Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Head Riigikogu istungi jälgijad nii siin täiskogu saalis kui ka interneti vahendusel! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole.

Mul on, hea külaline, teile palve: turvalisuse huvides palun selle arvuti sealt ääre pealt ära võtta. (Palve oli rõdul istuvale inimesele.) Aitäh teile! 

Nii. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, puudub 32.

Ja asume nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selleks on meil vaja hääletus ette valmistada. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh teile! Panen hääletusele Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 3. töönädala päevakorra kinnitamise.  

Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma vaatan, siin menüüs on meil teisipäeval pakutud selline ülimalt rasvane karbonaad kaaluga kusagil poolteist kilo. Ja nüüd me peaksime nende alles jäänud kolme nädalaga selle kõik läbi närima ja siis veel vastu võtma. Ma räägin metsanduse arengukavast. Kas ei oleks normaalse kulinaaria puhul arukas sellist tempu mitte teha ja see välja arvata meie teisipäevasest menüüst? 

Aitäh! Need kulinaariavõrdlused siin saalis on isegi paslikud. Kui kaks arhitekti 1922. aastal, eelmisel sajandil, seda hoonet projekteerisid, oli ju selle saali lae puhul mõte, et see peaks meenutama põlluvagusid, et seda seadusandlikku põldu hästi küntaks. Aga selle tempo kohta ei oska ma teile paremat kosta kui seda, et eks seda otsustab juhtivkomisjon, kuidas see menetlus võimalik on. 

Nüüd püüame uuesti minna päevakorra kinnitamise juurde. Ma nii palju ütlen, et päevakorra kinnitamise juures, Peeter Ernits ja Henn Põlluaas, küsida ei saa. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Asi on selles ...

Head ametikaaslased, ma palun vaikust! Oluline protseduuriline küsimus. Ma ei kuule muidu. Palun, härra Grünthal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See metsanduse arengukava on 647 lehekülge paks ja see laekus meile reedel. Ka kõige parema tahtmise juures ei ole võimalik seda selles ajavahemikus, mis on täna päevakorda pandud, läbi lugeda. Veel rohkem on võimatu seda läbi töötada. Seal on väga palju selliseid probleeme, mis nõuavad käsitlemist. Seal on vaja [ja selleks] on Riigikogul ka õigus kasutada ekspertide ja spetsialistide abi. See kõik jääks praktiliselt tegemata. Ma eeldan seda, et kui me siin Riigikogus midagi menetleme, siis me teeme seda kvaliteetselt, mitte niimoodi, et meile visatakse ette, ma ei tea, mingi hästi paks raamat, [näiteks] kaks [köidet] "Kolmevalitsust", kus räägitakse Hiina dünastiast, ja nõutakse, et me [jõuame] kahe päevaga selle läbi lugeda. See on võimatu! 

Lugupeetud istungi juhataja! Ma leian, et selline käsitlus selle eelnõu menetlemisel on häbiväärne, kui me selle praegu päevakorda kinnitame. Mida me arutame, kui me ei tea selle sisu? Me ei ole seda analüüsinud. Kuidas on see võimalik? Kas te tõesti olete nõus, et selle eelnõuga tehakse meid järjekordselt kummitempliks, millele on viidanud nii presidendid kui ka õiguskantsler? Ma teen ettepaneku: palun jätta see päevakorrapunkt täna [kinnitatavast] päevakorrast välja.

Aitäh! Ma pean tuletama meile kõigile ... (Sumin saalis.) Ma palun vaikust saalis kõigepealt! Aitäh! Tuletan meile kõigile meelde kodu- ja töökorra seaduse § 54, see on päevakorra teatavakstegemine. Siin on lõige 4, mis ütleb järgmist: "Pärast päevakorra teatavakstegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel." Antud juhul te räägite metsanduse arengukavast ja eelnõu algataja on Vabariigi Valitsus. Juhtivkomisjon on antud juhul keskkonnakomisjon. Kui algatajaid või esitajaid on kaks, peavad eelnõu päevakorrast väljaarvamise taotlusele olema alla kirjutanud mõlemad algatajad või esitajad. Kui algatajaid või esitajaid on enam kui kaks, peab väljaarvamise taotlusele olema alla kirjutanud üle poole algatajatest või esitajatest. Nii et selline võimalus on seda välja arvata. Ja ma jään oma vastuse juurde, mis ma vastasin Peeter Ernitsale, et see on eeskätt juhtivkomisjoni pärusmaa, kui kiiresti seda menetletakse ja kas seda on võimalik menetleda. See, mis te ütlesite, et seal on 600 lehekülge circa – jah, see vastab tõele.

Protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas.

Aitäh, austatud eesistuja! Siiamaani on saanud ikka fraktsiooni nimel teha ka ettepanekut päevakorra muutmiseks ja selleks ei ole vaja sugugi mingisugust protseduurilist käetõstmist. Aga olgu sellega, kuidas on. Eespool kolleegide poolt välja toodud põhjustel teen Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku see punkt, metsanduse arengukava aastani 2030, selle nädala päevakorrast välja arvata.

Aitäh, austatud Henn Põlluaas! Ma pean tunnistama, et ma olen nüüd päris keerulises olukorras. Ma ei tea sellist pügalat meie seadusandluses, et fraktsioonil on õigus see päevakorrast välja võtta. Ma palun mikrofon tagasi anda Henn Põlluaasale. Kas te saaksite öelda selle seaduse ja paragrahvi, mille alusel see välja võtta?

Jah, aitäh! Peast ma ei oska küll paragrahvi öelda, aga fraktsioonidel on õigus päevakorra muutmise ettepanekuid teha ja see muudatus viiakse hääletusega ka läbi, kui teised fraktsioonid ei ole selle ettepaneku vastu. Nii on see olnud kogu aeg.

Ma tänan teid! Me peame nüüd tulema selle § 54 lõike 3 juurde, mis ütleb järgmist: pärast päevakorra teatavakstegemist võib seda täiendada üksnes juhul, kui ükski fraktsioon ei ole selle vastu, välja arvatud käesoleva seaduse §‑s 56 ettenähtud juhtudel. See räägib täiendamisest, mitte väljavõtmisest. See, millele te toetute, on enamus aega nii kehtinud, aga see muutus circa neli aastat tagasi, 2019. Peale seda enam seda võimalust fraktsioonidel ei ole isegi siis, kui kõik fraktsioonid on sellega nõus.

Protseduuriline küsimus, Ruuben Kaalep, palun! 

Aitäh, auväärne juhataja! Ma soovitan teil kindlasti kuulda võtta Henn Põlluaasa ettepanekut. Aga ma ühtlasi, et seda toetada, küsin teilt. Kuidas on teie sõrmeotsatunnetus: kas Riigikogu liikmetel on olnud piisavalt aega süveneda sellesse teisipäevasesse päevakorda lülitatud metsanduse arengukavasse, et kooskõlas meie kodu- ja töökorra seaduse mõtte ja vaimuga võtta vastu teadlik ja adekvaatne otsus teisipäeval? Kas selleks on olnud piisavalt aega?

Aitäh teile! Praegu ei ole ju infotund Riigikogu liikmete ja Riigikogu esimehe vahel ja seda ma ei lase siin tekkida. Küll ma ütlen seda, et kui seda soovitakse arutada, siis te teate, et meie seadusest, kodu- ja töökorra seadusest tulenevad ka need mehhanismid, et me saame istungeid juurde teha, kui me vajame seda – nii täiendavaid istungeid kui ka erakorralisi [istungjärke]. Aga veel kord: kas seda suudetakse menetleda nii kiiresti või mitte, see sõltub eeskätt juhtivkomisjonist. Loomulikult ka täiskogu saalist, aga eeskätt sellest, kuidas [menetlus] nähakse ette juhtivkomisjonis, milleks on keskkonnakomisjon

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Hundid suudavad mõnikord õgida korraga mitu kilo, aga jooksuajal – praegu on huntidel jooksuaeg – nad ei tee seda. Aga meil, lugupeetud juhataja, on ka jooksuaeg praegu – Riigikogu valimised on. Ja miks te sunnite meid jooksuajal kiiruga õgima sellist pala, seda metsanduse arengukava?

Aitäh! Tulenevalt seadusest XIV koosseis ei ole oma tööd lõpetanud, teeb seda usinalt edasi korraliste istungite raames vähemalt 23. veebruarini 2023. aastal. Erkki Keldo, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Te küll vastasite EKRE fraktsiooni ettepanekule täiendada istungit, et nad seda ei saa teha, aga igaks juhuks õigusselguse mõttes ütlen, et Reformierakonna fraktsioon ei toeta istungi päevakorra täiendamist.

Aitäh! No nüüd te läksite selle ütlusega tagasi 2019. aasta eelsesse aega, aga ega see nüüd tükki küljest ära ei võta. Aga ma veel kord ütlen: jah, seda võimalust [ei ole]. Aga mitte täiendada nad ei tahtnud seda [päevakorda]. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna soov oli [üks punkt] päevakorrast välja arvata. Kui täiendada oleks tahtnud, siis oleks teine teema olnud, aga nad tahtsid välja võtta. Seda võimalust ei ole.

Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Hea juhataja! Mul on nüüd puhtalt protseduuriline. Homme on meil kavas seda prisket pala arutada hommikul kell 10. Aga keskkonnakomisjoni istung, kus me üldse vaatame, mis me temaga teeme – selle priske praega –, on alles pärast seda. Kuidas on võimalik, et me praegu kinnitame selle menüü ja homme hakkame seda arutama, aga keskkonnakomisjon, kes vaatab, kas üldse seda serveerida, koguneb alles peale istungit? 

Aitäh! Noh, saate aru, et Riigikogu juhatuse liikmed pole ühegi komisjoni liikmed. Minu teada on juhtivkomisjon, kelleks on antud juhul keskkonnakomisjon, teinud otsuse see saali tuua ja päevakorda panna. Teie menetluseks ma soovin aga usutavasti kogu Riigikogu juhatuse nimel teile palju jõudu.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, eesistuja! Ma ei tahaks üldse minna tagasi aastasse 2019 või selle eelsesse aega. Ma läheksin tagasi eelmisse esmaspäeva, kus ma tegin täpselt samasuguse ettepaneku meie fraktsiooni poolt kolmapäevasest päevakorrast ehk siis nädala päevakorras kolmapäevasest päevakorrast üks seaduseelnõu välja võtta. See käis minu mäletamist mööda nii – ja ma arvan, et kõik teised mäletavad ka, et see protseduur käis nii –, et mina tegin selle ettepaneku ja Mart Võrklaev, täpselt nagu Erkki Keldo praegu, ütles, et Reformierakond seda ei toeta, ja see jäi [päevakorda]. Ühesõnaga, kuidas te seda selgitate, et [eelmisel] esmaspäeval sai seda teha, täna ei saa seda teha? Millest te siis lähtute? Me ei ole aastas 2019, me oleme [eelmises] esmaspäevas, kui täpselt samasugune asi meil siin saalis toimus ja teie osavõtul see lahendati just nii, nagu te praegu ei taha seda lahendada. 

Aitäh teile! Põhjus on selles, et see väljavõtmise ja kodu- ja töökorra seaduse tõlgendamine on Riigikogu Kantselei ametnike ja juristide poolt veel kord üle vaadatud. Ma jään oma seisukoha juurde, et kui Riigikogu täiskogu istungi [päevakord] on teatavaks tehtud, siis sealt midagi välja võtta – seda võimalust ei ole. Täiendamine on teine asi. See on see põhjus.

Andres Metsoja, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lihtsalt protseduuriliselt märgin ära, et keskkonnakomisjon saatis metsanduse arengukava konsensuslikult siia suurde saali esimesele lugemisele ja ka Peeter Ernits oli vastaval istungil kaasatud. Täiendavalt veel seda, et keskkonnakomisjon on enne üleandmist metsanduse arengukava menetlenud korduvalt ja seal on olnud menetluse ajal valdav etteheide see, et tuleks minna sisuliseks. Seda valdavalt Peeter Ernitsa ettepanekul. Ja need arutelud, ma loodan, lähevad väga sisuliseks. Aga palume siis jätta selle ilusti-kenasti päevakorda, et seda saaks teha.

Aitäh! Selle protseduurilise küsimuse peale ma ütlen ka, et jõudu teile selle menetlemisel, nagu ma juba eelnevalt ütlesin. Helle‑Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Ikkagi tulles tagasi selle minu eelmise küsimuse juurde, ma küsin [uuesti]. On tõepoolest segadus. Eelmine esmaspäev sai midagi sarnast teha, täna enam ei saa. Kas te eksisite siis eelmine kord või eksite nüüd või olete vahepeal targemaks saanud? Lihtsalt, et kõigil oleks selge.

Aitäh! Protseduurilt, ma arvan, me oleme saanud targemaks. No sellised valikud te andsite. Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits, palun!

Jah. No kolleeg Metsojalt siin selline demagoogiline jutt. Tõepoolest, ülepeakaela see tuli. Valitsus viskas selle eelnõu viimasel hetkel meile ja komisjoni esimehe ettepanekul hakkame kiiresti seda õgima. Aga mingit arutelu selle 600, ligi 700 [lehekülje üle] – see on umbes sama paks kui riigieelarve ja nii palju kaalub ka – ei ole toimunud. Mitte mingit arutelu! Ja esimene arutelu, kordan uuesti, toimub homme peale istungit, kus Madis Kallas sellest räägib. See on oluline: [see on] esimene sisuline arutelu. Ma arvan, et enamik, ka Andres ei ole ilmselt lugenud seda 700-leheküljelist pala.

Aitäh! Ma usun, et te suudate omavahel selle ise ära õiendada, kas ollakse lugenud või ei olda. Aga veel kord: me ei hinda juhatuses seda, kui sisuliselt ühte või teist küsimust on arutatud. Kui juhtivkomisjon teeb ettepaneku [eelnõu] päevakorda arvata, siis juhatus seda ka teeb.

Protseduuriline küsimus, Jürgen Ligi! Ja ma ütlen Andres Metsojale nii palju ära, et siin seda vasturepliigi õigust ei ole. Jürgen Ligi, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma tahaksin teha kompromissettepaneku ja küsin, kas see on võimalik. Kuna EKRE on esitanud sellise pretensiooni ja komisjonis öelnud, et seda tuleb ikkagi arutada sisuliselt, siis võtaks selle asja sisulisse arutellu, alustaks homme, teeks paar lugemist vähemalt ja siis on kõik üksmeelel.

Aitäh! See on võimalik. Protseduuriline küsimus, Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Et ei jääks õhku kõhklusi ja kahtlusi, siis kindlasti, kui on võimalik seda homme menetleda, siis komisjonipoolse ettekandjana ma [teeksin] kena [ülevaate] ka sellest, kui palju siis keskkonnakomisjon selle koosseisu jooksul on metsanduse arengukava menetlenud juba eelnevalt selle protsessi käigus. Ja tegelikult üks märkus veel: ka neljapäeval arutati metsanduse arengukava. See täiesti toimus peale seda, kui oli otsuse eelnõu parlamendile üle antud. Nii et ka see arutelu oli.

Ma ei loe küll seda protseduuriliseks küsimuseks, aga minu meelest see on väga tervitatav, et me niivõrd tõsiselt ühe juhtivkomisjoni töökava ja -plaani arutame. Ma usun, et see tuleb isegi koosseisu lõpus meile kõigile positiivse informatsioonina.

Mihhail Stalnuhhin, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra esimees! Mul on kaks küsimust, mis on nii protseduurilised kui ka täpsustavad. Esimene. Kas ma sain õigesti aru, et eelnõu 647 väga keeruline tehniline tekst on komisjoni tulnud eelmise nädala reedel ja et seda komisjonis veel arutatud ei ole? Ja teine küsimus oleks selline. Vaadake, praeguses maailmas on palju huvitavaid termineid. On olemas näiteks termin "diskriminatsioon", millest kõik saavad aru, aga sellele juurde on tekkinud ka selline asi nagu "positiivne diskriminatsioon". Äkki saab [analoogiat] kasutada ka sel juhul, kui tegemist on [päevakorra] täiendamisega. Äkki saame kasutada sellist terminit nagu "negatiivne täiendamine"?

Aitüma! Kõigepealt, Riigikogu juhatus selle päevakorra otsustas ära 19. jaanuaril, eelmise nädala neljapäeval. Ma jään hetkel teile võlgu vastuse, millal oli juhtivkomisjoni määramine selle eelnõu puhul. Ja see teine küsimus või protseduuriline küsimus, mis te üles panite – eks ole iga koosseis püüdnud järgmisele koosseisule anda paremat kodu- ja töökorra seadust. Tahe on alati olnud hea, entusiasmi on palju, tulemus on reeglina olnud null. Aga võib-olla järgmisel koosseisul õnnestub see paremini.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Tõepoolest, metsanduse arengukavasid on siin läbi aastate arutatud ju küll ja küll. Aga jutt ei ole ju nendest, mis varem olid, vaid jutt on just nimelt sellest konkreetsest arengukavast, mille valitsus eelmise nädala lõpus Riigikogule üle andis. Ja seda ei ole arutatud. Kui komisjon ei ole ikkagi sisuliselt eelnõu arutanud ja teinud selle esimesele lugemisele saatmiseks ettevalmistusi, siis seda ei olegi võimalik siin saalis arutada. Ja seetõttu ma teen Konservatiivse Rahvaerakonna poolt veel ühe täiendusettepaneku: tõsta selle eelnõu arutamine teisipäevaselt päevalt neljapäevale. Siis on komisjon seda juba näinud ja saanud ka sisuliselt arutada, mitte ainult oma meilboksis selle vastu võtnud.

Aitäh teile! Esimesele küsimusele ma vastan niipalju, et seal on tubli üheksa meie head ametikaaslast. Küllap nad saavad selle [arutamisega] hästi hakkama, kuidas nad selle asja ette võtavad. Aga see teine ettepanek – ma panin selle kirja. Aitäh!

Valdo Randpere, protseduuriline küsimus.

Ma tahan natukene täiendada või parandada. Helle-Moonika Helme ütles enne, et eelmisel esmaspäeval ta palus ühe päevakorrapunkti, ühe eelnõu välja tõsta päevakorrast ja selle peale vastasid sina, Jüri Ratas, et siis hääletame. Helle-Moonika Helme räägib peaaegu tõtt. Tegelikult ta sellise küsimuse tõepoolest esitas, aga puldis ei olnud mitte sina, vaid oli Helir-Valdor Seeder. Ja Helir vastas talle, et okei, kui tahate muuta või täiendada – mis see nüüd ongi –, siis jah, kui ükski fraktsioon vastu ei ole, siis võime hääletada. Aga sel hetkel tõepoolest üks fraktsioon oli vastu ja seda ei saanud hääletada. Nii et minu ettepanek on, et teeme nüüd samasuguse kompromissi täna ka. Paneme selle hääletusele siin saalis. Kui ükski fraktsioon vastu ei ole, siis võib seda muuta, aga kui mõni fraktsioon on vastu, siis ei saa hääletada.

Aitäh teile, härra Randpere, et tulete appi seda Riigikogu istungit juhtima! Aga ei, ma ei pane seda hääletamisele. Ent see oli õige tähelepanek, et mina ei juhtinud eelmisel esmaspäeval [istungit]. Protseduuriline küsimus, Erkki Keldo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma sain aru, et te panite selle EKRE fraktsiooni ettepaneku kirja. Aga ma veel kordan üle, et Reformierakonna fraktsioon ei ole nõus päevakorda muutma ja täiendama.

Aitäh! See oli selles mõttes õige protseduuriline kommentaar, et, Henn Põlluaas, teie ettepanek langes maha, läks laua alla. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest Henn Põlluaas tegi väga õige tähelepaneku. [Eelnõu] on jõudnud siia saali menetlusse, aga mingisugune loogiline aeg võiks siiski olla tutvumiseks selle teosega, mille autorid on kokku pannud. Ilmselge on see, et see neljapäevase istungi päevakorda panek on absoluutselt õige. Või arvate te niimoodi, leiate ikkagi, et Riigikogu on kummitempel, viskame asjad ette ja lihtsalt vormistame teema ära? Ma arvan, et te ei arva seda. Riigikogu peaks tegema kvaliteetset tööd ja seetõttu peaks meile andma vähemalt sellises ulatuses puhveraega, mis oleks mingilgi määral mõistlik. Nii et ma teen uuesti ettepaneku – minu ettepaneku tühistamist pole keegi taotlenud – lükata see arengukava neljapäevasesse päeva.

Aitäh teile! Kõigepealt ma ei ole üldse nõus sellega, kuidas te defineerite Riigikogu. Riigikogu on rahvaesindus ja seadusandlik võim. Sellest tuleb, ma usun, meil kõigil meie töös lähtuda. See ettepanek, mis tehti, mille Henn Põlluaas tegi – kas see on mõistlik või mitte, seda mina hetkel ei hinda. Aga ma ütlesin, et seda ettepanekut me ei saa enam kaaluda, sest üks fraktsioon, Reformierakonna fraktsioon Erkki Keldo isikus, on päevakorra muutmise vastu. Nii see seis on.

Peeter Ernits, teil on viies protseduuriline küsimus. Palun!

Hea juhataja, ma võtan teie sõnu väga tõsiselt. Te ütlesite, et minu pinginaabri Henn Põlluaasa ettepanek kukkus laua alla. Lugupeetud juhataja, kas te saadaksite virgatsi siia? Meie kahekesi ei suuda leida seda ettepanekut laua alt.

Aitäh! Ei saada. Kalvi Kõva, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea Riigikogu esimees Jüri! Ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on igasuguse sellenädalase päevakorra muutmise vastu. Nii et kas [selle ettepaneku] teeb Kalle Grünthal või keegi teine, me oleme selle vastu.

Aitäh! Te ei kuula isegi ideid ära, te olete pimesi vastu? Selge, saime aru. Head ametikaaslased, ma tänan! Me läheme nüüd hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head ametikaaslased, ma vabandan, ma segan teid korraks. Kas me võime minna hääletuse juurde? Kui on soov edasi diskuteerida, siis kutsume edasi inimesi saali. Aitäh selle loa eest! 

Panen hääletusele Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 3. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 62, 17 vastu ja erapooletuid ei ole, on päevakord kinnitatud.

Nii. Asume nüüd tänase päevakorra juurde: 23. jaanuar, esmaspäev. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 709 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Sumin on päris suur saalis, vajutage ekraanile, kui te soovite, et läbirääkimised avataks. Kui ei soovi, siis ma palun vaikust saalis. Aitäh teile! Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on viia läbi eelnõu 709 lõpphääletus. Asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Aitäh! 

Panen lõpphääletusele eelnõu 709. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 59, vastu 16, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 709 seadusena vastu võetud. Sellega on esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 744 kolmas lugemine. Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Juhtivkomisjoni seisukoht on viia läbi lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Aitäh!

Panen lõpphääletusele eelnõu 744. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 60, vastu 16, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 744 seadusena vastu võetud. Sellega on ka teise päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud. 

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Ettekandja on peaminister Kaja Kallas. Enne, kui läheme ettekande juurde, lubage lühidalt tutvustada [selle punkti menetlemise] korda. Kõigepealt on peaminister Kaja Kallase ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on küsimused ettekandjale. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ja siis on läbirääkimised. Sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust. Austame neid, kes soovivad kuulata, ja austame ettekandjat. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Euroopa Teadusnõukogu president Maria Leptin on öelnud, et teadus on oma olemuselt katse mõista meid ümbritsevat maailma. Teaduse olulisus ja mõju seisnebki selles, et vaid ümbritsevat mõistes saame seda teadlikult ja meile soovitud suunas muuta. Teadmise ja teadmatuse vahel asetseb arvamus, asetseb usk. Innovatsiooni aga ei tehta usupõhiselt, vaid teadmistepõhiselt. Teadus- ja arendustegevuses peaksime seetõttu nägema keskset tööriista meile oluliste muutuste läbiviimisel ühiskonnas, majanduses, elukeskkonnas ja riigivalitsemises.

Iga tulevase teadlase tee algab lasteaiast või koolist. Eesti koolid on maailmas ühed parimad ja Euroopas olemegi parimad. Selle üle võime kõik uhked olla. Seoses Eesti kooliga tahan ma kogu südamest tänada neid Riigikogu liikmeid, kes toetasid eestikeelsele haridusele üleminekut. Üks aspekt, mis on vähe tähelepanu saanud, on see, et kõik PISA testid on selgelt näidanud, et siinsete vene õppekeelega koolide õpilaste tulemused jäävad eesti õppekeelega koolides käivate eakaaslaste omadele tunduvalt alla. Seepärast julgen ma arvata, et just eestikeelsele haridusele ülemineku otsus oli Eesti teaduse tuleviku seisukohalt möödunud aasta vaata et kõige olulisem [otsus]. Ma olen kindel, et see saab meie teadus- ja arendustegevust tulevikus mõjutama rohkem, kui paljud teist praegu endale tunnistada oskavad.

Aga lähme nüüd päris teadus- ja arendustegevuse seisu ning perspektiivide juurde. "Eesti 2035" strateegias seatud eesmärkideni jõudmisel saabki tõenäoliselt otsustavaks see, kas oskame siinset teadus- ja arendustegevust selliselt suunata, et see Eesti inimeste ja ühiskonna vajadusi parimal viisil toetaks. Teadlase uudishimul põhinevatele alusteadustele lisaks vajame praegu enam ühiskonda ja majandust toetavat rakendusteadust. Mitte keegi teine maailmas ei võta uurida Eesti ühiskonna majanduse ja keskkonna kitsaskohti, et meie inimeste elujärge parandada. Peame seda ise tegema.

Austatud Riigikogu! Oleme teadus- ja arendustegevuseks planeeritud eelarvet juba mitu aastat järjepidevalt suurendanud. Riigieelarvest ei ole teadus- ja arendustegevuseks kunagi eraldatud rohkem vahendeid kui käesoleval, 2023. aastal: 386 miljonit eurot. Seda on 51 miljonit rohkem kui eelmisel aastal. 45% riigieelarve teadus- ja arendustegevuse rahast oleme sel aastal suunanud ühiskonna ja majanduse võimekuse kasvatamisele. Peame jälgima, et soovitud muutus ei tooks kaasa teadusrahastuse liigset killustatust ja bürokraatiat. Mis veelgi olulisem: eelarvestrateegia raames otsustasime erakorraliselt tõsta ka kõrghariduse riigieelarvelist rahastust, korvamaks kõrgkoolide aastate jooksul tekkinud alarahastust. See on üks tänase valitsuskoalitsiooni kõige olulisemaid kokkuleppeid. Ilma tugeva kõrghariduseta ei suuda me täita tööturu nõudlust haritud töötajate järele ega tõsta Eesti riigi konkurentsivõimet. Nelja aastaga plaanime kõrghariduse tegevustoetust suurendada ligi 130 miljonit eurot. Alarahastuse tõttu on ülikoolidel tulnud õpetamiseks puudu jäävad vahendid võtta teadusrahastuse arvelt. Tulevikus see enam nii ei ole.

Eelmisel aastal ma lõpetasin teadus- ja arendustegevuse ülevaate mõttega, et oleme teiega koos kogemas seda hetke, kui Eesti tugev teadus hakkab muutuma Eesti ühiskonna ja majanduse tugevuseks. See muutus on täna nähtavam, kui see oli aasta tagasi. 2021. aastal kulutati teadus- ja arendustegevusele Eestis 551 miljonit eurot, mida oli 15% enam kui aasta varem. Eesti investeeringud teadus- ja arendustegevusse kasvasid tublisti kiiremini kui naabrite omad. Suurt kasvu teaduskulutustes nägime juba teist aastat, ja seda kõikides sektorites, enim aga ettevõtetes ja ülikoolides. Avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulud olid 2021. aastal 237 miljonit eurot, kasvades 13%. Eesti ettevõtted panustasid 2021. aastal teadusesse 314 miljonit eurot – 42 miljonit eurot rohkem kui aasta varem ja poole rohkem kui alles kolm aastat tagasi.

Erasektori teadus- ja arendustegevuse kulude veduriks ei ole enam info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna ettevõtted, millega olime aastaid harjunud, vaid enim on kolme aastaga teaduskulusid tõstnud just töötlev tööstus, mis annab lõviosa meie ekspordikäibest. Töötleva tööstuse ettevõtete kulud teadusele ja innovatsioonile on kolme aastaga kasvanud kaks ja pool korda. Ettevõtjad on mõistnud, et me ei ole enam odava tööjõu maa ja peame oma konkurentsivõime tõstmiseks töötama nutikamalt. Üha rohkem Eesti ettevõtteid näeb teaduses ja innovatsioonis kasu. Teadus- ja arendustegevusse panustavate ettevõtete arv aina kasvab. Üha rohkem panustab teadus- ja arendustegevusse ka väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid. Oma osa võib olla selles Eesti Tööandjate Keskliidu 2% klubi tublil teavitustööl, ent kindlasti vaatasid ettevõtted koroonakriisi valguses ka oma äriprotsessi üle.

Teadlaste ja inseneride arv ettevõtetes kasvab, ja seda juba kolmandat aastat. Erasektorisse lisandus 2021. aastal 220 täistööajaga teadlast ja inseneri. Viimase kuue aastaga on teadlaste ja inseneride arv ettevõtetes kahekordistunud. Me liigume seatud eesmärkide suunas. Nende muudatuste mõju peaks õige pea jõudma meie tööjõu tootlikkuse näitajatesse. Selles oleme teiste riikide võrdluses edenenud, jõudes 2021. aastal 86,7%-ni Euroopa Liidu keskmisest. Alates 2010. aastast on tööjõu tootlikkus võrdluses Euroopa keskmisega tõusnud 17 protsendipunkti, kuigi ka teised riigid on pingutanud. Meie eesmärk on jõuda 2035. aastal ambitsioonika 110%-ni Euroopa keskmisest.

Head kuulajad! Akadeemilise teaduse tasemelt oleme tugevamad, kui meie suurus ja rikkus lubaksid. Ajakirja Times Higher Education koostatavas ülikoolide edetabelis jõudis Tartu Ülikool esmakordselt 250 parima ülikooli hulka. Niinimetatud uue Euroopa ülikoolide seas tähendab see kõige kõrgemat kohta. Teadusartiklite viidatavuse poolest, mida peetakse nende mõjukuse näitajaks, on Tartu Ülikool maailmas lausa 115. kohal.

Ülikoolides on teisigi tähelepanuväärseid arenguid. Euroopa kõige mainekamaid teadusgrante annab välja Euroopa Teadusnõukogu. Eesti teadlased on neil konkurssidel olnud varasemast edukamad. Kui aastatel 2008–2021 sai selle grandi kokku 11 Eestis töötavat teadlast, siis 2022. aastal lisandus sellesse ritta veel kolm ülikoolide teadlast. Näiteks taimeökoloog Marina Semtšenko sai rahastuse, et luua Tartu Ülikoolis töörühm, uurimaks taimeliikide geneetilisi muutusi, mis mõjutavad liikide püsimist ja seeläbi kogu ökosüsteemi toimimist muutuvas kliimas. Grandi saajatest kaks tulid Eesti ülikooli järeldoktorantuuri mujalt Euroopast ja kolmas tegi oma järeldoktorantuuri Briti ülikooli juures, ent tuli seejärel Eestisse tagasi. See näitab, et meie ülikoolid suudavad väga tugevaid noorteadlasi siia tööle tuua ja et meie välisteadlastele suunatud toetused on tõhusad.

Räägin oma ettekandes varsti ka planeeritavast rakendusuuringute keskusest, aga enne veel paar sõna ülikoolide võimalustest. Ülikoolid on, nagu juba öeldud, arenenud kiiresti nii oma kvaliteedi näitajates kui edetabelites. Selle üle rõõmustades nendin teatud kadedusega, et saab veel paremini. Mul on hea meel tõdeda, et Eesti kõrgkoolid on julgelt otsimas võimalusi koostööks erasektori ja ülikoolide teadlaste vahel. Ma olen päris kindel, et juba üsna varsti saame lähemalt rääkida oma edulugudest, nagu näiteks Tartu Ülikoolile kuuluv üsna hiljuti tegutsema hakanud UniTartu Ventures.

Innovatsioone ja arendusi, mille üle võime uhked olla, on meil küllaga. Näiteks värske üleeuroopalise uuringu kohaselt on Eesti teadlaste loodud keeletehnoloogia maailma tipus. Teadlaste katsetused masintõlke, kõnetuvastuse ja kõnesünteesi vallas on jõudnud faasi, kus neid on võimalik ka tavaelus rakendada. See loob vaegkuuljatele, vaegnägijatele võimalusi osaleda õpingutes ja tööturul, aga ka meile kõigile, et õppida keelt või kasutada automaattõlget ja kõneroboteid. Olete kindlasti kuulnud kampaaniast "Anneta kõnet", mille kaudu on meil kõigil võimalik eesti keeletehnoloogia arengusse oma panus anda. Usun, et sellised tehnoloogiaarendused aitavad keelel areneda ja säilida.

Pikaajalist intensiivset teadustööd eeldavate ettevõtete toetamine on olnud riikliku innovatsioonipoliitika uus suund. Teadusest välja kasvanud aja- ja rahamahuka süvatehnoloogia valdkonna ärimudelid eeldavad nii tegijatelt kui investoritelt hoopis teistsuguseid kompetentse. Tugeva teadus- ja start-up-riigina on meil olemas teadmised ja oskused, mida siin kokku panna. Hea näide sellest on R-S OSA, mis käivitas seitse aastat tagasi TalTechi teadlaste uurimistöö põhjal põlevkivituha väärindamise rakendusuuringud. Koos teadlastega arendatud tehnoloogia abil muudetakse kasutu jäätmena seisev põlevkivituhk tooraineks, millest saab toota igapäevaeluks vajalikke esemeid, nagu värvid, aknaraamid, põrandakatted. Seejuures seotakse tootmise käigus igal aastal toodetesse tuhandeid tonne CO₂. Demotehas Narva lähedal valmib 2024. aastal.

Edukad olid ka valitsuse jõupingutused tuua Eestisse üks kahest NATO innovatsioonikiirendi DIANA Euroopa peakorterist. Kiirendi eesmärk on luua ja katsetada kahese kasutusega tehnoloogiaid, mida saab samal ajal rakendada nii riigikaitses kui ka igapäevaelus. Ettevõte Skeleton Technologies edule aluse pannud teadlased Jaan Leis, Mati Arulepp ja Anti Perkson pärjati eelmisel aastal Euroopa aasta leiutaja auhinnaga. Nende töö tulemusel ehitatakse nüüd kondensaatoreid, mis on pikema elueaga, töökindlamad, kiiremini laetavad ja väiksema keskkonnamõjuga. See on näide sellest, kuidas teadlaste ideed ja tugev meeskonnatöö vormuvad siinse start-up-kogukonna pealehakkamisega kohtudes ettevõtte konkurentsieelisteks ja tehnoloogiaks, mis muudab valdkonda.

Teaduses ja innovatsioonis on toimumas palju sellist, mille üle heameelt tunda ja mis toetab Eesti pikaajalisi sihte. Suur tänu nii teadlaskonnale kui ka ettevõtjatele selle koostöö eest!

Austatud Riigikogu! Teadustulemuste muutmine innovatsiooniks ja seeläbi ettevõtte konkurentsieelisteks on keerukas ja võtab aega. Rakendusuuringute rahastamise osakaalult peame veel pingutama, et Euroopa innovatsiooniliidrid kinni püüda. Teiste riikide näited kinnitavad, et iga riigi poolt rakendusuuringutesse investeeritud euro toob tagasi kolm kuni neli eurot maksutulu.

Teadus- ja Arendusnõukogu soovitab edasi minna Eesti oma rakendusuuringute keskuse loomisega, mis lähtuks just siinsete ettevõtete vajadustest ja võimalustest. Sellise keskuse eesmärk on toetada ettevõtteid rakendusuuringute ja tehnoloogianõustamisega, et luua võimekus viia teadustöö tulemused süsteemselt laborist tootmisesse. Ülikoolide tippkompetentsi kasutamine lihtsamate rakendusuuringute tegemiseks ei ole otstarbekas, kuigi nõudlus nende järgi on suur. Pean oluliseks, et keskuse näol loome kasvulava teadlastele, kes soovivad töötada väljaspool ülikooli. Rakendusuuringute keskus alustab valdkondades, kus analüüside põhjal on sellise toe järgi suurim vajadus, aga ka suurim äriline potentsiaal. Sellised valdkonnad on biorafineerimine, autonoomsed sõidukid, vesinikutehnoloogia, droonitehnoloogia ja terviseandmed.

Tööandjate algatusel on valminud ka Innovatsioonitrepi tööriist, mille abil saab iga ettevõtja hinnata, kui uuenduslik ta on ja mida edasiseks arenguks vajab. Riik saab omakorda disainida teenused, võttes arvesse arenguetapi erinevatel astmetel olevate ettevõtete vajadusi. Teenuste ja toetuste ümberkujundamine selle alusel viiakse lõpule juba selleks suveks.

Riigikogu töölauale on jõudnud riigi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni juhtimise olulisim regulatsioon: teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu. See on osapoolte vahel saavutatud keeruka ja aega nõudnud kompromissi tulemus. Esmakordselt reguleerime seaduse tasemel ettevõtete innovatsiooni toetamise mehhanisme, teaduseetikat ja avatud teaduse korralduse põhimõtteid. Loodan, et Riigikogu menetleb seda eelnõu kiiresti ja mõtleb konstruktiivselt kaasa.

Valdkonna arengukava TAIE elluviimisega oleme samuti edasi liikunud. Koosloomes partneritega on välja töötatud nelja fookusvaldkonna teekaardid, mis on arengukava meetmete käivitamise aluseks. Üks selliseid on avaliku sektori innovatsioonivõimekuse tõstmisele suunatud meede. See annab poliitikavaldkondadele ja kohalikele omavalitsustele senisest paremad võimalused avalike teenuste teaduspõhiseks arendamiseks ning katsetuste tegemiseks. Ka riigivalitsemises peame olema nõudlikud ning leidma uudsed teaduspõhised lahendused.

Novembris toimunud Teadus- ja Arendusnõukogu [istungil] arutasime, kuidas ühiskondlik tellimus paremini teadlasteni viia. 20% igal aastal teadusele ja arendustegevusele eraldatavast 1% lisarahast oleme [kasutusse] suunanud ministeeriumide kaudu. Pean oluliseks, et see jääks niimoodi ka edaspidi. Ministeeriumide võimekus neid vahendeid kasutada on erinev ja see vajab tugevdamist, aga me ei tohi loobuda sellest ideest kasutada teadlaste abi ümbritsevate protsesside mõtestamiseks.

Üks suurimaid ülesandeid järgmistel aastatel on talendipoliitika. Rohkem teadlasi ja insenere ei vaja ainult uus rakendusuuringute keskus, vaid ka ettevõtted ja ülikoolid ise. Doktorikraadiga spetsialistide osakaal Eesti tööealiste elanike hulgas on kasvamas. 2022. aastal pöördus kasvule ka doktorikraadi kaitsmiste arv. Doktoriõpingute ja teadlasekarjääri vastu huvi kasvatamiseks käivitasime eelmisel aastal ka doktoriõppe reformi. Sarnaselt IT Akadeemiale oleme käivitamas inseneriakadeemiat, et suunata noorte erialavalikuid ja kasvatada insenerivaldkonna lõpetajate arvu.

Peame suutma sektorite vahel liikumist lihtsustada, et teadlane saaks teatud perioodil töötada ettevõttes, koolis või riigiasutuses, kartmata, et see võtab temalt võimaluse uuesti teadlasena töötada. Peame jätkama ka püüdlusi tuua Eestisse tagasi võõrsile õppima ja tööle läinud eestlased ning jätkuvaks kasvuks peame kindlasti vaatama ka välistalentide poole.

Head saadikud! Barack Obama on öelnud, et riik, mis paneb täna kõik oma panused teadusele ja innovatsioonile, valitseb homme maailma majandust. Väikeriigina on meie eesmärgid teised, ent ühiskonna ja majanduse muutumine teadusmahukaks on ainus viis tuleviku Eesti arenguid kestlikult rahastada. Viimaste aastate poliitikamuutused on toetanud valdkonna arengut suunas, mille nimel oleme kaua töötanud. Oleme parandanud nõrkusi, kaotamata oma tugevusi. Meie teadlased on endiselt maailma tipus. Teadus- ja arendustegevuse mahud kasvavad nii avalikus kui ka erasektoris – kiiremini just viimases. Senisest enam suuname riigieelarve vahendeid ühiskonna ja majanduse arengut toetavatele rakendusuuringutele, kuid väärtustame ka alusteadusi.

Lõpetuseks. Tulen veel kord tagasi sinna, kust alustasin, et rõhutada hariduse olulisust meile kui väikeriigile. Hea haridus tagab eesti kultuuri ja keele kaitse ja arengu, Eesti riigi ja kodanike konkurentsivõime ning säästab kulusid sotsiaalabile, tervishoiule ja turvalisusele. Kõik anded peavad leidma arendamist ning haridus peab vastama tulevikutöö vajadustele. Minu selge soovitus kõigile noortele on üks: õppige nii palju, kui vähegi suudate ja jaksate. Haridus on kõige kindlam tee eduka karjääri poole. Toimetulekuprobleemid on aga tihti poolikuks jäänud haridustee nägu. Eestis on suurepärased koolid ja ülikoolid. Kasutage võimalust neis õppida. Facebooki ülikool kõlab ju ka uhkelt, aga tõelisi teadmisi, mitte usku ja arvamusi, annavad ikka päris koolid ja päris ülikoolid. Võin öelda, et Eesti on jätkuvalt teadmistepõhiseks ühiskonnaks kasvamise kursil. Tänan teid kuulamast! 

Austatud peaminister, aitäh! Teile on ka küsimusi. Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Uurin veidi täpsemalt räägitud rakendusuuringute keskuse kohta. Seda on plaanitud teha pikemat aega ja on liikunud erinevaid visioonipabereid, milline see rakendusuuringute keskus peaks olema. Me teame, et Soomes toimib selline rakendusuuringute keskus väga hästi. Ja meil on probleem, et ülikoolides tehtud teadus ei jõua innovatsiooni, see vahelüli on meil puudu. Kas on plaan luua uus asutus või olemasolevate teadusasutuste baasil rakendusuuringute keskus?

Aitäh! Väga hea küsimus. Tõesti, seda on analüüsitud ja mõeldud ning eelmisel aastal Teadus‑ ja Arendusnõukogu andis Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumile ülesande töötada välja Eestile sobiv mudel. Tegelikult on vaadatud ka seda, kuidas seda mujal on tehtud. Nende rakendusuuringute kõrvalalaks on tihti igasuguste sertifitseerimisprotsesside tegemine, mis toob ka tulu sisse. Praegu teeb seda kõike aktsiaselts Metrosert, mis kuulub riigile. Mõte ongi seda edasi arendada, nii et Metrosert, mis pakub praegu [metroloogia‑] ja sertifitseerimisteenuseid, mis on olnud rakendusuuringute keskustel üheks tegevusalaks ka teistes riikides, kujundataks ümber. Need tegevused põimitaks sinna juurde, me ei looks mitte midagi uut, vaid täiustaks seda, mis on juba olemas ja millest saaks kasvatada rakendusuuringute keskuse.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma vaatan siin neid numbreid näiteks ja mul on suured kõhklused. Auväärt valitseja äkki oskab öelda, mis on õige. Ressursitootlikkus eurot kilogrammi [kasutatud toorme] kohta. Teil on siin numbrid kirja pandud, ja on pandud näiteks, et meie siht 2035 on 0,9 [eurot], see tähendab, et nii palju me ühe kilo mingisuguse paekivi või peedi või ajuga saame kasvatada. Aga ma vaatasin Eurostatti. Eurostatis on 2019. aastal see näitaja 0,9 [eurot], aga teie auväärt tabelis on see ainult 0,64. Kumb number siis õige on? Kas Eurostat valetab või teie ettekanne? Saate mulle äkki kirjalikult saata, mis õige on?

Minu ettekanne kindlasti ei valeta. Ma ei ole ise Eurostatti lugenud. Neid kilogramme ma ettekandes välja ei toonud. Ma tõin ettekandes välja tööjõu tootlikkuse näitaja. Meil on eesmärk 110% Euroopa Liidu keskmisest, et see oleks meil tööjõu tootlikkus. Praegu see on 86,7%, nii et seal on veel minna. Aga jah, ma sellele küsimusele jään vastuse võlgu, sest ma ei oska seda Eurostati andmetega võrrelda. Aga me vastame teile kirjalikult, kui sobib.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Seda ettekannet oli kohe väga hea kuulata ja tunda rõõmu selle üle, kuhu Eesti teadus ja ettevõtlus on jõudnud, ja et ka nende vastastikune huvi on järjest enam kasvanud. Te tõite mitmeid häid näiteid ettevõtetest, kes on juba leidnud tunnustust. Eriti hea meel on mul rakendusuuringute üle. On meil ju olnud rakendusuuringute programm, mille põhjal saab teha rakendusuuringute keskuse, see on loonud väga hea pinnase. Ettevõtete huvi teadusasutustega koostööd teha on tegelikult kasvanud ja samamoodi teadusasutuste huvi teha koostööd ettevõtetega. Ma küsin te käest niimoodi: milliseid riske te sellel teel näete? Mis võib põhjustada tagasilööke?

Aitäh! See on hea küsimus. Eks ülikoolid, kes siiamaani on teinud uuringuid, tahaksid kõike loomulikult ise teha. See ongi olnud see põhiline vaidlus, et on, ütleme, alusteadus, mida teevad ülikoolid ja mis on oma olemuselt uudishimupõhine ja avatud, ning rakendusuuringud, mis on oma olemuselt ikkagi kinnised. Kui sul on mingi hea idee, millest lähtudes sa tahad oma äri kasvatada, siis sa tegelikult ei taha seda teistega jagada.

Aga eks küsimus on lõpuks ressurssides, ressursside jagamises: kui palju läheb alusteadusesse, kui palju rakendusuuringutesse, kuidas seda tasakaalu seal leida. Kui vaadata, nagu ma ütlesin, kõiki neid riike, kes on globaalses innovatsiooniindeksis kõrgel kohal, siis nad investeerivad teadus- ja arendustegevusse ja eraldi ka rakendusuuringutesse, just et ületada seda kuristikku, mis on nii-öelda alusteaduse või baasteaduse ja lõpliku toote vahel. Aga seal vahepeal on võib-olla see murekoht, et ülikoolidel on omad huvid ja ettevõtetel on omad huvid. Aga ma selliseid komistuskive ei oska öelda. Meie pluss on see, et me saame õppida teiste riikide parimatest praktikatest ja vaadata, mis on olnud nende komistuskivid, ja ise neid komistuskive vältida, teiste tegevusest õppida.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Ma nüüd ei tea, kas mu küsimus on päris õigele persoonile, aga ma siiski küsin selle arendustegevuse seaduse [eelnõu] kohta. Seal on kirjas, et baasfinantseerimine teadusasutustel läheb tegevustoetuseks. Kas te oskate öelda, mis see vahe võib olla? Mis läheb sellega paremaks? Ja seal on üks selline ütlemine, et tegevustoetust saavad välishindamise läbinud asutused. Minu mure on see, et kui välishindamise periood saab läbi ja tekib mingi tõrge, kas siis võib juhtuda, et see teadusasutus kaotab tegevustoetuse üldse selleks ajaks. See oleks päris suur probleem tegelikult. Ma vabandan oma küsimuse pärast, aga see on tõsine probleem.

Aitäh! Selle teadus- ja arendustegevust [puudutava] eelnõu kohaselt muudetakse teadus- ja arendusasutuste rahastamise aluseid. Luuakse erinevad nii-öelda potid eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele [tegijatele], seda just selle jaoks, et püsirahastus oleks tagatud. Selle eelnõu kohaselt ei ole kavas mitte kellegi püsirahastust lõpetada, ei eraülikoolide ega teadusasutuste püsirahastamist üldiselt.

Lihtsalt küsimus on selles, milliste tulemusnäitajate alusel ja millisest nii-öelda potist raha võetakse. Kui eraõiguslike teadusasutuste puhul ei võeta arvesse ettevõtluslepingute arvu, siis riigile kuuluvate puhul just võetakse. Aga tähtis on see, et Haridus- ja Teadusministeerium on selle eelnõu ettevalmistamisel lähtunud just asutaja vajadustest. Kõik eraõiguslikud asutused on koos. Aga muidugi Riigikogu saab siin seda kõike ka ise kaaluda.

Kui lühidalt püüda vastata, siis mina tõesti ei ole lõpuni see ekspert. Seda eelnõu tuleb kaitsma haridus- ja teadusminister, kes on nende kompromisside sõlmimisega tegelenud. Aga lühidalt vastates: see raha ei jää vähemaks, lihtsalt rahastamise alused muutuvad. See oleks lühike vastus.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Aitäh optimistliku ja sisuka ettekande eest! Rõõm kuulda, [et on] mitmeid häid algatusi. Teadmussiirde doktorantuur, loodame, et käivitub ka peale seda doktoriõppe reformi. See on oluline, et tõesti reaalelu ja õpe kokku saaksid. Hea oleks kuulda pisut veel inseneeriakolledžist, väga oluline algatus. Tõesti, insenerid on väga hinnas ja nendest on puudus. Küsiksin veel ka keskkonna valdkonna ja rohetehnoloogia spetsialistide kohta. Kuna meil on tarvis läbi viia rohereform nii ettevõtetes ja kohalikes omavalitsustes kui ka kogu riigis, kas meil on ette näha ka selles vallas uusi arenguid, et mil oleks piisavalt spetsialiste rohereformi tarvis?

Aitäh! Väga head küsimused! Inseneeria- või inseneride akadeemia mõte on samasugune, nagu on IT Akadeemia puhul: et tekiks juurde just insenere ja IT-ettevõtjaid, IT-õpilasi ka. Ma otsin kohe õige küsimuse ... Ühesõnaga jah, et see töötaks samamoodi nagu IT Akadeemia [programm] ja populariseeriks seda valdkonda. See ei tähenda seda, et see akadeemia annab selle hariduse. Selle hariduse saab ikkagi ülikoolidest, aga see [programm] koondaks [huvilised] paremini kokku, et muuta need alad populaarsemaks ja tagada vajalik järelkasv.

Nüüd see, mis puudutab rohereformi. Eks ülikoolid on meil loomulikult autonoomsed [otsustamaks], kuidas nad oma inimesi välja õpetavad, millised on konkreetsed tellimused või konkreetsed õppekavad. Aga kui ma vaatan kas või rakendusuuringute poole peale, siis seal on just olnud vajadus näiteks biorafineerimise ja [muude selliste] tehnoloogiate järgi, mis mõnes mõttes ka rohereformi puudutavad. Vesinikutehnoloogia on väga selgelt üks selline suur [valdkond]. Ja ausalt öeldes ma arvan, et paljud Eestis võib-olla ei teagi, et meil on päris mitu väga tõsiselt võetavat vesinikutehnoloogia algatust, mis kõik nõuavad teadlaste panust. Ja väga paljud teadlased, noored teadlased, kes on tulnud Eestisse tagasi, peavad [teadma], et neil on võimalused selles valdkonnas siin tegutseda.

Aga oluline on võib-olla ka see, et mõnes mõttes see turu tellimus seab ka meie samme. Selline kliimaneutraalsus, CO₂ sidumine – kõik see on asi, mis noori huvitab. Teiseks, ettevõtted mõtlevad selle peale, kuidas oma tehnoloogiaid muuta rohelisemaks ja kogu seda rohereformi ikkagi ka sisuliselt läbi viia, sest see tähendab neile ka majanduslikku edu või konkurentsivõimet tulevikus. Nii et algatus mõnes mõttes tuleb nagu altpoolt. Aga ma konkreetseid numbreid praegu siit materjalist ei leia.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Suur tänu ettekande eest! Hea on kuulda, et aastatepikkused pingutused rakendusuuringute valdkonnas hakkavad selliseid suuri tulemusi andma. Ma võtaksin siit ühe sellise kitsama teema, mis puudutab teadmiste, rakenduste, leiutiste väärtuste kaitsmist ehk intellektuaalse omandi kaitsmist. Patendiamet on viimastel aastatel muutumas tõeliseks intellektuaalomandi ja autorihuvide kaitsmise keskuseks ja ei tegutse enam ammu mitte ainult Tallinnas, vaid ka muudes Eesti kohtades. Aga ma küsiksin seda, milliseid samme on mõeldud astuda selleks, et Eesti ettevõtted julgeksid oma intellektuaalomandi kaitse rikkumistele vastu hakata.

Aitäh! Väga hea küsimus. Patendid on tõepoolest intellektuaalne omand. On ülioluline, kelle käes leiutise omandiõigus ikkagi kokkuvõttes on. Ja hea meel on tõdeda, et patentide registreerimine ja menetlemine on läinud tihedamaks, seda tehakse rohkem, pidevalt mõeldakse oma intellektuaalse omandi kaitse peale. Intellektuaalse omandi kaitsega on mõnes mõttes seotud ka rakendusuuringute keskus. See peaks hõlbustama sinnamaani jõudmist, et konkreetset patenti hakatakse taotlema.

Ja veel üks asi. Enne kui ma sellele küsimusele edasi vastan, tahan ühe asja ära märkida. Innovatsioonitrepp, millest ma rääkisin, on ka üks tööriist, mis annab ettevõtetele teatud teadmisi. Kui neilt küsida, siis kõik arvavad, et nad on väga uuendusmeelsed, uuenduslikud, aga kui reaalselt teha testid, vaadata, kus sa tegelikult oma arengujärgus oled, siis tuleb välja, et enamus ettevõtteid on esimesel kahel Innovatsioonitrepi astmel.

Mõte oli just see, et meil on terve rida igasuguseid tööriistu, meetmeid, kuidas ettevõtteid aidata, aga tuleb teha endale kindlaks, et ma olen [sellel astmel] uuendusmeelsuse osas, et just nii uuenduslik ma olen, aga mis ma saaksin teha, et minna järgmisele astmele, ja mis on need tööriistad, mida riik selle jaoks pakub, et sind edasi aidata. Me teame ju kõik, et kõrgema lisandväärtusega toodete-teenuste eest saab rohkem [raha], selle eest saab kõrgemaid palku maksta ja nii edasi ja nii edasi.

Aga tulles nüüd selle kaitsmise juurde, siis mul ei ole statistikat. Ent ma ütleksin nii, et kui patenditaotluste arv on kasvamas, siis ma eeldan, et inimesed, kes on patente taotlenud, ka kaitsevad neid rikkumiste või kuritarvituste eest rohkem. Tõenäoliselt seda statistikat peaks küsima kohtutest, aga võib-olla see isegi Eesti kohtutest ei tule välja, sest need patendid ju taotletakse tavaliselt üleeuroopaliselt. See rikkumine võib olla pandud toime mingis teises riigis, mis tähendab seda, et sa lähed seda vaidlustama hoopis seal. See loomulikult toob kaasa kulutusi, aga teatud juhtudel on see mõistlik. Nii et jah, mul seda statistikat hetkel ei ole.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Siin selle teie ettekande juures on erinevad tabelid ja üks nendest puudutab teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava aastani 2035. Ja siin on üks väga huvitav rida, see on "Koht Euroopa innovatsiooni tulemustabelis". Kui 2017. aastal olime 15. kohal – siin on erinevad kohad: 17., 12. ja 11. koht –, siis aastaks 2035 on Eesti seadnud eesmärgiks olla liider Euroopa innovatsiooni tulemustabelis. Need, kes seda organiseerivad või tagavad, on praegu, ma arvan, keskkoolis või just keskkooli läbinud. Mis on teie soovitus nendele noortele inimestele, kes peavad selle eesmärgi teostama – õppides, eriala valikul ja nii edasi ja nii edasi?

Kõigepealt aitäh selle tähelepanu juhtimise eest! Siit tabelist tuleb ka välja, et meie eesmärk on tõepoolest olla liider, aga hetkel me oleme ka kukkunud natukene tagasi. Seda on sellepärast oluline teada, et need võrdlusandmed võetakse ajalise nihkega ja 2022. aasta tulemus põhineb 2018.–2020. aasta andmetel. Pärast seda me oleme oluliselt investeerinud teadus- ja arendustegevusse riigina ning seda on teinud ka erasektor. Nii et ma eeldan, et järgmisel hindamisel me tegelikult oleme palju paremal kohal kui hetkel. Samas seda teades peab ütlema ka, et teised teevad samamoodi pingutusi.

Aga kuidas sinna jõuda? Kõigepealt, mida peaks ütlema noortele? Loomulikult, nagu ma ütlesin: õppige, õppige, õppige nii kaua kui võimalik, nii Eesti ülikoolides kui ka välismaa ülikoolides, ja tulge tagasi. Väga palju on meil häid näiteid, et Eesti noored teadlased – ja mitte ainult noored, vaid üldse teadlased – on käinud välisriikides ja tulnud saadud kogemuste pagasiga tagasi ja laiendanud kogu oma valla sfääri.

Kõige tähtsam on minu arvates mõista, et toimub elukestev õpe. Tasub olla uudishimulik maailma suhtes üldiselt, sest see on üks teaduse aluseid, ja vaadata ka seda, kuhu maailma trendid suunduvad, kuidas olla teatud valdkondades number üks. Siin ma küll ütleksin, et tasub vaadata just neid valdkondi, kus Eesti on tugev. Sa saad oma tugevust veelgi tugevdades olla maailmas number üks. Oma nõrkused sa saad ületada, aga need jäävad ikka sinu nõrkusteks. Nii et ma soovitaks, et näiteks rakendusuuringute keskuses on need valdkonnad välja valitud ja tasub just nende valdkondade poole vaadata, sest seal on ka praktikabaas, kus sa saad oma uuringuid rakendusuuringute põhjal edasi teha. Aga loomulikult tasub kuulata ka oma südame kutset. Mis ikkagi huvitab, seda tasub õppida.

Margit Sutrop, palun!

Austatud spiiker! Lugupeetud peaminister! Suur aitäh selle säravate näidetega ettekande eest ja suure optimismi eest! Mina küsiksin sellise küsimuse. Ainuke mure, mis mul sellest ettekandest jäi, on tegelikult see, kas meil on ikka piisavalt usaldust ülikoolide ja riigi vahel. Nii nagu praegu TAKS-i [eelnõu] arutelu puhul on ülikoolidel oma mure, nii on ka tegelikult sellesama rakendusuuringute keskuse puhul. Praegu on ülikoolid öelnud, et neil on mure, ja nad on palunud, et õpitaks TAK-ide kogemusest, sellest, et tegelikult ju proovitigi juba rakendusuuringuid teha. Ja ülikoolidest, nende kogemusest mindi natuke mööda. On palutud, et see keskus ei hakkaks inimesi üle ostma, et nad ei teeks dubleerides nii-öelda eraldi taristut ja et äririsk oleks loodavas keskuse äriühingus ja fookus peaks olema just tulude teenimisel ettevõtluslepingutest. Kas teile tundub, et on võimalik seda teostada, et ülikoolide huve seekord arvestatakse?

Aitäh! Eks loomulikult kõigil on alati mure, kui endal midagi muutub. See mure väljendub selgelt ka nendes aruteludes ja kindlasti seda muret peab kuulama. Mulle tundub, et usaldus riigi ja teadlaste vahel on täiesti olemas. Ka neid rakendusuuringute arutelusid me oleme pidanud väga avatult ja mitte ainult ülikoolide ja riigi vahel, vaid tegelikult kolmnurgas ülikoolid – riik – ettevõtjad. Ettevõtjad on need, kes lõpuks innoveerivad, kes viivad oma toote nii-öelda innovatsiooni edasi ja toovad sel moel majandusliku edu. Ja neid tuleb ka väga selgelt kuulata. Ettevõtjate mured ülikoolide puhul on just need, et kui sul on mingi uuenduslik idee, siis ülikoolis on sellele kõigil ligipääs, ka konkurentidel, ja mingi hetk sa tahad, eks ole, seda kaitsta. See on natuke see patentide kaitsmise [teema], intellektuaalse omandi [teema]. 

Nii et me oleme väga palju kuulanud neid muresid, et ühelt poolt ei tekiks tõesti dubleerimist. Seetõttu ka see Metroserti mõte. Aga teiselt poolt tuleks kasutada ära kõikide positiivseid pooli. Minu nägemus on küll see, et see oleks teadlaste ja rakendusuuringute keskuse koostöö. See ei tähenda, et need inimesed ostetakse sinna üle, vaid et teatud uuringud, mis on suletud mingite patentide kaitsmiseks või arendamiseks, tehakse seal nii-öelda kinniselt. Needsamad teadlased võivad ju töötada ka ülikoolides. Üks ei välista teist. Ja nagu ma ütlesin, me püüame võtta arvesse parimaid praktikaid, seda, mida me oleme õppinud ka rakendusuuringute pilootprojektidest ja nendest TAK-idest.

Marko Šorin, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Ma tänan samuti teid ülevaate eest ja loomulikult ka selle asjaliku arutelu eest, mis meil toimus kultuurikomisjonis.

Mina tahaksin küsida, kui kõrgelt te hindate valitsuse või kõrgemate poliitikute koostööd Eesti Teaduste Akadeemiaga. Me rääkisime kultuurikomisjonis küll teadmussiirdest ettevõtlusesse, kus toodetakse rahvuslikku rikkust, aga ka poliitika [kõrge] kvaliteet aitab kindlasti rahvusliku rikkuse tootmisele kaasa. Võtame kas või homme arutusele tuleva metsanduse arengukava. Meil oli päris pikk arutelu selle üle, kas seda 600-leheküljelist dokumenti peaks siin saalis juba homme arutama hakkama. See tekitas siin saalis teatavat närvilist võbelust. Kui kõrgelt te hindate teaduse kasutamist poliitika kujundamisel?

Aitäh! Me oleme nüüd teinud samme, et teadust kasutataks poliitika kujundamisel rohkem. Näiteks seesama rahastusmudel, kus ühelt poolt on nii-öelda baasrahastus ja teiselt poolt on ministeeriumidele ette nähtud ka konkursipõhine rahastus ja ministeeriumidele endale ette nähtud teadusraha. [On tähtis], mida sa sellega ikkagi teha saad, ja suunata tegelikult poliitika kujundajaid, ministeeriume rohkem teadlaste abi kasutama mis tahes valdkonnas.

Loomulikult on see, kui see on seni olnud Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve real, kõik on ühes kohas, mõnes mõttes mugav, aga teisest küljest ei suunata nii tegelikult kõiki valdkondi rohkem teadlasi kasutama. Seda süsteemi me nüüd juurutame juba mitmendat aastat. Ma kindlasti ei taha, et see süsteem kuidagi aknast välja lendab, sellepärast et me juba näeme, et ministeeriumid rohkem mõtestavad kõike ja kasutavad teadlasi. Seda esiteks. Ja teiseks, me oleme kokku leppinud, et ministeeriumid saavad kasutada teadusagentuuri oma nii-öelda õigete küsimuste sõnastamisel ja teaduse tellimisel, kui seda oskust ei ole.

Mina isiklikult loodan küll, et seda oskust seeläbi tuleb järjest rohkem juurde. Näiteks metsanduse arengukava [koostamisel] on olnud teadlased ühelt ja teiselt poolt kaasatud. Eks seal ongi vaidlus, kõiges ei olda ühel meelel, aga teadlasi kindlasti kaasatakse. Lõpuks on Riigikogu see, kes peab need otsused tegema, võttes arvesse ka erinevaid huve, ja kas täies mahus arvestama või mitte arvestama teadlaste arvamusi. Aga igal juhul peaks see poliitika kujundamisel väga selgelt olemas olema.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Ka mina tänan selle optimistliku ja põhjaliku ülevaate eest! Aga ikka küsitakse selle kohta, kust king pigistab. Ja mul ta pigistab fundamentaalteaduse valdkonnas. Seda terminit ei ole te kasutanud ei selles märgukirjas ega ka oma ettekandes. Ometi fundamentaalteadus on see, mille peale ehitatakse rakendusteadused ja kõik muu. Kui me vaatame, siis Eesti teadlastel on suurepärased traditsioonid, alates astrofüüsikast ja lõpetades humanitaariaga. Hiljuti lahkus [meie seast] täiesti maailmatasemel keeleteadlane, õigemini mitte maailmatasemel, vaid maailma tipp Tiit-Rein Viitso. Ja seda lünka ei ole nii kerge täita. Niisiis me teame, et fundamentaalteadus ei ole niivõrd ...

Hea küsija, palun küsimus!

... erasektori jaoks, see peaks nagu riigi asi olema. Kas on teil mingisuguseid ideid selle kohta?

Ma võib-olla olen kasutanud kogu aeg selle mõiste puhul [sõna] "alusteadus". Ma arvan, et see on seesama, mis fundamentaalteadus. Ehk siis [jutt on] alusteaduse baasrahastusest, mis on järjepanu riigieelarves suurenenud, et oleks see püsirahastus olemas ja see alusteadus, nii-öelda uudishimupõhine teadus, millele saab ehitada kõiki projekte ja rakendusuuringuid, oleks tugev. Aga kui vaadata kogu seda pilti, siis siiani on alusteadus Eestis üsna tugev olnud, aga sealt ei tule innovatsiooni. Seetõttu praegu ma räägingi rohkem rakendusuuringutest, [mida on vaja], et seda lünka täita. See ei tähenda seda, et baasrahastust baasteaduselt või fundamentaalteaduselt ära võetaks.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma tänan ka selle optimistliku ülevaate eest. Ma majanduskomisjoni liikmena muidugi olen väga huvitatud sellest, et teadus- ja arendustöö ning innovatsioon jõuaks kiiresti rakendusse ja ettevõtlusesse. Üks võimalus selle hindamiseks on patendid ja kasulikud mudelid. Meil need asjad, noh, ma ei oska hinnata, kas on hästi või halvasti, aga patente meil tekib pidevalt, patenditaotlusi ja kasuliku mudeli taotlusi esitatakse järjest juurde. Aga ma küsiksin teilt niipidi. Kui me räägime siin patentidest, siis millised on need tulemuse hindamise vahendid? Kuidas teie seda näete, et teadusinnovatsioon jõuab ettevõtlusse ja rakendusse toodetena? Kuidas te hindate, millega on hästi ja millest jääb puudu?

Mul ei ole kahjuks "Eesti 2035" strateegiat praegu käepärast, aga seal üks mõõdik on just need kaitstud patendid ehk siis intellektuaalne omand. Me seda väga selgelt ka jälgime, meil on see nii-öelda Tõetamm, kus on punased, kollased ja rohelised lehed. Rohelised on, kui me oleme saavutanud eesmärgi, kollased, kui me liigume õigel teel, ja punased, kui meil on veel palju minna. Aga mul seda numbrit hetkel ei ole käepärast, kus me selles mõõdikus patentide poolest oleme. Minu mäletamist mööda neid iga aasta tuleb juurde, aga ma numbri osas jään vastuse võlgu hetkel. Võin saata hiljem.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te mitu korda siin mainisite, et eraettevõtted on päris palju panustanud teaduse arendusse. Kui riigil on eelarvestrateegia ja me teame pikas perspektiivis, kui palju riik panustab, kas on ka mingeid andmeid, kui palju eraettevõtted lähiajal panustavad teadus- ja arendus[tegevusse]? Või on need kõik sellised hüpoteetilised numbrid?

Aitäh! See on väga hea küsimus, kuna nüüd statistikas tegelikult ettevõtetelt küsitakse nende teadus- ja arenduskulude kohta. Varasemalt meil ei olnud seda ülevaadet, kuna sellest ei johtunud justkui midagi. See ei tähenda, et ettevõtted ei teinud teadus- ja arendustööd, nad lihtsalt ei toonud neid kulutusi eraldi välja. Nüüd me seda infot kogume ja seetõttu need numbrid on [teada]. Kohe otsin selle koha üles ... (Lehitseb pabereid.) Erasektori kulud 2021. aastal olid 314 miljonit ehk siis need olid suuremad kui avalikus sektoris. Kokku oli 555 miljonit, nii era- kui ka avalik sektor.

Kindlasti on siin oma osa tööandjate keskliidu algatusel, sellel 2% klubil. Ettevõtted ise tahavad seda ka välja tuua, et nad investeerivad teadus- ja arendustegevusse, ja neid ettevõtteid on järjest juurde tulnud. Nii et ma arvan, et järgmistel aastatel me saame seda kasvu adekvaatsemalt hinnata, sest varasemalt ei ole seda [summat] nii selgelt välja toodud. Tulevikuprognoose me teha ei saa või ei oska öelda, me saame öelda seda, mida on tehtud siiani. Aga see on puhtalt minu enda tunnetus, kuidas nügida ettevõtteid sinna teadus- ja arendustegevuse poole või suurema lisandväärtusega [toodangu poole].

Sellised kriisid on mõnes mõttes ka kasulikud olnud, kui nii võib öelda. Ettevõtted on oma ärimudeleid ümber mõtestanud, mida nad täpsemalt peaks tegema, millist tehnoloogiat kasutusele võtma, mida edasi arendama, et olla konkurentsivõimelised. Nii et see on ka puhtalt vajadus. Just sellepärast, nagu ma ütlesin, et me ei ole enam odava tööjõu maa. Meil peab olema mingi muu konkurentsieelis ja sellest ettevõtted saavad väga selgelt aru.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Ma jätkaks sealt, kus te jäite pooleli. Mida saaks riik ja valitsus teha, et motiveerida ettevõtteid, et nad rohkem investeeriksid teadus- ja arendustegevusse?

Nagu ma ütlesin, mulle endale hirmsasti meeldib see Innovatsioonitrepi tööriist just sellepärast, et tõesti, kui küsida ettevõtetelt, siis kõik peavad ennast väga uuenduslikuks, aga kui reaalselt teha need testid, siis selgub, et enamus Eesti ettevõtteid on nii-öelda kahel esimesel innovatsioonitrepi astmel. Et seda tööriista nüüd hakataks kasutama, siis on plaanis panna sinna tööriistatrepi peale ka kõik need meetmed, mida ühel või teisel trepiastmel riik teeb ja mida saab kasutada selleks, et oma arengus edasi minna. Ma loodan küll, et see võetakse kasutusele. 

See tekitab huvi juba sellepärast, et ettevõte ise tahaks teada, kus ma siis olen, ja see paneb ka mõtlema, mida ma veel võiksin teha. Kindlasti tuleb sealt tagasisidet, mida me veel võiksime teha omalt poolt. Me muidugi investeerime teadus- ja arendustegevusse ning meie poolt nügimine on ka doktoriõppe reform, et doktorante tuleks rohkem juurde. Samuti see inseneeriaakadeemia, et üldse see elukutse [valitaks], ja sealt siis teadlaste liikumine ettevõtluse, riigi ja teadusasutuse vahel, nii et nad ei kaota teadlase staatust. Ma arvan, et doktoriõppe reform on selles osas ka väga oluline, et rohkem seda liikumist tekiks.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marko Šorini.

Ma tänan, austatud esimees! Proua peaminister! Head teadushuvilised kolleegid! Soovin tänada peaministrit kuuldud ülevaate eest ja samas tänada eriti neid inimesi, kes päriselt teadusega tegelevad, seda arendavad ja meie Eesti teadust maailma edasi viivad.

Teadus on üks ressurss, mida ei saa maa seest kaevata, vaid see tekib inimeste hulgas ja seda tekitatakse inimeste poolt. Seega võiks lihtsustatult öelda, et tegemist on taastoodetava rikkusega, millesse aga tuleb suurepäraste tulemuste saavutamiseks katkematult panustada. Katkestanud selle ahela, ei maksa oodata suurepäraseid tulemusi.

Teadus- ja arendustegevus hõlmab päris paljusid teisi valdkondi, mis on kultuurikomisjonis pidevalt arutelul olnud ning mis on kultuurikomisjoni liikmetele eriti südamelähedased. Näiteks õpetajate järelkasv ja nende ettevalmistamine, kaasav haridus ja erialaspetsialistid, milles on alati vajakajäämisi, neid inimesi on puudu, samuti kõrghariduse jätkusuutlikkus, eestikeelne kõrgharidus ja nii edasi ja nii edasi.

Mõned aastad tagasi sündis erakondadeülene teaduslepe, et teaduse rahastamine peaks moodustama vähemalt 1% sisemajanduse kogutoodangust. Samal ajal loodeti ja loodetakse jätkuvalt, et erasektor panustab juurde ning panustab rohkemgi ehk vähemalt 2%. Hea on kuulda, et selliseid ettevõtteid on meil olemas ja viimasel ajal on erasektori panus teadusesse olnudki riigisektori omast suurem.

Viimased aastad on aga majandus kasvanud prognoositust enam ning seetõttu on tulnud tagantjärele vastuolu, et me ei ole suutnud seda 1% täita. Aga see on tulnud välja alles aasta lõppedes, nii et see ei ole otseselt poliitikute möödalaskmine, vaid lihtsalt prognoosid on olnud teistsugused. Paraku käesoleval ja võib-olla ka järgmisel aastal võib samas olla majanduskasv languses. Ka siis peame hoidma võetud eesmärki ja jätkuvalt panustama, sest just kriisid sunnivad enam arendama, võtma kasutusele innovatiivseid lahendusi. Just seepärast tõin ma selle välja ka sissejuhatavas osas. Panustamine peab olema katkematu.

Veel olulisemaks tuleb pidada teadmussiiret ettevõtlusesse, kus on võimalik teadussaavutused ka rahvuslikuks rikkuseks muuta. Kui tänane seis näitab, et parimad näited innovatsioonist on jõudnud esimesele või siis ka teisele astmele, siis on veel päris pikk maa minna. Potentsiaal on meil päris suur, aga ainult nii saavad tekkida niinimetatud Eesti Nokiad. Ei tohi unustada ka seda, et innovatsioon ei ole mingisugune lõpptähtaegadega projekt, vaid see on pidev protsess, mis vajab pidevat tagasisidestamist ja vastavalt sellele ka muutmist ja kohandamist.

Nüüd veel teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse [eelnõust], mis meil tuleb ka suurde saali arutelule. Seal olevat kokkulepe, kompromiss sündinud väga vaevaliselt ja pika aja jooksul, tulemusega aga ei olevat rahul mitte ükski osapool. Võib ju hinnata, et ehk on leitudki erapooletu ja kallutamatu kompromiss, aga kui mitte keegi ei ole rahul? Pigem on tegu sellise olukorra fikseerimisega, mis varem või hiljem tekitab uuesti konfliktid – paraku.

Isegi selle teema arutellu on mul võimalus sisse pikkida ikkagi vajadus arutada ka riigi rahanduse perspektiivi ja Eesti riigi jätkusuutlikkust. Kas meil jätkub piisavalt võimekust panustada kõikidesse nendesse valdkondadesse, mida me esmatähtsateks peame? Riigikaitse, siseturvalisus, üldharidus ja kõrgharidus, teadus ja rahvakultuur, eestikeelsele õppele üleminek ja õpetajate järelkasv – seda võiks muidugi veel jätkata. Need on kõik eraldi valdkonnad, kuhu valimiste eel on kõik lubanud panustada senisest veelgi enam. Tsiteerin siinjuures meie head kolleegi professor Aadu Musta, kes on meile südamele koputanud ning öelnud: "Õhuke riik ei saa anda jõuka riigi, suure tulubaasiga riigi lubadusi."

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega! 

Aga siis tulebki rääkida eelarve tulude poolest, maksudest ja senise tulubaasi muudatustest, kui see on pigem üleskutse mõelda riigi terviklikule väljakutsele, et me ei prioritiseeriks ise valdkondi sõltuvalt kuulajaskonnast või arutelupunkti pealkirjast. Viimast lõiku silmas pidades pean oluliseks, et me kuulaks poliitika tegemisel üha enam tippteadlasi ning kaasaks teaduste akadeemia esindajaid. Selleks, et tagada tippteaduse areng, peab Keskerakond oluliseks tõsta riiklikku rahastust kõrgkoolidele 1,5%‑ni siseriiklikust kogutoodangust. Selle abil oleks päriselt tagatud juurdepääs tasuta kõrgharidusele kõigile soovijatele, olgu nad siis Pärnumaalt, Saare- või Hiiumaalt, mitte ainult Harju- ja Tartumaalt, et üliõpilased saaksid päriselt keskenduda õppimisele ning tagada meie riigi teaduse areng ja edasiviimine.

Ma tänan teid tähelepanu eest ja soovin Eesti teadusele entusiasmi, avastamisrõõmu ja eduelamusi. Suur tänu teile, Eesti teadlased!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jaak Juske.

Hea Riigikogu! Hea Eesti teadusrahvas! Eesti rahvas ei ole teatavasti arvult väga suur, aga vaimult suur saame küll olla. Ja selle oluline osa on meie teaduse toetamine, et siin Eestis sünniksid ideed ja lahendused, mis muudavad maailma paremaks paigaks. Enne eelmisi Riigikogu valimisi andsid erakonnad allkirjad teadusleppele, et suunaksime vähemalt 1% oma SKP‑st teadusele. Selle märgilise kokkuleppe täitmine võttis küll aega, aga lõpuks on see teatavasti seaduseks saanud.

Sotsiaaldemokraatide arvates peame täna astuma järgmise sammu ning suurendama oma teadus‑ ja arendustegevuse rahastust järgmise viie aastaga vähemalt 3%‑ni SKP‑st, millest siis riik panustaks vähemalt 1%. Ülejäänu oleks teatavasti erakapitali panus. Ja et see panus oleks võimalikult suur, tuleb meil kaaluda maksuerandite kehtestamist ettevõtete teadus‑ ja arendusinvesteeringutele. Edukas ettevõtlus panustab innovatsiooni alati.

Käsikäes teaduse rahastamise suurendamisega käib kõrgharidusse lisaraha suunamine. Teisiti ei ole võimalik, kui tahame, et meie õppejõud jääksid Eestisse, saaksid väärikat palka, teeksid siin head teadust ning koolitaksid meie teadlaste uut põlvkonda. Hea kõrgharidus on teaduspõhine. Hea teadus on aga alati ka rahvusvaheline. Nii on oluline toetada meie teadlaste võimekust osaleda rahvusvahelistes teadus‑ ja arendustegevuse programmides ning neid programme ka juhtida, saada ja tuua Eestisse uut kogemust, uusi teadmisi.

Aga me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti riigi ülesanne on hoida ja arendada Eestit. Nii on ülioluline meie rahvusteaduste areng. Selleks tuleb luua lisaks senisele kindlale baasrahastusele eriprogramme Eesti kultuuri, ajaloo, ühiskonna, majanduse ja looduse uurimise rahastamiseks. Üldisemalt on oluline eestikeelse teaduse ja teaduskeele arengu toetamine. See on osa Eesti riigi olemise mõttest.

Tähtis on ka suurendada rakendusuuringute ja arendusprojektide süsteemset rahastust, et teadustöö tulemused jõuaksid ettevõtlusesse, et innovatsioonil oleks alati ka reaalne väljund. Samuti on nimetatud lisarahastus oluline, vajalik selleks, et poliitika kujundamine oleks alati teadmispõhine. Peame poliitikutena ka siin Riigikogus ja valitsuses usaldama rohkem oma teadlasi, mitte suruma peale oma usku või ideoloogilisi dogmasid. Ainult sel viisil saame luua tarka ja konkurentsivõimelist ühiskonda, Eestit, mis on suurem, kui kaardile vaadates võiks arvata.

Head kolleegid! Kõiki neid teadusega seotud teemasid saame arutada peagi edasi. Nagu juba öeldud, valitsus on saatnud Riigikokku teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu. Kas tänane parlament selle ka seadusena jõuab vastu võtta, selgub õige pea. Kuid igal juhul peame kõnealuse olulise valdkonna tuleviku kujundamisel ka siin saalis tegema tarku otsuseid. Rohkem teaduspõhist Eestit, head kolleegid!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi. 

Austatud spiiker! Lugupeetud peaminister! Head saadikud ja kindlasti ka teadlased, kes te seda arutelu jälgite!

Kõigepealt soovin tunnustada meie teadlasi tõesti selle suure töö eest, mis on tehtud. Tegin eile väikese küsitluse Facebooki lehel, mis koondab minu kodulehel, minu sõpruslehel ka päris palju teadlasi. Küsisin, mida nemad tunnevad, mis Eesti teaduses on hästi ja kus on probleemid. Ja tore oli see, et esimesed vastused olid, et seda, mis on hästi, on nii palju, et ei jõua üles lugeda, ja alles siis tulid mured. Nende hästi olevate asjade hulgas oli ka üks väga tore lause, et Eesti teadlased on praegu rahvusvaheliste edetabelite järgi nii kõrgetel kohtadel, et seda võiks hakata võrdlema 19. sajandiga, kui Baer ja Struve tegid suuri avastusi. Aga olud on loomulikult natuke teistsugused. 

Mured on kindlasti teada ja mõnest ma siin räägin, aga tahaksin ka tänada ja kiita valitsust, tunnustada, et teadus- ja arendustegevuse toetamisel, aga ka kõrghariduse rahastamisel on tõesti astutud mitu pikka sammu edasi. Kuna Humboldti printsiibi järgi õpetab ülikoolis teadus, siis on need kaks – õpe ja teadus – lahutamatud. Aasta tagasi siit puldist rääkides kiitsin, et valitsus peab kinni 1% teadusleppest, aga kõrghariduse olukord on katastroofiline. Nüüd on tõesti suur rõõm, et kõrghariduse rahastamise osas saavutati RES-is kokkulepe, et see tõuseb igal aastal 15%. Ka selles oli minu meelest erakondadeülene kokkulepe, sest ka siin Riigikogus moodustatud kõrghariduse toetusrühmas kõik erakonnad toetasid seda.

Rektorite hinnangul oleks tegelikult vaja 1,5% SKT-st, nii et loomulikult ei ole me veel täielikult seda eesmärki saavutanud. Aga nelja aastaga siiski 130 miljonit [eurot] lisaraha, selle üle küll ei saa kurta. Kiita tuleb ka selle eest, et doktorantidele on loodud võimalus töötada nooremteaduri kohal. See on väga oluline uuendus. See annab sotsiaalsed garantiid ja on juba suurendanud doktorantuuri atraktiivsust. Lootus on, et see suurendab atraktiivsust ka eestlaste hulgas ja teiste Eesti inimeste hulgas, kes jääksid ka pärast Eestisse tööle. Kas me suudame doktoriõppe lõpetajaid 300 aastas tagada ja mida tulevik toob, seda näitab aeg.

Kas me doktoriõppesse suunatud rahaga kindlustame järelkasvu nii õppejõududele kui ka teadlastele ja anname ka piisavalt erasektorile doktorikraade? Neid tegelikult seal tõesti väga oodatakse. See on veel küsimus. Pigem on praegu tunne, et selleks, et inimesed doktorantuuri tuleks ja et nad selle ka lõpetaks, on vaja veel mitu olulist sammu astuda, väärtustada doktorikraadi ühiskonnas, nii era- kui ka avalikus sektoris, ja muuta teadlaskarjäär atraktiivseks. Selleks on vaja konkurentsivõimelist palka ja teatavat stabiilsust teaduse rahastamisel. Viimase pärast ongi teadlased kõige rohkem mures, just ülikoolide ja teadusasutuste teadlased.

Kuigi kõrgharidus põhineb teadusel, on Eesti kõrghariduse ja teaduse rahastamine praegu lahus. Nii on meil erialasid, kus tegelikult puudub praktiliselt üldse konkurentsipõhine teadusraha ja baasfinantseerimise summa on liiga väike. Hoolimata sellest, et see on konkurentsipõhise teadusrahaga läinud samaks, võib see mitte jõuda nende erialadeni, sest praegu ülikoolid vaevlevad kõrghariduse alarahastamise tõttu suures mures, ehitavad pigem, maksavad elektriarveid ja hoiavad kogu infrastruktuuri üleval. Loodetavasti see mingi aja pärast paraneb.

Aga siiski võiksime küsida, kas me ei peaks tegema midagi, et kasvaks ka nende erialade võimekus taotleda teadusraha. Või ehk peaksime küsima, kas need erialad üldse peaksid kõrghariduses jätkuma, kus pole teadusraha? Või me peaksime tegema otsuse, et igal pool, kus on akrediteeritud teadus ja teadlased, peaks olema ka teatud mõttes kindlustatud teatud baasraha, igale teadlasele oma teadusraha? Kuidas ta muidu saaks üldse käia konverentsidel, osta raamatuid ja näiteks endale laboritööks teatud vahendeid?

See puudutab ka ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun! Lisaaeg kolm minutit.

See puudutab eriti selliseid väikseid teadusasutusi nagu Eesti Keele Instituut, kirjandusmuuseum, ERM, mis vajaksid püsirahastust selleks, et teha oma kogude või ühiskonnale osutatavate teenuste jaoks uurimistööd. Seetõttu on kahju, et TAKS-ist jäi välja teadusasutuste hindamist ja rahastamist puudutav meede, mis oleks sedasorti asja võinud tagada.

Üks kindlasti oluline asi, mida ka peaminister on maininud, on see, et meil jagatakse teadusraha praegu suhtes 40 : 40 : 20 – see tähendab, väga palju teiste ministeeriumide kaudu. Ma arvan, et on suur probleem, et tegelikult Eesti teadlased ei tea, kuidas nende teiste ministeeriumide kaudu raha jagatakse. Siin on palju ettepanekuid juba tehtud, aga oleks vaja jõuda kokkuleppeni, kuidas nii konkursside väljakuulutamine kui ka raha kasutamine jõuaks rohkem avalikkuseni ja meie teadlasteni.

Kindlasti nõustun oma kolleegi Mihhail Lotmaniga, kes ütles, et alusuuringud on mure. Mure on ka sotsiaal- ja humanitaarteaduste pärast, sest nendest väga paljud ei ole ainult rakendusele suunatud ega saa ka uutest tõukefondidest praegu raha taotleda, kuna rahastatakse just nutikat spetsialiseerumist. Tooksin siin võib-olla lihtsalt ühe näite, miks ka humanitaarteaduste rahastamine on vajalik. Üha suurenevad lahkarvamused ühiskonnas, üha suureneb ka usalduse puudumine või usaldamatus teaduse vastu. Me teame, et on palju inimesi, kes eitavad rohepööret või keelduvad vaktsiinidest.

Toon näiteks ühe huvitava uuringu aastast 2018. Hollandi teadlased uurisid, et usalduse puudumine teaduse vastu ei ole sugugi mitte kõikide teadusliikide puhul sarnane. Näiteks kliimamuutuste puhul on see pigem seotud konservatiivse maailmavaatega, vaktsineerimise puhul on see seotud pigem religioossuse ja puritaanliku suhtumisega moraali, GMO-de ehk geneetiliselt modifitseeritud organismide vastasus on aga seotud sellega, et inimesed ei saa teadusest aru. Ma usun, et ka meie ühiskonnas oleks väga vajalik, et me uuriksime sellist asja, mispärast inimesed järjest rohkem teadust ei usalda, kuigi teadlased teevad väga head tööd.

Ma usun, et ka eestikeelsele haridusele üleminekuks on vaja aru saada, kust tekib vastuseis, kust tekivad väärtuskonfliktid ühiskonnas. Üha suurenevad lõhed ühiskonnas nii sõjaliste konfliktide tõttu kui ka muude tülide tõttu näitavad, et me peame inimloomusest rohkem aru saama. Seda seletavad eelkõige humanitaarteadlased ja neid psühholoogilisi mehhanisme uurivad rohkem sotsiaalteadlased.

Seetõttu ma väga loodan, et me ei mõista rakendusteadusi nii kitsalt ja loome ka võimaluse humanitaar- ja sotsiaalteadustele selles toredas teaduse arengukäigus oma sõna [öelda] ja anda panus ka Eesti ühiskonnale. Me peame leidma võimaluse selleks, et tagada järelkasv, tugevdada riigile vajaliku teadus- ja arendustegevuse strateegilist korraldust eri ministeeriumide kaudu ja luua õige tasakaal alusteaduste ja rakendusteaduste vahel. Suur aitäh ja palju jõudu meile kõigile selleks!

Aitäh teile! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Mihhail Lotmani. 

Austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahan tänada peaministrit sisuka ülevaate eest ja kõiki neid, kes osalesid selles diskussioonis, mis minu meelest oli väga sisukas. Eriti tahan tänada kolleeg Margit Sutropit, kes võttis minu suust mitu sõna ära ja selle pärast ma võin oma sõnavõttu oluliselt lühendada.

Alustan sellest, mida ma kõige vähem armastan – see on raha. Aga paraku ilma rahata teadust praegu ei tee. Nii et jah, see oli rõõmustav sõnum, et teadus- ja arendustegevuse rahastamine kasvab. Kas ta kasvab piisavalt? No vaatame. Me räägime nendest miljonitest ja nii edasi, et 13%. Kui me vaatame inflatsiooninäitajaid, siis võib-olla see pilt ei ole enam nii optimistlik.

Vaatame, mis meil tegelikult on vaja. Meie põhilised konkurendid läänes, idas ja Kaug-Idas kulutavad 4 või 5 või 6% SKP-st teadusele. See kindlasti ei ole see, mida me vajame. Ma olen aastaid rääkinud, et Eesti ideaalmudel oleks 2,5 + 2,5. 2,5% riigieelarvest ja vähemalt 2,5% eraettevõtlusest. Siin võiks mõelda selle peale ja on ka tehtud ettepanek, kuidas eraettevõtlust ergutada rahastama mitte ainult nendesse valdkondadesse, mis otseselt neile toovad kasumit. Aga siiski see, et erasektori panus suureneb, on väga õige ja hea sõnum.

Nüüd ma tahaksin finantseerimise teisele probleemile pühenduda. See ei ole rahastamise üldmaht, vaid raha jaotamine. Eestis on see meil siiamaani põhiliselt valdavalt grandipõhine. Grandipõhine ei ole iseenesest halb. Seal on hästi palju positiivseid külgi, kuid see ei saa olla ainult grandipõhine. Meil siin peaminister ütles, et on grandipõhine ja baasfinantseerimine, aga see baasfinantseerimine on varjatult grandipõhine.

See on halb ennekõike noortele, kes näevad, mis on nende perspektiiv: no ei tule minule granti mitmeks aastaks. Kui läheb hästi, siis tuleb viieks. Samas kui riigiteenistuses, eraettevõtluses või kui [noor inimene] on väga heal teaduslikul tasemel, siis välisülikoolides talle pakutakse palju paremaid perspektiive. See, et inimene läheb erasektorisse või riigiametisse, on ka muidugi väga hea, aga see inimene on teaduse jaoks kadunud.

Eesti teadlased on tublid ka grandi taotlemises. 11 Euroopa granti pluss veel 3 – see on päris hea näitaja. Me saame väga hästi aru, et see ei ole 14 inimest. Iga grandi taga on kollektiiv, mis võib olla ka päris suur, kuid see on siiski väike osa Eesti teadlastest. Kui me vaatame, et teadusagentuuris umbes 20% ehk viiendik grantidest saavad rahastatud, siis see tähendab, et neli viiendikku ei saa. Aga iseenesest see grant ...

Ma võtaks ka natuke lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Granditaotlus [võidakse tagasi lükata]. Ma isegi ütleksin, et Eesti granditaotlus nõuab suuremat bürokraatiat kui Euroopa Liidus. Ja siis see on palju tühja tööd ja suur frustratsioon ennekõike noortele.

Ütleksin veel paar sõna fundamentaalteaduste kohta. Fundamentaalteadused ei ole ainult alusteadused. Alusteadused on need, mis annavad silmaringi. Baka tasandil on väga hea võtta midagi ka kuskilt kõrvalt, aga fundamentaalteadus nõuab sajaprotsendilist pühendumist pikaks perioodiks ja see ei too tavaliselt tulu. Aga ilma selleta ka rakendusteadus ja kõik muu ei tööta.

Veel viimane asi, mis tundub täiesti tarbetu asi, aga õnneks kolleeg Sutrop juba seda mainis: need on rahvusteadused. See ei ole lihtsalt nii, et me ütleme, no, ma ei tea, et preambulis on öeldud, et peame keele ja kultuuri eest seisma ja sellepärast me [seda teeme]. Ei, see on palju tõsisem asi ja ma tahan siin tuua kaks aspekti välja. 

Esimene on see, et see on meie võlg maailmakultuuri ees ja inimkonna ees. Mitte keegi teine sellega ei tegele. No muidugi on veel sellised veidrikud, kes tegelevad – estofiilid –, aga see on põhiliselt meie töö. Teine aspekt on võib-olla veidi üllatav, ma tooks selle välja seoses kaitsevõimega. Ukraina sõda on õpetanud meile palju asju. Ukrainlaste kaitsetahe on fantastiline, isegi ütleksin, et kadedusväärne. Aga on üks asi, milles on Eesti palju tugevam ja millest ukrainlased – ma tundsin seda seal olles – tunnevad puudust. See on omakeelse kultuuri kiht. Omakeelset tippteadust neil praktiliselt ei ole. See on väga oluline rahvuse enesetunde jaoks ja eestlaste enesemääratlemises, et me oleme haritud rahvas. Ja haritud rahvas ei saa olla ilma hariduseta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme päevakorra kolmanda punkti ära menetlenud. Aitäh teile! 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 712 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Taavi Aasa. 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas nimetatud eelnõu 16. jaanuaril ja eelnõu kohta oli laekunud 15 parandusettepanekut, mille komisjon läbi vaatas. Meil olid ka selgitusi andmas Rahandusministeeriumi ametnikud. 14 parandusettepanekut toetas komisjon konsensuslikult, ühte parandusettepanekut hääletati ja siin konsensust ei olnud, kuid komisjon tervikuna seda siiski toetas. Kuna tegemist on riigivaraseaduse muutmisega, siis on tegelikult siia laekunud parandusettepanekuid, mis ei ole seotud ainult käesoleva eelnõu muutmisega, vaid on seotud ka mõnede teiste aspektidega. Ja siinkohal kommenteeriksin neid, mille kohta oli komisjonis ka küsimusi.

Oli üks eelnõuga seotud parandusettepanek, mille puhul tekkis diskussioon selle üle, mis on mõistlik aeg. Seda küsis komisjoni esimees Kristen Michal ja ta sai vastuse, et mõistlikuks ajaks loetakse meil praegu 21 päeva.

Üks parandusettepanek, mille puhul meil konsensust ei olnud, on seotud erisusega sõjalise konflikti tõttu Ukrainas. Parandusettepanek annab võimaluse riigi äriühingutel toetada materiaalselt Ukrainat. Siin kõigepealt küsis Kristen Michal, kuidas täpselt defineeritakse riigi äriühingut. Ta sai vastuseks, et see on äriühing, millest 100% kuulub riigile. Rene Kokk küsis selle miljonilise toetuse kohta, et kuidas see sinna valitsusse jõuab. Vastus on see, et kui toetus ületab miljon eurot, siis otsustab seda juba Vabariigi Valitsus. Rene Kokk leidis, et selleks võiks olla eraldi komisjon. Seda parandusettepanekut me hääletasime. Poolt oli 5, vastu oli 2. Ja nii nagu ma ütlesin, kõik ülejäänud parandusettepanekud leidsid konsensuslikku toetust.

Menetluslikud ettepanekud olid järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. jaanuaril sellel aastal, otsus oli konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka see otsus oli konsensuslik. Ja kolmas ettepanek: kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. veebruaril käesoleval aastal. Ka see ettepanek leidis konsensuslikku toetust.

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rene Koka.

Tänan, austatud esimees! Head saadikud! Nagu eelkõneleja juba ütles, see üks muudatusettepanek, millele kaks komisjoni liiget olid vastu, oli selles nimetatud eelnõus üheksas ettepanek. Ja selle puhul ma ütleks küll, et tegemist on halva seadusloome praktika jätkamisega. Me siin täna istungi rakendamisel arutlesime selle üle, kas üle 600-lehelise dokumendi lugemiseks on kõigil Riigikogu liikmetel piisavalt aega, kui see eelmisel reedel kättesaadavaks sai. Aga siia eelnõusse on saanud sisse selliseid ettepanekuid, mis tegelikult nagu ei peaks siin olema. Ja olgu kohe ära öeldud, et EKRE-l ei ole mingit probleemi sellega, et tegemist on ettepanekuga Ukraina aitamiseks võimalike vahenditega või teatud korra [kehtestamiseks]. Küll aga [häirib], mismoodi seda teha plaanitakse. Seda me õigeks ei pea.

Ja nimelt, see muudatusettepanek näeb ette, et riigi äriühingud võivad üldkoosoleku otsusega anda kuni 2027. aasta 31. detsembrini Ukraina riigile ja temale kuuluvatele äriühingutele vallasasju, mis on seotud Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse säilimise, energia- ja kütusevarustuskindluse tagamise või infrastruktuuri ja elamufondi taastamisega. Iseenesest ju mõistlik ettepanek, kui siin ei oleks sellist punkti, et kui Eesti riigi äriühing otsustab seda abi anda ja see summa abi puhul jääb alla 1 miljoni euro, siis see ei käi läbi Vabariigi Valitsusest.

Me oleme selle ettepanekuga tegelikult tekitamas olukorda, kus meie hinnangul avaneb võimalus korruptsiooniks, tekib suur risk selleks. Et seda vältida, ma tegelikult komisjonis tegin ettepaneku, et alla miljoniliste toetuste puhuks peaks olema tehtud mingisugune komisjon. On see siis erinevate riigiasutuste esindajatest või midagi sellist. Aga see ei ole õige, et me laseme neilsamadel äriühingutel omakeskis üldkoosoleku otsusega otsustada, mis ja kui palju anda. Ja kui see summa jääb iga kord kuni 2027. aasta 31. detsembrini alla 1 miljoni, siis Vabariigi Valitsus seda käsitlema ei pea.

Tegelikult on see selline olukord, kus rott vaikselt oma varasalves nahistab, ilma et üleüldse tegelikult oleks võimalik jälgida, mis seal toimub. Minu ettepanek saadikutele on küll praegu see üheksas punkt täna maha hääletada, välja hääletada. Kui on soovi seda [seadusesse] panna, siis tuleks see panna mõne muu eelnõu juurde ja panna sinna juurde ka see, et luuakse pädev järelevalvekomisjon, kes reeglite [täitmist] jälgib. Et [ei tegeleks asjaga] ainult see äriühing, kes seda abi parasjagu andmas on. Nii me saame sellest probleemist üle. Aga praegusel juhul see sõnastus siin hea ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame nüüd muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud 15 tükki, kõik juhtivkomisjoni poolt ja seisukohaga arvestada täielikult. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas. Henn Põlluaas, palun!

Te nii ruttu lugesite need ette. Ma tahtsin tegelikult vajutada järgmise, muudatusettepaneku nr 9 juures ja paluda selle hääletamist just sellelsamal põhjusel, mis hea kolleeg Rene Kokk siin just puldist ette luges.

Teeme seda siis, kui me oleme üheksanda muudatusettepaneku juures. Üheksas. Henn Põlluaas, palun!

Palun panna see muudatusettepanek hääletusele.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu oli 16, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.

10. muudatusettepanek, majanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 11. ettepanek, arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek, samuti arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, arvestada täielikult. Ja 15. muudatusettepanek samuti, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 712 teine lugemine lõpetada ja kuna meil teisi ettepanekuid ei ole, siis on teine lugemine lõpetatud.

Ja me saame minna edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde. See on sotsiaalkomisjoni algatatud Eesti Haigekassa seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Eesti Haigekassa nimetamine Tervisekassaks) eelnõu 772 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal küsib, kasutamata mikrofoni, kui palju tal ettekandeks aega on.) Kuni 20 minutit. Aga ei ole kohustust 20 minutit täis rääkida.

Austatud Riigikogu! Mul on suur au tutvustada teile Eesti Haigekassa seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Seda on tituleeritud ka Eesti Haigekassa nimetamiseks Tervisekassaks. Sellise eelnõu on valitsus saatnud meile sotsiaalkomisjoni ja ma pean väga kiitma Helmen Kütti selle esimehena, kes alati teeb kõike väga põhjalikult ja korraldas enne esimest lugemist ka sellise, kuidas ma ütlen, arutelu selle üle, mida see seadus sisaldab.

Esimene arutelu toimus meil 10. jaanuaril ja ma ei hakka neid nimesid ... Ah, ma loen ikka ette ka. Helmen Kütt juhatas seda ja komisjoni liikmed osalesid: Hele Everaus, Kalle Grünthal, Kert Kingo, Siret Kotka, Maris Lauri Ülle Rajasalu asendusliikmena, Õnne Pillak, Priit Sibul, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev ja Kristina Šmigun-Vähi. Ja siin oli veel terve hulk ka igasuguseid ametnikke. Teemaks oli selle haigekassa seaduse [muutmise] arutelu ehk siis Eesti Haigekassa nimetamine Tervisekassaks. Ja kannan selle lühidalt ette. Materjal on äärmiselt põnev. Nii et läheme asjaga edasi.

Kõigepealt Helmen Kütt sõnas päevakorrapunkti sissejuhatuseks, et Eesti Haigekassa on juba pikka aega kandnud nime Tervisekassa, mistõttu on õige muuta ka Eesti Haigekassa seadust. Ja ametnik, Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Susanna Jurs kinnitas esimehe sõnu, et teema on olnud päevakorras juba mitu aastat ja Tervisekassa nimi on lihtsalt läinud käibele. Nime muutmine Tervisekassaks on vajalik, sest asutuse funktsioonid on ajas muutunud. Ja põhiline on see, et Tervisekassa nimi väljendaks pigem seda, mis on asutuse tegevuse lõppeesmärk. See on inimeste tervise hoidmine ja taastamine, mitte üksnes ravikindlustushüvitise administreerimine ja maksmine.

Peale seda lugupeetud Helmen Kütt soovis Eesti Haigekassalt kommentaari, miks muudeti nimi enne seadust. Väga kummaline, aga nii ta küsis. Rain Laane, kes on Eesti Haigekassa juhatuse esimees, tänas komisjoni, et see eelnõu algatab, ja [avaldas lootust], et eelnõu läheb ka menetlusse. Tema sõnul on viimased neli aastat töötatud selle nimel, et Tervisekassa bränd luua ja viia see inimeste teadvuseni. Nime muutmisel on lihtne põhjus: nimel on suur jõud. Kas me räägime tervise hoidmisest või millestki muust? Ja täna on organisatsiooni esimene strateegiline eesmärk aidata inimestel paremini oma tervist hoida, sest sellest sõltub ka meie raviraha suurus. Ja siis lisas Rain Laane veel, et nad on saanud igal aastal täiendavaid ülesandeid juurde, sellel aastal lisandus ravimite ja vaktsiinide ostmine, hoidmine ning logistika.

Pärast seda Kert Kingo soovis teada, millisele seadusele tuginedes või mis kuupäeval tehtud otsuse alusel brändingu ja nimevahetusega tegelema ja selleks rahalisi vahendeid kulutama hakati. Rain Laane selgitas, et seaduses ei ole kirjas, kas brändingut tohib teha või ei tohi. Eestis on head analoogid. Ja nime muutmisega seotud kulud on seaduseelnõus kirjas. Kuulake hoolega: 5999 eurot ja 60 senti. Kõige kallim oli domeeni ostmine ja järgmine kulu oli nelja maja sildi vahetus.

Maris Lauri sõnas, et praegu on Eesti Haigekassa, aga edaspidi lihtsalt Tervisekassa. Miks sõna "Eesti" eest ära kaotatakse? Rain Laane vastas, et kuna praktikas [kasutatakse] üht nime, siis soov on teha vastav muudatus ja brändi kasutusele võttes võiks olla üks sõna: Tervisekassa. Siis soovisin mina teada, kas korralduse töötada välja uus bränd andis Rain Laane või keegi teine, ja kui keegi teine, siis mis on selle ametiisiku nimi ja kui suur on nimevahetuse maksumus. Rain Laane kommenteeris, et kui tema asus Eesti Haigekassat aastal 2017 juhtima, siis arutati, kuidas saaks paremini Eesti inimeste tervist hoida. Esimest korda rääkis talle Tervisekassa nimest Daniel Vaarik, kes töötas suhtekorraldusettevõttes Akkadian, mis oli Eesti Haigekassa koostööpartner. Ja nimevahetuse algatas ja seda vedas Rain Laane. Kogu nende organisatsioon on seda projekti toetanud. Laane kordas infot kulude kohta. Üks kulu on siis 2690 eurot, mis kulus tervisekassa.ee domeeni omandamiseks. Samuti vahetati neljal majal sildid, kokku 5999 eurot.

Helmen Kütt ütles, et nimevahetusega inimesed kohe terveks ei saa. Kõige olulisem on see, et inimene ise võtaks vastutuse oma tervise ja elu eest, ning ennetus on selleks äärmiselt oluline. Viktor Vassiljev leidis lõppkokkuvõttes, et pole tähtis, mis on kassi nimi, peaasi, et ta hiiri püüab. See nimi varem või hiljem muutub Tervisekassaks, seega pole mõtet aega vaidluste peale raisata. Helmen Kütt arvas sama ja lausus, et praegu on sotsiaalkomisjonil ajalooline roll. Komisjon saaks eelnõu algatada ja ka rõõmsas üksmeeles selle vastu võtta.

Siis mina [parafraseerisin] Rain Laane lauset, et nime muutus toob kaasa inimese tervise paranemise. Mina olen millegipärast kummalisel kombel veendunud, et nime muutus inimese tervisele kaasa ei aita. Inimesele on täiesti ükskõik, mis on asutuse nimi, peaasi, et sellest asutusest abi saab. Rain Laane selgitas siis mulle, miks nimi on oluline. Tahame või ei taha, aga alateadvuslikult nimi paneb millelegi mõtlema. Kui me räägime haigustest, siis räägime sellest, kuidas neid haigusi ravida. Kui me räägime tervisest, siis räägime sellest, kuidas oma tervist hoida.

Ja siis läks pikk jutt edasi igasuguste muude teemade peale, aga minu küsimusele Eesti koolide kohta ta tõi ühe näite ka, et Eesti koolides on üpris palju ülekaalus lapsi ja kui palju Eesti rahvas üldse mõtleb selle peale, mida nad ja kui palju tarbivad, või selle peale, kui vähe või kui palju nad liiguvad. Selle kohta pidi olema isegi teaduslikke artikleid.

Kristina Šmigun-Vähi sõnas, et ta nõustub Rain Laanega ja on absoluutselt seda meelt, et nimi on väga oluline. On ju suur vahe, kas kutsuda end võitjaks või kaotajaks. Šmigun-Vähi arvas, et Tervisekassa nimi on väga hea valik, ja ta pooldab väga nime muutmist.

Hele Everaus aga soovis teada, mis on selle nime taga. Temal on täna kõige suurem mure laste pärast. Riigikontrolli aruandest tuli välja, et teatud vanuserühmas peaaegu 50% lapsi ei ole aastaid kontrollitud. Nimi on väga ilus, aga kuidas seda sisuga täidetakse? Selle peale Rain Laane selgitas, et reedel, 13. jaanuaril 2023 on nõukogus kinnitamisel 2023. aasta eelarve. Rääkides tervise edendusest ja ennetusest me mõtleme seda, kuidas inimesed saaksid oma tervist parandada. Haiguste ennetuse all mõeldakse eelkõige sõeluuringuid. Ja ta ütles samamoodi veel seda, et kui mõelda haiguste ennetuse poole peale, siis südame-veresoonkonna haigused ja kroonilised haigused [vajavad] üpris palju ravimeid. Järgmise aasta eelarves tõuseb suutervishoiule jaotatav summa.

Kert Kingo lausus, et võib ju laulda oodi, kui tubli, kui ilus, aga see ei tee olematuks fakti, et seaduslik õigus ja alus selliseks tegevuseks puudub. See, et kõik töötajad olid nõus, ei ole mingi määraja. Milleks meile siis sellisel juhul seadused, kui piisab ainult töötajate nõusolekust? Millega me siin Riigikogus üldse tegeleme? Ja see jutt, et nüüd on nimi Tervisekassa ja nüüd on kõik kohe terved ja enam ei olegi ravi vaja, on täielik ulme.

Marika Tuus-Laul meenutas aastaid tagasi toimunud arutelusid nime vahetamise teemal ning see jäi tegemata, kuna kulud oleksid olnud väga suured. Kuidas see summa siis oli nii suur ja kuidas nüüd nii väike? Rain Laane ütles küsimuse peale, miks [kulu] on läinud nii madalaks, et lihtne vastus on see, et ajakirjandus ja ühiskond on teinud ära väga suure töö. Selleks, et nimevahetus jõuaks inimesteni, oli aastate eest planeeritud 50 000 eurot turunduskampaaniale. See [töö] on ära tehtud ja selle hind on null. Sealt see kulu kokkuhoid tulebki.

Ja edasi läks niimoodi. Helmen Kütt pani hääletusele ettepaneku, et sotsiaalkomisjon algatab Eesti Haigekassa seaduse [muutmise] ja sellega seonduvalt teiste seaduste [muutmise seaduse] eelnõu, millega Eesti Haigekassa nimetatakse Tervisekassaks. Selle poolt hääletasid Hele Everaus, Siret Kotka, Helmen Kütt, Maris Lauri, Õnne Pillak, Priit Sibul, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Kristina Šmigun-Vähi ja vastu olid kahjuks ainult kaks inimest: Kalle Grünthal ja Kert Kingo.

Järgmine arutelu toimus meil juba teisipäeval, 17. jaanuaril. Kohal olid liikmed Hele Everaus, Kalle Grünthal, Siret Kotka, Õnne Pillak, Ülle Rajasalu, Priit Sibul, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev ja Kristina Šmigun-Vähi ning Sotsiaalministeeriumist õigusosakonna õigusnõunik Susanna Jurs, samuti Eesti Haigekassa juhatuse esimees Rain Laane ja õigusosakonna juhataja Ergo Pallo.

Sellel päeval algaski selle eelnõu [ettevalmistus] esimeseks lugemiseks. Kõigepealt algas asi peale niimoodi, et lugupeetud Helmen Kütt andis komisjoni liikmetele sõna küsimuste esitamiseks. Kuna mina olin kõige kiirem, siis sain mina esimesena vajutada nuppu ja küsisin õigusosakonna juhataja Ergo Pallo käest, kas tema seljas oleva vahva särgi, mille peale on kirjutatud "Tervisekassa", andis asutus. Sihuke punane särk oli, selle ette oli "Tervisekassa" kirjutatud. Ergo Pallol läks nägu nalja täis ja ta vastas, et selle pusa andis talle asutus, kus ta töötab, ehk Sotsiaalministeerium. Ja siis soovisin mina teada saada, millise eelarverea pealt on võimalik asutusel selliseid särke [soetada]. Siis läks Ergo Pallo nägu natukene hapuks ja appi tuli Rain Laane, kes vastas, et ühisest terviserahast on kokkuleppeliselt 1% ette nähtud tegevuskuludeks. Tervisekassa pusaga on isegi Sparta spartakiaadil käidud ja [tegu on] terviseedendusega, mida tehakse tegevuskulude arvel. Seda ei tehta terviserahadest.

Siis pidin mina tõdema, et sellest kõigest loeb välja selle, et nime muutmine on sisuliselt juba ellu viidud ja nüüd oodatakse Riigikogu käest vaid kinnitust. Ma soovisin teada saada, mis saab juhul, kui Riigikogu ei anna nõusolekut nime muutmiseks. Kes maksab kinni need omaalgatuslikud kulud? Rain Laane vastas selle peale, et ka sellisel juhul bränd ära ei kao. Terviseedendust tehakse selle brändi all edasi. Eesti Haigekassal on ka palju teisi brände, näiteks Suukool suutervise hoidmiseks. See on äritegevuses normaalne tava. Ma lisan siin protokolliväliselt juurde, et täna tuli Sotsiaalministeeriumi esindaja Laura Viidik meile sotsiaalkomisjoni ja ta ei kasutanud mitte sõna "haigekassa", vaid "Tervisekassa". Kui ma juhtisin sellele tähelepanu, siis ta läks muidugi näost punaseks ja tubli Helmen Kütt ütles, et katsume ikka niikaua, kui nimi pole muudetud, veel kasutada päris õigeid nimesid.

Aga üks oluline teema on see, mille tõi välja Priit Sibul. Me küll arutame siin, diskuteerime nimetuste "haigekassa", "tervisekassa", "ravikassa" üle, aga oluline on asi, millest ei ole üldse räägitud. Nimelt, selle nimevahetuse sildi taha on peidetud [sisulised muudatused]. Eelnõusse on lisandunud [punktid], millega ravimite ja vaktsiinide ostmise, hoidmise ning logistika õigus läheb haigekassale. Siis hakkas Rain Laane selgitama, et Riigikogu võttis vastu seaduseelnõu 533. See [seadus] jõustus 1. jaanuaril 2023. Ja Terviseametilt võeti üle ravimid, mille hulgas olid ka vaktsiinid, sealhulgas COVID‑i vaktsiinid, nende ladustamine, säilitamine ja külmahela tagamine. Ja selle seaduse tulemusel on Eesti Haigekassal üks täiendav ülesanne.

Priit Sibul kommenteeris selle peale, et selles nimetatud seaduses on kirjas, et haigekassa "korraldab riiklikult hangitud immuunpreparaatide jaotamist, säilitamist ja vedu ning külmaahela toimimist". Sibula jaoks jäi selgusetuks, mille alusel Eesti Haigekassa hangib ravimeid – nimetatud seadusest seda välja lugeda ei saa. Ja õigusnõunik Ergo Pallo selgitas, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 42 kohaselt on rahastamise kohustus Eesti Haigekassal. Rain Laane lisas juurde, et ravimeid ostetakse hangetega ja oluline on sääst, millega me saame seda teha. Kui eelarve paar aastat tagasi oli antiretroviirusravimite ostmiseks 20 miljonit eurot aastas, siis nüüd on see summa umbes 16 miljonit.

Hele Everaus tõdes, et Eesti Haigekassa saab pidevalt uusi ülesandeid, nüüd lisatakse veel ravimid. Aga kui vaadata Riigikontrolli auditit, siis selles on sõnaselgelt öeldud, et nende hinnangul ei suuda Eesti Haigekassa oma kontrollitegevusega ravikindlustuse raha väärkasutamist süsteemselt ennetada ega tuvastada. Kui kaugele sellega jõutud on? Kui nüüd võtta ravimite hulgimüüjate funktsioonid haigekassale üle, kas siis ülejäänud funktsioonid lähevad paremaks? Rain Laane ütles selle peale, et ta on väga tänulik selle punkti väljatoomise eest. Tõepoolest, üks Eesti Haigekassa põhifunktsioon on ühise terviseraha otstarbekas kasutamine. Ja selle jaoks tehakse hästi palju kontrolli.

Ja siis tuli välja see, et selles seaduseelnõus, mida hoiti põhimõtteliselt nii-öelda tagataskus, on veel võimalus, et lubatakse teha masinkontrolli juhuvaliku põhjal inimeste üle. Ei pea enam vaatama epikriise, vaid masin vaatab üle. Peale seda Hele Evarus tõdes, et tegelikult ei ole tema saanud vastust oma küsimusele, kas funktsioonide võtmisel muud haigekassa funktsioonid ei kannata. 

Nii, kuna aeg hakkab otsa saama, siis ma ei saa kõike siin ette lugeda. Pikem arutelu käis selle üle, kas masinat ikka võib kasutada inimese terviseandmete [kontrollimiseks]. Ja siis arvati millegipärast, et masin on palju kasulikum sellest, kui inimene vaatab. 

Ja mis puudutab seda ravimite ostmist, siis mina juhtisin tähelepanu aspektile, et ravimite hulgiostu otsuse langetab minister, aga ministrid ei ole meil erialaspetsialistid, nad on põhimõtteliselt paika pandud poliitilistel kaalutlustel. Näiteks Tanel Kiik ei ole tervishoiuspetsialist, ta ei ole farmatseut ega õppinud ravimeid. Järelikult selle otsuse teeb minister, aga tema nõunikud nõustavad. Sisuliselt minister on ainult allkirja anda, aga mitte otsustaja.

Edasi läks jutt muidugi ka seoses haigekassaga selle peale, mis puudutab vaktsiinikahjude fondi. Selles fondis on üle 1200 avalduse ja seal on veel kahjuks 300 avaldust menetlemata. Rain Laane üritas ikkagi eelnõusse sisse jätta punkti, mis annab haigekassale õiguse hankeid korraldada. Aga tundus, et laev hakkab teisele poole kaldu minema, sest Priit Sibul tegi ettepaneku eelnõu §-st 1 punktid 4 ja 5 välja jätta. Rain Laane nõustus, et väga palju sõltub sellest, kes on minister. Selle aga otsustab kaudselt rahvas ja Riigikogus on suurepärane võimalus ministrilt aru pärida, miks tehti üks või teine otsus. Vaat niimoodi.

Ja muidugi oli üldist pahameelt veel selle pärast, et, nagu Hele Everaus ütles, need sätted pandi haigekassa nime muutmise seaduse eelnõule lihtsalt juurde, ilma eelneva aruteluta. Ta tõi veel välja, et needsamad kaks COVID‑i ravimit ei ole oma efektiivsust tõestanud. Praegu tahetakse teha uks lahti asjadele, mille üle arutelu ei ole toimunud, näiteks kuidas toimivad kontrollimehhanismid.

Aga kuna aeg hakkab otsa saama, siis ma ütlen niimoodi. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda, saata eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul, jättes välja [§ 1] punktid 4 ja 5, määrata ettekandjaks Kalle Grünthal ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Nii, mahtusin ajapiiridesse selle tohutu hulga materjaliga. Olen valmis vastama küsimustele, kui kellelgi neid on tekkinud.

Aitäh põhjaliku ülevaate eest! Ja tõepoolest, küsimusi on. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh tõesti selle väga pika ja põhjaliku ülevaate eest! Oli ka minul võimalus selles komisjoni arutelus põgusalt osaleda, aga ma arvan, et see oli nendel otsustavatel hetkedel.

Ma tulen pigem ühe sellise põhimõttelise küsimuse juurde. Tegelikult, kui me täna vaatame kogu haigekassa tegevust, siis see tegevus on käinud juba väga pikka aega Tervisekassa nime all. Kõik meediaväljaanded, kõik reklaamikampaaniad, kõik sellised avalikkusega suhtlemise kanalid kasutavad juba ammu haigekassa asemel Tervisekassat. Minu küsimus on tegelikult see: mida me siin parlamendis enam arutame, kui parlament pannakse piltlikult öeldes 24. tunnil fakti ette, et kas võtke või jätke? Sest kui me ütleksime, et ei, me ei muuda haigekassa nimetust, siis mulle tundub, et haigekassa ise oma juhtkonnaga ikka kasutaks seda Tervisekassa nimetust. Mida me siin täna üldse arutame?

Kui nüüd otse küsimusele vastata, siis ma seda asja ka oma ettekandes käsitlesin. Minu jaoks on see samasugune küsimus nagu teil, lugupeetud Tõnis Mölder. Tegemist on sisuliselt olukorraga, kus ametnikud on teinud otsuse ära, raisanud ära hulga raha, milleks neil õigust ei olnud, ja selleks et vormistada see lõplikult ära, teha seaduslikuks, on nad tulnud siia, et las parlament, kummitempel, paneb pitsati alla. Mina ütlen, et selline ei ole õige käitumine. See ei ole seadusega kooskõlas. Mina tahaksin küsida selle kohta, et kui siin mingi aeg tagasi, aastaid tagasi taheti haigekassa nime muuta, siis leiti, et see ei ole otstarbekas. Tol korral räägiti ajakirjanduses summast kuskil 600 000 eurot. Sisuliselt see on ju naljanumber, kui nüüd öeldakse, et haigekassa nime muutmine maksab mingisugused 5999 eurot.

Mina tahan küsida, kas prokuratuuril on siin alust teha selgeks, kuidas on võimalik ilma volitusnormita sellisel hulgal raha kasutada. Ja mitte 5999 eurot, vaid ikkagi seda summat, millest paar aastat tagasi räägiti. Sest kõik need toimingud – ega siin üksi see domeen ei ole, on ju vaja uusi blankette ja nagu sa, Tõnis, ütlesid, oli ju ka raadioreklaam ja telereklaam. Kõike seda promotakse.

Tegemist ei ole äriühinguga, tegemist on ikkagi valitsusasutusega, kes tegelikult annab oma tööst aru Riigikogule. Ja kui Riigikogu pole talle selleks volitusnormi andnud, siis mina väidan seda, et nende juhtide tegevus, kes selle teostasid, on täielikult seadusvastane. Ja siin on muidugi see küsimus, kas kohus annaks selle hinnangu, et rahalisi vahendeid on kuritarvitatud. Ma ei julge praegu siin küll ühtegi karistusseadustiku paragrahvi välja pakkuda.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Siin ma sekundeerin Tõnisele, kolleeg Tõnis Möldrile, kes tõi välja, et tegemist on ikkagi üsna selgelt omavoliga. Muud moodi ma seda ei oska kuidagi nimetada. Siin on lihtsalt ametnike omavoliga tegemist ja tegelikult peaks Rain Laane selle eest vastutama.

Aga mind konkreetselt muidugi huvitab, kui suur see kulu ikka tegelikult on. Me saime siin teada ühe numbri: 5999 eurot. Me saime teada seda, et tema vastus oli komisjonis, et nime muutus on just nagu juba toimunud. Kulud on kõik ära tehtud ja niikuinii nad kasutavad seda edasi. Kui suur oli see kulu? Meil on siin minister, kes 7000 euro kulutamise eest pannakse kriminaalvastutuse alla. Kui suur nüüd on see kulu? 

Ma toon ühe näite. 18. juulil 2018 oli ERR-i portaalis uudis pealkirjaga "Haigekassast tervisekassaks ja töötukassast töökassaks 865 000 euroga". Ja siin on toodud ka ...

Palun küsimus!

Ja küsimus ongi selles, kui suur see summa on, sest siin on öeldud sellised numbrid, et 65 000 oli kulu.

650 ikka vist, jah? Okei, ütleme niimoodi, et Rain Laane põikles sellest vastusest kõrvale. Ta ütles, et need on eelmistel eelarveperioodidel tehtud kulutused. Seda täpset numbrit me ei tea. Aga ma siiski usun, et kui meie peavoolumeedia kirjutas täiesti avalikult, et nimevahetuse [kulu] on kuskil 600 000 või isegi suurema numbri juures, siis ega meie peavoolumeedia ei valeta ju. Järelikult on tegemist olukorraga, kus ministeeriumile eraldatud riigi raha on kasutatud omavoliliselt. Ja selles mõttes, hea Paul, ma kaldun olema sinuga ühte meelt, et tegemist on haigekassa ja ka ministeeriumi omavoliga. Raha selleks tegevuseks neile kindlasti ei ole antud.

Henn Põlluaas, palun!

Ka mina puudutan seda raha küsimust. Ma vaatasin siin internetist, targast mehest järgi. Sotsiaalministeerium 2018. aastal ütles, et nimevahetuse kuluks tuleb arvestada 865 000 eurot. See on peaaegu miljon. Võrdluseks: Eesti Posti nimevahetus maksis umbes pool miljonit, 400 000 millegagi. Ja kui tullakse rääkima, et see maksab ainult 5000 eurot haigekassa puhul, siis mulle tundub, et see on täiesti jõhker vale, mis ei saa kuidagi tõsi olla. Ja kui need summad on ka kulutatud eelmiste eelarveaastate jooksul, siis see ei tee neid summasid olematuks, vaid kogusumma on ikkagi kolossaalne. Kas ka teile jäi seal komisjonis mulje, et teile lihtsalt valetatakse?

Mina isiklikult olen samal seisukohal nagu hea küsija, kuna nimevahetuse eest 5999 eurot ei ole tõsiselt võetav. Muidugi, kuna seda eelnõu menetleti jaanuarikuus, siis võib-olla see kajastas ainult selle aasta jaanuarikuu kulutusi. Aga nagu ma juba eelnevalt Paul Puustusmaale vastasin, meile ei ole välja toodud, komisjonile ei toodud välja, kui suured on eelnevate eelarveaastate kulud.

Ma siiski olen nõus sellega, mida te ütlesite, et see summa algfaasis võis olla sadades tuhandetes – 600 000, 700 000, 800 000 – ja nüüd me olemegi olukorras, kus tegelikult Rain Laane on otseselt valetanud. Mina ei küsinud, millisel perioodil raha kuskile on kulutatud, ma küsisin, kui palju on raha kulunud. Ja kui ta ütles, et 5999 eurot maksab nimevahetus, siis on ta järelikult valetanud. Ja kuidas saab selline ametnik jätkata? Ta valetab Riigikogu sotsiaalkomisjonis täiesti rahumeeli! 

See ei puutu üldse asjasse, et need kulutused on tehtud eelnevatel eelarveperioodidel, see ei mängi üldse rolli. Laps sünnib ja hakkab kandma riided. Ja alates sellest momendist ajani, kui ta saab täisealiseks, toimub kogu aeg riiete vahetus. See ju ei tähenda seda, et me arvestame viimase eluaasta kulutusi. Ka kõik eelnevad tuleb arvesse võtta, kogu eluea kulutused.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma loodan, et komisjonis arutati ka seda, kuidas tuldi selle nime peale. Oli seal teisigi nimesid? Noh, me ju hoiame, säilitame, veel midagi – kas see võib olla pank, võib-olla laenuühistu, mitte lihtsalt haigekassa.

Aga olulisem on tegelikult see, et see peab olema meile kõigile, ka Riigikogule teada, kuidas seda [nime] tõlgitakse. Kui materjalid lähevad tõlkesse, näiteks notari juures on midagi vaja tõlkida, siis ei ole nii, et iga tõlk oma suva järgi ütleb, kuidas see on inglise keeles, saksa keeles. Kas ka selline arutelu on olnud? Täna tundub meile, et koht, kus midagi saab hoida ja säilitada, tundub olevat pank. Kassa võib-olla nii hästi ei sobi, aga noh, suupärane ta on. Aga see tõlkimise probleem ikkagi jääb. 

Jah! Küsimus on põhimõtteliselt õigustatud, aga ma arvan, et te leiate selle vastuse eelnõu seletuskirjast. Seal on ingliskeelne vaste ilusti-kenasti ära toodud. Meie sellisele tasandile ei laskunud, sest meie keskendusime ikkagi sellele, milline on see õiguslik ja seaduslik alus, mis annab õiguse üldse sellist protseduuri alustada ja jätkata. Ma rõhutan veel kord, et ma ei nõustu lugupeetud Rain Laane vastusega, et tegemist on brändiga. See ei ole äriühing. Siin kasutatakse raha etteantud eelarveridade kohaselt. See, et ta ütles, et 1% on lubatud kasutada selleks – see ei ole asjakohane, sest ma ei usu, et see 1% on kuskil 700 000 või 800 000. Ja kui ta tõi välja, et 5999 eurot, siis mis me üldse räägime? 

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma täpsustan oma eelmist küsimust või seda mõttearendust veel kord. Jah, selle üle võib arutleda, et mis nimi võiks haigekassal olla. Kindlasti ma arvan, et nimekonkurss või mingi selline laiem arutelu – mul ei ole selle vastu iseenesest mitte midagi, kui see teeb kuidagi Eesti tervishoiusüsteemi paremaks. Ma lihtsalt arvan, et Eesti tervishoiusüsteem ei ole veel valmis ja tegelikult neid puudusi, mille [kõrvaldamisse] raha panna, on küll ja veel. Kindlasti see nimevahetus ei ole esimene teema, millega tegeleda.

Aga miks ma seda jätkuvalt küsin? Põhjus ongi see, et ma vaatan, et eelmisel või tegelikult mitte eelmisel, vaid juba üle-eelmisel aastal, 2021. aastal on haigekassa registreerinud endale domeeninime tervisekassa.ee. Selleks on kulunud paar tuhat eurot. Siis on tehtud suuremat sorti reklaamikampaaniat. Täna ma vaatan, et kui ma sooviksin haigekassasse tööle asuda peale 5. märtsi, siis tegelikult see ei ole võimalik, sest kõik töökuulutused on juba läinud Tervisekassa alla. Kas te oskate öelda, mis see tegelik kogukulu eelnevatel aastatel on olnud? 

Ei oska öelda – lühike vastus on selline. Aga ma vaatan praegu seda saali reageeringut selle eelnõu ettekandmisele. Minu jaoks on see väga kummaline. Me kõik keskendume täpselt nii, nagu meiegi [komisjonis] selle asja arutelu alguses, Tervisekassa nimele, mis muidugi on tähtis. Aga asja uba, mille sotsiaalkomisjonis Priit Sibul välja tõi, on see, et tegelikult selle nime varjus, lootuses, et see [teema] emotsionaalselt kütab kirgi, tuldi välja sellise muudatusega, mille kohaselt Eesti Haigekassa hakkaks hankima ka vaktsiine vastavalt ministri korraldusele. Noh, selles eelnõus seda enam ei ole, kuid algselt oli see sees, aga sotsiaalkomisjon tegelikult viskas selle välja. 

See oli tegelikult selline – kuidas ma ütlen – miin, mis oli pakitud seaduseelnõusse. Sotsiaalkomisjoni liikmed rookisid selle sealt välja, kuigi sellega algselt ei tahetud nõus olla. Nii et väga halb käsitlemine ja ma täiesti mõistan nii Hele Everausi kui ka Priit Sibula ja kõigi teiste emotsioone seoses sellega, mismoodi püütakse kaupa maha müüa. Jäetakse olulised asjad välja ja arutelu ei toimu.

Aga ega ma, hea Tõnis, ei oskagi rohkem vastata selle rahanumbri kohta, sest siin on saalis kõlanud erinevaid sadu tuhandeid. Ma arvan, et nendest vastustest tuleb otsida seda õiget. Võib minna ka paari aasta taguseid ajakirjandusväljaandeid vaatama, kui suureks siis eksperdid hindasid seda summat. See oli 600 000 – 700 000. Nii et täielik vale Riigikogu liikmetele. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! George Orwelli raamatus "1984" on teatavasti neli kuulsusrikast riigiasutust, mille nimed on tõe-, rahu-, armastuse- ja külluseministeerium. Kas selline pseudokõlav nimi ei ole pigem omane totalitaarsetele režiimidele? Kas te seda arutasite komisjonis?

Me päris sellisel kujul seda ei arutanud. Aga selle eelnõu kohta, mille valitsus oli esitanud, Viktor Vassiljev vist ütles küll – ma nüüd mälu järgi püüan meenutada –, et kogu maailm läheb selles suunas, et nimeks peab saama tervisekassa. Kui kogu maailm läheb ja meie peame ka seda tegema, siis [mõte] läheb selles suunas, et keegi kuskilt on andnud korralduse, et just Tervisekassa nimetus peaks olema.

Ja väga häbiväärne on muidugi ka see, et nimi [pole mitte] Eesti Tervisekassa. "Eesti" jäetakse ära, kuna rahvas kasutab ainult üht sõna: tervisekassa. Kui lähtuda sellest kontekstist, siis me olemegi olukorras, kus me ei pea enam ütlema Eesti Vabariik, vaid lihtsalt ütleme Eesti. Vabariiki ei pea enam ütlema. Aga keegi ei ütle ju: "Kuule, Leo!" Kõik ütlevad lugupidavalt Leo Kunnas, eks ju. Nimel on tegelikult väga sümboolne tähendus. On suur vahe, kas on Eesti Tervisekassa või lihtsalt Tervisekassa, kas on lihtsalt Eesti või on Eesti Vabariik. Mina tahaksin Eesti Vabariiki.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Ma saan uuesti sekundeerida kolleeg Möldrile. Nendest summadest on juba juttu olnud. Juttu on ka sellest olnud, et tegemist on tõenäoliselt tarbetu asjaga, millega siin tegeldakse. See on tarbetu nimevahetamine ja omavoli veel lisaks juurde. Aga kui summast rääkida, siis on öeldud – niimoodi oli kirjas ERR-is –, et nimemuutuse hinnaks arvestab Sotsiaalministeerium 865 000 eurot, kusjuures haigekassa saab Tervisekassaks 200 000-ga ja töötukassa töökassaks 665 000-ga. Siit on ka küsimus. Kas juba visati ka teile teine vihje välja, et see 200 000, okei, nüüd läheb ära. Aga see töötukassa teema: kas see hakkab ka kohe tulema ja meile mängitakse ka see niimoodi ette? Oli sihukene jutt?

Ei, sellele tasandile me ei jõudnud, kuna me käsitlesime ainult seda eelnõu. Ma võin öelda ka, et see arutelu oli päris pikk, seal pommitati küsimustega Sotsiaalministeeriumi töötajaid ja haigekassa töötajaid päris usinasti.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No vaata, seale võib panna valge kitli selga ja nimetada teda professoriks ja promoda, et härra professor. Aga samamoodi võiks ju surmaregistri nimetada igavese elu registriks ja nii edasi. Aga kas te arutasite komisjonis ka seda, kui palju selle ümbernimetamise eest oleks saanud näiteks ravimeid osta? Ma mäletan, me Kingitud Elu puhul alles arutasime seda, kui palju nad iga aasta maksavad käibemaksu riigile tagasi ja vist iga aasta umbes miljoni eest ostavad hädavajalikke ravimeid inimeste ellujäämiseks. Arutasite seda ka?

Meile kanti küll ette need protsendid. Ma pean vaatama, kas ma suudan selle momentaanselt üles leida ... Tundub, et ma ei saa anda päris otsest vastust, ma vist ei leia nii äkki, aga ma tsiteerin Rain Laanet. Rain Laane ütleb, et ravimeid ostetakse hangetega ja tänu sellele on saadud oluline sääst. Näiteks antiretroviirusravimite puhul on see summa circa 4 miljonit eurot. Kui eelarvest paar aastat tagasi saadi antiretroviirusravimite ostmiseks 20 miljonit eurot aastas, siis täna on see 16–16,5 miljonit eurot. Kui ma lähtun lihtsast matemaatikast, et paar aastat tagasi oli nende antiretroviirusravimite ostmiseks 20 miljonit eurot aastas ja praegu on 16–16,5 miljonit eurot aastas, siis tegelikult selle lihtsa lahutamise peale saab ju öelda, et 3,5–4 miljoni euro eest on selle võrra ravimeid vähem ostetud. Ma eeldan, et siin [räägib kaasa] ka see, et hangete tõttu on hind alla läinud. Aga siin on see selge vastus sinu küsimusele, et ravimeid on ostetud vähem.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Kalle! Vot erinevaid numbreid on siit läbi käinud. Me kõik tegelikult ju teame, eks ole, palju mingid asjad maksavad. Haigekassa juht raiub nagu rauda ainult seda mingit tühist summat. Ja ega meie siin ju ei saagi nendesse numbritesse sisse vaadata, eriti kui siin hämatakse, osaliselt valetatakse ja varjatakse. Minus hakkab järjest enam süvenema veendumus, et sellist varjatud maksumaksja raha kasutust peaks ehk hakkama uurima prokuratuur. Minus süvenebki järjest rohkem see veendumus, et siin on ikka midagi väga viltu ja ainult prokuratuuri uurimine selgitaks välja, kas siin on ka maksumaksja raha kriminaalse kasutamisega tegemist.

Ma olen, lugupeetud Helle-Moonika Helme, absoluutselt teiega nõus. Siin peaks tegelikult seisukoha võtma prokuratuur, kuidas on võimalik sellises mahus raha kulutada, kasutada nime muutmiseks, milleks keegi volitust ei ole andnud. Kuidas on see võimalik? Kas meie Eesti Vabariik on juba nii sügavale mülkasse vajunud, et ametnikud teevad absoluutselt seda, mida tahavad? See on drastiline! Milleks me mängime seda Riigikogu siin? Milleks?! Meil on ju täielik ametnike omavoli. Ja kui keegi ütleb, et süvariiki ei ole olemas, siis see on konkreetne näide sellest. See on häbiväärne olukord, kus me praegu oleme. Ma loodan, et siit puldist öeldud sõnad jõuavad ka sellesse majja, kus tegeletakse kuritegude uurimisega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on lihtne. Mitu inimest pidi enneaegselt surema selleks, et Rain Laane võiks ennast nimetada nüüd Tervisekassa juhiks? Ma pean silmas, kui palju see maksma läks: sildid ja blanketid ja nii edasi. Selle raha oleks võinud näiteks Kingitud Elule anda, et [vähihaiged] inimesed oleksid saanud oma elu kas või veidikenegi pikendada. Kas arutati, mitme elu hinnaga Rain Laane kutsub ennast nüüd Tervisekassa juhiks ja oma töötajaid Tervisekassa ametnikeks?

Sinul on, hea Peeter, lihtne küsimus, aga mul on väga raske sellele vastata. Me seda küsimust ei arutatud ja me ei tea seda. Aga ma jäin ajendatuna sinu küsimusest mõttesse ja mõtlesin selle peale, mispärast korraldatakse jõulude ajal kogu aeg teles selliseid saateid, kus kutsutakse annetama mingisuguse olulise aparaadi ostmiseks, mis on vajalik inimeste, sealhulgas ka laste elus hoidmiseks, või ükskõik mis asja jaoks. Ja rahvas annetab sinna raha. Kui seda raha, mis praegu on selle nime muutmise peale juba kulutatud, oleks kasutatud inimeste hüvanguks ja nende tervise huvides, siis küllap nii mõnigi inimelu oleks olnud päästetud. Nii et mul fakte ei ole, aga ma kaldun sinu küsimuse peale arvama, et sellel nime muutmisel on vere hind.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord, hea eesistuja! Hea Kalle! Me arutame siin praegu sotsiaalkomisjoni algatatud seaduseelnõu. Ja kui me selle nüüd ka lõpuni menetleme, siis kas ei või juhtuda, et me seadusandjana seadustame seadusetust ehk siis seadustame ametiseisundi kuritarvitamist maksumaksja raha kasutamisel?

Lugupeetud Helle-Moonika Helme, absoluutselt õige lähenemine! Kui praegu Riigikogu annab heakskiidu sellele nime muutmisele ja sellele seaduseelnõule, siis me teeme ebaseadusliku tegevuse seaduslikuks. See on esimene punkt. Teine punkt on see: see on signaaliks ka teistele ametitele, ministeeriumidele, et nad võivad teha kõike, mis neil pähe tuleb, sest Riigikogu on mõttetu maja ja siia saadetakse asjad ainult formaalseks kinnitamiseks. Väga õige lähenemine!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mina märkan siin väga tugevat sellist keskerakondlikku Tallinna linna juhtimist, kus just selliseid asju seadustatakse takkajärgi, [kuna mõeldakse], et mis me nüüd ikka enam teeme. Oluline on alati kaasamine. Isegi loomaaed on kutsunud inimesi, et paneme nüüd sellele uuele loomapoisikesele nime. Ja inimesed on tulnud.

Aga järelikult on keegi andnud juba kindla veksli: tehke ära, et Riigikogus see saab maha koputatud. Ma tean ka selliseid juhtumeid, kus vahel on idee väljakäijale ääretult raske midagi selgeks teha. Näiteks see juhtum. Kui Viru hotelli ehitati ja sinna alla pidi tulema varietee, siis üks proua ütles, et selle nimeks võiks panna Öökull, see on tarkuse sümbol. Ei suudetud talle ametlikul koosolekul seda selgeks teha. Minu küsimus on see: kes oli see, kes [lubas], et Riigikogu on nõus selle asja ära menetlema, te võite selle Tervisekassa mõttega edasi minna? 

Ma oma arust vastasin sellele küsimusele. Selle vastutuse võttis Rain Laane isiklikult, kui ma nüüd õieti mäletan. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ma ei räägi sellest. Selle vastutuse võttis Rain Laane isiklikult. Ma ei näe üldse halba selles, et see eelnõu tegelikult jõudis siia suurde saali. Seda sellepärast, et selle menetlemisega esimesel lugemisel me tegelikult paljastame ametnike omavoli, mis muidu oleks jäänud kuskile nii-öelda hallide kardinate taha. Mul on väga hea meel, et see eelnõu jõudis praegu siia ja kogu rahvas näeb, mis tegelikult toimub, mida ametnikud [teevad]. Omavoli, seadusetus ja tahtmine teha Riigikogust kummitempel.

Ülle Rajasalu, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Austatud komisjoni liige! Sotsiaalkomisjon on algatanud Eesti Haigekassa seaduse muutmise – ühesõnaga, ma ei hakka [pealkirja] edasi lugema –, et muuta see nimi Tervisekassaks. Aga seesama mõte on ju päris mitu aastat õhus olnud. Ma juba tol ajal ajalehest lugesin, et niisugune asi tahetakse teha. Palun öelge, kas te mäletate ja kas te teate, kes siis paar aastat tagasi selle seadusemuudatuse, selle nime muutmise algatas. Oli see siis minister või oli see ka sotsiaalkomisjon?

Aitäh küsimuse eest! Te küsisite niimoodi: kes algatas selle seadusemuudatuse muul ajal, jah? (Saalist vastatakse.) Esimest korda, selge. Ma võin öelda seda, et seadusemuudatust siis ei algatatud. Vastasel juhul oleks see vist menetlusse jõudnud. Olid ainult arutelud sel teemal. Kuid siis leidsid valitsevad erakonnad, et see on mõttetu, see on kallis. Ja kuna see eelnõu siia saali ei jõudnud, see jäi nii-öelda, ütleme, tasandile, mis hõlmas vaid avalikku suhtlust, siis me ei saa rääkida ka sellest, et eelnõu algatati. Ma loodan, et ma vastasin teile ausalt ja täpselt.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslane, aitäh teile väga põhjaliku ülevaate eest komisjonis toimunust! Natuke tuli viimastele küsimustele vastamisel ka sellist oma juttu. Komisjonis neid asju ei arutatud, aga see [oma jutt] on väga mõistlik, sellepärast et komisjoni liige saabki seda ka valgustada.

Mõned asjad peaks ära täpsustama. Nii nagu hea kolleeg Helle-Moonika Helme ütles: seda ei algatanud Vabariigi Valitsus, vaid sotsiaalkomisjon, ja häältega, nii nagu te ette lugesite, et poolt olid kõik, välja arvatud Kalle Grünthal ja Kert Kingo. Ja see arutelu, mis meil toimus sotsiaalkomisjonis, oligi selle üle, kas peaks selle nime viima tegelikkusega kokku. Need süüdistused, mis on ka siin kõlanud – kindlasti, kui need täidetakse sisuga ja see vastab [tõele, siis seda uuritakse], aga need vastused, mis sotsiaalkomisjonis tulid, selleks põhjust ei anna. [Ei jäänud kahtlust], et seal oleks mingi kuritegu toime pandud. Teiseks täpsustuseks veel nii palju, et sildid vahetatakse ikka alles siis, kui seadus vastu võetakse. Kas oli nii?

Ma alustan lõpust. Sildid vahetatakse tõesti siis, kui on otsus selle kohta olemas. Aga nagu te täna, lugupeetud Helmen Kütt, nägite: suus on sildid juba olemas. Sotsiaalkomisjoni tullakse rääkima Tervisekassast. Ma tänan väga selle eest, et ka teie toetasite minu repliiki, et see ei ole kohane, sest nime muutmist pole toimunud. Mind hämmastas tegelikult väga, et Sotsiaalministeeriumi esindaja Laura Viidik ütles, et niikuinii see võetakse vastu. Vaadake, kuhu me oleme jõudnud: nagunii võetakse see vastu!

Tulles selle juurde, mida te tahtsite täpsustada, siis ma siiski väidan seda, et sotsiaalkomisjon on küll selle eelnõu algataja, aga need materjalid on ette valmistatud ikkagi Sotsiaalministeeriumi ja ka haigekassa poolt. Ma tahan seda öelda ja ma usun, et selles osas meil vaidlust ei ole. 

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Jah, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Henn Põlluaas, palun! (Henn Põlluaas küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kahju, et teid siin saalis nii vähe on. Eesti Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks on järjekordne näide sellest, kuidas süsteemis olevate probleemide lahendamise asemel tegeldakse Reformierakonna [juhitavas] valitsuskoalitsioonis mõttetu asendustegevusega.

Tervisekassa olevat parem kui haigekassa. Mille poolest? See ei paranda mitte midagi, see ei too kaasa kokkuhoidu, kvalitatiivseid ja positiivseid muudatusi süsteemi töös ega toimimises. Suur hulk raha, aega ja energiat kulutatakse sõna otseses mõttes lollustele, ja seda valitsuse ja koalitsiooni poliitikute toel. Kas mõne aja möödudes võiks nime muuta juba rõõmukassaks? Äkki see on tervisekassast veelgi parem? Igatahes ägedamalt kõlab küll ja küll on tore jälle sadu tuhandeid eurosid raisata ja kulutada. Kaitseministeerium saagu rahuministeeriumiks, Sotsiaalministeerium õnneministeeriumiks ja nii edasi ja nii edasi. Tööd rahva hüvanguks jätkuks küll ja küll.

Sarnaseid asendussõnu kasutatakse juba igas eluvaldkonnas. Invaliidi asemel on puudega inimene, surma asemel siit ilmast lahkumine, vanuri asemel seenior, purjus inimene on ebakaine, relva asemel relvataoline ese, pedofiili asemel mõne meelest fotohuviline.

Nimevahetus Tervisekassa kasuks on vaid üks näide eufemismide reast, millest ei muutu mitte midagi, ammugi mitte paremaks. Kas sellele peab ikka tõesti kulutama aega ja rahva raha, kui me kõik teame suurepäraselt, et haigus jääb ikka haiguseks, ja seda tuleb ravida? Nimevahetust on püütud läbi suruda juba aastaid. Minule ei ole teada, kes ümbernimetamise idee autor on. Varem on õnnestunud see totrus siiski tagasi tõrjuda. Nüüd on nimevahetus jälle kuskilt kapinurgast välja imbunud ja tahetakse kõikide tõsiste teemadega tegelemise asemel seda uuesti läbi suruda.

Me teame, et tegelikult on uut nime omavoliliselt kasutatud juba mitu aastat, ilma et seadusandja oleks kõnealust nimevahetust heaks kiitnud. Selleks on kulutatud juba sadu tuhandeid eurosid. Täpsemalt, 2018 arvestas Sotsiaalministeerium selle kuluks 865 000 eurot. Toodetud on uue nimega reklaame, meeneid ja pusasid, kujundatud logo, blanketid, pastakad ja jumal teab mis veel, ostetud on domeen. Justkui tegemist oleks äriühinguga, mis peab teistega konkureerima ja ennast reklaamima.

Kas tõesti ei ole kogu selle rahaga mitte midagi paremat ja targemat ette võtta, näiteks inimesi ravida? Haigekassal ei olnud 400 000 eurot, et Põlva Haigla sünnitusosakonda lahti hoida. Nüüd laristatakse, justkui viimne päev oleks tulemas, või tahetakse koalitsiooni poolt lihtsalt omavolitsejad ja raviraha raiskajad ning sellest seaduserikkumisest kasu saajad sellega legaliseerida.

Miks peab maksumaksja sisuliselt haigete raviks mõeldud raha riisumise kinni maksma? Isikud, kes on taolises lubamatus ja otstarbetus raiskamises süüdi, tuleb päevapealt lahti lasta ja vastutama panna: las maksavad omast taskust kõik kinni. Siis teame vähemalt, et teinekord mõeldakse enne tõsiselt järele, kui millegi sarnasega välja tullakse.

See puudutab ka poliitikuid, kes nimevahetust õigustavad ja selle eest seisavad. Teie koht ei ole Riigikogus ega valitsuses. Te olete nagu rotid katku ajal rahva rahakoti või viljasalve kallal. Kas te olete hetkekski peatunud ja mõelnud, kui paljud inimesed seetõttu vajalikust ravist ilma jäid või veel jäävad? Kui paljud on surnud? See on kriminaalne.

Kas nimetame ka haiglad tervisemajadeks, suremise lõplikuks tervenemiseks ja valetamise tõe rääkimiseks? Kui meenutada seda, kuidas Eesti Euroopa suurima inflatsiooni ja hinnatõusu põhjused püütakse kõige muu ja kõigi teiste kui Reformierakonna valitsuse tegematajätmiste ja hoolimatuse süüks ajada, [on selge,] et valetamine on juba igapäevaseks praktikaks kujunenud. Kui Reformierakond veel kauaks võimule jääb, siis näeme varsti ka orwelliliku Tõeministeeriumi loomist, kes defineerib nende enda ideoloogiast lähtuvalt ja ka sotside ideoloogiast lähtuvalt, mis on tõde ja vale, ning asub jõuliselt vaigistama ja represseerima neid, kes teisel seisukohal on. Tõtt-öelda seda näeme juba tänagi.

Ükskõik, mis uus nimi haigekassale pannakse, lõviosa kassa eelarvest võtavad ikkagi haigete ravi ja sellega seotud kulutused. Haigused on seotud valu ja kannatusega ning haigeid tuleb ravida. Terved inimesed seda ei vaja. Terved inimesed ei vaja ka mingit kassat. Me peame töötama selle nimel, et haiged ei peaks kuude kaupa ravi ootama, et perearsti ja operatsiooni järjekorrad kaoksid, et arste, õdesid ja sanitare jätkuks, et ravimid oleks kättesaadavad ja süsteem ise inimestele mõeldud ravirahasid ära ei sööks. Tundub aga, et see ei huvita mitte kedagi peale rahvuskonservatiivide.

Sotsiaalkomisjoni algatatud seaduseelnõu järgi peaks haigekassa hakkama uut nime kandma 1. aprillist. Ma loodan südamest, et Eesti Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks ongi varajane aprillinali. Terve mõistus ütleb, et teisiti see olla ei tohiks. Seda enam, et nimevahetuse hoos tahetakse teadmata põhjustel ära kaotada ka sõna "Eesti". Ei oleks enam ei Eesti Haigekassat ega Eesti Tervisekassat, oleks lihtsalt Tervisekassa. Kas selleks, et harjutada meid, et tänase valitsuse mahitatud enneolematu massiimmigratsiooni tingimustes ei ole varsti enam ka Eesti Vabariiki. Saab olema vaid mingi võõraste riik, mis ei pruugi olla ka mitte isegi vaba. Meie sellega ei nõustu.

Seega, head kolleegid, lõpetame selle mõttetu asendustegevuse ja unustame kogu nimevahetuse jandi ära! Loomulikult ei pea ma unustamise all silmas seda omavolilist raha raiskamist. Õigusrikkumist ei tohi ega saa unustada. Selle kordasaatjad peavad vastutama. Las haigekassa jääb selleks, milleks ta on loodud, Eesti Haigekassaks, ja tegelegu ta edasi haigete ja nende raviga paremini kui siiamaani – oluliselt paremini. Just seda on meil ja Eesti inimestel vaja.

Kõike eespool toodut arvestades teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on veel läbirääkimiste soovi? Ei ole. Siis sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 772 esimene lugemine lõpetada, aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 772 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja selle ettepaneku panen ma hääletusele. Aga enne kutsung. Kas me võime hääletuse juurde minna? Me ootame veel veidi, kuni saal tasakaalustub, siis paneme hääletusele.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku sotsiaalkomisjoni algatatud Eesti Haigekassa seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 772 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust ja eelnõu jääb menetlusse. Head kolleegid, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. veebruar kell 17.15.

Läheme tänase päevakorraga edasi. Nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Täpselt nädala pärast, 30. jaanuaril tähistame me esmakordselt eesti kirjanduse päeva. Üllataval kombel päev hiljem, ma vaatasin, kaotab keeleseaduse viimane redaktsioon kehtivuse. Ja meie keeleseadusest, sellest, kuidas me suudame enda keelt kaitsta, sõltub ka meie rahva tulevik.

Siin kõnepuldis olen ma üle andnud vist kolm korda keeleseaduse muutmise [ettepaneku, mis puudutab § 32] sunniraha määra kohta. Ajakirjandus on asjast täpselt niimoodi aru saanud, nagu on ajakirjanduse võimekus: sunniraha on nimetatud trahviks. Aga sunnirahal ja trahvil on päris suur vahe. Trahviga fikseeritakse õigusrikkumine ja haldusmenetluse korras tuleb see lihtsalt [ära maksta]. Sunniraha on aga ettekirjutus, et teatud ajaks tuleb olukorda parandada, omalt poolt huvi üles näidata.

Täna on meil selline olukord, kus seadus ütleb, et sunniraha maksimummäär on 640 eurot. Aga §-s 33 "Eesti keele kasutamise kohustuse rikkumine" on esimesel korral ette nähtud trahv – mitte sunniraha, sest sunniraha [nõue] kui selline ei lähe täitmisele, kui puudused likvideeritakse – [kuni] 200 [trahvi]ühikut. Ja täna on üheks [trahvi]ühikuks meil 4 eurot, see tähendab trahvi 800 eurot. Kui korduvalt on seda tehtud, tuleb [karistus] 300 [trahviühikut], mis tähendab 1200 [eurot]. Ja juriidilisele isikule määratakse trahv 2600 eurot.

Tekib küsimus, kas meie keeleseadus on repressiivne akt või ta peaks inspireerima neid, kes ei ole praegu veel meie keeleseadusest tulenevaid kohustusi täitnud, andma neile mõistliku järelemõtlemise aja, panustama sellesse, ja siis sunniraha ei kuulu [maksmisele]. Täna tuleb välja, et lihtsam ja mugavam on kirjutada trahv, sest riigikassale on see tegelikult kordades kasulikum. Aga ma leian, et inimeste puhul, kes on tulnud meie riiki erinevatel põhjustel – Euroopas on ju üheks väärtuseks inimeste ja kaupade vaba liikumine, aga noh, see on ka selektiivselt või valikuliselt –, me võiksime ikkagi sunniraha [rakendada]. Ma leian, et üksikisikut ja juriidilist isikut ei ole mõistlik võrdselt käsitleda.

Keeleamet on rääkinud õige mitu korda, et kui te annate meile ülesandeid, siis andke meile ka instrumendid. Me oleme saatnud Keeleameti tõkke[jooksule] või kõrgushüppele, teivashüppele, aga me ei ole talle teivast andnud. Niisama on ka võimalik hüpata, aga [teibaga] teivashüppajad hüppavad üle 5 meetri.

Siin saalis on kolm korda algatatud sunniraha muutmine, et see [mõjuks] juriidilistele isikutele. Praegusel hetkel tundub paljudele ettevõtetele, et kui neile määratakse sunniraha, siis see 640 [eurot] on taskukohane ja see annab justkui indulgentsi üheks aastaks, et mitte midagi teha. Ja enamgi veel. On markantseid juhtumeid, kus on kirjutatud juba [ettevõtte] eelarvesse sisse, et kord aastas me peame seda sunniraha maksma.

Miks meie, Riigikogu, kes me oleme kõik seda meelt, vähemalt näiliselt, et me peaksime kaitsma enda keelt ja kultuuri, oleme seda usku, et trahvid on mõjusamad, ja sunniraha, mis tegelikult võib-olla kohustaks inimesi keelenõudeid täitma, me peame mitte millekski? Erinevaid [ettepanekuid] on tehtud, ikka on maha hääletatud. Peaaegu kõik siin on saanud neid eelnõusid maha hääletada. See on kurb.

Ma annan teile lihtsalt ühe mõtte. Lennart Meri ütles: ühiskond seab meie ette probleemi ja sellel on kaks lahendust. Halb tundub ahvatlev, õige on raske. Tänane Riigikogu aga leiab, kui [otsustada] koalitsiooni juhtiva erakonna esindaja Mart Võrklaeva sõnade järgi, et sellega ei ole kiiret, sellega võib tegeleda järgmine koosseis. Head eesti kirjanduse päeva nädala pärast!

Aitäh! Rohkem kõnesoove kolleegidel ei ole. Aitäh! Istung on lõppenud. Kohtumiseni homme!