Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 2. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kui saadikutel soovi ei ole, siis palun siia Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab täna Riigikogu otsuse "Eesti metsanduse arengukava aastani 2030 kinnitamine" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister. See eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele.

Teeme nüüd ära oma kohaloleku kontrolli, palun!

Ei teagi, kumbad nüüd usinamad on, need, kes siin on, või need, kes kampaaniat teevad. Kohal on 43 Riigikogu saadikut.

Läheme oma tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt: eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eestikeelsele õppele ülemineku probleeme" arutelu. Ja meil on siin terve rida ettekandeid.

Ma loen teile ette, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt on eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimehe Jürgen Ligi ettekanne, mis kestab 20 minutit, millele järgnevad Riigikogu saadikute küsimused ja vastused, kuni 10 minutit. Teine ettekanne on Eesti keelenõukogu esimehe ning Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna juhataja, eesti keele võõrkeelena professori Birute Klaas-Langi ettekanne, samuti 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kolmandaks esineb meile Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna eesti keele võõrkeelena didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik, ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ning meie neljas ettekanne täna on Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktorilt Irene Käosaarelt, ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni ühe küsimuse ja see on vastavalt nobedatele näppudele. Kes esimesena jõuab, see jõuab, ja kes ei mahu selle 10 või 20 minuti hulka, see ei jõua. Sellele järgnevad läbirääkimised, kus sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ja komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. (Pöördub kõrval istuva nõuniku poole.) Kas meil on  pikendamise ettepanek ka? (Nõunik vastab.) Jah, selge. Meil praeguse plaani järgi on kella üheni, aga kui vaja on, siis pikendame.

Alustame siis oma päevakorrapunktiga. Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tegelikult on kurioosne, et me arutame siin eestikeelsele õppele ülemineku teemat veel sel aastal ja et me algatame selle komisjoni poolt, mille nimi on eesti keele õppe probleemkomisjon. Kogu aeg peaks ju asi olema olnud eestikeelses õppes ja see asi peaks olema juba ammu tehtud. Selle kurioosiumi tõttu ma võtan enda peale väikese kokkuvõtte olukorrast eestikeelse õppega ja sellest, kuidas me sinna jõudsime eelkõige, ja ka pisuke vaade võib‑olla tulevikku.

Tervitan seejuures meie külalisesinejaid professor Kitsnikut, professor Birute Klaas-Langi ja proua Irene Käosaart. Ütlen ära, et mulle isiklikult on olnud neist kaks teemas inspireerijat: Irene Käosaar riigiametnikuna, praegu on ta koolijuht, sel ajal kui ma olin põgusalt haridusminister, ja Birute Klaas-Lang ühises telesaates, kus ma sain esimest korda aru, et akadeemilised ringkonnad tegelikult mõtlevad juba sedapidi, et eesti keelest ei piisa, vaja on eestikeelsust. See tõesti oli teema, mis oli ära unustatud 2017. aasta alguseks.

Aga me oleksime pidanud kõik sellega tegelema juba selle Riigikogu koosseisu alguses. 2019 olid seda, et Eesti haridussüsteem läheb üle eesti keelele, lubanud kõik erakonnad peale Keskerakonna. Kuid koalitsiooni huvid osutusid tol hetkel teistsuguseks ja see teema leidis hoopis veel pikemat edasilükkamist. Aga selle unustamine ja edasilükkamine on olnud, ütleme, veerand sajandi olukord ja viimased neli-viis aastat tegelikult tegeldi uhkelt ka vasturünnakutega, et seda teemat ignoreerida ja ümber sõnastada eesti keele õppeks, mida on muidugi ka varem tehtud. Kes on süüdi? See on muidugi tore teema, aga ma ütleksin, et kõik erakonnad on ta unustanud. Ja mis seal salata, need paar erakonda, kes on hoidnud haridusportfelli, oleksid pidanud seda agendat muutma palju varem. Aga seda nad ei teinud.

Annan põgusa ülevaate seadusandlikest algatustest, millel on murrangu väärtus olnud. 1993. aastal võeti vastu esimene põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadus. Selle algne nimi oli üldharidusseadus, kui ma ei eksi. Aga lugemise käigus tehti seal hulk täiendusi. See nägi ette, et 2000. aastaks minnakse Eesti gümnaasiumides üle eestikeelsele õppele. Rõhutan: gümnaasiumides. See tähendab, et 1993. aastal ei kavatsenudki keegi rohkemat, kuid juba 1997. aastal loobuti sellest tähtajast ja võeti vastu otsus, et üleminekut alustatakse alles kümne aasta pärast, aastast 2007/2008. Ja mina ei mäleta, ausalt öeldes, et siin saalis oleks olnud selle üle tugevat vaidlust. Ju siis oli see tunnetus, et me ei saa hakkama. Aga seda on tagantjärgi peetud selliseks murranguliseks veaks, et latt oli nii madalal. Raske hinnata. Tol hetkel see nii ei tundunud ilmselt, sest suur sõda selle teema ümber tegelikult ei olnud.

Edasi, 2000. aastal – siis oli minister Tõnis Lukas – defineeriti eestikeelsus, jällegi tuletan meelde, et ainult gümnaasiumides, ümber 60 : 40 suhteks.  Eestikeelseks loeti edaspidi selline õpe, kus 60% toimub ainult eesti keeles. Jällegi, ei mäleta siin suurt sõda. Ma olen küll stenogrammidest uurinud, mida keegi rääkis, aga see ei olnud väga suur vaidluse koht. Ilmselt olid praktilised põhjused, tunti, et me ei saa hakkama, ja loomulikult ennekõike venekeelsetes piirkondades, kuigi oli ka neid kakskeelseid koole veel mujalgi või, ütleme, venekeelseid.

2002. aastal oli justkui uus, märgiline seadusemuudatus, mis ütles, et erandeid võib ka selles gümnaasiumide kohustuses anda ja seda võib teha Vabariigi Valitsus. Tagantjärgi ma olen küsinud Tõnis Lukaselt, mis on tema arvates olnud ajalooline suur viga, miks me oleme jäänud toppama ja ka Lätist maha jäänud. Tema on just nimelt seda 2002. aastat – see oli eelmisel aastal – nimetanud suureks veaks, et see erandivõimalus anti. Ma sellega ei ole kategooriliselt nõus, sest seda erandit ei rakendatud kunagi. See ei muutnud mitte midagi. See küll tingis üldisemaid algatusi, aga kõik need algatused lükati tagasi. Minu teada kasutati seda Saksa Gümnaasiumi puhul, kus on rahvusvaheline koostöö, võib-olla veel mõne puhul, aga mitte venekeelsete koolide puhul, mis on ju poliitiline ja sisuline probleem meil.

Ja mis on tähelepanuväärne: me olime endiselt gümnaasiumide kallal, täiesti kuni viimase ajani oli puudu õppekeele eesmärk alushariduse kohta. Algusest peale kuni viimase ajani on lasteaedades õppekeele saanud otsustada omavalitsus. 2003. aastal tegi Isamaa, Tõnis Lukas oli siis puldis, ettepaneku see asi tagasi pöörata. Ma ütlen lihtsalt selle meeleolu illustreerimiseks, tema pidas seda ka väga tähtsaks juba tol ajal, et seda erandit ei tohiks anda, kuigi seda ei antud, võtta see erand ära. Tema sõnavõtt on vast sihuke indikatiivne ja illustreeriv. Ma loen selle ette: "Meie ei pea silmas kogu venekeelset haridussüsteemi, venekeelse kooli üleminekut eesti keelele, me räägime ainult gümnaasiumidest, isegi mitte kogu keskhariduse astmest, vaid ainult gümnaasiumist kui kooli tüübist." Ma ei tea selle lause täpset tausta, aga põhikooli säilitamine venekeelsena või mõne teise rahvuse keelena ei ole küsimärgi all. Seda ütles Isamaa eksharidusminister ajal, kui haridusminister oli Res Publicast, ja see esimene lugemine otsustati lõpetada – või mitte lõpetada, vabandust, see eelnõu lükati tagasi. Õnneks sellest ei juhtunud ühtegi tuleviku erandit.

Edasi tundus, et see teema kadus orbiidilt. Ma olen vaadanud neid stenogramme ja seisukohti, see kõik on olnud selline unustamine ja leppimine sellega, et meil on mingisugune eesmärk üle minna 2007. aastast alates. Vahepeal on olnud selline periood, kus leiti, et venelastele on liiga tehtud ja et neile tuleb ikkagi neid erandeid anda. Siin on olnud üks kirjade järgi Jaak Alliku ja Jevgeni Ossinovski algatus, mis justkui kehtestas neid, tahtis kehtestada neid reegleid, mis puhul võiks venekeelsetele koolidele erandi teha. Ja muidu olid ka see vene keele tagasitulemine üldine poliitiline agenda. Mina juhtusin just sel ajal olema haridusminister ja muidugi sel ajal ei olnud mitte mingit jälge haridusministeeriumis, et oleks üldse tegeldud tõsiselt kogu haridussüsteemi eestikeelseks viimisega. Meeleolud olid kindlasti hoopis mujal ja tolles koalitsioonis ei olnud isegi lootust, aga ka inspiratsiooni ei olnud. Ma nimetan veel kord, et Irene Käosaar siiski mulle kaudseid teid pidi väikest ergutust andis, kuid see ei viinud poliitilistele algatustele.

2017. aasta alguses tuli minu erakond välja algatusega, et kogu koolisüsteem – ühtegi sarnast algatus ma ei ole seadusandlusest leidnud – alusharidusest peale, kogu haridussüsteem eestikeelseks viia. Esialgu oli see kohalike omavalitsuste teema, sest tol ajal oli meil ju kohalike valimiste aasta. Ja ega meil ka erakonnas ei olnud kõik üksmeelel. Näiteks Tartu koalitsioon, kus oli Reformierakond, Keskerakond oli selle peale tuntavalt solvunud, neil olid muud probleemid koostöös. Aga üldjoontes me surusime teema ikkagi päevakorda. Sama aasta kevadel ilmus ka inimarengu aruanne, mis ütles asja, mida siin saalis minu arust ei olnud enne öeldud võ siin saalis ei olnud kunagi öeldud, et eesti keele õppest ei piisa, vaid on vaja eestikeelset õpet. Loomulikult kõik need argumendid sellest, kuidas ühiskond vastasel korral jääb lõhestatuks, kuidas venekeelne seltskond saab kogu aeg kehvemad väljavaated ja ka lihtsalt kehvemad vaated, kui nii võiks öelda. Praegu me nimetame seda meelsasti julgeolekuküsimuseks, tol korral ka tegelikult juba nimetasime.

Nüüd, mis need vastuväited olid? Räägiti ikkagi eksperimendist, et me ei tohi anda – siin Riigikogu saalis ka –, et me ei tohi anda oma lapsi eksperimendiks. See oli eestikeelsete lapsevanematepoolne kahtlus, aga eelkõige poliitikute suhtes, et me venelasi küll oma kooli ei lase. Seda öeldi ikkagi väga jõhkralt, räägiti ka venestamisest. Ja võibki öelda, et võib-olla tolle aasta, 2017. aasta ja 2018. aastaga võrreldes on ka meie kui algatajate meelsus kaldunud sinnapoole, et tegelikult on see ilmselt natuke evolutsioonilisem, et ei ole nii, et omavalitsus, koolipidajad ja kes iganes hoolitsevad selle eest, kuhu õpilased täpselt õppima panna, vaid pigem on see sellise tavade ja harjumuste küsimus. Ettevalmistavad klassid, tugiteenused ja nii edasi. Aga me ilmselt ei murra seda tunnet, et kõik on harjunud käima teatud koolides. Samas selline stiimul siiski on vajalik nii omavalitsuse kui riigi poolt, et koolivõrk, mida sai algusest peale räägitud, ka sedapidi korrastataks.

Kindlasti olid siin erakondlikud huvid. Eks algatajate oma edevus, seda ei saa ju kuidagi eitada, ka õilsa asja puhul. Aga ei ole saladus, et nüüd, kui see otsus on langetatud, sellele vastu hääletas ainult Keskerakond, me saame ka ju tunnistada, et nende valijaskond on sellel teemal rohkem mures, tunduvalt. Ei saa ette heita otseselt sellist vastuseisu. Aga pidanuks olema, vähemalt pärast inimarengu aruande ilmumist, hoopis sisulisem see arutelu ja debatt palju avatum, sest mitu aastat järjest, kui me küsisime siin saalis eestikeelse hariduse kohta, vastati meile üsna julmalt kogu aeg, et jah, eesti keele õpe on tähtis. Kogu aeg sõnastati see küsimus, teema ümber ja sisuliselt narriti opositsiooni. Aga sellised me, poliitikud, ju kipume teinekord olema, ka isegi nii tundlikel või nii olulistel teemadel.

Põhiline on ikkagi see, et on eestikeelne õpe – selle asemel kogu aeg taheti rääkida eesti keele õppest. Tuleb ka omaks võtta, et suured muutused ei olegi võimalikud enne, kui väga suur osa poliitikutest on sellega nõus ja kui ka avalikkuses on rohkem survet ja saadakse aru probleemi sügavusest. Mõni asi lihtsalt juhtub hiljem, kui oleks mõistlik. Aga võib-olla ongi niimoodi mõistlik teinekord teha.

Igatahes, meie komisjon nimetati peale ühte meie eelnõu, esitati eelnõu ülemineku ettepanekust valitsusele, esitati eelnõu, et loodaks siia komisjon, mis tegeleks eesti keele õppega, mis kindlasti ei ole tegelikult seadusandlik tase. Aga mina olen kurioosumina selle komisjoni juht ja me oleme tegelenud kõik see aeg ikkagi eestikeelse õppega. Vahepeal oli veel selline imelik algatus nagu ettepanek Vabariigi Valitsusele eesti keele elujõu, arengu ja õppe tugevdamiseks. See on kindlasti asi, mis mida ei peaks üks koalitsioon oma valitsusele tegema. Koalitsioonil on võimalus kõik need asjad lihtsalt otsustada, korraldada. Aga see tsirkus oli hästi häiriv tol korral.

Koalitsioonilepingud. 2021. aasta koalitsioonilepingus avalikkus nägi imelikku pilti, kus mina olin üks, kes ütles, et me leppisime eestikeelsele haridusele ülemineku kokku, aga Jaak Aab ütles, et sellist kokkulepet pole. Koalitsiooniläbirääkijad ilmselt püüdsid kompromiss-sõnastust esitada, aga selgus ikkagi, et seda sisulist kooskõla ei olnud. See valitsus, Kaja Kallase esimene valitsus, lagunes. Ja üks nendest põhjustest või kandev põhjus oli valitsuse esitatud, valitsuses heaks kiidetud alushariduse eelnõu, mis nägi ette eesti keelele ülemineku, selle mahahääletamine koalitsioonikaaslase poolt siin Riigikogus koos opositsiooni ühe erakonnaga, ukse poolt. Tuleb siiski öelda, et see murrang oli toimunud, sest erakondade enamus oli siiski ülemineku taga juba. Ja kuigi me ei saanud ühtegi korda – meie, see tähendab, no ütleme, meie pooldajad – viia seda teemat valitsuskabinetti või suruda läbi muid seadusemuudatusi, selline oli vaikiv kokkulepe, sai haridusminister Liina Kersna teha hulga otsuseid, mis on selleks vaja. See on lihtsalt üks näide, kuidas see üleminek üleminek oleks pidanud, oleks saanud ka varem alata. Aga need on praktilised probleemid, neid on arutanud ka meie probleemkomisjon.

Ma loetlen, mis otsused saadi teha eelmise koalitsiooni ajal. Põhimõtteliselt valmis tol korral eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava. Tõnis Lukas sai seda lihvida ja tuua tähtaeg ambitsioonikamaks, 2030. aastaks. Selline oli koalitsiooni kokkulepe. Edasi, eesti keele oskuse nõue: kehtestati eesti keele oskuse nõue ka kutsekvalifikatsiooni õpetajatele, koolijuhtidele ja tugitöötajatele. Eesti keele tundide arvu tõsteti venekeelsetes koolides, õpetajate ettevalmistuse numbrit suurendati, kehtestati kõrgemad nõuded eesti keele teise keelena õppekavadele ja keeletasemele. Kaks kooli otsustati Ida-Virus riigistada. Loodi toetusmeede eestikeelsetele koolidele, kus õpib vähemalt 10% muulasi. Ma küll omalt poolt ütlen, et see vast ei olnud kõige särtsakam ettepanek, mis oleks ka hästi lennanud, aga kehtestati veel ka vene koolidele tasemetestid juba neljandas klassis, siiani oli seda tehtud seitsmendast. Ja venekeelsetele koolidele kehtestati selles valdkonnas ka järelevalve. Nii et igal juhul oli valmisolek tol hetkel ühiskonnas ja erakondade sees hoopis suurem. Aga jah, valitsuses jätkus selline, kuidas öelda, kaevikurahu.

Nüüd komisjonist. Meie probleemkomisjon on kuulanud ära kõige erinevamaid asjaosalisi alates akadeemilistest inimestest, lasteaednikest, õpetajatest, praktikutest, teoreetikutest ja nende ühendustest. Ja need programmid on kõik ...

Kas ma saaks paar minutit lisaaega?

Jaa, lepime kaks minutit kokku juurde. Palun!

Aitäh! Üldine vastus on olnud enamasti poliitkorrektne, et asja toetatakse. Aga tuntavalt kriitilisemad – seal on erakondlikku tausta olnud, seal on ka elluviimise raskusi – on lugenud ette hulga agasid. Ja isegi need, kes on öelnud, et toetavad, on täpsemal küsimisel olnud nõutud, täpsemalt ei teata, kuidas saadakse hakkama. On kurdetud, nagu alati, õpetajate vähesuse üle. On kurdetud selle üle, et õppe tase langeb, kui hakatakse keeli segama.

Mis selle kohta öelda? Need on objektiivsed tõsiasjad, mida tuleb karta. Aga teiselt poolt jällegi on väga objektiivne see, et selliste kadunud põlvkondade, kui nii tohiks öelda, juurde kasvatamine, kes ei orienteeru Eesti ühiskonnas ja eesti keeles, on samuti probleem. Selle otsuse kahtluse alla seadmist meil tegelikult ei saa olla. Ma arvan, et meie eriprobleemkomisjonis seda kahtlust ei ole. Ja vahepeal, ma olen siin ajaloost rääkinud, on ikkagi suurem osa Eestist saanud eestikeelseks, mis haridusse puutub. Probleemid saavad kindlasti olema kõige keerulisemad Ida-Virus ja Ida-Tallinnas, kui nii tohib öelda, ja muidugi poliitilises tahtes nendes piirkondades, et kas koolipidajad ikkagi võtavad asja tõsiselt ning kõik need õpetajate probleemid sinna otsa. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Segregatsiooni ehk seesama lõhestatuse nõiaringi lõhkumine võiks olla ju üks väga suur eesmärk. Valdavalt seesama segregatsiooni, lõhestatuse nõiaring, mida Tiit Tammaru siin inimarengu aruannet tutvustades meile ka esitles, on ju valdavalt hariduse‑ ja keelepõhine. Ja seetõttu ma mõtlen, et kui see oleks üks Eesti suuri eesmärke, siis miks ometi 2017 see nii valusalt vastu võeti. Äkki te oskate seda veidi seletada või selgitada? Sellepärast, et Keskerakonna puhul ma saan aru, et nende huvi on hoida valijaid eraldi. Konservatiivide puhul jääb see mulle juba veidi hämaramaks. Tundub, et poliittehnoloogiline kavatsus on võitnud tegelikult justkui väidetava aate. Aga küsimuse selline positiivne osa on, et kuidas sellest niimoodi üle saada, et kui teie selja taga istuv mees peaks saama peaministriks, nagu ta välja reklaamib, et seda eestikeelsele haridusele üleminekut tagasi ei pöörataks.

Aitäh! Ta peab seda ise ütlema, aga ma ei kahtle, et sellise traditsioonilise vene valijat esindava erakonna puhul nagu Keskerakond see katse tuleb, see sõltub koalitsiooni, tähtaegu nihutada, mida iganes, see sõltub koalitsiooni koosseisust ja klappi selle eelnõu mahahääletamisel, ka alushariduse eelnõu mahahääletamisel ju on ka minu selja taga oleva inimese erakonnas olnud silmnähtavalt. Ma siiski arvan, et seda teemat nad ei söanda tagasi pöörata. Vabandust selle komplimendi eest, aga nii ma mõtlen.

Signe Kivi, palun! 

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu kõigepealt selle ajaloolise ülevaate eest! Aga ka eesti keele õppe arengu probleemkomisjon on eksisteerinud läbi mitme Riigikogu koosseisu ja ma küll vabandan, aga kolleeg Mihhail Stalnuhhini juhtimisel on rõhk olnud pigem sellel, kui palju on probleeme ja kuidas ei saa eesti keelele ja eestikeelsele õppele üle minna. Ja seda olen ma lugenud komisjoni protokollidest välja, kui ma olen ise ette valmistanud eelnõu lugemiseks. Aga milliseid probleeme konkreetselt on nüüd komisjon püüdnud ja aidanud lahendada, et me tõesti eestikeelsele-meelsele õppele üle läheksime?

Aitäh! Komisjoni käed on muidugi sellised seadusandlikud ja  probleemkomisjonis probleemikesksete lahendustega on nii, nagu ka siin, nendes algatustes on selgelt öeldud, et neid peab pakkuma tegevvõim koos paljude asjaosalistega, sealhulgas muidugi Riigikogu seadusandlikud muudatused. Tol korral me lugesime ette vist seitse seaduse muudatust, mida on vaja, või kuni seitsme seaduse muutmist. Aga üldjoontes, jah, on Mihhail Stalnuhhin olnud selle idee kandja, et me peame rääkima eesti keele õppest ja eestikeelse õppe lugu pigem ei peaks olema. Ta ei ole seda varjanud. Ma arvan, et ta tegelikult on suur eesti keele õpetamise entusiast, ja ma selles mõttes pean tast lugu. Aga ta ei ole eestikeelse hariduse entusiast kunagi olnud. Meie komisjon on ikkagi katsunud maksimaalselt seda eestikeelsele õppele ülemineku problemaatikat sõeluda, erinevaid inimesi kuulates. Me ei ole väga suurel suurel üksmeelel ja ega vist ei jäänud saladuseks see, et ma ei ole oma ettekannet täna esitamas selles mõttes komisjoni nimel, nii nagu mult taheti, et ma kooskõlastataks oma tekstid. Ma ei kirjuta neid isegi valmis. Paberilt lugemine ainult segaks minu arust arutelu. Kuid üldjoontes ikkagi komisjoni enamus tahab teada nendest asjadest ja tahab, et need asjad ära tehtaks. Ja poliitiline jaotus on, nagu ta on, entusiasm on sellega korrelatsioonis. Aitäh!

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Vaadates seda pikka küsijate nimekirja ja seda, et nad on kõik teie erakonnakaaslased, siis minu poolt oleks viisakas ilmselt vabandada, sest ma oleksin tunginud justkui teie erakonna koosolekule. Aga te ise mainisite oma sõnavõtus, et ministrina kogesite Haridus- ja Teadusministeeriumis, et ega selle teemaga ministeeriumis tegeletud varasemalt ei ole – enne seda, kui te sinna majja läksite. Ja siinkohal tänan teid ka eile ilmunud artikli eest, kus oli ilus kronoloogiline ülevaade, kuidas on eestikeelsele õppele üleminekut proovitud ka varasematel aegadel. Kui me elaksime ideaalmaailmas, oleks asjad kõik ilusad, paraku maailm on kaugel ideaalsest. Millised on need praegused murrangulised muudatused meie haridusvaldkonnas just silmas pidades seda seadust, mis me oleme vastu võtnud? Kui võimalik, siis vastus võiks lähtuda mitte küsija erakondlikust kuuluvusest, vaid oleks kui küsimus tänavalt.

Aitäh! Kõigepealt, ma olen nõus, et tegelikult võiksid minu erakonnakaaslased jätta küsimisruumi teistele erakondadele, aga probleem on selles, et teisi pole lihtsalt saalis eriti. Võiks teha nii, et võetakse küsimused. Eile õhtul ma lahkusin siin nii, et me olime Leo Kunnasega kahekesi, õieti kolmekesi – Jüri Ratasega. Et me ei lörtsiks ära seda teemat, siis küsimuste esitamine tuleb siiski ka tagada.

Mina vastaks inimesele tänaval, et otsus on langenud. See on kindlasti kõige rohkem venelaste huvides, aga ka ühiskonna sidususe huvides. Nüüd on elluviimise praktilised probleemid, mida Riigikogu enam palju tagant lükata ei saa muu kui järelevalvega. Nüüd hakkavad tegutsema koolipidajad, haridusministeerium, lapsevanemad, kooli hoolekogud selles suunas. Loomulikult lisandub siia teooriat. Või ütleme, teooria poole pealt analüüse. See on sedasorti tegevus, inimesele tänavalt sa seda kõike lahti ei räägi. Aga muretu see olukord ei ole. Nii et igal juhul ma nimetasin, et need etteheited ja mured õpetajate ja õppetaseme ja kõige selle pärast ja meeleolude pärast, et ega need ei ole tühjast kohast. Aga me peame endale sisendama, et alternatiiv on palju halvem. Alternatiiv tähendab ikka segregeerunud venekeelseid. Seda me ei tohi ju ka lasta [juhtuda].

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te alustasite väga õigesti oma ettekandega, et veerand sajandit on töö jäänud tegemata ja selle Riigikogu koosseisu ajal oleme ainult kuulnud põhjusi, miks me ei saa minna üle eestikeelsele haridusele. Ma tean seda, et kõige olulisem on elus see, et kui on tahtmine. Ja täna ma näen, et on Vabariigi Valitsuses ja ka siin Riigikogus, vaadata ringi, on inimesi, kes tahavad ja usuvad, et eestikeelsele haridusele üleminek on võimalik. Palun öelge need järgmised sammud pärast seda tahtmist, mis peaks tegema selleks, et minna eestikeelsele haridusele üle valutult. Mis oleks need teie jaoks olulised sammud?

No see on tugev planeerimine ja elluviimine. Need detailid võib-olla ei ole nii üks, kaks, kolm. Või kuna ma näen seal ukse juures Priit Sibulat, siis ma lihtsalt meenutan, mis vastusena, justkui oleks siin olnud suur põhjendamine, miks ei saa minna. Suur põhjendamine on olnud ju tegelikult see, et õppekeel peab olema vabatahtlik. Seda ütles 2017 Isamaa peasekretär Priit Sibul. Ta on pärast seda küll tagasi võtnud, öelnud, et ta oli varem skeptik, nüüd ta enam ei ole. Aga praktilised sammud on ikkagi see, et eelnõud on meil tagasi lükatud kuni siis üle-eelmise, eelmise aastani. Ma arvan, et meie põhiline kohus on teha paremat koostööd, kui seni on tehtud, kuna nüüd on teema lõpuni teadvustatud, Läti eeskuju on ees ja enam ei tohiks rääkida eesti keele õppest.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai otsa, peame minema järgmise ettekande juurde. Kutsun Riigikogu kõnetooli Eesti keelenõukogu esimehe ja Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna juhataja Birute Klaas-Langi. Palun!

Austatud Riigikogu! Ma tänan selle võimaluse eest täna sellel tähtsal teemal siin teie ees esineda ja tänan teid selle otsuse eest, mida Riigikogu tegi eelmisel aastal, mis võimaldab nüüd Eestis edasi liikuda selle poole, et kõik meie noored saaksid sarnase stardipositsiooni, et liikuda edasi jätkuõpinguteks ülikoolidesse, kutseõppeasutustesse, et liikuda edasi tööle, ja mitte ainult tööle sealsamas oma kodunurgakes Ida-Virumaal, vaid et oleks võimalik neid töökohti leida ka mujalt Eestist. Tõesti, ma olen teile siiralt tänulik. Läks aega, andis ka oodata, aga nüüd on see tehtud.

Millest ma siis täna räägin? Me jaotasime kolmekesi Mare Kitsniku ja Irene Käosaarega meie ettekanded sedamoodi, et mina annan natuke laiema pildi, räägin sellest, mis on ümber kooli, räägin keelekeskkonnast, motivatsioonist, lastevanematest, Mare läheb rohkem nagu sellesse,  mis klassis toimub, ja Irene kui värske koolijuht räägib sellest, kuidas üles ehitada kooli, kuidas ehitada üles eesti kooli Ida-Virumaal.

Kõigepealt ma vaatan seda, miks vene kodukeelega noore eesti keele oskuse tase on väga halb. Ma võin julgelt öelda, et see on väga halb, ma võin öelda seda nii riigieksami kui ka põhikooli lõpueksamite põhjal, aga võin öelda seda ka ülikooli vaatest, kuhu jõuab paremik meie akadeemiliselt võimekatest noortest.

Siin on juba ka härra Jürgen Ligi kõnes olnud Läti, kõlanud. Ma ei saa, ei saa mina ka läbi Lätita, sest Läti käib meie ees päris uhkelt. Ja kui me nüüd räägime sellest, et kas, me räägime, et venekeelne kool Eestis ei ole valmis üleminekuks, me räägime, et venekeelne kogukond võtab seda kõike väga valuliselt ja ei mõista, miks seda vaja on ja miks seda nii kiiresti vaja on, siis kas siis Läti venekeelne kogukond ja venekeelne kool 10 aastat tagasi oli selleks rohkem valmis? Paar sõna ka sellest.

Kuna selle, tähendab, eelmise aasta sügisel koos kolleegidega me saime Tartu Linnavalitsuselt sellise toreda ülesande aidata kaasa eestikeelsele haridusele ülemineku protsessile Tartus, siis oleme käinud kohtumas nii kõigi Tartu venekeelsete haridusasutuste juhtkondadega, hoolekogudega, lastevanematega, õpetajatega ja tegime ka ühe käigu Ida-Virumaale. Sealt ma toon kaasa siis need kogemused, need probleemid, mida tõstatavad venekeelsed või ka kakskeelsed haridusasutused, ja samuti ka selle, mida ootavad ja mida kardavad vene kodukeelega laste vanemad. Ja arutaks ka seda, kuidas siis neid probleeme maandada, kuidas neid pingeid maandada.

Veel kord, need protsendid on teile kindlasti tuttavad, aga eesti keele teise keelena riigieksami tulemused, vähemalt B2-tase, tõlgituna tähendab see seda, et see on, see on suhtlemistasand, suhtlemistase, mis ei ole eriti nõudlik, aga seesama B2-tase gümnasistidel, siis 2022. aastal ainult 50% meie kakskeelsete koolide lõpetajatest saavutas selle. Ja põhikoolis ei ole ka olukord parem. B1 ehk siis see madalam suhtlustasand, selle on saavutanud 62,5% 2019. aastal. Ja sümptomaatiline on see 2021. aasta, mul ei ole praegu 2022 andmeid, aga 2021. aasta taseme kohta: Ida-Virumaal alla poole ehk 48,9%, Harju maakonnas 64% ja Tartu maakonnas 81,2%.

Mõned aastad tagasi uuringufirma Centar tegi väga laia uuringu selle kohta, kuidas on täiskasvanute eesti keele õppega lood. Ja märgib, et Eestis peaks olema või võiks olla umbes 200 000 inimest, kes oleks täiskasvanute eesti keele õppe sihtgrupp.

Ma lubasin anda ka ülikooli vaate. Eelmisel aastal koos kolleegide Kadri Koreiniku ja Kerttu Rozenvaldega viisime läbi uuringu meie üliõpilaste seas, kes on teinud ära eesti keele kui teise keele riigieksami, kuidas nad on keeleliselt ja ka kultuurilised kohanenud Tartu Ülikoolis. Ja kui eelmisel slaidil oli näha seda, et pooled meie gümnasistidest ei soorita ära seda nii-öelda kõrgemat suhtlustasandit, siis Tartu Ülikooli tuleb akadeemiliselt väga võimekas seltskond noori. Tartu Ülikoolis on keskeltläbi 11–12% neid noori, kellel on vene kodukeel, ja nad on sooritanud eesti keele teise keelena riigieksami väga headele tulemustele. Aga mida need noored siis meile rääkisid? Nagu näiteks: "ma küll rääkisin enne ja minu meelest see oli nagu heal tasemel, see minu eesti keel, aga heal tasemel Ida-Virumaa jaoks", "lõpueksam oli 95 punkti midagi, aga ma kolisin siia (Ta mõtleb Tartut. ) ja sain aru, et põhimõtteliselt eesti keelt ei räägi". Või sotsiaalteadusi õppiv üliõpilane: "kuna minu kool oli nagu peaaegu täiesti vene ja mul oli väga vähe eesti keele praktikat, kui ma õppisin koolis, kui ma läksin ülikooli ja nagu kõik oli eesti keeles, oli nagu väga ... mul oli väga ebamugav." Pange tähele: kool oli nagu peaaegu täiesti vene. Meil on 2011. aastast alates kakskeelsed gümnaasiumid, kus peaks olema peaaegu nagu eesti kool, aga siin öeldakse, et meil on peaaegu nagu vene kool.

Ja mis oli nagu kõige kurvem, mis nendes intervjuudes välja tuli, et see 60 : 40 tegelikult ei tööta. Me küll räägime, et meil on 60 : 40 ehk 60% eestikeelset õpet, 40% venekeelset õpet gümnaasiumis, aga tegelikult see eestikeelne õpe ei pruugi olla eestikeelne.

Miks siis vene noorte eesti keele teise keelena oskus, eesti keele oskus on nii kesine? Siin on nagu kolm tegurit, mis omavahel on väga tugevalt põimunud. See on keelekeskkond, kui ikkagi ei ole, kellega rääkida, siis keel ei arene. Kool, ja ka koolis võiks olla keelekeskkond, aga kui seda ei ole, siis mis siis teha? Ja motivatsioon, see, et ma tahan õppida. Mõnes mõttes ka see, et ma pean õppima, sest et nii mõlemad, nii ma pean õppima kui ma tahan õppida, annavad häid tulemusi.

Belgia keelefilosoof van Parijs on öelnud sellised toredad sõnad: "Mida tihedamini leitakse ennast olukorrast, kus teatud keelt päriselt kasutatakse, seda vähem on vaja panustada keele õppimisse või pädevuse alal hoidmisse." See tähendab seda, et positiivne hoiak õpitava keele suhtes ja võimalused keelt kasutada peaksid eeldatavalt andma ka hea keeleoskuse, mis omakorda suurendab võimalusi keelt kasutada. Ja selline eduelamus süvendab ja sütitab ka positiivset hoiakut õpitava keele suhtes.

Lubasin anda ka veel natukene Läti tausta. Kuna slaidid olid varem valmis tehtud, siis eile avaldatud, neid viimaseid Eesti rahvaarvu numbreid mul ei ole siia pandud, andke andeks, see on aasta 2022. Nagu te näete, põhirahvuse ehk siis lätlaste ja eestlaste poole pealt on Eesti kõvasti eespool: ligi 70% eestlasi ja emakeel riigikeel 67%‑l, Lätis vastavalt 63% lätlasi ja 61% on emakeel riigikeel, ainult 61%.

Aga mis siin kõige huvitavam on: see on see viimane tulbakene, mis ütleb seda, et riigikeele oskus muu emakeelega isikutel – see on muidugi enesehinnangud, eks ole, ega Eestis ka rahvaloendusel ju küsiti enesehinnanguid –, 90% lätlastest, muu emakeelega, muu kodukeelega lätlastest ütleb, et ta saab ikka hakkama selle läti keelega. Samas 18–34‑aastastel, ehk see noorem põlvkond lätlasi, see protsent on 96. Ja möödunud aastal Läti ülikooli professor Ina Druviete, kes on olnud ka mitmekordne Läti haridusminister, koos oma kolleegidega tegi sotsiolingvistilise uuringu, mis andis sellise huvitava tulemuse, et 83% nendest Läti noortest väidavad, et tänu lätikeelsele koolile, tänu koolile on nad saanud selle hea läti keele oskuse.

Ja see, mis mind, aga ma arvan, et kõiki meid siin väga kurvaks on teinud, et meie viimase rahvaloenduse andmetel tuli küll välja, et 76% Eesti rahvastikust oskab mõnda võõrkeelt, aga 40% muu emakeelega, mitte-eesti emakeelega rahvastikust ei oska eesti keelt.

Pange nüüd need protsendid kõrvuti. Me võime küll öelda, et Eesti probleem on see, et eestlased, ütleme siis, et eestlased on teatud piirkondades vähemuses, aga Lätis on täpselt samamoodi. Nii Eestis kui Lätis on vene kodukeelega rahvastik koondunud teatud piirkondadesse. Eesti kohta ma ei hakka pikalt rääkima, Lätis on suuremates linnades ja eriti sümptomaatiline on Riia, kus on lätlasi alla poole elanikkonnast, 47,2%. Tallinnas eestlasi 53,2%, nii et siin on nii-öelda Tallinn rohkem eestikeelne kui Riia. Aga Tallinna suur probleem on segregatsioon. Kui ma ikka oma Lasnamäelt välja ei lähe, siis mul ei pruugi seda eesti keelt üldse kuskil võimalik olla kasutadagi, vist. On nii?

Nüüd see teekond, kuidas Eesti läks eestikeelsele haridusele nii-öelda  seadusruumi poolt üle, selle esitas härra Jürgen Ligi siin väga kenasti. Lihtsalt lisan siin veel selle, et Lätis on nüüd juba kolm-neli aastat olnud väga tugev lätikeelne õppe ka põhikoolis, mis on meie Eesti probleem olnud. Ja see, et kõik riigieksamid, põhikooli lõpueksamid on juba aastaid lätikeelsed. Ja Läti on jõudnud oma liikumises siis nüüd lätikeelsele haridusele üleminekus sellesse viimasesse etappi ja 2025. aastaks peaks olema Lätis kogu üldharidus alates lasteaedadest kuni gümnaasiumi lõpuni ainult lätikeelne. Aga nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis peab olema Lätis õpilastel võimalik õppida siis ja on ka võimalik õppida vene keelt, kirjandust ja kultuurilugu oma emakeeles.

See samm, kuidas Läti nüüd need viimased üleminekuprotsessid ette võtab, on selline, nagu tehakse Tartus, et üle läheb kõigepealt esimene, neljas ja seitsmes klass ja siis edasi teine, viies ja kaheksas. Eesti läheb natukene aeglasemalt üle, aga no ju siis Eesti ei ole valmis kiiremaks üleminekuks.

Kas Läti venekeelne kool oli rohkem valmis kui eesti kool? 2013–2015 tegime kolleegidega suure uuringu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi toetusel, võrdlesime Soomet, Lätit, Leedut, Eestit, vaatasime, kuidas on riigikeele õppe korraldus ja kuidas nendes koolides need lapsed, kellel on muu kodukeel, kuidas väärtustatakse riigikeelt, missuguseid kasutusvaldkondi on riigikeelel ja üleüldse, kuidas siis ka see õpe on korraldatud. Ja see kokkuvõte, mille me tegime, oli, et Eesti ja Läti vene põhikoolide õpilaste riigikeeleoskus ja hoiakud enne Läti haridusreformi on olnud nii riigikeele kasutusvaldkondade piiratuse, koolis vähese riigikeelse sisendi, riigikeele väärtustamise osas üsna sarnased. Üks tsitaat ühelt Riia koolilapselt: "Koolis kasutame läti keelt ainult läti keele tundides, kuna see on vene kool ja me kõik siin suhtleme vene keeles." See oli selline seis.

Kas Läti venekeelne kogukond oli rohkem valmis? 2019 uuring: 63% osaliselt või täiesti vastu. Ja Eestis 2020: 44% lõimumismonitooringu järgi kas osaliselt või täiesti vastu. Ja Ida-Virumaal, Diana Memberg, kes on Tartu Ülikooli doktorant praegu, viis ka läbi uuringu, mis näitas, et vene lapsevanematest ikka väga paljud olid vastu ja peaaegu pooled ütlesid: mitte minu laps, aeglasem üleminek.

Missugused on siis probleemid? Nagu ma ütlesin, käisime kolleegidega läbi meie Tartu linna vene koolid, lasteaiad, aga ka Ida-Virumaal. Üks suurim probleem on see, et tegelikult koolidel ja haridusasutustel ei ole selget arusaama, mida see tähendab, see üleminek eestikeelsele haridusele. Meie käest on muidugi ka seda küsitud, et miks nii äkki ja nii kiiresti. No hea küll, 30 aastat on tõesti olnud äkki ja kiiresti. Ja kuidas see korralduslik pool on ja kuidas mis sellest keelekümblusest saab? Kui paar slaidi tagasi oli sellest Läti mudelist juttu, siis Läti tegelikult kasutab pigem, on olnud pigem sellise mudeli poolt, et mida rohkem, mida klass edasi, seda rohkem läti keelt on tulnud. Lasteaed läheb nüüd täielikult üle läti keelele ja teised klassid ka. Aga keelekümbluse puhul, keelekümblus on väga suurepärane meetod keele õpetamiseks, aga aineõpe, mis on siis vanemates klassides, on sageli sel juhul venekeelne.

Samuti, mis meid hämmastas, on need müüdid teises keeles õppimise kohta, mida me õpetajatelt kuulsime. Need on kuidagi sellised imelikud seisukohad. Et noh, et see ei ole võimalik, ei ole võimalik mitu keelt korraga, ei ole võimalik nii, et kodus üks keel ja koolis teine keel, mis siis juhtub. Tundub, et selles osas oleks vaja rohkem rääkida õpetajatega, keeleteadlikkust on vaja suurendada.

Ja see, et öelda, et aga vaadake, kusagil koduleheküljel on sellest üleminekust kõik kirjas, sellest ei jätku. See, mis ma siia punaselt olen kirjutanud, et informeerimine ei ole kaasamine.

See, kuidas haridusasutuste töötajaskonda suurendada nii erialaliselt kui keeleliselt pädevate pedagoogidega, sellega tegeleb tegevuskava, on väga palju erinevaid tegevusi, kuidas suurendatakse ülikoolides õpetajate koolitust. Kindlasti räägib ka Mare sellest lähemalt ja Irene kooli loojana, aga siin ma pikalt ei peatu.

Samas, mis on hästi oluline, on see, et iga vene kooli, vene lasteaia õpetajaga võiks läbi arutada see individuaalne karjääritee, mis siis nüüd edasi saab. Sest me oleme kohanud oma jutuajamistel, oma käikudel väga palju sellist nõutust, et aga mis minust saab, kas te saadate mind nüüd abiõpetajaks, mul on viis aastat pensionini aega, mu pea ei võta eesti keelt. No ma ei tea, kas siis ei võta või ei taha võtta. "Aga mis, saadate mind nüüd abiõpetajaks?" Tartu koolides on ka, mis me arutasime, mida saaks teha, on tõesti needsamad individuaalsed karjääriteed läbi arutada, kas see on pensioneerumine, eesti keele õppimise kursused. Väga palju on ka selliseid õpetajaid, kellel on see tegelikult väga hea keeletase olemas, aga nad kardavad. Mis tähendab seda, et võiksid olla ikkagi sellised meetmed, mis aitaksid neil sellest suhtlusbarjäärist üle saada.

Mida me oleme Tartus täheldanud, on, et päris paljud on läinud õppima eripedagoogikat, sest HEV-lapsed on nii-öelda erikohtlemisega ja seal võib see venekeelne õpetus alles jääda.

Ja veel ma tõesti väga soovitan, kui sellest tegevuskavast veel rääkida, et "abiõpetaja" on see sõna, mis ausalt öeldes solvab 30 aastat vene koolis töötanud õpetajat. Võib-olla räägime tugiõpetajast, äkki see. Sõnadel on ka väga suur tähtsus.

See, mida haridusasutus veel, milles on sellised probleemid, et aga kes me siis oleme. Sellesama kollektiivse identiteedi küsimus ja selle ümbermõtestamise küsimus.

Et see, et vene koolikultuur ja eesti koolikultuur on kaks eri maailma, sellest kindlasti räägib ka Irene, kuidas seda koolikultuuri, sellist ühtset organisatsioonikultuuri tekitada, aga see on selline ja seda ka meie tudengid ülikoolis räägivad. Vene kool on hierarhiline, aga vene kool on nii-öelda väga tugev kokkuhoidev perekond. Eesti kool on pigem nagu Skandinaavia kool, kus on sellised, kus õpetajatele ei pea ütlema "teie", aga suhted on võib-olla natukene formaalsemad. Ütleme, seesama koolikultuuri ühtlustumine ja ühtlustamine on üks tegevustest.

Samuti, mida vene koolid, vene lasteaiad väga tahavad, on kontaktid ja vahetusprogrammid eestikeelsete koolide ja lasteaedadega. Ja kindlasti seda, mida meie eesti emakeelega pedagoogid näiteks vene lasteaedades on öelnud: mitte marginaliseerida neid eestlasi, kes lähevad tööle vene kooli ja vene lasteaeda. See on tõepoolest selline rohujuure tasandil informatsioon, mida  nad on jaganud, et minu peale vaadatakse, hmm!, sa lähed vene lasteaeda tööle, hmmm! Aga see on pigem nagu selline nagu väljakutse, see missioon, see, et me kõik oleme keeleõpetajad.

Ja haridusasutuse vaatest veel HEV-lapsed, hariduslike erivajadustega lapsed. Et on haridusasutusi, kes nüüd prognoosivad, et nende arv tõuseb, sest kergemini otsitakse teed nii-öelda HEV-rühmadesse, et saada venekeelset õpet. Aga on ka täiesti vastupidiseid seisukohti. HEV-laps peab saama eesti keele selgeks. Aga kuidas ta siis saab, kui talle eesti keeles asju ei õpetata? Seda tuleks veel uuesti läbi mõelda.

Ja mis ja kes on tegelikult selle protsessi võtmeisik, on kooli ja lasteaia direktor. Tema on selle üleminekuprotsessi eestvedaja. Kui me ka Lätis kohtusime Riia haridusjuhtidega ja ministeeriumi esindajatega, siis öeldi meile täpselt sedasama. Koolijuht, lasteaiadirektor, see on võtmeisik, kui nemad on selle nii-öelda haridusprotsessi, selle keelepöörde eesotsas, siis on nagu kõik hästi.

Aga lapsevanemad? Kodu on õpilase kõige olulisem mõjutaja tegelikult ja see vanemate toetus üleminekuprotsessile, see on kindlasti üks võtmeküsimus. Ja väga palju uuringuid on selle kohta, kuidas vanemate keeleteadlikkus või kuidas vanemate hoiakud ühe või teise keele suhtes mõjutavad ...

Kas kolm minutit võiks saada juurde?

Jaa. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! ... kuidas võiksid mõjutada nende laste keeleõppe tulemusi. Eriti vene perekonnad, ma julgeksin seda küll öelda, võrreldes eesti peredega, on harjunud sellise mõttemalliga, et mina vastutan oma lapse õppimise eest ja mina õpin koos lapsega kodus. Ma ei tea, siit ma niimoodi viskan selle mõtte lihtsalt, ma ei tea, kas see on mingi prantsuse kultuuri mõju vene kultuurile, aga kuna meie perekonna niidid ulatuvad ka Prantsusmaale ja ma vaatan, kuidas seal see koolisüsteem toimib, seal on täpselt samamoodi, et vanematele öeldakse, et teie vastutate oma lapse õppetulemuste eest. Soome kool ütleb teistmoodi: kool vastutab ja kool aitab.

Et see, mis lastevanemate ootustest tuli välja, oli ikkagi see, et tegelikult tahetakse eesti keelt, tegelikult peetakse väga oluliseks, et lapsed saaksid eesti keele hea oskuse kätte. Lapsevanemad mõistavad seda nii Tartus kui ka Ida-Virumaal.

Ja see, mida meile pidevalt öeldi, et andke meie lastele rohkem eesti keelt. Vajalik on eestikeelne suhtluskeskkond, selline ühine sotsiaalne võrgustik koos eestlastega, sõpruskoolid. Kuigi pakutakse VeniVidiVici-programmis vahetusvõimalusi, aga meie jaoks oli äärmiselt huvitav see, et Ida-Virumaal kool, põhikool, vene põhikool ei teadnud, lapsevanemad ei teadnud mitte midagi. Nad küsisid, et kas võiks saata oma lapsi näiteks eesti peredesse või eesti kooli mõneks ajaks. Ja loomulikult eestikeelne huvitegevus kodukohas, koolis. See peaks olema küll see, mida Eesti riik peaks võimaldama.

Mida lapsevanemad kardavad? No nii nagu nagu ka kooli puhul: seesama identiteedi hõljumine, et kas minu laps kaugeneb vene identiteedist, kaugeneb oma keelest, kaugeneb oma kultuurist, et ta ei ole siis enam nagu seesama, nagu mina olen, ja mis saab selle lapse emakeeleoskusest ja vene keele oskusest ja arendamisest. Ma arvan, et siin on tegelikult meil kõigil väga suur töö ära teha ja rääkida seda, et riigiidentiteet ei pea olema rahvusidentiteet ja nad ei saa ja nad ei peagi olema täpselt seesama. Ja ühel inimesel võib olla mitu rahvusidentiteeti, kas või minul endal. Vene kogukonnale on vajalik turvatunne, et vene keel ja kultuur saab lapse haridusteel toetatud, seda vene kool vajab või seda vene laps, lapsevanem vajab. Seda me peaksime tegema.

Teine suur hirm on ikka needsamad, kuidas ma last abistan kodutöödel. Lahendus on ikkagi see, mida me tegelikult igal pool räägime, et iseseisvust tuleb lapsele õpetada koolitee algusest peale. Koolides peaks saama pikapäevarühmades pakkuda õpiabi ja kõik need kriitilised klassid, need üleminekuklassid peaksid olema eraldi toetatud.

Ja kuidas siis nende ainealaste teadmistega on? Imelik on see, et Eestis on see probleem, et teises keeles õppimine võib kahjustada lapse nii-öelda akadeemilisi tulemusi. Kui palju on maailmas nii-öelda vene perekondi, kelle lapsed õpivad saksakeelses, ingliskeelses, prantsuskeeles, ma ei tea miskeelses koolis ja saavad päris hästi hakkama. Nii et ka vanemate kaasamise puhul eestikeelsele haridusele ülemineku protsessi informeerimine ei ole kaasamine. Nendega tuleks rääkida. Need aruteluõhtud on näidanud meile küll seda, et lapsevanemad väga ootavad neid kõnelusi ja nad tahavad arutada. Sedasama keeleteadlikkust peaks viima nii kooli juurde, õpetajatele kui ka lapsevanemate juurde.

Ja needsamad kolm märksõna, millest ma alustasin: motivatsioon, keelekeskkond ja kool, et oleks vajadus ja soov eesti keelt õppida, et oleks võimalus eesti keelt kasutada (Juhataja helistab kella.) ja et kool siis aitaks kaasa sellele kõigele. Kõik. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu teile põhjaliku ettekande eest! Uurin ikkagi teie kui ülikooli esindaja käest, millised on teil täna ministeeriumiga kokkulepped eesti keele õpetajate koolitamise teemal. On täiesti selge, et üleminek eeldab rohkemate eesti keele õpetajate arvu koolides, lisaks sellele, et õpetajad oleksid võimelised õpetama eesti keeles. Millised on täna nii täiendõppe kui ka õpetajaõppe kokkulepped?

Aitäh küsimuse eest! Õpetajate koolitustellimust suurendatakse. Meil on väga hea meel, et näiteks eesti keele teise keelena õpetajate koolitustellimuse juba eelmisel aastal me saime kenasti täis. Eks me peame ise ka tegema kõvasti tööd ja reklaami, et meile magistriõppesse tuleksid. See on kokku lepitud. Samuti on meil ministeeriumiga praegu töös mitu erinevat projekti. Üks on näiteks Narva üliõpilastele, õpetajakoolituse üliõpilastele võimaldada kas või mõned kuud Tartus keelekeskkonnas õpetajakoolituse programmi läbida. Seda ministeerium soovib toetada. Ja samuti, kuna meie uuring näitas, et ka 95 punktiga Ida-Virumaa noor on ikka väga jännis ülikoolis õppimisega, siis ministeeriumilt me loodame saada toetust projektile, mida me koos Tallinna Ülikooliga teeme, et läbi aasta valmistada gümnaasiumi lõpuklassi õpilasi selliseks akadeemiliseks hüppeks ette. Mitte lihtsalt lobiseda eesti keeles, aga osata eesti keeles argumenteerida, tekste kirjutada, et need on need tegevused.

Samuti pakume täienduskoolitust, pakume haridusministeeriumi toel, aga ka kultuuriministeeriumi toel just keelefirmad eesti keele õpetajatele. Kahjuks veel ei ole saanud käivitada täies mahus mikrokraadide õpetust, sest minule teadaolevalt struktuurfondid kuidagi ei taha avaneda. Juba eelmisel aastal nad pidid avanema, aga ei saanud. Ministeerium on lubanud, et ta toetab struktuurfondide kaudu mikrokraade, mida me tahame pakkuda aineõpetajatele, sest aineõpetaja, ka keemiaõpetaja on eesti keele õpetaja koolis. Samuti ülikoolis sees on praegu meie instituudilt nii põhiõppesse kui ka avatud ülikooli õppesse LAK-õppe kursused. Alati võib paremini, alati võib rohkem teha, aga tegevused on. Me tõesti väga ootame neid struktuurfonde.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu väga huvitava ettekande eest! Mul oli tegelikult üldise küsimusena küsimus eelmisele ettekandjale, aga tema ei lasknud eriti pikalt endalt küsida. Nimelt, eesti keele õppele ülemineku kõrval teine probleem ühiskonnas on ka ju eesti keele oskus ka eestlaste seas. Kui me vaatame noorte seas, me vaatame ühiskonnas või isegi ajakirjanduses väga tihti esineb vigast teksti. Nüüd ma tahaksin selles suhtes küsida, et kas teie peate seda probleemiks ja kui, siis kuidas me saaksime ühiskonnas asja paremuse poole vedada. Aitäh! 

Aitäh küsimuse eest! No ikka, kui meie noored olime, oli rohi rohelisem, taevas sinisem, päike kuldsem ja kõik oli üleüldse parem. Eesti keele oskus ka ülikooli tulles oli kindlasti parem ja osati kirjutada. Noh, eks ta nii on. Viimane aasta või isegi kaks aastat on ühiskonnas olnud väga tugevalt see keelekorralduse debatt, et kui vaba on ikkagi inimese keelekasutus. Ma arvan, et inimene on oma keele peremees. See on nagu üks teema, eks ole. Kui ikka Jüri Kuuskemaa tahab oma raadiosaadet alustada muinsuskaitsetervitusega, mis ei ole Sõnaveebi sõna, aga see on tema sõna, siis palun väga! Küll aga olen ma ikka jätkuvalt sellel seisukohal, et ametlik keelekasutus peab olema korrektne ja avalikus keelekasutuses peab valitsema hea tava. Ja koolis peaks ikkagi õpetama lapsi ka kirjutama, ja ka erinevaid tekste kirjutama. Loovkirjutamine on muidugi ka hästi vajalik, aga samas on vaja osata selgelt sõnastada oma mõtteid ja ka neid n-ö tarbetekste kirjutada selgelt. See on teema, mida me ka ülikoolis, millega me tegeleme. Täna ei ole küll ülikooliõpe siin puldis esikohal, aga näiteks kas või meie ingliskeelsetel õppekavadel õppivad Eesti tudengid, kuidas nende erialase eesti keele oskusega on? Seda me peame arendama. Aga aitäh selle küsimuse eest, see on väga õige tähelepanek.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja, suurepärase ettekande eest! Läti võrdlus oli väga-väga hea, ma arvan, et see meile julgustav näide. See, et Lätis on jõutud 90 protsendini väga hea riigikeele oskuse tasemel ja noorte seas veel kõrgemale, näitab, et see kõik on tehtav. Ja mis mulle eriti head meelt tegi, et tegelikult me lähtekoht on ju palju parem kui lätlastel. Meie poolt vaadates oli nende vastuseis poole suurem vene keele õppele, kui meil on. Nii et me võiksime sama tulemuse, mis Lätis on, saavutada isegi kiiremini. Olles ise ka 10 aastat välismaal elanud, kõik meie lapsed alustasid kooliteed ingliskeelses koolis ja mitte kellelgi neist ei tekkinud mingit probleemi, kõik said ilusti hakkama, õppisid.  Minu küsimus teile on see, et nüüd nendest kolmest sihtrühmast – õpilased, lapsevanemad ja kool – kus on seda nügimist kõige rohkem vaja. Kus on see olukord kõige keerulisem?

Tegelikult nügimist on väga palju vaja ka keelekeskkonnas. Kui oleks võlukepike ja kui saaks esitada mingeid soove, siis just selle Ida-Virumaa keelekeskkonna eestikeelseks muutmiseks. See, mis mul siin ka lõpu poole oli seal slaidis, et oleks võimalus eesti keelt kasutada. Samas lastevanemate puhul on väga oluline nendega rääkida, nendega rääkida ja tuua lugusid. Kui me oleme käinud koolides ja lasteaedades kohtumas, me räägime ka oma lugusid, oma isiklikke lugusid. Seesama tubli doktorant, kes on meie uurimisrühmas, on pärit venekeelsest perekonnast. Ema ja isa on väga kehva eesti keele oskusega, aga ta on lõpetanud eestikeelse gümnaasiumi, eestikeelse ülikooli. Ta on absoluutselt vabalt räägib nii eesti keelt kui ka vene keelt, tal ei ole eesti keeles mitte mingit aktsenti. Ütleme, selliste positiivsete lugudega saab julgustada

Lapsevanemad ja ka õpetajad, eriti lasteaiaõpetajad on veidi nagu teadmatuses. Üks asi on see, et on otsus tehtud, aga otsus ei tähenda veel seda, et hakatakse liikuma sinnapoole. Vähemalt meie oleme saanud sellist tunnetust, et oodatakse ikkagi väga selgelt, et no mis nüüd juhtuma hakkab, vaatame, mis nüüd juhtuma hakkab. Ja mis oli hästi sümpaatne, mis kuidagi minule isiklikult väga hinge läks, oli see, kui me seal Ida-Virumaa koolis, kuhu meiega tuli üle 100 lapsevanema kohtuma, siis nad olid siiralt tänulikud, et keegi neile räägib mingisugustki adekvaatset informatsiooni, mis tulema hakkab. Ja see, kui nad pärast tulid meid tänama. Kui alguses oli selline noh, nagu natuke nagu okkaline see meie jutuajamine, siis pärast me kõik koos mõtlesime, mida siis teha tuleks. Ja sama suhtumist ma olen ka kohanud nendes Tartu haridusasutustes, et tuleb tegelda keelekeskkonnaga, kuidas oleks rohkem võimalusi keelt kasutada, õpilastele rohkem vahetusprogramme, rohkem huviringe, koolis abi. Ja õpetajad loomulikult, ega siis õpetajad ei saa tähelepanu alt kõrvale jääda.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Austatud professor, aitäh ettekande eest! Ma vaatasin ülikoolide ettepanekuid, mis nad on esitanud paar aastat tagasi nii Riigikogu kultuurikomisjonile kui ka eesti keele õppe arengu probleemkomisjonile. Näiteks Tallinna Ülikool on siin viidanud nii õpetajaameti jätkusuutlikkuse tagamise vajadusele kui ka teinud ettepaneku luua õpetajate järelkasvu riiklik programm Tartu Ülikoolis, teinud ettepaneku rahastada koolide ja ülikoolide koostööprojekte eesti keele teise keelena õppemetoodikate arendamiseks ja juurutamiseks, sealhulgas näiteks LAK ja keelekümblus. Kõigi õpetajate ettevalmistusse lisada ained, mis annavad teadmisi keele omandamisest ja pädevus töötada mitmekeelses ja kultuurilises klassiruumis ja nii edasi. Minu küsimus on see, mida ka üks kolleeg juba küsis: kuidas olukorras, kui meil puuduvad õpetajad ja me ei jõua neid kiiresti ette valmistada, me saame valutult üle minna eestikeelsele õppele?

Aitäh küsimuse eest! Ma mõistan teie muret ja mõistan seda probleemi täiesti. Aga tegelikult see ei ole nii kiire üleminek. Me räägime siiski üleminekust, kus meie põhikool on alles kaheksa aasta pärast eestikeelne. Me alustame tasapisi ja liigume edasi. Alustame lasteaiast, esimesest klassist ja neljandast klassist ja liigume tasapisi edasi. See ei ole niimoodi, et hopsti ja 1. septembrist on kogu haridus eestikeelne. Selleks on natukene aega. Ülikoolidele on esitatud juurde olulisel määral rohkem õpetajakoolitusse tellimust. Kuidas me need üliõpilase kohad täidame? See on väljakutse. Aga kuna ühiskonnas on praegu väga palju juttu olnud sellest, et see on prioriteet, see on nii oluline, siis meid rõõmustas juba selle õppeaasta vastuvõtt, kus oli magistriõppesse tõesti rohkem soovijaid.

Edasi, ma arvan, et on päris palju õpetajaid nii-öelda turul saadaval, need, kes on saanud diplomi – tegelikult meil ei ole neid arve kuskilt võtta, ei ole ka ministeeriumil – ja ei tööta koolis. Võib-olla seda kuskilt on võimalik kindlaks teha. Ma arvan, et ka motivatsioonipaketid nii-öelda tagasitulemiseks kooli. See, et teatud piirkondades on õpetajate palk oluliselt kõrgem kui minu kolleegide palk Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis, ma loodan, et minu kolleegid nüüd kõik ära ei jookse sinna koolidesse, aga ikkagi küllap ka see motiveerib.

Samas ma arvan, et õpetajate probleemi puhul võiks hakata natuke ka kastist välja vaatama. Koroonaaeg ja kõik need nii-öelda digilahendused ehk lubavad liikuda edasi ka digilahenduste, sellise digiõpetaja poole, kes aitaks kaasa nendesse koolidesse anda väga kvaliteetseid eesti keele tunde selles mõttes, et ta annab mingisuguse sisendi selle jaoks. Ma olen absoluutselt selle vastu, et nüüd lähemegi ainult digi peale üle. Aga ikkagi, mingisugused digiõpetused ja digikursused võiksid kindlasti olla.

Samas, austatud Riigikogu, ma pean ütlema, et kui OECD keskmistega võrrelda, siis Eesti õpetaja töötab keskmiselt oluliselt väiksema koormusega ja õpetab oluliselt väiksemaid klasse. Kui Eesti õpetaja keskmine koormus on 0,8 ja klassi täituvus on kuskil 12 õpilast, see on OECD tabelites üks kõige-kõige madalam. Võib-olla on ka siin järelemõtlemise koht, võib-olla peaks ka meie koolivõrku korrastama. Ütleme, neid lahendusi on väga palju. Aga ma ei ole sellega nõus, et nüüd kohe. Me ei pea seda kõike kohe saama. Me peame hakkama liikuma sinnapoole ja ülikoolid on valmis kaasa aitama selles protsessis.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt suur tänu suurepärase ettekande eest! Teid oli võrratu kuulata. Eestikeelsele haridusele üleminekuks on erinevad kohalikud omavalitsused üpris erinevalt häälestunud. See on fakt. Näiteks Tallinn kohaliku koolipidajana on mitmeid kordi väitnud, et eestikeelsele haridusele üleminek ei ole lihtsalt ettenähtud ajaks võimalik. Seda küsimust või seda hoiakut on isegi siin saalis täna juba natukene kuulda olnud ning suure tõenäosusega taotletakse siis HTM-ist erisust. Loodame, et nii päris ei lähe. Aga seda lauset ma olen Tallinna Linnavolikogu liikmena Tallinna Linnavolikogus kuulnud selleteemalise arutelu juures. Te tõite küll Ida-Viru näite, aga mis on Tallinna kitsaskohad ja kuidas neid oleks võimalik aidata, et nad saaksid paremini hakkama? Aitäh!

Jaa, see on nüüd küll selline küsimus, kuhu minu volitused ei ulatu, et anda poliitikutele selles osas nõu. Tallinna probleem on suur segregatsioon, see, et meil on venekeelsed linnaosad ja eestikeelsed linnaosad. Ma tean, et kui professor Tiit Tammaru oma kolleegidega tegi rahvusvahelise uuringu mõned aastad tagasi, siis tuli välja, et Tallinn on kõige enam segregeerunud pealinn Euroopas. Tegelikult peaks kuidagimoodi kõigepealt hakkama neid piire lahustama, et ei oleks nii, et üks rahvus koondub ühte linnaossa, teine rahvus teise linnaossa.

Küll aga ma arvan, et see, mida me nägime Ida-Virumaal, seesama rääkimine, see on ikka see, et tuleks arutada. Tuleb arutada õpetajatega, tuleb arutada ka lastevanematega. Lastevanematel on hirmud. Kui kodu toetab üleminekut, siis on võimalik seda üleminekut palju valutumalt ette võtta. Ega me ei ole ju ainukesed, kellel on nii erinev, ütleme siis, emakeelne koosseis riigi elanikkonnas, kus on koolides väga erineva emakeelega lapsed. Kui noh, ütleme, võtta kas või Soome, mida ma natukene paremini tunnen, siis mis nõuandeid Soomes jagatakse näiteks uusimmigrantidest lapsevanematele? Ei öelda seda, et te peaksite hakkama võimalikult kiiresti kodus purssima soome keelt, et teie lapsed rohkem soome keelt kuuleksid. Ei, toetage oma last sedamoodi, et rääkige, kui vajalik soome keele oskus on! Kui oluline on see! Meie Ida-Virumaa lapsevanemad ütlesid nii toredasti, et noh, ma nüüd hakkan õppima oma lapsega. Siiamaani mul eriti ei olnud nagu motivatsiooni või indu või ka võimalusi. Aga nüüd ma õpin oma lapsega.

Tuleb näidata selliseid positiivseid asju. Ma arvan, et kui me lapsevanemad oma paati saame, siis on palju lihtsam edasi minna. Nii nagu meil igalt poolt on öeldud, et lapsevanemate jaoks on väga oluline, et ta laps saaks eesti keele selgeks, et lapsel tekiks sotsiaalsed kontaktid ka eestlastega. Just selline risti-rästi suhtlemine on hästi oluline.

Marko Šorin, palun!

Tänan, aseesimees! Hea esineja! Te näitasite ühel slaidil, et Lätis on riigikeele oskamine 90%, ja rida allpool oli, et Eestis on see 60%. Te olete teadlane ja ilmselt oskate rahustada, kui võrreldavad need nii‑öelda akadeemilisel tasandil on. Ehk kas ei ole lihtsalt statistiliselt alused natuke erinevad? See vahe on lihtsalt liiga suur. Me oleme Lätiga tegelikult palju-palju sarnasemad, kui see 30% lubaks arvata. Meenus ka üks juhtum, mis aastaid tagasi üks tuttav mulle rääkis. Ta oli näinud kahte Läti autojuhti omavahel vaidlemas ja kui neil lätikeelsed kanged sõnad otsa olid saanud, siis nad olid hoopis vene keele peale üle läinud. See oli selline naljakas vahelepõige. Aga kuidas siis lätlased tagavad seda, et läti keelt räägitaks ka väljaspool kooli? Sest keele omandamine, selle tõeline oskamine tegelikult sõltub sellest, kuidas keelt kasutatakse, mitte seda, et koolis räägitakse ühes keeles ja väljaspool kooli teises.

Jah, väga õige tähelepanek. Seesama töökeskkond, keelekeskkond on hästi oluline. Ega Läti tegeleb samuti oma probleemiga edasi, sest nagu mul seal slaidi peal oli, ka Lätis on väga erinev nii‑öelda erinevate piirkondade lätikeelsuse aste. Nii nagu ka Eestis on. See, kas nad on akadeemiliselt võrreldavad – ega nii Lätis kui ka Eestis on see enesehinnang. Samas jälle selline tore näide: Ragnar Kond, kes meid oma mütsid ja sallidega kogu aeg rõõmustab, mina ei ole viimastel aastatel küll tähele pannud, et mõni tema intervjuu oleks olnud vene keeles, kui ta seda Lätis teeb. Ükskõik, kelle ta sealt tänavat korjab, ta räägib läti keeles. Kui aga vaatame meie "Aktuaalse kaamera" tänavaküsitlusi, et mis te arvate sellest või tollest või kolmandast asjast – no kui me liigume ikkagi Lõuna-Eestist välja ja saartelt ja Lääne-Eestist välja ja Kesk-Eestist välja, siis pange tähele, mis keeles inimesed vastavad. See on väga suur vahe. See ei ole küll nii‑öelda akadeemiline vastus, mida te ootasite, aga nii see on.

Jõuame ühe küsimuse veel. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, ma tänan teid väga optimistliku ja huvitava ettekande eest! Kahjuks ma ei saa jagada sellist optimismi. Kiiresti ma vastan, miks on eesti keele oskus nii kehv Eesti vene koolide lõpetajatel. Selle pärast, et on väga kehvad eesti keele tunnid ja selles seisnebki peamine põhjus. Aga minu küsimus. Olgu, see üleminek toimub. Kuidas teie arvates peab olema teostatud kontroll selle üle, kuidas tõepoolest toimub õpe meie kõikides koolides, et mitte saada silmitsi kokku nende kehvade tulemustega, mis meil praegu on?

Jah, aitäh küsimuse eest! Minu teada Keeleametil on need volitused ikkagi kontrollida ja vaadata, mis seal koolides tegelikult toimub. Sest see, mida me riigieksami tulemustel näeme, need punktid on küll väga ilusad, aga samas, ütleme, ülikooli vaates selle akadeemilise ladviku punktid, aga see 50%, kes ei saavuta seda nõutud taset. Ma olen nõus sellega, et eesti keele õpet koolides saab parandada. Mare kindlasti sellest ka räägib, missugused võimalused selleks on. Ja sellega tuleb tegelda ka ülikoolis, absoluutselt nõus sellega. Aga ikkagi, rohkem keelekeskkonda ja rohkem motivatsiooni. Ja lubatagu mulle veel üks väike isiklik märkus: kui Eestis ikkagi on võimalik olla teenindussektoris ilma eesti keelt oskamata, siis ma arvan, et see vene noorele ei ole just hea stiimul selleks, et õppida eesti keelt. "Ma saan hakkama, ma lähen taksojuhiks ja mul ei ole seda eesti keelt vaja."

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai otsa. Läheme järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi rakenduslingvistika osakonna eesti keele võõrkeelena didaktika kaasprofessori Mare Kitsniku.

Lugupeetud Riigikogu ja lugupeetud teised kuulajad! Mul on väga hea meel, et mul on võimalus arutleda ja jagada oma mõtteid nii olulisel teemal, nagu seda on eestikeelsele õppele üleminek. Ja mina räägin oma ettekandes natuke konkreetsemalt ja keskendun peamiselt õppemetoodikale, õppematerjalidele ja õpetajatele, kes on, siin on mul kirjas "eesti keele õpetamise alustalad", aga eesti keele ja eesti keeles õpetamise alustalad on nad igal juhul.

Millele ma tuginen? Räägin paar sõna enda taustast kiiresti. Ise olen ka väga tugeva praktilise kogemusega, ma olen üle 30 aasta õpetanud eesti keelt teise keelena ja julgen öelda, et olen õpetanud edukalt. Kogu selle aja jooksul olen ise loonud õppekomplekte. Lugesin kokku, et olen ise üksi või koos kaasautoritega 14 õppekomplekti autor. Julgen öelda, et suur osa nendest on olnud oma ilmumise hetkel sellised innovatiivsed ja teed rajavad. Ja populaarsed ja kasutatavad on nad siiani. Oma doktoritöö ma olen kirjutanud kasutuspõhisest keele omandamisest. Ja praegu töötan Tartu Ülikoolis viiendat aastat, ma olen didaktika õppejõud ja tegelen tudengite praktika korraldamise ja jälgimisega. Samuti õpetan keele omandamist veidikene. Ja ise olen loonud sellise uue õppeaine nagu mängustamine ja improvisatsioon, mis on väga populaarne ka teiste filoloogide hulgas, mitte ainult eesti keele. Ja siis olen juhendanud päris hulga magistritöid ja mul on hea meel, et need tööd on kõik olnud praktilised. Mitme selle töö tulemusena on valminud õppematerjalid, mis on välja antud ja kasutatavad. Ise ma arvan, et see suund peaks kindlasti jätkuma. Ma juhendan juba ka didaktikaalast doktoritööd ja on ka uusi kandidaate. Sellest aastast ma tegelikult natuke vahetan töökohta ja hakkan töötama Tartu Ülikooli Narva Kolledžis ja püüan panustada Ida-Virumaal õpetajakoolitusse.

Nii, aga kõigepealt, millest see see palju räägitud motivatsioon sõltub? Jah, see on tavaütlus, eks ole, et kõik sõltub motivatsioonist. Ja see on kahtlemata õige. Aga millest sõltub motivatsioon ja läbi motivatsiooni ka keeleõppe tõhusus? Laias mõttes sõltub ta kultuurikontekstist ja hariduskontekstist. Kultuurikontekst on see kõik, mis ümbritseb seda keele õppijat, omandajat, kus ta elab, mis ühiskonnas, kes on tema ümber, kuidas ta näeb vajadust ja võimalust seda keelt kasutada, eesti keelt siis antud juhul, samuti see, kuidas suhtuvad sellesse õppimisse teda ümbritsevad inimesed, tema kaaslased. Esiteks tema enda sõbrad-sugulased, tema keelegruppi kuuluvad inimesed, ja teiseks siis loomulikult need inimesed, kelle emakeelt ta õpib. Tähendab, kuidas ta tajub seda, kuidas eestlased suhtuvad temasse kui keele õppijasse. See on väga oluline.

Aga vähem oluline ei ole hariduskontekst. Ja ei saa öelda, eks ole, et motivatsioon sõltub kõigest muust ja koolil ei ole midagi teha. Koolil on väga suur roll loomulikult. Kool kuulub hariduskonteksti, terve koolisüsteem kuulub sinna, aga eriti oluline on siinkohal siis see, mis toimub konkreetses tunnis, nii eesti keele tunnis kui eestikeelses ainetunnis.

Ja siin on siis veel kord need kolm punkti, millest ma räägin. Igasuguses õppetunnis toimuv, oluline on seal, milline on õppemetoodika. Õppemetoodika tähendabki seda, kuidas me näeme, kuidas õppimine toimub, millesse me ise usume, et kuidas inimene õpib. Ei olegi nii lihtne küsimus. Sellel on väga palju erinevaid vastuseid ja uskumusi, et mis tunnis ikkagi tegelikult toimub. Samuti õppematerjalid on kahtlemata väga olulised. Kuigi ka öeldakse mõnikord, et tänapäeval on internet ja kõik see muu elu täis materjali, mille järgi õppida, on õppematerjalid olulised, ükskõik, millised nad on – õpikud ja kõik need muud autentsed materjalid sinna juurde. Ja kolmandaks loomulikult õpetajad. Kes on kindlasti tunnis toimuva võtmeisik, on õpetaja, sest tema valib selle õppemetoodika, tema viib selle ellu, tema valib õppematerjalid ja tema loob selle õhkkonna, missugune tunne on õpilasel tunnis olla ja kui aktiivne, huvitav ja jõukohane see tund on.

Ja kõik need kolm olulist teemat nõuavad pidevat professionaalset arendamist ja uurimist. See on protsess, see ei ole kunagi valmis. Kui öeldakse mõnikord, et õppemetoodika meil ju on juba, kommunikatiivne metoodika on, õpikud on meil ka olemas ja meil on ka õpetajad – nagu need probleemid on lahendatud. Tegelikult ei saa kunagi valmis, see on protsess, mitte ühekordne kampaania.

Ja veel, milline üldse tõhus õpetamine ja õppimine on? Ise ma olen selle üle väga palju mõelnud ja seda uurinud ja juhendanud palju tudengite töid, kes on seda uurinud. Ja siin on praegu need kolm punkti, mida ma praegusel hetkel arvan, mis on kõige olulisemad. Esiteks peab õpetamine ja õppimine olema kaasahaarav – ükskõik, mille õpetamine, õppimine. Miks ma olen selle pannud esimeseks punktiks? See võib tunduda mõnevõrra imelik isegi, miks see siis nii tähtis on. Aga sellepärast, et peab lähtuma sellest, kuidas meie aju õpib. Aju saab pidevalt infot tohututes kogustes, eriti tänapäevases infoühiskonnas, aju tegelikult valib sealt, millele tähelepanu pöörata. Ei ole võimalik kõigega tegeleda ja aju valib sealt välja selle, mis on oluline, eluline, mis aitab seda inimest ellu jääda või mis on millegi poolest põnev, huvitav, nii et millegipärast on vaja sellele tähelepanu pöörata. Ja kui õppimine ei ole huvitav just sellele sihtrühmale, mitte ainult õpetajale, vaid just näiteks viienda klassi õpilasele, seitsmenda klassi õpilasele, siis tegelikult voolab õpetatav materjal temast suures osas mööda. Nii et see on väga oluline leida igale vanusegrupile selline sobiv lähenemine.

Teiseks peab õppimine ja õpetamine olema aktiivne ja kommunikatiivne kahtlemata ka, sest kes õpib või kuidas inimene õpib: õpib see, kes on aktiivne selles protsessis. Ja kui aktiivne peab olema õpetaja? Õpetaja on muidugi üldiselt alati aktiivne, ta ei saaks muidu õpetada, aga kui õpetaja on palju aktiivsem kui õpilased, siis tõenäoliselt õpetaja õpib rohkem, õpilased ei õpi nii palju. Õpetaja peab pigem looma selle õhkkonna ja selle tegevuse nii, et õpilased oleksid võimalikult aktiivsed. Et nad ainult ei kuulaks loengut, et nad ei kuulaks ka eesti keele kohta teooriat, ei õpiks teoreetiliselt grammatikat, ei räägiks sellest, milline on eesti keel, vaid et nad saaksid ise eesti keelt väga palju kasutada. Muidugi tuleb keelt kasutada keelekeskkonnas väljaspool kooli, aga koolitundides samuti. Koolitunde on väga suur arv ja neid ei tohi ka lasta niisama mööda. Tundides saab korraldada õppetööd nii, et õpilased saaksid palju rohkem rääkida senisest kõikides tundides.

Ja muidugi peab õppimine olema jõukohane ja arendav. Jõukohane tähendab seda, et õpetaja suudab hinnata, milline on õpilaste keeleoskuse algtase, kui nad tema juurde tulevad. Ja seda ei saa vaadata ainult ametlikest dokumentidest, et meil peab olema praegu B1-tase, B2-tase, aga kui õpperühmal ei ole selline tase, siis sa pead oma õppetegevust vastavalt sellele kohandama. Ja nüüd seoses üleminekuga eestikeelsele aineõppele kindlasti on see väga suur väljakutse nendele aineõpetajatele, kes siiani on õpetanud ainult eestlasi. Kuidas nad üldse tajuvad ja kuidas nad üldse aru saavad, milline on nende uute õppijate keel ja mida teha, et see õppimine oleks neile jõukohane.

Nii, aga nüüd ma räägin nendest kolmest punktist, mis olid minu pealkirjas, igastühest veel eraldi. Kõigepealt õppemetoodika. Ja kahtlemata me läheme üle eestikeelsele õppele, see on väga õige samm. Ja kindlasti ei saa öelda, et me alustame nullist. Kuigi meil on palju probleeme ja palju arenguvajadusi, aga kahtlemata me ei alusta nullist. See 30 aastat, mis me ikkagi oleme olnud iseseisev riik ja õpetanud eesti keelt teise keelena aktiivselt, on see valdkond ka palju arenenud. Ma olen ise olnud selles kogu aeg sees, ma tean seda väga hästi.

Ma kõigepealt vaatangi iga teema juures, mis on olemas, ja siis, kus on arenguruumi. Õppemetoodika. Meil on olemas kommunikatiivne keeleõpe ja siis keelekümblus ja LAK-õpe kuuluvad nagu mõnes mõttes sinna alla. Meil on ka uuringuid mõningaid. Aga kommunikatiivne keeleõpe on üldiselt maailmas kõige levinum teise keele õppe meetod või lähenemine. See tähendabki õppimist läbi suhtluse, kasutades autentseid, päris materjale, õppides keelt kasutama, mitte teoreetiliselt.

Aga meil see kommunikatiivne keeleõpe nimeliselt küll on, aga kõigis tundides ta ei realiseeru kahjuks sageli eriti hästi. Olen ise teinud päris palju tunnivaatlusi ja erinevad uuringud näitavad, et nimeliselt kommunikatiivne keeleõpe võib olla siiski rohkem sarnane ka grammatika-tõlkemeetodile, kus tehakse harjutusi pigem kirjalikult ja õpilased saavad vähe rääkida. Õpetaja räägib terve klassiga, aga õpilased peaksid pigem rääkima omavahel. Ja ka see õppimine ei ole alati väga huvitav sellele vanuserühmale, ei ole eluline, ei ole alati süsteemne. See on passiivne. Sellest  ma juba rääkisin.

Keelekümblus on meil kõige paremini arenenud süsteem kahtlemata ja õpitulemused näitavad ka seda. Aga LAK-õpe, nagu Birute Klaas ütles ka, et see põhimine või kõige olulisem põhjus, miks keelekümblus on edukas, on kindlasti ka see, et see maht on väga suur. Õpilased on kogu aeg keele sees. Ja muidugi on ka metoodika seal hea. Aga LAK-õppes on lõimitud aine ja keeleõpe. Kõikide õppeainete jaoks peaks olema omaette natukene välja töötatud metoodika, aga see ei ole meil nagu nii heal tasemel kindlasti, siin on arenguruumi rohkem.

Ja tulekski arendada ja uurida kommunikatiivset õpet eelkõige. Siin on palju arenguruumi, kuidas seda teha nii, et see tegelikult toimiks ja toimuks klassiruumis. Et õpilased saaksid palju endale huvitavat autentselt sisendit, et nad loeksid ja kuulaksid neid tekste, mis neile päriselt huvi pakuvad. Ja et nad saaksid palju keelt kasutada nii eesti keele tunnis kui ka ainetundides. Ka ainetunnid ei peaks olema loengu vormis ja kirjalikus vormis ainult, vaid seal saabka kasutada aktiivõpet. Muidugi seal ongi see probleem, et kui teise keele õpe toimub ikkagi rühmades, seal on 15 õppijat umbes, aga ainetunnid hakkavad toimuma kõik suures klassis, seal on 30 õpilast. Aga ikkagi neid meetodeid saab kasutada, seda on lihtsalt vaja arendada. Ja samuti, et see oleks süsteemne, tasemekohane, turvaline see õpe. Ja lõimitud aine- ja keeleõpe vajab uurimist ja arendamist.

Nii, rääkisin õppemetoodikast. Edasi siis õppematerjalid, teine punkt. Ka, mis on olemas kõigepealt? Meil on muidugi olemas õpikud koolides, 1. kuni 11. klassini, mõnes klassis on ka mitu konkureerivat õpikut. Meil on olemas e-koolikoti materjalid, kuhu kõik õpetajad saavad oma materjale laadida ja teised saavad kasutada, ja seal on ka muid materjale peale õpetajate loodud materjalide. Veel meil on olemas Eesti Keele Instituudi toetavad materjalid, need on heal tasemel Sõnaveebis. Meil on LAK-õppe materjale, aga üsna juhuslikult. Meil on olemas e-õppematerjalid, need on täiskasvanutele, sellepärast olen ma need siin sulgudes pannud. Aga neid saab kasutada koolis ka, vähemalt osaliselt. Ja need on heal tasemel materjalid, nagu Keeleklikk, Keeletee, kohanemisprogrammi materjalid. Need on loodud riiklike programmide toel. Ja jällegi, meil on olemas mõned uuringud õppematerjalide kohta. 

Aga need õpikud on küll olemas, aga õpikute osas on palju arenguruumi. Nad ei ole kommunikatiivsed ikkagi päris paljud nendest ega huvitavad. Ja on ka see probleem, et uues õppekavas eesti keele oskuse taseme nõuded on tõusnud. Kui meil siiamaani oli põhikooli lõpus nõue jõuda B1-tasemeni, siis uue õppekava järgi on see nõue eakohane B2 ja gümnaasiumi lõpus oli siiani B2 ja nüüd on eakohane C1. See on väga suur hüpe ja see on kahtlemata äärmiselt vajalik, aga selle jaoks meil õppematerjale ei ole praegu.

Ja kui rääkida eestikeelsele õppele üleminekust, et õppijad hakkavad õppima eestikeelsete aineõpikute järgi, siis need aineõpikud on ikkagi suhteliselt keerukad. Ma ei arva, et peaks looma uued õpikud, aga nende õpikute juurde oleks midagi vaja, mis aitaks nende järgi õppida. Ja siis need e-koolikoti materjalid, mida ka mõnikord soovitatakse, et seal on kõik olemas, tuleb lihtsalt paremini ära süstematiseerida. Need on aga väga ebasüsteemsed ja kindlasti ka väga ebaühtlase kvaliteediga, sest sinna saavadki õpetajad erinevaid materjale laadida. Aga õppematerjali loomine, kvaliteetse materjali loomine ei ole päris nii lihtne, et ma midagi teen, ma laadin selle üles ja see ongi hea. Arendada tuleks materjale kindlasti.

Ja muidugi ongi see küsimus ka, et kas eesti keele kui teise keele õpe kaob koolist. Kui me läheme üle eestikeelsele õppele, kas siis vene emakeelega õpilased hakkavad õppima ka eesti keelt emakeelena, nagu ilmselt on plaanis? See on selline koht, mis nõuaks veel arutamist minu meelest. Tõenäoliselt ikkagi oleks päris hea, kui nad võib-olla eesti keele tunnis õpiksid eesti keelt teise keelena eraldi ja eesti noored õpiksid eesti keelt emakeelena ka eraldi. Võib-olla see oleks mõlemale poolele kasulik. Nendele Eesti muu emakeelega õpilastele praegusel kujul eesti keel emakeelena tundidest võib-olla ei ole väga palju kasu ja samas, kui nad teisi aineid õpivad eesti keeles teistega koos, siis võib-olla oleks hea, kui neil on üks tund ikkagi, kus nad saavad tegeleda sellega, mis on spetsiifiliselt neile problemaatiline kui teise keele õppijatele, mis emakeele õppijale ei ole probleem.

Seda võiks arutada ja siis õppematerjale arendada nii, et nad oleksid tänapäevased, kommunikatiivsed, huvitavad, elulised. Selle jaoks olen ise koostanud RITA-rände projektis Tartu Ülikoolis juhendi kaks aastat tagasi üsna põhjaliku, milline võiks olla tänapäevane õppematerjal. Muidugi, tänapäevane õpik on pigem komplekt, ta ei ole mitte ainult õpik, vaid sinna kuuluvad videod, sinna kuulub õpetajaraamat. Meil olekski vaja ka arendada kindlasti metoodilisi juhendmaterjale ehk õpetajaraamatuid iga õpiku juurde ja siis ka eestikeelsete aineõpikute juurde. Kui on selline väga hea õppematerjal, mis juhendab õpetajat, siis see aitaks noori alustavaid õpetajaid väga palju, nagu kogemus on näidanud, ja selle järgi saaksid töötada ka need õpetajad, kes praegu tulevad siia valdkonda. Kuna meil on õpetajaid väga vaja, siis tuleb tuleb ka selliseid inimesi, kes ei ole suure õpetajakogemusega. Võib-olla nad on erialaspetsialistid näiteks või nad tulevad kooli tagasi, alguses oleks neile sellistest juhendmaterjalidest väga palju kasu.

Aga õppematerjalide jaoks on vaja professionaalseid autoreid ja see on probleem, et tegelikult me ei koolita välja uusi autoreid. Ma ise olen kaua olnud autor, aga see ei ole väga jätkusuutlik, kui ainult mõned inimesed eluaeg koostavad õppematerjale. Ja ise ma nüüd oma tudengeid koolitan välja tõesti. Nagu minuga koos tehes neid õppekomplekte, ma arvan, et seal on potentsiaalikaid uusi noori tegijaid, aga see ei ole nii lihtne, näen ma ise neid juhendades ka. Loomulikult see vajab aega ka. Ühe korraliku õppekomplekti tegemine võtab minimaalselt poolteist aastat, kui seda katsetada, see on ikka väga kiiresti tehtud. Aga rutem nagu ei saa ka.

Ja meil ka õppematerjalide kvaliteedi kontroll võib-olla ei ole väga heal tasemel praegu. Õigemini see puudub. Võib-olla võiks mõelda selle peale, et kas või oleks anonüümne retsenseerimine. Praegu on nii, et kirjastus lihtsalt tellib kelleltki retsensiooni, ja tellib sellelt, kellelt ta ise soovib. Aga, ütleme, teadusartiklite puhul on meil ju alati anonüümne retsenseerimine, olgugi et Eesti on väga väike ja ka see anonüümne retsenseerimine on, nagu ta on, aga see on kindlasti ikkagi palju parem. Ja väga oleks vaja õppematerjalide kasutamist uurida teaduslikult, seda tehakse ka liiga vähe.

Need olid siis õppemetoodika ja õppematerjalid. Kolmandaks on õpetajad, kes on võtmeisikud, ja nende väljaõpe. Jällegi, mis on olemas? Meil on olemas eesti keele kui teise keele õpetaja magistriõpe ülikoolides. Nagu Birute ütles, et sellel aastal tõesti on ka natuke rohkem õppijaid. Varem oli need aastad, mis mina olen olnud ülikoolis, neid väga vähe, aga nüüd on siiski. Ja see on väga positiivne märk. Ka on plaanis või töös sellised mikrokraadid, aga neid on veel vaja arendada.

Kas ma peaksin küsima aega juurde? (Juhataja annab kolm minutit lisaaega.)

Ja meil on olemas ka keelekümbluskoolitused ja LAK-õppe koolitused, aga need on sellised suhteliselt väikesemahulised. On ka õpetajate mõned täienduskoolitused, aga ei ole ka väga süsteemsed. Ja jällegi on olemas mõned uuringud. Arenguruumi ongi siin selles, et kõigepealt üldse eesti keele kui teise keele õpetajate väljaõpet võiks arendada selles suunas, et õpetajad õpiksid tundma paremini teise keele omandamise põhimõtteid. Ja ka praktilist ainedidaktikat peaks olema rohkem. Muidugi ma olen sellega nõus, et ülikool ei saa valmistada ette kedagi täielikult ja et õpetaja õpib kogu elu ja see on protsess loomulikult. Aga siiski praegu ma ise näen tudengite pealt ja ka, kuidas nad teevad praktikat, et just see teise keele omandamise põhimõtete tundmine ei ole kõige tugevam, et kuidas ikkagi inimene õpib keelt. Praktiline ainedidaktika, seda on praegu nii vähe. Me jõuame ainult kiirelt tutvuda erinevate meetoditega, aga nad peaksid saama seda rohkem ise läbi proovida, tajuda. Need, kellel ma juhendan magistritöid, nemad saavad seda palju paremini proovida.

Ja keelekümblusõpetaja, LAK-õpetaja – sellist eriala otseselt ei ole, need ongi nagu kursused ainult praegu. Kooliõpetajatel ei ole ka süsteemset täiendusõpet enam. Täiskasvanutel on parem, aga kooliõpetajad vajaksid ka süsteemsemat täiendusõpet. Ja nagu ma juba ütlesin, õppematerjalide autorite koolitust oleks vaja. Probleem on selles, et meil tuleb vähe peale uusi noori õppejõude, kes oleksid nii praktilise kogemuse kui erialase doktorikraadiga. Kindlasti on vaja, et ülikoolides oleks rohkem rohkem selliseid tugevaid õppejõude, et saaks luua koolkondi. See võtab aega, aga kindlasti sellega on vaja tegeleda ja arendada õpetajakoolituse õppekavasid ka pidevalt edasi. Ja keelekümblusõpetajate koolitus, LAK-õppe õpetajate koolitus, kooliõpetajate süsteemne täiendusõppe süsteem ja siis see aineõpetajate koolitus muu emakeelega õpilaste õpetamiseks. Et just need, kellel ei olegi varem sellist kogemust – seda on väga vaja.

Nii, ma rääkisin kolmest punktist: metoodika, materjalid ja õpetajad. Ja siin on mul lihtsalt mõned ideed, aga see ei ole kindlasti mitte täielik, mida võiks kohe teha. Muidugi on hea alati panna neid punkte kirja, aga tuleb ka luua head õppekomplektid – kommunikatiivsed, uute nõuete järgi – ja metoodilised juhendmaterjalid, õpetada autoreid, arendada õppekavasid, arendada LAK-õppe õppekavasid ja uurida kõigi loodud materjalide ja programmide tõhusust. 

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Liina Kersna, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Suur tänu, austatud ettekandja, teile ka väga huvitava ja põhjaliku ettekande eest! Te kuulusite ka ministeeriumi poolt kokkukutsutud töörühma, mis pani kokku eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava. Selle töörühma ettepanek oli üle minna järk-järgult suurendades protsentuaalselt eestikeelset õpet venekeelsetes klassides. Täna me oleme võtnud vastu eelnõu, kus esimene ja neljas klass peavad 100% minema eestikeelsele õppele aastal 2024 ja sealt järk-järgult edasi. Ja minu küsimus on: millist metoodikat te soovitate nendele õpetajatele või nendele koolidele, kus minnakse neljandas klassis 2024 sajaprotsendiliselt eestikeelsele õppele? Kuidas neid lapsi, kes on varasemalt õppinud vene keeles, neljandast klassist õpetada 100% eesti keeles?

Jaa, see on keeruline küsimus. Ma arvan, et ikkagi tõenäoliselt keelekümblusmetoodika oleks neile alguses kõige parem, mis meil on olemas. Nagu on ka olnud kuulda, ütlevad ka koolijuhid, et see esimene aasta üleminekul, siis on meil vähe klasse veel, kes niimoodi õpivad, et siis saab sinna panna tööle need tugevamad õpetajad, kes metoodikat valdavad. Kindlasti iga aastaga edasi ju suureneb õpetajate vajadus ja see tähendab, et tuleks pidevalt õpetada kõiki õpetajaid väga intensiivselt metoodiliselt toime tulema. Aga esimene aasta tõenäoliselt tõesti peavad töötama need, kes juba oskavad, ja keelekümblusõpetajad oskavad seda teha.

Aga samal ajal peaks kõikides teistes klassides, kes ei ole veel üle läinud, samamoodi õppima intensiivselt eesti keelt väga kommunikatiivselt, mitte ootama lihtsalt, et praegu pole veel suur probleem, et nad lähevad üle alles viie aasta pärast. Aga kui me viis aastat jätkame samamoodi nagu praegu, siis on viie aasta pärast sama seis. Isegi ainult eesti keele tundides palju parema õpetamisega saab ka seda eesti keele oskuse taset tõsta ja nad tulevad ikkagi aineõppes paremini toime.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga hea meel kuulda sõna "keelekümblus" siin teie ettekandes, selle positiivsest poolest ja võib-olla ka sellest murest, et õpetajaid võiks rohkem olla, ja nii edasi. Minu küsimus on see, et isiklikust kogemusest ma olen näinud, et ühe aastaga on võimalik selle meetodiga lapsed üldhariduskooli saata riigikeele peale õppima. See on Ühendriikides, tõsi küll. Kuidas te asjatundjana prognoosite praegu? Kas te olete optimist, et meil on võimalik selline süsteem käima saada? Te ütlete küll, et kui õpetajad ei jätku, et võib-olla ei tea täpselt. Aga kas te olete rohkem optimist või pessimist?

Ma olen kahtlemata optimist, ma olen kogu aeg olnud optimist ja ise kogu aeg sellele kaasa aidanud. Nagu siin on ka korduvalt öeldud, et kui me ei taha ja kui me ei ole optimistid, siis ei juhtu kindlasti mitte midagi. Pessimism ei aita kindlasti, on vaja olla optimist, aga on vaja olla tegutsev optimist. Ainult optimismist ka ei piisa.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, ma tänan teid nii ettekande kui ka RITA-RÄNNE projekti panustamise eest. Ma olen ka tänulik, et te naasete Ida-Virumaa piirkonda. Ma arvan, te annate oma kvalitatiivset panust eesti keele õppe arengusse, eriti vaadates statistikat ja teades, et meil eestlasi on vähem kui viiendik regioonis. Minu küsimus on seotud eesti keele õppega edaspidi, kuna otsus on siin Riigikogus tehtud. Ja tegelikult te ütlesite, et tuleb kaaluda, kas muukeelsed õpilased saavad kohe nagu eesti keelt emakeelena õppida koolis. Tegelikult see otsus on juba tehtud. Ja nüüd minu küsimus: kuidas nüüd puudulikus keelekeskkonnas, teades veel, et ka õpetajate põud meil on täitsa olemas ja nende juurdekasvu on vaja tegelikult kiiremas tempos ja rohkematki, et kuidas me saame sellega hakkama, kuidas need õpilased saavad hakkama?

Tähendab, kuidas nad saavad hakkama eesti keele kui emakeele õppimisega? See on väga huvitav küsimus. Ma arvan, et ka eesti keele kui emakeele õpetajad vajavad kiiret koolitust kõigepealt. Jah, ma tean, muidugi, see otsus on vastu võetud. Kui ma oleksin ise eesti keele kui emakeele õpetaja ja ma peaksin hakkama õpetama selle programmi järgi mitte-eesti emakeelega inimesi, siis ma vajaksin neid teadmisi ja oskusi, ma saaksin oma tunde ehitada üles teistmoodi, nii et see oleks neile õppijatele ka kasulik.

Jaak Valge, palun!

Tänan selle võimaluse eest, lugupeetud juhataja! Austatud professor, olge ka teie tänatud selle laia haardega ja mõõdukalt optimistliku ettekande eest! Aga minu küsimus puudutab õpetajaid, ühte kolmandikku neist. Nimelt, me planeerime siin küll õpetajate koolituse kvaliteedi tõstmist, millest te rääkisite, õpetajate ettevalmistamise suurendamist, mis on kindlasti väga vajalik. Aga ikkagi on õpetajate puudus meil ja see tuleb ju eelkõige hoopis mujalt. Tuleb seetõttu, et pooled alustanud õpetajatest peale mõnda aastat juba lahkuvad töölt. See probleem võib kindlasti eestikeelsele õppele üleminekul teravneda, sest olgem ausad, paljudele õpilastele ja lastevanematele on see vähemalt esialgu vastumeelne või vähemalt väga keeruline. Mu küsimus ongi see: mida tuleks ette võtta, et õpetajaks õppinud inimesed ikka kooli jääksid?

Aitäh! See on kindlasti palju laiem küsimus, kui ainult mina suudan seda lahendada. Aga ma võin ka öelda, et näiteks ma suhtlen päris paljude oma endiste tudengitega, kes on praegu noored õpetajad koolis ja selles mõttes olen päris hästi kursis nende mõtetega. Nad on eestlased, eesti rahvusest, mitte et ma arvaks, et ainult eestlased võivad olla koolis eesti keele õpetajad, aga et eestlasel on võib-olla selles niinimetatud vene koolis, mis meil praegu on, keerulisem kohaneda. Nagu ka Birute Klaas rääkis, et need koolikultuurid on erinevad. Üks põhjus on kindlasti see, et need noored õpetajad võib-olla väga hästi ei kohane praeguses koolis, kus koolis kogu keel on vene keel. Osadel õpetajatel on isegi see probleem, et nemad on eestlased, eesti noored, nad ei oska vene keelt, aga koolis nad peavad, nad ei saa aru isegi, mis koolis toimub, välja arvatud oma tundides. Ma näen rõõmuga, et nendele noortele õpetajatele meeldib tegelikult, väga meeldib töötada seal koolis, nendes vene koolides. Mul on mitu sellist väga positiivset näidet. Neile väga-väga meeldivad õpilased ja nad tegelikult õpetavad juba päris hästi ja kasutavad kõike seda, mida nad on õppinud. Aga jah, nad juba ka kaaluvad, et vahetaks kooli. Neile probleeme valmistab pigem jah see kooli üldine koolikultuur. Ma arvan, et üks asi, mida saab ülikool teha, on kindlasti see, et anda tulevastele õpetajatele veel tugevam haridus, paremad praktilised oskused ja teoreetilised oskused. Kui nad on tugevamad metoodiliselt, siis nad saavad paremini hakkama. Ja teine asi, et see koolikultuur nagu ühtlustuks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja, teil oli väga sisukas ettekanne! Ja aitäh, et te tõite välja ka kõik probleemsed kohad! Tõesti, keelekümblusõpe, millest te rääkisite, on andnud väga häid tulemusi. Te tõite seda ka oma ettekandes välja ja soovitasite, et sellega võiks jätkata näiteks kas või nendes klassides, mis hakkavad 2024 eestikeelsele õppele üle minema. Kuid kahjuks uue seaduse kohaselt keelekümblusõpe kaob koolidest ära ja isegi muudatusettepanekud, mis seda sisaldasid, ei läinud läbi. Kas teie hinnangul on see viga, et lõhutakse juba toimivat süsteemi ja seda, mis on tõesti andnud häid tulemusi? Oleks ju tegelikult nii lastele kui ka õpetajatele lihtsam, kui saaks jätkata selle metoodikaga, mis juba on andnud häid tulemusi, ja nii oleks ka üleminek eestikeelsele õppele lihtsam.

Jah, ma ei tea, ega see, kuidas me seda nimetame, pole ka kõige olulisem. Minu teada ta ei kao ära otseselt, eks ole. Ta kaob ära võib‑olla kui süsteem kui selline, millest on ühest küljest kahju. Aga jah, kui meil kõik toimub eesti keeles, siis see peakski olema nagu keelekümblus. Igal juhul tuleb kindlasti kasutada keelekümbluse seniseid väga häid kogemusi ja neid tugevaid eksperte, kes keelekümblusel on olemas.

Protseduuriline, Liina Kersna, palun!

Ma pean vajalikuks öelda, et Riigikogu poolt vastuvõetud seadus ei kaota kuidagi ära keelekümblusmetoodikat.

See muidugi ei olnud protseduuriline, seda oleks võinud läbirääkimistel öelda. Aga palun protseduuriline, Anastassia Kovalenko-Kõlvart!

Ma vabandan, see vist ka ei ole protseduuriline, aga lihtsalt minister Tõnis Lukas on vastanud sellele, et keelekümblusõpe kaob ära, kuna meil on kogu õpe eesti keeles.

Ka läbirääkimiste teema. Läheme küsimustega edasi. Maris Lauri, palun!

Suur tänu! Mul tekkis terve hulk muid küsimusi ka, aga ma tulen esimese küsimuse juurde, mis mul peas on. Ma olen ise pärit Ida-Virumaalt ja olen näinud seda, kuidas on väga raske leida õpetajaid, mistõttu võetakse, kes on valmis, kellel on vähegi võimekust ja tahet. Aga need inimesed vajavad kindlasti sellist metoodilist tuge, julgustamist, ka koolitamist sellel ajal, kui nad tegelikult juba on oma ametis. Kuidas ülikool sellega tegeleb, kas on näha, et sellist koolitust laiendatakse, seda abi suurendatakse?

Jah, seda praegu nagu koolide osas ei ole väga. Meil on üsna põhjalik täiskasvanute, keelefirmade täienduskoolitus. See oli ja on, on päris tõhus,  on loodud täiskasvanute õpetajatest juba selline kogukond, kes saavad kokku ka pidevalt edasi. See on, see peaks olema ka koolide selline edasine arengusuund. Jah, see on väga õige küsimus. Nad ei vaja mitte ainult enne väljaõpet, vaid nad vajavad sellel ajal kogu aeg toetust. Et umbes nagu see programm "Noored kooli", mis on ju tegelikult väga-väga-väga hea programm, ma arvan, üks paremaid, mis meie hariduses on. Seal ongi nii, et nad tegelikult õpetavad ja samal ajal nad kogu aeg on nagu ühes kogukonnas, nad käivad koos ja saavad toetust.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud professor, ma tänan teid südamest teie väga sisuka, huvitava ja põhjaliku ettekande eest! Ma arvan, et kui sellised inimesed nagu teie töötaksid haridusministeeriumis kõrgematel ametikohtadel, siis kõik lapsed Eestis juba oskaksid eesti keelt piisaval tasemel. Tegelikult minu küsimus oli seotud ka kümblusõppega, aga kuna sellega on nii segane jutt, siis ma küsin: kuivõrd haridusministeerium arvestab teie ettepanekute kriitikaga ja kas haridusministeeriumilt on tulnud teile kutse kaasa töötada selles üleminekuprotsessis? Tõepoolest, ma tahan teada, kas sellised inimesed nagu teie hakkavad kaasa lööma selles keerulises protsessis, seepärast et teie teadmised on lihtsalt vajalikud. Kahjuks ma ei näe, et haridusministeerium oleks pakkunud mingisuguseid lahendusi.

Aitäh! See on natukene muidugi minu rolli liialt suurendav. Kindlasti ma üksi ei suudaks kogu Eestit panna eesti keelt rääkima, kui väga ma ka ei sooviks. Aga kindlasti ma tahan sellesse panustada ja olen ka panustanud, nagu Liina Kersna ütles ka. Ma olen olnud nendes töörühmades ja olen valmis olema edaspidi veel rohkem. Aga ma ise arvan ka, et minust oleks isegi ehk Narvas rohkem kasu kui haridusministeeriumis, nagu praktik teoreetikuna kolledžis.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kõneleja, suur aitäh minu poolt ka selle väga asjaliku kõne eest, mis räägib sellest, kuidas see üleminek just võiks toimuda. Sest see on, kõige olulisem otsus on ju tehtud. Minu küsimus puudutab seda, et te mainisite seda, et eesti keelt hakatakse praegu õpetama ka muu emakeelega lastele emakeelena. Ja minu küsimus on uute õppekavade vastuvõtmise valguses. Kas te näete seda vajadust, et nendes õppekavades, kus kõik hakkavad õppima eesti keelt siis nii-öelda emakeelena, teha mingi märkus või see peaks olema nii-öelda praktiline, näiteks lisaraha, kui jagada rühmadeks, et osad õpivad eesti keelt siis nii-öelda teise keelena? Ja see ilmselt ei puuduta ainult vene emakeelega lapsi, vaid ka eestlasi, kes näiteks tulevad välismaalt tagasi ja ei oska eesti keelt veel piisavalt. Kas see peaks olema teie meelest vajalik ja kas te olete näinud, et selleks on meetmeid ette nähtud?

Aitäh! See on mulle endale ka veel natuke segane, kuidas see ikkagi toimuma hakkab. Ma ise olin selle eesti keele kui teise keele õppekava, õppekava uuendamise töörühma juht. Ja nüüd lõpus me siis ühtlustasime selle üldosa eesti keele kui emakeele õppekavaga. Ja siis ma tegin koostööd ministeeriumi ametnikega ka sealtpoolt ja saingi aru, et see hakkab siis ikkagi toimuma nii, kui ma nüüd õigesti aru sain ja õigesti mäletan, et need, kes on alustanud, need õpilased, kes on alustanud õppimist eesti keelt teise keelena, et nemad siis ikkagi jätkavad selle õppekava järgi kuni lõpuni, aga et need uued, kes esimeses klassis näiteks hakkavad õppima, nemad hakkavad õppima emakeele õppekava järgi kohe. Aga ma ütlen, et ma peaksin ise ka selles natuke veel rohkem selgust saama.

Aga mulle tundub, et see vajab kindlasti veel arutamist, sellepärast et see ei ole  väga õige, et nad peavad hakkama eesti keelt emakeelena õppima, kusjuures neil, eriti alguses, et võib-olla tõesti see ajapikku ühtlustub ja siis võib seda ümber vaadata, aga eriti alguses neil oleks vaja rohkem tuge, mida saaks anda just selles eesti keele teise keele tunnis. Ja ikkagi see rühmaõpe. Muidugi, see on ka vana teema, et on ju seda arutatud varemgi, et ka eesti keele kui emakeele õpe peaks olema rühmades.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh väga huvitava ettekande eest! Ma vaatasin, et siin saalis läks nüüd keelekümbluse kähmluseks täitsa. Aga mina arvan, et ega me teises keeles või teise keele ümberõppe või õpetamise puhul ei pääse sellest keelekümblusest nii või teisiti. Keelekümblus ju tegelikult toimub või toimib ka igapäevaelus sellisel puhul. Aga ma tahtsin küsida, et te mainisite keelekümbluse olulisust. Ka eelnev ettekandja Birute Klaas-Lang ütles, et keelekümblus on oluline, sellega tuleb jätkata, aga see ei ole piisav, sest näiteks ainet õpetades peab keel juba selge olema ja see saab toimuda ühes keeles. Kas te olete ka seda meelt, et tegelikult mingisugused muud lahendused peavad olema lisaks sellele keelekümblusele, et eestikeelsele õppele üle minna?

Jaa, nagu ma ka ütlesin, need kõik on omavahel põimunud: keelekümblus, lõimitud aine‑ ja keeleõpe ja ka kommunikatiivne õppe. Need kõik aitavad. Hea kommunikatiivne õpe on ka keelekümbluse moodi, aga ta ei ole lihtsalt nii mahukas. Keelekümblus on see, et sa oled kogu aeg keele sees. Lõimitud aine‑ ja keeleõpe on ka tegelikult keelekümblus. Tegelikult saab ainet õppida küll koos keeleõppega. Ei ole nii, et sul peab keel olema väga kõrgel tasemel selge, et ainet õppida. See ongi lõimitud aine‑ ja keeleõpe, et õpitakse korraga mõlemat. Aga see vajab ka materjale, metoodikat ja õpetajate oskusi. See vajab, et õpetaja oskaks. Kui tal ei ole kogemust, siis on tal väga keeruline alguses, ta ei saa üldse aru, kuidas see toimub.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, väga hea ja sisukas jutt! Aga tahaksin küsida selles osas veel kord üle, oli üks küsimus enne teile, mis puudutab, kuidas seda küsimust lahendada just pedagoogide osas, et nad ei jookseks ära just, kuidas öelda, vene taustaga koolidest. Olles ise olnud koolijuht ja tunnen väga paljusid koolijuhte ja mul on selline tunne, et koolid, kus koolijuhid on Eesti väärtuste toetajad ja kogu selle Eesti kombestiku sisseviijad, seal on see kaader palju püsivam. Ja koolijuhid, kes tegelikult vaatamata sellele, et nad eesti keelt oskavad, aga nende taust on ikkagi väga kultuuriliselt vene poole kaldu, sealt jooksevad õpetajad ära.

Hea küsija, palun küsimus!

Kas on jäänud selline mulje ja kuidas seda parandada?

Aitäh! See on kindlasti väga õige, et koolijuhist algab väga palju. Järgmine ettekandja, Irene Käosaar, sellest räägib. Aga jällegi, seda tuleks vaadata konkreetselt. Me ei saa ka niimoodi üldistada, et vene koolijuht on halb ja eesti koolijuht on hea – peaks vaatama konkreetselt. Aga loomulikult, koolijuht loob kogu selle õhkkonna ja koolikultuuri ja koolijuhid vajavad ka kindlasti koolitust.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud professor! Mis teie prognoos on? Kas me saame hakkama ja kuidas me saame? 

Aitäh! Ma ei ole ennustaja või selgeltnägija, aga nagu ma ütlesin, ma olen kindlasti optimist ja ma kindlasti pooldan seda loomulikult, et see otsus on ükskord tehtud. Nagu näitab elu, et mitte kunagi me ei ole valmis. Me oleme 30 aastat valmistunud ja me ei saaks iialgi valmis, kui seda otsust ei oleks. Tuleb tegutseda aktiivselt ja targalt ja teaduse ja praktika koostöös, siis saame hakkama.

Austatud ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest! Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktori Irene Käosaare! Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on erakordne au siin Riigikogu saalis rääkida teemast, mis on olnud minu südameteema kõik 30 tööaastat, mis mul on võimalus olnud haridussüsteemis töötada. Alustasin 1992. aastal eesti keele ja eestikeelsete ainete õpetajana Tartu Puškini gümnaasiumis, mis on vene kool. Ehk siis 1992. aastal olid meil olemas koolid, vene õppekeelega koolid, kes õpetasid juba toona eesti keeles aineid. Hilisem töö, järgmine oligi keelekümblusprogrammi rakendamine ja arendamine ja tegelikult selle programmiga alustamine Eestis. Olin keelekümbluskeskuse juhataja ja pärast seda Haridus‑ ja Teadusministeeriumis, alguses rahvusvähemuste hariduse osakonna juhataja, pärast üldhariduse osakonna juhatajana, oli üleminek eestikeelsele aineõppele gümnaasiumiastmes minu üks teemadest, millega ma süvitsi tegelesin. Ka Integratsiooni Sihtasutust juhtides ei saanud ma loomulikult nii-öelda käsi haridusest eemale ja väga palju sai toona ka seal kaasa mõeldud, töötatud ja panustatud.

Nüüd on mul siis jälle võimalus praktikuna näidata, kuidas see kõik, millest ma viimased 20 aastat olen rääkinud ja nii-öelda toetava poolena deklareerinud, et see kõik on võimalik ja see kõik on päris, kuidas see tegelikult käib. Aitäh, eelmine minister Liina Kersna, selle võimaluse eest, et Liina Kersna mulle tookord selle usalduse andis ja ametisse kinnitas.

Narva Eesti Riigigümnaasium saab olema üks kool, mis vastab paljudele küsimustele, mis siin saalis täna on olnud. Ehk siis tegelikult on see ühtse kooli põhimõtetel töötav kool, kus õpivad koos nii vene kui eesti kodukeelega lapsed, aga võib-olla natuke tagurpidi pöördes, kui me Eestis sellest rääkinud oleme. Ehk siis, kui me tavapäraselt mõistame seda eesti õppekeelega kooli all, kuhu siis mingisugune hulk vene kodukeelega lapsi õppima asub, siis Narvas, te kujutate ette seda protsenti, et tegelikult on siis tegemist eesti õppekeelega kooliga, kus kogu õppetöö käib eesti keeles ja eesti emakeelt rääkivaid õpilasi on seal tõenäoliselt paar-kolm protsenti. Sellesse kooli esimesse klassi astus sel aastal üks õpilane, kelle mõlemad vanemad on eesti emakeelega. Nii et see annab selle taustapildi.

Sarnaselt eelkõnelenutega ka mina tänan kõiki osapooli, kes on eestikeelsele aineõppele ülemineku seadustanud põhikoolis. Tegelikult on ju põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse §‑s 21 öeldud, et põhikooli eesmärk on viia oma lõpetajad sellele tasemele keeleliselt, et nad oleksid valmis jätkama eestikeelset õpet gümnaasiumiastmes. See on selles paragrahvis kirjas juba vähemalt 10 aastat kui mitte rohkem. Ehk siis tegelikult on meil väga palju koole, kes sisuliselt ei ole seadust täitnud. Aga rõõmustav on see, et on ka väga palju koole, kes on seda teinud. Täna me oleme rääkinud rohkem probleemidest, aga tegelikult on meil väga palju koole, kes on, nagu ma juba mainisin, juba üheksakümnendate algul eestikeelset õpet rakendanud, teevad seda praegu ja kelle jaoks üleminek tegelikult sisuliselt ei ole väga suur probleem.

Siin on täna pööratud rohkem tähelepanu õpetajatele. Ma hästi põgusalt puudutan õpetajate küsimust, sest tegelikult minu ettekanne keskendub rohkem koolile kui tervikule, õpikeskkonnale ja sellele, miks õpetajad lähevad ära koolidest ja miks nad loodetavasti ei lähe. Ehk siis see minu mihklipäev tuleb ka mõne aasta pärast, kui on näha, kas mul õnnestub värvata õpetajad, kes ka mõne aasta pärast on selles koolis tööl. Praegu võin öelda, et õpetajate konkurss käib. Kuulutasime välja konkursi hetkel 10 kohale ja meil on 34 kandidaati sellele 10 kohale ja kellega ma olen vestlustele kutsudes rääkinud, kõigiga olen rääkinud eesti keeles, ka vene keele õpetajatega. Muidugi ei ole nii, et seda 34 saaks nüüd kõikide ainete peale jagada võrdselt, on aineid, kus on rohkem kandidaate, on, kus on vähem, aga põhimõtteliselt see number on selline.

Eestikeelsele õppele üleminekul me minu arust keskendumegi võib-olla vahel liiga palju õpetajate küsimusele. Loomulikult, ilma õpetajateta seda läbi ei vii. Loomulikult on õpetajad olulised ja loomulikult peavad õpetajad olema professionaalsed. Aga kui luuakse õppekorralduslikult selline keskkond, nagu Birute mainis juba ka digivahendite kasutamisel, ka õppekorralduslikult, siis tegelikult on koolis võimalik luua ka suurem eestikeelne õpe ja suuremas osas eesti keele kasutus, kui võib-olla ei ole kõiki õpetajaid kogu aeg ka olemas.

Nüüd kui liikuda edasi, siis riigigümnaasiumide juhtidel on suur privileeg. Meid võetakse tööle umbes aasta enne kooli avamist ehk siis meil on aasta valmistada kõik ette selleks, et kool avaneks. Ja ma kinnitan, et töötajate otsimine ei ole olnud minu esimene töö, ehk siis mitte õpetajate otsimisest ei ole ma alustanud, vaid pigem sellest, et kirjeldada kooli õpikeskkonda, kirjeldada neid väärtusi, mida see kool saab kandma, kirjeldada neid põhimõtteid, kuidas kool töötama hakkab. Ja alles siis saab hakata värbama õpetajaid, et nad tulevad sellesse väärtusruumi, millesse nad usuvad. Nad ei tule mitte lihtsalt Ida-Virumaale Narva õpetama eesti keeles aineid, vaid nad tulevad sellesse kooli selliste väärtustega, selliste tugisüsteemidega. Nad vajavad toetust, nad vajavad tunnustust, nad vajavad enesearengu ruumi ja võimalust, nad vajavad meeskonda, nad vajavad tähenduslikku ja mõtestatud tööd. Ja see on see, miks õpetajad tulevad, ja kui see neil on, siis nad ei lähe. Mina väidan, et väga paljud õpetajad lähevad koolidest just sellepärast, et nendele ei ole seda tähenduslikku keskkonda loodud.

Kui me räägime koolist, siis me ei räägi ainult õpetajatest. Tähenduslik keskkond peab olema koolipidajal, sest koolipidaja peab olema nõudlikult ja tugeva õlaga kooli toetajaks. Mina riigikoolijuhina väidan, et see tugi riigi poolt on väga tugevalt olemas ja minul on väga hea ja turvaline töötada. On olemas koolide juhtkonnad, kellest ma täna palju pikemalt räägin, sellepärast et nagu ma ütlesin, metoodikast ja õpetajatest on eelnevalt juba räägitud. Loomulikult õpetajad, kes on ja saavad olema eestikeelse õppe eestvedajad ja vaimne kese. Need on koolikollektiivid. Ära ei tohi unustada tugispetsialiste, on need psühholoogid, logopeedid, õpinõustajad, aga ka sööklas töötavad inimesed, aga ka koristajad, aga ka kõik inimesed, kes kuidagi omavad sidet selle kooliga, ka nemad peavad olema selles väärtusruumis. Need on lapsevanemad, kelleta me ei saa. Siin on neid juba nimetatud. See on väga oluline, et nemad saaksid aru, miks. Ja üldse. Ja loomulikult ka õpilased. Sihtrühmad, ehk siis kõik need partnerid peavad teadma, miks ja mida tehakse. Ilma selleta ei ole võimalik edasi minna, nad peavad teadma, mis on nende roll ja mis ei ole nende roll, ka seda vahel. Nad peavad omama oskusi ja tahet oma rolli paremal moel kanda ja nad peavad omama õigust ja võimalust õppida, sest me kõik õpime, ja ka eksida. See on väga oluline, et me tugineme sellele, et ka õpetaja õpib, ka koolijuht õpib, ka lapsevanem õpib. Valmis vastuseid ei ole olemas.

Jällegi laia pilti vaadates, kui me vaatame põhikooli riiklikku õppekava, millest iga kool ju lähtub, kui me praegu põhikoolist räägime, ja võtame välja § 3, kus on siis põhikooli sihiseade, siis me näeme seal palju enamat kui keelt. Keel peaks olema tegelikult vahend, milles teadmisi saadakse. Kool kui selline peab looma hariva ja kasvatava keskkonna. Ta peab olema kõlbelise ja füüsilise ja sotsiaalse arengu toetaja, turvalise ja positiivse ja arendava õpikeskkonna looja. Ta peab olema väärtushoiakute kujundaja. Ta peab toetama elukestva õppe jätkamist ja järgnevatel haridusastmetel jätkamist ja loomulikult toetama kooli ja kodu koostööd.

Seitsmest punktist viimane selles paragrahvis on, et Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ja kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele. Narva Eesti Riigigümnaasiumi põhimäärus ütleb, et meie kooli eesmärk on pakkuda heatasemelist üldkeskharidust õppija individuaalset arengut toetavas koolikeskkonnas. Me toetame elukestvaks õppeks valmisolekut, suutlikkust rakendada kriitilist analüüsioskust, valmidust kodanikualgatuseks ja ettevõtlikkuseks, soovi hoolida endast, kaasinimesest ja ümbritsevast keskkonnast.

Ehk kui me räägime eestikeelsest õppest, siis me räägime ka kõigest sellest, mitte ainult eesti keele õppimise metoodikast, mitte ainult teiste ainete õppimise metoodikast. Me tahame, et kooli lõpetaja oleks osa muutuvast maailmast ja muudaks ise seda. Selleks peab ta olema loov, koostöine ja laia silmaringiga. Tal peavad olema õpioskused, enesemääratlus, tulevikuoskused, ta peab olema ennastjuhtiv. Ta peab olema elujaatav, nagu siin optimismist on täna juba kõneletud, et ta peab olema optimistlik, oma tervisest hooliv, uskuma tulevikku ja unistama suurelt. Et muuta maailma, peavad tal kindlasti olema teadmised ja oskused, hoiakud ja väärtused, julgus, võõrkeeled ja kindlasti ka uudishimu. Ka sellest kõigest räägime me, kui me räägime eestikeelsest õppest koolis.

Kuidas siis edasi ja kuhu, keskendudes eestikeelsele aineõppele? Nagu siin juba mainitud on, me ei ole sugugi tulnud nullist. Me oleme 30 aastat rääkinud eestikeelsest aineõppest. Me oleme 30 aastat rääkinud sellest, kuidas Eesti haridusse muudatusi sisse tuua. Üleminek eestikeelsele aineõppele on üks muudatus, mida tuleb ja saab juhtida nii, nagu iga muudatust juhitakse. Meil on kaasava hariduse põhimõtete rakendamise kogemus. Meil on keelekümblusprogramm ja lõimitud aine‑ ja keeleõppe kogemused. Meil on eesti keelest erineva kodukeelega laps eestikeelses koolis, millega puutusime esmalt võib olla tähenduslikumalt kokku niinimetatud rändekriisis 2015. aastast. Meil on väärtusarendusprogramm ja Hea Kooli mudel, kiusamisvaba programm, ettevõtliku kooli programm, tervist edendava kooli programm. Kuigi need nimetused on väga erinevad, on nende kõigil üks eesmärk: toetada kooli õpetajat, juhti ja õpilast just nimelt selle poole, millest enne oli juttu, et tal oleksid teadmised, oskused, väärtused, põhimõtted, ennastjuhtivus.

Ligi 10 aastat tagasi Haridus‑ ja Teadusministeeriumi juhtimisel ja erinevate ülikoolide kaasatusel töötati välja muutuva õpikäsituse mudel, mille keskmeks on õppija areng ja õppija arengut toetav koolikultuur, mida mõjutavad tööturumuutused, ühiskondlikud muutused, tehnoloogia areng, poliitilised valikud. Samamoodi keskendub see õpieesmärkidele, milleks on ainealased teadmised, õpioskused, koostööoskused, enesejuhtimine ja kindlasti ka subjektiivne heaolu. Laiemaks sihiks on avatus, elukestev  õppimine ja eneseteostus.

Kui me räägime eestikeelsest õppest, siis me räägime jällegi sellest, et me peame toetama õppija arengut. Selleks peab olema eestvedamine ja koolielu korraldus nii tehtud, et õppija ja ka õpetaja selles ruumis oleksid turvalises keskkonnas. Siin on õpikäsitused, ükskõik millist metoodikat ja milliseid põhimõtteid me kasutame. Siin on õpetajate ettevalmistus ja täienduskoolitus ja muidugi füüsiline ja vaimne ja sotsiaalne õpikeskkond.

Koolikultuur on märksõna, millest minu hinnangul peab eestikeelsele aineõppele üleminekul kui mitte alustama, siis see peab olema üks esimesi märksõnu, mis paralleelselt metoodikate, õpetajate ettevalmistuse ja kõikide muude siin juba kõlanud teemadega haakub. Koolikultuur on normide, väärtuste, tõekspidamiste, rituaalide, sümbolite ja lugude kogum, mis moodustab kooli oma näo. Kui siin enne räägiti 60 : 40 mudelist, gümnaasiumiastmest ja sellest, et võib-olla see ei tööta, võib-olla sellepärast, et seal on vähe eestikeelseid aineid või mida iganes. Mina isiklikult arvan, et see ei tööta sellepärast, et seda juhiti kooli tasandil niimoodi, et sellesse tegelikult isiklikult ei usutud. Et seda väärtusruumi tegelikult koolides ei loodud, et õpetajad tegelikult visati, pea ees, külma vette, öeldi, et hakka õpetama, siin on metoodika. Aga nagu enne öeldud, metoodika ei ole koolis ainus. See on väga oluline, aga ükski õpetaja, kes ei ole ise turvalises õppimise ja õpetamise ruumis, ei suuda tegelikult neid väärtusi edasi anda.

Ehk siis eestikeelsele õppele ülemineku olulised märksõnad koolikultuuris, koolikultuuri mõttes peakski olema see, et kogu kooli kollektiiv teab ja usub, teab, miks tehakse, teab, mida tehakse, ja usub sellesse, et see on võimalik. Eesti keel ja eesti keeles õppimine on väärtustatud ja see lihtsalt ongi kooli loomulik osa. See ei ole mingi erisus, vaid see on loomulik osa. Eestikeelse suhtluskeskkonna loomine nii klassiruumis kui kogu koolis on iseenesestmõistetav ja tegevus koolis on väga tihedalt põimitud ka koolist väljaspool toimivana.

Ja minu jaoks ei ole mitte väike tähtsus sellel, et eesti keelt ei õpetata eesti keele õpetamise pärast, vaid õpetatakse elavat, ilusat, päris eesti keelt. Ehk siis seda keelt, mida me kõik räägime väljaspool kooli, seda keelt, mida me hakkame kasutama tööle minnes, seda keelt, mida me kasutame ülikoolides, õppides edasi. Ma pean väga lugu eesti rahvatraditsioonidest ja olen väga rõõmus, et kadripäev ja mardipäev on halloween'ist võib-olla jälle võitu hakkamas saama, ma ei tea, kas on, aga kui eesti keele tunnis räägitakse ainult kadri‑ ja mardipäevast, nagu vahel ma ikka jätkuvalt näen, ja ei räägita sellest, mis reaalses elus tegelikult toimub, mis on ühiskondlikud protsessid, mis on need asjad, mida tegelikult praegune ühiskond enda peal katsetab, või mis on need teemad, siis mina ei usu sellesse, et eesti keelt omandatakse kui päris keelt, kui päris loomulikku osa.

Koolijuht ongi see, kes peaks sellele kõigele põhja panema. Koolijuht on visiooni kujundaja, ehk siis tema koos oma meeskonnaga loomulikult loob selle nägemuse, milleks see konkreetne kool on, mida selles koolis tehakse ja milleks, jällegi, miks me midagi teeme. Koolijuht loob selle kogukonna kooli ümber, koolijuht arendab iseennast. Ka koolijuht võib eksida, ka koolijuhil võivad olla erinevad lähenemised. Ehk siis koolijuht peab olema samasugune liige selles õppivas kogukonnas, nagu on õpilased, nagu on  õpetajad, nagu on tugispetsialistid, nagu on lapsevanemad. Koolijuht on see, kes juhib õppimise protsessi. Koolijuht on see, kelle toel luuaksegi selline õppekorralduslik süsteem selles koolis, et sinna tulevad õpetajad, et need õpetajad ei lähe sealt ära, et need õpetajad panustavad, et need õpetajad võib-olla toovad teisi, enda sõpru õpetajaid juurde sellesse kooli ja et need õpetajad tunnevad ennast turvaliselt.

Õpetajate läbipõlemine on kindlasti väga suur murekoht ja see ongi see, mida koolijuht teha saab: jälgida õpetajate koormust, jälgida seda, millised vastutused on. Mina usun sellesse, et kui inimene saab oma töös teha suurema osa töökoormusest neid asju, mis teda tegelikult sütitavad, neid asju, mille peale tal tegelikult ka silm särama lööb, siis see inimene teeb seda tööd suurema pühendumisega. Seega on võimalik õpetajaid kaasata ka väga paljudesse teistesse tegevustesse, mida koolis tehakse. Just oma äsjasest värbamiskogemusest: me küsime kõikide õpetajate käest, keda me tööle kavatseme võtta, mis on see veel, mida sa tahaksid teha, mis sind veel sütitab. Eilsest vestlusest näiteks üks õpetaja ütles, et ta tahab teha meediaklubi koolis, sest ta on eelmises koolis teinud, see tuli välja. Suurepärane! See on ju ka osa eestikeelsest õppest, see on osa sellest kultuurist. Loomulikult ei peaks see siis olema tema koormusele lisaks, vaid see peaks mahtuma tema koormuse sisse. Ja see on koolijuhi roll, seda teha. Ja kindlasti toimiva süsteemi tagamine.

Ma ei ole rääkinud veel sellest, et palk on üks motivaator, aga mitte ainus ja mitte jätkusuutlik.

Hea ettekandja, ma korra segan teid.

Kas tohib paar minutit veel?

Jah, ma tahtsingi küsida, et soovite lisaaega või.

Just. Paar minutit.

Kui palju sooviksite?

Kaks minutit.

Teeme siis kolm minutit.

Teeme kolm minutit. Aitäh!

Ma olen väga tänulik selle eest, et õpetajate palka on tõstetud, see on oluline samm. Me näeme, kui päris aus olla, siis ka oma värbamisprotsessis seda, et Narva tullakse ka osaliselt sellepärast, et palk on kõrgem. See on üks osa, aga ma ei usu eladeski, et need õpetajad püsivad kas või sellessamas meie koolis ainult selle palga peal. Mina usun, et kui see, mis enne räägitud, kui see ei toimi, siis nad ikkagi lähevad paari aasta pärast ära.

Ma usun väga autonoomiasse.  Eesti haridussüsteemi eduloo üks põhipõhjusi on koolide, koolijuhtide ja õpetajate autonoomia. Aga eestikeelsele aineõppele üleminekul me näeme, et see autonoomia ei ole toiminud. Kedagi ei ole takistatud õpetama eesti keeles aineid viimase 30 aasta jooksul, aga autonoomselt ei ole see väga suures osas koolides juhtunud. Seega tuleb kõigepealt luua süsteem, struktuur, väärtuspõhine kool, ja siis, kui me näeme, et see toimib, siis anda koolijuhile ja õpetajatele ka autonoomia. Ja kindlasti õpetajal peabki õppeprotsessis autonoomia olema.

Ja kindlasti olen mina, võib-olla seda küsimust ei tule, aga siis ma vastan enne, kui ta tuleb, et olen mina optimist, mina usun eestikeelsele aineõppele ülemineku edukusse. Aga ma usun selle edukusse just siis, kui me seame samm sammu haaval need eesmärgid, kui me ei kaota silmist ära sihti, kui me kogu aeg küsime enda käest, miks. See viie miksi põhimõte on väga hea: küsi viis korda järjest iga asja juures, miks, ja siis viienda vastuse peale võib-olla saad tõe kätte. Ehk siis me teeme seda selleks, et meie õpilased, olenemata emakeelest, saaksid väga hea hariduse, oleksid ennastjuhtivad, oleksid ennast väärtustavad, kannaksid meie Eesti riigi ja meie kultuuri‑ ja komberuumi väärtusi ja oleksid aktiivsed ühiskonnaliikmed. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka tublisti küsimusi, nii et läheme küsimuste juurde. Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma ei saa ütlemata jätta, kui õnnelik ma olen, et Riigikogu saalis kõlavad järjest nii head haridusteemalised ettekanded. Ma tõesti tänan! Mul on Riigikogu liikmena selline õnnelik tunne. Aga küsida tahan ma teilt seda, et minu meelest, nii nagu Mare Kitsnik ka ütles, on hästi oluline üleminekul eestikeelsele õppele, et teise emakeelega lapsed saaksid õppida oma emakeelt emakeelena. Näiteks minu teada Kohtla-Järve Gümnaasiumis see ka niimoodi on. Ja kui teie ütlete, et Narva Eesti Gümnaasiumi õpilastest 2–3% saavad olema eesti emakeelega õpilased, siis kuidas teie olete planeerinud, kas vene emakeelega õpilased saavad õppida vene keelt ja kirjandust oma emakeeles?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult oleme me sellele mõelnud. Me ei ole lõplikku otsust teinud, kuna me kaasame praegu õpilasi. Meie eelis on see, et tegelikult see õpilaskond on meil põhimõtteliselt olemas. Need on praeguse keelekümbluskooli õpilased ja Eesti kooli õpilased, kes tulevad sellesse gümnaasiumisse edasi. Kui see soov on, kui see soov on lastevanemate poolt ja õpilaste poolt, siis me kindlasti seda pakume. Minu kindel veendumus on seesama, et vene kodukeelega õpilased peaksid saama vene keelt ja kirjandust emakeelena õppides ja väärtustama seda. Praegu me oleme mõelnud niimoodi, et me vene keele õppe jaotamegi erineva tasemega, ehk siis me vaatame, mis tasemega on õpilased, mis on nende soovid, ja vastavalt sellele loome grupid. Kui on emakeelena rääkijate grupp olemas, siis kindlasti saab ka seda õpetada.

Ja kui siin eesti keele osas räägitud, siis ka meie oleme mõelnud sellele, mida Mare siin eelnevalt välja tõi, et ei tohi unustada, et need õpilased küll õpivad eesti keeles ja kindlasti meie kooli peamine ainekava, eesti keele ainekava, on nii‑öelda eesti keele, mitte eesti keel teise keelena, vaid eesti keele ainekava. Aga kui me praegu õpetajate värbamist teeme, siis minu kindel seisukoht on see, et meil peab olema vähemalt üks eesti keele kui teise keele õpetaja, kes oleks tugi, kes oleks abi, kes aitaks neid noori, kes küll suudavad eesti keeles õppida, aga kes kindlasti suudaks seda paremini, kui neil oleks selline keeleline tugi olemas. Mõlemat on võimalik teha nii eesti keele mõttes kui vene keele mõttes. See on tegelikult kooli vabadus praegu niimoodi mängida.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile selle ettekande, aga ka aastakümnete jooksul tehtud töö eest eestikeelse hariduse eestkõnelejana! Rääkisite koolist kui tähenduslikust keskkonnast – väga ilus visuaalne mõiste. Mulle tuleb meelde, et 1. septembril omal ajal räägiti sellest, et matemaatika on oluline, et füüsikata läbi ei saa, ja et ajalugu on vaat et kõige tähtsam. Aga nüüd küsimus: kas teie koolis on koht näiteks kaasaegsele kunstile, käsitööoskuste arendamisele, disainmõtlemisele ja keskkonnaalastele teadmistele? Need õpetajad on äkki juba leitud. Ja kas teil on juba valitud üks Eesti kool, millega hakkate koostööd tegema, õpilasi-õpetajaid vahetama ja lastevanematega ühiseid üritusi läbi viima?

Oi, aitäh, nii hea küsimus, ma kohe rõõmuga vastan! Jaa, me oleme sellele kõigele mõelnud. Gümnaasiumi õppekavas ju tegelikult sellist kunsti kui praktilist ei ole, ongi ainult kunstiajalugu, aga meie oleme plaaninud, et see oleks ka selline praktiline. Ja mul on hea meel öelda, et meil on inimene olemas, lausa endine Narva linnakunstnik, kes suurima rõõmuga on tulemas just meie kooli tööle, kes on olude sunnil olnud eesti keele õpetaja, vanalinna riigikoolis keelekümblusprogrammis eesti keele õpetaja, aga kes on igatsenud ja tahtnud seda, et tulla kunsti juurde tagasi. Maaliharidusega inimene, nii et täiesti vastab [nõuetele]. 

Ja oleme mõelnud just loomemajanduse peale, sellise disainmõtlemise, loomemajanduse peale, et sinna juurde ka, ma ei tea, selliseid matemaatilist joonestamist ja kõike seda, et luua seda. Meil võib-olla on see eelis, mitte võib-olla, vaid meil on ka ruumiliselt see eelis, et Narva Eesti Riigigümnaasium on väga ainulaadne riigigümnaasium kõikide gümnaasiumide seas. Me oleme muidugi ka sisult ja kõigelt muult väga ainulaadsed. Aga meie üks ainulaadsus on see, et meie hariduskompleksis on ka põhikoolid. Ehk Narva Eesti Riigigümnaasium juba hoone poolest saab olema gümnaasium ja eesti põhikool. Ehk siis meil on kokandusklassid, meil on tehnoloogiaklassid, mida ei ole tegelikult gümnaasiumiossa planeeritud, mis on põhikooli kohustuslikud ained. Kuna meil on nii-öelda kaks ühes, siis meil tegelikult on ka ruumiliselt need võimalused avaramad kui võib-olla tavapäraselt riigigümnaasiumide hoonetes.

Jah, me oleme sellele mõelnud. Meie kogukonnajuht, kes on ka poole kohaga meil juba tööl, on keskkonnainimene, ta on eelmisel aastal või äkki üle-eelmisel saanud noore keskkonnainimese preemia. Keskkonnasõber vist on see ametlik nimetus. Nii et selles mõttes meil on erinevate valdkondade peale sellised Eesti täitsa tipptegijad olemas.

Üks, mida ma välja tõin, hästi palju on koolikorralduslik. Me plaanime oma õppetöö korraldada niimoodi, et saaksid tulla külalised, näiteks teie saaksite tulla meile kas mõnda valikainet andma või mõnda tundi. Näiteks, kui on mingi aine, me ei pane teda esmaspäeval kolmandaks tunniks ja kolmapäeval viiendaks tunniks, vaid võib-olla ongi see, et ta on kord nädalas, võib-olla on kord kuus terve päev. Tuleb inimene ja teeb. Siis on suurem tõenäosus saada professionaalseid eestikeelseid inimesi Narva, kui niimoodi sutsuviisi käia. Ehk siis õppekorraldus on tänapäeva, eriti ma ütleksin keeleliselt keerulisemas keskkonnas selline võlusõna või selline märgiline sõna. Ja jällegi, see on koolijuhi roll sellega mängida, nii et mängutulemus kõige parem oleks.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suurepärane programmiline ettekanne ühelt koolijuhilt! Kui oleksin noorem, tahaksin sellises koolis õppida. Päriselt! Küsimus on selline. Teil on tõesti kogemused nii lõimumise valdkonnas ja kogu selle keeletemaatika alal. Ma küsiksin, et kas Eesti on piisavalt kasutanud – see on spetsiifiline ja keeleõpetaja teema rohkem, aga siiski –kasutanud piisavalt selliseid võimalusi, mis puudutavad tehisintellekti, digitehnoloogiat, meediat? Praegu on võimalik ära õppida jaapani keel näiteks veebis. Suurepärane, ainult tahtmist on vaja! Kas siin on arenguruumi?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on arenguruumi. Kindlasti koroonaaeg mõjus selles mõttes hästi, et me tegime suure hüppe. Seda on ju ka öeldud, et digitiiger meil küll oli, aga see hüpe jäi kuskile vahepeal poole peale, et see hüpe ikkagi lõpuni ei jõudnud. Ja ega ta pole praegugi jõudnud. Ma arvan, et see on üks võtmekohti, mida ka koolides tuleks kasutada. See on jällegi koolikorraldusliku või õppekorraldusliku poole üks osa, erinevate digitehnoloogiate kasutamine. Ise olen võtnud ühendust Tallinna Ülikooli matemaatikadidaktikutega just – matemaatika on ikkagi ka oluline koolides –, et matemaatika õpetamist meie koolis väga kõrgel tasemel teha. Ja ka nemad on öelnud, et tegelikult osaliselt veebiõppes digimaterjale kasutades on õpetajal isegi parem pilt õpilaste oskustest ja ta saab paremini tagasisidet anda. Kuna näiteks mingite ülesannete lahendamine, anonüümsed vastused tulevad talle, ta näeb digiekraanil, kuidas õpilased tegutsevad, vead tulevad tal kohe välja, ta näeb tüüpvigu, ta saab kohe hakata ... Ja see on selles mõttes anonüümne, et õpilasel ei ole hirmu, et äkki õpetaja näeb, et mina ei oska seda või toda. Kindlasti on see alakasutatud. 

Ja eelmise küsimuse otsa veel, et koolide koostöö teiste Eesti koolidega. Riigikoolide võrgustik on suurepärane võrgustik. Me teeme koostööd kõigi koolidega. Ja muu hulgas on juba suurepäraselt ette valmistatud selline lähenemine, et riigikoolides õppeaasta lõpus üks nädal on valikainete nädal kõikides koolides. Erinevate piirkondade koolide õpilased saavad valida mis iganes koolis – võib-olla 100%  kõik riigikoolid ei ole, riigigümnaasiumid liitunud –, aga enamus on. Näiteks meie õpilastel on tõesti silma särama pannud see, kui ma olen õpilastega kohtudes öelnud, et teil on võimalik minna Põlvasse, Jõgevale, Tartusse, Võrru, Saaremaale üheks nädalaks. Viis päeva, üks valikaine, üks kursus, ja sa oledki seal keskkonnas, sa teedki selle. Nii et need koostööpartnerid on olemas. Jah, vabandust!

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Suurepärane! Ma usun, et tuleb väga hea kool. Minu küsimus või mõtted tuleksid omaenda isikliku kooli kogemusest. Seal on olemas probleemid nii eesti emakeelega peredest lastel, kes tahavad natuke teistmoodi lähenemist ja õpetust kui vene emakeelega lastel, eks. Neid alati ei saa koos õpetada, lihtsalt keeleoskused on erinevad. Ja kindlasti on ka see, mida me tänapäeval palju näeme, et tulevad lapsed mujalt poole õppeaasta sees või poole õppekursuse ajal. Kuidas on mõeldud selle peale, et seda keele erinevust või keeleoskuse erinevust tasandada mingi aja jooksul? Ja kuidas paindlikult läheneda sellele?

Tegelikult on erinevus ju paljudes muudes valdkondades ka. Ka matemaatikas on õpilastel erinevus, kui nad tulevad gümnaasiumisse. Neil on emakeeles erinevus, neil on võib-olla ka inglise keeles näiteks, see on ka üks aine või valdkond, kus on tegelikult päris suured erinevused. Siin me oleme mõelnud sellele, et tõesti õppeaasta alguses me teeksime sellised, noh, võib‑olla mitte testid, aga iga õpetaja siis vaataks, mis moel ta seda teeks. Vaatakse oma valdkonna algtase üle ja siis saab jagada. Ma ise kindlasti ei toeta neid tasemegruppe selles mõttes, et see ei ole õige, aga just alguses mingisugused toetuskursused. Näiteks inimene, kes on tulnud koolist, kus matemaatika tase oli nõrgem, ta ei ole jõudnud sama tasemeni, tal oleks väga keeruline hakata teistega ühte sammu pidama. Ta saaks ühe kursuse lisaks, nii‑öelda järeleaitamiskursuse. Aga see tuleb nimetada nii, et ta ei tunneks ennast halvasti, et tema on see mahajääja. Keelega on tegelikult samamoodi. See on see, miks ma ütlesin, et ka meie koolis, kuigi meil on eesti õppekeelega, täismahus eesti õppekeelega kool, me siiski tahaksime tööle võtta vähemalt ühte eesti keele teise keelena õpetaja, kellel oleks just see kogemus ja professionaalne ettevalmistus, kuidas toetada neid õpilasi, sest loomulikult on vastutus kõige eest.

Siin oli enne küsimus ka eesti keele emakeelena tasemest ja selle taseme kukkumisest. Meie vastutus Narvas on just nimelt selle eest ka, et me ikkagi looksime sellise eestikeelse keskkonna, et ka eesti keel emakeelena areneks, ka eesti keel emakeelena rikastuks ja muutuks veel ilusamaks. Nii et selline õpilasepõhine lähenemine, baastaseme testimine ja vajajatele erinevates valdkondades toe pakkumine, et nad jõuaksid ühele tasemele mingisugusel hetkel. Ma arvan, et see näeks välja nii, et nad õpivad ikkagi koos, lihtsalt ühtedel on sinna juurde veel mingisugune tugiaine olemas. Niimoodi oleme mõelnud.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu väga-väga põhjaliku ja toreda ettekande eest! Minu küsimus puudutab keeleseadust laiemalt. Soovin teie kommentaari. Me õpime ju keelt või keelt õpetatakse selleks, et seda kasutada, vastasel juhul ei ole sellel kõigel mõtet. Toon ühe elulise näite. Nimelt paar päeva tagasi, külastades ühte majutusasutust, istudes hommikusöögilauas, leidsin ma uhke vaskse sildi seina peal, kus seisis kolmes keeles: Don't take a food for breakfast, penalty fifty euro; ...; ja kõige kohal ilutseb eesti keeles: ärge võtke välja toitu hommikusöögist, trahv 50 euro. Natuke nõutuna istusin ma seal lauas edasi. Kuidas ma sellisel juhul peaksin hommikust sööma, kui ma sealt toitu välja ei võta? Te saate aru, miks ma sellele (Juhataja: "Hea küsija, teie aeg!") naljaga vihjan, et te kommenteeriksite.

Kommentaar on see, et väga kurb. Ma seda silti konkreetselt pole näinud, aga väga palju sarnaseid naljakaid silte on nähtud küll. Ka Tallinna kesklinnas mõnes restoranis, kui astud sisse, siis kõigepealt sulle pakutakse kõikides teistes keeltes menüüd, ja lõpuks, kui sa ikkagi nõuad, et mina tahaksin ikkagi eesti keeles, siis sa võib-olla hädapärast selle saad. Ma arvan, et me peame olema nõudlikumad, ma arvan, et me peame ise olema selle eestikeelse keskkonna loojad. Ma küll enne ütlesin, et küll on hea, et seadustati eestikeelsele aineõppele üleminek põhikoolis, aga tegelikult ma käskudesse-keeldudesse väga sügavalt ei usu. Sellepärast ma räägingi, et inimesed peavad uskuma, inimesed peavad väärtustama ja inimestele peab kohale jõudma, et miks. Ma arvan, et see on täpselt see, et üks asi on keeleinspektsioon, üks asi on need ettekirjutused, aga teine asi on see, et me inimestena, eesti keelt kõnelejatena oleksime ise heas mõttes nõudlikud. Mitte pahatahtlikult, aga heas mõttes nõudlikud. Ma ei tea, kas te läksite ja ütlesite. Ei läinud, aga oleks võinud. Kodanikujulgusest jäi väheks. Seda peab olema, ka keelelistes küsimustes.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Lapsed on väga erinevad. Keegi omandab keelt väga kiiresti, kellelgi on palju raskem. On ka HEV-lapsed, kellele tehakse seekord erand, nemad saavad õppida emakeeles. Kuid mis saab nendest lastest, kes ei lähe HEV-kategooria alla, aga neil on mingil määral mingil põhjusel keeruline eesti keelt omandada? Üldse neil on keeruline võõrkeeles õppida, olgu psühholoogilisel või logopeedilisel põhjusel. Täpselt samamoodi, nagu siin saalis pakub väga paljudele nalja kellegi vigane eesti keele oskus, täpselt samamoodi tehakse nalja koolides nende laste üle, kes samuti ei oska hästi rääkida. Väga palju on toodud Läti näidet, kuid ei ole räägitud sellest, millised probleemid lastel tekkisid – olgu see motivatsioonipuudus või lihtsalt koolikartus. Kuidas te plaanite nende lastega tegeleda? Kas mingit tuge pakkuda? Mis keeles nendega hakkavad koolipsühholoogid rääkima?

Aitäh, oluline küsimus! Minu isiklik veendumus on see, et kui õpilasel on psühholoogilised ja logopeedilised probleemid, siis see enamasti ei ole seotud, mis keeles ta õpib, vaid need on teistest põhjustest tulenevad probleemid ja nendega peab eraldi tegelema. Ja kui te ütlete, et ta on selle tõttu naeruväärne ühes koolis, siis ma arvan, et sedasama võib juhtuda ka tema emakeelses keskkonnas, kui tal on see. Tihtipeale kõiki neid probleeme minu jaoks natuke meelevaldselt kantakse üle keeleõppe või teises keeles õppe küsimustesse. Kindlasti on erandjuhtumeid ja kindlasti nendega peab tegelema. Aga siis ma usun, et nad juba ongi sellise haridusliku erivajadusega küsimuse all. Ehk siis kindlasti tuleb tagada see.

Ja miks ma tõin siin enne meie seniste kogemuste osas välja ka näiteks kiusamisvabad programmid, väärtusprogrammid, kõik need programmid, mis justkui ei puuduta üldse eestikeelset õpet, aga tegelikult vaat täpselt nendes küsimustes nad puudutavadki. Sest keelt õpitakse ja üleüldse mida iganes õpitakse hästi siis, kui ollakse turvalises keskkonnas. Kool peab looma turvalise keskkonna ja muu hulgas tegelema ka logopeediliste probleemidega õpilastega. Psühholoogidega meie oma koolis oleme praegu planeerinud seda eestikeelseks, aga kindlasti, kui peaks tekkima vajadus mingil põhjusel, mida ma praegu täpselt ette ei kujuta, aga kui peaks tekkima vajadus venekeelsete professionaalide järgi, siis minu eesmärk kindlasti on see, et kõik lapsed saaksid tuge. Ja minu roll koolijuhina on see, et see tugi oleks olemas ja tagatud, ükskõik, kuidas ma seda teen.

Jüri Jaanson, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Et tegemist on praegu väga-väga-väga suurepärase ettekandjaga, väga sisukate küsimustele vastamisega, seetõttu tuleb minu küsimus teile: kas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus mingil moel võimaldab karistada ettekandjat küsimustele vastamise aja pikendamisega?

Aitäh! Ei, ma ei arva, et me kedagi siin karistama peaksime. Aga kui te küsite, kas ma saan pikendada vastamise tähtaega, siis ma arvan, et ei saa. Kõne saan pikendada. Aga selle tähtaja on ette meile andnud juhtivkomisjon, ja muidugi arvestades ka meie töögraafikut. Nii et hea ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Suur tänu teile!

Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma kuulsin, et kolleeg Jaanson tahaks nagu vägivalda rakendada, ja vägivallavastase toetusrühma liikmena ma protestin, ka nii rafineeritud vägivalla puhul.

Aitäh! Head ametikaaslased! Enne, kui ma avan läbirääkimised, on juhtivkomisjon, kes on täna selle teema siia täiskogu saali toonud, teinud ettepaneku pikendada istungit. Nii et alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku: arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13.00‑ks, pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 25, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust.

Ma avan läbirääkimised. Algataja on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Nii et ma lähtun, head ametikaaslased, sellest, et kui ma võtan fraktsiooni esindaja, kes on esimene, siis te oletegi selle fraktsiooni esindaja. Kui see nii ei ole, siis palun öelge mulle, et keegi teine on, ja siis ma palun kedagi teist. Kõigepealt ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Toomas Jürgensteini. Palun! (Toomas Jürgenstein küsib lisaaega.) Palun, lisaaeg kolm minutit!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ja täna auväärt esinejad! Eriliselt tahan tänada esinejaid. Korraliku inimesena mul oli kõne eile õhtul valmis tehtud. Aga tänu teie esinemisele paaris kohas ma asendasin sõnapaari "ma kardan" sõnapaariga "ma loodan".

Tänane teema on tohutult oluline ja ühe või teise nurga alt oleme selles saalis seda viimasel ajal üsna palju käsitlenud. Teema puudutab ka mind isiklikult. Nimelt, mu abikaasa on eesti keele õpetaja ja lisaks olen nii mõnelegi eesti keelele pühendunud noore inimese õpetaja. Nüüd ma vaatan rõdule. Seega olen kogenud, et see teema on komplitseeritud, mitmetahuline ning raske, kus liialt illusioone teha ei tohi. Veel kord Murphy seadust meelde tuletades: igale keerulisele probleemile on olemas endastmõistetavalt lihtsad, ent valed lahendused. Aga täna on just optimistlikus võtmes avatud seda teemat äärmiselt mitmekesiselt.

Otsisin üles oma kõne lõpu, mille pidasin pärast seda, kui olime vastu võtnud seaduse üleminekust eestikeelsele haridusele. Ütlesin tookord: tunnetan selle üleminekuga seotud raskusi, muretsen õpetajate pärast, kindlasti tuleb ette jamasid, kuid kindlasti jõuavad paljud õpilased ja õpetajad nädala lõpus reedese rõõmuni. Ja pole palju unistada, et see rõõm on eesti keeles õpetamise ja õppimisega seotud. Me saame hakkama.

Peatun nüüd neljal eesti keele õpetamisel võtmetähtsuseks oleval aspektil. Teen seda lihtsal kujul. Eksperdid on täna juba rääkinud ja kindlasti tunnevad nad teemat kordades sügavamalt. Kõigepealt õpetajad. Mainisin, et olen abielus eesti keele õpetajaga ja olen näinud, kuidas viimastel aastatel on tulnud talle tööpakkumisi sõna otseses mõttes uksest ja aknast. Ja kui tööpakkumisi on palju, siis inimene valib sageli selle, kus töökoormuse ja töö raskuse, elukeskkonna ja väljakutsete ja palga suhe on kõige paremas paigas. Veel hiljaaegu tundus, et kool see koht ei ole. Olen liikunud ka Ida-Virumaal, Jõhvis, Kohtla-Järvel, ma tean, mida tähendab õpetajapuudus ja ma olen näinud direktorite muret, kui veel augusti teises pooles vajalikku inimest, keda klassi ette usaldada, tal lihtsalt ei ole.

Aga täna kuuldu ja needsamad sammud, olgu see palgatõus või olgu see inspireeriv keskkond ja väljakutsed, ma väga loodan, et see probleem vaikselt laheneb. Tõsi, optimismi sisaldavad ka õpetajad. Oleme oma probleemkomisjonis korduvalt kuulanud erinevaid õpetajaid ja nad ei noruta, hoopis pakuvad lahendusi. Ma usun, paljudele meile jäi meie komisjonis meelde proua Heli Narvast. Tal oli põhimõtteliselt kõik valmis: kõigepealt välja selekteerida perspektiivikad õpetajad, saata nad kloostritaolisse keelekümblusesse ja siis Narva õpetama. Tema selge nägemus oli väga kaasakiskuv, lisaks oli tal kõik väga korralikult paberile pandud ja loogiliselt pandud. Niisugused õpetajad, kes ei loe üles probleeme, vaid pakuvad lahendusi, nemad sisendavad kindlust.

Nüüd õpilased. Jah, me näeme sotsiaaldemokraatidena, et tulevik seisneb tihedamates kontaktides õpilaste vahel. Toon näite Tartust. Kui näiteks Jelena ja Kolja elavad Karlova kooli kõrval ja õpe on eestikeelne, siis see ongi nende koolipiirkond, mitte ei pea nad minema üle jõe Puškini kooli või Annelinna Gümnaasiumi. Ja ma olen näinud, kuidas eestikeelses keskkonnas õpilased seitsmepenikoorma saabastega edusammu teevad. Nii nagu minu klassis, mida ma Riigikogu töö kõrvalt vaikselt juhendada püüan, Ivan ja Alesja: Alesja küpsetab aeg-ajalt kogu klassile muffineid, Ivan õmbleb endale riideid, mis kõik tüdrukud kadedaks teevad. Ja nende eesti keel on nii rikas, et ma vahel natuke mõtlen, et ka mina peaks oma sõnavara täiendama.

Kolmandaks, metoodik. Tunnistan, et siin ma kardan ehk kõige vähem ja täna sain sellele kinnitust. Pikk koolmeistripõli on mulle näidanud, et igas õppeaines leidub kolleege, õpetajaid, kellel on veres või geenides uute nippide ja meetodite väljamõtlemine ja nende materjalide vormistamine. See on üks osa nende olemusest. Parimad neist koordineerivad kõrgkoolides igati edukalt parimate metoodikate laialdast levikut. Metoodika puhul on mul süda kõige rahulik.

Aga viimaks, tõepoolest, lapsevanemad ja koolikogukond. Ja see on tunduvalt sügavam probleem. Ütleme, näiteks matemaatika õpetamisel, kui õpilasel on raskusi ja isa kodus ütleb, et ah, mulle ka see matemaatika ei istunud, siis õpilasel on põhjust seda matemaatikat mitte õppida. Aga siin on küsimused kordades sügavamad. Mäletan, kui eesti keele õppe probleemkomisjonis käis professor Martin Ehala, kes rääkis, mis on Läti üks väike edu: Läti venekeelse ja lätikeelse kogukonna suhe on tihedam. Ka eilses ERR-i intervjuus Andrei Hvostov, kirjanik, on üsna pessimistlik, ta ütleb nõnda. Andrei sõnul ei ela eestlased ja venelased Eestis mitte koos, vaid kõrvuti. Mingisugust kooselu ei ole. Aga täna ma pean tunnistama, et Andrei on ikka olnud skeptiline. Tänane, näiteks Irene optimism kaalub selle tugevasti üle.

Tänased ettekanded on mulle julgust andnud, et ka ühine eesti keele asi kooli kogukondades on võimalik. Jah, me saame sellega hakkama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge. Palun!

Mul paluks kohe igaks juhuks kolm lisaminutit.

Palun, aega kolm minutit juurde teile!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid ja väga lugupeetud eksperdid! Meie tänase istungi teemaks on "Eestikeelsele õppele ülemineku probleeme" ja ma võtan seda sõna-sõnalt ja katsun sellest rääkida läbi rahvuskonservatiivi silmade.

Loomulikult me peame eestikeelsele õppele üleminekut väga oluliseks ja oleme valmis ka seda raskust kandma. Sest ega anname endale aru, et praegu ei ole me ju mitte midagi suurt peale otsuse veel teinud. Ja see on niisiis alles algus. Praegune valitsus on võtnud kohustuse järgmistele valitsustele ja ka need üleminekueelduste loomise koorem on jäänud järgmistele valitsustele.

Ja kõige suurem probleem on muidugi eesti keele õpetajate ja eestikeelsete õpetajate probleem, sest nagu ma enne märkisin, vaid pooled õpetajad jätkavad peale viit aastat koolides edasi. See on selline väga ebamugav teema ja selle probleemi lahendamist pole seniste väikeste vahenditega lootust. Meie arvates nõuaks see senise vasakliberaalse hariduskontseptsiooni kõrvalejätmist. Selleks, et õpetajad ei lahkuks, peaks neile ja koolidele andma rohkem autoriteeti ja õigusi nii lastevanemate kui õpilaste suhtes. Nüüd, eestikeelsele õppele üleminekul on selleks lausa terav vajadus.

Edasi. Haridus‑ ja teadusminister küll väidab, et vene kodukeelega õpilaste asumine eestikeelsetesse koolidesse ei halvenda õppekvaliteeti, aga ega see nii lihtne ei ole. On asjakohane ikkagi küsida, et kui suur võiks olla siis vene kodukeelega laste osakaal varasemas eesti õppekeelega koolis, et õppekvaliteet seal ei langeks. Ja kust me näiteks Narvas kõik need eestlased siis võtame, et seda proportsiooni hoida?

Nii. Edasi ma räägiksin natukene laiemalt. Kõigepealt pole hea, et sellele eestikeelsele õppele üleminekut, mis iseenesest on tore ja hea, et seda üleminekut on hakatud käsitlema justkui sellist poliitilist indulgentsi,  millega suletakse silmad selle ees, et eestikeelsele õppele üleminek iseenesest ei lahenda meie madala riigikeeleoskuse ja ‑oskajate osakaalu vähenemise probleeme. Selleks on ju vaja ka muid samme.

Nüüd, Statistikaameti andmetel, mida siis kajastab ka strateegia "Eesti 2035" mõõdikuid esitlev tõetamm, oli  15–74‑aastasi eesti keele esimese koduse keelena kõnelejaid 2012. aastal 683 000 ja 2021. aastal aga 650 000 ehk siis vähenemine on 33 000 ehk peaaegu Pärnu linna jagu. Ja värskete rahvaloenduse andmete põhjal on 2021. aastal võrreldes 2011. aasta rahvaloenduse ajaga eesti keelt emakeelena kõnelejate osa kogurahvastikus vähenenud 0,1% võrra.

Ja ega seda põhjust ei tule kaugelt otsida. See on immigratsioon ja massiimmigratsioon, mis siis tuleks esimese asjana peatada. Kui meile ikkagi tuleb aastas 4000–6000 umbkeelset isikut püsielanikuks – ja siinkohal me ei arvesta Ukraina põgenikke –, siis on see ikkagi kindlasti rohkem, kui me ühes aastas koolides ja ka täiskasvanutele eesti keele selgeks õpetada jõuame.

Nii. Edasi. Järgmine samm on Eesti avalikku ruumi eestikeelseks muutmine. Meie välispäritolu kaasmaalased on koondunud põhiliselt Tallinna ja Ida-Virumaa linnadesse. Ja kui me jätkame suhtlemist vene keeles, mistõttu polegi vaja eesti keelt selgeks õppida, siis isegi need, kes on saanud eesti keele omandamise tunnistuse, võivad keele uuesti ära unustada ja see rahvuspõhine eraldatus ei vähene. Rahvaloenduse andmetel elas Kirde-Eesti linnades 2002. aastal 11,4% eestlastest, 2021. aastal aga 11,6%. See tähendab 20 aastaga on eestlaste osakaal 0,2% võrra suurenenud. Ja kui tahaksime eestlaste osakaalu suurendada pooleni, vot siis jõuame sinna 25. sajandil. 25. sajandil. Järeldus on, et asi, mida ilmselgelt vajame, on hoopis otsustavam regionaal‑ ja rahvuspoliitika.

Kolmandaks, eesti keele maine tõstmine. Seda saab teha rea meetmetega. Nende hulgas on näiteks ülikoolides eesti keele kasutusala tagamine. Me ei mõju ju kuigivõrd usutavalt, kui me suuname mitte-eestlased siis lasteaedades ja üldhariduskoolides eesti keelt õppima, aga ülikoolid on jätkuvalt ingliskeelestunud. Sellest ei piisa, kui nõuame, et ainult pooled doktorandid oskavad siis lõpetamisel algelist eesti keelt.

Niisiis, meie rahvuskonservatiividena muidugi toetame eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistava faasi algust. Aga realistidena teadvustame selgelt ja palume ka kõigil teistel teadvustada, et riigikeeleoskuse paranemine saab teoks pärast kõigi nende nelja poliitilise sammu tegemist. Ja ma kardan küll või ma arvan küll, et see saab toimuda ainult meie juhitud valitsuse korral. Meie teeksime seda siiralt ja tõhusalt. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Ma palun hetkel Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Üllar Saaremäe. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Väga oluline ja väga tähtis diskussioon on täna olnud, äärmiselt mõtlemapanev noi mitmeski aspektis. Aga nüüd veidi eesmärkidest. Peamine eesmärk eestikeelsele õppele üleminekul on pakkuda kõigile Eesti lastele olenemata nende emakeelest võimalust omandada kvaliteetne eestikeelne haridus, mis tagab Eesti riigi identiteedi kujunemise,  suurendab ühiskonna sidusust ning vähendab nii hariduslikku kui ka sotsiaal-majanduslikku segregatsiooni. Nii on kirjas Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel.

Terviklikult eestikeelne haridusruum tagab paremad võimalused hariduse edasiseks omandamiseks, toimetulekuks tööturul ning toetab seda, et Eestis elavad inimesed oleksid ühises info- ja väärtusruumis. Üleminek eestikeelsele haridusele algab lasteaedades ning esimestes kuni  neljandates klassides 2024. aastal, nagu me teame. Koalitsioonileppe järgi on eestikeelsele õppele üle mindud 2030. aastaks. Selleks on vaja suurendada kõigil õppetasemetel eestikeelse õppe mahtu ning tagada selleks vajaliku eesti keele oskusega haridustöötajate olemasolu. Järgmisel neljal aastal ma näeb eestikeelse hariduse tegevuskava ette riigieelarvest lisainvesteeringute taotlemist suurusjärgus 300 miljonit eurot. Täiendavalt panustab riik eesmärgi saavutamisse Euroopa Liidu tõukefondi vahendeid suurusjärgus 46 miljonit eurot. Üleminekuinfo, üksikasjalik tegevuskava ja eelarveplaan on ära toodud Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel. Ütlen seda kaasamiseks,  mitte niivõrd informatsiooniks.

Võib kindla peale väita, et kui Isamaa poleks olnud nõnda järjekindel, poleks koolide ja lasteaedade ja täielikult eestikeelsele õppele üleviimist otsustatud ei 2021. aasta sügisel reformierakondlaste ja sotsidega Tartu koalitsioonilepet sõlmides ega ka samade partneritega 2022. aasta juulis riigivalitsemise koalitsioonilepet sõlmides, ütleb Tõnis Lukas, haridus- ja teadusminister ERR uudistele 17. jaanuaril käesoleval aastal. Isamaale ei sobinud, et tähtaegadest ega ka täismahulisusest loobutaks. Mõistsime, et kui nüüd pannakse kokku koalitsioon, kus kõik osapooled on varem valmisolekut üleminekuks vähemalt deklareerinud, tuleb seda ajaakent kasutada. Selle ajaloolise otsuse murrangulisusest saadakse küllap varsti aru, sest kui seda poleks nüüd langetatud, oleks paari aasta pärast võib-olla juba lootusetult hilja olnud. Eriti arvestades, et Venemaa tulevase lagunemise ajal hakkab siia pressima uussisserändajaid, kelle liitumist siinse venekeelse kogukonnaga me peame vältima. Kõik peavad eesti keelt oskama, ja punkt.

Aga ajaga, paistab, kahjuks suureneb ka nende poliitikute hulk, kes ei pea eesti keele ja kultuuri säilimist riigi ja ühiskonna esmaseks ülesandeks. Lisaks täielikule eestikeelsele õppele üleminekule madalamatel haridusastmetel ei saa me unustada ka eestikeelse kõrghariduse mahtude vahepealset vähenemist ja peame korraldama asjad viisil, mis võimaldab säilitada eesti keele rolli ka kõrgkoolides ja teaduskeelena. Eestikeelsete õppejõudude järelkasv on erilise luubi all ja selle nimel peab riik edasi pingutama. Ja muidugi on eestikeelse kõrghariduse püsimiseks oluline, et suudaksime ja suutsime ... 

Ma palun aega juurde.

Palun, kolm minutit on teil aega juures.

Ja muidugi on eestikeelse kõrghariduse püsimiseks oluline, et suutsime koalitsioonileppesse ning hiljem ka eelarvestrateegiasse tuua pikemaajalise kõrgkoolide rahastamise tõusu perspektiivi.

Keelt õpitakse ikka selleks, et seda kasutada. Ainult kõigis valdkondades kõikehõlmav kasutamine kindlustab eesti keele säilimise läbi aegade, nagu nõuab põhiseadus. Samal ajal on viimastel aastatel nii kirjaliku kui ka suulise eesti keele kasutamine avalikus ruumis kiirelt vähenenud. Kahjuks ei leidnud valitsus selles tõsises olukorras üksmeelt keeleseaduse muutmiseks, kuigi sel koalitsioonil tundusid olevat kõik eeldused eesti keele positsiooni kindlustamiseks Eestis ka tuleviku jaoks. Paraku polnud ei sotsid ega Reformierakondlased valmis haridusministeeriumi hoolikalt ette valmistatud seaduseelnõu toetama.

Nii jäävad tulevikku ootama niinimetatud platvormiteenuste pakkumisel firmade klientidega suhtlevate kullerite elementaarse keeleoskuse nõudmisel, kaubanduskeskustes peamiselt eestikeelse audioreklaami edastamise nõuete puhul, kaubamärkide ja ettevõtete tegevuse kohta käiva info eestikeelse esitamise tingimuste puhul, taksoteenuste korraldamine nii, et teenuse osutamise õiguse saaksid üksnes natukenegi eesti keelt oskavad juhid. Ka sunniraha eestikeelse teeninduse puudumise eest jäi ettevõtetele naeruväärse 640 euro tasemele uuendusena pakutava 9600 euro asemel. Riigipoolse nõudlikkuse suurendamisega ei saa enam oodata. Uus koalitsioon peab keeleseaduse kavandatud kujul kindlasti kiiremas korras vastu võtma, sest muidu on raske takistada meie riigikeele kasutamist silmnähtavalt vähenevas Eesti avalikus ruumis. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud külalised! Head saadikud ja kuulajad ekraanide taga! Eesti riik on ennast kehtestanud ja otsustanud eestikeelsele haridusele ülemineku. Seda otsust oli väga vaja. Miks mitte varem, küsivad paljud. Kas selleks oli tõesti vaja sõda? Jah, ilmselt oli vaja, sest see sundis Eesti-meelsed erakonnad koonduma. Neli korda tegi Reformierakond katse eestikeelse hariduse seaduseelnõusid vastu võtta siin saalis. Nüüd see lõpuks õnnestus, ainult Keskerakonna saadikud olid vastu. Riigikogu on teinud ajaloolise otsuse, et üleminek eestikeelsele haridusele algab 2024 ja peab toimuma aastaks 2030. Nüüd ei ole enam küsimus selles, kas, vaid kuidas. Ja sellest me täna ka kuulsime. Suur aitäh teile, esinejad! Ent kuna ei Riigikogus ega ka ühiskonnas pole mitte kõik ikka veel veendunud selles, miks seda eestikeelsele haridusele üleminekut vaja on, siis lubage, et lühidalt siiski alustan küsimusest, miks.

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et Eesti riik on loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Palju räägitakse keelest ja kultuurist, aga see on ka rahu küsimus. Meie välise rahu tagamiseks panustame kaitsekulude tõstmisega, aitame koos liitlastega Ukrainat, kes võitleb ka meie iseseisvuse ja rahu eest. Seesmise rahu tagamiseks peame aga aitama kaasa haridussüsteemi üleviimisel eestikeelseks ja eestimeelseks, et lõimida Eesti ühiskonda. Nagu eesti keele probleemkomisjoni esimees, minu kolleeg Jürgen Ligi ütles, küsimus ei ole eesti keele õppes, vaid eestikeelses hariduses. Ja tegelikult isegi mitte ainult eestikeelses, vaid ka eestimeelses hariduses, nagu väga kenasti rääkis ka Irene Käosaar. Eestimeelne haridus põhineb Eesti Vabariigi põhiseaduses ja riiklikes õppekavades kokkulepitud väärtustel. Meie eesmärgiks ongi luua eestikeelne ja eestimeelne haridussüsteem, mis toetub meie kokkulepitud ühisväärtustele ja lõimib kõik õppurid Eesti väärtusruumi, hiljem loodetavasti kõik kodanikud. Eesmärk on, et eestikeelne haridussüsteem annab väga hea riigikeele oskuse, annab lõpetajatele eluks kaasa 21. sajandi ootustele vastavad teadmised, oskused ja väärtushoiakud.

Probleemid. Meil ei ole probleem vaid selles, et vene koolide lõpetajatel pole piisavalt riigikeele oskust ja et nende tulemused PISA uuringute järgi on ligi aasta maas. Meil on probleem ka selles, et meie koolides sageli ei ole mitte väärtuspõhist, nii‑öelda Eestis kokku lepitud ühisväärtustel põhinevat koolikultuuri. Seda on näidanud ka uuringud. Miks on siis see vajalik ja kellele on vajalik eestikeelsele haridusele üleminek? See on vajalik, esiteks, muu kodukeelega lastele, kes selle kaudu saavad võrdsed võimalused eneseteostuseks ja lootus paremale tulevikule, sest hea haridus, hea töökoht, osalemine ühiskonnaelus kõike seda võimaldab. See on, teiseks, vajalik Eesti ühiskonnale suurema sidususe tagamiseks. Ja kolmandaks, see on vajalik Eesti riigile konkurentsivõime kasvatamiseks, sest kõikide Eesti inimeste võimed, kui need parimal viisil on välja arendatud ja rakendatud, saavad nad anda oma maksimaalse panuse tööturul ja see on Eesti riigile õitsenguks vajalik. See on vajalik Eesti riigi julgeoleku tagamiseks, sest eestikeelne haridus toetab muu emakeelega laste ja nende kaudu ka perede lõimimist Eesti väärtusruumi, teeb nad lojaalseks ning arendab nende kriitilist mõtlemist, et nad oskaksid ära tunda propagandat ja info kaudu inimestega manipuleerimist, eristada tõde valest ja suudaksid ennast autonoomselt ühiskonnaliikmetena teostada.

Mida teha? Minister Liina Kersna ajal koostas Haridus‑ ja Teadusministeerium üksikasjaliku tegevuskava eestikeelsele haridusele üleminekuks. Seda tegevuskava täpsustas uus minister Tõnis Lukas, sest muutunud oli ka tähtaeg, see on uue koalitsioonilepinguga toodud viis aastat varasemaks, aastaks 2030. Selles tegevuskavas on väga palju olulisi ja häid tegevusi.

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, teil on aega kolm minutit lisaks!

Õpetajate ettevalmistamiseks või olgu palgakoefitsient Ida-Virumaal eesti keele õpetajatele, lähtetoetused, stipendiumid, õppevahendid, keeledidaktika arendamine. Oluline on rõhutada, et keelekümbluse metoodikat kui väga hästi end õigustanud metoodikat ei kavatse keegi kaotada, nagu ka täna siin saalis prooviti väita. Minister Lukas tõesti kord siin puldis komistas ja vahendas, nagu öeldes, et keelekümblus kaob. Ta mõtles, et kaob süsteemina. Kaovad keelekümbluskoolid ja ‑klassid, aga seda metoodikat kasutatakse seal, kus on muukeelseid lapsi, nagu me täna kuulsime ka ettekannetest. Oluline on teha pingutusi selleks, et ka lõimitud aine‑ ja keeleõppe metoodika, milles ka professor Birute Klaas minu teada on väga suurt rolli omanud selle väljatöötamisel, leviks, et see oleks õpetajakoolituses tõesti igal pool kohustuslik osa. Et oleks piisavalt täiendõppekursusi selle õpetamiseks, sest nüüd saab igast õpetajast ka keeleõpetaja, kuna muu emakeelega lapsi tõenäoliselt satub igasse kooli ja klassi.

Minu kompetents on see, et igast õpetajast peab saama ka väärtuskasvataja, ja seetõttu tegelikult tuleb igale õpetajale, igale lasteaia‑ ja kooliõpetajale anda kaasa oskus olla väärtuskasvataja, igale lasteaia‑ ja koolijuhile väärtuspõhise koolikultuuri kujundamise oskus. Ta saab seda edukalt teha, kui teda toetab koolipidaja. Seetõttu on omavalitsustel ja riigil suur vastutus koolide ja lasteaedade toetamisel väärtuspõhise koolikultuuri juurutamiseks.

Üks kõige olulisemaid asju, mida ma tahaksin rõhutada, on see, et me tegelikult liigume koolis sellesama tempoga nüüd, või loodetavasti kiirema tempoga, aga läbime sellesama tee, mille ees Eesti kool seisis 30 aastat tagasi, kui ta hakkas muutuma tuupimiskoolist väärtuspõhiseks kooliks, kus keskmes on õppija, tema individuaalse ja sotsiaalse arengu toetamine, kus kooli ülesanne on luua arengut toetav õpikeskkond, mis on ehitatud üles vastastikusele austusele ja koostööle, kus toetatakse iseotsustamist ja enesemääramist, kus mõistetakse, et õpitakse mitte hinnete pärast ja õpetaja pärast või tema sõna kuulamiseks, lojaalne olemiseks, vaid õpitakse selleks, et ennast paremini teostada tööelus, ühiskondlikus elus ja õnnelikus isiklikus elus. Sellises väärtuspõhises koolis valitseb arusaam, et kodul ja koolil on ühine laps. Partnerlus ja koostöö peab toimuma igal tasandil. Need õpetajad peavad olema õppivad professionaalid, kes on valmis ennast täiendama ja arendama.

Eestikeelne kool peab olema õppijakeskne kool ja see on kõige olulisem murre, et me murrame autoritaarsusest välja partnerlusse. Seda tuleb toetada ja see muudab ka Eesti ühiskonna väärtuspilti, et me ei jääks enam maailma väärtusuuringute järgi taha seal, kus valitsevad nii‑öelda hoopiski sellised ellujäämisväärtused autonoomia ja hoolivuse ja ka eneseteostuse ja õpihuvi asemel.

Lõpetuseks ütleksin, et meil on väga vaja liikumist "Teeme ära!". Eestikeelsele haridusele üleminek vajab kogu ühiskonna panust. Meil on olemas programmid "Noored kooli", "Tagasi kooli" ja "Kogenud kooli", nüüd on vaja sellist programmi nagu "Eesti ühiskond kooli". Aitäh teile ja jõudu meile kõigile!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja, head kolleegid ja külalised! Ma kõnelen siin Keskerakonna fraktsiooni nimel, kes ainsana hääletas eestikeelsele õppele ülemineku seaduse vastu.

Kui me arutasime fraktsioonis, kuidas hääletame, siis rõhutasime, et meie siiras soov on, et kõik Eestis elavad lapsed õpiksid eesti keele selgeks ja neil oleksid eesti noortega võrdsed võimalused õpinguteks ja tööturul. Aga me ei soovi antud küsimuses lähtuda puhtalt poliitilistest loosungitest ja korraldustest. Me soovime teha sisulist tööd, põhjaliku ettevalmistuse, ja lähtuda õpetajate ja keeleteadlaste soovitustest. Nende arvamused ja kriitika seaduse suhtes kõlavad ju igalt poolt. Kahjuks teised saadikud siin saalis, kes hääletasid seaduse vastuvõtmise poolt, ei näinud vaeva, et süveneda olukorda, ja tegid lihtsalt seda, mida nende arust tulnuks teha juba ammu.

Head kolleegid! Ma ei hakka siin kordama numbreid, neid on juba palju öeldud. Üks arv aga väärib kordamist. Aastaks 2030 on meil vaja leida, koolitada ja ette valmistada circa 7000 õpetajat, ja siiamaani ei ole haridusministeeriumil ega kellelgi teisel selget visiooni, kuidas seda teha. See teeb mind väga murelikuks, sest niikaua kui meil ei ole piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid koolides ja lasteaedades, kannatavad need vähesed allesjäänud haridustöötajad topeltkoormusega ja elavad läbipõlemisriski tingimustes.

Mind teeb väga murelikuks ka seda, et haridusministeerium seab ebarealistlikke plaane, kuidas koolitada õpetajaid. Haridusministeeriumi helgete plaanide kohaselt on õpetajatel võimalus kiiresti täiendada oma eesti keele oskust ministeeriumi pakutavatel kursustel, sooritada eksam, saada vajalik tunnistus ja edasi töötada. Tuletan meelde, et kursustel saab käia pärast tööaega. Kas teie, head kolleegid, tõesti usute seda, et õhtused keelekursused töö kõrvalt annavad soovitud tulemuse? Sõbrad! Keelt tuleb õppida mitte jooksu pealt, väsimusest kokku kukkudes, vaid sellele täielikult pühendudes.

Meie eesti keele õppe probleemkomisjoni istungil oli arutelu, et mida teha. 20-aastase tööstaažiga lasteaia õpetaja ja direktor pakkus välja lahenduse. Tema hinnangul oleks reaalne koolitada õpetajad välja üheksa kuuga, saates nad õppima täiskoormusega statsionaarse õppekava raames, samal ajal säilitades nende palga. Minu arust tegemist on väga hea ettepanekuga, aga ma oletan, et sellel mõistlikul ideel pole määratud teoks saama. Õppivaid õpetajaid pole lihtsalt kellegagi asendada. Igal juhul, kvalifitseeritud õpetajate juurdekasvuga on vaja väga tõsiselt tegeleda ja mitte loota sellele, et probleem seaduse vastuvõtmisega ise laheneb.

Soovin veel tähelepanu juhtida sellele, et paljude vanemate ja õpetajate kogemus räägib sellest, et venekeelsest ja segaperest pärit lapse eestikeelsesse lasteaeda panek automaatselt ei taga valmisolekut eesti koolis õppimiseks. Kahjuks see on nii. Tegemist on väga keerulise, rahalisi vahendeid ja aega nõudva protsessiga, milleks kõik pered kahjuks ei ole valmis, ning täitsa vale ja ohtlik on üritada veenda kõiki vanemaid selles, et te panete oma lapse eesti lasteaeda ja küll ta õpib eesti keele selgeks, nii et ta on võimeline eesti koolis eesti keeles edasi õppida. Koolis need õppimisprobleemid ainult süvenevad.

Samas on vaja arvestada ka erivajaduste ja logopeediliste probleemidega lastega. Selliste laste vanemate jaoks tundub kogu see ülemineku protsess täielikku tragöödiana, millele nad lahendust ei näe.

Kas meie koolisüsteem, õpetajad ja tugispetsialistid on nendeks probleemideks ja väljakutseteks valmis? Need on ainult üksikud probleemid, mis üleminekuga kaasnevad, tegelikult on neid probleeme palju rohkem ning me ei tohi oma silmi kinni pigistada ja toetuda ainult poliitilistele loosungitele ja paberil tehtud plaanidele. Meie ülesandeks on näha reaalseid lapsi, vanemaid, õpetajaid ja tugispetsialiste ning võtta vastu otsuseid ja seadusi ...

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Palun, lisaaeg on teil kolm minutit olemas.

... ning võtta vastu otsuseid, seadusi, et tagada kvaliteetset haridust kõigile lastele ja seda mitte ainult paberil. Ma siiralt loodan, et järgmine Riigikogu koosseis arvestab rohkem õpetajate ja teadlaste arvamustega küsimustes, mis mõjutavad meie laste haritust, haridust ja tulevikku. Aitäh!

Tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini. Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh! Põhimõtteliselt ei ole emakeelne kool juba ammu enam mingisugune pedagoogiline probleem. Pärast surematu Šveitsi pedagoogi Heinrich Pestalozzi elutööd ei leidu kultuurilises maailmas küll ühtki nimekat pedagoogi, kes julgeks vaielda selle lihtsa tõe vastu, et lapse õpetamine peab toimuma tema emakeeles. Ja me ei leia maailmas ka ühtki rahvast, kes vabal tahtel paneks oma lapsed algkoolis õppima võõrkeeles. See on nüüd vaid poliitiline probleem. Võõrkeelt sunnitakse vähemusrahvastele peale poliitilistel motiividel. Võõrkeelne kool käib ikka käsikäes ümberrahvustamise püüetega. Sellega on emakeelse kooli küsimus ühtlasi ka vähemusrahvaste õiguste küsimus.

Kui me iseseisvuse kättevõitmisega hakkasime korraldama oma riigi asju. Siis oli kõigile endastmõistetav, et meie kõigile oma riigi piires elavatele rahvastele anname needsamad õigused, mille eest me ise olime võidelnud. Meil ei olnud kahesugust mõõtu, üks enda ja teine vähemusrahvaste jaoks. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb: "Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed." Riigikodanikkude õiguste hulka, mida põhiseadus võttis oma kaitse alla, kuulusid ka rahvus ja emakeelne kool. Paragrahv 9-st loeme: "Iga kodanik on õigustatud säilitama oma rahvuse kuuluvuse." Ja paragrahv 22 annab vähemusrahvastele õiguse õpetada lapsi emakeeles. Jutumärkides: "Vähemusrahvustele avatud koolides ja õppeasutustes toimub õpetamine nende emakeeles ja riigikeeles seaduses tähendatud alustel." Sellega on õigus emakeelsele koolile Eestis võetud kodanikkude põhiõiguste hulka ja tunnustatud ühevääriliseks teiste kodanike põhiõigustega, nagu sõna, usu, südametunnistuse ja trükivabadus, mis igale demokraatlikule riigile on endastmõistetavad. Kõigil vähemusrahvastel, venelastel, sakslastel, rootslastel ja juutidel olid oma algkoolid ja ka keskkoolid.

Aga ega vist Eesti Vabariigi seisukoht vähemusrahvaste õiguste kaitse alal ei põhinenud üksi pedagoogikal ja õigel arusaamal demokraatlikust riigikorrast. Küllap mängisid siin osa ka praktilised kaalutlused. Tunti seda tarkust, et kõige kergem valitseda riiki, kui kellelgi, ei riigi oma rahval ega vähemusrahvastel ei ole põhjust nuriseda. Teati ka oma kogemuste järgi, kui hellad on inimesed rahvuslikes küsimusis. Eesti Vabariik ei kartnud vähemusrahvaste kultuurilisi püüdeid ega taotlusi, vaid katsus neid just jõudumööda toetada. Eesti tahtis olla kultuurriik ja soovis, et kõik tema piirides elavad rahvad oleksid kultuurilised.

Kuid me teadsime ka seda lihtsat tõde, et iga kultuur on rahvuslik. Kultuur sarnaneb taimega, mis on juurtega kinnitunud maamulda ja ammutab toitu rahvuslikest varasalvedest. Rahvusliku kultuuri võimsaks edasikandjaks on aga emakeel. Keele kaudu jääb kasvav noor ühendusse tema traditsioonide ja loovate jõududega. Kui kaotab laps emakeele, jääb ta kõigest sellest ilma. Süvenemine võõrasse kultuuri on aga pikaldane toiming, õppides kõnelema võõrast keelt, ei omandata veel selle rahva traditsioone ega tõekspidamisi. Esimene põlv, mis sulab võõrasse rahvasse, on sellepärast kahetsemisvääriline, sest ta vaesustub hingeliselt. Me tunneme, et õigus emakeelsele koolile kuulub meie kodanike põhiõiguste hulka, ja teeme sellest omad järeldused.

Ja see ei ole minu tekst. Ma laenasin! See on ajaleht Stockholms-Tidningen Eestlastele. Ja see artikkel pärineb 12. aprillist 1950. Selle autor, ma arvan, on puhas eestlane. Alla kirjutatud on M. Raud. Seda ma ei oska praegu kommenteerida. Pealkiri on "Õigus emakeelsele koolile". Nagu te nägite, ma lugesin teile seda artiklit ette, mis minu jaoks ei ole tavaline. Tavaliselt ma paberkandjal olevat teksti ei kasuta, aga ma arvasin, et ma pean täpne olema nende mõtete edasiandmisel teile. 

Mingit moraali selle asja peale ei tule. Ütlen vaid seda, et esiteks, ma olen selle artikli autoriga kõigis tema mõtetes solidaarne. Ja teiseks seda, et meie esivanemad olid riigi hariduselu ülesehitamisel meist – ma mõtlen seda saali –, meist, sellest saalist, palju targemad, ausamad ja demokraatlikumad. 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Maris Lauri.

Head Riigikogu liikmed! Head ettekandjad! Väga huvitavad ettekanded olid ja ma arvan, et olid ka kasulikud ettekanded eelkõige nendele, kes vaatasid seda ülekannet siit. Kahtlematult on eestikeelsele haridusele üleminekuga seotud palju küsimusi, probleeme. On hädavajalik, et ühiskond lihtsalt peale selle, et ta on saanud selgeks, et eestikeelsele haridusele tuleb üle minna, ka teaks, kuidas seda teha ja näeks, et on olemas plaanid, on olemas mõtted, kus on puudujäägid. Et kõigega ollakse kursis.

Ma tunnistan, et minu jaoks on eestikeelsele haridusele üleminek ülimalt oluline. Olles Ida-Virumaalt ehk piirkonnast, kus eesti keel on olnud aastakümneid väga tugeva surve all, kus eestikeelse hariduse omandamine on aeg-ajalt raske. Ma ei räägi siin mitte üksnes venekeelsetest peredest pärit lastel, vaid ka eestlastel aeg-ajalt. Küsimusi ja vaidlusi on hästi palju. Aga minu jaoks on väga hea, et see hirm, mis oli poliitikute seas – ja ma julgen seda öelda – sellest ajast, kui ma ise poliitikas veel ei olnud, on lõpuks üle saanud. On usk, et ka poliitikuteni jõudis see usk, mis tegelikult oli ühiskonnas olemas. Oli lastevanemates olemas ja nende lastevanemates, kelle kodus räägitakse vene keelt. Ma julgen seda ka öelda. Olles olnud Järve kooli vilistlane ja olles kursis sellega, kuidas ja kuivõrd tahetakse tegelikult vene kodudest panna lapsi eestikeelsesse kooli.

Tänane päev andis selle tõttu, ma arvan, väga paljudele ettekujutuse, et meil on tahet minna edasi. Ja see on hea, et ka poliitikud on selle asja ette võtnud, mitte see ei käi ainult rohujuure tasandilt. Me näeme – mina küll vähemalt nägin – julgust, inspiratsiooni, tahet. Ja ma nägin tegelikult seda tõelist patriotismi, milles seguneb teadmine, et tehakse õiget asja õigete asjade nimel ja ollakse endas kindlad. Ja nüüd on minu arvates väga oluline, et poliitikud ei kaotaks oma julgust, et meil oleks alati aega ja tahtmist tegeleda probleemidega, mis kahtlematult tulevad. Iga suure asjaga tulevad probleemid, ootamatused. Et me julgeksime pakkuda tuge. Et me ei hakkaks põlve väristama esimeste tõrgete puhul, küsimuste ja muude asjaolude tõttu. Et me leiaksime vajadusel ressurssi, et me leiaksime head sõna, mida minu arvates on eriti vaja. Ja võib-olla aeg-ajalt ka õlale patsutada ja öelda, et te teete õiget asja.

Mul on tunne, et ühiskonnas on valmisolek ja arusaam sellele väga suur. Ja ma usun, et me saame eestikeelsele haridusele üle mindud. Kindlasti see tee ei ole lihtne, kiire. Aga iga asi, mis on saavutatud raskustega, on seda armsam ja seda väärtuslikum. Aitäh veel kord ettekandjatele ja jõudu meile kõigile! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kõigepealt aitäh huvitava ja olulise arutelu eest! Aga kui nüüd vaadata ja rääkida nagu maakeeles ja otse, ilma definitsioonide, mida lugupeetud esinejad siin pakkusid ohtralt, märksõnade ja loosungite, mis on ka olulised, aga oluline on see, et me oleme järjekordse suure hüppe eel. Mäletate, Hiina juht Mao Zedong tuli ka oma suure hüppega, et põldude pindala oluliselt suurendada ja tööstus maale viia. Ja noh, mis sellest tuli, ei hakka rääkima.

93. aastal, see PGS-i vastuvõtmisega oli esimene suur hüpe. Peaminister oli Laar ja haridusminister oli Paul-Eerik Rummo. Noh, Laar on täna Eesti Panga Nõukogu esimees. Ja seal oli hüpe seitsme aastaga, et aastal 2000 peaks olema haridussüsteem eestikeelne. Noh täna on 2000, juba 2023 ja me oleme tulnud välja siin järjekordse suure hüppega, plaaniga, ja jälle seitse aastat, 2030 peaks olema. Aga samas esimene suur hüpe läks nagu nihu. 2000-ndal, siis kui otsustati, et eestikeelne hariduse kokteil on 60 : 40. Noh, siin oli, Mart Laar oli peaminister ja Tõnis Lukas oli seal. Nagu saadi aru, et hüpe on, ei õnnestu ja siis tehti selle. Aga nüüd teine suur hüpe selle, aga samas jälle Keeleameti juht Ilmar Tomusk on öelnud, et vundamenti nagu ei ole, tegeleme katusega. Ja noh seesama, kui neljas klass 40% valdab tasemel A1 ja seitsmes klass ka 40% kõigest on A2-tasemel.

Ja piltlikult öeldes, et me läheme rünnakule. Praegu nagu sõjaaeg, võiks kasutada neid mõisteid. Et aga kui ei ole sõdureid, õpetajaid, ka motiveeritud sõdureid ehk õpetajaid ja kui pole ka laskemoona või laskemoona on vähevõitu. Sõjaväejuhid, kui nad on arukad, saavad aru, et sellises olukorras rünnakule ei ole nagu tark minna või vähemalt seada suuri sihte. Ja mulle tundub, et praegu me olemegi selles olukorras, et me oleme taas, tegemist on õige asjaga, aga aega on 30 aastat, sisuliselt kogu taasiseseisvumise aeg on nagu maha molutatud omavaheliste arusaamatuste ja grillimisega ja nüüd üritame jälle asja teha, mida oleks pidanud ammu-ammuilma tegema.

Aga mida me, milline on tänane rindeolukord? Rindeolukord on see, et eestlaste arv  või üldse Eesti elanike arv 1. jaanuaril oli 1 357 739. Ja neist 84% räägib eesti keelt. Aga see tähendab seda, et praegusel hetkel või 1. jaanuaril oli Eestis 217 238 umbkeelset. Üle 200 000. Ja vähe sellest. Meie elanikkond on tõesti mõne protsendiga tõusnud, kasvanud 2%. Aga 75% sellest tõusust on Ukraina sõjapõgenikud. Ja nüüd needsamad inimesed, kes on lahkunud oma kodumaalt ja on saabunud ja jäänud siia, teadmata, kui kauaks, on nende lapsed on pandud ja soovitatud eelkõige eesti koolidesse panna. Ei jõua rääkida, mida see tähendab tegelikult nendele lastele, kes seal praegu on. See on paljudes kohtades üle jõu käiv töö.

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Ja pedagoogid teavad seda paremini, kuidas on. Ma tahan öelda, et me oleme, teisele nii-öelda suurele hüppele läheme, suurele rünnakule, et umbkeelsust vähendada või lõpetada selle seitsme aastaga. Aga see olukord tänu nii-öelda sõjale Ukrainas ja sõjapagulaste saabumisele siia suurtes hulkades on muutunud veelgi keerulisemaks. Kui seda ei oleks, oleks nagu selgelt ülesanne võib-olla kergemini täidetav. Aga praegusel hetkel ma olen üsna veendunud, et ka see suur hüpe lõpeb samamoodi, nii nagu esimene Mart Laari ja Paul-Eerik Rummo orkestreeritud suur hüpe. Ja sellest on väga kahju.

Ma ei saa aru, ma olen igasuguseid erinevaid keeli õppinud. Kui on tahe, ei ole mingit probleemi. Kui natukenegi, küsimus on tahtmises ja kui riik ja omavalitsused oleks olnud nii-öelda näoga inimeste poole reaalselt, siis oleks see ammuilma olnud tehtud. Ma ei kujuta isiklikult kuidagi ette, kui ma peaks põgenema Hiinasse või mõnda Araabia riiki, ma arvan, juba järgmisel nädalal ma räägiks, kasutaks vähemalt vähemalt 20 kuni 30 sõna. Ja aasta peale, aasta pärast räägiks olgu või hiina keelt. Aga see on ainult siis, kui on soov ja tahe. Küsimus ei ole selles, et mõni keel on liiga raske või keeruline.

Aga igal juhul aitäh selle võimaluse eest sellel arutelul osaleda. Lootus sureb viimasena. Loodame, et see suur hüpe, mille täideviimine tegelikult algab alles peale 5. märtsi, oleneb sellest valitsuse koosseisust ja tahtest. Konservatiivse Rahvaerakonna taha asi ei jää. Me teame, kuidas seda teha. Aga loodame, et tuleb seekord välja midagi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eduard Odinetsa. Palun! Palun, lisaaega kolm minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See otsus on tehtud: Eesti haridus muutub eestikeelseks. Osadele on see väga oodatud otsus, osadele on see kindlasti väga kardetud otsus. Igal juhul tuleb meil kõigil nüüd asuda läbima seda teekonda, mis ei ole kerge ülesanne, mis on raske ülesanne. Ülesanne, millel on palju väljakutseid ja takistusi.

Ma tean seda ja mõistan väga hästi. Tean, mida see tähendab, asuda õppima keeles, mida sa tegelikult ei pruugi osata. Astusin mina aastal 1993 Tallinna Pedagoogikaülikooli eestikeelsele õppekavale ja hakkasin õppima eesti keele õpetajaks. Saamata aru tegelikult üldse, millest loengutes juttu on. Aga nüüd olen siin diplomeeritud eesti keele õpetajana, magistrikraadi omandanuna, lingvistika doktorantuuris õppinuna ja eesti keelt enam-vähem heal järjel oskajana. Omastav ja osastav ikka lähevad aeg-ajalt sassi.

Mitte endast ei tahtnud ma rääkida, vaid kahest murekohast. Kahest asjast, millest mina tahaksin kõnelda, mis mulle isiklikult tunduvad väga olulised lisaks kõikidele teistele muredele ja probleemidele, õpetajate puudumisele ja kõigile teistele asjadele, millest täna siin nii eksperdid kui ka head kolleegid on kõnelenud. Esimene murekoht on jätkuvalt segregeeritud Eesti haridussüsteem. Jah, me liigume eestikeelsele õppele, aga meil jätkuvalt jäävad eestikeelsed koolid nendele, kelle esimene keel ei ole eesti keel, ja eestikeelsed koolid nendele, kelle esimene keel on eesti keel ja nendele, kes oskavad eesti keelt sellelsamal heal emakeele kõneleja tasemel.

Rõõm oli kuulda Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktori sõnavõtust, et tema ehitab oma koolist ühtset kooli, kus õpivad kõik lapsed koos. Tegelikult kogu selle üleminekuga meil jätkuvalt jääb kümneid koole, kus õpivad ainult need lapsed, kelle emakeel on vene keel ja õpivad eesti keeles. Ja siin tuleb üks suurimaid väljakutseid: kuidas tegelikult luua seda päris keskkonda, kuidas tegelikult luua kontaktid eesti emakeelega õpilastega, kuidas tuua kontaktid koolide vahel, õpetajate vahel, ka lastevanemate vahel, et tekiks see päris ühtne haridussüsteem, et tekiks päris ühtne kool, mitte kaks erinevat süsteemi. Ma saan aru, et võib-olla Narvas see ei ole võimalik, seal ei ole lihtsalt neid eestikeelseid inimesi, kellega koos õppida. Aga mujal neid on ju. Ja tegelikult ju Tartu Ülikooli teadlased on pakkunud meile viis erinevat mudelit, kuidas sellist haridussüsteemi üles ehitada. Võtkem nad kasutusele. Ja ma loodan, et need teadlased, eksperdid, kes nõustavad meie Haridus- ja Teadusministeeriumi, pakuvad neid mudeleid sõltuvalt konkreetsest regioonist.

Ja teine mure, mis mind painab, on tegelikult lõimitud aine- ja keeleõppe rakendamine nendessamades koolides. Mina isiklikult usun, et see üleminek ei ole võimalik ilma selleta, et igas selles venelastele mõeldud eestikeelses koolis hakatakse rakendama massilisele lõimitud aine- ja keeleõpet. Ainult siis on võimalik õppida keelt, õppida aineid ja olla selles edukad. Tahaksin näha varsti igal pool kuulutusi, üleskutseid õpetajatele, nii tulevastele kui ka praegustele, minna ja omandama lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat. Loodan, et Haridus- ja Teadusministeerium panustab sellesse ja eraldab vastavaid vahendeid, et see võimalus oleks kõigil olemas. Aga isegi siis, kui meil kõik õpetajad on omandanud selle lõimitud aine- ja keeleõppe viisi, kuidas õppetööd korraldada, see ei hakka tööle, sest väga paljudes koolides koolikultuur ei võimalda seda teha. Lõimitud aine- ja keeleõpe on edukas ainult siis, kui keeleõpetajad ja aineõpetajad teevad omavahel koostööd. Kui igaüks töötab omaette oma õppekavaga, oma tundidega, oma õpikutega, siis sellest ei tule midagi välja ja ka nendest koolitustest on vähe abi. Aga ma loodan, et ka nendel koolitustel õpetatakse, kuidas teha koostööd omavahel. Ja olen oma silmaga näinud ja oma teadustöös märganud päris palju puudusi just selles koostöö valdkonnas. Just nagu igaüks teab, mida tema peab tegema, aga kuidas seda koos teha? Siin on suuri puudujääke.

Kokkuvõttes, head kolleegid ja külalised, mina usun üleminekusse, usun, et see on võimalik. Usun, et meie kool saab hakkama. "Meie kool" selle suurimas tähenduses. Kui mitte astuda sellele teekonnale nüüd, siis millal veel, head kolleegid? Oleme väga kaua seda sammu edasi lükanud. Edasi lükanud lõimitud ühiskonna ehitamisel ühe olulisema sammu astumist: päriselt ühtse haridussüsteemi loomist. Ja nüüd on meil selleks ajalooline võimalus, nüüd on see otsus tehtud, head kolleegid. Asume tööle! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased ja head inimesed, kes te muretsete eesti keele käekäigu pärast! Üks mõte, millest ma tahaksin alustada, on see, et see, kes ei austa iseennast, ega seda teised ei austa ka. Sellisena on me olukord olnud ja seda on nii palju räägitud, et 30 aastat me ei ole riigina ennast suutnud kehtestada. Ja vähemalt nüüd on seadusloome selliseks tehtud, et seda enam tagasi ei pööra. See, et siin nii palju agasid kõlab ja kõiki neid probleeme, erinevaid tahke  ja vaatenurki – ma arvan, et ei olegi ühest unikaalset võluvitsa, mis klassis kas või kõikide õpilaste peale.

Kui ma tahaksin pidurdada mingil määral eesti keele arengut, siis ma võib-olla hakkasin enda näidet tooma ja ütlema, et ainult muusika on see: kui sa laulusõnu tõlgid, mille järgi sa omandad selle keele. Aga see ei ole minu eesmärk. Me suudame neid genereerida neid agasid ja öelda, et see võib olla põhjuseks. Vähemalt on see probleem nüüd lahendatud. Seadusloome on selgeks tehtud, seda ei ole enam võimalik tagasi pöörata. Me läheme ühtse eestikeelse hariduse peale nüüd, kus me loeme selle otsuse vastu võtnud. Aga ma mäletan, et veel sügiselgi oli see, et aga andke meile veel neli kuni viis aastat aega, et siis me veel ... Ja see ongi see, miks, kui palju me seda lõtku pikendame. Teistes riikides ei ole sellist vastutulelikkust. On riigi huvi, mitte ei aruta igaühe õigust. Me pöörame väga palju tähelepanu nendele erisustele, aga peab olema üks keskkond, mille järgi me suundume, seesama tee, mis on ette võetud. Sinna me peaksime minema.

Ma tahan rääkida võib-olla natukene hoopis teisest asjast. Eks ta käsikäes ole ka ju kontrollmehhanismiga. Kole sõna "sanktsioonid", aga mida iganes. Me teame, et meil siin üks teine eelnõu ei jõua kuhugile kuskilt, sest meil on täiesti erinev käsitlus. Ja see oleks väga suur patt, kui ma jätaksin selle siin kõnepuldist ütlemata. Need platvormitöötajad ei ole "juhtum Tallinnast". Mu sõber läks enda vennale külla ja ütles, et tellis siis platvormisõiduvahendi, kes hakkas sõitu jagama. Ütles lastele, et minge taksosse, me kohe tuleme. Kui alla läksid, oli takso lahkunud. Seitsmeaastane proovis ka seal inglise keeles midagi öelda, taksojuht viis aga kohale, kus oli aadress, sest raha oli juba tasutud. Viieaastane, see lihtsalt hüsteeriliselt karjus. Mu sõber on pillimees, elus vedelat-paksu kõike näinud. Ta sai aru, et ta peab ruttu ka kuskilt takso saama ja ilmselgelt enda venna poole jõudma ja teavitama venda, et see läheks välja ja siis lapsed, mis olukorras on lapsed.

Aga mida teeks tegelikult päriselt ema, kui ta loeb kõikidest nendest õudustest, mis me laste ümber oli? Ja siis me räägime seda, et me ei tohi olla liiga ranged. See, et meil on üks segment, kes ei taha õppida, vabandage väljenduse eest, aga nii ta on, me lihtsalt seda võime tõlgendada. On võib-olla ka mingi segment, kes tahab, ja me ei pööra praegusel hetkel tähelepanu sellele, aga mina vaatan alati paar sammu ettepoole. Kuidas kaasata eesti keele õppesse meie väliskogukond? Jah, sõjapõgenikud, kes läksid sõja eest 1944, nemad viisid kaasa selle ilusa kaunikõlalise rikkumata eesti keele, mida hiljem hakati omadussõnade kärpimisega natukene kokku kuivatama. Aga meil on hiljem niinimetatud hilispagulased või ükskõik, mismoodi me nimetame, kes nad on sinna läinud,  ka nendel sünnivad lapsed seal ja nad soovivad, et nad tunneksid sellessamas ruumis. Meil oli ju eesmärk 2 miljonit eesti keele kõnelejat üle maailma. Ma arvan, et me peaksime selle poole pöörduma. Kuidas me saame nendega lõimuda? Muidu võib-olla meie pagulaskond ütleb, et näete, te hoolite jälle kõigist neist, aga omadest ei hooli. Me hoolime kõigist, aga me hoolime ühtselt, täpselt nii nagu teistes riikides. Kui sa austad meie riiki, austame meie sinu riiki. Ja üheks selle aluseks on keele selgeks õppimine. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ma tänan väga eesti keele probleemkomisjoni ja liikmeid ja kogu tehnilist personali ja komisjoni esimeest. Ma tänan tänaseid ettekandjaid: probleemkomisjoni esimees Jürgen Ligi, professor Birute Klaas-Lang, kaasprofessor Mare Kitsnik ja samuti riigigümnaasiumi direktor Irene Käosaar. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid teie sõnavõttude ja küsimuste eest tänasel olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamisel. Nagu te teate, arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Sellega on arutelu lõppenud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõppenud, sellega on tänane istung lõppenud. Aitäh ja jõudu teile meie töös!