Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 1. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole soovi. Siis saame minna kohe kohaloleku kontrolli juurde. Palun!  

Kohalolijaks registreeris ennast 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Tänases päevakorras on meil 12 punkti. Läheme esimese päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 623 kolmas lugemine, mis vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Head kolleegid, kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Jah, Kalle Laanet, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Viimaste aegade Kaitseväge puudutavad, Eesti riigikaitset puudutavad seaduseelnõud, mida me siin saalis oleme arutanud, on ju eelkõige tingitud sellest, et meil käib Euroopas viimaste aastakümnete suurim agressioon, sõda.

Ja nagu me kasutame riigikaitses väljendit, et iga okas loeb, siis me selle seaduseelnõuga just nimelt mõtleme selle peale, et iga okas saaks võimalikult lihtsalt [hakata] kaitsma meie riiki, meie Eestit. Ja kui me räägime iga okka saamisel kaitsmiskõlbulikkusest, siis see algab ju ajateenistusest: kuidas noored ajateenistusse liiguvad, kuidas nad tervisekontrolle peavad läbima, et nad ei peaks seda tegema bürokraatlikult, tervishoiuressurssi raisates, et see oleks kiire ja efektiivne; kuidas iga okas peaks kandma oma vormiriietust, et selles oleks selgus; kuidas oleks iga okka tegevus motiveeritud nii ajateenistuses loomulikult kui ka pärast reservteenistuses. Ja kõige tähtsam on loomulikult selle juures see, et kõik riigisaladusest tulenevad aspektid oleks kõigil meie riigi kaitsjatel selged ja nad teaksid, mida ja kus kohas millist riigisaladust nad hoidma peavad. Ja nagu Abraham Lincoln on öelnud: hääletamine on püssikuulidest tugevam. Teeme selle hääletuse ära ja teeme selle kaudu ka Eesti kaitsmise tugevamaks!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Sellega on läbirääkimised lõppenud ja me saame minna lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 623. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud biotsiidiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 700 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni aseesimehe Merry Aarti! (Juhataja helistab kella.) Kolleegid, tähelepanu! 

Kui vaheaeg ära lõpeb, siis ma hakkan rääkima. (Juhataja: "Kuidas?") Kui vaheaeg ära lõpeb, siis ma hakkan rääkima.

Vaheaeg ongi lõppenud. Head kolleegid, tähelepanu nüüd! Me oleme teise päevakorrapunkti juures.

Aitäh! On meeldiv, et vaheaeg on lõppenud. Räägin siis biotsiidiseadusest, aga kuna selle [esimesest lugemisest] on tükk aega möödas, siis ma teen väikese kokkuvõtte sellest [eelnõust]. Ja et me saaksime kõik aru, millest me räägime, siis ma ütlen, et biotsiid on toode, mis sisaldab toimeainena kemikaali või mikroorganismi, mis hävitab, tõrjub või muudab kahjutuks inimesele kahjulikke organisme. Puhtfüüsilise või mehaanilise toimega tooted ei ole biotsiidid.

Nüüd, enamus selle seaduse muudatusi on tehnilist laadi ehk see puudutab õigusaktide ajakohastamist. Samuti täpsustatakse järelevalve korraldust ja kaasajastatakse riigilõivusid. Puudutatakse ka kanepit ja [uni]magunat, seda mooni eesti keeles öeldes, aga ei puudutata narkootilist poolt nendes ainetes, vaid ajakohastatakse kohaldatavate nõuete paragrahve. [Eelnõu] puudutab ka põllumajandusliku ehk köiekanepi ja ka õlikanepi tootmist, [kasvatatavad sordid] peavad olema [Euroopa Liidu ühtses põllukultuuride] sordilehes. Uusi keelde ja käskusid ei seata. See puudutab ka teisi seadusi, sealhulgas atmosfääriõhu [kaitse seadust], kemikaaliseadust, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete [ning nende lähteainete] seadust, riigilõivuseadust ja toote nõuetele vastavuse seadust.

Tahaksin veel öelda, et riigilõivud on osaliselt väga suured. Siin on kaks poolt. [Seaduse] sihtrühm on sisuliselt kahesuunaline. Üks sihtrühm on need, kes näiteks kaubanduskeskuses käivad ja desinfitseerivad käsi. Neid on hästi palju, neid väga need riigilõivud ei puuduta. Küll aga need suured riigilõivud puudutavad üksikuid firmasid, kes tulevad turule uute toodetega. Uute toodetega turule tulemine võtab väga pikalt aega, see nõuab väga-väga palju ekspertiise ja ressursside kaasamist. Ja sellega on veel see asi, et tegelikult Eesti turule võivad tulla ka Euroopa Liidu firmad. Kui need meie riigilõivud oleksid väga väikesed, siis see tähendaks seda, et Euroopa Liidust kasutataks seda ära ja tuldaks meie turule. Nii et see on natuke sellega seotud.

Nüüd, kui protokolli juurde tulla, siis esimene lugemine lõpetati 16. novembril, nagu te kõik hästi mäletate. Muudatusettepanekute tähtajaks oli 30. november, selleks päevaks ettepanekuid ei esitatud. Komisjon küsis arvamust ka sotsiaalkomisjonilt, aga sotsiaalkomisjon ei pidanud oluliseks oma arvamust avaldada.

Tehti neli muudatusettepanekut, mis tegelikult on kõik natukene sellist normitehnilist laadi. Muudatusettepanek nr 1 on normitehnilist laadi. Muudatusettepanek nr 2: [biotsiidiseaduse § 32 täiendav] lõige 7 on jagatud kaheks, see on ka lihtsalt arusaadavuse mõttes. Muudatus nr 3 on normitehnilist ja keelelist laadi. Ja neljas muudatusettepanek on keelelist laadi.

Komisjon tegi menetlusotsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. jaanuaril. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Aitäh! Auväärt ettekandja, teile on ka küsimusi. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Äkki hästi lühidalt, see puudutab natukene põllumajanduslikku kanepit: kas kanepitootjatel läheb lihtsamaks, keerulisemaks või selgemaks?

Otseselt kanepitootjaid see ei puuduta. Kanepi valda ka mitte. (Naerab.) See, mida sa, Andrus, võib-olla silmas pidasid, see psühhotroopne pool sellel asjal, määratletakse sotsiaalministri määrusega.

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut ja vaatame need läbi. Esimene muudatusettepanek, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, samuti keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja samamoodi neljas muudatusettepanek, keskkonnakomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Nii. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 700 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja teine päevakorrapunkt on ka läbitud.

Läheme edasi! Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise seaduse eelnõu (714 SE) teine lugemine. Ja ma palun ettekandjaks väliskomisjoni esimehe Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! See on väga lühike eelnõu, aga ma siiski tuletan meelde, millest see räägib. Nimelt, eelnõu kohaselt täiendatakse välissuhtlemisseadust ja nähakse Vabariigi Valitsusele või tema volitatud ministrile ette võimalus volitada halduslepinguga haldusülesannet täitma riigi sihtasutust või riigi osalusel asutatud sihtasutust, et saaks kasutada Euroopa Liidu toetust ja välisabi.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 14. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 29. detsembriks ühtegi ettepanekut ei esitatud. Riigikogu väliskomisjonis arutasime eelnõu ettevalmistamist teiseks lugemiseks 9. jaanuari istungil. Istungil komisjoni liige Henn Põlluaas teatas, et ta ei poolda selle seaduse vastuvõtmist, kuna sellisel kujul Vabariigi Valitsuse poolt haldusülesannete edasi volitamine teeb selle protsessi veelgi aeganõudvamaks ja läbipaistmatumaks.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 18. jaanuaril ning viia läbi lõpphääletus. Otsuse poolt oli 6 liiget ja vastu 1 komisjoni liige, Henn Põlluaas. Aitäh!

Aitäh! Aga teile on ka küsimusi. Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas on mingi teadmine sellest sihtrühmast – jälle ma küsin selle sihtrühma kohta –, kui palju selliseid sihtasutusi võiks olla, kes sellega võiksid olla nagu seostatud või seostatavad?

Aitäh! No me räägime põhimõtteliselt kolmest sihtasutusest: Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, Maaelu Edendamise Sihtasutus ja Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ka esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 714 teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud ja meie kolmas päevakorrapunkt läbitud.

Ja me saame edasi minna. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtuekspertiisiseaduse eelnõu teine lugemine. Eelnõu 644. Selle ettekandja on õiguskomisjoni esimees Heljo Pikhof. Eelnõu kohta on 13 muudatusettepanekut esitatud. Nii et, head kolleegid, kes ei ole jõudnud veel tutvuda muudatusettepanekutega, olge head, vaadake läbi, neid on võimalik ka hääletusele panna. Ja kui jääb midagi segaseks, on võimalik ettekandjalt küsida. Ettekandja teeb kindlasti ka põhjaliku ettekande, andes ülevaate eelnõu sisust. Ma palungi ettekandjaks õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. 

Aitäh, ma väga tänan! Võib-olla ma siis tutvustan menetlust juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Kohtuekspertiisiseaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2022. aasta 6. juulil. Eelnõu eesmärk on lahendada kohtuekspertiisi valdkonnas üles kerkinud praktilised probleemid. Viimasel ajal on  arenenud nii teadus kui ka tehnika ja muutunud ekspertiiside tellimise vajadus. Seega tuleb ajakohastada ka kohtuekspertiisi puudutavaid õigusakte. Uue regulatsiooni üks eesmärk on kohtuekspertiisi valdkonna senisest suurem paindlikkus. Paindlikkus tagab eelkõige parema ja kiirema menetluse, mis sisaldab endiselt kõrge kvaliteediga ja teaduslikult põhjendatud eksperdiarvamust, mis võib aga vastavalt vajadusele olla vormistatud kas lühemalt või pikemalt. Ühtlasi luuakse kohtuekspertiisi valdkonna õiguslik valmisolek üleminekuks täisdigitaalsele kohtumenetlusele.

Eelnõu 644 esimene lugemine lõpetati 12. oktoobril eelmisel aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 26. oktoober. Riigikogu liikmed eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Toimus ka kaasamisring. Eelnõu kohta küsiti arvamust järgmistelt huvigruppidelt, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisse: Eesti Advokatuurilt, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt, Harju Maakohtult, Pärnu Maakohtult, Riigikohtult, Tallinna Ringkonnakohtult, Tartu Maakohtult, Tartu Ringkonnakohtult, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt, Viru Maakohtult ja Õiguskantsleri Kantseleilt. Oma arvamuse eelnõu kohta esitasid ka Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Riigikohus, Tartu Ülikool ja Viru Maakohus. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudil täiendavaid ettepanekuid ei olnud. Justiitsministeerium saatis käesoleva aasta 16. novembril kirja, milles esitas ettepanekud eelnõu muutmiseks.

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks oma 2022. aasta 6. detsembri istungil. Istungil osalesid Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ja nõunik Anne Kruusement, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu esindaja, kliiniline kohtu- ja korrektsioonipsühholoog Mari-Liis Mägi. Komisjon kuulas ära nende kõikide seisukohad.

Nüüd, tähelepanekud puudutasid kohtuekspertiisiseaduse eelnõu lisas 1 toodud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimäärust. Toodi välja vajadus täpsustada psühholoogi pädevust, et välistada olukord, kus igaüks, kes nimetab ennast psühholoogiks, saaks olla kaasatud kohtupsühhiaatriliste ja -psühholoogiliste kompleksekspertiiside tegemisse. Juhiti tähelepanu kompleksekspertiiside kontekstis psühhiaatrite ja kliiniliste psühholoogide ning kohtupsühhiaatria ekspertide ja kohtupsühholoogia ekspertide tasu erinevusele, mis ei ole põhjendatud. Mõlemal juhul on tegemist valdkonna tippspetsialistidega ja mõlemal juhul kestab väljaõpe ligi kümme aastat. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas, et rakendusakti täpsustamisega tegeldakse ning kaasatakse asjaosalisi, arvestades nende esitatud ettepanekuid. Justiitsministeeriumi esindajad selgitasid ka ministeeriumi kirjas toodud ettepanekuid. Muudatusettepanekud on eelkõige seotud digitaalsele menetlusele üleminekuga. Osa kohtuekspertiisiga seonduvaid nõndanimetatud digisätteid oli kavandatud kriminaalmenetlusõiguse revisjoni eelnõusse, kuid sätete olulisust arvestades on vaja neid menetleda ja jõustada need koos kohtuekspertiisiseadusega. See oli Justiitsministeeriumi palve neid koos menetleda. Ja nagu juba lugupeetud juhataja ütles, on 13 muudatusettepanekut esitatud. Need on tulnud kõik juhtivkomisjonilt ja lähtuvalt Justiitsministeeriumist tulnud ettepanekutest.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Siis me saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek, õiguskomisjonilt, arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, ka õiguskomisjonilt, arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek – muudatusettepanek on väga pikk –, õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, õiguskomisjonilt, arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, ka õiguskomisjonilt, arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, õiguskomisjonilt, arvestada täielikult. Ka seitsmes muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Sama ka üheksanda muudatusettepanekuga, õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ettepanek nr 10, õiguskomisjonilt, arvestada täielikult, nr 11, ka õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult, nr 12, õiguskomisjonilt, arvestada täielikult. Ja 13. muudatusettepanek, õiguskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni seisukoht ja ettepanek on eelnõu 644 teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud.

Me saame minna edasi viienda päevakorrapunkti menetlemise juurde, milleks on õiguskomisjoni algatatud relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 627 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas õiguskomisjon [mullu] 17. mail. Novembri keskel tegi Siseministeerium õiguskomisjonile ettepaneku täiendada algse nimega relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Niisiis, menetlusprotsess jätkus komisjonis novembris ja detsembris ja ka veel sel nädalal. Nüüd on see eelnõu lõpuks teie ees, lugupeetud parlamendi liikmed, ja selle täpsustatud nimi on relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Relvaseaduse regulatsioonide täpsustamine on suuresti tingitud muutunud geopoliitilisest ja julgeolekuolukorrast, nagu me kõik väga hästi teame. Relvade käitlemist ja omamist puudutavad reeglid on Eestis küll juba suhteliselt ranged, kuid on aspekte, mida saab veel paremaks muuta. Nendeks on suures plaanis politsei eelkontrolli ja järelevalve tõhustamine turvalisuse suurendamiseks, aga ka relvaseaduse põhimõtteliste nõuete muutmine.

Ja nüüd siis kokkuvõtlikult, mis muutub, mida tahetakse muuta. Muudatused puudutavad kuut seadust: need on relvaseadus, karistusregistri seadus, korrakaitseseadus, riigikaitseseadus, julgeolekuasutuste seadus ja erakorralise seisukorra seadus. Sellest tuleneb ka seaduse nimetuse muutmine. Relvade käitlemist ja lubade väljastamist puudutava regulatsiooni muutmisel on suures plaanis neli eesmärki: täiendavate piirangute seadmine relvalubade taotlemisel välismaalastele, Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja talumise hüvitise maksmise võimaldamisega seotud vajalikud muudatused, PPA ja kapo võimekuse tõstmine ohtude tõrjumiseks ja ennetamiseks ning samuti soovitakse laiendada jahipidamisel helisummuti kasutamise võimalust.

Ma peatun lühidalt relvaloa taotlemisega seotud muudatustel. Kõigepealt piiratakse isikute ringi, kellel on Eestis relvaloa saamise ning relvade ja laskemoona käitlemise võimalus. Eestis võivad relvaloa saada edaspidi, kui seadus jõustub, vaid Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanikud, kellel on Eesti elamisluba või kes elavad Eestis elamisõiguse alusel. Niisiis jääks õigus saada Eestis relvaluba järgmiste riikide kodanikele: Euroopa Liidu 27 liikmesriiki, Liechtenstein, Norra, Šveits ja NATO liikmesriikide kodanikud, pluss USA, Kanada, Suurbritannia, Island ja Türgi. See käib nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute kohta.

Loomulikult tõusetub kohe küsimus, kuidas mõjutab seaduse muutmine neid, kes selle nimistu tingimustele ei vasta, kuid kel relvaluba juba on. Rakendussätetes nähakse ette, et määratlemata kodakondsusega isikutele väljastatud load kehtivad loal märgitud kuupäevani ja teiste välismaalaste load kehtivad veel ühe aasta. Üleminekuaeg jätab võimaluse muutustega kohaneda, oma relvad võõrandada, osa neist laskekõlbmatuks muuta või astuda samme kodakondsuse muutmiseks. Ja neil, kellel relvaluba pole, kuid kes soovivad seda taotleda, tuleb arvestada ka keelenõude muutmisega. Pärast seaduse vastuvõtmist saab relvaluba taotleda vaid eesti keelt heal tasemel valdav välismaalane, sest relvaeksam on eelnõu järgi edaspidi täies mahus eestikeelne.

Relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muudatused – sellest ka mõned sõnad. Täieneb relvaseaduse loetelu süütegudest, mille toimepanemine välistab karistuse kehtimise ajal relva omanikuks olemise. Näiteks lisanduvad sellesse karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisud, välisriigi agressiooniaktiga liitumine ja selles osalemine. Sellega on niimoodi, et kui karistusandmed registrist kustutatakse, see tähendab, et karistus on kantud, siis on õigus jälle relvaluba taotleda. Aga ühtlasi pikeneb relvaseaduse loetelu süütegudest, mis välistavad alatiseks relva omanikuks saamise, need on näiteks tapmine ja mõrv. Sellega seoses antakse Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitseliidule õigus vaadata karistusregistri arhiivist, kas isikut on kunagi nende tegude eest süüdi mõistetud. Selline õigus lisandub.

Relvadega on muidugi seotud veel muud load, need on kollektsioneerimisload, juriidilise isiku relvaload, relvakandmisload, turvateenistujate tegevusload, samuti relvakaupmeestel. Ka nende lubade väljastamisel lähevad nõuded rangemaks. Siin on kavas samuti kehtestada kodakondsuspiirang.

Nagu muudetavate seaduste nimekirjas juba öeldud, tõepoolest, mõned muudatused puudutavad PPA-d ja kapot. Näiteks täpsustatakse korrakaitseseaduses lahingumoona mõistet ja selle käitlemise õigust. Täpsemalt, relvaseaduses on Siseministeeriumi valitsemisala asutustel see õigus küll juba praegu olemas, kuid korrakaitseseaduses on veel vastavad muudatused tegemata. Samuti antakse eelnõuga Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile lõhkematerjali käitlemise õigus ja laiendatakse nende kasutatavat relvastust.

PPA, Kaitsevägi ja kapo saavad õiguse kasutada kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal sõjarelvi, et tõsta ohu tõrjumise, süütegude ennetamise ja tõkestamise võimekust. Muudatus võimaldab neil näiteks terrorirünnaku puhul kasutada ka granaate. Veel lisatakse relvaseadusesse säte, mis võimaldab maksta Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja talumise eest hüvitist. Seda hüvitist saab maksta kohaliku omavalitsuse üksusele. Õigupoolest annab see säte volitusnormi, millega luuakse juriidiline alus harjutusväljade arendamise ja kasutamisega seotud olulise mõju hüvitamiseks. Seda raha saab kasutada kohaliku elu huvides, kas ehitada kergliiklusteid, müratõkkeid või midagi muud.

Ka jahimeestele on muudatuste paketis huvipakkuvat, näiteks kindlasti helisummuti kasutamise võimaluste laiendamine, mis jahikaugetele inimestele tuleks tõlkida niimoodi lahti, et jahi käigus ühest piirkonnast teise liikudes ei pea enam helisummutit relvaraualt eemaldama. Ja kui see seadus vastu võetakse, siis edaspidi saab kasutusele võtta ka relvad, millele on juba tehases summuti külge keevitatud. See on lühike kokkuvõte õiguskomisjoni algatatud eelnõust. 

Komisjonis toimus arutelu selle eelnõu teemal mitu korda. Need algasid juba 21. novembril ja ettevalmistus esimeseks lugemiseks toimus veel ka detsembris ja isegi selle nädala esmaspäeval. 21. novembril osales õiguskomisjoni istungil ka siseminister Lauri Läänemets. Ma markeerin mõningaid teemasid ja mõningaid küsimusi. Täiesti võimatu on seda kõike siia tuua, kuna arutelud olid pikad ja huvitavad, aga need protokollid on kõik kättesaadavad. 21. novembril oli siseminister Lauri Läänemets komisjonis ja ta tutvustas Vabariigi Valitsuse esitatud muudatusettepanekuid, mis tulid peale algatamist. Kõige olulisem ettepanek puudutab mittekodanikelt relvade äravõtmist. Relva omamise õigus oleks edaspidi Eestis vaid nendel, kes on Eesti, Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanikud. Eelnõuga nähakse ette kaks ajavahemikku, mis aja jooksul relvad tuleks loovutada. Välismaalaste osas oleks ette nähtud üheaastane periood, mille jooksul peaks relvadest loobuma või siis soovi korral vahetama kodakondsust. Määratlemata kodakondsusega isikute puhul Vabariigi Valitsuse ettepanekul neile väljastatud lubade kehtivusaja lõpus lubasid ei uuendata ega uusi ei väljastata.

Siseminister märkis, et on olnud küsimusi, miks seda ei tehta kiiremini, ja selgitas, et viimase paari aasta jooksul on PPA teinud põhjalikke julgeolekukontrolle kõikide relvaloa omanike tausta kohta ning vajadusel reageerinud. Kohalolnud Siseministeeriumi asekantsler Veiko Kommusaar lisas, et muudatus puudutab ka neid juriidilisi isikuid, nagu minagi seaduseelnõu tutvustuses juba mainisin, [kelle juhid] ei ole NATO ega Euroopa Liidu kodanikud. Nii et kui [kodakondsuseta] inimene soovib ettevõtte nimele relvastust või tegeleda kas või relvade müügiga, siis nende ettevõtete juhtorganitesse ta kuuluda ei saa. Kommusaar märkis, et täna on selliseid ettevõtteid Eestis kaks, kes peavad ettevõtte tegevuses muudatusi tegema. 

Komisjoni liikmetel oli erinevaid küsimusi. Küsiti, kas Eestis on kõik relvad korralikult arvel. Kommussaar vastas, et arvel on kõik isikud, kellele on relvaluba antud ja relvad väljastatud. Samas on inimesed võimelised ka ebaseaduslikult relvi hankima. Ennekõike saame rääkida organiseeritud kuritegelikest rühmitustest, aga Eestis nende osakaal suur ei ole. 

Kolleeg Anastassia-Kõlvart kommenteeris, et kevadel tundusid kodakondsuspiiranguga seotud muudatused ebavajalikud ja pidi olukorda kaardistatama. Kas eelnõu puhul on äkki põhiseadusega vastuollu mineku risk? Minister vastas, et põhiseadusega vastuolu ei ole, sellepärast et ettepaneku kohaselt on relva omamine Eesti kodaniku õigus. Niisugune tuleb edaspidine seaduse sõnastus. Ja ka teistes riikides ei ole praktikat, et kõik riigis elavad inimesed peavad saama relva kanda. Asekantsler selgitas, et põhiseadusega vastuolu küsimusi on arutatud ja piirangutega kaasnevat mõju on ka hinnatud. Ta ütles, et põhiseadusega oleks vastuolus selline olukord, kui relvaluba antaks vaid kindlale inimrühmale. Kuid ettepaneku sõnastuse kohaselt ütleb Eesti riik, kellele relvaluba antakse: lisaks Eesti kodanikele on seal ka Euroopa Liidu ja NATO kodanikud ja veel mõned teised.

Muidugi oli juttu ka sellest, et Ukraina sõja mõjudest tulenevalt on võrreldes kevadega tänaseks järeldusi tehtud ja ettepanekuid on muudetud. Kevadel oli küsimus pigem selles, et sooviti kiiresti ülevaadet saada, kellele on relvaload antud. Aga see eelnõu on ennetav ja tulevikku vaatav, et Eesti riik ei peaks tegelema tagajärgedega, mida oleks saanud ära hoida.

Meie hea kolleeg Marek Jürgenson küsis naaberriigi Läti kohta, kuidas nemad on need relvadega seotud küsimused lahendanud, arvestades, et seal on venekeelse elanikkonna osakaal oluliselt suurem kui Eestis. Asekantsler selgitas, et ta oskab Läti ja Leedu kohta öelda seda, et seal on Venemaa ja Valgevene kodanikel üldiselt vähem relvi kui Eestis, ning seda erinevatel põhjustel, kuigi võimalus relva omada on. Leedus on samasugune seadusmuudatus, nagu meie siin praegu menetleme, praegu ettevalmistamisel. Leedus on niisugune relvakultuur, et mittekodanikel pigem ei ole relvi, nad ei osta endale relvi.

Niimoodi. Tehti ka menetlusotsused, et kas ollakse nõus, et Siseministeeriumi ettepanekud või Vabariigi Valitsuse ettepanekud lähevad sellele eelnõule juurde, mille menetlust juba kevadel alustati. Selle poolt oli 6 õiguskomisjoni liiget, vastu oli 1 ja 1 oli erapooletu. See tähendab seda, et need muudatusettepanekud läksid eelnõusse sisse. Ühtlasi otsustati, et seda arutelu jätkatakse detsembris. Selle poolt oli 7 inimest, 1 oli vastu, erapooletuid [0]. Niisugune otsus.

Tulime siis 5. detsembril selle eelnõu juurde tagasi. Kohal olid ka esindajad neljast ministeeriumist, keda see eelnõu puudutab. Need olid Siseministeeriumist asekantsler Veiko Kommusaar, osakonnajuhataja Henry Timber ja õigusnõunik Marju Aibast, Justiitsministeeriumist oli nõunik Signe Reinsalu, karistusõiguse [ja menetluse talituse] juhataja nõunik Einar Hillep, Keskkonnaministeeriumist metsaosakonna jahinduse nõunik Tõnu Traks ja Kaitseministeeriumist valdkonnajuht Guido Pääsuke. Nendega koos sai komisjon arutada kõiki neid punkte.

Arutelu peamiseks teemaks kujunes Siseministeeriumi ettepanek, mis puudutab praktilist politsei igapäevatööd, sealhulgas elektrišoki kasutamist ja lõhkematerjali käitlemist. Istungil osalenud asekantsler Kommusaar tõi näiteks elektrišokirelva kasutamise õiguse, mille kohta uuriti ka suhtumist Euroopa Liidu liikmesriikidelt. Vastustest selgus, et liikmesriikidest seitsmeteistkümnel on viidud elektrišokirelva kasutamine samale tasemele, mida praegu soovib muudatusega sätestada Eesti. Selle eesmärk on, et politseinikud saaksid rünnaku puhul vähem viga ja ka ründajale endale oleksid tagajärjed kergemad. Elektrišokirelva teema kujunes ka selliseks pikemaks teemaks. Tõttan nüüd kohe meie hilisematest aruteludest ette ja ütlen, et see jäi sellest eelnõust praegu välja. Enne teist lugemist tõenäoliselt võib-olla tullakse selle juurde tagasi. See arutelu oli põhjalik ja väga professionaalne ja valdkonnaasjatundlik, nii et ma ei hakka seda siin oma tasemelt peegeldama.

Oli küsimus ka nende kolmandate riikide kodanike kohta, kes relvalubasid taotlevad. Anti selline tõenäosushinnang: seaduse vastuvõtmisel see, et kolmandate riikide kodanikud Eestis relvaluba taotlevad, jääb alla 30 [juhtumi], mingisuguseid väga suuri numbreid ei nähta.

Jahimeeste teemat ma juba mainisin. Mis puudutab helisummuteid, siis selle kohta ma ka juba ütlesin, et need liiguvad edasi. Aga vahepeal tuli ka ettepanek öösihikud kasutusele võtta. See aga jääb praegu esimese lugemise tekstist välja, kuna Keskkonnaministeerium ei ole veel täpset seisukohta välja kujundanud ja see on natukene keerulisem teema. Võib-olla siin arutatakse veel asjasse puutuvate inimestega, huvigruppidega, mismoodi käituda. Nii et see oli selline asi.

Kohtumisel räägiti pikemalt talumishüvitise eesmärgist. Rõhutan üle, et see ei puuduta Nursipalu, aga juba praegu osaliselt kaetakse teatud kulusid ja soovitakse, et see hüvitise maksmise võimalus oleks seaduses selgemini sätestatud. Seda hüvitist hakatakse maksma kohalikule omavalitsusele, kokkuleppel, mis parajasti on sõlmitud.

Küsimusi oli igasuguseid, tõsiseid ja asjatundlikke. Marek Jürgenson uuris, kas kohalikud omavalitsused on selle muudatusega nõus, kui harjutusväljak on nende territooriumil ja tekib hüvitise saamise võimalus, et rajada sinna müratõkkeid ja nii edasi. Kaitseministeeriumi esindaja kinnitas, et kohalike omavalitsustega tehakse juba praegu koostööd, näiteks puhkealade ümberkorraldamisel. Teatud kulusid makstakse kinni.

Proua komisjoni juht küsis ka, kuidas on inimestega, kes sellises piirkonnas elavad ja kes on tõenäoliselt kõige rohkem häiritud. Kaitseministeeriumi esindaja ütles, et inimene saab kohaliku omavalitsuse kaudu anda indikatsiooni, kuhu midagi rajada, ja Kaitseministeerium on reageerinud väga selgelt ja kiiresti kohalike inimeste muredele ja küsimustele. Nii, ma näen, et aeg läheb kiiresti. Kõike siin ei jõua [ette lugeda]. (Lehitseb pabereid.) Kohe lähen edasi. See arutelu oli tõesti pikk. 

Aga 12. detsembril me seda jätkasime. Sellel päeval tehti ka menetlusotsused, mis on tõenäoliselt kõige tähtsamad selle eelnõu edasiliikumisel. Alustuseks sellel 12. detsembril komisjoni juht proua Pikhof andis ülevaate, milline areng on eelnõu ettevalmistamisel toimunud. Ja siis ta ütleski, et see öösihikute teema on välja jäänud, see küsimus vajab veel arutelu. Juttu oli ka lõhkematerjalide käitlemisest ehk PPA-le ja kapole vastava võimekuse loomisest. Hetkel nad saavad küll kasutada eriotstarbelisi lõhkamisseadeldisi, kuid neil ei ole õigust vastavalt moon ise kokku panna. Nad tohivad kasutada vaid ettevalmistatud koguses toodet. Sellest oli ka juttu.

Aga küsimusi oli komisjoni liikmetel väga palju. Saime kõigile nendele vastused. Küsimus oli näiteks rahvusvahelise praktika kohta, kuidas granaate kasutada. Kas meil on see teadmine olemas? Jah, tõepoolest on. Siseministeeriumi esindaja ütles, et kümnel liikmesriigil on sõjarelvad ja granaadid politseinikele lubatud ning neid kasutatakse vastavalt olukorrale ja vajadusele.

Ma tulen nüüd menetlusotsuste juurde, sellepärast et kell tiksub. Seal 12. detsembril tehti ka olulised menetlusotsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril – selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu 0, erapooletuid 1; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. jaanuar kell 16. Ühtlasi otsustati, et juhtivkomisjoni esindaja olen mina, Urve Tiidus. Kõik need otsused tehti siis sellises arvulises koosseisus: 8 oli kõikide otsuste poolt, vastu ei olnud keegi ja üks jäi erapooletuks. Aga jah, selle saalis [ettekandja] poolt olid kõik. Aitäh!

Aitäh väga täpse ajakasutuse eest! Aga teile on ka küsimusi. Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea kolleeg Urve! Oma väga põhjalikus ettekandes te korduvalt rõhutasite seda, et novembrikuus lisandus eelnõule hulk muudatusi. Minu küsimus on selline: kuidas te kommenteeriksite Justiitsministeeriumi kriitikat just selle kohta, mis puudutab neid muudatusi, mis pandi sellele eelnõule juurde?

Aitäh, lugupeetud kolleeg Marek Jürgenson! Tõepoolest, kui nüüd täpsemalt rääkida, siis ma mainisin elektrišokirelva kasutamist ja veel paari teemat. Justiitsministeeriumil ja Siseministeeriumil on vaja veel neid asju arutada. Niisugune oli komisjoni järeldus, sellepärast et nad väga ühtemoodi ei arvanud sellest. Sellepärast jäi ka see elektrišokirelva kasutamise laiendamine välja praegu. Aga mina isiklikult loodan, et nad saavad selles kokkuleppele, sellepärast et see ei ole midagi uut ega midagi täiesti enneolematut sellises turva‑ ja julgeolekuolukorras. Hea küsimus küll, jah.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Urve! Minu küsimus tuleb harjutusväljaku ümbruse elanikele ja omavalitsustele negatiivsete mõjude kompenseerimisest. Sa, Urve, tead väga täpselt, kuidas on tuulikutega. Kui tuuliku arendaja soovib teha sinna teie kaunisse kodukanti mingeid tuulikuid, siis kompenseerimine toimub nii omavalitsusele kui ka inimestele. Selline eelnõu on vastu võetud. Kas te komisjonis ei arutanud seda koalitsioonilepingu punkti, et kompenseerida tuleb nii inimestele kui omavalitsustele?

Aitäh, lugupeetud Kalvi Kõva! See protokoll on mul siin kõik ees. Kui ma hakkan siin kohe seda välja võtma, [läheb palju aega], aga mälu järgi ma saan öelda, et esialgu siiski harjutusvälja talumise hüvitis makstakse plaani järgi kohaliku omavalitsuse üksustele. Ja siin rõhutatakse, et muudatus, mis siin kavandatakse, ei ole seotud Nursipalu temaatikaga. Et jah, hüvitist ei maksta inimestele, vaid kohalikule omavalitsusele, kes siis saab seda raha kasutada kohaliku elu hüvanguks ja teha siis kas kergliiklusteid, müratõkkeid ja nii edasi. Kui koalitsioonileppes see on, siis tõenäoliselt see enne teist lugemist tuleb samamoodi läbi arutada, nagu see elektrišokirelva teema.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma vaatan, et eelnõu sai algatatud komisjoni poolt 17. mail. Täna on meil juba 11. jaanuar. Teie ettekandest tuli välja, et ka siseminister leiab, et sellel on selline ennetav mõju. Millal see aeg nagu tuli, kui siseminister andis teada enda seisukoha, et see ei ole kiireloomuline asi, vaid sellega on aega küll, et see on lihtsalt tulevikku suunatud ennetav tegevus? Ilmselgelt on sellel kahe erakonna poolt algatatud eelnõul hoopis teine eesmärk, mis on praegusel hetkel välja tulnud. Kas sellepärast ongi menetlus veninud nii palju, et siseministril on teine lähenemine?

Aitäh, hea kolleeg Tarmo Kruusimäe! Sina ju osaled alati meil õiguskomisjoni istungitel, sul on palju küsimusi, aga seda sa küsinud ei ole. Kuna ma pean kajastama komisjoni seisukohti ja komisjoni arutelusid, siis jällegi, ma tulen sellesama asja juurde, et see on väga põhjalik eelnõu mitme seaduse muutmiseks, nimelt kuue seaduse muutmiseks. Ja ütleme niimoodi, et see algatati maikuus ja me kõik teame, mismoodi siis asjad olid. Me teame, kuidas asjad julgeolekupoliitiliselt, geopoliitiliselt on edasi arenenud, aga mööname, et seaduseelnõude koostamine on siiski keeruline ja mõningast aega nõudev töö. Ega selles eelnõus ka ei ole veel kõik täiuslik. Ma vaatan meie hea abilise nõunik Carina Rikarti poole. Ta on kahe käega nõus, et tuleb veel väga tõsiselt tööd teha, et kõik oleks [tehtud] hea tava järgi, et oleks kodu- ja töökorra järgi ja üldse seaduseelnõude, seadusloome kohta käivate põhimõtete järgi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Lihtsalt enda mälu värskendamiseks. Ma mäletan küll neid niinimetatud vaidlusi, mis seal olid. Algselt oli ju eesmärk ikkagi tagada siin turvalisus ja tundus, et see on kiireloomuline. Aga oskate uuesti välja öelda, millal, mis ajal hakkasid tulema need muud ettepanekud, mis siseminister lauale tõi ja mis laialdaselt käsitlevad küll relvaseadust, aga ei ole algse eesmärgiga seotud?

Aitäh veel kord küsimuse eest! Kui nüüd mingit päeva küsida, siis need muudatusettepanekud – meie käsitlesime neid ju novembrikuus. Küllap see teadmine ja ohu- ja riskihinnangud kujunesid aja jooksul. Ega ühe päevaga maailma ei muuda. Nii et siin ma jään selle konkreetse kuupäeva võlgu, aga komisjonile olid materjalid kättesaadavad novembris. Ja see kuupäev on ... Mis ta oli siis? 12. november. Vaat nii!

Jah, nüüd on tõesti nii, et rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Marek Jürgenson, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu hea kolleeg, kes eelnõu ette kandis, juba korduvalt viitas, muudetakse päris palju seadusi selle eelnõuga ja selles eelnõus on päris palju olulist ja vajalikku, mis eriti peegeldab seda olukorda, mis meil tänases aegruumis on.

Aga siiski pean ma esinema ka kriitikaga. Nagu siin juba hea kolleeg Tarmo Kruusimäe vihjas, algsele eelnõule 627, mis puudutas ainult relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmist, on menetluse käigus lisatud terve hulk selle eelnõu eesmärgiga tegelikult sobimatuid muudatusi. Eelnõude menetlemisel kehtib tuntud reegel, et nende kohta ei esitata selliseid muudatusi, mis hägustavad eelnõu mõtet või ei seondu hoopiski eelnõu eesmärgiga ja annavad oma sisu ja taotletava eesmärgi poolest mahult täiesti uue seaduseelnõu mõõdu välja. Eelnõu koormamine selliste täiendustega toob minu arvates kaasa selle, et õiguskorda satuvad sisuliselt toored, piisavalt läbi kaalumata ja huvigruppide ja [teiste] puudutatud isikute poolt läbi arutamata muudatused, mis võivad anda soovitule hoopis vastupidise tulemuse. Selline praktika on kahetsusväärne.

Näitena võib tuua, et sellised muudatused puudutavad ka riigikaitse valdkonna teemasid, muu hulgas sõjarelvade kasutamist Politsei- ja Piirivalveameti, samuti Kaitsepolitseiameti poolt kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Laiemat arutelu vajavad ka muudatusettepanekud, mis annavad politseinikele lahingumoona, sealhulgas granaatide kasutamise õiguse. Ka õiguskomisjoni istungil toodi välja, et nii olulised põhimõttelised küsimused tuleks lahendada kriisideks valmisoleku seaduse eelnõu raames, mille väljatöötamine tegelikult juba käib Vabariigi Valitsuse tasandil. Või siis oleks tulnud Riigikogus algatada eraldi eelnõu selliste muudatuste seadustamiseks.

Tegelikult me hakkasime kõnealust temaatikat päris sisuliselt koos Siseministeeriumiga arutama eelmise aasta märtsikuus. Nagu eelkõneleja viitas, 17. mail see eelnõu algatati. Ja miks tegelikult ei ole me jõudnud eesmärgini? Kõik need muudatused tegelikult oleks võib-olla juba vastu võetud, kui oleks kohe mindud õiget teed ja tehtud erinevad eelnõud. Aga paraku täna me oleme siin. Ja lõpetuseks tahaks öelda, et tegelikult kogu see asi näeb välja selline, et nööbi külge on täna siis õmmeldud pintsak ja pintsaku peale veel on asetatud ka palitu. Ei ole päris hea praktika. Aga sellegipoolest jõudu tööle. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Oli vist märtsikuu, kui Isamaa Erakond algatas relvaseaduse eelnõu, nähes ette, et peatselt terroristlikuks kuulutatud riigi kodanikud ei peaks omama õigust Eesti Vabariigis relva kanda, ning see kehtiks ka [Venemaa] niinimetatud vasall‑ või partnerriigi Valgevene puhul. Mõlemad eelnõud olid küll sisse antud opositsioonierakondade poolt, aga eks maailm ole kogu aeg pidevas liikumises ja mingi hetk see eelmine valitsus, mis on täiesti loogiline, langes. Tulid uued läbirääkimised ja koalitsioonileppes just Isamaa Erakond rõhutas, et see on äärmiselt oluline ja peab koalitsioonileppesse olema sisse kirjutatud. Nagu me meediumi vahendusel teame, üks meie partner koalitsioonist oli üsna häälekalt vastu, et Venemaa kodanikelt relvaluba mingil määral ära võetakse, kuigi me kuulsime arvamusi, et põhiseadusega riivet ei ole, et Eesti Vabariigi kodanikel on õigus [relva] kanda, mitte kohustus, ja [relva] ei ole sugugi kõikidel Eesti Vabariigi territooriumil viibivatel inimestel.

Aga mis me näeme? Pärast seda, kui 17. mail algatati vastavalt koalitsioonileppele see eelnõu, jõudis ta tegelikult meile menetlemise ringi novembrikuus. Kaua tehtud kaunikene ja täis [kõik]võimalikke ettepanekuid! Hea veel, et siseminister ei küsinud arvamust ka, ütleme, Lastekaitse Liidult, näiteks milliste mängurelvade või mulaažrelvadega võiksid lapsed [mängida] ja näiteks kui mitme meetri kaugusel võivad [nad nendega] liivakastist olla ja kui mitu meetrit peab olema kiigeni. See on eelnõu menetluse takistamine. Mis selle eesmärk on, seda oskab öelda tubli kaitseliitlane Lauri Läänemets ise. Kas [kõik] on ajendatud [algsest] eelnõust, nagu see oli? Igatahes on siia tehtud väga palju muudatusi. 

Isamaa on jätkuvalt arvamusel, et see on meede, mis tuleb kiirelt ära teha. Me oleks jõudnud seda teha, kui esimene lugemine ei oleks siin täna, 11. jaanuaril aastal 2023. See tähendab seda, et kui [esimene] lugemine on läbi, on muudatusettepanekute tegemiseks kümme päeva. Siis komisjoni esimees teeb kaasamisringi ja siis me hakkame ka neid muudatusi, mis tulevad siia juurde veel, menetlema. Ja, head rahvaasemikud, valitud pead, kes me peame hoidma, et Eesti oleks turvaline riik meie kodanikele ja teistele siin elavatele inimestele, jõuamegi sinna, et 24. veebruariks ehk siis aastaga me võib-olla isegi saame vastu võetud selle otsuse, millest rääkisid 24. veebruari hommikul kõik murelikud inimesed, kui Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp.

Isamaa taha ei ole see asi jäänud. Ja nii nagu ma enda kõne alguses ütlesin, ka EKRE fraktsiooni taha ei ole see jäänud. Me olime mõlemad küll opositsioonierakonnad, ent ei toiminud meil see niinimetatud ühinenud opositsioon. Aga valu ja mure Eesti tuleviku pärast ja kõik see agressioon, see genotsiidisõda, mida terroristlik riik korraldab praegusel hetkel ühe demokraatliku riigi vastu, see paneb kohustuse: me peame tegutsema kiiremas korras. Me oleme jõudnud 17. maist 11. [jaanuari. Riigikogu on pädev kiirelt tegutsema. Siseminister ütleb], et see on ennetav meede. Ennetustegevus, nagu me teame, on alati hea, aga ta peab [tõesti] olema.

Seega me kutsume üles kõiki ühinguid ja [muid] organisatsioone mitte tegema selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid, sest muidu 24. veebruariks aastal 2023 ei jõua kiirelt töötav Riigikogu seda seadusena välja kuulutada ja me jätame uue Riigikogu ülesandeks lahendada olulised tähtsad küsimused, millega see koosseis hakkama ei saanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 627 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 16.

Nii, läheme edasi. Kuues päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 617 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Eduard Odinetsi.

Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! On tõepoolest au ja hea meel tutvustada teile sotsiaaldemokraatide ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kui olla täpsem, siis me soovime muuta perehüvitiste seadust, sotsiaalmaksuseadust ja töölepingu seadust. Need on need teised seonduvad seadused. Ja asjaolu, miks me soovime kolme seadust muuta, on, et mitte kõiki Eesti peresid ei kohelda meie seadustes võrdselt. Nimelt, meil on seadustega antud hüvitisi, soodustusi, õigusi, aga ka kohustusi, mis laienevad ainult nendele perekondadele, mille moodustavad abikaasad, aga ei laiene perekondadele, mille moodustavad registreeritud elukaaslased kooseluseaduse alusel. Huvitav on see, et meil nendes seadustes on juba praegu olemas osa sätteid, mis laienevad registreeritud elukaaslastele, ja osa sätteid, mis ei laiene. See on ilmselge ebavõrdne kohtlemine ja ilmselge meie vabariigi põhiseaduse rikkumine. Sest antud juhul me ei saa isegi rääkida ebavõrdsete ebavõrdsest kohtlemisest, me räägime täiesti võrdsete ebavõrdsest kohtlemisest.

Aga nüüd järjest seaduseelnõu tutvustamine ja argumendid, miks me arvame, et sellise põhiseadusega vastuolus oleva kaasuse Riigikogu võiks võimalikult kiiresti ära lahendada ja registreeritud elukaaslastega peresid mitte kohelda ebavõrdselt. Seaduseelnõust endast on võib-olla keeruline aru saada, sest see sisaldab rida paragrahve, millele viidatakse. Võib-olla ma lihtsalt põhiliste hüvitiste, õiguste ja kohustuste loetelu tutvustan teile, et te saaksite aru, [kuidas] me soovime laiendada neid õigusi ja kohustusi, mis praegu on abikaasadel ja mida ei ole registreeritud elukaaslastel.

Näiteks õigus taotleda vanemahüvitise saamist, selle õiguse tekkimine ja lõppemine. Praegu saab vanemahüvitist taotleda ka lapse vanema abikaasa, aga seda ei saa teha lapse vanema registreeritud elukaaslane. Samas seadus ütleb väga selgelt, et ka registreeritud elukaaslasel on õigus vanemahüvitisele, aga õigus taotleda vanemahüvitist tal just nagu ei ole. Seda tuleb kindlasti parandada.

Või näiteks meil on olemas terve rida isikuid, kelle eest sotsiaalmaksu maksab riik, ja see puudutab kahjuks seaduses ainult laste vanemate abikaasasid, aga ei puuduta registreeritud elukaaslasi. No kes need [inimesed] võivad olla, kelle eest makstakse praegu sotsiaalmaksu? Näiteks Eestis elav vanema registreeritud abikaasa, kes kasvatab seitset või enamat alla 19-aastast Eestis elavat või välismaal õppimise tõttu perest eemal viibivat last. Selline toetus laieneb ainult lapse vanema abikaasale, aga ei laiene registreeritud elukaaslasele. Või näiteks, kui saadetakse tegevväelane pikaajalisele riiklike ülesannete täitmisele välismaale ja temaga kaasas on mittetöötav abikaasa, kes ei saa pensioni või mingit muud riiklikku toetust, siis tema eest maksab riik sotsiaalmaksu. Registreeritud elukaaslasele, perekonnaliikmele, kes samamoodi läheb tegevväelastega kaasa missioonile, see ei laiene.

Või veel huvitavam juhtum, presidendi abikaasa hüved. Kui president lahkub ametist ja tema abikaasa ei tööta, ei saa riiklikku pensioni ega midagi, siis tema eest maksab sotsiaalmaksu Eesti riik praegu seaduse järgi. Kui meie presidendil oleks mitte abikaasa, vaid registreeritud elukaaslane kooseluseaduse alusel, siis selle registreeritud elukaaslase eest Eesti riik sotsiaalmaksu ei maksaks. Ja neid on terve rida, millistel juhtudel Eesti riik eelistab ühte partnerit teisele partnerile ainult sellepärast, et nende juriidiline staatus Eesti riigi suhtes on erinev. Ühed on abikaasad, teised on registreeritud elukaaslased.

Samas on ka teatud kohustused, mis on seadusesse kirjutatud. Näiteks selline toetus nagu lapsendaja toetus, samuti lapsendaja puhkus. Seaduse järgi õigust lapsendaja puhkusele ei ole lapse bioloogilise vanema abikaasal. Ei ole ka õigust lapsendaja toetusele, kui sa oled lapse bioloogilise vanema abikaasa. Samas, kui teistmoodi vaadata, tekib kohe lapsendaja toetuse ja puhkuse õigus, kui sa oled lapse bioloogilise vanema registreeritud elukaaslane. Ebaõiglane olukord abikaasade suhtes, on ju nii. See tuleb samamoodi likvideerida.

Samuti on terve rida näiteid, mis puudutavad sotsiaalmaksu erijuhtumeid. No võib-olla mõni teist on olnud kunagi füüsilisest isikust ettevõtja. Füüsilisest isikust ettevõtja saab registreerida oma abikaasa oma tegevuses osalevana, maksta tema eest sotsiaalmaksu, mis läheb arvesse. Kui sellel füüsilisest isikust ettevõtjal ei ole abikaasa, vaid on kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslane, siis sellist õigust tal ei ole. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Te näete, päris palju on kõigis kolmes seaduses punkte, kus abikaasadel on ühed õigused ja kohustused ja registreeritud elukaaslastel need puuduvad. Aga juhin tähelepanu: see käib ka kohustuste kohta, mitte ainult õiguste kohta.

Kõik need sätted, millest ma ainult osa siin nimetasin, reguleerivad üksnes lapse vanema abikaasale ettenähtud õigusi ja võimalusi, kuid ei laiene kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslasele. Kordan: see on meie arvates kindlasti vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Nii perekonnaseaduse alusel abielu sõlminud abikaasad kui ka kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslased on oma suhted reguleerinud Eesti Vabariigis kehtivate seaduste alusel, mistõttu tuleb selliseid perekondi kohelda ühetaoliselt. Lapse vanema abikaasale või elukaaslasele seadusega ette nähtud hüved, ka näiteks teatud juhtudel nende eest sotsiaalmaksu maksmine, on vajalikud lapse vanemate, nende abikaasade ja elukaaslaste põhiseaduse § 26 ja § 27 lõikest 1 tuleneva perekonna põhiõiguse tagamiseks. Abikaasade ja registreeritud elukaaslaste erinevat kohtlemist perekonnaelu elamise võimaldamisel ei saa lugeda põhjendatuks ja asjakohaseks. Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt [peavad] lapse vanema abikaasal ja registreeritud elukaaslasel olema samad õigused ja kohustused. Tuleb tagada nende võrdne kohtlemine, täiendades seadust lapse vanema abikaasa ja registreeritud elukaaslase võrdse kohtlemise sätetega. See ongi meie eelnõu sisu.

Aga see ei ole ainult sotsiaaldemokraatide arvamus. Juhin tähelepanu, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on juba aprillis 2018 selgitanud, et kooseluseaduse ja teiste õigusaktide vaheliste vastuolude ilmnemisel tuleb nende ületamisel lähtuda asjakohastest tõlgendamisvormidest ja printsiipidest, näiteks et hilisem seadus muudab varasema. Millest järeldub, et registreeritud elukaaslasele laienevad kõik abikaasa osas kehtestatud reeglid. Seetõttu tuleks lapse vanema kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslase õigusi käsitleda samalaadselt abielus oleva abikaasa sotsiaalsete tagatistega.

Abikaasa ja registreeritud elukaaslase erineva kohtlemise küsimusi sotsiaalvaldkonnas on Riigikogus arutatud ka detsembris 2019. Arutluse all oli riigi poolt sotsiaalmaksu maksmine registreeritud elukaaslaste eest. See on see kaasus, mida ma üritasin teile seletada. Ja kui te vaatate praegu sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punkti 8, siis seaduses on tehtud märge, et Riigikohus on tunnistanud selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks. Ja seda sätet ei saa rakendada, sest see kohtleb sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt ja riivab seetõttu põhiseaduse § 12 lõikes 1 tagatud üldise võrdsuse põhiõigust. Oma otsuses rõhutab Riigikohus, et vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. See on Riigikohtu selgelt väljendatud arvamus.

Nagu ma juba mainisin, tuleb meeles pidada ka seda, et Riigikogu on juba erinevates seadustes võrdsustanud abielus olevad ja kooselulepingu sõlminud isikud. Näiteks on seadusandja juba muutnud perehüvitiste seadust, lülitades vanemapuhkuse ja hüvitiste süsteemi soodustatud isikuna ka registreeritud elukaaslase. Sellest ma alguses ka rääkisin. Õigus vanemahüvitisele on, õigust taotleda ei ole. See on § 33 lõige 1 perehüvitiste seaduses. Või näiteks samas perehüvitiste seaduses toodud õigus isa vanemahüvitisele – te teate, et meil on olemas ema vanemahüvitis ja isa vanemahüvitis. Samamoodi õigus isa vanemahüvitisele laieneb juba praegu ka registreeritud elukaaslastele. Või näiteks jagatav vanemahüvitis. Samamoodi, see juba praegu laieneb registreeritud elukaaslastele. Nii et meil osades sätetes juba praegu on võrdne kohtlemine, osades sätetes jätkuvalt ei ole.

Või näiteks töölepingu seadus. Selles on juba sellised sätted, mis annavad registreeritud elukaaslastele samasugused õigused nagu abikaasadele. Näiteks täisealise sügava puudega isiku hooldamisel saab saada hoolduspuhkust, kui sa hooldad oma registreeritud elukaaslast või abikaasat. Samamoodi sätestab töölepingu seadus registreeritud elukaaslase õiguse saada isapuhkust samadel alustel nagu abikaasa.

Nii et me oleme päris palju tööd juba teinud, aga nagu te meie tänasest eelnõust näete, päris palju on veel minna. Lisaks kahele tsiteeritud Riigikohtu lahendile on ka mitmes teises lahendis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud, et Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑des 26 ja 27 tagatud perekonna põhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. Isikul on õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitab tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Riigikohtu arvates seadusandja peab kehtestama perekonna põhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. Riigikohus märgib ka ühes konkreetses lahendis, et samuti nagu eri soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonna põhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest.

Samuti juhin teie tähelepanu, et eelmise aasta märtsis, 2022, vabariigi tollane valitsus, tollane koalitsioon tuli siia Riigikokku samamoodi nende kolme seaduse muutmisega ja taotles selle ebavõrdse kohtlemise lõpetamist. Toodi välja samasugune argumentatsioon, mille abil ma olen üritanud teid siin praegu veenda selles, et kõik Eesti perekonnad vajavad ühesugust Eesti riigi kaitset ja abikaasade perekond ei erine riigi silmis kuidagimoodi registreeritud elukaaslaste perekonnast. Riigikohtu arvukad lahendid kinnitavad seda, kinnitavad, et neid perekondi tuleb kohelda võrdselt, kuna nad on võrdsed. Ja sellest tuleneb meie eelnõu.

Loodan teie toetusele, head kolleegid, sest praegu kõik need registreeritud elukaaslased, kes loodavad teatud tüüpi hüvitistele, sotsiaalmaksu erisustele, töölepingu erisustele, peavad iga kord pöörduma kohtu poole, läbima kogu selle teekonna. Ja kohus igal juhul otsustab, et nende õigused on võrdsustatud. Teeme selle asja üks kord ja korraga, säästame neid inimesi kohtus käimisest. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele. 

Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et kui me nüüd selle seaduse vastu võtame, siis registreeritud kooselus elavatel inimestel enam ühtegi probleemi ei ole, sellega on kõik kitsaskohad lahendatud. Ja see kehtib nii mehe ja naise vahelise suhte kui ka samasooliste suhte puhul. Nüüd on siis kõik kooseluseaduse rakendusaktid tasahilju ära rakendatud.

Aitäh! Päris nii see ei ole. Me selle seadusega lahendame terve rea olulisi probleeme, mis puudutavad riigipoolset tuge erinevate perehüvitiste, sotsiaalmaksu erisuste ja töölepinguga võimaldavate puhkuste näol. See ei lahenda registreeritud elukaaslaste kõiki probleeme, mis kunagi oleks võinud lahendada kooseluseaduse rakendusaktidega. Kõik need probleemid lahendab üks väga lihtne liigutus, see on perekonnaseaduse § 1 muutmine. See on väga lihtne lahendus, siis lahenevad ka kõik muud probleemid. Tundub, et selleks meil konsensust hetkel ei ole, aga loodetavasti on konsensus nendes muudatustes, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud Riigikohus, mis on ilmselgelt põhiseadusega vastuolus, mis on juba seadustes sees, aga mitte igal pool ja mitte igas sättes. See tuleb ära lahendada. Ja remargina märgin ka, et "samasoolised" ei ole õige sõna. Õige on öelda "samast soost isikud".

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! No põhiseadust te olete küll väänanud nii võimsalt, kui vähegi üldse on võimalik, kui ette võib keegi kujutada. Meie perekonnaseadus ütleb ilusti: "§ 1. Abielu sõlmimise eeldused. (1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel." Ja nagu ma aru saan, teie jaoks on peamine probleem see, et perehüvitiste seadus näeb ette ainult abiellumise puhul üksnes abikaasale neid õigusi. Samas, põhiseaduse § 12 ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu. Ma ei saa aru, mida teie arvates on rikutud. Mina ei tea ühtegi juhtumit, kus meesterahvale öeldakse, et te ei tohi naisega abielluda, nagu meil seaduses öeldakse, et abielu on mehe ja naise vaheline. Samuti ma ei tea ühtegi juhtumit, kus naisele öeldakse, et te ei tohi mehega abielluda. Järelikult ei saa siin olla ka soo tõttu diskrimineerimist. Öelge, kas teie teate sellist juhtumit, mis takistaks mehel naisega abiellumast või naisel mehega abiellumast.

Aitäh! Mina tean neid juhtumeid arvukalt, millal seadus keelab ühel naisel või ühel mehel abielluda teise mehega või naisega, vastavalt eri soost isikuga, eks ju. Minu meelest ka perekonnaseadus loetleb asjaolusid, millisel juhul ei tohi abielluda. Näiteks, kui sa oled juba abielus, siis see on takistus. Teiseks ei tsiteerinud mina ja ei tõlgendanud põhiseadust mina. Mina tsiteerisin teile arvukaid Riigikohtu lahendeid. Riigikohus on juba ammu võrdsustanud perekonnaseaduse alusel abielu sõlminud isikud ja kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslased. See on üks asi. Teine asi on, et Riigikohus ja ka mina apelleerime nendele põhiseaduse paragrahvidele, mis räägivad perekonnaõigusest ja riigipoolsest kaitsest kõikidele perekondadele.

Ja tuletan ka seda meelde, et ükski Eesti seadus ei defineeri, mis asi on perekond. Eesti seadus defineerib, mis asi on abielu, ja tõepoolest, seaduse järgi abielu on mehe ja naise vaheline liit. Aga mis asi on perekond, seda seadus ei ütle, ja seadus ei ütle, et abielu võrdub perekond. Ja siiamaani ka Riigikohus on tõlgendanud seda, nii palju kui mina olen neid kaasuseid ja lahendeid lugenud, et kooseluseaduse alusel sõlmitud kooselulepingud ja nende alusel registreeritud elukaaslased on võrdsed perekonnaseaduse alusel abielus olevate isikutega. Niisuguseid lahendeid on tehtud järjest ja järjest. Need lahendid on isegi seaduses. Vaadake perehüvitiste seadust. Ma teile rääkisin, et §-s 6 on [märkusena] otsesõnu kirjutatud: see erisus, mis on seaduses tehtud abikaasadele ega laiene registreeritud elukaaslastele, on põhiseadusega vastuolus. Ja seda ei ole mina välja mõelnud. Aga ma olen Riigikohtuga loomulikult nõus, eriti olles põhiseaduskomisjoni esimees. Meie mure on selles, miks me saadame kõik need perekonnad taotlema endale õigusi kohtust. Iga kord kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks, iga kord annab neile õiguse. See on minu jaoks probleem. Aga nagu ma juba ütlesin eelmisele küsijale vastates, see probleem on võimalik väga lihtsasti ja väga kiiresti ära lahendada, muutes perekonnaseaduse esimest paragrahvi.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin seaduses on räägitud registreeritud elukaaslastest, aga teie olete siin pidevalt rääkinud kõikidest perekondadest. Kui ma vaatan eesti keele [seletavat] sõnaraamatut, siis perekond on abielupaar koos järglastega ja nii edasi. Kui ma vaatan uusimat sõnaraamatut, siis seal on igasugune kooselu ja registreeritud paarid, elukaaslased ei ole eraldi kuidagi välja toodud. Kui ma vaatan põhiseadust, millele te korduvalt olete apelleerinud, siis seal on perekonda käsitletud ainult läbi abielu. Ei ole kuskil põhiseaduses registreeritud või registreerimata kooselu.

Ma tahangi aru saada, mis on teie meelest perekond. Sest te tahate muuta mitte ainult seadust, vaid ka eesti keele sõnavara. Mis asi on perekond ja miks te nimelt registreeritud elukaaslased [panete] sellisesse privilegeeritud olukorda? Kus on kärgpered? Pealegi, te ... (Juhataja: "Aitäh, hea kolleeg!") rääkisite bioloogilistest isadest ja emadest nii edasi. 

Aitäh! Nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, Eesti seadusandlik ruum ei defineeri perekonda. Me võime vaadata erinevaid sõnaraamatuid, erinevatel aegadel välja antud sõnaraamatuid. Ma ei tea, võime vaadata Google'ist, Vikipeediast, kust iganes. Ilmselt on meil igaühel enda isiklik arvamus, mis asi on perekond, kui palju inimesi on perekond. Antud juhul me räägime paaridest, kes on oma suhte Eesti riigis Eesti riigi seaduse alusel ära vormistanud ja deklareerinud Eesti riigile, et nemad on nüüd perekond. Üks perekond, kes on riigis registreeritud seaduse alusel, seaduse antud reeglite alusel ja teatud välistustega, on need, kes on perekonnaseaduse alusel abielu sõlminud. Ja teised, kes on läbinud täpselt samasuguse protseduuri, samamoodi seaduse alusel, samamoodi välistustega, samamoodi reeglite alusel, mis riik on kehtestanud, on kooseluseaduse alusel sõlminud kooselulepingu, sõltumata oma soost. Sellepärast neid kahte tüüpi peresid, kes on toimetanud täpselt samasuguses õigusruumis, tulebki käsitleda võrdselt.

Need asjad ei laiene kõikidele inimestele, kes elavad koos erinevates formaatides, peavad ennast perekonnaks ja nii edasi. On ka leibkonnad ja nii edasi, kes on erinevates seadustes erinevalt defineeritud ja nimetatud. Antud juhul me räägime registreeritud paaridest kas ühe seaduse alusel või teise seaduse alusel. 

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kuulan ja vaatan teie esinemist, mismoodi te siin seadusi väänate, üht- ja teistpidi – kohe muigama ajab natukene. Ma ei hakka muidugi kommenteerima praegu seda, mis puudutab kooseluseadust, mille rakendusakte ei ole tegelikult Riigikogu vastu võtnud. Nii et neid ei saa nagu rakendada. Ma küsisin seda ka Riigikohtu esimehe käest. Ta ütles, et ah, me pidime midagi tegema, ei saa ju niimoodi auku olla. See lause ütleb seda, et tegelikult kohtuvõim on asunud seadusandja kohustusi täitma, mis tegelikult ei ole lubatud. Aga mind huvitab praegu see. Te räägite, et perekond on määratlemata. Mina loen välja, et põhiseaduse § 27 ütleb järgmist: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all." Seletage mulle ära, mismoodi on võimalik samasoolistel inimestel tagada rahva püsimine ja kasvamine ...

Aitäh!

... ehk siis ...

Aitäh, hea kolleeg! 

... lapse saamine.

Aitäh! Toonitan veel kord: "samasoolised" ei ole õige mõiste, tuleb rääkida "samast soost isikutest". Seda esiteks. Teiseks, sõltumata, mis soost on inimene, mis soost on tema partner, mitte ükski seadus ega mitte miski muu ei ole neilt ära võtnud võimet saada lapsi. Lapsi on võimalik saada ka üksinda, lapsi on võimalik saada abielus olles, lapsi on võimalik saada, olles registreeritud partnerlussuhtes nii teise mehega kui ka teise naisega. See ei ole keelatud ja see on täiesti võimalik. Ja täiesti vabalt kooselupartnerid, kes väga tihti on meessoost ja naissoost isik, saavad panustada Eesti rahva püsimisse ja kasvamisse. Sellelesamale paragrahvile 27 ja samale Eesti riigi kaitsele viitab oma lahendites ka Riigikohus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aitäh sellise innuka ettekande eest! Aga ma küsin, kui palju on selliseid homoseksuaalseid paare, kelle eestkõnelejana te praegu meie ees olete. Palju neid umbes on? Ja mis laadi need nii-öelda suhted on?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ei ole ei homoseksuaalsete ega heteroseksuaalsete inimeste ega paaride eestkõneleja. Mina kõnelen Eesti perede eest ja kõikide Eesti perede võrdse kohtlemise eest. Ja ma esitlen teile sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis on ellu kutsutud selleks, et kõik Eesti pered, sõltumata sellest, kas nad on perekonnaseaduse alusel moodustatud või kooseluseaduse alusel moodustatud, oleksid seadusandja poolt võrdselt koheldud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma vaatan, et teil on põhiseaduskomisjoni esimehena – olete vist, jah? – täielik pudru ja kapsad, kui [tegu on] põhiseadusega. Mina küsisin teie käest, et kui perekond rahva püsimise ja kasvamise [alusena] on kaitse all, siis kuidas on võimalik samasoolistel isikutel saada lapsi ehk kasvatada perekonda. Teie räägite mulle seda, et lapsi on võimalik saada küll, kas või üksipäini. See on lapse ümbervormistamine, mitte see ei ole perekonna kasvamine. Kas te saate sellest [erinevusest] aru?

Aitäh! Ma olen põhiseaduskomisjoni esimees. Olen hästi teadlik, millest räägib meie Eesti põhiseadus. Ja jätkuvalt olen seda meelt, et kõik Eesti inimesed on võimelised panustama Eesti riigi ja Eesti rahva püsimisse ja kasvamisse. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Täna on hea päev. Infotunnis teie erakonna esimees, no ütleks niimoodi, tegi ennast lolliks. Ja nüüd teete teie ennast lolliks, segades kõikvõimalikke termineid, mõisteid: perekond, kooselu, paar ja ma ei tea veel, mida te sinna lisate, ei hakka loetlema, mul aeg saab otsa. Aga kas te annate endale aru, et kui te räägite sellest, et ka samasoolised paarid võivad panustada Eesti demograafilisse arengusse, siis tegelikult te räägite inimkaubandusest. Te räägite sellest, et soodustada inimkaubandust. Keegi ostab kuskilt lapsi. See on moraalitu. See on täiesti vastuvõetamatu. Perekond on mees, naine ja lapsed, mitte paar, kes ostab lapsi. 

Aitäh selle kommentaari eest! Mina ei ole teiega nõus ja mina kindlasti ei räägi inimkaubandusest ega laste ostmisest. See eelnõu räägib nendest peredest, kus on juba lapsed olemas, ja et kõik need pered saaksid võrdset kohtlemist, võrdseid peretoetusi, võrdseid perehüvitisi, võrdseid puhkuseid ja võrdseid sotsiaalmaksu erisusi, mis on kõikidel teistel peredel. Mingist muust eesmärgist siin rääkida ei saa. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Viis aastat tagasi tuli toonane president Kersti Kaljulaid välja sellise lausega, tsiteerin: "Viimane aeg on hakata rääkima sellest, millised saavad olema tulevikus inimeste suhted, sealhulgas seksuaalsed suhted, robotitega." Viis aastat on möödas, see oli suurel e-riigi teemalisel nõupidamisel. Viis aastat on möödas. Kas sotsiaaldemokraadid on mõelnud selle eelnõu puhul või ka mõne teise puhul, võib-olla on [plaanid] valmis, millised saavad olema peresuhted näiteks robotiga, kaasa arvatud seksuaalsuhted ja laste saamine-ostmine? Olete mõelnud selle peale? Viis aastat on möödas sellest novaatorlikust mõttest. 

Antud eelnõu, mida mina esitlen ja mille on algatanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, ei puuduta seksuaalsuhteid inimeste vahel ega robotite vahel ega inimeste ja robotite vahel. See eelnõu puudutab Eesti Vabariigi seaduse alusel Eesti riigis sõlmitud abielus olevate isikute ja kooselus olevate isikute võrdset kohtlemist, kui see puudutab sotsiaalvaldkonna teenuseid, õigusi ja kohustusi. 

Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Hea Eduard! Tegemist on ju väga mõistliku ja mitmetele inimestele head tegeva eelnõuga, [mille mõtet] Riigikohus on ka mitmel puhul toetanud. Aga mind tegid need küsimused ärevaks. Kas selle eelnõuga, kui me selle vastu võtame – ma loodan, et võtame – kellelgi ka midagi halvemaks läheb?

Aitäh, Toomas, selle küsimuse eest! Minu arvates ei lähe kellelgi midagi halvemaks, kelleltki midagi ära ei võeta. Kuigi, kui nüüd mõelda natukene, siis ma vist olen ka oma ettekandes juhtinud tähelepanu sellele, et registreeritud elukaaslased jäävad mõnest toetusest vastupidiselt ilma ja nendele tuleb lisakohustusi. Just registreeritud elukaaslastel. Praegu on teatud kohustused ja puudub õigus teatud hüvitistele abielus olevatel isikutel, aga registreeritud elukaaslastel see õigus endiselt on olemas. Siis, kui niimoodi konstrueerida seda vastust, siis ainukesed, kes kaotavad selle seaduseelnõuga, on registreeritud elukaaslased.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kui inimesed elavad koos vabaabielus, siis see on nende valik. Ja kui nad tunnevad ühel hetkel, et seadus mingitel põhjustel neid ahistab, jätab mingitest hüvedest ilma, siis on nendel äärmiselt lihtne registreerida enda kooselu abieluna. Me alles hiljuti võtsime vastu otsuse, et isegi elektrooniliselt saab selle avalduse esitada. Mis on Eesti seadustes sellist, mis takistab koos elaval paaril oma abielu registreerida? On teil selliseid fakte?

Jaa, loomulikult. Loomulikult! Perekonnaseaduse § 1 ütleb, et abielluda saavad ainult erinevast soost isikud. See tähendabki seda, et koos õnnelikku elu elavad, vabaabielus elavad samast soost isikud ei saa astuda abiellu, sest Eesti seadused ei võimalda. Eesti seadus pakub neile teistsugust kooselu vormi, milleks on kooselulepingu alusel registreeritud elukaaslasteks olemine. Ja nad valivad selle võimaluse just selleks, et saada riigilt teatud teenuseid, teatud hüvesid, teatud toetusi. Seda nad teevad. Aga küsimus ongi tekkinud sellepärast, eks ju, et kui sa oled [oma kaaslasega] erinevast soost, siis sul on ühed õigused, aga kui sa oled temaga samast soost, siis sul on hoopis teised õigused. Nii sotsiaaldemokraadid, Riigikohus kui ka terve mõistus ütlevad, et see ei ole õige.

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te olete siin kogu aeg rõhutanud, et te olete põhiseaduskomisjoni esimees, seega meie, ütleme, õigusloome A, ja võib-olla Heljo Pikhof, kuna ta on õiguskomisjoni esimees, on siis see O. Teie kahekesi lootegi Eesti Vabariigi õiguspädevuse praegusel hetkel vastavalt koalitsioonileppele. Ja te räägite, et meie abieluseaduse § 1 takistaks, et samasoolised [abielluvad omavahel]. Aga ma loen sealt ka edasi: näiteks omavahel ei või abielluda otsejoones üleneja ja alaneja sugulane, vend ja õde ning poolvend ja poolõde. Ning selles §-s 1, mida te muuta [tahate], on kirjas ka, et omavahel abielluda võivad ikkagi täisealised isikud. Kuidas te kommenteerite [seda], et § 10 ütleb – esimene lause –, et abielu on tühine, kui abielus on samast soost isikud? Kas see ei ole probleem? Need probleemid kajastuvad kõik teie poolt tehtud rahvaküsitlust [puudutanud] muudatusettepanekutes, mis oli aasta tagasi.

Aitäh! Esiteks, ma ei ole rõhutanud, et ma olen põhiseaduskomisjoni esimees, seda tegid küsijad. Aga seda ma olen. Ja teiseks kordan mitmendat korda: see eelnõu kuidagimoodi ei puuduta abielu institutsiooni, see kuidagimoodi ei muuda perekonnaseadust. See lahendab probleemi, mis on meil olemasolevas seadusruumis ja millele on korduvalt tähelepanu juhitud. Eelnõu lahendab ebavõrdse kohtlemise muresid, ei midagi muud.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud Eduard! Iseenesest on muidugi väga huvitav olnud see vestlus ja see diskussioon. See näitab väga selgelt ära, kui valesti on meie ühiskonnas õigusloomes midagi tehtud: kuidas on meil tegelikult tekitatud paralleelabielu institutsioon, kuidas meil on tegelikult põhimõisteid lõhutud. Siit tuleb väga selgelt välja, et ega me enne sellest õiguslikust nihilismist jagu ei saa, kui me oleme kooseluseaduse tühistanud. Sealt need segadused tulevad.

Teiseks, sa siin ka eksitad, kui sa väidad, et kohtud on järeldanud, justkui igasugune kooslus oleks perekond. Isegi kui kohus on öelnud Riigikohtu tasandil, et on perekonnaga võrdsustatud suhted, see ei tähenda, et need on perekonnad. Sellepärast ka samasooliste kooselu ei ole mitte perekond, vaid perekonnasarnane moodustis, mis tuleneb sellestsamast õiguslikust nihilismist.

Kuid kõige huvitavam küsimus on see, et sa väitsid, et ka üksi on võimalik lapsi saada. Vot see mind huvitab küll. Kuidas see toimub? Igas situatsioonis, kui meil toimub reproduktiivne tegevus, ei ole see seotud mitte kunagi ainult ühe isikuga. Kuidas see ikkagi võimalik on? (Juhataja: "Aitäh!") Palun, ole hea, vasta!

Aitäh! Ma ei tahaks siin laskuda diskussiooni laste saamise võimaluste üle. See ei ole mingil juhul selle eelnõu eesmärk ega teema ega taotlus. Meie soovime, et kooseluseaduse alusel sõlmitud kooselulepingu alusel registreeritud elukaaslased oleksid koheldud perehüvitiste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse mõistes võrdselt perekonnaseaduse alusel abiellunud isikutega. Ei midagi muud. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Jaa, see osa on ka mulle veel arusaamatu, kuidas kaks meest lapsi saavad, aga ju te selle tulevikus äkki meile kuidagi ära seletate.

Aga te vastasite enne siin Kert Kingo küsimusele ja tõite perekonnaseadusest välja ühe punktina, mis juhul ei või abielluda. Kui kaks isikut tahavad abielluda, kellest vähemalt üks on abielus, siis nagu ei või, seaduses on keeld. Kas sotsiaaldemokraatidel on plaan tulla välja ka mingisuguse sellise eelnõuga, kus see nõue, mis praegu kehtib, on välja võetud? 

Aitäh! Ei, sotsiaaldemokraatidel ei ole hetkel plaani tulla välja eelnõuga, mis kuidagimoodi lubab olla samaaegselt abielus mitme isikuga. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minule tundub, et see on väga huvitav diskussioon, ja on tore, et teie paistate olevat samasooliste isikute teemaga väga hästi kursis. Olete teada andnud, missuguseid termineid tuleb kasutada. Samuti olete te muide varem pooldanud vihakõne mõiste laiendamist Eestis. Ma nüüd kasutangi võimalust, et teie ekspertarvamust küsida, et mitte eksida. Nimelt ähvardab ühte Norra lesbist kunstnikku kriminaalsüüdistus võimaliku vihakõne tõttu, kuna ta väitis, et mehed ei saa olla lesbid. Mina küsingi seda – ja vabandan, kui ma termineid peaksin valesti kasutama –, kas mehed saavad olla lesbid või ei saa mehed olla lesbid? 

Aitäh! Ma kahjuks ei saa sellele küsimusele vastata, kuna see ei ole seotud selle eelnõu temaatikaga. Nagu ma meie kodu- ja töökorra seadusest aru saan, sellised küsimused tuleb katkestada. Need ei puutu asjasse.  

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea sõnavõtja! Te ütlesite, et te tuginete siin perehüvitiste [seadusele]. See teatavasti hõlmab ikkagi toetusi lastele. Samal ajal te ei taha arutada seda teemat, kuidas on võimalik meesterahval lapsi saada. Seletage mulle see ära! Minule teadaolevalt sünnitusmajas meessünnitajaid ei ole olnud. Kuidas siis see perehüvitiste seadus kahe mehe koos oleku puhul perekonda – teie väidetud perekonda – saab puudutada, kui lapse saamine ei ole oluline ja me teame, et ei ole võimalik mehel lapsi saada?

Aitäh, austatud küsija! Mitmekümnendat korda ütlen siin saalis nii teile kui ka kõikidele teistele kolleegidele: see seaduseelnõu kuidagimoodi ei reguleeri laste saamise küsimust. Küll aga reguleerib see perehüvitiste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse muutmist, et tagada kõikidele inimestele, kõikidele peredele võrdne kohtlemine. Ja mis puudutab perehüvitiste seadust, siis see ei ole suunatud ainult lastele. See on suunatud ka peredele, on suunatud laste vanematele ja on suunatud laste vanemate abikaasadele, on suunatud eestkostjatele, on suunatud hooldajatele. Teil on väga kitsas arusaam, mida käsitleb perehüvitiste seadus.

Auväärt ettekandja, teile rohkem ... Siiski on. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mind väga häiris, kui te üle-eelmisele küsimusele vastasite, et juhataja peaks sellised sõnavõtud üldse katkestama. Siin on tunda väga tugevat diktatuuriihalust, kaugel ei ole ka poliitiliste oponentide suukorvistamine ja jälitamine. See oli väga ohtlik märkus minu meelest, et juhataja peaks katkestama parlamendis parlamendi liikme küsimuse. Aga ma küsin lühidalt. Rene Kokk juba mainis mitmenaise- ja mitmemehepidajaid, mis erinevates kaugemates kultuurides on levinud. Sotsiaaldemokraadid Lääne-Euroopas ikkagi võitlevad väga jõuliselt ka selliste peremudelite eest. Millal sotsiaaldemokraadid Eestis sellised pered kilbile tõstavad?

Aitäh! Kui te kuulsite kolleegi küsimust, siis ma loodan, et te kuulsite ka minu vastust. Ma ütlesin, et see seadus seda küsimust ei puuduta. Ja teiseks, sotsiaaldemokraatidel ei ole hetkel ega lähitulevikus plaaniski algatada mingeid eelnõusid, mis puudutaks abielu sõlmimist mitme isikuga. Seda ma vastasin ja kordan veel kord. Mis puudutab suukorvistamist, siis minu arusaam kultuurist, mis siin saalis olema peaks, on see, et esitatakse selliseid küsimusi, mis puudutavad konkreetset eelnõus käsitletavat teemat, mitte mingeid muid teemasid. Sellepärast ma ei kavatse vastata sellistele küsimustele.

Aitäh! Siim Pohlak, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma pöördun nüüd auväärt juhataja poole, kuna ettekandja ikkagi jäi endale kindlaks, et ei tohiks esitada mingit tüüpi küsimusi. Kas juhataja nõustub ettekandjaga ja ongi niimoodi, et me tegelikult ei tohigi küsida teatud asju ettekandjate käest? Kas see on kuidagi reguleeritud meie töö- ja kodukorras?

Aitäh! Meie töö- ja kodukord võimaldab esitada kõiki küsimusi, mis on kooskõlas hea tava ja poliitilise kultuuriga ega ole kuidagi pahuksis Eestis kehtestatud seadustega. Nii et sõna on vaba ja puldist kõnelejal ole õigust ega ka kohustust kutsuda kuidagi küsijaid korrale, kui, ma veel kord kordan, küsimus on igati korrektselt esitatud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma jätkan samalt kohalt, mida Siim Pohlak küsis. Kas ettekandjal on õigus keelduda vastamast? Meie kodukord ütleb, et Riigikogu liikmel on õigus esitada küsimusi ja ta ootab ka vastust. Aga antud hetkel ettekandja ütles demonstratiivselt välja: ma ei kavatse sellele küsimusele vastata. Kuidas te suhtute sellisesse asjaolusse?

Aitäh! No minu suhtumine ei ole praegu oluline. Me peame kõik lähtuma kodu- ja töökorrast. Ja ärme dramatiseerime olukorda üle. Siin on korduvalt olnud juhtumeid, kus vastaja ei oska küsimusele vastata, ja seetõttu jääb ka vastamata. Ja on korduvalt olnud küsimusi, mis ei ole teemakohased, mis ei puuduta üldse arutelu all olevat punkti. Ja siis jääb vastajale vabadus otsustada, kas vastata või mitte. Nii et ei ole see elu meil siin nii mustvalge. Aga ärme dramatiseerime olukorda üle. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, selgituse eest! Aga meie ei pea praegu mingit kodu- ja töökorda muutma. Küsimus on selles, et kui ma küsin või näiteks Siim Pohlak küsib küsimuse ja ettekandja teatab, et ta ei kavatse sellele vastata, siis see tähendab ju seda, et ta rikub töö- ja kodukorda. Ja mida rohkem me laseme sellistel pretsedentidel juhtuda, seda hullemaks meil see olukord läheb. Nii et ei ole mõtet istungi juhatajatel enam hädaldada, miks nii palju protseduurilisi küsimusi on. Kui te ise seda ei jälgi ja ei järgi nii-öelda seda menetlust, mis siin praegu käib, siis on ju tegelikult istungite juhatajad põhjustanud sellise olukorra, et protseduurilisi küsimusi on palju. Vaidlete vastu mulle või?

Aitäh! Ei, mina teiega ei taha vaielda ja ei suudagi vaielda kindlasti. Aga teinekord on vastamata jätmine ka vastus. Vaikimine on ka vahest vastus, ja mõnikord isegi palju sisukam vastus kui viis minutit juttu. Tarmo Kruusimäe, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan, hea [ase]esimees! Mul ongi protseduuriline. [Jah, saab] tõlgendada seda, et kas ta kavatseb või ta ei kavatse vastata. Aga [ütleme,] et kavatseb. Mu küsimus on: kas ettekandja on adekvaatne, kui ta on korduvalt ütelnud, et abieluseaduse § 1 muutmine lahendaks probleemid ja seda nad lähevadki tegema, ja siis ta ütleb kohe järgmisele [küsijale], et nad ei kavatse abieluseadust või perekonnaseadust üldsegi muuta? Mis see kavatsuse mõju siis on? Võib-olla see ongi tühipaljas sõnakõlks, mille peale ettekandja võib öelda, et ma ei kavatse sellele küsimusele vastata. See tegelikult on ju menetluse puhul meil siin kodukorras nagu halvustav [vastus], et ma ei kavatse teile vastata. See tundub kuidagi isikustatud rünnak [olevat]. Või ma saan valesti aru?

Aitäh! Minu teada on kõik Riigikogusse valitud isikud teo- ja vastutusvõimelised isikud. Nii, tundub, et rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole. Indrek Saar, palun!

Tänan! No on olnud jälle taas väga kainestav arutelu, võib selle kohta öelda. [Need on] huvitavad seosed, mida Kalle Grünthal suudab kodu- ja töökorra seaduses ja põhiseaduses leida. No tõesti, on vähe selliseid inimesi, kellel sellised loogikad tekiksid. Aga mis mind murelikuks teeb, on see suhtumine: Kalle Grünthal suutis oma küsimuses nimetada kõiki neid inimesi, kes on kunagi lapsendanud, lapse ümbervormistajateks, ja seda täiendas järgmisena küsinud Mart Helme sellega, et ta jõudis sealt välja inimkaubanduseni. See võib olla nii mõnelegi inimesele solvav. Nii et ma palun kolleege: valige oma sõnu. Aga minu küsimus ettekandjale on see. Sa tõid välja selle, et tegelikult on 2022. aasta märtsis valitsus juba analoogse asjaga Riigikokku tulnud. Kas sa selgitaksid, miks Riigikogu ei saanud hakkama selle ebavõrdsuse küsimuse lahendamisega?

Aitäh! Jaa, tõepoolest, tollane valitsus tuli selle ettepanekuga. See oli, kui ma õigesti mäletan, suur pakett väga erinevaid perehüvitiste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse muudatusi, mis lahendanuks väga paljude perede jaoks terve rea erinevaid probleeme, mis olid kuhjunud ja mis oli väga oluline võimalikult kiiresti enne 1. aprilli ära lahendada. Aga vähemalt üks fraktsioon siin Riigikogus – kui ma õigesti mäletan, siis see oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon – esitas sinna nii palju muudatusettepanekuid, et selle olulise seaduse muude punktide jõustumine oleks siin kuudeks aruteludesse takerdunud. Ja tollane valitsus otsustas selleks, et need olulised muudatused, mis tol hetkel olid [plaanis], jõustuks, võtta tagasi need muudatusettepanekud, mis puudutasid kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslasi.

Mind teeb selle asja juures kurvaks ka see, et koos sellega võeti seadus[eelnõust] välja terve rida registreeritud elukaaslasi puudutavaid sätteid, mis olid seal veel enne seda, kui märtsis 2022 valitsus tuli välja täiendavate ettepanekutega. Väga kurb, et see kõik on juhtunud. Loomulikult on väga kurb, et valitsus allus ühe Riigikogu fraktsiooni sellisele šantaažile, sest tollasel valitsusel tegelikult oli võimalik siduda see eelnõu usaldusega ja kogu see pakett korraga vastu võtta. Sellisel juhul tänast arutelu polekski toimunud.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Kuulsin, et kolleeg Saar ütles, et see on kainestav. Kas kolleeg Saar on joobes või, et selle eelnõu puhul on tal lootus kaineks saada?

Aitäh! Küllap see on mõeldud ikka ülekantud tähenduses. Eesti keel on väga rikkalik. Läheme edasi. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Tõepoolest väga huvitav diskussioon. No kui me räägime perede võrdsusest, siis ma arvan, et ootuspäraselt EKRE ja Isamaa sumisevad nagu mesilased ümber selle eelnõu. Neid sellised asjad alati erutavad väga. Aga ma mõtlen, ma lihtsalt vaatan siia saali: austatud ettekandja, kus on Euroopa liberaalide perre kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond? ALDE‑le ju väga lähevad korda perede võrdsed õigused ja üldse inimeste võrdsed õigused. Ent neid siin saalis üldse pole, varjuvad kuskil maastikul. Kas nad on mõnel ALDE üritusel äkki või kas teie teate, kuhu nad on kadunud?

Aitäh, Raimond, selle küsimuse eest! Mina olen siin juba pikemat aega puldis, mina kahjuks ei tea, mis toimub praegu Keskerakonna või Reformierakonna fraktsioonis. Võib-olla nad on seotud mõne olulise sündmusega, mis toimub siin Riigikogus? Võib-olla nad oma fraktsiooni koosolekul praegu arutavad, kas toetada sotsiaaldemokraatide ja Raimond Kaljulaidi algatatud perehüvitiste seadust, sotsiaalmaksuseadust ja töölepingu seadust muutva seaduse eelnõu. Ma loodan, et kui tuleb see oluline hetk, et tuleb oma liberaalset maailmavaadet väljendada hääletamisega, siis nad on kõik ilusti saalis ja teevad seda ja toetavad sellist liberaalsete erakondade põhilist väärtust, mis on võrdne kohtlemine. Vähemalt selles küsimuses sotsiaaldemokraadid ühinevad sellise väärtusega ja täna mul on õnn ja au seda siin esindada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me räägime siin tõepoolest perehüvitistest ja teie ütlete, et kaks meest on ka perekond. Me oleme siin korduvalt küsinud, kuidas need kaks meest saavad lapsi, et saada neid perehüvitisi. Te ei suuda vastata. Samas ütlete, et lapsi ei tohi osta. Kuidas siis need kaks meest need lapsed saavad? Kas röövivad või rendivad? Ja samas me teame, meedias on sellest korduvalt räägitud, et Eestis on kaks meest, kes avalikult on rääkinud, et nemad ostsid endale lapsed. Nad on seda protsessi ka detailselt kirjeldanud. Ma siis küsin: kuidas te ikkagi [tõlgendate], kas see on teie meelest inimkaubandus või ei ole? Ja minu teine, ütleme, sellest lähtuv küsimus on: mille põhjal kahe samast soost isiku vahel registreeritud kooselu käsitletakse perena? Millisest seadusest see tuleneb? 

Aitäh! Ma kordan nüüd ma ei tea juba kui mitmendat korda, et see konkreetne eelnõu kuidagimoodi ei puuduta, ei reguleeri laste saamise küsimust. See eelnõu reguleerib olukordi, kui inimestel on juba lapsed, kui neil tekib õigus perehüvitistele, kui neil tekib õigus teatud tüüpi sotsiaalmaksu erisustele, kui neil tekib õigus teatud tüüpi töölepingu seaduses sätestatud puhkusele. See seadus[eelnõu] reguleerib seda. Ja siin me räägime sellest, mida korduvalt on väljendanud ka Riigikohus: perekonna kaitse [kohustus], mis on põhiseaduses, laieneb [peale] abielus olevate isikute ka kooselus olevatele isikutele ja sellepärast tuleb neid [isikuid] võrdselt kohelda. 

Aitäh! Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetav ettekandja! Teie argumente kuulates saan ma aru, et teie keskne jututeema siinkohal on võrdsus, ja võrdsus on see põhjus, miks te seda eelnõu peate vajalikuks. Nüüd, teada on ju, et võrdsus ja õiglus ei ole tegelikult sünonüümid. Elementaarloogika ütleb meile, et on olemas õiglane võrdsus, õiglane ebavõrdsus, ebaõiglane võrdsus ja ebaõiglane ebavõrdsus. Palun selgitage, milline nendest neljast on praegu valitsev olukord, ja põhjendage, miks see ebavõrdsus, mille vastu te võitlete, on niivõrd ebaõiglane, kui ma saan teist õigesti aru.

Aitäh! Ma saan aru – ise küsin, ise vastan, eks ju. Olen sellega nõus, et tegemist on ebavõrdse ebaõiglusega, sest tegemist on võrdses olukorras olevate isikutega, keda hetkel koheldakse ebavõrdselt. Ja see ei ole õiglane minu arvates. Mina olen seisukohal ja [üldse] sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et kooselus olevatel isikutel ja abielus olevatel isikutel peavad olema samad õigused ja kohustused, mis puudutab perekonda. Sellepärast me selle eelnõu esitame. Me soovime seda ebavõrdsust likvideerida. Sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus erinevates lahendites.

Kordan veel kord: kui praegu vaadata, siis konkreetse § 6 [lõike 1 punkti 8 kohta sotsiaalmaksuseaduses ütleb Riigikohus], et seda ei saa rakendada ainult abikaasadele, seda tuleb rakendada ka registreeritud elukaaslastele. Teised paragrahvid nii selles seaduses kui ka teistes seadustes võrdsustavad abielus olevaid isikuid ja kooselus olevaid isikuid. Nii et ei ole siin midagi uut. Me lihtsalt tahame luua olukorda, kus seaduste vahel ei oleks vasturääkivusi. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma mõtlesin, et ma täpsustan seda, mida Moonika Helme küsis. Mis siis on ikkagi pere? Tuleb ju tegelikult ette ka selliseid olukordi, kus mees ja naine on abielus ja seal peres on lapsed, aga võib-olla see naine, kellega mees on abielus, ei ole nende laste ema. Ma olen kuulnud, et siin Riigikogus ka on Mart, Martin ja Moonika, kelle kohta öeldakse, et nad on nagu perekond. Minu teada ei ole Moonika Martini ema, aga ikkagi minu meelest nad perekond nagu on. Või ei ole? Kas selline asi on võimalik, et kaks inimest on koos ja siis on lapsed, aga nad ikkagi moodustavad koos perekonna, isegi kui üks vanematest ei ole nende laste bioloogiline isa või ema? Kas seda saab nimetada perekonnaks? Ma igaks juhuks täpsustan.

Aitäh! Mina ei ole kahjuks kolme nimetatud isiku isikliku eluga nii palju kursis, et ma saaksin kommenteerida, kas nad on perekond ja kas nad elavad koos või kas neil on abielu või kooselu ja kellega ja nii edasi. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Aga see jutt, mida me siin praegu räägime, räägib inimestest, kes on abielus ja kasvatavad ühiselt lapsi. Meie eelnõu soovib, et samasugused õigused ja kohustused oleksid ka registreeritud elukaaslastel, kes elavad koos ja kasvatavad lapsi. Kõikidest sellega [kaasnevatest] õigustest ka seadus räägib väga selgelt, eristades lapse vanemat ja lapse vanema abikaasat. Siin on võimalikud väga erinevad variandid ja väga erinevad võimalused. Ma usun, et meie Sotsiaalkindlustusamet on täiesti võimeline tegema kindlaks, kellel on õigus perehüvitistele ja sotsiaalmaksu erisustele. Okei, sotsiaalmaksu puhul peab selle kindlaks tegema Maksu- ja Tolliamet. See kõik on tehtav, on siiamaani olnud tehtav. Küsimus on ainult selles, kas on abikaasa või registreeritud elukaaslane.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav ettekandja! Ma saan aru, et sotsiaaldemokraatlikule maailmavaatele on omane mõelda automaatselt nii, et ebavõrdsus tähendab ka ebaõiglust. Ma küsisin teilt küsimuse, kus ma just nimelt palusin selgitada, kuidas ebavõrdsus viib siinkohal ebaõigluseni, aga te põhjendasite ainult seda, et tegemist on ebavõrdsusega, justkui see automaatselt tähendaks ka ebaõiglust. Aga see ei pruugi nii olla, nagu ma ka varasemalt seletasin. Võib täiesti loogiliselt jõuda ka sellise järelduseni, et abielus olevaid inimesi tuleb kohelda ühtemoodi, abielus mitte olevaid teistmoodi, ja see ongi õiglus. Paluks teilt uuesti seletust, kuidas ebavõrdsus tähendab siinkohal automaatselt ebaõiglust.

Aitäh! See on ju vana tõde, et ebavõrdseid ongi võimalik kohelda ebavõrdselt. Ja see võib õige olla ka. Me oleme seda korduvalt ka siin nende diskussioonide käigus kuulnud. Aga ka Riigikohus on jõudnud selleni, et abielus olevad isikud ja kooselus olevad isikud on võrdsed. Neid tuleb kohelda võrdselt. Ja sellest lähtuvalt teen ka mina järelduse, et kui sa ei kohtle neid võrdselt, siis tegemist on ebaõige olukorraga, ebaõiglase olukorraga. Ma teistmoodi ei oska seda seletada. Ma võin selle Riigikohtu lahendi teile ette lugeda või anda pärast viiteid. Võib-olla te saate siis sellest loogikast paremini aru, mina ei oska seda ehk selgitada.

Toomas Jürgenstein, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Eduard! Sa oled alati paistnud silma mitmekülgse mõtlejana. Kas sa oskad öelda ühe hea põhjenduse, miks me ei peaks siin seda esimest lugemist lõpetama ja hiljem seda eelnõu vastu võtma? Oskad sa pakkuda? Mina ei leidnud.

Aitäh, hea Toomas! Isegi vaatamata oma mitmekülgsele mõtlemisele ka mina tõepoolest ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust, miks keegi peaks olema selle eelnõu vastu, mis loob olukorra, kus väga paljud Eesti inimesed tunnevad ennast hästi, tunnevad ennast riigi hoituna. Nende toimetulek selle tõttu paraneb ja paraneb nende suhtumine Eesti riiki, ka koormame me vähem meie kohtusüsteemi. Mina ei tea ühtegi põhjust, miks peaks sellele vastu olema.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Hea Eduard! Vaata, ma nüüd siin kolleeg Jürgensteini sõnavõtu peale annan sulle võimaluse leida see hea põhjus. Teatavasti see samasooliste kooselu esimest korda võeti seadusena vastu Hollandis rahvusvahelisel naljapäeval, 1. aprillil 2001. Peale seda on see lollus muidugi arenenud ja lõpuks on see ühiskonnas väga palju segadust tekitanud. Nagu kolleeg Lotmangi ütles, mõistetest ei saada enam õigesti aru. Sina oled siin seda eelnõu tutvustamas, ja seda selles mõttes negatiivses tähenduses, et sa tahad veelgi rohkem hägusust esile kutsuda. Aga samas sa ju tahad olla vastutustundlik poliitik. Ma annangi võimaluse see eelnõu tagasi võtta, mitte rohkem hägustada olukorda, vaid lõpuks tõmmata sellele lollusele pidurit. Kas see ei oleks hea mõte?

Aitäh, hea Paul! See ei ole hea mõte ja ma kindlasti ei saa nõustuda sinu hinnanguga, et see on lollus. Minu meelest see on väga hea, väga õige eelnõu, mis lahendab mitme inimese mitu erinevat murekohta. Selleks vastutustundlikke poliitikuid siia Eesti rahvas valibki, et me inimeste muresid võimalikult parimal moel lahendaksime, mitte ei eelistaks ühte inimrühma teisele, nimetades mõnede muresid ja pakutavaid lahendusi lollusteks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Eduard, sa räägid siin kogu aeg võrdõiguslikkusest ja räägid selle seaduseelnõu kontekstis, aga meil on ka teised seadused olemas. Näiteks soolise võrdõiguslikkuse seadus räägib ju ikka veel mehest ja naisest. Kuidas me siis selle seaduse raames hakkame võrdõiguslikkust taga ajama mehe ja mehe koosluses?

Aitäh! See konkreetne seaduseelnõu, millest olen mina täna siin teie ees juba mitukümmend minutit rääkinud, kuidagimoodi ei puuduta sugusid, soolist võrdõiguslikkust. Tõepoolest, soolise võrdõiguslikkuse seadus peabki puudutama sugu. Ja teatavasti vähemalt seaduse tasandil on meil fikseeritud kaks sugu. See seadus[eelnõu] ei räägi soost, see räägib juriidilistest kooseluvormidest, mis on Eesti seaduse alusel Eesti riigis ära vormistatud ja registreeritud, ja sellest, kuidas Eesti riik neid kooselusid kohtleb. Ei midagi muud. Ärge üritage kogu aeg viia [arutelu] teistele teemadele, mis pakuvad teile rohkem huvi. Kui teil on mingeid eelnõusid, mis puudutavad sugusid või mingeid muid teemasid, te võite alati nendega siia tulla.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame minna kaasettekande juurde. Ma palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetleti Riigikogu õiguskomisjonis 12. detsembril möödunud aastal. Eelnõu teema ja algatamise põhjuse kolleeg Eduard Odinets kirjeldas siin saalis ära, aga [õigus]komisjonis selgitas eelnõus esitatud seaduste parandamise ettepanekuid komisjoni juht Heljo Pikhof. Ja ma kordan tema öeldu kokkuvõtlikult üle. 

Eelnõu on esitatud, kuna kehtiv seadus reguleerib mitmes sättes üksnes abikaasale ettenähtud õigusi ja võimalusi, kuid need ei laiene kooseluseaduse alusel registreeritud elukaaslastele. Ja see on vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, selgitas proua Heljo Pikhof. Ta lisas ka, et abikaasade ja registreeritud elukaaslaste erinevat kohtlemist perekonnaelu elamise võimaldamisel ei saa lugeda põhjendatuks ja asjakohaseks.

Arutelu käigus esitatud küsimused said kõik vastused. Näiteks oli küsimus eelnõu sotsiaal-majanduslikust mõjust. Komisjoni esimees selgitas, et päris ilma rahalise mõjuta see seaduste muutmine ei ole, sest võrdne kohtlemine mõnevõrra kasvatab abikaasade omadega sarnaste õiguste ja võimalustega paaride arvu. Oli ka küsimus, kuidas suhtuvad eelnõu koostajad sellesse, et kooseluseadus ei ole veel tegelikult kehtima hakanud, kuna rakendusaktid on vastu võtmata. Proua Pikhof selgitas, et oleks väga hea, kui rakendusaktide vastuvõtmine saaks toetust. Oli täpsustav küsimus sotsiaal-majanduslike mõjude kohta. See oli ilmselt ajendatud seletuskirjas olevast lausest, et sotsiaal-majanduslikku mõju ei ole. Küsiti, et kui [seaduse] rakendamisega [väidetavalt] ei kaasne kulusid, kas siis notari juures kooselu seadustanud inimesed jäävad ilma perehüvitiste taotlemise võimalusest? Sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu tutvustanud komisjoni esimees selgitas, et vastupidi, kui seadusemuudatust ei tehta, ei saa kooselu registreerinud elukaaslased laste puhul perehüvitist ega näiteks ka pensionilisasid. Komisjoni liige Tarmo Kruusimäe kommenteeris seda, et seletuskiri on siis võib-olla eksitav, sest muudatus siiski näeb rahalist mõju ette, aga riigieelarve [seadus] on juba menetletud. Seega selleks rahalisi vahendeid eraldatud ei ole. Heljo Pikhof selgitas, et [uuest] seadusest puudutatud inimesi on väga vähe ja võrdsed võimalused peavad olema tagatud. Ent kuna rakendusakte kooseluseadusel ei ole, peab kohus kõiki juhtumeid ükshaaval lahendama ja paljudel inimestel ei ole kohtus käimiseks võimalusi.

Lõpuks peatuti ka kodu- ja töökorra reeglitel. Nimelt on eelnõu [menetlus veninud], kuna seisukohad eelnõu suhtes on väga erinevad. Aga kodukord näeb siiski ette eelnõu esimesele lugemisele saatmise ja keegi komisjoni liikmetest seda kahtluse alla ei seadnud.

Menetluslikud otsused said sellised. Kodukorrast tuleneb kohustus saata eelnõu esimesele lugemisele ja seda tuleb teha olenemata sellest, et sisu meeldib või mitte. Kolleeg Anti Poolamets oli sellega nõus. Ta ütles, et kodukorda tuleb täita ja seega peaks eelnõu laskma menetlusse. Ja tulemus oli selline. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril – konsensus –, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – konsensus –, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 24. jaanuar kell 16 – konsensus –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus. Ka selles oli konsensus. Ja need konsensuslikud otsused tegi komisjon sellises koosseisus: Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus, Vilja Toomast. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Küsimusi ei paista. Avan läbirääkimised. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kolleegid! On olnud kainestav arutelu. Kainestav arutelu – nii et kui keegi ongi siin kohvikus võtnud, siis see on olnud neile ka kainestav. Aga ka neile, kes ei ole võtnud, oli see kainestav. Ja samas tragikoomiline ikkagi. Tragikoomiline, et seda vapustavat tõsidust ja seda solvumist ja ka jonni oli märgata. Me ei saanud teada, kuidas siis on nende lesbiliste meeste vahelise suhtega. Oli tunda solvumist. Ma loodan, et see klaaritakse omavahel ära. Kas tehakse härra Jaak Valgele see selgeks või siis Jaak Valge arutab ettekandjaga solvumise üle.

Aga need on kõik tähtsad teemad, mille üle Eesti Vabariik arutleb aastal 2023. Euroopas möllab sõda, Eestis on suurim inflatsioon 30 aasta järel, aga pulti tulevad töörahva kaitsjad ja me tegeleme suurte teemadega, eks ole, nagu aru saate. Tuleviku ajaloolastele on väga oluline seda teksti lugeda – mis juhtus lääne tsivilisatsiooniga, mis juhtus tegelikult. Mind ka huvitab, mis juhtus lääne tsivilisatsiooniga ja nendega, kes seda protsessi siin Riigikogu puldis püüavad jätkata. Kus läks asi lappama? Aidake mind! Siin on kultuuriteoreetikuid, ajalooeksperte – aidake mind! Kus see lappama läks? Ma püüan seda mõistatada.

Ja see eelnõu on väga märgiline selle lappama mineku seisukohalt. Ehk ka see, et meil on põhiseaduskomisjoni esimees, kes sellist tragikoomilist ettekannet teeb. Peaaegu kõik vastused olid ka tragikoomilised. Tõesti, me olemegi siin, aga aeg-ajalt on seda kõike raske uskuda. Mul oli raske uskuda seda, mida ütles sotsiaaldemokraatide eelmine esimees abielureferendumi arutelul, kui ta – tsiteerin [toimetatud] stenogrammi järgi – ütles, et "Henn Põlluaasaga ma tahaksin veel veidi diskuteerida. Ta avaldas ühe mõtte, mida ma olen nendes diskussioonides palju kuulnud: ta ütles, et kaks samast soost inimest ei saa abielluda, sest nad ei saa ju lapsi. Esiteks on see vale. Tehke silmad lahti, samast soost inimesed saavad lapsi. See on fakt."

Ja see on suur teema, millega tegeleti aastal 2021 Eesti rahvaesinduses! Zooloog, endine zooloogiamuuseumi direktor, kindlasti aitab meil seda arutelu jätkata. Härra Ernits, ootan sinu abi. Võiksime kohvikus kohtumise kokku leppida, et arutada seda teemat põhjalikumalt, seda Indrek Saare tõstatatud globaalset probleemi, kuidas samast soost inimesed saavad lapsi ja kuidas see on loodusteaduslik fakt.

Aga läheme edasi. Miks sellel raskel ajal sotsiaaldemokraadid ei tegele näiteks mitmenaisepidamise seadustamisega? Võib-olla oleks seegi nendele üks kuldne idee, millega Eesti rahvast raskel ajal aidata ja viia see kõikidesse seadustesse, määrustesse, käskkirjadesse ja toimingutesse sisse – see nõuab väga palju juriidilisi lahendusi. Eesti rahvas on mures. Nende mured tuleb ju lahendada.

Anti, kas sul on lisaaega vaja?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kunagi oli siin Riigikogus, aastail 1920–1924, [esindatud] ka Töörahva Ühine Väerind. Neid protokolle tasub lugeda – saate aru, et olid ajad. Aga ma arvan, et tänapäeva protokolle tasub ka lugeda tulevikus, et olid ajad, millal tegeleti selliste teemadega, selliste tragikoomiliste teemadega. Rohkem epiteete ei tahakski nagu lisada.

Aga mõned ideed lugupeetud sotsiaaldemokraatidele võiks ju veel välja pakkuda, valimisprogrammi jaoks võite minult julgelt sisendit küsida. Näiteks Eesti seadusandluses võiksite lahendada tähtsa probleemi sellel raskel ajal, viia sinna sisse termini "aromantiline inimene". Ma tsiteerin Eesti LGBT ühingu leheküljelt. Aromantiline on "inimene, kes ei tunne teiste inimeste vastu romantilist külgetõmmet või tunneb seda harva, vähesel määral või ainult teatud tingimustel. Aromantiline inimene võib olla hetero-, homo-, biseksuaalne jne ning soovida füüsilist või platoonilist lähedust." Või aseksuaalse inimesega [seotud] terminoloogia, tema õiguste, pädevuste ja kohustuste sissetoomine Eesti seadusandlusesse. Tsiteerin LGBT leheküljelt: "Inimene, kes ei tunne teiste inimeste vastu seksuaalset külgetõmmet või tunneb seda harva, vähesel määral või ainult teatud tingimustel." Selle saaks viia määrustesse, toimingutesse, haldusaktidesse – kõikjale. Eesti rahvas saaks tegeleda kõige olulisemate teemadega, kuidas mehed sünnitavad ja nii edasi. Biromantiline inimene – haldusaktidesse, menetlusseadustesse tuleks see ka sisse viia. Biromantiline inimene on see, "kes tunneb emotsionaalset tõmmet nii endaga samast kui ka erinevast soost inimeste vastu". "Biromantilisus erineb panromantilisusest selle poolest, et biromantilisele inimesele on sugu romantilise külgetõmbe tekkimisel üldiselt oluline, panromantilisuse puhul pigem mitte." Ja nii edasi ja nii edasi. Biseksuaalne ja nii edasi ja nii edasi. Bivaenuga võiksite ka tegeleda, see on kindlasti suur teema. Heteroromantilise inimese teemaga, homoromantilise inimesega ja teistega.

Ma arvan, et sotsiaaldemokraadid jõuavad oma programmi veel täiendada, aga selle geniaalse eelnõu puhul ei oska muud teha, kui anda üle tagasilükkamise ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt.

Mihhail Lotman, palun!

Mihhail Lotman, palun! Vabandust! Enne on Toomas Jürgensteinil repliik, ma oletan. Jah?

Jah! Kuna sotsiaaldemokraate nimetati, siis ma hea meelega kasutan need kaks minutit või tegelikult mul läheb vähem. Ma tänan väga südamest eelkõnelejat. Need teemad olid EKRE‑l kesksed teemad seda õnnetut rahvaküsitlust ette valmistades ja nüüd sai ta need välja öelda. Sotsiaaldemokraadid täna ei maininud ühtegi korda neid märksõnasid, aga meil on nüüd vähemalt eksperdid olemas, kes vastavaid teemasid valdavad. Nii et aitäh veel kord!

Ole lahke! Mihhail Lotman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Isamaa fraktsioon ei saa toetada seda seaduseelnõu ja teeb ettepaneku selle tagasilükkamiseks. Põhjuseid on kaks. Esiteks, see seaduseelnõu on osa laiemast, ütleme, mitte ainult üleeuroopalisest, vaid teatud mõttes ülemaailmsest protsessist, mis on suunatud perekonna ja abielu institutsiooni õõnestamisele. Ja ma saan aru, et see protsess on väga võimas, ja meie esineme siin väga kurvas reaktsioonilises rollis. Ma tunnen ennast selle legendaarse Hollandi poisina, kes oma käega hoidis tammis auku kinni, hoides ära üleujutuse. Samas, kui keegi ei hoia seda auku kinni, siis üleujutus tuleb, ja tuleb varem, kui muidu tuleks. Niisiis, esimene on traditsiooniline, kui soovite, siis reaktsiooniline põhjus.

Teine põhjus on see, et see eelnõu ei täida oma eesmärki. Austatud eeskõneleja mitu korda, isegi hästi mitu korda rääkis võrdsest kohtlemisest. Aga siin ei ole võrdse kohtlemise hõngugi selles eelnõus. Registreeritud kooselud on väga väike osa Eesti kooseludest. Ma tean, millest ma räägin. Väga paljud mitteregistreeritud kooselu elavad inimesed juba on selle pärast närvis ja nõuavad võrdset kohtlemist. Ja mitte ainult, ütleme, [kui on] mitteregistreeritud kooselu. Veel igasugused huvitavad kooselu vormid on Eestis, mis see eelnõu vaikib maha. Nii et need on kaks põhjust, miks me ei toeta seda eelnõu ja teeme ettepaneku selle tagasilükkamiseks.

Ja nüüd ma tahan paar isiklikku märkust teha. See, kuidas seda eelnõu siin menetleti, tekitas minus teatud nördimust. Ma saan aru inimlikust huvist selle vastu, kust lapsed tulevad ja kuidas neid tehakse, kuid see tõepoolest ei ole selle eelnõuga mitte kuidagi seotud. Samuti on väga huvitav teema, kuidas loomad hakkavad tulevikus robotitega seksima. Päris huvitav, aga jällegi, see ei puutu asjasse. Ja veel, mul oli kurb kuulata, kuidas mõned küsijad halvustasid ettekandja isikut. Sellega ma küll ei saa ühineda ja nõus olla. Niisiis, annan üle Isamaa fraktsiooni ettepaneku. Aitäh!

Eduard Odinets Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täpselt kaks aastat tagasi, 11. jaanuaril 2020. aastal andsin mina siinsamas kõnepuldis Riigikogu liikme ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Kes oleks võinud siis arvata, et nüüd seisan teie ees Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehena kaitsmas juba mitmendat korda selle aja jooksul Eesti inimeste põhiõigusi. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab ühemõtteliselt, et perekond on riigi kaitse all. Perekond ise ei ole Eesti seadusandluses defineeritud, küll aga on defineeritud abielu ja kooselu. Riigikohus on korduvalt öelnud, et perekonnaõigus laieneb nii abieludele kui ka kooseludele, et registreeritud elukaaslastel on samad õigused ja kohustused, mis abikaasadel. Seetõttu on Riigikohus ka perehüvitiste seaduse teatud sätteid põhiseadusvastaseks tunnistanud.

Sotsiaaldemokraadid muidugi nõustuvad Riigikohtuga. Ei ole mingit põhjust kohelda registreeritud elukaaslaste perekonda erinevalt abikaasade perekonnast. Mõlemad on seaduse alusel registreeritud, mõlemad on oma suhet riigile deklareerinud ja põhjendatult ootavad riigilt võrdset kohtlemist. Seetõttu ongi sotsiaaldemokraadid andnud sisse eelnõu ja loodavad Riigikogu toetusele, et võrdsustada perehüvitiste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja töölepingu seaduse sätetes abikaasade ja registreeritud elukaaslaste kohustused ja õigused, mida mitmeski punktis on seadusandja juba varasemalt teinud.

Nüüd on vaja läheneda samal viisil seaduste nendele punktidele, kus seni seda tehtud ei ole. Ka eelmine Vabariigi Valitsus oli sama meelt, kui esitas vastavasisulise eelnõu parlamendile märtsis 2022. Kahjuks ei leidnud see eelnõu parlamendi toetust. Nüüd on viimane aeg seda viga parandada. Ma kutsun teid üles, lugupeetud kolleegid, toetama sotsiaaldemokraatide eelnõu, mitte lahterdama Eesti peresid õigeteks ja valedeks, mitte sundima neid iga kord pöörduma kohtusse oma õiguste kaitseks. Iga Eesti pere, iga Eesti inimene vajab riigipoolset hoolt ja tuge, sõltumata koos elavate inimeste juriidilisest staatusest, sest iga Eesti pere toimetulek on Eesti riigi julgeolek.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 617 esimene lugemine lõpetada, kuid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda tagasilükkamise ettepanekut peame hääletama.

Head kolleegid, oleme eelnõu 617 esimese lugemise juures ja panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamise ettepanekut toetab 26 saadikut, vastu on 36 saadikut. Ettepanekud ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. jaanuar kell 16.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (741 SE). Eelnõu on esimesel lugemisel. Palun, ettekandja majandus- ja taristuminister Riina Sikkut!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mina tõesti tutvustan kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja siin on kaks osa. Üks puudutab merendusvaldkonna õiguse revisjoni tulemuste eelnõu kujule viimist. Iseenesest see revisjon sai alguse juba üle viie aasta tagasi ja selle põhjal on nüüd selles kaubandusliku meresõidu seaduses kavandatud kolm suuremat muudatust.

Esiteks viiakse lastiveolepingu peatüki muudatustega seadus kooskõlla Haagi-Visby reeglitega, kus reguleeritakse vedaja vastutusest vabastamise küsimusi, kui laev muutub merekõlbmatuks või kui laeval on tekkinud tulekahju. Muudetakse ka seda, millal peab laev olema merekõlblik: mitte ainult reisi alustamise hetkel, vaid ka enne reisi algust. Veel reguleeritakse konossementi ehk mereveokirja. Kui varem pidi konossement olema paberkandjal, siis nüüd tegelikult luuakse võimalus ka elektroonilise mereveokirja kasutuselevõtuks.

Teiseks tehakse kaubandusliku meresõidu seaduses prahilepingute regulatsiooni muudatused. Praegune regulatsioon keskendub tähtajalise prahtimise lepingutele, ei eristata ajaprahilepingut ja laevapereta laeva prahtimise lepinguid. Nüüd need erisused tuuakse sisse.

Ja kolmandaks, selles seaduses ühtlustatakse seda, kuidas piiratakse vastutust merinõuete korral, viiakse see vastavusse rahvusvahelise õigusega ja korrastatakse erinevate mõistete kasutamist. Näiteks, mis asi on päästmine, kes on reeder, milline on reederi vastutus, mis on stauimine, pukseerimine – et sellised mõisted oleksid samamoodi, nagu rahvusvaheliselt kasutatakse, ka meie õiguses kajastatud. See on nüüd see, mis puudutab kaubandusliku meresõidu seadust.

[Eelnõu] teine osa puudutab meresõiduohutuse seaduse muudatusi. Need on seotud Riigilaevastiku moodustamisega. Riigilaevastik iseenesest moodustati juriidiliselt juba selle aasta alguses. Ka käivitusmeeskond on tööle asunud. Aga Riigilaevastik hakkab päriselt tööle, selles mõttes, et laevad viiakse kokku, 1. juulist 2023. aastal. Aga selleks, et oleks võimalik Transpordiameti, Politsei- ja Piirivalveameti, Keskkonnaameti ja Eesti Lootsi laevad ühe juhtimise alla viia, on vaja teha ka mõned seadusemuudatused. Ja peamiselt on need seotud Eesti Lootsiga, nagu lootsitasude võtmine, lootsiteenuse osutaja. Praegu seaduses on nimetatud Aktsiaseltsi Eesti Loots, edaspidi asendatakse see Riigilaevastikuga.

[Teiseks] sätestatakse õiguslik alus selleks, et Riigilaevastik saaks osutada tasulisi teenuseid ja tasumäärasid kehtestada ise. Need puudutavad veesõidukite mehitamise või haldamise teenust või navigatsioonimärgistega seotud teenuseid.

Ja kolmandaks, need seadusemuudatused võimaldavad alustada lootsiteenuse osutamist ja teenuste pakkumist ka ülikoolidele ja erasektorile. Ja viimaseks reguleeritakse ka lootside väljaõpet seoses Pakrineeme sadamaga, et ka see sadam oleks lootside väljaõppes olemas lootsimispiirkonnana.

Nii, sellega on lühidalt kokku võetud tegelikult väga eriilmelised ja mitmekesised muudatused. Enamik neist on tehnilised, ühelt poolt seotud koalitsioonileppest tuleneva poliitilise otsusega moodustada Riigilaevastik ja viia riigi laevad ühe juhtimise alla ja teiselt poolt pikaajalise merendusvaldkonna õiguse revisjoniga, et Eesti mereõigus viia rahvusvaheliste konventsioonide ja regulatsioonidega paremasse kooskõlla nii mõistete tasandil kui ka erinevate õiguste ja vastutuse reguleerimise tasandil. Aga nüüd hea meelega vastan küsimustele.

Ja küsimus on Tarmo Kruusimäel.

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma kirjutasin ka teile seoses Ukraina meremeeste kutsetunnistuste asjus ja sain ministeeriumi juristi koostatud kirja, millega ei olnud miskit [teha]. Ei olnud seal seda pädevust väga palju, aga eksitavalt teid oli niimoodi informeeritud. Aga las see olla, see selleks. 

Ma küsiksin lihtsalt seda, et Majandusministeerium on minu teada algatanud Ukraina ja Eesti Vabariigi vahelise vastastikuse meresõidukutsetunnistuste tunnustamise lepingu. Kui kaugel see on ja mis ajajärgus ta on? See teema on meil varsti juba poolteist aastat, kaks aastat – ma ei teagi, kui pikalt – laual olnud, aga meil on punnseis. Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, Eesti toetab Ukrainat nii relvade kui ka laskemoona andmisega, diplomaatiliselt ja majanduslikult, aga ka sellega seoses, et ukrainlastel, kes näiteks töötavad merel või kuskil mujal, et neil oleks võimalik Ukraina kutsetunnistus vahetada Eesti oma vastu, et me vastastikku tunnustame neid, võimaldame neil erialast tööd jätkata ja kõike seda. Ja neil on võimalik Eestis sooritada ka vajalikke eksameid, saada diplomeid, vajadusel tõsta oma kvalifikatsiooni, kui tingimused on täidetud. Ja tõesti, Ukraina meremehed seda ka teevad.

Nüüd, spetsiifilistes kohtades võib tekkida küsimusi. Ühelt poolt dokumentaalselt peavad olema tõestatud ka senine kvalifikatsioon ja töökogemus, ning teiselt poolt seda, ma ei tea, nõudeid ja väljaõpet, mida Ukrainas saadakse ja mis ongi hea, me võtame arvesse, aga me võtame seda arvesse võrdväärselt. Me tõesti ei tee erandit selles mõttes, et lihtsustaksime nõudeid, me ei tee midagi kergemaks Ukraina meremeestele. Et noh, mis on eraldi küsimus, mida võib arutada, et me kohtleme neid võrdväärselt teistega. Me oleme loonud neile võimaluse kvalifikatsiooni tõestamiseks, kvalifikatsiooni tõstmiseks, eksamite sooritamiseks. Ma loodan, et see läheb järjest ladusamaks. Arusaadavalt igasuguse muudatuse järel võib olla, no ma ei tea, selliseid kohanemise kohti.

Aga nüüd konkreetse lepingu osas ma jään vastuse võlgu, kas on mingisugune kokkulepe või mis takistab konkreetselt edasist tunnustamist või paremat tunnustamist või midagi sellist. Praegu ma saan aru, et tegelikult aktsepteeritaval tasemel asi toimib, on üksikuid inimesi, kes on rahulolematud, aga mingisuguseid tõkkeid sellele, et Ukraina meremehed saaksid oma tööd jätkata ja vajadusel ka karjääris edeneda ja seda tõestada sooritatud eksamite ja diplomitega, tegelikult ei ole praegu. 

Tarmo Kruusimäe uuesti, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma viitan, et see ebavõrdsus, mis välja toodi, oli võrreldamatu. Seal võrreldi neid, kes lähevad õppima, [inimesega], kes on sõitnud merd juba 10–20 aastat. Õpilastel on võrdsed võimalused merd sõitnud meremeestega. See näitab nagu ühte aspekti. Ja mu murekoht on see, et kas te saate ministrina uurida ja survestada, et see valitsus, kes praegusel hetkel on, [ei jätaks] seda asja sinna. Miks ma seda räägin? Sest ukrainlastel on suur usaldus meie Eesti riigi vastu. Vabariigi Valitsus on vastu võtnud määruse, aga täna lihtsalt, kui meil ei ole see konkreetselt kivisse raiutud, Transpordiamet tõlgendab seda väga suvaliselt. Kas te saate seda käsile võtta, et me jõuaksime ikkagi enne järgmist valitsust teha Transpordiametile selge [ettekirjutuse], anda märku, mis on meie kui parlamendi tahe olnud, ja et see tahe ka püsiks?

Aitäh! Kahtlemata tuleb kohelda võrdselt, aga kui on võimalik tõendada oma töökogemust, seda dokumentaalselt kinnitada, siis tegelikult seda kahtlemata saab arvesse võtta. Ma ei tea, et seal oleks mingisugune süsteemne mure, aga tulebki, ma ei tea, olla vastutulelikum ja kohelda kõiki eksami sooritajaid kenasti ja viisakalt ja kui on midagi puudu, siis võimalusel aidata need vajalikud paberid või materjalid saada. Võibki meie süsteemis orienteerumine alguses keeruline olla. Seda tüüpi tuge tuleb pakkuda, ma arvan, et ka see aitaks. Aga ma uurin, kas seal on midagi sellist, mida saab muuta või paremaks teha, et neid Ukraina meremehi, kes saavad oma kvalifikatsiooni tõendada või tõsta, oleks rohkem.

Rohkem küsimusi ei ole. Läheme kaasettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Taavi Aasa.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nii nagu hea minister juba selgitas, need muudatused jagunevad laias laastus kahte ossa ja neid muudatusi Riigikogu majanduskomisjon käsitles oma kahel istungil. Esimene istung oli meil 12. detsembril möödunud aastal. Siis me vaatasime läbi muudatusi, mis on seotud kaubandusliku meresõidu seaduse muutmisega. Tutvustas neid minister Riina Sikkut. Suurt diskussiooni ei tekkinud, ainult siinkõneleja tundis huvi selle vastu, mis küll saab muutuda mõiste "päästmine" definitsioonis. Ja sain vastuse, et täpsustatakse seda, kuidas tekib kohustus päästmise eest tasu maksta ehk siis ka seda saada. Otsused olid meil kõik konsensuslikud. Otsustasime, et 11. jaanuaril sellel aastal võiks võtta eelnõu päevakorda. Ja ühtlasi tegime ettepaneku, et võiks esimese lugemise lõpetada. Ja nagu ma ütlesin, mõlemad otsused olid konsensuslikud.

Vahepeal tekkis vajadus muuta ka meresõiduohutuse seadust seoses Riigilaevastiku loomisega. Sellekohane majanduskomisjoni koosolek toimus meil, et täiendada eelnõu, 9. jaanuaril käesoleval aastal. Jällegi minister Riina Sikkut andis selgitusi. Diskussiooni koha pealt põhiküsimus oli see, et kui täna võtab tasu Aktsiaselts Eesti Loots, siis tulevikus amet ja kuidas saab olema kasumiga. Kaupo Läänerand selgitas, et mõistlik kasum pannakse paika koos Konkurentsiametiga. Meie hea kolleeg Piia Schults selgitas, et võib-olla menetlemise käigus peaks seda kõike ka eelnõu tekstis täpsemalt selgitama. Jällegi, otsused olid meil konsensuslikud. Otsustasime veel kord, et eelnõu koos täiendustega võiks võtta muudetud kujul esimesele lugemisele täna ja esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Saaks küsimusi küsida. Ei ole küsimusi. Aitäh! Avan läbirääkimised. Ei ole ka läbirääkimiste soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 741 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 17.15. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on sellega ühel pool.

Kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 742. Eelnõu on esimesel lugemisel ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Vabariigi Valitsus on Riigikogule edastanud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on viia Eesti riigisisene õigus vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, mis käsitleb võitlemist terroristliku veebisisu levitamise vastu. Terrorikuriteo toimepanemise viisid on tänapäeval muutunud olemuselt mõnevõrra lihtsamaks. Internet annab lihtsa võimaluse üleskutseteks terrorismikuritegudele ja õpetusteks, kuidas seda teha. Mida kiiremini sellised infokillud veebist eemaldada, seda väiksemat mõju need omavad.

Terroristliku veebisisu eemaldamine on Eesti ja Euroopa Liidu jaoks oluline ülesanne, mida toetavad ka veebimajutusteenuse pakkujad, nagu Google, Facebook, Twitter, YouTube. Samas on ilmnenud, et taolise veebisisu eemaldamine on veelgi tõhusam, kui terroristlik sisu on ühtselt määratletud Euroopa Liidu tasandil. Eesmärgipärane on ühtlustada sellise veebisisu käsitlemise ja eemaldamise reegleid nii veebimajutusteenuse pakkujate kui ka terrorismi vastu võitlevate ametkondade jaoks.

Euroopa Liidu määruse põhieesmärk on parandada Euroopa Liidus koostööd veebimajutusteenuse pakkujatega, et tõhustada terroristliku veebisisu eemaldamist. Regulatsioon puudutab vaid avalikke veebilehti, selle alla kuuluvad ka sotsiaalmeedia, videopildi ja audio jagamise teenused, mille puhul avaldab veebimajutusteenuse pakkuja kasutaja soovil veebisisu, mis on avalikult kättesaadav ja millele ei ole juurdepääsupiiranguid. Veebimajutusteenuse pakkujad on kohustatud võtma kasutusele vajalikke meetmeid, et tõkestada terroristliku veebisisu levikut. Sellise sisu esinemise korral peab selle eemaldama või blokeerima sellele juurdepääsu.

Terroristlik veebisisu, mis tuleb viivitamatult veebist eemaldada, on materjal, mis ärgitab kedagi kaasa aitama terroriaktidele või neid toime panema, samuti materjal, mis ärgitab osalema terrorirühmituste tegevuses, õhutab või propageerib terroriaktide sooritamist, ning materjal, mis annab juhiseid rünnakute läbiviimiseks ja suuniseid selleks vajalike vahendite kohta. Käesoleva eelnõu eesmärk on seega riiklikult reguleerida ülesannete jaotust, et pädevatel asutustel oleks võimalik rakendada Euroopa Liidu määrusest tulenevaid meetmeid ja teostada järelevalvet veebimajutusteenuse pakkujate kohustuste täitmise üle.

Lisaks määratakse sanktsioonid ja nende määrad kohustuste rikkumise eest ning kohtueelse menetleja pädevus. Terroristliku sisu levitamise üle peab järelevalvet Kaitsepolitseiamet, kes koostab eemaldamiskorraldusi ja kontrollib nende täitmist. Ennetava ning reageeriva tehnilise ja töökorraldusliku võimekuse ning meetmete, sealhulgas aruandluse üle, teostab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Täiendavalt soovitakse muuta karistusseadustikku ja sätestada, et üleskutse panna toime terrorikuritegu ei pea alati olema avalik. Vastasel juhul ei ole võimalik vastutusele võtta üleskutse eest terrorikuriteo toimepanemisele, kui see on toime pandud näiteks modelleeritud foorumites ja gruppides. Sellele probleemile on kapo viidanud näiteks 2018. aasta aastaraamatus, tuues muu hulgas välja, et radikaalsuse ilminguid on üha keerulisem tuvastada, kuid suurem osa muret tekitavast suhtlusest leiab aset kinnistes jututubades või krüpteeritud suhtluskanalites.

Lõpetuseks märgin, et eelnõuga kaasnevad ka eelarvelised kulud. Nimelt eeldab seaduse muudatus, et mõned lisaametikohad on vajalik luua Kaitsepolitseiametis ning järelevalveülesande teostamiseks on vajalik ka infosüsteem. Vastavad kulud on kaetud juba 2023. aasta riigieelarvega. Samuti on järelevalve teostamiseks tarvis üks lisanduv ametikoht Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis ning ka see vajadus on kaetud 2023. aasta eelarves. Toon esile, et seadus on kavandatud jõustuma üldises korras. Muudatused ei vaja osapooltelt täiendavaid ümberkorraldusi ega üleminekuaega. Aitäh! 

Ja nüüd küsimused. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Minu küsimus tuleneb asjaolust, et me oleme täheldanud viimastel aastatel äärmiselt selgelt, kuidas erinevates kanalites, eelkõige sotsiaalkanalites, kõrvaldatakse sisu, mille puhul mingit laadi tõekontrollijad leiavad, et see ei ole sobiv. Noh, paistab silma Twitter, paistab silma Facebook. Ja põhimõtteliselt, kuidas inimesed sellest aru saavad: inimesed saavad aru, et tegelikult tõkestatakse pluralismi, demokraatiat, sõnavabadust ja nii edasi. Nüüd me keskendume siin terrorismi mõistele, aga selle eelnõu kontekstis ei ole selgelt arusaadav, mida siis terrorismi all mõistetakse, mida püütakse tõkestada ja kuidas püütakse tõkestada. Kas te mõtestaksite lahti ka avalikkuse jaoks, milline on see niinimetatud terroristlik sisu, mida hakatakse tõkestama? Võimalikult selgelt palun.

Suur tänu! Kui te soovite, ma võin teile ka terrorikuriteo definitsiooni ette lugeda, aga see on päris pikk, seda võib veebist vaadata. Aga ma võin seda teha. Aga põhimõtteliselt, milline on terroristlik veebisisu? Terroristlik veebisisu ärgitab kedagi toime panema terroriakte või neile kaasa aitama, ärgitab osalema terrorirühmituste tegevuses, õhutab või propageerib terroriaktide sooritamist, näiteks õigustades või ülistades terroristlikku tegevust, ja annab juhiseid rünnakute läbiviimiseks ja suuniseid selleks vajalike vahendite kohta. Ehk siis siin ei peeta silmas igasuguseid arvamusavaldusi.

Ma sellega näiteks olen nõus, et kohati piiratakse teatud sisu levikut õigusega, aga kohati on sellega probleeme. Mõnikord on sotsiaalmeedia[platvormi] omanik mõne konto sulgenud, mõnikord ta aga avab selle võib-olla täiesti põhjendamatult. Ja me olemegi ühiskonnana arenenud nii palju, et kui, ütleme nii, need sotsiaalmeediaplatvormid on eraomand ja mõnes mõttes erategevus, äritegevus, aga kui suur osa ühiskonnast neid kasutab, siis see muutub suurele osale ühiskonnast nii-öelda loomuomaseks.

Põhimõtteliselt võib mõnes mõttes isegi väita, et kui sul ei ole ligipääsu Facebookile, siis sinu juurdepääsu inimestega suhtlemisele või info levitamisele on piiratud. Sellisel puhul tegelikult minu arvates peakski riik ütlema, et teate, see on nüüd see koht. Nii nagu, kui me kerime aega näiteks sada aastat tagasi, siis ega esimesed trammid ei olnud ju munitsipaaltransport või ühistransport. Oli eraettevõtlus, on ju. Aga lõpuks, kuna see sai nii palju ühiskonna osaks, siis mingisugusel hetkel me ütlesime, et teate, siin peab olema võrdne, aus, läbipaistev ligipääs, ausad reeglid kõigi jaoks ühtemoodi. See tähendab, et riik või omavalitsus tuleb sinna selle tegevuse juurde.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! See eelnõu, mille te siia saali tõite, on tegelikult tsensuur. Tsensuur vaba sõna üle, sest määratluse "terrorikuritegu" alla võib paigutada ükskõik mis asjad. Kapol on piisavalt informatsiooni ja võimekus selleks, et tuvastada tegelikult need isikud, kes soovivad midagi toime panna. See, mida sa praegu välja tood, on puhas tsensuur vaba sõna väljendamise keelamiseks. Ma saaks aru, kui sa oleksid praegu siin puldis [ettepanekuga] keelata näiteks inimkaubandus, mis on tõsine probleem, või kui sa oleksid siin praegu eelnõuga, kus räägitakse narkootikumidest, mis on ülimalt [suur] probleem, siis ma mõistaksin, aga see eelnõu on puhas vaba sõna keelamine ehk tsensuur.

Aitäh! Ma oletan, et siin mingisugune küsimus ikka peidus oli. Ja ma võib-olla ikka pean igaks juhuks ütlema ära, mis see ametlik terrorikuriteo [definitsioon] on. Ma arvan, et see ei ole tsensuur. Terrorikuritegu on rahvusvahelise julgeoleku vastase, isikuvastase, elu või tervist ohustava, keskkonnavastase, välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastu suunatud või üldohtliku kuriteo toimepanemine, keelatud relva tootmine, levitamine või kasutamine või vara ebaseaduslik hõivamine või olulises ulatuses rikkumine või hävitamine või arvutiandmetesse sekkumine või arvutisüsteemi toimimise takistamine, samuti selliste tegude toimepanemisega ähvardamine, kui see on toime pandud eesmärgiga sundida riiki või rahvusvahelist organisatsiooni midagi tegema või tegemata jätma või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust või see hävitada või tõsiselt häirida rahvusvahelise organisatsiooni tegevust või see hävitada või tõsiselt hirmutada elanikkonda. Selline terrorikuriteo mõiste on [karistusseadustikus]. Ja seal on ka karistused selle eest.   

Ma arvan, et meil on päris oluline selle küsimusega tegeleda. Kui meil on võimalik, ma ei tea ... Me võime näiteks võtta, et meie naaberriik kindlasti proovib erinevat moodi Eesti põhiseaduslikku korda kõigutada, ja kui meil esineb kas pronksiöötaolisi sündmusi või midagi muud, siis meil, ma arvan, on päris oluline, et me kõikidele sellistele algatustele võimalikult varakult jaole saame.

Vaadake, tegelikult kapo tõesti tegeleb selle küsimusega. Aga see Euroopa Liidu määrus kohustab veebiteenusepakkujaid ka sellele tähelepanu pöörama. Ja tõesti, kui keegi ütleb, et teeme üht või teist, ma ei tea, paneme kuskile pommi või keegi tuleb ära tappa või kõrvaldada või mulle see riigikord ei meeldi, on ka ju teistsugused riigikordi – kui keegi selliseid üleskutseid teeb, siis see tuleb maha võtta lihtsalt internetist. Ja Kaitsepolitseiamet tegeleb nende küsimustega edasi. Ehk siis, see on praegu ka niimoodi olnud, aga lihtsalt kaasatakse sellesse ringi rohkem nii-öelda silmapaare.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Siin kolleeg viitas, et tegemist on tsensuuriseadusega, ja ma kaldun arvama ka, et siin on mõttepolitseile ikkagi malaka andmisega tegemist. Kui me selle seaduse heaks kiidame, siis oleme sammukese vabaduse piiramisele lähemal. Ma arvan, et Põhja-Koreas, Iraanis, Valgevenes, Venemaal, Venezuelas on samasugused seadusesätted, mis kõlavad küll ilusti, aga mida tarvitatakse inimeste vabaduste piiramiseks. Mu küsimus tuleneb sellest. Lisaks veel, et tumevõrgus toimetavad needsamad saladusi varjavad inimesed ju vabalt edasi, nad ei tee seda Twitteris. Seda me kõik teame. Eestis on olemas seadused, mis ohjeldavad kuritegudele õhutamist, keelavad terrorismi, piiravad vägivalda. Miks meil on vaja see määrus niimoodi süüdimatult üle võtta? Kas meie enda seadustest ei piisa?

Jah, teil selles mõttes on õigus, et kõik see ju põhimõtteliselt on Eesti seadustes olemas. Ainuke asi, mis siin nüüd juurde tuleb, on, et mitte ainult Kaitsepolitseiamet ei peaks sellega tegelema, vaid ühiskonnas võiks nende veebiteenuste pakkujatel olla kohustus vaadata, et selliseid asju ei esineks, ja nad aitaks kaasa sellele, mis meil juba seadustes kirjas on. Me ei pane siia mitte ühtegi uut terrorikuritegu, mitte midagi me ei lisa siia.

Küsimus on selles, et veebimajutusteenuse pakkujal on kohustus ka seda jälgida ja sellest teada anda, kui ta seal midagi näeb. Ja ma arvan, et kui keegi näeb, et keegi plaanib mingit riigivastast tegu või tahab kedagi kuidagi tappa, mõrvata või mis iganes, siis minu arust on väga hea, kui keegi sellest teada annab. Tavaliselt muidugi normaalsed inimesed annavadki sellest teada, aga kindlasti on ka selliseid juhtumeid, kus ei anta. Ehk siis seadus kohustab seda tegema, rohkem järelevalvet sellel teemal tegema. Kogu seda kontrollimehhanismi selle seadusega aga ei laiendata.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie selgitused ja seletuskiri on üksteisega vastuolus. Te lugesite ette terrorismi mõiste, mida see hõlmab, terrorikuritegu. Seal oli, te lugesite ette, isikuvastane [tegu], mis kutsub üles isiku vara hävitamisele, ja nii edasi ja nii edasi. Aga teie selgitus on vale. Sellepärast, et seletuskirjas on kirjas: "Terrorism on maailmakuritegu, mille vastu võitlemisest ja süüdlaste karistamisest on huvitatud kogu tsiviliseeritud maailm." Sellisele kuriteole üleskutse ohustab ühiskonna julgeolekut. Mina ei mõista, kuidas saab teie ette loetud nimekirjas [olev] ohustada ühiskonna julgeolekut. Seletuskirjas on konkreetselt toodud [näited]: autoga rahva sekka sõitmine või noaga valimatult inimeste pussitamine. See on tsensuurieelnõu ja teie selgitused ei lange kahjuks kokku seletuskirjaga.

Aitäh! Ma püüan siit jälle küsimuse leida. Seletuskiri ju ei dubleeri seadust. See, mille ma ette lugesin, on tegelikult seaduses kirjas, Eesti Vabariigi seaduses. Aga seletuskiri annab ju üldistatult üldise tähenduse. Seletuskiri ise ei ole seadus, ta annab suunad ja viited. Ja ma arvan, et kui kellegi pussitamist takistada või mõne pommi lõhkamist takistada, siis see pole kuidagi tsensuuriga seotud. See on päris normaalne ühiskond, kus sellist asja takistatakse. Mina kutsun kõiki üles selliseid asju takistama.

Ruuben Kaalep.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav minister! Selle eelnõu puhul te ise sissejuhatuses ütlesite, et tegelikult need jutuajamised ja vestlused, mis on teie hinnangul päriselt probleemsed, toimuvad krüpteeritud kanalites või väga suletud kanalites. Selles osas justkui probleemi ei ole. Aga siis tekibki küsimus, mida te tahate selle eelnõuga lahendada. Võib ju tuua paralleeli, et kui te soovite panna vastutuse ka veebiteenuse pakkujale, siis see on sama hea, kui panna vastutus tänaval räägitava jutu eest selle tänava hooldusfirmale. Palun öelge kas või üks näide, kus see veebiteenuse pakkuja vastutus oleks minevikus saanud ära hoida mõne kuriteo.

Aitäh! Neid näiteid ma pole välja võtnud. Kindlasti, kui ma oleksin teadnud, et see küsimus tuleb, siis ma oleksin võtnud. Neid näiteid on. Sellepärast on neid näiteid, et Kaitsepolitseiamet sellega tegeleb. Ja inimesi ju on ka lõpuks süüdi mõistetud, isegi Eesti Vabariigis ja päris kindlasti mujal.

Ma arvan, et viimast näidet tegeliku terroriakti toimepanemise plaanist me teame kõik. See oli hiljuti Saksamaal, kus paremäärmuslased plaanisid demokraatlikult valitud võimu kukutada. Meie siit eemalt vaates vähemalt oli seal päris ulatuslik võrgustik . Nad suhtlesid omavahel. Ja kuidas nad omale kaaslasi leidsid? Nad leidsid sotsiaalmeediast kaaslasi, [otsisid] neid väga süsteemselt. Seal töötati väga süsteemselt, tehti tööd selle nimel, ja [jagati] infokilde või üleskutseid. No pigem mitte infokilde, infokildudest ja sellistest asjadest me siin ei räägi, me räägime ikka üleskutsetest. Me räägime ettepanekutest, me räägime kaasaaitamisest või kaasakiitmisest terroriaktile.

Terroriakt, nagu ma enne ette lugesin, võib olla kellegi tapmine, võib olla riigi põhiseadusliku korra kõigutamine, võib olla mingisuguse olulise majandustegevuse, millel võib olla mõju inimeludele, takistamine või peatamine, võib olla mingi vara hävitamine, võib olla relvade liigutamine. Kõik need asjad minu arvates on sellised, et oleks väga normaalne, kui neid ei juhtuks ja kui selles mõttes oleks olukord kontrolli all. Me ju kõik tahame elada turvalises riigis, mis meil siiamaani on olnud. Kui tänu sellele [seadusele] on turvalisus parem, siis see on hea.

Ja ma küsiks vastu, kui keegi saaks mulle vastata. Ma mõistan, et on mure. Mind huvitab, milles see mure täpsemalt seisneb. Kas on kuskil seaduses mõni paragrahv, mis kuidagi viitab sellele, et kellegi lihtsalt arutelu saab, noh, ma ei tea, mõni julgeolekuasutus või -teenistus või keegi poliitik või keegi muu kuidagi kurjalt ära kasutada? [Kui on], siis võib seda näidata. Mina seda siit paragrahvidest välja ei loe. Aga see, et me takistame selliste kuritegude toimepanemist ja tõhustame kontrolli selle üle, ma arvan, on mõistlik.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Mul on küll selline karvane tunne, et me kipume siin jälle koos pesuveega last välja viskama. Ühelt poolt te ütlesite väga selgelt, et seadus on meil endal täiesti olemas. Regulatsioon eksisteerib. Ometigi me nüüd siin tegeleme veel millegagi. Me räägime veebisisust. Me räägime terrorismist. Ja nüüd ma loen siit seletuskirjast, et selle eelnõu kohaselt teostab terroristliku sisu levitamise üle järelevalvet kapo. Edasi ma loen veel: ennetava ning reageeriva tehnilise võimekuse üle [teeb järelevalvet] tarbijakaitseamet. No nii, kui kapo tegeleb terrorismi küsimusega, siis milles seisneb tarbijakaitseameti tegevus selle eelnõu kontekstis? Milles konkreetselt? Ja kas see ka maksab midagi?

Jah! Ma tegelikult ütlesin, et see maksab: tarbijakaitseametile tähendab see ühe töökoha juurde loomist, mis on selle aasta eelarves arvestatud. Tarbijakaitseameti [vastutada] on kogu see info digitaalse liikumise pool. Kaitsepolitsei hindab väga konkreetselt ja tegutseb selle nimel, et vaadata, kus kohas põhiseadusliku korra ähvardamine või midagi muud on. Kuna tarbijakaitseameti tööülesannete hulka kuulub ka kogu selle valdkonnaga tegelemine ja nende regulatsioonide elluviimise jälgimine, siis sellepärast on ka tarbijakaitseamet siin sees. Ka neil on võimalik mingisuguseid oma tegevusi [kohendada]. Ma kahjuks ei ole tarbijakaitseameti valdkonna spetsialist, aga mis iganes nad seal teevad, neil on ka seda võimalik teha. Kui nemad puutuvad selle [teemaga] kokku, vaatavad, kuidas need süsteemid toimivad, siis ka neil on võimalik tähelepanu juhtida, et vaadake, siin meil on sellised võimalused, seal toimub midagi, palun tegutsege.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, armas juhataja! Hää minister! Te küsite, milles seisneb meie mure. Toon vastused praegu teie enda poolt väljaöeldust. Esiteks, vähemalt kaks korda te viitasite sellele, et probleemiks internetis võib olla ka see, kui räägitakse põhiseadusliku korra muutmisest. Te ei täpsustanud, et kui räägitakse põhiseadusliku korra vägivaldsest muutmisest. See tähendab seda, et siin on juba, kui seda hakata nii tõlgendama, oht sõnavabadusele.

Teiseks, te tõite selle Saksamaa näite. Teie võib-olla usute, et tõepoolest oli seal tegu kurjade paremäärmuslastega, kes päriselt kujutasid endast terrorismiohtu, ohtu põhiseaduslikule korrale. Mina seda ei usu. Mina arvan, et need, keda nimetatakse paremäärmuslasteks, on üldjuhul väga toredad ja targad inimesed, kes ei kujuta endast põhiseaduslikule korrale ohtu. Kui seda Saksamaa metoodikat opositsiooni väljalülitamiseks (Juhataja helistab kella.) tahetakse Eestisse importida, siis see on ka väga suur oht.

Aeg, Ruuben!

Aitäh teile! No võib-olla meil on erinev nägemus sellest, mis mure on. Kui te nimetate seda seltskonda, neid paremäärmuslasi, kes seal Saksamaal kinni peeti, toredateks poisteks või, ma ei tea, meesteks ja naisteks, kellel juhuslikult oli varutud hunnik relvi ja laskemoona, [kuid] kellel olid plaanid, kes organiseerisid ligipääse riigiasutustesse ja kellel oli ka plaan võim kõrvaldada, siis ma ei tea, ma olen väga mures. Minu arvates see ei ole normaalne asi, see ei ole normaalne, selliseid asju ei tohiks sündida. Ja selliste asjade ennetamiseks see [seadus] on.

Aga nüüd see, millele te viitasite alguses: minu vastused. Jah, ma palun, jälgime seda seadust ka. Ministri sõna – ma võin vahepeal eksida ka, ma nagu detailides nii täpne ei ole. Ma lugesin ette, mis asi on terrorikuritegu ja mis peaks olema nagu selle seaduse mõttes terroristlik veebisisu. Jah, kui keegi lihtsalt räägib ühest või teisest asjast või väljendab oma pahameelt, näiteks ütleb, et see valitsus mulle ei meeldi, siis see ei ole terroristlik kuritegu. Seal peab olema plaan, seal peab olema rohkem taga. 

Aga see on meil seadustes kirjas, selle jaoks on õiguskaitseorganid, kes seda hindavad. Kindlasti ei ole võimalik seda kurjalt kasutada, kuna kõik need terminid ja kõik muu on ju seaduses täna ka kirjas. Siis te peaks muretsema ka täna kõige selle pärast, mis seaduses on. Ja kui teil on mure, siis siin parlamendis võib ettepanekuid teha ja seadusemuudatusi algatada. See eelnõu lihtsalt annab ülesande ka veebiteenuse pakkujatele sellele tähelepanu pöörata, teavitada ja teatud informatsiooni maha võtta. Ta ei loo uusi definitsioone ega midagi sellist, see kõik tegelikult on juba olemas. 

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! On üsna groteskne, et Euroopa Komisjon tuleb sellise mõttega lagedale, sest nagu me kõik teame, sajad inimesed Euroopas on oma eluga maksnud just nimelt terrorismi tõttu. Euroopa Liit laseb enda territooriumile terroriste, kes on juba välja õpetatud, ei kontrolli seda liikumist, need inimesed toimetavad suhteliselt omapäi.

Aga te tahtsite näiteid. Ma toon teile ühe näite. Facebookis on selline grupp "Nursipalu kaitseks". Ja kui need inimesed, keda ähvardatakse oma kodust küüditada, organiseerivad mingisuguse aktsiooni, inimketi või mis iganes, blokeerivad teid, siis selle definitsiooni järgi on võimalik nad kuulutada terroristideks või vähemalt kuidagi kaude käsitleda nende tegevust terrorismina. Ja see on konkreetne näide, mida võib teoreetiliselt sellisel puhul kasutada. Vastab see tõele?

Aitäh teile! Ei vasta. Ei vasta! Esiteks, me ei muuda siin ju definitsioone. Kõik need definitsioonid on meil seadustes olemas. Teiseks, inimeste sõnavabadus – vahet pole, kas inimene on poliitiliselt organiseerunud või mitte, inimese sõnavabadust Eesti Vabariigis kaitseb põhiseadus. Kui keegi tahab oma meelsust väljendada kas või piketti korraldades ja kas või tee peal [sulge] tehes, siis seal on oma regulatsioonid. Talle võib hiljem öelda, et, ma ei tea, kui te mingit olulist liiklust takistasite, siis [saate trahvi]. Vist on võimalik lõpuks kellelegi arve esitada või midagi, ma täpselt ei mäleta, aga põhimõtteliselt, kui sa kellegi teise elu ohtu sellega ei sea, siis see on inimeste põhiõigus Eestis. Nii see peabki olema.

Siin selles seadusemuudatuses pole mitte ühtegi viidet plaanile seda muuta. See on Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas ja seda ei saagi ühegi seadusega muuta. See eeldaks ikka oluliselt [ulatuslikumat] ja tugevamat tegutsemist ja mina selle vastu kindlasti seisaks. Ma ei pea nõustuma väga paljude arvamustega, mul võib olla natuke teistsugune arvamus või nägemus, aga seda ma olen nõus alati kaitsma, et iga inimene oma arvamuse saab välja öelda.

Nii et inimesed, kes Nursipalus on, ma arvan, väga paljus ka põhjendatult mures, sellepärast et see on nende kodu – kui nad soovivad selle vastu meelt avaldada, oma meelsust avaldada, isegi kui nad soovivad öelda, et see valitsus on kurjast ja neile see ei meeldi ja selle valitsuse võiks välja vahetada, pärast valimisi võiks uus valitsus tulla, siis seda need Eesti inimesed võivad teha ja saavadki teha ja see on normaalne. Seda ei pea keegi Eesti Vabariigis terroristlikuks kuriteoks. Terroristlik kuritegu on see, kui kellelgi on tahe, ma ei tea, näiteks mõni minister kõrvaldada, ta tõesti plaanib seda, või kui kellelgi on tahe, ma ei tea, muretseda omale lõhkeainet ja siis midagi õhkida. Mingid sellised tegevused lähevad terrorismi alla.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Seoses Twitteri üleminekuga Elon Muski omandisse on selgelt välja toodud, kuidas süvariik – konkreetselt eriteenistused – dikteerisid Twitterile, kuidas tsenseerida, kuidas inimesi kõrvaldada sotsiaalmeediast ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd mu küsimus on. Te räägite terroristidest. Kas see tegevus, mida harrastavad süvariigi asutused, meil Eestis konkreetselt kaitsepolitsei ja välisluure, on ka terrorismina käsitletav selle seaduse kohaselt? 

Ma ei usu, et maailm nii palju muutunud on. Teate, ma töötan samas ministeeriumis, kus [töötasite] teie, ja teie kohta küll räägitakse seal häid sõnu. Siis, kui teie minister olite, süvariiki seal ei avastatud, vähemalt selles majas süvariigist ei räägitud. Ma ei usu, et see vahepeal kuidagi sinna tekkinud on. Nii raske kommenteerida seda asja selle nurga alt.

Aga enne ma ütlesin, et minu arvates on väga oluline, et sotsiaalmeediaplatvormid, mis on väga suureks kasvanud, mis on laiaulatuslikult kasutuses ja mille kasutamine mõjutab ühiskondlikke protsesse, et kõik see oleks kuidagi, noh, riikide poolt selles mõttes reguleeritud, et keegi ei saaks neid kurjasti kasutada. Ja ma olen ka sellega nõus, et ükski julgeolekuasutus ei tohi saada seda kurjasti kasutada. Me mujalt maailmast neid näited teame, Eestist ma ühtegi sellist näidet ei tea. Ma selle [seisukohaga] olen nõus.

Nii et ma arvan, et meil võib olla isegi ühine vaade neile küsimustele. Samas minu arvates parempoolne maailmavaade, mis ütleb, et las kõik teevad, mis tahavad, et riik jumala eest kuhugi sekkuma ei pea, las need asjad juhtuvad – mina isiklikult ei pea sellist parempoolset maailmavaadet selliseks, mis aitab maailmas neid probleeme lahendada. Pigem on alati vaja seda, et kõike tehakse koostöös, on ju, et kõike on mõõdukalt.

See eelnõu ei tee mitte midagi muud, kui ütleb seda, et need, kes veebiteenust osutavad, kui nad näevad, et keegi kedagi näiteks plaanib tappa või, ma ei tea, pommi kuskile panna – midagi sellist –, siis nad on kohustatud sellest teada andma. Ja kaitsepolitsei siis saab öelda, et teate, teil on seal selline asi veebis üleval ja kui te ei soovi seda ära võtta, siis meil on võimalik mingeid meetmeid rakendada. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Minu arvates on ikkagi terrorismina käsitletav ka see, kui manipuleeritakse meediaga ja sisuliselt sotsiaalselt tapetakse teatud ideoloogiat ja teatud ideoloogia esindajaid. Ka see on terrorism, ja see on antud juhul riiklikult sanktsioneeritud terrorism – ideoloogiline terrorism, nimetame seda siis niimoodi. Kui te ütlete, miks ma siseministrina süvariigiga ei võidelnud, siis ma ütlen teile nüüd vastu nii, nagu teie valitsuses on kombeks: ei saanud poliitilist konsensust. Ei saanud poliitilist konsensust! Me püüdsime, aga ei saanud poliitilist konsensust. Aga järgmine kord loodame saada.

Aitäh! Ma olen teiega nõus, et see on probleem, kui ühte maailmavaadet kuidagi – ma ei mäleta, mis need sõnad olid –, kuidagi kurjalt [maha surutakse], kui selle maailmavaate vastu kurjalt käitutakse. Ma saan aru, et te mõtlete vasakpoolset maailmavaadet. Ma tean, et Eestis on paremerakondi, kes on seal parema ääre peal, kes on tõesti vasakpoolsete vastu teinud selliseid sõnavõtte. Ja muide, nende toetajad on siis olnud väga agressiivsed ja see on tegelikult emotsionaalselt inimestele väga halvasti mõjunud. Jah, see mõjutab inimeste tervist. Ma tean seda omast käest. Minu erakonnas on tõesti palju neid inimesi, kes seda tunda on saanud. Siinkohal ma olen teiega nõus.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Jah, järjekordne Brüsseli ukaas on ümber sõnastatud eesti keeles. Aga ma küsin: kas sind siseministrina Eesti Vabariigis – vabariik peaks olema sõltumatu – ei tee murelikuks see, kui mõni äriühing, globaalse haardega Facebook näiteks, ütleb, mis on õige ja mis on vale? Kui sa oled suveräänse riigi siseminister, kuidas sa vaatad selle peale?

Aitäh! Mul võib-olla siseministrina on raske seda kommenteerida, aga sotsiaaldemokraadina ma võin öelda, et jah, vahepeal teeb murelikuks küll. Ma olen isegi siin Riigikogu saalis ja selles puldis vähemalt ühe korra sellel teemal sõna võtnud. Ma olen seda korduvalt öelnud, et kui mõnel sotsiaalmeedia platvormil on väga suur mõju ühiskondlikele protsessidele, siis tegelikult nende käitumise ja otsuste puhul peab riik täitma seda rolli, et keegi ei saaks seda kurjasti kasutada. Me mäletame, kuidas Donald Trump tegelikult presidendiks sai. Tema valimiskampaaniat tehti nii, et seal oli väga suur sotsiaalmeedia mõju. Ja võib-olla see oli ebaaus. Ma olen sellega täiesti nõus. Võib-olla on ka vastupidiseid näiteid või [samasuguseid teisi] näiteid. 

Aga põhimõtteliselt ma arvan, et [platvormid] peaks olema kõigile ühtemoodi ligipääsetavad, seal peaks olema kõigil ühesugused reeglid, kaasa arvatud see, et kui keegi kutsub üles ikkagi mingit terroriakti läbi viima ja seda plaanib või plaanib relvade smugeldamist või mida iganes, siis väga mõistlik on sellest teada anda ja selline informatsioon sealt maha võtta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Jah, kõik see on õige, aga kui suveräänne on ikkagi üks vabariik, praegusel juhul Eesti Vabariik, mille minister sina oled, kogu selles mängus? Keegi kusagil nii-öelda suur vend või suur õde või kuidas seda nimetatakse – ma praegu ei räägi sellest eelnõust, aga ma räägin selle analoogiast –, keegi suur vend või suur õde otsustab, mis on õige, ja sul ei olegi kusagile pöörduda.

Aitäh! See on mure, ma sellest saan aru. Vasakpoolse poliitikuna ma seda väga hästi mõistan. Sellepärast et kui me räägime üldse globaliseerumisest, siis ilma reegliteta globaliseerumine ei ole, ma arvan, hea ja õiglane. Ilma reegliteta globaliseerumise tagajärgi me näeme maailma majanduses. Me näeme, kuidas see ka Eestit mõjutab. Me näeme, kuidas see osadelt inimestelt töökohti ära võtab, inimesi kõrvale lükkab. Me näeme seda ka selles valdkonnas, millest me praegu räägime, sotsiaalmeedias.

Ma arvan, et ilma reegliteta ja lihtsalt selline [globaliseerumine pole hea]. Vabandust, ma räägin nüüd siin nii-öelda maailmavaatelist juttu, mitte ministri juttu, aga see küsimus selline oli. Ma arvan, et lihtsalt öelda, et turg paneb kõik paika ja las siis kõik asjad juhtuvad – see toob alati kurjust maailma või vähemalt halba.

Pigem peab riigil olema majanduses ja kõigis teistes ühiskondlikes protsessides selline suunav või siis koos kaasamõtlev roll või kaasatöötav roll. Minu arvates seal ongi – ma isiklikult arvan nii – probleeme ja väljakutseid. Seda me tegelikult näeme. Mul on mõnes mõttes hea meel, et majandus vähemalt natukene selles väga suures globaliseerumises tõmbub tagasi, tõmbub natuke rohkem kokku. Võib-olla me jõuame ka sinnamaale oma teadmisega, et Eestis võiks rohkem mingisuguseid asju teha, vähem eelistada odavaid asju, mis kaugel Hiinas on toodetud, mõelda oma toidujulgeoleku peale – kõigi selliste asjade peale. Ma arvan, et selles kontekstis – ma oletan, et te tahtsite sinnapoole liikuda oma küsimusega – pigem jah, mina näen neid asju niimoodi.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma natuke luban endale mitte nõustuda teie sellise absoluutse väitega, et globalism on hea. Me kõik teame, et midagi siin maailmas ei ole absoluutselt hea või halb. Globalismiga kaasnevad eeliste kõrval ka vaieldamatult riskid ja ohud. Need võimenduvad just siis, kui riigid jätavad unarusse oma huvide kaitse.

Aga minu küsimus on selle kohta, et mitmel korral te vastates rõhutasite oma sotsiaaldemokraatlikku positsiooni, millelt te vastuse annate. Te ühel korral ütlesite lausa, et te ei räägi valitsuse liikmena või ministrina, vaid räägite sotsiaaldemokraadina. See natukene tekitas küsimusi. Valitsus peab tegutsema kogu Eesti nimel, kõigi Eesti elanike nimel. Ja ma tahaks küsida selle kohta, et ma loodan, et see on ikka ka teiega nii.

Aitäh! Kuna küsimus [oli] selline, millele ma Eesti Vabariigi ministrina ei osanud vastata, aga küsimus oli esitatud, siis ma ausalt ütlesin ka, et ma vastan siin sotsiaaldemokraadina ja pigem maailmavaateliselt.

Ma globaliseerumise kohta ei öelnud mitte seda, et igasugune globaliseerumine on hea. Ma ütlesin seda, et kontrollimatu globaliseerumine minu arvates ei ole see, mis Eestile ja muule maailmale on õnne õuele toonud. Ma arvan, et seda on väga palju majandussuhetes [näha]: kui me oleme reguleerinud väga palju majandussuhteid riikide vahel või riikide sees, siis üle riikide [toimivad] või kontinentidevahelised majandussuhted kahjuks on reguleerimata.

Sealt tekib väga palju ebaõiglust, mille pärast väga paljud inimesed kannatavad. Ja lõppkokkuvõttes, kui inimestel läheb kehvasti, kui nad on pettunud milleski – mõnikord on pettunud riigis, mõnikord on pettunud mõnes poliitikus või erakonnas, võib-olla üldse elus –, siis nad lõppkokkuvõttes lähevad kergemini sellele teele, kui keegi neid kutsub mõnda terroristlikku tegu toime panema. Nii et ma arvan, et hästi [laia pilti] vaadates me näeme, et see eelnõu, millest me siin räägime, on kaudselt ka üldiste maailma protsessidega kuidagi seotud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh! Teie vastus oli innustav ja inspireeriv. Ma kohe küsiksin siit, et see teema, mida me arutame, et kui inimesed tunnetavad, et miski asi on ebaõiglane ja nad ei leia õiget väljundit – võib-olla see vaade sotsiaalmeediale on meil natuke pinnapealne. Võib-olla seda võiks vaadata kui kohta, kus inimesed saavad aeg-ajalt vähe teravamat diskussiooni tekitada ja, nagu öeldakse, auru välja lasta, ka kaardistada, mis on need mureküsimused, mida näiteks valitsuses üles võtta. Oht tekib siis, kui on reaalne plaan, motiiv, vahendid ja ka elluviijad. Lihtsalt, kui keegi räägib ja pahandab, see iseenesest ei ole alati halb, mõnikord vastupidi.

Aitäh! Teil on täiesti õigus: pahandada võib Eesti Vabariigis. Põhiseadus seda lubab ja seda ei kavatse keegi muuta. Pahandada võib sotsiaalmeedias, pahandada võib Riigikogu koridoris, siin saalis isegi võib viisakuse piires. Ja pahandada võib ka sünnipäevalauas. Kodus võib ka natukene. See on lubatud, seda keegi ei kavatse reguleerida, kuidagi keelata. Seda inimeste põhiõigust me toetame ja puutuda ei taha.

Aga mitte midagi pole teha, nii nagu omavaheline vestlus kuskil kohvilauas, võib ka omavaheline vestlus sotsiaalmeedias teatud juhtudel viia lõpuks selliste tegudeni, mille tagajärg on kellegi mõrv või mingisugune muu, näiteks terroristlik tegu. See võib juhtuda, see võib juhtuda igal pool. Selle taga ei [pruugi olla] sotsiaalmeedia, aga sotsiaalmeedia omadus on see, et kui ma sinna olen üleskutse kirjutanud, siis on ka aasta pärast võimalik sellega haakuda.

Aga lihtsalt pahandamine – ei, see ei ole üldse alus ei ühegi tänase seaduse alusel midagi teha ega ka selle [tulevase] seaduse alusel. See seadus ikkagi paneb kohustuse, et kui keegi on sotsiaalmeedias teenuse osutaja ja ta näeb tõesti midagi, mis on juba viimas mõne terroristliku teoni, siis sellega peab tegelema.

Rohkem küsimusi ei näe. Siis me saame kaasettekande juurde minna. Kaasettekandjaks on meil majanduskomisjoni liige Raivo Tamm.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu majanduskomisjon arutas kõnealust seaduseelnõu juba peaaegu kuu aega tagasi, 13. detsembril eelmisel aastal. Istungil viibis lisaks komisjoni juhatajale üle poole komisjoni liikmetest. Kohal olid EKRE, Reformierakonna, Keskerakonna ja Isamaa tuntud majandustegelased Riigikogus. 

Majanduskomisjon arutas seda [nii, et] kuulas kõigepealt üle siseminister Lauri Läänemetsa, kes andis meile ülevaate sellest infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõust. Kutsutud oli veel Siseministeeriumi esindaja Jüri Vlassov, kes täpsustas eelnõu eesmärki.

Siis algas arutelu ja oli palju küsimusi. Uuriti, kui suur on hinnanguliselt töö ulatus. Hinnanguliselt on tööd vähe selle eelnõu kohaselt, kuna on mõeldud eestikeelseid veebimajutusteenuse pakkujaid. Ja koostöö toimub Europoli süsteemi kasutades, mis on mõeldud selleks, et koordineerida Euroopa riikide tööd.

Tunti huvi Euroopa reeglitest tuleneva terrorismi määratluse kohta. Tegelikult siseminister mainis, et pigem on küsimus terroristlikus sisus. Eelnõu mõte on terroristlikele tegudele reageerida.

Uuriti veel, kuidas toimub praktiline lahendamine, millistele väljaütlemistele reageeritakse. Siseministeeriumi esindaja ütles, et olukorda hindab kaitsepolitsei, nii nagu me siin juba kuulsime siseministri ettekandest. Ettekandja tundis huvi, kuna arutelu toimus majanduskomisjonis, siis kuidas selle seaduse vastuvõtmine mõjutab Eesti majandust. Saime vastuse, et pigem positiivselt.

Seega majanduskomisjon võttis vastu menetluslikud otsused: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Raivo Tamm – see oli konsensuslik otsus –, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. jaanuaril käesoleval aastal ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Siseministrile ma olen viidanud õiguskomisjoni kaudu korduvalt sellele, et meie ühiskonnas on inimesi, kes avalikus ruumis õigustavad terrorismi ja genotsiidisõda Ukrainas. Millegipärast politsei ei [fikseeri] lihtsalt kas või ennetava meetmena nende inimeste isikuandmeid. Ma küsin: kas majanduskomisjonis juhiti sellele tähelepanu? Me räägime küll ainult ettevõtetest ja inforuumist, aga tehes neid pikette, näen ma, et inimesed tulevad kohale, filmivad, halvustavad ja teevad [terrorit] õigustavaid märkusi. Ja seda kõike levitatakse meie enda, Eesti inforuumis, ja seda õigustatakse valjuhäälselt ka avalikus linnaruumis. Kas see on olnud teemaks selle arutelu käigus?

No see puudutab ... Seal meil oligi arutelu, et kuna tegu on seaduseelnõuga, mis puudutab veebimajutusteenuse pakkujaid, siis nemad peavad kogu terroristliku sisuga materjali eemaldama.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kui minister siin rääkis, tutvustas seda seaduseelnõu, siis tekitas mulle natukene muret, et ta tõi näitena, miks peaks seda [tulevast seadust] hakkama siin Eestis sotsiaalmeedia piiramisel rakendama, et näiteks Ameerikas sai Donald Trump võimule, kasutades sotsiaalmeediat. See on nagu üks põhjus, miks peaks sotsiaalmeediaga tegelema. Kas komisjonis oli arutusel, et võib-olla Eestis, kus mõni erakond kasutab ka sotsiaalmeediat oma erakonna reklaami tegemisel, kelle liikmed on aktiivselt sotsiaalmeedias, peaks seda sotsiaalmeediat piirama, sest muidu nad äkki saavad võimule?

Ei, majanduskomisjon sellist asja ei arutanud. Me arutasime majanduslikku aspekti selle seaduseelnõuga seoses. Nagu ma ütlesin, komisjoni liikmed on meil kõik tuntud majandusinimesed.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan! Üks asi, loomulikult, millele te viitate, on see veebimajutus. Küll aga on ka meil näha ettevõtteid, Eestis registreeritud firmasid, kelle logode ja tunnustega autod on eksponeerinud niinimetatud keelatud sümboleid. Kas me ikkagi jääme ainult selle seaduse raamesse, kui me veebiettevõtlusele seame kohustuse korjata ära terroristlik sisu, aga avalikult mõni firma võib eksponeerida vaenu õhutavaid sümboleid? Vaatame eelnõu nagu laiemalt! Me räägime [sellest], kui [info] on juba postitatud. Siis on see mingi sündmuse tagajärg, aga asi võiks olla ennetav, et kellelgi ei tuleks mõtetki avalikus ruumis õigustada terrorismi.

See seaduseelnõu puudutab ikkagi ainult veebimajutusteenust. Kui kusagil mingi terroristliku üleskutsega, logoga auto sõidab, kui see on üles filmitud ja jõudnud kuhugi veebimajutusteenuse pakkuja vestlustikku või [mujale] internetti, siis see tuleb eemaldada. Ma arvan, et nii on võimalik kapo tegevuse tulemusel saada jälile sellele avalikus ruumis liikuvale terroristlikule üleskutsele. Aga praegune [sisu] on ikkagi see, et need moderaatorid, kes pakuvad veebimajutusteenust, on kohustatud selle seaduseelnõu kohaselt eemaldama oma veebimajutusteenuselt kõik terroristlikud üleskutsed.

(Köhib.) Vabandust! Helle-Moonika Helme, palun!

Pole hullu, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Me teame, et siin on olnud [teatud] juhtumeid ka meie sotsiaalmeedias. Näiteks Facebooki avalikul platvormil on noorsotsid postitanud üleskutseid, mis on olnud seotud EKRE liikmetega. Seal oli üks pilt, kus käis Surm vikatiga ringi, olid ka nimeliselt inimesed ära toodud, kõigil vikatiga kõri läbi lõigatud. See üleskutse oli ikka väga jõhker. Kui me selle seaduseelnõu vastu võtame, kas võib eeldada, et need sotsiaalmeedia platvormid saavad kohustuse ka sellise postituse eemaldamiseks? Teatavasti seda ei eemaldatud ega ka nõutud, kuna see tõenäoliselt vasakpoolseid ei riivanud. Kas see seaduseelnõu võib reguleerida ka selliseid postitusi tulevikus?

Jah, ma arvan küll. Kui see on vähegi terroristlik üleskutse, siis peab veebimajutusteenuse omanik või moderaator selle sealt eemaldama.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Ja me saame minna nüüd läbirääkimiste juurde. Martin Helme, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel. (Martin Helme küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! No enne minister küsis, mis probleem meil on selle seadusega. Selle seadusega on kolm suurt probleemi. Esiteks, loomulikult on see tsensuuri eelnõu. Loomulikult on ta sõnavabadust, arvamusvabadust lämmatav ja üsna kõikehõlmavalt lämmatav eelnõu.

Teiseks on ta suure venna eelnõu. Ehk siis kõike nägevad silmad, mis meil istuvad mitte ainult ühes kontoris, vaid ka mitmes kontoris, hakkavad veel rohkem nägema ja oma nägemuse põhjal veel rohkem suvaotsuseid tegema. Asjaolu, et kaitsepolitsei saab lihtsalt ühe paberiga, ilma igasugust kohtuvõimu sinna juurde kasutamata sulgeda veebisaite näiteks – noh, ärge pärast enam rääkige mulle, et Eesti on õigusriik. Õigusriigis niimoodi ei ole võimalik käituda.

Ja kolmas probleem on loomulikult see, et see on Brüsseli ülemvõimu ehk Euroopa föderalismi väga-väga suure sammuga laiendav eelnõu. Eesti peab mitte ainult kapo otsuse põhjal hakkama tegelema tsensuuriga, vaid ka kui ükskõik millisest teisest riigist Euroopa Liidus saadetakse meile kiri, siis meie peame selle kirja alusel hakkama inimesi kinni panema ja nende kommunikatsiooni takistama.

Lisaks sellele, mis on eriti jälk ja groteskne, peab hakkama Eesti Siseministeerium aru andma Euroopa Komisjonile, kui paljudel juhtudel on ta ise omal algatusel sulgenud veebisaite, mida ta on edasi ette võtnud, milliseid sanktsioone kasutanud ja nii edasi ja nii edasi. Ehk me siis hakkame aru andma Brüsselile, kui tublid me oleme olnud tsensuuri kehtestamisel. See on jube jälk.

Nüüd, nalja võib ka natuke äkki visata? Kui siin enne minister luges ette, mis need kriteeriumid on, mille alusel võib hakata inimesi kinni panema ja nende kommunikatsiooni sulgema, siis [üks oli], et ei tohi elanikkonda hirmutada. No me peaksime siis Kaja Kallase kohe kinni panema. Teiseks ei tohtivat sekkuda sideasjadesse. No siis me peame kapo kohe kinni panema. Seda tehakse meil ju praegu usinasti. Ei tohi rahvusvahelisi organisatsioone halvustada. Noh, meid kõiki võib siin vist kinni panna, kuna me oleme võtnud sõna näiteks WHO vastu.

Noh, see jutt, et terrorism on meil väga ilusasti defineeritud ja mitte midagi juhtuda ei saa, ei vasta ju tõele. Tegelikult loetakse tänasel päeval juba üsna usinalt ka äärmusideoloogiaid terrorismi osaks. Ja äärmusideoloogia tänasel päeval, me kõik teame, on see, kui sa ütled, et mees on mees ja naine on naine ja et meil ei saa olla rasedaid mehi ega peenisega naisi. See on tänasel päeval Euroopa Liidus äärmusideoloogia. Nii et väga-väga kiirete sammudega liigume me väga-väga jõhkrasse 1984. aasta maailma, mis meil selle seadusega tahetakse kehtima panna.

Kui minister ütleb, et sõnavabadust kaitseb meil põhiseadus, siis see on küll väga ilus lause, aga me kõik teame, et see ei vasta tõele. Põhiseadus ei kaitsnud Eestis sõnavabadust sel ajal, kui Kaja Kallas otsustas, et koroonarežiimi ei tohi kritiseerida. Siis ikkagi öeldi meile: meil on mingisugused terviseriski analüüsid ja teie sõnavabadus ei maksa siin midagi. Kasige tänavatelt minema, tšellot mängida ei tohi, mannerguga klõbistada ei tohi, meil on korrakaitseseadus, mis on kõvem kui sõnavabadust tagav põhiseadus. Nii et me kõik teame, et sõnavabadus ei ole põhiseaduse kaitse all Eestis, me oleme seda näinud omaenda silmaga mõni aasta tagasi. Üks inspektor Kukeke sai siseministriks, ja oligi läbi selle põhiseadusliku kaitsega.

Nii et mitte kuidagi ei saa olla nõus, et see seadus ei muuda midagi, ta ei tee midagi. Esiteks, see allutab meid Brüsselile järgmise pika sammuga. Aa, ma ei ole veel isegi võtnud ette seda, mida teeb meil TTJA. No TTJA ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on meil tegelikult Eestis üks kõige suuremaid ameteid üldse, mis tegeleb peaaegu kõigega, alates sellest, et kui neil tuleb tuju ja nad löövad nipsu, siis nad panevad seisma tuulikuid, ja lõpetades sellega, et kui neil tuleb tuju ja nad löövad nipsu, siis nad panevad seisma veebisaite. Ja muidugi kõik, mis sinna vahepeale jääb. See jälle ei ole õigusriik. See ei ole õigusriik, kus mingid ametnikud saavad mingi paberiga kohale ilmuda ja teha, mis tahavad.

Nüüd, siin seaduses on veel üks tohutu jälk kombits, mille toimimist me ju oleme juba näinud. Siin minister rääkis sellest, kui hirmus oli, et Facebook aitas Donald Trumpi võimule. Tegelikult ju Facebook ei aidanud Donald Trumpi võimule. Donald Trumpi aitas võimule see, et tal oli sõnum, mis Ameerika valijatele meeldis. Küll aga aitas FBI oma survega nii Twitterile, Facebookile kui ka teistele sotsiaalmeedias võimule Joe Bideni, lastes süstemaatiliselt maha suruda informatsiooni Joe Bideni sülearvutis olevast materjalist, kuulutades selle muide Vene desinformatsiooniks. Tagantjärgi on Ameerikas tehtud küsitlusi inimeste hulgas, valijate hulgas, ja nad ütlevad, et oleks nad sellest laptop'ist teadnud, poleks nad Joe Bideni poolt hääletanud. Ja neid inimesi on piisavalt palju, et Joe Biden ei oleks võitnud. Nii et seesama süvariik, needsamad julgeolekuasutused, kes istusid juhtmete otsas Twitteris, Facebookis ja mujal, korraldasid ära valimistulemused niimoodi, et võitis teine inimene. Ja me räägime demokraatiast, me räägime demokraatia kaitsmisest! 

Üleüldiselt muidugi tahaksin veel seda eraldi öelda, et ei ole muidugi ühtegi totalitaarset režiimi, kes ei kägistaks oma rahvast selle jutuga, et nii on turvalisem. Ikka, alati, nii on turvalisem! Ega see, kui keegi kuskil kellegi mõrva plaanib, ei tähenda seda, et me peame andma julgeolekuasutustele kõikehõlmavad õigused kõike jälgida, kõiki jälgida ja soovi korral ilma kohtuotsuseta kõik kinni panna, kõik kommunikatsiooni[kanalid] kinni panna, lehed kinni panna, veebilehed, videod kinni panna. Need ei ole omavahel balansis asjad. Need ei ole tasakaalus asjad! Kui me tahame uskuda või panna kedagi uskuma, et sellise võimu andmine julgeoleku[jõududele] tagab demokraatia, no siis ma ei tea, kellele seda juttu rääkima minna. Meile küll seda juttu ei ole mõtet tulla rääkima. See lõpetab demokraatia. Selle tõttu meie teeme ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Jah, mul on küsimus. Kui minister tuleb tutvustama mingit eelnõu Riigikokku ja Riigikogus arutatakse eelnõu läbi, ta vastab küsimustele ja siis tuleb kõnedevoor, fraktsioonide esindajate kõnede voor, kas siis minister ei peaks kuulama, mida arvavad fraktsioonide esindajad tema esitletud eelnõust? Minister istub ninapidi telefonis ja teeskleb või tõepoolest siiralt usub, et kõik see on üks sõnavaht ja õhu võngutamine, mis ei lähe korda, sest nii on juba otsustatud ja nii ka ära tehakse. Kas ministritel ei ole kohustust kuulata Riigikogu?

Aitäh! Üldises plaanis ministritel on kohustus kuulata Riigikogu, aga kodu- ja töökorra seadus nii täpselt küll ei reguleeri, kas minister võib olla telefonis või ei või olla telefonis, ja nii edasi. Aga meie senine praktika ja hea kultuur on olnud selline, et minister viibib saalis, kui tema esitletud [eelnõu] arutatakse, ja ta kuulab ka seda läbirääkimiste vooru. See on hea kultuur ja selline praktika on meil olnud ja ma loodan, et see saab olema ka tulevikus niimoodi.

Nii, tundub, et rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Siis me saame minna edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 742 esimene lugemine lõpetada. Aga EKRE fraktsioon on teinud ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 742 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde.

Head kolleegid, oleme eelnõu 742 esimesel lugemisel. Läbirääkimiste käigus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me nüüd hääletame. Palun võtta seisukoht!

Tagasilükkamist toetas 19 saadikut, tagasilükkamise vastu oli 35, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Seega me jätkame lugemist. Esimene lugemine on lõpetatud ning muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 17.15.

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud muinsuskaitseseaduse, halduskoostöö seaduse ja muuseumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 760 esimene lugemine. Ettekandjaks palun siia kultuuriminister Piret Hartmani.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Toon teie ette eelnõu, millega on plaanis muuta kolme seadust: muinsuskaitseseadust, halduskoostöö seadust ja muuseumiseadust. Kaks esimest seadusemuudatust on seotud rahvakultuuri andmekogu loomisega ja kolmas muuseumidega. Eelnõu peamine eesmärk on parandada muuseumikogude ja seeläbi ka muuseumiteenuste kvaliteeti, täpsustada muuseumide rahastamist, luua uus riigi infosüsteem.

Esmalt räägin uue infosüsteemi ehk andmekogu loomisest. Laulu- ja tantsupidu on eesti kultuuri unikaalne traditsioon ning meie rahvusliku identiteedi lahutamatu osa. Kuid see traditsioon ei püsi iseenesest ning vajab muu hulgas ka nutikaid tehnilisi lahendusi. Andmehulk, mida rahvakultuuri valdkonnal on vaja oma tegevuste planeerimisel ja analüüsimisel hallata, on muljetavaldav. Laulu- ja tantsupeo protsessis osalevaid kollektiive on umbes 3100, rahvakultuuri juhendajaid umbes 4500, valdkondlikke organisatsioone 2800 ning rahvakultuuri regulaarseid harrastajaid 78 000. Praegu on rahvakultuuri valdkonnas kaks mitteametlikku infosüsteemi, mis ei ole avalikud, mille arhitektuurid on vananenud ja mis koguvad osaliselt samu andmeid, kuid ei ole omavahel liidestatud. Soovime kaks andmebaasi liita üheks rahvakultuuri andmekoguks, et saada asjakohaseid ja usaldusväärseid andmeid nii laulu- ja tantsupeo korraldamiseks kui ka rahvakultuuri poliitika kujundamiseks.

Et tegemist oleks riigi infosüsteemi kuuluva andmekoguga, on vaja seadusesse õiguslikku alust andmekogu asutamiseks. Selleks seaduseks sobib muinsuskaitseseadus. Andmekogu loomisel tekib ühtne ja erinevate sihtgruppide vajadusi rahuldav andmestik. Uude ühisesse andmekogusse sisestavad organisatsioonid, kollektiivid ja isikud oma andmeid ise. Kuna uus andmekogu saab olema avalik, siis saab iga huviline endale sobival ajal avalikust vaatest ise vajalikke andmeid otsida ja alla laadida. Teatud isikuandmed saavad loomulikult olema juurdepääsupiiranguga ning ei ole avalikuks vaateks kättesaadavad.

Nüüd muuseumide juurde. Muuseumiseadus reguleerib muuseumikogude korraldust, muuseumide tegevuse üldisi aluseid ja nende riiklikku rahastamist ning mõjutab seeläbi väga palju muuseumivaldkonna toimimist. Kõige otsesemalt puudutavad kavandatud seadusemuudatused muuseumitöötajaid, keda Eestis on 1600, aga kaudselt mõjutab see loomulikult kogu Eesti rahvast, ka kõiki neid, kes meid külastavad.

Muuseumiseaduse muutmise eelnõus on kaks suuremat sisulist muudatust ja mitmeid väiksemaid tehnilisi. Esimese suure muudatuse eesmärk on lihtsustada muuseumikogude korrastamist, läbitöötamist ja mõtestamist, vähendades seejuures bürokraatiat. Muuseumikogud on oma olemuselt pidevalt kasvanud, mis on ju väga hea, sest see näitab meie kultuuripärandi rikkust. Kuid samas on muuseumidesse kogunenud ka selliseid materjale, mida ei peaks säilitama, sest neid on kas topelt või on tegu fotokoopiatega, mille originaal on arhiivis või mõnes teises muuseumis tegelikult olemas. Nende hulgas on ka trükised, mida säilitavad säilituseksemplarina hoopis raamatukogud. Muuseumidel on aga kohustus kõiki neid museaale säilitada ja kirjeldada ning need avalikkusele kättesaadavaks teha. Ühelt poolt kaasneb sellest tuleneva muuseumikogude kontrollimatu suurenemisega rahaline probleem. Teisalt kaasneb oht, et kui raiskame ressurssi vähem väärtuslike materjalide säilitamisele, siis seame seeläbi ohtu tõeliselt väärtuslikud asjad, mis asuvad samuti neis pilgeni täis hoidlates, kus ei ole ruumi evakueerimiseks ning kus säilitustingimused ei vasta nõuetele. Kuna on ilmne, et muuseumid ei saa oma kogudest tervikuna loobuda ning kogumist ei saa lõpetada, sest sel juhul kaoks ju muuseumi kui sellise mõte, on väga oluline varem kogutu kriitiliselt üle vaadata ning otsustada, kas kõike on tõesti vaja säilitada.

Praegu on museaalide muuseumikogust väljaarvamise protseduurid seaduses ülereguleeritud. Need on keerulised ja ajamahukad, mistõttu väljaarvamist ei tehta kas üldse või kui tehakse, on sellega kaasnev paberimajandus tarbetult suur. Ebamõistlike kohustuslike menetlustoimingute äravõtmine annab muuseumidele võimaluse tegeleda rohkem kogude sisulise analüüsimisega. Probleem on hetkel nii väljaarvamise põhimõtetes, otsustamistasandis kui ka liiga kitsas ringis, kellele võib muuseumikogust välja arvatud asju üle anda. Näiteks otsustab praegu Eesti Rahva Muuseumi kogust museaali väljaarvamise kultuuriminister ja Eesti Sõjamuuseumi puhul kaitseminister. Samas muuseumikogusse asja vastuvõtmine, mis muu hulgas tähendab ka väga pikaks ajaks rahaliste kohustuste võtmist, on direktori pädevuses. Tegelikult on mõlemad tegevused, nii museaalide arvelevõtmine kui ka kogust väljaarvamine, kogude arendamise loomulik osa ning muuseumid, kus töötavad vastava ala spetsialistid, peaksid selles tegevuses olema sõltumatud. Seal ei ole muuseumi asutaja sekkumine vajalik. Väljaarvamist ei saa vormistada kellegi ainuisikulise otsusega. Eelnõu ja selle alusel antavad määrused kohustavad väljaarvamise protsessi dokumenteerima ning selle üle teeb järelevalvet Muinsuskaitseamet.

Lisaks on praegu liiga kitsalt sätestatud toimingud, mida tohib riigile kuuluvast muuseumikogust välja arvatud asjadega edasi teha. Praegu tohib neid asju mõnele raamatukogule, arhiivile või muuseumide infosüsteemi MuIS kasutavale muuseumile anda, need riigi korraldataval oksjonil maha müüa või kui keegi asja ei soovi, siis tuleb see hävitada. Tegelikkuses on lisaks raamatukogudele ja arhiividele mitmeid teisi avaliku sektori asutusi, näiteks koolid, lasteaiad, vanglad, eakate päevakeskused, kes võiksid muuseumikogust välja arvatud materjale oma tegevuses taas- või uuskasutada. Asutuste ringi laiendamine isikute või asutustega, kellele tohiks muuseumikogust välja arvatud asju üle anda, motiveeriks muuseumi rohkem väljaarvamisi ette võtma ning oleks ühtlasi keskkonnasõbralikum alternatiiv nende hävitamisele.

Teise suurema muudatusena soovime luua kõigile osapooltele üheselt mõistetava ja tulemuspõhise muuseumide rahastamise mudeli. Riigi asutatud sihtasutuste tegevuse rahastamine seotakse asutaja ootuste täitmisega. Praeguse rahastamissüsteemi rakendamisel on ilmnenud, et riigi sihtasutuste ning era- ja munitsipaalmuuseumide käsitlemine ühes taotlusvoorus ei ole põhjendatud. Esimeste ehk riigi sihtasutuste puhul on riik need ise asutanud konkreetsete strateegiliste eesmärkide täitmiseks, millest olulisim on riigile kuuluva muuseumikogu hoidmine ja arendamine. Seega peab riik seisma hea selle eest, et riigi sihtasutustel oleks reaalne võimekus neile pandud eesmärke ka täita. See tähendab, et riigile kuuluvate muuseumikogudega kaasnevad kulud, mille puhul ei saa riik valida, kas annab selleks tegevustoetust või mitte. Eeltoodu kehtib ka muude, see tähendab mitte riigi asutatud sihtasutuste puhul, kes kasutavad halduslepingu alusel riigile kuuluvat muuseumikogu, sest halduslepinguga peab kaasnema ka raha, et saaks lepinguga pandud ülesannet täita. Selle eraldamisest ei saa riik keelduda.

Jätkuvalt võivad riigieelarvest toetust taotleda ka avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseumid, eramuuseumid ja kohaliku omavalitsuse üksuste muuseumid, kes ei kasuta riigile kuuluvaid muuseumikogusid, kuid need vastavad hindamiskriteeriumidele, mis lähtuvad eesmärgist tagada muuseumivaldkonna mitmekesisus ja muuseumiteenuste piirkondlik kättesaadavus. Rahastamissüsteemi täpsem kirjeldus sätestatakse ministri määruse tasandil. Sinna on kavandatud toetuse taotleja hindamise kriteeriumid ja hindamise metoodika. Hindamisel on kavas arvestada näiteks kogude erilisust, külastajate huvi, laiema ühiskondliku rolli olemasolu, panustamist mõne ühiskondliku probleemi lahendamisse.

Kokkuvõtteks julgen arvata, et täna siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei oleks kas ise laulu- või tantsupeol osalenud või publiku hulgas peole kaasa elanud või jälginud pidude tele- või raadioülekandeid. Eesti muuseumides hoitav kultuuripärand puudutab ja ühendab samuti meid kõiki. Seal asuvad meie ühise mälu füüsilised tunnismärgid, mille abil saab rääkida meie lugu nii Eesti elanikele kui ka külalistele. Loodan, et plaanitud seadusemuudatused saavad veel enne Riigikogu koosseisu [vahetumist] tempokalt vastu võetud, et meie vaimse ja materiaalse kultuuripärandi edasikestmine oleks kaasaegsete seaduste näol parimal moel teostatud. Aitäh teile! Heal meelel vastan küsimustele.

Ja küsimusi on. Üllar Saaremäe, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mu küsimus puudutab eksponaatide kogust väljaarvamist, millest te rääkisite. Aga mulle jäi natuke segaseks, kas need pannakse kuskile enampakkumisele – kas mõni teine muuseum tahab neid endale või mõni eraisik tahab neid endale –, enne kui need hävitatakse. Äkki te olete nii kena ja natuke seletate seda teekonda eksponaadi hävinguni.

Jaa. Seaduses on kirjas, millised on need neli põhjust, mille tõttu on üldse võimalik museaalid muuseumikogust välja arvata. Siin on selle jaoks ikkagi väga konkreetsed kriteeriumid. Museaalide väljaarvamiseks luuakse vastava muuseumi juurde ekspertkogu. Me täiendame ka erinevaid võimalusi, mida on võimalik nende museaalidega teha, mis muuseumikogust välja arvatakse. Kuidas see protseduur käib, kas otsustatakse need hävitada või anda üle koolidele või lasteaedadele? Selle, ma arvan, otsustab konkreetne muuseum. Aga igal juhul MuIS‑is, muuseumide infosüsteemis, kajastub nende museaalide väljaarvamine. Tõesti on olnud kõige suurem küsimus selles, kas võib juhtuda nii, et me arvame kogust välja eriti väärtuslikke museaale. Aga seal on [lahendus] see, et Muinsuskaitseamet jälgib MuIS‑i ja kohe, kui me näeme, et seal tekivad mingisugused ohukohad, me saame sellele Muinsuskaitseameti kaudu reageerida.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Teie sõnavõtu viimasest osast ajendatuna meenus mulle, et ma olen järgmist eelnõu tutvustava ministriga Kalevi staadionil tantsumuru jaganud. Aga mu küsimus puudutab muuseumeid ja vanavarakogusid kuskil aidanurgas, kuhu on kokku korjatud vanad adrad, triikrauad ja muud sellised asjad ning [see vanavarakoguja] võib samuti taotleda [toetust], tahta muuseumite toetusest osakese saada. Mis vahe on muuseumil ja vanavaratoal? Kellel on õigus saada toetust ja kellel ei ole õigust saada toetust?

Aitäh selle küsimuse eest! Vastav seadus ei ütle, kes on muuseum: kes võib ennast muuseumiks nimetada ja kes ei või. Küll aga see kirjeldab ära need kriteeriumid, mille alusel, juhul kui muuseum tahab [liituda] MuIS-iga või juhul kui ta tahab saada riigilt toetust, on võimalik toetada ükskõik millist asutust, kes ennast muuseumiks nimetab. Need kriteeriumid, mis on eelnõus kirjas, peavad olema [täidetud]. Lisaks sellele on selle seaduseelnõu raames öeldud, et me riigimuuseumid ja eramuuseumid eristame ning eramuuseumide kohta [esitame] täpsed kriteeriumid, mille alusel me neid rahastame ja kui palju rahastame. Selle kohta on ka ministri määrus tulekul.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! [Eelnõus] on muuseumiseaduse § [2] lõike [6] täiendusena kirjas: "Teiselt muuseumilt laenatud museaali või abikogusse arvatud asja [...]" Ma küsin, kas te kultuuriministrina olete esitanud ka naaberriigile taotluse, et meie presidendi ametiraha ja Tartu Ülikooli varad antaks tagasi. Kasutan võimalust ja küsin ka seda, kui palju on Muinsuskaitseameti töötajad suutnud abistada taotluste saatjaid, et nad kvalifitseeruksid toetuse saajaks, sest rahva seas on arvamus, et nad keskenduvad pigem sellele, millistel tingimustel inimesed ei kvalifitseeru [toetuse saajaks], ja neid vigaseid avaldusi loetakse justkui töövõiduks. Aga meie muinsus hävib.

Aitäh küsimuse eest! Esimesele küsimusele vastus on: ei ole. Ja teisele küsimusele ma hea meelega vastan kirjalikult. Ma ei oska öelda, kui paljusid inimesi on Muinsuskaitseamet taotlustega aidanud. Ma tõesti ei oska seda öelda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma kuulasin teie selgitusi, mida tehakse nende museaalidega, mida tahetakse [kogust] välja arvata, kas nad siis müüakse maha või pannakse oksjonile. Ja minu meelest väga barbaarselt kõlas see, et need hävitatakse. Asi on selles, et tegelikult iga museaal, mis on sattunud muuseumisse, on omanud kunagi mingisugust kultuuriloolist või ajaloolist tähtsust. Sõna "hävitamine" kõlab minu jaoks vägagi õõvastavalt. Kas ei võiks sõna "hävitada" [muu sõnaga] asendada? Või kui osta tahtjad ei ole, siis keegi saaks need [niisama endale], et need ikkagi säiliks? Ma näen praegu ka seda momenti, et siin tahetakse teatud epohhi meie ajaloost üldse kõrvaldada, mis on teistpidi ka kuidagi Hitleri Saksamaal [toimunuga] sarnane, kus põletati raamatuid. Palun nimetage need museaalid, mis võiksid olla hävitatavate nimekirjas.

Nagu ma välja tõin, siis meil ei ole üldse väga palju museaale muuseumidest välja arvatud. Meil on muuseumides kokku üle 4 miljoni museaali ja neist 50 000 on välja arvatud. Need on peamiselt trükised, mis on nii-öelda topelteksemplaridena erinevates paikades, näiteks raamatukogudes ja muuseumides. Väga palju ei ole neid museaale, mis oleks otseselt hävitatud, aga lihtsalt osa museaale, mis on säilinud ja mida on topelt, on lihtsalt niivõrd halvas seisukorras. Aga siin on Riigikogu liikmetel võimalik esitada oma ettepanekud lugemiste raames.

Jaak Juske, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Ole hea, räägi, mis seisus on uute kaasaegsete pärandihoidlate rajamine.

Aitäh väga olulise küsimuse eest! Tõesti, Kultuuriministeeriumi eesmärk on luua kolm pärandihoidlat: Põhja-Eestisse, Lõuna-Eestisse ja Hiiumaale. Praegu käib ettevalmistustöö, et pärandihoidlad ühel hetkel olemas oleksid. Aga riigieelarve raames ei tehtud otsust pärandihoidlatele raha anda. See arutelu, ma loodan, jätkub riigieelarve läbirääkimiste raames sellel sügisel. Aga kõik sisulised ettevalmistused, mis meil on võimalik teha, need me teeme ja sellel aastal püüame ka projekteerimist jätkata. Nii et see on äärmiselt oluline [teema]. Väga põhjalikud analüüsid on tehtud, et just selline lahendus on kõige mõistlikum selleks, et meie kultuuripärandit hoida. Mure on selles, et meie museaalid on väga-väga kehvades tingimustes. Meil on kolm asutust, kus on väga head tingimused loodud, aga väga paljud museaalid on siiski kehvades tingimustes.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma alustan repliigiga: kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha. Kunst on ju ka osa kultuurist. Kevadel meediat lugedes ma märkasin seda, et nendest punaroimarite mälestusmärkidest otsitakse kunsti ja kultuuri. Ma ei seostaks seda küll selle õige otsinguga. Ja miks? Ma kohe selgitan. Kui meil on kõlanud sellised väited, et me ei ole Ukraina ega Venemaa poolt, vaid me oleme rahu poolt, siis seda saaks tõlgendada ka nii, et me ei ole ei vägistaja ega vägistatava poolt, vaid meile meeldib lihtsalt seks. Kas te leidsite selle kunstile või kultuurile viitava asja, kui te nii põhjalikult nendest mälestusmärkidest seda otsisite?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et [selle küsimuse puhul] oli pigem tegemist teie kommentaaridega. Mis on see täpne küsimus selle seaduse raames?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kui ma küsisin teie käest, millised museaalid võidakse hävitada, siis te piirdusite ainult loeteluga: trükised, mida on väga palju või topelt, eks ju. Aga sellisel juhul võiks ju kirjutada seadusesse sisse, et tegemist on trükistega, mida on topelt või [väga] palju. Kui te aga väidate, et seal võib olla veel midagi, siis ma tahaksin küll praegu teie suust kuulda, mis teie arvates võiks veel olla selles nimekirjas, mis kuuluks hävitamisele.

Aitäh! Tegemist ei ole ainult trükistega. Toon teile statistikat. Nagu ma ütlesin, praegu on muuseumikogudest välja arvatud 50 645 museaali. Neist 92 museaali on tagastatud omanikele või pärijatele. 1200 on kadunud või pöördumatult kahjustunud. Umbes 49 200 arvati välja sisulistel põhjustel, neist 23 800 on fotod, negatiivid või fotokoopiad, 18 200 on trükised või perioodika, 3000 on gemmid, 2900 mündid, samuti on seal 700 eksemplari botaanika-, zooloogia- ja geoloogiavaldkonnast, 300 eksliibrist, umbes 200 arhiivimaterjali ja umbes 100 eset.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Mina tahaks küsida natukene ühe muu asja kohta, kui see eelnõu. Saime just teada, et te olete tagasi kutsunud Ruuben Kaalepi Integratsiooni Sihtasutuse nõukogust. Kultuuriministeerium ise küsis meilt seda nime, meie selle nime saatsime. Keegi ei näinud probleemi, et Ruuben Kaalep selles nõukogus on, kuni selle hetkeni, kui Eesti juudinõukogu hakkas protestima. Ma olen natuke segaduses. Miks meile varem keegi ei saanud öelda, et te ei taha sinna Riigikogu liikmeid? Või see käibki nii, et kui juudi kogukond kirjutab midagi, siis teie teete? Lisaks sellele muidugi see mage laim, mis käib meie Riigikogu liikme kohta. Kas te saate meile natuke selgitada, mis toimub?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt lühidalt taustast. Ütlen, et minu jaoks on väga oluline, et Integratsiooni Sihtasutuse nõukogusse oleksid kaasatud erinevad erakonnad, erinevad arvamused. See on väga pikka aega nii-öelda kinnitamata või kirjutamata reegel selles organisatsioonis olnud. Alates 2018. aastast on olnud nii, et Kultuuriministeeriumi sihtasutustesse ei kuulu Riigikogu liikmed. Ma tõesti vabandan isiklikult nii Kultuuriministeeriumi kui ka enda tehnilise vea eest, et me seda kohe ei märganud ja sellele ei reageerinud. Ma võtan isikliku vastutuse selle vea eest ja loodan, et me enam seda viga ei korda ja et EKRE määrab sinna oma uue esindaja.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kes siis teiste erakondade esindajad on? Kas need on kõik laitmatult mitte Riigikogu liikmed? See oli küsimuse esimene pool. Küsimuse teine pool on järgmine. No ei ole juhuslikku kokkulangevust selles, et Alla Jakobson protestib Ruuben Kaalepi vastu ja Kultuuriministeerium kohe järgmisel päeval reageerib. Ei ole niisuguseid kokkusattumusi, ei ole! Ärge hakake meile ajama sellist juttu! Me ei ole nii rumalad. Ärge palun solvake meid sellega! Palun öelge, kes on teiste Riigikogus esindatud erakondade esindajad selles nõukogus, ja palun öelge, et teil isiklikult ei ole Ruuben Kaalepi suhtes mingeid pretensioone.

Austatud ametikaaslased! Mul on suur palve, et me jääksime hetkel eelnõu 760 menetlemise juurde. Ma väga palun, me peame jääma sellesse raamistikku. Austatud minister, on teil soovi vastata sellele küsimusele või ei ole?

Ma vastan lühidalt. Ma saan teile need nimed saata, aga ühtegi Riigikogu liiget nõukogus ei ole ja ei ole olnud ka viimased viis aastat.

Raivo Tamm, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Võib-olla minu küsimus ei lähe ka päris otseselt teemasse, ma küsin Riigikogu lennunduse toetusrühma liikmena. Meil on Eestis üks selline minu meelest fantastiline muuseum nagu lennundusmuuseum. Kas see seaduseelnõu kuidagi ka seda muuseumi saaks aidata? Ma saan aru, et sellel muuseumil on raskusi kvalifitseerumisega ja toetuse saamisega. Mis seda muuseumi tulevikus ees ootamas on?

Aitäh! Lennundusmuuseumiga on meil olnud päris pikk koostöö ja kontakt. Tõesti, sellel aastal on muuseumide rahastamise numbrid välja tulnud ja lennundusmuuseum saab oluliselt vähem, kui nad on küsinud. Mure on tõesti selles, et nad ei vasta täpselt, sajaprotsendiliselt nendele kriteeriumidele, mille alusel me muuseume rahastame, või nad vastavalt nendele kriteeriumidele osaliselt ja seetõttu on nende rahastamist vähendatud. Omalt poolt ütlen seda, et mul on plaanis minna lennundusmuuseumi külastama, nii et proovin ka ise saada täpsema ülevaate sellest.

Ma arvan, et lennundusmuuseumi puhul on oluline seegi, et ta ei täida mitte ainult muuseumi rolli, vaid minu arvates on tal väga tihe seos ka meie Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Selliste temaatiliste muuseumide puhul, mis ka teiste valdkondade eesmärke täidavad või teavitustööd teevad, panustavad ka teised ministeeriumid. Ma teen omalt poolt ettepaneku, et võib-olla ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium võiks siinkohal partneriks tulla. Igal juhul selle küsimusega me tegeleme. Kuidagi ei tahaks nende tegevust vähendada, aga muuseumide rahastamisel lihtsalt ei ole võimalik neid sajaprotsendiliselt toetada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Endise muuseumijuhina ja muuseumiühingu juhina [ütlen, et] üldiselt see idee panna need [museaalid] andmebaasi on hea. On muidki asju, mida peaks tegema. See on minu pöördumise esimene pool. Aga teises pooles ma tulen ikkagi kolleeg Ruuben Kaalepi juurde. Minu küsimus teile on, kui palju aega kulus selleks, et pärast juudi kogukonna juhi kirja saabumist te kulpi lõite, nagu maal öeldakse, ja selle ära tegitegi. Kui palju aega kulus?

Head ametikaaslased, pean uuesti sekkuma. Austatud minister, ma vabandan teie ees. Me oleme hetkel eelnõu 760 juures, mille pealkiri on "Muinsuskaitseseaduse, halduskoostöö seaduse ja muuseumiseaduse muutmise seaduse [eelnõu]" ja mis ei räägi sellest küsimusest, mida küsija küsis. Aga, austatud minister, kui on soov [vastata], siis palun.

Ma ei ole välja arvutanud, kui palju selleks aega kulus. Aga ma olen sisuliselt sellele küsimusele juba siin saalis täna vastanud.

Ma kordan, head ametikaaslased, meile kõigile § 72 kodu- ja töökorra seadusest, mis ütleb järgmist. See on istungi juhataja õiguste kohta päevakorraküsimuse arutelu läbiviimisel, lõige 1: "Kui ettekanne, sõnavõtt või küsimus kestab ettenähtust kauem, nõuab istungi juhataja ettekande, sõnavõtu või küsimuse lõpetamist. Kui ettekandja, sõnavõtja või küsija kaldub päevakorraküsimusest kõrvale, nõuab istungi juhataja, et pöördutaks tagasi päevakorraküsimuse juurde. Kui istungi juhataja nõuet ei täideta, katkestab istungi juhataja ettekande, sõnavõtu või küsimuse mikrofoni väljalülitamisega." Ma palun sellest lähtuda. Aitäh! Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kõrvalekaldumine on suhteline, sest hetkel me räägime kultuurivaldkonnast, Kultuuriministeeriumi haldusalast. Ma ikkagi küsiksin Ruuben Kaalepi kohta ...

Ma väga vabandan, hea ametikaaslane! Ma ei lase seda küsimust läbi. Ma olen sellele juba kaks korda tähelepanu juhtinud. (Kert Kingo kohapealt: "Meil on sõnavabadus.") Muidugi, meil on sõnavabadus. Absoluutselt! Aga ma lugesin selle paragrahvi ette. [Päevakorras] ei ole praegu tema nimetamise küsimus. Me oleme teise eelnõu juures. Kui te soovite selle eelnõu kohta küsida, Kert Kingo, siis ma annan küsimis[võimaluse] teile tagasi, nii et teil on kaks küsimust jäänud. Aga see küsimus ei saa olla Ruuben Kaalepi persooni kohta, me ei menetle praegu seda teemat. Ma palun anda mikrofon tagasi Kert Kingole, kui ta soovib tõesti küsida selle eelnõu kohta. Ei soovi. Selge. Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, protseduuriline. Te lugesite, auväärt juhataja, ette need paragrahvid. Ma palun teid: tehke seda, lülitage mikrofon välja! Ma võin öelda, et meil ja ka minul on üsna kõva hääl. Polegi vaja mikrofoni. Nii et tehke seda.

Aitäh teile üleskutse eest! Teil on kindlasti võimas hääl ja see on hea, kui inimesel on võimas hääl. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et peaks vaatama, kas mõne muuseumi puhul võiks aidata mõni teine ministeerium, näiteks kui [muuseumil] on puutumus majandusministeeriumiga. Aga ma ütlen teile, et see on väga libe tee. Siin üks minister just proovis hakata oma haldusalas lasteaedasid ehitama ja koole remontima, mis iseenesest on väga tänuväärne tegevus, aga see peaks käima nende ministeeriumide kaudu, kus on selle jaoks raha ette nähtud. Nii et mul on teile siiras soovitus: palun ärge sellele libedale teele minge, et iga ministeerium hakkab ise oma muuseume pidama. Jääge oma liistude juurde!

Aga ma küsin selle kohta, et Keskkonnaministeeriumi haldusalas olev Riigimetsa Majandamise Keskus peab tegelema teatud objektidega, näiteks mõningate nõukogudeaegsete sõjaväeosade [maa‑alade] ja nende [haldamisega]. Kas ka sellel on selle seadusega mingit seost või on teil mõtteid, kuidas võtta need kohustused RMK-lt ära, nii et RMK saaks tegeleda riigimetsa majandamisega, mitte mingisuguste muinsusobjektide haldamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt vastan esimesele poolele. Tõesti, maaelumuuseum on Maaeluministeeriumi all. Muuseumidel on tänapäeval oluliselt suurem roll kui ainult museaalide kogumine, nende analüüsimine ja presenteerimine. Nii et osa muuseume tõesti on teiste ministeeriumide haldusalas, aga neid on väga vähe. Ka osal ülikoolidel on oma muuseumid ja ma pean seda päris mõistlikuks. Aga teist küsimust me sedasi konkreetselt selle seadus[eelnõu] ettevalmistamisel käsitlenud ei ole. Küll aga on võimalik tõesti lugemistevahelisel perioodil sellel teemal arutleda.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Jaak Juske. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Kultuurikomisjon menetles käesolevat seaduseelnõu möödunud aasta 12. detsembril toimunud istungil. Komisjoni liikmetest olid kohal Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Ruuben Kaalep, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Margit Sutrop ja Marko Šorin. Kultuuriministeeriumist olid kutsutud minister Piret Hartman, muuseuminõunik Marju Reismaa ja õigusnõunik Siiri Pelisaar. Kõigepealt andis proua minister ülevaate eelnõu sisust, seda ma kordama ei hakka, kuna sellest just räägiti siit puldist.

Seejärel muidugi oli komisjoni liikmetel rida küsimusi. Näiteks Heidy Purga küsis, kui palju on Eestis eramuuseume ning kuidas see seadusemuudatus neid täpsemalt puudutab. Marju Reismaa vastas, et Eesti ligi paarisajast muuseumist on umbes kolmandik eramuuseumid. Ta lisas, et igaüks võib ennast muuseumiks nimetada, kuna seadus seda ei reguleeri. Ainult kolmel juhul hinnatakse, kas asutus vastab muuseumiseaduses esitatud definitsioonile, ja neid tingimusi pole kavas muuta. Muudatustega soovitakse täpsustada ainult neid tingimusi, mille alusel hinnatakse muuseumiks olemist juhul, kui eramuuseum peab eespool nimetatud põhjustel ministeeriumi poole pöörduma.

Marko Šorin küsis, kas muuseumi kogudest väljaarvamisega ei peaks tegelema siiski kollektiiv, mitte muuseumi juht ainuisikuliselt. Piret Hartman vastas, et seda otsust ei teegi muuseumi juht ainuisikuliselt, vaid otsuse tegemisse peab kaasama ka vastava komisjoni. Lisaks kajastub museaali väljaarvamine ka Eesti muuseumide infosüsteemis. Marju Reismaa lisas, et eelnõu kohaselt allkirjastab otsuse muuseumi direktor, kuid teeb seda vähemalt kolmeliikmelise komisjoni ettepanekul.

Seejärel viitas Viktoria Ladõnskaja-Kubits umbes nelja aasta tagusele ajale, mil ka kultuurikomisjon muuseumiseaduse teemaga väga põhjalikult tegeles, ning küsis, miks on selle seaduse koostamine nii kaua aega võtnud ja millisena [nähakse], viidates muuseumiseaduse pikkadele aruteludele, omaniku rolli küsimust. Piret Hartman vastas, et eelnõuga [on kavas muuta] muinsuskaitseseaduse ühte punkti, kuid fookuses on siiski muuseumid. Muinsuskaitseseaduses puudutatakse osa, mis käsitleb andmekogu loomist. Minister lisas teadmiseks, et järgmisel aastal on fookuses muinsuskaitseseadus, et analüüsida hiljuti selles valdkonnas tehtud reformi. Kindlasti avatakse analüüsi käigus ka omanikke ning nende õigusi puudutav debatt. Marju Reismaa täiendas, et muinsuskaitseseadus puudutab ainult vaimse pärandi teemat. Kuna andmekogu on seotud vaimse pärandiga, siis muinsuskaitseseaduse muudatus puudutab kitsalt ainult seda.

Jaak Juske küsis, millistest kriteeriumidest lähtuvalt hakatakse museaale kogudest välja arvama. Marju Reismaa vastas, et kriteeriumid jäävad sisulises mõttes samaks. Muuseumidele antakse juurde vaid kaalutlusõigust. Seaduses on väga rangelt kirjas, et kui museaal on kahjustatud ning seda ei ole võimalik taastada, siis tuleb see kogust välja arvata.

Ruuben Kaalep küsis, mis tüüpi museaalid tavaliselt kogust välja arvatakse, ning soovis teada, kas Eesti muuseumis võiks olla väljaarvatavate esemete hulgas ainult üks ja õige ning kõige paremas seisukorras ese. Piret Hartman vastas, et väljaarvamine ning korrastamine seisab ees seoses ühishoidlate valmimisega. Täna on korralikke hoidlaid meil ainult kolm: Kumu, ERM ja Eesti Ajaloomuuseum. Muuseumides on miljoneid esemeid ning alates aastast 2013 on neist välja arvatud ainult 50 000 ühikut. Nendest 10 000 on hävitatud, kuid ülejäänud on liikunud alamkogudesse ja neid hoitakse edasi, kuid need esemed on muuseumi kogudest ametlikult välja arvatud.

Liina Kersna küsis, milline on praegune väljaarvamise kord. Marju Reismaa selgituse kohaselt valmistab peavarahoidja ette muuseumikogust väljaarvamise akti. See saadetakse Muinsuskaitseametile, kes kontrollib põhjendatust ning õigeid aluseid. Edasi liigub akt muuseumi haldusala ministeeriumisse ning selle allkirjastab vastav minister. Hetkel ei ole seaduses komisjoni nõuet.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits tundis huvi, mis saab siis, kui paar aastat hiljem selgub, et väljaarvamise otsus ei olnud siiski hea. Ta viitas aastaid tagasi toimunud aruteludele ning küsis, mis saab juhul, kui riiki rünnatakse, ja mis tasemele see arutelu tänaseks jõudnud on. Minister Hartman sõnas, et olemas on kultuuri digitaliseerimise kava, mille eesmärk on digitaliseerida 25% meie museaalidest. Praeguseks on digitaliseeritud umbes 10%. Ühishoidlate kohta riigieelarve läbirääkimistel otsust ei tulnud, kuid ühishoidlad on sees Rahandusministeeriumi tehtud kinnisvaraplaanis.

Jaak Juske küsis, kui palju lisandub aastas kogudesse uusi museaale. Marju Reismaa vastas, et viimastel aastatel ei ole juurdekasv väga suur olnud.

Margit Sutrop küsis, kas on olemas statistika, kui palju on neid museaale, mis ei ole leitavad ja tuvastatavad ning mille puhul on piisav alus arvata, et need ei ole säilinud. Sutrop tundis huvi, kas see võiks olla probleem ning kas sellega peaks tegelema ka selle eelnõu raames. Marju Reismaa vastas, et alates aastast 2013 on kadunud ja pöördumatult kahjustatud museaale kogudest välja arvatud 1200, see ei ole väga suur kogus. Seni on olnud kohustus, et kui kahe inventuuri käigus ei ole eset leitud, tuleb see kogust välja arvata. Eelnõu kohaselt ei arvata eset kogust välja, kui muuseumis on toimunud näiteks vargus, vaid sellisel juhul märgitakse ese kadunuks. Sutrop küsis, kas kadunud ja varastatud asjade [leidmiseks] tehakse koostööd ka näiteks antikvariaatide ja tolliga. Marju Reismaa kinnitas, et see koostöö on olemas.

Helle-Moonika Helme küsis, milline roll saab olema Eesti Laulu‑ ja Tantsupeo Sihtasutusel ning kas nad on eelnõu kooskõlastanud. Lisaks soovis proua Helme teada, kui suur on infosüsteemide arendamise rahaline kulu. Piret Hartman vastas, et Eesti Laulu‑ ja Tantsupeo Sihtasutust puudutab andmekogude loomine. Riik ei hakka looma uut andmebaasi, vaid hakkab sihtasutusega koostöös olemasolevat andmebaasi arendama.

Pärast seda pikka arutelu tegi kultuurikomisjon kolm konsensuslikku otsust. Esimene otsus: juhul, kui Riigikogu juhatus võtab eelnõu menetlusse ja määrab selle juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänasel kuupäeval. Teine otsus: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas otsus: määrata komisjoni esindajaks Jaak Juske. Ma tänan!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja üheksanda päevakorrapunkti menetlemine on samuti lõpetatud.

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Austatud stenogramm! Kõrghariduse jätkusuutlikkus, nii õppejõudude järelkasv, üliõpilaste hulk kui ka rahastamismudel on olnud järjepidevalt ühiskonnas arutusel. Nüüd oleme jõudnud sinna etappi, kus on kõrgharidusest jälle põhjust olnud rääkida. Hea meel on selle üle, et järgmiseks neljaks aastaks on tehtud rahastamiskokkulepe, mille on kinnitanud oma selle, käesoleva aasta eelarve tegemisel ka Riigikogu. Selle kokkuleppe alusel saab kõrgharidus täiendavalt 15% igal aastal kumuleeruvalt raha juurde. See tähendab, et kõrghariduse rahastamine kasvab lähtehetkest, kui see oli 160 miljonit aastas – sellel suvel fikseeritud seis –, nelja aasta jooksul üle 300 miljoni euro. Võib öelda, et ülikoolid on andnud hinnangu, et mingi taseme hoidmiseks on see piisav, aga kahtlemata on taotlused suuremad. Samas, kui me räägime riigipoolsest rahastamisest, siis käib ju debatt ka muude kõrghariduse rahastamise võimaluste üle, mis lisanduksid riigi panusele.

Olgu kohe alguses välja öeldud, et 2013/2014. õppeaastal jõustusid kõrgharidusreformi aluspõhimõtted, mille alusel eestikeelne kõrgharidus ehk eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusega õppimisel omandatav kõrgharidus on üliõpilasele tasuta. Ühiskonna jaoks see muidugi tasuta ei ole, sest see makstakse kinni peamiselt riigieelarve alusel. Aga üliõpilasele on see tasuta. Kõrgharidusreformi üks eesmärke oli tagada motiveeritud üliõpilastele ligipääs kõrgharidusele.

Praeguses süsteemis ei ole tasuta ligipääsu õigus kõrgharidusõppele olnud absoluutne, vaid sellel on oma tingimused. Need tingimused puudutavad õpingu lõpetamise aega, puudutavad seda, millise aja jooksul peab otsustama, juhul kui vajadus tekib, õppekava vahetamise ja mis toimub siis, kui üliõpilane õpingud katkestab. Nii et mis tahes tingimustel ka praegu üliõpilane tasuta õppida ei saa. Samas on ikkagi eesmärk tasuta eestikeelse kõrgharidusõppe pakkumisel olnud see, et üliõpilaskandidaadid saaksid suurema ligipääsu tasuta kõrgharidusele. Siia alla ei käi see, et riik või ühiskond peaks kindlustama inimestele mitmekordse tasuta kõrghariduse täiesti vabadel tingimustel, tõesti mitmekordse.

Meil on praegu statistikas tipud sellised, et üks inimene on alates 2009. aastast astunud ülikooli, immatrikuleeritud 12 korda erinevatele õppekavadele. Peamiselt või peaaegu kõik need on olnud [bakalaureuseõppekavad]. Ma praegu täpselt ei tea, võib-olla oli üks magistri[õppekava] ka, aga põhimõtteliselt on vahetatud selle aja jooksul bakalaureuseõppekavu. Neli inimest alates 2005. aastast on kümme korda seda teinud ning kõik see on toimunud korra järgi ja tasuta. Eestikeelse tasuta kõrghariduse pakkumise kontseptsioon seda küll ette ei näe, et ühiskond sellise kohustuse endale võtaks. Järelikult niisugustes tingimustes muudatuste tegemine, juhul kui see vähendab mitmekordselt enda valitud tingimustel tasuta õppima asumise võimalusi, aitab suurendada uute õppurite, uute üliõpilaskandidaatide ligipääsu ehk tegelikult avardab ligipääsu kõrgharidusele. Eelistatud on ikkagi esimest korda kõrgharidust taotlevad tudengikandidaadid. Ja nende ligipääs paraneks, juhul kui teised, kes on korduvalt [õppekava] vahetanud, hakkaksid maksma. See on ikkagi täiesti viisipärane ja minu arvates korrektne ja strateegiline taotlus.

Kuidas jõuda selleni, et niisugused elanikkonnagrupid, kes on elukestvas õppes, mida tegelikult riik ei pea kogu aeg kõigil tasanditel tasuta pakkuma, tunneksid ennast vabalt, liikudes kõrghariduse redelil, aga kui nad teevad seda mitmekordselt ja järjepanu, siis hakkaksid mõnevõrra oma õpingute eest ka maksma? Debatt selle üle, kuidas mõnevõrra raha kõrgharidusse juurde tuua lisaks riigi[poolsele] rahastamisele, on käinud aastaid. Põhjus on muidugi ka see, et kõrghariduse riigipoolne rahastamine ei ole kasvanud nii suure tempoga, kui kavandati eelmist kõrgharidusreformi tehes. Ja ülikoolid on tõstnud küsimuse, et kui riik ei anna piisavalt raha juurde, siis tahaksime me leida teisi allikaid.

Minu hinnangul oleme praegu jõudnud variandini, kus aastas 300–400 tudengikandidaati, peamiselt gümnaasiumide ja kutsekoolide lõpetajad, saavad täiendavalt võimaluse tasuta kõrgharidusõppeks. See on päris suur hulk noori inimesi. Olen ise olnud nendes debattides osaline. Eelmine haridus- ja teadusminister Liina Kersna, kes nende variantide läbitöötamisega aktiivselt tegeles ja kelle ajal sisuliselt selle eelnõu põhitingimused või ettepanekud valmisid, kaasas natuke laiema ringi ja kuna mina olin sel ajal riigi teadusasutuse juht, siis osalesin samuti nendes aruteluringides. Võin öelda, et lahendusi otsiti päris suure hoolega, ja kokku sai lepitud niisugustes lahendustes, mida te selles eelnõus näete.

Eelnõuga suurendatakse esimest korda tasuta kõrgharidust omandada soovijate võimalusi õppes osalemiseks. Sellest ma juba kõnelesin. Soovitakse pikendada aega, mille möödumisel oleks võimalik asuda uuesti samal kõrgharidusastmel tasuta õppima. Seni on [õppekava] kolmekordne nominaalkestus olnud see periood, mille [möödudes] võib sama taseme õppekavale uuesti tasuta õppima minna – see on kehtinud nii rakenduskõrghariduse kui ka bakalaureuse- ja magistriõppe kohta –, aga edaspidi oleks see universaalselt kõigi kõrgharidusastmete ja kõigi õppekavatüüpide puhul kümme aastat. Kümme aastat ühe kõrgharidustaseme lõpetamisest. Sel ajal on inimene loodetavasti tööjõuturul või, ütleme, realiseerib omandatud oskusi ja teadmisi. Kümne aasta pärast saaks ta uuesti tasuta õppima minna. See [võimalus avaneks] ühes elutsüklis tegelikult ju korduvalt, mil ühiskond [soovijale] tasuta kõrgharidust pakuks, kui ta teistega võrdväärsetel alustel sisseastumiskriteeriumid täidab. Nii et siin muutuks järgmine tingimus: ajaline vahe kahe õpingu vahel oleks edaspidi kümme aastat. Ligikaudu 6% kõrghariduse esimesele astmele, bakalaureuseõppesse, ja 19% teisele astmele, magistriõppesse, vastuvõetutest juba omavad eelnevat kõrgharidust samal või kõrgemal kõrgharidusastmel.

Värskete koolilõpetajate ligipääsu kõrgharidusele suurendab ka see, et eelnõuga kaotatakse õigus samaaegselt mitmel õppekaval tasuta õppida. Kehtiv seadus võimaldab tasuta täiskoormusega õppida ja omandada kõrgharidust [korraga mitmel] kõrgharidusõppe ja õppeastme õppekaval. Umbes 0,4% üliõpilastest seda ka kasutab ja õpib mitmel, kahel või veelgi rohkemal õppekaval samaaegselt. Samas, täiskoormusega õppes osalemisel eeldatakse, et üliõpilasele antakse aeg ja [võimalus] tasuta õppida selleks, et ta tõesti saaks süveneda ja keskenduda õppimisele. Eestis tegelikult suur osa üliõpilasi ka töötab õppimise kõrvalt, ja kui selline tudeng näiteks töötab, siis on selge, et tema ponnistused ei lähe peamiselt akadeemilisse suunda. Ühiskond ei peaks sellist topeltõppimist heaks kiitma.

Ütlen siia juurde, et ülikoolidel on alati võimalik teha ka erandeid, kui on erandlikud olukorrad ja vajalikud üliõpilased, ning omalt poolt võimaldada tasuta õpet. Aga siis peab see olema põhjendatud. Ja kui me räägime üldse kogu sellest mõõtmest, siis tegelikult ei kõnele me ju sellest, et riik annab ühe üliõpilase kaupa raha ja arvestab igat pead eraldi, vaid riik annab ülikoolile raha ja ülikool saab ise pakkuda, kui me tingimusi siin muudame, rohkematele üliõpilastele või teist tüüpi üliõpilastele tasuta kõrgharidust ülejäänud raha või mujalt vabanenud raha eest.

Kehtiv regulatsioon võimaldab üliõpilastel piiramatu arv kordi oma õpinguid enne poole nominaalaja lõppemist katkestada ning uuesti tasuta mõnel teisel õppekaval jätkata. Seadusemuudatusega suuname üliõpilasi tegema vastutustundlikumat erialavalikut. Praegu 2,5% üliõpilastest katkestab õpingud enne poole nominaalaja täitumist. Tegelikult pool nominaalaega ongi see aeg, mille jooksul üliõpilane peab otsustama, et see pole ikka õige eriala või õppekava ja ta tahaks õppida midagi muud. See on kolm semestrit bakalaureuseõppe puhul. Siis ta otsustab [eriala vahetada] ja saab tasuta üle minna mõnele järgmisele enda poolt vabalt valitud õppekavale. Ja nii, nagu juba kuulsite, näiteks 12 korda järjest. Nüüd aga on plaanis selle eelnõuga seda võimalust pisut piirata.

Nimelt, õppeteenustasu on ülikoolil üliõpilaselt võimalik küsida juba siis, kui üliõpilane on ületanud või ületab selle ühe aasta ja teeb valiku hiljem. Siis ta enam ei saa teisele erialale lihtsalt suvaliselt üle minna. Seni oli see aeg bakalaureuseõppe puhul poolteist aastat, aga nüüd on see üks aasta, mille jooksul ta peab otsuse langetama. Lisaks sellele peab üliõpilane tegema juba läbitud semestri või perioodi eksamid ja arvestused, kui ta on õppinud sellest tsüklist üle 70 päeva. See tähendab, et päris nii ei ole, et ta õpib kogu semestri lõpuni ja ei realiseeri neid teadmisi või ei liigu sealt edasi, sest siis on ülikool teda justkui asjata tasuta harinud ja õpetanud. Sellisel juhul, kui ta ei tee selle semestri arvestusi ja eksameid ära või selle tsükli või perioodi arvestusi‑eksameid ära, peab ta maksma ainepunktide eest ülikooli esitatud tingimustel.

Need muudatused võimaldavad kõrgkoolidel kaasata vähesel määral lisaraha, kuid see ei tähenda muidugi järeleandmisi riigipoolse rahastuse tasemes. Nagu ma juba kõnelesin, ülikoolide rahastamine ei muutu, muutub ainult see, et vabaneva raha eest või tasulisele õppele üleläinute makstud teenustasu või õppemaksu eest saavad õppida uued üliõpilased. Üliõpilastel peab olema rohkem vastutust, see on ka üks põhimõte olnud, et nad peavad suutma oma otsuseid kiiremini langetada. Ma jälle kordan ennast: seni on mõnikord isegi 12 korda õppekavasid vahetatud, aga edaspidi saab seda tasuta teha kahel korral. Kui sa kolmandat korda tahad vahetada, siis tuleb juba maksta. Ja vahetamine saab olla nagu senigi rakenduskõrghariduse ja akadeemilise kõrghariduse õppekavade vahel, kuna mõlemad on tegelikult bakalaureusetase. Nii et nende vahel liikumisel barjääri ei ole.

Muudatuse jõustudes jääb kõrgkoolidele õigus pakkuda põhjendatud juhtudel õpet ka tasuta. Selle otsuse langetavad nad ise. Sarnaselt praegusega on võimalik halduslepingutes kokku leppida õppekavades, mille puhul on õppimine tasuta ka teisel korral, näiteks sellistes suurema tööjõuvajadusega valdkondades nagu õpetajakoolitus ja tervishoid, juhul kui ülikoolid on valmis seda pakkuma ja kui riik seda täiendavalt rahastab. Võin öelda, et näiteks õpetajakoolitusse me suuname nüüd soovijaid vastavat magistrikraadi omandama ka siis, kui nad on mõnel teisel erialal magistrikraadi omandanud alles mõni aasta tagasi. Siin on [lubatud] kiirem tsükkel ja selle maksab riik kinni, sest me oleme huvitatud, et tööjõuturule tuleks pedagooge. Sama võib olla ka tervishoiutöötajate puhul. Need otsused langetatakse eraldi ja erirahastust kasutades.

Lisaks on olnud muidugi kogu kõrghariduse rahastamise teine sammas, lisaks tasuta kõrghariduse pakkumisele, ka õppetoetuste ja õppelaenude süsteem. Võib öelda, et õppetoetuste mahuline tõus ei ole olnud piisav. See oli planeeritud siis, kui seda kõrgharidusreformi omal ajal tehti, ikkagi tõusvas joones ja niisuguse eelisarendatava valdkonnana. Praegu see nii siiski ei ole. Ka üliõpilased ütlevad, et sel põhjusel nad peavad samal ajal töötama ja on raskustes nominaalajaga lõpetamisel või siis lihtsalt õpingutele pühendumisel ja kvaliteet kannatab. Nii et järgmine samm meil riigis oleks kindlasti mõelda ka õppetoetuste ja õppelaenu küsimustele.

[Eelnõus] on ka Euribori fikseerimise kuupäevades tehtud muudatus, mis on tehniline ning nii-öelda laenuvõtja ja pankade, aga ka pankade ja riigi vahekorras oluline praktiline samm. Aga üliõpilasi puudutab võib‑olla kõige rohkem see, et esmakursuslasel või õpinguid alustanul, kes seni sai laenu võtta 1. oktoobrist, on edaspidi see võimalus nagu ka teistel üliõpilastel 15. septembrist alates.

Kõiki muudatusi rakendatakse 2024/2025. õppeaasta algusest ehk 1. augustist 2024. Ja siis on nii, et need üliõpilased, kes on varem õppima läinud, saavad jätkata vanadel tingimustel. Teised, kes lähevad õppima pärast 1. augustit 2024, saavad kõike teha juba uutel tingimustel. See oli päris pikk ülevaade ja ma praegu lõpetaksin. Aitäh!

Aitäh! Oli pikk ja, ma arvan, sisuline. Ilusti aega ka. Aga teile on küsimusi ikka. Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, suur aitäh selle ülevaate eest! Te tõesti rääkisite hästi sellest, millised muutused on ees. Te ütlesite kenasti, et selle seaduseelnõuga üliõpilaste toetamise süsteemi oluliselt ei muudeta, ainult antakse neile võimalus juba 15. septembrist hakata õppelaenu võtma. Mind huvitab see, et praegu pannakse suurt rõhku sellele, et üliõpilased teeksid teadlikumaid valikuid. See ilmselt puudutab ka karjääripöörajaid, kui näiteks soovime õpetajaid juurde saada. Kas meil on olemas mingisugune plaan või lisavahendid ka selleks, et me üliõpilasi nõustada saaksime, nii et nad saaksid juba võimalikult varakult aru, mis on neile sobiv eriala ja mis on ka selline [eriala], mida riik võib-olla täna rohkem vajab ja kus nad saaksid oma panuse anda?

Jah, nõustamine nendes valdkondades, mis riigi jaoks on prioriteet – selleks on vahendid nendes programmides olemas. Kui me soovime pedagooge juurde ja oleme ka halduslepingutes nii Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooliga teinud vastava kokkuleppe, et see on prioriteet, siis kahtlemata on võimalike kandidaatide ülesleidmine ja selle valdkonna propageerimine riigi vastava projekti osa. Ka üleminekul eesti õppekeelele, täielikult eestikeelsele õppele on meil õpetajaid juurde vaja, just nimelt õpetajaid. Kuna meil on praegu õpetajate hulgas ka mittetäieliku kvalifikatsiooniga inimesi, [siis soovime] anda neile võimaluse oma kvalifikatsioon viia vajalikule tasemele. Selleks me peame nad ise üles leidma ja selleks on ka nii-öelda kommunikatsioonivahendid planeeritud, mis aitavad nii ülikooli sees kui ka kogu ühiskonnas neid inimesi üles leida ja neile [võimalusi] selgitada. Mis puudutab ülikoolisisest teavitustööd, siis see on [arvestatud] ülikooli rahastamise tavakomponendi sisse, [samuti see], kuidas haritakse üliõpilaskandidaate, et nad info üles leiaksid. Seda veel riik ekstra ei rahasta.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea minister! Aitäh, et alustasite rekordite kirjeldamisega. Meenus kohe üks vana lugu, mis vist jääb eelmisesse sajandisse, kui üks üliõpilane oli saanud pärandi, et nii kaua makstakse tema elukulud kinni, kuni ta õpib, ja ta õppis aastakümneid. See elurõõm kaob nüüd selle eelnõuga ära. Sellegipoolest on kahju, et see eelnõu saab praegu teenimatult vähe tähelepanu, vähemalt praegu nii tundub. Teatavad muudatused see kõrgharidusse või, ütleme, praegu kehtivasse tasuta kõrgharidusse toob. Kui kauaks teie hinnangul võivad selle eelnõu tulemusel jääda ära diskussioonid selle üle, kas me võiks osalisele tasulisele kõrgharidusele tagasi minna? Kui kauaks see diskussioon nii‑öelda lukku läheb?

Aitäh! Selle muudatuse mõju nii ülikoolide eelarvetele eraldiseisvalt kui ka kõrghariduse rahastamisele üldiselt ei ole suur. See hakkab muutma nende üliõpilaste tingimusi, kes lähevad õppima alates 2024. aastast, see mõjub aasta-aastalt. Järelikult lähiaastatel me saame rääkida mõnesajast tuhandest, mõnest miljonist rahast, see suurusjärk on tegelikult selline. Selleks, et ülikoolide ja muude kõrgharidusinstitutsioonide soovitud 1,5%-ni SKT-st jõuda, vajame ju praegu juba üle 100 miljoni täiendava euro ja nii edasi. Selleks ei piisa ka sellest 15%-lisest tõusust, mis me praegu oleme sihiks võtnud.

Ülikoolide algatusel on tegelikult diskussioon juba alanud. Teadus- ja Arendusnõukogu andis ülikoolide algatusel ühele töörühmale eelmise aasta suve alguses volitused poole aastaga töötada välja soovitatav mudel ülikoolide rahastamiseks. Seal ei olnud valitsuse esindajaid ja isegi vist ametnikke mitte. See oli puhtalt ülikoolide kokku pandud ekspertrühm. See tegi ettepaneku TAN-i viimasel istungil sisse viia ka sümboolne õppemaks. Räägiti mastaabist 1500 eurot. See tekitas juba väikese diskussiooni. Nii et võib öelda, et ülikoolid ja akadeemilised ringkonnad on selle diskussiooni algatanud.

Poliitilisel tasemel oleneb see valimiste-eelsest ajast, kas see diskussioon lähiajal algab, läheb suuremamahuliseks. Aga nagu ma ütlesin, praegu kannab see muudatus endas sedasama põhimõtet: eestikeelne tasuta kõrgharidus. Seda see ei muuda, aga ülikoolide rahastamisele ka märkimisväärset lisa ei too.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Head kuulajad! Mul on hea meel tutvustada teile Riigikogu kultuurikomisjoni erakorralise istungi protokolli. Kultuurikomisjon kohtus erakorraliselt 20. detsembril selleks, et seda eelnõu arutada. Kohal olid komisjoni liikmetest Signe Kivi asendusliikmena Yoko Alender, Jaak Juske, Siim Kiisler, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga ja Margit Sutrop. Puudusid Helle-Moonika Helme, Ruuben Kaalep, Aadu Must ja Marko Šorin. Kutsutud oli haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, ministri nõunik Kalmar Kurs, kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe, õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi ja kõrg‑ ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna juhataja Margus Haidak.

Arutlusel oli Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamine. Minister andis [eelnõust] siin väga põhjaliku ülevaate, nii et ma ei pea päris otstarbekaks seda uuesti üle rääkida. Võib öelda lihtsalt kokkuvõtvalt, et minister tutvustas eelnõu ja sõnas, et suurest paketist, millest arutelu alustati, on jäänud lauale ainult valik sätteid, mis aitavad kõrghariduse rahastamise valdkonda ja ka ligipääsu kõrgharidusele korrastada ja süstematiseerida ning, nagu ta rõhutas, muuta ka kõrghariduse rahastamist õiglasemaks. Võib öelda nii, et tehtud on just kahesuunalisi muudatusettepanekuid. On laiendatud nende ringi, kes pääsevad ligi tasuta kõrgharidusele, ja ka õppekulude hüvitamist on reguleeritud selliselt, et senisest suurem ring just esmast kõrgharidust taotlevaid noori saaks ligi tasuta kõrgharidusele ja samal ajal korrastataks ka tudengite valikuid, et nad teeksid valikuid teadlikumalt ja kiiremini.

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatustest tõi minister välja selle, et tehakse muudatused intressiarvestuses ja Euribor fikseeritakse kaks korda aastas. See muudatus toob selguse nii pankadele, riigile kui ka õppuritele. Juba alates 15. septembrist, kui üliõpilaste nimekirjad on selged ja vastavad kinnitused jõuavad ka pankadeni, saab sisseastuja vormistada riigi garantiiga õppelaenu[lepingu], juba esimesel semestril. See on kindlasti väga oluline, sest õppelaenu võetakse praegu suhteliselt vähe, aga see võiks olla üks võimalusi üliõpilastel mitte nii palju töötada, vaid pühenduda õppimisele ja mitte jõuda katkestamiseni.

Kõrghariduse osakonna juhataja Margus Haidak täiendas, et kui oleks süsteem, mille alusel kõik ülikoolid võtaksid vastu lävendi alusel ja kõik üliõpilased, kes ületavad lävendi, saaksid sisse, siis see kaasüliõpilasi ei mõjutaks. Aga praegu on olukord, kus ülikoolid rakendavad paljudel erialadel vastuvõtu piirarvusid, et hoida õppe kvaliteeti. Samal ajal [arvestavad nad] ka oma jõudlust, kui paljusid nad saavad õpetada. Kuna on vastuvõtupiirangud, siis ülikool võtab vastu pingerea alusel. Sellises olukorras on reeglina eelistatud need inimesed või kergem on saavutada häid tulemusi neil, kes on varem juba kõrgkoolis õppinud, ja seega need, kes tulevad otse koolipingist, tegelikult ei ole võib-olla päris õiglases konkurentsis ja võib juhtuda, et seetõttu nad eriti ihaldatud erialadele sisse ei saagi. Haidak lisas, et kuigi korduvõppijate arv absoluutnumbrites ei tundu suur ning ei tekita suuri kulusid ei ülikoolile ega riigile, on see kaassisseastujate suhtes siiski ebaaus. Ta tõi näite olukordadest, kus astutakse korraga mitmele õppekavale ning lõpuks tuleb ühes neist ikkagi katkestada, kui koormus liiga suureks läheb. On mõistetav, et selle aja jooksul ta tegelikult hoidis kinni seda õppekohta, mida teine võib-olla oleks ihaldanud ja millel ta oleks saanud kõrgharidust omandada.

Margit Sutrop, siinkõneleja, küsis tasuta õppekohtade pakkumise erandite kohta, juhul kui inimene soovib eriala vahetada ja astuda erialale, mida riik vajab, ja küsis, kas see tähtaeg sisaldab ka akadeemilist puhkust. Tõnis Lukas kinnitas, et riigil on võimalik, nii nagu ta ka täna ütles, prioriteetsetes valdkondades [esitada] täiendav tellimus ning selles ka ülikoolidega kokku leppida. Minister lisas, et sisemisi erandeid ning otsuseid saab teha ka ülikool. Margus Haidak vastas akadeemilise puhkuse küsimusele, et tegemist on vastava infosüsteemi täpsustamise küsimusega ning õppepäevi loetakse väga täpselt. Kui üliõpilane on olnud vahepeal akadeemilisel puhkusel, siis see tähtaja sisse ei lähe.

Küsiti selle kohta, millal eelnõu muudatused jõustuvad. Tõnis Lukas vastas, et õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatused hakkavad kehtima 2024. aastal sisseastujatele ja teistele kehtib vana kord kuni õpingute lõpuni. Liina Kersna küsis, mis kaalutlustel on eelnõu kehtima hakkamise ajaks pandud alles 2024. aasta 1. august. Maarja-Liisa Vahi, õigusnõunik, vastas, et põhjendus on see, et ülikoolid jõuaksid oma korrad vastavusse viia. Vastavate kordade kehtestamisele eelneb pikk protsess ning seda protsessi tuleb juba varakult alustada. Lisaks on üleminekuaeg vajalik nii [praegustele] üliõpilastele kui ka tulevastele üliõpilastele, et nad oskaksid arvestada nende muudatuste ja piirangutega.

Liina Kersna küsis, kas osapooled on eelnõu muudatustega nõus ka täna. Omal ajal ehk tema ministriks oleku ajal, kui seda seaduseelnõu ette valmistati, said muudatused kõigi osapooltega põhjalikult läbi räägitud. Kas see kooskõlastusring on tehtud ka uuel ajal? Tõnis Lukas vastas, et eelnõu kooskõlastati enne valitsuse vahetumist, aga ametliku kirjaga keegi lisaks varem viidatud kooskõlastusringile oma varasemast kooskõlastusest loobunud ei ole. Margus Haidak lisas, et eelnõu kooskõlastamise käigus tuli mitmeid tehnilisi ettepanekuid, kuidas muudatusi läbi viia väiksema administratiivkoormusega. Esialgu oli plaanis, et ümberotsustamise aeg võiks bakalaureuse‑ ja magistriõppe puhul olla erinev, aga partneritega arutledes jõuti selleni, et tähtaeg võiks ikkagi olla kõigile ühtviisi kümme aastat. Samamoodi oli ettepanek siduda uuesti õppima asumine õppe nominaalkestusega. Leiti, et läheb keeruliseks iga üliõpilase puhul vaadata, missugusel õppekaval ta parasjagu õppis, ning peaksime jõudma ikkagi lihtsustatud lahenduseni. Eesti Üliõpilaskondade Liit mõistis muudatuse vajadust, kuid küsis ka palju lisatäpsustusi, ütles Margus Haidak.

Siinkõneleja küsis veel selle kohta, kas on olnud mõtteid teha õigluse ja ligipääsetavusega seoses midagi sarnast ka kutsehariduses. Tõnis Lukase sõnul võiks kaaluda sarnaseid korralduslikke analoogiaid, kuid kutseharidus on mitmel puhul spetsialiseerunud just elukestva õppe eesmärkidele. Ministri sõnul sarnast initsiatiivi praegu kutsehariduse [valdkonnast] tulnud ei ole.

Liina Kersna tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 11. jaanuaril ning lõpetada esimene lugemine. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, konsensusega, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, jällegi oli konsensus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, ka konsensusega. Aitäh teile!

Hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Soovitakse avada läbirääkimised. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Kui suurte ettevalmistuste ja ootuste tulemusena sünnib midagi ootamatult väikest ja äbarikku, siis eesti keeles iseloomustatakse seda ütlusega "Mägi sünnitas hiire". Arvestades kõrghariduse probleeme ja kõiki neid auditeid, raporteid, analüüse, mis sel teemal viimastel aastatel on kirjutatud ja milles on jõutud järeldusele, et ülikoolid vajavad muudatusi, ning kõiki neid kohtumisi, toimkondi, arutlusi, konverentse ja seminare, mis sel teemal on peetud, samuti komisjone, toimkondi ja toetusrühmi, mis kõrgharidusõppe probleemide lahendamiseks on viimased valitsuskoalitsioonid ellu kutsunud, on tulemus mitte just äbarik, aga tõesti väga väike. Selles mõttes tuleb ministrit tunnustada ausa ülestunnistuse eest, et muudatuse mõju on väike.

Hea kõrgharidus peaks rahvuskonservatiivide seisukohalt vastama viiele tingimusele. Esiteks peaks tagama, et andekatel Eesti noortel ei jääks rahapuuduse tõttu haridus saamata, ja see [tingimus] on üldjoontes niigi täidetud. Eelnõuga siin midagi vähegi olulist ei muudeta. Küll aga iseloomustab Eesti üliõpilasi erakordselt suur stuudiumi jooksul töötamise määr, mis kindlasti andekate, aga materiaalselt vähekindlustatud üliõpilaste keskendumist õpingutele ei paranda. Aga jällegi, selle eelnõuga mitte midagi paremaks ei lähe.

Teiseks peaks õpe tagama kvaliteetse hariduse. See [tingimus] on täitmata või ebapiisavalt täidetud. Selle kohta, et siin on asjad paigast ära, on küllaga argumente. Aga ma illustreerin seda sellega, et madalaima kvalifikatsiooniga ehk lihttööliste ametite kategoorias, mis valdavalt ei eelda erialast väljaõpet, oli Eestis 2020. aastal kõrghariduse omandanute osakaal 16%. Euroopa Liidu keskmine on 6,5%. Teisisõnu, Eestis on peaaegu kolm korda rohkem kõrgharidusega lihttöölisi kui mujal Euroopas. Ega mina seda välja mõelnud ei ole, see seisab Arenguseire Keskuse eelmise aasta kõrghariduse raportis.

Kolmandaks peaks ülikooliõpe tagama spetsialistide ettevalmistuse eelkõige nendel erialadel ja sellises ulatuses, mida Eesti ühiskond ja riik vajab. See [tingimus] ei ole piisavalt täidetud. Kõnesolev eelnõu distsiplineerib küll noori inimesi eriala valikul, kitsendades tasuta õppe võimalusi pärast õpingute lõpetamist või katkestamist. Teisalt aga muudab see eriala valiku jäigemaks. Muide, paindlikkuse puudumist iseloomustab ka see asjaolu, et osakoormusega õppimise määr on Eestis üks OECD väiksemaid.

Edasi, ülikooliõpe peaks toetama eesti rahvuskultuuri ja riiki. See nõue ei ole täidetud. Ülikoolid on rahvusvahelistumise sildi all ingliskeelestunud, see aga paljudel juhtudel halvendab õppe kvaliteeti ja eelnõuga siin mitte midagi paremaks ei lähe.

Viiendaks peaks Eesti kõrgharidusmudel olema efektiivne. Seegi jätab soovida. Võib-olla on selle eelnõuga asutud teatava paranemise teele, lubades ülikoolidel rohkematel juhtudel õppemaksu võtta. Aga ülikoolide tulubaasi tugevdab see küll väga vähe. Jälle tunnustan ministrit, kes selle ka välja ütles.

Lõpetuseks, meeldetuletuseks ...

Palun kolm minutit veel.

Palun! Teil on kolm minutit lisaaega. 

... üks fakt veel. Meie ülikoolihariduses süveneb üks negatiivne tendents. Nimelt paistab Eesti puhul kõrgharitute määras teiste Euroopa riikidega võrreldes silma suur sooline lõhe. 2021. aastal oli kõrgharidusega 54% 25–34‑aastastest naistest ja 33% [sama vanadest] meestest. Võrreldes 2000. aastaga on see hariduslõhe süvenenud. See niisiis süveneb ja see süvenemine on iseloomulik just Eestile. Siin jälle mitte midagi ei muutu.

Lõpetuseks. Pikemalt pole sel mõtet peatuda. Meie, rahvuskonservatiivide esitatud eelnõud, millega oleme soovinud kõrgharidusõpet reformida, on tagasi lükatud. Viimane kord tehti seda argumendiga, et tulemas on terviklahendus. Aga mingit terviklahendust ei ole, ülikooliõppe fundamentaalsed probleemid on lahendamata. Ja ma arvan, et ei pea olema mingi oraakel, et ennustada, et juba varsti on meedias jälle üleval ülikoolide alarahastamise teema, sest ebaefektiivne kõrgharidusõppe mudel kestab edasi. See lisaraha, mille ülikoolid eelarvega said, ei katnud isegi eelmise aasta inflatsiooni määra.

Kordan üle, et see eelnõu ei ole äbarik, kuna reguleerib mõningaid pisiasju õiges suunas. Aga tegelike, raskete ja keeruliste probleemide lahendused on lükatud järgmistele valitsustele. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Liina Kersna. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tegemist on tõesti väga pikalt ettevalmistatud eelnõuga. Pakutud muudatusettepanekuid olen ise endise haridus- ja teadusministrina tutvustanud nii peaministri juhitud Teadus- ja Arendusnõukogu liikmetele kui ka teadus- ja innovatsioonikomisjoni liikmetele. Mõlema komisjoni liikmed kiitsid pakutud muudatused heaks. Ja vaadates tolleaegseid märkmeid, [on näha, et] valdkonna eksperdid rõhutasid neid muudatusi tunnustades eelkõige just nimelt akadeemilist distsipliini. Need muudatused suunavad noori inimesi oma valikuid põhjalikumalt läbi mõtlema ja alustatut lõpetama.

Ka praeguse niinimetatud tasuta kõrghariduse tingimustes maksab viiendik ärindus-, haldus- ja õigusvaldkonna üliõpilastest oma õpingute eest ise. Selles valdkonnas on enim välisüliõpilasi ning palju inglisekeelseid õppekavasid, aga samuti pakutakse osakoormusega õpet. Tuletan meelde, et kehtiva seaduse alusel saab õppemaksu küsida neljal juhul: osakoormusega õppijatelt, võõrkeelsetel õppekavadel õppijatele, neilt, kel on viimasest sama taseme õppekava läbimisest möödas [vähem kui] õppekava kolmekordne nominaalkestus, ja nõutavas mahus õppekava mitte täitvatelt üliõpilastelt. Täna arutluse all oleva seadusemuudatuse eesmärk ei ole lahendada kõrghariduse rahastamise probleemi. Selle eelnõu eesmärk on tagada tasuta kõrgharidus esimest korda kõrgkoolis õppijatele ja parandada akadeemilist distsipliini.

Tänane valitsus on teinud kõrghariduse rahastamise teemal pika mõjuga otsuseid. Lõppenud aastal sai kõrgharidusvaldkond juurde 15 miljonit eurot. Kõrghariduse rahastus kasvab nelja aasta vältel igal aastal 15%. Aastaks 2026 tuleb kõrghariduse valdkonda juurde 140 miljonit eurot. Need olid hädavajalikud otsused, sest kõrghariduse valdkond on olnud pärast 2013. aastal rakendunud tasuta kõrgharidust järjepidevalt alarahastatud. Eesti riigi jaoks vajaliku haritlaskonna olemasolu tagamise ning eesti keele ja kultuuri säilimise ja arendamise nimel peame ühiskonnana solidaarselt panustama ülikoolide rahastamisse. Kvaliteetne kõrgharidus peab olema kättesaadav.

Seetõttu toetab Reformierakonna fraktsioon põhimõtet, et esimene kõrgharidus on kõigile õppijatele maksumaksja toel tasuta. Ja riik saab halduslepingutega ühiskonnale olulistes valdkondades tagada tasuta õppimise ka ümberõppe korral, nii nagu minister ütles, näiteks haridus- ja tervishoiuvaldkonnas. Seega, Reformierakonna fraktsioon toetab põhimõtet, et esimene kõrgharidus peab olema tasuta, samas on oluline anda ülikoolidele suurem paindlikkus eraraha kaasamiseks. Selle kõrval peame vajalikuks reformida ka õppelaenude, stipendiumide ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi, et üliõpilased saaksid keskenduda eelkõige õppimisele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 767 esimene lugemine tuleb lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud.

(Saalist küsitakse midagi.) Ma kahjuks ei näinud seda ja ma ei saa kuidagi tagasi keerata. Kindlasti oli see ka minu viga, et ma ei märganud, aga mul ei ole võimalik tagasi minna.

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. jaanuar kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja ka kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja kohtumenetluse seadustike muutmise seaduse (erakorralise ja sõjaseisukorra aegne kohtupidamine) eelnõu 753 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Lea Danilson-Järgi. Palun!

Tere õhtust, head Riigikogu liikmed! Hea juhataja! Antud eelnõu, nagu siin juba öeldud, tegeleb kohtute seaduse ja kohtumenetluse seadustike muutmisega. Nende muutmine on tingitud vajadusest viia meie kohtukorraldusse sisse sellised sätted, mis võimaldaksid tagada sujuva kohtupidamise ka tavapärasest erinevates oludes, näiteks erakorralise või sõjaseisukorra ajal. Eestile loomulikult hetkel mingit sõjalist ohtu ei ole, küll aga on väga oluline, et meil oleks sellisteks erakorralisteks juhtumiteks läbi mõeldud, kuidas kohtu tööd korraldada niimoodi, et kohtupidamine ei katkeks ega oleks raskendatud, sest kohtupidamine on iga õigusriigi tuumikfunktsioon.

Eelnõuga kehtestataksegi menetlusõiguslikud ja kohtukorralduse erisused, nagu ma ütlesin, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajaks. Edaspidi ma nimetan neid kokkuvõtlikult erikorraks. Sellise erikorra ajal võib korrakohane õigusemõistmine, nii nagu see tavapäraselt toimub, mõistagi olla raskendatud. Eelnõu eesmärk ongi kindlustada see, et kohtupidamine kenasti jätkuks, aga samas kindlustada ka tasakaal, et ühelt poolt oleksid tagatud igaühe põhiõigused tõhusale õiguskaitsele ja ausale kohtumenetlusele, aga teiselt poolt jällegi [arvestataks] avalikku huvi tagada riigi julgeolek ja avalik kord ning menetlusökonoomia ka kriisiolukorras. Loomulikult peab ka kriisiolukorras olema tagatud üldine kohtusse pöördumise õigus ning õigusemõistmise funktsiooni täitmine tervikuna.

Eelnõuga antakse kohtule täiendav volitus tsiviil- ja halduskohtumenetluses asja menetlus peatada, kui menetlemine ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud erikorraga kaasnevate erandlike asjaolude tõttu. Kohtuasjades, kus kohtupidamine on võimalik, tuleb muidugi kohtul õigusemõistmise funktsiooni jätkuvalt täita.

Eelnõuga sätestatakse, et kohus võib tsiviil- ja halduskohtumenetluses erikorra ajal kohtuasja menetleda lihtsustatud korras. Lihtmenetlus on asja kiiremale läbivaatamisele ja paindlikkusele tuginev asja läbivaatamise vorm, mis on meil ka praegu seadustes olemas, aga nüüd selle kasutamise võimalusi laiendatakse. Ka lihtmenetluses ei jää isiku õigused kunagi kaitseta.

Eelnõu muudatuse alusel võib erikorra ajal kohtu esimees õigusemõistmise korrakohaseks toimimiseks anda kohtunikule ka juhiseid kohtuasjade eelisjärjekorras menetlemiseks, samuti muuta tööjaotusplaani ja kohtu kodukorda. Erikorra ajal võib ootamatult tekkida olukord, kus kohtusse laekuvate asjade maht ja iseloom eeldavad, et tuleb kõrvale kalduda olemasolevast tööjaotusplaanist, näiteks on tekkinud kohtunike puudus või on, vastupidi, saadetud kohtusse väga palju kiiret lahendamist vajavaid kohtuasju. Siis on oluline, et kohtu esimees saaks seda tööjaotusplaani ja kohtu kodukorda muuta ning anda ka juhiseid, kuidas neid kohtuasju menetleda, aga mitte sisuliselt, vaid ikka selles mõttes, et millised asjad peaksid olema prioriteetsed.

Eelnõuga antakse ka Riigikohtu üldkogule pädevust juurde: saata erikorra ajal kohtunik tema nõusolekuta ajutiselt teenistusse teise sama astme või madalama astme kohtusse. Ja kui Riigikohtu üldkogu ei ole mingil põhjusel otsustusvõimeline, saab kohtuniku ajutiselt teise kohtusse tööle saata ka Riigikohtu esimees. Eelnõu annab võimaluse ajutiselt saata kohtunikke just sinna kohtusse, kus on kohtunike puudus tekkinud, näiteks juhul, kui ühes maakohtus ei ole piisavalt kohtunikke parasjagu kättesaadavad, samal ajal teises maakohtus on. Lisaks annab see võimaluse suunata kohtunikke üle riigi ka näiteks kriisikolletesse, et nad saaksid üle Eesti asju lahendada.

Lisaks võimaldatakse eelnõuga kohtuistungeid pidada ka töövälisel ajal ja kaotatakse kohustus kaasata erikorra ajal õigusemõistmisesse rahvakohtunikke, sest neid võib niisugustes tingimustes olla samuti raske kätte saada.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et tegu on olulise eelnõuga. Selle ettevalmistamine on lähtunud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist [aastateks] 2022–2023, just suunaga täita laiapindse riigikaitse tugevdamise eesmärki ning suurendada valitsuse ja riigiametite paindlikkust kriisidega toimetulemisel. Sellise erakorralise või sõjaseisukorra aegse kohtupidamise eelnõu koostamine oli kokku lepitud ka Vabariigi Valitsuse tööplaanis. Eelnõu [seadusena] vastuvõtmisel jõustuksid [muudatused] üldises korras. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kahtlemata on see tänases olukorras samm õiges suunas. Aga kas te ei leia, et kui eriolukorras tekkivaid situatsioone püütakse lahendada olemasoleva kohtu ja olemasolevate kohtunike raamis, siis tegelikult massirahutuste ja jumal teab mille puhul jookseb see [süsteem] ikkagi umbe ja kinni? Miks te ei ole läinud seda teed nagu enamik teisi riike, kus on eraldi riigikaitsekohtud, mis sellises eriolukorras kokku kutsutakse ja mis on tavalise halduskohtusüsteemi täienduseks? Probleemid laheneksid märksa kiiremini ja lihtsamini ning karistusedki antaks kiiremini.

Aitäh küsimuse eest! Jaa, kahtlemata on niisuguse sõjakohtu või mingisuguse eraldi kolleegiumi loomine olemasolevate kohtute juurde üks võimalus, kuidas valmisolekut erakorraliseks või sõjaseisukorraks veelgi parandada. Aga need kaks võimalust ei välista teineteist. Kõik needsamad kohtuinstantsid, mis meil täna olemas on, toimivad ka sellel ajal edasi. Ja see eelnõu ongi suunatud just sinna, kuidas kohtukorraldust ja ‑menetlust niimoodi tõhusamaks muuta, et kohtud jõuaksid kasvanud kohtumenetluste mahtu läbi lasta ja neid asju menetleda. Nii et üks ei välista teist.

[Teie pakutu on] võimalik, jah. Järgmise punktina tulebki arutusele selline eelnõu, mis puudutab mõtet tekitada Eestis eraldi sõjakohtuinstants. See on üks võimalus. Aga võimalusi, institutsionaalseid, on veel. Kahtlemata on võimalusi ka näiteks kriminaalmenetlusega seoses. See eelnõu puudutab kriminaalmenetlust küllaltki põgusalt. Siin, ma arvan, on tööd veel ees. Esialgu on siin ju ette nähtud ainult see, et rahvakohtunik ei osale õigusemõistmises, ja põhiliselt on need sätted suunatud just tsiviil- ja haldusasjade tõhusamaks muutmisele. Siin on kindlasti võimalik veel asju täiendada ja paremaks teha. Aga see on, ütleme, selline miinimum, mis peaks meil igal juhul olemas olema. Selle tõttu ma küll väga toetan seda [eelnõu] ja teen ettepaneku, et ka Riigikogu võiks seda toetada. See oleks suur samm edasi ja see ei välistaks ka igasuguseid muid, täiendavaid samme, mis võivad tulevikus tulla.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Marko Tormi.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iseloomustan komisjoni poole pealt ehk veidi seda arutelu käiku, kuigi ka protokollile toetudes saan kinnitada, et suuri vastasseise ja erinevaid maailmavaatelisi arusaamu selle eelnõu suhtes ei olnud. Menetluslike otsuste puhul kõik komisjoni liikmed, välja arvatud üks erand, põhiseaduskomisjoni liige härra Stalnuhhin, kes jäi erapooletuks, esimese lugemise lõpetamist toetasid.

Nii nagu minister välja tõi, on aeg selline ja kõik arutelus osalenud isikud seda tegelikult ka mõistsid, et kohtutele on eritingimustes, eriolukordades kindlasti paindlikkust vaja juurde anda. Nagu siin sai juba viidatud, tänane järgmine päevakorrapunkt käsitleb ühte teist eelnõu, mis on tegelikult ka [selle eelnõuga] seotud. Tõenäoliselt siis saame seda diskussiooni pikemalt pidada. Usun, et mõistuspärane on komisjoni otsusele toetudes täiskogu liikmetel seda eelnõu toetada ja esimene lugemine lõpetada. Kui protokollist mõned märked välja tuua, siis ka erapooletuks jäänud härra Stalnuhhin komisjoni liikmena, mulle tundub, jäi erapooletuks vaid arusaamal, et menetlus käib ehk liiga tempokalt ja selliseid asju ei peaks kiirustades läbi viima.

Ministrile lisaks on ka härra Viljar Peep, justiitshalduspoliitika valdkonna asekantsler, mitmel juhul aidanud selgitada, mida eelnõuga muuta püütakse ja soovitakse. [Toon] mõne näite selle kohta. Komisjonis küsiti, kuidas kohtunikud ja kohtunike kogu hakkab eriolukorras eelnõude valikut käsitlema ja mille alusel seda tehakse. Nii nagu minister välja tõi, selle reguleerib ära eriolukord ja vastavalt sellele situatsioonile, mille antud juhul eriolukord dikteerib, need otsused tehakse, olgu tegemist rändekriisi, sõjaolukorra või muu sellisega. Ja tõepoolest, nii nagu ütles minister, kinnitas seda ka Viljar Peep, et sõjaolukorrale vastavate menetlusnormide täiendavat arutelu praegune eelnõu kindlasti ei käsitle, aga seda ei välistata tulevikus. Nii et vähemalt protokolliliselt on olemas lubadus nende asjade juurde tagasi tulla.

Minu poolt praegu kõik sellest lühikesest diskussioonist põhiseaduskomisjonis.

Hea ettekandja, teile küsimusi ei ole. Ma tänan teid, aitäh! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Proua minister! See eelnõu on oluline samm edasi ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu. Aga see ei ole piisav ja kohe ma selgitan, miks.

Eks sõjaaega teatavasti iseloomustab kaos, kus inimese võib-olla mitte kõige paremad omadused löövad mõnikord välja ja inimesed on teatud juhtudel lihtsalt sunnitud tegema tegusid, mida nad muidu ei teeks, lihtsalt selleks, et ellu jääda. Ma püüangi nüüd natuke analüüsida seda kuritegevust ja seda, milline see sõja ajal ehk sõjaseisukorra kehtimise ajal võiks olla. Ma jaotaksin võimaliku kuritegevuse nelja kategooriasse ja vastaks ka sellele, mida käesolev eelnõu kindlasti parandaks ja aitaks lahendada ning mida võib-olla mitte.

Esimene kuritegude kategooria on sõjategevusest tingitud kuriteod. Me näeme neid näiteks Ukrainas. Ma toon mõne tüüpilise näite: rüüstatakse poodi, kas sellel põhjusel, et inimestel on lihtsalt nälg ja neil ei jää muud üle, nad on sunnitud seda tegema, või seetõttu, et lihtsalt omastada see vara, mis seal poes on, ja see maha müüa. Motiivid võivad olla väga erinevad ja ma olen veendunud, et nende kuritegudega tuleks meie rahuaja kohtusüsteem toime, kui me eelnõu 753 vastu võtaks.

Järgmine liik kuritegusid on natuke keerulisem. Need on sõjaväelised kuriteod, sellised spetsiifilised sõjaväelised kuriteod. Tüüpiline näide on näiteks väejooks. Väejooks kui selline on puhas sõjaväeline kuritegu ja see leiab aset sõjaajal näiteks seetõttu, et inimesed ei pea rindel, lahingutegevuse piirkonnas vastu, nende närvid ütlevad üles ja nad [põgenevad]. Teiseks on seda liiki kuriteod näiteks kõik kuriteod, mis on seotud käsu andmise ja käskude täitmisega, ebaseaduslike käskude ja kuritegelike käskudega, käskudega, mille täitmine põhjustab [kahjulikke] tagajärgi või on küsitav. See on juba raskem küsimus, sest nende juhtumite objektiivne ja õiglane hindamine nõuaks väga palju põhjalikumat ja spetsiifilisemat ettevalmistust nende kohtunike puhul, kes sellega tegelevad. Kõigi nende probleemidega see eelnõu päris hästi toime veel ei tuleks.

Järgmine kuritegude liik ehk kolmas on sõjaväelaste sooritatud kuriteod ja siin on omakorda kaks alaliiki. Kahtlemata võib iga sõjaväelane sooritada ükskõik millise kuriteo, mis on meil kriminaalkoodeksis, ka sõjaajal. Ja ma arvan, et enamikuga nendest tuleb meie kohtusüsteem toime. Aga siin on veel teatud spetsiifiline liik kuritegusid, mis toovad kaasa kaasneva kahju. Näiteks antakse suurtükiväe tulelöök, ja kuigi see ei ole tahtlik, tapab see hulga tsiviilisikuid. Kuidas õiglaselt selle teo toimepanijate üle kohut mõista? Ka siin võib-olla meie eelnõu ei lahenda kõiki neid küsimusi.

Viimane, kõige raskem kuritegude liik on muidugi sõjakuriteod ise. Ma ei kahtle meie Kaitseväes, meie eesmärk ei ole kunagi olnud ega saa kunagi olema mingeid sõjakuritegusid süstemaatiliselt toime panna.

Võtaks kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aga üksikutel juhtudel, näiteks kättemaksuhimust või mingitel muudel isiklikel motiividel, võivad mõned sõjaväelased neid toime panna ja seda ei ole üheski maailma armees võimalik täielikult vältida. Kuidas siis nende inimeste üle objektiivselt ja õiglaselt kohut mõista? See puudutab ka vastase ehk vaenlase sooritatud sõjakuritegusid. Selge, et hiljem hakkavad neid uurima rahvusvahelised tribunalid, aga käigu nendele asjadele peame andma ikkagi ise ehk meie kohtusüsteem peab algatama kriminaalasja ja neid kuritegusid ka uurima.

Jah, meie eelnõu 753 mitmeid küsimusi lahendab, aga osa nendest veel täielikult mitte. See ongi tegelikult see teema, miks on seda järgnevat eelnõu ehk 719 SE‑d, mis puudutab Riigikaitsekohut, üldse vaja. Ma toonitan sama nagu proua ministergi, et need eelnõud ei vastandu teineteisele. Mõlemad eelnõud toetavad teineteist, kuna nad lahendavad osalt sama probleemi. Aga 719 püüab lahendada ka nende spetsiifilisemate kuritegude alaliikidega [seotud probleeme] niiviisi, et need kuriteod saaks lõpuks õiglased ja objektiivsed kohtulahendid. Ma tänan.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri.

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Head kolleegid! See eelnõu on kindlasti oluline meie riigikaitsevõime tugevdamiseks ja ka meie õiguskorra tugevdamiseks, kui olukord peaks minema nii tõsiseks, et on tõesti vaja välja kuulutada kas erakorraline või sõjaseisukord. Selles mõttes me oleme teinud väga vajaliku sammu ja ma väga loodan, et me seda eelnõu ka veel alles jäänud nädalate jooksul intensiivselt menetleme ja suudame ikkagi selle koosseisuga vastu võtta.

Minister siin väga õigesti eelnõu tutvustades ja küsimusele vastates selgitas, et see loob mõnes mõttes teatud raami, mille baasil on võimalik edasi minna. Hea kolleeg enne mind ka avas natukene neid teemasid, miks on vaja järgmist eelnõu menetledes seda praegust pisut-pisut laiendada või mis on need tegelikud probleemid, mis meil sisuliselt ees seisavad. Hea kolleeg Leo seda kenasti ka avas.

Sellepärast tõesti need kaks eelnõu, nii see kui ka järgmine, ei ole teineteisele vastanduvad, vaid pigem peaksid täiendama meie õiguskorda ja riigi üldist julgeolekut tugevdama. Isamaa fraktsioon on selle eelnõu vastuvõtmise ja kiire menetlemise poolt. Selline palve on ka kõigile teile, head kolleegid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 753 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 25. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkti menetlemine on samuti lõpetatud.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Alar Lanemani, Leo Kunnase, Heiki Hepneri, Andres Metsoja, Raivo Tamme, Tarmo Kruusimäe, Kalle Grünthali, Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme, Rene Koka, Riho Breiveli, Merry Aarti, Mart Helme, Kert Kingo, Martin Helme, Uno Kaskpeiti, Paul Puustusmaa, Anti Poolametsa, Jaak Valge, Peeter Ernitsa, Siim Pohlaku, Ruuben Kaalepi ja Urmas Reitelmanni algatatud kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 719 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud proua minister! Järgnevalt esitan 23‑st Riigikogu liikmest koosneva vabatahtlike koalitsiooni nimel kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis käsitleb Riigikaitsekohtu loomist. Meie hulgas oli ka lugupeetud Urmas Reinsalu, kellest on vahepeal saanud välisminister ja kelle nime seepärast enam algatajate hulgas ei leidu, aga kindlasti on tema tahe seda algatada jäänud muutumatuks.

Esitatud eelnõuga nähakse kohtute seaduses ette riigikaitsega seotud kohtuasju arutava ning põhiseaduse § 148 järgi lubatud erikohtu, Riigikaitsekohtu moodustamine ja selle tegevuse põhilised riigiõiguslikud alused. Riigikaitsekohtu regulatsioon tugineb teiste riikide õigusele ja osaliselt ka enne teist maailmasõda kehtinud Eesti õigusele ning põhineb Eesti Reservohvitseride Kogu juristide sektsioonis välja töötatud õigus‑poliitilisel lahendusel. Tahan toonitada seda, et see ei ole meie oma kätetöö, vaid selle on teinud meie reservohvitseride kogu juristide sektsiooni pädevad juristohvitserid, kes on selle teemaga töötanud üle kümne aasta. Tooksin siin eraldi esile Kaido Pihlaka ja Daimar Liivi, kes on selle teemaga tegelenud.

Vaatlen kõige olulisemaid punkte meie eelnõus. Kõigepealt Riigikaitsekohus. Riigikaitsekohus oleks Eesti Vabariigi põhiseaduse § 148 alusel moodustatud erikohus, mis arutab seadusega tema pädevusse antud riigikaitseliste küsimustega seotud asju. Riigikaitsekohus teeks ka muid riigikaitsega seotud toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse. Riigikaitsekohus tegutseks esimese astme kohtuna ja kaebeastme kohtuks Riigikaitsekohtu lahendatud asjades oleks Riigikohus, kui seadusega ei ole määratud teisiti. Siin on see erisus, et selleks, et sõja ajal kohtupidamine toimuks kiiremini, on kohtupidamine kaheastmeline. Toonitan seda nüanssi.

Järgmine oluline punkt on selle kohta, millal Riigikaitsekohus oma funktsiooni täitma hakkaks. Riigikaitsekohus asuks erikohtuna täies koosseisus õigusemõistmise funktsiooni täitma kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel. Muudel seaduses sätestatud juhtudel asuks Riigikaitsekohus täies koosseisus või kohtumõistmise teostamiseks vajalike kohtukoosseisude ulatuses kohtumõistmist teostama Riigikohtu esimehe korraldusel. Siin on väga spetsiifiliselt määratletud, millal see erikohus võiks tegutseda. Ta ei saaks tegutseda igapäevaselt rahuajal ega tegeleda rahuaegse kohtu tööga.

Riigikaitsekohtu kohtunike ja ohvitserkohtunike arv. Riigikaitsekohtu kohtunike ja ohvitserkohtunike arvu määraks justiitsminister, kes on kuulanud ära Riigikohtu esimehe ja kohtute haldamise nõukoja arvamuse. Neid ei tohiks olla vähem kui 6 kohtunikku, kelle hulgast nimetatakse ka Riigikaitsekohtu esimees, ning 12 ohvitserkohtunikku (rahvakohtunikku). Ohvitserkohtunik täidab olemuselt samu funktsioone nagu rahvakohtunik. Siin [eelnõus] on määratud see kriitiline miinimum, millest väiksem nende [arv] ei tohiks olla, küll aga võib see olla suurem, kui selleks on vajadus.

Riigikaitsekohtu esimees – kes tema oleks? Riigikaitsekohtu esimees nimetatakse esimese või teise astme Eesti Vabariigi ohvitseri auastmega kohtunike seast Riigikohtu esimehe ettepanekul Riigikogu poolt ametisse ja ühtlasi Riigikaitsekohtu kohtunikuks seitsmeks aastaks. Ma ei käsitle siin täpsemalt tema funktsioone, mida ta täpselt teeb. Seda te saate ise [eelnõust] vaadata. Aga tähtis on see, et kõik Riigikaitsekohtu kohtunikud on juba oma olemuselt ja ettevalmistuselt kohtunikud, kes on [tulnud] tsiviilkohtusüsteemist. Väljastpoolt tsiviilkohtusüsteemi ei saaks mitte keegi siia sisse tulla. See eeldab, et teatud hulk kohtunikke, kes soovivad Riigikaitsekohtu töös osaleda, omandavad ohvitseri auastme, mille saamiseks korraldab Kaitsevägi neile kursused.

Vaatan veel mõningaid olulisi aspekte. Riigikaitsekohtu kohtunikuks võib nimetada esimese või teise astme kohtus ametis oleva kohtuniku, kellele on omistatud Eesti Vabariigi ohvitseri auaste. Riigikaitsekohtu kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul. Ametisse nimetamine on nii kohtunike kui ka esimehe puhul tavapärane, [see toimub nii], nagu meie kohtusüsteemis [seni] on korraldatud.

Järgmisena selgitan lähemalt, kes on Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikud, kuna see teema tekitab kindlasti kõige rohkem küsimusi ja huvi. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikud on Riigikaitsekohtus ametis olevad ohvitserkohtunikud (rahvakohtunikud), kes osalevad Riigikaitsekohtu töös seaduses sätestatud korras. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunik osaleks õigusemõistmises kohtumenetluse seaduses sätestatud alustel ja korras. Õigusemõistmisel oleks Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikul võrdsed õigused Riigikaitsekohtu kohtunikuga.

Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikule esitatavad nõuded. See on ka võib-olla oluline punkt, mida on vaja teada. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikuks võib nimetada 30–70‑aastase teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis, kes oskab eesti keelt keeleseaduses sätestatud C1‑tasemel või sellele vastaval tasemel ja kes on Eesti Vabariigi ohvitser või allohvitser, ka erus või reservis olev. Tähtis on rõhutada, et kaasatud on ohvitseride kõik liigid, ehk nii tegevohvitserid, eruohvitserid kui ka reservohvitserid, aga ka allohvitserid. See kohus moodustuks erisuguse pädevusega ja võimalikult erinevatest ohvitseridest. Loomulikult on vaja omada ligipääsuluba riigisaladusele ja salastatud välisteabele. [Ohvitserkohtunikuks] ei või nimetada isikut – siin [eelnõus] on tavapärased nõuded, ma ei hakka nende juurde minema –, keda ka tavapäraselt ei saaks rahvakohtunikuks nimetada. Ka näiteks Riigikogu liiget ei saa sellesse ametisse nimetada.

Võib-olla järgmine tähtis aspekt on see, kuidas Riigikaitsekohtu ohvitserkohtuniku kandidaate esitatakse ja ametisse nimetatakse. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunike kandidaadid esitatakse Eesti ohvitseride kogude, Kaitseväe Akadeemia, Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülema poolt. Igaüks [esitab] vähemalt viis kandidaati Riigikaitsekohtu esimehele. Siit te näete, kust nad tuleks ja kes nad esitab. Riigikaitsekohtu ohvitserkohtunikud nimetab ametisse Riigikaitsekohtu esimehe moodustatud komisjon, millesse kuuluvad Riigikaitsekohtu esimees, Riigikaitsekohtu üldkogu valitud kohtunik, Riigikohtu esimehe määratud esindaja ning kaitse- ja justiitsministri määratud esindajad. Ohvitserkohtunikku nimetades arvestab komisjon kandidaadi sobivust, kandidaadi kohta esitatud põhjendatud vastuväiteid ning seda, et ohvitserkohtunikuks tuleb nimetada ohvitsere ja allohvitsere erinevatest väeliikidest ja ohvitserigruppidest.

Kõige olulisemad aspektid said mul nüüd käsitletud. Oma eelmises kõnes ma toonitasin seda, milliseid spetsiifilisi kuritegusid see kohus menetleks. Ma kordan need veel üle. Need on sõjaväelised kuriteod ehk spetsiifilised sõjaväelised kuriteod, mis on seotud sõjaväe‑ ja kaitseväeteenistusega ja ka sõjaajal sõdimisega. Järgmised on sõjaväelaste kuriteod, mis on seotud tsiviilelanikkonnale kaasneva kahjuga, mis võib sõjategevuse käigus käskude andmise tagajärjel tekkida. Ja kõige raskemad võimalikud kuriteod on sõjakuriteod ise – need, mis rahvusvahelise õiguse järgi kvalifitseeritakse sõjakuritegudeks –, [need võivad olla] nii oma isikkoosseisu sooritatud kui ka vaenlase sooritatud. Need on sellised spetsiifilised kuriteod, mille pädevaks, õiglaseks ja erapooletuks uurimiseks ja menetlemiseks on vaja spetsiifilist sõjaväelist kvalifikatsiooni.

Nüüd sellest, mida meil siin eelnõus ei ole ja mis võib-olla on selle eelnõu puudus. Meil ei ole siin määratletud seda, millised on menetluslikud protsessid ja kuidas see menetlus täpselt käiks. Ma võtan selle kriitika täiesti omaks, mida me saime ka põhiseaduskomisjonis. Aga ma vastaksin sellele nii, et tegelikult meil, algatajatel, ja ka reservohvitseride kogu juristohvitseride sektsioonil ei ole võimalust asendada Justiitsministeeriumi ja Kaitseministeeriumi ühekorraga. Me vist ei ole võimelised seda tegema, seda oleks meilt mõnevõrra liiga palju oodata. Me tegime ära selle, mis me suutsime, ja tööd tuleb selle kallal loomulikult jätkata.

Mis kriitikat veel on olnud? Ma võtan nüüd esile Justiitsministeeriumi vastuväited, miks seda [eelnõu] vaja pole. Nad on öelnud, et nad analüüsisid seda eelnõu tegelikult juba siis, kui me eelmise versiooni esitasime, ehk siis, kui siin toimus eelnõude 112, 113 ja 114 menetlemine ehk riigikaitseseaduse, karistusseadustiku ja kohtute seaduse muudatuse menetlemine. Justiitsministeerium jõudis kevadel järeldusele, et riigikaitse revisjoni käigus, kui need kolm eelnõu esitati, jõuti järeldusele, et seda ei oleks vaja. Aga ma rõhutaksin seda, et need kolm eelnõu võttis Vabariigi Valitsus tagasi, nende menetlus siin rauges ja me ei jõudnudki esimesest lugemisest kaugemale.

Ma loen ette, mida Justiitsministeerium veel on rõhutanud: "Oluliseks vastuargumendiks, millele menetluse käigus tugineti ning mida soovime toonitada ka praegu, on asjaolu, et põhiseaduse kohaselt mõistab õigust ainult kohus (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 ja kohtute seaduse § 2 lõike 1 kohaselt)." Aga kuidas siis selle eelnõu järgi kohtumõistmine hakkaks toimuma? Riigikaitsekohus on ju täpselt samasugune kohus ja seal on täpselt samasugused kohtunikud nagu meie tsiviilkohtusüsteemis. Siin ei toimuks ju mingit kohtumõistmist väljaspool kohut, ütleksin niiviisi, nii et ma ei näe sellel argumendil mõtet. Mingit väljaspool kohut kohtumõistmist ju ei hakkaks selle eelnõu järgi toimuma. Siin on toodud välja ka järgmine lause: "Eesti kohtusüsteem on usaldusväärne, sõltumatu ja asjatundlik." Ma ei pane seda kahtluse alla. Aga ma tõin välja just need spetsiifilist sõjaväelist pädevust vajavad küsimused, just need kuritegude liigid. See jääb praegu puudu.

Loomulikult me saavutame teatud eesmärke, parandame süsteemi siis, kui parandame olemasolevate tsiviilkohtute töökorraldust, anname kohtunikele väljaõpet, teeme menetluslikke erisusi, mida me eelneva eelnõuga teeme. Kõik see aitab kaasa. Aga ma ei saa nõustuda nende argumentidega, et Riigikaitsekohut kui sellist ei ole üldse vaja. Me näeme ka ju Ukraina sõja puhul seda, mida mitmed Ukraina sõjaväelased ise on öelnud, et kui neil oleks olnud korralik riigikaitsekohus, sõjakohus või sõjatribunal, kuidas seda erinevates riikides nimetatakse, juba aastatel 2014–2015, siis tõenäoliselt seda, mis Donbassis toimus – kogu see separatistide mäss ja hilisem Vene relvajõudude liitumine sellega –, ei oleks võib‑olla toimunud või selle tagajärjed oleksid olnud oluliselt väiksemad.

Teiste riikide praktika näitab, et selline [kohus] on vajalik. Rahuajal me selle vajadust iseenesest ei tunneta ja tegelikult ka selle pädevust või toimetulekut suudame adekvaatselt hinnata alles pärast seda, kui sõda on läbi, mida, kui jumal annab, ma loodan, et meil kunagi ei tule. Aga selge see, et nüüd, kui Venemaa laiaulatuslik kallaletung Ukrainale on kestnud juba 11 kuud ja me oleme nii kaugel, et püüame väga paljut, mida me seni oleme teinud, parandada ja viia uue julgeolekuolukorraga vastavusse, siis teeme siin ka need vajalikud muudatused ja loome selle Riigikaitsekohtu. Me näeme ka, et mingit väga suurt ressursivajadust või mingeid kardinaalseid ümberkorraldusi ei ole siin vaja. Eelnõu ettevalmistajad, meie juristohvitserid, on olnud vastutustundlikud ja nad on lähtunud sellest, et me saaksime võimalikult minimaalse ressursi ja jõuga need ülesanded, mis on vaja, pädevalt tehtud ja sõjaaegse kohtupidamise õiglaselt ja erapooletult organiseeritud. Tänan! See on minu poolt kõik.

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kas sa võiksid meid natukene valgustada, kuidas on teistes riikides ja ka meie naabrite juures see lahendatud? Kas on mindud sama teed, nagu meil valitsus on välja pakkunud, et tavalisele tsiviilkohtusüsteemile antakse lihtsalt natukene rohkem volitusi, või on mindud eraldi riigikohtute teed? Kunagi olid ka Eesti Vabariigis ju sõjakohtud täiesti olemas.

Läti lõi oma sõjakohtusüsteemi pärast Ukraina sõja algust ehk tegelikult juba pärast Donbassi sõja algust. Nemad on meie naabritest viimased, kes on selle teinud. Soomlastel on oma süsteem olnud juba pikka aega, praktiliselt riigi algusest, selle järjepidevus ei ole neil kunagi katkenud. See töötas neil teise maailmasõja ajal ja töötab siiamaani. Väga paljuski tegelikult selle [Riigikaitsekohtu] põhiolemuse puhul on meie juristohvitserid [neilt malli võtnud]. Ilmselgelt on näha, kust nad on malli võtnud selle süsteemi jaoks. Kahtlemata, kui Kaido Pihlakas oleks minu asemel siin puldis, loeks ta teile vurinal ette nende riikide loetelu, kus on eraldi riigikaitsekohtud. Suurriikidest ma üldse ei räägi. Suurriikides ja ka keskmistes [riikides], näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Tšehhi või Ungari suurustes riikides on kõigil oma sõjakohtusüsteem. Ameerika Ühendriikidest või sellistest riikidest rääkimata, neil on täiesti omaette kohtusüsteem sõjaväelaste jaoks. Nii kaugele meil ei ole vaja minna, meil piisab hädavajalikust miinimumist.

Paul Puustusmaa.

Suur tänu, hea juhataja! Tänan sind, Leo, ausa ja siira ettekande eest! Aga mulle tundub, et sa pisut liiga palju raputasid endale tuhka pähe, sellepärast et need etteheited, mis valitsus on teinud, on siin mõningal määral, võiks öelda, otsitud ettekäänded. Üks põhiline ettekääne puudutab menetlusnormide puudumist, aga see ei ole asjakohane. Me räägime ikkagi kohtute seaduse muutmisest. Kohtute seadus tegeleb kohtukorralduse ja kohtuteenistusega, mida antud [eelnõu] peakski muutma, juhul kui meil on eriolukord või sõjaolukord. Menetlusnormid on hoopis teine teema, seda võib hiljem arutada ja seda osa saab täiendada. Nii et tegelikult see ei ole küsimus. Küll aga on huvitav see, et [eelnõus] on valitud väga viisakas sõnakasutus. Me räägime siin Riigikaitsekohtust, aga kõne all olid ka teised nimetused. Näiteks miks mitte öelda otse välja, et tegemist on sõjakohtuga? Kuidas sa kommenteeriksid nende teiste nimetuste rakendamise võimalusi?

Hea küsija, teie aeg!

"Riigikaitsekohus" tundub selline kõige sisulisem ja neutraalsem nimetus. Näiteks nimetustel "sõjakohus" ja "sõjatribunal" ei ole meie ühiskonnas head kõla.

Kindlasti sa juristina tead paremini, kuidas neid asju menetletakse. Ma ei ole selles mõttes pädev sinuga väitlema. Ega ma tuhka pähe ei raputagi, ma lihtsalt räägin sellest, mis me oleme suutnud ära teha – mina ja kõik teised algatajad pluss loomulikult need suure töö tegijad, eelkõige Kaido ja Daimar, kes seda tööd tegid. Nad tegid parima, mis nad suutsid, ja nad on tulnud Justiitsministeeriumile ja Kaitseministeeriumile appi, et nende eest ja nende heaks ja meie kõigi jaoks seda tööd teha. See on juba eraldi positiivset hinnangut ja suhtumist väärt.

Hea ettekandja, teile on veel vähemalt üks küsimus. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Üks oluline nüanss selle eelnõu arutamise juures oli veel see, mida rõhutasid ka eelnõu tegijad: kui me räägime erakordsest olukorrast, sõjaolukorrast, siis on ülioluline menetluse kiirus ja efektiivsus, suhteline lühidus, mis selle asja juures on võimalik. Rõhutati väga ka seda, et selles situatsioonis on kohtumõistjate puhul oluline, et nad oleksid ohvitserid ehk ohvitserjuristid, või kuidas neid nimetatigi. Võib-olla sa saaksid selle nüansi üle rääkida, et rahvas saaks aru, et tegemist ei ole mitte tavapärase tsiviilkohtuga, vaid eriolukorras just nende kohtunikega, kes sõjalise kogemuse, oskuste ja teadmiste poolest oleksid sellises olukorras kohtumõistmiseks kõige pädevamad.

Tegelikult selles Riigikaitsekohtus tuuaksegi kokku nii juriidiline kui ka sõjaväeline kompetents. See toimub kahtepidi. Kõigepealt, need kohtunikud ise on tsiviilsüsteemis tegutsevad kohtunikud, kes on läbinud Kaitseväes vastavad reservohvitseride kursused, et saada sõjalised teadmised ja pädevus, mis lubaks neil seda sõjalist poolt adekvaatselt hinnata. Samal ajal me loomulikult eeldame seda, et ohvitserkohtunikud, kes on ise sõjaväelased – nagu ma ütlesin, siin on nii tegevohvitsere, reservohvitsere, eruohvitsere kui ka allohvitsere –, peavad loomulikult saama ka teatud ettevalmistuse ehk [läbima] teatud juriidilise kursuse, mille käigus neile õpetatakse, mida nad peavad tegema, et oma ülesandeid pädevalt täita. Siin toimub selline kahe kompetentsi ühendamine. Küsimus ongi see, et milleks seda on vaja. Üksnes tsiviilkohtunik või ainuüksi selle kompetentsiga [kohtunik] ei tuleks ausalt, õiglaselt ja pädevalt nende ülesannete või menetlustega toime, millest ma enne rääkisin, just nende spetsiifilisemate osade ja liikidega.

Tarmo Kruusimäe, esimene küsimus, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et Justiitsministeeriumil on selge nägemus, kuidas valmistada [kohtunikke] ette selleks olukorraks. Aga ma küsiksin küsimuse nüüd sellisel moel, et kas hetkel toimub alles töörühma moodustamine, kes kaardistab probleemi ja seab fookused, või ongi juba reaalselt õuesõppe vormis viidud läbi, ütleme, neid õppekohtuid. Ja juhul, kui osutub, et meie kohtunikud ikkagi leiavad, et nende elu ja turvalisus ei ole kriisiolukorras tagatud, ning pagevad eksiili, siis kas alles sel juhul võivad kusagil välikohtud või muud kohtuformaadid arutusele tulla?

Meil on praegu olemas teatud hulk kohtunikke, kes on läbinud reservohvitseri õppe. Kas või Daimar Liiv ise on tüüpiline näide. On selge, et Kaitsevägi suudab vajaliku arvu kohtunikke ette valmistada ja anda neile reservohvitseri ettevalmistuse, mida neil on vaja. Selles ma ei näe probleemi, et Kaitsevägi seda teha ei suudaks. Ja ma ei näe tegelikult probleemi ega takistust ka selles, et Kaitseministeerium ja Justiitsministeerium ei saaks korraldada nõnda, et kui ohvitserkohtunikud on välja valitud, siis antakse neile juriidiliste baasteadmiste kursus, mida neil kohtupidamiseks on vaja. See kõik on selline tehniline küsimus, mis minu arvates on lahendatav. Mõlemad ministeeriumid [suudavad seda]. Ma ei näe küll takistusi, et nad ei suudaks neid asju teha.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja Leo! Kuna ma olen ka ise osalenud nõndanimetatud sõjakohtute arutelus, siis [tean öelda, et] seal paljastus väga tõsine probleem. Nimelt, tavalised kohtunikud ei hooma põhimõtteliselt sõjaväelase ja sõja ajal toime pandud kuritegude spetsiifilisust. Ma toon sellise näite: väeosas oli mingisugune peksmine ja siis hakati seda tavalises kohtus menetlema ja selle aja peale oli mees juba erru läinud ja noh, ütleme, need karistused, asjad ei saanud toimida, nagu vaja. Kas mu järeldus selles mõttes on õige, et nõndanimetatud sõjakohtud vajaksid tegelikult spetsiifilisi teadmisi ehk ohvitserkonna olemasolu, kes tunnevad tausta?

Jaa, sul on õigus, need spetsiifilised teadmised on vajalikud. Ma eelistaks küll, et kui ma peaksin kunagi sõjakuritegude sooritamise eest kohtu alla minema, siis minu üle mõistaksid kohut ohvitserkohtunikud ja pädevad Riigikaitsekohtu kohtunikud, kes suudavad seda kõike mõista. Ma toon näite raamatust "Sõda 2023". Seal on mul konkreetselt kujutatud situatsiooni, kus Kirde kaitseringkonna ülem kolonel Tergens annab käsu, mille tagajärjel sõjategevuse 45 päeva jooksul hukatakse kohapeal või lastakse maha 78 inimest, kes on tsiviilriietes ja ilma kombatandi tunnusteta asunud võitlusse Eesti Kaitseväe vastu kui terroristid. Selle raamatu lõpus peetakse ta kinni ja teatatakse, et tema suhtes on algatatud kriminaalasi. Ja siis on küsimus, kes suudab õiglaselt ja objektiivselt sellisel juhul kohut mõista.

Ma tõin praegu lihtsalt hüpoteetilise juhu. Aga kui me läheme tagasi oma ajalukku, siis vabadussõja ajal kõik see, millest me [praegu] räägime, ju toimus. Sel ajal me võtsime üle praktiliselt tsaariaegse kohtusüsteemi ja ka põhimõtteliselt sõjaaja kohtusüsteemi üks ühele. Nüüd meil loomulikult midagi sellist teha ei ole vaja ja mingit nõukogudeaegset kohtusüsteemi me ka ei tahaks põhimõtteliselt siin näha. Aga neid spetsiifilisi oskusi ja teadmisi on vaja. Näiteks väga raske on hinnata, kui tekib kaasnev kahju, näiteks suurtükiväe tulelöök on tapnud viis tsiviilisikut, et millest see tuli: kas see oli eksitus, viga või oli see kellegi tahtlik sooritus, kes soovis sellega midagi saavutada, näiteks kätte maksta. Kuidas seda siis nii-öelda objektiivselt uurida ja hinnata? See ei ole nii lihtne, et puhtalt kohtuniku juriidilisest pädevusest piisaks selliste juhtumite hindamiseks. Loomulikult, teenitud karistuse saab määrata, aga siis ongi küsimus, kas see karistus on ka õiglane. See on keeruline küsimus.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ei ole ka mina väga kursis nende põhiseaduskomisjoni või riigikaitsekomisjoni arutelude, asjade ja argumentidega. Olen ühtepidi seisukohal, et iga kingsepp jäägu ikka enda liistude juurde. Keskkonnakuritegusid võiks [menetleda] ikkagi mingi keskkonnakohus või see, kes [neid asju] otsustab ja uurib. Aga samas mulle meeldib, kui meie ühiskonnas on hästi palju õigusega kursis olevaid inimesi, kes täiendavad ennast pidevalt ja saavad tuua paralleeli. Aga minu küsimus on see, et kui me ühtepidi algatasime sarnase eelnõu ja see eelnõu ei sobinud, siis kas argumendiks oli see, et pooled algatajatest on praegu opositsioonis ja pooled on koalitsioonis. Kumb argument oli komisjonis tugevam: kas sellepärast ei saa, et pooled on opositsioonis?

Põhiseaduskomisjon käsitles seda eelnõu, riigikaitsekomisjon eraldi ei ole seda käsitlenud. Põhiseaduskomisjonis, kui ma olin kohal – siin Marko kindlasti räägib nendest menetluslikest otsustest –, jagunesid hääled 4 : 3 ehk tegelikult üsna tasavägiselt. Paraku küll niipidi, et see otsustati menetlusest välja arvata, mis ei oleks aga õige otsus.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaataksin veel kord seda spetsiifikat, mida kohtunik peaks otsuse langetamisel teadma. Tahtmata üldse teha liiga meie nii-öelda tavakohtu kohtunikele, eriti naisterahvastele, kellel ilmselgelt vist ei ole sõjapidamise kohta erialaseid teadmisi, aga kui neil tuleks [sellises asjas] näiteks otsust hakata langetama, siis oleksid nad väga raskes olukorras. Neil on puudu erialased teadmised taktikast, väeliikide liikumisest, tulelöökidest, ka relvadest ja nii edasi. Minu hinnangul eeldaks see ikkagi selliseid pädevamaid teadmisi, mistõttu meie eelnõu oleks nagu väga mõistlik.

Jaa, nüüd sa lihtsalt jätkad eelmist küsimust, millele ma juba vastasin. Need spetsiifilised teadmised on vajalikud. Aga kohut suudetakse ikka mõista. Küsimus on selles, kui õiglane see lõpuks välja kukub. Kui me tahame, et meie kaitsejõud, sõjaaja kaitsevägi ja Kaitseliit, efektiivselt tegutseksid – meie sõjaaja kaitsevägi ju suureneb kogu aeg, suureneb veelgi, väga suur hulk inimesi kaasatakse, kümned tuhanded –, siis nad [peaksid] tunnetama, et kui midagi juhtub ja nad ka kogemata midagi korda saadavad, mida nad võib-olla ei tahtnud, siis kohtumõistmine, mis hiljem aset leiab, oleks õiglane.

Tegemist võib olla väga lihtsa asjaga, näiteks tunnimees on vahipostil ja laseb kellegi maha, kes läheneb tema vahipostile või ründab. Kindlasti sõjaväelane, näiteks ohvitserkohtunik, kes seda situatsiooni hindab, näeb seda väga palju erinevalt kui puhtalt tsiviilisik, kes võib seda käsitleda lihtsalt mõrvana. Aga teatud juhtudel see ei ole mõrv. Siin ongi need spetsiifilised küsimused ja need on tähtsad. Kindlasti seesama vastastikune nii-öelda täiendõpe ehk Riigikaitsekohtu kohtunikele reservohvitseri ettevalmistuse [tagamine] ja ohvitserkohtunikele juriidilise ettevalmistuse [tagamine]. See oleks vajalik.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Marko Tormi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rõõm ja hea meel on pärast nii põhjalikku ettekannet anda ülevaade sellest, mis komisjonis toimus. Ma alustan sellest, et komisjonis tegelikult nii ettekandjat härra Kunnast kui ka kõiki algatajaid väga tunnustati selle töö eest. Ja sarnaselt eelmise eelnõuga, mis siin 11. päevakorrapunktina oli käsitlusel, ma usun, et kõik komisjoni liikmed said aru, et teema on oluline. Selles küsimust ei olnud. Nii et veel kord: algatust tunnustati.

Läbivalt oli küsimusi selle kohta, kas sellise erikohtu loomine on põhiseadusega kooskõlas. Justiitsministeeriumi ametnikud Viljar Peebu suu läbi kinnitasid, et põhiseadusega vastuolu ei ole. Nii et sellega olid asjad korras. Küll aga tuli küsimusi, tuleb meelde, et ka härra Kivimägilt, maksumuse kohta, kui palju sellise erikohtu ja nende kohtunike ülalpidamine ja töös hoidmine maksaks. Ettekandja hinnang oli, et summad ei oleks teab mis suured, sest teatud inimesed on juba nii ehk naa palgal: 6 riigikohtunikku ja 12 ohvitserkohtunikku, nii nagu eelnevalt juba räägitud. Ja summad võiksid jääda mitte kuuekohaliseks, vaid viiekohaliste numbrite piiresse.

Ohvitseride järelkasvu kohta oli küsimus. Praegu me saame väita, et neid inimesi on hetkel meie enam kui 200 kohtuniku hulgas piisaval arvul, aga alati on võimalik, et mingil hetkel nad lihtsalt lahkuvad süsteemist. Tuli küsimus, kuidas sel juhul tagada ohvitseride piisav olemasolu, et me mingil hetkel ei avastaks ennast kusagilt august. Siin oli ettekandja hinnang selline, et me lihtsalt peame reservohvitseride kursusi regulaarselt läbi viima, nagu siiamaani tehtud, ja et see olukord kindlasti on lahendatav.

Küsimus tuli ka selle kohta, et kui eelmisel korral olid vastavad algatused täiskogus menetluses, siis tollal ei toetanud riigikaitse revisjoni töörühm seda algatust. Sooviti teada saada, ka komisjoni esimehe poolt, et miks see nii oli. Sellele tegelikult härra Kunnas siin eelnevalt juba vastuse andis, et mis need taustad olid.

Kui rääkida menetluslikest otsustest, siis oli kaks ettepanekut. Härra Paul Puustusmaa tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada, aga see läbi ei läinud, häälte arv oli 4 : 3. Komisjoni esimees härra Odinets tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. See ettepanek läks läbi, samuti 4 : 3. Seda ettepanekut toetasid härrad Kivimägi, Odinets, Torm ja Võrklaev, vastu olid Ernits, Puustusmaa ja härra Saaremäe.

Ma teen ka väljavõtte ja püüan üldistada, mis olid need küsitavused, miks selline häälte jaotus võis tulla. Esimene [küsitavus], mis läbi käis, oli vorm. Tähendab, selle Riigikaitsekohtu vorm, et kas see peaks üldse sellisel kujul ellu kutsutud saama. Ka härra Peep tõi mitmel juhul välja, tegelikult ka eelneva eelnõu puhul, nagu öeldud sai, et selle küsimusega tegeletakse. Üks variantidest võiks olla mitte eraldi instantsi või keha loomine, vaid sellise püsiva koosseisulise osakonna moodustamine, kus see kompetents oleks olemas ja saaks kasvada. Seda ka härra Kivimägi oma seisukohas väga toetas. See tundus loomupärane, et mitte mingil hetkel nii-öelda teatud instants ei peaks käivituma, sest teadupärast käivitumine on alati ressursimahukas, vaid see kompetents võiks olla kogu aeg tallel ja olemas.

Teine küsimus oli küsimus vajaduse kohta. Härra Paul Puustusmaa tõi tollase istungi esimeses osas välja selle, et tema kogemus ütleb, et näiteks Ukraina võitlejad on väga toonud esile seda, et oleks neil omal ajal olnud riigikaitsekohus, oleksid asjad olnud oluliselt paremad. Härra Peep kõrvutas seda oma kogemusega ja väitis, et need hinnangud tulenevad aastast 2014 ja veidi peale, kui tollane president Janukovõtš oli sõjakohtud laiali saatnud, ja hetkel Ukrainas väidetavalt sõjakohtuid tegutsemas ei ole. Viidati ka Iisraelile, kus väidetavalt sõjakohus tegeleb selliste süüasjade menetlemisega, millega meie süsteemis tegeleb sõjaväepolitsei.

Kindlasti [tuleb mainida] vormi- ja normitehnilist ettevalmistust. Sellele juhtisid tähelepanu nii komisjoni esimees härra Odinets kui ka tegelikult Justiitsministeeriumi spetsialistid, et eelnõu puhul ei ole kõiki vormi- ja normitehnilisi ettevalmistusnõudeid järgitud. Seda kinnitas ka ettekandja härra Kunnas.

Võib-olla siis lõpetuseks ka terminoloogilisest segadusest. Eelnõus endas on mitmel juhul viidatud, et seadus reguleerib kõiki riigikaitselisi küsimusi. Põhiseaduskomisjoni esimees viitas just sellele tuginedes, et kas siin ei või olla vastuolu, sest tegelikult riigikaitse puudutab ka sisejulgeolekut. Ettekandja tänas täpsustuse eest ja ütles, et tõepoolest, silmas on peetud siiski sõjalist riigikaitset.

Võib-olla tõesti üldistavalt olidki need põhilised väljavõtted või põhilised küsimused, mille puhul ma julgen eeldada, et [nende tõttu] hääletustulemus selline sai. Nii et komisjoni poolt tuli lõpuks ettepanek eelnõu tagasi lükata häältega 4 : 3.

Minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et põhimõtteliselt komisjon väga tunnustas ja kiitis, aga lõpuks lükkas tagasi. Kui me eelmist eelnõu siin arutasime, siis minister ütles, et see loob teatud raami, mille baasil on võimalik seda sisustada erinevate täiendustega, kas siis eraldi mõne kohtuinstantsiga või tõepoolest kuidagi täpsustada erikohtuga. Kas teil oli komisjonis juttu ka sellest – toodi välja küll need puudused, mis on –, et kui nüüd saab see eelmine eelnõu, mida me siin menetlesime, [seadusena] vastu võetud, siis on kõik nagu väga hästi ja probleemi ei ole? Või tegelikult peaks ikkagi kuidagi menetlema või täpsustama ka seda erikohtute teed ja ka selle küsimuse sisse kirjutama?

Aitäh, austatud küsija! Tõepoolest, küsimus on igati õigustatud. Ka eelmise päevakorrapunkti puhul väike remark selle kohta sai tehtud. Justiitsministeeriumi esindajad viitasid mitmel juhul just sellele, et kui eelnõu saab seaduseks, saab vastu võetud, siis nende täiendavate küsimustega saab edaspidi tegeleda. Mingisuguseid daatumeid ja tärmineid küll ei antud, aga see markeeriti ära. Just.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Oli jutuks, et ukrainlased kahetsevad, et neil sõja algul ei olnud sellist kohut. Aga minu küsimus sulle on järgmine. Te hääletasite selle vastu. Kas põhjendus või tagamõte oli see, et kui näiteks ka meil peaks sõda algama, siis sõja esimestel päevadel ei ole teil hirmu, et te peaksite seina äärde astuma? Härra Odinets komisjoni esimehena, sina, Mart Võrklaev, kõik head kolleegid. Oli teil selline tagamõte või hirm, et parem ärme teeme seda kohut?

Aitäh, hea küsija! Minul isiklikult sellist hirmu ei ole. Ma teiste komisjoni liikmete kohta ei oska öelda.

Nii. Aitäh! Ei, siiski on [veel küsimusi]. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teil on võimalik midagi rääkida, milline oli komisjonis selle arutelu kvaliteet ja meelsus? Kas näiteks oli arusaam, et juhul kui tekib sõjaline olukord ja tubli reservväelane või kaitseväelane sooritab asjaolude kokkusattumisel teo, mida on võimalik süüteona käsitleda, ja ta hiljem kohtu alla läheb, siis võib juhtuda, et õigust või kohut hakkavad mõistma ja teda ka kaitsma isikud, kellel praktiliselt puudub mõistmine, millega oli tegemist, mis olud seal valitsesid ja kui palju oli faktoreid, mis olid selle kaitseväelase kontrolli all ja mis ei olnud – ühesõnaga, milline on tema tegelik süü? Kas selline arusaamine oli komisjonis?

Aitäh, hea küsija! Päris mitmeid elulisi näiteid tõi ka ettekandja härra Kunnas põhiseaduskomisjoni istungil. Ma usun, et see pani kõiki komisjoni liikmeid kaasa mõtlema ja aru saama, et see teema on oluline. Aga nagu viidatud, pigem mulle tundub vähemalt ühena märgitud teemadest, et küsimus oli ka vormis, millisel kujul see kompetents peaks õigusemõistjate kätte koonduma. Kas selleks on vaja eraldi keha, eraldi instantsi või võiks see kompetents koonduda ka näiteks püsivalt korraldatavasse osakonda? Aga kindlasti mitte keegi, ma usun, ei eita, et see mõistmine võiks ja peaks olema alati väga heal tasemel.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Siit olekski mul tegelikult hea edasi minna. Väga jagan seda arvamust, nii nagu te just ütlesite, et õigusemõistmisel peaks see kompetents olema väga heal tasemel ehk lisaks juriidilisele pädevusele, mis on elementaarne, on väga oluline, et mõistetakse ka seda valdkonda või keskkonda, kus süütegu on toime pandud või mida menetletakse. Siit ka väljaõppe küsimus. Kas komisjonis oli arutelu ka selle üle, kas meie kohtunikkonna täiendav väljaõpetamine kõikides nendes küsimustes, mis puudutab Kaitseväega seotud juhtumeid, mida Leo Kunnas oma ettekandes kirjeldas, on versus, ütleme, Riigikaitsekohtu vorm, et kuidas ... (Juhataja helistab kella.) Kas kulude efektiivsust ka kuidagi komisjonis käsitleti?

Jah, ma eelnevalt korra viitasin sellele, et see küsimus komisjoni istungilt läbi käis, et mis sellise kompetentsi ülevalhoidmine riigile võiks maksma minna. Ma ei oska hinnata, kuivõrd läbikaalutud see oli, aga vähemalt ettekandja hinnang oli selline, et need summad ei saa olla suured. Need ei ole kindlasti kuuekohalised, pigem viiekohalised. Pigem võib seal tekkida küsimus selle ressursi alalhoidmises, nii et kompetents säiliks ja oleks kogu aeg täiendatav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on selline praktiline küsimus. Kas teil oli komisjonis arutelu, kui paljud komisjoni liikmetest ise üldse omavad mingit praktilist kogemust olla ajateenija, kas siis Eesti Kaitseväes või kunagi varasemalt? Leo Kunnas tõi väga hästi välja, et on kaks täiesti erinevat maailma. Inimene, kes ei ole ajateenistusega kokku puutunud, ei oma mitte mingit arusaamist sellest, mis on tunnimehe või vahtkonnaülema või abi kohustused ja mismoodi see käib, kui sa pead vahtkonnas täitma oma ülesandeid ja avad tule näiteks sissetungija vastu. Komisjoni liige, kes peaks seda seaduseelnõu arutama, ei pruugi omada üldse mingisugust arusaamist sellest. Oli teil arutelu, kui paljud teist, komisjoni liikmetest üldse omavad mingitki kokkupuudet ajateenistuse kaudu selle temaatikaga?

Aitäh! Komisjoni liikmete ajateenistust puudutavat küsimust laual ei olnud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esiteks ma ei ole nõus selle väitega, mis te ütlesite, et hinnati maksumust. Maksumus kujuneb alles siis, kui see võimekus tööle hakkab, ja selle efekti alusel, mida ta siis lõpuks teeb. Loomise maksumus ei ole kogumaksumus, nii nagu me teame ka sõjaväeliste hangete põhjal, on ta siis elutsükkel ja see efekt, mida ta toodab, ja nii edasi. Kas komisjonis oli arusaamine, et tegemist on sõjalise võimekuse ühe osaga, väga olulise osaga, mis on seotud moraali ja võitlusvõimega? Ja kas komisjon adus, et tuues ettekäändeks vormilise probleemi või selle, et probleem on vormis, tegelikult loobus sisust? Minu teada mingit sellist tööd ei kavandatud, kuidas teisel kujul see võimekus siiski luua. Praeguse ettekäände alusel oli vastuseks lihtsalt ei.

Austatud küsija! Tuginedes ka eelnevale päevakorrapunktile ja seaduseelnõule, mida siin kaitses proua minister, julgen mina küll komisjoni liikmena väita, et mul ei ole selles mõttes kõhklusi, et keegi ministeeriumis või põhiseaduskomisjonis ei saaks aru teema olulisusest. Kui ministeeriumi ametnikud on öelnud, et me saame ka vastuvõetava seaduse raames tegeleda puuduolevate nüanssidega veel täiendavalt, siis ma usun, et selle juurde tullakse tagasi. Meil on see kompetents ministeeriumi näol olemas ja sellele viitas ka härra Kunnas. Ma usun, et see konsensus oli üle laua olemas ja kõik mõistsid, et teema on oluline. Siin küll keegi pead õlgade vahele ei tõmmanud. Usaldame oma ministeeriumi ametnikke ja saame samm-sammult edasi liikuda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tundub, et komisjon ei usalda jälle meie Kaitseväe ohvitsere, kui te mainisite, et komisjonis pandi Riigikaitsekohtu kohtunike kompetentsus kahtluse alla. Meil olid Eesti ajal, esimese vabariigi ajal sõjakohtud, kus olid just nimelt ohvitserid ja nad olid ülikompetentsed, said hakkama. Loomulikult nad said ka vastava koolituse, nagu saaks nüüdki. Kui te kahtlete Eesti ohvitseride kompetentsuses, siis te tegelikult panete ju kahtluse alla ka kõikide teiste riikide sõjakohtute ja riigikaitsekohtute kompetentsuse. Pea kõigis riikides on need olemas, erinevalt meist. Kas te ei leia, et see on sihuke väga ülekohtune ja arrogantne arvamus ja lihtsalt otsitud argument, et see eelnõu tagasi lükata?

Aitäh, hea küsija! Nüüd te panete küll mulle suhu sõnu ja omistate mulle väljaütlemisi, mida ma siin kindlasti [öelnud] ei ole. Ma usun, et [stenogrammist] kontrollides on see näha. Ma kindlasti ei ole väitnud, et ohvitserkonna esindajad ei oleks kohtunikena kompetentsed. Seda väidet ei ole olnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kui palju on selliseid eelnõusid, mille on koostanud oma ala absoluutsed tipud ja mille üks autoritest on reservohvitseride kogu nimekas liige Kaido Pihlakas. Ta avaldas eelmine aasta ka raamatu, mille pealkiri on "Sõjakohtu-riigikaitsekohtu sünnivalud Eestis". Selle [eelnõuga] on tegelnud aastaid reservohvitseride kogu parimad juurapead ja nüüd põhiseaduskomisjoni seltskond eesotsas härra Odinetsiga saadab selle prügikasti. Kas te annate endale aru, mida te teete? Või ikkagi mõtlete selle peale, et ei peaks õigel ajal seina äärde minema?

Aitäh, hea küsija! Need utreeringud on minu jaoks arusaamatud. Ma usun, et täiskogu langetab otsuse, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Komisjon on oma seisukoha kujundanud häälteenamusega 4 : 3. Ja veel kord, ma rõhutan seda juba kolmandat, kui mitte neljandat korda, et kõik komisjoni laua taga olnud inimesed, nii komisjoni liikmed kui ka Justiitsministeeriumist kutsutud külalised, mõistavad selle teema olulisust ja, ma usun, annavad endast parima, et saaks need asjad ära lahendatud kõige optimaalsemal viisil. Millises vormis ja millisel ajal, seda näitab juba lähitulevik.

Rene Kokk, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Kas põhiseaduskomisjonis oli arutelu ka [järgmise] teema üle? Teadupärast peaminister rõhutab meil kogu aeg, kuidas me oleme sõjas ja me oleme sõjas. Kas te saite aru ja kas komisjoni liikmed said aru, et seda tuleb arutada ikkagi sisuliselt ja arvestada seda, et selle regulatsiooni paika panemata jätmise korral me paneme oma ohvitserkonna võimalikus sõjalises olukorras olukorda, kus valitseb segadus? Ja kui me vaatame häälte jagunemist 4 : 3, siis milline komisjonis see õhkkond oli? Kas ikka kõik komisjoni liikmed said sisuliselt aru, mida te arutasite ja kui oluline see on?

Aitäh küsimuse eest! Mul on hea meel tõdeda, et õhkkond oli hea ja töine. Arutleti, diskussioon oli olemas, kõik said sõna võtta. Ja ma usun, et juba eelmises päevakorrapunktis käsitletud eelnõuga 753, selle menetluse edasiliikumisega me teeme juba pool lahendust ära. Esimene samm on tehtud.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Jah, Heiki Hepner, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ma läheks algatuseks tagasi eelmise päevakorrapunkti juurde, kus minister eelnõu 753 tutvustades ütles, et see loob teatud raami, mille baasil on võimalik ka erikohtute teemaga edasi minna ja seda raami hakata sisustama. Siin kõnetoolis olles ma rõhutasin ka seda, et tõepoolest on meie jaoks erakordselt oluline, et me seda eelnõu 753 kiiresti menetleksime ja saaksime selle kindlasti vastu võetud.

Tulles käesoleva eelnõu 719 juurde, ma algatuseks siiski [tuletaks meelde] oma hea kolleegi Leo Kunnase näiteid, mida üks riigikaitsekohus peaks menetlema. Lühidalt toon need neli valdkonda ära. Need on kuriteod sõjategevusest, sõjaväelised kuriteod, sõjaväelaste sooritatud kuriteod ja sõjakuriteod. Siinses küsimuste-vastuste voorus me neid teemasid käsitledes jõudsime minu meelest väga hästi arusaamale, et meie praegused lugupeetud kohtunikud, ja see on täiesti arusaadav, ei ole selliste küsimustega kokku puutunud. Jumal tänatud, võiks ütelda. Aga vaadates seda, mis meie naabruses toimub, ei saa me sugugi väga kindlalt ütelda, et see vajadus ei pruugi Eesti riigini [tulevikus] jõuda.

Niisiis on meil igal juhul vaja need küsimused lahendada ja siin on tõesti kaks varianti: kas hakata välja õpetama meie kohtunikkonda just nende sõjaväeliste spetsiifiliste küsimuste alal või siis tõesti rakendada juba praegu sõjaväelise väljaõppe saanud kohtunikke ja ka ohvitserkohtunikke rahvakohtunike mõistes, kes on samuti saanud vastava pädeva väljaõppe. Vaieldamatult tuleb siin mõelda ka selle peale, kuidas Eesti riik toimib, mitte ainuüksi selles võtmes, kas see on sõjaajal efektiivne, vaid ka [selles võtmes], mis see väljaõpe maksab rahuajal ja kuidas seda oleks kõige mõistlikum korraldada. Isegi kui tegemist ei ole kuuekohalise arvuga – selle põhjal võiks eeldada, et see rahasumma jääb alla miljoni euro –, siis tegemist on ikkagi piisavalt suure numbriga, kui me mõtleme selle peale, et peame seda järjepidevalt kogu aeg [maksma]. Ka see väärib arvestamist.

Teine küsimus, mida ka lugupeetud komisjoni esindaja välja tõi, on see, et komisjon kiitis algatust, ütles, et see on vajalik ja arusaadav. Selle üle on hea meel, et saadi aru, et need küsimused vajavad sisulist lahendamist. Toodi välja ka puudusi, aga nagu eelnõu esitaja väga selgelt välja tõi, on kõiki neid asju võimalik ju põhimõtteliselt lahendada ka eelnõu menetlemise käigus. See on minu meelest täiesti loomulik, selleks me kolme lugemist peamegi, et meil oleks võimalik lugemiste vahel ka arutada ning eelnõu täpsustada ja täiendada.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Me, head kolleegid, liiga lihtsalt läheme seda teed, justkui õigustades, et vot üks või teine detail ei olnud päris see, ja saadame eelnõu prügikasti, selle asemel et pingutada ja seda eelnõu täiendada ning sellega edasi minna. Minu meelest on ainukene takistus praegu see, et meil on jäänud sisuliselt viis töönädalat debatiaega, ent seda jääb selle eelnõu täpsustamiseks ja täiendamiseks väheks. Aga see ei ole kindlasti põhjus, et see eelnõu täna välja hääletada, vaid me peaksime selle eelnõu menetlust kindlasti jätkama ja vajadusel jätkama ka arutelusid. Nii nagu Justiitsministeerium ütles, eelnõuga tuleks edasi minna. Tõsi, ta ütles, et võtame eelmise, selle 753 vastu ja siis peaksime edasi minema. Ma ei saa aru, miks me ei võiks neid arutelusid juba praegu jätkata, ja selleks ajaks, kui valitakse uus Riigikogu koosseis, oleksime tõesti jõudnud juba sammu lähemale.

Sellepärast, head kolleegid, kutsun ma teid kõiki hääletama komisjoni ettepaneku vastu, millega tahetakse eelnõu välja arvata. Selle eelnõu [menetlemist] tuleks jätkata. Need küsimused, need probleemid, mis on siin kerkinud ka selle eelnõu menetluse käigus, ei ole mitte kuhugi kadunud. Sisuliselt kõik komisjoni liikmed tunnistavad seda, Justiitsministeerium tunnistab seda. Nii et põhimõtteliselt ei ole ühtegi kaalukat argumenti, miks ei peaks seda eelnõu edasi menetlema. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ... Siiski on. Henn Põlluaas, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel!

Palun lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Austatud kolleegid! Hea eesistuja! Olles küll NATO liige, asub Eesti oma asukoha tõttu ohutsoonis. Meil on agressiivne ja vaenulik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on vastuvõetamatud ja kes peab sõda Ukrainas. Eesti iseseisvus on Kremli sõnul vaid ajutine nähtus. Sellises olukorras ei saa jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii preventatiivseks kui ka otseseks tegutsemiseks. Selle aluseks on aga seaduslik baas.

Ühelt poolt on meil demokraatlik tsiviilriik ja ühiskond, teiselt poolt peame garanteerima julgeoleku ka kriisi- ja eriolukordades. Kõiki neid aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem – kokku viia on keeruline. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku. Kuid see on võimalik.

Aastaid on diskuteeritud, milline peab olema riigi õigussüsteem kriitilises olukorras ja sõjaseisukorras. Riigikaitsekohtute teemal on peetud arutelusid ja konverentse ning esitatud vastavaid eelnõusid. Kahjuks ei ole Riigikogu seni pidanud riigikaitsekohtute loomist vajalikuks. Täna on geopoliitiline olukord teine, palju ohtlikum ja meie põhiseaduslik kord vajab suuremat kaitset.

Miks on riigikaitsekohut vaja? On ju väidetud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja- ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta tõele. Seda näitab seegi, et valitsus on tulnud ka oma seaduseelnõuga välja. Õigussüsteem peab olema valmis kiirelt reageerima ja toimima erinevates olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele kõrgendatud nõuded, mis erinevad rahuaja tingimustest. Meil peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi, nagu oli Ukrainas. Vaatamata keerulisele geopoliitilisele olukorrale puudub aga Eesti õigussüsteemis erandlike olukordade, riigikaitseküsimuste ja sõjaseisukorda puudutavate seaduste loogiline ja ühtne süsteem.

Me peame arvestama Gruusia ja Ukraina kogemust. Mõlemal juhul on Venemaa okupeerinud ja annekteerinud nende riikide territooriume, kasutades ära ka sealseid vaenulikke elemente. Meil endal on kogemus pronksiööst, mis õnneks nii drastiliste tagajärgedega ei lõppenud. Eriolukordade seadused eksisteerivad enamikus riikide. Ka teise maailmasõja eelses Eestis oli sõjavälja kohtute seadus ja sõjaväekohtute seadustik ning 1938. aasta põhiseadus sätestas, et erakorralised kohtud on lubatud sõjaajal, kaitseseisukorra piirkondades ja sõjalaevadel. Miks mitte ka täna?

Sõjakohtute kui erikohtute all peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis üldjuhul mõistavad kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes ja muudes süütegudes. Erandjuhtudel võivad sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. See on ka inimõiguste kohtu seisukoht. Eesti põhiseadus ei takista erikohtute loomist. Eri riikides on erinevaid eriolukordade ja sõjakohtute seadusi, sest riigid on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht ja riskid ei ole üks ühele samad.

Kõnealune seadusemuudatus lähtub põhimõttest, et Riigikaitsekohus on küll rahuajal moodustatud erikohus, kuid ei täida tavaolukorras pidevat õigusemõistmise funktsiooni. Riigikaitsekohus täiendab kohtusüsteemi kaitseolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Eesti vastava valdkonna eksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome, aga ka Ungari vastavat seadusloomet. Lätigi on juba Eestist ette jõudnud. Nemad muutsid oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme neist väga suuresti maha jäänud.

Laiendan veidi teemat. Kriisis ja sõjaolukorras võib tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ja karistada süüdlasi kogu karmusega, näiteks massirahutuste organiseerimine, marodööritsemine, desertöörsus, sabotaaž, diversiooniaktid ja nii edasi. Viienda kolonni ja roheliste mehikeste kasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie ohustsenaariumidesse. Võimalik on vaenulike isikute infiltreerumine meie kaitsejõududesse. Kiired ja karmid hoiatused ja karistused on sellises olukorras väga olulised.

Eelnõu juures on arvestatud kõiki sõjategevusega kaasnevaid probleeme, ka selliste julgeolekut kahjustavate tegevuste osas nagu hübriid- ja kübersõda, varjatult palgasõdurite kasutamine ja nii edasi. Meil on erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus, kuid neis ei ole erisusi kriminaalasjade menetlemiseks sõjaseisukorra ajal. Samas pole ka seadused ega kohtusüsteem valmis nende korrarikkumiste vastu operatiivselt võitlema ega [korrarikkujaid] kiiresti karistama.

Valitsuse algatatud eelnõu on küll samm õiges suunas, kuid piisamatu ja probleemi see üksi ei lahenda. Riigikaitse valdkonnas jääb halduskohtute kompetents lihtsalt väheseks. Eespool mainitud süü- ja kuritegude menetlemine rahuaegsetes tsiviilkohtutes ummistaks meie kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal juhul aastate pikkuseks. See ei ole sõja- ja kriisiolukorras võimalik – lihtsalt ei ole –, eriti kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal, et riik ei kavatsegi teatud tegevusi sallida ja neile järgneb vältimatult karm karistus.

Lahenduseks ongi Riigikaitsekohtu loomine tsiviilkohtu raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine, samuti neile tegutsemiseks vajalike eelduste ja normide kehtestamine. Seadused ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis ootamatuteks ja erinevateks stsenaariumideks. Riigikaitsekohtu käivitamine on väga oluline samm meie julgeoleku, turvalisuse ja ka iseseisvuse tagamisel. Seda tuleb teha võimalikult kiiresti. Kriisi tekkides oleme juba lootusetult hiljaks jäänud.

Aastal 2016 pöördusin ka ise selles küsimuses õiguskantsleri poole. Tema soovitus oli: algatage vastav eelnõu. Nüüd on meie militaarvaldkonna juristide poolt vastav eelnõu kokku pandud, seejuures on ka muude juristidega läbi räägitud ja nõu peetud. Tulemus on siin laual. Kahjuks ma pean ütlema, et selle seaduseelnõu tagasilükkamine teenib ainult Kremli huve. Aga seda me ju ei taha, ma loodan. Aitäh!

Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 719 esimesel lugemisel tagasi lükata. Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 719 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 27, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Suur tänu! Kohtumiseni homme!