Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, meie külalised rõdudel ning kõik, kes vaatavad meid televisiooni ja veebi vahendusel! Me alustame infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Infotunnis [kohalolijaks] registreeris end 42 Riigikogu liiget. 

Valitsuse liikmed, kes vastavad täna teie küsimustele, on peaminister Kaja Kallas, justiitsminister Kalle Laanet ning välisminister Margus Tsahkna. Tänases infotunnis on küsimuse esitamise soovi avaldanud tervelt 20 Riigikogu liiget. Seetõttu annan iga teema arutelul võimaluse ühe täpsustava ja ühe lisaküsimuse esitamiseks. Ja nagu kodukord ette näeb, on küsimuse esitamiseks aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. 

Esimesena küsib Tanel Kiik, talle vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on demograafiline kriis ja peretoetuste kärpimine. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Auväärt peaminister! Eesti riik on hetkel, võib öelda, viimaste aastakümnete kui mitte viimase sajandi kõige keerulisemas demograafilises olukorras. Sündide arv oli möödunud aastal rekordiliselt madal ja selle aasta esimesed kuud näitavad, et see rekord võib veel halvas suunas langeda ehk võib tulla uus negatiivne rekord. [Me] loomulikult loodame, et seda ei juhtu. Selles olukorras peaks valitsus tegelema väga selgelt Eestimaa perede ja Eestimaa noorte kindlustunde kasvatamisega, et [nad julgeksid] pere luua, sealhulgas ka näiteks kolmandaid, neljandaid ja järgmisi lapsi saada, nii toetuste, teenuste, aga ma ütleksin ka, avalike sõnumite kaudu. 

Mida koalitsioon tegelikult teeb? [Koalitsioon] on alustanud, ma ütleksin, turbomenetlust, et äsja Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Isamaa Erakonna enda valitsuskoalitsiooni algatatud ja siin parlamendis suure üksmeelega seadustatud lasterikka pere toetust kärpima minna. Vastav eelnõu on nüüd juba jõudnud kiirkorras läbi olematu kooskõlastusringi ja väljatöötamiskavatsuseta sotsiaalkomisjoni töölauale. Eile toimus sel teemal esimene tõsisem arutelu. Kokku kestis komisjoni koosolek umbes 3,5 tundi, millest valdav osa kulus just selle eelnõu peale. Debatt jätkub neljapäeval. 

Mu küsimus teile on see, miks Vabariigi Valitsus ei anna positiivset sõnumit peredele, ei tõsta näiteks esimese ja teise lapse toetust, ei seo seda ka indekseerimisega, vaid läheb hoopiski seda teed, et lasterikaste perede kindlustunnet vähendada, nende õiguspärast ootust riivata ja põhiseaduse põhimõtet, [mille kohaselt] lasterikkad pered on riigi erilise hoole all, rikkuda.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt tuleb ära klaarida see, et need toetused saavad võrreldes 2022. aastaga ikkagi olema väga suured. Eesti peretoetused ja lastetoetused on ühed Euroopa heldemad. Sündimus väheneb igal pool. Eile tuli just selline uudis, et Soomes kukkus sündimus viimase 250 aasta madalaimale tasemele. Miks lapsi ei sünni? [Neid ei sünni] siis, kui on ebakindlad ajad. Me nägime väga selgelt, et kui oli COVID, teadmatus tuleviku suhtes, siis lapsi hakkas vähem sündima. Veelgi enam, nüüd, kui on kriis, kui on sõda käimas siinsamas Euroopas, on perede kindlustunne vähenenud seoses sellega, kas nad julgevad lapsi saada, ja see on igal pool niimoodi juhtunud.

Igaks juhuks käin veel korra üle, mida me siis teeme. Kõik on ühel meelel – nii need, kellel on üks või kaks last, kui ka need, kellel on suuremad pered ja rohkem lapsi –, et teenuste järgi on vajadus, et lapsed saaksid koolitatud, lapsed saaksid haritud, lapsed saaksid osaleda huvihariduses ja kõiges muus. Need on need teenused – lapsehoiuteenused samamoodi –, mida kõik pered vajavad, mitte konkreetselt raha.

Teine asi on see, et kui me vaatame neid peresid, kes on vaesusriskis, siis need on ikkagi üksikvanemaga pered. Nemad on kõige suuremas vaesusriskis. Vastavalt sellele me teeme ka muudatusi. Nimelt suurendame elatisabi suurust, et just need vanemad, kes peavad oma last või lapsi üksinda kasvatama, kui teine vanem ei maksa oma lapsele toetust, ei oleks vaesusriskis.

Mis puudutab neid toetusi, siis me korrigeerime neid toetusi, mis on liiga suured. Kui me võtame [muudatused ette,] siis me tunnistame tagasiulatuvalt kehtetuks [toetuse] maksmise sujuva lõppemise regulatsiooni, mis pani ebavõrdsesse olukorda need, kellel on kaks last. Toetuste puhul on oluline rõhutada seda, et kolme- kuni kuuelapselise pere toetus võrreldes 2022. aastaga on ikkagi 150 euro [võrra] suurem ning seitsme ja enama lapsega [pere] toetus on 250 euro võrra suurem. Nii et igal juhul need toetused on kasvanud, aga ei kasva lihtsalt nii palju ja nii ebaproportsionaalselt võrreldes esimese ja teise lapsega.

Aitäh! Tanel Kiik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Te kasutate tihti oma retoorikas selgitusi ja põhjendusi, mida keegi ju kahtluse alla ei sea. Loomulikult sõda, järjestikku toimunud kriisid, nagu COVID-i kriis, energiakriis, rekordiline hinnatõus – kõik see murendab perede kindlustunnet nii Eestis, Euroopas kui ka väga paljudes maailmariikides. Keegi ei olegi seadnud kahtluse alla nende mõju sündimusele. Minu küsimuse tuum oli see: miks just nimelt sellises taustsüsteemis ja sellises olukorras, kus niigi on palju ebakindlust, on palju majanduslikke raskusi, on palju muret tuleviku suhtes, läheb Vabariigi Valitsus seda ebakindlust [süvendama] ja toimetuleku selgust või, ütleme, toimetulekut halvendama? Olukorras, kus meil on madal sündimus, kus meil on näha, et on rekordmadalad numbrid, kus taustsüsteem on negatiivne, on valitsus otsustanud nii-öelda õli tulle valada ja minna täiendavalt neid enda eelmise valitsuse seadustatud toetusi kärpima. Sellega saadetakse signaal peredele, et täna võivad olla toetused nii, homme võivad olla teisiti, kuu aja pärast otsustab valitsus ringi. Ehk see, nii nagu ka konkreetse seaduseelnõu seletuskiri ütleb, saadab palju laiema negatiivse signaali kõigile Eestimaa lastele, peredele, tegelikult laiemalt mis tahes toetuse saajatele, et kui valitsus on midagi otsustanud või Riigikogu on midagi otsustanud, siis see ei loe kuigi kaua, sest kuu-kahe pärast võib otsustada keegi: ah, see on liiga palju või liiga vähe ja selle teeme ringi. Ehk selles olukorras, kui oleks soov toetada neidsamu väiksema lastehulgaga peresid, oleks loogiline tõsta esimese ja teise lapse toetust, mis on samuti ajale jalgu jäänud, ja indekseerida see – ma olen väga nõus selle elatisabi suurendamisega, mis konkreetses eelnõus sees on – ehk teha nii-öelda positiivses suunas tasakaalustamist ja võrdsustamist, mitte teistpidi. Ja katteallikas võiks olla näiteks teie soovitud maksuvaba tulu reformi muudatused. [See reform] on märkimisväärselt, kordades kallim kui see raha, mis te nüüd lasterikastelt peredelt kärbite.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Veel kord, nii kolme- kuni kuuelapselised pered kui ka üle seitsmelapselised pered saavad rohkem raha, 37% rohkem raha, kui nad said 2022. aastal. Selles mõttes, kui sul ei ole midagi olnud, siis sa ei saa nagu öelda, et sinult võetakse see midagi ära, sest 2022. aasta lõpus sul seda veel ei olnud. Seda esiteks. Ja mulle tundub, et te ei ole vist lõpuni aru saanud sellest, et me oleme elanud üle oma võimete ehk kulud ja tulud ei tule päris kokku. Te annate ka siin Riigikogus sisse igasuguseid eelnõusid toetuste suurendamiseks ja küsimus, mis võiks kõigil tekkida, on minu meelest see: kust see raha selle jaoks tuleb? Me ei kärbi selle lastetoetuste reformiga eelarvekulusid, vaid me suuname selle raha abivajajatele: esimese ja teise lapse toetus läks 60 euro pealt 80 euro peale; elatisabi tõus 6 miljoni [võrra]; harvikhaigustega lapsed, väga [suured] kulud sellega seoses; puudega lastele teenuste pakkumine; toitjakaotuspensioni reform; kõik see. 

Te [tõmbate] hästi lihtsa võrdusmärgi, justkui toetused ja sündimus oleks omavahel seoses, ometi sellist seost ei ole mitte kuskil maailmas suudetud [välja] tuua. Toon lihtsalt näiteid. Itaalia toetused on 1,17 korda suuremad kui Eestis, sündimuskordaja aga 22% madalam kui Eestis. Või siis võtame Prantsusmaa. Toetused on 1,71 korda väiksemad kui Eestis – tuletan meelde, et Prantsusmaa on palju rikkam riik kui Eesti –, sündimuskordaja on 14,3% suurem kui Eestis. Või Holland: sündimuskordaja oli sama mis Eestis, 1,62, ning lastetoetus kolme alla viieaastase lapse kohta 269 eurot kuus. Toon lihtsalt siia võrdluseks – kusjuures, meil on see kuni 18-aastaseni –, et kolme lapse puhul saab see toetus nendel peredel olema 450 eurot ja seitsme ja enama lapsega peredes 650 eurot kuus, millele lisandub lapsetoetus, mille me tõstsime esimese ja teise lapse puhul 80 euroni ja alates kolmandast lapsest on see 100 eurot kuus. Võrreldes kõikidega – Hollandi, Rootsi, Taani ja Soomega – on need toetused erakordselt helded. Ja ometi ei ole mitte mingisugust seost sellel sündimuskordajaga. 

Ja veel kord, soovitan teil lugeda ka eile tulnud uudist Soome kohta. Soome sündimus kukkus viimase 250 …

Aeg! 

… aasta kõige madalamale tasemele. See on trend, mis igal pool maailmas juhtub, ja seda rahaga ei muuda. Milles on kõik … 

Aitäh, aga aeg!

Vabandust!

Aitäh! Nii. Ja üks lisaküsimus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Alustuseks, ma tahaksin tänada kolleeg Grünthali, kes selle võimaluse mulle annab, et ma seda küsimust küsida saan. 

Austatud peaminister! Kõigepealt, teie valitsuse esimene otsus on see, et te lähete laste ja perede kallale. Te võtate lastelt ja peredelt reaalselt raha ära. Seda raha, mida nemad on saanud kuni käesoleva hetkeni peretoetuste näol, lähete te ära võtma. Te olete lastevaenulik valitsus. Teie ise olite eelmise aasta sügisel valitsust juhtides siinsamas puldis, teie erakond toetas seda otsust. Ja nüüd te ütlete, et meie rahaline võimekus ei [luba] seda kõike kinni maksta. Ma küsiksin teie käest hoopis niipidi, et kas te pigem eelmine kord, eelmise aasta sügisel, kui me seda [seaduseelnõu] siin parlamendis menetlesime, ei olnud siiras oma sõnades ja te ei uskunud sellesse, et Eestimaa peresid on vaja aidata, vaid teie ainus eesmärk oli see, et te jääksite peaministriks, ja te olite valmis lihtsalt lühiajaliselt oma koalitsioonipartneri tahtmist kinni maksma riigieelarvega. Ja kui te räägite sellest, et soov on kohelda peresid võrdselt, siis te oleks lahendanud ära ju olukorra, selle ebavõrdsuse [nii, et] esimese ja teise lapse ning sealt edasi kolmanda ja enama lapse lapsetoetus oleks võrdsustunud. 

Aga minu küsimus ei ole tegelikult sellel [teemal], minu küsimus on hoopis teine. Te jätate mainimata ühe väga olulise muudatuse, mida te kavatsete perepoliitikas teha – see on tulumaksutagastus perede ja laste eest. Minu küsimus on teile see, et palun tutvustage Riigikogu suurele saalile seda, kui palju hakkavad Eestimaa pered selle otsuse tõttu rahaliselt kaotama.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, kõigepealt tuleb seda öelda, et pered ei ole veel saanud nii suuri summasid, on saanud ainult jaanuarist alates paar kuud ja [ainult] osa peresid. Selles mõttes ei saa öelda, et see on midagi, mis on pikalt olnud ja mida kõik on saanud ja millega kõik on arvestanud. Ei ole! Mina olin väga kriitiline ka suvel selle suhtes. Ma ütlesin seda, et nii [suur] peretoetuste tõus tähendab seda, et käibemaksu tuleb tõsta vähemalt 2% [võrra]. Ja ma imestan, et teie erakond, kes tegelikult ju peaks seisma elanikkonna eest, kes teenib vähem, on nõus, et töötasu alammäär ehk alampalk on 725 eurot ja et toetuste abil saavad teatud pered olla lihtsalt kodus, et tööle minema ei peakski. See ei ole kuidagi võrdne, et toetused on suuremad kui alampalk. See ei ole minu meelest kuidagi õiglane.

Mis puudutab seda tulumaksuvabastust, siis meie oleme kogu aeg seisnud selle eest, et maksusüsteem oleks lihtne ja selge ning võimalikult väheste eranditega. Ja tulumaksuvabastusest – kuna me lähme ära kaotama maksuküüru ja tõstma tulumaksuvabastust 700 eurole kuus – võidavad kõik, kes teenivad vähem kui 8000 eurot. Ja seda tulumaksuvabastust, mis oli esimese ja teise lapse pealt, saavad ka need, kes teenivad rohkem, kellel on tulu nii palju, et nad saavad sealt maha arvata. Meie oleme sellel seisukohal, et see süsteem peab olema lihtne ja selge ning võimalikult väheste eranditega. Selle jaoks me tõstame tulumaksuvabastust kõigile ja kaotame ära selle maksuküüru. See tähendab seda, et keskklassi see kõrgem maksumäär enam ei karista. 

Aga jah, ma selliste väidetega absoluutselt nõus ei ole. Alati võib öelda, mis otsused me teeme, millises järjekorras ja mis on enne teist. Selge on see, et need otsused tuleb teha kiiresti enne seda, kui me hakkame riigieelarvet menetlema, sellepärast et see puudutab otseselt riigi kulusid ja tulusid. Neid asju me menetlemegi kiiresti just ka sellepärast, et mida kauem kehtivad need ülihelded toetusmäärad, seda rohkematel inimestel tekib õigustatud ootus ja vaidlusi sellega seoses. Et kellelgi ei tekiks seda õigustatud ootust, tuleb [toetusmäärad] ära muuta pigem kiiresti kui aeglaselt.

Aitäh, proua peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt meie tänane teine küsimus. Küsija on Helir-Valdor Seeder, küsimus on peaminister Kaja Kallasele ja teema on perehüvitiste eelnõu. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Nii laste- ja perevaenulikku eelnõu ei ole see saal veel näinud kui praeguse valitsuse esimesel tööpäeval algatatud perehüvitiste seaduse muutmise eelnõu. Ja ma ei ole üldse teiega nõus selles osas, mida te eelnevatele küsimustele olete vastanud, kui te korduvalt ülivõrretes olete iseloomustanud peretoetusi: need saavad olema väga suured, liiga suured, erakordselt helded, ülihelded ja nii edasi. Ma tuletan meelde, et võrreldes mitmete teiste riikidega, mida teie siin näitena tõite, on ka meie vanemahüvitisesüsteem ülihelde ja väga helde ja ma pean seda põhimõtteliselt väga õigeks. Kas sellel valitsusel on plaanis ka vanemahüvitise kallale minna? Minu arvates on see ääretult vale, mida te teete, ja ma tuletan meelde, et selle kehtiva seaduse võtsime me vastu pärast pikka arutelu. Kõigepealt oli koalitsioonis läbirääkimine, mis kestis päris pikalt – see oli vaidlusalune teema. Siis me vaidlesime siin Riigikogu saalis. Siis see saal võttis kaks korda – kõikide Riigikogus esindatud erakondade konsensuse alusel ja hiljem presidendi poolt tagasisaatmise tõttu – selle eelnõu [detsembris] seadusena vastu ja see on jõustunud inimeste jaoks. Ja nüüd te pöörate selle tagasi. 

Ja minul on nüüd küsimus teile selle kohta. Seletuskirjas on öeldud: "Kuna tegemist on Vabariigi Valitsuse prioriteetse ja kiireloomulise eesmärgiga (Prioriteetne ja kiireloomuline – H.-V. S.), ei esitata eraldi põhjalikumalt mõjuanalüüsi eelnõus esitatud muudatuste kohta." Ja mis puudutab kooskõlastustabelit, siis siin te olete öelnud ettepanekute kohta, et oleks vaja teha mingisugunegi mõjuanalüüs: "Nõustume, et perepoliitilised muudatused vajavad terviklikku mõjuanalüüsi, mida on võimalik põhjalikumalt teha peale muudatuste rakendumist." Kas see ongi nüüd uus poliitika, et niivõrd olulisi asju enne muudame ja siis hakkame mõju analüüsima?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Hästi naljakas on muidugi kuulata, et seda ütleb inimene, kes ilma igasuguste mõjuanalüüsideta läks ära lõhkuma Eesti pensionisüsteemi, mida oli ehitatud väga pikalt ja mille [lõhkumisel] on väga pikad ja rasked tagajärjed. Selles mõttes on see minu meelest väga huvitav, kuidas seisukoht muutub. 

Aga arutelud perehüvitiste üle olid väga põhjalikud. Ja need etteheited olid ju väga selged, just täpselt needsamad, mida ma olen siin ka esitanud. Esiteks vastandatakse [suuri] peresid [peredega], kus on üks-kaks last, ei kohelda lapsi sarnaselt. Ja võibki öelda, nii nagu teie olete kasutanud seda argumenti, et see on demograafiline meede, ja me soovime, et rohkem lapsi sünnib. Aga isegi pärast neid muutusi on esimese ja teise lapse kohta lapsetoetus 80 eurot, aga kolmandast lapsest alates on see 237 eurot lapse kohta, 202 eurot alates neljandast lapsest, 182 eurot viiendast lapsest ja nii edasi. Ehk siis [saab] igal juhul kolmanda, neljanda, viienda lapse eest suuremat toetust kui esimese ja teise lapse eest. Aga ma ei pea õigeks ka selle vastandamist. 

Minu meelest on see just hea poliitiline kultuur, et kui on aru saadud, et on tehtud viga, siis see viga kiiresti korrigeeritakse, mitte nii, et sa lased sellel veal veel kasvada, tekitada inimestes õigustatud ootusi. Siis minna seda korrigeerima on alati keerulisem. Hea näide on seesama maksuküüru kaotamine. 2016, kui see ära lõhuti, oleks selle tagasipööramine olnud palju odavam. Isegi neli aastat tagasi oleks olnud see palju odavam. Tänaseks on see kallis. Kas see tähendab seda, et me seda viga parandama ei pea? Ei tähenda. Ja olles nendest asjadest õppinud, peame me need vead parandama pigem varem kui hiljem. Ja ütlen veel kord selle üle, et kolme ja enama lapsega pered saavad endiselt rohkem rahalist toetust kui 2022. aastal. Need toetused võrreldes 2022. aasta detsembriga saavad olema 37% suuremad. Nii et igal juhul see endiselt jätkub. 

Mis puudutab vanemahüvitist, siis meil on koalitsioonilepingus kokku lepitud ka see, et me vaatame kogu perehüvitiste ja vanemahüvitise süsteemi tervikuna ja analüüsime siis, mis töötab ja mis ei tööta. See on valitsuse tegevuskavas.

Aitäh! Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Lugupeetud eesistuja! Juhin tähelepanu sellele, et vastaja täiesti alusetult ja formaadiväliselt lubas endale küsija isiklikku ründamist. 

Aitäh, Mart Helme! Istungi juhatajana ma ei saa ministritele ette kirjutada, kuidas nad peavad vastama. Ma ei saa seda praegu lugeda protseduuriliseks küsimuseks. 

Aga täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kahjuks ma oma küsimusele küll vastust ei saanud, aga sain kommentaare eri nurkadest. Ma arvan, et vastupidi, pensionireform on just hea näide vigade parandusest, mis on ellu viidud ja mis on väga õige. Mis puudutab erinevate sihtrühmade vastandamist, siis just Reformierakond ja teie isiklikult olete pidevalt vastandanud ühe- ja kahelapselisi peresid lasterikastele peredele. Kui me koalitsiooniläbirääkimisi pidasime, siis oli Isamaa ettepanek tõsta esimese ja teise lapse toetus võrdseks kolmanda ja enama lapse toetusega ehk 100 eurole. Reformierakond oli selle vastu. Nüüd, pärast valimisi, ei täida te ka valimiseelseid lubadusi, et te võrdsustate. Vastupidi, te võtate esimestelt ja teistelt lastelt ka ära lisaks lasterikastele [peredele] ehk tühistate tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest – rõhutan, alates teisest lapsest – ehk kahe lapsega peredelt võtate veel ära. Pluss maksukoormus, mis langeb kõikidele, ka ühelapselistele peredele. Nii et teie olete vastandanud. Te olete ka vastu olnud sellele, et võrdsemalt kohelda neid erineva suurusega Eestimaa peresid. 

Aga mu küsimus tegelikult puudutab ebakindlust, mis meie ümber praegu valitseb erinevate kriiside tõttu, mida te ka ise mainisite ja millele viitasite. Kõik demograafid ütlevad, et ei ole midagi halvemat sündimuse mõjutamiseks kui see, et on ebastabiilne perepoliitika, mida te praegu ellu viite. Juba jõustunud seaduse pöörate mõni kuu hiljem ümber. Isegi seletuskirjas on väga selgelt välja öeldud: "… ebakindlatel aegadel peaks peredele kindlustunnet pakkuma perepoliitika oma turvalisuse ja stabiilsusega. Siiani puudub Eestis kogemus, et peretoetust oleks reaalselt oluliselt vähendatud." See on esmakordne! Ja nagu te ütlesite, te ei kavatsegi analüüsi enne teha. Selle muudatuse kaudne mõju võib ulatuda pikemasse tulevikku just seoses usalduse vähenemisega riigi vastu. 

Aeg!

Kas te annate endale aru, mida te teete?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Teise pensionisamba lõhkumise puhul olid täpselt needsamad argumendid, mida te kasutate, ja võiks öelda, et hullemgi veel, arvestades seda, et meil on järjest rohkem inimesi, kes pensioniikka jõuavad, ja me seda koormust kanda ei jõua.

Te ütlete, et me olime esimese ja teise lapse toetuse tõstmise vastu. Ma ka ütlen, nagu ma koalitsioonikõnelustel tegin nalja ja ütlesin, et tõesti, Isamaa on sotsiaaldemokraatlikum kui sotsiaaldemokraadid, sellepärast et te nõudsite kõikide toetuste tõusu kogu aeg. Ja see on väga populaarne. On hästi populaarne öelda, et kõik toetused tõusevad, kui sa ei pea vastama küsimusele, kust raha selle jaoks tuleb. Teil on selline mugav positsioon olla opositsioonis ja endiselt öelda, et kõiki toetusi tuleks tõsta, ja te ei pea vastama küsimusele, kust raha selle jaoks tuleb. Aga mina pean ja seetõttu me peamegi seda asja ajama vastutustundlikult.

Veel kord rõhutan üle, et uued toetusmäärad saavad alates 1. jaanuarist 2024 olema kolme kuni kuue lapsega peredel 450 eurot, seitsme ja enama lapsega peredel 650 eurot kuus, millele lisandub lapsetoetus, mida eelmisel aastal tõstsime esimese ja teise lapse puhul 80 euroni kuus ja kolmandast lapsest alates 100 euroni kuus. Ehk siis hakkab muudatuste tulemusena kolmelapselise pere [kogutoetus] koos lapsetoetuste ja lasterikka pere toetusega olema 710 eurot kuus. Igaks juhuks rõhutan üle, et alampalk inimestel, kes käivad tööl ja teenivad seda palka, millest nad maksavad makse, on 725 eurot kuus. Isegi see kolmelapselise pere toetus, 710 eurot kuus – võrreldes 2022. aastaga kasvab see toetussumma umbes 36%. See on palju rohkem, kui ta oli eelmisel aastal. 

See annab – kui te tõesti ise nii usute – kindlust peredele, kui just raha on see, mis annab kindlust. Mina sellesse ei usu. Lapsed ei sünni mitte sellepärast, et oo, raha antakse rohkem, teeks veel ühe lapse. Kui see nii on, siis ma usun, et me tegelikult ei soovi, et see nii oleks. Oluline on töö ja pereelu ühildamine. Oluline on see, kui palju naisi aidatakse kodutöödes ja kõiges selles. Kas lapsed on ainult nende mure ja rõõm või on pere terviklik? Oluline on see, et toimiksid teenused: lastehoiuteenus, huviharidus, kooliharidus. See on kõik terviklik pakett ja seda ütlevad kõik eksperdid. See on see, mida on vaja peredele selleks, et tagada kindlustunne.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Tanel Kiik, palun!

Auväärt Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma ei saa absoluutselt aru, miks on vaja võrrelda alampalka peretoetustega olukorras, kus need ei ole üksteist välistavad, vaid on üksteist täiendavad. Ka madalapalgalised saavad täpselt samamoodi peretoetusi ning see ei vähenda kuidagi nende sissetulekut. Neid kahte omavahel kuidagi võrrelda või vastandada on pehmelt öeldes pentsik, sest inimesel on ju võimalus lisaks palgale saada toetust või vastupidi, lisaks toetusele saada palka, sõltuvalt sellest, kas ta on parasjagu töötaja või töötu staatuses. Loomulikult on mul hea meel, kui alampalk tõuseb, mida valitsuskoalitsioon on lubanud heldelt ja kiires korras teha. 

Nüüd aga tahaks konkreetselt selle eelnõu kohta teada. Nii teie kui ka teie auväärt kolleeg sotsiaalkaitseminister on viidanud sellele, kui palju erinevaid murekohti nüüd ära lahendatakse selle eelnõuga. Mina olen selle eelnõu läbi töötanud, küllap ka teie, sealhulgas seletuskirja. Seal on ära toodud, et lasterikastele peredele mõeldud rahasummasid kärbitakse käesoleval aastal 5,1 miljonit euro võrra; 2024. aastal 86 miljoni võrra; 2025. aastal 110,4 miljoni võrra; 2026 – 131,9; 2027 – 151,8 ja nii edasi. See summa kasvab ajas, kuna indekseerimine kaob ära. 

Ja samal ajal on kirjas siis teine pool, et elatisabi suureneb, tõesti, 100 eurolt 200 eurole, mille mõju riigieelarvele alates 2024. aastast on 5,8 miljonit eurot. Ülejäänud 140 miljoni või 150 miljoni euro – sõltub, mis aasta aluseks võtta – kasutuse kohta siin tegelikult ühtegi rida infot ei ole. Siin ei ole ka ühtegi sellist paragrahvi, mis annaks mingigi aluse või võimaluse seda välja lugeda. Küll aga on siin seletuskirjas viide, et need muudatused võimaldavad suunata lisaraha teenustesse, hooldus- ja haigushüvitisse, laste ravi rahastamisse ja turvalise elukeskkonna loomisesse. 

Nüüd ma küsingi, kui palju sellest rahast, näiteks 2027. aastal [kokkuhoitud] 152 miljonist, lisaks elatisabi 6 miljonile suunatakse nendesse samadesse teenustesse: hooldus- ja haigushüvitisse, laste ravi rahastamisse ja turvalise elukeskkonna loomisesse. Palun konkreetseid numbreid, et saada aru, kui palju sellest rahast läheb päriselt laste ja perede heaolu hoidmisesse.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Jaa. Kõigepealt, Eestis on ka inimesi, kellel lapsi ei ole ja kes käivad tööl. Minu meelest me tahame sellist olukorda, kus tööl käimine igal juhul tasub ära, mitte nii, nagu teatud riikides on heaoluühiskond, kus inimesed ei lähegi tööle. Ja kui sa käid Kagu-Eestis, siis juba praegu öeldakse seda, et inimesed ei tule tööle selle pärast, et nad saavad riigilt heldeid toetusi. Sul lihtsalt ei tasu tööle minek ära. Me ei taha sellist ühiskonda tegelikult. Sellepärast ma võrdlen seda. Inimene, kes käib päevast päeva tööl, teenib raha, ei peaks saama vähem kui see, kes tegelikult lihtsalt elab toetustest. Me ei taha sellist ühiskonda. Me tahame ühiskonda, kus inimesed saavad hakkama ka ilma toetusteta. 

Nüüd need konkreetsed ettepanekud, mis me oleme teinud. Me suuname raha abivajajatele. Need on tõepoolest suhteliselt väiksed summad, kui me vaatame seda üldpilti. Elatisabi tõus – 6 miljonit eurot, harvikhaigustega laste toetus – 5 miljonit eurot, puudega lastele teenuste pakkumiseks on täiendavalt 3 miljonit eurot, toitjakaotuspensioni reform – 2 miljonit, asenduskodulaste toetamine – 1,5 miljonit. Aga kui te vaatate suurt pilti, siis kogu haridussüsteem, mis on väga kulukas, õpetajate palk – see on kõik tegelikult laste kasvamise soodustamiseks. Haigushüvitis vanematele, kes on tulnud vanemahüvitise pealt või tulnud tagasi tööle, on samamoodi üks selliseid summasid, mis ei ole mahult väga suur, kuid tegelikult … Seda ma lihtsalt unustasin mainida. Aga haridussüsteem, tervishoiusüsteem – kõik see vajab raha ja kõik see on laste ja perede hüvanguks. 

Kui vaadata neid uuringuid, mida te kindlasti olete näinud, selle kohta, mida lapsed, lastega pered kõige rohkem vajavad, siis neil on kolm kõige olulisemat kulutust, mis on murekoht teenuste puhul. Huviringid, laagrid, lapsehoiuteenus, transport kooli ja lasteaeda – kõik see on see, mida tegelikult lastega pered vajavad lisaks rahale. Ja kui küsida nende käest, milles vajatakse riigi tuge, siis need on need põhilised asjad, mitte niivõrd helded toetused.

Aitäh, proua peaminister! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt tänane kolmas küsimus, küsija Helle-Moonika Helme. See on samuti suunatud peaminister Kaja Kallasele ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt, ma õnnitlen teid selle ordeni puhul, mille te Ukrainas Volodõmõr Zelenskõi käest saite. See oli Jaroslav Targa teise klassi orden. Ma sellest ordenist natukene räägiks. Võib-olla te ei teadnud, et tuleval aastal möödub 975 aastat eestlaste linnuse Tarbatu hävitamisest ja selle hävitas just nimelt seesama Jaroslav Tark, kes tuli sõjakäigule tšuudide vastu, hävitas eestlaste linnuse ja asutas sinna Jurjevi linna, et rajada siia oma kaubateed. Ehk te võtsite vastu Eesti vallutaja nimelise auhinna. Aga see selleks. 

Tulles tagasi selle abi juurde, mille eest te selle ordeni saite, siis tegelikult, olgem ausad, kuulub see orden Eesti rahvale, kelle arvel kõik see rahaline ja relvaabi on Ukrainale antud. Ja tegelikult see orden kuulub ka näiteks Metskülla, muu hulgas ka Metsküla kooli lapsevanematele, kellel tuleb loobuda oma laste kodulähedasest koolist, mis annab nii head haridust, et seal õpivad targad lapsed, kes võidavad järjest kõiksugu konkursse ja teste, aga mille ülalpidamiseks ei jätku Eesti riigil enam 30 000 eurot aastas ja mis tuleb nüüd sulgeda, sest riigil ei ole raha. Riik olevat 1,7 miljardiga kahjumis. Küsisin juba eelmine kord, kuhu see raha on läinud, aga te ei vastanud. 

Nüüdseks me teame, et Eesti rahvas saab maksutõusud ja uued maksud. Ajal, kui Eestis pannakse kinni maakoole, raamatukogusid, kultuurimaju, ja nagu me kuulsime, ka lastetoetusi võetakse ära, sest raha ei ole, on Eesti juba ehitamas Žõtomõri oblastisse moodsat lasteaeda, mille jaoks eraldati Eesti maksumaksja [rahast] 1,9 miljonit eurot eelmise aasta lõpus. Mitu aastat saaks selle eest Metsküla kooli üleval pidada, äkki oskate arvutada? Kokku on Ukraina ülesehitamistöödele juba praeguse seisuga eraldatud 6 miljonit eurot. Täiendavalt ehitatakse üles ka Malõni sild.

Küsimus, palun! 

Samal ajal on Eestis tee-ehitusse, teehooldusesse minevat raha praktiliselt null. Äkki te oskate öelda, kust kohast tuleb see raha, millega Žõtomõri oblastit üles hakatakse ehitama, nagu te lubasite?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Ma imestan teie oskust isegi auhindades leida midagi negatiivset. Tõepoolest, aplaus – suutsite seda teha! Aga milles ma olen nõus teiega, on see, et tõepoolest, see medal ei ole mulle isiklikult, vaid see on Eesti rahvale – Eesti rahvale selle toe eest, mida Eesti rahvas on Ukrainale [pakkunud]. Mitte ainult need otsused, mis me oleme teinud riigi tasandil, vaid ka see, mida on Eesti inimesed teinud, annetades Ukraina heaks, tehes erinevaid samme, et Ukrainat igatpidi toetada ja toetada ka Ukraina sõjapõgenikke siin. Ja see on olnud Ukraina rahvale väga oluline. Olles käinud seal Ukrainas, siis ma pean tunnistama seda, et me oleme ka teistpidi Ukraina inimeste südames. Ehk siis mina olen kindel, et kui meil peaks olema vaja abi, siis ukrainlased tulevad meid aitama sõjaliselt, humanitaarselt, igat moodi, täpselt samamoodi, nagu meie aitame neid praegu. Ja see on oluline teadmine, et meil on olemas sõbrad. 

Nüüd teie küsimuse juurde. Võib-olla teile tuleb see üllatusena, aga haridus ja koolide ülalpidamine on kohalike omavalitsuste ülesanne. Ma olen kuulnud ka, et te räägite seal Läänerannas, et Reformierakond sulgeb koole, aga seda ei tee riik, vaid iga kohalik omavalitsus otsustab, millist kooli nad üleval peavad ja mismoodi nad seda teevad. See on kohaliku omavalitsuse otsustada. Ja minu teada selles konkreetses vallas pole reformierakondlasi isegi kuidagi võimul, nii et ei saa selles tõesti Reformierakonda süüdistada. Aga see teid muidugi ei takista. 

Me oleme nüüd koalitsioonis kokku leppinud väga ulatusliku regionaalpoliitika paketi, et vähendada regionaalset ebavõrdsust. Sealhulgas on ka punkt, mis puudutab seda, et me muudame koolide rahastamismudelit nii, et see soodustaks kodulähedaste kuni kuueklassiliste koolide ülalpidamist just selle jaoks, et väikesed lapsed saaksid käia kodu lähedal koolis. Seda ei ole varasemalt tehtud, aga me soovime seda teha just selleks, et sellised koolid oleksid kõikides külades ja lapsed saaksid käia kodu lähedal koolis. Aga veel kord, koolide ülalpidamine on kohaliku omavalitsuse kohustus ja kohalik omavalitsus vastavalt oma valijatele otsustab seda, millist kooli avada, sulgeda, kinni panna või ülal pidada.

Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Noh tore! Te väga mugavalt rääkisite teemast, mida te võib-olla tahate näidata, et te valdate, aga minu põhiküsimus oli ikkagi – me oleme seda küsinud ka tegelikult Välisministeeriumist, me oleme küsinud ka Rahandusministeeriumist kõikide nende lubaduste kohta selle Žõtomõri oblasti ülesehitamisel –, kust kohast see raha tuleb. Nemad ei ole osanud vastata. Seda on ka komisjonis küsitud, ametnikud ei oska vastata. Ma küsisin täiesti konkreetselt, et kui te käisite, jälle andsite lubadusi, siis kust kohast kõik see raha tuleb ajal, kui me loeme iga päev uudiseid, kuidas elu Eestis tõmbub kokku. Näiteks oli Postimehes pealkiri: "Nõelutud voodipesu ja väikesed toiduportsud: erivajadustega laste argipäev Lille Kodus". Loomulikult te ütlete, et Ukraina rahvas tuleb meile appi. Jaa, kui te olete oma majandusliku genotsiidiga Eesti rahva Eestist ära küüditanud, eks ole, siis nemad tulevad siia, ma ei tea, elama ja tööd tegema. 

Läheme ikkagi selle Žõtomõri oblasti juurde tagasi. Vastake palun sellele küsimusele: kes hakkab seda kõike kinni maksma? Me teame, et meil on siin suured maksutõusud ees, uued maksud tulevad. Me ei ole kuulnud, jällegi te ei vastanud küsimusele, kust tekkis see 1,7-miljardiline eelarveauk, mida väidetavalt me ei täida ära nende maksutõusudega. Ja siis me läheme üles ehitama Žõtomõri oblastit! Mis rahaga?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Žõtomõri oblast on muidugi väga suur, meie seda üksi küll üles kuidagi ei ehita. Ja seda me polegi väitnud. See, mida Ukraina on palunud, [on see], et igal piirkonnal oleks oma partner. Ja see tähendab seda, et ka meie ettevõtjatel on võimalik osaleda seal ülesehitustöödel, ja sellest on meie ettevõtjad väga huvitatud. 

Igas projektis, kus me osaleme, me otsime alati välispartnereid. Ka Žõtomõri puhul. Ovrutši lasteaia puhul on meie välispartneriks Island, kes ka sinna panustab. Selles mõttes on see kogumis tegelikult oluline, kuna see lastead on selline mudel, mida saab uuesti teistes piirkondades kasutada. See vastab euronõuetele, täpselt nii nagu Eesti lasteaiadki vastavad, ja seetõttu saab seda kasutada ka teiste puhul. See annab Eesti ettevõtjatele tegelikult võimalusi panustada ja oma teenuseid osutada. Nii et kui kogu Ukraina ülesehitamine läheb lahti, see käib juba ka paljudes piirkondades praegu, siis siin on ka Eesti ettevõtjatele tohutud võimalused. 

Kui ma käisin Ukrainas ringi, siis mida nad teevad, on see, et nad üritavad väga kiiresti sõjakahjusid likvideerida, et igapäevaelu läheks edasi. See on ka meie huvides. Teie olete ju väga selgelt Ukraina sõjapõgenike vastu olnud. Aga kui nad [saavad] Ukrainas elada, töötada, koolis käia, lasteaias käia, siis see põgenike surve Euroopa piiridele, sealhulgas meile, väheneb. Inimesed lähevad tagasi, sellepärast et nad saavad oma kodumaal elada. See on väga oluline tegelikult ka migratsioonisurve vähendamiseks. See konkreetne lasteaed minu mäletamist mööda maksis 5 miljonit ja seda me tõesti seal tegime koostöös Islandiga. Ja koostöös Eesti ettevõtjatega tehakse ülesehitustöid ka edaspidi. 

Mis ma veel tahan öelda, on see, et teie tõepoolest valimiskampaania ajal olite seda meelt, et Ukrainat kuidagi toetama ei peaks, aga meie, koalitsioonierakonnad on teistmoodi meelestatud. Seda me ka oma valimiskampaanias lubasime ja oleme samamoodi kokku leppinud koalitsioonilepingus, et me jätkame Ukraina toetamist nii palju, kui me suudame.

Lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Te nagu ikka väänate fakte ja esitate süüdistusi, mis on täiesti alusetud. Meie ei ole Ukraina abistamise vastu. Me oleme selle vastu, et Ukrainat abistatakse nii, et me ise oleme palja tagumikuga, nii relvastuse kui ka muu osas. Me oleme selle vastu, et Eestit venestatakse, sest suur osa neid, keda nimetatakse sõjapõgenikeks, on Ida-Ukraina venelased, kes on tulnud kahtlaste dokumentidega Venemaa kaudu Eestisse. Me oleme selle vastu. Teie selle vastu ei ole, et Eestit venestatakse, aga meie oleme. See on põhimõtteline erinevus. Täiesti põhimõtteline erinevus. 

Muide, tulles selle ordeni juurde. Ordeniga on niisugune lugu, et Jaroslav ei muutunud targaks enne, kui Nikolai Karamzin, kes oli Aleksander I õuehistoriograaf, talle selle tiitli juurde kleepis, tegi temast Jaroslav Targa. Jaroslav Tark on Vene impeeriumi ideoloogia sünnitis, Vene impeeriumi ideoloogia laiendamine Ukraina aladele, aga ka Balti aladele. Jaroslav Targa ordenist oleksite te pidanud loobuma, samuti nagu ka Jüri Ratas. Ja selle asemel võtma … Neil on 13 erinevat aumärki. Diplomaadid oleks pidanud kokku leppima, et teile antakse midagi, mis ei ole meile rahvuslikult sisuliselt solvav. Aga teil – nagu teil tihtipeale, enne hüppate ja siis mõtlete – ei tulnud see pähe.

Ma tulen nüüd ikkagi selle Žõtomõri abistamise juurde. Me oleme lugenud ka tänasel päeval meie oma Eesti truust ajakirjandusest, missugune meeletu korruptsioon on Ukrainas. Te räägite, et Eesti ettevõtjad on huvitatud seal töö tegemisest – loomulikult on huvitatud, kui riik selle kinni maksab. Küsimus on selles, kui palju sellest rahast ära varastatakse ja mis on tegelik efekt kõikidel nendel abiprogrammidel, abiprojektidel ja kui palju see läheb maksma Eesti rahvale saamata jäänud avalikke teenuseid.

Aitäh, aeg! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te ütlete, et me oleme palja tagumikuga, aga ma ei näe, et te oleksite palja tagumikuga, ausalt öeldes. (Hääl saalist. Kaja Kallas naerab.) Võite võtta küll, aga ma tõesti ei taha, et te võtaksite. See on küll nüüd Riigikogu saalis täiesti uus tase muidugi, et te pakute, et te võtate tagumiku paljaks. Okei, katsume selle pildi unustada.

Kõigepealt sellest ordenist. See orden oli üllatus. Seda ei antud kuidagi ette teada, et selline orden antakse. Ja tõesti, seal kohapeal oleks väga veider hakata küsima, mis orden see on ja kas see on käinud ikkagi kõikidest Mart Helme komisjonidest läbi, sest Mart Helme on meil kõige suuremate Venemaa teadmistega üldse. Aga üks asi, milles te eksite, milles isegi Putin enam ei eksi, on see, et ukrainlased on täiesti eraldi rahvas. Ukrainlased ei ole venelased. Te ütlete, et [meil toimub] venestamine, kuna meile tulevad Ukraina sõjapõgenikud. Ukrainlased ei ole venelased. Nad ei ole ka slaavlased [selles mõttes], et te ütlete: slaavi migratsioon. Ei, nad on täiesti eraldi rahvas. Ja ma imestan, et see teie selline viha siit igalt poolt välja paiskub, et isegi teise riigi tunnustus on kuidagi negatiivne. 

Ma ütlen veel kord, et minu arvates on see tunnustus kogu Eesti rahvale ja tunnustus selle eest, et Eesti rahvas on Ukrainat toetanud ja olnud Ukraina kõrval algusest peale, isegi enne seda, kui see suur sõda 24. veebruaril algas. Me oleme neid toetanud poliitiliselt, andnud neile ka sõjalist abi, mis annab neile võimaluse tegelikult vastu panna ja loodetavasti aitab selle sõja võita. Nii et igal juhul on see meie huvides, sellepärast et kui Ukraina peab vastu, siis ei ole ka meile ohtu. Hetkel algab julgeolek Ukrainast ja seetõttu me oleme Ukrainat igatpidi toetanud. See tundub olevat väga selge, aga võib-olla mitte kõigile.

Aitäh, proua peaminister! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt meie tänane neljas küsimus. Küsija Tõnis Mölder, küsimus on suunatud justiitsminister Kalle Laanetile ning teema on kooselu. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma tahan teid tunnustada ja soovida teile edu selles valitsuse koosseisus. Minu hinnangul, vaadates teie pikka poliitilist karjääri, olete te olnud kahtlemata see inimene, keda saab nii valijana kui ka poliitikuna usaldada. Teie ajalooline poliitkarjäär on olnud päris kirev seetõttu, et te olete olnud ka mitmes erinevas ministriametis ja saanud sellega tegelikult väga edukalt hakkama. Nii et alustuseks kiitused teile ja loodan, et saate ka selles ametis edukalt hakkama.

Paraku ma näen seda, et teie suhtes on tekkinud päris suur usalduskriis. Nimelt 18. aprillil, kui peaminister allkirjastas valitsuse tööjaotusplaani, oleks selles plaanis pidanud ilmselgelt olema ka üks temaatika, mis võeti teilt ära, ehk koalitsioonileppes kokku lepitud abieluvõrdsuse ja kooseluseaduse rakendamine. Nimelt olete te nii 2014 kui ka tegelikult käesoleva parlamendi valimise eel öelnud väga selgelt välja, et teie sellist teemat nagu abieluvõrdsus isiklikult ei toeta. 

Minu küsimus ongi teile see: kas sellest otsusest, mille peaminister tegi, võib välja lugeda seda, et ta tegelikult ei usalda teid ja teid toodi lihtsalt siit parlamendisaalist Vabariigi Valitsuse laua taha, et oleks üks vastuhääl selle suure teema puhul vähem? Minu teine küsimus siia otsa on see: kas on veel teemasid, kus te näete, et teid ei usaldata piisavalt ja teie haldusala vastutusvaldkonda kärbitakse? Mis on see teema, millega te siis üldse tegelema hakkate?

Aitäh! Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea Tõnis! Kõigepealt, ma väga tänan nende kiitvate sõnade eest. Mul on hea meel öelda, et meie põhiseaduse loojad, kirjutajad on vaadanud pikalt ette, on mõelnud selle peale, kuidas Eesti riik oleks kõige paremini hoitud ja arendatud, ja on näinud ette põhiseaduses § 94, mille kohaselt on valitsusjuhil võimalik adresseerida mõnele teisele ministrile lahendamiseks teatud küsimusi, mis selle ministeeriumi valitsemisalasse [ei kuulu]. Mis puudutab abieluvõrdsust ja kooselu [seaduse] rakendusakte, siis oli kokkulepe, et sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on see minister, kes nende teemade ettevalmistamisega tegeleb ja ka koos Justiitsministeeriumiga toob need eelnõud Riigikogu saali. Minister Riisalo on töötanud pikka aega Sotsiaalministeeriumis ja ta on võrdsuspoliitikaga tegelenud ammusest ajast: 1995. aastal ja 2010. aastal, kui neid ette valmistati. Tema on kindlasti parim inimene, parim minister, kes neid [teemasid] kõige paremal moel saab Riigikogu saalis ette kanda ja Riigikogu ees kaitsta.

Mis puudutab konkreetselt minu isikut, siis te tõesti kajastasite väga täpselt minu hoiakuid. Kuid nagu ma ka tollel ajal ütlesin, ühiskonna arenedes inimeste hoiakud, väärtushinnangud muutuvad. Kui me võtame näiteks eelmise sajandi alguspoole, siis tegelikult üksikemad ju praktiliselt heideti ühiskonnast välja. Täna on nad lugupeetud inimesed. Neid näiteid võib tuua mitmeid ja mitmeid. Mina ütlesin 2014. aastal, vast oli siis see kooseluseaduse arutamine, et tollel hetkel ma ei toeta seda, mis ei tähenda, et ma tulevikus [ei] võiks seda toetada. Ja kui tehti valimiste eel ja valimiskampaania ajal küsitlust, siis ma ütlesin "pigem ei" abieluvõrdsusele, aga ma ei öelnud "absoluutselt ei". Sellest tulenevalt täna, kuna poliitika on kompromisside kunst, ma toetan seda. Selleks, et see asi tunduks tõepärane, on mõistlik, et Signe Riisalo on see inimene, see minister, kes kaitseb neid kahte eelnõu Riigikogu ees.

Aitäh! Tõnis Mölder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt, aitäh selle aususe eest teie vastuse viimases lõigus! Lihtsalt siit parlamendisaalist vaadatuna tundub natukene jabur situatsioon, et sotsiaalkaitseminister, kes kahtlemata saab oma ülesannetega hakkama, peab hakkama käima õiguskomisjonis neid teemasid lahkamas, sest veel kord, tegemist ei ole sotsiaalküsimusega, tegemist on õigusküsimusega. Ja ma arvan, et nende teemade arutelu siin parlamendis peaks olema kindlasti võimalikult laiapõhjaline. Lisaks, ma loodan seda, et kui need teemad tulevad siia saali, siis valitsus ei seo seda teemat usaldusküsimusega, sest see jätaks parlamendiliikmetele sellel teemal oma arvamuse avaldamise väga kitsasse sektorisse. 

Aga kuna ma sain aru, et ikkagi seda usalduskriisi teie ja peaministri vahel ei ole ja teie vastutusvaldkond on lai, siis ma tulen sellest kooseluteemast natuke laiemasse teemasse, mis puudutab koosolemist üleüldiselt. Nimelt ütles eile Eleringi juht Taavi Veskimägi, et ta astub oma ametist tagasi. Mitte et selles oleks midagi üllatavat, ikka inimesed lähevad ametist ära, aga selles oli hoopis üllatavam see, et asutust on määratud juhtima juba uus inimene. Mina küll ei leidnud ühtegi dokumenti selle kohta, et sellele ametikohale oleks toimunud konkurss. 

Minu küsimus on teile see. Teie kui justiitsminister, kes vastutab ka õiguse ja õigluse teemade eest, kuidas te hindate seda, et ilma konkursita pannakse ametisse nii tähtsa riigiasutuse juhiks inimene, kes ei ole läbinud valikusõela, mis jätab tegelikult välja väga paljud võib-olla veel kompetentsemad inimesed? Veel kord, ma arvan, et see otsus võis olla mõistlik, tegemist võib olla väga hea spetsialistiga, aga ilma konkursita selliseid otsuseid teha on minu meelest vastutustundetu.

Aitäh, Tõnis Mölder! Meenutan headele kolleegidele, et valitsuse liige võib vastamisest põhjendatult keelduda, kui küsimus ei puuduta taotluses märgitud probleemi. Aga, Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma proovin vastata sellele küsimusele. See küsimus oli esimese hooga ka minu peas eile: kuidas toimub siis uue juhatuse esimehe paikapanek? Minule teadaolevalt on hetkel Eleringi põhikirjas kirjas, et juhul kui juhatuse esimees astub tagasi enne tähtaja lõppu, siis valitakse juhatuse liikmete hulgast tema asemele inimene. See on minu tänane teadmine.

Aitäh! Mart Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma alustan sellest, et eelmise küsimustevooru puhul kerkis esile teema paljast tagumikust siin saalis. See pretsedent on olemas. Kaugistungite ajal demonstreeris teie erakonnakaaslane Jürgen Ligi tervele Eesti rahvale oma paljast tagumikku kraanikausi ääres, nii et see pretsedent on olemas. 

Aga küsimus puudutab sedasama kooseluteemat. Ma sain aru härra Laaneti selgitustest, et tema on kõhkleval seisukohal abielu redefineerimise küsimuses. Ja minu küsimus on konkreetne. Kas Justiitsministeerium jätab kooskõlastusringil selle eelnõu, mis laiendab abielu definitsiooni ja toob päevakorda abielu võimaluse ka igasuguste muude erinevate osapoolte vahel, kooskõlastamata või kooskõlastab selle siiski tõrgeteta ära?

Aitäh! Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea Mart Helme! Justiitsministeerium valmistab neid eelnõusid ette, kahte eelnõu. Neid esitleb Riigikogu saalis sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ja kui te kuulasite minu esimest vastust härra Tõnis Möldrile, siis ma ütlesin, et abieluvõrdsust täna ma toetan. Ja põhjendus oli väga lihtne: ühiskonna väärtushinnangud muutuvad ajas. 2014 olin ma selgelt positsioonil, et ma seda ei toeta. Kui toimus valimiskampaania ja küsiti, mis seisukoht mul on, siis ma ütlesin, et pigem ei toeta. Täna ma olen jõudnud sinnamaani, kus ma ütlen, et see ei muuda ühegi Eesti inimese elu halvemaks.

Aitäh, justiitsminister Kalle Laanet! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt meie tänane viies küsimus. Küsija on Riina Solman, küsimus on suunatud välisminister Margus Tsahknale ning teemaks on valimislubadused. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Eesti 200 on nüüd esimest korda valitsuses ja Riigikogus ja seetõttu meil ja ka teie valijatel puudus ülevaade, millist poliitikat te teostama kavatsete asuda. Otsuse pidid teie valijad langetama teie valimisprogrammi põhjal, kus kirjas olev on paraku osutunud vääraks. Seda eriti koalitsioonileppe valguses, kus on ka väga palju juba räägitud teie lubadusest seista vastu maksutõusudele, mis raha ümber jagavad, ja vastuseisust autoomanike karistamisele. Aga minu küsimus puudutab hoopis seda lubadust, et te ütlesite, et juba 2024. aastast tõusevad lapsetoetused 150 euroni kuus ning need ka indekseeritakse. Nüüd näeme, et teie valitsus soovib kärpida peretoetusi, lõpetada indekseerimise ja ka lapsetoetuste tõstmist järgmisel neljal aastal kavas ei ole. Kas te ei leia, et sellises valguses on teil endal kohatu võtta vastu indekseeritud ministripalka? Ja võib-olla peaks midagi ette võtma hoopis kõrgema riigiladviku palkade indekseerimise äravõtmiseks lasterikaste perede asemel? Praegu paistab nii, et te täidate lasterikastelt peredelt raha äravõtmisega Reformierakonna lubadust kaotada madalapalgaliste maksuküür. Seega: kas tegu on teie erakonna poliitilise kogenematusega või miks te võimuläbirääkimistel oma valijatele antud lubaduste eest ei seisnud?

Aitäh, Riina Solman! Margus Tsahkna, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea Riina! Eesti 200 juba 2019. aastal ütles välja selle, et Eesti riik elab üle oma jõu. Kahjuks aastast 2018 on ka Isamaa juhtimisel peetud mõnusat poliitilist pidu. Te olete mõnusalt prassinud. Sellest riigimehelikkusest, mis kunagi Isamaal oli, ei ole mitte midagi alles jäänud. Kunagi oli Isamaal isegi ettepanek kirjutada eelarve tasakaal ja vastutustundlik eelarvepoliitika põhiseadusesse. Sellest ei ole täna mitte midagi alles jäänud. Me oleme siia valitsusse tulles näinud, kuidasmoodi on avatud veksliga pidu peetud. Isamaa on sinna oma panuse väga tugevasti sisse pannud. See üle jõu käinud riigivalitsemine, see poliitiliste valimislubaduste täitmine ilma tegelike tuludeta ongi see, mille tänane valitsus peab kinni maksma. Vaadake peeglisse ja rääkige oma valijatele, et te olete andnud neile täiesti katmata lubadusi. Te olete neile valetanud sõna otseses mõttes. Ja ma tunnustan meie koalitsioonipartnereid, et me teeme selle riigi rahanduslikult korda. Muidugi tahavad kõik jagada rohkem raha, aga te olete lihtsalt avatud arvega pidu pidanud, tellinud rohkem ja rohkem, aga tõehetk on täna käes. Me peame riigi rahanduse ja riigi korda tegema. Ja see on see, mille eest Eesti 200 on seisnud algusest peale. Nii et palun mõelge enne läbi ja tuletage meelde, kust Isamaa juured pärit on.

Aitäh! Tanel Kiik, lisaküsimus, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Aga registreerige palun! Riina Solman, palun, täpsustav küsimus!

Muidugi ma tahtsin kõigepealt protseduurilise küsimuse küsida, et kas nii sobib, et tuleb minister saali ja hakkab tegelikult üsna niimoodi familiaarselt mind riinatama ja sisuliselt ikkagi sõimama ja küsimusele, muuseas, ei vasta. Küsimus oli valimislubaduste kohta. See on protseduuriline küsimus. 

Aga nüüd siis küsimus. Lugupeetud välisminister, teie mälu on väga lühike. Te olete pärit Isamaast, kus te peasekretärina laristasite niimoodi, et Isamaal tuli pärast seda Wismari tänava maja maha müüa. Ja ka palju õnne teile, et Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus välisministriks ehk [kolmandat] korda ministriks saab inimene, kes on keskharidusega! Palju õnne teile, hoidke ametit! 

Aga tuletan teile veel meelde teie enda suitsunurgas sõlmitud [kokkuleppel sündinud] valitsust, mis kehtestas ja töötas välja kolmanda ja enama lapse perehüvitiste seaduse. Te olite tollases valitsuses, Jüri Ratase valitsuses. Tegu oli sündimusele väga positiivset mõju avaldanud ettevõtmisega. Alates 2017. aasta 1. juulist, kui see kehtestus, on sündinud üle 2400 kolmanda ja enama lapse rohkem kui varasemal perioodil. Kaks järgmist aastat enne koroonakriisi oli sündimuse tõus ja see oli põhjustatud rahalistest toetustest. Peaminister eksib. Ta räägib vastu demograafidele, kes ütlevad, et kolmandast lapsest alates tekib perel rahakotis puudus selle [lapse saamise] otsuse teostamiseks, kuigi enam kui pooled inimesed Eestis sooviksid kolmandat ja enamat last.

Nii. Kuna te osalesite toona seaduse väljatöötamises, siis ma küsin teie käest, millistele uuringutele te neid perehüvitisi kehtestades tuginesite. Ja millist mõju avaldab teie kogemuste [kohaselt] ja vastavalt teie valitsuse valimisprogrammi lubadusele …

Aitäh! Aeg!

Millist mõju avaldab praeguse valitsuse plaan kärpida alates järgmisest aastast perehüvitisi märgatavalt, mis ennekõike puudutab valusalt maaperekondi …

Riina Solman, aitäh! Aeg! 

… ja [üldse] suuremaid perekondi?

Head küsijad ja vastajad! Ma palun teil üksteise suhtes jääda nii küsimuste kui vastuste puhul lugupidavaks. Margus Tsahkna, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liige Riina Solman! Väga kahju, et sa lähed siin isiklikuks. Aga ma vastan küsimusele niimoodi, et ma olen väga uhke selle üle, et Eestil on kolmanda lapse poliitika. Sotsiaalkaitseministrina tõepoolest mina olin üks nendest, kes seda ellu rakendas. Ma arvan, et sellel ongi olnud väga head tulemused ja kindlasti tulebki jätkata kolme ja enama lapsega perede toetamist. Ja ka tänane valitsus on sellele plaanile kindlaks jäänud.

Nüüd, see jutt, mida räägitakse, et kelleltki võetakse midagi ära, siis 2022. aastaga võrreldes on tõstetud kõikide laste toetusi, ka kolmanda ja enama lapse toetust. Lihtsalt küsimus on selles, mis on jõukohane, ja teiseks, mis on millise efektiga. Laste sündimuse vähenemine on täna üldine trend, eriti Euroopas, ja selle põhjus ei ole hetkel mitte toetustes, vaid see on seotud ebakindlusega. Nagu te ise väga hästi teate, kõik rahvastikuteadlased samamoodi on kinnitanud seda, et ebakindlus, mis tuleneb sõjast, võib-olla ka majanduskriisist, võib-olla COVID‑ist, võib-olla inflatsioonist, on see, mis hoiab praegu ära mõnede laste sünni. Kuid ma väga loodan, et need sünnid saabuvad hiljem. Need ei ole kuidagi seotud tänase vaidlusega, kui suur peaks olema kolmanda ja enama lapse toetus. Eelkõige on küsimus selles, kas me anname kindlustunnet, kas kindlustunne laiemalt tekib. Ja paradoksaalsel kombel on see seotud ka sellega, kuidas lõpeb Venemaa sõda Ukraina vastu, kas Ukraina on võidukas või mitte. Siin on palju laiemad teemad.

Ja kui see vastus kokku võtta, siis oleme realistlikud! Mis siis on tegelik eesmärk? Te olete oma laristamispeo jooksul jätnud tegelikult kõrvale need, kes kõige rohkem abi vajavad: üksinda last kasvatavad vanemad, mõne harvikhaiguse tõttu [raskustes olevad] pered. Samamoodi on elatisabi seisnud paigal täpselt selles kohas, kus ma aastaid tagasi sotsiaalkaitseministrina koos [ka teie erakonnaga] selle käivitasin. Me tõstame selle kahekordseks ehk selle raha, mis tuleb sellest pereseaduse muudatusest, me suuname suures osas just nimelt nendele, kes päriselt abi vajavad. Me ei kärbi seda just nimelt teie poolt tekitatud eelarveaukude lappimiseks.

Aitäh! Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan! Ma loen siin, et koalitsioonilepingu punktis 10.1.9 on kirjas, et koalitsioon võtab eesmärgiks Riigikogu ja üldise poliitilise töökultuuri parandamise. Täna ma olen siin ainult kuulnud, kuidas Kaja Kallas süüdistab ja osatab siin saadikuid ja nüüd on siis Margus Tsahkna süüdistav ja osatav, osatab siin ainult. Kas see nüüd ongi see uus töökultuur? Ma sooviks teada.

Aitäh! Istungi juhataja on oma seisukoha öelnud ja on kutsunud üles lugupidavale suhtumisele nii küsijate kui ka vastajate poolt. Ja ma jään selle seisukoha juurde. Järgnevalt, Tanel Kiik, lisaküsimus, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Auväärt välisminister! Hea meel ka sind näha Riigikogu infotunnis uues rollis. Minu küsimus puudutab teie valimislubadusi natuke teise nurga alt. Olen küll ise Tallinnast valitud, aga hoian pilku peal kogu Eestil, sealhulgas Ida-Virumaal. Ja on hea meel näha, et teie valimisplatvorm oli Ida-Virumaa suunal päris põhjalik, võib öelda, et kordades põhjalikum kui sündinud koalitsioonilepe. Sellest tulenevalt sooviks teada kolme konkreetse ettepaneku kohta, mis olid Eesti 200 valimisplatvormis, et kas ja mis ajaraamis on plaanis need ellu viia. Ma loen need ette, et oleks faktitäpne. 

Esiteks lubasite ehitada välja Sillamäe reisiterminali, Toila sadama, Olgina lennujaama ja rekonstrueerida Narva jõe suudmes asuva muuli ning toetada Aa randa kaasaegse supelranna rajamist. Teine punkt oli: loome riikliku investeerimisfondi Ida-Virumaa programmi, selle toel loome soodsad tingimused taristu, tootmise, elamuehituse, suurinvesteeringute arendamiseks, kasutades riigipoolset käendust üle 5 miljoni suuruste investeeringute puhul. Ja kolmas valitud näide paljude seast on: viime ellu uute üürielamute ehitamise kava, mis soodustab uute elanike regiooni elama ja tööle asumist ning rahvaarvu tõusule pööramist; peame oluliseks ehitada vähemalt üks üürielamu igasse omavalitsusse 2027. aastaks. 

Nende kolme programmipunkti kohta tahaks teada, mis kujul ja mis ajaraamis ja mis eelarveliste vahenditega need on nüüd tegelikult koalitsioonis kokku lepitud. Ma iseenesest arvan, et kõik need ettepanekud on väga mõistlikud ja tegelikult Ida-Virumaa vajab oluliselt rohkem eritähelepanu kui pelgalt koalitsioonilepingusse jõudnud ettepanekud, mis olid Narva Haigla kaasajastamine, millega tegelikult ju mina omal ajal alustasin, eriesindaja nimetamine ja vist oli seal ka õiglase ülemineku fondi rahade jaotus, mis on ka, võib öelda, juba olemasoleva protsessi jätkamine, mitte uus tegevus. Nii et paluks nende kohta tagasisidet.

Aitäh! Margus Tsahkna, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud küsija! Ida-Viru teema oli meil ka nendel koalitsiooniläbirääkimistel üks väga olulisi teemasid. Ja seda mitte ainult poliitilisel põhjusel, vaid me arutasime seda ka nii-öelda ääremaastumise teemaga seoses. Meie põhimure täna on see, kuidasmoodi juba teie enda valitsuse suunatud vahendid – kas üleminekufondi vahendid või erinevad teised toetused – oleks tegelikult võimalik kiiremas korras rakendada. Ja sealt tuli arutelu ka selle üle, kas valitsus saaks protsessiliselt rohkem kaasa aidata sellele, et Ida-Viru kohalikud omavalitsused langetaksid otsuseid, [arvestades seda, et] nad saaksid riigilt ja valitsuselt tuge, kuidasmoodi need pea 400 miljonit eurot, mis on Ida-Virusse mõeldud, saaks kasutusele võtta. Kõik see ju tegelikult aitab kaasa Ida-Viru inimeste elukvaliteedi parandamisele.

Nüüd, teine teema, mis on [seotud] väga suure väljakutsega, on see, et valitsuse koalitsioonilepingus on ette nähtud ja kokku lepitud väga suur rohepöördereform. See puudutab tegelikult ka energeetikat, see puudutab ka tööstuspööret. Ja oleme ausad, kui me räägime sellistest suurematest investeeringutest tööstusse, siis väga paljud Eesti piirkonnad on nende investeeringute ootel, aga kui tuleb juttu tööstusest, siis tegelikult seda oma territooriumile ei soovita. Milles ma näen Ida-Viru piirkonna tohutut potentsiaali, on see, et Ida-Viru inimesed on harjunud tööstusega, kaasaegse tööstusega samamoodi. Ja see on see koht, kus valitsus nende investeeringute, nendesamade suurte fondide toel saaks teha väga hästi koostööd Ida-Viru inimestega, Ida-Viru kogukondadega ja Ida-Viru kohalike omavalitsustega, et sinna viia selles valguses, et põlevkivitööstus paratamatult hakkab ennast kokku tõmbama, uue tasemega, rohelist tööstust, teha neid investeeringuid. 

Ja siin ma kutsun üles kõiki Riigikogu erakondi ja Riigikogu liikmeid sellele kaasa aitama. Sellepärast et täna ei ole Ida-Viru investeeringute puhul probleem mitte niivõrd rahas, kuivõrd selles, kuidas me suudame neid planeeringuid, investeeringuid, projekte koostöös ka erasektoriga ellu viia. Nii et selles vaates ka Eesti 200 valimisprogrammis kirjeldatud eesmärgid on väga suures plaanis koalitsioonilepingus kirjas. Ja ma loodan, et siin ei tule mingit poliitilist kaklust, vaid me tegelikult kõik koos suudame need investeeringud Ida-Virusse viia ja inimeste elukvaliteeti tõsta.

Aitäh, härra välisminister! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt meie tänane kuues küsimus. Küsijaks on Varro Vooglaid, vastab peaminister Kaja Kallas ning teema on sõjaaja riigikorraldus. Varro Vooglaid, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te käisite just Ukrainas, kus kohtusite teiste hulgas president Volodõmõr Zelenskõiga. Teatavasti on teda palju kiidetud selle eest, et ta on jäänud sõja ajal oma rahvaga solidaarseks ega ole kusagil turvalisema koha leidmiseks riigist lahkunud. Kindlasti on paljudel Eesti inimestel õigustatud ootus teada, kuidas teie Eesti Vabariigi valitsuse juhina kavatsete niisuguses olukorras, kui see peaks tekkima, käituda. Sellega seonduvalt on mul teile täiesti siiralt väga põhimõtteline küsimus, millele palun selget, ühemõttelist vastust. 

Nimelt: kas te kinnitate oma inimlikku väärikust pandiks tuues, pannes sellest lubadusest sõltuma kogu oma moraalse väärtuse inimesena, et ajal, mil sõda on jõudnud või jõudmas Eestisse, ei evakueeru te Eesti Vabariigi territooriumilt, vaid jääte solidaarseks Eesti rahva saatusega, mille määramisel te oma ametile vastavalt vastutust kannate? Veel kord: palun teilt selget, ühemõttelist vastust!

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Õnneks ei ole meil sõda praegu. Need plaanid, jah, on tehtud, ent need plaanid ei ole sellised, mida saab siin suures saalis lahti rullida, et kes kuhu läheb, kes kust mida juhib. Need on plaanid, mida tutvustatakse kinnistes ruumides, ja just sellel põhjusel, et kõiki samme mitte juba ette teada anda. Nii et see on palju komplitseeritum kui lihtsalt jah- või ei-vastus. Need on väga põhjalikud kavad. Meil on kehtivad seadused, mis ütlevad, kuidas sõjaseisukorra ajal käitutakse, millised on Riigikogu rollid, millised on valitsuse rollid, millised on iga ministri rollid. Meil on eraldi kavadega paika pandud, kuidas see kõik käib. 

Aga ma tõesti väga-väga loodan, et sõda siia mitte kunagi ei jõua. Selle jaoks me teeme pingutusi, et see sõda siia ei jõuaks. Sellepärast me aitame Ukrainat. See sõda lõpeb Ukrainas, kui Venemaa saab aru, et see oli viga, sellepärast et nad ei saa Ukrainat võita. See sõda peab lõppema ka sellega, et Putin ja [teised] Venemaa juhid võetakse selle eest vastutusele, võetakse vastutusele agressioonikuriteo eest, mis on teatavasti juhtkonna kuritegu. Ilma selle agressioonikuriteota ei oleks ühtegi sõjakuritegu. 

Aga jah, ma arvan ja loodan, et see sõda siia ei jõua. Igal juhul need kavad [on olemas]. Ma ei tea, mis komisjonides te olete ja mis load teile on antud ja kas nende kavadega ka Riigikogu liikmeid tutvustatakse, aga igal juhul ei saa seda teha praegu siin suures saalis.

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Esiteks, loomulikult me kõik loodame, et sõda Eestisse reaalselt ei jõua, kuid aeg-ajalt tekib põhjendatud küsimusi selle kohta, millisest eesmärgist lähtuvad näiteks teie enda avaldused, mille kohaselt me juba olevat sõjas, ja muud sellised sõnavõtud. Samas ma pean kahetsusväärseks, et te ei anna, nagu ma aru saan, selget avalikku kinnitust meile kui Riigikogu liikmetele ja Eesti rahvale laiemalt, et kui kahetsusväärsel juhul peaks sõda siia jõudma või hakkama siia jõudma, siis te jääte oma rahvaga reaalselt solidaarseks ega lahku Eestist. Mina ei näe küll ühtegi põhjust, miks sellist avalikku kinnitust Eesti Vabariigi valitsuse juht ei saaks oma rahvale anda. 

Aga eelnevaga seonduvalt on mul teile teine, veel üks sisuliselt samasse valdkonda langev küsimus. Nimelt, kas teile teada olevalt peab valitsus või peavad selle asutused mingisuguseski vormis läbirääkimisi selleks, et rajada Eesti Vabariigi territooriumile, kas Nursipalusse, Soodlasse või kusagile mujale mõne välisriigi alalist, see tähendab püsivatel alustel siin paiknevat ja senisest tunduvalt suurema ulatusega militaarset kohalolekut võimaldavat sõjaväebaasi või muud sellist militaarse otstarbega struktuuri? Ühtlasi palun, et te ei hakkaks mulle rääkima midagi Venemaa jutupunktidest, sest nagu te kindlasti mõistate ja loodetavasti ka nõustute, on nii parlamendil kui ka laiemal avalikkusel täiesti õigustatud ootus teada, mida nende väga põhimõttelise tähtsusega küsimustega seonduvalt riigivõimu teostamisel reaalselt tehakse.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, teie esimesele küsimusele vastates ma seda võin küll kinnitada, et ma jään oma rahvaga solidaarseks. Loomulikult, kui peaks olema nii, et see sõda jõuab siia siis, kui mina olen peaminister, siis igal juhul, seda ma võin kinnitada, käsi südamel, et oma rahvaga ma kindlasti solidaarseks jään. 

Nüüd teise küsimuse juurde. Kas mulle on teada, et on mingid kokkulepped püsivatel alustel siia rajada mõnda sõjaväebaasi, mis ei oleks Eesti Vabariigi sõjaväebaas või sõjaväe harjutusala? Ei, ei ole. Kõik need harjutusalad, mis me teeme, mida me laiendame, on seotud meie enda Kaitseväe ja liitlaste harjutusvajadustega. Me oleme omandanud ise ja liitlased on paigutanud siia täiendavaid võimeid, sõjalisi võimeid, mille kasutamist peab olema võimalik ka harjutada. Ja sellest tulenevalt me laiendame Nursipalu, sellest tulenevalt me laiendame ka Soodla harjutusala. [Sellega on seotud] kogu Eesti Kaitseväe vajadused nii Soodlas kui Nursipalus. Need harjutusvajadused on meie enda Kaitseväel, meie enda Kaitseliidul ja sellest tulenevalt me neid samme teeme, mitte sellepärast, et me oleksime kuidagi sõlminud mingi lepingu ja teeksime seda kellegi teise jaoks. Ei, me teeme seda enda jaoks. Ka liitlaste kohalolu siin on meie enda jaoks, sest et meie kaitse tugineb meie enda kaitsele, aga ka liitlaste kollektiivsele kaitsele, mis väljendub selles, et liitlased on siin kohal oma sõduritega, oma eelpaigutatud võimetega.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Sõja ajal teatavasti kaitsevõime oleneb väga suuresti lihtsalt Eesti inimeste, meie meeste ja ka naiste kaitsetahtest. Inimeste hoiakute kujunemine oma riigi suhtes oleneb jällegi väga palju sellest, kas nad tunnevad, et riik arvestab nendega, hoolib neist, aitab neid. Avalikustatud koalitsioonilepe näeb aga kõigile väga suure ehmatusena ette – nii inimestele kui ka ettevõtetele – väga suurt koormust just maksutõusude ja uute maksude näol. See paneb omakorda pitseri inimeste igapäevasele hakkamasaamisele. Ühe teie koalitsioonipartneri valimisloosung oli, et toimetulek on julgeolek. Tõepoolest, inimeste mentaalsus, soov oma riiki kaitsta tulenebki väga suures osas sellest, kuidas riik suhtub oma inimestesse. Praegu on väga paljud öelnud, et nad tahavad üldse Eestist ära minna. Nad tunnevad, et riik teeb neile liiga, ja nad on solvunud ja väga mures. Kas te [arvate], et inimestest lihtsalt üle sõites ja nende elu raskemaks tehes saavutate sõjaaja riigikorralduses sellise olukorra, mille tulemusena riik ja rahvas alles jääks? Kas te olete kindel, et [meie] inimesed üldse tahavad oma riiki lõpuks kaitsta?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Olen küll kindel. Esiteks aga paar sellist väidet, mis tuleks ümber lükata. Maksukoormus on kogu aeg kõikunud kuskil 33–34% vahel. Meil on kõik kulutused kasvanud. Kui me vaatame, siis isegi pärast neid otsuseid, neid raskeid otsuseid, mida me peame tegema, me näeme, et maksukoormus jääb ikka sinnasamasse vahemikku. Kui me midagi ei tee, siis maksukoormus 2027. aastaks alaneb isegi 32,1%-le. Seda esiteks. Ehk siis kära on sellest palju, aga arvestades, et meie SKT, meie heaolu on kogu aeg kasvanud, siis maksukoormus suhtena sellesse sugugi ei kasva.

Te ütlete, et inimesed lahkuvad Eestist. Arvudes me seda ei näe. Hea on muidugi see, et me elame riigis, kust saab nii välja minna kui ka siia tagasi tulla. Kui me vaatame migratsiooninumbreid, siis hea meel on tõdeda, et viimaste aastate sisseränne või tagasiränne on just tulenenud sellest, et Eesti inimesed, kes elavad väljaspool Eestit, pöörduvad Eestisse tagasi. Jah, viimasel aastal on Ukraina sõjapõgenikud seda arvu suuremaks toonud. Nende arv on kõige suurem, ei ole enam eestlaste arv, kes naasevad. Aga igal juhul on siiamaani olnud positiivne trend.

Ma olen ka lugenud selliseid seisukohti, et kui tuleb automaks, siis ma kolin Soome. Aga võib-olla peaks nendele inimestele teada andma, et ka Soomes on automaks, ja päris kõrge automaks. Eesti on minu teada üks väheseid riike, kus automaksu üldse ei ole. Seda riiki, kuhu automaksu eest põgeneda, annab muidugi otsida. Aga nagu ma ütlesin, me oleme vaba riik ja kõigil on võimalus ära minna, aga on võimalus ka tagasi tulla. Olles ise elanud teatud aja välismaal, ma soovitan seda kogemust kõigile just selles võtmes, et olles eemal, sa saad aru, mis meil on hästi, mis meil on palju paremini kui kuskil mujal maailmas. Siis sa hindad tegelikult seda kõike veelgi rohkem. Nii et see võrdlusmoment, ma arvan, on igal juhul hea. Ja ma ütlen teile, et see võrdlusmoment enamiku riikide puhul on Eesti kasuks.

Aitäh, peaminister Kaja Kallas! Sellega ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuseni. Küsija on Jaak Aab, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on sotsiaalvaldkonna poliitika. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Ma alustan sellest, et ka Riigikogu on saanud nüüd ülevaate, vähemalt rahanduskomisjon, Rahandusministeeriumi kevadisest majandusprognoosist ja ka riigirahanduse prognoosist, mis oli ka koalitsioonile esitatud, kui te koalitsioonilepingule viimast punkti panite. Ja mis sealt siis välja tuleb? Noh, selge, et sügisese prognoosiga võrreldes, ütleme, RES-i perioodi peale, nelja aasta peale, paistab sealt välja, et 200 miljonit eelmise prognoosiga võrreldes laekub makse vähem. Põhiline põhjus on majanduse jahtumine, aga ma pikalt sellest rääkima ei hakka, mis on need päris põhjused majanduse jahtumiseks. Ma olen seda siit rääkinud pool aastat. Ja üks suurim põhjus on muidugi meeletu inflatsioon, millega me olime Euroopa Liidu tipus, mis tõsiselt halvendas meie majandust, ettevõtete konkurentsivõimet ja nii edasi. 

Kui nüüd näppude peal kokku arvestada, siis küsisime ka rahandusministri käest, kui palju see päris mahukas maksupakett, mis lauale tuuakse kobareelnõuna või väga suure eelnõude kobarana tõenäoliselt kevadel juba – ehk midagi jääb sügisesse, [näiteks automaks] –, toob riigieelarvesse raha juurde. See on muidugi esialgne analüüs, et 400 või 500 miljonit, sest maksud alati jahutavad majandust ja majandusprognoos võib veel kehvemaks minna. Aga mida sellega katta saab? No sotsiaalvaldkonnas, me kuulsime, perehüvitisi vähendatakse ja sealt tuleb veel üle 100 miljoni. Ent lõppude lõpuks, mida plaanib koalitsioon katta selle rahaga? See on ju Reformierakonna valimislubadus, maksuvabastus keskmisest jõukamatele inimestele, mis tõesti vähendab ka üldist maksubaasi ja protsenti. Kas ja [kui, siis] millega te kavatsete tõsta pensione, katta tervishoiu miinuses kulud? Mis selleks on vaja teha?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea meelega küsiksin ka teilt selle küsimuse. Selles mõttes, et te annate siit Riigikogu kõnetoolist üle eelnõusid, mis järjest igasuguseid toetusi [tahavad suurendada]. Jah, ma saan väga hästi aru, on tõesti populaarne öelda inimestele, et me pensione tahame tõsta erakorraliselt, igasuguseid toetusi tahame erakorraliselt tõsta. Aga mulle tundub, et oleks aus, kui ka teie käest küsitaks, kust see raha tuleb. Teil on seal eelnõus selle kohta kirjutatud ainult üks lause: Rahandusministeerium peaks tulema välja vastavate analüüsidega. 

Tulles teie küsimuse juurde, siis me tegime suvel ulatusliku paketi, mis aitab just neid inimesi, kes on rohkem hädas. Me tõstsime – teiega koos, juba enne – erakorraliselt pensione. Ja pensionid tõusid indekseerimise toel veelgi. Me tegime keskmise pensioni tulumaksuvabastuse. See kõik jätab pensionäridele rohkem raha kätte. Ja hea meel on tõdeda, et [jõus on] see kauge eesmärk, mis on kogu aeg olnud, et pensionide asendusmäär oleks 50% keskmisest palgast. 2026. aastal saab see olema 49,7% keskmisest palgast. Ehk siis tegelikult nende sammudega me oleme jõudnud [eesmärgile] väga lähedale. 

Lisaks tegime [muudatuse] tulumaksuvabastuses, tõstsime [maksuvaba tulu määra] 654 euroni. Ka see jätab inimestele rohkem raha kätte, ja just nendele inimestele, kes on rohkem hädas. Hooldusreform – see on selle jaoks, et inimesed saaksid pensioni eest hooldekodukoha. Ka see on ulatuslik kulu, mis tegelikult on püsikulu aastast aastasse. Ja seetõttu me peame, olles kõiki neid samme teinud, vaatama ka, kuidas need kulud siis kaetud saavad. 

Hea uudis on see, et inflatsioon on tegelikult aeglustunud ja tõesti, me ei ole mitte inflatsiooni juhtija, vaid viimased seitse kuud ei ole hinnad sisuliselt tõusnud. See on positiivne. Ja positiivseid märke on inflatsiooni sisse vaadates veelgi. Ma väga loodan, et erinevad sisendid, näiteks kütus ja teised sellised sisendid, mis mõjutavad kõiki muid hindu, odavnevad. Elektri hind on juba tulnud sellele tasemele, kus ta oli enne energiakriisi, ja see on kindlasti positiivne. See peaks kajastuma kõikides teistes hindades ja see omakorda tegelikult aitab inimestel toime tulla. Nii et me oleme teinud ulatuslikke pakette, aga praegu me oleme selles seisus tõepoolest, et me ei saa suuri püsikulusid juurde võtta, kui me ei leia selle katteks täiendavat maksutulu.

Aitäh! Jaak Aab, täpsustav küsimus, palun! 

Tänan! Jah, ma olen paljuski nõus, hea Kaja, et me oleme teinud ka koos valitsuses olles vajalikke ja õigeid otsuseid, mis puudutasid nii erakorralist pensionitõusu kui ka energiakriisis hindade leevendamise pakette, mis 2021/2022 kütteperioodil aitasid nii inimesi kui ettevõtjaid ja hinnatõus nii suur ei olnud. 

Aga tulles tagasi valimislubaduste juurde: jah, teie üks põhilisi valimislubadusi tänu sellele maksupaketile tõenäoliselt saab täidetud. See 500 miljonit leitakse, et tulumaksuvaba miinimum kehtib kõigile, ka Riigikogu liikmetele, ka 7000 euro suurust palka teenivatele inimestele, mis annab päris mitusada eurot niimoodi puhtalt kätte, isegi kui 2% maksu tõsta. 

Minu küsimus on teiste valimislubaduste [kohta]. Me nägime siin, kes lubas 1000, kes 1200 [euroni] just nimelt keskmise vanaduspensioni jõudmist 2027. aastaks. Te olete vastanud, et pensionidega saab kõik korras olema, et majandus tõuseb nii kiiresti ja hästi, et me jõuame sinna. Kõige lihtsam arvutus sellesama majandusprognoosi pealt näitab, et keskeltläbi tõuseb järgmiste aastate jooksul pension kuskil 4%. Keskeltläbi! Ja sellega me jõuame nelja aastaga 820 euroni. Kust tulevad ülejäänud 180 eurot, et täita see lubadus, et keskmine vanaduspension 2027 on vähemalt 1000 eurot? Keskerakond on öelnud, et ainult erakorralised pensionitõusud aitavad sinnamaani. Ja kui te küsite, kas me ei toetaks teatud maksude ülevaatamist, siis me oleme seda kogu aeg öelnud, et meil on siin maailmavaateline probleem. Me kindlasti ei toeta käibemaksu tõstmist ehk nende maksude tõstmist, mis löövad keskmisest väiksema sissetulekuga inimeste pihta.

Aitäh! Kaja Kallas, palun! 

Jaa, valimised on läbi, ja seetõttu on koalitsioonileping kompromiss, kompromisside kogum kõikidest valimislubadustest, mis kolmel erakonnal olid. Ja tõepoolest, Eestis võib öelda, et igal süsteemil on omad plussid ja omad miinused. Koalitsioonivalitsuste pluss on see, et mitte kellestki ei sõideta üle, vaid tuleb arvestada nende ettepanekutega, mis on. Aga teistpidi see tähendab seda, et sa ei saa oma valimisprogrammi sada protsenti ellu viia. 

Te ise ütlete, et see majandusprognoos tuli ka teile šokina, et see puudujääk on võrreldes sügisega ikkagi läinud veel hullemaks. Me oleme olnud koos valitsuses, kus me püüdsime klattida seda 980 miljonit riigieelarve revisjoni nii-öelda jutumärkides ehk tühja auku, mis oli kirjutatud üleüle-eelmise valitsuse poolt sinna. See tähendab seda, et meil on hoopis teised seisud. Ja veel kord, ma rõhutan seda, et me oleme teinud väga palju samme selleks, et pensionid oleksid kõrgemad, et pensionide asendusmäär saab olema juba 50% või 49,7%, mis on 50%‑le väga lähedal. Pensionid tõusid koos indekseerimisega tänu erakorralisele tõusule – ma võib-olla eksiksin täpses arvus –, 15% ümber. See on väga suur ja märkimisväärne tõus. 

Aga praegu me oleme kokku leppinud, et me tahame viia riigieelarve paremasse seisu, me tahame teha riigi korda. Kõik ministrid on saanud ülesande vaadata üle kulud, mida ministeeriumides tehakse, ja otsida neid kohti, kus teha reforme. Me lähme edasi ka selle nulleelarvega, aga see võtab natuke aega. See tähendab seda, et iga ministeerium võtab eelarve lahti iga tegevuse kaupa: mida me teeme, mida me ei tee ja kas see kõik on vajalik. Ja kui me saame selle korda, siis korras riigirahandus on üks oluline alustala selleks, et majandus toimiks suurepäraselt. Kui ta toimib suurepäraselt, siis saab ka kõiki toetusi taas kord tõsta, aga praegu me ei ole selles seisus.

Tõnis Mölder, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt, ma arvan, et see, kui te ütlete, et teile tuli rahaline seis üllatuseks, siis selles mõttes te ju tegelikult valetate. See rahaline seis oli teile teada enne valimisi ja on teile teada ka peale valimisi. See rahaline seis ei saanud tulla teile selles mõttes ootamatult üleöö, et rahandusministri portfell on olnud teie erakonna kanda läbi mitme valitsuse ja läbi mitme aasta. 

Nüüd, teine asi on see, et kindlasti on arutelu koht, et eelarve ja eelarve tasakaal on omaette eesmärgid. Küsimus on, kui kiirelt ja kui mõistlikult sinna suunduda. Täna ma lugesin uudiseid selle kohta, kuidas Euroopa Liit on oma rahandusstrateegiat üle vaatamas, et just nimelt võib-olla mitte nii karmide reeglitega liikuda selles suunas. Aga eks siin ongi riigid erinevad ja nägemused erinevad. 

Sellest, millest Jaak Aab rääkis ja mis puudutab pensioneid – muidugi, sellest me saime kõik aru, et selle valitsusega pensionid erakorraliselt ei tõuse. Siin te panite ühe rasvase punkti. Aga kuna teemaks on sotsiaalpoliitika, siis minu küsimus puudutab just nimelt inimeste toimetulekut ja hakkamasaamist. Nimelt, me nägime väga selgelt, kuidas selle nädala jooksul üks Eesti juhtivaid tööandjaid Tallink teatas 400 inimese koondamisest. Teiseks, turismi[ettevõtete] ja hotellide liit on öelnud seda, et kui see käibemaksu tõus 140% nende sektoris peaks reaalsuseks saama, siis selles sektoris töötute arv kasvab, ja kasvab kordades rohkem. Need 400 inimest, kes täna koondatakse ja kelle perede jaoks on see väga suur traagika, on kindlasti kõige väiksem number, mis selles sektoris olema saab. Minu küsimus on see: kas te olete analüüsinud seda, kui suur töötute armee kasv tekib siis, kui hotellide käibemaks ja turismisektori käibemaks tõuseb 140%?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, hea uudis on see, et töötus ei ole meil oluliselt suurenenud. Ma ei leia hetkel neid numbreid üles, aga töötute arv on vähenenud, ja vähenenud ka Ukraina sõjapõgenike puhul, mis on positiivne trend. Mina küll turismisektorit kuidagi sotsiaalvaldkonna poliitika alla ei kaardistaks. Turismisektor on olnud Eestis väga edukas ja see on positiivne, et tullakse Eestit avastama ja Eestile sisse tooma [seda raha], mida turistid siia toovad. 

Nüüd, turismi puhul peab vaatama kogu seda ahelat. Kogu see ahel on seotud, nii piletid kui ka majutus ja toitlustus ja kõik see, mis sa sihtkohas teed. Ja just oli siin uudis, et Euroopa-siseste lendude piletite hinnad on tõusnud 35%, aga see ei ole vähendanud turistide arvu, vaid turistide arv on suurenenud. Ehk siis lennupiletid on 35% kallimad, ometi on kõik lennukid välja müüdud. Majutuse hinna osakaal kogu selles ahelas on kuskil 10%. Võib vaielda selle üle, kas tolle 10% osas käibemaksu tõus, mis hinnast olenevalt võib hotellitoa puhul tähendada 5–20 eurot tõusu, paneb inimesi otsustama, et ei, sinna riiki me küll ei lähe. Ja seda olukorras, kus tegelikult lennupiletid on 35% kallinenud ja neid pileteid lihtsalt ka ei ole. 

Loomulikult kõik hinnangud, mida me teeme eelnõudega seoses, on alati ikkagi vaid hinnangud. Nad on tulevikku suunatud, aga meil ei ole selliseid ettenägemisvõimeid. Me saame õppida sellest, mida teised riigid on teinud, ja lähtuvalt sellest hinnata, kas samasugused tagajärjed tulevad meil või ei tule. Aga praeguses olukorras me peame vaatama ka seda tervikpilti, mis puudutab kogu seda ahelat. Nii et jah, ma seda otseselt küll ei ütleks, et kui selles ahelas majutusasutuste hind tõuseb pisut, siis kogu see ahel kuidagi kukub kokku ja kõik need inimesed jäävad tööta. Seda on väga raske uskuda.

Aitäh, proua peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena meie tänane kaheksas küsimus. Küsija on Tõnis Lukas, vastaja justiitsminister Kalle Laanet ning teema on põhiseaduse rakendamine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Põhiseaduses on kirjas, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja omavalitsuse erilise hoole all. Minu küsimus on lasterikaste perede kohta. Viimastel kuudel on siin olnud käsitlus, et Isamaa on võtnud peaaegu kõik oma senised koalitsioonipartnerid pantvangi ja vedanud niisugust suurt laristamispidu. Sinna alla lähevad siis ka – kuidas see sõnastus siin oli – ülimalt helded toetused, kaasa arvatud lasterikaste perede [toetused]. Ma arvan, et sellesse ei peaks nii negatiivselt suhtuma, sest lasterikkad pered on tegelikult ainuke alternatiiv võõrtööjõu massilisele sissevoolule. Ja ka ironiseerimine, mis siin on olnud – noh, kõigepealt valimisteaegne vastandamine, et on vähem hinnatud ühte ja kahte last ja laste hindamine hakkab alles kolmandast, neljandast –, on olnud väga halb ja marginaliseerinud just neid vajalikke lasterikkaid peresid. 

Teiseks, jutt sellest, et raha ei pane sündimust tõusma või ei tõsta sündimust – jah, loomulikult, aga perehüvitiste ideoloogia polegi kunagi seisnenud selles, et raha eest ostetakse lapsi, vaid selles, et perekonna heaolu ja laste heaolu annab võimaluse mõelda järgmistele lastele ja natuke suuremale perele. Minu küsimus on, mida teie justiitsministrina arvate: mis küll oli selle meistri mõttes, kes sellise põhiseaduse tegi ja lasterikaste perede [erilise] staatuse sinna sisse kirjutas?

Aitäh! Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud küsija, Riigikogu liige Tõnis Lukas! Te olete absoluutselt õigesti tsiteerinud põhiseadust. Põhiseaduses on tõesti lapsed ja pered erilise kaitse all. Miks see on sinna sisse kirjutatud? Sest riik ilma rahvata, rahvas ilma peredeta, lasteta ei saa ju eksisteerida. Küsimus on selles, kuidas, mismoodi seda põhiseaduse sätet [täidetakse], millised on hetkel riigi võimalused, millised saavad olema kokkulepped ja kompromissid poliitilistel jõududel, kes [parajasti] on valitsuskoalitsioonis. Ja ma olen ka absoluutselt seda meelt, et kindlasti ei ole lapsed ega pered tervikuna, ka meie lasterikkad pered, mingi ironiseerimise allikas. See on väga tõsine asi. Mul omal on kolm last ja tänaseks päevaks kuus lapselast. Meil on igapäevased arutelud selle üle, kuidas meie lapselapsed saaksid parima huvihariduse, parima hariduse, et nad oleksid tuleviks tublid Eesti kodanikud. Nii et see põhiseaduse mõte ja põhiseaduslik väärtus minu arvates on kaitstud. Küsimus on selles, milline poliitiline kompromiss on leitud antud hetkel ja ka lähiaastatel selle väärtuse edasiarendamiseks.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Jah, tõesti, lasterikkad pered peaksid olema kaitstud. Seda hämmastavam on, et esimese asjana, hästi kiiresti ja erakorralistel istungitel on valitsus just nimelt esimese asjana suurte perede, lasterikaste perede hüvitiste süsteemi muutmas ja tagasi pööramas. Juba on asutud neilt planeeritud hüvitisi ära võtma. Ma arvan, et põhiseaduse mõte, kui seda selgitada, on paljuski ikkagi selles, et – kõik saavad sellest aru, vähemalt põhiseaduse tegijad – vanematel, kellel on mingi sissetulek, jääb kolme lapse korral lapse kohta vähem raha kasutada kui ühe või kahe lapse korral. Selle tõttu ongi hüppeliselt kasvavad elukondlikud kulud alates kolmandast lapsest ja sellepärast tuleb neid ka eraldi toetada.

Minu küsimus [tuleneb] põhiseadusest ka selles valguses, et siin on olnud debatt, et eriti praeguses sõjaolukorras, aga ka üleüldse oleks loomulik, et meie poliitilises elus ei osale agressorriigi Venemaa kodanikud. Ometi mõjutavad nad Eesti elu päris oluliselt. Neil on õigus omavalitsuste valimisel osaleda. Omavalitsus tegeleb muide ka sisekaitse küsimustega, varjendite ja muude asjadega, tegeleb kooli õppekeele fikseerimisega. See tähendab, et kümned tuhanded Vene kodanikud otsustavad meil mitmes omavalitsuses, mis keeles meil kooliharidust antakse – muu hulgas ka seda. Mõned ikkagi ütlevad, et meil ei ole põhiseadust muutmata võimalik [seda teha], meil ei ole praegu põhiseaduslikku alust agressorriigi kodanikelt kohalikel valimistel valimisõigust ära võtta. Kuidas te sellesse suhtute? Kas selline seisukoht on kuidagi põhjendatav?

Aitäh! Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija, Riigikogu liige Tõnis Lukas! Ma olen sellega päri, et meie elu korraldamises ei saa osaleda agressorriigi, võõrriigi kodanikud. Koalitsioonilepingus on kokku lepitud mitte neljandaks aastaks, vaid asap, et õiguspraktikud ütlevad selle tee, kuidas meil on võimalik kitsendada valimisõigust selliselt, et agressorriigi Venemaa kodanikud ja Valgevene kodanikud ei saaks osaleda kohaliku volikogu valimistel.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Riina Solman, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Põhiseaduse § 44 ütleb, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Ja selle alusel ma palun teid veidi avada Slava Ukraini, õigemini selle MTÜ-ga seotud annetusskandaali teemat. Tänaseks on selgunud, et vähemalt 1,5 miljonit eurot annetajate raha on läinud Ukraina äripartneritele, kes on eestlaste annetatuga teeninud ärikasumit 250 000 eurot. Eilse "Ringvaate" põhjal on Ukrainale annetajate arv selle skandaaliga seoses drastiliselt langenud. Seega oleks selguse huvides oluline teada saada tõde, mis siis täpselt juhtus. Seda eriti selleks, et meie inimesed julgeksid taas annetada hädavajaduste katmiseks Ukrainas. Prokuratuur on vähemalt minu parimat teadmist mööda avalikkust teavitanud, et neil puudub ligipääs Ukraina äriettevõtte uurimisele. Vähemalt midagi taolist on nad väitnud. Kas te saate palun kommenteerida, mida Eesti riik omalt poolt veel teha saab või mida praegu tehakse?

Aitäh! Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija, Riigikogu liige Riina Solman! Kindlasti on tõesti tänasel päeval üks tõsisemaid aruteluteemasid erinevates seltskondades just nimelt Slava Ukraini finantsküsimused. Kas on kuidagimoodi raha läinud ebaseaduslikult vasakule või paremale või ära kadunud? Milline see reaalne olukord on? Selleks, et saada selgust kogu selles protsessis, on minu teadmiste järgi moodustatud revisjonikomisjon, mida juhib Eestis väga suure kogemuse ja praktikaga endine Sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske. 

Nüüd, kui me räägime sellest, et on selgunud, et on toime pandud rikkumised ja kas prokuratuuril on võimalus viia läbi kriminaalmenetlust, et selgitada asjaolusid, kui on selgunud kriminaalkuriteo tunnused, siis ma olen seisukohal, et kindlasti on võimalik Ukrainas läbi viia menetlustoiminguid. Ukraina on tänasel päeval meie suurimaid partnereid, keda me oleme aidanud, kellega me oleme solidaarsed olnud, nii et ma usun seda küll. Ja nagu ma meediast olen näinud ja kuulnud, siis president Zelenskõi ütles pressikonverentsil väga selgelt, et tema eesmärk on Ukraina pinnal võimalikult kiiresti selle juhtumi taust selgeks teha. Milline saab olema see ajaraam? Väga keeruline on minul täna siit seda öelda. Aga õigusselgust on selles küsimuses vaja.

Aitäh, härra justiitsminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head kolleegid! Me oleme täna olnud tegusad, oleme jõudnud üheksanda küsimuseni. Ma avan selle küsimuse arutelu ja vaatame, kui kaugele me sellega jõuame. Teil on aega kaheksa minutit. Üheksanda küsimuse esitab Riigikogu liige Alar Laneman, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on Hiina seisukohad endiste liiduvabariikide osas ja Eesti sisserändepoliitika. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Meile kõigile on teada Hiina suursaadiku Prantsusmaal tehtud avaldus, kus ta seadis kahtluse alla endiste Nõukogude liiduvabariikide staatuse rahvusvahelises õiguses, viidates või väites, et nagu puuduvad alused neid näha suveräänsete riikidena. Mõnes mõttes koomiline, sest seda võib tõlgendada ka väitena Vene Föderatsiooni kohta. Aga mitte see ei ole oluline. Vaatame kogu selle loo mõningaid taustaaspekte, nagu Hiina vastandumine läänele ja eriti meie suurimale liitlasele USA-le. Hiina sisuliselt toetab Vene Föderatsiooni sõjas Ukraina vastu. Hiina on korduvalt kasutanud välismaal asuvat hiinlaste kogukonda oma riiklike eesmärkide saavutamiseks. Ma nimetaksin ainult spionaaži: alternatiivsed riigistruktuurid, hiljuti peeti kinni isikud, kes opereerisid põrandaalust politseijaoskonda New Yorgis. Ka meil on kahjuks juhtumeid spionaažiga.

Kui vaadata viimast kapo aastaraamatut, siis teatud üllatusena avalikkusele ilmnes see, et meil on märkamatult tekkinud väga tugev islami kogukond. Ma nüüd küsiksin: mida te plaanite teha või ette võtta, et me lähitulevikus, nagu islamikogukonnaga juhtus, ei avastaks üllatusega, et meil on Hiina kogukond, mis võib tegutseda ka meie huvide vastaselt? Kas me teame, kui suur on Hiina kogukond siin? Mis eesmärkidel nad siin viibivad? Kas nende eesmärgid kattuvad meie huvidega? Kas neil näiteks on juurdepääs kriitilise [tähtsusega] informatsioonile või taristule? Kas nende siin viibimise aeg on põhjendatud? Ja muud sarnased küsimused.

Aeg, Alar Laneman! Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, Eesti on väga selgelt selle avalduse hukka mõistnud ja rahulolematust väljendanud. Välisminister kutsus juba 24. aprillil saatkonna asjuri Välisministeeriumisse selgitusi andma. Hiina on meile öelnud, et tegu on arusaamatusega. Hiina välisministeeriumi pressiesindaja esines 24. aprillil ametliku avaldusega, kus ta kinnitas, et Hiina valitsuse ametlik seisukoht on jätkuvalt see, et Hiina austab Nõukogude Liidu lagunemisel iseseisvunud riikide suveräänsust, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. Me oleme sellega rahul. Siiski pidasime vajalikuks Hiina diplomaatidele selgitada, et me oleme sõlminud kahepoolse kokkuleppe 1994. aastal teatavasti Lennart Meri ja president Zemini vahel. Ja tegelikult Hiina ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide ebaseaduslikku inkorporeerimist Nõukogude Liitu.

Tulles teie küsimuse juurde, siis jah, loomulikult meil on informatsioon, kui palju siin Hiina kodanikke on. Kokku on Eestis antud kehtiv elamisluba või elamisõigus 394 Hiina kodanikule. See on 24. aprilli seisuga. Nendest 120 õpib Eesti ülikoolides. Hiina kogukond Eestis ei ole tegelikult aastatega kasvanud. Loomulikult, nii nagu Kaitsepolitseiamet oma aastaraamatus märgib, nad hoiavad nendel asjadel väga hoolega silma peal.

See on muidugi väga põnev – ma mõtlen Hiina tegevust üldiselt. Me peame aru saama, et meil on üks väga selge vaenlane: see on meie agressiivselt käituv naaber Venemaa. Kõikide teiste riikidega püüame nii hästi kui võimalik läbi saada ja oleme seda siiamaani ka suutnud. Hiina kindlasti kasvatab oma mõjuvõimu tehnoloogilise seotuse abil. Selle [vastu] me oleme ka vastavaid samme teinud. Kui te mäletate, siis aastaid tagasi oli suur vaidlus selle üle, kas telekommunikatsiooniettevõtted võiksid kasutada Hiina tehnoloogiat. See [on olnud kõne all] just küsimuse pärast, kas meil on ikkagi täielik kindlus, et me ei tekita mingit uut sõltuvust, nii nagu mingi aeg Euroopal oli sõltuvus Venemaa gaasist. Siis oleks sõltuvus [Hiina] tehnoloogiast. Me hoiame nendel asjadel silma peal. Aga jah, Hiina kogukond Eestis ei ole viimasel ajal kasvanud.

Aitäh, Kaja Kallas! Head kolleegid! Mart Helmel on lisaküsimus. Kui hästi kiiresti küsida ja kiiresti vastata, siis me jõuame enne istungi algust selle ära teha. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hästi kiiresti küsin ja kas kiiresti vastatakse, selle eest mina ei saa vastutada. Hiina diplomaatias on olemas selline seisukoht: tapa kana, et hirmutada ahvi. Antud juhul ei ole küll põhjust arvata, et Hiina suursaadik Pariisis tegi kontrollimatu avalduse, millel ei olnud mingisugust kooskõlastust Hiina Rahvavabariigi välisministeeriumilt. See oli just nimelt kana tapmine, et hirmutada ahvi, ja seda seoses Taiwani küsimusega. Kui teie ei tunnusta meie suveräänset [õigust] Taiwanile, siis meie ei tunnusta teoreetiliselt, aga võib-olla ühel hetkel ka praktiliselt teatud teile oluliste või teie liitlasriikide suveräänsust kusagil mujal maailmajaos. See on see, kuidas tuleb seda tõlkida. See, et see lükati ametlikul tasandil hiljem ümber – jaa, see ei vasta tõele, me oleme teid tunnustanud, kõik on korras –, seda tuleb võtta mõnevõrra loomingulisemalt. 

Ja siinkohal minu küsimus ongi: missugune on meie seisukoht ikkagi täpselt formeeritult Taiwani küsimuses? Kas me teeme Taiwaniga mingisugust koostööd, ka majanduslikku koostööd? Kas me teeme sinna visiite, kõrgetasemelisi poliitilisi visiite, või me hoidume sellest teatud lootuses, et Hiina Rahvavabariik, Peking sellisel juhul vaatab meie peale kui riigi peale, kellega on võimalik konstruktiivseid suhteid arendada? Missugune on praegu seisukoht Eesti suhtumises Taiwanisse?

Aitäh! Proua minister, paarkümmend sekundit, palun!

Teie küll nüüd lühikese küsimusega ei esinenud, kuigi lubasite. Aga mina hästi lühidalt vastan: me ei ole oma poliitikat muutnud.

Aitäh! Sellega on tänane infotund lõppenud. Aitäh kõikidele ministritele! Aitäh küsijatele! Ja järgnevalt kell 2 algab Riigikogu istung.