Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Väga austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head külalised siin Riigikogu saalis ning [need, kes] meid jälgimas interneti ja televisiooni teel! Tere päevast! Alustame 15. veebruari infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 20 Riigikogu liiget, puudub 81.

Tänases infotunnis on suur heameel tervitada järgmisi osalevaid valitsusliikmeid: peaminister Kaja Kallast, riigihalduse minister Riina Solmanit, tervise‑ ja tööminister Peep Petersoni. Tere tulemast!

Head ametikaaslased, olete esitanud kaheksa teemat ja mul on ettepanek, et iga teema puhul me teeme ühe täpsustava küsimuse ja ühe lisaküsimuse. Kas see on vastuvõetav? Oi, kui armas teist! Ma tänan selle hea koostöö eest.

Ja hakkame siis kohe pihta. Esimese teema kohta esitab küsimuse Riigikogu liige Jaanus Karilaid, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on Reformierakonna ebakindel valitsuse juhtimine. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Tõesti, Reformierakonna kindlad käed vaatavad vastu ainult plakatite pealt ja teil on veel jätkuvalt julgust panna sadu tuhandeid eurosid sellesse, et neid paljundada. Tegelik elu näitab kahjuks midagi muud. Ma toon mõningad näited. Nursipalu harjutusvälja laiendamine: kord üks suund, kord teine suund, lõpetuseks pea liiva alla. Teine näide: erakorraline meditsiin on üle koormatud ja alarahastatud, teie aga räägite ikka kindlatest kätest. Haapsalu raudteele tõmbasite kriipsu peale, aga see ei takista teid panna valimisprogrammi kirja, et teete ära. Teie valitsuses olevate erakondade esimehed ei leia üksteist üles – teid see ei huvita, te ei sekku, korrale ei kutsu. Pangad teenivad sadu miljoneid kasumeid – Leedu valitsus tegutseb, teie ei tegutse. Kas teile ei tundu, et see amet käib teile üle jõu?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ei, ei tundu. Saame täitsa kenasti hakkama, ka selles koalitsioonis. Nii, nagu me saime [hakkama] teiega koos koalitsioonis olles. Teatavasti tulevad 5. märtsil valimised ning pärast seda on juba uued maa‑ ja merepildid. Kes kellega siis valitsuse moodustab, on juba Riigikogu matemaatika ja poliitiline tahe.

Aga mõned väited, mis te esitasite. Kõigepealt Nursipalu harjutusväli. Endiselt ma olen absoluutselt sellel seisukohal, et Nursipalu harjutusvälja on vaja laiendada. Seda on vaja meie Kaitseväele, seda on vaja meie Kaitseliidule, seda on vaja ka kollektiivseks kaitseks, sellepärast et me peame neid relvasüsteeme, mis me oleme enda kaitseks soetanud või mis on toonud siia liitlased, saama harjutada. Keskpolügoon on juba praegu üle koormatud ja need harjutusväljad, mis on olemas, ei ole piisavad. See tähendab seda, et harjutusväljade laiendamisega tuleb minna edasi. Eesti on aga õigusriik ja õigusriigis tehakse asju vastavalt reeglitele, mille on Riigikogu kehtestanud. Praegu ei saa kiirendatud korras selle riigikaitselise erandiga [edasi] minna, seda kiirendatud korras teha, vaid see nõuab seadusemuudatust. Aga seadusemuudatust ei jõua menetleda nende kahe nädalaga, mis on veel jäänud sellel Riigikogu koosseisul koos olla. Nii et jah, selle harjutusväljaga tuleb minna edasi, ja jah, me oleme õigusriik, nii et asjad peaksid käima vastavalt reeglitele. Kui reeglid on liiga kitsad, siis peab Riigikogu neid reegleid täiendama või laiendama, et need asjad oleksid võimalikud. Mingit seisukoha muutust siin ei ole.

Nüüd, mis puudutab teisi teemasid, näiteks meditsiini, siis meil on tervishoiusüsteemis tekkinud ülekoormus seoses COVID‑iga. Haiglad olid kinni ja ei saanud osutada teenuseid. Peale COVID‑it ei ole ravijärjekordade lühendamine veel lõppenud. Kindlasti on probleem see – ja sellega me oleme tegelenud –, et ruumi on, küsimus on inimestes. Terviseministri juhtimisel said õnneks kokku lepitud uued palgad, mis peaks hoidma tervishoiutöötajaid tööl ja ravijärjekordasid vastavalt lühendama. Kõiki selliseid samme me endiselt teeme. Kõiki selliseid teemasid, mis nõuavad riigivalitsemist ka enne valimisi, me järjest arutame. Ka selle neljapäeva valitsuskabineti päevakord on tihkelt täis teemasid ja otsusepunkte.

Austatud peaminister, teie aeg! Protseduuriline küsimus juba infotunni alguses – see näitab, et rütm tuleb hea. Tõnis Mölder, palun!

Jaa, tegemist on tõesti protseduurilise küsimusega. Tahaks aru saada: kui registreeritud küsimuse küsija lisaküsimust ei küsi, siis kas saalist on võimalik küsida kaks lisaküsimust või ainult ühe lisaküsimuse?

Ma lähtun siin enda kui juhataja praktikast. Nagu ma ütlesin, iga küsimuse juures on üks täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus. Juhul kui täpsustavat küsimust teema esitaja ei küsi, siis on kaks lisaküsimust, nagu on olnud ka varem infotundides. See oli protseduuriline küsimus. Lisaküsimus, palun, Tõnis Mölder! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma tulen ka Nursipalu teema juurde. Nimelt, riigieelarve kontrolli erikomisjon käsitles seda teemat esmaspäevasel istungil ja seal kaitseminister, kes on teie [erakonnast], esines seal päris reljeefsete sõnavõttudega ja päris ründavalt Eesti riigiametnike suunas, mis kahtlemata ei tee ühele meesterahvale, kes ründab naisametnikku, mitte head.

Miks ma tulen selle juurde tagasi? Ka teie ise väljendasite siin infotunnis vastuses hea kolleegi Jaanus Karilaiu küsimusele, et seda laiendust on vaja, see on teie kindel soov ja seisukoht. Ja lause lõpus oli suur hüüumärk või üks rasvane punkt.

Minu küsimus on see: miks Vabariigi Valitsus ei ole teinud ühtegi konkreetset otsust selle sammu kiireks rakendamiseks? Nimelt, Hanno Pevkur viitas ka mitu korda sellele, et valitsus on seda teemat arutanud faktiliselt ainult üks kord. Valitsuskabineti otsus tema hinnangul oli, et info võeti teadmiseks, ühtegi sisulist otsust ei tehtud. Samal ajal Rahandusministeeriumi ametnikud viitasid mitu korda sellele, et me oleme õigusriik, ja kui me tahame õigusriigis selle teemaga edasi liikuda, on vaja kehtestada kas eriplaneering või Vabariigi Valitsuse mingisugune teistsugune otsus.

Minu küsimus teile ongi see: miks te ei liigu eriplaneeringu teed pidi või mingisuguse teistsuguse otsuse kaudu? See muidugi tähendab seda, et erinevaid uuringuid ja erinevaid hinnanguid tuleb ikkagi teha. Ja tuletan meelde, et Nursipalu puhul me räägime laiendusküsimusest, mis asub Natura 2000 alal. See tähendab, et ka neid täiendavaid uuringuid on vaja teha. Ehk veel kord: see teie otsustamatus valitsuse tasemel tegelikult võtab väga palju seda kriitilist ja tähtsat aega meilt ära. Ja minu küsimus on: miks valitsus seda teemat enne valimisi ei julge otsustada?

 Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Vaadake, Eesti on ka demokraatlik riik lisaks sellele, et me oleme õigusriik. Seetõttu seda protsessi alustas kaitseinvesteeringute keskus, suheldes kohalike inimestega. Kui oli selge, et on Madridi otsused, mis me NATO-st saime selle kohta, et kollektiivne kaitse siin laieneb, kui oli selge, et me oleme teinud otsuseid soetada täiendavalt sõjalisi vahendeid, et ennast kaitsta, aga neid peab ka harjutama, siis oli ka selge, et neid harjutusväljasid on vaja laiendada.

Seda protsessi oleks võinud ajada kahte moodi. Kuidas seda tehti? Kõige esimene asi oli see, et võeti ühendust kohalike inimestega, keda see puudutab, et leida lahendusi, kuidas nende huvisid vähem riivata. Sellest algas see protsess enne otsustamist. Teine variant oleks olnud see, et me otsustame ära ja lähme rahva ette ja ütleme: nii on, elage sellega! Aga kuna me oleme demokraatlik riik, siis alustati inimestega suhtlemisest, et leida neid lahendusi ja kaardistada võimalusi. Teatavasti selle kaardistuse käigus on harjutusala juba vähenenud 12 000 hektarilt 10 000 hektarile – just selleks, et inimeste huve võimalikult palju arvestada.

Te küsisite eriplaneeringu kohta. Eriplaneering võtab 6–8 aastat. Me teame seda, et meil on käimas täiemahuline sõda Ukrainas, ja me teame ka seda, et Venemaa ei ole loobunud mõtetest meie suunas ja ka nendest eesmärkidest, mis neil on. Seega, mis iganes juhtub Ukrainas – loodame, et see lõpeb Ukraina võiduga. Aga juhul, kui ei lõpe, siis on selge, et Venemaa astub järgmised sammud ja võtab järgmised ampsud. Ja see paus, nagu oli Välisluureameti raportis, võib olla neli aastat. Aga see on see aeg, mis meil on. Ehk meil tegelikult ei ole nii pikka aega, nagu see eriplaneering võimaldab.

Nüüd, riigikaitseline erand, mis seaduses praegu on, on liiga kitsas. Selleks, et seda riigikaitselist erandit selle jaoks kasutada saaks, milleks see tegelikult mõeldud on, peab seda riigikaitselist erandit õigusriigi kohaselt seaduses täiendama. See tähendab seda, et seda peab menetlema Riigikogu. Meil on tulemas valimised 5. märtsil. Selle kahe nädala jooksul või õigemini pooleteise nädala jooksul, mil Riigikogu veel toimib, ei jõua seda seadust niimoodi menetleda, et see saaks vastu võetud enne valimisi. Seetõttu on õige, et see jääb [menetlemiseks] pärast valimisi.

Protseduuriline küsimus, Tõnis Mölder.

Aitäh, hea istungi juhataja! Kas te oskate öelda, kui kiiresti oleks võimalik parlamendis ühte seaduseelnõu menetleda, kui selleks on poliitiline tahe ja ka konsensus parlamendi erinevate erakondade vahel – või isegi kui ei ole konsensust, on vähemalt parlamendi enamuse tahe? Kas ma ütlen valesti, et tegelikult on seda võimalik menetleda loetud päevadega, kui teha ka Riigikogu tasemel erakorralisi istungeid? Erakorraliste istungite kokkukutsumiseks on olemas parlamendi kodu- ja töökorras erinevad mehhanismid.

Aitäh! Tõsi on see, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb ette tõesti selle, kuidas seda teha. Kõigepealt ma teen täpsustuse: te ütlesite erakorralisi. Kui istungjärkude ajal toimuvad istungid, siis need on täiendavad istungid. Istungjärkude vahel ehk peale 23. veebruari saab teha ka erakorralisi istungeid. Nende kokkukutsumiseks näeb kodu- ja töökord ette oma konkreetse mehhanismi. Kui kiiresti on võimalik neid menetleda, seda ütleb ka kodu- ja töökorra seadus, aga kodu- ja töökorra seadus loob ka erandeid ja erandid alluvad tõesti, nagu te ütlesite, poliitilisele tahtele. Kas on võimalik seadusi menetleda päevadega? Kindlasti seda on olnud. See ei ole hea õigusalane praktika, aga kindlasti on olnud. Nädalatega on kindlasti võimalik seadusi menetleda. Jah, see on vastus.

Palun nüüd teine lisaküsimus, Marika Tuus-Laul!

Suur tänu! Austatud proua peaminister! Minu pikaajaline kogemus näitab, et kui Reformierakond on võimul, siis elu Eestis justkui seisab paigal. No võtame ükskõik mis külje. Näiteks teiega ei ole võimalik kokku leppida astmelises tulumaksus, milline on ju üle maailma. Kus seda ei ole, kus on meietaoline, ühetaoline, on veel ainult Venemaal, Bulgaarias, ma ei tea, Hongkongis ka. Noh, lähme edasi. Toidu käibemaksu alandamisest ei tule juttu mitte kunagi, ei nüüd ega kümme aastat tagasi, ka mitte 15 tagasi. Ei ole kunagi juttu, et me saaks ravimitele alandada käibemaksu – ainult oleme juurde pannud –, isegi mitte vähiravimitele. Ja samuti tervishoid. Teid nagu ei huvita see teema. Ikka me saame järjekordades ennast ette osta, meil on kasumit teeniv tervishoid, inimesed on pikkades järjekordades ja [abi] ei saagi. Me ei lähe Estonia teemaga edasi. Praegu just lõppes meil koosolek ja näeme, et on lihtsalt pidurdatud seda uurimist. Me ei ole omandireformiga edasi läinud. Keskerakond seda teemat ajas pikkamisi, aga nüüd ta jälle nagu seisab kuskil kännu taga, keegi ei taha selle teemaga tegeleda. Järelikult te ei taha üldse nende teemadega tegelda, mis tähendaks toimetulekut inimestele, mis tähendaks elatustaset, ostujõudu, võib-olla ka inimvarast võiks rääkida. Öelge palun, miks te ei taha nende teemadega, mis nagu pisut kergendaksid nendel kriisiaastatel Eesti inimese elu, edasi minna.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt vabandan, ma korraks kasutan veel aega, et vastata Tõnis Möldri protseduurilisele küsimusele. Sellest protseduurilisest küsimusest ma järeldan, et Keskerakond toetab seda seaduseelnõu menetlemist, et Nursipalu saaks kiiresti ära teha. Seda teadmist mul varem ei olnud, aga see on hea teadmine poliitilise konsensuse ehitamiseks.

Nüüd, need küsimused, mis teil on. Vaadake, astmeline tulumaks või mitteastmeline tulumaks – see on ideoloogiline. Argumente võib leida mõlemalt poolt. Mina olen seisukohal ja Reformierakond toetab seda, et me ei peaks karistama seda, kui inimesed teenivad rohkem, kui inimeste palk tõuseb. Selle võtaks astmega tulumaks suuremas jaos ära. Hea näide on praegu see, et õpetajate, päästjate ja politseinike palgad tõusid, aga kuna meil on see teie tehtud astmeline tulumaks, siis tulumaks sööb selle palgatõusu ära. Me ju tahame, et inimestele jääks rohkem raha kätte ja nad ise otsustaksid, mida nad sellega saavad teha.

Nüüd teiseks. Eesti elu on läinud kogu aeg paremaks ja mina räägin puhtalt arvudest. Kui me vaatame viimast kümmet aastat, siis inimeste palgad, sissetulekud kokku on kasvanud 85% ja samal ajal hinnad on kasvanud kõigest 20%, ehk siis inimeste ostujõud on pidevalt kasvanud ja inimeste elu on läinud paremaks.

Te tõite välja Estonia uuringud. Estonia uuringuteks eraldas raha Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, selleks et need uurimised läbi viia. Me eraldasime selleks 3 miljonit ja Ohutusjuurdluse Keskus neid uuringuid koos oma Rootsi ja Soome kolleegidega ka läbi viib. Need uuringud, mis on kokku lepitud, tehakse ära. On tehtud ka vahearuanne, mida küll valitsusele ei ole veel tutvustatud, mis see seis on. Aga kõige sellega, milles me oleme kokku leppinud, me läheme edasi ja neid asju me teeme.

Nüüd, mis puudutab veel teemasid, mis te välja tõite. Sotsiaalpoliitikat ei peaks tegema maksupoliitika kaudu. Kõik need käibemaksuerandid aitavad neid inimesi, kes rohkem tarbivad. Need ei ole inimesed, kes on kõige rohkem hädas. Mis aitab inimesi, kellel on puudus? Aitab toimetulekutoetuse tõstmine, mida me tõstsime 33%, aitab pensionide tõstmine, mida me tegime erakorraliselt jaanuarist koos teiega, ja pensionid, mis tõusevad veel aprillist, aitab tulumaksuvaba miinimumi tõus 654 euroni, mis jõustus 1. jaanuarist, aitavad peretoetused, lastetoetused. Need aitavad inimestel toime tulla nende raskete aegadega.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume teise teema juurde. Küsimuse esitab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Üleeile oli Kanal 2 eetris saade "Kuuuurija", kus ajakirjanik Katrin Lust paljastas avalikkusele õõvastava loo sellest, mis toimub reformierakondlastele Rain Rosimannusele ja Martin Kukele kuuluvas Südamekodude keti Värska hooldekodus, kuidas seal 1200 euro eest kuus näljutatakse ja piinatakse hooldatavaid surma äärele.

Need olid kohutavad kaadrid, nagu me oleme tavaliselt näinud dokfilmides koonduslaagritest. Olen täiesti kindel, et sellist kindlates kätes vanaduspõlve ja tasuta hooldekodukohta ei taha küll mitte ükski eakas. Seal oli moondunud kondiste jäsemetega, üksi jäetud, uriini sees ligunemas [hooldatav], vesi kättesaamatus kauguses kapi peal, kutsunginupp eemal ukse kõrval, kuhu liikumatusesse mõistetud hooldatav ei pääse. Ei raadiot, televiisorit, seljas kaltsud, tekiks mingi katkutud ja vilets tekiräbal. Viimseni nälginud inimene nagu mingi Buchenwaldi vang. See oli aeglane ja julm eutanaasia, mis me seal nägime.

Samas oli Värska Südamekodu 2022. aasta jaotamata kasum üle 200 000 euro, puhaskasum 87 661 eurot. Värska Südamekodu tegelike kasusaajate ringi kuuluvad lisaks Rosimannusele ja Kukele ka teised reformierakondlased: Meelis Mälberg ja Rene Ilves. Kõigele lisaks on ka Värska hooldekodu juhataja Kati Arkman Reformierakonna liige aastast 2018. Samuti on selle valdkonna eest vastutav minister reformierakondlane Signe Riisalo. Mida kavatsete teie peaministrina ette võtta, et teie erakonna liikmete poolt vanurite ebainimlik kohtlemine lõpeks? Ja milline on üldse teie hinnang olukorrale?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Konkreetset kaasust ma ei oska kommenteerida, sest ma ei ole televiisorit vaadanud. Aga riik ei paku hooldekoduteenust. Vastavalt seadusele teevad selle üle järelevalvet Sotsiaalkindlustusamet ja Terviseamet. Üldhooldusteenus ehk elamine hooldekodus on kohaliku omavalitsuse korraldatud teenus ja see on kohustuslik. See on mõeldud inimestele, kelle kõrvalabi vajadus on niivõrd suur, et nad kodus elada ei saa ja ise hakkama ei saa. Selge on see, et tegemist on kõige kallima teenusega Eestis. Hetkel rahastatakse hooldekoduteenust põhiliselt teenusesaaja või tema ülalpidajate poolt ja kohaliku omavalitsuse poolt. Alates juulist, kui jõustub hooldeteenuse reform, siis hakkab ka kohalik omavalitsus tasuma selle eest – hooldustöötajate kulud [lähevad] kohalikele omavalitsustele.

Kui on mingeid rikkumisi mingites hooldekodudes, siis nende normide täitmist kontrollib Sotsiaalkindlustusamet. Reeglid on väga selgelt seaduses paika pandud ja neid tuleb järgida. Samas on sotsiaalkaitseministri määrusega kehtestatud ka tervisekaitse nõuded, näiteks hooldekodus viibivate isikute toitlustamisele, sealhulgas pakutava toidu koostisele, toiduenergiale, toiduainesisaldusele, hooldekodude maa-ala projekteerimisele, ehitamisele, ümberehitamisele – kõiki sellega seotud nõuete täitmist kontrollib omakorda Terviseamet. Kui on selles osas kaebusi, siis neid tulebki menetleda seal, kus see asi on toimunud, ja nende ametite poolt, kes selle üle järelevalvet teostavad.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Helle-Moonika Helme!

Aitäh! No ega ma ei arvanudki, et te teisiti vastate – teie olete kõrgel ja kaugel ja teie ei tea midagi. Sotsiaalkindlustusamet muuseas on Signe Riisalo haldusalas. Nii et jälle ma ikkagi küsin, et mis siis Reformierakond teeb. Lubate siin oma reklaamides inimestele ilusat toredat hooldekodu, aga me nägime, eks ole, mida Reformierakonna liikmed tegelikult inimestele pakuvad. Ja ma tuletan teile meelde, et te ei saa pareerida sellega, et see on eraettevõtlus ja teisse see ei puutu. Riik on eraldanud sinna raha ja nüüd veel ka selle eelnõuga, hooldekodukoht pensioni eest, suunanud sinna massiivsed rahavood. Ehk Reformierakond on reformierakondlastele, otseste kasusaajate ringile raha andnud. Keit Pentus-Rosimannus oli valitsuse liikmete hulgas, kui see otsus tehti. Ja see, mida me seal saates nägime, oli tegelikult kriminaalne. Karistusseadustiku § 18 räägib raske tervisekahjustuse tekitamisest. Paragrahv 121 räägib kehalisest väärkohtlemisest ja § 123 räägib ohtu asetamisest. Seal on olemas ka absoluutselt kõik karistused nii eraisikule kui ka juriidilisele isikule. Teil peaministrina on kohustus seista nii kaitsetute inimeste eest, kes on oma elutöö teinud, nagu meie eakad. Ma tean, et ega teie käest tegelikult mingit vastust ei saa. Ma küsin siis sedapidi: kas teie paneksite oma vanemad oma erakonna liikmete Rosimannuse, Kuke, Mälbergi ja teiste sellisesse vanadekodusse, nagu me eile nägime, või on see ainult tavainimeste jaoks?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Veel kord ma pean teile meelde tuletama, kuidas meie riik toimib. Meil on võimude lahusus. See tähendab seda, et kõikide nende karistusseadustiku paragrahvide jaoks, millele te viitate, on oma menetlejad. Seda menetleb politsei, seda menetleb prokuratuur ja seda menetleb kohus. Seda ei menetle valitsus. Valitsus on täidesaatev võim ja täidesaatev võim teostab võimu, mitte ei mõista kedagi süüdi ega mõista kohut kellegi üle.

Nüüd, nagu ma ütlesin, reeglid on väga selgelt paika pandud. Reeglid ütlevad seda, et hooldekoduteenuse eesmärk on turvalise keskkonna ja toimetuleku tagamine täisealisele, kes oma terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt iseseisvalt toime tulla. Ja teenusele jõudmisel otsustab kohalik omavalitsus, millist abi ta vajab. Teenuseosutajal peab olemas olema tegevusluba, kus hinnatakse, kuidas teenust osutatakse, kas ta saab selle teenuse osutamisega hakkama. Teenuseosutajal on kohustus tagada ka piisav arv kvalifitseeritud töötajaid. Ja teenuse osutamise algusest peab olema koostatud ka teenuse saajale hooldusplaan, mis tuleb üle vaadata vastavalt vajadusele või vähemalt kord poole aasta tagant. Ja tuleb lähtuda üldistest kvaliteedipõhimõtetest: isikukesksus ehk arvestada seda isikut, teenuse võimestav iseloom, tulemustele orienteeritus. Kogu see loetelu on seaduses ära toodud. 

Ja veel kord: nende normide täitmist kontrollib ühelt poolt Sotsiaalkindlustusamet ja teiselt poolt Terviseamet. Igal juhul sellised lood, kui need tulevad välja, on väga taunimisväärsed. Selliseid asju Eesti Vabariigis ei tohiks olla. Ma loodan, et need inimesed, kes sellega tegelevad, kellel on volitus neid asju menetleda, neid asju ka menetlevad vastavalt sellele.

Palun nüüd üks lisaküsimus, Uno Kaskpeit!

Suur tänu! Meil oli sõjaväestatud piirivalve. Teie seltskond hävitas selle 2008. aasta paiku. Praegu valvab piiri politsei. Rahvusvaheline õigus ei luba politseil vaenlase sõjaväele vastu hakata. Nad ei ole vangi sattumisel mitte sõjavangid, vaid nad on kriminaalkurjategijad. Läti piirivalve kohta kaks kuud tagasi tuli uudis, et Läti piirivalve on säilitanud oma sõjaväestatud piirivalve ja tõi oma reservi piiri peale igaks juhuks valmis. Mis te teete, kui naaber meid ründab? Kas lähete ise piirile või kuidas?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, meie piiri valvab Politsei‑ ja Piirivalveamet. Tõepoolest, need liideti, nii et Politsei‑ ja Piirivalveamet on koos. Nad teevad oma tööd väga hästi, arvestades seda, et mingil hetkel oli meil suur surve idapiiri poolt, tuli rohkem inimesi, keda kõiki järjest kontrolliti, et kellel on õigus Eestisse tulla ja kellel seda õigust ei ole. Nüüd, hea meel on kinnitada, et praegu sõjalist ohtu meie piiri taga otseselt ei ole. Jah, meie agressiivne naaber on läinud kallale oma teisele naabrile, aga hetkel ei ole märke, et ta on meid ründamas. Seda on hea teada.

Lätil on Valgevenega piir, kus Valgevene kasutab inimesi justkui relvana. Nad suruvad põgenikke üle piiri ja tekitavad sellega hoopis teistsuguse olukorra. Me oleme ka enda abi pakkunud varasemalt nii Leedule, Lätile kui ka Poolale Valgevenest tuleneva hübriidrünnaku tõrjumiseks.

Meil on olemas kõik vajalikud struktuurid selleks, et me suudaksime oma piiri kaitsta ja et me suudaksime Eestit üldiselt kaitsta. Me oleme oluliselt tugevdanud Eesti riigikaitset, investeerinud oluliselt riigikaitsesse. Me oleme piiri välja ehitamas. Me oleme Euroopas seismas ka selle eest, et see piirirahastus tuleks Euroopa vahenditest, sest tegemist on ikkagi Euroopa välispiiriga. Lisaks oleme kokku leppinud oma liitlastega kollektiivses kaitses ja eelpaigutatud võimetes, mis aitavad ka Eesti riiki kaitsta. Kui tõepoolest peaks tekkima selline sõjaline olukord, siis selge on see, et kõik jõustruktuurid, nii Kaitseliit, Kaitsevägi, liitlaste vägi kui ka Politsei‑ ja Piirivalveamet tegutsevad koostöös ja läbimõeldult, et see rünnak esimesel hetkel tagasi lüüa ja et seda rünnakut Eestile üldse ei tuleks.

Tänan! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume järgmise teema juurde, see on kolmas. Küsib Tõnis Mölder, vastab tervise‑ ja tööminister Peep Peterson ja teema on EMO. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen tõesti selle lühendi juures praegusel hetkel erakorralise meditsiini osakonna temaatika juurde. Nimelt, Jüri Ratase valitsus, üle-eelmine ja üleüle-eelmine valitsus, andsid tervishoiule täiendavalt üle 300 miljoni euro. See andis teatud leevendust ravijärjekordade lühendamiseks, aga andis ka seda võimalust, et perearstidel oli võimalik rohkem patsiente vastu võtta. Täna me näeme seda, et kui perearst võtab päevasel ajal patsiente vastu ainult kaks kuni kolm tundi, ja väga tihti just nimelt tööajal, siis paljudel inimestel ei teki võimalust minna perearsti juurde ja leitakse kiirem moodus oma tervise eest hoolitsemiseks: pöördutakse EMO-sse. EMO puhul me näeme seda, et järjekorras ei istu mitte ainult need inimesed, kes ise erakorralise meditsiini osakonna poole pöörduvad, vaid ka need, kes kiirabibrigaadidega sinna satuvad.

Tallinnas on viimastel kuudel, nädalatel olnud väga selgelt ka neid juhtumeid, kus kriitilises seisundis patsiendid peavad ootama kiirabiautoga järjekorras, et pääseda vastuvõtule. Põhja-Eesti Regionaalhaigla juht, EMO juht õigemini, Vassili Novak on öelnud mitu korda, et tema näeb ühte võimalust: perearstid peaksid oma teenust laiendama ja kui perearstid oma teenust laiendaksid, siis see leevendaks kas või osaliselt erakorralise meditsiiniasutuse koormust. Täna teie ise ütlete oma sotsiaalmeedia kontol, et teie tema arvamust ei jaga ja et hea erakorralise meditsiini pikaajalise ajaloolise taustaga arst on kogu Eesti tervishoiusüsteemist valesti aru saanud. Minu küsimus ongi see: miks te siiski ei lähe seda teed, et erakorralist abi vajavad patsiendid saaksid kiiresti abi ja perearstid peaksid tulema siin Eesti meditsiinisüsteemile appi?

Hea küsija, teie aeg! Peep Peterson, palun!

Aitäh, hea küsija! Väga tähtis teema minu arvates. Alustan vastamist sellest, et tegelikult Eesti tervishoius tõepoolest on kuhjunud pingeid erinevate tasandite koostöö osas ja patsiendid ei liigu kõige optimaalsemal viisil tervishoiusüsteemis ja seda tuleb pikaajaliselt parandada. 1. veebruaril kogusin ministeeriumisse kokku kõikide Tallinna haiglate – mida on neli – juhid, samuti kiirabi, Terviseameti, haigekassa ja teiste asjaomaste asutuste juhid selleks, et analüüsida olukorda. Kõik, kes seal laua taga olid, doktor Popov ja paljud teised, tõdevad, et suured muutused tervishoius on hädavajalikud. Hetkel teie jutust kõlab see ja võib-olla ka härra Novaki jutust kõlas see, et me peaksime rohkem vaatama perearstide otsa. Tõsi, fakt on see, et ega kiirabi järjekorrad ei teki nendel aegadel, kui perearstid vastu võtavad. Need on just täpselt samal ajal, kui perearstid ka vastu võtavad. Mitte õhtusel ajal ega mitte mingil nädalavahetusel, vaid just nimelt tavalistel nädalapäevadel, on see teisipäev, neljapäev. Need on need ajad, kui nii Põhja-Eesti Regionaalhaigla kui ka Ida-Tallinna Keskhaigla, ütleme, EMO-d kokku jooksevad.

Nüüd, millega ma ei ole nõus, on see, et me kõik probleemid taandame globaalsele soojenemisele ja mingisugustele ülemaailmsetele protsessidele. Jaa, need on taga, need on selle süsteemi taga, aga samal ajal on igal ajal võimalik vaadata otsa sellele reaalsele konkreetsele situatsioonile.

Praegusel hetkel me leppisime kokku sellistes punktides. Kõigepealt rahastamine. Tervisekassa esitab 17. veebruari nõukogu koosolekule ettepaneku lisavalveringide täiendava triaažitee rahastamise kohta. Esiteks see, et PERH-i arstid jõuaksid EMO patsientide juurde, et need liiguksid edasi haiglasse, et ei toimuks sellist kauplemist, kes patsiendiga peab tegelema. Teiseks, triaažiõe rahastamine, kes vaataks üle lüüsis olevad kiirabid, et seal mingil juhul sellised oranžid, kollased ja punased ei jääks pikalt ootama. Aga lisaks väga oluline on see, et me vaatame üle ka Terviseameti õigused. Kui hakkavad kuhjumised, siis on tegelikult võimalik mingil hetkel anda juhtimine üle Terviseametile, kes selle põhjapiirkonna patsientide liikumist, aga võib-olla ka haiglate vastuvõttu hakkab põhjalikumalt reguleerima. Aga neid küsimusi siin me saime neli, nii et kui pärast teil on lisatäpsustusi, siis ma saan ...

Austatud minister, teie aeg! Tõnis Mölder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Mul on eelmised kaks küsimust olnud protseduurilised ja ma loodan, et ka see kolmas kvalifitseerub selle alla. 

Oleneb teist.

Nimelt, ma vaatasin, et härra minister pani ühe paberisildikese enda ette. Ma pean ausalt tunnistama, et ma siit oma noore silmanägemisega päris täpselt ei saanud aru, mis sildiga on tegemist: kas tegemist on mingi valimisloosungiga, mis parlamendisaalis ei ole lubatud, kas tegemist on ministri nimesildiga? Seda [silti] ma näen, me saame sealt suure saali ekraani pealt vaadata. Aga mis sildiga tegemist on? Võib-olla teie silm seletab lähemalt paremini kui minu silm.

Aitäh! Ma ei ole näinud seda silti ja ega ma hetkel ka eriti ei näe, sest veeklaas on ees, peaminister on natuke ees. Seal on, kui ma õigesti näen, "Ei nikotiinile!". Hüüumärk on lõpus seal. Nii et sellise asja on teinud tervise- ja tööminister oma laua peale kätetööna.

Aga liigume edasi. Ja see oli protseduuriline küsimus. Loomulikult, ma saan aru, et tavapäraselt pole meil silte. Ja ma ka tutvustasin, kui infotund algas, kes siin infotunnis osalevad: peaminister Kaja Kallas, teada-tuntud, ja siis teised ministrid ka. Nii, läheme edasi. Täpsustav küsimus, Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen korra selle juurde, millele te oma vastuses ka viitasite. Te olete tõesti teinud selles mõttes tänuväärset tööd, et haiglajuhid, haigekassa esindajad – ma veel kord rõhutan: haigekassa esindajad, mitte tervisekassa, et enne, kui parlament ei ole otsust vastu võtnud, ei tasuks veel seda laskmata karu nahka jagada –, Sotsiaalministeeriumi ja kiirabi esindajad on mitmed korrad kohtunud. Aga härra Novak oma selles arvamusloos ka ütleb mitu korda seda, et kohtumised on toredad asjad ja alati ka valimiste eel valijatega kohtumised on toredad asjad, ka tööalaselt on kohtumised toredad asjad, aga kahjuks peab tunnistama, et aruteludel ei leitud lahendusi. Ja neid lahendusi, mida teie siin ette lugesite, ma pean tunnistama ausalt, et ma ei tea ka, kas neid on võimalik kiirelt rakendada. 

Samal ajal ma näen seda, et patsientide hordid ikkagi, veel kord, kiirabi ukse taga aina kuhjuvad. Siin tuleb tunnistada seda, et koroonakriisi ajal tõesti see ravivõlg läks olulisel määral suuremaks. Ja ravivõlga aitaks kindlasti lahendada see, kui riik annaks haigekassale lisaraha, et just nimelt seda ravivõlga leevendada. Aga teine asi, mida mina isiklikult näen, on see, et tõesti [tuleks] valveperearstikeskuste süsteemi laiendada. Ja minu küsimus ongi see. Kuna 5. märtsil on valimised, siis meid väga huvitab see, mis on see teie nägemus sellest, kuidas perearstiteenuse kättesaadavust laiendada. Keskerakonna nägemus on, et see võiks olla valveperearstide süsteem, sest tervishoid on inimeste jaoks oluline. Mis on teie nägemus? Ja mida te näete, mida oleks võimalik selles valdkonnas võimalikult kiiresti ellu rakendada, et just nimelt tulla tänases keerulises situatsioonis patsientidele appi, kes vajavad kiirelt korralist abi?

Peep Peterson, palun!

Aitäh küsimuse eest! Lõpetan ära selle eelmise vastuse. Kiireloomulisi lahendusi, mis hiljemalt 1. aprillist jõustuvad pooles ulatuses ja teine osa jõustub 1. oktoobrist, on võimalik rakendada nelja peatüki ajal kokku üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-kaheksa-üheksa. Ja see on see, mille kohta ma ütlen, et me ei lepi mitte mingil juhul nende kiirabijärjekordadega EMO-de uste taga, sest see lõhub inimeste turvatunnet ja selle vastu me võitleme, selle vastu on olemas meetodid.

Nüüd küsimus sellest, mis on need tektoonilised muutused tervishoius. Väga oluline moment on see, et ühiskond on jäänud vanemaks, meil on oluliselt rohkem multimorbiidsete haigustega patsiente. Me näeme seda, et multimorbiidse nii-öelda komplektiga patsient ei liigu ega saagi liikuda täna perearsti juurde, sest ta on tõenäoliselt 80‑aastane vanainimene, temal ongi ainuke pääsetee hetkel seesama kiirabi. Ehk siis tegelikult me peame lahendama selle olukorra kompleksselt. Me ei saa öelda lihtsalt, et perearstid, võtke rohkem vastu, ja see lahendab olukorra. Ei, me peame otsa vaatama kaasaegsele patsiendile, me peame vaatama, kus see patsient asub. Ja mis kõige tähtsam: meil ei ole täna üksinda abi lisarahastusest. Meil täna kõige suurem ja piiratum probleem on siiski inimressurss. Need inimesed, kes töötasid üle jõu juba enne pandeemiat, tekitasid pandeemia ajal veel suurema töömahu endale ja tänaseks on nad väsinud. Me ei saa kurnata meie arste ja õdesid täiendavalt selleks, et teha järele kõiki neid töid, mis vahepeal on tegemata jäänud. Me peame neid hoidma, sest need on ainukesed, kes meil on. Meil on neid puudu sadu ja sadu.

Nii et mis ma ütlen kokkuvõtteks, on see, et selle aasta jooksul, juunikuuks paneb esmatasand, haiglavõrk ja kiirabid panevad kokku oma arengukavad. Järjest on ilmunud analüüsid, sel nädalal tutvustasime ühte erakorralise meditsiini analüüsi. See on siis põhjaks, et meil sünniks arengukava kiirabis. Ja teisel poolaastal tuleb meil need kokku kirjutada üheks terviklikuks plaaniks, kus vastastikused ootused – haiglate ootus perearstidele ja perearstide ootus kiirabile – peavad saama lahendatud, nii et me 2024. aastal saaksime päriselt hakata tegema tervishoiureformi nii, et kõik osapooled toimetavad patsiendi huvides ning patsiendi liikuvus on sujuv ja otstarbekas.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Kui parteilane peksaks purjus peaga kodanikke, siis mis te arvate, kas erakond peaks ta välja viskama erakonnast? Aga kui parteilane piinab kaine peaga vanakesi, kas siis peaks ta erakonnast välja viskama? Reformierakonna esimehe parteikaaslane, endine peasekretär Martin Kukk on tänase päevani Reformierakonna liige ja Rain Rosimannus ja paljud teised samuti. Selle saate taustal oli selge piinamine ja peaminister ütles, et see ei puutu temasse. Aga kui teie oleksite sotsiaaldemokraatide partei juht, kas teie viskaks sellised parteilased ilma pikema uuringuta parteist välja?

Ma juhin tähelepanu, et registreeritud teema on EMO ehk erakorraline meditsiin. Aga kui minister soovib [vastata], siis palun, Peep Peterson.

Jah, ma vastan, sest hooldekodudes toimuv on minu jaoks ülimalt tähtis. Me oleme hiljuti siin parlamendis ju vaielnud ja kinnitanud hooldereformi, ja kõik, mis hooldevaldkonnas toimub, on mulle väga südamelähedane. Ma ei ole täpselt kursis asjaoludega. Ma ei kommenteeriks enne, kui ma olen seal kohapeal käinud ja neid olusid hinnanud. Nii et ma praegusel hetkel ei anna nõu ei Kaja Kallasele ega Läänemetsale. Ma arvan, et neil on oma meetodid nendes olukordades käitumiseks. 

Küll aga ma juhin tähelepanu sellele, et kvaliteet hooldekodudes peab tõusma. Kiusamine, näiteks mõttetult kõrgete tasudega, nagu juhtub praegu Häädemeestel, kus 15 peret on tõeliselt hädas, sest nad peavad leidma oma eakatele uued asukohad, sellepärast et seal on põhjendamatult ilma numbritele tuginemata kehtestatud 1800‑eurone hooldekodukoht. See on kiusamine. Aga ma ei välista, et kiusamine on ka see, millele viitab Peeter Ernits. Ma lihtsalt ei ole sellega kursis. Aga neid olukordi ei tohi lubada.

Mida ma tahan rõhutada, on see, et kõik erakonnad saavad teha koostööd Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, et see tuleks ja sõlmiks palgaleppe hooldajatele. Väga tähtis on see, et sellesse sektorisse tuleksid inimesed, kes soovivad seda tööd teha, et neid oleks seal piisavalt. Selleks on palgaleppe sõlmimine ülimalt tähtis. Riik praegusel hetkel on arvestanud ühe töötegija kuluks 1350 eurot bruto. Reaalpalgad jäävad hetkel pigem alla 1000 euro, näiteks Jõõpres on 790 euro juures ja kohati on veel madalamad. Me vajame hädasti seda palgalepet ja me palume, et Isamaa, EKRE, Keskerakond, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid teeksid koostööd ja annaksid ülesande linnade ja valdade liidule vastav palgalepe sõlmida.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume neljanda teema juurde. Küsimuse esitab Riigikogu liige Peeter Ernits. Aa, ei! Protseduuriline küsimus, Tõnis Mölder, juba neljas seekord. Kas keegi on jälle mingi sildi pannud lauale?

Ei.

 Selge, palun!

Hea istungi juhataja! Ma tulen teile lihtsalt appi. Hea kolleeg Peeter Ernits küsis eelmise punkti all, kus teema oli EMO, ja te viitasite erakorralisele meditsiinile. Ma veel kord ütlen: [sõnal] "emo" – ma siit ÕS-ist võtsin kiirelt lahti – on Eesti kontekstis ka teine tähendus: noor, kes kaldub tundma maailmavalu. Ja noh, võib-olla härra Ernits tunneb maailmavalu, või ka minister. Nii et selles mõttes ma arvan, et see eelmise punkti all küsitud viimane küsimus läks täitsa sinna kategooria alla, ja ma arvan, et te tegite selles mõttes õige sammu, et te Peeter Ernitsal lubasite küsida ja heal ministril vastata.

Aitäh teile appi tulemast! Te olete täna heas hoos, ma vaatan.

Nii! Aga liigume edasi. Me oleme neljanda teema juures. Küsib Peeter Ernits, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on "Miks on nälgimine hea". Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Me just enne arutasime seda, kuidas teie erakonna liikmed piinavad siin kaine peaga vanainimesi. Aga nüüd ma tahaks minna jutuga nii-öelda näljutamisele, mis teie valitsuse ajal toimub. Teatavasti on meil piim ja leib ja muu selline igapäevane toiduaine samasuguse käibemaksuga kui luksuskaup. Aga teie olete korduvalt raevukalt astunud vastu toiduainete käibemaksu alandamisele, kuigi selle taga on nii kaubandus-tööstuskoja kui ka toiduainetööstuse liidu ja paljude teiste juhid. Euroopas ei ole neid maid kuigi palju, kes ei ole seda teinud. Eesti on teie juhtimise all olnud üks väheseid, aga samas on teie kindlates kätes inflatsioon ülikõrge ja toidukorv on väga kalliks läinud. Miks te punnite vastu? Või teie peres ei ole see probleem?

Kaja Kallas, palun! 

Esiteks, tuletan ka teile meelde, et meil on riik, kus on võimude lahusus, kus on erinevad instantsid, kes tegelevad erinevate teemadega. Kui on etteheiteid ja kui on sellised süüdistused, mida te siin üles viskate – need on niivõrd rängad süüdistused, mida te üles viskate, kusjuures kindlas kõneviisis –, siis peaksid neid menetlema need instantsid, kes [selliseid asju] menetlevad: politsei, prokuratuur, Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet. Kaebustega tuleb sinna pöörduda.

Te ei saa siin kindlas kõneviisis väita selliseid asju. Te kasutate neid Riigikogu seinu selle jaoks ära, sest te teate, et teid ei saa siin saalis öeldu eest vastutusele võtta, kui te laimate teisi inimesi. Aga minu meelest sellega kaasneb ka vastutus, ei tohiks seda niimoodi kurjasti kasutada.

Nüüd, tulles selle küsimuse juurde, mis puudutab käibemaksu, siis sotsiaalpoliitikat maksupoliitika kaudu teha ei saa. Ja kui selle asja eesmärk on inimestele toiduained odavamaks teha, siis vaatame neid riike, kes on teinud käibemaksualanduse. Paraku seal on toiduained kallimad kui Eestis. Veelgi enam, näiteks Ungaris, kus on tehtud nii käibemaksualandus kui ka mindud hindu konkreetselt piirama, on toiduainete hinnatõus üle 44%. Üle 44%! See on poole rohkem, kui on Eestis.

Teiseks, väga oluline on see, et hinnatõus, inflatsioon Eestis on alanemas. Alates augustist ei ole hinnad Eestis tõusnud. Ja kui vaadata seda, kuidas hinnad kasvavad teistes riikides, siis meie oleme siin täiesti taga, ka nendest riikidest, kus on tehtud see käibemaksu alandamine.

Meie valitsus on olnud sellel seisukohal, et tuleb aidata neid, kes abi vajavad. Käibemaksualandused aitavad rohkem inimesi, kes rohkem tarbivad, need on rikkamad inimesed. Kui me tahame aidata neid, kellel on raskem, siis me tõstame pensione, mida me tegime, me tegime keskmise pensioni tulumaksuvabaks, mis jätab inimestele rohkem raha kätte. Pension tõuseb indekseerimise tulemusena aprillis, me tõstsime toimetulekutoetust 33%, me tõstsime tulumaksuvaba miinimumi 674 euroni, mis jätab inimestele rohkem raha kätte. Ja edaspidi, mina arvan, peaks ka tulumaksusüsteemi muutma nii, et 700 eurot tulumaksuvabastust oleks kõigile võrdselt ja ei karistaks, kui sa rohkem teenima hakkad.

Palun nüüd täpsustav küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Muuseas, inflatsioon oli jaanuaris tõusuteel. Nii et ma arvan, et me püüame [teised] varsti kinni, oleme taas esikohal. Aga see selleks.

Riigikontroll tegi hiljuti ühe auditi, kus analüüsis, kuidas toimetulekutoetustega asjalood on. Ja tuli välja niimoodi, et kui eluasemekulud sealt maha arvata, siis keskmiselt tuleb 25 eurot toidu kõrvalt kokku hoida, aga mõnikord on see isegi 50 ja 75 eurot. Aga tegemist on inimestega, kes on kõige viletsamas seisus. Ja nende arv on Tallinnas – kui ma [õigesti] mäletan – vist 11 korda tõusnud ja tavalistes omavalitsustes kaks kuni kolm korda. Sellega te suunate inimesi tarbima välismaist odavat toitu, mis ei ole tervisele kuigi kasulik, sest see on saastatud igasuguste kemikaalidega, kaasa arvatud kantserogeenidega. Seda on ka Riigikontroll tuvastanud. Miks te seda teete?

Kaja Kallas, palun!

Esiteks peab jälle korrigeerima natuke ja võib-olla tooma teile seda mõistmist, kuidas inflatsioon töötab. Toon paralleeli, et te saaksite aru. Kui te sõidate kiirteel 120 kilomeetrit tunnis ja nüüd keerate väikesele teele, kus te sisuliselt seisate või sõidate 20 kilomeetrit tunnis, siis keskmine kiirus tuleb 60 või 80 kilomeetrit tunnis. Inflatsiooniga on täpselt samamoodi: inflatsiooni vaadatakse aasta lõikes, aasta peale. Ja kui me selle aasta peale vaatame, siis see ei tähenda, et iga kuu see number, mis avaldatakse, on nii-öelda järgmise kuu peale, vaid see on aasta peale. Ja me näeme, et meie inflatsioon alaneb ja alates augustist ei ole hinnad tõusnud. See on see reaalne seis.

Nüüd, mis puudutab toetusi, siis tõesti, me tegime veel energiatoetused, elektritoetused, universaalteenuse, selleks et inimesed saaksid oma kuludega paremini toime olukorras, kus energiasõda on hinnad nii kõrgeks ajanud. Me tegime universaalteenuse, elektri pealt tegime toetuse, tegime gaasi pealt toetuse, keskkütte pealt toetuse, et inimestel oleks rohkem võimalusi oma kuludega toime tulla. Lisaks, kui te ütlete, et toimetulekuraskustega inimesi on rohkem, siis jah, see vastab tõele, sellepärast et meile on tulnud juurde Ukraina sõjapõgenikud, keda toimetulekutoetuse saajatest on ligi 50%. Toimetulekutoetust annab kohalik omavalitsus, kes iga kuu hindab inimeste toimetulekuvajadust. Raha anname küll riigi poolt, aga seda hindavad kohalikud omavalitsused. 

Selge on see, et meil on erakordselt rasked ajad. Vaadates seda, et meil käib täiemahuline sõda, mida peab meie enda naaber oma teise naabriga, oleks väga vale arvata, et see meid kuidagi ei puuduta. Ja puudutabki läbi selle, et meil on kõrge inflatsioon. Aga see ei ole ainult Eestis, vaid see on kogu maailmas, ka Euroopas on see nii. Ja see tuleneb sellest, kui palju me oleme olnud seotud Venemaaga, kui palju meid see sõda mõjutab. Kui Ukrainas on majanduslangus –30%, siis oleks vale arvata, et see meid absoluutselt ei puuduta. Puudutab küll. On rasked ajad, aga üritame inimesi aidata nende raskete aegadega toime tulla. 

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Hea juhataja! Kas te juhiksite valitseja tähelepanu [järgmisele]? Valitseja ütles, et meil käib, tsiteerin: täiemahuline sõda. Eesti Vabariigis ei käi sõda praegu, ammugi veel täiemahuline. Palun juhtige peaministri tähelepanu sellele. Või liigub ta hoopis muus aegruumis?

Aitäh! Te teate väga hästi, et juhatajana ma ei sekku sisusse. See ei olnud protseduuriline küsimus. Palun lisaküsimus, Tõnis Mölder!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Ma tulen veel kord selle toiduainete käibemaksu juurde tagasi. Tõesti, teie seisukoht on olnud vankumatu, et te ei soovi toiduainete käibemaksu alandada. Valitsus on sellele vastu ja teie hinnangul see ei aita Eestimaa inimesi ja peresid. Täna on parlamendis taaskord selle teema arutelu. Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku toiduainete käibemaksu alandada 20%-lt 5%-le, mis minu hinnangul just nimelt aitaks eelkõige väiksema sissetulekuga inimesi, ma arvan, et ka suurperesid ja eakaid, nii et see on oluline meede.

Nüüd, paar faktiviga, mis te siin eelnevalt Peeter Ernitsale vastates esitasite. Kõigepealt, jätkuvalt on Eesti Panga hinnangul Eesti inflatsiooni mõttes Euroopa Liidu kõige kõrgemal tasemel aasta keskmist võttes. See on Eesti Panga ökonomistide hinnang, nii et siin ma pigem ei soovitaks teil pead raputada. Teine probleem on see, mida Eesti Panga inimesed ka ütlevad, et kui riik ei ole piisavat tuge energiahindade kompenseerimiseks andnud, siis elukalliduse kiire kasv on hoopis suurendanud ebavõrdsust. Nii et riik peaks väga selgelt ja jõuliselt tegelema selle poolega. 

Te olete öelnud, et inflatsioonituules ei tasu ettevõtjaid ja [teisi] inimesi aidata, sest see suurendab inflatsiooni. Ja minu küsimus tulebki siit. Miks te eirate fakte ega tule selles osas inimestele ja ettevõtjatele appi? Kui näiteks Eesti on inimese kohta ja ettevõtete kohta Euroopa Liidu viie viimase riigi seas, kes oma ettevõtteid ja inimesi aitab – kõikides teistes riikides oli eelmisel aastal Euroopa Liidus majanduskasv, aga Eesti oli ainuke riik, kus oli majanduslangus eelmisel aastal –, siis kas teised riigid eksivad või eksib Eesti?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! No teil on ikka nii palju segadust seal peas, et aitan kuidagi teid [järjele]. Esiteks, me aitame Eesti inimesi, me aitame ettevõtjaid ja me teeme seda päris suures ulatuses. Me tegime elektritoetused, me tegime universaalteenuse, me tegime gaasi- ja keskküttetoetused. Me tõstsime pensione. Me tõstsime lastetoetusi, perehüvitisi. Me tõstsime tulumaksuvaba miinimumi 654 euroni. Me tõstsime ka toimetulekutoetusi tervelt 33%. See väide ei vasta tõele.

Teine, mis puudutab toiduaineid. Ma tahan öelda seda, et alandatud käibemaksumäär ei taga soodsamaid hindu. Kui me võtame 2022. aasta seisuga, siis hinnad 20 Euroopa riigis – 20 Euroopa riigis 27-st – on kallimad kui Eestis, sealhulgas nendes riikides, kus on tehtud käibemaksualandus: Iirimaal ja Soomes. Kui me võtame inflatsiooni, toiduainete inflatsiooni eraldi, siis Ungaris, kus on kehtestatud toiduainetele vähendatud käibemaks, on toiduainete inflatsioon 44%. Eesti jääb siin kaugele maha.

Mis puudutab toetusi üldiselt, siis millest peab aru saama? Ja majanduskasvu kohta, vabandust, ka tahtsin öelda: üle-eelmise aasta majanduskasv oli meil rekordiliselt suur – mitte rekordiliselt, aga suur – 8,3%, samal ajal kui meie naabrite Läti, Leedu ja Rootsi majanduskasv oli 4,7% ja Soome majanduskasv 3,3%. See tähendab seda, et me kasvasime siis väga kiiresti ja sealt pealt, kuna baas on kõrgem, on raskem kasvada. Seda protsenti suuremaks saada on keerulisem olukorras, kus tegelikult majanduslangust prognoositi. Selge on see, et meie majandus on saanud sellega ka rohkem pihta.

Majandusel on palju sisendeid ja toetamine ei saa olla asi iseeneses, vaid toetada tuleb ikka selleks, et aidata järele, aidata samale tasemele. Kui me vaatame näiteks ettevõtlust – majandusel on palju erinevaid sisendeid –, siis seal on sul üks osa näiteks energiahinnad, teine osa on tööjõukulu. Tööjõukulu võrreldes Põhjamaadega on meie ettevõtjatel 2,5 korda madalam, kuigi näiteks energia on seal odavam. Nii et kokku tuleb vaadata seda suurt pilti. 

Mis puudutab veel ettevõtjate toetusi, kui vaadata nendesse asjadesse sisse, siis praegu me oleme teinud toetusi ettevõtjatele, ka pakette 2% ulatuses SKT-st. See on Brügeli mõttekoja analüüs. Aga kui vaadata sinna sisse, siis on selge, et mõni riik lihtsalt pakendab asju paremini ja loeb sinna hulka asju, mida meie ei ole lugenud.

Austatud peaminister, teie aeg! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume järgmise teema juurde. Küsimuse esitab Riigikogu liige Jaak Aab, vastab riigihalduse minister Riina Solman ja teema on kohalike omavalitsuste toimetulek kriisides. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Eks see teema on viimasel ajal järjest teravamaks läinud. Me loeme neid uudiseid, et omavalitsused peavad otsima sellist vägisi kokkuhoidu – osa on põhjendatud, osa mitte –, kuna selle aasta eelarve kuidagi kokku ei kipu tulema.

Tuletan meelde, et koroonakriisi ajal nii Jüri Ratase valitsus kui ka Kaja Kallase valitsus, kus Keskerakond oli ja mul oli au olla riigihalduse minister, toetas omavalitsusi ligi 200 miljoniga kahe aasta jooksul – [Reformierakond] küll veidi väiksemas osas [kui Keskerakond]. See aitas hoida ja elavdada majandust kõigis piirkondades, sest omavalitsused said seda tuge üle Eesti. Samas palgatoetused ja muud toetused aitasid hoida inimesi palgal ja omavalitsused said päris hästi hakkama. Rääkimata sellest, et peale haldusreformi me tõstsime ka tulubaasi, mis oli siis juba koos Isamaaga valitsuses olles.

Nüüd on aga raskused suured, kuna need hinnatõusud, eriti elektri, gaasi, keskkütte – kõik nende energiakandjate hinnad sõid ära reaaltulust juba eelmine aasta omavalitsuse eelarvest terve jupi, 10–15%, ja söövad sellel aastal veel. See on hinnanguliselt 150 miljonit.

Nüüd teine asi. Õpetajate palga tõus oli väga tubli [saavutus]. Teie erakonnakaaslane Tõnis Lukas seda tõstis, aga ei tema ega teie teinud ettepanekut suunata omavalitsustele lasteaiaõpetajate palga tõusuks, huvihariduse palgatõusuks, õpetajate palga tõusuks, kultuuritöötajate palga tõusuks ühtegi senti lisaks. Ja kriisitoetus oli vaid 5 miljonit. Nii et üks suurimaid põhjuseid, miks omavalitsused praegu on väga suurtes raskustes, [on see,] et kriisi ajal ei nende poliitiliste otsustega ega kriisitoetustega omavalitsused raha juurde ei saanud. 5 miljonit kogu Eesti peale on siiski väga väike summa. Te ise lubasite ju tookord rohkem.

Riina Solman, palun! 

Hea Riigikogu liige Jaak Aab! Mõningad täpsustused. Me oleme tõepoolest teiega seda teemat arutanud nii silmast silma kui ka erinevates komisjonides. Kõigepealt, see kriisitoetus, mis puudutab energiatoetust, ei ole mitte 5 miljonit, vaid 10,43. Ma olen tähele pannud, et te olete siin Riigikogu saalis varem ka 5 miljonist rääkinud, aga see energiatoetus on 10,43 miljonit [eurot]. Ja aastal 2023 meil ei ole põhjust oodata sarnast energiahindade tõusu.

Aga jah, teie riigihalduse ministrina ja mina tookord rahvastikuministrina, kui oli koroonakriis aastal 2020, eraldasime kohalikele omavalitsustele investeeringutoetusteks ja ka nii-öelda oma inimeste toetuseks 130 miljonit eurot. See oli sellepärast, et majandus oli hangunud. Me ise olime tegelikult selle otsuse taga valitsusega, et olid piirangud peal ja tuli toetada. Järgmisel, 2021. aastal toetas Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus kohalikke omavalitsusi 46 miljoni euroga. Oleme arvudes täpsed! 

Aga nüüd täpsemalt, mis on kohalike omavalitsuste puhul probleem. Tunnistame, et meil on olnud kolm kriisiaastat. Kriisides on raske kõigil: eraisikutel, ettevõtjatel, kohalikel omavalitsustel loomulikult, aga ka riigil. Lisaks tuleb öelda, et omavalitsustele laekub 2023. aastal maksutulu 1,77 miljardit eurot, mis on 10% enam kui 2022. aastal ja 30% enam kui 2019. aastal, kui kriis algas. Omavalitsuste finantsolukord on kehvemate majandusolude taustal loomulikult halvenemas, aga ta on tegelikkuses paremal järjel, kui ta on olnud viimase 20 aasta jooksul.

Teie tunnete hästi nagu ka mina Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste eelarve osakonna inimesi, kes hoiavad pilku peal, nõustavad, toetavad kohalikke omavalitsusi. Ka need meetmed, mida me oleme ellu kutsunud, leevendavad seda kriisi. Nii et ma kordan üle: energiatoetusteks oli 10,43 miljonit [eurot]. Aga see ei ole ainult energiatoetused. Me toetame ka Ukraina sõjapõgenikke: eelmisel aastal 60 miljoni euroga, tuleval aastal 20 miljoni euroga. Pikaajalise hoolduse korraldamiseks saavad omavalitsused 39 miljonit eurot ja ületuleval aastal 57 miljonit eurot. Aastal 2024 jõustuvad uued maa maksustamishinnad ja maksumäärad, mille tulemusel on omavalitsustel võimalik eelarve tulusid suurendada. 

Ja kui me räägime alushariduse pedagoogide palga tõusust, siis on omavalitsused sellega kaasa tulnud ...

Austatud minister, teie aeg! Palun täpsustav küsimus, Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea Riina! Numbrid: 5 miljonit oli kriisitoetust, 5,4 Ukraina sõjapõgenike vältimatu abi, toetus, mis sellel aastal eelarvesse sai, nii et 10,43 seal kriisitoetust ei ole. Mis puudutab nüüd seda, et riigil on ka raske – jah, kindlasti, kuigi inflatsiooniga laekus päris kõvasti ju tulusid rohkem, eriti maksude näol: 1,2 miljardit rohkem kui eelmise aasta kevadel ennustati. Nüüd on see 1,2 miljardit siin selle aasta eelarves kuskil laiali. On tehtud häid asju, on tehtud tublisid asju, õpetajate palga tõus, nagu ma mainisin, aga nendesamade palgatõusudega omavalitsus ei jaksa kaasa minna. Nad tegid selle ära ja nüüd ongi raskused majas, sellepärast et eelarve teiste ridade arvelt, investeeringute arvelt on tulnud need palgatõusud teha. Tublid on olnud, aga raskused ootavad ees.

Kui me räägime riigieelarve tuludest, siis need on prognoositud 16% kasvu, omavalitsuste tulud, nagu te ütlesite, 10%. Ma natukene nendes prognoosides ka kahtlen, kuna majandus on jahtunud kiiremini, kui need prognoosid tehti, ja siis ei pruugi ka see omavalitsuste üksikisiku tulumaksu planeeritud tõus realiseeruda. Aga kui me võtame kokku hinnatõusu efekti, mis on julgelt üle 100 miljoni, palgatõusud, milleks lisaraha ei antud, on veel üle 100 miljoni, siis see 160 miljonit on juba miinusmärgiga ehk eelarvest tuleb omavalitsustel teiste kulude arvelt otsida vahendeid nendesamade peaaegu et kohustuslike kulude jaoks. Siin oli juttu, et te veel hiljuti otsisite kuskilt 30 miljonit, et aidata neid omavalitsusi. Kuhu see jäi? Ja kas sellel aastal on lootust siiski, et omavalitsused saavad veidigi leevendust oma rahalistele muredele?

Riina Solman, palun!

Aitäh täiendava küsimuse eest! Eelmises satsis jäi ütlemata üks oluline fakt. Nimelt, ükski omavalitsus ei ole Rahandusministeeriumile saneerimistaotlust esitanud. Me oleme kõikide kohalike omavalitsustega pidevas kontaktis ja anname nõu, kuidas finantsolukorda parandada. Lisaks tuleb märkida ka seda, et 20 aastaga on väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elanike arv vähenenud circa 20%. Paljudel juhtudel kirjutati ka haldusreformi ajal ühinemislepingutesse suurtes summades investeeringuid, aga samal ajal oli kohustuste pool ja asutuste võrk sama suur. See koormab praegu eelarvet. 

Kooliealiste laste arv on 20 aasta jooksul kukkunud enamikes maakondades üle 40%, Jõgeva ja Hiiu maakonnas isegi üle 50%. Väljaspool Tartu‑ ja Harjumaad on jäänud vähemaks lapsi ja tööealisi inimesi 26%, mis tähendab 150 000 inimest ja nende tulumaksu, kuid samal ajal on kasvanud üle 65-aastaste inimeste arv, mis on 17 000. Igal juhul riik toetab kohalikke omavalitsusi nõu ja jõuga. Aga mis puudutab nüüd seda 30 miljonit eurot, mis oli kavas küsida energiatoetusteks ja muudeks kriisitoetusteks, siis me hetkel näeme Rahandusministeeriumis, et olukord on stabiilne. Me ei ole saanud koalitsioonis kokkulepet selle eraldamiseks.

Ja nüüd palun lisaküsimus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kohalike omavalitsuste toimetulek ja kriis kindlasti puudutab ka omandireformi. Nendes laululehtedes, kust te neid vastuseid Jaak Aabile maha lugesite, seda vastust, mis puudutab omandireformi küsimust, kindlasti ei ole ja ei tasu sealt ka otsida. Nimelt, ma arvan, et praeguses parlamendi koosseisus on omandireformi küsimusega tegelenud ainult üks erakond – see on Keskerakond. Ja minu taga istuva endise riigihalduse ministri Jaak Aabiga koostöös Tallinna Ülikooli teadlased ja professorid viisid läbi uuringu "Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud". Selle andmete põhjal koostati selline suurem andmebaas ja ka andmekogu, mille alusel, just nimelt nende ekspertide tehtud ettepanekute [alusel], oleks pidanud hakkama nendele inimestele seda ebaõiglust hüvitama. Minu küsimus teile on väga konkreetne. Kas te selle kuue kuu jooksul, mis minu meelest on päris piisav aeg ministriametis, olete üldse selle analüüsiga tutvunud? Kas te olete oma majas ehk ministeeriumi tasemel seda arutanud või kas te olete Vabariigi Valitsuse tasemel seda arutanud? Ja kas te olete ka näiteks omandireformi ehk sundüürnike esindajatega Eestis kohtunud?

Riina Solman, palun!

Suur tänu hea küsimuse eest, lugupeetud Riigikogu liige Tõnis Mölder! Minu poole on üürnike liit pöördunud rahataotlusega, kuigi nad said ka Keskerakonna toel katuseraha, nii‑öelda regionaalsete investeeringute toetusi oma tegevuse korraldamiseks ja õigusnõustamiseks. Nii esitasin ka mina tegelikult, kuna kiri tuli mulle Rahandusministeeriumisse, [taotluse] omandireservfondist toetuse eraldamiseks. Kooskõlastasime selle Rahandusministeeriumis ja see toetuse projekt on praegu menetluses, mis puudutab sundüürnikke. Mitte küll sellise summa ulatuses, nagu nad küsisid, aga õigusnõustamiseks inimestele selline plaan meil oli.

Nüüd, küsimuse esimene pool, et kas ma olen tutvunud analüüsiga, kas mulle on Rahandusministeeriumis vastav analüüs esitatud. Jah, on. Olen ka saanud teie tagumise pinginaabri ja minu eelkäija Jaak Aabi ajal koostatud raamatu oma lauale ja olen seda sirvinud. Aga kuna meil on olnud koalitsioonis prioriteetideks pakilised küsimused, mis puudutavad planeerimisseadust, taastuvenergia edendamist, kohalike omavalitsuste muret, siis ei ole omandireformiga seotud küsimused olnud väga päevakorras. Ja ma pean ütlema, et tegelikult on omandireformiga seotud küsimused juba lõpusirgele jõudmas, nende lahendamine.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume järgmise teema juurde, see on kuues. Küsimuse esitab Riigikogu liige Paul Puustusmaa, vastab tervise- ja tööminister Peep Peterson ja teema on töötukassa töökassaks nimetamine. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! On hea, et on korduvalt meenutatud meile seda küsimust, mis käsitleb õigusriigi olemasolu ehk reeglite järgi käitumist. Ja siin ongi suur temaatika, mis puudutab töötukassa töökassaks ümbernimetamist ja haigekassa tervisekassaks ümbernimetamist. See on temaatika, mis on meil meedias kõlanud juba 2014. aasta algusest peale. Üldiselt on niimoodi, et töökorraldus õigusriigis käib tavapäraselt sellisel moel, et kõigepealt tehakse otsus ja siis tehakse kulud. Meil millegipärast on valitsemiskultuuris teistmoodi: meil kõigepealt tehakse kulud ja siis alles võetakse vastu otsus. Nagu me teame, siis haigekassa tervisekassaks ümbernimetamise otsus on meil täna plaanis, aga kulud on juba tehtud. Kas otsus tuleb või ei tule, eks seda näitab aeg, aga kulud on tehtud. Küsimus on järgmine. Me teame, et ümbernimetamiste kogukulu on circa miljon. See [teadmine] tuleb meediast, see oli rahvusringhäälingus üleval. Nüüd ma küsin, ja ma küsin seda töötukassa töökassaks ümbernimetamise valguses: kas siin on kulud juba tehtud ja kas sellega on plaanis edasi minna?

Peep Peterson, palun!

Aitäh huvitava küsimuse eest! Tõepoolest, täna arutatakse siin Riigikogus haigekassa nime muutmist. Loodan, et tuleb positiivse otsus. Lihtsalt viiteks, et haigekassa ei ole teinud erakorralisi kulutusi. Nad on lihtsalt alates 2018. aastast, kui oli selgelt näha, et see tervisekassa tuleb varem või hiljem, oma reklaamitegevuses jooksvat raha kulutanud selle uue brändi ettevalmistamisel. See tähendab seda, et kaasnev kulu hetkel on ainult 6200 – mingi paar uksesilti ja üks domeen on vaja osta. Kui 2018 oli kriitika see, et kaasnevad liigsed kulud, siis täna me saame öelda, et me pääseme 6200 euroga, mis ei ole märkimisväärne või oluline kulu.

Miks on mõistlik see ära teha? On palju põhjuseid. Me juba neli-viis aastat investeerime selgelt rohkem sellesse ennetavasse, varasesse sekkumisse, varasesse haiguste avastamisesse ja tõhusasse nagu ravisse võimalikult varases staadiumis, ja seda tasub üle rõhutada. Samas me anname endale ka väga selgelt aru, et tervisekassa ülesanne on tagada ravi ja vajalikud meditsiinilised protseduurid. Ei saa loota, et haigekassa läheb ampluaa mõttes fookusest välja ja võtab kogu ennetustegevuse enda kanda.

Töötukassa kohta ma saan vastata lühidalt. Hetkel seal ühtegi otsust tehtud ei ole. 2018 oli see kaalumisel, aga potentsiaalsed kulud olid seal oluliselt suuremad kui haigekassas ja seetõttu on see teema jäänud sinnapaika. Küll aga on vahepeal toimunud karjääriteenuste üleandmine töötukassale ja selle tarbeks on eraldi arendatud välja kaubamärk, milleks on karjäärikeskus. Ja see on mõistlik, et kooliõpilasi ei pea kindlasti tooma töötukassasse, vaid võib neid tuua karjäärikeskusesse. Nii et see on praktika, et riigiasutustel on olemas mitu kaubamärki erinevate sihtgruppidega töö tegemiseks, see on tavapärane. Ma hetkel probleemi siin ei näe.

Palun täpsustav küsimus, Paul Puustusmaa!

Suur tänu! Täpsustame neid kulusid siis rohkem. Nagu ma ütlesin, avalikest allikatest on võimalik lugeda kulude suurusi. Nagu ma ütlesin, siis see on määratletud, kui täpne olla, 865 000 euroga kahe kassa peale kokku. Aga haigekassa tervisekassaks ümbernimetamise kulud on toodud väiksemad kui töökassa omad. Siin on öeldud, et nende kulude suurus on 200 000 – see on see, mis on vajalik, et seda ümbernimetamist teha. Riigikogu puldis [on öeldud] ja ka teie ütlesite, et need kulud on väiksemad, need on umbes 6500 või midagi sinnakanti. Kes siis nüüd valetab? Kas riigimeedia, kes viitab kulude suuruseks 200 000? Või [on vale] Riigikogu puldis öeldu, et kulude suurus on 6500?

Palun, Peep Peterson!

Jaa, ma saan kinnitada, et ma ei saa kellegi kohta väita, et ta valetab. Ma arvan, et siin on tegemist mingisuguse eksitusega. Tuleb teha vahet erakorralistel, spetsiaalsetel nime vahetamisele suunatud kuludel, mida tõepoolest on 6500 ja mitte rohkem, ja sellel, kui nelja aasta jooksul nii-öelda turundusvahendeid siiratakse ümber uue brändi tutvustamisele. See on üks pool. Kinnitan veel kord üle, et töötukassas ei ole viimase nelja aasta jooksul toimunud mitte mingisugust nimemuutmise protsessi, ühtegi kulu ei ole tehtud ja praegusel hetkel ei ole see teema ka väga aktuaalsena üleval. Ma ei tea, kust need andmed on võetud. Ilmselt te räägite nendest prognoosidest, mis olid meil laual 2018, mis aga ei läinud töösse.

Ja nüüd palun lisaküsimus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, teema tundub huvitav: töötukassa töökassaks nimetamine. Ma tulen siiski selle tänase eelnõu ja arutelu juurde, mis puudutab haigekassa ümbernimetamist tervisekassaks. Te ka ise oma mitmes vastuses viitasite, et tegemist oleks justkui tervisekassaga. Ma korra küsin: kas teie ministriameti ajal olete natuke laiemalt uurinud seda, mis alusel on tänane haigekassa võtnud juhatuse tasemel vastu otsuse liikumaks enne parlamendilt mandaadi saamist ümber tervisekassaks? Ma näen siin selles mõttes mitte sisulist probleemi, vaid just nimelt õiguslikku probleemi. Nimelt, parlament on mitmed korrad ja ka valitsuse tasemel, valitsuse arutelul öelnud, et nad ei pea sellist muutust õigeks. Veel kord: ma arvan, et Eesti tervishoius ei ole peamine probleem see, kas on olemas tervisekassa või haigekassa. Tähtis on see, et arstiabi kättesaadavus paraneks.

Minu küsimus ongi teile see: mis on see juriidiline alus olnud? Ei ole ka nõukogu tasemel olnud otsust. Mis on see juriidiline alus, mille alusel tänane haigekassa kasutab tervisekassa kaubamärki? Ta kasutab seda nii reklaamvideotes, nii sotsiaalmeediakontodel, nii oma töökuulutustel kui ka igal pool mujal. Ma näen siin lihtsalt seda, et parlament kui selline pannakse tänasel õhtul sundseisu. Veel kord: mis on see õiguslik alus, et tänane haigekassa sellist nime kasutab?

Peep Peterson, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Otsus investeerida uude kaubamärki langeb sellesse aega, kui haigekassa nõukogu esimees oli Tanel Kiik. Aga ma tõesti ei ole pidanud vajalikuks Tanel Kiigega rääkida sel teemal, miks ta suuliselt oli sellega nõus, et need investeeringud tulevikus suunata uude nimesse. 2018 oli ka selge, et see uus nimi tuleb varem või hiljem, märku anti ka Riigikogu poolt.

Mida ma tahtsin öelda, miks meil tuleb ka töötukassas nimevahetust kaaluda, on see, et meil on sellised suured trendid mõlema kassa puhul. Tervisekassas, ma ütlesin, liikumine varasema avastamise, varasema ravi ja ennetustegevuste poole, kuna need on oluliselt odavamad. Me näeme seda eriti onkoloogias, kus varaselt sõeluuringute käigus avastatud vähk on viinud selleni, et vähidiagnoos ei ole enam surmaotsus, vaid tervenemise protsent on väga muljetavaldav. Samasugust joont tuleb jätkata. Samas me saame aru – see, mida härra Mölder ütles –, et teist organisatsiooni, mis vastutab ravi rahastamise eest, ei ole. Me ei saa seda fookust lõputult laiali vedada.

Töötukassa puhul ma tooksin välja sel aastal jõustuva pilootprojekti, milleks on karjäärivahetuse programm, mis koosneb erinevatest teenustest. Ennekõike me suuname selle praegusel hetkel nendele gruppidele, keda puudutab sooduspensionide reform, on need siis baleriinid, lauljad, puhkpillimängijad, aga ka lennujuhid ja paljud teised. Mõte on selles, et tõepoolest aidata inimestel teha üks [karjäärivahetus], et iga inimene saaks ühe toetatud karjäärivahetuse elu jooksul. Me oleme aastaid rääkinud, et karjäärivahetused seisavad ees, aga praktikas näeme, et inimesed jäävad karjääri vahetamisega hätta ja lõpuks on alahõivatud või teenivad liiga vähe. Väga jõuliselt liigume täna töötukassas selles suunas, et karjääri vahetamine on reaalsus iga inimese jaoks, kellel on selleks huvi ja vajadus.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume järgmise teema juurde, see on seitsmes. Küsimuse esitab Riigikogu liige Marek Jürgenson, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on elanike õigused oma kodule. Marek Jürgenson, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Lähen vana teema juurde tagasi: Neeme tänav 50. Olen teie käest korduvalt selle teema kohta küsinud. Need pered, kes on jäänud hammasrataste vahele, said omal ajal elamiskõlbmatud elupinnad, aga nad tegid need oma raha ja vahenditega, oma kätega korda. 2011 lubati need pinnad erastada. Aga tänaseks on kogu protsess kahjuks jõudnud Tallinna üürikomisjoni, sellepärast et need elanikud on saanud üürilepingu ülesütlemise teate.

Eilsel sõbrapäeval saatis teie büroo juht Gerrit Mäesalu elanikele kirja, kus tänab kirja eest, [ütleb, et] kahjuks peaministri ajakava ei võimalda lähiajal kohtumist kokku leppida, aga et te olete kursis selle teemaga. Ja peaminister on palunud selles kirjas, et riigihalduse minister leiaks koos Riigi Kinnisvara AS-ga, Siseministeeriumi ja Tallinna linnaga tekkinud olukorrale mõistliku lahenduse. Peaministri seisukoht on, et need ametkonnad, kes on selle segaduse tekitanud, peavad leidma lahenduse.

Minu küsimus on see. Teie paremal käel istub praegu Riina Solman, riigihalduse minister, kes peaks selle probleemiga tegelema, tõsiselt tegelema. Siseminister Lauri Läänemets on mulle kinnitanud, et Riina Solman tegeleb sellega. Kas te oskate vastata, kas praeguseks hetkeks on juba mingi lahendus nende elanike jaoks paistmas? Nende mure ja probleem on äärmiselt tõsine. Need inimesed peavad tõenäoliselt juba märtsikuus oma kodust välja kolima.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõepoolest, me oleme juba varem sellest küsimusest rääkinud. See on äärmiselt kahetsusväärne juhtum, et inimesed on niimoodi jäänud hammasrataste vahele. Tõesti, sellest erastamisteemalisest kohtuvaidlusest on möödunud circa kümme aastat, viimane kohtuotsus oli 2013. Kohus on meil sõltumatu, meil on võimude lahusus. Täitevvõimu esindajana ei ole kohane kuidagi hinnata seda Riigikohtu lahendit, mis ütleb, et isikutel puudub õigus nende objektide erastamiseks. Üürnikel on olnud aega leida soovi korral elamispinna küsimusele püsivam lahendus.

Tõsi on see, et riigihalduse minister on võtnud selle asja oma südameasjaks, tegeleb selle teemaga, sest tema on see minister, kes on Riigi Kinnisvara AS-i aktsionäri ülesannetes, ja tema valdkonda kuuluvad ka riigivaraga seotud tegevused. Ma usun küll, et mõistlik lahendus siit tuleb.

Ma vaatan kogu seda kogu aegrida, mis on toimunud alates taasiseseisvumisest. Otsused on siin läinud mingites kohtades valesti, aga siin on muidugi ka selliseid kohti, kus näiteks Riigi Kinnisvara AS on võimaldanud üürnikel seda pinda alla turutingimuste üürida, kuna jätkati senist lepingut. Selge on see, et lõpuni selline üürihind nagunii ei oleks saanud kesta.

Riigi Kinnisvara AS avaldas Tallinna linnale soovi jagada see kinnistu väiksemateks [tükkideks], sest siis oleks olnud võimalik need kinnistud üürnikele otsepakkumisena müüa, kuigi jah, turuhinnaga. Tallinn ei olnud sellega nõus. Riigi Kinnisvara AS püüdis seda kinnistut jagada, algatas selleks ka detailplaneeringu, aga Põhja-Tallinna linnaosavalitsus andis eitava vastuse. Täpsemalt vastas linnaosavalitsus eitavalt planeeringu muutmise ettepanekule, mis tegelikult rääkis ehituskeeluvööndi vähendamisest, et oleks võimalik kinnistuid jagada. Sellele oli vastu ka kohalik kogukond, kusjuures alla olid kirjutanud needsamad Neeme 50 elanikud. Ilma selleta ei oleks saanud kinnistuid jagada.

Aga kõik see on möödas, mis on tehtud ühelt või teiselt poolt võib-olla valesti. Ent oluline on see, et ma tean, et riigihalduse minister on võtnud selle südameasjaks ja tegeleb lahenduse leidmisega.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus antud teemal, Marek Jürgenson!

Aitäh, austatud esimees! Hea peaminister! Mul on jätkuks väga lihtne küsimus. See, mis te nüüd kokkuvõtvalt ütlesite, on kõik see, mida me juba teame. Te mainisite, et 2013 on tehtud Riigikohtu otsus, mille järgi neil ei ole õigust erastada, aga 2011 veel lubati neil seda teha. Ja minu küsimus on lihtne selles mõttes: kas teie arvates need inimesed vääriksid õigustatud ootust, et nad saaksid pinna ikkagi erastada? Selle pinnaga on juba kõik, see pind on maha müüdud eraettevõtjale. Aga Riigi Kinnisvara AS peaks leidma mingid asenduspinnad. Kas selline võimalus oleks teie arvates meelepärane? Ja kui vaadata nüüd seda olukorda, et on kaasatud Tallinna linn, et mitte anda neile lihtsalt munitsipaalüürikorterid, kas neil oleks mingit sorti õigustatud ootus mingi teine, näiteks Riigi Kinnisvara AS-le kuuluv pind erastada, mis oleks elamiskõlblik?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! [Esiteks,] kuna meil on võimude lahusus ja meil on õigusriik, meil on kohtuvõim, kes kohtuotsuseid teeb, siis ei ole minu roll peaministrina, täitevvõimu esindajana kommenteerida kohtulahendeid või minna ütlema, et ei, kohus on teinud vale otsuse. Ma seda kindlasti tegema ei lähe. Teiseks, ma ei saa kommenteerida seda, mida lubati 2011. aastal, kes täpselt lubas ja kas nendel inimestel, kes neid lubadusi andsid, oli volitus neid lubadusi anda. Ka seda ei oska me tagantjärele hinnata.

Me peame tegema asju vastavalt reeglitele. Praegu ma tean, et riigihalduse minister selle asjaga tegeleb. Milline see lahendus täpselt on, ma siit puldist hetkel öelda ei saa, kuivõrd seda lahendust alles otsitakse. Me päris nii ka ei saa, et kohus teeb otsuse ja siis me ütleme, et ei, see pole õige otsus, ja läheme sekkume sellesse. See ei ole õigusriigis kohane, et poliitiliselt sekkutakse ja öeldakse, et kohus on teinud vale otsuse, me teeme ise selle otsuse ümber.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Tõnis Mölder!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Kuna teema on elanike õigused oma kodule, siis ma tulen selle Nursipalu teema juurde tagasi, sest see puudutab ka väga paljusid Eestimaa elanikke ja nende kodusid, eelkõige Rõuge, Võru ja Antsla valla elanikke. Nimelt, kui meil esmaspäeval see arutelu oli, siis kohalike omavalitsuste juhid tõid just nimelt esile selle – teie oma vastuses mulle eelmises küsimuses viitasite sellele, et te alustasite protsessi just nimelt omavalitsusjuhtidega suhtlemisest ja elanikega suhtlemisest, aga nende jutt oli risti vastupidine –, et jah, suhtlust on olnud, aga pigem on see olnud pinnapealne kompimine, täielikku informatsiooni ei ole avaldatud, ei ole avaldatud ka seda ohupilti – vähemalt delikaatselt vallajuhtidele –, miks on vaja selle planeeringuga edasi liikuda. Nende mure oli tõsine just nimelt seetõttu, et kohalikud elanikud ei pääse peaministri jutule igal hetkel, vaid nad ikka pöörduvad kohaliku vallajuhi ukse taha, ja kui vallavanemal ei ole vastuseid inimeste muredele, siis sellest tekibki suur pahameel, mis on ka põhjendatud.

Veel kord, minu küsimus on teile see. Te oma vastuses viitasite sellele ja ma vaatasin, et ka meedia on selle juba üles noppinud, et ohuhinnang Eesti suunas on muret tekitav. Ma olen nõus sellega, et Eesti on õigusriik, Eesti on demokraatlik riik. Me ei ole otseses sõjas, aga ohuhinnang Eestile on muret tekitav. Miks me siis ei liigu selle protsessiga võimalikult kiiresti edasi? Teie [vastus] oli see, et parlament ei suuda seda kiirelt menetleda. Veel kord: siin neid võimalusi avati. Ma küsin jälle selle küsimuse: kas see protsess on takerdunud hetkel selle taha, et valimised on 5. märtsil ja see on probleem, või peitub tõde kuskil mujal?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea meel muidugi tõdeda selle küsimuse püstitusest, et Keskerakond on asunud Nursipalu harjutusvälja laiendamise kiirendatud korras otsustamist toetama. Ma loen teie küsimusest välja, et teie nagu survestate, et tehke kiiremini, tulge rutem siia Riigikokku sellega, eks ole, ja Riigikogu esimees lubas ka, et tehakse erakorralised istungid ja saab selle kiiresti läbi menetleda. Mina ei teadnud, et selline poliitiline konsensus selles suhtes on olemas. Mulle pigem tundus, et seda ei ole.

Nüüd, see teine etteheide, et täielikku informatsiooni ei ole. Jah, vaadake, kui me oleksime alustanud niimoodi, et me teeme need otsused suletud uste taga, siis meil oleks ka kõikidele küsimustele vastused, sest otsused oleks tehtud. Praegu alustati sellest, et kõigepealt suhelda kohalike kogukondadega, millised on üldse võimalused, kuidas seda teha võimalikult leebelt, võimalikult vähe inimesi puudutavalt. Te ütlete, et ohupilti ei ole, teile pole ohupilti näidatud. Andke andeks, seda ohupilti näidatakse iga päev televiisorist. Vaadake! Seda ohupilti näidatakse Ukrainast, mis seal toimub. Seesama naaber, Venemaa, kes agressiivselt ka meie suunas on igasuguseid ähvardusi visanud, peab täiemahulist sõda Ukrainas, kes on tema teine naaber, ja ei ole mitte kuidagi oma eesmärkidest taganenud või nendest loobunud. See on see ohupilt, mida iga inimene, kui ta vähegi uudiseid loeb, saab vaadata. 

Ja selle jaoks me peame valmistuma, lootuses, et seda mitte kunagi ei lähe vaja. Me harjutame selle jaoks, et me oleksime valmis, ja kui me oleme valmis, siis ei teki seda ahvatlust meie suunas mingeid samme teha – see toimib samamoodi heidutusena. Aga see ei toimi, kui meil on relvasüsteemid, mida me ei ole saanud harjutada, ei ole saanud kasutada ega ette valmistada juhuks, kui see peaks vajalik olema. Ja seda kõike selleks, et sõda siia ei tuleks – sellepärast on seda kõike vaja. 

Nii et mul on hea meel kuulda, [et te soovite selle protsessiga kiiresti edasi minna]. Teil on ka omalt poolt võimalik [seda] algatada Riigikogus, kui te ütlete, et poliitiline konsensus on olemas. Minu konsultatsioonid Riigikogus on [näidanud], et selle kahe nädalaga ei ole siin poliitilist tahet [sündinud], et see kiirendatud korras ära menetleda.

Austatud peaminister, te hüppate jälle oma raamistikust välja ja panete mulle sõnu suhu. Ma pean sellele vastama. Tõnis Möldri protseduuriline küsimus oli, mis on menetlusvõimalused. Ja ma neid kommenteerisin tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest: istungjärgu sees on menetlusvõimalus teha täiendavaid istungeid ja istungjärgu lõppedes, mis lõpeb antud juhul 23. veebruaril, on võimalik teha erakorralisi istungeid. See oli minu kommentaar.

Protseduuriline küsimus, Tõnis Mölder, palun!

Jah, ma saan aru, et nüüd võib rappa minna selles mõttes, et kui ma esimesest neljast viskest tabasin neli, siis see viies võib natuke protseduurilise alt mööda minna. Aga ma tahaksin ära klaarida selle. Veel kord, ma olen nõus sellega, mida peaminister siin väitis, aga lõpuni öelda, mis on ühe või teise erakonna seisukoht, ei saa, kui meil ei ole terviklikku hinnangute analüüsi, aga mis kõige tähtsam: parlamentaarset arutelu. Ma lihtsalt viitan sellele, et parlamendi riigikaitsekomisjon, kes oleks pidanud seda teemat arutama elanike pöördumise najal, loobus sellest, just nimelt viidates valimiste kontekstile. Ja see on ääretult kahetsusväärne. Ainukene komisjon, kes seda teemat tõsiselt käsitles, oli riigieelarve kontrolli erikomisjon. Ma veel kord ütlen – mitte kuidagi tõstes seda komisjoni eraldi esile –, et see oli ainuke komisjon, kes oli valmis seda teemat käsitlema. Veel kord, ma näen, et siin on ka parlamendierakondadel hirm seda teemat käsitleda, ja see ongi keeruline teema. Aga veel kord, enne valimisi ei tohiks lasta keerulistel teemadel kuidagi kalevi alla vajuda.

Te läksite sisusse ja ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume kaheksanda küsimuse juurde, mille teema on pannud kirja ja küsimuse esitab Riigikogu liige Kalle Grünthal, vastab tervise- ja tööminister Peep Peterson, teema on laste immuniseerimine. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud sotsiaaldemokraadist minister! Teema on laste immuniseerimine, sellepärast et selle aasta alguses sai teatavaks asjaolu, et teil on kavas välja anda määrus, mille kohaselt on võimalik ka lapsi hakata immuniseerima ehk vaktsineerima põhimõtteliselt ilma seadusliku esindaja nõusolekuta. Piisaks vaktsineerija hinnangust selle kohta, kas laps on otsustusvõimeline või mitte. Edasi järgnes see, et kui ma sellest kuulsin, siis ma nõudsin ja kutsusin kokku sotsiaalkomisjoni erikomisjoni, kus ma soovisin saada täpset teavet teie kirjeldatu kohta. Sinna tulid ministeeriumi esindajad ja isegi õiguskantsleri poolt oli kolm esindajat, aga minu mäletamist mööda teie ei julgenud sellele istungile tulla, või te ei tahtnud tulla. Nüüd on juhtunud selline asi, et sellel hetkel toimus veel ka meeleavaldus Vabariigi Valitsuse residentsi juures, kus lapsevanemad nõudsid selle asja keelustamist. Teid seal jälle näha ei olnud, kuigi teid taheti näha. Lõpptulem oli see, et see asi võeti menetlusest välja.

Nüüd aga olete Eesti rahvale teinud põhimõtteliselt sellise jõulukingituse: 23. detsembril olete selle immuniseerimiskava ikkagi vastu võtnud. Sellest selgub, et lapsi võibki immuniseerida tervishoiuteenuse osutaja nõusolekul, sest võlaõigusseadus lubab kõrvale kalduda seadusliku esindaja tahtmistest. Miks te selliseid asju teete inimeste tagaselja?

Palun nüüd Peep Peterson!

Aitäh, hea küsija! See vestlus meie vahel siin on regulaarne ja mul on hea meel seda jätkata. Ma alustan võib-olla sellest, et olen isiklikult oma elu võlgu kaasaegsele meditsiinile. Mul ei ole mitte mingit põhjust kahelda arstide teaduslikus tasemes ja ma soovitan seda usaldust praktiseerida ka teistel inimestel, sest lõpuks, kui palju me nendega ka ei vaidle, me lõpetame nende hoole all ja nemad meid elustavad.

Ma tulen selle immuniseerimiskava juurde. Riiklik immuniseerimiskava on mõeldud selleks, et tagada laste ja noorukite õigeaegne ja kõikehõlmav vaktsineerimisega hõlmatus. Selleks hangib riik kõik kavas ettenähtud vaktsiinid. Eestis vaktsineeritakse selle kava alusel. Riikides on need kavad erinevad, Eesti on kohandanud kohalike oludega vastavaks, milliseid haigusi siin võib katta. Need haigused on järgmised: tuberkuloos, B-viirushepatiit, rotaviirusnakkus, difteeria, teetanus, läkaköha, punetised, leetrid, mumps, lastehalvatus, HPV ja B-tüüpi hemofiilusnakkus. Lisaks iga kümne aasta tagant toimub [vaktsineerimine] difteeria ja teetanuse vastu ning gripihooaja alguses vaktsineeritakse gripi riskirühmi. Lisaks immuniseerimiskavas [toodule] on antud ka soovitus COVID-i vastu vaktsineerida riskirühmadesse kuuluvaid lapsi ja noori, kuid siin tõepoolest on tegu riskirühmadega, ja [vaktsineerida neid] mitte nelja doosiga, vaid kahe doosiga. Seda viivad läbi perearstid.

Need haigused, mis ma praegu ette lugesin, on ohtlikud. Nende tõttu on maailm kaotanud väga palju lapsi väga varases vanuses. Õnneks on meil täna moodne, rahvusvaheliselt tõenduspõhine meditsiin, mis suudab selliseid varaseid surmi laste puhul ära hoida. Ma lihtsalt toon näiteks: B-hepatiidi vaktsiin tuleb teha 12 tunni jooksul pärast sündi; difteeria, teetanus ja läkaköha tehakse 3-kuuselt, 4,5-kuuselt ja 6-kuuselt, pärast veel 1,5–2-aastaselt ja veel hiljem 15–17-aastaselt. Tänu nendele vaktsiinidele on meil neid haigusi vähem, jätkub rohkem raha teiste haiguste raviks ja inimesed on tervemad.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Kalle Grünthal!

Aitäh! Kuulan teid ja ma ei suuda lihtsalt ära imestada. Te olete seda meelt, et lapse seaduslik esindaja ei saa [otsustada], et tema otsus ei ole enam ainuõige, vaid see jääb mingi tervishoiuteenuse osutaja ainupädevusse, kui tema seda tahab. Kas seesama tervishoiuteenuse osutaja tuleb pärast siis ka last kantseldama ja hoidma, kui tal on tekkinud tervisekahjustusi? Ma pean silmas praegu COVID-i vaktsiine, mille suhtes on väga tõsiseid probleeme üle maailma.

See on häbiväärne, mis te praegu siin räägite. Ma ei oska praegu muud öelda selle peale. Te sellel hetkel ei julgenud sellega välja tulla, võtsite tagasi. Ja siis tulite salaja umbes jõululaupäeval välja sellesama teemaga ja võtsite sellesama immuniseerimise otsuse vastu.

Ma toon ühe näite. Võib-olla see pole hea näide, aga on ikkagi väga asjakohane. Kuskil taluõues avastab talu peremees, et mingi mürgiuss on tulnud sinna õue peale ja võib lapsi salvata. Talumees võtab kaika ja suudab ta minema ajada. Maha lüüa ei suuda, aga suudab ära ajada. See poeb kännu alla. Ja siis, kui talumees arvab, et kõik on korras, läheb tuppa ja lapsed jäävad välja mängima, siis tuleb see mürgiuss kännu alt välja ja arvab, et nüüd on paras aeg lastele ära teha.

See on täpselt samasugune tegevus teie puhul. Te peaksite väga hästi teadma seda, lugupeetud minister Peterson, et COVID-i vaktsiinid ei ole usaldusväärsed. Nende vaktsiinide keelustamise [arutelul] olid ka lapsevanemad, molekulaarbioloogiaeksperdid selles komisjonis, kuhu teie jälle ei julgenud tulla, kes hakkasid nutma, kui nad rääkisid, et nende kaks last on saanud vaktsiinide tõttu eluaegseid kahjustusi. Öelge, kas teil on ka südant sees lastevanemate ees?!

Peep Peterson, palun!

Ma saan alustada viimasest küsimusest. Mul on süda sees. Just nimelt laste huvides see tegevus kõik toimub. Ja lapsevanemad, ma usun, et on tänulikud selle eest, et nende lapsed püsivad elus tänu vaktsineerimiskavale, mis on esitatud. Ja ma kordan kindlas kõneviisis selle lause üle veel ja veel: Eestis on vaktsineerimine rangelt vabatahtlik. Rangelt vabatahtlik tähendab ka seda, et teatud vanuses lapse puhul ei otsusta ei vanemad ega mitte keegi teine lapse eest, milliseid vaktsiine laps vastu võtab. 

Tõsi on see, et just nimelt arstid elustavad neid COVID-i-patsiente, nad tegelevad teetanuse ja kõikide muude haigustega. Nemad päriselt tegelevad nende tagajärgedega, kui teie jätkate seda desinformeerivat kampaaniat, et inimesed ei tohi vaktsineerida. Ma lugesin ette väga ohtlikud haigused. Ja ma väga palun veel kord vajadusel uurida seda valdkonda arstiteaduskonnas, päriselt võtta see vastutus ja aidata lastel jääda ellu.

Väga oluline on see, et need vaktsineerimiskavas olevad vaktsiinid saaksid tehtud enam kui 95%-l lastest, sest see tagab meile rühmaimmuunsuse. Ainult see tagab selle, et need haigused ei tule siia tagasi ega hakka siit oma lõivu nõudma ja peresid väga kurvaks tegema nende juhtumitega, kus lapsed kas invaliidistuvad igaveseks või kaotavad elu.

Nii et ma päris siiralt palun selles teemas vastutustunnet ja usaldust nende inimeste vastu, kes teid päästavad lõpuks, kui teil on tervisega halvasti.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei saa nõustuda sellega, et Peterson tõuseb püsti ja ütleb, et ma ajan mingit desinformatsiooni. Sotsiaalkomisjonis, kus olid ka ministeeriumi esindajad, öeldi, ja me esitasime tõendid selle kohta, et COVID-i vaktsiinid – jutt käib praegu ainult COVID-i vaktsiinidest, sest see on selle teemaga hõlmatud – tekitavad lastel müokardiiti ja need on jäävad kahjustused. Kui minister teemat ei valda ja tema nõunikud ei suuda vastu seista konkreetsetele tõenditele, vastuväide on lihtsalt lause, et see ei vasta tõele, siis see on häbiväärne, sellepärast et meil on olemas tõendid. Selline lause, et see on desinformatsioon, ei ole pädev. Ja ma tahan öelda veel sellist asja: ei maksa siin vastutusest kõrvale hiilida selles mõttes, et arstid päästavad. Muidugi nad päästavad. Aga teie tahate meie lapsi tapma hakata, sellepärast et lapsed ei kuulu riskirühma.

Aitäh! Ma arvan, et te saate hästi aru, et see ei olnud protseduuriline küsimus, ja nii ma seda ka käsitlen. Lisaküsimus, Anneli Ott, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Päris õõvastav on muidugi seda ühepoolset nägemust teie vastustest kuulda. Teatavasti kahetüvelise mRNA vaktsiinisüstid alates 2022. aastast tegelikult ei ole lastele vajalikud ja seda on ka ülemaailmselt teaduslikult välja toodud. 

Aga minu küsimus on seotud järgnevaga. Selle määruse arutelu ajal oli laual ka kaalutlusvõime hindamise teema ja see, kas see kaalutlusvõime jääb alla 18-aastaste puhul lapsevanematele. Kas on teil plaanis, nii nagu vaktsineerimiskavas, nüüd ka see kaalutlusvõime alandada niimoodi vaikselt mõne riikliku püha või tähtpäeva taustal, et inimesed ei pane tähele? Mis seisus on selle ideega praegu edasiliikumine? Kas seda jätkuvalt käsitletakse [uutmoodi] või ikkagi lapsevanemad vastutavad oma laste eest kuni 18. eluaastani?

Tahan tuua välja ka selle, et kui te väidate, et need vaktsiinid, mis on COVID-i vastu, on lastele nii vajalikud, siis palun öelge, kui palju on insultide arv kasvanud pärast vaktsineerimise alustamist nii täiskasvanute kui ka laste hulgas. Ma saan aru, kui te ei oska praegu vastata, siis palun saatke mulle kirjalikult, mis see Eesti number on. Kui mina olin valitsuse laua taga, siis professor Irja Lutsar tõi korduvalt välja seda, et neid vaktsiine lapsed ei vaja, või kui vajavad, siis ainult need, kes on väga riskirühmas. Nii et see ei ole mingi valeinformatsioon, vaid see on professoril väljatoodud fakt arutelude ajal.

Peep Peterson, palun!

Aitäh! Ma kordan üle, et riiklik vaktsineerimiskava ei sisalda COVID-i vaktsiiniga vaktsineerimist, see on esimene fakt. Teine fakt on see, et me ei muutnud kooli tervishoiumäärust ja ükski nendest muudatustest, millest ma rääkisin, ei saanud jõuks. Aga ei ole ka Riigikogu muutnud seadusi: kehtib jätkuvalt võlaõigusseadus, Riigikogu poolt vastu võetud, et lapsel on piisava otsustusvõime olemasolul õigus langetada otsus. Ta saab seda teha perearsti juures ja vastavalt sellele ka saada teenust, sealhulgas vaktsineerimist, ka juhul, kui lapsevanem on vastu.

Ma ei taha kuidagi kahtluse alla seada seda, et lapsevanemad on oma laste huvide eest väljas. Aga lõpuks see tervis, mis lastel kujuneb, on nende enda oma, nemad peavad vastutama. Teatud hetkest alates nad tegelikult ka vastutavad selle eest, et neil oleks pikk ja terve elu. Nii et seda, et lapsevanemad jäävad eluks ajaks ka seal 16+ [lapse eest] alati kõiki asju otsustama, ei pruugi nii minna, seda enam, et Riigikogu on öelnud võlaõigusseaduses, et laps saab teha vastutustundelisi otsuseid enda terviseprotseduuride kohta.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head ametikaaslased! Meil registreeritud teemasid rohkem ei ole. Kui teil on soovi küsida, siis palun andke nüüd märku, ja kui te küsite, siis palun öelge ka, kelle käest te küsite. Anneli Ott, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu juhataja! Minu küsimus on proua peaministrile.

Palun, küsige!

See on seotud Nursipalu harjutusvälja laiendamisega. Ma kuulasin seda eelnevat arutelu ja ma pean kindlasti välja tooma, et Keskerakond on väga selgelt välja öelnud, et inimeste kodude arvelt selliseid laiendusi teha ei saa. Kogu protsess esimesest sammust peale peab olema seadusega kooskõlas. Seda täna kindlasti ei ole tehtud, sest Võrumaa inimesed said teada nendest plaanidest siis, kui tegelikult olid ministeeriumis kaardi peale juba jooned veetud. Aga see, mille alusel neid sinna veetakse, ei ole tänaseni tegelikult selge. See selleks. Te muigate, aga meie jaoks on see väga õõvastav ja õudne teema. Muigama ei aja see meid absoluutselt mitte.

Minu küsimus on seotud sellega, et te tihtipeale teemat arutades kuidagi jääte väga kitsalt nägema ainult nende inimeste probleemi, kes on seotud nende konkreetsete kruntidega, mis jäävad selle harjutusvälja piiridesse. See on kindlasti väga-väga õudne lähenemine nende inimeste jaoks, kuid seal ümber elab väga palju ka neid inimesi, kes täpselt samamoodi saavad olema mõjutatud sellest laiendusest. Ja kui te ütlete, et tegelikult otsest ohtu ei ole, aga me harjutame, et seda kunagi ei tuleks, siis nende inimeste jaoks, kes elavad nendes majades, kuid kes elavad ka Võru linnas ja Võru linna ümbruses, on otsene oht juba selle plaani realiseerumisel harjutamiseks. 

Nii et minu küsimus ongi: milline on teie nägemus nende inimeste elujärjest ja edasisest arengust Võrumaal, Võrumaa inimeste puhul laiemalt, kui see harjutusväli nendes mõõtmetes ja nende plaanide kohaselt, mis praegu on meile lauale pandud, peaks realiseeruma?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Esiteks, see protsess on olnud seadusega kooskõlas. Teiseks on see, mida ma olen korduvalt vastanud: loomulikult, kui räägitakse inimestega, siis peab plaane tutvustama, mis need variandid on. Ma veel kord ütlen, et nende konsultatsioonide käigus on see ala vähenenud 12 000 hektarilt 10 000 hektarile. Enne kui need otsused teha, peab ettevalmistusi tegema, peab tegema uuringuid, peab suhtlema inimestega, peab vaatama ja leidma kokkuleppeid. 

Tõepoolest, see puudutab 15 majapidamist, kus elatakse ka sees, ja loomulikult puudutab see ka inimesi, kes jäävad sellest harjutusalast kaugemale. Mina tean kogemusest, olles keskpolügooni lähedal, mida see tähendab. Ausalt öeldes, vaadates neid Nursipalu harjutusvälja kasutamise reegleid – näiteks kõik need etteheited, mis puudutavad turismi, ja arvestades seda, et 31. maist kuni 31. augustini seal suuri pauke nii‑öelda ei tehta –, siis need laiemad argumendid kaovad kõik ära. Lisaks, kui te vaatate neid Nursipalu harjutusvälja kasutamise reegleid, siis [näiteks] õhtuti ei toimu harjutamist, teatud suuremate harjutuste tegemiseks peab olema eraldi luba kohalikult omavalitsuselt. Neid piiranguid on seal veel: pühapäeviti ei toimu [harjutamist] ja nii edasi.

Jaa, kui me võtame, nagu see oleks nagu mingi naljaasi. Mis te arvate, et me tahame seda väga teha? Ei taha, aga seda on vaja just sellepärast, et me oleme sellises olukorras, nagu me oleme. Küsisin ka Leedu ja Läti peaministri käest, kes laiendavad oma harjutusväljasid. Nendel on hoopis teine olukord, sest nendel selles piirkonnas inimesi absoluutselt ei ela. Meil selliseid alasid ei ole. See mõnes mõttes näitab, et meie regionaalpoliitikaga polegi kõik nii halvasti, kui on Leedus ja Lätis, sest meil elavad inimesed üle Eesti igal pool, meil selliseid [asustamata] kohti ei ole. 

Võiks ju öelda, et kõige lihtsam oleks selle harjutusvälja tegemine Ruhnu saarele, kus elab vähem inimesi ja müra sumbub merre. Aga probleem on selles, et ei Läti ega Rootsi meile tõenäoliselt kallale ei tule ja seal ei asu ka sõjaväeosa. See harjutusväli peab olema sõjaväeosa lähedal, selle laiendamine peab olema võimalikult väikese mõjuga. Selliselt on see ala välja valitud. Aga ma veel kord ütlen, et protsess on alanud sellest, et inimestega suhelda ja neid lahendusi leida. Ja mul on väga hea meel, et väga paljud inimesed on väga konstruktiivsed, mõtlevad kaasa ja saavad sellest vajadusest aru.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmine küsimus. Anneli Ott, palun!

Aitäh! Minu järgmine küsimus on seotud Nursipalu laiendamisega ja see on proua peaministrile.

Palun!

Nagu ma eelmises küsimuses juba ütlesin, siis minu küsimus on Võrumaa arengu kohta ja võimaluste kohta tervikuna. Ma saan aru, et teie mure on see, et regionaalpoliitika ei ole olnud piisavalt efektiivne ja siiski mõni inimene elab veel maal. Ma võin teile kinnitada, et pärast seda arendamist seal tõesti ei ela enam mitte kedagi, või siis elavad need, kes saavad otsest kasu sellest arendamisest. Kuid mitte need inimesed, kes on täna pingutanud selle nimel, et elada tervislikus, autentses elukeskkonnas, selle nimel maapiirkonda elama jäänud ja seal enda panuse andnud, selleks et elu maal kestaks. See ei ole kindlasti mitte lihtne olnud.

Kui te räägite 12 000 või 10 000 hektarist, siis kindlasti see ei ole meie jaoks lahendus, kui algul ütlete rohkem, pärast tõmbate maha ja jätate mulje, et te olete tohutult vastu tulnud kohalikele inimestele. Ma räägin tegelikult terve Võrumaa arengust. Terve Võrumaa ei ole ainult suveperioodi elamiskoht, vaid seal elavad inimesed aastaringselt: meil on haiglad, meil on lasteaed, meil on koolid, meil on rahulik elukeskkond. Ja kui te toote välja, et meie naabritel on lihtsam, sest nendel regionaalpoliitiliselt ei ole nii hästi, inimesed ei ela enam maal, siis kindlasti see ei ole fakt, mille üle rõõmu tunda. Ja kui meil ei ole neid lahendusi täpselt samaväärseid, siis kindlasti ei tähenda see seda, et me saame inimesed kodudest välja tõsta ja me saame ühe väga-väga olulise ja ilusa elukeskkonnaga maakonna kaardilt selle väärtuste mõttes nii-öelda kustutada.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Esiteks, ma ei tunne rõõmu mitte selle üle, et Leedus ja Lätis ei ole inimesi elamas nendes kohtades, vaid ma tunnen rõõmu selle üle, et Eesti inimesed elavad üle Eesti igal pool, Eesti on väike.

Teiseks, vaadake, julgeolek on teema, mis on praegu aktuaalne. Praegu on igal pool Eestis rahulik, sellepärast et meil ei kuku siin pommid. Jah, loomulikult meil on need harjutusalad, kus aeg-ajalt toimuvad need harjutused ja toimuvad paugud, aga need on harjutuspaugud, mitte reaalsed pommid, mis siin lendavad. Meil on endiselt siin rahulik ja me teeme kõik selleks, et see nii ka jääks. Ma selles mõttes palun seda mõistmist, sest see tähendab ka raskeid otsuseid. Ma absoluutselt saan aru sellest ja kuulen neid muresid, mis Võrumaa inimestel on. 

Aga millega ma ei taha nõus olla, on see, [kui öeldakse,] et tehke see kuskile mujale, sellepärast et mujal Eestis ei ole sellist kultuuri või ei ole hoidmist vajavat territooriumi. Igal pool on. Igal pool on! Meil on väga ilus loodus, meil on kaitstavad alad, meil on erinevate piirkondade erinev kultuuriline taust. Kui loodi keskpolügoon või see Nursipalu, siis ju ega see kultuur ja inimesed kuhugi ei kadunud. Ma lihtsalt tahan selle võrdluse tuua: meil on praegu võimalik väiksema valuga teha need harjutusväljad ja olla valmis ja valmistada end ette, et seda sõda siia ei tuleks, või siis see, et me seda ei tee, oleme vähem valmis ja siis peame ka seda riski taluma. 

No mida me näeme ju Ukraina sõja puhul, on see, et see sõda on kõikehõlmav. Sõda on absoluutselt kõikehõlmav! Venelased ei pommita sõjaväe, ma ei tea, harjutusväljasid või sõjaväeosasid – venelased pommitavad kõike. Nad pommitavad tsiviiltaristuid, nad pommitavad tsiviilisikuid, nad tahavad võimalikult palju kahju teha. Ja selle jaoks me peame valmistuma, et see siia ei ulatuks. See tähendab seda, et me peame oma kaitsevõimet tugevdama, ja see tähendab ka seda, et meie kaitsejõud peavad saama harjutada.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes esitasid küsimusi, ma tänan valitsusliikmeid vastuste eest! 15. veebruari infotund on lõppenud.