Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Head külalised nii siin saalis kui ka interneti teel! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 6. töönädala esmaspäevast istungit. Ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun! Millegipärast kõnesoove ei ole. Siis viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 57 Riigikogu liiget, puudub 44.

Asume nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on meie laudadel jaotatud, selle kollase paberi peal. Ja läheme päevakorra kinnitamise juurde. Aga kuidas muidu, kui seda refrääni ei oleks. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te kindlasti panite tähele, et ma seisin väga pikalt teie töölaua ees ja rääkisin väga pikalt teie targa nõuandjaga ühes teatud õiguslikus küsimuses, mis seisnes ettekandja asendamisega, tähendab, haigekassa muutmisel tervisekassaks. Ma ei hakka praegu üldse protseduurilist küsimust esitama, eks ju, aga ma lihtsalt informeerin, et tõenäoliselt siin küsimuses tuleb õigusselgus luua. Ja analoogselt, nii nagu Priit Sibul läks Riigikohtusse, kaalun ka mina seda võimalust.

Aitäh! Kuna teil ei olnud protseduurilist küsimust, siis seda ei olnud. Aga Eesti õigusriik on, see vastab tõele. Tõnis Mölder, palun teie protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kui me juba alustasime hoogsalt töönädalat, siis jätkame. Kas teie saite aru, millele see Kalle Grünthal viitas? Kas ma saan [õigesti] aru, et ta on tagandatud komisjoni ettekandjana selle eelnõu menetlemisest?

Aitäh! Ei, ma ei saanud aru, sest mina ei olnud ka siin, kui see vestlus neil käis. Aga mulle tundub, et ta lihtsalt andis meile informatsiooni ja tegi teatavaks, mis võib juhtuda, aga ei pruugi juhtuda. Ja ta tunnustas ka Priit Sibulat mõnes mõttes, võib ka seda öelda. Nii. Rohkem ei ole? Ei ole. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Tuhat tänu teile! 

Panen hääletusele Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 6. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Veenva tulemusega poolt 57, vastu 1 ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Ja meie 6. töönädala päevakord IX istungjärgul on kinnitatud.

Asume selle päevakorra menetlemise juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on "Heaolu arengukava 2023–2030". Palun lubage mul eelnevalt teile lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Kõigepealt on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on sotsiaalkomisjoni liikme Õnne Pillaku ettekanne kuni 20 minutit. Aga vahepeal, kui lõpetab sotsiaalkaitseminister, on ka küsimuste ja vastuste voor. Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimiste voor. Sõna võivad võtta, head ametikaaslased, kõik Riigikogu liikmed. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja noored külalised! Seisan täna teie ees dokumendiga, millel on ambitsioonikas pealkiri, see on Eesti heaolu arengukava aastateks 2023–2030. Eelmine valdkondlik heaolu arengukava, mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks 2016. aasta juunis, koondas strateegilisi eesmärke kuni aastani 2023. Heaolu arengukava järgmiseks perioodiks on eelmise, mainitud arengukava jätk, mis suunab töö‑ ja sotsiaalvaldkonna sihte järgmisel kaheksal aastal. 

Kuigi termini "heaolu" mõiste on laiem ning hõlmab endas ka näiteks regionaalset tasakaalustatust, majanduslikku heaolu, haridusvõimaluste kättesaadavust ja muud seesugust, on kõnealuse arengukava kontekstis heaolu mõiste piiritletud Sotsiaalministeeriumi pädevusse kuuluvate poliitikavaldkondade kaudu. Need poliitikavaldkonnad on järgmised: laste ja perede heaolu, sooline võrdsus ja võrdne kohtlemine, tööhõive, pikk ja kvaliteetne tööelu, abivajadusele vastav sotsiaalhoolekanne, sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamine ning vanemaealiste toetamine. Võrreldes eelmisega on uues heaolu arengukavas eraldi sihtrühmadena suurendatud tähelepanu all nii lapsed ja pered kui ka vanemaealised.

Heaolu arengukava kuni aastani 2030 koostamist alustati 2021. aastal. Kahe aasta jooksul on selles protsessis osalenud palju koostööpartnereid, huvirühmade esindajaid. Sisendi kogumine toimus arutelude käigus töörühmades, konverentsidel ja seminaridel, aga näiteks ka 2021. aasta arvamusfestivalil.  

Lisaks arengukava juhtkomisjonile ning eri valdkondade partnereid kaasavale eksperdikogule annab arengukava elluviimisesse ning rahvastikuküsimuste fookuses hoidmisesse olulise panuse ka Vabariigi Valitsuse juurde moodustatud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mille eesmärk on koos valdkonna ekspertide ja eri ministeeriumidega koordineerida riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel. Kindlasti on ka paljud teist mingil viisil olnud arengukava koostamisega seotud. Tänan teid kõiki selle eest.

Heaolu arengukava kirjeldab olulisemaid väljakutseid, seab strateegilised eesmärgid ja määrab nende saavutamiseks vajalikud muutused. Arengukava on kooskõlas riigi pikaajalise arengustrateegiaga "Eesti 2035", arvestab Euroopa Liidu suundade ja rahvusvaheliselt võetud kohustusi ning toetab ka ÜRO ülemaailmsete säästva arengu eesmärkide saavutamist. Sotsiaalministeeriumi pädevusse kuuluvate poliitikavaldkondade keskmes on inimene, tema heaolu ja tervis. Arengukava raamistab soov pakkuda inimestele laste saamist ja kasvatamist toetavat keskkonda ning toetada inimeste sotsiaalset turvatunnet ja tööelus osalemist. Vähem tähtis pole eakate väärikas vanaduspõlv, kaasav ühiskond ja ligipääsetav elukeskkond ning võrdsed võimalused haridus‑, töö‑ ja ühiskonnaelus osalemiseks vastavalt iga inimese võimetele.

Arengukava peamine eesmärk on selline riik, kus inimesed on hoitud, ebavõrdsus ja vaesus väheneb ning toetatud on kõikide pikk ja kvaliteetne tööelu. Arengukava katab riigi eelarvestrateegias tulemusvaldkonda "Heaolu", mis on üks 17-st riigi eelarvestrateegia valdkonnast.

Arengukava kätkeb endas viit alaeesmärki. Esiteks, laste ja perede heaolu ja toimetulek. (Juhataja helistab kella.) Tänan! Teiseks, tööturg, pika ja kvaliteetse tööhõive ning tööelu korraldamine. Kolmandaks, vanemaealiste ühiskonda kaasamine ja toimetulek. Neljandaks, sotsiaalhoolekandesüsteemi toimimine, sealhulgas kohalike omavalitsuste ja riigi vaheliste ülesannete jaotus sotsiaalteenuste ja -toetuste tagamisel. Viiendaks, vähemusgruppide võrdne kohtlemine ja sooline võrdõiguslikkus. Arengukava igas alaeesmärgis väljatoodu on riigieelarve samanimeliste programmide koostamise aluseks.

Arengukava kogumaksumus kaheksaks aastaks on circa 45 miljardit eurot. Sellest suurim osakaal ehk circa 30 miljardit on suunatud vanemaealiste toetamiseks – me räägime tegelikult pensionidest.

Tutvustan teile siinkohal neid alaeesmärke ka lähemalt. Kõigepealt, me väärtustame lapsi ja peresid. Peame meeles pidama, et iga riigi kõige suuremaks varaks on tema inimesed. Tahame kõik, et Eesti oleks parim paik pereloomiseks ja laste kasvatamiseks ning Eesti lapsed oleksid õnnelikud, kasvades hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas. See on ka arengukavas eesmärgiks seatud. Eesti rahva jätkusuutlikkuse tagamiseks on esmatähtis suurendada sündimust, et vähendada negatiivset iivet. Aastal 2022 oli Eesti kohortsündimuskordaja 1,79. Heaolu arengukava on seadnud eesmärgiks, et järgmise kaheksa aasta jooksul sündimus tõuseks ning aastaks 30 saavutaksime kohortsündimuskordaja tasemeks 1,86. Aastal 2022 sündis 13 130 last ehk peaaegu 1000 last vähem kui aasta varem. Viimati sündis ühe aasta jooksul nii vähe lapsi 2003. aastal. Sündimus pole Eestis piisav, et tagada positiivne loomulik iive. Samas, Eesti inimeste keskmine soovitud laste arv ületab saadud laste arvu oluliselt. Naiste puhul on soovitud keskmine laste arv 2,59 ja meeste puhul 2,55. See on üks Euroopa paremaid näitajaid ja sarnaneb Põhjamaade näitajatega. 

Viimastel aastatel on tänu universaalsetele peretoetustele ja töötuse vähenemisele laste vaesus ja materiaalne ilmajäetus jõudsalt vähenenud, kuid hinnanguliselt ligi 3400 last elab siiski absoluutses vaesuses, see on 1,3% Eesti lastest. Hinnanguliselt 13,6% lastest ehk umbes 35 200 last elab meil suhtelises vaesuses. Ühelt poolt mõjutab laste vaesust peamiselt vanemate staatus tööturul, aga vähem tähtis pole ühe ülalpidajaga või üksikvanematega perede toimetulek. Oleme võtnud arengukavas sihiks laste suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määra vähendamise. 

Peresõbraliku keskkonna loomiseks ja sündimuse suurendamiseks on kavas arendada teenuseid, mis toetaksid paari‑ ja peresuhteid ning vanemaharidust. Fookuses on ka erivajadustega lastele tugisüsteemi loomine. See võimaldaks abivajaduse kiiret tuvastamist, lihtsustaks vajadusele vastava abi saamist ning tagaks vajalikud tugimeetmed eelkõige lapse igapäevases viibimiskohas. Lastekaitse korraldus vajab samuti lähiaastatel uuendamist, et tagada abi vajavatele lastele tõhus ja eesmärgipärane abi. Toetamist vajavad ka lastekaitsetöötajad, et nende töö oleks kvaliteetne ja tulemuslik.

Teine alaeesmärk keskendub tööturu ja tööelu valdkonnale. Oleme seadnud eesmärgiks tööhõive kõrge taseme ja kvaliteetsed töötingimused, mis toetavad inimeste pikaajalist tööelus osalemist. Eesti seisab tööturul silmitsi tõsiste struktuursete probleemidega: vananev ja vähenev rahvastik, oskuste ebakõlad, piirkondlikud lõhed tööturunäitajates ja töötute suur vaesusrisk. Suur osa Eesti majandusest, töökohtadest ja tööjõust on koondunud Tallinnasse ja Harjumaale. Suurim on mahajäämus Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis, kus on ka kõige kõrgem tööpuuduse tase. 

Murekohaks on ka vähenenud töövõimega inimeste suur osatähtsus tööealiste seas. 2021. aastal oli see 12,5% rahvastikust ehk ligi 100 000 inimest. Töökeskkonnast tingitud ohud põhjustavad inimestele terviseprobleeme, mis omakorda vähendavad tervena elatud ja töötatud aastaid. Tööõnnetusi juhtus 2022. aastal 3442, seda on küll veidi vähem kui eelneval aastal, kuid see on siiski hirmutavalt suur number. Lisaks on 290 juhtumit, mille asjaolud on veel väljaselgitamisel. Surmaga lõppenud tööõnnetusi oli 15, seda on kahe võrra rohkem kui 2021. aastal. 

Arengukava näeb ette tööturumeetmete ajakohastamist, et need vastaksid parimal moel inimeste, tööandjate ja riigi vajadustele. Fookuses on just põlevkivisektori töötajate tööalaste üleminekute toetamine ühelt töökohalt või majandussektorist teise. Eraldi tähelepanu vajab õigusraamistik, mis kujundab töösuhteid ja tööohutust. Tööõigus peab arvestama tööandjate ja ‑tegijate ootusi, toetama paindlikke töötegemise viise ning tagama töötajate heaolu ja tervist edendava töökeskkonna.

Heaolu arengukava kolmas alaeesmärk seab sihiks, et vanemaealised on meie ühiskonnas sotsiaalselt kaasatud, neile on tagatud võrdsed võimalused ning nad tulevad majanduslikult hästi toime. 

Kõigepealt sellest, mis vajab senisest rohkem tähelepanu. Võrreldes teiste Euroopa riikidega iseloomustab Eesti vanemaealisi suhteliselt vähene sotsiaalne kaasatus. Samuti osalevad nad vähem vabatahtlikus tegevuses ja poliitikas ning tegelevad vähem hobidega. Vanemaealised on võrreldes ülejäänud elanikkonnaga suuremas vaesusriskis. Keskmine vanaduspension moodustab keskmisest netopalgast umbes 40%. See tagab vaid baassissetuleku, hoides vanemaealised absoluutsest vaesusest väljas, kuid jättes nad suhtelisse vaesusesse. Samas suureneb Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi 65‑aastaste ja vanemate inimeste osakaal 2040. aastaks 25,6%-le. 

Meie rahvastik vananeb ja suureneb ka puudega inimeste osakaal. Sellest tulenevalt on üks sotsiaalvaldkonna suurimaid väljakutseid leida täiendavaid vahendeid piisavate pensionide tagamiseks, sealhulgas miinimumpensioni suurendamiseks. Oleme arengukavas ette näinud tööandjapensioni loomise ja meetmed pensioniteadlikkuse tõstmiseks. Selle eesmärk on ikka toetada aktiivsena ja tervena vananemist ning ennetada abituse ja abivajaduse tekkimist.

Heaolu arengukava neljas alaeesmärk seab fookusesse Eesti sotsiaalhoolekande korralduse, mis toetaks inimeste heaolu ja sotsiaalse turvatunde kasvu. Hoolekande suund on toetada inimeste kodus elamist võimalikult kaua. Iseseisev toimetulek koduses keskkonnas koos vajaliku kõrvalabiga tagab, et hoolduskoormuse tõttu ei jää tööturult kauaks eemale ei abivajaja ise ega ka tema lähedased. 

2020. aasta andmetel jäi täiendavaid teenuseid vajavate inimeste arv elanikkonnas vahemikku 56 000 – 75 900 inimest. Kõrvalabi ja teenuste vajadus oli seda suurem, mida vanema vanuserühmaga on tegu. Umbes 18 000 Eesti inimest hindas, et nad võivad lähima 12 kuu jooksul vajada alalist ööpäevaringset üldhooldust. Koduses keskkonnas iseseisvat toimetulemist toetavate sotsiaalteenuste ebapiisav kättesaadavus ja ootejärjekorrad, teatud teenuste ebamõistlik korraldus ja teenuste killustunud osutamine on need karid, mis võivad jätta inimese talle vajaliku abita ning millele tuleb lähiaastatel oluliselt rohkem tähelepanu pöörata. 

Valdkonna murekohaks on ka kvalifitseeritud tööjõu ebapiisavus. Töö abivajajatega on stressirikas ja vähese positiivse tagasisidega, madalalt tasustatud ja ühiskonnas vähe väärtustatud. Personali voolavus on suur ja olemasolevad töötajad lahkuvad töölt konkureerivatesse sektoritesse. Verd, higi ja pisaraid on vähem ja tasu sageli suurem teenindusvaldkonnas, isegi tervishoiusektoris. Arengukava elluviimisel on erihoolekandes prioriteediks toetavate teenuste asemel isikukeskse erihoolekande teenusmudeli ehk ISTE elluviimine. Sotsiaalteenuste korraldamisel on plaanis kohalikke omavalitsusi tugevdada läbi erinevate meetmete rahastamise ning tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna vahelise koordinatsioonimudeli rakendamise.

Ja jõuamegi viienda alaeesmärgini. Eestis on naistel ja meestel kõigis ühiskonnaelu valdkondades võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus ning sama on tagatud ka vähemusrühmadele. 2021. aastal oli Eestis sooline palgalõhe 14,9%. Kuigi sooline palgalõhe on viimasel 10 aastal olnud langustrendis, näitab see märkimisväärset soolist ebavõrdsust tööturul ning naiste ja meeste majanduslikus iseseisvuses. Naised ja mehed on ebavõrdselt esindatud ka otsustus‑ ja juhtimistasanditel. 

Võrdluses Euroopa Liidu keskmiste näitajatega paistab Eesti silma vähesema sallivuse ja avatusega vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste suhtes. Eeskätt on suhtumine negatiivne teistsuguse etnilise päritolu, nahavärvi ja  või võõra religioosse või kultuuritaustaga inimeste ja seksuaalvähemuste suhtes. Teema ei ole kindlasti ka võõras sellele saalile siin. Piiratud ligipääsetavus ruumile, infole, teenustele ja kultuurile mõjutab suurt osa meie inimestest. Ligipääsetavad lahendusi vajavad nii lastega pered, vanemaealised kui ka erivajadustega inimesed. Lõimides ligipääsetavuse põhimõtte avaliku ruumi ja teenuste lahutamatuks osaks, loome kõigile ühiskonnaliikmetele võimalused osaleda ja iseseisvalt toime tulla.

Anname endale Sotsiaalministeeriumis selgelt aru, et teie ette toodud heaolu arengukava aastateks 2023 kuni 2030 on väga ambitsioonikas, aga ka kõige pikem teekond algab plaanist ja esimestest sammudest. Ma tänan teid kuulamast.

Austatud minister, ma tänan teid. Teile on ka küsimusi. Signe Kivi, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Tänan ettekande eest! Heaolu arengukava on koostatud minu arvates asjatundlikult ja arusaadavalt, tuues välja olulised sihid, kuhu me oma ühiskonnana tahame liikuda. Nii nagu eelarve mahuka dokumendi juures on ka siin eesmärkide juures välja toodud mõõdikud. Ometigi on siin saalis nii mõnigi kord rahvasaadikud naeruvääristanud mõõdikuid ja nende esiletõstmist. Kui oluliseks teie peate mõõdikute väljatoomist? Äkki selgitaksite kahtlejatele ja ka kuulajatele? 

Suur aitäh küsimuse eest! Tõsi ta on, et mida iganes me teeme, planeerime ja viime ellu – me peame seda muutust ühiskonnas mõõtma. Ei ole võimalik teha uusi plaane või ka hinnata tehtu tulemuslikkust, kui meil ei ole ajas mõõdetud või hinnatud muutusi. Kas meil mõned sihtgrupid suurenevad või vähenevad? Kas vanemaealised on rohkem tööelus kaasatud või mitte? Kas tõesti need soovitud lapsed sünnivad või mitte? Selleks on meil tarvis mõõdikuid ja sihte. Aga samal ajal annavad need mõõdikud meie elanikkonnale kindlustunde ja teadmise, mille poole me püüdleme. See annab meile kõigile ühetaolise arusaama sellest, mis on riigi kui terviku eesmärgid. Ma arvan, et ilma nende mõõdikuteta me eksleksime natukene nagu udus, teadmata, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Erinevus linnade ja maapiirkondade vahel järjest suureneb. Haldusreformi tõttu on praegu hetk, kus suletakse lasteaedu ja põhikoole, pannakse kinni raamatukogusid. Lastega peredel järjest pikenevad teekonnad, mida tuleb läbida, et viia lapsi kooli või lasteaeda. Transpordist ma ei räägigi. Minu küsimus on tööhõive ja palgalõhe kohta. Kuidas saavutatakse maapiirkondades elavate inimeste heaolu, et nad saaksid samaväärset palka nagu teised inimesed linnades, ütleme, linnalistes piirkondades? Ja kuidas suureneks tööhõive, et inimesed saaksid maapiirkondades elada?

Suur aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, meil on liiga suured lõhed linnalise ja maalise piirkonna vahel, mis puudutab inimeste toimetulekut. Tegelikult see puudutab ka rahvastiku struktuuri, see aga omakorda dikteerib tööelus osalemise võimalikkuse, samuti selle, kas ettevõtjatel on mõistlik sinna töökohti luua või mitte. Seetõttu on ülioluline vaadata, et meil oleks riigis olemas mitmed arengukavad. Mis puudutab regionaalset arengut, siis ka selline arengukava on riigil eraldi olemas, see peab seadma sihte selleks, kuidas me tasakaalustame regionaalseid erinevusi.

Aga tulles nüüd heaolu arengukava juurde, peab ütlema, et meil on ju täiesti selgelt näha, kuidas ühiskond linnastub. Töökohad on pigem suurtes keskustes ja nende lähivaldades ning Eestis on piirkondi, mis pigem jäävad inimestest tühjemaks. See tähendab seda, et laiemalt ka majanduse ülesanne on soodustada ettevõtluskeskkonda maapiirkondades, aga samal ajal säilitada inimestele vajalike teenuste kättesaadavus maapiirkondades, eeskätt alusharidus ja haridus, mis hoiab noored pered lastega maapiirkonnas elamas ja säilitab ka seal ettevõtluskeskkonna jaoks väga olulise tööjõu olemasolu. 

See kõik vajab kindlasti piirkonniti erinevat käsitlust. Me oleme senimaani pööranud erilist tähelepanu Ida-Viru piirkonnale, aga sotsiaalvaldkonna mõttes ka Kagu‑Eestile. Kindlasti on Sotsiaalministeeriumil jätkuvalt kavas heaolu tagades inimestele eri regioonides pakkuda sotsiaalteenuste ja tööturuteenuste korraldamiseks spetsiifilist tuge teatud piirkondadele, kus tööhõive on madal, kus inimeste vaesus on suurem, kus vanemaealiste osakaal on kõrgem, et inimestele oleks tagatud rohkem teenuseid ja loodud elukeskkond, mis kutsub sinna elama.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Arengukavas te mainisite ära ka eakate heaolu ja selle olulisuse. Tõepoolest, näiteks hooldekodud – mis seal toimub, nende tase ja pädevused – on kindlasti heaolu kontekstis väga olulisel kohal. Eelmisel nädalal me nägime õõvastavaid kaadreid reformierakondlastele kuuluvast Südamekodust Värskas, kaadreid, millest selgus, et ilusate sõnadega esitletud heaoluprogramm on neist küll väga kaugelt mööda käinud. Mida te kavatsete teha, et reformierakondlastele kuuluvas Südamekodude ketis oleks hoolealustele tagatud võrdselt nii heaolu kui ka turvalisus, nii nagu on teie esitletud arengukavas kirjas?

Tänan küsimuse eest! Eestis on aastas üldhoolekandeasutustes umbes 10 000 klienti, samaaegselt viibib teenusel 9000 klienti. Üldhoolekannet vajavad inimesed, kellel on ülisuur kõrvalabi vajadus. Kõrvalabi vajadus tekib inimestel erinevatest põhjustest [tingituna]. Põhjused võivad olla füüsilised tervisemured, aga need võivad olla ka psüühilise või vaimse tervise mured. Nii suure inimeste hulga ja nii keeruliste murede korral jääb alati neid olukordi, kus on kliendid keerulisemad ja ka lahenduste leidmine on keerulisem. Mis puudutab konkreetset juhtumit, siis Sotsiaalkindlustusamet on algatanud järelevalvemenetluse. Teenuseosutaja on menetlusse väga aktiivselt kaasatud ja abivalmis.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Austatud minister! Paar aastat tagasi tuli Riigikantselei välja ligipääsetavuse raportiga. Ja kõik puudutatud ministeeriumid said spetsiaalse tutvustuse, kus neile räägiti ka eri valdkondade kitsaskohtadest. Mind huvitab, kuidas see heaolu arengukava aitab kaasa sellele, et meie ühiskond oleks kõigile erivajadustega inimestele samuti ligipääsetav. 

Suur aitäh küsimuse eest! Ma pean kahetsustundega ütlema, et ükski arengukava ise ju tegelikult keskkonda ei muuda. Keskkonda muudab ikkagi see, kui meil on arengukava eesmärkidele vastavad mõistlikud tegevuskavad, mis kajastuvad ka riigieelarves, ja saab planeerida erinevaid tegevusi.

Tõepoolest, ligipääsetavus ei ole ainult vanemaealiste või erivajadustega inimeste mure, vaid see on ka väikelaste vanemate mure, samuti on vaja toetada inimesi, kellel on ligipääsetavuse mured ajutise trauma tõttu. Ligipääsetavuse puhul ei näe arengukava ette mitte ainult füüsilist ligipääsetavust, vaid arvestab ka info asjakohasust ja kättesaadavust. Nagu te teate, Riigikogu on vastu võtnud ka teenuste ja toodete ligipääsetavuse seaduse, mille rakendamine on järgmistel aastatel valitsuse ülesanne.

Aga me teeme spetsiifilist koostööd eri ministeeriumidega selleks, et eri valdkondades ligipääsetavus tagada. Väga hea koostööpartner on olnud Haridus- ja Teadusministeerium, samuti Kultuuriministeerium. Väikeste tagasilöökidega, aga siiski on väga oluline koostööpartner olnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Me teame eelmisel nädalal kerkinud teravat küsimust, mis puudutas avaliku transpordi teemat. Aga vähemalt ajutise lahenduse sai see küsimus, mis on seotud füüsilise ligipääsetavusega.

Sotsiaalministeeriumi ülesanne on koordineerida ligipääsetavust. Ja mul on väga hea meel, et me ei tee seda üksinda, vaid meil on puuetega inimeste koda ja ka vanemaealiste esindusorganisatsioonid, kes aitavad vaadata, millised on tegelikud abivajadused sihtgrupi pilgu läbi. 

Viimase aja kõige suuremateks väljakutseteks me oleme pidanud füüsilise ligipääsetavuse kõrval üldse info kättesaadavust või arusaadavust. Teeme koostööd Vaimupuuga, tõlkides nii Sotsiaalkindlustusameti kui ka ministeeriumi pressiteateid, samuti vajalikke seadusandlikke akte lihtsasse keelde, et nendest oleks võimalik aru saada kõikidel inimestel, sealhulgas vaimupuudega ja psüühikahäirega noorematel või ka vanematel inimestel.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Pole ju uudis – ja see tuleb siit aruandest ka välja –, et Eestis, aga mitte ainult Eestis, on tööturul struktuurseid probleeme. Üks probleem on vähenev ja vananev rahvastik, aga ka erinevus oskuste ja tööturu ootuste vahel ju mitte ainult ei vähene, vaid vastupidi, kasvab. Praktiliselt on vaja paremat tööoskuste õpetamise kavandamist, aga ka ümberõppimise võimaluste senisest veel enam tulevikutrendide arvestamist. Kui palju meie haridus- ja koolitussüsteem seda arvestab? Ja kas me motiveerime piisavalt sellega arvestama?

Aitäh! Tööturu vajadusi me ju hindame teatud aja tagant kogu aeg. Meil on OSKA raportid, mis näitavad, millised on meil puudujäägid või murekohad eri eluvaldkondades ja sektorites. Me oleme ka riiklikke tellimusi riigile olulistele ametikohtadele suurendanud, näiteks õdede koolitused tervishoiusüsteemis, aga samamoodi residentuurikohtade arvu tõstmine arstiõppes. Meil on sotsiaalvaldkonnas inimeste puudus, aga tegelikult on meil, nagu me OSKA raporti järgi teame, inimesi selles valdkonnas oluliselt rohkem koolitatud. Need inimesed lihtsalt ei püsi selles valdkonnas. See on omakorda teema, millega tuleb tegeleda. Me räägime, nii nagu ma ka oma ettekandes tõin, madalast palgast, selle töö vähesest väärtustamisest ühiskonnas, aga ka selle töö äärmisest keerukusest ––mitte ainult füüsiliselt, vaid emotsionaalselt samuti. 

Nüüd, Haridus- ja Teadusministeeriumiga loomulikult tehakse koostööd riigile oluliste sektorite personalivajaduse küsimustes. Näiteks võib tuua kliiniliste psühholoogide ja psühholoog‑nõustajate kutseaastate suurendamise ja riigieelarvesse püsirahastusele toomise. Aga mis erasektorit puudutab, siis kindlasti on oluline erasektori kuulamine ja koostöö. Ja ikkagi, tulles soolise võrdõiguslikkuse juurde ja palgalõhe juurde, mis meil sugude vahel on, on väga oluline saada ka tüdrukud ja naised õppima tugevatele STEM-erialadele, et meil oleks ka inseneerias ja IT-sektoris rohkem naisi.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud minister! Te ütlesite küsimustele vastates, et olete ise ka seisukohal, et heaolu arengukava ei saa mitte kuidagi vaadata lahus näiteks regionaalarengukavast või teistest majanduslikest arengukavadest. See on hästi oluline, sest ligipääsetavus töökohtadele on maapiirkondades praegu puudulik. Ja mis maakohtades praegu toimub? Seal pannakse kinni koole, pannakse kinni rahvamajasid. Nii et see on probleem.

Aga selle probleemi lahendus on tegelikult ikkagi ühendusteed, et inimesed saaksid nii maalt ära kui ka maalt linna ja et oleks regioonide ühendused. Ma küsin teilt lihtsalt seda, kui palju on teil olnud koostöö Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja kuidas see väljendub. See on aluseks teistele majandus- ja regionaalarengu arengukavadele.

Suur aitäh! Ma pean ausalt tunnistama, et mis puudutab ühendusteid, siis see ei ole spetsiifiline valdkond, milles me süviti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga koostööd teeksime. Küll aga on meil süviti koostöö selles, mis puudutab avalikku transporti, samamoodi teenuste ja toodete ligipääsetavuse seaduse rakendamist ning ehitiste ja rajatiste ligipääsetavuse nõudeid ja küsimusi. Pigem need on sellised valdkonnad, kus me Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga tihedalt koostööd teeme.

Nüüd, teevõrgustik ja ligipääsetavus sedakaudu on oluliselt laiem küsimus kui haavatavad grupid sotsiaalhoolekandes ja võib-olla ka tööturu kontekstis. Aga tõsi ta on, et rääkides vähenenud töövõimega inimeste töölesaamisest, mis on ka keerukas, seda eriti olukorras, kus maapiirkonnas ei ole piisavalt lähedal töökohti, on transpordi korraldamine oluline. Ja üks võtmeküsimus on see, et tuleb leida lahendusi nendele juhtudele, kus on maakonnaülesed liikumisvajadused.

Ma arvan, et järjest enam peaks mõtlema nõudepõhisele transpordile ja nendele võimalustele, sest kui inimesed liiguvad kindlatel aegadel tööle üle maakonna piiri või ka maakonna sees, siis on nõudepõhine transport see, mis aitaks neid probleeme lahendada ja võib-olla ka kohaliku omavalitsuse tegevust kergendada. Omavalitsustel on sagedasti kohustus korraldada sotsiaaltranspordi. Aga sotsiaaltransport ei pea olema midagi iseseisvat. Lihtsalt kogu transport peaks olema kättesaadav ka erivajadustega inimestele. On vaid üksikud spetsiifilised juhtumid, kus tõepoolest on vaja lamavat haiget või ratastoolis inimest transportida, ja siis on see sotsiaaltranspordiküsimus. Aga muus osas peab transport olema kättesaadav kõigile ühetaoliselt. Selle poole tuleb püüelda. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te rääkisite siin Värska hooldekodus juhtunust ja ütlesite, et te võtate ette järelevalve menetluse. Aga see, mis toimus – tegelikult sellele tuleb võrdusmärk panna Buchenwaldi vangilaagriga. See inimene on teises hooldekodus taastunud, paranenud. Teie ütlete, et te hakkate tegema järelevalvet selle üle. Ma ei tahaks nagu hästi uskuda, et sealt midagi välja koorub, sest hooldekodu kuulub Reformierakonna esindajale, teie teete järelevalvet – ega siis parem käsi ei peksa vasakut kätt. Aga kas ei oleks õigem hoopis nii, et see kaasus ei jää mitte ministeeriumi pädevuse alla, vaid alustatakse kriminaalasja menetlemist teadlikult inimese hooletusse jätmise pärast? 

Suur aitäh küsimuse eest! Mina ei tee järelevalvet. Järelevalvet teeb Sotsiaalkindlustusamet. Ja järelevalvet mitte ei hakata alustama, vaid see on alustatud. Ka see lugu ühe kliendiga oli teada Sotsiaalkindlustusametile varem, kui oli see saade tele-eetris. Nii et sellega tegeleb Sotsiaalkindlustusamet. 

Mis puudutab politsei poole pöördumist ja kuriteoteate tegemist, siis ma saan aru, et seal on äärmiselt aktiivsed kaugemad sugulased, kellel kindlasti see õigus ja võimalus on, et nad võivad pöörduda. Aga täiendavalt ma soovitan pöörduda õiguskantsleri poole, kes saab siin ka oma seisukoha võtta. 

Ja Õnne Pillak.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab laste heaolu. Sa ise ka viitasid oma sissejuhatuses, et väga paljuski just ühe vanemaga lapsed elavad suuremas vaesusriskis. Täpsemalt, neid on, kui ma ei eksi, üle 30%. Samal ajal, kui me räägime näiteks palgalõhest, on jällegi selle kehvema poole peal just naised. Kui me räägime üksikvanematest, siis – ma loodan, et ma nüüd protsendiga ei eksi, kui ma seda pakun – 99% neist on emad. Milliseid samme seesama heaolu arengukava ette näeb, et just neid emasid ja lapsi järele aidata, et ka nendel oleks parem ja lihtsam hakkama saada? 

Jaa, suur aitäh! Tõsi, 35 200 last Eestis elab suhtelises vaesuses ja 3400 last absoluutses vaesuses. See viimane number on lubamatu. Seda ei saaks ja ei tohiks olla. Suurem risk on last üksi kasvatava vanema puhul. Siin ei ole tegelikult väga suurt vahet ka selles, kas tegemist on üksikvanemaga või on muudest oludest tingitud see fakt, et lapsevanem on jäänud lapse või lastega üksinda. Meil on riigil hästi erinevad abistamise meetmed, alustades sellest, et kui vanem elatist ei maksa, kompenseerib riik vanema elatise maksmise kohustust elatisabiga. Elatisabi on meil kuus lapse kohta 100 eurot, aga seda juhul, kui vähemalt 100 eurot on väljamõistetud teiselt vanemalt. Kui on välja mõistetud vähem, siis on ka elatisabi summa väiksem. Samuti on meil toitjakaotuspension, kui teine vanem on surnud, ja siis on meil üksikvanema toetus. Kõik need mehhanismid toetavad tegelikult väga sarnasesse olukorda sattunud last ja tema ühte vanemat. Nende abimehhanismide ja toetuste kompleksne ülevaatamine on kindlasti väga oluline.

Hiljuti valmis analüüs üksikvanemate toimetuleku kohta. Selle analüüsi tulemusena on ka väljatöötamiskavatsus Sotsiaalministeeriumis praegu valmimas. Ma usun, et lähiajal on võimalik seda ka avalikult tutvustada. Muu hulgas me näeme seal ette meetmeid, kuidas jõustada emasid selleks, et nad lapse sünni registreeriksid nii, et ka isa oleks faktiliselt [kirjas]. Teiseks, me vaatame üle ka selle üsna ebaõiglase toitjakaotuspensionide süsteemi, mille järgi pensioni suurus ühe lapse kohta võib kõikuda 20 eurost kuni 1000 ja isegi rohkema euroni. See tegelikult ei ole laste seisukohalt õiglane. Nii et neid muudatusi me kavandame ja planeerime, kindlasti.

Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Ma küsin sellist asja. See on heaolu arengukava, kuigi siin on ka muid asju. Kõik on nagu heaolu, peaks olema. Aga teil on riigieelarves või nendes mõõdikutes ette nähtud tänavuseks aastaks, et makseraskustes leibkondade osatähtsus peaks kasvama 5,2%‑lt 5,7%-le. Rääkige, miks te seate selleks aastaks sihi, et makseraskustes inimeste osakaal peaks tõusma.

Suur aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ma pean ütlema, et kuni 2021. aasta detsembrikuuni toimetulekutoetuse saajate arv Eestis langes drastiliselt. Siis, me teame, juhtusid erinevad asjad: energiahinnad, kriisid, paljudel juhtudel ka COVID‑i tõttu osa sektoreid oli sunnitud inimesi koondama. Ehk ka inimeste või leibkondade sissetulek vähenes. Sealt algas väga vaikne, aga siiski, toimetulekutoetuse saajate hulga tõus. Aasta tagasi 24. veebruaril toimus veel üks väga oluline muudatus siin Euroopas, mille tagajärjel on meile lisandunud inimesi, kellest suur hulk on toimetulekutoetuse saajad. Seetõttu on täiesti objektiivne analüüs ja prognoos, et toimetulekutoetuste saajate hulk on käesoleval aastal suurem, seda ainuüksi seetõttu, et Ukraina sõjapõgenike hulgas on toimetulekutoetuse saajate osakaal väga suur.

Meil on nii, et Riigikogu liige esitab kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Õnne Pillaku. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas "Heaolu arengukava 2023–2030" kahel istungil: 6. veebruaril ja 15. veebruaril.

6. veebruaril oli meil selline sisukam arutelu, kus osalesid lisaks komisjoni liikmetele ministeeriumi esindajad ning sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja tervise‑ ja tööminister Peep Peterson. Viimased tutvustasid arengukava ja vastasid ka komisjoni liikmete küsimustele. See tutvustus siin mõni aeg tagasi juba ministri suust kõlas. Küsimused olid komisjonis teemade mõttes hästi sarnased nendega, mis siin saalis kõlasid. Võib-olla räägin põgusalt mõnest, mis siin otseselt jutuks ei tulnud. 

Näiteks Kert Kingo küsis töökeskkonna riskianalüüsi kohta. Tal oli pisuke kahtlus, kas äkki riskianalüüs nähakse ette selleks, et tervisekriisis, nagu meil vahepeal oli, saaks inimesi selle alusel töölt vabastada. Tervise‑ ja tööminister juhtis komisjoni liikme tähelepanu sellele, et riskianalüüs on olnud kohustuslik juba pikki aastaid enne COVID-kriisi, ja ütles, et viimastel aastatel ei ole riskianalüüsi uuendatud. Aga riskianalüüsi ei ole vaja mitte selleks, et saaks inimesi töölt vabastada, vaid vastupidi, riskianalüüs töökeskkonna kohta on vajalik selleks, et inimeste tervist hoida. See vaidlus seal oli küll pisut pikem, aga kõigil huvilistel on võimalus seda kõike ise pikemalt lugeda komisjoni protokollidest, need on avalikult kättesaadavad. 

Siis oli küsimus teenusmajade taotlusvooru kohta, uuriti, millal see avaneb. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo vastas, et selle aasta sügisel, hiljemalt septembris. See on tõesti oluline ja vajalik taotlusvoor, mis puudutab hooldusküsimusi ja meie vanemaid inimesi. Tööturuküsimuste kohta siin saalis juba olid küsimused, ma ei hakka neid üle kordama, need olid väga sarnased.

Seejärel, kui küsimuste-vastuste voor oli läbi, tegime konsensuslikult otsuse saata "Heaolu arengukava 2023–2030" tänasele täiskogu istungile ja määrata komisjoni ettekandjaks komisjoni esinaine Helmen Kütt. Aga nüüd 15. veebruaril me pidime komisjoni ettekandja otsuse ümber tegema ja komisjon otsustas üksmeelselt määrata uueks ettekandjaks mind. Vastan hea meelega teie küsimustele.

Hea ettekandja, ma tänan. Küsimusi … Aa, ikka üks on. Merry Aart, palun!

Aitäh! Ma olen ikka hästi mures regionaalarengu ja maaelu pärast, sellepärast ma küsin ka. Arengukava puudutab hästi palju erinevaid huvigruppe. Meil on paraku praegu niimoodi, et maapiirkondade elanikud moodustavad juba ühe vähemusgrupi. Tegelikult ma natuke vaatasin seda arengukava ja ma tahaksin küsida selle kohta, et siin on eelnõu jõustumisega kaasnevad mõjud. Mõju majandusele on põhiliselt toetused. Mina arvan, et ei ole ainult toetused. Ja mõju regionaalarengule – siin on kirjas, et kaasnevate mõjude risk on väike. Kas te oskate natuke lahti seletada, mida see tähendab, et kaasnevate mõjude risk on väike regionaalarengule?

Vaat seda me komisjonis ei arutanud selliselt, aga ma arvan, et see mõju on selles mõttes väike, et riik teeb kõik selleks, et elu maal halvemaks ei läheks, vaid, vastupidi, läheks paremaks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga tore on kuulda, et elu maal halvemaks ei lähe. Aga teie riigieelarves on seatud, et maal peab sel aastal kaduma 6100 töökohta. Seletage mulle, lollikesele, nüüd ära, kuidas elu maal paremaks läheb, kui teie eelarve järgi 6100 töökohta peab maalt kaduma selle aasta lõpuks.

Aitäh! Meie siin räägime praegu heaolu arengukavast, mitte käesoleva aasta riigieelarvest. Ja komisjon seda küsimust, riigieelarve küsimust, selle teema juures ei arutanud.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli. Palun!

Igaks juhuks küsin kohe kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu sõna andmast! Head kolleegid! Kuulsin siin meie sotsiaalkaitseministri, proua Riisalo niisugust paljusõnalist sõnaseadet, kuidas kõik areneb, muutub, paraneb, justkui nagu muinasjuttu. Ja tõesti, siin ongi öeldud, selles arengukavas, et kaheksa aastaga kõik muutub, sotsiaalhoolekanne muutub paremaks, sotsiaalne võrdsus, kõik saab korda, vaesus väheneb, vanemaealisi toetatakse enam kui varem ja nii edasi. Ma tõepoolest ei küsinudki praegu ministri käest – sellepärast, et ma ei oleks nagunii vastust saanud, ja ka sellepärast, et sellist lobedat juttu oleme tegelikult siin kuulnud ju ausalt öeldes mitukümmend aastat. Enamasti ongi ju Reformierakonna ministrid olnud pumba juures. Ma tuletan teile meelde. No ega kõik ei tulegi meelde. Aga Hanno Pevkur on olnud sotsiaalminister, Taavi Rõivas, Maret Maripuu, praegu on Signe Riisalo, on olnud ka Urmas Kruuse, vahepeal oli Toomas Vilosius. Kõik vaheldumisi on olnud kas sotsiaalministrid või kuidas see jaotus parasjagu on toimunud, sotsiaal‑ ja tervishoiuministrid ja nii edasi. Need ohjad on olnud teie käes kõik need aastad, aga me avastame praegu, et ikka veel on nii palju puudusi ja järjest hullemaks läheb.

Ja tõepoolest, see viimane juhtum oli ikkagi väga õõvastav – meie vabariigi sünnipäeva eel me näeme telepildis, kuidas inimesed mädanevad hooldekodus, nahk on luudeni ära pealt, täiesti nälginud, täiesti joogiveeta, külmas, mingid närud olid peale tõmmatud ja omaste toodud mahlad, söögipakid, purgid, kõik seisavad kilekottide viisi nurgas ja on avamata. No uskumatud lood teil! Minu meelest peaks siin kedagi lausa vangi panema, see on ju tahtlik inimese tapmine. Ja pealegi on selle taga ju, nagu siin juba nimetati ka, Reformierakonna endised juht- ja tippspetsialistid, strateegid, peasekretärid, Rain Rosimannus, Meelis Mälberg, Martin Kukk ja paljud teised. Kõike seda tehakse ja perekond maksab selle eest 1200 eurot kuus. Nii et see on uskumatu.

Aga kui me juba tagasivaatavalt räägime, siis mul tuleb meelde, et ikka väga paljud kärpimised on tehtud just sotsiaalvaldkonnas ja tervishoius. Me mäletame, kuidas tõsteti käibemaksu ravimitele ja puuetega inimeste abivahenditele. Mäletame, kuidas tõstsite matuseteenuse käibemaksu 5%‑lt 18%-le ja siis 20%-le. No mäletame, kuidas omal ajal te kaotasite matusetoetuse, mille me hiljem tagasi tõime. Kaotati hambaravihüvitis tööinimestele üldse. Mäletame, kuidas suleti – ja ikka kõik teie kaasabil – postkontorid, pangakontorid, töötukassad, pensionide tasuta kojukanne. Kõik need asjad on minul vähemalt meeles.

Vaatame veel kord tagasi. Sajandivahetusel, me mäletame, külmutati paariks aastaks pensionid, üks kroon – mitte euro – tõsteti ühel aastal pensioni. Alati, kui on valimised, siis lubatakse taevamannat, kindlates kätes riiki ja kõige rikkamat riiki, viie rikkama hulgas, aga nagu valimised läbi saavad, nii esimene eelnõu on – ma mäletan, kahel korral on olnud – kütte, kütuse, elektri, maagaasi aktsiiside tõstmine. See on pidevalt nii olnud ja see on jätkunud jälle ja jälle ja jälle. See kõik on ikka inimese heaolu nimel.

Kas te mäletate veel, kui tuldi selle töövõimereformiga siia saali? Esimest korda ajaloos olid meil siin invaliidid, inimesed karkudega, tugiraamidega, ratastoolidega, keda talutati kohale, kes ei näinud, kes oli pime, aga kuidagi nendele vastu ei tuldud. Järgmine kord tuldi [siia maja ette] teerulliga ja me nägime, kuidas paljakäsi puuetega inimesed seisid seal, lükkasid teerulli tagasi, aga see teerull tuli ja tuli. Ja täpselt samal ajal siin saalis võeti see seadus vastu.

Nii et siin on ikkagi väga palju halba tehtud. Tervishoid meil kiratseb. Sellega alustas Toomas Vilosius, tervishoiust ärimudeli tegemisega, tulid aktsiaseltsid, sihtasutused ja osaühingud. Perearst, kiirabi – kõik on eraõiguslikud ja riik annab nendele maksumaksja raha, samas mitte kellelgi pole õigust midagi kontrollida ja mitte keegi ei teagi, kes peaks kontrollima. Just sealt tuleb reformiga alustada. Sest sinna ei ole mõtet kühveldada raha otsa, süsteemi tuleb muuta.

Ja minister Riisalo ütles täna hooldekodu kohta veel – ta ütles seda tegelikult eile kusagil –, et riigil pole võimekust kontrollida neid asutusi. Võib-olla proua Riisalo ongi kõige osavõtlikum nendest sotsiaalministritest. Aga kummaline küll on kõik kokku. Õiguskantsler vaikib, president ei kuule ja meil pole võimekust. Ja täna kuulsime siis takkaotsa, kuidas minister ütles, et temasse see ei puutu, see on Sotsiaalkindlustusameti teema. Noh, selge, aga nii ta välja kukkus sõnastuses, ja seda te olete varem ka öelnud. Ausalt öeldes see on ikka väga hull lugu, mis praegu on toimunud. See on ikka niisugune lugu, mida Eesti … Ma ei kujuta ette, see on välispressis ka juba, see on kohutav. Ega see ei ole üksikjuhtum. Me näeme, et see inimene praegu sööb ja istub ja kõik on juba parem.

Nii et pole võimekust, tuleb välja. Kas siis tõesti me lähemegi niimoodi edasi, et mitte midagi ei juhtu, võtame ainult arengukavasid vastu ja kuuleme sellist muinasjutulist pilti? Mina ei usu seda. Need on sõnad, sõnad, sõnad, aga tegusid ei ole. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Head kolleegid! Eesmärk on ju heaolu. Ma ei usu, et ükski minister tuleb siia ja ütleb, et eesmärk on oma rahvast piitsutada. Aga see selleks.

Valimiskampaania ajal mulle meeldib õudselt see, et tänu sellele on võimalik kohtuda sadade tuhandete inimestega varahommikust hilisõhtuni. Ja ma olen tulnud siia oma valimisringkonnast, mul on sajad ja tuhanded kohtumised seljataga. Ma olen näinud väga lühikese aja jooksul sadu ja tuhandeid kodusid ning rääkinud väga paljude inimestega. Kui nad oleksid praegu siin saalis, paljud neist, siis ma arvan, et nad ei jääks vait kuuldes sellist ümarat toredat juttu.

Reaalne elu on sootuks teistsugune. Vanainimesed, kes pöörduvad ja räägivad sellest, kuidas puudega inimesed hakkama ei saa. Väga paljud räägivad, miks nad peavad oma kõhu kõrvalt kokku hoidma. Ma ei hakka rääkima ravimite reaalsest kättesaadavusest.

Mis veel? Hiljuti me analüüsisime ja rääkisime toimetulekutoetuse saajatest. Nemad on ka inimesed, kellel võiks heaolu olla sihiks. Riigikontrolli raport näitas, et kui eluasemekulud toimetulekutoetusest maha võtta, siis tuleb umbes 25 eurot kõhu kõrvalt kokku hoida. Ja toimetulekusaajate arv on järsult kasvanud, Tallinnas oli vist kümme korda, omavalitsustes kaks‑kolm korda.

Kui need inimesed praegu kuulaksid seda juttu – noh, mina ministrina ei julgeks sellist ümmargust juttu siin rääkida. Aga see on võib-olla minu probleem. Loomulikult, see piinamine, vanainimeste piinamine 1200 euro eest ühes vanadekodus, kus pumba juures on lugupeetud ministriproua erakonnakaaslased. Meie kunagine kolleeg Martin Kukk, kellega ma põhiseaduskomisjonis olen koos istunud – ma vaatasin, tal on Reformierakonna parteipilet taskus tänase päevani. Rain Rosimannusel samuti. Ja teised ka. Nüüd nad tegelevad kaine peaga vanainimeste piinamisega. See on ka heaolu küsimus, proua Riisalo.

Kui mina oleksin partei juht, ma oleksin nad päevapealt erakonnast välja visanud. Aga teie millegipärast [seda ei tee]. Ka valitseja, kui ma küsisin talt, rääkis seda, et peab uurima ja nii edasi. Kui selline signaal on tulnud – välja visata! See võimalus on olemas. Aga teil ei ole au ega häbi. Kahjuks.

Aga räägime nüüd natukene konkreetsemalt. Selles arengukavas on räägitud 17 näitajast. Riigieelarves, mis võeti hiljuti vastu, on 23 mõõdikut. Ja kui neid võrrelda, siis tuleb välja selline, et elatakse nagu mingites erinevates maailmades.

Ma kordan seda, et makseraskustes leibkondade osatähtsus peab suurenema riigieelarve järgi. Ministriproua ütles, et jah, me nägime ette, et ukrainlasi on vaja aidata. Aga ma arvan, et see ei ole kuigi adekvaatne, et 0,5% on see tõusnud. Ma arvan, et see on tunduvalt rohkem tõusnud. Nii et üks näitaja on võetud lambist ja see tegelikult ei vasta tõele.

Aga kui vaadata muid näitajaid, siis 23 näitajast paljud sellised "tule eile meile". No näiteks, tööturupoliitika toetab tööhõive kõrget taset ja pikaajalist tööelus osalemist.

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega?

Jah, soovin küll. Eelmine kord soovisin ka …

Ei soovinud. 

… aga te sõitsite üle minust. 

Ei sõitnud. 

Jah, nüüd soovin. 

Kui te soovite, siis te saate lisaaega

Jah. Aitäh teile! 

Seda peab Riigikogu liige väljendama, kui ta soovib lisaaega. Palun! Teil on lisaaega kolm minutit! 

Jaa-jaa, teie käitumine on vahepeal muutunud. Aga siin on näitaja enne ja nüüd "jah". Või teine: soolise võrdõiguslikkuse poliitika on kujundatud ja elluviimine korraldatud – oli "jah" ja sihttase nüüd on ka "jah". No kuulge! 

Või vaatame näiteks kutsekoolide mõjuindeks – ei tea. Teine asi, KOV-ide rahulolu Sotsiaalkindlustusameti tegevusega – "ei tea" oli, mis tuleb, "ei tea". Või järgmine: aktiivse vananemise indeks, ainevaldkond "Ühiskondlik aktiivsus" – 14,3, mingi number ja nüüd 15, mingi number, eks. Või nende naiste ja meeste osakaal, kelle arvates naine peaks olema peamine koduste tööde eest vastutaja – 17% on keegi lugenud kokku. Nii oli ja nii jääb. Või teine: nende 15–19-aastaste naiste ja meeste osakaal, kelle arvates mehed saavad hooldamisega seotud töökohtadel sama hästi hakkama kui naised – 77,9%. Kuulge, no kaine peaga sellist lollust kirjutada! 

Aga üldiselt muidugi tuleb heaolu peale mõelda. Ja enne valimisi mäletate, hulk aega, me võtsime vastu pensioni erakorralise tõusu, see 20 eurot? Jah. Aga Reformierakonna juhtimisel hoiti seda kinni enne valimisi. Et lollid pensionärid siis oleksid nii tänulikud, et partei on neid meeles pidanud, kuigi me rääkisime sellest juba siis ja oleks võinud ammuilma selle välja maksta. Ka see on nii-öelda manipulatsioon heaolu hinnaga. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Head siinviibijad, külalised! Hea Eesti rahvas! Lugupeetud minister! Kuulasin teie ettekannet inimarengu kohta. Ilusad kuldsed sõnad. Aga elu on, hea minister, natukene teistsugune. Me võime siin üleval puude latvu liigutada ja vaatame, et midagi toimub, aga see, mis toimub all, metsa pimeduses, seal suurt midagi ei juhtu ega muutu.

Kui mind valiti Riigikogusse, siis oma esimesel aastal olin ma saanud vihje selle kohta, et hooldekodudes ei ole kõik asjad korras. Võtsin ette päevase treti ja sõitsin läbi Viljandimaa hooldekodud. Kusjuures käisin ka erihooldekodudes, kus hoitakse natukene kangema kraadiga inimesi kinni. Üldjuhul oli olukord, vaatamata maapiirkondadele, minu hinnangul suhteliselt normaalne, vähemalt nendes kodudes, kus ma käisin. Aga muidugi järelkaja oli see, et osa hooldekodude juhatajatest ei olnud rahul sellega, et keegi Grünthal, väidetavalt veel Riigikogu liige, läheb kontrollima mingisuguseid hooldekodusid. Kaevati isegi õiguskantslerile. Aga sinnapaika see jäi. Politsei mind käeraudadega hiljem ära ei viinud. Ma arvan, et mu tegevus oli õige.

Kui see lugu avalikuks tuli selle käigu peale, siis hakkas mulle laekuma informatsiooni ka selle kohta, mis mõningates hooldekodudes toimub. Minuga võttis ühendust üks Eesti tuntud näitleja, kelle ema on ühes hooldekodus. Ta saatis mulle foto sellest, mismoodi tema ema hoitakse seal. Emale on seotud padi mingi paela või rihmaga lõua alla, et ta ei saaks häält teha. Talle on pandud kätte kummikindad, et ta ei saaks ennast sügada. Tal olid meeletud lamatised. Ja tütar need kindad ära võttis, siis seal all oli nahk roheline. 

Hea minister, see on teie haldusalas olev hooldekodu. Mitte küll teie haldusalas, aga teie koordineerite ju neid asju. Mis vahet seal on, millise asutuse alla see käib. See oli üks juhtumitest. Sattusin ka hiljem mõningatesse hooldekodudesse ja mõningates oli eriline spetsiifiline lõhn, kui sa sisse astusid. Meeletu kusehais. Meeletu! Elus palju näinud inimesena suutsin sellele muidugi vastu panna ja küsitlesin nende asjaolude kohta. Nüüd on minu viimasest käigust möödas, ütleme, aasta-poolteist. Vahepeal sattus mu oma ema hooldekodusse. Ma ei taha isiklikul tasandil hakata asju lahkama, aga ka siis olid suured probleemid ja ma ei saanud kuidagi sekkuda, kuna tegemist oli COVID‑i perioodiga. Ta suri.

Ja nüüd nägime "Kuuuurijas" lugu, mismoodi üks inimene on jäetud praktiliselt sellisesse olekusse, mida võib võrrelda Buchenwaldi koonduslaagri piltidega, kui Ameerika või Vene väed neid vabastasid: kondibukett, keha moondunud, sundasendis. Võib-olla tal oli külm, ma ei tea seda. Aga tegelikult seesama "Kuuuurija" paljastas selle, et selles süsteemis on midagi väga mäda. See süsteem oli orienteeritud ikkagi raha teenimisele, sellepärast et hooldekodude tasu tõuseb siis, kui elukalliduse indeks tõuseb. Eeldame muidugi seda, et kui inimene saab sellist teenust, siis temaga ollakse rahul. Aga nii see ei ole. Reformierakonda kuuluvad juhtpoliitikud on muutnud selle rahamasinaks, sest selge on see, et eakate tulv ei lõpe. Ja mis on parem sellest, kui nende pealt võtta veel viimast.

Ei tahaks olla väga negatiivse jutuga, aga selles suunas tegelikult meie praegune liberaalne ühiskond läheb. On ju kõlanud juba hääli sellest, et on vaja tegema hakata eutanaasiat, et sellistel päris õnnetutel seaduslikult hing välja lasta. Kas me oleme ikka õigel teel? 

Minister, kelle vastutusalas põhimõtteliselt see kõik ikkagi on, peaks siin mitte lihtsalt sekkuma mitte mingisuguse järelevalvega, vaid tegema avalduse politseile ja prokuratuurile, sest kuriteokoosseis on siin olemas. Aga loomulikult seda ei tehta. Omasid ei murta, omasid ei reedeta, sest nende najal püsib kogu ühiskond. 

Ja seesama tänane aruanne on tühipaljas paber, mis ei muuda midagi. Neid õnnetuid inimesi, kes on jäetud sinna virelema, surema, see ei morjenda. Tegusid on vaja, mitte targutamist. Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased! No eks me kõik tahame, et elu läheks kogu aeg paremaks. Tsiteerides seekord Tõnu Trubetskyt, 

"Paremaks
Ja päiksetõus läeb aina varemaks
Ja maailm läeb aina paremaks
Jah kõik on hea kõik on hea

[---]

Keelatud
Kõik halb on ammu ära keelatud
Ja murepisar alla neelatud
Jah kõik on hea […]"

Just sellisena tundub mulle see dokustaat, mis peaksid kehtima aastani 2023. Eelmisega me läksime natukene alt, sest me ei teadnud, et meid tabavad sellised suured kriisid, mis mõjutavad tegelikult meid kõiki, meie vaimset tervist ja heaolu. Aga heaolu arengukava üks lahutamatu osa on ta ka, 383 lehekülge, peaaegu et poole vähem kui metsanduse arengukava – no seda me saame menetleda järgmisel korral edasi.

Nüüd, seda suurt õpikut lugedes – ma sirvisin, võttis võhmale. See materjal võttis nüüd natukene vähem võhmale. Aga õnneks on hea, kui sa alati teed koostööd inimestega. Ehk olid erinevad [organisatsioonid], nagu naisteühenduste ümarlaud. Mille pärast see ei jõudnud siia saali? Oligi Isamaa ja sotside omavaheline vastasseis. Ja mis peamiselt vastasseisu tingis, oli kaasatus. Ehk siis meil oli kaasatud väga palju kõikvõimalikku võrdsust – sotsiaalset võrdsust, soolist võrdsust ja seda hindavad MTÜ-d –, aga neile, kes pereväärtusi esindasid, öeldi: "Te olete liiga konservatiivse maailmavaatega ja sellepärast te ei kvalifitseeru." Jah, selline kiri on olemas ja kui keegi tahab teada [minu väite] vettpidavust, siis me saame selle saata.

Nii et pereväärtused ei olnud heaolu. Mina arvan jälle küll, et mida rohkem on meil lapsi, seda parem on ühiskond ja seda tervem on meie ühiskond. Aga me ei käsitlenud muidugi seda, millest sooviti rääkida. Nimelt, meil on sooline palgalõhe, aga meil ei ole üldse vaadatud ega mõõdetud hariduslikku soolist lõhet. Enne tööle minemist saavad noored ju hariduse. Võib-olla me peaksime juba hariduse andmisel märkama neid puudusi, kas ehk poisid vajaksid rohkem utsitamist, või ongi nii, et me läheme PISA testide teed, saame kõik head tulemused ja kõik. 

Loomulikult ka regionaalne võrdõiguslikkus või võrdsus – see, et inimesed saaksid võrdset palka mitte ainult Tallinnas, vaid ka kuskil mujal. See, et toimub linnastumine, ei ole mitte kellegi meie soov. Koroonatingimustes inimesed läksid maale elama. Aga mingil hetkel ikkagi on palgalõhe –mitte sooline palgalõhe, vaid lihtsalt see [probleem], et maapiirkondades ongi palgad väiksemad. Vot need on asjad, mida oleks vaja, mida oleks tahtnud teha. 

Aga mida me siis sisse saime surutud kuidagi? Olid jätkusuutlikud sündimustaseme saavutamiseks mõeldud meetmed – tuleb parandada lastega peredele suunatud teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust, analüüsida eluaseme kättesaadavusega seotud takistusi ja neid eemaldada, soodustada perekonda, laste saamist ja kasvatamist ning väärtustada lasterikkust meie ühiskonnas. Tuletame meelde ühte viimastki arutelu, kus pöörati kõik pea peale. Me rääkisime põhiseaduse § 28 kolmandast lausest, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all, aga siis hakkasid kõik inimesed rääkima, et ei, see on niivõrd ebavõrdne. Ütlen siit puldist veel kord, et kahelapseline perekond on perekond, aga ta ei ole lasterikas perekond. Lasterikkus on see, mis tagab jätkusuutlikkuse. Paljud võib-olla keelduvad [lastest] või ei soovi lapsi siia ebaturvalisse maailma tuua, nii nagu on juba öelnud ka osa siia Riigikokku kandideerijatest: "Ütleme sünnitamisele ei, sellepärast et see maailm ei ole nii turvaline." No on ikka turvaline küll.

Tegelikult me elul pole häda midagi, kui inimesed hooliksid, kui inimesed südamega teeksid enda tööd ja me ei näeks selliseid juhtumeid. Aga sellised juhtumid tulevad ikka, tahes-tahtmata, kui me ei ravi inimesi, vaid me osutame neile meditsiiniteenust. Sinna ongi sisse kirjutatud kasumimarginaal ja nii ta tuleb – inimlikkus versus Exceli tabel. Teeme ikka südamega aetud poliitikat. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head rahvasaadikud ja kõik need, kes on selle arengukava valmimisele kaasa elanud ja meid ka jälgivad! "Eesti heaolu arengukava keskmes on inimene," ütles minister, "tema heaolu ja tervis." Ja mul on väga suur rõõm Reformierakonna nimel kõneldes öelda: terve erakond leiab, et see on õige fookus. Meil on küll rõõmus meel lugeda seda Eesti heaolu arengukava, mis ühelt poolt seob väga erinevad väärtused, mis meie jaoks on olulised ja mis kõik omakorda aitavad kaasa sellesama heaolu saavutamisele.

Moraalifilosoofina ei saa ma märkimata jätta, et heaolu või õnn on midagi, mida näiteks Vana‑Kreeka filosoof Aristoteles pidaski siin maailmas kõige tähtsamaks. Ta ütles, et kõik siin maailmas püüdleb õnne poole. Ja õnne jaoks on tema meelest vajalikud nii välised tingimused kui ka õiged väärtushoiakud, või nagu tema mõistis, hea iseloom ehk karakteriomadused, millele inimene ise saab kuidagi kaasa aidata.

Prooviksingi sellises filosoofilises võtmes vaadata sedasama heaolu arengukava. Ühelt poolt tõepoolest on siin väga palju räägitud välistest tingimustest, aga rõhutatud on minu meelest õigesti, et need välised tingimused on küll sellised, mis ei peaks takistama kellelgi õnne poole liikumist. See tähendab, ei tohiks olla vahet, kas sa oled sündinud maal või linnas, vaese või rikkana, kas sul on puue või sa funktsioneerid kõigi oma meelte ja oma aktiivsusega, nii nagu inimese loomulik bioloogiline parim vorm seda võimaldaks. Aga teiselt poolt on tõepoolest igal inimesel inimväärikus. Ja minu meelest peamine see väärtus, mida see arengukava rõhutab, on see, et igal inimesel on inimväärikus. Neil minu eelkõnelejail, kes kõik pahandasid selle üle, et hooldekodudes või paljudes sotsiaalhoolekandeasutustes ei ole inimesel inimväärikust, on kindlasti õigus selles, et see inimväärikus peab olema tagatud. Aga ma leian, et nad pahandavad erinevate või mõttetute nagu asjadega, pannes seda kas ühe erakonna süüks või mingite üksikute inimeste süüks. 

Kõik algab sellest, millistele väärtustele meie ühiskond on üles ehitatud. Needsamad inimesed, kes pahandavad, väga paljuski just nimelt kultiveerivad sallimatust, hoolimatust, võrdsuse puudumist, selles mõttes, et heidavad ette kellelegi seksuaalset eelistust või erivajadust või rahvust või rassi või vahetevahel võib-olla isegi sugu. Just sellest me peame alustama. Me peame sellest jagu saama, et inimesi ei liigitataks selle järgi, millisest soost, rahvusest, vanusest, seksuaalsest eelistusest või erivajadusest nad on oma ellu visatud. Lugupidamine inimese vastu peab olema iga inimese vastu, ükskõik mis olukorras ta ka poleks. Olen tõepoolest nõus sellega, et just hooldekodu on hea koht näitamaks, kas me seda igaühe inimväärikust austame. Veelgi parem koht selleks on vangla, kus me nii-öelda pahandame, sagedasti paljud meie ühiskonna liikmed ei saa aru, miks ka nendele on inimväärikas kohtlemine tagatud. Paljud meie ühiskonnas on ikka veel seda meelt, et meil peaks surmanuhtlus olema. Just sellest alustame, et see inimväärikuse taastamine võiks olla see, mis aitab meid edasi heaolu suunas.

Nüüd edasi rõhutaksin veel ühte sellist asja. Asjad, mida ka täna minister rääkis, on väga paljuski need erinevad valdkonnad, mis on Sotsiaalministeeriumi poliitikavaldkonnad, laste ja perede heaolu, sooline võrdsus või võrdne kohtlemine ...

Palun kolm minutit juurde.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... on omavahel väga tugevalt seotud. Näiteks seesama sooline palgalõhe 14,9%, milles me oleme Euroopa tipus ja mis on häbiväärne ja toob kaasa ka mitte ainult naiste ebavõrdse kohtlemise, väiksema palga, vaid ka nende väiksema pensioni ja heaolu vanaduspõlves. Sellel ebavõrdsusel on palju põhjusi. 

Üks põhjus on näiteks see, et naised töötavad sektorites, kus on väiksemad palgad. Kui me tõstame lasteaiakasvatajate, õpetajate ja meditsiiniõdede palka, või nagu ütles Signe Riisalo, muudame noorte hoiakuid, et ka tüdrukud võivad õppida IT‑ ja reaalaineid ja tehnikateadusi, siis tegelikult see sooline ebavõrdsus väheneb. 

Teiseks, koormus on naiste õlul. See ongi see, mida on väga oluliselt praegu tehtud. Väga suur hoolduskohustus ei luba paljudel naistel tööl käia, seetõttu on väga oluline hoolekandereform, et tagada koduhooldus ja võimalus saada pensioni eest hooldekodukoht ja loomulikult saada seal head mitte ainult vajaduste, vaid ka soovidele vastavat hooldust. 20 000 inimest tahaks tööle minna ja ma arvan, et selle ministri ja ministeeriumi töö ajal on tõepoolest hakatud leidma lahendusi sellele, mismoodi seda hooldekodukohta tagada, kuidas inimesed saaksid tööle minna. Ja seal on – osutan lihtsalt kiiresti ka sellele valdkonnale, mida ka selles arengukavas nimetatakse – suur spetsialistide puudus ja suur vajadus tegelikult tööturuprobleeme lahendada.

Iibeküsimus saab ka lahenduse siis, kui me tegelikult nii-öelda kultiveerime õigeid väärtushoiakuid, mis on ka koostöö perekonnas ja abi naistele, et nad ei peaks üksinda lapsi kasvatama, siis on naistel palju suurem julgus lapsi sünnitada. Ja kui me saame üle ka sellest hoiakust, et naiste jaoks on ainult kolm K-d – Kinder, Kirche ja Küche –, siis ma arvan, et seesama võrdne osalemine töö‑ ja ühiskonnaelus saab päädida kõrgema iibega, tagamaks naistele võrdseid võimalusi osaleda, aga samas anda naisele kindlust ja turvalisust, et laste kasvatamises ei jää ta üksi ja kogu koormus ei ole tema peal.

Seega, lõpetuseks ütleksin nii, et ma tunnen selles arengukavas võib-olla puudust ühest asjast: et see oleks täpsemalt seotud haridusega. Sest nagu ma ütlesin, Aristoteles ütles, et paljuski saame me heaolu jaoks teha ka oma väärtushoiakute kujundamisega. Just see on see koht, kus kool tegelikult ja kogu haridussüsteem saab anda väga tugeva panuse, et väärtushoiakud meie ühiskonnas muutuksid. Ja siis on seda õnnelikku Eesti ühiskonda palju kergem ka üles ehitada, et me ei oleks soomlastest ja taanlastest nii maas õnnelikkuse indeksilt. 

Palju jõudu Eesti heaolu arengukava teostamiseks! Ma arvan, et need ei ole ainult suured sõnad, need on hästi seotud sihid, mille poole me lihtsalt loomulikult sisuliselt ja tegevuse kaudu peame liikuma. Palju jõudu meile kõigile selleks!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseministri, kes on ka läbirääkimistel sõna soovinud. Signe Riisalo, palun!

Hea Riigikogu esimees! Saalis olevad saadikud! Ma loodan, et saadikuid on ka oma tubades. Kõigepealt tuletan meelde, et inimarengu aruanne 2023 on suure saali päevakorras homme. Täna me räägime heaolu arengukavast. Heaolu arengukava on aluseks riigieelarve strateegia koostamisel. Heaolu arengukava on vajalik näiteks ka selleks, et meil oleks sellel aastal 40 miljonit, järgmisel aastal 57 miljonit hooldusreformiks.

Järelevalve. Riikliku järelevalve teostamiseks on meil riigis väga selge regulatsioon. Ei minister ega Riigikogu liige saa ega peagi saama ligi delikaatsetele isikuandmetele. Selleks on ametipostil inimesed, kellele on antud õigus vaadata süvitsi delikaatseid isikuandmeid puudutavat informatsiooni ning teha järeldusi inimese heaolu ja õiguste rikkumise kohta. Täiendavalt Sotsiaalkindlustusameti ametnikele, kellel on riikliku järelevalve pädevus selles küsimuses, on ka õiguskantsleril pädevus teha järelevalvet. Loomulikult, igaüks, kes teab kuriteost, on kohustatud sellest teavitama politseid. Ja sellest ei ole vaja rääkida mitte Riigikogu saalis, vaid sellisel juhul tuleb pöörduda politsei poole.

Nüüd sellest, et sotsiaalkaitseminister ja Reformierakond on aastaid teinud mitte midagi. Viimased kaks aastat, mis on lühike aeg olla minister: hooldereform – nii nagu ma ütlesin, sellel aastal 40 miljonit, järgmisel aastal 57 miljonit. Sellest osa raha läheb ka koduteenustele, et inimesed saaksid vananeda väärikalt oma kodus. Teenusmajad – sellest sügisest 26 miljonit, et omavalitsused saaksid rajada mugavaid inimväärseid kodusid vanemaealistele. Pension – samamoodi tehti etteheide. Eelmisel aastal tõusis pension 1. aprillil 7,8% ja sellel aastal tõuseb pension 1. aprilliks kokku pea 20% – 14% indekseerimisega ja 1. jaanuarist juba tõusnud sissetulek 704 eurot, tulumaksuvabastus pensionilt ja 20‑eurone erakorraline tõus. Toimetulekutoetuse piiri tõstmine, mida tehti viimati 2018. aastal. Muu hulgas ka eluaseme laenu kulude sisse arvestamise võimalikkus, mida varasemalt ei olnud. Lastetoetused ja perehüvitised. Perelepituse teenuse rakendamine. Paindliku vanemapuhkuse rakendamine. Surnult sündinud laste vanemate toetamine. Kuus miljonit käesoleval aastal täiendavat ressurssi erivajadustega inimestele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele, kaks miljonit asendushoolduse ja järelhoolduse valdkonna toetamiseks, neli miljonit vaimse tervise teenuste arendamiseks, kus enne oli riigieelarve rea peal ümmargune null. Lisaks sotsiaalsektori, riigi palgal olevate inimeste palgakasv. 

Ma arvan, et kahe aasta kohta ei saa öelda keegi, et Reformierakond oleks olnud hoolimatu inimeste suhtes. Me hoiame oma inimesi. Me peamegi neid hoidma ja hoiame edasi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Selle arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta, seega on arutelu lõppenud ja ka esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Head ametikaaslased! Nüüd palun peale haamrilööki ennast registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa.

Suur tänu, austatud kolleegid! Külalised! Kogenud poliitikud kasutavad väga sageli oma mõtte või sõnumi tugevdamiseks ja mõjusamaks muutmiseks klassikute väljaöeldut. Tarmo Kruusimäe võttis appi Tõnu Trubetsky. Margit Sutrop läks hoopis kaugemale, tegelikult ka kõrgemale, ja rääkis Aristotelese najal. Ma mõtlesin selle sõnavõtu juba enne valmis ja sellepärast oli see juhuslik kokkusattumus, et klassikuid tsiteerisid ka minu head kolleegid. Mina tahtsin alustada klassikuga, kes jääb nende kahe äsja mainitu vahele. Tema nimi oli ja on igavesti Jaroslav Hašek, kes pani ühe vahva sõduri, Švejki-nimelise mehe suhu elutarga, peaaegu et filosoofilise mõtte. Švejk ütles ühel hetkel: "Heldeke, kuidas aeg jookseb! Poola riik on juba 1000-aastane!" Hästi öeldud.

Head kolleegid, meie aeg siin Riigikogu XIV koosseisus tööd teha, vastutada, otsuseid vastu võtta saab otsa kahe täispika tööpäeva pärast. Ja kuna niikuinii on käsil juba natukene nagu lõpuõhtu meeleolu, siis on paras aeg anda nendele inimestele, kes siin saalis tööd jätkavad, mõningaid soovitusi.

Üks nendest, mis on mind ja ka minu erakonda aastaid paelunud, mida me oleme õigeks pidanud, on see: oleks viimane aeg, et Eesti rahvas valiks omale riigipea. Leedu teeb seda, Soome teeb seda ja ma ei ole küll kunagi ega kuskil kuulnud, Soomes üsna sageli käies, et praeguse presidendiga oleks Soome rahvas ebarahul. Vastupidi, nad peavad sellest mehest väga lugu.

Kui nüüd võtta loogiliselt, siis 5. märtsil peavad meie inimesed vahet tegema ja selle õige Riigikogu liikme kandidaadi välja sõeluma, noh, peaaegu 1000 inimese hulgast. Need arvud pole muidugi meeletult suured nendes valimispiirkondades, aga siiski lõppkokkuvõttes selle kõrval ühe või kahe kandidaadi vahel vahet teha ja siis sellele või teisele mehele või naisele anda oma hääl, et ta presidendiks saaks, on ju imelihtne. Sest niikuinii ka nemad kasutavad võimalust oma mõtete avaldamiseks, kindlasti räägivad televisioonis ja raadios, kirjutavad. Olen ju natukene minagi selle reega sõitnud. Võimalusi oli väga palju.

Meie erakond on vähemalt 20 aastat seda mõtet endas kandnud, et rahvas peaks Eestis presidendi valima otsestel valimistel. Ma kontrollisin, me oleme ametlikult teinud siin saalis 13 korda vastava ettepaneku hakata seda seaduseelnõu tõsiselt menetlema. Ühel või teisel põhjusel ei ole see kaugemale jõudnud.

Ma tean, et praegune president nendel aegadel, kui ta oli alles presidendikandidaat, on nii mõnelgi korral öelnud, et talle ei ole see mõte vastumeelne. Ta on nõus seda veel kord läbi mõtlema ja siis ütlema oma arvamuse, kas rahva valik võiks tulla kõne alla järgmise presidendi puhul.

Ja on veel üks päris isiklik mälestus ja kogemus. Poolteist aastat ma olin, võib isegi öelda, Eesti presidentide presidendi, vähemalt esimese jälle uuesti vaba Eesti presidendi Lennart Meri nõunik. Ja võib-olla te mäletate, kui ta lahkus – mitte elust, vaid sellest kõrgest ametist –, siis tema ütles Eesti rahvale, et tema arvates järgmise presidendi võiks valida rahvas. Hea mõte. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Ruuben Kaalepi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu! Olles nüüd neli aastat siin Riigikogus töötanud, on aeg jagada mõnda tähelepanekut meie parlamentaarse süsteemi toimimise ja meie põhiseaduse hetkeolukorra kohta.

Alustame algusest. Meie süsteemi üks põhialuseid on võimude lahusus. Kuidas on lugu võimude lahususega? Tuleb öelda, et sisuliselt puudub. Parlament on meie ajal kummitempel. Oleme ausad, valitsus kasutab parlamenti suurema osa ajast lihtsalt omaenda eelnõude läbisurumiseks. Ja see on niimoodi olenemata sellest, milline erakond on valitsuses. Kust tulevad need eelnõud, mille üle me siin hääletame? Suurem osa tuleb Euroopa Liidust, Euroopa Liidu direktiivid. Teine, järgmine suurem osa on valitsuselt. Neid eelnõusid, mis oleks siin Riigikogu liikmete enda kirjutatud ja algatatud eri fraktsioonide koostöös, on liiga vähe. Liiga vähe, et me saaksime rääkida tõelisest parlamentaarsest süsteemist.

Teiseks, kuidas on lugu esindusdemokraatiaga? Jällegi vilets lugu, sest rahvas saab endale valida esindajaid iga nelja aasta tagant, käia valimiskasti juures hääletamas. Aga kuidas on rahva võimalustega ise algatada eelnõusid, algatada poliitikamuutusi väljaspool Riigikogu valimisi? Need petitsioonid, mis rahvalt tulevad – enamasti hääletatakse need järjest ja järjest komisjonides maha. See on täiesti tavaline praktika. Aga see on tegelikult rahva mõnitamine. See tähendab seda, et tõelisest demokraatiast me saaksime rääkida ainult siis, kui meil oleks rahvaalgatused, siduvad rahvaalgatused, ja rahvahääletused.

Kolmandaks, meie demokraatia olukord. Mida liberaalsed erakonnad kõige rohkem kritiseerivad. Mul on väga hästi meeles, kui detsembris käis siin jõuluvana. Mis oli siis sotsiaaldemokraatide jõulusoov? Oli see: "Palun, armas jõuluvana, kaota protseduurilised ära." Ma saan aru sellest. Jah, ega see palk siin ei ole eriti suur ja tahaks varem koju minna, raske töö, ei viitsi kuulata neid protseduurilisi küsimusi. Aga tegelikult on see äärmiselt silmakirjalik. Protseduurilised küsimused või mis iganes kodu‑ ja töökorra nüansid ei ole need, mis ohustaksid Eesti demokraat. Teiste silmas pindu näeme, aga enda silmas palki ei näe.

Neljandaks, Riigikogu võime teostada järelevalvet ametnikkonna üle puudub. Isegi ministritel ei ole seda võimekust. Muidugi, mis võimude lahususest me räägime, kui valitavatel rahvaesindajatel ei ole võimu määratavate ametnike üle? Selle üle võib ironiseerida, aga asi läheb väga tõsiseks, kui me räägime näiteks järelevalvest julgeolekuasutuste üle.

Viiendaks, meie põhiseaduslikud väärtused. Kui hästi neid järgitakse? Üks meie põhiseaduslik alusväärtus on eesti rahvuse säilimine. Eesti keeles on täiesti selgelt sõnal "rahvus" etniline tähendus. Ma olen nii palju kordi küsinud siin peaministrilt, et kui madalale ta oleks nõus laskma eestlaste osakaalul langeda meie immigratsiooni- või demograafiapoliitikaga. Vastused on olnud kas mõnitavad või sellised, et ei teagi, kes on eesti rahvus, kes sinna kuuluvad. Ei mõista, ei tea, me ei taha teada, ei hooli. Kes seda ei tea, kes ei hooli eesti rahvuse püsimajäämisest, ausalt öeldes ei peaks siin saalis olema.

Ja siit me jõuame sõnumi selguse juurde. Meil on siin olnud riigieelarve läbipaistvaks muutmise toetusrühm, kuhu kuuluvad kõigi fraktsioonide esindajad. Aga mitte mingit kasu pole sellest olnud. Ametnikud jätkavad oma kantseliidi tootmist. Meil oleks vaja tõelist konkreetsust Eesti poliitikas, et poliitikud julgeksid vastata sellistele küsimustele, mis puudutavad kas rahvuse osakaalu langemist või seda, kui palju metsatööstuse kasumi summadest kaalub üles mõne linnuliigi väljasuremise. Meil oleks vaja sellistele konkreetsetele küsimustele vastuseid. Aga neid ei anta.

See on hämmastav, kui paljudele poliitikutele on poliitikas olemine lihtsalt karjäärivalik. Ja selle tõttu on vaja rotatsiooni, et Eesti poliitiline süsteem saaks värskendust. Elagu Eesti Vabariik! Elagu eesti rahvus! Elagu kõik rahvad, kes võitlevad vabaduse eest! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud saalisviibijad! Hea Eesti rahvas! Ma alustan oma mõttekäiku natuke kaugemalt, väikese hüppega ajalukku. Ma mäletan, et kui ma olin noor poiss, siis räägiti mulle seda: kui Jossif Stalin suri, siis olid mitmed memmed ja inimesed tänaval nutnud: "Mis meist nüüd saab?" Nad ootasid kõva ja kindla käega juhtimist, neile meeldis see. Aga nad jätsid tähelepanuta selle negatiivse poole, kui palju inimesi tegelikult suri, hukkus stalinlikes koonduslaagrites. Kui ma vaatan Reformierakonna praegust valimisloosungit "Kindlates kätes Eesti!", siis tuleb kuidagi meelde analoogia selles suhtes. Kahjuks on inimese mälu suht lühike, umbes kolm kuud, siis ta unustab olnu ära.

Aga ma teen väikese hüppe ajalukku. Mõned aastad tagasi, kui meil oli koroonapandeemia, siis oli just Kaja Kallase valitsus see, kes nõudis vaktsiinipassisüsteemi kasutuselevõtmist. Need, kes ei nõustunud süstima, liigitati teise sordi inimesteks. Mindi isegi nii kaugele, et osa arste hakkas rääkima sellest, kuidas nendele[, kes ei ole süstitud,] tuleb üldse arstiabi ära keelata. Ja nõuti seda, et ettevõtjad sulgeksid oma ettevõtte, kui ei täideta koroonanõudeid. Ja oli ainult üksainukene mees – kindlasti oli neid rohkem, aga üks, kes jäi silma –, Elvis Brauer, kindlasti tuntud kui MÉM kohviku juht, kes keeldus allumast sellele survele. Tema suhtes rakendati kogu valitsuse jõustruktuure, nagu politseinikud, teleskoopnuiad, koerad, peksmine. Aga ta ei andnud alla. Ja lõpptulem oli see – möödunud nädalal vist oli see –, kui tuli kohtuotsus, et piirangute kehtestamine MÉM CAFE-le oli õigusvastane. Tänu sellele, et Elvis Brauer suutis vastu seista sellele tohutule masinavärgile, on minu seisukoht, et see mees peaks saama presidendilt tänumedali. Sest ta kaitses põhiseaduse mõtet ja põhiseaduse vaimu. Ma arvan, et medalit vääriks ka see kohtunik, kes selle otsuse langetas ja on ka enne kriitiliselt suhtunud valitsuse kehtestatud piirangutesse. See on kohtunik Andreas Paukštys, kes detailideni lahkas ära selle õuduse, mida Reformierakonna valitsus on siin kokku keetnud. Ka tema vääriks medalit. Ma ütlen seda, et ta teatud määral päästis Eesti kohtunike ka maine. Aga kas president annab nendele kahele mehele medalid, see ei ole minu otsustada, see on presidendi vaatekoht.

Aga mis ma tahan öelda? See, mis toimus, on kõik alles eelmäng. See kindlates kätes Eesti, see näidati ära nende koroona-aastatega, milleks nad on võimelised. Jõustruktuuride terror, ootamas on kavalalt Nursipalu probleem, mis on lükatud järgmise valitsuse peale, elektrihindade teema, märtsi lõpus kaotavad kehtivuse universaalhinnad, börsihinnad on praegu alla viidud. Ja mis kõige hullem, see valitsus, Reformierakonna valitsus on viinud sinnamaani, et on andnud volituse Euroopa Komisjonile, et WHO-l on õigus Eesti üle kehtestada kõrgem võim, kui Eesti põhiseadus seda ette näeb. Muidugi ma ei hakka rääkima siin laste süstimisest. Need kõik ootavad, kui nad saavad tagasi.

Ja hea rahvas, ma ütlen praegu, et Eesti riigi saatus ripub juuksekarva otsas. Kui te valite Reformierakonna, siis te olete kägistavates kätes. Tänan!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased, kõik kandidaadid, ja head inimesed, kes te meid siia valite! Üllataval kombel on alati, kui Riigikogu tulemused selguvad, õudne kisa: "Huvitav, kes need küll sinna valis?!" Peamised karjujad on loomulikult need, kes ise valimistel ei osalenud. Nad ei viitsinud.

Mis aga on minu jaoks väga üllatav? Väga üllatav on see, et enamik inimesi teeb selle otsuse ilmselt absoluutses mäluaugus. No võiks valimispäeval kuidagi kaine olla. Püsige vähemalt! Sest kui ma küsin, et kelle poolt sa andsid hääle, siis nad ütlevad: "Ma väga, suurt ei mäleta."

Meie, poliitikud, trambime lumes, vihmas lörtsis, viskame tagurpidisaldot, et valijat kõnetada. Aga valija ei mäletagi, lihtsalt, saad aru, kellele ta hääle andis. Üsna ebaoluline on see tema jaoks. Või on teised valimised, näiteks mingid meelelahutussaated, et "Su ema lõhnab tuttavalt" või "Ma näen su nägu" ja mida iganes. Võib-olla peaks tegelema Saku Suurhallis ühe suure kahepäevase valimise. Siis muidugi ütleksid telefonifirmad ja kõik reklaamiagentuurid, et ikka teavitada on vaja, kampaaniat ja seda kõike on vaja teha.

See neli aastat, mis meil praeguseks siin on olnud, on üsna üllatavad, see on pretsedenti loov. Selle kohta võib öelda ladina keeles o tempora, o mores, mis tähendab "oh ajad, oh kombed". Me oleme näinud väga palju, kuidas keerulisi probleeme lahendatakse selliselt, et [eelnõu] seotakse usaldushääletusega, kui koalitsiooni osapooled ei jõua kokkuleppele.

Me oleme näinud ka seda: kui sa näed kuskil mingit probleemi, siis enne ei hakka koalitsiooni ja opositsiooni vahel mitte mingit dialoogi toimuma, kui sa ei tee vähemalt 300 muudatusettepanekut. See tähendab seda ka, et fraktsioon peaks olema piisavalt suur, et ta saaks komisjonis ikkagi kaks häält. Ja siis ta tuleb suurde saali hääletusele. Alguses ikkagi proovitakse, aga pärast leitakse ikkagi mingil määral kompromiss. See ei ole võib-olla kõige parem lahendus, aga kuna praegu paremat ei ole, siis see on opositsiooni tööriist. Ja koalitsiooni tööriist on usaldushääletus, kui omavahel kokku ei lepita.

Aga ma tahaksin teile rääkida veel ühest huvitavast tähelepanekust. Meil on põlvkonnad siin kõik kuidagi nimetatud. Loen ette: kadunud põlvkond oli aastal 1883–1900. See kõik on sotsiaalteadlase Mark McCrindle'i tõlgendus. Parim põlvkond oli aasta 1901–1924. Siis tuli vaikne põlvkond kuni teise maailmasõja lõpuni. Beebibuumerid oli 1946–1964. Siis, 1965–1980 oli X-põlvkond – mina olen siis X-põlvkonnast. Pärast seda tuli Y-põlvkond, 1981–1996. Siis tuli Z-põlvkond ehk kõige viimane põlvkond, mis on 1997–2012 – täpselt nagu kadunud põlvkond, aga siis on nagu Z-põlvkond. Ja minu üllatuseks 2013–2025 kehtib meil Alfa põlvkond.

Ma vaatasin seda artiklit ja seal ei olnud absoluutselt seost Aldous Huxleyga, kes 90 aastat tagasi kirjutas raamatu "Brave New World" ehk "Hea uus ilm". Netflixis või Go3-s jooksis ka sari. See raamat on trükitud eesti keelde. Lugege! Juba 90 aastat tagasi kirjeldas ta tulevikuühiskonda, kus inimesi sünnib katseklaasides. Neid, kes loomulikul moel sigivad, nimetati metslasteks ja saadeti reservuaaridest välja. Ühiskond oli vastavalt vajadustele prognoositav. Ehk toodeti alfasid kõige vähem, siis tulid beetad. Nüüd paari aasta pärast tuleb ilmselt Beeta põlvkond. Siis on natukene veel teisi tähti, siis tükk tühja maad ja lõpus olid iksid ja üpsilonid. Ehk neid katseklaase vastavalt ühtesid hoiti soojas, et nad saaksid hiljem Aafrikas soojas tööd teha, ja teisi külmas ehk polaarjoone taga.

Kas meil ongi selline aeg kätte tulnud? Mina leidsin siit seose. Võta see aeg, leia see raamat ja loe läbi. Loomulikult ka "Jah, härra peaminister". Ja mis kõige tähtsam: ära vali numbrit! Minu poole keegi pole pöördunud 367 või praegusel hetkel ma olen 297, mis tähendab numbrimaagias big. Jah, ma olen suur. Vali ikka kaine peaga! 

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Toomas Jürgensteini. Palun!

Hea eesistuja! Head kuulajad! Kõigepealt ma tahan tänada. Täna olid suurepärased sõnavõtud. Margit Sutrop ja Enn Eesmaa, aitäh teile! Te teete sellele saalile kindlasti au.

Aga miks ma siia tulin? Ma tulin korrigeerima. Ja võib-olla on see natuke ka niisugune teatav üldistus meie kõikide tööle. Hea Ruuben Kaalep siitsamast puldist kümmekond minutit tagasi ütles, et sotside jõulusoov oli protseduurilised küsimused keelata. Kuna ma ise selle luuletuse tegin, siis mulle tundus, et ma olen selgituse [võlgu], nagu ma pean selgituse andma. 

Jõuluvana [siin küll] ei ole, aga ma loen veel kord selle luuletuse lõpu ette. See oli nõnda: 

"Lõpuks tuleb jõulumees

tuttmüts peas ja habe ees. 

Välja võetud on kui filmist, 

soove välja loeb me silmist. 

Sotsid tõstavadki kära: 

"Piira protseduurilised ära!"" 

"Piira", mitte "kaota". See, et meil on eelnõude menetluse käigus aeg-ajalt lubatud kaks küsimust, aeg-ajalt üks küsimus, ei ole sugugi mitte demokraatia lämmatamine. Protseduurilisi küsimusi kasutatakse küllaltki sageli mitteprotseduurilisteks selgitusteks. Me kõik oleme haritud inimesed ja tõenäoliselt kahest-kolmest protseduurilisest küsimusest aitaks. Nii et jutt oli piiramisest, mitte kaotamisest. Stenogrammi huvides tulin siia kõnelema.

Siiski üks asi veel. Mulle tundub, et me võib-olla liiga lihtsalt omistame üksteisele teatud mõtteid, kalduvusi, ja seetõttu läheb kaotsi teatav poliitiline täpsus. Täpsus on ka üks voorus, mida me siin saalis kindlasti peame hindama. Aitäh!

Ei ole rohkem kõnesoove, seega on ka vaba mikrofon on lõppenud. Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!