seda, et ei ole näha võrdusmärki lastetoetuste suuruse ja sündimuse vahel. Tsiteerin: "Kui need peretoetused, lastetoetused on tõusnud, siis me tegelikult ei näe, et see oleks sündimust oluliselt tõstnud." Antud juhul tõmbate väga lihtsa natuke nagu primitiivse põhjusliku seose. See kindlasti ei pea paika, et lastetoetuse suurusel ja sündimusel ei oleks omavahelist seost. Demograafia juhtivteaduri Allan Puuri [sõnul] on OECD riikides seos perepoliitikasse panustatud vahendite hulga ja sündimuse taseme vahel positiivne. Lastetoetuse mõju näeb Eestis siis, kui võrrelda sündide arve enne ja pärast lasterikka pere toetuse suurendamist. Aastatel 2018–2021 oli kolmandaid ja järgnevaid sünde keskmiselt 25% võrra rohkem kui aastatel 2014–2016.
Nii. Edasi olete väitnud asjakohaselt, et laste sünnile mõjub positiivselt stabiilsus. Aga mis ei ole asjakohane, on see, et te olete vastandanud toetustele teenuseid. Tegelikult toetused ju loovad ka stabiilsust. Allan Puuri [sõnul] toetuste ja teenuste vastandamine on ummiktee, sest neil on erinev roll. 2021. aastal valminud uurimus toob välja, et peretoetuste positiivset mõju sündimusele on leitud neljast, koguni neljast, erineva heaolurežiimiga riigist. Igal pool on see seos leitud. Niimoodi ei lükka mina teie väiteid ümber – te võite arvata, et ma olen poliitik ja võib-olla pahatahtlik –, aga seda teeb Eesti juhtiv demograaf Allan Puur. Sedasama tõestavad ka teised uuringud, et need seosed on olemas. Eesti pered soovivad rohkem lapsi, kui neil on. Selle kõige värskema uuringu pealt võib öelda niimoodi, et 36% 20–24-aastastest naistest ja 28% 25–29-aastastest naistest vastasid, et nende pere majandusliku olukorra stabiliseerimine võib toetada otsust järgmise kolme aasta jooksul lapsi saada. See tegur, majandusliku olukorra stabiliseerimine, on sobiva partneri leidmise järel kindlalt teisel kohal. Riik seda sobivat partnerit leida ei saa, küll aga saab tagada selle, et majanduslik olukord oleks stabiilne ehk ka need lastetoetused oleksid stabiilsed.
Küll aga ei ole jälle kuidagi adekvaatsed teie võrdlused eri riikidega, nimelt väide, et Eestis on Euroopa kõige heldemad peredele suunatud toetused. Muide, te olete ka iseendale vastu rääkinud siin mõnes kohas ja toonud selliseid arvandmeid, et need ei ole Eestis Euroopa kõige kõrgemad. Aga mida ma tegelikult tahan öelda, on see, et neid toetusi on väga raske omavahel võrrelda, näiteks võrdlus Rootsiga, mida te olete korduvalt toonud. Tsiteerin: "Rootsi, kes on teatavasti palju rikkam riik, kui meie oleme, kus sündimuskordaja on 1,67, on lapsetoetus kolme lapse peale kokku [---] umbes 385 eurot, ehk toetused on 1,35 korda väiksemad kui Eestis." Vat, öelge palun oma nõunikele, et nad teeksid endale asjad paremini selgeks. See ei ole adekvaatne loogika. Tehke tõesti nendele märkus. Erineva toetussüsteemiga riike, eriti Eestit Rootsiga, ei saa niimoodi mehaaniliselt võrrelda. Selleks on vaja väga mahukat analüüsi. Tõepoolest on Rootsis see kolmanda lapse toetus madalam kui Eestis, kuid esiteks tõuseb seal toetus järsult alates neljandast lapsest ja teiseks on tulumaksuvabastuse määr laste arvuga seotud.
Nii. Nüüd ma pean tõesti ütlema, et kahjuks ma peaministrilt vastuseid ei saanud. Kahjuks oli vastus see, et kavatsetakse seniseid tegevusi jätkata. Aga need senised tegevused ongi meid ju kriisi toonud. Mul oleks ka lisaks Varro ettepanekutele – loodan, et need on teil ikka meeles – veel üks pisike ettepanek: kasutage rahvastikupoliitika kujundamisel ikka professionaalide abi. (Juhataja helistab kella.) Ja üks suur ettepanek [on see], et võtke tagasi see eelnõu, millega tahate vähendada lastega pere toetusi, või siis tehke niimoodi ümber, et need toetused suurenevad. Aitäh!