Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 2. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Ei ole soovi. Siis kohaloleku kontroll, palun!
Kohalolijaks registreeris ennast 63 Riigikogu liiget, puudub 38.
Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (paberivabale kohtumenetlusele üleminek) eelnõu 723 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.
Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu õiguskomisjon arutas eelnõu 723 (Juhataja helistab kella.) oma 9. jaanuari ...
Jaa, jätkake palun!
... istungil. Võib-olla siis räägin natuke eelnõu arutluskäigust.
Linnar Liivamägi, meie nõunik, selgitas eelnõu sisu ning sõnas, et eelnõuga suuri probleeme esinenud ei ole ja halduskohtumenetluses paberivaba kohtumenetlus juba toimub. Kuid arvamuste lahknevus esineb tsiviilkohtumenetluse osas. Kirja on selle kohta õiguskomisjonile esitanud Harju Maakohus ja Viru Maakohus ning Eesti Kohtunike Ühing. Justiitsministeeriumi esitatud ettepanekute alusel on tänaseks istungiks koostatud muudatusettepanekute loetelu.
Sõna võttis Astrid Asi, kes esindas Harju Maakohtu arvamust. Ta sõnas, et toetab Harju Maakohtu esimehena seda eelnõu, sest praktikas enamik tsiviilasju on juba tänaseks digitoimikus. Eelmise aasta septembri lõpu seisuga oli 65% menetlustest lahendatud digitaalselt ehk kohtunikud reaalselt kasutavad seda võimalust. [Valdkonna] seadusega reguleerimine on oluline, sest tänavu on esinenud olukordi, kus isegi siis, kui otsustatakse lahendada asi digitaalselt, nõutakse teatud olukordades kohtunikult täiendavalt ka pabertoimiku vormistamist. Oluline oleks teada, et digitaalselt lahendatud asjal on ka nõndanimetatud seaduslik jõud. Ta selgitas veel, et eelnõul on väga oluline mõju kohtusüsteemi ja õigusemõistmise usaldusväärsusele ja et see on väga oluline. Kohtud peavad suutma ühiskonna arengutega kaasas käia ja töödelda asju selles vormis, milleks nad on loodud. Näiteks ei ole tänavu isegi suurte ehitusvaidluste puhul projekte võimalik paberil esitada. Samuti on menetlusosaliste jaoks oluline arusaadavus ja ligipääs materjalidele ning õigusemõistmise toimepidavus. Ta rõhutas ka seda, et digitoimik aitab andmeid säilitada igas olukorras. Lisaks on digitoimiku puhul turvalisuse vaates võimalik jälgida, kes ja millal on toimikut kasutanud või muutnud, näiteks ka siis, kui juurdepääsuõigusega isikud, nagu õiguskantsleri büroo, kasutavad toimikut.
Heljo Pikhof uuris, kas lastega seotud kinniste kohtuasjade puhul on samuti juurdepääs olemas näiteks õiguskantsleri bürool. Astrid Asi vastas, et õiguskantsleril on kohtunike suhtes õigus algatada distsiplinaarmenetlus ja seetõttu on tal seaduse alusel juurdepääs kõikidele toimikutele.
Tarmo Kruusimäe kommenteeris, et siin võib esineda põhiseaduse riive, sest ei saa eeldada, et kõik inimesed oleksid IT‑teadlikud. Ta märkis, et kõiki dokumente peaks saama tänapäeval luua nõndanimetatud prindisõbralikuna ning turvalisuse mõttes võivad ka digitoimikuid hävida, näiteks küberrünnaku käigus. Ta küsis, kui palju läheb selline lahendus rahaliselt maksma. Astrid Asi vastas, et inimestel on ja jääb alles õigus tutvuda materjalidega paberil ning seda saab alati teha kohtumaja kantseleis nii digitaalselt kui ka vajaduse korral prindituna. Turvalisuse poolelt varundatakse digitoimiku andmeid pidevalt, mis tähendab, et isegi rünnaku järel on andmed teatud seisuga alles. Täna on selline süsteem juba reaalselt tervikuna töötav, seega täiendavalt suuri rahalisi investeeringuid arendusteks vaja ei ole. Kaidi Lippus kommenteeris, et ei ole teada rünnakutest kohtute ega digitoimikute infosüsteemide vastu ning andmeid tõepoolest pidevalt varundatakse. Ta selgitas veel, et halduskoormuse vähenemise ja tööprotsesside lihtsustumise tõttu tänu digitoimikutele nähakse siinkohal pigem kulude kokkuhoidu.
Heljo Pikhof küsis, kui palju läheb inimesele materjalide väljaprintimine maksma. Margit Lauri vastas, et reeglina ei pea kohtus selle eest maksma, kuid raha on õigus küsida eelkõige siis, kui materjali on rohkem kui 21 lehekülge ja need on juba korra inimesele paberil kätte toimetatud.
Heljo Pikhof küsis ka seda, kuidas pääseb digitoimikutele ligi ajakirjandus ning kuidas sel juhul isikuandmeid peidetakse. Astrid Asi vastas, et see sarnaneb pabertoimikutega, kus vajadusel kaetakse kinni terve lehekülg või konkreetsed kohad. Digitoimiku puhul on süsteemis lihtsam andmeid töödelda ja vajadusel mitte nähtavaks teha.
Tarmo Kruusimäe kommenteeris, et asjade digitaliseerimise korral tuleb alati mõelda alternatiividele ja ka need peaksid olema välja toodud. Margit Lauri selgitas, et digitoimikute lahendust on katsetatud juba üle kolme aasta ja praktikas ei ole tekkinud probleemi, mis oleks jäänud lahenduseta, ega inimesi, kes ei oleks saanud kohtumenetluses osaleda. Sellele tuginedes võib öelda, et kõigele on mõeldud. Digitaalselt toimikult on võimalik vajaduse korral teatud olukordades minna tagasi ka paberile. Kaidi Lippus kommenteeris, et eelkõneleja poolt toodud kolme aasta [sees] oli ka COVID‑19 leviku aeg, kui oli takistatud inimeste toimetamine riigiasutustega, kuid just tänu digitaliseeritud materjalidele ei esinenud kohtutega selliseid probleeme. Ta märkis veel, et eelnõu ei võta ära ühtegi toimikuga tutvumise ega kohtumenetluse ligipääsu viisi.
Anti Poolamets uuris, millist kriitikat on turvalisuse kohta saadud. Ta märkis, et ka kõige turvalisemad süsteemid on rünnatavad ja ootamatusi võib ette tulla. Margit Lauri vastas, et nende IT‑asutus on vastutav ka äriregistri ja kinnistusraamatu eest ning nende vastu on rünnakuid toimunud. Sealt tuleneva kogemuse pinnalt saab öelda, et täna on kohtute ja digitoimiku infosüsteemid sedavõrd turvalised, et on rünnakutele vastupidavad.
Ja siis me tutvusime muudatusettepanekutega, mida Justiitsministeerium palus arvesse võtta. Neid muudatusettepanekuid oli kaks. Üks nendest puudutab jõustumise tähtaega: seadus jõustub 1. aprillil 2023. Ja sai sisse ka rakendusregulatsioon. Aitäh!
Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kert Kingo, palun!
Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Praegu töötav KIS2 ehk kohtuinfosüsteem endiselt ei tööta korrektselt, ja nüüd tahetakse kogu [kohtumenetluse] digitaliseerimisele üle minna. Kuidas seda asja siis planeeritakse? Olemasolev andmebaas pole ikka veel korralikult tööle hakanud, aga ikkagi jätkatakse samas suunas. See ei ole nagu loogiline ju.
Aitäh! Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sellepärast et me komisjonis seda ei arutanud. Aga kohtunikud, kes meil käisid, ütlesid, et asi töötab. Ma ei oska siin vastu vaielda.
Kert Kingo, palun!
Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi küsiksin üle veel, et kas arutati ka sellest vaatevinklist, kes kasutavad ja täidavad seda KIS2? Kohtunikud ise seda täidavad vähemal määral, pigem need referendid ja sekretärid. Kas seda arutelu üldse oli?
Ei, seda arutelu ei olnud. Ma lugesin terve protokolli ette. Nii et seda arutelu ei toimunud.
Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut ja me vaatame need üheskoos läbi. Esimese muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Samuti on ka teine muudatusettepanek õiguskomisjoni esitatud ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 723 teine lugemine lõpetada. Oleme teise lugemise lõpetanud ja tänase esimese päevakorrapunkti menetlemise läbinud.
Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, perekonnaseisutoimingute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 731 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.
Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu õiguskomisjon arutas eelnõu 731 esmaspäeval, 9. jaanuaril käesoleval aastal. Sellest koosolekust võtsid osa Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunikud Stella Johanson ja Kristel Vaino.
Kristel Vaino selgitas, et tööpraktika kohaselt kuuluvad perekonnaseisutoimingute seaduse muudatusettepanekud tegelikult Siseministeeriumi haldusalasse, kuid kuna Brüssel IIb määrus on Justiitsministeeriumi haldusalas, esitas muudatusettepanekud Justiitsministeerium.
Ja siis me asusimegi kohe Justiitsministeeriumi esitatud muudatusettepanekuid arutama.Võib-olla ma põgusalt puudutan ka neid muudatusettepanekuid. Kõigepealt muutsime eelnõu pealkirja ja sõnastasime selle järgnevalt: "Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, perekonnaseisutoimingute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus." Kuna siia tulid juurde mõned punktid [perekonnaseisutoimingutest], siis tuli seaduse pealkirja muuta.
Muudatusettepanek nr 2 puudutab seda, et ekslikult jäi tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadusega, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve, välja riigilõiv. Selleks, et see riigilõiv saaks sisse pandud, on see muudatusettepanek tehtud. Ja sellest tulenevalt peab siseriiklik seadusandlus endiselt võimaldama võtta riigilõivu ka selle tõendi väljastamise eest, mis on seotud näiteks abielu lahutamisega ja nii edasi, mille puhul on teisest riigist vaja neid tõendeid.
Siis kolmas muudatusettepanek. Riigilõivuseaduse § 340 täiendatakse lõikega 31, sest ka Brüssel IIa määruse alusel tõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 10 eurot. Ja seadusest oli jällegi ekslikult välja jäänud nimeseaduse alusel antava haldusakti väljavõtte riigilõivude võrdsustamine. Kolm ettepanekut oligi.
Otsused, mis komisjonis tehti: ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. jaanuaril käesoleval aastal, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 25. jaanuaril.
Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.
Eelnõu kohta on esitatud kolm muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitatud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ja kolmas muudatusettepanek ... Kus meil see kolmas muudatusettepanek on? Ei ole. Vabandust! Kolmas muudatusettepanek, kohe me leiame. Ja kolmas muudatusettepanek, samuti esitatud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.
Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 731 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on sotsiaalkomisjoni algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu [770] esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti!
Suur aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Mul on suur rõõm tutvustada teile sotsiaalkomisjoni algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu 770 esimesel lugemisel. Ja ütlen kohe alguses ära, et sisult on see seadus väga suur ja oluline, aga vormilt ainult ühte punkti lisav.
Sotsiaalkomisjon otsustas 13. detsembril algatada okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu. Meie poole oli varasemalt pöördunud Siberis sündinud laste MTÜ sarnase ettepanekuga. Sotsiaalkomisjon arutas seda ettepanekut, muret, kuulas ära ka pöördujad ja tegi seda lausa viiel korral: 15. novembril, 17. novembril, 22. novembril, 12. detsembril, ja 13. detsembril, kui langetati ka otsus selline seaduseelnõu ja muudatus algatada. Sellel komisjoni [istungil], kui me peale algatamist arutasime – see toimus 10. jaanuaril käesoleval aastal – ja valmistasime seaduseelnõu esimeseks lugemiseks ette, osalesid meil Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika ja piiriülese sotsiaalkindlustuse osakonna nõunik Liidia Soontak ja Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko. [Eelnõu] sisu, nii nagu sai öeldud, oluline ja tähtis ja paljude inimeste õiglustunnet siiski parandav, et ei riivaks enam, on järgmine. Praegu kehtiv seadus ei loe neid lapsi, kes on sündinud Siberis ja kelle vanem on saanud loa siirduda tagasi Eestisse, aga need lapsed on sündinud peale selle loa saamist, represseerituks. Selle vea otsustas sotsiaalkomisjon parandada. Meil käisid esinemas, nii nagu sai alguses öeldud, Siberis sündinud laste MTÜ juhatuse liige Ene Muts ja liige Ritta Roosaar.
Muudatusega loetaksegi represseerituks kõik need asumisel sündinud, kes on sündinud viie aasta jooksul vabanemisotsuse saamisest, sõltumata sellest, millised olid nende vanemate Eestisse mittenaasmise põhjused. Näitena võib tuua sellise [olukorra], et üks pereliige oli saanud loa Eestisse naasta, aga teine, võib-olla raskelt haige pereliige ei olnud sellist luba saanud. Siis on täiesti selge, et perekond ootas ka teisele loa andmist. Komisjonis toodi ka näide, et üheksandat kuud rase naine sai loa naasta Eestisse. Tal oli valida, kas sünnitada laps Siberis või rongis. Ja selge see, et lapse ellujäämise lootus oli [suurem], kui jääda ja sünnitada laps seal.
Hetkel võib öelda, et selle muudatusega tegelikult likvideeritakse [ülekohut]. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse eesmärk eelkõige ongi leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 12. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tehtud ülekohut. Ja see tähendab seda, et need inimesed, need lapsed, kelle sünnikohaks on Siber ja kes täna ei ole selle seaduse mõistes represseeritud, hakkaksid saama represseeritu toetust, mis sellel aastal on 292 eurot, eelmisel aastal alles oli see 232 eurot. Ja eelkõige [ei ole oluline] mitte niivõrd toetus, kuivõrd see tunne. Seal sündinud raske elusaatusega inimesed tunnevad, et see ülekohus on mingil määral ka [kaotatud], kui neil on see nimetus. Toodi näiteid, et reisimisel vaadatakse: sünnikoht on mingi Siberi küla või linn, aga ei ole represseeritu, ei ole nagu selle mõttes. Need lood, mida räägiti meile sotsiaalkomisjonis, olid päris muljet avaldavad. Ma tahan väga tunnustada ka seda, et selle seaduseelnõu seletuskiri on koostatud väga heas koostöös kahe ministeeriumi ametnikega, ehk lisaks muidugi tublidele sotsiaalkomisjoni naistele, kes on kindlasti parimad, on see tehtud koostöös Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga.
See on lühike ülevaade sellest, mida see seadus muudab. Hetkel võib öelda ka seda, võib-olla on lihtsalt kolleegidele huvipakkuv, et 2022. aasta novembri seisuga on represseerituid kokku – need, kes kannavad seda nimetust ja kellel on see staatus – 7460, ja nendest lapsi, kes on sündinud asumisel, 2064. Kui me küsisime ka seda – ja tõesti tundis huvi ka Sotsiaalministeerium, sest Sotsiaalkindlustusamet tegeleb sellega hetkel –, kui palju võib olla neid inimesi, kes peale selle seaduseelnõu seaduseks saamist pöörduksid [Sotsiaalkindlustusameti poole], siis neid võib olla 100, aga maksimaalselt kuni 500, tegelikult seda arvu ei ole teada. Aastate jooksul on pöördunud 20–40 inimest. Kellelegi ei hakata tagantjärele menetlust uuesti korraldama, vaid on nii, et 1. jaanuarist 2024, kui see seadus jõustub ja kui see punkt on sees – viis aastat, sõltumata põhjusest, miks ei saanud tagasi pöörduda –, saavad inimesed ise uuesti pöörduda. Seal toodi näiteid ka: kool oli pooleli, asuti õppima, mõnel oli kohustuslik suunamine. Kõik need sellised asjad võisid mõjutada seda tagasipöördumist. Ma arvan, et see on vähim, mida meie selles koosseisus veel saaksime teha, et seda ebaõiglust veidigi tasandada, likvideerida. See on lühidalt kõik. Aitäh teile!
Aitäh! Teile on ka küsimusi. Marko Šorin, palun!
Tänan, eesistuja! Hea esineja! Nagu te just lõpetasite, loomulikult on see ääretult tore, et Eesti riik nii-öelda minevikuhaavu üritab parandada. Aga minu küsimus on seotud seletuskirja [punktiga] "Seaduse mõjud", kus on kirjas need inimesed, kes nüüd peaksid ilmselt selles protsessis osalema. Need on juristid, peaspetsialistid, hüvitiste osakonna menetleja. Kas praegu represseeritute jaoks ei ole neid inimesi tööl? See, mis puudutab just seda menetlemise osa siin lõpus, palgakulusid.
Suur tänu, hea ametikaaslane, võimaluse eest mul ära öelda ka see, mis ma unustasin! Siis tulen vastuse juurde. Komisjon langetas ühtses meeles ja konsensuses ka väga olulised otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda täna, 17. [jaanuaril], see oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees, teie ees kõnelenud Helmen Kütt, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ning muidugi tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest [määrata] muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist.
Ja nüüd sinna vastuse juurde. Jah, tõepoolest, tegelikult tekkis meil ka komisjonis selliseid küsimusi või arutelusid. Pärast komisjoni istungit saadeti meile Sotsiaalministeeriumist sellised andmed, et see võiks vajada veidike muudatusi arvutirakenduses, ja ka personalikulud. Kui päris aus olla, need arvud on siin esitatud selliselt, nagu meie poole Sotsiaalministeerium pöördus. Samas me kõik teame, arvestades represseeritute vanust, nende hulk väheneb ja nende inimeste töökoormus, kes täna represseeritutega tegelevad, tegelikult ju ka. Need [represseeritud] on suures osas kõrges vanuses, mitte seal sündinud lapsed, vaid represseeritud, ja see arv tegelikult väheneb. Ja ma ei ole märganud seda, ma väga vabandan, aga ma ei ole märganud, et kui mõni töö hakkab otsa lõppema, siis hakatakse inimesi kas vabastama, koondama või midagi muutma, et kui palju on neid sisemisi ressursse, et seda tööd teha. Samas me ei tea, kui palju [inimesi] 2024. aasta 1. jaanuarist [taotlusega] pöördub. Küllap see on siis valmisoleku osas. Aga need on need andmed, mis meile edastati, mis me seletuskirja pidasime vajalikuks kirja panna. Ja kindlasti nüüd edasi menetluse ajal me tahame selgust saada ka Sotsiaalkindlustusametilt ja Sotsiaalministeeriumilt, kuidas need asjad tegelikult on ja kuidas on vähenenud ka eelnev töökoormus või kui palju on planeeritud suurenemist. Ma saan aru, et õigus on pöörduda ja täpset arvu ei tea, aga millal need [inimesed tööle] rakendatakse, kas nad võetakse kohe aasta alguses, kas nad teevad osa lepinguga – see pakub meile komisjonis kindlasti ka jutuainet ja küsimusi. Nii et teise lugemise korral ma hea meelega ootan, et esitage mulle see küsimus veel ja siis ma vastan täpsemini.
Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Henn Põlluaas, palun!
Austatud eesistuja! Head kolleegid! Harva on põhjust siin puldis tunda rõõmu millegi üle, eriti tegelikult sellise kurva tagapõhjaga eelnõu üle. Aga ma olen kindel, et Riigikogu võtab selle okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muudatuse vastu ja sunni tõttu võõrsil sündinud lapsed saavad ka õiguse ja õigluse osaliseks. Pikemalt rääkisin ma sellest siis, kui me eelmine kord arutasime ja menetlesime okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmist, kui me tõstsime seda toetust neile. Ma võib-olla hetkel nendest lastest väga palju ei räägi ja neile ei keskendu.
Aga see teema on ju, võiks öelda, lausa piiritu. Siinjuures peaksime meeles pidama ka seda, et ega need lapsed ei sattunud üksi ja kogemata sinna Siberi ja Venemaa avarustesse, ja kes ellu jäid, tulid tagasi. Kõigi nende vanemad ju küüditati alusetult. Neid kasutati orjatööl Venemaal kuskil sovhoosides, kolhoosides, kanalite kaevamistel. Paljud inimesed, tuhanded olid vangistatud, tegid metsatööd, kaevasid kanaleid, kaevandasid – mis iganes. Ja me võime öelda, et kümned tuhanded Eesti inimesed on teinud aastaid ja aastaid, mõned isegi kümneid aastaid orjatööd Venemaal, ilma et nad oleksid selle eest saanud tasu või kui said, siis niivõrd minimaalselt, et sellega äraelamine oli võimatu ja pidi midagi kõrvalt tegema.
Kõik see töö ja kõik see vaev, mida Eesti inimesed on Venemaale sunniviisil panustanud, on heastamata, rääkimata sellest ülekohtust. Eesti riik on küll mitmel korral arutanud ja võtnud vastu otsuseid, et me peame pöörduma Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase poole kommunismi kuritegude ja selle orjatöö kompenseerimise ja kompensatsiooni väljanõudmise küsimuses. Ja ometigi seda ei ole tehtud. Läti ja Leedu on sellega tegelenud pikalt. Jah, võib ju öelda, et nad ei ole ka midagi saanud, aga nad on vähemalt küsinud, nad on vähemalt nõudnud. Eestis kunagi tegeles vastav komisjon sellega, koostati ka valge raamat, kuhu üsna, kuidas öelda, mitte väga täpselt, vaid ümmarguselt siiski suudeti kokku hinnata kõik need Eestile ja Eesti rahvale tekitatud kahjud. Aga sinna see ka jäi. Tegelikult peaksime minema nüüd sammu edasi ja koostöös oma naabritega, kes samuti kommunistliku režiimi all kannatasid, need teemad ikkagi üheskoos esile tõstma ja vastavad nõuded Venemaale esitama.
Siia juurde kuulub terve rida muid asju veel ka hilisemast ajast. Üks näide on kas või Afganistani sõda, kuhu Eestist viidi ka väga suur hulk mehi sunniviisiliselt võõra riigi eest võõras riigis võitlema.
Palun lisaaega.
Palun, kolm minutit lisaaega!
Ja tegelikult on ka nemad ju seeläbi okupatsioonirežiimi poolt represseeritud ja selle ohvrid. Paljud neist said seal surma, väga paljud on kannatanud vaimsete häirete ja stressi käes. Ka need inimesed tuleks tunnistada represseerituteks.
Ja kui me räägime veidikene laiemalt, siis meil on ilus okupatsiooniohvrite memoriaal Maarjamäel, tõesti suurepärane. Väga tore, et meil on olemas koht, kus käia ja leinata ja mälestada oma hukkunud sugulasi ja tuttavaid. Aga ometigi millegipärast on need nimed, mis seal kirjas on, mingisuguse kummalise filtri läbinud. Memento on korduvalt pööranud sellele tähelepanu, et seal ei ole kõiki nimesid, mis seal peaksid olema. See hulk on väga suur, nad võiksid ka seda ise täpsustada.
Mina nii täpselt ei tea, aga üks asi, mis mulle hakkas silma, oli näiteks 1941. aastal mobiliseeritud Eesti mehed, umbes 33 000, kes viidi Venemaale ja öeldi küll, et lähevad sõjaväkke, aga läksid hoopis vangilaagrisse. Esimese talve jooksul suri seal umbes 13 000 inimest nälga, haigustesse, mahalaskmise ja poliitilise puhastuse tõttu. Kas nemad ei ole siis kommunismirežiimi ohvrid? Loomulikult on. Ka nemad peaks sinna nimekirja kandma.
Kogu selle õuduse tagajärjel, mis me läbi elasime – tulen tagasi laste juurde –, jäi meil, nagu president Meri kunagi ütles, sündimata umbes pool miljonit last. Nende kümnete tuhandete inimeste küüditamise tõttu, tuhandete arreteeritud ja maha lastud inimeste tõttu, sõjas hukkunud ja järgnenud õudustes kannatanud inimeste võimatuse tõttu saada lapsi sellises olukorras või soovidagi lapsi. Ja pool miljonit last, see on ju tegelikult pool eestlaste koguarvust. See on pehmelt öeldes genotsiid.
Kui me kõik need teemad paneme kokku – ja neid on kindlasti veel oluliselt rohkemgi, mida ma siin lühidas kõnes ei jõua käsitleda –, siis tõepoolest, kas me ei saaks või ei peaks tõesti lõpuks selga sirgu ajama, lööma rusikaga lauale ja ütlema, et meie rahva kannatused, meie mälestused, meie ajalugu kõik väärib seda, et seda ei tohi unustada, seda tuleb meeles pidada ja süüdlane, Venemaa, peab selle eest vastutust kandma ja seda kõike kompenseerima? Aitäh!
Aitäh! Helmen Kütt, palun!
Aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Ma vabas tõlkes esitan ühe mõtte. Ema Teresa on öelnud, et alati ei pea tegema suuri asju, vaid väikesi asju suure armastuse ja kirega. Ja minu meelest see on üks väga oluline samm selle eelnõu puhul, mille esimese lugemise me täna läbisime.
Miks ma tulin üldse tagasi siia pulti? Ma tahan väga tänada Mementot, represseeritute organisatsioone. Aga Siberis sündinud laste MTÜ, kes tähistab 4. veebruaril oma esimest aastapäeva, on näide sellest, et inimesed on kogunenud, Siberis sündinud lapsed on kogunenud. Nende lapsed teavad seda lugu ja nemad ei lase sellel ununeda. See on ajaloo mõistes väga oluline. Kohe on välja tulemas raamat nende laste lugudest. See saab olema mahukas ülevaade.
Ja mulle väga meeldib Ülle Madise, meie õiguskantsler, kes on öelnud, et tihtipeale menetletakse asju ja lõpuks menetletakse see inimene või probleem uksest välja. Mina tahan tänada ametikaaslasi sotsiaalkomisjonist, aga kindlasti ka Liidia Soontakki Sotsiaalministeeriumist ja Mariko Jõeorg-Jurtšenkot Justiitsministeeriumist nende arutelude ja nende põhimõtete eest, mis esitati sotsiaalkomisjonis, ja selle arusaama eest, kui vajalik on meil selle koosseisu jooksul veel teha see muudatus. Ma väga-väga tänan häid kolleege.
Minu meelest sellega me astume ühe sammu edasi. Ja tõepoolest, kolleeg Põlluaasa toodud mõtted, mis vajavad ilmselt järgmises Riigikogu koosseisus arutamist ja lahendamist, on kindlasti olulised meelde jätta ja nendega tulevikus tegeleda.
Tänan ka sotsiaalkomisjoni tublisid ja töökaid naisi selle eest, et nad kõik selle meie arutelu, mis oli enne, kui me otsustasime [eelnõu] algatada, viiel koosolekul, väga keerulisel ajal, kui meil olid rasked eelnõud ja ka presidendi poolt väljakuulutamata jäetud seaduse tõttu erakorralised istungid, suutsid kenasti protokollida. Need on ka ajaloo mõttes olulised. Ja veel kord: usun, et ma esindan kõiki sadat liiget pluss mina, et õnnitleda ka Siberis sündinud laste MTÜ‑d nende esimesel aastapäeval, mida nad tähistavad 4. veebruaril. Aitäh teile! Head menetlemist ühiselt!
Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi Riigikogu liikmetel ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 770 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 31. jaanuar kell 17.15.
Head kolleegid, seega on tänane päevakord ammendunud ja istung lõppenud. Aitäh teile! Kohtumiseni homme!
