Austatud eesistuja! Head parlamentäärid ja kõik teaduse, arenduse ja innovatsiooni sõbrad kogu Eestis ja kogu maailmas, kes te jälgite seda põnevat arutelu! Riigikogu kultuurikomisjon arutas seda küsimust 19. jaanuaril. Kohal olid istungi juhataja Liina Kersna ning komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Margit Sutrop, Andres Sutt Heidy Purga asendusliikmena, Jaak Valge Ruuben Kaalepi asendusliikmena. Kohal olid ka komisjoni ametnikud ja kutsutud olid haridus- ja teadusminister ning teised ministeeriumi töötajad.
Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks kõigepealt Liina Kersna märkis, et Vabariigi Valitsus jõudis päris viimasel hetkel vastu võtta valdkonna uue tervikteksti, mis loob uued reeglid valdkonna korraldamiseks ja rahastamiseks ja paneb asutustele uued kohustused. Liina Kersna andiski kõigepealt sõna haridus- ja teadusministrile, tutvustamaks seaduseelnõu ja selle probleemkohti.
Ma ei hakka siin kordama kõike seda, mis Tõnis Lukas komisjonis ütles. Kinnitan, et see oli koherentne sellega, et tal on integriteet ja ta räägib nii komisjonis kui Riigikogu puldis sama juttu. Ta tõi ka [komisjonis] välja, et on vaja teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korraldamise uuendatud põhimõtteid, et väga oluline on teaduseetika riikliku süsteemi ülesehitamine ja on ka tegelikult vajalik teatavatele uutele teaduse tegijatele õige koha leidmine. Ta möönis, et kui rääkida gruppidest, siis teadusringkondades on olnud siiani kõige nähtavamad ülikoolid ja Eesti Teaduste Akadeemia struktuuriga seotud asutused, aga neid on ümberkorralduste käigus vähe alles jäänud. Teadus- ja arendusasutusena ongi järel veel vaid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, mis on loodud teaduste akadeemiaga sõlmitud lepingu alusel.
Kõrgharidus- ja teaduspoliitika otsused on siiani jagatud laiali ülikoolide vahel. See on teadusasutuste võrku determineerinud ja väljapoole ülikooli on jäänud ainult mõned teadusasutused. Selle uue regulatsiooniga on proovitud leida selline [lahendus], kus süsteemses mõttes vaadatakse ka rakenduskõrgkoole teadus- ja arendusasutustena. Ülikoolidel on nii teadusliku evalveerimise kui ka institutsionaalse akrediteerimise traditsioon pikaajaline, nüüd see teatud määral ümberkohandatuna laieneks kõigile nendele, kes saavad sellega teadus- ja arendusasutuse staatuse.
Ministri selgituse kohaselt tuleb rakenduskõrgkoolidel sel juhul läbi viia kõigepealt evalveerimine, kuna nad ei ole ennast selles tsüklis teadusasutusena tõestanud, ja läbida veel lisaks akrediteerimine, nii nagu seda teevad ka ülikoolid. Uuendusena olekski ülikoolide jaoks selline teaduse evalveerimise viimine akrediteerimisega kokku, et vähendada ülikoolide koormust. Teadus- ja Arendusnõukogu on eelmisel aastal tegelenud sellega kolmel korral ja minister kinnitas, et eelnõu ja eelnõus toodud mudeli näol on tegemist kompromissiga, millega võib edasi minna.
Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Katrin Pihori sõnul on eelnõu välja töötatud koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja see on märgiline, sest see aitab TAIE-t, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni arengukava, ellu viia. Eelnõu toob Katrin Pihori hinnangul võrreldes tänase situatsiooniga selgelt pildile just innovatsioonitegevuse ning selle korralduse Eestis. Rahvusvahelised eksperdid on seni Eestile ette heitnud, et seaduse tasandil ei ole reguleeritud, kuidas juhitakse ettevõtetepoolset innovatsiooni.
Liina Kersna meenutas, et tema ministriks olemise ajal TAN andis väga selge ülesande Haridus- ja Teadusministeeriumile, et teadusasutusi peab võrdse tegevuse korral kohtlema võrdselt ning et uus mudel peab lähtuma sellest põhimõttest. Liina Kersna küsiski ministrilt, kas pakutud mudel nüüd lähtub sellest võrdse kohtlemise põhimõttest. Minister Tõnis Lukas vastas jaatavalt ning lisas, et võrdne kohtlemine võrdsete asjade korral on põhimõtteline hoiak. Kui mitte otseselt teadustegevuseks loodud organisatsioon, enamasti äriühing teeb tipptasemel teadust, siis saab ta selle eest ka rahastust ja tunnustust. Minister lisas, et riikliku toetuse [tingimus] sel juhul on erinev võrreldes ülikoolidega, kuna institutsionaalset akrediteerimist ning evalveerimise ühitamist nende asutuste puhul ei ole nii, nagu seda tehakse ülikoolide puhul. Kõik osapooled TAN-i istungil olid sellise kompromisslahendusega nõus.
Liina Kersna sõnul on ka erateadusasutused sellised, mis oma põhikirja alusel teevadki teadust ning nad on evalveeritud. Enamasti on nad Eestis väga kõrgel tasemel, on evalveeritud kõigis kategooriates väga suurepärasteks. Lisaks on ka erateadusasutused, kellele teadustegevus on kõrvaltegevus selleks, et teha ettevõtlust. Kersna sõnul puudutas tema küsimus just neid evalveeritud teadusasutusi, kes põhikirja alusel tegutsevadki teaduse tegemiseks. Küsimus oli, kas neid koheldakse ministri hinnangul selles eelnõus võrdselt teiste teadusasutustega, kes on evalveeritud ja kelle eesmärk on just ainult teha teadust. Kersna lisas, et kultuurikomisjon ootab osapoolte tagasisidet 24. jaanuariks ja 26. jaanuaril, see on siis homme, toimub kultuurikomisjonis ka kaasamise istung.
Signe Kivi sõnul jäi Rektorite Nõukogu esimehe kirjast mulje, et eelnõu suhtes on veel mõned põhimõttelised erimeelsused, ja palus ministril neid selgitada. Tõnis Lukas märkis, et erimeelsusi on selles protsessis olnud mitme detaili osas, kaasa arvatud evalveerimine ning evalveerimise suhe rahastamismudeliga. Eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused leiavad, et kui nad on võrdväärselt esindatud, siis peaksid nad ka rahastamismudelites olema võrdväärselt arvesse võetud. Ministri sõnul on riigi poolt eristus mingite konkreetsete riigi ülesannete täitmiseks tehtud asutuste, ülikoolide ning eraõiguslike asutuste vahel. Samas pole riigi loodud teadusasutustel võimalik valida, millega nad tegelevad. Mudel, mida tunnustasid kõik osapooled, puudutab just rahastamist.
Ülikoolid, ka rakenduskõrgkoolid ning riigi teadusasutused saavad riigilt tegevustoetust ning eraasutused hakkavad saama sihttoetust. Erateadusasutustele on rahastamismudelis antud seega väga oluline koht. Katrin Pihor lisas, et ühe teemana on Rektorite Nõukogu ja Tartu Ülikool aruteludes esile toonud ootuse, et seadus tõmbaks selgemad piirid erinevate teadussüsteemis osalevate asutuste vahele: kes on ülikoolid, kes eraõiguslikud asutused, mis on nende roll ja mis on rakenduskõrgkoolide roll selles süsteemis. Näiteks ülikoolidel oli soov, et eelnõusse toodaks teadusmahukate ettevõtete mõiste. Põhjalike arutelude käigus aga olevat töörühmas jõutud teadmiseni, pidades silmas ka põhiseaduses olevat teadusautonoomiat, et selline detailne regulatsioon ning kastidesse jagamine hakkaks liigselt teaduskorraldust piirama, eriti just ettevõtluse vaates, kus on soov, et järjest rohkem oleks neid ettevõtteid, kes tegeleks teadus- ja arendustegevusega oma põhitegevuse toetamiseks. Piirangute kehtestamine pärsiks nende tegevust selles suunas.
Minister Tõnis Lukas täiendas, et Tartu Ülikool valmistas ette omapoolse eelnõu, kus oli mitmesuguseid detaile. Seal oli neljane jaotus: ülikoolid, teadus- ja arendusasutused, teadusmahukad ettevõtted ja lisaks need Eesti spetsialiseeritud asutused ja ettevõtted, kes teevad põhitegevuse toetamiseks teadus- ja arendustegevust, näiteks rakenduskõrgkoolid, muuseumid ja tervishoiuasutused. Katrin Pihor juhtis tähelepanu, et seda ei võetud aluseks, jäädi tsentraalselt ettevalmistatud eelnõu korrigeerimise juurde.
Jaak Valge sõnul on rõõmustav, et eelnõusse on toodud mõiste "rahvusteadused", kuid see ei ole piisav. Valge sõnul on seletuskirjas fikseeritud põhimõte, et rahvusteadustele eraldatakse vähemalt 5% üldfinantseerimise mahust. Ta küsis, kas minister peab seda osakaalu piisavaks. Minister vastas, et rahvusteadused ja nende rahastamine on olulised ja et üldises plaanis on kultuuriministril ka vahendid ja õiguslik staatus loodud, et suunata Eesti kultuuriuuringuteks vajalikke vahendeid. Katrin Pihor juhtis tähelepanu, et eelnõus on kirjas "vähemalt 5%", mis tähendab, et eelnõu jätab vabaduse poliitiliste otsustega seda määra suurendada.
Jaak Valge tõi esile, et mitmesugused auditid ja empiirilised andmed tõestavad, et meie teadus- ja arendustegevus ei ole ettevõtluse ja ühiskonna huvidega piisavalt seotud. Ta küsis, kas selle eelnõuga me liigume positiivses suunas, et ühendada teadust rohkem ühiskonna, ettevõtjate vajadustega. Minister Lukas vastas, et läbi aegade on rahastamise üle diskussioone peetud. Üks lahendus on olnud, et kui riik loob instrumendid kaasrahastamise motiveerimiseks, siis ka eraraha tuleb rohkem kaasa, eraettevõtted tõstavad oma protsenti. Eelnõu kohaselt hakkabki see proportsioon muutuma. Mõnevõrra aga on ohumärk, et juurdetulevast rahast läheb suhteliselt vähem põhiinstrumentide ja alusteaduste jaoks. Varem oli see 50%, nüüd ainult 40% ning selle pärast tunneb ka ministeerium muret. Eraettevõtlust kaasavaid rakendusprojekte rahastatakse proportsionaalselt järjest enam.
Katrin Pihori sõnul on oluline muudatus, mille seadus teeb, et teaduse, arenduse ja innovatsiooni juhtimine ühendatakse. Ühendatakse teaduspoliitika ja innovatsioonipoliitika komisjon, mis seni on ministritele – haridus- ja teadusministrile ning majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile – eraldi nõu andnud. Ühine komisjon toob kaasa teaduse, arenduse ning innovatsiooni juhtimise terviklikkuse. Liina Kersna märkis, et reaalsuses on kahe ministri vaheldumisi juhtimisel ühtse komisjonina toimitud juba pikemat aega.
Siinkõneleja Margit Sutrop tundis muret, kas eelnõu on piisavalt küps. Ma küsisin ka rahvusteaduste defineerimise kohta seaduses ning lisasin, et vajalik oleks defineerida ka selline asi nagu "teadlane", kuna selle [definitsiooni] puudumine tekitab vaidlusi. Ma küsisin ka selle kohta, et kui siin on öeldud "vähemalt 5% rahvusteadustele", kas siis ei ole mitte mitmeti mõistetav see, et ülejäänud summa jaguneb 70% baasosaks ja 30% tulemusosaks, ja kas rahvusteadused saavad pretendeerida ka sellele osale. Katrin Pihor selgitas, et eelnõu sõnastus järgib kehtivat olukorda. 5% võetakse kõigepealt üldmahust ära ning ülejäänu jagatakse 30 : 70 põhimõttel: 30% tulemuse osa ja 70% baasosa. Eraldatav rahvusteaduste maht võetakse asutuse osakaalu arvestamisel baasi osana arvesse.
Margit Sutropi arvamuse kohaselt on ülikoolid vahendite jagamisel autonoomsed ning võib-olla oleks abiks, kui tulemuspõhisele rahastusele kandideerimise õigus oleks selgemalt fikseeritud. Tõnis Lukase sõnul on eelnõus rahvusteaduste definitsioon olemas. Need on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise, edendamise ja arendamisega seotud teadused humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas. Käesoleva seaduse, kõrgharidusseaduse ning ülikoolide endi seaduste alusel tehakse ka halduslepinguid. Näiteks rahvusprofessuuride teema on halduslepingus sees ning neid rahastamisproportsioone tuleb hoida.
Margit Sutrop küsis, miks eelnõu seletuskirjas on välja toodud eraõiguslike asutuste sihttoetuse rahastamine numbriliselt – 31,4 miljonit –, mida teiste asutuste puhul ei ole. Katrin Pihori vastuse kohaselt on see vajalik, saamaks aru, kui suurest mahust eraõiguslike asutuste puhul orienteerivalt räägitakse. Eraõiguslike asutuste avaliku hüve loomise toetamise määruses on toetuse suurus seotud avalikus sektoris avalik-õiguslike asutuste ja riigiasutuste poolt loodud avaliku hüve mahuga ja see tähendab, et ülikoolidele kujunev publikatsioonide hind on arvestuse aluseks eraõiguslike asutuste publikatsioonide toetamisel.
Margit Sutropi sõnul on põhiküsimus, kuidas teadusasutuse mõiste üldse ümber mõtestatakse. Kas teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu ei peaks olema analoogiline kõrgharidusseadusega? Kõrgharidusseadus reguleerib ainult kõrghariduse korraldust, aga ei reguleeri enamikku kõrgharidust puudutavate asutuste ega isikute staatust ja juhtimist. Ma küsisin, kas see loogika ei võiks olla samamoodi teadus- ja arendustegevuses. See ei takista teadustöö evalveerimise rahastamise korraldust, mille puhul tuleb tingimuseks seada pigem teadus- ja arendustöö tegemine, mitte teadus- ja arendusasutuseks olemine. Miks selline otsus üldse niimoodi vastu võeti, et kõigile antakse teadusasutuse staatus, kes sellele laua taga pretendeerivad?
Tõnis Lukas vastas, et see ongi fundamentaalne küsimus, mida Tartu Ülikool vaatab. See on mingi osa teadus- ja arendustegevuse registris olevaid asutusi emotsionaalseks muutnud ning nad on saatnud kirju ja öelnud, et kui neid kogu sellest regulatsioonist välja jäetakse, siis selle vastu protesteeritakse, kuna ollakse selle osa. See tähendab, et on teadlased ja lepingud ja sellega ollakse nagu õigustatud seda staatust saama. Ministri sõnul jooksebki siit just see mõtteline veelahe.
Katrin Pihor lisas, et selle taga on väga pragmaatilised põhjused. Teadus- ja arendusasutuse staatuses olemine on paljudele eraõiguslikele ettevõtetele väga oluline turundusinstrument. Teadus- ja arendusasutuse staatuse alusel nad müüvad oma teadus- ja arendusteenuseid. Sellest ollakse riigis väga huvitatud, sest see toob tulu riiki, kuna pakutavad tooted ja teenused on kõrge lisandväärtusega. See ei ole ainult kitsalt ligipääs rahastamisinstrumentidele, vaid laiema mõjuga, kaasa arvatud näiteks see, et teadus- ja arendusasutusel on lihtsam värvata omale teadus- ja arendustöötajaid.
Margit Sutrop sõnas, et ühelt poolt annab see staatus eraõiguslikele [tegijatele] mingid eelised. Nende eeliste hulgas on mitte ainult konkurentsipõhiselt turult raha tuua, vaid ka riigi rahast osa saada. See teeb kindlasti emotsionaalseks ning soovitakse rohkem põhjendusi. Teine pool on aga see, et teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse kohaselt tulenevad ülikoolidele täiendavad nõudmised, mida nad peavad enda juhtimise ja tegevuse korralduses täitma seetõttu, et neile on pandud teadus- ja arendusasutuse staatus. Nende autonoomiasse sekkub seadus. Keegi ei ütle, et teadust ei võiks erinevatel viisidel teha, aga küsimus on, miks me peame kasutama teadus- ja arendusasutuse staatust ka ülikoolide juhul, kui see tekitab mitmesuguseid probleeme.
Tõnis Lukas selgitas, et eelnõu kohaselt ei tule baasfinantseerimise tõus tulevikus Eesti Teadusagentuuri ja grantide arvelt, vaid seda peavad nad lisama ise. See ei meeldinud selles eelnõus erateadusasutustele ja eelnõu näol on tegu kompromissiga.
Andres Suti sõnul on oluline, et tekiks üksmeel kõigi osapoolte vahel. Ta soovitas küsida arvamust nii Eesti Masinatööstuse Liidult kui ka Eesti Elektroonikatööstuse Liidult, kuna seal on väga palju kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, kes on seotud innovatsiooni ja rakendusuuringutega. Sutt palus täiendavalt selgitada EBS-i seisukohta, mille kohaselt eelnõu diskrimineerib eraõiguslikke ülikoole.
Tõnis Lukase sõnul on otsitud kompromissi. Osapooltega on läbirääkimised toimunud ning kompromiss on ka TAN-is kooskõlastatud. Väärib tunnustust, et on liigutud süsteemi, kus innovatsiooni ja rakenduslike uuringute osa nähakse palju rohkem kui senises seadusandluses. Ja see on põhihoiak. Teisest küljest ei saa ka alusuuringuid kõrvale jätta. TAN-is saadi aru, et kooskõlastust on vaja, et minna eelnõu menetlusega Riigikogusse. Lukase sõnul ei ole ta veendunud, et on võimalik saavutada paremat kompromissi.
Viktoria Ladõnskaja-Kubits avaldas muret, kas nii lühikese ajaga on võimalik nii mahuka eelnõuga süvitsi tutvuda ning ennast kurssi viia kõigi laekunud huvigruppide soovidega. Ta küsis, kas eelnõuga oleks olnud võimalik tulla Riigikokku ka varem ning mis juhtub, kui eelnõu jääb järgmise valitsuse perioodi, kuna hetkel on muret avaldanud nii avalik-õiguslikud kui ka eraõiguslikud asutused.
Tõnis Lukase sõnul kinnitati eelnõu TAN-is novembri lõpus ning pärast seda läks eelnõu kooskõlastusringile ning valitsusse. Riigikogu otsustab, kas on piisavalt põhjendatud, et eelnõu seadusena vastu võtta. Uues valitsuses võetakse ilmselt kokkulepped asjaosaliste poolt uuesti lahti ja seetõttu on eelnõus osapooli puudutavaid praktilisi asju, mis seaduse vastuvõtmisel selguse huvides neid aitaks.
Liina Kersna sõnul on need asjad, mida oodatakse, vormilised. Ta küsis, kas see punkt oli TAN-i päevakorras ning kas selle liikmed said teavet, mille nad heaks kiitsid. Tõnis Lukas vastas, et liikmed said infot ja seda saab protokollist vaadata. Margit Sutrop markeeris, et teaduseetika riikliku komitee tegevust tuleks rohkem lahti rääkida, näiteks, kuidas saab moodustada aluskomisjone ja nii edasi.
Liina Kersna küsis, kas seaduse vastuvõtmisel toimuvad uued evalveerimised kõigile ehk ka neile, kellele see veel kehtib. Katrin Pihor vastas, et 2025. aastal evalveeritakse kõiki neid asutusi, kes täna on korraliselt evalveeritud. Enamik korralisi evalveeringuid lõpeb ära 2024. aastal, aga üleminekusättega pikendatakse seda aega, et oleks võimalik seadusest tulenevad muudatused ellu viia. 2024 tuleks niikuinii minna uuele korralisele evalveerimisele. Eraõiguslikele [ettevõtetele], näiteks Icosagenile, kes on evalveeritud paar aastat tagasi, kehtib periood seitse aastat, nagu on korralise evalveerimise puhul. Nemad ei lähe uuesti evalveerimisele.
Liina Kersna palus siiski täpsustada, kas ülikoolide evalveerimine muutub akrediteerimiseks ja neid enam ei evalveerita. Katrin Pihori sõnul kõrgkoolide, sealhulgas ka rakenduskõrgkoolide puhul, kes on saanud positiivse evalveeringu, hinnatakse teadus- ja arendustegevuse kvaliteeti edaspidi institutsionaalse akrediteerimise raames. Põhjus on selles, et protsessid on sarnased ja tegu on topeltkoormusega kõrgkoolidele. Hinnatakse kooli suutlikkust hoida kvaliteeti.
Kas ma tohin paluda kaks minutit? Ma kohe lõpetan.