Suur aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Mul on suur rõõm tutvustada teile sotsiaalkomisjoni algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seadust 770 esimesel lugemisel. Ja ütlen kohe alguses ära, et sisult on see seadus väga suur ja oluline, vormilt ainult ühte punkti lisav.
Sotsiaalkomisjon otsustas 13. detsembril algatada okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu. Meie poole oli varasemalt pöördunud Siberis sündinud laste MTÜ sarnase ettepanekuga. Sotsiaalkomisjon arutas seda ettepanekut, muret, kuulas ära ka pöördujad ja tegi seda lausa viiel korral: 15. novembril, 17. novembril, 22. novembril, 12. detsembril, ja 13. detsembril, kus langetati ka otsus selline seaduseelnõu ja muudatus algatada. Sellel komisjoni [istungil], kui me peale algatamist arutasime – see toimus 10. jaanuaril käesoleval aastal – ja valmistasime seaduseelnõu esimeseks lugemiseks ette, osalesid meil Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika ja piiriülese sotsiaalkindlustuse osakonna nõunik Liidia Soontak, Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko. Sisu, nii nagu sai öeldud, oluline ja tähtis ja paljude inimeste õiglustunnet siiski parandav, et ei riivaks enam, on järgmine. Praegune, kehtiv seadus ei loe neid lapsi, kes on sündinud Siberis, aga kelle vanem on saanud loa siirduda tagasi Eestisse, aga need lapsed on sündinud peale selle loa saamist, represseerituks. Selle vea otsustas sotsiaalkomisjon muuta ja parandada. Meil käisid esinemas, nii nagu sai alguses öeldud, Siberis sündinud laste MTÜ juhatuse liige Ene Muts ja liige Ritta Roosaar.
Muudatusega loetaksegi represseerituks kõik need asumisel sündinud, kes on sündinud viie aasta jooksul vabanemisotsuse saamisest, sõltumata sellest, millised olid nende vanemate Eestisse mittenaasmise põhjused. Näitena võib tuua seda, et üks pereliige oli saanud loa Eestisse naaseda, teine, võib-olla raskelt haige pereliige, kes ei olnud sellist luba saanud, on täiesti selge, et perekond ootas ka teisele loa andmist. Näitena toodi meil ka komisjonis, et üheksandat kuud rase naine sai loa naaseda Eestisse. Tal oli valida, kas sünnitada laps Siberis või rongis. Ja selge see, et lootus, et laps ellu jääb, oli see, et otsustada jääda ja sünnitada seal laps.
Hetkel võib öelda, et selle muudatusega tegelikult likvideeritakse ka see, et okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse eesmärk eelkõige ongi leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991 aasta 12. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tehtud ülekohut. Ja see tegelikult tähendab seda, et need inimesed, need lapsed, kelle sünnikohaks on Siber ja kes täna ei ole selle seaduse mõistes represseeritud, hakkaksid saama represseeritu toetust, mis sellel aastal on 292 eurot, eelmisel aastal alles oli ta 232 eurot. Ja eelkõige mitte niivõrd toetus, kuivõrd see tunne, et tegelikult seal sündinud raske elusaatusega inimesed tunnevad, et see ülekohus on mingil määral ka taastatud, kui neil on see nimetus. Toodi näiteid, et reisimisel vaadatakse, et sünnikoht on Siberis küla või linn mingi, aga ei ole represseeritud, ei ole nagu selle mõttes. Need lood, mida räägiti meile sotsiaalkomisjonis, olid päris muljetavaldavad. Ma tahan väga tunnustada ka seda, et selle seaduseelnõu seletuskiri on koostatud väga heas koostöös kahe ministeeriumi ametnikega, ehk lisaks muidugi tublidele sotsiaalkomisjoni naistele, kes on kindlasti parimad, on see tehtud koostöös Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga.
Nii et see on lühike ülevaade sellest, mida see seadus muudab. Võib öelda hetkel ka seda, võib-olla lihtsalt kolleegidele huvi pakkuv, et 2022. aasta novembri seisuga on represseerituid kokku – need, kes kannavad selle nimetust tegelikult ja kellel on see staatus – 7460, ja nendest lapsi 2064, kes on sündinud asumisel. Kui me küsisime ka seda – ja tõesti tundis huvi ka Sotsiaalministeerium, sest Sotsiaalkindlustusamet tegeleb sellega hetkel –, kui palju võib olla neid inimesi, kes peale selle seaduseelnõu seaduseks saamist pöörduksid, siis neid võib olla 100, aga maksimaalselt kuni 500, tegelikult seda arvu ei ole teada. Aastate jooksul on pöördunud 20–40 inimest. Kellelegi ei hakata tagantjärgi menetlust uuesti korraldama, vaid tegelikult toimub nii, et 1. jaanuarist 2024, kui see seadus jõustub, inimesed ise saavad uuesti pöörduda, ja siis juba, kui see punkt on sees, viis aastat, sõltumata põhjusest, miks ei saanud tagasi pöörduda. Seal toodi näiteid ka: kool oli pooleli, asuti õppima, mõnel oli kohustuslik suunamine. Kõik need sellised asjad võisid mõjutada seda pöördumist. Ma arvan, et see on vähim, mida meie täna selles koosseisus veel saaksime teha, et seda ebaõiglust veidigi tasandada, likvideerida. See on lühidalt kõik. Aitäh teile!