Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 2. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kui saadikutel soovi ei ole, siis palun siia Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab täna Riigikogu otsuse "Eesti metsanduse arengukava aastani 2030 kinnitamine" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister. Eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele. Teeme nüüd ära oma kohaloleku kontrolli, palun!

Ei teagi, kummad nüüd usinamad on: kas need, kes siin on, või need, kes kampaaniat teevad. Kohal on 43 Riigikogu saadikut.

Läheme oma tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt: eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eestikeelsele õppele ülemineku probleeme" arutelu. Ja meil on siin terve rida ettekandeid.

Ma loen teile ette, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt on eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimehe Jürgen Ligi ettekanne, mis kestab 20 minutit. Sellele järgnevad Riigikogu saadikute küsimused ja vastused, kuni 10 minutit. Teine ettekanne on Eesti keelenõukogu esimehe ning Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna juhataja, eesti keele võõrkeelena professori Birute Klaas-Langi ettekanne, samuti 20 minutit, ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kolmandaks esineb meile Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna eesti keele võõrkeelena didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik, ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ning meie neljas ettekanne täna on Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktorilt Irene Käosaarelt, ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni ühe küsimuse ja see on vastavalt nobedatele näppudele: kes esimesena jõuab, see jõuab,  kes ei mahu selle 10 või 20 minuti sisse, see ei jõua. Järgnevad läbirääkimised, kus sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. (Pöördub kõrval istuva nõuniku poole.) Kas meil on  pikendamise ettepanek ka? (Nõunik vastab.) Jah, selge. Meil praeguse plaani järgi on kella üheni, aga kui vaja, siis pikendame.

Alustame siis oma päevakorrapunktiga. Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tegelikult on kurioosne, et me arutame siin eestikeelsele õppele ülemineku teemat veel sel aastal ja et me algatame selle komisjoni poolt, mille nimi on eesti keele õppe [arengu] probleemkomisjon. Kogu aeg oleks ju asi pidanud olema eestikeelses õppes ja see asi oleks pidanud olema juba ammu tehtud. Selle kurioosiumi tõttu ma võtan enda peale väikese kokkuvõtte olukorrast eestikeelse õppega ja sellest, kuidas me sinna jõudsime, ja võib‑olla ka pisuke vaade tulevikku.

Tervitan seejuures meie külalisesinejaid: professor Kitsnikut, professor Birute Klaas-Langi ja proua Irene Käosaart. Ütlen ära, et selle teema puhul mulle isiklikult inspireerivad neist kaks: Irene Käosaar riigiametnikuna – praegu on ta koolijuht – sel ajal, kui ma olin põgusalt haridusminister, ja Birute Klaas-Lang ühises telesaates, kus ma sain esimest korda aru, et akadeemilised ringkonnad tegelikult mõtlevad juba sedapidi, et eesti keelest ei piisa, vaja on eestikeelsust. See tõesti on teema, mis oli ära unustatud 2017. aasta alguseks.

Me kõik oleksime pidanud sellega tegelema juba selle Riigikogu koosseisu alguses. 2019 olid seda, et Eesti haridussüsteem läheb üle eesti keelele, lubanud kõik erakonnad peale Keskerakonna. Kuid koalitsiooni huvid osutusid tol hetkel teistsuguseks ja see teema leidis hoopis veel pikemat edasilükkamist. Aga selle unustamine ja edasilükkamine on olnud, ütleme, veerand sajandi olukord. Viimased neli-viis aastat tegeleti uhkelt ka vasturünnakutega, et seda teemat ignoreerida ja ümber sõnastada eesti keele õppeks, mida on muidugi ka varem tehtud. Kes on süüdi? See on muidugi tore teema, aga ma ütleksin, et kõik erakonnad on ta unustanud. Ja mis seal salata, need paar erakonda, kes on hoidnud haridusportfelli, oleksid pidanud seda agendat muutma palju varem. Aga seda nad ei teinud.

Annan põgusa ülevaate seadusandlikest algatustest, millel on olnud murrangu väärtus. 1993. aastal võeti vastu esimene põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadus. Selle algne nimi oli üldharidusseadus, kui ma ei eksi. Aga lugemise käigus tehti seal hulk täiendusi. See nägi ette, et 2000. aastaks minnakse Eesti gümnaasiumides üle eestikeelsele õppele. Rõhutan: gümnaasiumides. See tähendab, et 1993. aastal ei kavatsenudki keegi rohkemat, kuid juba 1997. aastal loobuti sellest tähtajast ja võeti vastu otsus, et üleminekut alustatakse alles kümne aasta pärast: 2007/2008. Ausalt öeldes mina ei mäleta, et siin saalis oleks olnud selle üle tugevat vaidlust. Ju siis oli see tunnetus, et me ei saa hakkama. Aga seda on tagantjärele peetud selliseks murranguliseks veaks, et latt oli nii madalal. Raske hinnata. Tol hetkel see nii ei tundunud ilmselt, sest suurt sõda selle teema ümber tegelikult ei olnud.

Edasi, 2000. aastal, kui minister oli Tõnis Lukas, defineeriti eestikeelsus – tuletan jälle meelde, et ainult gümnaasiumides – ümber 60 : 40 suhteks. Eestikeelseks loeti edaspidi selline õpe, kus 60% toimub ainult eesti keeles. Jälle ei mäleta siin suurt sõda. Ma olen küll stenogrammidest uurinud, mida keegi rääkis, aga see ei olnud väga suur vaidluse koht. Ilmselt olid praktilised põhjused: tunti, et me ei saa hakkama, ja loomulikult ennekõike venekeelsetes piirkondades, kuigi oli ka neid kakskeelseid koole veel mujalgi või, ütleme, venekeelseid.

2002. aastal oli justkui uus, märgiline seadusemuudatus, mis ütles, et erandeid võib ka selles gümnaasiumide kohustuses anda ja seda võib teha Vabariigi Valitsus. Ma olen tagantjärele küsinud Tõnis Lukaselt, mis on tema arvates olnud suur ajalooline viga, miks me oleme jäänud toppama ja ka Lätist maha jäänud. Tema on just nimelt seda 2002. aastat nimetanud – see oli eelmisel aastal – suureks veaks, et see erandivõimalus anti. Ma sellega ei ole kategooriliselt nõus, sest seda erandit ei rakendatud kunagi. See ei muutnud mitte midagi. See küll tingis üldisemaid algatusi, aga kõik need algatused lükati tagasi. Minu teada kasutati seda Saksa Gümnaasiumi puhul, kus on rahvusvaheline koostöö, võib-olla veel mõne puhul, aga mitte venekeelsete koolide puhul, mis on ju poliitiline ja sisuline probleem meil. Ja mis on tähelepanuväärne: me olime endiselt gümnaasiumide kallal ja kuni viimase ajani oli täiesti puudu õppekeele eesmärk alushariduse kohta. Algusest peale kuni viimase ajani on lasteaedades õppekeele saanud otsustada omavalitsus.

2003. aastal tegi Isamaa, Tõnis Lukas oli siis puldis, ettepaneku see asi tagasi pöörata. Ma ütlen lihtsalt selle meeleolu illustreerimiseks, tema pidas seda ka väga tähtsaks juba tol ajal, et seda erandit ei tohiks anda, kuigi seda ei antud: võtta see erand ära. Tema sõnavõtt on vast sihuke indikatiivne ja illustreeriv. Ma loen selle ette: "Meie ei pea silmas kogu venekeelset haridussüsteemi, venekeelse kooli üleminekut eesti keelele, me räägime ainult gümnaasiumidest, isegi mitte kogu keskhariduse astmest, vaid ainult gümnaasiumist kui kooli tüübist." Ma ei tea selle lause täpset tausta, aga põhikooli säilitamine venekeelsena või mõne teise rahvuse keelena ei ole küsimärgi all. Seda ütles Isamaa eksharidusminister ajal, kui haridusminister oli Res Publicast, ja see esimene lugemine otsustati lõpetada – või mitte lõpetada, vabandust, see eelnõu lükati tagasi. Õnneks sellest ei juhtunud ühtegi tulevikuerandit.

Edasi tundub, et see teema kadus orbiidilt. Ma olen vaadanud neid stenogramme ja seisukohti: see kõik on olnud selline unustamine ja leppimine sellega, et meil on mingisugune eesmärk üle minna 2007. aastast alates. Vahepeal on olnud periood, kus leiti, et venelastele on liiga tehtud ja et neile tuleb ikkagi neid erandeid anda. Siin on olnud üks kirjade järgi Jaak Alliku ja Jevgeni Ossinovski algatus, mis justkui tahtis kehtestada neid reegleid, mille puhul võiks venekeelsetele koolidele erandi teha. Ja muidu oli ka see vene keele tagasitulemine üldine poliitiline agenda. Mina juhtusin just sel ajal olema haridusminister ja muidugi sel ajal ei olnud mitte mingit jälge haridusministeeriumis, et oleks üldse tõsiselt tegeletud kogu haridussüsteemi eestikeelseks viimisega. Meeleolud olid kindlasti hoopis mujal ja tolles koalitsioonis ei olnud isegi lootust, aga ka inspiratsiooni ei olnud. Ma nimetan veel kord, et Irene Käosaar siiski mulle kaudseid teid pidi väikest ergutust andis, kuid see ei viinud veel poliitilistele algatustele.

2017. aasta alguses tuli minu erakond välja algatusega, et kogu koolisüsteem – ühtegi sarnast algatus ma ei ole seadusandlusest leidnud – alusharidusest peale eestikeelseks viia. Esialgu oli see kohalike omavalitsuste teema, sest tol ajal oli meil ju kohalike valimiste aasta. Ja ega meil ka erakonnas ei olnud kõik üksmeelel. Näiteks Tartu koalitsioonis – kus oli ka Reformierakond – Keskerakond oli selle peale tuntavalt solvunud, neil olid muud probleemid koostöös. Aga üldjoontes me surusime teema ikkagi päevakorda. Sama aasta kevadel ilmus ka inimarengu aruanne, mis ütles asja, mida siin saalis minu arust ei olnud enne öeldud: eesti keele õppest ei piisa, vaja on eestikeelset õpet. Loomulikult kõik need argumendid sellest, kuidas ühiskond vastasel korral jääb lõhestatuks, kuidas venekeelne seltskond saab kogu aeg kehvemad väljavaated ja ka lihtsalt kehvemad vaated, kui nii võiks öelda. Praegu me nimetame seda meelsasti julgeolekuküsimuseks, tol korral ka tegelikult juba nimetasime.

Nüüd, mis need vastuväited olid? Räägiti ikkagi eksperimendist, siin Riigikogu saalis ka: me ei tohi anda oma lapsi eksperimendiks. See oli eestikeelsete lapsevanemate kahtlus, aga eelkõige poliitikute suhtes, et me venelasi küll oma kooli ei lase. Seda öeldi ikkagi väga jõhkralt, räägiti ka venestamisest. Ja võibki öelda, et võib-olla nende aastate, 2017. aasta ja 2018. aastaga võrreldes on ka meie kui algatajate meelsus kaldunud sinnapoole, et tegelikult on see ilmselt natuke evolutsioonilisem. Ei ole nii, et omavalitsus, koolipidajad ja kes iganes hoolitsevad selle eest, kuhu õpilased täpselt õppima panna, vaid pigem on see tavade ja harjumuste küsimus: ettevalmistavad klassid, tugiteenused ja nii edasi. Aga me ilmselt ei murra seda tunnet, kõik on harjunud käima teatud koolides. Samas selline stiimul siiski on vajalik nii omavalitsuse kui riigi poolt, et koolivõrk, mida sai algusest peale räägitud, ka sedapidi korrastataks.

Kindlasti olid siin erakondlikud huvid. Eks algatajate oma edevus, seda ei saa ju kuidagi eitada, ka õilsa asja puhul. Aga ei ole saladus, et nüüd, kui see otsus on langetatud, hääletas selle vastu ainult Keskerakond. Me saame ka ju tunnistada, et nende valijaskond on sellel teemal rohkem mures, tunduvalt. Otseselt ei saa sellist vastuseisu ette heita. Aga pidanuks olema, vähemalt pärast inimarengu aruande ilmumist, hoopis sisulisem see arutelu ja debatt palju avatum. Mitu aastat järjest, kui me küsisime siin saalis eestikeelse hariduse kohta, vastati meile üsna julmalt kogu aeg, et jah, eesti keele õpe on tähtis. Kogu aeg sõnastati see küsimus, teema ümber ja sisuliselt narriti opositsiooni. Aga sellised me, poliitikud, ju kipume teinekord olema, ka isegi nii tundlikel või nii olulistel teemadel.

Põhiline on ikkagi see, et on eestikeelne õpe – selle asemel kogu aeg taheti rääkida eesti keele õppest. Tuleb ka omaks võtta, et suured muutused ei olegi võimalikud enne, kui väga suur osa poliitikutest on sellega nõus ja kui ka avalikkuses on rohkem survet ja saadakse aru probleemi sügavusest. Mõni asi lihtsalt juhtub hiljem, kui oleks mõistlik. Aga võib-olla ongi niimoodi mõistlik teinekord teha.

Igatahes, peale ühte meie eelnõu – ülemineku ettepanekust valitsusele – esitati eelnõu, et loodaks siia komisjon, mis tegeleks eesti keele õppega, mis kindlasti ei ole tegelikult seadusandlik tase. Aga mina olen kurioosumina selle komisjoni juht ja me oleme tegelenud kõik see aeg ikkagi eestikeelse õppega. Vahepeal oli veel selline imelik algatus nagu ettepanek Vabariigi Valitsusele eesti keele elujõu, arengu ja õppe tugevdamiseks. See on kindlasti asi, mida ei peaks üks koalitsioon oma valitsusele tegema. Koalitsioonil on võimalus kõik need asjad lihtsalt otsustada, korraldada. Aga see tsirkus oli hästi häiriv tol korral.

Koalitsioonilepingud. 2021. aasta koalitsioonilepingus nägi avalikkus imelikku pilti, kus mina olin üks, kes ütles, et me leppisime eestikeelsele haridusele ülemineku kokku, aga Jaak Aab ütles, et sellist kokkulepet pole. Koalitsiooniläbirääkijad ilmselt püüdsid kompromiss-sõnastust esitada, aga selgus ikkagi, et seda sisulist kooskõla ei olnud. See valitsus, Kaja Kallase esimene valitsus, lagunes. Ja üks nendest põhjustest või kandev põhjus oli valitsuse esitatud, valitsuses heaks kiidetud alushariduse eelnõu – mis nägi ette eesti keelele ülemineku – mahahääletamine koalitsioonikaaslase poolt siin Riigikogus koos opositsiooni ühe erakonnaga, ukse poolt. Tuleb siiski öelda, et see murrang oli toimunud, sest erakondade enamus oli siiski juba ülemineku taga. Ja kuigi me ei saanud ühtegi korda – meie, see tähendab, ütleme, meie, pooldajad – viia seda teemat valitsuskabinetti või suruda läbi muid seadusemuudatusi, selline oli vaikiv kokkulepe, sai haridusminister Liina Kersna teha hulga otsuseid, mis on selleks vaja. See on lihtsalt üks näide, kuidas see üleminek oleks pidanud, oleks saanud ka varem alata. Aga need on praktilised probleemid, neid on arutanud ka meie probleemkomisjon.

Ma loetlen, mis otsused saadi teha eelmise koalitsiooni ajal. Põhimõtteliselt valmis tol korral eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava. Tõnis Lukas sai seda lihvida ja tuua tähtaega ambitsioonikamaks – 2030. aastaks. Selline oli koalitsiooni kokkulepe. Edasi, eesti keele oskuse nõue: kehtestati eesti keele oskuse nõue ka kutsekvalifikatsiooni õpetajatele, koolijuhtidele ja tugitöötajatele. Tõsteti eesti keele tundide arvu venekeelsetes koolides, suurendati õpetajate ettevalmistuse numbrit, kehtestati kõrgemad nõuded eesti keele teise keelena õppekavadele ja keeletasemele. Kaks kooli otsustati Ida-Virus riigistada. Loodi toetusmeede eestikeelsetele koolidele, kus õpib vähemalt 10% muulasi. Ma küll omalt poolt ütlen, et see vast ei olnud kõige särtsakam ettepanek, mis oleks ka hästi lennanud. Kehtestati vene koolidele tasemetestid juba neljandas klassis, siiani oli seda tehtud seitsmendast. Ja venekeelsetele koolidele kehtestati selles valdkonnas ka järelevalve. Nii et igal juhul oli valmisolek tol hetkel ühiskonnas ja erakondade sees hoopis suurem. Aga jah, valitsuses jätkus selline, kuidas öelda, kaevikurahu.

Nüüd komisjonist. Meie probleemkomisjon on kuulanud ära kõige erinevamaid asjaosalisi alates akadeemilistest inimestest, lasteaednikest, õpetajatest, praktikutest, teoreetikutest ja nende ühendustest. Ja need programmid on kõik ...

Kas ma saaks paar minutit lisaaega?

Jaa, lepime kokku kaks minutit juurde. Palun!

Aitäh! Üldine vastus on olnud enamasti poliitkorrektne, et asja toetatakse. Aga tuntavalt kriitilisemad – seal on erakondlikku tausta olnud, seal on ka elluviimise raskusi – on lugenud ette hulga agasid. Ja isegi need, kes on öelnud, et toetavad, on täpsemal küsimisel olnud nõutud, täpsemalt ei teata, kuidas saadakse hakkama. On kurdetud, nagu alati, õpetajate vähesuse üle. On kurdetud selle üle, et õppe tase langeb, kui hakatakse keeli segama.

Mida selle kohta öelda? Need on objektiivsed tõsiasjad, mida tuleb karta. Aga teiselt poolt jällegi on väga objektiivne see, et selliste kadunud põlvkondade, kui nii tohib öelda, juurde kasvatamine, kes ei orienteeru Eesti ühiskonnas ja eesti keeles, on samuti probleem. Selle otsuse kahtluse alla seadmist meil tegelikult olla ei saa. Ma arvan, et meie probleemkomisjonis seda kahtlust ei ole. Ja vahepeal, ma olen siin ajaloost rääkinud, on ikkagi suurem osa Eestist saanud eestikeelseks, mis haridusse puutub. Probleemid saavad kindlasti olema kõige keerulisemad Ida-Virus ja Ida-Tallinnas, kui nii tohib öelda, muidugi poliitilises tahtes nendes piirkondades – kas koolipidajad ikkagi võtavad asja tõsiselt – ning kõik need õpetajate probleemid sinna otsa. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Segregatsiooni ehk lõhestatuse nõiaringi lõhkumine võiks olla ju üks väga suur eesmärk. Valdavalt segregatsiooni, lõhestatuse nõiaring, mida Tiit Tammaru siin inimarengu aruannet tutvustades meile ka esitles, on ju valdavalt hariduse‑ ja keelepõhine. Seetõttu ma mõtlen, et kui see oleks Eesti üks suuri eesmärke, siis miks ometi 2017 see nii valusalt vastu võeti. Äkki te oskate seda veidi seletada või selgitada? Keskerakonna puhul ma saan aru, et nende huvi on hoida valijaid eraldi. Konservatiivide puhul jääb see mulle juba veidi hämaramaks. Tundub, et poliittehnoloogiline kavatsus on võitnud justkui väidetava aate. Aga küsimuse positiivne osa on see, et kuidas sellest niimoodi üle saada, et kui teie selja taga istuv mees peaks saama peaministriks, nagu ta välja reklaamib, et seda eestikeelsele haridusele üleminekut tagasi ei pöörataks.

Aitäh! Ta peab seda ise ütlema. Aga ma ei kahtle, et sellise traditsioonilist vene valijat esindava erakonna puhul nagu Keskerakond see katse tähtaegu nihutada tuleb. See sõltub koalitsiooni koosseisust. Ja klappi selle eelnõu mahahääletamisel, ka alushariduse eelnõu mahahääletamisel, on ju ka minu selja taga oleva inimese erakonnas olnud silmanähtavalt. Ma siiski arvan, et seda teemat nad ei söanda tagasi pöörata. Vabandust selle komplimendi pärast, aga nii ma mõtlen.

Signe Kivi, palun! 

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt suur tänu selle ajaloolise ülevaate eest! Eesti keele õppe arengu probleemkomisjon on eksisteerinud läbi mitme Riigikogu koosseisu ja ma küll vabandan, aga kolleeg Mihhail Stalnuhhini juhtimisel on rõhk olnud pigem sellel, kui palju on probleeme ja kuidas ei saa eesti keelele ja eestikeelsele õppele üle minna. Seda olen ma lugenud komisjoni protokollidest välja, kui ma olen ise ette valmistanud eelnõu lugemiseks. Aga milliseid probleeme konkreetselt on nüüd komisjon püüdnud ja aidanud lahendada, et me tõesti eestikeelsele-meelsele õppele üle läheksime?

Aitäh! Komisjoni käed on muidugi sellised seadusandlikud ja probleemkomisjonis probleemikesksete lahendustega on nii, nagu ka siin nendes algatustes on selgelt öeldud, et neid peab pakkuma tegevvõim koos paljude asjaosalistega, sealhulgas muidugi Riigikogu seadusandlikud muudatused. Tol korral me lugesime ette vist seitse seaduse muudatust, mida on vaja [teha], kuni seitsme seaduse muutmist. Aga üldjoontes jah on Mihhail Stalnuhhin olnud selle idee kandja, et me peame rääkima eesti keele õppest ja eestikeelse õppe lugu pigem ei peaks olema. Ta ei ole seda varjanud. Ma arvan, et ta tegelikult on suur eesti keele õpetamise entusiast, ja selles mõttes ma pean tast lugu. Aga ta ei ole kunagi olnud eestikeelse hariduse entusiast.

Meie komisjon on ikkagi katsunud maksimaalselt seda eestikeelsele õppele ülemineku problemaatikat sõeluda, kuulates erinevaid inimesi. Me ei ole väga suurel üksmeelel. Ega vist ei jäänud saladuseks see, et ma ei ole oma ettekannet täna esitamas selles mõttes komisjoni nimel, nii nagu mult taheti, et ma kooskõlastaks oma tekstid. Ma ei kirjuta neid isegi valmis. Paberilt lugemine ainult segaks minu arust arutelu. Kuid üldjoontes ikkagi komisjoni enamus tahab teada nendest asjadest ja tahab, et need asjad ära tehtaks. Poliitiline jaotus on, nagu ta on, entusiasm on sellega korrelatsioonis.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Vaadates seda pikka küsijate nimekirja ja seda, et nad on kõik teie erakonnakaaslased, siis minu poolt oleks ilmselt viisakas vabandada, sest ma oleksin justkui tunginud teie erakonna koosolekule. Te mainisite oma sõnavõtus, et ministrina kogesite Haridus- ja Teadusministeeriumis, et ega selle teemaga ministeeriumis varasemalt tegeletud ei ole – enne seda, kui te sinna majja läksite. Ja siinkohal ka tänan teid eile ilmunud artikli eest, kus oli ilus kronoloogiline ülevaade sellest, kuidas on eestikeelsele õppele üleminekut proovitud varem. Kui me elaksime ideaalmaailmas, oleks asjad kõik ilusad, paraku maailm on kaugel ideaalsest. Millised on need praegused murrangulised muudatused meie haridusvaldkonnas just silmas pidades seda seadust, mis me oleme vastu võtnud? Kui võimalik, siis vastus võiks lähtuda mitte küsija erakondlikust kuuluvusest, vaid oleks kui küsimus tänavalt.

Aitäh! Kõigepealt, ma olen nõus, et tegelikult võiksid minu erakonnakaaslased jätta küsimisruumi teistele erakondadele, aga probleem on selles, et teisi pole lihtsalt saalis eriti. Võiks teha nii, et võetakse küsimused ... Eile õhtul ma lahkusin siit nii, et me olime Leo Kunnasega kahekesi, õieti kolmekesi – Jüri Ratas ka. Et me ei lörtsiks ära seda teemat, siis küsimuste esitamine tuleb siiski ka tagada.

Mina vastaks inimesele tänavalt, et otsus on langenud. See on kindlasti kõige rohkem venelaste huvides, aga ka ühiskonna sidususe huvides. Nüüd on elluviimise praktilised probleemid, mida Riigikogu palju enam tagant lükata ei saa muu kui järelevalvega. Nüüd hakkavad tegutsema koolipidajad, haridusministeerium, lapsevanemad, kooli hoolekogud selles suunas. Loomulikult lisandub siia teooriat, ütleme, teooria poole pealt analüüse. See on sedasorti tegevus, et inimesele tänavalt sa seda kõike lahti ei räägi. Aga muretu see olukord ei ole. Nii et igal juhul ma nimetasin, et need etteheited ning mured õpetajate ja õppetaseme, kõige selle, ja meeleolude pärast – ega need ei ole tühjast kohast. Aga me peame endale sisendama, et alternatiiv on palju halvem. Alternatiiv tähendab segregeerunud venekeelseid. Seda me ei tohi ju ka lasta [juhtuda].

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te alustasite oma ettekannet väga õigesti, et veerand sajandit on töö jäänud tegemata, ja selle Riigikogu koosseisu ajal oleme kuulnud ainult põhjusi, miks me ei saa minna üle eestikeelsele haridusele. Ma tean seda, et kõige olulisem elus on tahtmine. Ja täna ma näen, et Vabariigi Valitsuses ja ka siin Riigikogus on inimesi, kes tahavad ja usuvad, et eestikeelsele haridusele üleminek on võimalik. Palun öelge need järgmised sammud pärast seda tahtmist. Mida peaks tegema selleks, et minna eestikeelsele haridusele üle valutult? Mis oleks need teie jaoks olulised sammud?

No see on tugev planeerimine ja elluviimine. Need detailid võib-olla ei ole nii üks, kaks, kolm. Kuna ma näen seal ukse juures Priit Sibulat, siis ma lihtsalt meenutan, mis vastusena [öeldi] – justkui oleks siin olnud suur põhjendamine –, miks ei saa minna. Suur põhjendamine on olnud ju tegelikult see, et õppekeel peab olema vabatahtlik. Seda ütles 2017 Isamaa peasekretär Priit Sibul. Ta on pärast selle küll tagasi võtnud, öelnud, et ta oli varem skeptik, nüüd ta enam ei ole. Aga praktilised sammud on ikkagi see – eelnõu on meil tagasi lükatud kuni eelmise aastani –, ma arvan, et meie põhiline kohus on teha paremat koostööd, kui seni on tehtud, kuna nüüd on teema lõpuni teadvustatud, Läti eeskuju on ees ja enam ei tohiks rääkida eesti keele õppest.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai otsa, peame minema järgmise ettekande juurde. Kutsun Riigikogu kõnetooli Eesti keelenõukogu esimehe ja Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna juhataja Birute Klaas-Langi. Palun!

Austatud Riigikogu! Ma tänan selle võimaluse eest täna sellel tähtsal teemal siin teie ees esineda. Ja tänan teid selle otsuse eest, mida Riigikogu tegi eelmisel aastal, mis võimaldab nüüd Eestis edasi liikuda selle poole, et kõik meie noored saaksid sarnase stardipositsiooni, et liikuda edasi jätkuõpinguteks ülikoolidesse, kutseõppeasutustesse, et liikuda edasi tööle, ja mitte ainult tööle sealsamas oma kodunurgakeses Ida-Virumaal, vaid et oleks võimalik leida neid töökohti ka mujal Eestis. Tõesti, ma olen teile siiralt tänulik. Läks aega, andis oodata, aga nüüd on see tehtud.

Millest ma siis täna räägin? Me jaotasime kolmekesi Mare Kitsniku ja Irene Käosaarega meie ettekanded sedamoodi, et mina annan natuke laiema pildi, räägin sellest, mis on ümber kooli, räägin keelekeskkonnast, motivatsioonist, lapsevanematest, Mare läheb rohkem sellesse, mis klassis toimub, ja Irene kui värske koolijuht räägib sellest, kuidas üles ehitada kooli, kuidas ehitada üles eesti kooli Ida-Virumaal.

Kõigepealt ma vaatan seda, miks vene kodukeelega noore eesti keele oskuse tase on väga halb. Ma võin julgelt öelda, et see on väga halb, ma võin öelda seda nii riigieksami kui ka põhikooli lõpueksamite põhjal, aga võin seda öelda ka ülikooli vaatest, kuhu jõuab paremik meie akadeemiliselt võimekatest noortest.

Siin on juba ka härra Jürgen Ligi kõnes kõlanud Läti. Ei saa ka mina läbi Lätita, sest Läti käib meie ees päris uhkelt. Ja kui me nüüd räägime sellest, et venekeelne kool Eestis ei ole valmis üleminekuks, me räägime, et venekeelne kogukond võtab seda kõike väga valuliselt ja ei mõista, miks seda vaja on ja miks seda nii kiiresti vaja on, siis kas Läti venekeelne kogukond ja venekeelne kool kümme aastat tagasi oli selleks rohkem valmis? Paar sõna ka sellest.

Kuna eelmise aasta sügisel koos kolleegidega me saime Tartu Linnavalitsuselt toreda ülesande aidata kaasa eestikeelsele haridusele üleminekuprotsessile Tartus, siis oleme käinud kohtumas kõigi Tartu venekeelsete haridusasutuste juhtkondadega, hoolekogudega, lapsevanematega, õpetajatega, ja tegime ka ühe käigu Ida-Virumaale. Sealt ma toon kaasa need kogemused, need probleemid, mida tõstatavad venekeelsed või ka kakskeelsed haridusasutused, ja samuti selle, mida ootavad ja mida kardavad vene kodukeelega laste vanemad. Ja arutaks ka seda, kuidas neid probleeme [lahendada], kuidas neid pingeid maandada.

Veel kord, need protsendid on teile kindlasti tuttavad, aga eesti keele teise keelena riigieksami tulemused, vähemalt B2-tase – tõlgituna tähendab see seda, et see on suhtlemistasand, suhtlemistase, mis ei ole eriti nõudlik – gümnasistidel 2022. aastal: ainult 50% meie kakskeelsete koolide lõpetajatest saavutas selle. Ja põhikoolis ei ole ka olukord parem. B1 ehk siis see madalam suhtlustasand, selle on saavutanud 62,5% 2019. aastal. Ja sümptomaatiline on see 2021. aasta. Mul ei ole praegu 2022 andmeid, aga 2021. aasta taseme kohta: Ida-Virumaal alla poole ehk 48,9%, Harju maakonnas 64% ja Tartu maakonnas 81,2%.

Mõned aastad tagasi uuringufirma CentAR tegi väga laia uuringu selle kohta, kuidas on lood täiskasvanute eesti keele õppega. Ja märgib, et Eestis peaks olema või võiks olla umbes 200 000 inimest, kes oleks täiskasvanute eesti keele õppe sihtgrupp.

Ma lubasin anda ka ülikooli vaate. Eelmisel aastal koos kolleegide Kadri Koreiniku ja Kerttu Rozenvaldega viisime läbi uuringu meie üliõpilaste seas, kes on teinud ära eesti keele kui teise keele riigieksami, et kuidas nad on keeleliselt ja ka kultuuriliselt kohanenud Tartu Ülikoolis. Ja kui eelmisel slaidil oli näha seda, et pooled meie gümnasistidest ei soorita ära seda nii-öelda kõrgemat suhtlustasandit, siis Tartu Ülikooli tuleb akadeemiliselt väga võimekas seltskond noori. Tartu Ülikoolis on keskeltläbi 11–12% neid noori, kellel on vene kodukeel, ja nad on sooritanud eesti keele teise keelena riigieksami väga headele tulemustele. Aga mida need noored siis meile rääkisid? Näiteks: "Ma küll rääkisin enne ja minu meelest see oli nagu heal tasemel, see minu eesti keel, aga heal tasemel Ida-Virumaa jaoks", "Lõpueksam oli 95 punkti midagi, aga ma kolisin siia (Ta mõtleb Tartut. – B. K.) ja sain aru, et põhimõtteliselt eesti keelt ei räägi". Või sotsiaalteadusi õppiv üliõpilane: "Kuna minu kool oli nagu peaaegu täiesti vene ja mul oli väga vähe eesti keele praktikat, kui ma õppisin koolis, kui ma läksin ülikooli ja nagu kõik oli eesti keeles, oli nagu väga ... mul oli väga ebamugav." Pange tähele: kool oli nagu peaaegu täiesti vene. Meil on 2011. aastast alates kakskeelsed gümnaasiumid, kus peaks olema peaaegu nagu eesti kool, aga siin öeldakse, et meil on peaaegu nagu vene kool.

Ja mis oli nagu kõige kurvem, mis nendest intervjuudest välja tuli, oli see, et see 60 : 40 tegelikult ei tööta. Me küll räägime, et meil on 60 : 40 ehk 60% eestikeelset õpet, 40% venekeelset õpet gümnaasiumis, aga tegelikult see eestikeelne õpe ei pruugi olla eestikeelne.

Miks siis vene noorte eesti keele teise keelena oskus, eesti keele oskus on nii kesine? Siin on kolm tegurit, mis omavahel on väga tugevalt põimunud. Keelekeskkond: kui ikkagi ei ole, kellega rääkida, siis keel ei arene. Kool: ka koolis võiks olla keelekeskkond, aga kui seda ei ole, siis mis siis teha. Ja motivatsioon: see, et ma tahan õppida. Mõnes mõttes ka see, et ma pean õppima, sest et mõlemad, nii ma pean õppima kui ma tahan õppida, annavad häid tulemusi.

Belgia keelefilosoof van Parijs on öelnud sellised toredad sõnad: "Mida tihedamini leitakse ennast olukorrast, kus teatud keelt päriselt kasutatakse, seda vähem on vaja panustada keele õppimisse või pädevuse alal hoidmisse." See tähendab seda, et positiivne hoiak õpitava keele suhtes ja võimalused keelt kasutada peaksid eeldatavalt andma ka hea keeleoskuse, mis omakorda suurendab võimalusi keelt kasutada. Ja selline eduelamus süvendab ja sütitab ka positiivset hoiakut õpitava keele suhtes.

Lubasin anda ka natukene Läti tausta. Kuna slaidid olid varem valmis tehtud, siis eile avaldatud, neid viimaseid Eesti rahvaarvu numbreid mul ei ole siia pandud, andke andeks. See on aasta 2022. Nagu te näete, põhirahvuse ehk siis lätlaste ja eestlaste poole pealt on Eesti kõvasti eespool: ligi 70% eestlasi ja emakeel riigikeel 67%‑l, Lätis vastavalt 63% lätlasi ja 61% on emakeel riigikeel. Ainult 61%! Aga mis siin kõige huvitavam on: see on see viimane tulbakene, mis ütleb seda, et riigikeele oskus muu emakeelega isikutel – need on muidugi enesehinnangud, eks ole, Eestis ka rahvaloendusel ju küsiti enesehinnanguid –, 90% lätlastest, muu emakeelega, muu kodukeelega lätlastest ütleb, et ta saab ikka hakkama selle läti keelega. Samas 18–34‑aastastel, ehk see noorem põlvkond lätlasi, see protsent on 96. Möödunud aastal Läti ülikooli professor Ina Druviete, kes on olnud ka mitmekordne Läti haridusminister, koos oma kolleegidega tegi sotsiolingvistilise uuringu, mis andis sellise huvitava tulemuse, et 83% nendest Läti noortest väidavad, et tänu lätikeelsele koolile, tänu koolile on nad saanud selle hea läti keele oskuse.

Ja see, mis mind, aga ma arvan, et kõiki meid siin väga kurvaks on teinud, on see, et meie viimase rahvaloenduse andmetel tuli küll välja, et 76% Eesti rahvastikust oskab mõnda võõrkeelt, aga 40% muu emakeelega, mitte-eesti emakeelega rahvastikust ei oska eesti keelt. Pange nüüd need protsendid kõrvuti.

Me võime küll öelda, et Eesti probleem on see, et eestlased on teatud piirkondades vähemuses, aga Lätis on täpselt samamoodi. Nii Eestis kui Lätis on vene kodukeelega rahvastik koondunud teatud piirkondadesse. Eesti kohta ma ei hakka pikalt rääkima, Lätis on see suuremates linnades. Eriti sümptomaatiline on Riia, kus on lätlasi alla poole elanikkonnast, 47,2%, Tallinnas on eestlasi 53,2%. Nii et siin on Tallinn rohkem eestikeelne kui Riia [lätikeelne]. Aga Tallinna suur probleem on segregatsioon. Kui ma ikka oma Lasnamäelt välja ei lähe, siis mul ei pruugi seda eesti keelt olla üldse võimalik kuskil kasutadagi, vist. On nii?

Selle teekonna, kuidas Eesti läks eestikeelsele haridusele nii-öelda seadusruumi poolt üle, esitas härra Jürgen Ligi siin väga kenasti. Lihtsalt lisan veel seda, et Lätis on nüüd juba kolm-neli aastat olnud väga tugev lätikeelne õpe ka põhikoolis, [eestikeelne õpe põhikoolis] on Eestis probleem olnud. Ja see, et kõik riigieksamid, põhikooli lõpueksamid on juba aastaid lätikeelsed. Läti on jõudnud oma liikumises lätikeelsele haridusele üleminekus sellesse viimasesse etappi ja 2025. aastaks peaks olema Lätis kogu üldharidus alates lasteaedadest kuni gümnaasiumi lõpuni ainult lätikeelne. Aga nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis peab Lätis olema õpilastel võimalik õppida ja on ka võimalik õppida vene keelt, kirjandust ja kultuurilugu oma emakeeles. See samm, kuidas Läti nüüd need viimased üleminekuprotsessid ette võtab, on selline, nagu tehakse Tartus: üle läheb kõigepealt esimene, neljas ja seitsmes klass ja siis edasi teine, viies ja kaheksas. Eesti läheb natukene aeglasemalt üle, aga no ju siis Eesti ei ole valmis kiiremaks üleminekuks.

Kas Läti venekeelne kool oli rohkem valmis kui Eesti [venekeelne] kool? 2013–2015 tegime kolleegidega suure uuringu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi toetusel, võrdlesime Soomet, Lätit, Leedut, Eestit, vaatasime, milline on riigikeele õppe korraldus, kuidas nendes koolides need lapsed, kellel on muu kodukeel, väärtustavad riigikeelt, missuguseid kasutusvaldkondi on riigikeelel ja kuidas üleüldse see õpe on korraldatud. Ja see kokkuvõte, mille me tegime, oli, et Eesti ja Läti vene põhikoolide õpilaste riigikeeleoskus ja hoiakud enne Läti haridusreformi on olnud nii riigikeele kasutusvaldkondade piiratuse, koolis vähese riigikeelse sisendi, riigikeele väärtustamise osas üsna sarnased. Üks tsitaat ühelt Riia koolilapselt: "Koolis kasutame läti keelt ainult läti keele tundides, kuna see on vene kool ja me kõik siin suhtleme vene keeles." See oli selline seis.

Kas Läti venekeelne kogukond oli rohkem valmis? 2019 uuring: 63% osaliselt või täiesti vastu. Ja Eestis 2020: 44% lõimumismonitooringu järgi kas osaliselt või täiesti vastu. Diana Memberg, kes on Tartu Ülikooli doktorant praegu, viis Ida-Virumaal läbi uuringu, mis näitas, et vene lapsevanematest ikka väga paljud olid vastu ja peaaegu pooled ütlesid: mitte minu laps, aeglasem üleminek.

Missugused on siis probleemid? Nagu ma ütlesin, käisime kolleegidega läbi meie Tartu linna vene koolid, lasteaiad, aga ka Ida-Virumaal. Üks suurim probleem on see, et tegelikult koolidel ja haridusasutustel ei ole selget arusaama, mida see üleminek eestikeelsele haridusele tähendab. Meie käest on muidugi seda ka küsitud, et miks nii äkki ja nii kiiresti. No hea küll, 30 aastat on tõesti olnud äkki ja kiiresti. Ja kuidas see korralduslik pool on ja mis sellest keelekümblusest saab? Kui paar slaidi tagasi oli juttu sellest Läti mudelist, siis Läti tegelikult on olnud pigem sellise mudeli poolt, et mida klass edasi, seda rohkem läti keelt on tulnud. Lasteaed läheb nüüd täielikult üle läti keelele ja teised klassid ka. Aga keelekümbluse puhul: keelekümblus on suurepärane meetod keele õpetamiseks, aga aineõpe, mis on vanemates klassides, on sel juhul sageli venekeelne.

Samuti, mis meid hämmastas, on müüdid teises keeles õppimise kohta, mida me õpetajatelt kuulsime. Need on kuidagi sellised imelikud seisukohad. Noh, et see ei ole võimalik, ei ole võimalik mitut keelt korraga [kasutada], ei ole võimalik nii, et kodus üks keel ja koolis teine keel, mis siis juhtub. Tundub, et selles osas oleks vaja rohkem rääkida õpetajatega, keeleteadlikkust on vaja suurendada. Ja sellest, et öelda, aga vaadake, kusagil koduleheküljel on sellest üleminekust kõik kirjas, ei jätku. See, mis ma siia punaselt olen kirjutanud: informeerimine ei ole kaasamine.

Sellega, kuidas haridusasutuste töötajaskonda suurendada nii erialaliselt kui ka keeleliselt pädevate pedagoogidega, tegeleb tegevuskava: on väga palju erinevaid tegevusi, kuidas suurendatakse ülikoolides õpetajate koolitust. Kindlasti räägib ka Mare sellest lähemalt ja Irene kooli loojana, aga mina siin pikalt ei peatu.

Samas on hästi oluline see, et iga vene kooli, vene lasteaia õpetajaga võiks läbi arutada individuaalse karjääritee, mis siis nüüd edasi saab. Me oleme kohanud oma jutuajamistel, oma käikudel väga palju sellist nõutust: mis minust saab, kas te saadate mind nüüd abiõpetajaks, mul on viis aastat pensionini aega, mu pea ei võta eesti keelt. No ma ei tea, kas siis ei võta või ei taha võtta. [Küsitakse, kas] saadate nüüd abiõpetajaks. Tartu koolides ka, mida me arutasime, mida saaks teha, on tõesti needsamad individuaalsed karjääriteed läbi arutada: kas see on pensioneerumine või eesti keele õppimise kursused. Väga palju on ka selliseid õpetajaid, kellel on tegelikult väga hea keeletase olemas, aga nad kardavad. See tähendab seda, et võiksid olla ikkagi sellised meetmed, mis aitaksid neil sellest suhtlusbarjäärist üle saada. Mida me oleme Tartus täheldanud, on see, et päris paljud on läinud õppima eripedagoogikat, sest HEV-lapsed on nii-öelda erikohtlemisega ja seal võib see venekeelne õpetus alles jääda.

Ja veel ma tõesti väga soovitan, kui sellest tegevuskavast veel rääkida, siis "abiõpetaja" on see sõna, mis ausalt öeldes solvab 30 aastat vene koolis töötanud õpetajat. Võib-olla räägime tugiõpetajast, äkki see. Sõnadel on ka väga suur tähtsus.

See, milles haridusasutuses on veel probleemid: aga kes me siis oleme. Sellesama kollektiivse identiteedi küsimus ja selle ümbermõtestamise küsimus. See, et vene koolikultuur ja eesti koolikultuur on kaks eri maailma, sellest kindlasti räägib ka Irene: kuidas seda koolikultuuri, sellist ühtset organisatsioonikultuuri tekitada. See on nii ja seda ka meie tudengid ülikoolis räägivad. Vene kool on hierarhiline, aga vene kool on nii-öelda väga tugev kokkuhoidev perekond. Eesti kool on pigem nagu Skandinaavia kool, kus õpetajatele ei pea ütlema "teie", aga suhted on võib-olla natukene formaalsemad. Ütleme, seesama koolikultuuri ühtlustumine ja ühtlustamine on üks tegevustest.

Samuti, mida vene koolid ja vene lasteaiad väga tahavad, on kontaktid ja vahetusprogrammid eestikeelsete koolide ja lasteaedadega. Ja kindlasti seda, mida meie eesti emakeelega pedagoogid näiteks vene lasteaedades on öelnud: mitte marginaliseerida neid eestlasi, kes lähevad tööle vene kooli ja vene lasteaeda. See on tõepoolest selline rohujuure tasandil informatsioon, mida nad on jaganud, et minu peale vaadatakse, hm, sa lähed tööle vene lasteaeda. Hm. Aga see on pigem nagu selline väljakutse, see missioon, see, et me kõik oleme keeleõpetajad.

Ja haridusasutuse vaatest veel HEV-lapsed, hariduslike erivajadustega lapsed. On haridusasutusi, kes prognoosivad, et nende arv tõuseb, sest kergemini otsitakse teed nii-öelda HEV-rühmadesse, et saada venekeelset õpet. Aga on ka täiesti vastupidiseid seisukohti: HEV-laps peab saama eesti keele selgeks. Aga kuidas ta saab, kui talle eesti keeles asju ei õpetata? See tuleks uuesti läbi mõelda.

Ja kes on tegelikult selle protsessi võtmeisik? Kooli- ja lasteaia direktor. Tema on selle üleminekuprotsessi eestvedaja. Kui me ka Lätis kohtusime Riia haridusjuhtidega ja ministeeriumi esindajatega, siis öeldi meile täpselt sedasama: koolijuht ja lasteaiadirektor on see võtmeisik. Kui nemad on selle nii-öelda haridusprotsessi, selle keelepöörde eesotsas, siis on kõik hästi.

Aga lapsevanemad? Kodu on õpilase kõige olulisem mõjutaja tegelikult ja vanemate toetus üleminekuprotsessile on kindlasti üks võtmeküsimusi. Ja väga palju uuringuid on selle kohta, kuidas vanemate keeleteadlikkus või kuidas vanemate hoiakud ühe või teise keele suhtes mõjutavad ...

Kas kolm minutit võiks saada juurde?

Hea küll. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! ... võiksid mõjutada nende laste keeleõppe tulemusi. Eriti vene perekonnad, ma julgen seda küll öelda, võrreldes eesti peredega, on harjunud sellise mõttemalliga, et mina vastutan oma lapse õppimise eest ja mina õpin koos lapsega kodus. Ma ei tea – siit ma niimoodi viskan selle mõtte lihtsalt –, kas see on mingi prantsuse kultuuri mõju vene kultuurile, aga kuna meie perekonna niidid ulatuvad ka Prantsusmaale ja ma vaatan, kuidas seal koolisüsteem toimib, siis seal on täpselt samamoodi, et vanematele öeldakse, et teie vastutate oma lapse õpitulemuste eest. Soome kool ütleb teistmoodi: kool vastutab ja kool aitab.

Lapsevanemate ootustest tuli välja see, et tegelikult tahetakse eesti keelt, tegelikult peetakse väga oluliseks, et lapsed saaksid hea eesti keele oskuse kätte. Lapsevanemad mõistavad seda nii Tartus kui ka Ida-Virumaal. Ja see, mida meile pidevalt öeldi, et andke meie lastele rohkem eesti keelt. Vajalik on eestikeelne suhtluskeskkond, selline ühine sotsiaalne võrgustik koos eestlastega, sõpruskoolid. Kuigi pakutakse VeniVidiVici-programmis vahetusvõimalusi, siis meie jaoks oli äärmiselt huvitav see, et Ida-Virumaal vene põhikool ei teadnud, lapsevanemad ei teadnud sellest mitte midagi. Nad küsisid, kas võiks saata oma lapsi näiteks eesti peredesse või eesti kooli mõneks ajaks. Ja loomulikult eestikeelne huvitegevus kodukohas, koolis. See peaks küll olema see, mida Eesti riik võimaldab.

Mida lapsevanemad kardavad? No nii nagu ka kooli puhul: seesama identiteedi hõljumine, et kas minu laps kaugeneb vene identiteedist, kaugeneb oma keelest, kaugeneb oma kultuurist, et ta ei ole siis enam nagu sama, nagu mina olen, ja mis saab selle lapse emakeeleoskusest ja vene keele oskusest ja arendamisest. Ma arvan, et siin on tegelikult meil kõigil väga suur töö ära teha ja rääkida seda, et riigiidentiteet ei pea olema rahvusidentiteet ja et nad ei saa ja nad ei peagi olema täpselt seesama. Ühel inimesel võib olla mitu rahvusidentiteeti, kas või minul endal. Vene kogukonnale on vajalik turvatunne, et vene keel ja kultuur saab lapse haridusteel toetatud. Seda vene lapsevanem vajab. Seda me peaksime tegema.

Teine suur hirm on ikka seesama: kuidas ma last abistan koolitöödega. Lahendus on ikkagi see, mida me tegelikult igal pool räägime: iseseisvust tuleb lapsele õpetada koolitee algusest peale. Koolides peaks saama pikapäevarühmades pakkuda õpiabi ja kõik need kriitilised klassid, need üleminekuklassid peaksid olema eraldi toetatud.

Ja kuidas nende ainealaste teadmistega on? Imelik on see, et Eestis on see probleem, et teises keeles õppimine võib kahjustada lapse nii-öelda akadeemilisi tulemusi. Kui palju on maailmas nii-öelda vene perekondi, kelle lapsed õpivad saksakeelses, ingliskeelses, prantsuskeelses ja ma ei tea, miskeelses koolis, ja saavad päris hästi hakkama. Nii et ka vanemate kaasamise puhul eestikeelsele haridusele üleminekuprotsessi kohta informeerimine ei ole kaasamine. Nendega tuleks rääkida. Need aruteluõhtud on näidanud meile küll seda, et lapsevanemad väga ootavad neid kõnelusi ja nad tahavad arutada. Sedasama keeleteadlikkust peaks juurde viima nii kooli, õpetajatele kui ka lapsevanematele.

Needsamad kolm märksõna, millest ma alustasin: motivatsioon, keelekeskkond ja kool, et oleks vajadus ja soov eesti keelt õppida, et oleks võimalus eesti keelt kasutada (Juhataja helistab kella.) ja et kool siis aitaks kaasa sellele kõigele. Kõik. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu teile põhjaliku ettekande eest! Uurin teie kui ülikooli esindaja käest, millised on teil täna ministeeriumiga kokkulepped eesti keele õpetajate koolitamise teemal. On täiesti selge, et üleminek eeldab rohkemat eesti keele õpetajate arvu koolides, lisaks seda, et õpetajad oleksid võimelised õpetama eesti keeles. Millised on täna nii täiendõppe kui ka õpetajaõppe kokkulepped?

Aitäh küsimuse eest! Õpetajate koolitustellimust suurendatakse. Meil on väga hea meel, et näiteks eesti keele teise keelena õpetajate koolitustellimuse juba eelmisel aastal me saime kenasti täis. Eks me peame ise ka tegema kõvasti tööd ja reklaami, et meile magistriõppesse tuldaks. See on kokku lepitud. Samuti on meil ministeeriumiga praegu töös mitu erinevat projekti. Üks on näiteks Narva üliõpilastele, õpetajakoolituse üliõpilastele võimaldada kas või mõned kuud Tartus keelekeskkonnas õpetajakoolituse programmi läbida. Seda ministeerium soovib toetada. Ja samuti, kuna meie uuring näitas, et ka 95 punktiga Ida-Virumaa noor on ikka väga jännis ülikoolis õppimisega, siis ministeeriumilt me loodame saada toetust projektile, mida me koos Tallinna Ülikooliga teeme, et aasta jooksul valmistada gümnaasiumi lõpuklassi õpilasi ette selliseks akadeemiliseks hüppeks. Mitte lihtsalt lobiseda eesti keeles, aga osata eesti keeles argumenteerida, tekste kirjutada – need on need tegevused.

Samuti pakume täienduskoolitust, pakume haridusministeeriumi toel, aga ka kultuuriministeeriumi toel, just keelefirmad, eesti keele õpetajatele. Kahjuks veel ei ole saanud käivitada täies mahus mikrokraadide õpet, sest minule teadaolevalt struktuurfondid kuidagi ei taha avaneda. Juba eelmisel aastal nad pidid avanema, aga ei saanud. Ministeerium on lubanud, et ta toetab struktuurfondide kaudu mikrokraade, mida me tahame pakkuda aineõpetajatele, sest aineõpetaja, ka keemiaõpetaja on eesti keele õpetaja koolis. Samuti ülikoolis sees on praegu meie instituudilt nii põhiõppesse kui ka avatud ülikooli õppesse LAK-õppe kursused. Alati võib paremini, alati võib rohkem teha, aga tegevused on. Me tõesti väga ootame neid struktuurfonde.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu! Aitäh väga huvitava ettekande eest! Mul oli tegelikult üldise küsimusena küsimus eelmisele ettekandjale, aga tema ei lasknud eriti pikalt endalt küsida. Nimelt, eesti keele õppele ülemineku kõrval teine probleem ühiskonnas on ju ka eesti keele oskus eestlaste seas. Kui me vaatame, siis noorte seas, ühiskonnas või isegi ajakirjanduses väga tihti esineb vigast teksti. Ma tahaksin selle kohta küsida. Kas teie peate seda probleemiks, ja kui peate, siis kuidas me saaksime ühiskonnas asja paremuse poole vedada?

Aitäh küsimuse eest! No ikka, kui meie noored olime, oli rohi rohelisem, taevas sinisem, päike kuldsem ja kõik oli üleüldse parem. Eesti keele oskus ka ülikooli tulles oli kindlasti parem ja osati kirjutada. Noh, eks ta nii on. Viimasel aastal või isegi kaks aastat on ühiskonnas olnud väga tugevalt see keelekorralduse debatt, et kui vaba ikkagi on inimese keelekasutus. Ma arvan, et inimene on oma keele peremees. See on nagu üks teema, eks ole. Kui Jüri Kuuskemaa ikka tahab oma raadiosaadet alustada muinsuskaitsetervitusega, mis ei ole Sõnaveebi sõna, aga see on tema sõna, siis palun väga. Küll aga olen ma ikka jätkuvalt sellel seisukohal, et ametlik keelekasutus peab olema korrektne ja avalikus keelekasutuses peab valitsema hea tava. Koolis peaks lapsi ikkagi õpetama ka kirjutama, ja ka erinevaid tekste kirjutama. Loovkirjutamine on muidugi hästi vajalik, aga samas on vaja osata selgelt sõnastada oma mõtteid ja ka neid nii-öelda tarbetekste kirjutada selgelt. See on teema, millega me ka ülikoolis tegeleme. Täna ei ole küll ülikooliõpe siin puldis esikohal, aga näiteks kas või meie ingliskeelsetel õppekavadel õppivad Eesti tudengid, kuidas nende erialase eesti keele oskusega on? Seda me peame ka arendama. Aga aitäh selle küsimuse eest! See on väga õige tähelepanek.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja, suurepärase ettekande eest! Läti võrdlus oli väga-väga hea, ma arvan, et see on meile julgustav näide. See, et Lätis on jõutud 90%-ni väga hea riigikeele oskuse tasemel ja noorte seas veel kõrgemale, näitab, et see kõik on tehtav. Ja mis mulle eriti head meelt tegi: tegelikult me lähtekoht on ju palju parem kui lätlastel. Meie poolt vaadates oli nende vastuseis vene keele õppele poole suurem, kui meil on. Nii et me võiksime sama tulemuse, mis Lätis on, saavutada isegi kiiremini. Olles ise ka kümme aastat välismaal elanud, kõik meie lapsed alustasid kooliteed ingliskeelses koolis ja mitte kellelgi neist ei tekkinud mingit probleemi, kõik said ilusti hakkama, õppisid. Minu küsimus teile on see: nendest kolmest sihtrühmast – õpilased, lapsevanemad ja kool – kus on seda nügimist kõige rohkem vaja? Kus on see olukord kõige keerulisem?

Tegelikult nügimist on väga palju vaja ka keelekeskkonnas. Kui oleks võlukepike ja kui saaks esitada mingeid soove, siis just selle Ida-Virumaa keelekeskkonna eestikeelseks muutmiseks. See, mis mul siin ka lõpu poole oli seal slaidis, et oleks võimalus eesti keelt kasutada. Samas lapsevanemate puhul on väga oluline nendega rääkida, nendega rääkida ja tuua lugusid. Kui me oleme käinud koolides ja lasteaedades kohtumas, me räägime ka oma lugusid, oma isiklikke lugusid. Seesama tubli doktorant, kes on meie uurimisrühmas, on pärit venekeelsest perekonnast. Ema ja isa on väga kehva eesti keele oskusega, aga ta on lõpetanud eestikeelse gümnaasiumi, eestikeelse ülikooli. Ta absoluutselt vabalt räägib nii eesti keelt kui ka vene keelt, tal ei ole eesti keeles mitte mingit aktsenti. Ütleme, selliste positiivsete lugudega saab julgustada.

Lapsevanemad ja ka õpetajad, eriti lasteaiaõpetajad on veidi nagu teadmatuses. Üks asi on see, et on otsus tehtud, aga otsus ei tähenda veel seda, et hakatakse liikuma sinnapoole. Vähemalt meie oleme saanud sellist tunnetust, et oodatakse ikkagi väga selgelt, et no mis nüüd juhtuma hakkab, vaatame, mis nüüd juhtuma hakkab. Ja mis oli hästi sümpaatne, mis kuidagi minule isiklikult väga hinge läks, oli see, et seal Ida-Virumaa koolis, kuhu meiega tuli üle 100 lapsevanema kohtuma, nad olid siiralt tänulikud, et keegi neile räägib mingisugustki adekvaatset informatsiooni, mis tulema hakkab. Ja see, kui nad pärast tulid meid tänama. Kui alguses oli selline noh, nagu natuke okkaline see meie jutuajamine, siis pärast me kõik koos mõtlesime, mida siis teha tuleks. Ja sama suhtumist ma olen ka kohanud Tartu haridusasutustes. Tuleb tegelda keelekeskkonnaga, kuidas oleks rohkem võimalusi keelt kasutada, õpilastele rohkem vahetusprogramme, rohkem huviringe, koolis abi. Ja õpetajad loomulikult, ega siis õpetajad ei saa tähelepanu alt kõrvale jääda.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Austatud professor, aitäh ettekande eest! Ma vaatasin ülikoolide ettepanekuid, mis nad on esitanud paar aastat tagasi nii Riigikogu kultuurikomisjonile kui ka eesti keele õppe arengu probleemkomisjonile. Näiteks Tallinna Ülikool on siin viidanud nii õpetajaameti jätkusuutlikkuse tagamise vajadusele kui ka teinud ettepaneku luua õpetajate järelkasvu riiklik programm Tartu Ülikoolis, teinud ettepaneku rahastada koolide ja ülikoolide koostööprojekte eesti keele teise keelena õppemetoodikate arendamiseks ja juurutamiseks, sealhulgas näiteks LAK ja keelekümblus. Kõigi õpetajate ettevalmistusse lisada ained, mis annavad teadmisi keele omandamisest, pädevus töötada mitmekeelses ja -kultuurilises klassiruumis ja nii edasi. Minu küsimus on see, mida ka üks kolleeg juba küsis: kuidas olukorras, kui meil puuduvad õpetajad ja me ei jõua neid kiiresti ette valmistada, me saame valutult üle minna eestikeelsele õppele?

Aitäh küsimuse eest! Ma mõistan teie muret ja mõistan seda probleemi täiesti. Aga tegelikult see ei ole nii kiire üleminek. Me räägime siiski üleminekust, kus meie põhikool on alles kaheksa aasta pärast eestikeelne. Me alustame tasapisi ja liigume edasi. Alustame lasteaiast, esimesest klassist ja neljandast klassist ja liigume tasapisi edasi. See ei ole niimoodi, et hopsti ja 1. septembrist on kogu haridus eestikeelne. Selleks on natukene aega. Ülikoolidele on esitatud juurde olulisel määral rohkem õpetajakoolitusse tellimust. Kuidas me need üliõpilase kohad täidame? See on väljakutse. Aga kuna ühiskonnas on praegu väga palju juttu olnud sellest, et see on prioriteet, see on nii oluline, siis meid rõõmustas juba selle õppeaasta vastuvõtt, kui magistriõppesse oli tõesti rohkem soovijaid.

Edasi, ma arvan, et on päris palju õpetajaid nii-öelda turul saadaval, need, kes on saanud diplomi – tegelikult meil ei ole neid arve kuskilt võtta, ei ole ka ministeeriumil – ja ei tööta koolis. Võib-olla seda kuskilt on võimalik kindlaks teha. Ma arvan, et ka nii-öelda motivatsioonipaketid tagasitulemiseks kooli. See, et teatud piirkondades on õpetajate palk oluliselt kõrgem kui minu kolleegide palk Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis, ma loodan, et minu kolleegid nüüd kõik ära ei jookse nendesse koolidesse, aga küllap ka see motiveerib.

Samas ma arvan, et õpetajate probleemi puhul võiks hakata natuke ka kastist välja vaatama. Koroonaaeg ja kõik need nii-öelda digilahendused ehk lubavad liikuda edasi ka digilahenduste, sellise digiõpetaja poole, kes aitaks nendesse koolidesse anda väga kvaliteetseid eesti keele tunde selles mõttes, et ta annab mingisuguse sisendi selle jaoks. Ma olen absoluutselt selle vastu, et nüüd lähemegi ainult digi peale üle. Aga ikkagi, mingisugused digiõpetused ja digikursused võiksid kindlasti olla.

Samas, austatud Riigikogu, ma pean ütlema, et kui OECD keskmistega võrrelda, siis Eesti õpetaja töötab keskmiselt oluliselt väiksema koormusega ja õpetab oluliselt väiksemaid klasse. Kui Eesti õpetaja keskmine koormus on 0,8 ja klassi täituvus on kuskil 12 õpilast, siis see on OECD tabelites üks kõige-kõige madalam. Võib-olla on ka siin järelemõtlemise koht, võib-olla peaks ka meie koolivõrku korrastama. Ütleme, neid lahendusi on väga palju. Aga ma ei ole sellega nõus, et nüüd kohe. Me ei pea seda kõike kohe saama. Me peame hakkama liikuma sinnapoole ja ülikoolid on valmis kaasa aitama selles protsessis.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt suur tänu suurepärase ettekande eest! Teid oli võrratu kuulata. Eestikeelsele haridusele üleminekuks on kohalikud omavalitsused üpris erinevalt häälestunud. See on fakt. Näiteks Tallinn kohaliku koolipidajana on mitmeid kordi väitnud, et eestikeelsele haridusele üleminek ei ole ettenähtud ajaks lihtsalt võimalik – seda küsimust või seda hoiakut on isegi siin saalis täna juba natukene kuulda olnud – ja suure tõenäosusega taotletakse HTM-ist erisust. Loodame, et nii päris ei lähe. Aga seda lauset olen ma Tallinna Linnavolikogu liikmena Tallinna Linnavolikogus kuulnud selleteemalise arutelu juures. Te tõite küll Ida-Viru näite, aga mis on Tallinna kitsaskohad ja kuidas oleks võimalik aidata, et Tallinn saaks paremini hakkama?

Jaa, see on nüüd küll selline küsimus, kuhu minu volitused ei ulatu, et anda poliitikutele selles osas nõu. Tallinna probleem on suur segregatsioon, see, et meil on venekeelsed linnaosad ja eestikeelsed linnaosad. Ma tean, et kui professor Tiit Tammaru oma kolleegidega tegi rahvusvahelise uuringu mõned aastad tagasi, siis tuli välja, et Tallinn on kõige enam segregeerunud pealinn Euroopas. Tegelikult peaks kõigepealt kuidagimoodi hakkama neid piire lahustama, et ei oleks nii, et üks rahvus koondub ühte linnaossa, teine rahvus teise linnaossa.

Küll aga ma arvan, et see, mida me nägime Ida-Virumaal, seesama rääkimine, on ikka see, et tuleks arutada. Tuleb arutada õpetajatega, tuleb arutada ka lapsevanematega. Lapsevanematel on hirmud. Kui kodu toetab üleminekut, siis on võimalik seda üleminekut palju valutumalt ette võtta. Ega me ei ole ju ainukesed, kellel on nii erinev, ütleme siis, emakeelne koosseis riigi elanikkonnas, kus on koolides väga erineva emakeelega lapsed. Kui noh, ütleme, võtta kas või Soome, mida ma natukene paremini tunnen, siis mis nõuandeid Soomes jagatakse näiteks uusimmigrantidest lapsevanematele? Ei öelda seda, et te peaksite hakkama võimalikult kiiresti kodus purssima soome keelt, et teie lapsed rohkem soome keelt kuuleksid. Ei, toetage oma last sedamoodi, et rääkige, kui vajalik soome keele oskus on. Kui oluline on see! Meie Ida-Virumaa lapsevanemad ütlesid nii toredasti, et noh, ma nüüd hakkan õppima oma lapsega. Siiamaani mul eriti ei olnud nagu motivatsiooni või indu või ka võimalusi. Aga nüüd ma õpin oma lapsega.

Tuleb näidata selliseid positiivseid asju. Ma arvan, et kui me lapsevanemad oma paati saame, siis on palju lihtsam edasi minna. Nii nagu meile igalt poolt on öeldud, siis lapsevanemate jaoks on väga oluline, et laps saaks eesti keele selgeks, et lapsel tekiks sotsiaalsed kontaktid ka eestlastega. Just selline risti-rästi suhtlemine on hästi oluline.

Marko Šorin, palun!

Tänan, aseesimees! Hea esineja! Te näitasite ühel slaidil, et Lätis on riigikeele oskamine 90%, ja rida allpool oli, et Eestis on see 60%. Te olete teadlane ja ilmselt oskate rahustada, kui võrreldavad need nii‑öelda akadeemilisel tasandil on. Kas ei ole statistilised alused natuke erinevad? See vahe on lihtsalt liiga suur. Me oleme Lätiga tegelikult palju-palju sarnasemad, kui see 30% lubaks arvata. Meenus ka üks juhtum, mille aastaid tagasi üks tuttav mulle rääkis. Ta oli näinud kahte Läti autojuhti omavahel vaidlemas ja kui neil lätikeelsed kanged sõnad otsa olid saanud, siis nad olid hoopis vene keele peale üle läinud. See oli selline naljakas vahelepõige. Aga kuidas siis lätlased tagavad selle, et läti keelt räägitaks ka väljaspool kooli? Keele omandamine, selle tõeline oskamine tegelikult sõltub sellest, kuidas keelt kasutatakse, mitte sellest, et koolis räägitakse ühes keeles ja väljaspool kooli teises.

Jah, väga õige tähelepanek. Seesama töökeskkond, keelekeskkond on hästi oluline. Läti tegeleb samuti oma probleemiga edasi, sest nagu mul seal slaidi peal oli, ka Lätis on väga erinev erinevate piirkondade lätikeelsuse aste. Nii nagu ka Eestis. See, kas nad on akadeemiliselt võrreldavad – nii Lätis kui ka Eestis on see enesehinnang. Samas jälle selline tore näide: Ragnar Kond, kes meid oma mütside ja sallidega kogu aeg rõõmustab, mina ei ole viimastel aastatel küll tähele pannud, et mõni tema intervjuu oleks olnud vene keeles, kui ta seda Lätis teeb. Ükskõik, kelle ta sealt tänavalt korjab, ta räägib läti keeles. Kui aga vaatame meie "Aktuaalse kaamera" tänavaküsitlusi, et mis te arvate sellest või tollest või kolmandast asjast – no kui me liigume ikkagi Lõuna-Eestist välja ja saartelt ja Lääne-Eestist välja ja Kesk-Eestist välja, siis pange tähele, mis keeles inimesed vastavad. See on väga suur vahe. See ei ole küll nii‑öelda akadeemiline vastus, mida te ootasite, aga nii see on.

Jõuame ühe küsimuse veel. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, ma tänan teid väga optimistliku ja huvitava ettekande eest! Kahjuks ma ei saa jagada sellist optimismi. Kiiresti ma vastan, miks on eesti keele oskus nii kehv Eesti vene koolide lõpetajatel. Selle pärast, et on väga kehvad eesti keele tunnid ja selles seisnebki peamine põhjus. Aga minu küsimus. Olgu, see üleminek toimub. Kuidas teie arvates peab olema teostatud kontroll selle üle, kuidas tõepoolest toimub õpe meie kõikides koolides, et mitte silmitsi seista nende kehvade tulemustega, mis meil praegu on?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada Keeleametil on need volitused ikkagi kontrollida ja vaadata, mis seal koolides tegelikult toimub. See, mida me riigieksami tulemustel näeme, need punktid, on küll väga ilusad – ülikooli vaates selle akadeemilise ladviku punktid –, aga samas on see 50%, kes ei saavuta seda nõutud taset. Ma olen nõus sellega, et eesti keele õpet koolides saab parandada. Mare kindlasti sellest ka räägib, missugused võimalused selleks on. Ja sellega tuleb tegelda ka ülikoolis, absoluutselt nõus sellega. Aga ikkagi, rohkem keelekeskkonda ja rohkem motivatsiooni. Ja lubatagu mulle veel üks väike isiklik märkus: kui Eestis ikkagi on võimalik olla teenindussektoris ilma eesti keelt oskamata, siis ma arvan, et see vene noorele ei ole just hea stiimul selleks, et õppida eesti keelt. "Ma saan hakkama, ma lähen taksojuhiks ja mul ei ole seda eesti keelt vaja."

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai otsa. Läheme järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi rakenduslingvistika osakonna eesti keele võõrkeelena didaktika kaasprofessori Mare Kitsniku.

Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud teised kuulajad! Mul on väga hea meel, et mul on võimalus arutleda ja jagada oma mõtteid nii olulisel teemal, nagu seda on eestikeelsele õppele üleminek. Mina räägin oma ettekandes natuke konkreetsemalt ja keskendun peamiselt õppemetoodikale, õppematerjalidele ja õpetajatele, kes on, siin on mul kirjas "eesti keele õpetamise alustalad", aga eesti keele ja eesti keeles õpetamise alustalad on nad igal juhul.

Millele ma tuginen? Räägin paar sõna enda taustast kiiresti. Ise olen ka väga tugeva praktilise kogemusega: ma olen üle 30 aasta õpetanud eesti keelt teise keelena ja julgen öelda, et olen õpetanud edukalt. Kogu selle aja jooksul olen ise loonud õppekomplekte. Lugesin kokku, et olen üksi või koos kaasautoritega 14 õppekomplekti autor. Julgen öelda, et suur osa nendest on olnud oma ilmumise hetkel sellised innovatiivsed ja teed rajavad. Ja populaarsed ja kasutatavad on nad siiani. Oma doktoritöö ma olen kirjutanud kasutuspõhisest keele omandamisest. Praegu töötan Tartu Ülikoolis viiendat aastat, ma olen didaktika õppejõud ja tegelen tudengite praktika korraldamise ja jälgimisega. Samuti õpetan keele omandamist veidikene. Olen loonud sellise uue õppeaine nagu mängustamine ja improvisatsioon, mis on väga populaarne ka teiste filoloogide hulgas, mitte ainult eesti keele. Olen juhendanud päris hulga magistritöid ja mul on hea meel, et need tööd on kõik olnud praktilised. Mitme selle töö tulemusena on valminud õppematerjalid, mis on välja antud ja kasutatavad. Ise ma arvan, et see suund peaks kindlasti jätkuma. Ma juhendan juba ka didaktikaalast doktoritööd ja on ka uusi kandidaate. Sellest aastast ma tegelikult natuke vahetan töökohta ja hakkan töötama Tartu Ülikooli Narva Kolledžis ja püüan panustada Ida-Virumaal õpetajakoolitusse.

Nii, aga kõigepealt, millest see palju räägitud motivatsioon sõltub? Jah, see on tavaütlus, eks ole, et kõik sõltub motivatsioonist. See on kahtlemata õige. Aga millest sõltub motivatsioon ja läbi motivatsiooni ka keeleõppe tõhusus? Laias mõttes sõltub ta kultuurikontekstist ja hariduskontekstist. Kultuurikontekst on see kõik, mis ümbritseb seda keele õppijat, omandajat, kus ta elab, mis ühiskonnas, kes on tema ümber, kuidas ta näeb vajadust ja võimalust seda keelt kasutada, eesti keelt siis antud juhul, samuti see, kuidas suhtuvad sellesse õppimisse teda ümbritsevad inimesed, tema kaaslased. Esiteks, tema enda sõbrad-sugulased, tema keelegruppi kuuluvad inimesed, ja teiseks, loomulikult need inimesed, kelle emakeelt ta õpib. Tähendab, kuidas ta tajub seda, kuidas eestlased suhtuvad temasse kui keele õppijasse. See on väga oluline. Aga vähem oluline ei ole hariduskontekst. Ei saa öelda, eks ole, et motivatsioon sõltub kõigest muust ja koolil ei ole midagi teha. Koolil on väga suur roll loomulikult. Kool kuulub hariduskonteksti, terve koolisüsteem kuulub sinna, aga eriti oluline on siinkohal see, mis toimub konkreetses tunnis, nii eesti keele tunnis kui eestikeelses ainetunnis.

Ja siin on siis veel kord need kolm punkti, millest ma räägin. Igasuguses õppetunnis toimuva puhul on oluline, milline on õppemetoodika. Õppemetoodika tähendabki seda, kuidas me näeme, kuidas õppimine toimub, millesse me ise usume, kuidas inimene õpib. Ei olegi nii lihtne küsimus. Sellel on väga palju erinevaid vastuseid ja uskumusi, et mis tunnis ikkagi tegelikult toimub. Samuti õppematerjalid on kahtlemata väga olulised. Kuigi ka öeldakse mõnikord, et tänapäeval on internet ja kõik see muu elu täis materjali, mille järgi õppida, on õppematerjalid olulised, ükskõik, millised nad on – õpikud ja kõik need muud autentsed materjalid sinna juurde. Ja kolmandaks, loomulikult õpetajad. Õpetaja on kindlasti tunnis toimuva võtmeisik, sest tema valib õppemetoodika, tema viib selle ellu, tema valib õppematerjalid ja tema loob selle õhkkonna, missugune tunne on õpilasel tunnis olla ja kui aktiivne, huvitav ja jõukohane see tund on. Kõik need kolm olulist teemat nõuavad pidevat professionaalset arendamist ja uurimist. See on protsess, see ei ole kunagi valmis. Kui öeldakse mõnikord, et õppemetoodika meil ju on juba, kommunikatiivne metoodika on, õpikud on meil ka olemas ja meil on ka õpetajad, need probleemid on lahendatud, siis tegelikult see ei saa kunagi valmis. See on protsess, mitte ühekordne kampaania.

Ja veel, milline on üldse tõhus õpetamine ja õppimine? Ise ma olen selle üle väga palju mõelnud, seda uurinud ja juhendanud palju tudengite töid, kes on seda uurinud. Ja siin on need kolm punkti, mille puhul ma praegusel hetkel arvan, et need on kõige olulisemad. Esiteks peab õpetamine ja õppimine olema kaasahaarav – ükskõik, mille õpetamine või õppimine. Miks ma olen selle pannud esimeseks punktiks? See võib tunduda mõnevõrra imelik isegi, miks see siis nii tähtis on. Aga sellepärast, et peab lähtuma sellest, kuidas meie aju õpib. Aju saab pidevalt infot tohututes kogustes, eriti tänapäevases infoühiskonnas. Aju tegelikult valib sealt, millele tähelepanu pöörata, sest ei ole võimalik kõigega tegeleda. Aju valib sealt välja selle, mis on oluline, eluline, mis aitab sel inimesel ellu jääda või mis on millegi poolest põnev, huvitav, nii et millegipärast on vaja sellele tähelepanu pöörata. Ja kui õppimine ei ole huvitav just sellele sihtrühmale, mitte ainult õpetajale, vaid just näiteks viienda klassi õpilasele, seitsmenda klassi õpilasele, siis tegelikult voolab õpetatav materjal temast suures osas mööda. Nii et on väga oluline leida igale vanusegrupile sobiv lähenemine.

Teiseks peab õppimine ja õpetamine olema kahtlemata ka aktiivne ja kommunikatiivne, sest kes õpib või kuidas inimene õpib: õpib see, kes on aktiivne selles protsessis. Ja kui aktiivne peab olema õpetaja? Õpetaja on muidugi üldiselt alati aktiivne, ta ei saaks muidu õpetada, aga kui õpetaja on palju aktiivsem kui õpilased, siis tõenäoliselt õpetaja õpib rohkem, õpilased ei õpi nii palju. Õpetaja peab pigem looma selle õhkkonna ja selle tegevuse nii, et õpilased oleksid võimalikult aktiivsed. Et nad ainult ei kuulaks loengut, et nad ei kuulaks ka eesti keele kohta teooriat, ei õpiks teoreetiliselt grammatikat, ei räägiks sellest, milline on eesti keel, vaid et nad saaksid ise eesti keelt väga palju kasutada. Muidugi tuleb keelt kasutada keelekeskkonnas väljaspool kooli, aga koolitundides samuti. Koolitunde on väga suur arv ja neid ei tohi ka lasta niisama mööda. Tundides saab korraldada õppetööd nii, et õpilased saaksid kõikides tundides senisest palju rohkem rääkida.

Muidugi peab õpetamine ja õppimine olema jõukohane ja arendav. Jõukohane tähendab seda, et õpetaja suudab hinnata, milline on õpilaste keeleoskuse algtase, kui nad tema juurde tulevad. Seda ei saa vaadata ainult ametlikest dokumentidest, et meil peab olema praegu B1-tase või B2-tase, aga kui õpperühmal ei ole selline tase, siis sa pead oma õppetegevust vastavalt sellele kohandama. Seoses üleminekuga eestikeelsele aineõppele on see kindlasti väga suur väljakutse nendele aineõpetajatele, kes siiani on õpetanud ainult eestlasi. Kuidas nad üldse tajuvad ja kuidas nad üldse aru saavad, milline on nende uute õppijate keel ja mida teha, et see õppimine oleks neile jõukohane.

Nii, aga nüüd ma räägin nendest kolmest punktist, mis olid minu pealkirjas, igastühest veel eraldi. Kõigepealt õppemetoodika. Kahtlemata me läheme üle eestikeelsele õppele, see on väga õige samm. Ja kindlasti ei saa öelda, et me alustame nullist. Kuigi meil on palju probleeme ja palju arenguvajadusi, me kahtlemata ei alusta nullist. See 30 aastat, mis me ikkagi oleme olnud iseseisev riik ja õpetanud eesti keelt teise keelena aktiivselt, on see valdkond ka palju arenenud. Ma olen ise olnud selles kogu aeg sees, ma tean seda väga hästi. Ma kõigepealt vaatangi iga teema juures, mis on olemas, ja siis, kus on arenguruumi.

Õppemetoodika. Meil on olemas kommunikatiivne keeleõpe. Keelekümblus ja LAK-õpe kuuluvad nagu mõnes mõttes sinna alla. Meil on ka mõningaid uuringuid. Aga kommunikatiivne keeleõpe on üldiselt maailmas kõige levinum teise keele õppe meetod või lähenemine. See tähendabki õppimist läbi suhtluse, kasutades autentseid, päris materjale, õppides keelt kasutama, mitte teoreetiliselt. Meil see kommunikatiivne keeleõpe nimeliselt küll on, aga kõigis tundides ta kahjuks sageli ei realiseeru eriti hästi. Olen ise teinud päris palju tunnivaatlusi ja erinevad uuringud näitavad, et nimeliselt kommunikatiivne keeleõpe võib olla siiski rohkem sarnane ka grammatika-tõlkemeetodile, kus tehakse harjutusi pigem kirjalikult ja õpilased saavad vähe rääkida. Õpetaja räägib terve klassiga, aga õpilased peaksid rääkima omavahel. Ja ka see õppimine ei ole alati väga huvitav sellele vanuserühmale, ei ole eluline, ei ole alati süsteemne. See on passiivne. Sellest ma juba rääkisin.

Keelekümblus on meil kahtlemata kõige paremini arenenud süsteem ja seda näitavad ka õpitulemused. Nagu Birute Klaas ütles ka, et see põhimine või kõige olulisem põhjus, miks keelekümblus on edukas, on kindlasti ka see, et see maht on väga suur. Õpilased on kogu aeg keele sees. Ja muidugi on ka metoodika seal hea. Aga LAK-õppes on lõimitud aine- ja keeleõpe. Kõikide õppeainete jaoks peaks olema omaette natukene välja töötatud metoodika, aga see ei ole meil nagu nii heal tasemel kindlasti, siin on arenguruumi rohkem. Eelkõige tulekski arendada ja uurida kommunikatiivset õpet. Siin on palju arenguruumi, kuidas seda teha nii, et see tegelikult toimiks ja toimuks klassiruumis. Et õpilased saaksid palju huvitavat autentset sisendit, et nad loeksid ja kuulaksid neid tekste, mis neile päriselt huvi pakuvad. Ja et nad saaksid palju keelt kasutada nii eesti keele tunnis kui ka ainetundides. Ka ainetunnid ei peaks olema ainult loengu vormis ja kirjalikus vormis, vaid seal saab kasutada ka aktiivõpet. Muidugi seal ongi see probleem, et teise keele õpe toimub ikkagi rühmades, seal on 15 õppijat umbes, aga ainetunnid hakkavad toimuma kõik suures klassis, seal on 30 õpilast. Aga ikkagi neid meetodeid saab kasutada, seda on lihtsalt vaja arendada. Ja samuti, et see õpe oleks süsteemne, tasemekohane, turvaline. Lõimitud aine- ja keeleõpe vajab uurimist ja arendamist.

Nii, rääkisin õppemetoodikast. Edasi õppematerjalid, teine punkt. Kõigepealt, mis on olemas? Meil on muidugi olemas õpikud koolides, 1. kuni 11. klassini, mõnes klassis on ka mitu konkureerivat õpikut. Meil on olemas e-koolikoti materjalid, kuhu kõik õpetajad saavad oma materjale laadida ja teised saavad kasutada, ja seal on ka muid materjale peale õpetajate loodud materjalide. Veel meil on olemas Eesti Keele Instituudi toetavad materjalid, need on heal tasemel Sõnaveebis. Meil on LAK-õppe materjale, aga üsna juhuslikult. Meil on olemas e-õppe materjalid, need on täiskasvanutele, sellepärast olen ma need siin sulgudesse pannud. Aga neid saab kasutada koolis ka, vähemalt osaliselt. Ja need on heal tasemel materjalid, nagu Keeleklikk, Keeletee, kohanemisprogrammi materjalid. Need on loodud riiklike programmide toel. Ja jällegi, meil on olemas mõned uuringud õppematerjalide kohta. Need õpikud on küll olemas, aga õpikute osas on palju arenguruumi. Päris paljud nendest ei ole kommunikatiivsed ega huvitavad. Ja on ka see probleem, et uues õppekavas eesti keele oskuse taseme nõuded on tõusnud. Kui meil siiamaani oli põhikooli lõpus nõue jõuda B1-tasemeni, siis uue õppekava järgi on eakohane B2, ja kui gümnaasiumi lõpus oli siiani B2, siis nüüd on eakohane C1. See on väga suur hüpe ja see on kahtlemata äärmiselt vajalik, aga selle jaoks meil õppematerjale ei ole praegu.

Kui rääkida eestikeelsele õppele üleminekust, et õppijad hakkavad õppima eestikeelsete aineõpikute järgi, siis need aineõpikud on ikkagi suhteliselt keerukad. Ma ei arva, et peaks looma uued õpikud, aga nende õpikute juurde oleks midagi vaja, mis aitaks nende järgi õppida. Ja need e-koolikoti materjalid, mida ka mõnikord soovitatakse, et seal on kõik olemas, tuleb lihtsalt paremini ära süstematiseerida. Need on väga ebasüsteemsed ja kindlasti ka väga ebaühtlase kvaliteediga, sest sinna saavadki õpetajad erinevaid materjale laadida. Aga õppematerjali loomine, kvaliteetse materjali loomine ei ole päris nii lihtne, et ma midagi teen, laadin selle üles ja see ongi hea. Arendada tuleks materjale kindlasti.

Muidugi on see küsimus ka, et kas eesti keele kui teise keele õpe kaob koolist. Kui me läheme üle eestikeelsele õppele, kas siis vene emakeelega õpilased hakkavad õppima ka eesti keelt emakeelena, nagu ilmselt on plaanis? See on selline koht, mis nõuaks veel arutamist minu meelest. Tõenäoliselt ikkagi oleks päris hea, kui nad võib-olla eesti keele tunnis õpiksid eesti keelt teise keelena eraldi ja eesti noored õpiksid eesti keelt emakeelena ka eraldi. Võib-olla see oleks mõlemale poolele kasulik. Nendele muu emakeelega õpilastele praegusel kujul eesti keel emakeelena tundidest võib-olla ei oleks väga palju kasu. Samas, kui nad teisi aineid õpivad eesti keeles teistega koos, siis võib-olla oleks hea, kui neil on üks tund, kus nad saavad tegeleda sellega, mis on spetsiifiliselt neile problemaatiline kui teise keele õppijatele, mis emakeele õppijale ei ole probleem. Seda võiks arutada.

Ja siis õppematerjale arendada nii, et nad oleksid tänapäevased, kommunikatiivsed, huvitavad, elulised. Selle jaoks olen ise koostanud RITA-rände projektis Tartu Ülikoolis üsna põhjaliku juhendi kaks aastat tagasi, milline võiks olla tänapäevane õppematerjal. Muidugi, tänapäevane õpik on pigem komplekt, ta ei ole ainult õpik, vaid sinna kuuluvad videod, sinna kuulub õpetajaraamat. Meil olekski vaja kindlasti arendada metoodilisi juhendmaterjale ehk õpetajaraamatuid iga õpiku juurde ja siis ka eestikeelsete aineõpikute juurde. Kui on selline väga hea õppematerjal, mis juhendab õpetajat, siis see aitaks noori alustavaid õpetajaid väga palju, nagu kogemus on näidanud, ja selle järgi saaksid töötada ka need õpetajad, kes praegu tulevad siia valdkonda. Kuna meil on õpetajaid väga vaja, siis tuleb ka selliseid inimesi, kes ei ole suure õpetajakogemusega. Võib-olla nad on erialaspetsialistid näiteks või nad tulevad kooli tagasi. Alguses oleks neile sellistest juhendmaterjalidest väga palju kasu.

Aga õppematerjalide jaoks on vaja professionaalseid autoreid ja see on probleem, et tegelikult me ei koolita välja uusi autoreid. Ma ise olen kaua olnud autor, aga see ei ole väga jätkusuutlik, kui ainult mõned inimesed eluaeg koostavad õppematerjale. Ja ise ma nüüd oma tudengeid koolitan välja tõesti, nagu minuga koos tehes neid õppekomplekte. Ma arvan, et seal on potentsiaalikaid uusi noori tegijaid, aga see ei ole nii lihtne, näen ma ise neid juhendades ka. Loomulikult see vajab aega. Ühe korraliku õppekomplekti tegemine võtab minimaalselt poolteist aastat, kui seda katsetada, see on ikka väga kiiresti tehtud. Aga rutem nagu ka ei saa. Meil ka õppematerjalide kvaliteedi kontroll võib-olla ei ole väga heal tasemel praegu. Õigemini see puudub. Võib-olla võiks mõelda selle peale, et kas või oleks anonüümne retsenseerimine. Praegu on nii, et kirjastus lihtsalt tellib kelleltki retsensiooni, ja tellib sellelt, kellelt ta ise soovib. Aga, ütleme, teadusartiklite puhul on meil ju alati anonüümne retsenseerimine, olgugi et Eesti on väga väike ja ka see anonüümne retsenseerimine on, nagu ta on, aga see on kindlasti ikkagi palju parem. Ja väga oleks vaja õppematerjalide kasutamist uurida teaduslikult, seda tehakse ka liiga vähe. Need olid siis õppemetoodika ja õppematerjalid.

Kolmandaks on õpetajad, kes on võtmeisikud, ja nende väljaõpe. Jällegi, mis on olemas? Meil on olemas eesti keele kui teise keele õpetaja magistriõpe ülikoolides. Nagu Birute Klaas ütles, siis sellel aastal tõesti on ka natuke rohkem õppijaid. Varem, nendel aastatel, mil mina olen olnud ülikoolis, on neid olnud väga vähe, aga nüüd siiski on. Ja see on väga positiivne märk. Ka on plaanis või töös sellised mikrokraadid, aga neid on veel vaja arendada.

Kas ma praegu peaksin küsima aega juurde?

Jaa, ma saan kuni kolm minutit anda. Teeme kolm minutit lisaaega, palun!

Meil on olemas ka keelekümbluskoolitused ja LAK-õppe koolitused, aga need on sellised suhteliselt väikesemahulised. On ka mõned õpetajate täienduskoolitused, aga ei ole ka väga süsteemsed. Ja jällegi, on olemas mõned uuringud. Arenguruumi ongi siin selles, et kõigepealt üldse eesti keele kui teise keele õpetajate väljaõpet võiks arendada selles suunas, et õpetajad õpiksid paremini tundma teise keele omandamise põhimõtteid. Ja ka praktilist ainedidaktikat peaks olema rohkem. Muidugi ma olen sellega nõus, et ülikool ei saa valmistada kedagi täielikult ette ja et õpetaja õpib kogu elu ja see on protsess loomulikult. Aga siiski praegu ma ise näen tudengite pealt ja ka, kuidas nad teevad praktikat, et just see teise keele omandamise põhimõtete tundmine ei ole kõige tugevam, et kuidas ikkagi inimene õpib keelt. Praktiline ainedidaktika, seda on praegu nii vähe. Me jõuame ainult kiirelt tutvuda erinevate meetoditega, aga nad peaksid saama seda rohkem ise läbi proovida, tajuda. Need, kelle magistritöid ma juhendan, saavad seda palju paremini proovida.

Keelekümblusõpetaja, LAK-õpetaja – sellist eriala otseselt ei ole, need ongi nagu kursused ainult praegu. Kooliõpetajatel ei ole ka süsteemset täiendusõpet enam. Täiskasvanutel on parem, aga kooliõpetajad vajaksid ka süsteemsemat täiendusõpet. Ja nagu ma juba ütlesin, õppematerjalide autorite koolitust oleks vaja. Probleem on selles, et meil tuleb vähe peale uusi noori õppejõude, kes oleksid nii praktilise kogemuse kui erialase doktorikraadiga. Kindlasti on vaja, et ülikoolides oleks rohkem selliseid tugevaid õppejõude, et saaks luua koolkondi. See võtab aega, aga kindlasti sellega on vaja tegeleda ja arendada õpetajakoolituse õppekavasid ka pidevalt edasi. Keelekümblusõpetajate koolitus, LAK-õppe õpetajate koolitus, kooliõpetajate süsteemne täiendusõppe süsteem ja siis see aineõpetajate koolitus muu emakeelega õpilaste õpetamiseks. Just nendele, kellel ei ole varem sellist kogemust olnud – seda on väga vaja.

Nii, ma rääkisin kolmest punktist: metoodika, materjalid ja õpetajad. Siin on mul lihtsalt mõned ideed – see ei ole kindlasti mitte täielik –, mida võiks kohe teha. Muidugi on hea alati panna neid punkte kirja, aga tuleb ka luua head õppekomplektid – kommunikatiivsed, uute nõuete järgi – ja metoodilised juhendmaterjalid, õpetada autoreid, arendada õppekavasid, arendada LAK-õppe õppekavasid ja uurida kõigi loodud materjalide ja programmide tõhusust. 

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Liina Kersna, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Suur tänu, austatud ettekandja, ka teile väga huvitava ja põhjaliku ettekande eest! Te kuulusite ka ministeeriumi poolt kokkukutsutud töörühma, mis pani kokku eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava. Selle töörühma ettepanek oli üle minna järk-järgult suurendades protsentuaalselt eestikeelset õpet venekeelsetes klassides. Täna me oleme vastu võtnud eelnõu, mille kohaselt esimene ja neljas klass peavad minema üle 100% eestikeelsele õppele aastal 2024, ja sealt järk-järgult edasi. Minu küsimus on: millist metoodikat te soovitate nendele õpetajatele või nendele koolidele, kus minnakse 2024 neljandas klassis 100%-liselt eestikeelsele õppele? Kuidas neid lapsi, kes on varem õppinud vene keeles, neljandast klassist õpetada 100% eesti keeles?

Jaa, see on keeruline küsimus. Ma arvan, et tõenäoliselt keelekümblusmetoodika, mis meil on olemas, oleks neile alguses kõige parem. Nagu on olnud kuulda, ütlevad ka koolijuhid, et sellel esimesel üleminekuaastal on meil veel vähe klasse, kes niimoodi õpivad, ja siis saab sinna panna tööle tugevamad õpetajad, kes metoodikat valdavad. Kindlasti iga aastaga edasi ju suureneb õpetajate vajadus ja see tähendab, et tuleks pidevalt õpetada kõiki õpetajaid väga intensiivselt metoodiliselt toime tulema. Aga esimene aasta tõenäoliselt tõesti peavad töötama need, kes juba oskavad, ja keelekümblusõpetajad oskavad seda teha.

Aga samal ajal peaks kõikides teistes klassides, kes ei ole veel üle läinud, samamoodi õppima intensiivselt eesti keelt, väga kommunikatiivselt, mitte ootama lihtsalt, et praegu pole veel suur probleem, nad lähevad üle alles viie aasta pärast. Aga kui me viis aastat jätkame samamoodi nagu praegu, siis on viie aasta pärast sama seis. Isegi ainult eesti keele tundides palju parema õpetamisega saab ka seda eesti keele oskuse taset tõsta ja nad tulevad ikkagi aineõppes paremini toime.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga hea meel kuulda sõna "keelekümblus" siin teie ettekandes, selle positiivsest poolest ja võib-olla ka sellest murest, et õpetajaid võiks rohkem olla, ja nii edasi. Minu küsimus on see, et isiklikust kogemusest ma olen näinud, et ühe aastaga on võimalik selle meetodiga saata lapsed üldhariduskooli riigikeeles õppima. See on Ühendriikides, tõsi küll. Kuidas te asjatundjana prognoosite praegu? Kas te olete optimist, et meil on võimalik selline süsteem käima saada? Te ütlete küll, et kui õpetajad ei jätku, et võib-olla ei tea täpselt. Aga kas te olete rohkem optimist või pessimist?

Ma olen kahtlemata optimist. Ma olen kogu aeg olnud optimist ja ise kogu aeg sellele kaasa aidanud. Nagu siin on ka korduvalt öeldud, et kui me ei taha ja kui me ei ole optimistid, siis ei juhtu kindlasti mitte midagi. Pessimism ei aita kindlasti, on vaja olla optimist, aga on vaja olla tegutsev optimist. Ainult optimismist ka ei piisa.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, ma tänan teid nii ettekande kui ka RITA-rände projekti panustamise eest! Ma olen ka tänulik, et te naasete Ida-Virumaa piirkonda. Ma arvan, et te annate oma kvalitatiivse panuse eesti keele õppe arengusse, eriti vaadates statistikat ja teades, et meil eestlasi on vähem kui viiendik regioonis. Minu küsimus on seotud eesti keele õppega edaspidi, kuna otsus on siin Riigikogus tehtud. Te ütlesite, et tuleb kaaluda, kas muukeelsed õpilased saavad kohe eesti keelt emakeelena õppida koolis. Tegelikult see otsus on juba tehtud. Ja nüüd minu küsimus: kuidas puudulikus keelekeskkonnas, teades veel, et ka õpetajate põud meil on täitsa olemas ja nende juurdekasvu on vaja kiiremas tempos ja rohkematki, me saame sellega hakkama, kuidas need õpilased saavad hakkama?

Tähendab, kuidas nad saavad hakkama eesti keele kui emakeele õppimisega? See on väga huvitav küsimus. Ma arvan, et ka eesti keele kui emakeele õpetajad vajavad kiiret koolitust kõigepealt. Jah, ma tean, muidugi, see otsus on vastu võetud. Kui ma oleksin ise eesti keele kui emakeele õpetaja ja ma peaksin hakkama õpetama selle programmi järgi mitte-eesti emakeelega inimesi, siis ma vajaksin neid teadmisi ja oskusi, ja ma saaksin oma tunde ehitada üles teistmoodi, nii et see oleks neile õppijatele ka kasulik.

Jaak Valge, palun!

Tänan selle võimaluse eest, lugupeetud juhataja! Austatud professor, olge ka teie tänatud selle laia haardega ja mõõdukalt optimistliku ettekande eest! Aga minu küsimus puudutab õpetajaid, ühte kolmandikku neist. Nimelt, me planeerime siin küll õpetajate koolituse kvaliteedi tõstmist, millest te rääkisite, õpetajate ettevalmistamise suurendamist, mis on kindlasti väga vajalik, aga ikkagi on õpetajate puudus meil ja see tuleb ju eelkõige hoopis mujalt. Tuleb seetõttu, et pooled alustanud õpetajatest peale mõnda aastat juba lahkuvad töölt. See probleem võib kindlasti eestikeelsele õppele üleminekul teravneda, sest olgem ausad, paljudele õpilastele ja lapsevanematele on see vähemalt esialgu vastumeelne või vähemalt väga keeruline. Mu küsimus ongi see: mida tuleks ette võtta, et õpetajaks õppinud inimesed ikka kooli jääksid?

Aitäh! See on kindlasti palju laiem küsimus, kui ainult mina suudan lahendada. Aga ma võin ka öelda, et näiteks ma suhtlen päris paljude oma endiste tudengitega, kes on praegu noored õpetajad koolis, ja selles mõttes olen päris hästi kursis nende mõtetega. Nad on eestlased, eesti rahvusest. Mitte et ma arvaks, et ainult eestlased võivad olla koolis eesti keele õpetajad, aga eestlasel on võib-olla selles niinimetatud vene koolis, mis meil praegu on, keerulisem kohaneda. Nagu ka Birute Klaas rääkis, siis need koolikultuurid on erinevad. Üks põhjus on kindlasti see, et need noored õpetajad võib-olla väga hästi ei kohane koolis, kus kogu keel on vene keel. Osadel õpetajatel on isegi see probleem, et nemad on eestlased, eesti noored, nad ei oska vene keelt, nad ei saa isegi aru, mis koolis toimub, välja arvatud oma tundides. Ma näen rõõmuga, et nendele noortele õpetajatele meeldib tegelikult, väga meeldib töötada nendes vene koolides. Mul on mitu sellist väga positiivset näidet. Neile väga-väga meeldivad õpilased ja nad tegelikult õpetavad juba päris hästi ja kasutavad kõike seda, mida nad on õppinud. Aga jah, nad juba ka kaaluvad, et vahetaks kooli. Neile probleeme valmistab pigem üldine koolikultuur. Ma arvan, et üks asi, mida saab ülikool teha, on kindlasti see, et anda tulevastele õpetajatele veel tugevam haridus, paremad praktilised oskused ja teoreetilised oskused. Kui nad on tugevamad metoodiliselt, siis nad saavad paremini hakkama. Ja teine asi, et see koolikultuur nagu ühtlustuks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja, teil oli väga sisukas ettekanne! Ja aitäh, et te tõite välja ka kõik probleemsed kohad! Tõesti, keelekümblusõpe, millest te rääkisite, on andnud väga häid tulemusi. Te tõite seda ka oma ettekandes välja ja soovitasite, et sellega võiks jätkata näiteks kas või nendes klassides, mis hakkavad 2024 eestikeelsele õppele üle minema. Kuid kahjuks uue seaduse kohaselt keelekümblusõpe kaob koolides ära ja isegi muudatusettepanekud, mis seda sisaldasid, ei läinud läbi. Kas teie hinnangul on see viga, et lõhutakse juba toimivat süsteemi ja seda, mis on tõesti andnud häid tulemusi? Oleks ju tegelikult nii lastele kui ka õpetajatele lihtsam, kui saaks jätkata selle metoodikaga, mis juba on andnud häid tulemusi, ja nii oleks ka üleminek eestikeelsele õppele lihtsam.

Jah, ma ei tea. Ega see, kuidas me seda nimetame, pole ka kõige olulisem. Minu teada ta ei kao ära otseselt, eks ole. Ta kaob ära võib‑olla kui süsteem kui selline, millest on ühest küljest kahju. Aga jah, kui meil kõik toimub eesti keeles, siis see peakski olema nagu keelekümblus. Igal juhul tuleb kindlasti kasutada keelekümbluse seniseid väga häid kogemusi ja neid tugevaid eksperte, kes keelekümblusel on olemas.

Protseduuriline, Liina Kersna, palun!

Ma pean vajalikuks öelda, et Riigikogu poolt vastuvõetud seadus ei kaota kuidagi ära keelekümblusmetoodikat.

See muidugi ei olnud protseduuriline, seda oleks võinud läbirääkimistel öelda. Aga palun protseduuriline, Anastassia Kovalenko-Kõlvart!

Ma vabandan, see vist ka ei ole protseduuriline, aga lihtsalt minister Tõnis Lukas on vastanud sellele, et keelekümblusõpe kaob ära, kuna meil on kogu õpe eesti keeles.

Ka läbirääkimiste teema. Läheme küsimustega edasi. Maris Lauri, palun!

Suur tänu! Mul tekkis terve hulk muid küsimusi ka, aga ma tulen esimese küsimuse juurde, mis mul peas on. Ma olen ise pärit Ida-Virumaalt ja olen näinud seda, kuidas on väga raske leida õpetajaid, mistõttu võetakse see, kes on valmis, kellel on vähegi võimekust ja tahet. Aga need inimesed vajavad kindlasti sellist metoodilist tuge, julgustamist, ka koolitamist sellel ajal, kui nad tegelikult juba on oma ametis. Kuidas ülikool sellega tegeleb? Kas on näha, et sellist koolitust laiendatakse, seda abi suurendatakse?

Jah, seda praegu koolide osas ei ole väga. Meil on üsna põhjalik täiskasvanute, keelefirmade täienduskoolitus. See oli ja on päris tõhus, on loodud täiskasvanute õpetajatest juba selline kogukond, kes saavad kokku ka pidevalt edasi. See peaks olema ka koolide selline edasine arengusuund. Jah, see on väga õige küsimus. Nad ei vaja mitte ainult enne väljaõpet, vaid nad vajavad sellel ajal kogu aeg toetust. Umbes nagu see programm "Noored kooli", mis on ju tegelikult väga-väga-väga hea programm, ma arvan, et üks paremaid, mis meie hariduses on. Seal ongi nii, et nad tegelikult õpetavad ja samal ajal nad kogu aeg on nagu ühes kogukonnas, nad käivad koos ja saavad toetust.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud professor, ma tänan teid südamest teie väga sisuka, huvitava ja põhjaliku ettekande eest! Ma arvan, et kui sellised inimesed nagu teie töötaksid haridusministeeriumis kõrgematel ametikohtadel, siis kõik lapsed Eestis juba oskaksid eesti keelt piisaval tasemel. Tegelikult minu küsimus oli seotud ka [keele]kümblusõppega, aga kuna sellega on nii segane jutt, siis ma küsin: kuivõrd haridusministeerium arvestab teie ettepanekute ja kriitikaga? Ja kas haridusministeeriumilt on tulnud teile kutse kaasa töötada selles üleminekuprotsessis? Tõepoolest, ma tahan teada, kas sellised inimesed nagu teie hakkavad kaasa lööma selles keerulises protsessis, seepärast et teie teadmised on lihtsalt vajalikud. Kahjuks ma ei näe, et haridusministeerium oleks pakkunud mingisuguseid lahendusi.

Aitäh! See on natukene muidugi minu rolli liialt suurendav. Kindlasti ma üksi ei suudaks kogu Eestit panna eesti keelt rääkima, kui väga ma ka ei sooviks. Aga kindlasti ma tahan sellesse panustada ja olen ka panustanud, nagu Liina Kersna ütles ka. Ma olen olnud nendes töörühmades ja olen valmis olema edaspidi veel rohkem. Aga ma ise arvan ka, et minust oleks isegi ehk Narvas rohkem kasu kui haridusministeeriumis, nagu praktik teoreetikuna kolledžis.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kõneleja, suur aitäh minu poolt ka selle väga asjaliku kõne eest, mis räägib sellest, kuidas see üleminek just võiks toimuda! See on kõige olulisem, otsus on ju tehtud. Minu küsimus puudutab seda, et te mainisite, et eesti keelt hakatakse praegu õpetama ka muu emakeelega lastele emakeelena. Ja minu küsimus on uute õppekavade vastuvõtmise valguses. Kas te näete seda vajadust, et nendes õppekavades, kus kõik hakkavad õppima eesti keelt siis nii-öelda emakeelena, teha mingi märkus või see peaks olema nii-öelda praktiline, näiteks lisaraha, kui jagada rühmadeks, et osa õpivad eesti keelt siis nii-öelda teise keelena? See ilmselt ei puuduta ainult vene emakeelega lapsi, vaid ka eestlasi, kes näiteks tulevad välismaalt tagasi ja ei oska eesti keelt veel piisavalt. Kas see peaks olema teie meelest vajalik? Ja kas te olete näinud, et selleks on meetmeid ette nähtud?

Aitäh! See on mulle endale ka veel natuke segane, kuidas see ikkagi toimuma hakkab. Ma ise olin selle eesti keele kui teise keele õppekava uuendamise töörühma juht. Nüüd lõpus me ühtlustasime selle üldosa eesti keele kui emakeele õppekavaga. Ja siis ma tegin koostööd ministeeriumi ametnikega ja saingi aru, et see hakkab ikkagi toimuma nii – kui ma nüüd õigesti aru sain ja õigesti mäletan –, et need õpilased, kes on alustanud õppimist eesti keel teise keelena, ikkagi jätkavad selle õppekava järgi kuni lõpuni, aga need uued, kes esimeses klassis näiteks hakkavad õppima, hakkavad õppima emakeele õppekava järgi kohe. Aga ma ütlen, et ma peaksin ise ka selles natuke rohkem selgust saama.

Aga mulle tundub, et see vajab kindlasti veel arutamist, sellepärast et see ei ole väga õige, et nad peavad hakkama eesti keelt emakeelena õppima. Võib-olla tõesti see ajapikku ühtlustub ja siis võib seda ümber vaadata, aga eriti alguses oleks neil vaja rohkem tuge, mida saaks anda just selles eesti keele teise keele tunnis. Ja ikkagi see rühmaõpe. Muidugi, see on ka vana teema, on ju seda arutatud varemgi, et ka eesti keele kui emakeele õpe peaks olema rühmades.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh väga huvitava ettekande eest! Ma vaatasin, et siin saalis läks nüüd keelekümbluse kähmluseks täitsa. Aga mina arvan, et ega me teise keele ümberõppe või õpetamise puhul ei pääse sellest keelekümblusest nii või teisiti. Keelekümblus ju tegelikult toimib ka igapäevaelus sellisel puhul. Aga ma tahtsin küsida. Te mainisite keelekümbluse olulisust. Ka eelnev ettekandja Birute Klaas-Lang ütles, et keelekümblus on oluline, sellega tuleb jätkata, aga see ei ole piisav, sest näiteks ainet õpetades peab keel juba selge olema ja see saab toimuda ühes keeles. Kas te olete ka seda meelt, et tegelikult mingisugused muud lahendused peavad olema lisaks sellele keelekümblusele, et eestikeelsele õppele üle minna?

Jaa, nagu ma ka ütlesin, siis need kõik on omavahel põimunud: keelekümblus, lõimitud aine‑ ja keeleõpe ning ka kommunikatiivne õpe. Need kõik aitavad. Hea kommunikatiivne õpe on ka keelekümbluse moodi, aga ta ei ole lihtsalt nii mahukas. Keelekümblus on see, et sa oled kogu aeg keele sees. Lõimitud aine‑ ja keeleõpe on ka tegelikult keelekümblus. Tegelikult saab ainet õppida küll koos keeleõppega. Ei ole nii, et sul peab keel olema väga kõrgel tasemel selge, et ainet õppida. See ongi lõimitud aine‑ ja keeleõpe, et õpitakse korraga mõlemat. Aga see vajab ka materjale, metoodikat ja õpetajate oskusi. See vajab, et õpetaja oskaks. Kui tal ei ole kogemust, siis on tal väga keeruline alguses, ta ei saa üldse aru, kuidas see toimub.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, väga hea ja sisukas jutt! Aga tahaksin küsida selles osas veel kord üle. Enne oli teile üks küsimus, mis puudutab, kuidas seda küsimust lahendada just pedagoogide osas, et nad ei jookseks ära just, kuidas öelda, vene taustaga koolidest. Olles ise olnud koolijuht ja tunnen väga paljusid koolijuhte, siis mul on selline tunne, et koolides, kus koolijuhid on Eesti väärtuste toetajad ja kogu selle Eesti kombestiku sisseviijad, on see kaader palju püsivam. Ja koolijuhid, kes tegelikult vaatamata sellele, et nad eesti keelt oskavad, aga nende taust on ikkagi kultuuriliselt väga vene poole kaldu, [nende koolidest] jooksevad õpetajad ära.

Hea küsija, palun küsimus!

Kas on jäänud selline mulje ja kuidas seda parandada?

Aitäh! See on kindlasti väga õige, et koolijuhist algab väga palju. Järgmine ettekandja, Irene Käosaar, sellest räägib. Aga jällegi, seda tuleks vaadata konkreetselt. Me ei saa ka niimoodi üldistada, et vene koolijuht on halb ja eesti koolijuht on hea – peaks vaatama konkreetselt. Aga loomulikult, koolijuht loob kogu selle õhkkonna ja koolikultuuri. Koolijuhid vajavad ka kindlasti koolitust.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud professor! Mis teie prognoos on? Kas me saame hakkama ja kuidas me saame [hakkama]? 

Aitäh! Ma ei ole ennustaja või selgeltnägija, aga nagu ma ütlesin, ma olen kindlasti optimist ja ma kindlasti pooldan seda, et see otsus on ükskord tehtud. Nagu näitab elu, me mitte kunagi ei ole valmis. Me oleme 30 aastat valmistunud ja me ei saaks iialgi valmis, kui seda otsust ei oleks. Tuleb tegutseda aktiivselt ja targalt ja teaduse ja praktika koostöös, siis saame hakkama.

Austatud ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest! Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktori Irene Käosaare! Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on erakordne au siin Riigikogu saalis rääkida teemast, mis on olnud minu südameteema kõik 30 tööaastat, mis mul on võimalus olnud haridussüsteemis töötada. Alustasin 1992. aastal eesti keele ja eestikeelsete ainete õpetajana Tartu Puškini Gümnaasiumis, mis on vene kool. 1992. aastal olid meil seega olemas vene õppekeelega koolid, kus õpetati juba toona aineid ka eesti keeles. Minu hilisem, järgmine töö oligi keelekümblusprogrammi rakendamine ja arendamine ja tegelikult selle programmiga alustamine Eestis. Olin keelekümbluskeskuse juhataja ja pärast seda töötasin Haridus‑ ja Teadusministeeriumis, alguses rahvusvähemuste hariduse osakonna juhatajana, pärast üldhariduse osakonna juhatajana. Üleminek eestikeelsele aineõppele gümnaasiumiastmes oli üks teemadest, millega ma süvitsi tegelesin. Ka Integratsiooni Sihtasutust juhtides ei saanud ma loomulikult nii-öelda käsi haridusest eemale. Väga palju sai toona ka seal kaasa mõeldud, töötatud ja panustatud.

Nüüd on mul siis võimalus jälle praktikuna näidata, kuidas see kõik, millest ma viimased 20 aastat olen rääkinud ja mida nii-öelda toetava poolena deklareerinud, on võimalik, on päris, kuidas see tegelikult käib. Aitäh, eelmine minister Liina Kersna, selle võimaluse eest! Liina Kersna mulle tookord selle usalduse andis ja mu ametisse kinnitas.

Narva Eesti Riigigümnaasium saab olema üks kool, mis vastab paljudele küsimustele, mis siin saalis täna on olnud. Tegelikult on see ühtse kooli põhimõtetel töötav kool, kus õpivad koos nii vene kui eesti kodukeelega lapsed, aga võib-olla natuke tagurpidi pöördes, kui me Eestis sellest rääkinud oleme. Kui me tavapäraselt mõtleme eesti õppekeelega kooli all kooli, kuhu mingisugune hulk vene kodukeelega lapsi õppima asub, siis Narvas te kujutate ise ette seda protsenti. Tegelikult on tegemist eesti õppekeelega kooliga, kus kogu õppetöö käib eesti keeles, aga emakeelena eesti keelt rääkivaid õpilasi on seal tõenäoliselt paar-kolm protsenti. Selle kooli esimesse klassi astus sel aastal üks õpilane, kelle mõlemad vanemad on eesti emakeelega. Nii et see annab selle taustapildi.

Sarnaselt eelkõnelenutega ka mina tänan kõiki osapooli, kes on seadustanud põhikoolis eestikeelsele aineõppele ülemineku. Tegelikult on ju põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse §‑s 21 öeldud, et [muukeelse] põhikooli eesmärk on viia oma lõpetajad eesti keele oskuselt sellisele tasemele, et nad oleksid valmis jätkama gümnaasiumiastmes eestikeelse õppega. See on selles paragrahvis kirjas olnud juba vähemalt kümme aastat, kui mitte rohkem. Tegelikult aga on meil väga palju koole, kes sisuliselt ei ole seadust täitnud. Aga rõõmustav on see, et on ka väga palju koole, kes on seda teinud. Täna me oleme rääkinud rohkem probleemidest, aga tegelikult on meil väga palju koole, kes on, nagu ma juba mainisin, juba üheksakümnendate algul eestikeelset õpet rakendanud, teevad seda praegu ja kelle jaoks [lõplik] üleminek tegelikult sisuliselt ei ole väga suur probleem.

Siin on täna pööratud rohkem tähelepanu õpetajatele. Ma hästi põgusalt puudutan õpetajate küsimust, sest tegelikult minu ettekanne keskendub rohkem koolile kui tervikule, õpikeskkonnale ja sellele, miks õpetajad lähevad koolidest ära ja miks nad loodetavasti ei lähe. Minu mihklipäev tuleb mõne aasta pärast, kui on näha, kas mul õnnestub värvata õpetajad, kes ka mõne aasta pärast on selles koolis tööl. Praegu võin öelda, et õpetajate konkurss käib. Kuulutasime välja konkursi hetkel kümnele kohale ja meil on 34 kandidaati sellele kümnele kohale. Ma olen nad vestlusele kutsunud ja nendega seal rääkinud. Kõigiga olen rääkinud eesti keeles, ka vene keele õpetajatega. Muidugi ei ole nii, et need 34 kandidaati saaks nüüd kõikide ainete peale ära jagada. On aineid, kus on rohkem kandidaate, on neid, kus on vähem. Aga põhimõtteliselt see number on selline.

Eestikeelsele õppele üleminekul me minu arust keskendumegi võib-olla vahel liiga palju õpetajate küsimusele. Loomulikult, ilma õpetajateta seda läbi ei vii. Loomulikult on õpetajad olulised ja loomulikult peavad õpetajad olema professionaalsed. Aga kui luuakse õppekorralduslikult selline keskkond, nagu Birute mainis, juba ka digivahendite kasutamise abil, siis tegelikult on koolis võimalik luua eestikeelne õpe ja suuremas osas üldse eesti keele kasutus, kuigi võib-olla ei ole kõiki õpetajaid kogu aeg olemas.

Nüüd, kui liikuda edasi, siis riigigümnaasiumide juhtidel on suur privileeg. Meid võetakse tööle umbes aasta enne kooli avamist ehk siis meil on aasta aega valmistada kõik ette selleks, et kool saaks avatud. Ja ma kinnitan, et töötajate otsimine ei ole olnud minu esimene töö. Mitte õpetajate otsimisest ei ole ma alustanud, vaid pigem sellest, et kirjeldada kooli õpikeskkonda, kirjeldada neid väärtusi, mida see kool saab kandma, kirjeldada neid põhimõtteid, kuidas kool töötama hakkab. Ja alles siis saab hakata värbama õpetajaid, et nad tuleksid sellesse väärtusruumi, millesse nad usuvad. Nad ei tule mitte lihtsalt Ida-Virumaale Narva õpetama eesti keeles aineid, vaid nad tulevad sellesse kooli selliste väärtustega, selliste tugisüsteemidega. Nad vajavad toetust, nad vajavad tunnustust, nad vajavad enesearengu ruumi ja võimalust, nad vajavad meeskonda, nad vajavad tähenduslikku ja mõtestatud tööd. Ja see on see, miks õpetajad tulevad. Kui see neil on, siis nad ei lähe ära. Mina väidan, et väga paljud õpetajad lähevad koolidest just sellepärast, et nendele ei ole seda tähenduslikku keskkonda loodud.

Kui me räägime koolist, siis me ei räägi ainult õpetajatest. Tähenduslik keskkond peab olema ka kooli pidajal, sest kooli pidaja peab olema nõudlik, ent tugeva õlaga kooli toetaja. Mina riigikooli juhina väidan, et tugi riigi poolt on väga tugevana olemas ja minul on väga hea ja turvaline töötada. On olemas koolide juhtkonnad, kellest ma täna palju pikemalt räägin, sellepärast et, nagu ma ütlesin, metoodikast ja õpetajatest on juba räägitud. Loomulikult õpetajad on ja saavad olema eestikeelse õppe eestvedajad ja vaimne kese, [aga tähtis on kogu] koolikollektiiv. Ära ei tohi unustada tugispetsialiste – on need psühholoogid, logopeedid, õpinõustajad, aga ka sööklas töötavad inimesed ja koristajad. Kõik need on inimesed, kes kuidagi omavad sidet kooliga, ja ka nemad peavad olema selles väärtusruumis. Seal on ka lapsevanemad, kelleta me ei saa. Siin on neid juba nimetatud. On väga oluline, et nemad saaksid aru, mida [ja miks tehakse]. Ja loomulikult ka õpilased. Sihtrühmad ehk siis kõik need osalised peavad teadma, mida ja miks tehakse. Ilma selleta ei ole võimalik edasi minna. Kõik peavad teadma, mis on nende roll ja mis ei ole nende roll – ka seda vahel. Nad peavad omama oskusi ja tahet oma rolli parimal moel kanda ja nad peavad omama õigust ja võimalust õppida – sest me kõik õpime – ja ka eksida. See on väga oluline, et me tugineme sellele, et ka õpetaja õpib, ka koolijuht õpib, ka lapsevanem õpib. Valmis vastuseid ei ole olemas.

Jällegi laia pilti vaadates, kui me vaatame põhikooli riiklikku õppekava, millest iga kool ju lähtub –praegu me räägime põhikoolist –, ja võtame välja § 3. "Põhikooli sihiseade", siis me näeme seal palju enamat kui keelt. Keel peaks olema tegelikult vahend, milles teadmisi saadakse. Kool kui selline peab looma hariva ja kasvatava keskkonna. Ta peab olema kõlbelise, füüsilise ja sotsiaalse arengu toetaja, turvalise, positiivse ja arendava õpikeskkonna looja. Ta peab olema väärtushoiakute kujundaja. Ta peab toetama elukestva õppe jätkamist ja järgmistel haridusastmetel jätkamist ja loomulikult toetama kooli ja kodu koostööd.

Seitsmest punktist viimane selles paragrahvis on, et Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ja kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele. Narva Eesti Riigigümnaasiumi põhimäärus ütleb, et meie kooli eesmärk on pakkuda heal tasemel üldkeskharidust õppija individuaalset arengut toetavas koolikeskkonnas. Me toetame elukestvaks õppeks valmisolekut, suutlikkust rakendada kriitilise analüüsi oskust, valmidust kodanikualgatusteks ja ettevõtlikkuseks, soovi hoolida endast, kaasinimesest ja ümbritsevast keskkonnast.

Kui me räägime eestikeelsest õppest, siis me räägime ka kõigest sellest, mitte ainult eesti keele õppimise metoodikast, mitte ainult teiste ainete õppimise metoodikast. Me tahame, et kooli lõpetaja oleks osa muutuvast maailmast ja muudaks ise seda. Selleks peab ta olema loov, koostöine ja laia silmaringiga. Tal peavad olema õpioskused, enesemääratlus[pädevus], tulevikuoskused, ta peab oskama ennast juhtida. Ta peab olema elujaatav – optimismist on siin täna juba kõneletud –, ta peab oma tervisest hoolima, uskuma tulevikku ja unistama suurelt. Et muuta maailma, peavad tal kindlasti olema teadmised ja oskused, [teatud] hoiakud ja väärtused, julgus, võõrkeeleoskus ja kindlasti ka uudishimu. Ka sellest kõigest me räägime, kui me räägime eestikeelsest õppest koolis.

Kuidas siis edasi ja kuhu, keskendudes eestikeelsele aineõppele? Nagu siin juba mainitud on, me ei ole sugugi tulnud nullist. Me oleme 30 aastat rääkinud eestikeelsest aineõppest. Me oleme 30 aastat rääkinud sellest, kuidas Eesti haridusse muudatusi sisse tuua. Üleminek eestikeelsele aineõppele on üks muudatus, mida tuleb ja saab juhtida nii, nagu iga muudatust juhitakse. Meil on kaasava hariduse põhimõtete rakendamise kogemus. Meil on keelekümblusprogramm ja lõimitud aine‑ ja keeleõppe kogemused. Meil on [kogemusi] eesti keelest erineva kodukeelega laste õpetamisega eestikeelses koolis, millega puutusime esmalt võib olla tähenduslikumalt kokku niinimetatud rändekriisis 2015. aastal. Meil on väärtusarenduse programm ja hea kooli mudel, kiusamisvaba kooli programm, ettevõtliku kooli programm, tervist edendava kooli programm. Kuigi need nimetused on väga erinevad, on nendel kõigil üks eesmärk. [On vaja] toetada kooli õpetajat, juhti ja õpilasi just nimelt selle poole püüdlemisel, millest oli enne juttu: et õpilastel oleksid teadmised, oskused, väärtused, põhimõtted, võime ennast juhtida.

Ligi kümme aastat tagasi töötati Haridus‑ ja Teadusministeeriumi juhtimisel ja erinevate ülikoolide kaasatusel välja muutuva õpikäsituse mudel, mille keskmeks on õppija areng ja õppija arengut toetav koolikultuur, mida mõjutavad tööturumuutused, ühiskondlikud muutused, tehnoloogia areng, poliitilised valikud. Samamoodi keskendub see õpieesmärkidele, milleks on ainealased teadmised, õpioskused, koostööoskused, enesejuhtimine ja kindlasti ka subjektiivne heaolu. Laiem siht on avatus, elukestev õppimine ja eneseteostus.

Kui me räägime eestikeelsest õppest, siis me räägime jällegi sellest, et me peame toetama õppija arengut. Selleks peab olema eestvedamine ja koolielu korraldus selline, et õppija ja ka õpetaja selles ruumis oleksid turvalises keskkonnas. Siin on õpikäsitused, ükskõik millist metoodikat ja milliseid põhimõtteid me kasutame, siin on õpetajate ettevalmistus ja täienduskoolitus ja muidugi füüsiline ja vaimne ja sotsiaalne õpikeskkond.

"Koolikultuur" on märksõna, millest minu hinnangul peab eestikeelsele aineõppele üleminekul kui mitte alustama, siis vähemalt peab see olema üks esimesi märksõnu, mis paralleelselt metoodika, õpetajate ettevalmistuse ja kõikide muude siin juba kõlanud teemadega haakub. Koolikultuur on normide, väärtuste, tõekspidamiste, rituaalide, sümbolite ja lugude kogum, mis annab koolile oma näo. Enne räägiti siin 60 : 40 mudelist, gümnaasiumiastmest ja sellest, et võib-olla see ei tööta – võib-olla sellepärast, et seal on vähe eestikeelseid aineid või mida iganes. Mina isiklikult arvan, et see ei ole töötanud sellepärast, et kõike on juhitud kooli tasandil niimoodi, et sellesse tegelikult isiklikult pole usutud. Seda väärtusruumi tegelikult koolides ei ole loodud, õpetajad on tegelikult visatud, pea ees, külma vette ja öeldud, et hakka õpetama, siin on metoodika. Aga nagu enne öeldud, metoodika ei ole koolis ainus. See on väga oluline, aga ükski õpetaja, kes ei ole ise turvalises õppimise ja õpetamise ruumis, ei suuda tegelikult neid väärtusi edasi anda.

Ehk siis eestikeelsele õppele ülemineku olulised märksõnad koolikultuuri mõttes peakski olema need, et kogu kooli kollektiiv teab ja usub [eesmärki], teab, miks tehakse, teab, mida tehakse, ja usub sellesse, et see on võimalik. Eesti keel ja eesti keeles õppimine on väärtustatud ja see lihtsalt ongi kooli loomulik osa. See ei ole mingi erisus, vaid see on loomulik osa. Eestikeelse suhtluskeskkonna loomine nii klassiruumis kui kogu koolis on iseenesestmõistetav ja tegevus koolis on väga tihedalt põimitud ka koolist väljaspool toimivaga.

Ja minu jaoks ei ole mitte väike tähtsus sellel, et eesti keelt ei õpetata eesti keele õpetamise pärast, vaid õpetatakse elavat, ilusat, päris eesti keelt. Ehk siis seda keelt, mida me kõik räägime väljaspool kooli, seda keelt, mida me hakkame kasutama, kui oleme tööle läinud, seda keelt, mida me kasutame ülikoolis, kui õpime edasi. Ma pean väga lugu eesti rahvatraditsioonidest ja olen väga rõõmus, et kadripäev ja mardipäev hakkavad võib-olla halloween'ist võitu saama. Ma ei tea, kas nii on, aga kui eesti keele tunnis räägitakse ainult kadri‑ ja mardipäevast, nagu ma vahel ikka jätkuvalt näen, ja ei räägita sellest, mis reaalses elus tegelikult toimub, mis on ühiskondlikud protsessid, mis on need asjad, mida tegelikult praegune ühiskond enda peal katsetab, või mis on [muud tähtsad] teemad, siis mina ei usu sellesse, et eesti keelt omandatakse kui päris keelt, kui päris loomulikku elu osa.

Koolijuht ongi see, kes peaks sellele kõigele põhja panema. Koolijuht on visiooni kujundaja. Tema, koos oma meeskonnaga loomulikult, loob selle nägemuse, milleks see konkreetne kool on, mida selles koolis tehakse ja milleks. Jällegi: miks me midagi teeme. Koolijuht loob selle kogukonna kooli ümber, aga ta arendab ka iseennast. Ka koolijuht võib eksida, ka koolijuhil võivad olla erinevad lähenemised. Ehk siis koolijuht peab olema samasugune liige selles õppivas kogukonnas, nagu on õpilased, nagu on õpetajad, nagu on tugispetsialistid, nagu on lapsevanemad. Koolijuht on see, kes juhib õppimise protsessi. Koolijuht on see, kelle toel luuaksegi koolis selline õppekorralduslik süsteem, et sinna tulevad õpetajad, et õpetajad ei lähe sealt ära, et õpetajad panustavad, et õpetajad võib-olla toovad teisi, enda sõpru õpetajaid kooli juurde ja et õpetajad tunnevad ennast turvaliselt.

Õpetajate läbipõlemine on kindlasti väga suur murekoht ja see ongi see, mida koolijuht teha saab: jälgida õpetajate koormust, jälgida seda, millised vastutused on. Mina usun sellesse, et kui inimesel oma tööd tehes langeb suurem osa koormusest asjadele, mis teda tegelikult sütitavad, asjadele, mille peale tal silm särama lööb, siis inimene teeb seda tööd suurema pühendumisega. Õpetajaid on võimalik kaasata ka paljudesse teistesse tegevustesse, mida koolis tehakse. Toon näite oma äsjasest värbamiskogemusest: me küsime kõikide õpetajate käest, keda me tööle kavatseme võtta, mis on see veel, mida nad tahaksid teha, mis neid veel sütitab. Eilses vestluses näiteks üks õpetaja ütles, et ta tahab koolis teha meediaklubi, sest ta on seda eelmises koolis teinud ja see tuli välja. Suurepärane! See on ju ka osa eestikeelsest õppest, see on osa sellest kultuurist. Loomulikult ei peaks see klubi olema tema koormusele lisaks, vaid see peaks mahtuma tema koormuse sisse. Ja on koolijuhi roll seda [võimaldada]. Ja kindlasti toimiva süsteemi tagamine.

Ma ei ole rääkinud veel sellest, et palk on üks motivaator, aga mitte ainus ja mitte jätkusuutlik.

Hea ettekandja, ma korra segan teid.

Kas tohib paar minutit veel?

Jah, ma tahtsingi küsida, kas soovite lisaaega.

Just. Paar minutit. 

Teeme siis kolm minutit.

Teeme kolm minutit. Aitäh!

Ma olen väga tänulik selle eest, et õpetajate palka on tõstetud, see on oluline samm. Me näeme, kui päris aus olla, ka oma värbamisprotsessis seda, et Narva tullakse osaliselt ka sellepärast, et palk on kõrgem. See on üks [tegur], aga ma ei usu eladeski, et need õpetajad püsivad kas või sellessamas meie koolis ainult selle palga peal. Mina usun, et kui see, mis ma enne rääkisin, ei toimi, siis nad ikkagi lähevad paari aasta pärast ära.

Ma usun väga autonoomiasse. Üks Eesti haridussüsteemi eduloo põhipõhjusi on koolide, koolijuhtide ja õpetajate autonoomia. Aga eestikeelsele aineõppele üleminekul me näeme, et see autonoomia ei ole toiminud. Kedagi ei ole takistatud viimase 30 aasta jooksul õpetamast aineid eesti keeles, aga autonoomia tõttu ei ole see väga suures osas koolides juhtunud. Seega tuleb kõigepealt luua süsteem, struktuur, väärtuspõhine kool, ja siis, kui me näeme, et see toimib, tuleb anda koolijuhile ja õpetajatele ka autonoomia. Ja kindlasti õpetajal peabki õppeprotsessis autonoomia olema.

Kindlasti olen mina – võib-olla seda küsimust ei tule, aga ma vastan juba enne, kui ta ehk tuleb –optimist, mina usun eestikeelsele aineõppele ülemineku edukusse. Aga ma usun selle edukusse just sel juhul, kui me seame samm sammu haaval need eesmärgid, kui me ei kaota silmist sihti, kui me kogu aeg küsime enda käest, miks. See viie miksi põhimõte on väga hea: küsi viis korda järjest iga asja juures, miks, ja siis viienda vastuse peale võib-olla saad tõe kätte. Ehk siis me teeme seda selleks, et meie õpilased, olenemata emakeelest, saaksid väga hea hariduse, suudaksid ennast juhtida, oskaksid ennast väärtustada, kannaksid meie Eesti riigi ja meie kultuuri‑ ja komberuumi väärtusi ja oleksid aktiivsed ühiskonnaliikmed. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka tublisti küsimusi, nii et läheme küsimuste juurde. Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma ei saa ütlemata jätta, kui õnnelik ma olen, et Riigikogu saalis kõlavad järjest nii head haridusteemalised ettekanded. Ma tõesti tänan! Mul on Riigikogu liikmena selline õnnelik tunne. Aga küsida tahan ma teilt seda. Minu meelest, nii nagu Mare Kitsnik ka ütles, on hästi oluline üleminekul eestikeelsele õppele, et teise emakeelega lapsed saaksid õppida oma emakeelt emakeelena. Näiteks minu teada Kohtla-Järve Gümnaasiumis see ka niimoodi on. Ja kui teie ütlete, et Narva Eesti Gümnaasiumi õpilastest 2–3% saavad olema eesti emakeelega õpilased, siis kuidas te olete planeerinud, kas vene emakeelega õpilased saavad õppida vene keelt ja kirjandust oma emakeeles?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult me oleme sellele mõelnud. Me ei ole lõplikku otsust teinud, kuna me alles kaasame praegu õpilasi. Meie eelis on see, et tegelikult õpilaskond on meil põhimõtteliselt olemas. Need on praeguse keelekümbluskooli õpilased ja eesti kooli õpilased, kes tulevad sellesse gümnaasiumisse edasi. Kui see soov on, kui see soov on lastevanematel ja õpilastel, siis me kindlasti seda pakume. Minu kindel veendumus on seesama, et vene kodukeelega õpilased peaksid saama vene keelt ja kirjandust emakeelena õppida ja seda väärtustada. Praegu me oleme mõelnud niimoodi, et me vene keele õppe jaotamegi vastavalt tasemele. Me vaatame, mis tasemega on õpilased, mis on nende soovid, ja vastavalt sellele loome grupid. Kui on emakeelena rääkijate grupp olemas, siis kindlasti saab ka seda õpetada.

Ja kui siin on eesti keelest räägitud, siis ka meie oleme mõelnud sellele, mida Mare eelnevalt välja tõi: ei tohi unustada, et need õpilased küll õpivad eesti keeles ja kindlasti meie kooli peamine ainekava, eesti keele ainekava, on nii‑öelda eesti keel, mitte eesti keel teise keelena. Aga kui me praegu õpetajate värbamist teeme, siis minu kindel seisukoht on see, et meil peab olema vähemalt üks eesti keele kui teise keele õpetaja, kes oleks tugi, kes oleks abi, kes aitaks neid noori, kes küll suudavad eesti keeles õppida, aga kes kindlasti suudaks seda paremini, kui neil oleks selline keeletugi olemas. Mõlemat on võimalik teha nii eesti keele mõttes kui vene keele mõttes. Tegelikult on koolil vabadus praegu niimoodi mängida.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile selle ettekande, aga ka aastakümnete jooksul tehtud töö eest eestikeelse hariduse eestkõnelejana! Rääkisite koolist kui tähenduslikust keskkonnast – väga ilus visuaalne mõiste. Mulle tuleb meelde, et 1. septembril omal ajal räägiti sellest, et matemaatika on oluline, et füüsikata läbi ei saa ja et ajalugu on vaat et kõige tähtsam. Aga nüüd küsimus: kas teie koolis on koht näiteks kaasaegsele kunstile, käsitööoskuste arendamisele, disainmõtlemisele ja keskkonnaalastele teadmistele? Need õpetajad on äkki juba leitud? Ja kas teil on juba valitud üks Eesti kool, millega hakkate koostööd tegema, õpilasi-õpetajaid vahetama ja lastevanematega ühiseid üritusi läbi viima?

Oi, aitäh, nii hea küsimus, ma kohe rõõmuga vastan! Jaa, me oleme sellele kõigele mõelnud. Gümnaasiumi õppekavas ju tegelikult kunsti kui praktilist [tegevust] ei ole, ongi ainult kunstiajalugu, aga meie oleme plaaninud, et see oleks ka selline praktiline. Ja mul on hea meel öelda, et meil on inimene olemas, lausa endine Narva linnakunstnik, kes suurima rõõmuga on tulemas just meie kooli tööle. Olude sunnil on ta olnud Narva Vanalinna Riigikoolis keelekümblusprogrammi raames eesti keele õpetaja, aga on igatsenud kunsti juurde tagasi tulla. Maaliharidusega inimene, nii et täiesti vastab [nõuetele]. 

Me oleme mõelnud just loomemajanduse peale, sellise disainmõtlemise, loomemajanduse peale, et anda sinna juurde ka, ma ei tea, sellist matemaatilist joonestamist ja kõike muud, mida [loometöös] on vaja. Meil võib-olla, või mitte võib-olla, vaid kindlasti on see ruumiline eelis, et Narva Eesti Riigigümnaasium on väga ainulaadne riigigümnaasium kõikide gümnaasiumide seas. Me oleme muidugi ka sisult ja kõigelt muult väga ainulaadne, aga meie üks ainulaadsus on see, et meie hariduskompleksis on ka põhikoolid. Narva Eesti Riigigümnaasium juba hoone poolest saab olema gümnaasium ja eesti põhikool. Ehk siis meil on kokandusklassid, meil on tehnoloogiaklassid, mida ei ole tegelikult gümnaasiumiossa planeeritud, aga mis on põhikooli kohustuslikud ained. Kuna meil on nii-öelda kaks ühes, siis meil tegelikult on ka ruumiliselt need võimalused avaramad kui võib-olla tavapäraselt riigigümnaasiumide hoonetes.

Jah, me oleme sellele mõelnud. Meie kogukonnajuht, kes on ka poole kohaga meil juba tööl, on keskkonnainimene. Eelmisel või äkki üle-eelmisel aastal sai ta noore keskkonnainimese preemia. Keskkonnasõber vist on see ametlik nimetus. Nii et selles mõttes meil on erinevate valdkondade peale sellised täitsa Eesti tipptegijad olemas.

Üks [mõte], mille ma juba välja tõin, on koolikorralduslik [tegevus]. Me plaanime oma õppetöö korraldada niimoodi, et meile saaksid tulla külalised, näiteks teie saaksite tulla meile kas mõnda valikainet või mõnda tundi andma. Näiteks, kui on mingi sobiv aine, siis me ei pane seda esmaspäeval kolmandaks tunniks ja kolmapäeval viiendaks tunniks, vaid võib-olla [antaks seda] kord nädalas või võib-olla kord kuus terve päev. Tuleb inimene ja teeb. Siis on suurem tõenäosus saada [nõusse] professionaalidest eestikeelseid inimesi Narva, kui niimoodi sutsuviisi käia. 

Ehk siis [paindlik] õppekorraldus on tänapäeva, ma ütleksin, keeleliselt väga keerulises keskkonnas võlusõna või selline märgiline sõna. Ja jällegi, see on koolijuhi roll sellega mängida nii, et mängu tulemus kõige parem oleks.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suurepärane programmiline ettekanne ühelt koolijuhilt! Kui oleksin noorem, tahaksin sellises koolis õppida. Päriselt! Küsimus on selline. Teil on tõesti kogemused nii lõimumise valdkonnas kui ka kogu selle keeletemaatika alal. Ma küsiksin, kas Eesti on piisavalt kasutanud – see on rohkem küll spetsiifiline keeleõpetaja teema, aga küsin siiski – selliseid võimalusi, mis puudutavad tehisintellekti, digitehnoloogiat, meediat? Praegu on võimalik ära õppida näiteks jaapani keel veebis. Suurepärane, ainult tahtmist on vaja! Kas siin on arenguruumi?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on arenguruumi. Kindlasti koroonaaeg mõjus selles mõttes hästi, et me tegime suure [digi]hüppe. Seda on ju ka öeldud, et digitiiger meil küll oli, aga tema hüpe jäi kuskile poole peale, see hüpe ikkagi lõpuni ei jõudnud. Ja ega ta pole praegugi jõudnud.

Ma arvan, et see on üks võtmekohti, mida ka koolides tuleks kasutada. Erinevate digitehnoloogiate kasutamine on jällegi üks osa koolikorralduslikust või õppekorralduslikust [tööst]. Ma ise olen võtnud ühendust Tallinna Ülikooli matemaatikadidaktikutega – matemaatika on ikkagi koolides väga oluline –, et matemaatika õpetamist meie koolis väga kõrgel tasemel teha. Ja ka nemad on öelnud, et tegelikult osaliselt veebiõppes digimaterjale kasutades on õpetajal isegi parem pilt õpilaste oskustest ja ta saab paremini tagasisidet anda. Näiteks mingite ülesannete lahendamisel saab ta anonüümsed vastused, ta näeb digiekraanil, kuidas õpilased tegutsevad, vead tulevad kohe välja, ta näeb tüüpvigu ja saab kohe hakata [parandama]. Ja see on selles mõttes anonüümne, et õpilasel ei ole hirmu, et äkki õpetaja näeb, et mina ei oska seda või toda. Kindlasti on see alakasutatud. 

Ja eelmise küsimuse otsa veel, et [tähtis on] koolide koostöö teiste Eesti koolidega. Riigikoolide võrgustik on suurepärane võrgustik. Me teeme koostööd kõigi koolidega. Ja muu hulgas on juba suurepäraselt ette valmistatud selline lähenemine, et kõikides riigikoolides õppeaasta lõpus üks nädal on valikainete nädal. Erinevate piirkondade koolide õpilased saavad valida [mingi aine] mis iganes koolis. No võib-olla 100% kõik riigikoolid ei ole sellega liitunud, aga riigigümnaasiumidest enamus on. Näiteks meie õpilastel on tõesti silma särama pannud see, kui ma olen õpilastega kohtudes öelnud, et teil on võimalik minna Põlvasse, Jõgevale, Tartusse, Võrru või Saaremaale üheks nädalaks. Viis päeva, üks valikaine, üks kursus, ja sa oledki seal keskkonnas, sa teedki selle [läbi]. Nii et need koostööpartnerid on olemas. 

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Suurepärane! Ma usun, et tuleb väga hea kool. Minu küsimus või mõtted tulevad omaenda kooli kogemusest. Seal on probleemid nii eesti emakeelega peredest lastel, kes tahavad natuke teistmoodi lähenemist ja õpetust, kui vene emakeelega lastel. Neid alati ei saa koos õpetada, lihtsalt keeleoskused on erinevad. Ja kindlasti on ka see, mida me tänapäeval palju näeme, et tulevad lapsed mujalt poole õppeaasta sees või poole õppekursuse ajal. Kuidas on mõeldud seda keeleoskuse erinevust mingi aja jooksul tasandada? Kuidas sellele paindlikult läheneda?

Tegelikult on erinevus ju paljudes muudes valdkondades ka. Ka matemaatikas on õpilastel erinev [tase], kui nad tulevad gümnaasiumisse. Neil on emakeeles ja võib-olla näiteks ka inglise keeles erinev [tase]. See on ka üks aine, kus on tegelikult päris suured erinevused.

Me oleme mõelnud teha õppeaasta alguses, noh, võib‑olla mitte testid, aga iga õpetaja siis vaataks, mis moel ta seda [kontrolli] teeks. Vaadatakse oma valdkonna algtase üle ja siis saab [gruppidesse] jagada. Ma ise kindlasti ei toeta neid tasemegruppe selles mõttes, et see ei ole õige, aga alguses võiks mingisugused toetuskursused olla. Näiteks on inimene tulnud koolist, kus matemaatika tase oli nõrgem, ta ei ole jõudnud sama tasemeni ja tal oleks väga keeruline hakata teistega ühte sammu pidama. Ta saaks ühe kursuse lisaks, nii‑öelda järeleaitamiskursuse. Aga see tuleb nimetada nii, et ta ei tunneks ennast halvasti, et tema on see mahajääja. 

Keelega on tegelikult samamoodi. Sellepärast ma ütlesingi, et kuigi meil on täismahus eesti õppekeelega kool, me siiski tahaksime tööle võtta vähemalt ühe õpetaja, kes oskaks anda eesti keelt teise keelena, kellel oleks just see kogemus ja professionaalne ettevalmistus, kuidas toetada neid õpilasi. Loomulikult on meil vastutus kõige eest.

Siin oli enne küsimus ka eesti keelt emakeelena [rääkivate] õpilaste tasemest ja selle kukkumisest. Meie vastutus Narvas on just nimelt selle eest ka, et me ikkagi looksime sellise eestikeelse keskkonna, et ka eesti keel emakeelena areneks, ka eesti keel emakeelena rikastuks ja muutuks veel ilusamaks.

Nii et selline õpilasepõhine lähenemine, baastaseme testimine ja vajajatele erinevates valdkondades toe pakkumine, et nad jõuaksid mingisugusel hetkel ühele tasemele. Ma arvan, et see näeks välja nii, et nad õpivad ikkagi koos, lihtsalt ühtedel on sinna juurde veel mingisugune tugiaine olemas. Niimoodi oleme mõelnud.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu väga-väga põhjaliku ja toreda ettekande eest! Minu küsimus puudutab keeleseadust laiemalt. Soovin teie kommentaari. Me õpime ju keelt selleks või keelt õpetatakse selleks, et seda kasutada, vastasel juhul ei ole sellel kõigel mõtet. Toon ühe elulise näite. Nimelt paar päev tagasi, külastades ühte majutusasutust ja istudes seal hommikusöögilauas nägin ma seina peal uhket vaskset silti, kus seisis kolmes keeles: "Don't take a food for breakfast. Penalty € 50" , "Уносить еду завтрака запрещено. Штраф 50 евро" ja kõige kohal ilutseb eesti keeles: "Ärge võtke välja toitu hommikusöögist. Trahv 50 euro". Natuke nõutuna istusin ma seal lauas edasi. Kuidas ma sellisel juhul peaksin hommikust sööma, kui ma sealt toitu välja ei võta? Te saate aru, miks ma sellele naljaga viitan, et te kommenteeriksite.

Kommentaar on see, et väga kurb. Ma seda silti konkreetselt pole näinud, aga väga palju sarnaseid naljakaid silte on nähtud küll. Ka Tallinna kesklinnas mõnes restoranis, kui astud sisse, siis kõigepealt sulle pakutakse kõikides teistes keeltes menüüd ja lõpuks, kui sa nõuad, et mina tahaksin ikkagi eesti keeles, siis sa võib-olla hädapärast selle saad.

Ma arvan, et me peame olema nõudlikumad. Ma arvan, et me peame ise olema eestikeelse keskkonna loojad. Ma küll enne ütlesin, et küll on hea, et seadustati eestikeelsele aineõppele üleminek põhikoolis, aga tegelikult ma käskudesse-keeldudesse väga sügavalt ei usu. Sellepärast ma räägingi, et inimesed peavad [sellesse] uskuma, inimesed peavad [seda] väärtustama ja inimestele peab kohale jõudma, miks [seda vaja on].

Ma arvan, et üks asi on Keeleinspektsioon, üks asi on need ettekirjutused, aga teine asi on see, et me inimestena, eesti keelt kõnelejatena oleksime ise heas mõttes nõudlikud. Mitte pahatahtlikult, vaid heas mõttes nõudlikud. Ma ei tea, kas te läksite seal ja ütlesite [kellelegi midagi]. Ei läinud, aga oleks võinud. Kodanikujulgust jäi väheks. Seda peab olema, ka keelelistes küsimustes.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Lapsed on väga erinevad. Keegi omandab keelt väga kiiresti, kellelgi on see palju raskem. On ka HEV-lapsed, kellele tehakse seekord erand, nemad saavad õppida emakeeles. Kuid mis saab nendest lastest, kes ei lähe HEV-kategooria alla, aga neil on mingil muul põhjusel keeruline eesti keelt omandada? Üldse on neil keeruline võõrkeeles õppida, olgu psühholoogilisel või logopeedilisel põhjusel. Täpselt samamoodi, nagu siin saalis teeb väga paljudele nalja kellegi vigane eesti keel, tehakse nalja koolides nende laste üle, kes samuti ei oska hästi rääkida. Väga palju on toodud Läti näidet, kuid ei ole räägitud sellest, millised probleemid seal lastel tekkisid – olgu see motivatsioonipuudus või lihtsalt koolikartus. Kuidas te plaanite nende lastega tegeleda? Kas mingit tuge pakkuda? Mis keeles nendega hakkavad koolipsühholoogid rääkima?

Aitäh, oluline küsimus! Minu isiklik veendumus on see, et kui õpilasel on psühholoogilised ja logopeedilised probleemid, siis see enamasti ei ole seotud sellega, mis keeles ta õpib, vaid need on teistest põhjustest tulenevad probleemid ja nendega peab eraldi tegelema. Ja kui te ütlete, et laps on selle tõttu naeruväärne ühes koolis, siis ma arvan, et seesama võib juhtuda ka tema emakeelses keskkonnas, kui tal see [probleem] on. Tihtipeale kõiki neid probleeme kantakse minu arvates natuke meelevaldselt üle keeleõppe või teises keeles õppe küsimustesse. Kindlasti on erandjuhtumeid ja kindlasti nendega peab tegelema. Aga ma usun, et siis need lapsed juba ongi haridusliku erivajadusega laste [nimekirjas]. Ehk siis kindlasti see tuleb tagada.

Ja miks ma tõin siin enne meie seniste kogemuste seas välja ka kiusamisvaba kooli programmi, väärtusprogrammid, kõik need programmid, mis justkui ei puuduta üldse eestikeelset õpet? Sest tegelikult vaat täpselt nendes küsimustes need puudutavadki. Keelt õpitakse ja üleüldse mida iganes õpitakse hästi siis, kui ollakse turvalises keskkonnas. Kool peab looma turvalise keskkonna ja muu hulgas tegelema ka õpilastega, kellel on logopeedilised probleemid. Psühholoogide töö meie koolis me oleme praegu planeerinud eestikeelsena, aga kindlasti, kui peaks tekkima vajadus mingil põhjusel, mida ma praegu täpselt ette ei kujuta, venekeelsete professionaalide järele, siis minu eesmärk on kindlasti, et kõik lapsed saaksid tuge. Ja minu roll koolijuhina on see, et see tugi oleks olemas, ükskõik, kuidas ma selle tagan.

Jüri Jaanson, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Praegu on tegemist väga suurepärase ettekandjaga, väga sisuka küsimustele vastamisega. Seetõttu tuleb minu küsimus teile: kas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus mingil moel võimaldab karistada ettekandjat küsimustele vastamise aja pikendamisega?

Aitäh! Ei, ma ei arva, et me kedagi siin karistama peaksime. Aga kui te küsite, kas ma saan pikendada vastamise aega, siis ma arvan, et ei saa. Kõnet saan pikendada. Aga selle aja on meile ette andnud juhtivkomisjon ja seda muidugi arvestades ka meie töögraafikut. Nii et, hea ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Suur tänu teile!

Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma kuulsin, et kolleeg Jaanson tahaks nagu vägivalda rakendada, ja vägivallavastase toetusrühma liikmena ma protestin, seda ka nii rafineeritud vägivalla puhul.

Aitäh! Head ametikaaslased! Enne, kui ma avan läbirääkimised, on juhtivkomisjon, kes on täna selle teema siia täiskogu saali toonud, teinud ettepaneku pikendada istungit. Nii et alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku. Arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13‑ks, pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 25, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust.

Ma avan läbirääkimised. Algataja on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Nii et ma lähtun, head ametikaaslased, sellest, et kui ma [kutsun siia] fraktsiooni [liikme], kes on esimesena kirjas, siis ta ongi selle fraktsiooni esindaja. Kui see nii ei ole, siis palun öelge mulle, et keegi teine on, ja siis ma palun kedagi teist.

Kõigepealt ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Toomas Jürgensteini. (Toomas Jürgenstein küsib lisaaega.) Palun, lisaaeg kolm minutit!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ja tänased auväärt esinejad! Eriliselt tahan tänada esinejaid. Korraliku inimesena mul oli kõne eile õhtul valmis tehtud, aga tänu teie esinemisele paaris kohas ma asendasin sõnapaari "ma kardan" sõnapaariga "ma loodan".

Tänane teema on tohutult oluline ja ühe või teise nurga alt oleme selles saalis seda viimasel ajal üsna palju käsitlenud. Teema puudutab mind ka isiklikult. Nimelt, mu abikaasa on eesti keele õpetaja ja lisaks olen nii mõnelegi eesti keelele pühendunud noore inimese õpetaja. Nüüd ma vaatan rõdule. Seega, ma olen kogenud, et see teema on komplitseeritud, mitmetahuline ning raske, kus liialt illusioone teha ei tohi. Tuletan veel kord meelde Murphy seadust: igale keerulisele probleemile on olemas endastmõistetavalt lihtsad, ent valed lahendused. Aga täna on just optimistlikus võtmes avatud seda teemat äärmiselt mitmekesiselt.

Otsisin üles oma kõne, mille pidasin pärast seda, kui olime vastu võtnud seaduse üleminekust eestikeelsele haridusele. Ütlesin tookord: tunnetan selle üleminekuga seotud raskusi, muretsen õpetajate pärast, kindlasti tuleb ette jamasid, kuid kindlasti jõuavad paljud õpilased ja õpetajad nädala lõpus reedese rõõmuni. Ja pole palju unistada, et see rõõm on eesti keeles õpetamise ja õppimisega seotud. Me saame hakkama.

Peatun nüüd neljal eesti keele õpetamisel võtmetähtsusega aspektil. Teen seda lihtsal kujul. Eksperdid on täna juba rääkinud ja kindlasti tunnevad nad teemat kordades sügavamalt. Kõigepealt õpetajad. Mainisin, et olen abielus eesti keele õpetajaga. Ma olen näinud, kuidas viimastel aastatel on tulnud talle tööpakkumisi sõna otseses mõttes uksest ja aknast. Ja kui tööpakkumisi on palju, siis inimene valib sageli selle, kus töökoormuse, töö raskuse, elukeskkonna ja väljakutsete ja palga suhe on kõige paremini paigas. Veel hiljaaegu tundus, et kool see koht ei ole. Olen liikunud ka Ida-Virumaal, Jõhvis ja Kohtla-Järvel. Ma tean, mida tähendab õpetajate puudus, ja ma olen näinud direktorite muret, kui veel augusti teises pooles vajalikku inimest, keda klassi ette usaldada, tal lihtsalt ei ole.

Aga täna kuuldu ja needsamad sammud, olgu see palgatõus või olgu see inspireeriv keskkond ja väljakutsed – ma väga loodan, et see probleem vaikselt laheneb. Tõsi, optimismi sisaldavad ka õpetajad. Oleme oma probleemkomisjonis korduvalt kuulanud erinevaid õpetajaid ja nad ei noruta, hoopis pakuvad lahendusi. Ma usun, et paljudele meile jäi meie komisjonis meelde proua Heli Narvast. Tal oli põhimõtteliselt kõik valmis: kõigepealt välja selekteerida perspektiivikad õpetajad, saata nad kloostritaolisse keelekümblusesse ja siis Narva õpetama. Tema selge nägemus oli väga kaasakiskuv, lisaks oli tal kõik väga korralikult paberile pandud, ja loogiliselt pandud. Niisugused õpetajad, kes ei loe üles probleeme, vaid pakuvad lahendusi, sisendavad kindlust.

Nüüd õpilased. Jah, me näeme sotsiaaldemokraatidena, et tulevik seisneb tihedamates kontaktides õpilaste vahel. Toon näite Tartust. Kui näiteks Jelena ja Kolja elavad Karlova kooli kõrval ja õpe on eestikeelne, siis see ongi nende koolipiirkond. Nad ei pea minema üle jõe Puškini kooli või Annelinna gümnaasiumi. Ja ma olen näinud, kuidas eestikeelses keskkonnas õpilased seitsmepenikoorma saabastega edusamme teevad. Nii on ka minu klassis, mida ma Riigikogu töö kõrvalt vaikselt juhendada püüan, Ivan ja Alesja. Alesja küpsetab aeg-ajalt kogu klassile muffineid, Ivan õmbleb endale riideid, mis kõik tüdrukud kadedaks teevad. Ja nende eesti keel on nii rikas, et ma vahel mõtlen, et ka mina peaks oma sõnavara täiendama.

Kolmandaks, metoodika. Tunnistan, et siin ma kardan ehk kõige vähem, ja täna sain sellele kinnitust. Pikk koolmeistripõli on mulle näidanud, et igas õppeaines leidub kolleege, õpetajaid, kellel on veres või geenides uute nippide ja meetodite väljamõtlemine ja nende materjalide vormistamine. See on üks osa nende olemusest. Parimad neist koordineerivad kõrgkoolides igati edukalt parimate metoodikate laialdast levikut. Metoodika puhul on mul süda kõige rahulikum.

Aga viimaks, tõepoolest, lapsevanemad ja koolikogukond. Ja see on tunduvalt sügavam probleem. Ütleme, kui näiteks matemaatika õppimisel õpilasel on raskusi ja isa kodus ütleb, et ah, mulle ka see matemaatika ei istunud, siis õpilasel on põhjust seda matemaatikat mitte õppida. Aga siin on küsimused kordades sügavamad. Mäletan, kui eesti keele õppe probleemkomisjonis käis professor Martin Ehala, siis ta rääkis, mis on üks väike Läti edu [saladus]: Läti venekeelse ja lätikeelse kogukonna suhted on tihedamad. Eilses ERR-i intervjuus on Andrei Hvostov, kirjanik, üsna pessimistlik. Andrei sõnul ei ela eestlased ja venelased Eestis mitte koos, vaid kõrvuti. Mingisugust kooselu ei ole. Aga täna ma pean tunnistama, et Andrei on ikka olnud skeptiline. Tänane näiteks Irene optimism kaalub selle tugevasti üle.

Tänased ettekanded on mulle julgust andnud, et ka ühine eesti keele asi kooli kogukondades on võimalik. Jah, me saame sellega hakkama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge. 

Mul palun igaks juhuks kohe kolm lisaminutit.

Palun, aega kolm minutit juurde teile!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga lugupeetud eksperdid! Meie tänase istungi teema on "Eestikeelsele õppele ülemineku probleeme". Ma võtan seda sõna-sõnalt ja katsun sellest rääkida läbi rahvuskonservatiivi silmade.

Loomulikult me peame eestikeelsele õppele üleminekut väga oluliseks ja oleme valmis ka seda raskust kandma. Sest anname endale aru, praegu ei ole me ju mitte midagi suurt peale otsuse veel teinud. See on niisiis alles algus. Praegune valitsus on võtnud kohustuse järgmistele valitsustele ja ka üleminekueelduste loomise koorem on jäänud järgmistele valitsustele.

Kõige suurem probleem on muidugi eesti keele õpetajate ja eestikeelsete õpetajate probleem. Nagu ma enne märkisin, vaid pooled õpetajad jätkavad peale viit aastat koolides edasi. See on väga ebamugav teema ja selle probleemi lahendamist ei maksa seniste väikeste vahendite korral loota. Meie arvates nõuaks see senise vasakliberaalse hariduskontseptsiooni kõrvalejätmist. Selleks, et õpetajad ei lahkuks, peaks neile ja koolidele andma rohkem autoriteeti ja õigusi nii lastevanemate kui õpilaste suhtes. Nüüd, eestikeelsele õppele üleminekul, on selleks lausa terav vajadus.

Edasi. Haridus‑ ja teadusminister küll väidab, et vene kodukeelega õpilaste minek eestikeelsetesse koolidesse ei halvenda õppekvaliteeti, aga ega see nii lihtne ei ole. On asjakohane ikkagi küsida, kui suur võiks olla vene kodukeelega laste osakaal varasemas eesti õppekeelega koolis, et õppekvaliteet seal ei langeks. Ja kust me näiteks Narvas kõik need eestlased siis võtame, et [vajalikku] proportsiooni hoida?

Edasi ma räägiksin natukene laiemalt. Kõigepealt, pole hea, et eestikeelsele õppele üleminekut, mis iseenesest on tore ja hea, on hakatud käsitlema justkui poliitilist indulgentsi, millega suletakse silmad selle ees, et eestikeelsele õppele üleminek iseenesest ei lahenda meil riigikeeleoskuse ja ‑oskajate osakaalu vähenemise probleeme. Selleks on vaja ka muid samme.

Nüüd, Statistikaameti andmetel, mida kajastab ka strateegia "Eesti 2035" mõõdikuid esitlev Tõetamm, oli 15–74‑aastasi eesti keelt esimese koduse keelena kõnelejaid 2012. aastal 683 000 ja 2021. aastal 650 000 ehk siis vähenemine on 33 000 ehk peaaegu Pärnu linna jagu. Ja värskete rahvaloenduse andmete põhjal on 2021. aastal võrreldes 2011. aasta rahvaloenduse ajaga eesti keelt emakeelena kõnelejate osakaal kogu rahvastikus vähenenud 0,1% võrra.

Ja ega seda põhjust ei tule kaugelt otsida. See on immigratsioon ja massiimmigratsioon, mis siis tuleks esimese asjana peatada. Kui meile ikkagi tuleb aastas 4000–6000 umbkeelset isikut püsielanikuks – ja siinkohal me ei arvesta Ukraina põgenikke –, siis on see ikkagi kindlasti rohkem, kui me aasta jooksul koolides ja ka täiskasvanutele eesti keele selgeks õpetada jõuame.

Nii, edasi. Järgmine samm on Eesti avaliku ruumi eestikeelseks muutmine. Meie välispäritolu kaasmaalased on koondunud põhiliselt Tallinna ja Ida-Virumaa linnadesse. Ja kui me jätkame suhtlemist vene keeles, mistõttu polegi vaja eesti keelt selgeks õppida, siis isegi need, kes on saanud eesti keele omandamise tunnistuse, võivad keele uuesti ära unustada ja see rahvuspõhine eraldatus ei vähene. Rahvaloenduse andmetel elas Kirde-Eesti linnades 2002. aastal 11,4% eestlastest, 2021. aastal aga 11,6%. See tähendab, et 20 aastaga on eestlaste osakaal 0,2% võrra suurenenud. Ja kui tahaksime eestlaste osakaalu suurendada pooleni, siis jõuame sinna 25. sajandil. 25. sajandil! Järeldus on, et asi, mida me ilmselgelt vajame, on hoopis otsustavam regionaal‑ ja rahvuspoliitika.

Kolmandaks, eesti keele maine tõstmine. Seda saab teha rea meetmetega. Nende hulgas on näiteks ülikoolides eesti keele kasutusala tagamine. Me ei mõju ju kuigivõrd usutavalt, kui me suuname mitte-eestlased lasteaedades ja üldhariduskoolides eesti keelt õppima, aga ülikoolid on jätkuvalt ingliskeelestunud. Sellest ei piisa, kui nõuame, et ainult pooled doktorandid oskavad lõpetamisel vähemalt algelisel tasemel eesti keelt.

Niisiis, meie rahvuskonservatiividena muidugi toetame eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistava faasi algust. Aga realistidena teadvustame selgelt ja palume ka kõigil teistel teadvustada, et riigikeeleoskuse paranemine saab teoks pärast kõigi nende nelja poliitilise sammu tegemist. Ja ma kardan küll või ma arvan küll, et see saab toimuda ainult meie juhitud valitsuse korral. Meie teeksime seda siiralt ja tõhusalt. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Ma palun hetkel Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Üllar Saaremäe. 

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Väga oluline ja väga tähtis diskussioon on täna olnud, äärmiselt mõtlemapanev nii mitmestki aspektist. Aga nüüd veidi eesmärkidest. Peamine eesmärk eestikeelsele õppele üleminekul on pakkuda kõigile Eesti lastele olenemata nende emakeelest võimalust omandada kvaliteetne eestikeelne haridus, mis tagab Eesti riigi identiteedi kujunemise, suurendab ühiskonna sidusust ning vähendab nii hariduslikku kui ka sotsiaal-majanduslikku segregatsiooni. Nii on kirjas Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel.

Terviklikult eestikeelne haridusruum tagab paremad võimalused hariduse edasiseks omandamiseks, toimetulekuks tööturul ning toetab seda, et Eestis elavad inimesed oleksid ühises info- ja väärtusruumis. Üleminek eestikeelsele haridusele algab lasteaedades ning 1. ja 4. klassis 2024. aastal, nagu me teame. Koalitsioonileppe järgi on eestikeelsele õppele üle mindud 2030. aastaks.

Selleks on vaja suurendada kõigil õppetasemetel eestikeelse õppe mahtu ning tagada selleks vajaliku eesti keele oskusega haridustöötajate olemasolu. Järgmisel neljal aastal näeb eestikeelse hariduse tegevuskava ette riigieelarvest lisainvesteeringute taotlemist suurusjärgus 300 miljonit eurot. Täiendavalt panustab riik eesmärgi saavutamisse Euroopa Liidu tõukefondi vahendeid suurusjärgus 46 miljonit eurot. Üleminekuinfo, üksikasjalik tegevuskava ja eelarveplaan on ära toodud Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel. Ütlen seda kaasamiseks, mitte niivõrd informatsiooniks.

"Võib kindla peale väita, et kui Isamaa poleks olnud nõnda järjekindel, poleks koolide ja lasteaedade täielikult eestikeelsele õppele üleviimist otsustatud ei 2021. aasta sügisel reformierakondlaste ja sotsidega Tartu koalitsioonilepet sõlmides ega ka samade partneritega 2022. aasta juulis riigivalitsemise koalitsioonilepet sõlmides," ütles Tõnis Lukas, haridus- ja teadusminister, ERR uudistele 17. jaanuaril käesoleval aastal.

Isamaale ei sobinud, et tähtaegadest või täismahulisusest loobutaks. Mõistsime, et kui nüüd pannakse kokku koalitsioon, kus kõik osapooled on varem valmisolekut üleminekuks vähemalt deklareerinud, siis tuleb seda ajaakent kasutada. Selle ajaloolise otsuse murrangulisusest saadakse küllap varsti aru, sest kui seda poleks nüüd langetatud, oleks paari aasta pärast võib-olla juba lootusetult hilja olnud. Eriti arvestades, et Venemaa tulevase lagunemise ajal hakkab siia pressima uussisserändajaid, kelle liitumist siinse venekeelse kogukonnaga me peame vältima. Kõik peavad eesti keelt oskama, ja punkt.

Aga aja jooksul, paistab, kahjuks suureneb ka nende poliitikute hulk, kes ei pea eesti keele ja kultuuri säilitamist riigi ja ühiskonna esmaseks ülesandeks. Lisaks täielikule eestikeelsele õppele üleminekule madalamatel haridusastmetel ei saa me unustada ka eestikeelse kõrghariduse mahtude vahepealset vähenemist. Me peame korraldama asjad viisil, mis võimaldab säilitada eesti keele rolli ka kõrgkoolides ja teaduskeelena. Eestikeelsete õppejõudude järelkasv on erilise luubi all ja selle nimel peab riik edasi pingutama. Ja muidugi on eestikeelse kõrghariduse püsimiseks oluline, et me suutsime ... 

Ma palun aega juurde.

Palun, kolm minutit on teil aega juures.

Ja muidugi on eestikeelse kõrghariduse püsimiseks oluline, et me suutsime koalitsioonileppesse ning hiljem ka eelarvestrateegiasse tuua pikemaajalise kõrgkoolide rahastamise kasvu perspektiivi.

Keelt õpitakse ikka selleks, et seda kasutada. Ainult kõigis valdkondades kõikehõlmav kasutamine kindlustab eesti keele säilimise läbi aegade, nagu nõuab põhiseadus. Samal ajal on viimastel aastatel nii kirjaliku kui ka suulise eesti keele kasutamine avalikus ruumis kiirelt vähenenud. Kahjuks ei leidnud valitsus selles tõsises olukorras üksmeelt keeleseaduse muutmiseks, kuigi sel koalitsioonil tundusid olevat kõik eeldused eesti keele positsiooni kindlustamiseks Eestis ka tuleviku jaoks. Paraku polnud ei sotsid ega reformierakondlased valmis haridusministeeriumi hoolikalt ette valmistatud seaduseelnõu toetama.

Nii jäävad tulevikku ootama niinimetatud platvormiteenuste pakkumisel firmade klientidega suhtlevatelt kulleritelt elementaarse keeleoskuse nõudmine, kaubanduskeskustes peamiselt eestikeelse audioreklaami edastamise nõue, kaubamärkide ja ettevõtete tegevuse kohta käiva info eestikeelse esitamise [nõue], taksoteenuste korraldamine nii, et teenuse osutamise õiguse saaksid üksnes natukenegi eesti keelt oskavad juhid. Ka sunniraha eestikeelse teeninduse puudumise korral jäi ettevõtetele naeruväärse 640 euro tasemele uuendusena pakutud 9600 euro asemel.

Riigipoolse nõudlikkuse suurendamisega ei saa enam oodata. Uus koalitsioon peab keeleseaduse kavandatud kujul kindlasti kiiremas korras vastu võtma, sest muidu on raske takistada Eesti avalikus ruumis meie riigikeele kasutamise silmnähtavat vähemist. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud külalised! Head saadikud ja kuulajad ekraanide taga! Eesti riik on ennast kehtestanud ja otsustanud eestikeelsele haridusele ülemineku. Seda otsust oli väga vaja. Miks mitte varem, küsivad paljud. Kas selleks oli tõesti vaja sõda? Jah, ilmselt oli vaja, sest see sundis Eesti-meelsed erakonnad koonduma. Neli korda tegi Reformierakond katse eestikeelse hariduse seaduseelnõu siin saalis vastu võtta. Nüüd see lõpuks õnnestus, ainult Keskerakonna saadikud olid vastu.

Riigikogu on teinud ajaloolise otsuse, et üleminek eestikeelsele haridusele algab 2024 ja peab toimuma aastaks 2030. Nüüd ei ole enam küsimus selles, kas, vaid kuidas. Ja sellest me täna ka kuulsime. Suur aitäh teile, esinejad! Ent kuna ei Riigikogus ega ka ühiskonnas pole mitte kõik ikka veel veendunud selles, miks seda eestikeelsele haridusele üleminekut vaja on, siis lubage, et ma siiski alustan küsimusest, miks.

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et Eesti riik on loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Palju räägitakse keelest ja kultuurist, aga see on ka rahu küsimus. Meie välise rahu tagamiseks panustame kaitsekulude tõstmisse ja aitame koos liitlastega Ukrainat, kes võitleb ka meie iseseisvuse ja rahu eest. Sisemise rahu tagamiseks peame aga aitama kaasa haridussüsteemi üleviimisele eestikeelseks ja eestimeelseks, et lõimida Eesti ühiskonda.

Nagu eesti keele [õppe arengu] probleemkomisjoni esimees, meie kolleeg Jürgen Ligi ütles, küsimus ei ole eesti keele õppes, vaid eestikeelses hariduses. Ja tegelikult isegi mitte ainult eestikeelses, vaid ka eestimeelses hariduses, nagu väga kenasti rääkis ka Irene Käosaar. Eestimeelne haridus põhineb Eesti Vabariigi põhiseaduses ja riiklikes õppekavades kokku lepitud väärtustel. Meie eesmärk ongi luua eestikeelne ja eestimeelne haridussüsteem, mis toetub kokkulepitud ühistele väärtustele ja lõimib kõik õppurid Eesti väärtusruumi, hiljem loodetavasti kõik kodanikud. Eesmärk on, et eestikeelne haridussüsteem annab väga hea riigikeele oskuse, annab lõpetajatele eluks kaasa 21. sajandi ootustele vastavad teadmised, oskused ja väärtushoiakud.

Probleemid. Meil ei ole probleem vaid selles, et vene koolide lõpetajatel pole piisavat riigikeele oskust ja et nende tulemused PISA uuringute järgi on ligi aasta maas. Meil on probleem ka selles, et meie koolides sageli ei ole väärtuspõhist, nii‑öelda Eestis kokku lepitud ühistel väärtustel põhinevat koolikultuuri. Seda on näidanud ka uuringud.

Miks on siis vajalik ja kellele on vajalik eestikeelsele haridusele üleminek? See on vajalik, esiteks, muu kodukeelega lastele, kes selle kaudu saavad võrdsed võimalused eneseteostuseks ja lootuse paremale tulevikule, sest hea haridus, hea töökoht, osalemine ühiskonnaelus kõike seda võimaldab. Teiseks on see vajalik Eesti ühiskonnas suurema sidususe tagamiseks. Ja kolmandaks on see vajalik Eesti riigi konkurentsivõime kasvatamiseks, sest kui kõikide Eesti inimeste võimed on parimal viisil välja arendatud ja rakendatud, saavad nad anda oma maksimaalse panuse tööturul ja see on Eesti riigile õitsenguks vajalik. See on vajalik ka Eesti riigi julgeoleku tagamiseks, sest eestikeelne haridus toetab muu emakeelega laste ja nende kaudu ka perede lõimimist Eesti väärtusruumi, teeb nad lojaalseks ning arendab nende kriitilist mõtlemist, et nad oskaksid ära tunda propagandat ja info abil manipuleerimist, eristada tõde valest ja suudaksid ennast autonoomselt ühiskonna liikmetena teostada.

Mida teha? Minister Liina Kersna ajal koostas Haridus‑ ja Teadusministeerium üksikasjaliku tegevuskava eestikeelsele haridusele üleminekuks. Seda tegevuskava täpsustas uus minister Tõnis Lukas, sest muutunud oli ka tähtaeg: see on uue koalitsioonilepinguga toodud viis aastat varasemaks, aastaks 2030. Selles tegevuskavas on väga palju olulisi ja häid tegevusi ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, teil on aega kolm minutit lisaks!

... õpetajate ettevalmistamiseks, samuti palgakoefitsient Ida-Virumaal eesti keele õpetajatele, lähtetoetused, stipendiumid, õppevahendid, keeledidaktika arendamine. Oluline on rõhutada, et keelekümbluse metoodikat kui väga hästi end õigustanud metoodikat ei kavatse keegi kaotada, kuigi ka täna siin saalis prooviti seda väita. Minister Lukas tõesti kord siin puldis komistas ja nagu ütles, et keelekümblus kaob. Ta mõtles, et see kaob süsteemina. Kaovad keelekümbluskoolid ja ‑klassid, aga seda metoodikat kasutatakse ikka, kui on muukeelseid lapsi, nagu me ka täna ettekannetest kuulsime.

Oluline on teha pingutusi selleks, et lõimitud aine‑ ja keeleõppe metoodika, mille väljatöötamisel ka professor Birute Klaasil on minu teada väga suur roll olnud, oleks õpetajakoolituses tõesti igal pool kohustuslik. Et oleks piisavalt täiendõppekursusi selle õpetamiseks, sest nüüd saab igast õpetajast ka keeleõpetaja, kuna muu emakeelega lapsi tõenäoliselt satub igasse kooli ja klassi.

Minu kompetents on see, et igast õpetajast peab saama ka väärtuskasvataja. Seetõttu tegelikult tuleb igale õpetajale, igale lasteaia‑ ja kooliõpetajale anda kaasa oskus olla väärtuskasvataja. Igal lasteaia ja kooli juhil peab olema väärtuspõhise koolikultuuri kujundamise oskus. Ta saab seda edukalt teha, kui teda toetab kooli pidaja. Seetõttu on omavalitsustel ja riigil suur vastutus koolide ja lasteaedade toetamisel väärtuspõhise koolikultuuri juurutamiseks.

Üks kõige olulisemaid asju, mida ma tahaksin rõhutada, on see, et me tegelikult liigume koolis edasi sellesama tempoga või loodetavasti kiirema tempoga, aga läbime sellesama tee, mille ees Eesti kool seisis 30 aastat tagasi, kui ta hakkas muutuma tuupimiskoolist väärtuspõhiseks kooliks, kus keskmes on õppija, tema individuaalse ja sotsiaalse arengu toetamine, kus kooli ülesanne on luua arengut toetav õpikeskkond, mis on ehitatud üles vastastikusele austusele ja koostööle, kus toetatakse iseotsustamist ja enesemääramist, kus mõistetakse, et õpitakse mitte hinnete pärast ja õpetaja pärast või tema sõna kuulamiseks, lojaalne olemiseks, vaid õpitakse selleks, et ennast paremini teostada tööelus, ühiskondlikus elus ja õnnelikus isiklikus elus. Sellises väärtuspõhises koolis valitseb arusaam, et kodul ja koolil on ühine laps. Partnerlus ja koostöö peab toimuma igal tasandil. Need õpetajad peavad olema õppivad professionaalid, kes on valmis ennast täiendama ja arendama.

Eestikeelne kool peab olema õppijakeskne kool ja see on kõige olulisem murre, et me murrame autoritaarsusest välja partnerlusse. Seda tuleb toetada ja see muudab ka Eesti ühiskonna väärtuspilti, et me ei jääks enam maailma väärtusuuringutes taha, [sinna], kus valitsevad hoopiski nii-öelda ellujäämisväärtused autonoomia, hoolivuse ja ka eneseteostuse ja õpihuvi asemel.

Lõpetuseks ütleksin, et meil on väga vaja liikumist "Teeme ära!". Eestikeelsele haridusele üleminek vajab kogu ühiskonna panust. Meil on olemas programmid "Noored kooli", "Tagasi kooli" ja "Kogenud kooli", nüüd on vaja sellist programmi nagu "Eesti ühiskond kooli". Aitäh teile ja jõudu meile kõigile!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Maria Jufereva-Skuratovski. 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Ma kõnelen siin Keskerakonna fraktsiooni nimel, kes ainsana hääletas eestikeelsele õppele ülemineku seaduse vastu.

Kui me arutasime fraktsioonis, kuidas hääletame, siis rõhutasime, et meie siiras soov on, et kõik Eestis elavad lapsed õpiksid eesti keele selgeks ja neil oleksid eesti noortega võrdsed võimalused õpinguteks ja tööturul. Aga me ei soovi antud küsimuses lähtuda puhtalt poliitilistest loosungitest ja korraldustest. Me soovime teha sisulist tööd, põhjaliku ettevalmistuse, ja lähtuda õpetajate ja keeleteadlaste soovitustest. Nende arvamused ja kriitika seaduse kohta kõlavad ju igalt poolt. Kahjuks teised saadikud siin saalis, kes hääletasid seaduse vastuvõtmise poolt, ei näinud vaeva, et süveneda olukorda, ja tegid lihtsalt seda, mida nende arust tulnuks teha juba ammu.

Head kolleegid! Ma ei hakka siin kordama numbreid, neid on juba palju öeldud. Üks arv aga väärib kordamist. Aastaks 2030 on meil vaja leida, koolitada ja ette valmistada circa 7000 õpetajat, ja siiamaani ei ole haridusministeeriumil ega kellelgi teisel selget visiooni, kuidas seda teha. See teeb mind väga murelikuks, sest niikaua kui meil ei ole piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid koolides ja lasteaedades, kannavad vähesed allesjäänud haridustöötajad topeltkoormust ja elavad läbipõlemisriski tingimustes.

Mind teeb väga murelikuks ka see, et haridusministeerium seab ebarealistlikke plaane, kuidas koolitada õpetajaid. Haridusministeeriumi helgete plaanide kohaselt on õpetajatel võimalus kiiresti täiendada oma eesti keele oskust ministeeriumi pakutavatel kursustel, sooritada eksam, saada vajalik tunnistus ja edasi töötada. Tuletan meelde, et kursustel saab käia pärast tööaega. Kas teie, head kolleegid, tõesti usute seda, et õhtused keelekursused töö kõrvalt annavad soovitud tulemuse? Sõbrad! Keelt tuleb õppida mitte jooksu pealt, väsimusest kokku kukkudes, vaid sellele täielikult pühendudes.

Meie eesti keele õppe [arengu] probleemkomisjoni istungil oli arutelu, mida teha. 20-aastase tööstaažiga lasteaiaõpetaja ja ‑direktor pakkus välja lahenduse. Tema hinnangul oleks reaalne koolitada õpetajad välja üheksa kuuga, saates nad õppima täiskoormusega statsionaarse õppekava raames, samal ajal säilitades nende palga. Minu arust on tegemist väga hea ettepanekuga, aga ma oletan, et sellel mõistlikul ideel pole määratud teoks saama. Õppivaid õpetajaid pole lihtsalt kellegagi asendada. Igal juhul on kvalifitseeritud õpetajate juurdekasvuga vaja väga tõsiselt tegeleda ja mitte loota sellele, et probleem seaduse vastuvõtmisega ise laheneb.

Soovin veel tähelepanu juhtida sellele, et paljude vanemate ja õpetajate kogemus räägib sellest, et venekeelsest või segaperest pärit lapse eestikeelsesse lasteaeda panek automaatselt ei taga valmisolekut eesti koolis õppimiseks. Kahjuks see on nii. Tegemist on väga keerulise, raha ja aega nõudva protsessiga, milleks kõik pered kahjuks ei ole valmis. On täitsa vale ja ohtlik üritada veenda kõiki vanemaid selles, et te panete oma lapse eesti lasteaeda ja küll ta õpib eesti keele selgeks, nii et ta on võimeline eesti koolis eesti keeles edasi õppima. Koolis need õppimisprobleemid ainult süvenevad.

Samas on vaja arvestada ka erivajaduste ja logopeediliste probleemidega lastega. Selliste laste vanemate jaoks tundub kogu see üleminekuprotsess täieliku tragöödiana, millele nad lahendust ei näe.

Kas meie koolisüsteem, õpetajad ja tugispetsialistid on nendeks probleemideks ja väljakutseteks valmis? Need on ainult üksikud probleemid, mis üleminekuga kaasnevad, aga tegelikult on neid probleeme palju rohkem ning me ei tohi oma silmi kinni pigistada ja toetuda ainult poliitilistele loosungitele ja paberil tehtud plaanidele. Meie ülesanne on näha reaalseid lapsi, vanemaid, õpetajaid ja tugispetsialiste ning võtta vastu otsuseid ja seadusi ...

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Palun, lisaaeg kolm minutit on teil olemas.

... ning võtta vastu otsuseid ja seadusi, et tagada kvaliteetne haridus kõigile lastele, ja seda mitte ainult paberil. Ma siiralt loodan, et järgmine Riigikogu koosseis arvestab rohkem õpetajate ja teadlaste arvamustega küsimustes, mis mõjutavad meie laste haritust, haridust ja tulevikku. Aitäh!

Tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini. Palun, kolm minutit lisaaega.

Aitäh! "Põhimõtteliselt ei ole emakeelne kool juba ammu enam mingisugune pedagoogiline probleem. Pärast surematu Šveitsi pedagoogi Heinrich Pestalozzi elutööd ei leidu kultuurses maailmas küll ühtki nimekat pedagoogi, kes julgeks vaielda selle lihtsa tõe vastu, et lapse õpetamine peab toimuma tema emakeeles. Ja me ei leia maailmas ühtki rahvast, kes vabal tahtel paneks oma lapsed algkoolis õppima võõrkeeles. See on nüüd vaid poliitiline probleem. Võõrkeelt sunnitakse vähemusrahvastele peale poliitilistel motiividel. Võõrkeelne kool käib ikka käsikäes ümberrahvustamise püüetega. Sellega on emakeelse kooli küsimus ühtlasi ka vähemusrahvaste õiguste küsimus.

Kui me iseseisvuse kättevõitmisega hakkasime korraldama oma riigi asju, siis oli kõigile endastmõistetav, et meie kõigile oma riigi piires elavatele rahvastele anname needsamad õigused, mille eest me ise olime võidelnud. Meil ei olnud kahesugust mõõtu, üks enda ja teine vähemusrahvaste jaoks. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb: "Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed." Riigikodanikkude õiguste hulka, mida põhiseadus võttis oma kaitse alla, kuulusid ka rahvus ja emakeelne kool. Paragrahv 9-st loeme: "Iga kodanik on õigustatud säilitama oma rahvuse kuuluvuse." ja paragrahv 22 annab vähemusrahvastele õiguse õpetada lapsi emakeeles: "Vähemusrahvastele avatud koolides ja õppeasutustes toimub õpetamine nende emakeeles ja riigikeeles seaduses tähendatud alustel." Sellega on õigus emakeelsele koolile Eestis võetud kodanikkude põhiõiguste hulka ja tunnustatud ühevääriliseks teiste kodanike põhiõigustega, nagu sõna, usu, südametunnistuse ja trükivabadus, mis igale demokraatlikule riigile on endastmõistetavad. /---/ Kõigil vähemusrahvastel, venelastel, sakslastel, rootslastel ja juutidel – olid oma algkoolid kui ka keskkoolid. /---/ 

Aga ega vist Eesti Vabariigi seisukoht vähemusrahvaste õiguste kaitse alal põhinenud üksi pedagoogikale ja õigele arusaamale demokraatlikust riigikorrast. Küllap mängisid siin osa ka praktilised kaalutlused. Tunti seda tarkust, et kõige kergem on valitseda riiki, kui kellelgi, ei riigi oma rahval ega vähemusrahvastel ei ole põhjust nuriseda. Teati ka oma kogemuste järgi, kui hellad on inimesed rahvuslikes küsimusis. Eesti Vabariik ei kartnud vähemusrahvaste kultuurilisi püüdeid ega taotlusi, vaid katsus neid just jõudumööda toetada. Eesti tahtis olla kultuurriik ja soovis, et kõik tema piirides elavad rahvad oleksid kultuurilised.

Kuid me tundsime ka seda lihtsat tõde, et iga kultuur on rahvuslik. Kultuur sarnaneb taimele, mis on juurtega kinnitunud maamulda ja ammutab toitu rahvuslikest varasalvedest. Rahvusliku kultuuri võimsaks edasikandjaks on aga emakeel. Keele kaudu jääb kasvav noor ühendusse tema traditsioonide ja loovate jõududega. Kui kaotab laps emakeele, jääb ta kõigest sellest ilma. Süvenemine võõrasse kultuuri on aga pikaldane toiming. Õppides kõnelema võõrast keelt, ei omandata veel selle rahva traditsioone ega tõekspidamisi. Esimene põlv, mis sulab võõrasse rahvasse, on sellepärast kahetsusvääriline, et ta vaesustub hingeliselt. /---/ Me tunneme, et õigus emakeelsele koolile kuulub meie kodaniku põhiõiguste hulka ja teeme sellest omad järeldused."

Ja see ei ole minu tekst. Ma laenasin! See on ajaleht Stockholms-Tidningen Eestlastele. Ja see artikkel pärineb 12. aprillist 1950. Selle autor, ma arvan, on puhas eestlane. Alla kirjutatud on M. Raud. Seda ma ei oska praegu kommenteerida. Pealkiri on "Õigus emakeelsele koolile". Nagu te nägite, ma lugesin teile ühe artikli ette, mis minu jaoks ei ole tavaline. Tavaliselt ma paberkandjal olevat teksti ei kasuta, aga ma arvasin, et ma pean täpne olema nende mõtete edasiandmisel teile. 

Mingit moraali selle asja peale ei tule. Ütlen vaid seda, et esiteks, ma olen selle artikli autoriga kõigis tema mõtetes solidaarne. Ja teiseks, meie esivanemad olid riigi hariduselu ülesehitamisel meist – ma mõtlen seda saali – palju targemad, ausamad ja demokraatlikumad. 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Maris Lauri.

Head Riigikogu liikmed! Head ettekandjad! Väga huvitavad ettekanded olid ja ma arvan, et olid ka kasulikud ettekanded, eelkõige nendele, kes vaatasid siit seda ülekannet. Kahtlematult on eestikeelsele haridusele üleminekuga seotud palju küsimusi ja probleeme. On hädavajalik, et ühiskond peale selle, et on saanud selgeks, et eestikeelsele haridusele tuleb üle minna, ka teaks, kuidas seda teha, ja näeks, et on olemas plaanid ja on olemas mõtted, kus on puudujäägid, et kõigega ollakse kursis.

Ma tunnistan, et minu jaoks on eestikeelsele haridusele üleminek ülimalt oluline. Olen pärit Ida-Virumaalt ehk piirkonnast, kus eesti keel on olnud aastakümneid väga tugeva surve all, kus eestikeelse hariduse omandamine on aeg-ajalt raske olnud. Ma ei räägi üksnes venekeelsetest peredest pärit lastest, vaid ka eestlastest.

Küsimusi ja vaidlusi on hästi palju. Aga minu jaoks on väga hea see, et hirmust, mis on poliitikute seas [valitsenud] – ja ma julgen seda öelda – sellest ajast, kui ma ise poliitikas veel ei olnud, on lõpuks üle saadud. On usk, et ka poliitikuteni on jõudnud see usk, mis tegelikult oli ühiskonnas olemas. See oli lastevanemates olemas, ka nende laste vanemates, kelle kodus räägitakse vene keelt. Ma julgen seda öelda, olles olnud Järve kooli vilistlane ja olles kursis sellega, kui palju tahetakse tegelikult vene kodudest panna lapsi eestikeelsesse kooli.

Tänane päev andis, ma arvan, väga paljudele ettekujutuse, et meil on tahet minna edasi. Ja see on hea, et ka poliitikud on selle asja ette võtnud, mitte see ei käi ainult rohujuure tasandilt. Me näeme – mina küll vähemalt täna nägin – julgust, inspiratsiooni, tahet. Ja ma nägin tegelikult seda tõelist patriotismi, milles seguneb teadmine, et tehakse õiget asja õigete asjade nimel, ja ollakse endas kindlad.

Ja nüüd on minu arvates väga oluline, et poliitikud ei kaotaks oma julgust, et meil oleks alati aega ja tahtmist tegeleda probleemidega, mis kahtlematult tulevad – iga suure asjaga tulevad probleemid, ootamatused –, et me julgeksime pakkuda tuge, et meil ei hakkaks põlved värisema esimeste tõrgete puhul, küsimuste ja muude asjaolude tõttu, et me leiaksime vajadusel ressurssi, et me leiaksime häid sõnu, mida minu arvates on eriti vaja, ja võib-olla aeg-ajalt ka õlale patsutaksime ja ütleksime, et te teete õiget asja.

Mul on tunne, et ühiskonnas on arusaam olemas ja valmisolek selleks väga suur. Ja ma usun, et me saame eestikeelsele haridusele üle mindud. Kindlasti see tee ei ole lihtne ega kiire. Aga iga asi, mis on saavutatud raskustega, on seda armsam ja seda väärtuslikum. Aitäh veel kord ettekandjatele ja jõudu meile kõigile! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja ja head kolleegid! Kõigepealt aitäh huvitava ja olulise arutelu eest! Aga kui nüüd vaadata ja rääkida nagu maakeeles ja otse, ilma definitsioonideta, mida lugupeetud esinejad siin pakkusid ohtralt, märksõnade ja loosungiteta, mis on ka olulised, siis oluline on see, et me oleme järjekordse suure hüppe eel. Mäletate, Hiina juht Mao Zedong tuli ka oma suure hüppega, et põldude pindala oluliselt suurendada ja tööstus maale viia. Ja noh, mis sellest tuli, ei hakka rääkima.

1993. aastal oli PGS-i vastuvõtmisega esimene suur hüpe. Peaminister oli Laar ja haridusminister oli Paul-Eerik Rummo. Noh, Laar on täna Eesti Panga Nõukogu esimees. Ja seal oli hüpe [ette nähtud] seitsme aastaga: aastal 2000 pidi olema haridussüsteem eestikeelne.

Noh, nüüd on juba aasta 2023 ja me oleme tulnud välja järjekordse suure hüppega, plaaniga. Ja jälle seitse aastat: 2030 peaks [tehtud] olema. Aga esimene suur hüpe läks nagu nihu. Aastal 2000 otsustati, et eestikeelse hariduse kokteil on [vahekorras] 60 : 40. Noh, siis oli Mart Laar jälle peaminister ja Tõnis Lukas oli seal. Nagu saadi aru, et hüpe ei õnnestu, ja siis tehti see.

Aga nüüd on teine suur hüpe. Samas jälle Keeleameti juht Ilmar Tomusk on öelnud, et vundamenti nagu ei ole, me tegeleme katusega. Noh, seesama, et neljandas klassis 40% valdab [riigikeelt] tasemel A1 ja seitsmendas klassis on 40% kõigest A2-tasemel.

Piltlikult öeldes me läheme rünnakule. Praegu on nagu sõjaaeg, võiks kasutada neid mõisteid. Aga kui ei ole sõdureid, õpetajaid, pole motiveeritud sõdureid ehk õpetajaid ja kui pole ka laskemoona või laskemoona on vähevõitu? Sõjaväe juhid, kui nad on arukad, saavad aru, et sellises olukorras rünnakule ei ole tark minna või vähemalt seada suuri sihte. Mulle tundub, et praegu me olemegi selles olukorras taas, et tegemist on õige asjaga, aga aega on olnud 30 aastat, ent sisuliselt kogu taasiseseisvuse aeg on maha molutatud omavaheliste arusaamatuste ja grillimisega. Ja nüüd üritame jälle teha asja, mida oleks pidanud ammuilma tegema.

Aga milline on tänane rindeolukord? Rindeolukord on see, et eestlaste arv või üldse Eesti elanike arv 1. jaanuaril oli 1 357 739. Ja neist 84% räägib eesti keelt. Aga see tähendab seda, et praegusel hetkel või 1. jaanuaril oli Eestis 217 238 umbkeelset. Üle 200 000! Ja vähe sellest. Meie elanikkond on tõesti mõne protsendi võrra kasvanud, kasvanud 2%. Aga 75% sellest tõusust on Ukraina sõjapõgenikud. Ja nüüd needsamad inimesed, kes on lahkunud oma kodumaalt ja on saabunud siia ja jäänud siia, teadmata, kui kauaks, on oma lapsed pannud eelkõige eesti koolidesse, nagu neile on soovitatud. Ei jõua rääkida, mida see tähendab tegelikult nendele lastele, kes seal praegu on. See on paljudes kohtades üle jõu käiv töö.

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Pedagoogid teavad paremini, kuidas on. Ma tahan öelda, et me läheme teisele nii-öelda suurele hüppele, suurele rünnakule, et umbkeelsust vähendada või lõpetada see seitsme aastaga. Aga olukord on sõja tõttu Ukrainas ja sõjapagulaste saabumise tõttu siia suurtes hulkades muutunud veelgi keerulisemaks. Kui seda ei oleks, oleks ülesanne võib-olla selgelt kergemini täidetav. Aga praegusel hetkel ma olen üsna veendunud, et ka see suur hüpe lõpeb samamoodi nagu esimene Mart Laari ja Paul-Eerik Rummo orkestreeritud suur hüpe. Ja sellest on väga kahju.

Ma ei saa aru – ma olen igasuguseid erinevaid keeli õppinud. Kui on tahe, ei ole mingit probleemi. Kui seda natukenegi on, küsimus on tahtmises. Ja kui riik ja omavalitsused oleks olnud nii-öelda näoga inimeste poole reaalselt, siis oleks see ammuilma olnud tehtud. Ma ei kujuta isiklikult kuidagi ette, et kui ma peaks põgenema Hiinasse või mõnda araabia riiki, siis ma arvan, et juba järgmisel nädalal ma kasutaks vähemalt 20 kuni 30 sõna [kohalikus keeles]. Ja aasta pärast räägiks olgu või hiina keelt. Aga see on ainult siis, kui on soov ja tahe. Küsimus ei ole selles, et mõni keel on liiga raske või keeruline.

Aga igal juhul aitäh selle võimaluse eest sellel arutelul osaleda! Lootus sureb viimasena. Loodame, et see suur hüpe, mille täideviimine tegelikult algab alles peale 5. märtsi, oleneb selle valitsuse koosseisust ja tahtest. Konservatiivse Rahvaerakonna taha asi ei jää. Me teame, kuidas seda teha. Ja loodame, et seekord tuleb midagi välja. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eduard Odinetsi. Palun, lisaaega kolm minutit!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See otsus on tehtud: Eesti haridus muutub eestikeelseks. Osadele on see väga oodatud otsus, osadele on see kindlasti väga kardetud otsus. Igal juhul tuleb meil kõigil nüüd asuda läbima seda teekonda, mis ei ole kerge ülesanne, mis on raske ülesanne. Ülesanne, millel on palju väljakutseid ja takistusi.

Ma tean seda ja mõistan väga hästi. Tean, mida tähendab asuda õppima keeles, mida sa tegelikult ei pruugi osata. Mina astusin aastal 1993 Tallinna Pedagoogikaülikooli eestikeelsele õppekavale ja hakkasin õppima eesti keele õpetajaks, saamata tegelikult üldse aru, millest loengutes juttu oli. Aga nüüd olen siin diplomeeritud eesti keele õpetajana, magistrikraadi omandanuna, lingvistikadoktorantuuriski õppinuna ja eesti keelt enam-vähem heal tasemel oskajana. Omastav ja osastav ikka lähevad aeg-ajalt sassi.

Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida, vaid kahest murekohast. Tahaksin kõneleda kahest asjast, mis mulle isiklikult tunduvad väga olulised lisaks kõikidele teistele muredele ja probleemidele, õpetajate puudumisele ja kõigile teistele asjadele, millest täna siin nii eksperdid kui ka head kolleegid on kõnelenud.

Esimene murekoht on jätkuvalt segregeeritud Eesti haridussüsteem. Jah, me liigume eestikeelse õppe poole, aga meil jätkuvalt jäävad eestikeelsed koolid nendele, kelle esimene keel ei ole eesti keel, ja eestikeelsed koolid nendele, kelle esimene keel on eesti keel ja nendele, kes oskavad eesti keelt sellelsamal heal emakeele kõneleja tasemel.

Rõõm oli kuulda Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktori sõnavõtust, et tema ehitab oma koolist ühtset kooli, kus õpivad kõik lapsed koos. Tegelikult jääb meile ka kogu selle üleminekuga kümneid koole, kus õpivad ainult need lapsed, kelle emakeel on vene keel ja kes õpivad eesti keeles. Ja siin seisab üks suurimaid väljakutseid: kuidas tegelikult luua seda päris keskkonda, kuidas tegelikult luua kontaktid eesti emakeelega õpilastega, kuidas tuua kontaktid koolide vahel, õpetajate vahel, ka lastevanemate vahel, et tekiks päris ühtne haridussüsteem, et tekiks päris ühtne kool, mitte kaks erinevat süsteemi. 

Ma saan aru, et võib-olla Narvas see ei ole võimalik, seal ei ole lihtsalt neid eestikeelseid inimesi, kellega koos õppida. Aga mujal neid ju on. Tegelikult on Tartu Ülikooli teadlased pakkunud meile viis erinevat mudelit, kuidas sellist haridussüsteemi üles ehitada. Võtkem need kasutusele. Ma loodan, et need teadlased, eksperdid, kes nõustavad meie Haridus- ja Teadusministeeriumi, pakuvad neid mudeleid sõltuvalt konkreetsest regioonist.

Teine mure, mis mind painab, on tegelikult lõimitud aine- ja keeleõppe rakendamine nendessamades koolides. Mina isiklikult usun, et see üleminek ei ole võimalik ilma selleta, et igas venelastele mõeldud eestikeelses koolis hakatakse massiliselt rakendama lõimitud aine- ja keeleõpet. Ainult siis on võimalik õppida keelt, õppida aineid ja olla selles edukad. Tahaksin näha varsti igal pool kuulutusi, üleskutseid õpetajatele, nii tulevastele kui ka praegustele, minna omandama lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat. Loodan, et Haridus- ja Teadusministeerium panustab sellesse ja eraldab vastavaid vahendeid, et see võimalus oleks kõigil olemas.

Aga isegi siis, kui meil kõik õpetajad on omandanud selle lõimitud aine- ja keeleõppe viisi, kuidas õppetööd korraldada, see ei hakka tööle, sest väga paljudes koolides koolikultuur ei võimalda seda teha. Lõimitud aine- ja keeleõpe on edukas ainult siis, kui keeleõpetajad ja aineõpetajad teevad omavahel koostööd. Kui igaüks töötab omaette oma õppekavaga, oma tundidega, oma õpikutega, siis sellest ei tule midagi välja ja ka nendest koolitustest on vähe abi. Aga ma loodan, et ka nendel koolitustel ikkagi õpitakse, kuidas teha koostööd omavahel. Paraku ma olen oma silmaga näinud ja oma teadustöös märganud päris palju puudusi just selles koostöö valdkonnas. Just nagu igaüks teab, mida tema peab tegema, aga kuidas midagi koos teha, selles on suuri puudujääke.

Kokku võttes: head kolleegid ja külalised, mina usun üleminekusse, usun, et see on võimalik. Usun, et meie kool saab hakkama. "Meie kool" selle suurimas tähenduses. Kui mitte astuda sellele teekonnale nüüd, siis millal veel, head kolleegid? Oleme väga kaua seda sammu edasi lükanud, oleme edasi lükanud lõimitud ühiskonna ehitamisel ühe kõige olulisema sammu astumist: päriselt ühtse haridussüsteemi loomist. Nüüd on meil selleks ajalooline võimalus, nüüd on see otsus tehtud, head kolleegid. Asume tööle! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased ja head inimesed, kes te muretsete eesti keele käekäigu pärast! Üks mõte, millest ma tahaksin alustada, on see, et kes ei austa iseennast, ega seda teised ei austa ka. Selline on me olukord olnud ja seda on nüüd palju räägitud, et 30 aasta jooksul me ei ole suutnud ennast riigina kehtestada. Aga vähemalt nüüd on seadus[ruum] selliseks tehtud, et seda enam tagasi ei pööra. See, et siin nii palju "agasid" on ja kõiki neid probleeme, erinevaid tahke ja vaatenurki – ma arvan, et ei olegi ühte unikaalset võluvitsa, mis klassis kõikidele õpilastele [mõjuks].

Kui ma tahaksin mingil määral pidurdada eesti keele arengut, siis ma võib-olla hakkasin enda näidet tooma ja ütlema, et ainult muusika on see [võluvits]: kui sa laulusõnu tõlgid, [siis sa ehk] omandad selle keele. Aga see ei ole minu eesmärk. Me suudame genereerida neid "agasid" ja öelda, et see [või teine] võib olla põhjuseks. Ent vähemalt on see probleem nüüd lahendatud. Seadus[ruum] on selgeks tehtud, seda ei ole enam võimalik tagasi pöörata. Me läheme ühtse eestikeelse hariduse peale, sest me oleme selle otsuse vastu võtnud.

Aga ma mäletan, et veel sügiselgi oli see [jutt], et andke meile veel neli-viis aastat aega, et siis me ... Ja see ongi see, miks [nii on läinud]. Kui palju me seda lõtku pikendame? Teistes riikides ei ole sellist vastutulelikkust. On riigi huvi, mitte ei [arvestata] igaühe õigust. Me pöörame väga palju tähelepanu nendele erisustele, aga peab olema üks keskkond, [kuhu] me suundume, seesama tee, mis on ette võetud. Seda mööda me peaksime minema.

Ma tahan rääkida võib-olla natukene hoopis teisest asjast. Eks see käi käsikäes ka kontrollmehhanismiga. Kole sõna "sanktsioonid", aga mida iganes. Me teame, et meil siin üks teine eelnõu ei jõua kuhugi, sest meil on täiesti erinev käsitus. Ja see oleks väga suur patt, kui ma jätaksin selle siin kõnepuldis ütlemata. Need platvormitöötajad ei ole "juhtum Tallinnast". Mu sõber läks enda vennale külla ja ütles, et tellis platvormisõiduvahendi, kes hakkas sõitu jagama. Ta ütles lastele, et minge taksosse, me kohe tuleme. Kui nad alla läksid, oli takso lahkunud. Seitsmeaastane proovis seal ka inglise keeles midagi öelda, taksojuht viis nad aga öeldud aadressile kohale, sest raha oli juba tasutud. Viieaastane lihtsalt hüsteeriliselt karjus. Mu sõber on pillimees, elus vedelat-paksu, kõike näinud. Ta sai aru, et ta peab ruttu ka kuskilt takso saama ja venna poole jõudma, [enne aga] teavitama teda, et see läheks välja ja [teeks kindlaks], mis olukorras on lapsed. Aga mida teeb tegelikult ema, kui ta loeb kõikidest nendest õudustest, mis me lastega [juhtunud on]?

Ja siis me räägime seda, et me ei tohi olla liiga ranged. Meil on üks segment, kes ei taha õppida – vabandage väljenduse eest, aga nii ta on, me lihtsalt võime seda [ükskõik kuidas tõlgendada]. On võib-olla ka mingi segment, kes tahab. Aga ma ei pööra praegusel hetkel tähelepanu sellele [probleemile], mina vaatan alati paar sammu ettepoole. Kuidas kaasata eesti keele õppesse meie väliskogukond? Jah, sõjapõgenikud, kes läksid sõja eest 1944 – nemad viisid kaasa selle ilusa, kaunikõlalise, rikkumata eesti keele, mida hiljem hakati omadussõnade kärpimisega natukene kokku kuivatama.

Aga meil on hiljem niinimetatud hilispagulased või ükskõik, mismoodi me nimetame neid, kes on ära läinud. Ka nendel sünnivad seal lapsed ja nad soovivad, et nad tunneksid end sellessamas ruumis. Meil oli ju eesmärk 2 miljonit eesti keele kõnelejat üle maailma. Ma arvan, et me peaksime selle poole püüdlema. Kuidas me saame nendega lõimuda? Muidu võib-olla meie pagulaskond ütleb, et näete, te hoolite jälle kõigist neist, aga omadest ei hooli. Me hoolime kõigist, aga me hoolime ühtmoodi, täpselt nii nagu teistes riikides. Kui sa austad meie riiki, siis austame meie sinu riiki. Ja üheks selle aluseks on [kohaliku] keele selgeks õppimine. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ma tänan väga eesti keele [õppe arengu] probleemkomisjoni esimeest ja liikmeid, samuti kogu tehnilist personali. Ma tänan tänaseid ettekandjaid: probleemkomisjoni esimeest Jürgen Ligi, professor Birute Klaas-Langi, kaasprofessor Mare Kitsnikut ja riigigümnaasiumi direktorit Irene Käosaart. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid teie sõnavõttude ja küsimuste eest tänasel olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamisel. Nagu te teate, arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Sellega on arutelu lõppenud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud, sellega on tänane istung lõppenud. Aitäh ja jõudu teile meie töös!