Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Järgnevalt annan ülevaate "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" täitmisest möödunud aastal. Teile on ette saadetud ka jaotusmaterjalid, millega loodetavasti olete saanud tutvuda. Seal on rohkem täpsemat infot, statistikat kuritegevuse ning kriminaalpoliitikas ette võetud muudatuste kohta.
Algatuseks tuleb tõdeda, et arusaadavatel põhjustel ei olnud kuritegevus ja kriminaalpoliitika 2022. aastal riikliku [tegevuse] mõttes kõige aktuaalsemate probleemide hulgas, sest peamised mured teatavasti on olnud hoopis elukalliduse tõus ja rahvusvaheline julgeolekupoliitiline olukord. Kindlasti on põhjuseks ka see, et kriminaalpoliitikas ongi Eestis asjad üldjoontes kontrolli all, erinevalt näiteks meie mitmest põhjanaabrist, kes on suures hädas kasvava vägivalla ja organiseeritud kuritegevusega.
Olukord Eestis oli mullu isegi veidi parem kui üle-eelmisel aastal: kuritegevuse tase natuke langes, noorte kuritegevus vähenes, vangide arv on meil samuti igal aastal vähenenud ja nii ka eelmisel aastal. Inimeste subjektiivne turvatunne küll pisut langes kahjuks, aga see ilmselt peegeldab just seda üldist ebakindlat olukorda. Eelmise aasta lõpus läbi viidud elanike küsitluse kohaselt tundis 71% inimestest end oma kodukandis pimedas turvaliselt, mida on kahjuks 4% vähem kui aasta varem.
Kriminaalpoliitika valdkonda ei jätnud ka Ukraina sõda mõistagi puutumata. 24. veebruaril, kui Venemaa alustas agressioonikuriteo ning sellega koos ka inimsusevastaste ja sõjakuritegude toimepanemist Ukraina ja tema inimeste vastu, hakkas Justiitsministeerium koostöös Välisministeeriumiga välja töötama valitsuse sanktsiooni, millega keelati agressori vägede toetamine ja nendega liitumine.
Valitsus võttis märtsis vastu sanktsiooni seoses rünnakuga Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu ning kehtestas keelu liituda Venemaa ja Valgevene relvajõudude või relvastatud üksustega ning neid abistada. Töötasime kiiresti välja ka eelnõu, millega keelustati vaenuliku sümboolika avalik presenteerimine. Tänaseks on juba ka mitu inimest agressorvägede toetamise eest süüdi mõistetud. Üks inimene näiteks üritas Vene armeele droone osta. Need droonid konfiskeeriti ja anti tasuta üle Ukraina vägedele. Ilma väljatöötatud eelnõudeta ei oleks see võimalik olnud.
Aga Ukraina koletu sõda on puudutanud Justiitsministeeriumi ka muul moel. Nimelt andis vanglateenistus eelmisel aastal Sotsiaalkindlustusameti kaudu sõjapõgenikele abi nende vastuvõtmisel.
Möödunud aastal tehti kriminaalpoliitika valdkonnas väga mitmeid tehnoloogilisi edusamme. Võib öelda, et oli selline väike Tiigrihüppe aasta. Vahel on küll osutatud, et Eesti digitiiger on tukkuma jäänud, aga kriminaalpoliitika valdkonnas kindlasti nii öelda ei saa. Eelmisel aastal loodi näiteks õiguslikud alused süüteomenetluse täisdigitaalseks läbiviimiseks. Äsja valmisid Justiitsministeeriumis analüüs ja ettepanekud kriminaalmenetluse tõhusamaks muutmiseks. Selle analüüsi pinnalt koostatakse juba eraldi eelnõu ning loodetavasti saab täpsematest plaanidest rääkida juba järgmise Riigikogu koosseisu liikmetega ja neid tulemusi kuulda järgmise aasta kriminaalpoliitika ülevaates.
Ka vanglad liiguvad paberivaba töökorralduse suunas. Sealgi võetakse kasutusele näiteks e‑poe lahendus. Ja ka kriminaalhooldustöös on mitmeid uusi e‑võimalusi tänu kriminaalhooldusalustele mõeldud infoportaalile. Need plaanid saab lõpule viia aga alles siis, kui Riigikogu võtab vastu vangistusseaduse ja teiste seaduste muudatused, mida näeb ette praegu Riigikogu menetluses olev eelnõu 747. See annab kinnipeetavatele võimaluse lugeda ja edastada kohtumenetluse materjale digitaalses keskkonnas, mis muudab infovahetuse menetlusosaliste vahel tõhusamaks, vähendades märgatavalt halduspersonali-, transpordi- ja paberikulusid ning ka menetlusaega tervikuna. Samuti aitab see kinnipeetavaid paremini ette valmistada eluks väljaspool vanglat.
Aga digilahendusi on kavas teisigi. Näiteks hakkavad kõik uurimisasutused ja prokuratuur sellel aastal kohtueelses menetluses kasutama ühist infosüsteemi, mis loob paremad eeldused täisdigitaalsele menetlusele üleminekuks ning parandab pikemas perspektiivis ka andmete kvaliteeti ja vähendab nende dubleerimist.
Selleks, et laiendada organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastu võitlemise võimalusi ning ära hoida ebaseaduslikke piiriületusi ning identiteedivargusi, alustasime kodakondsuseta või kolmandatest riikidest pärit kodanike karistusandmete vahetamise arendusprojekti.
Jaanuaris kiitis Riigikogu heaks uue kohtuekspertiisiseaduse, mis muu hulgas aitab luua kohtuekspertiisi õiguslikku valmisolekut samuti üleminekuks täisdigitaalsele kohtumenetlusele. Kohtuekspertiisi infosüsteemi uuendamise käigus kaovad ära seni paberile kirjutatud määrused ja ekspertiisiaktid.
Kriminaalpoliitikas on Justiitsministeerium alati rõhutanud teadmiste ja andmete olulisust, et ennetada emotsioonidel põhinevaid otsuseid. Selleks viiakse läbi uuringuid, hinnatakse tegevuste mõju, et otsused saaksid asjakohased.
Oluline on ära märkida, et kohtuekspertiisi instituudist on kujunenud ka valdkonna teaduskeskus, mis on eeskujuks ka rahvusvahelisel tasemel. Seal tegeletakse uudsete põnevate uurimissuundadega. Näiteks on kohturadioloogias käimas surmaaja ja -põhjuse määramiseks uute võimaluste arendamine. Samuti arendatakse DNA-analüüsi võimalusi ja perioodiliselt toimub narkoainete määramine reovees. Seda tehti juba aasta varemgi. Soovitan ka teil aeg-ajalt vaadata reoveeseire juhtimislaudadele internetis, et saada pilti narkotarbimisest Eesti suuremates linnades. Need uuringud annavad meie sisejulgeolekuasutustele väga väärtuslikku infot olukorra muutumisest, et teada, kuhu rohkem tähelepanu ja ressursse suunata.
Viimastel nädalatel on meedias palju tähelepanu saanud Euroopa Nõukogu MONEYVAL-i läbi viidud rahapesuvastane hindamine Eestis. Rahapesu Andmebüroo koos selle juhi Matis Mäekeriga on palju kiita saanud tubli töö eest ja see on tegelikult Eesti kontekstis üsna erakordne, et kedagi ka kiidetakse. Hindamisse panustas ka Justiitsministeerium olulisel määral.
Positiivse kõrval kahjuks heidetakse Eestile ette, et endiselt konfiskeeritakse vähe ja karistused rahapesu ja terrorismi rahastamise kuritegude puhul on üsna tagasihoidlikud. Valitsus on lahendusena esitanud Riigikogule ettepanekud rahatrahvide suurendamiseks ja väärteovastutuse tõhustamiseks. Need muudatused on seotud eelnõuga 94. Kui see eelnõu saab Riigikogu tahtel seaduseks, on võimalik rikkumisi toime pannud ettevõtteid karistada kuni 20 miljoni eurose trahviga. See erinevus on tänasega võrreldes 50-kordne.
Veel IT-valdkonnast. Eelmisel aastal registreeriti arvutikuritegusid vähem kui aasta tagasi ligi veerandi võrra. Selline arvutikuritegude vähenemine on tegelikult esmakordne viimase kümne aasta jooksul. Ennekõike vähenesid arvutikelmused, aga vähem oli ka teisi arvutikuritegusid. Loodetavasti on see märk sellest, et lisaks politsei ja prokuratuuri heale tööle on vilja kandnud ka see teavitustöö, mida me oleme teinud, ning inimesed on ettevaatlikumad ja oskavad pettuse ohvriks langemist vältida.
Nagu varem, andsid ka eelmisel aastal tooni petukõned ja sõnumid ning erinevate sotsiaalmeedia- ja meilikontode hõivamised. Täna on seadus üsnagi karm: näeb ette, et kui keegi kaaperdab su konto ja saadab sealt mõtlematuid sõnumeid, siis ongi kohe tegu kriminaalkuriteoga. Aga selliseid tobedaid tegusid teevad kahjuks ka alaealised, näiteks postitades õpetajate Stuudiumi või eKooli kontolt mingisuguseid jaburaid teateid, ilmselt nalja pärast.
Tõsisemate arvutikuritegude puhul on probleem pigem hoopis piiriülene kuritegevus – toimepanijad viibivad erinevates riikides – ning juurdepääs teistes riikides asuvatele elektroonilistele tõenditele. Selle probleemi lahendamiseks avati eelmisel aastal mais allkirjastamiseks Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsiooni teine lisaprotokoll, mis käsitleb rahvusvahelist koostööd ja juurdepääsu elektroonilistele tõenditele.
Samuti on lõppstaadiumis Euroopa Liidu niinimetatud e-tõendite paketi heakskiitmine, mis loob võimalused sisukamaks koostööks elektrooniliste tõendite valdkonnas liikmesriikide vahel koostöö tegemiseks. Seetõttu on põhjust arvata, et tulevikus muutub nende kuritegude uurimine ning rahvusvaheline koostöö kindlasti tulemuslikumaks.
Eelmisel aastal tegime Justiitsministeeriumi poolt küsitluse õigusrikkujate hulgas, et aru saada, kas neile määratud karistused on tõhusad, kas asjaosalised saavad oma teo olemusest aru ja mõistavad, miks neile just selline karistus määrati. Ja uuringust tuleb välja, et tegelikult mõistavad küll. Aga on üks huvitav tõsiasi, millele rahvusvahelised uuringud juba ammu on viidanud, nimelt, et valgekraedest kurjategijad siiski tihti ei saa aru, mida nad on teinud, või siis eitavad enda süüd. Ja kui nad ei eita, siis on nende arvates täiesti piisav karistus juba avalik hukkamõist ja negatiivne meediatähelepanu.
Vahel juhtub ka nii, kuigi üsna harva, et lõpuks mõistetakse inimene kohtu poolt siiski õigeks. Seda juhtub üldiselt keskmiselt alla 1% nende asjade puhul, mis prokuratuurist kohtusse jõuavad, nii et tõesti prokuratuur asjata asju kohtusse ei vii. Aga kui selline asi peaks juhtuma, siis avaliku hukkamõistu näol ongi tegelikult tihti inimesed juba karistuse kätte saanud, olgugi et kedagi ei tohiks enne süüdi mõista ega karistada, kui kohus on sedasi otsustanud. Mingil põhjusel me kahjuks ühiskonnas käitume vastupidisel põhimõttel. Rõhutan just, et ühiskonnas, mitte justiitssüsteemis. Siin on kindlasti ruumi liikuda paremuse poole, paremini kinni pidada süütuse presumptsiooni põhimõttest.
Justiitssüsteemis oleme viimasel ajal aktiivselt propageerinud taastavat õigust ja rakendanud seda ka valgekraede kuritegudes. Näiteks eelmisel aastal oli selline juhtum, et korruptsioonikuriteo menetlusalused pidid maksma kahele haiglale, nende lastefondidele 20 000 eurot. Loomulikult nad ise seda soovisid ja kahetsesid toimepandud kuritegu. Lisaks rääkisid nad avalikul kohtuistungil oma loo tagamaadest. Just sellised taastava õiguse lahendused aitavad asjaosalistel eitamise asemel vastutuse võtta ja see kindlasti aitab ka korduvkuritegevust ennetada.
Justiitsministeerium on vedanud teadlikku korruptsiooniennetust juba umbes 20 aastat ja küllap tulemuslikult, kui vaadata Eesti reitinguid rahvusvahelises võrdluses. Õigusriigi indeksi järgi oleme maailmas 9. kohal. Indeks mõõdab muu hulgas ka korruptsiooni puudumist. Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi järgi oleme maailmas 13. kohal ja edenemine on olnud silmnähtav: 2011. aastal olime 29. kohal. Nii et tõesti oleme teinud suure hüppe paremuse poole.
Ennetuse poolelt lõime 2022. aastal ettevõtluserialade õppejõududele ja tudengitele e-õppematerjalide tööriistakasti, mille eesmärk oli tõsta tulevaste ettevõtjate teadlikkust ärikorruptsioonist ja majanduskuritegudest. See projekt viidi läbi koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli üliõpilastega. Nad osalesid selles programmis ja said teadmisi korruptsiooni valdkonnas ning läksid omakorda gümnaasiumidesse ja koolitasid gümnasiste. Nii et ka 400 gümnaasiumiõpilast sai selle koolituse osaliseks. Selline lähenemine, et kaasata tudengeid gümnasistide koolitamiseks, on väljaspool Eestit ka tähelepanu äratanud ja sellist head võimalust tasub kasutada ka teistes riikides.
"Kriminaalpoliitika põhialused" suunavad üldiselt teraviku noortele õigusrikkujatele, ja igati põhjendatult. Ka eelmisel aastal me tegelesime justiitssüsteemis olulisel määral noortega: nii noorte kuriteoennetusega kui ka sellega, et ennetada noorte langemist kuritegevuse ohvriks. Näiteks sai lahendatud oluline pikaajaline murekoht: alaealise seksuaalse enesemääramise ea piir tõusis seniselt 14 aastalt 16-le. Kuna selle muudatuse eesmärk oli laste ja noorte kaitsmine just täisealiste poolt toime pandava väärkohtlemise eest, mitte aga noorte omavaheliste vabatahtlike ja eakohaste suhete kriminaliseerimine, siis nägime selles eelnõus ette ka nii-öelda Romeo ja Julia klausli, mille kohaselt ei ole karistatav noore seksuaalsuhe 14–15-aastase alaealisega, kui nende vanusevahe on kuni viis aastat.
Samuti tegime eelmisel aastal töökindlamaks lastega töötamise piirangu reeglid. Lastega töötavate inimeste taustakontrolli tegemine muutus lihtsamaks ja süsteemsemaks. Eesmärk oli, et lastega vahetult kokku puutuvatele kutsealadele ei satuks tööle või vabatahtlikuna tegutsema inimesed, kellele see on mõne varasema süüteo tõttu keelatud. Selleks sai loodud IT-lahendus, mille abil saab lastega töötavate inimeste tausta lihtsamalt kontrollida. Sisestades nende isikukoodi, annab IT-süsteem vastuse, kas inimesel on lastega töötamise õigus piiratud või mitte. Seda päringut saab teha ka lapsevanem. Lasteasutustel ja nendel, kes lastega töötavaid inimesi tööle võtavad, on muidugi kohustus teha see kontroll inimese töölevõtmisel, aga ka korra aastas hiljem. Kui nad seda kohustust ei täida, siis on seadus ette näinud ka üsna kopsaka rahatrahvi: kuni 32 000 eurot.
Möödunud aastal valmis Justiitsministeeriumiga uuring, mis pakub välja meetodid, kuidas tuvastada ja aidata ennast või teisi kahjustava seksuaalkäitumisega noori. See on oluline ennetuse tõhustamiseks tulevikus. Kui me täna tunneme ära ja oskame õigel viisil tegeleda selliste noortega, neid seejuures häbimärgistamata, siis hoiame tulevikus ära mitmeid kuritegusid, ka selliseid, mille kohta me möödunud aastal üheskoos ajalehest lapsevanematena hinge kinni hoides lugesime.
Tegeleda tuleb aga nii kurjategija kui ohvriga. See ongi kriminaalpoliitika puhul raske, et tuleb leida tasakaal, kuidas seista ohvri eest ja samal ajal tagada ka kurjategija hilisem õiguskuulekas käitumine ja toimetulek.
Selle aasta 1. aprillil jõustub uus ohvriabiseadus, mida valmistasime ette koos kolleegidega Sotsiaalministeeriumist ja mujalt. Tänu selle seaduse uue täisteksti vastuvõtmisele hakkavad pere- ja seksuaalvägivalla ohvrid saama vaimse tervise abi, näiteks psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat. Seadusega on nüüd tagatud ka psühhosotsiaalne ja seksuaalvägivalla kriisiabi, samuti taastava õiguse teenused ja vägivallast loobumise toetamine. Viimast tahaksin eriti rõhutada, sest tegelikult selleks, et meil tulevikus oleks vähem ohvreid, on oluline tegeleda täpselt samamoodi ka vägivallatsejaga ja mõjutada teda vägivallast loobuma.
Justiitsministeeriumi eestvedamisel sai eelmisel aastal palju tegeletud kuriteo ohvrite abistamisega koostöös haiglatega. Koos Euroopa kuriteoohvrite võrgustikuga töötasime välja väärkohtlemise kehakaardi. Sellest on viimati olnud ka meedias palju juttu. Tegu on niisuguse asjaga, mis aitab tervishoiutöötajail pakkuda ohvritele tuge, fikseerida ja talletada tõendeid kannatanute hilisema kaitse tagamiseks.
Kõik vägivallaohvrid kahjuks ei soostu endaga juhtunust kohe politseid teavitama. Kui inimene ei soovi või ei julge kohe pärast juhtunut näiteks politsei poole pöörduda, kaovad aja jooksul vigastused ja muud ilmsed vägivallamärgid, aga samas oleksid need politseile ja prokuratuurile juhtunu menetlemisel oluliseks tõendiks. Seetõttu on oluline, et haiglate juures tegutsevad keskused pakuksid ohvrikeskset teenust ja võidaksid ohvrite usalduse, et sinna tõepoolest julgetaks pöörduda.
Nüüd lähemalt lastest ja noortest. Ohvri kannatustest osasaamine ajab ühiskonna ärevusse. See on päris selge. Nägime seda ka eelmisel aastal Pärnu noorte vägivallajuhtumite puhul, kus me kuulsime väga palju peale selle avalikuks tulekut, et nõuti noorte karmimat kohtlemist ja suuremaid karistusi, aga see paraku probleeme ei lahenda.
Noorte väära käitumise põhjused on mujal, mitte karmi kohtlemise puudumises. Noorte positiivsele arengule, taastavale õigusele, karistusvälisele sekkumisele pühendumine tegelikult suurendab tõenäosust, et noortest õigusrikkujatest sirguvad ikkagi lõpuks õiguskuulekad täiskasvanud. Ja ma ei räägi siin sellest, et kurjale teole ei peaks järgnema karistus, küsimus on karistuse sisus. Ka nooremate inimeste vanglasse heitmine tundub mõne jaoks loogiline ja turvaline valik, aga kriminaalpoliitika seisukohalt see nii ei ole. See päriselt ei tööta.
Kas on võimalik saada lisaaega?