Tere päevast, head kolleegid! Alustame täiskogu istungit. Nagu ikka tavaks, on esmalt võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kas on selleks soovi? Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Annan põhiseaduskomisjoni nimel Riigikogule üle kolm Riigikogu otsuse eelnõu: julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine, korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamine ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamine. Kõik kolm eelnõu on seotud tõhusamaks parlamentaarseks kontrolliks vajalike organite moodustamisega. Demokraatlikus ühiskonnas tekib kodanikel aeg‑ajalt küsimus, kes kontrollib kontrollijaid. Moodustatavad erikomisjonid ongi mõeldud selleks, et tagada täidesaatva võimu asutuste, aga ka meie enda sisemiste protsesside läbipaistvus, õiguspärasus ja vastavus kõrgetele eetilistele standarditele. Moodustatavate komisjonide ülesandeid kirjeldab laias laastus nende nimetus. Eelnõu kohaselt moodustatakse kõik kolm komisjoni koalitsiooni ja opositsiooni võrdse esindatuse printsiibist lähtuvalt ja nende volitused kestavad käesoleva Riigikogu koosseisu volituste lõppemiseni. Eelnõud on edastatud elektroonilise kanali kaudu. Tänan tähelepanu eest!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm otsuse eelnõu ning neid menetletakse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd mõned teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Norra parlamendirühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Toomas Kivimägi. Samuti toimuvad järgmiste toetusrühmade asutamiskoosolekud. Esiteks, toetusrühm "Eesti kool on eesti keele kodu", kokkukutsuja Helle-Moonika Helme. Teiseks, põlevkivi kaevandamise ja väärindamise toetusrühm, kokkukutsuja Arvo Aller. Kolmandaks, e-valimiste keelustamise toetusrühm, kokkukutsuja Martin Helme. Ja neljandaks, elurikkuse toetusrühm, kokkukutsuja Tiit Maran. 

Ja nüüd kohaloleku kontroll.

Kohal on 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Läheme tänase istungi päevakorrapunkti juurde. See on õiguskantsleri ettekanne "Kliima kaitse ja põhiõiguste piirangud". Aga enne, kui palun lugupeetud õiguskantsleri siia pulti, kahe sõnaga tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsleri ettekanne, kuni 20 minutit, ja seejärel saab iga Riigikogu liige esitada õiguskantslerile ühe suulise küsimuse. Pärast küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus võivad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Palun, lugupeetud õiguskantsler Ülle Madise!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on suur au ja suur rõõm soovida teile õnne ja edu Eesti paremaks tegemisel. Seda soovib kogu meie ametkond. Mõistagi soovime ka seda, et see väga hea koostöö, mis meil on olnud eelmiste Riigikogu koosseisudega, jätkuks ka Riigikogu XV koosseisuga. Päris sageli on tulnud ette, et piisab ühest väikesest märguandest Riigikogu komisjonile selle kohta, et mõnes seaduses on viga, ja juba ongi see parandatud, ilma et ühiskonnas tekiks suuremat pahandust, ja inimesed, kes kogemata hammasrataste vahele jäid, saavad oma õiguse kätte, mure lahendatud, asjad korras. Loodan, et niisugune koostöö jätkub ka edaspidi. Ja pean juba ette ütlema, et üks pakk seesuguseid märguandeid ootab allkirjastamist ja on teie poole teel. 

Head rahvaesindajad! Riiki juhib Riigikogu. Ja see on päriselt nii, põhiseadus nõuab seda. 101 erinevat elukogemust ja erinevat ilmavaadet peaks aitama kõikides seaduseelnõudes rumalused üles leida, õigluse ja mõistlikkuse paika vaielda. Muide, ametniku‑ või juurakeelt ei ole olemas. Kui keegi püüab teile vastupidist väita, julgesti kaevake meile. Kõik normid peavad olema arusaadavad, nende mõju peab olema ausalt selgeks tehtud, ka võimalik negatiivne mõju. Teil kõikidel on õigus seda ametnikelt ka nõuda. See ei ole ainult opositsioonisaadikute õigus ja kohustus.

Veel selline märkus, et põhiseadus ei luba taandada Riigikogu lihtsalt jututoaks. Vahel öeldakse, et teeme Riigikogu tugevamaks, las peavad arutelusid. Muidugi võib arutelusid pidada, aga põhiseadus ütleb, et kõik Eesti riigi olulised otsused tehakse siin saalis seadusi vastu võttes ja aasta riigieelarvet kinnitades. 

Samuti palun teil olla väga tähelepanelik, kui teie ette tuuakse seadus, mis on nagu tühi pildiraam, millesse valitsus või ametnik võib sisse pista ükskõik mis pildi. See pole seadus, see on jama. Ja seda ei peaks läbi laskma. Paraku tundub, et katsed Riigikogust niisuguseid tühje pildiraame läbi libistada üha sagenevad. 

Kliimakaitse valdkond paraku näib olevat üks asjakohastest halbadest näidetest. Just selle tõttu tänan, austatud Riigikogu, et lubate kasutada põhiseaduse § 139 lõikes 2 antud võimalust esineda teie ees ettekandega, kui õiguskorras on avaldusi lahendades ilmnenud puudused. Puudused on tõesti tulnud välja, kaevanud on ettevõtjad, kaevanud on looduskaitsjad, üldiselt rahul pole keegi. Rahulolematud ei olda mitte sellepärast, et seaduses on üks hea kompromiss paika kaalutud, aga tahaks rohkem, vaid sellepärast, et paljudel juhtudel seadus ei ütle üldse mitte midagi. 

Niisiis, Eesti on võtnud endale tähtajalisi kohustusi seoses looduse ja kliima kaitsega. Muu hulgas on Eesti võtnud endale kohustuse saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus, mis tähendab olukorda, kus inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heide on tasakaalus heitme sidumisega. On ka teisi tähtaegu: 2030, 2035, 2040, 2045, 2055. Igasuguseid tähtaegu on. Aga neid [kohustusi] on võetud. Ja kõige lähemad tähtajad on tõepoolest vähem kui seitsme aasta kaugusel. 

Selleks, et neid kohustusi, olgu Pariisi kliimaleppega või Euroopa Liidus võetud kohustusi, täita, on vaja muudatusi tööstuses, kaevandamises, energeetikas, transpordis, ehituses, elamumajanduses, jäätmekäitluses, metsanduses, põllupidamisel ja veel muudeski valdkondades. See puudutab peaaegu kogu [inimtegevust]. Paraku neis seadustes, mis nende valdkondade elu korraldavad, õigusi ja kohustusi jagavad, ei ole võetud kohustustest enamasti märkigi. Ohuks on see, et ühel hetkel, kui need tähtajad on väga lähedal, võidakse avastada, et nüüd tuleb midagi teha. Siis ollakse aga silmitsi olukorraga, kus pahandus on suur, kohtuvaidlusi on palju ja võimalik, et tuleb maksta niigi pingelisest eelarvest väga kopsakaid hüvitisi. 

Kliima- ja looduskaitse eesmärkide näol pole tegemist mingisuguse eurojamaga, mida meile peale sunnitakse. Meie oma põhiseadus nõuab üheaegselt nii keskkonna kaitsmist ja seekaudu tulevastele põlvedele elu ja edu võimaluse andmist kui ka seda, et selleks vajalikud reeglid on jõustatud õiglaselt ja mõistlikult. Õiglus ja mõistlikkus tähendab muu hulgas seda, et ümberkorraldusteks peab jääma piisavalt aega. Mõnes valdkonnas, näiteks kaevandamises, see piisav aeg võibki olla viis, kuus või seitse aastat. Ja selliseid valdkondi on veel. Mõistlikkus ja õiglus tähendab ka eluterveid erandeid. Need tuleb selgeks vaielda Euroopa Liidus, aga ka teie, austatud Riigikogu liikmed, saate kindlustada, et Eestis ei pea remontima lõpuni soojakindlaks maju, kus see pole mõttekas, kus keskkonnajalajälg on suurem kui saadav kasu, et maainimene ei jää ilma töökindla autota ja nii edasi. 

Ärgem laskem ennast võluda jutuga, et ajad on rasked, maailm on muutunud nii keeruliseks; et ega seaduses ei saagi asju ette näha; et las valitsus, ja veel parem, ametnikud talitavad. Teoreetiliselt võiks tunduda ju väga ilus, kui Riigikogu kehtestab täpselt ühe regulatiivse sisuga raamnormi ehk valitsus või ametnik võib põhiseaduse raames teha, mida vaja, ning selle, mida vaja on ja mida need põhiseaduse raamid endast kujutavad, otsustab muidugi seesama valitsus või lausa reaametnik. 

See oli muidugi iroonia. Selline seadus oleks ilmselgelt põhiseadusevastane ja viiks kindlasti väga halbade tulemusteni. Just seetõttu ei sobi Eestile võetud kliimaalaste kohustuste täitmiseks olemasolev üldnormike keskkonnaseadustiku üldosa seaduses, mis ütleb lühidalt kokku võttes, et iga reaametnik võib ära keelata mis tahes keskkonnakahjuliku tegevuse, kui on vaja, ja nii, nagu talle tundub, et hea oleks. 

Ega see ka neile, kes selliseid norme kaitsevad, lõppkokkuvõttes ei pruugi meeldida, sest arusaamine sellest, mida vaja on, on inimeseti hästi erinev. Tulemuseks võib-olla, et ühes Eestimaa otsas antakse spaale tegevusluba ühtedel alustel, teises Eestimaa otsas leidub ametnik, kes ütleb, et pole meil üldse mingeid spaasid tarvis, minge ujuge looduslikes veekogudes. 

See oli hästi lihtsustatud, kuid loodan, et siiski arusaadav näide, miks selliste tühjade pildiraamidega ei tohiks leppida. Ühtlasi püüan selgitada, et õiguskantsleri ülesanne on siis, kui asjad ei parane, need lüngad ka põhiseaduslikkuse järelevalves vaidlustada. 

Austatud Riigikogu! Juba eelmise Riigikogu koosseisu ajal tuli meie juurde päris mitu ettevõtjat, kes ütles, et nendele on öeldud, et ärge seda seadust oodakegi, te korraldage oma tegevus ümber arengukava alusel. Kõige veidram oli juhtum, kus öeldi, et tegevusluba ei saa pikendada, sest koalitsioonileping ei luba. Seetõttu ma kordan iseenesestmõistetavat: ei arengukava ega koalitsioonileping loo mitte kellelegi mitte ühtegi õigust, kohustust ega ootust. Arengukava vastuvõtmisest, isegi kui seda teeb Riigikogu oma otsusega, ei hakka kulgema muudatustega kohanemise aeg. Muudatustega kohanemise aeg põhiseaduse mõttes saab hakata kulgema üksnes siis, kui Riigi Teatajas on avaldatud piisavalt konkreetne seadus, millest inimesel on võimalik aru saada, et see käib tema kohta, ja tal on võimalik aru saada, millised on need tulevased õigused ja kohustused. 

On täiesti selge, et nii nagu ettevõtjad vajavad investeerimiskindlust, vajavad ka meie linnad ja vallad teadmist selle kohta, milline suur tööandja võib-olla peab panema uksed kinni või leidma mingi uue tegevusvaldkonna, mida saaks linn või vald teha, et ettevõtlust juurde tuua ja tööpuudust ära hoida. Samamoodi on vaja teada, kui palju eluasemeid on tarvis remontida, mis saab põllust, mis saab metsast, mis saab maast, kuidas inimesed pääsevad liikuma. Loodan, et need tulevastele nõuetele vastavad sõiduautod saavad olema taskukohased ja kättesaadavad neile, kellel neid tarvis on. Aga praegu hirmutada inimesi jutuga, et piirkondades, kus elekter niigi iga väiksema tuule peale ja vahel isegi ilma selleta mitu korda aastas ära läheb ja kus ainult korraliku autoga üldse teid läbida õnnestub, neid inimesi hirmutada, et neil võimalus kodust välja pääseda kaob ära, see lihtsalt ei ole inimlik. See ei ole tark. See ei ole ka asjakohane, sest ma usun, et sellist plaani tegelikkuses mitte keegi ei pea.

Loomulikult, kui räägin sellest, et kõik olulised küsimused tuleb otsustada seaduses, siis ei pea ma silmas, et seaduses saaks tehnilisi üksikasju kirjeldada. Ei, ministrite määrused, valitsuse määrused, mitmesugused juhendid on ka täiesti omal kohal, samuti ametniku kaalutlusõigus. Pean silmas, et need põhiküsimused, milliseid põhiõigusi – liikumisvabadust, omandivabadust, ettevõtlusvabadust – ja millisel viisil kes piirab, mis eesmärgil, ja suurtes raamides ka see, mismoodi [piiratakse] – vaat see peab olema seaduses kirjas. Kui seda seal pole, siis pole sellel seadusel ka mingit põhiseaduspärast mõtet. 

Jutud sellest, et kriisi korral nii ei saa, soovitaksin jätta tähelepanuta. Just nimelt kriisis, kus paljud inimesed on ärevil, kui on hirm ja võib-olla ka viha, tulebki väga täpselt läbi mõtelda, mida kriisi lahendamiseks tohib teha, millised on õigused, millised on kohustused. Seda on võimalik ette näha ja kindlaks teha, see on väga vajalik. 

Üks konkreetsem näide ka. Kui soovitakse näiteks põlevkivi kaevandamist piirata, siis saab seda teha ainult Riigikogu, nähes maapõueseaduses ette vastavad muudatused. Juttu on liikvel palju ja mina ei ütle, et neid muudatusi tuleks teha või mitte teha. Ma lihtsalt nendin, et juttu on palju, kohustused on võetud, aga maapõueseadusest saame vastuse, et põlevkivi võib kaevandada täna, aastal 2050, ilmselt ka hiljem. Ei ole ühtegi piirangut, milleks võib kasutada ja nii edasi. Küsimuse, milleks võib kaevandada, mis mahus, kus ja millised võiksid olla tehnoloogilised uuendused, mis võimaldavad ka põlevkivi kaevandamisega mitte loodust saastada, kasutada meie loodusvara parimal moel, nii nagu põhiseadus ette näeb – jällegi, see on teie otsustada. Koht, kus neid otsuseid teha, on maapõueseadus, mitte ükski arengukava ega mingi jutuajamine kuskil. Mõistagi on ka nii, et kui Riigikogus poliitiline tahe muutub, siis saab õiguspärast ootust arvestades ka seniseid otsuseid muuta. 

Miks põlevkivi mainisin? Eks ikka sellepärast, et sellest lihtsalt on olnud kõige rohkem juttu ja teada on, et siin vajalik kohanemisaeg erinevatel hinnangutel on viis kuni seitse aastat. 

Valimiskampaania ajal räägiti ja ka pärast seda on räägitud kliimaseadusest. Hetkel minu teada ei ole täpselt teada, mis selles seaduses hakkaks olema. Loomulikult on teie otsustada, kas tuleb kliimaseadus ja muudatused valdkondlikes eriseadustes – veeseaduses, liiklusseaduses, ehitusseaduses, maapõueseaduses ja nii edasi, ja nii edasi – või pannakse kliimaseadus nimeks ühele suurele kobarseadusele. Ka nii põhimõtteliselt saab, aga julgen oma kogemuse pinnalt öelda, et see tee pole kuigi kiire, see pole kuigi läbipaistev ja selle töö juhtimine nõuab etteotsa tõelist juhtimisgeeniust. Neid huve, mis tuleb selles protsessis läbi kaaluda, läbirääkimisi, mida tuleb pidada, on nii tohutult palju, et see inimene peab olema üliinimene. Aga kui see inimene leidub, siis on väga hea, niimoodi saab kindlasti ka. 

Kobarseadustega on ka see mure, et kui Vabariigi President leiab, et mõni seal olevatest normidest on põhiseadusevastane, siis jääb kogu see kobarseadus teatavasti toppama, ei jõustu ka põhiseaduspärased osad ja kohanemisaeg ei hakka jooksma. See on üks põhjus, miks juhul, kui minult küsitakse, soovitan alati, et pigem võtta ette väiksemad konkreetsed tükid, muuta seadusi ükshaaval, rahulikult arutada need läbi, ja mis on põhiseadusega kooskõlas, see jõustub, kui miski tekitab vaidlusi, siis vaieldakse. Kui mõni ulatuslikke muudatusi ettenägev norm jõuab ka põhiseaduslikkuse järelevalve korras Riigikohtusse, siis on ka see täiesti normaalne riigielu käik. 

Kokkuvõtteks. Kaasaja polariseerunud ja sellises mustvalges maailmas ei kiputa sõltumatut institutsiooni mõnikord mõistma. Rõhutangi, et minu töö on olla põhiseaduse sõltumatu järelevaataja, vajadusel normide Riigikohtu ette viija. Mina ei saa asuda mingisugusesse poliitilist laadi võitlusse, öelda, mis on halb, mis on hea. Teil on otsene rahva mandaat, ainult teie saate seda teha.

Põhiseadust lugedes ei ole mingit kahtlust, et Eesti loodus on hindamatu varandus ja tulevikutagatis. Loodusliku elurikkuse, õhu, maa, vee puhtuse hoidmine ja kahjude hüvitamine on igaühe põhikohustus. Rahva poolt vastu võetud põhiseaduse § 5 ja § 53 olid juba aastal 1992 täiesti erakordsed. Teist nii looduse‑ ja keskkonnasõbralikku põhiseadust toona lihtsasti maailmast leida ei olnud. Ma leian, et see on väga hea. 

Teame sedagi, et Eesti ei saa end planeedist Maa lahti haakida, ükskõik, kui palju me seda ka ei sooviks. Just seepärast peame hoolima ja arvestama, mis toimub lähemal ja kaugemal, teistes riikides. 

Vahel väidetakse, et asjad on kriitilised ja et eks ettevõtjad ongi kliima soojenemises süüdi, nii et tuhka neist õigustest, kõigepealt päästame planeedi, siis täidame põhiseadust. Õiguskantsleri ülesanne on öelda, et õigusriiklus ei ohusta keskkonnakaitset, isegi kui see võib esmapilgul niimoodi näida. Mulle tundub, et õigusriik, mõistlikkus ja lahkus on eeldused selleks, et õnnestuks üldse loodust kaitsta. Kõige parem oleks, kui loodust hoidev eluviis ja ka kliima seisundit parandavad valikud oleks osa vabatahtlikust väärikusest – miski, mida me teeme lihtsalt sellepärast, et loomulik instinkt suunab sinnapoole, et on ju hea, kui laste ja nende laste elu on õnnelikum, kui nad on tervemad, kui me nende kaela ei jäta probleeme, mille lahendamine on meil võimalik. 

Mõned vast nüüd kurdavad, et miks põhiseadust ka kliimakaitse valdkonnas järgima kutsun ja miks räägin, et ettevõtjatel on õigused ja et inimesed elavadki eri moodi ja see on nende õigus, et aga erinevad põhiseaduslikud vabadused kindlustavad selle, et innovatsioon ja uued tehnoloogiad üleüldse tulevad, et tuleb see tehnoloogiline baas, mis lubab elada kliimasõbralikumat elu. 

Ja loomulikult pean seisma ka nende inimeste eest, kes õigusega kardavad, et nende eluviis, nende elutöö loetakse justkui kõlbmatuks, nad loetakse justkui rumalaks, sest nad ei ole piisavalt agarad keskkonnaaktivistid. Ärme teeme seda. Mu üleskutse oleks, et katsuks inimesi pigem lepitada ja selgitada neile, et kõikide nende muudatuste eesmärk on ja peakski olema teha inimeste elu paremaks. Ega propaganda tõenäoliselt ei aita. Meievanused ja vanemad tõenäoliselt tunnevad igasuguse propaganda suhtes lihtsalt tülgastust. 

Tänan teid, et kuulasite! Rõhutan, et õiguskantsleri ülesanne on kaitsta põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas keskkonda ja õigusriiki, samuti põhimõtet, mille järgi isikute õigusi tohib piirata ainult selge ja konkreetse seaduse alusel ning niimoodi, et inimestel jääb kohanemiseks piisavalt aega. Õigusriiklus ei ohusta keskkonnakaitset. Aitäh!

Väga suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Avaldan tänu ka kõikidele kolleegidele aktiivse osaluse eest siin saalis selle ettekande kuulamisel. Nii et algus on väga kena. Aga nüüd on aeg ja võimalus küsimusteks. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegu on ju Euroopa kliimamääruse kehva koopia tegemisega, kui meil läheb siin kohalike kliimaseaduste tegemiseks. Ehk nagu teie ütlesite, tegu on jamaga, mis ei ole seadus. Täiesti õige termin, seda saab kasutada selle moodsa Euroopa kliimaseaduse kohta – ülejala tehtud jama, mis ei ole seadus. Aga sinna põhimõtteliselt on ju sisse kirjutatud kurjategija ehk CO₂ – üks suur ebateaduslik argument, maailmalõpupaanika peamine süüdlane, mille alusel hakatakse piirama kõiki eluvaldkondi, alates isiklikust autost ja majast, kuni söögini välja. See on fenomenaalne kliimatotalitarismi maale toomine. Kas see ei vii selleni, et me hakkame kõiki piirama selle ühe argumendi alusel?

Tänan! Teie seisukohta on alati väga huvitav jälgida. Minu lootus ongi, et rumalust ei tehta, et teie 101 elukogemust toovad need iseenesest õilsad ja tõenäoliselt õiged eesmärgid, järeltulevate põlvede nimel pingutamise maalähedasele tasemele ja pakuvad välja lahendused, mis on Eestile ja Eesti inimestele tõesti kasulikud, mitte ei muuda neid vaeseks ja õnnetuks.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See kliima-, ma nimetan seda nii, ‑hüsteeria sai alguse 2021. aastal, kui mingi grupp teadlasi ütles, et nüüd on kõik läbi, kui me midagi ette ei võta. Kurb on muidugi see, et kuigi selle algusaastatel ka Eesti teadlastest veel mõni julges sõna võtta ja nad ütlesid, et see kõik on utoopiline, sest me peame rohkem loodust raiskama, kui me tahame kõiki neid nõudmisi täita – autoakude koostisosad, pluss veel, ütleme, tuulikute väga haruldased muldmetallid, pluss muud ülimürgised asjad ja nii edasi –, siis nüüd on kõik vaikinud. Põhimõtteliselt ma tahan küsida seda: mida oleks võimalik teil teha selleks, et oleks ühiskondlik debatt ka avalikkuses, mitte ainult ühepoolse narratiivi loomine?

Suur tänu! See, et täna on Riigikogu saal rahvaesindajaid niimoodi täis – selle eest ma veel kord tänan ja tänan ka juhatajat, et ta sellele tähelepanu pööras –, annabki lootust, et kõik konkreetsed muudatused meie inimeste elus arutatakse läbi ning mõeldakse, mis ja kuidas on jõukohane, ning kedagi ei jäeta hätta. Mingisuguse hüsteeria ega vimma üleskütmine minu arvates ei ole põhjendatud ja laiemalt võttes on see alatu. Mul on tõesti väga hea meel, et Eestis need, kes väga tugevalt looduse ja kliimakaitse pärast südant valutavad, ei ole läinud teele, mille on valinud teistes riikides mõned inimesed, kes raiskavad toitu ehk loobivad suppi kultuuriväärtuste pihta või kleebivad ennast kiirteele niimoodi kinni, et päästjad või kiirabi ei jõua abivajajani ja mõni inimene on selle tõttu juba surnud. 

Mul on väga hea meel, et on hoitud mõistlikumat joont, ja ma loodan, et niisugune dialoog ka säilib. Ka vabariigi president on järjepidevalt, nii oma vabariigi aastapäeva kõnes kui ka hiljuti näiteks 6. aprillil Vikerraadios antud intervjuus öelnud just nimelt seda, et see arutelu peab olema rahulik, erinevad arvamused peavad olema võimalikud. Ja kas või sellesama põlevkivi küsimustes ei maksa ju jätta kuulamata ka noort edukat professorit Alar Konistit. Nii et ei maksa silmi kinni panna, tasub seada selged eesmärgid ja valida kõige nupukam tee, Eestile kõige kasulikum tee nende eesmärkide saavutamiseks. 

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Ma lähtun teie materjali III peatüki §-st 14, milles on öeldud, et on seatud sellised üldised eesmärgid Euroopa Liidu õiguses, aga see konkreetne tee, kuidas midagi nii‑öelda abstraktsest konkreetseks muuta, on liikmesriigi enda kohustus ja õigus ja võimalus. Kuidas ikkagi seda konkreetset teed valida? Me saame aru, et peavad olema seadused, määrused ja kõik. Kui me arvestame, et meil on vabaturumajandus, vabaettevõtlus, siis mingil hetkel peab ju hakkama kuidagi konkreetsemaks muutma neid nõudmisi, aga see võib riivata ettevõtjate huve. Kas meil on matemaatiline, teaduslik ja õiguslik võimekus leida sellised lahendused? Ja kas on Euroopa Liidus mõni riik, kellest võiks eeskuju võtta sellel teemal?

Tänan, suurepärane küsimus! Ma väga loodan, et Keskkonnaministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastavatel spetsialistidel on need arvestused olemas. Ettevõtjad, kellega meie oleme suhelnud, muide ei ole tulnud lagedale oma murega, et seadus ei ütle, millisest aastast mis on lubatud ja mis on keelatud, mitte sellepärast, et nad tahaksid saastada. Ei. Nad tahavad teada, millises ajagraafikus nad peavad rakendama uusi tehnoloogiaid, võib‑olla mingisugusest oma tegevusharust loobuma, võib-olla inimesi ümber koolitama. Neil lihtsalt on vaja teada, mis aastaks seda teha. Ka Eestis on väga häid ettevõtjaid, kes töötavad välja suurepäraseid uusi tehnoloogiaid selleks, et loodust säästes elada sama hästi või paremini, kui me seni oleme elanud. Aga minu soovitus tõesti oleks võtta – kui te juba seda küsite – valdkonnad konkreetselt ja praktiliselt ette, vaadata, mis olukord seal on ja kuhu tuleb jõuda. Siis on juba lihtne vastata ka küsimusele, mida ja millises ajaraamis on selleks võimalik ja vajalik teha.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Ma loen mõned read teie oma materjalist, mille te Riigikogule saatsite. Nimelt on siin kirjas: "Elukorraldust oluliselt muutvate kohustuste seadmine ja keeldude kehtestamine eeldab harilikust pikemat kohanemisaega, st kohustusi ja keeldusid seadev seadus peab olema vastu võetud, välja kuulutatud ja avaldatud piisavalt vara enne jõustumist. Vahel on põhiseaduslikult nõutav kohanemisaeg suisa mitu aastat." See on väga mõistlik jutt. Siinkohal ma küsingi, mis te arvate sellest mõttest: kas selliste oluliste muudatuste puhul, mis ühiskonda väga suurelt ja pikaks ajaks muudavad, ei peaks läbi viima rahvahääletusi? Punkt üks. Teiseks, [kas ei peaks] kasutama analoogset võimalust näiteks põhiseaduse muutmise korral, nii et kaks Riigikogu järjestikust koosseisu menetleksid neid mõtteid? 

Aeg!

Vahel võib-olla aja pikem kasutamine aitaks jätta mõne rumaluse tegemata.

Aitäh! See, kuidas avalikku arutelu korraldada, on jällegi teie otsustada. Ma tean, et siin mõeldakse kliimaseadusest väga erinevalt ja nende mõtlejate seas on ka selliseid, [kes peavad] plaane, tõepoolest, et võiks rahvast laiemalt kaasata. Ma tean, et on mõeldud selle peale, et näiteks loosiga rahvastikuregistripõhiselt valida mõned inimesed, kellelt küsida, mida ja kuidas teha. Kindlasti on siin ka selliseid valdkondi, kus, juhul kui Riigikogu nii otsustab, on võimalik rahvahääletus. 

Kas jätta otsuseid järgmisele Riigikogu koosseisule olukorras, kus teie alustate ja neli – ma loodan, et väga huvitavat ja Eesti elus mõjusat – aastat, mille jooksul teil on võimalus teha Eestit paremaks, on ees ootamas? Ma kardan, et järgmisele koosseisule väga palju otsuseid jätta ei ole tark. Lihtsalt need tähtajad jõuavad enne kätte ja siis ei saa ju enam rääkida mõistlikust kohanemisajast. Võtame näiteks paneelelamute soojustamise ja remontimise, mis tõenäoliselt oleks niikuinii vajalik ja enamasti inimesed seda ka soovivad. Kindlasti siin on palju omavalitsusjuhte, endisi ja praegusi. Kindlasti on ka neid kohti, kus mõistlikum on mõned majad üldse maha võtta ja ehitada kaasaegsed majad, aga kui me räägime paneelelamute remontimisest, siis jällegi ei maksa inimesi hirmutada, vaid tuleb seada selge ajaline raamistik, kuidas on võimalik seda tööd ka toetada. Miks mitte minna edasi nende projektidega, mida on juba ette valmistatud Tallinna Tehnikaülikoolis ja mitmel pool mujal, et erinevatele kortermajatüüpidele on ette välja mõeldud remondiprojekt, mille nad saaksid võtta tasuta kasutusse. Paljudes majades oleks kasu kas või sellest, et lisanduks lift välisfassaadile. Nii nagu õiguskantsleri ametkond on siin korduvalt esile toonud, kahjuks kortermajade ülemistele korrustele, seal, kus lifti ei ole, on küllaltki paljud liikumisraskustega inimesed, ennekõike eakad, jäänud sisuliselt lõksu. Needki, kellel on hiljutisi või praegusi kogemusi lapsevankriga liikumisest, saavad aru, mida see tähendab, kui sa pead ilma liftita kortermajas kõrgematel korrustel elades mitu korda päevas, vanker seljas, üles‑alla jooksma.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te viitasite oma kõnes ettevõtjate soovidele saada teatud raamistik selleks, et teha õigeid otsuseid. See on iseenesest õige. Aga osa ettevõtjaid on öelnud, et neid selline raamseadus iseenesest ei huvitagi, nad lähtuvad oma rahvusvahelisest kogemusest ja partnerlusest. See tähendab seda, et sõltumata sellest, kunas valmib mingi seadus, võidakse nad tarneahelast välja lülitada. Kas ei või juhtuda nii, et kui me lihtsalt räägime ainult ühe seaduse valguses, siis tegelikult osa ettevõtteid a priori saab konkurentsieelise, kuna nad ei oota seadust, ja teised jäävad sellega maha? Üldeesmärk keskkonda säästa on ju kõigile selge.

Aitäh! Üldine eesmärk ongi tegelikult kõikidele selge, vähemalt võiks olla. Ainult rahvahääletusel muudetavas Eesti põhiseaduse §-s 5 öeldakse ju selgesti, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Loomulikult, eks ettevõtjad, kaevandajad, töösturid, sealhulgas metsatöösturid, ja põllumehed peaksidki ideaalis sellest lähtuma. Loomulikult võib olla nii, et mõnes valdkonnas näiteks teatud viisil toodetud asja enam lihtsalt ei osteta, pole kombeks. Võib küll nii juhtuda.

Aga nagu ettekande alguses öeldud, neid valdkondi, kus tõenäoliselt muudatusi tuleb teha, selleks et Eestile võetud kohustusi täita viisil, mis teeb Eestit tõepoolest paremaks, on palju. Kardan, et sugugi mitte kõigis neis ei ole loota iseeneslikku asjade laabumist. Ka konkreetseid valdkonnaseadusi, kust on harjutud otsima norme, mis selle kohta käivad – veeseadus, metsaseadus, liiklusseadus, ehitusseadus, planeerimisseadus ja nii edasi –, on mitukümmend. Ju need tuleks selle pilguga läbi vaadata.

Kindlasti on üks hea võti vajalike muudatuskohtade leidmisel see, kui vaadata, kus on tegevuse aluseks tegevusluba. Ehitusluba on kõigile teada. Aga on ka näiteks vee erikasutusluba. Kaevandamisluba on kõikidele teada. Seal on palju muid lube, mis võetakse nimetuse "keskkonnaluba" alla kokku. [Nii et aitaks] ainuüksi seegi, kui vaadata õiguskord selle pilguga läbi, kui palju selliseid lube on välja antud ja kui palju neid lube võidakse taotluste peale veel anda – kui seadus ei ütle, millised on selle loa andmise tingimused või võib-olla ei tohi üldse luba anda. Neid valdkondi on väga palju. Ma väga loodan, et kuskil on ametnikud, kellel on see töö, jällegi insenerlikult, ilma pidulike sõnade, LULUCF-ide ja "Fit for 55-deta" ära tehtud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma tuletan meelde, et sõna "kliima" ei ole põhiseaduses kordagi mainitud, ja põhiseaduse § 5 te äsja tsiteerisite. Samas, oma tekstis te ütlete, et kliima kaitse võib kaasa tuua isikute õiguste piiramise, näiteks isikute põhiõiguste, ettevõtlusvabaduse või omandipõhiõiguse piiranguid. Samuti te ütlete, et eesmärkide saavutamisel, kui Riigikogu tahab, siis ta võib seadusega muuta ka inimeste kaasarääkimise tingimusi. Mina küsin: kui kaugele me võime üldse sellise seadusloomega minna? Kui me mingi müstilise Eestile seatud kliimaneutraalsuse kohustuse oleme võtnud ja me hakkame Riigikogu seadustega oluliselt piirama Eesti kodanike põhiseaduslikke õigusi, siis kas me äkki ei asu muutma hoopis meie seni kehtivat riigikorda? Ja kui, siis millise riigikorra poole me oleme liikumas?

Suur tänu! Eesti riigikorda nende sammudega muuta ei tohi ja ma loodan, et ei ole ka vaja. See on üks põhjus, miks selle ettekandega teie ette astusin: et kõik need 101 elukogemust nendes peaaegu kõiki eluvaldkondi puudutavates muudatustes peegelduksid, et ei tehtaks rumalusi, et tehtaks seda, mis teeks elu päriselt paremaks. Mina olen tõesti veendunud, et loodussäästlik, ka CO₂‑heidet vähendav käitumine on väärikas, et see on mõistlik ja saavutatav mõistlikul moel. Selleks mina saan oma töös ja teie, rahva mandaadiga rahvaesindajad, saategi oma töös veelgi rohkem panna paika need mõistlikud normid. Aga Eesti põhiseaduse raamidest ja Eesti riigikorrast eemalduda selle kõige käigus loomulikult ei tohi. Kui peaks Euroopa Liidust tulema mingid sellised kohustused – praegu ei ole teada, et neid oleks –, mis lähevad Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega vastuollu, siis on ette nähtud omad protseduurid.

Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh selle ülevaate ja mõtte eest ning selle teema toomise eest siia suurde saali! Ma küsin niimoodi. Lähtudes teie ülevaatest ja kaaskirjast, mis enne seda arutelu parlamendi liikmetele saadeti, on mul konkreetne küsimus. Pakett "Fit for 55" on põhimõtteliselt liikunud juba sellesse faasi, et Euroopa Parlament andis eile sellele heakskiidu ja me oleme tegelikult võtnud endale väga selged kohustused. Kas te olete vaadanud ka seda poolt, kas meil juba praeguste kohustustega on näiteks metsanduse, maavarade, transpordi, hoonete või mõnes muus sektoris juba osal ettevõtetest õigustatud ootus saada riigilt mingisugust hüvitist? Ja teine, lühike küsimus on selline: kas te olete hinnanud seda, et kui riik selliseid kohustusi võtab, siis kas ja kui hästi riik informeerib sellest eespool mainitud sektoreid? 

Suur tänu! Meieni jõudnud kaasuste puhul me perspektiivset hüvitise nõuet praegu veel näinud ei ole. Aga on õige, et iga kuuga, mille võrra nende reeglite paikapaneku aeg edasi lükkub, tõenäosus, et kellelgi niisugune hüvitamise nõue tekib, kasvab. Teise poole küsimusest ma – vabandust! – unustasin ära.

Palun mikrofon tagasi Tõnisele! 

Aitäh selle võimaluse eest! Ma küsisin info liikumise kohta. Kui riik võtab kohustusi, siis kas ja kuidas riik peegeldab seda erinevatele sektoritele? 

Suur tänu! See info üleküllus on nii suur, et tõenäoliselt ma ei suuda kõigel silma peal hoida. Aga ma arvan, et kui mina isegi koos kolleegidega seda teha ei suuda – kuigi see valdkond mind huvitab ja me oleme sellega kuid tegelenud –, siis tuleb öelda, et selget ja üheselt arusaadavat juttu kõikide asjast huvitatuteni jõudnud ei ole.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea õiguskantsler! Kõigepealt tunnustan selle väga positiivse initsiatiivi võtmise eest, et nende teemadega just õiguslikust vaatepunktist, õigusselguse ja õiguskindluse vaatest tegeleda. Ma arvan, et valdav osa siin saalis on seda meelt, et rohelise mõtteviisi suunas liikumine on õige. Aga iga küsimuse puhul tuleb alati vaadata ka õiguslikke tagajärgi ja õigustatud ootusi. Sellest tulenevalt ma küsin, kas te olete juba jõudnud vaadata sellesama pilguga ka loodava koalitsiooni lepingut. Millisena te näete enda rolli valitsuse tegevusprogrammi väljatöötamisel – teatavasti iga valitsus seda teeb, koalitsioonilepingu põhjal – ja selles, et ka seal oleks arvesse võetud ettevõtete õigustatud ootuse tagamist, põhiõiguste tagamist ja muid võimalikke konfliktikohti võimaluse korral juba eos ennetatud, enne kui valitsus reaalsete otsusteni jõuab?

Suur aitäh! Ma usun, et nende tegevusprogrammide koostamisel ei ole ega saa olla sõltumatul institutsioonil mingit suuremat rolli kui see, et täna seisan siin teie ees. Ma loodan, et see ettekanne nii kirjalikul kui ka suulisel kujul – koos teie tänaste küsimuste ja minu vastustega – pälvib ka valitsuse liikmete ning asjaomaste ametnike ja ekspertide tähelepanu. Sellest tulenevalt loodan, et minnakse ikkagi seda teed, et tullakse teie ette ükshaaval valdkonnaseadustes konkreetsete muudatustega, mida te saate heaks kiita ja muudetud või muutmata kujul vastu võtta või hoopis vastu võtmata jätta, kui nad ei ole küllalt head. Ega me rohkemat selles protsessis teha ei saa.

Jevgeni Ossinovski, palun! 

Aitäh! Austatud õiguskantsler, ka mina tänan selle ettekande eest. Minu küsimus puudutab teie ühte viidet Saksa konstitutsioonikohtu otsusele. Me teame, et globaalne kliima soojenemine vastavalt parimale teaduslikule konsensusele kujutab suurimat pikaajalist ohtu riikidele ja rahvastele, sealhulgas Eestile. Lihtsama näitena võib tuua selle, et kui sadade miljonite inimeste praegune elukoht muutub elatamatuks, siis migratsioonisurve Euroopa Liidule, sealhulgas meie riigile, oluliselt kasvab. Selles kontekstis, kuna ka Eesti põhiseadus ütleb, et me peame mõtlema mitte ainult tänastele põlvkondadele, vaid ka järgmistele, nagu rahvusriigile kohane on, kuidas teie näete seda põhiseaduslikkuse raames – kui riik ei tee piisavalt selleks, et globaalset kliimamuutust ohjata, siis kas see võiks ka teatud juhtudel põhiseaduse mõttega mitte kooskõlas olla?

Aitäh! Päris mitmes riigis on seda niimoodi ka nähtud. Tollessamas Saksa konstitutsioonikohtu lahendis oli öeldud ka seda, et koormus tuleb põlvkondade vahel jagada õiglaselt. See tähendab, et me ei saa praeguseid probleeme laste ja lastelaste kaela lükata. Aga veel kord: ma usun, et enamik inimesi juba tunnetab loomulikult vastutust tuleviku ees ning tahab juba loomupäraselt, et laste ja nende laste elu oleks parem. 

 Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud õiguskantsler, ka mina tänan selle ettekande eest. Kliimaeesmärkidega tegelemiseks on vaja printsiipe. Minu meelest on ühiskonna käitumises kaks olulisemat printsiipi: üks, mis puudutab sõna "säästlikkus", ja teine, [mis puudutab sõnu] "saastaja maksab". Need on kaks kaalukeelt, mis algavad ühiskonna liikmetest endist, kuni ettevõteteni välja. Meil on olemas aastast 1995 selline tore seadus nagu säästva arengu seadus, mida minu meelest siin parlamendis kahes koosseisus, kus ma olen olnud, mitte ühtegi korda ei ole käsitletud. Ometi peaks olema see seadus just see raam säästlikkuseks ja selleks, et kui tekitada saastet, siis tuleb see kinni maksta just tootjal, mitte maksumaksjal. Täna me liigume selles suunas, et üha enam teeb seda maksumaksja. Kas see võiks äkki olla koht selleks, et sõnastada need printsiibid seal uuesti?

Aitäh! Jah, see on üks neist seadustest, mida tuleb vaadata, aga mille muutmine sarnaselt keskkonnaseadustiku üldosa seadusega või väga üldise ja näiteks Pariisi kliimakokkuleppest tulenevate põhimõtete kordamisele pühendunud kliimaseadusega kahjuks piisavat õiguskindlust ei loo. Säästva arengu seadus on võetud vastu selleks, et täita põhiseaduse § 53, mis jällegi oli 1992. aastal ja isegi veel täna on vägagi heas mõttes eeskujulik. See ütleb seda, et igaüks on kohustatud säästma elu‑ ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus. Nii et jah, väga õige, see on üks neid seadusi, mida ilmselt tuleks vaadata.

Varro Vooglaid, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler, kõigepealt suur tänu teile olulisele probleemile tähelepanu juhtimise eest! Kahjuks on meie ühiskonnal koroonaajast olemas väga halb kogemus seonduvalt ulatuslike piirangute kehtestamisega ilma elementaarse tõenduseta selle kohta, et need piirangud reaalselt aitaksid saavutada eesmärke, milleni jõudmiseks need on väidetavalt kehtestatud. Seda võib kahtlemata öelda nii vaktsiinipasside süsteemi kui ka maskikandmise kohustuse kohta. Palun öelge meile, kuidas hoida ära selle vea kordamist, täpsemalt seda, et ka nii-öelda kliimaeesmärkide saavutamiseks hakatakse kehtestama kodanike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste suhtes tõsiseid piiranguid, näiteks võtma ära märkimisväärselt osalt ühiskonnaliikmetest sisuliselt võimalust omada oma maja või omada isiklikku autot, olgugi et reaalselt ei ole vähegi veenvalt tõendatud, et need piirangud reaalselt aitaksid deklareeritud eesmärkideni jõuda.

Aitäh! See on üks põhjus, miks ma olen selle ettekandega siin: et konkreetsed seadused, mis neid küsimusi reguleerivad ja piiranguid seavad, oleksid selgelt läbi arutatud ning mõjude analüüsi järel siin Riigikogus vastu võetud ja jõustatud. 

Teie viidatud koroonakriisiga mäletatavasti läkski nii, et seadus oli nagu tühi raam, kuhu võis pista mis tahes pildi. Nii tehtigi. Seda laadi olukorra kordumise vältimiseks muidugi oleks tänuväärne, kui nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus muutuks märkimisväärselt üksikasjalikumaks ning näitaks täpselt, millisel eesmärgil milliseid põhiõigusi ja kes tohib piirata. Kõikidele inimestele piiranguid seadvaid akte ei tohiks vormistada üldkorralduseks, nagu seda tehti, sest need ei allu harilikule põhiseaduslikkuse järelevalvele, vaid need peaksid siis olema määrused. Kliimaküsimustes on sellest päris hea õppida. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud õiguskantsler, ka mina tänan teid ettekande eest. Küsimus on selles, et mõnes valdkonnas, näiteks metsanduses, on kliimaeesmärkide mittesaavutamisel vaja riigieelarvest osta kvooti. Kas teie meelest on õiglane, kui loodusressursside kasutamise tulu saavad ühe sektori ettevõtted, aga sellest tulenev kvoodi ostmise kulu sotsialiseeritakse kogu ühiskonnale? 

Aitäh! See on ühelt poolt niivõrd keeruline küsimus, et ma palun oma kolleegidel, kes istuvad rõdul ja ekraanide taga, selle üles kirjutada ning siis vastaksin kirjalikult sellele osale, millele me vastata saame. Õigluse ja mõistlikkuse küsimusi kahjuks me saame käsitleda üsna piiratult, sest enamiku õigluse küsimustest otsustab just nimelt Riigikogu, kellel on ainsana rahva mandaat. 

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud õiguskantsler, ka mina tänan väga hea ja mõistliku ettekande eest. Aga minu küsimus on järgmine. Kas teie meelest tuleks iga kliimaseaduse valdkonna – näiteks transport, põllumajandus, energeetika ja nii edasi – konkreetsed tegevuskavad ja heitmete vähendamise trajektoorid sätestada seadustes või seadusesse?

Aitäh! Jah, ma arvan, et põhiosas küll, aga nagu ennist selgitasin, loomulikult on alati tehnilisi detaile. Ehituses on näiteks teatud standardid, mida ei kehtestata ega saagi kehtestada seadusega. Samamoodi on metsanduses, põllunduses ja igal pool mujal teatud üksikasjalikke tehnilisi standardeid, mille koht ei ole seaduses. Aga põhilised otsused selle kohta, kuidas õigused ja kohustused ühiskonnas jagunevad, peab põhiseaduse järgi tõepoolest langetama Riigikogu. Kliima ja keskkonnakaitsega seotud küsimusi reguleerivad erinevad seadused. Tuleks tõesti väga tõsiselt kaaluda, kas tasub kõik muudatused siduda ühte kobarasse, mille valmimine kindlasti jääb venima, mille jõustumine jääb tõenäoliselt venima, sest ilmselt jõuab sealt üht kui teist Riigikohtusse põhiseaduspärasuse kontrolliks. Võib-olla on läbipaistvam, kiirem, ausam ja ka tööajakasutuse mõttes mõistlikum neid seadusi menetleda ükshaaval. Ja kui keegi tahab lisaks teha veel kliimaseaduse – võib-olla sellel on mingi mõte –, siis saab seda ju teha, kui teie nii otsustate.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Väga põhjalik ja ülevaatlik ettekanne, väga palju fakte ja selliseid huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks on meile ette antud, et me 55% peame üleeuroopaliselt vähendama kasvuhoonegaaside netoheidet. Samas, Eesti on juba 2020. aastal 71% võrra vähendanud oma heiteid võrreldes 1990. aastaga. Meil on päris palju seadusi, nagu metsaseadus, maapõueseadus ja muud, mis kõik reguleerivad Eesti ettevõtete ja inimeste käitumist. Minu küsimus on see: kas on üldse mõistlik neid muudatusi kobarana kokku panna? Millised on üldse kas või õiguskantsleri võimalused ja hoovad, et hoida ära rohepöörde selliste mittevajalike seaduste vastuvõtmist?

Aitäh! Ma loodan, et mittevajalike seaduste vastuvõtmist Riigikogu liikmetest keegi ei toetagi. Kui meie ametkond saab kuidagi olla abiks, et selles olemasolevas süsteemis orienteeruda või et toetada seda, et ametnikud tulevad teie ette arusaadava ja ausa mõjuanalüüsiga, siis niivõrd, kuivõrd oskame, alati oleme abiks. Riigikogu komisjonide, samuti täiskogu ja fraktsioonide kutsel alati tuleme ning anname oma parima nendes piirides, mida põhiseadus sõltumatule institutsioonile võimaldab. 

Marek Reinaas, palun!

Austatud õiguskantsler! Me räägime täna ju eelkõige sellest, mismoodi loodusesõbrad ja majandusinimesed ühte tuppa ära mahuksid ja mõlemad sealt ka õnnelikena välja tuleksid. Olen suhelnud paljude ettevõtlusorganisatsioonidega ja majandusharu esindusorganisatsioonidega. Nende sõnum on selline, et pahatihti on viis või seitse aastat väga lühike aeg. Kui tahta majandust ja keskkonnakaitset mõlemalt poolelt hästi ellu viia, siis me võiksime rääkida hoopistükkis 20 või 30 aastast, kuna ressursimahukad ja investeeringumahukad majandusharud mõtlevad just nimelt sellistes kategooriates. Seepärast on küsimus selline: kas on olemas õiguslik raamistik, mis annaks võimaluse riigil teha selliseid kokkuleppeid ettevõtlusorganisatsioonidega …

Aeg! 

… mis oleksid pikemad kui viis või seitse aastat?

Aitäh! Üldiselt ongi kõige töökindlam kokkulepe seesama piisavalt selge ja konkreetne seadus. Koalitsioonileping, arengukava või mis tahes muud lihtsalt kuskil laua taga sündinud nii-öelda kokkulepped kahjuks või õnneks ei seo vähemalt juriidiliselt mitte kedagi. Loomulikult võib olla hea poliitiline kultuur selline, et ettevõtjatega arutatakse asjad läbi, see fikseeritakse kuskil – võib‑olla veel mitte seaduses –, ja siis peetakse sellest kinni. Aga samas on aus öelda, et valimistel on tagajärjed. Valimised on iga nelja aasta järel. Ja heal juhul maksab üle valimiste päris kindlasti veel seadus, sest seadus saab ainsana luua õiguspärase ootuse – sellise ootuse, mida saab kohtus kaitsta. Kokkulepetel seda väärtust ei ole ja seal võib rakenduda poliitiline vastutus. Kas ja kuivõrd see rakendub, seda teate teie oma kogemusest oluliselt paremini kui mina. 

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Siin Marek Reinaas rääkis loodussõpradest ja ettevõtjatest. Aga sellel ei ole mingit pistmist loodussõprusega, rohepöördel ei ole mingit pistmist looduskaitsega. See on revolutsiooniline ühiskonna ümberkorraldamine ja kõige suurem rikkuse ümberjagamise protsess, mida me oleme näinud pärast bolševike revolutsiooni. Minu väide on see, et rahvas võib põhiseaduse tühistada, võib ennast vaesusesse ja väljasuremisse määrata, kui ta tahab seda, kõrgema võimuna. Aga ta peab sellest aru saama ja seda teadma. Ja tänasel päeval Eesti rahvas ei tea, et Kyōtode, Pariiside ja muude asjadega oleme määratud väljasuremisse ja vaesusesse. Kuidas me sellises olukorras saame rääkida mingist legitiimsest protsessist?

Aitäh! Ma ei oska nendes ülemaailmsetes asjades selles helistikus kaasa rääkida, milles teie sõna võtsite. Aga ma oskan rääkida põhiseadusest ja sellest, et Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab teid kõiki, mind ja minu nõunikke andma oma parimat, et Eesti oleks Eesti ning et eesti rahvus, keel, kultuur, praeguste ja kõigi tulevaste põlvkondade edu ja üldine kasu kestaks nii kaugele, kui silm ulatab ja tegelikult kaugemalegi. Nii et anname oma maksimumi. Senini on minu optimistlik arvamus selline, et asju annab lahendada. Kerge pole olnud ei meie esivanematel ega meil, ei peagi olema, ja ilmselt ka tulevikus ei hakka olema väga kerge, aga me oleme alles ja jääme alles. 

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh selle teema siia toomise eest! See on kindlasti üks, ma arvan, selle koosseisu suurimaid temaatikaid, mis meile tuleb. Ma tahtsingi selles kontekstis küsida, küll teadlasena ja seetõttu natuke rohkem teades, kuidas see protsess käib. Meil on ilmselgelt vaja tegeleda selle probleemiga, et tagada just nimelt see põhiseaduslik olukord, et meil jääb järeltulevatele põlvedele kõik alles, ning sellega on vaja tegeleda pigem kiiresti kui aeglaselt, sest mida aeglasemalt me tegutseme, seda suurem on see mõju, mida me peame saavutama lühema ajaperspektiiviga. Seetõttu ma tahaksingi täpsustada: meil on vaja lähtuda ka inimeste põhiõigustest. Kuigi siin on korduvalt läbi käinud väide, et isiklik auto kui selline ei ole inimese põhiõigus – tema õigus on liikuda, omada kodu ja nii edasi –, ei tähenda see seda, et kui me otsustame näiteks aastast 2035 keelustada sisepõlemismootoriga autod, siis see ei ole otseselt põhiõiguse rikkumine. Üritame aru saada, kuidas see raamistik peaks käima.

Aitäh! Õigusteaduses ja põhiseaduse raames on nii, et omandiõigus, sealhulgas õigus omada isiklikku sõidukit, ikkagi on põhiõiguse kaitse all. Jah, sõna "auto" põhiseaduses ei ole, seal ei ole kirjas, et igaühel peab olema auto ja igaühele tuleb anda load, täitsa ükskõik, kas ta märki näeb, märkidest aru saab või suudab kainena rooli jõuda. Ei, selliseid õigusi ja garantiisid seal muidugi ei ole. Aga kõik piirangud peavad olema proportsionaalsed, eesmärgipärased, õiglased ja mõistlikud. See tuleb põhiseadusest välja küll.

Nüüd, autodest kõneldes ma tahaksin paluda seda: ei tasuks panna ühiskonnas kedagi tundma ennast väga halvasti näiteks sellepärast, et ta peab kasutama autot. Maal on see tihtipeale ainus võimalus jõuda üleüldse oma elamisest välja. Mingisuguse elektriauto laadija paigutamine sinna praegu veel ei ole võimalik, vähemalt mitte töökindlalt. Seal pigem on inimestel kuuri all generaatorid ja kütusekanistrid nurgas, et saada elektrit, kui järjekordselt on elekter ära läinud ja siis tuleb teade, et ei tea, millal elektri tagasi saab, aga näiteks sügavkülmik ja looma‑ või linnupidamine, kui need on, tuleb elus hoida. Lihtsalt mulle tundub, et tasub ka neid inimesi mõista. Samas, jällegi veendumusest ja isikliku kasu kalkulatsioonist lähtudes ma arvan, et üha rohkem on neid inimesi, kes täiesti hea meelega, kui nad elavad linnas, nende tervis ja eluetapp on parasjagu selline, et see on võimalik, viivad hommikul oma lapsed lasteaeda ja kooli jalgrattaga, siis kui ilm seda lubab. On neid, kes ei pea isiklikku autot enam vajalikuks, sest täiesti loomulikult igasuguse riigi sunnita on autojagamine, CityBeed ja muud sellised asjad, muutunud üsna harilikuks. Aga kus see on kättesaadav ja kellele? See on kättesaadav linnas inimestele, kellel on raha ja kellel on load.

See ongi minu palve, ja mulle tundub, et see on ka põhiseaduse nõue: selleks, et me siin ühiskonnas saaksime koos elada, püüame üksteist mõista. Eluviisid ja vajadused on erinevad. Isiklik auto võib olla vajalik näiteks sellepärast, et sul on peres mitu väikest last ja nendega seotud asju – alates sobivatest turvatoolidest ja hällidest ja muudest asjadest, kõik teavad seda – on nii palju, et neid ei ole mõtet kogu aeg edasi-tagasi tassida. Samuti võib olla nii, et kodus on puudega inimene ja teda on vaja transportida. Nii et kõik need võimalused, erinevad olukorrad tuleks minu arvates arvesse võtta, kui kujundatakse poliitikat selles küsimuses, kas inimesel võiks olla või peaks olema isiklik auto.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma tänan, et te rõhutasite oma kõnes põhiseadusele tuginemise vajadust, kliimapoliitika juures dialoogi vajadust, et ei riivataks inimeste ja ettevõtete õigusi, samuti seda, et seadused peavad olema mõtestatud ja vajalikud. Aga eelmine koosseis meil oli üks eelnõu, kus me keelustasime ühekordsed toidunõud. See oli ka justkui kliima huvides ja ka justkui mõtestatud. Me suutsime seda tõrjuda, sest seal oli sees näiteks [nõue], et ei tohi kasutada ka ühekordseid puidust lusikaid, kahvleid ja nii edasi. Aga lõpuks sõideti meist usaldushääletusega üle, koosseisu lõpus. Nüüd uue koosseisu alguses peaminister andis meile siin kohe mõista, et kui opositsioon julgeb millelegi vastu olla või on teist meelt, et küll siis sõidetakse usaldushääletusega meist niikuinii üle. Aga see on ju täiesti …

Aeg! 

… parlamentaarse riigikorra rikkumine. Kui kaugele võib valitsus minna sellise käitumisega?

Tahaks väga loota, et Riigikogus on selline poliitiline kultuur, mis välistab obstruktsiooni absoluutselt kõikides asjades. Samal ajal võiks valitsuses olla poliitiline kultuur, mida võib-olla ka meie ametkonnal õnnestub toetada ja siin Riigikogu ees teid kui tegelikult riiki juhtivat organit toetades selgitada – tõesti, see ei ole mõistlik lahenduskäik, kui hakatakse liiga palju eelnõusid siduma usaldushääletusega. See teatavasti tähendab, et muudatusettepanekute esitamise võimalus sisuliselt kaob. Seda menetlust ei juhi sel juhul enam Riigikogu, vaid see, mille valitsus siin lauale pani, see võetakse ka vastu. Kui Vabariigi President oma vetoõigust ei kasuta, siis seadus ka Riigi Teatajas avaldatakse ja tõenäoliselt see ka jõustub. Siis jääb võimalus, et õiguskantsler või kohtud vaidlustavad selle mõne normi põhiseadusvastasuse tõttu. 

Eks nende küsimuste juures tuleb tähele panna, millised on Euroopa Liidu aktid. Ühekordsete nõude kohta ma jällegi palun oma kolleegidel küsimuse üles kirjutada, sest ma täpselt ei mäleta, mida Euroopa Liidu õigus selle kohta ütleb. Mina mäletan seda, et meie ametkond võitles selle eest, et painduvad joogikõrred jääksid alles puuetega inimestele, kes neid vajavad – neile, kellel tassist juua kahjuks ei ole võimalik.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt õiguskantsler! Ma ühinen kõikide eelkõnelejatega ning tänan teid tõesti väga suurepärase ja konstruktiivse ettekande eest. Teie ettekande pealkirjas on põhisõna "kliima". Samal ajal, kui te rääkisite, oli väga meeldiv kuulda, et te paratamatult rääkisite hoopis laiemalt looduskaitsest. See ilmselt viitab sellele, et me ei saa rääkida ainult kliimast, vaid me peame rääkima kogu sellest kompleksist, mis on seotud ühiskonna ja keskkonna omavaheliste suhete väga suurelt paigast ära olemisega. Ja siit ka minu küsimus. Kui me arvestame seda, et kompleks on laiem, ei ole ainult kliima, siis kas te näete riske selles, kui me tegeleme ainult kliimaseadusega ja selle varjus jätame kõrvale kõik teised aspektid, mis on seotud ühiskonna ja keskkonna vahekorraga? 

Suur tänu, suurepärane küsimus! Vastus on, et ei, neid küsimusi ei või kõrvale jätta. Mul oleks väga hea meel, kui ka süsinikdioksiidi heite piiramisele suunatud abinõud oleksid siin arutuse all koos kõikide muude abinõudega, mis aitavad Eesti loodust, Eesti elurikkust, Eesti elukeskkonda kaitsta. Ja mulle tundub, et seal see ühisosa on paljudel juhtudel küllaltki suur.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea õiguskantsler! Siit ukse poolt jääb kogu aeg kõlama selline seisukoht, et keskkonnakaitse on midagi, mis teeb vaeseks, suretab välja ja on põhiseadusvastane. Teie väitsite – minu jaoks üllatuslikult –, et Eesti põhiseadus omal ajal oli üks maailma kõige keskkonnasõbralikumaid. Palun illustreerige seda. Tegelikult ei ole seda varem kuulda olnud. Missugused need keskkonnasõbralikkuse paragrahvid seal üldjoontes on?

Aitäh! Ma ennist lugesin ette § 5 ja § 53, hetkel ei hakkaks seda kordama. Aga see, et kirjutatakse põhiseadusesse ja sealhulgas põhiseaduse üksnes rahvahääletusel muudetavasse osasse, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, oli tollal, ma julgen öelda, maailmas täiesti ainukordne. Eks see tuli meie fosforiidisõdade taustal. Siin oli kindlasti väga suur roll Andres Tarandil ja paljudel Põhiseaduse Assamblee liikmetel, kes juba tollal nendele küsimustele mõtlesid, ka väljaspool muinsuskaitset ja fosforiidikaevanduste avamist ja täiendava immigratsiooni tõrjumist. Aga tõepoolest, see, et nii § 5 kui ka § 53 said põhiseadusesse, on täiesti haruldane. Hiljem on teised riigid ka sarnaseid sätteid oma põhiseadusesse võtnud. Nii nagu see ikka on, mõnes riigis on põhiseadus aetud väga detailseks. Meenub üks näide: põhiseaduses keelati sõnaselgelt mürgiste jäätmete ladestamine selle riigi territooriumile.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea õiguskantsler! Küsimus sellest valdkonnast – ka siin kõrvaltreast alatasa kostub see –, et Eestis enam muu ei kehtigi kui ainult piirangud, õigusriiki pole ollagi, on politsei[riik] ja kogu see jutt. Mina tunnen, et ma elan natuke teises reaalsuses, ma ei näe seda politseiriiki väga palju. Aga mul on teile küsimus. Kas õiguskantsleri büroo on mõelnud sellele, et võiks teha äkki mingi analüüsi selle kohta, millised piirangud või vabadused kehtisid näiteks Euroopa eri riikides COVID-i ajal, et saaks mingi pildi ja perspektiivi? Tõepoolest, mina tunnen, et me olime väga vähe piiratud, aga siin kõrval räägitakse, et koerad puresid kõri kallal. Ehk saaks mingi ülevaate, kuidas teistes riikides oli. Olete mõelnud sellele? Või äkki tahate teha mingi stipendiumi mõnele üliõpilasele, kes sellest kirjutab?

Aitäh! Ma usun, et häid vastuseid oskab teile anda professor Irja Lutsar, kes istub siinsamas saalis. Maailmas neid analüüse tehakse, aga eks sellega ole niimoodi, et kui Hiinast see asi lahti läks, siis ega algul ju täpselt ei teadnud, millega on tegu. See pilt, mis Hiinast paistis või mida meile paista lasti, oli päris kole. Mis olid need põhjused, miks rahvusvaheliselt epidemioloogide vahel kokkulepitud reeglid, vähemalt osaliselt, kippusid kõrvale jääma? Kes seda teab. Ma ise vahel jälle mõtlen sellele, et selliseid analüüse on mõtet teha ainult selleks, et tulevikus vigu mitte teha.

Kindel on, et Eestis ühises töös – meie ametkond, Riigikantselei, Vabariigi Valitsus, Riigikogu – tõepoolest õnnestus hoida mõistlikku tasakaalu. Mulle vähemalt tundub nii. Teadusnõukojas olid esindatud väga erinevad vaated, erinevad erialad. Ju tehti seda, mida osati, ja osalt seda, mida avalik arvamus nõudis. Kas oleks võinud olla seaduses täpsemad raamid? Oleks võinud. Aga ma ei jääks sinna kinni, ma ei otsiks süüdlasi. Ma arvan, et Eesti tuli üsna hästi sellest katsumusest läbi. Jah, oleks võinud teha mõnda asja targemini. Aga see oli siis. Praegu tasuks keskenduda sellele, et järgmistel sarnastel juhtudel me saaksime hakkama paremini, et rahvusvahelised kokkulepped peaksid. Nendel, kes teist hakkavad käima rahvusvahelistel läbirääkimistel, söandan paluda kaaluda, kas ei peaks riigid kokku leppima, et kui järgmine kord midagi sarnast juhtub, siis riik, kus sellise potentsiaaliga viirus avastatakse, paneb kõigepealt enda piirid kinni, et kehtivad reisikindlustused, et näiteks jääbki mingiks ajaks lennundus vajaduse korral osaliselt seisma ja kindlustus maksab need summad tagasi. See on tõenäoliselt parem kui üleilmselt korrata midagi sarnast, mis oli.

Kas tuleb analüüse, millised meetmed olid tegelikult kasulikud? Jah, ma loodan, et tuleb, et need on sõltumatud. Aga ma soovitan arvestada, et ega sealt ei tasu nii väga süüdlasi otsida. Pealiskaudsete andmete pinnalt saab järeldada küll, et väga-väga karmide reeglitega riigid, näiteks Kreeka, kannatasid selles kriisis rohkem kui Eesti. Kui siin midagi helget näha, siis võib-olla seda, et meil on meie tore tuuline kliima ja rahvastik paikneb kaunis hõredalt. Üldiselt eks meil ole ju ka nii, et kohvikus inimene katsub istuda ikka sinna, kus lähedal kedagi ei ole, isegi siis, kui parasjagu pole mingit tõbe lokkamas.

Maris Lauri, palun! 

Aitäh! Suur tänu väga olulise, õigusi ja põhiseaduslikkust puudutava teema tõstatamise eest! Me teame, et alati on ühiskonnas inimesi, kes arvavad, et nendel on rohkem õigusi. Kui on tegemist individuaalsete õigustega, siis eks need konfliktid lahendab lõpuks kohus. Aga siin me jõuame sellisesse punkti, kus mingi üksikisiku huvi või seisukoht võib minna vastuollu inimeste vajaduste ja nõuetega tulevikust või grupihuvidega. Selle tasakaalustamine läheb kindlasti oluliselt keerulisemaks. Kas te näete võimalust, et sellised individuaalsed vastuolud tekitavad lõpuks hästi palju vastuolu ühiskonna sees? Kuidas seda tasakaalustada?

Ma arvan, et see on suur töö, aga jällegi loodan, et see on võimalik. Väga oluline on mõista, et ühiskonnas on erinevad elamise viisid, erinevad maailmavaated, erinevad arvamused. Ma oleksin väga õnnelik, ja arvan, et see on Eestile kasulik, kui me suudaksime paremini ka rahumeelselt eri arvamustele jääda ja kui ei surutaks kõige olulisemates ühiskondlikes küsimustes teisiti arvajaid moraalselt nurka ehk ei asutaks ütlema, et nad on halvad, sellepärast et nad nii arvavad. Neil on lihtsalt teine arvamus. Kui me selle juurde suudaks jääda, siis olgu küsimuseks epideemia, majandus või keskkonnakaitse, mulle tundub, et me võiksime päris hästi ja mõistlikult koos elada.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud õiguskantsler! Aga nüüd avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel saab sõna Liisa-Ly Pakosta. Kaheksa minutit, palun!

Aitäh! Lubage mul kõigepealt Eesti 200 fraktsiooni nimel tänada õiguskantslerit nende väga oluliste küsimuste Riigikogu saali toomise eest. Tõtt-öelda oli seesama suur segadus, millest Ülle Madise meile rääkis, üks põhjustest, miks palju rohelisi ettevõtjaid ja ettevõtlusmeelega rohelisi inimesi Eesti 200 ridades oma kodudest välja tulid, programmi kokku kirjutasid ja valimistele läksid. 

Et kliima kaitse ja põhiõiguste küsimus just nimelt koos vaadatuna meie jaoks nii olulised on, tuleneb pika plaani vajadusest – sellest, et see on tõepoolest ääretult oluline. Mitte ainult meile siin täna, vaid meie lapselapselapselastele ja sealt edasi, kes polegi veel sündinud. Et ka nemad saaksid puhast metsaõhku hingata, allikavett juua, et ühtlasi oleks neil leib laual ja majandus Eestis toimiks. Eesti 200 lipukiri on, et uus majandus on roheline ja roheline on uus majandus. Ehk meie kaitseme nii looduse kui ka inimeste õigusi. 

Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmena ja Eesti 200 nimel ütlen kohe ära ka selle, et meie kõigi ülesanne siin saalis on edaspidi teha tööd niimoodi, et õiguskantsler sarnaste ettekannetega enam siia saali ei tuleks. Täpsustan kohe: et ta ei peaks selliste ettepanekutega meie saali tulema. Et ei oleks sellist olukorda, kus Eesti võtab endale rõõmsalt detailseid kohustusi, mõtlemata läbi, kuidas täpselt, millal täpselt ja mis raha eest see kõik hakkab mõjutama tädi Maalit Tõrva korteriühistus, onu Igori kaevuritööd või oma majataguse metsa kasvamise pärast muretsevat perekond Tamme. Et ei oleks enam sellist olukorda, kus õiguskantsler peab tulema ja ütlema: "Sõbrad, te võtsite kohustused, tähtaeg läheneb, aga te pole ikka veel lillegi liigutanud." Inimeste õigus heale riigijuhtimisele ja õigus heale haldusele on küll mitte nii otsesõnu, aga ikkagi päris otse ka meie riikliku iseolemise ja usalduse vundamendi kivideks. Inimeste õigus heale riigijuhtimisele ja õigus heale parlamentaarsele debatile, asjade mitte ainult õigeaegne, vaid ka mõistliku kiirusega ära tegemine on Eesti 200 programmi üks kandvaid ja läbivaid lubadusi. 

Nii et me oleme siin õiguskantsleriga täitsa ühte meelt ja tulnud olukorda parandama, õlga alla panema – loodetavasti koos kõikide teiste fraktsioonidega. Eesti 200 on oma programmi järgi selle Riigikogu kõige rohelisem erakond, aga me meelsasti jagame seda tiitlit ka teiste fraktsioonidega. Meil on programmis väga detailsed lahendused, millest paljud jõudsid ka koalitsioonileppesse. Seega meie usume, et Eesti tuleviku jaoks nii vajalik rohepööre saab toimuda nüüd. Eesti 200 usub majanduse võimekusse ja ettevõtjatesse, kes saavad vajaduse korral oma tegevust muuta, kui sellest on piisavalt pikalt ette teada. Sellest ju õiguskantsler tegelikult rääkiski. 

Pikalt ette teada asjad on keskkonnasõbralikumad väga mitmel põhjusel. Võtame kas või näite oma nina alt, või täpsemalt, aknast välja vaadates. Suur osa sellest hoonekompleksist, kus me praegu oleme, on ehitatud pikalt ette teada olevate reeglite raamides. Lübecki õigus püsis üsna väheste muudatustega üle 600 aasta järjest ja paistab, et ehitusinvesteeringutele mõjus see hästi. Ei midagi uut siin taeva all, peale lifti. Ja ma väga tänan õiguskantsler Ülle Madiset, et ta tõi esile vajaduse vanemate majade fassaadide renoveerimisel liftivalmidus või lift ise lisada. Väga oluline meeldetuletus.

Aga vaatame mõnda detaili õiguskantsleri ettekande juures lähemalt. Pikk plaan on oluline Eesti inimeste jaoks, Eesti ettevõtjate jaoks, Eesti riigi jaoks. Võib-olla tõesti 600 aastat on veidi ülepaisutatud pikkus, aga ainult veidi. Eesti 200 fraktsioon toetab head menetlustava ja sedagi, et kobareelnõudega ei aetaks asju segaseks ja kõigil lõpuks juhet kokku. Seega, meie toetame, et vajalikud muudatused tehakse ikkagi valdkondlikes seadustes. Kliimaseadus kui selline võib küll vajaduse korral sündida, ent tegu oleks sellisel juhul pigem katusotsusega, mis, kus ja millal juhtuma hakkab Eesti õigusruumi rohepöördes. Hästi oluline selle kõrval on Eesti 200 programmi järgi ka see, et otsused sünniksid pikaajaliste kokkulepetena ettevõtjate ühendustega ja et nende kokkulepete tulemused tõepoolest ka seadustesse jõuaks, nagu siin juba juttu oli. 

Pikad plaanid tööstusharude kaupa on vajalikud, hädatarvilikud ning nende peale saab ja tuleb ehitada ka õiguslik raamistik. Nüüd võib keegi muidugi 8öelda, et ettevõtjad on saatanast ja vaadata tuleb ainult looduskaitselist poolt. Eesti 200 usub, et inimliik on ka väärtuslik osa looduslikust mitmekesisusest ning et ei ole õige minna lihtsa lahenduse teed – see oleks vale. Meil on vaja nii rohelist ettevõtlust looduskeskkonna hoidmiseks kui ka toetusi, kas või soode taastamist, puude istutamist ja nii edasi. Kõik see vajab lisaks Eesti inimestele maksutulusid. Me teeme seda kõike üheskoos ettevõtjatega, täpselt nii seisab nii meie programmis kui ka koalitsioonileppes. Ja kui ettevõtjatele tundub, et üks või teine minister pole neid ära kuulanud, siis lisaks õiguskantslerile võib päriselt tulla Riigikokku valitud rahvaesindajatele seda muret otsekohe teada andma. 

Aga, sõbrad, mis siis juhtub, kui me neid kokkuleppeid tööstusharudega ei teeks? Kas siis oleks loodusel kuidagi parem? Vastupidi, kui ei ole pikka plaani, siis lähevad need segaduses ettevõtjad kas või igaks juhuks maksimeerima oma kasumit, kiirustades ja uisapäisa. Selliste kokkulepete mittetegemine tähendab seda, et ettevõte üritab võimalikult kiiresti oma kasumi kätte saada, sest tema jaoks ei ole tulevikku olemas, ja siis ollaksegi täiesti põhjendatult mures – nii nagu me ka Eesti 200-ga täna oleme –, et miks siin tee ääres on mets maha võetud või miks siin meie kodu taga on mets maha võetud. Kui ei ole teada, kuidas see juhtub pikas perspektiivis, pika plaani järgi, ja kuidas tegutseda saab, siis seitsme ahvi kiirusel võtavadki ettevõtjad selle igaks juhuks ette – inimesed on ikkagi inimesed. Niisiis, pikad valdkondlikud kokkulepped ja ettevõtjate kindlustunne tähendavad seda, et kaevamised, puude langetused ja kõik muu selline tehakse rahulikult, pikalt ette planeeritult ja sellestki juba tulenevalt kõige õigemal ajal ja kõige loodussäästlikumal viisil. 

Eraldi on õiguskantsler välja toonud põlevkivikaevandused. Tõepoolest, ka seal on vaja pikki kokkuleppeid. Pacta sunt servanda ehk need load ja lubadused, mis on juba antud, kuuluvad Eesti 200 vaates täitmisele. Seaduste tegemine on meie töö, rohepööre on suur muutus, suure vastutusega. Hoidkem seda vastutust! Seda vajavad nii Eestimaa loodus kui ka meie lapsed. Riigimehelikkus ja väärtuspõhisus on siin hädatarvilikud. Aitäh!

Väga tänan! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kõigest sellest võiks romaani kirjutada. Kindlasti kirjutataksegi. Aga ma alustan sealt, kus ma lõpetasin. Euroopa kliimaseadus, kui kasutada õiguskantsleri sõnu, on üks tühi raam, kuhu kirjutatakse sisse seda, mida pähe tuleb, väga juhusliku käekirjaga, väga erinevate käekirjadega, nagu koolilapsed oleksid lasknud vihiku ringi käima ja igaüks oleks kirjutanud poole lause pealt midagi juurde. 

Vaat see on moodne kõrgtase, milline seadusandlus! Seda me saame siin nautida pikalt ja seda me naudime Euroopa Liidu asjade komisjonis iga nädal mitu korda. Ja meile tuuakse mingi toortoode, hulk toortooteid nõndanimetatud kliimaseaduste sildi all, mis hakkab seda Euroopa toortoodet siia kohaldama, jõuga. Nagu sundtoitmine hakkab toimuma nõndanimetatud kliimaseaduse alusel. Meid hakatakse sundtoitma erakordselt halva teadusega, erakordselt halva seadusandlusega, mis on julgelt võrreldav moodsa totalitarismiga. Sest moodne totalitarism ei tule täpselt nii nagu 1940, kirsasaabastega, vaid ta võib tulla ülalt alla, rahumeeli, veidrate ettekäänetega, nii nagu see sundsüstimine, mis alles hiljuti aset leidis, sundvaktsineerimine, mis kukkus läbi ka Eesti kohtute silmis.  

Vene peaminister Viktor Tšernomõrdin ütles, et tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati. Juhtub ka siin täpselt samamoodi: läks nii nagu alati. Tahtsime parimat, filosofeerisime, mõtlesime õilsaid põhjendusi välja. Läks nässu.  

Ma tean täpselt, mis juhtub kolme aasta pärast. Praegu on majanduskriis juba pöördeid üles võtmas teie suurepärase rohepöörde pärast. Inimesed lähevad massiliselt küsima abi energiaarvete maksmiseks. Kas see ei ole põhiõiguste rikkumine, et nad lähevad kerjama oma põhiliste vajaduste tõttu, et neil lamp põleks, et nad saaksid kodus normaalselt süüa teha? Vaat see on põhiõigus: saada oma elementaarsed vajadused täidetud. Siis on nalja kui palju, et meie korraldame. Viktor Tšernomõrdin ise tuleb, korraldab teile kõik, ärge muretsege. Ja see on nagu möödas, eks ole, aga mitusada tuhat inimest käib küsimas abi omavalitsustest. Olge ettevaatlikud selliste hiiglaslike plaanidega. Ja ärge muiake, sest nad lähevad uuesti varsti raha küsima. Uuesti läheb 200 000 inimest raha küsima teie fenomenaalse mütomaania pärast.  

Õiguskantsler rääkis meie suveräänsuse piiridest. Meie suveräänsuse piirid on need: kas me võime paluda, et puudega inimesed võivad painduvat kõrt kasutada? Eesti riik siis palub endale erandit, kas nad võivad seda toitu painduvast kõrrest juua. Riik arutab sellist küsimust. See on meie suveräänsus, vaba maa! 

Mis on Euroopa kliimatotalitarismi taga? Selle taga on liikmesriikide õiguste kaaperdamise meetod, kuidas saada maksuõigusi enda kätte, kuidas pressida ennast igasse eluvaldkonda, kuidas kontrollida teie autoomamist, kuidas koolidesse määrida kaela toitlustuspäevi, kalapäeva nagu nõukogude ajal, et teeme nüüd nii, kord on nii, eks ole, nüüd on veganite päevad. Moodne totalitarism. Ma olen ise näinud neid lõkendavaid totalitariste seal Brüsseli üritustel küll ja küll. Kui saaks ainult võimu juurde! 

Palun lisaaega. 

Kui palju?  

Kolm minutit. 

Kolm minutit, palun, lisaaega!

Ei ole ka kõik Eesti teadlased selle nõndanimetatud moodsa teadusega kaasa läinud. Tuletame meelde akadeemik Anto Raukast, tuletame meelde Endel Lippmaad, tuletame meelde NASA töötajat Arno Arrakut, kes kirjutas sellest ka tähelepanuväärse raamatu. "Mis soojenemine?" oli tema raamatu pealkiri. 

Mis soojenemisega siin tegu on? Mitte midagi ei ole toimumas, mitte midagi inimtekkelist. Keskkonnakaitse, millest siin väga palju räägitakse, tähendab praeguse valitsuse ajal väga lihtsat asja: seninägematut kaevandamist mingi mõttetu raudtee nimel, mis sõidab läbi rabade, nõndanimetatud Rail Baltic. Vaat see on keskkonnakaitse, mis on unustatud. See on gigantne kaevandamisprojekt, gigantne paralleelraudtee ehitamine, mida kellelegi tegelikult vaja ei ole. Vaat siin rüüstatakse loodust, mägede kaupa viiakse ära isegi elementaarne ehituskruus või ‑liiv.  

Kaasajooksmine moevooludega ei ole kasulik. Ei ole kasulik! Talupojatarkus on lihtsalt unustatud. Me läheme kogu elu totaalselt ümber korraldama ja see maksab kätte rahvale, kes ei õpi oma ajaloost. Mitu aastat me oleme olnud maailma ümberkorraldajate, jõgede ümberpöörajate ja muude revolutsiooniliste tüüpide kontrolli all? Vaadake, seal oli Lenini bareljeef. Vaadake, seal ta valvas teid, revolutsioonilised ümberpöörajad. Olge ettevaatlikud. Olge ettevaatlikud! Sellel mehel oli palju jüngreid. Te võite tahta head, aga kust te teate, et totalitarism ei tule teisel kujul, uuesti maalitud, ümber pakendatud kujul? Ta tuleb siiski.  

Nii et meil rikutakse Euroopa Liiduga liitumise lepinguid jooksvalt, maksundus kaaperdatakse mingisuguse kõrvalise keskkonnakaitseteema alt. Möödaminnes kaaperdatakse kogu riigi elu või? Siis me oleme suveräänsed otsustajad muidugi, sest me peame ju arutama kõrre painduvuse üle. Vaat milline tähtis mõte anti meile otsustamiseks või õieti ei antud otsustamiseks.  

Ja kui me vaatame oma põhiseadust, kus on siis kliima sinna sisse kirjutatud? Nutikad poliitikud kirjutavad sinna alati midagi uut sisse. Aga meil ei ole sellist asja. Meil on siiamaani põhiseaduses kirjas ju, et Riigikogu annab välja seadusi. Aga kus on kirjas, et seda teeb Euroopa Nõukogu? Kus on kirjas, et seda teeb ka Euroopa Komisjon, kes seda kõike korraldab? Kus on kirjas, et neid annab ka europarlament välja? Põhiseadus ei vasta ammu enam tegelikkusele. Ja siis sirgeldatakse siia sisse asju …

Aeg! 

… mis ei saa siia kuuluda. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Suur tänu, austatud õiguskantsler! No peale Anti Poolametsa [esinemist] võib öelda, et rohepööre on saavutanud oma keemistemperatuuri, ja mul on selles mõttes keeruline samal toonil jätkata. Aga ma püüan. Ja ma annan kõigepealt võib-olla ühe väikese isikliku hinnangu näidete näol. Eesti riik koosneb siiski üksikisikutest ja nende kogumis on väga oluline mõista, miks inimesed nii või naa asjadest arvavad.  

Täna sain oma kodumetsa kontekstis metsateatisele vastuse. See on Natura ala lugu, mäletate, head kolleegid, kus pandi metsaraie mõneks ajaks seisma. Metsateatise ma esitasin 27. detsembril 2020. aastal ja täna sain vastuse, et seda 60 tihumeetrit puitu ma ei tohi raiuda. Sellepärast, et praegusel juhul raie tegemiseks puudub ülekaalukas huvi Keskkonnaministeeriumi või Keskkonnaameti vaates. Nii et see on päris huvitav. 

Tihti me siin saalis arutame, miks läheb nii, et me teeme siin justkui õigeid asju, aga rahvas ei mõista meid. Aga rahvas ei mõista meid sellepärast, et alles natuke aega tagasi, kui me mõtleme kas või sellelesamale Natura kontekstile, metsamajandamise kontekstile, öeldi väga selgelt – ja Euroopast öeldi –, et see on see meede, kus majandustegevus ja looduskaitse kõnnivad käsikäes, kuid nüüd on selgunud, et see teps mitte nii ei ole. Paraku sellised käitumismustrid annavad ühiskonnas negatiivse hinnangu, need tekitavad kõhklusi ja kahtlusi, mitte ei tõsta kuidagi usaldust riigi otsuste vastu.  

Minu teine selline isiklik näide võib-olla kohaldub ka kogu kliimapoliitika ja ‑muutuste kontekstiga. Ma soovitan neile, kes veel ei ole seda parlamendi koosseisu ajal teinud, et võtke endale nädalaks või kaheks elektriauto. Ma ütleksin, et linnas on see väga mugav. Mina sain teada seda – ma mõtlesin ka, et võtame perre uue liikme –, et laadimispunkt tuleb endal soetada 2000 euro eest. Ja siis selgus, et tegelikult juhtkaabel, mis majja tuleb, on vaja endal välja vahetada, circa 5000 euro eest. Kui ma tahaksin aga viia auto lähimasse laadimispunkti maakohas, siis mul peaks peres teine auto veel olema, sellepärast et lähim laadimispunkt on 25 kilomeetri kaugusel. 

Ma tahan nende näidetega ilmestada seda olukorda. Jah, tõepoolest, riik peab andma suuniseid, kuhu me läheme, kuhu me üksteist nügime. Aga teistpidi peab riik andma investeerimiskindlust oma otsustega – mida tehakse, millal tehakse ja kui palju tehakse. Ega majanduskeskkonda lahutatuna taristust arendada ei ole võimalik. Täpselt sama on neid üleminekuid nügida niimoodi, et öelda: noh, teil see lähim laadimispunkt on 25 kilomeetri kaugusel ja kui seda koju tahad, siis maksa maal üks keskmine auto hind. Need asjad lihtsalt ei tööta. Kui vaadata asjadele otsa, siis paraku need arengusuunad ongi jäänud seisma sinna, kas või elektriautode kontekstis, et Elmo projekt tuli ja suri. Ega väga palju nende laadimispunktide ja võrkudega ju vahepeal juhtunud ei ole. 

Tõepoolest, see investeeringute keskkond, jällegi, kas või seesama näide, millest me räägime, et ühtepidi tuleb maksustada mingit käitumist, näiteks seesama automaksu muster on seotud kliimaeesmärkidega, teistpidi tuleb autostumise vastu võidelda ja siis justkui ühistranspordiga neid küsimusi tagada – see ju tegelikult, olgem ausad, tänases ruumis, kus inimesed iga päev elavad, lihtsalt jääb arusaamatuks. See jääb kaugelt arusaamatuks. Ja sellega me mitte ei lähene üksteisele, vaid tegelikult me tõukame ... Ja meie … 

Ma paluks lisaaega kolm minutit. 

Palun! Kolm minutit lisaaega. 

… Isamaa vaates kahtlemata oleme seda meelt, et maailm muutub ja meie koos kogu maailmaga. Me ei saa joosta kiiremini kui näiteks Saksamaa. Saksamaa ikkagi siin meie regioonis on tööstushiid, innovatsioonihiid. Kui nad ühel hetkel ütlevad, et nende poliitika on selline, et tuumajaamad nad panevad kinni energiatootmise võtmes või et me läheme küll üle elektriautodele, aga siis selgub, et tegelikult e-kütused on ka päris hea lahendus, siis kogu seda tervikut tuleb näha, seda tuleb hoomata, sest tegelikult meie oleme selles majandustsüklis üks väike mutter. Loomulikult peab meil olema oma plaan, aga selle plaani sees peab olema ka paindlikkus. 

Seetõttu me arvame, et tegelikult kõiki neid seadusi, millel kahtlemata on kliimamuutustega kohanemisega kokkupuude, tulebki vaadata sellesama huvigrupiga koos. Ei ole ilmselt mõistlik arutada ilma põllumeesteta neid puudutavaid seadusi, metsandusega on täpselt sama lugu. Huvigrupid peavad olema laua taga, sest seda mõistetavust muidu lihtsalt ei teki. Tõsi on ka see, arengukavade üle me võime vaielda lõputult. Metsanduse arengukava näitab, et ega ühisosa lõpuks ilma jõuta, ilma hääletuseta justkui ei teki. Aga kui jätta see tegemata – vaat siis ma ei tea, kuhu me selle ühiskonnaga jõuame. 

Kindlasti arutelud on tähtsal kohal ja valdkonna seadused peavad andma täpsema sisu. Kahtlemata see säästva arengu seadus oli väga tugevalt omast ajast ees. See on ju tegelikult ajendatud ka 1992. aasta ÜRO kliimaleppe temaatikast. Just nimelt seal tuleks tegelikult tõsta lauale säästlikkuse teema. Täna me juba pürgime selles suunas, et me tarbime vähem, aga öeldakse, et keskmine auto eluiga hakkab tulevikus olema kolm kuni neli aastat. No me võime öelda, et see on jama, aga ühiskonnas levib see informatsioon, millel võib-olla ei ole tõesti mingit teaduslikku sisu, aga need mõtted juba elavad. 

Või teistpidi, kui mina olin väike poiss, siis tihtilugu sain ma kasutada neid riideid, mida keegi oli enne juba kandnud. Neid sai kanda, sellepärast et need riided pidasid vastu. Tänapäeval kahjuks ma pean ütlema, et kui ma oma lastele midagi ostan, siis nende asjade eluiga on väga lühike. Ja kui me räägime ringlusest, siis ka ringlus on kulu, väga suur kulu. Äkki tooted peaksid olema kestlikud, nii nagu me räägime maja ehitusest ja kõigest muust. Äkki me peaks seda mõttelaadi kõikidele toodetele teatud mõttes laiendama. Pluss see printsiip, et saastaja ikkagi maksab. Ja maksabki! Ei saa olla nii, et maksumaksja maksab, hoolimata oma tarbimiskäitumisest, kõik kinni. 

Ma arvan, et see on säästliku käsitluse ja säästva arengu seaduse tuum, mis tuleks lahti võtta ja sisustada, ning sinna tuleks kirjutada valdkondlikud lepped, rohelepped. Need saavad olla sihtrühmadega [sõlmitud] ja siin saalis ära koputatud. Aitäh!

Aitäh! Ülitäpselt sai aeg täidetud. Järgmisena Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Hanah Lahe. Niikaua kui Hanah läheneb, ütlen kolleegidele, kuna Hanah ei ole väga levinud nimi, et kõik on ühekordsed tähed – mitte Hannah, vaid Hanah. Mina olen seda meelt, et nimedega ei tohi eksida, aga mõni nimi on natuke keerukam ja on vaja harjuda. Nii et kõik on ühekordsed tähed. Palun, Hanah! Kaheksa minutit. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et mul on võimalik juba päev pärast ametivande andmist kõneleda siit, Eesti ühest tähtsaimast kõnepuldist mulle nii südamelähedasel teemal, nagu seda on kliima‑ ja keskkonnapoliitika. Tänan õiguskantslerit, et ta tõstatas niivõrd olulise teema, nagu seda on kliimakaitse.

Olen nõus õiguskantsleriga, et kõik majandusele ja ühiskonnale suure mõjuga otsused peab Riigikogu tegema seadusega. Viimasel neljal aastal oleme pidanud silmitsi seisma kolme ootamatu kriisiga: koroona‑, energia‑  ja julgeolekukriis. Aga nende kolme kriisi ajal on juba aastaid kestnud üks pikaajaline kriis – kliimakriis. Kliimakriis on seotud kolme eelmainituga. Selles kriisis on koos meie inimeste tervis, meie riigi energeetika ja julgeolek. See tähendab ohtu meie poliitikale, majandusele ja kultuurile. Kui meil ei ole elamisväärset planeeti ja elurikkust looduses, ei ole ka meid ega ühtki eelmainitud valdkonda. Peame mõistma, et inimene on ökosüsteemi osa, mitte selle valitseja.

Värske IPCC raport kinnitas kõike, mida teadlased on juba aastakümneid rääkinud: kliimakriis eskaleerub ning ohjad on just poliitikute käes, sest vaja on vastu võtta otsuseid, mis aitaksid täita kliimaeesmärke. Neid eesmärke tuleb täita kiiremini, kui oleme ülemaailmselt kokku leppinud, sest kõik prognoosid näitavad, et praeguses olukorras ja tempos me nende eesmärkideni ei jõua. Esimene IPCC raport loodi aastal 1988, sellest ajast saati on seal ilmunud kuus põhjaliku aruannet ja mitukümmend vahearuannet erinevatel teemadel. Ent 35 aastaga on kogu maailma heitkogused ja planeedi temperatuur vaid tõusnud. Enam kui 700 teadlase kirjutatud raport rõhutab, et elamiskõlbliku ja jätkusuutliku planeedi säilitamise ajaaken sulgub. Tugev kliimapoliitika on võtmetähtsusega. Asjata pole esimeste kliimaeesmärkide tähtajaks ülemaailmselt lepitud kokku 2030. aasta. Selleks aastaks on prognoositud planeedi temperatuuri tõus 1,5 kraadini, milleni jõudmine on lävepakuks veel raskemasse kliimakriisi ajastusse.

Kasvuhoonegaaside samas tempos tõus mõjutab kõiki kliimasüsteemi komponente ning kliimakriisi tagajärjed võivad olla pöördumatud. Ilma kiire ja efektiivse tegutsemiseta, mille hulka kuuluvad kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, ähvardab kliimakriis mitte vaid ökosüsteeme ja elurikkust planeedil, vaid ka järgmiste põlvkondade heaolu ja elukvaliteeti tervikuna. Seega, tänased poliitilised otsused on suurima mõjuga just järgmistele põlvkondadele, kes tehtud otsuste tagajärgedega, olgu need head või halvad, elama peavad. Riigi tuleviku ja poliitikasuundade planeerimiseks on oluline lähtuda seadustest, nii ka kliima‑ ja keskkonnaküsimustes. Põhiseaduse § 5 ütleb: "Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult," ning § 53 ütleb: "Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud." Seega on meie looduse ja elukeskkonna kaitse olulisus sätestatud juba põhiseaduses. Ent siiski on keskkonna‑ ja kliimapoliitikas teatav hall ala.

Et saaksime oma riigi kliimapoliitikat kujundada ka iseseisvalt, mitte vaid lähtudes Euroopa Liidu direktiividest, vajab Eesti kliimaseadust, mis sätestaks igale sektorile kliimaeesmärkide täitmisest lähtuvalt kohustused, õigused ja normid. Praegu on Eesti keskkonna‑ ja kliimapoliitika killustunud. Puudub ühine arusaam, mis on täpsed rollid ja ülesanded kliimaeesmärkide täitmiseni jõudmisel, ja ettevõtjatel puudub ettenähtavus. Selle aasta algul ütles ka õiguskantsler, et kliima ja keskkonna kaitsmiseks võetud kohustuste täitmiseks ja muudatuste elluviimiseks peab Riigikogu vastu võtma vajalikud seadused. Seda enam, et kliimaeesmärkide tähtajad lähenevad.

Tellimus õigusselguse järele kliimapoliitikas on tulnud igast sektorist ja teadlastelt ning nüüdseks ühiskonnalt tervikuna. Konsensus on olemas ka peaaegu kõikide erakondade seas ja töö kliimaseaduse loomiseks on juba alanud. Uues valitsuses on esmakordselt kliimaminister, kelle alluvusse koonduvad need vastutusvaldkonnad, kus on vaja huvigruppide ja ekspertide koostöös kliimaseaduses kokku leppida. 

Vastutus kliimakriisi lahendamise eest lasub eelkõige meil, poliitikutel, sest meie juhime riiki. Vastutamist saame alustada kliimaseaduse loomisega. Eesti ühiskond tervikuna koos kõikide sektoritega peab aru saama, mis on kliimapoliitika eesmärgid ja kuidas nii riigi kui ka üksikisiku elu sellest muutub. Kliimaseadus loob nendes küsimustes kauaoodatud selguse. Kui kehtestame kliimaseaduse, ei jää ruumi riiklikku kliimapoliitikat õõnestada neil, kes selle eesmärke õigeks ei pea või neist ei huvitu. Kõigele lisaks oleme Euroopas üks vähestest riikidest, kus kliimaseadust veel pole.

Olen nõus värske kliima‑ ja elukeskkonnaministri Kristen Michali öelduga, et kliimaseaduse loomisega peab kaasnema uus debatt. Aga tahan rõhutada, et aus ja mõistlik debatt on meil võimalik, sest kliimamuutuste rasked mõjud pole meid veel nii tugevalt puudutanud. Peaksime olema selle eest tänulikud. Peame õigusselguse kaudu leidma tasakaalu looduse ja majandushuvide vahel ning jõudma kompromissini, mille abil järgnevatel aastakümnetel riigi kliimapoliitikat juhtida. Kuid ärgem unustagem, et samal ajal, kui meie debateerime, on kliimakriis endiselt taustal hoogu kogumas.

Kliimaseaduse loomine ja vastuvõtmine on selle Riigikogu koosseisu üks kõige olulisematest ülesannetest. Seega, järgmiseks neljaks aastaks valitud saadikud on Eesti kliimapoliitika jaoks võtmetähtsusega. Palun teid, head kolleegid, et tõstataksime igaüks nii riigis kui ka oma erakonna sees kliimapoliitika olulisuse teemat ja suurendaksime selle ambitsioonikust, et tagada järeltulevatele põlvedele ja ka meile endale elamisväärne keskkond. Aitäh!

Väga tänan! Tahaksin kiita, aga ei tohi vahet teha. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Kõigepealt alustuseks tänan veel kord õiguskantslerit ja tema bürood ka selle teema tõstatamise eest siin suures saalis. Ma arvan, et nii enne parlamendivalimisi kui ka peale parlamendivalimisi on see teema üks Eesti poliitika kesksemaid teemasid. Teadupärast enne valimisi peaaegu kõik erakonnad – ka need erakonnad, kes parlamenti valiti – lubasid just nimelt selle teemaga tõsisemalt tegelema hakata, välja arvatud üks erakond, kes oma meelsust ka täna enne minu kõnelemist siin saalis väljendas ja oli selles suhtes väga skeptiline. 

Kõigepealt, ma arvan, eilne päev Euroopa Parlamendis, kui võeti vastu suur kliimapakett, andis väga selge raamistiku, mis suunas kogu Euroopa Liit ja ka teised maailma riigid liiguvad sellega, mis on kokku lepitud Pariisi kliimakokkuleppes. See on selge raam, need on selged kohustused ja nende kohustuste hulka kuuluvad ka Eesti riigi tegemised. Nendest kohustusest lähtudes on Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Eesti, kokku leppinud – see tähendab seda, et Eesti riik on võtnud juba endale kohustused – selles, et aastaks 2050 on Euroopa Liidu riigid ühed esimestest kliimaneutraalse majanduse ja tervikuna ühiskonnaga riikidest.

Nagu kokkuleppes nõutud, esitas Euroopa Liit 2020. aastal oma ambitsioonika plaani, kuhu me peame liikuma aastaks 2030. See plaan on nüüd saanud selge raami, see plaan on saanud ka selge visiooni. Kuigi meile võib-olla siin saalis tundub – ma arvan, et ka ühiskonnale tundub –, et 2050 on hästi pikk visioon, hästi kaugel, on see konkreetne plaan, milles me oleme kokku leppinud, aasta 2030, tegelikult käegakatsutav. Sinna sisse mahuvad ainult kahed poliitilised valimised. See tähendab seda tsüklit, mis algas, ja 2027. aastat, mis on juba nelja aasta pärast. Ma arvan, et neid otsuseid, kui me tahame teha ja selles suunas liikuda, tuleb kindlasti selles koosseisus teha ja järgmises koosseisus juba kohandada.

Me teame seda, et riiklikult tellitud uuringud näitavad seda, et Eestile seatud riiklikud eesmärgid 2030. aastaks heidete vähendamise koha pealt on hetkel puudulikud. Me ei liigu kokkulepitud graafikus. See tähendab seda, et me peaksime kõigepealt kokkulepitud ambitsiooni täitma. Aga ma arvan, et siin ei tohiks Eesti riik pidurdada. Me peaksime seda ambitsiooni tõstma ja näitama sellega eeskuju kõigile teistele riikidele. Aastail 2021–2030 tuleb kiirendada märgatavalt nii hoonete, transpordi kui ka tööstuse investeeringuid energiatõhususse, viia elektri- ja soojatootmine olulises mahus üle taastuvatele energiaallikatele ning kasutada kliimaneutraalsuse saavutamiseks energiakandjate suuremat osakaalu ka ühistranspordis. Selliste eesmärkide püstitamine puudutab väga paljusid majandussektoreid. Pidev teadmatus, millises suunas me liigume, aga ka see, milline on valitsuskoalitsiooni ambitsioon või roll või koalitsioonilepe, ei ole õige. See ei anna ettevõtjatele investeerimiskindlust ega ka inimestele teadmist selle kohta, milline on Eesti mõttelaad kliimaeesmärkide saavutamise nimel. Kliimaeesmärgid ei tohi olla kauplemise koht koalitsioonis. Me oleme Eesti riigina ja Eesti parlamendina võtnud kohustusi ning sõltumata poliitilisest maailmavaatest me peame neid kohustusi täitma. Sõltumata valitsuskoalitsiooni koosseisust me peame neid eesmärke täitma ja neid prioriteete ühiselt arutama.

Keskerakonna seisukoht on see, et kliimaseadust on vaja. Kahtlemata on olulised arengudokumendid "Kliimapoliitika põhialused [aastani] 2050" ja arengustrateegia "Eesti 2035". Aga see ei ole konkreetne raam, vaid pikk visioon. Me vajame kliimaseadust, sest nii nagu eelkõneleja väga õigesti ütles, on Eesti üks väheseid Euroopa Liidu liikmesriike, kus kliimaseadust ei ole. Aga mis veel hullem, me ei ole ka sisuliselt selle koostamist alustanud.

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Nii et see on kahtlemata üks väga oluline temaatika. Selles suunas peab liikuma praegune valitsuskoalitsioon, aga eelkõige vastne kliimaminister.

Kliimaseaduse alusena tuleb kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks luua kõigepealt raamistik. Selle raamistiku peavad andma meile teadlased ja eksperdid sisendina. Kahtlemata ei tohi minna seda teed, nagu mindi metsanduse arengukavaga, kus taheti parimat, aga tuleb tunnistada, et täna, kui on möödunud pea kuus aastat selle protsessi alustamisest, ei ole meil ikka kehtivat metsanduse arengukava. Nii et ühtpidi ma julgustan uut valitsust, [eelkõige] uut ministrit olema võimalikult ambitsioonikas. Samas aga tuleks jääda realistlikuks, sest parem poolik seadus, mida aasta-aastalt täiendada, kui mitte midagi.

Kindlasti on tööpõld lai ning tasakaalu leidmine majanduse, inimese ja looduse vahel on väga keeruline. Nii nagu õiguskantsler õigesti viitas, võivad eri sektorite ja huvigruppide huvid olla vägagi erinevad, 180 kraadi erinevad. Sinna keskele kokku tulla ja selles keskmes kokku leppida – see roll on kindlasti parlamendil, mitte ainult ministril ja eri huvigruppidel. 

Kliimaseadus peab olema ka selles mõttes ambitsioonikas, et see annab meile konkreetseid vastuseid. Tõesti, mis siis saab põlevkivist? Mis saab meie turbatööstusest? Kuidas läheb edasi metsanduse majandamisega? Kui palju peavad raiemahud vähenema, et kokku lepitud eesmärgid saavutada? Milline on meie nägemus hoonetest ja transpordisektorist? Kas me hakkame midagi maksustama? Kas me hakkame midagi ümber tegema? Ma arvan, et mitte ainult selle sektori majanduse esindajad, vaid ka inimesed, lihtsad inimesed, tahavad nendele päris keerulistele küsimustele vastuseid.

Kliimaeesmärkide täitmisel on kahtlemata sotsiaalmajanduslik mõõde nii inimestele kui ka ettevõtetele. Aga me ei tohi unustada, et meie heaolu ning ühiskondlik rikkus ei tohi tulla meie looduse ja meie puhta keskkonna arvel. Meie otsustada on, kas kliimaseadus tuleb ja kui ambitsioonikas see tuleb ning kas ja kuidas me sellest kinni peame nii, et me saaksime oma puhtama looduskeskkonna ja planeedi jätta just nimelt tulevastele põlvedele. 

Nii et veel kord: ma kutsun, head kolleegid, üles seda teemat mitte siin saalis ainult õiguskantsleri juhtimisel arutama, vaid ka päriselt seadusedebatti pidama. Siin on kahtlemata oluline roll nii vast ametisse astunud valitsuskoalitsioonil kui tegelikult ka kõigil parlamendiliikmetel. Aitäh!

Tänan! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et õiguskantsler on püstitanud meile selle küsimuse just nimelt põhiseaduslikkuse vaatenurgast. Ma oma lühikeses sõnavõtus tahaksin kahes osas seda ideed kommenteerida ja laiendada. Mis puudutab kõiksugu valdkondade sisulisi valikuid, olgu need transpordis, energeetikas, muudes kohtades, eks neid vaidlusi ja arutelu‑ või valikukohti saame me siin Riigikogus arutada juba õige pea väga põhjalikult ja kindlasti ka kirglikult. Aga ma arvan, et see põhiseaduslikkuse raam siia juurde on ääretult oluline. 

Üks pool sellest on see, millest õiguskantsleri ettekandes pikemalt juttu oli. See on küsimus, millisel viisil kliimapoliitika rahvusvahelisel tasandil, Euroopa Liidu tasandil ja meie riigisisene kliimapoliitika mõjutab isikute õigusi, nii füüsiliste kui ka juriidiliste. See on kahtlemata ääretult oluline. Ma olen igati nõus sellega, et me ei saa ega tohi Euroopa Liidu tasandi või veel kõrgema taseme kokkuleppeid lihtsalt eelduslikuna üle kanda, vaid me peame sisulised kokkulepped tegema Eesti seadustes. 

Ma pean ütlema, et on olnud ka teistsuguseid vaateid. Näiteks oleme me metsanduse valdkonnas kokku leppinud LULUCF-i eesmärgid. Aga mis me siis hakkame – seda on kostnud teatud ametkonnast – siin metsaseaduse vaidlusi pidama selle üle, kuidas raiemahtu vähendada, no niikuinii Euroopa nõuded kehtivad ja küll see ühel hetkel iseenesest juhtub. Mina seda tüüpi lähenemist õigeks ei pea. Me peame tegelikult need vaidlused ära pidama, selle raami kehtestama, niimoodi, et kõigile on arusaadav, mida võib teha ja mida ei tohi. Vastasel juhul me võime sattuda sellistesse olukordadesse, millest kolleeg Metsoja rääkis. Ja neid on kahtlemata veel. 

Teine pool siinjuures, mis on ääretult oluline tähele panna, on see, mille kohta üks kolleeg ka küsis. Euroopa Liidu kliimapoliitika olulisemaid juhtimisinstrumente on tegelikult raha, mis on kvoodisüsteemide põhjal ja ka rahvusvaheliselt leitud olevat üks kõige vähem majandust moonutav viis vajalike muutuste saavutamiseks. Euroopa Liit on neid instrumente ka rakendanud. Küsimus on selles, kes kannab kulud. On väga oluline ka need valikute üle vaielda [ja need arutelud ära pidada]. Kui me jätkame metsa raiumist sarnases mahus nagu praegu, siis tuleb meil juba mõne aasta pärast riigieelarvest maksta kvoodirahakesi. Kas on õiglane sotsialiseerida kulu, mis on tekkinud selle tõttu, et mõned sektorid on – legitiimselt, seaduslikult – saanud aastate jooksul tulu? 

Sarnase küsimuse, küll võib-olla vähem akuutsena, saab püstitada ka näiteks transpordivaldkonna heitmete puhul. Kolmandik inimesi liigub meil ühistranspordiga. Kas on õiglane, et ka nende maksurahast makstakse kinni autode tekitatud heitmeid? Ma arvan, et see küsimus on selles kontekstis väga oluline. 

Ma võtaksin kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ma loodan, et me tõepoolest vastavalt valitsuse kokkuleppele nüüd kliimaseaduseni ning konkreetsete õigusaktide ja ettepanekuteni jõuame, sellisel viisil, et tõepoolest see raam on selge. 

Nüüd väga oluline on minu meelest seejuures aru saada, et alternatiivi nendele muutustele, mis on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud kliimaneutraalsuses, ei ole. Tervemõistuslikku alternatiivi sellele ei ole. Aga loomulikult me peame tegema seda mõistlikult. Mõistlikult ei tähenda aeglaselt. See tähendab teha seda kiiresti, aga minu meelest on siin kaks aspekti. Üks on ettenähtavus, millest ka õiguskantsler oma ettekandes rääkis, ja teine on tegelikult õiglus. Ja õigluse küsimust arutatakse Eestis väga vähe, aga tegelikult kliimaõiglus on üks ääretult oluline aspekt. Me teame, et globaalselt on suurimad kannatajad kliimamuutuste tõttu kõige vaesemad ühiskonnaliikmed. Kõige suuremad saastajad on kõige jõukamad – kas puhtalt ettevõtlussektor või need inimesed, kes tarbivad loodusressursse kõige rohkem, tulenevalt sellest, et nad on majanduslikult kõige paremas positsioonis. Negatiivsete kliimamõjude puhul kahtlemata need inimesed, kellel on piisavalt finantsilisi vahendeid juhuks, kui nende elukohas läheb elu hapuks, näiteks kuumalainete tõttu, on need, kes veel viimase hetkeni leiavad maakeral kuskil selle koha, kus saab hästi elada. Enamikul maailma elanikest sellist võimalust ei ole. Ma arvan, et see aspekt on tegelikult vaja väga hästi läbi mõelda. Õiguskantsler juhtis õigustatult tähelepanu ühele näitele, aga sarnaseid on ju veel. Näiteks Tallinna kesklinnas on auto valdavalt mugavusvalik, kuskil mujal, kus alternatiivi ei ole, ta seda ei ole. Loomulikult tuleb ka seda õigluse aspekti silmas pidada. 

Mis puudutab ettenähtavust, ma küll niipalju ütlen, et me oleme kliimakriisi aktiivselt eskaleeruvas etapis ning me teame, et iga järgmine teaduslik raport, mis välja tuleb, tegelikult näitab, et olukord on hullem, kui me oleme arvanud. Sellest tulenevalt nõue liikuda selle poole, et teha neid vajalikke asju kiiremini, kui me oleme siiani arvanud, on pigem asi, mida me peame eeldusena võtma. See seab teatud piirangud sellele, kui palju me saame anda ettearvatavust ka näiteks taastuvatele sektoritele. Me võime tänase teadmise põhjal öelda, et kliimaneutraalsuse eesmärk on aasta 2050, aga me ei saa kindlustada seda, et kümne aasta pärast meie parim teaduslik teadmine ei nõua meilt kiiremat tegutsemist. See peab ka kindlasti olema. Me peame suutma tagada ettenähtavust nii palju, kui me tänase teadmise pealt oleme võimelised tagama. Aga seda, et see teadmine ei muutu, me kindlustada ei saa, seda võimalust meil lihtsalt ei ole. 

Viimane teema, mille kohta ma õiguskantslerilt vilksamisi küsisin, aga mis on omaette suur küsimus, on see, et meil on siin tegemist põhiõiguste mõttes trilemmaga. Meil on tänases päevas küsimus individuaalsete ja üldiste õiguste tasakaalus, kuidas neid tasakaalustada, või erinevate individuaalsete õiguste tasakaalus. Aga meil on siin pildis ka järgmise põlvkonna õigused, mis on ääretult olulised selles kontekstis. Me teame, et kliimamuutus on pikaajaliselt kõige suurem oht rahvusriikidele. Ma mainisin migratsioonisurvet, aga neid teisi muudatusi on veel. Tegelikult see, kui palju me tänaste põlvkondadena peame tegema rohkem, kui meie enda tänaseks heaoluks on vaja, selleks et meie järgnevatel põlvkondadel oleks võimalik inimväärselt ja hästi elada Eestis ja mujal ka – see küsimus on ka erakordselt oluline selles kontekstis läbi vaielda. Me ei saa ainult vaadata seda, missugune on elektri hind täna või homme – väga lihtsustatult, eks –, vaid me peame ka laiemat põlvkondadeülest konteksti sel puhul arutama. 

Aga ma loodan, et kõikide nende küsimuste tervemõistusliku lahenduseni me jõuame kliimaseadust menetledes. Aitäh!

Aitäh! Kõik fraktsioonid on rääkinud, meenutades ühte head kolleegi sellise sõnakasutusega. On veel võimalus [sõna võtta] õiguskantsleril, kui on soovi. Õiguskantsler ei soovi. Ma veel kord tänan auväärt õiguskantslerit, kõiki läbirääkijaid ja sõnavõtjaid. Oleme tänase istungi päevakorra ammendanud. Istung on lõppenud. Aitäh!