Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 5. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Ei ole eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi. Siis teeme kohaloleku kontrolli, palun! 

Kohalolijaks registreeris ennast 51 Riigikogu liiget, puudub 50.

Läheme päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Enne arutelu juurde minekut ma tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on välisminister Urmas Reinsalu ettekanne kuni 30 minutit. Seejärel on küsimused ja vastused kuni 90 minutit. Siis on väliskomisjoni esimehe Andres Suti ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Head kolleegid, iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kokku kuni kaks küsimust. Ja seejärel on läbirääkimised, kus on võimalus esineda kõikidel Riigikogu liikmetel, aga soov ja palve on, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad, nii nagu meil tavapäraselt see kord on. Nii, läheme arutelu juurde. Ma palun ettekandjaks välisminister Urmas Reinsalu.

Austatud rahvaesindus! Diplomaatiline korpus! Hea Eesti rahvas! Pean alustama kaastundeavaldusega Türgi ja Süüria rahvale, kelle maad tabas eelmisel nädalal katastroofiliste järelmitega maavärin. Hukkunuid ja kannatanuid on kümnetes tuhandetes. Meie, eestlased, oleme nende inimestega nende leinas ja mures ning püüame aidata nii palju, kui saame ja oskame, et taastuks igapäevane elu ja kindlus ja väheneksid inimkannatused.

Pea aasta on möödas hetkest, mil Venemaa alustas täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu. Terror ja genotsiid, mida Venemaa Ukraina vastu rakendab, ei ole toonud Venemaale mitte mingisugust hiilgust, au või vägevust. 

Ukraina on agressioonile vapralt ja südikalt vastu astunud. Võidetud on lahinguid nii lahinguväljal kui ka rahvusvahelises poliitikas. Sõda on ka meid – Eestit ja laiemalt rahvusvahelist kogukonda – ühendanud. Me oleme teinud omajagu, et Ukraina võitlust toetada. Äärmiselt oluline aga on enestele aru anda, et me saame teha ja peame rahvusvahelise kogukonnana tegema rohkem, et Ukraina võidaks. Seda seni, kuni agressor on sõjaeelsete piiride taha löödud. Kuni kuritegude eest vastutajate üle on õigust mõistetud. Kuni Venemaa on tema poolt valla päästetud hävingu ja kannatuste eest õiglast hinda reparatsioonide näol maksnud.

Kaalul on rahvusvahelise korra alusprintsiibid, meie, Eesti eksistentsiaalne tulevik. Venemaa agressioon Ukraina vastu pole pelgalt Ukraina julgeoleku küsimus. Rünnaku all on reeglitel põhinev maailmakord ning Euroopa julgeoleku vundament.

Eesti välispoliitilise tegevuse strateegiline siht, millele me koondame kogu oma jõu, on Ukraina võit. Selle eesmärgi saavutamisel lähtub Eesti kolmest laiemast tegevussuunast.

Esiteks, agressiooni hinna tõstmine. Venemaal peab kaduma igasugune tahe ja võimalus sõjapidamist jätkata. Agressiooni jätkamise hind peab olema kõrgem kui selle lõpetamise hind. Venemaale peab olema selge, et mingit naasmist nii-öelda normaalse endise elu juurde ei tule, kui ta praegusel teel jätkab.

Agressiooni hinna tõstmise kaalukas ja juba praegu nähtavaid tulemusi andev element on sanktsioonid. Eesti on tõhusalt kaasa aidanud Euroopa Liidu üheksale Vene agressiooni vastasele sanktsioonipaketile, mis on tuntavalt nõrgendanud Venemaa majandust ning seeläbi ka sõjalist jõudu. Oleme lülitanud rea suuremaid panku välja üleilmsest SWIFT‑maksesüsteemist, kohaldanud varade külmutamist ning andsime suure panuse gaasi ja nafta hinnalagede kujunemisse. Kuid see on ebapiisav. Vajalikud on täiendavad sanktsioonid Vene sõjamasina tõkestamiseks. Eesti teeb tööd selle nimel, et toornafta hinna lagi viivitamatult üle vaadataks ja veelgi madalamaks muudetaks.

Samuti on lubamatu, et sanktsioonid ei ole täielikult tõkestanud Vene propaganda teid, kuidas Euroopas oma valesõnumeid levitada. Käimas on kümnenda sanktsioonipaketi ettevalmistamine ja Eesti sõnum on selge: ei tohi olla mingit derogatsiooni nende olemasolevate sanktsioonide puhul, ja teiseks, need peavad olema täiendavad ja tugevad. Hetkel otsitakse Euroopas õiguslikke lahendusi, et saada külmutatud Vene päritolu varasid kasutada Ukraina abistamisel ja ülesehitamisel. Euroopa Liidu ja G7 riikide poolt on kokku külmutatud umbkaudu 300 miljardit eurot Vene keskpangaga seotud varasid ning lisaks Vene oligarhide varasid. Kutsun üles rahvusvahelist kogukonda, Euroopa Liitu viivitamatult töötama välja juriidiline mehhanism, et need vahendid, külmutatud vahendid suunata Ukraina abistamiseks. Eesti loob oma finantsinstrumendi – see on meie valitsuse otsus –, mis võimaldab neid varasid, mis Eestis on külmutatud, Ukraina hüvanguks kasutada.

Agressiooni hinna tõstmine tähendab sedagi, et Venemaal ei saa olla kohta rahvusvahelises elus. Massiliselt rahvusvahelise õiguse norme rikkuv Venemaa peab olema täielikult isoleeritud. Oleme seisnud selle eest, et Venemaa kaotaks oma koha ja rolli rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti vedas koos samameelsete riikidega eest nii Venemaa kiiret väljaheitmist Euroopa Nõukogust kui ka agressori liikmesuse peatamist ÜRO Inimõiguste Nõukogus. Kahetsusväärne on, et maailm seisab taas silmitsi Venemaa pürgimisega inimõiguste nõukokku perioodiks 2024–2026. Meie sõnum on üks: peame kõik tegema, et Venemaad sinna tagasi ei valitaks.

Täna on mõeldamatu, et agressor kuuluks ükskõik kui spetsiifilise organisatsiooni või allorganisatsiooni juhtorganisse. Töötame selle nimel, et Venemaa ei oleks enam Interpoli liige – tundlikku teavet ei saa jagada sõjakurjategijatega. Aktsepteeritav ei ole, et Ukraina inimeste elust ja tervisest mitte hoolivas riigis asub jätkuvalt Maailma Terviseorganisatsiooni regionaalne keskus.

Häbitult püüab Venemaa ära kasutada sporti. Sport ei ole midagi vaakumis toimuvat. Seetõttu pole Vene funktsionääridel kohta rahvusvahelistes spordiorganisatsioonides ega tohi olla ka Venemaa sportlastel rahvusvahelistel võistlustel. Saatsin juba möödunud sügisel ROK‑i presidendile pöördumise, milles Eesti sõnum on üks ja selge: Venemaa sportlasi ei tohi lubada Pariisi olümpiamängudele.

Teiseks tegutsemissuunaks, mis aitab Ukraina võidule vahetult ja tõhusalt kaasa, on igakülgne abi Ukrainale. Ukrainal peab olema jõudu, et agressor alistada. Eesti alustas raskerelvade saatmist Ukrainasse veel enne agressiooni algust. Veensime teisi selles, et Ukrainale tuleb nüüd ja praegu anda Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus. Möödunud augustis palus president Zelenskõi Eestilt, et Vene kodanike sissepääsu Euroopa Liitu piirataks. Eesti ilmutas ühes Balti riikide, Poola ja Soomega initsiatiivi ning kehtestasime korra, millega piirasime agressorriigi kodanike pääsu Euroopa Liitu. Meie sõnum on üks ja selge, et tuleb piirata Vene kodanike sissepääsu kogu Euroopa Liitu – sellekohased ettepanekud me oleme teinud – ja kindlasti ka seada piirangud kinnisvara soetamisele Euroopa riikidesse.

Sedamööda, kuidas Ukraina reformidega edasi liigub, peab kinnistuma ka tema side Euroopa Liiduga. Eesti eesmärk on selge: soovime, et Ukraina saaks alustada Euroopa Liiduga liitumise kõnelusi sellel aastal. Lisaks toetame samaaegselt Ukraina liitumist Euroopa Liidu siseturuga, mis võiks toimuda juba enne seda, kui lõplik liitumine uniooniga teoks saab.

Niisamuti nagu Ukrainast saab Euroopa Liidu liige, peab saama temast ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO liige. Allianss kinnitas selle aastaid tagasi võetud suuna möödunud aastal mustvalgelt üle. Nüüd on oluline, et Ukraina edenemine NATO liikmesuse suunas oleks selgelt käegakatsutav. Käesoleval suvel toimub NATO Vilniuse tippkohtumine. Ukraina kuulumine NATO‑sse on tulevase Euroopa ja rahvusvahelise julgeolekukorralduse olemuslik osa. Osa tulevasest püsivast rahust Euroopas.

Eesti on andnud Ukrainale ulatuslikult relvaabi – alates Javelin-rakettidest ja lõpetades soomustatud maasturitega. Oleme andnud suurekaliibrilisi ja moodsaid relvi. Koostöös Madalmaade ja Norraga on Ukrainasse jõudnud üks ning ühes Saksamaaga kaks välihaiglat. Relvaabi andmine on hetkel keskse tähendusega. Mis peamine: meie, aga ka teiste abi on rindel väga vaja. Eesti sõjaline abi Ukrainale küündib 1%‑ni sisemajanduse kogutoodangust. Kutsusin NATO-liitlasi juba möödunud novembris Eesti eeskuju järgima ning teen seda jätkuvalt. Peame Ukrainat toetama raskerelvadega ja meie Ukraina toetamise paradigma peab muutuma: mitte nii palju, kui on vaja, et Ukraina ei kaotaks seda sõda, vaid nii palju, kui on vaja, et Ukraina konventsionaalselt ka meie relvade abil võidaks selle sõja. See tähendab ka hävituslennukeid ja ilma piiranguteta, poliitiliste piiranguteta kaugmaarakette.

Euroopa Liidu poolt vaadates on Ukrainale sõjalise abi andmisel olnud põhimõttelise tähendusega Euroopa rahutagamisrahastu. Otsused selle vahendeist Ukrainat toetada kõnelevad Euroopa riikide võimest paindlikult tegutseda. Aga me ei saa ka rahurahastu puhul pidama jääda. Euroopa rahutagamisrahastu vahendeid tuleb suurusjärgu võrra suurendada.

Rahu kõige olulisemaks eelduseks on Ukraina võit sõjaväljadel. Kuid juba praegu – enne veel, kui relvad vaikivad – peame hävitatud Ukrainat taastama. Ülesehitav abi peab kasvama. Üha selgemalt tuleb tööle panna erinevate rahvusvahelise kogukonna osapoolte vaheline koordinatsioon. Ja Ukraina ülesehitamine on tihedalt seotud Ukraina Euroopa Liitu lõimimisega.

Välisministeerium näeb koostöös avaliku, era‑ ja kolmanda sektoriga Ukraina ülesehituses oma lähiaastate üht praktilist töösuunda. Eesti keskendub Ukraina ülesehitamisel Žõtomõri oblastile. Muu hulgas ehitavad ettevõtjad kohalike inimeste kaasabil seal lasteaia, oleme alustanud Malõni silla taastamisega. Toimunud on juba kaks Žõtomõri ülesehitusfoorumit, millest viimane leidis aset enne jõule Tallinnas.

Samuti peab Eesti ettevõtetel olema võimalus osaleda Euroopa Liidu ja teiste riikide rahastatavates ülesehitusprogrammides. Oluline on, et veel sõja vältel looks Euroopa Liit erasektori, aga [eriti] kaitsesektori investeeringute kaitse mehhanismi, et investeerida Ukrainasse.

Ukraina seisab igapäevaselt silmitsi humanitaarkriisiga. Kohest abi talve üle elamisel vajab ligi 18 miljonit inimest. Ukrainas on 7 miljonit sõjapõgenikku riigisiseselt. Riigid kahepoolselt, aga ka Euroopat Liit, ÜRO ja paljud teised [peavad] jätkama humanitaarabi andmist.

Ühiskonnana seisab Eesti Ukraina selja taga. Kodu, töö, kooli ja lasteaia on Eestis leidnud umbkaudu 60 000 Ukraina sõjapõgenikku – selleks ajaks, kuni sõda Ukrainas kestab ja pole saabunud rahu. Tänulikkusega jälgime vabast tahtest ja sügavalt südamest võrsuvaid Eesti inimeste Ukrainat toetavaid ettevõtmisi. Tahan kõigile nendele inimestele öelda südamest suur tänu.

Eesti kolmas tegevusliin puudutab agressori tegudele kohase ja õiglase hinnangu andmist. Kuriteod ei tohi jääda karistamata. See, kuidas nendele roimadele reageerime, määratleb meid ennast. Meie eesmärk ühiskonnana peab olema kuritegude eest vastutajad kohtu ette tuua.

Ukraina võit kätkeb seda, et õiglus ja õigus peavad võidule pääsema. Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond eesotsas Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kes on Ukraina suhtes algatanud agressioonisõja, tuleb rahvusvahelise kohtu ette tuua. Kuna selleks puudub vastav õiguslik mehhanism, siis tuleb Venemaa kuritegudele hinnangu andmiseks uus rahvusvaheline kohus luua. Eesti toetab täielikult sõjakuritegude uurimist ja vastavate tõendite kogumist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Ukraina ametivõimude [koostöös]. Kahjuks ei ole aga Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul pädevust agressioonikuritegu menetleda.

Seega, Eesti jaoks on karistamatuse vältimiseks lahendus selge. Toetame rahvusvahelise eritribunali loomist ja esimese sammuna selles suunas peame asjakohaseks ajutise prokuröri kontori avamist Haagis, mis koguks ja talletaks agressioonikuritegude tõendeid.

Iga sõda lõpeb. Ja lõpeb rahuga. Nii ka sõda Ukrainas. Rahu, mis lõpetab Vene mõrvarliku agressiooni, määrab Euroopa ja tõenäoliselt ka laiemalt inimkonna üldise julgeoleku. Eesti jaoks on saabuva rahu iseloom eksistentsiaalse tähendusega. Tuleb olla tähelepanelik, sest iga niinimetatud rahutuvi, mis kuskilt maailmanurgast lendu tõuseb, ei pruugi kuulutada tegelikku rahu. Mäletame Münchenist naasnud Chamberlaini sõnu, et saabunud olevat rahu terveks meie ajastuks. Varitsesid petliku rahu lõksud toona ja nad ei ole kadunud ka nüüdseks. Soov osta enesele stabiilsust, toites agressorit teiste rahvaste vabadusega, ei too midagi peale sõja laienemise. Nagu on öelnud Churchill: kui on valida väärituse ja sõja vahel ja sa otsustad valida väärituse, saad sa lõpuks ikkagi sõja.

Eesti välispoliitika ülesanne on aktiivselt kaasa rääkida, milline peab sõjajärgne rahu olema. Sõnastan siinkohal kuus meie peamist põhimõtet.

Esiteks, rahu peab jõustama rahvusvahelise korra, mille keskmes on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted; rahvusvahelise korra, milles ei ole kohta jõu kasutamisele riigipiiride muutmisel ja milles erimeelsused lahendatakse rahumeelsete vahenditega.

Teiseks, agressioon kui rahvusvaheliste suhete tööriist peab saama täielikult diskrediteeritud. Agressioonimõtetega riigijuhtidele peab olema tulevikus selge, et agressiooni hind on alati kõrgem kui sellest oodatav kasu, et see lõpeb alati kaotusega.

Kolmandaks, mõjusfäärid peavad jääma ajaloo prügikasti. Arvamusel, et osadel on teiste üle privilegeeritud huvid, ei tohi olla kohta rahvusvahelistes suhetes. Igal riigil peab olema õigus ning võimalus valida oma julgeolekukorraldus ja liitlased, seda peavad mõistma ja sellest pidama kinni kõik – nii ida kui ka lääne pool olevad riigid. Mistahes viited vastupidisele tooksid mõjusfääride poliitika tagasi ja me ei lepi sellega.

Neljandaks peab [tulema] lõpp Euroopa julgeoleku hallidele tsoonidele. Need lihtsalt ei tööta. Näeme täna selgelt, et NATO ja Euroopa Liidu laienemised on olnud stabiilsust kasvatavad, hallid alad seevastu aga kasvulava sõjale ja ebastabiilsusele. Seepärast peavad ka nende organisatsioonide uksed jääma avatuks, usutavalt avatuks.

Viiendaks peavad Euroopa julgeoleku nurgakiviks jääma ühistel väärtustel põhinevad Euroopa Liit ja NATO. Neisse on koondunud riigid, kelle jaoks on olulised demokraatia, õigusriik, vabaturg, inimõigused ja vabadused, ning kes on veendunud, et need on ühiskonna arengu ja heaolu peamised allikad. Euroopa võime maailmapoliitikas kaasa rääkida eeldab tugevat, geopoliitilist Euroopa Liitu ja Euroopat sõjaliselt kaitsta suutvat NATO‑t.

Kuuendaks peab suhetes Venemaaga olema eelduseks usalduse taastamine ja automaatse reset'i välistamine, mida me mäletame lähi[minevikust] nii piinlike hetkedena. Kõik kokkulepped, mida Venemaa oma agressiooniga rikub, on ta endale täitmiseks võtnud vabatahtlikult. Sedaviisi hävitab Venemaa oma käitumisega usalduse temaga sõlmitud kokkulepete vettpidavuse vastu. Suhete normaliseerimine eeldab selle usalduse taastumist. See tähendab agressiooni eest vastutamise täies mahus realiseerimist nii Venemaa kui riigi ja rahvusvahelise õiguse subjekti poolt kui ka nende isikute poolt, kes on agressiooni eest õiguslikult vastutavad.

Need kuus elementi – territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse kesksus; agressiooni võimaluse välistamine; mõjusfääride poliitika eitamine; hallide tsoonide kadumine; Euroopa Liidul ja NATO‑l seisva julgeoleku‑ ja väärtusruumi püsimine; Venemaa-suhete sõltuvusse seadmine usalduse taastamisest – on Eesti tuleviku ning Euroopa julgeoleku alusmüür.

Kuidas me sellise rahuni jõuame? Lääne ühtsust kindlustades ja tugevdades. Peame seda hoidma. Kuid meil on nende meie ees seisvate ülesannete seljatamiseks olemas toimiv valem – aktiivne, süvitsi minev, lahendusi pakkuv välispoliitika.

Eesti toetab täielikult Ukraina presidendi Zelenskõi poolt sõnastatud kümnepunktilist rahuplaani. Eesti peab oluliseks Euroopa Liidu arengutes aktiivset kaasalöömist. Vene agressioon Ukraina vastu on ka Euroopa Liidu ette seadnud teravaid ja mõneti uusi väljakutseid. Seejuures oleme suutnud säilitada konsensusliku otsustamise, mis on Eesti jaoks põhimõttelise tähendusega. Niinimetatud ühehäälsusmehhanism on välispoliitika tegemisel Euroopa Liidu olemuslik osa ja teeb meid liiduna tugevamaks. Otsused ei sünni küll teinekord lihtsalt, kuid nad sünnivad igal juhul ja on läbivaielduna seda vettpidavamad. Eesti Vabariik ei pea mõistlikuks välis‑ ja julgeolekupoliitika otsuste langetamise mehhanismi, milles kriitilist otsustamisosa ei omaks – ka tervikuna arvesse võttes kvalifitseeritud häälteenamuse dünaamikat – meie regiooni liikmed summeeritult.

Meie regiooni sõjalisel kaitsmisel on kesksel kohal NATO. Allianss on kollektiivkaitset paremini sihitanud. Ühine arusaam ohtudest on sealjuures eelduseks, et neile ohtudele vastamisel suudetakse ühiselt tegutseda, töötada välja lahendused, mis kaitsevad NATO kogu territooriumi. Eelmise aasta Madridi tippkohtumise otsused NATO senise väehoiaku tugevdamiseks on märkimisväärsed ja nüüd tuleb need ellu viia.

Eelmisel aastal tähistasime Eesti ja Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Eelmise aasta lõpus täitsid Ameerika Ühendriigid oma lubaduse ja siirsid rotatsiooni korras Eestisse jalaväekompanii ja HIMARS-mitmikraketiheitjate üksuse, kokku 270 USA sõjaväelast ning neli relvasüsteemi. See samm on osa pikemast rotatsioonide seeriast, mis on aluseks USA vägede kohalolekule Balti riikides.

Meie sõnum on üks ja selge. Me oleme tänulikud kõikidele partneritele, kes on siia oma üksusi saatnud. Ja meie sõnum on, et me vajame rohkem. Rahaliselt oli USA julgeolekuabi Eestile eelmisel aastal rekordiline. Eesti omalt poolt on otsustanud suurendada osalust Ühendriikide juhitud rahvusvahelisel terrorismivastasel operatsioonil Inherent Resolve Iraagis ning Eesti kaitseväelaste arv kasvab seal. Me võtame tõsiselt ka liitlaste julgeolekumuresid.

Märkimisväärselt tugevdab Eesti territooriumi kaitset Soome ja Rootsi liitumine alliansiga. See samm ei ole oluline ainult Läänemere piirkonna kaitsele, vaid kogu Euroopa julgeolekule ning NATO sidususele. Kutsun üles nii Türgit kui ka Ungarit võimalikult kiiresti, silmas pidades ka eelseisvat Vilniuse tippkohtumist, Soome ja Rootsi NATO‑ga liitumise protokollid ratifitseerima.

Läänemere Põhjala-Balti piirkonna suurem kokkuhoidmine, koostöö mitmekesistumine ja tihenemine on meie tegevuse keskne olemuslik osa. Põhjala-Balti piirkond on Eesti jaoks justkui tuumikpere, kus on kujunenud ühtne ergas majandus‑ ja innovatsiooniruum. Eelmisel aastal panime kahepoolselt Läti, Rootsi ja Soomega kokku koostööaruanded, kuidas oma suhteid ja koostoimimist veelgi tõhustada ja süvendada. Neis on mitmeid mõtteid, mis võiksid suurendada ka laiemat Põhjamaade-Balti koostööd, mille raamiks ja uueks perspektiiviks saab olema loomulikult julgeolekualane koostöö.

Mul on hea meel, et loetud nädalad tagasi seadsime eesmärgiks ka Balti ja Poola välisministritega luua nelja riigi vaheline süvendatud koostööplatvorm. See tegevus kindlasti suurendab julgeolekulist koostööd ja teistes huvipakkuvates valdkondades koostööd sellises regionaalses tegutsemisvormis.

Idapartnerluse jätkumine on ka tulevikus Euroopa Liidu jaoks oluline. Avaldan siit kõnetoolist ühemõttelist toetust Moldovale, Moldova suveräänsusele ja julgeolekule. Euroopa ja NATO oma abiprojektidega ka hübriidohtude tõrjumisel peavad seisma nendel kriitilistel hetkedel Moldova kõrval, sest Venemaa tungib erinevate destabiliseerivate hübriid‑ ja ka riigipöörde initsiatiividega peale ka teistes suundades, lisaks vahetule hävitussõjale Ukraina vastu.

Gruusia. Avaldan siin muret sisepoliitiliste arengute ja õigusriigiga seotud arengute pärast Gruusias. Positiivne on, et Gruusial on liitumisperspektiiv, ja ma loodan, et need häirivad signaalid, mis Gruusiast on tulnud, seda perspektiivi olemuslikult ei kahjusta, sest Gruusia rahva enamuse tahe on – ja seda nad on korduvalt avalikult näidanud – saada osaks Euroopast ja transatlantilisest julgeolekust.

Aina enam on tähtis toetada Lääne-Balkani riikide lähenemist Euroopa Liidule ja tasakaalustada Venemaa mõjusfääripoliitikat selle regiooni suunal.

Maailmas tugevneb demokraatiate ja autokraatiate vastasseis. Vastastikusest konkurentsist võib kujuneda võitlus üleilmse mõjuvõimu pärast energiasõltuvuse, tehnoloogiasõltuvuse, tööjõusõltuvuse, majandus‑, tooraine‑, tootesõltuvuse vallas.

Kõik me oleme näinud Hiina järkjärgulist esiletõusu ja kasvavat üleilmselt enesekindlust. Möödunud aastast ei löö Eesti enam kaasa näiteks Kesk‑ ja Ida-Euroopa ning Hiina koostööformaadis, niinimetatud 16 + 1. Üks põhjuseid, miks me otsustasime sellest formaadist lahkuda, oli muu hulgas ka Hiina hoiakud ja reaktsioonid Venemaa agressioonile Ukrainas. Ma kutsun siinkohal kõiki Euroopa Liitu kuuluvaid ja sellesse formaati jäänud riike samuti seda otsust kaaluma ja eelistama suhtlemist Hiinaga regionaalsel tasemel Euroopa Liidu formaadis.

Maailmas toimuvate muutuste valguses tuleb tihedamalt võrgustuda usaldusväärsete partneritega. Üks vastumürk autokraatlike riikide katsetele saada meid oma sõltuvuse lõa otsa on ühenduvus nii füüsilise kui ka digitaalse taristu näol. Seetõttu on Eesti aktiivselt panustamas strateegilise ühenduvuse projektidesse, näiteks Euroopa Komisjoni strateegiasse "Global Gateway", kolme mere algatusse, samuti ÜRO üleilmse digikokkuleppe väljatöötamisse. Kõigi nende initsiatiivide puhul on Eesti olnud üks vedajariikidest.

Euroopa rohepöörde juures peame kasutama mitmekesiseid lahendusi, mis teeniksid meie majandushuvisid ja võimaldaksid rohepöördes silmas pidada nii meie majanduse strateegilisi huvisid kui ka kahtlemata meie energiajulgeoleku, meie tarbijate hakkamasaamise, meie ettevõtluse konkurentsivõime huvisid. Välisministeerium kindlasti aitab Eesti erasektoril [kasutada] neid digi‑ ja rohepöörde võimalusi, mis puudutab eksporti või ka jõukuse kasvatamise projekte, ta aitab kindlasti kaasa ettevõtjate ettepanekutele.

Maailma majanduskonjunktuur on jahenemas. Selles rahvusvahelises, globaalses majanduslikus vastasseisus, mida me praegu näeme nii johtuvalt Ukraina vastu toimuvast Venemaa agressioonisõjast kui ka rahvusvaheliste suhete pingestumisest, on väga tähtis toetada Eesti ettevõtete välisturul tegutsemist. See on üks väga praktiline ülesanne ja tegevussuund Välisministeeriumile, et aidata Eesti ettevõtetel leida uusi turge, tuua Eestisse uusi investeeringuid ja aidata kaasa Eesti majanduse suuremaks kasvamisele.

Me oleme paika pannud rea tegevussuundi prioriteetriikides, potentsiaalikamatena digi‑ ja IT‑sektori, toidu‑ ja tehnoloogiasektori, ehituse, rohetehnoloogia ning energeetika valdkonnas. Ja siin on meil väga hea koostöö ettevõtlusorganisatsioonidega ja meie äriettevõtetega. Euroopa Liidu vahendite abil oleme tänaseks avanud Eesti ettevõtluskeskuse Soulis. Maikuus alustab tegevust samasugune keskus Singapuris. Eesmärgiks on tõsta Eesti äridiplomaatia uuele tasemele foorumite kaudu, sihtriikides Eesti äripotentsiaalist teadlikkuse omamise kaudu, aga ka vastupidi, Eesti ettevõtjatele info ja kontaktide kohaletoomise kaudu.

Nii nagu ettevõtlus on üha globaalsem, nii on ka eestlaskond üleilmne. Välisministeerium jätkab ülemaailmse eestluse toetamist, et Eesti peredel oleks võimalus oma lapsed üles kasvatada eestlastena, et neil oleks side Eestiga ja teadmine, et nad on alati Eestisse oodatud ja Eesti toetab armastava emana nende eestlaseks olemist ja nende panust Eesti rahva arengusse.

Inimõiguste olukord maailmas on habras. Rahvusvaheline kogukond peab Venemaa ja Valgevene tegevuse vastustamisel meeles pidama ka neid inimõiguste rikkumisi, mis leiavad aset nendes riikides. Kutsun üles looma rahvusvahelise kogukonna poolt Vladimir Kara-Murza nimekirja nendest isikutest, kes on vastutavad tema suhtes toimepandava justiitskuriteo eest. Kindlasti oleme mõtetes kõikide nende vaprate inimestega nii Venemaa kui ka Valgevene vanglates, kes seisavad vastu kurjusele, seisavad vastu diktaatoritele.

Möödunud aastal avaldatud ÜRO aruanne Xinjiangis toimuvast viitas uiguuride inimõiguste rikkumistele. Ei ole mingit kahtlust, et Hiina keskvõim on toime pannud ulatuslikke inimõiguste rikkumisi. Iraani rahumeelsete demonstratsioonide mahasurumine väärib meie tugevat hukkamõistu ja me oleme väljendanud ka diplomaatilist protesti Iraani suursaadikule.

Ukraina rahvas peab uskumatult vaprat ning südikat võitlust agressori vastu meie vabaduse eest, kogu inimkonna vabade valikute eest, selle eest, milliseks kujuneb inimkonna tulevik. Meie seisame vapra Ukraina rahva selja taga ja jääme tingimusteta tema selja taha seisma. Nad võivad alati meie toetusele loota. Eesti seab oma ülesandeks Ukraina võidu ja selleks peame töötama Välisministeeriumi vaates ja Vabariigi Valitsuse vaates nende osundatud tegevuste kataloogiga ning kutsume üles kõiki riike panustama rohkem, sest see toob kaasa kiirema võidu, see toob kaasa sõja kiirema lõpu. See toob kaasa kiirema lõpu kohutavatele inimkannatustele, mis meist vaid ühe lennutunni kaugusel leiavad praegu aset. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Ruuben Kaalep, palun!

Lugupeetud juhataja! Auväärne minister! Miks Eesti valitsus vaatab vaikides pealt, kuidas Venemaal toimub meie soome-ugri sugulasrahvaste kultuuri hävitamine? Te ei maininud oma kõnes isegi poole sõnaga soome-ugri rahvaste olukorda Venemaal. Miks te ei ole läinud rahvusvahelistele foorumitele, löönud rusikat lauale ja öelnud, et me ei saa seda vaikides pealt vaadata, kuidas Venemaal põlisrahvaste kultuuri hävitatakse? Kas te kardate Kremlit?

Ei, ma võin teile julgelt kinnitada, et ma ei karda Kremlit. Ja ma võin teile julgelt kinnitada, et Eesti mõistab täielikult hukka kõik inimõiguste rikkumised, sealhulgas vähemuskultuuride ja vähemusrahvaste süstemaatilise hävitamise Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Loomulikult me jälgime valu ja murega seda, mis toimub soome-ugri rahvastega.

Ma tahan öelda, et Eesti ei ole kuidagi olnud siin passiivne. Me oleme Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni platvormil ja rahvusvahelistes formaatides ka seda soome-ugri rahvaste kestmise teemat väljendanud. Selle sõja tingimustes on loomulikult paratamatu see, et meil on nende praktiline toetamise võimalus olemuslikult ahenenud, mis tegelikkuses on reaalne tõsiasi. Aga kindlasti Venemaa Föderatsiooni kaotus selles sõjas, Ukraina võit ja Venemaa Föderatsiooni juhtkonna vastutusele võtmine tähendab ka lootust kõigile neile inimõigustest ilma jäetud inimestele Venemaa Föderatsioonis, sealhulgas nendele rahvastele, kes kannavad oma identiteeti ja keda Vene suurvõim süstemaatiliselt hävitab.

Raivo Tamm, palun!

Tänan! Lugupeetud minister, tänan selle ülevaate eest! Oleks huvitav kuulda, mis on välispoliitiliselt järgnenud Eestile diplomaatiliste suhete katkestamise järel Venemaaga. Kuidas on olukord teistes Euroopa Liidu riikides, diplomaatilised suhted Venemaaga? Kas me oleme teinud nii, nagu teised tegid? Kas me oleme teiste suhtes esirinnas või oleme jälle ainsad sellised russofoobid?

Aitäh! Eesti ei ole iseenesest küll katkestanud diplomaatilisi suhteid Venemaaga, kuid me oleme pidanud asjakohaseks seada diplomaatilistes kahepoolsetes suhetes diplomaatilise kahepoolse esindatuse puhul sisse pariteetsuse põhimõte, mis tähendab kokkuvõtvalt seda, et Venemaa Föderatsiooni diplomaate saab olla Eestis sama palju, kui on Eesti Vabariigi diplomaate Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Me tegime seda, lähtudes mitmest argumendist.

Esimene argument oli kahtlemata hukkamõistu avaldamine Vene jätkuva agressioonisõja suhtes. Ning me leidsime, et see madalam või, ütleme, kitsam diplomaatilise esindatuse tase on kooskõlas selle praktiliselt külmunud reaalsete suhete kontekstiga. Teiseks me lähtusime oma praktilistest julgeolekuhuvidest, sest ka minevikus on aset leidnud juhtumeid, kus me oleme pidanud välja saatma Venemaa Föderatsiooni diplomaate, kes on Eesti Vabariigis tegelenud asjadega, mis ei ole kooskõlas Viini diplomaatiliste suhete konventsiooniga – niimoodi hästi delikaatselt väljendudes –, ehk spionaažiga. Ja kolmandaks, see lähtus ka meie praktilistest huvidest, sest nimelt pariteetsuse mitteomamisel on väiksema esindatusega riik alati nii-öelda per capita negatiivsemas olukorras, kuna üsna universaalne rahvusvaheliste suhete praktika on, et kui üks riik saadab ühe diplomaadi välja, siis vastatakse sellele sümmeetriliselt.

Ja meie sõnum on, et kindlasti [tuleks] teistel riikidel seda praktikat samuti kaaluda. Ma arvan, et lääne kogukonna huvidele ei vasta see, kui diplomaatilise esinduse kattevarjus tuhanded Vene diplomaadid meie riikide territooriumil ringi liiguvad. Ja kindlasti on see üks abi[nõu] selleks, et avaldada Venemaale täiendavat survet. Venemaa vastuseks sellele teatas suhete madaldamisest ajutise asjuri tasemele ning Eesti Vabariik loomulikult pidas tarvilikuks ja peab mõistlikuks, et siis ei ole ka Venemaa Föderatsioonil siin saadikut, kuna meie põhimõte on, et me reageerime täielikus sümmeetrias nendele kahepoolsel suhtlemisel rajanevatele sammudele. Ma ütlen nõnda, et ka näiteks Tšehhi on pariteetsuse sisse seadnud, ja tähelepanekute järgi on suur huvi olnud ka teistel riikidel meie selle initsiatiivi vastu. Me oleme iseseisev riik, me langetame iseseisvalt nii-öelda NATO neeme tipu riigina oma otsuseid. Ja ma olen täielikult veendunud, et need vastavad Eesti julgeolekuhuvidele, need on kooskõlas meie arusaamaga ning meie vastumeelsusega Vene agressioonisõja vastu ja selle sõja hukkamõistuga.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Öelge mulle palun, miks nii vähesed riigid, sealhulgas Euroopa riigid, on julgenud kogu seda agressiooni või kõike seda, mida Venemaa praegu toimetab, genotsiidiks nimetada? Mis põhjused siin võivad olla, et seda ei ole julgetud teha?

Hirmust, ma kardan. Mul on uhke tunne, et Eesti oli esimene riik kõrvuti Lätiga, kes me selle põhimõttelise otsuse langetasime. Loomulikult on sellele mitmetes riikides, kui ma olen seda erinevates riikides kõnelenud, vastatud, et parlamendid ei ole õigusemõistmisasutused, parlamendid ei saa anda siin hinnanguid. Aga küsimus on selles, et ega õigusemõistmisasutused eraldi võetuna ei ole andnud hinnangut ka Venemaa sõja kohta Ukraina vastu. Tegelikult on olemas asjad, mille puhul on küsimus riikide moraalses hinnangus ja toimuva kvalifikatsioonis. Ja me mäletame seda, et kui Eesti parlamendis me võtsime vastu selle otsuse või avalduse või seisukoha määratleda seda sõda genotsiidina, siis [tehti] ka juriidilised analüüsid. Me ei tegutsenud lihtsalt poliitilise loosungina eraldi võetuna. Olid juriidilised analüüsid.

Ja ma võin siin täie kindlusega öelda, lähtudes ÜRO konventsioonist genotsiidi tõkestamise kohta, et Venemaa Föderatsiooni [tegevus] selle massilise tõendite hulga põhjal, mida Ukraina ametivõimud on avalikkuse ette toonud, eksperdid on osundanud, ja mis kõige olulisem selles loogikas, ka Venemaa enda poliitiliste liidrite retoorika järgi on tegelikult kvalifitseeritav kõigis elementides genotsiidse sõjana. See tähendab, et selle sõja eesmärk ei ole mitte üksnes territooriumide hõivamine, annekteerimine, vallutussõda võimu kehtestamise näol, vaid selle sõja keskne intentsioon on ukraina rahvuse eitamine, nagu Vladimir Putin on häbenematult sedastanud. See tähendab, et sellel sõjal lisaks territooriumi hõivamisele ja inimestele füüsiliste kannatuste tekitamisele on ka oluline intentsioon hävitada ukraina rahvus ja identiteet, olgu see siis ukrainakeelsete raamatute põletamisega, ukraina keeles koolihariduse läbiviimise keelamisega okupeeritud aladel, olgu see siis ka pisikeste laste oma perede juurest röövimisega, et neid üles kasvatada Venemaal selle teadmisega, et ehk lapsed unustavad ära oma ukraina juured, oma emakeele, oma päritolu.

Inimkonna kohus, mis puudutab õigluse maksmapanemist, on lähtuda tõest. Tõde on, et see sõda on genotsiidne sõda. Ja kindlasti siit kõnetoolist ma kutsun üles kõiki maailma riike ja rahvaid seda selliselt määratlema. Ja tõsi, ma arvan, et teatud vastumeelsus erinevates riikides selle suhtes rajaneb ka sellel, et esiteks, konventsioon näeb ette riikidele täiendava hoolsuskohustuse astuda samme genotsiidi tõkestamiseks, ja teiseks, kui riigid määratlevad üheselt selle sõja genotsiidina, siis kahtlemata on see ka põhimõtteline indikaatorvalik, et sellest on võimatu naasta [normaalsete] rahvusvaheliste suhete juurde Putini režiimiga, mis viib läbi genotsiidi. Nii et see on, ma arvan, inimkonna jaoks ka lakmusküsimus, tegelikkuses samasugune lakmusküsimus nagu rahvusvahelise agressioonikuriteo tribunali loomine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma oleks oodanud siin Eesti Vabariigi välisministri esinemist, aga sinu jutt läks nagu ühte väravasse suuresti. Me oleme aidanud Ukrainat rohkem kui ükski teine – ülekaalukalt. Aga tulemus on see, et Tallinna tänavad, ja mitte ainult, on täis turskeid mehi Ukrainast ja vene keel on vallutanud meie maa. President Zelenskõi ukaas [ütleb], et 18–60‑aastased mehed ei tohiks lahkuda riigist. Aga Foreign Policy avaldas 14. novembril eelmisel aastal põhjaliku analüüsi, kus ütles, et lahkumiskeeld on vastuolus tsiviilisikute [vaba] liikumise [õigusega], südametunnistuse vabaduse ja soolise võrdõiguslikkusega, ei jõua kõike rääkida. Aga vähe sellest, see analüüs näitab …

Palun küsimus!

… et 55,3% ukrainlastest ei toeta seda. Milline on sinu kui Eesti Vabariigi välisministri kommentaar? Kui nemad arvavad ...

Aitäh!

Ma vabandan, mida 53% inimesi ei toeta? Ma siiski paluksin täpsustavalt. Seda Foreign Affairsi analüüsi või president Zelenskõi käskkirja? (Saalist vastatakse.) Jah, arusaadav.

Esiteks, mis puudutab küsimust, seal oli osundus, et Eesti on muutunud venekeelseks. Eestis oli suur hulk vene emakeelega inimesi ka enne seda sõda. Ja ma arvan, et see sõda on mõjunud ka äratuskellana meile ja seetõttu me kehtestasime eestikeelsele haridusele ülemineku siin seadusega. Seadus üksi ei tähenda veel midagi, me peame selle ka täies mahus rakendama. Ja kui me nüüd poleks seda teinud, siis me ei oleks seda kunagi teinud. See on väga põhimõtteline otsus.

Teiseks, kui ma välisministri ametisse asusin, tabas mind jahmatus, kui ma vaatasin, et sõja algusest saati suveks olid tegelikult sajad tuhanded Vene kodanikud ületanud ka meie piiri. Ja see oli põhjus, miks me tegime ettepaneku algul üleeuroopalise sissesõidukeelu kehtestamiseks Vene kodanikele. See ei leidnud Euroopast konsensuslikku toetust. Siis me saavutasime Eesti ettepanekul Venemaaga maismaapiiri omavate riikide piiriületuse tõkestamise. Suurusjärgus on Vene kodanike piiriületus vähenenud ja tegelikkuses selle praegu meil sisustavad ära alaliselt siin elavad Vene kodanikud, kes erinevatel põhjustel edasi-tagasi liiguvad.

Tõsi on see, et meil on sõja algusest saati ajutise elamisloaga Vene kodanike arv kasvanud tuhande võrra. Minu veendumus on, et me peame jäigalt ja selgelt siin ajutise elamisloaga elavate isikute puhul seda poliitikat jätkama, nende elamislubade mittepikendamise poliitikat. Kõne alla saavad tulla ainult väga spetsiifilised erandid. Aga üldine põhimõte peab olema isikute arvu kahandamine eesmärgina iseeneses.

Ja kindlasti on Eesti Vabariik käitunud inimlikult ja õilsalt, otsustades võtta vastu Ukraina sõjapõgenikke. Väikesed inimesed saavad meil haridust. Me katsume integreerida inimesi tööturule, mis puudutab täiskasvanud inimesi. Aga loomulikult on inimesed siin sõjapõgenikena ajutiselt ja ka meie üleeuroopaline inimeste õigusliku staatuse määratlemine on ajutine. See on seotud lõpuks sellega, et kui saabub rahu, siis me aitame inimesed Ukrainasse oma kodumaale tagasi. Ja kindlasti toetame neid selles.

Nüüd, mis puudutab täisealisi mehi, siis see on Ukraina suveräänne otsus. Me kuidagi ei sea seda kahtluse alla ja see kindlasti on kooskõlas igasuguste inimõiguste põhimõtetega, sest kodanike kohus on kaitsta oma maad ja oma riiki. Ja ma arvan, et neid piiranguid, mis on sisse seatud täisealiste meeste lahkumisele – seal on mõned erandid, inimeste tervislik seisund ja muud –, on Ukraina riigil loomulikult suveräänne õigus jõustada.

Rääkides võimalikust sõjalisest kriisist, pakub minu arvates mõtteainet see, et meil on tegelikkuses Eesti kodakondsus aluseks kaitseväekohustuse täitmisele. Aga seda võimalust, [mida kasutas] Ukraina, moodustades leegioni, ma arvan, tasub ka Eesti Vabariigi kaitse perspektiivis silmas pidada. Sõjalise kriisi puhul peaks ka vabatahtlikel, ükskõik mis kodakondsusest nad on, teistest riikidest inimestel, kes sooviksid osaleda Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest peetavas võimalikus kaitsesõjas – mis loodetavasti kunagi aset ei leia –, kindlasti see võimalus olema.

Nii et kindlasti Eesti Vabariik teeb koostööd Ukraina ametivõimudega, mis puudutab ka nende isikute tuvastamist, kes meie riiki tulevad Ukrainast. Mul on hea meel, et meie politsei on Ukraina politseiasutustega koostööd teinud. Ja meil on olnud ka juhtumeid, et me piirilt oleme pidanud isikuid tagasi saatma, lähtudes oma julgeoleku huvidest, millele ka meie õiguskord aluse annab.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma eeldan, et päris paljusid Euroopa riike häirib see, kui inimesed kasutavad kurjasti sõnavabadust. Sõnavabadus on üks Euroopa suur väärtus, aga agressiooni ja genotsiidi õigustamine ei ole mitte mingil määral euroopalik väärtus. Mina eeldan, et sellised inimesed tuleks saata kõik Venemaale tagasi, las saavad teenida enda ilusat kodumaad kahurilihana. Ja ma arvan, et see võiks olla see moment, kus mitmedki teised Euroopa riigid võib-olla julgeksid ja söandaksid öelda, et tegemist ei ole lihtsalt mingi konfliktiga, vaid Venemaa genotsiidisõjaga Ukraina vabaduse vastu. Kas sellel oleks ka jumet Euroopa riikides? Eesti võiks muidugi eeskuju näidata.

Et mitte võimaldada siseneda nendel Vene kodanikel? (Tarmo Kruusimäe täpsustab kohalt.) Ahah. Jaa, see kindlasti on nii, sellele ma ühemõtteliselt üles kutsun. Venemaa süstemaatiline tegevus on kehtestada oma infovälja ja loomulikult seda enda tegevust õigustavat retoorikat viljeleda. Selge on see, et see sõda on laiemas plaanis ka läänemaailma, meie väärtusmaailma ja Venemaa vastasseis. Me peame vaatlema kõiki neid viimasel [ajal], dekaadi-kahe jooksul aset leidnud Venemaa tegevusi süstemaatilisena, mitte lahus olevate agressioonide või sekkumiste või rünnakute summana, vaid tegelikkuses on Venemaa eesmärk ülemvõimu saavutamine lääne üle. See on olnud nende strateegiline eesmärk. Ja meie instinkt peab olema kaitsta – kaitsta ennast ja mitte lasta Venemaal nende aktsioonidega võtta propagandapunkte, mis eriliselt võimenduvad Venemaa siseriiklikus propagandas.

Üks häbitu aktsioon, mida Venemaa planeerib, on täiemahuline osalemine OSCE Parlamentaarse Assamblee üritusel 24. veebruaril Viinis. Aasta selle sõja sellest faasist ja nüüd Venemaa saadab sinna 60‑liikmelise delegatsiooni, kus on kümned ajakirjanikud – loomulikult selleks, et seda propagandat teha –, ja saadab sinna hulga Riigiduuma liikmeid, kes on sanktsioneeritud Euroopa poolt. Täiesti häbiväärne aktsioon! Ja kindlasti sellises olukorras ma kutsun üles OSCE reegleid selliselt muutma, et parlamentaarses assamblees sellisel moel ei saaks agressorriik tegutseda. Ja kindlasti kutsun üles sellele, et need isikud ei saaks sellel üritusel osaleda. Mul oli sellest ka vestlus oma Austria kolleegiga ja ma seda sõnumit talle edasi andsin. See on üks konkreetne aktsioon, kus Viinis suures lossis Venemaa tahab korraldada oma legitimeerimise niisugust aktsiooni, ja ma loodan, et kõigi riikide, lääne samameelsete riikide koostöös õnnestub seda tõrjuda maksimaalselt.

Mihhail Lotman, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Ma jätkan seda genotsiidi teemat, kuna ma olen sellega viimasel ajal palju tegelenud. Kui rääkida meie kolleegidega teistes Euroopa Liidu ja NATO riikides, siis nad tunnistavad, et kõik genotsiidi tunnused on olemas, aga nad kardavad sõna "genotsiid", sellepärast et see kohustab mingisugusteks vastuaktsioonideks, mida nad ei ole valmis tegema. Ja ma tahtsin küsida sellist asja. Genotsiidi konventsiooni minu meelest peab täiendama. Seal on mitu aspekti, millised tagajärjed sellel genotsiidisõjal on, ja see sõda on näidanud ka uut genotsiidi liiki, genotsiidsed vägistamised. Muidugi, neid on olnud ka varem, aga nii selgelt nagu praegu Ukrainas neid varem ei ole olnud. Kas sa arvad, et seda genotsiidi konventsiooni võiks selles osas täiendada?

Kindlasti. Inimkond peab õppima nendest õudustest. Ja ma arvan, et on väga õigeaegne kõik need ettepanekud panna praegu avaliku arutelu alla juristide, avalikku arvamust esindavate isikute ja loomulikult riigijuhtide poolt. Muidugi ei tohi need vajadused rahvusvahelist õigust täiendada muutuda ettekäändeks, miks mitte tegutseda. See võib tegelikult asetada asja patiseisu. Sama küsimus rahvusvahelise agressioonikuriteo tribunali kohta – nii mitmedki arvajad, ütleme nii, on viidanud, et tegelikult tuleks eelistada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi muutmist, öelda, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on pädevus agressioonikuritegusid uurida. Eestil ei ole mingisugust probleemi ka seda küsimust arutada. Aga selge on see, et objektiivset piisavat toetust ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi loomise puhul riikide poolt leitud ei ole, selleks et seda jõustada. Järelikult me võime seda arutada, aga see ei tohi muutuda ettekäändeks, miks me rahvusvahelise tribunali algatusega edasi ei liigu.

Siin on olnud mitmeid küsimusi selle kohta, kas toetada niinimetatud hübriidtribunali, selles tähenduses, et see luuakse Ukraina enda õiguskorra reeglite alusel mingisuguse rahvusvahelise elemendiga, ennekõike silmas pidades, et need kohtunikud on kas riikide lähetatud või teistest riikidest sõltumatud õigusemõistjad. Selles on oma olemuslik probleem. Esiteks, ma arvan, et meie mõte on selles, et me seda käsitlusnurka ei toeta, sellepärast et see immuniteedist tulenevalt lõikab otsekohe ära Venemaa presidendi vastutuse, näiteks ka Venemaa välisministri vastutuse rahvusliku õiguskorra puhul. Ja teiseks, kindlasti on ülimalt oluline, et see vastutus oleks määratletud just nimelt inimkonna poolt, rahvusvahelise kogukonna poolt.

Jah, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu tegevus on paralüseerunud. Ja võib-olla siin oli vägagi oomenlik see Eesti seisukoht, et julgeolekunõukogu liikmena meie toetasime aktiivselt seda, et agressorriigil, kes on julgeolekunõukogu alaline liige, ei oleks vetoõigust oma agressiooni puudutavas küsimuses. Noh, see küsimus, selle reformimine selgelt julgeolekunõukogu tänases formaadis ei ole võimalik. Aga see tähendab seda, et sellisel juhul on asjakohane Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee mandaat selle tribunali moodustamiseks, üleskutse ÜRO peasekretärile sellekohast koostööd ohverriigiga, Ukraina riigiga teha.

Meie huvi on selles, et G7 riigid, Euroopa Liidu riigid omaksid sisemist ühist arusaama selles küsimuses ja loomulikult selgitaksid ja teeksid koostööd kõigi teiste maailma riikidega, et tekiks piisav kolmekohaline arv ÜRO liikmesriike, kes selle legitiimsuse tekitaksid just nimelt konkreetsele agressioonikuriteo tribunalile. Neid pretsedente selliste tribunalide puhul on viimase inimpõlve perspektiivis rahvusvahelise õigusemõistmise praktikas kriminaalvastutusest tulenevalt tegelikult ridamisi olemas.

Aga see küsimus on jällegi taandatav lakmusküsimusele, kas me peame võimalikuks naasta selliste suhete juurde Putini režiimiga, nagu oli enne selle genotsiidi‑ ja agressioonisõja algust, või mitte. Eesti Vabariik seda võimalikuks ei pea. Suhete Euroopa julgeolekuarhitektuurist johtuvalt ma kirjeldasin neid põhimõtteid, millest me lähtume, ja üks küsimus on vastutus. Me saame eksistentsiaalselt aru, see on meie jaoks eluline küsimus, et kui me ütleme, et timukas pääseb karistuseta, sanktsioneerimata ja rahvusvahelise kogukonna süstemaatilise ja kestva hukkamõistuta olemuslikult, siis see tähendab tegelikult uute agressioonide taastulemist juba uue maskiga ja uue retoorikaga, aga mitte püsiva, kestva rahu kehtestamist Euroopas.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Ja aitäh, lugupeetud välisminister, selle ettekande eest! Minu küsimus puudutab ühte pealtnäha nišiküsimust, aga paljude inimeste elusaatuse jaoks väga olulist küsimust ja seeläbi võib-olla ka olulist küsimust meie riigi jaoks. Teema puudutab neid Vene üliõpilasi, kes täna õpivad Eestis ja kes tahaksid siin oma õpinguid jätkata. Osa neist, nagu me teame, on võtnud väga selge seisukoha, mis puudutab Venemaa agressiooni. Paljud neist on elanud juba mõnda aega meie väärtusruumis. Paljud neist on tulnud siia õppima selle pärast, et neile sobib see väärtusruum oluliselt rohkem kui nende ajaloolise kodumaa väärtusruum. Nad on panustanud vabatahtlikuna sellesse, et Ukraina sõjapõgenikud siin Eestis võimalikult hästi oleks vastu võetud. Osa neist õpetavad juba eesti keelt Ida-Virumaal.

Palun küsimus!

Paljud neist tahaksid seda teha. Kuidas välisminister näeb, millal me suudame neile anda mingisuguseid teadmisi sellest, mis neid ees ootab?

Aitäh!

Nii. Kehtiv Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud mehhanism või reeglistik on selline, et neil on õpingute periood, seda on võimalik teatud tsükliga pikendada, aga põhimõtteliselt laias raamis tasemeõpingute perioodiks neil isikutel on õigus jääda Eesti Vabariigi territooriumile. Ja kui see õigus või see aeg raugeb või nad on oma õpingud lõpetanud, siis neil see elamisluba Eesti Vabariigis lõppeb. Neid üliõpilasi on tegelikult siin tõepoolest sadu, kes on Vene kodanikud ja kellele Eesti Vabariik annab kõrgharidust – suures plaanis pooltele tasuta ja pooltele tasuliselt. See küsimus, kas agressorriigi kodanikke siin Eesti maksumaksja raha eest koolitada, ma arvan, on väga põhimõtteline väärtus‑ ja hariduspoliitiline küsimus, mida, ma ütlen ausalt, on täiesti legitiimne lauda panna.

Sama küsimus, ma arvan, väärtuspõhine küsimus on … Ma ei tea, ma vaatasin, oli arutelu teatrite rahastamise üle, et üks või teine mudel. Vabandust, miks me oleme legitimeerinud Balti laevastiku teatri, riiklikult rahastatava eristaatuses oleva teatri rahastamise? Minu meelest on see täpselt samavõrd aus küsimus. Ehk tegelikult, kui see sõda meid üles ei raputa, siis me ei tee neid asju ära mitte kunagi.

Tegelikult seda me oleme ka Riigikogu väliskomisjonis arutanud. Mina olen põhimõtteliselt seisukohal, et ma ei välista olemuslikult mingit üksikerandit, aga seal peab olema ülekaalukas huvi, sest me Euroopas seisame praegu [selle eest], meie oleme üks eestvedajaid, Balti riigid ja Poola, selles loogikas, et ei tohi teha olemasolevasse sanktsioonirežiimi mingeid erandeid. Erandite tegemine on kogu selle loogika habrastamine. Loomulikult, kui on mingisugune üksikküsimus, siis seda võib arutada, aga ma ei tahaks muuta seda kergekäeliselt niimoodi, et me hakkame erinevate suurte, ulatuslike Vene kodanike gruppide puhul, kes on siin ajutiselt, ajutise elamisloaga, ütlema, et me soosime olemuslikult nende Eesti riiki jäämist. Minu arusaam on, et meie strateegiline eesmärk peab olema siin ajutiselt asuvate Vene kodanike arvu vähendamine. Nii ühemõtteline – või ka kellegi jaoks kahemõtteline – kui see ka on. See peab olema meie selge eesmärk, intentsioon.

Ja mis puudutab seda, kes on sõja hukka mõistnud ja kes ei ole sõda hukka mõistnud, siis ma arvan, et nii nagu me oleme võtnud vastu otsuse või noh, loodetavasti homme vist võetakse vastu need relvaloa või relvaseaduse muudatused, mis puudutavad kolmandate riikide kodanikelt relvade äravõtmist, on ka see vägagi õigustatud küsimus. Ma vaatan seda suure huviga. Riiki sisenenud isikute, välisriigi isikute, kes on [tulnud] nii-öelda agressorriigist või tema kannupoissriigist, eraldi anketeerimine ja nendelt kirjaliku hinnangu küsimine, kuidas nad õigupoolest suhtuvad sellesse sõjasse, kuidas nad suhtuvad nendesse anneksioonidesse ja Putini režiimi, ma arvan, ei ole sugugi meelsuskontroll.

Mind on kritiseeritud selle ettepaneku pärast kehtestada see lojaalsusdeklaratsioon agressorriigi kodanikele. Ma arvan, et see ei ole sugugi mingisugune meelsuskontroll, vastupidi. Nad on välismaalased, neile on antud privileeg siin riigis ajutiselt olla, ja meil on õigus määratleda ühetaoliste ja seaduse jõul kehtestatud reeglite alusel, keda me siin näha tahame, keda ei taha. Ja ütlen ausalt, et mina siin riigis ei taha näha agressorriigi kodanikest isikuid, kellel on kahemõtteline, ammugi veel Putini režiimi soosivalt suhtuv hoiak. Ma arvan, et maailmas on paiku küll, kus nad võivad olla ja oma seisukohti väljendada. Nii et need on väga tõsised küsimused, põhimõttelised küsimused ja see julgeolekuline ülevaade, kes agressorriigi elanikest ja kodanikest meie riigis on, mis on nende hoiakud, ma arvan, on põhjendatud.

Ja täpselt samamoodi on küsimus, mis puudutab agressorriigi kodanike kinnisvara. Ma vaatasin, et kinnisvarafirmade andmetel on eelmisel aastal Vene kodanike poolt Eestis kinnisvara omamine kasvanud ligi 50%, 44%. Ja me teame, et tavaolukorras, rahuolukorras see toob kaasa isikule, kes soetab kinnisvara, ka õiguse Eestis elamisluba saada selle kinnisvara [omandamise] puhul. Me praegu oleme selle ajutiselt külmutanud. Mina arvan küll, et meil on põhjendatud agressorriigi kodanikele seada universaalne piirang. Ma vaatasin huviga, et kui mina tahaksin Venemaalt osta maatüki – tuleks niisugune pöörane mõte, mida mulle ei tule pähe –, siis Venemaa seadused ütlevad, et ma pean olema Venemaa püsielanik. Kolmanda riigi kodanik saab Venemaal kinnisvara osta, kui ta on Venemaa püsielanik, aga meie oleme praeguse sõja ajal leebemad, andke andeks, kui Venemaa Föderatsioon. Me ütleme: oled Vene kodanik, võid kinnisvara siin osta. Ma arvan, et need asjad on pehmelt öeldes pendeldavad.

Eelmisel kevadel me tegime ettepaneku, Poola ja Balti riigid, et kehtestada kinnisvara soetamise piirangud üle Euroopa. Ei leidnud toetust! Aga ma arvan, et kui ei leidnud toetust üleeuroopalise sanktsioonina, siis on meil seda põhjendatum kehtestada need piirangud oma rahvuslikus režiimis, nii nagu me mitu kuud varem kehtestasime Vene naftatoodete transiidile läbi Eesti rahvusliku sanktsiooni. Eelmise aasta lõpul, kui mäletate, Tallinna reidil oli suur hulk neid tankereid ja käis kõva äritegemine siin verise naftaga.

Raivo Tamm, palun!

Suur tänu! Härra minister! Jätkan kolleeg Saaremäe küsimust, miks teised riigid ei julge, ja vastus oli, et hirm. Aga kui lihtne see tegelikult on? Ja kas Eesti on julge ja kui julge Eesti on? Peale seda, kui me Ukrainas toimuva siin genotsiidiks nimetasime, on minu kui Riigikogu liikme tähelepanu pööratud sellele, et mõni teine riik on oodanud võib-olla kauemgi, et tema riigis toimunu riiklikul tasandil genotsiidiks nimetataks, ja mõni riik ei mõista, miks Eesti ei tunnusta nende territoriaalset terviklikkust, ja nii edasi.

See on väga õige ja põhimõtteline küsimus meie väärtuste kohta. Nendest kinnipidamist me ühetaoliselt nõuame lääne kogukonna riikidelt, me kutsume neid selleks üles, kuna me saame aru, et see on eksistentsiaalselt oluline Ukraina võiduks. See on eksistentsiaalselt oluline selleks, et Euroopa julgeolek taastuks, ütleme nii, nendest rusudest, millesse täiemahuline sõda on selle asetanud. Ja see on eksistentsiaalselt oluline meie endi riigirahvana püsimisele. Sest kui mingil moodusel peaks see sõda lõppema Putini režiimi võiduga, siis ei ole ju vähimatki kahtlust, et see surmaoht asetseb kõigi Euroopa [riikide], ennekõike Venemaa naabruses olevas regioonis asuvate riikide pea kohal, sest see pretsedent on loodud. Võib-olla see ei realiseeru aasta, viie aasta, kümne aasta perspektiivis, aga küsimus on inimpõlvede perspektiivis.

Me peame aru saama, et ajalugu sünnib meie silmade ees. Nii nagu me nägime esimese maailmasõja sündmusi, teise maailmasõja sündmusi, mis lõid tegelikult uue julgeolekukorralduse, praegu seda ajalugu luuakse ja meie peame olema selle ajaloo loomise subjekt, kasutades ära seda unikaalset erikaalu, mis meil on Euroopa Liidu liikmesriigina, NATO liikmesriigina, regioonis oleva riigina. See julgus on meie jaoks meie esmasünniõigus, julgus nende põhimõtete eest seista. Kui me selle läätseleeme eest maha [müüme] või leiame, et on kasulikum teeselda mööblit kuskil toanurgas, siis oleme läätseleeme eest oma esmasünniõiguse ehk õiguse riigirahvana olla ja riigirahvana ka väikesel rahval eksisteerida riigina seadnud kahtluse alla. Ja seda me lihtsalt teha ei tohi.

Siin oli küsimus – Peeter küsis seda –, kas see on õigustatud, et Eesti on nii palju aidanud Ukrainat, [on aidanud] kõige rohkem. Küsimuse eelduses oli mainitud seda, et me oleme kõige rohkem aidanud ja see on kaasa [toonud], et venekeelseid inimesi on siia tulnud. Ma ütlen, et jah, oleme jah protsendi meie SKP‑st andnud Ukraina relvadele. Milleks need Vene tankid loodud on? Vene tankid … Võtame lahti Venemaa läänesuunalised sõjalised plaanid – need on ju NATO-vastase sõja plaanid. Nende plaanide järgi oleks pidanud need tankid hakkama liikuma Eesti suunas, Läti suunas, Leedu suunas, Poola suunas. Mida siin õppustel Zapad varasemalt enne Vene-Ukraina sõda treeniti? Treeniti ilma häbenemata meie piirkonna riikide täiemahulist sõjalist ülevõtmist. Ja nüüd neid tanke lastakse meie relvadega Ukrainas puruks. Niisugune see olukord ongi. Me oleme NATO neeme tipp, kui me vaatame maakaarti, ja kes siis veel kui mitte see neemetipumaa on kõige häälekam ja kõige praktilisemalt võrreldes rahvatulu protsendiga panustab.

Mäletate, see julgus oli ka siis, kui me võtsime vastu siinsamas parlamendisaalis resolutsiooni, avalduse või üleskutse teistele NATO riikidele lennukeelutsooni kehtestamiseks. Ma mäletan küll, seda skepsist oli ka ajakirjanduses, öeldi, et see on ebarealistlik ja kuidas te siis nõnda mõtlete, kuidas te nii mõtlete, kuidas te naa mõtlete. Mida see lennukeelutsoon tegelikult täna tähendab? See tähendab praegu seda, et anda Ukrainale lennukeid, anda piisavalt õhutõrjerelvi. Ja nüüd ma vaatan, kuidas mõnigi arvaja jälle ütleb, et aga noh, hävituslennuki piloodi väljakoolitamine võtab kuid aega. Aga jällegi – ja see on see küsimus, valus küsimus tegelikult –, kui me oleksime andnud nii palju relvi, kui me andsime suveks eelmisel aastal, enne sõja algust. Küsimus on, kas siis sõda oleks alanud või milline oleks sõja kulg siis olnud. Või kui me oleks andnud kohe kevadel sama palju relvi, kui me oleme andnud nüüd pea aastaga, milliseks oleks see sõja dünaamika kujunenud.

See on minevik. Ühtegi otsust ei ole võimalik minevikus langetada, sekundikski. Aga täna on olevik. Tänavune olevik tähendab seda, et me peame ka eelmise aasta liiga aeglasest tempost relvade andmisel olema õppinud. Tuleb tegutseda kiiresti, selleks et see sõda oleks lühem. On ju ka erinevad stsenaariumid, mis ütlevad, et see sõda kestab aastaid, et mõlemal poolel – nii Ukrainal lääneriikide abiga kui ka Venemaal – jagub võhma aastaid sõda pidada sellise intensiivsusega. See ei saa olla inimkannatustele ja Ukraina ühiskonna toimimisele mõeldes meie jaoks soovitud stsenaarium. Stsenaarium peab olema kiirem sõja lõpp, kiirem sõja lõpp Ukraina võiduga, ja see eeldab sõjalist erikaalu, mida me täna Ukrainale veel piisavas mahus ei ole andnud.

Ja minu üleskutse siit ongi, et me praegu oleme rääkinud üksikutest relvasüsteemidest, need on sümbolväärtusega: tankid, lääne tankid, hävituslennukid, raketid. Kõik taandub niisuguse poliitilise sümbolismi ümber ja kardetakse kriitikat, et aga äkki me järgneva sammuga eskaleerime seda liigselt. Aga lähtume menüüst, milliseid relvi kasutab Venemaa. Võtame selle restorani menüü ette. Kõiki neid relvi, mida kasutab Venemaa, võivad vabalt lääneriigid anda, sellepärast et Venemaa seda ei ole eskaleerinud meie loogikast lähtudes. Täiendavalt neid relvi, mida kasutab tema sõjapidamiseks, anname täiemahuliselt igasugustest poliitilistest piirangutest vabana Ukrainale.

Samamoodi need ettekäänded, et väljaõpetamine võtab liiga kaua aega. Me peame lähtuma sellest, et hakkame võime planeerimisel andma Ukrainale terviklike sõjaliste võimete järgi relvaabi selleks, mis on vajalik mingisuguse sõjalise eesmärgi saavutamiseks. Ja see muudab ka psühholoogiliselt, ma arvan, lääneriikidele lihtsamaks neid üksikuid otsuseid langetada, kui nad on vabad konkreetsetest sümbolväärtusega relvasüsteemidest. Anname korpuse tasemel, brigaadi tasemel, anname kõik relvasüsteemid, mis on vajalikud ühe relvastatud väejõu mehitamiseks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Euroopas on vastu võetud erinevaid sanktsioonide pakette, aga kui vaadata, siis ikka on niiviisi, et nad paistavad justkui sõeladena. Tänahommikustes uudistes räägiti sellest, kuidas läbi Türgi odav Vene nafta suure vaheltkasuga siiski Euroopasse jõuab. Kas neid sanktsioone tehes need sõelaaugud on näha ja neid tehakse meelega või siiski tuleb tarkus tagantjärgi? See on üks osa. Ja teine osa, kui me vaatame, Venemaa Föderatsioonil jagub jõudu lisaks Ukrainale tegeleda veel sealsete naaberriikidega. Mis meie parem arusaam praegu Moldovas ees ootavast on?

Aitäh! Jaa, loomulikult neid derogatsioone ehk erandeid tehakse meelega, need on konkreetsete riikide või riikide grupi arusaamad, noh, loomulikult majanduslikest kaalutlustest lähtudes, võib‑olla rüütatuna ka teinekord laiemasse humanitaarvajadusse. Aga meie seisukoht on nende derogatsioonide suhtes see, et rusikareegel on eitav. Seda me kõnelesime ka, kui me Riias saime kokku Balti riikide ja Poola välisministritega. Me jälgisime murega, et mitu niisugust erandit tehti üheksandasse paketti, see ei olnud meile sugugi mitte okei, me vaidlustasime selle.

Meil oli lõpuks selline valik, et võta või jäta: kas sanktsioonipakett või äraspidiselt meie, kõige suuremad sanktsioonide nõudjad, oleksime olnud selle vetostajad. See oli see tasakaalupunkt, kus me leidsime, et see üheksanda paketi sümbolväärtusega ja praktiline täiendavate sanktsioonide kasu kaalus üles need mõned derogatsioonid üheksandas paketis. Kuid kümnenda paketi puhul – ja see arutelu, nagu ameeriklased ütlevad, literally ehk sõna otseses mõttes praegu käib Brüsselis – meie ei pea asjakohaseks olemasolevatesse sanktsioonidesse, eriti sellise erikaaluga sümbolväärtusega momendil, nagu eesmärk jõustada see kümnes sanktsioonipakett 24. veebruariks, nende erandite aukudena sissepuurimist.

Küsimus on selles, kas see sanktsioonide poliitika on olnud järjekestev. Ei ole. Mis meie enda ettepanekud praegu on laual, mille üle Brüsselis vaieldakse? Ütleme, meil on üks suund: pea maha Venemaa naftatuludel. Veebruarikuus olime lõpuks kolmekesi – Eesti, Leedu ja Poola – laua taga, kus käis arutelu, kas üleeuroopaliselt G7 pakutud, komisjoni poolt pakutud hinnakoridoris see nafta hinnalagi seada. No nii, viis dollarit barrelist saime seal alla suruda. Siis on olnud küsimus, kas üldse tuleb see lagi või mitte. Siis me saavutasime kokkuleppe: hästi, kahe kuu pärast vaadatakse see toornafta hinnalagi üle. Saabus jaanuar, tegelikult lauale kerkisid hoopis ettepanekud otsekui sellisel kujul, asi muutus tõlgenduseks, et see ei olnud meile mitte juriidilise kokkuleppena kohustus, vaid oli nagu poliitiline üleskutse, et kui tahame, vaatame üle. Ma arvan, et see ei ole okei.

Ja see oli ka põhjus, miks Eesti jäi viimaseks riigiks nüüd selles arutelus laua taga, kui oli jutt täiendava hinnalae kehtestamisest naftatoodetele ja diislile, kus me ütlesime, et me peame uuesti selle üle kordama. Me saavutasime selle põhimõtte. Mul oli sellel teemal ka vestlus Ameerika Ühendriikide rahandusministriga. Ta kinnitas, et Ameerika Ühendriigid, ka G7, toetavad selle revideerimist märtsis. Ja seda me ootame, et märtsis me saame seda alla kruvida. Meie hinnahorisont on selge: me räägime suurusjärgus 30 dollarist, et jääks ära see kasu Vene ettevõtetele, et oma majandust ülal pidada, ja loomulikult sealt laekuv maksutulu Vene riigieelarvesse.

Ja teine on finantssüsteem tervikuna, kogu Vene pangasüsteem, kogu Vene kindlustussüsteem, kõik finantstooted ja teenused, mis liiguvad läänemaailma ja Venemaa vahel. Me ei ole tegelikult veel seda pundart läbi raiunud. Suuremahuline äri käib, finantsusaldusväärsusel põhinev majandustegevus kulgeb edasi, kulgeb tagasi. See tegelikkuses ei ole okei. Ja see pikendab seda sõda, see pikendab inimkannatusi. Meil on veel pundarde viisi Venemaa panku, mis ei ole SWIFT-süsteemist välja kistud. See on asi, mille me panime lauale, ja nagu ma ütlesin, läbirääkimised käivad. Kogu Vene pangandussüsteem isoleerida! Ma tuletan meelde, millise avalduse me nendel dramaatilistel sõja esimestel nädalatel võtsime vastu siin Riigikogus, mille vaimust Välisministeerium on püüdnud nende sanktsioonide ettepanekute tegemisel juhinduda. Täielik kaubandusembargo agressorriigi suunal!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea välisminister, kas sul natuke piinlik ei ole, et sa [esitad] oma aastaülevaadet ja saal on praktiliselt tühi? Diplomaadid on küll üleval [rõdul]. Aga minu küsimus on, et mind teeb murelikuks see, et me tormame nagu rongi ees. Meie panus on tõesti muljet avaldav, homme tuleb järjekordne kokkuvõte. Aga küsin, kas sa oled seda Foreign Policy artiklit lugenud. Vaata, seal on ... Mind teeb murelikuks see, et see on suhteliselt autoritaarne riik ja rahvas, eks ju. Ja kui juba nemad lähtuvad sellest, et inimõigused ja kui on sõjategevus, siis riigist ei tohi mehed lahkuda, ja kõik muud värgid. Me oleme palju liberaalsemad. Kui näiteks meile tuleb sõda ja meie poisid või mehed hakkavad kasutama seda ilmselt palju rohkem, et pole liikumisvabadust ja nii edasi. Oled sa lugenud seda artiklit ja oled mõelnud selle peale, et mis meil võib juhtuda, kui selline asi tuleb? Annaks jumal, et ei tule.

Aga miks minul peaks piinlik olema, et saal tühi on? Mul ei ole piinlik. Mina kõnelen siit kõnetoolist Eesti rahvaga ja mina kõnelen siit kõnetoolist maailma riikidega, Ukrainaga – vaatan Ukraina saadikut –, meie liitlaste, NATO, Euroopa Liidu saadikutega, kolmandate riikide saadikutega. See on minu kõnetool siin Eesti Vabariigi valitsuse nimel Eesti Vabariigi välispoliitika tutvustamiseks.

Kuna sa teist korda seda mainid, ma palun oma abilistel see Foreign Affairsi artikkel [üles otsida], täpsustada üle, millest seal juttu on, siis ma tutvun sellega, mida seal öeldud on konkreetselt sündmuste kirjeldamiseks või mis argumentide põhistamiseks või mis argumentide ümberlükkamiseks.

Kuid ma tahan [peatuda] sellel kujundil, mis sa ütlesid, et me jookseme rongi ees. Jah, ma arvan, et see võib-olla ei olegi vale kujund. Vene sõjamasin kui suur rong. Küsimus, kas meil õnnestub see sõjamasin seisma saada. Kas meil õnnestub see sõjamasin seisma saada? Ja me jookseme ka ajaga võidu. Ka Venemaa oma strateegias – me oleme ju silmitsi praegu juba alanud Venemaa vastupealetungi algfaasiga – panustab tegelikult sõja pikenemisele. Sest ärme unustame seda ära, et sõda käib ju Ukraina territooriumil. Sõjaga purustatakse Ukraina ühiskonda. Venemaa eesmärk on muuta Ukraina lagunenud ühiskonnaks, et lihtsalt majandussuhete ja investorite, ettevõtluse, inimeste enda tulevikku hinnates ei kujutataks Ukrainat jätkusuutlikuna. Ka selles mõttes, et Venemaa strateegiline eesmärk Ukraina kui riiklik, rahvuslik ühik hävitada, läbi ei läheks, tuleb see sõda kiiremini lõpetada. See vaade Eestil on olemas, kuidas seda meie hinnangul on võimalik teha. Aega meil selles olukorras on väga vähe. 

Ja ma arvan, et maailma riigid, vaba maailma riigid peavad ka näitama seda, et [meilt on õpitud]. Meile öeldakse, et näete, Ida-Euroopa riike oleks pidanud varem kuulda võtma. Siin tunnustan Sanna Marini, tunnustan Ursula von der Leyenit – mitte päris selles sõnastuses, aga osundus oli. Siiralt tunnustan! Aga küsimus on, et üks asi on retoorika, aga püüame nüüd täna nendest sõnadest, mis me ütleme, õppida, eks ole. Küsimus ei ole minevikust, minevikku me muuta ei saa.

Ma ikka mõtlen sellele, et millega meie, Eesti ja vaba maailm, oleksime praegu silmitsi, kui Ukraina sõjavägi ei oleks nii vapper olnud eelmisel kevadel. Mis siis, kui tegelikult Putini Blitzkrieg'i-plaan oleks õnnestunud? Kust me ennast siis oleksime avastanud selle aasta jooksul? Kellele me siis relvi oleks andnud, millisele tasemele me oleks sanktsioonidega jõudnud? Nii et see kujund, et Euroopa julgeolek, Euroopa vabadus rajaneb tegelikult täna kesksena Ukraina relvadel, ei ole sugugi mitte sentimentaalne kujund. Ukraina päästis meid, Eesti julgeolekut, Euroopa julgeolekut eelmise aasta kevadel nendel dramaatilistel päevadel lahingutes Kiievi, teiste otsustavate piirkondade pärast. Mäletate, kui lääneriikide eksperdid, kõrgemad sõjaväelased, isikud ennustasid seal, et mõne nädalaga Venemaa saab oma tahtmise? Ei saanud!

Aga nüüd, kui me vaatame SKP suhteid. Ukraina SKP on alla 1% Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu kombineeritud SKP‑st. Ja võtame siis Ukraina eelarve, kui palju Ukrainal kulub oma eelarvest sõjapidamisele raha ja kui palju lääneriigid tervikuna on andnud abi Ukrainale. Ukraina peal lasub täna selle tohutu sõjamasinaga võitlemise põhiraskus, kui me võtame per capita. Nii et ärme laseme ennast eksitada nendest asjadest, et me oleme tohutult palju teinud ja tohutult palju andnud juba, nende positiivsete pressiteadete tulvast, et kes annab 100 miljoni dollari jagu, kes andis 5 miljardi dollari jagu – need on kõik väga positiivses suunas. Aga me peame vaatama selle sõja hinda arvestades – ja ma ei räägi nüüd humanitaarsest hinnast, vaid ma räägin ka nii-öelda logistilisest ja sõjalise varustuse hinnast –, see sõda on kohutavalt kallis Ukrainale. 

Ma arvan, et see oli õige [väide], mis NATO peasekretär ütles, et Ukraina kaotab moona rohkem, kui talle juurde antakse või toodetakse NATO riikide poolt. See on põhimõtteline küsimus, et läänemaailm ei tee täna piisavalt Ukraina võidu toetamiseks. Ja siin on erinevaid ettekäändeid, erinevad poliitilised ja objektiivsed põhjused. Aga meie sõnum on, et paradigma peab muutuma, mõttekäik peab muutuma. See sõda on kestnud aasta. On tohutult oluline ja tähtis, et Ukraina on vastu pidanud. Aga Ukraina vastupidamisest sellisel tasemel, nagu meie abi dünaamika on kulgenud, ei piisa võitmiseks.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud välisminister! Mainisite praegu Hiina teemat oma kõnes vaid ühe reaga inimõiguste kontekstis ja julgeolekuolukorda ja kogu olukorda maailmas, mis on mõistetav. Aga teisest küljest, Hiina ja mitte ainult see, vaid ka riigid Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Kaug-Idas jälgivad väga tähelepanelikult seda, mis Ukrainas toimub. Hiinat eristab see, et ta on agressiivselt käitunud viimasel ajal ja käitub praegugi Taiwani ja Lõuna-Hiina mere piirkonnas ja destabiliseerib siis sealtkaudu julgeolekuolukorda maailmas. Rääkimata sellest, et meedias on ilmunud artikleid, et ta abistab Venemaad kahese kasutusega kaupadega. Ja siit ka küsimus. Arvestades kogu seda olukorda, millised on Välisministeeriumi tegevused Hiina suunal? Ja kas Lõuna-Hiina mere piirkonnas toimuv on pannud Välisministeeriumi suhteid Hiinaga mingil moel üle vaatama või muutma?

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen ühemõtteliselt, et pingete ja sõjalise aktiivsuse kasv Taiwani ümber, see, millele te osutasite, on väga muret tekitav Välisministeeriumi arvates. Jõu kasutamine ja sellega ähvardamine Taiwani taasühendamiseks ei ole vastuvõetav. Ja selle sõnumi oleme me kahepoolselt edastanud ka Hiinale.

Kindlasti me peame Hiina ja Venemaa presidendi eelmise aasta 4. veebruari ühisavaldust väga kahetsusväärseks. Kindlasti see julgustas, ei ole mingit kahtlust, Venemaad agressiooni alustama. Eriti kahetsusväärne on loomulikult see, et Hiina ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ei ole mõistnud hukka Vene agressiooni. Ja te mainisite kahetise otstarbega abi. Meil ei ole infot selle kohta, et Hiina oleks otseselt sõjalist abi Venemaale andnud. Välisministeeriumil selle koha pealt informatsiooni ei ole. Kuid igasugune kaubavahetus, mis puudutab ka nii-öelda strateegilisi kaupu, elektroonikat, kiipe ja muud, loomulikult võimaldab Vene sõjamasinal või Vene tehnoloogilisel võimekusel olla jätkusuutlikum. Kindlasti on meie üleskutse Hiinale mitte sellist kaubavahetust edendada.

Nii et me, nagu ma ütlesin, peame suhetes Hiinaga silmas loomulikult seda, et Hiina on läänemaailma riikidele, meie riikide kogukonnale niisugune strateegiline konkurent, kes on muutunud üha agressiivsemaks oma huvide maksmapanemisel globaalselt. Meie jaoks on oluline, et lääneriigid ühtsel moel tasakaalustaksid seda Hiina agressiivse mõju kasvu. Sellest kontekstist oli kantud ka, nagu ma ütlesin, meie lahkumine 16 + 1 formaadist koos Lätiga, Leedu oli juba veidikene varem lahkunud.

Ja tõsiasi on, et Eesti eksport Hiina oli 2022. aastal kõigi aegade suurim. Eesti Vabariik ei kirjuta siin ette oma ettevõtetele neid näpunäiteid, kuhu ettevõtted investeerivad või mitte, aga meie üleskutse on ka Aasia-suunaliselt mõelda mitmekesisusele. Ja me peame suhetes Hiinaga silmas pidama seda, et Hiina osaleb küll kapitalistliku maailma kaubaturul, aga tegelikkuses Hiina valitsuse poliitilised otsused ja hoiakud laiemalt lääne suunal võivad olla vägagi seotud majandusotsustega. See on kindlasti minu hoiatus Eesti ettevõtjatele, mida lihtsalt objektiivse riskiasjaoluna tuleb arvesse võtta.

Ja lisaks siis, nagu ma ütlesin, Eestil on loodud ka see mehhanism, mis puudutab strateegiliste investeeringute skriinimist või loa andmist sellele, et ka meie väärtussüsteemiga mitte kooskõlas olevate riikide poolt strateegilised investeeringud ei muudaks meid kuidagipidi poliitiliselt või julgeolekuliselt mõjutatavaks. Siin on tähtis see, et me seda silmas peaksime. Meie ekspordi-impordipoliitika ja investeeringupoliitika on seni olnud olemuslikult täiesti liberaalne, aga see on nüüd selge nihkumine sellest. See rajanebki sellel tõdemusel, et öeldakse, et kapitalil ei ole rahvust, aga paraku ennekõike autoritaarsete riikide investeeringutel, mis on formaalselt eraettevõtete tehtud, võivad olla vägagi poliitilised peidetud huvid, mis realiseeruvad mingites piirsituatsioonides või kriisiolukordades.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt reageeriks sellele kujundile, et me jookseme rongi ees. Ei, me ei jookse rongi ees. Me oleme veduri osa. Kusjuures mõned selle veduri osad on rohkem huvitatud pidurdamisest kui sellest hoost. Meie oleme see hooandja.

Aga minu küsimusel on kaks poolt. Esimene: mis sa arvad, milliseid korrektsioone tuleb pärast sõda viia rahvusvahelise õiguse süsteemi? Ja teiseks: kuidas sa näed Venemaa tulevikku? Praegu käivad üsna aktiivsed spekulatsioonid sel teemal, kuidas Vene demokraadid moodustavad uut valitsust, ja meie hea sõber Andrius Kubilius juba peaaegu et moodustab varivalitsust nendest minu meelest üsna kahtlastest tüüpidest. Mis sina arvad sellest?

Jah, ma vist ütlesin mingile meediaväljaandele eelmisel suvel kujundi, et mulle tuli meelde Karl Marxi ütlus, et munakivi on proletariaadi relv, [pidades silmas] Vene kodanikke. Siis Vene välisministeerium mõistis hukka, et ma õhutan kodusõda Venemaal. Tegelikkuses on meie üleskutse, ma arvan, et kõigi vabade maailma rahvaste üleskutse Venemaa kodanikele väljendada, ütleme siis, rahulolematust selle režiimi tegevusega, mis hävitab Venemaa maine, mis hävitab Venemaa inimeste vabaduse ja mis hävitab Venemaa igasuguse, ka positiivse arengu ja tuleviku. Selles ei ole mingisugust kahtlust. Ja mis puudutab seda, kas me näeme praegu Venemaal piisavat raskuskeset niisuguseks pöördeks, mis võiks viia Putini režiimi kukkumiseni, või siseriiklikuks surveks, mis võiks viia ka Venemaa agressioonist taandumiseni, siis paraku on see vastus hetkel eitav. See on reaalne tõsiasi. Ja kui kõneldakse, et vene rahvas ei ole süüdi või Vene kodanikud kõik eraldi võetuna või kombineeritult ei ole süüdi, et tegelikult on halb Putin, kellel on need wagnerlased ja kes viib seda läbi, ja kõik muud on nii-öelda ohvrid – selle kontseptsiooniga ma olemuslikult ei ole nõus.

On loomulikult hulk inimesi, kes vapralt vabaduse, tõe ja õiguse eest seisavad. Meenutasin siin Vladimir Kara-Murzad ja mul oli hea meel kokku saada tema abikaasaga loetud päevad tagasi Tallinnas. Nendele inimestele, kes vapralt tõe eest seisavad ja mõistavad selle agressiooni ja Putini režiimi kuriteod hukka, kuulub meie sügav poolehoid ja toetus. Kuid tõsiasi on, et Vene ühiskonna latentne passiivsus selle režiimi suhtes ja egoism on tegelikkuses legitimeerinud või taaslegitimeerinud seda režiimi selliselt, mis on võimaldanud agressiooni, genotsiidi ja teinud võimalikuks ka, me näeme juba, selle režiimi siiret autoritaarsest totalitaarseks.

Selle loogika järgi tuleb ausalt tunnistada, et kindlasti meie peame, kõik läänemaailma riigid peavad [kasutama] neid objektiivseid Vene vaba ajakirjanduse kanaleid, et jõuda nende sõnumitega kohale Vene ühiskonda, venekeelsesse [inforuumi], kasutades sotsiaalmeedia võimalusi ja õhumeediat. Aga paraku tuleb tunnistada, et seda piisavat raskuskeset tekkinud ei ole. Nii et see on see reaalsus. Aga ma arvan, et kindlasti üks loogika on, et Vene ühiskonnale, tahaks loota, ei meeldi luuser – eriti, kui luuser juhib sinu riiki. Ta lubas Blitzkrieg'i  mõnede nädalatega, kevadeks, aga see kõik on läbi kukkunud – järelikult on Vene president käpardpresident. Loodetavasti see tekitab täiendavat umbusku või vähemalt pahameelt mingist muust nurgast lisaks sellele paraku vähemusele Vene ühiskonnas, kes vähem või rohkem häälekamalt selle inimvihkajaliku režiimi olemust ja kuritegusid hukka mõistab.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Te rääkisite teile omaselt sütitavalt sellest, kuidas te seisate sanktsioonide pakettide eest ja kuidas nendega tuleb jätkata. Ma olen selle sisuga absoluutselt nõus. Aga teil, teie koduerakonnal on üks vana sõber, Viktor Orbán, kes juhib Ungari riiki. Ja me teame, et Ungari riik meie kõigi meelehärmiks on selle sõja ajal suutnud päris edukalt pidurdada nende sanktsioonide efektiivset rakendamist, neid venitades, seal erandeid sisse viies. Mida teie välisministrina olete selle jaoks teinud, et Ungarit taltsutada, nad rööpasse tagasi suruda või siis neid karistada selle eest, et nad on osutunud, pehmelt öeldes, kasulikuks idioodiks Putini poolt vaadates?

Aitäh! Jaa, Ungari valitsev erakond oli Euroopa Rahvapartei liikmeserakond, kuid ta mõni aasta tagasi arvati sealt välja. Euroopa Rahvapartei liikmeserakond on Isamaa Erakond. Teen selle osunduse, kuna te tõite selle parteipoliitilise osunduse. Nii-öelda erakondliku poliitilise perekonna kaudu meil kontaktid selles loogikas puuduvad.

Nüüd see, mis puudutab meie käsitlust selles loogikas, üleskutseid Ungarile toetada ja järgida Euroopa Liidu erinevates faasides olnud [sanktsioonide pakette], need kontsentreerusid eelmise aasta detsembris, siis see on järjekestev ja me seda teeme. Me teeme seda, meie diplomaadid arutavad seda. Liikmesriikide alalised esindajad on koos Brüsselis, istuvad seal COREPER‑i saadikute grupis laua taga, seal me kutsume seda üles tegema. Ja me loomulikult peame kohatuks seda poliitilist retoorikat või ka kõrgetasemelisi poliitilisi visiite, mida me oleme näinud selle sõja ajal Ungari kõrgete riigitegelaste poolt. Ma arvan, et üks asi on mingid küsimused, kus riikidel on, ütleme, oma pragmaatilised majandushuvid, kus nad ütlevad, et mingi sanktsioon neile ei ole vastuvõetav – ja neid riike on palju arvukamalt, tuleb ausalt tunnistada, kui on Ungari. Nende üle on võimalik arutada. Aga teine asi on epateerida või tõsta esile teatud erisuhe, eri retoorikaga erisuhe. Eesti ütleb avameelselt kõikide riikide puhul, et sõja ajal ei ole aega niisuguseks diplomaatiliseks hämaks, me ütleme välja, et see meile ei sobi. Me ühel hetkel kutsusime välja Ungari saadiku Eesti Välisministeeriumi ja avaldasime oma protesti teatud juhtumi puhul.

Tõsiasi on see, et nende otsuste puhul ikkagi, kui mingitel hetkedel Ungari on [jäänud] viimaseks ja avalik tähelepanu on koondunud sellele – detsembris siin oli rahurahastu toetamine, see viimane sanktsioonipakett – ja see on väga intensiivse pingete kontsentreerumise toonud kaasa ka avalikus ruumis, aga lõpuks ikkagi konsensusele on jõutud. See, et tulemus on [saavutatud], on muidugi olnud oma olemuselt positiivne. Riikide ühtsus on olnud väga oluline.

Ja noh, ma vaikisin sellest, kui ma esimest korda asusin välisministri ametisse. Aga teate, see ühtsus, mis oli, kui me ka riidlesime, siis Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ennekõike väljendasid seda, et me peame juhinduma Euroopa Liidu poliitikast, et meil ei ole kõrgetasemelisi poliitilisi kontakte Vene juhtkonnaga, et mitte neid legitimeerida, mitte anda neile hapnikku mingiteks erisuheteks, erasuheteks, ennekõike majandussuheteks. Selles kontekstis, ma arvan, tuleb ausalt öelda, et ka meie presidendi visiit ei olnud otstarbekohane, kui me hindame tagasivaatavalt. Sest kui ma sain välisministri ametisse, ma läksin Helsingisse Euroopa Nõukogu välisministrite koosolekule, ja teate, põhiküsimus, mis minult küsiti, oli see: kas Eesti on muutnud oma seisukohta? Me oleme riielnud veidi kaugemate Euroopa riikidega, et mis asju te seal käite Moskvas ajamas, aga nüüd teeme seda ise riigipea tasemel. Minu kinnitus oli, et see on erand, mis kinnitab reeglit. See ei olnud kuidagi ... Ja ma arvan, et see lootus, et me ajame mingit erisuhet või püüame tekitada mingi erisuhte, et püüame kala mingis kõrvalakvaariumis, on petlik suhetes Venemaaga.

Meie strateegiline huvi on, et Euroopa riikidel on ühtne positsioon. Meie üleskutse peab olema sellele ühtsusele toetuda, seal oli ka Ungari küsimus, eks ole. Tegelikkuses ka meie kahepoolsed suhted, millele siin on võib-olla keegi püüdnud kas vähem või rohkem heatahtlikumalt osutada, et me ei tohiks Venemaaga nii riielda – oli siin, eks ole –, et ei tohiks teha niisugust asja, riielda Venemaaga, et vaata, teeskleme surnut siin. Mis tähendab, et teeskleme surnut? Meil ei ole võimalik oma kahepoolseid suhteid, meie regiooni riikide kahepoolseid suhteid Venemaaga defineerida autonoomselt sellest hävitussõjast olukorras, kus Venemaa poliitilise juhtkonna esindajad on öelnud – mis see tsitaat seal Medvedevilt oli? –, et on nende tegematajätmine, et me oleme veel iseseisev riik. Kas kellelgi sekundikski on mingitki illusiooni, milline saatus tegelikkuses meid tabaks teistel asjaoludel ja praeguses dramaatikas, kui me ei oleks NATO ja Euroopa Liidu riik? Ja me ei kavatse pidada krokodilliga läbirääkimisi selles loogikas, et söödame talle ette teisi eeldusega, et siis meid süüakse ära viimasena.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma küsin keskkonnapoliitika kohta. Me tegelikult oleme näinud, mida on kaasa toonud see sõda Ukrainas just keskkonna kontekstis, ja Euroopas ka me arutame tõsimeeli kliimapoliitika üle, kuidas vähendada süsinikuheidet atmosfääri. Aga kuidas teie seda näete? Minul küll puudub usk, et Venemaa kunagi, vähemalt see režiim, hakkaks kliimapoliitikat ja keskkonnapoliitikat tõsiselt võtma. Mida Euroopa siin peaks tegema? Kuidas me siin peaksime käituma?

Et kuidas ökoloogilist vastutustunnet Vene režiimile peale sundida? Ooh, oi jummel! Ma arvan, et keskne on loomulikult lõpetada see sõda. Ja kõigi muude, ka väga tarvilike rahvusvahelise suhtlemise kavatsuste ja kaalutlustega, ma arvan, loomulikult tuleb tegeleda, aga mul ei ole sekundikski, hetkekski kahtlust, et Venemaa, mis on avalikult … Mäletame ju, kui teatraalselt on ta valetanud näkku avalikkusele: "Mis? Meie kavatseme mingit sõda [alustada]?" Putin, Lavrov, kogu Vene juhtkond, eks ole, mäletate veel, [veidi aega] enne sõja algust. Selles mõttes ettekujutus, et nemad ÜRO neid akte, mille nad on heaks kiitnud, sekundikski täidavad – ma arvan, et suvatsegem naerda.

See on tõsiasi, millega me praegu peame arvestama. Ja see on poliitiline reaalsus, et Venemaa on ennast täiesti lahti haakinud rahvusvaheliste lepete olemuslikust süsteemist, mille nurgakiviks on [põhimõte], et selleks, et rahvusvahelistel suhetel üldse oleks võimalik funktsioneerida, austavad riigid üksteist kui riiklikke ühikuid. Ja meenutame endise Poola presidendi Kaczyński sõnu 2008. aastal Vene-Gruusia sõja ajal, Poola välisminister meenutas neid, kui me olime Riias: "Kõigepealt nad võtavad ära Gruusia, siis nad tulevad Ukraina kallale, siis nad võtavad Balti riigid ja võib-olla siis tulevad ka Poola kallale." Kui oomenlikult kõlavad täna need tema – kes ta seal teispoolsuses on – öeldud sõnad. Nii et Venemaa on terroristlik režiim. Ma arvan, et see hinnang on olnud täielikult relevantne, ja me kutsume üles kõiki teisi maailma riike Venemaad terroristlikuks režiimiks kuulutama. Ja erilise tähtsusega on muidugi Ameerika Ühendriikide tehtavad otsused, millel on automaatselt kaasuvad järelmid.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Urmas! Venemaa agressiooni algusest Ukraina vastu möödub nüüd juba üheksa aastat ja laiaulatuslikust kallaletungist saab aasta mööda. Aga Lääne-Euroopa sõjatööstus ei ole ennast ikkagi käima saanud, kui hästi lihtsalt ja maakeeles rääkida. Ukrainale on vaja relvastust ja laskemoona, meile ja teistele liitlastele on relvastust ja laskemoona vaja selleks, et asendada neid relvi ja seda moona, mis me oleme Ukrainale andnud. Meil on lisaks laskemoonale vaja liikursuurtükke, tanke, automaatmiinipildujaid, mitmeid relvasüsteeme veel. Toon lihtsalt näite, et kui Leedu nüüd on oma teisele brigaadile tellinud liikursuurtükid MBDA‑st, CAESAR-id, 18 tükki, siis nad saavad need 2027. Saad sa midagi teha või oled sa midagi teinud selleks, et meie Lääne-Euroopa liitlastele meelde tuletada, et selleks, et tööstus käima saada, on vaja suuri tellimusi, ja kui me seda käima ei saa, siis on Venemaa meist mitu sammu ees?

Aitäh! Jaa, see Euroopa riikide sõjaline suutlikkus just nimelt uute võimete arendamisel, mitte lihtsalt nominaalne number, kui palju me raha eraldame. Need võimelüngad on meil selgelt ilmsiks tulnud ja see on naiivne ettekujutus, et täiemahuline sõjaline konventsionaalne konflikt Euroopas otsekui ei ole võimalik ja meil tegelikult kogu tegevus põhineb kiiretel operatsioonidel maailma kriisipiirkondades väljaspool Euroopat.

Nagu ma ütlesin, Euroopa rahurahastu loogika, kui me räägime kõige kiiremalt raha panemisest ... Kui algaks Eesti-Vene sõda, kui palju siis päevas meie kulutaksime laskemoona ja relvasüsteemide peale? Noh, suurusjärk 100 miljonit eurot päevas. Eelmisel kevadel ma tegin ühe rahvusvahelise raporti. Ukraina puhul see on minimaalselt viis korda rohkem, kui me võtame aluseks tagasiostuhinnad, palju turgudel need laskemoona ja relvasüsteemide hinnad on. Meie ettekujutus sellest [abist], küll kümnetest miljarditest [eurodest], aga see abi loomulikult ei ole piisav, sõjaline abi, mis lääneriigid on Ukrainale andnud. Kui me vaatame võetud laenu intressimakseid – triljonid dollarid olid Afganistani ja Iraagi operatsiooni kulud, mis olid näiteks ainuüksi Ameerika Ühendriikidel. Need on suured summad ja neid tuleb olla valmis sinna panema.

Minu üleskutse on tegelikult siin Euroopa loogikas, kui me kõneleme praegu Euroopa eelarvepoliitikast ja mitmeaastasest finantsperspektiivist ... Riikidel, ma saan loomulikult aru, on [erinev ohutaju]. Poliitikas öeldakse, et me oleme köögile lähemal, ütleme nii. See on ka mõistetav, eks ole. Aga see köök, kus see kuumus, sõjakuumus praegu on, ja Euroopa võime ennast kaitsta koos Ameerika Ühendriikidega, Atlandi-üleselt ennast kaitsta, see on praegu selge ning me peame näitama, et me oleme ka võimelised tegutsema.

Ma arvan, et kindlasti on asjakohane, naastes selle Euroopa Liidu eelarve tasakaalu juurde, tõsi küll, arvestamise tsüklilise reegli juurde võrreldes iga-aastase reegliga, siis tegelikult minu meelest investeeringuid kaitsevõimesse, uute võimete arendamisse me ei peaks arvestama selles tasakaaluarvestuses, [vaid peaksime] andma selle makroökonoomilise vabaduse riikidele. Ja teiseks, minu meelest oleks vägagi õige praeguses kriitilises olukorras öelda, et riikidel oleks autonoomia täies mahus Euroopa Liidu struktuurvahendite puhul, millele me oleme kindlaks määranud otstarbe ja eesmärgi rahuaja tingimustes, et tegelikkuses kasutada neid kaitsevõime toetamiseks ja teha seda ühiselt. Kas me siis suudame õppida nii olemuslikust muutusest, nagu seda on täiemahuline sõda Euroopas? Me peame suutma sellest õppida. Järelikult ka kõigi rahuaegsete kavade puhul nende mitme triljoni euro kulutamise kohta on minu meelest mõtet tekitada siia avatud võimalus liikuda, suunata seda raha kaitseinvesteeringuteks, mida hädasti ja tarvilikult on vaja.

Euroopal [peaks olema] arusaam, et meie ambitsioonitase praegu peab olema selline, et see rahaeraldis, riigikaitsekulud ikkagi tuleb kahekordistada. Mul pole mõtet rääkida, et riikides on see erinev, aga kui me võtame suure mahu, et Euroopas oleks meil, tekiks niisugune kindlustunne ... Millest me peame aru saama? Me peame aru saama sellest, et autokraatiad, ammugi veel totalitaarsed režiimid – mingid reeglid ja paberid [nende puhul] ei maksa. See peab olema olemuslik õppetund sellest sõjast.

Teiseks, maksab jõud – ja maksab ka demokraatiate puhul. Ilukõne, pidukõne, ükskõik kui sentimentaalne, emotsionaalne kõne, mis on välja öeldud – kui meil ei ole jõudu oma põhimõtteid kaitsta, kaitsta vapraid rahvaid, ohverriike, siis ei maksa need sõnad midagi, paraku on see tühja väärtusega valuuta. Lihtsalt see tähendab seda, et demokraatlike riikide, meie väärtusi jagavate riikide ring tõmbub maailmas per capita paraku koomale. Ja see on väga tõsine küsimus. Me peame mõtlema sellele, et meie elulaadi, arusaama vabadusest, inimõigustest, õiguskorrast, demokraatiast jagavate riikide perekond maailmas [peab suutma] anda seda elulaadi edasi. Nendel inimestel, sadadel miljonitel inimestel, kes seda kannavad, peab olema ka suutlikkus seda kaitsta inimpõlvede perspektiivis. See on juba küsimus inimkonna arengu valikutest.

Nii et need otsused ... Ja ma küsin, et kui me nüüd neid otsuseid ei tee, andke andeks, kas meil on mingid ... See on seesama nagu nende Vene monumentidega. Kui me nüüd neid otsuseid Euroopas ei tee, siis kas me kujutame ette – see sõda ükskord ikka lõpeb ära, loodame, et pigem varem kui hiljem –, et pärast sõda hakatakse tegema? No kes see enam katust parandab, kui päike paistab! Ja nüüd on küsimus, et kui me nüüd neid otsuseid ei tee, siis see tähendab, et ei ole õppinud, nad ei ole õppinud sellest, mis siin ida pool räägiti.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul ongi veidi üldisem küsimus, see, kuhu sa lõpuks jõudsid. Mis sinu arvamus on, mida ja kunas me tegime valesti? Kui pärast teist ilmasõda hakati siin Euroopas ehitama igavest rahupaika, eks ju, siis möödunud aastal saime aru, et see on igavene illusioon. Sa oled siin täna hästi kirjeldanud, et me mõningas mõttes oleme ajalugu uuesti kirjutamas, aga oleme täna seisus, mis oli enne esimest ja teist maailmasõda, kui arutati sõja pikkuse üle, selle üle, kui palju kellelgi on relvi vaja ja kui kaua see kestab. Ja rahusõnumit nagu enam ei ole. Mis peaks juhtuma ja mida me saame teha, et uuesti hakataks ka rahust rääkima ja et see õnnestuks paremini kui möödunud kord? Nii nagu sa viitasid, eks, et nüüd, 30 aastat hiljem, Saksa president ütles, et oleks pidanud baltlasi varem kuulama.

Aitäh! See sõnum on üks ja selge: Ukraina territoorium peab saama täielikult Ukraina kätte, agressorriigi juhtkond tuleb võtta vastutusele ja agressorriik peab maksma nende kannatuste ja kahju eest reparatsiooni. Ja see on põhimõtteline tagatis, et see rahu on selles mõttes kestev, et me näitame kiskjale ja tulevastele agressoritele koha kätte, et agressioonil on lihtsalt kallim hinnalipik kui agressioonist hoidumisel ja see läheb kole kalliks maksma agressorile ja sellele riigile.

Mida me tegemata jätsime võrreldes teise maailmasõja tulemustega? Teate, kui ma olin justiitsminister, siis mul oli ettepanek, et me looksime Euroopas niisuguse rahvusvahelise õigusemõistmise kokkuleppelise statuudi, mis on kommunismikuritegude hindamiseks rahvusvaheline kohus. Ma kutsusin Euroopa Liidu kolleege 23. augustil, Molotovi-Ribbentropi [pakti] aastapäeval Tallinna, et seda arutada. Lääne-Euroopa riikidest ei tuldud kohale. Vaat nii oli see lugu.

Ja see küsimus ja see pärand, et vaba maailm või inimkond erinevatel motiividel – olgu vasakpoolsemad hoiakud või olgu soov meeldida Nõukogude Liidule, mis iganes motiividel – ei ole andnud hinnangut kommunistliku režiimi pärandile ja inimsusvastasele olemusele, nagu anti õiguslikud hinnangud natslikule režiimile ja tema juhtkonnale, ning see, et ei toimunud seda lustratsiooni Venemaal ja selle moraalset sisemist mõtestamist, andis tegelikult võimaluse selle kurjuse uueks, nüüd niisuguse rašistliku-šovinistliku retoorikaga taastulemiseks. Sest kui oleks aset leidnud maailma rahvaste, ka Venemaa enda hukkamõist ja õiguslik hinnang kommunistliku režiimi kuritegudele, siis ei oleks mitte kunagi olnud võimalik, et KGB alampolkovnik oleks saanud Venemaa peremeheks, oleks uuesti ja mitte juhuslikult heroiseerinud stalinismi ja kasutanud kõike seda retooriliste ja mitte ainult retooriliste, vaid ka kineetiliste sümbolite all kineetilise relvana teiste, vabade rahvaste vastu. Kurjus taastuleb.

Ja küsimus on selles, nagu ma ütlesin, et me pole suutnud, vaba maailma kogukond pole julgenud seda kurjust veel piisavalt defineerida – see on viide genotsiidile, selle tunnistamisele – ja me ei ole piisavalt otsustavalt kasutanud kõiki neid tööriistu, mis meie pädevuses või võimuses on. Ja nii ongi [tekkinud] olukord, kus suuremat sõjaraskust kannab praegu rahvas, kes päästis eelmisel kevadel olemuslikult ju kogu Euroopa julgeoleku täielikust hävingust oma vaprusega ja vastupidamisega ning teeb seda siiani. Ja nende osakaal on alla protsendi vaba maailma riikide SKT‑st, üks sajale. Ja nii võideldakse!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin energiajulgeoleku kohta Euroopas. Enne seda viimast suurt kallaleminekut Ukrainale oli Euroopa kukesammu kaugusel, et kuulutada Vene gaas roheliseks. Tegelikult me ju teame, ei ole ta mitte roheline, vaid verine. Saksamaa ja tegelikult kogu Euroopa on rippunud selle Vene energia lõa otsas. Tõsi, tänavune pehme talv on andnud natukene väiksemaid võõrutusnähte. Kuidas sina hindad, on Euroopa nüüd vabanemas sellest Vene energia sõltuvusest või kui kaugel me sellest tegelikult oleme?

No Venemaa on meid vabastanud sellest. See on aus vastus. Venemaa on oma tarnetega manipuleerinud erinevatel motiividel. Aga Euroopa riikidel tervikuna meelekindlust Vene gaas täielikult sanktsioneerida sellisel moel, kui me vaatame kevade perspektiivi, tegelikult ju ei olnud piisavalt, et teha seda meie endi tingimustel. Meil indikaatornäide on ju seesama Nord Stream, eks ole. Kui öeldakse, et näete, idariike on kuulatud Nord Stream 1 puhul, me suhtusime sellesse hukkamõistuga, veel suurema hukkamõistuga Nord Stream 2. Euroopa riikide positsioonid läksid siin lõhki. Me tervitasime Ameerika sanktsioone Nord Stream 2 vastu. Meile ei meeldinud, kui Ameerika neid leevendas, mis siin pattu salata. Tegelikkuses meil see olemuslik loogika ... Loomulikult me ei tea, milliseks kujuneb sõjajärgne Euroopa julgeolek ja kõik need tehiolud sellest lähtuvalt, aga tänase päeva seisuga on Eesti positsioon ühemõtteline ja selge, et kõigist Venemaa toormekanalitest, mis puudutab energiaressursse, tuleb ennast hoida lahus.

See sõltuvus on meile tekitanud ju aastate jooksul, me näeme, lisaks majanduslikule sõltuvusele ka poliitilist seotust. See poliitiline seotus on loonud ka interpreteeringu Venemaast, et ta mingisugust ülemvõimu riikide või ka Euroopa üle tervikuna seeläbi omab. Osaliselt on see olnud illusoorne. Ma arvan, et Euroopa riigid ja rahvad on olnud siin vapramad, kui paljuski Venemaa eeldas või kui palju me tegelikult tervikuna oma julgusest ja tegevusest oleksime eeldanud. Aga see tähendab seda, et meil ei ole mõtet panustada Venemaa gaasile. Eesti, Läti ja Leedu on selle otsuse vastu võtnud. Kutsume üles ka Soomet. Me oleme ühes selles gaasitorupuntras [ja peame] langetama otsuse, et isegi kui Venemaa seda tarnima hakkaks, seda mitte teha, ja rajame oma gaasiperspektiivi LNG‑gaasiga varustatusele.

Aitäh! Küsimuste-vastuste aeg on nüüd nii otsas, et isegi ei jõua enam küsimust küsida. Selle ettekande küsimuste-vastuste voor on lõpetatud. Suur tänu! Saame minna teise ettekande juurde. Tänaseks teiseks ettekandjaks on väliskomisjoni esimees Andres Sutt. Ka tema ettekande pikkus on kuni 15 minutit. Küsimustele ja vastustele on ette nähtud kuni 30 minutit ja selle järel on läbirääkimised. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Tänavuaastane välispoliitika arutelu toimub Venemaa täiemahulise agressiooni aastapäeva eelõhtul. 24. veebruar 2022 muutis maailma ja avas ka nende silmad, kes kahtlesid, et Venemaa on oht rahule, demokraatiale ja reeglitepõhisele maailmakorrale. Venemaa agressioon Ukrainas on loonud uued põlvkonnad sõjaaja lapsi. Venemaa jõhker hävitustöö ja genotsiid Ukraina rahva kallal ei saa jääda karistuseta.

Venemaa agressioonisõda Ukrainas kestab ja meil vabas maailmas ei ole kohta sõjaväsimusele. Ukraina toetamine peab jätkuma senisest otsustavamalt. Ukraina vajab igakülgset relvaabi ja me peame lääne kaitsetööstuse võimekust kiirelt tõstma. Liitlaste tehnoloogiline ja majanduslik võimekus ületab Venemaa sõjatööstuse oma kordades. Meil on kohustus see üleolek realiseerida. Sanktsioone tuleb järjekindlalt rakendada ja kehtestada järgmised – selleks, et tõsta agressiooni hinda. Agressioonikuritegude jaoks tuleb luua rahvusvaheline eritribunal, sest karistamatus on sillutamas teed uuteks agressioonideks.

Vaadates tagasi eelmisele aastale, siis siin saalis võeti vastu viis avaldust Ukraina toetuseks. Jaanuaris, veel enne suuremahuliste rünnakute algust, [võtsime vastu avalduse] Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks. 23. veebruaril kutsusime siin saalis teisi parlamente selgesõnaliselt hukka mõistma Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukrainas ja suurendama relvaabi. Märtsis pöördus Riigikogu Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide ning teiste riikide parlamentide poole, et need toetaksid täiendavate sanktsioonide kehtestamist ja Ukraina ametlikku taotlust saada Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus. Aprillis tunnistas Riigikogu esimese parlamendina Venemaa tegevuse Ukraina rahva vastaseks genotsiidiks. Oktoobris kuulutas Riigikogu Venemaa režiimi terroristlikuks ja mõistis hukka Ukraina territooriumi annekteerimise.

Hetkel kogume allkirju Riigikogu uuele avaldusele, mis on suunatud Ukraina rahva toetuseks. Selles avalduses mõistame me muu hulgas hukka kõik katsed lubada Venemaa ja Valgevene režiimi esindavaid sportlasi rahvusvahelistele võistlustele ja olümpiamängudele. Sellele ei ole lihtsalt kohta.

Need sammud on vajalikud, et rahvusvaheline kogukond jätkaks Venemaale surve avaldamist ja liitlaste ühtsuse hoidmist. Sõjaväsimusele ei ole kohta hetkel, kui käib võitlus demokraatia ja vabaduse eest. Lääne ühtsuse hoidmisel on Ukraina võidus väga oluline roll. Selle ühtsuse hoidmine peab olema iga Riigikogu liikme südameasi ja kohustus.

Mul on hea meel, et alates eelmise aastal 24. veebruarist on üle viiendiku Riigikogu liikmetest käinud Ukrainas, sealhulgas Riigikogu esimees, aseesimehed, Eesti, Läti, Leedu ja Soome väliskomisjonide ühisdelegatsioon ning Eesti-Ukraina parlamendirühm. Olles ka ise Ukrainas käinud, saan ma vaid tõdeda, et kõiki neid sõjakoledusi peab nägema oma silmadega.

Eelmisel nädalal arutasime väliskomisjonis Venemaa jätkuvat agressioonisõda Ukrainas ja inimõiguste olukorda Venemaal vangistatud Venemaa opositsioonipoliitiku Vladimir Kara-Murza abikaasa Jevgenia Kara-Murza ja teiste Vaba Venemaa Fondi esindajatega. Need inimesed teevad tänuväärset tööd, et Venemaal aset leidvad inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumised ei jääks tähelepanuta. Toetades neid ja teisi sarnaseid liikumisi, anname me võimaluse teha kuuldavaks ja võimendada ka nende inimeste häält, kes Venemaa terroristlikku režiimi ja Ukraina vastu jätkuvalt peetavat agressioonisõda ei toeta. Niisamuti väärib Eestis õppivate Venemaa üliõpilaste vabatahtlik tegevus Narvas Ukraina põgenike toetamisel tunnustust.

Venemaa agressioonisõda Ukrainas rõhub ka soome-ugri hõimurahvaid. Meie kohtumisel Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee, Fenno-Ugria Asutuse, Välisministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega sai kinnitust karm tõsiasi: meie hõimurahvaste seast on Venemaa saatnud agressioonisõtta palju enam mehi, kui proportsionaalne olnuks, sageli külade kaupa. Väga paljud neist on jäänudki sõtta. Nii viib Venemaa läbi etnotsiidi oma territooriumil.

Eesti on olnud Ukraina rahva ja riigi väsimatu toetaja. Sügav kummardus kõigile Eesti inimestele, ühendustele ja ettevõtetele, kes on oma abikäe ulatanud! Olen kindel, et me jätkame sama kindlameelselt kuni Ukraina võiduni, sest loeb iga panus.

Head kuulajad! Venemaa agressioonisõja mõju ulatub selgelt kaugemale Euroopast. Teame, et Hiina jälgib tähelepanelikult toimuvat ja soovib kasvatada oma globaalset mõju. Nädala pärast siin saalis lõpphääletusele tulevad uuendatud julgeolekupoliitika alused sisaldavad seetõttu asjakohaselt viidet Hiinale. Tsiteerin: "Hiina Rahvavabariigi mõju ja kaalukus rahvusvahelisel areenil on kasvanud. Peamine Hiina Rahvavabariigist lähtuv väljakutse Eesti julgeolekule tuleneb eesmärgist kujundada ümber rahvusvahelise tegevuse normid ning soovist mõjutada otsuseid ja saavutada kontroll strateegiliste valdkondade üle. Selleks kasutab Hiina asümmeetrilisi vahendeid." Seetõttu oleme ka väliskomisjonis pühendanud aega Hiinaga seotud teemadele.

COVID-pandeemia, Venemaa agressioon Ukrainas ja tehnoloogia areng on kiirendanud globaalsete jõujoonte muutumist ja tarneahelate läbivaatamist. Selle kümnendi jooksul leiavad aset muutused maailma suurimate majanduspiirkondade turuosades. Euroopa Liidul ja Ameerika Ühendriikidel on sellel murrangulisel ajajärgul oluline olla samal pool lauda. Vaid ühiselt saame maailmakaubanduse tüürida tagasi reeglitepõhise korralduse juurde, taastada tehnoloogilise ja innovatsiooniliidri positsiooni ning vältida tehnoloogilist või strateegilise toorainega seotud sõltuvust autoritaarsetest riikidest. Seetõttu on mul ka hea meel tõdeda, et Välisministeerium, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on leppinud kokku toimiva lahenduse ning ühendanud jõud, et anda ettevõtetele selge teadmine, kuidas riik neid välisturgudel toetab ja kuidas ühiselt meelitada välisinvesteeringuid Eestisse.

Samuti on meie aruteludest jäänud kõlama, et järgmine Riigikogu koosseis peaks [lisaks] tavapärastele liitlassuhetele ja kaugematele piirkondadele idas ja läänes tähelepanu pöörama ka globaalsele lõunale, kus meie sõnumid vajavad edastamist. Me ei saa lubada, et globaalne lõuna jääb Venemaa ja Vene propaganda mõjusfääri, vaid peame jagama tõest pilti Venemaa agressioonist.

Väliskomisjon on pööranud tähelepanu ka olukorrale küberruumis. Pole kahtlust, et Venemaa agressioonisõda on kandunud küberruumi. Möödunud aasta oli ummistusrünnete aasta. Oodatult ei jäänud ka Eesti puutumata. Üks näide: eelmise aasta 18. oktoobril, kui võtsime Riigikogus vastu avalduse, milles mõistsime hukka Ukraina territooriumi annekteerimise ja kuulutasime Venemaa režiimi terroristlikuks, tabas Riigikogu kodulehte ummistusrünne, mille maht ületas 7,5 aasta tavapäringute mahu. Tavakasutajale jäi see rünne märkamatuks tänu rakendatud kaitsemeetmetele. Kuid küberruumil on selge välispoliitiline mõõde, mistõttu peab see jääma väliskomisjoni päevakorda ka tulevikus.

Head kuulajad! Julgeolekuolukord maailmas on näidanud väga selgelt ka parlamentaarse diplomaatia vajalikkust. Väliskomisjoni viimasel töövisiidil Soome tõdesime, et Eesti loodab Soome ja Rootsi võimalikult kiiret ühinemist NATO‑ga, sest sellest võidab oluliselt kogu meie piirkonna julgeolek. Meie veendumust kinnitab ka see, et Riigikogu kiitis Soome ja Rootsi ühinemist käsitlevad Põhja-Atlandi lepingu protokollid heaks päev pärast nende sõlmimist. Piirkonna julgeoleku tugevdamise sõnumit oleme aktiivselt viinud ka oma Türgi kolleegidele, kellega oleme viimasel ajal väga tihedalt suhelnud. Riigikogu väliskomisjon käis visiidil Türgis eelmise aasta oktoobris ja juba novembris tulid Türgi kolleegid meile vastuvisiidile.

2022. aasta kevade välisvisiitide teemasid oligi kaks: Ukraina toetamine, sealhulgas Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmine, ning Soome ja Rootsi NATO‑ga liitumine. Berliin, Haag, Varssavi ja Stockholm olid komisjoni visiitide sihtriigid kevadel.

Liitlaste ühtsuse tugevdamine oli väliskomisjoni eelmise aasta töö läbiv eesmärk, seda nii visiitide kui ka ühisavalduse näol. Väliskomisjoni esimehed eri riikidest on aasta jooksul teinud üle kümne avalduse, sealhulgas Venemaa agressioonisõja, Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmise, Soome ja Rootsi NATO‑ga ühinemise toetamise ja Vladimir Kara-Murza vabastamise kohta. Viimase avalduse algatasime koos Läti ja Leedu kolleegiga jaanuari lõpus, 19 riigi ja Euroopa Parlamendi väliskomisjonide esimehed rõhutavad seal vajadust luua rahvusvaheline tribunal, et uurida Venemaa sõjalise sissetungiga Ukraina suhtes toime pandud agressioonikuritegu ja anda selle toimepanijad kohtu alla.

Välispoliitikat ei saa teha kodust ning liitlassuhteid edendada ja hoida vaid virtuaalselt. Halvenenud julgeolekuolukord nõuab aktiivset suhtlust liitlastega, sealhulgas silmast silma. Need kohtumised on hindamatu väärtusega, nendeks peab leidma aega ja rahastust. Seda arutelu siin ette valmistades kohtusime Riigikogu välisdelegatsioonide ja parlamendirühmade juhtidega. Kõlama jäi selge sõnum: Riigikogu välissuhtlus peab olema piisavalt rahastatud, aga praegu see nii ei ole. Juba järgmise riigieelarve kavandamisel saab Riigikogu selle kitsaskoha lahendada.

Head kolleegid! Väliskomisjoni parlamentaarne järelevalve valitsuse välispoliitilise tegevuse üle on aidanud hoida ja kasvatada välispoliitilist konsensust Eesti eri erakondade vahel. Seepärast on oluline, et ka tulevikus oleks väliskomisjon see platvorm, kuhu tuuakse kokku erinevad välispoliitilised ideed, mis vajavad üksmeele otsimist ja leidmist. Eesti välisteenistus väärib ka kaasaegset seadusandlikku raamistikku, aga see jääb juba Riigikogu uue koosseisu ülesandeks.

Tänane välispoliitika arutelu Riigikogus on selle koosseisu viimane. Nii annan ma siit Riigikogu kõnetoolist edasi väliskomisjoni nelja aasta tänu meie välisteenistusele, kes on diplomaatia eesliinil; riigist välja meie sõpradele ja liitlastele – suursaadikud rõdul ütlevad selle kindlasti edasi – ja kolleegidele Riigikogus, et välispoliitikas valitses konsensus. Ma soovin tänada ka selle koosseisu väliskomisjoni eelmisi esimehi Enn Eesmaad ja Marko Mihkelsoni, väliskomisjoni liikmeid ning ametnikke nende panuse ja pühendumuse eest.

Uuele Riigikogule soovin kindlameelsust ja riigimehelikkust Eesti huvide eest seismisel. Elagu Eesti! Elagu Ukraina! Aitäh kuulamast! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Aitäh! Juhin tähelepanu, et kokku saab esitada Riigikogu liige mõlemale ettekandjale kaks küsimust. Nii et Raivole ma ei saa anda sõna. Aga Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud väliskomisjoni esimees! Riigikogu Taiwani sõprusgrupi juhina on mul väga hea meel, et te olete komisjonis arutanud väga paljusid Hiina Rahvavabariigist lähtuvaid väljakutseid ja pühendanud sellele palju aega. Aga mul on ka teine teema. Nii välisminister kui ka te ise mainisite oma kõnes väga õigesti, et praeguse Ukrainas toimuva agressiooni tõttu ei tohiks olla ei Venemaa ega Valgevene sportlastel asja maailmas rahvusvahelistele spordiüritustele, sealhulgas ka 2024. aastal Pariisis toimuvatele olümpiamängudele. Mul on küsimus just spordi kohta. Olete te väliskomisjonis arutanud seda, milliste meetmetega me suudaksime Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele selgeks teha, et see asi tegelikult nii peakski olema, et agressoril ei ole kohta olümpiamängudel?

Aitäh küsimuse eest! Sa oled ju ise toonud mängudelt palju medaleid ja selles mõttes sportlasena mõistad väga hästi seda olukorda. Sportlane esindab alati oma riiki ja seepärast ei saa agressioonisõda pidava Venemaa ja teda toetava Valgevene sportlastel olla kohta tiitlivõistlustel. Mida me saame kõik koos ühiselt lääne demokraatiates ja meiega sama väärtushinnangut jagavates riikides teha, ongi seesama poliitiline surve, mõjutamine ja avaldused, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee võtaks seda kuulda ja langetaks need otsused, mida ta peab langetama, ehk et Venemaa ja Valgevene sportlastel ei ole kohta esinemiseks Pariisi olümpiamängudel.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei näe. Me läheme nüüd läbirääkimiste juurde. Arutelu algataja on palunud, et kõigepealt saaksid sõna fraktsioonide esindajad. Ja alustame. Marko Mihkelson. (Marko Mihkelson palub lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Aitäh! Head kolleegid! 20. veebruaril möödub üheksa aastat sellest, kui Venemaa alustas agressiooni Ukraina riigi hävitamiseks ja Vene impeeriumi piiride laiendamiseks. 2014. aasta veebruaris okupeeris ja juba kuu aega hiljem annekteeris Venemaa Krimmi poolsaare. See oli esimest korda pärast teise maailmasõja lõppu, kui Euroopas nihutati piire jõuga. Läänemaailma peataolek kestis tookord kahjuks mitmeid kuid, sest sündmuste selliseks arenguks polnud keegi valmis. Vaevalt paar aastat enne seda oli ju Ameerika Ühendriikide eestvedamisel püütud Venemaaga suhteid normaliseerida. Olgugi et viiendik Gruusia territooriumist oli 2008. aasta augustisõja tulemusel okupeeritud.

Normandia ja Minski protsessidega püüti küll heauskselt agressorit rahustada või koguni veenda oma vallutusplaanidest loobuma, kuid see oli paraku karmis vastuolus Venemaa avalikult deklareeritud ambitsioonidega. Venemaad ei osatud või ei tahetud lugeda tegelikult hetkest, kui lagunes Nõukogude impeerium. Kõik need ambitsioonid ja reaalsed sammud, mis viisid tänase katastroofini keset Euroopat, olid nähtavad juba 30 aastat tagasi. Kümned tuhanded ohvrid Tšetšeenias ja mujal endise impeeriumi aladel hoiatasid meid ette: terroristlik kurjuse impeerium ei ole lakanud olemast, ta pole leppinud territooriumide kaotusega ega nõustu Euroopa julgeolekukorraldusega.

Me ei tohi teha viga ja mõelda, et kurja juur on vaid üks isik, KGB alampolkovnik Vladimir Putin, ja kui teda poleks, poleks sõda ja neid impeeriumimeelseid ambitsioone. Orjameelses autoritaarsuses on Venemaa läbi sajandite evinud ekspansionistlikku poliitikat, kusjuures vahelduva eduga on oldud kord eneseisolatsioonis, kord jälle otseses konfliktis läänemaailma ja tema õigusruumiga. Mitte kunagi pole olnud, ei olnud ka mitte 1990. aastatel kestvat olukorda, kus Venemaa ja lääs oleks suutnud minevikku ja olevikku tõlgendada ligilähedaseltki sarnaselt. Nii on ka paratamatu, et aastakümneid orjameelsust taastootnud Venemaa propagandamasin on edukalt loonud zombide ühiskonna, mida on lihtne manipuleerida ja uutele kuritegudele suunata.

Me peame olema enda vastu ausad ja ütlema, et nii meie kui ka kogu läänemaailma välispoliitika Venemaa suunal pole suutnud ära hoida ei sõda Euroopas ega ole pannud kurjuse impeeriumi jätkajaid vastutama oma kuritegude eest. Nii on meie välispoliitika eelseisva perioodi keskne ülesanne kujundada koos liitlastega selline Venemaa-strateegia, mis tagab kogu Euroopale, sealhulgas meie julgeolekule, pika ja stabiilse rahuaja. See ei ole lihtne ülesanne, sest isegi peale genotsiidi vallandamist Ukrainas ning läänemaailmale ultimaatumite ja tuumaähvarduste esitamist leidub ikka neid, kes pigem usuksid agressori rahustamisse kui maailma muutva sõja võitmisse sellest tulenevate tagajärgedega.

Mis seal teistest rääkida, kui ka meil kostab täna arvamusi, et miks me Ukraina suunal nii aktiivsed oleme. EKRE soovitab pea liiva alla peita, sest nende meelest ei ole see sõda meie sõda või ei puuduta see meid. Nii nagu arvati 1939. aastal, et neutraalsus ja ükskõiksus meid päästavad, nii püüavad kohalikud Chamberlainid meid ka praegu eksitada. Neid ei huvita ajalugu, neid ei huvita tegelikult Eesti kui iseseisva riigi saatus, sest EKRE ridades on inimesi, kelle jaoks pole oluline, mis lipp lehvib Pika Hermanni tornis.

Kahjuks on seesuguseid Putini Venemaa poole kiikavaid äärmuslikke poliitilisi jõudusid ka mujal meie liitlaste ja partnerite seas. See on suurepärane mänguväli meie liitlasruumi lõhestamiseks ja koos sellega Eesti julgeoleku murendamiseks. Just selliste tendentside peatamiseks ja liitlaste koostöö tugevdamiseks meid ühiselt ähvardava ohu elimineerimisel peabki olema suunatud Eesti välispoliitika kese. Julgeolek, julgeolek ja veel kord julgeolek – need on kolm kõige tähtsamat eesmärki, mille nimel peab lähikuudel ja ilmselt ka aastatel töötama meie diplomaatia. Nii kaua, kuni meie naabriks olev kurjuse impeerium peab sõda terve rahva ja riigi hävitamiseks, nii kaua, kuni nad pole kandnud vastutust sooritatud kuritegude eest, nii kaua on ka meie iseseisvus ja julgeolek pidevas ohus.

Venemaad ei tohi ühelgi hetkel alahinnata. Väga petlik oleks arvata, et pärast kümnete tuhandete sõdurite hukkumist ja operatiivtasandil kehvasti juhitud lahingutegevust oleks tee Ukraina vääramatule võidule sillutatud. Pigem ootavad meid ees senise sõja veelgi karmimad episoodid. Moskvas ollakse veendunud, et vaatamata välksõja läbikukkumisele on võimalik oma ühiskonna maksimaalse militariseerimise, suurele sõjale suunamise ning lääne hirmutamise ja kurnamisega saavutada vähemalt miinimumplaan – lõhkuda Ukraina territoriaalne terviklikkus, sundida lääs otsustama Putini Venemaaga rahu sobitama ning ühes sellega ka legitimiseerida agressioonisõda keset Euroopat, et siis vajalikul hetkel liikuda edasi ja võtta ette juba NATO enda hävitamise katse.

Vaatamata sõjalisele ebaedule ning Soome ja Rootsi peatsele liitumisele NATO‑ga sisendab Putinile enesekindlust teadmine, et lääneriikide suuremates pealinnades püsib endiselt segadus Venemaa poliitika suhtes. Just lääne strateegilise selguse puudumine teebki ukrainlaste kangelasliku võitluse keerulisemaks ja võib käegakatsutava võidu nihutada hoopis püüdmatusse kaugusse. Ukraina võidu allikaks ja rahu taastamise eelduseks Euroopas on lääneriikide suutlikkus tajuda Putini Venemaalt lähtuvat pikaajalist eksistentsiaalset ohtu ning tegutsemist selle ohu kõrvaldamise nimel. Venemaa agressioon Ukraina hävitamise eesmärgil on sellise magnituudiga sõda, mis on juba muutnud Euroopa poliitilist kaarti, kui mõtleme näiteks Soome ja Rootsi liitumisele NATO‑ga, ja muudab seda veelgi. Seetõttu pole lihtsalt võimalik taastada status quo ante bellum, nagu ehk kusagil soovitakse. Lääneriigid peavad olema valmis ise Euroopa kaarti kujundama, pean silmas Ukraina liitumist NATO‑ga, Ukraina, Moldova ja Gruusia integreerumist Euroopa Liiduga ning Valgevene vabastamist de facto okupatsioonist. Vastasel korral kujundab seda Venemaa ja veel verisemalt, kui me seda siiani oleme näinud.

Seepärast kujuneb lähematest kuudest eelolevaid kümnendeid silmas pidades kriitilisema tähendusega ajalõik, kus määratakse ära tervete rahvaste saatus. See on aeg, kus väga palju sõltub sellest, kelle tuleviku narratiiv on veenvam ja kes suudab selle saavutamiseks mobiliseerida laiema avalikkuse toetuse ja majandusliku ressursi.

Sõda ei võideta kunagi ohverdusteta. Ukrainlased teavad seda paremini kui keegi teine, mistõttu meie ainus lootus rahu ja korra taastamiseks on Ukraina võit selles sõjas ja Venemaa strateegiline lüüasaamine. Eesti diplomaatidel koos kolleegidega sarnase meelsusega riikidest tuleb teha erakordne pingutus, et liitlased lõpuks ometi vabaneksid hirmudest ja pärssivast ettevaatlikkusest ning kasutaksid ohtlikult pooliku rahu sobitamise asemel unikaalset võimalust tugevdada Euroopa julgeolekut ühise väärtusruumi laiendamise kaudu ning näidates seeläbi Vene rahvale, et KGB imperialistlikule diktatuurile on olemas ka alternatiivseid arenguteid. Aitäh! Ja head sõbrapäeva kõigile Eesti sõpradele! Elagu Ukraina!

Enn Eesmaa, palun! (Enn Eesmaa küsib lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Austatud kolleegid! Lugupeetud külalised! Praeguses turbulentses maailmas võib paljudele tunduda tavatu, ehk isegi kohatu meelde tuletada, et täna on rahvusvaheline sõbrapäev. Ent ometi on just raskused need, mis tõelised sõbrad nende tegude ja panuse kaudu välja selgitavad. Öeldakse, et poliitikas pole võimalik sõprus, on vaid huvid ja otsustavus kui vaja ka teiste arvel need huvid teoks teha. Kui aga sõpruse asemel kasutada mõistet "solidaarsus" või isegi "empaatia", võime kaugemale, õigemini asjade olemusele lähemale jõuda.

Tahan teieni tuua faktid, mis tõestavad, et Eesti ja eestlased on ukrainlasi nende tragöödias toetanud mitmel olulisel moel. Faktoloogia põhineb läinud aasta andmetel, seega täna, veebruari keskpaigas on see panus veelgi suurem ning rohkeneb iga päeva ja nädalaga. Siinkohal tahan rõhutada, et neid tegevusi ja initsiatiive on pea üksmeelselt alati toetanud kõik Riigikogus esindatud erakonnad. Alates käimasoleva sõja algusest pea aasta tagasi oleme Ukrainale andnud üle 23 miljoni euro väärtuses humanitaarabi ning rohkem kui 6 miljonit eurot arengukoostöö edendamiseks. Mitterahalist abi oleme pakkunud ja andnud tervishoiule, toiduabile, elu‑ ja olmetingimuste loomiseks, transpordile, praegu Ukrainale üliolulisteks demineerimistöödeks ning energiaseadmetega kindlustamiseks.

Rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu on Eesti avalik sektor andnud mitme miljoni euroga mõõdetavat abi põgenike aitamiseks, neile peavarju ning esmatarbekaupade tagamiseks. Oma panuse on andnud Eesti Punane Rist. Eesti era‑ ja kolmanda sektori annetuste summa läheneb 20 miljonile eurole. Selle eest on hangitud ja ukrainlastele saadetud pääste‑ ja tuletõrjevarustust, IT‑seadmeid, generaatoreid ja akupanku, seadmeid energiasüsteemide taastamiseks, kaasa arvatud trafod, lahk‑ ning võimsuslülitid, saadetud on toitu, tekke ja maske. Ukraina on Eestist saanud maastikuautosid, reisibusse ning praegu eriti vajalikke kiirabiautosid. Siinkohal tahan rõhutada, et Eesti on abistanud ning jätkab seda tööd Ukraina põgenike abistamiseks Moldovas, Gruusias ning loomulikult meil siin Eestis. Unarusse pole jäetud arengukoostööd. Digiülemineku, hariduse, hea valitsemistava ja ettevõtluse valdkondades viis Eesti lõppenud aastal ellu 25 projekti rahalises koguväärtuses 3 miljonit eurot.

Teadupärast keskendub ülesehitustöödes Eesti peamiselt Žõtomõri oblastile. Alles eile saime väliskomisjoni istungil viimast infot lasteaia ehitustööde kohta Ovrutši linnas ning silla taastamisel Malõni linnas. Teabe kohaselt töö käib ja asi edeneb. Oluline on meelde tuletada, et mullu oli Eesti kahe piirkondliku ülesehituskonverentsi korraldaja Žõtomõris ja Tallinnas.

Loomulikult oleme oma komisjonis üksmeelselt hukka mõistnud Venemaa agressioonisõja Ukrainas. Samas toetame neid venelasi ja püüame infot saada nende venelaste käest, kes nagu meiegi on selle sõja vastu. Kunagi oli meil Rahvarinne. Venemaal tegutsevad tänagi visalt üksikud inimeste kooslused, kes sageli oma elu kaalule pannes tulevad tänavaile, kannavad plakateid ja on teadlikud, et neid pidevalt jälgitakse ning paraku sageli ka karistatakse. Väga vajalik ning teaberohke oli meie komisjoni liikmete kohtumine Jevgenia Kara-Murza ning teiste Vaba Venemaa Fondi esindajatega. Jevgenia abikaasat on vähemasti kaks korda mürgitatud ning väsimatult jälitatud ning erinevatel ettekäänetel kinni peetud. Vladimir Kara-Murza üle hakatakse peagi nii-öelda kohut pidama, mis tõenäoliselt lõpeb paarikümneaastase vabadusekaotusega. Siinkohal tuletan meelde, et ligi 20 riigi parlamentide väliskomisjonide ja ka Euroopa Parlamendi väliskomisjoni esimehed on teinud ühisavalduse Vladimir Kara-Murza viivitamatuks vabastamiseks.

Oluline on teada, et Vaba Venemaa Fond on üks mitmete sarnaste koosluste, organisatsioonide ja fondide hulgas, kes praegu Venemaal tegutsevad ning suuresti Eestist püüavad õppust võtta. On tänaselgi Venemaal inimesi, kes tahavad meiega heanaaberlikke, koguni sõbralikke suhteid arendada. Seda ja neid on hädasti vaja jõukohaselt toetada, sest täna raadiost kuuldud uudise kohaselt peavad ühe äsja läbi viidud küsitluse põhjal inimesed Venemaal Eestit Ukraina järel kõige ebasõbralikumaks riigiks terves maailmas. Loomulikult me kahtleme selle ja teiste analoogsete küsitluste tõepärasuses, ent mingi märk on see sellegipoolest. Riigijuhid lõppude lõpuks ju ikka vahetuvad, kui aga rahvas arvab üht‑ või teistmoodi, võtab selle ettekujutuse muutmine vähemalt paar-kolm inimpõlve.

Oma panuse oleme väliskomisjoniga andnud Soome ja Rootsi võimalikult kiireks liitumiseks NATO‑ga. Alles hiljuti rääkisime sel teemal Türgi kolleegidega. Paari nädala eest käisime töövisiidil Soomes, kus kohtusime Soome kaitseväe juhataja kindral Kivise, välisminister Haavisto, kaitseminister Savola ning meie otseste kolleegidega Eduskunnas. Arusaadavalt suhtleme kolleegidega paljudest riikidest, kuid ka riikide suursaadikute, valitsusliikmete ja puhuti koguni presidentidega. Asjalik oli üsna hiljutine kohtumine Moldova välisministriga. Olukord on ju ka Moldovas turbulentne. Seda rohkem vajatakse sealgi neid, kes püüavad mõista, aidata ja vajadusel päästa.

Komisjoni aseesimehena tahan tunnustada ja tänada kõiki kolleege nii opositsiooni kui ka koalitsiooni fraktsioonidest. Töötasime üksmeeles ning ühiselt lahendasime ette tulnud probleeme, ning mis väga tähtis, koos koostasime ja avaldasime mitmeid komisjoni avaldusi, millest mõnigi sai aluseks Riigikogu tasemel avaldusele. Ühe sellise Ukraina rahva ja riigi toetuseks on paljud teist juba allkirjastada jõudnud. Loodetavasti jätkub mõistlikku koostöötahet ja ‑valmidust ka Riigikogu uue koosseisu väliskomisjonis. Ning sõbralikult väljendudes kuluks see marjaks ära kõigis komisjonides, kes asuvad tööle Riigikogu XV koosseisus. Selleks soovin jõudu ja riigimehelikkust. Aitäh!

Me peame vahepeal tegema ära istungi pikendamise, sest arutelu algataja on palunud istungit pikendada, kui me ei saa ühele poole kella üheks, ja tundub, et ei saa. Teeme kõigepealt saalikutsungi.

Head kolleegid, panen hääletusele ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 16 inimest, vastu ei ole keegi, erapooletuid ka mitte. Otsus on istungit pikendada.

Ja nüüd jätkame läbirääkimisi. Mihhail Lotman, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Austatud külalised! Euroopas käib sõda. See sõda ei ole Putini sõda, see sõda ei ole üksnes Venemaa agressioon Ukraina vastu. See sõda on meie kõikide väärtuste vastu. See, et see sõda käib Ukraina territooriumil, ei tähenda, et agressoril ei oleks kaugemaid plaane. Ja me peame väga selgelt aru saama ise ja ka selgelt seda väljendama, et ukrainlased praegu oma verega, oma vaprusega, oma kindlameelsusega kaitsevad meie kõikide huvisid, elusid, meie väärtusi ja nii edasi. Ja see tähendab, et meie jõupingutused ei ole mitte kuidagi ülearused. Vastupidi, me peame pingutama rohkem ja ergutama ka teisi.

Nii, aga nüüd ma tulen oma põhiteema juurde. Nagu tavaliselt, suur sõda on ühelt poolt kaua ette valmistatud ja etteaimatav, aga teiselt poolt ta üllatab. Ja ei ole rahvusvaheline õigusruum selleks valmis – nii nagu ta ei olnud valmis esimeseks maailmasõjaks, nii nagu ta ei olnud valmis teiseks maailmasõjaks, nii on ka praegu rahvusvahelise õiguse süsteem jalgu jäänud sündmustele. See rahvusvahelise rahu arhitektuur, mida ehitati pärast teist maailmasõda, oli oma aja jaoks õige ja, ütleme, isegi edukas, aga praegu ta on lootusetult vananenud. On vaja muuta rahvusvahelist õiguste süsteemi, võib-olla ka muuta ja lisada uusi organisatsioone, mis rahvusvahelist õigust järgivad ja loovad, ja tuleb oluliselt üle vaadata need sätted, mis tegelevad agressiooni ärahoidmisega ja agressori karistamisega.

Praegu on üsna paradoksaalne olukord, et riik võib sooritada kuritegusid, võib ja sooritab. Riiki võib kuritegude eest karistada erinevate sanktsioonidega. Probleem on aga see, et need sanktsioonid on ühelt poolt suvalised, aga teiselt poolt nad ei ole kohustuslikud. Ei taha mingi riik neid täita – no siis ei täida. Asi on selles, et ei ole sellist rahvusvahelist organit, mis määraks täpselt, missuguse agressiivse käitumisega kaasneb milline vastutus, ehk [puudub] selline kohtusüsteem, mis oleks võimeline kohut mõistma riikide, mitte seal valitsejate, mitte üksikute kurjategijate üle, vaid riigi kui terviku suhtes.

Ja siin ma tulen oma põhiliste ettepanekute juurde. Esimene puudutab seda, kuidas kvalifitseerida praegust Venemaad. Kõikide tunnuste järgi Venemaa suurepäraselt vastab sellele, mida Karl Jaspers nimetas kuritegelikuks riigiks. Kuritegelik riik ei ole selline riik, mis sooritab üht või teist kuritegu. Kuritegelik riik on selline riik, mis ei saa kuritegusid mitte sooritada, sest nad tulenevad tema olemusest.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nad sooritavad kuritegusid oma territooriumil ja varem või hiljem see agressioon paiskub piiridest välja. Kuritegelik riik on vastand õigusriigile. Õigusriigi olemus on seaduse täitmine ja seadusloome, mis on ise seaduslik. Kuritegeliku riigi olemus Karl Jaspersi järgi on selline, et seadusi, mis võetakse vastu, riik ise ei austa, vaid need on suunatud üksnes oma elanikkonna represseerimiseks. See on täpselt see, mis toimub Venemaal. Ja siin on veel üks oluline aspekt, jällegi, mida ütles Karl Jaspers – kusjuures ta rääkis Saksamaast, mitte Venemaast –, et kuritegelikul riigil ei ole õigust järjepidevusele. Ei piisa, kui me Hitleri asendame Dönitziga, Himmleri suurepärase juristi Schmittiga ja nii edasi.

Me nägime seda 1991. aastal Venemaal. Tulid nagu head, õiged inimesed võimule, aga võimuinstitutsioonid olid vanad. Ja on täiesti vale arvata, et asi oli selles, et hea Jeltsini asendas halb Putin. Ei ole! Riiklikud organisatsioonid Venemaal on kõik praegu kuritegelikud, alates seal FSB‑st, parlamendist ja lõpetades Suure Teatriga. Ja mul on väga kahju öelda, ka Riikliku Ermitaažiga, minu lemmikmuuseumiga. Need on kõik kuritegelikud organisatsioonid, mis aitavad kaasa agressioonile.

Mida ma tahan öelda? Jutt ei ole mingisugusest kollektiivsest vastutusest, jutt on riiklikust vastutusest. Ja riiklikel institutsioonidel Venemaal ei ole õigust järjepidevusele. Kuidas seda teha? Väga oluline erinevus Saksamaaga. Saksamaal sai need reformid läbi viia tänu sellele, et Saksamaa oli kaotanud sõja ja oli okupeeritud võitjariikide poolt. Venemaa territooriumi mitte keegi ei kavatse okupeerida. Aga see uus kohus, mille, ma loodan, me loome pärast seda sõda, aga ettevalmistusi tuleb teha juba praegu, võib kehtestada selliseid tingimusi Venemaale, mis sunnivad teda muutusteks. Ja on väga oluline sanktsioonide puhul, et on vaja kehtestada sekundaarseid sanktsioone. Nende sanktsioonide alla satuvad ka need riigid, mis ei täida neid sanktsioone, mis on suunatud Venemaa vastu. Ja see võib-olla aitab meil oluliselt muuta rahvusvahelist olukorda parema suunas. Aitäh!

Järgmiseks on ennast pannud kirja Tarmo Kruusimäe, aga teda hetkel ei ole saalis. Siis läheme Indrek Saare juurde. Indrek Saar, palun! (Keegi räägib saalist.)

Siinkohal on vist Tarmo Kruusimäel õigus. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud kolleegid! Suursaadikud, ekstsellentsid! Need, kes jälgivad meie istungit otseülekande vahendusel! Kõigepealt tahan avaldada kaastunnet kõigile Türgi ja Süüria inimestele, kes looduskatastroofis on saanud kannatada. Eesti püüab anda oma panuse selle jaoks, et neid kannatusi leevendada, ja teeb seda kindlasti ka tulevikus.

Nii nagu viimastel päevadel oleme oma mõtetes olnud Türgi ja Süüria inimestega, nii oleme juba pikemat aega oma mõtetega olnud paraku Ukrainas selle kohutava sõja juures, mida Venemaa seal läbi viib. Ja nii ka kõik meie välispoliitilised arutelud paraku algavad ja lõpevad Ukrainaga ja keskenduvad eelkõige Ukrainale. Ja nii see praegu peabki olema, sest see on põhimõtteline sõda, põhimõtteline küsimus, kuidas maailm siit edasi läheb. Sellest on kolleegid loomulikult ka põhjalikult rääkinud.

Venemaa peab kaotama, Venemaa peab vastutama, sest see on ainuke lootus, et pikemas perspektiivis midagi meie julgeolekuolukorras päriselt muutub. See on ainuke lootus, et see imperialistlik ambitsioon, mis on juba pikka aega Venemaal elanud, ühel päeval ehk mõnevõrra väheneb, et juhid tajuvad karistuse paratamatust ja rahvas laiemalt mõistab nende kuritööde julmust ja õigustamatust. Aga sinna on veel pikk tee minna. Sellest, kuidas, on täna siin üksjagu räägitud.

Meie, ma arvan, suurim kohustus on hoida lääneliitlaste ühtsust, mis on siiamaani püsinud, mis on olnud mõnevõrra isegi skeptikute jaoks positiivne üllatus. Eesti ei saa panustada massiga, aga Eesti saab olla hea partner, Eesti saab anda eeskuju. Ja seda me oleme tõepoolest viimasel aastal suutnud teha. Nii et Jakob Hurda unistus saada suureks vaimult on mõnevõrra küll nende viimaste sündmuste taustal saanud teoks, sest Eesti on olnud suurim panustaja oma abis Ukrainale, mis puudutab meie sisemajanduse kogutoodangut. Ja see survestab ka meie liitlasi järgima meie eeskuju kõige paremal moel.

Mul on hea meel ka meie regiooni väga hea koostöö üle, mida me oleme viimasel aastal näinud – Balti, ka Balti-Poola koostöö ja järjest tihedamaks muutunud Põhja-Balti koostöö üle. Ja siin ka hea näide sellest, kuidas kõik valitsuse liikmed, sõltumata sellest, kas nad on otseselt vastutavad välis‑ ja kaitsepoliitika eest, saavad panustada sellesse, et seda väärtusruumi kaitsta, hoida ja liitlasi üles kutsuda ühiselt käituma, on kindlasti Balti ministrite või põhjadimensiooni initsiatiiv olümpiamängudega seoses, mida viimastel päevadel oleme ka palju arutanud. Tunnustan siinkohal ka Eesti kultuuriministrit selle initsiatiivi hoidmise eest. Aga ka siin on veel tükk tööd teha, et olümpialipuga ei varjataks kuritegusid.

Meie jaoks on loomulikult väga oluline Soome ja Rootsi NATO‑ga liitumine, lõplikult. Ja ma arvan, et ka see on üks olulisi töörindeid, mis välispoliitikas lähikuudel ees seisab, et Läänemeri saaks NATO sisemereks. See on meie jaoks regioonis väga oluline. Aga selle jaoks tuleb loomulikult teha tugevalt tööd Türgiga. Me kõik saame aru, et ilmselt ei juhtu midagi enne Türgi kohalikke valimisi. Aga selleks, et NATO Vilniuse tippkohtumiseks oleks uksed nendele riikidele lahti, on ka meil vaja panustada. Ja me näeme ja me saame õppida sellest Rootsi kogemusest, et Venemaa suudab leida kasulikke idioote igal pool. Õppigem sellest, kuidas neid ära tunda ja kuidas provokaatorid suudavad esmapilgul täiesti tühja koha pealt provotseerida ja teha Rootsi NATO‑ga liitumist raskemaks, kasutades neile teadaolevaid vahendeid. Kindlasti ei ole ka meie nendest ohtudest vabad. Olgem siis igal tasandil valmis selleks, mida äärmuspopulistide kätega teha üritatakse.

Türgi president Erdoğan kasutab välispoliitikat praegusel hetkel sisepoliitilistes huvides. Selles kontekstis see ei meeldi meile üldse ja ka siit me võiksime õppida. Sellest võiks õppida ka välisminister Reinsalu, kes tänasel esitlusel ei jäänud kindlasti talle alla oma võimekuselt välisministrina siin puldis seistes teha sisepoliitikat. Ma ei ole kindel, et see alati kasulik on ja et niimoodi liitlasi juurde leiab, nii siin saalis kui laiemalt meie liitlaste seas.

Ma pean õiendama ära selle, mida Reinsalu rääkis Vene päritolu üliõpilaste kohta. Ma siinkohal pean tuletama välisministrile meelde, et siiamaani on vastamata väliskomisjoni kiri Vabariigi Valitsusele, kus on kirjas muu hulgas nii: "Kuulanud ära pöördumise esindajad, asjaomaste ministeeriumide esindajad ning õppeasutuste esindajad, on väliskomisjon seisukohal, et kõrgharidusega, eesti keelt valdavad, eestimeelsed ja Eesti ühiskonda panustada soovivad inimesed on Eesti jaoks vajalikud, ning seepärast toetab väliskomisjon nendele tingimustele vastavat ja kitsalt piiritletud erandite tegemist. Selline lähenemine on Eesti riigi, ühiskonna ja julgeoleku huvides." Minister võiks kaks korda uuesti mõelda, enne kui ta veel kord nimetab neid inimesi, kellest siin kontekstis juttu on, kahemõttelise, agressorriiki soosivalt suhtuva hoiakuga inimesteks või paneb nad kogemata nendega ühte patta.

Ma väga loodan, et meie järgmised välispoliitika arutelud saavad olema vähem kantud sisepoliitilisest vaimust ja lähtuvad sellest vaimust, mida ma olen näinud väliskomisjonis nende aastate jooksul, mis mul on õnnestunud seal olla. See on olnud suurepärane koostöö, Eesti huvisid on hästi kaitstud. Ja ma loodan, et tänasel välisministril Reinsalul avaneb tulevikus võimalus väliskomisjonis õppida kolleegide käest, kuidas ühist asja ajada, sest minu teada ta ei ole sinna kõikide nende pikkade aastate jooksul sattunud. Võib-olla see on ka põhjus, miks tal natukene lappama läheb, aga õnneks ametnikud suudavad teda reeglina rea peal hoida. (Juhataja helistab kella.)

Ma tahan väga tänada väliskomisjoni selle töö eest, mida on tehtud. Tahan tänada kõiki meie liitlasi. Slava Ukraini! 

Nüüd on Henn Põlluaas. Palun, EKRE fraktsiooni nimel! (Henn Põlluaas küsib lisaaega.) Kaheksa minutit, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea minister! Ma tahtsin tulla siia pulti, et avaldada tunnustust sellele, et me oleme siin Riigikogus täna ühel meelel, hingame ühes rütmis ja seisame sama asja eest. Aga kahjuks ei ole see võimalik, sest Reformierakonna esindaja Marko Mihkelson kasutas võimalust lihtsalt selliseks valimispropagandaks ja võimalust rünnata Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda valede ja demagoogiaga. See tuleb kindlasti ümber lükata.

Ei vasta absoluutselt tõele, justkui EKRE ei toetaks Ukrainat selles sõjas. Ei vasta absoluutselt tõele, justkui EKRE oleks Putini poolel ega sooviks Ukraina võitu. See on räige ja tülgastav vale! EKRE on olnud kogu aeg, algusest peale, ja mitte ainult alates sellest 24. veebruari suurrünnakust, vaid sõja algusest peale Ukraina poolt, koos Ukraina rahvaga. EKRE on kõikide nende Riigikogu toetusavalduste taga. Ukraina kohal lennukeelu kehtestamise ettepanek tuli EKRE fraktsioonilt, ja palju muudki. EKRE‑l on endal abiorganisatsioon Ukraina Eest, mille kaudu me korjame toetust ja igasugust humanitaarabi, oleme viinud seda Ukrainasse, küll meditsiinitarbeid, mundreid, saapaid, kiivreid, toiduaineid, mikrobussi, mis iganes. Ka mina olen isiklikult andnud oma talvevormi Ukraina sõduritele, toetanud rahaliselt ja ka Ukraina armee fondi kaudu. Nii et kõik need jutud, justkui me oleksime Ukraina vastu ja Putini poolt, ei ole tõsi.

Küll aga tuleb paraku tunnistada, et Reformierakond ise on teinud läbi aastate väga palju asju, mis on tegelikult vesi Putini veskile. Meenutagem kas või soovi kaotada ajateenistus, Kaitseliit, alles hiljuti veel, mõned aastad tagasi, tohutu ind anda Vene kodanikele viisavabadus ja nii edasi ja nii edasi. Ka intensiivne vastuolek sellele, et Eesti hangiks endale keskmaa õhutõrje.

Ja siit me tulemegi tagasi nüüd nende tänaste probleemide juurde. Eesti on väga kiiduväärselt seisnud teiste riikide territoriaalse terviklikkuse, puutumatuse ja suveräänsuse eest. Me oleme toetanud Gruusiat. Toetame täna Ukrainat.

Mulle väga meeldisid välisministri kuus postulaati, mis peaks olema rahu tingimuseks ja Eesti välispoliitika üheks tegutsemisteesiks, ja ma loen ette: "Esiteks peab rahu jõustama rahvusvahelise korra, mille keskmes on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted; rahvusvahelise korra, milles ei ole kohta jõu kasutamisele riigipiiride muutmisel ja milles erimeelsused lahendatakse rahumeelsete vahenditega." Loomulikult kahe käega poolt! Aga samal ajal ei ole Eesti astunud mitte ühtegi sammu, et kaitsta meie enda territoriaalset puutumatust, et jõustada Tartu rahu järgne piir. Kuidas me saame seista teiste riikide eest, kuid enda põhimõtted, enda väärtused, enda huvid kaotada ja lihtsalt unustada?

Meie president Kaljulaid käis salaja Riigikogu ja Välisministeeriumi ja valitsuse eest Moskvas Putiniga kohtumas, kus ta lunis piirilepingu sõlmimist. Viimati käis seal vahetult enne 24. veebruari reformierakondlasest väliskomisjoni liige Marko Mihkelson, kes lunis täpselt samamoodi seda loovutuslikku, äraandlikku piirilepingut. Aga vahe Ukraina alade ja Krimmi okupeerimise ja annekteerimise ning meie Petserimaa ja Jaanilinna vahel ei ole ju mitte midagi muud kui lihtsalt ajaline. Siin toimus see anneksioon ja okupatsioon varem. Kas see tähendab seda, et kui läheb samamoodi mõnikümmend aastat mööda, siis me teeme ka Ukrainale ettepaneku: kuulge, mis te jandite, teate, andke õige Venemaale ära kõik oma alad, siis on rahu majas? See ei ole ju normaalne!

Aga ometigi meil on erakonnad siin, kes jätkuvalt soovivad piirilepingut Venemaaga sõlmida. Seesama Marko Mihkelson alles hiljuti teatas, et kahjuks hetkel ei ole see võimalik. Hetkel. See tähendab seda, et õige pea ollakse ikkagi valmis [sõlmima lepingut] sellesama riigiga, kelle me oleme terroristlikuks kuulutanud, kes sooritab genotsiidi Ukrainas, kes on lugematutes sõnavõttudes teatanud kõige kõrgemal tasemel, kui vaenulikult nad Eestisse suhtuvad, et Nõukogude Liidu lagunemine oli kõige suurem katastroof 20. sajandil, et Eesti ei ole riik, oleme lihtsalt territoorium – nagu Ukrainagi muuseas nende meelest – ja et meid tuleb impeeriumisse tagasi võtta. Ja meil ei ole sirget selga, tuleb välja, et seista selle eest, seista iseenda eest. See on äärmiselt häbiväärne.

Tegelikult ma tahtsin paljudest muudestki asjadest rääkida, aga Marko Mihkelson kahjuks võttis mul selle aja ära. Seega ma ei räägi meie kaitsevõime süstemaatilisest vähendamisest, selle kahjustamisest, kuigi Reformierakond kuulutab, et nemad seisavad selle eest ja nad on selle eestvedajad ja kõik on hästi. Kahjuks ei ole absoluutselt hästi.

Aga ma jõuan lühidalt markeerida veel ühe asja. Eelmine aasta esitasime me eelnõu, et kuulutada soome-ugri rahvaste hävitamine Venemaal genotsiidiks. See lükati tagasi. Ometigi on nende meie sugulasrahvaste arv vähenenud veerandi võrra viimase kümne aasta jooksul. Ka välisminister puudutas seda teemat – või oli see väliskomisjoni esimees –, kuidas neid kasutatakse ära Ukraina sõjas ja lihtsalt tapetakse. Ja siis on väliskomisjoni esimehel julgust öelda, et tegemist on etnotsiidiga. Etnotsiid on ka genotsiidi üks vorme. (Juhataja helistab kella.) See on hävitamine, rahvaste ja inimeste hävitamine, ja me peame julgema ka enda eest seista …

Aeg, Henn!

… ja kõike ausalt välja ütelda. Aga avaldan EKRE poolt toetust Ukrainale.

Aeg, aeg!

Me võidame üheskoos. Elagu Ukraina! Elagu Eesti!

Jaa. Nüüd on minister palunud ka sõnavõttu, selleks on meil ilusti kodukorras õigus olemas. Tavaliselt saab ta [selle võimaluse] pärast kõiki Riigikogu liikmeid, aga kuna tal on vaja olla juba järgmises kohas, siis ta palus, et ta saaks sõna fraktsioonide järel. Ja ma teen selle otsuse, et me anname ministrile sõna enne läbirääkimiste lõppu fraktsioonide järel.

Austatud rahvaesindus! Valitsuse nimel, olles kuulanud ära kõigi saadikurühmade seisukohad meie välispoliitika suhtes, mille keskmes oli Ukraina toetamine, tahan kõiki saadikurühmi tänada ja veel kord rõhutada, et selles kriisis on kogu Euroopa, selles kriisis on kõige tähtsam rahvuslik koostöö. Ja ma ütlen liialdamata: ma usun, et Eesti rahva hoiak on selline, et meie, kõik siin saalis esindatud poliitilised jõud, rakendame kõik oma oskused ja teadmised selleks, et [otsustada,] milline oleks see abi Ukrainale, see abi Euroopa vabaduse nimel, ja meie enda rahvusliku julgeoleku kestmise nimel jõud kokku koondada, et Venemaa kaotaks selle sõja.

Ma tahan tänada ka professor Lotmanit osunduse eest, mis puudutas vajadust rahvusvahelist õigust täiendada. Ma võin kinnitada, et valitsusel, Välisministeeriumil on kindlasti suur huvi selles küsimuses tegutseda ja sellele tähelepanu pöörata. Olemas on ka eraldi riikide kontaktgrupp, mis tegeleb rahvusvahelise õiguse ja Venemaa vastutusega agressiooni eest, ning mul on hea meel, et viimastel nädalatel on ka suuremad Lääne-Euroopa riigid sellega ühinenud. Eesti on selles üks vedajariike.

Eelkõneleja öeldut puudutavalt võin ma öelda, et ei, ma ei pea välisministrina võimalikuks agressorriigiga sõlmida lepingulisi suhteid, nii et seetõttu ei ole ma pidanud ka võimalikuks piirilepingut parlamenti esitada. See ongi vastus sellele osundusele.

Ja mis puudutab osundust üle-eelmiselt kõnelejalt selle kohta, otsekui ma oleksin öelnud, et konkreetse isiku puhul või mingite konkreetsete isikute grupi puhul, nagu väliskomisjonis oli ettepanek nende Vene üliõpilaste puhul, [erandeid ei tehta], siis ma veel kord rõhutan, et valitsuse vaade on selline, et tegelikkuses erandid põhimõtteliselt on alati mõeldavad, aga need peavad olema väga läbikaalutud. Üldine loogika on, et sanktsioonipoliitika, ka see sanktsioonipoliitika, mille me oleme kehtestanud Vene kodanike suhtes, agressorriigi kodanike suhtes, kellel on siin viibimiseks ajutine, tähtajaga seotud elamisluba, on tervikliku käsitlusega. See ei tähenda, et seal ei võiks olla erandeid, kuid ma kõnelesin sellest, et ei oleks kahemõttelist suhtumist sellesse, põrmugi omistamata seda ühele või teisele indiviidile, tema väärtustele ja hoiakutele, [suhtumisele] sellesse agressioonisõjasse ja Putini režiimi. Ma pean mõistlikuks nendele siin ajutiselt asuvatele agressorriigi kodanikele tõepoolest lojaalsusdeklaratsiooni kehtestamist. See võiks olla kõikehõlmav. Ja ma arvan, et tähtajaliselt siin viibivate Venemaa Föderatsiooni kodanike puhul, kes seda keelduvad [täitmast], võiks see olla kaalukas argument elamisloa tühistamiseks.

Nii et veel kord: see on üks riik, meil on üks võitlus ja selle võitluse tulemus määrab meie rahva ja teiste Euroopa rahvaste käekäiku kõige saatuslikumal ja olemuslikumal moel. Koostöö, üksteise kuulamine, üksteise toetamine ja ennekõike Ukraina vapra rahva toetamine peab olema meile sellel teel juhtmõtteks. Aitäh!

Ja nüüd Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ja loomulikult ka välisriikide esindajad, kes te hiljem seda stenogrammi loete! Eks me kõik vist oleme nüüd käinud riburada pidi ennast kiitmas. Ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, siis puhkan ja kiidan edasi. Ütleme lihtsalt: Ukraina molodets, a Putinu konets. Ukraina on tubli ja Putinil on varsti ots peal. Ehk siis kõlagu ikka siin eesti keel. Ja ka Eesti on olnud tubli ja on jätkuvalt tubli.

Muidugi, ma ei hakka üldse pühendama seda kiidulaulu nüüd sellele, mida kõike me oleme ära teinud, vaid tahan öelda, mida kõike me oleks võinud teha tegelikult kordades-kordades paremini ja kordades-kordades varem. Ei olnud vist see aasta, aga oli vist aasta 2021, kui detsembris hakkasid Isamaa rahvuslased rääkima, et see, kui Venemaa Föderatsiooni kodanikel on Eestis relvad, on päriselt suureks ohuks. Pärast 24. veebruari, üllatus-üllatus, oli see 21. märts, kui sai siinsamas puldis üle antud – ja ka EKRE fraktsioon andis üle – relvaseaduse muutmise eelnõu, et Vene kodanikelt relvad ära võtta. Nüüd homme on meil eelnõu 777 – seven, seven, seven, number of the heaven ehk seitse, seitse, seitse, taeva number –, millega me jõuame juba teisele lugemisele. [21]. märtsil andsime sisse ja nüüd on need asjad juba ühendatud ja ta on teisel lugemisel.

See on nihuke venitamine. Minu jaoks oli hästi huvitav, kui proua Kovalenko-Kõlvart rääkis, et Venemaa kodanike käes olevad relvad ei ole ohuallikaks Venemaa Föderatsioonile. Pole paha, Sherlock! Muidugi ei ole. Muidugi ei ole! Aga Eesti julgeolekule on nad ohuks. Nii lihtne see asi tegelikult on.

Retoorika on see, milles me oleme ikkagi mitmeid kordi eksinud. Ja pean ütlema, et minu hea ülikooliõppejõud kasutas ka ühte väga ebaviisakat väljendit, ta ütles, et me ei ole ju Ukraina poolt ega ka Venemaa poolt, me oleme rahu poolt. Noh, see annabki tõlgendamisruumi, et me ei ole vägistaja poolt ega ka vägistatava poolt, aga meile seks lihtsalt meeldib.

Me ei ole siiamaani suutnud Euroopas ära lahendada usuküsimust. Euroopalik väärtus on see, et me sallime kõiki usundeid ja religioone, aga ei salli teps mitte neid, kes kutsuvad üles vägivallale, enamgi veel, kes õigustavad genotsiidisõda. Ma leian, et Moskva patriarhaadi alluvuses olev õigeusu kirik ei peaks tegutsema mitte üheski Euroopa Liidu liikmesriigis, aga me ei ole sellega jõudnud mitte kuskile. Samamoodi me ei ole jõudnud mitte kuskile sellega, et inimesed, kes avalikus ruumis õigustavad genotsiidisõda, on nad siin ajutise loaga, on nad siin mingi olematu turismiviisaga – vahepeal tehti vist isegi lemmikloomade paaritamise viisasid ja spaaviisasid –, lihtsalt ei pea siin olema. Kui ikka ei meeldi, siis on tšemodan, vokzal i Rossija – kott, rong ja Venemaa. Päriselt, kui teile ei meeldi, siis ei pea siin olema.

Ning lõpetuseks. Mulle on alati meeldinud olümpiamängud. Olümpiamängud olid 1980. aastal äärmiselt päevakorral, siis kui läänemaailm neid boikoteeris. Oluline moment oli see, et öeldi: okupeeritud riigi territooriumil ehk siis Eestis ei tohiks korraldada purjeregatti. Ja siis oli ju väliseesti kogukonnal hea mõte teha just tollel ajal ka Stockholmis, üle Läänemere, ESTO päevad. Aga sealt edasi on see kuidagi läinud lappama. Me oleme Hiina suhtes kriitilised olnud, aga me oleme ikkagi sinna kohale läinud, rääkimata sellest, et Sotši taliolümpiamängud olid okupeeritud riigi territooriumil, aga kõik ütlesid: me käisime seal eraviisiliselt lihtsalt kohal. Mis nüüd Pariisis saab, kas agressorriigi sportlased saaksid [osaleda]? Vana-Kreekas oli ikkagi nii, et linnriigid lõpetasid selleks ajaks sõdimise. Kas olümpiaväärtused, olümpiaharta on nii palju muutunud? Ma ei tahaks nagu uskuda.

Ja üks kummaline asi, et kui me siin kiidame ja kiidame, siis ei ole just kõige suurem ja kõige parem fakt, aga Eesti-Ukraina parlamendirühmas ei ole mitte ühtegi sotsiaaldemokraati. Ma ei saa aru, kas tõesti te püüate kuidagi neid okupatsiooni õigustajate hääli? Ei ole viisakas. Slava Ukraini! Slava natsii! Putin huilo!

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Head saadikud rõdul! Ma ütleksin paar sõna ka omalt poolt. Aga alustaks kõigepealt sellest, et tunnustan välisministri viimast sõnavõttu, kus ta ütles, et me oleme Ukraina küsimuses ikkagi ühtsed, ja nii see asi ka on. Selles suhtes oli väga tülgastav kuulata EKRE esindaja juttu. Ja ma arvan, et nemad peaksid juhtkonna tasandil ise üksteisele otsa vaatama ja küsima endalt, miks üks tegutseb ja räägib ühtmoodi, teine teistmoodi. Aga see selleks.

Ma tulin siia pulti selleks, et tegelikult avaldada tunnustust Eesti valitsusele enda kui Riigikogu liikme poolt. Tunnustan peaminister Kaja Kallast selle suure pingutuse ja töö eest, mida ta teeb Euroopas selle nimel, et lääneriigid saaksid aru, et tuleb järjest tugevamalt pingutada selleks, et Venemaa kaotaks oma agressiooni[sõja] Ukrainas. See vajab suurt pingutust ja siin on valitsus teinud ära väga suure töö. Tunnustan seda. Venemaa peab kaotama ja Ukraina peab oma suveräänsuse oma endistes riigipiirides taastama.

Teiseks, ma tahan tunnustust avaldada samamoodi valitsusele ja ka Eesti Olümpiakomiteele selle töö eest, mida tehakse selle nimel, et Venemaa ja Valgevene sportlased ja spordiametnikud jääksid eemale rahvusvahelistest üritustest, kaasa arvatud 2024. aasta olümpiamängud. Neil ei ole seal kohta, agressoril ei ole kohta olümpiamängudel.

Tahan tunnustada ka väliskomisjoni nende välispoliitika arutelude eest Hiina suunal, millest ma ise olen saanud osa. Need on olnud väga-väga sisukad.

Aga nüüd paar asja, mis ma tahaksin siit puldist välja tuua. Nimelt, maailmas on julgeolekuolukord kardinaalselt muutunud. Ja mitte ainult meist lääne pool, vaid ka ida pool. See on nüüd täitsa mitmepalgeline, sest sõda ei käi mitte ainult militaarsel viisil, vaid sõda käib ka majanduslikult, käib ka küberrindel. Mul endal jäi siin välisministrilt ajapuudusel kahjuks küsimata küsimus, milliseid soovitusi ta annaks näiteks Eesti ettevõtetele, kes praegu tahaksid alustada Hiinaga majandussuhteid. Vaatamata sellele, et Eesti eksport Hiinasse on praegu kõige kõrgemal tasemel, ei pruugi see varsti enam nii olla. Aga tähtis on see, millele me peaksime tähelepanu pöörama, et meie partnerid, nii majanduspartnerid kui ka poliitilised partnerid, peaksid jagama meie väärtuspõhiseid printsiipe – inimõigused, reeglitepõhine ühiskonnakord, demokraatlik ühiskonnakord – ja me peame otsima neid riike ja rahvaid, kes toetavad just neidsamu väärtusi.

Ja siinkohal ma tahan välja tuua ühe sellise asjaolu, et ...

Palun aega natuke juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma olen viimases Riigikogu koosseisus olnud Taiwani sõprusgrupi esimees, tegelenud Taiwani teemadega ja mind on seetõttu väga häirinud, väga sügavalt puudutanud Hiina militaarsed ähvardused, selgelt sõjalised ähvardused võtta Taiwan – praegu sõltumatult eksisteeriv Taiwan – sõjaliselt oma valitsuse alla. Ma toon siin välja, et Eesti ja Hiina suhted baseeruvad 1994. aastal presidentide tasandil vastu võetud ühisdeklaratsioonil. Ja selle deklaratsiooni punkt 4 ütleb, et sellega on Eesti võtnud endale kohustuse mitte arendada riiklikul tasemel suhteid Taiwaniga. Minu hinnangul on see deklaratsioon Eesti suhtes väga diskrimineerivalt kaldu. Ma arvan, et Välisministeerium peaks nii selle dokumendi kui ka poliitilised suhted Hiinaga selle dokumendi valguses üle vaatama. See oleks see sõnum, mis tegelikult lõpetava Riigikogu koosseisu poolt oleks edasi anda järgmisele koosseisule. Ka need alusdokumendid, mis omal ajal võisid olla põhjendatud, aga mida praegu enam ei saa õigeks lugeda, tuleks üle vaadata.

Sellega ma siin ka lõpetaksin. Tahan lõpetuseks soovida jõudu nii välisministrile kui ka Riigikogu uuele koosseisule Eesti huvides eduka välispoliitika arendamiseks. Aitäh!

Rohkem sõnasoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Meie tänane päevakorrapunkt on lõpetatud. Rohkem punkte meil ei ole, nii et istung on lõppenud. Aitäh!