Head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad siin Riigikogu täiskogu saalis ja televiisorite‑interneti vahendusel! Alustame 18. jaanuari infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 18 Riigikogu liiget, puudub 83.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan ja kultuuriminister Piret Hartman. Meil on ette registreeritud 14 teemat, mille kohta soovitakse küsida. Mul on, head ametikaaslased, selline ettepanek teile, et iga teema juures võiks olla üks täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus. Tundub, et see ettepanek sobib. Ma tänan teid, nii võiksime siis edasi töötada.

Nii, esimene teema. Selle on esitanud Urmas Reitelmann, vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on tööstustoodangu langus. Aga Urmas Reitelmanni hetkel ei ole saalis. Siis liigume edasi järgmise küsimuse juurde.

Teise teema on registreerinud Jaanus Karilaid, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ning teemaks on inimeste ja ettevõtete toimetulek. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Oluline osa Eesti julgeolekust on ettevõtete konkurentsivõime ja töökohtade hoidmine ja Eesti inimeste toimetulek. Ja paratamatult, kui sa teed mingeid meetmeid, mingeid programme, siis sa vaatad, millises keskkonnas me toimetame ja kuidas naabrid käituvad. Kindlasti ka teie oma poliitika kujundamisel ei lahminud, ei teinud seda umbes ega hoogtööna. Kindlasti kasutasite mingeid analüüse ja metoodikaid. Te saite kindlasti ka Riigikantselei käest kätte [teatud] analüüsi. Kuidas me välja paistame oma meetmetega võrreldes Soome ja Lätiga? Selline konkreetne küsimus. 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Selles osas ma olen teiega absoluutselt nõus, et majanduse hea käekäik on aluseks kogu ühiskonna toimimisele. Kui majandusel läheb hästi, siis makstakse makse, kui makstakse makse, siis on ka võimalik inimesi rohkem toetada. Seetõttu on mul hea meel tõdeda, et meie majandusel on läinud erakordselt hästi COVID-i kriisis, [paremini] kui meie naabritel Leedul ja Lätil. Rootsi majanduskasv oli 4,8%, Soomes oli see sootuks 3,3%, Eestis aga 8,3%. Nii et selles mõttes meil on läinud väga hästi. Kui me vaatame teisi numbreid, siis ka tööhõive on meil tõusnud ja me oleme Euroopas tegelikult väga heal positsioonil. Tööpuuduse näitajad on meil alla Euroopa keskmise ja ka madalamad kui meie lähinaabruskonnas – ma pean nüüd silmas Soomet, Rootsit, Leedut ja Lätit.

Ma [saan aru], et teie konkreetne küsimus on toetusmeetmete kohta, aga ega toetus ei ole asi iseeneses. Toetus on selle jaoks, et kas inimesi või ettevõtteid aidata. Kui me võrdleme Eesti inimestele tehtud toetuspakette, siis need on kõige heldemad, kui võrrelda kõikide meie naabritega. Me oleme on võtnud väga selge fookuse, et aidata inimestel raskel ajal nende energiahindadega toime tulla. Me oleme teinud kõigepealt universaalteenuse, siis sealt edasi toetusmeetme, mis puudutab [samuti] elektrit ja ka kaugkütet ja gaasi. 50 eurot megavatt-tunni kohta [hüvitame] elektri puhul. Gaasi ja kaugkütte puhul hüvitame 80% hinnatõusust, mis läheb üle 80 euro megavatt-tunni kohta. See on inimestele olulist abi andnud. Teistes riikides on inimestele makstavad toetused palju madalamad.

Kui me räägime ettevõtetest, siis ettevõtete puhul loomulikult me peame vaatama konkurentsivõimet. Aga seal ei ole ainult üks element, mis on oluline, vaid väga palju erinevaid elemente. Kui me nii-öelda suumime seda pilti, siis meie ettevõtete olukord on nendest tingimustest lähtuvalt üsna hea. Elektri hind on meil olnud keskmiselt odavam, kui on olnud näiteks Leedus ja Lätis. Seetõttu nemad peavadki rohkem toetama, et jõuda sellele tasemele kui meil. Kui me võrdleme näiteks palku, siis palgad on meil 2,5 korda väiksemad, kui on näiteks Soomes ja Rootsis, mis tähendab, et see on jälle sisend, mis meil on võrreldes nendega väiksem.

Kokkuvõttes on see tervikpilt, mida tuleb vaadata. Ja nagu ma ütlesin, ega toetamine ei ole asi iseeneses. Raha ei tule kuskilt seina seest või mingi välismaa onu seda kinni ei maksa. Ei, see tuleb maksumaksjate taskust (Juhataja helistab kella.), meie kõigi taskust. 

Nüüd palun täpsustav küsimus, Jaanus Karilaid!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Teil on imetlusväärne võime Eesti ühiskonnas olevaid probleeme eirata ja neid pisendada olukorras, kus tööpuudus kasvab, kus meil oli eelmine aasta inflatsioon 20%, see aasta on 10%, Eesti Panga andmetel raha väärtus langeb, ostujõud langeb, tulevad koondamislained. Teie jaoks ei ole see probleem. Kõik on piisav, kõik on ülihästi, kuigi toiduainetööstus räägib teist juttu, kuigi tööandjad räägivad teist juttu kui teie peaministrina. Ma ei tea, kuhu te vaatate, millises ühiskonnas te elate.

Aga te tegite kaks olulist programmi peaministrina koos Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega. Üks on universaalteenus. Kuigi omal ajal, kui Keskerakond oli võimul, meie pakkusime elektri hinnaks 6 senti kilovatt, mis oli palju inimsõbralikum. Kuidas te hindate seda universaalteenust? Kas peaks midagi seal korrigeerima, kui tegelikult elektri hinda on väga raske prognoosida, see pidevalt hüpleb. Vahepeal on börsihind soodsam, vahepeal ei ole.

Ja eile oli uudis ERR-is, et hooldekodureform võib veelgi kohatasusid tõsta ja järjekordi pikendada, kuigi te lubasite hoogtööna, et on tohutu revolutsioon ja 40 miljonit. Kas ka sinna panustasite liiga vähe ja kas olete ka seal nõus tegema vigade parandust?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma olen ikkagi ametilt advokaat ja sellepärast mulle meeldib debateerida mitte tunnetest lähtudes, vaid argumenteeritult ja faktipõhiselt. Ja lihtsalt, kui ma vaatan numbritele otsa, siis näen, et Eestis pole tööhõive olnud kunagi nii kõrge. Eelmisel aastal saavutasime igal kuul rekordi, kui me võrdleme samade kuudega teistest aastatest. Näiteks detsembris oli töökohtade arv umbes 12 000 üle varasemate tippude. 12 000 töökohta loodi rohkem, kui varasemalt oli!

Jah, ma olen nõus, et iga uudis, mis tuleb koondamise kohta, on traagiline. Ja ka minul on see tunne, et tegelikult ärevust on palju. Ettevõtted ütlevad, et ebakindlust on palju seoses ka tarneahelate muutuse ja kõige sellega. Aga arvud seda veel ei näita. Tegelikult, kui meil on olnud kõigi aegade kõrgeim tööhõive, siis jah, meile on tulnud juurde Ukraina sõjapõgenikud, kes on ennast töötuna arvele võtnud. Kui me võtame nemad, kes on lisandunud meie tööturule, siis kokkuvõttes meie tööturu olukord ei ole sugugi halb. Sellele viitavad ka tööpuuduse näitajad. Meie tööpuudus on alla Euroopa keskmise ja lähiriikidega võrreldes – Läti, Leedu, Soome, Rootsi – on meil kõige madalam tööpuudus. Ja kui me jällegi vaatame, miks see nii on, siis meie võrdlusbaas on olnud kogu aeg kõrgem, sellepärast et COVID-is meil läks paremini, kuna meie ettevõtted said täiesti vabalt töötada. Tänu sellele on tegelikult meie kasvubaas olnud parem ja sellelt ongi keerulisem kasvada. Ometi on seda [suudetud].

Mis puudutab ostujõudu, siis kui nüüd vaadata kõiki prognoose, siis paljud prognoosijad pakuvad selleks aastaks väikest majanduskasvu. Eesti Pank pakub väikest majanduslangust. Aga kokkuvõttes on märgid, et hinnad stabiliseeruvad. Näiteks inflatsioon on läinud juba augustikuu tasemele, viimase nelja kuuga ei ole tõusnud, viimasel kuul see lausa langes 4%.

Ja kui nüüd hinnad stabiliseeruvad, sissetulekud kasvavad, toetused ja pensionid kasvavad või õigemini juba 1. jaanuarist see kõik jõustus, siis me oleme jõudnud taas tavapärasesse olukorda, kus inimeste ostujõud tegelikult kasvab. Ja viimase kümne aastaga on see kogu aeg nii olnud, et inimeste ostujõud on kasvanud kiiremini, kui on kasvanud hinnad. Lihtsalt viimane aeg, kui meid on tabanud nii COVID, nii energiasõda kui sõda ...

Austatud peaminister, teie aeg!

Oi, vabandust!

Pole hullu! Tundub, et siin tuleb veel üks küsimus, nii et saab seda debatti edasi pidada. Palun lisaküsimus, Tõnis Mölder!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma tulen ka tegelikult selle teema juurde, mis puudutab nii ettevõtete, sealhulgas väikeettevõtete, kui ka inimeste aitamist selles elektrienergiakriisis. Kui me vaatame seda, mida Eesti Energia on täna pakkumas inimestele universaalteenuse näol või sellise fikseeritud pikaajalise paketi näol, siis mitmete Riigikogu liikmete poole on murelikult inimesed pöördunud, et Eesti Energia käitub nendega mitteinimlikult ja suhtub neisse kui nendesse klientidesse, kellega võib-olla ei peaks nii hästi arvestama.

Ma toon konkreetse näite. Kui Eesti Energia pakkus paar kuud tagasi inimestele võimaluse fikseerida pikaaegne leping näiteks seitsmeks aastaks hinnaga 25 senti kilovatt-tunni kohta, siis täna pakub Eesti Energia juba uue hinnamääraga, mis on 15 senti kilovatt-tunni kohta. Ja kui eakas inimene vaatab neid kahte hinda ja võrdleb, siis ta muidugi tahaks minna uuesti tagasi odavama hinna peale. Eesti Energia pakubki talle seda võimalust, aga ütleb, et siia tuleb juurde üks väikene klausel ehk leppetrahv.

Jah, seaduses on tõesti nii, et kui inimesed sõlmivad omavahel lepingu, siis mõlemal poolel on õigused ja kohustused. Aga kui me vaatame seda, mis leppetrahvi täna Eesti Energia sellise lepingu muutmise eest soovib, siis need summad ei ole mitte sajad eurod või paarkümmend eurot, need on tuhanded eurod. Ja kõige markantsem näide on see, et Eesti Energia tahaks sellise lepinguvahetuse puhul, kuigi leping on kestnud ainult paar kuud, 7500 eurot.

See ilmselgelt näitab nii riigi suhtumist meie inimestesse kui ka riigiettevõtte suhtumist meie inimestesse. Teie kui Vabariigi Valitsuse juht ja nii-öelda riigi ootuse panija Eesti Energiale, kuidas te selle küsimuse lahendaksite? Kuidas Eesti Energia tuleks päriselt meie inimestele appi?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda seda, et need meetmed, mis me oleme teinud valitsuse poolt, et inimesi aidata, on ka aidanud inflatsiooni alandamisele kaasa. Nagu ma ütlesin, Eestis on hinnatõus pidurdunud. Kui me vaatame puhtalt elektri hinda, siis võrreldes augustiga on tarbija seisukohast elekter odavnenud 38%, maagaas 36% ja bensiin 9%. Tegelikult see trend näitab pigem langust. See viitab sellele, et ka need sammud, mida me oleme teinud Euroopa tasandil, et hindu allapoole tuua, on olnud tõhusad ja on seda hinda allapoole toonud.

Nüüd teie konkreetse küsimuse juurde. Valitsus loomulikult ei tegele ettevõtlusega. Eesti Energia on ettevõte, kes tegutseb energiaturul ja sõlmib neid lepinguid, suhtleb klientidega. Kui meil olid arutusel need lepingute muutmise teemad, kui tulid kõrged hinnad, siis tegi valitsus korduvalt Eesti Energiale üleskutse, et nad käituksid inimlikult, otsiksid lahendusi koos inimestega ja kuulaksid nende muresid. Ja endiselt ütlen ma valitsusjuhina, et see peaks niimoodi olema, Eesti Energia peaks selliselt tegutsema. Selline on ootus. Peab leidma lahendusi ja kindlasti ei tohi olla olukorda, kus Eesti Energia leppetrahvide abil inimeste keeruliste murede lahendamise pealt teenib.

Aga tõesti, valitsus igapäevaselt ei ole kättpidi Eesti Energia mootoris, selle jaoks on Eesti Energia juhatus. See on suur organisatsioon. Me saame rahandusministri kaudu, kes esindab aktsionäri huve, kindlasti anda edasi Eesti Energia nõukogule ja juhatusele sõnumi, et otsitaks lahendusi ja tõesti suheldaks inimestega inimlikult. Ma arvan, see on vähim, mida Eesti Energia saab teha.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde. Selle teema on kirja pannud Helle‑Moonika Helme, vastab ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan ja teemaks on e-valimised. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! E-valimiste läbipaistvuse ja kontrollitavuse temaatikaga tegeles EKRE valitsuses olles. Selles oli muuseas ka Isamaa ja see oli meie ühine mure. Me tegelesime sellega järjepidevalt ning jõudsime ka põhjapaneva tulemuseni selles vallas. Kokku oli lepitud, et e‑valimistele tehakse täiesti sõltumatu rahvusvaheline audit, mis ei hõlmaks mitte üksikosa auditeerimist, vaid süsteemi tervikuna.

Sellel kõigel oli üks ja väga selge eesmärk. E-valimistega seoses on ühiskonnas üleval olnud väga palju kõhklusi, kahtlusi, etteheiteid, kummalisi juhtumisi. Iga kord valimispäeva õhtul süsteem jooksis mitmeks tunniks kinni ja siis esialgsed tulemused muutusid kardinaalselt. Ning kui pilt jälle tagasi tuli, oli kõige rohkem hääli saanud tavaliselt Reformierakond.

Ehk siis juba aastaid on suur osa ühiskonnast suhtunud e‑valimistesse suure skepsisega ning seda täiesti õigustatult. [Samas], nii nagu mitte kellelgi ei ole siiani võimalust olnud tõestada, et valimis[tulemusi] on e‑valimiste abil võltsitud, ei ole ka mitte kellelgi olnud võimalik tõestada sada protsenti vastupidist. Endiselt on e‑valimiste õigsus usu küsimus, mida see aga mingil juhul olla ei tohiks.

Rahvusvaheline sõltumatu kogu süsteemi audit oleks olnud esimene selletaoline audit ja just see oleks andnud meile kõik vastused. Jah, see oleks võinud lõppeda e-valimistele hävitavalt ning oleks võinud luua pretsedendi, et meil on juba aastaid olnud võimul illegitiimsed valitsused, aga oleks võinud minna ka teisiti. Kui rahvusvaheline sõltumatu audit oleks andnud tulemuse, et e‑valimised on sada protsenti turvalised ja võltsimiskindlad, siis oleksime võinud esimese riigina maailmas päriselt olla uhked oma e‑valimiste üle ja rahvas oleks võinud edaspidi kõhklemata seda süsteemi kasutada.

Kahjuks pärast kaporatuuri riigipööret lükkas Reformierakonna valitsus esimese asjana juba välja kuulutatud rahvusvahelise hanke laua pealt maha ning kogu e-valimiste temaatika on siiani usu küsimus. See kõik on teie haldusalas. Mida olete teie teinud e‑valimiste usaldusväärsusega seoses?

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata on e-valimiste usaldusväärsus teema, millega me oleme tegelenud. Sellesse on nii Tartu Ülikooli teadlased kui ka Oxfordi teadlased vaadanud sisse ja see süsteem on tundunud igati turvaline. 

Mis veel? Selles osas, kuidas rahvas näeb e‑valimisi, oli minu suunis see, et me kutsume suurte IT‑ettevõtete IT‑juhid seekord valimisvaatlejateks, et oleks rohkem just seda kompetentsi, mida rahvas võib-olla rohkem usaldab. Ma võin teile siin lehekülgede kaupa tuua neid tehnilisi meetmeid, mis on ette võetud selleks, et need valimised oleksid turvalised.

Aga kindlasti ka EKRE ministrid – neli tükki kahe aasta jooksul – selle teemaga tegelesid ja tegelikult saavad teile ka ise kinnitada, et ühtegi probleemi ei ole. Ja kui teil olekski olnud mingi probleem, te oleksite saanud minna valimiskomisjoni neid tutvustama ja loomulikult oleks vastavad menetlused algatatud. Seda ei ole. Ja te ju ei saa öelda, et teie enda ministrid ei olnud kompetentsed.

Ja nii me jätkame tänaste meetmetega, mis on kõik ette võetud selleks, et e‑valimised oleksid nii turvalised, kui vähegi olla saavad, ja olgem ausad, veelgi turvalisemad kui tavalised valimised.

Nüüd palun lisaküsimus ... Vabandust, tuli täpsustav küsimus, kõigepealt see. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat see vastus oli küll väga naljakas. Ma just rääkisin, kuidas me tegime nagu kõik ja oli väga palju küsimusi ja me kuulutasimegi selleks välja selle rahvusvahelise hanke, et saabuks sada protsenti selgus, mis nende e-valimistega siis ikkagi toimub. Nagu me nägime, ka teie kasutasite sõna "tundub", mitte "me teame". Ma rääkisin ka ikkagi sellest, kuidas see on usu küsimus. Ja see on jätkuvalt usu küsimus.

Ma siiski ise ka kõigest hoolimata olen kutsunud inimesi seekord üles minema valima, sest kui sa lähed valima, siis on sinu häält raskem varastada kui siis, kui sa ei lähe valima. Sest me teame, et valijate nimekirjad on süsteemis kõik olemas ja tänapäeva infotehnoloogiavõimekus lubab suhteliselt kiiresti ja märkamatult kasutades neid, kes pole oma kodanikukohust täitnud, liigutada protsentidena hääleplokke kas ühtedele või teistele erakondadele.

Me teame ka, et tuntud reformierakondlased, näiteks Maris Lauri, on oma Facebooki lehel juba rahustanud oma erakonna toetajaid, öeldes, et ärge muretsege, meil on e-valimised. Ja ma tsiteeriks siinkohal kõikjale jõudvat reformierakondlast Jürgen Ligi, kes paar nädalat tagasi sotsiaalmeedias praalis, et pole üldse tarvis muretseda, sest kui keegi ütles talle, et kevadeks on teie pundil kriips peal, siis ta ütles nii, ma tsiteerin: "Kuidas nii? Mis sa arvad, et me ei oska enam valimisi võltsida?"

Ma tunnustan siinkohal muidugi Jürgenit harvaesineva aususe eest ja küsin teilt kui valdkonna eest vastutavalt ministrilt: mida te olete ikkagi teinud selleks, et eelseisvatel valimistel ei õnnestuks e‑valimiste abil Reformierakonnal oma oskusi, nagu Maris Lauri ja Jürgen Ligi on öelnud, jätkuvalt demonstreerida? Või äkki olete koalitsioonis siis juba jõudnud kokku leppida, kuidas need e-hääled seekord jagunevad?

Lihtsalt infoks, kui te veel ei ole kuulnud ega tea: mitte ükski teine Euroopa riik ei ole tahtnud e-valimisi juurutada, just nimelt põhjendusega, et need pole läbinisti turvalised. Ja maailmas on vaid kaks riiki, kes kasutavad e-valimisi. Need on Eesti ...

Hea küsija, teie aeg!

... ja Venemaa. Ja mõlema riigi valitsused on sellega rahul. Millest see räägib?

Kristjan Järvan, palun!

See põhjus, miks teised riigid e-valimisi ei kasuta, on lihtsalt see, et neil puudub tehniline võimekus selleks. Tegelikult Eesti e-identiteet ja selle turvalisus loob üldse eelduse, et me saaksime e-valimisi rakendada. Kui te aga hanke välja kuulutasite selle uuringu tegemiseks, mis siis valesti läks? Miks seda ei tulnud? Ja kui teil on mingeid küsimusi, siis miks te mulle varem ei ole neid saatnud? Kõikidele tehnilisel tasandil küsimustele ma saan ju teile vastuse anda. Kus te seni olete olnud? See küsimus tekib.

Nüüd, mida me teeme selleks, et veelgi parem olla? Minule allub ainult Riigi Infosüsteemi Amet. Minu ülesanne on, et seal oleks kõige kompetentsemad inimesed üldse: et nad oleks tehniliselt nii kompetentsed, et nad suudaks ka oma aega [jaotades] prioriseerida selle, et e-valimised läbi viia. Aga loomulikult, Riigikogu allüksused on need, kes vastutavad valimiste läbipaistvuse eest, usaldusväärsuse eest.

Teil on igati võimalus tulla valimisvaatlejaks, läbida kõik koolitused selleks, et olla kompetentne. Meie lähtekood valimistel on juba kümme aastat avatud olnud, kõik on näha, nii et seal ei ole võimalik mingeid hääli sisestada või mida kõike muud teha. Seega ma kutsungi teid üles, tulge valimisvaatlejaks. Kui teil on tehnilisi küsimusi, saatke mulle need tehnilised küsimused. Aga lihtsalt [rääkida] mingeid külajutte, eriti kui teie esindaja on kaks aastat olnud IT-ministri positsioonil – noh, see on kummaline.

Kalle Grünthal, palun, lisaküsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Nii nagu Moonika Helme ütles, maailmas on ainult kolm riiki, mis kasutavad e-hääletamist: Venezuela, Venemaa ja Eesti. Ja nüüd ma kuulan teie juttu, mida te vastate Moonika Helmele, ja te ei räägi mitte sõnagi sellest. Moonika Helme küsis, mida teie olete teinud e-hääletuse turvalisemaks muutmiseks. Aga sellele küsimusele te ei tahtnud vastata, nii et tundub, et te ei ole midagi teinud.

Aga ma just kuulan teie tarka juttu selle koha pealt, et kõik on turvaline. Aga kuidas te kommenteerite seda, et Soome parlamendist käidi uurimas siin, kas e-hääletus on turvaline, ja nad olid seisukohal, et ei ole. Ja kui te ikka veel väidate, et e-hääletamine on turvaline, siis te peate aktsepteerima ka Venemaa poolt Donetski oblastis läbi viidud e‑hääletust, kus rahvas tahtis vabatahtlikult minna Venemaa koosseisu. Sama süsteem. Sama süsteem! Ma jätkan Moonika Helme küsimust: mida teie ministrina olete teinud? Ärge rääkige seda, mis on juba tehtud.

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh! Räägin siis veel kord, ma ei tea, äkki te olite saalist väljas. Üks asi, mida me teeme, on see, et kutsume valimisvaatlejateks just suurte IT-ettevõtete IT-juhid, kellel on tehniline kompetents tõenäoliselt parem kui mõnel poliitilisel valimisvaatlejal. Kuna nad on hajutatud, siis tänu sellele tõenäoliselt on teil konspiratsiooniteooriat raskem läbi suruda.

Mis nüüd puudutab teie teisi väited, siis mingist Soome parlamendi külaskäigust ma ei tea. Ma ei tea, kas te mõtlesite selle välja või kust see tuli. Aga selles suhtes: saatke info, eks me vaatame sisse. Kui te aga ütlete, et Venemaa kasutab e-valimisi ja nad on sama turvalised – siis võikski öelda, et EKRE ja kommunistlik partei on sama turvalised. Mõlemad on parteid, aga tegelikult on seal ju loodetavasti ikka vahe sees. 

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle teema on esitanud Kaido Höövelson, vastab kultuuriminister Piret Hartman ja teemaks on Narva riigigümnaasium. Kaido Höövelson, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud kultuuriminister! Me siin söögi alla ja söögi peale iga päev räägime sellest, kui vähe liigub Eesti inimene ja kui vähe liiguvad Eesti lapsed. Käies erinevatel seminaridel, jääb see kogu aeg ikkagi järjepidevalt kõlama. Ja kui nüüd vaadata neid riigigümnaasiume, mida üle Eesti ehitatakse, siis üks neist on Narva riigigümnaasium ja ma suureks imestuseks avastasin, et seal ei ole spordisaali, kus lapsed peaksid kehalise kasvatuse tunde saama ja õpetajad neid läbi viima. See tekitas natukene imestust. Ja just sellepärast, et me iga päev ikkagi räägime, et Eesti inimene, Eesti laps eelkõige, peab liikuma vaat nii ja nii palju. Ja see on õige.

Ma saan ka aru, et Narva riigigümnaasiumi lähedal on spordihoone, kus lapsed saavad kehalise kasvatuse tundides käia ja õpetajad saavad tunde läbi viia. Aga minu küsimus nüüd on see. See eeldab ikkagi seda, et tunniplaanis peab tegema muudatuse. Kui on üks kehalise kasvatuse tund, siis ma eeldan, et ajalises mõttes ei mahu ühe tunni sisse spordisaali minek, tunni läbiviimine ja tagasitulek. 

Kaks küsimust. Esiteks, kas see eeldab mingisugust tunniplaani muutust? Ja teine küsimus on see. Ma tean, et Rakveres ka ei ole planeeritud spordisaali. Kui mitmes Eesti riigigümnaasiumis on spordisaal ja kui mitmes ei ole?

Palun, Piret Hartman!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, väga oluline märkus ja tähelepanu pööramine sellele teemale. Tõesti, meie murekoht on see, et vaid 40% lastest liigub piisavalt. Ja loomulikult on siin väga suureks mõjutajaks kool.

Nüüd, Ida-Virumaa tasandil ma jään võlgu vastuse, kui palju spordihalle seal täna on. Ma saan vastata sellele kirjalikult. Aga mida me oleme omalt poolt teinud, on see, et me oleme kutsunud "Liikuma kutsuva kooli" programmi raames tegema Ida‑Virumaal selgitustööd, et koolid oleksid teadlikud, kuidas võimalikult hästi luua keskkond, mis laste liikumisele hästi mõjuks. Ja ma tean, et Virumaa koolid on sellega aktiivselt ühinenud.

Mis puudutab Narva gümnaasiumi, siis ma pean tunnistama, et olen ühe selle eestvedaja Irene Käosaarega rääkinud sellelsamal teemal, mis on tema plaanid – ta on ühe Narva gümnaasiumi juht – just seda liikumist edendada. Nemad on oma kooli planeerides praegu järginud neid "Liikuma kutsuva kooli" põhimõtteid ja neid juba kooli ehitamisel arvestanud.

Mis puudutab nüüd konkreetset spordihallide küsimust ja seda, kas tunniplaanis jagub aega minna sporditundi, siin me peame kindlasti tegema haridusministriga koostööd. Tema vastutab tunniplaanide ja kavade eest. Ma tean, et Tõnis Lukas külastab Narvat 30. jaanuaril, oleme koos temaga seal.

Tõesti, see murekoht on, et lapsed ei liigu piisavalt. Eriti suur mure on see nädalavahetustel, mitte isegi koolitöö ajal, sest kool ise väga selgelt motiveerib [liikuma].

Aga mida me oleme omalt poolt teinud selleks, et ka kooli ajal lapsed veel rohkem liiguks? Meie hea partner Eesti Olümpiakomitee on algatanud meetme "Sport kooli!", et täiendavalt pakkuda lastele erinevaid spordivõimalusi vastavalt nende soovidele. Nii et eks me proovime omalt poolt kõik teha selleks, et meetmed, mis koole toetaksid, oleksid olemas ja neil oleks piisavalt ressursse taga. Praegu on selle "Sport kooli!" raames kaasatud ainult üks kool igast maakonnast, need ressursid ei ole lihtsalt piisavad.

Aga jah, vastuse spordihallide arvu kohta jään võlgu. Proovin vastata kirjalikult. Aitäh, et pöörasite väga olulisele teemale liikumisaastal tähelepanu!

Palun nüüd täpsustav küsimus, Kaido Höövelson!

Aitäh! Austatud kultuuriminister! Me kaasame igasuguseid erinevaid institutsioone alates olümpiakomiteest ja lõpetades kohalike spordientusiastidega, aga kui pole spordisaali planeeritudki riigigümnaasiumisse, see on minu jaoks küsimus või murekoht. Tõesti peab tunniplaanis tegema muudatuse. Nagu te ise ka ütlesite, see on probleem, et noored ei liigu. Loomulikult on. Aga kui ei ole selleks loodud võimalusigi riigigümnaasiumi tasandil? See eeldab seda, et tunniplaanis on muudatused, et ei ole üks kehalise kasvatuse tund, vaid on kaks järjest, sest siis, ma arvan, saab klappima selle mineku, tuleku, riiete vahetuse ja pesemise ja nii edasi.

Aga minu teine küsimus on seotud õpetajatega, kuna nii Rakvere kui ka Narva riigigümnaasium on valmimas. Kuidas on lood koolis tööle asuvate õpetajatega? Õpetajate ja arstide puudus on meil krooniline, seda me teame kõik. Aga kuidas on lood riigigümnaasiumidega? Näiteks kas meil jätkub õpetajaid Narva riigigümnaasiumisse? Ja kas on mingid eellepingud ka juba sellega seoses tehtud, et tõesti, kui kool avatakse, siis on kõik õpetajate kohad täitunud?

Piret Hartman, palun!

Aitäh ka selle küsimuse eest! Ma loodan, et Tõnis Lukas ei pahanda, et ma tema valdkonda sekkun. Aga haridusküsimus on ka mulle väga südamelähedane ja tõesti, väga tihedalt Ida-Virumaal käies mul on samamoodi see mure, kas meil on piisavalt õpetajaid. Meil on haridussüsteemis pea 2000 õpetajat, kellel ei ole piisavat eesti keele oskust. Olen suhelnud koolijuhtidega, nad näevad ka seda probleemi, et paljud pensionieas või pensionieelses eas olevad [vene] õpetajad liiguvad süsteemist lihtsalt välja. Nad ei jää nii-öelda süsteemi, nad ei õpi eesti keelt selgeks. Nii et mure on väga suur.

Ma loodan, et üks võimalik lahendus on see, et Ida-Virumaal on täna kõrgem palgakoefitsient. Ma loodan, et see ikkagi toob Ida-Virumaale rohkem uusi õpetajaid juurde, et see motiveerib ka nooremaid inimesi õpetajaks õppima ja sellesse valdkonda juurde tulema.

Mida me oma valdkonnas teeme? Integratsiooni Sihtasutus pakub praegu nendele õpetajatele, kes soovivad eesti keele piisaval tasemel selgeks saada, koolitusi. Selle tegevusega me oleme juba alustanud. Ütleksin nii, et see on see, mida meie saame teha, ja võimalikult heal tasemel tuleb seda teha. Pean tunnistama, et me oleme seda ka eelmistel perioodidel teinud ja see ei ole väga palju tulemusi andnud, aga nüüd on olukord hoopis teistsugune.

Nii et tõsine küsimus, peame seda koostöös haridusministeeriumiga lahendama. Mina omalt poolt teen kõik selleks, et Ida-Virumaa oleks selline piirkond ja selline elukeskkond, kuhu inimesed tahaksid tulla. Kuna ka teie olete väga hästi kursis selle piirkonnaga, siis [te teate, et] seal on ka muid küsimusi, mille tõttu inimesed kas ei jää sinna või ei taha sinna elama asuda. 

Ma usun, et meil tuleb üheskoos teha kõik selleks, et see elukeskkond oleks hea, et seal oleks ka uusi üürikortereid, elamuid, kus noored õpetajad tahavad elada, et seal oleks piisavalt mitmekesine kultuur, millest osa võtta. Suur mure on ju ka see, et kui eestikeelsed inimesed sinna liiguvad, siis nad ütlevad, et nad ei saa osa eesti kultuurist, nad ei kuule eesti keelt. Ainult 18% on ju Ida-Virumaal eestlasi. Eks seal murekohti on väga palju ja see kindlasti mõjutab seda, kuidas me sinna õpetajaid juurde saame.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Merry Aart!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud minister! Praegu on hästi terav probleem maapiirkondades kultuurimajade ja raamatukogude kinnipanemine. Tulen ise Kagu-Eestist ja päevast päeva mulle helistatakse ja küsitakse, kas tõesti ei leia mingit lahendust. See viib ju jälle inimesi maapiirkonnast ära. Ma Rõugest ei räägigi, seal on probleeme palju, on ka Räpinas, Setomaal – kus iganes need probleemid on. Kas on sellest ka juttu olnud? Kas seda tuleks lihtsalt aktsepteerida või on ikkagi võimalik sellest kriisist kuidagi välja tulla, vaadates tulevikku?

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle väga tõsise küsimuse eest! Kindlasti ma ei vaata sellest küsimusest kuidagi kõrvale. Ma ei taha kritiseerida oma eelkäijaid, aga ma arvan, et Kultuuriministeeriumis – nüüd on küll kinnitatud kultuuri arengukava kuni aastani 2030, mis ütleb, et kultuur on oluline nii linnas kui maal, [tehtuna] nii nende poolt, kes seda riigi allasutustes korraldavad, kui ka vabakutseliste poolt – me oleme siiamaani rohkem pööranud tähelepanu ikkagi nendele asutustele ja nendele partneritele, kes on riigi allasutused. Võib-olla vähem oleme pööranud tähelepanu kohalikele omavalitsustele.

Aga praegu me oleme pilgu neile pööranud ja töötanud välja erinevaid meetmeid, mis aitaksid ka riigi toel kohalikku kultuuri elus hoida. Kindlasti raamatukogude meede on hästi oluline – on nii teavikutoetus kui ka raamatukogude kiirendi –, samuti laulu‑ ja tantsupeo juhtide meede, mille abil pool koorijuhtide ja tantsujuhtide palgast kaetakse. Praegu töötame koos Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga välja energiatõhususe meedet, et kultuuriväärtuslike hoonete puhul, mis meil erinevates piirkondades avalikus kasutuses on, appi tulla. Nii et meetmeid on, aga mure on hästi suur.

Praegusel hetkel käib meil väga tihe suhtlus kohalike omavalitsustega, et saada selgeks pilt, kui palju kultuurimaju või rahvamaju kinni läheb ja mis on täna keskmine palk. Me loodame need andmed kokku saada järgmisel nädalal. Järgmiseks reedeks olen kutsunud kõikide kohalike omavalitsuste juhid ja volikogude juhid Tallinnasse, et sellel teemal rääkida. Meil seisab ees suur foorum. Ma loodan, et ka teised ministrid, kes peale mind tulevad, seda traditsiooni jätkavad Aga see on tõsine küsimus.

Me oleme TALO-ga kokku leppinud, et praegu on nii, et kultuuritöötaja miinimumpalk lepitakse kokku ainult riigiasutuste ja Kultuuriministeeriumi vahel. Aga mis puudutab kohapealseid kultuuritöötajaid, siis nende palgad on ikkagi väga madalad. Me teemegi koos TALO-ga jõupingutusi, et võib-olla peaks ka kohalike omavalitsuste tasandil kokku leppima, kui suur miinimumpalk peaks olema.

Isiklikult ma näen muidugi ka seda, et me peame kohalike omavalitsuste tulubaasi kasvatama. Me toome neile väga palju kohustusi juurde ka kultuurivaldkonnas, aga tegelikult tulubaas ei kasva. Nii et see, et kultuurimajad kinni lähevad, on muidugi ressursside puuduse küsimus. Aga kindlasti me peame kohalikes omavalitsustes ka rohkem teadvustama seda, et kultuur on oluline ja hoiab kogukondi. Nii et aitäh küsimuse eest!

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja selle teema.

Läheme edasi järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Merry Aart, vastab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan ja teemaks on riigi infotehnoloogiakeskuse tegevus. Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Lugupeetud minister, minu küsimus on väga lühike. MKM-i haldusalas loodi uus asutus, see on RIT. Ja tänaseks on keskuselt teenust saavad riigiasutused teenusega väga rahulolematud, teenus on väga kallis ja on ka arusaamatu. Kas näete sellises olukorras keskusele tulevikku või kuidas te näete tänasele olukorrale lahendust?

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh! Väga hea küsimus! Tegelikult RIT on juba praegu oluliselt riigi kulusid kokku hoidnud, eeskätt just töökohateenuste osas. Probleem, millele te viitate, on see, et me tegime ehk RIT tegi uue sidehanke, et kogu riigile pakkuda sideteenust, mobiiltelefone ja nii edasi. Selle eelmine pakkuja oli Tele2, uus võitja oli teine ettevõte ja Tele2 läks nüüd kohtusse RIT-i vastu. Esimeses astmes ilmselgelt tuli RIT-ile võit, nüüd nad kaebasid teise astmesse edasi. Probleem on selles, et niikaua kuni Tele2 on RIT-i vastu kohtus, kehtib vana leping. Ja vana lepingu järgi nad saavad hindu tõsta ja nad on oluliselt oma hindu tõstnud. Johtuvalt sellest need hinnad on kandunud edasi ka lõppklientidele. Lahendus paistab olevat seal, et kui lõplikult Tele2 selle kohtuvaidluse kaotab, siis need kulud hüvitatakse.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Merry Aart!

Aitäh! Ma ei küsi küll nüüd otseselt oma eelmise küsimuse kohta, aga lihtsalt uudishimust. Kui te ametisse astusite, siis te ütlesite, et hoolitsete Eesti infotehnoloogia eduloo jätkumise eest. Mina küsiksin teilt, mis on teie kõige olulisem tegevus olnud selle viimase poole aasta jooksul. Ehk selgitate pisut?

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh! Tegevusi on väga mitmeid. Ma arvan, et üks märgilisema tähtsusega [tõsiasi] on see, et esimest korda on küberturvalisusesse korralik rahastusbaas tulnud, 40 miljonit. Seal hulgas on 11 miljonit selleks, et taakvara probleemidega tegeleda. Esimest korda on meil raha selleks. See tähendab seda, et kui meil on osa süsteeme juba 10 või 20 aastat vanad, siis tuleks seal auke lappida. Seni on meie IT-majad tegelikult uute projektide arvel üritanud ka vanade süsteemide auke lappida. Olgem ausad, poliitikutele vanade aukude lappimine ei ole nii huvitav kui uute asjade tegemine. See on sisuline [töö], mille üle ma olen väga uhke.

Teine teema on näiteks see. Augustis ma käisin Kiievis ja kohtusin seal IT‑ministriga. Eesti X-tee on pannud aluse ka Ukraina infosüsteemi arhitektuurile ja Ukraina on teinud riikliku mobiiliäpi, mille kasutajad on 18 miljonit. See on põhimõtteliselt pool rahvaarvust kahe aastaga. See on uskumatu edulugu IT-teenuste mõttes avalikus sektoris. Ja mida me täna teeme, on see, et kuna see arhitektuur, mille peale ta toetub, on sama, siis me toome selle mobiiliäpi ka Eestisse ja varsti hakkame – tõenäoliselt juba nädala jooksul kuulutan välja pilootprogrammi – testima seda, kuidas käib mobiili abil riigiga suhtlemine.

Ma arvan, et see on oluline verstapost, kuidas ja mis suunas Eesti e‑riik hakkab tulevikus arenema. Selle asemel, et lükata keerulistesse IT-süsteemidesse aina funktsionaalsust peale, muutub praeguste funktsioonide kasutamine kodanikule oluliselt lihtsamaks, oluliselt meeldivamaks, nii et päriselt ka oleks riigiga suhtlus meeldiv tegevus, mitte et sa oled kuskil infosüsteemis, otsisid pikka aega mingit teenust ja ei saa aru, kuidas see päriselt töötab.

Ja nüüd palun üks lisaküsimus, Kert Kingo!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Võtan teil sõnasabast kinni: Eesti on IT‑edulugu. Nüüd on meil siin Riigikogus olnud arutusel, kuidas kogu kohtusüsteem soovitakse viia digitaalsele [asjaajamisele] üle, aga sellega on see lugu, et kõikidel Eesti riigi kodanikel ei ole juurdepääsu internetile, rääkimata sellest, et loomulikult kõigil ei ole ka vahendeid ega oskusi, et internetis midagi teha. Ma sooviksingi teada saada, enne kui see seadus jõustub: sisuliselt on see ju nende inimeste põhiseadusliku õiguse rikkumine. Neil ei ole võimalust kohtu poole pöörduda, sest neil ei ole internetti. Kui kaugel see edulugu meil on nendes maapiirkondades, kuhu internet ei ole jõudnud? Millal saavad kõik Eesti inimesed internetiühenduse? Ehk siis viimase miili [küsimus].

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Siin oli palju peidetud teemasid. Selle Justiitsministeeriumi eelnõu puhul te kindlasti saate seletuskirjast lugeda, kuidas on olukord lahendatud nende jaoks, kellel ei ole internetti. Mis puutub viimase miili projekti, siis lähinädalatel me avaldame lairibaplaani, kuidas me kiire internetiga liigume aina edasi. Aastaks 2030 peab see olema tehtud. Ja nii ongi. Nagu te endise IT-ministrina kindlasti teate, pidev töö selle viimase miiliga käib. Kogu aeg me liidame sinna uusi aadresse. Ja nii ongi. Aasta 2030 on see tärmin kiire interneti puhul, mille kohta te küsisite. 

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, see on kuues. Selle esitab Riigikogu liige Marko Šorin, vastab peaminister Kaja Kallas, teemaks on riigi tugimaanteed. Marko Šorin, palun!

Tänan, esimees! Lugupeetud peaminister! ERR avaldas 8. novembril eelmisel aastal uudise, et Eesti hakkab taotlema Euroopa Komisjonilt ajapikendust, et välja ehitada [teed] Pärnu ja Tartu suunal. Need teed kuuluvad üleeuroopalisse teedevõrgustikku TEN-T ja Eesti on kunagi võtnud kohustuse need välja ehitada 2 + 2 maanteedeks 2030. aastaks. Nüüd tahetakse ajapikendust aastani 2050, seisis selles uudises. Ja kusagil kõrval oli ka informatsioon, et vahepeal on saadud raha nende suundade väljaehitamiseks ja kui Eesti 2030. aastaks neid välja ei ehita, võib Eesti trahvi saada. Edasi oli samas uudises, et teehoiukava järgi vajavad riigimaanteed olemasoleva seisukorra säilitamiseks ja seisundi mõningaseks parandamiseks igal aastal 200 miljonit eurot, kuid järgmise nelja aasta jooksul on säilitamiseks võimalik kasutada keskmiselt 100 miljonit aastas. See toob endaga kaasa teede seisukorra halvenemise järgnevatel aastatel ning arvestama peab ka asjaoluga, et seisukorra taastamine on oluliselt kulukam kui seisukorra hoidmine.

Teehoiukavas lisatakse, et väiksemad investeeringud teede arendamisse aastal 2023 ehk siis käesoleval aastal ja aastal 2026 ning nende peatamine aastatel 2024 ja 2025 takistab oluliselt transpordi ja liikuvuse arengukavas ning liiklusohutusprogrammis seatud eesmärkide täitmist nii liikluses hukkunute kui ka vigastatute arvu vähendamiseks. Palun selgitage, milline on olukord valitsuse poolt vaadatuna. Kas 2030. aastaks seatud eesmärk tundub veel realistlik või tulebki Eestil taotleda ajapikendust?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõepoolest on plaanid, mis me teeme, ka pikaajalised plaanid. Aga nagu öeldakse, jumalad naeravad, kui inimesed teevad plaane. Paraku plaanidesse tulevad sisse vinksid ja vonksid, sellepärast et meil käib korraga mitu kriisi.

Miks ma sellest räägin? Riigieelarve ei ole piiramatu rahakott, see on piiratud ja me peame tegema valikuid. Me teeme see aasta erakordselt palju investeeringuid, rohkem, kui me oleme kunagi varem teinud. Aga me teeme neid peamiselt riigikaitsesse, mis tähendab seda, et tõepoolest teid me ehitame vähem, aga püüame need hoida ikkagi nii korras, et taastamine ei läheks keerulisemaks.

Kui vaadata näiteks kohalikke maanteid, siis on oluline teada, et valemipõhine toetus tuleb toetusfondist ja selle toetusfondi jaotuse kohalike teede lõikes teeb Rahandusministeerium lähipäevil teatavaks.

Aga nüüd teie küsimus – tulen selle konkreetse küsimuse juurde, kas me taotleme pikendamist. Ausalt öeldes mul ei ole praegu teadmist, et me taotleme pikendamist. 2030. aastani on ikkagi aega ja see võimalus on. Me ikkagi teid ju ehitame küll, kuigi väiksemas mahus. Võtame kas või Pärnu maakonna riigiteed, kus meil on suuremad ehitusprojektid: on Pärnu–Uulu tee ehitus, mis algas juba eelmine aasta, on Sauga–Pärnu lõik, mille ehitus algab sellel aastal, ja on ka sillaremondid, mis plaanis on. Nii et jah, kui see peaks olema vajalik, siis me seda pikendust taotleme, aga hetkel mul puudub teadmine, et me oleme seda juba teinud.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus, Marko Šorin!

Ma tänan! Loomulikult ma oma küsimusega väljendasingi pärnumaalaste muret, kuna ma ise olen pärnumaalane. Aastani 2030 on jäänud vähem kui seitse aastat, kui me võtame tänasest päevast. Ja tuleb arvestada asjaolu, et teehoiukavas ei ole järgmiseks kaheks aastaks nimetatud maanteedele edasiarendusi planeeritud, välja arvatud needsamad lõigud Pärnumaal, mida te ka ise mainisite. Ja need on algatatud sel ajal, kui majandusminister oli veel keskerakondlane Taavi Aas. Väga tubli tema poolt. Pärnumaalased on talle väga tänulikud.

Aga Pärnu Postimehes kirjutas üks tuntud poliitik alles hiljaaegu, kuidas tema ehitab peaaegu ainuisikuliselt kõik need teed valmis. No tegemist oli ilmselgelt suure [sooviga] valijatele enne valimisi ennast meelde tuletada. Aga siiski, pisut rohkem täpsustusi: tee-ehitus ei vaja mitte ainult raha, vaid ka tee-ehituse võimekust sõna otseses mõttes, tee-ehitajate masinaparki, sisendmaterjale ja kõike muud, mis sellega kaasneb, rääkimata planeeringutest, mis võtavad omajagu aega. Kuidas te siiski kavatsete leida raha ja kuidas tagada see tee-ehitajate võimekus, et aasta 2030 oleks ikkagi realistlik eesmärk?

Kaja Kallas, palun!

Kõigepealt, tõepoolest Keskerakonnaga valitsuses olles saime väga palju olulisi otsuseid tehtud, nii nagu ka praeguses valitsuses.

Nüüd, kui tulla nende numbrite juurde, siis kui ma vaatan näiteks sedasama Pärnu maakonda, siis teehoole saab 2023. aastal tegelikult raha juurde 14,2%. Teedeehitus saab juurde lausa 272% eelarvest. Säilitus-taastusremondis on samamoodi kasv – 17,9%, liiklusohtlike kohtade ümberehitus – 100% kasv. Ehk me paneme sinna raha küll.

Nüüd, jah, küsimus teedeehitajate kohta. Vastab tõele, et selle jaoks on vaja masinaid, on vaja inimesi, kes oskavad [seda tööd]. Ega need masinad kohe kuskile kõrvale [seisma] ei jää. Meil on olnud teedeehituse firmade vahel hea konkurents, mis, ma loodan, on pakkumistes hindu allapoole toonud.

Aga meil ongi olukord, kus tegelikult see turg on jahenemas või ehitusturg üldiselt. Eelmine aasta oli tunne, et kuna inflatsioon on suur, siis meil on väga palju ehitusprojekte, mis on läinud väga palju kallimaks, ja me pidime tegema valikuid, mida me teeme, mida me ei tee, mida me lükkame edasi. Riigina peame me alati käituma vastutsükliliselt. Ehk siis, kui kõik teised ehitavad teid, maju, parkimisplatse, siis riik seda ei tee, ja vastupidi samamoodi.

Nii et ma ütleksin, et me oleme vaadanud sinna sisse ja oleme valmis ka [edaspidi] vaatama, et kui tõesti nüüd majandus jaheneb ja on selge, et ehitusturg hakkab samamoodi jahenema, siis on teatud valmisolek tuua projekte ettepoole, et pakkuda ka sellele sektorile tööd. Aga sellist kokkulepet ja otsust meil hetkel ei ole. Ega need inimesed [sektorist] kuhugi otseselt ei kao, kui mingi aeg on vähem tööd. Oleme valmis sinna sisse vaatama ja kui see vajadus peaks tekkima, siis oleme valmis neid projekte ettepoole tooma.

Üks asi veel, mille te väga õigesti välja tõite: need on planeeringud. [Tähtis] pole mitte ainult see, et sul on teedeehitajad, vaid et ka planeeringutega minnakse edasi. Siin on kohalikel omavalitsustel väga suur osa, et neid planeeringuid menetletaks kiiresti, et projektid oleksid riigi poolt valmis, et kui tõesti on vajalik töid ettepoole tuua, siis saaks kiiresti tegutseda ja hakata ehitama.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde, see on seitsmes. Selle on kirja pannud Ruuben Kaalep, vastab kultuuriminister Piret Hartman, teemaks on lõimumispoliitika. Ruuben Kaalep, palun!

Auväärne esimees! Hea kultuuriminister Piret Hartman! Minu küsimus tõuseb muidugi sellest, et aasta esimesel nädalal määrasite te mind Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu liikmeks, järgmisel nädalal kutsusite te mind sealt tagasi. Aga mitte see ei ole see, mida ma teile praegu ette tahan heita. See on ju loogiline, mida saab põhjendada inimliku eksitusega. Kultuuriminister tõepoolest ei pea meeles pidama kõigi 101 Riigikogu liikme nimesid.

Küll aga seda teatavaks tehes te kirjutasite Facebookis järgmised laused: "Selleks, et saaksime sidusat ühiskonda ehitada, pean vajalikuks, et poliitikud oma seisukohti välja öeldes väldiksid kellegi solvamist, tagakiusamist ning viha õhutamist. See ei ole demokraatlikule riigile kohane. Erakonnad võiksid oma esindajaid valides seda silmas pidada." See on muidugi selgelt ümber nurga öeldud ja mitte eriti sirgjooneline lause, aga täiesti selge on, et neid kolme asja, mida te välja toote, te omistate just nimelt mulle. Seetõttu ma küsin teilt, kus ma siis kedagi solvasin, taga kiusasin või viha õhutasin. Palun tooge välja need näited ja tsitaadid. 

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Vabandan veel kord, et ma selle vea tegin. Mina ei kirjuta erakondadele ette, keda nad esitavad Integratsiooni Sihtasutuse nõukokku. Sellessamas Facebooki postituses on minu väga selge põhimõte, et Integratsiooni Sihtasutuses on väga pikalt olnud kokkulepe, et kõik Riigikogu erakonnad on selles esindatud. See, keda Riigikogu erakonnad oma esindajaks määravad, on nende valik ja seda ma ette kirjutada ei saa. Küll aga on minu jaoks oluline, et seda valikut tehes valitakse inimesed, kes on valmis koostööd tegema, kes on valmis austama neid erinevaid rahvaid, kes siin Eesti riigis elavad. Meil on Eesti riigis rohkem kui 200-st erinevast rahvusest inimesi. Minu eesmärk on lõimumispoliitikat Kultuuriministeeriumis toetades ja seda eest vedades see, et me üksteist mõistaksime ja austaksime. Viha ja kurjust on väga palju ja ma väga loodan, et need inimesed, kes tulevad sellesse nõukokku, on valmis tegema konstruktiivset koostööd omavahel, aga ka erinevast rahvusest inimestega, kes siin Eestis elavad. 

Palun nüüd täpsustav küsimus, Ruuben Kaalep!

Ma tõepoolest ei saa aru. Te ei vastanud mu küsimusele. Te ei andnud selgitusi nende süüdistuste kohta, mida te selgelt, küll ümbernurga kõnepruugis, olete minu aadressil lendu lasknud. Ja praegu ma pean aru saama nii, et veel enam, te süüdistate mind selles, et ma teie hinnangul ei ole olnud valmis konstruktiivseks koostööks selles nõukogus või et ma ei austa neid 200 erinevast rahvusest [inimesi], kes Eestis elavad. Kas see on see, mida te praegu väidate? Palun põhjendage seda.

Piret Hartman, palun!

Ütlen veel kord, et seda avaldust tehes ma palusin, et erakonnad oma esindajaid määrates valiksid inimesed, kes on valmis tegema koostööd. Ma ei andnud hinnangut mitte kellegi kohta ja ma ei saa ka kellelegi ette kirjutada, millise inimese erakonnad määravad. Ma austan erinevaid arvamusi, ma austan erinevate erakondade inimesi ja nende arvamusi. Lõimuvat ühiskonda ei ole võimalik teha ainult ühepoolsete vaadetega või ühte sihtrühma kaasates, kaasata tuleb kogu Eesti ühiskonda.

Sidusa Eesti arengukava tehes me käisime kõikides maakondades, me suhtlesime kõikide erakondadega – kõik olid kaasatud – ja proovisime leida ühisosa. Ka EKRE esindajad olid aktiivselt kaasatud. Eelkõige ma tänaksin siinkohal Jaak Valget, kes väga konstruktiivselt kaasus, väga häid ja põhjendatud küsimusi esitas. Ma ei anna sellega hinnangut, ma lihtsalt palun erakondadel seda silmas pidada. See, kas nad seda teevad või mitte, on juba nende enda vastutada.

Ja nüüd palun üks lisaküsimus, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tegelikult te teadsite ju pikka aega, et Riigikogu liige Ruuben Kaalep on sinna nõukogusse esitatud. See teave oli ju pikka aega olemas. Ruuben Kaalep oli ka [varem] Riigikogu liige ja oli ka sinnamaani, kui juudi kogukonna esinaine Alla Jakobson oma avalduse tegi. Ma siis küsin: kui Alla Jakobson ei oleks oma avaldust teinud, kas te siis oleksite selle määramise tühistamise ära jätnud või te ei oleks seda teinud?

Heakene küll, kui see oligi nagu kahe silma vahele jäänud ja te tegite selle, tühistasite selle määramise, aga miks te lisasite sinna juurde veel hulga põhjendusi, mis olid väga selgelt võetud Alla Jakobsoni avaldusest? Just see on Ruuben Kaalepi küsimuse sisu. Teil ei oleks olnud vaja selliseid sildistavaid, solvavaid või mingisuguseid muid vihjeid Ruuben Kaalepi kohta teha. Need on täiesti meelevaldsed ega ole absoluutselt õiged.

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen viis aastat tõesti pidanud lõimumisvaldkonda eest vedama ja see on olnud väga huvitav periood. Ja seda tööd tehes olen ma pidanud otsima ja ka tahtnud otsida väga erinevate maailmade ja seisukohtade vahel ühisosa, viskamata sinna ka omalt poolt õli tulle. Ja ka selle avaldusega ei taha ma visata kuskile ja kellelegi õli tulle, ma lihtsalt väga selgelt avaldasin oma arvamust.

Kas ma oleksin teinud teistmoodi, kui Alla Jakobson ei oleks oma avaldust esitanud? Kui ma oleksin selle vea leidnud, siis ma oleksin selle parandanud ükskõik millisel juhul. Jah, vabandan siin veel kord, et ma ei näinud seda kohe, et ma ei viinud neid kahte asja kokku. Me ei tohiks seda ministeeriumiga endale lubada, aga me tegime seda. Ja ma arvan, et on aus, kui poliitikud ka teinekord oma vigu tunnistavad ja seejärel neid parandavad. Kas kuu aega hiljem, kas päev hiljem või nädal aega hiljem – minu jaoks ei ole see probleem.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde, see on kaheksas. Selle küsimuse esitab Riigikogu liige Jaak Aab, vastab ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan, teemaks on Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Jaak Aab, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Selles suunas on olnud küsimusi ka varem ja eks me olukorda teame. Ei ole vist vaja iga päev uudiseid lugeda, et näha, et Eesti ettevõtetel on väga keerulised ajad. Põhipõhjus on tegelikult hinnatõus, [kallinenud on] kõik sisendid. Põhiliselt on see põhjustatud energiakandjate hindade tõusust, sellega on läinud kallimaks ka kõik sisendid ehk siis need kaubad, tooted ja ka teenused, mida Eesti ettevõtjad pakuvad, toodavad ja konkureerivad nendega ka välisturgudel, nagu enamasti just töötleva tööstuse puhul on. Ettevõtted lihtsalt ei ole hinna poolest enam konkurentsivõimelised.

Ja me näeme ka uudiseid sellest, kuidas üks ja teine ettevõte kas tõmbab ennast koomale või siis paneb oma uksed üldse kinni, sest lihtsalt sellistes konkurentsitingimustes ei olda võimelised konkureerima teiste riikide ettevõtete toodanguga. Toiduainetööstus räägib sellest, et jaeketid, kes müüvad toiduaineid, hakkavad järjest rohkem võtma siis toodangut ja kaupa sisse teistest riikidest. Näiteks on toodud just Poola kaupa.

Samas on toiduainetööstus meie julgeoleku koha pealt väga oluline teema. Meie toiduainetööstus ei ole võimeline selliste hindadega konkureerima. Küsisin mõni nädal tagasi siin ka teie erakonnakaaslaselt Urmas Reinsalult, kes oli siis peaministri kohusetäitja, kas valitsuses on kogu selle aja jooksul alates suvest olnud selgeid, konkreetseid ettepanekuid ja arutelusid, kuidas seda olukorda parandada, kuidas meie ettevõtteid toetada.

Kristjan Järvan, palun!

Esiteks, ma siiralt tänan selle küsimuse eest. Ma hea meelega tahaksin Riigikogule rääkida pikalt-pikalt majandusest ja seal olevatest probleemidest ja võimalustest. Me võiksime mängida seda mängu, et opositsioon ütleb, et ettevõtluses on kõik halvasti, ja koalitsioon ütleb, et ettevõtlusega on kõik hästi. Eks see tõde on seal vahepeal.

Toon teile lihtsa näite. Detsembris, kui börsil olid hinnad 40 senti kilovatt-tund, ma rääkisin ühe tööstusettevõtte [juhiga], kes ütles, et talle tehakse fikseeritud pakkumine 18 senti kilovatt-tund, aga ta ei ole nõus seda vastu võtma, sellepärast et võib-olla mõne aasta pärast on hind odavam ja siis ta kasum kannatab. Teine tööstusettevõtte [juht] räägib mulle, et kui talle vaid sihuke pakkumine tehtaks, ta oleks nõus kas või 40 sendi juures oma hinna fikseerima, sest tema ärimudel peab vastu. Ja olukord ongi väga erinev.

Kui te küsite, mis meetmeid me oleme mõelnud, siis loomulikult, nii nagu ma ka augustis siin välja ütlesin, tegelikult universaalteenuse laiendamine on meie eesmärk olnud. Loodetavasti saame millalgi seda ka keskmise [suurusega ettevõtetele] laiendada.

Kahtlemata toiduga varustatuse kindlus on väga oluline teema, kuid kuulates toidutööstuse [liidu] juhti või õigemini lugedes tema artikleid, nähtub ka see, et tegelikult kaubandus on suurendanud oma marginaale, aga toiduainetööstusega seda [kasu] ei jaga.

Kui me vaatame erinevaid toetusmeetmeid kõrvalriikides, siis Soomes ja Rootsis on need väiksemad. Läti peamine meede on olnud võrgutasude vähendamine poole võrra. Aga olgem ausad, energiahindadest on võrgutasud eelmise poolaasta näitel pigem moodustanud viiendiku või neljandiku. Ja mis Leedu tegi? Kuigi summaarselt tundub väga suur toetus, seal olid sajad miljonid, aga nemad kompenseerivad elektri hinna poole võrra, kui see ületab 24 senti, mis tähendab, et eriti  tänaste hindade juures tegelikult mingit toetust ei ole. Aga kahtlemata me monitoorime seda olukorda jätkuvalt ja eks päeva lõpus universaalteenus päästab kõik.

Ja nüüd palun sellel teemal täpsustav küsimus, Jaak Aab!

Tänan! Hea, et me universaalteenuseni jõudsime, vaadates ka praeguseid börsihindu. Kui praegune valitsus suve lõpus, sügise alguses universaalteenuse pakkumisega tuli, siis seda reklaamiti kui elektrituru reformi. Ma arvan, et see on nagu liiga luuleline väide sellise asja kohta, sest see on üks fikseeritud pakett. Me teame, et Euroopas ja mujal maailmas on neid riiklikke pakette palju, väga paljudes riikides.

Ja tõesti, ka meie tegime sel korral ettepaneku seda laiendada. Inimesed said muidugi teatud kindluse. Augustis oli ju hind eriti jube, 36 senti kilovatt-tund oli börsi keskmine hind. Universaalteenus annab mingi kindluse, prognoositavuse. Aga me tegime ka ettepaneku laiendada seda omavalitsustele, ettevõtjatele ja järk-järgult majanduskomisjon sinnapoole liikus. Mikro- ja keskmistest ettevõtetest – noh, ma ei tea täpselt, vist statistikat ei ole – umbes 25% on läinud universaalteenusele. Aga raskused on ikka: küll bürokraatlikud, küll sisulised, küll leppetrahvid, mis enamusel on sisse kirjutatud.

Ei ole see universaalteenus võluvits kahjuks. Ta annab võib-olla teatud riski maandamise kindluse. Selle laiendamine, arvestades praeguseid börsihindu, tõenäoliselt suurt ei päästa. Lihtsam oleks olnud, te ise tõite ka näite, [võrgutasusid alandada]. Ka eelmine aasta me alandasime võrgutasusid, mille eest ettevõtjad olid tegelikult tänulikud, ja ka erinevaid teisi meetmeid kasutasime. Aga nüüd kahjuks ühtegi sellist abinõu ei ole ja paistab, et enne valimisi ei tule ka. Mida te ütlete ettevõtjatele? Kuidas ellu jääda?

Kristjan Järvan, palun!

Kuidas ellu jääda? Ma arvan, et ettevõtjad teavad seda minust ja ka teistest poliitikutest siin saalis kordades paremini. Tee eduni on kõigi jaoks erinev. Miks on ikkagi universaalteenus parem võrreldes lihtsalt laustoetustega: see on just mõju eelarvele. Mis kulu me oleks ikkagi muidu pidanud eelarves väiksemaks tõmbama? Jällegi siiras tänu kogu Riigikogule, et kõik erakonnad kiitsid eelarve heaks. Tõepoolest tehti üks hea eelarve. Sealt asju hakata maha tõmbama, et võib-olla oleks kasu võrguteenuse või mõne muu tasu vähendamisest – see kõik tuleks millegi arvelt. Selles suhtes on universaalteenusel oluline eelis.

Ja tõepoolest, kui me täna vaatame börsihindu, siis universaalteenuse funktsioon on eeskätt anda kindlustunnet. Börsil võib olukord jällegi muutuda. Siin-seal loomulikult ennustatakse, et gaasi hind ei jää samaks, mis ta praegu on, ja sellest johtuvalt ka tegelikult elektrihinnad tõenäoliselt jälle uuesti tõusevad. Ka nendes olukordades, selles teadmatuse udus, mis tegelikult ettevõtjaid kõige rohkem muretsema ja võib-olla ka mingeid mittemõistlikke otsuseid tegema paneb, [tuleb] pikas perspektiivis saada need riskid maandada ja anda ettevõtetele kindlustunnet. See kahtlemata on prioriteet. 

Palun nüüd lisaküsimus, Siim Pohlak!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma korra täpsustan siin ühes teie vastuses kõlanud fakte. Te rääkisite, mida naabrid on teinud. Leedu on tegelikult teinud oluliselt rohkem kui ainult see elektri hinna kompenseerimine, millest teie rääkisite. Seal on ka maksusoodustused ja mitmed muud erinevad meetmed väga suurtes summades ettevõtluse toetamiseks.

Aga ma lähen hoopis teise teema juurde, mis kaugemas tulevikus võib mõjutada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Nimelt, peaminister tegeleb väga intensiivselt juba pikemat aega Elektrilevi eraldamisega Eesti Energiast ja avaldab selleks survet. Kui vaadata peaministri erakonnakaaslaste sõnavõtte, siis võib siit joonistada välja ka järgmise sammu, milleks on Elektrilevi erastamine. Seda on mitmel korral Reformierakonna inimesed öelnud. Mis on teie nägemus või seisukoht selles asjas, kui Elektrilevi erastatakse? Mina näen, et meie ettevõtjad võivad tulevikus saada oluliselt kõrgemad võrgutasud ja samamoodi nende konkurentsivõime väheneb. Kas te ütleksite oma arvamuse ka selles küsimuses? Kas Eesti Energiast tuleks Elektrilevi eraldada ja mis kõige tähtsam: kas tuleks Elektrilevi erastada?

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Siinkohal me hea meelega kuulame neljapäeval analüüsi, mis valitsusele sel teemal esitatakse. Minu hinnangul peaks olema keskne küsimus see, kuidas Enefit Green tegelikult börsile viia. See on tegelikult ka koalitsioonilepingus sees, see erastamine jätkub. Ja see, et riik ehitab erasektoriga võidu tuuleveskeid – ma ei näe siin majanduslikku alust, miks riik peaks konkureerima erasektoriga, kui turutõrge tegelikult puudub. Pigem peaks sihtima sinna ja see on see suurem küsimus meie energiapoliitikas, mille erastamisega tuleks tegeleda.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde, see on üheksas. Selle on kirja pannud Riigikogu liige Kert Kingo, vastab kultuuriminister Piret Hartman ja teemaks on olukord kultuuris. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me kõik mäletame Kaja Kallase valitsuse avapauku, seda esimest sammu Eesti kultuuri hävitamisel, milleks oli otsus koondada politsei- ja piirivalveorkester ning Kaitseväe orkester. Õnneks päästsid selle plaani realiseerumisest sõjamuuseum ja Tallinna linn, kes võtsid vähendatud koosseisudega orkestrid oma tiiva alla tegutsema. Vaatamata sellele jäi kahjuks siiski osa nende orkestrite muusikutest oma senisest tööst ja muusikuelust ilma. Nüüd on Kaja Kallase teine valitsus tulnud välja järjekordse Eesti kultuuri hävitamise plaaniga. Seekord on sihiks balletiartistid, vokaalsolistid ja puhkpillimängijad, kelle puhul tahetakse ära kaotada neile seni seadusega ette nähtud soodustingimustel vanaduspensionid. Eesti teatrikultuuri esindanud inimesed tahetakse jätta väljateenitud sissetulekuta. See on häbematu ja lugupidamatu. Teie kultuuriministrina peaksite seisma Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse ja kultuuritöötajate eest. Milline on teie seisukoht seoses kultuuritöötajate soodustingimustel vanaduspensionide ärakaotamisega ja kuidas mõjutab see Eesti balleti, ooperi ja teatrimuusika jätkusuutlikkust teie hinnangul?

Piret Hartman, palun!

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ühe asja, enne kui ma tulen nende eripensionide juurde, ma tahaksin ära kommenteerida. Eesti kultuur on tõesti täna mõnes mõttes väga heas seisus. Eestis on väga palju häid kultuuritegijaid, meil on väga palju sündmusi, häid muuseume ja nii edasi, aga väljakutsed on väga suured. Selle valitsuse koalitsioonileppes oli kirjas, et vaatamata sellele, et meil on täna [mitu] kriisi, ei tohi Eesti kultuur räsida saada. Ja me oleme sellest põhimõttest valitsusega kinni pidanud. Ka selle aasta riigieelarve on kultuurivaldkonnas 60 miljonit suurem kui eelmisel aastal, ja just nimelt selleks, et kultuuritöötajate palgad kasvaksid, et meie kultuuriasutustel oleks rohkem ressursse kallineva energia kulusid katta.

Nüüd, mis puudutab eripensionide teemat, siis see oli üks esimesi teemasid, mis tuli minu lauale eelmise aasta augustis. Siis sai minule teatavaks, et Sotsiaalministeerium soovib seda reformi teha. Ja minu esmane tagasiside oli ka see, et me ei saa sellega enne edasi minna, kui me oleme valdkonnaga jõudnud kokkuleppele, mis tuleb asemele. Kuu aja jooksul me omavahel kohtusime –sotsiaal[kaitse]minister, tervise‑ ja tööminister, valdkonna, sealhulgas teatrite esindajad – ja proovisime jõuda kokkuleppele. Oli arusaadav, et see reform tuleb teha, aga mis siis nendest [inimestest] saab. Sellel hetkel me jõudsime kokkuleppele, et Sotsiaalministeerium valmistab ette alternatiivsed meetmed, et baleriine, orkestrijuhte ja teisi edaspidi aidata. Praegu see pension ei ole ju väga suur, mis tegelikult neile kompenseeritakse. Ettepanek oli see, et antakse võimalus ümberõppeks ja selle ümberõppe raames on tagatud stipendium selleks, et tõesti saaks koolituse või täiendkoolitusega tegeleda. Eelmisel sügisel tegelikult valdkond ütles, et jah, me oleme sellise lahendusettepanekuga nõus. Murekoht lihtsalt täna on see, et väga konkreetsed ettepanekud, kuidas kõik olema saab, ei ole meil laual või on väga üldisel kujul laual. Aga mure on ka selles, et tegelikult hakkab see kehtima alles 2030, mis tähendab, et riigieelarvelised otsused nende meetmete kohta me saame teha alles enne seda, mitte praegu. Nii et siin on küsimuse kohti, aga ma olen selle teemaga isiklikult väga palju tegelenud, ka valdkonnaga suhelnud ja proovinud leida ühiseid kokkuleppeid.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Kert Kingo!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna Riigikogu saalis teisele lugemisele tuleva eelnõu kohaselt saadetakse kõik need teatriartistid väljateenitud ametlikule pensionile suundumise asemel hoopis töötukassasse veel sisustamata karjääripööret tegema. Nii nimetavad seda ministrid ja ministeeriumi esindajad. Antakse käepigistus ja nelgiõis, ning head teed minna töötukassasse.

Balletiartistide, vokaalsolistide ja puhkpillimängijate soodustingimustel vanaduspensionide ärakaotamine võtab ära motivatsiooni panustada nendele suurt pühendumist vajavatele erialadele ja eriti [mõjub ehk] perspektiiv olla tulevikus, peale lavalaudadel säramist ja soleerimist, töötukassas toetusraha järjekorras. Seda arvestades on selge, et huvi nende kultuurivaldkondade vastu hääbub ja need hakkavad Eestis välja surema. See mõjutab [otseselt] meie muusikakultuuri ja senist väga head lastemuusikakoolide ja huviringide süsteemi, mis praegu on vundamendiks kogu omamaisele kõrgkultuurile. Mida olete teie teinud selleks, et kaitsta nende erialade kestmajäämist ja esindatust Eestis? Kuidas te olete balletiartistide, vokaalsolistide ja puhkpillimängijate eest seisnud? 

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle täiendava küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, me seisame valdkonna ja ministeeriumiga selle eest, et juhul kui see muudatus ees seisab, me leiame piisavalt väärika alternatiivi. Ma loodan, et Sotsiaalministeerium on valmis ka omalt poolt selleks kõik tegema. Nagu ma ütlesin, see kord ei hakka kehtima praegu, vaid aastal 2030. Väga konkreetsete ressursside ja ettepanekutega tuleb meil siis välja tulla, alles siis me saame taotleda raha nende alternatiivide jaoks.

Nüüd, mida ma olen teinud? Ma arvan, et kõik need kuus kuud olen ma teinud kõik selleks, et Eesti kultuur oleks jätkusuutlik. Väga suur küsimus on meil seotud vabakutseliste ja loovisikutest kultuuritöötajatega. Nagu te kindlasti teate, riigitööl olevate kultuuritöötajate palk kasvab, selle miinimum saab olema 1600 [eurot], aga just nimelt need, kes ei ole riigi palgal – nendega seotud küsimus on väga suur.

Sellel aastal oleme võtnud selle teema fookusesse. Juba järgmisel nädalal loodetavasti on see küsimus valitsuses. Me töötame koostöös partnerite ja erinevate ministeeriumidega sellel aastal välja võimalikke sotsiaalseid garantiisid ja ka tasustamise süsteemi, mis oleks õiglane nende inimeste suhtes, kes on loovisikud ja vabakutselised. Ja kui mulle see võimalus avaneb, siis ma omalt poolt kindlasti ka nendel riigieelarve läbirääkimistel, mis sügisel ees seisavad, tulen välja väga konkreetsete lahendustega. Koostöö valdkonnaga, kultuurisektori inimestega on täna väga tihe, me mõtleme, kuidas võimalikult väärikalt neid inimesi tasustada ja võimalikult kindlaid sotsiaalseid garantiisid välja töötada, et inimesed ei läheks Eesti kultuuri juurest ära.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, me näeme praegu ka teie vastustest, et selle eelnõuga pakute te osapooltele põrsast kotis: kõigepealt võtame seaduse vastu ja sisustama hakkame seda kunagi tulevikus. Sotsiaalministeeriumilt, kes seda eelnõu juhib, ja juhtivkomisjonilt, milleks meil on sotsiaalkomisjon, me oleme kogu aeg kuulnud mingit müstilist juttu kolmepoolsest kokkuleppest. Aga see kolmepoolne kokkulepe ütles, et hiljemalt aastaks 2022 peavad olemas olema töötavad meetmed ja lahendused sellest eripensionide süsteemist väljumiseks. Esmaspäeval oli meil kultuurikomisjonis Kultuuriministeeriumi kantsler ja me [saime] temalt küsida. Küsimusi oli ikkagi rohkem kui vastuseid ja selgus, et tegelikult mitte midagi nendele inimestele pakkuda ei ole. Kultuuriinimesed kukuvad praegu selgelt kahe tooli vahele, kahe ministeeriumi vahele. Neilt võetakse senine töötav ja toetav süsteem ära ja asemele tegelikult ei pakuta mitte midagi. Kas te äkki suudate veel nüüd valitsuses selle seaduseelnõu menetlemisele pidurit tõmmata? Selline seadusloomepraktika, mis, tunnistagem ausalt, toimub niimoodi kiirustades ja mis juba praegu selgelt halvendab inimeste toimetulekut, ei ole õiglane ega sobiv.

Palun, Piret Hartman!

Aitäh selle küsimuse eest! Ütlen kohe ausalt, et tõmbasin sellele pidurit siis, kui augustis see teema minuni jõudis. Ja nagu ma ka eelnevalt ütlesin, me istusime siis erinevate osapooltega maha ja kokkulepe oli, et tulevad alternatiivsed meetmed olemasoleva nii-öelda kompensatsiooni asemele. Praegu ei ole põhjust kahelda, et see kokkulepe ja see lubadus, mis sellel hetkel anti, ei rakendu. Aga ma saan aru, et siin saalis need arutelud aset leiavad, ja ütlen omalt poolt, et me oleme leppinud kokku, et me selle aasta lõpuks koostöös Sotsiaalministeeriumiga töötame välja õiglase tasustamise põhimõtted, kokkulepped kultuurivaldkonnaga, ja tegeleme sotsiaalsete garantiidega.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde. Selle on kirja pannud Riigikogu liige Tarmo Tamm, vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on õigusriik. Tarmo Tamm, palun! Vabandust, oli protseduuriline, aga see kadus ära. Nii et Tarmo Tamm, palun! Mikrofon on teil.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Meil on tekkinud Eestis üks selline muret tekitav tendents, et kohalikud kogukonnad ja riik ei suuda omavahel kuidagi suhestuda ja kokkuleppele saada. Ma toon teile ainult kolm näidet Kagu-Eestist. Esimene puudutab Saesaare hüdroelektrijaama likvideerimist ja paisu lammutamist. Selle vastu on kohalikud ettevõtjad korjanud juba 4000 allkirja, sest kui selline asi saab teoks, siis tulevikus ei ole võimalik hüdroenergiat toota ja turismiettevõtjad kaotavad töökohad. Kokkulepet ei paista kusagilt. Vaidlus käib juba kohtus.

Teine vaidluskoht on Suurel Munamäel, kus kohalikud soovivad, et üraskikahjustusi saanud kuused saetakse maha ja taastatakse selline olukord, et turistidel oleks seal meeldiv viibida. Aga riik arvab, et loodus peaks ise sellega hakkama saama ja küll 30 aasta jooksul loodus ise korraldab seal elu ringi. Ei ole ka sellele konfliktile lahendust.

Ja kolmas, muidugi suurem konflikt on Nursipalu harjutusväljaku laiendamise ümber. Tänaseks päevaks on [selle vastu] allkirja andnud juba 12 000 inimest, aga inimestel ei ole tegelikult selgust, mis seal tegelikult toimub. Kas valitsus on tänaseks päevaks otsustanud, millisel alal üldse see laiendus toimub, mitmel tuhandel hektaril, ja kas algatatakse planeering? Kuidas saaks selliseid vastuolusid vältida ja inimesed ei peaks pöörduma kohtusse? Kuidas riik ja kodanikud saaksid omavahel suhelda, et ei tekiks selliseid suuri konflikte?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Neid kahte esimest kaasust ma ei oska kommenteerida, sest need ei ole mitte kuidagi veel meie lauale jõudnud. Ma võin lihtsalt selle paisu küsimuse peale tuua selle näite, et samasugune vaidlus oli Linnamäe paisu puhul. Seal olid mängus erinevad kogukonna huvid: ühelt poolt olid tõesti looduskaitselised huvid, teiselt poolt on seal rekreatsiooniala ja hüdroelektrijaam ja on ka muinsuskaitse huvid. Valitsus otsustas, kaaludes neid erinevaid huve – otsuse ju pidi tegema –, et see pais jääb ja seda ei lammutata. Ka seal olid kogukonna ehk kohaliku omavalitsuse inimeste ja looduskaitsjate vahel suured vaidlused ja lõpuks see tuli valitsuse tasandile, kes selle otsuse tegi. Nii et tõenäoliselt on sama ka selle paisu puhul. Loomulikult oleks väga hea, kui kõik saaksid kohe kokkuleppele ja mingeid vaidlusi ei tekiks, aga see nõuab kõikidelt osapooltelt kompromisside tegemist ja seetõttu ka suuremaid pingutusi.

Mis puutub Nursipalusse, siis kohe, kui selgus selle harjutusala laiendamise vajalikkus, võeti kohalike omavalitsustega ühendust, et inimesi piisavalt kaasata. Ma ei ole ise kogu aeg selle [protsessi] juures olnud, aga ma saan aru nendest materjalidest, [sellest,] mida mulle selle kohta raporteeritakse, et [mis puutub] nendesse kohtumistesse, mida kohalik omavalitsus on tahtnud, siis Kaitseministeeriumil ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel, kes seda asja ajab, pole midagi selle vastu, et inimesi võimalikult palju kaasata ja inimeste küsimustele võimalikult palju vastata.

Kaitseministeeriumil on eesmärk leida individuaalsed lahendused kõikide nende puhul, keda see puudutab. Seal on 21 sellist kinnisasja, kus peal on ka eluhoone, nendega tegeldakse eraldi. Ma absoluutselt mõistan kohalike elanike muret sellega seoses. Muidugi oleks hea, kui me saaksime selle harjutusväljaku rajada kuskile kaugele inimestest eemal. Kui nii võtta, siis selliseks kohaks võiks sobida Ruhnu saar, mis on kolm korda suurem kui Nursipalu ja kus on vähem inimesi ja müra sumbub merre. Probleem on aga selles, et seal ei ole sõjaväeosa, ja tõenäosus, et Läti või Rootsi meid kuidagi ründama hakkavad, on ka äärmiselt väike. Seepärast me peame leidma lahenduse just seal Kagu-Eestis, et oleks võimalik kaitseväelastel harjutada.

Nüüd palun lisaküsimus, Anneli Ott!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Asjad toimivad hästi siis, kui saadakse ühtemoodi aru, mis eesmärgil tegutsetakse – olgu see siis perekond, väiksem kogukond, aga kindlasti ka riik. Vaatame praegu seda, kuidas teie juhitud valitsus on Eestis asju ajanud erinevates valdkondades. Loomulikult on väga hea kuulda, kui te ütlete, et te mõistate kohalike inimeste muret seoses Nursipalu harjutusväljaku laiendamisega, ja näitate üles sellist empaatiat. Aga samas on neid näiteid nagu väga palju: võtame kas või ettevõtlussektori toetamise, energeetikateemad, energiatoetused. Minu küsimus on see. Äkki te oskate paari sõnaga öelda – et me saaksime lihtsalt ühtemoodi aru, sest ma pean tunnistama, et mina päris tükk aega enam ei saa aru, mis asja nagu aetakse või kelle asja aetakse –, äkki te lihtsalt ütlete, mis on teie jaoks Eesti mõte.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eesti eesmärk ja Eesti mõte on kirjutatud lahti põhiseaduses. See on eesti rahvuse, kultuuri ja keele kestmine läbi aegade. See on see põhimõte, millest lähtudes me kõiki otsuseid teeme. Antud juhul, mis puudutab selle harjutusväljaku rajamist, me oleme olukorras, kus meil on käimas sõda, mille on algatanud agressiivne naaber. Aga ta on [paraku] meie naaber. Ja see tähendab, et me peame oma kaitset oluliselt tugevdama, sest ilma julgeolekuta ei ole Eesti riigi, rahvuse ja kultuuri kestmajäämist. Seda me nägime siis, kui meid neljakümnendatel aastatel okupeeriti ja seesama Venemaa tegelikult tegeles sellega, et kustutada meid põhimõtteliselt maailmakaardilt ära, et suruda alla meie kultuur ja keel. Kõik need kannatused, mis meie rahvale on kaasnenud – seda kõike me mäletame. Seetõttu me olemegi oma taasiseseisvuse ajal võtnud eesmärgiks, et me ei ole kunagi enam üksi, me ei ole kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all, sest see tähendaks meie keele, kultuuri ja rahvuse püsimajäämise kahtluse alla seadmist. Ja see ongi meie eesmärk.

Antud juhul te toote näiteks toetused. Me oleme teinud väga palju toetusi, aga see [raha] ei tule kuskilt seina seest ega mingi välismaa onu käest, see tuleb maksumaksja taskust. Ehk siis me peame tegema oma otsuseid väga kaalutletult. Mina väidan, et me oleme teinud ulatuslikud toetusmeetmed selleks, et inimesi aidata selles energiakriisis. Ja vähemalt tagasiside, mida mina saan, on see, et inimesed ütlevad, et sellest on olnud abi. Võrreldes oktoobriga on praegu toetused ikkagi sellised, et inimeste kulud ei ole nii suured. Aga jah, Eesti riigi kestmajäämise mõte on eesti rahvuse, kultuuri ja keele püsimajäämine.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Demokraatlikus riigis peab valitsus tahes-tahtmata teatud protsessid läbima, et inimestega suhelda ja inimeste arvamus teada saada. Ma küsin, kas valitsusel on plaanis Nursipalu harjutusväljaku alale algatada planeering. Kas on plaanis keskkonnamõjude hindamine teostada ja mõõta ka mürataset? Me ju teame, et selle harjutusväljaku kõrvale jääb Lõuna-Eesti Haigla koos sünnitusosakonnaga. Täna viibib president Alar Karis Võrumaal ja ma tsiteerin MTÜ Meie Nursipalu juhatuse liiget Maarika Niidumaad: "Minu põhisõnum on taotleda presidendilt kõigi kodanike põhiõiguste kaitset. Ei [tohiks] olla nii, et ühed ohverdatakse teiste hüvanguks." Ma küsin: milline sõnum teil, proua peaminister, on Võrumaa inimestele ja millal te sõidate Võrumaale Võrumaa inimestega kohtuma?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Alustan sellest viimasest. Minu teada on see paari nädala pärast kavas. [Siis saan] sinna sõita ja inimeste küsimustele vastata ja kohapeal ka inimesi kuulata.

Nüüd, teie küsimuse juurde, kas on olnud planeeringu algatamise mõte. Meil on seoses 24. veebruaril alustatud sõjaga tekkinud olukord, mida me ei osanud ette näha. Ja sellest tulenevalt on NATO teinud otsuseid meie kaitse tugevdamiseks. Me oleme ka ise teinud otsuseid oma kaitse tugevdamiseks, mis tähendab seda, et me tahame ka maakaitses võitlejate arvu suurendada. Meil on erinevaid õhukaitse‑ ja maakaitsevõimekusi, mida me oleme hankinud. Aga seda kõike on vaja harjutada. Ka vägedel on vaja [koostööd] harjutada.

Miks ma seda ütlen? Kogu see vajadus on tekkinud ootamatult. Planeeringud võtavad kuus kuni kaheksa aastat. Kui te kuulate Kaitseväe juhti Heremit, siis meil ei ole nii palju aega, et oma kaitset tugevdada. Seetõttu ongi siin mõeldud kasutada kiiret menetlust, mis ei too kaasa seda planeeringut. Ja ka kiire menetlus on kaasav, püüab inimeste huve võimalikult palju arvestada. Seda on Kaitseministeeriumi poolt ka tehtud. Neid alasid on vähendatud, on püütud leida ala, kus võimalikult vähesed kinnistud saavad sellest mõjutatud. Ja kõigiga, keda see saab mõjutada, püütakse leida individuaalsed lahendused. Individuaalsed lahendused ei tähenda mitte seda, et hüvitatakse kõik näiteks turuväärtuses, vaid on hüvitusväärtus, mis võtab arvesse ka tehtud parendusi, võtab arvesse seda, et inimene saaks võrdväärse asenduse. Nende 21 kinnistuga tegeldakse eraldi.

Loomulikult seda kommunikatsiooni võiks olla rohkem. Ma loodan, et Kaitseministeerium järjest lükkab ümber valeväiteid, mida on seoses Nursipaluga esitatud. Neid valeväiteid on terve rida ja ma kõiki neid siin ümber lükata ei jõua. Aga tõepoolest, see menetlus ei ole tavapärane planeeringumenetlus, mis võtaks kuus kuni kaheksa aastat. Seda aega meil julgeoleku seisukohast lihtsalt ei ole.

Tänan! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde, see on 11. Siin esitab küsimuse Riigikogu liige Mart Helme, vastab kultuuriminister Piret Hartman ja teemaks on integratsioon. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Me siin Riigikogus saame pidevalt kõikvõimalikke eelnõusid ja arengukavasid. Ja mida me oleme tähele pannud? Me oleme tähele pannud seda, et järjekindlalt eelnõudest, arengukavadest ja muudest dokumentidest, mis valitsuse poolt tulevad, ministeeriumide poolt tulevad, roogitakse välja kõike, mis on seotud Eestiga – eesti keelega, eesti kultuuriga, pärandkultuuriga –, ja asendatakse "mitmekesisuse" ja muude taoliste eufemismidega.

Samal ajal me räägime sellest, kuidas meil on vaja integreerida siia elama asunud inimesi: nii neid, kes asusid siia nõukogude ajal, kui ka neid, kes on tulnud siia hilisemal ajal. Integratsioon on läbiv teema olnud aastakümnete jooksul. Kui me nüüd jälgime ikkagi seda, kuidas sihikindlalt kõike Eesti‑pärast eemaldatakse, siis [näeme, et] meil ei ole enam "eesti rahvast", muide, meil on "rahvastik". Praegu kohtusime Statistikaameti inimestega ja meil on "rahvastik". Meil ei ole "emakeel" enam, meil on "kõneldav keel" ja muud niisugused asjad. See ei ole juhuslik. Oleks need üksikud juhtumid, siis võiks öelda, et kusagil keegi on midagi kirjutanud, no ma ei oska öelda, omast peast. See on süsteemne! Minu küsimus on: kas ka teie ministeeriumis on kusagilt mujalt, ma ei oska öelda, Euroopa Komisjonist või Stenbocki majast, tulnud juhtnöörid, et kõik eestilik tuleb suure, kuidas see termin ongi, väljavahetamise korras kõrvaldada või on eesmärgiks hoopis eestlaste integreerimine mingitesse teistesse ...

Hea küsija, teie aeg! Piret Hartman, palun!

... etnilistesse gruppidesse? Jah, küsimus on piisavalt selge. Millest niisugune ...

Piret Hartman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Kõigepealt ütlen, et suuniseid loomulikult tulnud ei ole. Nagu te ka ütlesite, see on olnud väga läbiv teema viimased aastakümned. Ma usun, et ükskõik, mis me ka ei teeks, kindlasti see saab läbiv teema olema ka järgmised aastakümned, sest Eesti on vaba ja demokraatlik riik ja siia inimesed tulevad.

Mis puudutab seda, kuidas me käsitleme eesti keelt ja kultuuri erinevates arengukavades, siis eelmisel aastal võttis Riigikogu vastu lõimumispoliitika pikaajalise strateegia, mis käsitleb just nimelt või mille fookuses on kõige rohkem lõimumisvaldkond. Selle strateegia põhivisioon on järgmine: "Eesti on kestlik rahvusriik, kus kõigil on hea elada. Eesti inimesed on koostöömeelsed, jagavad [ühist] Eesti kultuuriruumi, väärtustavad Eesti riiki ja tunnevad ühtekuuluvust, sõltumata emakeelest, kultuuritaustast või elukohast. Mitmekesises Eestis jagavad kõik inimesed demokraatlikke väärtusi ja kannavad ühist Eesti identiteeti. Riigi tegevus on inimesekeskne ja toetab kogukondade arengut. Kõik inimesed tunnevad, et nad on väärtustatud ja kaasatud. Eesti inimesed soovivad oma elu Eestiga siduda, nad osalevad aktiivselt kogukondlikus ja ühiskondlikus elus ning aitavad kaasa riigi arengule – selleks on neil palju mitmesuguseid võimalusi nii Eestis kui ka välismaal [elades]."

Kindlasti see on üks hea näide sellest, kuidas eesti keel ja kultuur ei ole kuskile kadunud, vaid see on ikkagi põhialus kõikidel arengukavadel või vähemalt nendel, mille eest on minul võimalik täna vastutada. Need on sidusa Eesti arengukava, kultuuripoliitika ja spordipoliitika.

Nüüd palun lisaküsimus, Peeter Ernits! Vabandust, tuli täpsustav küsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! Vabandust, ma ei vajutanud õigel hetkel nupule, jäin kuulama ministri vastust. Ma pean muidugi ütlema, et arengukavad on kenad muinasjutudokumendid, arengukavade alusel elu ei käi. Kui me vaatame, mis meil on, täna hommikul autoga tööle sõites kuulsin uudist. Mõtle, missugune rõõmusõnum: üle aegade kõige vähem lapsi sündis Eestis. Ei tea küll, miks? Aga rahvastik kasvas 2%. Ei tea küll, miks? Rääkida siin kestlikust rahvusriigist on kohatu. Ja kõik see, mis te ette lugesite, on ju täpselt suunatud rahvusriigi lahustamisele ja hävitamisele. Mis on Eesti riigi mõte? Kas Eesti riigi mõte on kõikidele maailma kodanikele pakkuda seda, mida meie kahanev maksumaksja[skond] suudab pakkuda, või on Eesti riigi mõte siiski see, et on Eesti rahvusriik, kus on eesti keel, eesti meel, eesti rahvussümboolika, eesti pärandkultuur, eesti rahvuskultuur ja kõik muu seesugune au sees ja riigi poolt toetatav? Minu küsimus on: kas see on eesti keele, Eesti riigi mõte või on teie arvates Eesti riigil mingi teine mõte?

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle väga olulise küsimuse eest! Nii nagu ka peaminister täna siin infotunnis välja tõi, on Eesti riigi mõte eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine ja sellest kõik Eesti riigi arengukavad ja poliitikad lähtuvad. See, kas me ühistest kokkulepetest arengukavade näol kinni peame ja neid täidame – ma ei näe põhjust, miks me Kultuuriministeeriumis või selles valdkonnas seda ei teeks. Meie jaoks on need sihid olulised, muidu ei oleks ju absoluutselt mõtet neid seada. Aga see, et Eesti riiki tuleb ka teistest rahvustest inimesi väljastpoolt, on ikka nii olnud ja ma usun, et on ka tulevikus. Kui me oleme vaba, avatud, hästi hakkama saav edukas riik, siis siia tulevad teised inimesed. Meie jaoks on oluline, et kõik, kes siia tulevad, aktsepteerivad neid väärtusi, aktsepteerivad neid eesmärke, mis meil on, õpivad siin selgeks eesti keele ja osalevad Eesti kultuuriruumis. Meie eesmärk ongi lõimida need inimesed, et nad samamoodi kannaksid eesti kultuuri edasi.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Hea minister! Minu meelest peaks olema loogiline, et Eesti kultuuriruum ja üldse ruum peaks olema eestikeelne, aga sotsiaaldemokraadid tõmbasid sellele võimalusele, et ka Bolti ja Wolti poisid räägiksid eesti keelt, [kriipsu peale]. Miks te olete selle vastu, et lõpuks ometi – kui kaua on iseseisvus meil Eestis [taas] olnud! – ikkagi Eesti ruum muutuks kohustuslikult eestikeelseks?

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle küsimuse eest, austatud Riigikogu liige! Kõigepealt natuke statistikat. Alates sellest ajast, kui Kultuuriministeeriumi juhtis sotsiaaldemokraat Indrek Saar, on pakutud meie haldusalas kõige rohkem tasuta eesti keele õppe kohti. Tänaseks on see number jõudnud juba üle 10 000 – [nii palju] on eesti keele õppe kohti, selleks et Eestisse tulnud inimesed õpiksid ära eesti keele. Meil on muutunud see trend, et inimesed ei taha õppida. Inimesed tahavad õppida. Jätkuvalt on see murekoht, et meil ei ole piisavalt [õppe]kohti, aga sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on väga selgelt järgitud seda põhimõtet, et meil oleks üha rohkem neid võimalusi, et inimesed saaksid eesti keelt õppida ja eesti keelt räägiksid.

Sotsiaaldemokraadid on ka väga selgelt olnud selle poolt, et me läheksime üle eestikeelsele haridusele. See on kindlasti üks neid lahendusi, mis aitavad seda eraldatust ja eesti keele oskamatust tulevikus [vähendada]. Ka lõimumisvaldkonna asekantslerina tõin ma seda aastaid esile, et see on teema, mis on vaja ära lahendada. Nii et ma väga-väga loodan, et lisaks sellele, et me oleme selle otsuse teinud, me teeme kõik selleks, et see ka päriselt rakenduks, et meil oleks piisavalt õpetajaid nendes vajalikes koolides.

Miks mul on tekkinud küsimus seoses selle seadusega, millega tuli välja Tõnis Lukas? Sisuliselt olen ma täiesti selle poolt, et inimesed, kes Eestis elavad ja töötavad, sealhulgas teenindussektoris, peavad oskama eesti keelt. Murekoht on lihtsalt selles, et meil hetkel ei [paku] riik piisavaid meetmeid selle jaoks, et need inimesed, kes peavad õppima ära eesti keele, saaksid seda teha. Me oleme alustanud Tõnis Lukasega väga sisulist arutelu ja debatti, kuidas tagada see, et kui me seaduses need muudatused teeme, siis need ei ole mitte populistlikud väljaütlemised, vaid väga sisulised muudatused. Mina olen selle poolt, et kui me teeme muudatusi, kui me muudame seadusi, siis me päriselt suudame neid ka ellu viia ja rakendada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Ma saan aru, et see ei ole protseduuriline, aga ma tahtsin kasutada võimalust, et tänada kultuuriministrit intelligentses eesti keeles vastamise eest. Aitäh!

Tänan! Sellised inimlikud remargid kindlasti on asjakohased.

Nii, liigume edasi. Järgmine teema. Selle on kirja pannud Riigikogu liige Siret Kotka, kes ka selle küsimuse esitab, vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on e-valimiste turvalisus. Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Eesti elab internetipettuste tulvas ja küberrünnete ohus. Inimesed kaotavad internetipetturitele oma raha ja eelmise aasta 17. augustil tabas Eestit suurim küberrünnak alates 2007. aastast. Väidetavalt pani rünnaku toime Vene häkkerite grupeering Killnet. Võrreldes kevadel ja suvel toimunutega olid sügisesed ründed väiksema ulatusega, kuid kriitilisema sihitusega. Näiteks 19. novembril olid rünnaku all Eesti riikliku energeetikaettevõtte veebilehed.

5. märtsil toimuvad Eestis Riigikogu valimised ja sellele eelneb e-valimiste periood. Enamus Eesti Vabariigi kodanikke on pidanud e-valimisi ebaturvaliseks ka rahuajal. Praegu oleme drastilises olukorras, sest Vabariigi Valimiskomisjoni keskarvutist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel asub riik, kes arvab end pidavat otsustavat lahingut kogu Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega. Mida on Vabariigi Valitsus sellises ohtlikumaks muutunud julgeolekuolukorras teinud või kavatseb teha selleks, et ära hoida eelseisvatel Riigikogu valimistel rünnakuid elektroonilisele hääletamisele?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! No suurepärane küsimus! Tõepoolest, vastab tõele, et kuigi Ukrainas on käimas täiemahuline konventsionaalne sõda, siis samal ajal peab Venemaa ka hübriidsõda, millel on erinevaid elemente. Üks on energiasõda, aga on ka küberründed. Ja tõesti, me oleme näinud küberrünnete aktiviseerumist. Need ründed on suuremad kui kunagi varem. Aga hea uudis on see, et Eesti riik peab nendele rünnetele vastu ja enamus Eesti inimesi pole isegi märganud, et sellised ründed toimuvad, sest need ei lähe lihtsalt läbi.

Mida me oleme selle jaoks teinud? Me oleme investeerinud või kokku leppinud valitsuse tasandil püsirahastuse 40 miljonit eurot küberkaitse tugevdamiseks ja üldse meie IT‑struktuuride tugevdamiseks, et need peaksid rünnetele vastu. Ja siiamaani need tõesti on pidanud.

Nüüd, tõsi on see, et 5. märtsil on valimised, ja tõsi on ka see, et kindlasti on huvi neid e-valimisi rünnata. Kuna see on osa Eesti riigi toimimisest, siis sellel hoiavad silma peal nii valimisteenistus, valimiskomisjon kui ka Riigi Infosüsteemi Amet, et seda süsteemi igatpidi tugevdada. Siiamaani ei ole [midagi] tuvastatud. Nii kaua, kui e‑valimisi on kasutatud, on need olnud turvalised ja see on Eesti digiriigi väga silmapaistev saavutus. Meil on võimalus e-valida, ja seda tänu sellele, et meil on väga tugev e-identiteet – kõik see, mida me oleme harjunud pidevalt kasutama. Digiallkirjad on turvalised ja ka kogu süsteem, mis sellele on ehitatud.

Nii et jah, siiamaani ei ole alates 2005. aastast, millal see e-hääletamine kasutusele võeti, tuvastatud ühtegi intsidenti, mis oleks mõjutanud valimiste tulemusi. Selle kohta on ka tehtud erinevaid uuringuid, näiteks Tartu Ülikooli uuring, mis ütleb, et e-hääletamine kellelegi otsest eelist ei anna. See lihtsalt annab inimestele ühe lisavõimaluse valida ja need inimesed, kes elavad valimiskomisjonist kaugemal, kipuvad kasutama e-hääletamise võimalust.

Aga jah, vastates teie küsimusele ma märgin, et me oleme sellesse investeerinud, ka riigi valimisteenistusse, et nad saaksid e-valimised ilusasti läbi viia, et need oleksid turvalised ja inimestel ei tekiks sellega seoses mingeid küsimusi.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus, Siret Kotka!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma täiendan oma küsimust. Rünne Riigikogu valimistel on Eesti riiklikule julgeolekule ja lõpuks suveräänsusele kõige ohtlikum. Elektrooniline hääletamine kestab kuus päeva ja kujutab endast tegelikult kõige lihtsamini haavatavat osa valimisprotsessis. Elektroonilisel teel toimuvatel valimistel pole arvutikasutajale kuigi keeruline jätta muljet, et ta hääletas, tema hääl jõudis pärale ja loeti õigesti. Õigupoolest on väära kujutluse loomine internetis laialt levinud, näiteks just pangapettused, mis on sellest alguse saanudki. Minu küsimus ongi: mil viisil kavatseb riik tuvastada nii e‑valimiste käivitamise eel kui ka selle toimumise ajal, et osa arvutikasutajate arvutid pole selleks ajaks nakatunud pahavaraga, mille sihiks on manipuleerida e‑valimiste tulemusi selle aasta Riigikogu valimistel?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Siin kindlasti ei saa tõmmata paralleeli internetipettustega. Internetipettused on väga palju seotud sellega, et inimesed ei pane tähele, mis leheküljel nad on, või neile saadetakse mingeid selliseid nii-öelda kalastuskirju. Sellega tuleb tegeleda. Ma olen absoluutselt nõus, et inimeste harimine küberkaitse valdkonnas on samuti oluline, sest see lõpuks taandub iga inimese enda tegevusele ka.

Aga kui puudutada e‑valimisi, siis e‑hääletuse turvalisus on tagatud, selle salajasus on tagatud erinevate elementidega. Esiteks, inimene saab oma häält muuta nii mitu korda, kui ta seda soovib. Arvesse läheb ainult viimane antud hääl. Ja kui inimene kahtleb, siis saab ta ise trükkida sisse valimised.ee ja minna sellele leheküljele – ta mitte lihtsalt ei reageeri mingile e‑mailile – ja ta saab alati seal kontrollida, kas ta on hääletanud ja kas tema hääl on [kirja läinud] õigesti. On võimalus ka nutitelefoniga kontrollida oma hääle kohalejõudmist. Samas ma pean ütlema seda, et ei ole valmis mobiilirakendused, et saaks mobiiliga samamoodi hääletada. Selle jaoks on vaja arvutit.

Valijal on võimalus hääletada ka pabersedeliga jaoskonnas kogu eelhääletamise ajal. Kui inimene hääletab nii interneti teel kui ka jaoskonnas, siis kehtima jääb jaoskonnas antud hääl. See on kõik selleks, kui tõesti on inimesel kahtlus, et ta kuidagi sattus kellegi õnge. Elektrooniline hääl krüpteeritakse ja seda saavad dekrüpteerida vaid Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed. Hääletaja valik, hääletaja isikuandmed ei ole tuvastatavad enne häälte kokkulugemist. Ja siis need eraldatakse krüpteeritud häältest ehk kokku loetakse vaid anonüümsed hääled. Sisuliselt on see digitaalne topeltümbrikusüsteem, et seda kontrollida. Ja digivalimistele on ju tehtud mitmeid erinevaid auditeid. Need auditid on kinnitanud, et e‑valimistel on hääletamisel tagatud väga kõrgel tasemel  hääletamise salajasus, infosüsteemide vastupidavus, turvaskeemide tugevus ja hääletaja sõltumatus. Tõesti, tuvastati kolm keskmise riskitasemega puudust, aga need puudused kõrvaldatakse hiljemalt 31. jaanuariks 2023. Nii et kõik peaks olema kenasti valmis, kui e‑valimised algavad enne päris valimispäeva.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Erki Savisaar!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Nüüd te ajasite küll täielikku jama, ma pean ütlema. Neid auditeid on tõesti tehtud ja auditid tuvastasid e-valimiste süsteemis 22 erinevat ründevektorit ja nõrkust, millest enamikule ei ole tähelepanu pööratud. Samuti ma ei mõista, miks ei ole sellesse mobiilsesse lahendusse investeeritud. Meil on järjest enam Eesti kodakondseid, kellel ei ole sülearvutit, on ainult mobiilne seade, ja kui mobiilsetest seadmetest hääletamise võimalust ei anta, siis see sisuliselt tähendab ju e-valimise võimaluste vähenemist. Põhjus, miks suuri rünnakuid ei ole tuvastatud, seisneb aga tegelikult selles, et valimiskomisjon ei ole soovinud neid analüüsida. Mitmeid vihjeid selle kohta on tulnud, kus need probleemid on esinenud, aga neid ei ole sügavuti analüüsitud mitmetel põhjusel, mis on ka kirjeldatud nendes auditites. Nende asjadega tegelikult võiks edasi tegeleda, selleks et anda inimestele ikkagi see turvatunne ja kinnitada, et kõik on hästi. Ja loomulikult, käesoleva aasta valimised on hoopis teistsugused, kui olid möödunud, seda tulenevalt juba julgeolekuolukorrast, mis seab need riskid märksa selgemalt päevakorda.

Ja ühte potentsiaalset ründevektorit te mainisite ka ise: inimesed ei vaata, kuhu nad lähevad internetis. Ja see, et trükkida sisse lihtsalt valimised.ee, ei ole ka piisav. See tuleb õigesse kohta trükkida, aadressireale, mitte Google'i otsingusse. Sest kui see panna Google'i otsingusse, võib samamoodi sattuda valesse kohta, mis visuaalselt võib-olla näeb välja täpselt samasugune nagu valimiste lehekülg, aga tegelikult saadetakse sealt hääl hoopis kellelegi teisele kellegi teise nimega. Teie kõrval oleval IT-ministril ei ole mõtet pead vangutada, seda asja on tehtud ...

Hea küsija, teie aeg!

Nii et miks te ei investeeri rohkem e-valimistesse?

Hea küsija, teie aeg! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Teie väited ju jäävad paljasõnaliseks. Selles mõttes, et te väidate väga karme asju, justkui oleks võimalik teha mingi teine lehekülg, anda seal hääl ja see läheb kuskile arvele. See ei vasta ju tõele. Te teate ise IT‑valdkonnas tegevana, kuidas krüpteerimine käib, kuidas käib kontrollimine. Teil on võimalus registreerida end ka e-valimiste vaatlejaks. Nagu ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister siin enne küsimustele vastates ütles, on võimalik läbida kõik need koolitused ja küsida selle käigus ka neid küsimusi. See on igal juhul võimalik.

Riigi Infosüsteemide Amet on 2022. aasta jooksul väga põhjalikult valmistunud nende e-valimiste turvalisuse tagamiseks. Just sellepärast, et tõesti, nagu te mainisite, ees seisavad erakordsed valimised.

Nüüd, mis puudutab mobiilset rakendust, siis sellega tehti tööd, aga mobiilne rakendus ei saanud pilootprojektina valmis piisavalt vara, et seda oleks saanud testida, et selle turvalisust oleks saanud nii hästi testida, et Riigikogu valimistel oleks selle saanud kindlasti kasutusele võtta. See oleks nõudnud rohkem investeeringuid ja seda ei jõutud lihtsalt teha, kuigi tõesti eelmine minister Andres Sutt sellega väga põhjalikult tegeles.

Nii et kõik need kahtlused, mis teil on, on erinevate uuringute, audititega tegelikult kõrvaldatud. Kui teil on veel kahtlusi – noh, neid kaebusi ju ei ole sellisel kujul olnud, aga kui teil neid on, siis te saate ennast registreerida vaatlejaks, saate sellele tähelepanu pöörata, saate ka oma ettepanekud teha, et süsteem veelgi turvalisemaks muuta. Aga praegu on see süsteem olemas ja tegelikult pole ühtegi sellist näidet, mis toetaks seda, mida te väidate. Ei ole reaalses elus ette näidata rünnakuid, ei ole reaalses elus ette näidata, et e-valimiste tulemusi oleks võltsitud või et kellegi hääl oleks kaduma läinud. Seda ei ole [tuvastatud], kuigi seda on korduvalt kontrollitud. Me teame, et siin on erinevad jõud, kes tahavad neid valimisi pidevalt kahtluse alla seada, aga reaalses elus selliseid näiteid ei ole.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid teie küsimuste eest. Ma tänan valitsuse liikmeid teie vastuste eest. Sellega on infotund lõppenud.