Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 3. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi anda üle eelnõusid ja arupärimisi? Ei ole. Siis kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreeris ennast 56 Riigikogu liiget, puudub 45.

Head kolleegid, läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (paberivabale kohtumenetlusele üleminek) eelnõu 723 kolmas lugemine. Kas kolleegidel on soovi avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Tuletan meelde, et eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Aga läheme lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 723. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 13, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, perekonnaseisutoimingute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 731 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Kas me võime kohe minna hääletuse juurde?

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, perekonnaseisutoimingute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 731. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seaduse eelnõu 639 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Eelnõu nõuab [vastuvõtmiseks] koosseisu häälteenamust. Kas me võime minna kohe lõpphääletuse juurde? Võime minna, jah. Aitäh!

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seaduse eelnõu 639. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 629 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 629 lõpphääletus. Kas me võime kohe minna lõpphääletuse juurde? Võime minna.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 629. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud makse- ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu 743 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea istungi juhataja! Tutvustan teile makse- ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu menetlust komisjonis. Eelnõu oli esimesel lugemisel saalis 7. detsembril ja muudatusettepanekute tähtaeg oli 21. detsembril kell 17.15. Selleks tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut Riigikogust ei laekunud. Küll tuli kaasamisringil mitmeid ettepanekuid turuosaliste poolt ja eelnõuga puudutatud asutustest. Neid ja ka Rahandusministeeriumi tehtud ettepanekuid arutas komisjon koguni kolmel korral: 9., 16. ja 23. jaanuaril.

Enne kui nendest muudatusettepanekust lähemalt rääkida, osutan sellele, et ettepanekuid ei tulnud Finantsinspektsioonilt, küll aga tuli Eesti Pangalt, Nasdaq CSD SE Eesti filiaalilt ja Ellex Raidla advokaadibüroo nõunikult Gerd Laubilt. Lisaks edastati komisjonile Euroopa Keskpanga arvamus eelnõu kohta, mida olid küsinud Eesti Pank ja Rahandusministeerium. Selline küsimine on kohustuslik, kuna muudetakse Eesti Panga seadust panga tuumikfunktsioonide osas. Oli ka küsimus, kas keegi kaasatutest soovib oma seisukohti tutvustada komisjoni istungitel, aga seda soovi ei olnud. Niisiis, arutelud toimusid komisjoni liikmete vahel, lisaks osalesid Rahandusministeeriumi esindajad.

9. jaanuaril tutvustas Rahandusministeerium komisjonile eelnõus täpsustamist vajavaid teemasid. 16. jaanuaril vaatasime neid muudatusettepanekuid läbi. Sealjuures me tegime ettepaneku, et ühe muudatuse kavandi kooskõlastaks Rahandusministeerium Justiitsministeeriumiga. 16. jaanuaril langetas komisjon ka menetlusotsused: võtta eelnõu päevakorda tänasel päeval, lõpetada teine lugemine ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha kolmas lugemine täiskogu ees 8. veebruaril, mil teha ka lõpphääletus. 

Nüüd nendest muudatusettepanekutest lähemalt. Valdavalt oli tegemist täpsustavate ettepanekutega, et muuta eelnõu arusaadavamaks ja üheselt mõistetavaks. Mõned muudatused olid siiski sisulisemad ja vajavad esiletõstmist. Näiteks muudatusettepanekutega 13 ja 15 parandatakse teabevahetust vahendajaid kasutavate aktsionäride ja väärtpaberi emitentide vahel.

Osutaksin ka muudatusettepanekule nr 12, millega jäetakse eelnõust välja võlaõigusseaduse täiendamine tasaarvelduskokkuleppe regulatsiooniga, sest see vajab veel analüüsimist. See väljajätt ei tekita probleeme, jääb kehtima praegune regulatsioon.

Ja natuke ka muudatusettepanekust nr 14, mille üle komisjon palus Rahandusministeeriumil konsulteerida Justiitsministeeriumiga. Seda tehti, kaasates ettepaneku tegijat Nasdaq CSD SE Eesti filiaali. Selle tulemusena muudeti sõnastus selgemaks ja arusaadavamaks. See muudatusettepanek sai kinnitamist selle nädala esmaspäeval ja see käsitleb olukorda, kus toimub piiriülene ettevõtte reorganiseerimine, ning seda, kuidas sel juhul toimub väärtpaberite kustutamine Eesti väärtpaberite registrist. 

Nii palju selle eelnõu menetlemisest komisjonis. Minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Eelnõu kohta on esitatud 15 muudatusettepanekut ja me vaatame need üheskoos läbi. Esimene muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatus: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Neljas: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Viies: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Kuues: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Seitsmes: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Kaheksas: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Üheksas: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. 10.: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. 11.: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. 12.: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. 13.: rahanduskomisjon, arvestada täielikult. 14.: samuti rahanduskomisjon, arvestada täielikult. Ja ka 15. on rahanduskomisjoni ettepanek, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 743 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja tänane viies päevakorrapunkt menetletud.

Läheme edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud turvategevuse seaduse eelnõu 638 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Külalised! Me oleme jõudnud turvategevuse seaduse [eelnõu] teise lugemiseni. Muudatusettepanekute tegemise tähtaeg oli 12. oktoobril eelmisel aastal. Meenutuseks, et selle eelnõuga kehtestatakse turvaseaduse, uue pealkirjaga turvategevuse seaduse uus terviktekst. Eelnõuga nüüdisajastatakse kogu kehtiv turvaettevõtluse regulatsioon ning kõrvaldatakse praktikas esinenud kitsaskohad, tõlgendamisprobleemid ja ebamõistlikud piirangud.

Õiguskomisjon kogunes teise lugemise eel kolm korda, 10., 17., 23. jaanuaril. Oma arvamusi esitasid eelnõu kohta selle aasta sees Justiitsministeerium, Siseministeerium, juba eelmisel aastal aga Tartu Ülikool, Siseministeerium, Eesti Turvaettevõtete Liit, Eesti Pank ja Riigikohus. Ühtekokku on eelnõu kohta nüüd 24 muudatusettepanekut. Need kõik esitatakse õiguskomisjoni poolt ja neis on arvesse võetud Siseministeeriumi, Tartu Ülikooli ja Riigikohtu seisukohti ja arvamusi eelmisest aastast ning Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi arvamusi selle aasta jaanuarist. Kaasamise ringis arvestati veel Andmekaitse Inspektsiooni seisukohtadega.

Mitmed neist muudatusettepanekutest on seotud tehniliste täpsustustega õiguste kohta. Ma toon näiteks muudatusettepaneku nr 2, [mis käsitleb] turvamise teostamise õiguse andmist nii turvajuhile kui töötajale. Sõna "turvajuht" oli välja jäänud. Või siis näiteks muudatusettepanek nr 3: sõna "turvab" asemel kasutatakse sõna "valvab", kuna see haarab nii füüsilist kui tehnilist turvamist. Need on mõned näited ettepanekutest.

Kokku 14 muudatusettepanekut on seotud andmekaitsenõuetega. Toon näiteks muudatusettepaneku nr 5, et turvaettevõtjal oleks sätestatud kindel alus, millal on õigus isikuandmeid töödelda. Siin on oluline Andmekaitse Inspektsiooni seisukoht, mida ka komisjon konsensuslikult jagas, et kõik isikute põhiõiguste seisukohast olulised küsimused tuleb reguleerida seaduse tasandil, sealhulgas ka see, milliseid andmeid turvategevuse käigus isikute kohta kogutakse ja kui kaua neid säilitatakse. Ja seda positsiooni need 14 muudatusettepanekut ka toetavad.

Üks muudatusettepanek, selle number on 22, sünnitas komisjonis pikema arutelu. See puudutab korrakaitseseadust, täpsemalt korrakaitseseaduse muutmist ehk § 38 väljajätmist turvategevuse seaduse [eelnõust]. Just see oli peateema 10. jaanuari istungil, kus osalesid ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja Riigikohtu esindajad, kes esimesena selle teema eelmisel aastal välja tõid. Korrakaitseseaduse muutmise teemal avaldasid oma seisukohta, nagu ma enne mainisin, juba eelmisel aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskond ja Riigikohus. Konkreetselt on kõne all korrakaitseseaduse muutmise paragrahv ja eraõigusliku turvaettevõtja kaasamine kohaliku omavalitsuse korrakaitseülesande täitmisele korrakaitselepingu ehk halduslepingu alusel.

Debati lühike kirjeldus on selline. Kas sellise õiguse andmine on ikka kooskõlas riigi tuumikfunktsioonide delegeerimise keeluga ehk kas avaliku võimu volitusi, mis reeglina on reserveeritud ametnikele, saab anda turvaettevõtjale? Sellel oli pooltargumente. Komisjoni liikmed kuulsid, et kohalikul omavalitsusel on avaliku korra tagamise ülesanded juba oma pädevuste raames olemas, kuid nüüd tekiks juurde võimalus neid ülesandeid [teostades valida uusi] tegutsemise vorme. Näiteks [luuakse] kas oma korrakaitseüksus või kaasatakse juurde turvaettevõte. Omavalitsus saaks siis valida, kas kaasata turvaettevõtted eraõiguse raamides ehk tellides teenust või siis halduslepingu alusel. See oli üks pooltargument.

Vastuargumendid olid ka. Kui rääkida sellise ülesande üleandmisest erasektorile, siis on tegemist riigi ülesande erastamisega. Seda saab teha niinimetatud sisseostmise ehk tsiviilõigusliku lepingu alusel, kuid seda ei saa otseselt pidada erastamiseks, sest riigil juba on võimalus kaasata toetavate tegevuste raames erasektori ettevõtteid enda ülesannete täitmiseks. Teisalt saab haldusülesannet volitada iseseisvalt täitma erasektorit. Just seda sooviti korrakaitseseaduses, kui seda seadust alles tehti. Siis selle sisuks oligi halduslepinguga kogu riikliku järelevalve funktsiooni üleandmine erasektori ettevõttele. Aga pika arutelu järel jõuti siis, kui korrakaitseseadust tehti, arvamusele, et seda ei tehta. Seetõttu on korrakaitseseaduse 6. peatüki [pealkiri] "Riigi korrakaitseülesande täitmisele kaasamine". Rõhk on sõnal "kaasamine". Ja selle puhul ei toimu iseseisvat korrakaitseülesande täitmist, vaid erasektori ettevõtte turvatöötaja oleks põhimõtteliselt korrakaitseametniku käepikendus.

Arutelu selle punkti teemal läks väga üksikasjalikuks ja seda kõike saab protokollist lugeda. Aga oluline on vast see siin üle korrata, et kaasamine on võimalik nii tsiviilõiguslikult kui ka halduskorras. Kuidas ja kus suunas Eesti turvalisust süsteemina arendatakse, on õiguspoliitiline valik. Selline arvamus kõlas komisjonis.

Aga põikan korraks ühe tänase päeva uudise juurde, mille pealkiri väidab, et turvafirmad avalikku korda valvama ei hakka. See vajab täpsustamist. Ja just nimelt seda tegi Siseministeeriumi asekantsler ka komisjonis. Ja nimelt, turvaettevõtte tsiviilõiguslikul alusel kaasamine jääb alles, kuid selle alusel ei saa katta seda osa, mida praegu on taotletud. Ülesande täitmise üleandmisel turvaettevõtjale on tõesti erinevaid võimalusi, kuid oluline on see, et see ei toimuks ulatuslikult, täielikult ülesande üleandmisega. Selle jaoks on siia seadusesse kirjutatud nõndanimetatud kaitsemeetmed ehk piiratud õigused. Nii et see on ainult üks ülesanne paljudest kohaliku omavalitsuse ülesannetest ja kohalikul omavalitsusel peab selleks olema enda korrakaitseüksus. Siseministeeriumi asekantsler selgitas veel, et see on [mõeldud] üksikjuhtumite lahendamiseks, sest ei ole majanduslikult mõistlik, et KOV palkab turvaettevõtte, kes seda ülesannet kogu aeg täidab. No see oli üks argument. 

Kõlas ka kommentaar, et kui turvaettevõttel on õigus anda avalikus kohas inimesele käsk käituda teatud viisil, siis peab ta saama seda ka tagada. Kui tahta anda terviklikke ülesandeid üle, siis tuleb turvaettevõttele teha selgeks, et nad vastutavad sel juhul nagu riik, sest viiakse läbi haldusmenetlust. Eestis on tavaliselt [tegu] avaliku õiguse taotlusega ametnikega, kes annavad ametivande ja keskenduvad sellele tööle ning tegelevad seaduse täitmisega, mitte turvaettevõtte, tööandja huvidega. Kui anda avalikus kohas patrullivatele turvaettevõtetele üle terviklik volitus, toob see ilmselgelt kaasa palju vaidlusi ja segadust. Niisugust seisukohta väljendasid komisjonis ka asjatundjad.

Liigun edasi. See debatt oli pikk ja põhjalik ja võib-olla aitab selle sisu mõista õiguskomisjoni nõuniku Carina Rikarti selgitus, et riigi nimel saab tegutseda isik, kes on riigiga avalik-õiguslikus suhtes ega allu samal ajal oma tööandjale, kes on näiteks turvaettevõtja, kellega tal on eraõiguslik suhe.

17. jaanuari arutelul esitati ka küsimus – kuna oli juba näha, kuhu see arutelu kisub –, milliseid probleeme või kitsendusi see ikkagi tooks, kui see § 38 välja jäetakse. Milliseid probleeme see toob kaasa KOV-i korrakaitseüksustele ja korrakaitsetöötajatele? Siseministeeriumi esindaja selgitas, et kui säte välja jätta, siis korrakaitseüksustele kitsendusi ei kaasne, sest selle seadusega ei muudeta korrakaitseüksuste enda ametnikele kehtivaid regulatsioone, aga reguleerimata jääb turvaettevõtja kaasamine avaliku korra tagamisse.

Nüüd aga korra veel need faktorid ja argumendid, miks see ettepanek § 38 välja jätta tuli: põhiseaduse riive, võimalik huvide konflikt, ametnikel võivad teoreetiliselt tekkida kõrvaltegevused turvafirmades ja teavitamise kohustus ja nii edasi ja nii edasi. Riigikohus tõi muuseas välja ka selle, et puudub selle muudatusettepaneku mõjude analüüs. Seda tõesti ei olnud, seda möönsid ka asjaosalised. Ja sellepärast see otsus korrakaitseseaduse muutmise [paragrahvi] väljajätmise kohta ka suhteliselt üksmeelselt sündis. Ja ma rõhutan, et see seos on siin. Viimane seos on minu isiklik arvamus.

Nii 17. kui 23. jaanuaril langetati otsuseid muudatusettepanekute kohta. 17. jaanuaril tehti ka menetlusotsused ja need on sellised: teha ettepanek [võtta eelnõu] täiskogu päevakorda 25. jaanuaril ehk siis täna; teha ettepanek teine lugemine lõpetada; kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda 8. veebruaril ja viia siis läbi lõpphääletus. Kõik need otsused tehti konsensuslikult. Kõiki muudatusettepanekuid toetati konsensuslikult – meenutan, et neid on 24 –, välja arvatud muudatusettepanek nr 22, mille puhul kaks komisjoni liiget jäid erapooletuks. Suur tänu tähelepanu eest!

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole ... On? Jah, vabandust! Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma tänan kõigepealt Urve Tiidust, kes selle § 38 osa ilusti oma ettekandes välja tõi ja [ka muu], mis komisjonis tegelikult oli. Eks see pahameeletorm selle paragrahvi peale oli päris suur. Aga iseenesest see seadus sellisel kujul, ilma selle paragrahvita, ei ole halb. Aga see, et see sinna nii-öelda muudatusena ministeeriumi poolt sattus, on minu arust natukene kahetsusväärne. Selle paragrahviga ilmselgelt sooviti delegeerida turvatöötajatele avaliku korra tagamise ülesanne. Ütleme niimoodi, et õnneks oli ka Justiitsministeerium sellele vastu.

Nagu Urve Tiidus viitas, oli seda väga põhjalikult analüüsinud ka Tartu Ülikool. Nemad tõid välja päris mitu aspekti. Esiteks selle, et turvaettevõtjad on eraõiguslike huvidega isikud, kellel puudub riigiga eriline usaldussuhe ning kelle eesmärk on hoopis kasumi teenimine. Teise probleemina toodi välja see, et turvatöötaja hakkab kasutama avaliku korra tagamiseks korrakaitseseaduse meetmeid. Ta teeb ettekirjutusi – ilmselgelt kas suulisi või kirjalikke –, ja erinevate meetmete hulgas on tal veel õigus küsitleda isikuid, dokumente nõuda, isikusamasust tuvastada, eriõigust tõendavaid dokumente nõuda ja isikuandmeid töödelda. Väga hea analüüs Tartu Ülikoolilt! Aga kõige olulisem, mille ülikool nende volituste delegeerimise puhul kahtluse alla seadis, oli [vastuolu põhiseadusega], kuna tegemist on riigi tuumikülesannete alla kuuluvate volitustega, mida ei tohiks põhiseadusest tulenevalt haldusvälistele isikutele delegeerida. Samuti viitasid nad sellele, et kohalikes omavalitsustes on korrakaitseametnikud ja nemad on, nagu ka politseiametnikud, avalikud teenistujad, kes tagavad avalikku korda, rakendades eespool loetletud meetmeid. Kohalikele omavalitsustele nende õiguste andmise poolt on ka Justiitsministeerium. Ja nagu me oleme siin juba rääkinud, ka nemad olid selle § 38 lisamise vastu.

Miks ma nii pika sissejuhatuse tegin? Näiteks Tallinna linnas on olemas väga hästi toimiv korrakaitseüksus munitsipaalpolitsei. Tallinna linn on korduvalt teinud Vabariigi Valitsusele ettepanekuid erinevate seaduste muutmiseks, et anda Tallinna linna munitsipaalpolitseile volitused erimeetmete ja vahetu sunni kasutamiseks. Loomulikult, kui sellised muudatused seadustes oleks tehtud, siis oleks see võimalik ka paljudes teistes kohalikes omavalitsustes, kus võib-olla just seetõttu, et teatud võimalused puuduvad, ei ole täna kohalikke korrakaitseüksusi ehk munitsipaalpolitseid sellisel kujul loodud.

Praegu peab munitsipaalpolitsei iga väikseima rikkumise peale kohale kutsuma politsei, sest munitsipaalpolitsei ametnikul puudub õigus kasutada vahetut sundi ehk füüsilist jõudu. Aga see tekitab üsna kummalisi olukordi. Politseil aga puudub ressurss igale pisemale rikkumisele reageerida. Munitsipaalpolitseile kui korrakaitseametnikele lisavolituste andmine tähendaks leevendust ka politsei töömahule. Ilmselgelt on ka politsei erinevates olukordades viidanud, et selliste õiguste andmine munitsipaalpolitseile oleks õige ja hädavajalik.

Palun paar minutit aega juurde.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Lõpetuseks tahakski öelda seda, et vaatame ka erinevate Euroopa riikide poole. Näiteks võtame hea näite Itaaliast, kus on olemas karabinjeerid, on polizia ja on olemas veel Polizia Municipale ja Polizia Locale. Kõik nad toimivad ühe orgaanilise organismina ja keegi kellegi tööd ei dubleeri, tööülesanded on jagatud.

Siinkohal ma küll kinnitan keskfraktsiooni nimel, et loodetavasti tuleb ka see päev, kui need seadused saavad sellisel kujul muudetud, et kohalikud korrakaitseüksused – ma ei räägi ainult Tallinna munitsipaalpolitseist – saaksid vajalikud õigused, et aidata politseid ja aidata tagada avalikus ruumis avalikku korda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi kolleegidel ei ole.

Eelnõu kohta esitati 24 muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek, õiguskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Kolmas: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Neljas: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Viies: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Kuues: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Seitsmes: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Kaheksas: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Üheksas: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 10.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 11.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 12.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 13.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 14.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 15.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 16.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 17.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 18.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 19.: õiguskomisjon, arvestada täielikult 20., õiguskomisjon, arvestada täielikult. 21.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 22.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. 23.: õiguskomisjon, arvestada täielikult. Ja 24.: samuti õiguskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 638 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kuuenda päevakorrapunkti menetlemine on läbitud.

Läheme edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu 773 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Väga austatud stenogramm! Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmist alustati juba 2020. aastal, kui asutustelt koguti ettepanekuid seaduse muutmise kavatsuse formuleerimiseks. See formaalselt seadusloomeks vajalik kavatsus valmis mais 2021. aastal. Konkreetse eelnõu mustand omakorda valmis 2022. aasta alguseks ja seda arutati Teadus- ja Arendusnõukogus 15. veebruaril 2022. aastal ning ka teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse juhtrühmas 1. märtsil 2022. aastal. Selle protsessi juhtimine toimus Liina Kersna ministriks olemise ajal ja jõudis Teadus- ja Arendusnõukogus ka eeldatava kokkuleppeni, millega mindi eelnõu koostamise järgmise etapi ehk viimistlemise juurde.

Seaduseelnõu protsess on olnud keeruline ja kaasatud osapoolte eriarvamuste arvestamiseks on tehtud mitmesuguseid kompromisse. Peamised eriarvamused on puudutanud teadus- ja arendustegevuse rahastamist, teadus- ja arendusasutuste staatust ning nende evalveerimist, mille osas jätkus kompromisside otsimine märtsist kuni novembri lõpuni 2022. aastal. 29. novembril ehk siis päris eelmise aasta lõpus saavutati Teadus- ja Arendusnõukogus osapooltega kokkulepe, kompromiss, mis võimaldas eelnõuga edasi liikuda. Selle teadmisega on Vabariigi Valitsus selle Riigikogule aruteluks esitanud.

Miks selline suuremahuline täisteksti muutmine? Aeg on edasi läinud. Teadus- ja arendustegevuses on korralduslik loogika, no ei saa öelda, et päris muutunud, aga kindlasti tuleb muutustele reageerida. Rahastamismehhanismide puhul on aeg toonud, ma ei taha öelda, et lisapingeid, aga lisataotlusi kindlasti ja osa aspekte tuli uuesti üle vaadata. Väga suurel määral on tegemist ministeeriumide- ja valdkondadevahelise teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korraldamisega, kusjuures selle seaduse tähenduses innovatsioon on saanud võrdväärseks osaks kogu selles korraldustes. Senises seadusandluses see sellisel määral esil ei olnud.

Peamised muudatused seaduses. Seadus lähtub põhimõttest, et teadus- ja arendustegevusega tegelemine on Eestis vaba, igaühel on õigus sellega tegeleda. Üldsätete peatükis on toodud teadus- ja arendustegevuse põhimõtted, mis kehtivad kõigile teadus- ja arendustegevuse süsteemi osapooltele. Põhiseaduses on toodud põhimõte, mille kohaselt teadus- ja arendustegevuse teostajal on õigus otsustada teadus- ja arendustegevuse sisu ja meetodite üle, avaldada teadustöö järeldusi ja tulemusi ja neid ühiskonnas vabalt tutvustada, kuid tuleb siiski järgida üldtunnustatud eetikanorme ning avatud teaduse põhimõtet.

Innovatsiooni kajastatakse seaduses suuremal määral, kui see on olnud kehtivas teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses. See väljendub ka seaduse nimes: nüüd on "innovatsioon" seaduse nimes sees. Eelnõus on innovatsioon teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni riiklikus korraldamises osalevate osapoolte ülesannete hulgas. Võib öelda, et ta on kõigi osapoolte – [need on] Vabariigi Valitsus, erinevad ministeeriumid, Teadus- ja Arendusnõukogu, teadus[poliitika komisjon] ja innovatsioonipoliitika [komisjon], mis seni on tegutsenud eraldi – ühendamise näol väga selgelt tuleviku teaduskorraldusse, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korraldusse sisse kirjutatud.

Välja on toodud ka innovatsiooni rahastamise põhimõtted ja mõistete hulgas innovatsiooni mõiste. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni riikliku korraldamise peatükki on koondatud kõigi riiklikku teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteemi kuuluvate osapoolte rollid: Vabariigi Valitsus, kaks nõuandvat kogu, nagu ma juba nimetasin, vastavad poliitika[komisjonid] ja nende ühistegevus, ministeeriumid, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni poliitika rakendusüksused ning Eesti Teaduste Akadeemia. Samas peatükis on sätestatud ka Eesti Teadusinfosüsteemi tegevuse alused ning inimuuringute läbiviimise korraldus. Teadus- ja Arendustegevuse ning Innovatsiooni Poliitika Nõukogu täpsemad ülesanded kehtestatakse rakendusaktiga. [Nõukogu] mõju tuuakse esile ja suureneb, keskendutakse strateegilistele küsimustele, vältides sekkumist ministeeriumide otsustuspädevusse.

Teaduspoliitika komisjoni ja innovatsioonipoliitika komisjoni asemel asub teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni eest vastutavate ministrite nõuandva organina tööle teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni koostöökogu. Seadusesse lisatakse, et see koostöökogu osaleb prioriteetide seadmisel ja muutmisel ning riigieelarve eelnõu kujundamisel vastava rahastamise põhimõtete, mahu ja meetmete osas. See koostöökogu on pädev läbi viima seiret ja andma hinnanguid teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni poliitikale, sealhulgas fookusvaldkondade edendamisele ja [fookuse] muutmise vajadusele.

Seadusesse lisatakse teaduseetikat ja inimuuringuid puudutavad sätted. Teaduseetika riiklik korraldus sätestatakse rakendusaktis. Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesannete hulka lisatakse ministeeriumide teadus- ja arendustegevuse kavandamise ja elluviimise koordineerimine ning ülesanded seoses teaduseetika riikliku süsteemi korraldamisega. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ülesannete hulgas on selgemalt välja toodud, et ministeerium toetab ettevõtete teadus- ja arendustegevust ning innovatsioonimeetmete väljatöötamist ning selle finantseerimist riigieelarvest, samuti ettevõtete ja rahvusvahelist koostööd teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alal.

Teadus- ja arendustegevuse poliitika rakendusüksuse rolli täidab Eesti Teadusagentuur, mille ülesannete hulka on lisatud teaduse kvaliteedi hindamine, teaduskommunikatsioon, teaduseetika valdkonna koordineerimine ning teiste asutuste teadus- ja arendustegevuse alase nõustamisega seotud ülesanded. Seadusesse lisatakse innovatsioonipoliitika rakendusüksus, mille rolli täidab Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. Tegemist on arendustegevuse ja innovatsiooni korraldamise eest vastutava riikliku sihtasutusega. Tema ülesanded on eelnõus sees, nagu ka teadus- ja arendustegevuse poliitika rakendusüksuse omad.

Teadus- ja arendusasutuste peatükki on lisatud teadus- ja arendusasutuste ülesanded, mille hulka kuuluvad teaduse edendamine ja ühiskonna teenimine, samuti teaduseetika normide täitmine ning teadustulemuste kättesaadavaks tegemise tagamine. Evalveerimise paragrahvi lisatakse säte, mille kohaselt toimub evalveeritud teadus- ja arendusasutuse staatuses oleva kõrgkooli teadus- ja arendustegevuse hindamine institutsionaalse akrediteerimise raames vastavalt kõrgharidusseaduses sätestatule. See puudutab ka rakenduskõrgkoole, kes küll esmases faasis, kui nad evalveeritud ei ole, peavad läbi tegema evalveerimise, kuid selle institutsionaalse akrediteerimise ja evalveerimise ühtsus, üheaegsus rakendub nende puhul järgmises ringis.

Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni finantseerimise peatükis sätestatakse kindla eesmärgi, otstarbe ja sihtrühmadega rahastamisinstrumentide kategooriad: teadus- ja arendustegevuse toetus, riiklik uurimistoetus, teadus- ja arendustegevuse sihttoetus, eraõiguslike teadus- ja arendusasutuste toetus, teadus- ja arendustegevuse süsteemi toetus, ettevõtete arendustoetus.

Baasfinantseerimine asendatakse teadus- ja arendusasutuste teadus- ja arendustegevuse toetusega, mis jaguneb vähemalt 70% ulatuses baasosaks ja kuni 30% ulatuses tulemusosaks. Eraõiguslikke teadus- ja arendusasutusi toetatakse edaspidi eraldi instrumendist. Uue rahastusinstrumentide kategooriana sätestatakse süsteemitoetus, mis on mõeldud teadussüsteemi toimimiseks vajaliku institutsionaalse tehnilise toetusena. Näiteks kuuluvad siia teaduskollektsioonide toetamine ja teadlaste mobiilsustoetused. Uue rahastamisinstrumendina sätestatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hallatava rahastamisinstrumentide kategooriana ettevõtete arendustoetus kui konkurentsipõhine riigieelarveline toetus Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevuseks ning sellest lähtuvaks innovatsiooniks.

Kogu seda seaduseelnõu ja selle ümber toimuvat diskussiooni tuleb vaadata koos teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamise põhimõtetega, millest osa on sätestatud ka varem. Aga milliste kokkulepete püsimist Teadus- ja Arendusnõukogu on kinnitanud? See puudutab eelkõige kokkulepet, et nüüd on jõutud 1%-ni, mis on olnud teadus- ja arendustegevuse rahastamises väga suur asi. See on erakondade kokkulepe, mille valitsused on ellu viinud, ja Riigikogu on uuesti kinnitanud, et vähemalt 1% SKT-ga võrreldes peab olema riiklik teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamine.

Selle nii-öelda tõusva osa jaotamine iga-aastaselt toimub põhimõttel 40 : 40 : 20. 40% protsenti on Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas, [mis jaotatakse] lihtsamalt öeldes teadus- ja arendustegevuse selliste püsivate ja traditsiooniliste instrumentide kaudu. 40% on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi käsutuses juba nimetatud rohkem rakendusuuringute ja innovatsiooni toetamiseks. On vastavad programmid, mille hulgas on ka käivitusmeetmed, mis peaksid aitama ettevõtetel oma teadus- ja arendus- ning innovatsioonitegevust tõhustada. Ja 20% on vastavate ministeeriumide teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni raha, millest omakorda pool läheb ministeeriumi iseenda suunatava rahana vastavasse valdkonda ja poole puhul on tegu ministeeriumideüleste konkurssidega. Igaühele on reserveeritud küll oma osa, aga konkureeritakse projektide läbitöötatuses, tasemes. Seda me soovitame tulevikus teha ka koostöös ETAG-iga. See on niisugune arenev sektor.

Ministeeriumid on seni erineva aktiivsusega teadus- ja arendustegevuses osalenud, aga nüüd nende raha osa tõuseb kogu aeg nähtavalt, kuni tõuseb rahastamine. Ja see tähendab, et nende vastutus selle teadustegevuse taseme eest on suur. Ma loodan, et kõik seda aktsepteerivad. Samal ajal on see positiivne, et ministeeriumid saavad vastavalt oma valdkonnale [selgeks teha] neid projekte, kus on vaja sellist kiiremat sütikut, käivitamist, et Eesti elu edendada.

Sissejuhatuseks ma sellega lõpetaksin. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh, auväärt minister! Teile on ka küsimusi. Liina Kersna, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, seda eelnõu on kaks aastat ette valmistatud ja on oluline, et ta toetab meie TAIE strateegia ellurakendamist. Ja iseenesest on tore, et see selle [koosseisu] perioodi lõpuks on ka Riigikokku jõudnud. Aga näiteks Rektorite Nõukogu saatis selle eelnõu kohta 12 lehekülje pikkuse märgukirja, kus on välja toodud selle eelnõu nõrkused, sealhulgas põhiseadusega mitte kooskõlas olemine. Ja ka erateadusasutused on saatnud väga kriitilist tagasisidet selle eelnõu kohta, samuti viidatakse põhiseadusega mittekooskõla selle eelnõu puhul. Minu küsimus on: kas Justiitsministeerium on kinnitanud, et see eelnõu on põhiseadusega kooskõlas?

Justiitsministeerium analüüsis seda materjali väga pikalt ja me oleme osa tulnud ettepanekuid arvestanud. Siin on nüansse, mis olid debatis kauemat aega, need puudutavad näiteks andmekaitset. Aga jah, Justiitsministeerium toetas selle läbiminemist valitsuses. Kõik ministrid toetasid seda, nii et see oli konsensuslik otsus.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu on tõesti saanud valdkonna asutustelt palju tagasisidet ja ma tsiteerin ühte kirja, mis ütleb, et kehtivas teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses on teadus- ja arendustegevuse riikliku korraldamise ühe olulise üksusena välja toodud riigi sihtasutus Eesti Teadusagentuur. Aga nüüd võrreldes esialgsel kooskõlastusel olnud versiooniga loobuti riigi sihtasutuse Eesti Teadusagentuur nimetamisest ja ETAG-i hinnangul muudab tehtud muudatus teadus- ja arendustegevuse vabaduse keerulisemaks. Meile saadetud kirjas rõhutatakse, et ei ole põhjendust, miks Riigikogu ei või seadusega otsustada volitada haldusülesannet täitma riigi täpselt sellel eesmärgil asutatud sihtasutust. Selline lahendus on ju toiminud juba kümme aastat. Milleks selline muudatus? Mida vastate?

Aitäh! Riigikogu võib seda kindlasti teha. Põhjus, miks see juriidilise analüüsi tõttu on siit välja jäänud, on see, et sihtasutuse võimaliku, ma ei tea, põhjendatud nime muutmise korral peaks kohe ka seadust muutma. Et see ei oleks nii kohmakas, see on ainuke põhjus. ETAG-il on ka edaspidi Eesti teadus- ja arendustegevuse toetava instrumendina ja kõrge kvaliteedi tagajana suur roll. Siin tema olemasolu ei panda absoluutselt kahtluse alla. See on niisugune juriidiline nüanss: arvati, et sihtasutuse nime konkreetselt pole vaja seadusesse panna, sest see teeb seaduse kuidagi kohmakamaks. Võimalik nimemuutus võib tulevikus ju igasuguseid institutsioone tabada. Meil on praegu ka ühiskonnas mitmeid debatte, kuidas riigiasutusi või sihtasutusi ümber nimetada. Selleks ei pea edaspidi seadust lahti võtma. Nii et sellel on juriidiline põhjendus. Sisulist põhjendust ma siin ei leia.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Auväärt minister! Ma muretsen nimelt rahvusteaduste pärast. Eelnõus defineeritakse rahvusteadused järgmiselt: need on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise, edendamise ja arendamisega seotud teadused humanitaar‑ ja sotsiaalteaduste valdkonnas. Kehtivas seaduses rahvusteaduste määratlust ei ole. Küll aga sisaldub see ministri määruses ja seal defineeritakse rahvusteadused kitsamalt kui menetletavas eelnõus: nimelt on eelnõu definitsiooni lisandunud sotsiaalteadused. Ma küsin: kas see laiendamine oli teadlik? Ja kui oli, siis kas see tegelikult rahvusteaduste finantseerimist, nagu me neid siiani oleme mõistnud, ei halvenda?

Aitäh! Kindlasti oli see teadlik. Mina olen alles nüüd viimases otsas selle teadliku protsessiga ühinenud ja siis oli ta siin juba määratlusena sees. Ma oskan samamoodi mõtiskleda selle üle kui sina. Võin öelda, et analoogiatena kõrvaltulbas on siin rahvusprofessuurid, mis on ka otseselt humanitaaria valdkonda kuuluvad professuurid. Kogu debatt, mis need rahvusteadused on, on olnud lai, kaasa arvatud loodusteadustes. Meil on otse loodusega tegelevates valdkondades oma kogudega instituute, kes hoiavad tegelikult just nimelt Eesti ainest üleval ja tahaks ka saada rahvuslikult oluliseks tõstetud. Nii et see debatt tõenäoliselt jätkub.

Teaduste akadeemias on see valik tehtud. Seal ei ole küll eraldi rahvusteadused, seal on sotsiaal‑ ja humanitaarteaduste komisjon. Mina arvan, et otseselt see seadusemuudatus kuidagi seda leent ei lahjenda. Kuid tõesti on tähtis, et rahvusteadustele jääks see erand, mis praegu on. Rahvusteaduste toetamiseks on kavas eraldada vähemalt 5% teadus‑ ja arendusasutuste teadus‑ ja arendustegevuse toetuseks eraldatavatest vahenditest. Kehtivas seaduses oli rahvusteaduste arendamiseks ette nähtud 5% baasfinantseerimise mahust. Seega annab uus seadus võimaluse rahvusteaduste rahastamise määra suurendada. See on üks moment.

Teine on see, et kui ma humanitaaria valdkonda vaatan, siis selle uue jaotuse järgi või, ütleme siis, selles komplektis, millest ma kõnelesin ministeeriumide rollist rääkides, ka Kultuuriministeeriumi teadusrahastamine kasvab. Kultuuriministeeriumil on võimalik algatada otseselt humanitaaria täiendavaid programme ja projekte. See maht võrreldes senisega kasvab.

Ise humanitaar olles ma saan su küsimuse mõttest aru, aga praegu niisugune ettepanek siin on, ja küllap see ettepanek on valdkondadega läbi räägitud. Mina siin otsest ohtu ei näe, sest rahvusteaduste rahastamine üldises plaanis peaks suurenema.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Lugupeetud minister! Kui muidu see arutelu on meil läinud suhteliselt emotsioonitult, siis mulle meeldis, kui te alguses ütlesite, et teadus on vaba. Sellised laused, mis lõpevad, et midagi vaba, on selle nelja aasta tsükli jooksul muutunud selliseks poliitfolkloori osaks ja on alati laetud. Nii et tore! 

Aga iseenesest esmaspäeval me arutasime teaduse üle ja peaminister ütles, et kompromiss on saavutatud ja see on päris hea, et mitte ükski osapool ei ole rahul. See kõlas kuidagi väga teravalt vastuolus sellega, mida kompromissi sisu peaks tähendama. Piltlikult öeldes, kui kiige tasakaalupunkt on see, kui ta nii-öelda ripub all, siis praegu on see tasakaal saavutatud, kui kiik on risti maapinnaga.

Eraõiguslikud teadusasutused on välja toonud lausa, et see eelnõu on neid diskrimineeriv ja on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa Liidu aluspõhimõtetega. Kuidas te näete, et see eelnõu aitab mingitki moodi positiivselt laadida neid eraettevõtteid või eraõiguslikke teadusasutusi?

Eraalgatus teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuses on väga teretulnud. Ja see, et seda võetakse teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteemi võrdväärse osana, on väga õige. Ja neid võimalusi on siin ekstra seadusega garanteeritud.

Nüüd see, milline roll on kõrgharidusseadusega ja ülikoolide eraldi seadustega ülikoolidele antud – selle rolli täitmine on vaja ka garanteerida. Selle rolli täitmiseks tehakse konkreetsed halduslepingud, riik näitab oma huvi konkreetsetes valdkondades. Riik on loonud ka teadus-arendusasutused, mis tegutsevad konkreetse ülesandega, milleta võib-olla ei kujutaks ette näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi või Tervise Arengu Instituuti ja nii edasi. See on niisugune ühiskonna ja riigi tellimus. Ja need asutused, kes selle tellimuse on saanud, peavad seda täitma.

Nüüd, eraõiguslike [tegijate] puhul on see algtõuge kas mingisugune turukonjunktuur, mingi huvi, aga igal juhul nad võivad vabamalt valida oma tegevusala ja see võib rohkem olla majanduslikult kasule orienteeritud. Sellist valikut riigi teadusasutustel ja avalik-õiguslikel ei ole. Siin on see mentaalne vahe ja sellest lähtudes on ka riigi rahastamisinstrumentide vahe põhjendatud.

Jah, võib öelda, et teadus on, nii nagu te väga hästi ütlesite, vaba. Aga teaduse taset on võimalik ka mõõta ja kui nõuded on sarnased, siis eraõiguslikel on sama teadustaseme puhul pretensioon saada samuti tunnustatud. Ma leian, et see tunnustus on siin piisavalt olemas. Kui tunnustust ainult rahastamisinstrumentide nimetamisest otsida, siis seda on vähe või see ei ole peamine.

Ja erateadusasutustega on samamoodi. Kui me seda kompromissi otsisime, siis ettevõtlust edendavad organisatsioonid ja ka ministeeriumid aktsepteerisid Teadus- ja Arendusnõukogu istungil [selgitatud] lahendust, [pakutud] kompromissi. See, et nüüd on kõik osapooled tulnud oma ettepanekutega kultuurikomisjoni, lihtsalt iseloomustab seda algset debatti. Mõned asjad on uuesti lahti võetud. Mina siin diskrimineerimist ei näe, sest neil on õigus riiklikele rahastamisinstrumentidele, olgu need pealegi natuke teistmoodi nimetatud. Ma eraõiguslikest [tegijatest] räägin praegu.

Aga eks seda debatti tuleb pidada. Igal juhul see debatt Teadus- ja Arendusnõukogu istungil 29. novembril korraks peatus. Tundus, et kompromiss on olemas ja kõik osapooled saavad aru, et see kompromiss on tõesti keset tuba [kokku tulles tehtud].

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! No tõepoolest, seda eelnõu saadab ikkagi väga suur kõigi osapoolte rahulolematus. Meie kõigi postkast kultuurikomisjonis on tõepoolest umbe läinud praegu. Täpselt nii, nagu Marko Šorin ütles, kui ta kommenteeris peaministri sõnu meil kultuurikomisjonis: ta ütleski täpselt niimoodi, et hea kompromiss ongi see, kui keegi pole rahul. Vot mina ei tea, mina siiamaani olen teadnud, et hea kompromiss on siis, kui võimalikult paljud on rahul ja keskpõrandale on kokku tuldud.

See on see taust, kuhu see seaduseelnõu paigutub. Te tahate seda jõustada, [toetudes] peaministri suhtumisele kompromissidesse, läbirääkimistesse ja kaasamisse: "Te võite tahta ja arvata mida iganes, aga jääb nii, nagu mina ütlen." Mina väga loodan, et me seda teed ei lähe. Ma lihtsalt küsingi: kas teie arvates on selline käik [eelnõu] menetlemisel õige, et me ei arvesta kõigi osapoolte arvamust seadusloomes? See tuleb ju tegelikult väga halb seadus, kuigi peaminister võib arvata, et hea kompromiss ongi see, kui keegi pole rahul.

Aitäh! Kindlasti on Riigikogu menetluses hulgaliselt eelnõusid, mille üle diskussiooni üldse ei ole. [Kõik on] mõistetav, on ainult üks osapool või regulatsioonid ja tasakaalud on ühiskonnas juba varem kokku lepitud. Samas on järjest paljudes eluvaldkondades seaduseelnõusid, mille puhul kokkuleppe, kõigi osapoolte nõusoleku ootamine tähendaks, et seda seadust ei tuleks kunagi. Üks selline oli näiteks täielikule eestikeelsele haridusele ülemineku seaduseelnõu, mida me siin hiljuti arutasime. Kui me oleks oodanud kõigi osapoolte totaalselt nõusolekut, poleks seda seadust siiamaani.

Siin on [nüüd nii], et tõepoolest võib öelda, et toodi esile eraõiguslike institutsioonide pahameel. Ka võib öelda, et Tartu Ülikool ülikoolide esindajana kirjutas lausa oma seaduseelnõu ja esitas selle. Riigi seadusandluses ei saa aga päris nii kompromissi otsida, et võetakse ühe osapoole seaduse tekst ja hakatakse sealt midagi arendama. Loomulikult on see [eelnõu] kokku pandud riigi poolt, ühe ministeeriumi poolt, aga see on kooskõlastatud teistega ja on otsitud kompromissi.

Mina ütlen, et siin on [mängus] sellised [tegurid] nagu teaduskorralduses oma rolli otsimine. Iga institutsioon otsib oma rolli ja leiab, kas ta on piisavalt tunnustatud või mitte. Teine on rahastamismudel: kas see on mulle piisavalt kasulik või mitte. Kolmas ja tegelikult päris lai on teema, mida iseloomustavad märksõnad "andmekaitse", "eetika" ja paljud niisugused asjad.

Elu areneb, me peame edasi minema. Nüüd on küsimus, kas me lahutame kõik need osad ja läheme näiteks teaduseetika küsimustega edasi. See ju puudutab meie tõsiseltvõetavust ja ka teadlaste võimalusi mitte ainult osaleda suurtes projektides, vaid ka üldse oma teadust teha. See on väga põhimõtteline ja puudutab nii era- kui ka avalik-õiguslike ja teiste teadusasutuste ja teadlaste võimalusi. Hammustame siit mõne tüki ära, see on ka võimalus. Aga kõigis osades pidama jääda ma ei pea mõistlikuks.

Ja selle tõttu, et neid diskussioone on nii palju, võib-olla tuleks nüüd ikkagi seda koos hoida ja mitte laiali lasta. Katsume siit edasi minna. Minu ettepanek on teha see selle Riigikogu ajal ära. Ma näen, et ega need diskussioonid selles mõttes ei leevene. Nagu siin oli, et kiik on ühes ääres, teises ääres. Kui taotlused on äärmuslikud, siis meie ju peame siin kuskil selle keskpunkti leidma ja küllap siis sellega nõustutakse või vähemalt saadakse aru, et kõigil partneritel on olnud omad soovid.

Vahepeal saavutatud kompromiss siiski aitas meil selle valitsusest läbi tuua. Ma loodan, et see diskussioon Riigikogus praegu lõpeb positiivselt. Kui me jätame selle uude Riigikokku, ega see diskussioon lihtsamaks ei lähe. Lihtsamaks ta kindlasti ei lähe ja võtab jälle aega, aga siin on osi, mida ma hea meelega ei ajataks üldse.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin eraõiguslike teadus- ja arendusasutuste rahastamise kohta. Ka EBS on selle teema tõstatanud. Lihtsalt palun natukene avage seda poolt, kuidas erateadus- ja arendusasutusi on kavas rahastada või kuidas see neid puudutab. Just et saaks pildi tervikuna ette.

Tegelikult, kui hästi põgusalt öelda, siis meil on ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid, on asutused, kus teadus- ja arendustegevus on asutuse põhikirjaline tegevus, on eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused ja on asutused, kes tegelevad teaduse ja arendusega põhitegevuse arendamiseks või selle kõrval.

Põhiline vahe tuleb sellest, et kuigi evalveerimisel teadusnõuded või tasemenõuded on sarnased, saavad teadus- ja arendustegevuse toetust need esimesed kaks kategooriat ehk ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid ja riigi teadusasutused. Eraõiguslikud ei saa. Eraõiguslikud asutused saavad sihtfinantseerimist või sihttoetust, mille puhul rahastatakse nende teadustegevust. See on nende teadustegevuse rahastamine, aga mitte majandustegevuse rahastamine.

Ja siin tuleb see võrdlus ülikoolidega, kus tegelikult sellest rahast saab rahastada nii teadust otse ja teadlasi otse kui ka teadusinstituutide ülevalpidamist laiemas mõttes. Ühesõnaga, siin on omaniku erinevus tegelikult. See on nii, nagu ka, ma ei tea, näiteks koolide puhul, et karbikulusid ja muid majanduskulusid riik ei maksa, ta maksab põhitegevuse eest. Ja omavalitsus või siis eraomanik maksab muud asjad. 

See on see põhimõtteline, üldine erinevus. Kogu see süsteem on keeruline, aga see on selline suures plaanis küsimus, mida on kõige rohkem arutatud.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei kavatsenud seda küsimust küsida, aga kuna tuli juttu sellest, et ei ole hea, et ülikool on esitanud oma nii-öelda nõuandva projekti selle TAKS‑i ettevalmistamiseks, siis ma peaksin vajalikuks märkida, et alles peaminister esmaspäeval kiitis, et Tartu Ülikool on meie lipulaev, jõudnud 201–250 parima ülikooli hulka. Ja ma ütleksin seda, et 82% kogu Eesti teadlaste avaldatud kõrgetasemelistest publikatsioonidest on Tartu Ülikoolist. 

See on väga oluline seadus Tartu Ülikooli jaoks ja kõigi meie ülikoolide jaoks. Ja minu küsimus on, kas probleem võib olla ka selles, et tegelikult oleks pidanud hoopiski kõrgharidusseaduses võtma juurde ka ülikoolide teadustegevuse, kuna see nende jaoks on niivõrd oluline. Praegu on lükatud tagasi ülikoolide ettepanek eristada neli kategooriat teadus‑ ja arendustegevusega tegelevaid asutusi ja ülikoolidele tundub, et see paneb neid tegelikult just oma põhitegevuses, milleks on teadustegevus, väga halba olukorda.

Aitäh! Mina kindlasti ei halvustanud ja isegi väga ei arvustanud seda, et ülikool on oma eelnõu teinud. Loomulikult, juristide ettevalmistus ja kõik vajalik tase, kompetents on neil olemas. 

Ma tahan öelda, et vastutus on ikkagi ministeeriumis kokku pandud seaduseelnõul. Meil on ka teisi valdkondi, kus on selge isegi monopoolne tellija selles tähenduses, et ta tegeleb mingi valdkonnaga. Me reguleerime seda täiesti eraõiguslikus sfääris, riik ei puutu asjasse, aga meie teeme seadust, mitte see ettevõte ei telli seda. Nii et seda ma ütlesin. 

Aga väga hea, kui ülikool kaasa on löönud. Ja ülikoolide – Tartu Ülikool praegu esindab siin teisi ülikoole ka – seisukohad on arusaadavad just selles mõttes, et tahetakse oma teatud rolli fikseerida. Ja see roll ja vastutus kahtlemata ongi olemas, kaasa arvatud teadustegevuses.

Kas seda teha ka muudes seadustes, ma ei oska öelda. Ma arvan, et seda võib arutada. Aga praegu mina teeks arutelu või, ütleme, mina seda arutaks ikkagi praeguses raamis. Ma enam lahendust, mis selle kompromissi raamist täiesti välja viib, [ei arutaks]. Me ei jõua siin mõne nädalaga [midagi] teha ja seda ma ette ei pane. 

Aga ma arvan, et need asjad on läinud teistsuguseks. Ma ei taha öelda, et nihkesse, aga need on läinud teistsuguseks võrreldes sellesama nelja aasta taguse kokkuleppega 40 : 40 : 20, aga ka sellega, et meie TAIE strateegia näeb ette innovatsiooni ja tegelikult ka kohustust luua mingid eeldused selleks innovatsiooniks. See tähendab, et tuleb kaasata ka teisi partnereid senistele riiklikele ja avalik-õiguslikele institutsioonidele lisaks. Et seda osa laiendada, on vaja laiendada ka tegijate ringi ja usaldatavate ringi. Ja siit ka need otsingud, et mitte otsida seda rolli ainult ka kõrghariduses.

Kuigi see on ka muidugi tõsi, et kui sa pead korraga õpetama ja teadust tegema, siis sul on kahekordne pinge. Mina mõistan seda suurepäraselt. Sa ei saa kõigis asjades konkureerida ettevõtetega, kellel seda pinget, seda õpetamise pinget ei ole. Aga siin on jälle nii, et ettevõtted panevad ette, et tahaks doktoritöid juhendada, ent ülikoolid ütlevad, et nii ei tahaks seda tükki välja anda, sellepärast et diplomi andjad on ikkagi ülikoolid ja see võib taset kõigutada või tekkida määramatus. Nii et see diskussioon on väga mitmetahuline ja kõigil osapooltel on oma seisukohad.

Aga kogu see asi juba lähtub sellest, mida mina ka humanitaarina märkan, olen kogu aeg märganud: ma näen, et siin tuleb ikkagi, ütleme, need vahed sees hoida. Asi ei saa minna sinnani, et teadus on meil ainult majanduse käivitamise mootor ja ainult majanduse arengu huvides. Tuleb näha seda, et teadus on ka ühiskonna üldise ja kultuuri arengu uurimise huvides.

Ma leian, et siin [eelnõus] seda mõtet siiski on ja see nii-öelda eradepoolne diskussioon paljuski tuleneb ikkagi sellest signaalist, et nüüd neid kutsutakse, tehke innovatsiooni kõik, aga näe, võimalusi kõiki ei anta. Miks, on küsimus. Võib-olla see mõte peab veel settima või võib-olla tõesti mentaalselt peab seda kompromissi veel otsima, aga ma ütlen, et siin on korralduslikud osad, mida peaks kiiremini tegema.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Eestikeelsele haridusele ülemineku puhul siiski kõik haridusvaldkonna katusorganisatsioonid olid selle eelnõu poolt. Mis puudutab EBS-i, siis selle seaduse järgi ühtpidi käsitletakse seda kui ülikooli, ja ta ongi ülikool, eraülikool, ja teistpidi käsitletakse teda kui erateadusasutust, millele kehtestatakse teistsugused normid. Siin on selliseid parandamise või täiendamise võimalusi väga palju. Ja nii nagu te ise väga õigesti ütlesite, debatti sellel teemal peaks pidama ka parlamendis, ja seda me kindlasti ka teeme. Minu küsimus on, et kui selle Riigikogu töönädalad saavad otsa ja see seadus jääb vastu võtmata, siis mis juhtub?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, juhtub see, et mõnes [sfääris], kus elu areneb kiiresti, näiteks teaduseetika ja andmekaitse, ei ole lihtsalt kaasajastatud seadusandlust nii palju ja ei ole neid tegijaid. Siin, ütleme, teaduseetika osas on tegelikult määratletud, kellel on mis roll ja mis tasanditel. Ja see on väga oluline, sellepärast et siin tekivad suured probleemid ja vaidlused. Ja nagu ma ütlesin, meie teadlaste tegevus võib olla selle tõttu pärsitud.

Rahastamise mõttes – ega see, kui on rahastamise osapooled rahulolematud, ei ole hea. Ma võin tuua näite. Alles hiljuti ma juhtisin teadus- ja arendusasutust. Teaduse raha üldiselt tõusis, meie tulemused ka ei halvenenud, pigem paranesid, aga selgus, et baasfinantseerimises me kaotame. [Asi oli] suurte erafirmade ettevõtluslepingutes. Ütleme, et rahastamissüsteemist tulenes teistmoodi loogika, mis tõi rahastamispoti juurde uusi tegijaid, pott ise ei suurenenud. Nüüd ongi küsimus, kas nendel tegijatel, kes sinna juurde tulid, oli ka kõigil täpselt ühesugune roll.

Kuna me siin seda määratlust täpsemalt polnud andnud, siis tavapäraste teadusinstrumentide kasutamisel ikkagi selgus, et need riigi teadusasutused ja ülikoolid mingil määral kannatavad. Ja samas me pole loonud ka täiendavat selgust instrumentides sellele teisele poolele. Siin on asju, mida mina lahendaks kiiremini, aga päike tõuseb muidugi ka siis, kui see seadus 6. märtsiks pole tehtud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kultuurikomisjonis, kui me seda teemat arutasime, me tõesti küsisime ja saime ka rahustavaid vastuseid, et 5% rahvusteadustele miinimumbaasrahastust on tagatud ja poliitilise otsusega võib seda isegi suurendada. Aga nii nagu Jaak Valge viitas, üllatusena tuleb välja, et seda lahjendatakse sellega, et sinna on lisatud ka sotsiaalteadused. No me teame, et liberaalsest liberaalsemas maailmas on võimalik sotsiaalteaduste valdkonda väga laiaks venitada. See võib tähendada ka seda, et tulevikus me hakkame sellest siiani ainult meie oma rahvusteadustele mõeldud rahast rahastama näiteks soouuringuid ja LGBT-uuringuid. Ja näiteks, kui keegi tahab uurida, kas Kalevipoeg oli homo, siis ta saab ka, eks ole, selle 5% hulgas selleks rahastust. Äkki ikkagi sotsiaalteadusi rahastaks nii nagu varem ja jätaks selle 5% baasrahastust ainult meie rahvusteadustele konkreetselt? Punkt!

Lugupeetud küsija! Tegelikult Kalevipoja võimalikke sättumusi saab ka humanitaaria raames uurida. Kindlasti selliseid asju on [teisigi] ja otseselt teaduste määratlus siin ei kaitse või, ütleme, seda vahet ei tee. Me peame ikkagi eeldama, et tegemist on tõsise teadusega. Organisatsioonide tegevus, kõiksugu niisugune kihutustöö, propaganda – kõik niisugused asjad peaksid siiski jääma tõsisest teadusest väljapoole. Me peame eeldama, et see, mis jõuab teadusgrantidesse, on kvaliteetne ja tasakaalukas ega ole propagandistlik. See on asja mõte.

Ja kui keegi näeb siin mingeid ilminguid, siis ma ütlen, et need ei ole ainult sotsiaalteaduste puhul. Need võivad vabalt olla ka mingites muudes seadustes. Aga nagu ma ütlesin, loomulikult humanitaaria rahastamine on mu hinge peal. Ja ma vastasin ka Jaak Valgele, et ma ei näe siin selle rahastamise vähenemist. On täiendavaid instrumente, millest me loodame lausa tuge. Nii et see humanitaaria olukorda iseenesest halvemaks ei tee.

Marko Šorin, palun! 

Tänan, aseesimees! Lugupeetud minister! Ma siiski pöördun tagasi esmaspäeva, kui me arutasime siin Eesti teadus- ja arendustegevust ja peaministri antud ülevaade näitas, et meie teadusega on asjad väga hästi ja kõik trendid on pigem positiivsed. Aga nüüd on meil eelnõu, mille puhul rahulolematuid osapooli on väga palju. Kultuurikomisjoni liikmetel eile postkast muudkui kõlises, tulid uued rahulolematute kirjad. Te siin nimetasite küll neid valdkondi, kus tuntakse, et praegune olukord [tegijaid] ei rahulda, ja nad ootavad muutusi. Ma ei taha teid üldse kuidagi suruda õhukesele jääle, aga kui mitte keegi ei ole rahul, siis miks Riigikogu peaks selle seaduseelnõu jõustama?

Aitäh! Riigikogu roll on arutelusid kuulates teha tark otsus. Seda me ju teame kõik, et praegu siia liikunud eelnõu on kaasa toonud selle, et need osapooled, kellel oli oma positsioon juba enne olemas, on nüüd uuesti siia pöördunud. Tegelikult uut diskussiooni otseselt algatatud ei ole, aga on väga hea, et neidsamu argumente tutvustatakse [veel kord] seadusandjale, kes lõpuks selle otsuse langetab. Nii et mina selles arutelu massiivsuses midagi erakordset ei näe. 

Olen kunagi olnud [samasugustes olukordades] ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ajal, kus olid õppekava arendamise ja põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise teemad väga tulised. Siis oli sama massiivne täiendav arutelu Riigikogus. Nii et see, et Riigikogusse tuleb kogu arutelu kaasa, ei ole lihtsalt selline korrektne summutatud vaikus pärast eelnõu tulekut valitsusest – see on ju igati positiivne. Iseasi on see aeg, mis praegu menetlemiseks on.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Lubage veel üks küsimus. Te rääkisite praegu oma tutvustuses ka sellest, et vajadus TAKS-i järele on seotud ka 2016 välja töötatud mudeliga 40 : 40 : 20 ja sellega, mida teised ministeeriumid teevad. Nii et selle uue TAKS-i sees on ministeeriumidele samamoodi nagu eelmiseski TAKS-is antud ülesanne oma valdkonnas korraldada teadus- ja arendustegevust. Aga Haridus- ja Teadusministeeriumile on antud lisaülesanne tagada ministeeriumide teadus- ja arendustegevuse rahastamise kooskõla üldise teadus- ja arendustegevuse strateegiaga.

Minu küsimus puudutab seda. Mitmes meile laekunud arvamuses avaldatakse arvamust, et praegu võib esineda dubleerimist ja võib-olla kvaliteet nende uuringute puhul, mida teised ministeeriumid tellivad, ei ole nii hea. Tegemist on ka läbipaistvuse probleemiga. Kas te usute, et praegu Haridus- ja Teadusministeeriumile antavad volitused võimaldavad seda probleemi lahendada, või on vaja midagi täiendavalt teha?

Aitäh! Vaat siin me jõuame selle juurde, et minul on ka olnud eriarvamused selles protsessis. Aga TAN-is me, kuigi ma tegin ettepaneku seda 40 : 40 : 20 proportsiooni muuta, enamuse jõuga otsustasime, et seda muutust ei tule. Jah, ma näen ka, et Haridus- ja Teadusministeerium peaks sellest protsessist senisest suuremat osa kontrollima, või noh, mitte kontrollima, vaid suunama kvaliteedi huvides ja nii edasi. Ütleme nii, et see 40 : 40 : 20, mille jaotusloogika elluviimine ulatub ka sellesse seadusesse siin, vähendab tegelikult tavateaduse instrumentide rahastamist, kaasa arvatud grantide baasfinantseerimise võimaldamist. Aga me eeldame, et see [üldine] demokraatlik teaduse korraldus ka ministeeriumide kaudu tuleb samal tasemel kaasa.

Mul oli sellega seoses küsimusi. Ma pigem tegin ettepaneku seda muuta, aga see ei läinud läbi. Ja siis nüüd ministeerium pakub välja selle, et esiteks, me osa sellest teeme konkursi korras. Konkursikomisjon on kõrgelt kvalifitseeritud ja vaadatakse, milliseid [projekte] siis TAN lõpuks toetab ja millised valitsuse heakskiidu saavad. Nii et ministeeriumid ei saa kogu oma [käsutuses olevat] raha omatahtsi ilma selle kvaliteedifiltrita suunata.

Ja teine asi, me oleme ka siin välja toonud, et TAN-iga peaks seda koostööd tegema. Oleme infopäevadel soovitanud ikkagi teha sisulist [tööd] ja, ütleme, kasutada neidsamu kvaliteedifiltreid ka otse ministeeriumi poolt tellitavate teadusprojektide puhul, mis on ETAG-il. Ühesõnaga, teha seda ETAG-i kaudu. Niimoodi me saaksime kvaliteeti rohkem suunata ja garanteerida.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teadus- ja arendustegevusel, innovatsioonil ja tegelikult sellel terviklikul ökosüsteemil saab olema väga oluline roll nii Eesti teaduse kui ka Eesti majanduse arengu mõjutamisel järgneva kümnendi jooksul. Ja seetõttu, nii nagu siin mitu kolleegi juba eelnevalt on ka maininud, üksmeel või võimalikult suur üksmeel eri osapoolte vahel on väga oluline, et see projekt osutuks edukaks. Minu küsimus teile ongi, et kuna nüüd on mitme nurga alt eriarvamusi välja tulnud, siis kui kiiresti te peate realistlikuks selle üksmeele ehitamist. 

See üksmeel oli juba ehitatud. Ma pean mõistlikuks sellest üksmeelest kinnipidamist. Homme toimubki suur arutelu, arutame need aspektid läbi. Kui kõik osapooled saavad aru, et ka teiste osapoolte taotlused on teatud määral õigustatud, kui kõik mõistavad, et [lahendus] on tasakaalu huvides, siis on nad selle pakutud kompromissiga nõus. Jällegi, minu asi pole Riigikogule öelda, et ärge nüüd muutke midagi. Loomulikult on eelnõu, mis on terviktekst ja massiivne, alati võimalik paremaks teha. Aga ma olen juba siin öelnud, et ma ei näe, et ideaalne lahendus oleks nüüd edasilükkamine.

Aitäh, lugupeetud minister! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Head parlamentäärid ja kõik teaduse, arenduse ja innovatsiooni sõbrad kogu Eestis ja kogu maailmas, kes te jälgite seda põnevat arutelu! Riigikogu kultuurikomisjon arutas seda küsimust 19. jaanuaril. Kohal olid istungi juhataja Liina Kersna ning komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Margit Sutrop, Andres Sutt Heidy Purga asendusliikmena, Jaak Valge Ruuben Kaalepi asendusliikmena. Kohal olid ka komisjoni ametnikud ja kutsutud olid haridus- ja teadusminister ning teised ministeeriumi töötajad.

Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks kõigepealt Liina Kersna märkis, et Vabariigi Valitsus jõudis päris viimasel hetkel vastu võtta valdkonna uue tervikteksti, mis loob uued reeglid valdkonna korraldamiseks ja rahastamiseks ja paneb asutustele uued kohustused. Liina Kersna andiski kõigepealt sõna haridus- ja teadusministrile, tutvustamaks seaduseelnõu ja selle probleemkohti.

Ma ei hakka siin kordama kõike seda, mis Tõnis Lukas komisjonis ütles. Kinnitan, et see oli koherentne sellega, et tal on integriteet ja ta räägib nii komisjonis kui Riigikogu puldis sama juttu. Ta tõi ka [komisjonis] välja, et on vaja teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korraldamise uuendatud põhimõtteid, et väga oluline on teaduseetika riikliku süsteemi ülesehitamine ja on ka tegelikult vajalik teatavatele uutele teaduse tegijatele õige koha leidmine. Ta möönis, et kui rääkida gruppidest, siis teadusringkondades on olnud siiani kõige nähtavamad ülikoolid ja Eesti Teaduste Akadeemia struktuuriga seotud asutused, aga neid on ümberkorralduste käigus vähe alles jäänud. Teadus- ja arendusasutusena ongi järel veel vaid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, mis on loodud teaduste akadeemiaga sõlmitud lepingu alusel.

Kõrgharidus- ja teaduspoliitika otsused on siiani jagatud laiali ülikoolide vahel. See on teadusasutuste võrku determineerinud ja väljapoole ülikooli on jäänud ainult mõned teadusasutused. Selle uue regulatsiooniga on proovitud leida selline [lahendus], kus süsteemses mõttes vaadatakse ka rakenduskõrgkoole teadus- ja arendusasutustena. Ülikoolidel on nii teadusliku evalveerimise kui ka institutsionaalse akrediteerimise traditsioon pikaajaline, nüüd see teatud määral ümberkohandatuna laieneks kõigile nendele, kes saavad sellega teadus- ja arendusasutuse staatuse.

Ministri selgituse kohaselt tuleb rakenduskõrgkoolidel sel juhul läbi viia kõigepealt evalveerimine, kuna nad ei ole ennast selles tsüklis teadusasutusena tõestanud, ja läbida veel lisaks akrediteerimine, nii nagu seda teevad ka ülikoolid. Uuendusena olekski ülikoolide jaoks selline teaduse evalveerimise viimine akrediteerimisega kokku, et vähendada ülikoolide koormust. Teadus- ja Arendusnõukogu on eelmisel aastal tegelenud sellega kolmel korral ja minister kinnitas, et eelnõu ja eelnõus toodud mudeli näol on tegemist kompromissiga, millega võib edasi minna.

Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Katrin Pihori sõnul on eelnõu välja töötatud koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja see on märgiline, sest see aitab TAIE-t, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni arengukava, ellu viia. Eelnõu toob Katrin Pihori hinnangul võrreldes tänase situatsiooniga selgelt pildile just innovatsioonitegevuse ning selle korralduse Eestis. Rahvusvahelised eksperdid on seni Eestile ette heitnud, et seaduse tasandil ei ole reguleeritud, kuidas juhitakse ettevõtetepoolset innovatsiooni.

Liina Kersna meenutas, et tema ministriks olemise ajal TAN andis väga selge ülesande Haridus- ja Teadusministeeriumile, et teadusasutusi peab võrdse tegevuse korral kohtlema võrdselt ning et uus mudel peab lähtuma sellest põhimõttest. Liina Kersna küsiski ministrilt, kas pakutud mudel nüüd lähtub sellest võrdse kohtlemise põhimõttest. Minister Tõnis Lukas vastas jaatavalt ning lisas, et võrdne kohtlemine võrdsete asjade korral on põhimõtteline hoiak. Kui mitte otseselt teadustegevuseks loodud organisatsioon, enamasti äriühing teeb tipptasemel teadust, siis saab ta selle eest ka rahastust ja tunnustust. Minister lisas, et riikliku toetuse [tingimus] sel juhul on erinev võrreldes ülikoolidega, kuna institutsionaalset akrediteerimist ning evalveerimise ühitamist nende asutuste puhul ei ole nii, nagu seda tehakse ülikoolide puhul. Kõik osapooled TAN-i istungil olid sellise kompromisslahendusega nõus.

Liina Kersna sõnul on ka erateadusasutused sellised, mis oma põhikirja alusel teevadki teadust ning nad on evalveeritud. Enamasti on nad Eestis väga kõrgel tasemel, on evalveeritud kõigis kategooriates väga suurepärasteks. Lisaks on ka erateadusasutused, kellele teadustegevus on kõrvaltegevus selleks, et teha ettevõtlust. Kersna sõnul puudutas tema küsimus just neid evalveeritud teadusasutusi, kes põhikirja alusel tegutsevadki teaduse tegemiseks. Küsimus oli, kas neid koheldakse ministri hinnangul selles eelnõus võrdselt teiste teadusasutustega, kes on evalveeritud ja kelle eesmärk on just ainult teha teadust. Kersna lisas, et kultuurikomisjon ootab osapoolte tagasisidet 24. jaanuariks ja 26. jaanuaril, see on siis homme, toimub kultuurikomisjonis ka kaasamise istung.

Signe Kivi sõnul jäi Rektorite Nõukogu esimehe kirjast mulje, et eelnõu suhtes on veel mõned põhimõttelised erimeelsused, ja palus ministril neid selgitada. Tõnis Lukas märkis, et erimeelsusi on selles protsessis olnud mitme detaili osas, kaasa arvatud evalveerimine ning evalveerimise suhe rahastamismudeliga. Eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused leiavad, et kui nad on võrdväärselt esindatud, siis peaksid nad ka rahastamismudelites olema võrdväärselt arvesse võetud. Ministri sõnul on riigi poolt eristus mingite konkreetsete riigi ülesannete täitmiseks tehtud asutuste, ülikoolide ning eraõiguslike asutuste vahel. Samas pole riigi loodud teadusasutustel võimalik valida, millega nad tegelevad. Mudel, mida tunnustasid kõik osapooled, puudutab just rahastamist.

Ülikoolid, ka rakenduskõrgkoolid ning riigi teadusasutused saavad riigilt tegevustoetust ning eraasutused hakkavad saama sihttoetust. Erateadusasutustele on rahastamismudelis antud seega väga oluline koht. Katrin Pihor lisas, et ühe teemana on Rektorite Nõukogu ja Tartu Ülikool aruteludes esile toonud ootuse, et seadus tõmbaks selgemad piirid erinevate teadussüsteemis osalevate asutuste vahele: kes on ülikoolid, kes eraõiguslikud asutused, mis on nende roll ja mis on rakenduskõrgkoolide roll selles süsteemis. Näiteks ülikoolidel oli soov, et eelnõusse toodaks teadusmahukate ettevõtete mõiste. Põhjalike arutelude käigus aga olevat töörühmas jõutud teadmiseni, pidades silmas ka põhiseaduses olevat teadusautonoomiat, et selline detailne regulatsioon ning kastidesse jagamine hakkaks liigselt teaduskorraldust piirama, eriti just ettevõtluse vaates, kus on soov, et järjest rohkem oleks neid ettevõtteid, kes tegeleks teadus- ja arendustegevusega oma põhitegevuse toetamiseks. Piirangute kehtestamine pärsiks nende tegevust selles suunas.

Minister Tõnis Lukas täiendas, et Tartu Ülikool valmistas ette omapoolse eelnõu, kus oli mitmesuguseid detaile. Seal oli neljane jaotus: ülikoolid, teadus- ja arendusasutused, teadusmahukad ettevõtted ja lisaks need Eesti spetsialiseeritud asutused ja ettevõtted, kes teevad põhitegevuse toetamiseks teadus- ja arendustegevust, näiteks rakenduskõrgkoolid, muuseumid ja tervishoiuasutused. Katrin Pihor juhtis tähelepanu, et seda ei võetud aluseks, jäädi tsentraalselt ettevalmistatud eelnõu korrigeerimise juurde.

Jaak Valge sõnul on rõõmustav, et eelnõusse on toodud mõiste "rahvusteadused", kuid see ei ole piisav. Valge sõnul on seletuskirjas fikseeritud põhimõte, et rahvusteadustele eraldatakse vähemalt 5% üldfinantseerimise mahust. Ta küsis, kas minister peab seda osakaalu piisavaks. Minister vastas, et rahvusteadused ja nende rahastamine on olulised ja et üldises plaanis on kultuuriministril ka vahendid ja õiguslik staatus loodud, et suunata Eesti kultuuriuuringuteks vajalikke vahendeid. Katrin Pihor juhtis tähelepanu, et eelnõus on kirjas "vähemalt 5%", mis tähendab, et eelnõu jätab vabaduse poliitiliste otsustega seda määra suurendada.

Jaak Valge tõi esile, et mitmesugused auditid ja empiirilised andmed tõestavad, et meie teadus- ja arendustegevus ei ole ettevõtluse ja ühiskonna huvidega piisavalt seotud. Ta küsis, kas selle eelnõuga me liigume positiivses suunas, et ühendada teadust rohkem ühiskonna, ettevõtjate vajadustega. Minister Lukas vastas, et läbi aegade on rahastamise üle diskussioone peetud. Üks lahendus on olnud, et kui riik loob instrumendid kaasrahastamise motiveerimiseks, siis ka eraraha tuleb rohkem kaasa, eraettevõtted tõstavad oma protsenti. Eelnõu kohaselt hakkabki see proportsioon muutuma. Mõnevõrra aga on ohumärk, et juurdetulevast rahast läheb suhteliselt vähem põhiinstrumentide ja alusteaduste jaoks. Varem oli see 50%, nüüd ainult 40% ning selle pärast tunneb ka ministeerium muret. Eraettevõtlust kaasavaid rakendusprojekte rahastatakse proportsionaalselt järjest enam.

Katrin Pihori sõnul on oluline muudatus, mille seadus teeb, et teaduse, arenduse ja innovatsiooni juhtimine ühendatakse. Ühendatakse teaduspoliitika ja innovatsioonipoliitika komisjon, mis seni on ministritele – haridus- ja teadusministrile ning majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile – eraldi nõu andnud. Ühine komisjon toob kaasa teaduse, arenduse ning innovatsiooni juhtimise terviklikkuse. Liina Kersna märkis, et reaalsuses on kahe ministri vaheldumisi juhtimisel ühtse komisjonina toimitud juba pikemat aega.

Siinkõneleja Margit Sutrop tundis muret, kas eelnõu on piisavalt küps. Ma küsisin ka rahvusteaduste defineerimise kohta seaduses ning lisasin, et vajalik oleks defineerida ka selline asi nagu "teadlane", kuna selle [definitsiooni] puudumine tekitab vaidlusi. Ma küsisin ka selle kohta, et kui siin on öeldud "vähemalt 5% rahvusteadustele", kas siis ei ole mitte mitmeti mõistetav see, et ülejäänud summa jaguneb 70% baasosaks ja 30% tulemusosaks, ja kas rahvusteadused saavad pretendeerida ka sellele osale. Katrin Pihor selgitas, et eelnõu sõnastus järgib kehtivat olukorda. 5% võetakse kõigepealt üldmahust ära ning ülejäänu jagatakse 30 : 70 põhimõttel: 30% tulemuse osa ja 70% baasosa. Eraldatav rahvusteaduste maht võetakse asutuse osakaalu arvestamisel baasi osana arvesse.

Margit Sutropi arvamuse kohaselt on ülikoolid vahendite jagamisel autonoomsed ning võib-olla oleks abiks, kui tulemuspõhisele rahastusele kandideerimise õigus oleks selgemalt fikseeritud. Tõnis Lukase sõnul on eelnõus rahvusteaduste definitsioon olemas. Need on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise, edendamise ja arendamisega seotud teadused humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas. Käesoleva seaduse, kõrgharidusseaduse ning ülikoolide endi seaduste alusel tehakse ka halduslepinguid. Näiteks rahvusprofessuuride teema on halduslepingus sees ning neid rahastamisproportsioone tuleb hoida.

Margit Sutrop küsis, miks eelnõu seletuskirjas on välja toodud eraõiguslike asutuste sihttoetuse rahastamine numbriliselt – 31,4 miljonit –, mida teiste asutuste puhul ei ole. Katrin Pihori vastuse kohaselt on see vajalik, saamaks aru, kui suurest mahust eraõiguslike asutuste puhul orienteerivalt räägitakse. Eraõiguslike asutuste avaliku hüve loomise toetamise määruses on toetuse suurus seotud avalikus sektoris avalik-õiguslike asutuste ja riigiasutuste poolt loodud avaliku hüve mahuga ja see tähendab, et ülikoolidele kujunev publikatsioonide hind on arvestuse aluseks eraõiguslike asutuste publikatsioonide toetamisel.

Margit Sutropi sõnul on põhiküsimus, kuidas teadusasutuse mõiste üldse ümber mõtestatakse. Kas teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu ei peaks olema analoogiline kõrgharidusseadusega? Kõrgharidusseadus reguleerib ainult kõrghariduse korraldust, aga ei reguleeri enamikku kõrgharidust puudutavate asutuste ega isikute staatust ja juhtimist. Ma küsisin, kas see loogika ei võiks olla samamoodi teadus- ja arendustegevuses. See ei takista teadustöö evalveerimise rahastamise korraldust, mille puhul tuleb tingimuseks seada pigem teadus- ja arendustöö tegemine, mitte teadus- ja arendusasutuseks olemine. Miks selline otsus üldse niimoodi vastu võeti, et kõigile antakse teadusasutuse staatus, kes sellele laua taga pretendeerivad?

Tõnis Lukas vastas, et see ongi fundamentaalne küsimus, mida Tartu Ülikool vaatab. See on mingi osa teadus- ja arendustegevuse registris olevaid asutusi emotsionaalseks muutnud ning nad on saatnud kirju ja öelnud, et kui neid kogu sellest regulatsioonist välja jäetakse, siis selle vastu protesteeritakse, kuna ollakse selle osa. See tähendab, et on teadlased ja lepingud ja sellega ollakse nagu õigustatud seda staatust saama. Ministri sõnul jooksebki siit just see mõtteline veelahe.

Katrin Pihor lisas, et selle taga on väga pragmaatilised põhjused. Teadus- ja arendusasutuse staatuses olemine on paljudele eraõiguslikele ettevõtetele väga oluline turundusinstrument. Teadus- ja arendusasutuse staatuse alusel nad müüvad oma teadus- ja arendusteenuseid. Sellest ollakse riigis väga huvitatud, sest see toob tulu riiki, kuna pakutavad tooted ja teenused on kõrge lisandväärtusega. See ei ole ainult kitsalt ligipääs rahastamisinstrumentidele, vaid laiema mõjuga, kaasa arvatud näiteks see, et teadus- ja arendusasutusel on lihtsam värvata omale teadus- ja arendustöötajaid.

Margit Sutrop sõnas, et ühelt poolt annab see staatus eraõiguslikele [tegijatele] mingid eelised. Nende eeliste hulgas on mitte ainult konkurentsipõhiselt turult raha tuua, vaid ka riigi rahast osa saada. See teeb kindlasti emotsionaalseks ning soovitakse rohkem põhjendusi. Teine pool on aga see, et teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse kohaselt tulenevad ülikoolidele täiendavad nõudmised, mida nad peavad enda juhtimise ja tegevuse korralduses täitma seetõttu, et neile on pandud teadus- ja arendusasutuse staatus. Nende autonoomiasse sekkub seadus. Keegi ei ütle, et teadust ei võiks erinevatel viisidel teha, aga küsimus on, miks me peame kasutama teadus- ja arendusasutuse staatust ka ülikoolide juhul, kui see tekitab mitmesuguseid probleeme.

Tõnis Lukas selgitas, et eelnõu kohaselt ei tule baasfinantseerimise tõus tulevikus Eesti Teadusagentuuri ja grantide arvelt, vaid seda peavad nad lisama ise. See ei meeldinud selles eelnõus erateadusasutustele ja eelnõu näol on tegu kompromissiga.

Andres Suti sõnul on oluline, et tekiks üksmeel kõigi osapoolte vahel. Ta soovitas küsida arvamust nii Eesti Masinatööstuse Liidult kui ka Eesti Elektroonikatööstuse Liidult, kuna seal on väga palju kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, kes on seotud innovatsiooni ja rakendusuuringutega. Sutt palus täiendavalt selgitada EBS-i seisukohta, mille kohaselt eelnõu diskrimineerib eraõiguslikke ülikoole.

Tõnis Lukase sõnul on otsitud kompromissi. Osapooltega on läbirääkimised toimunud ning kompromiss on ka TAN-is kooskõlastatud. Väärib tunnustust, et on liigutud süsteemi, kus innovatsiooni ja rakenduslike uuringute osa nähakse palju rohkem kui senises seadusandluses. Ja see on põhihoiak. Teisest küljest ei saa ka alusuuringuid kõrvale jätta. TAN-is saadi aru, et kooskõlastust on vaja, et minna eelnõu menetlusega Riigikogusse. Lukase sõnul ei ole ta veendunud, et on võimalik saavutada paremat kompromissi.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits avaldas muret, kas nii lühikese ajaga on võimalik nii mahuka eelnõuga süvitsi tutvuda ning ennast kurssi viia kõigi laekunud huvigruppide soovidega. Ta küsis, kas eelnõuga oleks olnud võimalik tulla Riigikokku ka varem ning mis juhtub, kui eelnõu jääb järgmise valitsuse perioodi, kuna hetkel on muret avaldanud nii avalik-õiguslikud kui ka eraõiguslikud asutused.

Tõnis Lukase sõnul kinnitati eelnõu TAN-is novembri lõpus ning pärast seda läks eelnõu kooskõlastusringile ning valitsusse. Riigikogu otsustab, kas on piisavalt põhjendatud, et eelnõu seadusena vastu võtta. Uues valitsuses võetakse ilmselt kokkulepped asjaosaliste poolt uuesti lahti ja seetõttu on eelnõus osapooli puudutavaid praktilisi asju, mis seaduse vastuvõtmisel selguse huvides neid aitaks.

Liina Kersna sõnul on need asjad, mida oodatakse, vormilised. Ta küsis, kas see punkt oli TAN-i päevakorras ning kas selle liikmed said teavet, mille nad heaks kiitsid. Tõnis Lukas vastas, et liikmed said infot ja seda saab protokollist vaadata. Margit Sutrop markeeris, et teaduseetika riikliku komitee tegevust tuleks rohkem lahti rääkida, näiteks, kuidas saab moodustada aluskomisjone ja nii edasi.

Liina Kersna küsis, kas seaduse vastuvõtmisel toimuvad uued evalveerimised kõigile ehk ka neile, kellele see veel kehtib. Katrin Pihor vastas, et 2025. aastal evalveeritakse kõiki neid asutusi, kes täna on korraliselt evalveeritud. Enamik korralisi evalveeringuid lõpeb ära 2024. aastal, aga üleminekusättega pikendatakse seda aega, et oleks võimalik seadusest tulenevad muudatused ellu viia. 2024 tuleks niikuinii minna uuele korralisele evalveerimisele. Eraõiguslikele [ettevõtetele], näiteks Icosagenile, kes on evalveeritud paar aastat tagasi, kehtib periood seitse aastat, nagu on korralise evalveerimise puhul. Nemad ei lähe uuesti evalveerimisele.

Liina Kersna palus siiski täpsustada, kas ülikoolide evalveerimine muutub akrediteerimiseks ja neid enam ei evalveerita. Katrin Pihori sõnul kõrgkoolide, sealhulgas ka rakenduskõrgkoolide puhul, kes on saanud positiivse evalveeringu, hinnatakse teadus- ja arendustegevuse kvaliteeti edaspidi institutsionaalse akrediteerimise raames. Põhjus on selles, et protsessid on sarnased ja tegu on topeltkoormusega kõrgkoolidele. Hinnatakse kooli suutlikkust hoida kvaliteeti.

Kas ma tohin paluda kaks minutit? Ma kohe lõpetan.

Kuidas? Palju te vajate aega?

Ma arvan, et kahe minutiga saaks hakkama. 

Jaa, palun! 

Aitäh teile! Katrin Pihori sõnul need kõrgkoolid, kes on saanud positiivse evalveeringu, nende teadus- ja arendustegevuse kvaliteeti hinnatakse akrediteerimise raames. Sander Pelisaar täiendas, et sellest tulenevalt on muudetud ka kõrgharidusseadust, kus institutsionaalne akrediteerimine on rohkem viidud kooskõlla evalveerimisega.

Andres Sutt palus täpsustada neid evalveerimise positiivse tulemuse kehtivuse sätteid. Katrin Pihor kinnitas, et rakendussättes toodu on õige. Varasem vastus oli ekslik ja et on õige, et praegune praktika, kus asutused tulevad avaldustega suurte voorude vahel, [teeb hindamise] raskemaks. Õige on see, et 2015–2022 tehtud korralise evalveerimise tulemused kehtivad kuni 31. detsembrini 2025 ja aastal 2025 tuleks kõik uuesti evalveerida.

Andres Sutt sõnas, et eelnõuga ajasurve all kiirustamine teeb murelikuks. Margit Sutrop küsis üle, millal kõik see TAN-i istungi järel kooskõlastati. Saime vastuseks, et kõigil partneritel oli võimalik oma seisukohti pärast TAN-i istungit kooskõlastusringil põhjendada. Põhimõttelisi muudatusi pärast 29. novembrit ei ole sisse viidud. TAN-i istung toimus 29. novembril 2022.

Võikski öelda nii, et ma küsisin veel, kas [olukorras, kus] ka rakenduskõrgkoolid lülitatakse institutsionaalsesse evalveerimisse, võib olla selline oht, et neid teaduse tõttu ei evalveerita positiivselt ja sellest hakkab sõltuma ka rakenduskõrgkooli kui institutsiooni evalveerimine. Tõnis Lukas vastas, et see risk on olemas. See teadmine on kõigil olemas, et evalveerimine tuleb positiivselt läbida.

Lõpuks jõuti kokkuvõtteks otsusteni teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna – selle poolt oli konsensus –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop – konsensusega – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka konsensusega. Aitäh teile!

Aitäh! Austatud ettekandja, teie ettekanne oli nii põhjalik, et Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole.

Aitäh teile! Loodan, et te saite kõigest aru.

Aitäh! Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Jah on. Mihhail Lotman, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Viimastel päevadel olen siin saalis korduvalt kuulnud lauset või peaaegu et aforismi, et kompromissi puhul keegi pole rahul. Eriti millegipärast see lause on kõlanud seoses hariduse ja teaduse poliitikaga.

Tõepoolest, see on kompromissi tumedam pool. Kuid ma tuletan meelde ka kompromissi heledamat poolt: kompromissi puhul keegi ei ole päris õnnetu ka. Ja see on täpselt see, mida mina praegu tunnen. Ei ole päris õnnetu, aga ei ole ka päris rahul.

Ma saan suurepäraselt aru nendest üsna kitsastest raamidest, kus Eesti teadus peab toimima. Need raamid on mitmesugused, mitte ainult rahalised. Me ei saa radikaalselt muuta seda juba väljakujunenud olukorda, peame püüdma väikeste sammudega seda kuidagi parandada. Ja seda kindlasti me näeme selles eelnõus.

Aga nüüd ma kasutan võimalust kuritarvitada teie tähelepanu mõningate filosoofilisemate probleemidega. Ja esimene on kahe poolega küsimus: kas riik vajab teadust ja kas teadus vajab riiki? Ei ole sugugi endastmõistetavaid vastuseid nendele küsimustele, kuid me lähtume sellest ja me ei saa seda muuta. Jah, mõlemad vajavad: Eesti riik vajab teadust ja Eesti teadus vajab riiki.

Ma vaatan kõigepealt teaduse poolt. Mille jaoks teadus vajab riiki? Esimene asi, mis kõigile teada: raha. Kuid raha iseenesest teadust ei tee. Ja ma olen siin puldis mitu korda välja öelnud, et Eesti teaduse rahastamise ideaalmudel oleks see, kui riigipoolne rahastamine on kuskil 2,5% [SKP-st] ja erasektor sinna lisab vähemalt sama palju. Riigi eesmärk on erasektorit julgustada seda tegema ja soodustada seda. Noh, unistada võib igaüks ja mina kasutan ka seda võimalust. Praegu seda ei ole.

Aga ainult raha ei tee teadust. Ma tean mitut väikest araabia riiki, mis eraldavad tohutu hulga raha teadusele. Põhiliselt see raha läheb sellele, et ostetakse üle märkimisväärseid teadlasi välismaalt. Muidugi, lõpuks see hakkab andma tulemust, aga raha ei tee teadust, seda teevad inimesed ja inimeste institutsioonid viivad [asja edasi].

Ja miks vajab teadus riiki kui selle raha [jagajat]? Siin on esimene asi, esimene dilemma see, et keda toetada. Kas toetada, nagu on, ütleme, selline liberaalmajanduslik arusaam, neid, kes on juba ise edukad? Või vastupidi, kui tegemist on sellise väikese riigi ja väikese ühiskonnaga, me peame ehk toetama ka väikseid erialasid, mis on olulised meile ideoloogiliselt, aga võib-olla ei ole nii konkurentsivõimelised maailmas? 

Ja teine asi on see, et siin ei saa olla võrdset kohtlemist.

Ma palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ei saa olla võrdset kohtlemist. On terve rida, ütleme, enda meelest väga suuri teadlasi, kes tahaksid palju raha saada, aga see oleks tühi raha raiskamine, isegi kahjulik. Ma tundsin üht meest, kes on kahjuks juba surnud, kes väitis, et ta teab, kuidas igasugust vähki ravida väga ruttu, aga vot riik ei anna talle raha. Praegu Eestis ja üldse maailmas on väga palju pseudoteadusi, mis tahavad võrdset kohtlemist teistega [ja küsivad], miks mittetraditsiooniline meditsiin on põlu all ja nii edasi. Sellepärast, et peabki olema. Me peame toetama tõsist teadust, mis on konkurentsivõimeline ka nii-öelda maailmateaduse nähtamatul konkursil.

Nii, aga kui me ... Samas, mulle vaieldakse vastu, ma ise vaidlen endale vastu – see on kõige tüütum oponent. Aga Einstein ei vajanud mingisugust riigi toetust. Veelgi enam, kui ta selle projektiga oleks tulnud, siis [oleks öeldud], et sellist soolapuhujat meile absoluutselt pole vaja. Füüsika on hästi selline ennast kehtima pannud distsipliin, me teame, kuidas füüsikat tehakse. Idioot jah? Täiesti metsikud ideed! See ongi selline asi, et teaduse puhul me ei tea ette – tähendab, kui me räägime tippteadusest –, mis tulemused sealt tulevad.

Ja nüüd ma tulen oma viimase punkti juurde. Raha on vähe. Kui on vähe raha, siis seda rohkem kasutatakse mitte teaduse peale, vaid teaduse kontrollimise peale. Me peame välja selekteerima tõesti väärikad projektid. Me neid evalveerime, selekteerime, kontrollime – järelevalve ja nii edasi. See kõik puhub seda mehhanismi [suuremaks]. Mida vähem raha, seda suurem bürokraatia kahjuks. Ja seda me näeme ka Eestis. Eesti teadus on kahjuks – ei, see ei ole kahjuks – projektipõhine. Ja see on hea, selles on hästi palju positiivseid asju. Kuid ei saa olla ainult projektipõhine. Ta on ka varjatult projektipõhine, see baasfinantseerimine on ka sisuliselt ...

Rohkem aega ei saa, jah?

Järgmine nädal vabas mikrofonis on võimalik jätkata.

Vabas mikrofonis nädala pärast? Okei. Niisiis, on vaja jätkusuutlikku finantseerimist. Eriti noored vajavad seda, et seada oma karjääri ja eluplaane, mis tähendab seda, et asi ei lõpe projekti lõppemisega. Aitäh!

Aitäh Isamaa fraktsiooni seisukohtade tutvustamise eest! Marko Šorin, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel! 

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ministrid! Head kolleegid! Võib-olla Mihhail Lotman saab mõne teise fraktsiooniga kokkuleppele ja peab ka mõne teise fraktsiooni eest kõne, nii et me saame seda suurepärast mõttelõnga siin edasi kuulata – seda kõige paremas mõttes.

Aga esmaspäeval me saalis arutasime Eesti teaduse, võiks öelda, võidukäiku. See oli üsna positiivne arutelu. Peaminister andis ülevaate sellest valdkonnast ja ma ei mäleta, et ükski fraktsioon oleks olnud millegi vastu või oleks olnud negatiivselt meelestatud. Kõik olid väga rahul.

Aga nüüd täna on meil eelnõu, mille puhul ei ole rahul mitte ükski osapool. Vähemalt on sellise tunde tekitanud kultuurikomisjoni liikmete e‑posti tulnud kirjad väga paljudelt teadusasutustelt ja teadlasi ühendavatelt ühendustelt. Peaminister ütles ja ka siin on korduvalt läbi käinud, et tegemist on hea kompromissiga, kui mitte keegi ei ole rahul. Ja Mihhail Lotman just äsja laiendas seda, et võib-olla see siiski ongi hea kompromiss, et ei pea üksteise vastu kadedust tundma, saades aru, et teisel läheb sama halvasti kui iseendal.

Aga siiski, kui mitte keegi ei ole rahul, siis varem või hiljem see tähendab piltlikult öeldes sõda. Ja me peame ilmselt mingil hetkel selle juurde tagasi tulema nii või naa. Need osapoolte saadetud arvamused on siin toonud välja erinevad rahulolematuse põhjused. Ilmselt see ongi selle kompromissi puhul kõige keerulisem asjaolu, et mitte ühes punktis ei olda rahulolematud, vaid erinevad osapooled on erinevate lõikudega rahulolematud. Minu isiklik arvamus on see, et see ei pruugi ikkagi olla hea kompromiss, mis meil praegu laual on.

Rektorite Nõukogu näiteks pahandab, et oleme selle eelnõuga jätkuvalt kinni üheksakümnendates ja kaasamisel ei ole arvestatud muudatusettepanekuid, mis nemad on teinud. Eraõiguslikud asutused toovad välja, et neid diskrimineeritakse rahastuse küsimuses. Nad leiavad, et see on selgelt vastuolus põhiseaduse ja Euroopa Liidu aluspõhimõtetega. Kuna eraõiguslikud [tegijad] on ilmselt sunnitud rahastuse ebakindluse tõttu üles ütlema mõned lepingud, mis võivad olla ka pikaajalised ja võivad olla ka rahvusvahelised, siis võivad kaasneda leppetrahvid. Eesmärkide mittetäitmine on nende kirjas välja toodud. Ja nad toovad välja ka [ohu], mis riigimeestele kindlasti alati vähemalt südamele koputab: see on tippteadlaste koondamine ühel hetkel.

Just esmaspäeval jälle kuulsime seda, et me oleme teaduse rahastuses liikunud sinnapoole, et erarahastus on riigipoolsest rahastusest läinud suuremaks, ehk siis me oleme teinud päris suure positiivse edasiliikumise. Ja nüüd me iseenesest justkui ründame seda eraõiguslikku poolt ja paneme nad end halvasti tundma. Nii kaob ära innovatiivsus, loovus – kõik sellised asjad sellisel puhul kannatavad. Ja paraku Riigikogu liikmed on need, kes selle seaduse jõustavad. Kui me selle vastu võtame, siis tippteadlased, teadusasutused vaatavad meie, 101 Riigikogu liikme otsa, et millega me oleme hakkama saanud.

Ja nüüd Mihhail Lotmani mõte, kas teadus vajab riiki. Väga tuntud inimene praegu maailmas on Elon Musk. [Paljud] peavad teda maailma kõige rikkamaks inimeseks, aga ta on inimene, kes tegeleb innovatsiooniga. Tema alustas riigilt saadud rahaga, mis oli meie eelarvet arvestades kosmiline. Nüüd ta ongi jõudnud ka kosmosesse. Nii et seda, et ainult eraettevõtlus võtab initsiatiivi ja riik on alati ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Riik ei ole alati riski peale minek. Elon Muski näide tegelikult on see, et riik võib võimestada erainitsiatiivi.

Ja mis seal parata, meie võimuses on saata see eelnõu ka nii-öelda algusesse, et vastu tulla Rektorite Nõukogu ettepanekule eelnõu menetlemine peatada. Nad toovad välja ka asjaolu, et neli ministeeriumi ei ole seda eelnõu kooskõlastanud ja kolm ministeeriumi on kooskõlastanud tingimuslikult. Ja kui siin oli küsimus selles, kas Justiitsministeerium on avaldanud arvamust, kas see seaduseelnõu on eraõiguslikke asutusi silmas pidades põhiseaduse vastaselt käitumas, siis Justiitsministeerium nende kirja järgi väidetavalt ei ole selles küsimuses oma arvamust avaldanud.

Ja asjaolu, et eelnõuga on pikalt tööd tehtud, ei pea tähendama seda, et sellega ei peaks edasi tegelema. See, mis toimub 5. märtsil, ei tohi segada meie otsustusvõimet. See ei saa olla vabandus, kui me teeme siin seadusandluses praaki.

Ma ei taha siin absoluutselt mingisugust meeleolu tekitada või arvamust avaldada meie töö kohta, aga kui see oht on, et me teeme kiirustades praaki, siis see ei ole väga hea vabandus. Need osapooled, kes eelnõu [koostamisse] on kaasatud, on meie kollektiivse tarkuse tipptase, meie teadlased, ja neid tuleb ära kasutada. See on kaks sõna. Mitte neid ei tohiks ärakasutada – üks sõna.

Rektorite Nõukogu kirjas märgitakse, et novembris küll oli kokku lepitud koosolek, kus seda eelnõu pidi arutatama. Siin arutelus on välja toodud, et siis saavutati kompromiss. Nende kirjas on paraku hoopis välja toodud see, et juttu ei ole kompromissist, vaid seda eelnõu lihtsalt ei arutatud. Ma ei tea, milline informatsioon vastab tõele, aga mulle tundub, et need on üksteisega vastuolus.

Aga ma tänan tähelepanu eest ja kaasa mõtlemast ja soovin jätkuvalt kõigile osapooltele jõudu, jaksu ja eduelamust. Aitäh!

Liina Kersna, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Meie ees on äärmiselt oluline seaduseelnõu, mida on pea kaks aastat põhjalikult ette valmistatud. Me teame, et sel aastal investeerib riik 386 miljonit eurot teadus- ja arendustegevusse. Seda on 51 miljonit eurot rohkem kui eelmisel aastal. Ja tõesti, riik on teinud pingutusi koos ettevõtjatega selleks, et ka ettevõtted investeeriksid aina enam teadus- ja arendustegevusse. Me oleme jõudnud selleni, et ka ettevõtted investeerivad, ja tänasel päeval tõesti investeerivad rohkem kui riik. Aga meie eesmärk on see, et kui riik investeerib vähemalt 1% sisemajanduse kogutoodangust teadus- ja arendustegevusse, siis ettevõtted võiksid 2% suunata teadus- ja arendustegevusse. Ja seda toetab ka vastu võetud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia. Ja see eelnõu ongi oluline just selleks, et seda strateegiat rakendada.

Täna kultuurikomisjoni esimehena olen ma väga mures ja süda on tõesti raske. Ma tean, et selle eelnõuga on väga palju tööd tehtud ja on püütud leida kompromissi. Aga tõesti, meie homsele arutelule on saadetud enam kui kümne asutuse seisukohad ja enamus neist, valdav enamus neist on väga kriitilised. Ja tegemist ei ole mitte kosmeetiliste muudatusettepanekutega, mida teadusasutused teevad, vaid need on põhimõttelised probleemid, millele osutatakse. Nii ülikoolid kui ka erateadusasutused ütlevad, et see seadus on põhiseadusega vastuolus, ja see on väga ränk süüdistus.

Teiseks, nii peaminister kui ka haridus- ja teadusminister on öelnud, et on saavutatud kokkulepe, on saavutatud kompromiss. Ja on viidatud Teadus- ja Arendusnõukogu istungile. Olen korduvalt küsinud kirjalikku materjali selle kohta, kuidas see kompromiss saavutati ja kuidas see sõnastati, sest tõesti täna on sõna sõna vastu. Nii ülikoolid kui ka erateadusasutused kinnitavad, et sellist kokkulepet ei ole sõlmitud.

Meie kultuurikomisjonis nende nädalatega, mis on sellele parlamendile jäänud, kindlasti kuulame ära osapooled, püüame leida võimalikult häid lahendusi, sest tegemist on väga olulise seaduseelnõuga ja me peame pingutama selle nimel, et see seadus ikka vastu võtta. Kas me jõuame seda kvaliteetselt teha või me ei jõua, selgub töö käigus. See selgub lähtuvalt sellest, kas me jõuame kokkulepeteni siin Riigikogus või me ei jõua. Jõudu meile kõigile selleks, et me jõuaksime kokkulepeteni!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja ka minister ei soovi sõna. Sellisel juhul lõpetan läbirääkimised. Meil on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 773 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. veebruar kell 17.15. Seitsmes päevakorrapunkt on ühel pool.

Tänane viimane, kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse muutmise seaduse eelnõu 768. Oleme esimesel lugemisel ja palun Riigikogu kõnetooli riigihalduse minister Riina Solmani.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 ütleb: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."

1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, nagu ka järgnenud ajaloo käik näitas, 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel ei toimunud Eestimaa vabastamine, vaid territooriumi taasvallutamine. Selle käigus langenud punaarmeelaste mälestuse jäädvustamine Eesti avalikus ruumis, seda ka tänavanimedena linnades, ei ole seega kohane ei poliitilise ega ka üldinimliku loogika kohaselt. Nii seisab õiendis, mille on esitanud riigihalduse ministri valitsemisalas tegutsevale kohanimenõukogule Rahvusarhiivi teadurid. Tegemist on õiendiga, mis puudutab ebasobivaid tänavanimesid Eestis.

Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus algatas eelmise aasta 15. detsembril kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse muutmise seaduse eelnõu 768. Eelnõu algatamise põhjus on vajadus tagada kohanimede kooskõla Eesti aja- ja kultuurilooga.

Ilmselt ei ole siin Riigikogu saalis inimest, kes ei oleks kuulnud vaidlusest, mis [puudutab] Narvas nõukogude ajast jäänud tänavanimesid: need on Ancis Daumani ja Albert-August Tiimanni tänav. Mõlema isiku näol oli tegemist punaterrori elluviijatega Narvas, kelle nimelisi pühendusnimesid ei tohiks kehtiva kohanimeseaduse järgi määrata ega olemas olla. Kehtiv seadus sätestab piirangud isikunime pühendusnimeks määramisel. Lühidalt: pühendusnimeks ei saa määrata sellise isiku nime, kes on tegutsenud Eestis omariikluse vastu.

Riigiarhiivi andmetel organiseeris Ancis Dauman Narva töölistest 4. Narva töölispolgu ja oli ratsasalga komandör, mille koosseisus osales Nõukogude Venemaa vägedega Eesti iseseisvuse vastases [võitluses] Eesti vabadussõjas. Albert-August Tiimann oli 1918. aastal Narvas tsiviilelanike vastu suunatud repressioonide läbiviimisel otsene osaline, täitevvõimu esindaja. Ta töötas sel ajal Narva täitevkomitee esimehena. Läbiotsimised Narva kreisi piirkonnas võisid aset leida vaid Narva linna täidesaatva komitee orderi põhjal.

Kahe sobimatu tänavanime probleemi on Narvas regulaarselt arutatud juba 2002. aastast peale, kuid senini on püsinud need nimed muutmata. Nende tänavate ümbernimetamise küsimus on olnud korduvalt Narva Linnavalitsuse ja volikogu päevakorras, ent erisugustel põhjustel siiamaani lahendamata jäänud. President Kersti Kaljulaid kinkis oma presidentuuri ajal suisa kahel korral, aastatel 2018 ja 2021, Narva linnale sümboolselt uued tänavasildid, kus seisavad Kivilinna ja Soldino, et kiirendada Tiimanni ja Daumani tänava ümbernimetamist.

Kehtiva seaduse järgi tuleb kohanime määrajal välistada kohanime sobimatus kohanimeseaduse nõuetega. 2020. aasta seadusemuudatusega lisati säte, mille järgi teeb valdkonna eest vastutav minister kohanimemäärajale ettepaneku viia seadusevastane pühendusnimi pärast kohanimenõukogult vastava ettepaneku saamist viivitamata seadusega kooskõlla. Kuid kehtiv kohanimeseadus ei sätesta kahjuks tagajärge, kui omavalitsus uut kohanime siiski ei määra. Kehtiv seadus ei näe ka ette, mis aja jooksul tuleb kohanimi seadusega kooskõlla viia. Ja nii juhtus ka mainitud kahe Narva tänavanime puhul. Kuigi riigihalduse minister on teinud linnavõimule korduvalt vastava ettepaneku, näiteks 2020. aastal Jaak Aabi suu läbi ja viimati 2022. aasta suvel minu suu läbi, ei ole omavalitsus siiani astunud kõiki vajalikke samme, et seadusevastased kohanimed saaks muudetud. Narvas teatavasti on neil päevil volikogu kogunemas ja see küsimus võetakse taas päevakorda. 

Aga tegemist ei ole ainsate selgelt seadusega vastuolus olevate kohanimedega. Eestis on kokku hinnanguliselt kümmekond tänavanime, mida saab ajalooallikatele tuginedes lugeda seadusevastasteks ehk Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatuteks. Eelnõuga nähakse kohanimereeglite rikkumiste kõrvaldamiseks ette senisest tõhusam rakenduskord ja kõrvaldatakse õiguslik lünk, kui kohalik omavalitsus ei ole seadusevastast olukorda lahendanud.

Eelnõu eesmärk on anda valdkonna eest vastutavale ministrile kohanimeseaduse nõuetele mitte vastava pühendusnime või muu Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanime asemel uue nime määramise õigus, kui kohalik omavalitsus kohanimemäärajana vastavat otsust teinud ei ole. Kui omavalitsus mingil põhjusel ise ei muuda seaduse nõuetega vastuolus olevat kohanime, siis peavad riigil olema hoovad selleks, et võtta omavalitsuselt kohanime määramise õigus üle. Vastasel korral ei ole ebaseaduslikku olukorda võimalik lahendada.

Seaduse järgi on Rahandusministeeriumi juurde moodustatud valdkonna spetsialistidest koosneva kohanimenõukogu pädevuses jälgida kohanimede kasutamist. Vajaduse korral teeb kohanimenõukogu valdkonna eest vastutava ministri kaudu ettepanekuid nimede vastavusse viimiseks õigusaktide nõuetega. Seda sätet on tulnud praktikas korduvalt rakendada. Pean vajalikuks rõhutada, et eelnõuga ei ole ministrile siiski antud ülemäärast õigust sekkuda kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusse. Ministri pädevusse kuulub vaid ajalooliselt objektiivselt tõendatud juhtudel selgelt seadusevastase kohanime asemel uue kohanime määramine, mitte mis tahes kohanimede muutmine.

Me soovime muidugi jätkuvalt, et linnad ja vallad toimetaksid sobimatute kohanimede muutmisega ennekõike ise. Näiteks Sillamäe Linnavolikogu võttis riigihalduse ministri ettepaneku saamise järel 22. detsembril eelmisel aastal vastu määruse, mille kohaselt muudeti Sillamäe linnas asuv NSV Liidu kangelase katselendur Valeri Tškalovi nimeline tänav Hariduse tänavaks. Sellest eraldi võttis Tartu Linnavolikogu 19. jaanuaril omal algatusel vastu otsuse muuta Andrus Johani ja Kaarel Liimandi tänava nimi ning määras uuteks nimedeks Muusa tänav ja Maali tänav. Tänavad olid varem nimetatud kunstnike järgi, kelle panus Tartu kultuuriloos on olnud oluline, kuid kes vabatahtlikult astusid inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud NKVD hävituspataljoni liikmeks.

Loodetavasti jõuab Narva linn lähiajal Tiimanni- ja Daumani-nimelise tänava ümbernimetamiseni lõpuks ise. Teadaolevalt on see eelnõu kohe-kohe linnavolikogus arutlusele tulemas.

Nii nagu meie avalikku ruumi ei sobi eestlastele palju kannatusi põhjustanud sõjakoledustele pühendatud punamonumendid, ei sobi siia ka Eesti rahva vastu tegutsenud inimeste auks määratud tänavanimed. Meie ühist ruumi peaksid sisustama Eesti omariiklusest lugu pidavad sümbolid ja tänavanimed. Eesti omavalitsustes on veel tänavaid, mis on nimetatud punamõrtsukate auks. [Nende inimeste] mälestuse jäädvustamine on enamikule eestlastest valus haav. Selle olukorra kestmisega ei tohi Eesti riik leppida.

Olukorras, kus Venemaa alustas 24. veebruaril 2022. aastal täiemahulist sõjalist agressiooni iseseisva Ukraina riigi vastu, on Eesti riigile sümboolse tähtsusega eemaldada Eestis võimalikult kiiresti käibelt Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu repressioonidega seotud olnud isikute pühendusnimed ja muud kohanimed, mis on sobimatud Eesti aja- ja kultuurilooga. Sarnaselt eelmainitutega suutis näiteks Tallinna Linnavolikogu 1990‑ndatel ebasobivad tänavanimed asendada Eesti omariiklusest lugu pidavate tänavanimedega.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile eelnõuga kavandatavaid muudatusi ja ministri läbiviidavat menetlust nüüd täpsemalt. Eelnõu kohaselt teeb valdkonna eest vastutav minister kohanimemäärajale ettepaneku kohanime muutmiseks, kui kasutusel olev nimi on selgelt seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute või sündmustega või muul moel selgelt sobimatu Eesti aja- ja kultuurilooga.

Menetluse alustamiseks küsitakse võimalike seadusevastaste kohanimede kohta kohanimenõukogu arvamust ja soovitusi uue nime määramiseks. Samuti tellitakse vajaduse korral ajaloolastelt isiku, sündmuse või sümboli kohta käiv ekspertiis, et oleks objektiivselt võimalik tõendada kohanime sobimatust Eesti aja- ja kultuurilooga. Ministri ettepanekus pakutakse omavalitsusele kaalumiseks välja ka võimalikud kohanimenõukogu hinnangul seaduse nõuetele sobivad uued kohanimed.

Eelnõu kohustab kohanimemäärajat määrama uue seadusega kooskõlas oleva kohanime kahe kuu jooksul ministri asjakohase ettepaneku saamisest arvates. Seega saab omavalitsus jätkuvalt esmalt ise muuta kehtivaid kohanimesid, kui näiteks mõni omavalitsuse maa-alal olev tänav, tee või väljak on nimetatud mõne kommunismikurjategija või Eesti omariiklust kahjustanud sündmuse järgi. Kui omavalitsus ei ole ministri ettepaneku saamise järel määranud kahe kuu jooksul seadusevastase kohanime asemel uut kohanime, määrab riik avalikust huvist lähtuvalt ise sobimatu kohanime asemel kohanime, mis sobib Eesti aja- ja kultuurilooga ning vastab teistele kohanimeseaduses sätestatud kohanime määramise nõuetele.

Enne uue kohanime määramist ministri poolt küsitakse eelnõu järgi ka omavalitsuse arvamust ministri määruse eelnõus välja pakutud uue kohanime kohta. Ministri poolt uue kohanime määramise määruse eelnõu avalikustatakse Rahandusministeeriumi veebilehel vähemalt 15 päevaks enne kohanime määramise otsuse tegemist. Seega valla- ja linnaelanikel on võimalik eelnõu kohta oma ettepanekuid esitada. Uue kohanime määramisega seotud muudatused aadressiandmete infosüsteemi teeb Maa-amet. Uue kohanime kehtima hakkamisel tekib omavalitsusel kohustus vahetada välja senised kohanimele viitavad sildid ja viidad. Riigi määratud uue kohanimega seotud omavalitsuse kulud viitade või siltide soetamiseks ja paigaldamiseks kaetakse riikliku ülesande andmise puhul riigieelarvest. Eelnõu kohaselt jõustub seadus järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lõpetuseks. Kohanimeseaduse eesmärk on kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslike kohanimede kaitse. Kohanimed peavad sobima Eesti aja- ja kultuurilooga. Eelnõuga edasiliikumine on tähtis samm selleks, et aidata ümber nimetada eestlasi ja Eesti riiki solvavad ning riivavad kohanimed, mis on tänini muutmata. Loodan, et Riigikogu toetab ettepanekut muuta kohanimeseadust nii, et riigil tekiksid vajaduse korral hoovad sobimatute ehk seadusevastaste kohanimede muutmiseks. Tänan teid!

Ja nüüd küsimused. Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et see on absurd, et 30 ja rohkem aastat on Eesti Vabariik [taas eksisteerinud], aga meil on kohad, linnad, asulad, kus on kummalised, meile täiesti arusaamatud tänavanimed, ja nii edasi. Aga protokolli huvides, palun nimetage need linnad või [muud] asulad, kus need 11 tänavat asuvad. Seda on lihtsalt võib-olla Eesti rahval huvitav teada, aga võib-olla [on see oluline] ka protokolli jaoks. Kus on need 11 tänavat, millest me Eestis räägime aastal 202... Mis see on, 2 või 3 praegu meil? (Juhataja vastab.) 2023, jah! Kus on need sellised Baumani-nimelised ja kummalisel kombel ka Tškalovi-nimelised, kel polnud sõjaga midagi pistmist?

Aitäh hea küsimuse eest, lugupeetud Ivi Eenmaa! Mul on siin tõepoolest ka Rahvusarhiivi teadurite õiendid kaasa võetud, kus on pikad selgitused, aga on ka lühem nimekiri nendest tänavanimedest. Kõigile nendele on teadurid ja kohanimenõukogu andnud selgitused, miks on otsustatud need kohanimed sobivamate vastu vahetada. 

Kõigepealt Albert-August Tiimanni ja siis Ancis Daumani tänav, mis asuvad Narvas. Siis Mihhail Rumjantsevi tänav, see tänav asub meil Sillamäel. Aleksei Juhhanovi tänav, see tänav on ka Narvas. Arsenti Bastrakovi tänav, samamoodi Narvas. Benito Agirre, punalendur, kes osales teises maailma[sõjas] Nõukogude poolel, temanimeline tänav asub Mustvees. Igor Grafovi tänav Narvas. Tema oli õhutõrjepolgu kuulipildujarühma komandör, kes jõudis Punaarmeega Narva jõe äärde ja seal lahingutes hukkus. Mihhail Gorbatš, taas Narvas. Valeri Tškalov – temanimeline tänav oli Sillamäel.

Oli küsimus, mistõttu on Tškalovi nimi ka tulnud ära vahetada. On olnud vaidlusi, on olnud meediakajastust. Tõepoolest, me teame, et Eestis on väga palju väärikaid ajaloo jooksul Eesti riigis olulise panuse andnud inimesi, kellel ei ole omanimelist tänavat. Aga millegipärast on Nõukogude Liidu punakangelaste nimed antud Eesti tänavatele, mis on enne kandnud ajaloolisi pühendusnimesid. Ja kui inimene ei ole Eesti omariikluse kasuks tegutsenud, siis ei näe kohanimenõukogu põhjust seda pühendusnime Eesti riigi tänavatel hoida. See ei ole sobilik.

Ja nimetan veel Jevgeni Nikonovi tänavat, mille nimi vahetati ka ümber. Aleksandr Matrossovi tänava nimi on ümber vahetatud. Ja loomulikult on meil ka 26. juuli tänav Narvas, mis tähistab teatavasti mitte Eesti omariikluse tähtpäeva, vaid selle vastu võitlemise tähtpäeva. Ja neid meie aja- ja kultuurilooga sobimatuid nimesid võib veel olla. Aga need on kohanimenõukogu poolt juba ministrile ette antud nimed, mida peetakse sobimatuks ja mille väljavahetamist soovitatakse korraldada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Ma loen seletuskirja. Eelnõu mõju analüüsis on välja toodud, et eelduslikult võib seadusemuudatus avaldada mõju 10–15 kohanimeobjektile, kui kohalik omavalitsus ise neid nimesid ei muuda. Ja veel tuuakse seletuskirjas välja , et neid kohanimesid tuleb veel kontrollida ja tellida ka ekspertiis, mis eelduslikult läheb maksma kuni 30 000 eurot. Kas teie hinnangul on see adekvaatne, et me võtame vastu sellise seaduse ainult nende kümne kohanime pärast, kusjuures see tegelikult võib minna vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtetega? Ja pealegi, me tänaseks veel ei tea, mida eksperdid ütlevad, kas need nimed lähevad vastuollu võimaliku uue seadusega.

Suur tänu küsimuse eest, Riigikogu liige Anastassia Kovalenko! Siin oli nüüd mitmest osast koosnev küsimus, ma proovin järjepanu vastata, kui mul kõik see nüüd täpselt meelde jäi.

Küsimus siis kõigepealt selle kohta, kas see on proportsionaalne. Teate, kui teie vanavanemad on tapetud võõrriigi esindajate poolt, siis te ei soovi nende isikute pilte oma toa seinale või nende nimesid näha [selle linna] tänavanurkadel, kus te elate. Ja Eestis on valdav osa selliseid inimesi, keda see tegelikult riivab ja haavab.

Nüüd siis kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Hea kolleeg Sven Sester, kes on maaelukomisjoni esimees – me käsitlesime seda eelnõu ka selles komisjonis –, küsis just, ja näed, nüüd on teile hea vastata, õiguskomisjonilt hinnangu, kas on tegemist põhiseaduse riivega või ei ole. Ja õiguskomisjon vastas, et ei ole. Eelnõu on täiesti kohane.

Ja mis puudutab seda summat, mis tuleks välja käia, siis Eesti riik on kallis. Ta on meie südamele kallis. Ja samas need nimed, mis on juba kohanimenõukogu ette pannud, need kümmekond nime – need on tegelikult juba ka Rahvusarhiivi töötajate poolt uuritud. Allikatele tuginedes on need ettepanekud tehtud. Nii et ma usun, et see summa on piiritletud sellises mahus, et oleks arenguruumi, mitte et see kõik ära kulub.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Igaks juhuks ütlen ette, et ma olen täiesti selle poolt, et punaarmeelaste nime kandvad tänavad ei ole sobilikud meie kultuuriruumi. Aga ma olen päriselt mures selle seaduse rakendatavuse pärast. Ma saan aru, et minister annab määruse, muudab katastriüksuste nimesid, ADS-i koha-aadresse ja nii edasi. Ja ministri vaates on asi tehtud. Kui aga jätkub kohaliku omavalitsuse ja keskvalitsuse vastasseis, siis kas minister läheb vahetama tänavasilte? Kas minister muudab kohalike tänavate nimekirja? Kas minister teeb kõiki neid sadu toiminguid, mida kohanimedega ühes omavalitsuses iga päev tehakse? Ma ei tea, kui mingi kool on nimetatud mingi tänava nime järgi või mingid muud asjad, bussipeatused – on sada miljon asja. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmena ma puutun igapäevaselt kokku kohanimedega. Te võite ju selle määruse ära teha, aga kuidas see reaalses elus rakendub? Kas teil on see läbi mõeldud?

Härra Eduard Odinets, suur tänu hea küsimuse eest! Jah, me oleme selle läbi mõelnud. Nagu ma ka enne oma ettekandes märkisin, ministril ei ole piiramatut võimu kohanimesid kohalikus omavalitsuses muuta. See on väga selgelt määratletud raam, milliseid kohanimesid minister võib oma otsusega muuta. Kõigepealt ta pöördub kohaliku omavalitsuse poole ja palub koostööd, otsib koostööd. Me ju näeme tõesti, et Narva tänavate puhul 20 aastat mitte midagi ei ole juhtunud. Aga riik ei saa omale lubada olukorda, kus tal ei ole omariikluse vastu tegutsenud isikute nimesid kandvate tänavate nimede muutmiseks mingisugust võimalust, mingisugust hooba. See õigus on kindlasti täpsemalt määratletud ja me saame sellele tegelikult kirjalikult viidata, [kui teile kirja saadame].

Siin ettekandes, ma ei hakka seda uuesti ette lugema, oli see aga välja toodud, millised õigused ministril täpselt on. See ei ole piiramatu õigus, see puudutab just omariiklust ja taolisi hoobasid Need nimed on Eesti riigile tegelikult solvavad.

Aga kui me räägime vastasseisust, siis tegelikult on küsimus ilmselt poliitiline. Nii palju, kui mina olen suhelnud Narva linnapea Katri Raikiga, ja ma olen temaga palju suhelnud selle asja käigus ja ka üsna hiljuti, siis tegelikult, kui osa volinikke võtaks oma südameasjaks mitte vastu seista, vaid selgitada inimestele ajalugu, siis ma olen üsna kindel, et seda vastasseisu ei oleks. Ma olen kindel, et kohalikud elanikud saaksid aru, et kui on tegemist osale inimestele solvavate nimedega, siis nad oleksid väga leplikud. Seda enam, kui nendel kohanimedel on olnud ajalooliselt, kultuurilooliselt sobivad vasted olemas. Nii et neid nimesid on väga kerge teistega asendada. Minu andmetel jah, lähipäevil Narva volikogu arutab seda ja suure tõenäosusega Daumani ja Tiimanni nimi ära muudetakse.

Vastus on see, et ma ei näe, et see rakendamine tekitaks nii palju meelehärmi ja probleeme, nagu te oma küsimuses [välja pakkusite].

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Küsin kolleegi küsimuse jätkuks, et kas tegelikult ei oleks põhjust ka siin nüüd, kui me seda eelnõu menetleme, tuua sisse sunniraha rakendamine. Tõepoolest, ilmselgelt minister ei peaks minema tänavasilte vahetama – sellest saame me kõik aru –, aga väga piinlik on, kui mõni omavalitsus ei saa aru, et ta asub Eesti Vabariigis ja tal tuleks midagi väärikat teha. Võib-olla oleks siiski ikkagi õigem piisava sunniraha kehtestamine, andes suhteliselt mõõduka või lühikese tähtaja? 

Suur tänu, hea Riigikogu liige kolleeg Heiki Hepner! Ma kõigepealt täpsustan vastust Anastassia Kovalenkole. See rahasumma seal oli ära toodud, mõeldes siiski viitade ja siltide vahetusele. Riik annab ülesande ja riik kannab ka kulu. See oli see summa.

Aga kas just sunniraha seada – no see on ka üks võimalus. Aga meie ilmselge eesmärk on, et ebaseaduslikud nimed – me ei räägi ainult solvavatest tänavanimedest, me räägime lihtsalt ebaseaduslikest nimedest, mis tegelikult meie avalikus ruumis on [näha], nende kõrvaldamisest. See eesmärk on [seaduse]muudatuse tegemisel. Me oleme seda arutanud ja leidnud, et koostöös omavalitsusega on seda tegelikult vaid tähelepanu juhtides võimalik saavutada ka ilma sunnirahata.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Nagu ma aru saan, selle seaduse [objekt] ei ole ainult punaarmeelased ja kommunistlikud tänavanimed ja nii edasi, vaid ka kõik muud Eesti kultuuriruumi mitte sobivad kohanimed. See seadus kaitseb meid kõige [ebasobiva] eest, eks ju. Ja see tähendab seda, et võib-olla mingil hetkel leitakse, et ka igasugused Litsmetsad ja muud sellised kohanimed ei pruugi olla meie kultuuriruumi sobivad. Vahest mõni omavalitsus 79-st tänapäeval paneb mingile tänavale või muule [objektile] sellise nime, mis ei ole sobilik meie kultuuriruumi.

Aga teie vastusest minu esimesele küsimusele ma ei saanud aru, kuidas te olete läbi mõelnud kõik need etapid. Kui aga mõni omavalitsus ei ole nii mõistev ja nii vastutulelik nagu Narva linn, nagu te praegu kirjeldasite? Kui mingi omavalitsus ei ole nõus teiega? Te võite oma määruseid teha, aga ta ikka ei ole nõus. Siin kõlas Hepneri suust, et määrame sunniraha. Teie ikkagi viitate mõistusele. (Juhataja helistab kella.) Aga kui seda mõistust ei ole, siis mis ikkagi on teie sammud? Kes vahetab tänavasildid?

Selle eelnõu kohaselt, lugupeetud Riigikogu saadik Eduard Odinets, sekkub minister vaid selgelt aja- ja kultuurilooga sobimatute tänavanimede vahetusse ja muutmisse. See ei ole maitse küsimuse vaidlus. See on [küll] kohaliku omavalitsuse autonoomia [küsimus], aga see puudutab konkreetselt Eesti omariiklust solvanud pühendusnimesid. Nii ta on.

Ja kui te küsite, kas ja kus on olnud vaidlusi, siis minu lauale neid jõudnud ei ole. Omavalitsused on saanud oma sobimatud kohanimed ise [nõuetega] vastavusse viia. Minister sinna ei sekku. Me räägime tõesti praegu analoogist punamonumentidega, mis ei tahtnud kuidagi meie ühisest kultuuriruumist kuhugi ise ära kaduda, kui neid ei oleks eemaldatud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Siin on väga huvitav asi, mille ma nüüd leidsin seletuskirjast. Siin seisab, et kui kohalik omavalitsus määrab selle uue kohanime ise, siis ta katab ka kõik kulud, mis on seotud siltide ja viitadega. Küll on aga täpsustus, et kui kohalik omavalitsus ise seda ei tee ja seda hakkab tegema minister, siis ka kulu kaetakse Rahandusministeeriumi eelarvest. Kas sellest ei tulene järeldus, et kohalikele omavalitsustele on odavam mitte seda ise teha ja oodata, et minister tuleks ise, vahetaks need sildid ja kataks ka kulud? No mitte minister ise, eks ole, vaid Rahandusministeerium.

Aitäh, lugupeetud Anastassia Kovalenko, väga terase küsimuse eest! Küsimus ei ole ju muus kui riigi väärikuses. Me ei räägi, mis on odavam ja mis mitte. Kohalikul omavalitsusel on loomulikult väärikas käituda Eesti kultuuri ja ajalooga sobilikult.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud minister! Hea juhataja! Tõsi, väärikus on see, mille nimel tuleb kõik protsessid käivitada ja neid protsesse jälgida. Ja me teame, et probleem [väljendus] tegelikult ka Odinetsi sõnavõtus, kus ta ütles, et [mida teha], kui mõistust ei ole. Mõistust ei olegi selles [küsimuses] nendes omavalitsustes, kus mittekodanikud on omavalitsuses, kuidas öelda, sõnaõigusega volinikud. Ja need mittekodanikud jätkavad seda ideoloogiat, mis on Ida-Virumaa linnades ikka [au sees] olnud. Nii et ega see kerge ei saa olema. Ja sellepärast meie omal ajal EKRE-ga läksime seda teed pidi, et tuleb ka valimissüsteemi muuta, et kohalikesse omavalitsustesse ei pääseks inimesed, kes ei ole Eesti kodanikud. Siis ei oleks ka seda probleemi. Kuidas te sellele vaatate?

Lugupeetud Riigikogu liige Riho Breivel! Ida-Virumaaga seonduvat vaatan ka mina aeg-ajalt murega, aga midagi ei ole teha, see on Eesti riik, Ida-Virumaa on Eestimaa. Me peame tegema samme, et need [inimesed] Ida-Virumaal tunneksid ennast kaasatuna, tunneksid ennast hästi, aga samal ajal seisma omariiklust puudutavate küsimuste eest väärikalt, nagu te ise nimetasite. Ja seepärast ei saanud mina seda seadusemuudatust [esitamata jätta]. Ma just nimelt esitasin selle ja loodan teie koostööle selle muudatuse vastuvõtmisel, aga ka teistes sammudes, mida saab Ida-Virumaa jaoks ära teha, et ta ei oleks nii-öelda eripiirkond, vaid ikka Eestimaa.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra Odinets puudutas väga õiget küsimust tehnilise poole kontekstis. Me komisjonis mingil määral seda arutasime, aga nii kaugele selles küsimuses ei jõudnud. Me jõudsime selleni, et kui kohalik omavalitsus keeldub. Te annate kohalikule omavalitsusele mingi päevade arvu, näiteks kaks kuud, aga ta keeldub. Ja siis teil tekib see õigus. Täna teil seda õigust ei ole. See on hästi oluline, et teil tekib õigus ministrina lõpuks öelda, kui kohalik omavalitsus keeldub.

Härra Odinetsi samm oli tegelikult veel samm edasi. Te olete nüüd ära öelnud selle. Te olete isegi nentinud, et te annate raha selleks, et nad saaksid nimed ära vahetada, aga nad lihtsalt keelduvad füüsiliselt [silte] vahetamast. Mis siis juhtub tegelikult? Teie olete ära öelnud selle. See on päris hea rakenduslik küsimus, et mis siis juhtub. Raha on olemas, aga nad lihtsalt keelduvad, kohalik omavalitsus ei täida seadust. Seadus on juba rakendunud, uus nimi on pandud. Aga mis siis juhtub? Seda me komisjonis ei käsitlenud, aga see on kindlasti oluline nüüd kuidagi ära asjatada, ütleme niimoodi.

See on väga hea küsimus, hea kolleeg Sven Sester, hea rahvasaadik! Riik peab siis selle siltide vahetuse ise korraldama. Lihtsalt ja lühidalt öeldes see nii on. Kolleeg Heiki Hepner märkis enne, et äkki sunniraha aitab siin kaasa, aga tegelikult ka sunniraha puhul ju ei pruugi järgneda mitte midagi muud kui mitte midagi tegemine. Riik peab mõtlema järelikult asendustäitmisele ja selle ka ära määratlema, kuidas see täpselt toimuma saab. Aga siiani ei ole tõepoolest ühtegi märki sellest, et keegi kohalikest omavalitsustest ei soovi koostööd teha. Vastupidi.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Tõepoolest, kuulasin ka seda diskussiooni ja jääb kuidagi selline mulje, justkui Eesti omavalitsused on vastu sellele eelnõule. Minu meelest ka see vajab käsitlust siin parlamendisaalis, et võib-olla tõesti mõnes omavalitsuse volikogus on isikuid, kellele see ei meeldi. Kas teieni on jõudnud ka selliseid paberkandjal eelnõuvastaseid [avaldusi], et see on justkui omavalitsuse autonoomia rikkumine. See on päris kummaline. Meil on Eesti Vabariigi põhiseadus, seal on väga selgelt sätestatud, millises organis me kuidas toimetame, ja tundub nagu isegi äärmuslik rääkida sellisel juhul sunnirahast. Äkki veel kordate selle temaatika üle.

Suur tänu hea küsimuse eest, Andres Metsoja! Tõsi on see, et minuni ei ole jõudnud ühtegi sellist vastasseisu. Ma olen kuulnud poliitikuid rääkimas meediakanalites ja need on üksikud poliitikud Ida-Virumaalt, kes kasutavad minu hinnangul praegu tulenevalt valimissituatsioonist enda kasuks seda olukorda ära. 

Aga pigem on olnud dialoog, vastuskirjad on olnud väga viisakad. Kes on öelnud, et ta ei pea seda kohe kõige pakilisemaks küsimuseks, aga mõistab probleemiasetust. Siis, nagu proua Ivi Eenmaa viitas, oli Valeri Tškalovi üle arutelu, miks on kõne all inimene, kes otseselt ei ole ju Eesti pinnal sõdinud. Aga ma juba vastasin ka, et ta ei ole andnud panust meie omariiklusse, meie vabariigi ülesehitamisse. Meil on väärikaid inimesi, kes on selle panuse andnud ja kelle nime või muu pühendusnime võiks asemele panna. 

Pigem ma näen, et riigipoolne algatus muuta need viimased nii-öelda omariiklusevastased tänavanimed ära on leidnud mõistmist. On öeldud, et seda on väga keeruline teha kohe ja kiiresti, aga aegamööda sellest probleemist saadakse aru. Sellist vastalisust või vastasseisu ma ei ole täheldanud.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Loomulikult on mõeldamatu, et meil on sellised okupatsioonitegelaste ja mõrtsukate nime kandvad tänavad veel alles. Ja need tuleb ära likvideerida. Aga Tartus on Pepleri tänav. Kes seal õppinud on, tunneb seda Pälsoni tänavana – tema oli ka okupatsioonivõimude kabajantsik. Enne seda oli see Kindral Põdra tänav – vabadussõja kangelane, üks esimesi Eesti kindraleid, väga väärikas mees, kes seda nime vääris. Aga kui nimede muutmine toimus, kaotati küll Pälsoni nimi ära, aga pandi Pepleri nimi, mis tal kunagi oli. Aga Pepler oli Liivi sõja ajal, kui venelased tegid siin ka täpselt samasuguseid jäledusi ja julmusi, tsaaridelegatsiooni baltisakslasest tõlk. Kas võiks ikkagi tagasi panna kindral Põdra nime ja kas see seadus kuidagi laieneks ka sellistele probleemidele?

Suur tänu, lugupeetud Henn Põlluaas, hea küsimuse eest! See seadus määratleb väga selgelt ministri pädevuse just omariikluse vastu tegutsenud isikute [järgi pandud] tänavanimede muutmisel. Aga kas seda võiks teha? Neid ettepanekuid võiks teha. See kindlasti puudutab Tartut ja Tartu kohalikku omavalitsust ning neid ettepanekuid kindlasti võiks arutada. Nii nagu me hiljuti nägime, Tartus muudeti kaks tänavanime ära. See tõesti on kohaliku omavalitsuse oma kätes.

Ma võin näiteks tuua, et neid nimesid on korduvalt vahetatud ka sellesama seaduse raames. Näiteks Jevgeni Nikonov, Nõukogude Liidu kangelane. Ja Soo tänav Tallinnas Kalamaja asumis nimetati 1951. aastal ümber Nikonovi tänavaks ja see kaotati 1991. aastal. 1992. aastal muudeti see Ždanovi-nimeliseks tänavaks ja hiljem muudeti ta nüüd jälle ümber. Selliseid ümbernimetamisi on küll ja küll olnud. Selles ei ole mitte midagi iseäralikku, uudset. See seadusemuudatus seda tegelikult ei puuduta, vaid seda saab kehtiva seaduse raames juba täna teha.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Ega siis midagi ei ole teha, Vene kultuurilugu on pikk. Tallinnas oli ka aeg, kus meil oli Gogoli-nimeline linna keskraamatukogu. Teatavasti, kellel meist saab midagi olla kirjanik Gogoli vastu, aga ta ei olnud Eestiga mitte kunagi seotud. Aga mul on teile palve. Palun korrake veel kord protokolli huvides, vaatajate huvides esitatud seisukohta põhiseaduse võimaliku riive suhtes, mida tegelikkuses ei ole. Tähendab, kui see seadus jõustuks.

Jah, võib-olla siin ongi võimalik täpsem sõnastus saada õiguskomisjoni käest. Minule on see ka edastatud, aga mul hetkel paberina seda kaasas ei ole. Aga Eesti Vabariigi Riigikogu õiguskomisjon on andnud oma hinnangu ja öelnud, et põhiseaduse riivet selle seadusemuudatuse puhul ei ole.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma ütlen kohe siinkohal ära: ma arvan, et see on väga mõistlik seadus ja püüame selle [eelnõu] kiirelt menetleda ja jõuda lõpuni. Ja ma arvan, et see diskussioon, mis meil vahepeal oli selle üle, et kui kohalik omavalitsus ei täida seadust või [muid] riigi antud õigusakte – ma kujutan ette, et selliseid näiteid võib ka varasemast tuua ja ju siis on selleks olemas omad reguleerivad mehhanismid, mis siis [käivitatakse], kui kohalik omavalitsus ei täida neid. Ükskõik milline selline näide varasemast võib olla tuua.

Aga ma küsiksin seda. Te mainisite kümmekonda nime, mis kohanimenõukogu on välja toonud. Iseenesest ma saan aru, et see kohanimenõukogu on teinud Eesti riigile, kohalikele omavalitsustele ringi peale ja praegu kuidagi on tekkinud need kümme nime. Te mainisite ka, et see ei pruugi olla lõplik. Kuidas selle asjaga on? Kuidas nad töötavad? Kas nad [reageerivad] kellegi kaebuse peale või ise on proaktiivsed või kuidas sellega on?

Aitäh hea küsimuse eest! Kohanimenõukogule on need kümme nime juba pikalt teada olnud. Neid on uuritud ja kohanimenõukogu liikmed on küsinud Rahvusarhiivi teaduritelt lisaandmeid, teinud lisapäringuid ja uurinud ja teinud ministrile just nende nimede muutmiseks ettepanekud. Ja kohanimenõukogu on andnud ministrile märku, et jah, neid nimesid võib olla veel. Siiamaani on inimeste endi poolt märku antud ja ka nõukogu liikmed ja teadurid tegelikult käivad kohanimesid veel kord üle, seda just meie punaterrorit puudutavat ajalugu silmas pidades.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ka minu meelest on see väga vajalik seadusemuudatus ja on üpris kummaline siin saalis 31. Eesti iseseisvuse aastal kuulata küsimusi, mis tegelikult põrgatavad [palli] ja püüavad pisendada seda seadusemuudatust. Te olete selle protsessi käigus kindlasti kohtunud väga paljude inimestega. Mis on need põhjused, kui – ma loodan, et siiski [vaid] mõned – inimesed on väga vastu? Kas nad ei tunne Eesti ajalugu? Kas nad võib-olla ei ole aru saanud, et Eesti ongi vaba riik? Kas tegemist on meelsuse näitamisega? Kuidas teile tundub? 

Aitäh, hea Riigikogu liige Signe Kivi! See oli tõesti hea küsimus. Neid hinnanguid on olnud erisuguseid. On olnud inimesi, keda see lihtsalt ei huvita. Mõeldakse, et mis te ikka jändate nende kohanimedega, laske meil lihtsalt elada, me oleme nii harjunud. Need inimesed selgelt ei tunne ajalugu. Aga ei ole ka inimeste süü, kui neile ei ole seda selgitatud ja kui võib-olla kohaliku omavalitsuse teatud liikmed just vastupidist väidavad. Nad räägivad, et need on meie vanaisad, kes tulid siia fašiste välja ajama. Ma näen, et seda teevad poliitilistel kaalutlustel isikud, kes tegelikult ajalugu teavad ja tunnevad, aga kes on harjunud elama teistsuguses inforuumis. Ja võib-olla ma isegi julgen täna nii kaugele minna, et tsiteerida oma hea erakonnakaaslase Tõnis Lukase sõnu, kes on öelnud, et me ei soovi, et Eestist ehitatakse pisikest Venemaad.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Minu meelest tõesti tänavanimedega on asi selge. See eelnõu tuleb meil siin kiiresti ära menetleda, [seadus] vastu võtta ja ellu viia. Aga ma küsin: kas meil on veel kohanimesid, mille kohta teile on antud märku, et võiks neid muuta? Markeerin ära näiteks Tartu Võidu silla, mis täna on justkui teise nime saanud. Kas on teil mingit infot ka selle kohta? Eks me peaksime ikkagi nagu edasi liikuma ka tervikpildi [huvides].

Aitäh hea küsimuse eest! Ma mõninga heameelega näen, et kohalikud omavalitsused on ise hakanud arutama, kas äkki ka see tänav, kas äkki ka too tänav ümber nimetada. Võib-olla näiteks 1. Mai tänav ei ole nagu väga meie kultuuriruumi kohane. Samas ei maksa sellega ka liiale minna. Aga siiski kohalikud omavalitsused on ise näidanud selget huvi kasutada aja- ja kultuurilooga sobivaid kohanimesid. Nad on tublid. Nad ise kaardistavad ja küsivad nõu kahtlaste nimede kohta, annavad tagasisidet. Kohanimenõukogu on siiamaani tõepoolest palunud andmeid just nende kohanimede kohta, mille puhul tekib selge kahtlus, ja need on ka täna siin üles loetud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei paista. Siis läheme kaasettekande juurde. Kaasettekandega esineb maaelukomisjoni esimees Sven Sester.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan käesolevaga ülevaate maaelukomisjoni sellest istungist, mis konkreetselt käsitles seda eelnõu. Toimus see nimelt 16. jaanuaril ja eelnõu number on 768 ehk Vabariigi Valitsuse algatatud kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Ma ei hakka üle rääkima seda, mida minister siin väga põhjalikult käsitles, aga lühidalt kokku võttes, tõsilugu, selle eelnõu eesmärk on anda valdkonna eest vastutavale ministrile, konkreetselt riigihalduse ministrile kohanimeseaduse nõuetele mittevastava pühendusnimeks määratud kohanime või Eesti aja- ja kultuuriloole sobimatu kohanime asemele uue nime määramise õigus, kui kohalik omavalitsus kohanimemäärajana vastavat otsust teinud ei ole. Ma arvan, et siin on väga oluline see "kui" – muidu tollel konkreetsel ministril seda õigust ei ole.

Peale seda, kui minister oli eelnõu tutvustanud, oli meil komisjonis ka mõningaid küsimusi. Osaliselt see kattub dialoogiga, mis oli siin suures saalis, aga ma käin selle ikkagi korrektsuse huvides läbi. Küsiti esiteks seda, miks see eelnõu üldse on maaelukomisjonis. Kuidas ta maaelukomisjoniga seotud on? Meie nõunik selgitas, et valdavalt on kohalike küsimustega tegelemine põhiseaduskomisjoni kompetentsis, aga seda on hakatud ümber vaatama. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus kuulub endiselt põhiseaduskomisjoni pädevusse, aga regionaalpoliitika laiemalt kuulub maaelukomisjoni pädevusse.

Siis tunti huvi, kas see kaks kuud, mis KOV-idele antakse aega kohanime muutmiseks, on ehk liiga lühike aeg. Minister nentis, et tegelikult on nendel teemadel juba väga pikalt räägitud. Kehtiva seaduse alusel on riigihalduse ministril õigus teha ettepanekuid nime muutmiseks ja kõik need ettepanekud on tehtud. Muutmist vajavad kohanimed on olnud KOV-idele teada juba aastaid. Seega see kaks kuud ei ole lühikene aeg.

Siis paluti selgitada täpsemalt, kuidas toimub sobimatute kohanimede muutmine – mingil määral analoogne diskussioon kui see, mis oli siin saalis. Minister selgitas, et kui [nime] ei ole muudetud – me räägime ainult olukorrast, kui ei ole muudetud –, siis minister annab kõigepealt kohalikele omavalitsustele võimaluse. Ta annab teada, et näete, sobimatu nimi on, ja siis kohalik omavalitsus peaks reageerima. See on kahe kuu küsimus. Kui ta ei reageeri või ei ole valmis midagi muutma, vaat siis alles tekib ministril õigus hakata otsustama. Ja ka sel hetkel ei tule see otsus automaatselt. Kui kohalik omavalitsus on saanud [uue] nime ettepaneku – see ei ole ministrile nii-öelda üleöö pähe tulnud, vaid see antakse talle ette kollegiaalselt organilt –, siis ta edastab selle nime kohalikule omavalitsusele kooskõlastamiseks. Ja kui seda kooskõlastust ei tule, siis lõpuks minister võtab oma määrusega selle otsuse vastu. Nii et see on mitmeetapiline protsess, kus ikkagi kohalikul omavalitsusel on esmane õigus ise otsuseid teha ja nimi ära vahetada.

Tunti ka huvi [teema] vastu, mis siit saalistki läbi käis. Tarmo Tamm küsis konkreetselt, kas see ei ole mitte kohaliku omavalitsuse tegevusse sekkumine, ja palus seda analüüsida. Seda me siis ka tegime. Me saatsime [kantselei] õigus- ja analüüsiosakonnale palve – me protokollisime selle ka ära –, et me tahaksime sellist analüüsi saada. Ja oli meeldiv, et see analüüs jõudis meieni juba enne esimest lugemist. Me ise eeldasime, et see saabub meile õigus- ja analüüsiosakonnast esimese ja teise lugemise vahepeal.

Kuna Ivi Eenmaa küsis konkreetsemalt, mida see õigus- ja analüüsiosakond ütles, siis ma ütlen teile kohe ka. Mul on see siin olemas. Tsiteerin natukene seda. Me küsisime Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt, kas kohanimeseaduse muudatused, mis puudutavad pühendusnime määramist ministri poolt, võivad olla vastuolus põhiseadusega. Hästi konkreetne küsimus ja tahtsime ka hästi konkreetset vastust saada, kuna selline küsimus seati üles.

Ja tuli väga selge vastus, ei olnud mingit kõhkluse momenti. Öeldi, et omavalitsuste enesekorraldusõigusest tulenevalt ja põhiseaduse § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kõiki kohaliku elu küsimusi, tegutsedes seaduse alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi [ainult] seaduse alusel ja kokkuleppel omavalitsusega. See on põhiseaduse § 154 lõige 2. Ja selle seadust [puudutava] reservatsiooniga võib kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust piirata. See piiramine võib seisneda näiteks kohaliku omavalitsuse pädevuses olevate küsimuste ringi üldises kitsendamises, teatud kohaliku elu küsimuse lahendamise ühekordses võtmises riigi pädevusse, enesekorraldusõiguse teostamiseks tähtaegade kehtestamises ja nii edasi. On mitmed asjad, mis on ette nähtud, mille puhul riik võib tulla juurde.

Ja lisaks veel väljavõte õigus- ja analüüsiosakonnalt. Seal on ka kirjas, et kehtiv kohanimeseadus paneb kohustuse määrata kohanimi omavalitsuse territooriumile jäävale nimeobjektile kohaliku omavalitsuse üksusele. Kehtiva seaduse § 1[3] lõige 4² seab pühendusnimele piirangud seoses sellega, et kui isik on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu. Taoline piirang ei muuda kuidagi kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse või autonoomia tuuma. See piirang ei erine kuidagi paljudest teistest, millega seadused omavalitsuse tööd reguleerivad. Ja oluline on see, et kohanimeseadus ei anna KOV-ile võimalust vastavaid sätteid mitte täita.

Lõpetuseks võib-olla see, et konkreetselt selles eelnõus 768 ei piirata võrreldes kehtiva seadusega kohaliku omavalitsuse õigusi, vaid seatakse sisse spetsiifiline asendustäitmise mehhanism juhuks, kui kohalik omavalitsus seadusest tulenevat kohustust ei täida. Riik täidab ise sel juhul kohaliku omavalitsuse kohustuse, mille osas KOV-il valikuõigust ei olnud. Seega ei muuda eelnõu võrreldes kehtiva seadusega oluliselt omavalitsuste enesekorraldusõigust. Kohanime määramine juhtudel, kui minister seda teeb – ei, see ei ole vastuolus põhiseadusega. Hästi selgelt on ka alla joonitud, et õigus- ja analüüsiosakond on seda öelnud. Hea on see, et me saame sellest rääkida juba esimese lugemise ajal.

Tulles tagasi uuesti maaelukomisjoni arutelu juurde, siis nagu Ivi Eenmaa küsis siin saalis, oli ka meil maaelukomisjonis arutelu selle üle, millistes kohalikes omavalitsustes need sobimatud kohanimed on. Ma ei hakka seda siin üle kordama, kuna see on juba siinses saali protokollis [kirjas].

Me peatusime ka komisjonis kulude hüvitamise teemal, mis täna siin saalis samuti jutuks oli. Samamoodi tekkis küsimus – saalis küsiti ka selles kontekstis –, et kui sa ise teed, viid need asjad kooskõlla, oled seadusekuulelik, siis peaksid ise maksma, aga kui sa ei täida [kohustust], siis riik kompenseerib sulle selle. Kas ei ole imelik või siis kuidagi ebaõiglane? Me ministeeriumiga suhtlesime sellel teemal eraldi ja ministeerium on meile selle kohta tagasisidet andnud. Maaelukomisjonis antud vastus oli sisuliselt identne [siin saalis kõlanuga]. Ministeerium ütles ka, et esiteks muidugi on see usu küsimus ja tõenäoliselt ei ole see uute nimesiltide ja viitade hüvitamine KOV-idele rahaliselt suur motivaator. See on nagu see pool, aga jätame selle kõrvale. On üldse küsimus, kas riik ikka peaks sellises olukorras selle hüvitama.

Ka ministeerium ütles, et selline sekkumisloogika on tegelikult sarnane nagu haldusreformi puhul ja olukorras, kus riik kohustab KOV-i midagi tegema. Kui ta seda kohustab tegema, siis riik üldiselt peaks ka need kulud hüvitama. See on käinud kohtutest läbi: riik ütleb, et nüüd sa pead nii tegema, ja siis midagi pole teha, ta peab need kulud hüvitama. Muul juhul KOV vastutab ise oma kohustuste täitmise eest ja finantseerib selle enda vahenditest. Kui selles kontekstis vaadata probleemi läbi haldusreformi prisma, siis see meile tundunud ebakõla leiab ehk mingi loogilise [seletuse]. Miks ikkagi riik sel juhul tuleb tegelikult hüvitama? Ta ise paneb selle kohustuse, järelikult tal on kohustus hüvitada.

Sellised olid arutelud maaelukomisjonis. Kui me olime kõik selle läbi arutanud, siis me jõudsime ka vajalike protokolliliste otsusteni. Ja need olid sellised. Etteruttavalt ütlen ära, et kõik otsused olid konsensuslikud, meil ei olnud ühtegi teist arvamust, kõik toetasid. Ja need otsused olid sellised. Esiteks, määrata konkreetse eelnõu [arutelu ettekandjaks] Sven Sester. Teiseks, teha ettepanek võtta konkreetne eelnõu 768 päevakorda 25. jaanuariks sellel aastal. Kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Neljandaks, teha ettepanek muudatusettepanekute tähtajaks määrata 1. veebruar kell 12. Ja viiendaks tegime ettepaneku, millest ma juba natuke rääkisin, või õigemini leppisime kokku, et pöördume Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna poole palvega analüüsida eelnõu kooskõla põhiseadusega. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh teile!

Saaks küsimusi küsida, aga vist ei ole küsijaid. Avan läbirääkimised. Eduard Odinets, palun! (Eduard Odinets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on nõus, et Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatud kohanimed, nagu kohanimed, mis on seostatavad Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega, ei ole sobivad Eesti avalikku ruumi.

Küsimus, mille mina soovin oma kõnes püstitada, on selles, kes otsustab ühe või teise kohanime mittesobivuse üle ja selle üle, kuidas need [objektid] nimetada. Kas see on kohanimenõukogu, mille koosseisus ajaloolasi eriti ei leia, ja seejärel valdkonna eest vastutav minister või see on kohanimemääraja, kelleks on kohalik omavalitsus?

Jah, eeldatakse, et kohalik omavalitsus täidab seadust ja kõrvaldab ebasobivad nimed avalikust ruumist. Seaduseelnõuga aga soovitakse teha seda kohaliku omavalitsuse asemel, juhul kui omavalitsus ise seadust ei täida. Ja selles peitub minu arvates kõige suurem murekoht. Kohalike nimede määramine on ilmselgelt kohaliku omavalitsuse eneseregulatsiooni ja autonoomia küsimus. Selle ülesande täitmisse sekkumine ja veelgi enam, kohaliku omavalitsuse asemel ärategemine võib tähendada olulist sekkumist kohaliku omavalitsuse autonoomiasse. Siin võib olla tõsine probleem. Ma saan aru, et teatud õiguslikud analüüsid kinnitavad, et taoline sekkumine riigi poolt ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna omavalitsus ei täida seaduse nõudeid ja riigil tuleb see ise ära teha. Kuid see on minu arvates üsnagi libe tee.

Kohalikele omavalitsustele on antud erinevate seadustega üsna palju ülesandeid ja kohustusi. Kas riik jälgib sama põhjalikult kõigi nende ülesannete ja kohustuste täitmist ning vajadusel teeb ise omavalitsuse eest ära või plaanitakse taoliselt toimetada ainult kohanimede määramisel? Minu arvates on siin tõsine diskussioonikoht ja loodetavasti peetakse juhtivkomisjonis seda diskussiooni põhjalikult.

Lisaks sellele on muidugi murekoht, et kohalik omavalitsus ja tema kaudu selle elanikkond ei saa eelnõu kohaselt ministri määratud kohanimesid vaidlustada. Siin ei ole isegi olukorda võta või jäta, siin on ainult võta. Kordan, et olen nõus, et ebasobivad nimed ei sobi meie avalikku ruumi, kuid samas ei kipu nõustuma riigi jõulise sekkumisega omavalitsuse otsustusõigusesse. See on ohtlik pretsedent, mis teeb ettevaatlikuks.

Ning tegelikult kohanimede muutmisest ning katastriüksuste, hoonete ja hooneosade koha-aadresside muutmisest ADS-i infosüsteemis ju ei piisa. Kohanimedega on seotud väga palju erinevaid õigusakte ja toiminguid igas omavalitsuses. Mis saab siis, kui omavalitsus ei juhindu ministri määrusest kohalike tänavate ja teede nimekirja kinnitamisel? Kas ka seda asub kinnitama minister? Kui kaugele me sellega jõuame, kui kohalik omavalitsus jätkab vastasseisu keskvõimuga? Kas võtame kogu juhtimise kohalikes omavalitsustes enda peale? Usun, et ka see on oluline diskussioonipunkt eelnõu edasisel menetlemisel.

Kuid kogu selle kohaliku omavalitsuse autonoomiasse sekkumise taustal teeb mind murelikuks üks suurem teema. Me saame ju aru, et kohanimeseaduse muutmise eelnõu on suunatud eeskätt Ida-Virumaa inimestele. Just seal on neid kohanimesid, mis kas kindlasti on või võivad olla sobimatud ja mitte vastata seaduse nõuetele. Ehk siis see on meie selge signaal Ida-Virumaa inimestele.

Kuid kas selliseid signaale ei ole viimasel ajal juba piisavalt olnud? Ehk on viimane aeg anda idavirulastele ka teistsuguseid signaale, mis puudutavad nende igapäevaseid muresid, nende elukeskkonda, nende toimetulekut, hakkamasaamist mitme kriisiga. Näiteks saastetasude suurem tagasilaekumine Ida-Virumaa elukeskkonna parandamisse. Vastavat eelnõu on keskkonnaminister juba pikemat aega ette valmistanud, kuid see ei ole valitsusest kuhugi edasi liikunud. See oleks siiski väga konkreetne signaal kohalikele inimestele, et avalikust ruumist mitte ainult ei kõrvaldata, vaid avalikku ruumi ka investeeritakse. Idavirulasena tajun väga selgelt, kui oluline on anda selliseid positiivseid signaale, näidata, et me hoolime ka Ida-Virumaast.

Jah, ma olen kriitiline, kuid kriitiline mitte eelnõu eesmärgi pärast, vaid selle viisi pärast, kuidas me selle eesmärgi poole liigume. Eelnõu tagasilükkamise ettepanekut mul kaasas ei ole, kuid on siiras soovitus juhtivkomisjonile käia kõik need riskid veel kord läbi. See on meie kõigi huvides. Aitäh!

On tekkinud protseduuriline Sven Sesteril. Palun!

Lugupeetud juhataja! Ma tahtsin küsida ... Ma olen täitsa mures. Kas minu mikrofon töötas sel ajal, kui ma käisin komisjoni esimehena rääkimas, või ei töötanud? Palun olge nii kena, andke teada! Sest enamus asju, mida eelmine kõneleja praegu rääkis, ma ju rääkisin. Rääkisin pädevustasemetest, kas on või ei ole, rääkisin ministri sekkumisõigusest, kas ta sekkub üksinda ja teeb seda oma initsiatiivil, või teeb keegi teine – kõike seda ma ju rääkisin. Ja kui ta kõike seda nagu seadis kahtluse alla, siis öelge palun, tegelikult ka, see on nüüd täiesti protseduuriline: kas mul mikrofon töötas või ei töötanud?

Jah! Minu arusaamist mööda, minul on küll selline teadmine, et töötas. See ei tähenda, et kõik tähele panid, aga selline on meie töökord.

Jätkame läbirääkimisi. Heiki Hepner, palun! (Heiki Hepner küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Jah, see teema on eelkõneleja vaatevinklist tõesti tõsine ja sellele tasuks nüüd võib-olla natukene sügavamalt sisse vaadata, kui ma alguses kavatsesin.

2020. aastal me siin arutasime seda ja viisime ka teatud muudatusi sisse. Koputasime omavalitsuste südametunnistusele. Olen olnud ise pika staažiga omavalitsusjuht ja tean, mida tegelikult omavalitsus tähendab ja mida ka omavalitsemine tegelikult tähendab Eesti Vabariigi kontekstis. Ei, ma ei räägi praegu siin Venemaa omavalitsustest, ma räägin Eestist. Ei räägi ka Soome ega Läti omadest, vaid Eesti omadest.

Tõesti, 2020. aastal me tegime seda kõige paremas usus. Mina olin siin komisjonipoolne ettekandja, me pidasime siin üsna pika diskussiooni maha ja tõesti uskusime kõige paremal moel omavalitsuste heasse tahtesse.

Elu on näidanud natukene teisi palgeid, on läinud pisut teisiti. Aga minu meelest tõesti Venemaa laiaulatuslik sõda Ukrainas on sellele haavale raputanud paraja portsu soola. Varsti saame hakata tähistama aastat selle algusest ja on loomulikult põhjust vaadata meie ajaloole tagasi ja mõtelda, miks mõni omavalitsus neid eesmärke või neid üleskutseid ei täida.

Ei, see ei ole, hea Eduard, ainult Narva või Sillamäe mure. Aga ma peaks ütlema, et ma tunnen heameelt oma maakonna keskuse Rapla valla pärast, kus ka pikalt mõeldi, mõeldi, mõeldi. Ja kui me siis 2020 selle otsuse siin vastu võtsime, seadust muutsime, siis [tehti muudatus.] Johannes Jürna, kommunist, kes tahtis Eesti riiki hävitada ja kes lasti maha Eesti julgeoleku poolt 1930. aastal täiesti õiguslikult ja põhjendatult – temanimeline tänav Raplas on nüüd Haigru tänav. Küll värskelt, aga lõpuks on selleni jõutud.

On väga kahetsusväärne, et sa tood siia selle rahvusliku vastandumise. See on lausa häbiväärne. Ja see on tõesti kõlanud ka sinu erakonna esimehe suust, kes on ütelnud, et kui teie ei seisaks selle eest, et Isamaa venelasi ei peksaks... See oli, kui Narvas tank ära viidi. Ja sa nüüd justkui asud seda õigustama. See on piinlik lihtsalt. See on niivõrd piinlik, et ma ei tahaks seda üldse siin avada.

Loomulikult, kui kahe kuu jooksul ei suudetaks seda nime muuta, siis Eesti riik peab ennast kehtestama. Kohalik omavalitsus, mis asub Eesti riigis, täidab Eesti riigi seadusi, sealhulgas ka Eesti riigi põhiseadust. Ja loomulikult ei ole ministri asi otsustada selle üle, kas see tänav saab Madruse või Kapteni nime. Küll selle kohalik omavalitsus ise selgeks vaidleb. Aga seal ei peaks olema ei Daumaneid, ei Tiimanneid ega muid nimesid, kes on tahtnud Eesti riiki hävitada. Nende nimede koht ei ole Eesti omavalitsuste territooriumil. See peaks olema üheselt selge.

Ja tõesti on meil põhjust mõtelda seda eelnõu menetledes selle üle, kas me peaksime täiendama seda. Võib-olla tõesti tulekski asendustäitmise juurde lisada ka veel sunniraha – see, mis siis sunnib. Tõesti, mina usun Eesti omavalitsustesse. Nii nagu hea minister siin ka ütles, nad on üldjuhul kõik orienteeritud seaduste ja sealhulgas ka põhiseaduse täitmisele. Ja see koostöö, mulle tundub, on praegu olnud selline heatahtlik ja seda koostööd ei ole mõtet lõhestada rahvuse pinnal. See on täiesti vastuvõetamatu!

Ja tõesti, eks me siis arutame seda loomulikult. Loomulikult arutame! Ja ka tänasest debatist tekkis üles mõte, kas siia tuua see sunniraha sisse või mitte.

Aga ma loodan väga, et selle koosseisuga saab see eelnõu vastu võetud, ja kui me tähistame 23. juunil võidupüha, siis ei ole ühegi mõrtsuka, ühegi kaabaka nime enam Eesti omavalitsustes. See on minu kindel soov. Aitäh! 

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tõsi, see probleem puudutab kõige rohkem Ida-Virumaad. Ja ta peabki puudutama, sellepärast et me oleme seal selle murega olnud aastakümneid. Minu head tuttavad, sugulased, sõbrad on pidanud selle koorma all elama, et nad peavad elama nendel tänavatel, mis tegelikult on nimetatud, nii nagu ka eelkõnelejad rääkisid, nende [inimeste auks], kes on tegelikult Eesti rahvast hävitanud, Narva linna purustanud, ajaloo purustanud, Ida-Virumaa purustanud.

Ja me tuleme veel siin puldis rääkima, et see ei ole hea! Mis see siis hea on? Need inimesed, kes on Eesti kodanikud, need on kõik selle poolt, või suurem enamus, kes on ausalt Eesti kodanikuks saanud. On ka erinevaid nihverdisi, kes on saanud, ja loomulikult seal võib olla ka provokaatoreid. Sellepärast ma siin eelnevalt küsisin, et kuidas me läheme edasi kohalike omavalitsustega, kus tegelikult istuvad laudade taga inimesed, kes ei tahagi eesti kultuuri ja põlvnemist omaks võtta, [meie] traditsioone ja väärtusi. Selle me peame lahendama.

Ja see, et siin praegu teha valimispropagandat selle nimel ja [rääkida], et see tekitab meil tõsise olukorra – see on puhas populism. Loomulikult tekitab! Aga mitte ei tekita nende inimeste hulgas, kes on meie valijad, kes on Riigikogu valijad. Ma olen kindel, et nende hääled on nende poolt, kes toetavad seda seadust.

Ei saa lömitada iga sissetuleva rändaja ees! Me peame neid võtma kui sõpru, kui nad on meiega sõbrad. Aga kui nad tulevad meile peale suruma oma tahtmist, oma nimesid, oma traditsioone, oma väärtusi, siis nad ei ole sõbrad. Me seisame sõprade eest ja loomulikult on tarvis tuua Ida-Virumaale neidsamu toetusi, neidsamu, kuidas öelda, kindlustundeid, et meie energiasüsteem jääb nii kauaks püsima, kuni leitakse lahendused ka põlevkivi, kuidas öelda, loodussõbralikuks kasutamiseks. See on kõik tehtav, seda uuritakse. Me jõuame sinna. Ärme ajame rahvast hulluks ise nende probleemidega, mis tegelikult ei vääri üldse ülestõstmist. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 768 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Ja kuigi komisjon pakkus välja teise tähtaja, otsustas juhatus muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata käesoleva aasta 8. veebruari kell 17.15.

Sellega on meie päevakord ammendunud ja tänane istung on lõppenud.