Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head Vabariigi Valitsuse liikmed! Head siin saalis olijad ning televisiooni ja interneti teel meie jälgijad! Tere päevast! Alustame 8. veebruari infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 18 Riigikogu liiget ja puudub 83.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas ning majandus‑ ja taristuminister Riina Sikkut. Meile on tulnud üheksa teemat teilt, head ametikaaslased. Mul on teile ettepanek järgmiseks mängureegliks: teeme igal pool ühe täpsustava küsimuse ja ühe lisaküsimuse. Kas see sobib? Aitäh teile!

Hakkame pihta. Esimene küsija on Riigikogu liige Kert Kingo, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on Eesti riik ja Eesti inimesed. Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Peaminister! Iga riik peab hoolitsema esmajärjekorras oma inimeste eest, nende heaolu eest. Teie valitsemise ajal viidi ellu sundvaktsineerimist, vabastati vaktsineerimisest keeldunud inimesed töölt ja isoleeriti nad ühiskondlikust elust. Selle vastu meelt avaldanud inimestele saadeti kallale politsei eriüksuslased. Te rikkusite jultunult inimeste põhiseaduslikke õigusi. Te represseerisite igati neid inimesi.

Teie olete olnud see, kelle otsuste tulemusena on Eesti inflatsiooni esirinnas. Te olete oma hinnatõusude poliitikaga teinud ja teete inimesi järjest vaesemaks. Teie valitsused on aidanud sissetulnud võõraid ülevoolavalt, kohaldanud neile erikohtlemist ja kõikvõimalikke hüvesid, aga oma inimesed olete jätnud ilma abita. Meie oma inimesed ei pääse arsti juurde, ei saa oma lastele lasteaiakohti ega kodulähedast kooli. Teie võitlete selle eest, et inimestele oleks toasoe ja elektrivalgus kättesaamatu hüve. Te nimetate seda kaasaegseks ja kindlates kätes Eestiks. Te tahate ära võtta inimeste kodud: ajate nad oma kodudest välja, sest see on teie poliitika.

Te hirmutate ja terroriseerite pidevalt inimesi ning valetate kõige kohta. Te õhutate inimeste vahel viha ja vaenu, lõhestate jätkuvalt ja jätkuvalt ühiskonda ning räägite siis libamurelikkusega nende inimeste vaimse tervise hoidmisest. Te tühistate inimesi, kes teile kaasa ei kiida. Te hävitate inimeste elusid. Miks te vihkate oma inimesi, Eesti alalisi elanikke? Mis me teile teinud oleme? Aitäh!

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ei tea, mis riigist teie räägite – mina sellist riiki ära ei tunne. Mina käin ja kohtun inimestega ja näen inimesi, kes on suure südamega. Ma näen inimesi, kes on panustanud Eesti majandusse. Ma näen seda, et Eestil läheb üldjoontes hästi. Majad on korras, piirkonnad on korras, linnad on korras. Lapsed saavad hea hariduse, kusjuures parima maailmas.

Neid igasuguseid arve ma võin ka tuua, mis toetavad minu väidet, et Eestil läheb üldjoontes hästi. Viimase kümne aastaga on näiteks palgad kasvanud 85%, samal ajal kui hinnad on kasvanud kõigest 20%. Kui me vaatame lühemat perspektiivi, puhtalt seda aega, kui mina olen olnud peaminister, siis [näeme, et] meie SKP on kasvanud 28,7%. Vabade töökohtade arv on 2020 neljas kvartal versus 2022 kolmas kvartal kasvanud 51%. Tööhõive määr 20–64‑aastaste hulgas on kasvanud 26 protsendipunkti ehk 81,7% inimestest on tööl. Hõivatud ametikohtade arv on samamoodi kasvanud. Keskmine brutokuupalk, kui me võrdleme jaanuari 2020 ja septembrit 2022, on kasvanud 22,3%.

Me oleme teinud erinevaid toetusi oma inimestele selleks, et neid raskeid aegu üle elada. Inflatsioon tõesti igal pool maailmas möllab. Nii, nagu eile Ameerika Ühendriikide president Joe Biden ka ütles, on inflatsioon sõltuv Putini sõjast ja sellest on kõik aru saanud. Me teeme kõik selleks, et oma inimesi aidata. Energiatoetused ja universaalteenus on oluliselt aidanud inimestel kuludega toime tulla. Me oleme tõstnud tulumaksuvaba miinimumi 1. jaanuarist, et jätta inimestele rohkem raha kätte. Me oleme tõstnud pensione 1. jaanuarist ja pensionid tõusevad aprillis indekseerimisega veel. Lisaks on keskmine pension tulumaksuvaba, mis jällegi jätab pensionäridele rohkem raha kätte. Me tõstsime lastetoetusi ja peretoetusi, et pered saaksid paremini toime tulla. Me oleme teinud väga palju erinevaid samme ka selle jaoks, et energiahinnad oleksid odavamad ja inimesed oleksid Eestis õnnelikud.

Nii et selles suhtes mina inimestega kohtudes sellist kibedust ja sellist kurjust ei kohta. Ma kohtan häid inimesi, kes on rahul sellega, kuhu Eesti läheb ja kust Eesti on tulnud ja kuhu jõudnud.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Kert Kingo!

Ma tänan, istungi juhataja! Hea peaminister! Iga valitsuse esmane ülesanne on seista oma riigi huvide ja heaolu eest. Teie juhitud valitsused on hävitanud Eesti majandust. Teie kehtestatud koroonaterrori käigus olid ettevõtted sunnitud oma tegevuse lõpetama. Te olete hävitanud paljude ettevõtjate elutöö. Teie poliitiliste otsuste tagajärjeks on Eesti tööstustoodangu mahtude kahanemine rohkem kui pooltel töötleva tööstuse tegevusaladel. Te olete hävitamas Eesti tööstust. Õhinapõhist rohepööret ellu viies hävitate te põllumajandust ja loomakasvatust. Teie poliitiliste otsuste tulemusena jäävad külad tühjaks, sest te sulgete maakoole ja lasteaedu. Te hävitate maaelu. Teie silmakirjalik abivalmidus on teinud Eestist venekeelse riigi: riigi, kus põhiseaduse järgi on riigikeeleks eesti keel, kus aga eesti keeles enam hakkama ei saa. Te olete Eesti venestanud. Te olete maha salanud Eesti sümboolika. Afišeerite võõra riigi lippe ja salgate maha sinimustvalge. Meie riigiasutuste logosid ehivad võõra riigi lipuvärvid ja fassaadidel lehvivad teise riigi lipud. Eestit justkui ei oleks enam. Te olete viinud Eesti riigis korruptsiooni tasemele, mida võib võrrelda Nõukogude Liidu aegsega. Te olete naeruvääristanud Eesti kui õigusriigi kuvandit. Miks te seda kõike teete? Miks te siis olete siin, kui te Eestit nii väga vihkate?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jällegi, te lihtsalt loobite mingeid väiteid, millel ei ole absoluutselt mingit tõepõhja all. Kui me räägime COVID-i ajast, siis tänu sellele, et me hoidsime ühiskonda lahti ning lapsed said käia koolis ja vanemad said käia tööl, oli meie ettevõtetel see konkurentsieelis, mida paljudel Euroopas ei olnud. Meie tehased said olla lahti, samal ajal kui teistes riikides oli täielik lock-down ja inimesi sunniti olema kodudes ja isolatsioonis. Tänu sellele Eesti majandus kasvas 8,3%. Võrdluseks: Läti, Leedu ja Rootsi, meie naabrid – nende majandus kasvas samal ajal 4,7% – ja Soome, keda me tahame tihti eeskujuks tuua – nende majandus kasvas kõigest 3,3%. Nii et tegelikult see väide, et majandusel läheb halvasti, ei vasta tõele ja ka see [ei vasta tõele], nagu COVID oleks olnud midagi, millega me oleme teinud majandusele liiga. COVID ei olnud midagi sellist, mis tuli kuidagi valitsuse töö tulemusena.

Kui ma kuulan teid ja kõiki neid etteheiteid, siis [tundub mulle, et] te peate mind küll väga kõikvõimsaks ja te peate mind justkui inimeseks, kes vihkaks Eestit, aga mina, vastupidi, armastan Eestit. Meie erakonna ridades ei kandideeri mitte ühtegi inimest, kes ütleks, et Pika Hermanni tornis ei pea lehvima sinimustvalge lipp. Selliseid aga teie ridades kandideerib. Meile on selge, et ainult sinimustvalge lipp siin Pika Hermanni tornis saab lehvida, ja selle nimel me teeme korralikult tööd.

Nüüd koolid ja lasteaiad. Koolid ja lasteaiad on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohalikud omavalitsused otsustavad, kas nad panevad koole kinni või avavad neid koole, [olenevalt sellest,] millised on kohaliku omavalitsuse vajadused.

Palun ärge ... Härra Ernits, ma üritan vaadata otsa Kert Kingole, kellele ma vastan. Äkki te panete ... Lihtsalt ma ei näe. Ma ei näe prouat niimoodi. Aitäh! Aitäh, proua Kingo!

Ühesõnaga, kohalikud omavalitsused on need, kes otsustavad koolide asutamise, lahtihoidmise ja kinnipanemise üle. Meie, riigi tasandil on gümnaasiumid: riigigümnaasiumid, mida me järjest avame ja mis pakuvad väga head haridust. Neid on tunnustatud selle eest. Ja õnneks, kui [väiksemates] piirkondades käia, pälvivad need ohtralt kiitust ka just selle pärast, et nad hoiavad inimesi neis piirkondades [alles].

Kui te võtate keskmise brutopalga või selle, et registreeritud töötute arv on võrreldes 2020. aasta jaanuariga vähenenud ja meie tööpuudus on piirkonna kõige madalam – kõik need numbrid faktiliselt lükkavad ümber teie väited, mida te lihtsalt loobite ilma igasuguste ...

Austatud peaminister, teie aeg! Palun nüüd lisaküsimus, Tõnis Mölder!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Alustuseks ma tahaksin öelda, et minu meelest teie fraktsiooni saadikud alles paar aastat tagasi esitasid parlamendile küsimuse: "Mis värvi lipp peaks Pika Hermanni tornis lehvima?" Nii et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, aga las see EKRE ja Reformierakonna võitlus siin suures saalis jääb.

Minu küsimus puudutab ikkagi konkreetselt Eesti riiki ja Eesti inimesi ehk Nursipalu temaatikat. Valitsus on seda protsessi vedanud teie juhtimisel päris pikka aega ja ütleme nii, et see protsess ei ole olnud läbipaistev. Inimesi on veetud ninapidi. Me täna näeme seda, et kui riik oleks alustanud eriplaneeringut kaks aastat tagasi, kui teie olite peaminister, ja kaitseministri portfell on olnud samuti teie käes kaks aastat, oleks see lahendus olemas. Me teaksime, kuhu ja mis mahus ja millist harjutusvälja oleks võimalik rajada. Nüüd see, mida teie olete viimased kuu aega siin etendanud: te liigute jõuliselt ühes suunas, siis kohtute inimestega, lööte põlvest nõrgaks ja lähete tagasi oma teiste teemade juurde. Kindlasti ei ole mõistlik Võrus rääkida inimestele ühte juttu, tulla hiljem õhtul tagasi Tallinnasse ja rääkida televisioonis teist juttu. Ma ütlen teile veel kord: inimesed vaatavad ka Võrus televisiooni ja saavad selle sõnumi varem või hiljem kätte.

Minu küsimus teile on aga selle olukorra kohta, kus te täna olete kogu selle Nursipalu teema pannud kalevi alla ja öelnud, et teie valitsus ei taha seda otsustada. Küsimus ei ole selles, kas see on õige otsus või vale otsus, et te ei soovi seda otsustada. Minu küsimus on see: kas te mitte ei sea sellega ohtu Eesti julgeolekut ja kas te mitte ei veereta vastutust tulevase valitsuse peale? See tegelikult ei ole peaministrile kohane, sest ka kriisiolukorras peab peaminister julgema otsustada.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt väikesed faktilised meeldetuletused. Kaks aastat tagasi ei olnud sõda. See sõda, täiemahuline agressioon algas 24. veebruaril 2022. aastal, praeguse seisuga natuke vähem kui aasta aega tagasi. Seega ei olnud võimalik alustada eriplaneeringut kaks aastat tagasi. Seda esiteks. Teiseks, te väidate, et see protsess pole olnud läbipaistev. Vastupidi: kohe, kui selgus, et me soetame uusi sõjalisi võimekusi ja et meil on vaja selle tõttu harjutusalasid laiendada, võeti ühendust nende kohalike omavalitsustega, keda harjutusala laiendamine puudutaks, et see läbi rääkida. See oli juba mais, see oli juba juunis. Septembris toimusid rahvaga kohtumised. Järjest on neid kohtumisi toimunud, et selgitada esiteks neid vajadusi ja teiseks seda, millised on need riskid, mis sellega seonduvad. Inimestega kohtumistel on [meile] ette heidetud, et ei ole saadud vastuseid kõikidele küsimustele, ja samal ajal [on öeldud], et kõik on ära otsustatud. Vastuseid ei ole kõikidele küsimustele just sellepärast, et otsuseid ei ole veel tehtud ja ei ole tehtud uuringuid, mis nendele küsimustele vastused annaksid.

Ma olen absoluutselt seda meelt, et selle ala laiendamisega on vaja kiiresti edasi minna. Seda ma ütlesin ka Võrus inimestega kohtudes, mujal Kagu-Eestis inimestega kohtudes. Me oleme samal ajal ka õigusriik. See tähendab seda, et kõik protsessid, mida me läbi teeme, peavad olema tehtud vastavalt seadustele. Kui seadus on liiga kitsas ja selliselt edasi liikuda ei võimalda, siis tuleb seda seadust muuta. Seadust saab muuta Riigikogu. Jah, valitsus saab selle seaduse [muutmise eelnõu] algatada, aga sel Riigikogul on jäänud [töötada] kolm nädalat. See tähendab seda, et kõik eelnõud, mille algatab praegune valitsus, kukuvad tõenäoliselt välja, kui Riigikogu vahetub ja on valimised. Samas ei ole mitte midagi pandud kalevi alla. Mida tehakse edasi? Minnakse edasi nende uuringutega, mida on vaja. Minnakse edasi inimestega suhtlemisega, neile selgitamisega. Minnakse ka edasi kokkulepete sõlmimisega nende inimestega, keda see reaalselt puudutab, samal ajal kui Kaitseministeerium valmistab ette seadusemuudatusi, mida saab vastu võtta juba järgmine Riigikogu.

Veel kord, seda harjutusala on vaja ja ma olen rääkinud täpselt sama juttu: rääkisin Võrus, rääkisin kaameratele ja räägin teile täna siin.

Ma tänan. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Jaanus Karilaid, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on transpordiühendused. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Te kindlasti eeldate, et ma küsin Tallinna–Haapsalu ja Tallinna–Rohuküla raudteeühenduse kohta. Ei, see on see koht, kus ma tegelikult tahaksin hoopis tunnustada mitmeid erakondi. Tahan tunnustada Isamaa Erakonda, kes on lubanud taastada Tallinna–Haapsalu–Rohuküla raudteeliini, tahan tunnustada EKRE-t, kes on seda väga selgelt välja öelnud ja ka tegudega tõestanud. Tahan tunnustada sotsiaaldemokraate, kes on samuti oma valimisprogrammi selle kirja pannud. Ka Eesti 200 on selle välja öelnud. Ja üllatus-üllatus, lõpuks ometi ka Reformierakond on pannud selle oma valimisprogrammi kirja. On tekkimas selline üleerakondlik kokkulepe ja suure tõenäosusega isegi siis, kui Reformierakond ja Eesti 200 teevad koalitsiooni ja Keskerakond jääb opositsiooni, tehakse see ikkagi ära. Nii et aprillikuus ootame otsuseid, seda enam, et ka kodanikuaktivist ja ajakirjanik Hans H. Luik on Reformierakonna kohta Facebookis öelnud, et lõpuks ometi on prioriteedid paigas, märgatakse ka regionaalpoliitilist vaadet. Selle eest tunnustus ja loodame, et nendele sõnadele tulevad teod järele. Aga minu küsimus puudutab hoopis liini Tallinn–Berliin. 2003. aastal väitis reformierakondlasest majandusminister Meelis Atonen, et peatselt peaks selle liini avama, et 24 tunniga jõuaks Tallinnast Berliini. Kui kaugel me sellega oleme ja mis siis takistab seda lubadust täitmast?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Raudtee[transport] on tõesti suur teema, sest kui me räägime keskkonnasõbralikust transpordist, siis raudtee seda [võimaldab]. Me oleme riigieelarves tegelikult terve rea samme selle jaoks ette näinud, nagu raudteede elektrifitseerimine, et ei oleks tossavaid diiselronge, vaid oleksid elektrirongid. Samuti oleme tellinud juurde uusi ronge, näiteks Elron saab juba 2024. aastal kätte kuus uut elektrirongi, mis on planeeritud eelkõige Tallinna–Tartu liini peale, arvestades, et see liin on väga ülekoormatud. Inimesed tõesti väga tahavad rongiteenust kasutada ja see on minu meelest positiivne. Samuti on juba sõlmitud leping Škodaga kümne uue elektrirongi ostuks ja need peaksid jõudma Eestisse 2027. aastaks. Raudteede elektrifitseerimise kohta on 2019. aastal tehtud otsus, et 2028. aasta lõpuks tuleks kogu raudtee elektrifitseerida. Mis on vahepeal juhtunud seoses selle sõjaga, on see, et üha rohkem on [otsustajate] teadvusesse jõudnud, et see raudtee, mida me rajame, peaks olema Euroopa [rööpme]laiusega, et meie agressiivne naaber ei saaks seda sõjalistel eesmärkidel kuidagi ära kasutada.

Nüüd sellest, mis puudutab Tallinna–Berliini ühendust: see on Rail Baltic, mille rajamisega minnakse kogu aeg edasi. Meil oli reedel kohtumine kolme Balti peaministriga ja seal me käisime uuesti selle arengu üle. Minu eraldi rõhuasetus ja soov, mida ma panin Läti peaministrile südamele, oli see, et Läti ei ehitaks seda raudteed mitte ainult Leedu suunas, vaid ka ülespoole, põhja suunas, nii et see ühendus Tallinna ja Berliini vahel või Tallinna ja Varssavi vahel saaks reaalselt toimuma ning et see ei toimuks mitte ainult kuidagi sealt allapoole. Läti peaminister kinnitas, et ta teeb selle oluliseks asjaks. See on suur projekt ja selle ettevalmistamisega järjest tegeldakse. Kõigepealt planeering, siis maade omandamine ja Natura alade keskkonnauuringud – kõik, mis selliste projektidega on seotud. Samm-sammult minnakse edasi. Näiteks olid [probleemiks] ka hanked, mis kukkusid läbi. Need tehakse uuesti, et saada odavamaid ehitustingimusi. Selle kõigega minnakse edasi, et see ühendus tuleks.

Ja nüüd läheme lisaküsimuse juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Kunagi lugesin Rail Balticu tasuvusanalüüsi ja seal oli väga selgelt öeldud, et kolmandik kaubast peaks tulema Venemaalt. Noh, praegu on meil Venemaaga suhted sellised, nagu nad on, aga mulle tuleb meelde, et teie lugupeetud võitluskaaslased Urmas Kruuse, kindral Laaneots ja Jüri Jaanson on tulnud ju välja ettepanekuga, et Eesti võiks Vene föderatsiooni koosseisu minna. Kas see salaplaan on säilunud või kuidas Rail Baltic ennast ära tasub, kui tasuvusanalüüsi järgi kolmandik kaubast pidi tulema Venemaalt?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Praeguse seisuga on raudteetransport ennast igatpidi õigustanud ja järjest rohkem õigustab, kaubavedude kontekstis täpselt samamoodi. Rail Baltic, ma tuletan meelde, ühendab Eestit [muu maailmaga] lõuna suunal, mitte ida suunal, kus on Tallinna–Narva liin. Rail Balticu mõte ongi ju see, et ühendada Eesti Kesk-Euroopaga ja mitte ainult Eesti, vaid ka Soome, kes on samuti sellisest kaubavahetusest huvitatud. Praegu liigub kogu maailm, sealhulgas Euroopa, sinnapoole, et kasutada keskkonnasõbralikumat transporti, et vähem tarvitada fossiilkütuseid, et vähem saastada keskkonda, et transport [muutuks] samamoodi süsinikuneutraalsemaks. Et süsiniku sidumisega, teiselt poolt, nii palju muresid ei oleks, siis tasub sellist transpordiühendust kindlasti kasutada.

Mis puudutab tasuvusanalüüse, siis on arusaadav, et kui tasuvusanalüüsid on tehtud tulevikku suunatud projektide kohta, on nad alati ju prognoosid. Ei saa tõsikindlalt väita, et miski läheb nii või naa, sellepärast et sa saad tasuvust või seda, kui palju seda [raudteed] kasutama hakatakse, ikkagi lõplikult hinnata alles siis, kui raudtee on valmis ja seda päriselt kasutatakse. Näiteid üle maailma on ju igasuguseid. Näiteks seda liini, mis on Suurbritannia ja Mandri-Euroopa vahel, hinnati ju ka täiesti valesti, et kuidas seda kasutama hakatakse. Seda raudteed on väga palju kasutatud. Kui vaadata neid, kes soovivad kaupa vedada, siis võib öelda, et selliseid keskkonnasõbralikke kaubavedude võimalusi otsitakse igatpidi.

Igal juhul, Rail Baltic ühendab meid Euroopaga. Rail Balticu kaubavahetuses saab olema oluline osa ka Soomel, kes on väga huvitatud sellest, et saaks üle tuua ka kaupa ja oleks lihtsam Kesk‑ või Mandri-Euroopaga ühenduses olla. Sellega me läheme edasi ning mina usun küll, et see saab olema õige ja tasuv projekt.

Ja nüüd palun teine lisaküsimus, Tõnis Mölder, kuna enne ei olnud täpsustavat küsimust. Aga kõigepealt on veel protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun, sõna on teil!

Hea juhataja! Ma küsisin valitsejalt, kas on olemas mingisugune varuvariant, et Eesti võiks nagu Vene föderatsiooni koosseisu astuda, nagu siin mitmed tema võitluskaaslased on välja pakkunud, et see nagu tagaks need kaubaveod. Palun juhtige tähelepanu, et valitseja ei vastanud sellele küsimusele.

A – see ei ole kindlasti protseduuriline küsimus. Ja B – ma vastan nüüd kui poliitik siin saalis: ma arvan, et üleüldse mängida sellise mõttega ükskõik mis kontekstis on väga halb mõte, isegi küsimuse kontekstis. Ma ütlen nii.

Ja nüüd lisaküsimus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Ma pean tunnistama, et minu hea fraktsioonikaaslane ja kolleeg oli võib-olla teilt seda küsimust küsides suhteliselt pehmekoeline. Ma peaksin ikkagi ütlema ausalt, et see tundub jabur – ütleme konkreetselt välja. Kui te olite suve hakul üksi valitsuses, võtsite te ainuvalitsejana vastu otsuse, millega te võtsite ära raha meditsiinikopterite süsteemilt. Te võtsite ära raha Tallinna Haiglalt 240 miljonit. Tõmbasite oma käega rasvaselt maha Rohuküla raudtee investeeringu, mis oli jõudnud hanke mõttes väga kaugele. Täna oma valimisprogrammis lubate sedasama Rohuküla raudteed jälle ehitada. Tegelikult see on, ma arvan, punkt üks, valijate lollitamine ja punkt kaks, mulle tundub, et ka te ise ei usu sellesse programmi. Ehk te tegelikult üritate neid inimesi, kellele see päriselt korda läheb, ninapidi vedada.

Aga minu küsimus on hoopis selline: kas te olete arvutanud välja, kui palju maksab see rahaliselt, kui Rohuküla raudteelõik, mis on Turbani valmis ehitatud, nüüd uuesti üles võtta ja panna sinna selle teise rööpmelaiusega [raudtee], millele te viitasite? Jah, ma olen nõus, et julgeolekulist aspekti tuleb täna arvestada kõikide investeeringute puhul, aga minu arvutuste kohaselt on see summa kordades suurem kui mõneaastane riigieelarve. Veel kord, mis see summa oleks, kui kogu Eestis vahetada praeguse rööpmelaiusega [raudtee] välja Euroopa Liidu standarditele vastava [rööbasteega]?

Kaja Kallas, palun!

Jaa, aitäh! Kõigepealt võib-olla meeldetuletuseks mõned faktid. Euroopas lepiti kokku taasterahastu [loomises], sellepärast et riigid pidid toibuma COVID-ist tulenenud majanduskriisist. See rahastu oli mõeldud selleks, et aidata riikidel teha struktuurseid reforme. Taasterahastu [loomise] alguses oli [antud] indikatsioon, kui palju seda raha sealt tuleb, ja see summa arvutati ümber vastavalt sellele, kui hästi ühe või teise [riigi] majandusel läks. Taasterahastu seisukohast oli halb uudis see, et Eestil läks COVID-i olukorras paremini kui teistel. Meie majanduskasv oli 8,3% ja selle tõttu taastekava rahastamine Eesti jaoks vähenes. See tähendas seda, et kõigi nende projektide puhul, mida me olime mõelnud teha, me pidime vaatama, mida me saame teha ja mida me ei saa teha selle aja jooksul selle raha eest, kuna taastekava planeeritud investeeringute maht ületas oluliselt rahastusvõimalusi. Seetõttu tuli teha raskeid valikuid. Just nende valikute hulgas otsustas valitsus elektrifitseerida raudtee Tartu ja Narva, edasi Koidula ja Valga suunal. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul on uue raudteearenduse algatamisest olulisem just olemasoleva raudtee suured arendustegevused, näiteks raudtee [võimaldatava] kiiruse ja rongide kiiruse kasvatamine ning rohepöörde jätkamine.

Mida me oleme teinud Haapsalu raudteega seoses, on see, et neid põhiprojekte ettevalmistavaks tegevuseks on riigieelarvest raha eraldatud ja see on 2,49 miljonit eurot. Ehituseks vahendid puudusid, kuna raudteele [määratud] RRF-i taastekava rahastus kukkus ära. See tähendas seda, et sellega praegu edasi ei saanud minna. Praegune indikatsioon on, et ehituseks on vaja vähemalt 114 miljonit eurot.

Aga tulles teie konkreetse küsimuse juurde, kui palju maksab praeguste raudteerööbaste ümbervahetamine Euroopa [rööpme]laiusega raudtee vastu, võin öelda, et minu kõrval on toetav majandus- ja taristuminister, kes teab sellest kõike. Ta ütles mulle, et hinnangu järgi kulub 12 miljardit eurot, et kõigi Eesti raudteede puhul Euroopa [rööpme]laiusega raudteele üle minna. Nagu te näete, need summad on suured ja selliseid samme kindlasti on raske teha. Aga sealt on ka küsimus, kas me uued raudteed, mida ehitame …

Austatud peaminister, teie aeg! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Protseduuriline küsimus, Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma tean, et teie matemaatilised oskused on siin saalis märkimisväärsed. Ma ei tea, kas see on protseduuriline küsimus, aga mul on üks matemaatiline tehe, mille puhul ma tahaksin, et te tuleksite mulle appi. Kui esialgne taastekava maht oli 982,5 miljonit ja Eesti tegelik taastefondi maht oli 863,3 miljonit, siis mulle tundub, et see vahe jääb kuskile 120 miljoni euro kanti. Ometi kärbiti 360 miljonit eurot. Kas teile ka tundub, et 360 ja 120 ei ole päris võrdsed arvud?

Aitäh! Protseduuriliselt vastates: 360 ja 120 ei ole võrdsed arvud, 120 mahub 360-sse kolm korda – kui see oli protseduuriline küsimus. Aga see kindlasti ei ole seotud … Võib-olla see ei ole ka tööga hetkel seotud, seda on raske hinnata.

Aga nüüd läheme edasi järgmise küsimuse juurde. Selle teema on kirja pannud Helle-Moonika Helme, vastab haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, teema on vihakõne korpuse loomine. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas! Eesti on põhiseaduse kohaselt iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik ning Eestis kehtib põhiseaduse järgi sõnavabadus. Põhiseaduse § 41 ütleb, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, kedagi ei tohi sundida neid muutma ning kedagi ei saa tema veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele. Ja § 42 ütleb, et riigiasutused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta. Aga mida me loeme eilsest Eesti Päevalehest? Haridus- ja Teadusministeerium – riigiasutus ja selle ametnikud – on asunud looma robotit, mis just nimelt Eesti kodanike vaba tahte vastaselt koguks erinevatelt meediaplatvormidelt inimeste avaldatud veendumusi ja väljaütlemisi. Ühesõnaga, teie ministeerium on asunud looma süsteemi, mis aitaks nuhkida kodanike tagant ja luurata nende sõnade ja veendumuste järele, eesmärgiga neid loomulikult tasalülitada ja isegi karistada, kui vihakõneseadus on vastu võetud.

Ja et te ei ütleks, et avalikkus on millestki valesti aru saanud, siis eile kirjutabki Eesti Päevaleht: "Haridus- ja teadusministeerium kuulutas möödunud aasta lõpus teadus- ja arendustegevuse programmi raames välja taotlusvooru "Vihakõne korpuse loomine". Eesmärk on luua eestikeelse vihakõne tuvastaja treenimiseks vajalik treeninguandmete korpus. [---] Tekste kogutakse eri infokanalitest, näiteks uudisteportaalide kommentaariumitest, sotsiaalmeediast ja foorumitest." Kas te päriselt ka saate aru, mida te teete või mida teie majas tehakse? Päriselt ka tolereerite seda põhiseadusevastast tegevust ehk inimeste tagant nuhkimist?

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Tõepoolest on Haridus- ja Teadusministeeriumis 2021. aastal ja 2022. aasta alguses valminud tegevuskava, mida nimetatakse keeletehnoloogia tegevuskavaks, ja seal on mitmesuguseid eesmärke, mille hulgas on tõepoolest nimetatud ka vihakõne korpuse loomist. Nüüd, kui ma selle kohta lugesin – aitäh selle küsimuse eest! –, siis  tegin endale selgeks, millega on tegemist.

Taotlusvooru väljakuulutamine on tõepoolest käinud siin kompetentse [nõukogu] ehk Eesti keeletehnoloogia nõukogu eestvedamisel, aga mingil hetkel peaks [see teema] tulema ministri lauale kinnitamiseks. Nii et olen seda asja vaadanud. Ei saa absoluutselt aru, miks selle korpuse nimetus on vihakõne korpus. Ma arvan, et siin flirditakse nihukese moesõna või -valdkonnaga. Antud juhul Eestis ei ole see sobiv, sellepärast et Eesti ei ole heaks kiitnud Euroopa Liidu vihakõne direktiivi, mida on tahetud tõlkida ka vaenukõne direktiiviks. See, milline on parasjagu rõhuasetus, ei olegi võib-olla tähtis. Aga jah, selleks et mitte tekitada fooni, kus inimeste meelsuse kontrollimine toimuks nende sõnade ja ütlemiste tasandil häirivalt nii, et demokraatia oleks ohus, ei ole me riigina praegu seda [direktiivi] aktsepteerinud.

Muidugi on igasugune vaenukõne ja inimeste õiguste riivamine lubamatu. Aga antud juhul on selle korpuse loomise eesmärk see, et me soovime, et digitööriistad või – ütleme lihtsas keeles – arvuti kasutaks tulevikus eesti keelt ning kõneleks meiega [viisakas eesti keeles] ja ka tõlgiks teisi keeli viisakasse eesti keelde. See [korpus] on keeletehnoloogiline platvorm, mis aitab ära tunda eesti keeles sobimatuid väljendeid, nii et arvutiprogrammid neid edaspidi ei kasutaks. See on arvutiprogrammide treenimise jaoks vajalik korpus. Nii et see nimetus on täiesti sobimatu ja seda ma kindlasti sellisel kujul ei kinnita.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Helle‑Moonika Helme!

Aitäh! Vaadake, nende ümbernimetamistega on meil ennegi siin nalja saanud. Kuna inimesed on haiged, siis tuleb haigekassa nimetada ümber tervisekassaks ja loota, et inimesed saavad selle tulemusena terveks. Töötukassa nimetatakse ümber töökassaks ja loodetakse, et töötud saavad siis kõik tööle. Nüüd te tulete siin keerutama ja hämama, et teie ei tea asjast midagi ja et olete nagu valesti aru saanud ja et üldse tuleks see vihakõne korpus kuidagi ümber nimetada. Aga fakt jääb faktiks. Tõesti, nagu te ütlesite, hakatakse arvuteid koolitama tuvastama vihakõnet. Ja see ei ole ka mingi vabandus, eks ole, et see nii ei saa minema ja see nii ei saa olema, sest me ei ole vihakõne [direktiivi] vastu võtnud. Euroopa Nõukogu sunnib meid juba 2008. aastast alates rikkuma Eesti põhiseadust ja võtma kodanikelt ära nende põhiseaduslikke õigusi, mida ma just [oma eelmise] küsimuse alguses kirjeldasin. Ähvardab meid trahvidega, kui me seda ei tee. Ja sellel ei ole midagi pistmist selle iseseisva ja sõltumatu demokraatliku riigikorraga, mis on kirjas meie põhiseaduse esimeses paragrahvis.

Ikkagi ma küsin: miks te Eesti Vabariigi ministrina, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ametnikuna rikute põhiseadust, lubades sellise ilge, kohutava, jäleda roboti loomist, mingi üksuse loomist, mis töötab selle nimel, et ära võtta meie õigusi ja vabadusi, mille alusel hakatakse meie inimesi taga kiusama, ahistama, karistama, jälitama, nende sõnade ja arvamuste taga nuhkima, neid tasalülitama, tühistama, ära keelama, isegi vangistama, kui see vihakõne seadus vastu võetakse? Reformierakond on seda kogu aeg tahtnud teha. Maris Lauri tassis seda vihakõne seadust meile siia Riigikokku kogu aeg, sajal erineval moel. Teie, isamaaline inimene, nagu ma olen uskunud, ka põhiseadusest lugu pidav inimene, kas te tõesti lähete seda teed, et hakkate Eesti rahva arvamusvabadust, mis on põhiseaduslik õigus, vihakõnemalakaga peksma, sest Reformierakond, Euroopa Komisjon ja liberaalid seda nõuavad? Nad teevad seda ju ainult selleks, et oma poliitilisi oponente ja endasuunalist kriitikat maha suruda ja elimineerida …

Hea küsija, teie aeg! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud küsija! Mina kindlasti ei lähe Eesti rahvast ühegi malakaga peksma ja teie meelsusavaldus oli nauditav. On tõepoolest võimalik, et niisugust viha‑ või vaenukõne väljendit kasutatakse väga lihtsustatult ja selle üle valvamisel minnakse üle piiri. Sellist liialdamist on palju näha. Seda kindlasti soodustab ka Euroopa direktiiv ja selle liiga toimekas täitmine. Ma kujutan ette, et kui mingisse lihtsustatud masinasse visata sisse või anda näiteks "Eesti kõnekäänud III" või mingid muud niisugused köited või endisaja kirjandusteosed, siis läheks see masin kohe rikki, sellepärast et seal on justkui lihtsustatud programmi jaoks sobimatut kõnepruuki. Nii et seda asja kindlasti primitiivselt teha ei saa. Ja sellest lähtekohast, et meil on demokraatlik sõnavabadus, millel on muidugi teatavad piirangud – ei tohi teist inimest hävitada, solvata –, sellest lähtepunktist, et meil oleks demokraatlik sõnavabadus, mina ministrina ka tegutsen.

Palun nüüd lisaküsimus, Martin Helme!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Ma olen väga häiritud sellest tuimusest, millega te suhtute oma haldusalas toimuvasse ikkagi üsna radikaalsesse plaani panna tehisintellekt meie kõigi järele nuhkima, et luua programm, mille alusel meelsust kontrollida. Ja see makstakse kinni Eesti maksumaksja rahaga teie ministeeriumi eelarvest. See on võigas. See on võigas! See on põhiseaduses [sätestatud] vabadusi jalge alla trampiv. Mind väga häirib kogu see heietus siin, et vihakõne ja vaenukõne on halvad asjad. Jaa, ma võin omal nahal kogetu pealt rääkida, kui halb asi on see, kui inimesed ähvardavad sind kas Facebookis või kuidagi muud moodi tappa või midagi muud teha. See kõik on väga ebameeldiv. Aga meil on karistusseadustikus kirjas, väga selgelt defineeritud, mis hetkest alates selline tegevus on kriminaalne. Kui see on lihtsalt sõnadega ärplemine, siis see ei ole kriminaalne, sest sõnavabadus nõuab, et me kõik, kaasa arvatud liberaalid, taluksime seda, kui meile öeldakse halvasti. See on vaba ühiskonna hind, mida me maksame. Kriitikat tuleb taluda, halvasti ütlemist tuleb taluda. Ja jutu keerutamine siin sellest, kuidas me kõik tahaksime piirata vihakõnet – tahaks, tahaks. Selle jaoks tuleb alustada iseendast ja selle jaoks tuleb kõigepealt pöörduda progressivistide poole, kes kõike ja kõiki vihkavad. Aga teie asi ministrina on hoolitseda selle eest, et teie alluvuses olevad ametnikud ei saaks meile siin kontrabandina tuua tehisintellekti, kes hakkab meie meelsust kontrollima, ja hoolitseda selle eest, et selleks ei läheks sentigi maksumaksja raha. Palun, kas te saate meile üle kinnitada, et te teete seda?

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud perekond! Te panete mulle omaks praegu initsiatiive, mida ma kindlasti võtnud ei ole. Seda, kas ma midagi kinnitan, kui see minu lauale tuleb, ma otsustan ise. Ja kindlasti ei tee ma seda nii võikal moel, nagu teie seda tahate siin kirjeldada. Esinemiseks oli see teil hea küll. Mis puudutab keele puhtuse või keelekorraldusega tegelemist, siis võin öelda, et Haridus‑ ja Teadusministeerium on viimastel kuudel järjepanu tegelenud sellega, et Eesti Keele Instituudi kavatsetavad toimingud keelekorralduse alal oleks ikkagi jätkusuutliku ja järjepideva ja areneva eesti keele heaks, et eesti keele õigekeelsussõnaraamat ilmuks, et meil oleks olemas õigekeele‑ ja õigekirjanorm, millest lähtuda. See tähendab, et me oleme jätkuvalt ka keelekasutuses ja selle keelekasutuse riiklikus poliitikas pigem konservatiivsed. Olen ministrina selle üle valvanud ja valvan ka edaspidi. Nõuan ka ametnikelt ja allasutustelt vastavat tegevust, austust meie keele ja kultuuri vastu ning teen seda jätkuvalt.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle küsimuse esitab Riigikogu liige Marek Jürgenson, vastab majandus‑ ja taristuminister Riina Sikkut ja teema on lennundus. Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister Sikkut! Esmaspäeva hommikul saates "Terevisioon" kommenteerisite lennufirma Ryanair juhtumit ehk suurel hulgal otseühenduste sulgemist. Kiitsite lennujaamamaksude tõusule takka, aga ilmselgelt kandsite ette kenasti ametnike poolt kokkukirjutatud memosid, kus peeti oluliseks uutesse turvasüsteemidesse investeerimist, mis kergendaks vedelikega läbi kontrollala liikumist. Aga ilmselgelt ei mõelnud te sellele, et kui lennujaamas pole enam reisijaid ehk pole ka lende, siis ei ole neid investeeringuid kellelegi pakkuda.

Eile "Esimeses stuudios" esines sel teemal ka lennujaama juht, kes pehmelt öeldes ei saanud üldse vist aru, kus ta on ja mida ta räägib, sest ta kinnitas seda, et järgmisel aastal on kavas neid tasusid veelgi tõsta. See on täiesti absurdne. Teid mõlemaid ühendab ausalt öeldes minu arvates see, et te kumbki ei näe suurt pilti ei turisminduses ega ettevõtlusest üldse. Ilmselgelt annab selline otsus lennujaamatasusid nii räigelt tõsta ka turismisektoris peatselt tunda ja see kahju on juba korvamatu.

Siit tuleb nüüd küsimus: kas teie kui ministriga selline lennujaamatasude metsik tõus üldse kooskõlastati või lugesite ka selle kohta ajalehest nagu paljude muude asjade kohta, kui te olete kommenteerinud mõnda teemat? Ja lisaks: millised sisulised arutelud sellele otsusele eelnesid teie ja lennujaamajuhtide vahel? Kui kaua need arutelud aega võtsid, enne kui otsus teatavaks tehti, ning millisel dokumendil ja millise kuupäevaga dokumendil on teie allkiri?

Hea küsija, teie aeg! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud küsija! Tõesti, ma olen nõus, see on väga õige, et me peame vaatama laiemat pilti. Me ei saa rääkida siin ühe lennufirma ärimudelist või selle kasumlikkusest Eestis, vaid peame vaatama Eesti ühendusi tervikuna.

Tallinna Lennujaamale on omaniku poolt, noh, meie kõigi poolt seatud ootus tagada strateegilised ühendused, et Eesti inimesed saaksid lennata põhimõtteliselt igasse maailma punkti ja teha seda üldjuhul kas Frankfurdi, Londoni, Stockholmi, Riia või Helsingi kaudu. See on meie poolt pandud esimene ootus. Teine on muidugi majanduslik toimetulek. Aga lennujaam ise peab väga tähtsaks ka otseühenduste arvu, eesmärgistab seda ja järgmisel aastal jõuab plaani järgi 50 otselennu või otsesihtkohani.

Pealkirja tasemel võib tunduda, et mõne sihtkoha sulgemine on kuidagi väga suure mõjuga, aga tegelikult Tallinna Lennujaamas reisijate arv kasvab. Lennufirmad tihendavad lennuühendusi lennusihtkohtadega, sealhulgas tihendab lende Ryanair. 15 lennuettevõtjast 14-l ei ole olnud muret nende tasude tõusuga. Tegelikult ka nende sihtkohtade puhul, [kuhu suunduvad liinid] Ryanair sulges, poleks kas tasu tõusnudki või siis olidki need tema sihtkohtade pjedestaali alumisel astmel ehk need lennud olid vähetäituvad ja ilmselt lennuettevõtte jaoks vähetasuvad.

Selle eest, milliseid otsuseid teeb lennuettevõte oma majandusloogikast lähtudes, arvestades, et majandus jahtub, ei saa meie – ei mina ministrina ega Eesti riik – kuidagi vastutust võtta. Aga see, et Tallinna Lennujaam on ilus ja kodune, reisijate arv kasvab, sihtkohtade arv suureneb ja tegelikult olemasolevatesse sihtkohtadesse väljuv lennuliiklus tiheneb – need on faktid ja nende üle ei saa kuidagi vaielda.

Millal algas tasude tõstmise protsess? Noh, ma ei tea, paljudele on see võib-olla meelehärmiks, aga ükski minister ei alusta puhtalt lehelt ja nii oli ka lennujaamatasude tõus – tasud ei ole tõusnud 14 aastat – pikem protsess. Ametlik materjal läks välja 27. mail 2022, kui minister oli Taavi Aas. Aga ka need protsessid on olnud palju pikemad. Nüüd, nii nagu uus aasta algas, on jõutud nende tasude tõstmise lõpliku otsuseni ja ka selleni, et Ryanair kaebas tasude tõstmise määra Konkurentsiametisse ja Konkurentsiamet ...

Austatud minister, teie aeg! Täpsustav küsimus, Marek Jürgenson, palun!

Aitäh! Mis puudutab Taavi Aasa, siis tema on avalikult välja öelnud, et oleks olnud mõistlik riigiabi anda. Aga ma sügavalt kahtlen, et me lähitulevikus 50 liinilennuni jõuame. Ma küsin siis täpsustavalt: kas teil oli mõttes või kuskil laua peal ka mõni teine number, näiteks 5% või 10%, et [suurendada tasu] astmeliselt? 2023 näiteks 5% ja 2024 näiteks 10%. Kas te selliseid numbreid ei kaalunud, enne kui sellise väga suure numbri juurde läksite?

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Lõpetan eelmise vastuse viimase lause ära. Konkurentsiamet peaks aprilli lõpus andma oma vastuse tasude tõstmise kohta.

Vaatame nüüd, miks [nii on tehtud] ja kas me tõesti võib-olla saaks teistmoodi läbi. Viimase aasta-paari aasta jooksul on lennundustegevus Tallinna Lennujaamas liikunud järjest enam kahjumisse. Jah, mingil määral saab seda kompenseerida parkimistasude tõstmise, reklaamimüügi ja äritegevusega Tallinna Lennujaama pinnal, aga selle aasta prognoositav kahjum ületab juba 5 miljonit ja järjest keerulisem on tegevust jätkata. Tegelikult peaks lennundustegevus olema isetasuv, mitte kasumit tootev. Ei sellel, järgmisel ega ülejärgmisel aastal riik Tallinna Lennujaamast dividendi ei võta, aga enam-vähem majandab ära. Nii et on võimalik teha täiendavaid investeeringuid ka teie mainitud uutesse turvaväravatesse või lennujaama laiendamisse. Tallinna Lennujaam on populaarne, reisijate arv kasvab. Ma arvan, et me kõik hindame seda ning peame väga toredaks ja koduseks lennujaamaks. Aga et seda hoida, tuleb teha täiendavaid investeeringuid. Selline miinuse kärisemine järjest enam, aasta-aastalt lihtsalt ei ole tulevikku vaadates mõistlik.

Millisel määral neid tasusid tõsta, kui see ükskord ette võetakse? On mitu erinevat viisi asjade tegemiseks. Võib ka ministri otsusega otsustada mingisuguseid lennusihtkohti või lepingutingimusi [muuta] või tasumäärasid tõsta. Aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis me tegelikult ei harrasta seda. Lennujaamal on omaniku ootus tagada strateegilised ühendused ja tulla majanduslikult toime. See, kuidas nad seda teevad, on nende juhtkonna pädevus ja ma usaldan neid. Nende õigus on tasumäärad lennufirmadega kokku leppida ja neid rakendada.

Seda, et õigusriigis saab [otsuse edasi] kaevata või paluda tasumäärade tõusu [täpsemalt avada] – seda võib alati teha. Aga ma arvan, et on hea, et need otsused ei ole poliitilised, vaid juhtkond, kes vastutab  strateegiliste eesmärkide elluviimise eest, saab teatud vabaduse nende eesmärkide täitmiseks.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Martin Helme!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Selgelt on näha, et te olete lennunduses sama leegitsev edulugu nagu energeetikas. Aga ma ei saa lihtsalt. Ma ei talu seda juttu. Selles on nii palju sogaajamist, kui üldse on võimalik. Esiteks, lennujaam on kasumis üle 8 miljoniga. Kust kasum tuleb? Parkimisest ja restoranidest. No see on ju absurdne! Lükkame siis lennud sealt eest ära ja paneme kogu lennuraja parkimise peale, siis olemegi kasumis.

Me oleme uputanud Eesti maksumaksja raha nii Eesti Õhu kui Nordica projektidesse – 200 miljonit! Me topime igal aastal kümneid kui mitte sadu miljoneid turismi turundamisse ja siis tegeleme lennujaamas ühenduste väljasuretamisega, sellepärast et nii nagu kogu ülejäänud tänane valitsus, nii ka majandusminister ja -ministeerium arvavad, et 30%-line hinnatõus on midagi sellist, mida keegi ei märkagi. Märkavad ikka. Kusjuures mitte ainult Ryanair, vaid ka teised lennufirmad karjuvad selle peale.

Nüüd miinusest. Lennundusvaldkond on miinuses sel põhjusel – me kõik teame –, et Tallinna Lennujaamale on pandud [ülesandeks] ka regionaallennujaamade majandamine ehk Hiiumaa, Saaremaa, Pärnu ja Tartu. Sealt see miinus tuleb, eks ju. Nii et kõik need numbrid, millega te opereerite, on tegelikult puru silma ajamine. Tegelikult tuleks omanikul ehk teil anda selge suunis: ei ole vaja kasumit kokku ajada, vaid on vaja korralikke ühendusi saada ja lennufirmadega läbi rääkida. Seda te teinud ei ole. Selle asemel te usaldate lennujaama juhti, kes ilmselgelt ei saa aru, mida ta juhib. Kui ta tahab restoäri teha ja parkimise pealt raha teenida, siis mingu mingit muud bisnessi tegema. Te peaksite ju ometi aru saama, et selline käitumine on totaalne rehepaplus. Teenida riigieelarvesse mingisugused naeruväärsed 8 miljonit eurot kasumit selle hinnaga, et Eesti muutub kolkaks! Te olete ju läbi kukkunud oma transpordipoliitikas. Võtke ometi midagi ette!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Tuleb tänada sellegi küsimuse eest. Kõigepealt tõesti, energeetikas meil lähevad asjad väga õiges suunas. Gaasi hind börsil langeb. Elektri hind langeb. Varustuskindlus on Baltikumi piirkonnas tagatud. Gaasi on piisavalt ja ka Läti hoidlas on praegu, arvestades sooja talve, varusid piisavalt, et Eesti ja Läti aastane kogutarbimine ära katta ka 2023. aasta jooksul.

Nii! Aga lennujaamast. Kasum kontsernis tervikuna on ja see, et lennujaam teenib tulu ka kinnisvaraarenduse pealt – tegemist on suure territooriumiga –, on igati mõistlik. See tulebki teenima panna. Ma arvan, et juhtkond suhtubki vastutustundega sellesse, mis nende ülesanne on. Lennundustegevus on kahjumis, aga sealjuures riik omanikuna toetab Tallinna Lennujaama sihtotstarbeliselt julgestuskulude katmisel: eelmisel aastal 6,76 miljoniga, sel aastal 7,7 miljoniga. 2,3 miljonit [on riik andnud] sihtotstarbeliselt regionaalsete lennujaamade töö korraldamiseks – see ei ole mingi kahjumi tekitamine, seda me kõik ühiselt katame, et regionaalsed ühendused oleksid tagatud – ja pool miljonit eurot [on riik andnud] sihtkohaturunduseks Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kaudu. Nii et riigipoolne tugi on olemas, majandustegevus toimub ja lennundus [toimib]. Reisijate arv järjest kasvab, sihtkohti tuleb juurde ja neid tuleb juurde erinevate lennufirmadepakutuna. Meie ei tegutse ühe lennufirma ärimudeli kasumlikkuse huvides. Me pakume Eesti inimestele nii strateegilisi ühendusi kui võimalikult laia sihtkohtade arvu ja see kõik on praegu tagatud.

Nüüd Nordica, kes lendab ka Tallinnast. See võib teile üllatus olla, kuid Nordica on kasumis. Aga ta teeb allhanget: teeb allhanget SAS-ile, teeb allhanget või lende Tez Tourile. Tema ärimudel on hoopis teistsugune, kui võib-olla keegi meist oskas ette näha, aga me ei maksa kuidagi selle tegevuse eest peale. Nordica on leidnud enda jaoks töötava ärimudeli.

Sihtkohtade puhul tuleb kahtlemata selle nimel tööd teha, et neid oleks järjest rohkem. Aga [esitan mõned] numbrid, kuna siin saalis on matemaatikast juba juttu olnud. Näiteks Helsingi liinil, mis on kõige populaarsem, reisis jaanuaris üle 22 000 reisija, seevastu suletud Billundi liini kasutas jaanuaris 1726 reisijat, mis paneb ta sihtkohtade [järjestuses] lõppu. Tõepoolest, see lennuliin ei pruugi olla äratasuv. Meie seda otsust riigina ei ole teinud. See on lennuettevõtte otsus, millised liinid ta sulgeb ja millised avab. Ryanairil on samasugused vaidlused pooleli ka Vilniuse lennujaamas. Aga ma kordan, et meil riigina ...

Austatud minister, teie aeg! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda teema juurde. Siin esitab küsimuse Riigikogu liige Martin Helme, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on valimiskampaania. Martin Helme, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Meil oli eelmisel, 2022. aastal rekordmadal sündimus: 11 500 last sündis. Nii vähe lapsi ei ole Eestis sündinud isegi esimese ega teise maailmasõja ajal. Teie valitsuse ajal on kindlate kätega tüüritud meid iibekriisi. Reformierakonna programmis on täpselt null sõna rahvastikupoliitika ja perede toetamise kohta. Selle asemel jagab teie erakond välja kondoome erinevate sõnumitega, ilusti sinimustvalge lipp on ka peal. Osa propageerib grupiseksi jutuga "Kolmekas on parem", osa mõnitab lapsi, öeldes: "Beebitõrje." Teie erakonna suhtumist lastesse me nägime, kui meil oli siin peretoetuste eelnõu, mida te pretsedenditult obstrueerisite.

Juhtunud on ka niimoodi, et teie aktivistid Rakveres nädal tagasi jagasid neid kondoome alaealistele. Üks keskealine mees andis 14‑aastasele poisile sellesama grupiseksi kondoomi ja sinna juurde tegi ühemõtteliselt kahemõttelisi nilbeid märkusi.

Minul on esiteks küsimus: kas te olete kõik selle erakonna esimehena heaks kiitnud ning need ongi teie rahvastikupoliitika ja kampaania põhisõnumid? Ja teiseks: kas te ei tahaks ikkagi vabandada selle poisi ja tema vanemate ees, kellele niimoodi ligi mindi? Alaealistele selliste sõnumitega [läheneda] – esiteks ei ole ta valija ja teiseks on ta alaealine. Ma pean ütlema, et minu meelest on see skandaalne.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, lapsi sünnib vähem siis, kui emadel on ebakindlus nende aegade suhtes. Meil tõesti on ärevad ajad ja ärevatel aegadel ka selliseid otsuseid [tehakse]. Meil on energiakriis, meil on käimas sõda Venemaa ja Ukraina vahel ja see kõik on suurendanud inimeste ärevust.

Nüüd tulen kondoomide juurde. Esiteks, meie noortekogu on kampaaniate raames erinevate huvitavate loosungitega kondoome jaganud juba alates 2000. aastast. Kondoomidel on oluline osa ka laste seksuaalses kasvatuses. Võib-olla teile tuleb see üllatusena, aga 14-aastastel poistel on üldiselt nende asjade vastu juba teatav huvi. Seksuaalharidust antakse koolis inimeseõpetuse aine raames kolmandas kooliastmes ehk 7.–9. klassis. Seal on 13–15-aastased lapsed ning seal õpitu tulemusena noored väärtustavad ka partnerite vastutustundlikku käitumist seksuaalsuhetes ja oskavad leida infot seksuaaltervise kohta. Muideks, tänu sellele on 15–17-aastaste hulgas omal soovil raseduse katkestamine vähenenud 21 aasta jooksul 6,9 korda. Näiteks 2000. aastal katkestasid 15–17-aastased raseduse omal soovil 577 korral, aga 2021. aastal oli kordade arv langenud 84-le. Samamoodi on oluliselt vähenenud teismeliste emade sünnituste arv. Näiteks 2000. aastal oli alla 16-aastaseid sünnitajaid 27, aga 2021. aastal oli neid 9. 16–19-aastaseid sünnitajaid oli 2000. aastal 1280, aastaks 2021 oli see arv kukkunud 7,3 korda ehk teismelisena, 16–19 aasta vanuses sünnitas 2021. aastal 174 ema.

Miks me sellest räägime? Esiteks sellepärast, et seksuaaltervise puhul on kondoomid olulisel kohal. Ja teiseks, ega kellegi vanust ju reklaamikampaanias ei küsita. Mina ei tea, mina ei oska näiteks peale vaadates öelda, kui vana keegi on. Aga see, et 14-aastased poisid teavad, kuidas kondoome kasutatakse, mille jaoks neid kasutatakse ja vajadusel neid ka kasutavad, ma arvan, on üldise seksuaaltervise seisukohalt pigem positiivne.

Ja palun nüüd täpsustav küsimus, Martin Helme.

Aitäh! Selles, et 14‑aastastel poistel on huvi nende asjade vastu, keegi ei kahtle. Aga seda, et Marko Mihkelsoni erakonnakaaslased tulevad [noortele poistele] grupiseksi loosungitega kondoome jagama, ma pean probleemseks. Ma arvan, et see ei ole sugugi hea. Selle üle ei ole õnnelikud ei lapsed ega nende vanemad. Tegelikult ei tahtnud ma teilt seda statistikat saada, ma ütlesin põhistatistika kohe sissejuhatuseks ära: Eestis on rekordmadal sündimus. Te tõite välja, et langenud on sünnituste arv erinevates vanusegruppides, aga see ongi ju probleem. Ja teine probleem on see, et teil ei ole programmis mitte mingeid plaane, lubadusi ega seisukohti, kuidas Eesti rahvas saaks ennast taastoota ning milline on teie poliitika, et eestlased rahvana välja ei sureks. Selle asemel jagate te alaealistele nilbete sõnumitega kondoome. Ma tahtsin, et te ütleksite, et see ei sobi või et nii ei tehta või et te parandate oma kampaania sõnumeid ja ütlete ka oma kampaanias osalevatele inimestele, et nad alaealisi ei tülitaks. Aga seda te muidugi ei suutnud teha, nii nagu te ei suutnud seisukohta võtta Marko Mihkelsoni teemal.

Ma lihtsalt arvan, et te ei saa lükata kõiki asju siin maailmas Putini kaela. Kui Eestis on sündimus rekordmadal, madalam kui siis, kui Stalin oli võimul, madalam kui siis, kui meil Saksa keiser valitses, siis kui kaua me räägime sellest, et energiahinnad on kõrged ja Putin on süüdi? Siin ikkagi ka teie vastutate selle eest, mis Eestis toimub. See on teie valitsus. Selle asemel, et mingeidki positiivseid sõnumeid, mingeidki plaane avalikkusele esitada, sõdite te küünte ja hammastega peretoetuste eelnõu vastu ning kampaanias tülitavad keskealised mehed alaealisi poisse kondoomiga "Kolmekas on parem". Kas on olemas mingi moraalne põhi, millest te läbi ei kukuks?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kas ma saan teie seisukohast [õigesti] aru, et te tahaksite, et teismelised hakkaksid rohkem sünnitama? Mina näiteks arvan, et teismelised ei ole piisavalt küpsed selle jaoks. Ja tõepoolest, nii nagu te ise ütlesite, neil on huvi nende asjade vastu, aga mitte veel selle vastu, et hakata peresid looma. Ja selles on kondoomidel oluline roll.

Nüüd, te muretsete meie programmi pärast. Meil on väga hea programm. Meil on siin väga palju asju, mis puudutavad otseselt peresid. Ja võib-olla tuleb teile üllatusena, aga noored naised, kes on sünnitusealised, ei ole sünnitusmasinad, kuhu sa paned raha sisse ja kust beebi vupsab välja. Noortele naistele on oluline kindlus: see, et mees on nende kõrval, kui lapsed sünnivad, ja neil on kindlus, et seda last kasvatavad üles kaks vanemat. Selle jaoks on meil terve rida töö- ja pereelu ühitamiseks vajalikke samme. Me oleme rõhunud sellele, et noortel peredel on eelkõige vaja ligipääsu teenustele. Näiteks [on oluline] see, et sa saaksid lapse panna lastehoidu ja saaksid samal ajal jätkata tööelu, kui oled ennast üles töötanud ja soovid ennast teostada ka muus valdkonnas. [Oluline on see,] et me ei suruks naisi ainult koju, sest sellised majandused, kus naised ja mehed võrdselt panustavad, on edukamad ja ka sellised ühiskonnad on edukamad. Seetõttu on meil terve rida ettepanekuid, kuidas töö- ja pereelu paremini ühitada.

Haridus on väga tähtsal kohal meie valimisprogrammis, haridus kõikidel tasanditel. See, et meie lapsed saaksid hea hariduse ja et hariduse [andmine] algaks juba lasteaias, kus kõik lapsed saaksid võrdse stardipositsiooni, ka see on vanematele väga oluline. Selle hariduse raames õpetatakse lapsi oma valikuid tegema. Samamoodi on [oluline] seksuaalharidus koolis 7.–9. klassis, see on vajalik ja samuti kõik see, kuidas vältida soovimatut rasedust. Need asjad on täpselt samamoodi hariduses olulised.

Ärge meie programmi pärast muretsege! Meil on siin terve rida asju, mis just peresid toetavad. Just peresid! Mitte nii, et naised peaksid olema kodus, vaid nii, et ka naised saaksid ennast teostada ja lapsi üles kasvatada nii, et laps oleks nii mehe kui ka naise võrdne kohustus ja nii mure kui ka rõõm ning seda tehtaks koos. Kui peredes minnakse tülli, on [võimalik kasutada] perelepituse meetmeid, et vanemaid lepitada, nii et pered oleksid terved ja meil ei tuleks lapsi katkistest peredest. Need kõik on osa palju suuremast pildist kui ainult see, et panin raha sinna ...

Teie aeg! Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Jaa, ma tahtsin protestida. Mulle pandi sõnu suhu, et ma muretsen Reformierakonna programmi pärast. Ei muretse. Te pole kunagi oma programmi täitnud, muidu me oleks juba viie rikkaima [riigi] hulgas. Nii et ma ei muretse.

Selge. Palun nüüd lisaküsimus, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on jätk minu kolleegi Tõnis Möldri eelmisele küsimusele, millele vastates te väitsite, et kaks aastat tagasi polnud veel ühtegi põhjust algatada planeeringut Nursipalu harjutusvälja laiendamiseks. Ma tuletan teile meelde, et juba aastal 2014 okupeeriti Krimm. Ja te väidate, et polnud ühtegi põhjust! Ma küsin, et mille järgi siis valitsus toimetab. Kas alles siis, kui jama on majas, me hakkame tegutsema, nagu oli näha eelmisel nädalal, kui Vabariigi Valitsus arutas Nursipalu küsimust esimestkorda? Ma kordan veel: [eelmisel nädalal] esimest korda arutas [valitsus] Nursipalu küsimust. Ma küsin, kas see ei olnud ohumärk, et aasta tagasi alustati laiaulatuslikku sõda Ukraina vastu. Miks siis aasta tagasi ei algatatud planeeringut? Miks jäeti kõik viimasele minutile, vahetult enne valimisi? Kas te kardate inimestega suhelda?

Tuletan meelde, et me oleme hetkel teema „Valimiskampaania“ juures. Aga kui peaminister soovib, siis palun vastata.

Jaa, aitäh! Me oleme tegutsenud, vastupidi, varakult. Kui teised ärkasid alles 24. veebruaril, siis tuletan meelde, et mina olin siinsamas Riigikogu puldis juba 19. jaanuaril 2022. aastal informeerimas Riigikogu, et valitsus on teinud olulised otsused kiireloomuliselt suurendada riigikaitsekulutusi 380 miljoni euro võrra, sealhulgas anda Ukrainale abi, kuna me nägime, et Venemaa plaanis Ukraina vastu täiemahulist sõda. Me läksime edasi hangetega, millega me soetasime laskemoona, me soetasime uusi sõjalisi võimeid – ja seda kõike enne seda, kui see sõda algas. Tänu sellele me saime nii sõjalisi võimeid kui ka laskemoona odavamalt, kui said need riigid, kes korraldasid hanked alles hiljem. Nii et me oleme tegutsenud väga õigel ajal ja kiiresti.

Harjutusalade laiendamise vajalikkus selgus ju tegelikult Madridi otsustega, mis tehti suvel. Suvel oli selge, et siia tuleb oluline tugevdus meie lääneliitlaste poolt ja NATO idatiiba hakatakse tugevdama. See tähendas seda, et siia tulevad uued eelpaigutatud võimed. Lisaks otsustasime me suvel hankida õhukaitsesüsteemid. Ja nüüd neid Madridi tippkohtumise otsuseid viiakse järjekindlalt ellu. Sellest tulenevalt on Kaitsevägi alustanud just sellest, et kõigepealt suheldakse inimestega, enne kui otsusega valitsuse juurde tullakse, [ja püütakse uurida,] kas on võimalik leida mingi selline lahendus, mille korral inimeste muresid võetaks rohkem arvesse. Näiteks alguses oli seda ala plaanis laiendada 12 000 hektari võrra, tänaseks on see arv vähenenud 10 000 hektarile, mis tähendab oluliselt väiksemat mõju kohalikele elanikele. Neid asju võetakse arvesse nendel kohtumistel, mis inimestega seal piirkonnas on korraldatud.

Jätkuvalt ütlen, et selle ala laiendamine on vajalik. Aga me oleme demokraatlik riik, kus toimuvad kaasamisprotsessid ja kus tehakse erinevaid uuringuid. Neid viiakse ellu ka praegu. Teiseks, kuna me oleme õigusriik, siis kõik peab toimuma vastavalt seadustele. Kui seadus on liiga kitsas ja annab mitmeti tõlgendamiseks ruumi, siis vaidluste vältimiseks tuleb seda seadust täiendada. Aga kuna sel Riigikogul on [koos olla] ainult kolm nädalat, siis see Riigikogu seda tõenäoliselt teha ei jõua.

Teie aeg! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Tõnis Mölder, vastab majandus‑ ja taristuminister Riina Sikkut, teema on varustuskindlus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt varustuskindlusest. Varustuskindlus on väga lai mõiste ja kindlasti te arvasite siia tulles, et ma räägin elektrienergiast ja varustuskindlusest. Ma arvan, et need on olulised teemad, aga varustuskindluse puhul ma arvan ka seda, et tänases julgeolekuolukorras on väga oluline valitsuse toimimise varustuskindlus. Nimelt, ma vaatan, et teie head kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ei ole viimased nädalad ja kuud pühendunud mitte sellele, et teha tööd Vabariigi Valitsuses, vastutamaks oma valdkonna eest, vaid on tööajast aktiivselt tegelenud poliitkampaaniaga. Näiteks siseminister Lauri Läänemets külastas eelmisel nädalal oma tööajast Paides piimatööstust, kus on pooleli ehitusobjekt, ja külastas just nimelt Türil, Paides ja Koerus toimuvat sisekaitseõppust. Keskkonnaminister Madis Kallas andis Kuressaares üle teatud aukirjad, aga millegipärast ainult Kuressaares, kus on tema valimispiirkond. Piret Hartman, kes on kultuuriminister, külastas eelmine nädal Narvat, Sillamäed, Kohtla-Järvet ja kohtus sealsete kultuuriinimestega. Ometigi ma vaatan ka seda, et üllatus-üllatus – Ida-Virumaa kultuurifoorum, mis tavaliselt toimub aprillikuus, on sel puhul tõstetud veebruarikuusse ja seal esineb samamoodi kultuuriminister Piret Hartman. Peep Petersoni puhul ma vaatan, et jääaugus käib ta küll igal hommikul, mis on väga kiiduväärt, ometigi on see jääauk raiutud Pärnusse. Ka teel Saaremaale peatub härra Peterson millegipärast just nimelt Lihulas ja annab seal gümnaasiumis õpilastele tundi. Minu küsimus varustuskindluse kohta on selline: kas me saame olla kindlad, et lisaks sellele tegeleb valitsus ka ministritööga, mis on väga vastutusrikas, või te tegelete ainult poliitkampaaniaga?

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud küsija! Iseenesest on valitsuse toimimine muidugi väga tähtis, eriti sõjaolukorras. Mina isiklikult arvan, et kuna valitsuse liikmetel on päevad ühelt poolt väga täis ja teiselt poolt on neil loomulik eelis pääseda oluliste teemadega eetrisse, siis peab sellesse väga vastutustundlikult suhtuma, kes, kas ja kuidas valimiskampaaniat teeb. Esmatähtis on ülesannete täitmine ja vastutus valitsusliikmena. Ma arvan, et kellelgi ei ole selles osas kahtlust, et minu kolleegid samamoodi valitsusliikmetena oma ülesandeid täidavad. Samas üks indikatsioon valitsusliikmete päevade tihedusest on see, et mina näiteks ei teadnud, et Peep Peterson taliujumisega tegeleb. Nii et tänan selle info eest! Ühtlasi tunnistan üles, et saabusin eile õhtul Saaremaalt. Mul oli väga huvitav käik: kohtusin kohalike ettevõtjate ja vallavalitsuse esindajatega. Tegime detsembrikuise tormi kohta järeldusi ja arutasime tulevasi Elektrilevi investeeringuid.

Kahtlemata kõik see, mis toimub enne valimisi, saab valimiskampaania maigu külge. Aga ma loodan, et tegelikult kõik ministrid erinevates piirkondades inimestega kohtuvad ja ettevõtteid külastavad. See annab teistsuguse pildi ja näitab, kuidas meie valitsuses tehtud otsused vastu kajavad. Nii et sellise – ma ei tea – ühe koha külastuse kohta, on see siis sisekaitseõppus või piimatööstus, ei oska mina mingisugust hinnangut anda. Iga inimene saab oma käike ise kommenteerida. Aga ma kinnitan, et minu esimene vastutus on täita oma ülesandeid valitsusliikmena ja sellega seoses teha erinevates piirkondades ka kohtumisi, mis puudutavad näiteks elektrivarustuskindlust – nii tehnilisi küsimusi kui ka hinda, mis paljude ettevõtete ja inimeste jaoks on osa varustuskindlusest. Peatusin eile ka Lihulas, küll ainult tanklas, aga nüüd on kõik südamelt ära räägitud.

Nüüd palun täpsustav küsimus, Tõnis Mölder!

Aitäh! Miks ma seda teie käest küsisin, on see, et tõesti – tuleb teid tunnustada. Ma ei ole näinud, et te teeksite kampaaniat just nimelt selles piirkonnas, kus te kandideerite, mis muidugi tähendab seda, et te pühendute rohkem tõesti ministritööle. Teid tuleb selle eest tunnustada, sest tööd on palju ja elektrienergia varustuskindlusega on tööd küll ja veel.

Ma tulen siiski nende teemade juurde tagasi. Kas te olete näiteks kabineti tasemel valitsuses arutanud seda, kust jookseb see piir? Ma kiidan kõiki ministreid, kes kohtuvad inimestega ning kes kuulavad ettevõtjate ja MTÜ-de muresid-rõõme. Ma arvan, et see on väga põhjendatud. Aga kui see nii-öelda murede ja rõõmude kuulamine piirneb ainult enda valimispiirkonnaga – olen isegi kuulnud, et osa ministreid ei ole viimastel nädalatel isegi Tallinnasse Vabariigi Valitsuse istungitele jõudnud, vaid tegelevadki päevast päeva valimiskampaaniaga –, siis on see riigi toimimise mõttes tegelikult väga suur probleem. On olemas õhtused tunnid ja nädalavahetused, kus seda kampaaniat teha, ja see on kindlasti mõistlik. Aga praeguses olukorras, kus meil on tõesti suur oht julgeolekule ja mitmed teravad probleemid nii ühiskonnas, majanduses kui ka inimeste toimetulekus, ei ole oma ministriajast ainult oma piirkonnas valimiskampaaniaga tegelemine vastutustundlik.

Minu küsimus ongi teile jätkuvalt selline: kas te saate kinnitada, et tõesti kõik teie ministrid, kes praegu Vabariigi Valitsuses on, tegelevad ikkagi sisuliselt ministritööga, või on tõesti läinud nii, et viimastel nädalatel pühendutakse rohkem just nimelt poliitkampaaniale?

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Tõesti, mina olin näiteks nädalavahetusel telgiga [kampaaniat tegemas]. Laupäeval olime vist Mustamäel, pühapäeval Nõmmel. Teie kolleeg Lauri Laats oli näiteks kohal, nii et olid väga meeldivad kohtumised. Kampaania on hoo sisse saanud. Vist oli isegi neli telki Nõmmel järjest, neli erinevat erakonda.

Aga nii nagu te õigesti viitate, esmatähtis on valitsusliikme töö. Valitsuse istungid toimuvad, need toimuvad tavapärases graafikus – vahel võib-olla isegi tihedamini – ja ministrid osalevad neil. Vajadusel on võimalik osaleda ka elektroonilisi vahendeid kasutades, kui minister on näiteks välislähetuses. Nii et ma ei saa kuidagi öelda, et valitsuse töö ei toimuks varasemas tempos. Arutelud on täpselt samamoodi pingelised, nagu need olid ka enne kampaaniaperioodi. Konkreetseid käike saab kommenteerida iga minister ise. Ma tõesti ei tea ühegi kolleegi graafikut, põhjuseid ega kohtumiste sisu, nii et saate neilt ise küsida, kui nad infotundi tulevad. Aga ma kinnitan, et esmatähtis on valitsuse töö, ja piirkondlikud käigud sellega seoses on minu arvates iga ministri jaoks hädavajalikud. Igaüks saab oma käike selgitada ise.

Nüüd palun lisaküsimus, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Vaadake, kampaania kampaaniaks, aga ma pöördusin teie poole juba sügisel, pärast seda olen saatnud teile meeldetuletusi. Isegi eelmisel nädalal veel [saatsin meeldetuletuse] ja [mulle] öeldi, et selleks eelmiseks nädalaks tuleb lõpuks vastus. Probleem on selles: perekond elab kahe meetri kaugusel suure maantee muldkehast [ja müra on] pidevalt 60 detsibelli. Ametkonnad on selle perekonna pikalt saatnud. Märg lumi lendab vastu akent, vastu seina. Ühesõnaga, seal on ainult rahustitega võimalik olla. Riigikogu liikmena pöördusin esimese kirjaga teie poole juba sügisel, aga nagu öeldakse: ei mingit reaktsiooni. Proua minister, miks te ei vasta? Ma olen Riigikogu liige ja inimeste mure on reaalne, mitte kampaania asi. Millal tuleb vastus?

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh küsimuse eest! Jaa, tean, tõepoolest sügisel kirjutasite. Saatsin kirja kohe edasi. Tegemist on aastaid veninud juhtumiga ja minu teada vastab siis Transpordiamet, et kas seal on asi mingis müratõkkeseinas või mingites teistes võimalikes lahendustes. Aga uurin, kuhu vastus on jäänud, ja loodan, et saate selle võimalikult kiiresti.

Tänan! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse ja teema juurde. Selle esitab Peeter Ernits, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on eestlaste diskrimineerimine. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma räägin jälle konkreetsest inimesest. Astusin hiljuti läbi ühest kaubandusketist ja proua kassapidaja küsis, kas tohib mulle ühe küsimuse [esitada]. Täiesti konkreetne inimene. Ja ta küsis, miks te diskrimineerite eestlasi. Kassapidaja rääkis oma loo ära. Tema saab palka uute koefitsientide järgi 750 eurot, aga võõramaalased, kes selles suure kaubandusketi kaupluses tooni annavad, saavad kusagil 1500. [Võõramaalased] on vormistatud öötöölistena, kuigi öösiti seal keegi ei tööta. Ja nii edasi, ja nii edasi. Tema küsimus, mida ta palus peaministrilt küsida ja mida ma nüüd teengi, oli selline: miks eestlasi diskrimineeritakse?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Meil on avalik sektor ja meil on erasektor. Nõukogude ajal oli tõepoolest nii, et sellist erasektorit ei olnudki – kõik töötasidki riigi heaks ja seetõttu riik määras ka kõik palgad ja kõik tingimused. Tänapäeval on nii, et kaubandusketid ei kuulu mitte riigile, vaid need kuuluvad eraettevõtetele. Eraettevõtted on need, kes lepivad töötajatega kokku töötingimused ja töölepingud, sealhulgas palga. Mul ei ole siin mingit materjali kommenteerida, et mille järgi eraettevõtja on lepingud sõlminud või palgad määranud.

Me oleme valitsuse tasandil arutanud seda ja [Reformierakonnal] on ka valimisprogrammis see, et peaks olema selline asi nagu palgapeegel, mille abil oleksid palgad tegelikult teada ja avalikud. Siis saaksid inimesed ise võrrelda ja saaksid ka ise küsida kõrgemat palka, et ei oleks mingit diskrimineerimist. Me teame, et Eestis on üsna suur palgalõhe: mehed teenivad sama töö eest rohkem palka kui naised ja see ei ole kindlasti õige. Selle [vastu] tuleb võidelda. Kindlasti tuleb küsida selle ettevõtja käest [teiste töötajatega] võrdväärset palka. Millised tingimused seal on, seda ma ei oska öelda. Need lepib iga eraettevõtja oma töötajatega ise kokku.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Jah, kõike seda ma tean, aga inimesed vaatavad ja küsivad konkreetseid küsimusi. Teine küsimus on sellelt samalt kassapidajalt, eestlannalt, kes rääkis oma poest, kus ta orjab iga päev alates kella kümnest hommikul ja kus tavaline tööpäev kestab 13 tundi. 13 tundi selle 750 euroga! Ta küsis minult teise küsimuse: miks teie valitsus venestab Eestit? Rääkis ta muidugi eelkõige oma poest ja selles valitsevast atmosfäärist, et inimesed, kes tahavad küsida, kus mingi kaup on, saadetakse pikalt. Loomulikult ei valda eesti keelt seal keegi, aga keegi ei kontrolli ka. Kui juhatajale või piirkonnajuhile kurta, siis ei tule mingit vastust. Miks teie valitsus venestab Eestit? See on väga konkreetne küsimus.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jällegi – on avalik sektor ja on erasektor. Ma võin veel öelda eelmise küsimuse vastuseks, et avalikus sektoris ehk nendel töökohtadel, kus riik maksab palka, mingit sellist diskrimineerimist ei saa olla. Me oleme need palgad teinud avalikuks, et palgalõhet ja [muud ebavõrdsust] vähendada ning et need tingimused oleksid avalikud ja teada.

Mis puudutab eesti keelt, siis meie valitsus on teinud väga olulise otsuse, mida ei ole pärast taasiseseisvumist 30 aasta jooksul tehtud, ja see on otsus minna üle täielikult eestikeelsele haridusele. Siiamaani arvati, et see probleem laheneb kuidagi iseenesest ja et inimesed, kes Eestis eesti keelt ei räägi, kuidagi nii-öelda hääbuvad. See ei ole nii läinud ja me peame siin tegema olulisi pingutusi. Keele püsimajäämise määr on kuskil üks miljon keelerääkijat ja meie selle määra lähedal oleme. See tähendab, et igaüks meist peab tegema pingutusi, et [eesti] keelt elus hoida – nii riik, nii kohalikud omavalitsused, nii ettevõtjad kui ka eraisikud.

Me oleme vastu võtnud seaduse, et üle minna täielikult eestikeelsele haridusele. Me oleme näiteks ka Ukraina sõjapõgenikud suunanud valdavalt eestikeelsetesse koolidesse või keelekümbluskoolidesse just nimelt selle jaoks, et Eestisse ei tekiks ja ei tuleks enam juurde inimesi, kes eesti keelt ei oska. Ma olen igal pool üles kutsunud ka kõiki meid, kes me räägime väga paljusid erinevaid keeli, mitte minema kergema vastupanu teed [ja suhtlema võõrkeeles], kui meil on siin inimesed, kelle eesti keele õppimisele me saame kaasa aidata. Näiteks on võimalus [hakata] keelesõbraks, et aidata inimestel eesti keeles suhelda. Mina olen ise ka suhelnud Ukraina põgenikega ja neid aidanud järgi, rääkides nendega eesti keeles. Kui nad ütlevad, et ei oska, siis olen neid aidanud järgi, et nad eesti keelt kuuleksid ja eesti keelt kasutaksid, sest ainult keelt kasutades ja hoides võtad sa selle keele ka omaks.

Nii et me oleme omalt poolt teinud suuri pingutusi ja teeme neid ka edaspidi. Järgmise nelja aasta väljakutse on kindlasti eestikeelsele haridusele üleminek ka täiemahuliselt ellu viia. See nõuab pingutust meilt kõigilt, et eesti keelt hoida, eesti keelt õpetada ja eesti keelt ka kasutada. Lõpetuseks ütlen ka seda, et [sellest ajast saati], kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu, on inimesi hakanud häirima venekeelsed sildid, mis varem võib-olla niimoodi ei häirinud, ja hea meel on sellest, et ettevõtted sellega ka tegelevad, et need eesti keeles oleksid.

Lõpetan selle küsimuse ... Vabandust! Lisaküsimus, Tõnis Mölder.

Aitäh! Kuna teema on eestlaste diskrimineerimine, siis ma korra küsiksingi niipidi: kuidas teie ennast valitsusjuhina tunnete – kas see on ka kuidagi diskrimineerimine, kui ühe erakonna liikmed, kes on teil ka Vabariigi Valitsuses, saavad tööajast kampaaniat teha, aga näiteks teil, kelle tööpäevad on tõesti hästi pikad ja töised, ei õnnestu seda kampaaniat niimoodi teha?

Miks ma seda küsin? Tegelikult see haakub selle küsimusega, mida ma küsisin ka majandus- ja taristuministri Riina Sikkuti käest. Tõesti ma näen seda, kuidas just nimelt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ministrid käivad konkreetselt ainult oma valimisringkonnas tööd tegemas, kampaaniat tegemas. Näiteks oli minu meelest väga tänuväärne ettevõtmine sellel nädalal toimunud kirjanduse päev. Teemasid oli üle Eesti arutada palju, aga näiteks proua Piret Hartman luges Tammsaaret ette just nimelt Narvas. See on kahtlemata oluline temaatika, aga oh üllatust, Piret Hartman kandideerib Ida-Virumaal. Või näiteks Lauri Läänemets: nii nagu ma enne viitasin, on Siseministeeriumis tõesti palju erinevaid teemasid, mida võiks käsitleda ja peaks käsitlema, aga mulle tundub, et ka Paide piimatööstus, mis on tulevikus kindlasti suur tööandja, on Siseministeeriumi haldusalas. Siin ei tasu selles mõttes üllatuda või ka muiata, sest me teame, et Lauri Läänemetsa haare ongi lai: ta tahtis ka koole ehitada. Ka see on kindlasti üks oluline teema, millega Siseministeerium peab tegelema.

Kuidas teile tundub? Kas teie ka tunnete ennast selles mõttes natukene halvasti, et teil see ei õnnestu, või te ei peagi tegelikult mõistlikuks seda, et minister teeb tööajast kampaaniat?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma pean tunnustama teid, et te olete teinud sellise kodutöö. Ma kuulasin kohe huviga, kui töökad ministrid on minu valitsuses ja kui palju nad jõuavad. Ma kinnitan valitsuse kabineti[nõupidamiste] päevakordasid ja näen, et needsamad ministrid tulevad oma teemadega ja seisavad nende eest, aga nad jõuavad ikka teha ka kõike seda, mida te ette lugesite. Selles mõttes müts maha, et tegemist on väga töökate inimestega.

Eks ministritöö puhul on nii, et see töö, mis sa teed, on mõnes mõttes ka valimiskampaania. Selle põhjal saavad inimesed juba hinnata, kas sa teed ministrina head tööd või halba tööd. Valimiskampaania ja valimised on ju tegelikult häälte ja südamete võitmine: kas sa suudad inimesi veenda, et sa oled selles rollis hea ja et sinu kätte saab usaldada riigi oluliste küsimuste üle otsustamise. Paratamatult näitavad ministrid seda oma tööga, nii et eks see ole keeruline küsimus, kuhu seda piiri tõmmata.

Loomulikult kandideerin ka mina valimistel ja seetõttu käin ka mina üle Eesti inimestega kohtumas, aga me kõik teeme seda ju tegelikult neli aastat ametis olles ehk kogu valituks osutunud olemise aja – kogu selle aja, kui sul Riigikogu mandaat või valitsuse mandaat on. Tõepoolest, minu meelest tuleb seda ainult tunnustada.

Eestis on hästi positiivne see, et me oleme nii väike riik. Näiteks võib mulle Tallinnas mõni välismaalane vastu tulla ja imestada, et mõtle – peaminister on siin tänaval. Meil on see tavaline, et sa kohtad ministrit oma kodukohas, sa kohtad ministrit kuskil poejärjekorras, saad temaga pilti teha, saad küsida temalt küsimusi, võtta hõlmast kinni. Tõesti, kõik on kõigile nii lähedal. Ma kutsun kõiki valijaid üles seda tõesti tegema, just nimelt küsimusi küsima ja suhtlema. Kõik ministrid on inimesed, kõik Riigikogu liikmed on samamoodi sellised täiesti lihast ja verest inimesed, kellega saab suhelda. Kutsun üles seda tegema, et oma otsust kaalutletult teha.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Tõnis Mölder, teil on protseduuriline küsimus. Kas on mikrofoniga midagi lahti või mingid muud probleemid?

Lihtsalt täpsustuse huvides. Peaminister siin kiitis neid ministreid, kes jõuavad nii tööd teha kui ka kampaaniat. Et lihtsalt jääks kõlama, et ka peaminister ise on tegelikult olnud väga töökas. Ma vaatan siin, et ta on üllatuslikult käinud ka näiteks Saue Päevakeskuses naistega kohtumas ja ukrainlastele abiks tööd tegemas, aga seda, mulle tundub, nädalavahetusel, mis ei ole peaministri nii-öelda otsene tööaeg. Nii et selles mõttes tahan tunnustada ka peaministrit, kes suudab teha mitut tööd korraga. Nii et muidugi: see kampaaniaperiood ongi oluline. Tegelikult see, et poliitikud inimestega jätkuvalt suhtlevad – et siin suures saalis jääks see kõlama –, see on positiivne.

Aitäh! See nüüd protseduuriline küsimus ei ole, aga samas tunnustamine ei ole kunagi halb ka siin saalis. Nii et selles mõttes ma kindlasti kiidan. Valdo Randpere, teil on protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma tahan siis jätkata umbes samal liinil ja samas toonis kui Tõnis Mölder, samuti kiitusega. Mul on tõesti hea meel kuulda, et Keskerakonna esindaja nii palju muretseb selle pärast, et inimesed – eriti ministrid ja ametnikud – teeksid tööd, mitte ei tegeleks valimispropagandaga. Me oleme aastate kaupa kirunud Keskerakonda, et nad on kasutanud kampaania tegemiseks avalikke vahendeid ja nii edasi. See on täielik ümbersünd! Kirgastumine! Ma olen täiesti hämmeldunud ja seda väga positiivses mõttes tõesti.

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks.

Läheme edasi järgmise küsimuse juurde. Selle teema on kirja pannud Riigikogu liige Merry Aart, vastab haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas ja teemaks on koolitunni pikkus ja päeva planeerimine, eriti algklassides. Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus tuleneb Elva Gümnaasiumi algklasside õppekavadest. Need õppekavad on sellised, et esimesed tunnid on 75 minutit, mis jagatakse pooleks: esimene pool on keel või matemaatika, teine pool on kehaline kasvatus; siis järgnevad õuetunnid, kust lapsed tulevad märgade riietega. Ka koju jõuavad nad lõpuks märgade riietega, on väsinud, on külmunud. Selle tulemusena ei suuda lapsed koolis keskenduda. Järgneb psühholoogi vastuvõtt ja tänapäeval väga kiiresti ka antidepressandid. Ma küsiksin teie käest: kust tulevad sellised õppekavad, sellised tunnid? Kas lastevanematega on [sellel teemal] konsulteeritud? Kas laste käest on küsitud, kas neile sellised õppekavad sobivad või ei sobi?

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Õppetunni arvestuslik pikkus on seaduse järgi 45 minutit ja 45 minutile peab järgnema 10 minutit vaheaega. Kool võib õppetundide pikkust vabalt ja paindlikult varieerida, kui ta seda teha suudab, aga muidugi peab ta siin arvestama õpilaste [vanust]. Nii et kindlasti, kui [õpilane] on 75-minutilises tunnis käinud, siis pärast seda peab ta saama ka vastavalt puhata. Aga Eestis on väga paljude erinevate tunnipikkustega koole. Kuna te praegu niimoodi seda esitate, siis kindlasti küsiksin ma koolijuhilt, kas need asjad on läbi mõeldud. Tõenäoliselt on. See, et õuetunnid on koolipäeva lõpul, on iseenesest mõistlik. See, kas nad saavad märjaks või märjalt koju jõuavad, on jällegi niisugune olude ja õpetajate professionaalsuse küsimus. Kindlasti on oluline teha [sel teemal] koostööd vanematega, sellepärast et tundide pikkust ja koolikorraldust ei saa ilma hoolekoguta teha ja hoolekogu on siis tõenäoliselt selle heaks kiitnud.

Nüüd palun täpsustav küsimus, Merry Aart!

Jah, aitäh! Olles kuulnud teie vastust, ei saagi ma teilt seda küsida – ma tahtsin küsida, kas see tugineb ka mingile teaduspõhisusele. Aga mul oleks väga suur palve teile, et äkki te küsiksite haridusministrina Elva koolist, kuidas need asjad seal ikka täpselt käivad. Segadusi on hästi palju. Kuna ma olen ise ka Elvast pärit, siis ma mäletan seda, et kui neli-viis aastat tagasi minu enda kaksikutest lapselapsed Elva koolis käisid, siis õpetaja õpetas lapsi üksteise peale kaebama. Võib-olla oleks natukene seda järelkontrolli ikkagi rohkem vaja, et lapsed koolist ära minnes väga õnnetud ei oleks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Kooli põhiprotsess on lapse areng. Arengu jaoks on vaja soodsaid tingimusi ning loomulikult ka rõõmsat meelt ja mugavat olu. Seda [on vaja] nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks, sest ainult selline õpetaja, kes tunneb ennast turvaliselt ja autoriteetsena, saab tagada ka õpilaste turvalisuse. Sellepärast tõstame jätkuvalt õpetajate palku, analüüsime ka õpetajate töökoormust ja anname koolidele rahastamise kaudu paindlikumad võimalused õpetajatele varieeruvat koormust anda ja vastavalt näiteks klassijuhatajate lisatasu tõsta. [Teeme seda] selleks, et õpetajad tunneksid, et nad on tõepoolest nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt valmis tähelepanelikud olema ja laste heaolu tagama. Ja kui on vaja, tuleb õpetajate heaolu ja autoriteeti kaitsta. Ma loodan, et on õigus õiguskantsleril, et selleks ei ole vaja seadust muuta, aga kindlasti peab õpetaja tundma ennast turvaliselt ka võimaliku šantažeerimise vastu ja ka perekondade või vanemate psühholoogiliste rünnakute vastu.

Aga peamine on ikkagi lapse rahulolu. Ma pöördun Elva kooli poole ja uurin seda graafikut. Tundub jah, et koolid on erinevalt käitunud. Algklasside läbivalt 75-minutilised tunnid on vaja läbi mõelda. Ma usun, et kooli õppekava, eriti suure kooli õppekava ei tehta juhuslikult, aga kui esimese, teise ja kolmanda klassi õpilastel on läbivalt 75-minutilised tunnid, siis tuleb need kindlasti väga professionaalselt sisustada, väga professionaalselt liigendada ja anda puhkusevõimalus, et need [tunnid] oleksid tõesti jõukohased. Nii et aitäh niisuguse tähelepaneku eest! Pöördun Elva kooli poole. Ma usun, et seal on asjad läbi mõeldud, aga mulle on ka huvitav teada, kuidas nad seda põhjendavad.

Nüüd palun lisaküsimus, Siim Pohlak!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma liiguksin koolilaste juurest natuke nooremate laste juurde, sihukesed lasteaiaealised. See teema on natuke spetsiifiline, aga samas ka hästi lai: puudutab tuhandeid või kümneid tuhandeid lapsi. See pole saladus, et väga paljud lapsed veedavad aega nutiseadmetes ja väga palju aega õpivad seal, õpivad erinevaid tähti, sõnu, numbreid ja pilte, aga 99% nendest rakendustest, äppidest on ingliskeelsed. Niimoodi meie lasteaiaealised lapsed räägivad juba segakeeles: värve ütlevad sageli inglise keeles, omavahel suhtlevad ka poolenisti eesti, poolenisti inglise keeles. Kas riigil on mingit plaani või mõtet valitsusel, kuidas soodustada selliste eestikeelsete ja arendavate mobiilirakenduste ja äppide väljatöötamist, et eesti keele õppeks oleksid erinevad hariduslikud äpid? Praegu on selgelt näha, et noored liiguvad inglise keele poole, sellepärast et esimesed asjad, mille vanemad neile koos telefoniga pihku pistavad, on ikka ingliskeelsed äpid ja rakendused. Kas on midagi plaanis mõelda ka selles suunas, et motiveerida kas või arendajaid või eraettevõtjaid selliseid eesti keelt ja eesti meelt kandvaid mobiilirakendusi looma, millega lapsed saaksid tutvust teha?

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija, väga hea küsimuse eest ja ajakohase, asjakohase küsimuse eest! Kohtusin alles hiljuti haridustehnoloogia valdkonna ettevõtjatega. Võin kinnitada, et on palju erinevaid lahendusi nii lasteaia- kui ka kooliealistele lastele mõeldud eestikeelsete mängude ja õppeprogrammide jaoks. Neid tehakse järjest juurde. Haridus‑ ja Teadusministeeriumil on nende ettevõtetega hea koostöö. Me vahetasime kogemusi; nad tahtsid saada ka minu vaadet, kuidas võiksime edasi minna, ja kinnitust, et nad on õigel teel. Minu meelest ollakse siin väga aktiivsed ja paljuski [tuleb see] missioonitundest, et eesti keel jääks ka meie laste ja lastelaste ja [järgnevate põlvede] suhtluskeeleks ja et see tõepoolest ei muutuks keeleks, mida ainult kuulatakse ja milles ei osata ennast enam väljendada. Lasteaialaste ja kooliõpilaste keele, lausestuse ja sõnavara vaesustumise põhipõhjus on ikkagi ajakasutus kodus. Selle keele vaesustumisega puutume me kahjuks [palju] kokku ja sellega puutuvad pedagoogid kokku päev-päevalt. Kool püüab teha kõik selleks, et anda lastele rikast eesti keelt, anda selle [omandamiseks] võimalus. Osa nendest nutilahendustest on kasutatavad ka koolis, aga suur osa huvialarakendusena väljaspool kooli. Nii et julgustaksime tõepoolest kõiki neid tarvitama.

Lasteaiad – või alushariduse õppeasutused, koolieelsed lasteasutused, mida me oleme harjunud lasteaedadeks nimetama – on selles mõttes head kohad kodu toetamiseks, et professionaalsed õpetajad ei kasuta seal oma kasvatusmeetodina – mida juhtub kodus tihti – televiisorit või mingeid nutiseadmeid, vaid nad sisustavad päeva muude tegevustega, loominguliste tegevustega. See annab lastele võimaluse eesti keelt kasutada. Eestikeelsele õppele üleminek lasteaedades ja koolides, mis on olnud selle valitsuse prioriteet ja mis peab jätkuma järjepidevalt ja katkematult, on samuti üks väljakutse, mis annab nendele tehnoloogiafirmadele eestikeelset tarkvara kasutavat turgu veel juurde, sest eestikeelseid lasteaedu tuleb juurde.

Teie aeg! Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda teema juurde. Selle on kirja pannud Riigikogu liige Alar Laneman, sellele vastab peaminister Kaja Kallas, teema on "Milliseid abinõusid ja arengukiirendajaid kavandab riik regionaalse tasakaalus arengu tagamiseks, vähendamaks Pärnu (EV sünnilinna) mahajäämust Harjumaast ja Tartust?". Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma tänan istungi juhatajat, et tegi minu tööd lihtsamaks. Aga see on küsimus, mida ma olen korduvalt inimeste käest kuulnud ja mis teeb Pärnu inimestele ilmselgelt muret. Kui vaadata lähemalt, siis näeme, et regioonide ühtlane areng on oluline ka riigi arengu seisukohast, see on ilmselgelt seda soodustav faktor. Mahajäänud regioon ei suuda toetada riigi arengut ja mõnes mõttes võib öelda, et ta takistab ka edukamate piirkondade edasiminekut. Kui me vaatame karmimaid asjaolusid, siis ühte piirkonda koondunud majandus- ja administratiivne võimekus on sõjatingimustes kergemini haavatav võrreldes hajutatud tööstusmajandusliku ja administratiivse võimekusega. Me võime öelda, et see on riigi kaitse riskifaktor. Meil on üldiselt ju kõigile teada, et Eesti on Harjumaa- ja Tartu-keskne, kui me vaatame põhinäitajaid: maakonna osa SKT loomisel, SKT-d inimese kohta, palgataset, tööhõivet; aga peamine on inimeste liikumise dünaamika [ehk see], kui inimesed lahkuvad piirkonnast. Pärnus on arenguid – IT, metsatööstus, tekstiilitööstus –, on häid võimalusi, sinna saab nelja transpordiliigiga, on hea asukoht, aga kahjuks vahe teiste, Eesti edukamate piirkondadega suureneb.

Ma saan aru, et see küsimus oleks pigem linnavalitsusele, aga kuna mõju on [tunda] maakonna ja ka riigi tasandil, siis sellepärast ma esitan selle küsimuse siin. Mida riik on mõelnud ja mida riik saaks teha Pärnumaa mahajäämuse vältimiseks?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma olen teiega väga nõus, et regioonide ühtlane areng on Eesti tuleviku suhtes väga-väga oluline. Me oleme niivõrd väike maa, aga ometi on meil need lõhed erinevate piirkondade toimetuleku vahel ja me peame selle vastu eraldi pingutusi tegema. Kui vaadata puhtalt Pärnumaad, siis Pärnumaa koosneb teatavasti seitsmest omavalitsusest, ja kui vaadata, kuidas Pärnumaal reaalselt läheb, siis Pärnumaa on pigem Eesti tugevate ja tugevamate maakondade hulgas kui mahajäänute seas. Näiteks kui võtame numbriliselt, siis 15–74‑aastaste tööhõive määr on Pärnumaal 64,3%. Maakondadest on see viies Harju, Tartu, Rapla ja Saare maakonna järel. Samamoodi, kui me võtame 2022. aasta kolmanda kvartali brutosissetuleku, siis see on kõikide maakondade arvestuses samuti viiendal kohal pärast Harju-, Tartu-, Viljandi- ja Järvamaad. See muidugi ei tähenda seda, et [Pärnumaa] jaoks midagi tegema ei peaks.

Minu jaoks on nendest programmidest endist olulisem see reaalne tegevus ja tulemus, mida me nendega saavutame. Meil on Eestis pikalt olnud probleemiks Ida-Virumaa ja Ida-Virumaa mahajäämus, arvestades ka põlevkivisektorit ja seda, et sinna [on vaja luua] uued töökohad. Me oleme sinna suunanud väga palju pingutust, et tuleksid uued töökohad ja uued investeeringud ning et sinna tuleksid töökohad, mis annaksid tööd ja leiba neile väga töökatele inimestele, kellel on väga spetsiifilised oskused.

Kui ma käin piirkondades – eelmine nädal olin Kagu-Eestis –, siis põhiline etteheide on tegelikult see, et Ida-Virumaa saab võrreldes teiste piirkondadega nii palju tuge. Kindlasti me peame vaatama, et ka teised piirkonnad kuidagi maha ei jääks ja et meil ei tekiks sellist sotsiaal-majanduslikku probleemi ka teistes piirkondades.

Kui võtta puhtalt rahaliselt, siis näiteks Euroopa Liidu eelarveperioodi vältel on Pärnumaa ettevõtted ja omavalitsused saanud eurotoetusi kokku summas 101 702 471 eurot. Sellega jäävad nad maha ainult Harjumaast, Tartumaast ja Ida-Virumaast. Tegelikult, kui ma võrdlen kõiki piirkondi, siis Pärnumaa ei ole sugugi kõige halvemas seisus. Aga kuna mul vastamise aeg saab otsa, siis saan kohe jätkuküsimusele vastates edasi seletada.

Palun nüüd lisaküsimus, Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Tõesti, nagu te kirjeldasite, on erinevaid regioone, mille võrdlus kõige arenenumate regioonidega annab juba enam-vähem sama tulemuse. Me olime algatanud küll Kagu-Eesti ja Ida-Viru programmid eraldi. Õiglase ülemineku kava kindlasti annab leevendust Ida-Virumaale, loob uusi töökohti ja annab justkui uue arengutõuke. Aga eks need regioonid on juba enam-vähem ühe pulga peal. Võtame Lääne-Eesti, võtame Kesk-Eesti ja probleemid on ikka samad: keskmine palk, mis erineb väga palju võrreldes Harjumaa ja Tallinnaga, samuti maakondade toodetud SKT. Saan öelda küll, et kui me tegime 2015–2020 kohta analüüsi ja võrdlesimegi neid rahasid, mis on tulnud struktuurifondidest või Eesti riiklikest programmidest, siis rõõmustav oli see, et näiteks Harjumaale ja Tallinnale jõudis keskmisega võrreldes ühe elaniku kohta neid vahendeid 50% ja Kagu-Eestisse ühe elaniku kohta 150%. Nii et tegelikult seda joont on hoitud, et arendadagi neid veidi maha jäänud regioone rohkem. Aga siis tegin sellise ettepaneku, et võiks koostada regionaalarengu tegevuskava, mille järgi erinevad riiklikud programmid, Euroopa struktuurifondide vahendid – mitte ainult regionaalvahendid, vaid kõikide sektorite, kõikide valdkondade ja kõikide ministeeriumide vahendid – kajastuksid seal regionaalse prioriteediga ehk oleks näiteks mingi regionaalne portfell sinna jagatud, oleksid väiksemad omaosalused, suurem toetus. Kuhu see arengukava jäi?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, teid on alati huvitav kuulata just nende regioonide vaates. See on olnud selline südameasi, et neid regioone ühtlaselt toetada. Tõepoolest, eurovahenditest oleme saanud erinevateks [toetusteks] raha, nii nagu te välja tõite, ja see on põhiliselt läinud ka piirkondadesse, kui võtta inimese kohta neid toetusi.

Mulle tundub, käies ka [ise] piirkondades, et me peame iga piirkonna puhul ikkagi välja valima selle piirkonna tugevuse. Alati on mõistlik pigem nende tugevusi veel tugevdada, et saada sealt sellist suuremat võimendust, ei ole vaja tegeleda ainult nende nõrkustega. Kui ma olen käinud piirkondades, siis olen ka küsinud, mis võiks olla see fookus, mis sellel maakonnal on. See, mis hoiab inimesi selles maakonnas, on ikkagi töökohad – töökohad võrdväärse palgaga – ja see, et lastel oleks, kus õppida, et pered saaksid elada piirkondades ja teha oma tööd just nendes piirkondades.

Selle jaoks on ülioluline regionaalne meede tegelikult kiire interneti viimine kõikidesse maakondadesse, sest me teame, et tänapäeval töötatakse väga palju arvutiga, ja selleks, et seda tööd mis tahes Eesti paigas teha, peab arvutiühendus või kiire internet olema. Me oleme eraldanud märkimisväärseid summasid, et kiiret internetti igal pool Eestis välja ehitada, et tõepoolest oleks ka piirkondades võimalik tööd teha ükskõik millise äriühingu tarbeks. Me oleme ka riigi poolt vaadanud seda, et kui me loome uusi töökohti ja teeme konkursse, siis sinna ei kirjutataks sisse, et see töökoht on Tallinnas näiteks, vaid et kui see töö tõesti toimub arvuti taga, siis seda saaks teha mis tahes piirkonnas. Hea meel on tõdeda, et kui oli COVID-i aeg, siis inimesed leidsid oma tee tagasi maale ja maakodudesse, et sealt tööd teha, ja see liikumine tõepoolest suurenes.

Kindlasti on väga palju veel, mida võiks teha. Ma usun, et me peame kõikides poliitikavaldkondades vaatama ka regioonide aspekti, et me toetaks ühtlast arengut tegelikult üle Eesti, et mitte ainult Tallinnas ja Harjumaal, vaid ka ülejäänud Eestis toimuks nii-öelda konvergents, et tõuseksid töötasud ka igal pool mujal ja poleks vahet, kas sa töötad Tallinnas või töötad sa mujal Eestis. Eesti on väike.

Nüüd palun täpsustav küsimus, Alar Laneman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister, aitäh vastuse eest! Ega ma seda ei väitnudki, et Pärnu viimaste seas tilpneb. [See on] tänu meie Pärnumaa edukatele ja ambitsioonikatele ettevõtjatele ning suhtumisele, et kui tahad edasi liikuda, tuleb ennast alati võrrelda parimatega. Üks meie nõrkadest kohtadest on hooajalisus. Seda on tihti ette heidetud, et linn nagu sureks välja. Arvestades seda, kui palju turismindus toob tagasi maksutulu – on väidetud, et kuni kolmandik –, ja arvestades ka seda, et kui eestlaste reisimine Eestis on peale koroonat taastunud, siis välisturistide voog meile ei ole taastunud, kas on siin midagi, mida valitsus on plaaninud või plaanib ette võtta või kas valitsus näeb teid, kuidas seda teha? See oleks suureks abiks.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt see, et tahtsin ennist ka paari head uudist Pärnumaa kohta öelda. Nimelt, kui 2022. aasta kolmandas kvartalis kasvas palk Eestis üleüldiselt 8,1%, siis Pärnumaal tervelt 10,1%. Pärnumaa oli seega kõrgemal kui Eesti keskmine ja ma arvan, et see on kindlasti positiivne.

Teine asi, mida riik saab teha ühenduvuse parandamiseks või regiooni arendamiseks, on ikkagi need ühendused. Ma tõin välja internetiühendused, mis on olulised, aga väga olulised on ka taristuühendused ehk teed, millesse me Pärnu maakonnas ka investeerime, ja ühendused üldiselt. Kindlasti hakkab Pärnumaa arengule positiivset mõju avaldama Rail Baltic, seda nii rajamise käigus kui ka valmimise järel, sest parim piirkonna arengu toetus on tegelikult selle taristu arendamine. Kui te küsite just turismisektori kohta, siis on olnud oluline just investeering Pärnu lennujaama.

Mis puudutab turismi, siis turismisektor sai COVID‑iga tõepoolest korraliku löögi. Turistid jäid ära. Aga nüüd, kui vaadata neid numbreid, siis on hea meel tõdeda, et turistid on tagasi. Küll on välisturistid, nii nagu te ütlete, väga paljus asendunud siseturistidega. See on samuti positiivne, et Eesti inimesed mööda Eestimaad ringi sõidavad ja Eestimaa erinevaid paiku avastavad ja sellega ühtlasi toetavad Eesti ettevõtlust.

Mida saab riik veel teha? Me oleme teinud turismi arengusse erinevaid investeeringuid, näiteks ka seesama Michelini tärnide investeering, et Michelini tärniga restorane Eestis oleks. See oli riigipoolne investeering, et need hinnangud üldse tuleksid. See toob täiesti uued turistid Eestimaa peale ringi vaatama. Kindlasti [on oluline] turismialane koostöö piirkondade vahel. Ükski turist ei mõtle selles võtmes, et siit läheb nüüd maakonna piir, ehk maakonnad peaksid [omavahel] tegema koostööd: mis on huvitavad paigad, mida lastega külastada; mida saavad külastada need inimesed, keda huvitavad just sportimisvõimalused ja aktiivne puhkus. Riigi poolt me saame tegelikult seda piirkondade turundust teha, et ühte või teist piirkonda esile tuua. Pärnul on siin väga selged eelised, isegi kui need on hooajalised. Hooajalise kõrge lainega saab tagasi teenida ka neid kulusid, mis on väljaspool hooaega.

Tänan! Lõpetan selle teema käsitlemise. Ma tänan kõiki ametikaaslasi küsimast, ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid vastamast. Infotund on lõppenud.