Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole soovi. Siis saame minna kohe kohaloleku kontrolli juurde. Palun!  

Kohale registreeris ennast 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Tänases päevakorras on meil 12 päevakorrapunkti. Läheme esimese päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (623 SE) kolmas lugemine, mis vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Head kolleegid, kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Jah, Kalle Laanet, palun! Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Viimaste aegade kaitseväge puudutavad, Eesti riigikaitset puudutavad seaduseelnõud, mida me siin saalis oleme arutanud, on ju eelkõige tingitud sellest, et meil käib Euroopas viimaste aastate, aastakümnete suurim agressioon, sõda. Ja nagu me kasutame riigikaitses väljendit, et iga okas loeb, siis me selle seaduseelnõuga just nimelt mõtleme selle peale, et see okas saaks olema võimalikult lihtsalt kaitsmaks meie riiki, meie Eestit. Ja kui me räägime okka saamiseks kaitsmiskõlbulikkusest, siis see algab ju tõesti ajateenistusest: kuidas noored ajateenistusse liiguvad, kuidas nad oma tervisekontrolle peavad läbima, et nad ei peaks seda tegema bürokraatlikult, tervishoiuressurssi raisates, et see oleks kiire ja efektiivne, kuidas see okas peaks kandma oma vormiriietust, et selles oleks selgust, kuidas oleks motiveeritud selle okka tegevus nii ajateenistuses loomulikult ja pärast ka reservteenistuses. Ja eelkõige kõige tähtsam on loomulikult selle juures see, et kõik need riigisaladusest tulenevad aspektid oleks kõigil meie riigi kaitsjatel selged ja teada, mida ja kus kohas millist riigisaladust nad hoidma peavad. Ja nagu Abraham Lincoln on öelnud, et hääletamine on püssikuulidest tugevam, teeme selle hääletuse ära ja teeme selle kaudu ka Eesti kaitsmise tugevamaks.

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, sellega on läbirääkimised lõppenud ja me saame minna lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 623. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud biotsiidiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 700 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni aseesimehe Merry Aarti! (Juhataja helistab kella.) Kolleegid, tähelepanu! 

Kui vaheaeg ära lõpeb, siis ma hakkan rääkima. (Juhataja: "Kuidas?") Kui vaheaeg ära lõpeb, siis ma hakkan rääkima.

Vaheaeg ongi lõppenud. Head kolleegid, tähelepanu nüüd! Me oleme teise päevakorrapunkti juures.

Aitäh! On meeldiv, et vaheaeg on lõppenud. Räägin siis biotsiidiseadusest, aga kuna sellega on tükk aega möödas, siis ma teen väikese kokkuvõtte sellest seadusest. Ja see, et me saaksime kõik aru, millest me räägime, siis ma ütlen, et biotsiid on toode, mis sisaldab toimeainena kemikaali või mikroorganismi, mis hävitab, tõrjub, muudab kahjutuks või võitleb inimesele kahjulike organismide vastu. Ja puhtfüüsilise või mehaanilise toimega tooted ei ole biotsiidid.

Nüüd, enamus selle seaduse muudatusi on tehnilist laadi ehk see puudutab õigusaktide ajakohastamist. Samuti täpsustatakse järelevalve korraldust, kaasajastatakse riigilõivusid. Siis puudutatakse ka kanepit ja magunit, seda mooni eesti keeles öeldes, aga see tähendab seda, et ei puudutata narkootilist poolt nendes ainetes, vaid ajakohastatakse kohaldatavate nõuete paragrahvi. Ja see puudutab põllumajandusliku ehk köiekanepi ja ka õlikanepi tootmist ja need kanepitaimed peavad olema sordilehes. Uusi keelde ja käskusid ei seata. See puudutab ka teisi seadusi, sealhulgas atmosfääriõhu, kemikaali-, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadust, riigilõivuseadust, toote nõuetele vastavuse seadust.

Tahaksin veel võib-olla öelda, et riigilõivud on osaliselt väga suured. Siin on kaks poolt. See sihtrühm on sisuliselt kahesuunaline. Üks sihtrühm on need, kes näiteks kaubanduskeskuses käivad ja desinfitseerivad käsi. Neid on hästi palju, neid väga need riigilõivud ei puuduta. Küll aga need suured riigilõivud puudutavad mõnda üksikut firmat, kes tulevad turule uute toodetega. Ja uute toodetega turule tulemine, see võtab väga pikalt aega, see nõuab väga-väga palju ekspertiise ja ressursside kaasamist. Ja sellega on veel see asi, et tegelikult Eesti turule võivad tulla ka Euroopa Liidu, ütleme, firmad. See, et kui meie need riigilõivud oleksid väga väikesed, siis see tähendaks seda, et Euroopa Liidust kasutatakse seda ära ja tullakse meie turule. Nii et see on natuke sellega seotud.

Nüüd tulles protokolli juurde, siis esimene lugemine lõpetati 16. november, nagu te kõik hästi mäletate. Muudatusettepanekute tähtajaks oli 30. november, selleks ettepanekuid ei esitatud. Komisjon küsis arvamust ka sotsiaalkomisjonilt, aga sotsiaalkomisjon ei pidanud oluliseks seda oma arvamuse avaldamist. Tehti neli muudatusettepanekut, mis tegelikult on kõik natukene sellist normitehnilist laadi. Muudatusettepanek 1 on normitehnilist laadi. Muudatusettepanek 2 on lõige 7 jagatud kaheks, see on ka lihtsalt arusaadavuse mõttes. Muudatus nr 3 on normitehnilist ja keelelist laadi. Ja neljas muudatusettepanek on keelelist laadi. Ja komisjon tegi menetlusotsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. jaanuaril. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Aitäh! Auväärt ettekandja, teile on ka küsimusi. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Äkki hästi lühidalt, kuna see puudutab natukene põllumajanduslikku kanepit, kas kanepitootjatel läheb lihtsamaks, keerulisemaks või selgemaks?

Otseselt kanepitootjaid see ei puuduta. Kanepi valda ka mitte. (Naerab.) See, mida sa, Andrus, võib-olla natukene silmas pidasid, see psühhotroopne pool sellel asjal, määratletakse sotsiaalministri määrusega.

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut ja vaatame need läbi. Esimene muudatusettepanek, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, samuti keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja samamoodi neljas muudatusettepanek, keskkonnakomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Nii. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 700 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja teine päevakorrapunkt on ka läbitud.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise seaduse eelnõu (714 SE) teine lugemine. Ja ma palun ettekandjaks väliskomisjoni esimehe Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! See on väga lühike eelnõu, aga ma siiski tuletan meelde, millest see eelnõu räägib. Nimelt eelnõuga täiendatakse välissuhtlemisseadust ja nähakse Vabariigi Valitsusele või tema volitatud ministrile ette võimalus volitada halduslepinguga haldusülesanne täitmiseks riigi sihtasutusele või riigi osalusel asutatud sihtasutusele, et saaks kasutada Euroopa Liidu toetust ja välisabi.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 14. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 29. detsembriks ühtegi ettepanekut ei esitatud. Riigikogu väliskomisjonis arutasime eelnõu ettevalmistamist teiseks lugemiseks 9. jaanuari istungil. Istungil komisjoni liige Henn Põlluaas teatas, et ta ei poolda selle seaduse vastuvõtmist, kuna sellisel kujul Vabariigi Valitsuse poolt haldusülesannete edasi volitamine teeb selle protsessi veelgi aeganõudvamaks ja läbipaistmatumaks.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 18. jaanuaril ning viia läbi lõpphääletus. Otsuse poolt oli kuus liiget ja vastu üks komisjoni liige, Henn Põlluaas. Aitäh!

Aitäh! Aga teile on ka küsimusi. Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas on mingi teadmine sellest sihtrühmast – jälle ma küsin selle sihtrühma kohta –, kui palju selliseid sihtasutusi või neid võiks olla, kes sellega võiksid olla nagu seostatud või seostatavad?

Aitäh! No me räägime põhimõtteliselt kolmest sihtasutusest: Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, Maaelu Edendamise Sihtasutus ja Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõule ka esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 714 teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud ja meie kolmas päevakorrapunkt ka läbitud.

Ja me saame edasi minna. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtuekspertiisiseaduse eelnõu teine lugemine. Eelnõu 644. Ja selle eelnõu ettekandja on õiguskomisjoni esimees Heljo Pikhof. Eelnõule on 13 muudatusettepanekut esitatud. Nii et, head kolleegid, kes ei ole jõudnud veel tutvuda muudatusettepanekutega, olge head, vaadake läbi, on võimalik neid panna ka hääletusele, muudatusettepanekuid. Ja kui jääb midagi segaseks, on võimalik ettekandjalt ka küsida. Ettekandja teeb kindlasti ka põhjaliku ettekande ja ülevaate eelnõu sisust. Ma palungi ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, ma väga tänan! Võib-olla ma siis tutvustan menetlust juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Kohtuekspertiisiseaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2022. aasta 6. juulil ja eelnõu eesmärk on lahendada kohtuekspertiisi valdkonnas kerkinud praktilised probleemid. Viimastel aastatel on muutunud ja arenenud nii teadus kui ka tehnika ja ekspertiiside tellimise vajadus. Seega tuleb ajakohastada ka kohtuekspertiisi puudutavaid õigusakte. Uue regulatsiooni üheks eesmärgiks on kohtuekspertiisivaldkonna senisest suurem paindlikkus. Paindlikkus tagab eelkõige parema ja kiirema menetluse, mis sisaldab endiselt kõrge kvaliteediga ja teaduslikult põhjendatud eksperdiarvamust, mis võib aga vastavalt vajadusele olla vormistatud kas lühemalt või pikemalt. Ühtlasi luuakse kohtuekspertiisivaldkonna õiguslik valmisolek üleminekuks täisdigitaalsele kohtumenetlusele.

Eelnõu 644 esimene lugemine lõpetati 18. oktoobril käesoleval aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 26. oktoober käesoleval aastal. Riigikogu liikmed eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud. Ja toimus ka kaasamisring. Eelnõu kohta küsiti arvamust siis järgmistelt huvigruppidelt, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisse Eesti Advokatuurilt, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt, Harju Maakohtult, Pärnu Maakohtult, Riigikohtult, Tallinna Ringkonnakohtult, Tartu Maakohtult, Tartu Ringkonnakohtult, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt, Viru Maakohtult ja Õiguskantsleri Kantseleist. Oma arvamuse eelnõu kohta esitasid ka Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Riigikohus, Tartu Ülikool ja Viru Maakohus. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudil täiendavaid ettepanekuid ei olnud. Justiitsministeerium saatis käesoleva aasta 16. novembril kirja, milles esitas ettepanekud eelnõu muutmiseks.

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks oma 2022. aasta 6. detsembri istungil. Istungil osalesid Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ja nõunik Anne Kruusement, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu esindaja, kliiniline kohtu- ja korrektsioonipsühholoog Mari-Liis Mägi. Komisjon kuulas ära nende kõikide seisukohad.

Nüüd, tähelepanekud puudutasid kohtuekspertiisiseaduse eelnõu lisas 1 toodud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimäärust ja toodi välja vajadus täpsustada psühholoogi pädevust, et välistada olukord, kus igaüks, kes nimetab ennast psühholoogiks, saaks olla kaasatud kohtupsühhiaatriliste ja -psühholoogiliste kompleksekspertiiside tegemisse. Juhiti tähelepanu kompleksekspertiiside kontekstis psühhiaatrite ja kliiniliste psühholoogide ning kohtupsühhiaatria ekspertide ja kohtupsühholoogia ekspertide tasu erinevusele, mis ei ole põhjendatud. Mõlemal juhul on tegemist valdkonna tippspetsialistidega ja mõlemal kestab väljaõpe ligi kümme aastat. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas, et rakendusakti täpsustamisega tegeldakse ning kaasatakse asjaosalisi, arvestades nende esitatud ettepanekuid. Justiitsministeeriumi esindajad selgitasid ka ministeeriumi kirjas toodud ettepanekuid ja muudatusettepanekud on eelkõige seotud digitaalsele menetlusele üleminekuga. Osa kohtuekspertiisiga seonduvaid nõndanimetatud digisätteid oli kavandatud kriminaalmenetlusõiguse revisjoni eelnõusse, kuid sätete olulisust arvestades on vaja neid menetleda ja jõustada koos kohtuekspertiisiseadusega. See oli Justiitsministeeriumi palve neid koos menetleda. Ja nagu juba lugupeetud juhataja ütles, on 13 muudatusettepanekut esitatud. Need on tulnud kõik juhtivkomisjonilt ja lähtuvalt Justiitsministeeriumist tulnud ettepanekutest.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Siis me saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek, õiguskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, ka õiguskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek – muudatusettepanek on väga pikk –, õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, õiguskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, ka õiguskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, õiguskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Ka seitsmes muudatusettepanek õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Sama ka üheksanda muudatusettepanekuga, õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 10., õiguskomisjoni poolt, arvestada täielikult. 11., ka õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 12., õiguskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Ja 13. muudatusettepanek, esitatud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Muudatusettepanekud läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni seisukoht ja ettepanek on eelnõu 644 SE teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud.

Me saame minna edasi viienda päevakorrapunkti menetlemise juurde, milleks on õiguskomisjoni algatatud relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (627 SE) esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas õiguskomisjon 17. mail. Novembri keskel tegi Siseministeeriumi õiguskomisjonile ettepaneku täiendada algse nimega relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Niisiis, menetlusprotsess jätkus komisjonis novembris ja detsembris ja ka veel sel nädalal. Nüüd on see eelnõu lõpuks teie ees, lugupeetud parlamendiliikmed, ja selle täpsustatud nimi on relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Relvaseaduse regulatsioonide täpsustamine on suuresti tingitud muutunud geopoliitilisest ja julgeolekuolukorrast, nagu me kõik väga hästi teame. Relvade käitlemist ja omamist puudutavad reeglid on Eestis küll juba suhteliselt ranged, kuid on aspekte, mida saab veel paremaks muuta. Nendeks on suures plaanis politsei eelkontrolli ja järelevalve tõhustamine turvalisuse suurendamiseks, aga ka relvaseaduse põhimõtteliste nõuete muutmine.

Ja nüüd siis kokkuvõtlikult, mis muutub, mida tahetakse muuta. Muudatused puudutavad kuut seadust, nende hulgas on relvaseadus, karistusregistri seadus, korrakaitseseadus, riigikaitseseadus, julgeolekuasutuste seadus ja erakorralise seisukorra seadus. Sellest tuleneb ka seaduse nimetuse muutmine. Relvade käitlemist ja lubade väljastamist puudutava regulatsiooni muutmisel on suures plaanis neli eesmärki: täiendavate piirangute seadmine relvalubade taotlemisel välismaalastele, Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja talumise hüvitise maksmise võimaldamisega seotud vajalikud muudatused, PPA ja kapo võimekuse tõstmine ohtude tõrjumiseks ja ennetamiseks ning samuti soovitakse laiendada jahipidamisel helisummuti kasutamise võimalust.

Ma peatun lühidalt relvaloa taotlemisega seotud muudatustel. Kõigepealt piiratakse isikute ringi, kellel on Eestis relvaloa saamise ning relvade ja laskemoona käitlemise võimalus. Eestis võivad relvaloa saada edaspidi, kui seadus jõustub, vaid Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanikud, kellel on Eesti elamisluba või kes elavad Eestis elamisõiguse alusel. Niisiis jääks õigus saada Eestis relvaluba järgmiste riikide kodanikele: Euroopa Liidu 27 liikmesriiki, Liechtenstein, Norra, Šveits ja NATO liikmesriikide kodanikud, pluss USA, Kanada, Suurbritannia, Island ja Türgi. See käib nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute kohta.

Loomulikult tõusetub kohe küsimus, kuidas mõjutab seaduse muutmine neid, kes selle nimistu tingimustele ei vasta, kuid relvaluba juba on. Rakendussätetes nähakse ette, et määratlemata kodakondsusega isikutele väljastatud load kehtivad loal märgitud kuupäevani ja teiste välismaalaste load kehtivad veel ühe aasta. Üleminekuaeg jätab võimaluse muutustega kohaneda, oma relvad võõrandada, osa neist laskekõlbmatuks muuta või astuda samme kodakondsuse muutmiseks. Ja need, kellel relvaluba pole, kuid kes soovivad seda taotleda, tuleb arvestada ka keelenõude muutmisega. Pärast seaduse vastuvõtmist saab relvaluba taotleda vaid eesti keelt heal tasemel valdab välismaalane, sest relvaeksam on eelnõu järgi edaspidi täies mahus eestikeelne.

Relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muudatused. Sellest ka mõned sõnad. Täieneb relvaseaduse loetelu süütegudest, mille toimepanemine välistab karistuse kehtimise ajal relva omanikuks olemise. Näiteks lisanduvad sellesse karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisud, välisriigi agressiooniaktiga liitumine ja selles osalemine. Sellega on niimoodi, et kui karistusandmed registrist kustutatakse, see tähendab, et karistus on kantud, siis on õigus ikkagi jälle relvaluba taotleda. Aga ühtlasi pikendab relvaseaduse loetelu süütegudest, mis välistavad alatiseks relva omanikuks saamise, need on näiteks tapmine ja mõrv.

Sellega seoses antakse Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitseliidule õigus vaadata karistusregistri arhiivist, kas isikut on kunagi nende tegude eest süüdi mõistetud. Selline õigus lisandub. Relvadega on muidugi seotud veel muud load, need on kollektsioneerimisload, juriidilise isiku relvaload, relvakandmisload, turvateenistujatel tegevusload, näiteks relvakaupmehel. Ka nende lubade väljastamisel lähevad nõuded rangemaks. Ehk siin on kavas samuti kehtestada kodakondsuspiirang.

Nagu eespool muudetavate seaduste nimekirjas öeldud juba, tõepoolest, mõned muudatused puudutavad PPA-d ja kapot. Näiteks täpsustatakse korrakaitseseaduses lahingumoona mõistet ja käitlemise õigust. Täpsemalt, relvaseaduses on Siseministeeriumi valitsemisala asutustel see õigus küll juba praegu olemas, kuid korrakaitseseaduses on veel vastavad muudatused tegemata. Samuti antakse eelnõuga Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile lõhkematerjali käitlemise õigus ja laiendatakse nende kasutatavat relvastust.

PPA, Kaitsevägi ja kapo saavad õiguse kasutada kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal sõjarelvi, et tõsta ohu tõrjumise süütegude ennetamise ja tõkestamise võimekust. Ja muudatus võimaldab neil näiteks terrorirünnaku puhul kasutada ka granaate. Veel lisatakse relvaseadusesse säte, mis võimaldab maksta Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja talumise eest hüvitist. Seda hüvitist saab maksta kohaliku omavalitsuse üksusele. Õigupoolest annab see säte volitusnormi, millega luuakse juriidiline alus harjutusväljade arendamise ja kasutamisega seotud olulise mõju hüvitamiseks. Seda raha saab kasutada kohalikku elu huvides, kas ehitada kergliiklusteid, müratõkkeid või midagi muud.

Jahimeestel on muudatuste paketis ka huvipakkuvat, kindlasti helisummuti kasutamise võimaluste laiendamine, mis jahikaugetele inimestele tuleks tõlkida niimoodi lahti, et jahi käigus ühest piirkonnast teise liikudes ei pea enam helisummutit relvaraualt eemaldama. Ja edaspidi saab kasutusele võtta ka relvad, millele on juba tehases summuti külge keevitatud. Kui see seadus vastu võetakse. See on lühike kokkuvõte õiguskomisjoni algatatud eelnõust.

Komisjonis toimus arutelusid mitu korda selle eelnõu teemal. Need algasid juba 21. novembril ja ettevalmistus esimeseks lugemiseks toimus veel ka detsembris ja isegi selle nädala esmaspäeval. 21. novembril osales õiguskomisjoni istungil ka siseminister Lauri Läänemets. Ma markeerin mõningaid teemasid ja mõningaid küsimusi. Täiesti võimatu on seda kõike siia tuua, kuna arutelud olid pikad ja huvitavad, aga need protokollid on kõik kättesaadavad. 21. novembril oli sisemistele Lauri Läänemets komisjonis ja ta tutvustas Vabariigi Valitsuse esitatud muudatusettepanekuid, mis tulid peale algatamist. Kõige olulisem ettepanek puudutab mitte kodanikelt relvade äravõtmist ja relva omamise õigus oleks edaspidi Eestis vaid nendel, kes on Eesti, Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanikud. Eelnõuga nähakse ette kaks ajavahemikku, mis aja jooksul relvad tuleks loovutada.

Välismaalaste osas oleks ette nähtud üheaastane periood, mille jooksul peaks relvadest loobuma või siis ka soovi korral vahetama kodakondsust. Määratlemata kodakondsusega isikute puhul Vabariigi Valitsuse ettepanekul neile väljastatud lubade kehtivusaja lõpus lubasid ei uuendata ega uusi ei väljastata.

Siseminister märkis, et siinkohal on olnud küsimusi, miks seda ei tehta kiiremini, ja selgitas, et viimase paari aasta jooksul on PPA teinud põhjalikke julgeolekukontrolle kõikide relvaloa omanike tausta kohta ning vajadusel reageerinud. Kohalolnud Siseministeeriumi esindaja asekantsler Veiko Kommusaar lisas, et muudatus nähakse ette ka juriidilistele isikutele, nagu ma juba eespool seaduse eelnõu tutvustuses mainisin, nendele juriidilistele isikutele, kes ei ole NATO ega Euroopa Liidu kodanikud. Nii et kui inimene soovib ettevõtte nimele relvastust või tegeleda kas või relvade müügiga, siis nende ettevõtete juhtorganitesse nad kuuluda ei saa. Ta märkis, et täna on selliseid ettevõtteid Eestis kaks, kes peavad ettevõtte tegevuses muudatusi tegema. Kaks.

Komisjoni liikmetel oli erinevaid küsimusi. Küsiti, kas Eestis on kõik relvad arvel korralikult. Kommussaar vastas, et arvel on kõik isikud, kellel on relvaluba antud ja relvad väljastatud. Samas on inimesed võimelised ka ebaseaduslikult relvi hankima. Ennekõige saame rääkida organiseeritud kuritegelike rühmituste puhul, aga Eestis nende osakaal suur ei ole. Niimoodi.

Kolleeg Anastassia-Kõlvart kommenteeris, et kevadel veel kodakondsuspiiranguga seotud muudatused tundusid ebavajalikud ja pidi kaardistatama olukorda. Kas on olemas äkki siin mingi põhiseadusega vastuolu risk selles eelnõus? Minister vastas, et põhiseadusega vastuolu ei ole, sellepärast et ettepaneku kohaselt on relva omamine Eesti kodaniku õigus. Niisugune tuleb edaspidine seaduse sõnastus. Ja teistes riikides ei olegi praktikat, et kõik riigis elavad inimesed peavad saama õiguse relva kanda.

Asekantsler selgitas, et põhiseadusega vastuollu küsimusi on arutatud ja piirangutega kaasnevat mõju on ka hinnatud, ja ütles, et põhiseadusega oleks vastuolus see olukord, kui relvaluba antakse vaid kindlale inimrühmale. Kuid ette ettepaneku sõnastuse kohaselt ütleb Eesti riik, kellele relvaluba antakse. Ehk lisaks Eesti kodanikele on seal ka Euroopa Liidu ja NATO kodanikud ja teised.

Muidugi oli juttu ka sellest, et Ukraina sõja mõjudest tulenevalt on võrreldes kevadega tehtud tänaseks järeldusi ja ettepanekuid on parandatud. Kevadel oli küsimus pigem selles, et sooviti kiiresti ülevaadet saada, kellele on relvaload antud. Aga see eelnõu on ennetav ja tulevikku vaatav meede, et Eesti riik ei peaks tegelema tagajärgedega, mida oleks saanud ära hoida.

Meie hea kolleeg Marek Jürgenson küsis naaberriigi Läti kohta, kuidas nemad on need relvadega seotud küsimused lahendanud, arvestades, et seal on venekeelse elanikkonna osakaal oluliselt suurem kui Eestis. Asekantsler selgitas, et ta oskab Läti ja Leedu kohta öelda seda, et seal on Venemaa ja Valgevene kodanikele üldiselt vähem relvi kui Eestis ning seda erinevatel põhjustel, kuigi võimalus relva omamiseks on. Leedus on samasugune seadusemuudatus, nagu meile siin praegu hakkasime menetlema, praegu ettevalmistamisel. Leedus on niisugune relvakultuur, et mittekodanikud pigem ei oma relvi, ei osta endale relvi.

Niimoodi. Siis tehti ka menetlusotsused, et kas ollakse nõus, et Siseministeeriumi ettepanekud või Vabariigi Valitsusele ettepanekud lähevad sellel eelnõul juurde, mis juba kevadel alustati. Selle poolt oli kuus õiguskomisjoni liiget, vastu oli üks ja üks oli erapooletu. Aga see tähendab seda, et need muudatusettepanekud läksid eelnõusse sisse. Ühtlasi otsustati, et seda arutelu jätkatakse detsembris. Selle poolt oli ka seitse inimest, üks oli vastu ja üks oli erapooletu. Niisugune otsus.

Tulime siis 5. detsembril selle eelnõu juurde tagasi. Kohal oli ka nelja ministeeriumi, keda see eelnõu muudatused puudutavad, esindajad. Siin oli Siseministeeriumist asekantsler Veiko Kommusaar, osakonnajuhataja Henry Timberg, õigusnõunik Marju Aibast, Justiitsministeeriumist oli nõunik Signe Reinsalu, karistusõiguse juhataja nõunik Einar Hillep, Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna jahinduse nõunik Tõnu Traks ja Kaitseministeeriumist valdkonnajuht Guido Pääsuke. Nendega koos komisjon sai arutada kõiki neid punkte.

Arutelu peamiseks teemaks kujunes Siseministeeriumi ettepanek, mis puudutab praktilist politsei igapäevatööd, sealhulgas elektrišoki kasutamist ja lõhkematerjali käitlemist. Istungil osalenud asekantsler Kommusaar tõi näiteks elektrišokirelva kasutamise õiguse, mille kohta uuriti ka suhtumist Euroopa Liidu liikmesriikidelt ja vastustest selgus, et liikmesriikidest seitsmeteistkümnel on viidud elektrišokirelva kasutamine samale tasemele, mida praegu soovib muudatusega  sätestada Eesti. Selle eesmärk on, et politseinikud saaksid rünnaku puhul vähem viga ja ka ründajale endale oleksid tagajärjed kergemad. See elektrišokirelva teema kujunes ka selliseks pikemaks teemaks. Ja nüüd kohe tõttan ette meie hilisematest aruteludest ja ütlen, et see jäi sellest eelnõust praegu välja. Nii et enne teist lugemist tõenäoliselt võib-olla tullakse tagasi, see arutelu oli põhjalik ja väga professionaalne ja valdkonnaasjatundlik, nii et ma ei hakka seda siin peegeldama oma tasemelt.

Oli küsimus ka nende kolmandate riikide kodanike kohta, kes relvalubasid taotlevad. Ja siis anti selline tõenäosushinnang: seaduse vastuvõtmisel see, et kolmandate riikide kodanikud Eestis relvaluba taotlevad, tõenäoliselt jääks alla 30, mingisuguseid väga suuri numbreid ei ole.

Jahimeeste teemat ma siin mainisin. Mis puudutab helisummuteid, selle kohta ma juba ütlesin, et need liiguvad edasi. Aga vahepeal tuli ka ettepanek öösihikuid kasutusele võtta. Seega ka langeb või jääb praegu esimese lugemise tekstis välja, kuna Keskkonnaministeerium ei ole veel täpset seisukohta välja kujundanud ja see on natukene keerulisem teema. Võib-olla siin arutatakse veel asjasse puutuvate inimestega kõike seda, huvigruppidega, et mismoodi käituda. Nii et see oli selline asi.

Talumishüvitise eesmärgist räägiti pikemalt seal kohtumisel. Rõhutan üle, et see ei puuduta siin Nursipalu, aga juba täna osaliselt kaetakse teatud kulusid ja soovitakse, et see hüvitise maksmise võimalus oleks selgemini sätestatud seaduses. Ja seda hüvitist hakatakse maksma kohalikule omavalitsusele, kokkuleppel, mis nendel seal parajasti on.

Küsimusi oli igasuguseid, tõsiseid ja asjatundlikke. Marek Jürgenson uuris, kas need kohalikud omavalitsused on selle muudatusega nõus, kui see harjutusväljak on nende territooriumil ja tekib hüvitamise hüvitise saamise võimalus või raha, et rajada sinna müratõkkeid ja nii edasi. Siis Kaitseministeeriumi esindaja kinnitas, sõnas ja ütles, et kohalike omavalitsustega tehakse juba täna koostööd, näiteks puhkealade ümberkorraldamisel, ja makstakse teatud kulusid kinni.

Proua komisjoni juht küsis ka, kuidas on inimestega, kes seal piirkonnas elavad ja kes on kõige rohkem häiritud tõenäoliselt. Kaitseministeeriumi esindaja ütles, et inimene saab kohaliku omavalitsuse kaudu anda indikatsiooni, näiteks kuhu midagi rajada, ja Kaitseministeerium reageerinud väga selgelt ja kiiresti kohalike inimeste muredele ja küsimustele.

Nii, ma näen, et aeg läheb kiiresti. Kõike siin ei jõua. (Lehitseb pabereid.) Kohe tulen siit edasi. See arutelu oli, oli veel tõesti pikk. Aga 12. detsembril me seda jätkasime. Ja sellel päeval tehti ka menetlusotsused, mis on tõenäoliselt kõige tähtsamad selle eelnõu edasiliikumisel. Alustuseks sellele 12. detsembril komisjoni juhataja proua Pikhof andis ülevaate, mis areng on eelnõu ettevalmistamisel toimunud. Ja siis ta ütleski, et see öösihikute teema on välja jäänud, vajab veel arutelu see küsimus. Juttu oli ka sellest, et lõhkematerjalide käitlemine ehk PPA-le ja kapole vastava võimekuse loomise teema. Hetkel nad saavad küll kasutada eriotstarbelisi lõhkamisseadeldisi, kuid need ei ole õigust vastavalt moon ise kokku panna ja nad tohivad kasutada vaid ettevalmistatud koguses toodet. Sellest oli ka juttu. Aga küsimusi oli komisjoni liikmetel väga palju. Saime kõigile nendele vastused.

Küsimus oli näiteks rahvusvahelise praktika kohta, kuidas granaate kasutada. Kas on meil see teadmine olemas? Jah, tõepoolest on. Jällegi Siseministeeriumi esindaja ütles, et 10-l liikmesriigil on sõjarelvad ja granaadid politseinikele lubatud ning kasutatakse vastavalt olukorrale ja vajadusele.

Ma tulen nüüd menetlusotsuste juurde, sellepärast et kell tiksub. Seal 12. detsembril tehti ka oluliselt menetlusotsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril, selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu 0, erapooletuid 1; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. jaanuar ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. jaanuar kell 16. Ühtlasi ka juhtivkomisjoni esindaja otsustati ära, et see olen mina, Urve Tiidus. Kõik need otsused tehti siis sellises arvulises koosseisus: 8 oli kõikide otsuste poolt, vastu ei olnud keegi ja üks jäi erapooletuks. Niisugune. Aga jah, selle saalis menetleja poolt olid kõik. Aitäh!

Aitäh väga täpse ajakasutuse eest! Aga teile on ka küsimusi. Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea kolleeg Urve! Oma väga põhjalikus ettekandes te korduvalt rõhutasite seda, et novembrikuus lisandus antud eelnõule hulga muudatusi. Minu küsimus on selline, et kuidas te kommenteeriksite Justiitsministeeriumi kriitikat just selles osas, mis puudutab neid muudatusi, mis pandi sellele eelnõule juurde.

Aitäh, lugupeetud kolleeg Marek Jürgenson! Tõepoolest, kui nüüd nagu täpsemalt rääkida, ma siin mainisin elektrišokirelva kasutamist ja veel paar teemat, siis Justiitsministeeriumil ja Siseministeeriumil on siin vaja veel asja arutada, niisugune oli komisjoni järeldus sellest, sellepärast et nad väga ühtemoodi ei arvanud sellest. Sellepärast jäi ka see elektrišokirelva kasutamise laiendamise võimalus välja praegu, aga mina isiklikult loodan, et nad saavad selles kokkuleppele, sellepärast et see ei ole midagi uut ega midagi täiesti enneolematut sellises turva‑ ja julgeolekuolukorras. Hea küsimus küll, jah.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Urve! Minu küsimus tuleb harjutusväljaku ümbruse elanikele ja omavalitsustele negatiivsete mõjude kompenseerimisest. Sa, Urve, tead väga täpselt, kuidas on tuulikutega. Kui tuuliku arendaja soovib teha sinna teie kaunisse kodukanti mingeid tuulikuid, siis kompenseerimine toimub nii omavalitsusele kui ka inimestele. Selline eelnõu on vastu võetud. Kas te komisjonis ei arutanud seda koalitsioonilepingu punkti, et kompenseerida tuleb nii inimestele kui omavalitsustele?

Aitäh, lugupeetud Kalvi Kõva! See protokoll on mul siin kõik ees. Kui ma hakkan siin kohe seda välja võtma, vähemasti mälu järgi ma saan öelda, et esialgu siiski harjutusvälja talumise hüvitise maksmine toimub plaani järgi kohaliku omavalitsuse üksustele, ja rõhutatakse siin, et see muudatus, mis siin kavandatakse, ei ole seotud Nursipalu temaatikaga. Et jah, hüvitist ei maksta inimestele, vaid kohalikule omavalitsusele, kes siis saab seda raha kasutada kohaliku elu hüvanguks ja teha siis kas kergliiklusteid, müratõkkeid ja nii edasi. Kui koalitsioonileppes see on, siis tõenäoliselt see enne teist lugemist tuleb samamoodi läbi arutada, nagu see elektrišokirelva teema.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma vaatan, et eelnõu sai algatatud komisjoni poolt 17. mail. Täna on meil juba 11. jaanuar. Teie ettekandest tuli välja, et ka siseminister leiab, et sellel on selline ennetav mõju. Millal see aeg nagu tuli, kui siseminister andis enda seisukoha, et see ei ole kiireloomuline asi, vaid sellel on aega küll, et see on lihtsalt tulevikku suunatud ennetav tegevus. Ilmselgelt on see kahe teise erakonna poolt algatatud eelnõu puhul hoopis teine eesmärk, mis on praegusel hetkel välja tulnud. Kas sellepärast ongi menetlus veninud nii palju, et siseministril on teine lähenemine?

Aitäh, hea kolleeg Tarmo Kruusimäe! Sina ju osaled meil õiguskomisjoni istungitel alati, sul on palju küsimusi ja seda sa küsinud ei ole. Kui ma siin pean peegeldama komisjoni seisukohti ja komisjoni arutelusid, siis jällegi, ma tulen sellesama asja juurde, et see on väga põhjalik eelnõu mitme seaduse muutmiseks, nimelt kuue seaduse muutmiseks. Ja ütleme niimoodi, et kui see algatati maikuus, me kõik teame, mismoodi siis asjad olid. Me teame, kuidas asjad julgeolekupoliitiliselt, geopoliitiliselt on edasi arenenud, aga mööname, et seaduseelnõude koostamine on siiski keeruline ja mõningast aega nõudev töö. Ega siin ka ei ole veel kõik täiuslik. Ma vaatan meie hea abilise, nõunik Carina Rikarti poole ja ta on sellega kahe käega nõus, et siin tuleb veel väga tõsiselt seda tööd teha, et kõik oleks hea tava järgi, et oleks kodu- ja töökorra järgi ja üldse seaduseelnõude ja seadusloome kohta käivate põhimõtete järgi.

Jah, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Lihtsalt enda mälu värskendamiseks. Ma mäletan küll neid niinimetatud vaidlusi ja mis seal oli. Algselt oli ju eesmärk ikkagi tagada turvalisus siin ja mis tundus, et on kiireloomuline. On nüüd toonud selle. Aga oskate te seal uuesti välja öelda, et millal, mis ajal hakkasid tulema need muud ettepanekud, mille siseminister lauale tõi, mis laialdaselt käsitlevad küll relvaseadust, aga ei ole algse eesmärgiga seotud?

Aitäh veel kord küsimuse eest! Kui nüüd mingit päevamäära küsida, siis need muudatusettepanekud, meie käsitlesime neid ju novembrikuus. Küllap see teadmine ja ohu- ja riskihinnangud kujunesid aja jooksul ja ega ühe päevaga maailma ei muuda. Nii et siin ma jään selle konkreetse kuupäeva võlgu, aga komisjonile olid materjalid kättesaadavad novembris ja see on... Kuupäev on siis... Mis ta oli siis? 12. november. Vat nii!

Jah, nüüd on nii tõesti, et rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Marek Jürgenson, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu hea kolleeg, kes eelnõu ette kandis, juba siin korduvalt viitas, muudetakse päris palju seadusi selle eelnõuga ja selles eelnõus on päris palju olulist ja vajalikku, mis eriti peegeldab seda olukorda, mis meil tänases aegruumis on.

Aga siiski pean ma esinema ka kriitikaga. Ja millele siin juba hea kolleeg Tarmo Kruusimäe vihjas, et algsele eelnõule 627, mis puudutas ainult relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muudatusi, on menetluse käigus lisatud terve hulk selle eelnõu eesmärgiga tegelikult sobimatuid muudatusi. Eelnõude menetlemisel kehtib tuntud reegel, et eelnõudele ei esitata selliseid muudatusi, mis hägustavad eelnõu mõtet või ei seondu hoopiski eelnõu eesmärgiga ja mis annavad oma sisu ja taotletava eesmärgi poolest mahult täiesti uue seaduseelnõu mõõdu välja. Eelnõu koormamine selliste täiendustega toob minu arvates kaasa selle, et õiguskorda satuvad sisuliselt toored, piisavalt läbi kaalumata ja huvigruppide ja puudutatud isikute poolt läbi arutamata muudatused, mis omakorda võivad anda soovitule hoopis vastupidise tulemuse. Selline praktika on kahetsusväärne.

Näitena võib tuua, et sellised muudatused puudutavad ka riigikaitsevaldkonna teemasid, muu hulgas sõjarelvade kasutamise õigust Politsei- ja Piirivalveameti, samuti Kaitsepolitseiameti poolt kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Laiemat arutelu vajavad ka muudatusettepanekud, mis annavad lahingumoona, sealhulgas granaatide kasutamisõiguse politseinikele. Nendes osades toodi muide ka õiguskomisjoni istungil välja, et nii olulised põhimõttelised küsimused tuleks lahendada kriisideks valmisoleku seaduseelnõu raames, mille väljatöötamine tegelikult juba hetkel käib Vabariigi Valitsuse tasandil, või siis oleks tulnud Riigikogus algatada eraldi eelnõu selliste muudatuste seadustamiseks.

Tegelikult me hakkasime antud temaatikat päris sisuliselt koos Siseministeeriumiga arutama eelmise aasta märtsikuus. Nagu siin eelkõneleja viitas, 17. mail see eelnõu algatati. Ja miks tegelikult ei ole me jõudnud eesmärgini ... See eelnõu tegelikult oleks võib-olla erinevate eelnõude kujul või kõik need muudatused oleks vastu võetud, kui oleks koheselt mindud õiget teed ja tehtud erinevad eelnõud. Aga paraku täna me oleme siin. Ja lõpetuseks tahaks öelda, et tegelikult kogu see asi näeb välja selline, et nööbi külge on täna siis õmmeldud pintsak ja pintsaku peale veel on asetatud ka palitu. Ei ole päris hea praktika, aga sellegipoolest jõudu tööle. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Oli vist märtsikuu, kui Isamaa Erakond algatas relvaseaduse eelnõu, nähes seda, et peatselt terroristlikuks kuulutatud riigi kodanikud ei peaks omama õigust Eesti Vabariigis kanda relva ja omada relvaõigust ning seda ka tema niinimetatud vasall‑ või partnerriigi Valgevene puhul. Mõlemad eelnõud olid küll sisse antud opositsioonierakondade poolt, aga eks maailm ole kogu aeg pidevas liikumises ja mingi hetk see eelmine valitsus, mis on täiesti loogiline, ka langes, tulid uued läbirääkimised, siis koalitsioonileppes just Isamaa Erakond rõhutas, et see on äärmiselt oluline ja see peab koalitsioonileppes olema sisse kirjutatud. Nagu me meediumi vahendil teame seda, siis üks meie partner koalitsioonist oli üsna häälekalt vastu sellele, et Venemaa kodanikelt relvaluba mingil määral ära võetakse, kuigi me kuulsime neid arvamusi, et põhiseaduslikku riivet ei ole, et Eesti Vabariigi kodanikel on õigus kanda, mitte kohustus, ja mitte ei ole kõikidel Eesti Vabariigi territooriumil viibivatel inimestel.

Aga mis me näeme, on see, et pärast seda, kui 17. mail algatati vastavalt koalitsioonileppele eelnõu, jõudis ta tegelikult menetlemise ringi meil juba novembrikuus. Kaua tehtud kaunikene ja täis võimalikke neid ettepanekuid. Hea on veel, et siseminister ei küsinud arvamust ka veel, ütleme, Lastekaitse Liidult, näiteks milliste mängurelvade või mulaažrelvadega võiksid lapsed näiteks kui mitme meetri kaugusel liivakastist olla, kui mitu meetrit kiik. See on eelnõu menetluse takistamine. Mis selle eesmärk on, seda oskab öelda tubli kaitseliitlane Lauri Läänemets ise. Kas on ajendatud see eelnõu, millest ta oli, või on siia tehtud väga palju?

Isamaa on jätkuvalt arvamusel, et see on meede, mis tuleb kiirelt ära teha. Me oleks jõudnud seda ära teha, kui esimene lugemine ei oleks täna siin, 11. jaanuaril aastal 2023. See tähendab seda, et kui teine lugemine on läbi, on muudatusettepanekute tegemiseks kümme päeva, siis komisjoni esimees teeb kaasamisringi, siis me hakkame ka neid muudatusi, mis nüüd tulevad siia juurde veel, menetlema. Ja, head rahvaasemikud, valitud pead ja need kõik, kes me peame hoidma, et Eesti oleks turvaline riik meie kodanikele ja teistele siin elavatele inimestele, jõuamegi sinna, et 24. veebruariks me võib-olla isegi saame – ehk siis aastaga – vastu võetud selle otsuse, millest rääkisid 24. veebruari hommikul kõik murelikud inimesed siis, kui Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp. Isamaa taha ei ole see asi jäänud. Ja nii nagu ma enda kõne alguses ütlesin, ka EKRE fraktsiooni taha ei ole see jäänud, sest hoolimata sellest, et me olime mõlemad opositsioonierakonnad, ei toiminud meil see niinimetatud ühinenud opositsioon, aga valu ja mure Eesti tuleviku pärast ja kõik see agressioon, see genotsiidisõda, mida terroristlik riik korraldab praegusel hetkel ühe demokraatliku riigi puhul, see loodab, see annab meile, paneb kohustuse: me peame tegutsema kiiremas korras. Kui me oleme jõudnud 17. maist 11. [jaanuari] ja öelda, et Riigikogu on pädev kiirelt tegutsema, ainuüksi selle ajendil, et siseminister ütleb, et see on ennetav meede, ja ennetustegevusega, nagu me teame, et see on alati hea, kui ta on.

Seega me kutsume üles kõiki ühinguid ja organisatsioone mitte tegema sellele eelnõule muudatusettepanekuid, sest muidu 24. veebruariks aastal 2023 ei jõuagi siin kiirelt töötav Riigikogu seda seadusena välja kuulutada ja me jätame uue Riigikogu ülesandeks olulised tähtsad küsimused lahendada, millega see koosseis hakkama ei saanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 627 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 16.00.

Nii! Läheme edasi. Kuuenda päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (617 SE) esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Eduard Odinetsi.

Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! On tõepoolest au ja hea meel tutvustada teile Sotsiaaldemokraatide ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kui olla täpsemalt, siis me soovime muuta perehüvitiste seadust, sotsiaalmaksuseadust ja töölepingu seadust. Need on need teised seonduvad seadused. Ja asjaolu, miks me soovime kolme seadust muuta, on asjaolu, et mitte kõiki Eesti peresid koheldakse meie seadustes võrdselt. Nimelt, meil on osa seadusega antud hüvitisi, soodustusi, osa õigusi, aga ka osa kohustusi laienevad ainult nendele perekondadele, mida moodustavad abikaasad, aga ei laiene nendele perekondadele, mida moodustavad registreeritud elukaaslased kooseluseaduse alusel. Huvitav on see, et meil nendes seadustes on juba praegu olemas osa sätteid, mis laienevad registreeritud elukaaslastele, ja osa sätteid, mis ei laiene, mis on ilmselge ebavõrdne kohtlemine ja ilmselge meie vabariigi põhiseaduse rikkumine. Sest antud juhul me ei saa isegi rääkida ebavõrdsete ebavõrdsest kohtlemisest, me räägime täiesti võrdsete ebavõrdsest kohtlemisest.

Aga nüüd järjest seaduseelnõu tutvustamine ja argumendid, miks me arvame, et sellist põhiseadusega vastuolus olevat kaasust Riigikogu võiks võimalikult kiiresti ära lahendada ja registreeritud elukaaslastega peresid mitte kohelda ebavõrdselt. Seaduseelnõu ise on võib-olla keeruline sellest aru saada, sest see sisaldab rida paragrahve, millele viidatakse. Võib-olla ma lihtsalt põhilised hüvitiste ja õiguste ja kohustuste loetelu teile tutvustan, et te saaksite aru, millele me soovime laiendada need õigused ja kohustused, mis praegu on abikaasadel ja mida ei ole registreeritud elukaaslastel.

See on näiteks õigus taotleda vanemahüvitise saamist, selle tekkimist ja lõppemist. Praegu vanemahüvitise saamist saab taotleda ka lapsevanema abikaasa taotlusel, küll aga seda ei saa teha lapsevanema registreeritud elukaaslase taotlusel. Samas seadus ütleb väga selgelt, et ka registreeritud elukaaslasel on õigus vanemahüvitisele, aga õigus taotleda vanemahüvitist tal just nagu ei ole. Seda asjaolu tuleb kindlasti parandada.

Või näiteks meil on olemas terve rida isikuid, kelle eest sotsiaalmaksu maksab riik, ja see isikutering puudutab kahjuks seaduses ainult lastevanemate abikaasasid ja ei puuduta registreeritud elukaaslasi. No mis need näiteks sellised grupid võivad olla, kelle eest makstakse praegu sotsiaalmaksu? Näiteks üks Eestis elav vanema registreeritud abikaasa, kes kasvatab seitset või enamat alla 19-aastast Eestis elavat või välismaal õppimise tõttu perest eemal viibivat last. Näiteks. Selline toetus laieneb ainult lapsevanema abikaasale, aga ei laiene registreeritud elukaaslasele. Või näiteks, kui saadetakse tegevväelast pikaajalisele riiklike ülesannete täitmisele välismaale ja temaga kaasas on mittetöötav abikaasa, kes ei saa pensioni või mingit muud riiklikku toetust, siis tema eest maksab riik sotsiaalmaksu. Registreeritud elukaaslasele, tema perekonnaliikmele, kes samamoodi läheb tegevväelastega kaasa missioonile, temale see ei laiene.

Või veel huvitavam juhtum näiteks, presidendi abikaasa hüved. Kui president lahkub ametist ja tema abikaasa ei tööta, ei saa riiklikku pensioni ega midagi, siis tema eest maksab sotsiaalmaksu Eesti riik praegu seaduse järgi. Kui meie presidendil oleks mitte abikaasa, vaid registreeritud elukaaslane kooseluseaduse alusel, siis selle abikaasa, pereliikme, registreeritud elukaaslase eest Eesti riik sotsiaalmaksu ei maksaks. Ja need on terve, terve, terve rida, millistel juhtudel Eesti riik eelistab ühte partnerit teisele partnerile ainult sellepärast, et nende juriidiline staatus Eesti riigi suhtes on erinev. Ühed on abikaasad, teised on registreeritud elukaaslased.

Samas siin on ka teatud kohustused, mis on seadusesse kirjutatud. Näiteks selline toetus nagu lapsendaja toetus või lapsendaja puhkus. Seaduse järgi õigust lapsendaja puhkusele näiteks ei ole lapse bioloogilise vanema abikaasal. Seda õigust ei ole lapsendaja toetusele, kui sa oled lapse bioloogilise vanema abikaasa. Samas, kui teistmoodi vaadata, tekib kohe see lapsendaja toetuse ja puhkuse õigus, kui sa oled lapse bioloogilise vanema registreeritud elukaaslane. Ebaõiglane olukord abikaasade suhtes, on ju nii. Seda tuleb samamoodi likvideerida.

Samuti on terve rida juhuseid, mis käsitlevad sotsiaalmaksu erijuhtumeid. No võib-olla mõni teist on olnud kunagi füüsilisest isikust ettevõtja. Füüsilisest isikust ettevõtja saab registreerida oma abikaasa tema selles tegevuses osalevana, maksta tema eest sotsiaalmaksu, mis läheb arvesse. Kui sellel füüsilisel isikul, ettevõtjal ei ole abikaasa, vaid on kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslane, siis sellist õigust tal ei ole. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Te näete, päris palju on neid punkte kõigis kolmes seaduses, kus abikaasadel on ühed õigused ja kohustused ja registreeritud elukaaslastel hoopis nad puuduvad. Aga juhin tähelepanu: ka kohustused, mitte ainult õigused.

Kõik need nimetatud sätted, millest ainult osa ma nimetasin siin, reguleerivad üksnes lapsevanema abikaasale ettenähtud õigusi ja võimalusi, kuid ei laiene kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslasele. Kordan. See on meie arvates kindlasti vastuolus põhiseaduse § 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Nii perekonnaseaduse alusel abielu sõlminud abikaasad kui ka kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslased on oma suhted reguleerinud Eesti Vabariigis kehtivate seaduste alusel, mistõttu tuleb selliseid perekondi kohelda ühetaoliselt. Lapsevanema abikaasale või elukaaslasele seadusega ette nähtud ja makstavad hüved, ka näiteks teatud juhtudel nende eest sotsiaalmaksu maksmine, on vajalikud lapsevanemate, nende abikaasade ja elukaaslaste põhiseaduse §-st 26 ja 27 lõikest 1 tuleneva perekonna põhiõiguse tagamiseks. Abikaasade ja registreeritud elukaaslaste erinevat kohtlemist perekonnaelu elamise võimaldamisel ei saa lugeda põhjendatuks ja asjakohaseks. Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt on lapsevanema abikaasal ja registreeritud elukaaslasel samad õigused ja kohustused. Tuleb tagada nende võrdne kohtlemine, täiendades seadust lapsevanema abikaasa ja registreeritud elukaaslase võrdse kohtlemise sätetega. See ongi meie eelnõu sisu.

Aga see ei ole ainult sotsiaaldemokraatide arvamus. Juhin tähelepanu, et Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegium on juba aprillis 2018 selgitanud, et kooseluseaduse ja teiste õigusaktide vaheliste vastuolude ilmnemisel tuleb nende ületamisel lähtuda asjakohastest tõlgendamisvormidest ja printsiipidest, nagu näiteks hilisem seadus muudab varasema. Millest järeldub, et registreeritud elukaaslasele laienevad kõik abikaasa osas kehtestatud reeglid. Seetõttu tuleks lapsevanema kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslase õigusi käsitleda samalaadselt abielus oleva abikaasa sotsiaalsete tagatistega.

Abikaasa ja registreeritud elukaaslase erineva kohtlemise küsimusi sotsiaalvaldkonnas on Riigikogus arutatud ka detsembris 2019. Arutluse all oli riigi poolt sotsiaalmaksu maksmine registreeritud elukaaslaste eest. See on see kaasus, mida ma üritasin teile seletada. Ja kui te vaatate praegu sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punkti 8, siis seaduses on tehtud märge, et Riigikohus on tunnistanud seda sätet põhiseadusega vastuolus olevaks. Ja seda sätet ei saa rakendada, sest see kohtleb sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt ja riivab seetõttu põhiseaduse § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust. Oma otsuses rõhutab Riigikohus, et vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. See on Riigikohtu selgelt väljendatud arvamus.

Nagu ma juba ka mainisin, et tuleb meeles pidada ka seda, et meie Riigikogu on juba erinevates seadustes võrdsustanud nii abielu kui ka kooselulepingu sõlminud isikud. Näiteks, seadusandja on muutnud, juba muutnud perehüvitiste seadust, lülitades vanemapuhkuse ja hüvitiste süsteemi soodustatud isikuna ka registreeritud elukaaslase. Sellest ma alguses ka rääkisin. Õigus vanemahüvitisele on, õigust taotleda ei ole. See on § 33 lõige 1 perehüvitiste seaduses. Või näiteks samas perehüvitiste seaduses, õigus isa vanemahüvitisele, te teate, meil on ema vanemahüvitis olemas ja on isa vanemahüvitis. Samamoodi õigus isa vanemahüvitisele laieneb juba praegu registreeritud elukaaslastele, lisaks abikaasadele. Või näiteks jagatav vanemahüvitis. Samamoodi, see juba praegu laieneb registreeritud elukaaslastele ja lisaks abikaasadele. Nii et meil osades sätetes juba praegu on võrdne kohtlemine, osades sätetes jätkuvalt ei ole.

Või näiteks töölepingu seadus. Sellel on juba näiteks sellised sätted, mis annavad registreeritud elukaaslastele samasugused õigused nagu abikaasadele. Näiteks täisealise sügava puudega isiku hooldamisel, et saab saada hoolduspuhkust, kui sa hooldad oma registreeritud elukaaslast või abikaasat. Samamoodi töölepingu seadus sätestab registreeritud elukaaslasele õiguse saada isapuhkust samadel alustel, mis abikaasadele.

Nii et me oleme päris palju tööd juba teinud, aga nagu te meie tänasest eelnõust näete, päris palju on veel minna. Lisaks kahele tsiteeritud Riigikohtu lahendile, ka mitmes teises lahendis on Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegium samuti märkinud, et Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 26 ja 27 tagatud perekonna põhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Isikul on õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitab tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Riigikohtu arvates seadusandja peab kehtestama perekonna põhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. Riigikohus märgib ka ühes konkreetses lahendis, et samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonna põhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest.

Samuti juhin teie tähelepanu, et eelmise aasta märtsis, 2022, vabariigi tollane valitsus, tollane koalitsioon tuli välja siia Riigikokku samamoodi nende kolme seaduse muutmisega ja taotles selle ebavõrdse kohtlemise lõpetamise ja tõi välja samasuguse argumentatsiooni, millega ma olen üritanud teid siin praegu veenda selles, et kõik Eesti perekonnad vajavad ühesugust Eesti riigi kaitset ja abikaasade perekond ei erine riigi silmis kuidagimoodi registreeritud elukaaslaste perekonnast. Ja Riigikohtu arvukad lahendid kinnitavad seda ja kinnitavad, et neid perekondi tuleb kohelda võrdselt, kuna nemad on võrdsed. Ja sellest tuleneb meie eelnõu.

Loodan teie toetusele, head kolleegid, sest praegu kõik need registreeritud elukaaslased, kes loodavad teatud tüüpi hüvitistele, sotsiaalmaksu erisustele, töölepingu erisustele, peavad igakordselt pöörduma kohtu poole, läbima kogu seda teekonda ja kohus igal juhul otsustab, et nende õigused on võrdsustatud. Teeme see asi üks kord korraga ja säästame inimesi kohtus käimisest. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele. 

Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et kui me nüüd selle seaduse vastu võtame, siis registreeritud kooselu inimestel enam ühtegi probleemi ei ole, sellega on kõik kitsaskohad lahendatud. Ja see kehtib ju nii mehe kui naise vahelise suhte kui ka samasooliste suhte puhul, et nüüd on siis kõik kooseluseaduse rakendusaktid siis tasahilju ära rakendatud.

Aitäh! Päris nii see ei ole. Me selle seadusega lahendame terve rida olulisi probleeme, mis puudutab riigipoolset tuge erinevate perehüvitiste, sotsiaalmaksuerisuste ja töölepinguga võimaldavate puhkuste näol. See ei lahenda registreeritud elukaaslaste kõiki probleeme, mida kunagi oleks võinud lahendada kooseluseaduse rakendusaktidega. Kõiki neid probleeme lahendab üks väga lihtne liigutus, see on perekonnaseaduse muutmine, selle § 1. See on väga lihtne lahendus, siis lahenevad ka kõik muud probleemid. Kuna tundub, et selleks meil konsensust hetkel ei ole, siis loodetavasti on konsensus nendes muudatustes, millele on tähelepanu korduvalt juhtinud Riigikohus, mis on ilmselgelt põhiseadusega vastuolus, mis on juba seadustes sees, aga mitte igal pool ja mitte igas sättes. See tuleb ära lahendada. Ja remargina märgin ka, et samasoolised ei ole õige sõna. Õige on öelda samast soost isikud.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! No põhiseadust te olete küll väänanud nii võimsalt, kui vähegi üldse on võimalik, kui ette võib keegi kujutleda. Meie perekonnaseadus ütleb ilusti, § 1: Abielu sõlmimise eeldused, ja lõige üks ütleb, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ja nagu ma aru saan, siis teie jaoks on peamine probleem see, et perehüvitiste seadus näeb ette ainult abikaasa, abiellumise puhul ja üksnes abikaasale neid õigusi. Samas, põhiseaduse § 12 ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu. Ma ei saa aru, mida teie arvates on rikutud. Mina ei tea ühtegi juhtumit, kus meesterahvale öeldakse, et te ei tohi naisega abielluda, nagu meil seaduses öeldakse, et abielu on mehe ja naise vaheline. Samuti ma ei tea ühtegi juhtumit, kus naisele öeldakse, et te ei tohi mehega abielluda. Järelikult ei saa siin olla ka soo tõttu diskrimineerimist. Öelge, kas teie teate sellist juhtumit, mis takistaks mehel naisega abiellumast või naisel mehega abiellumast.

Aitäh! Mina tean neid juhtumeid arvukalt, millal seadus keelab ühel naisel või ühel mehel abielluda teise mehega või naisega, vastavalt erinevast soost isikuga, eks ju. Minu meelest ka perekonnaseadus loetleb neid asjaolusid, millisel juhul ei tohi abielluda. Näiteks, kui sa oled juba abielus, et see on takistus. Teiseks ei tsiteerinud mina ja ei tõlgendanud põhiseadust mina. Mina tsiteerisin teile arvukaid ja arvukaid Riigikohtu lahendeid. Riigikohus on juba ammu võrdsustanud perekonnaseaduse alusel abielu sõlminud isikuid ja kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslasi. See on üks asi. Teine asi, et Riigikohus ja ka mina me apelleerime nendele põhiseaduse paragrahvidele, mis räägivad perekonnaõigusest ja riigipoolsest kaitsest kõikidele perekondadele, ja tuletan ka seda meelde, et ükski Eesti seadus ei defineeri, mis asi on perekond. See Eesti seadus defineerib, mis asi on abielu, ja tõepoolest, abielu seaduse järgi on mehe ja naise vaheline liit. Aga mis asi on perekond, ka see seadus ei ütle, ja seadus ei ütle, et abielu võrdub perekond. Ja siiamaani ka Riigikohus on tõlgendanud seda, nii palju kui mina olen neid kaasuseid ja lahendeid lugenud, et kooseluseaduse alusel sõlmitud kooselulepingud ja nende alusel registreeritud elukaaslased on võrdsed perekonnaseaduse alusel abielus olevate isikutega ja teinud järjest ja järjest neid lahendeid. Need lahendid on isegi seaduses. Vaadake perehüvitiste seadus, ma teile rääkisin, § 6 otsesõnu kirjutatud: see erisus, mis on seaduses tehtud abikaasadele, mis ei laiene registreeritud elukaaslastele, on põhiseadusega vastuolus. Ja seda ei ole mina välja mõelnud. Kuigi mina olen Riigikohtuga loomulikult nõus, eriti olles põhiseaduskomisjoni esimees. Meie mure on selles, miks me saadame kõik need perekonnad taotlema endale õigusi iga kord kohtusse. Iga kord kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks, iga kord annab neile õigusi. See on minu jaoks probleem. Aga nagu ma juba ütlesin eelmisele küsijale vastates, seda probleemi on võimalik väga lihtsasti ja väga kiiresti ära lahendada, muutes perekonnaseaduse esimest paragrahvi.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin seaduses on räägitud registreeritud elukaaslastest, aga teie olete siin pidevalt rääkinud kõikidest perekondadest. Kui ma vaatan Eesti keele sõnaraamatut, siis perekond on abielupaar koos järglastega ja nii edasi. Kui ma vaatan uusimat sõnaraamatut, siis seal on igasugune kooselu ja registreeritud paarid... elukaaslased ei ole eraldi kuidagi välja toodud. Kui ma vaatan põhiseadust, millele te korduvalt olete appelleerinud, siis seal perekond on ainult läbi abielu käsitletud. Ei ole kuskil põhiseaduses registreeritud või registreerimata kooselu.

Ma tahangi aru saada, mis on teie meelest perekond? Sest te tahate muuta mitte ainult seadust, aga eesti keele sõnavara. Misasi on perekond ja miks te nimelt registreeritud elukaaslased toote eriti sellisesse privilegeeritud olukorda? Kus on kärgpered? Pealegi, te olete... (Juhataja: "Aitäh, hea kolleeg!") Rääkisite ... bioloogilistest isadest ja nii edasi. Aitäh!

Aitäh! Nagu ma enne eelmisele küsimusele vastates ütlesin, et Eesti seadusandlik ruum ei defineeri perekonda. Me võime vaadata erinevaid sõnaraamatuid, erinevatel aegadel välja antud sõnaraamatuid. Ma ei tea, võime vaadata Google'ist, Vikipeediast, kust iganes. Ilmselt on meil igaühel enda isiklik arvamus, mis asi on perekond, kui palju inimesi on perekond.

Antud juhul me räägime paaridest, kes on oma suhte Eesti riigi ees Eesti riigi seaduse alusel ära vormistanud ja deklareerinud Eesti riigile, et nemad on nüüd perekond. Üks perekond, kes on riigi ees registreeritud seaduse alusel, seaduse poolt antud reeglite alusel, teatud väelistustega on need, kes on perekonnaseaduse alusel abielu sõlminud – ja teised, kes on läbinud täpselt samasuguse protseduuri, samamoodi seaduse alusel, samamoodi välistustega, samamoodi reeglite alusel, mida riik kehtestanud, on kooseluseaduse alusel sõlminud kooselulepingu sõltumata nende inimeste soost. Sellepärast neid kahte tüüpi, mis on toimetanud täpselt samasuguses õigusruumis, tulebki käsitleda võrdselt.

Need asjad ei laiene kõikidele inimestele, kes elavad koos erinevates formaatides, peavad ennast perekonnaks ja nii edasi. Need on leibkonnad ja nii edasi, need on erinevates seadustes erinevalt defineeritud ja nimetatud. Antud juhul me räägime registreeritud paaridest kas ühe seaduse alusel või teise seaduse alusel. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kuulan ja vaatan teie esinemist seal, mismoodi teie siin seadusi väänate, üht- ja teistpidi – kohe muigama ajab natukene. Ma ei hakka muidugi kommenteerima praegu seda, mis puudutab kooseluseadus, mille rakendusakte ei ole tegelikult Riigikogu vastu võtnud, ehk neid ei saaks rakendada. Ma küsisin seda ka Riigikohtu esimehe käest. Ta ütles: "Ah, me pidime midagi tegema. Ei saa ju niimoodi auku olla." Ehk siis see lause ütleb seda, et tegelikult kohtuvõim on asunud seadusandja kohustusi täitma, mis tegelikult ei ole lubatud.

Aga mind huvitab praegu see. Te räägite, et perekond on määratlemata. Mina loen välja, et põhiseaduse § 27 ütleb järgmist: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all." Seletage mulle ära, mismoodi on võimalik siis samasoolistel inimestel tagada rahva püsimine ja kasvamine ...

Aitäh!

... ehk siis ...

Aitäh, hea kolleeg! 

... lapse saamine.

Aitäh! Toonitan veel kord: samasoolised ei ole õige mõiste, tuleb rääkida samast soost isikutest, seda esiteks. Teiseks, sõltumata, millisest soost on inimene, millisest soost on tema partner, mitte ükski seadus ega mitte miski muu ei ole neilt ära võtnud võimet saada lapsi. Lapsi on võimalik saada ka üksinda, lapsi on võimalik saada abielus olles, lapsi on võimalik saada, olles registreerinud partnerlussuhtes nii teise mehega kui ka teise naisega, see ei ole keelatud ja see on täiesti võimalik. Ja täiesti vabalt kooselupartnerid, kes väga tihti on ka meessoost ja naissoost isik, saavad panustada Eesti rahva püsimisse ja kasvamisse. Sellelesamale paragrahvile 27 ja samasugusele Eesti riigikaitsele viitab ka oma lahendites Riigikohus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, aitäh sellise innuka ettekande eest! Aga ma küsin, kui palju on selliseid homoseksuaalseid paare, kelle eestkõnelejana te praegu meie ees olete. Umbes palju neid on? Ja mis laadi need nii-öelda ...

Aitäh!

... suhted on?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ei ole ei homoseksuaalsete ega heteroseksuaalsete inimeste ega paaride, ega muud moodi neid nimetada, eestkõneleja. Mina kõnelen Eesti perede eest ja kõikide Eesti perede võrdse kohtlemise eest. Ja esitan teile sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis on üles kutsutud selleks, et kõik Eesti pered, sõltumata, on nad perekonnaseaduse alusel moodustatud või kooseluseaduse alusel moodustatud, oleksid seadusandja poolt võrdselt koheldud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma vaatan, et teil on põhiseaduskomisjoni esimehena – olete vist, jah? – täielik pudru ja kapsad üldse sellest põhiseadusest. Mina küsisin teie käest, kuidas on võimalik, et perekond rahva püsimise ja kasvamise kaitse all olekuga on võimalik samasoolistel isikutel saada lapsi ehk kasvatada perekonda. Teie räägite mulle seda, et lapsi on võimalik saada küll, kas või üksipäini. See on lapse ümbervormistamine, aga mitte see ei ole perekonna kasvamise küsimuse all. Kas te saate sellest erisusest aru?

Aitäh! Olen põhiseaduskomisjoni esimees. Olen hästi teadlik, millest räägib meie Eesti põhiseadus. Ja jätkuvalt olen seda meelt, et kõik Eesti inimesed on võimelised panustama Eesti riigi ja Eesti rahva püsimisse ja kasvamisse. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Täna on hea päev. Infotunnis teie erakonna esimees, no ütleks niimoodi, et tegi ennast lolliks. Ja nüüd teete teie ennast lolliks, segades kõikvõimalikke termineid, mõisteid: perekond, kooselu, paar ja ma ei tea veel, mida te sinna lisate, ei hakka loetlema, mul aeg saab otsa. Aga kas te annate endale aru, et kui te räägite sellest, et ka samasoolised paarid võivad panustada Eesti demograafilisse arengusse, siis tegelikult te räägite inimkaubandusest. Te räägite sellest, et soodustada inimkaubandust. Keegi ostab kuskilt lapsi. See on moraalitu. See on täiesti vastuvõetamatu. Perekond on mees, naine ja lapsed, mitte paar, kes ostab lapsi. Aitäh!

Aitäh selle kommentaari eest! Mina ei ole teiega nõus ja mina kindlasti ei räägi inimkaubandusest ega laste ostmisest. See eelnõu räägib nendest peredest, kus on juba lapsed olemas, ja et kõik need pered saaksid võrdset kohtlemist, võrdseid peretoetusi, võrdseid perehüvitisi, võrdseid puhkuseid ja võrdseid sotsiaalmaksu erisusi, mis on kõikidel teistel peredel. Mingist muust eesmärgist siin rääkida ei saa. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Viis aastat tagasi tuli toonane president Kersti Kaljulaid välja sellise lausega, tsiteerin: "Viimane aeg on hakata rääkima sellest, millised saavad olema tulevikus inimeste suhted, sealhulgas seksuaalsed suhted robotitega." Ja viis aastat on möödas, see oli e-riigi suurel nõupidamisel. Viis aastat on möödas ja kas Sotsiaaldemokraadid on mõelnud ka selle eelnõu puhul või ka mõne teise, võib-olla on valmis, millised saavad olema need peresuhted näiteks robotiga, kaasa arvatud ka seksuaalsuhted ja ka lastesaamine – ostmine koha pealt. Olete mõelnud selle peale? Viis aastat on möödas sellest novaatorlikust mõttest. Aitäh!

Antud eelnõu, mida mina esitan ja mille on algatanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, ei puuduta seksuaalsuhteid inimeste vahel ega robotite vahel ega inimeste ja robotite vahel. See eelnõu puudutab Eesti Vabariigi seaduse alusel Eesti riigi ees sõlmitud abielus olevate isikute või kooselus olevate isikute võrdset kohtlemist, mis puudutab erinevaid sotsiaalvaldkonna teenuseid, õigusi ja kohustusi. Aitäh!

Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Hea Eduard! Tegemist on ju niisuguse väga mõistliku ja mitmetele inimestele head tegeva eelnõuga, mida Riigikohus on ka mitmel puhul toetanud. Aga mind need küsimused tegid ärevaks. Kas selle eelnõuga, kui me selle vastu võtame, ma loodan, et võtame, kellelgi ka midagi halvemaks läheb?

Minu jaoks, aitäh Toomasele küsimuse eest, ei lähe kellelgi midagi halvasti või kelleltki midagi ära ei võeta. Kuigi, kui mõelda nüüd natukene, eks ma vist olen ka oma ettekandes juhtinud tähelepanu sellele, et registreeritud elukaaslased jäävad mõnest toetusest vastupidiselt ilma ja nendele tuleb lisakohustusi. Just registreeritud elukaaslased. Sest praegu teatud kohustused ja õiguse puudumine teatud hüvitistele on abielus olevatel isikutel, aga registreeritud elukaaslastel see õigus endiselt on olemas. Siis kui niimoodi konstrueerida seda vastusest, siis ainukesed, kes kaotavad selle seaduseelnõuga on registreeritud elukaaslased.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kui inimesed elavad koos vabaabielus, see on nende valik. Ja kui nad tunnevad ühel hetkel, et seadus mingitel põhjustel neid ahistab, jätab mingitest hüvedest ilma, siis on nendel äärmiselt lihtne registreerida enda kooselu abieluna. Me alles hiljuti võtsime vastu otsuse, et isegi elektrooniliselt saab selle avalduse esitada. Mis on Eesti seadustes sellist, mis takistab koos elaval paaril oma abielu registreerida? On teil selliseid fakte?

Jaa, loomulikult. Loomulikult. Perekonnaseaduse paragrahv number üks, mis ütleb, et abielluda saavad ainult erinevast soost isikud. See tähendabki seda, et koos elavad, õnnelikku elu koos elavad, vabaabielus elavad samast soost isikud ei saa astuda abiellu, sest Eesti seadused ei võimalda. Eesti seadus pakub neile teistsugust kooselu vormi, milleks on kooselulepingu alusel registreeritud elukaaslaseks olemine, ja nad valivad selle võimaluse, just selleks, et saada riigilt teatud teenuseid, teatud hüvesid, teatud toetusi, ja seda nad teevad. Aga küsimus tekibki selles, eks ju, kui sa oled erinevast soost, siis sul on ühed õigused, aga kui sa oled samast soost, siis sul on hoopis teised õigused. Nii sotsiaaldemokraadid, Riigikohus kui ka terve mõistus ütlevad, et see ei ole õige.

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te olete siin kogu aeg rõhutanud, et te olete põhiseaduskomisjoni esimees, seega meie, ütleme, õigusloome A, ja võib-olla Heljo Pikhof, kui ta on on õiguskomisjoni esimees, tema on siis see O. Teie kahekesi lootegi selle Eesti Vabariigi õiguspädevuse praegusel hetkel vastavalt koalitsioonileppele. Ja te räägite, et meie abieluseaduse § 1 takistaks, et samasoolised ... Aga ma loen sealt ka edasi: näiteks omavahel ei või abielluda otsejoones üleneja või alaneja sugulane, vend ja õde ja poolvend ja poolõde. Ning isegi siis, kui ta selle § 1 muudate, kus seal on kirjas ka, et omavahel abielluda võivad ikkagi täisealised isikud. Kuidas te kommenteerite, et § 10 ütleb, esimene lause, et abielu on tühine, kui abielus on samast soost isikud? Kas see ei ole probleem või need probleemid kajastuvad kõik teie poolt tehtud rahvaküsitlusele muudatusettepanekutes, mis oli aasta tagasi?

Aitäh! Esiteks, ma ei ole rõhutanud, et ma olen põhiseaduskomisjoni esimees, seda tegid küsijad. Aga seda ma olen. Ja teiseks kordan mitmendat korda: see eelnõu kuidagimoodi ei puuduta abielu institutsiooni, see kuidagimoodi ei muuda perekonnaseadust. See lahendab probleemi, mis on meil olemas olemasolevas seadusruumis, millele korduvalt on tähelepanu juhtinud, ja lahendab ebavõrdse kohtlemise muresid. Ei midagi muud.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud Eduard! Iseenesest on muidugi väga huvitav olnud see vestlus siin ja see diskussioon, sellepärast et see näitab väga selgelt ära, kui valesti on meie ühiskonnas õigusloos midagi tehtud, kuidas on meil tegelikult tekitatud paralleelabielu institutsioon, kuidas meil on tegelikult põhimõisteid lõhutud ja kust tuleb väga selgelt välja seda, et ega enne sellest õiguslikust nihilismist jagu ei saa, kui me oleme kooseluseaduse tühistanud. Sealt need segadused tulevad.

Teiseks, sa siin ka eksitad, kui sa väidad, et kohtud on järeldanud, et justkui igasugune kooslus oleks perekond. Isegi, kui kohus on öelnud Riigikohtu tasandil, et on perekonnaga võrdsustatud suhted, see ei tähenda, et need perekonnad. Sellepärast ka samasooliste kooselu ei ole mitte perekond, vaid perekonna sarnane moodustis, mis tuleb sellestsamast õiguslikust nihilismist.

Kuid kõige huvitavam küsimus on see, mida sa väitsid seda, et ka üks võimalik lapsi saada. Vot see mind huvitav küll. Kuidas see toimub? Sellepärast et igas situatsioonis, kui meil toimub reproduktiivne tegevus, siis ei ole see seotud mitte kunagi ainult ühe isikuga. Aga kuidas see ikkagi võimalik on? (Juhataja: "Aitäh!") Palun, hea, vasta!

Jaa, aitäh! Ma samamoodi ei tahaks laskuda laste saamise võimaluste diskussiooni. See ei ole mingil juhul selle eelnõu eesmärk ega teema ega taotlus. Meie soovime, et kooseluseaduse alusel sõlmitud kooselulepingu alusel registreeritud elukaaslased oleksid koheldud perehüvitiste, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse mõistes võrdselt perekonnaseaduse alusel abiellunud isikutega. Ei midagi muud. Aitäh!

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Jaa, see osa on ka mulle veel arusaamatu, kuidas kaks meest lapsi saavad, aga ju te selle tulevikus äkki meile kuidagi ära seletate.

Aga te vastasite enne siin Kert Kingo küsimusele, siis tõite perekonnaseadusest välja ühe punktina, mis juhul ei või abielluda, ja see, et kui kaks isikut tahavad abielluda, kellest üks on vähemalt abielus, siis nagu ei või, või on seaduses keeld. Kas Sotsiaaldemokraatidel on plaan tulla ka mingisuguse sellise eelnõuga, kus see nõue, mis praegu kehtib, välja võtta? Aitäh!

Aitäh! Ei, Sotsiaaldemokraatidel ei ole hetkel plaani tulla eelnõuga, mis kuidagimoodi lubab olla samaaegselt abielus mitme isikuga. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minule tundub, et see on väga huvitav diskussioon, ja on tore, et teie paistate olema nende samasooliste isikute teemaga väga hästi kursis. Olete teada andnud, missuguseid termineid tuleb kasutada, ja samuti olete te muide varem pooldanud vihakõne mõiste laiendamist Eestis. Ma nüüd kasutangi võimalust, et teie ekspertarvamust küsida, et mitte eksida. Nimelt ähvardab ühte norra lesbilist kunstnikku kriminaalsüüdistus võimaliku vihakõne tõttu, kuna ta väitis, et mehed ei saa olla lesbid. Mina küsingi – ja vabandan, kui termineid peaksin valesti kasutama – küsingi seda, et kas mehed saavad olla lesbid või ei saa mehed olla lesbid? Aitäh!

Aitäh! Ma kahjuks ei saa sellele küsimusele vastata, kuna see ei ole seotud selle eelnõu temaatikaga ja nagu ma meie töö- ja kodukorra seadusest aru saan, eks ju, et sellised küsimused tuleb ka katkestada. Nad ei puutu asjasse. Aitäh! 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea sõnavõtja! Te ütlesite, et te tuginete siin perehüvitiste seaduse eelnõule, see teatavasti hõlmab toetusi lastele, ja samal ajal te ei taha arutada seda teemat, kuidas on võimalik meesterahval lapsi saada. Seletage mulle see ära. Minule teadaolevalt sünnitusmajas meessünnitajaid ei ole olnud. Kuidas siis see perehüvitiste seadus kahe mehe koos oleku puhul perekonda, teie väidetud perekonda saab puudutada, kui lapse saamine ei ole oluline ja me teame, et ei ole võimalik mehel lapsi saada?

Aitäh, austatud küsija! Mitmekümnendat korda ütlen siin saalis nii teile kui ka kõikidele teistele kolleegidele: see seaduseelnõu kuidagimoodi ei reguleeri laste saamise küsimust. Küll aga reguleerib perehüvitiste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse muutmist, et tagada kõikidele inimestele, kõikidele peredele võrdne kohtlemine. Ja see, mis puudutab perehüvitiste seadust, siis see ei ole suunatud ainult lastele. See on suunatud ka peredele, on suunatud lastevanematele ja on suunatud lastevanemate abikaasadele hetkel, on suunatud eestkostjatele, on suunatud hooldajatele. Teil on väga kitsas arusaam, mida käsitleb perehüvitiste seadus.

Auväärt ettekandja, teile rohkem ... Siiski on. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mind väga häiris, kui siin eelmisele küsimusele või juba üle-eelmisele ettekandja vastas, et juhataja peaks sellised sõnavõtud üldse katkestama. Siin on tunda väga tugevat diktatuuriihalust, kaugele ei ole ka poliitiliste oponentide suukorvistamine ja jälitamine. See oli väga ohtlik märkus minu meelest, et juhataja peaks katkestama parlamendis parlamendiliikme küsimuse. Aga ma küsin lühidalt. Rene Kokk juba mainis siin neid mitmenaise ja mitmemehepidajaid, mis erinevates kaugemates kultuurides on levinud. Sotsiaaldemokraadid Lääne-Euroopas ikkagi võitlevad väga jõuliselt ka selliste peremudelite eest. Millal sotsiaaldemokraadid Eestis siis sellised pered kilbile tõstavad?

Aitäh! Kui te kuulsite kolleegi küsimust, siis ma loodan, et te kuulsite ka minu vastust. Ma ütlesin, et see seadus seda küsimust esiteks ei puuduta, ja teiseks, sotsiaaldemokraatidel ei ole hetkel ega lähitulevikus plaaniski algatada mingeid eelnõusid, mis puudutaks abielu sõlmimist mitme isikuga. Seda ma vastasin ja kordan veel kord. See, mis puudutab suukorvistamist – minu arusaam siin saalis olema pidavast kultuurist on see, et küsimusi esitatakse selliseid, mis puudutavad konkreetset eelnõus käsitletavat teemat, mitte mingeid muid teemasid. Sellepärast ma ei kavatse vastata sellistele küsimustele.

Aitäh! Siim Pohlak, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma siiski pöördun nüüd auväärt juhataja poole, kuna ettekandja ikkagi jäi endale kindlaks, et ei tohiks nagu esitada mingit tüüpi küsimusi. Kas juhataja siis nõustub ettekandjaga ja ongi niimoodi, et me tegelikult ei tohigi küsida teatud asju ettekandjate käest? Kas see on kuidagi reguleeritud meie töö- ja kodukorras?

Aitäh meie töö- ja kodukord võimaldab esitada kõiki küsimusi, mis on kooskõlas hea tava ja poliitilise kultuuriga ega ole kuidagi pahuksis Eestis kehtestatud seadustega. Nii et sõna on vaba ja ei puldist ette kõnelejal ole õigust ega ka kohustust kutsuda kuidagi küsijaid korrale, kui, ma veel kord kordan, küsimus on igati korrektselt esitatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma jätkan praegu siitkohalt, mida siis Siim Poolak küsis. Kas on õigus ettekandjal keelduda vastamast? Sest et meie kodukord ütleb, et meil on, Riigikogu liikmel on õigus esitada küsimusi ja ootab ka vastust. Aga antud hetkel ettekandja ütles demonstratiivselt välja: ma ei kavatse sellele küsimusele vastata. Kuidas te suhtute sellisesse asjaolusse?

Aitäh! No minu suhtumine ei ole praegu oluline. Me peame kõik lähtuma kodu- ja töökorrast. Ja ärme dramatiseerime olukorda üle. Siin on korduvalt juhtumeid, kus vastaja ei oska küsimusele vastata ja seetõttu jääb ka vastamata. Ja on korduvalt küsimusi, mis ei ole teemakohased, mis ei puuduta üldse arutelu all olevat punkti. Ja noh, siin jääb vabadus vastajale, kas vastata või mitte. Nii et ei ole see elu meil siin nii mustvalge. Aga ärme dramatiseerime olukorda üle.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja selgituse eest! Aga meie ei pea praegu mingit kodu- ja töökorda muutma. Küsimus on selles, et kui ma küsin või näiteks Siim Pohlak küsis küsimuse ja ettekandja teatab, et ta ei kavatse sellele vastata, see tähendab seda ju, et ta rikub töö- ja kodukorda. Ja mida rohkem me laseme sellistel pretsedentidel juhtuda, seda hullemaks meil see olukord läheb. Nii et ei ole mõtet istungi juhatajatel enam hädaldada, et miks nii palju protseduurilisi küsimusi on. Kui te ise ei jälgi, tähendab, ja ei järgi nii-öelda seda menetlust, mis siin praegu käib, siis on ju tegelikult istungite juhatajad põhjustanud sellise olukorra, et protseduurilisi küsimusi on palju. Vaidlete vastu mulle või?

Aitäh. Ei, mina teiega ei taha vaielda ja ei suudagi vaielda kindlasti. Aga teinekord on vastamata jätmine ka vastus. Vaikimine on ka vahest vastus ja mõnikord isegi palju sisukam vastus kui viis minutit juttu. Tarmo Kruusimäe, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan, hea [ase]esimees! Mul ongi protseduurline. Kui ühtepidi tõlgendada seda, et kas ta kavatseb või ta ei kavatse vastata, aga kui ta ütleb, et kavatseb ... Mu küsimus on. Kas ettekandja on adekvaatne, kui ta on korduvalt ütelnud, et abieluseaduse § 1 muutmine lahendaks probleemid ja seda nad lähevad tegema ja siis ta ütleb kohe järgmisele vastajale, et nad ei kavatse abieluseadust üldsegi või perekonnaseadust üldsegi muuta? Mis see mõju on siis, see kavatsusel ja kavatsusel? Võib-olla see ongi tühipaljas sõnakõlks, mille peale ettekandja võib öelda, et ma ei kavatse sellele küsimusele vastata, mis on tegelikult ju menetluse puhul meil siin kodukorras halvustav, et ma ei kavatse teile vastata. See tundub kuidagi isikustatud rünnak. Või ma saan valesti aru?

Aitäh! Minu teada on kõik Riigikogusse valitud isikud teo- ja vastutusvõimelised isikud. Nii, tundub, et rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole. Indrek Saar, palun!

Tänan! No on olnud jälle taas väga kainestav arutelu, võib selle kohta öelda. Neid huvitavaid seoseid, mida Kalle Grünthal suudab kodu- ja töökorra seaduses ja põhiseaduses leida, no tõesti, on vähe selliseid inimesi, kellel sellised loogikad tekiksid. Aga mis mind murelikuks teeb, on see suhtumine, kus Kalle Grünthal suutis oma küsimuse raames nimetada kõiki neid inimesi, kes on kunagi lapsendanud, lapse ümbervormistajateks, ja seda täiendas järgmisena küsinud Mart Helme sellega, et ta jõudis sealt välja inimkaubanduseni. See võib olla nii mõnelegi inimesele solvav. Nii et ma palun kolleege: valige oma sõnu. Aga minu küsimus ettekandjale on see. Sa tõid välja selle, et tegelikult on 2022. aasta märtsis valitsus juba analoogse asjaga Riigikokku tulnud. Kas sa selgitaksid, miks Riigikogu ei saanud hakkama selle ebaebavõrdsuse küsimuse lahendamisega?

Aitäh! Jaa, tõepoolest, tollane valitsus tuli selle ettepanekuga. See oli, kui ma õigesti mäletan, suur pakett väga erinevaid perehüvitiste, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse muudatusi, mis lahendaks väga paljude perede terve rida erinevaid probleeme, mis olid toona kuhjunud ja mida oli väga oluline võimalikult kiiresti enne 1. aprilli ära lahendada. Ja vähemalt üks fraktsioon siin Riigikogus – ilmselt, kui ma õigesti mäletan, oli see Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon – esitas sinna nii palju, arvukalt muudatusettepanekuid, et selle kiire ja olulise seaduse muude punktide jõustumine oleks takerdunud siin kuude viisi aruteludesse. Ja tollane valitsus otsustas selleks, et need olulised muudatused, mis tol hetkel olid olemas, jõstuks, võtta tagasi oma need muudatusettepanekud, mis puudutavad kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslasi.

Ja mis mind veel kurvemaks teeb selle asja juures, on see, et koos sellega võeti seadusest välja terve rida registreeritud elukaaslasi puudutavaid sätteid, mis olid seal veel enne seda, kui märtsis 2022 valitsus tuli täiendavate ettepanekutega. Väga kurb, et see kõik on juhtunud. Loomulikult on väga kurb, et valitsus allus ühe Riigikogu fraktsiooni sellisele šantaažile, sest tollasel valitsusel tegelikult oli võimalik siduda see eelnõu usaldusega ja kogu see pakett korraga vastu võtta. Sellisel juhul tänast arutelu polekski toimunud.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Kuulsin, et kolleeg Saar ütles, et see on kainestav. Kas kolleeg Saar on joobes siis või, et selle eelnõu puhul on tal lootus kaineks saada?

Aitäh! Küllap see on mõeldud ikka ülekantud tähenduses. Eesti keel on väga rikkalik. Läheme edasi. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Tõepoolest väga huvitav diskussioon. No see, kui me räägime perede võrdsusest, siis ootuspäraselt ma arvan, EKRE ja Isamaa siin sumisevad nagu mesilased ümber selle eelnõu, et neile sellised asjad alati on erutavad väga. Aga ma mõtlen, et lihtsalt ma vaatan siia saali, austatud ettekandja, et kus on Euroopa liberaalide perre kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond. ALDE‑le ju väga läheb korda perede võrdsed õigused ja üldse inimeste võrdsed õigused. Ja neid siin saalis üldse pole, varjuvad kuskil maastikul. Kas nad on mõnel ALDE üritusel äkki või kas teie teate, kuhu nad on kadunud?

Aitäh, Raimond, selle küsimuse eest! Mina olen siin juba pikemat aega puldis, mina kahjuks ei tea, mis toimub Keskerakonna või Reformierakonna fraktsioonis praegu. Võib-olla nad on seotud mõne olulise sündmusega, mis toimub siin Riigikogus? Võib-olla nad oma fraktsiooni koosolekul praegu arutavad, kas toetada sotsiaaldemokraatide ja Raimond Kaljulaidi algatatud perehüvitiste, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu? Ma loodan, et kui tuleb see oluline hetk, et tuleb oma liberaalset maailmavaadet väljendada hääletamisega, siis nad on kõik ilusti saalis ja teevad seda ja toetavad sellist liberaalsete erakondade põhilist väärtust, mis on võrdne kohtlemine. Siin vähemalt selles küsimuses sotsiaaldemokraadid ühinevad selliste väärtustega ja täna mul õnn ja au seda siin esindada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me räägime siin tõepoolest perehüvitistest ja teie ütlete, et kaks meest on ka perekond. Me oleme siin korduvalt küsinud, kuidas need kaks meest saavad lapsi, et saada neid perehüvitisi. Te ei suuda vastata. Samas ütlete, et lapsi ei tohi osta. Kuidas siis need kaks meest need lapsed saavad. Kas röövivad või rendivad? Ja samas me teame, et meedias on sellest korduvalt räägitud, et Eestis on kaks meest, kes avalikult on rääkinud, et nemad ostsid endale lapsed. Nad on seda protsessi ka detailselt kirjeldanud. Ma siis küsin, kuidas te siis... Kas see on teie meelest inimkaubandus või ei ole? Ja minu teine küsimus on, või no ütleme sellest lähtuvalt küsimus, et mille põhjal kaks samast soost isiku vahel registreeritud kooselu käsitletakse perena? Millisest seadusest see tuleneb? Aitäh!

Aitäh! Ma kordan nüüd ma ei tea juba mitmendat korda, et see konkreetne eelnõu kuidagimoodi ei puuduta, ei reguleeri laste saamise küsimust. See eelnõu reguleerib olukordi, kui inimestel on juba lapsed, kui neil tekib õigus perehüvitistele, kui neil tekib õigus teatud tüüpi sotsiaalmaksu erisustele, kui neil tekib õigus teatud tüüpi töölepingu seaduses sätestatud puhkuse vormidele. See seadus reguleerib seda. Ja siin me räägime sellest, mida korduvalt väljendanud ka Riigikohus, et perekonna kaitse õigus, perekonnaõigus, mis on põhiseaduses laieneb nii abielus olevatele isikutele kui ka kooselus olevatele isikutele ja sellepärast tuleb neid võrdselt kohelda. Aitäh!

Aitäh! Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetav ettekandja! Teie argumente kuulates saan ma aru, et teie keskne jututeema siinkohal on võrdsus ja võrdsus on see põhjus, miks te seda eelnõu peate vajalikuks. Nüüd, teada on ju, et võrdsus ja õiglus ei ole tegelikult sünonüümid. Seega elementaarloogika ütleb meile, et on olemas õiglane võrdsus, õiglane ebavõrdsus, ebaõiglane võrdsus ja ebaõiglane ebavõrdsus. Palun selgitage, milline nendest neljast on praegu valitsev olukord, ja põhjendage, miks see ebavõrdsus, mille vastu te võitlete, on niivõrd ebaõiglane, kui ma saan õigesti aru teist? Aitäh!

Aitäh! Ma saan aru – ise küsin, ise vastan, eksju. Olen sellega nõus, et tegemist on ebavõrdse ebaõiglusega, sest tegemist on võrdses olukorras olevate isikutega, keda hetkel koheldakse ebavõrdselt, ja see ei ole õiglane minu arvates.

Mina olen seisukohal ja Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et kooselus olevatel isikutel ja abielus olevatel isikutel peavad olema samad õigused ja kohustused, mis puudutab perekonda, ja sellepärast me siin seda eelnõu esitame ja soovime seda ebavõrdsust likvideerida. Sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus erinevates lahendites.

Kordan veel kord ka, isegi siis, kui praegu vaadata, üks konkreetne § 6 lõige 8 perehüvitiste seaduses ütlebki, et seda ei saa rakendada ainult abikaasadele, seda tuleb rakendada ka registreeritud elukaaslastele. Ka teised paragrahvid nii selles seaduses kui ka teistes seadustes võrdsustavad abielus olevaid isikuid ja kooselus olevaid isikuid. Nii et ei ole midagi uut siin. Me lihtsalt tahame luua olukorda, kus seaduste vahel ei oleks vasturääkivusi. Aitäh!

Raimond Kaljulaid, palun!

Jah, aitäh! Ma mõtlesin, et ma täpsustan seda, mida Moonika Helme küsis. Mis siis on ikkagi pere? Tuleb ju tegelikult ette ka selliseid olukordi, kus näiteks mees ja naine on abielus ja seal peres on lapsed, aga võib-olla näiteks see naine, kellega mees on abielus, ei ole nende laste ema. Ma olen kuulnud, et siin Riigikogus ka on Mart, Martin ja Moonika, kelle kohta öeldakse, et nagu perekond, aga minu teada ei ole Moonika Martini ema, aga ikkagi minu meelest nad perekond nagu on, eks. Või ei ole? Kas selline asi on võimalik, et kaks inimest on koos ja siis on lapsed, aga nad ikkagi moodustavad koos perekonna, isegi kui üks vanematest ei ole nende laste bioloogiline isa või ema? Kas seda saab nimetada perekonnaks? Ma igaks juhuks täpsustan.

Aitäh! Mina ei ole kahjuks kursis kolme nimetatud isiku isiklikust elust nii palju, et ma saaksin kommenteerida, kas nemad on perekond ja kas nad elavad koos või kas neil on abielu või kooselu ja kellega ja nii edasi. Ma ei oska öelda selle kohta. Aga see jutt, mida me siin praegu räägime, räägib inimestest, kes on abielus ja kasvatavad ühiselt lapsi. Meie eelnõu soovib, et samasugused õigused ja kohustused oleksid ka registreeritud elukaaslastel, kes elavad koos ja kasvatavad lapsi. Kõikidest siin tulevatest õigustest, siis ka seadus räägib väga selgelt, eristab: lapsevanemad ja lapsevanema abikaasad. Siin on võimalikud väga erinevad variandid ja väga erinevad võimalused. Ma usun, et meie Sotsiaalkindlustusamet on täiesti võimeline tegema kindlaks, kellel on õigus perehüvitistele ja sotsiaalmaksueristustele. Okei, sotsiaalmaksu puhul seda peab kindlaks tegema Maksu- ja Tolliamet. See kõik on tehtav, siiamaani olnud tehtav. Küsimus on ainult selles, et abikaasa või registreeritud elukaaslane.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav ettekandja! Ma saan aru, et sotsiaaldemokraatlikule maailmavaatele on omane mõelda automaatselt nii, et ebavõrdsus tähendab ka ebaõiglust. Ma küsisin teilt küsimuse, kus ma just nimelt palusin selgitada, kuidas ebavõrdsus viib siinkohal ebaõigluseni, aga te põhjendasite ainult seda, et tegemist on ebavõrdsusega, justkui automaatselt see tähendaks ka ebaõiglust. Aga see ei pruugi nii olla, nagu ma ka varasemalt seletasin. Võib täiesti loogiliselt jõuda ka sellise järelduseni, et abielus olevaid inimesi tuleb kohelda ühtemoodi, abielus mitte olevaid teistmoodi ja see ongi õiglus. Paluks teilt uuesti seletust, kuidas ebavõrdsus tähendab siinkohal automaatselt ebaõiglust.

Aitäh! See on juba ju vana teade, vana teada, et ebavõrdseid ongi võimalik kohelda ebavõrdselt. Ja see võib õige olla ka. Me oleme seda korduvalt ka siin kuulnud nende diskussioonide käigus. Antud juhul ka Riigikohus on jõudnud selleni, et abielus olevad isikud ja kooselus olevad isikud on võrdsed. Neid tuleb kohelda võrdselt. Ja sellest lähtuvalt teen ka mina järelduse, et kui sa ei kohtle neid võrdselt, siis tegemist ongi ebaõige olukorraga, ebaõiglase olukorraga. Ma teistmoodi ei oska seda seletada. Ma võin seda Riigikohtu lahendit teile ette lugeda või anda pärast viiteid, et võib-olla teie saate sellest loogikast paremini aru, kui mina oskan seda seda selgitada.

Toomas Jürgenstein, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Eduard! Sa oled alati paistnud silma mitmekülgse mõtlejana. Kas sa oskad öelda ühe hea põhjenduse, miks me ei peaks siin seda esimest lugemist lõpetama ja hiljem ka loomulikult selle eelnõu vastu võtma? Oskad sa pakkuda? Mina ei leidnud.

Aitäh, hea Toomas! Isegi vaatamata oma mitmekülgsele mõtlemisele ka mina tõepoolest ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust, miks keegi peaks olema selle eelnõu vastu, mis loob olukorra, kus väga paljud Eesti inimesed tunnevad ennast hästi, tunnevad ennast riigi hoituna, kelle toimetulek selle tõttu paraneb ja paraneb nende suhtumine Eesti riiki ja me koormame vähem ka meie kohtusüsteemi. Mina ei tea ühtegi põhjust, miks peaks sellele vastu olema.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Hea Eduard! Vaata, ma nüüd siin kolleeg Jürgensteini sõnavõtule annan sulle võimaluse leida see hea põhjus. Teatavasti see samasooliste kooselu esimest korda võeti seadusena vastu Hollandis rahvusvahelisel naljapäeval,1. aprillil 2001. Peale seda on see lollus muidugi arenenud ja lõpuks on läinud ühiskonnas väga palju segadust on tekkinud ja nagu kolleeg Lotmangi ütles, et mõistetest ei saada enam õigesti aru. Sina oled siin eelnõuga tutvustamas meid selles tähenduses jälle negatiivses mõttes, et sa tahad veelgi rohkem hägustust esile kutsuda. Aga samas sa ju tahad olla vastutustundlik poliitik. Ja annangi võimaluse see eelnõu tagasi võtta, mitte rohkem hägustada seda, vaid lõpuks tõmmata sellele lollusele pidurit. Kas see ei oleks hea mõte?

Aitäh, hea Paul! See ei ole hea mõte ja ma kindlasti ei saa nõustuda sinu hinnanguga, et see on lollus. Minu meelest see on väga hea, väga õige, väga õige eelnõu, mis lahendab mitme inimese mitut erinevat murekohta ja selleks me siin vastutustundlike poliitikutena olemegi valitud Eesti rahva poolt, et neid inimeste muresid siin lahendada võimalikult parimal moel, mitte eelistada ühte inimrühma teisele ja nimetades nende muresid ja pakutavaid lahendusi lollusteks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Ja aitäh sõna andmast! Eduard, räägid kogu aeg siin võrdõiguslikkusest ja räägid nagu selle seaduseelnõu kontekstis, aga meil on ka teised seadused olemas. Näiteks soolise võrdõiguslikkuse seadus räägib ju ikka veel mehest ja naisest. Kuidas me siis selle seaduse raames hakkame võrdõiguslikkust taga ajama mehe ja mehe koosluses?

Aitäh! See konkreetne seaduseelnõu, millest räägin mina täna siin teie ees juba mitukümmend minutit, kuidagimoodi ei puuduta sugu ja ei puuduta soolist võrdõiguslikkust. Tõepoolest, soolise võrdõiguslikkuse seadus peabki puudutama sugu. Ja teatavasti vähemalt seaduse tasandil on meil fikseeritud kaks sugu. See seadus ei räägi soost, seadus räägib juriidilistest kooseluvormidest, mis on Eesti seaduse alusel Eesti riigi ees ära vormistatud ja registreeritud, ja sellest, kuidas Eesti riik neid kooselusid kohtleb. Ei midagi muud. Ärge üritage kogu aeg viia seda teemat teistele teemadele, mis pakuvad teile rohkem huvi. Kui teil on mingeid eelnõusid, mis puudutavad sugusid või mingeid muid teemasid, te võite alati sellega siia tulla.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame minna kaasettekande juurde. Ma palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetleti Riigikogu õiguskomisjonis 12. detsembril möödunud aastal. Eelnõu teema ja algatamise põhjenduse kolleeg Eduard Odinets kirjeldas siin saalis ära, aga komisjonis selgitas eelnõus esitatud seaduse parandusettepanekuid komisjoni juht Heljo Pikhof. Ja ma kordan tema öeldu kokkuvõtlikult üle. Kokkuvõtlikult.

Eelnõu on esitatud, kuna kehtiv seadus reguleerib mitmes sättes üksnes abikaasale ettenähtud õigusi ja võimalusi, kuid ei laiene kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslastele. Ja see on vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, selgitas proua Heljo Pikhof. Ta lisas ka, et abikaasade ja registreeritud elukaaslaste erinevat kohtlemist perekonnaelu elamise võimaldamisel ei saa lugeda põhjendatuks ja asjakohaseks.

Arutelu käigus esitatud küsimused said kõik vastused. Näiteks oli küsimus eelnõu sotsiaal-majanduslikust mõjust. Komisjoni esimees selgitas, et päris ilma rahalise mõjuta see seadusemuudatus ei ole, sest võrdne kohtlemine mõnevõrra kasvatab abikaasadele sarnaste õiguste ja võimalustega paaride arvu. Oli ka küsimus, kuidas suhtuvad eelnõu koostajad sellesse, et kooseluseadus ei ole veel tegelikult kehtima hakanud, kuna rakendusaktid on vastu võtmata. Proua Pikhof selgitas, et oleks väga hea, kui rakendusaktide vastuvõtmine saaks toetust. Oli täpsustav küsimus sotsiaal-majanduslike mõjude kohta. See oli ilmselt ajendatud seletuskirjas olevast lausest, et sotsiaal-majanduslikke mõjusid ei ole.

Siis mõjude kohta, et kui muudatuse rakendamisega ei kaasne kulusid, kas notari juures kooselu seadustanud inimesed jäävad välja perehüvitiste taotlemise võimalusest? Sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu tutvustanud komisjoni esimees selgitas, et vastupidi, kui seaduse muudatust ei tehta, ei saa kooselu registreerinud elukaaslased laste puhul perehüvitist ning veel näiteks ka pensionilisasid. Komisjoni liige Tarmo Kruusimäe kommenteeris seda, et seletuskiri on võib-olla siis eksitav, sest muudatus siiski näeb rahalisi mõjusid ette ja riigieelarve on juba menetletud, mistõttu ei ole selleks jaotatud rahalisi vahendeid. Heljo Pikhof selgitas, et puudutatud inimesi on väga vähe ja võrdsed võimalused peavad olema tagatud, kuna rakendusakte kooseluseadusel ei ole, peab kohus kõiki juhtumeid ükshaaval lahendama ja paljudel inimestel ei ole kohtus käimiseks võimalusi.

Peatuti lõpetuseks ka kodu- ja töökorra reeglitel. Nimelt on eelnõu viibinud, kuna seisukohad eelnõu suhtes on väga erinevad. Aga kodukord näeb siiski ette eelnõu esimesele lugemisele saatmise ja keegi komisjoni liikmetest seda kahtluse alla ei seadnud. Menetluslikud otsused said sellised. Kodukorrast tuleneb kohustus saata eelnõu esimesele lugemisele ja seda tuleb teha olenemata sellest, et sisu võib mitte meeldida. Kolleeg komisjonist Anti Poolamets oli sellega nõus, ütles, et kodukorda tuleb täita ja seega peaks eelnõu laskma menetlusse. Ja tulemus oli selline: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril (konsensus), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 24. jaanuar kell 16 (konsensus), määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus (ka siin oli konsensus). Ja need konsensuslikud otsused tegi komisjon sellises koosseisus: Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus, Vilja Toomast. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Küsimusi ei paista. Avan läbirääkimised. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kolleegid! On olnud kainestav arutelu. Kainestav arutelu, et kui keegi ongi siin kohvikus võtnud, siis see on olnud neile ka kainestav. Aga ka neile, kes ei ole võtnud, oli see kainestav. Ja samas tragikoomiline ikkagi. Tragikoomiline, et seda vapustavat tõsidust ja seda solvumist ja ka jonni oli märgata. Me ei saanud teada, kuidas siis on nende lesbiliste meeste vahelise suhtega. Oli tunda solvumist. Ma loodan, et see klaaritakse omavahel ära. Kas tehakse härra Jaak Valgele see selgeks või siis Jaak Valge arutab ettekandja solvumise üle. Need on kõik tähtsad teemad, mille üle Eesti Vabariik arutleb aastal 2023. Euroopas möllab sõda, Eestis on suurim inflatsioon 30 aasta järel ja pulti tulevad töörahva kaitsjad ja me tegeleme suurte teemadega, eks ole, nagu aru saate. Tuleviku ajaloolastele on väga oluline seda teksti lugeda, et mis juhtus Lääne tsivilisatsiooniga ja mis juhtus tegelikult. Mind ka huvitab, mis juhtus Lääne tsivilisatsiooniga ja nendega, kes seda protsessi siin Riigikogu puldis püüavad jätkata. Kus läks asi lappama? Aidake mind. Siin on kultuuriteoreetikuid, huvitavaid ajalooeksperte, aidake mind. Kust see lappama läks? Ma püüan seda mõistatada. Ja see eelnõu on väga märgiline selle lappama mineku osas. Ehk ka see, et meil on põhiseaduskomisjoni esimees, kes sellist tragikoomilist ettekannet teeb. Peaaegu kõik vastused olid ka tragikoomilised. Tõesti, me olemegi siin. Aeg-ajalt on seda kõike raske uskuda. Mul oli raske uskuda seda, mida ütles sotsiaaldemokraatide eelmine esimees abielureferendumi arutelul, kui ta – tsiteerin stenogrammi järgi – ütles, et Henn Põlluaas, ma tahaksin temaga veidi diskuteerida. Ta avaldas ühe mõtte, mida ma olen nendes diskussioonides palju kuulnud, kus ta ütles, et vaadake, kuidas saavad abielluda kaks samast soost inimest, sest nad ei saa ju lapsi. Esiteks on see vale, ütles sotsiaaldemokraatide esimees. Tehke silmad lahti, samast soost inimesed saavad lapsi. See on fakt. Ja see on suur teema, millega tegeleti aastal 2021 Eesti rahvaesinduses. Zooloog, endine zooloogiamuuseumi direktor ka kindlasti aitab meil seda arutelu jätkata. Härra Ernits, ootan sinu abi. Võiksime kohvikus kohtumise leppida, et me siis arutaksime seda teemat põhjalikumalt, seda Indrek Saare tõstatatud globaalprobleemi, kuidas samast soost inimesed saavad lapsi ja kuidas see on loodusteaduslik fakt. Ja lähme edasi. Miks sellel raskel ajal sotsiaaldemokraadid ei tegele näiteks mitmenaisepidamise seadustamisega? Võib-olla oleks seegi nendele üks kuldne idee, millega Eesti rahvast raskel ajal aidata ja viia see siis kõikidesse seadustesse, määrustesse, käskkirjadesse ja toimingutesse sisse, sest see nõuab väga palju juriidilisi lahendusi. Eesti rahvas on mures. Nende mured tuleb ju lahendada.

Anti, kas sul on lisaaega vaja?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kunagi oli siin Riigikogus, aastal 1920–24 Eesti Töörahva Ühine Väerind. Neid protokolle tasub lugeda, saate aru, et olid ajad. Aga ma arvan, et tänapäeva protokolle tasub ka lugeda tulevikus, et olid ajad, millal tegeleti selliste teemadega, selliste tragikoomiliste teemadega. Rohkem epiteete ei tahakski nagu lisada.

Siis mõned ideed lugupeetud sotsiaaldemokraatidele võiks ju veel välja pakkuda ehk valimisprogrammi jaoks võite minult julgelt sisendit küsida. Näiteks Eesti seadusandluses võiksite ju lahendada tähtsa teema sellel raskel ajal, viia sisse terminid, kes on aromantiline inimene. Ma tsiteerin Eesti LGBT ühingu leheküljelt. Aromantiline "inimene, kes ei tunne teiste inimeste vastu romantilist külgetõmmet või tunneb seda harva, vähesel määral või ainult teatud tingimustel. Aromantiline inimene võib olla hetero-, homo-, biseksuaalne jne ning soovida füüsilist või platoonilist lähedust." Või aseksuaalse inimese terminoloogia, tema õiguste, pädevuste ja kohustuste sissetoomine Eesti seadusandlusesse. Tsiteerin LGBT leheküljelt: "Inimene, kes ei tunne teiste inimeste vastu seksuaalset külgetõmmet või tunneb seda harva, vähesel määral või ainult teatud tingimustel." Seda saaks viia määrustesse, toimingutesse, haldusaktidesse, kõikjale sisse viia. Eesti rahvas saaks tegeleda kõige olulisemate teemadega, kuidas mehed sünnitavad ja nii edasi. Biromantiline inimene – haldusaktidesse, menetlusseadustesse tuleks ka sisse viia. Biromantiline inimene on see, "kes tunneb emotsionaalset tõmmet nii endaga samast kui ka erinevast soost inimeste vastu." "Biromantilisus erineb panromantilisusest selle poolest, et biromantilisele inimesele on sugu romantilise külgetõmbe tekkimisel üldiselt oluline, panromantilisuse puhul pigem mitte." Ja nii edasi ja nii edasi. Biseksuaalne ja nii edasi ja nii edasi. Bivaenuga võiksite tegeleda, sest see on kindlasti suur teema. Heteroromantilise inimese teemaga. Homoromantilise inimesega ja teistega.

Aga sellegipoolest ma arvan, et sotsiaaldemokraadid jõuavad oma programmi veel täiendada, aga selle geniaalse eelnõu osas ei oska muud teha, kui anda üle tagasilükkamise ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt.

Mihhail Lotman, palun!

Mihhail Lotman, palun!

Vabandust! Ennem Toomas Jürgensteinil on repliik, ma oletan, jah?

Jah! Kuna Sotsiaaldemokraate nimetati, siis ma hea meelega see kaks minutit – mul läheb vähem.

Ma tänan väga südamest eelkõnelejat. See, et vastavad teemad olid EKRE-l kesksed teemad seda õnnetut rahvaküsitlust ette valmistades, ja nüüd sai ta need välja öelda. Mulle tundub, et... Sotsiaaldemokraadid täna ei maininud ühtegi korda neid märksõnasid. Meil on nüüd vähemalt eksperdid olemas, kes vastavaid teemasid valdavad. Nii et, aitäh veel kord!

Ole lahke! Mihhail Lotman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Isamaa fraktsioon ei saa toetada seda seaduseelnõu ja teeb ettepaneku selle tagasilükkamiseks. Põhjuseid on kaks. Esiteks, see seaduseelnõu on osa laiemast, ütleme, mitte ainult üleeuroopalikust, aga teatud mõttes ülemaailmsest protsessist, mis on suunatud perekonna ja abielu institutsiooni õõnestamisele. Ja ma saan aru, et see protsess on väga võimas ja meie esineme siin väga kurvas reaktsioonilises rollis. Ma tunnen ennast selle legendaarse hollandi poisina, kes oma käega hoidis tammis auku kinni, hoides ära üleujutuse. Samas, kui keegi ei hoia seda auku kinni, siis üleujutus tuleb, ja tuleb varem kui muidu. Niisiis, esimene on traditsiooniline, kui soovite, reaktsiooniline põhjus.

Teine põhjus on see, et see eelnõu ei täida oma eesmärki. Austatud eeskõneleja mitu korda, isegi hästi mitu korda rääkis võrdsest kohtlemisest. Vot siin ei ole võrdse kohtlemise hõngugi selles eelnõus. Registreeritud kooselud on väga väike osa Eesti kooseludest, ja ma tean, millest ma räägin, väga paljud mitteregistreeritud kooselu elavad inimesed juba on sellepärast närvis ja nõuavad võrdset kohtlemist. Ja mitte ainult seal, ütleme, mitteregistreeritud kooselu. Veel igasugused huvitavad kooselu vormid on Eestis, keda see eelnõu vaikib maha. Nii et need on kaks põhjust, miks me ei toeta seda eelnõu ja teeme ettepaneku selle tagasilükkamiseks.

Ja nüüd ma tahan paar isiklikku märkust teha. See, kuidas seda siin menetleti, tekitas minus teatud nördimust. Ma saan aru inimlikust huvist selle kohta, kust lapsed tulevad ja kuidas neid tehakse, kuid see tõepoolest ei ole selle eelnõuga mitte kuidagi seotud. Samuti väga huvitav teema, kuidas loomad hakkavad tulevikus robotitega seksima. Päris huvitav, aga jällegi see ei puutu asjasse. Ja veel, mul oli kurb kuulata, kuidas mõned küsijad halvustasid ettekandja isikut. Sellega ma küll ei saa ühineda ja nõus olla. Niisiis, annan üle Isamaa fraktsiooni ettepaneku. Aitäh!

Eduard Odinets Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täpselt kaks aastat tagasi, 11. jaanuaril 2020. aastal andsin mina siitsamast kõnepuldist Riigikogu liikme ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Kes oleks võinud siis arvata, et nüüd seisan teie ees Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehena kaitsmas juba mitmendat korda selle aja jooksul Eesti inimeste põhiõigusi. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab ühemõtteliselt, et perekond on riigi kaitse all. Perekond ise aga ei ole Eesti seadusandluse defineeritud, küll aga on defineeritud abielu ja kooselu. Riigikohus on korduvalt sätestanud, et perekonnaõigus laieneb nii abieludele kui kooseludele, et registreeritud elukaaslastel on samad õigused ja kohustused, mis abikaasadelgi. Seetõttu on Riigikohus ka perehüvitiste seaduse teatud sätteid põhiseaduse vastaseks tunnistanud.

Sotsiaaldemokraadid muidugi nõustuvad Riigikohtuga. Ei ole mingit põhjust ega asjaolu kohelda registreeritud elukaaslaste perekonda erinevalt abikaasade perekonnast. Mõlemad on seaduse alusel registreeritud, mõlemad on oma suhet riigile deklareerinud ja põhjendatult ootavad riigilt võrdset kohtlemist. Seetõttu ongi sotsiaaldemokraadid andnud sisse eelnõu ja loodavad Riigikogu toetusele, et võrdsustada perehüvitiste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse sätetes abikaasade ja registreeritud elukaaslaste kohustused ja õigused, mida mitmeski punktis on seadusandja juba varasemalt teinud.

Nüüd on vaja lahendada, nüüd on vaja läheneda samaviisi seaduste nendele punktidele, kus seni seda tehtud ei ole. Ka eelmine Vabariigi Valitsus oli sama meelt, kui esitas vastavasisulise eelnõu parlamendile märtsis 2022. Kahjuks ei leidnud see eelnõu parlamendi toetust. Nüüd on viimane aeg seda viga parandada. Ma kutsun teid üles, lugupeetud kolleegid, toetama sotsiaaldemokraatide eelnõu, mitte lahterdama Eesti pered õigeteks ja valedeks, mitte sundima neid iga kord pöörduma kohtusse oma õiguste kaitseks. Iga Eesti pere, iga Eesti inimene vajab riigipoolset hoolt ja tuge, sõltumata koos elavate inimeste juriidilisest staatusest, sest iga Eesti pere toimetulek on Eesti riigi julgeolek.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 617 esimene lugemine lõpetada, kuid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja seda tagasilükkamise ettepanekut peame hääletama.

Head kolleegid, oleme eelnõu 617 esimese lugemise juures ja panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamise ettepanekut toetab 26 saadikut, vastu on 36 saadikute. Ettepanekud ei leidnud toetust ja esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. jaanuar kell 16.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (741 SE). Eelnõu on esimesel lugemisel. Palun, ettekandja majandus- ja taristuminister Riina Sikkut!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mina tõesti tutvustan kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja siin on kaks osa. Üks puudutab merendusvaldkonna õiguse revisjoni tulemuste eelnõu kujule viimist. Iseenesest see revisjon sai alguse juba üle viie aasta tagasi ja selle põhjal on nüüd selles kaubandusliku meresõidu seaduses kavandatud kolm suuremat muudatust.

Esiteks viiakse lastiveolepingu peatüki muudatustega viiakse seadus kooskõlla Haagi-Visby reeglitega, kus reguleeritakse vedaja vastutusest vabastamise küsimusi, kui laev muutub merekõlbmatuks või kui laeval on tekkinud tulekahju. Teiseks muudetakse seda, millal peab olema näiteks see laev merekõlblik, mitte ainult reisi alustamise hetkel, vaid ka enne reisi algust, ja reguleeritakse konossementi ehk mereveokirja. Kui varem pidi olema konossement paberkandjal, siis nüüd tegelikult luuakse võimalus ka elektroonilise mereveokirja kasutuselevõtuks.

Teiseks on seal kaubandusliku meresõidu seaduses prahilepingute regulatsiooni muudatused. Praegune regulatsioon keskendub tähtajalise prahtimise lepingutele, ei eristata ajaprahilepingut ja laevapereta laeva prahtimise lepinguid. Nüüd need erisused siis tuuakse sisse.

Ja kolmandaks, seal seaduses ühtlustatakse seda, kuidas vastutust piiratakse merinõuete korral, viiakse see vastavusse rahvusvahelise õigusega ja korrastatakse erinevate mõistete kasutamist. Näiteks, mis asi on päästmine, kes on reeder, milline on reederi vastutus, stauimine, pukseerimine, et sellised mõisted oleksid samamoodi, nagu rahvusvaheliselt kasutatakse, ka meie õiguses kajastatud.

Nii. See on nüüd see, mis puudutab kaubandusliku meresõidu seadust. Teine osa puudutab meresõiduohutuse seaduse muudatusi. Need on seotud riigilaevastiku moodustamisega. Riigilaevastik iseenesest moodustati juriidiliselt juba selle aasta alguses. Ka käivitusmeeskond on tööle asunud. Aga riigilaevastik selles mõttes, et hakkab päriselt tööle, laevad viiakse kokku, 1. juulist 2023. aastal. Aga selleks, et oleks võimalik Transpordiameti, Politsei- ja Piirivalveameti Keskkonnaameti ja Eesti Lootsi laevad ühe juhtimise alla viia, on vaja teha ka mõned seadusemuudatused. Ja peamiselt on need seotud Eesti Lootsiga, nagu lootsitasude võtmine, lootsiteenuse osutaja. Praegu seaduses on nimetatud aktsiaseltsi Eesti Loots, aga edaspidi asendatakse see riigilaevastikuga.

Lisaks sätestatakse õiguslik alus selleks, et riigilaevastik saaks osutada tasulisi teenuseid ja tasumäärasid kehtestada ise. Need puudutavad veesõidukite mehitamise või haldamise teenust või navigatsioonimärgistega seotud teenuseid. Ja kolmandaks, need seaduse muudatused võimaldavad alustada lootsiteenuse osutamise ja teenuste pakkumisega ka ülikoolidele ja erasektorile. Ja viimaseks reguleeritakse ka lootside väljaõpet seoses Pakrineeme sadamaga, et ka see sadam oleks lootside väljaõppes olemas lootsimispiirkonnana.

Nii, sellega on lühidalt kokku võetud tegelikult väga eriilmelised ja mitmekesised muudatused. Enamik neist on tehnilised, ühelt poolt seotud selle koalitsioonileppest tuleneva poliitilise otsusega moodustada riigilaevastik ja viia need riigilaevad ühe juhtimise alla ja teiselt poolt pikaajalise merendusvaldkonna õiguse revisjoniga, et Eesti mereõigus viia rahvusvaheliste konventsioonide ja regulatsioonidega paremasse kooskõlla nii mõistete tasandil kui ka erinevate õiguste ja vastutuse reguleerimise tasandil. Aga nüüd hea meelega vastan küsimustele.

Jaa! Ja küsimus on Tarmo Kruusimäel.

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kirjutasin ka teile seoses Ukraina meremeeste kutsetunnistuste asjus ja sain ministeeriumi ... poolt koostatud kirja, millega ei olnud miskit [...]. Ei olnud seal seda pädevust väga palju, aga no eksitavalt... Teid oli heauskselt niimoodi informeeritud. Et las see olla selleks.

Ma küsiksin lihtsalt seda, et Majandusministeerium on minu teada algatanud siis Ukraina ja Eesti Vabariigi vahelise vastastikkuse meresõidukutsetunnistuste tunnustamise lepingu. Kui kaugel see on ja mis ajajärgus ta on? See teema on meil varsti juba poolteist aastat, kaks aastat, ma ei teagi kui pikalt laual olnud, aga meil on punnseis. Aitäh!

Jaa, aitäh küsimuse eest! Tõesti, Eesti toetab Ukrainat tõesti nii relvade, laskemoona andmisega, diplomaatiliselt, majanduslikud, aga ka sellega seoses, et ukrainlastel, kes näiteks töötavad merel või kuskil mujal, et neil oleks võimalik Ukraina kutsetunnistus vahetada Eesti oma vastu. Et me vastastikku tunnustame neid, võimaldame neil erialast tööd jätkata ja kõike seda. Ja neil on võimalik Eestis sooritada ka vajalikke eksameid, saada diplomeid, vajadusel tõsta oma kvalifikatsiooni, kui tingimused on täidetud. Ja tõesti, Ukraina meremehed seda ka teevad.

Nüüd, spetsiifilistes kohtades võib tekkida küsimusi. Ühelt poolt dokumentaalselt peavad olema tõestatud ka senine kvalifikatsioon ja töökogemus ja teiselt poolt see, ma ei tea, nõuded ja väljaõppe, mida Ukrainas saadakse, mis ongi hea, et seda me võtame arvesse, aga me võtame seda arvesse võrdväärselt. Me tõesti ei tee erandit selles mõttes, et ei lihtsusta nõudeid või ei tee midagi kergemaks Ukraina meremeestele. Et noh, mis on eraldi küsimus, mida võib arutada, et me kohtleme neid võrdväärselt teistega. Oleme loonud neile võimaluse kvalifikatsiooni tõestamiseks, kvalifikatsiooni tõstmiseks, eksamite sooritamiseks. Ma loodan, et see läheb järjest ladusamaks. Arusaadavalt igasuguse muudatuse järel võib olla, no ma ei tea, selliseid kohanemise kohti.

Aga nüüd konkreetsest lepingust, selles osas ma jään vastuse võlgu, et kas on mingisugune kokkulepe või mis takistab konkreetselt edasist tunnustamist või paremat tunnustamist või midagi sellist. Praegu ma saan aru, et tegelikult aktsepteeritaval tasemel asi toimib, on üksikuid inimesi, kes on rahulolematud, aga mingisuguseid tõkkeid sellele, et Ukraina meremehed saaksid oma tööd jätkata ja vajadusel ka karjääris edeneda ja seda tõestada sooritatud eksamite ja diplomite näol, et tegelikult ei ole praegu. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe uuesti, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma viitan, see ebavõrdsus, mis välja toodi, oli võrreldamatu, sest seal võrreldi neid, kes lähevad õppima, sellega, kes on sõitnud merd juba 10– 20 aastat, et õpilastele on võrdsed võimalused ja merd sõitnud meremeestele. See näitab nagu ühte seda aspekti ja mu murekoht on see, et kas te saate ministrina uurida ja survestada, et see valitsus praegusel hetkel, kes ta on, me jätame selle asja sinna, sest miks ma seda räägin, et ukrainlastel on suur usaldus meie Eesti riigi vastu. Vabariigi Valitsus on vastu võtnud määruse ja täna lihtsalt, kui meil ei ole konkreetselt kivisse raiutud, siis Transpordiamet tõlgendab neid väga suvaliselt. Kas te saate seda võtta, et me jõuaksime ikkagi enne järgmist valitsust teha Transpordiametile selge kirja, anda märku, mis on meie kui parlamendi tahe olnud, ja et see tahe ka püsiks?

Jaa aitäh! Kahtlemata tulebki kohelda võrdselt, aga kui on võimalik tõendada oma töökogemust ja seda dokumentaalselt kinnitada, siis tegelikult seda kahtlemata saab arvesse võtta. Ma ei tea, et seal oleks mingisugune süsteemne mure, aga seda, et ma ei tea, olla vastutulelikum ja kohelda kõiki eksami sooritajaid kenasti ja viisakalt ja kui on ka midagi puudu, siis võimalusel aidata need vajalikud paberid või materjalid saada, et võibki meie süsteemis orienteerumine alguses keeruline olla. Seda tüüpi tuge pakkuda, ma arvan, et ka see aitaks, aga ma uurin, kas seal on veel midagi sellist, mida saab muuta või asja paremaks teha, et neid Ukraina meremehi, kes saavad oma kvalifikatsiooni tõendatud või tõstetud, et neid oleks rohkem.

Rohkem küsimusi ei ole. Lähme kaasettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Taavi Aasa.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nii nagu hea minister juba selgitas, jagunevad need muudatused laias laastus kahte ossa ja neid muudatusi ka Riigikogu majanduskomisjon käsitles oma kahel istungil. Esimene istung oli meil 12. detsembril möödunud aastal. Ja siis vaatasime läbi muudatusi, mis on seotud kaubandusliku meresõidu seaduse muutmisega. Tutvustas neid minister Riina Sikkut. Siin suurt diskussiooni ei tekkinud, ainult siinkõneleja tundis huvi selle vastu, et mis küll saab muutuda mõiste "päästmine" definitsioonis. Ja sain vastuse, et täpsustatakse seda, et mis ja kuidas tekib kohustus või siis ka võimalus päästmise eest tasu saada. Ja otsused olid meil kõik konsensuslikud. Otsustasime, et 11. jaanuaril sellel aastal võiks võtta eelnõu päevakorda. Ja ühtlasi tegime ettepaneku, et võiks esimese lugemise lõpetada. Ja nagu ma ütlesin, mõlemad otsused konsensuslikud.

Ja vahepeal tekkis vajadus selle järgi, et muuta ka meresõiduohutuse seadust seoses riigilaevastiku loomisega. Ja sellekohane majanduskomisjoni koosolek toimus siis meil, et täiendada eelnõu, toimus 9. jaanuaril käesoleval aastal. Jällegi minister Riina Sikkut andis selgitusi. Diskussiooni koha pealt põhiküsimus oli selle ümber, et kui tasu täna võtab Aktsiaselts Eesti Loots, siis tulevikus amet, kuidas saab olema kasumiga. Kaupo Läänerand selgitas, et mõistlik kasum pannakse paika Konkurentsiametiga. Meie hea kolleeg Piia Schults selgitas, et võib-olla siis menetlemise käigus peaks seda kõike ka eelnõu tekstis selgitama täpsemalt. Ja jällegi, otsused olid meil konsensuslikud. Otsustasime, veel kord siis, et eelnõu koos parandustega, täiendustega võtta muudetud kujul esimesele lugemisele täna ja esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Saaks küsimusi küsida. Ei ole küsimusi. Aitäh! Avan läbirääkimised. Ei ole ka läbirääkimiste soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 741 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle asemel 25. jaanuar kell 17.15. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on sellega ühel pool.

Kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (742 SE). Eelnõu on esimesel lugemisel ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseministri Lauri Läänemetsa.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Vabariigi Valitsus on Riigikogule edastanud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga viiakse Eesti riigisisene õigus vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, mis käsitleb võitlemist terroristliku veebisisu levitamise vastu. Terrorikuriteo toimepanemise viisid on tänapäeval muutunud olemuselt mõnevõrra lihtsamaks. Internet annab lihtsa võimaluse üleskutseteks terrorismikuritegudele ja õpetusteks, kuidas seda teha. Mida kiiremini sellised infokillud veebist eemaldada, seda väiksemat mõju need omavad.

Terroristliku veebisisu eemaldamine on Eesti ja Euroopa Liidu jaoks oluline ülesanne, mida toetavad ka veebimajutusteenuse pakkujad, nagu Google, Facebook, Twitter, Youtube. Samas on ilmnenud, et taolise veebisisu eemaldamine on veelgi tõhusam, kui terroristlik sisu on ühtlaselt määratletud Euroopa Liidu tasandil. Eesmärgipärane on ühtlustada sellise veebisisu käsitlemise ja eemaldamise reegleid nii veebimajutusteenuse pakkujate kui ka terrorismi vastu võitlevate ametkondade jaoks.

Euroopa Liidu määruse põhieesmärk on parandada Euroopa Liidus koostööd veebimajutusteenuse pakkujatega, et tõhustada terroristliku veebisisu eemaldamist. Regulatsioon puudutab vaid avalikke veebilehti, selle alla kuuluvad ka sotsiaalmeedia, videopildi ja audio jagamise teenused, mille puhul avaldab veebimajutusteenuse pakkuja kasutaja soovil veebisisu, mis on avalikult kättesaadav ja millele ei ole juurdepääsupiiranguid. Veebimajutusteenuse pakkujad on kohustatud võtma kasutusele vajalikke meetmeid, et tõkestada terroristliku veebisisu levikut. Sellise sisu esinemise korral peab selle eemaldama või blokeerima sellele juurdepääsu.

Terroristlik veebisisu, mis tuleb viivitamatult veebist eemaldada, on materjal, mis ärgitab kedagi kaasa aitama või toime panema terroriakte, samuti materjal, mis ärgitab osalema terrorirühmituste tegevuses, õhutab või propageerib terroriaktide sooritamist ning materjal, mis annab juhiseid rünnakute läbiviimiseks ja suunised selleks vajalike vahendite kohta. Käesoleva eelnõu eesmärk on seega riiklikult reguleerida ülesannete jaotust, et pädevatel asutustel oleks võimalik rakendada Euroopa Liidu määrusest tulenevaid meetmeid ja teostada järelevalvet veebimajutusteenuse pakkujate kohustuste täitmise üle.

Lisaks määratakse sanktsioonid ja nende määrad kohustuste rikkumise eest ning kohtueelse menetleja pädevus. Terroristliku sisu levitamise üle peab järelevalvet Kaitsepolitseiamet, kes koostab eemaldamist korraldusi ja kontrollib neid. Ennetava ning reageeriva tehnilise ja töökorralduslikku võimekuse ning meetmete, sealhulgas aruandluse üle, teostab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Täiendavalt soovitakse muuta karistusseadustikku ja sätestada, et üleskutse panna toime terrorikuritegu ei pea alati olema avalik. Vastasel juhul ei ole võimalik vastutusele võtta üleskutse tegemise eest terrorikuriteo toimepanemisele, kui see on toime pandud näiteks modelleeritud foorumites ja gruppides. Sellele probleemile on kapo viidanud näiteks 2018. aasta aastaraamatus, tuues muu hulgas välja, et radikaalsuse ilminguid on üha keerulisem tuvastada, kuid suurem osa muret tekitavast suhtlusest leiab aset kinnistes jututubades või krüpteeritud suhtluskanalites.

Lõpetuseks märgin, et eelnõuga kaasnevad ka eelarvelised kulud. Nimelt eeldab seaduse muudatus, et mõned lisaametikohad on vajalik luua Kaitsepolitseiametis ning järelevalve ülesande teostamiseks on vajalik ka infosüsteem. Vastavad kulud on kaetud juba 2023. aasta riigieelarvega. Samuti on järelevalve teostamiseks tarvis üks lisanduv ametikoht Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis ning ka see vajadus on kaetud 2023. aasta eelarves. Toon esile, et seadus on kavandatud jõustuma üldises korras. Muudatused ei vaja osapooltelt täiendavaid ümberkorraldusi ega üleminekuaega. Aitäh! 

Ja nüüd küsimused. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Minu küsimus tuleneb sellest asjaolust, et me oleme täheldanud viimastel aastatel äärmiselt selgelt seda, kuidas erinevates kanalites, eelkõige sotsiaalkanalites, kõrvaldatakse sisu, mida mingit laadi tõekontrollijad siis leiavad, et see ei ole sobiv. Noh, paistab silma nii Twitter, paistab silma Facebook ja põhimõtteliselt, mida saavad aru inimesed – inimesed saavad aru seda, et tegelikult tõkestatakse pluralismi, demokraatiat, sõnavabadust ja nii edasi. Nüüd me keskendume siin terrorismi mõistele, aga antud seaduse kontekstis või eelnõu kontekstis ei ole selgelt arusaadav, mida siis selle terrorismi all mõistetakse, mida püütakse tõkestada ja kuidas püütakse tõkestada. Kas te siis mõtestaksite lahti ka avalikkuse jaoks seda, et milline on see niinimetatud terroristlik sisu, mida hakatakse tõkestama? Võimalikult selgelt.

Jaa, suur tänu! Kui te soovite, ma võin teile ka definitsiooni "terrorikuritegu" ette lugeda, aga see on päris pikk, seda võib veebist vaadata. Aga ma võin seda teha. Aga põhimõtteliselt, et milline on terroristlik veebisisu? Terroristlik veebisisu ärgitab kedagi kaasa aitama või toime panema terroriakte, ärgitab osalema terrorirühmituste tegevuses, õhutab või propageerib terroriaktide sooritamist, näiteks õigustades või ülistades terroristlikku tegevust, ja annab juhised rünnakute läbiviimiseks ja suuniseid selleks vajalike vahendite kohta. Ehk siis siin ei peeta silmas igasuguseid arvamusavaldusi.

Ma sellega näiteks olen nõus, et ma arvan, et kohati õigesti piiratakse teatud sisu levikut, aga kohati on sellega probleeme. Mõnikord on sotsiaalmeedia omanik mõne konto sulgenud, mõnikord ta selle avab täiesti põhjendamatult võib-olla. Ja me olemegi ühiskonnana arenenud nii palju, et kui ühel hetkel oli, ütleme nii, et need sotsiaalmeediaplatvormid, täna ka nad on eraomand mõnes mõttes või erategevus, äritegevus, aga kui suur osa ühiskonnast seda kasutab, see muutub suurele osale ühiskonnast nii-öelda loomuomaseks.

Põhimõtteliselt, mõnes mõttes võib isegi väita, et kui sul ei ole ligipääsu Facebookile, siis sinu juurdepääsu inimestega suhtlemisele või info levitamisele on piiratud. Sellistes kohtades tegelikult minu arvates peakski olema see, kus kohas riik ütleb, et teate, see on nüüd see koht. Nii nagu, kui me kerime aega tagasi, sada aastat tagasi näiteks, ega esimesed trammid ei olnud ju munitsipaaltransport või ühistransport. Oli eraettevõtlus, on ju. Aga lõpuks ühiskond, kuna ta sai nii palju ühiskonna osaks, siis mingisugusel hetkel me ütleme, et teate, siin peab olema võrdne, aus, läbipaistev ligipääs või ausad reeglid kõigi jaoks ühtemoodi, see tähendab, et riik või omavalitsus tuleb sinna selle tegevuse juurde.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! See eelnõu, mille te siia saali tõite, on tegelikult tsensuur. Tsensuur vaba sõna üle, sest selle määratluse alla terrorikuritegu võib paigutada ükskõik mis asjad. Kapol on piisavalt informatsiooni ja võimekus selleks, et tuvastada tegelikult need isikud, kes soovivad midagi toime panna. See, mida sa praegu välja toodud, on puhas tsensuur vaba sõna väljendamise keelamiseks. Ma saaks aru, kui sa oleksid praegu siin puldis sellega, et me üritame keelata näiteks inimkaubandust, mis on tõsine probleem, kui sa oleksid siin praegu eelnõuga, kus räägitakse narkootikumidest, mis on ülimalt kõrge probleem, siis ma mõistaksin, aga see eelnõu on puhas vaba sõna keelamine ehk tsensuur.

Aitäh! Ma oletan, et siin mingisugune küsimus ikka peidus oli. Ja ma võib-olla ikka pean igaks juhuks ütlema ära, mis see ametlik mõiste terrorikuriteol on. Ma arvan, et see ei ole tsensuur. Terrorikuritegu siis on rahvusvahelise julgeolekuvastase, isikuvastase, elu või tervist ohustava, keskkonnavastase, välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastu suunatud või üldohtliku kuriteo toimepanemise, keelatud relva toomise, levitamise või kasutamise või vara ebaseadusliku hõivamise või olulises ulatuses rikkumise või hävitamise või arvutiandmetesse sekkumise või arvutisüsteemi toimimise takistamise eest, samuti selliste tegude toimepanemise ähvardamise eest, kui see on toime pandud eesmärgiga sundida riiki või rahvusvahelist organisatsiooni midagi tegema või tegemata jätma, või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust või see hävitada või tõsiselt häirida rahvusvahelise organisatsiooni tegevust või see hävitada või tõsiselt hirmutada elanikkonda, karistatakse ... Ja siis tulevad karistused ja need asjad. Ehk siis see terrorikuriteo mõiste seal on. 

Ma arvan, et päris oluline on meil selle küsimusega tegeleda. Kui meil on võimalik, ma ei tea ... Me võime näiteks võtta, et meie naaberriik kindlasti proovib erinevat moodi Eesti põhiseaduslikku korda kõigutada ja me ei tea, kas pronksiöötaolisi sündmusi esineb või midagi muud, siis meil, ma arvan, on päris oluline, et me kõik sellised algatused, võimalikult varakult nendele jaole saame. Vaadake, tegelikult kapo tõesti tegeleb selle küsimusega. See Euroopa Liidu määrus kohustab veebiteenusepakkujaid ka sellele tähelepanu pöörama. Ja tõesti, kui keegi ütleb, et teeme üht või teist, ma ei tea, paneme kuskile pommi või keegi tuleb ära tappa või kõrvaldada või mulle see riigikord ei meeldi, on ka ju olemas teistsugused riigikordi, et kui keegi selliseid üleskutseid teeb, siis see tuleb maha võtta lihtsalt internetist. Ja Kaitsepolitseiamet tegeleb nende küsimustega seal edasi. Ehk siis ta on praegu ka niimoodi olnud, aga lihtsalt kaasatakse sellesse ringi rohkem nii-öelda silmapaare.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Siin kolleeg viitas, et tegemist on tsensuuriseadusega ja ma olen, kaldun arvama ka, et siin on mõttepolitseile ikkagi malaka andmisega tegemist. Kui me selle seaduse heaks kiidame, siis oleme sammukese vabaduse piiramisele lähemal. Ma arvan, et nii Põhja-Koreas, Iraanis, Valgevenes, Venemaal, Venezuelas on samasugused seadusesätted, mis kõlavad küll ilusti, aga mida tarvitatakse inimeste vabaduste piiramiseks. Mu küsimus tuleneb sellest ... Lisaks veel, et tumevõrgus toimetavad needsamad saladusi varjavad inimesed ju vabalt edasi, nad ei tee seda Twitteris, me kõik teame. Eestis on olemas seadused, mis ohjeldavad kuritegudele õhutamist, terrorismi keelavad, vägivalda piiravad. Miks meil seda määrust on vaja üle võtta niimoodi süüdimatult, kas meie enda seadustest ei piisa?

Jah, teil selles mõttes on õigus, et kõik see ju põhimõtteliselt on Eesti seadustes olemas. Ainuke asi, mis siin nüüd erineb, on see, et tuleb juurde, et mitte ainult Kaitsepolitseiamet ei peaks tegelema, vaid ühiskonnas võiks olla ka nende veebiteenuste pakkujatel see kohustus, et ka nemad vaataks, et selliseid asju ei esineks, ja aitaks kaasa sellele, mis meil juba seadustes kirjas on. Me ei pane siia mitte ühtegi uut terrorikuritegu või mitte midagi me ei lisa siia. Küsimus on selles, et veebimajutusteenuse pakkujal on kohustus ka seda jälgida ja sellest ka teada anda, kui ta seal midagi näeb. Ja ma arvan, et kui keegi näeb, et keegi plaanib mingit riigivastast tegu või tahab kedagi kuidagi tappa, mõrvata või mis iganes asja, ja minu arust see on väga hea, kui keegi sellest teada annab. Selles mõttes, et ta pole ... Ja tavaliselt muidugi normaalsed inimesed annavadki sellest teada, aga siin on ka selliseid juhtumeid kindlasti, kus ei anta. Ehk siis ta kohustab seda rohkem tegema ja rohkem järelevalvet sellel teemal tegema. Seda kogu kontrolli, selle seaduse mõttes kogu kontrollimehhanismi ju ei laiendata.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie selgitused ja seletuskiri on üksteisega vastuolus. Te lugesite ette selle, et terrorismi mõiste, mida see hõlmas, terrorikuritegu. Seal oli, lugesite, isikuvastane, mis kutsub üles isikuvastase vara hävitamise ja nii edasi ja nii edasi. Aga teie selgitus on vale. Sellepärast et seletuskirjas on kirjas: terrorism on maailmakuritegu, mille vastu võitlemist ja süüdlase karistamisest on huvitatud kogu tsiviliseeritud maailm. Ja sellisele kuriteole üleskutse ohustab ühiskonna julgeolekut. Mina ei mõista, kuidas saab näiteks teie poolt loetletud nimekirjas ohustada ühiskonna julgeolekut, sest siin on ka seletuskirjas toodud konkreetselt välja: autoga rahvalt sekka sõites või inimesi noaga valimatult pussitades. See on tsensuuri eelnõu ja teie selgitused ei lange kokku kahjuks seletuskirjaga.

Aitäh! Ma püüan siit jälle küsimusele leida. Seletuskiri ju ei dubleeri seadust. Seda, mida ma lugesin ette, on tegelikult seaduses kirjas, Eesti Vabariigi seaduses. Aga seletuskiri ju üldise tähenduse üldistatult annab. Seletuskiri ise ei ole seadus, selles mõttes ta annab need suunad ja viited. Ja ma arvan, et kui kellegi pussitamist takistada või mõne pommi lõhkamist takistada, siis see kuidagi pole tsensuuriga seotud. See on päris normaalne ühiskond, kus sellist asja tehakse. Mina kutsun üles kõiki selliseid asju takistama.

Ruuben Kaalep.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav minister! Selle eelnõu, mille puhul te ise sissejuhatuses ütlesite, et tegelikult need jutuajamised ja vestlused, mis on päriselt teie hinnangul probleemsed, toimuvad krüpteeritud kanalites või väga-väga suletud kanalites. Selles osas justkui probleemi ei ole. Siis tekibki küsimus, mida te tahate selle eelnõuga lahendada. Võib ju tuua paralleeli, et kui te soovite anda vastutust veebiteenuse pakkujale, siis see on sama hea, kui anda vastutus tänaval räägitava jutu eest selle tänava hooldusfirmale. Palun öelge kas või üks näide, kus see veebiteenuse pakkuja vastutus oleks saanud ära hoida näiteks mõni mõne kuriteo, minevikus.

Aitäh! Neid näiteid ma pole välja võtnud. Kindlasti, kui ma oleksid teadnud, et see küsimus tuleb, ma arvan, ma oleksin võtnud. Neid näiteid on. Sellepärast on neid näiteid, et Kaitsepolitseiamet sellega tegeleb. Ja inimesi ju on ka lõpuks süüdi mõistetud, isegi Eesti Vabariigis ja kindlasti mujal. Ma arvan, et viimast näidet tegelikult terroriakti toimepanemise plaanist me teame kõik, see oli hiljuti Saksamaal, kus paremäärmuslased plaanisid demokraatlikult valitud võimu kukutada. Meie vaates siit vähemalt päris ulatuslik võrgustik oli seal, jah. Nad suhtlesid omavahel. Ja kuidas nad omale kaaslasi leidsid? Nad leidsid sotsiaalmeediast kaaslasi, väga süsteemselt. Seal väga süsteemselt töötati, tehti tööd selle nimel, ja kui mõni infokild või mõni üleskutse ... No pigem mitte infokild, ütleme, infokildudest ja sellistest asjadest me siin ei räägi, me räägime ikka üleskutsetest. Me räägime ettepanekutest, me räägime kaasa aitamisest või kaasa kiitmisest terroriaktile.

Terroriakt, nagu ma enne ette lugesin, võib olla kellegi tapmine, võib olla riigi põhiseadusliku korra kõigutamine, võib olla mingisuguse olulise majandustegevuse, millel võib olla inimeludele mõju, takistamine või peatamine, võib olla mingi vara hävitamine, võib olla relvade liigutamine. Kõik need asjad minu arvates on sellised, et oleks väga normaalne, kui neid ei juhtuks ja selles mõttes oleks olukord kontrolli all. Me ju kõik tahame elada turvalises riigis, mis meil siiamaani on olnud. Kui läbi selle on turvalisus parem, siis see on hea.

Ja ma vastu küsiks, kui keegi mulle saab vastata. Ma mõistan, et on mure. Mind huvitaks, et milles see mure täpsemalt seisneb. Kas on kuskilt seadusest või kui vaadata mõnda paragrahvi, mis kuidagi viitab sellele, et kellegi lihtsalt arutelu saaks, noh, ma ei tea, mõni julgeolekuasutus või teenistus või keegi poliitik või keegi muu kuidagi kurjalt ära kasutada. Siis võib seda näidata. Mina seda siit paragrahvidest välja ei loe. Aga see, et me takistama selliste kuritegude toimepanemist ja tõhustame seda viisi, ma arvan, et see on mõistlik.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Mul on küll selline karvane tunne, et me kipume siin jälle koos pesuveega last välja viskama. Ühelt poolt te ütlesite väga selgelt, et seadus on meil endal olemas täiesti. Regulatsioon eksisteerib, ometigi me nüüd siin tegeleme veel millegagi. Me räägime veebisisust. Me räägime terrorismist. Ja nüüd ma loen siit seletuskirjast, et selle eelnõu kohaselt teostab terroristliku sisu levitamise üle järelevalvet KaPo. Edasi ma loen veel: aga ennetava ning reageeriva tehnilise võimekuse osas tegeleb sellega Tarbijakaitseamet. Nonii, kui KaPo tegeleb terrorismi küsimusega, siis milles seisneb Tarbijakaitseameti tegevus antud eelnõu kontekstis. Milles konkreetselt? Ja kas see ka maksab ka midagi?

Jah! Ma tegelikult ka ütlesin, et see maksab: Tarbijakaitseametile tähendab see ühe töökoha juurde loomist, mis on selle aasta eelarves arvestatud. Tarbijakaitseameti all on kogu see digitaalne info liikumise pool. Kaitsepolitsei hindab väga konkreetselt ja tegutseb selle nimel, et vaadata, kus kohas see põhiseadusliku korra ähvardamine või midagi muud on, siis pigem me näeme, et Tarbijakaitseameti... Ühesõnaga, kuna Tarbijakaitseameti tööülesannete hulka kuulub ka kogu selle valdkonnaga tegelemine ja nende regulatsioonide elluviimine või nende järgimine, siis sellepärast on ka Tarbijakaitseamet siin sees. Ka neil on võimalik siis mingisuguseid oma tegevusi – ma kahjuks ei ole Tarbijakaitseameti valdkonna spetsialist –, mis iganes nad seal teevad, et neil on seda võimalik teha. Kui nemad puutuvad ka kokku, nemad vaatavad, kuidas need süsteemid toimivad, ja ka neil on võimalik tähelepanu pöörata, et vaadake, siin meil on sellised võimalused, sellised või seal toimub midagi, et palun tegutsege. Aitäh!

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, armas juhataja! Hää minister! Te küsite, milles seisneb meie mure. Toon vastused teie enda poolt väljaöeldust praegu. Esiteks vähemalt kaks korda te praegu viitasite sellele, et probleemiks internetis võib olla ka see, kui räägitakse põhiseadusliku korra muutmisest, ja te ei täpsustanud, et kui räägitakse põhiseadusliku korra vägivaldsest muutmisest, mis tähendab seda, et siin juba, kui seda hakata nii tõlgendama, on oht sõnavabadusele. Teiseks, te tõite selle Saksamaa näite. Teie võib-olla usute, et tõepoolest oli seal tegu kurjade paremäärmuslastega, kes päriselt kujutasid endast terroristliku ohtu, ohtu põhiseaduslikule korrale? Mina seda ei usu. Mina arvan, et need, keda nimetatakse paremäärmuslasteks, on üldjuhul väga toredad ja targad inimesed, kes ei kujuta endast põhiseaduslikule korrale ohtu. Kui seda Saksamaa metoodikat opositsiooni väljalülitamiseks tahetakse Eestisse importida, see on ka väga suur oht. (Juhataja: "Aeg, Ruuben!")

Aitäh teile! No võib-olla meil on erinev nägemus siis sellest, mis mure on, et kui te nimetate seda seltskonda, kes seal Saksamaal, need paremäärmuslased, kes kinni peeti, toredateks poisteks, ma ei tea, meesteks, naisteks, kellel juhuslikult oli varutud hunnik relvi, laskemoona, kellel olid plaanid, kes organiseerisid ligipääse riigiasutustesse ja neil oli ka plaan võimu kõrvaldada, siis ma ei tea, ma olen väga mures. Minu arvates, see ei ole normaalne asi, see ei ole normaalne, selliseid asju ei peaks sündima. Ja selliste asjade ennetamiseks ta on.

Aga nüüd see, millele te viitasite alguses, minu vastused. Jah, ma palun järgime seda seadust ka, et ministri sõna, ma võin vahepeal eksida, kui ma nagu detailis nii täpne ei ole. Ma lugesin ette, mis asi on terrorikuritegu, mis peaks olema, mis on siin seaduse mõttes terroristlik veebi sisu? Jah, kui keegi lihtsalt räägib ühest või teisest asjast või väljendab oma pahameelt, näiteks ütleb, et see valitsus mulle ei meeldi, siis see ei ole terroristlik kuritegu. Seal peab olema plaan ja seal peab olema rohkem taga. Aga see on meil seadustes kirjas, selle jaoks on õiguskaitseorganid, kes seda hindavad. Kindlasti ei ole võimalik seda selles mõttes kurjalt kasutada, kuna kõik need terminid ja kõik muu on ju seaduses täna ka kirjas. Siis te peaks muretsema ka täna kõige selle pärast, mis seaduses on. Ja kui seal on mure, siis neid ettepanekuid võib teha siin parlamendis ja neid seadusemuudatusi algatada. See eelnõu lihtsalt annab ülesande ka veebiteenusepakkujatele sellele tähelepanu pöörata, teavitada ja teatud informatsiooni maha võtta. Ta nagu ei loo uusi definitsioone ega midagi sellist, see kõik tegelikult on juba olemas. 

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! On üsna groteskne, et Euroopa Komisjon tuleb sellise mõttega lagedale, sest nagu me kõik teame ja sajad inimesed Euroopas on oma eluga maksnud just nimelt terrorismi tõttu. Euroopa Liit laseb endale territooriumile terroriste, kes on juba välja õpetatud, ei kontrolli seda liikumist ja need inimesed toimetavad suhteliselt omapäi. Aga te tahtsite näiteid. Ma toon teile ühe näite. Facebookis on selline grupp "Nursipalu kaitseks" ja kui need inimesed, keda ähvardatakse oma kodust nüüd küüditada, organiseerivad mingisuguse aktsiooni, inimketi, mis iganes, blokeerivad teid, siis selle definitsiooni järgi on võimalik neid kuulutada terroristideks või vähemalt kuidagi kaude käsitleda nende tegevust terrorismina. Ja see on konkreetne näide, mida võib teoreetiliselt sellisel puhul kasutada. Vastab see tõele?

Aitäh teile! Ei vasta. Ei vasta! Esiteks, me ei muuda ju definitsioone siin. Kõik need definitsioonid on meil seadustes olemas. Teiseks, inimeste sõnavabadus – vahet pole, kas inimene on poliitiliselt organiseerunud või mitte –, inimese sõnavabadust Eesti Vabariigis kaitseb põhiseadus. Kui keegi inimene tahab oma meelsust väljendada kas või piketti korraldades ja kas või tee peal tehes, siis seal on oma regulatsioonid, talle võib hiljem öelda, et ma ei tea, kui te mingit olulist liiklust takistasite, siis seal vist midagi on võimalik lõpuks kellelegi arve esitada või midagi, ma täpselt ei mäleta, aga põhimõtteliselt, kui sa kellegi teise elu ohtu sellega ei sea, siis see on inimeste põhiõigus Eestis. Nii see peab olema. Siin selles seadusemuudatuses pole mitte ühtegi viidet ega plaani seda muuta, sest see on Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas ja seda ei saagi ühegi seadusega niimoodi muuta. See eeldaks ikka oluliselt suuremat ja tugevamat tegutsemist ja mina selle vastu kindlasti seisaks. Mina ei pea nõustuma väga paljude arvamustega, mul võib olla natuke teistsugune arvamus või nägemus, aga seda ma olen nõus alati kaitsma, et iga inimene oma arvamuse saab välja öelda.

Nii et inimesed, kes Nursipalus, muideks ma arvan, et väga paljude jaoks ka põhjendatult on mures, sellepärast et see on nende kodu, ja kui nad soovivad selle vastu meelt avaldada, meelsust avaldada, isegi kui nad soovivad öelda, et see valitsus on kurjast ja neile see ei meeldi ja selle valitsuse võiks välja vahetada, valimised võiks tulla, võiks uus valitsus tulla, siis seda Eesti inimesed võivad teha ja saavadki teha ja see on normaalne. Seda ei pea keegi Eesti Vabariigis terroristlikuks kuriteoks. Terroristlik kuritegu on see, kui kellelgi on ikka tahe, ma ei tea, näiteks mõni minister kõrvaldada, tõesti plaanib seda, kui kellelgi on tahe, ma ei tea, muretseda omale lõhkeainet ja siis võib-olla midagi õhkida või mingid sellised tegevused lähevad sinna terrorismi alla.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Seoses Twitteri üleminekuga Elon Muski omandisse on selgelt välja toodud, kuidas süvariik – konkreetselt eriteenistused – dikteerisid Twitterile, kuidas tsenseerida, kuidas inimesi kõrvaldada sotsiaalmeediast ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd mu küsimus on, te räägite terroristidest: kas see tegevus, mida harrastavad süvariigi asutused, meil Eestis konkreetselt Kaitsepolitsei, välisluure, kas see on ka terrorismina käsitletav selle seaduse kohaselt? Aitäh!

Ma ei usu, et maailm nii palju muutunud on. Teate, ma töötan samas ministeeriumis, kus teie, ja teie kohta küll räägitakse seal häid sõnu. Siis, kui teie minister olite, süvariiki seal ei avastanud, vähemalt selles majas süvariigist ei räägitud. Ma ei usu, et see vahepeal kuidagi sinna tekkinud on. Raske kommenteerida seda asja selle nurga alt.

Aga enne ma ütlesin, et minu arvates on väga oluline, et sotsiaalmeediaplatvormid, mis on väga suureks saanud, mis on laiaulatuslikult kasutuses ja mille kasutamine mõjutab ühiskondlikke protsesse, et kõik see oleks kuidagi, noh, ta oleks riikide poolt selles mõttes reguleeritud, et keegi ei saaks seda kurjasti kasutada. Ja sealhulgas ma olen sellega nõus, et ka ükski julgeolekuasutus seda kurjasti ei saaks kasutada. Me neid maailmast neid näited teame, Eestist ma ühtegi sellist näidet ei tea. Ma selle teemaga olen nõus. Nii et ma arvan, et siin meil võib-olla isegi ühine vaade neile küsimustele. Minu arvates selline parempoolne maailmavaade, mis ütleb, et las kõik teevad, mis tahavad, et riik jumala eest kuhugi sekkuma ei pea, las need asjad juhtuvad – mina isiklikult ei pea ka sellist parempoolset maailmavaadet selleks, mis aitab maailmas neid probleeme lahendada. Pigem on vaja alati seda, et kõike tehakse koostöös. On ju, kõike on mõõdukalt.

See eelnõu, peale kõige selle, et see eelnõu ei tee mitte midagi muud, kui ta ütleb seda, et need, kes veebiteenust osutavad, kui nad näevad, et keegi kedagi näiteks plaanib tappa, midagi, ma ei tea, pommi kuskile panna, midagi sellist, et siis ta on kohustatud sellest teada andma. Ja Kaitsepolitsei siis saab öelda, et teate, teil on seal selline veebis üleval, kui ta ei soovi seda ära võtta, siis meil on võimalik siin mingeid meetmeid rakendada. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Minu arvates on ikkagi terrorismina käsitletav ka see, kui manipuleeritakse meediaga ja sisuliselt sotsiaalselt tapetakse teatud ideoloogiat ja teatud ideoloogia esindajaid. Ka see on terrorism ja see on antud juhul riiklikult sanktsioneeritud terrorism – ideoloogiline terrorism, nimetame seda siis niimoodi. Kui te ütlete, et miks ma siseministrina süvariigiga ei võidelnud, ma ütlen teile nüüd vastu nii, nagu teie valitsuses on kombeks: ei saanud poliitilist konsensust. Ei saanud poliitilist konsensust. Püüdsime. Püüdsime, aga ei saanud poliitilist konsensust. Aga järgmine kord loodame saada. Aitäh!

Aitäh! Ma olen teiega nõus, et see on probleem, kui ühte maailmavaadet kuidagi – ma ei mäleta, mis need sõnad olid –aga kuidagi kurjalt selle maailmavaate osas käitutakse. Ma saan aru, et te mõtlete siis vasakpoolset maailmavaadet, et ma tean, et Eestis on paremerakondi, kes on seal parema ääre peal, kes on tõesti vasakpoolsete osas neid sõnavõtte teinud tõesti selliseid – ja muideks, nende toetajad ka on siis olnud väga agressiivsed, tegelikult emotsionaalselt väga halvasti inimestele mõjunud. Jah, see mõjutab inimeste tervist. Ma tean seda omast käest. Minu erakonnas on tõesti palju neid inimesi, kes seda tunda on saanud. Siinkohal ma olen teiega nõus. Aitäh!

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Jah, järjekordne selline Brüsseli ukaas ümber sõnastatud eesti keeles. Aga ma küsin, et kas sina siseministrina Eesti Vabariigis – vabariik peaks olema sõltumatu –, kas sind ei tee murelikuks see, mida mõni äriühing siin globaalse haardega näiteks Facebook ütleb, mis on õige ja mis on vale. Samas kui sa oled suveräänse riigi siseminister, kuidas sa vaatad selle peale?

Aitäh! Mul võib-olla isegi siseministrina on raske kommenteerida, aga sotsiaaldemokraadina ma võin öelda, et jah, vahepeal teeb küll. Ma olen isegi siin Riigikogu saalis ja selles puldis vähemalt ühe korra sellel teemal sõna võtnud. Ja ma olen seda korduvalt öelnud, et ma arvan, et kui mõnel sotsiaalmeedia platvormil on väga suur mõju ühiskondlike protsesside osas, siis tegelikult seal, nende käitumise ja otsuste juures peab olema riigil see roll, et keegi ei saaks seda kurjasti kasutada. Me mäletame, kuidas Donald Trump tegelikult ju sai presidendiks. Seda valimiskampaaniat tehti, seal oli väga suur sotsiaalmeedia mõju. Ja võib-olla see oli ebaaus. Ma olen sellega täiesti nõus, on ju. Võib-olla on ka vastupidiseid näiteid. Või mitte vastupidiseid näiteid. Aga põhimõtteliselt ma arvan, et ta peaks olema kõigile ühtemoodi ligipääsetav, seal peaks olema kõigil ühesugused reeglid ja kaasa arvatud, kui keegi kutsub üles ikkagist mingeid terroriakti läbi viima või seda plaanib või plaanib relvade smugeldamist või mis iganes seal, siis väga mõistlik, ma arvan, on sellest ka teada anda ja selline informatsioon maha võtta sealt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Jah, kõik see on õige, aga kui suveräänne on ikkagi üks vabariik, praegusel juhul Eesti Vabariik, mille minister sina oled, kogu selles mängus. Keegi kusagil nii-öelda suur vend või on ta suur õde või kuidas seda nimetatakse – ma praegu ei räägi sellest eelnõust, aga ma räägin selle analoogiast –, kui keegi suur vend või suur õde otsustab, mis on õige, ja sul ei olegi kusagile pöörduda.

Jah, aitäh! See on mure, ma sellest saan aru. Ja vasakpoolse poliitikuna ma seda väga hästi mõistan, sellepärast et kui me räägime üldse globaliseerumisest, siis ilma reegliteta globaliseerumine ei olegi, ma arvan, hea ja õiglane. Ilma reegliteta globaliseerumise tagajärgi me näeme maailma majanduses. Me näeme seda, kuidas see Eestit mõjutab. Me näeme seda, kuidas see osade inimeste jaoks töökohti ära võtab, neid kõrvale lükkab. Me näeme seda nii-öelda selles valdkonnas, millest me siin räägime. Sotsiaalmeedia mõttes on ju, me näeme seda majanduse mõttes. Ma arvan, et ilma reegliteta ja lihtsalt selline – nüüd vabandust, ma räägin nüüd siin nii-öelda maailmavaatelist juttu, mitte ministri juttu, kuna see küsimus selline oli –, et ma arvan, et lihtsalt öelda, et turg paneb kõik paika Ja las siis kõik asjad juhtuvad, see toob alati kurja maailma või vähemalt halba. Pigem peab riigil olema majanduses, kõigis teistes ühiskondlikes protsessides selline suunav või siis koos kaasamõtlev roll või kaastöötav roll. Minu arvates seal ongi, minu isiklikult arvates seal ongi probleeme ja väljakutseid. Ja seda me tegelikult ka näeme. Mul on mõnes mõttes hea meel, et majandus natukene vähemalt sellest väga suurest globaliseerumisest tõmbab tagasi, natuke kokku, on ju. Võib-olla me jõuame ka sinnamaale teadmisega, et Eestis võiks rohkem mingisuguseid asju teha, vähem eelistada odavaid asju, mis kaugel Hiinas on toodetud, mõelda oma toidujulgeoleku peale, kõigi selliste asjade peale. Ma arvan, et selles kontekstis, ma oletan, et te tahtsite sinnapoole liikuda oma küsimusega, pigem jah, mina näen neid asju niimoodi.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma natuke muidugi luban endale mitte nõustuda teie sellise absoluutse väitega, et globalism on hea. Me kõik teame, et midagi siin maailmas ei ole absoluutselt hea või halb. Globalismiga kaasnevad eeliste kõrval ka vaieldamatult riskid ja ohud. Need võimenduvad just siis, kui riigid jätavad unarusse oma huvide kaitse. Aga minu küsimus on selle kohta, et mitmel korral vastates rõhutasite oma sotsiaaldemokraatlikke nagu positsioone, millelt te vastuse annate. Te korral ütleksite lausa, et te ei räägi valitsuse liikmena või ministrina, vaid räägite sotsiaaldemokraadina. See natukene tekitas küsimusi. Valitsus peab tegutsema kogu Eesti nimel, kõigi Eesti elanike nimel. Ja ma tahaks küsida. Ma loodan, et see on ikka ka teiega nii.

Aitäh! Kuna küsimus ei olnud selline, millele ma Eesti Vabariigi vähemalt ma ministrina ei osanud vastata, aga küsimus oli esitatud, siis ma ausalt ütlesin ka, et ma vastan siin sotsiaaldemokraadina ja pigem maailmavaateliselt.

Ma globaliseerumise kohta ei öelnud mitte seda, et globaliseerumine, igasugune, on hea, vaid ma ütlesin seda, et kontrollimatu globaliseerumine minu arvates ei ole see, mis Eestile ja muule maailmale õnne on toonud lauale. Ma arvan, et seda on väga palju majandussuhetes – kui me oleme reguleerinud väga palju majandussuhted riikide vahel või riikide sees, siis üle riikide või kontinentidevahelised majandussuhted kahjuks on reguleerimata. Sealt tekib väga palju ebaõiglust, mille pärast väga paljud inimesed kannatavad. Ja lõppkokkuvõttes, kui inimestel lähebki kehvasti, sa pettunud millesti, mõnikord pettud riigis, mõnikord pettud poliitikus või erakonnas, võib-olla üldse elus on, on ju, siis sa oled jälle lõppkokkuvõttes ka kergem minema sellele teele, kui keegi sind kutsub mõnda terroristlikku tegevust tegema. Nii et ma arvan, et hästi suurelt vaadates me näeme, et see eelnõu, millest me siin räägime, on ka üldiste maailma protsessidega kuidagi seotud kaudselt.

Alar Laneman, palun!

Aitäh! Teie vastus oli innustav ja inspireeriv. Ma kohe küsiksin siit, et see teema, mida me arutame, et kui inimesed tunnetavad, et miski asi on ebaõiglane ja nad ei leia õiget väljundit, võib-olla see vaade näiteks sotsiaalmeediale on meil natuke pinnapealne. Võib-olla seda võiks vaadata aeg-ajalt kui kohta, kus inimesed saavadki vähe teravamat diskussiooni tekitada ja, öeldakse, auru välja lasta, ka kaardistada, mis on need mureküsimused, mida näiteks valitsuses üles võtta. Oht tekib siis, kui on reaalne plaan, motiiv ja vahendid ja ka elluviiajad. Et lihtsalt, kui keegi räägib ja pahandab, see iseenesest ei ole alati halb, mõnikord vastupidi.

Aitäh! Teil on täiesti õigus: pahandada võib Eesti Vabariigis, põhiseadus seda lubab ja seda ei kavatse keegi muuta. Pahandada võib sotsiaalmeedias, võib pahandada Riigikogu koridoris, siin saalis isegi võib viisakuse piires. Ja pahandada võib ka sünnipäevalauas. Kodus võib ka natukene. Selles mõttes see on lubatud, seda keegi ei kavatse reguleerida, keelata, kuidagi niimoodi, et seda inimeste põhiõigust toetame ja puutuda ei taha. Aga mitte midagi pole teha, nii nagu omavaheline vestlus kuskil kohvilauas, võib ka omavaheline vestlus teatud juhtudel sotsiaalmeedias viia lõpuks selliste tegudeni, mille tagajärg on kellegi mõrv või mingisugune muu, ka mingisugune terroristlik tegevus. See võib juhtuda, see võib juhtuda igal pool. See ei pea olema ainult sotsiaalmeedia, aga sotsiaalmeedia omadus on see, et kui ma sinna olen kirjutanud, siis on ka aasta pärast võimalik haakuda minu näiteks üleskutsega. Aga lihtsalt pahandamine – ei, see ei ole üldse alus ei ühegi tänase seaduse alusel midagi teha ega ka selle seaduse alusel. See seadus ikkagi paneb selle kohustuse, et kui keegi on seal sotsiaalmeedias teenuse osutaja, ta näeb tõesti seda, mis on juba viimas mõne terroristliku teoni, siis sellega peab tegelema.

Rohkem küsimusi ei näe. Siis me saame kaasettekande juurde minna. Kaasettekandjaks on meil majanduskomisjoni liige Raivo Tamm.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu majanduskomisjon arutas kõnealust seaduseelnõu juba peaaegu kuu aega tagasi, 13. detsembril eelmisel aastal. Istungil viibis lisaks komisjoni juhatajale üle poole komisjoni liikmetest. Kohal olid EKRE, Reformierakonna, Keskerakonna ja Isamaa tuntud majandustegelased Riigikogu liikmetest. 

Majanduskomisjon arutas seda, kuulas kõigepealt üle siseminister Lauri Läänemetsa, kes andis meile ülevaate sellest infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõust. Kutsutud oli veel Siseministeeriumi esindaja Jüri Vlassov, kes täpsustas eelnõu eesmärki.

Siis algas arutelu ja oli palju küsimusi. Uuriti, kui suur on hinnanguliselt töö ulatus. Hinnanguliselt on tööd vähe selle eelnõuga, kuna on mõeldud eestikeelseid veebimajutusteenuse pakkujaid. Ja koostöö toimub läbi Europoli süsteemi, mis on mõeldud selleks, et koordineerida Euroopa riikide tööd.

Tunti huvi Euroopa reeglitest tuleneva terrorismi määratluse kohta. Tegelikult siseminister mainis, et pigem on käsimuslik küsimus terroristlikus sisus. Eelnõu mõte on terroristlikele tegudele reageerida.

Uuriti veel, kuidas toimub praktiline lahendamine, millistele väljaütlemistele reageeritakse. Väideti, Siseministeeriumi esindaja ütles, et olukorda hindab kaitsepolitsei, nii nagu me siin juba kuulsime siseministri ettekandest. Ettekandja tundis huvi, kuna arutelu toimus majanduskomisjonis, et kuidas see seaduse vastuvõtmine mõjutab Eesti majandust. Saime vastuse, et pigem positiivselt.

Seega majanduskomisjon võttis vastu menetluslikud otsused: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Raivo Tamm (see oli konsensuslik otsus), teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril käesoleval aastal ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Siseministrile ma olen viidanud läbi õiguskomisjoni korduvalt sellele, et meie ühiskonnas on inimesi, kes avalikus ruumis õigustavad terrorismi ja genotsiidisõda Ukrainas. Millegipärast politsei ei võta lihtsalt kas või ennetava meetmena nende inimeste isikuandmeid ülesse ja neid ... Ma küsin, kas majanduskomisjonis viidati sellele tähelepanu? Me räägime küll ainult ettevõtetest ja inforuumist, aga inimesed, olles ja tehes neid pikette, näen ma, tulevad, teevad, filmivad, tulevad halvustavad ja õigustavad lisamärkused ja seda kõike levitatakse meie enda, Eesti inforuumis, peale selle, et seda õigustatakse ka valjuhäälselt avalikus linnaruumis. Kas see on olnud teemaks selle arutelu käigus?

No see puudutab ... Seal meil oligi arutelu, et kuna tegu on seaduseelnõuga, mis puudutab veebimajutusteenuse pakkujaid, et nemad peavad kõik terroristliku sisuga materjali eemaldama.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on natukene, kui minister siin rääkis, tutvustas seda seaduseelnõu, mul jäi natukene, tekitas muret, et ta tõi näitena, miks peaks seda seaduseelnõu hakkama siin Eestis rakendama sotsiaalmeedia piiramisel, et näiteks Ameerikas sai Donald Trump, kasutades sotsiaalmeediat, sai võimule. See on nagu üks põhjus, miks peaks selle sotsiaalmeediaga tegelema. Kas komisjonis oli arutusel, et võib-olla Eestis näiteks mõni erakond, kes kasutab sotsiaalmeediat ka oma erakondliku reklaami tegemisel, kelle liikmed on aktiivselt sotsiaalmeedias, et peaks seda sotsiaalmeediat piirama, sest muidu nad äkki saavad võimule?

Ei, majanduskomisjon sellist asja ei arutanud. Me arutasime majanduslikku aspekti selle seaduseelnõuga seoses. Nagu ma ütlesin, komisjoni liikmed on meil kõik tuntud majandusinimesed.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan! Üks, loomulikult, millele te viitate, on see veebimajutus kõikjal. Küll aga on ka meil näha ettevõtteid, Eestis registreeritud firmad, kelle firma logode ja tunnustega autod on eksponeerinud niinimetatud keelatud sümboleid. Kas me ikkagi jääme ainult selle seaduse raames, kui me ettevõtlusele seame kohustuse korjata ära terroristliku sisuga, aga kas ka avalikult mõni firma võib eksponeerida vaenu õhutavaid sümboleid? Vaatame eelnõu nagu laiemalt. Me räägime, kui juba on juba postitatud, on see mingi sündmuse tagajärg, aga et oleks asi ennetav, et kellelgi ei tulekski mõtet avalikus ruumis õigustada terrorismi.

See seaduseelnõu puudutab ikkagi ainult veebimajutusteenust. Kui see kusagil, mingi terroristliku üleskutsega logoga auto kusagil sõidab, kui ta on üles filmitud ja jõudnud sinna veebimajutusteenuse pakkuja kas siis kuhugi vestlustikku või internetti, ühesõnaga, et see tuleb siis eemaldada. Ma arvan, et nii on võimalus siis ka saada jälile sellele, läbi kapo tegevuse ka sellele avalikus ruumis liikuvale terroristlikule üleskutsele. Aga praegune on ikkagi see, et need moderaatorid, kes pakuvad seda veebimajutusteenust, et nemad on kohustatud selle seaduseelnõuga eemaldama oma veebimajutusteenuselt kõik terroristlikud üleskutsed.

(Köhib.) Vabandust! Helle-Moonika Helme, palun!

Pole hullu, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Me teame, et siin on olnud juhtumeid ka meie sotsiaalmeedias, näiteks Facebooki avalikul platvormil on noorsotsid postitanud üleskutseid EKRE liikmete osas, seal oli üks pilt, eks ole, kus käis surm vikatiga ringi, olid ka nimeliselt inimesed ära toodud, kõigil vikatiga kõri läbi lõigatud, ja see üleskutse oli ikka väga jõhker. Kui me selle seaduseelnõu vastu võtame, kas võib eeldada, et need sotsiaalmeedia platvormid saavad kohustuse ka sellise postituse eemaldamiseks? Sest teatavasti seda ei eemaldatud ega ka nõutud, kuna see tõenäoliselt vasakpoolseid ei riivanud. Kas see seaduseelnõu võib reguleerida ka selliseid postitusi tulevikus?

Jah, ma arvan küll. Kui see on vähegi terroristlik üleskutse, siis peab veebimajutusteenuse omanik või moderaator selle sealt eemaldama.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Ja me saame minna nüüd läbirääkimiste juurde. Martin Helme, palun! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel. (Martin Helme küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! No enne minister küsis, mis meil probleem on selle seadusega. Selle seadusega on kolm suurt probleemi. Esiteks, loomulikult on ta tsensuuri eelnõu. Loomulikult on ta sõnavabadust, arvamusvabadust lämmatav ja üsna kõikehõlmavalt lämmatav eelnõu.

Teiseks on ta suure venna eelnõu. Ehk siis kõike nägevad silmad, mis meil istuvad mitte ainult ühes kontoris, vaid ka mitmes kontoris, hakkavad veel rohkem nägema ja oma nägemuse põhjal veel rohkem suvaotsuseid tegema. Asjaolu, et kaitsepolitsei saab lihtsalt ühe paberiga ilma igasugust kohtuvõimu sinna juurde kasutamata, sulgeda veebisaite näiteks. Noh, ärge rohkem pärast rääkige mulle, et Eesti on õigusriik. Õigusriigis niimoodi ei ole võimalik käituda.

Ja kolmas probleem on loomulikult see, et see on Brüsseli ülemvõimu ehk Euroopa föderalismi väga-väga suure sammuga laiendav eelnõu. Eesti peab mitte ainult ainult kapo otsuse põhjal hakkama tegelema tsensuuriga, vaid ka kui ükskõik millisest teisest riigist Euroopa Liidus saadetakse meile kiri, siis meie peame selle kirja alusel hakkama inimesi kinni panema ja nende kommunikatsiooni takistama.

Lisaks sellele, mis on eriti jälk ja groteskne, peab hakkama Eesti Siseministeerium aru andma Euroopa Komisjonile, kui paljudel juhtudel on ta ise omal algatusel sulgenud veebisaite, mida ta on edasi ette võtnud, milliseid sanktsioone kasutanud ja nii edasi, ja nii edasi. Ehk me siis hakkame aru andma Brüsselile, kui tublid me oleme olnud tsensuuri kehtestamisel. See on jube jälk.

Nüüd, nalja võib ka natuke äkki visata? Kui siin enne minister luges ette, mis need kriteeriumid on, mille alusel võib hakata inimesi kinni panema ja nende kommunikatsiooni sulgema, siis et ei tohi elanikkonda hirmutada. No me peaksime siis Kaja Kallase kohe kinni panema. Teiseks ei tohtivat sekkuda sideasjadesse. No siis me peame kapo kohe kinni panema. Seda tehakse meil ju praegu usinasti. Ei tohi rahvusvahelisi organisatsioone halvustada. Noh, meid kõiki võib siin vist kinni panna, kuna me oleme võtnud sõna näiteks WHO vastu.

Noh, see jutt, et terrorism on meil väga ilusasti defineeritud ja mitte midagi juhtuda ei saa, ei vasta ju tõele. Tegelikult loetakse tänasel päeval juba üsna usinalt ka äärmusideoloogiaid terrorismi osaks. Ja äärmusideoloogia tänasel päeval, me kõik teame, on see, kui sa ütled, et mees on mees ja naine on naine ja et meil ei saa olla rasedaid mehi ega peenisega naisi. See on tänasel päeval Euroopa Liidus äärmusideoloogia. Nii et väga-väga kiirete sammudega liigume me väga-väga jõhkrasse 1984. aasta maailma, mida meile selle seadusega tahetakse siin panna kehtima.

Kui minister ütleb, et sõnavabadust kaitseb meil põhiseadus, siis see on küll väga ilus lause, aga me kõik teame, et see ei vasta tõele. Sõnavabadus ei kaitsenud Eestis ... Tähendab, põhiseadus ei kaitsnud Eestis sõnavabadust sel ajal, kui Kaja Kallas otsustas koroonarežiimi ei tohi kritiseerida. Siis ikkagi öeldi meile: meil on mingisugused tervise riskianalüüsid ja teie sõnavabadus ei maksa siin midagi ja kasige tänavatelt minema, tšellot mängida ei tohi, mannerguga klõbistada ei tohi, meil on korrakaitseseadus, mis on kõvem kui sõnavabadust tagav põhiseadus. Nii et me kõik teame, et sõnavabadus ei ole põhiseaduse kaitse all Eestis, me oleme seda näinud omaenda silmadega mõni aasta tagasi. Üks inspektor Kukeke sai siseministriks ja oligi läbi selle põhiseadusliku kaitsega.

Nii et mitte kuidagi ei saa olla nõus, et see seadus ei muuda midagi, ta ei tee midagi. Esiteks see allutab meid Brüsselile järgmise pika sammu. Aa, ma ei ole veel isegi võtnud ette seda, mida teeb meil TTJA. No TTJA ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on meil tegelikult Eestis üks kõige suuremaid ameteid üldse, mis tegeleb peaaegu kõigega, alates sellest, et kui neil tuleb tuju ja löövad nipsu, siis nad panevad seisma tuulikuid, ja lõpetades sellega, et kui neil tuleb tuju ja nad löövad lipsu, siis nad panevad seisma veebisaite, ja muidugi kõik, mis sinna vahepeale jääb. See jälle ei ole õigusriik. See ei ole õigusriik, kus mingid ametnikud saavad mingi paberiga kohale ilmuda ja teha, mis tahavad.

Nüüd veel üks tohutu jälk kombits, mis siin seaduses sees on ja mille toimimist me ju oleme näinud juba. Siin minister rääkis sellest, kui hirmus oli, et Facebook aitas Donald Trumpi võimule. Tegelikult ju Facebook ei aidanud Donald Trumpi võimule. Donald Trumpi aitas võimule see, et tal oli sõnum, mis Ameerika valijatele meeldis. Küll aga aitas FBI läbi oma surve nii Twitterile, Facebookile kui ka teistele sotsiaalmeediale võimule Joe Bideni, lastes süstemaatiliselt maha suruda informatsiooni Joe Bideni sülearvutis olevast materjalist, kuulutades selle muide Vene desinformatsiooniks. Tagantjärgi on tehtud Ameerikas küsitlusi inimeste hulgas, valijate hulgas, kes ütlevad, et oleks nad sellest laptop'ist teadnud, poleks nad Joe Bideni poolt hääletanud. Ja neid inimesi on piisavalt palju, et Joe Biden ei oleks võitnud. Nii et seesama süvariik, needsamad julgeolekuasutused, kes istusid juhtmete otsas, Twitteris, Facebookis ja mujal, korraldasid ära valimistulemused niimoodi, et võitis teine inimene. Ja me räägime demokraatiast, me räägime demokraatia kaitsmisest.

Üleüldiselt muidugi tahaksin veel seda eraldi öelda, et ei ole muidugi ühtegi totalitaarset režiimi, kes ei kägistaks oma rahvast selle jutuga, et nii on turvalisem. Ikka, alati nii on turvalisem. Ega see, kui keegi kuskil kellelegi kellegi mõrva plaanib, ei tähenda seda, et me peame andma julgeolekuasutustele kõikehõlmavad õigused kõike jälgida, kõiki jälgida ja soovi korral ilma kohtuotsuseta kõik kinni panna, kõik kommunikatsiooni kinni panna, lehed kinni panna, veebilehed, videod kinni panna. Need ei ole omavahel balansis asjad. Nneed ei ole tasakaalus asjad. Kui me tahame uskuda või panna kedagi uskuma, et sellise võimu andmine julgeolekule tagab demokraatia, no siis ma ei tea, kellele seda juttu rääkima minna. Meile küll seda juttu ei ole mõtet tulla rääkima. See lõpetab demokraatia. Selle tõttu meie teeme ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Jah, mul on küsimus. Kui minister tuleb tutvustama mingit eelnõu Riigikokku ja Riigikogus arutatakse eelnõu läbi, ta vastab küsimustele ja siis tuleb kõnedevoor, fraktsioonide esindajate kõnedevoor, kas siis minister ei peaks kuulama, mida arvavad fraktsioonide esindajad tema poolt esitatud eelnõust, vaid minister istub ninapidi telefonis ja teeskleb või tõepoolest siiralt usub, et kõik see on üks sõnavaht ja õhu võngutamine, mis ei lähe korda, sest nii on juba otsustatud ja nii ka ära tehakse. Kas ministritel ei ole kohustust kuulata Riigikogu?

Aitäh! Üldises plaanis ministritel on kohustus kuulata Riigikogu, aga kodu- ja töökorra seadus nii täpselt küll ei reguleeri, et kas minister on telefonis või ei ole telefonis ja nii edasi. Aga meie senine praktika ja hea kultuur on olnud selline, et minister viibib saalis, kui tema poolt esitatud küsimust arutatakse, ja kuulab ka seda läbirääkimiste vooru. See on hea kultuur ja praktika on meil olnud ja ma loodan, et see saab olema ka tulevikus niimoodi.

Nii, tundub, et rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Siis me saame minna edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 742 esimene lugemine lõpetada. Aga, kus meil on? EKRE fraktsioon on teinud ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 742 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde.

Head kolleegid, oleme eelnõu 742 esimesel lugemisel ja läbirääkimiste käigus. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me nüüd hääletame. Palun võtta seisukoht!

Tagasilükkamist toetas 19 saadikut, tagasilükkamise vastu 35, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Seega me jätkame lugemist ja esimene lugemine on lõpetatud ning muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 17.15.

Tänane üheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud muinsuskaitseseaduse, hoolduskoostöö seaduse ja muuseumiseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 760 esimene lugemine. Ja ettekandjaks palun siia kultuuriminister Piret Hartmani.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Toon teie ette eelnõu, millega on plaanis muuta kolme seadust: muinsuskaitseseadust, hoolduskoostöö seadust ja muuseumiseadust. Kaks esimest seadusemuudatust on seotud rahvakultuuri andmekogu loomisega ja kolmas muuseumidega. Eelnõu peamine eesmärk on tõsta muuseumikogude ja seeläbi ka muuseumiteenuste kvaliteeti, täpsustada muuseumide rahastamist, luua uus riigi infosüsteem.

Esmalt räägin siis kõigepealt uue infosüsteemi ehk andmekogu loomisest. Laulu- ja tantsupidu on eesti kultuuri unikaalne traditsioon ning meie rahvusliku identiteedi lahutamatu osa. Kuid see traditsioon ei püsi iseenesest ning vajab muu hulgas ka nutikaid tehnilisi lahendusi. Andmehulk, mida rahvakultuuri valdkonnal on vaja oma tegevuste planeerimisel ja analüüsimisel hallata, on muljetavaldav. Laulu- ja tantsupeo protsessis osalevaid kollektiive on umbes 3100, rahvakultuuri juhendajaid umbes 4500, valdkondlikke organisatsioone 2800 ning rahvakultuuri regulaarseid harrastajaid 78 000. Praegu on rahvakultuuri valdkonnas kaks mitteametlikku infosüsteemi, mis ei ole avalikud, mille arhitektuurid on vananenud ja mis koguvad osaliselt samu andmeid, kuid ei ole omavahel liidestatud. Soovime kaks andmebaasi liita üheks rahvakultuuri andmekoguks, et saada asjakohaseid ja usaldusväärseid andmeid nii laulu- ja tantsupeo korraldamiseks kui ka rahvakultuuri poliitika kujundamiseks.

Et tegemist oleks riigi infosüsteemi kuuluva andmekoguga, on vaja seadusesse õiguslikku alust andmekogu asutamiseks. Selleks seaduseks sobib muinsuskaitseseadus. Andmekogu loomisel tekib ühtne ja erinevate sihtgruppide vajadusi rahuldav andmestik. Uude ühisesse andmekogusse sisestavad organisatsioonid, kollektiivid ja isikud oma andmeid ise. Kuna uus andmekogu saab olema avalik, siis saab iga huviline endale sobival ajal avalikust vaatest ise vajalikke andmeid otsida ja alla laadida. Teatud isikuandmed saavad loomulikult olema juurdepääsupiiranguga ning ei ole avalikuks vaateks kättesaadavad.

Nüüd muuseumide juurde. Muuseumiseadus reguleerib muuseumikogude korraldust, muuseumide tegevuse üldisi aluseid ja nende riiklikku rahastamist ning mõjutab seeläbi väga palju muuseumivaldkonna toimimist. Kui kõige otsesemalt puudutavad kavandatud seaduse muudatused muuseumitöötajaid, keda Eestis on 1600, siis kaudselt mõjutab see loomulikult kogu Eesti rahvast, ka kõiki neid, kes meid külastavad.

Muuseumiseaduse muutmise eelnõus on kaks suuremat sisulist muudatust ja ka mitmeid väiksemaid tehnilisi. Esimese suure muudatuse eesmärk on lihtsustada muuseumikogude korrastamist, läbitöötamist ja mõtestamist, vähendades seejuures bürokraatiat. Muuseumikogud on oma olemuselt pidevalt kasvanud, mis on ju väga hea, sest see näitab meie kultuuripärandi rikkust. Kuid samas on muuseumidesse kogunenud ka selliseid materjale, mida ei peaks säilitama, sest neid on kas topelt või on tegu fotokoopiatega, mille originaal on arhiivis või mõnes teises muuseumis tegelikult olemas. Nende hulgas on ka trükised, mida säilitavad säilituseksemplarina hoopis raamatukogud. Muuseumidel on aga kohustus kõiki neid museaale säilitada, kirjeldada ja avalikkusele kättesaadavaks teha. Ühelt poolt kaasneb seega muuseumikogude kontrollimatu suurenemisega rahaline probleem. Teisalt kaasneb oht, et kui raiskame ressurssi vähemväärtuslike materjalide säilitamisele, siis seame seeläbi ohtu tõeliselt väärtuslikud asjad, mis asuvad samuti neis pilgeni täis hoidlates, kus ei ole ruumi ei evakueerimiseks ning kus säilitustingimused ei vasta nõuetele. Kuna on ilmne, et muuseumid ei saa oma kogudest tervikuna loobuda ning kogumist ei saa lõpetada, sest sel juhul kaoks ju muuseumi kui sellise mõte, on väga oluline varem kogutu kriitiliselt üle vaadata ning otsustada, kas kõike on tõesti vaja säilitada.

Praegu on museaalide muuseumikogust väljaarvamise protseduurid seaduses ülereguleeritud. Need on keerulised ja ajamahukad, mistõttu väljaarvamist ei tehta kas üldse või kui tehakse, on sellega kaasnev paberimajandus otstarbetult suur. Ebamõistlike kohustuslike menetlustoimingute äravõtmine annab muuseumidele võimaluse tegeleda rohkem kogude sisulise analüüsimisega. Probleem on hetkel nii väljaarvamise põhimõtetes, otsustamistasandis kui ka liiga kitsas ringis, kellele võib muuseumikogust välja arvatud asju üle anda. Näiteks otsustab praegu Eesti Rahva Muuseumi kogust museaali väljaarvamise kultuuriminister ja Eesti Sõjamuuseumi puhul kaitseminister. Samas muuseumikogusse asja vastuvõtmine, mis muu hulgas tähendab ka väga pikaks ajaks rahaliste kohustuste võtmist, on direktori pädevuses. Tegelikult on mõlemad tegevused, nii museaalide arvelevõtmine kui ka kogust väljaarvamine, kogude arendamise loomulik osa ning muuseumid, kus töötavad vastava ala spetsialistid, peaksid selles tegevuses olemas sõltumatud. Seal ei ole muuseumi asutaja sekkumine vajalik. Väljaarvamist ei saa vormistada kellegi ainuisikulise otsusega. Eelnõu ja selle alusel antavad määrused kohustavad väljaarvamise protsessi dokumenteerima ning selle üle teeb järelevalvet Muinsuskaitseamet.

Lisaks on praegu liiga kitsalt sätestatud toimingud, mis saab riigile kuuluvast muuseumikogust välja arvatud asjadega edasi teha. Praegu tohib neid asju kas mõnele raamatukogule, arhiivile või muuseumide infosüsteemi MuIS kasutavale muuseumile anda, müüa riigi korraldataval oksjonil või kui keegi ei soovi, siis tuleb asi hävitada. Tegelikkuses on lisaks raamatukogudele ja arhiividele mitmeid teisi avaliku sektori asutusi, näiteks koolid, lasteaiad, vanglad, eakate päevakeskused, kes võiksid muuseumikogust välja arvatud materjale oma tegevuses taas- või uuskasutada. Asutuste ringi laiendamine isikute või asutustega, kellele tohiks muuseumikogust välja arvatud asju üle anda, motiveeriks muuseumi rohkem väljaarvamisi ette võtma ning oleks ühtlasi ka keskkonnasõbralikum alternatiiv nende hävitamisele.

Teise suurema muudatusena soovime luua kõigile osapooltele üheselt mõistetava ja tulemuspõhise muuseumide rahastamismudeli. Riigi asutatud sihtasutuste tegevuse rahastamine seotakse asutaja ootuste täitmisega. Praeguse rahastamissüsteemi rakendamisel on ilmnenud, et riigi, sihtasutuste ning era- ja munitsipaalmuuseumide käsitlemine ühes taotlusvoorus ei ole põhjendatud. Esimeste puhul, ehk siis riigi sihtasutused, on riik need ise asutanud konkreetse strateegiliste eesmärkide täitmiseks, millest olulisim on riigile kuuluva muuseumikogu hoidmine ja arendamine. Seega peab riik seisma hea selle eest, et riigi sihtasutustel oleks reaalne võimekus neile pandud eesmärke ka täita. See tähendab, et riigile kuuluvate muuseumi kogudega kaasnevad kulud, mille puhul ei saa riik valida, kas annab selleks tegevustoetust või mitte. Eeltoodu kehtib ka muude, see tähendab mitte riigi asutatud sihtasutuste puhul, kes kasutavad halduslepingu alusel riigile kuuluvat muuseumikogu, sest halduslepinguga peab kaasnema ka raha, et saaks lepinguga pandud ülesannet täita. Selle eraldamisest ei saa riik keelduda.

Jätkuvalt võivad riigieelarvest toetust taotleda ka avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseumid, eramuuseumid ja kohaliku omavalitsuse üksuste muuseumid, kes ei kasuta riigile kuuluvaid muuseumikogusid, kuid need vastavad hindamiskriteeriumile, mis lähtuvad eesmärgist tagada muuseumivaldkonna mitmekesisus ja muuseumiteenuste piirkondlik kättesaadavus. Rahastamissüsteemi täpsem kirjeldus sätestatakse ministri määruse tasandil. Sinna on kavandatud toetuse taotleja hindamise kriteeriumid ja hindamismetoodika. Hindamisel on kavas arvestada näiteks kogude erilisust, külastajate huvi, laiema ühiskondliku rolli olemasolu, panustamist mõne ühiskondliku probleemi lahendamisse.

Kokkuvõtteks julgen arvata, et täna siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei oleks kas ise laulu- või tantsupeol osalenud või publiku hulgas peole kaasa elanud või jälginud pidude tele- või raadioülekandeid. Eesti muuseumides hoitav kultuuripärand puudutab ja ühendab samuti meid kõiki. Seal asuvad meie ühise mälu füüsilised tunnismärgid, mille abil saab rääkida meie lugu nii Eesti elanikele kui ka külalistele. Loodan, et plaanitud seadusemuudatused saavad veel enne Riigikogu koosseisu poolt tempokalt vastu võetud, et meie vaimse ja materiaalse kultuuripärandi edasikestmine oleks kaasaegsete seaduste näol parimal moel teostatud. Aitäh teile! Ja heal meelel, vastan küsimustele.

Ja küsimusi on. Üllar Saaremäe, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mu küsimus puudutab eksponaatide kogust väljaarvamist, millest te rääkisite. Aga mulle jäi natuke segaseks, kas nad pannakse kuskile enampakkumisele, kas mõni teine muuseum tahab neid endale või mõni eraisik tahab neid endale, enne kui nad hävitatakse. Äkki te olete nii kena ja natuke seletate seda teekonda selle eksponaadi hävinguni.

Jaa. Seaduses on kirjas, millised on need neli põhjust üldse, mille tõttu on võimalik museaalid muuseumikogust välja arvata. Siin on ikkagi selle jaoks väga konkreetsed kriteeriumid. Ja museaalide väljaarvamiseks luuakse ka ekspertkogu vastava muuseumi juurde. Ja me täiendame ka neid erinevaid võimalusi, mis on võimalik nende museaalidega teha, mis muuseumikogust välja arvatakse. Kuidas see protseduur käib, kas otsustatakse hävitada, anda need üle koolidele või lasteaedadele, selle täpselt, ma arvan, otsustab siis see konkreetne muuseum. Aga igal juhul on see, et MuIS‑is, mis on muuseumide infosüsteem, kajastub nende museaalide väljaarvamine. Tõesti on olnud kõige suurem küsimus selles, kas võib juhtuda, et me kanname välja eriti väärtuslikke museaale, aga seal on see, et kuna Muinsuskaitseamet jälgib MuIS‑i süsteemi, siis kui me näeme, et seal tekivad tõesti mingisugused sellised ohukohad, siis me saame sellele kohe vastavalt muinsuskaitse poolt reageerida, Muinsuskaitseameti poolt reageerida.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Teie sõnavõtu viimasest osast ajendatuna meenus, et ma olen järgmist eelnõu tutvustava ministriga tantsumuru Kalevi staadionil küll jaganud. Aga küsimus on selles. Mis puudutab nüüd muuseumeid ja selliseid vanavarakogusid kuskil aidanurgas, kes on kokku korjanud vanad adrad, triikrauad ja sellised asjad ja võib taotleda, et ta tahab nüüd ka muuseumite toetusest osakene saada – mis vahe on muuseumil ja sellisel vanavaratoal? Kellel on õigus saada toetust ja kellel ei ole õigust saada toetust?

Aitäh selle küsimuse eest! Vastav seadus ei ütle, kes on muuseum, kes võib ennast muuseumiks nimetada ja kes ei või. Küll aga ta kirjeldab need kriteeriumid, et juhul kui muuseum tahab panna end ka MuIS-isse või juhul, kui ta tahab saada riigi poolt toetust, siis on kirjeldatud seaduses need kriteeriumid, mille alusel on võimalik toetada ükskõik millist asutust, kes ennast muuseumiks nimetab. Aga need kriteeriumid, mis on eelnõus kirjeldatud, peavad olema tagatud. Ja lisaks sellele, selle seaduseelnõu raames ütleb ka, et me need riigimuuseumid ja eramuuseumid eristame ja nende eramuuseumide osas kirjeldame need täpsed kriteeriumid, mille alusel me rahastame ja kui palju rahastame. Selle jaoks on lisaks ka veel ministri määrus tulekul.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Muuseumiseaduse § 4 lõige 2 kuuenda täiendusena on kirjas "Teiselt muuseumilt laenatud museaali või abikogusse arvatud asja [...]" Ma küsin, kas te kultuuriministrina olete esitanud ka naaberriigile taotluse, et meie presidendi ametiraha ja Tartu Ülikooli varad antakse tagasi. Kasutan võimalust ja küsin ka seda, kui palju on Muinsuskaitseameti töötajad suutnud abistada taotluste saajaid, et nad kvalifitseeruksid toetuse saajaks, sest rahva seas on arvamus, et nad pigem keskenduvad sellele, millistel tingimustel ikkagi inimesed ei kvalifitseeru ja neid vigaseid avaldusi siis loetakse justkui töövõiduks, aga meie muinsus hävib.

Aitäh küsimuse eest! Esimesele küsimusele vastus on: ei ole. Ja teise küsimuse kohta ma hea meelega vastan kirjalikult. Ma ei oska öelda, kui paljusid inimesi on Muinsuskaitseamet taotlustega aidanud. Ma tõesti ei oska seda öelda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma kuulasin teie selgitusi, mida tehakse museaalidega, mida tahetakse välja arvata, kas nad siis müüakse maha või pannakse oksjonile, ja minu meelest väga barbaarselt kõlas selline asi: hävitatakse. Asi selles, et tegelikult iga museaal, mis on sattunud muuseumisse, on omanud mingisugust kultuuriloolist või ajaloolist tähtsust. Ja see sõna "hävitamine" minu jaoks kõlab vägagi õõvastavalt. Kas ei võiks selle sõna "hävitada" seal asendada või kui seal tahtjad ei ole ostmise teel, siis keegi saaks ära, et nad ikkagi säiliks. Ma näen praegu seda momenti ka, et siin tahetakse teatud ajaloo epohhi üldse kõrvaldada meie ajaloost, mis on ka teistpidi kuidagi Hitleri Saksamaa sarnane, kus põletati raamatuid. Palun nimetage need museaalid, mis võiksid olla hävitatavate nimekirjas.

Nagu ma välja tõin ka, siis üldiselt meil ei ole väga palju museaale üldsegi muuseumidest välja arvatud. Meil kokku on muuseumides üle 4 miljoni museaali ja neist on 50 000 täna välja arvatud. Ja need peamiselt on trükised, mis on nii-öelda topelteksemplaridena erinevates paikades, kas raamatukogudes, muuseumides. Väga palju ei ole neid museaale, mis oleks otseselt hävitatud, aga lihtsalt osad museaalid, mis on säilinud, mis on ka topelt, on lihtsalt niivõrd halvas olukorras. Aga siin on võimalik Riigikogu liikmetel esitada omad ettepanekud kindlasti lugemiste raames.

Jaak Juske, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Ole hea, räägi, mis seisus on uute kaasaegsete pärandihoidlate rajamine.

Aitäh väga olulise küsimuse eest! Tõesti, Kultuuriministeeriumi eesmärk on luua kolm pärandihoidlat Põhja-, Lõuna-Eestisse ja ka Hiiumaale. Praegusel hetkel käib ettevalmistustöö selleks, et pärandihoidlad ühel hetkel olema saaksid. Aga riigieelarve raames ei tehtud otsust pärandihoidlatele raha anda. See arutelu, ma loodan, et jätkub riigieelarve läbirääkimiste raames sellel sügisel. Aga kõik sisulised ettevalmistused, mis meil on võimalik teha, neid me teeme. Ja sellel aastal püüame projekteerimisega jätkata.

Nii et see on äärmiselt oluline. Väga põhjalikud analüüsid on tehtud. Just selline lahendus oleks kõige mõistlikum selleks, et meie kultuuripärandit hoida. Sest mure on selles, et meie museaalid on väga-väga kehvades tingimustes. Meil on kolm asutust, kus on väga head tingimused loodud, aga väga paljud museaalid on täna kehvades tingimustes.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma alustan repliigiga, et kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha. Ja kunst on ju ka osa kultuurist. Kevadel meediat lugedes ma jäin küll, märkasin seda, et nende punaroimarite mälestusmärkidest otsitakse seda kunsti ja kultuuri. Ma ei seostaks seda küll selle õige otsinguga ja miks, ma kohe selgitan. Et kui meil on kõlanud sellised väited, et me ei ole Ukraina ega ka Venemaa poolt, et me oleme rahu poolt, siis seda saaks tõlgendada ka nii, et me ei ole ei vägistaja ega vägistatava poolt, aga meile meeldib lihtsalt seks. Kas te leidsite selle kunstile või kultuurile viitava asja, kui te nii põhjalikult otsisite nendest mälestusmärkidest seda?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et pigem on tegemist teie poolt kommentaaridega, et mis on see täpne küsimus selle seaduse raames.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kui ma küsisin teie käest, millised museaalid võidakse hävitada, siis te piirdusite ainult loeteluga: trükised, mida on siis väga palju ja väga topelt, eks ju. Aga sellisel juhul võiks ju kirjutada sinna seadusesse sisse, et tegemist on trükistega, mida võib-olla on topelt ja nii palju. Sest kui te väidate, et seal võib-olla veel midagi, aga siis ma tahaksin küll kuulda praegu teie suust ära, mis teie arvates võiksid veel olla selles nimekirjas, mis kuuluksid hävitamisele.

Aitäh! Tegemist ei ole ainult trükistega. Siia alla näiteks ... Toon statistika teile. Nagu ma ütlesin, praegu on muuseumikogudest välja arvatud 50 645 museaali. Neist 92 museaali on tagastatud omanikule või pärijatele. 1200 on kadunud või pöördumatult kahjustatud. Umbes 49 200 arvati välja sisulistel põhjustel, neist 23 800 fotod, negatiivid või fotokoopiad. 18 200 trükised, perioodika, 3000 ....., 2900 mündid, 700 eksemplari botaanika-, zooloogia- ja geoloogiavaldkonnast, 300 eksliibrist, umbes 200 arhiivimaterjali ja umbes 100 eset.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Mina tahaks küsida natukene muust asjast, kui see eelnõu. Saime just teada, et te olete tagasi kutsunud Ruuben Kaalepi Integratsiooni Sihtasutuse nõukogust. Kultuuriministeerium ise küsis meilt seda nime, meie selle nime saatsime. Keegi ei näinud probleemi Ruuben Kaalepi selles, et ta seal nõukogus on, kuni selle hetkeni, kui Eesti juudinõukogu hakkas protestima. Mul on natuke segadus. Miks meile varem keegi ei saanud öelda, et ei taha seal Riigikogu liikmeid? Või see käibki nii, et kui juudi kogukond kirjutab midagi, siis teie teete? Lisaks sellele muidugi see mage laim, mis käib meie Riigikogu liikme kohta. Kas te saate meile natuke selgitada, mis toimub?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt lühidalt taustast ütlen, et minu jaoks on väga oluline, et Integratsiooni Sihtasutuse nõukogus on erinevad erakonnad kaasatud, erinevad arvamused kaasatud. See on väga pikka aega, on see nii-öelda kinnitamata või kirjutamata reegel selles organisatsioonis olnud. Nüüd alates 2018. aastast on nii, et Kultuuriministeeriumi sihtasutustesse ei kuulu Riigikogu liikmed. Ja ma tõesti vabandan isiklikult nii Kultuuriministeeriumi kui ka enda tehnilise vea eest, et me seda kohe ei märganud ja sellele ei reageerinud. Nii et ma võtan isikliku vastutuse selle vea eest kindlasti ja ma loodan, et me enam seda viga ei korda ja et EKRE oma uue esindaja sinna määrab.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kes siis teiste erakondade esindajad on, kas need on kõik laitmatult mitte Riigikogu liikmed? See on esimene küsimuse pool. Teine küsimuse pool on ikkagi. No ei ole juhuslikku kokkulangevust selles, et Alla Jakobson protestib Ruuben Kaalepi vastu ja Kultuuriministeerium koheselt järgmisel päeval reageerib. Ei ole niisugusi kokkusattumisi, ei ole, ärge hakake meile ajama sellist juttu. Me ei ole nii rumalad, ärge palun solvake meid sellega. Palun esiteks, kes on teiste Riigikogus esindatud erakondade esindajad selles nõukogus, ja palun öelge, et teil isiklikult ei ole Ruuben Kaalepi suhtes mingeid pretensioone.

Austatud ametikaaslased! Mul on suur palve, et me jääksime hetkel eelnõu 760 menetlemise juurde. Väga palun, et me peame jääma sellesse raamistikku. Austatud minister, on soov teil vastata sellele küsimusele või ei ole?

Ma vastan lühidalt, et ma saan teile need nimed saata, aga ühtegi Riigikogu liiget ei ole nõukogus ja ei ole olnud ka viimased viis aastat.

Raivo Tamm, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Võib-olla minu küsimus ei lähe ka päris otseselt teemasse, aga ma küsiksin Riigikogu lennunduse toetusrühma liikmena. Meil on Eestis üks selline minu meelest fantastiline muuseum nagu Lennundusmuuseum. Kas see seaduseelnõu kuidagi ka seda muuseumi saaks aidata? Ma saan aru, et on raskusi sellel muuseumil kvalifitseerumisega ja toetuse saamisega. Kuidas või mis seda muuseumi tulevikus ees ootamas on? Aitäh!

Aitäh! Lennundusmuuseumiga on olnud meil päris pikk koostöö ja kontakt. Tõesti, sellel aastal on muuseumide rahastusnumbrid välja tulnud ja Lennundusmuuseum saab oluliselt vähem, kui nad on küsinud. Aga see mure on tõesti selles, et nad ei... Ütleme, et nad ei vasta täpselt sajaprotsendiliselt nendele kriteeriumidele, mille alusel me muuseume rahastame või nad vastavalt nendele kriteeriumitele osaliselt ja seetõttu on ka vähendatud siis nende rahastamist. Omalt poolt ütlen seda, et ma olen minemas Lennundusmuuseumit külastama, nii et proovin siis saada ka ise täpsema ülevaate sellest. Ma arvan, et Lennundusmuuseumi puhul on ka oluline see, et ta ei täida mitte ainult muuseumi rolli, vaid minu arvates on tal ka väga tihe seos meie Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Nii et selliste temaatiliste muuseumide puhul, mis ka teiste valdkondade eesmärke täidavad või teavitustööd teevad, siis panustavad ka teised ministeeriumid. Ma omalt poolt ettepaneku, et võib-olla ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium võiks tulla siinkohal partneriks. Nii et igal juhul selle küsimusega tegeleme, et kuidagi ei tahaks nende tegevust vähendada, aga lihtsalt muuseumide rahastamisel ei ole võimalik sajaprotsendiliselt neid toetada. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Endise muuseumijuhina ja muuseumiühingu juhina, üldiselt see idee on hea panna need andmebaasid ja on muidki asju, mida peaks tegema. Aga see on minu pöördumise esimene pool. Aga teine pool on, ma tulen ikkagi kolleeg Ruuben Kaalepi juurde. Minu küsimus on teile, kui palju aega kulus selleks, kui juudi kogukonna juhi kiri saabus teile ja teie kulpi lõite, nagu maal öeldakse, ja tegitegi ära? Palju aega kulus?

Head ametikaaslased! Pean uuesti sekkuma. Austatud minister, ma vabandan teie ees. Me oleme hetkel eelnõu 760 juures, mille pealkiri on muinsuskaitseseaduse halduskoostöö, seaduse ja muuseumiseaduse muutmise seadus, mis ei räägi sellest küsimusest, mida küsija küsis. Aga, austatud minister, kui on soov, siis palun.

Ma ei ole välja arvutanud, kui palju see aeg on, aga ma olen sisuliselt sellele küsimusele juba siin saalis täna vastanud.

Ja ma kordan, head ametikaaslased, meile kõigile § 72 kodu- ja töökorra seadusest, mis ütleb järgnevalt, see on istungi juhataja õigused päevakorraküsimuste arutelu läbiviimisel, lõige 1: "Kui ettekanne, sõnavõtt või küsimus kestab ettenähtust kauem, nõuab istungi juhataja ettekande, sõnavõtu või küsimuse lõpetamist. Kui ettekandja, sõnavõtja või küsija kaldub päevakorraküsimusest kõrvale, nõuab istungi juhataja, et pöördutaks tagasi päevakorraküsimuse juurde. Kui istungi juhataja nõuet ei täideta, katkestab istungi juhataja ettekande, sõnavõtu või küsimuse mikrofoni väljalülitamisega." Ma palun sellest lähtuda. Aitäh!

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Noh, kõrvalekaldumine on... See on suhteline, sest hetkel me räägime kultuurivaldkonnast, Kultuuriministeeriumi haldusalast ja ma ikkagi küsiksin Ruuben Kaalepi kohta.

Ma väga vabandan, hea ametikaaslane, ma ei lase seda küsimust läbi. Ma olen sellele kaks korda tähelepanu juba juhtinud. (Kert Kingo koha pealt: "Meil on sõnavabadus ... .") Muidugi meil on sõnavabadus, absoluutselt, aga ma lugesin selle paragrahvi ette. See ei ole hetkel praegu tema nimetamise küsimus. Oleme teise eelnõu juures. Kui te soovite selle eelnõu kohta küsida, Kert Kingo, ma annan selle küsimuse tagasi, teil on üks küsimus... kaks küsimust jäänud, aga see ei saa olla seotud selle küsimusega, mis on seotud persooni kohta Ruuben Kaalep. Me ei menetle praegusel hetkel seda. Ma palun anda mikrofon tagasi Kert Kingo, kui ta soovib tõesti küsida selle eelnõu kohta. Ei soovi, selge.

Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus.

Jaa, protseduuriline. Te lugesite, auväärt juhataja, ette need paragrahvid, mis on. Aga ma palun teid: tehke seda. Lülitage mikrofon välja. Ma võin öelda, et meil ja minul on üsna kõva hääl. Polegi vaja mikrofoni. Aga tehke seda.

Aitäh teile üleskutse eest! Teil on kindlasti võimas hääl ja see on hea, kui inimesel on võimas hääl. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et peaks vaatama, kas mõne muuseumi puhul võib-olla aitaks mõni teine ministeerium, et kui on puutumus näiteks majandusministeeriumiga. Aga siis ma ütlen teile, et see on väga libe tee. Siin üks minister just proovis hakata oma haldusalas lasteaedasid ehitama ja koole remontima, mis iseenesest on väga tänuväärne tegevus, aga peaks käima nende ministeeriumides, kus see rahastus nagu ette nähtud on. Nii et mul on siiras soovitus teile: palun ärge sellele libedale teele minge, et iga ministeerium hakkab ise omale muuseumit pidama. Jääge oma liistude juurde.

Aga ma küsin ka siinkohal, et kuna nüüd Keskkonnaministeeriumi haldusalas olev Riigimetsa Majandamise Keskus peab ka tegelema teatud objektidega, näiteks mõned nõukogudeaegsed sõjaväeosad ja nende elus hoidmine, kas selle seadusega on mingit seost või mõtteid teil, kuidas võtta need kohustused ära RMK-l, nii et  RMK saaks tegeleda riigimetsa majandamisega, mitte mingisuguste muinsusobjektide haldamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt vastan sellele esimesele poolele. Tõesti, Maaelumuuseum on Maaeluministeeriumi all. Muuseumidel on tänapäeval oluliselt suurem roll kui ainult museaalide kogumine, nende analüüsimine ja presenteerimine. Nii et osa muuseume tõesti on  teiste ministeeriumide haldusalas, aga neid tõesti on väga vähe. Ja ka osal ülikoolidel on oma muuseumid, nii et ma pean seda päris mõistlikuks. 

Aga teist küsimust me selliselt konkreetselt käsitlenud ei ole selle seaduse ettevalmistamisel. Küll aga on võimalik tõesti lugemiste vahelisel perioodil sellel teemal arutleda.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Jaak Juske. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Kultuurikomisjon menetles käesolevat seaduseelnõu 12. detsembri möödunud aasta istungil. Komisjoni liikmetest olid kohal Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Ruuben Kaalep, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Margit Sutrop ja Marko Šorin. Kutsutud olid Kultuuriministeeriumi poolt minister Piret Hartman, muuseuminõunik Marju Reismaa ja õigusnõunik Siiri Pelisaar. Kõigepealt andis proua minister ülevaate eelnõu sisust, seda ma kordama ei hakka, kuna just sellest räägiti siit puldist.

Seejärel muidugi oli komisjoni liikmetel rida küsimusi. Näiteks Heidy Purga küsis, kui palju on Eestis eramuuseume ning kuidas see seadusmuudatus neid täpsemalt puudutab. Marju Reismaa vastas, et Eesti ligi paarisajast muuseumist on umbes kolmandik eramuuseumid. Ta lisas, et igaüks võib ennast muuseumiks nimetada, kuna seadus seda ei reguleeri. Ainult kolmel juhul hinnatakse, kas asutus vastab muuseumiseaduses toodud definitsioonile, ja neid tingimusi pole kavas muuta. Muudatustega soovitakse ainult täpsustada neid tingimusi, mille alusel hinnatakse muuseumiks olemist juhul, kui eramuuseum peab eespool nimetatud põhjustel ministeeriumi poole pöörduma.

Marko Šorin küsis, kas siis muuseumi kogudest väljaarvamisega ei peaks tegelema siiski kollektiiv, mitte muuseumi juht ainuisikuliselt. Piret Hartman vastas, et seda otsust ei tee muuseumi juht ainuisikuliselt, otsuse tegemisse peab kaasama ka vastava komisjoni. Lisaks kajastub museaali väljaarvamine ka Eesti muuseumide infosüsteemis. Marju Reismaa lisas, et eelnõu kohaselt allkirjastab otsuse muuseumi direktor, kuid vähemalt kolmeliikmelise komisjoni ettepanekul.

Seejärel Viktoria Ladõnskaja-Kubits viitas umbes nelja aasta tagusele ajale, mil ka kultuurikomisjon muuseumiseaduse teemaga väga põhjalikult tegeles, ning küsis, miks protsess nii kaua selle seaduse koostamisega on võtnud aega ja milline vaade on, viidates muuseumiseaduse pikkadele aruteludele, omaniku rolli küsimusele. Piret Hartman vastas, et eelnõus on muinsuskaitseseaduse ühe punkti muutmine, kuid fookuses on siiski muuseumid. Muinsuskaitseseaduses puudutatakse osa, mis käsitleb andmekogu loomist. Minister lisas teadmiseks, et järgmisel aastal on fookuses muinsuskaitseseadus, et analüüsida tehtud hiljutist reformi selles valdkonnas. Kindlasti avatakse analüüsi käigus ka omanikke ning nende õigusi puudutav debatt. Marju Reismaa täiendas, et muinsuskaitseseadus puudutab ainult vaimse pärandi teemat. Kuna andmekogu on seotud vaimse pärandiga, siis muinsuskaitseseaduse muudatus puudutab kitsalt ainult seda.

Jaak Juske küsis, millistest kriteeriumitest lähtuvalt hakatakse museaale kogudest välja arvama. Marju Reismaa vastas, et kriteeriumid jäävad sisulises mõttes samaks. Muuseumidele antakse juurde vaid kaalutlusõigust. Seaduses on väga rangelt kirjas, et kui museaal on kahjustatud ning seda ei ole võimalik taastada, siis tuleb see välja arvata.

Ruuben Kaalep küsis, mis tüüpi museaalid tavaliselt kogust välja arvatakse, ning soovis teada, kas Eesti muuseumis võiks olla väljaarvatavate esemete hulgas ainult üks ning õige ning kõige paremas seisukorras ese. Piret Hartman vastas, et väljaarvamine ning korrastamine seisab ees seoses ühishoidlate valmimisega. Täna on korralikke hoidlaid meil ainult kolm, see on Kumu, ERM ja Eesti Ajaloomuuseum. Muuseumides on miljoneid esemeid ning alates aastast 2013 on neist välja arvatud ainult 50 000 ühikut. Nendest 10 000 on hävitatud, kuid ülejäänud on liikunud alamkogudesse ja neid hoitakse edasi, kuid need esemed on muuseumi kogudest ametlikult välja arvatud.

Liina Kersna küsis, milline on praegune väljaarvamise kord. Marju Reismaa selgituse kohaselt valmistab peavarahoidja ette muuseumikogust väljaarvamise akti. See saadetakse Muinsuskaitseametile, kes kontrollib põhjendatust ning õigeid aluseid. Edasi liigub akt muuseumi haldusala ministeeriumisse ning selle allkirjastab vastav minister. Hetkel ei ole seaduses komisjoni nõuet.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits tundis huvi, mis saab siis, kui paar aastat hiljem selgub, et väljaarvamise otsus ei olnud siiski hea. Ta viitas aastaid tagasi toimunud aruteludele ning küsis, mis saab juhul, kui riiki rünnatakse, ja mis tasemele see arutelu tänaseks jõudnud on. Minister Hartman sõnas, et olemas on kultuuri digitaliseerimise kava, mille eesmärgiks on digitaliseerida 25% meie museaalidest. Hetkel on see seis, see number umbes 10%, mis on digitaliseeritud. Ühishoidlate osas riigieelarve läbirääkimistel otsust ei tulnud, kuid ühishoidlad on sees Rahandusministeeriumi poolt tehtud kinnisvaraplaanis.

Jaak Juske küsis, kui palju lisandub aastas kogudesse uusi museaale. Marju Reismaa vastas, et viimastel aastatel ei ole juurdekasv väga suur olnud. Margit Sutrop küsis, kas on olemas statistika, kui palju on neid museaale, mis ei ole leitavad ja tuvastatavad ning kus on piisav alus arvata, et nad ei ole säilinud. Sutrop tundis huvi, kas see võiks olla probleem ning kas sellega peaks tegelema ka selle eelnõu raames. Marju Reismaa vastas, et alates aastast 2013 on kadunud ja pöördumatult kahjustatud museaale välja arvatud 1200, mis ei ole väga suur kogus. Seni on olnud kohustus, et kui kahe inventuuri käigus ei ole eset leitud, tuleb see kogust välja arvata. Eelnõu kohaselt ei arvata eset kogust välja, kui muuseumis on toimunud näiteks vargus, vaid ese märgitakse kadunuks. Sutrop küsis, kas kadunud ja varastatud asjade osas tehakse koostööd ka näiteks antikvariaatide ning tolliga. Marju Reismaa kinnitas, et see koostöö on olemas.

Helle-Moonika Helme küsis, milline roll saab olema Eesti Laulu‑ ja Tantsupeo Sihtasutusel ning kas nad on eelnõu kooskõlastanud. Lisaks soovis proua Helme teada, kui suur on infosüsteemide arendamise rahaline kulu. Piret Hartman vastas, et Eesti Laulu‑ ja Tantsupeo Sihtasutust puudutab andmekogude loomine. Riik ei hakka looma uut andmebaasi, vaid hakkab sihtasutusega koostöös olemasolevat andmebaasi arendama.

Pärast seda pikka arutelu tegi kultuurikomisjon kolm konsensuslikku otsust. Esimene otsus: juhul, kui Riigikogu juhatus võtab eelnõu menetlusse ja määrab selle juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänasel kuupäeval. Teine otsus teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja kolmas otsus määrata komisjonipoolseks esindajaks Jaak Juske. Ma tänan!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 17.15. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja üheksanda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume edasi 10. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 esimene lugemine. Ja ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Austatud stenogramm! Kõrghariduse jätkusuutlikkus, nii õppejõudude järelkasv, üliõpilaste hulk kui ka rahastamismudel on olnud järjepidevalt ühiskonnas arutusel. Ja nüüd oleme jõudnud sinna etappi, kus on kõrgharidusest jälle põhjust olnud rääkida. Hea meel on, et järgnevaks neljaks aastaks on tehtud rahastamiskokkulepe, mida on kinnitanud oma selle, käesoleva aasta eelarve tegemisel ka Riigikogu. Selle kokkuleppe alusel saab kõrgharidus täiendavalt 15% igal aastal siis kumuleeruvalt raha juurde. See tähendab, et kõrghariduse rahastamine tõuseb lähtehetkelt, kui ta oli 160 miljonit aastas, fikseeritud seis sellel suvel, nelja aasta jooksul üle 300 miljoni euro tasemele. Ja võib öelda, et ülikoolid on andnud sellele hinnangu, et mingi taseme hoidmiseks on see piisav, aga kahtlemata taotlused on veel suuremad. Ja samas, kui me räägime riigi rahastamisest, riigipoolsest rahastamisest, siis käib ju debatt ka muudest võimalustest kõrghariduse rahastamisel, mis tuleksid lisaks riigi panusele.

Olgu kohe öeldud algusest peale välja, et 2013. ja 2014. aasta õppeaastast jõustunud kõrgharidusreformi aluspõhimõtted, mille alusel eestikeelne kõrgharidus ehk eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusega õppimisel üliõpilase poolt omandatav kõrgharidus on üliõpilasele tasuta. Ühiskonna jaoks muidugi mitte, sest see makstakse kinni peamiselt riigieelarve alusel, aga üliõpilasele on ta tasuta. Kõrgharidusreformi üks eesmärkidest oli motiveeritud üliõpilastele tagada ligipääs kõrgharidusele.

Nüüd, ka praeguses süsteemis ei ole olnud see ligipääsuõigus kõrgharidusõppusele või tasuta ligipääsu õigus kõrgharidusõppele absoluutne, vaid sellel on ka omad tingimused. Need tingimused puudutavad õpingu lõpetamise aega, puudutavad seda, millise aja jooksul peab otsustama siis, juhul kui vajadus tekib, õppekava vahetamist, ja mis toimub siis, kui üliõpilane katkestab õpingud. Nii et kõigil tingimustel ka praegu üliõpilane tasuta õppida ei saa. Samas on ikkagi eesmärgiks olnud tasuta eestikeelse kõrgharidusõppe pakkumisel, et üliõpilaskandidaadid saaksid suurema ligipääsu tasuta kõrgharidusele. Ja siia alla ei käi see, et riik peaks kindlustama või ühiskond peaks kindlustama inimestele mitmekordse tasuta kõrghariduse täiesti vabadel tingimustel ja tõesti mitmekordse.

Meil on praegu statistikas tipud sellised, et üks inimene on alates 2009. aastast astunud ülikooli, immatrikuleeritud 12 korda erinevatel õppekavadel. Peamiselt on see või peaaegu kõik, ma praegu täpselt ei tea, võib-olla seal on üks magister ka, aga põhimõtteliselt on vahetatud selle aja jooksul bakalaureuse õppekavu. Neli inimest statistilisel perioodil alates 2005. aastast on 10 korda seda teinud ja kõik see on toimunud siis korra järgi ja tasuta. Kogu eestikeelse tasuta kõrghariduse pakkumise kontseptsioon seda küll ette ei näe, et ühiskond sellise kohustuse endale võtaks. Järelikult niisugustes asjades, tingimustes muudatuste tegemine, kui see vähendab mitmekordselt enda valitud tingimustel tasuta õppimise võimalusi, suurendab uute õppurite, üliõpilaskandidaatide ligipääsu, see tähendab, tegelikult avardab ligipääsu kõrgharidusele. Eelistatud on ikkagi esmaselt kõrgharidust taotlevad tudengikandidaadid. Ja nende ligipääs sellisel juhul, kui teised, kes korduvalt on vahetanud, hakkaksid maksma, nende uute kandidaatide ligipääs paraneks. Ja see on ikkagi täiesti viisipärane ja ma arvan, korrektne ja strateegiline taotlus.

Kuidas selleni jõuda, et niisugused elanikkonnagrupid, kes on elukestvas õppes, mida tegelikult riik ei pea kogu aeg kõigil tasanditel tasuta pakkuma, hakkaksid, tunneksid ennast vabalt, liikudes kõrghariduse redelil, aga kui nad teevad seda mitmekordselt ja järjepanu, siis hakkaksid mõnevõrra oma õpingute eest ka maksma? Debatt selle üle, kuidas mõnevõrra raha kõrgharidusse juurde tuua lisaks riigi rahastamisele, on käinud ka nüüd aastaid. Põhjus on muidugi ka sellest tingitud, et kõrghariduse rahastamine, riigipoolne, ei ole tõusnud nii suure tempoga, kui kavandati seda eelmist kõrgharidusreformi tehes. Ja ülikoolid ka on tõstnud küsimuse, kui riik ei anna piisavalt raha juurde, siis tahaksime me leida teisi allikaid.

Minu hinnangul oleme praegu jõudnud variandini, kus aastas 300-400 tudengikandidaati saab, peamiselt gümnaasiumi ja kutsekoolide lõpetajad, saavad täiendavalt võimaluse tasuta kõrgharidusõppeks. See on päris suur hulk noori inimesi. Ja olen ise olnud nende debattide osaline. Kuna eelmine haridus- ja teadusminister Liina Kersna, kes nende variantide läbitöötlemisega aktiivselt tegeles ja kelle ajal sisuliselt selle eelnõu põhitingimused või ettepanekud valmisid, kaasas natuke laiema ringi ja mina olin riigi teadusasutuse juht sellel ajal, nii et osalesin ka nendel aruteluringidel. Nii et võin öelda, et otsiti lahendusi päris suure hoolega. Ja kokku lepitud on siis niisugustes lahendustes, mida te selles eelnõus näete. 

Eelnõuga suurendatakse esimest korda tasuta kõrgharidust omandada soovijate võimalusi õppes osalemiseks. Sellest ma juba kõnelesin. Selleks soovitakse pikendada aega, mille möödumisel on võimalik asuda uuesti samal kõrgharidusastmel tasuta õppima. Kui seni on kolmekordne nominaalkestus olnud see periood, mil samal tasemel õppekavale võib uuesti tasuta õppima minna, see on kehtinud nii rakenduskõrghariduse kui ka bakalaureuse- ja magistriõppe kohta, siis nüüd oleks universaalselt kõigi tasemete kõrghariduse puhul ja kõigi õppekavatüüpide puhul see kümme aastat. Kümme aastat lõpetamisest ühel kõrgharidustasemel, siis sellel aastal loodetavasti on inimene tööjõuturul või, ütleme, realiseerib neid oskusi ja teadmisi. Kümne aasta pärast saab ta uuesti tasuta minna. Ja ka seda on ühes elutsüklis tegelikult ju korduvalt, kui niimoodi mõelda, mil ühiskond talle tasuta kõrgharidust pakuks, kui ta teistega võrdväärsetel alustel sisseastumiskriteeriumid täidab. Nii et siin muutuks tingimused ja vahe, ajaline vahe kahe õpingu vahel oleks kümme aastat. Nüüd, ligikaudu 6% kõrghariduse esimesele astmele. bakalaureuseõppesse, ja 19% teisele astmele, magistriõppesse, vastuvõetutest juba omavad eelnevat kõrgharidust samal või kõrgemal kõrgharidusastmel.

Värskete koolilõpetajate ligipääsu kõrgharidusele suurendab ka see, et eelnõuga kaotatakse õigus samaaegselt mitmel õppekaval tasuta õppida. Kehtiv seadus võimaldab ka samal ajal tasuta täiskoormusega õppida ja omandada kõrgharidust erinevate kõrgharidusõpete ja õppeastmete õppekavadel. Umbes 0,4% üliõpilastest seda ka kasutab, õpib mitmel, kahel või veelgi rohkemal õppekaval samaaegselt. Samas täiskoormusega õppes osalemisel eeldatakse, et üliõpilasele antakse see aeg ja see tasuta õpe selleks, et ta tõesti süveneks ja keskenduks õppimisele. Kui me kujutame ette, et Eestis tegelikult suur osa üliõpilasi töötab õppimise ajal, ja kui selline tudeng näiteksveel töötab ka, siis on selge, et tegelikult tema ponnistused ei lähe peamiselt akadeemilisse suunda ja ühiskond ei peaks sellist topeltõppimist samaaegselt heaks kiitma.

Ütlen siia juurde, et ülikoolidel on võimalik siin alati ka teha erandeid, kui on erandlikud olukorrad ja vajalikud üliõpilased. Kehtiv regulatsioon ... Ja siis omalt poolt võimaldada tasuta õpet, aga siis peab olema see selles mõttes põhjendatud. Ja kui me üldse räägime kogu sellest mõõtmest, siis tegelikult ei kõnele me ju, et riik annab ühe üliõpilase kaupa raha ja arvestab igat pead eraldi, vaid riik annab ülikoolile selle raha ja ülikool siis vastavalt saab pakkuda, kui me tingimusi siin muudame, saab pakkuda rohkematele üliõpilastele või teist tüüpi üliõpilastele seda tasuta kõrgharidust ülejäänud raha või muust vabanenud raha arvelt täiendavalt.

Kehtiv regulatsioon võimaldab üliõpilastel piiramatu arv kordi oma õpinguid enne poole nominaalaja lõppemist katkestada ning uuesti tasuta mõnel teisel õppekaval jätkata. Seaduse muudatusega suuname üliõpilasi tegema vastutustundlikumat erialavalikut. Praegu 2,5% üliõpilastest katkestab õpingud enne poole nominaalaja täitumist. Tegelikult pool nominaalaega ongi see aeg, mille jooksul üliõpilane peab otsustama, et see pole ikka õige eriala või õppekava, ta tahaks õppida midagi muud. Kui te kujutate ette, see on kolm semestrit bakalaureuse puhul. Ja siis ta otsustab ja saab tasuta üle kanda mõnele enda poolt vabalt valitud järgmisele õppekavale. Ja nii, nagu juba kuulsite, näiteks 12 korda järjest. Nüüd on plaanis ja selle eelnõuga seda võimalust pisut piirame. Nimelt õppeteenustasu on ülikoolil üliõpilastelt võimalik küsida juba siis, kui üliõpilane on ületanud või ütleme siis, ületab selle ühe aasta ja teeb valiku hiljem, siis ta enam ei saa teisele erialale kanduda lihtsalt suvaliselt üle. Nii et ta peab nüüd, kui seni oli bakalaureuses poolteist aastat, on see üks aasta, millise perioodi jooksul ta peab otsuse langetama. Lisaks sellele ta peab tegema juba läbitud semestri või perioodi eksamid ja arvestused, kui ta on õppinud sellest tsüklist üle 70 päeva. See tähendab, et päris nii ei ole, et ta õpib kogu semestri lõpuni ja tegelikult ei realiseeri neid teadmisi või ei liigu sealt edasi, siis tegelikult on ülikool teda asjata tasuta harinud ja õpetanud. Sellisel juhul, kui ta ei tee selle semestri arvestusi, eksameid ära või selle tsükli, perioodi arvestusi, eksameid ära, sellisel juhul peab tema maksma ainepunktide eest ülikooli poolt esitatud tingimustel.

Need muudatused võimaldavad kõrgkoolidel kaasata vähesel määral lisaraha, kuid see ei tähenda muidugi järeleandmisi riigipoolse rahastuse tasemel. Nagu ma juba kõnelesin, ülikoolide rahastamine sellest ei muutu, muutub ainult see, et vabaneva raha arvelt või tasulisele õppele üle läinute teenustasu või õppemaksu maksmise arvelt saavad õppida uued üliõpilased. Üliõpilastel peab olema rohkem vastutust, mis on ka üks põhimõte olnud, et nad peavad suutma oma otsused kiiremini langetada. Ja kui ma jälle kordan ennast, kui seni on isegi mõnikord 12 korda vahetatud eri õppekavasid, siis tasuta saab edaspidi teha seda kahel korral. Kui sa kolmandat korda tahad vahetada, siis sa juba maksad. Ja vahetamine saab olla nagu senigi rakenduskõrghariduse, kuna mõlemad on bakalaureuse tase tegelikult, rakendus- ja akadeemilise kõrghariduse õppekavade vahel. Nii et siin barjääri ei ole nende vahel liikumisel.

Muudatuse jõustudes jääb kõrgkoolidele õigus pakkuda põhjendatud juhtudel õpet ka tasuta. Seda teevad nemad, langetavad selle otsuse ise. Sarnaselt praegusele on võimalik halduslepingutes kokku leppida õppekavades, kus õppimine on tasuta ka teisel korral, näiteks suurema tööjõuvajadusega valdkondades, nagu õpetajakoolitus, tervishoid, kui riik ja ülikoolid on valmis seda pakkuma, kui riik seda täiendavalt rahastab. Ja võin öelda, et näiteks õpetajakoolitusse me suuname nüüd soovijaid muidugi vastavat magistrit omandama ka siis, kui tal mõni teine magister on omandatud mõne aasta tagusel ajal näiteks. Siin on kiirenenud tsükkel ja selle maksab riik kinni, sest me oleme huvitatud, et tööjõuturule tuleks pedagooge. Sama võib olla ka tervishoiutöötajate kohta. Need otsused langevad eraldi ja erirahastusega.

Lisaks on olnud muidugi kogu kõrghariduse rahastamise teine sammas lisaks tasuta kõrghariduse pakkumisele ka õppetoetuste ja õppelaenude süsteem. Võib öelda, et õppetoetuste mahuline tõus ei ole praegu olnud piisav. See oli planeeritud siis, kui seda kõrgharidusreformi omal ajal tehti, ikkagi ka tõusvas joones ja niisuguse eelisarendatava valdkonnana. Nüüd see praegu nii ei ole. Seda üliõpilased ka ütlevad, et sellel põhjusel nad peavad samal ajal töötama ja on raskustes nominaalajaga lõpetamisel või siis lihtsalt õpingutele pühendumisele ja kvaliteet kannatab. Nii et järgmine samm meil oleks kindlasti riigis mõelda ka õppetoetuste ja õppelaenu küsimustele.

Siin on Euribori fikseerimise kuupäevades tehtud muudatus, mis on tehniline ja pankadega, nii-öelda laenu võtja ja pankade, aga ka pankade ja riigi vahekorras oluline praktiline samm. Aga võib-olla üliõpilasi sin kõige rohkem puudutab see, et ka esmakursuslasel või õpinguid alustanul, kes seni sai laenu võtta 1. oktoobrist, on see võimalus nagu ka teistel üliõpilastel 15. septembrist alates.

Kõik muudatused rakendatakse 2024.-2025. aasta õppeaasta algusest ehk 1. augustist 2024. Ja siis vastavalt saadavad neid üliõpilasi, kes siis kas on varem õppima läinud, need saavad jätkata vanadel tingimustel. Teised, kes lähevad pärast 1. augustit 2024, saavad kõike teha uutel tingimustel. Selline päris pikk ülevaade ja sellega ma praegu lõpetaksin.

Aitäh! Oli pikk ja, ma arvan, sisuline. Ilusti aega ka. Teile on küsimusi ikka. Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Suur aitäh selle ülevaate selle eest, mis tõesti hästi rääkis, millised muutused on ees. Te ütlesite kenasti, et selle seaduseelnõuga praegu üliõpilaste toetussüsteemi ei muudeta oluliselt, ainult antakse neile võimalus 15. septembrist juba hakata õppelaenu võtma. Mind huvitab see, et praegu pannakse suurt rõhku sellele, et üliõpilased teeksid teadlikumaid valikuid. Ja see ilmselt puudutab ka karjääripöörajaid, kui näiteks soovime õpetajaid juurde saada. Kas meil on olemas ka mingisugune plaan või lisavahendid, kuidas me üliõpilasi nõustada saaksime, nii et nad saaksid juba võimalikult varakult aru, mis on neile sobiv eriala ja mis on ka see, mida riik võib-olla täna rohkem vajab ja kus nad saaksid oma panuse anda.

Jah, nõustamine nendes valdkondades, mis riigi jaoks on prioriteet, selleks on vahendid nendes programmides olemas. Kui me nüüd pedagooge soovime juurde ja oleme ka halduslepingutes nii Tallinna Ülikooli kui Tartu Ülikooliga teinud vastava kokkuleppe, et see on prioriteet, siis kahtlemata võimalike kandidaatide ülesleidmine ja selle valdkonna propageerimine on riigi vastava projekti osa. Ka üleminekul eesti õppekeelele, täielikule eestikeelsele õppele on meil õpetajaid juurde vaja ja just nimelt ka õpetajaid. Kuna meil on praegu ka õpetajateks mitte täieliku kvalifikatsiooniga inimesi tihti, anda neile võimalus oma kvalifikatsioon viia vajalikule tasemele. Ja selleks me peame nad ise üles leidma ja selleks on ka nii-öelda kommunikatsioonivahendid planeeritud, mis aitavad nii ülikooli sees kui ka kogu ühiskonnas neid inimesi üles leida ja neile selgitada. Mis puudutab ülikoolisisest teavitustööd, siis see on ülikooli rahastamise tavakomponendis ja kuidas haritakse üliõpilaskandidaate, et nad info üles leiaksid. Seda ekstra veel riik ei rahasta.

Marko Šorin, palun.

Tänan, eesistuja! Hea minister! Aitäh, et alustasite rekordite üleskirjeldamisega. Meenus kohe vana lugu, see vist jääb eelmisesse sajandisse, kui üks üliõpilane oli saanud pärandi, et nii kaua makstakse tema elukulud kinni kui kaua ta õpib ja ta õppis aastakümneid. See elurõõm kaob nüüd selle eelnõuga ära. Sellegipoolest on kahju, et see eelnõu praegu saab teenimatult vähe tähelepanu, vähemalt tundub praegusel hetkel. Teatavad muudatused see kõrgharidusse või, ütleme, praegu kehtivasse tasuta kõrgharidusse toob. Kui kauaks teie hinnangul võivad selle eelnõu tulemusel jääda ära diskussioonid selle üle, kas me võiks osalisele tasulisele kõrgharidusele tagasi minna? Kui kauaks see diskussioon nii-öelda lukku läheb? Aitäh!

Aitäh! Selle muudatuse mõju nii eraldiseisvalt ülikoolide eelarvetele kui ka kõrghariduse rahastamisele üldiselt ei ole suur. See hakkab muutma nende üliõpilaste tingimusi, kes alates 2024. aastast lähevad, siis see mõjub aasta-aastalt. Järelikult lähiaastatel me saame rääkida mõnesajast tuhandest, mõnest miljonist, rahas see suurusjärk on tegelikult selline. Vajame me selleks, et ülikoolide soovitud ja kõrgharidusinstitutsioonide soovitud 1,5%-ni SKT-st jõuda, vajame ju praegu juba üle 100 miljoni täiendava euro ja nii edasi. Nii et selleks ei piisa ka sellest 15%-lisest tõusust, mis me praegu praegu oleme sihiks võtnud.

Ülikoolide algatusel on tegelikult diskussioon juba alanud. Teadus- ja Arendusnõukogu andis ülikoolide algatusel ühele töörühmale volitused eelmise aasta suve alguses pool aastat aega töötada välja soovitatav mudel ülikoolide rahastamiseks. Seal ei olnud valitsuse esindajaid ja isegi vist ametnikke mitte. See oli puhtalt ülikoolide poolt kokku pandud ekspertrühm. See tegi ettepaneku TAN-i viimasel istungil sisse viia ka sümboolne õppemaks. Räägiti seal mastaabist 1500 eurot. See tekitas juba väikest niisugust diskussiooni.

Nii et võib öelda, et ülikoolid ja akadeemilised ringkonnad on seda diskussiooni algatanud. Poliitilisel tasemel, see oleneb valimiste-eelsest ajast ja kõigest, kas see diskussioon nüüd lähiajal algab, suuremamahuliseks läheb. Aga nagu ma ütlesin, siis praegu see muudatus kannab endas sedasama põhimõtet: eestikeelne tasuta kõrgharidus. See seda siin ei muuda, aga ka ülikoolide rahastamisele märkimisväärset lisa ei too. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Head kuulajad! Mul on hea meel tutvustada teile Riigikogu kultuurikomisjoni erakorralise istungi protokolli. Kultuurikomisjon kohtus erakorraliselt 20. detsembril selleks, et seda eelnõu arutada. Kohal olid komisjoni liikmetest Signe Kivi asendusliikmena Yoko Alender, Jaak Juske, Siim Kiisler, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga ja Margit Sutrop ja puudusid Helle-Moonika Helme, Ruuben Kaalep, Aadu Must ja Marko Šorin. Kutsutud oli haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, ministri nõunik Kalmar Kurs, kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe, õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi ja kõrg‑ ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak.

Arutlusel oli Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamine, millest minister andis siin väga põhjaliku ülevaate juba, nii et ma ei pea päris otstarbekaks seda uuesti üle öelda. Võib öelda lihtsalt kokkuvõtvalt, et minister tutvustas eelnõu ja sõnas, et see on suurest paketist, millest alustati arutelu, jäänud lauale ainult valik sätteid, mis aitavad seda valdkonda, kõrghariduse rahastamise valdkonda ja ka ligipääsu kõrgharidusele korrastada ja süstematiseerida ja ta rõhutas, et muuta ka kõrghariduse rahastamist õiglasemaks. Võib öelda nii, et tehtud on just kahesuunalisi muudatusettepanekuid, laiendatud ringi, kes pääsevad ligi tasuta kõrgharidusele, ja siis ka õppekulude hüvitamist reguleeritud selliselt, et senisest suurem ring just esmast kõrgharidust taotlevaid noori saaksid ligi tasuta kõrgharidusele ja samal ajal korrastataks ka nende tudengite valikuid, et nad teeksid neid valikuid teadlikumalt ja kiiremini.

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatustest tõi minister välja selle, et tehakse muudatused intressiarvestuses ja Euribor fikseeritakse kaks korda aastas. See muudatus toob selguse nii pankadele, riigile kui ka õppuritele. Ja juba alates 15. septembrist, kus üliõpilaste nimekirjad on selged, vastavad kinnitused jõuavad ka pankadeni, saab vormistada juba sisseastuja riigi garantiiga õppelaenu esimesel semestril. See on kindlasti väga oluline, sest õppelaenu täna võetakse suhteliselt vähe ja samas see võiks olla ka üks võimalusi üliõpilastel mitte nii palju töötada, vaid pühenduda õppimisele ja mitte jõuda katkestamiseni.

Kõrghariduse osakonna juhataja Margus Haidak täiendas, et kui oleks süsteem, mille alusel kõik ülikoolid võtaksid vastu lävendi alusel ja kõik üliõpilased, kes ületavad lävendi, saaksid sisse, siis see kaasüliõpilasi ei mõjutaks. Aga täna on olukord, kus ülikoolid rakendavad paljudel erialadel vastuvõtu piirarvusid, selleks et hoida õppe kvaliteeti ja samal ajal ka neil on olemas oma vastav jõudlus, kui paljusid nad saavad õpetada. Ja kuna on vastuvõtupiirangud, siis ülikool võtab vastu pingerea alusel ja sellises olukorras on reeglina eelistatud need inimesed või neil on kergem saavutada häid tulemusi, kes on juba õppinud varem kõrghariduses, ja seega need, kes tulevad otse koolipingist, tegelikult ei ole võib-olla isegi konkurentsis päris õiglases konkurentsis ja võib juhtuda, et nad seetõttu just eriti ihaldatud erialadele sisse ei saagi. Haidak lisas, et kuigi korduvõppijate arvud absoluutnumbrites ei tundu suured ning ei tekita suuri kulusid ei ülikoolile ega ka riigile, on see siiski kaassisseastujate suhtes ebaaus. Ta tõi näite olukordadest, kus astutakse korraga mitmele õppekavale ning lõpuks tuleb ühes neist ikkagi katkestada, kui koormus liiga suureks läheb. On mõistetav, et selle aja jooksul ta tegelikult hoidis kinni seda õppekohta, mida teine võib-olla oleks ihaldanud ja kus ta oleks saanud kõrgharidust omandada.

Margit Sutrop, see on siinkõneleja, ma küsisin tasuta õppekohtade pakkumise erandite kohta juhul, kui inimene soovib eriala vahetada ja astuda erialale, mida riik vajab, ja kas see tähtaeg sisaldab ka akadeemilist puhkust. Tõnis Lukas kinnitas, et riigil on võimalik, nii nagu ta ka täna ütles, prioriteetsetes valdkondades tuua täiendavat tellimust ning selles ka ülikoolidega kokku leppida. Minister lisas, et sisemisi erandeid ning otsuseid saab teha ka ülikool. Margus Haidak vastas akadeemilise puhkuse küsimusele, et tegemist on vastava infosüsteemi täpsustamise küsimusega ning õppepäevi loetakse väga täpselt. Kui üliõpilane on olnud vahepeal akadeemilisel puhkusel, siis see tähtaja sisse ei lähe.

Küsimus selle kohta, et millal eelnõu muudatused jõustuvad. Tõnis Lukas vastas, et õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatused hakkavad kehtima 2024. aastal sisseastujatele ja teistele see vana kord kehtib kuni õpingute lõpuni. Liina Kersna küsis, mis kaalutlustel on eelnõu kehtima pandud alles 2024. aasta 1. augustist ja Marja-Liisa Vahi, õigusnõuniku vastuse kohaselt on põhjenduseks, et ülikoolid jõuaksid oma korrad vastavusse viia. Vastavate kordade kehtestamine on pika eelneva protsessiga ning seda protsessi siis tuleb juba varakult alustada. Lisaks on üleminekuaeg vajalik nii üliõpilastele kui ka tulevastele üliõpilastele, et nad oskaksid arvestada nende muudatuste ja piirangutega.

Liina Kersna küsis ka, kas osapooled on eelnõu muutustega nõus ka täna, kuivõrd omal ajal, see tähendab tema ministriks oleku ajal, kus seda seaduseelnõu ette valmistati, said kõigi osapooltega muudatused põhjalikult läbi räägitud, et kas see kooskõlastusring on tehtud ka uuel ajal. Tõnis Lukas vastas, et eelnõu kooskõlastati enne valitsuse vahetamist, aga ametliku kirjaga keegi lisaks varem viidatud kooskõlastusringile oma varasemast kooskõlastusest loobunud ei ole. Margus Haidak lisas, et eelnõu kooskõlastamise käigus tuli mitmeid tehnilisi ettepanekuid, kuidas muudatusi läbi viia väiksema administratiivkoormusega. Kui esialgu oli plaanis, et ümberotsustamise aeg võiks bakalaureuse‑ ja magistriõppe puhul olla erinev, siis aruteludes partneritega jõuti selleni, et tähtaeg võiks ikkagi olla üks, see tähendab 10 aastat kõigile. Samamoodi oli ettepanek siduda uuesti õppima asumine õppe nominaalkestvusega. Leiti, et läheb keeruliseks iga üliõpilase puhul vaadata, missugusel õppekaval ta parasjagu õppis, ning peaksime jõudma ikkagi lihtsustatud lahenduseni. Eesti Üliõpilaskondade Liit mõistis muudatuse vajadust, kuid küsis ka palju lisatäpsustusi, ütleb Margus Haidak.

Siinkõneleja küsis veel, kas on olnud mõtteid teha õigluse ja ligipääsetavuse osas midagi sarnast ka kutsehariduses. Tõnis Lukase sõnul võiks kaaluda sarnaseid korralduslikke analoogiaid, kuid kutseharidus on mitmel puhul spetsialiseerunud just elukestva õppe eesmärkidele. Ministri sõnul sarnast initsiatiivi praegu kutsehariduse seest tulnud ei ole.

Liina Kersna tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 11. jaanuaril ning lõpetada esimene lugemine. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, seda konsensusega, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, jällegi oli konsensus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, ka konsensusega. Aitäh teile!

Hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Soovitakse avada läbirääkimised. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Kui suurte ettevalmistuste ja ootuste tulemusena sünnib midagi ootamatult väikest ja äbarikku, siis eesti keeles iseloomustatakse ütlusega "Mägi sünnitas hiire". Arvestades kõrghariduse probleeme ja kõiki neid auditeid, raporteid, analüüsime, mis sel teemal viimastel aastatel on kirjutatud ja kus on jõutud järeldustele, et ülikoolid vajavad muudatusi, kõiki neid kohtumisi, toimkondi, arutlusi, konverentse, seminare, mis sel teemal peetud, komisjone, toimkondi, toetusrühmi, mis kõrgharidusõppeprobleemide lahendamiseks on viimaste valitsuskoalitsioonid ellu kutsunud, on tulemus, no ütleme, mitte just äbarik, aga tõesti väga väike.  Selles mõttes tuleb ministrit tunnustada ausa ülestunnistuse eest, et muudatuse mõju on väike.

Hea kõrgharidus peaks rahvuskonservatiivide seisukohalt vastama viiele tingimusele. Esiteks tagama, et andekatel Eesti noortel ei jääks rahapuuduse tõttu haridus saamata. Ja see on üldjoontes niigi täidetud. Eelnõuga siin midagi vähegi olulist ei muudeta. Küll aga iseloomustab Eesti üliõpilasi erakordselt suur töötamise määr stuudiumi jooksul, mis kindlasti andekate, aga materiaalselt vähekindlustatud üliõpilaste keskendumist õpingutele ei paranda. Aga jälle, selle eelnõuga mitte midagi paremaks ei lähe.

Teiseks peaks õpe tagama kvaliteetse hariduse. See on täitmata või ebapiisavalt täidetud. Ja et siin on asjad paigast ära, no selleks on küllaga argumente. Aga siinkohal ma illustreerin seda sellega, et madalaima kvalifikatsiooniga lihttööliste ameti kategoorias, mis valdavalt ei eelda erialast väljaõpet, on Eestis 2020. aastal kõrghariduse omandanute osakaal 16%. Euroopa Liidu keskmine on 6,5%. Ehk siis teisisõnu, Eestis on peaaegu kolm korda rohkem kõrgharidusega lihttöölisi kui mujal Euroopas. Ega mina seda välja mõelnud ei ole, see seisab Arenguseire Keskuse eelmise aasta kõrghariduse raportis.

Kolmandaks peaks ülikooliõpe tagama spetsialistide ettevalmistuse eelkõige nendel erialadel ja ulatuses, mida Eesti ühiskond ja riik vajab. See ei ole piisavalt täidetud. Kõnesolev eelnõu distsiplineerib küll noori inimesi eriala valikul, kitsendades tasuta õppe võimalusi pärast õpingute lõpetamist või katkestamist. Teisalt aga muudata eriala valiku jäigemaks. Ja muide, paindlikkuse puudumist iseloomustab ka see asjaolu, et osakoormusega õppimise määr on Eestis üks OECD väiksemaid.

Edasi, ülikooliõpe peaks toetama eesti rahvuskultuuri ja riiki. See ei ole täidetud. Ülikoolid on inglise keelest tulnud rahvusvahelistumise sildi all, mis pealegi paljudel juhtudel halvendab õppe kvaliteeti ja eelnõuga mitte midagi paremaks ei lähe.

Viiendaks peaks Eesti kõrgharidusmudel olema efektiivne. See jätab soovida. Võib-olla on siin asutud selle eelnõuga teatava paranemise teele, lubades ülikoolidel rohkematel juhtudel õppemaksu võtta. Aga ülikoolide tulubaasi tugevdab see küll väga vähe. Jälle tunnustan ministrit, kes ka selle välja ütles.

Veel, lõpetuseks, jah, meeldetuletuseks.

Palun kolm minutit veel.

Palun! Teil on kolm minutit lisaaega. 

Meeldetuletuseks üks fakt veel. Meie ülikoolihariduses süveneb üks negatiivne tendents. Nimelt paistab Eesti kõrgharitute määras teiste Euroopa riikidega silma suur sooline lõhe. Ja 2021. aastal oli kõrgharidusega 54% 25–34‑aastastest naistest ja 33% meestest. Ja võrreldes 2000. aastaga on see hariduslõhe süvenenud. See niisiis süveneb ja see süvenemine on iseloomulik just Eestile. Siin jälle mitte midagi ei muutu.

Lõpetuseks. Pikemalt pole sel mõtet peatuda. Meie, rahvuskonservatiivide eelnõud, millega oleme soovinud kõrgharidusõpet reformida, on tagasi lükatud, viimane kord selle argumendiga, et tulemas on terviklahendus. Aga mingit terviklahendust ei ole. Ülikooliõppe fundamentaalsed probleemid on lahendamata. Ja ma arvan, et ma ei ole mitte mingi oraakel siin, kui ma ennustan, et juba varsti on meedias üleval jälle ülikoolide alarahastamise teema, sest ebaefektiivne kõrgharidusõppe mudel kestab edasi. See lisaraha, mille ülikoolid eelarvega said, ei katnud isegi eelmise aasta inflatsiooni määra. Kordan üle: see eelnõu ei ole äbarik, kuna reguleerib mõningaid pisiasju õiges suunas, aga tegelike, raskete ja keeruliste probleemide lahendused on lükatud järgmistele valitsustele. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Liina Kersna, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tegemist on tõesti väga pikalt ettevalmistatud eelnõuga. Pakutud muudatusettepanekuid olen ise endise haridus- ja teadusministrina tutvustanud nii peaministri juhitud Teadus- ja Arendusnõukogu liikmetele kui ka teadus- ja innovatsioonikomisjoni liikmetele. Mõlemad komisjoni liikmed kiitsid heaks pakutud muudatused. Ja vaadates tolleaegseid märkmeid, siis valdkonna eksperdid rõhutasid neid muudatusi tunnustades eelkõige just nimelt akadeemilisele distsipliinile. Need muudatused suunavad noori inimesi oma valikuid põhjalikumalt läbi mõtlema ja alustatut lõpetama.

Ka tänase niinimetatud tasuta kõrghariduse tingimustes maksab viiendik ärinduse-, halduse- ja õigusevaldkonna üliõpilastest oma õpingute eest. Selles valdkonnas on enim välisüliõpilasi ning palju inglisekeelseid õppekavasid, aga samuti pakutakse ka osakoormusega õpet. Tuletan meelde, et kehtiva seadusandluse juures saab õppemaksu küsida neljal juhul: osakoormusega õppijatelt, võõrkeelsetel õppekavadel õppijatele, neilt, kel on viimasest samal tasemel läbitud õppekava läbimisest möödas õppekava kolmekordne nominaalkestvus, ja nõutavas mahus õppekava mitte täitvatelt üliõpilastelt. Täna arutluse all olevat seadusemuudatust ... Või seadusemuudatuse eesmärk ei ole lahendada kõrghariduse rahastamisprobleemi. Selle eelnõu eesmärk on tagada tasuta kõrgharidus esimest korda õppijatele ja parandada akadeemilist distsipliini.

Tänane valitsus on teinud kõrghariduse rahastamise teemal pika mõjuga otsuseid. Lõppenud aastal sai kõrgharidusvaldkond juurde 15 miljonit eurot. Kõrghariduse rahastus kasvab nelja aasta vältel igal aastal 15%. Aastaks 2026 tuleb kõrghariduse valdkonda juurde 140 miljonit eurot. Need olid hädavajalikud otsused, sest kõrghariduse valdkond on olnud pärast 2013. aastal rakendunud tasuta kõrgharidust järjepidevalt alarahastatud. Eesti riigi jaoks vajaliku haritlaskonna tagamine eesti keele ja kultuuri säilimise ja arendamise nimel me peame ühiskonnana solidaarselt panustama ülikoolide rahastusse. Kvaliteetne kõrgharidus peab olema kättesaadav.

Seetõttu toetab Reformierakonna fraktsioon põhimõtet, et esimene kõrgharidus on kõigile õppijatele maksumaksja toel ehk õppijale tasuta. Ja riik saab halduslepingutega ühiskonnale olulistes valdkondades tasuta õppimise tagada ka ümberõppel, nii nagu minister ütles, näiteks haridus- ja tervishoiuvaldkonnas. Seega Reformierakonna fraktsioon toetab põhimõtet, et esimene kõrgharidus peab olema tasuta, aga samas on oluline anda ülikoolidele suurem paindlikkus eraraha kaasamiseks. Selle kõrval peame vajalikuks reformida ka õppelaenude, stipendiumide ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi, et üliõpilased saaksid keskenduda eelkõige õppimisele.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 767 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuari kell 17.15. Sellega on esimene lugemine lõpetatud.

(Saalist küsitakse midagi.) Ma kahjuks ei näinud seda ja ma ei saa kuidagi tagasi keerata. Kindlasti on minu viga, et ma ei märganud, aga mul ei ole võimalik siit tagasi minna.

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 17.15. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja 10. päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja kohtumenetluse seadustike muutmise seaduse (erakorralise ja sõjaseisukorra aegne kohtupidamine) eelnõu (753 SE) esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsministri Lea Danilson-Järgi. Palun!

Tere õhtust, head Riigikogu liikmed! Hea juhataja! Antud eelnõu, nagu siin juba öeldud, tegeleb kohtute seaduse ja erinevate kohtumenetluse seadustike muutmisega. Selle muutmise vajadus on tingitud sellest, et viia meie kohtukorraldusse sisse sellised sätted, mis võimaldavad tagada sujuva kohtupidamise ka tavapärasest erinevates oludes ehk näiteks erakorralise või sõjaseisukorra ajal. Eestile loomulikult hetkel mingit sõjalist ohtu ei ole, küll aga on väga oluline, et meil on sellisteks erakorralisteks juhtumiteks ka läbi mõeldud, kuidas kohtu tööd korraldada niimoodi, et kohtupidamine ei katkeks ega oleks raskendatud, sest kohtupidamine on iga õigusriigi tuumikfunktsioon.

Eelnõuga kehtestataksegi menetlusõiguslikud ja kohtukorralduse erisused, nagu ma ütlesin, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajaks. Edaspidi ma nimetan seda kokkuvõtlikult erikorraks. Sellise erikorra ajal võib korrakohane õigusemõistmine nii, nagu see tavapäraselt toimub, mõistagi, olla raskendatud. Eelnõu eesmärk ongi kindlustada see, et kohtupidamine kenasti jätkuks, aga samas kindlustada tasakaal, et ühelt poolt oleksid tagatud igaühe põhiõigused tõhusale õiguskaitsele ja ausale kohtumenetlusele, aga teiselt poolt jällegi avalik huvi tagada, et riigi julgeolek, avalik kord ja menetlusökonoomia oleks tagatud ka kriisiolukorra tingimustes.

Loomulikult peab ka kriisiolukorras olema tagatud üldine kohtusse pöördumise õigus ning õigusemõistmise funktsiooni täitmine tervikuna. Eelnõuga antakse kohtule täiendav volitus tsiviil- ja halduskohtumenetluses asja menetlus peatada, kui menetlemine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erikorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu. Ja kohtuasjades, kus kohtupidamine on võimalik, tuleb muidugi kohtul õigusemõistmise funktsiooni jätkuvalt täita.

Eelnõuga sätestatakse, et kohus võib tsiviil- ja halduskohtumenetluses erikorra ajal kohtuasja menetleda lihtsustatud korras. Lihtmenetlus on asja kiiremale läbivaatamisele ja paindlikkusele tuginev asja läbivaatamise vorm, mis on meil ka praegu seadustes olemas, aga nüüd selle kasutamise võimalusi laiendatakse. Aga ka lihtmenetluses isiku õigused ei jää kunagi kaitseta.

Eelnõu muudatusega võib erikorra ajal kohtu esimees õigusemõistmise korrakohaseks toimimiseks anda kohtunikule ka juhiseid kohtuasjade eelisjärjekorras menetlemiseks, samuti muuta tööjaotusplaani ja kohtu kodukorda. Erikorra ajal võib ootamatult tekkida olukord, kus kohtusse laekuvate asjade maht ja iseloom eeldavad, et tuleb kõrvale kalduda olemasolevast tööjaotusplaanist, näiteks on tekkinud kohtunike ressursi puudus või on, vastupidi, saadetud kohtusse väga palju kiiresti lahendamist vajavaid kohtuasju. Siis on oluline, et kohtu esimees saaks seda tööjaotusplaani ja kohtu kodukorda muuta ning anda ka juhiseid, kuidas neid kohtuasju menetleda, aga mitte sisuliselt, vaid just, millised asjad peaksid olema prioriteetsed.

Eelnõuga antakse ka Riigikohtu üldkogule pädevusi juurde. See pädevus on saata erikorra ajal kohtunik tema nõusolekuta ajutiselt teenistusse teise sama astme või ka madalama astme kohtusse. Ja kui Riigikohtu üldkogu ei ole otsustusvõimeline mingil põhjusel, saab kohtuniku ajutiselt teise kohtusse tööle saata ka Riigikohtu esimees. Eelnõu annab võimaluse ajutiselt saata kohtunikke just sinna kohtusse, kus on kohtunike puudus tekkinud, näiteks ühes maakohtus ei ole piisavalt kohtunikke parasjagu kättesaadavad, kuid samal ajal näiteks teises maakohtus on. Lisaks annab see võimaluse suunata kohtunikke üle riigi ka näiteks tekkinud kriisikolletesse, et kohtunikud saaksid üle Eesti asju lahendada.

Lisaks võimaldatakse eelnõuga kohtuistungeid pidada ka töövälisel ajal ja kaotatakse kohustus kaasata erikorra ajal rahvakohtunikke õigusemõistmisesse, sest neid võib-olla samuti raske kätte saada niisugustes tingimustes.

Lõpetuseks tahaksin veel rõhutada, et tegu on olulise eelnõuga. Selle ettevalmistamine on lähtunud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist 2020–2023, just suunaga täita laiapindse riigikaitse tugevdamise eesmärki ja suurendada valitsuse ja riigiametite paindlikkust kriisidega toimetulemisel. Selline erakorralise või sõjaseisukorra aegse kohtupidamise eelnõu koostamine oli kokku lepitud ka Vabariigi Valitsuse tööplaanis. Eelnõu vastuvõtmisel jõustuks üldises korras. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kahtlemata on see tänases olukorras samm õiges suunas. Aga kas te ei leia seda, et kui seda, noh, eriolukorras tekkivaid erinevaid situatsioone püütakse lahendada ikkagi selle olemasoleva kohtu ja olemasolevate kohtunike raamis, siis tegelikult massirahutuste ja jumal teab mille puhul jookseb see ikkagi umbe ja kinni. Miks te ei ole läinud seda teed nagu enamik teisi riike, kus on eraldi riigikaitsekohtud, mis siis sellise eriolukorra puhul kokku kutsutakse, kes on tavalise halduskohtusüsteemile täienduseks. Ja probleemid lahenevad märksa kiiremini ja lihtsamini ja karistused antakse kiiremini.

Aitäh küsimuse eest! Ja, kahtlemata niisuguse sõjakohtu loomine või mingisuguse eraldi kolleegiumi loomine olemasolevate kohtute juurde on üks võimalus veelgi seda valmisolekut siis erakorralise või sõjaseisukorra jaoks parandada. Aga need kaks võimalust ei välista üksteist. Kõik needsamad kohtuinstantsid, mis meil täna olemas on, toimivad ka sellel ajal edasi. Ja see eelnõu ongi just suunatud sinna, et kuidas kohtukorraldust ja menetlusi niimoodi siis, noh, kuidagi tõhusamaks muuta, et nad jõuaksid neid kasvanud kohtumenetluste mahte läbi lasta ja neid asju ära menetleda. Nii et üks ei välista teist. Võimalik, jah, siin järgmise punktina tulebki ka selline eelnõu, mis puudutab just mõtet, et tekitada Eestis ka eraldi selline sõjakohtuinstants, aga see on üks võimalus. Võimalusi, institutsionaalseid, on veel. Kahtlemata on võimalik ka näiteks kriminaalmenetluse osas. See antud eelnõu puudutab kriminaalmenetlustööd küllaltki põgusalt. Siin, ma arvan, on veel tööd ees. Esialgu on siin ju ainult ettenähtud, et rahvakohtunik ei osale õigusemõistmises. Põhiliselt on need sätted just suunatud siis tsiviil- ja haldusasjade tõhusamaks muutmisele. Siin on kindlasti võimalik veel asju täiendavalt ja paremaks teha. Aga see on, ütleme, selline miinimum, mis meil peaks igal juhul olemas olema. Selle tõttu ma küll väga toetan seda,  tähendab, teen ettepaneku, et Riigikogu võiks seda toetada. See oleks suur samm edasi, mis ei välista ka igasuguseid muid täiendavaid samme, mis võivad veel tulevikus tulla.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Marko Tormi.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjoni poole pealt iseloomustan ehk veidi seda arutelu käiku, kuigi ka protokollile toetudes saan kinnitada, et suuri vastasseise ja maailmavaatelisi erinevaid arusaamu selle eelnõu osas ei olnud. Menetluslike otsustega, siis ühe erandiga, ühe erapooletu põhiseaduskomisjoni liikmega, härra Stalnuhhiniga, kõik esimese lugemise lõpetamist komisjoni liikmetena toetasid. Nii nagu minister tõi ka välja, et aeg on selline, et kõik arutelus osalenud tegelikult mõistsid, et kohtutele eritingimustes eriolukordades kindlasti on paindlikkust vaja juurde anda ja täna, nagu siin juba viidatud ka, et järgmine päevakorrapunkt käsitleb ühte teist eelnõu, nad on tegelikult ka omavahel seotud. Tõenäoliselt siis saame seda diskussiooni pikemalt pidada. Usun, et mõistuspärane on ka komisjoni otsusele toetudes täiskogu liikmetel seda eelnõu toetada, esimene lugemine lõpetada ja kui mõned protokollist märked välja tuua, siis ka erapooletuks jäänud härra Stalnuhhin komisjoni liikmena, mulle tundub, et on erapooletuks jäänud vaid arusaamal, et menetlus käib ehk liiga tempokalt, et selliseid asju ei peaks kiirustades läbi viima.

Aga ministrile ka lisaks on härra Viljar Peep, kes on justiitshalduspoliitika valdkonna asekantsler, mitmel juhul aidanud selgitada, mida eelnõuga muuta püütakse ja soovitakse. Võib-olla mõned näited selle koha pealt, et on küsimusi esinenud ka, et kuidas kohtunikud ja kohtunike kogu hakkab eriolukorras eelnõude valikut käsitlema ja mille alusel seda tehakse, aga nii nagu minister ka välja tõi, et selle reguleerib see eriolukord ära ja vastavalt sellele situatsioonile, mis antud juhul eriolukorda dikteerib siis ka neid otsuseid tehakse, et on siis tegemist kas rändekriisi või sõjaolukorra või muu sellisega. Tõepoolest, nii nagu ütles ka minister, Viljar Peep seda tegelikult kinnitas, et sõjaolukorrale vastavate menetlusnormide täiendav arutelu ka, et kindlasti praegune eelnõu seda ei käsitle, täpsemalt seda ei välista tulevikus. Nii et on vähemalt lubadus protokolliliselt küll nende asjade juurde tagasi tulla. Minu poolt praegu nii palju siis sellest lühikesest diskussioonist põhiseaduskomisjonis.

Hea ettekandja, teile küsimusi ei ole. Ma tänan teid, aitäh! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Proua minister! See eelnõu on oluline samm edasi ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu. Aga see ei ole piisav ja kohe ma selgitan, miks. Eks sõjaaega teatavasti iseloomustab kaos, kus inimese võib-olla mitte kõige paremad omadused löövad mõnikord välja ja ka inimesed on teatud juhtudel lihtsalt sunnitud tegema tegusid, mida nad muidu ei teeks, lihtsalt selleks, et ellu jääda. Ja ma püüangi natuke nüüd analüüsida seda kuritegevust, milline see siis sõja ajal ehk sõjaseisukorra kehtimise ajal siis võiks olla. Ja ma jaotaksin selle võimaliku kuritegevuse nelja kategooriasse ja vastaks ka ära, mida käesolev eelnõu nagu kindlasti parandaks ja aitaks lahendada ja mida võib-olla mitte piisavalt.

Esimene kategooria neid kuritegusid oleks sõjategevusest tingitud kuriteod. Me näeme seda näiteks Ukrainas. Ma toon mõned tüüpilised näited, et rüüstatakse poodi, kas sellel põhjusel, et inimestel on lihtsalt nälg ja neil ei jää muud üle, nad on sunnitud seda tegema, või ka seetõttu, et lihtsalt omastatakse see vara, mis seal poes on, müüakse see näiteks maha. Need motiivid võivad olla väga erinevad. Ja ma olen veendunud, et nende kuritegudega tuleks meie rahuaja kohtusüsteem toime, kui me selle eelnõu ehk siis 735 vastu võtaks.

Nüüd järgmine liik nendest kuritegudest on natuke keerulisem ja see on sõjaväelised kuriteod, sellised spetsiifilised sõjaväelised kuriteod. Tüüpiline näide siin on näiteks väejooks. Väejooksu kui sellist ... See on puhas sõjaväeline kuritegu ja sõjaajal see leiab aset lihtsalt kas seetõttu, et inimesed ei pea vastu rindel lahingutegevuse piirkonnas, nende närvid ütlevad üles ja nad teevad seda, või siis teiseks näiteks kõik kuriteod, mis on seotud käsu andmise ja käskude täitmisega, ebaseaduslike käskude, kuritegelike käskudega, käskudega, mille täitmine põhjustab tagajärgi või siis on küsitav. Ja siin on juba raskem küsimus, sest nende objektiivne, õiglane hindamine, nende juhtumite objektiivne ja õiglane hindamine nõuaks väga palju põhjalikumat ja spetsiifilisemat ettevalmistust nendele kohtunikele, kes sellega tegelevad. Nende probleemidega see eelnõu päris toime veel ei tuleks kõigiga.

Siis järgmine kuritegude liik ehk kolmas on sõjaväelaste poolt sooritatud kuriteod. Ja siin on omakorda kaks alaliiki. Kahtlemata, iga sõjaväelane võib ka ükskõik millise kuriteo sooritada, mis meil kriminaalkoodeksis on, ka sõjaajal. Ja ma arvan, et enamikuga nendest tuleb meie eelnõu ja kohtusüsteem toime. Aga siin on teatud spetsiifiline kuritegude liik, mis puudutab võimalikku kuritegu, mis toob kaasa kaasneva kahju. Näiteks antakse suurtükiväe tulelöök, see ei ole tahtlik, aga see näiteks tapab teatud hulga tsiviilisikuid. Kuidas nagu õiglaselt siis nende toimepanijate üle kohut mõista. Siin ka võib-olla meie eelnõu ei lahenda kõiki neid küsimusi.

Ja viimane, kõige raskem kuritegude liik on muidugi sõjakuriteod ise. Ja kahtlemata, ma ei kahtle meie Kaitseväes, et meie eesmärgiks ei ole kunagi ega saa kunagi olema mingit sõjakuritegusid süstemaatiliselt toime panna.

Võtaks kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aga üksikutel juhtudel, näiteks kättemaksuhimust või mingitel muudel isiklikel motiividel üksikud sõjaväelased võivad neid toime panna. Ja seda üheski maailmaarmees ei ole võimalik täielikult vältida. Kuidas siis nende inimeste üle objektiivselt ja õiglaselt kohut mõista? Ja see puudutab ka veel vastase ehk vaenlase poolt tehtud sõjakuritegusid. Selge, et neid hiljem hakkavad uurima rahvusvahelised tribunalid, aga ikkagi selle käigu nendele asjadele peame me andma ise ehk siis me peame selgelt, meie kohtusüsteem algatama neid kriminaalasju ja siis neid kuritegusid ka uurima.

Jah, meie eelnõu 753 mitmeid küsimusi lahendab, aga osasid nendest veel täielikult mitte. Ja see ongi tegelikult ka see teema, et miks siis on seda järgnevat eelnõud ehk 719, mis puudutab riigikaitsekohut, miks seda riigikaitsekohut üldse vaja on? Ma toonitan ka sama nagu proua ministergi, et need ei vastandu üksteisele. Mõlemad eelnõud toetavad teineteist, kuna nad lahendavad osalt sama probleemi. Aga 719 püüab lihtsalt lahendada ka neid spetsiifilisemaid kuritegude alaliike niiviisi, et nad saaks sellised õiglased ja objektiivsed kohtulahendid lõpuks. Ma tänan.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri.

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Head kolleegid! See eelnõu on kindlasti oluline meie riigikaitsevõime tugevdamiseks ja ka meie õiguskorra tugevdamiseks, siis kui olukord peaks minema tõsiseks ja on tõesti vaja välja kuulutada kas erakorralise või sõjaseisukord. Selles mõttes me oleme teinud väga vajaliku sammu ja ma väga loodan, et me seda eelnõu ka veel alles jäänud nädalate jooksul intensiivselt menetleme ja suudame ikkagi selle koosseisuga ka vastu võtta.

Minister siin väga õigesti eelnõu tutvustades ja ka küsimusele vastates selgitas, et see loob mõnes mõttes, võib ütelda, teatud raami, mille baasilt on võimalik edasi minna. Hea kolleeg enne mind siin ka avas natukene neid teemasid, miks on vaja järgmist eelnõu menetledes, ütleme siis, seda praegust pisut-pisut laiendada, või mis on need tegelikud probleemid, mis meil sisuliselt ees seisavad. Hea kolleeg Leo seda seda kenasti ka kavas.

Sellepärast ta tõesti need kaks eelnõu, nii see kui ka järgmine, ei ole teineteisele vastanduvad, vaid pigem peaksid täiendama meie õiguskorda ja ka riigi üldist julgeolekut tugevdama. Isamaa fraktsioon on selle eelnõu vastuvõtmise poolt ja kiire menetlemise poolt. Ja selline palve on ka kõigile teile, head kolleegid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõule 753 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 25. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Alar Lanemani, Leo Kunnase, Heiki Hepneri, Andres Metsoja, Raivo Tamme, Tarmo Kruusimäe, Kalle Grünthali, Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme, Rene Koka, Riho Breiveli, Merry Aarti, Mart Helme, Kert Kingo, Martin Helme, Uno Kaskpeiti, Paul Puustusmaa, Anti Poolametsa, Jaak Valge, Peeter Ernitsa, Siim Pohlaku, Ruuben Kaalepi ja Urmas Reitelmanni algatatud kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (719 SE) esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud proua minister! Järgnevalt esitan 23 Riigikogu liikmest koosneva vabatahtlike koalitsiooni nimel kohtute seaduse muutmise eelnõu, mis käsitab riigikaitse kohtu loomist. Meie hulgas oli ka lugupeetud Urmas Reinsalu, kellest on vahepeal saanud välisminister ja kelle nime seepärast enam algatajate hulgas ei leidu, aga kindlasti tema tahe seda algatada on jäänud muutumatuks.

Esitatud eelnõuga nähakse kohtute seaduses ette riigikaitsega seotud kohtuasju arutava ning põhiseaduse § 148 järgi lubatud erikohtu, Riigikaitsekohtu moodustamine ja selle tegevuse põhilised riigiõiguslikud alused. Riigikaitsekohtu regulatsioon tugineb teiste riikide õigusele ja ka osaliselt enne II maailmasõda kehtinud Eesti õigusele ja põhineb Eesti Reservohvitseride Kogu juristide sektsioonis välja töötatud õigus-poliitilisele lahendusele. Tahan toonitada seda, et see ei ole meie oma kätetöö, vaid selle on teinud meie reservohvitseride kogu juristide sektsiooni pädevad juristohvitserid, kes on selle teemaga tegelikult töötanud üle 10 aasta. Tooksin siin eraldi esile Kaido Pihlakat ja Daimar Liivi, kes on tegelenud selle teemaga.

Vaatlen siis kõige olulisemaid punkte siin meie eelnõus. Kõigepealt Riigikaitsekohus. Riigikaitsekohus oleks Eesti Vabariigi põhiseaduse § 148 alusel moodustatud erikohus, mis arutab seadusega tema pädevusse antud riigikaitseliste küsimustega seotud asju. Riigikaitsekohus teeks ka muid riigikaitsega seotud toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse. Riigikaitsekohus tegutseks esimese astme kohtuna ja edasi kaebeastme kohtuks Riigikaitse kohtu poolt lahendatud asjades oleks Riigikohus, kui seadusega ei ole määratud teisiti. Siin see erisus, et ka sõja ajal kohtupidamine toimuks kiiremini, see kohtupidamine on siin kaheastmeline. Toonitan seda nüanssi

Järgmine oluline punkt, et millal siis see Riigikaitsekohus oma funktsiooni täitma hakkaks. Riigikaitsekohus asuks erikohtuna täies koosseisus õigusemõistmise funktsiooni täitma kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel. Muudel seaduses sätestatud juhtudel asuks Riigikaitsekohus täies koosseisus või kohtumõistmise teostamiseks vajalike kohtukoosseisude ulatuses kohtumõistmist teostama Riigikohtu esimehe korraldusel. Siin on väga spetsiifiliselt määratletud, millal see erikohus võiks tegutseda, et ta ei saaks tegutseda igapäevaselt rahuajal ega tegeleda ka igapäevase rahuaegse kohtu tööga.

Nüüd Riigikaitsekohtu kohtunike ja ohvitserkohtunike arv. Riigikaitsekohtu kohtunike ja ohvitserkohtunike arvu määraks justiitsminister, kes on kuulanud ära Riigikohtu esimehe ja kohtute haldamise nõukoja arvamuse, kuid see ei tohiks olla väiksem kui kuus kohtunikku, kelle hulgast nimetatakse Riigikaitse kohtu esimees, ning 12 ohvitserkohtunikku (rahvakohtunikku). Ehk ohvitserkohtunik oma olemuselt täidab samu funktsioone nagu rahvakohtunik. Siin on määratud see kriitiline miinimum, millest väiksem see ei tohiks olla, aga see võiks suurem olla, kui selleks on vajadus.

Nüüd Riigikaitsekohtu esimees, et kes siis tema oleks? Riigikaitse kohtu esimees nimetatakse esimese või teise astme Eesti Vabariigi ohvitseri auastmega kohtunike seast Riigikogu esimehe ettepanekul Riigikogu poolt ametisse ja Riigikaitsekohtu kohtunikuks seitsmeks aastaks. Ma ei lähe nüüd täpsemalt tema funktsioonidesse, mida ta täpselt teeb. Seda te saate ise vaadata. Aga tähtis on see, et kõik Riigikaitsekohtu kohtunikud on juba oma olemuselt ja ettevalmistuselt kohtunikud, kes on tsiviilkohtu süsteemis, ega väljaspoolt tsiviilkohtusüsteemi ei saaks mitte kedagi siia tulla sisse. Aga see eeldabki siis, et teatud hulk kohtunikke, kes soovivad Riigikaitsekohtus osaleda ja töötada, et nad omandavad ohvitseri sõjalise auastme, mida Kaitsevägi vastavatel kursustel neile korraldab.

Vaatan neid olulisi aspekte veel edasi. Riigikaitsekohtu kohtunikud. Riigikaitsekohtu kohtunikuks võib nimetada esimese või teise astme kohtus ametis oleva kohtuniku, kellele on omistatud Eesti Vabariigi ohvitseri auaste. Riigikaitsekohtu kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul. Need ametisse nimetamised on kohtunike puhul nii nagu ka esimehe poole tavapärased, kuidas meie kohtusüsteemis on korraldatud.

Nüüd ma selgitan järgmiseks lähemalt, kes on Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikud, kuna see teema kindlasti ka tekitaks kõige rohkem küsimusi ja huvi. Ehk siis Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikud. Riigikaitsekohtus oleks ametis ohvitserkohtunikud (rahvakohtunikud), kes osalevad Riigikaitsekohtu töös seaduses sätestatud korras. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunik osaleks õigusemõistmises Riigikaitsekohtus kohtumenetluse seaduses sätestatud alustel ja korras. Õigusemõistmisel oleks Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikul võrdsed õigused Riigikaitsekohtu kohtunikuga.

Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikule esitatavad nõuded. See on ka võib-olla oluline punkt, mida on vaja teada. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikuks võib nimetada 30–70 aastase teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis, kes oskab eesti keelt keeleseaduses sätestatud C1 tasemel või sellele vastaval tasemel ja kes on Eesti Vabariigi ohvitser või allohvitser, ka erus või reservis olev. Siin on tähtis rõhutada, et siia on kaasatud ohvitseride kõik liigid, ehk siis nii tegevohvitserid, eruohvitserid kui ka reservohvitserid, aga ka allohvitserid. See kohus moodustuks erineva pädevusega ja võimalikult erinevatest ohvitseridest. Loomulikult on vajalikud ligipääsuload riigisaladusele ja salastatud välisteabele. Isikuks ei või nimetada, kes... Nüüd on tavapärased nõuded, ma ei hakka nende juurde minema, keda ka tavapäraselt ei saaks rahvakohtunikuks nimetada. Noh, kaasa arvatud ka näiteks Riigikogu liiget ei saa sinna nimetada.

Tähtis aspekt võib-olla järgmiseks siin on, et kuidas Riigikaitsekohtu ohvitserkohtuniku kandidaate esitatakse ja ametisse nimetatakse. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunike kandidaadid esitatakse Eesti ohvitseride kogude, Kaitseväe Akadeemia, Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülema poolt (igaüks vähemalt viis kandidaati) Riigikaitsekohtu esimehele. Siit te näete, kust nad siis tuleks, kuidas see... kes nad esitab. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikud nimetab ametisse Riigikaitsekohtu esimehe poolt moodustatud komisjon, millesse kuuluvad Riigikaitsekohtu esimees, Riigikaitsekohtu üldkogu valitud kohtunik, Riigikohtu esimehe määratud esindaja ning kaitse- ja justiitsministri poolt määratud esindajad. Ohvitserkohtunikku nimetades arvestab komisjon kandidaadi sobivust, kandidaadi kohta esitatud põhjendatud vastuväiteid ning seda, et ohvitserkohtunikuks tuleb nimetada ohvitsere ja allohvitsere erinevatest väeliikidest ja ohvitserigruppidest.

Kõige olulisemad aspektid nüüd ma käsitlesin ära ja juba oma eelmises kõnes ma toonitasin just seda, milliseid spetsiifilisi kuritegusid see kohus menetleks ja tegeleks. Ma kordan need veel korra üle. Need oleksid sõjaväelised kuriteod ehk spetsiifilised sõjaväelised kuriteod, mis on seotud sõjaväe ja Kaitseväe teenistusega ehk siis ka sõjaajal sõdimisega. Siis sõjaväelaste kuriteod, mis on seotud kaasneva kahjuga tsiviilelanikkonnale, mida võib sõjategevuse käigus erinevate käskude andmise tagajärjel tekkida. Ja siis kõige raskemad võimalikud kuriteod ka ehk sõjakuriteod ise, mis rahvusvahelise õiguse järgi kvalifitseeritakse sõjakuritegudeks – nii oma isikkoosseisu poolt sooritatud kui vaenlase poolt sooritatud. Ehk sellised spetsiifilised kuriteod, mis pädevaks, õiglaseks ja erapooletuks uurimiseks ja menetlemiseks vajaksid spetsiifilist sõjaväelist kvalifikatsiooni.

Nüüd, mida meil siin ei ole ja mis võib-olla on hetkel selle eelnõu puudus on see, et meil ei ole siin määratletud seda, kuidas edasine... millised menetluslikud protsessid ja kuidas see menetlus täpselt käiks. Ma võtan selle kriitika täiesti omaks, mis me ka põhiseaduskomisjonis saime, aga ma vastaksin sellele, et meil tegelikult – algatajatel ja ka reservohvitseride kogu juristohvitseride sektsioonil – meil ei ole võimalust asendada Justiits- ja Kaitseministeeriumi ühekorraga. Me vist ei ole võimelised seda tegema, et seda oleks meist mõnevõrra liiga palju oodata. Me tegime selle ära, mis me suutsime, ja tööd tuleb loomulikult selle kallal jätkata.

Mis on veel kriitikat olnud, kui ma võtan nüüd esile Justiitsministeeriumi vastuväited, et miks seda vaja poleks. Nad on esitanud selle, et nad analüüsisid seda eelnõu tegelikult juba siis, kui me selle eelmise versiooni esitasime, kui siin toimus eelnõude 112, 113 ja 114 menetlemine, ehk siis riigikaitseseaduse, karistusseadustiku muudatused ja kohtute seaduste menetluse... muudatuse menetluse käigus. Justiitsministeerium jõudis kevadel sellele järeldusele, et riigikaitse revisjoni käigus, mille käigus need kolm eelnõud esitati, et selle käigus jõuti järeldusele, et seda ei oleks vaja. Aga ma rõhutaksin seda, et need kolm eelnõu Vabariigi Valitsus võttis tagasi ehk siis see nende menetlus siin rauges, ehk me ei jõudnudki esimesest lugemisest kaugemale.

Ja siin, mida Justiitsministeerium veel rõhtuas, ma loen selle ette: "Oluliseks vastuargumendiks, millele menetluse käigus tugineti, mida soovinud toonitada ka praegu, on asjaolu, et põhiseaduse kohaselt mõistab õigust ainult kohus (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 ja kohtute seaduse § 2 lõike 1 kohaselt)." Aga kuidas siis selle eelnõu järgi kohtumõistmine hakkaks toimuma? Riigikaitsekohus on ju täpselt samasugune kohus ja seal on täpselt samasugused kohtunikud nagu meie tsiviilkohtu süsteemis. Siin ju ei toimuks mingit kohtu mõistmist väljaspool kohut, ütleksin niiviisi. Ma ei näe sellele argumendil nagu mõtet, kuna mingit väljaspool kohut kohtumõistmist ju ei hakkaks toimuma selle eelnõu järgi. Siin on toodud välja see järgmise lausena, et Eesti kohtusüsteem on usaldusväärne, sõltumatu ja asjatundlik. Ma ei pane seda kahtluse alla, aga ma tõin välja just need spetsiifilist sõjaväelist pädevust vajavad küsimused, just need kuritegude liigid, et see jääb praegu puudu.

Loomulikult me saavutame teatud eesmärke, parandame süsteemi siis, kui me parandame olemasolevate tsiviilkohtute töökorraldust, me anname kohtunikele väljaõpet, teeme menetluslikke erisusi, mida me nüüd eelneva eelnõuga teeme. Kõik see aitab kaasa. Aga ma ei saa nende argumentidega nõustuda, et Riigikaitsekohust kui sellist ei ole üldse vaja. Me näeme ka ju Ukraina sõjas seda, mida Ukraina sõjaväelased ise on mitmed öelnud, et kui neil oleks olnud korralik riigikaitsekohus või sõjakohus, sõjatribunal, kuidas seda erinevates riikides nimetatakse, juba aastatel 2014-2015, siis tõenäoliselt seda, mis Donbassis toimus, ehk kogu see separatistide mäss ja hilisem Vene relvajõudude liitumine sellega, et võib-olla seda ei oleks toimunud või selle tagajärjed oleksid olnud oluliselt väiksemad.

Teiste riikide praktika näitab seda, et see on vajalik. Rahuajal me selle vajadust tegelikult iseenesest ei tunneta ja tegelikult ka selle nagu pädevust või toimetulekut me adekvaatselt suudame hinnata alles pärast seda, kui sõda on läbi, mida, Jumal annab, ma loodan, et meil kunagi ei tule. Aga selge see, et nüüd, kus Venemaal laiaulatuslik kallaletung Ukrainas on kestnud juba 11 kuud ja me oleme nii kaugel, et me püüame väga paljut, mida me seni oleme teinud, parandada ja viia selle uue julgeolekuolukorraga vastavusse, et me teeme siin ka ka need vajalikud muudatused ja loome selle Riigikaitsekohtu. Ja me näeme ka, et mingit väga suurt ressursivajadust või mingeid kardinaalseid ümberkorraldusi ju ei ole vaja siin teha. Eelnõu ettevalmistajad, meie juristohvitserid on olnud vastutustundlikud ja nad on lähtunud sellest, et me saaksime võimalikult minimaalsete ressursside ja jõuga need ülesanded, mis on vaja, pädevalt tehtud ja sellise sõjaaegse kohtupidamise õiglaselt ja erapooletult organiseeritud. Tänan! See oleks minu poolt kõik.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kas sa võiksid meile natukene valgustada, kuidas on teistes riikides ja ka meie naabrite juures see lahendatud? Kas on sama teed mindud, nagu meil valitsus on välja pakkunud, et tavalisele tsiviilkohtusüsteemile siin lihtsalt natukene rohkem volitusi andes või on mindud eraldi riigikohtute teed? Kunagi ka Eesti Vabariigis olid ju sõjakohtud täiesti olemas.

Läti on nüüd loonud oma sõjakohtusüsteemi pärast Ukraina sõja algust ehk tegelikult juba pärast Donbassi sõja algust. Nemad on meie naabritest viimased, kes on selle teinud. Soomlastel on oma süsteem tegelikult jäänud juba pikka aega, praktilist riigi algusest, see järjepidevus ei ole neil kunagi katkenud. See töötas neil teise maailmasõja ajal ja töötab siiamaani. Väga paljuski tegelikult selle põhiolemuse puhul on meie jurist- ohvitserid, ilmselgelt on näha seda, kust nad on malli võtnud selle süsteemi jaoks. Kahtlemata, kui Kaido Pihlakas oleks minu asemel siin puldis, siis ta loeks teile vurinal ette selle riikide loetelu, kus kõik eraldi riigikaitsekohtud on. Suurriikidest me üldse ei räägi, suurriikides praktiliselt või ka keskmistes, näiteks Prantsusmaa, Saksamaa või ütleme, Tšehhi või Ungari suurustes riikides neil on kõigil oma sõjakohtusüsteem. Mingist Ameerika Ühendriikidest või sellistest riikidest üldse rääkimata, et neil on täiesti omaette kohtusüsteem üldse sõjaväelaste jaoks. Nii kaugele meil ei ole vaja minna. Meil piisab sellest hädavajalikust miinimumist.

Paul Puustusmaa.

Suur tänu, hea juhataja! Tänan sind, Leo, ausa ja siira ettekande eest! Aga mulle tundub, et sa pisut liiga palju raputasid tuhka endale pähe. Sellepärast et need etteheited, mis on siin tehtud valitsuse poolt, eks need, jah, need on siin mingil määral, võiks öelda, otsitud ettekäänded. Sest üks põhiline ettekääne, mis puudutab menetlusnormide puudumist, see ei ole asjakohane. Me räägime ikkagi kohtute seaduse muutmisest. Kohtute seadus tegeleb kohtukorralduse ja kohtuteenistusega, mis antud olukord peakski muutma, juhul kui meil on eriolukord, sõjaolukord. Ja menetlusnormid on hoopis teine teema, seda võib hiljem arutada, seda saab täiendada. Nii et tegelikult see ei ole küsimus. Küll on aga huvitav see, et siin on võetud väga viisakas sõnakasutus, me räägime siin riigikaitsekohtust, aga jutu all olid ka teised nimetused. Näiteks, miks mitte öelda otse välja, et tegemist on sõjakohtuga või muul moel. Kuidas sa kommenteeriksid neid teiste nimetuste rakendamise võimalusi?

Hea küsija, teie aeg!

Riigikaitsekohus praegu tundub selline kõige sisulisem ja neutraalsem nimetus. Näiteks sõjakohus või ammugi sõjatribunal, nendel ei ole head kõla meie ühiskonnas. Aga kindlasti sa juristina tead paremini, kuidas neid asju menetletakse, ma ei ole selles mõttes pädev sinuga siin väitlema. Ega ma tuhka pähe ei raputagi, ma lihtsalt räägin sellest, mis me oleme suutnud ära teha. Mina, meie kõik algatajad pluss loomulikult need suure töö tegijad, eelkõige Kaido ja Daimar, kes seda tööd tegid. Nad tegid parima, mis nad suutsid, ja nad on tulnud Justiitsministeeriumile ja Kaitseministeeriumile appi, et nende eest ja nende heaks ja jaoks ja meie kõigi jaoks seda tööd teha. See on juba eraldi selles mõttes nagu positiivseid hinnanguid ja suhtumist väärt.

Hea ettekandja, teile on veel üks küsimus, vähemalt üks küsimus. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Üks oluline nüanss oli veel selle eelnõu arutamise juures, hakkas silma see, mida rõhutasid ka eelnõu tegijad antud juhul. See on see, et kui me räägime erakordsest olukorrast sõjaolukorrast, siis on ülioluline menetluse kiirus, efektiivsus, ütleme, suhteline lühidus, mis selle asja juures on võimalik. Ja rõhutati väga ka seda olukorda, et selles situatsioonis kohtumõistjate osas on oluline, et need oleksid ohvitserid, ehk ohvitser-juristid või kuidas neid nimetada. Võib-olla sa saaksid selle nüansi üle rääkida, et rahvas saaks aru, et tegemist ei ole mitte tavapärase tsiviilkohtuga, vaid eriolukorras just nende kohtunikega, kelle kogemus, kelle sõjaline kogemus, oskused ja teadmised oleksid antud olukorras kõige pädevamad kohtumõistmiseks.

Siin tegelikult selles riigikaitsekohtus tuuaksegi tegelikult kokku nii juriidiline kui ka sõjaväeline kompetents. Ja see tuleb kahtepidi. Kõigepealt, need kohtunikud ise on loomulikult tsiviilsüsteemis tegutsevad kohtunikud, kes on läbinud Kaitseväes vastavad reservohvitseride kursused, et saada sõjalised teadmised ja pädevus, mis lubaks neil seda sõjalist poolt adekvaatselt hinnata. Ja samal ajal loomulikult me eeldame seda, et ohvitserkohtunikud, kes on ise sõjaväelased – nagu ma ütlesin, siin on nii tegevohvitsere, reservohvitsere, eruohvitsere kui ka allohvitsere –, loomulikult peavad ka saama teatud ettevalmistuse ehk teatud juriidilise kursuse, milles neile õpetatakse seda, mida nad peavad tegema, et oma ülesandeid pädevalt täita. Siin toimubki selline kahe kompetentsi ühendamine. Ja siin küsimus ongi see, et milleks seda on vaja. Üksi tsiviilkohtunik või ainuüksi selle kompetentsiga ei tuleks ausalt, õiglaselt ja pädevalt nende nende ülesannetega toime, nende menetlustega toime, millest ma enne rääkisin, just nende spetsiifilisemate osadega ja liikidega nendest.

Tarmo Kruusimäe, esimene küsimus, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et Justiitsministeeriumil on selge nägemus olemas, kuidas valmistada ette selleks olukorraks, kui meil neid on olemas. Aga ma küsiksin seda küsimust nüüd sellisel moel, et kas hetkel toimub alles töörühma moodustamine, kes kaardistab probleemi, seab fookused ja neid, või juba reaalselt ongi .... õppevormis viidud läbi päris, reaalseid, ütleme, kujutatud neid õppekohtuid. Ja juhul kui osutub see, et meie kohtunikud ikkagi leiavad, et nende elu ja turvalisus ei ole kriisiolukorras tagatud ja pagevad eksiili, kas siis alles sel juhul võivad kusagil välikohtud või muud kohtuformaadid tulla arutusele?

Meil on praegu olemas hetkel teatud hulk kohtunikke, kes on läbinud reservohvitseri õppe. Näiteks kas või Daimar Liiv ise on tüüpiline näide selles mõttes. Ja on selge, et me suudame, kaitsevägi suudab selle vajaliku arvu kohtunikke ette valmistada ja korraldada ja anda neile reservohvitseri ettevalmistuse, mis neil on vaja. Selles ma ei näe probleemi, et Kaitsevägi seda ei suudaks teha. Ja ma ei näe tegelikult selles probleeme või takistust, et Kaitseministeerium ja Justiitsministeerium saaksid korraldada nõnda, kui need ohvitserkohtunikud välja valitakse ja leitakse, et neile anda see juriidiliste baasteadmiste kursus, mis neile kohtupidamiseks vajalik on. See on kõik selline tehniline küsimus, mis ma arvan, on lahendatav. Ja mõlemad ministeeriumid, ma ei näe küll neid takistusi, et nad ei suudaks neid asju teha.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja Leo! Kuna ma olen ise osalenud ka nõndanimetatud sõjakohtute arutelus, siis paljastus seal väga tõsine probleem, nimelt tavalised kohtunikud ei hooma põhimõtteliselt sõjaväelase ja sõja ajal toimepandud kuritegude spetsiifilisust. Näiteks ma toon näite selles mõttes, et oli üks mingisugune peksmine väeosas ja siis hakkas tsiviilkohtu või hakati menetlema tavalises kohtus seda ja selle aja peale mees oli juba erru läinud ja noh, ütleme, need karistused, asjad ei saanud toimida nagu vaja. Kas mu järeldus selles mõttes on õige, et nõndanimetatud sõjakohtud vajaksid tegelikult spetsiifilisi teadmisi ehk ohvitserkonna olemasolu, kes tunnevad tausta?

Jaa, sul on õigus, et need spetsiifilised teadmised on vajalikud. Ma eelistaks küll, et kui ma peaksin kunagi sõjakuritegude sooritamise eest näiteks kohtu alla minema, et minu üle mõistaksid kohut ohvitserkohtunikud ja pädevad riigikaitsekohtu kohtunikud, kes suudavad mõista seda kõike. Ma toon lihtsalt näite raamatust "Sõda 2023". Seal on mul konkreetselt kujutatud situatsiooni, kus Kirde kaitseringkonna ülem kolonel Tergens annab käsu, mille tulemusena sõjategevuse 45 päeva jooksul, mis seal toimub, hukatakse kohapeal või lastakse maha 78 inimest, kes on siis tsiviilriietes, ilma kombatandi tunnustata siis asunud võitlusse Eesti kaitseväe vastu kui terroristid. Ja selle raamatu lõpus ta peetakse kinni ja teatatakse, et teie suhtes on algatatud kriminaalasi. Ja siis on küsimus, et kes suudab õiglaselt ja objektiivselt näiteks sellisel juhul kohut mõista.

Ma tõin praegu lihtsalt hüpoteetilise juhu. Aga kui me läheme tagasi oma ajalukku, siis vabadussõja ajal kõik see, millest me räägime, kõik see ju toimus. Me sel ajal võtsime üle praktiliselt tsaariaegse kohtusüsteemi ja ka põhimõtteliselt sõjaaja kohtusüsteemi nagu üks ühele. Nüüd meil loomulikult midagi sellist teha ei ole vaja ja mingit nõukogudeaegset kohtusüsteemi me ka ei tahaks põhimõtteliselt näha siin. Aga neid spetsiifilisi oskusi ja teadmisi on siin vaja. Näiteks väga raske on hinnata, kui näiteks tekib kaasnev kahju, suurtükiväe tulelöök tappis näiteks viis tsiviilisikut, et millest see siis tuli, kas see oli eksitus, viga või oli see kellelgi tahtlik sooritus, kes soovis midagi sellega kas kätte maksta või midagi. Et kuidas seda siis nii-öelda objektiivselt nagu uurida ja hinnata? See ei ole nii lihtne, et puhtalt kohtuniku juriidilisest pädevusest ainuüksi piisaks selliste juhtumite hindamiseks, et neid ... Loomulikult, teenitud karistuse saab määrata, aga siin ongi küsimus, et kas need karistused on ka õiglased. See on keeruline küsimus.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ei ole ka mina väga kursis nende põhiseaduskomisjoni või riigikaitsekomisjoni esindaja arutelu ja nende asjadega argumentidega. Olen ka ühtpidi sellel seisukohal, et iga kingsepp jäägu ikka enda liistude juurde. Noh, keskkonnakuritegusid võiks ikkagi või on keskkonna mingi kohus või see, kes otsustab, ja uurijaid seda teha. Aga samas mulle meeldib, kui meie ühiskonna hästi palju õigusega kursis olevaid inimesi, kes täiendavad ennast pidevalt ja saavad tuua paralleeli. Aga minu küsimus on see, et kui me ühtepidi algatasime sarnase eelnõu ja see eelnõu ei sobi, siis kas argumendiks oli see, et pooled algatajatest on praegu opositsioonis ja pooled on koalitsioonis. Kumb argument oli komisjonis tugevam, kas sellepärast ei saa, et pooled on opositsioonis?

Põhiseaduskomisjon käsitles seda eelnõu, riigikaitsekomisjon eraldi ei ole seda käsitlenud. Ehk siis põhiseaduskomisjonis, kui ma olin ka kohapeal – siin Marko kindlasti räägib nendest menetluslikest otsustest –, siis hääled läksid komisjonis 4 : 3 ehk tegelikult üsna tasavägiselt, paraku küll niipidi, et see menetlusest välja arvata, mis ei oleks õige otsus.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma nüüd vaataksin veel kord seda spetsiifikat, mida kohtunik peaks otsuse langetamisel teadma. Tahtmata üldse teha liiga meie nii-öelda tavakohtu kohtunikel, eriti naisterahvastele, kellel ilmselgelt vist ei ole ka sellist sõjapidamise erialast teadmisi, kellel on tihtipeale ... Kui neil tuleks näiteks otsust hakata langetama, on väga raskes olukorras, neil on puudu erialased teadmised taktikast, ütleme, väeliikide liikumisest, seal tulelöökidest, ka relvadest ja nii edasi, mis minu hinnangul eeldaks ikkagi sellist pädevamaid teadmisi, millisel puhul meie eelnõu oleks nagu ka väga mõistlik.

Ja, nüüd sa lihtsalt jätkad eelmist küsimust, millele ma juba vastasin. Need spetsiifilised teadmised on vajalikud ja .... kohut suudetakse ikka mõista. Küsimus ongi selles, et kui õiglane see lõpuks välja kukub. Kui me tahame, et kaitsejõud, sõja-, kaitsevägi ja Kaitseliit, efektiivselt tegutseksid – meie sõja-, kaitsevägi ju suureneb selles mõttes kogu aeg, suureneb veelgi, väga suur hulk inimesi kaasatakse siia, kümned tuhanded –, et nad tunnetaksid, et kui midagi juhtub ja kui nad ka kogemata midagi korda saadavad, võib-olla mida nad ei tahtnud, siis selle eest see kohtumõistmine, mis neile aset leiab, oleks õiglane. Võib-olla ka väga lihtne asi, näiteks tunnimees on vahipostil ja laseb kellelgi maha, kes läheneb tema vahipostile või ründab. Kindlasti sõjaväelane, näiteks ohvitserkohtunik, kes seda situatsiooni hindab, näeb kindlasti seda nagu väga palju erinevalt kui puhas tsiviilisik, kes võib käsitleda seda kui lihtsalt mõrvana. Aga teatud juhtudel see ei ole mõrv. Siin ongi need spetsiifilised küsimused. Need on tähtsad. Ja kindlasti seesama vastastikune nii-öelda täiendõpe ehk siis ohvitserkohtunikele reservohvitseri ettevalmistus. Parandan riigikaitsekohtu kohtunikele reservohvitseri ettevalmistus ja siis ohvitserkohtunikele see juriidiline ettevalmistus. See oleks vajalik.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Marko Tormi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rõõm ja hea meel on pärast nii põhjalikku ettekannet anda ülevaade sellest, mis komisjonis toimus. Ja ma alustan sellest, et komisjonis tegelikult nii ettekandjat härra Kunnast kui ka kõiki algatajaid väga tunnustati selle eest. Ja sarnaselt ka eelmisele eelnõule, mis siin 11. päevakorrapunktina oli käsitlusel, siis usun, et kõik komisjoni liikmed said aru, et teema on oluline ja selles küsimust ei olnud.

Nii. Veel kord, tunnustati algatust ja läbivalt ka oli küsimusi selle kohta, et kas sellise erikohtu loomine on põhiseadusega kooskõlas. Justiitsministeeriumi ametnikud Viljar Peebu suu läbi kinnitasid, et seal põhiseadusega vastuolu ei ole. Nii et sellega olid asjad korras. Küll aga tuli küsimusi, tuleb meelde, ka härra Kivimägi poolt maksumuse kohta, et mida sellise erikohtu ja kohtunike ülalpidamine ja töös hoidmine maksaks. Siin oli ettekandjal, oli hinnang, et summad ei oleks teab mis suured, sest teatud inimesed on juba palgal nii ehk naa, 6 riigikohtunikku ja 12 ohvitser-kohtuniku, nii nagu eelnevalt juba räägitud ka, et summad võiksid jääda mitte kuuekohalisteks, vaid viiekohaliste numbrite piiresse.

Ohvitseride järelkasvu kohta oli küsimus, ehk kui me praegu saame väita, et neid inimesi on juba hetkel meie enam kui 200 kohtuniku hulgas piisaval arvul, siis alati on võimalik, et mingil hetkel nad lihtsalt lahkuvad süsteemist. Tuli küsimus, kuidas sel juhul tagada nende ohvitseride piisav olemasolu, et me mingil hetkel ei avastaks ennast kusagilt august. Ja siin oli ettekandja hinnang selline, et me lihtsalt peame reservohvitseride kursusi regulaarselt läbi viima, nagu siiamaani tehtud, ja et see olukord kindlasti on lahendatav.

Küsimus tuli ka selle kohta, et kui eelneval korral täiskogus olid vastavad algatused menetluses, siis tollal ei toetanud riigikaitse revisjoni töörühm seda algatust. Sooviti teada saada ka komisjoni esimehe poolt, et miks see nii oli. Sellele tegelikult juba härra Kunnas siin eelnevalt ka vastuse andis, et mis need taustad olid. 

Kui rääkida menetluslikest otsustest, siis oli kaks ettepanekut. Härra Paul Puustusmaa tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada, see läbi ei läinud, häälte arvuga 4:3. Ja komisjoni esimees härra Odinets tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. See ettepanek läks läbi, samuti 4:3. Toetasid seda ettepanekut härrad Kivimägi, Odinets, Torm ja Võrklaev, vastu olid Ernits, Puustusmaa ja härra Saaremäe.

Ja kui ma teen väljavõtte ja püüan üldistada ka, mis olid need küsitavused, miks selline häälte jaotus võis tulla, siis esimene kindlasti, mis läbi käis, oli eelnõu vorm. Tähendab, selle riigikaitsekohtu vorm, et kas ta peaks sellisel kujul üldse ellu kutsutud saama. Ka härra Peep tõi mitmel juhul välja selle, et tegelikult ka eelneva eelnõu puhul, nagu öeldud sai, selle küsimusega tegeletakse. Üks variantidest võiks olla mitte eraldi instantsi või keha loomine, vaid tegelikult sellise püsiva koosseisulise osakonna moodustamine, kus see kompetents oleks olemas ja saaks kasvada. Ja seda ka oma oma seisukohas härra Kivimägi väga toetas. See tundus loomupärane, et mitte mingil hetkel nii-öelda teatud instants ei peaks käivituma, sest teadupärast käivitumine alati on ressursimahukas, vaid võiks olla see kompetents kogu aeg tallel ja olemas.

Teine küsimus, mis oli, oli küsimus vajadusest. Härra Paul Puustusmaa ka tõi just tollase istungi esimeses osas välja selle, et tema kogemus ütleb, et näiteks ukrainlaste puhul, et Ukraina võitlejad on väga toonud esile seda, et oleks neil omal ajal olnud see riigikaitsekohus, oleksid asjad olnud oluliselt paremad. Härra Peep siis kõrvutas oma kogemuse, kus ta väitis, et need hinnangud tulenevalt aastatest 2014 ja veidi peale, kus tegelikult olid sõjakohtud laiali saadetud tollase presidendi Janukovitši poolt ja hetkel Ukrainas väidetavalt sõjakohtuid tegutsemas ei ole. Ja ka viited Iisraelile, tegelikult väidetavalt Iisraelis sõjakohus tegeleb selliste süüasjade menetlusega, millega tegelikult meie süsteemis tegeleb sõjaväepolitsei.

Vormitehniline, kindlasti, ettevalmistus, vormi- ja normitehniline ettevalmistus. Ehk sellele tõid, juhtisid tähelepanu nii komisjoni esimees härra Odinets kui ka tegelikult Justiitsministeeriumi spetsialistid, et eelnõus ei ole kõiki vormi- ja normitehnilisi ettevalmistusnõudeid järgitud. Seda kinnitas ka ettekandja härra Kunnas.

Ja võib-olla siis lõpetuseks ka terminoloogiline segadus. Eelnõus endas on mitmel juhul viidatud, toon ka väljavõttena, et seadus reguleerib kõiki riigis riigikaitselisi küsimusi. Ja ka põhiseaduskomisjoni esimees viitas just sellele tuginedes, et kas siin ei või olla vastuolu, et tegelikult riigikaitse puudutab ka sisejulgeolekut. Ja sel juhul ettekandja tänas täpsustuse eest ja ütles, tõepoolest, et silmas on peetud siiski sõjalist riigikaitset.

Ja võib-olla tõesti üldistavalt, need oleksid need põhilised väljavõtted, põhised küsimused, mille puhul ma julgen eeldada, et see hääletustulemus selline sai olla. Nii et komisjoni poolt oli lõppedes ettepanek eelnõu tagasi lükata häältega 4:3. Minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et põhimõtteliselt komisjon väga tunnustas ja kiitis, aga siis lõpuks lükkas tagasi. Kui me eelmist eelnõu siin arutasime, siis ka minister ütles, et see loob teatud raami, mille baasil on võimalik seda sisustada erinevate täiendustega, kas siis eraldi mõne kohtu instantsiga või tõepoolest kuidagi veel täpsustada erikohtu näol. Kas teil oli ka komisjonis juttu sellest, et toodi välja küll need puudused, mis on, aga kui nüüd saab see eelmine eelnõu vastu võetud, mida me siin menetlesime, siis on nagu kõik väga hästi, probleemi ei ole? Või tegelikult peaks ikkagi kuidagi menetlema või täpsustame seda erikohtute teed ja seda küsimust ikkagi sisse kirjutama?

Aitäh, austatud küsija! Tõepoolest, küsimus igati õigustatud. Ka eelmise päevakorrapunkti puhul väike remark sellele sai tehtud, ka Justiitsministeeriumi esindajad viitasid just sellele mitmel juhul, et kui eelnõu saab seaduseks, saab vastu võetud, siis nende täiendavate küsimustega saab edaspidi tegeleda. Aga mingisuguseid daatumeid ja tärmineid küll ei antud. Aga markeeriti see ära. Just.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Oli jutuks, ukrainlased kahetsevad, et sõja algul ei olnud sellist kohut. Aga minu küsimus sulle on see. Nüüd te hääletasite selle vastu. Kas see põhjendus või tagamõte oli selles, et kui näiteks meil peaks ka sõda algama, siis sõja esimestel päevadel ei ole teil hirmu, et te peaksite seina äärde astuma? Härra Odinets komisjoni esimehena, sina, Mart Võrklaev, kõik head kolleegid. Oli selline tagamõte või hirm, et parem ärme teeme seda kohut?

Aitäh, hea küsija! Minul isiklikult sellist hirmu ei ole. Ma teiste komisjoni liikmete eest ei oska öelda.

Nii. Aitäh! Ei, siiski on. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuidas teil on, kas on võimalik midagi rääkida, kuidas oli komisjonis see arutelu kvaliteet ja meelsus. Kas näiteks oli arusaam, et juhul kui tekib sõjaline olukord ja tubli reservväelane või kaitseväelane sooritab asjaolude kokkusattumisel teo, mida on võimalik süüteona käsitleda, ja ta hiljem kohtu alla läheb, siis võib juhtuda, et õigust või kohut hakkavad mõistma ja ka teda kaitsma isikud, kellel praktiliselt puudub mõistmine, millega oli tegemist, mis olud seal valitsesid ja kui palju on seal faktoreid, mis oli selle kaitseväelase kontrolli all ja mis ei olnud, ühesõnaga, milline on tema tegelik süü. Kas selline arusaamine oli komisjonis?

Aitäh, hea küsija! Tegelikult päris mitmeid elulisi näiteid tõi ka ettekandjana härra Kunnas seal põhiseaduskomisjoni istungil. Ja ma usun, et see pani kõiki komisjoni liikmeid kaasa mõtlema ja aru saama, et see teema on oluline. Aga nagu viidatud ka, et pigem mulle tundub vähemalt ühena märgitud teemadest, et küsimus oli ka vormist, et kas, millisel kujul see kompetents peaks õiguse mõistjate kätte koonduma. Kas on selleks vaja eraldi keha, eraldi instantsi või võiks see kompetents koonduda püsivalt korraldatavasse osakonda näiteks? Aga ka kindlasti keegi, ma usun, ei eita, et see mõistmine võiks ja peaks olema alati väga heal tasemel.

Heiki Hepneri, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Siit olekski mul tegelikult hea edasi minna. Väga jagan seda arvamust, nii nagu te just ütlesite, et õigusemõistmisel peaks see kompetents olema väga heal tasemel ehk lisaks juriidilisele pädevusele, mis on elementaarne, oleks väga oluline, et ka mõistetakse seda valdkonda või seda keskkonda, kus süütegu on toime pandud või mida menetletakse. Ja siit ka väljaõppe küsimus. Kas komisjonis oli ka arutelul seda, et kas nüüd meie kohtunikkonna täiendav väljaõpetamine kõikides nendes küsimustes, mis puudutab Kaitseväega seotud juhtumeid, ka mida Leo Kunnas siin oma ettekandes tegelikult kirjeldas, mida kõik see puudutab, on versus, ütleme siis Riigikohtu ... Vabandust! Riigikaitsekohtu vorm, et kuidas, kas kulude efektiivsust ka kuidagi käsitleti komisjonis.

Jah, ma eelnevalt korra viitasin sellele ka, et see küsimus komisjonis istungilt läbi käis, et mis sellise kompetentsi ülevalhoidmine riigile võiks maksma minna. Siin oli, ma ei oska hinnata, kuivõrd läbikaalutletud see on, aga oli vähemalt ettekandja hinnang, et need summad ei saa olla suured, nad ei ole kindlasti kuuekohalised, pigem viiekohalised. Pigem võib seal tekkida küsimus lihtsalt selle ressursi alalhoidmises, et see kompetents säiliks ja oleks kogu aeg täiendatav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on selline praktiline küsimus. Kas teil oli komisjonis ka arutelu, kui palju komisjoni liikmetest üldse ise omab mingit praktilist kogemust olla ajateenija, kes siis Eesti Kaitseväelas või kes siis kakunagi varasemalt. Siin Leo Kunnas tõi väga hästi välja, et täiesti kaks erinevat maailma. Inimene, kes ei ole ajateenistusega kokku puutunud ei oma mitte mingit arusaamist sellest, mis on üks tunnimehe või vahtkonnaülema või abi kohustused ja mismoodi see käitumine käib ja kui sa pead vahtkonnas täitma oma ülesandeid ja avad tule näiteks sissetungija vastu. Ja komisjoni liige, kes peaks seda arutama seal selle seaduse eelnõu võtmes, ei oma üldse mingisugust arusaamist sellest. Oli arutelu ka, et kui palju teist üldse, komisjoni liikmetest omavad mingitki kokkupuudet läbi ajateenistuse selle temaatikaga?

Aitäh! Komisjoni liikmete ajateenistust puudutavat küsimust laual ei olnud.

Alar Laanemann, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siiski mul kujuneb ... Esiteks ma ei ole nõus selle väitega, mis te ütlesite, et hinnati maksumust. Maksumus kujuneb alles siis, kui see võimekus tööle hakkab ja selle efekti alusel, mida ta siis lõpuks teeb. Loomise maksumus ei ole kogumaksumus. Nii nagu me teame ka sõjaväelastest hangetest, ta elutsükkel ja see efekt, mida ta toodab, ja nii edasi. Kas komisjonis oli arusaamine, et tegemist on sõjalise võimekuse ühe osana, väga olulise osana, see on seotud moraali ja võitlusvõimega. Ja kas komisjon adus, et tuues ettekäände vormilise probleemi või selle, et probleem on vormis, ta tegelikult loobus sisust? Sest minu teada mingit tööd ei kavandatud, kuidas teisel kujul see võimekus siiski luua. Praegu ettekäände alusel lihtsalt see oli vastuseks ei.

Austatud küsija! Tuginedes ka eelnevale päevakorrapunktile ja seaduseelnõule, mida siin kaitses proua minister, mina julgen küll väita komisjoni liikmena, et mul ei ole selles mõttes kõhklusi, et keegi ministeeriumis või ka põhiseaduskomisjonis ei saaks aru teema olulisusest. Kui on ministeeriumi ametnikud öelnud, et me saame ka vastuvõetava seaduse raames tegeleda puuduolevate nüanssidega veel täiendavalt, siis ma usun, et selle juurde tullakse tagasi. Meil on see kompetents olemas ministeeriumi näol ja sellele viitas ka härra Kunnas. Ma usun, et see konsensus on olemas üle laua ja kõik mõistsid, et teema on oluline. Siin küll keegi pead õlgade vahele ei tõmmanud. Usaldame oma ministeeriumi ametnikke ka ja saab samm-sammult edasi liikuda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tundub, et komisjon ei usalda jälle meie Eesti kaitseväe ohvitsere. Kui te mainisite, et komisjonis pandi nende kompetentsus, riigikaitse kohtu kohtunike kompetents kahtluse alla. Meil olid Eesti ajal, esimese vabariigi ajal sõjakohtud, kus olid just nimelt ohvitserid ja nad olid ülikompetentsed, said hakkama. Loomulikult nad said ka vastava koolituse, nagu saaks ka nüüd. Kui te kahtlete Eesti ohvitseride kompetentsuses, siis tegelikult te panete ju kahtluse alla ka kõikide teiste riikide sõjakohtute ja riigikaitse kohtute kompetentsi, sest pea kõigis riikides on need olemas, erinevalt meist. Kas te ei leia, et see on sihuke väga ülekohtune ja arrogantne arvamus ja lihtsalt otsitud argumente, et tagasi lükata seda eelnõu?

Aitäh, hea küsija! Nüüd te panete küll mulle sõnu suhu ja omistate mulle väljaütlemisi, mida ma siin kindlasti teinud ei ole. Ma usun, et protokollist kontrollides on seda näha. Ma kindlasti ei ole väitnud, et ohvitserikonna esindajad ei oleks kompetentsed kohtunikena. Seda väidet ei ole olnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kui palju on selliseid eelnõusid, mille on koostanud oma ala absoluutsed tipud ja mille enne eelnõu Riigikogu saali on üks nende autoritest, reservohvitseride kogu nimekas liige Kaido Pihlakas avaldanud ka raamatu eelmine aasta. Raamatu pealkiri on "Sõjakohtu-riigikaitsekohtu sünnivalud Eestis". Ja sellega on tegelenud aastaid reservohvitseride kogu parimad juurapead. Ja nüüd põhiseaduskomisjoni seltskond eesotsas härra Odinetsiga, teie saadate selle prügikasti. Kas te annate endale aru, mida te teete? Või ikkagi mõtlete selle peale, et ei pea õigel ajal seina äärde minema?

Aitäh, hea küsija! Need utreeringud on minu jaoks arusaamatud. Ma usun, et siin täiskogu langetab otsuse, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Komisjon on oma seisukoha kujundanud häälteenamusega 4 : 3. Ja veel kord, ma nüüd seda juba kolmandat, kui mitte neljandat korda rõhutan, et kõik komisjoni laua taga olnud nii komisjoni liikmed kui Justiitsministeeriumi kutsutud külalised mõistavad teema olulisust ja ma usun, annavad endast parima, et saaks asjad ära lahendatud kõige optimaalsemal viisil. Millises vormis, millisel ajal, seda näitab juba lähitulevik.

Rene Kokk, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Kas põhiseaduskomisjonis oli ka arutelu selle teema üle, teadupärast peaminister rõhutab meil kogu aeg seda, kuidas me oleme sõjas ja me oleme sõjas. Kas te saite aru ja kas komisjoni liikmed said aru ka, et seda tuleb arutada ikkagi sisuliselt ja arvestades seda, et selle regulatsiooni paika panemata jätmise korral me paneme oma ohvitserkonna võimalikus sõjalises olukorras täiesti olukorda, kus valitseb segadus? Ja kui me vaatame seda häälte jagunemist 4:3 komisjonis, kuidas see õhkkond oli? Kas ikka kõik komisjoni liikmed said tegelikult aru ikkagi sisuliselt, mida te arutasite ja kui oluline see on?

Mul on hea meel tõdeda – aitäh küsimuse eest! – et õhkkond oli hea, töine, arutleti, diskussioon oli olemas, kõik said sõna võtta. Ja ma usun, et juba selle eelmises päevakorrapunktis olnud eelnõuga 753, selle edasiliikumisega menetluses me juba lahendame pool lahendust ära. Esimene samm on tehtud.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised. Jah, Heiki Hepner, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ma läheks tagasi eelmise päevakorrapunkti juurde siiski algatuseks, kus minister tutvustades eelnõu 753 ütles, et see loob teatud raami, mille baasil on võimalik tõesti ka erikohtutega edasi minna ja seda raami hakata sisuliselt sisustama. Ja siin kõnetoolis olles ma ka rõhutasin seda, et tõepoolest, meil on erakordselt oluline, et me seda eelnõu 753 kiiresti menetleksime ja saaksime ta kindlasti vastu võetud.

Nüüd tulles käesoleva eelnõu juurde, 719 SE, siis algatuseks ma siiski tuleks oma hea kolleegi Leo Kunnase näidete juurde, mida üks riigikaitsekohus peaks menetlema. Lühidalt tooks need neli valdkonda ära. Need on siis kuriteod sõjategevusest, sõjaväelised kuriteod, sõjaväelaste poolt sooritatud kuriteod ja sõjakuriteod. Siin praegu ka küsimuste-vastuste voorus me neid teemasid tõstes minu meelest jõudsime väga hästi arusaamale, et täna meie lugupeetud kohtunikud, ja see on täiesti arusaadav, ei ole selliste küsimustega kokku puutunud. Jumal tänatud, võiks ütelda. Aga vaadates seda, mis meie naabruses toimub, ei saa me sugugi väga kindlalt ütelda, et see vajadus ei pruugi Eesti riigile jõuda.

Niisiis on meil igal juhul vaja lahendada need küsimused ja siin on tõesti kaks varianti: kas hakata välja õpetama meie kohtunikkonda just nende sõjaväeliste spetsiifiliste küsimuste arusaamises või siis tõesti rakendada juba praegu sõjaväelise väljaõppe saanud kohtunikke ja ka ohvitserkohtunikke rahvakohtunike mõistes, kes on samuti saanud vastava pädeva väljaõppe. Ja vaieldamatult tuleb siin mõelda ka selle peale, kuidas Eesti riik toimib, mitte ainuüksi selles võtmes, kas see on sõja ajal efektiivne, vaid ka seda, mis see väljaõpe maksab rahuajal ja kuidas seda oleks kõige mõistlikum korraldada. Kui tegemist ei ole ka siin kuuekohalise arvuga, ehk sellest võiks eeldada, et see rahasumma jääb alla miljoni euro, siis tegemist on ikkagi piisavalt suure numbriga, kui me mõtleme, et me peame seda järjepidevalt tegelikult kogu aeg tegema. Ja ka see väärib seda arvestamist.

Nüüd teine küsimus on, mida ka lugupeetud komisjoni esindaja välja tõi, et komisjon kiitis algatust, ütles, et see on vajalik ja ka arusaadav. Sellest on hea meel, et saadi aru, et need küsimused vajavad sisulist lahendamist. No toodi välja osa puudusi, mis on, ja ka minu meelest eelnõu esitaja väga selgelt ka tõi välja, et neid kõiki asju on võimalik ka ju põhimõtteliselt lahendada eelnõu menetluse käigus, mis on minu meelest täiesti loomulik, et me selleks kolme lugemist peamegi, et meil oleks võimalik lugemiste vahel ka arutada ja eelnõu täpsustada ja täiendada.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ja me, head kolleegid, liiga lihtsalt läheme seda teed, et justkui õigustades, et vot üks detail või teine detail ei olnud päris see ja saadame eelnõu prügikasti, selle asemel, et pingutada selle eelnõu täiendamisega ja edasi minna. Ja minu meelest ainukene takistus on praegu see, et meil on jäänud siia sisuliselt noh, nüüd juba võib ütelda, viis töönädalat selle debati ajaks, debati aega, selle eelnõu täpsustamiseja täiendamise aega jääb väheks. Aga see ei ole kindlasti põhjuseks selle eelnõu tänaseks väljahääletamiseks, vaid me peaksime selle eelnõu menetlusega kindlasti jätkama ja vajadusel jätkama ka arutelusid. Nii nagu Justiitsministeerium ütles, et eelnõuga tuleks edasi minna – tõsi, ta ütles, et võtame eelmise, siis selle 753 vastu ja siis peaksime kindlasti edasi minema. No ei saa aru, miks me ei võiks neid arutelusid juba praegu jätkata ja siis, kui valitakse uus Riigikogu koosseis, oleks tõesti juba jõutud samm jälle lähemale.

Sellepärast ma küll, head kolleegid, kutsun teid kõiki hääletama komisjoni ettepaneku vastu, et eelnõu välja arvata, vaid eelnõuga tuleks jätkata. Need küsimused, need probleemid, mis on siin kerkinud ka selle eelnõu menetluse käigus, ei ole mitte kuhugi kadunud. Sisuliselt kõik komisjoni liikmed tunnistavad seda, Justiitsministeerium tunnistab seda. Nii et põhimõtteliselt ei ole ühtegi kaalukat argumenti, miks ei peaks eelnõu edasi menetlema. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ... Siiski on. Henn Põlluaas, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel!

Palun lisaaega.

Palun! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Hea eesistuja! Olles küll NATO liige, asub Eesti oma asukoha tõttu ohutsoonis. Meil on agressiivne ja vaenulik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on vastuvõetamatud ja kes peab sõda Ukrainas. Eesti iseseisvus on Kremli sõnul vaid ajutine nähtus. Sellises olukorras ei saa jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii preventatiivseks kui ka otseseks tegutsemiseks. Selle aluseks on aga seaduslik baas.

Ühelt poolt on meil demokraatlik tsiviilriik ja ühiskond, teiselt poolt peame garanteerima julgeolekuga kriisi- ja eriolukordades. Kõiki neid aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem – kokku viia on keeruline. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku. Kuid see on võimalik.

Aastaid on diskuteeritud, milline peab olema riigi õigussüsteem kriitilises olukorras ja sõjaseisukorras. Riigikaitse kohtute teemal on peetud arutelusid ja konverentse ning on esitatud vastavaid eelnõusid. Kahjuks ei ole Riigikogu seni pidanud riigikaitse kohtute loomist vajalikuks. Täna on geopoliitiline olukord teine ja palju ohtlikum ja meie põhiseaduslik kord vajab suuremat kaitset.

Miks on riigikaitse kohut vaja? On ju väidetud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja- ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta tõele. Seda näitab seegi, et valitsus on tulnud ka oma seaduseelnõuga välja. Õigussüsteem peab olema valmis kiirelt reageerima ja toimima erinevates olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele kõrgendatud nõuded, mis erinevad rahuaja tingimustest. Meil peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi. Nagu Ukrainas. Vaatamata keerulisele geopoliitilise olukorrale puudub aga Eesti õigussüsteemis erandlike olukordade, riigikaitseküsimuste ja sõjaseisukorda puudutavate seaduste loogiline ja ühtne süsteem.

Me peame arvestama, et Gruusia ja Ukraina kogemust. Mõlemal juhul on Venemaa okupeerinud ja annekteerinud nende riikide territooriume, kasutades ära ka sealseid vaenulikke elemente. Meil endal on vastav kogemus pronksiööst, mis õnneks nii drastiliste tagajärgedega ei lõppenud. Eriolukordade seadused eksisteerivad enamikus riikides, ka teise maailmasõjaeelses Eestis, kus meil oli sõjavälja kohtute seadus ja sõjaväekohtute seadustik. Ja 1938. aasta põhiseadus sätestas, et erakorralised kohtud on lubatud sõjaajal, kaitseseisukorra piirkondades ja sõjalaevadel. Miks mitte ka täna? 

Sõjakohtute kui erikohtute all peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis mõistavad üldjuhul kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes ja muude süütegudes. Erandjuhtudel võivad sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. See on ka inimõiguste kohtu seisukoht. Eesti põhiseadus ei takista erikohtute loomist. Eri riikides on erinevaid eriolukordade ja sõjakohtute seadusi, sest riigid on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht ja riskid ei ole üks ühele samad.

Antud seadusmuudatus lähtub põhimõttest, et riigikaitsekohus on küll rahuajal moodustatud erikohus, kuid ei täida tavaolukorras pidevat õigusemõistmise funktsiooni. Riigikaitsekohus täiendab kohtusüsteemi kaitseolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Eesti vastava valdkonna eksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome, aga ka Ungari vastavat seadusloomet. Lätigi on juba Eestist ette jõudnud. Nemad muutsid oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme neist väga suuresti maha jäänud.

Laiendades veidi teemat, kriisis ja sõjaolukorras võib tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ja karistada süüdlasi kogu karmusega, näiteks massirahutuste organiseerimine, marodööritsemine, desertöörsus, sabotaaž, diversiooniaktid ja nii edasi, ja nii edasi. Viienda kolonni ja roheliste mehikeste kasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie ohustsenaariumisse. Võimalike on vaenulike isikute infiltreerumine meie kaitsejõududesse. Kiireid ja karmid hoiatused ja karistused on väga olulised sellises olukorras.

Eelnõu juures on arvestatud kõiki sõjategevusega kaasnevaid probleeme, ka selliste julgeolekut kahjustavate tegevuste osas nagu hübriid- ja kübersõda, varjatult palgasõdurite kasutamine ja nii edasi. Meil on erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus, kuid neil ei ole erisusi kriminaalasjade menetlemiseks sõjaseisukorra ajal. Samas pole ka seadused ega kohtusüsteem valmis nende korrarikkumistega operatiivseks võitlemiseks ega kiireks karistamiseks.

Valitsuse algatatud eelnõu on küll samm õiges suunas, kuid piisamatu ja probleemi see üksi ei lahenda. Riigikaitse valdkonnas jääb halduskohtute kompetents lihtsalt väheseks. Eespool mainitud süü- ja kuritegude menetlemine rahuaegsetes tsiviilkohtutes ummistaks meie kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal aastate pikkuseks. See ei ole sõja- ja kriisiolukorras võimalik. Lihtsalt ei ole. Eriti kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal, et riik ei kavatsegi teatud tegevusi sallida ja neile tuleb vältimatult karm karistus.

Vahelduseks ongi täiendav riigikaitse kohtu loomine tsiviilkohtu raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine, samuti neile tegutsemiseks vajalike eelduste ja normide kehtestamine. Seadused ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis ootamatusteks ja erinevateks stsenaariumideks. Riigikaitse kohtute käivitamine on väga oluline samm meie julgeoleku, turvalisuse ja ka iseseisvuse tagamisel. Seda tuleb teha võimalikult kiiresti. Kriisi tekkides oleme me juba lootusetult hiljaks jäänud.

Aastal 2016 pöördusin ka ise selles küsimuses õiguskantsleri poole. Tema soovitus oli: algatage vastav eelnõu. Nüüd on meie militaarvaldkonna juristid vastava eelnõu kokku pannud, see on ka muude juristidega läbi räägitud, nõu peetud. Tulemus on siin laual. Kahjuks ma pean ütlema, et selle seaduseelnõu tagasilükkamine teenib ainult Kremli huve. Aga me ei taha ju seda, ma loodan. Aitäh!

Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 719 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja vastavalt kodu- ja töökorra seadusele me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 719 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 27, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, sellega on tänane istung lõppenud. Suur tänu! Kohtumiseni homme!