Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

XIV Riigikogu, IX istungjärk, täiskogu istung
Neljapäev, 09.02.2023, 10:00

Toimetatud

1. 10:00 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Rohepööre või rohepöörasus?" arutelu

10:00 Aseesimees Martin Helme

Meil on täna üks päevakorrapunkt ja see on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Rohepööre või rohepöörasus?" arutelu.

Arutelul on kolm ettekannet. Kõigepealt on ettekandjaks endine keskkonnaminister Rain Epler, selle järel on TalTechi energeetikaprofessori Alar Konisti ettekanne ning kolmas ettekandja on Riigikogu liige ja EKRE fraktsiooni liige, siin istuv Martin Helme.

Ma räägin skeemist samuti. Kõik ettekanded on 20 minutit ja kõikidele ettekannetele järgnevad küsimused-vastused 30 minutit. Sellel arutelul on igal Riigikogu liikmel võimalik küsida igalt ettekandjalt kuni kaks küsimust. Ja kui ettekande küsimuste aeg saab läbi, siis kustutatakse küsimused ära. Nii et saab hea arutelu pidada. Nüüd, kui ettekanded on ja küsimused ja vastused on läbi, siis on meil läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed või ka komisjonide ja fraktsioonide esindajad, aga arutelu algataja on palunud, et kõige esimesena saaksid sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel me mingit otsust vastu ei võta. Kui meil peaks minema kauem kui kella üheni, siis on arutelu algataja palunud istungit pikendada kuni kella 14-ni.

Aga asume asja kallale. Kõigepealt on kõige esimene ettekanne. Endine keskkonnaminister Rain Epler, palun!

10:03 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Tere, lugupeetud eesistuja! Head saalisviibijad! Ma panin oma tänase ettekande pealkirjaks "Kas peale rohepööret on veel rohelust?". Vastus sellele küsimusele ei ole ühene, aga ma püüan maha märkida mõned suunad, kuhu meie ümber toimuv rohepöörasus võib meid välja viia. Me oleme nii Eestis ja Euroopa Liidus kui ka tegelikult laiemalt kogu maailmas olukorras, kus võib piltlikult öelda, et omavahel võistlevad kolm mõtteviisi ja kolm neid esindavat seltskonda.

Esimese seltskonna nimetasin ma radikasotsideks. Sõna "radikas" tähendab siin nii radiaatorit kui ka radikaalsust. Need on inimesed, kes ühelt poolt on võtnud endale kaaskodanike suhtes moraalselt üleoleva positsiooni, rääkides palju hoolimisest ja päästmisest – nii inimestest ja keskkonnast hoolimisest kui ka maailmast, mis vajab kiirkorras päästmist ja millele nemad on appi tõtanud. Teisalt aga ei häbene nad lennata eralennukitega luksuslikule ja pillavale kokkusaamisele, kus kahe nädala jooksul peetakse lõputuid arutelusid ja võetakse vastu deklaratsioone, milles seatakse eesmärke, mille mittetäitmist aasta pärast üheskoos tõdeda saab. Viimasel ajal aina rohkem on neis deklaratsioonides juttu vajadusest tarbimist vähendada või muul moel inimeste heaolu piirata. Kuid neid sõnastusi viimistletakse rikkalikult kaetud söögilauas, kuhu on tuldud luksushotellist limusiinidega. Neil inimestel ei ole absoluutselt piinlik, kui nad räägivad meile, et peame kodus ja tööl hakkama saama jahedama toaga. Samal ajal panevad nad jahedas kontoris enda tooli kõrvale elektriradiaatori, et ise sooja saada.

Radikasotsid ehitavad meile maailma, kus enamiku jaoks on kõike vähem – vähem toitu ja meelelahutust, liikumisvõimalusi ja nii edasi – ning kus juhtimine ja elukorraldus on väga tsentraliseeritud. Meile öeldakse ette, kuidas käituda, mida süüa ja isegi seda, kuidas mõelda. Aga selles maailmas on selle väikese isehakanud eliidi jaoks olemas kõik hüved, millega tänapäevane mugava lääne heaoluühiskonna inimene on harjunud. Nende inimeste jaoks ei ole absoluutselt vahet, milliseid tehnoloogilisi lahendusi maailma päästmiseks pakutakse. Oluline on, et nad ise saaksid seda päästmist lubada ja tegutsemist etendada nii, et enda hea elu on tagatud. 

Kõik vähemalt minuvanused inimesed on sellist maailma oma silmaga näinud. Ma olen aga veendunud, et tagasi sellist maailma keegi ei taha. Kui radikasotside seltskond peaks selle tingliku võistluse võitma, siis võib meil rohelust olla isegi rohkem kui täna, sest inimtegevus on tugevasti piiratud. Aga enamiku inimeste jaoks ei ole vastuvõetav selline feodaalkorda meenutav maailm, kus vaid väga üksikud naudivad kõike, mis hing ihaldab, kuid suur enamus vireleb.

Maailmapäästmise teesklejate tegutsemist püüavad tasakaalustada konservatiivid, ja mulle näib, et aina edukamalt. Need on inimesed, kes peavad oluliseks inimõigusi ja kodanikuvabadusi, kes ütlevad, et liigume samm-sammult, mitte tormates. Teeme muutusi selliselt, et kogu ühiskond suudaks tempoga kaasas käia. Nad usaldavad teadust ja toetavad arengut, kuid ütlevad, et ärme sülitame vanasse kaevu enne, kui uus valmis. Nad juhivad tähelepanu riskidele ja võimalikele negatiivsetele kõrvalmõjudele, mis liiga kiiresti kasutusele võetud innovaatiliste lahendustega kaasneda võivad. Need on inimesed, kes seisavad sõnavabaduse eest, selle eest, et inimesed saaksid vabalt mõelda ja end väljendada, et kriitika pea‑ ja moevoolude suunas säiliks ja aitaks meil oma suunda korrigeerida. Kui nemad võidavad, siis on maailmas kindlasti rohelust, kuid selle kauni rohelise keskkonna osaks on ka vaba ja tegutsev inimene.

Kolmandat seltskonda, kelle tegemistel ma täna peatun, nimetan ma tinglikult globaalseks korporatsiooniks. Korporatsiooniks piltlikus mõttes, mitte selles mõttes, et tegu oleks ühe juhtimise all toimetava ülemaailmse suurettevõttega. Kuid kuna sinna seltskonda kuuluvate inimeste tegevuses on asukohast sõltumata näha väga selgeid ühisjooni, nagu jõulise lobitööga seadusandliku raamistiku nügimine endale sobivas suunas, jokk-skeemide kasutamine ja oma tegevuse tegelike eesmärkide varjamine sootuks vastupidist kuvandit loovate loosungite taha, tundus selline koondnimetus sobiv. 

Need on targad, aga küünilised inimesed, kes keskenduvad rahale ega hooli suurt millestki muust. Ja ärge saage minust valesti aru. Ettevõtlus ja kasumi teenimine on igati õilsad ja vajalikud. Ma pean ettevõtjatest väga lugu. Aga asi kisub kiiva siis, kui mingit kindlat suunda esindav ettevõtlike inimeste seltskond kasvab nii mõjuvõimsaks, et suudetakse ühiskondlikke protsesse ja poliitikat endale kasulikus suunas kallutama hakata. Siis tekib oht vabale konkurentsile, tekivad moonutatud ärimudelid. Kui selle tingliku korporatsiooni tegevuse mõju keskkonnale juhtub olema positiivne, siis on see hea, kui aga negatiivne, siis pole hullu. Tihti on need inimesed endale kasulike idiootide rollis liitlase leidnud radikasotside näol.

Just see globaalne korporatsioon viib läbi niinimetatud rohepööret. Rohepöörde edendamine võimaldab teenida ülikasumeid, seda pahatihti ühiskonna ülejäänud liikmete ja ka keskkonna arvel. See võimaldab ka rikkust aina enam ümber jagada ja koondada. Seepärast kuuleme rohepöörde vajalikkusest ja vältimatusest palju, aga palju harvem kuuleme rohepesu näidetest. Kui me selle seltskonna hoogu pidurdada ei suuda, siis seisame silmitsi eksistentsiaalse ohuga kogu meie planeedile, heale emakesele maale. Kui see seltskond ei peatu, võime lõpuks välja jõuda ulmeromaanist tuttava olukorrani, kus kogu maa on kaetud metalli, klaasi ja betooniga, aga elada on siin võimatu.

Vaadakem seda rohepööret veidi lähemalt. Kõigepealt sellest, mis ta õieti on. Meie jaoks Euroopa Liidu liikmena seab peamise raamistiku Euroopa roheline kokkulepe, mille ametlik lühike selgitus on järgmine. Kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine kujutavad endast eksistentsiaalset ohtu Euroopa ja kogu maailma jaoks. Nende probleemide lahendamiseks muudab Euroopa roheline kokkulepe Euroopa Liidu tänapäevaseks, ressursitõhusaks ja konkurentsivõimeliseks majanduseks, tagades selle, et kasvuhoonegaaside netoheide oleks aastaks 2050 viidud nulli, et majanduskasv on lahutatud ressursikasutusest ning et mitte kedagi ega ühtki piirkonda ei jäeta kõrvale. Need loosungid on päris õõnsad. 

Esimese alaeesmärgi puhul tekib küsimus, kas saatan peitub märksõnas "netoheide" või selles, et ajahorisont on viidud piisavalt kaugele ning võltslubaduste ja lootuste toel saab võimalikult pikalt toimetada. Teine alaeesmärk kaldub selgelt absurdi. Kuidas küll saab olla võimalik majandust kasvatada, sidudes selle lahti ressursikasutusest? Ja kolmas lubadus on tänaseks juba murtud. Praeguses komplekskriisis ütles Saksamaa silmagi pilgutamata, et nemad teevad oma majanduse päästmiseks 200 miljardi euro suuruse päästepaketi ning neid ei huvita, et see ohustab teiste Euroopa Liidu riikide toimetulekut ja konkurentsivõimet.

Rohepöörde raames räägitakse küll kliimamuutuste pidurdamisest, küll elurikkuse kaitsest, kuid tegevused on suunatud tegelikult ühte kitsasse valdkonda. Tegeletakse tööstuse ja laiemalt inimeste elukorralduse üleviimisega ühele energiaallikale, elektrile. Kusjuures kogu kasvav energiavajadus loodetakse tulevikus katta ainult niinimetatud taastuvatest allikatest – need on päike ja tuul – pärit elektriga. Jõuliselt võideldakse fossiilsete kütuste kasutamise vastu, aga vaenatakse ka tuumaenergiat. Heidetakse kõrvale kriitika, mis ütleb, et sellise totaalse tuule‑ ja päikeseenergial põhineva elektrifitseerimise jaoks ei pruugi jätkuda piisavalt loodusressursse ning ühiskonna kulu elektritootmisvõimsuste asendamiseks tuule‑ ja päikeseparkidega, samuti praeguste elektrivõrkude moderniseerimise jaoks kuluva raha hulk on liiga suur. Ärilises ja rahalises mõttes on sellistes ettevõtmistes osalemine kitsa seltskonna jaoks kahtlemata ahvatlev. Kuid kahjulik mõju looduskeskkonnale võib osutuda nii suureks, et teenitud raha ei kaalu seda kunagi üles.

Ma toon mõned näited materjalide vajaduse kasvust. Erinevate mineraalide kulu tavalise elektriauto ehituseks on seitse korda suurem kui sisepõlemismootoriga auto ehituseks. Kui võrrelda mineraalide vajadust ühe megavati ehitatud elektritootmisvõimsuse kohta, siis näeme, et näiteks meretuulepargi ehitus vajab üle kuue korra rohkem mineraale kui kivisöejaama ehitus. Mineraalide kulu megavati kohta on päikesepargi puhul ligi kolmandiku võrra suurem kui tuumajaama ehitusel. 

Selleks, et täita niinimetatud net‑zero 2050 eesmärki, see tähendab jõuda globaalselt nullemissioonini aastaks 2050, on vaja võrreldes 2020. aastaga kuuekordistada erinevate metallide ja muude mineraalide tootmist. Aga näiteks koobaltivajadus võib olla kuni 30 korda suurem. Kas seda materjali jätkub? Vastus on pigem eitav. Kui meil isegi leidub maapõues piisavalt kõike vajalikku, siis hoopis tõsisem on selle toorme kättesaadavuse mure. Kui hinnata nende väljaöeldud kliimaeesmärkide täitmiseks vajalike materjalide vajadust ning võrrelda seda olemasolevate ja projekteeritud toorainekaevandustest saadava materjali hulgaga, siis näeme, et 2030. aastaks suudetakse näiteks liitiumi‑ ja koobaltivajadusest täita vaid pool, vasevajadusest napilt 80%. Ja need on ennustused, mis ei võta arvesse geopoliitilist riski ei Euroopa ega laiemalt kogu lääne jaoks.

Hiina kontrollib järjest suuremat osa vajalike materjalide toorme kaevandamisest ning omab absoluutset liidripositsiooni nende materjalide ümbertöötlemisel vajalikuks tooraineks. Samuti ei ole arvestatud seda, et uuematest kaevandustest saadud maagi kvaliteet, vajalike ainete kontsentratsioon maagis aina langeb. See tähendab, et vajaliku materjali hankimise keskkonnajalajälg aina kasvab. Nii Euroopas kui ka Eestis suletakse silmad nende keskkonnakahjude ees, mis tekivad kusagil Aafrikas või Aasias. Tähtis on ainult see, et meil siin tuulik pöörleks ja raha toodaks.

Tulengi lõpetuseks Eestisse. Kindlasti on inimesi, kes ütlevad, et praegu veel materjalide defitsiiti ei ole. Tegutseme kiiresti, ehitame ruttu välja suured meretuulepargid ning paigaldame nii palju päikesepaneele, kui mahub. Lühiajaliselt – ja siin ma mõtlen järgmist 10–15 aastat – on ilmselt võimalik selle tegevusega korralikult raha teenida ja ka elektrit toota. Aga mis edasi saab? Meretuulepargi eluiga on umbes 20 aastat, päikesepargil ligi 30. See tähendab, et kui me oleme aastaks 2030 ehitanud välja suured võimsused ning korraks katamegi suure osa oma elektrivajadusest neist allikatest, siis aastaks 2050, kui peaks saabuma püha ja õnnis nullheide, on meie tootmisvõimsused oma aja ära elanud. Meil on tekkinud tohutul hulgal jäätmeid nii merre kui ka maale ning me peame selleks ajaks kindlasti kätte jõudnud materjalide defitsiidi tingimustes uusi võimsusi rajama hakkama. Kas ja kui roheline selline plaan on, võib igaüks ise mõelda.

Mina usun, et meil on paremaid alternatiive kui selle pöörasusega kaasaminek. Ma usun, et Eesti väikese ja dünaamilise ühiskonnana on võimeline tegema ka suurest moevoolust erinevaid otsuseid, lähtuma oma riigi võimalustest ja huvidest ning neid otsuseid ellu viima. Aga sellest kõnelemise, millised need alternatiivid Eesti jaoks võiks olla, jätan ma juba järgmisele ettekandjale. Aitäh!

10:16 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Nüüd saab küsimuste juurde minna. Tuletan meelde, et iga Riigikogu liige saab esitada kaks küsimust. Riho Breivel, palun!

10:16 Riho Breivel

Hea juhataja! Hea Rain! Idavirumaalasena olen ma seisnud kogu aeg selle eest, et meie loodusvara põlevkivi maksimaalselt kasutataks ja maksimaalselt loodussõbralikult. Sellega tegeleb ka meie Põlevkivi Kompetentsikeskus, kes otsib õigeid lahendusi. Ja ma usun, et kui sa olid minister, siis olid ka selle asjaga kursis. Esimesest päevast peale Riigikogus ma olen kogu aeg ka sõna võtnud selle nimel, et põlevkivi väärindamist ei tohi ära lõpetada. Nüüd on mul viimastel päevadel jäänud kõrva peaminister Kaja Kallase selline mõte, et nemad on seisnud kogu aeg selle eest, et vanasse kaevu ei sülitataks enne, kui uus on valmis. Pagan, nad sülitasid ikka väga kõvasti alguses sinna kaevu. Kuidas sa suhtud sellistesse, kuidas öelda, väljaütlemistesse? Inimesed peaksid natukene ka (Juhataja helistab kella.) oma sõnade eest vastutama.

10:17 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh! Jaa, ka mina olen tähele pannud seda, et konkurendid nii Reformierakonnast kui ka mõnestki teisest [erakonnast] on nüüd valimiste eel hakanud rääkima päris palju sellist, mida me oleme neile siin juba aastate jooksul rääkinud. Seda on huvitav kuulata. Ja ma olen sinuga nõus, minu teada siin ühe koalitsioonilepingu sõlmimisel, mis käis niimoodi, et igal õhtul astusid kaks prouat telerite ette ja rääkisid, et mis nad sel päeval ära sõlmisid, sealgi öeldi Eesti rahvale AK vahendusel, et see põlevkiviasi tuleb võimalikult ruttu kinni panna. Nii et jah, olen küsijaga nõus, et seda vanasse kaevu sülitamise asja propageeriti veel aasta-paar tagasi päris hoolega, aga nüüd on teised tuuled, meie jutt on kohale jõudnud.

10:18 Aseesimees Martin Helme

Anti Poolamets, palun!

10:18 Anti Poolamets

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Te mainisite metallide kättesaadavuse probleemi, mineraalide teemat ja seda, et need paljuski asuvad autoritaarsetes riikides. Kui suureks te seda probleemi hindate? Tegelikult muudab välkkiire rohepööre Euroopas meid hoopis autoritaarsete riikide sõltlasteks nii nagu me oleme naftasõltlased araabia riikide suhtes. Ja nüüd läheb veelgi hullemaks. Kas on ka seda ohtu, et tööstused lihtsalt kolivad Hiinasse ära, sest nad ei saa Euroopas hakkama enam?

10:19 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh! Esiteks, ma hindan seda ohtu väga kõrgeks. Lisaks Hiinale, eks ole, me näeme, et USA on väga jõuliselt tegutsenud, sinna ka ettevõtjad kolivad. Ja lähiajaloost me nägime, kuidas rohepöörajate lemmiklaps Saksamaa oli ju tegelikult ennast ühe autoritaarse režiimi gaasikraani külge niimoodi sidunud, et kui see gaasikraan kinni läks – kui kate langes, ütleme niimoodi –, siis oli kõigile näha, et rohepööre oli tegelikult olnud teesklus.

10:19 Aseesimees Martin Helme

Helle-Moonika Helme, palun! 

10:19 Helle-Moonika Helme

Aitäh, hea eesistuja! Hea Rain, aitäh hea ettekande eest! Sa jagasid rohepöörasused kolme gruppi ja kirjeldasid neid väga hästi. Aga kuhu sa paigutaksid meie praeguse valitsuse, kes riigi eriplaneeringu seadust tahab hakata nüüd kiirkorras muutma, et sõita üle kohalikest kogukondadest, inimestest, keskkonnast – tegelikult ka sellisest demokraatiast, mis on kirjeldatud meie põhiseaduses, mis on iseseisev ja sõltumatu riik. Reformierakonna valitsus tahab anda selle protsessi käigus ära meie iseseisvuse ja sõltumatuse globaalsetele energiakorporatsioonidele, kes kraabivad juba meie ukse taga, et saada enda kasutusse meie territoorium, meie maa, meie meri, et püstitada need hiigeltuuletornid, kust siis elektrimolekul liigub meist mööda suurde Euroopa ühisvõrku. Kuidas sa hindad praeguse valitsuse teerullipoliitikat roheenergia läbisurumisel?

10:20 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh! Lühidalt öeldes ma hindan seda teerullipoliitikat loomulikult negatiivselt. Pikemalt rääkides ütlen, et just eile tutvustas SEI, mis on Stockholmi Keskkonnauuringute Instituut, kahte uuringut energeetika teemal ja seal oli muu hulgas juttu meretuuleparkidest. SEI uuringu tulemus kuidagi ei andnud soovitust esmajärjekorras meretuuleparke rajama hakata. See oli üks aspekt.

Pärast, kui me selle uuringu järel arutelu pidasime, siis teine aspekt, millest me rääkisime, oli see, et härra Veskimägi lähiminevikus ühel konverentsil ütles kõigi osalejate jaoks ootamatult välja, et meretuuleparkidest maismaakaablit ei plaanitagi ehitada, vähemasti siia meie suunda. See pani seal saalis imestama kõik kohalolnud advokaadid, ettevõtjad ja teised. Noh, see näitaski veel kord, et isegi kui neid meretuuleparke ehitada, siis on ikka väga kaheldav, kas üldse ja millist kasu Eesti sellest saab. See näeb välja just nii, nagu te kirjeldasite, et meie merd ja maad kasutatakse probleemide lahendamiseks kusagil mujal. Meie probleeme see muidugi võib süvendada, kas või kulude poole pealt. 

10:22 Aseesimees Martin Helme

Siim Kallas, palun!

10:22 Siim Kallas

Austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Ärge nüüd liiga palju pühendage aega sellele, et sõimata oma konkurente ja teistsuguseid vaateid. Räägime rohkem asjast! Te rääkisite väga palju tooraine puudusest ja ma võin teile hulgaliselt veel lisamaterjali tuua, see on jumala tõsi. Aga üks aspekt on see, et maailma elanikkond on kasvanud kaheksa miljardini. See ei ole seotud mingi rohepöördega. Kõik, kes aga rikkamaks saavad, tahavad uusi autosid. Autode arv kasvab paari miljardi võrra kas lähitulevikus või mingis arvestuslikus tulevikus. Ja tõepoolest, ma tean, et on õieti ainult üks kaevandus, mis koobaltit toodab. Mis on teie ettepanek, kuidas sellele nii-öelda ressursside kasvule läheneda? See ei ole seotud rohepöördega.

10:23 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh, hea küsija! Ma olen nõus sellega, et mitte ainult metallide, vaid mis tahes ressursside vajadus kasvab loomulikult koos sellega, et inimeste hulk maakeral on kasvanud ja kõik püüdlevad aina parema elu suunas. Aga ma vaidleksin vastu selle koha pealt: need konkreetsed asjad, kas või seesama koobalt, on konkreetsed näited mingisuguse konkreetse tehnoloogilise suuna arendamiseks. Ja see kasv tuleb sealt.

Kui me nüüd tuleme väiksesse Eestisse, siis ma kordan veel seda, millest me oleme palju rääkinud: meil on tegelikult olemas energia tootmiseks oma kodumaine tooraine ja seda on piisavalt pikaks ajaks. Me võiksimegi riiklikult ja, ma ütleksin, parteideüleselt kokku leppida ja lihtlausena välja öelda, et me jätkamegi põlevkivist energia tootmist seni, kuni meil tegelikult päris toimivat alternatiivi ei ole.

Sest mulle tundub, et avalikus debatis kipub see asi inimeste jaoks segaseks minema. Ega ta iseenesest ei lähe, teda aetakse segaseks. Meil käivad rohepöörde ideoloogiat ajavate erakondade esindajad tihtilugu kusagil teles või raadios rääkimas juttu, mis on umbes selline, et me võime küll fossiilsest toormest elektri tootmise lõpetada, sest taastuvenergia päästab meid kohe. Aga ajahorisondid jäetakse nendes lausetes ütlemata. Ja siis ongi nii, et räägitakse tänase mure lahendamisest 10 või 15 aasta taguste vahenditega.

Selle kohta mina ütlen, et konkreetselt Eestis on meil tooret piisavalt pikaks ajaks. See võimaldab meil rahvuslikku rikkust kasvatada päris hästi ja see võimaldab panna raha nendesse teaduse suundadesse, mis tooks meile tegelikult toimiva alternatiivi.

10:25 Aseesimees Martin Helme

Kert Kingo, palun!

10:25 Kert Kingo

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Rain! No hetkel väike Eesti ei saa aidata kõiki teisi riike selle mis iganes rohepöördeks nimetatud tegevuste suhtes. Seetõttu ma küsin Eesti riigi kohta. Meie valitsus praegu väga jultunult ja väga suuri ressursse kasutades surub seda rohepööret inimestele peale. Ja küsimus on väga konkreetne: kuidas see rohepööre aitab meie inimesi, mida see teeb meie inimeste jaoks paremaks?

10:25 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh! Sellele küsimusele ausalt öeldes ei oskagi vastata, sest mina pole enda jaoks suutnud seda lahti mõtestada, miks selline tormamine selles suunas, kuhu praegu tormatakse, või kuidas on see meile kasulik, ühiskonnale laiemalt.

Ma sellest kasust, mida on võimalik rahast saada, olles selle moonutatud ärimudeli sees, ettevõtjana saan aru. Aga ma arvan, et see pingeväli võikski riigis ja ühiskonnas olla umbes selline, et ettevõtjad peavad saama vabalt tegutseda ja raha teenida, küll aga riik peab olema selles mõttes tasakaalustav jõud, et säiliks konkurents, et ei tekiks moonutusi läbi mingisuguste administratiivsete kulude, minu pärast nagu CO2-kvoodi kaudu kehtestatud maks, et ei tekiks mingeid tohutuid massiivseid toetusskeeme ja nii edasi.

Toon veel ühe näite, mida me ka eile SEI-ga arutasime. Ma tõstatasin küsimuse, kuidas see taastuvenergia toetuste skeem nagu suuremas pildis raami sobitub. Ehk küsimus oli selles, et nagu me teame, uutele tootjatele ei maksta enam lihtsalt mingit toetust, vaid tehakse vähempakkumisi või oksjoneid, kus siis ettevõtjad pakuvad mingisugust miinimumhinda või hinnapõrandat, eks ole. Noh, me siin ühel oksjonil nägime, hind jäi vahemikku 18–33 eurot megavatt-tunni kohta, kõik väga ilus ja soodne. Kuid nüüd tekib üks aga: kui kõik tuulikud korraga pöörlevad ja tuul puhub, siis on elektrit nii palju, et me ei tarbi seda ise ära, hind kukub nulli või negatiivseks. Ja siis ongi see hetk, kus meie maksumaksjatena peame selle 18 eurot maksma. Nüüd, küsimus on selles, et kui see elekter samal ajal voolab teistesse riikidesse, kas siis skeem ongi selline, et meie maksame toetust oma riigis registreeritud ja oksjonil osalenud ettevõtjale, aga elekter liigub kusagile defitsiitsesse piirkonda. Vastus sellele on, et põhimõtteliselt need skeemid sellised ongi, sest riigid on teinud toetusskeeme oma riigi põhiselt, need on olnud lokaalsed lahendused, aga kui nüüd meil kaableid juurde tehakse ja see Kesk-Euroopaga ühendamine ja sünkroniseerimine tuleb, siis seal on seda defitsiiti küll ja veel. Aga seda ei jõua me iialgi rahaliselt kinni maksta, kui toodetud energia eest tuleb minu pärast kas või nii vähe kui 18 eurot megavatt-tunni eest lihtsalt maksta.

10:28 Aseesimees Martin Helme

Leo Kunnas, palun!

10:28 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Hea Rain! Kuidas sa suhtud hüpoteesi, et inimkonna energiavajaduse kasvu ja keskkonna tasakaalustamise üheaegset eesmärki ei ole võimalik lahendada ilma juhitava termotuumaenergiata? Ehk see protsess, mida me tinglikult nimetame praegu rohepöördeks – meil lihtsalt ei ole tehnoloogilist baasi selle läbiviimiseks. Ma ise püüan seda mõtestada nii, et see oleks sama, kui me praeguste kosmoserakettidega üritaksime lennata näiteks Proxima Centaurile ehk teise tähesüsteemi. Meil on vaja lihtsalt uut tehnoloogiat. Kuidas sa suhtud sellesse hüpoteesi?

10:29 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Kipun nõustuma. See on see, mis ma ka oma ettekandes ütlesin, et kui piisavalt midagi korrata, siis on võimalik suur hulk inimesi seda uskuma panna. Aga olgu see maavarade vajadus – räägi geoloogidega – või olgu küsimused taaskasutusest, tegelikult neid insener-tehnilisi lahendusi täna ei ole. Meile müüakse mingisugust muinasjuttu, aga ta ei ole minu hinnangul hea lõpuga muinasjutt, nagu enamik muinasjuttudest, mida lapsepõlves loetud sai. Sellepärast ma ütlengi, et mingem rahulikult. Ja Eesti on siin unikaalses rollis. Ma saan aru, et väikese riigina on sellised geopoliitilised ohud, aga kui need hetkeks kõrvale jätta, siis meil on ressurss, et me saaks enda energiavajadust katta veel vähemalt sada aastat rahulikult ise. Ja see on päris pikk ajahorisont, sellel ajal saaksid teadlased soojades laborites töötada lahenduste kallal, mis ka tegelikult toimivad.

10:30 Aseesimees Martin Helme

Siim Pohlak, palun!

10:30 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui me räägime rohepöördest, siis me ei saa üle ega ümber ka sellest räigelt spekulatiivsest CO2‑kaubandusest. Ja nüüd on valitsus vähemalt Eestis küll võtnud kursi sellele, et me saaksime varsti sellele CO2‑kaubandusele uue taseme või uue level'i. ETS2 on tulemas ja sellest räägitakse väga vähe. Tundub, et tahetakse kuskil jälle midagi vaikselt ära teha. Kas sa kirjeldaksid meile natuke, mida see võib endaga kaasa tuua tavalise Eesti inimese või Eesti ettevõtete jaoks, kui see ETS2 nüüd plaanitud kujul käiku läheb?

10:30 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh! Eks need plaanid, ma kujutan ette, täpsustuvad. Ja kõiki detaile ma ei tea. Aga kui tõmmata paralleel selle praegu juba toimiva CO2-kaubanduse süsteemiga, siis see on toonud kaasa, ütleme, energia hinna märkimisväärse kasvu. Ma ei näe ühtegi põhjust oletada, et ETS2, mis rakendub transpordile, maakasutusele ja majapidamistele, ei tõstaks meil toidu hinda, autokütuste hinda ja kõike muud. Ja teistpidi, eks üks kopeerib teist. Vahepeal, ma ütleksin, aastake tagasi, kui see gaasimure hästi suureks läks, isegi paar korda justkui mainiti, et süsteem vajaks reformimist. Aga see jutt on tänaseks täitsa ära kadunud. Olles natuke näinud, kuidas ametnikud töötavad, milline on nende modus operandi, ma ütleksin, kõige lihtsamalt, et kui võtta see olemasolev ETS, kopeerida see järgmistesse valdkondadesse ja lasta kohe ka finantsinstitutsioonid loodud instrumendiga kauplema, siis on meie elu veel kallim.

10:32 Aseesimees Martin Helme

Mart Helme, palun!

10:32 Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Rain! Ma kõigepealt tahan, nagu meil siin ETV esimestes ja valimisstuudiotes ikka armastatakse öelda, ära klaarida paar asja. Esiteks, kolleeg Kallas, ma ei ole siin sõimu kuulnud. Ei maksa nii hellatundeline olla. Kui Reformierakonda kritiseeritakse, siis see ei kvalifitseeru kohe sõimuks. Seda esiteks. Teiseks, ka siis, kui me kõigi 1,3 miljoni Eesti elaniku kohta paneme püsti ühe tuulegeneraatori või päikesepaneeli, ei lahenda me kogu planeedi energiamuresid. Nii et jahutame seda entusiasmi maailma päästmise koha pealt. 

Ja kolmandaks on mul küsimus, see on väga tõsine küsimus. Me räägime autoritaarsetest riikidest, aga kuivõrd eristub ja erineb lääne tsivilisatsioon, ütleme niimoodi, praegu oma rohepöörde jõulise, ja ma ütleksin, isegi kuritegeliku pealesurumisega nendest autoritaarsetest riikidest, kellest tahetakse justkui erineda?

10:33 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh! Ma ütleksin, et praegu veel erineb, aga õpitakse kiiresti. Kõik, mis puudutab arutelusid viha- ja vaenukõne, ma ei tea, reguleerimise, selle jaoks eraldi mingisuguse komitee või komisjoni moodustamise või löögirusika moodustamise üle, tekitab päris suurt hirmu. Tegelikult on seda näha näiteks sellessamas kliimadiskussioonis, mis on juba aastaid kestnud, aga nüüd aina rohkemates diskussioonides. Ütleme, teisitimõtlemist ja kriitikat üritatakse mitte lihtsalt vaiba alla lükata, vaid ka aina jõulisemalt maha suruda.

10:33 Aseesimees Martin Helme

Jürgen Ligi, palun!

10:33 Jürgen Ligi

Aitäh! Hea ettekandja! Ma ei kuulnud küll teie ettekande algust, aga te esinete parlamendis ja te kasutate selliseid sõnu nagu "minu hinnangul", "ma olen väga nõus" ja nii edasi. Aga kas te tutvustaksite ennast ja ütleksite, millele teie hinnangud, teie nõusolekud, teie resoluutsed väited toetuvad? Milliseid uuringuid te olete läbi viinud? Millistes teadusasutustes olete töötanud? Milline on teie hariduskäik? Siin on inimesi, kes on selliste asjadega tegelenud, ja nad tahaksid teada. Me ei ole näinud teie artikleid. Millele teie autoriteet toetub, kui te siin puldis olete?

10:34 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Aitäh! Eks ta ikka toetub töökusele ja tragidusele ja täpselt nende analüüside lugemisele, teadlastega vestlemisele, millega ma tegelen, võib öelda, igapäevaselt. Ma arvan, et [siin kõige üles lugemine] läheks pikale, aga ma võin meili peale saata need uuringud, millele ma tuginen. Kas või eile tutvustas SEI mulle oma uuringuid energeetika teemal. Selleks ettekandeks valmistudes ma lugesin Rahvusvahelise Energiaagentuuri uuringuid. See kõik on, ma ütleksin, väga hea kvaliteediga materjal.

10:35 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Aga näe, tuli. Anti Poolamets, palun!

10:35 Anti Poolamets

Kui siin juba läks CV-de uurimiseks, siis küsin, kas Rain Epler mäletab, kas Jürgen Ligil kompartei kool ikka on [CV-s kirjas], ja Siim Kallasel? Kas nende võimed, ikkagi tõeliselt hüperaktiivsed võimed pärinevad sealt?

10:35 Endine keskkonnaminister Rain Epler

Ei ole leidnud aega härra Ligi ega Kallase CV-ga tutvumiseks.

10:35 Aseesimees Martin Helme

Nii, Rain võib ära minna puldist, nüüd me läheme protseduuriliste juurde. Ega ei saa päeva raisku lasta. Jürgen Ligil on protseduuriline. Palun!

10:35 Jürgen Ligi

Hea juhataja! Teil on praegu võimalus öelda oma fraktsioonikaaslastele nende labasuste kohta, mis siin kõlasid, et see ei ole päevakorra teema. Kuigi ma ei ole olnud ei pioneer, komnoor, kommunist, mitte keegi, ei ole see üldse teema. Küll aga mina küsisin küsimuse ja tegelikult ma ei saanud sellele vastust, mis on selle inimese haridus, milline teaduslik või praktiline taust tal on, et ta loeb meile loengut. Tegelikult oleksite võinud juhtida tähelepanu sellele, et ta võiks oma autoriteedi kohta mõned tõendid tuua peale sorava keele. Aga jah, ei, mina ei ole kommunist olnud.

10:36 Aseesimees Martin Helme

Selge, loeme seda protestiks. Mart Helmel on protseduuriline.

10:36 Mart Helme

Ma juhiksin tähelepanu sellele, et kuna Reformierakonna esindajal ei ole midagi asjalikku öelda, siis ta tuli siia lihtsalt trollima. Paluks fikseerida, et see on Riigikogu töö häirimine.

10:36 Aseesimees Martin Helme

Fikseeritud. Läheme järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli TalTechi energeetikaprofessori Alar Konisti. Ka tema ettekanne kestab kuni 20 minutit ja küsimused-vastused on kuni 30 minutit. Kõikidel Riigikogu saadikutel on võimalik küsida kaks küsimust ettekandjalt.

10:37 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Austatud aseesimees! Austatud saadikud, tere hommikust! Mul on alati teatud aukartus esineda siin teie saalis ja tunnen ka suurt vastutust selle ees, mida ma siin räägin. Ma mõtlesingi, kuidas ma selle sissejuhatuse üleüldse teen. Teil käib siin palju rääkimas eksperte ja seetõttu ma ei tahaks täna ennast siin eksperdiks nimetada, vaid pigem nimetaksin ennast inseneriks. Ehk ma olen volitatud insener ja lisaks sellele olen ülikoolis professor.

Kui nüüd mõelda, mis teemal ma täna rääkida tahan, siis ega see väga populaarne ei olegi. Aga ma leian, et need otsused, mida te teete, peaksid olema teadmistepõhised. Ma lootsin, et siin saalis on rohkem kuulajaid. Aga ma loodan, et kui nad siin ei ole, siis nad kuulavad mind hiljem või loevad teie stenogramme.

Põhisõnum, milleni ma tegelikult lõpuks jõuda tahan, on see, et meil on kõik tehnoloogilised võimalused olemas, mida iganes me tahame kasutada tulevikus energia tootmiseks. Ja me ei saa rääkida siin ainult energiatootmisest, vaid me peame rääkima ka materjalidest, mida meil on vaja. Energeetikas me tihtilugu räägime ainult sellest elektronist, mida me tahame saada, aga me unustame ära, et erinevate tootmisviisidega võib kaasneda ka kõrvalprodukte, mida me saame teadlikul ja oskuslikul viisil kasutusse võtta. Siin saalis oli küsimusi ja ka vastuseid selle kohta, et materjalide vajadus maailmas kasvab. Üks põhjus on see, et elanikkond kasvab, aga teine põhjus on see, et me tõesti tahame teha suuri muutusi. Me soovimegi seeläbi teha ülemineku jätkusuutlikumale majandusele ja energiatarbimisele.

Nii et selles mõttes võib-olla ei olegi õige öelda, et me tegeleme täna rohepöördega, kus me välistame osa võimalusi ja kus kogu vajalikku ahelat, sealhulgas materjalide saamist ja muud sellist, arvesse ei võta. Tegelikult me peame rääkima sellest, et me tegeleme kliimapöördega. Nii et see jätab meile lauale kõik tehnoloogilised valikuvõimalused.

Ja nüüd ma hea meelega läheksingi oma ettekande sisusse. Mul olid mõned küsimused, mis ma enda jaoks välja mõtlesin. Üks oli see: kas teie ka mõtlete energiajulgeolekule ja kas see on vajalik? Kas te mõtlete, kas meie energiasüsteem peaks olema jätkusuutlik? Kas teile on hinnakõikumine ikkagi vastuvõetav või mitte? Kas meil tegelikult peaks olema suuri hinnakõikumisi? Ja kui te leiate, et ei peaks, siis kuidas seda hinnakõikumist vähendada? Järgmine küsimus on seega, kas reguleeritavaid tootmisvõimsusi peaks olema. Kas nende tootmisvõimsuste olemasolu on vajalik? Ja kui te mõtlete, et see võiks olla vajalik, siis peaks edasi mõtlema ka, mida selleks teha, et nad meil olemas oleks. Sest praegu, mina ütlen küll, selliselt, nagu meil see süsteem reguleeritud on, ei ole ausat konkurentsi. Ehk kui me leiame, et meil on reguleeritavaid võimsusi vaja, me peame hakkama mõtlema ka sellele, kuidas tekitada ausat konkurentsi.

Üks minu ettepanek oleks see, et tuleb hakata eristama ka võrgutasusid. Sellepärast, et muidu me arvamegi, et taastuvenergia tootmine on hea ja odav ja me peame ainult sellega tegelema, aga me unustame ära, et selleks, et see energia jõuaks meieni siis, kui meil vaja on, on vaja midagi muud ka kui ainult seda tootmisvõimsust, on vaja midagi rohkemat kui ainult ühte generaatorit. Meil on vaja ikkagi sageduse hoidmist, meil on vaja ka reguleerimismehhanisme, salvestusvõimalusi ja kõiki muid asju. Kõike seda tuleb tegelikult arvesse võtta, aga täna meil hinnastamises seda kahjuks ei ole. Ja ongi nii, et vaatame elektri hinda ja siis on võrgutasud, mida me maksame, aga mille sisse me ei vaata. 

Järelikult, tegelikult tuleb hakata vaatama ka võrgutasude sisse ja võib-olla neid ka tootmisliigiti eristama. Tuleks pakkuda võimalusi ka ettevõtetele. Mõni tahab ise need küsimused lahendada ehk ehitabki mingisuguse tootmisüksuse ja investeerib ka sageduse hoidmisesse ja kõikidesse nendesse teistesse vajalikesse asjadesse – salvestamisesse, reguleeritavusse ja nii edasi. Kui mõni ettevõte seda teha ei taha, siis peaks olema tal võimalus seda ka osta. Ja seda saaks pakkuda teised – need ettevõtted, kellel on olemas reguleeritavad tootmisvõimsused. Siis hakkaks tekkima aus konkurents.

Sest riigil on ju ikkagi kohustus ju pakkuda ühte elutähtsat teenust, see on elektrienergia. Me võime rääkida mida iganes, aga see on elutähtis teenus, järelikult riik ei saa siin alati lähtuda ka majanduspõhiselt. On vaja teha teatud investeeringuid, mis võivad olla ka majandusloogika vastased.

Ma toongi teile näite. Miks me ehitame Eestis teid? See on ju kulu. Ja mida rohkem teid ehitame, seda rohkem on vaja neid hooldada, seda rohkem on vaja auke parandada ja seda rohkem on vaja lund lükata. Miks me seda teeme? Selleks, et ühiskonna toimimiseks oleks kõik vajalikud kommunikatsioonid olemas, et siin toimuks ka elu.

Sama on tegelikult energiaga. Kui me tahame, et meie kodanikel on siin hea elada, siis on riigil tegelikult kohustus teha teatud investeeringuid, mis aitaksid meid hädas. See võib isegi majandusloogikaga vastuollu minna, selles mõttes, et äriliselt tundub ebamõistlik. Aga kui vaatame meie tootmisvõimsusi, siis jumal tänatud, et nad on olemas. Nad on aidanud meil hoida hindu vähemalt natukene madalamal [sellest tasemest], kuhu need oleksid võinud minna.

Ja viimane küsimus, mis mul endal tekkis, on ka see: kas taastuvenergia kõrval on kohta ka põlevkivil? Minu tänase ettekande põhisõnum teile on see, et jah, kõik tehnoloogiad tegelikult on olemas, jah, me võiksime tulevikus põlevkivi kasutada. Mitte mingisuguseid keskkonnaalaseid piiranguid sellel ei ole. See on ainult poliitiline otsus, kas me tahame seda kasutada või ei taha. Ehk ei tohiks väita, et me ei saa põlevkivi kasutada. See on meie enda otsustada, kas me tahame või ei taha, ja kui me tahame, siis millises mahus.

Mul on siin natukene toetavaid slaide ka. Me ei saa täna rääkida ainult sellest energiamahust, mida meil täna on tarvis. Kui me vaatame neid sektoreid, kus CO2‑heitmed tekivad, siis me näeme seda, et see ei ole ju ainult elektritootmine, vaid see on kõik meile vajalik tööstussektor, põllumajandussektor. Kui te nüüd küsite, mis täpsemalt, siis tööstussektoris on kõige suurem CO2 osakaal energiatarbimisel. Me peamegi aru saama sellest, et maailmas üle 75% primaarenergia tarbimisest moodustavad praegu fossiilkütused. Ja kui me vaatame seda energiakasutust, siis me näeme seda, et CO2-heide transpordisektoriski on juba üle 16%. See tähendab seda, et kui me räägimegi kas või sellest, et me tulevikus sisepõlemismootoriga transpordivahendeid ei kasuta, siis on meil vaja veelgi rohkem elektrit. Järelikult, kui me vaatame, kui palju meil Eestis praegu tootmisvõimsusi on vaja, siis me peame tegema need otsused ka tulevikku vaatavalt. Ehk kui tõesti tuleb selline suundumus, et sisepõlemismootoreid ei kasutata, järelikult vedelkütuseid ei kasutata, aga mingisugust tehnoloogilist revolutsiooni nendes transpordivahendites ei teki, siis see energia hulk, mida on vaja, ei muutu ju. Sel juhul me peame muutma lihtsalt seda energialiiki, mida me kasutame. Ehk siis on vedelkütuse kasutamiselt liigutud hoopiski elektrienergia kasutamisele. Aga energiat on vaja nagunii.

Mida ma siit veel välja tahtsin tuua, on see, et kui rääkida kas või ka materjalide vajadusest, siis väga suure süsinikujalajäljega on tsemenditootmine ja terasetootmine. Nendel on ka väga suur jalajälg. Ja kui me täna räägime tuulikute rajamisest, siis me peamegi aru saama sellest, et tuulikute rajamiseks on meil vaja materjale, on vaja tsementi, on vaja terast. Tegelikult praegu on tuulikute labad toodetud naftakeemiast. Meil on kõiki neid komponente vaja. Järelikult, mis siis saab, kas me neid tuulikuid ei toodagi? Kui me neid toota tahame, siis me tegelikult ei saa rääkida sellest, et me fossiilkütuseid ei kasuta.

Ma olen tudengite käest alati küsinud, et kohe-kohe me sütt ei kasuta, aga kuidas me siis süsinikterast toodame. Kust see süsinik sinna terasesse saab siis? Sellele on erinevaid vastuseid. Üks on see, et me saame tegelikult toota metalle ka teistel põhimõtetel, näiteks redutseerival põhimõttel. Siis meil tõesti süsinikku vaja ei ole. Aga kui me vaatame, kui palju meil neid materjale vaja on, ja kui me tahame tuua ka uue tehnoloogia näiteks terasetootmisesse, siis see on jällegi energiamahukam. Järelikult tuleb materjalide tootmises leida optimum. Ma energeetikuna alati ütlengi, et mitte midagi tegelikult ei tohiks välistada. Energeetikas on igal tootmisliigil oma koht. See, kui palju me kasutame eri variante, sõltub sellest asukohast, selle asukoha võimalustest. Aga midagi ei tohi välistada.

Kui nüüd minna heitmete juurde – CO2-heitmete pärast me ju kõige rohkem neid ambitsioone oleme seadnud –, siis mis on kõige lihtsamad variandid heitmete vähendamiseks? Üks kõige lihtsam [lahendus], mida alati pakutakse, on ju see: istutame puid. Jah, see on võimalik. Aga kui vaadata potentsiaali, ütleme nii, siis heal juhul, kui me kõik kohad metsa täis istutame, on võimalik saavutada umbes 10 gigatonni CO2 kokkuhoidu. Ehk see ei ole see, sest igal aastal paiskub meil atmosfääri pea 40 gigatonni. Mida siis veel teha? Üks variant oleks see, et paneme need tootmised kinni. Aga kas see tegelikult on mõistlik? 

Nüüd ma jõuangi tehnoloogiliste võimaluste juurde. Ka Euroopa Liit on leidnud, et meil on siiski vaja materjale, meil on siiski vaja neid tööstuseid Euroopas hoida. Järelikult, mis on need võimalused? Lõpuks on tulnud lauale ka üks tehnoloogia, süsinikupüüdmise tehnoloogia, mida saab rakendada süsinikuintensiivsetes sektorites. See on üks lahendus, mida nüüd lõpuks on hakanud ka Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon tõsiselt võtma. Nad on hakanud seda kajastama kui ühte tulevikulahendust meie energiatootmises ja ka meie tööstuses.

Ja siin neid potentsiaale on erinevaid, sõltuvalt sellest, milline stsenaarium valitakse, aga kõige suurem pluss on see, et enam ei ole sellist suhtumist, et seda ei ole mõistlik või mõttekas kasutada. Sest muidu me ei suuda tööstussektoris neid heitmeid vähendada. Sellelesamale seisukohale on jõudnud juba ka ÜRO Euroopa Majanduskomisjon, kes on ütelnud, et kui me tahaksime aastaks 2050 fossiilkütuste tarbimise mahtu 80%‑lt 50%-le tõmmata, siis me ei suudaks seda saavutada ilma selle tehnoloogia rakendamiseta.

Ja mis muutus oli veel? Ka eelmine aasta COP27 kohtumine Sharm el Sheikhis, kus täpselt samuti oli esimest korda üle 30 aasta see süsinikupüüdmise tehnoloogia laual kui tõsiselt võetav variant, mis siis annaks meile võimaluse jõuda nende soovitud CO2-heitme näitajateni.

Mis siis see CCUS on? See sisuliselt tähendab seda, et me püüame enamiku sellest tekkivast CO2‑heitmest kinni. Siin ei ole tegelikult mitte midagi uut. Me siis kas ladustame ta maapõue – neid variante, kuhu teda ladustada või hoiustada, on erinevaid –, või võtame ta kasutusse.

Siiamaani on räägitud seda, et meil ei ole teda kuhugi panna. Nüüd on tõestatud, et on panna. On räägitud ka, et ei ole mõistlik kasutada. Mina leian, et kindlasti on mõistlik kasutada. Juba sellepärast, et kui me räägime kas või vesinikutootmisest, siis vesinik niisama ei ole ju väga mõistlik, sellepärast et talle on vaja erilisi hoiutingimusi, aga kui seda vesinikku kasutada edasi kombinatsioonis CO2-ga, siis on meil võimalik saada materjale. Järelikult meil on võimalik hakata seda CO2 ka salvestama materjalides. Ehk see on üks tulevikuvariant, eriti veel, kui meil tõesti peaks tekkima olukordi, kus mingitel ajahetkedel hakkab energiat üle jääma. Sel juhul jah, üks variant on salvestada seda kas akudesse või hüdroakumulatsioonijaamadesse. Aga on ka kolmas variant ja neljas, neid variante on veel erinevaid. Ja kolmas variant, mida mina pakun, ongi see, et salvestada seda kemikaalidesse, salvestada seda nendesse toodetesse, mida meil vaja on. 

Me oleme tegelikult riigile teinud ka uuringu. Me analüüsisime kõik süsinikupüüdmise tehnoloogiad läbi ja leidsime, et põlevkivitööstuses rakendatava tehnoloogia maksumus võiks olla umbes 20–80 eurot kinnipüütava CO2 tonni kohta. Jah, tunnistan ausalt, nüüd on inflatsioon, need hinnad ei ole enam ajakohased, ehk võiks inflatsioonimääraga korrutada, aga see hind ei ole mitte kuidagi üle mõistuse suur. Ja on välja toodud tegelikult ka energialõiv. Ehk midagi ei tule tasuta. See on ka see põhjus, miks see on kulukas.

Siis on mul näiteid siin nendest tööstuslikest rakendustest. (Näitab slaide.) On öeldud, et ei ole võimalik. Aga on võimalik. Ja selle jaoks on need näited olemas, amiiniprotsessil ja hapnikus põletamisel näiteks. Ja kui vaadata neid tööstuslikke rakendusi veel, siis nagu näete, need sinised mummud siin kõik on tulevikuprojektid, mis täna on juba töös, ja te näete ka, et ka energiatootmisel söest on süsiniku püüdmiseks tulemas kaunis suuremahulised jaamad, mis täpselt samamoodi näitavad, et see on võimalik. Aga siin on toodud erinevaid püüdmise valdkondi, nagu terasetootmine, jäätmemajandus ja kõik muu, kas või näiteks väetisetootmine.

Ladustamise koha pealt, kõige kiirem variant oleks Norra juures CO2 ladustada. Kui te küsite, miks, siis ütlen nii: sellepärast, et ta ei ole veel väga laiapõhjaliseks läinud ehk ei ole ettevõtteid, kes sellist asja pakuvad, seda sellepärast, et ei ole vajadust olnud. Kui nüüd tekib vajadus, siis kindlasti tuleb neid riike ja neid ettevõtteid, kes seda rohkem hakkavad pakkuma.

Aga minu mõte on pigem kasutada seda CO2 mitte kuskile ladustamiseks. Kuigi me võime ka ladustada ja teda mõne aja pärast kasutusele võtta, ka see on tegelikult võimalus, aga me saame sellest toota kemikaale ja erinevaid materjale – meil on võimalik mineraliseerida seda CO2, saame näiteks sadestatud kaltsiumkarbonaati, mida meil on vaja näiteks paberitööstuses, et paber valgeks muutuks. Meil on võimalik seda kasutada biogeensete, või ütleme, taimestiku ja vetikate kasvatamiseks. On võimalik seda kasutada ka otse, näiteks kas või tulekustutites.

Aga ma leian, et teaduslikult kõige huvitavam on hoopiski keemiline kasutamine. Ja seda me saame siis väärindada polümeerideks või kütusteks või kemikaalideks, kas või erinevateks agentideks või sorbentideks, mida meil vaja on, näiteks teadlase jaoks. Aga siit on võimalik edasi minna. Metanooli on võimalik toota, igasuguseid formaldehüüde, olefiine, nii et kõike tegelikult. Ma teadlasena pigem kuulaksin alati sellist seisukohta, et kõik on võimalik, aga [küsimus on,] mis see maksab, mitte ei kuulaks seda, kui öeldakse, et tegelikult ei ole võimalik.

Vaatame nüüd seda rakendatavust meie enda põlevkivitööstuses. Selle uuringu käigus me kõigepealt tõestasime tehnikaülikoolis asuva katseseadme peal, et CO2 püüdmise tehnoloogia on põlevkivile ka rakendatav. Ehk see ei ole kuskil paberil tehtud uuring, vaid see on põhimõtteliselt [olemasoleval] pilootseadmel tehtud katse, mille põhjal me leidsime, et näiteks hapnikus põletamise tehnoloogia on põlevkivile sobilik, ja me leidsime ka hinnad. Ütleme nii, et need hinnad on nüüd kahe aasta vanused, aga sel hetkel püüdmine ise oli suurusjärgus 30 eurot CO2 tonni kohta, ladustamine ja transport kahjuks olid märkimisväärselt kallimad, seda sellepärast, et see ettevõte on monopoolses seisus ja ta võib küsida, mida tahes. Ja ladustamine jäi siis suurusjärku 40–50 eurot CO2 tonni kohta ...

Paluks lisaaega.

10:56 Aseesimees Martin Helme

Jaa, teeme kolm minutit lisaaega.

10:56 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Aitäh! Ehk see kogumaksumus oli alates 76 eurost CO2 tonni kohta, aga ta on võimalik, ta on rakendatav. Sedasi on võimalik saavutada kas peaaegu null CO2 heide. Aga kui me võtame ka biomassi kasutusse, siis on võimalik saavutada isegi negatiivne CO2 heide, kui rakendada süsinikupüüdmise tehnoloogiat. Kui me seda teha ei taha, kui see on liiga kulukas, siis kõige lihtsam variant on kasutada põlevkiviga koos biomassi.

Aga mida mina tegelikult teha tahaksin? Ma tahaksin kasutada seda tuhka ehitusmaterjalina. Me teame seda, et ühe tonni tsemendi tootmiseks tekib 0,6–1 tonni CO2. Miks meil tegelikult ei tohiks olla õigust siis seda tuhka ehitusmaterjalina kasutusele võtta ja lahutada see CO2 emissioon elektri tootmiselt maha? See on üks võimalus. Me võime seda võtta kasutusele ka väetisena, mullaparandajana, sest väetisetootmine on samuti väga energiamahukas. Ja neid rakendusvõimalusi on tegelikult veel. Üks variant on ehitada uus jaam, mille efektiivsus üles viia. Ka siis on võimalik viia CO2-heitmeid märkimisväärselt allapoole.

Ja mida ma veel tahtsin ühe viimase asjana välja tuua, on see, et põlevkivijaamad eelmisel aastal töötasid põhimõtteliselt täistuuridel, nad tõid riigikassasse üle poole miljardi euro, seega põhimõtteliselt Auvere jaama maksumuse jagu raha. Ehk ei saa ütelda ka seda, et meil ei ole raha, mida investeerida nendesse uutesse tootmisvõimsustesse, sest me näeme, et seda on tegelikult vaja. Ja mina isiklikult täna ütlen küll, et mingisugust paremat alternatiivi meil reguleeritavate tootmisvõimsuste mõttes ei ole kui põlevkivi.

Ehk energiajulgeolek annab hinnagarantii, meie süsteem peab olema jätkusuutlik ja taskukohane ja kindlasti reguleeritavate võimsuste vajadus on 2050+ edasi. Neid ambitsioone me ei saavuta ilma süsinikupüüdmise tehnoloogiateta, kui me neid ei alanda, siis sedasi on võimalik saavutada ka negatiivne heide. Ja võrgutasusid, nagu ma ütlesin, tuleb hakata eristama. Tegelikult tuleb hakata lähenema ka selles kontekstis nüüd uute põhimõtetega ehk ringmajanduse põhimõtetega. Ehk kui me suudame peale elektri sealt midagi veel kätte saada, siis meil peab olema võimalus ka neid heitmete genereerimises arvesse võtta. See on nii, et kui me näiteks gaasist toodame elektrit, siis me saamegi ainult elektrit, eks ole, aga kui me põlevkivist toodame elektrit, siis me saame lisaks elektrile materjale, mida me saame oma igapäevaelus kasutada, kas või näiteks tuulikute vundamendi ehitamisel, miks mitte.

Lõpp läks kiireks. Suur tänu, et te kuulasite! Põhisõnum on ikkagi see: kõik tehnoloogiad on olemas ja on ainult valikute küsimus, mida me otsustame teha. Aitäh teile!

11:00 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Nüüd läheme küsimuste-vastuste juurde. Priit Sibul, palun!

11:00 Priit Sibul

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänan teid väga sisuka ja hea ettekande eest. Meil Isamaas on suhteliselt sama arvamus, et ilma põlevkivita ja juhtiva tootmiseta on väga keeruline hakkama saada. Aga mul on küsimus selle kohta, millest te alustasite ise endale küsimusi püstitades energiajulgeoleku kontekstis. Kuidas või millises bilansis ja ajalises perspektiivis teie meelest peaks olema meretuule ja põlevkivi temaatika? Maismaal asjad liiguvad, merel me pole veel suutnud mingeidki samme sisuliselt ära teha. Kuidas te näete, millises perspektiivis me peaks tegema ja kuidas need proportsioonid nendes aastates peaks olema?

11:00 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Aitäh küsimuse eest! Ma alustan sellest sissejuhatusest. Nagu ma ütlesin, ma olen insener. Ma tegelikult tunnen väga suurt vastutust selle ees, mida ma ütlen ja mida ma arvan. Ja nagu ma ka ütlesin, energeetikas ikkagi majandusloogika kohaselt alati otsustada ei saa ja otsustada ei tohi, sellepärast et meil on senimaani tegelikult see olukord olnud ju väga hea seetõttu, et me olemegi energeetikasse rohkem panustanud. Me olemegi tegelikult rajanud tootmisvõimsusi rohkem, kui meil on vaja olnud, ja seda selleks, et saaks välistada neid olukordi, kus kuskil on midagi rivist väljas, midagi ei tööta ja meil ei ole energiat võtta. 

Nüüd ma jõuangi oma mõtteni, mida teile vastata, võttes arvesse ka seda, mida Saksamaal Fraunhoferi uuringutega leiti. Sisuliselt võiks ütelda nii, et reguleeritavate tootmisvõimsuste maht ideaaljuhul võiks olla samas mahus, kui palju me investeerime tuuleparkidesse. Ma tean, et see on selles mõttes utopistlik, et seda kindlasti tegelikult teha ei ole mõtet. Aga siin tulekski arvesse võtta ka seda, et kui meil on visioon fossiilkütustest selles mõttes vabaneda, et me kas või transpordisektoris seda ei kasuta, järelikult energia tarbimise mahud kasvavadki. Siis me ei räägi ka sellest, et meil peaks olema umbes 1600 megavatti võimsust, mis on meie tipuvõimsus, mida tarbijatel mingil hetkel vaja on. Aga minimaalne maht minu arvates olekski 1600 megavatti reguleeritavaid võimsusi. Ideaaljuhul, ütleme nii, ma korrutaksin seda vähemalt kahega. Seda te mul, ma arvan, teha ei luba, sellepärast et see investeering on niivõrd suur ja seda seda ei lastaks lihtsalt läbi. Aga see tegelikult annaks selle kindluse, et meil tulevikus energiat puudu ei jää.

Mis näite ma teile tuua saan? Ma saan teile tuua näite Ameerikast. Jälle toon näite võib-olla valest valdkonnast, aga ikkagi. Ameerikas ehitati üle poole sajandi tagasi teid, siis ehitati ju kiirteid, suuri laiu teid, kui autosid nii palju ei olnudki. Nüüdseks on need teed tegelikult juba väikeseks jäänud. Nüüd leitakse, et tookord nad ei vaadanud seda veel liiga ambitsioonikalt. Energeetikas on ka nii – kui tõesti juhtub, et me need pöörded ära teeme, siis me peame aru saama ka sellest, et energia tarbimise vajadus ajas mitte ei vähene, vaid kasvab hüppeliselt. Ja selleks, et seda tarbimise mahtu kompenseerida, ongi vaja palju rohkem reguleeritavaid tootmisvõimsusi. 

Üks slaid, millest ma kiiruga üle hüppasin, on selle tõestuseks. Selle tõestuseks on see, et meie olemasolevad reguleeritavad tootmisvõimsused on niivõrd vanad, et need tuleb sulgeda. Ehk mitte me ei räägi mitte sellest, kui palju meil on juurde vaja, sest tarbimise maht on kasvanud, vaid meil on vaja juurde ka selles võtmes, kui palju meil vanu tootmisseadmeid rivist välja läheb. Ja see on asi, mida kindlasti teha tuleb. 

Ma hüppasin kiiruga üle ka ühest slaidist, kus olid toodud CO2 heitmed. Me räägime täna sellest, et kasutame tolmpõletusplokke edasi. Aga selle heide on umbes 1,3 tonni CO2 saadud megavatt-tunni elektri kohta. Kui me vaatame nüüd, võtame Auvere kas või, siis see on 0,9. Siin on 0,4 tonni CO2 vahet! Vaadake, mida see tegelikult suuremas pildis tähendab. Mida rohkem me tolmpõletust kasutame, seda rohkem me keskkonda saastame, aga seda rohkem on võimalik kuskil näidata: näete, te saastate, te tekitate liiga palju heitmeid. Mina ei tahaks, et mulle energeetikuna seda öeldakse. Mina ütlengi, et selleks ongi need uued reguleeritavad tootmisvõimsused. 

Ja põhjus, miks mina pooldan just põlevkivi, on see, et ta on kodumaine ressurss. Põlevkivi on selles mõttes veel väga universaalne ressurss, et kui me kasutame gaasi, siis esiteks me seda hinda ei reguleeri, ta on importkütus – julgeolekust me tegelikult enam ei räägi –, aga seda ei ole ka võimalik põletada koos teiste kütustega. Põlevkivi annab meile ka paindlikkuse kütuse kasutamisel – võime kasutada turvast põlevkiviga koos, võime kasutada puiduhaket. Räägitakse ka jäätmepuidu kasutamisest, kuid siin peaks vaatama natuke teadlikumalt, et ei tekiks dioksiine ja furaane. Aga põlevkivi annab meile paindlikkuse kütuste sisendvoogude mõttes ja see annab meile jällegi võimaluse näiteks pool heitmetest maha arvutada, sellepärast et me oleme kokku leppinud, et biomass ei ole CO2 allikas, ütleme nii, mis atmosfääri läheb, sellepärast et puud kasvades seovad selle CO2 tagasi.

Aga jah, lõppvastus teie küsimusele on see: 1600 peaks olema kindlasti, aga need võimsused võiksid olla ainult keevkihttehnoloogial töötavad võimsused. Ehk me ei saaks rääkida vanast tolmpõletustehnoloogiast, mis on oma aja ära elanud ja mille keskkonnamõju on märkimisväärselt suurem.

11:06 Aseesimees Martin Helme

Jüri Jaanson, palun!

11:06 Jüri Jaanson

Aitäh! Austatud ettekandja, suur tänu väga põhjaliku ja informatiivse ettekande eest! Ma olen väga tänulik. Ma olen täiesti nõus sellega, et oma edasises arengus ja heaolu vajaduste katmisel me ei tohiks ühtegi võimalust kõrvale jätta. Küsimus on selles, millised on need pikas perspektiivis. Praegu sellises, ütleme, keskpikas perspektiivis või lähiaja perspektiivis on meil energiajulgeolek kõige olulisem, seal on puudujääke. Pikas plaanis peame ka oma kliima eest hoolitsema. Ma võtan nüüd kokku selle lühidalt. Tänase teema all on, nagu pealkiri ütleb, juttu rohepöördest. Küsimus ongi selline: kuidas te oma juttu kokku võttes ära sõnastate selle, mis on teie jaoks rohepööre?

11:07 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Aitäh küsimuse eest! Minu jaoks on rohepööre tegelikult mõttelaadi muutus. Aga ma arvan, et Euroopas – ma ei taha teha liiga kolmandatele riikidele – see tegelikult ei olegi nii suur probleem. Ehk me peame alati vaatama, mida me tarbime ja kas sellises mahus üldse on vaja tarbida, ning ümber mõtestama ka seda, et kui me oleme tarbinud, siis mis sellest järele jääb. Kas seda on võimalik võtta uuesti kasutusse? Ma olen isegi tänapäevaste arenduste üle natukene kurb. Võtame kas või telefoni, mis meil taskus on. Kui sellega midagi juhtub ja see läheb katki, siis kas seda on võimalik parandada? Jah, parandada on võimalik, aga see ei ole mõistlik, sest tihtilugu on parandamine palju kallim kui uue ostmine. See tegelikult tähendab seda, et tuleviku vaates me peaksime ikkagi hakkama jällegi tegema selliseid seadmeid, selliseid tooteid, mida on võimalik parandada. Ka see tegelikult muudaks meie ökoloogilist jalajälge maailmas palju väiksemaks.

Tõesti, ühtepidi – ei taha küll kõvasti välja öelda – mulle need kõrged energiahinnad on meeldinud, sellepärast et need on pannud meid otsima uusi võimalusi. See on hea võimalus uuele tehnoloogiale. Tarmo Soomere just paar päeva tagasi kirjutas ühe artikli, kus ta filosofeeris sel teemal, et ei ole enam olnud suuri teadlasi ja suuri avastusi. Siinkohal on mul hea võimalus teile seda ka välja öelda: ma ise arvan, et ma tean, mis võiks üks selle põhjus olla. Üks selle põhjus võiks olla see, et me otsustame poliitiliselt, millised teadusvaldkonnad saavad raha ja milliseid ei saa. Tegelikult peaks teadusrahastus olema vähem reguleeritud, sest siis me võime kogemata koperdada mingisuguste uute avastuste otsa. Võtame näiteks fossiilkütused, kui me välistame nende arenduse, sinna raha sisse paneku, siis sealt ei tule ka mingisugust uut lahendust, uut innovatsioon.

Nagu ma ütlesin, põlevkivi tuleks väärindada hoopis teises võtmes. Ehk me võiksimegi väärindada seda materjalide võtmes, nii me toodaksime sellest meile vajalikke materjale. Kas me toodame seda ühte tsemendi komponenti või toodame seda väetisena kasutamiseks, see on meie otsustada. Kui me niimoodi seda mõtestame, siis selliselt lähenedes on meil juba võimalik hakata globaalseid heitmeid kokku hoidma. Sest kui me tuulikuid ehitame, on meil betooni ikka vaja. Kust see betoon siis tuleb? Alternatiiv ongi see, et meil on tsemendiahjud. Tsemendiahjus me ikkagi põletame mingisuguseid kütuseid ja tekib CO2 heide. Ja tsemendi tootmiseks me peame kaevandama ka maavarasid. Kui võtame põlevkivi kasutusele, siis selles osas võiks jääda maavara kaevandamata. Me saaksime siit mitu asja koos. Ei olekski vaja täiendavat lisakütust selleks, et seda termiliselt töödelda, sest me saaksime neid sideainelisi omadusi juba ka ise vastavalt teha.

Kuhu mu mõte on alati liikunud, on ka see, et kui me siiamaani oleme heitmeid üritanud just nagu regulatsiooni normides hoida, siis kui me vaatame, et tahaks toota materjale, me peaksimegi need materjalid tootma nii, nagu meil vaja on, ja siis me saame tegeleda ka nende heitmetega. Ehk me võime vajaduse korral kasutada ka täiendavaid puhastusseadmeid, aga me oleme saanud juba sellise materjali. Kui keegi ütleb, et see tuhk ei sobi päris hästi, üks ühele tsementi, siis [mina ütlen, et] võimalusi, kuidas seda väärindada, on tohutult. Tõestus sellele, et see tuhk sobib tsementi, on see, et televisioonitorn on ju põlevkivituhast ehitatud. Ta on tolmpõletuskatla tuhast. Järelikult üks indikaator on temperatuur. Aga meil on ka uttegaasi, mida on kõrgema temperatuuri saamiseks võimalik kasutada.

Nii et valikuvõimalusi on tegelikult tohutult. Pigem mina ütlen seda, et põlevkivi annab meile palju rohkem vabadust ja võimalust isegi panustada rohepöördesse. Ehk me anname mingit materjali, mida me saame põhimõtteliselt kas põhiproduktina või kõrvalproduktina sellest tööstusest.

11:12 Aseesimees Martin Helme

Heiki Hepner, palun!

11:12 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu väga huvitava ja sisuka ettekande eest! Minu küsimus tuleb, ütleme, CO2 ladustamise kohta. Te ütlesite ka, et see CO2 ladustamine maksab, nagu laboritehnoloogiate baasil on hinnatud, umbes 20–80 eurot tonni kohta. Me teame, et CO2 hind ise – või maks, sõltub, kuidas me seda nimetame – kõigub 70 ja 90 euro vahel. Mis on teie meelest need kitsaskohad, miks me ei ole veel jõudnud sinna? Võib-olla ka oleme jõudmas. Aga millele tuleks sel juhul ekstra rõhku panna? Me näeme ju, et kui on võimalik 20 euroga ladustada, siis miks maksta 90 eurot selle eest. Kuidas te seda teemat rohkem nagu laiemalt avaksite?

11:13 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Aitäh küsimuse eest! Natuke täpsustan kõigepealt, et 20–80 eurot oli kinnipüüdmine ja ladustamise puhul meie Eesti jaoks pakuti suurusjärku 40–45 eurot CO2 tonni kohta. Kuigi me teame tegelikult, et Euroopas nendele, kes Norrale lähemal asuvad, on pakutud hinda ka 20–25 eurot CO2 tonni kohta. Nii et see tegelikult on võimalik ja see suurusjärk jääb sinna kuskile 25 ja 50 vahele.

Kui küsida seda – ma loodan, et ma sain õigesti aru –, miks me sellega ei ole tegelenud ja mida peaks tegema, siis [tuleb tunnistada, et] kõik on ikkagi börsipõhine. See börsipõhisus selles mõttes ikkagi pidurdab sellistesse – võib-olla ma teen [kellelegi] liiga – natukene riskiinvesteeringutesse panustamist. See riskiinvesteering tähendab seda: puudub kindlus, et CO2 kvoodi tasu nii kõrgele jääb. See CO2 kvoodi hind on praegu ju ikkagi kokkuleppeline. Ja juhul, kui ta tuleb allapoole, siis on need investeeringud olnud ju ebamõistlikud. Järelikult – ma ei teagi, jällegi, see on otsustamise koht – tuleks äkki ikkagi teha mingisugused konkreetsemad raamid, kus me teame, millises vahemikus näiteks CO2 kvoodi hind võiks kõikuda.

Aga ütleme nii, et ühtpidi see kõrge CO2 kvoodi hind on hea. Siin ma saangi tuua näiteid Rootsist, kus CO2 kvoodi hind on pikka aega olnud 100 euro kandis. See on pannud neid otsima ka erinevaid lahendusi heitmete vähendamiseks. Rootsi on ka üks eestvedajaid süsiniku püüdmise, ladustamise ja kasutamise tehnoloogia mõttes. Nad teevad tõsist koostööd Norraga. Üks pilootprojekt on neil tsemenditehasega ja teine pilootprojekt on jäätmejaamaga, kus näidatakse, et CO2 kinnipüüdmine on võimalik ja täiesti, ütleme, valmis kujul tehnoloogiaga. Nii et keegi ei saaks ütelda, et seda tehnoloogiat ei ole. Ehk siis me saaksime murda ka selle müüdi, kus öeldakse, et see on paberi peal võimalik.

Siinkohal ma kasutan võimalust ja rõhutan korra veel ka seda, et tegelikult CO2 püüdmist on juba rakendatud üle sajandi. Teda on kasutatud naftamaardlate tootlikkuse tõstmiseks. Püüti see CO2 kinni ja see CO2 pumbati maa alla nendesse naftamaardlatesse, selleks et naftat sealt rohkem välja tuleks. Tegelikult siin ei ole mitte midagi muud ja mitte midagi uut. Siis võitegi mõelda, et me suudame balloonidesse panna vesinikku ja lämmastikku. Need me oleme ka kõik suutnud kokku koguda, nii et CO2 tegelikult ei ole mitte midagi erilist.

11:16 Aseesimees Martin Helme

Riho Breivel, palun!

11:16 Riho Breivel

Hea juhataja! Hea esineja! Minul on üks tõsine mure selle poliitilise, kuidas öelda, lähenemisega põlevkivi kasutamisele. Aastate viisi, mis me oleme siin praegu kuulnud rohepöörde seisukohalt, on see, et fossiilsed kütused, sealhulgas põlevkivi, on kuradist, selle tootmine ja selle väärindamine tuleb ära lõpetada. See kõik on tekitanud olukorra, et noored ei lähe enam põlevkivisuundadel õppima, ei lähe õppima mäeerialasid, ei lähe õppima põlevkivikeemiat, ei lähe õppima põlevkivienergeetikat. See tähendab aga seda, et me oleme varsti ilma teiesuguste insenerideta. Ja vaat siis Jürgen Ligi võib alati öelda sellele inimesele, ükskõik, kes siia pulti läheb: "Sinu haridus ei vasta sellele. Mina olen väga haritud ja võin iga asja kohta arvamust avaldada." (Juhataja helistab kella.) Küsimus ongi, kuidas me selle probleemi peaksime lahendama. Jaamad muutuvad vanaks ja kõik nad on vaja üles ehitada. 

11:18 Aseesimees Martin Helme

Aeg, Riho! 

11:18 Riho Breivel

Ja siit ka küsimus tuumajaama kohta: kuidas seda siduda?

11:18 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Aitäh küsimuse eest! Loodan, et sain õigesti aru. Järelkasvu probleem on kindlasti väga suur ja väga tõsine. Ühtepidi ma alati mõtlen ka seda, kas see kõik, mida ma ise teen, on seda vaeva väärt. Väga keeruline on tänapäeval olla mõnikord ikkagi teistsugusel arvamusel, kui enamik on. Kuidas on lihtsam? Kui te olete näiteks Brüsselis otsustamiste juures, siis on lihtsam sel juhul, kui te kõigega nõustute. Kutsutakse teid õhtusöögile, joote õlut, veini, vett või mida iganes keegi tahab, eks ole, ja on väga tore. Kui te arvate teistmoodi, siis – ma loodan, et ma ei eksi – alati teid võib-olla ei kutsuta. Kindlasti üks põhjus saab olla see, et te võib-olla ei ole arvanud päris nii, nagu vaja, ja teid ei ole sinna seltskonda vaja.

Aga mul on tegelikult täna ka missioon, mille ma unustasin sissejuhatuses välja tuua. Lisaks sellele, et ma olen insener ja professor, mul on tegelikult üks kaheksast riiklikust tehnikaprofessuurist. Minu professuur, mida ma hoian, on põlevkivitehnoloogia professuur. See tähendab seda, et tegelikult selle valdkonna vastutus on kas osaliselt või täielikult minu peal.

Ja kuidas ma suudan tudengitele ja noortele selgeks teha, miks on vaja põlevkivi tunda? Vastus on väga lihtne. See on üks materjal. Unustage ära, et tema nimi on põlevkivi. Mõelge kas või tema keemilisele koostisele, mineraloogilisele koostisele. Ta on maavara tegelikult. Ja kui te tunnete seda maavara ja oskate seda maavara kasutada, siis te saate igas valdkonnas väga-väga hästi hakkama. Sest lisaks sellele, et põlevkivi on maavara, on see maavara, mis koosneb väga mitmest erinevast komponendist. Sellel ongi orgaaniline osa, mineraalne osa ja ka liivsavi osa. Juba see teadmine tegelikult aitab teid hiljem väga palju edasi.

Võib mõelda kas või seda, et kui me põlevkivi ei kasuta, siis need tööstusprotsessid jäävad ikkagi alles. Mul ongi väga raske algul tudengitele seletada, et põlemine on see, mis inimese koopast välja tõi. Põlemine on praegu ikkagi läbiv protsess nii energeetikatööstuses kui ka keemiatööstuses. Ja kui see jääbki energeetikast välja, siis keemiatööstusest me täna seda ikkagi täiel määral välja jätta ei suuda. Järelikult me peame seda teadma. Ja kui see lähteobjekt või uurimisobjekt, põlevkivi, ka muutub, siis need teadmised ei ole teil mööda külge maha jooksnud.

Aga tulles nüüd selle küsimuse sisu juurde, ma olen selles mõttes mures, et minu varasemad kolleegid insenerid on teinud suurepärast tööd, nüüd on meil tootmisvõimsused olemas, need on aidanud meid hädast välja. Me oleme nüüd selle tehtud töö najal suusatanud juba päris pikka aega. Me ei ole investeerinud ei tuuleparkidesse ega ka uutesse reguleeritavatesse võimsustesse viimased kümme aastat. See tähendab seda, et me peame tegelikult kiiresti ja lähema aja jooksul panustama tootmisvõimsustesse, nii taastuvatesse kui ka mitte taastuvatesse, et ei tekiks olukorda, kus meil on tootmisvõimsuste nappus. See on väga selge küsimus.

See on ka üks põhjus, miks ma täna julgen väita seda, et nii kaua, kuni me ei julge teha investeeringuid nendesse reguleerivatesse võimsustesse, me olemegi kaasreisijad bussis. Nii kaua ei saa me kaasa rääkida ka nende energiahindade kujunemises. Kui meil on enda tootmisvõimekus, siis me saame vähemalt panna mingisuguse hinnalae sellele energiale, mida me toodame. Selles võtmes on väga oluline tootmisvõimsusi omada ja väga oluline on tegelikult ka uutesse investeerida.

Nagu ma ütlesin, kui eelmine aasta kõik plokid töötasid, siis miks me arvame, et need plokid ei pea töötama aasta pärast või viie aasta pärast? Isegi meretuulepark ei saa aastaks 2030 veel valmiski. Võib-olla ma ütlen seda liiga julgelt välja, aga ma seda hästi ei usu. Kui juhtub nii, on väga tore, aga kui ei juhtu, mis see siis tähendab tegelikult? Me oleme pannud ju kõik kaardid sellele tuulepargile. Aga kui seda ei tule? Meil on praegused plokid, mis on meid hädast välja aidanud, kuid selleks hetkeks on nende ressurss kindlasti ammendunud.

Toon näite autost. Autole on võimalik teha renoveerimine, on võimalik vahetada käigukasti, mootorit, mida iganes. Aga mingist hetkest on auto kere juba sellises seisus, et seda ei ole enam võimalik renoveerida. Siis te ehitate päris uue. Aga sel juhul tekib küsimus, kas uus või renoveeritud. Pigem siis juba uus, eks ole, mille heitmed vastavad ka tänapäevastele keskkonnanõuetele. Siis me saame ka selle efektiivsusnäitaja viia üles ehk me saame ka [ökoloogilist] jalajälge tuua märkimisväärselt alla.

Minu mõte ja sõnum on jälle see: me peame aru saama sellest ja väärtustama seda ressurssi, mis meil on. Toon näite soola kohta. Sool on inimesele ohtlik, kui me tarbime seda väga suurtes kogustes. Aga kui me teda teadlikult kasutame, siis ta on jällegi inimkonda väga palju aidanud. Sool on aidanud toiduaineid säilitada, rääkimata kõikidest muudest asjadest veel. Teatud soolakogus on vajalik. 

Ka selles kontekstis tegelikult teatud osakaal põlevkivi ei tee mitte mingil juhul maailma kuidagi halvemaks. Pigem me suudame oskusliku kasutamisega, võttes kasutusele seda ringmajanduse mõtet, tegelikult ühiskonnale nii Eesti kontekstis kui ka globaalses kontekstis hoopiski head teha.

See annaks ka võimaluse sellel valdkonnal normaalselt areneda ja neid tuleviku väljakutseid ikkagi täita. Sest lõpuks me jõuame sinnani, et kui keegi toodab midagi meie heaks, siis me ei saa kaasa rääkida, millise keskkonnamõjuga see on. Kui me ise toodame, siis me teame täpselt, milline on see vastuvõetav keskkonnamõju, mida me tahame täita, ja me saame seda energiat nii, nagu vaja.

Mulle väga meeldib see, et kõike, mida me eestlastena teeme, me teeme väga korrektselt. Siinjuures me saamegi olla eeskujuks ka maailmale, näidates, et meil on võimalik ressursse kasutada hoopiski väiksema jalajäljega. Kõnealusel juhul on võimalik isegi saavutada negatiivne emissioon, mida tegelikult ei ole võimalik näiteks teiste energiatootmise viisidega saavutada.

Üks küsimus oli teil ka tuumajaama kohta. Tuumajaamaga negatiivset heidet ei ole võimalik tekitada, aga see oleks kindlasti samuti hea lahendus. Mina ütlen, et otsustage midagi ära. Muidu mul on tunne, et oleme nagu "Maleva" filmis: mehed, saame kokku, arutame! Arutame ja arutame, aga mingil hetkel peab keegi võtma vastu ka otsuseid.

11:26 Aseesimees Martin Helme

Kalle Grünthal, palun!

11:26 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma esitan teile natuke provokatiivse küsimuse. Kui te oskate vastata, siis oskate. Ma ei tea, kas te olete tuttav sellise nimega nagu doktor Easterbrook, kes on geoloogia emeriitprofessor Lääne-Washingtoni ülikoolis, kes on uurinud kliimat ja liustikke maailma eri piirkondades, olnud USA esindaja ÜRO rahvusvahelisel konverentsil, pälvinud tänuauhinna pikaajaliste teenete eest Ameerika geoloogiaühingus. Ta on öelnud välja sellise asja, et tegelikult CO2 kontsentratsiooni juhib atmosfääris hoopis ookeanide temperatuuride kõikumine. Ja tema üks ennustus, seisukoht oli see, et 2021. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsil pole kliimamuutuse teadusega midagi pistmist ja see on poliitiline pettus, see on kõik seotud sotsialistliku maailma poliitilise süsteemi loomisega. Kuidas hindate?

11:27 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Aitäh! Ma teda isiklikult ei tunne ja ma ei ole selle sõnavõtuga tegelikult ka kursis, seetõttu ma ei oska teile konkreetselt vastata. Aga ma oskan öelda, et arvamuste paljusus on see, mis viib edasi. Ma arvan, et õiget vastust – ma mõtlen õiget vastust, mis oleks ammendav ja vastaks kõikidele komponentidele, mis kliimamuutust võivad põhjustada – tegelikult ei ole. Ainukene asi, milles me vist saame ühiselt nõustuda, on see, et kliima muutubki ajas. Aga seda, et mis see põhitegur on, mina ei oska teile öelda.

11:28 Aseesimees Martin Helme

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

11:28 Maria Jufereva-Skuratovski

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kuulsin siin saalis meie peaminister Kaja Kallast mitu korda ütlemas, et põlevkivienergeetika on väga kallis asi ja et energia tootmine tuulikute või päikesepaneelide abil on märkimisväärselt odavam. Kas te saaksite meile öelda, kas see tõepoolest vastab tõele, et põlevkivienergeetika on niivõrd kallis ja kulukas?

11:28 TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist

Tänan küsimuse eest! Kui hinnastamise põhimõtted on sellised, nagu need praegu on, siis vastab see tegelikult tõele. Aga nagu ma teile täna oma sõnavõtus ütlesin, on vaja hakata seda hinnastamise põhimõtet üle vaatama. Ehk me peame vaatama ka seda süsteemi poolt, et süsteem toimiks, ja me peame vaatama seda kõike, mida on vaja selleks, et seda energiat ka tarbijateni jaotada. Kui me nüüd need kaks komponenti kokku paneme, siis ma arvan, et kõik muud kaasnevad lisahüved, mis me saame reguleeritavate võimsustega, annavad, ütleme nii, kas odavama võrgutasu, või siis, kui meil on taastuvad energialahendused, peaks võrgutasu olema märkimisväärselt kõrgem. Praegu need ettevõtted ja tootmisüksused sellesse taristusse panustama ei pea. Riigi vaates me peame vaatama, et konkurents oleks ühtpidi aus, aga me peame vaatama ka seda, et süsteem tervikuna toimiks, ja seetõttu tuleb hakata neid hinnastamisi üle vaatama.

11:30 Esimees Jüri Ratas

Austatud professor Konist, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Aitäh, et saite tulla ja leidsite aega! Suur tänu ja jõudu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme, kes on ühtlasi ka Riigikogu aseesimees, Martin Helme. Palun!

11:30 Martin Helme

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Tänan häid kolleege, kes on kuulamas. Ei tee üldse saladust, et minu ettekanne on põhimõtteliselt poliitiline. Ma selles mõttes olen väga tänulik, et Alar Konist ütles, et tegelikult need ongi poliitilised valikud, mida me peame tegema ja ära otsustama, ja küll siis teadlased ütlevad meile neid detaile. 

Ma ütleksin niimoodi, et kui me räägime rohepöördest ja kliimapoliitikast, kliimapaanikast, siis on minu meelest täiesti ilmne, et meil köetakse hüsteeriat. Seda hüsteeriat köetakse väga selge eesmärgiga – eesmärk on panna inimesed vaatama kuhugile mujale, sel ajal kui neid paljaks riisutakse. Sest vaadake, see kliimapoliitika, mida meile pakutakse, või see rohepööre, mida meile pakutakse, on suurim rikkuse ümberjagamine, mis on toimunud alates 1917. või 1918. aastal toimunud punasest riigipöördest Venemaal, või kui läheme veel ajas tagasi, siis 1789. aastal toimunud suurest Prantsuse revolutsioonist. See on suurim rikkuse ümberjagamine väljaspool suuri sõdasid. Kui bolševike revolutsioon või Prantsuse revolutsioon põhimõtteliselt, oma olemuselt oli selline, kus keskklass ja vaesed inimesed tõusid üles ja hakkasid mässama korrumpeerunud, dekadentliku ja rikka eliidi vastu, siis nüüd me näeme täpselt vastupidist protsessi: korrumpeerunud, dekadentlik ja rikas eliit on asunud mässama keskklassi ja vaesema elanikkonna vastu, kusjuures selge eesmärgiga võtta neilt ära nende raha ja võtta neilt ära nende vabadused. 

Kui me aru saame, mis on rohepöörde, kogu selle mehhanismi eesmärk, siis muutub kõik loogiliseks. Siis muutub loogiliseks see, et kedagi ei huvita, kui keskkonnale tehakse kahju. Siis muutub loogiliseks see, et inimesed peavad hakkama ritsikaid sööma. Siis muutub kõik loogiliseks.

Meie planeedi kliima on olnud dünaamiline kogu aeg. Me kõik teame seda. Teadlased räägivad meile ka seda, et planeedil on olnud perioode, kus tegelikult on maakera olnud põhimõtteliselt üks suur jääpall, kõik on olnud lume ja jää all. Ja on olnud perioode, kus nii põhja‑ kui ka lõunapoolus on olnud rohelised. Tähendab, põhjapoolusel oli sel ajal vesi ja 70–90 miljonit aastat tagasi ujusid põhjapoolusel kahepaiksed, suured hiidkrokodillid. Üldiselt, keskmiselt viimase nelja miljardi aasta jooksul on planeedi Maa temperatuur olnud kõrgem, kui ta on praegu. Viimased sajandid me oleme olnud ebatavaliselt jahedas perioodis. Soojenemine ja jahenemine on käinud erineva intensiivsusega. Oli jääaeg, oli keskaegne soojaperiood, oli uusaegne väike jääaeg. Kõik see oli enne, kui toimus tööstusrevolutsioon, kui pahad inimesed hakkasid sõitma sisepõlemismootoriga. Kõik see oli enne, kui planeedil toimus inimeste arvu järsk kasv. Kogu aeg on kliima muutunud. 

Need teadlased, kes ei ole veel ära korrumpeeritud või korrumpeerunud, on meile ka põhjenduse ära toonud. Põhimõtteliselt maakera ilm suures osas sõltub ikkagi sellest, kui kaugel on maakera parasjagu päikesest, kui suur on maakera pöörlemise nurk, ja nendest planetaarsetest seisudest, mis üleüldse on. Need on väga pika ajaviitega.

Kui me räägime üleüldisest soojenemisest – me oleme tunnistajaks sellele, et tõenäoliselt praegu on mingisugune soojenemise periood –, siis tuleb kohe öelda, et see ei ole halb. Vastupidi, planeedi soojenemine on hea asi. 

Toome niisuguseid lihtsaid näiteid, mida on propagandas hästi palju, aga viimasel ajal võib-olla ei märka neid enam propagandas, et pandakaru ja jääkaru on kuidagi pildilt välja kukkunud. Põhjus on väga lihtne: jääkarude populatsioon pole kunagi olnud nii suur, kui ta on tänapäeval, jääkarusid on rohkem kui kunagi varem. Ja kui te näete neid nälginud jääkarude pilte, kõhnad jääkarud seisavad kusagil, siis põhjus on selles, et neid on nii palju, et nad on oma loomulikus elukeskkonnas toidu ära söönud. Neid on lihtsalt liiga palju ja sellepärast neile ei jätku süüa. 

Või teine näide. Me kõik, kes me oleme elanud kaasa planeedi tervisele, mäletame, kuidas Austraalia Suur Vallrahu kohe-kohe sureb ära, pleegitakse ära, kohe-kohe sureb ära. Nüüd hiljuti tuli välja uurimus, mis ütleb, et nii liigirikas ja nii elujõuline, nagu on vallrahu praegu, pole ta selle aja jooksul, kui teda on tuntud ja jälgitud, mitte kunagi olnud. 

Või võtame kõrbed. Jah, mõned kõrbed mõnedes maakera piirkondades on kasvanud. Peamiselt on see seotud sellega, et seal on inimtegevuse tagajärjel toimunud metsade mahavõtmine või siis ka ülekarjatamine. Aga kokku, globaalselt, on kõrbed vähenenud. Globaalselt kokku on kõrbed vähenenud. Näiteks on Sahara kõrb vähenenud 300 000 ruutkilomeetrit – see on päris suur tükk, see on peaaegu kümme korda suurem territoorium, kui on Eesti – ja muutunud äärealadelt rohelisemaks. 

On tehtud uuringuid ... Ma võin ka viidata sellele uuringule, selle täpselt välja tuua, mis ütleb, et viimase 50 aasta jooksul on põuad vähenenud. (Lehitseb pabereid.) Nii, ma kohe ütlen teile selle uuringu nime, kui kedagi [peaks huvitama]. Võib‑olla küsimustes-vastustes ütlen, ma ei raiska praegu sellele oma ettekande aega. Aga mul on need uuringud kõik kenasti siin välja toodud.

Mis ma tahan selle jutuga öelda? Kliimakatastroofist, millest meile kogu aeg räägitakse, ei saa juttugi olla. Mingit kliimakatastroofi ei eksisteeri! Ja jälle, kuigi on teatud piirkondi maailmas, kus toimub metsade üleraiumine, siis üleüldiselt on viimase 50 aasta jooksul floora ehk kogu taimestik maailmas kasvanud sõltuvalt piirkonnast 15–30%. Ja mis selle põhjus on? Põhjus on väga lihtne. CO2 ei ole mürk. CO2 ei ole mingi kuri asi, millest tuleb lahti saada, vaid CO2 on eluks vajalik, see on elu toimimise nurgakivi maailmas. Sisuliselt on CO2 taimestiku toit. CO2 on see, millest taimed toituvad. Muidugi nad toituvad ka veel muudest asjadest, mis on pinnases, aga ilma CO2-ta taimesid ei oleks. Ja kui CO2 on atmosfääris rohkem, siis taimed on lopsakamad. Seda kinnitavad meile muide ka ÜRO raportid, mis ütlevad, et viimase saja aasta jooksul on toiduainete tootmine maailmas kasvanud märkimisväärselt. Ehk saagikus maailmas on kasvanud märkimisväärselt. Nii et kui meile maalitakse siin pilti sellest, kuidas me kõik peame kohe minema üle ritsikate söömisele või mingite muude putukate söömisele, sest inimkond on nii metsikult kasvanud, et me ei suuda kedagi ära toita, siis see on täielik vale. See on täielik vale! Seoses taimede aretusega, seoses väetistega, aga ka seoses CO2 hulga suurenemisega on saagikus viimastel aastakümnetel oluliselt paranenud. Ja jälle, see on tingitud sellest, et maakera on natuke soojem, CO2 on natuke rohkem. See ei ole midagi ebatavalist maailma kliima pikas ajaloos ja tegelikult on see positiivne asi.

Nüüd tekib küsimus, miks me üldse võitleme selle kõigega. Miks me siis võitleme CO2-ga, miks me võitleme kliima soojenemisega? See on ju jabur! Võidelda asjadega, mis on kasulikud ja meeldivad. Nüüd jõuame selle vastuseni, andsin selle kohe alguses ära. Sellepärast, et sellel võitlusel on väga küüniline eesmärk: võtta meilt kõigilt raha ära, koondada see väikese rikka dekadentliku eliidi kätte, korrumpeerunud eliidi kätte ja öelda – paanikat on vaja selle jaoks, et öelda –, et teistmoodi ei saa, alternatiivid puuduvad. Kui me kohe-kohe-kohe seda ei tee, siis me kõik kõrbeme ja sureme nälga.

Oletame korra, et me usume seda juttu. Mina ei usu, ei ole nõus. Aga oletame korra, et usume. Siin saalis on terve hulk inimesi, kes usuvad seda juttu, räägivad sellest entusiastlikult. Kas nendest meetmetest, mis Euroopa Liit või laiemalt öeldes näiteks ka ÜRO rahvusvaheline üldsus on välja valinud, on kasu? No vat ei ole. Seesama CO2‑kaubanduse süsteem on meil olemas juba 20 aastat ja tulemuseks on see, et CO2 kogused ei ole mitte vähenenud, vaid on suurenenud. 

Nüüd, veelgi parem on, kui me saame aru, mis kogu selle CO2‑kaubanduse süsteemi globaalne mõju on. Tänasel päeval, eks, me teame kahte suurt lepingut, Pariisi kliimaleping ja Kyoto leping, millega on liitunud riike. Osa riike ei ole üldse liitunud ja osale liitunud riikidele on antud nii-öelda arenguriigi staatus, mis lubab neil tegelikult jääda kõrvale kohustusest vähendada oma CO2‑heidet. Ma veel kord rõhutan üle, et tegelikult CO2‑heidet ei ole vaja vähendada, see on väljamõeldud probleem. Aga see on eesmärgiks seatud ja kõik me võitleme sellega. Me oleme otsustanud, et selle nimel elame külmemates tubades, sõidame vähem autoga, lennukiga üldse enam ei sõida ja hakkame ritsikaid sööma.

Aga näe, hiinlased on otsustanud, et nemad seda ei tee. Hiinlased paiskavad praegu õhku umbes 35% kogu maailma CO2‑heitmest ja lähikümnenditel tõuseb see osakaal üle 40%. India protsent on 15, ülejäänud Aasial 10, Venemaa protsent, kes ka ei ole nende kliimaeesmärkide või CO2‑eesmärkidega kuidagi seotud, on 7. Kokku on neid riike, kes ei kavatse vähendada või ei ole võtnud endale kohustust vähendada CO2 – nende CO2‑heide moodustab 70% inimtekkelisest CO2‑heitmest, kusjuures siin tuleb eraldi rõhutada, et inimtekkeline CO2‑heide omakorda moodustab vähem kui 10% kogu maailmas tekkivast CO2‑st. Põhiliselt tekitab CO2 ikka loodus ise. Aga sellest umbes 8%‑st, mida inimesed tekitavad, 70% on sellistest riikidest, kes ei kavatsegi sellega midagi ette võtta ja kes on, ma ütleksin, selles mõttes väga mõistlikud. 

Meie siin, Euroopa moodustab 5% sellest 8%‑st, mida inimkond tekitab, ja Eesti omakorda moodustab umbes 1% Euroopa heitmest. Nii et meie võime kõik oma põlevkivi kinni panna, me võime siin kõik ainult pastelde‑viiskudega elada ja loobuda antibiootikumidest ning saame väga kiiresti hakkama Maailma Majandusfoorumi eesmärgiga vähendada elanikkonda drastiliselt, aga sellest on 0,0 või midagi protsenti maailmal kasu. Juba ainuüksi kogu see mehhanism iseenesest ei anna mingit tulemust.

Ma vaatan, et mul hakkab jube kiire, ma ei jõua kõike seda teile ära rääkida. Ma tahan põhiasjadeni jõuda.

Nüüd hinnast. Inimesed on välja arvutanud. Tehti eraldi uurimus – ma jälle küsimuste-vastuste ajal, kui te tahate, vastan teile, mis uurimus see oli –, kus on arvutatud, et kui me tahame aastaks 2050 jõuda kliimaneutraalsuseni, siis läheb see maksma 825 triljonit dollarit. See on umbes 30% maailma SKT‑st. Tulen tagasi selle juurde, et kogu kliimapoliitika on hiiglaslik rikkuse ümberjagamise mehhanism. See 825 triljonit võetakse ära meilt elektriarvetega, bensiiniarvetega, küttearvetega, CO2 maksude ja kõikide muude asjadega ning antakse põhimõtteliselt Al Gore'i ja Klaus Schwabi kätte. Kui me nüüd paneme need numbrid kokku ÜRO väljakuulutatud eesmärgiga ja selle raha sinna kõrvale, siis 1 miljard kulu, 1 miljard kulutatud raha annab 0,000009% Celsiuse kraadi vähendamist. 1 miljard! Üheksa, mille ees on kuus nulli! Ei tundu mõistlik tegevus.

Aga tuleme Eestisse. Mis me siin globaalsetest asjadest räägime, kui meie ülesanne siin kõigil, kes me oleme saanud valijatelt mandaadi, on tegeleda Eesti inimeste heaoluga. Siinsamas Riigikogu saalis võeti vastu eesmärk kümnendi lõpuks saavutada olukord, kus kogu meie energiatootmine tuleb tuulest ja päikesest. No see on täiesti absurdne eesmärk, see ei ole teostatav mitte ühegi trikiga. Aga kui sinna panna hinnasilt juurde, siis kõige-kõige odavamad hinnangud, mida ma olen näinud – ja me kõik saame ju aru, et need on tegelikult blufitud väiksemaks, et natukenegi jätta muljet, et see on teostatav –, on sellised: järgmise seitsme aasta jooksul tuleks kulutada 15 miljardit eurot Eestis. 15 miljardit! See tähendab 2,1 miljardit aastas. Näiteks 2022. aastal maksid Eesti ettevõtted ja majapidamised elektri, gaasi ja kütuse hinna tõusu tõttu ekstra või tavapärasest rohkem 1,5 miljardit eurot. Aga kui me tahame tuule ja päikese peale üle minna, siis me peaksime maksma järgmisel aastal juba 2,1 miljardit, no võib-olla mõnel aastal rohkem, mõnel aastal vähem, ehk veelgi‑veelgi enam. Kui teist kellelegi tundus, et 2022. aastal ikka veel liiga vähe maksite elektri, bensiini, diisli ja gaasi eest, siis ärge muretsege, rohepöörajad suurendavad seda kulu veel kolmandiku võrra, et saada see 0,000009 kraadi kliimamuutust kätte.

Loomulikult, me kõik teame, et päike paistab tasuta, tuul puhub tasuta. Muide, põlevkivi on maapinna sees ka täiesti tasuta, aga selle sealt välja saamine ja selle elektriks tegemine maksab. Täpselt samamoodi maksab päikesepaiste muutmine elektriks, veelgi enam, selle päikesepaiste käest saadud elektri toomine sinu koju maksab eriti palju. 

Mis siis maksab? Kõigepealt loomulikult maksavad need tuulikud ja päikesepargid ise. Kui me arvutaksime sinna juurde veel nende keskkonnajalajälje, näiteks sellesama CO2‑heitme, millest rääkis siin eelmine kõneleja, ja kui me arvutame sinna juurde ka kõikvõimalikud kaevandamise ja veekulud ja kõik selle muu kulu, mis sinna juurde tuleb seoses nende tohutute ehitiste loomisega, siis keskkonnamõju on hävitav. Hävitav! Aga me ei arvuta seda, sellepärast et me valetame endale, et me teeme maailma rohelisemaks. 

See on ainult asja üks osa, asja üks kulu. Suurem kulu on salvestustehnoloogia ja salvestustehnoloogiat tänapäeval tegelikult olemas ei ole. Aga see salvestustehnoloogia on hiigelkallis.

Toon lihtsalt ühe näite teile veel. Kui ma rääkisin enne 825 triljoni suurusest kulust, siis ainuüksi selleks, et saada kätte neid muldmetalle, mida on meil vaja auto akudeks ja kõikideks suurteks salvestustehnoloogiateks, on muldmetallide hind – 2019. aasta hindade järgi arvutatuna – 160 triljonit dollarit. 160 triljonit dollarit! Ainult et tegelikult need hinnad ei ole lineaarsed, sest kui nõudlus kasvab, siis kindlasti kasvab ka kulu, kusjuures kättesaadavad maardlad lähevad haruldasemaks. 

Nüüd, kui me tahaksime minna üle elektriautodele niimoodi, et iga praegu sisepõlemismootoriga ringi sõitev auto on asendatud elektriautoga, siis oleks meil vaja kaevandada väga haruldasi metalle, nagu liitiumit, koobaltit, vanaadiumit, grafiiti ja germaaniumit. Ja selle jaoks, et teha üleminek ainult autovaldkonnas – pange tähele, me ei tegele veel päikesepatareide ja kõige muuga – ja kõigepealt, et liitiumikogust saada, oleks vaja 9452 aastat järjest kaevandada liitiumit 2019. aasta mahtudes, et teha üleminek elektriautodele. 9500 aastat kõigepealt kaevandame liitiumit, et aastaks 2030 minna üle elektriautodele. Geniaalne! 

Veel mõned toredad näited. Vanaadiumit tuleks kaevandada 67 481 aastat 2019. aasta mahtude juures, et elektriautodele üle minna 2030. aastaks. Kõigepealt 67 000 aastat kaevandame ja siis läheme seitsme aastaga üle elektriautodele. Geniaalne! No ma ei hakka siia juurde lisama. Need numbrid on lihtsalt nii pöörased, millest me räägime, ja need numbrid, ma kordan veel üle, ei ole tegelikult võrreldavad. 2019. aasta hinnad ei jää ju püsima, kui nõudlus kasvab 67 000 korda. See ei ole loogiline. Mida see teeb meie keskkonnaga, mismoodi me kaevame terved maailmaosad üles, sellest ei ole ka mõtet rääkida.

See toob meid tegelikult väga lihtsa järelduse juurde. Rohepööre ei ole mitte üleminek fossiilkütustelt mingisugusele taastuvenergiale, rohepööre ei ole üleminek sisepõlemismootoriga autodelt elektriautodele, vaid see on üleminek olemasolevalt tehnoloogialt olematule tehnoloogiale ehk autodega ühiskonnast autodeta ühiskonda, elektriga ühiskonnast elektrita ühiskonda. 

Ehk tulen tagasi oma sissejuhatuse juurde. Rohepööre on suurim rikkuse ja vabaduse ümberjagamise mehhanism, mida me oleme näinud oma silmadega terve, ma ei tea, inimkonna ajaloo jooksul. Kõigilt võetakse ära nii raha kui ka vabadused ja siis see väike eliit, kes seda meile kõike korraldab ja otsustab, nendele jätkub. Nemad saavad isegi putukate asemel jätkuvalt liha süüa ja nemad saavad ikkagi jätkuvalt eralennukitega lennata, seepärast et nad päästsid planeedi ära meiesuguste käest. 

Hästi lihtne asi, mida on vaja selgelt öelda: see räkit tuleb peatada, see hullus tuleb peatada! Sellega ei saa nõus olla. See on meie kõige tähtsam võitlus. Kui me tahame säilitada oma normaalse elu ja normaalse elatustaseme, siis tuleb kategooriliselt öelda ei sellele plaanile. Aitäh!

11:50 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, aitäh! Teile on ka küsimusi. Siim Pohlak, palun! 

11:50 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Rohepöörde ametlik eriesindaja Eestis on ikkagi Reformierakond ja nemad ei püüagi varjata, et toimumas on rikkuse ümberjagamine. Nagu nad ise nimetavad, on see, mis meil Eestis toimub, ettevõtluse pankrotistumine ja muu sellega kaasnev, nagu koondamised, tegelikult peenelt majanduse ümberstruktureerimine. Ja seda nad on kogu aeg tahtnud, nagu nad ise ütlevad. Mina nüüd küsiksin selle kohta, et meil on tegelikult ka ju alternatiivsed võimalused, me ei pea liikuma selle hulluse poole. Äkki sa räägid natuke veel lahti EKRE plaanidest, et saab ikkagi teha ka teistmoodi, ja mida teeb EKRE teistmoodi, kui me hakkame Eestit juhtima? Kuidas me saame meie majanduskeskkonda stabiliseerida ja päästa selle rohepöördest tekitatud ebakindluse, ebastabiilsuse käest? Ja kuidas me saame edasi minna?

11:50 Martin Helme

Jaa, aitäh! Jaa, see vastab tõele. Eile siin infotunnis Kaja Kallas ütles meile, et ärgu mina muretsegu Reformierakonna valimisplatvormi pärast ja et see on väga hea platvorm. Ma ei muretse üldse, sellepärast et ei ole veel nähtud 25 aasta jooksul, et Reformierakond oma valimislubadusi oleks täitnud. Üks nende valimislubadustest, nagu väga hästi mäletame, oli 15 aastaga viie rikkama [riigi] hulka. Nüüd on nad tüürinud meid 20 aastaga viie vaesema hulka. Üks nende valimislubadus oli see, et Eestis on piirkonna madalamad energiahinnad, noh, nüüd me oleme piirkonna kõrgemates energiahindades. Üks nende valimislubadus oli neljarealised maanteed. Aga mida nad tegid esimese asjana, kui nad pärast meid uuesti valitsusse said? Tõmbasid maanteede ehituse maha. Nüüd nad lubavad meile raudteede elektrifitseerimist. Kes oli see, kes tõmbas maha Haapsalu raudtee ehitamise? See oli Reformierakond. 

Nii et noh, nende lubadused on ma ei tea kellele. Ma ei usu, et nad ise ka neid usuvad. Aga tõsi on see, et nad kindla käega tüürivad meid põhimõtteliselt postindustriaalsesse ühiskonnakorraldusse. See tähendab seda, et see nii-öelda majandus, mis on tuginenud tegelikult ikkagi intensiivsele energiakasutusele, lõpeb ära. Mida siis inimesed pärast seda teevad, ega sellele keegi meile mingit päris vastust ei ole andnud, aga see lõpeb ära.

Meie plaan on ikkagi risti vastupidine. Odav energia peab olema kättesaadav. See on tegelikult tööstuspoliitika ja majanduspoliitika üks nurgakivi. Muide, ka põllumajanduspoliitikas on see ülioluline, et toit meie laual oleks jätkuvalt odav. Ja traktor peab saama ikkagi diisliga sõita, ega meil ei ole olemaski veel selliseid põllumajandustehnikaid, mis töötaksid millegi muu kui vedelkütuse peal.

Eesti elekter oli 2020. aastal natuke üle kolme sendi. Tähendab, täpsustan, Eesti Energia, sajaprotsendiliselt riigile kuuluv Eesti Energia müüs 2020. aastal kaalutud keskmise hinnaga elektrit natuke üle kolme sendi kilovati eest ja teenis siis ikka veel kasumit 20 miljonit eurot, dividende riigile. Nüüd 2023. aastal ei ole me veel näinud Eesti Energia aruannet, aga ma julgeksin ennustada, et nende tulusus või nende kasum on suurusjärgus 1,5 miljardit. Sellele lisaks – see on nende kulupoolel – on nad maksnud umbes 600 miljonit eurot riigikassasse kas CO2‑kvoodi näol või keskkonnatasude näol, kaevandamistasude näol. Ehk siis tegelikult me oleme praegu selles seisus, et Eesti Energia on võtnud ettevõtetelt ja kodumajapidamistelt suurusjärgus 2 miljardit eurot ja see läheb riigieelarvesse.

Siin on vastus küsimusele, miks ei taha Reformierakond midagi ette võtta elektri hinna alandamiseks. Sest see raha tegelikult voolab riigikassasse ja neile meeldib see raha.

Meie plaan on suruda elektri hind uuesti alla kolme sendi ligidale. Selle saavutamiseks on vaja võtta elektri hinnast välja CO2-komponent, needsamad keskkonnatasud ja loomulikult seesama hüsteeriline, absurdne megakasum või hüperkasum, mis seal on. Loomulikult peab ettevõte töötama niimoodi, et tal on olemas rahavoogude ja investeerimise võimekus, aga Eesti Energia ei pea teenima sellist pöörast kasumit. Kui me kõike seda teeme, siis on see elekter uuesti kolm senti kilovati eest ja Eesti Energia on jätkuvalt finantsiliselt jätkusuutlik ettevõte. Eesti kodumajapidamised ja Eesti ettevõtted aga saavad tohutu tõuke muude asjade tegemiseks – nad kas investeerivad tootlikkuse kasvu, tõstavad inimeste palka või laienevad välisturgudele, sest neil on tekkinud sisendhinna languse tõttu konkurentsieelis. Kõike seda saab teha, kui elektri hind on odavam. Nii et see on kindlasti meie üks olulisemaid valimislubadusi või plaane, kuidas Eesti inimeste jõukus uuesti kasvule pöörata ja kuidas Eesti majandus kasvule pöörata. Samamoodi muidugi aktsiisilangetused vedelkütustele, gaasile. Need on asjad, mis samuti Eesti ettevõtete konkurentsivõimet parandavad ja see võimaldab ettevõtetel tegelikult maksta paremat palka Eesti inimestele.

11:55 Esimees Jüri Ratas

Anti Poolamets, palun!

11:55 Anti Poolamets

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma süvenesin Siim Kallase artiklisse EPL-is, kus ta rääkis erakordselt huvitavaid asju. Muidugi ta kiitis rohepööret, aga seal oli veel eraldi ehmatavaid lõike, kus ta ütles, et odav rämps peab muutuma kalliks ning et tarbimismaksude alandamine, mille järgi hädaldatakse hommikust õhtuni, on strateegiliselt suurim viga, mida teha saab. Siis oli veel alguses üks kummaline asi, kus ta ütles, et meil ei ole vaja käsumajandust, kus rohepoliitikat viiakse ellu käskude ja keeldudega, vaid me eelistame turumajandust, vabadust ja iseregulatsiooni. Mul on sihuke déjà-vu- või mingi sürrealistlik tunne, nagu Päts, kes rääkis, et kaitseme vabariiki, aga siis kirjutas kõikidele äraandmispaberitele alla. Siim Kallas kaitses kunagi vabaduse teemat, turumajandust, aga nüüd paneb lihtsalt sellesse kirstu viimase naela. Kuidas see nii juhtunud on?

11:56 Martin Helme

Jaa, seda muidugi peab Siimult endalt küsima, ta saab tulla pärast läbirääkimistel vastama. Aga kurioosne see loomulikult on. Minul on meeles … Ma nüüd korraks lähen – andke andeks! – sellistele võluvatele nooruspõlve radadele 20 aastat tagasi, kui Eesti pidas referendumit Euroopa Liiduga liitumiseks. Meie sinuga, Anti, olime sellel poolel, kes ütlesid, et ärme liitume. Ja põhjendused, mis me tõime, olid sellised: Euroopa Liit on plaanimajanduslik organisatsioon, kus ei saa põhimõtteliselt kasvada rikkus kiiremini kui turumajanduslikus organisatsioonis, ta on ülereguleeritud, ülebürokraatlik, ülemaksustatud, paindumatu. Meil oli isegi paar debatti, kus ka Siim Kallas oli kohal. Ja ega ta ei saanudki sellele väga vastu vaielda, et on plaanimajanduslik, on ülevalt alla käsumajanduslik, ülereguleeritud ja ülebürokratiseeritud. Ega see asi ei ole 20 aastaga paremaks läinud, vaid vastupidi, väga palju halvemaks läinud. 

Nüüd on absoluutselt kvalitatiivne hüpe toimunud seoses selle rohepöördega. Kui enne veel räägiti midagi kaupade ja teenuste vabast liikumisest ja sellest, et meil on siin ikkagi konkurents ja nii edasi, siis rohepöördega öeldakse meile täiesti otse välja: ideoloogiline imperatiiv tuleb teha tagajärgedest hoolimata, majandus peab olema allutatud poliitilistele eesmärkidele. No hästi selge, kust selline mõtteviis tuleb. Ikkagi keskkomitee otsustab ja kõik muu peab niimoodi olema. Selle üks võikamaid osasid on see, mida meil nimetatakse ESG-ks, see on environmental, social, and [corporate] governance ehk see, kui ettevõtted on pandud ellu viima ideoloogilisi eesmärke. Pangad tohivad näiteks laenu anda ainult teatud sorti ettevõtetele, või kui nad annavad näiteks kellelegi, kes ei lähe nende raamide sisse, siis nad peavad neilt nõudma mingisuguseid lisatingimusi. Näiteks, kui sa võtad ettevõtte nõukogusse tööle erinevaid eksootilisi vähemusi, siis selle võrra sa saad oma ESG-punktikese üles ja siis võib-olla võid isegi laenata raha, et teha uus õlitehas.

Aga no see ei ole majanduse juhtimine. See on tegelikult kapitaliressursi, majandusressursi suunamine mitte sinna, kus ta on kõige efektiivsem, vaid sinna, kus teda ideoloogiliselt tahetakse. Me kõik teame, kuidas see süsteem lõpeb. Nii nagu sotsialism on alati lõppenud: vere, pisarate ja vaesusega, lõpeb ta seekord täpselt samamoodi. Seepärast ma ütlengi, et me peame sellele absoluutselt ja kategooriliselt ei ütlema, me ei hüppa üldse selle rongi peale, me hoiame sellest nii kaugele kui vähegi võimalik ega osale selles vaesuses, veres ja pisarates, mida praegu plaanitakse meile rohepöördega.

Eraldi muidugi ma tahan seda turumajanduse osa siin välja tuua. Meile räägitakse – ja seda räägib eriti usinasti Kristen Michal, ma olen temaga vaielnud sel teemal, mitu korda oli nii otse näost näkku kui ka mingites foorumites –, et tuul ja päike on kõige odavam elekter, ja näe, fossiilkütused on kallid. Aga see on otse öeldes lihtsalt valetamine, aga noh, võib ka viisakamalt öelda, see on inimestele vale mulje tekitamine. Kui meil on fossiilkütus ehk praegusel juhul Eesti kontekstis põlevkivi, siis sisuliselt üritatakse teda surnuks maksustada CO2 kaudu, küll vee erikasutusloa kaudu, kaevandamistasu kaudu, põlevkivi ressursimaksu kaudu. Need kõik on seal lisakulud, mis on puhtalt administratiivselt tekitatud. Põlevkivist elektri tegemine on aetud kalliks riiklike dekreetidega, mis teevad ta kalliks. Kui sa need ära võtad, siis on põlevkivi väga odav, põlevkivielekter.

Ja siis on meil seal kõrval tuulikud, mille eest makstakse aastas 100 miljonit umbes subsiidiumi. See summa kogu aeg kasvab, sellepärast et tuuliku-business ju buumib või päikese-business eriti buumib meil. Makstakse peale, tehakse kõikvõimalikke soodustusi, muu hulgas antakse sooduslaenu, eks ole, antakse erinevaid toetusi, otsetoetusi. Siis tehakse sellele kaubale veel subsiidium tarbijate arvel ja öeldakse: oi, vaadake, kui odav see on. Ja ta on ikka veel kallim kui põlevkivi tegelikult, ta on ikka veel turul kallim kui põlevkivi. Nii et selles mõttes me ju valetame, ise endale valetame. Kõige rohkem me valetame muidugi tarbijale, kui me ütleme, et siin on odav tuul, kusjuures see odavus on tegelikult puhas subsiidium, ja siis meil on kallis fossiilkütus või põlevkivi kõrval, kusjuures ta on kalliks aetud puhtalt administratiivsete meetmetega. Ja kui sa need ära võtad, siis jäta turule see rõõm. Kui keegi arvab, et ta tuulikuga suudab turul konkureerida, siis lasku käia. Mul ei ole ei päikese, tuule ega mitte millegi muu vastu mitte midagi. Tehku aga oma biogaasi ja tehku mida tahavad. Aga ta ei ole noh, ta ei ole. Tegelikult ta on oluliselt kallim. Ja noh, kui me tahame massiivselt sinna üle minna, seda 15 või 20 miljardit maksta, siis ainult juhul, kui me jätame selle 15 või 20 miljardit, mis võrgu ehitamine, salvestustehnoloogia ehitamine ja kõik muud kaasnevad kulud, puhtalt ülejäänud majandusele või tarbija kaela ja siis selle tulu anname sellele tuulikukeerutajale, ainult sellisel juhul me saame öelda, et oi, tuulikuelekter on odav. See on täielik bluff ja seal on võimalik võib-olla isegi mõned inimesed ära petta sellega. Aga üldkokkuvõttes see üldine efekt on see, et me kõik jääme jube kiiresti jube vaeseks.

Ma tahan veel eraldi korra juhtida tähelepanu asjad‑peavadki-kallid-olema-loogikale. Nojah, võib niimoodi valimistele vastu minna ja öelda, et asjad peavadki kallimad olema. Tuleb välja, et Eestis praeguste küsitluste kohaselt umbes kolmandik elanikkonnast leiab, et nii ongi. Järelikult nendel inimestel on raha nii palju, et see ei puuduta neid. Meie lähenemine on täpselt vastupidine: asjad peavad odavad olema, nii odavad kui saavad. Jätame selle raha inimeste kätte ja las nad ise vaatavad, mis nad sellega teevad.

12:03 Esimees Jüri Ratas

Rene Kokk, palun!

12:03 Rene Kokk

Tänan, austatud esimees! Hea Martin! Mul pigem ei olegi niivõrd küsimus, kuivõrd ma käiksin mõned asjad üle rohepöörde poliitaruteludest ja silmakirjalikkusest. Kui üle-eelmine valitsus otsustas jätta reservi põlevkiviõlist elektri tootmise võimekuse, siis oli tohutu võitlus siin saalis. Sotsid ja Ref võitlesid meie vastu, et kuidas me nii teeme. Praegu seda energiat kasutada on väga meeldiv, aga sellest ei räägita sõnagi, kust see otsus tuli.

Õlitehasega sama lugu. Seda õli me täna kasutame, see päästis meid halvimast, aga sellest, et õlitehase otsustas teha üle-eelmine valitsus ja tegelikult oli see õige otsus, ei räägita midagi.

Samamoodi sellest, et tegelikult põlevkivi kasutamine võimaldab meil nii vanu rehve kui ka prügiplasti kasutada ja palju rohkem toota sealt ja efektiivsemalt, kui põlevkiviõli annab, väga rääkida ei taheta. Ja tegelikult viimase 30 aasta jooksul on põlevkivi kasutamine energia tootmises vähenenud üle 80%. Aga meil püütakse luua kuvandit, nagu see oleks jätkuvalt samas mastaabis nagu 30 aastat tagasi. Eks sa võid oma hinnangu sellele anda, aga ma tahtsin ära markeerida need teemad.

12:04 Martin Helme

Aitäh! Ma olen selles mõttes väga tänulik. Eks ise peaks ilmselt ennast rohkem kiitma. Poliitikul vahel läheb mõni asi meelest ära. 1000-megavatine reserv. Jah, täpselt nii: 2019. aastal, kui me valitsusse läksime, siis üks esimesi asju, mida ma ministrina tegin, oli see, et ma andsin Eesti Energiale käsu hoida 1000 megavatti reservis. Ma mäletan, milline õudne kisa käis selle vastu siinsamas saalis.

Muidugi veel eraldi teema on see, et kui me vaatame viimase aasta Eesti Energia turule pakutud võimsusi, siis tegelikult nad ei ole seda tuhandet pakkunud. Mis on skandaalne selles mõttes, et sinna juurde räägitakse, kuidas võimsusi ei jätku. Tegelikult neil see 1000 megavatti võimsust peab igal juhul olema, see on nagu omaniku käsk neile. Ja kui nad seda turule ei paku, siis nad teevad seda selle jaoks, et manipuleerida turul hinda ülespoole selle täiesti untsu läinud börsi kaudu.

Tegelikult, kui oleks korralikud ministrid olnud, siis nad oleksid võtnud tegevjuhtkonna ette ja öelnud, et kui üks päev veel on alla 1000 turul, siis saate nii et õitseb. Aga ma arvan, et nad tegelikult leppisid kokku, et peabki olema alati iga päev natuke vähem, kui on vajadus, siis on hind jube kõrge. Ja see ei ole olnud ebaratsionaalne tegevus, sest 1,5 miljardit on tulu teenitud niimoodi.

Nüüd õlitehasest. Jaa, mul on veel väga hästi meeles, ja oi‑oi kui hästi meeles see õudne kriiskamine, hammaste kiristamine ja ulgumine, kui me tegime riigi kapitali suurendamise Eesti Energiale, et õlitehas teha. Ja sellel on oma põhjus, miks me seda tegime. Sest juba mõni aasta tagasi oli niimoodi, et erinevate administratiivsete meetmetega – ma tulen tagasi selle ESG juurde – oli pankadele antud selge suunis mitte laenata raha fossiilkütustega seotud tegevuste arendamisse. Eesti Energia sai turult sigaodavat laenu, kui ta kuulutas välja, et nad hakkavad tegema Enefit Greeni ehk oma suurt tuulikuparki. Sisuliselt inimesed tõid neile süle ja seljaga raha ega tahtnud midagi vastu saada, sest see oli ideoloogiliselt popp. Aga õlitehase jaoks tegelikult pidi valitsus tegema finantseerimistehingu, et see teha. 

Ja põhimõtteliselt me teenime igal aastal eksporditulu sadades miljonites selle õlitehasega. Eesti on naftariik. Noh, see kõlab natuke isegi uskumatult, aga Eesti toodab ise põhimõtteliselt õli. Kui me tahaksime selle ära rafineerida, siis me toodaksime ise ka diislit. Nii et see kogus võiks olla palju suurem. Aga ideoloogilistel põhjustel pole ei riigiettevõte ega erasektor seda arendanud. Erasektoriga ma olen korduvalt kokku saanud ja nad ütlevad, et igal aastal tuleb mingi uus ja veel hullem ideoloogiline plaan, kuidas meid välja suretada. Me ei julge seda investeeringut teha. Aga seal on töökohad, seal on tohutu omaenda maavara väärindamine, eksporditulu, Eesti üks kõige suuremaid, ütleme, kapitali tootlikkusi. Hullumeelne, kui me selle välja suretame. Aga see pandi ju lausa koalitsioonilepingusse kirja, Reformierakonna juhitud koalitsiooni lepingusse, et selle kõik lõpetame ära. See on minu meelest rahvavaenulik. 

12:08 Esimees Jüri Ratas

 Henn Põlluaas, palun! 

12:08 Henn Põlluaas

Aitäh! Euroopa moodustab kogu maailma CO2‑emissioonist umbes 5% ja Eesti on sellest 0,05%. Põhimõtteliselt terve Euroopa võiks välja lülitada ja maailmas ei muutuks sellest absoluutselt mitte midagi. Meie aga oleme siin Riigikogus või need juhtivad erakonnad Reformierakonna ja sotside juhtimisel on vastu võtnud kava minna aastaks 2030 üle 100%-liselt taastuvenergiale. Me teame, et pool aastat ei ole päikest ja pool aastat ei ole tuult ja salvestusvõimalusi ka selleks ajaks ei teki. Utoopiline Paldiski see, mis ta on siis, kaevandatav selline akumuleerimissüsteem, mis maksab enam kui pool miljardit, on naerukoht ...

12:09 Esimees Jüri Ratas

Palun küsimus!

12:09 Henn Põlluaas

... sest selliseid oleks vaja kümneid Eestis. Kas te kirjeldaksite, kuhu see sihukene rohepöörane plaan meid viib, kui me 2030. aastaks ...

12:09 Esimees Jüri Ratas

Hea küsija, teie aeg!

12:09 Henn Põlluaas

... läheme rohepöördele?

12:09 Martin Helme

Jaa. Esiteks ma käin uuesti üle selle, et aastaks 2030 ei ole mitte mingit võimalust, et Eestisse loodaks tootmisvõimsused, ütleme, tuule‑ ja päikesetootmisvõimsused, mis kataksid ära meie tarbimisvajadused. Me võime nominaalselt seda isegi võib-olla saavutada. See eeldaks seda, et me sõidame teerulliga üle poolest Eestist planeerimisprotsessis. Kui me tänasel päeval muretseme selle pärast, mis toimub Nursipalus, kuidas inimestega käitub valitsus Nursipalus, siis ainuüksi see, et me oleme seadusesse kirjutanud eesmärgi, et aastaks 2030 peab olema Eestis taastuvenergia – me hakkame sarnast käekirja nägema tuulikute planeerimise, päikeseparkide planeerimise protsessis üle terve Eesti. See ei ole ainult Kagu-Eesti mure, me hakkame nägema Lääne‑Eestis, põhjarannikul, kus iganes, samasugust jõhkrat teerullitaktikat, kus ei huvita, sinust sõidetakse üle, sest planeet vajab päästmist ja Eesti energiasüsteem ümberehitamist. 

Praktikas see ei ole muidugi teostatav, niikuinii see praktikas ei ole teostatav. Lihtsalt tehniliselt ja kõik muu. Isegi kui me need tuulikud püsti suudame ajada, mis ei ole teostatav, sellepärast et neid ei ole sellises mahus võimalik ehitada, ei suuda me võrku lülitada. Tänasel päeval me oleme – need, kes vähekenegi kursis on – näinud neid kurioosumeid, kus keegi tahab lülitada oma kaks päikesepaneeli kolme kilovatiga võrku ja talle esitatakse 24 miljoni eurone liitumisarve.

Miks see nii on? Tegelik vastus on selles, mida on energeetikud rääkinud meile juba õige mitu aastat. Eesti elektrivõrk on üles ehitatud stabiilsele baastootmisele ja teises otsas suhteliselt stabiilsele tarbimisele. Need kõikumised on meile teada, eks ole, õhtul tulevad inimesed töölt koju, panevad sisse oma veekeedukannu ja pesumasina ja siis ta tõuseb ja öösel ta langeb, hommikul, kui kõik üles ärkavad, on see jälle kõrgem ja nii edasi. Meil on see süsteem nii üles ehitatud, see nii töötab ja kõik toimib. Kui me hakkame sinna sisse panema järsku tootmispoolele tulevaid tootmisvõimsusi, millel ei ole mingit pistmist, mida inimesed ei planeeri, vaid siis, kui päike paistab, või siis, kui tuul puhub, järsku ujutatakse võrk üle tohutu elektriga, siis see võrk lihtsalt ei pea vastu. Selle jaoks on vaja ehitada terve hulk uusi alajaamasid, stabiliseerimisi ja salvestamisi ja kõike seda. See on megakallis. See on miljardid ja miljardid ja miljardid.

Ja kui nüüd kellelegi esitatakse arve, et sinu põhimõtteliselt väikese elektriradika jagu võrku pakutavat energiat läheb maksma sulle 24 miljonit, siis see tegelikult on adekvaatne kirjeldus sellest, mis meid ees ootab, kui me tahame kogu oma tootmisbaasi üle viia taastuvenergiale ehk päikesele ja tuulele. See ongi see kulu. See ei ole välja mõeldud, see ongi see kulu.

Nüüd, eraldi teema on veel see, et isegi juhul kui me ehitame oma tootmisvõimsused välja niimoodi, et me katame ära päikese ja tuulega nominaalselt oma tarbimise, selle umbes 1500 või 1600 megavatti tiputarbimist, siis praktikas [juhtub see, mida] näitab Saksamaa meile. Praktikas sakslased tegid seda ja neil oli vaja säilitada kõrval juhitav tootmisvõimsus samas mahus, sest lihtsalt on piisavalt palju tunde ja päevi aastas, kus taastuvenergia ei kata ära sinu tarbimisvajadust, aga siis sa pead sisse lülitama kas gaasijaamad, tuumajaamad või kivisöejaamad, Eesti kontekstis siis põlevkivijaamad.

Aga milles on probleem? Probleem on selles. Kui see põlevkivijaam müüb aasta läbi, noh, suvel on väiksem koormus, umbes 400 megavatt-tundi on selline keskmine tarbimine, talvel on see 1200, kõrgtipuhetkel 1500, aga sul on tootmiskogused selged, eks ole, sul on mahud selged, need on stabiilsed, sa 12 kuud aastas müüd oma elektrit, planeerid vastavalt sellele oma kaevandamismahud, planeerid oma puhkused, asjad, aga sul on nagu kindel tootmine ja kindel kogus, mille sa ära müüd. Aga siis ühel hetkel tuleb turule kõrvale teine pakkuja, kes mingitel päevadel pakub põhimõtteliselt nullhinnaga. Ja sa oled turult väljas. Sa võid ju kütta oma ahjusid, aga sa oled turult väljas. Siis kogu sinu tootmisbaas tegelikult läheb kallimaks, sest neil tundidel, kui sind vajatakse, pead sa kinni maksma ka need tunnid, kus sul kõik see tehas, kapitalikulu, palgad jooksevad, laovarud on, eks ole, kogu see ahi peab vaikselt podisema seal. See kulu jaotatakse ära nendele, ma ei tea, poole või kolmandiku võrra väiksemale kogusele elektrile, mida sa siis müüd, kui keegi teine ei suuda pakkuda. Ka see elekter läheb siis pööraselt palju kallimaks. Ja kokkuvõttes su kogutarbimine, summaarne tarbimine ei lähe odavamaks sellest, et sul on mingid tunnid aastas, kus elektrit müüakse nullhinnaga, sest selle sa maksad teistel tundidel kinni topelthinnaga. Nii et seda ei tohi teha.

12:14 Esimees Jüri Ratas

Kert Kingo, palun!  

12:14 Kert Kingo

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Martin! Kogu rohepöörde lahutamatuks osaks on CO2 kvoot ja selle hind. Ja selleks, et inimesed saaksid aru kogu selle hinna süsteemist – ma usun, et väga paljud inimesed jälgivad praegu seda arutelu siin ja hiljem vaatavad järele –, äkki sa seletad, kuidas see hind kujuneb? Milliseid arvutusi tehakse, millele tuginetakse, mis on need komponendid? Kuidas selline hind tuleb?

12:15 Martin Helme

Aitäh! Enne Henn ka küsis selle Euroopa osakaalu kohta ja selle CO2 osakaalu kohta. Mõni aasta tagasi oli Siberis suur metsatulekahju, tohutud alad metsa põles ära ja siis inimesed tegid arvutusi, mis näitasid, et selle ühe – tõsi küll, mitu nädalat kestnud – metsatulekahju käigus paiskus Siberis atmosfääri umbes kümne aasta jagu CO2, mida oleks Euroopa Liidus tööstus õhku paisanud. Ühe tulekahjuga tekitati Siberis sama suur CO2 heide, kui kümne aasta jooksul suudab Euroopa Liit tekitada oma tööstusega. Noh, millega me siis võitleme?

Aga kuidas CO2 tekib? CO2 on tegelikult sõna otseses mõttes laest võetud asi. Lihtsalt ühel hetkel inimesed tulid kokku ja otsustasid, et CO2 on paha asi. Ma tulen tagasi selle juurde, et ei ole CO2 paha asi, ei ole mürk, see on eluks vajalik komponent maailmas. Aga otsustati seda maksustama hakata. Tehti ilus paber, kus oli välja arvutatud CO2 ekvivalent, fossiilkütuste heitme ekvivalent. Kui põlevkivi põletamine, siis tonni põlevkivi ekvivalent on kaks tonni CO2.

Nüüd, järgmisena otsustati kohustada teatud ettevõtteid seda CO2 ostma. Ja järgmisena otsustati luua teatud kogus CO2. Need kogused on laest võetud. Kui Euroopa Komisjon otsustab, et CO2 hind on liiga väike, nii nagu ta on otsustanud eelnevatel aastatel viimati, siis ta lihtsalt kustutab tabelist ühe rea ära ja ütleb, et nüüd on CO2 vähem – 85% vähem–, mistõttu selle hind kohe tõuseb, sest tegelikult ju tootmisettevõtted, kellele on kohustus pandud, peavad oma tootmist ikka tegema. Kuni ühel hetkel see CO2 hind läheb nii suureks, et tootmisettevõtted lihtsalt lõpetavad oma tegevuse ära, nii nagu nad on lõpetanud. Siin Euroopas eelmisel aastal panid end kinni näiteks väetisetehased, põmm-põmm-põmm, ja väetisi me varsti enam ei saa.

Ja siis, näe, vaadake, kui tore: CO2 heide vähenes! Aga tegelikult vähenes see selle tõttu, et me oleme vähendanud tegevusi või tootmisi, mis on hoidnud meie elatusstandardit. Kui me väetised võtame põllumajandusest välja, siis väheneb põllumajanduse saagikus umbes kolmandiku võrra. Ja hind läheb üles. 

Samal ajal, kui vähendati CO2 kvooti – puhtalt kuskil kabinetis tõmmati kriips peale mingitele kogustele –, otsustati laiendada nende ettevõtete ja nende tegevusvaldkondade ringi, kellel on kohustus osta CO2.

Siin enne oli ka juttu ühe ühe ettekande käigus ETS2 süsteemist. ETS2 süsteem tähendab seda, et tulevikus peavad hakkama CO2 kvooti ostma ka põllumajandusettevõtted, metsandusettevõtted, kodusoe ja autotransport. Hüppeliselt kasvab nende ettevõtete hulk, kes peavad hakkama ostma CO2. Samal ajal on meile selgelt välja öeldud, et igal aastal väheneb CO2 kvoot.

Ehk siis meil on tekitatud täiesti tühja koha pealt mitte mingil moel turgu meenutav kauplemissüsteem ja tegelikult lihtsalt välja mõeldud asja eest sinult küsitakse raha. See raha voolab eelkõige valitsuste taskusse. Ka Eesti riik teenib umbes 400 miljonit eurot tulu selle CO2 kvoodi eest, mille Euroopa Komisjon on meile kinnitanud, need kogused. Nii et see on tegelikult maksu erivorm.

12:19 Esimees Jüri Ratas

Kalle Grünthal, palun!

12:19 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kui ma olin Euroopa Liidu asjade komisjonis ja sinna tuli Taavi Aas, siis ma küsisin tema käest: "Hea Taavi, räägi, kes on Rail Balticu omanik." Taavi ajas rinna kummi, ütles, et oh, see on ju meie Balti ühisfirma kõik, eks ju. Ma ütlesin, et kõik on väga tore, mis sa räägid, aga seesama ühisfirma tegeleb ainult haldamise ja korrashoiuga, ma küsin, kes on omanik. Aga nii, näpp suus, ta minema läkski. Ja mul on sama küsimus praegu. Meile tahetakse panna püsti siin Liivi lahte, Hiiumaa juurde, Alutagusele ja igale poole tohutu hulk tuulikuid. Ilmselgelt Eesti popsisugused ärimehed ei suuda põhimõtteliselt seda asja finantseerida. Ja kui need sinna püsti pannakse, on ka nendel omanik. Ma eeldan, et tuleb samasugune leping, et Eesti Energia saab mingisugust haldamis- või muud asja, aga põhikasum jookseb ära ehk Eestimaa antakse ära tasuta välisfirmadele. Kas see on õige?

12:20 Esimees Jüri Ratas

Hea küsija, teie õige aeg! Palun, vastaja!

12:20 Martin Helme

Aitäh! Ma tahan muidugi öelda, et ega mina ka ei tea. Me teame, et meil on praegu käimas merealade planeerimisprotsess, kus meile luuakse tohutud piirkonnad, kuhu justkui võiks hakata ehitama. Kes selles planeerimisprotsessis mingeid alasid saab või ei saa, selle kohta mul puudub info. Jutt on umbes selline, et kõik, kes tahavad, saavad. Noh, ma tean, et Eesti Energia kangesti tahab saada ja kes kõik. Ja nüüd on väga oluline nüanss, millest rääkis ka Rain Epler oma ettekandes: me jätkuvalt maksame subsiidiume nendele tuulikuparkidele, mis tulevad ka merre. Ja kui Taavi Veskimägi ütles, et seda tuulikuparki ei ühendata maismaakaabliga Eestiga isegi ära, siis loogiliselt ju järeldub, et elekter ei tule mitte Eestisse, vaid läheb kuhugi mujale. Kas ta läheb Poola või Saksamaale või Rootsi, ma ei tea, aga ta ei tule Eestisse. Ja nüüd meie maksumaksjad, meie elektritarbijad subsideerivad seda elektrit, mis läheb Saksamaale. No kuulge, teate! Selle asja nimi ei ole kilplased, selle asja nimi on räkit. Ja sellega ei saa nõus olla.

12:21 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Aitäh! Avan läbirääkimised. Algataja on palunud, et kõigepealt esineksid ettekannetega fraktsioonide esindajad. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Siim Kallas, palun!

12:21 Siim Kallas

Auväärt juhataja! Lugupeetud ettekandjad! Suurepärane arutelu, suurepärane kõne Martin Helmelt. Ma pean ausalt ütlema, et mulle väga meeldib see, kui saab vaielda täiesti teistsuguste vaadetega [inimestega]. See on kindlasti vajalik ka selles temaatikas. Ja meil on seda diskussiooni vähe olnud. Nii et see üks idee, et järgmine parlament võiks teha kliimaseaduse, kus need asjad kõik leiaksid kajastamist, väärib siinkohal kordamist. Nii et selles mõttes ma olen selle aruteluga väga rahul. Muidugi jätame siinkohal natukene selle poliitilise retoorika kõrvale. Aga tõepoolest, asjast.

Mul on väga hea meel, et härra Poolamets on minu artiklit lugenud. Mul on tihti niisugune tunne, üldiselt viimasel ajal, et kui 30 aastat tagasi loeti minu artiklit väga suures tiraažis, siis praegu loetakse tavaliselt ainult pealkirja. Pean vastu ütlema ka seda, et ma lugesin tähelepanelikult ka härra Poolametsa eilset intervjuud Delfile, nii nagu panin ka tähele, mida rääkis kolleeg Peeter Ernits siin eilsel kliimapoliitika arutusel.

Alguses mulle tundus, et selle arutelu peaküsimus jäi nagu natuke lahtiseks, aga Martin Helme pühendas sellele väga oluliselt tähelepanu. See peaküsimus on see, kas on vaja midagi teha, kas on mingi probleem, ja kui teha, siis mida teha või mida tegemata jätta. Ma jätaksin kõrvale selle küsimuse, kas kliima soojenemine on inimtekkeline või mitte. No ma siiski oleksin selles mõttes Martin Helmest erineval arvamusel, et kliima soojeneb ja see on probleem. Kui rääkida sellest, et see on tsükliline, siis ma küsin, millal see tsükkel nagu teistpidi pöörab ja mis saab minu lastelastest, kes tõenäoliselt on elus aastal 2100, ja nendest, kes sünnivad veel sellel sajandil. Selles mõttes võib-olla läheb nii kaua aega, et see kuivab kõik meil kätte ära. 

Ja see, et kliima soojenemine tekitab probleeme. Noh, Martin Helme tõi terve rea näiteid selle kohta, et kliima soojenemine on hea. Muuseas, ka Vladimir Putin rääkis seda, et igikelts sulab ja neile on see väga kasulik. Aga samas jõed kuivavad, veetase langeb Euroopa suurtes jõgedes, sest liustikud sulavad, Californias on veehoidlad tühjad. Ma arvan, et siiski kuivamine – kas või iseenda kodus need paar aastat, mis on väga kuumad olnud, [on seda näidanud] – iseenesest on [halb].

Nüüd on küsimus selles, mida siis nüüd peaks tegema ja kuidas sellele kõigele peaks lähenema. Mulle väga meeldis küsimus turumajandusest. Muide, ma pean ütlema seda, et Martin Helme kõne oli pikk ja sellega vaidlemiseks peaks kuluma ka vähemalt pool tunnikest. Muidugi osa detaile, ma arvan, on õiged, aga osa detaile on kindlasti valed. Või õigemini, on teised allikad, mis neid kummutavad. Ma arvan, et seda ei saa ka Martin eitada. Ta kasutab küll ühtesid allikaid, aga on ka teised allikad. Ja nende detailidega ei jõua nagu võistelda. 

Aga mõned asjad, millele tahaksin tähelepanu pöörata. Jah, mina olen veendunud turumajanduslane. Kui rääkida kõigist lubadustest, mis on ka minu nimega seotud, siis on siin hulgas ettevõtte tulumaksuvabastus, mis on kasulik kõikidele Eesti ettevõtetele ja mida ootamatult peavad väga positiivseks ka täiesti uued ettevõtted.

Mulle tundub, et ma peaksin paluma aega juurde.

12:25 Esimees Jüri Ratas

See on teie õigus, kui te seda palute.

12:25 Siim Kallas

Ma palun.

12:25 Esimees Jüri Ratas

Palun! Kolm minutit.

12:26 Siim Kallas

Aga tõepoolest, selles kliima teemas on asju ja palju detaile, mille suhtes ka mina olen kriitiline. Ka selle suhtes, et käsumajandus on liiga domineeriv. Aga see turumajanduslik asi, mida siin mainiti ka, on ikkagi kvoodikaubandus. Ja minu meelest on see väga hea väljamõeldis. Seda rakendavad praegu Hiina, USA, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea, Austraalia ja Jaapan. Nii et see on suhteliselt laialt levinud, see ei ole Euroopa mudel, aga see on sama mudel. 

Lõpus Martin Helme seletas kvoodikaubanduse mehhanismi. Siin ma pean ütlema, kallis sõber, et te panite vähe mööda, sest te rääkisite ainult sellest, et osa peab maksma. Aga osa saab ka tulu sellest, seda ei maksa ka nagu eitada. Mitte ainult riigid, vaid ka ettevõtted – nii on see põhimõtteliselt välja mõeldud. Ja üldse on see nii. See, et riik seda tulu saab, on mõnevõrra nagu vale. Nii et mina siiski usun, et me peaksime selle teema juures ka nende asjadega tegelema.

Väga suur teema, mida härra Epler puudutas, on hoopis teine asi kui energia. Energiateema on tõesti suur ja siin me peame ka vaidlema. Mina olen täiesti valmis arutama, kas põlevkivi kasutamine on veel ka pikal ajal mõistlik. Kümneks aastaks on nagunii juba öeldud, et see toimib, seda kasutatakse.

Aga on veel toorained, jäätmed, ringmajandus, mida eelkõnelejad ka tegelikult positiivselt mainisid. Ja tõepoolest, kui mõelda kas või sellele, et Žiguli kaalus sõber Google'i arvates 955 kilo, Volkswagen Golf kaalub vähemalt 1200 kilo. See tähendab, et 200 kilo metalli kulub rohkem iga auto peale. Ja kui me vaatame tänavapilti, siis Žiguli-suurused autod kindlasti meil ei domineeri.

Nii et ka niisugused asjad, et me lihtsalt oma tarbimist väheke modifitseeriksime vastavalt sellele mõttele, et ressursid lõpevad otsa ja käitume nendega ratsionaalselt – see on ikkagi üks väga suur teema.

Tõepoolest, väga kasulikud ettekanded. On väga hea, et on üleval süsiniku sidumise teema, millest professor Konist rääkis. Nii nagu ka tuumaenergeetika. Ma mäletan, kui tuumaenergeetikast räägiti, et see on väga positiivne, siis äkki puhkes hüsteeria ja tuumaenergiast enam ei räägita.

Aga ma tahaksin lihtsalt, kuna sekundid muudkui lähevad, lõpetuseks öelda seda: meie kõigi huvi peaks olema see, et me ei mõtleks nii-öelda 20. sajandile, kuidas me säilitame kogu oma eluviisi, vaid me peaksime mõtlema 21. sajandile, nendele inimestele, kes on sündinud 21. sajandil, ja sellele, mis on nende tulevik. Kas see tulevik, see elamisviis ja see heaolu mõtestamine on samasugune, nagu ta oli, ütleme, 50 aastat tagasi? Sellest ajast ma võiksin ka palju värvikaid näiteid tuua. 

Aitäh kuulamast! Loodan, et see debatt jätkub järgmises koosseisus. Ja tõenäoliselt oleks selleks hea vorm ka kliimaseadus. Aitäh!

12:29 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Peeter Ernitsa.

12:30 Peeter Ernits

Hea juhataja! Ja hea Siim! Reformierakonnas on ka mõistlikke mehi. Aitäh huvitava kõne eest! 

Ma olen poisipõlvest peale käinud Alutaguse ürglaantes ja rabades. Poisipõlvest peale. Ma tunnen seda kanti nagu oma taskut ja tean selle väärtusi – vaikust, metsikuid vaateid, kotkaid, hunte ja kõike muud. Ma tunnen ka sealseid inimesi, kellest paljud on juba surnud, aga paljudes taludes on elu sees. Nüüd eelmisel nädalal ühel õhtul, kui kell oli üksteist, helistas mulle üks kohalik inimene, kes elab Tallinnas, õigemini elab Zürichis, ja ütles: "Kuule, Peeter, sain kirja Alutaguse vallavalitsuselt, et meie küla, jutt on Oonurmest, ümbritsetakse Tallinna teletorni kõrguste tuulikutega." Te kuulsite õigesti. Tallinna teletorni kõrgustega. Ja neid ei tule mitte üks, nagu Tallinnas on, Tallinna külje all, vaid 20, 30, võib-olla ka 40. Õhtul. Ja mõni päev hiljem oli külarahvas kohal. Loomulikult vallavolikogu esimees tuli kohale. Käitumine oli sama nagu Nursipalus ja igal pool mujal – kõigepealt on juba kusagil mingi otsus vastu võetud ja siis, viimasel hetkel, antakse ka külarahvale võimalus oma arvamust avaldada, kui nad jõuavad.

Mis märksõnad seal olid? Märksõnad olid "liikuvad varjud" – jätke meelde – ja "perioodilised peegeldused". Kujutage ette, kui Tallinna teletorni kõrgune tuulik, kui need labad liiguvad kogu aeg, siis see on nagu kummitus – ka kaugemate metsatalude õuel äkki tunned, et keegi on selja taga. Mitte Jüri, vaid – kuidas seda nimetatakse? – liikuv vari. Ja kui tuulikuid ei ole mitte üks, vaid neid on mitukümmend, siis tekib selline täiesti hullumeelne olukord. Seda rääkis külarahvas. 

Muidugi, taga oli nagu ikka poliitkorrektselt 150-leheküljeline keskkonnamõjude hindamine ja kõik muu selline, eks ju. Ilusti kirjutatud, loosungitega, nagu "rohepööre päästab" ja kõik muu selline, aga suuresti tühi loba, poliitkorrektne loba. Ma tunnen neid linde, mis seal on. Seal on nii ropult erinevaid linde ja haruldasi linde, aga aruandes on pandud punased täpid selle kohta, kus linde näha on. Keskkonnamõjude hindaja, kes linde hindas, oli autoga ühel suvepäeval sõitnud metsateid läbi ja pannud neid punaseid täppe. Mida kuradit? Selline ekspertiis?

Loomulikult, kinnisvara hind langeb. Aga kohalikku rahvast – ja ka mind, kuigi ma ei ole kohalik –, häirib kõvasti see, et kaob ära väärtus, mida Eesti kõige viimane loodusmaastiku piirkond, Alutaguse, [pakub]. Seal on juhtumisi ka rahvuspark. See on olnud väärtuseks ka neile inimestele, kes on sinna oma kodu rajanud või seal elanud, läbi põlvede – rahu ja vaikus. [Nüüd tuleb] pidev müra, ka infra[punakiirgus], mis tungib läbi majade seinte, rääkimata varjuteatrist, mis tuleb, ühendusteedega veerežiimi muutused ja nii edasi, ja nii edasi.

Nagu külavanem ütles, iga reform – nüüd ei ole Reformierakonnast juttu – on meilt midagi ära viinud. Algul viis metskonna, siis viis velskripunkti, siis viis kooli, siis viis lasteaia ja lõpuks viis raamatukogu. Ja nüüd – tähelepanu! – viib meilt ka meie suurima väärtuse: vaikuse ja puhta looduse. Ma olen Muraka rabas ma ei tea, kui palju, sadu või tuhandeid kordi käinud ...

12:35 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, teie aeg!

12:35 Peeter Ernits

On kõik, jah?

12:35 Esimees Jüri Ratas

Teie aeg on läbi, jah, kui te lisaaega ei taha.

12:35 Peeter Ernits

Nii et suurepärane! Aitäh rohepöörajatele!

12:35 Esimees Jüri Ratas

Aitäh teile!

12:35 Peeter Ernits

Jah. Teile ka!  

12:35 Esimees Jüri Ratas

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Toomas Jürgensteini. (Toomas Jürgenstein alustab kõnet.) Üks hetk! Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits! (Hetk vaikust.) Härra Ernits, teil on protseduuriline küsimus?

12:35 Peeter Ernits

Jaa. Härra Ratas, tavaliselt te pakute lisaaega, aga seekord miks te ei teinud seda?

12:36 Esimees Jüri Ratas

Ma ütlesin, et teie aeg on läbi, ja ma küsisin, kas soovite lisaaega, aga te ei öelnud midagi selle kohta. Ma ei tea, kuidas … Ega kandikul … Ma ütlesin, et teie põhiaeg on läbi, [ja küsisin,] kas soovite lisaaega. Nii et ega me seda nüüd rohkem siin lahkama ei hakka. Nii, sõna on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajal Toomas Jürgensteinil. Palun! Teie aeg hakkab uuesti jooksma algusest peale.

12:36 Toomas Jürgenstein

Hea eesistuja! Hääd kolleegid, hääd sõbrad! Oma paremad mõtted ma ütlesin eile kliimakava juures ära, täna ma teen üsna lühidalt. Tunnistan, et ma olen natuke segaduses. Martin Helme pidas innustava kõne ja ma sain aru, et inimtekkeline kliima soojenemine ei ole tõsi. Eilsest Delfi artiklist lugesin Anti Poolametsalt samasugust seisukohta. Ta ütleb, et ta ei nõustu väitega, et kliima soojenemine on inimtekkeline. Hea Kalle Grünthal minu meelest eile kasutas sellestsamast inimtekkelisest kliima soojenemisest kõneldes sõna "ajupesu".

Ja nüüd ma olen hämmastunud. Miks te piinasite siin puldis professor Konistit, kes põhiliselt kõneles süsiniku sidumisest? Kui inimtekkelist kliima soojenemist ei ole, siis las see süsinikdioksiid läheb sinna üles. Ja professor pidi kannatlikult siin pikalt seletama, mis on tehnilised võimalused selle kinnipüüdmiseks. Aga see selleks.

Mõni väike väide veel. Minu jaoks on rohepöörde sünonüüm talupojatarkus. Talupojatarkus. Ma olen kasvanud Pärnumaal talus ja nii minu vanaisal kui ka isal oli üks põhimõte: talu peab järgmisele põlvkonnale edasi minema paremas korras, kui nemad selle said. Ja nad on väga seda püüdnud. Põhimõtteliselt rohepöörde eesmärk on sama. See on talupojatarkus. Talupojatarkus näeb, et tuul puhub, eelkõige puhub ta merel. Nii et meretuulepargid on midagi äärmiselt loomulikku ja talupojatarkusest lähtuvat.

Jaa, rohepöördesse on vastuolud sisse kirjutatud. Näiteks seesama, et salvestamiseks ja päikesepaneelideks on vajalikud muldmetallid. Kui me ühelt poolt ütleme, et neid tehnoloogiaid on meil vaja, siis samal ajal me ei tohiks sõdida, hambad risti, nende kaevandamise vastu. Selles mõttes, et need asjad on seotud. Ja tõepoolest, geoloogid on üsna skeptilised näiteks liitiumi ja koobalti varude suhtes. Aga samas, elu on dünaamiline. Alles tuli uudis, et Põhja-Rootsis on Euroopa suurimad muldmetallide varud leitud. Elame, näeme.

Ja loomulikult juhitavad võimsused – siin ei ole küsimust, need peavad olema ja tuleb arutada selle üle. Mina olen seda meelt, et põlevkivijaamad käivad oma kasutusaja lõpuni, aga kuidas edasi, kas tuuma- või gaasijaam või muu, see on debati koht. Loomulikult peavad olema juhitavad võimsused tuule- ja päikeseenergeetika kõrval. Aga ikkagi on minu jaoks oluline olnud see, mis toimub inimeste peades.

Ma ühe minuti palun juurde. 

12:40 Esimees Jüri Ratas

Palun, üks minut lisaaega!

12:40 Toomas Jürgenstein

Ma loeksin siin ette. Üleeile oli Postimehe arvamusliidrite lõuna ja noor teadlane Tuul Sepp, nelja lapse ema – minu õpilane, selle üle ma olen uhke –, pidas seal just nimelt rohepööret puudutava kõne. Ma tsiteerin seda nüüd lõpetuseks. 

Tuul Sepp – Tuul Sarv oli ta minu [õpilaseks olemise] ajal – ütleb: "Ka mina valin sageli ühistranspordi asemel autosõidu, kui hommikul tundub liiga raske laste valmissättimine bussigraafikuga klappima panna. Mul on vanaisalt päranduseks saadud põllumaa, mida ma rendin tavapäraste majandamisviisidega ettevõtjale, mitte mahetootjatele, sest aastakümneid hästi toiminud koostööd on mugav ja tasuv jätkata. Kui ma olen väsinud ja nõudekuhi kraanikausis ajab üle serva, viskan ma tühja pakendi pesemata prügikasti, mitte ei näe vaeva selle puhastamisega ja pakendikotti panemisega. Mulle meeldib reisida, käia konverentsidel ja rahvusvahelistel bridžiturniiridel ning oma lennus oldud tundidega ületan kuhjaga keskmise eestlase süsinikujalajälje. Teadmisest, et need tegevused pole keskkonnale head, üksi ei piisa. Inimeseloomal on raske oma raiskavale loomusele vastu astuda. Et sellelt keskkonda hävitavalt rajalt pääseda, tuleb ühiskondlikult muuta keskkonnasõbralikud otsused võimalikult mugavaks ja keskkonnavaenulikud otsused võimalikult ebamugavaks." Aitäh! 

12:42 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Head ametikaaslased, algataja on palunud, et kui me ei jõua arutelu ära pidada, siis me pikendame päevakorda kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Aitäh!

Panen hääletusele algatajate ettepaneku pikendada arutelu kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

12:44 Esimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 11, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust.

Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri. Palun!

12:44 Heiki Hepner

Ma võtaks kohe kolm minutit juurde.

12:44 Esimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit!

12:44 Heiki Hepner

Suur tänu, hea esimees! Head kolleegid! Minu tänusõnad kuuluvad ka professor Alar Konistile, kes tegi meile väga hea ettekande.

Isamaa on energeetikas lähtunud ikka põhimõttest, et vana kaevu ei aeta enne kinni, kui uus on valmis. Ja see on eriti oluline, kui me mõtleme energiajulgeolekule, ka kättesaadavusele, hinnale, aga samuti, siia juurde nüüd, kui seda laiendada, siis meie tootmisvõimsustele versus juhitamatud ja juhitavad, põlevkivikatlad, põlevkivijaamad versus tuulikud, päikesepaneelid ja muu. 

Isamaa ei vastanda ühte teisele. Aga oleme väga nõus sellega, et põlevkivienergeetika on lähikümnendil ja miks mitte ka kauem väga oluline komponent meie energiakomplektis. Sellele ei ole praegust asendust näha. Minu meelest väga hästi avas seda tõesti ka professor Konist, kes arutles teemadel, kuidas on võimalik põlevkivi kasutamisel keskkonnajalajälge minimeerida. See ongi tegelikult talupojatarkus.

Ma ei ole päris nõus sellega, nii nagu ka siin eeskõnelejatelt on kostnud, et rohepööre praegu tuginebki talupojatarkusele. Ei, seal on ikka olnud sees ka hullust ja rumalust. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et pendel on nüüd põrutamas teise serva, või mingitest muudest põhjustest, aga meie kindlasti peaksime ära tundma selle rumaluse ja mitte sellega kaasa minema.

Kui nüüd natukene detailidesse rohkem sisse minna, siis üks märksõna kindlasti on CO2 hind, selle hinnastamine, selle keskkonnamõju hinna määramine. Enam ei ole tegemist niivõrd keskkonnameetmega kuivõrd finantsinstrumendiga, millega kaubeldakse börsil. Tegelikult me kuulsime, mis on takistuseks teatud mõistlike otsuste tegemisel just tänu sellele volatiilsele CO2 hinnale. Ei ole võimalik investeerida ladustamis‑ ja kinnipüüdmistehnoloogiasse, nii et toota fossiilsetest kütustest energiat, see CO2 kinni püüda ja ka ladustada. See näitab tegelikult seda, et see instrument iseenesest on sellisel kujul, nagu ta praegu on, ebaõnnestunud. Me peame igal juhul pingutama selle nimel, et seda muuta. Mul on hea meel, et eile, kui me kliimapoliitika põhialuseid arutasime, jõudsime lõpuks ka selleni, et CO2-tasule on vaja määrata fikseeritud hind ja me peame koos oma Euroopa partneritega selle nimel pingutama.

Me oleme näinud igasuguseid veidrusi. Me oleme näinud siin kliimapoliitika arutelude juures ka seda, kuidas on üritatud selgeks teha, et puit ei ole taastuv loodusressurss, aga maagaas justkui nagu on. Oleksin väga ettevaatlik nende väidete suhtes, et hakkame rajama Eestisse meie põlevkivikatelde asemel gaasielektrijaamasid. Tõesti, väikeses mahus on nad vajalikud, nad on kiiresti käivitatavad, nad on vajalikud just nimelt reguleeritavate võimsuste lühiajaliseks sageduste hoidmiseks, aga baasvarustuse tagamiseks nad kindlasti ei ole mõistlikud, pigem tasuks siis kaaluda juba teisi alternatiive.

Võib-olla tõesti, veel kord lõpetuseks, tuleks tegelikult kogu rohepöördele vaadata avara pilguga, mitte minna kaasa kõikide vaimustustega ning ikkagi keskenduda oma rahvuslikele huvidele ja sellele, kuidas need muudatused kõige paremini teeniksid Eesti riiki. Ma usun, et meie head Euroopa partnerid saavad hakkama ja me ei pea oma rahvuslikest huvidest neile peale maksma.

Aga veel rohkem, tõesti, murelikuks teeb see, et maailm on täis autoritaarseid riike, kellel on jumala ükskõik, mis sellest rohepöördest saab. Siin on ju ka neid nimetatud – Hiina, Venemaa, Iraan. Ja on teisigi, kes ei ole selle protsessiga kaasa minemas ja kes samal ajal on väga suured saastajad. See näitab tegelikult seda, et kui me tahame mingeid muutusi saavutada, siis me peame arvestama ka selle komponendiga ja tegelema sellega võib-olla intensiivsemalt, pean siin silmas praegust Euroopa Liitu, et need riigid astuksid ka elementaarsed sammud selle nimel – no nimetame seda rohepöördeks, kuigi tegelikult võiks seda nimetada ju ka õhupuhtuse eesmärgiks, sest Hiina on üks kõige enam saastatuma õhuga riike ja võiks olla ju nende huvides see, et maailm oleks puhas.

Tõesti, tegeleme siis talupojatarkusest oluliste teemadega, nagu jäätmete taaskasutus, ringmajandus ja energiatõhusus. Neid kohti, kus me saavutaksime edu, millele tasuks panustada, kindlasti on. Jätame kõrvale need asjad, mis praegu esmapilgul tunduvad ikka täiesti mõttetud ja jaburad. Aitäh!

12:51 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal küsin lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

12:52 Kalle Grünthal

Head kolleegid! Tänasel teemal "Rohepööre või rohepöörasus?" on pooldajaid [ja vastaseid]. On need, kes usuvad sellesse, ja need, kes sellele oponeerivad. Mina ütlen, et rohepööre on vaid usuküsimus. Ja ilmselgelt oleme olukorras, kus tuleb appi tuua teadus. 

Ma juhiksin tähelepanu sellele, mis asi on teaduse olemus. Teaduse olemuse definitsiooni põhjal võiks öelda, et see on arvamusvabadus, arenev, oma eksimusi tunnistav, oponeerivad vaated on alati teretulnud, see on muutuv, enesekriitiline, ja mis kõige olulisem, andmetel põhinev. Seetõttu mulle isegi meeldis natuke Reformierakonna kõnemehe Siim Kallase seisukoht, et siin tuleb vaielda. Väliselt anti hinnang selle kohta, et käsitleme teemat teaduspõhiselt, aga lõpp läks ikka käest ära, nagu Reformi[erakonna]l alati. Tema ütles niimoodi, et tuleb kliimaseadus vastu võtta. Ehk siis vaidleme küll, aga läheme oma joruga edasi.

Siim Kallas ütles, et tuleb vaielda. Mis siis ikka. Ei ole mina nii kõva spetsialist, et saaksin siin kliimaasjus kaasa rääkida, küll aga ma saan edasi anda teadlaste, akadeemikute seisukohti. Nimelt on olemas selline mees nagu doktor Easterbrook, kes on Lääne-Washingtoni ülikooli geoloogia emeriitprofessor. Ta on uurinud kliimat ja liustikke erinevates kohtades, ta on kirjutanud üle tosina raamatu ja umbes 200 teadusartiklit geoloogiast ning esinenud ettekannetega 32 rahvusvahelisel konverentsil 14 riigis. Ta on juhtinud 12 aastat Lääne-Washingtoni ülikooli geoloogiaosakonda, olnud 1977. aastal Ameerika geoloogiaühingu üleriigilise konverentsi peakorraldaja ja USA esindaja ÜRO rahvusvahelise geoloogilise korrelatsiooni programmi juures. Ta on pälvinud ka tänuauhinna pikaajaliste teenete eest Ameerika geoloogiaühingus, elutööauhinna, ja Ameerika teadlaste ühingu aunimetuse Põhja-Ameerika mõjukaim teadlane. Vot selline mees on härra Easterbrook.

Tema on öelnud CO2 kohta järgmist: tegelikult CO2 kontsentratsiooni atmosfääris juhib hoopis ookeanide temperatuuri kõikumine. Mina tuginen ainult teadlase arvamusele. Ja ta ütleb järgmist. Praegu inimtegevuse tulemusena atmosfääri eralduva süsinikdioksiidi kogus aastas on inimtegevuse tagajärjel 36 gigatonni, CO2 hulk atmosfääris on 3140 gigatonni. Samas, süsinikdioksiidi osakaal ookeanides on 157 000 gigatonni ja inimtegevusest atmosfääri paisatud CO2 osakaal geosfääris on vaid 0,02%, seega see ei saa olla globaalse soojenemise põhjuseks. Süsinikdioksiidi ringlus geosfääris on pidev, jätkuv protsess ja see sõltub ka merevee soojusest – mida soojem, seda rohkem on süsihappegaasi õhus ja nii edasi. Ma ei hakka neid numbreid siia juurde tooma. 

Aga küsimus on selles, et kui näiteks ookeanid jahenevad, jahenemisel seob vesi CO2 atmosfääri, siis CO2 kontsentratsioon langeb. Loodus mitte ainult ei emiteeri, vaid ka tarbib süsinikdioksiidi. Nii et süsinikdioksiidi kontsentratsioon on aastatuhandeid tasakaalus püsinud. Praegu tarbivad maismaa- ja ookeanipõhised fotosünteesivad organismid vastavalt 61 ja 92 kilotonni süsinikku aastas. Tema seisukoht on, et CO2 kontsentratsiooni juhib tegelikult ookeanide temperatuuri kõikumine ja inimtegevust siin ei saa pidada õigeks. Ta ütleb välja ka seisukoha, et Päikese magnetväli on kliimamuutuste tegelik põhjustaja. 

Teatavasti läks rohehullus lahti aastal 2021 ÜRO kliimamuutuste konverentsil. Aga kliimamuutusel pole tegelikult teadusega mitte mingit pistmist. See on Easterbrooki sõnul lihtsalt poliitiline pettus. See kõik on seotud lihtsalt sotsialistliku maailma poliitilise süsteemi loomisega ja ükski IPCC – see on Valitsustevaheline Kliimamuutuste [Nõukogu] – paneeli ennustus kohutavate kliimakatastroofide kohta viimase 40 aasta jooksul pole juhtunud. Globaalne summaarne soojenemine alates 1979. aastast on olnud vaid 0,1 kraadi kümnendi kohta ja see jääb vaevalt mõõtmistäpsuse piiridesse.

See on nüüd see koht, kus tegelikult peaks toimuma diskussioon. Aga kahjuks need rohepöörajad ei soovi seda küsimust teaduse põhjal arutada ja tuginevad ebateaduse olemusele, kus tõde on defineeritud, tõde on fikseeritud, eksimusi ei eksisteeri, opositsiooni eiratakse, naeruvääristatakse, rünnatakse, puudub huvi andmete vastu ja ollakse kriitiline oponeerivate vaadete suhtes. Ja mis kõige tähtsam, teadusviited andmetele puuduvad või on kallutatud teadusuuringud. Kahjuks on ka Reformierakonnal selline seisukoht, see on avalikult välja tulnud. Eile, kui me arutasime siin kliimateemasid, siis ma tõin näiteks Endel Lippmaa seisukoha. Tema ütles, et maakeral on olnud vähemalt üle kolm jääaega, mille jooksul kliima temperatuur on tõusnud ja langenud, seega inimtekkelisusega ei saa siin mingit seost olla. Hea kolleeg Jürgen Ligi tuli pulti ja ütles põhimõtteliselt seda, et Jürgen Lippmaa on loll, ta ajab valet juttu. Vaata, juba see näitab tema olemust ja seda, et Jürgen Ligi tegeleb ebateadusega. 

Ei saa olla absoluutset tõde. Ja mina ei väida ka praegu, et doktor Easterbrooki ütlused on kõik tõesed. Küll aga ma usun teda rohkem, sellepärast et ta on selle teemaga tegelenud pikka-pikka aega. Ja ootaksingi healt Jürgen Ligilt võib-olla ka seda: ära ole palun kogu aeg nii kriitiline [selle suhtes], mida räägivad oponendid, sest ma väga tahaksin, et sa oleksid teaduse olemuse poolt, mitte ebateaduse olemuse poolt. Ja ma arvan, et siinkohal peaks minema tegelikult diskussioon edasi. Vaidleme need asjad lahti teaduse tasandil, aga mitte rohepöörde usu põhiselt. Aitäh!

13:00 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Palun vastusõnavõtt, Jürgen Ligi!

13:00 Jürgen Ligi

Aitäh! Eelkõneleja väitis, et ma olevat öelnud, et Jürgen Lippmaa on loll. Ma ei ole sellist nime üldse suhu võtnud. Küll aga eile ma ütlesin, et ka akadeemikud on rumalusi rääkinud, ei maksa neid hinnata nende järgi. See oli kõik, mis ma eile ütlesin. Aga Jürgen Lippmaa nimelist inimest ma ei tunne. 

13:00 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Jürgen Ligi. Palun!

13:00 Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Eks Martin võttis siin kokku selle arutelu sellise, kuidas öelda, loogika. Tema [jutu] järgi peame meie, poliitikud – tegelikult nemad, poliitikud – asjad ära otsustama ja siis teadlased peavad sinna juurde otsima detaile. Elu käib tegelikult ju teistpidi – poliitikud peavad kasutama teadmisi, mida teadus annab ja mida nad ülikoolis õpivad, mitte juhendama teadlasi, mida nood neile peavad nende õigustuseks leidma.

Tõesti kurb, et see üritus sellisena on välja tulnud. Kutsutakse detailide otsimiseks kohale ülikooli professor, kes rõhutab, et ta on insener. Ja kuigi ta räägib väga erinevat juttu selle arutelu algatajast EKRE-st, ta kahtlemata leiab jällegi EKRE kanalites ära nimetamist kui nende tõdede kinnitaja. 

Ei, professor Konist rõhutab, et ta on insener. Ta räägib energeetika probleemidest, ta räägib vajadusest CO2 siduda, ära kasutada ja nii edasi – see on vastupidine EKRE seisukohtadele –, aga ta siiski ei ole selle problemaatika jaoks piisavalt avara vaatenurgaga, et me peaksime selle põhjal tema teadmisi kuidagi üldistama.

Martini teine väide on muidugi see, mida ta siin kordas, et kliimaga on kõik kõige paremas korras ja et kliima soojenemine on hea. Ja siis lapsejutt selle CO2 teemal, milles ta ei olnud ainus. Seda ju õpitakse kuskil keskmistes klassides, aga see ei puutu üldse asjasse. CO2 atmosfääris eksisteerib, tõepoolest see osaleb fotosünteesis – seda sõna vist ei osatud küll kasutada –, tõepoolest taimed seda omandavad. Aga probleem on selles, et selle hulk on juba kolmandiku võrra kasvanud võrreldes selle ajaga, mis ta oli veel 50 aastat või natuke rohkem aega tagasi.

Ja see, et on kunagi olnud jääajad, ei muuda olematuks olukorda, et keskkonna halvenemine, surve keskkonnale on eksponentsiaalselt kasvanud ja see on tekitamas väga suuri tagasilööke ühiskondades, nagu massimigratsiooni, piirkondade elukõlbmatuks muutumist, sõdu, konflikte ja nälga. See on see, millest me peaksime alustama.

Me kuulsime siin Martin Helme suust jällegi selliseid alternatiivtõdesid, nii nagu tal on kombeks neid kuskilt otsida. Nii nagu arvamusfestivalilgi, kindlasti tuleks neile teha ka faktikontroll. Tookord ta rääkis, et jääkarud elavad järjest paremini ja korallid elavad järjest paremini. Selle ta jättis mainimata, et nad on võetud karmi kaitse alla. Aga see ei muuda kliima soojenemise hävitavat mõju nendele. Ja kaitsest üksi ei piisa, kui keskkond kaob, nagu on praegu olnud.

Ta rääkis kõrbetest, metsadest, kuidas olukord läheb järjest paremaks. Eks me peame siis üle vaatama. Aga ega see ei ole ju üldse välistatud, et ongi üks selline mõjusuund. Kui CO2 on rohkem, siis biomassi võib juurde tekkida. Aga elukõlblikku ala ikkagi jääb Maal juba vähemaks, põllumaad ja kõike, mis toitu peaks tootma. Mitte kuidagi ei lükka seda ümber see, et põllumajanduse tootlikkus on kasvanud, nii nagu Martin siin uhkelt teatas.

Muidugi hästi piinlik on, et tuuakse siia loengut pidama inimestele, kes on neid erialasid ülikoolis õppinud ... 

Palun lisaaega.

13:05 Esimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit!

13:05 Jürgen Ligi

 ... inimesed, kes ei ole ülikooli lõpetanud, kes on keskkooliharidusega. Nii nagu siin tehnikumiharidusega Kalle Grünthal hiilgas teaduse teemal, püüdis seda defineerida ja õpetada, mis on päris teadus. See on hästi piinlik. Niimoodi ei tohiks ükski partei nii madalale oma latti lasta.

Need alternatiivtõed, mida internetist võib leida, ei lükka ümber teadlaste valdavat arvamust, et kliimamuutus on tugevalt inimtekkeline ja väga ohtlik inimkonnale, kõigele. See hävitab liike ja muudab suuri piirkondi elukõlbmatuks. See on probleem.

Selles mõttes, nii nagu eile sai öeldud, me praegu näeme ju prognooside täitumist, mida hakkas tegema minu nähes Rooma Klubi. Ma muid varasemaid ei tea, aga 1980-ndatel oli küll väga selge, mis 40–50 aastaga hakkab maakeral juhtuma. Ja see ongi juhtumas. Seda ei saa taandada mingisuguse usu küsimuseks ega ka avaliku arvamuse küsimuseks. Isegi professor Lotman siin eile püüdis väita, et kui 93% teadlastest nii arvab, siis järelikult see on avalik arvamus. Hästi piinlik! Ja usu küsimus – jälle hästi piinlik! Igaüks võiks jääda oma liistude juurde, kui ta nii kõvasti sõna võtab, olgu ta või semiootik. Ja kindlasti võiks Kalle Grünthal tegeleda oma erialaga, mitte õpetada siin maailma. 

Nüüd, see 3-sendine elekter on jälle üks asi, üks jaburus, mida inimestele pähe määritakse. Reaalsus on see, et Eesti Energia oli kasumis 2020. aastal selle hinna juures ainult tänu Elektrilevile, õlitööstusele, tuuleparkidele, mida ta viimasel ajal on saanud ainult välismaal rajada, ilmselt õlitööstuse jääkide põletamisele, milleks on gaas ja koks Auvere jaamas. Need olid tuluallikad. Aga 3 sendiga Eesti põlevkivielekter turule ei pääse. Peale selle, et meil ei jätku tootmisvõimsust. Aga sedasama jama ajavad päevast päeva Kalle Grünthal, Jaak Madison ja Martin Helme, kordagi vaatamata numbrite sisse, kordagi vaatamata, mis saab siis, kui me börsilt ära tuleme ega suuda ise enam seda katta. Seal sees on seesama õnnetu Auvere, mis ei taha töötada. Ja isegi koos Auverega meil neid tootmisvõimsusi ei jätku talveks. Te tahate hakata siin mingit 3-sendist elektrit konstrueerima!

Majanduse ja heaolu tipp ei ole mitte odav kütus, vaid jätkusuutlik majandamine. Aga seda EKRE kahjuks püüab igati välistada oma oma aruteludega. Aitäh! 

13:08 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

13:08 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea esimees! Head rahvaasemikud ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Minul oli plaan kogu aeg siia täna kõnelema tulla, aga ma lootsin, et äkki tuleb see moment, kus ma saan mitte tulla. 

Ma jäin seda arutelu ja kõike seda niimoodi kuulama. Aga ma ei tahaks nõustuda eelkõnelejaga, kes hakkas arvama, kustmaalt kellegi haridus on see, [mis otsustab,] kes võiksid kõnet pidada ja kes ei võiks nagu kõnet pidada, kui tal seda haridust ei ole. Me oleme erinevatest eluvaldkondadest tulnud, me oleme eri komisjonidesse tulnud, me oleme erineva lugemusega ja me oleme erineva teksti omandamise võimega inimesed. Siin paljud töökaaslased üldse ei arene, paljud lihtsalt kulgevad ajas ja ruumis, aga neil on oma osa ja roll ühiskonnas. Aga on ka inimesi, kes teevad läbi suuri arengu[hüppe]id. Mina ei ole see hindaja, kes ütleks, kelle haridus on piisav või kelle oma ei ole piisav. Mulle praegu üldse ei tule meelde näiteks, mis haridus oli Jeesus Kristusel, kelle õpetussõnadest me nii palju siin räägime. Mulle tuleb meelde selle rohepöördega, et üks kuri Pipi on seal Rootsis – Greta, Grete või mis iganes ta nimi on. Ma ei tea, mis haridus tal on. Aga professorid tsiteerivad tema lauseid. Ma ei tea, millised ta laused on, ma ei ole pidanud väga vajalikuks [järele uurida]. Aga see, kui inimesed räägivad kaasa asjades ja siis öeldakse, et sina ei peaks nagu rääkima, sellepärast et sul ei ole vastavat haridust ... Meil ongi erinev vaade, peab olema.

Ja see talupojatarkus, mida nüüd siin ekspluateeritakse väga usinasti, ütleb, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. No mina olen seda meelt, et me võiksime seitsme korra peale minna. Meie mõõtmisriistad on juba targemaks saanud ja selle aja jooksul võib-olla kaob juba huvi, raugeb võib-olla see investeerimisvajadus. Kui me ühtepidi tahame, et iga üksikinimene kontrolliks, milline ta jalajälg on, ja kui mõned heas usus soetavadki endale paar päikesepaneeli, siis me oleme seadustega andnud sellise võimaluse, et inimesel lihtsalt kaob kiirelt see päikesepaneeli ülespanemise soov, sest need summad on ikkagi äärmiselt suured.

Kümme aastat ei ole meil siin meretuuleparkidega midagi edasi läinud, nüüd tuleb välja, et meretuulepark on meil üks kõikse paremaid asju. Mulle meenub ka see, kuis peaminister ütles siin üks kord, et hüdroenergia on merre paigutatud tuulikud. Noh, on nagu on. Ega füüsika ei olegi alati olnud kõige seksikam õppeaine tütarlaste jaoks. Aga ka seda on vaja.

Ja inimesed tahavad tegelikult teada, näiteks kas või Saaremaal, kus kogu aeg on mingid tuuled ja kogu aeg on elekter katkestatud, kuidas seda nüüd saaks, kui sa tahaksid mingit oma automaatsemat toetust, või ütleme, tootmisjaama püsti panna. No Tallinna linnas on eriti keeruline, sest ilma kaugküttepiirkonnaga liitumiseta sa üldsegi ei saa siin mingit kinnisvara arendada. Me ei olegi läinud sinnapoole edasi, sest nii on ta seadustes kirja pandud.

Esmalt me võiksime ikkagi inimestele miskit anda harjutada. Meenub, et me sorteerisime prügi ja seda me sorteerisime täpselt sinnamaani, kui tuli aasta 2009 ja majanduskriis. Siis kadus ära see jäägiti korjamine. Nüüd me uuesti taaselustame seda. Järjepidevust on vaja. Järjepidevust on vaja!

Talupojatarkus vist oli see, et paar aastat sealt põllu pealt võttis, siis üheks aastaks jättis sööti, et ta tõmbaks. Küsime, et kuhu me pöörame. Ütlesin siin saalis – vist siis, kui olid [arutusel] energiahinnad ja need –, et me oleme täpselt nii kaua rohelised, kuni Saksamaa ütleb: olukord on praegu selline, et tuleb lihtsalt tuumajaamad uuesti tööle panna. Ja nii ongi. Ja nii ongi! Sellepärast, et me oleme energiakriisis. Ja see Venemaa verine gaas ei ole taastuvenergia, pigem on Eestis ikkagi taastuvenergiaks puit. Ja noh, jätke meile see puuküte, vaadake, kus me asume. See on võib-olla minu, lihtsa linnavurle seisukoht. Enne kui me siin hakkame rääkima talupojatarkustest. Ma pean vastama inimestele, miks on keeruline rajada päikeseparke. Aitäh!

13:13 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa.

13:14 Henn Põlluaas

Palun lisaaega.

13:14 Esimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit!

13:14 Henn Põlluaas

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Mina ei oleks siia pulti tulnud, sellepärast et meil olid täna väga head, väga asjalikud ettekanded. Aga kui Jürgen Ligi tuli siia ja talle omase reformierakondliku arrogantsiga kuulutas kõik esinejad, kaasa arvatud tehnikaülikooli professori ja kõik oponendid, kes on temast ja rohepöörastest erineval seisukohal, kirjaoskamatuteks, lollideks, harimatuteks, ma ei tea, kelleks veel, ja manitses, et igaüks peab jääma enda liistude juurde, siis tõtt-öelda mul oli äärmiselt piinlik. 

Vaatame siis tagasi, kus on see oma liistude juurde jäämine. Härra Jürgen Ligi on mees nagu orkester. Varsti vist ei ole ühtegi ministrikohta, mida ta ei oleks täitnud. Ta oli kaitseminister. Tema lammutas Eesti sõjaväeluure, kui need hakkasid Vene spioonile Simmile jälile jõudma. Tema võitles selle eest, et kaotada Eestis ära ajateenistus. Tema rääkis siinsamas saalis, kui Ukraina sõda oli juba puhkenud: te olete lollid, rumalad, mitte mingisugust keskmaa õhutõrjet meil pole vaja. Rahandusministrina laskis ta toimuda kõige suuremal rahapesuskandaalil. Olles Finantsinspektsiooni juht oma ameti tõttu, ei osalenud ta mitte ühelgi selle istungil. Samal ajal Reformierakond muutis kõik rahapesukuriteod kriminaalkuritegudest lihtsalt väärtegudeks. Ja nii edasi, ja nii edasi. Ja nüüd peaksime siis uskuma neid, kes püüavad meile selgeks teha, et rohepööre on ainukene võimalus, ainukene väljapääs.

See rohepööre ei ole meid viinud mitte viie rikkaima riigi hulka Euroopas, nagu Reformierakond lubas, vaid viie kõige kiiremini vaesuva riigi hulka. Me oleme selle tõttu enneolematus energiakriisis, mis on kaasa toonud enneolematu hinnatõusu, meie rahva vaesumise ja meie majanduse allakäigu. Ja mille nimel? Mitte millegi nimel. 

Ja kõiges süüdistatakse sõda. No ei istu Putin meil põlevkivikaevandustes ega lase põlevkivi ahju ajada. Ei ole Putin CO2‑kvooti nendele hindadele juurde pannud. Ja nii edasi, ja nii edasi. Loomulikult on Putin kaabakas, väga palju halba teinud ning gaasi‑ ja naftahinnad on seetõttu tõusnud, aga kõik ei ole mitte sõja süü, vaid süü lasub meie reformierakondlikul valitsusel, nende ebakompetentsusel ja hoolimatusel Eesti rahva vastu.

Euroopa Liit seadis eesmärgiks aastaks 2030 vähendada CO2‑emissiooni 30%. Võrreldes 1991. aastaga olime me juba 2021. aastal vähendanud seda 75%. 75%! Ometi püütakse meil veel hullemaks seda asja ajada. Nojah, tõesti, Euroopa Liit räägib nüüd, et aastaks 2030 peaks [CO2‑emissiooni] vähendama umbes 50%‑ni, aga me oleme juba niigi rohkem seda vähendanud. Aga ei, sellest ei piisa. Rohepööraste survel võeti siin Riigikogus vastu ka otsus, et meie viime kogu oma energiatootmise 2030. aastaks 100% taastuvenergiale. Kas te kujutate ette, mida seda tähendab? See tähendab seda, et pool ajast istume me pimedas, külmas ja näljas, sest pool aastat ei ole päikest, pool aastat ei ole tuult. Ja mis me siis teeme? Meil ei ole mitte mingisugust utoopilist uut tehnoloogiat, millele üle minna. Meil ei ole olemas mitte mingisuguseid selliseid energia salvestamise vahendeid, mis oleksid taskukohased ja ka tehnoloogia poolest sobilikud. Lihtsalt ei ole! 

Ja siis aetakse meile mingisugust udu, selle nimel tõstetakse energia hinda ja kogu meie rahvas vaesub. Vaadake, millised hinnad on toidupoodides! Vaadake, kuidas on tõusnud kõik muud hinnad! Ja see on ainult selle tõttu, et rohepöörased on fossiilkütustele kuulutanud sõja, aga mitte midagi asjalikku, mitte midagi käegakatsutavat, mitte midagi tõelist pööret toovat välja ei paku.

Euroopa Liit võib ju ühel hetkel lülitada kogu tootmise, absoluutselt kogu elu välja, aga sellest ei muutu maailmas mitte midagi, sest Euroopa Liit emiteerib ainult 5% terve maailma süsinikust. Ja Eesti on sellest 0,05%. Saate aru, kui jabur see on? Nendel asjadel oleks tulemust siis, kui me oleksime tehnoloogiliselt võimelised seda rohepööret läbi viima ja kui sellega tuleks kaasa terve maailm, aga lihtsalt endale poomisnööri kaela sidumine ei aita mitte kedagi. See ei aita ei Eestit, Euroopat ega maailma. See on totter. See on hullumeelne!

Kõigepealt me peame hoolitsema selle eest, et meie inimesed saaksid hakkama, et meil ei oleks vaesust. Aga meie vaesuses elavate inimeste hulk on just nimelt Reformierakonna võimul oleku ajal kasvanud drastiliselt. Meil kasvab meeleheide, meil kasvab enesetappude arv, meie sündimus on enam kui saja aasta kõige väiksem. Selleni on viinud just seesama kliimahüsteeria – see, kuidas meie lastele õpetatakse, et kui nüüd homme midagi ette ei võeta, siis ülehomme olete te surnud. See on ju täiesti vastutustundetu hüsteeriakütmine. See peab ära lõppema!

Me peame tõepoolest kasutama seda vana head talupoeglikku tarkust, tegema tasa ja targu, vanasse kaevu mitte sülitama. Ainult nii on meil lootust ellu jääda. Sest olgu see kliimasoojenemine nii hull kui tahes, selle kliimahüsteeria ja rohepöördega tapetakse meid ju kümneid või tuhandeid kordi kiiremini. Lõpetagem see hullumaja! Aitäh!

13:22 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesid ei ole, sulgen läbirääkimised. Olen tänulik algatajale – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonile – ja ettekandjatele – Rain Eplerile, Alar Konistile, Martin Helmele. Ma tänan kõiki ametikaaslasi, kes võtsid sõna ja kes küsisid. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Head ametikaaslased, meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.

13:22 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee