Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 4. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole soovi. Siis teeme palun kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras 16 päevakorrapunkti. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 633 kolmas lugemine. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 633 lõpphääletus, aga enne seda on Viktoria Ladõnskaja-Kubitsal protseduuriline küsimus. Palun!

Lugupeetud eesistuja, mul on tõesti protseduuriline küsimus. Me kõik mõistame ja teame, et me elame parlamentaarses riigis. See tähendab, et siin saalis võetakse vastu otsuseid ja neid võetakse  vastu nii, et need hääletatakse läbi. Ehk saadikutel on võimalus avaldada poolt- või vastuarvamust. Kuidas kollane raamat kirjeldab ära selle, mis asi on tagatuba ja mis asi on koalitsiooninõukogu? Kuidas kahe konkreetse erakonna peasekretärid võivad otsustada, et nende arvamus on suurem arvamus kui terve Riigikogu arvamus, ja mitte lasta saadikutel avaldada oma arvamust ehk mitte lasta teatud eelnõusid siia saali siis, kui need on valmis? 

Aitäh! Kodu- ja töökord ei reguleeri ei erakondade tagatubasid ega ka koalitsiooninõukogu tegemisi. Nii et kodu- ja töökorrast tulenevalt on kõikidel Riigikogu liikmetel vaba hääletus ja vaba mandaat, mida nad võivad realiseerida. Nii et ei pea juhinduma ühe või teise erakonna juhi või fraktsiooni juhi juhistest. Nii see on ja nii see on ka olnud. Ma usun, et Riigikogu liikmed on kõik iseseisvad ja vabad oma otsustes.

Jüri Ratas, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Eelnevast protseduurilisest küsimusest tulenevalt mul tekkis ka protseduuriline küsimus. Kas siis tõesti on kuidagi meie kodu- ja töökorras ära fikseeritud – kui see väide vastab tõele, et kahe erakonna peasekretärid saavad selle üle otsustada –, mida me siin täiskogu saalis arutame ja mida me ei aruta? Ja siis tekib küsimus, millise kahe erakonna peasekretärid. No ju on viide koalitsioonierakondadele. Mina olen opositsioonierakonna esindaja. Kui seda paragrahvi või viidet meie kodu- ja töökorras ei ole, siis ma küsin teilt – teil on suur kogemus Riigikogu juhatuses, te olete olnud väga pikalt Riigikogu aseesimees –, kas on olnud ka mingi selline praktika, et kahe erakonna peasekretärid saavad kuidagi kamandada Riigikogu täiskogu.

Aitäh! Kõigepealt ma pean mainima, et teil on Riigikogu juhatuses pikem töötamise kogemus kui minul, hea küsija. Aga mis puudutab kahte erakonda, siis siin räägitakse nii-öelda abstraktselt. Ma tean, et kaks erakonda on praegu opositsioonis ja kolm moodustavad koalitsiooni. Kui kaks on, siis võib-olla on just opositsioonierakonnad. Ega ma ei tea. Keegi ei ole avalikustanud, millistest erakondadest on jutt.

Aga ma võin kinnitada üle, et juhatuses ei ole selliseid meeleolusid, et üks või teine peasekretär või fraktsiooni juht saab jagada korraldusi vaba mandaadiga Riigikogu liikmetele. Ja ükski seadus ka seda ette ei näe, nii et me kõik saame rahulikult avaldada oma arvamust.

Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus, palun! 

Aitäh! Aga ma ei tea nüüd, mis teha. Ma ei ole korraldust kätte saanud.

Jürgen Ligi ei ole saanud korraldust. Ega seadus ei keela ka korralduse järgi hääletamast. Kui üks või teine saadik ei suuda otsustada, siis ta võib nõu küsida autoritaar... Autoriteetselt, mitte autoritaarselt (Naer saalis.) peasekretärilt. Aga ka autoritaarselt peasekretärilt või juhilt võib nõu küsida, saab lähtuda ka sellest, ega see ei ole keelatud. 

Tarmo Tamm, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh, juhataja! Kas kokkulepe puudutab vähiravimite käibemaksu?

Mina ei oska öelda. Sellest ei ole räägitud, mida konkreetselt silmas peetakse, millist seaduseelnõu või millist erakonda või millist peasekretäri. Jutt on niisugune üldsõnaline. Aga ma olen muidugi üllatunud, et selle koosseisu lõpus viimastel nädalatel on auväärt Riigikogu liikmetel tekkinud protseduurika kohta nii palju küsimusi. Kuidas me küll need neli aastat oleme hakkama saanud nende hääletamistega? 

Aga Peeter Ernitsal on protseduuriline küsimus. Palun!

Jaa. Hea juhataja! Teate, koerapidajad teavad, et tark koer loeb peremehe silmadest juba. Sel hetkel, kui kolleeg Jürgen ütles, et pole küsinud, ristus mu pilk Reformierakonna peasekretäri Timo Suslovi pilguga, kes vaatas Jürgen Ligile otsa sellise pilguga, et ... 

Aitäh! Minu mäletamist mööda Jürgen Ligi mitte ei küsinud, vaid ütles, et ta ei ole saanud juhtnööre. Ja ega ta ei pea saama tingimata oma erakonna kolleegidelt juhtnööre, nii et võite ka teie talle jagada juhtnööre. Kalle Grünthal, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh! Nii põnev arutelu on. Kas natuke saaks mikrofone või seda kõlarit kõvemaks keerata? Taha ei kosta.

Kuidas? Ma palun väga vabandust, aga nüüd on tavapärasele vastupidine olukord – mina ei kuulnud üldse, mida te rääkisite.

Ma palun, lugupeetud istungi juhataja, et kuna on nii põnev arutelu, keerata kõlareid kõvemaks. Siia taha üldse ei kosta.

Aitäh! Ma palun kõlarid kõvemaks keerata, aga ega me siin ei pea põnevat arutelu looma, meil on vaja päevakorraga edasi minna tegelikult. Viktoria Ladõnskaja-Kubits, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Jätkan seda arutelu. Öelge palun, millised võimalused on saadikutel avaldada oma arvamust juhul, kui eelnõu on sattunud niinimetatud riiulile. Ka kas meil on üldse võimalust siis, kui tegemist ei ole enda komisjoniga, mõjutada komisjoni liikmeid ja komisjoni juhtkonda ikkagi tegelema menetluses olevate seadustega?

Aitäh! No komisjonis menetluses olevate eelnõude saatuse, kas ja millal nad saali liiguvad, otsustab vastav juhtivkomisjon ning see toimub kodu- ja töökorrast tulenevalt komisjonis ikka häälteenamusega. Nii et mõjutada saab eelkõige komisjoni liikmeid ja vaja on rääkida komisjoni liikmetega, kes üht või teist erakonda esindavad. Kas need liikmed mõtlevad oma peaga või lähtuvad kellegi suunistest, seda mina ei oska öelda. Ja kodukord seda ka ei reguleeri. Siin on Riigikogu liikmetel täielik vabadus tegutseda oma parima äranägemise järgi.

Jüri Ratas, palun! Protseduuriline küsimus.

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Ma arvan, et me peame igal juhul toetama siin üksteist ja ametikaaslasi. Kas protseduuriliselt te saaksite teha nii, et kui ametikaaslane Jürgen Ligi ei ole saanud seda käsklust või informatsiooni kätte – ja tõsi on see, teil on õigus, et te ei tea, millise erakonna peasekretär peaks selle talle andma –, siis saaks teha väikese vaheaja, mille jooksul Jürgen Ligi ja teie saate paluda kõikide erakondade peasekretäre, kes on Riigikogu liikmed, koguneda ja siis saaks sellest küsimustest üle minna? Kas oleks võimalik selline arutelu praegu kiiresti teha?

Aitäh, hea kolleeg! See on kindlasti võimalik, aga ma ei pea juhatajana seda praegu põhjendatuks ja vajalikuks. Mul on ettepanek, head kolleegid, läheme päevakorra juurde, asume tööle. Nii. Ei ole teistsuguseid arvamusi. Esimene päevakorrapunkt... Aga siiski on Kalle Grünthalil protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teie hea soovitus oli, et asume tööle. Mina olen ammu juba tööl. Kus te siiamaani olite?

Aitäh! Ma pidasin silmas meie kollektiivset tööd. Aga see on väga hea ja ma tunnustan, et te kogu aeg töötate. Mina ka töötan kogu aeg. Nii, tundub, et nüüd protseduurilisi küsimusi rohkem ei ole.

Saame minna päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 633 kolmas lugemine. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 633 lõpphääletus. Enne lõpphääletust ma küsin, kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, saame minna lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 633. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud turvategevuse seaduse eelnõu 638 kolmas lugemine. Juhtivkomisjoni ettepanek on samuti viia läbi lõpphääletus. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Kas me võime minna kohe hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse.) Võime minna.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud turvategevuse seaduse eelnõu 638. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud makse‑ ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu 743 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Kas me võime minna kohe lõpphääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Võime minna.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud makse‑ ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu 743. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud soodustingimustel vanaduspensionide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 710 kolmas lugemine. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 710 lõpphääletus. Aga enne seda on võimalus läbirääkimisteks. Ja ma palun, Marika Tuus-Laul, Keskerakonna fraktsiooni nimel. (Marika Tuus-Laul palub ka lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Tõepoolest, praegu on siin väga imelik seis tekkinud, sest oli päris kindel, et me selle seaduseelnõuga kolmandale lugemisele ei tule. Nii me rääkisime sotsiaalkomisjonis. Ka siin saalis teise lugemise ajal ütlesid opositsioon ja koalitsioon need seisukohad välja. Aga siis äkki tuli teadmine, et tulebki kolmas lugemine. Järelikult olid mingid koalitsiooni omavahelised nääklemised. Ja siin me täna oleme. Muide, kummaline on see, et need inimesed, keda see puudutab, olid tol korral ka siin rõdul ja [nende jutu järgi] pidi kõik väga kena olema – meile helistati, meid tänati kirjalikult, et me oleme nii arusaavad selles küsimuses –, aga nüüd on siin see üllatus.

Ma tuletan pisut meelde. Tõepoolest, sotsiaalminister Signe Riisalo oli kunagi komisjonis ja rääkis sellest kui maailma kõige paremast eelnõust. Midagi [hullu] ei ole, balletitantsijad lõpetavad, on karjääripöörded, sest 40-aastaselt nad tõesti ei saa ju edasi enam tantsida. Võtavad uued töökohad, karjäärivahetusprogrammid, kõik justkui on olemas, kõik on korras. Tänapäeval on kõik võimalik – muinasjutuline. Ja ma ise mõtlesin – noh, ma olen aastakümneid ju seda probleemi siin saalis näinud, kuidas sellega kembeldakse –, et kuidas see ikkagi saab niimoodi olla.

Siis muidugi kuulsime ja nägime, kuidas tulid suured avalikud pöördumised, nagu Eesti Ametiühingute Keskliidu avalik pöördumine, siis tulid kõik alaliidud siin järjest, meremeeste sõltumatu ametiühing, transpordi- ja teetöötajate ametiühing, teatriliit ja kõik selle alaliidud, balletiliit, näitlejate liit, rahvusooper ja nii edasi, ning kõik ütlesid, et nendega ei ole arvestatud, nendega pole läbi räägitud midagi. Ometi Riisalo ütles, et kõik on kokku lepitud.

Väga palju selgust tõi asjasse see, kui sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt korraldas siin avaliku istungi koos kultuurikomisjoniga. Me saime rääkida, me kohtusime seal nende inimestega. Me nägime, mis olukord tegelikult ikkagi on. Ainukesed, keda seal ei olnud, olid tervise- ja tööminister Peep Peterson ja loomulikult ka Signe Riisalo. Nende käest ma olen hiljem küsinud, korduvalt, miks neid kohal ei olnud, ja ega ma ei ole vastust saanud. Noh, [umbes nii, et] meile teatati suht hilja ja me arvasime, et see ei ole nii oluline. Tähendab, lihtsalt ei juletud silm silma vastu seista seal kõikide nende inimestega.

Siis tõesti seal balletitantsijad ja teatriliidu esindajad rääkisid meile, kuidas need inimesed on maast madalast, lapsepõlvest peale, enne kooli juba teinud päevas seitse tundi harjutusi kuni sinnamaani, õhtul on etendused, pikad sõidud. Nad ei ole võimelised [kauem töötama], nad peavad minema varem pensionile. See väike pension, lisapension, 350 eurot, ei ole ju mingi eriline raha. Aga need inimesed ei ole võimelised kohe ümber asuma järgmisele töökohale, kujutate isegi ette. Ja me tõepoolest väga imestasime, kuidas me ikkagi suhtume nendesse inimestesse, kes esindavad meid nii kodus kui ka välismaal, nad esindavad meie rahvast, meie rahvuskultuuri, nad on selle edasikandjad, tippartistid, kõrgkultuuri esindajad. See on lausa masendav.

Täpselt samuti meremehed rääkisid, et neid ei olegi kodus, nendel ei ole pereelu, nendel ei ole õigeid abielusid, neil on lahutused, stressid, enesetapud ja kõik sellise asjad leiavad aset. See veidi varem pensionile minek – nende puhul on see vanus vist 60 aastat – on ju täiesti loomulik. See töö on eriline. Mõelge ise, kogu aeg merel, merel, merel. Sellele lisaks me teame, et Lätis, Rootsis ja Soomes on kõik need tagatised täiel määral olemas. Seda kummalisem on, et meil nii äkki seda tehti. Taheti nagu ikka enne valimisi teha vaikselt-vaikselt see ära, aga kahjuks läks see ikkagi kõik [suure] kella külge.

Ma tuletan teile meelde, miks need eripensionid ikkagi omal ajal tehti. Õigus saada pensionile varasemas eas põhineb eeldusel, et teatud ametikohtade või kutsealade töötajad on töötanud [tervist] kahjustavates või rasketes töötingimustes või on teinud sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioniikka jõudmist töövõime kaotus või selle vähenemine. Me teame, et mitte midagi ei ole nende jaoks tervise alal tehtud, ei kutsehaiguste küsimustes ega mitte milleski. Ka see on mitukümmend aastat lahendamata küsimus. Seda kummalisem ja lausa häbiväärne on, et ministeeriumi esindajad olid öelnud, et neile makstakse raha ju eakate arvel. No saagem, veel kord, aru: nad on selle pensioni välja teeninud! See on väljateenitud aastate pension.

Nii et ma ütlen kokku võttes, et me oleme täiesti vastu, et peaks siin selle poolt hääletama. Kindlasti me seda ei tee, me hääletame vastu, kuna kõik läbirääkimised on olnud formaalsed ja tegelikult kokku lepitud pole mitte milleski. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel. (Helle-Moonika Helme küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Hea kolleeg Marika Tuus-Laul oma sõnavõtus juba pikalt kirjeldas seda protsessi, ma ei hakka seda kõike enam üle kordama. Selle eelnõu teisel lugemisel pidasin ma ise kõne ja rääkisin kõik need murekohad lahti. Meie fraktsioon tegi eelnõu teisel lugemisel ka ettepaneku selle menetlemine katkestada, seda põhjusel, et see eelnõu on küüniline, tänamatu ja ebaõiglane nende inimeste suhtes, keda see puudutab.

Nagu ikka, põhjus, miks ei saa seda või teist asja teha – ükskõik mida, viimase kahe aasta jooksul, selle valitsuse puhul –, on see, mida me kuuleme alati: raha ei ole. Aga mina küsin vastu: mis teil viga on, inimesed? Kas teil tõesti on kahju? Kas teil on Eesti inimeste heaks tõesti rahast kahju? Mis teil viga on, inimesed? Sõnu ei ole. Piinlik.

Aga balletiinimesed, kes eelmine kord olid meil siin rõdu peal ja kogu seda arutelu kuulasid, ei saa täna siin olla, kuna neil on tulemas väga vastutusrikkad etendused. Siis, kui meil oli teine lugemine, olid nad just oma välisturneel ja viisid meie kõrgkultuuri välismaale, nad olid seal meie saadikud, meie kultuuri saadikud. Ja nad tulid sealt tagasi tohutult suure eduga. Nad olid teinud sellel hetkel ära meie Eesti riigi maine heaks, meie kultuuri heaks rohkem, kui meie siin võib-olla suudame või oleme suutnud.

Ma ei tea, kas te kõik olete saanud selle kirja, aga nad saatsid paar päeva tagasi meie fraktsioonile kirja, kus nad veel kord paluvad seda eelnõu täna mitte vastu võtta. Ja ma loen selle ette. See on Eesti Balletiliidu juhatuse esimehe Triinu Upkini kiri. 

"Kirjutan kolmapäeval, 8. veebruaril lõpphääletusele mineva soodustingimustel vanaduspensionide ja väljateenitud aastate pensionide seaduse muutmise seaduse (710 SE) raames. Eesti Balletiliit on oma arvamuse esitanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja kultuurikomisjoni ühisel istungil 9. jaanuaril 2023, seda selgitamas käinud ja seda ka avalikkusele avaldanud. Nüüdseks on selgeks saanud, et see eelnõu, 710 SE, on väga suure poliitilise kaaluga, ent ometi pole me lootust veel lõplikult kaotanud. Oleme väga tänulikud kõigile, kes meile varasemalt on toetavalt vastanud, ja loodame, et meie toetajate seisukoht ei ole ka tänasel hääletusel muutunud.

Balletiartistidelt, vokaalsolistidelt ja puhkpillimängijatelt väljateenitud aastate pensionide äravõtmine ilma mingisuguse reaalse alternatiivi pakkumiseta on tugev löök Eesti kõrgkultuuri jätkusuutlikkusele. Mida peaksime ütlema tantsijatele, kes juba on balletiartistidena tööd alustanud, aga 2036. aastaks oma staaži täis teenida ei jõua? Kas me tahame oma noori Eesti tantsijaid ka kümne aasta pärast laval näha või saadame nad pigem varem juba ümber õppima? Noored välismaa artistid ootavad kannatamatult ukse taga, et siin paar aastat tantsida, ja voolava kaadriga saab balletitruppi pidada küll, aga kas see oleks meie rahvuslik kõrgkultuur? Sõnum, mille sellise hoolimatult koostatud eelnõu vastuvõtmine nende väga raskete ja lapsepõlvest peale äärmist pühendumist ja ohverdusi nõudvate ametite pidajatele saadab, see sõnum on: meil pole teie üleinimlikku pingutust vaja, tehke varem, lõpetage varem."

Siin Triinu Upkin palub vabandust oma emotsionaalse tooni pärast, aga ta ütleb: "Oleks ääretult kahju, kui poliitika tegemise protsessid ja jõumängud saavad olulisemaks kui nende protsesside käigus tehtud otsuste sisu ja mõju. Reformida muidugi võib ja tulebki, ikka selleks, et elu meie riigis paremaks teha, kuid see konkreetne seaduseelnõu ei ole hästi tehtud ja selles plaanitud muudatused ei teeni taotletud eesmärki." Ja ta teeb ettepaneku: teeme uuesti, teeme paremini. See võimalus tegelikult on olemas.

Ta palub vabandust, et nad ei saa ise tulla tänast hääletust vaatama, sest tõepoolest, Estonias on rahvusballeti uuslavastuste proovid täisorkestriga ja etendus "Must / Valge" tuleb 24. märtsil Rahvusooper Estonias esiettekandele. Nad kõik harjutavad. Nad elavad kõik hääletamisele kaasa ja hoiavad pöialt. Ja Triinu Upkin ütleb: "Loodan, et hääletate 710 SE vastuvõtmise vastu ja Eesti kõrgkultuuri elujõulisuse poolt."

Ma isiklikult kutsun kõiki üles seda ettepanekut toetama ja selle eelnõu vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh! Õnne Pillak, palun! Reformierakonna nimel.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kes on lugenud Sotsiaalministeeriumi hiljuti välja antud pensionide jätkusuutlikkuse analüüsi, see teab väga hästi, et me seisame silmitsi väga suure väljakutsega, see on pensioni esimese samba jätkusuutlikkus ja kõige vaesemate pensionäride järeleaitamine, et ebavõrdsus pensionisaajate vahel oleks väiksem. See eelnõu on just nimelt selline, mis muudab Eesti pensionisüsteemi selliselt, et kõigil oleks vanaduspõlves võrdsemad ja paremad võimalused, et oleks suuremad pensionid, sest need vahendid, millest meil pensionäridele pensioni makstakse, tulevad ju kõik ühest kohast – riigieelarvest. Seetõttu me peame ühelt poolt hoolitsema selle eest, et nii‑öelda ühist pensionide rahakotti kasutataks kõigi vanaduspensionäride hüvanguks.

Siin kõlas väide, justkui ei mõeldaks kõigi pensionäride peale. Lihtne näide. Sotsiaalkomisjonis küsides selgus, et soodustingimustel pensionide maksmiseks läheb 48 miljonit eurot. Kui jagada see ära kõigi vanaduspensionäride vahel, siis me saaksime aastas maksta igale pensionärile üle sajakonna euro juurde lisaks praegusele pensionile. See on väga suur raha ja sellest oleks väga suur abi kõigile vanaduspensionäridele.

Teiselt poolt tuleb meil mu meelest rohkem vaielda nende valikute üle, kuidas suurendada inimeste sissetulekuid, et nad ka ise saaksid pensionieaks endale säästa, mitte [ei tule meil] vaielda selle üle, kuidas neljakümnendates tervetele tööealistele inimestele maksta pisut suuremat pensioni, kui on meil praegu rahvapension. Aga me kõik saame aru, et see ligi 300‑eurone summa ei taga neile seda elukvaliteeti, mida nad ise soovivad ja mida nad ka väärivad.

Nüüd mõned väited, mis vajavad siin ülekordamist ja selgeksrääkimist. Esiteks ma kordan üle, et tänased muudatused, mida me siin arutame, ei puuduta inimesi, kes juba saavad soodustingimustel pensioni. See jääb neile alles. Need seadusemuudatused ei puuduta ka neid, kellel on juba soodusstaaž täitunud ja sooduspensioni saamiseks kõik vajalikud tingimused täidetud.

Teiseks, muudatuste ülemineku periood on väga pikk. Soodusstaaži saab 12,5‑aastase ja väiksema staažinõude korral koguda kuni 2030. aasta lõpuni. Siin oli juttu baleriinidest. Need, kellel on pikem staažinõue, saavad koguda seda kuni 2036. aasta lõpuni. Inimesed, kes töötavad põlevkivi all‑ ja pealmaakaevandamisel, saavad koguda oma staaži 2049. aasta lõpuni. See on väga pikk aeg. Ja see periood on pandud sedavõrd pikk just selleks, et vajaduse korral need inimesed saaksid tegeleda ka oma karjääripöördega. Neid projekte valmistatakse praegu ette ja nendest on sotsiaalkomisjonis räägitud ja need projektid, nagu karjääripöörde projekt, mis on ettevalmistamisel, on ka kõigile sotsiaalkomisjoni liikmetele saadetud.

Nüüd kokkulepetest. Tõsi on see, et 2. mail 2022 sõlmiti kolmepoolne kokkulepe ametiühingute, tööandjate ja Sotsiaalministeeriumi vahel sooduspensionide reformimise hea tahte kokkuleppena. Lisaks, kuna juttu oli kultuuritöötajatest, kultuuriminister 29. septembril kirjutas alla protokollile, et ta töötab välja karjäärivahetuspaketi kultuuritöötajatele. Ka see on töös. See tähendab seda, selle paketi sisu on, et kui praegu näiteks baleriinid, kes lõpetavad oma karjääri, saavad 350 eurot eripensioni, siis nad saavad minna täiendõppele ja seal on neil ka toetus 700 eurot, mida tõsteti. Ettepanek on tõsta see keskmise vanaduspensioniga samale tasemele, praegu oleks see näiteks 700 eurot. Ja [selle kasutamise aega] pikendatakse, nii et kui varem oli toetust võimalik kasutada kolm aastat, siis nüüd saab seda kasutada viis aastat ...

Hea kõneleja, kas te vajate lisaaega?

Jaa, palun küll kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Lõpetuseks. Mul on kahju, et kultuuriminister ei leidnud võimalust tulla kõiki neid võimalusi, mida selle eelnõuga luuakse, et üle minna õiglasemale ja võrdsemale pensionisüsteemile, kultuurikomisjoni tutvustama. Ja mul on kahju, et ta ei jõudnud ka sotsiaalkomisjoni. Seda oleks hädasti vaja olnud. Kuid teisalt ma kiidan tervise‑ ja tööministrit, kes tuli ja tutvustas meile veel viimasel minutil neid pakette. Sest minu meelest seda ülevaadet on vaja, seda on vaja tutvustada ka sihtgruppidele, et neil oleks kindlus ja nad ei kardaks eesootavaid muudatusi.

Minu üleskutse on küll see: head kolleegid, toetage seda eelnõu, mis loob võrdsemad võimalused kõigile vanaduspensionäridele. Aitäh!

Aitäh! Jaanus Karilaid, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh juhatajale! Kuulates praegu Reformierakonna ettekannet, tekkis mul mulje, et nad ei ole saanud kätte võib-olla balletiliidu esimehe kirja. Te võiksite kontrollida igaks juhuks seda.

Ma ei nüüd ei kuulnud, kelle kirja ei saanud kätte. (Saalist täpsustatakse.) Selge. Sain aru, sain aru. Aitäh, head kolleegid! See ei olnud konkreetne protseduuriline küsimus. Nii, rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole. Siis me saame minna lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud soodustingimustel vanaduspensionide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 710. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu oli 28, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 712 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Kas me võime minna kohe lõpphääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Võime minna. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 712. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kuues päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" muutmine" eelnõu 616 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Yoko Alenderi.

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Teen väikese ülevaate sellest, mis on toimunud juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Meenutan ka, et erinevalt näiteks metsanduse arengukavast on kliimapoliitika põhialuste puhul tegemist Riigikogu koostatud dokumendiga.

Oleme sellises seisus, et tegelikult on päris pikalt seda menetletud. Julgen öelda, et isegi enne eelnõu sisseandmist oli meil ka rahvaalgatuse menetlemine sel teemal. Rahvaalgatus oli küll lausa "Kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2035", kui te mäletate. Lihtsalt tuletan meelde.

Eelnõu esitas keskkonnakomisjon maikuus eelmisel aastal ja selle eelnõu eesmärk on viia "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" kooskõlla juba meie enda Euroopa Liidus kokku lepitud kliimapoliitika eesmärkidega, samuti Eesti pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" eesmärkidega.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 17. mail eelmisel aastal ja muudatusettepanekute tähtajaks, 27. maiks laekus viis muudatusettepanekut, mis olid kõik Isamaa fraktsiooni esitatud. Me oleme tõepoolest komisjonis käsitlenud muudatusettepanekuid lausa viiel korral: maikuus, juunikuus, oktoobrikuus eelmisel aastal ja sel aastal jaanuaris kahel korral. Kõikidel nendel istungitel tõepoolest arutasime neid muudatusettepanekuid. Oli algatajate esindaja kohal ja oli ka palju külalisi nii Keskkonnaministeeriumist, Riigikantseleist kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist.

Samuti toimus lisaks komisjoni ametlikele istungitele ka üks nii-öelda töörühma koosolek, mille kutsus kokku keskkonnakomisjoni esimees Andres Metsoja. Seal olid ka lisaks Riigikantselei, Keskkonnaministeeriumi, majandusministeeriumi ja Maaeluministeeriumi esindajad ning arutati üldisemalt kliimapoliitika arengusuundi just põhialuste kontekstis ning vaagiti eelnõu sõnastuse muutmise vajadust.

Võib-olla mõned tähelepanekud ikkagi ka, kuna on olnud pikk menetlus. Mis olid muudatusettepanekute põhilised sisulised aspektid? Esimene muudatusettepanek puudutab just seda, et "Kliimapoliitika põhialused" oleks kooskõlas riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" sõnastusega. Ja seal, ma julgeks lisada, on väga oluline kliimamuutustega kohanemise aspekt. Tegelikult meil juba on selle järele terav vajadus.

Teine punkt, teine muudatusettepanek on samuti väga ajakohane. Meenutan siinkohal kas või Saaremaa elektrivõrkudega toimunut. See puudutab tegelikult energiasüsteemide, sealhulgas võrkude kliimakindlust. See on ka üks osa kliimamuutustega kohanemisest, kuna sagenevad tormituuled, lühikese aja jooksul on olnud suured lumesajud, väga suure koguse lume sajud, samamoodi suured tormid, mis on kindlasti olulised, eks ole.

Ja sealt edasi muudatusettepanekutest. Samuti oli juttu, kuidas ka süsinikukvootide turgu võimalikult ajakohastada, nii et see oleks ka kuluefektiivne. Ja veel oli kõne all biomass. Biomassi tuleb kasutada ikkagi bioenergiana taastumatute kütuste asemel, sealjuures liigirikkust ja keskkonda kahjustamata.

Samuti on meil muudatusettepanek, mis puudutab metsamaa pindala säilimist ja teistes maakasutuse kategooriates süsiniku sidumise suurendamise ja heite vähendamise võtteid. See niinimetatud LULUCF – olete kuulnud sellist terminit, usun. Samuti võib selle juurde lisada, et ka on oluline turbas seotud süsinikuvaru ja märgalade, nii-öelda jääksoode taastamine.

See on sisulises mõttes võib-olla esialgu ... Aa, siis oli veel üks teema. Vabandust! Kui tihti peaksime me aru andma ... või õigemini mitte meie, vaid kui tihti peaks valitsusliikmed aru andma kliimapoliitika põhialuste täitmise koha pealt? Oli erinevaid ettepanekuid, oli ka muudatusettepanek, mis leidis, et see võiks toimuda igal aastal, mitte iga nelja aasta tagant, nagu praegune dokument ette näeb. Seal oli pikem arutelu Riigikantseleiga ja selgus, et tegelikult "Eesti 2035" strateegia põhjal tuleb ministril käia igal aastal Riigikogule tõepoolest edenemist tutvustamas igal juhul. Selles mõttes sisuliselt on see juba täna nii. 

Ja siis põhimõtteliselt tegime ka oma menetluslikud otsused. Osad muudatusettepanekud sõnastasime Isamaa omade põhjal ringi ja tegime ettepaneku saata teiseks lugemiseks põhialused koos vastu võetud muudatusettepanekutega saali. Ja täna on ka lõpphääletus. Vastan hea meelega teie küsimustele.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi avada läbirääkimisi? Jah, on. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! See eelnõu, maakeeles võib lihtsalt öelda: klassikaline asendustegevus, poliitkorrektne ninanokkimine. Lehekülg pikk, natuke üle, poolteist lehekülge ei tule välja, aga menetlus massiivne, nagu Yoko ütles. Kokku siin juba seitsmel või kaheksal korral. Üks lehekülg. Nii palju oleme arutanud.

Meil hiljuti tuli metsanduse arengukava, ligi 700 lehekülge. Aga see nädal keskkonnakomisjon ei pidanud vajalikuks seda arutada. Ma tahaksin ka osaleda. Neljapäeval kutsutakse rahvas konverentsisaali, aga elektrooniliselt ei ole võimalik osaleda.

Kui me arutasime viimati keskkonnakomisjonis seda üheleheküljelist ninanokkimise eelnõu, siis metsandusorganisatsioonide juhid ja looduskaitsejuhid konutasid ukse taga ja ootasid oma aega. Ma juhtisin komisjonis sellele tähelepanu, et lõpetame selle jama, ninanokkimise, kui [ootel] on palju olulisem dokument, ja võiks lasta metsatööstusliidu, metsaomanike liidu ja looduskaitse juhid sisse. Aga pidi nina nokkima edasi.

Täielik jama, ütlen mina, kes ma olen väga tugeva rohelise taustaga. Asendustegevus. Kolleegid, ei maksaks lolli mängida.

Tuletan meelde, see Riigikogu otsus – kui palju on Riigikogu neid otsuseid vastu võtnud – pärineb 17. maist.  Ma võin eksida. Vabandust! See on 5. aprillist 2017. Viis aastat on möödas. Eiki Nestor istus selle koha peal. Eiki on kadunud siit majast, see on tema otsus. Ja selles otsuses oli 20 või 26, ei, 36 punkti. Ja Yoko Alender, kes tubli parteisõdurina tuli toonase komisjoni esimehena selle ninanokkimisega eelnõuga välja, otsustas kolme punkti muuta ja tulemus on tegelikult see, mis juhtub aastal 2050. Toona oli 28 aastat, nüüd on 27 aastat.

Olukord on muutunud ja muutub, keegi ei tea, milline olukord valitseb siis. Praegu on alanud sõda, see käib juba, aga meie siin piitsutamine ennast Euroopa Liidu rohepöördega. Samas, paljud riigid, Venemaa kaasa arvatud, sülitab sellele kõigele, nii-öelda kliimaneutraalsusele. Nestori ajal tehti otsus, et 80% peaks olema Eesti kliimaneutraalne. Yoko Alenderi initsiatiivi järgi peaks olema 100%.

Aga mis tegelikult toimub? Kolleegid, ma käisin pühapäeval Oonurmes, Ida-Virumaal. See ei ole minu valimisringkond. Aga Alutaguse keskel elavad inimesed said teada, et püha rohepöörde valguses aetakse nende küla ümber püsti üle 30 tuuliku, mis on Tallinna teletorni kõrgused. Te kuulsite õigesti. Juba on isegi keskkonnamõjude hinnangud tehtud, makstud nende eest. Tallinna teletorni kõrgused! Muraka rabas, kus ma armastan käia, kui ma seal isegi keskele lähen, või kui keegi tuleb Euroopast – neid hiidtorne näeb igalt poolt. Ja see on nüüd rohepöörde kiirendatud korras läbiviimine. Maal öeldakse selle kohta: kuul pähe.

Samamoodi nagu me üritame siin kiiresti eesti keelele üle minna. 30 aastat oleme molutanud, nüüd seitsme aastaga suur pööre. Tulge mõistusele, sõbrad! Ja nüüd see poliitkorrektne, selline ninanokkimise eelnõu.

Hea kolleeg, ma vabandan! Kas te vajate lisaaega?

Jah, mõni minut.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ma olen praegu rääkinud üldiselt, aga võiks rääkida sellest, millega kolleeg Yoko Alender siin välja tuli, nendest kolmest ettepanekust. See oli nii-öelda ilukõnes ümbersõnastamine, kolm punkti ilukõnes. Noh, võiks ju natuke tsiteerida siin seda. Aastal 2017 oli üks punkt selline: "Aastaks 2050 on Eestis konkurentsivõimeline vähese süsinikuheitega majandus. Tagatud on riigi valmisolek ja võimekus kliimamuutuste põhjustatud negatiivsete mõjude minimeerimiseks ja positiivsete mõjude parimaks ärakasutamiseks."

Ja nüüd 2023, Yoko Alenderi parandus: "Aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline, teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutuste põhjustatud ebasoodsaid mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada." Selline skolastiline ilukõne, nii-öelda ümberjutustus või selline.

Noh, ja 11. punkt, mis oli, et põlevkivi saadame kuradile – see on eriti praegustes oludes täiesti süüdimatu ja vastutustundetu, see ei ole vastutustundlik. Ja sellise jamaga me tegeleme siin.

Ma tuletan meelde, et seda on üks lehekülg, natuke seletuskirja. Aga metsanduse arengukava on 700 lehekülge. Ja nüüd koalitsioon üritab selle läbi suruda mõne nädalaga, samas kui me ei aruta seda. Piinlik on see. Täielik jama, piinlik! Tulge mõistusele!

Ma saan aru, et kaua ei pea enam siin vaatama peasekretäridele silma ja kuulama, mida teha. Aga tulge mõistusele. Ma tegin esimesel lugemisel ka sellise ettepaneku, et võib-olla peaks põhiseaduse preambulist võtma välja selle, mis siin oli, et [tuleb tagada] Eesti riigi ja keele ja kultuuri säilimine. Võib-olla 2050 ei ole see enam reaalne. Tegeleme asjadega, mis on reaalsed asjad, mitte selliste skolastiliste vaidlustega ja tohutu pika menetlemisega. See ei tähenda, et Eesti elu ei peaks roheline olema, aga võiks nagu mõistlikult, talupoeglikult [mõelda]. Mitte nii, et suure käraga on vaja merre suured, 450-meetrised tuulikud püsti panna ja Alutaguse rahvusparki 250 meetri kõrgused, kust hakkavad tulema regulaarsed peegeldused (Juhataja helistab kella.) ja varjud liikuma. See ajab inimesed hulluks, kui pidevalt selja taga jälle mingi vari tuleb.

Aitäh, hea kolleeg!

Nii et … Jah. Tulge mõistusele!

Aitäh! Toomas Jürgenstein, palun! Kaheksa minutit. Palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma tahaksin alustuseks tänada head kolleegi Yokot tasakaaluka esitluse eest. Kliima on paraku [teema], millest saab kõnelda emotsionaalselt, asjalikult. Mina olen täna poeetiline ja alustan kliimatemaatikasse tungimist kunagise õpingukaaslase Jaan Tätte lauluga "Vana kuub". Kuna ma viisi ei pea, siis ma teen seda luuletusena. 

"Mu vana kuub mind kaua oled varjand, 

koos minuga nii head kui halba näind. 

Ja kümme aastat olen ma sind harjand 

ja halliks nende aastatega läind." 

Võib küsida, mis on mu vanal pintsakul seost kliimaga. See on õigustatud küsimus. Lõpuks ma ka sinnani välja jõuan.

Ma räägin kõigepealt mõnest kliimaga seotud endastmõistetavusest, mille üle valitseb teaduslik konsensus. Vahel kipub see tervikpilt kaduma. Kõigepealt on teaduslik konsensus, et meie planeedi pinnal valitsev temperatuur on viimastel aastakümnetel tõusnud. Arktika jääkilp sulab, liustikud taanduvad ja Läänemerel on jäävabasid aastaid rohkem kui veel 40–50 aastat tagasi. Muide, Eestis toimub soojenemine kiiremalt kui mujal maailmas. Loetakse, et alates tööstusrevolutsioonist, 18. sajandi lõpust on maailma keskmine temperatuur tõusnud 1,3 kraadi, aga Eestis on see [tõusnud] 2,9 – rohkem kui kaks korda rutem.

Mis on veel teaduslik konsensus? Fakt on ju ka see, et süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris on viimastel aastakümnetel tõusnud. Ja nii ongi paljude teadustööde loogiline tulemus selline: kasvuhoonegaaside tõus atmosfääris on põhjus, miks meie soojenemine toimub. Hetkel võib öelda, et ei maailma riikide ega ka rahvusvahelised teadlaste ühendused ei sea seda seaduspära kahtluse alla. Jah, nagu ikka, on ka teadlaste hulgas neid, kes mõtlevad teisiti, kuid nad on selges vähemuses.

Läheme nüüd edasi. Tõenäoliselt inimese tegevusest põhjustatud kliimasoojenemise hüpotees on tõene, vastavad teadustööd ja mudelid seda näitavad, ning kui me seda ignoreerime ega pidurda kasvuhoonegaaside emissiooni, siis peame leppima järjest suuremate muutustega meie igapäevases elus. Kui aga õnnestub emissioone piirata, siis loodame, et tagajärjed on vähem drastilised. Igatahes on vastutustundlik vähemalt üritada ja seda kliimakava teeb.

Jah, Eesti on siiani olnud ühe inimese kohta kasvuhoonegaaside emissiooni poolest esirinnas. Midagi pole teha, meie põlevkivienergeetikal on sügavad ajaloolised juured. Selge on ka see, et Eesti loobumine põlevkivienergeetikast maailma ei päästa, sest suurim mõju on ju suure rahvaarvuga ja arenevate riikide otsustel ning rahvusvahelistel kokkulepetel. Eesti osakaal süsinikdioksiidi emissiooni osas Euroopa Liidus on 0,5% ja maailmas 0,05%. Esimesel hetkel tundub, et seda ei ole palju ja me võime öelda, et mis nüüd meie, meist ei sõltu midagi. Aga mulle tundub, et me saame olla eeskujuks ja suunanäitajaks. 

Nägin eelmisel nädalal mitut Riigikogu liiget Estonias Verdi ooperi "Jeanne d'Arc" esietendusel. Kas pole see Rootsi tüdruku Greta Thunbergi tänapäevane analoog? Üks neist, Jeanne d'Arc, seisis Prantsusmaa, teine maailma tervenemise eest. Tänane kliimakava aastani 2050 on Eesti samm õiges suunas.

Tuleme nüüd riiklikult tasandilt üksikisiku tasandile. Hea sõber Kajar Lember on Tartumaal võtnud oma valimisloosungiks selle, et iga muutus algab tegelikult peast. Kliima hoidmiseks saab igaüks individuaalsel tasandil midagi teha. Tsiteerin nüüd endist teadlast, nagu ta enda kohta ütleb, ja endist Tartu Ülikooli arendusprorektorit Erik Puurat: "Eestis on suurteks võimalusteks veel ringmajandus ning jäätmete taaskasutus. Ka minevikus ladestunud põlevkivitööstuse jäätmed on võimalik muuta väärtuslikuks tooraineks. Üks suuremaid väljakutseid aga, mis võiks saada Eesti lipulaevaks kogu maailmas, on bioressursside väärindamine, eriti uute tehnoloogiate abil, mis annaks meile suure konkurentsieelise. Ja lõpuks, üks kõige kindlam viis on tõepoolest vähendada tarbimist. Kõiges. Kuidas seda teha, on üks kõige keerulisemaid tänapäeva küsimusi." Niimoodi kirjutab Erik Puura. 

Jätkusuutliku arengu printsiip ütleb, et järgnevale põlvkonnale tuleb jätta sama heas korras planeet, kui me selle saime. Peame seda meeles ja tegutseme selle nimel talupojatarkusest lähtuvalt.

Ja nüüd alguse juurde tagasi. Täna käsitletav kliimakava lõpeb aastal 2050. Kui ma siis veel elan, olen ma vana mees, 86-aastane. Sümboolselt loodan, et selle aja jooksul olen ma kulutanud üsna väikese arvu pintsakuid, mis tähendab väiksemat tarbimist. 

Veel kord Jaani luuleread: 

"Kui tulebki mul ükskord ära minna 

maamulda siit, mu ustav sõber, tea, 

koos sinuga siis teele asun sinna.

Mu vana kuub veel, sõber, vastu pea."

Hoiame planeeti, tarbime vähem, suhtume vastutustundlikult kliimasse. Ja minu eeskujul soovitan kõigil pintsakud taaskasutusest osta. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud kolleegid! Kuulasin praegu hea kolleegi Jürgensteini sõnavõttu. Peab nõustuma sellega, et propaganda on võimas relv, millega saab massiivselt mõjutada elanikkonna arvamust ühe või teise kultuurilise, poliitilise või ükskõik mis teise eesmärgi nimel. Natsi-Saksamaa propagandaminister Goebbels on öelnud: "Propaganda on inimese võitmine selle poole, mida ma õigeks pean." Ta selgitas, et algul on teadmine, siis saab sellest ideoloogia ning siis kasutab ideoloogia propagandat, leidmaks inimesi, kes muundavad teadmise poliitikaks.

Just täpselt seesama asi on meil praegu siin toimunud. Just selline propagandistlik ajupesu toimub just sellessamas valdkonnas, nagu on kliima soojenemine ja kliimamuutus maakeral. Vallandunud massihüsteeria tagajärjel on Eesti valmis loobuma oma julgeolekutagatisest – kohaliku elektrienergia tootmisest põlevkivi baasil.

Kliimamuutusi võiks ju iseenesest mõista. Aga siin on üks küsimus: miks USA taganes kliimaleppest ning miks akadeemiku, kõrgesti austatud, juba lahkunud Endel Lippmaa väitel on globaalne soojenemine jama, sest inimese õhku paisatud süsinikdioksiid avaldab sellele protsessile üksnes tühist mõju?

Olen Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja küsisin ka Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Kaupo Heinma käest, mis põhjustel USA loobus sellest kliimateooriast. See oli Trumpi ajal. Saadud vastus oli hämmastav. Nimelt, USA ei pea õigeks ega sobivaks uuringu aluseks kasutatud lähteandmeid – väga oluline moment –, kuna need käsitlevad vaid maakera hilisema perioodi andmeid. Ehk siis, ütleme, millal me seda mõõtnud oleme? Sada aastat, võib‑olla natuke rohkem. Aga vaatame maakera ajatelge, meil on olnud vähemalt kolm jääaega kogu maakera eksisteerimise ajal. Ja see mõõtmine, mis on tehtud sellel ajal, saja aasta jooksul, ei ole isegi nõelatorge kilomeetrisel lõigul. Samuti toonase presidendi Donald Trumpi sõnul oli temal vaid üksainukene kohustus, see oli kohustus ameeriklaste ees. Kliimalepe on ebamäärane, see õõnestab riigi majandust, halvab meie töölisi ja nõrgestab suveräänsust.

Tulen nüüd kodumaiste tarkade juurde. [Endel Lippmaa] on aastal 2008 Eesti Ekspressis kirjutanud, et kliimamuutuse propaganda ei vasta tõele. Tema hinnangul on kõige olulisem kliimat kujundav tegur päikesetuul, mida inimene mõjutada ei saa. Nii lihtne see ongi, kogu võim on lihtsalt Päikese käes. Ja teine asi, mis ta ütles, on see, et valitsustevahelises kliimamuutuste paneelis manipuleeritakse ka kliimaalase teabega. Lippmaa pani tähele, et Mauna Loa observatooriumis pandi ausalt kirja kõik asjad. Ja mida näitas graafik? Ta sattus sellele peale, kuna jälgis seda. Selgus, et CO₂ tase atmosfääris hakkas langema, mitte tõusma. Muidugi see langus mõne aja pärast korrigeeriti ära jälle tõusuks, mitteametliku põhjendusega, et serveris oli hard disk crash, andmed kadusid ja need tuli möödunud aasta sama perioodi numbritest uuesti tuletada. 

Kuidas siis CO₂ kliimat mõjutab? Muidugi, kasvuhoonegaasid on nagu tekk ümber magava mehe, ilma nendeta oleksime elukõlbmatu jääpall. Aga süsinikdioksiid, mille vastu me nii hirmsasti võitleme, moodustab kasvuhoonegaasidest ainult 5%, see on üsnagi tähtsusetu. Kõige olulisem kasvuhoonegaas on hoopis veeaur.

Ja mida ütles akadeemik? Väga lihtsa asja, millest saab aru isegi lasteaialaps. Ta pani kõrvuti Maa ja Päikese. Ta ütles niimoodi: "Näete. Selle kribula peal te elate." Kribul tähendab Maad. "Ja vaadake nüüd – mis te mõtlete, et sihuke kribul tähendab midagi selle tulise koletise jaoks (nagu Päike – K. G.)?" "Tõesti, koletis – Päike – on nii suur, et Maa peaks tema käekäigu määramiseks olema tähelepanuväärselt hea enesekehtestaja." Ja ta ütles ka seda: "Nii et inimene võib küll muuta lokaalset temperatuuri. Panna küdema kamina või ahju. Aga globaalset temperatuuri – no way (mitte iialgi – K. G.)." 

Ja siis ta tõi välja põhilise asja. Milleks seda demagoogiat praegu üldse vaja on? Selleks, et raha teha. Meteoroloogid saavad uuringuteks teadusrahasid ja müüakse ju ka, nagu me teame, CO₂ kvoote. Ja tema, Lippmaa arvates saab sellega manipuleerida triljoneid eurosid. See on kõva äri. Aga niimoodi saab müüa ka tuulikuid, millel muidu poleks mingit turgu, ja puhta kivisöe elektrijaamu. Või siis CO₂ maa alla pumpamise seadmestikku, mis on muide väga ohtlik, sest viib maa alla ka hapnikku. Aga selge on see, et tegemist on puhta poliitikaga, teadust pole siin ollagi.

Tõin välja lühikese refereeringu meie akadeemiku uurimusest. Kellel on huvi, see võib seda muidugi ise lugeda. Lippmaa on muidugi ka seisukohal, et kliima muutmise kampaania on propagandistlik juba ka seetõttu, et maakeral toimub kliimamuutus pidevalt. Ja nagu ma ütlesin, viitas ka tema kolmele jääajale, millega seoses on maakera kliimat [iseloomustaval] temperatuuril märkimisväärsed tõusud ja langused. Kusjuures inimtegevust mõjuva faktorina arvestada sellel perioodil ei ole absoluutselt võimalik.

Kokkuvõtteks ütlen väga ilusa lause: järelikult, kui tsiteerida Endel Lippmaad, on kliimapoliitika taga vaid kellegi suur kasumlik äriplaan. 30 sekundit on veel aega. Juhin tähelepanu veel Kersti Kaljulaidi ütlusele Kanal 2 reporterile Paides arvamusfestivalil, kus ta osales lastega kliimadialoogis. Seal ta ütles ilusa lause: "Näiteks me ei pea täna vaidlema selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised. Sellel ei ole mingit tähtsust. Meile piisab sellest, et me teame, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa Liit arvestab oma kliimapoliitikat kujundades CO₂‑neutraalsusega. Sellest teadmisest meile piisab, et hakata tegutsema." 

Aga meie ei tegutse. Aitäh!

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Olen nagu kahevahel, kumba suunda nüüd minna. Ma püüan siiski jääda iseendaks ja rääkida ikkagi asjast. 

Kõigepealt, mulle väga meeldis kolleegi Toomas Jürgensteini mõtisklus selle üle, kus tema sooviks olla aastal 2050. Kui ma poliitikasse tulin – aastal 2013 võis see olla –, siis ma kirjutasin ka ühe sellise mõtiskluse, kus mina tahaksin olla aastal 2050. Ma tahaksin endiselt istuda oma majakese ees trepi peal, juua koos abikaasaga teed ja teada, et minu neljal lapsel on vähemalt sama hea elukeskkond, kui on olnud minul. See on see, miks me tegelikult seda [kõike] teeme. See on väga konservatiivne, ma julgeksin öelda. Minu jaoks ja ka meie erakonna jaoks – me oleme küll liberaalne erakond, aga ma julgeksin öelda, et me tegelikult oleme konservatiiv‑liberaalne erakond – [on tähtis] heade asjade säilitamine, üheskoos tegutsedes oma laste nimel. Hea elukeskkond, puhas loodus – mis saaks olla parem, mis saaks olla rohkem säilitamist väärt?

Aga nüüd mõned sõnad selle kohta. Tõepoolest, ega ükski seadus, ükski tekst iseenesest maailma ei muuda. Aga ma ei ole nõus väitega, et see on nina nokkimine. Eesti põhiseadus ei ole ka nina nokkimine, samamoodi ei ole seda kliimapoliitika põhialused. See on väga tõsine, suuri eesmärke ja konkreetseid tegevusi sisaldav dokument. See, kas seda ellu viiakse, jääb loomulikult nii meie kui ka nende, keda rahvas 5. märtsil edaspidiseks [siia] valib, aga tegelikult ka kõikide ettevõtete, kõikide inimeste ja kõikide Eesti omavalitsuste teha. Aga meie käes on olnud võimalus seada need suunad. 

Jah, me tegime seda päris pikka aega. Ja ma arvan, et see on õigustatud, sest need suunad on suured. Siit edasi tuleb neid suundi seada valdkonniti veel, sest ettevõtjad ootavad väga selget plaani, mis saab nende valdkonnas konkreetsemalt. Kuidas me läheme edasi energeetikas, kuidas me läheme edasi metsanduses? Kõik need plaanid vajavad seadmist ja üheskoos elluviimist. Me kogu aeg justkui ise ei suuda otsustada, kas me tahame pikalt menetleda või aeglaselt menetleda, kas paberist üksi piisab või ei piisa. Osa selle dokumendi koostamisest on ju nende kokkulepete läbirääkimine, ülioluline.

Ma ütleksin [midagi] ka ettevõtluse koha pealt. Mulle meeldib tuua Rohetiigri näidet. Tegelikult see tellimus ühiskonnas, see arusaamine, kui oluline see on, et me hoiame oma elukeskkonda, on väga laialt levinud. Minu meelest siin ei ole mitte midagi tegemist ei ideoloogia ega usu küsimusega. See on puhas füüsika, puhas loodusteadus. See, et kasvuhoonegaasid takistavad päiksekiirgust atmosfäärist kadumast – praegu on vist juba 1,4 vatti ruutmeetri kohta seda päiksekiirgust üle –, on lihtsalt üks selge fakt. Ja see, et see kahjustab juba nii loodust kui ka meie enda elukeskkonda, on ka selge fakt.

Samamoodi fossiilsed kütused. Loomulikult nad on olnud meil ka siin omal kujul olemas, me oleme neid kasutanud ja me ei ole kuhugi vanasse kaevu sülitanud. Vastupidi, me kasutame neid seni, kuni me oleme lõpuks võtnud ennast kokku. Nüüd me oleme otsustanud, et me tahame aastaks 2030 toota sama palju taastuvenergiat, kui me tarbime, sinna juurde ka salvestus. Iga viies inimene maailmas sureb põhjustel, mis on seotud fossiilsete kütuste kasutamisega moel või teisel. 

Ma arvan, et need ei ole teps mitte ebaolulised küsimused. Ja ma arvan, et sama oluline on nendes muudatustes seesama kohanemise vajadus. Kas meie elektrivõrgud ja energiasüsteemid peavad vastu kliimamuutustele, mis on juba kohal? Kõik, kes on metsanduses [tegevad] ... 

Palun pisut lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... teavad hästi, kui suured need muutused on. Olen siin ka varem maininud, et kui te vaatate puude aastaringe, siis te näete, kuidas puud kasvavad juba teistmoodi. Puud kasvavad kiiremini, aga on pehmemad, sest klimaatilised tingimused on nii palju muutunud. Liigid peavad kolima – mis see nüüd täpselt oli? – 400 meetrit aastas, kui ma ei eksi, ehk poolteist meetrit päevas, et säilitada oma elukeskkonda, et olla sellistes tingimustes. Loomulikult peavad liikuma ka inimesed. Kliimaränne on juba reaalsus. Kuidas me selle kõigega kohaneme? Kohanemine sõltub väga palju sellest, kui palju me suudame ette kokku leppida. Rääkimata sellest, et me peame teadlasi kuulama, me peame neid rohkem kaasama igal tasandil riigijuhtimises.

Ma arvan, et tegelikult see on päris suur asi, mille me oleme ära teinud siin Riigikogus. Ja ma väga palun teid, et te toetate. Reformierakond loomulikult toetab. Viimaseks, aitäh keskkonnakomisjoni praegusele esimehele Andres Metsojale ja kõikidele kolleegidele ja kõikidele partneritele, kes on selle protsessi juures kaasa aidanud! Suur tänu!

Aitäh! Heiki Hepner, palun!

Palun ka kolm minutit lisaks.

Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! 2017. aasta 5. aprill oli see, kui "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" siin heaks kiideti. Praeguste eelkõnelejate suust on ka kostnud, et see peaks olema mõistlik dokument ja oleks hea, kui siin oleks ka talupojatarkust. Isamaa fraktsioon tegi päris mitmed muudatusettepanekud, ja seda strateegiadokumenti arutades, tõsi, mõningad nüansid tulid meie ettepanekutele juurde. Aga ma julgen küll väita seda, et kui me täna selle heaks kiidame, siis saab see dokument oluliselt mõistlikum ja oluliselt parem.

Ma lähen nüüd natukene detailsemalt sisse just nendesse muudatusettepanekutesse, mis teevad sellest dokumendist parema dokumendi. Esimene on tõesti süsiniku heitkogustega kauplemine. Oleme siin saalis palju sel teemal rääkinud. See mõjutab meid. Praegu tõesti on situatsioon, kus CO₂‑ga kauplemine on pigem nagu mingi finantsinstrument, mitte keskkonnainstrument, aga see kindlasti ei ole õige. Mul on hea meel, et me vähemalt riigi üldstrateegilises vaates saame välja ütelda, et me pingutame selle nimel, et vähendada volatiilsust, et oleks üks kindel tase sellel süsinikutasul ja et seda oleks võimalik ka prognoosida. See on erakordselt oluline mitte ainult tavatarbijale, vaid ka kindlasti meie ettevõtjatele.

Teine punkt, mille üle ma tunnen heameelt ja mis kindlasti on väga-väga oluline. See võib-olla esmapilgul ei tulegi välja, aga kui natukene süvitsi sellesse teemasse sisse minna, on see ikka erakordselt oluline, arvestades muuseas ka julgeolekusituatsiooni. Ehk seniste kliimapoliitika põhialuste punkt 22 sätestab, et me peaksime loomulikult vähendama taastumatute kütuste kasutamist, ja lisab sinna juurde, et eelkõige tuleb vähendada energiamahukate taastumatute kütuste kasutamist. Kuhu see viib? See viib meid selleni, et fossiilne kütus, taastumatu kütus on tõesti nii põlevkivi kui ka maagaas. Mõtleme tagasi siin, noh, aasta jagu, siis olime me kukesammu kaugusel sellest, et puit kuulutada taastumatuks, aga Vene gaas roheliseks. Me olime sellest kukesammu kaugusel! Täna me õiendame selle probleemi siin ära, ja see on ülioluline. Oluline on ka see, et mentaalselt, meie mõttemaailmas oleksid asjad õiges kohas. Nii et selles mõttes ei saa kindlasti olla nõus selle väitega, et see dokument on kuidagi vähetähtis. See aitab meil ilmselgelt meie mõttemaailma korrastada.

Järgmine, mis minu meelest on erakordselt oluline. Siit on käinud läbi ka metsanduse arengukava ja metsandus üldse. Mets on Eesti jaoks oluline, Eesti on metsariik, mets tähendab meile väga palju nii keskkonnakaitse seisukohalt kui ka sotsiaal-majanduslikult, meie töökohtadele ja meie rikkuse jaoks. Nüüd me iseenesest väga selgelt sõnastame, et me tagame senise metsamaa pindala säilimise. Ehk teistpidi öeldes, me peame hakkama mõtlema ka selle peale, et kui me kuskilt metsa raadame ehk viime metsamaa mingi teise sihtotstarbe alla – pole isegi väga vahet, kas see on raudtee ehitus, maantee ehitus, soode taastamine või ka mõne puisniidu taastamine –, siis selle tegevusega me suurendame igal juhul CO₂ heidet, õigemini, teistpidi öeldes, vähendame selle sidumise võimet. 

Me peame selle peale mõtlema, kui meie jaoks on oluline kliimapoliitika. Kui see ei ole oluline, siis loomulikult võiksime lasta raadamisel minna nii, nagu seni on olnud. Praegu me ei ole sellega tõsiselt tegelenud. Ja sellepärast on jälle see dokument saanud oluliselt parem, kui ta oli seni. Umbes 1000–2000 hektarit aastas raadatakse meil metsa. See kõik tegelikult peegeldub ka tulevikus LULUCF‑i arvestuses. Me oleme lükanud selle kuhugi kaugele. Loomulikult on see suur viga, et me oleme olnud nõus nende LULUCF‑i arvestustega ilma, et me enne oleks läinud või soovinud sellesse teemasse sügavuti sisse minna. Aga nüüd me tagantjärele vähemalt seame neid asju õigesse proportsiooni.

Võib-olla viimane märksõna veel. Tõesti, see puudutab ka meie soid. On väga hea, et me nüüd siin täpsustame seda, et degradeerunud märgalad ehk turbatootmisest välja langenud märgalad, et me taastame neid, proovime neid uuesti soodeks teha, et see niiskusrežiim seal taastuks, et seal hakkaks toimuma süsiniku sidumine heite asemel. Ka see on kindlasti oluline.

Lõpetuseks. Mõni aeg tagasi oli üks väitlus, kus küsiti minu käest, miks me ükskord ometi seda kliimaseadust vastu ei võta. Ma ütlesin, et meil on siin põhialused ja praegu me menetleme neid. Siis nagu ei saadud aru, [arvati, et] põhialused on, täpselt nii nagu siin öeldi, ainult üks ninanokkimine. "Lõpetage see ära, tehke üks kliimaseadus!" Selle peale ma ütlesin: "Teate, kui te rakendate vankri hobuse ette, siis varem või hiljem lõpeb see sõit kraavis ja kaugele sedasi ei jõua." Kõigepealt tuleb vastu võtta ikka põhidokumendid, küll siis saab arutelus jõuda lõpuks ka selle kliimaseaduseni või vähemalt leida, kas see on vajalik või ei ole vajalik. Aitäh!

Mihhail Lotman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Ma olen teadlane ja teadlasele on omane skepsis. Ma ei võta mingisugust seisukohta, lihtsalt usun. Ma olin üsna pikka aega skeptiline selle kliimasoojenemise suhtes. Ja see argument, et 93% teadlasi seda toetavad, mulle absoluutselt ei mõju. Sest teaduses, ja ütleme, tõeotsingutes ühiskondlik arvamus ei loe. Sellepärast ma suhtusin väga tõsiselt vastuargumentidesse. Ma toon, no ma ei tea, võib-olla ainult ühe: CO₂ suurenemine õhus on kasulik, kasulik metsadele. Ja me näeme, et selle mahu suurenemine on pannud väga oluliselt metsad kasvama ka nendes kohtades, Saharas ja nii edasi, kus nad pole juba aastakümneid, võib-olla ‑sadu, kasvanud. See reforesteriseerimine on kasulik.

Aga ratsionaalse inimesena ma tean, et see ei ole minu valdkond, ja sellepärast ma rääkisin nende inimestega, keda ma ka usaldan selles valdkonnas. Neist, kellega ma rääkisin, oli minu jaoks ehk kõige veenvam akadeemik Soomere, kes ütles reforesteriseerimise kohta, et see võtab väga väikese osa CO₂-st. Kõik need argumendid Päikese ja muu aktiivsuse kohta üldse ei päde, absoluutselt mitte. Me ei näe praegu mingisugust muudatust Päikese seisundis. Aga siis ma küsisin: oletame nagu Sherlock Holmes, et ükski versioon ei kehti, siis jääb üle see, mis jääb – see on inimtegevus. Ta ütles, et ei, sellest ei piisa. See ei ole lihtsalt mingisugune deduktiivne konstruktsioon, vaid seda tõendavad katsed laboratooriumis, et CO₂ on inimeste produtseeritud, antropomorfne CO₂ on oluline kliimafaktor. Ja veel, vestluse lõpetuseks ta ütles umbes nii, et jumal tänatud, kui on, sest kui see ei ole inimfaktor, siis on asjad päris halvad. Me peame tegema vähemalt seda, mis on meie võimuses.

Siin täiesti õigesti kolleeg Grünthal ütles, et see on äri. Muidugi on, loomulikult on. Ma mäletan, kui juba minu kadunud sõber, füüsik, oli väga skeptiline selle kliimapoliitika suhtes ja ütles, et see on jube asi, kui nüüd hakatakse hõõglampe ära koristama, sest hõõglambid on ennast õigustanud väga kaua ja [nende kaotamiseks] ei ole mingit põhjust. Mis me näeme praegu? Hõõglampide eemaldamine tõi [kasutusele] LED-lambid. See on suur läbimurre füüsikas, suur läbimurre majanduses ja suur läbimurre ökoloogias. Nii et tõepoolest, ökoloogiline mõtlemine paneb äri käima, see ei ole üksnes pidur ärile. Vastupidi, see võib olla stiimul väga paljudele positiivsetele mõjudele ka ärivaldkonnas.

Ja siin ma tahan nüüd vastu vaielda heale kolleegile Yoko Alenderile, et see ei ole mingi ideoloogia või usk. On. Muidugi on, see on ideoloogia ja usk. Minu puhul see on konservatiivne ideoloogia. Konservatiivne ideoloogia seisneb selles, et ma tunnen vastutust. See on vastutustunne. Ma  tunnen peremehelikku vastutustunnet selle suhtes, mis toimub. Ühesõnaga, niimoodi, et peremees ei lõhu seda, mis tal on, ja ta ei ... 

Igaks juhuks palun veel paar minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Nii. Peremees teab, et see, mis tal on, peab jääma tema lastele ja lastelastele. Ei ole nii, ütleme, et see on minu mets, ma raiun kõik maha ja teen kõik rahaks. Pole paha, aga üldiselt võiks mõelda ka lastele ja lastelastele. Sellepärast, ma ei ole küll selle strateegia suur entusiast, aga ütlen, et see on parem kui see, kui seda ei oleks. Ja see ongi poliitika. Me ei ole paradiisis, me ei hääleta ideaalsete lahenduste poolt, aga me püüame teha iga sammuga asju natuke paremaks. Ja ma arvan, et praegune eelnõu teeb asjad natuke paremaks. Aitäh!

Kas Andres Metsojal on sõnavõtt kohapealt? Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma olen kohustatud ütlema: tõepoolest on nõnda, et parlament on selleks, et erinevaid positsioone läbi rääkida. Ja ma ei saa kuidagi nõustuda, et kliimapoliitika teemadel rääkimine on nina nokkimine. Sellega ei ole võimalik kuidagi nõustuda. Ja ma tahan ära klaarida ka selle: tõepoolest, kui metsanduse arengukava kontekstis head kaasatud isikud pidid ukse taga ootama, siis me tegelikult kliimapoliitika aluste kontekstis vaidlesime väga tugevalt selle üle, kas metsamaa pindala, mis metsanduse arengukavas on sätestatud, et peab säilima, on leidnud oma koha ka kliimapoliitika alustes või kuidas seda soovitakse teha, mis erinevaid elemente selleks ette nähakse. Tegelikult see arutelu oli samuti väga viljakas, kuni sinnamaani välja, et kui raadamise kontekstis on vaja viia metsamaad kasutusest välja, siis kliimapoliitika põhialustes on öeldud, et Hiiumaa‑suurune ala on meil tegelikult võimalik taas metsana kasutusele võtta ka maatulundusmaal, mis praegu on kaetud liinikoridoridega. 

Aga kõik need arutelud viivad lõpuks ikkagi välja sinna, et nendel otsustel on hind, mida meie tarbijatena peame maksma. Kliimapoliitika puudutab alati otseselt ka majanduspoliitikat, need on omavahelises seoses. Kui me teeme ühe pikaajalise otsuse, võtame suuna, siis peame arvestama ka mõjudega, millel on hind, mida me tarbijatena kas või võrgutasudena peame hiljem tasuma. Aga mulle tundub küll, et enamik keskkonnakomisjoni liikmeid sai aru, et suunda on vaja seada. Ja ainult läbirääkimiste kaudu seda teha saab. 

Aitäh! Ja ma palun nüüd siia Jürgen Ligi.

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma püüan olla hästi napisõnaline. Kui Mihhail Lotman nimetab ennast selle teema juures teadlaseks, siis mina võin nimetada ennast akadeemikuks, sest mina olen tõesti selle eriala omandanud juba 1980-ndatel akadeemilisel tasemel oma esimese erialana enne majandust. Ja mina ei ütle, et see on usuküsimus. Ma ütlen, et see on faktiküsimus. See on mudelite küsimus. See on olnud prognooside küsimus. Juba 1980-ndatel oli teada, et 2020. aastatel – just praegu, sel sajandil – läheb väga halvaks. Laias laastus olid ka põhjused teada. Paljud asjad muutusid, mõni seos oli seal alahinnatud, näiteks protsesside aeglustumine, aga põhimõtteliselt see, et maakera ennast lämmatab inimese tõttu, oli teada. 

See ei ole nii, et me räägime siin jääajast ja sellest, et see on ainult mingisugune, ma ei tea, mis see oli, nõelatorge. Tegelikult need looduslikud näitajad on ju eksponentsiaalselt halvenenud. See on matemaatika, see ei ole usuküsimus. Fakt. [Üle]rahvastatus, tarbimine, atmosfääri seisund, elutingimuste kadumine ja need tohutud-tohutud riskid inimkonna jaoks, sealhulgas rahvuse ja riigi jaoks. Sest juba 1980-ndatel, isegi 1970-ndatel oli põhisõnum, mida teadlased andsid, oli see, et see ei väljendu mitte selles, et meil saab õhk otsa, vaid see väljendub eelkõige selles, et meil saab rahu otsa, inimesed ei suuda enam elada seal, kus nad on, tulevad ühiskondlikud konfliktid ja massmigratsioon.

Mulle meeldis see, et Mihhail lõpetas sellega, et ta on konservatiiv. Ta tõesti sõnastas mõningad lihtsad võib-olla konservatiivsed vaatenurgad, aga isegi see vähene oli tohutus vastuolus sellega, millega ennast eksponeerivad "rahvuskonservatiivid" uksepoolses reas. See on ikkagi häbi, kui nende nimel räägivad sellised inimesed, kes ei ole vist päevagi ülikoolis [käinud], mitte ühtegi eksamit teinud, igatahes mitte neid erialasid õppinud, ja nad tulevad surnutele viidates rääkima siin mingitest mineviku eksimustest kui suurest akadeemilisest tarkusest. Jah, ka kadunud akadeemikud on rääkinud lollusi. Ka kõige kuulsamad nimed on rääkinud lollusi. Ärge tsiteerige neid! Ärge häbistage neid! Neil on ka teinekord tarkus pähe löönud ja nad on arvanud, et see on universaalne igale erialale, aga nad on rääkinud lollusi. Unustage ära! Ärge tsiteerige! Minge kooli!

Konservatiivsuse mõte, rahvuskonservatiivsuse mõte on ikkagi see, et tuleks tõesti rahvust, elustiili ja tulevikku säilitada, laste tulevikku kindlustada. Palun, konservatiivid, rõhuge sellele! Ja ärge rõhuge [millelegi muule]! Mul on häbi ennast rahvuskonservatiiviks nimetada, kuigi ma seda olen. Te määrite seda väärtust, mida mina olen kandnud lapsest peale. Varakult, varasest noorusest peale ma olen õppinud neid erialasid ja talletanud uut informatsiooni. Ärge levitage skepsist! See on tõsiasi. Need on matemaatilised mudelid. Need on prognoosid, mis on osutunud tõeks. Need on ühiskondlikud tagajärjed. See on rahvuse ja riigi häving, mis on tagajärg, kui me tegelikult ennast käsile ei võta. Võtame käsile! Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Läbirääkimised on seega lõppenud.

Eelnõu kohta on esitatud kümme muudatusettepanekut. Vaatame need muudatusettepanekud läbi. Esimese muudatusettepaneku on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada osaliselt. Neljas muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada osaliselt. Kuues muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek on Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.  Ja kümnenda muudatusettepaneku on esitanud ka Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi 616 lõpphääletus ja me saamegi lõpphääletuse juurde minna.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" muutmine" eelnõu 616. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Otsuse eelnõu poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuid ei olnud. Otsus on vastu võetud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 754 teine lugemine. Palun ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liikme Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2022. aasta 5. detsembril ja selle esimene lugemine lõpetati 2023. aasta 10. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 20. jaanuari kella 16‑ks ei esitatud väljastpoolt juhtivkomisjoni eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta seitse muudatusettepanekut.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist oma 2023. aasta 23. jaanuari ja 6. veebruari istungil. Käesoleva aasta 23. jaanuari istungil osalesid eelnõu algatajate esindajatena Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski ja Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusloome valdkonna juht Guido Pääsuke.

Riigikaitsekomisjon andis Eesti Sõjamuuseumile, kindral Laidoneri muuseumile, võimaluse olla kaasatud eelnõu menetlusse, kuid muuseumi direktor Hellar Lill loobus sellest, sest esitatud muudatusettepanekud ei puudutanud muinsuskaitseseadust ja sõjahaudade kaitse seadust ning nende seaduste muutmise sätetega arutluse all olevas eelnõus on sõjamuuseum rahul.

Käesoleva aasta 6. veebruari istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu pealkirja täpsustamise muudatusettepanekuga nr 1, lisaks muudatusettepaneku nr 4, eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu ja seletuskirja.

Kokku on muudatusettepanekute loetelus seitse juhtivkomisjoni muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekud tulenesid ettepanekutest, mille esitas riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja, kaitseministri ettepanekutest ja riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest. Muudatusettepanekud ja nende selgitused on kättesaadavad muudatusettepanekute loetelus ning kokkuvõtlikult ka eelnõu teise lugemise seletuskirjas, seetõttu ei hakka ma neid ette lugema.

Lühidalt öeldes, muudatusettepanekud nr 1, 2, 3 ja 6 on eelnõu täpsustavad. Muudatusettepanek nr 7 määratleb seaduse hilisema jõustumise, sest käesoleva aasta 1. märtsil ei ole eelnõu seadusena jõustumine enam ajaliselt võimalik.

Muudatusettepanek nr 4 lähtub kaitseministri 1. veebruari 2023. aasta kirjas nr 5-1/23/390 sisaldunud ettepanekust ja sellest tulenevalt muudetakse veel jõustumata kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadust. Muudatuse eesmärk on säilitada kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse § 92 lõikes 4 sätestatud põhimõte, mille kohaselt on tegevväelase eelnev kirjalik nõusolek vajalik üksnes tegevväelase teenistuse huvides madalamale rahuaja ametikohale nimetamisel. Tegemist on ka õiguspärase ootuse printsiibi rakendamisega. Oluline on veel asjaolu, et ametikoha nõuetele vastava tegevväelase uuele ametikohale määramine ei oleks seotud tegevväelase eelneva kirjaliku nõusolekuga. Vastasel juhul ei ole võimalik rakendada Kaitseväe-sisest roteerumist ning kogu protsess muutub pikaajaliseks bürokraatiaks.

Muudatusettepanek nr 5 täiendab eelnõu riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise sätetega, mis eelkõige puudutavad uut tehnoloogiat, ebavajaliku bürokraatia vähendamist ning asutuste volitusi. Tegemist on sisuliselt omavahel seotud muudatusettepanekutega, mistõttu on see muudatusettepanekute loetelus vastavalt vormistatud ühe muudatusettepanekuna. Muudatusettepanek lähtub Riigikogu põhiseaduskomisjoni menetluses olevast ning esimese lugemise läbinud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu § 1 mõnest sättest. Paraku on seaduseelnõu 410 menetlus pärast esimese lugemise lõpetamist põhiseaduskomisjonis takerdunud erimeelsuste tõttu ning riigikaitsekomisjoni andmetel ei pruugita selle eelnõu menetlusega jõuda lõpuni enne Riigikogu XIV koosseisu volituste lõppemist. Ettepaneku vastavate sätete ületoomiseks tegi kaitseminister Hanno Pevkur oma 19. jaanuari 2023. aasta kirjaga. Detailsed muudatusettepaneku nr 5 selgitused on muudatusettepanekute loetelus.

Eelnõu algatajat esindanud Kaitseministeeriumi esindajad toetasid kõikide muudatusettepanekute kohta langetatud riigikaitsekomisjoni otsuseid.

Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik‑sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon seaduseelnõus mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning juhtivkomisjoni arvestatud muudatusettepanekud on alla joonitud.

Lõpetuseks. Ajateenijateni on jõudnud info, et arutluse all oleva eelnõu jõustumisel hakatakse maksma toetust enne ajateenistusse asumist omandatud B-kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse eest, kuna see võimaldab lühema aja jooksul anda baasoskuste väljaõpet. Ühekordse toetuse suurus on 1000 eurot. Seetõttu on komisjoni ametnikud ja liikmed saanud mitmeid päringuid selle kohta, kas selline toetuse maksmine laieneb ka neile ajateenijatele, kes on ajateenistuses käesoleva aasta 1. aprillil, mil seadus jõustub. Kinnitan, et nii see on, erisusega, et toetust makstakse neile, kes on seaduse jõustumise ajal 11-kuulises ajateenistuses.

Riigikaitsekomisjoni menetluslik ja konsensuslik otsus 23. jaanuari istungil oli teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. 

Eelnõu kohta on esitatud seitse muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek, riigikaitsekomisjonilt, arvestada täielikult. Teine muudatus, riigikaitsekomisjonilt, arvestada täielikult. Kolmas muudatus, riigikaitsekomisjonilt, arvestada täielikult. Neljas, samuti riigikaitsekomisjonilt, arvestada täielikult. Viies, riigikaitsekomisjonilt, arvestada täielikult. Kuues, riigikaitsekomisjonilt, arvestada täielikult. Seitsmes, samuti riigikaitsekomisjoni ettepanek, arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 754 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja seitsmes päevakorrapunkt on menetletud.

Läheme edasi. Kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 684 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Toomas Järveoja.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Natuke ajaloost. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu valmistas Vabariigi Valitsuse ette 26. septembril. Eelnõu 684 esimene lugemine lõpetati 26. oktoobril 2022. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 9. november. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas eelnõu kohta 590 muudatusettepanekut. Justiitsministeeriumi esitatud muudatusettepanekuga leidsid lahenduse ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekud, seetõttu võttis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon oma kirjaga tagasi 590 muudatusettepanekut.

Ja 24. jaanuari õiguskomisjoni koosolekul arutati seaduseelnõu ettevalmistamist teiseks lugemiseks suures saalis. Tehti üks muudatusettepanek: jätta eelnõust välja § 492 ja täiendada lõikega 1¹ järgnevas sõnastuses: "Eesti Vabariik ei või keelduda rahvusvahelisest koostööst Euroopa Liidu liikmesriigiga põhjusel, et Eestis ei ole kehtestatud sama liiki maksu või lõivu või samasugust maksu-, tolli- või rahavahetuse korraldust kui taotlevas riigis." Võib-olla see vaidlusalune punkt oli järgmine, et Eesti Vabariik ei või keelduda rahvusvahelisest koostööst Euroopa Liidu liikmesriigiga põhjusel, et tegu on poliitilise kuriteoga, poliitilise kuriteoga seotud kuriteoga või poliitiliselt motiveeritud kuriteoga.

Üks muudatusettepanek oli ja õiguskomisjon tegi ka menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. veebruaril ehk täna (see oli konsensuslik otsus), teha ettepanek teine lugemine lõpetada (see oli ka konsensuslik otsus) ja viia läbi lõpphääletus.  Siin on küll kirjas, et 15-ndal, aga eelmisel komisjoni istungil tehti muudatus, et lõpphääletus võiks olla järgmisel esmaspäeval. Minu poolt hetkel kõik.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 684 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi. Üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 699 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Priit Sibula.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma algatuseks meenutan, et selle eelnõu saamislugu on üsna huvitav, eriti see, kuidas ta siia parlamenti sattus. See küll tuli valitsusest, aga kui me seda esimeseks lugemiseks ette valmistasime, siis ei saanudki lõpuni aru, kuidas see eelnõu üldse parlamendini jõudis, sest toetajaid sellel justkui, nagu selgus, ei olnudki. Aga no lähemal uurimisel selgus muidugi, et tõenäoliselt oli tehtud veidi kehva kaasamist ja ettevalmistustööd. Eri ministeeriumidel on erinev arusaam, aga seda võib-olla mäletavad head kolleegid ka eelnõu esimese lugemise ajast pärit aruteludest.

29. septembril valitsus eelnõu meie poole saatis ja 26. oktoobril toimus selle esimene lugemine. Kõigepealt ma tänan meie komisjoni häid ametnikke, kes on aidanud seda protsessi juhtida, ja loomulikult komisjoni head esimeest, kelle targal juhtimisel me jõudsime sinnamaani, et tegelikult lahendused leiti ja me ikkagi teise lugemise juures siin suures saalis oleme.

Eelnõu sisu on vanglameditsiini juhtimise temaatika. Praegu juhitakse tervishoidu vanglasüsteemis Justiitsministeeriumi kaudu, aga selle eelnõu seadusena vastuvõtmise korral hakkaks see tulevikus toimuma nii nagu ka ülejäänud puhkudel Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa kaudu. See, millele ma viitasin, et võib-olla see kaasamine polnud päriselt parim, need osapooled, kes olid oma arvamuse andnud ja olid küllalt negatiivsed – Eesti Arstide Liit, Eesti Õdede Liit, [Eesti] Psühhiaatrite [Selts], [Eesti] Haiglate Liit, [Eesti] Haigekassa –, kõik ka komisjonis käisid ja oma eriarvamustest rääkisid.

Arstide liidu peamine probleem on see, et kuna vanglas arstid teenivad rohkem, siis oli arusaam, justkui need lepingud antakse üle, aga tegelikkuses me saime eelnõu menetluse käigus aru, et vanglameditsiin ei ole asutus, mis ühest ministeeriumist teise läheb, vaid lepingud on ikkagi igaühel erinevad ja päriselt niiviisi töölepinguid üle anda pole võimalik. Tulevikus hakkab haigekassa otsima partnerit haiglate kaudu, praegu on selleks eraldi osakond vanglas.

Me arutasime teise lugemise ettevalmistamiseks seda eelnõu 15. novembril, 5. detsembril, 17. jaanuaril ja veel selle nädala alguses, 6. veebruaril. Tõesti, need organisatsioonid, kellele ma viitasin, ka komisjonis oma arvamust avaldasid. Nagu ma ütlesin, see ei ole sotsiaalkomisjonis kahjuks mitte esimene pretsedent, kus me avastame, justkui oleksime meie komisjonina see koht, kus ministeeriumi eri ametkonnad ja allasutused püüavad leida lahendusi või püütakse komisjoni kaudu leida lahendusi, aga tegelikult oleks see kõik pidanud toimuma eelnõu valmimise käigus. 

Eesti Arstide Liit viitas, et nende arvamusi pole arvesse võetud. Eelnõu nägi ette, et käesoleva aasta vahendid antakse Justiitsministeeriumi haldusalast üle Eesti Haigekassale. Aga etteruttavalt võib öelda, et kuna vahepeal kolm ministrit – justiitsminister, sotsiaalminister ja siseminister – jõudsid kokkuleppele, siis selle eelnõu rakendamine nihkub selle aasta maist 1. juulile 2024. Seda eelarve teema [arutelu] ei toimunud.

Eesti Arstide Liit juhtis tähelepanu sellele, et jutt käib ainult haiglatest, aga vangidele osutavad teenuseid ka perearstid ning ei ole arusaadav, kuidas see süsteem edaspidi hakkab toimima. Samamoodi, nagu viitasin, oli probleem, et eelnõus kinnitatakse, et haigla võtab üle teenuse osutamise üks ühele, ka vanglas töötavate meditsiinitöötajate töölepingud. Aga nii nagu ma ütlesin, juriidiliselt see päriselt võimalik ei ole. Teise probleemina nägi arstide liit seda, et praegu on vanglate meditsiiniosakondades arstide ja õdede tunnitasu määr tunduvalt kõrgem kui mujal. Lisaks viitas arstide liit sellele, et eelnõu suhtes on kriitilised ka psühhiaatrite selts ja õdede liit.

Eesti Haigekassa esindaja selgitas, et haigekassa ei ole seda eelnõu kooskõlastanud paljudel põhjustel. Esimene, sissejuhatav põhjus oli see, et 2023. aasta suveks teenuste üleandmine on ebareaalne. Positiivse poole pealt tuleb tunnustada ministreid, et need küsimused on jõudnud mõistliku kokkuleppeni. Nagu ma juba viitasin, tõesti komisjonile ministrite allkirjadega terviklahendus jõudis.

5. detsembri istungil, kus komisjon muudatusettepanekuid arutas, lükati eelnõu jõustumise aeg edasi 1. juulile 2024. Komisjoni istungil tõstatus küsimus [kinnipeetavate esitatud] kaebuste lahendamise kohta. Tõesti, Sotsiaalministeerium ja haigekassa ütlesid, et nemad seda ei soovi, kuna tuleb tunnistada, et vangidel võib-olla on mõneti rohkem aega kui mõnel teisel patsiendil murede ja kaebustega tegelemiseks. Statistika näitab, et vangid on tervishoiuteenuste kvaliteedi suhtes veidi nõudlikumad kui tavaline patsient, kui nende kirju või probleeme näha. Aga see kokkulepe saavutati ka, et nende kaebuste edasine menetlemine jääb endiselt Justiitsministeeriumi haldusalasse, see ei liigu üle teistele osapooltele.

17. jaanuari istungil arutas komisjon justiitsministri, siseministri ning tervise- ja tööministri ühiselt saadetud muudatusettepanekuid. Esimene muudatusettepanek on eelnõu pealkirja kohta, mis nüüdsest on "Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus". Ja teine ettepanek on sisuline, nimelt lahendati ära see üleminekuperiood, mis on pikem ja annab ametkondadele võimaluse sisuliselt ette valmistada selle, et seda teenust oleks võimalik tulevikus ilma probleemideta ellu rakendada ja ellu viia. Järgmisel parlamendikoosseisul on võimalik veel mingeid muudatusi teha, kui midagi on vaja muuta või parandada. Nii nagu ma ütlesin, see vaidluste temaatika jäi Justiitsministeeriumi haldusalasse.

Siis tegi komisjon konsensuslikult ettepaneku, et teine lugemine toimuks täna, ja ettepaneku selle eelnõu teine lugemine lõpetada. Ja kui see ettepanek, mis komisjon tegi, leiab toetust, siis on ettepanek, et eelnõu kolmas lugemine toimuks 15. veebruaril ehk järgmisel nädalal siinsamas saalis. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Stenogrammi huvides sooviksin ära täpsustada, et ma küsisin komisjonis selle tähtaja kohta, mis aja jooksul on kohustus kinnipeetav erialaarsti vastuvõtule toimetada. Mis aja jooksul ta peab saama erialaarsti vastuvõtule? Selleks on kindel aeg. Äkki saate seda täpsustada?

Ma pean tunnistama, et ma ausalt öeldes peast ei mäleta ega ole ka kindel, et ma leian praegu siit paberitest kiiresti vastuse. Aga erialaarsti puhul on nii nagu ikka, et ka vanglas pannakse patsiendid järjekorda ja vastavalt järjekorrale see toimub. 

Jaa. Nüüd me oleme küsimuste vooru läbi saanud. (Lehitseb pabereid.) Ma proovin aru saada, kus me üldse oleme. Ja saame minna läbirääkimiste juurde. Kert Kingo, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! No nüüd on siin järjekordne seaduseelnõu, mis on poolik, suurte aukudega, tühimikega, ja mille suhtes ei ole suudetud korrektset seadusloome tava järgida. Ma mäletan neid istungeid.  Esmalt muidugi sotsiaalkomisjon sattus rolli, kus ta pidi hakkama vahendama koostööle erinevaid riigiasutusi ja erinevaid ministeeriumiametnikke, sest lihtsalt tuldi komisjoni, ilma et oleks omavahel üldse suheldud. Ja siis hakkasime seda teemat arutama. 

Mis selle seadusega nüüd paremaks läheb? Ma ei näe, et midagi läheks. Siin toodi ettekäändeks, et siis on justkui ühtsem haldamine, kui läheb haigekassa alla. Eelarve oli 12 miljonit, minu mäletamist mööda – ma loodan, et ma ei valeta –, ja viiakse see raha üle. Nüüd tekkisid korralduslikud küsimused. Näiteks minul tekkis küsimus: kui kinnipeetaval tekib vajadus erialaarsti juurde minna, siis kuidas see saaks toimuda ja mis aja jooksul? See aeg, mille jooksul peab kinnipeetava erialaarsti juurde toimetama, on kindel aeg. See oli minu arvates 7–10 päeva – võib-olla mul ei ole õigesti meeles –, sest kinnipeetavate puhul erinevalt tavainimestest arvestatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohti.

Nüüd siis tekibki olukord, kus tavainimene ei saa erialaarsti juurde, tema ootab paremal juhul kuude viisi, halvemal juhul aastaid, aga sellel isikul, kes on pannud toime seaduserikkumise ja kannab karistust kinnipidamisasutuses, on privileegid. Tema läheb kohale ja saab enne teisi arsti juurde. Tema on eelisseisundis, kuigi vangistuse eesmärk on vastupidine. Vangistuse eesmärk on ju isoleerida inimene normaalsest elust ja panna ta halvematesse tingimustesse.

Lisaks ei saanud me ametnike käest vastuseid probleemile, mis on toodud ära 10. punkti all. Vahistatu suunamisest eriarstiabi osutaja juurde teavitab vanglateenistus või arestimaja viivitamata uurimisasutust või prokuratuuri või kohut, kui kriminaalasi on kohtumenetluses. Vahistatu valve tervishoiuteenuse osutamise ajal tagab vanglateenistus või arestimaja.

Kuidas te nüüd kujutate ette, et see kinnipeetav tuuakse arstikeskusesse, tal on kaasas konvoi, kui ta on eriti ohtlik, võib-olla ta on tapmise pannud toime, ta on ohtlik inimene? Kuidas sellist asja ette kujutatakse? Sellistele küsimustele me vastust ei saanud. Kõik teised siis evakueeritakse ära või? Eraldi privilegeeritud olukord on tal jälle, nii et ta on tühjas koridoris? Või kui ta peab haiglasse minema, siis on tal eraldi palat? Samal ajal kui meie enda inimesed ei pääse arsti juurde ega haiglaravile, sest ei ole raha, ei ole ka tööjõudu. Aga need isikud, kes peaksid karistust kandma, on meil nüüd eristaatuses inimesed.

Meil on noored naised, kellel raseduse käigus avastatakse, et neil on laps surnud. Nemad peavad ootama kaks nädalat, enne kui surnud laps organismist välja saadakse. Kas te kujutate ette, mida see tähendab? Kaks nädalat kõnnid ringi ja sa tead, et su laps on surnud. Aga nüüd see kinnipeetav, kes on pannud teiste isikute suhtes toime kuritegusid või siis on teiste vara suhtes pannud toime rikkumisi – temal on erikohtlemine!

Miks lükatakse kogu aeg ja igas valdkonnas meie oma inimesed nagu praht kõrvale? Kord on need ajutise kaitse saanud isikud, kellele tehakse eriteenuseid ja on erikohtlemine, ning nüüd on need kinnipeetavad.

Lõppkokkuvõttes ütlen, et selline eelnõu on lubamatu. Ei saa niimoodi asju ajada! Seda enam, et lisaks üldisele arvamusele – ma esindan siin EKRE arvamust – on siin väga palju teemasid läbi rääkimata. Kas või see kinnipeetava toimetamine arsti juurde: kuhu siis teised, tavainimesed pannakse? Kõik see on läbi mõtlemata. Niimoodi ei tehta seadusloomet, et küll me siis aja jooksul selle asja paika nihutame. Seda eelnõu ei saa toetada. Aitäh!

Helmen Kütt, palun!

Ma võtaksin kohe kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Täna teisel lugemisel olev tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 699 on tõesti sotsiaalkomisjonis olnud arutusel mitmed korrad. Nii nagu hea komisjonikaaslane Priit Sibul komisjoni ettekandes ütles, puudutab see ainult seda, et juba 29. septembril 2022 Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu näeb ette rahastada tervishoiuteenuste osutamist vanglates Eesti Haigekassa kaudu, ja seoses sellega annab Justiitsministeerium, kes seni korraldas kinnipeetavate tervishoiuteenust, eelarveraha üle haigekassale.

Ei muudeta mitte midagi järjekordades. Kõik see toimub täna. Kui vanglas vajatakse erakorralist meditsiiniabi, siis seda saadakse ja kutsutakse [arst kohale] või viiakse kinnipeetav erakorralist meditsiiniabi saama. Ei muutu ka see, et eriarsti vastuvõtule saamist oodatakse täpselt nagu praegu, järjekorras.

Aga mida öelda komisjoni ettekandele lisaks ja miks mina täna tulin kõnelema? Küllap see seaduseelnõu on mõistlik ja ka vajalik, sest on ju õige, et tervishoiuteenusega tegeleb haigekassa. Pean ütlema ka seda, et tõepoolest sotsiaalkomisjon asus jälle riikliku lepitaja rolli ehk hakkas otsima kompromissi eri osapoolte vahel. Priit Sibul sellele juba viitas, et 15. novembril saime kokku ja tutvusime Eesti Arstide Liidu ettepanekute ja probleemidega, mis nad ette tõid. Eelkõige puudutasid need töölepingu teemat, aga öeldi ka seda, et praegu on vanglate meditsiiniosakondades arstide ja õdede tunnitasu määr tunduvalt kõrgem. Muidugi olid kriitilised Eesti Psühhiaatrite Selts ja Eesti Õdede Liit, haigekassa täpselt samuti. Minu meelest on sotsiaalkomisjon selles mõttes väga hästi hakkama saanud, et jõustumine, mis oleks juba sellel aastal pidanud toimuma, on lükatud edasi 2024. aasta 1. juulini.

Kindlasti tuleb tunnustada vanglate meditsiiniosakondi, kus arstid ja tervishoiutöötajad – neid on umbes 150 – teevad väga head tööd. Kõige suurem mure on siiski selles, et vanglate meditsiiniosakondi on Justiitsministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil plaan kaasata alles siis, kui haigekassa on selle aasta alguses teinud analüüsi, mis peaks kevadeks valmis olema. Tegelikult oleks olnud vaja neid kaasata juba siis, kui alustati eelnõu väljatöötamist, sest need inimesed, kes töötavad erinevates tingimustes kui kolleegid tervisekeskustes või haiglates – nendes tingimustes töötades on nad professionaalid ja oleksid väärinud esimestena kaasamist. Nende mõtteid ja ka üles kerkinud küsimusi oleks olnud vaja kohe esimesena maandada ja neile vastata.

Ma mõistan, et see on veidikene selline olukord nagu muna ja kana – kumb peaks olema enne tehtud? Kas seadus peaks olema juba vastu võetud ja siis tegutsetakse, analüüsitakse, vajaduse korral tullakse ka seadusemuudatusega uues parlamendikoosseisus, kui midagi peaks olema, või oleks eelkõige pidanud alustama sellest, et räägitakse nende inimestega, keda eelnõu puudutab? Ka sotsiaalkomisjonis osalenud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik tegelikult sõnas esimesel arutelul, mis meil oli 15. novembril, et ta ei näe eelnõus mehhanismi, millega olemasolevad töötajad võetaks üle hanke raames. Ma ei oska seda olukorda isegi konstruktsioonina ette kujutada, kuidas hangime vabalt turult ja ütleme, et aga töötajat saate ka haigekassast. Tema teada ettevõtte müük on vajalik selleks, et töölepingud üle läheksid. Mis puudutab kaebusi ja vaidlusi, ei saa läbi rääkida teemal, mille kohta teine pool ütleb, et probleemi pole.

Arutelu sotsiaalkomisjonis, mis tõesti mitmed istungid toimus. Minu meelest just oluline on see, et eelnõu jõustumine – ka haigekassal oli selleks nõusolek – lükati nii pikalt edasi. Ma võin kinnitada, et vaatamata sellele, milline on järgmise Riigikogu koalitsioon või opositsioon, sotsiaaldemokraadid on Riigikogus kindlasti ja kindlasti hoiavad ka silma peal, kuidas need asjad edasi lähevad, ning vajaduse korral algatavad ka seadusemuudatuse.

Aga veel kord: need inimesed, 150 inimest, need meditsiinitöötajad, kes töötavad praegu siiski väga rasketes tingimustes ja teevad professionaalset tööd, oleks vaja olnud kõigepealt laua äärde võtta ja seejärel juba ka nende muresid ja pingeid maandada. Sest mõte on ju selles mõttes õige, et tervishoidu korraldaks ja rahastaks haigekassa, aga kindlasti mitte teiste arvel, vaid sinna ka lisavahendeid taotledes. Nii ütles meile ka Sotsiaalministeeriumi ametnik, et kui seadus on vastu võetud, siis on neil alus ka riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel lisavahendeid leida. Seda kinnitas ka haigekassa juht.

Lõpetuseks. Arvan, et need asjad oleks vajalik olnud enne sotsiaalkomisjoni läbi arutada ja siis oleksid need menetlused ju kõik läinud kiiremini, aga praegu saavutatu on minu meelest parim kompromiss, mis üldse saavutada õnnestus. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Mina veel kord tänan nii komisjoni ametnikke kui ka head komisjoni esimeest. Nagu ma ütlesin, see vaidlus algas sellest, et eri ministeeriumidel oli erinev arusaam. Ja vahepeal tõesti komisjonis jäi mulje, justkui oleks nende eriarvamuste käigus võinud kõik üldistatult kokku võtta ja öelda, et Eestis juhib tervishoidu Justiitsministeerium hoopis paremini kui Sotsiaalministeerium. Loomulikult see nii ei ole ja kõik said sellest aru. Aga eks see nii-öelda kehvade läbirääkimiste teema ju oli.

Mina arvan ka, et me jõudsime parima võimaliku lahenduseni. See ongi nii, nagu hea kolleeg Helmen ütles, et kas muna või kana. Mõnikord ei saagi asjaga liikuma, sest ühed ütlevad, et kõigepealt on vaja teha ühte, ja siis teised, et teist, ja nii käibki see palli virutamine. Mul on ka hea meel, et lõpuks sotsiaalkomisjonis need lahendused leiti. Mina arvan, et on parem see, kui tervishoidu juhitakse ühest kohast, sõltumata sellest, kellele seda teenust osutatakse.

Mõned nüansid, mida ma tahtsin veel ära markeerida, et anda headele kolleegidele kindlus, et seda eelnõu siiski tasub toetada. Praegu on Justiitsministeeriumi eelarves käesoleval aastal 4,3 miljonit eurot selle teenuse tagamiseks, mitte see number, mis siin enne kõlas. Justiitsministeerium oli valmis oma eelarvest andma haigekassale 4,6 miljonit. Järgmisel aasta loomulikult tuleb vaadata, mis riigieelarvega juhtub. Aga nii nagu ütles hea kolleeg Helmen, ma kordan ka, et siit saalist ka jääks kõlama see, mida komisjoni esimees komisjonis ütles: me kindlasti komisjonis kavatseme seda jälgida, et see rakendus liiguks mõistlikus tempos ja korras, ning kui on vaja seda muuta, siis sellega toimetame. Aga ma arvan, et see on nii-öelda lähtepositsioon, mille alusel ametkonnad saavad koostööd teha, toimetada ja seda rakendada.

Teine teema, mis puudutas ravijärjekordi. Taas, et ei jääks kõlama ... Mul tekkis väike kõhklus, kas ma vastasin ikka heale kolleegile õigesti. 5. detsembril on minister Peep Peterson vastanud komisjonis samale küsimusele, täpsustades ravijärjekordade teemat nii: "See, mida vanglates pakutakse, on liigitatav üldises plaanis esmatasandi, EMO ja eriarstiabi alla. Eriarstiabi juba täna toimub olemasolevates haiglates ja üldise digiregistratuuri kaudu, ehk siis eriarstiabile ligipääs on võrdne. Samuti ka EMO osas. Kindlasti ei ole eesmärk luua vangidele eelisseisundit. See oleks ebavõrdne kohtlemine ja seda me üritame vältida. Õigusliku poole pealt oskavad juristid hinnata [...]" Eks ju, kuidas tulevikus kaebustega tegeldakse. Aga nii nagu ma kinnitasin, selle eelnõuga mitte midagi sisuliselt ei muutu, muutub vaid teenuse osutaja ja see, et teenust juhitakse Sotsiaalministeeriumist. Konvoide saatel liigutakse täna ja liigutakse ka tulevikus, nii et sisulist muudatust selles ei toimu, keegi ei pea kartma, et selle eelnõu kontekstis midagi ohtlikumaks muutub.

Ja üks asi veel. Tõesti, see mure on ka mul. Minuga võtsid ka ühendust vanglate meditsiinitöötajad, käisin isegi ühe inimesega kohtumas. Selles mõttes on meil huvitav tava ja eripära, et nendes inimestes, keda see puudutab, kes teevad oma tööd hingega, keda ma väga tänan, tekib enne kõhklus ja hirm. See kõik jõuab kuidagi bumerangina või kaarega neile, keda see ennekõike puudutab. Need on pühendunud inimesed, kes teevad oma tööd, teevad seda hästi ja tahavad seda teha ka tulevikus. Ma veidi üllatun, pigem kahjuks tihedamalt kui harvemini, et me ikkagi suudame reformi muudatusi ellu viia niiviisi, et need head inimesed satuvad ärevusse. Nad ei tea, kas neid on vaja, mis neist saab. Selle asemel tuleks aga neile anda kindlus, et tegelikkuses neid on sinna süsteemi vaja. Kahjuks tõenäoliselt ei näe me ka tulevikus tohutut konkurentsi, vaid me peame ikkagi leidma need inimesed, kes on valmis seda keerulist tööd tegema ja seal teenust osutama. Nii et ma loodan, et me tulevikus oleme üheskoos paremad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Meil on eelnõu kohta tehtud kaks muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku esitaja on sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Teise muudatusettepaneku esitaja on samuti sotsiaalkomisjon ning sotsiaalkomisjon on ka seda arvestanud täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 699 teine lugemine lõpetada ja see on nüüd lõpetatud.

Saame minna tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud tööturumeetmete seaduse eelnõu numbriga 735, see on samuti teisel lugemisel. Palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! See eelnõu on väga hea näide sellest, kuidas komisjon saab päris palju ära teha. Sinnani ma jõuan, [räägin,] mida komisjon oma tööga, enne kui me teisele lugemisele tulime, tegi.

Meenutuseks. Tööturumeetmete seaduse eelnõu 735 algatas Vabariigi Valitsus 7. novembril eelmisel aastal. Riigikogu juhatus määras selle sotsiaalkomisjonile ja esimene lugemine lõpetati 14. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ükski Riigikogu liige, fraktsioon ega ka teine komisjon eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud.

Aga etteruttavalt ütlen ma seda, et meile saabus õiguskantsleri kiri. See puudutas tööturutoetuste ja teenuste võimaldamist õpilastele. Õiguskantsler küsis, põhjendatult, miks ei võimaldata statsionaarses õppes õppivatele gümnaasiumiõpilastele samu tööturutoetusi ja ‑teenuseid, mis on ette nähtud kutseõppeasutuse õpilastele, ning kas seesugune erinev kohtlemine on põhiseadusega kooskõlas. See oli väga oluline küsimus, millesse komisjon suhtus muidugi tõsiselt, ja võin etteruttavalt öelda, et see on ka muudatusettepanekus lahenduse leidnud. Siinkohal tulebki väga tänada õiguskantslerit, kes õigel ajal meile märku andis, et selline probleem on.

Selgituseks kolleegidele. Kui näiteks kutseõppeasutuse õpilane, kes tihti omandab ka gümnaasiumiharidust, töötab – ja seda juhtub päris tihti –, kuid kui ta kooli lõpetab, ei tööta enam, jääb töötuks, võtab end töötukassas arvele, siis on talle avatud tunduvalt suurem võimalus saada tööturuteenuseid ja ‑toetusi kui näiteks gümnaasiumis õppivale noorele, kes samuti töötab. Päris palju on, nagu me Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt oma komisjoni istungil kuulsime, neidki õpilasi, kes töötavad, küll mõned IT-alal, küll mõned kiirtoidukohtades, väga erinevates kohtades. Tihti on nende töötamise põhjuseks [soov] tagada parem majanduslik toimetulek perele või endale iseseisvust ja [võimalusi] ka hobidega tegelemiseks. Miks on neil noortel, kes gümnaasiumi lõpetavad ja näiteks ei pääse kõrgkooli, asudes töötukassas arvele, tunduvalt väiksem võimalus [saada] tööturutoetusi ja ‑teenuseid? Me pidasime seda väga ebaõiglaseks.

Sotsiaalkomisjon tegeles selle eelnõuga, seda teiseks lugemiseks ette valmistades, kolmel komisjoni istungil. Alguses oli suur kaasamine ja istungid toimusi järgnevalt. Kõigepealt oli istung 17. jaanuaril. Siis arutati seda probleemi, mille õiguskantsleri välja tõi. Ka töötukassast olid inimesed kohal. Sirlis Sõmer-Kull lausus, et need [probleemid], millele õiguskantsler on tähelepanu juhtinud, vääriksid lahendamist. Aga küsimus on, millal sellega tegeleda jõutakse. Sotsiaalkomisjon oli väga üksmeelne ja leidis, et me soovime selle probleemi lahendada.

Tegelikult siin tuleb tunnustada selle eest, et järgmiseks komisjoni istungiks, mis toimus 23. jaanuaril, oligi Sotsiaalministeerium, aga ka töötukassa selle muudatusettepaneku sõnastanud. Etteruttavalt ütlen, et selle eelnõu kohta on muudatusettepanekuid esitatud kokku seitse ja nendest kolmas puudutab just täpselt seda probleemi, mille õiguskantsler tõstatas gümnaasiumiõpilaste võrdsest kohtlemisest töötuna arvele võtmisel.

Teised muudatusettepanekud puudutavad osaliselt sõnastuse paremustamist. Näiteks, muudatusettepanek nr 4: enne oli "ettevõtluse alustamise toetus", aga nüüd on "ettevõtluse toetamine", sest meetme nimetus on "ettevõtluse toetamine". Siin on veel mõned sellised parandavad ja selgust loovad ettepanekud, et kui on esitatud ebaõigeid andmeid, mis on teksti lisatud, siis tuleks neid parandada.

Sotsiaalkomisjon langetas oma 23. jaanuari istungil menetluslikud otsused. Need otsused olid järgmised: võtta eelnõu päevakorda 8‑ndaks ehk tänaseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 15. veebruaril. Kõik need otsused langetati konsensusega.

6. veebruaril toimus veel üks sotsiaalkomisjoni istung, kus me sama eelnõu teemat arutasime. See tegelikult oli ainult selleks, et kinnitada eelnõu teisele lugemisele saatmise menetlusdokumendid.

Ma pean ütlema kohe alguses ära ka selle, et tegelikult õiguskantsler pöördus selle eelnõu raames meie poole kahe murega. Ühe mure me saime kohe lahendatud. Teise mure lahendust ei ole veel selles eelnõus kajastatud, aga ma olen üpris veendunud, et me selle lahenduse leiame. Kindlasti vajab järgmises Riigikogu koosseisus see teema lahendamist. See puudutab nimelt toetusi. Ehk inimesed, kes on vähenenud töövõimega ja kellele makstakse toetusi – kui neile makstakse näiteks lõpparve, siis see mõjutab toetuse suurust alles kolmandal kuul. Korraga need summad, mis kokku liidetakse, toetus selle võrra hakkab vähenema.

Me oleme omavahel väga palju kirju vahetanud, ka täna alles saatsin ma Sotsiaalministeeriumisse ja töötukassasse kirja. Me soovime leida sellele lahendust, sest seda on toetanud ka puuetega inimeste koda. Ma tõepoolest leian, et [see lahendus tuleks leida.] Praegusesse eelnõusse, mis vastu võetakse – me oleme juba teise lugemise juures –, ei leidnud ei töötukassa ega Sotsiaalministeerium võimalust seda muudatust sisse viia. On vaja teha väike analüüs ja on vaja ka IT-seadmeid, aga see tekitab olukorra, kus võib tekkida tagasinõudmine ehk juba makstud toetuste korral, kui seda toetust tagasi jagatakse kuude peale. See probleem on hetkel selles eelnõus lahendamata, aga liigume samm-sammult. Ühe probleemi saime lahendatud ja teiseni, ma arvan, me jõuame ehk järgmise Riigikogu koosseisu ajal, kui sotsiaalkomisjon võiks sellega tegeleda.

Ma tahan väga veel kord tunnustada komisjoni liikmeid. See oli tõepoolest erakondadeülene, kõik olid sotsiaalpoliitilised ja tööpoliitilised teemad. Me arutasime seda, võiks öelda, üllas üksmeeles. Tahan tänada väga tublisid ametnikke sotsiaalkomisjonist, kes kiirelt need ettepanekud ka ära vormistasid, et need meil teisel lugemisel juba sees on, ja muidugi töötukassat, Sotsiaalministeeriumi ja haridusministeeriumi, keda me väga kiirelt kaasasime. Selgelt avaldasime soovi, et me ei ole valmis minema teisele lugemisele, kui ei saa lahendatud see probleem, mis puudutab gümnaasiumiõpilasi. Ja mul on hea meel tõdeda, et see on selle eelnõuga lahendatud.

Nii et veel kord: suur aitäh kõigile, kes panustasid, ja eriline tänu Õiguskantsleri Kantseleile! Aitäh!

Aitäh! Ma ei näe küsimusi. Aga siis läheme kohe läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi ka ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame muudatusettepanekuid. Esimese muudatusettepaneku esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek  nr 3, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks sotsiaalkomisjon, sotsiaalkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle esitaja on samuti sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Viimane, seitsmes muudatusettepanek, esitajaks sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Vaatasime läbi kõik muudatusettepanekud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 735 teine lugemine lõpetada. Keegi ei ole vastu vaielnud, nii et teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu eelnõu 745. Jätkame teist lugemist ja ettekandega esineb meile keskkonnakomisjoni esimees Andres Metsoja.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ja aitäh tublidele abilistele selle tooli eest! On hea natukene istuda siin puldis, sest jalg on katki.

Aga nüüd asjast. Tõepoolest, nii nagu hea istungi juhataja juba ütles, oleme uuesti saalis tagasi. Komisjon on vahepeal arutanud, tegi ettepaneku katkestada. Eelloona olgu veel öeldud, et selle eelnõu on algatanud Vabariigi Valitsus eelmise aasta novembrikuus. Eelnõu teine lugemine toimus 18. jaanuaril käesoleval aastal ja just siis me ka selle menetluse katkestasime seoses juhtivkomisjoni sooviga anda võimalus esitada ettepanekuid kujunenud teksti kohta.

Pärast teist lugemist esitati ka peale katkestamist muudatusettepanekuid ja esitamise tähtajaks, 25. jaanuariks kella neljaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ja teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll aga Keskkonnaministeerium esitas kolm ettepanekut kujunenud teksti muutmiseks.

Nüüd natuke nendest muudatusettepanekutest, mille sisustamisel olid abiks ministeerium ja meie tublid ametnikud. Nagu te mäletate, maapõueseaduse kontekstis on olnud palju erinevat retoorikat ja arvamusi, kuni planeerimiseni välja, kuidas seda maapõue kasutamist peaks reguleerima.

Aga põhiline muudatusettepanek puudutab maapõueseaduse § 55 lõike 2 punkti 13, mille kohaselt tuleb kaevandamisloa andmisest keelduda, kui mäeeraldis asub elamule lähemal kui 100 meetrit, välja arvatud juhul, kui on olemas selle kinnistu omaniku, sealhulgas hoonestusõiguse, korteriomandi või korterihoonestusõiguse omaniku või ka maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maal asuva elamu omaniku nõusolek.

See on põhimõtteline muudatus, mida ka komisjonis arutati, et lähemale võib minna, kui omanik annab selleks nõusoleku. Eelnimetatud sätete rakendamiseks nähakse ette ka rakendussäte, mille kohaselt maapõueseaduse § 50 lõiget 10 ja § 55 lõike 2 punkti 13 ei kohaldata enne nende jõustumist antud kaevandamislubadele ning menetluses olevatele kaevandamisloa andmise või muutmise taotlustele. Samuti ei kohaldata neid elamutele, mis on ehitatud pärast kaevandamisloa andmist. See on ka muudatusettepanekuga nr 2 sätestatud. Eelkirjeldatud säte on kavandatud jõustuma käesoleva aasta 1. augustil, see on kolmas muudatusettepanek.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõu teise lugemise jätkamiseks Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 15. veebruaril 2023. aastal. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh! 

Aitäh! Küsimusi ei näe. Avan läbirääkimised. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tunnen head meelt, et me oleme siin teinud ühe tibusammu meie maapõuepoliitikas õiges suunas. Jutt käib siin tõesti praegu sellest, et me oleme saanud päris põhjaliku ja hea lahenduse sellele probleemile, et kui kaugel võib olla mäeeraldis või selle mäeeraldise teenindusmaa kinnistust, korteriomandist, kodust. See on tegelikult väga oluline küsimus meie inimestele, kes peavad jagama oma eluruumi ka selliste tegevustega nagu kaevandamised.

Lahendamata jäi praegu see, kas see 100 meetrit, mis on siia sisse kirjutatud, on piisav. Aga kogu selle asja juures on hästi positiivne see, et nüüd on läbi mõeldud õiguslik konstruktsioon, mis teeb lihtsamaks järgmiste sammude astumise, kui toimub debatt, et on vaja midagi suurendada. Me oleme praegu pannud paika selle miinimumi, aga küllap uus koosseis saab arutada ja vaielda ning vajaduse korral loodetavasti kokku leppida ka nendes meetrites, mis erinevate kaevanduste puhul tegelikult vajalikud on, et see müra, see võimalik elukeskkonnahäiring oleks nii väike, et see ei sunniks inimesi kodudest loobuma. See on tegelikult väga oluline.

Uuele koosseisule jääb paraku lahendada ka see teema, mis praegu siia sisse ei mahtunud. Tõsi see on, koalitsioonis saab teha neid asju, milles koalitsioon kokku lepib. Ja võib-olla tõesti see esimene mõte oli natukene ootamatu. Ma loodan, et ministeeriumi ametnikud on ka sellest nüüd aru saanud, et see on tegelikult oluline ja tõsine küsimus, et kaevandustegevuste puhul oleksid lahendused läbi mõeldud. Ehk üht- või teistpidi me peame saama nad ka planeeringutesse sisse, on see siis omavalitsuse üldplaneering või on see riigi algatatud maakonnaplaneering. Aga ainult planeeringute, ühtse ruumi mõtestamisega on võimalik ka tegelikult, reaalselt neid mõjusid lahendada, samuti survet stressi näol või ka mõne muu ilmingu näol leevendada. Tegelikult annab see ka kindlust ettevõtjatele, et nad näeksid, kus on võimalik ka midagi kaevandada, mis piirangud sellega kaasnevad ja mis ajahorisondis saadakse edasi liikuda. Nii et ka see teema tegelikult jääb uue koosseisu lahendada. Ma väga loodan, et siin leitakse sobivad lahendused.

Veel kord meenutuseks: enne seda, kui me praeguse eelnõu lugemise katkestasime, sai siin kõnetoolis seda pikemalt lahatud. Keskkonnaministeeriumis on olnud viis ministrit, kelle kõigi jaoks on see teema olnud erakordselt oluline ja [on mõeldud, et] kohe-kohe hakatakse tegelema väljatöötamiskavatsusega. Ma usun, et uus keskkonnaminister ka tegelikult selle ellu viib, selle väljatöötamiskavatsuse koostab ja mitte lihtsalt ei koosta, vaid selle baasil ka vajalikud seadusemuudatused siia Riigikogu ette toob.

Aga praegu tunnen head meelt, et me oleme ühe sammu saanud astuda ja et me vähemalt proovime neid probleeme süsteemselt lahendada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Neid on meil kolm. Esimese muudatusettepaneku esitaja on keskkonnakomisjon ning juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Teise muudatusettepaneku esitaja on samuti keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Ka kolmas muudatusettepanek on keskkonnakomisjoni esitatud ja komisjon on seda arvestanud täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 745 teine lugemine lõpetada. Oleme selle lugemisega ühel pool.

Saame minna 12. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu nr 523, eelnõu on teisel lugemisel ja ettekandja on meil keskkonnakomisjoni esimees Andres Metsoja. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! See eelnõu kujunes ka parajaks pähkliks keskkonnakomisjonis. Õigupoolest, ühisveevärk ja -kanalisatsioon – mis seal nii keerulist olla saab? Aga kui menetlema hakata, siis selgub, et ikka saab küll. Tegemist on kahtlemata väga mahuka seadusega, mis on täis erinevaid detaile ja mis peab tagama meile eri piirkondades ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kättesaadavuse, üldiselt ka joogivee kvaliteedi.

Selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus eelmise aasta 24. jaanuaril. Eelnõu eesmärk ongi kehtiva ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni seaduse alusel luua struktuurilt ja sisult ühtlustatud õigusakt, mis arvestab enam keskkonnakaitseliste üldpõhimõtetega ning mille tulemusena on õigusnormid paremini süstematiseeritud, sealhulgas terminid ühtlustatud, adressaatidele paremini arusaadavad võrreldes kehtiva seadusega, mis tegelikult pärineb aastast 1999.

Eelnõukohase seaduse eesmärk on tagada tarbijale kvaliteedinõuetele vastav ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni teenuse osutamine mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 2022. aasta 6. aprillil ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 21. aprill. Isamaa fraktsioon esitas eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku ja Riigikogu liige Heiki Hepner esitas kaks muudatusettepanekut.

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist eelmise aasta 22. märtsil, 30. mail ning 12., 20., ja 26. septembril, samuti 2023. aasta 9., 10. ja 23. jaanuari istungil. Tegelikult, kui vaadata protokolle, siis neid on seitse tükki, kus me erinevatel istungitel oleme seda teemat arutanud. Kaasatud isikuid oleme ka istungitel järjepanu ära kuulanud ja istungitel on viibinud arusaadavalt Eesti Vee-ettevõtete Liidu, Eesti Omanike Keskliidu, Eesti Valdade ja Linnade Liidu, Justiitsministeeriumi, Konkurentsiameti, Keskkonnaministeeriumi ja teiste [organisatsioonide] esindajad. Tegelikult on ikka nii, et kui osapooled omavahel räägivad, siis paljud asjad saavad selgemaks ja – oh imet! – isegi sõlmuvad kokkulepped, nii et on võimalik seadusandjal erinevaid punkte seadusesse muudatustena sisse viia. Nõnda siis läks, et keskkonnakomisjon tegi eelnõu kohta 30 muudatusettepanekut.

Aga võib-olla nüüd lühidalt sellest, mille üle vaidlus käis või mis see põhiproblemaatika oli. Nii nagu te teate, Eesti riik on võtnud Euroopa ees kohustuse: üle 2000 inimekvivalendiga alad peaksid saama ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga varustatud. Paraku on selgunud, et ei ole seda võimalik teha. Just nimelt rahaline ressurss on see, mis on seadnud oma piirid. Nüüd siis tuldi välja lahendusega, kuidas ikkagi tagada see ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni toimimine nendel aladel, kus reovee ärajuhtimine ühiskanalisatsiooni ei ole võimalik, aga lubadus ometi läbi erinevate kavade on antud.

Sellest tulenevalt jõudsime ka Konkurentsiametini, sellepärast et see kohustus justkui nüüd sama hinnaga, mis reovee tekitajal müües ära või pakkudes oma reovett ühisveevärki ja -kanalisatsiooni, sama hinnaga peab see vee-ettevõtte põhimõtteliselt tagama ka nendele isikutele, kellele on lubatud ühiskanalisatsiooni, aga seda ei ole tehtud. See on loomulikult laiem probleem purgimiskohtadest, kuhu see reovesi kokku viia ja kuidas seda teha, sest tegelikult auto on jua see maantee pikendus. Kas see on nii-öelda monopoolne seisund ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni ettevõtete jaoks või tegelikult peaksid ÜVK ettevõtted leidma turult üles need pakkujad, kes ka seda sarnast teenust pakuvad, sest see ei ole automaatne nende õigus turuosalistena? Seal pakutigi lahendused välja, et tegelikult tuleb need hinnapakkumised ka turult küsida ja Konkurentsiamet vastavalt ka neid hinna kehtestamisi jooksvalt üle vaatab.

Seoses sõjaga Euroopas tekkis meie veehaarete ja erinevate pumplate kontekstis ka selgelt küsimus, kas kogu meie veetaristu peaks olema kaardirakendustelt avalikult loetav. Jõuti väga selgelt sinnamaani, et teatud üldskeemid, põhiskeemid peaksid olema varjatud. Need ei peaks olema avalikult veebist kättesaadavad ja põhimõtteliselt tuleks need seaduse kohaselt ära koristada. Neid skeeme saavad vaadata ja kasutada need isikud, kellel teadmisvajadus päriselt ka olemas on.

Lisaks oli juttu sellest, et õigupoolest on regulatsioon selline, et kui ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni kordategemiseks Euroopa Liidu toetusi saadakse, siis amortisatsioonikomponendis justkui ei tohi arvel seda sellisena näidata, et ettevõte saaks oma jätkusuutlikkust kasvatada täiendavate investeeringute pealt. See oli tõsine teema ja see puudutas lõpuks vee hinda ja seda, milliseks see vee hind tulevikus peaks kujunema neile, kes ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooniga on hõlmatud, et tegelikult tekiks ka see päris investeeringuraha, sest ühel hetkel need tehnilised vahendid amortiseeruvad ja kui selle eest ei tohi küsida raha tarbijalt, siis on küsimus, kes selle lõpuks kinni maksab. See võib olla sihuke lõputu subsideerimise ring, mis ju ei ole mõistlik.

Paralleelselt tuli jutuks see teema, mis puudutab jällegi seda poolt, et kui on tõepoolest investeeringud tehtud ja vee‑ettevõtted on ehitanud välja liitumisvõimekuse teatud tiheasustusaladel, aga kui kliendid ei pea vajalikuks selle teenusega liituda – investeering on tehtud, aga kasutusele seda võtta ei saa ning oht põhjaveele ja kogu reostuskoormusele säilib –, siis pakuti lahendusena välja see, et kui ikkagi nüüd teatud ring tarbijaid seotakse ära ka maanteepikenduse ehk selle autoga, purgimisteenusega, siis igal juhul tekib mingi intervall, kus on vaja ära näidata ... Noh, ei ole ilmselt normaalne, et majapidamises, kus elab neli inimest, toimub purgimine aastas korra või ei toimu seda üldse. Ilmselt see annab ka parema ülevaate, mis piirkonnas tegelikult toimub, ühelt poolt, ja teiselt poolt tekitab ka võib-olla huvi, et oleks võimalik selle teenusega liituda.

Väga aktuaalne teema, mis aja jooksul on tekkinud, on sadevete ärajuhtimise problemaatika. See puudutas ka teravalt vee-ettevõtteid, kelle huvi või kohustus see peaks olema. Kui sadevett saadetakse ühisveevärki ja ‑kanalisatsiooni, siis kes selle eest peaks maksma? Lõplikku lahendit me seal ei leidnud. Teadupärast sageli on ka vee-ettevõtted kohaliku omavalitsuse enda omad. Eks seal siis tuleb seda keskteed otsida. Eraldi küsimus on, kes selle reovee eest maksab. Lõpuks on ka küsimus, kes nende sadeveekraavide või -rajatiste eest vastutab ja kas see on vee hinna komponent või ei ole. Tegelikult ühe suure probleemina selles probleemide rägastikus jõudsime sinnamaani, et meile on kindlasti tähtis ettevõtluskeskkond ja me peame tagama, et ettevõtted saavad oma reovee ühisveevärki ja -kanalisatsiooni ära anda. Aga kui tekivad mingil hetkel olukorrad, kus reostuskoormus, mis paisatakse ühisveevärki ja -kanalisatsiooni, lööb kogu ettevõtte biopuhastite mikrofloora või selle toimekeskkonna, bioloogilise keskkonna selliseks, et bakterid lihtsalt surevad ära, nad ei suuda puhastada, siis tekib tegelikult reostus ja reostus tekib juba seal toru otsas, mis suubub kuskile kraavi või nõrgumisalasse. Ja kui sealt proov võetakse, siis trahvi selle eest saab juba vee-ettevõte. Praeguseni sellist mehhanismi põhimõtteliselt ei olnud, aga nüüd edaspidi on see ka reguleeritud.

Nii. Kõikide nende sisuliste muudatusettepanekute vahel on ka normilisi muudatusettepanekuid.

Nüüd lõpetuseks juhtivkomisjoni menetluslikest otsustest ja ettepanekutest. Keskkonnakomisjon on teinud ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek panna eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 15. veebruariks. Aitäh!

Aitäh! Ei näe küsimusi. Sellisel juhul läheme läbirääkimiste juurde. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Vaieldamatult on tegemist esmapilgul tehnilise eelnõuga, sest vee- ja kanalisatsioonivõrk ei paista ju otseselt silma, aga kui seda ei ole, siis on muresid ja probleeme palju.

Ma olen väga nõus ka oma hea kolleegi Andres Metsoja öelduga, et tegemist on siiski päris komplitseeritud küsimusega, millel on üksjagu tundmatuid. On hea, et me siiski enne praeguse koosseisu lõppu suudame selle eelnõu ära menetleda. Loodetavasti teeb see meie elukeskkonna ja ka looduskeskkonna paremaks.

Tõesti, peatun ainult paaril punktil. Siin sai juba eelnevalt räägitud nendest muudatusettepanekutest, mis on vajalikud ja mis saavad sisse viidud meie julgeoleku põhimõtetest ja olukorrast lähtuvalt. Sest vesi ja kanalisatsiooniteenus on tegelikult sellised teenused, mis peaks olema tagatud ka siis, kui on tegemist sõja või muu vaenutegevusega. Nii et kõik need meetmed selle teenuse säilitamiseks on asjakohased.

Aga mis mind kurvaks teeb ja millele ma siiski olen sunnitud tähelepanu juhtima, puudutab eelkõige ikkagi riigi väljatagurdamist oma teatud vastutusest. Nimelt, need 2000 inimekvivalendiga seotud reoveekogumisalad. Tõesti, nüüd me loome mõnes mõttes situatsiooni, kus seaduse mõistes enam riik justkui ei peaks hoolitsema selle eest, et kunagi Euroopa Liidu ees võetud kohustused saaksid täidetud. Riik lükkab need naha ja karvadega omavalitsuste kanda, öeldes seal muidugi, et jaa-jaa, ega me teid ei unusta, aga ärme kirja paneme seda.

See on selline hea lähenemine, et loomulikult me oleme olemas, kui mure on, ikka aitame, aga ärme seda kirja paneme, sest järsku siis tuleb see vastutus konkreetselt välja. See on paha ja sellega tegelikult ei saa olla nõus. See näitab seda, et me suurima mõnuga lükkame kellelegi teisele need mured ja ütleme, et tehtagu. Isegi siis, kui Riigikohus sellele teemale osundab ja ütleb, et kohalik omavalitsus peab koos riigiga – koos riigiga! – kõiki neid asju lahendama. Nii et see on see koht, mida see seaduseelnõu ei lahenda. See teema lükati ka arutelu käigus tagasi. Sellest on tõsiselt kahju.

Ega see ei tee seda probleemi olematuks. Meil on Eestis väga palju piirkondi, kus tegelikult ka 2000 inimekvivalendi juures ei ole kõikidele tagatud vee- ja kanalisatsioonivõrguga liitumine. No nüüd on välja pakutud teatud alternatiivid selle probleemi lahendamiseks. Eks paistab, kas see kõik katab ja kas see ka majanduslikult on otstarbekas, kui pikendatakse seda toru purgimisautoga. See on omaette küsimus.

Aga varem või hiljem, ma arvan, tegeldakse siin saalis uuesti ka selle küsimusega, sest tegelikult peab 2000 inimekvivalendiga piirkondades ja väiksemates – ka seal, kus on 50 inimest või 200 inimest – pingutama selle nimel, et oleks mõistlik vee- ja kanalisatsioonivõrk välja ehitatud ning inimesed saaksid selle teenusega liituda. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume läbi vaatama muudatusettepanekuid. Neid on omajagu. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitanud keskkonnakomisjon ja komisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt koos muudatusettepanekuga nr 7. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks keskkonnakomisjon, keskkonnakomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks Riigikogu liige Heiki Hepner, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitajaks Riigikogu liige Heiki Hepner, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele, sest ei saanud komisjonis kahte häält. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitajaks on keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitajaks keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 20, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 21, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 22, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 27, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 28, esitajaks keskkonnakomisjon ja keskkonnakomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 29, esitajaks keskkonnakomisjon ja komisjon ise on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 30, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 31, esitajaks keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 32, esitajaks keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Viimane muudatusettepanek on nr 33, selle esitaja on samuti keskkonnakomisjon ja keskkonnakomisjon on arvestanud täielikult. Vaatasime läbi kõik esitatud muudatusettepanekud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 523 teine lugemine lõpetada.

Saame minna tänase 13. päevakorrapunkti juurde. Selleks on majanduskomisjoni algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 696. Eelnõu on teisel lugemisel, jätkame teist lugemist. Ettekandja on, palun, majanduskomisjoni esimees Kristen Michal!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Miljonid kuulajad ja vaatajad! Juttu tuleb elektrituruseadusest ja sellest, kuhu me sellega tänaseks jõudnud oleme. Olgu öeldud, et see seadus ei räägi enam ainult elektriturust, vaid see räägib ka planeerimisest ja kõigest muust. Ta on aja jooksul saanud suuremaks: nööbile lisati kõigepealt pintsak, seejärel pool garderoobi ja nüüd praktiliselt kogu draamateatri garderoob, nii et siin on väga palju asju. Ma paari sõnaga kirjeldan, mis siin olulisemat on, ning puudutan pisut ka muudatusettepanekuid ja menetlust.

Kõigepealt, selle seaduse eesmärk on taastuvenergiale ülemineku kiirendamine ja me loome selleks soodustavad eeldused. Eeskätt – millest see eelnõu on ka tõukunud ja alguse saanud – võrgust fantoomliitumiste eemaldamine. Fantoomliitumised, võib-olla veidi lihtsustatult [öeldes], on erineval põhjusel võrku saanud. Need on sellised liitumised, mis [hoiavad] võrguvõimsust kinni. Ja olenemata, millisel põhjusel need seal on – kas mõni tootmine on seisma jäänud või on teadlikult võrguvõimsust kinni hoitud, et sellega midagi muud teha või tegemata jätta –, objektiivne probleem meile kõigile on siiski sama: võrk on piiratud suurusega. Ja kui see on piiratud suurusega [võrk] on reserveeritud liitumise poolt, mis ei lase seal toota, et meie kõigi pärast konkureerida, nii et hind oleks võimalikult madal, siis see [täiendav] tootmine sinna ei mahu. Nii tekivadki needsamad uudised, mille kohta aeg-ajalt siingi saalis küsitakse, et üsna väikest lisandvõimsust tahetakse liita, aga tulemus on see, et see arve on väga suur või ei õnnestu liita. Seetõttu on objektiivne probleem fantoomliitumistega ja need fantoomliitumised tuleb võrgust välja saada. Seda me ka teeme.

MKM on mahu poolest hinnanud – ma tuginen siin MKM-i hinnangule –, et umbkaudu viiendik kuni veerand nendest liitumisest võiks olla see võimsus, mis vabaneb võrkudes. See on päris suur number. Ja mida me selleks teeme? Põhilised meetmed on rahalised. Esimene on deposiit ehk tagatisraha, mis tulevikus tähendab seda, et kui keegi võtab ette mingi toimetamise, siis tuleb tal tasuda deposiiti. See tähendab seda, et kui on plaan, asutakse toimetama, siis tehakse seda igati tõsiste kavatsustega. Hilisemas faasis on tegemist kasutamata võimsuse tasuga. See tähendab seda, et kui miski seisab, ootab, ei suuda võrku toota, siis tuleb tasuda selle eest kasutamata võimsuse tasu. Raha on turul üldiselt väga hea motivaator, eriti kõikide majandusotsuste puhul. Sarnaseid otsuseid teevad ka meie naabrid Lätis ja Leedus, et puhastada endagi võrku. Suuremat plaani või pilti vaadates me oleme taastuvenergeetikabuumi üsna algusjärgus. Ütleme niimoodi, et eraisikute, majade puhul on see buum päris intensiivne olnud, maismaa ja mere puhul oleme alles algusjärgus. See kõik nõuab võrkude puhastamist sellest, mis sinna ei kuulu. Kindlasti nõuab ka võrguinvesteeringuid ja nii edasi, aga see on juba ise teema.

Veel muutub tehnoloogia muutmise keeld. Nagu eelmine kord siin teisel lugemisel, mille me katkestasime komisjoni ettepanekul, olukord on sama: jääb tehnoloogia muutmise keeld. Üleminekuaeg on 1. augustini ehk circa 4–5 kuud. Selle printsiibi me võtsime vastu, toetudes parlamendi õigus- ja analüüsiosakonna arvamusele ning MKM-i enda õigusarvamusele. Siin oli mitmeid erinevaid võimalusi, mida komisjon kaalus. Selle eelnõuga on tehtud tööd, ma arvan – vähemalt selle koosseisu majanduskomisjonis –, põhjalikumalt kui ühegi teise eelnõuga. Kaaluti ka seda, et 10% oleks võimalik tehnoloogiat muuta, ühel avalikul esitlusel MKM isegi pakkus välja, 9. novembril, et see võiks olla 30%. Oli erinevaid võimalusi, [näiteks] et üleminekuaeg oleks 18 kuud ja nii edasi. Tänaseks on need kõik läinud lumi ja printsiip on see, et tehnoloogiat muuta ei saa ja üleminekuaeg on 1. augustini.

Teine sihuke oluline sammas või oluline nüanss või tükk selles eelnõus on planeeringute kiirendamine. See tähendab seda, et riigi ja omavalitsuste eriplaneeringute puhul on teatud juhtudel võimalik detailse lahenduse koostamisest loobuda ja kehtestada planeering asukoha eelvaliku otsuse alusel. Samamoodi lühendame erinevaid etappe: avaliku väljapaneku lühendamine ja näiteks ka eraldiseisva ettepanekute küsimise etapi ärajätmine ja nii edasi – siin on suur hulk muudatusi. Kõik need muudatused on tulnud meile erineva partnerluse kaudu, [näiteks] Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Rahandusministeeriumi planeerijatega, Riigikantseleiga, Keskkonnaministeeriumiga. Kõiki ma tänan, samamoodi turuosalisi, et nad on andnud selle aja jooksul võimalikult kvaliteetset ja sisulist informatsiooni selle eelnõu tegemiseks. 

Erinevates nüanssides hinnatakse, et üks kuni kolm aastat on võimalik planeerimist lühendada. See on väga oluline, sest ehkki vahel Eesti sees tundub ja noh, eks ta enne valimisi tundub ka siin saalis inimestele, et kõik konkureerivad omavahel, siis maailma ja energeetika vaatest me konkureerime teiste riikidega. Seetõttu on vajalik mõista, et kui on algamas mingis sektoris buum, siis esimestel minejatel on kindlasti eelis, ja see eelis hiljem muutub selleks, et meie tarbijad saavad uued puhtad tootmised. Loomulikult rajavad need ettevõtted, mitte riik. Uued puhtad tootmised annavad soodsamat energiat.

Siin on sees ka näiteks tulumaksuvabastus tootmisseadmetele, mille võimsus ei ületa 15 kilovatti ja nii edasi. Selle printsiibi juurde on Rahandusministeerium lisanud, et selle pealt peaks algse kaalutluse kohaselt tulumaksu justkui kokku korjama, aga selle kokkukorjamine on iseenesest juba niivõrd ressursimahukas, et see ei tasu ära. Ja seetõttu – teisest küljest ka soodustades taastuvenergia arengut – jäetakse see tulumaksuvabaks. Ajakirjanduses on sellest ka kirjutatud, et kes oma tuludeklaratsiooni täidab, võiks oodata parlamendi menetluse ära. Kui me sellel nädalal teise lugemise ära teeme ja parlament otsustab, et kolmas lugemine on järgmisel nädalal, siis pärast seda läheb veidi aega ja see jõustub.

Mis on vahepeal toimunud nende kahe lugemise, teise lugemise erinevate etappide vahel? Me oleme lisanud siia väiketootjate aruandluskohustusest vabastamise tagasiulatuvalt majandusaasta suhtes, mis algas jaanuaris või hiljem. See puudutab alla 1 megavati suuruseid tootmisi. Me lisasime ühe olulise nüansi, mis puudutab vähempakkumiste korraldamist meretuuleenergia turule toomiseks. See on printsiibina kindlasti väga tähtis, sest kui me oleme varem seadustes ja arengukavades sõnastanud selle, et Eesti peaks jõudma 2030. aastaks sinna, et 100% summaarsest tarbimisest – see ei kattu täpselt tarbimisprofiiliga – [põhineb] taastuvenergial, siis see eesmärk tuleb ka täita. Nagu ma ka enne ütlesin: kui on käimas buum, siis selles buumis on praktiline olla esimeste hulgas, sest sellisel juhul on võimalik seda teha võib-olla odavamalt, võib-olla kiiremini. Aga mis oluline? Energiasõjas enda jaoks varem eelist luues.

Täpsustasime neid andmeid, mis kuuluvad liitumiste korral avalikustamisele, et avalikkusel oleks selge ülevaade, kes, kus, mida toimetab. Ütleme nii, et avalik surve, avalik järelevalve on tihtipeale väga tõhus just selliste turumoonutuste kõrvaldamisel. Üks oluline muudatus oli, et tagatise maksmisel tuleb erisus korterelamule rajatava tootmisseadme ühendamiseks võrguga. See tuli komisjoni aruteludest ja töörühma aruteludest ja ettevõtjate kirjadest, kes kirjutasid, et nad näevad teatavat muret, et korteriühistud võib-olla jäävad teinekord alguses seisma, ei asu kohe rajama tootmisseadmeid majade peale ja nii edasi. MKM-i energeetikud koos ehitajatega pakkusid selle sõnastuse välja. Nii me anname lihtsama võimaluse korteriühistutel ka näiteks needsamad päikesepaneelid maja peale panna. Selline võimalus peaks olema. Lõppkokkuvõttes Eesti, nagu Euroopa, tahabki, et võimalikult palju selliseid võimalusi tekiks.

Lisasime põhiseaduspärasuse analüüsi tehnoloogia muutmise keelamise kohta. Seal on ka üleminekuaeg. Seal on, ma ütleksin, kirik keset küla. Täpsustasime tasude maksmist, kuidas see täpselt käib. Mõne kuupäeva tõime ettepoole. Tõime ettepoole need alad, kus riikliku julgeoleku tagamiseks kehtestatud piirangute osas pidi see hakkama hiljem. Ja tõime ettepoole just sellepärast – teades ja kuulates ära Rahandusministeeriumi, kes ütles, et planeeringuid on võimalik teha tingimuslikult teatud hetkedel, ka ette valmistada –, et see võtab pinge arendajate pealt ära. Loodame, et see nii on. Kehtestasime meretuulepargiala miinimumsuuruse: see on 75 ruutkilomeetrit. Tulumaksuvabastus läheb korteriühistutele, kelle tootmisseadme netovõimsus ei ületa 15 kilovatti ühe liitumispunkti või 8 kilovatti ühe korteriomandi kohta. Seda me täpsustasime ka töö käigus.

Ühe muudatusettepaneku, see on 12., me lisasime komisjonis juurde, ja see on hea näide, või vabandust, nojah, hea näide halvast õigusloomest. Lisasime, kuna MKM üsna viimasel hetkel, noh, ütleme niimoodi, meelevaldselt, ma väga täpselt ei oska öelda, aga umbes neljapäeval enne esmaspäevast koosolekut tuli välja ettepanekuga, et me peaksime parandama. Eesmärk iseenesest oli üllas: menetluse lihtsustamine tulenevalt Euroopa määrustest, mida me peaksime ise oma õiguses täpselt sätestama. Ja läks mööda esmaspäevast umbes pool päeva, kui MKM helistas tagasi ja ütles, et seda tõepoolest sellisel kujul siia ei peaks panema. Meie, tahtes loomulikult komisjonis head, aga omades ka teatavat elukogemust, leppisime komisjonis kokku, et me hääletasime selle küll sisse, aga täpselt sellisena, et me saame selle saalis ka välja hääletada. Nii et loeme selle tehniliseks eksituseks ja õppetunniks, et hea südamega ei ole seadusloomes alati midagi teha või ei ole palju teha. Nii et parandusettepaneku nr 12 puhul on igal juhul vähemalt ettepanek see siit välja hääletada, sest selle informatsiooni põhjal, mis MKM-ilt ja Justiitsministeeriumilt nüüd on tulnud, see ei peaks siin olema, kuna võib tekitada õigusselgusetust ja seda me sellise eelnõu juures ei taha. Selle probleemi või küsimuse lahendab MKM ja tõenäoliselt Justiitsministeerium ja Rahandus[ministeerium] ja nii edasi, Riigikantselei juba järgnevates pakettides, aga see on juba järgmise Riigikogu koosseisu ülesanne.

Nüüd veel paari sõnaga menetlusest endast, ma olulisemat, sisulist debatti kirjeldasin. Noh, ütleme nii, et meile tuli kilode viisi, ja ega me täpselt neid kilosid ei [kaalunud], informatsiooni ja arvamusi. Suur osa neist olid väga sisukad. Ütleme nii, et partnerlus erasektoriga oli majanduskomisjonil, ma julgeksin öelda, väga hea. Me võtsime oma kohuseks ära kuulata kõik turuosalised, nii palju kui me vähegi jaksasime, oskasime, suutsime. Ma arvan, et selles eelnõus on nüansse, mis kellelegi meeldivad, ja on nüansse, mis ei meeldi. Me tegime oma parima. Ütleme nii, et oleks aega rohkem olnud, tõenäoliselt oleks 1–2 kuud veel seda teinud, aga selles koosseisus saab aeg otsa.

Muudatusettepanekuid ma juba kirjeldasin. 12., mis on tulnud meile komisjoni MKM-ilt, ma igal juhul soovitan välja hääletada. Ise kavatsen seda teha. Fraktsioonidelt – Keskerakonna fraktsioonilt – tuli üks ettepanek, kus oli palju erinevaid asju koos. Siin on: hoone võrguga ühendamise eest ei peaks deposiiti maksma, vähendada deposiiditasu suurust ja jätta välja liitumistaotluses toodud elektrienergiatehnoloogia muutmise piirang. Nendest teemadest ma rääkisin. Me otsustasime komisjonis seda ettepanekut sellisel kujul mitte toetada. Ma arvan, et eeskätt sisuliselt on sellest toetatud see osa, mis puudutab korteriühistute lihtsustatud viisi taastuvenergia tootmiste või võimsuste rajamiseks. See, ma arvan, osaliselt vastab sellele. Ärihoonete puhul on tegemist teiste otsustega, ärihooned vähemalt sellisel kujul ei peaks selle alla ilmselt käima. Deposiidi vähendamist ja tehnoloogia muutmise piirangu ärajätmist me ei toetanud.

Jah, ja üldiselt nüüd jõuame juhtivkomisjoni menetlusotsuste ettepanekuteni. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teise lugemise jätkamiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 8. veebruaril 2023 ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 15. veebruaril 2023. Kõik otsused sündisid konsensusega. Aitäh!

Ja küsimused. Kalvi Kõva, palun!  

Aitäh! Hea Kristen! Ma pean ütlema, et väga täpselt ja väga hästi minu arvates sai toodud see komisjoni debatt siin edasi ja need otsused, mis me tegime. Ma küsin sellise küsimuse, et sa võid ütelda, et jah, see oli nii. See eelnõu kannab seda eesmärki, mida sa väga hästi ütlesid, et aastaks 2030 oleks meil see taastuvenergia võimekus elektri osas tagatud. Meil oli väga pikk debatt selle üle, kas meil on tarvis rajada nii-öelda turu vastu tuuleparke. Seal oli ministeeriumi ametnike ja komisjoni [liikmete] vahel väikest mõtlemist ja arutamist, et kas me saame hakkama selle energiakogusega, kui me ei tee meretuuleparke.

Kuidas sa ütled, kas ma sain õigesti aru, et komisjoni meelsus ja komisjoni kõhutunne – meil oli seal sõna "kõhutunne" vahepeal – ja teadmine on see, et selleks, et seda eesmärki täita, peaks meretuulepargid kindlasti tegema ja valitsus selle otsuse vastu võtma?

Aitäh! Sa jah viitad sellele, see oli – ma nüüd laenan opositsiooni sõnu, varasema ministri Taavi Aasa sõnu – selle eelnõu kõige olulisem osis või kõige olulisem osa. Me olime arutanud seda umbes 10 või 20 või 30 tundi ja siis ta ütles, et nüüd me jõudsime selleni, mis peaks olema. Ehkki koalitsioonis jah, tõepoolest, oli see arusaamine juba olemas ja üsna üksmeelel me selles olime. 

Kui vaadata nüüd seda küsimust, kas me 2030. aastaks jõuame taastuvenergiaga 100%-ni summaarsest tarbimisest, siis hinnanguid on erinevaid. MKM-i ametnikud – ma ei tea, kas "kõhutunne" oli õige termin – ütlesid, et nende ligikaudne hinnang on, et võib minna nii, võib minna naa, kui ma nagu viisakalt väljendan. Nagu ma ka enne ütlesin, algamas on taastuvenergeetikabuum. Maismaal on umbes 4000 mega[vatti] tuuleparke kuskile kavandamisel, merel ka 4000–5000 ja nii edasi. Võimalusi on rohkemakski. Aga kui suur see protsent on, mis neist tegelikult realiseeritaks? Need hinnangud on erinevad. Need numbrid tulevad MKM-ist vastavalt sellele, kuidas olukord turul on või hinnangud on. Nad ise ka kaalusid neid numbreid ja ütlesid, et ilmselt maismaast üksi ei piisa. Järelikult on vaja ka merd, aga hinna mõttes on ju nii, et päike ja maismaatuul on odavamad kui meretuul. See tähendab seda, et kuidas sa saad seda turu vastu rajada.

Aga kui meie eesmärk on 100% täis saada ja me teame, et on buum, siis oleks meil loogiline selles stardis kuidagi püüda ise esimeste hulgas minema hakata. See tegelikult tähendab sedasama, mis siia kirja panime, et minister, kes iganes selles valitsuses ja järgmises valitsuses selle eest vastutab, saab ülesande see analüüs teha või need nüansid üle käia ja hiljemalt 1. oktoobriks teha valitsusele ettepanek, kas on vaja täiendavat meretuule[pargi] vähempakkumist. Vähempakkumiste regulatsioon nüanssides on selle valitsuse ministri otsustada.

Sa küsid, kas me arvasime, et selle saab täis ainult turu vastu. Kui me oleks arvanud, et me saame selle täis ainult turu vastu, siis me ilmselt seda sõnastust päris sellisel kujul ei oleks pannud. Aga veel kord: kui selle saab täis ainult turu vastu, siis ei ole ka valitsusel vajadust seda vähempakkumist täiendavalt välja kuulutada. Nii lihtne see ongi. Elu ise näitab seda. Tõenäosus on päris kõrge, et selle järele on vajadus, ja eriti just seepärast, et me konkureerime teiste riikidega. See ei ole sisemine konkurents, nagu siin kõigile tundub, et igaühel on tekk, mida tõmmata, nii et varbad väljas või pea ja nii edasi. See on ikkagi konkurents teiste riikidega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt aitäh sulle! Minu meelest sinu tegevus ka selle eelnõu puhul on muljet avaldav: põhjalik, kuigi nööbile oli ülikond või terve garderoob külge õmmeldud. Aga [tegutsed] erinevalt oma mitmetest kolleegidest, kes panevad ülejala ja tegelevad ninanokkimisega. Vaata, alles me võtsime vastu või õigemini teie võtsite vastu selle 2017. aasta otsuse paranduse, et 2050-ndal peaks olema 100%. Aga sa enne just ütlesid, et 2030 on juba see nii. Milleks siis see otsus, mis hetk tagasi vastu võeti?

Jah, hea kolleeg, ma nüüd ei tea, millele sa viitad, aga see, et taastuval [energial põhineks] 100% summaarsest tarbimisest, on eesmärk 2030-ndaks. Selle üle me oleme siin saalis ka debateerinud. Ma ei mäleta, kuidas te hääletasite, mul ei ole meeles, aga igatahes seda debatti ma mäletan – seda me siin saalis suhteliselt intensiivselt pidasime. Mina olin vist jälle siin puldis. See on see eesmärk.

Kui sa küsid selle eelmise otsuse punkti kohta, mida küsis Kalvi Kõva, siis see punkt ongi selleks, et kui me seda eesmärki [tahame] saavutada, siis mida me selleks teeme. See on sisuliselt suunanäitaja. Sellisel juhul, kui me ei täida turu vastu rajatavate taastuvvõimsustega seda eesmärki, paistab, et seda ei [saavuta], siis üldiselt energeetikas – ja mulle tundub, et ka maantee-ehituses ja paljudes muudes asjades – on mõistlik hakata teatava ettevaatamisega tegutsema. Sa hakkad ikkagi aastaid enne tegutsema: sul on vaja teha planeeringud, sul on vaja luua ühendused, sul on vaja tellida kõiksugu vidinaid, mis tulevad selle jaoks. Võib-olla ainult mingisuguseks eksamiks või valimisdebatiks õnnestub õppida ühe ööga kogu materjal selgeks. Energeetikas tuleb ikkagi aastaid ette valmistada. Sellepärast me paneme selle punkti.

Peeter Ernits uuesti, palun!

Jaa. Tulen nende fantoomide juurde. Siin on nööbist juba [draamateatri] garderoobini jõutud, eks ju, aga tuleme nende fantoomliitumiste ja broneerimiste juurde. Ma kahjuks ei ole komisjoni liige ega ole nende nüanssidega kursis. Kas nüüd sellega peaks olema korras, see fantoomasi on ära lahendatud?

Aitäh, hea küsija! Eesmärk on jah fantoomliitumisi võrgust välja saada. Kas see korras on kohe peale seaduse vastuvõtmist? Seda ma ei saa väita. Küll aga ma saan väita, et selle seaduse vastuvõtmisel tõenäoliselt hakkavad asjad korda saama, sest seal on teatud tähtajad erinevate tehnoloogiate puhul. Mõne puhul on üleminek aasta, päikesel on lühem, muudel tehnoloogiatel kaks ja avamere tuuleparkidel kolm. Mälu järgi tsiteerin. Ühesõnaga, erinevatel tehnoloogiatel on erinevad tähtajad, millal nad peavad neid tasusid tasuma hakkama ja millal see rakendub.

Aga kõige olulisem on see, et kõik turuosalised saavad teada selle lihtsa asja, et edaspidi kõiki kavatsetavaid asju tasub tõsiselt võtta. Kui sa teed plaani, siis sa maksad deposiidi. Või kui sul seisab midagi võrgus, mis hoiab võrgu võimsust kinni – nagu ma kirjeldasin, see võrk on meie ühine hüve ja võrk on piiratud suurusega –, siis sul tuleb selle eest maksma hakata. See tähendab seda, et sul ei ole mõtet hoida mingit asja, mille eest sa maksad ja mis ei too sulle äriliselt sisse. Sul ei ole mõtet seda ressurssi kinni hoida.

Praegu ta on, noh, kuna see probleem, mida me siin veidi lahendame … Ma ütlen nii, et ma ei tee etteheidet, ma lihtsalt nendin võib‑olla fakti, mis mulle tundub, et on, ja võib-olla ma siin veidi subjektiivselt seda teen, aga me lahendame ikkagi olukorda, kus võrgureeglid olid teatud hetkel vabamad, kui nad oleksid pidanud olema, või lõdvemad, kui nad oleksid pidanud olema, ja seetõttu tekkis võrku mingisugune anomaalia. Aga võib-olla teisest küljest me oleme seal ka sellepärast, et on tekkinud taastuvenergeetikabuum ja meie võrgud on rajatud teistele printsiipidele. Sellepärast oleme seal. Nii et eks need asjaolud kõik kokku.

Kas midagi saab üleöö lahendatud? Üleöö ilmselt ei lahene, aga ma arvan, et see hakkab viima lahenduse poole. Ka naaberriikides, kus neid otsuseid tehakse, olen ma aru saanud, indikeeritakse, et juba hakatakse projekte vabastama, ja ettevõtjad kaalutlevad, kas tasub ja kus tasub mida ette võtta.

Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tahan täpsustuseks küsida. Meil siin pea naaberriigi Leedu energiakontserni Ignitise juht ütles, et energiajulgeoleku tagab ka ainult roheenergiale üleminek, ja me oleme siin rääkinud, poliitiliselt on siin saalis vastu võetud, et 2030. aastaks me 100% toodame enda tarbeks taastuvenergiat. Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ollakse selle ajaplaaniga reaalselt valmis, ollakse valmis neid järgmisi samme vajadusel tegema? Kuidas see tunnetus on?

Aitäh! No Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, ma arvan, on alati sellise ellusuhtumisega, et kui kuskil on võimalus, haaratakse kellu ja minnakse midagi rajama. Aga nagu me siin nende parandusettepanekute juures nägime, siis mõnikord isegi liiga suure hooga. Aga nali naljaks.

Mida me selle eelnõuga teeme? Me puhastame võrgu nendest liitumisest, mis hoiavad seda kinni, nii et tootmised ei saa võrku või saavad sinna väga kõrge hinnaga. Me teeme planeerimise lihtsamaks. Ma arvan, et uues koosseisus tuleb vastu võtta veel reegleid, sest ka Euroopast tuleb selle nii-öelda energeetika jaoks üsna häid otsuseid. Kui me need otsused ära teeme – ettevõtjad tegelikult ju tajuvad, et nad on selle buumi alguses – ja kui me jõuame selleni, mille kohta ka kolleeg Kalvi Kõva küsis, et meil on vaja selle eesmärgi saavutamiseks teha teatavad vähempakkumised ja me teeme need, siis ma arvan, et me saavutame need eesmärgid, vähemalt täna on hinnatud, võib-olla isegi aasta-paar enne 2030. aastat. Aga see on ligikaudne hinnang. 

Nii et selles mõttes ma ütleksin, et see kriis parlamentaarsel tasandil täna vaadates ei ole üldse raisku läinud. Me oleme selles kriisis, nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Riigikantselei, valitsus tervikuna kui ka meie siin sellesama mitmekilose asjaga kindlasti teinud väga olulisi samme edasi, mida muidu ei oleks viie või kümne aasta jooksul sündinud. Nii et selles mõttes ma arvan, et enam-vähem ollakse valmis, aga elu ise näitab. Vahel on nii, et fookus läheb mujale ja siis jäävad asjad jälle unarusse.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Ma vaatan, et kolleeg Peeter seal otsib internetist ja tuhnib paberites. Ma küsin siis, Kristen, nii: on ju nii, et aastaks 2030 – oleme vastu võtnud sellise otsuse – me toodame kogu oma elektri taastuvatest [allikatest], ja aastaks 2050 – mille kohta Peeter enne küsis, et mis põhimõtteid me siin just mõni tund tagasi vastu võtsime – sõidavad meie autod ka taastuva nii-öelda kütusega? Et [aastaks 2050] on nagu kõik [üle läinud taastuvale], aga aastaks 2030 on [taastuval põhinev ainult] elekter. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Aitäh, hea kolleeg Kalvi Kõva! Ma olen täitsa kindel, et majanduskomisjoni liikmena oled sa asjadest õigesti aru saanud ja sa võid kolleeg Peetrile oma teadmisi jagada.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sellisel juhul läheme vaatama muudatusettepanekute loetelu. 

Meil on 15 muudatusettepanekut, hakkame neid ükshaaval läbi võtma. Esimese muudatusettepaneku esitaja on majanduskomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Muudatusettepanek nr 7, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. 

Muudatusettepanek nr 11, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Jaa, Erkki Keldol on ... 12. [ettepanek] tuleb alles. Muudatusettepanek nr 12 ...

Vabandust! Ma kuulsin, et te olite muudatusettepaneku nr 11 lõpetanud, ja pärast seda ma vajutasin.

Selge. Oleme muudatusettepaneku nr 12 juures, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut Reformierakonna fraktsiooni nimel hääletada.

Selge. Teeme saalikutsungi. 

Head kolleegid, oleme eelnõu 696 – elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu] – muudatusettepanekute läbivaatamisel. 12. muudatusettepanek, majanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult, aga Reformierakonna fraktsioon soovib selle panna hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on täpselt 0 saadikut, vastu 45, erapooletuid 0. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.

Liigume edasi. 13. muudatusettepanek, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. 14. muudatusettepanek, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Ja 15. muudatusettepanek, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult.

Helir-Valdor Seeder, protseduuriline.

Austatud juhataja! Mul on täpsustav küsimus protseduurilises mõttes. Kas te oskate öelda, kes esitab neid muudatusettepanekuid, mida ükski Riigikogu liige, ilmselt ka esitaja ise, ei toeta?

Selle konkreetse muudatusettepaneku esitas majanduskomisjon. Ma ei oska vastata. Ettekande ajal ei tulnud juttu nendest muudatustest, kes poolt ja kes vastu. Aga ju siis komisjoni enamus hääletas poolt ja tundub, et vahepeal on toimunud märkimisväärne meelemuutus. 

Me oleme läbi vaadanud kõik selle eelnõu muudatusettepanekud. Komisjonis selles osas ei ole meelemuutust toimunud: juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 696 teine lugemine lõpetada. Seda me oleme nüüd teinud.

Saame minna tänase 14. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 746. Eelnõu on teisel lugemisel. Palun ettekandega siia majanduskomisjoni esimehe Kristen Michali!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Eelmise punkti kohta võin [öelda], ma juba enne ka saalis seletasin seda, mille kohta Helir küsis: see oli MKM-i ettepanek, mille me südameheadusest lisasime. Nagu selgus, südameheadus ja hea seadusloome ei käi koos. Aga hea, et see korda sai.

Nüüd me oleme eelnõu juures, mille number on 746. See on ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu ehk laiemalt tuntud kui punamonumentide eelnõu. Eelnõu ise väga mahukas ei ole, see-eest menetlus on. 

Menetlus komisjonis toimus meil päris mitmel korral. Sellest eelnõust teavitati erinevaid osapooli: Vabariigi Presidendi Kantseleid, Õiguskantsleri Kantseleid, Riigikohtu kantseleid, linnade ja valdade liitu ja nii edasi. Tuli ka arvamusi Eesti Arhitektide Liidult, kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingult, kunstnike liidult, ICOMOS-ilt ja nii edasi, samuti märkusi Eesti Linnade ja Valdade Liidult. Küsisime ka teistelt komisjonidelt arvamust ja kuulasime ära nende positsioonid. Neid arvamusi ja ettepanekuid kommenteerisid komisjonile eelnõu algatajad Justiitsministeeriumist. Ma ütleksin niimoodi, et kõige olulisem debatt selle eelnõu enda puhul käis eeskätt selle eelnõu regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle. Juhtivkomisjonile tulid arvamused Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt, kes leidis, et mitmed sätted ja väljapakutud regulatsioon on nende hinnangul või selle analüüsi tegija hinnangul vastuolus või vähemalt tugevas riives põhiseaduse teatud sätetega. Seepeale me tegime pausi, palusime ka Justiitsministeeriumilt kui algatajalt sellele vastuseid.

Muudatusettepanekuid oli kaks. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni oma, mis ei leidnud toetust. Seda ei toetanud ka algataja ehk Justiitsministeerium. Teine oli komisjoni oma, see pikendas ülemineku tähtaega kolmelt kuult kuuele kuule. Algataja, Justiitsministeerium suhtus sellesse neutraalselt, väljendades seda nii, et eelnõu nad tagasi ei võta, kui see nii läheb. Nii ka läks, eelnõu vähemalt seni tagasi ei ole võetud.

Nüüd menetluslikest otsustest ja ettepanekutest. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 8. veebruaril ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 15. veebruaril. Need on menetluslikud otsused.

Nüüd juriidilistest arvamustest. Need juriidilised arvamused, ma arvan ja ma loodan, on ka eelnõu kaardile lisatud. Kes tahab, võib nendega tutvuda. Siin on üsna oluline ja arusaadav debatt põhiseaduspärasuse üle. Komisjonis me töötasime need arvamused läbi. Komisjonis oli ka osapoolte vahel ehk õigus- ja analüüsiosakonna ning Justiitsministeeriumi vahel suuline debatt. Justiitsministeerium veel täiendavalt põhjendas enda positsioone ka töörühmas. See kõik on väga oluline, sest ütleme nii, et kõik selle eelnõu nii-öelda positsioonid mõneti sõltuvad sellest, kui tõsisena seda võimalikku ohtu avalikule ruumile ja Eesti sisejulgeolekule nähakse okupatsioonirežiimi sümbolites või mis tahes vaenu õhutavates sümbolites.

Noh, näiteks oli debatt selle üle – see on nüüd juristidevaheline debatt –, kas on piisavalt selgelt ära kirjeldatud, mis täpselt on avalikult nähtav osa. Ütleme nii, et kas avalikult nähtav osa on ka näiteks [see, mida nähakse] drooniga kellegi hoone või hoovi kohal lennates. Justiitsministeerium sisustas selle nii, et see on defineeritud korrakaitseseaduse §-s 54: avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Analoogia on ehitusseadustikuga, kus on selline mõiste nagu "hea tava". Näiteks ehitusseadustiku § 7: kuidas [ehitis] tuleb projekteerida, ehitada ja korras hoida hea tava kohaselt. Või § 10: ehitise peremees peab ehitisega ümber käima asjatundlikult. Ja nii edasi. Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole see ebaselge ning analoogia ja sisustamine on olemas.

Suur osa sellest õigus- ja analüüsiosakonna positsioonist oli just arutelu selle üle, kuidas keskmiste võimetega isik võib tunnetada sümboolikat hoonel ja monumendil. Siin on Justiitsministeerium nõustunud, et keskmiste võimetega isik võib tunnetada seda erinevalt ja seetõttu tulebki iga hoonet vaadelda eraldiseisvalt ja sisuliselt. Seadusesse ei ole nende hinnangul siiski võimalik lisada objektiivsete kriteeriumide loetelu, millal on tegemist ehitisega, mis toetab või õigustab okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist. Iga objekti tuleb hinnata eraldi.

Justiitsministeeriumi arvamuses on pikemalt erinevaid nüansse ja ka põhiseaduspärasust analüüsitud, muu hulgas näiteks sedasama, mis oli õigus- ja analüüsiosakonna arvamuses, et mis on see komisjon, mis luuakse, kas komisjonil on piisav pädevus, kas komisjon on avalik. Komisjon on avalik, sest valitsuse loodavad komisjonid ehk valitsuskomisjonid moodustatakse valitsuse korraldusega ja see on avalik informatsioon. Eeldada seda, et komisjon ei ole pädev, kui ta luuakse valitsuse juurde, on vist veidi vildakas eeldus. Komisjon saab anda arvamusi ja komisjoni poole saab pöörduda igaüks, kellel on vajadus, et saada aru, kas mõni ehitis või mõni rajatis vastab sellele seadusele.

Siis viited lammutamisele. Selles õigusarvamuses oli ka küsimus, kas peaks jõudma lammutamiseni. Tegelikult selle eelnõu loogika on üldjoontes ikkagi ettevaatav. Ka täna, me teame Narva tanki ja kõikide muude [näidete] põhjal, on võimalik korrakaitseseadusega seda ohtu likvideerida. See on ikkagi pigem tulevikku vaatav ja viis, kuidas lahendada. Lammutamine on kahtlemata kõige viimane meede ja ütleme nii, et see skaala ei alga kindlasti viimasest meetmest. Pigem ikkagi algab leebematest meetmetest, näiteks kinnikatmisest või soovitusest asendada neutraalsema tähistusega.

Küsimus oli – nagu ma ka enne mainisin –, et selle põhiseaduspärasust tuleb kaaluda, kindlasti erinevad juristid erinevates kontorites saavad kaaluda seda. Veel kord, ma ütlen, et meie komisjonis ju kaalusime neid positsioone, mis meil olid. Meil on ühel pool Justiitsministeerium, kes neid positsioone sisustas, selle eelnõu algataja, ja teisel pool õigus- ja analüüsiosakonna positsioon. Siinjuures ma saan ainult kahetseda, et meil jäi aega selleks võib-olla veidi vähe. Nagu ma eelmise eelnõu juures ütlesin, et kui tegemist on sisulise ja olulise eelnõuga ning sul on jäänud parlamendi menetlust 2,5 nädalat, siis noh, ütleme nii, oleks aega rohkem olnud, oleks tahtnud seda debatti – mitte sellepärast, et ma olen jurist – pikemalt pidada, sest minu meelest seda sisulist arutelu ja kvaliteediotsingut oleks võinud veel teha.

Tulles tagasi selle juurde, kas see on vajalik, siis üldjoontes komisjoni positsioon oli, et oht avalikule korrale ei ole hüpoteetiline. See ei ole selline laboratoorsetes tingimustes välja mõeldud probleem, sest käimas on sõda, ja Venemaa Föderatsioon peab sõda, nagu me teame, erinevatel viisidel. Ma ei hakka siin ümber jutustama nende erinevaid väljasid ja sõjalisi doktriine, mida kõik saavad ise ajakirjandusest lugeda ja millest antakse kaunis hea ülevaade. Aga selle osa kindlasti on erinevate hübriidkonfliktide loomine ja selle alla käib ka mõjutustegevus, mis tähendab erineva sümboolikaga sümbolite juures selliste võimalike konfliktide loomist, nende ümber konfliktide loomist. 

Meil ei maksa arvata, et kui Eesti riik on võtnud väga tugeva väärtuspõhise joone, valitsus Kaja Kallase juhtimisel on võtnud väga tugeva väärtuspõhise joone, siis keegi seda siin selles sõja- ja julgeolekuolukorras ei püüaks ära kasutada. Nii et sellele teadmisele toetudes ja laiemale teadmisele toetudes tuleb öelda, et see oht ja võimalus selliste asjade ärakasutamiseks on reaalne. Need meetmed ei ole ülepingutatud. Nad liiguvad soovitud suunas. Ei alustata kõige rangematest meetmetest, vaid vastupidi, lihtsamatest. Ja ütleme nii, et need sammud lähevad ka järjekorras. Kõigepealt on võimalik saada ülevaade, kas see hoone või rajatis on problemaatiline, siis võtta hinnang, mida sellega teha ja nii edasi, küsida nõu. Kõik need võimalused on olemas. Ja lõppaste alles on Justiitsministeeriumi järelevalve, kes saab anda oma arvamusi, ja ega seegi ei tähenda muud, kui et selle üle on võimalik õigusriigis ka vaielda.

Ütleme nii, et see on trepp, mis lahendab Eesti riigis seda probleemi, et meil ei oleks vaenu õhutavaid sümboleid, et need vaenu õhutavad sümbolid oleks kas eos ära hoitud või avalikust ruumist kõrvaldatud. Kõrvaldamise all ma pean silmas kinnikatmist, tähistega varustatust ja nii edasi, mitte ettekujutust, mida siin mõned üritavad luua, et nüüd läheb suuremaks lammutamiseks. Lihtsalt näitena, et Riigikantselei juures praegune komisjon, mis on küll teine komisjon, on kaardistanud juba üle 320 Eestis asuva okupatsioonivõimu sümboleid kandva hauatähise ja mälestusmärgi. Enamik neist on asendatud neutraalsemate tähistega või on eemaldatud. Seda kõike on võimalik teha. 

Selle eelnõu eesmärk vähemalt meie vaatest ja Justiitsministeeriumi selgituste vaatest on ikkagi panustada sellesse, et Eestis ei saaks selliseid tähiseid ära kasutada vaenu õhutamiseks ja sisejulgeoleku kõigutamiseks, et nad ei teeks haiget neile, kes on erinevate okupatsioonirežiimide all kannatanud, ja et nad ei õigustaks erinevaid inimsusevastaseid kuritegusid. See on, ma arvan, päris oluline printsiip ja selle võimalik riive põhiseadusega on olnud selle eelnõu juures põhiliseks debati kohaks. Eks juristid saavad seda arutelu, debatti pidada. Minul ei oleks midagi selle vastu, nagu ma olen öelnud, et seda debatti vajadusel pikemalt pidada, aga hetkel ajaraam seda suurt ei võimalda. Nii et kui siin on midagi vaja parandada-muuta, siis me kindlasti saame seda debatti lähitulevikus ehk järgmises koosseisus jätkata. Aitäh!

Aitäh! Ei näe küsimusi. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Kaheksa minutit, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Kahjuks pole selle eelnõu kohta teiseks lugemiseks väga palju uusi sisulisi argumente ja muudatusi tekkinud. Küll aga selle aja jooksul saime kuulda väga palju kultuuri-, ajaloo- ja arhitektuuriekspertide häält, kes seadsid selle eelnõu väga tugeva kriitika alla. Just praegu oli võimalus kaasata erialaliite, loomeliite ja eksperte, kuid see aeg ja võimalus jäeti kasutamata. Seda suhtumist näitab ilmekalt kas või see, et neile saadeti see formaalne kaasamiskiri detsembris vahetult enne pühade algust. Ja see oli tegelikult juba see aeg, kui oli lähenemas muudatusettepanekute lõpptähtaeg. Tänaseks pole ühegi murekohaga, mida erialaliidud välja tõid, arvestatud. Ka majanduskomisjoni esimehe hinnangul oleks võinud olla natukene rohkem aega asja sisuliseks arutamiseks.

Vaatamata sellele, et justiitsminister on mitu korda väitnud, et hooneid ei ole plaanis lammutada, [on see säte eelnõus sees]. Tekib küsimus, miks on see säte siiamaani selles eelnõus sees, miks seda pole välja jäetud. Kui midagi sätestatakse, siis ikkagi selleks, et seda võimalusel ja vajadusel rakendada. Kui meil kehtiva seaduse kohaselt oli võimalik hooneid lammutada vaid kõrgendatud ohu puhul, siis nüüd saab seda teha siis, kui nõuetele mittevastavust ei ole võimalik mitte mingil muul viisil kõrvaldada. Väljavõte seletuskirjast: "[Nimetatud] uue nõude alusel hinnatakse, kas eraomaniku või mõne avaliku halduse kandja valduses või omandis olev ehitis, sh monument vajaks muutmist või lammutamist [---]." Siit jääb mulje, justkui isegi mingeid vahepealseid variante või võimalusi ei ole olemas. Selle olukorra teeb vasturääkivaks ja keeruliseks see, et need uued ja täiendavad nõuded, mida üritatakse praegu sätestada, on väga laialivalguvad ja mitmeti mõistetavad. Näiteks ei tohi hoone avalikult nähtav osa olla vaenu õhutav, seejuures keegi ei suuda selgitada, mida täpsemalt mõiste "vaenu õhutav" tähendab. Ka minister Riigikogu ees esinedes ei suutnud nimetada ühtegi vaenu õhutavat hoonet, samuti ei suutnud ta anda sellele mõistele mingit sisu. Tänaseni pole eelnõu kohta tehtud muudatusi, et see mõiste kuidagi paremini määratleda, paremini sätestada ja arusaadavamalt lahti kirjutada.

Kuid palju ohtlikum tendents, mille suunas me nüüd hakkame liikuma, on see, et Muinsuskaitseameti suunistest saab hakata lihtsalt üle sõitma. Huvitav on see, et minister on jah väitnud, ja see on ka seletuskirjas olemas, et kindlasti kaasatakse Muinsuskaitseameti esindaja. See on tõesti kirjas. Sellessamas seletuskirjas seisab ka see, mis saab olema selle Muinsuskaitseameti esindaja roll. Nimelt, ta kaasatakse selleks, et küsida arvamust, kas tööde teostamiseks on vaja luba või tuleb esitada Muinsuskaitseametile teatis. Sealsamas seisab muuseas mitu korda, mis saab siis, kui Muinsuskaitseamet peaks keelduma ja olema nende lammutustööde vastu. Seletuskirjas seisab, mis saab siis. Sellisel juhul algatab minister mälestiseks olemise lõpetamise menetluse või teeb ettepaneku valitsusele muinsuskaitsealaks olemine lõpetada. Ehk selle järgi ei ole Muinsuskaitseametil põhimõtteliselt võimalust keelduda. Kuidas saab selline asi olla võimalik meie õigusruumis? 

Selles küsimuses esitasid väga kriitilise avalduse rahvusvahelisi muinsuskaitseeksperte ühendav organisatsioon, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kunstnike Liit ja teised erialaliidud, tuues välja selle, et selle eelnõu raames Muinsuskaitseametil ei saagi olla võimalust olla eriarvamusel, sest see eelnõu võib survestada mälestiseks või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamist. Nende hinnangul ei ole üldse aktsepteeritav olukord, kus komisjon, kes saab õiguse sekkuda Muinsuskaitseameti töösse, omavalitsuse töösse, moodustatakse alles pärast selle eelnõu vastuvõtmist, ja seejuures siiamaani keegi ei oska öelda, kes sinna hakkab kuuluma. Üks asi, mida me teame: sinna kindlasti hakkavad kuuluma julgeolekueksperdid, kes saavad kindlasti oma kultuurivaldkonna teadmisi proovile panna.

Siin tekib üks teine murekoht, mille erialaliidud on välja toonud. Nimelt, nende hinnangul kogu sümboolika kampaania ja sunni korras eemaldamine mõjutab omakorda riiklikku julgeolekut ja seda pikas perspektiivis. Tsitaat nende pöördumisest: "[---] mälu visuaalsete kandjate lausaline kustutamine muudab ühiskondliku mälu palju haavatavamaks."

Mis saab siis, kui neid hooneid ei viida nõuetega vastavusse õigeaegselt? Siin kirjutab riik endale võimaluse kohaldada vahetut sundi, mille puhul kaasatakse Politsei‑ ja Piirivalveamet. Põhimõtteliselt annab see säte õiguskaitseorganitele õiguse tungida inimeste koduaedadesse. Ka siin on erialaliidud andnud väga kriitilise hinnangu. Nende arvates politseijärelevalve lisamine on lubamatu praktika ning vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse mõttega tagada eesti kultuuri säilimine läbi aegade. See on erialaliitude hinnang.

Ma arvan, et lõpetuseks oleks hea tuua siia justiitsministri näide, kuidas see eelnõu hakkab rakenduma ja välja nägema Estonia laemaali puhul. See on väljavõte Riigikogu stenogrammist, kus justiitsminister ütleb Estonia laemaali kohta järgmist: "See võib sellise ajaloolise museaalina seal olla, aga see peaks tavalisel ajal olema kinni kaetud – näiteks nii, et kui Vabariigi Valitsus seal Eesti Vabariigi aastapäeva tähistab, siis see ei ole nähtaval. Aga kui keegi tahab tulla vaatama just seda kui ajaloopärandit, siis on võimalik see avada ja seda vaadata." Väga huvitav, kuidas selle aasta presidendi vastuvõtt välja hakkab nägema. Ma arvan, et viimane näide suudab kõige paremini tuua esile selle eelnõu absurdsust. Seetõttu teen keskfraktsiooni nimel ettepaneku teine lugemine katkestada. 

Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi ka muudatusettepanekud. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on majanduskomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Muudatusettepanekuid rohkem polnudki. Nüüd, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 746 teine lugemine lõpetada, aga nagu me just kuulsime, on Eesti Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu [teine] lugemine katkestada ja seda me peame hääletama.

Head kolleegid, oleme eelnõu 746 juures. Ma panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestamise ettepanekut toetab 5 saadikut, vastu on 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 15. päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 736. Ka see eelnõu on teisel lugemisel. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Jüri Jaansoni!

Aitäh! Head kolleegid! Ma tutvustan eelnõu 7[36] – e‑identimise ja e‑tehingute usaldusteenuste seaduse muutmise seaduse eelnõu – menetluse käiku. Seaduseelnõu sätestab usaldusteenust osutavatele ettevõtetele kohustusliku vastutuskindlustuse alternatiivid. Komisjon arutas eelnõu ühel korral: esmaspäeval, 6. veebruaril. Muudatusettepanekuid ei laekunud. Ainult Eesti Kaubandus-Tööstuskoda andis oma arvamuse, et nad toetavad plaanitavat muudatust täielikult, ja neil ei olnud ettepanekuid. Seetõttu tegi komisjon konsensuslikud otsused: lõpetada teine lugemine ja kui teine lugemine on lõpetatud, siis tuua kolmas lugemine päevakorda 15. veebruariks. Aitäh!

Jah, ei ole küsimusi. Avan läbirääkimised. Ka läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 736 teine lugemine lõpetada. Oleme selle päevakorrapunktiga ühel pool.

Tänane viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 759. Ka see eelnõu on teisel lugemisel ja ka selle eelnõu ettekanne tuleb majanduskomisjoni liikmelt Jüri Jaansonilt. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mul on siin ette kanda ka konkurentsiseaduse muutmise seaduse [eelnõu] 759, millega muudetakse eriseadustega reguleeritud turgudel tegutsevate ettevõtete järelevalvetasu [arvestamist]. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid samamoodi ei esitatud. Esitati mõned arvamused, aga need arvamused ja ettepanekud ei ole seotud selle eelnõuga. Neid Justiitsministeerium muidugi selgitas, aga kuna need ei ole sellega seotud, siis me võtsime selle kõik teadmiseks. Komisjon otsustas teha ettepaneku teine lugemine lõpetada ja teise lugemise lõpetamise korral võtta eelnõu [kolmandaks lugemiseks] täiskogu päevakorda 15. veebruaril. Need otsused olid igati konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Ma tänan teid. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Eelnõu 759 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja 16. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ning jõudu teile ja meile meie töös!