Austatud Riigikogu! Ma tänan selle võimaluse eest täna sellel tähtsal teemal siin teie ees esineda ja tänan teid selle otsuse eest, mida Riigikogu tegi eelmisel aastal, mis võimaldab nüüd Eestis edasi liikuda selle poole, et kõik meie noored saaksid sarnase stardipositsiooni, et liikuda edasi jätkuõpinguteks ülikoolidesse, kutseõppeasutustesse, et liikuda edasi tööle, ja mitte ainult tööle sealsamas oma kodunurgakes Ida-Virumaal, vaid et oleks võimalik neid töökohti leida ka mujalt Eestist. Tõesti, ma olen teile siiralt tänulik. Läks aega, andis ka oodata, aga nüüd on see tehtud.
Millest ma siis täna räägin? Me jaotasime kolmekesi Mare Kitsniku ja Irene Käosaarega meie ettekanded sedamoodi, et mina annan natuke laiema pildi, räägin sellest, mis on ümber kooli, räägin keelekeskkonnast, motivatsioonist, lastevanematest, Mare läheb rohkem nagu sellesse, mis klassis toimub, ja Irene kui värske koolijuht räägib sellest, kuidas üles ehitada kooli, kuidas ehitada üles eesti kooli Ida-Virumaal.
Kõigepealt ma vaatan seda, miks vene kodukeelega noore eesti keele oskuse tase on väga halb. Ma võin julgelt öelda, et see on väga halb, ma võin öelda seda nii riigieksami kui ka põhikooli lõpueksamite põhjal, aga võin öelda seda ka ülikooli vaatest, kuhu jõuab paremik meie akadeemiliselt võimekatest noortest.
Siin on juba ka härra Jürgen Ligi kõnes olnud Läti, kõlanud. Ma ei saa, ei saa mina ka läbi Lätita, sest Läti käib meie ees päris uhkelt. Ja kui me nüüd räägime sellest, et kas, me räägime, et venekeelne kool Eestis ei ole valmis üleminekuks, me räägime, et venekeelne kogukond võtab seda kõike väga valuliselt ja ei mõista, miks seda vaja on ja miks seda nii kiiresti vaja on, siis kas siis Läti venekeelne kogukond ja venekeelne kool 10 aastat tagasi oli selleks rohkem valmis? Paar sõna ka sellest.
Kuna selle, tähendab, eelmise aasta sügisel koos kolleegidega me saime Tartu Linnavalitsuselt sellise toreda ülesande aidata kaasa eestikeelsele haridusele ülemineku protsessile Tartus, siis oleme käinud kohtumas nii kõigi Tartu venekeelsete haridusasutuste juhtkondadega, hoolekogudega, lastevanematega, õpetajatega ja tegime ka ühe käigu Ida-Virumaale. Sealt ma toon kaasa siis need kogemused, need probleemid, mida tõstatavad venekeelsed või ka kakskeelsed haridusasutused, ja samuti ka selle, mida ootavad ja mida kardavad vene kodukeelega laste vanemad. Ja arutaks ka seda, kuidas siis neid probleeme maandada, kuidas neid pingeid maandada.
Veel kord, need protsendid on teile kindlasti tuttavad, aga eesti keele teise keelena riigieksami tulemused, vähemalt B2-tase, tõlgituna tähendab see seda, et see on, see on suhtlemistasand, suhtlemistase, mis ei ole eriti nõudlik, aga seesama B2-tase gümnasistidel, siis 2022. aastal ainult 50% meie kakskeelsete koolide lõpetajatest saavutas selle. Ja põhikoolis ei ole ka olukord parem. B1 ehk siis see madalam suhtlustasand, selle on saavutanud 62,5% 2019. aastal. Ja sümptomaatiline on see 2021. aasta, mul ei ole praegu 2022 andmeid, aga 2021. aasta taseme kohta: Ida-Virumaal alla poole ehk 48,9%, Harju maakonnas 64% ja Tartu maakonnas 81,2%.
Mõned aastad tagasi uuringufirma Centar tegi väga laia uuringu selle kohta, kuidas on täiskasvanute eesti keele õppega lood. Ja märgib, et Eestis peaks olema või võiks olla umbes 200 000 inimest, kes oleks täiskasvanute eesti keele õppe sihtgrupp.
Ma lubasin anda ka ülikooli vaate. Eelmisel aastal koos kolleegide Kadri Koreiniku ja Kerttu Rozenvaldega viisime läbi uuringu meie üliõpilaste seas, kes on teinud ära eesti keele kui teise keele riigieksami, kuidas nad on keeleliselt ja ka kultuurilised kohanenud Tartu Ülikoolis. Ja kui eelmisel slaidil oli näha seda, et pooled meie gümnasistidest ei soorita ära seda nii-öelda kõrgemat suhtlustasandit, siis Tartu Ülikooli tuleb akadeemiliselt väga võimekas seltskond noori. Tartu Ülikoolis on keskeltläbi 11–12% neid noori, kellel on vene kodukeel, ja nad on sooritanud eesti keele teise keelena riigieksami väga headele tulemustele. Aga mida need noored siis meile rääkisid? Nagu näiteks: "ma küll rääkisin enne ja minu meelest see oli nagu heal tasemel, see minu eesti keel, aga heal tasemel Ida-Virumaa jaoks", "lõpueksam oli 95 punkti midagi, aga ma kolisin siia (Ta mõtleb Tartut. ) ja sain aru, et põhimõtteliselt eesti keelt ei räägi". Või sotsiaalteadusi õppiv üliõpilane: "kuna minu kool oli nagu peaaegu täiesti vene ja mul oli väga vähe eesti keele praktikat, kui ma õppisin koolis, kui ma läksin ülikooli ja nagu kõik oli eesti keeles, oli nagu väga ... mul oli väga ebamugav." Pange tähele: kool oli nagu peaaegu täiesti vene. Meil on 2011. aastast alates kakskeelsed gümnaasiumid, kus peaks olema peaaegu nagu eesti kool, aga siin öeldakse, et meil on peaaegu nagu vene kool.
Ja mis oli nagu kõige kurvem, mis nendes intervjuudes välja tuli, et see 60 : 40 tegelikult ei tööta. Me küll räägime, et meil on 60 : 40 ehk 60% eestikeelset õpet, 40% venekeelset õpet gümnaasiumis, aga tegelikult see eestikeelne õpe ei pruugi olla eestikeelne.
Miks siis vene noorte eesti keele teise keelena oskus, eesti keele oskus on nii kesine? Siin on nagu kolm tegurit, mis omavahel on väga tugevalt põimunud. See on keelekeskkond, kui ikkagi ei ole, kellega rääkida, siis keel ei arene. Kool, ja ka koolis võiks olla keelekeskkond, aga kui seda ei ole, siis mis siis teha? Ja motivatsioon, see, et ma tahan õppida. Mõnes mõttes ka see, et ma pean õppima, sest et nii mõlemad, nii ma pean õppima kui ma tahan õppida, annavad häid tulemusi.
Belgia keelefilosoof van Parijs on öelnud sellised toredad sõnad: "Mida tihedamini leitakse ennast olukorrast, kus teatud keelt päriselt kasutatakse, seda vähem on vaja panustada keele õppimisse või pädevuse alal hoidmisse." See tähendab seda, et positiivne hoiak õpitava keele suhtes ja võimalused keelt kasutada peaksid eeldatavalt andma ka hea keeleoskuse, mis omakorda suurendab võimalusi keelt kasutada. Ja selline eduelamus süvendab ja sütitab ka positiivset hoiakut õpitava keele suhtes.
Lubasin anda ka veel natukene Läti tausta. Kuna slaidid olid varem valmis tehtud, siis eile avaldatud, neid viimaseid Eesti rahvaarvu numbreid mul ei ole siia pandud, andke andeks, see on aasta 2022. Nagu te näete, põhirahvuse ehk siis lätlaste ja eestlaste poole pealt on Eesti kõvasti eespool: ligi 70% eestlasi ja emakeel riigikeel 67%‑l, Lätis vastavalt 63% lätlasi ja 61% on emakeel riigikeel, ainult 61%.
Aga mis siin kõige huvitavam on: see on see viimane tulbakene, mis ütleb seda, et riigikeele oskus muu emakeelega isikutel – see on muidugi enesehinnangud, eks ole, ega Eestis ka rahvaloendusel ju küsiti enesehinnanguid –, 90% lätlastest, muu emakeelega, muu kodukeelega lätlastest ütleb, et ta saab ikka hakkama selle läti keelega. Samas 18–34‑aastastel, ehk see noorem põlvkond lätlasi, see protsent on 96. Ja möödunud aastal Läti ülikooli professor Ina Druviete, kes on olnud ka mitmekordne Läti haridusminister, koos oma kolleegidega tegi sotsiolingvistilise uuringu, mis andis sellise huvitava tulemuse, et 83% nendest Läti noortest väidavad, et tänu lätikeelsele koolile, tänu koolile on nad saanud selle hea läti keele oskuse.
Ja see, mis mind, aga ma arvan, et kõiki meid siin väga kurvaks on teinud, et meie viimase rahvaloenduse andmetel tuli küll välja, et 76% Eesti rahvastikust oskab mõnda võõrkeelt, aga 40% muu emakeelega, mitte-eesti emakeelega rahvastikust ei oska eesti keelt.
Pange nüüd need protsendid kõrvuti. Me võime küll öelda, et Eesti probleem on see, et eestlased, ütleme siis, et eestlased on teatud piirkondades vähemuses, aga Lätis on täpselt samamoodi. Nii Eestis kui Lätis on vene kodukeelega rahvastik koondunud teatud piirkondadesse. Eesti kohta ma ei hakka pikalt rääkima, Lätis on suuremates linnades ja eriti sümptomaatiline on Riia, kus on lätlasi alla poole elanikkonnast, 47,2%. Tallinnas eestlasi 53,2%, nii et siin on nii-öelda Tallinn rohkem eestikeelne kui Riia. Aga Tallinna suur probleem on segregatsioon. Kui ma ikka oma Lasnamäelt välja ei lähe, siis mul ei pruugi seda eesti keelt üldse kuskil võimalik olla kasutadagi, vist. On nii?
Nüüd see teekond, kuidas Eesti läks eestikeelsele haridusele nii-öelda seadusruumi poolt üle, selle esitas härra Jürgen Ligi siin väga kenasti. Lihtsalt lisan siin veel selle, et Lätis on nüüd juba kolm-neli aastat olnud väga tugev lätikeelne õppe ka põhikoolis, mis on meie Eesti probleem olnud. Ja see, et kõik riigieksamid, põhikooli lõpueksamid on juba aastaid lätikeelsed. Ja Läti on jõudnud oma liikumises siis nüüd lätikeelsele haridusele üleminekus sellesse viimasesse etappi ja 2025. aastaks peaks olema Lätis kogu üldharidus alates lasteaedadest kuni gümnaasiumi lõpuni ainult lätikeelne. Aga nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis peab olema Lätis õpilastel võimalik õppida siis ja on ka võimalik õppida vene keelt, kirjandust ja kultuurilugu oma emakeeles.
See samm, kuidas Läti nüüd need viimased üleminekuprotsessid ette võtab, on selline, nagu tehakse Tartus, et üle läheb kõigepealt esimene, neljas ja seitsmes klass ja siis edasi teine, viies ja kaheksas. Eesti läheb natukene aeglasemalt üle, aga no ju siis Eesti ei ole valmis kiiremaks üleminekuks.
Kas Läti venekeelne kool oli rohkem valmis kui eesti kool? 2013–2015 tegime kolleegidega suure uuringu Haridus‑ ja Teadusministeeriumi toetusel, võrdlesime Soomet, Lätit, Leedut, Eestit, vaatasime, kuidas on riigikeele õppe korraldus ja kuidas nendes koolides need lapsed, kellel on muu kodukeel, kuidas väärtustatakse riigikeelt, missuguseid kasutusvaldkondi on riigikeelel ja üleüldse, kuidas siis ka see õpe on korraldatud. Ja see kokkuvõte, mille me tegime, oli, et Eesti ja Läti vene põhikoolide õpilaste riigikeeleoskus ja hoiakud enne Läti haridusreformi on olnud nii riigikeele kasutusvaldkondade piiratuse, koolis vähese riigikeelse sisendi, riigikeele väärtustamise osas üsna sarnased. Üks tsitaat ühelt Riia koolilapselt: "Koolis kasutame läti keelt ainult läti keele tundides, kuna see on vene kool ja me kõik siin suhtleme vene keeles." See oli selline seis.
Kas Läti venekeelne kogukond oli rohkem valmis? 2019 uuring: 63% osaliselt või täiesti vastu. Ja Eestis 2020: 44% lõimumismonitooringu järgi kas osaliselt või täiesti vastu. Ja Ida-Virumaal, Diana Memberg, kes on Tartu Ülikooli doktorant praegu, viis ka läbi uuringu, mis näitas, et vene lapsevanematest ikka väga paljud olid vastu ja peaaegu pooled ütlesid: mitte minu laps, aeglasem üleminek.
Missugused on siis probleemid? Nagu ma ütlesin, käisime kolleegidega läbi meie Tartu linna vene koolid, lasteaiad, aga ka Ida-Virumaal. Üks suurim probleem on see, et tegelikult koolidel ja haridusasutustel ei ole selget arusaama, mida see tähendab, see üleminek eestikeelsele haridusele. Meie käest on muidugi ka seda küsitud, et miks nii äkki ja nii kiiresti. No hea küll, 30 aastat on tõesti olnud äkki ja kiiresti. Ja kuidas see korralduslik pool on ja kuidas mis sellest keelekümblusest saab? Kui paar slaidi tagasi oli sellest Läti mudelist juttu, siis Läti tegelikult kasutab pigem, on olnud pigem sellise mudeli poolt, et mida rohkem, mida klass edasi, seda rohkem läti keelt on tulnud. Lasteaed läheb nüüd täielikult üle läti keelele ja teised klassid ka. Aga keelekümbluse puhul, keelekümblus on väga suurepärane meetod keele õpetamiseks, aga aineõpe, mis on siis vanemates klassides, on sageli sel juhul venekeelne.
Samuti, mis meid hämmastas, on need müüdid teises keeles õppimise kohta, mida me õpetajatelt kuulsime. Need on kuidagi sellised imelikud seisukohad. Et noh, et see ei ole võimalik, ei ole võimalik mitu keelt korraga, ei ole võimalik nii, et kodus üks keel ja koolis teine keel, mis siis juhtub. Tundub, et selles osas oleks vaja rohkem rääkida õpetajatega, keeleteadlikkust on vaja suurendada.
Ja see, et öelda, et aga vaadake, kusagil koduleheküljel on sellest üleminekust kõik kirjas, sellest ei jätku. See, mis ma siia punaselt olen kirjutanud, et informeerimine ei ole kaasamine.
See, kuidas haridusasutuste töötajaskonda suurendada nii erialaliselt kui keeleliselt pädevate pedagoogidega, sellega tegeleb tegevuskava, on väga palju erinevaid tegevusi, kuidas suurendatakse ülikoolides õpetajate koolitust. Kindlasti räägib ka Mare sellest lähemalt ja Irene kooli loojana, aga siin ma pikalt ei peatu.
Samas, mis on hästi oluline, on see, et iga vene kooli, vene lasteaia õpetajaga võiks läbi arutada see individuaalne karjääritee, mis siis nüüd edasi saab. Sest me oleme kohanud oma jutuajamistel, oma käikudel väga palju sellist nõutust, et aga mis minust saab, kas te saadate mind nüüd abiõpetajaks, mul on viis aastat pensionini aega, mu pea ei võta eesti keelt. No ma ei tea, kas siis ei võta või ei taha võtta. "Aga mis, saadate mind nüüd abiõpetajaks?" Tartu koolides on ka, mis me arutasime, mida saaks teha, on tõesti needsamad individuaalsed karjääriteed läbi arutada, kas see on pensioneerumine, eesti keele õppimise kursused. Väga palju on ka selliseid õpetajaid, kellel on see tegelikult väga hea keeletase olemas, aga nad kardavad. Mis tähendab seda, et võiksid olla ikkagi sellised meetmed, mis aitaksid neil sellest suhtlusbarjäärist üle saada.
Mida me oleme Tartus täheldanud, on, et päris paljud on läinud õppima eripedagoogikat, sest HEV-lapsed on nii-öelda erikohtlemisega ja seal võib see venekeelne õpetus alles jääda.
Ja veel ma tõesti väga soovitan, kui sellest tegevuskavast veel rääkida, et "abiõpetaja" on see sõna, mis ausalt öeldes solvab 30 aastat vene koolis töötanud õpetajat. Võib-olla räägime tugiõpetajast, äkki see. Sõnadel on ka väga suur tähtsus.
See, mida haridusasutus veel, milles on sellised probleemid, et aga kes me siis oleme. Sellesama kollektiivse identiteedi küsimus ja selle ümbermõtestamise küsimus.
Et see, et vene koolikultuur ja eesti koolikultuur on kaks eri maailma, sellest kindlasti räägib ka Irene, kuidas seda koolikultuuri, sellist ühtset organisatsioonikultuuri tekitada, aga see on selline ja seda ka meie tudengid ülikoolis räägivad. Vene kool on hierarhiline, aga vene kool on nii-öelda väga tugev kokkuhoidev perekond. Eesti kool on pigem nagu Skandinaavia kool, kus on sellised, kus õpetajatele ei pea ütlema "teie", aga suhted on võib-olla natukene formaalsemad. Ütleme, seesama koolikultuuri ühtlustumine ja ühtlustamine on üks tegevustest.
Samuti, mida vene koolid, vene lasteaiad väga tahavad, on kontaktid ja vahetusprogrammid eestikeelsete koolide ja lasteaedadega. Ja kindlasti seda, mida meie eesti emakeelega pedagoogid näiteks vene lasteaedades on öelnud: mitte marginaliseerida neid eestlasi, kes lähevad tööle vene kooli ja vene lasteaeda. See on tõepoolest selline rohujuure tasandil informatsioon, mida nad on jaganud, et minu peale vaadatakse, hmm!, sa lähed vene lasteaeda tööle, hmmm! Aga see on pigem nagu selline nagu väljakutse, see missioon, see, et me kõik oleme keeleõpetajad.
Ja haridusasutuse vaatest veel HEV-lapsed, hariduslike erivajadustega lapsed. Et on haridusasutusi, kes nüüd prognoosivad, et nende arv tõuseb, sest kergemini otsitakse teed nii-öelda HEV-rühmadesse, et saada venekeelset õpet. Aga on ka täiesti vastupidiseid seisukohti. HEV-laps peab saama eesti keele selgeks. Aga kuidas ta siis saab, kui talle eesti keeles asju ei õpetata? Seda tuleks veel uuesti läbi mõelda.
Ja mis ja kes on tegelikult selle protsessi võtmeisik, on kooli ja lasteaia direktor. Tema on selle üleminekuprotsessi eestvedaja. Kui me ka Lätis kohtusime Riia haridusjuhtidega ja ministeeriumi esindajatega, siis öeldi meile täpselt sedasama. Koolijuht, lasteaiadirektor, see on võtmeisik, kui nemad on selle nii-öelda haridusprotsessi, selle keelepöörde eesotsas, siis on nagu kõik hästi.
Aga lapsevanemad? Kodu on õpilase kõige olulisem mõjutaja tegelikult ja see vanemate toetus üleminekuprotsessile, see on kindlasti üks võtmeküsimus. Ja väga palju uuringuid on selle kohta, kuidas vanemate keeleteadlikkus või kuidas vanemate hoiakud ühe või teise keele suhtes mõjutavad ...
Kas kolm minutit võiks saada juurde?