Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitlen täna 20‑st Riigikogu liikmest koosneva vabatahtlike koalitsiooni nimel jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva konventsiooni ehk Ottawa konventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu.
Kõigepealt räägin sellest, milleks seda [eelnõu] vaja on, siis räägin vastuväidetest ning lõpuks räägin ka probleemist, mis meil on seoses põhiseadusega, ja pakun välja kaks võimalikku lahendust, kuidas sellest probleemist üle saada.
Miks meil siis oleks vaja Ottawa konventsioon denonsseerida, või alternatiivina, mille ma hiljem välja pakun, selles osalemine peatada? Väga lihtsalt vastates: see tuleneb meie praegusest julgeolekuolukorrast. Tegelikult peaks välislepingu ratifitseerimise või denonsseerimise [ettepaneku] esitama Vabariigi Valitsus. Aga kuigi nüüd on laiaulatusliku agressiooni algusest Ukrainas möödas varsti juba 11 kuud ja kui valimisteni jõuame, siis on aasta täis, ei ole valitsus sellist eelnõu esitanud ja seda ei esitanud ka eelmine valitsus. Seepärast oleme püüdnud tulla siin valitsusele appi, sest see probleem vajab lahendust.
Väga lihtsalt öeldes ei ole konventsiooni täitmine praegustes tingimustes enam meie rahvuslikes huvides. Riigikogu ratifitseeris jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva Ottawa konventsiooni 2004. aastal, paar nädalat enne Eesti võtmist Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks. Ottawa konventsioon jõustus Eesti Vabariigi suhtes 2004. aasta 1. novembril. Ehk siis, kui me selle konventsiooniga liitusime, me olime täiesti teistsuguses julgeolekuolukorras.
20. sajandi teise poole sõjalistes konfliktides olid jalaväemiinid paljuski nõrgema osapoole võitlusvahendid, sest tema ei saanud endale suuremat tulejõudu ehk pommituslennuväge, lahingukoptereid ega suurtükiväge lubada. Erineva ideoloogilise suunitlusega vastupanuliikumised ja terroriorganisatsioonid kasutasid jalaväemiine laialdaselt valitsusvägede vastases sissitegevuses. Nõrga juhtimise ja puuduliku väljaõppe tõttu pandi miine maha, kuidas juhtus, ei koostatud miiniväljade passe ega kaarte, mistõttu oli pärast lahingutegevuse lõppu miine raske ka leida ja kahjutuks teha. Enamik jalaväemiinide tõttu aset leidnud tsiviilisikute surmajuhtumeid ja vigastusi tulenesid miinide ebaprofessionaalsest käsitsemisest miinitõkete rajamisel. Sõjapiirkondades tehtud pildid miinisõja tagajärgedest, näiteks ärarebitud jäsemetega lastest, kutsusid esile lääneriikide üldsuse pahameele. Poliitikutelt nõuti otsustavat tegutsemist.
Ottawa konventsioon sündis terve põlvkonna rahuvõitlejate visade ja pikaajaliste jõupingutuste tulemusena. Näiteks Briti printsess Diana oli üks neist, kes selle eest aktiivselt seisis. Nad lähtusid õilsast eesmärgist: piirata jalaväemiinide keelustamise abil sõjategevuse ulatust ning koos sellega tsiviilisikute kaotusi ja kannatusi. Praktikas see paraku ei õnnestunud.
Esimese suure tagasilöögi põhjustas tõsiasi, et suurriigid USA, Hiina ja Venemaa ei ühinenud Ottawa konventsiooniga. Tuletan meelde, et meie põhiline liitlane Ameerika Ühendriigid ja meie suhtes väga ebasõbralikult meelestatud Venemaa ei ole kumbki Ottawa konventsiooniga ühinenud. Ka ei ole võimalik nende riikide puhul täheldada mingit kavatsust seda tulevikus teha. Näiteks kasutab Venemaa Ukraina sõjas jalaväemiine väga aktiivselt. Nad ei soovi oma sõjalist tegevusvabadust piirata. Küll on nende huvides oma asümmeetriliste vastaste ehk sissiliikumiste ja terroriorganisatsioonide tegevusvabaduse kärpimine.
Käesoleva sajandi algusest muutusid Ottawa konventsiooni jõustumise tõttu standardsed tehases valmistatud jalaväemiinid sissi‑ ja terroriorganisatsioonidele raskesti kättesaadavaks. Teoreetiliselt oleks pidanud see nende tegevust oluliselt pärssima, sest tänaseks on Ottawa konventsiooniga liitunud kokku 163 riiki, sealhulgas kõik Euroopa maad peale Venemaa. Aga kahjuks nõnda ei läinud. Standardsete tehases valmistatud jalaväemiinide asemel hakkasid need rühmitused kõikjal sõjakolletes – Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias ning mujal – kasutama üha rohkem isevalmistatud lõhkekehi. Erinevalt standardsetest jalaväemiinidest, mille tehnilised andmed – lõhkeaine kogus, miini kuju ja suurus, initsieerimisviis ja nii edasi – on teada, on iga isevalmistatud lõhkekeha oma olemuselt ainulaadne. Sissidel või terroristidel on võimalik kogemustest õppida ja valmistada järjest paremaid ja tõhusamaid lõhkekehi ning neid üha efektiivsemalt kasutada. Nõnda ka näiteks Iraagis ja Afganistanis juhtus. Isevalmistatud lõhkekehad olid põhiline võitlusvahend, mida koalitsioonivägede vastu kasutati ja mis lõppkokkuvõttes viisid selleni, et me ei saavutanud nendes sõdades oma eesmärke, ehk maakeeles öeldes, tegelikult me kaotasime.
Vähem kui kahe aastakümnega ongi isevalmistatud lõhkekehade valmistamine teinud läbi plahvatusliku arengu. Näiteks Ukrainas kasutatakse isevalmistatud lõhkekehi nüüd ka nii, et neid kukutatakse tavalistelt tsiviildroonidelt, need on jõudnud otsapidi juba ka õhku. Siit tulenebki teine, kõige olulisem tagasilöök. Ottawa konventsiooni õilis eesmärk, vähendada jalaväemiinide keelustamisega tsiviilisikute kaotusi ja kannatusi sõjas, jäi saavutamata, kuna nende asemele tulid isevalmistatud lõhkekehad.
Kolmas tõsine tagasilöök tuleb negatiivsetest muutustest Ida-Euroopa julgeolekukeskkonnas. Kui Eesti NATO‑sse astus ja paljude Euroopa riikide eeskujul Ottawa konventsiooniga liitus, käsitlesid alliansi tuumikriigid Venemaad strateegilise partnerina või koguni potentsiaalse liitlasena terrorismivastases sõjas. Tänane olukord on hoopis teine. Gruusia ja Ukraina sõdade kontekstis puudub meil garantii, et Venemaa agressiivne ja ettearvamatu käitumine ei võiks Eestit ohustada.
Uues olukorras on Eesti sunnitud tegema kõik endast oleneva, et sõjalist riigikaitset tugevdada. Ka ei saa me endale lubada, et sõja korral võiksid teised Ottawa konventsiooniga liitumisest hoidunud riigid Eesti territooriumil jalaväemiine kasutada, meie aga seda teha ei tohiks. Venemaa-Ukraina sõda, kus jalaväemiine kasutavad kõik osapooled, kuigi Ukraina on Ottawa konventsiooniga liitunud, tõestab, et need ei ole oma tähtsust minetanud, olles nüüdisaegse sõjategevuse lahutamatu osa.
Ka näitab Venemaa-Ukraina sõda, et iga linn ja asula, mis jääb potentsiaalse vaenlase reaktiivlaskeseadeldiste ja suurtükiväe tuleulatusse, langeb halastamatute, tsiviilelanikkonda tapvate ja suurt ainelist kahju nõudvate tulelöökide ohvriks. Meil ei õnnestu vältida säärast olukorda Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel, Võrus ja Põlvas, tõenäoliselt ka mitte Tartus. Küll aga peaksime suutma pidada sõda nõnda, et vähemalt Tallinna, Pärnut ning teisi suuremaid Lääne‑ ja Kesk-Eesti linnu ei purustataks ja tsiviilelanikkond ei kannataks viiekohalistesse numbritesse küündivaid kaotusi. Selleks tuleb vaenlase edasiliikumine peatada. Ilma tõhusa pioneeritegevuseta, mille väga oluline osa on jalaväemiinide kasutamine, ei ole see võimalik.
Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei ole jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva Ottawa konventsiooni nõuetest kinnipidamine enam Eesti rahvuslikes huvides. See nõrgendab meie kaitsevõimet.
Enesekaitsevahendina on jalaväemiin tõhus, odav ning piisava heidutusvõimega. Jalaväemiinid on unikaalsed võitlusvahendid selles mõttes, et massilise kasutamise puhul tekitavad need lisaks otsestele kaotustele ehk surnutele ja haavatutele veel tõsise psühholoogilise efekti hirmu näol, mida vaenlase sõdurid lahinguväljal liikudes tunneksid. See piiraks oluliselt nende tegevusvabadust ning kompenseeriks osaliselt tulejõu puudujääki, mis meil paratamatult on. Ühegi teise alternatiivse relvasüsteemi abil ei ole võimalik sarnast efekti saavutada. Üks selline relvasüsteem muidugi on, need on isevalmistatud lõhkekehad. Neid me kahtlemata hakkame siis ka valmistama.
Samalaadset efekti on küll võimalik saavutada eespool kirjeldatud isevalmistatud lõhkekehade massilise kasutamise abil, aga see eeldaks nende valmistamise õpetamist sisuliselt igale ajateenijale, reservväelasele ja kaitseliitlasele ning igapäevaseid praktilisi lõhkamisi lahinglaskmistel. Ühiskonna turvalisuse seisukohalt oleks see riskantne. Samuti tekitaks see komplikatsioone Eesti rahvusvahelises suhtluses, kutsudes esile tarbetuid etteheiteid ja süüdistusi.
Jalaväemiinide professionaalseks kasutamiseks vajalikud juhtimis‑, distsipliini‑ ja väljaõppealased eeltingimused on muu hulgas miiniväljade kaartide ja passide koostamine, miiniväljade tähistamine, tsiviilelanikkonna teavitamine ning miinide kahjutuks tegemine pärast lahingutegevuse lõppemist. Kõike seda suudavad Kaitsevägi ja Kaitseliit täielikult täita. Kuigi inimlikud eksimused on võimalikud, garanteerib see, et sõja korral jalaväemiinide kasutamisega kaasnev kahju Eesti tsiviilelanikkonnale oleks minimaalne ning liitlasvägedele vajalik tegevusvabadus Eesti territooriumil oleks tagatud.
Seoses Ottawa konventsiooni denonsseerimisega võib Eesti võtta endale ühepoolse kohustuse hoiduda jalaväemiinide müümisest või muul viisil teistele riikidele edasiandmisest ning deklareerida, et ei kasuta jalaväemiine väljaspool oma territooriumi.
Vastavalt Ottawa konventsiooni artiklile 20 on osalisriigil riikliku suveräänsuse teostamisel õigus konventsioonist väljuda. Väljumisest tuleb teatada eelkõige teistele osalisriikidele, depositaarile ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogule. Väljumiskirjas peavad olema täielikult ära toodud põhjused, mis tingivad konventsioonist väljumise. Väljumine jõustub kuue kuu möödumisel päevast, mil depositaar on väljumiskirja kätte saanud. Kui nimetatud kuuekuulise ajavahemiku möödumise hetkel on väljuv osalisriik segatud relvakonflikti, ei jõustu väljumine enne relvakonflikti lõppu. Ehk siis pange hoolikalt tähele seda lõpuosa.
Nii. Järgmiseks käsitlen mõnevõrra argumente, mida on esitatud, et miks me ei peaks Ottawa konventsioonist väljuma. Vabariigi Valitsus teatavasti ei andnud selles suhtes meile mingit seisukohta.
Esimene vastuväide, mida Kaitseministeerium esitab, on see, et selleks puudub sõjaline vajadus, sealhulgas Ukraina sõja esmaste õppetundide valguses. See väide ei pea paika. Nendes piirkondades, kus Ukraina pool oli korralikult kindlustatud, näiteks Donbassi rindel, ei ole siiamaani sooritatud mingit läbimurret. Näiteks Mariupol ei langenud mitte sellepärast, et rindest murti eespool läbi, vaid sellepärast, et Vene väed [tungisid peale] Krimmist. Samamoodi on nüüd Ukraina kaitseliinide integraalsed osad jalaväemiinid.
Ma toon lihtsalt ühe näite ühe miinitüübi kohta. Võtame miini PFM-1 ja Nõukogude-aegse puistemiini, mille hüüdnimi on "lepjoška", see on selline roheline väike jublakas, kus on 40 grammi vedelat lõhkeainet. Ukrainal oli neid 6 miljonit. Nad ühinesid konventsiooniga ja hävitasid enne sõja puhkemist, enne 2014. aastat neid tempos 10 000 – 20 000 miini aastas. Pärast seda nad loomulikult lõpetasid nende miinide hävitamise ja on neid ka nüüd sõjas kasutanud. Ka okupeeritud alade tsiviilelanikkonda on kahjuks nende kasutamise tõttu hukkunud. Viimane näide oli see, et tuntud Vene marurahvuslasest blogija hüüdnimega WarGonzo alias Pegov astus miinile ja sellega tema blogimine lõppes.
Loomulikult, Ukraina pool kasutab neid miine. Kui ta on suutnud ehitada kaitseliini õigel ajal ja õiges kohas, siis on see oluliselt pidurdanud ja tõkestanud vastase edasiliikumist. Aga kui ta ei ole seda suutnud, näiteks Krimmi maakitsusel Hersoni oblastis, siis on Vene väed kiiresti edasi liikunud.
Teine vastuväide on, et see raskendaks liitlaste kaasamist Eesti territooriumi kaitsmisse ja mõjuks potentsiaalsele Eesti kaitsevõimele negatiivselt. Meie põhiline liitlane Ameerika Ühendriigid ei ole [selle konventsiooniga] liitunud. Loomulikult, kui näiteks meie liitlastel on probleem, et neil on raskusi tegutsemisega miinisõja tingimustes, siis nad peavad seda õppima, sest Vene pool kasutab neid miine nagunii. See kogus, kui palju meie neid kasutaksime, oleks võrreldamatult väiksem. Ja Vene pool kasutab puistemiine, neidsamu PFM‑1‑sid ja PTM‑3‑sid, mida ta reaktiivsuurtükiväe või helikopterite heidetuna levitaks ka meie tagalas, kus liitlased liiguvad. Liitlased peavad sellega kohanema nagunii, siin ei ole neil pääsu.
"See ei leiaks mõistmist meie liitlaste poolt ning tooks kaasa negatiivse rahvusvahelise tähelepanu ja surve." Küsiksin niiviisi. Kunagi Nõukogude ajal oli selline määratlus nagu maailma progressiivne üldsus, mille hulka Nõukogude Liit ennast muidugi ka kvalifitseeris. Kas me saame kõigi nende arvamustega arvestada? Paraku mitte, sest riigi kaitsmisel ei ole sellest palju abi.
Viimane [argument]: "Jalaväemiinide kasutamisel on keeruline täita sõjapidamise reeglitest tulenevat vahetegemise põhimõtet; samuti põhjustavad jalaväemiinid liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi, mis on keelatud muu lepingu ja rahvusvahelise õigusega." Loomulikult põhjustavad jalaväemiinid seda, aga põhiline põhjustaja, mis hakkaks seda siin põhjustama, on Vene poole mahapandud jalaväemiinid, mitte meie omad. Meie paneksime neid maha nii, nagu ma ennist kirjeldasin. Me mitte ei külvaks neid kusagile, vaid nad oleks kaitserajatiste ja tõkkesõlmede, mida me rajaksime, olulised ja tähtsad osad.
Tankitõrjemiinid võetakse väga lihtsalt üles, kui neid ei kaeta jalaväemiinidega. Meil on ka praegu jalaväemiine, näiteks suundmiine, mis on konventsiooniga lubatud. On ju selge, et meil ei ole iga miini taha võimalik panna sõdurit, kes jälgiks täpselt miini lõhkamist. Me sõja ajal hakkame seda konventsiooni rikkuma nii või naa, nagu teeb ka Ukraina. Ukrainale ei tee etteheiteid eriti keegi, kellel oleks nagu õigus neid teha.
Nii. Nüüd võtan ette ka selle konventsiooni denonsseerimise algatamise probleemi. Me küsisime arvamust meie juriidiliselt osakonnalt. Ma loen ette selle kokkuvõtte, milleni nad jõudsid: "Põhiseaduse § 87 punkti 4 kohaselt esitab valitsus välislepingud Riigikogule denonsseerimiseks ning § 65 punkti 4 kohaselt Riigikogu denonsseerib neid vastavalt põhiseaduse §‑le 121. Põhiseadus ega VäSS ei näe ette Riigikogule võimalust ise algatada välislepingu denonsseerimise protsessi. Seega on käesoleval juhul SE 726 algatamisega sekkus Riigikogu valitsuse pädevusse ning riivas sellega põhiseaduses sätestatud võimude lahususe põhimõtet."
Loomulikult ei paku ma, et me läheksime seda teed, et iga hinna eest püüaksime siin ise denonsseerida ja läheksime siis presidendi ja Riigikohtuni välja. See ei oleks lahendus. Lahendusi, võimalikke, on nüüd kaks. Ma pakun need mõlemad välja. Esimene lahendus on see, et me mitte ei denonsseeri Ottawa konventsiooni, vaid me peatame osaluse selles ja peatame osaluse seni, kuni on jõus või kehtib meie endi otsus, millega me kuulutasime Venemaa praeguse režiimi terroristlikuks režiimiks. Konventsioon iseenesest meid ei sega. Meid segab praegu see, et me ei saa seda rakendada Venemaa tegevuse tõttu. Ka see osaluse peatamine võiks rahvusvaheliselt – need küsimused siin tõusetusid, et kuidas see vastu võetakse, see meie otsus – avaldada teistsugust mõju. Valitsuse kartused ongi eelkõige seotud sellega, kuidas see vastu võetakse. Peatamise kohta ei ütle põhiseadus meile loomulikult midagi.
Muidugi, see looks pretsedendi, sest seni keegi midagi sellist Ottawa konventsiooniga teinud ei ole. Aga seni ei ole ka olnud sellist pretsedenti, et ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige lihtsalt paneb toime agressiooni oma naaberriigi vastu ja annekteerib osa selle territooriumist. Olukord, kus Ottawa konventsioon vastu võeti, oli hoopis teine kui praegu. Me peame leidma mingi lahenduse.
Teine lahendus on muidugi see, et pärast esimest lugemist menetlus raugeb ja me esitame Vabariigi Valitsusele otsuse eelnõu, millega me kutsume neid üles seda algatama.
Siin on edasiseks kaks teed võimalikud. Aga igal juhul kutsun teid praegu toetama eelnõu ja seda, et esimene lugemine lõpetada. Siis me saame emba-kumba teed mööda edasi minna. Aitäh!