Head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad siin Riigikogu täiskogu saalis ja televiisorite‑interneti vahendusel! Alustame 18. jaanuari infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohale registreerus 18 Riigikogu liiget, puudub 83.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan, kultuuriminister Piret Hartman. Meil on ette registreeritud 14 teemat, mille kohta soovitakse küsida. Mul on, head ametikaaslased, selline ettepanek teile, et iga teema juures võiks olla üks täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus. Tundub, et see ettepanek sobib. Ma tänan teid ja selle osas võiks edasi töötada.

Nii, esimene teema. Selle on esitanud Urmas Reitelmann, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on tööstustoodangu langus. Aga Urmas Reitelmanni hetkel ei ole saalis. Siis liigume edasi järgmise küsimuse juurde.

Jah, nii. Teise teema on registreerinud Jaanus Karilaid, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ning teema on inimeste ja ettevõtete toimetulek. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Oluline osa Eesti julgeolekust on ettevõtete konkurentsivõime ja töökohtade hoidmine ja Eesti inimeste toimetulek. Ja paratamatult, kui sa teed mingeid meetmeid, mingeid programme, siis sa vaatad, millises keskkonnas me toimetame, kuidas naabrid käituvad. Kindlasti ka teie oma poliitika kujundamisel ei lahminud, ei teinud seda umbes ega hoogtööna. Kindlasti kasutasite mingeid analüüse ja metoodikaid. Te saite kindlasti ka Riigikantselei käest kätte ... analüüsi. Kuidas me välja paistame oma meetmetega võrreldes Soome ja Lätiga? Selline konkreetne küsimus. Aitäh! 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Selles osas ma olen teiega absoluutselt nõus, et majanduse hea käekäik on aluseks kogu ühiskonna toimimisele. Siis, kui majandusel läheb hästi, makstakse makse. Kui makstakse makse, siis on ka võimalik inimesi rohkem toetada. Seetõttu on mul hea meel tõdeda, et meie majandusel on läinud erakordselt hästi COVID-i kriisis. Kui meie naabritel – Leedu, Läti, Rootsi – majanduskasv oli 4,8%, siis Soomes oli see sootuks 3,3%, Eestis 8,3%. Nii et selles mõttes meil on eraldi läinud väga hästi. Kui me vaatame teiste numbrite sisse, siis ka tööhõive on meil tõusnud ja me oleme Euroopas tegelikult väga heas positsioonis. Tööpuuduse näitajad on meil alla Euroopa keskmise ja meie lähinaabruskonna – ma pean nüüd silmas Soomet, Rootsit, Leedut, Lätit – kõige madalamad.

Ma tean, et teie konkreetne küsimus on toetusmeetmetest, aga ega toetus ei ole asi iseeneses. Toetus on selle jaoks, et kas inimesi või ettevõtteid aidata. Kui me võrdleme Eesti inimestele tehtud toetuspakette, siis need on kõige heldemad võrreldes kõikide meie naabritega. Me oleme on võtnud väga selge fookuse, et aidata inimesi raskel ajal nende energiahindadega toime tulla. Me oleme teinud toetusmeetme... kõigepealt universaalteenuse, siis sealt edasi toetusmeetme elektrile, kaugküttele, gaasile. 50 eurot megavatt-tunni kohta elektri puhul. Gaasi ja kaugkütte puhul hüvitame 80% hinnatõusust, mis läheb üle 80 euro megavatt-tunni kohta. See on inimestele olulist abi andnud. Teistes riikides inimestele toetused on palju madalamad.

Kui me räägime ettevõtetest, siis ettevõtete puhul loomulikult me peame vaatama ettevõtete konkurentsivõimet. Aga seal ei ole ainult üks element, mis on oluline, vaid väga palju erinevaid elemente. Kui suumime nii-öelda sellest pildist välja, siis meie ettevõtete olukord on nendest tingimustest lähtuvalt üsna hea. Elektri hind on meil olnud keskmiselt odavam kui on olnud näiteks Leedus, Lätis. Seetõttu nemad peavadki rohkem toetama, et jõuda sellele tasemele kui meil. Kui me võrdleme näiteks palku, siis palgad on meil 2,5 korda väiksemad kui on näiteks Soomes ja Rootsis, mis tähendab, et see on jälle sisend, mis on võrreldes nendega väiksem. Kokkuvõttes on see tervikpilt, mida tuleb vaadata, ja nagu ma veel kord ütlesin, ega toetamine ei ole asi iseeneses, sest see ei tule kuskilt seina seest ega mingi välismaa onu seda kinni ei maksa. Ei, see tuleb maksumaksjate taskust (Juhataja helistab kella.), meie kõigi taskust. Aitäh!

Nüüd palun täpsustav küsimus, Jaanus Karilaid!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Teil on imetlusväärne võime Eesti ühiskonnas olevaid probleeme eirata ja neid pisendada olukorras, kus tööpuudus kasvab, kus meil oli eelmine aasta inflatsioon 20%, see aasta on 10%, Eesti Panga andmetel raha väärtus langeb, ostujõud langeb, tulevad koondamislained. Teie jaoks ei ole see probleem, kõik on piisav, kõik on ülihästi, kuigi toiduainetööstus räägib teist juttu, kuigi tööandjad räägivad teist juttu kui teie peaministrina. Ma ei tea, kuhu te vaatate, millises ühiskonnas te elate.

Aga te tegite kaks olulist programmi peaministrina koos Isamaaga ja sotsiaaldemokraatidega. Üks on universaalteenus. Kuigi omal ajal, kui Keskerakond oli võimul, meie pakkusime elektri hinnaks kuus senti kilovatt ja mis oli palju inimsõbralikum. Kuidas te hindate seda universaalteenust? Kas peaks midagi seal korrigeerima, kus tegelikult seda hinda on väga raske prognoosida, see pidevalt hüpleb ja vahepeal on börsihind soodsam, vahepeal ei ole?

Ja eile oli uudis siis ERR-is, et hooldekodureform võib veelgi kohatasusid tõsta ja järjekordi pikendada, kuigi lubasite hoogtööna, et on tohutu revolutsioon ja 40 miljonit. Kas ka sinna panustasite liiga vähe ja kas olete ka seal nõus tegema vigade parandust?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma olen ikkagi ametilt advokaat ja sellepärast mulle meeldib debateerida mitte tunnete pealt, vaid argumenteeritult ja faktipõhiselt. Ja lihtsalt see on see, kui ma vaatan numbritele otsa. (Paus.) Kui ma vaatan numbritele otsa, siis Eestis pole tööhõive olnud kunagi nii kõrge. Eelmisel aastal saavutasime igal kuul rekordi näiteks võrreldes, kui me võrdleme, tähendab, vastavate kuudega teistest aastatest. Näiteks detsembris oli töökohtade arv umbes 12 000 üle varasemate tippude. 12 000 töökohta loodi rohkem, kui oli varasemalt olnud. Jah, ma olen nõus, et iga selline uudis, mis tuleb koondamistest, on traagiline. Ja ka minul on see tunne, et tegelikult ärevust on palju, ja ettevõtted ütlevad, et ebakindlust on palju seoses ka tarneahelate muutuse ja kõige sellega. Aga arvud seda veel ei näita. Tegelikult, kui meil on olnud kõigi aegade kõrgem tööhõive, siis jah, meil on tulnud juurde veel Ukraina sõjapõgenikud, kes on ennast töötuna arvele võtnud. Kui me võtame nemad, nii öelda, kes on lisandunud meie tööturule, siis kokkuvõttes meie tööturu olukord ei ole sugugi halb ja seda viitab ka tööpuuduse näitajad, mis on siis, tööpuudus on alla Euroopa keskmise ja meie lähiriikidega võrreldes, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, on meil kõige madalam tööpuudus. Ja tõesti, kui me vaatame võrdluseks, miks see jällegi nii on, meie võrdlusbaas on olnud kogu aeg kõrgem, sellepärast et COVID-is me tegime, meil läks paremini, kuna meie ettevõtted said täiesti vabalt töötada ja tänu sellele tegelikult see kasvubaas on olnud kõrgem, kust ongi keerulisem ka kasvada, ometi on seda tehtud.

Et mis puudutab nüüd ostujõudu, siis kui nüüd vaadata kõiki neid prognoose, mis tehakse ka, siis paljud prognoosijad hindavad selleks aastaks väikest majanduskasvu. Eesti Pank hindab väikest majanduslangust. Aga kokkuvõttes on see märgid see, et hinnad stabiliseeruvad, näiteks inflatsioon on nüüd läinud meil juba augustikuu tasemele, viimase nelja kuuga ei ole tõusnud, viimasel kuul lausa langes see 4%. Nii. Ja kui nüüd stabiliseeruvad hinnad, kasvavad sissetulekud, kasvavad toetused, kasvavad pensionid või õigemini juba 1. jaanuarist see kõik jõustus, siis me oleme jõudnud taas tavapärasesse olukorda, kus inimeste ostujõud tegelikult kasvab. Ja viimase 10 aastaga on see kogu aeg nii olnud, et inimeste ostujõud on kasvanud kiiremini, kui on kasvanud hinnad. Lihtsalt viimane aasta, see, kus meid on tabanud nii COVID, nii energiasõda kui sõda ...

Austatud peaminister, teie aeg!

Oi vabandust!

Pole hullu! Tundub, et siin tuleb veel üks küsimus, nii et saab seda debatti edasi pidada. Palun lisaküsimus, Tõnis Mölder!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma tulen ka tegelikult selle teema juurde, mis puudutab nii ettevõtete, sealhulgas väikeettevõtete, kui ka inimeste aitamist selles elektrienergiakriisis. Kui me vaatame seda, mida Eesti Energia on täna pakkumas inimestele universaalteenuse näol või sellise fikseeritud pikaajalise paketi näol, siis mitmete Riigikogu liikmete poole on murelikult inimesed pöördunud, et Eesti Energia käitub nendega mitteinimlikult ja suhtub neisse kui nendesse klientidesse, kellega võib-olla ei peaks nii hästi arvestama. Ehk ma toon konkreetse näite, et kui Eesti Energia pakkus paar kuud tagasi inimestele võimaluse fikseerida pikaaegne leping näiteks seitsmeks aastaks hinnaga 25 senti kilovatt-tunni kohta, siis täna pakub Eesti Energia juba uue hinnamääraga, mis on 15 senti kilovatt-tunni kohta. Ja kui eakas inimene vaatab neid kahte hinda ja võrdleb, siis te muidugi tahaks minna uuesti tagasi odavama hinna peale. Eesti Energia pakubki talle seda võimalust, aga ütleb, et siia tuleb juurde üks väikene klausel ehk leppetrahv. Jah, seaduses tõesti, kui inimesed sõlmivad omavahel lepingu, siis mõlemal poolel on õigused ja kohustused. Aga kui me vaatame seda, mis leppetrahvi täna Eesti Energia sellise lepingu ümbermuutmise eest soovib, siis need summad ei ole mitte sajad eurod või paarkümmend eurot, need on tuhanded eurod ja kõige markantsem näide on see, et Eesti Energia tahaks sellise lepingu vahetuse puhul, kuigi see leping on kestnud ainult paar kuud, 7500 eurot. See ilmselgelt näitab nii riigi suhtumist meie inimestesse kui ka riigiettevõtte suhtumist meie inimestesse. Teie kui Vabariigi Valitsuse juht ja selle nii-öelda riigi ootuse panija Eesti Energiale, kuidas te seda küsimust lahendaksite, kuidas Eesti Energia tuleks päriselt meie inimestele appi?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda seda, et need meetmed, mis me oleme teinud valitsuse poolt, et inimesi aidata, on ka aidanud selle inflatsiooni alandamisele kaasa. Nagu ma ütlesin, Eestis pidurdus hinnatõus ja kui me vaatame puhtalt elektri hinda, siis võrreldes augustiga on tarbija seisukohast elekter odavnenud 38%,  maagaas 36% ja bensiin 9% ja tegelikult see trend näitab pigem langust. See viitab kõik sellele, et ka need sammud, mida me oleme teinud Euroopa tasandil, et hindu allapoole tuua, on olnud tõhusad ja on seda hinda allapoole toonud.

Nüüd, teie konkreetse küsimuse juurde. Ega ega valitsus loomulikult ei tegele ettevõtlusega. Eesti Energia on ettevõte, kes tegutseb energiaturul ja sõlmib neid lepinguid, suhtleb klientidega. Korduvalt, siis, kui meil olid näiteks need lepingute muutmise teemad, kui tulid kõrged hinnad, siis oli ka valitsuse poolt üleskutse Eesti Energiale, et nad käituksid inimlikult, otsiksid lahendusi inimestega ja kuulaksid neid muresid. Ja endiselt ütlen ma valitsusjuhina, et see peaks niimoodi olema, et Eesti Energia selliselt tegutseb. Selline on see ootus. Peab leidma lahendusi ja kindlasti ei tohi olla olukorda, kus Eesti Energia leppetrahvide kaudu selliste inimeste keeruliste murede lahendamise pealt teenib. Aga tõesti, valitsus igapäevaselt ei ole kättpidi Eesti Energia mootoris, selle jaoks on Eesti Energia juhatus. See on suur organisatsioon. Me saame seda sõnumit läbi rahandusministri, kes esindab aktsionäri huve, kindlasti anda edasi Eesti Energia nõukogule ja juhatusele, et otsitaks lahendusi ja tõesti suheldaks inimestega inimlikult. Ma arvan, see on vähim, mida Eesti Energia saab teha.

Aitäh! Sellega ma lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde. Selle teema on kirja pannud Helle‑Moonika Helme, sellele vastab ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan ja teema on e-valimised. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! E-valimise läbipaistvuse ja kontrollitavuse temaatikaga tegeles EKRE valitsuses olles, kus oli muuseas ka Isamaa. See oli meie ühine mure. Me tegelesime sellega järjepidevalt ning me jõudsime ka põhjapaneva tulemuseni selles vallas. Kokku oli lepitud, et e-valimistele tehakse täiesti sõltumatu rahvusvaheline audit, mis hõlmaks mitte üksikosa auditeerimist, vaid süsteemi tervikuna. Sellel kõigel oli üks ja väga selge eesmärk. Kuna e-valimistega seoses oli ühiskonnas üleval väga palju kõhklusi, kahtlusi, etteheiteid, kummalisi juhtumisi, kus iga kord valimispäeva õhtul süsteem jooksis kokku mitmeks tunniks, mille käigus esialgsed tulemused muutusid kardinaalselt, ning kui pilt jälle tagasi tuli, oli kõige rohkem hääli saanud tavaliselt Reformierakond. Ehk juba aastaid on suur osa ühiskonnast suhtunud e‑valimistesse suure skepsisega ning täiesti õigustatult. Nii nagu mitte kellelgi ei ole siiani võimalust olnud tõestada, et valimisi on läbi e‑valimiste võltsitud, ei ole ka mitte kellelgi olnud võimalik tõestada sada protsenti vastupidist. Endiselt on e‑valimiste õigsus usu küsimus, mida ta aga mingil juhul olla ei tohiks.

Rahvusvaheline sõltumatu audit kogu süsteemile oleks olnud esimene selletaoline audit ja just see oleks andnud meile kõik vastused. Jah, see oleks võinud lõppeda e-valimistele hävitavalt ning oleks võinud luua pretsedendi, et meil on juba aastaid olnud võimul illegitiimsed valitsused, aga oleks võinud minna ka teisiti. Kui rahvusvaheline sõltumatu audit oleks andnud tulemuse, et e-valimised on sada protsenti turvalised ja võltsimiskindlad, siis oleksime võinud olla ka päriselt esimese riigina maailmas uhked oma e‑valimiste üle ja rahvas oleks võinud edaspidi kõhklemata seda süsteemi kasutada. Kahjuks pärast kaporatuuri riigipööret lükkas Reformierakonna valitsus esimese asjana juba välja kuulutatud rahvusvahelise hanke laua pealt maha ning kogu e-valimiste temaatika on siiani usu küsimus. See kõik on teie haldusalas. Kas ja mida olete teie teinud e‑valimiste usaldusväärsusega seoses?

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata on e-valimiste usaldusväärsus teema, millega me oleme tegelenud. Siin on nii Tartu Ülikooli teadlased kui ka Oxfordi teadlased vaadanud sisse, igati turvalisena tundnud süsteemina. Ja mis veel? Just see, et kuidas rahvas näeb e‑valimisi, selles osas oli minu suunis see, et me kutsume suurte IT‑ettevõtete IT‑juhid seekord valimisvaatlejateks, et oleks rohkem just seda kompetentsi, mida rahvas võib-olla tõesti rohkem usaldab. Ma võin teile siin lehekülgede kaupa tuua neid tehnilisi meetmeid, mis on ette võetud selleks, et need oleksid turvalised. Aga kindlasti ka EKRE ministrid – neli tükki kahe aasta jooksul – selle teemaga loodetavasti tegelesid ja tegelikult saavad teile ka ise kinnitada, et ühtegi probleemi ei ole. Ja kui teil olekski olnud mingi probleem, te oleksite saanud minna valimiskomisjoni neid tutvustama ja loomulikult oleksid vastavad menetlused algatatud. Kuna seda ei ole, siis – te ju ei saa öelda, et teie enda ministrid ei olnud kompetentsed. Sellisel juhul jätkame tänaste meetmetega, mis on kõik ette võetud selleks, et just need e‑valimised oleksid nii turvalised, kui vähegi olla saavad, ja olgem ausad, veelgi turvalisemad kui tavalised valimised.

Nüüd palun lisaküsimus ... Vabandust, tuli täpsustav küsimus, kõigepealt see. Helle‑Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Et vaat see vastus oli küll väga naljakas. Ma just rääkisin, et kuidas me tegime nagu kõik ja oli väga palju küsimusi ja me kuulutasimegi selleks välja selle rahvusvahelise hanke, et saabuks nagu sada protsenti selgus, mis nende e-valimistega siis ikkagi toimub. Nagu me nägime, ka teie kasutasite sõna "tundub", mitte et "me teame". Mis järjekordselt, ma rääkisin ka ikkagi sellest, kuidas see on usuküsimus ja see on jätkuvalt usuküsimus. Ma siiski ise ka kõigest hoolimata olen hetkel kutsunud inimesi seekord üles minema valima, sest kui sa lähed valima, siis on sinu häält raskem varastada kui siis, kui sa ei lähe valima. Sest me teame, et valijate nimekirjad on süsteemis kõik olemas ja tänapäeva infotehnoloogiavõimekus lubab suhteliselt kiiresti ja märkamatult nende arvelt, kes pole oma kodanikukohust täitnud, liigutada protsentidena hääleplokke kas ühtedele või teistele erakondadele. Ja me teame ka, et siin tuntud reformierakondlased, näiteks Maris Lauri on oma Facebooki lehel juba rahustanud oma erakonna toetajaid, öeldes, ärge muretsege, meil on, meil on e-valimised. Ja ma tsiteeriks siinkohal kõikjale jõudvat reformierakondlast Jürgen Ligit, kes paar nädalat tagasi sotsiaalmeedias praalis, kuidas polevat üldse tarvis muretseda, sest kui keegi ütles talle, et kevadeks on teie pundil kriips peal, siis ta ütles nii, ja ma tsiteerin: "Kuda nii? Mis sa arvad, et me ei oska enam valimisi võltsida?"

Ma tunnustan siinkohal muidugi Jürgenit harvaesineva aususe eest ja küsin teilt kui valdkonna eest vastutavalt ministrilt: mida te olete ikkagi teinud selleks, et eelseisvatel valimistel ei õnnestuks läbi e-valimiste Reformierakonnal oma oskusi, nagu siin Maris Lauri ja Jürgen Ligi on öelnud, jätkuvalt demonstreerida? Või äkki olete koalitsioonis siis juba jõudnud kokku leppida, kuidas need e-hääled seekord jagunevad?

Lihtsalt infoks, kui te veel ei ole kuulnud ega tea: mitte ükski teine Euroopa riik ei ole tahtnud e-valimisi juurutada, just nimelt põhjendusega, et need pole läbinisti turvalised. Ja maailmas on vaid kaks riiki, kes kasutavad e-valimisi. Need on Eesti ...

Hea küsija, teie aeg!

... ja Venemaa. Ja mõlemate riikide valitsused on sellega rahul. Millest see räägib?

Kristjan Järvan, palun!

Jaa, see põhjus, miks teised riigid e-valimisi ei kasuta, on lihtsalt see, et neil puudub tehniline võimekus selleks. Tegelikult Eesti e-identiteet ja selle turvalisus loob üldse eelduse, et me saaksime e-valimisi siis rakendada. Kui te hanke välja kuulutasite siis selle uuringu osas, et mis siis valesti läks, et miks seda ei tulnud? Kui teil on mingeid küsimusi, siis mis küsimused on, miks te mulle varem ei ole neid saatnud? Kõikidele tehnilisel tasandil ma saan ju teile kõik vastused anda, on ju. Kus te seni olete olnud, on ju? See tekib, see küsimus.

Ja selles suhtes, mis me teeme selleks, et veelgi parem olla. Minule allub ainult Riigi Infosüsteemide Amet, mis tähendab, et seal on minu ülesanne, et seal oleks kõige kompetentsemad inimesed üldse, et nad on nii tehniliselt kompetentsed, et nad suudavad ka aega prioriseerida selle jaoks, et need e-valimised läbi viia. Aga loomulikult, Riigikogu organisatsioonid on need, allüksused on need, kes vastutavad valimiste läbipaistvuse eest, usaldusväärsuse eest.

Teil on igati võimalus tulla valimisvaatlejaks, läbida kõik koolitused selleks, et olla kompetentne. Meie lähtekood valimistel on juba 10 aastat avatud ehk kõik on näha, et seal ei ole võimalik mingeid hääli sisestada või mida kõike muud. Ehk siitpoolt kutsungi teid üles, tulge valimisvaatlejaks. Kui teil on tehnilisi küsimusi, saatke need tehnilised küsimused. Aga lihtsalt mingeid külajutte, eriti kus te olete ise kaks aastat olnud IT-ministri positsioonil, noh, on kummaline.

Kalle Grünthal, palun, teie lisaküsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Nii nigu Moonika Helme ütles, et maailmas on ainult kolm riiki, mis kasutavad e-hääletamist: Venezuela, Venemaa ja Eesti. Ja nüüd ma kuulan teie juttu, mida te vastate Moonika Helmele, ja te ei räägi mitte sõnagi sellest, sest Moonika Helme küsis, mida teie olete teinud e-hääletuse turvalisemaks muutmiseks. Aga sellele küsimusele te ei tahtnud vastata, nii et tundub, et te ei ole midagi teinud.

Aga ma just kuulan teie seda tarka juttu selle koha pealt, et kõik on turvaline. Aga kuidas te kommenteerite seda, et Soome parlamendist käidi uurimas siin, kas e-hääletus on turvaline, siis nad olid seisukohal, et ei ole. Ja kui te ikka veel väidate, et e-hääletamine on turvaline, siis te peate aktsepteerima ka Venemaa poolt läbiviidud Donetski oblastis e-hääletust, kus rahvas tahtis vabatahtlikult minna Venemaa koosseisu. Sama süsteem. Sama süsteem. Jätkan Moonika Helme küsimust: mida teie ministrina olete teinud? Ärge rääkige seda, mis on juba tehtud. Aitäh!

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh! Räägin siis veel kord. Ma ei tea, kas te olite saalist väljas, aga üks asi, mida me teeme, on see, et kutsume valimisvaatlejateks just suurte IT-ettevõtete IT-juhid, kellel on ka tehniline kompetents tõenäoliselt parem kui mõnel poliitilisel valimisvaatlejal. Läbi selle, kuna need on hajutatud, et tänu sellele nad ongi tõenäoliselt ... Konspiratsiooniteooriat teil on raskem seal läbi suruda. Mis nüüd puudutab teie teisi väited: mingist Soome parlamendi külaskäigust ma ei tea. Ma ei tea, kas te mõtlesite selle välja või kust see tuli teile. Aga selles suhtes – saadke info, me vaatame sisse. Selles suhtes, kui te ütlete, et Venemaa kasutab e-valimisi ja nad on sama turvalised – siis võikski öelda, et EKRE ja kommunistlik partei on sama turvaliselt, sest mõlemad on parteid, aga tegelikult on seal ju loodetavasti ikka vahe sees. Aitäh!

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle teema on esitanud Kaido Höövelson, sellele vastab kultuuriminister Piret Hartman ja teemaks on Narva riigigümnaasium. Kaido Höövelsoni, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud kultuuriminister! Me siin söögi alla ja söögi peale ja iga päev räägime sellest, kui vähe liigub Eesti inimene ja kui vähe liiguvad Eesti lapsed. Käies erinevatel seminaridel, jääb see kogu aeg ikkagi järjepidevalt kõlama. Ja kui nüüd vaadata neid riigigümnaasiume, mis üle Eesti ehitatakse, üks neist on Narva riigigümnaasium, siis enda imestuseks ma avastasin, et seal ei ole spordisaali, kus lapsed peaksid oma kehalise kasvatuse tunde saama, õpetajad neid läbi viima. Minu jaoks tekitas natukene imestust. Noh, imestust just sellepärast, et me igapäevaselt ikkagi räägime, et Eesti inimene, Eesti laps eelkõige peab liikuma, vot nii ja nii palju. Kõik on õige.

Ma saan ka aru, et Narva riigigümnaasiumi lähedal on spordihoone, kus lapsed saavad oma kehalise kasvatuse tunde või õpetajad saavad läbi viia. Aga minu küsimus nüüd ongi see. See eeldab ikkagi seda, et seal tunniplaanis peab tegema muutuse. Kui on üks kehalise kasvatuse tund, siis ajalises mõttes, ma eeldan, ta ei mahu sinna ühe tunni sisse. Spordisaali minek, tunni läbiviimine, tagasitulek. 

Kaks küsimust. Esiteks, kas see eeldab tunniplaani mingisugust muutust? Ja teine küsimus on see: ma tean, et Rakveres meil ka ei ole planeeritud seda spordisaali. Üle Eesti olevatest riigigümnaasiumitest mitmes on spordisaal ja mitmes ei ole?

Palun, Piret Hartman!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, väga oluline märkus ja tähelepanu pööramine sellele teemale. Tõesti, meie murekoht on see, et 40% lastest liigub piisavalt. Ja loomulikult on siin väga suureks mõjutajaks kool.

Nüüd, Ida-Virumaa tasandil sellele ma jään vastuse võlgu, kui palju on neid spordihalle täna. Ma saan vastata sellele kirjalikult. Küll, mida me oleme omalt poolt teinud, on see, et me oleme kutsunud Liikuma Kutsuva Kooli tegema Ida‑Virumaale selgitustööd, et ka koolid oleksid teadlikud sellest, kuidas võimalikult hästi luua keskkond, mis laste liikumisele hästi mõjuks. Ja ma tean, et Virumaa koolid on sellega aktiivselt ühinenud.

Mis puudutab Narva gümnaasiume, siis ma pean tunnistama, et olen ühe selle eestvedaja Irene Käosaarega rääkinud sellelsamal teemal, kuidas tema planeerib, kuna ta on ühe Narva gümnaasiumi juht, just seda liikumist edendada. Nemad on oma kooli planeerides praegu järginud neid Liikuma Kutsuva Kooli põhimõtteid ja need juba kooli ehitamisel sisse võtnud.

Mis puudutab nüüd täpselt seda spordihallide küsimust ja seda, kas tunniplaanis jagub aega minna sporditundi, siin me peame kindlasti tegema haridusministriga koostööd, tema vastutab tunniplaanide ja kavade eest. Ma tean, et Tõnis Lukas on külastamas Narvat 30. jaanuaril, oleme koos temaga seal.

Tõesti, see murekoht on, et lapsed ei liigu piisavalt. Eriti suur mure on see nädalavahetustel, mitte isegi kooliajal, sest kool isegi väga selgelt motiveerib [liikuma].

Aga mida me oleme omalt poolt teinud selleks, et ka kooli ajal lapsed veel rohkem liiguks? Meie hea partner Eesti Olümpiakomitee on algatanud ka meetme "Sport kooli!", kus täiendavalt pakkuda püütakse lastele erinevaid spordi võimalusi vastavalt nende soovidele. Nii et eks me proovime kõik omalt poolt teha selleks, et sellised täiendavad meetmed, mis koole toetaksid, oleksid olemas ja neil oleks piisavalt ressursse. Sest praegu on selle "Sport kooli!" raames kaasatud ainult üks kool igast maakonnast, need ressursid ei ole lihtsalt ebapiisavad.

Aga jah, selle spordihallide numbri osas ma jään vastuse võlgu. Proovin vastata kirjalikult. Aitäh, et pöörasite väga olulisele teemale liikumisaastal tähelepanu!

Palun nüüd täpsustav küsimus, Kaido Höövelson!

Aitäh! Austatud kultuuriminister! Me kaasame igasuguseid erinevaid institutsioone alates olümpiakomiteest, lõpetades kohalike spordientusiastidega, aga kui pole nagu spordisaali planeeritudki riigigümnaasiumisse, see on see minu küsimus või murekoht, et tõesti peab tunniplaanis tegema muudatuse. Nagu te ise ka ütlesite, et see on probleem, et noored ei liigu. Loomulikult on. Aga kui ei ole selleks loodud võimalusigi riigigümnaasiumi tasandil? See eeldab seda, et tunniplaanis on muudatused, et ei ole üks kehalise kasvatuse tund, vaid on kaks järjest, sest siis, ma arvan, saab klappima selle nii-öelda mineku, tuleku ja riiete vahetuse ja pesemise ja nii edasi.

Aga minu teine küsimus on seotud õpetajatega, kuna nii Rakvere kui ka Narva riigigümnaasiumid on valmimas. Kuidas on lood koolis tööle asuvate õpetajatega? Õpetajate ja arstide puudus on krooniline meil, seda me teame kõik. Aga kuidas on lood riigigümnaasiumidega, kas meil jätkub neid õpetajaid Narva riigigümnaasiumisse? Ja kas on mingid eellepingud ka juba sellega seoses tehtud, et tõesti, kui kool avatakse, siis on kõik õpetajate kohad täitunud?

Piret Hartman, palun!

Aitäh ka selle küsimuse eest! Ma loodan, et Tõnis Lukas ei pahanda, et ma tema valdkonda sekkun, sest haridusküsimus on ka mulle väga südamelähedane. Ja tõesti, täna väga tihedalt Ida-Virumaal käies mul on samamoodi see mure, et kas meil on piisavalt õpetajaid, sest meil on haridussüsteemis pea 2000 õpetajat, kellel ei ole piisavat eesti keele oskust, ja suheldes koolijuhtidega, nad näevad ka seda, et paljud pensionieas või ka pensionieelses eas olevad õpetajad liiguvad süsteemist lihtsalt välja, nad ei jää nii-öelda süsteemi, nad ei õpi selgeks eesti keelt. Nii et murekoht on väga suur. Ma loodan, et kindlasti üks võimalik lahendus on see, et Ida-Virumaal on täna kõrgem palgakoefitsient. Ma loodan, et see ikkagi toob Ida-Virumaale rohkem uusi õpetajaid juurde, ja ma loodan, et see motiveerib ka nooremaid inimesi õpetajaks õppima ja sellesse valdkonda juurde tulema.

Mis me oma valdkonnas teeme? Integratsiooni Sihtasutus on praegu pakkumas nendele õpetajatele, kes soovivad eesti keele piisaval tasemel selgeks saada, koolitusi, selle tegevusega me oleme juba alustanud ja ma ütleksin nii, et see on see, mida meie saame teha, ja võimalikult heal tasemel tuleb seda teha. Sest pean tunnistama seda, et me oleme seda tegevust ka eelnevatel perioodidel teinud ja see ei ole väga palju tulemusi andnud, aga täna on olukord hoopis teistsugune.

Nii et tõsine küsimus, peame seda koostöös haridusministeeriumiga lahendama. Mina omalt poolt teen kõik selleks, et Ida-Virumaa oleks selline piirkond ja selline elukeskkond, kuhu inimesed tahaksid tulla. Kuna ka teie olete väga hästi kursis selle piirkonnaga, siis seal on ka muid küsimusi, mille tõttu inimesed kas ei jää või ei taha sinna elama asuda. Nii et ma usun, et meil tuleb üheskoos teha kõik selleks, et see elukeskkond oleks hea, et oleks ka uusi üürikortereid, elamuid, kuhu noored õpetajad tahavad tulla elama, et seal oleks piisavalt mitmekesine kultuur, millest osa võtta. Ka suur murekoht on see, et kui eestikeelsed inimesed sinna liiguvad, siis nad ütlevad, et nad ei saa osa Eesti kultuurist, nad ei kuule eesti keelt, sellepärast et 18% on ainult eestlasi Ida-Virumaal. Eks seal murekohti on väga palju, mis ka kindlasti mõjutab seda, kuidas me sinna õpetajaid juurde saame.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Merry Aart!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud minister! Praegu on hästi terav probleem maapiirkondades kultuurimajade ja raamatukogude kinnipanemine. Tulen ise Kagu-Eestist ja päevast päeva helistatakse ja küsitakse, kas tõesti ei saa mingit lahendust. See viib veel kord inimesed maapiirkonnast ära. Ma Rõugest ei räägi, siin on probleeme palju, on Räpinas, on Setomaal, no kus iganes need probleemid on kõik. Kas on sellest ka juttu olnud? Kas seda tuleks lihtsalt aktsepteerida või on ikkagi võimalik sellest kriisist hetkel kuidagi välja tulla, niimoodi vaadates tulevikku?

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle väga tõsise küsimuse eest! Kindlasti ma ei vaata sellest küsimusest kuidagi kõrvale. Mitte kritiseerides oma eelkäijaid, aga ma arvan, et Kultuuriministeeriumis – kuigi täna on kinnitatud "Kultuur 2030" arengukava, mis ütleb, et kultuur on oluline nii linnas kui maal, nii nende poolt, kes seda riigi allasutustes korraldavad, kui ka vabakutselised –, ma ütleksin, et me oleme siiamaani rohkem pööranud tähelepanu ikkagi nendele asutustele ja nendele partneritele, kes on riigi allasutused, ja võib-olla vähem pööranud tähelepanu kohalikele omavalitsustele. Aga praegu me oleme pilgu neile pööranud ja töötanud välja erinevaid meetmeid, mis aitaksid ka riigi poolt seda kohalikku kultuuri elus hoida. Kindlasti raamatukogude meede on hästi oluline: nii teavikutoetus, nii raamatukogude kiirendi, nii laulu‑ ja tantsupeo juhtide meede, kus pool koorijuhtide ja tantsujuhtide palgast kaetakse. Praegu oleme välja töötamas koos Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga meedet energiatõhususe osas, et kultuuriväärtuslikud hooned, mis meil on avalikus kasutuses erinevates piirkondades, et tulla seal appi. Nii et neid meetmeid on, aga murekoht on hästi suur.

Praegusel hetkel käib meil väga tihe suhtlus kohalike omavalitsustega, et saada pilt selgeks: kui palju mingeid kultuurimaju või rahvamaju läheb kinni ja mis on täna see keskmine palk. Me loodame saada need andmed kokku järgmisel nädalal. Järgmisel reedel olen kutsunud kõikide kohalike omavalitsuste juhid ja volikogude juhid Tallinnasse, et rääkida sellel teemal, meil seisab ees suur foorum. Ma loodan, et ka teised ministrid selle traditsiooniga jätkavad, kes peale mind tulevad. Aga see on tõsine küsimus. Me oleme leppinud kokku ka TALO-ga, et praegu on nii, et kultuuritöötaja miinimumpalk lepitakse kokku ainult riigiasutuste ja Kultuuriministeeriumi vahel. Aga see, mis puudutab kohapealseid kultuuritöötajaid – nende palgad on ikkagi väga madalad. Me oleme taas kord TALO-ga tegemas jõupingutusi, et võib-olla peaks ka kohalike omavalitsuste tasandil leppima kokku, mis see miinimum peaks olema.

Isiklikult ma näen muidugi ka seda, et me peame kohalike omavalitsuste tulubaasi kasvatama. Me toome väga palju kohustusi juurte ka kultuurivaldkonnas, aga tegelikult tulubaas ei kasva. Nii et see, et need kultuurimajad kinni lähevad, on kindlasti ressursside puuduse küsimus, aga kindlasti ka see, et me peame kohalikes omavalitsustes rohkem teadvustama seda, et kultuur on oluline ja hoiab kogukondi. Nii et aitäh küsimuse eest!

Aitäh! Sellega lõpetan antud küsimuse käsitlemise ja selle teema.

Läheme edasi järgneva küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Merry Aart, sellele vastab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan ja selle teemaks on Riigi Infotehnoloogia Keskuse tegevus. Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Lugupeetud minister, minu küsimus on väga lühike. MKM-i haldusalasse loodi uus asutus, see on RIT. Ja tänaseks on keskuselt teenust saavad riigiasutused teenusega väga rahulolematud, teenus on väga kallis ja on ka arusaamatu. Kas näete sellises olukorras keskusele tulevikku ja või siis kuidas te näete tänasele olukorrale lahendust?

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh! Väga hea küsimus. Tegelikult RIT on juba täna oluliselt riigi kulusid kokku hoidnud, eeskätt just töökohateenuste osas. Probleem, millele te viitate, on see, et me tegime ehk RIT tegi uue sidehanke, et kogu riigile pakkuda sideteenust, mobiiltelefone ja nii edasi. Ja selle eelmine pakkuja oli Tele2, uus võitja oli teine ettevõte ja Tele2 läks nüüd kohtusse RIT-i vastu. Esimeses astmes ilmselgelt tuli RIT-ile võit, nüüd nad kaebasid teise astmesse edasi. Probleem on selles, et niikaua kuni Tele2 on RIT-i vastu kohtus, niikaua kehtib vana leping ja vana lepingu järgi nad saavad hindu tõsta ja nad on oluliselt oma hindu tõstnud. Ja johtuvalt sellest siis need hinnad on kandunud edasi ka lõppklientidele. Ja lahendus paistab olevat seal, et kui ka lõplikult Tele2 selle kohtuvaidluse kaotab, siis need kulud hüvitatakse.

Palun nüüd täpsustav küsimus, Merry Aart!

Jah, aitäh! Ma ei küsi küll nüüd otseselt oma eelmise küsimuse kohta, aga lihtsalt uudishimust. Kui te ametisse astusite, siis te ütlesite, et hoolitsete Eesti infotehnoloogia eduloo jätkumise eest. Mina küsiksin teilt, mis on teie kõige olulisem tegevus selles viimase poole aasta jooksul. Ehk selgitate pisut?

Kristjan Järvan, palun!

Jaa, aitäh selles osas! Tegevusi on väga mitmeid. Ma arvan, et üks märgilise tähtsusega on see, et esimest korda küberturvalisuses on korralik rahastusbaas tulnud, 40 miljonit. Seal hulgas on 11 miljonit selleks, esimest korda on meil raha selleks, et taakvara probleemidega tegeleda. See tähendab seda, et kui meil on osad süsteemid juba 10 või 20 aastat vanad, siis tuleks seal auke lappida. Seni on meie IT-majad tegelikult uute projektide arvelt üritanud ka vanu kokku lappida, sest olgem ausad, poliitikutele vanade aukude lappimine ei ole nii huvitav kui uute asjade tegemine. See on sisuline asi, mille üle ma olen väga uhke.

Teine teema on näiteks see. Augustis ma käisin Kiievis ja kohtusin seal IT-ministriga. Eesti X-tee on pannud aluse ka Ukraina infosüsteemi arhitektuurile ja Ukraina on teinud riikliku mobiiliäpi, millel kasutajad on 18 miljonit, see on põhimõtteliselt pool rahvaarvust kahe aastaga. See on uskumatu edulugu IT-teenuste mõttes avalikus sektoris. Ja mida me täna teeme, on see, et kuna see arhitektuur on sama, mille peale ta toetub, siis me toome selle mobiiliäpi ka Eestisse ja varsti hakkame – tõenäoliselt juba nädala jooksul kuulutan välja pilootprogrammi – testima seda, kuidas on mobiilist riigiga suhtlemine.

Ma arvan, et see on ka oluline verstapost, kuidas Eesti e‑riik hakkab tulevikus arenema, kuhu poole. Selle asemel, et lükata keerulistesse IT-süsteemidesse aina funktsionaalsust juurde, muutub nende tänaste funktsionaalsuse kasutamine kodanikule oluliselt lihtsamaks, oluliselt meeldivamaks, nii et päriselt ka oleks riigiga suhtlus meeldiv tegevus, mitte et sa oled kuskil infosüsteemis, otsisid seda teenust ja ei saa aru, kuidas see päriselt töötab, pikka aega.

Ja nüüd, palun üks lisaküsimus, Kert Kingo!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Võtan teil sõnasabast kinni: Eesti on IT-edulugu. Nüüd on meil praegu siin Riigikogus olnud arutusel, kuidas kogu kohtusüsteem soovitakse viia digitaalsele üle, aga sellega on see lugu, et kõikidel Eesti riigi kodanikel ei ole juurdepääsu internetile, rääkimata sellest, et loomulikult neil ei ole ka vahendeid, et internetis midagi teha, ega oskusi. Ma sooviksingi teada saada enne kui see seadus jõustub. Sisuliselt on see ju nende põhiseaduslikkuse õiguse rikkumine. Neil ei ole võimalust kohtu poole pöörduda, sest neil ei ole internetti. Kaugel nüüd on see edulugu meil nende maapiirkondadega, kuhu internetti ei ole jõudnud? Millal saavad kõik Eesti inimesed internetiühenduse? Ehk siis viimane miil. Aitäh!

Kristjan Järvan, palun!

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Siin oli palju peidetud teemasid. Kohe selle Justiitsministeeriumi eelnõu osas, sealt kindlasti saate seletuskirjast lugeda, kuidas on olukord lahendatud nende jaoks, kellel ei ole internetti. Mis puutub meie viimase miili projekti, siis ka siin lähinädalatel avaldame lairibaplaani ja sellest, kuidas me kiire internetiga liigume aina edasi – aastaks 2030 peab olema tehtud. Ja nii ongi. Nagu te endise IT-ministrina kindlasti teate, siis pidev töö selle viimase miiliga käib. Kogu aeg me liidame sinna uusi aadresse ja nii ongi. Et aastal 2030 on see termin, mida te küsite. Aitäh! Kiire interneti osas.

Tänan! Sellega lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, see on kuues. Selle esitab Riigikogu liige Marko Šorin, sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Teemaks on riigi tugimaanteed. Marko Šorin, palun!

Tänan, esimees! Lugupeetud peaminister! ERR avaldas 8. novembril eelmisel aastal uudise, et Eesti hakkab taotlema Euroopa Komisjonilt ajapikendust, et välja ehitada Pärnu ja Tartu suunad. Needsamad suunad kuuluvad üleeuroopalisse teedevõrgustikku TEN-T ja Eesti on kunagi võtnud kohustuse need välja ehitada 2 + 2 maanteedeks 2030. aastaks. Nüüd tahetakse ajapikendust aastani 2050, seisis selles uudises ja kusagil kõrval oli ka informatsioon, et vahepeal on saadud rahasid nende suundade väljaehitamiseks ja kui Eesti 2030. aastaks neid välja ei ehita, võib saada Eesti ka trahvi. Edasi oli samas uudises, et teehoiukava järgi vajavad riigimaanteed olemasoleva seisukorra säilitamiseks ja seisundi mõningaseks parandamiseks igal aastal 200 miljonit eurot, kuid järgneva nelja aasta jooksul on säilitamiseks võimalik kasutada keskmiselt 100 miljonit aastas. See toob endaga kaasa teede seisukorra halvenemise järgnevatel aastatel ning arvestama peab asjaoluga, et seisukorra taastamine on oluliselt kulukam kui seisukorra hoidmine. Teehoiukavas lisatakse, et investeeringute vähendamine teede arendamisele aastal 2023 ehk siis käesoleval aastal ja aastal 2026 ja peatamine aastatel 2024 ja 2025 takistab oluliselt transpordi ja liikuvuse arengukavas ning liiklusohutusprogrammis seatud eesmärkide täitmist nii liikluses hukkunute kui ka vigastatute vähendamise püüdluses. Palun selgitage, milline on olukord valitsuse poolt vaadatuna. Kas seatud eesmärk aastani 2030 tundub veel realistlik või tulebki Eestil taotleda ajapikendust?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõepoolest on plaanid, mis me teeme, pikaajalised plaanid ja nii nagu öeldakse, et jumalad naeravad, kui inimesed teevad plaane. Paraku plaanidesse tulevad sisse vinksid ja vonksid, sellepärast et meil on käimas ka mitu samaaegselt kriisi. Ehk miks ma sellest räägin, on see, et riigieelarve ei ole samamoodi piiramatu rahakott, see on piiratud ja me peame tegema valikuid. Me teeme see aasta erakordselt palju investeeringuid, rohkem kui me oleme kunagi varem teinud, aga me teeme neid peamiselt riigikaitsesse, mis tähendab seda, et tõepoolest teid me ehitame vähem, aga püüame nad hoida ikkagi korras selliselt, et taastamine ei läheks keerulisemaks.

Nüüd, kui vaadata näiteks kohalikke maanteid, siis see on ka oluline teada, et see valemipõhine toetus, mis tuleb toetusfondist, et selle toetusfondi jaotuse kohalike teede lõikes teeb Rahandusministeerium lähipäevil teatavaks. Aga nüüd küsimus, tulles selle konkreetse küsimuse juurde, et kas me taotleme pikendamist, siis ausalt öeldes mul ei ole praegu teadmist, et me taotleksime pikendamist, sest 2030. aastani on ikkagi aega ja see võimalus on, et me ikkagi teid ju ehitame küll, kuigi väiksemas mahus, võtame kas või Pärnu maakonna riigiteed, siis seal meil on suuremad ehitusprojektid, on Pärnu–Uulu tee ehitus, mis algas juba eelmine aasta, ja Pärnu–Uulu Sauga–Pärnu lõik, mis algab sellel aastal, ja ka sillaremondid, mis plaanis on, nii et jah, kui see peaks olema vajalik, siis me seda pikendust taotleme, aga hetkel mul puudub teadmine, et me oleksime seda juba teinud.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus, Marko Šorin!

Ma tänan! Loomulikult ma oma küsimusega väljendasingi pärnumaalaste muret, kuna ma ise olen pärnumaalane. Aastani 2030 on jäänud vähem kui seitse aastat, kui me võtame tänasest päevast, ja kui arvestada asjaolu, et teehoiukavas ei ole järgmises, kaks aastat nimetatud maanteedele edasiarendusi planeeritud, välja arvatud needsamad lõigud, mida te ka ise mainisite Pärnumaal, need on ju algatatud sel ajal, kui majandusminister oli veel keskerakondlane Taavi Aas. Väga tubli tema poolt. Pärnumaalased on talle väga tänulikud.

Aga Pärnu Postimehes kirjutas üks tuntud poliitik alles hiljaaegu, kuidas tema ehitab peaaegu ainuisikuliselt kõik need teed valmis. No tegemist oli ilmselgelt suure survega valijatele enne valimisi ennast meelde tuletada. Aga siiski, pisut rohkem täpsustusi, et tee-ehitus ei vaja mitte ainult raha, vaid ka tee-ehituse võimekust sõna otseses mõttes, tee-ehitajate poolt masinaparki, sisendmaterjale ja kõike, mis sellega kaasneb, rääkimata planeeringutest, mis võtavad omajagu aega. Kuidas siiski kavatsete leida raha ja kuidas tagada seda tee-ehitajate võimekust, et aasta 2030 oleks ikkagi realistlik eesmärk? Ma tänan!

Kaja Kallas, palun!

Jaa. Kõigepealt, tõepoolest Keskerakonnaga valitsuses olles saime väga palju olulisi otsuseid tehtud, nii nagu ka praeguses valitsuses.

Nüüd tulles nende numbrite juurde, kui ma vaatan näiteks sedasama Pärnu maakonda, siis teehoole saab 2023. aastal tegelikult raha juurde 14,2%. Teedeehitus saab juurde lausa 272% eelarvest ja samamoodi säilitus, taastusremont on samamoodi kasv – 17,9%, liiklusohtlike kohtade ümberehitus – 100% kasv. Ehk me paneme sinna raha küll.

Nüüd, jah, küsimus teedeehitajate kohta, vastab tõele, et selle jaoks on vaja masinaid, on vaja inimesi, kes oskavad. Ega need masinad kohe kuskil kõrvale ei jää. Meil on olnud teedeehituse firmade vahel ka hea konkurents, mis ma loodan, et on toonud ka neid hindu allapoole nendes pakkumistes.

Aga see ongi olukorras, kus tegelikult see turg on vähenemas või ehitusturg üldiselt. Eelmine aasta oli tunne, et kuna inflatsioon on suur, siis meil on väga palju ehitusprojekte, mis on läinud nii palju kallimaks ja me pidime tegema valikuid, mida me teeme, mida me ei tee, mida me lükkame edasi. Riigina peame me alati käituma vastutsükliliselt. Ehk siis, kui kõik teised ehitavad teid, maju, parkimisplatse, siis riik seda ei tee, ja vastupidi, samamoodi.

Nii et ma ütleksin, et me oleme vaadanud sinna sisse ja oleme valmis vaatama ka, et kui tõesti nüüd majandus jaheneb ja on selge, et ehitusturg hakkab samamoodi jahenema, siis on teatud valmisolek tuua projekte ettepoole, et pakkuda ka sellele sektorile tööd, aga sellist kokkulepet ja otsust meil hetkel ei ole. Ega need inimesed ka kuhugi otseselt ei kao, kui mingi aeg on vähem tööd. Oleme valmis sinna sisse vaatama, kui see vajadus peaks tekkima, ja valmis neid projekte ettepoole tooma.

Üks asi veel, mida te väga õigesti välja tõite, on planeeringud. Mitte ainult see, et sul on teedeehitajad, vaid ka planeeringutega minnakse edasi. Siin on kohalikel omavalitsustel väga suur osa, et neid planeeringuid menetletaks kiiresti, et projektid oleksid siis riigi poolt valmis, et kui tõesti on vajalik ettepoole tuua, siis saaks kiiresti tegutseda ja hakata ehitama.

Nii. Rohkem küsimusi ei ole. Sellega lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde, see on seitsmes. Selle on kirja pannud Ruuben Kaalep, vastab kultuuriminister Piret Hartman, teemaks lõimumispoliitika. Ruuben Kaalep, palun!

Auväärne esimees! Hea kultuuriminister Piret Hartman! Minu küsimus tõuseb muidugi sellest, et aasta esimesel nädalal määrasite te mind Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu liikmeks, järgmisel nädalal kutsusite te mind sealt tagasi. Ja mitte see ei ole see, mida ma teile praegu ette tahan heita. See on ju loogiline, mida saab põhjendada inimliku eksitusega. Kultuuriminister tõepoolest ei pea meeles pidama kõigi 101 Riigikogu liikme nimesid.

Küll aga seda teatavaks tehes te kirjutasite Facebookis järgmised laused: "Selleks, et saaksime sidusat ühiskonda ehitada, pean vajalikuks, et poliitikud oma seisukohti välja öeldes väldiksid kellegi solvamist, tagakiusamist ning viha õhutamist. See ei ole demokraatlikule riigile kohane. Erakonnad võiksid oma esindajaid valides seda silmas pidada." Tsitaadi lõpp. See on muidugi selgelt ümber nurga öeldud ja mitte eriti sirgjooneline lause, aga täiesti selge on, et neid kolme asja, mida te välja toote, omistate just nimelt mulle. Seetõttu ma küsin teilt, et kus ma siis kedagi solvasin, taga kiusasin või viha õhutasin. Palun tooge välja need näited ja tsitaadid. Aitäh! 

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Vabandan veel kord, et selle vea tegin. Mina ei kirjuta ette erakondadele, keda nad esitavad Integratsiooni Sihtasutuse nõukokku. Sellessamas Facebooki postituses on minu väga selge põhimõte, et Integratsiooni Sihtasutuses on väga pikalt see kokkulepe, et kõik Riigikogu erakonnad on selles esindatud. See, keda Riigikogu erakonnad esindajaks määravad, on nende valik ja seda ma ette kirjutada ei saa. Küll aga on minu jaoks oluline, et seda valikut tehes valitakse inimesed, kes on valmis koostööd tegema, kes on valmis austama neid erinevaid rahvusi, kes siin Eesti riigis elavad. Meil on üle 200 erineva rahvuse siin Eesti riigis. Minu eesmärk on seda lõimumispoliitikat täna kultuuriministeeriumis toetades ja eest vedades see, et me üksteist mõistaksime, austaksime. Seda viha ja kurjust on väga palju ja ma väga loodan, et need inimesed, kes tulevad sellesse nõukokku, on valmis tegema konstruktiivset koostööd nii omavahel, aga ka erinevate rahvustega, kes siin Eestis elavad. Aitäh!

Palun nüüd täpsustav küsimus, Ruuben Kaalep!

Jaa. Ma tõepoolest ei saa aru, te ei vastanud mu küsimusele. Te ei andnud selgitusi nendele süüdistustele, mida te selgelt, küll ümber nurga kõnepruugis, olete minu aadressil lendu lasknud. Ja praegu ma pean aru saama nii, et veel enam, te süüdistate mind selles, et ma teie enda hinnangul ei ole olnud valmis konstruktiivseks koostööks selles nõukogus või et ma ei austa neid 200 erinevat rahvust, kes Eestis elavad. Kas see on see, mida te praegu väidate? Palun põhjendage seda.

Piret Hartman, palun!

Ütlen veel kord, et seda avaldust tehes ma palusin, et erakonnad oma esindajaid määrates valiksid inimesed, kes on valmis tegema koostööd. Ma ei andnud hinnangut mitte kellegi kohta ja ma ei saa ka kellelegi ette kirjutada, millise inimese erakonnad määravad. Ma austan erinevaid arvamusi, ma austan erinevate erakondade inimesi ja nende arvamusi. Lõimuvat ühiskonda ei ole võimalik teha ainult ühepoolsete vaadetega või ühte sihtrühma kaasates, vaid kogu Eesti ühiskonda. Ka sidusa Eesti arengukava tehes me käisime kõikides maakondades, me suhtlesime kõikide erinevate erakondadega, kõik olid kaasatud, ja proovisime leida ühisosa. Ka EKRE esindajad olid aktiivselt kaasatud. Eelkõige ma tänaksin siinkohal Jaak Valget, kes väga konstruktiivselt kaasus, väga häid ja põhjendatud küsimusi esitas. Ma ei anna sellega hinnangut, ma lihtsalt palun erakondadel seda silmas pidada. See, kas nad seda teevad või mitte, on juba nende enda vastutada.

Ja nüüd palun üks lisaküsimus, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tegelikult te teadsite ju pikka aega, et Riigikogu liige Ruuben Kaalep on sinna nõukogusse esitatud, see teave oli ju pikka aega olemas. Ruuben Kaalep oli ka siis Riigikogu liige ja oli ka sinnamaani, kuni juudi kogukonna esinaine Alla Jakobson oma avalduse tegi. Ma siis küsin: kui Alla Jakobson ei oleks oma avaldust teinud, kas te siis oleksite selle oma määramise tühistamise ära jätnud või te ei oleks seda teinud? Heakene küll, kui see oligi nagu kahe silma vahele jäänud ja te tegite selle, tühistasite oma määramise, miks te lisasite sinna juurde veel hulga muid põhjendusi, mis olid väga selgelt võetud Alla Jakobsoni avaldusest? Ja see on just see Ruuben Kaalepi küsimuse sisu ka. Teil ei oleks olnud vaja üldse selliseid sildistavaid, solvavaid või mingisuguseid vihjeid Ruuben Kaalepi suunal teha, mis on täiesti meelevaldsed ja mis ei ole absoluutselt õiged.

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen viis aastat tõesti pidanud lõimumisvaldkonda eest vedama ja see on olnud väga huvitav periood. Ja seda tööd tehes olen ma pidanud otsima ja ka tahtnud otsida väga erinevate maailmade ja seisukohtade vahel ühisosa, viskamata sinna ka omalt poolt õli tulle. Ja ka selle avaldusega ei taha ma visata kuskile ja kellelegi õli tulle, vaid väga selgelt avaldasin oma arvamust.

Kas ma oleksin teinud teistmoodi, kui ei oleks Anna Jakobson oma avaldust esitanud? Kui ma oleksin selle vea leidnud, siis ma oleksin selle parandanud ka ükskõik millisel juhul. Jah. Vabandan siin veel kord, et ma ei näinud seda kohe, et ma ei viinud neid kahte asja kokku. Me ei tohiks seda ministeeriumiga endale lubada, aga me tegime seda. Ja ma arvan, et on aus, kui poliitikud ka teinekord oma vigu tunnistavad ja seejärel parandavad. Kas kuu aega hiljem, kas päev hiljem või nädal aega hiljem – minu jaoks ei ole see probleem.

Tänan! Sellega lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgneva teema juurde, see on kaheksas. Selle küsimuse esitab Riigikogu liige Jaak Aab, sellele vastab ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Kristjan  Järvan ja teemaks on Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Jaak Aab, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Sinna suunas on olnud küsimusi ka varem ja eks me olukorda teame Ei ole vaja uudiseid lugeda vist iga päev, et näha, et siiski Eesti ettevõtetel on väga keerulised ajad. See põhipõhjus on tegelikult hinnatõus, kõik sisendid, põhiliselt on see põhjustatud energiakandjate hindade tõusust. Aga sellega on läinud ka kõik sisendid kallimaks ehk siis need kaubad, tooted või ka teenused, mida Eesti ettevõtjad pakuvad, toodavad ja konkureerivad nendega ka välisturgudel enamasti, eriti töötlev tööstus, lihtsalt ei ole hinna suhtes enam konkurentsivõimelised. Ja me näeme ka uudiseid sellest, kuidas üks ja teine ettevõte kas tõmbab ennast koomale või siis paneb oma uksed üldse kinni, sest ta lihtsalt sellistes konkurentsitingimustes ei ole võimeline konkureerima nende teiste riikide toodanguga, ettevõtete toodanguga. Toiduainetetööstus räägib sellest, et jaeketid, kes müüvad toiduaineid, hakkavad järjest rohkem võtma siis toodangut ja kaupa sisse teistest riikidest. Toodud on just Poola kaupa näiteks. Ehk ka toiduainetetööstus näiteks, meie niisuguse toiduainete julgeoleku koha pealt väga oluline teema, ei ole võimeline selliste hindadega konkureerima. Küsisin mõni nädal tagasi siin ka teie erakonnakaaslaselt Urmas Reinsalult, kes oli siis peaministri kohusetäitja, et kas valitsuses on siis kogu selle aja jooksul, alates suvest, olnud selgelt konkreetseid ettepanekuid ja arutelusid, kuidas seda olukorda parandada, kuidas meie ettevõtteid toetada.

Kristjan Järvan, palun!

Jaa. Esiteks, ma siiralt tänan selle küsimuse eest. Ma hea meelega tahaksin Riigikogule rääkida pikalt-pikalt majandusest ja seal olevatest probleemidest ja võimalustest. Me võiksime mängida seda mängu, et  opositsioon ütleb, et ettevõtluses on kõik halvasti, ja koalitsioon ütleb, et ettevõtlusega on kõik hästi. Eks see tõde on seal vahepeal. Toon teile lihtsalt näite, et detsembris, kui börsil olid hinnad 40 senti kilovatt-tund, siis rääkisin ühe tööstusettevõttega, kes ütles, et talle tehakse fikseeritud pakkumine 18 senti tund, aga ta ei ole nõus seda vastu võtma, sellepärast et võib-olla mõne aasta pärast on hind odavam ja siis ta kasum kannatab. Teine tööstusettevõtte räägib mulle, et kui talle ainult sihuke pakkumine tehtaks, et ta oleks nõus kas või 40 sendi juures oma hinna fikseerima, sest tema ärimudel peab vastu. Ja siin ongi see olukord väga erinev.

Ja kui te küsite, et mis meetmeid siis me oleme mõelnud, loomulikult, nii nagu ma ka augustis siin välja ütlesin, et tegelikult universaalteenuse laiendamine on meie eesmärk olnud, et loodetavasti saame millalgi keskmistele selle laiendada.

Ja kahtlemata siis toiduga varustuskindlus on väga oluline teema, kuid kuulates ka näiteks toidutööstuse juhi või õigemini lugedes tema artikleid, siis nähtub ka seda, et tegelikult kaubandus on suurendanud oma marginaale, aga seda veel siis toidutööstusega endaga ei jaga.

Kui me vaatame erinevaid toetusmeetmeid kõrvalriikides, siis Soomes, Rootsis on need madalamad, Läti peamine meede on olnud võrgutasude vähendamine poole võrra. Aga olgem ausad, energiahindadest võrgutasud on siin eelmise poolaasta näitel pigem nihukene viiendik-neljandik. Ja mis Leedu tegi, oli, kuigi summaarselt tundub väga suur toetus, seal olid sajad miljonid, siis nemad kompenseerivad elektri hinna, kui see, poole võrra, kui see ületab 24 senti, mis tähendab, et tänaste hindade eriti juures tegelikult mingit toetust ei ole. Aga kahtlemata me nagu monitoorime seda olukorda jätkuvalt ja eks päeva lõpus universaalteenus päästab kõik.

Ja nüüd palun antud teemal täpsustav küsimus, Jaak Aab!

Tänan! Hea, et me universaalteenuseni jõudsime, vaadates praeguseid börsihindu. Kui praegune valitsus siin suve lõpus, sügise alguses selle universaalteenuse pakkumisega tuli, mida reklaamiti kui elektrituru reformi – ma arvan, et liiga nagu luuleline väide sellise asja kohta või kõrge väide, sest see on üks fikseeritud pakett. Me teame, et Euroopas ja maailmas on neid riiklikke pakette palju ja palju ja väga paljudes riikides. Ja tõesti, ka meie tegime ettepaneku seda laiendada tol korral. Inimesed said selle kindluse teatud muidugi. See hind augusti hinna taustal oli see eriti jube, kui 36 senti kilovatt oli börsi keskmine hind. Ta annab mingi kindluse, prognoositavuse. Aga me tegime ka ettepaneku laiendada seda omavalitsustele, ettevõtjatele ja siin järk-järgult majanduskomisjoniga sinnapoole liiguti. Mikro- ja keskmised ettevõtted – noh, ma ei tea täpselt, vist statistikat ei ole – umbes 25% on läinud universaalteenusele. Raskused on ikka: küll bürokraatlikud, küll sisulised, küll leppetrahvid enamuses, mis on sisse kirjutatud. Ei ole see universaalteenus võluvits kahjuks. Ta annab võib-olla teatud riski maandamise kindluse. Selle laiendamine, arvestades praeguseid börsihindu, tõenäoliselt suurt päästet ei anna, aga lihtsam oleks olnud. Te ise tõite näite: ka eelmine aasta me alandasime võrgutasusid, mille pärast ettevõtjad olid tegelikult tänulikud, ja erinevaid teisi meetmeid kasutasime. Aga nüüd kahjuks ühtegi sellist ei ole ja paistab, et enne valimisi ei tule ka. Mida te ütlete ettevõtjatele? Kuidas ellu jääda?

Kristjan Järvan, palun!

Kuidas ellu jääda? Ma arvan, et ettevõtjad teavad seda minust, ka teistest poliitikutest siin saalis kordades paremini. Ehk see tee eduni on kõigi jaoks erinev. Miks on ikkagi universaalteenuse parem võrreldes lihtsalt laustoetustega, on just see mõju eelarvele, see kulu, et mis kulu oleks pidanud väiksemaks tõmbama eelarves. Jällegi siiras tänu kogu Riigikogule, et kõik erakonnad kiitsid eelarve heaks. Tõepoolest tehti üks hea eelarve. Aga sealt asju hakata maha tõmbama, et võib-olla oleks kasu võrguteenuse või mõne muu tasu vähendamisest, see kõik tuleb millegi arvelt. Selles suhtes universaalteenus omab olulist eelist nende ees.

Ja tõepoolest, kui me täna vaatame börsihindu, siis see universaalteenuse funktsioon on eeskätt anda kindlustunnet, et kui börsil olukord jällegi muutub, mida siin-seal loomulikult ennustatakse, et see gaasi hind ei jää samaks, mis ta praegu on, ja sellest johtuvalt ka tegelikult elektrihinnad tõenäoliselt jälle uuesti tõusevad. Et ka nendes olukordades, selles teadmatuse udus, mis tegelikult ettevõtjaid kõige rohkem muretsema paneb ja võib-olla ka mingeid mittemõistlikke otsuseid tegema paneb pikas perspektiivis, et just need riskid maandada ja anda seda kindlustunnet ettevõtetele. See kahtlemata on prioriteet. Aitäh teile!

Palun nüüd lisaküsimus, Siim Pohlak!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma korra täpsustan siin ühe teie vastuse fakte lihtsalt. Kui te rääkisite, mida naabrid on teinud, siis Leedu on tegelikult teinud oluliselt rohkem kui ainult see kompenseerimine elektri hinnale, millest teie rääkisite. Seal on ka maksusoodustused ja mitmed-mitmed erinevad meetmed väga suurtes summades ettevõtluse toetamiseks. Aga ma lähen hoopis teise teema juurde, mis kaugemas tulevikus võib mõjutada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Nimelt, peaminister tegeleb väga intensiivselt juba pikemalt Elektrilevi eraldamisega Eesti Energiast ja avaldab selleks survet. Kui vaadata peaministri erakonnakaaslaste sõnavõtte, siis võib siit joonistada välja ka järgmise sammu, milleks on Elektrilevi erastamine. Seda on mitmel korral Reformierakonna inimesed öelnud. Mis on teie nägemus või seisukoht selles asjas, et kui Elektrilevi erastatakse? Mina näen, et meie ettevõtjad võivad tulevikus saada oluliselt kõrgemad võrgutasud ja samamoodi nende konkurentsivõime väheneb. Kas te ütleksite oma arvamuse ka selles küsimuses? Kas Eesti Energiast tuleks Elektrilevi eraldada, ja mis kõige tähtsam, kas tuleks Elektrilevi erastada?

Kristjan Järvan, palun!

Aitäh, selle küsimuse eest! Siinkohal hea meelega kuulame neljapäeval analüüsi, mis valitsusele sel teemal esitatakse. Minu hinnangul peaks olema keskne küsimus see, kuidas Enefit Green tegelikult börsile viia. See on ka koalitsioonilepingus sees, et see erastamine jätkub. Ja see, et riik ehitab erasektoriga võidu tuuleveskeid – ei näe siin majanduslikku alust, miks riik peaks konkureerima erasektoriga, kui turutõrge tegelikult puudub. Pigem peaks sihtima sinna ja see on nagu see suurem küsimus meie energiapoliitikas, mille erastamisega tuleks tegeleda.

Tänan! Ma lõpetada selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde, see on üheksas, selle on kirja pannud Riigikogu liige Kert Kingo, sellele vastab kultuuriminister Piret Hartman ja teemaks on olukord kultuuris. Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me kõik mäletame Kaja Kallase valitsuse avapauku, seda esimest sammu Eesti kultuuri hävitamisel, milleks oli otsus koondada politsei ja piirivalve ning Kaitseväe orkestrid. Õnneks päästsid selle plaani realiseerimisel sõjamuuseum ja Tallinna linn, kes võtsid vähendatud koosseisudega orkestrid oma tiiva alla tegutsema. Vaatamata sellele, jäi kahjuks siiski osa nende orkestrite muusikutest oma senisest tööst ja muusikuelust ilma. Nüüd on Kaja Kallase teine valitsus tulnud välja järjekordse Eesti kultuuri hävitamise plaaniga. Seekord on sihiks balletiartistid, vokaalsolistid ja puhkpillimängijad, kelle puhul tahetakse ära kaotada neile seni seadusega ettenähtud soodustingimustel vanaduspensionid. Tahetakse jätta Eesti teatrikultuuri esindanud inimesed ilma väljateenitud sissetulekuta. See on häbematu ja lugupidamatu. Teie kultuuriministrina peaksite seisma Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse ja kultuuritöötajate eest. Milline on teie seisukoht seoses kultuuritöötajate soodustingimustel vanaduspensionide ärakaotamisega ja kuidas mõjutab see Eesti balleti, ooperi ja teatrimuusika jätkusuutlikkust teie hinnangul?

Piret Hartman, palun!

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ühe asja, enne kui ma tulen selle eripensioni juurde, ma tahaksin ära kommenteerida, et Eesti kultuur on tõesti täna mõnes mõttes, võib öelda, väga heas seisus. Eestis on väga palju häid kultuuritegijaid, meil on väga palju sündmusi, häid muuseume ja nii edasi, aga väljakutsed on väga suured. Selle valitsuse koalitsioonileppes oli kirjas, et olenemata sellest, et meil on väga paljud kriisid täna, ei tohi saada Eesti kultuur räsida ja me oleme sellest põhimõttest valitsusega kinni pidanud. Ka selle aasta riigieelarve on kultuurivaldkonnas 60 miljonit suurem, kui see oli eelmisel aastal, ja just nimelt selleks, et kultuuritöötajate palgad kasvaksid, et meie kultuuriasutustel oleks rohkem ressursse kallinevaid energiakulusid katta.

Nüüd, mis puudutab seda eripensionide teemat, see oli üks esimesi teemasid, mis tuli minu lauale eelmise aasta augustis, kui sai teatavaks, minule siis, et Sotsiaalministeerium soovib seda reformi teha. Ja minu esmane tagasiside oli ka see, et me ei saa sellega enne edasi minna, kui me oleme jõudnud kokkuleppele valdkonnaga, et mis tuleb asemele. Kuu aja jooksul kohtusime nii sotsiaalhoolekandeminister, tervise‑ ja tööminister, ka valdkond, teatrite esindajad ja proovisime jõuda kokkuleppele, et arusaadav, et see reform tuleb teha, aga mis siis nendest saab. Sellel hetkel me jõudsime kokkuleppele, et Sotsiaalministeeriumi poolt on ettevalmistamisel alternatiivsed meetmed, et ka siis baleriine, orkestrijuhte ja nii edasi aidata. Hetkel see pension ei ole ju väga suur, mis tegelikult neile kompenseeritakse, ja ettepanek oli see, et antakse võimalus ümberõppeks ja selle ümberõppe raames on tagatud stipendium selleks, et tõesti saaks koolituse või täiendkoolitusega tegeleda. Eelmisel sügisel tegelikult valdkond ütles, et jah, me oleme sellise lahendusettepanekuga nõus. Murekoht lihtsalt täna on see, et väga konkreetsed ettepanekud, kuidas see olema saab, ei ole meil laual või on sellisel üldisel kujul laual. Aga see mure on ka selles, et tegelikult hakkab see kehtima alles 2030, mis tähendab, et riigieelarvelised otsused nende meetmete osas saame me teha alles enne seda, mitte praegu. Nii et siin on küsimuse kohti, aga ma olen selle teemaga isiklikult väga palju tegelenud, ka valdkonnaga suhelnud ja proovinud leida ühiseid kokkuleppeid.

Ma palun nüüd täpsustav küsimus antud teema juures. Kert Kingo.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna Riigikogu saalis teisele lugemisele tuleva eelnõu kohaselt saadetakse kõik need teatriartistid väljateenitud ametlikule pensionile suundumise asemel hoopis Töötukassasse veel sisustamata karjääripööret tegemata. Nii nimetavad seda ministrid ja ministeeriumi esindajad. Antakse käepigistus ja nelgiõis ning head teed minna töötukassasse.

Arvestades, et balletiartistide, vokaalsolistide ja puhkpillimängijate soodustingimustel vanaduspensionide ärakaotamine võtab ära motivatsiooni panustada nendele suurt pühendumist vajavatele erialadele ja eriti perspektiiv olla tulevikus peale lavalaudadel säramist ja soleerimust Töötukassas toetusrahade järjekorras, on selge, et huvi nende kultuurivaldkondade suhtes hääbub ja need hakkavad Eestis välja surema. See mõjutab lähemalt meie muusikakultuuri ja senist väga head lastemuusikakoolide ja huviringide süsteemi, mis praegu on vundamendiks kogu omamaisele kõrgkultuurile. Mida olete teie teinud selleks, et kaitsta nende erialade kestmajäämist ja esindatust Eestis? Kuidas olete balletiartistide, vokaalsolistide ja puhkpillimängijate eest seisnud? Ma tänan!

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle täiendava küsimuse eest! Nagu ma ütlesin ka, me oleme oma valdkonna ja ministeeriumiga seismas selle eest, et juhul, kui see muudatus ees seisab, siis me leiame sellele piisavalt väärika alternatiivi. Ja ma loodan, et Sotsiaalministeerium on siinkohal valmis omalt poolt samamoodi kõik tegema.

Nagu ma ütlesin, see ei hakka rakenduma praegusel hetkel, vaid 2030. Väga konkreetsete ressursside ja ettepanekute osas tuleb meil siis välja tulla, siis me saame alles raha taotleda nende alternatiivide jaoks.

Nüüd, mida ma olen teinud? Ma arvan, et kõik need kuus kuud olen ma teinud kõik selleks, et Eesti kultuur oleks jätkusuutlik. Väga suur küsimus on meil täna just nimelt vabakutseliste ja loovisikulise kultuuritöötajate osas. Nagu te kindlasti teate, riigitööl olevate kultuuritöötajate palgad kasvavad, selle miinimum saab olema 1600, aga just nimelt need, kes ei ole riigi palgal, nende küsimus on väga suur.

Sellel aastal oleme võtnud selle teema fookusesse. Juba järgmisel nädalal loodetavasti on see küsimus valitsuses. Me oleme koostöös partnerite ja erinevate ministeeriumitega töötamast sellel aastal välja võimalikke sotsiaalseid garantii- ja ka tasustamise süsteemi, mis oleks õiglane nende inimeste osas, kes on loovisikud ja vabakutselised. Ja omalt poolt, kui see võimalus mul avaneb, siis kindlasti ka nendel riigieelarve läbirääkimistel, mis sügisel ees seisavad, ma väga konkreetsete lahendustega välja tulen. Koostöös valdkonnaga ja kultuurisektori inimestega on täna väga tihe, et mõelda, kuidas võimalikult väärikalt neid tasustada ja võimalikult kindlaid sotsiaalseid garantiisid välja töötada, et inimesed ei läheks Eesti kultuuri juurest ära.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, me ju näeme praegu ka teie vastustest, et selle eelnõuga seoses pakute te osapooltele põrsast kotis, et kõigepealt võtame seaduse vastu ja sisustama hakkame kunagi tulevikus. Siin Sotsiaalministeerium, kes seda eelnõu menetleb, või noh, ühesõnaga juhib, ja juhtivkomisjon on meil ka sotsiaalkomisjon, siis me oleme kogu aeg kuulnud mingit müstilist juttu kolmepoolsest kokkuleppest, aga see kolmepoolne kokkulepe ütles, et hiljemalt juba aastaks 2022 peavad olema olemas töötavad meetmed ja lahendused siis sellest eripensionide süsteemist väljumiseks välja töötatud. Esmaspäeval kultuurikomisjonis oli meil Kultuuriministeeriumi kantsler ja me küsisime, küsimusi oli ikkagi rohkem kui vastuseid, ja seal selgus, et tegelikult mitte midagi nendele inimestele pakkuda ei ole. Ehk et kultuuriinimesed kukuvad praegu selgelt kahe tooli vahele, kahe ministeeriumi vahele, neilt võetakse senine töötav süsteem ja toetav süsteem ära ja asemele tegelikult ei pakuta mitte midagi. Kas te äkki suudaksite veel nüüd valitsuses selle seaduseelnõu menetlemisele pidurit tõmmata? Sest et selline seadusloomepraktika, tunnistagem ausalt, mis toimub niimoodi kiirustades ja mis juba praegu selgelt halvendab inimeste toimetulekut, selline seadusloomepraktika ei ole õiglane ega sobiv.

Palun, Piret Hartman!

Aitäh selle küsimuse eest! Ütlen kohe ausalt, et tõmbasin sellele pidurit siis, kui augustis see teema minuni jõudis. Ja nagu ma ka eelnevalt ütlesin, siis sellel hetkel istusime erinevate osapooltega maas ja see kokkulepe oli, et tulevad alternatiivsed meetmed olemasoleva nii-öelda kompensatsiooni asemele. Praegusel hetkel ei ole põhjust kahelda, et see kokkulepe ja see lubadus, mis sellel hetkel anti, ei rakendu. Aga saan aru, et siin saalis need arutelud aset leiavad, ja ütlen omalt poolt, et me oleme leppinud kokku, et me selle aasta lõpuks koostöös Sotsiaalministeeriumiga töötame välja õiglase tasustamise põhimõtted, kokkulepped kultuurivaldkonnaga, tegeleme sotsiaalsete garantiidega.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde. Selle on kirja pannud Riigikogu liige Tarmo Tamm, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on õigusriik. Tarmo Tamm, palun! Vabandust! Oli protseduuriline, aga see kadus ära. Nii et Tarmo Tamm, palun! Mikrofon on teil.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Meil on tekkinud Eestis üks selline muret tekitav tendents, kus kohalikud kogukonnad ja riik ei suuda omavahel kuidagi suhestuda ja kokkuleppele saada. Ma toon ainult teile kolm näidet Kagu-Eestist. Esimene puudutab Saesaare hüdroelektrijaama likvideerimist ja paisu lammutamist. Sellele on kohalikud ettevõtjad korjanud juba 4000 allkirja, sest kui selline tegevus saab teoks, siis tulevikus ei ole võimalik hüdroenergiat toota ja turismiettevõtjad kaotavad töökohad. Kokkulepet ei paista kusagilt. Vaidlus käib juba kohtus.

Teine vaidluskoht on Suurel Munamäel, kus kohalikud soovivad, et üraskikahjustusi saanud kuused lõigatakse maha ja taastatakse selline olukord, et turistidel oleks seal meeldiv viibida, aga riik arvab, et loodus peaksid ise sellega hakkama saama ja küll 30 aasta jooksul loodus ise korraldab selle elu seal ringi. Ei ole ka sellele konfliktile lahendust.

Ja kolmas muidugi suurem konflikt on Nursipalu harjutusväljaku laiendamise ümber, kus tänaseks päevaks on allkirja andnud juba 12 000 inimest ja inimestel ei ole tegelikult ühtegi selgust, mis seal tegelikult toimub. Kas valitsus on tänaseks päevaks otsustanud, millisel alal üldse see laiendus toimub, mitmel tuhandel hektaril, kas algatatakse planeering ja nii edasi? Kuidas saaks selliseid vastuolusid vältida ja need inimesed ei peaks pöörduma kohtusse, et riik ja kodanikud saaksid omavahel suhelda, et ei tekiks selliseid suuri konflikte?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Neid kahte esimest kaasust ma ei oska kommenteerida, sest need ei ole hetkel kuidagi veel meie lauale jõudnud. Ma võin lihtsalt selle paisu küsimuse kohta tuua selle näite, et samasugune vaidlus oli Linnamäe paisu puhul, kus olid erinevad kogukonna huvid, ühelt poolt olid tõesti looduskaitselised huvid, teiselt poolt ta oli seal rekreatsiooniala ja seal oli hüdroelektrijaam ja seal oli muinsuskaitse. Valitsus otsustas, kaaludes neid erinevaid huve, kuna otsuse peab tegema, otsustas, et see pais jääb ja seda ei lammutata. Ka seal oli kogukonna ehk kohaliku omavalitsuse inimeste ja looduskaitsjate vahel suured vaidlused ja lõpuks see tuli valitsuse tasandile, kes selle otsuse tegi. Nii et tõenäoliselt on seesama selle paisu puhul.

Loomulikult oleks väga hea, kui kõik saaksid kohe kokkuleppele ja mingeid vaidlusi ei tekiks, aga see nõuab kõikide osapoolte poolt kompromisside tegemist ja seetõttu ka suuremaid pingutusi.

Mis puudutab Nursipalu, siis kohe, kui selgus selle harjutusala laienemise vajalikkus, siis nende kohalike omavalitsustega võeti ühendust, et kaasata inimesi piisavalt. Ja ma saan aru nendest, ma ei ole ise seal kogu aeg juures olnud, aga materjalidest, mida mulle selle kohta raporteeritakse, et ka näiteks need kohtumised, mida kohalik omavalitsus tahtis teha volikogudega, et kaitse ministeeriumil ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel, kes seda asja ajab, pole selles mõttes midagi selle vastu ju, et inimesi võimalikult palju kaasata ja inimeste küsimustele võimalikult palju vastata.

Kaitseministeeriumil on eesmärk leida individuaalsed lahendused kõikide nendega, keda see puudutab, ja seal on 21 sellist kinnisasja, kus peal on ka eluhoone, nendega tegeldakse eraldi. Ma absoluutselt mõistan kohalike elanike muret sellega seoses. Muidugi oleks hea, kui me saaksime selle harjutusväljaku rajada kuskile kaugele inimestest eemal.

Kui nii võtta, siis selliseks kohaks võiks sobida Ruhnu saar, mis on kolm korda suurem kui Nursipalu, ja kus on vähem inimesi ja müra sumbub merre. Probleem on ainult selles, et seal ei ole sõjaväeosa, ja tõenäosus, et Läti või Rootsi meid kuidagi ründama hakkavad, on ka äärmiselt ebatõenäoline. Seepärast me peame leidma neid lahendusi just seal Kagu-Eestis, et oleks võimalik Kaitseväel harjutada.

Nüüd palun täpsustav küsimus, vabandust, lisaküsimus, Anneli Ott!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Asjad toimivad hästi siis, kui saadakse ühtemoodi aru, mis eesmärgil tegutsetakse, olgu see siis perekond, väiksem kogukond, aga kindlasti ka riik. Et kui me vaatame me praegu seda, kuidas teie poolt juhitud valitsus on Eestis asju ajanud erinevates valdkondades. Loomulikult on väga hea kuulda, kui te ütlete, et te mõistate kohalike inimeste muret seoses Nursipalu harjutusväljaku laiendamisega, ja näitate üles sellist empaatiat. Aga samas on neid näiteid nagu väga palju, kui me võtame kas või ettevõtlussektori toetamine, energeetikateemad, energiatoetused. Siis minu küsimus on see, et äkki te oskate paari sõnaga öelda, et me saaksime lihtsalt ühtemoodi aru, sest ma pean tunnistama, et mina nagu päris tükk aega enam ei saa aru, mis asja nagu aetakse või kelle asja aetakse, et äkki te lihtsalt ütlete, mis on teie jaoks Eesti mõte.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eesti eesmärk ja Eesti mõte on kirjutatud lahti põhiseaduses. See on eesti rahva, kultuuri ja keele kestmine läbi aegade. See on see põhimõte, millest lähtudes me kõiki otsuseid teeme. Antud juhul ju, mis puudutab seda harjutusväljaku rajamist, me oleme olukorras, kus meil on käimas sõda, mille on algatanud agressiivne naaber, kes on meie naaber täpselt samamoodi. Ja see tähendab, et me peame oma kaitset oluliselt tugevdama, sest ilma julgeolekuta ei ole Eesti riigi, rahva, kultuuri kestmajäämist. Seda me nägime siis, kui neljakümnendatel aastatel meid okupeeriti ja seesama Venemaa tegelikult tegeles sellega, et kustutada meid põhimõtteliselt siit maailmakaardilt ära, et suruda alla meie kultuur ja keel. Ja kõik need kannatused, mis meie rahvale on kaasa toodud, seda me kõike mäletame. Seetõttu me olemegi oma taasiseseisvunud ajal võtnud eesmärgiks, et me ei ole kunagi enam üksi, me ei ole kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all, sest see tähendaks meie keele, kultuuri ja rahva püsimajäämise kahtluse alla seadmist. Ja see ongi meie eesmärk.

Nii et antud juhul, te toote näiteks toetused. Me oleme teinud väga palju toetusi, aga see ei tule kuskilt seina seest ega mingi välismaa onu käest, see tuleb maksumaksja taskust. Ehk siis me peame tegema neid otsuseid väga kaalutletult. Mina väidan, et me oleme teinud ulatuslikud toetusmeetmed selleks, et inimesi aidata selles energiakriisis. Ja vähemalt tagasiside, mida mina saan, on see, et inimesed ütlevad, et sellest on olnud abi, et võrreldes oktoobriga on praegu toetused ikkagi sellised, et inimeste kulud ei ole nii suured. Aga jah, Eesti riigi kestmajäämise mõte on eesti rahva, kultuuri ja keele püsimajäämine.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Demokraatlikus riigis tahes-tahtmata peab valitsus teatud protsessid läbima, et inimestega suhelda ja inimeste arvamus teada saada. Ma küsin, kas valitsusel on plaanis Nursipalu harjutusväljaku alale algatada planeering. Kas on plaanis keskkonnamõjude hindamine teostada ja mürataseme mõõtmine, sest me ju teame, et selle harjutusväljaku kõrvale jääb Lõuna-Eesti Haigla koos sünnitusosakonnaga? Tänasel päeval Vabariigi President Alar Karis viibib Võrumaal ja ma tsiteerin MTÜ Meie Nursipalu juhatuse liiget Maarika Niidumaad: "Minu põhisõnum on taotleda presidendilt kõigi kodanike põhiõiguste kaitset. Ei saa olla nii, et ühed ohverdatakse teiste hüvanguks." Ma küsin: milline sõnum teil, proua peaminister, on Võrumaa inimestele ja millal te sõidate Võrumaale Võrumaa inimestega kohtuma?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Alustan sellest viimasest, minu teada on see paari nädala pärast kavas, et sinna sõita ja inimeste küsimustele vastata ja ise seal kohapeal ka inimesi kuulata.

Nüüd, teie küsimuse juurde, kas on olnud planeeringu algatamise mõte. Meil on olukord tekkinud seoses 24. veebruaril alustatud sõjaga, mida me ei osanud ette näha, ja sellest tulenevalt on meil ka NATO‑st otsused meie kaitse tugevdamiseks. Me oleme ise teinud otsuseid oma kaitse tugevdamiseks, mis tähendab seda, et me tahame ka maakaitset suurendada võitlejate arvu võrra. Meil on erinevaid õhukaitse‑, maakaitsevõimekusi, mida me oleme hankinud. Seda kõike on vaja ka harjutada. Ka vägedel on vaja harjutada kokku, mis tähendab, miks ma seda ütlen, on see, et see vajadus on tekkinud ootamatult. Planeeringud võtavad kuus kuni kaheksa aastat. Kui te kuulate Kaitseväe juhti Heremit, siis meil ei ole nii palju aega, et oma kaitset tugevdada. Ja seetõttu ongi siin mõeldud kasutada seda kiiret menetlust, mis ei too kaasa seda planeeringut, ja kiire menetlus on küll ka kaasav, inimeste huve püüab võimalikult palju arvestada ja seda on ka tehtud Kaitseministeeriumi poolt. Neid alasid on vähendatud, on püütud leida selline ala, kus võimalikult vähesed kinnistud tegelikult saavad sellest mõjutatud, ja kõik need, keda see saab mõjutada, siis nendega püütakse leida individuaalsed lahendused. Ja individuaalsed lahendused ei tähenda mitte seda, et hüvitatakse näiteks turuväärtuses need asjad, vaid on hüvitusväärtus, mis võtab arvesse ka tehtud parendusi, võtab arvesse seda, et inimene saaks võrdväärse lahenduse, asenduse ja nende 21 kinnistuga tegeldakse eraldi. Loomulikult, seda kommunikatsiooni võiks olla rohkem. Ma loodan, et Kaitseministeerium ka järjest lükkab ümber neid valeväiteid, mida on seoses selle Nursipaluga esitatud. Neid valeväiteid on terve rida ja ma kõiki neid siin ümber lükata ei jõua, aga tõepoolest, see menetlus ei ole jah tavapärane planeeringu menetlus, mis võtaks kuus kuni kaheksa aastat. Seda aega meil julgeoleku seisukohast lihtsalt ei ole.

Tänan! Sellega ma lõpetan antud teema käsitlemise.

Liigume edasi järgmise teema juurde, see on 11. Siin esitab küsimuse Riigikogu liige Mart Helme, vastab kultuuriminister Piret Hartman ja teema on integratsioon. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Me siin Riigikogus saame pidevalt kõikvõimalikke eelnõusid ja arengukavasid. Ja mida me oleme tähele pannud? Me oleme tähele pannud seda, et järjekindlalt eelnõudest, arengukavadest ja muudest dokumentidest, mis valitsuse poolt tulevad, ministeeriumide poolt tulevad, roogitakse välja kõike, mis on seotud Eestiga – eesti keelega, eesti kultuuriga, pärandkultuuriga –, ja asendatakse "mitmekesisuse" ja muude taoliste eufemismidega. Samal ajal me räägime sellest, kuidas meil on vaja integreerida siia elama asunud inimesi: nii neid, kes asusid siia nõukogude ajal, kui ka neid, kes on tulnud siia hilisemal ajal. Integratsioon on läbiv teema olnud aastakümnete jooksul. Kui me nüüd jälgime ikkagi seda, kuidas sihikindlalt kõike Eesti‑pärast eemaldatakse – ja meil ei ole enam "eesti rahvast", muide, meil on "rahvastik", praegu kohtusime Statistikaameti inimestega, ja meil on "rahvastik", meil ei ole "emakeel" enam, meil on "kõneldav keel" ja muud niisugused asjad –, see ei ole juhuslik. Oleks need üksikud juhtumid, siis võiks öelda, et kusagil keegi on midagi kirjutanud, no ma ei oska öelda, omast peast. See on süsteemne! Minu küsimus on: kas ka teie ministeeriumis on kusagilt mujalt, ma ei oska öelda, Euroopa Komisjonist või Stenbocki majast, tulnud juhtnöörid, et kõik eestilik tuleb suure, kuidas see termin ongi, väljavahetamise korras kõrvaldada, või on eesmärgiks hoopis eestlaste integreerimine mingitesse teistesse ...

Hea küsija, teie aeg! Piret Hartman, palun!

... etnilistesse gruppidesse? Jah, küsimus on piisavalt selge. Millest niisugune ...

Piret Hartman, palun!

Jah.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Kõigepealt ütlen, et suuniseid loomulikult tulnud ei ole. Nagu te ka ütlesite, see on olnud väga läbiv teema viimased aastakümned, ja ma usun, et ükskõik, mis me ka ei teeks, kindlasti see saab läbiv teema olema ka järgmised aastakümned, sest Eesti on vaba ja demokraatlik riik ja siia inimesed tulevad.

See, mis puudutab seda, kuidas me käsitleme eesti keelt ja kultuuri erinevates arengukavades, siis eelmisel aastal võttis Riigikogu vastu lõimumispoliitika pikaajalise strateegia, mis käsitleb just nimelt või mille fookuses on kõige rohkem lõimumisvaldkond. Selle strateegia põhivisioon on järgmine: "Eesti on kestlik rahvusriik, kus kõigil on hea elada. Eesti inimesed on koostöömeelsed, jagavad eesti kultuuriruumi, väärtustavad Eesti riiki ja tunnevad ühtekuuluvust sõltumata emakeelest, kultuuritaustast või elukohast. Mitmekesises Eestis jagavad kõik inimesed demokraatlikke väärtusi ja kannavad ühist Eesti identiteeti. Riigi tegevus on inimkeskne ja toetab kogukondade arengut. Kõik inimesed tunnevad, et nad on väärtustatud ja kaasatud. Eesti inimesed soovivad oma elu Eestiga siduda, nad osalevad aktiivselt kogukondlikus ja ühiskondlikus elus ning aitavad kaasa riigi arengule. Selleks on neil palju mitmesuguseid võimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit."

Kindlasti see on üks hea näide sellest, kuidas eesti keel ja kultuur ei ole kuskile kadunud, vaid see on ikkagi põhialus kõikidel arengukavadel või vähemalt nendel, mille eest on minul võimalik täna vastutada. Need on sidusa Eesti arengukava, kultuuripoliitika ja spordipoliitika.

Nüüd palun lisaküsimus, Peeter Ernits! Vabandust, tuli täpsustav küsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! Vabandust, ma ei vajutanud õigel hetkel nupule, jäin kuulama ministri vastust. Ma pean muidugi ütlema, et arengukavad on kenad muinasjutudokumendid, arengukavade alusel ei käi elu. Kui me vaatame, mis meil, täna hommikul autoga tööle sõites kuulan uudist. Mõtle, missugune rõõmusõnum: üle aegade kõige vähem lapsi sündis Eestis. Ei tea küll, miks? Ja rahvastik kasvas 2%. Ei tea küll, miks? Rääkida siin kestlikust rahvusriigist on kohatu. Ja kõik see, mida te ette lugesite, on ju täpselt suunatud rahvusriigi lahustamise ja hävitamise suunas. Mis on Eesti riigi mõte? Kas Eesti riigi mõte on kõikidele maailma kodanikele pakkuda seda, mida meie kahanev maksumaksja suudab pakkuda, või on Eesti riigi mõte siiski see, et ta on Eesti rahvusriik, kus on eesti keel, eesti meel, eesti rahvussümboolika, eesti pärandkultuur, eesti rahvuskultuur ja kõik muu seesugune au sees ja riigi poolt toetatav? Minu küsimus on: kas see on eesti keele, Eesti riigi mõte või on teie arvates Eesti riigil mingi teine mõte?

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle väga olulise küsimuse eest! Nii nagu ka peaminister täna siin infotunnis välja tõi, on Eesti riigi mõte eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine ja sellest kõik Eesti riigi arengukavad, poliitikad lähtuvad. See, kas me ühistest kokkulepetest arengukavade näol kinni peame ja neid täidame – ma ei näe põhjust, et me Kultuuriministeeriumis või meie valdkondades seda ei teeks. Meie jaoks on olulised need sihid, muidu ei oleks ju neid absoluutselt mõtet seada. Aga see, et Eesti riiki tuleb ka teisest rahvusest inimesi väljaspoolt, see on nii olnud ja ma usun, et ka on tulevikus. Kui me oleme vaba, avatud, hästi hakkama saav edukas riik, siis siia tulevad teised inimesed. Meie jaoks on oluline, et kõik, kes siia tulevad, aktsepteerivad neid väärtusi, aktsepteerivad neid eesmärke, mis meil on, õpivad siin selgeks eesti keele ja osalevad Eesti kultuuriruumis. See on see, mis on meie eesmärk, et lõimidagi need inimesed, et nad samamoodi kannaksid ka eesti kultuuri edasi.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Hea minister! Minu meelest peaks olema loogiline, et Eesti kultuuriruum ja üldse ruum peaks olema eestikeelne, aga sotsiaaldemokraadid tõmbasid sellele võimalusele, et ka Bolti ja Wolti poisid räägiksid eesti keelt. Miks te olete selle vastu, et lõpuks ometi – kui kaua on iseseisvus juba meil Eestis olnud! –ikkagi Eesti ruum muutuks kohustuslikult eestikeelseks?

Piret Hartman, palun!

Aitäh selle küsimuse eest, austatud Riigikogu liige! Kõigepealt natuke statistikat. Kui Kultuuriministeeriumi juhtis sotsiaaldemokraat Indrek Saar, siis alates sellest ajast on pakutud meie haldusalas kõige rohkem tasuta eesti keele õppe kohti. Tänaseks on see number jõudnud juba üle 10 000 eesti keele õppe koha, selleks et Eestisse tulevad inimesed õpiksid ära eesti keele. Meil on muutunud see trend, et inimesed ei taha enam õppida. Inimesed tahavad õppida. Jätkuvalt on see murekoht, et meil ei ole piisavalt kohti, aga sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on väga selgelt järgitud seda põhimõtet, et meil oleks üha rohkem neid võimalusi, et inimesed saaks eesti keelt õppida ja eesti keelt räägiksid.

Sotsiaaldemokraadid on ka väga selgelt olnud selle poolt, et me läheksime üle täna eestikeelsele haridusele. See on kindlasti üks neid lahendusi, mis aitavad seda eraldatust ja eesti keele oskamatust tulevikus lahendada. Ka lõimumisvaldkonna asekantslerina tõin ma seda aastaid esile, et see on teema, mis on vaja ära lahendada. Nii et ma väga-väga loodan, et lisaks sellele, et me oleme selle otsuse teinud, me teeme kõik selleks, et see ka päriselt rakenduks, et meil oleks piisavalt õpetajaid nendes vajalikes koolides.

Miks on tekkinud minu poolt küsimus selle seaduse osas, millega tuli välja Tõnis Lukas? Sisuliselt olen ma täiesti selle poolt, et inimesed, kes Eestis elavad ja töötavad, ka teenindussektoris peavad oskama eesti keelt. Murekoht on lihtsalt selles, et meil tänasel hetkel ei ole riigi poolt piisavaid meetmeid selle jaoks, et need inimesed, kes peavad õppima ära eesti keele, saaksid seda teha. Ja me oleme alustanud Tõnis Lukasega väga sisulist arutelu ja debatti selle üle, kuidas tagada see, et kui me seaduses need muudatused teeme, et need ei ole mitte populistlikud väljaütlemised, vaid need on väga sisulised muutused. Mina olen selle poolt, et kui me teeme neid muudatusi, kui me muudame seadusi, siis me päriselt suudaksime neid muutusi ellu viia ja rakendada.

Aitäh! Sellega ma lõpetan antud küsimuse käsitlemise. Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Ma saan aru, et see ei ole protseduuriline, aga ma tahtsin kasutada võimalust, et tänada kultuuriministrit intelligentses eesti keeles vastamise eest. Aitäh!

Tänan! Ja sellised inimlikud remargid kindlasti on asjakohased.

Nii, liigume edasi. Järgmine teema. Selle teema on kirja pannud Riigikogu liige Siret Kotka, kes ka selle teema küsimuse esitab, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on e-valitsemise turvalisus. Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Eesti elab internetipettuste tulvas ja küberrünnete ohus. Inimesed kaotavad internetipetturitele oma raha ja eelmise aasta 17. augustil tabas Eestit suurim küberrünnak alates 2007. aastast. Väidetavalt pani rünnaku toime Vene häkkerite grupeering Killnet. Võrreldes kevadel ja suvel toimunutega on sügisesed ründed väiksema ulatusega, kuid kriitilisema sihitusega. Näiteks 19. novembril oli rünnaku all Eesti riikliku energeetikaettevõtete veebilehed.

Ja 5. märtsil toimuvad Eestis Riigikogu valimised ja sellele eelneb e-valimiste periood. Enamus Eesti Vabariigi kodanikke on pidanud e-valimisi on ebaturvaliseks ka rahuajal. Täna oleme drastilises olukorras, sest Vabariigi Valimiskomisjoni keskarvutist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel asub riik, kes arvab end pidavat otsustavat lahingut kogu Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega. Mida on sellises olukorras Vabariigi Valitsus ohtlikumaks muutunud julgeolekuolukorras teinud või kavatseb teha selleks, et ära hoida rünnakuid elektroonilisel hääletamisel eelseisvatel Riigikogu valimistel?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! No suurepärane küsimus! Tõepoolest, vastab tõele, et kuigi Ukrainas on käimas täiemahuline konventsionaalne sõda, siis samal ajal peab Venemaa ka hübriidsõda, millel on erinevaid elemente, üks on energiasõda, aga on ka küberründed. Ja tõesti, me oleme ka näinud küberrünnete aktiviseerumist. Need ründed on suuremad, kui need on kunagi varem olnud. Aga hea uudis on see, et Eesti riik peab nendele rünnetele vastu ja enamus Eesti inimesi pole isegi märganud, et sellised ründed toimuvad, sest need ründed ei lähe lihtsalt läbi.

Mida me oleme selle jaoks teinud? Me oleme investeerinud või kokku leppinud valitsuse tasandil püsirahastuse 40 miljonit eurot küberkaitse tugevdamiseks ja meie IT‑struktuuride tugevdamiseks üldiselt, et nad peaksid nendele vastu. Ja siiamaani nad tõesti on pidanud.

Nüüd, tõsi on see, et tulemus on 5. märtsil valimised, ja tõsi on see, et kindlasti on huvi ka neid e-valimisi rünnata. Ja seetõttu, kuna see on osa Eesti riigi toimimisest, sellel hoiavad silma peal valimisteenistus, valimiskomisjon ja Riigi Infosüsteemide Amet, et seda süsteemi igatpidi tugevdada. Siiamaani ei ole tuvastatud ... Nii kaua kui e‑valimisi on kasutatud, on need olnud turvalised ja see on Eesti digiriigi selline väga silmapaistev osa. Meil on võimalus e-valida ja seda tänu sellele, et meil on väga tugev e-identiteet, kõik see, mida me oleme harjunud inimestena pidevalt kasutama, digiallkirjad turvalised ja kogu see süsteem, mis sellele on ehitatud.

Nii et jah, siiamaani ei ole, alates 2005. aastast, millal see e-hääletamine kasutusele võeti, ei ole tuvastatud ühtegi intsidenti, mis oleks mõjutanud valimiste tulemusi. Ja on ka siin ju tehtud erinevaid uuringuid, näiteks Tartu Ülikooli uuring, mis ütleb, et need uuringud ja e-hääletamine kellelegi otsest eelist ei anna, ta lihtsalt annab inimestele ühe võimaluse valida, need inimesed, kes elavad valimiskomisjonist kaugemal kipuvad kasutama seda e-hääletamise võimalust.

Aga jah, vastates teie küsimusele, me oleme sinna investeerinud, ka riigi valimisteenistusse, et nad saaksid e-valimisi ilusasti läbi viia, et need oleksid turvalised ja inimestel ei tekiks sellega seoses mingeid küsimusi.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus, Siret Kotka!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma täiendan oma küsimust, et rünne Riigikogu valimistel on Eesti riiklikule julgeolekule, lõpuks suveräänsusele kõige ohtlikum. Elektrooniline hääletamine kestab kuus päeva ja kujutab endast tegelikult kõige lihtsamini haavatavat osa just valimisprotsessis. Elektroonilisel teel toimuvatel valimistel pole arvutikasutajatele kuigi keeruline jätta muljet, et ta hääletas, tema hääl jõudis pärale ja loeti õigesti. Õigupoolest, väära kujutluse loomisest internetis on laialt levinud pangapettused, mis on sellest alguse saanudki. Ja minu küsimus ongi, et mil viisil kavatseb riik tuvastada nii e‑valimiste käivitamise eel kui ka selle toimumise ajal, et osade arvutikasutajate arvutid pole selleks ajaks nakatunud pahavaraga, mille sihiks on manipuleerida e‑valimiste tulemusi selle aasta Riigikogu valimistel.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Siin kindlasti ei saa tõmmata paralleeli, mis puudutab internetipettuseid. Internetipettused on väga palju seotud sellega, et inimesed ei pane tähele, mis leheküljel nad on, või neile saadetakse mingeid selliseid nii-öelda kalastuskirju. Sellega tuleb tegeleda. Ma olen absoluutselt nõus, et inimeste harimine küberkaitse valdkonnas on samuti oluline, sest see lõpuks taandub iga inimese enda tegevusele ka.

Aga nüüd, kui puudutada e‑valimisi, siis e‑hääletuse turvalisus on tagatud ja salajasus on tagatud erinevate elementidega. Esiteks, inimene saab oma häält muuta nii mitu korda, kui ta seda soovib. Arvesse läheb ainult viimane antud hääl. Ja kui inimene kahtleb, siis alati on oluline ise trükkida sisse see lehekülg valimised.ee ja minna sinna, mitte reageerida mingile e‑mailile, ja ta saab alati seal kontrollida, kas ta on hääletanud, kas tema hääl on antud õigesti. On võimalus loodud ka nutitelefoniga kontrollida oma hääle kohalejõudmist, aga ma pean ütlema seda, et ei ole valmis mobiilirakendused, et saaks mobiiliga samamoodi hääletada, selle jaoks on vaja arvutit.

Valijal on võimalus hääletada pabersedeliga jaoskonnas kogu eelhääletamise ajal, et kui inimene hääletab nii interneti teel kui ka jaoskonnas, siis kehtima jääb jaoskonnas antud hääl. See on kõik selleks, et kui tõesti on inimesel kahtlus, et ta kuidagi sattus millegi muu õnge. See elektrooniline hääl krüpteeritakse ja seda saavad dekrüpteerida vaid Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed. Hääletaja valik, hääletaja isikuandmed ei ole tuvastatavad enne häälte kokkulugemist. Ja siis need eraldatakse krüpteeritud häältest ehk kokku loetakse vaid anonüümsed hääled. Sisuliselt on see digitaalne topeltümbrikusüsteem, et seda kontrollida. Ja on tehtud digivalimistele ju mitmeid erinevaid auditeid. Need auditid on kinnitanud, et e‑valimistel hääletamisel on tagatud väga kõrgel tasemel hääletamise salajasus, infosüsteemide vastupidavus, turvaskeemide tugevus ja hääletaja sõltumatus. Tõesti tuvastati kolm keskmise riskitasemega puudust, aga need puudused kõrvaldatakse hiljemalt 31. jaanuariks 2023, nii et kõik peaks olema valmis kenasti, kui e‑valimised algavad enne päris valimispäeva.

Ja nüüd palun lisaküsimus, Erki Savisaar!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Nüüd te ajasite küll täielikku jama, ma pean ütlema. Neid auditeid on tõesti tehtud ja auditid tuvastasid 22 erinevat ründevektorit ja nõrkust e-valimiste süsteemis, millest enamikule ei ole tähelepanu pööratud. Samuti ma ei mõista, miks ei ole sellesse mobiilsesse lahendusse investeeritud. Meil on järjest enam Eesti kodakondseid, kellel ei ole sülearvutit, on ainult mobiilne seade, ja kui mobiilsetest seadmetest seda võimalust ei anta, siis see sisuliselt tähendab ju e-valimiste võimaluste vähenemist. Põhjus, miks suuri rünnakuid ei ole tuvastatud, seisneb ju tegelikult selles, et valimiskomisjon ei ole soovinud neid analüüsida. Mitmeid vihjeid selleks on tulnud, kus need probleemid on esinenud, aga neid ei ole sügavuti analüüsitud mitmetel põhjusel, mis on ka kirjeldatud nendes auditites. Nende asjadega tegelikult võiks edasi tegeleda selleks, et anda inimestele ikkagi see turvatunne ja kinnitada, et kõik on hästi. Ja loomulikult, käesoleva aasta valimised on hoopis teistsugused, kui olid möödunud, seda tulenevalt juba julgeolekuolukorrast, mis seab need riskid märksa selgemalt päevakorda.

Ja ühte potentsiaalset ründevektorit te mainisite ka ise, et inimesed ei vaata, kuhu nad lähevad internetis, ja see, et trükkida sisse lihtsalt valimised.ee, ei ole ka piisav, see tuleb õigesse kohta trükkida, aadressireale, mitte Google'i otsingusse, sest kui panna Google'i otsingusse, võib samamoodi sattuda valesse kohta, mis visuaalselt võib-olla näeb välja täpselt samasugune nagu see valimiste lehekülg, aga tegelikult saadetakse sealt hääl hoopis kellelegi teisele, kellegi teise nimega. Ja seal kõrval IT-ministril ei ole mõtet ka pead vangutada, seda asja on tehtud ...

Hea küsija, teie aeg!

Nii et miks te ei investeeri rohkem e-valimistesse?

Hea küsija, teie aeg! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Teie väited ju jäävad paljasõnaliseks. Selles mõttes, et te väidate väga karme asju, justkui oleks võimalik teha mingi teine lehekülg, anda seal hääl, siis see läheb kuskile. See ei vasta ju tõele. Te teate ise IT‑valdkonnas tegevana, kuidas see krüpteerimine käib, kuidas käib kontrollimine. Teil on võimalus registreerida end ka e-valimiste vaatlejaks. Nii nagu ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister siin vastas varasemalt küsimustele, et on võimalik läbida ka kõik need koolitused ja küsida neid küsimusi siis selle käigus. See on igal juhul kõik võimalik.

Riigi Infosüsteemide Amet on 2022. aasta jooksul väga põhjalikult valmistunud nende e-valimiste turvalisuse tagamisse, just sellepärast, et tõesti, nagu te mainite, on meil käimas erakorralised valimised, selles mõttes, et erakordsed, mitte erakorralised.

Nüüd mis puudutab seda mobiilset rakendust, siis sellega tehti tööd, aga see mobiilne rakendus pilootprojektina ei saanud valmis piisavalt vara, et seda oleks saanud testida, selle turvalisust oleks saanud testida, nii et kindlasti Riigikogu valimistel oleks saanud seda kasutusele võtta. See oleks nõudnud rohkem investeeringuid ja seda ei jõutud lihtsalt teha, kuigi tõesti eelmine minister Andres Sutt sellega ka väga põhjalikult tegeles.

Nii et kõik need kahtlused, mis teil on, need on ju erinevate uuringute, audititega tegelikult kõrvaldatud. Kui teil on veel neid kahtlusi, noh, neid kaebusi ju ei ole olnud sellisel kujul, kui teil neid on, siis te saate ennast registreerida vaatlejaks, saate sellele tähelepanu pöörata, saate ka oma ettepanekud teha, et seda veelgi turvalisemaks muuta. Aga praegu see süsteem on ehitatud ja tegelikult pole ühtegi sellist näidet, mis toetaks seda, mida te väidate. Ei ole reaalses elus ette näidata neid rünnakuid, ei ole reaalses elus ette näidata, et e-valimiste tulemusi oleks võltsitud või et kellegi hääl oleks kaduma läinud. Seda ei ole, kuigi seda on korduvalt kontrollitud. Me teame, et siin on erinevad jõud, kes tahavad neid valimisi pidevalt kahtluse alla seada, aga reaalses elus selliseid näiteid ei ole.

Aitäh! Sellega ma lõpetan antud küsimuse käsitlemise. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid, teid teie küsimuste eest. Ma tänan valitsuse liikmeid, teid teie vastuste eest. Sellega on infotund lõppenud.