Tere hommikust! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Siis, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 67 Riigikogu liiget, puudub 34.

Läheme tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 629 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon jätkas turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlust pärast esimest lugemist 12. detsembril. Ma meenutan, et turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu algatasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Raimond Kaljulaid. Selle muutmise eesmärk on turvateenistuse töötajate palkamise eapiiri toomine üks aasta varasemaks. Seni võib turvatöötajaks palgata alates 19. eluaastast. Kui seadusemuudatus parlamendis toetuse saab, võib turvatöötajana tööle asuda ka 18-aastaselt. Olgu mainitud, et muudatusettepanekuid tähtajaks, 12. oktoobriks teisele lugemisele ei esitatud.

Arutelu komisjonis oli suhteliselt lühike. Osalesid ka Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Henry Timberg ja Eesti Turvaettevõtete Liidu tegevjuht Andre Lilleleht. Turvaettevõtete liidu juht märkis, et turvaettevõtted on seda eelnõu toetanud, lisades, et eapiiri muutmine on siiski ainult üks punkt Vabariigi Valitsuse algatatud turvategevuse seaduses, mis on praegu, nagu me teame, tervikuna muutmisel. Ka Vabariigi Valitsus toetab 18-aastastele turvategevuse valdkonnas tööle asumise lubamist. Komisjoni liikmetelt kõlas arvamusi nii eelnõude ühendamise poolt kui ka vanusepiiri langetamise poolt eraldi seadusena. Komisjoni esimehe, Heljo Pikhofi ettepanekul otsustati saata eelnõu teisele lugemisele.

Ja menetlusotsused olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. jaanuariks (konsensus) ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada (ka konsensus). Need otsused tegid Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus ja Vilja Toomast.

Aitäh! Austatud ettekandja, teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Turvaseadus on juba üsna eakas, 20 aastat. Kas te olete arutanud, et see on ainukene võimalus parandada seda, või peaks turvaseaduses vaatama ka muid nüansse?

Aitäh, lugupeetud Peeter Ernits! Te ei eksi, tõepoolest, turvaseadus vajab tervikuna ülevaatamist ja seda juba tehakse. Vabariigi Valitsuse esitatud tervikeelnõu on juba menetluses. Ja muuseas, homme on õiguskomisjonis selle menetluse arutelu jätkamine. Teema on ainult selles – siin oli küsimus, kas ühendada need eelnõud: see, mida ma tutvustasin, ja see üldine turvaseaduse muutmise eelnõu –, et suurem muutmine on plaanitud jõustuma 1. juulil 2024. aastal ja sellepärast on mõte see vanusepiiri allatoomine teha ära natuke varem, kui Riigikogu niimoodi otsustab.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma nüüd öö läbi mõtlesin selle peale ja ma leian, et kui me päris turvaseadusega väga tempokalt edasi ei liigu, aga me saame lahendada selle suure probleemi selle ea allatoomisega, siis sotsidel on ambitsiooni vähe, sest selle eapiiri võiks tuua 16 aasta peale. 16-aastased võivad meil juba otsustada kohaliku omavalitsuse koosseisu. Kui palju kahe aasta allapoole toomine leevendaks seda olukorda? 20 aastat ei ole turvaseadust ennast muudetud.

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Seda küsimust komisjon ei käsitlenud, vanuse veel suuremat allatoomist. Ja võib-olla lihtsalt sellise üldinfona ütlen, et äsja sattus mulle näppu niisugune informatsioon: USA-s ja Jaapanis järjest rohkem võtavad turvatöötaja tööd üle robotid. Noh, eks me näe. Aga 18 aastat on väga normaalne ja sellega olid õiguskomisjoni liikmed kõik nõus.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Kas ma sain õigesti aru, et komisjonil on valmisolek, juhul kui nüüd teine lugemine lõpeb edukalt, tuua ta veel selles koosseisus kolmandale lugemisele, ja juhul kui täiskogu seda toetab, ka seadusena vastu võtta see kaalukas muudatus?

Jah, lugupeetud Raimond Kaljulaid. Mingisugust tõrksust selle suhtes komisjonis ei ole.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Selle seadusega viiakse turvatöötajana töötamise võimalus 19‑aastaselt 18‑aastasele. Ma eeldan seda, et teie kui komisjoni ettekandja kindlasti kaalusite hästi põhjalikult kõiki neid poolt‑ ja vastuaspekte. Aga mind huvitaks, mispärast algselt oli kehtestatud 19‑aastane vanusepiir. Palun tooge välja need kaalutlused, mis olid 19-aastase puhul, kui see seadus sellisel kujul vastu võeti, nagu ta praegu kehtib.

Suur tänu, lugupeetud Kalle Grünthal! Teise lugemise eelsel komisjoni koosolekul seda ei arutatud. Isiklikult, kui ma meenutan seda loogikat, arvan, et tõenäoliselt on see kuidagi seotud koolide lõpetamise ajaga ja nii edasi. Teate ju, aktseleratsioon toimub.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kuulsin, et turvaseadust hakatakse ka tõsiselt kammima. Aga kas on kavas ka turvaturvarobotite sissetoomine? Ja teiseks, miks see ei ole 17 aasta peale viidud? Nagu siin kolleeg ütles, kaitseväkke võetakse küll [nooremalt] ja see on üks suuremaid nii-öelda turvafirmasid, Eesti riigile lausa. Aga nüüd äkki sotsid [panevad eapiiri] ainult 18 peale.

Lugupeetud Peeter Ernits! Mis puudutab roboteid, siis selle ma tõin siia sisse oma viimasel ajal loetud informatsioonina, täienduseks sellele teemale. Selles eelnõus, mis on meil minu teada praegu juba Riigikogus, seda teemat ei ole. Küll aga on digitaalse maailma areng peegeldatud kõikides õigusteemades ja seesuguste organisatsioonide toimimises, seega on arusaadav, et see võib sinna ka tulla. Aga miks ei ole 17? Ma jällegi rõhutan: ka turvaettevõtete arusaam on selline, et 18‑aastane on sellises, ütleme, küpsuseastmes, et ta võib seda tööd teha, kui ta on saanud vastava koolituse ja ettevalmistuse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma ka hästi ei mõista selle seaduse eesmärki. Siin on kirjas, et tööjõupuuduse leevendamine on üks põhilisi argumente. Aga nagu me teame, tööjõupuudus ja tööpuudus ikkagi väga vahelduvad, olenevalt meie majanduslikust olukorrast. Kas see on nüüd selline argument, miks me peaksime seda seadust muutma hakkama? See on üks küsimus. Kas see oli arutusel? Ja teine, turvatöötajatel on ikkagi väga spetsiifiline ettevalmistus, aga 18-aastasel, kes tuleb alles gümnaasiumist, kindlasti ei ole seda. Me teame, et praegu, kui on, ütleme, ühiskondlik foon selline, et ärevust on palju ja nii edasi, just turvatöötajaid väga palju rünnatakse. Mina arvan, et 18-aastased ikkagi päris lapsed veel. Kas meil on õige panna nad sellisesse olukorda, mis siis et turvafirmad tahaksid?

Aitäh, lugupeetud Helle-Moonika Helme! Ma meenutan, et ma esitan praegu teise lugemise eel toimunud komisjoni arutelu. Sellistesse finessidesse me seekord enam ei läinud, see on esimese lugemise teema põhiliselt. Aga need asjad, mis te ütlesite – tõsi, see on reaalsus. Peab siiski ütlema, et turvatöötajate ja valvetöötajate tegevuskohad on väga erinevad. Need riskid on mõneti erinevad ja küllap siiski turvaettevõtjad teavad, mismoodi ja kuhu nooremaid inimesi paigutada. Ei saa eitada ka seda, et koolitused on üks asi, teine asi on praktika. Iga inimene muidugi turvatöötajaks ei lähe. Mina siiski usaldan ettevõtjaid selles valdkonnas. Ja kuna me selle vanusepiiri alla toome, siis ma jällegi korraks mainin, ehkki see ei olnud meil komisjonis teemaks, et maailmas toimub praegu bioloogiliselt siiski aktseleratsioon.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Riigikogu ülesanne on ikkagi kõikvõimalikke aspekte kaaluda ja kõikvõimalikud negatiivsed asjad välistada. Teatavasti ikkagi gümnaasium lõpetatakse 19‑aastaselt, keskmiselt, ehk hetkel selle eelnõu järgi 18‑aastane gümnasist läheb turvafirmasse tööle. Aga sellega kahandatakse hariduse väärtust. Kas see arutelu üldse oli, kui sobiv on gümnasisti töölevärbamine näiteks turvatöötajana?

Aitäh, lugupeetud Kert Kingo, selle küsimuse eest! Sellist arutelu teise lugemise eel komisjonis ei toimunud. Need arutelud on toimunud varem. Kindlasti peame arvestama seda, et noored inimesed õpivad ka ametikoolides, kus neil on erinev vanus koolist lahkudes ja nii edasi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea komisjoni ettekandja! Ma tahan täpsustada: täna on tegelikult õiguskomisjoni koosolek, mitte homme.

Vabandust! Jah, täna tegelikult.

Aga ma tahan juhtida tähelepanu ühele aspektile. Kas ma saan [õigesti] aru, et nüüd need noored turvatöötajad võivad turvata ka kasiinodes?

Suur tänu, lugupeetud Tarmo Kruusimäe! See parandus oli väga õige. Jah, teisipäeval on õiguskomisjoni istung, kus turvaseadus tuleb uuesti menetlusele. Ja mis puudutab kasiinosid, siis jällegi, ma rõhutan – seda me ei arutanud, sa oled ise komisjoni liige [ja tead] –, et nii spetsiifiliseks komisjon ei läinud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kui ma küsisin teie käest, kas arutati ka põhjusi, mispärast on algselt kehtestatud 19-aastane piirang, siis te ütlesite niimoodi, et komisjon seda ei arutanud. Mina väidan selle peale, et komisjon on praaki teinud. Kui te ei ole selgitanud välja asjaolusid, mis on tinginud just 19-aastase, aga mitte 18-aastase [eapiiri], siis te ei ole oma komisjonis tõsiselt tööd teinud. Ja kui veel lisada juurde siia ka siin Tarmo Kruusimäe toodud probleem, et kasiinosse sisemine on 21-aastasena reguleeritud, siis kuidas on võimalik põhimõtteliselt sellel turvatöötajal töötada seal? Mu küsimus on see: miks te süvitsi ei läinud selle asjaga, vaid tegite lihtsalt selle kuidagi ära?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Ma lihtsalt pean ütlema, et teise lugemise eelne komisjoni arutelu ei läinud nendesse ajaloolistesse üksikasjadesse, mis selle varasema 19‑eluaastase eapiiri tekitas. Jah, ma natukene siin teoretiseerin, mis see võis olla, aga peab siiski usaldama neid ettevõtjaid, kes seda valdkonda tunnevad ja selle tööd korraldavad, nad tunnevad ilmselt ka hästi inimesi. Ja tõepoolest, seal võib tekkida valikuid, ma möönan seda, aga ikkagi me peame usaldama ka ettevõtja vaistu. Ja olge mureta, see on minu isiklik seisukoht, rõhutan, et need turvarobotid tulevad, midagi pole teha.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean nõustuma eelkõneleja Kalle Grünthaliga, et komisjon on väga selgelt praaki teinud ja väga pealiskaudselt teemat käsitlenud. Antud juhul ei saa loomulikult usaldada ka mingisuguseid eksperte. Esiteks, me näeme Eestis, kuidas eksperdi mõiste, tähendus on üldse täielikult devalveerunud.

Aga ma tulen küsimuse juurde. Küsimus on selline. Praegu Soomes on suur üleriigiline mure ja skandaal, kuna turvatöötajad pidasid kaubanduskeskuses kinni ühe naisterahva, väänasid ta maha, ja naine suri selle tagajärjel. Kas te kujutate ette, et üks 18-aastane noormees samuti, kes on koos vanema turvatöötajaga, satub sellisesse olukorda ja rikub kogu oma elu ära? Sest tema ei vastuta seal sisuliselt millegi eest, tema on koos vanema kolleegiga, kes ütleb: "Nüüd vääname ta maha ja nüüd teeme temaga nii, paneme käed raudu." Tagajärg on kas kehavigastused või surm. Kas te natukenegi süvitsi olete läinud selle teemaga?

Lugupeetud Mart Helme! See juhtum, mis Soomes toimus, ei olnud komisjonis arutlusel. Jah, erinevaid sündmusi ja olukordi võib turvateenuse osutamisel juhtuda. Ma ei saa neid kommenteerida, kuna ma ei tea üksikasju. Ja see ei ole ka komisjoni ettekandja ülesanne.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin paljudele küsimustele vastuseks te ütlesite, et teise lugemise eel ei arutatud, aga ometigi komisjon võimaldas sellel eelnõul teise lugemiseni jõuda. Aga nüüd on situatsioon, et suures kaubanduskeskuses see 18‑aastane, kes ise ei tohi alkoholi osta, peab hakkama jälgima nende isikute tegevust, kes alkoholi ostavad. See ei ole ju eetiline. See on täiesti lubamatu. Ettevõtjatel on jumala ükskõik, keda tööle võtta, peaasi, et vähe raha saab [maksta]. Kas te tõesti ei arutanud vanuse piiri seadmisel seda, et see on täiesti sobimatu.

Jah, tänan selle küsimuse eest! Loomulikult, tuues ette siin praegu debati jaoks erinevaid konkreetseid olukordi, siis see debatt võib siin väga pikalt kesta. Minu andmetel – ja praktilisest kogemusest ma tean seda – alkoholi ostmisel küsitakse dokumenti ja seda ei tee mitte turvatöötaja, vaid seda tehakse maksmise juures, isegi automaatkassade juures, kus valvaja müüja või kes seal parajasti on, nende automaatide juures, lendab kohe kohale.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma siiski veel kord küsin teie käest, kuigi te võite jah öelda, et seda ei käsitletud komisjoni istungil, aga ikkagi. Te olete siin ise oma arvamusena välja toonud, et ettevõtjad kindlasti suudavad seda protsessi juhtida, aga me teame, et ettevõtja tahab alati saada madalapalgalist tööjõudu, eriti praegu, kui energiahinnad ja muud sisendid on väga kõrged, ja noored ja kogenematud selleks madalapalgaliseks tööjõuks, selleks reservaariks kindlasti on. Mina jälle mõtlen, et sotsid on siin kogu aeg seisnud nagu noorte ja laste kaitsel. Kuidas nad nüüd niimoodi need noored tanki lükkavad? No muidugi sotsid tahavad kogu aeg eapiiri alandada, lastele ja noortele õiguse andmise sildi all hoopis tegelikult kohustusi panna. Me teame, et see valimisea alandamine ... Noored tegelikult üldse ei käi valimas, nad ei taha seda vastutust. Nüüd jälle. Ma küsiksin siis teie kui komisjoni esindaja käest, kas huvigruppidena käsitleti ka noori. Kas noorte enda käest on üldse küsitud ...

Aitäh!

... kas nad tahavad seda seadust?

Küllap need inimesed, kes selle [eelnõu] algatasid, on seda siiski uurinud. Isiklikult ... Jällegi, me saame siit saalist välja minna ja [teiega] pikalt arutada seda, kuivõrd küpses eas inimesed teavad, milleks noored on võimelised, mida nad oskavad, mida on võimelised õppima ja milliste riskidega nad peavad elus arvestama. See on üsna pikk teema. Laseme Riigikogul otsustada. Õiguskomisjon on teinud otsuse teine lugemine lõpetada ja parlamendisaal teeb oma otsuse.

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud ametikaaslane! Mul tekkis täitsa tõsine mure ka selle komisjoni menetluse pärast. Ma igaks juhuks täpsustan. Siin kolleegidel ühest ühe erakonna fraktsioonist on nii palju küsimusi selle kohta, miks komisjonis ei tõstatatud üht, teist, kolmandat, neljandat ja viiendat aspekti. Ma igaks juhuks küsin. Minu teada selles komisjonis on tegelikult esindatud ka EKRE fraktsioon. Kas EKRE fraktsiooni saadikud ikkagi said osaleda õiguskomisjoni istungitel, kui seda seaduseelnõu arutati? Ja kas nad seal istungil esitasid kõiki neid küsimusi, mille arutamata jätmist nad praegusel hetkel komisjonile ette heidavad? Vähemalt, ütleme, meil riigikaitsekomisjonis on küll nii, et ka EKRE esindajad saavad tegelikult komisjoni menetluse käigus neid küsimusi esitada. Aga kuidas teil on? Võib-olla täpsustate.

Aitäh selle küsimuse eest! Saan vastata, et konsensuslike otsuste tegemisel osalesid ka EKRE fraktsiooni liikmed, lugupeetud Uno Kaskpeit ja lugupeetud Anti Poolamets.

Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

No ma paneks sotside esindajale ikkagi aru pähe. Esiteks ei peaks ta tsenseerima siin teisi saadikuid, mida nad küsivad, kas nad küsivad, mis neid huvitab, miks nad kuskil varem ei küsinud. Teiseks, meil on küll esindaja komisjonis, aga kõik fraktsiooni liikmed ei ole komisjonis ega tea täpselt, mis komisjonis toimus. Seda ei peegelda alata täpselt ja ammendavalt ka protokoll.

Aitäh, hea kolleeg! Protseduuriliste küsimustega, mulle tundub, ei ole võimalik kellelegi aru pähe panna ja ega kodukord ei näe ka seda ette. (Naer saalis.) Aga läheme edasi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on üks palve. Kas te loeksite ette, kes osalesid komisjoni istungil ja kes puudusid?

Aitäh, lugupeetud Helmen Kütt! Menetlusotsuste tegemise hääletamisel osalesid Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Ja mul ei ole siin küll kirjas, aga puudusid järelikult Karilaid ja Kovalenko-Kõlvart. Kui ma nüüd kellegi nimetamata jätsin, siis palun vabandust.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas tekkis ka mingisugune diskussioon, mis oleks pidanud viima mingite muude lahendusteni, või tegelikult oli ikkagi näha juba konsensuse piire?

Aitäh, lugupeetud Margit Sutrop! Vaadake, kuna teise lugemise eel muudatusettepanekuid ei tulnud, siis kogu arutelu keskendus sellele, et kuivõrd juba varasemast on Riigikogus menetluses turvategevuse seaduse muutmine laiemas, suuremas mahus, siis kas need võiks ühendada või võiks see eelnõu varem saada otsuse vastuvõtmise kohta. Sisulist debatti enam ei toimunud.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh teile selle nimekirja ettelugemise eest! Ma olin lihtsalt mures, sellepärast et võib-olla teatud erakondade inimesed puudusid komisjoni istungilt. Ma ei ole komisjoni esimehena nõus sellega, kui öeldakse, et komisjon on teinud praaki tööd. Kui kõikide erakondade esindajad on olnud komisjonis olemas, siis on võimalik need küsimused lauda panna komisjoni istungil. Ma küsin, kas selliseid küsimusi, mis täna siin lauda tulid – kahtlemata meil Riigikogu liikmetel on kõigil oma arvamus ja võimalus küsimusi esitada –, esitati ka komisjonis. Need on väga põhjendatud küsimused, ma ei anna üldse sellele hinnangut. Aga kui üksmeel oli kõikide menetluslike otsuste korral, siis ma saan aru, et komisjoni istungil need teemad, sellised nagu täna siin saalis kõlavad, lauda ei tulnud. Kas ma eksin või olid siiski ka komisjonis sarnased probleemid arutelul? Kindlasti te ei mäleta täpselt, mis toimus esimesel istungil, selle kohta saab lugeda protokollist, aga ma küsin lihtsalt: kas teise lugemise ettevalmistamisel neid oli?

Aitäh! Ei olnud.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Me saame minna läbirääkimiste juurde. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ja head turvaettevõtjad, kellega mul on võib-olla pikaaegne koostöö! Tervitan siinkohal minu arvates Eesti kõige paremat turvafirmat Meeskond. Aga nendeni jõuame ...

Usu või ära usu, mul on siin kuskil südametunnistus. Eile fraktsioonis ma küsisin ka seda, kuidas meil selle seadusega on, kas on koalitsioonis kokku lepitud. No tuleb välja, et ei ole, sest tegelikult tehti hiljem, kui oli koalitsioon juba sõlmitud, see niinimetatud muudatus. Aga üks, millele me peame alati tähelepanu juhtima, on see, et me peame kaitsma noori inimesi nende enda eest. Rääkimata sellest, et me kaitseme ka täiskasvanud inimesi valikute ja kõikide nende asjade eest.

Kui ma viitasin ealisele asjale, siis tuletaksin meelde, et vabadussõjas õppursõdurid ei olnud 18, aga nende ettevalmistus eluks oli tunduvalt parem. Ma saaksin aru, kui üheks tingimuseks oleks, et noored on olnud skautlike organisatsioonide liikmed ja nad on saanud õuesõppe käigus mingi ettevalmistusegi. Ehk need, kes on olnud noorkotkad või skaudid, saaksid olla [turvatöötajad]. Siis oleks arusaadav, sest noorkotkas saab 17‑aastaselt juba liituda Kaitseliiduga ja ta on eelnevalt selle asjaga tutvunud. Kas nüüd, mil moel on 18‑aastane või 19-aastane eluküps? Võib-olla viidatakse õigesti: see lahendab selle probleemi, et ei ole [turva]töötajaid. Aga me teame ka seda, et praegustel noortel inimestel on eluks ettevalmistus äärmiselt kehv. Ma ei imesta, kui kolme kuu pärast noor ütleb: "Aga see ei ole minu jaoks." See on aga suureks probleemiks ka turvaettevõtjatele, kui sa koolitad inimesi, sa proovid talle motivatsiooni leida, aga siis ühel päeval ta ütleb: "Ma vaatan, et mind praegu siin poes ei ole vaja, siin on palju inimesi." Ta lihtsalt lahkub sealt töölt. Või ütleb: "Ma saatsin SMS‑i, et ema jäi haigeks."

Siin võiks olla see mõttekoht, kuidas ja mil moel me [noori] kasvatame. Ehk [tööl oleksid] need noored, kes saavad aru, miks nad on sinna tööle võetud. Mitte nii, et noor on nagu lihtsalt turvavarustuses mannekeen. Meil on eri vanusekategooriates erinevaid turvatöötajaid. Siis, kui ka jalgpallifänne pandi turvama turvatöötajad, me jõudsime turva[firmaga], Meeskonnaga, heale kokkuleppele, et turvama pannakse ikkagi elu näinud inimesed. Ja kuna Meeskond on turvanud väga paljusid rokküritusi, siis sellised karastunud inimesed olidki seal. Ehk need, kes on teavad, et kui lava ees on paar tuhat inimest näppu viskamas, siis ei lähe turvamees neid ükshaaval arreteerima. Aga kui meil tulid sellised parklavahid sinna jalgpallifännide juurde ja ütlesid: "Istuge maha, siin ei tohi püsti tõusta!" – no see ei toonud head nahka. Loomulikult meie, fännid, olime aru saanud sellest, et tollel hetkel ei jagunud mõistlikku [meeskonda] või eluks ette valmistatud inimesi, kes teaksid, mis üritust nad turvavad ja mis on selles kohas kombekas.

Kas see toob head või ei too head? Ma võin öelda, et ma saan aru muidugi, millele sotsid viitasid, ilmselt see on see Arkadi Gaidari raamat "Timur und [sein Trupp]", Timur und sein Meinschaft, "Timur ja tema meeskond". Seal oli tubli pioneer, selline, kes tegi oma korravalveüksuse. See on inspireerinud. Nii et ma arvan, et me jõuame selle vanuse[piiri] veel allapoole tuua. Ega seegi kaugel ei ole, kui 14‑aastased võivad meil kohalikke omavalitsusi valida ja oma turvaettevõtteid teha või isegi õpilasrahvamalevaid.

Aga miks ma tahtsin öelda, kas see on või ei ole ...? Päriselt, täna, nagu te näete, silmad on natukene väsinud, magasin kehvasti. Meeskond sai 20‑aastaseks eelmisel aastal. Ma olen alati tahtnud, et turvafirmad oleksid eestimeelsed ja eestikeelsed. Sinimägedesse näiteks ei võetud mitte kunagi kohalikku turvaettevõtet, sellepärast et tema jaoks olid kõik tema sõbrad ja sinna ja tänna. Enne 2007. aastat ma käsitlesin kõiki teisi turvafirmasid kui lihtsalt viienda kolonni legaalseid relvaladusid. Aga see selleks. Nüüd ma olen natukene suuremaks saanud ja nüüd ma võib-olla väga huupi ei taha midagi öelda.

Aga praegu ma pean ütlema, et tõesti, kui me võtame turvamehe, kes võib lihtsalt kasiino ümber ringi käia ja ajada endavanuseid eemale, siis on sellest vähe tolku. Lõpuks saab temast ikkagi parklavaht ja seal ta tüdineb ära. Plankusid lõhu, kui müüre ei jõua – see tähendab seda, et päris seadus toppab. Kahtlane. Kahtlane. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt on läbirääkimistel õigus sõna võtta kõigil Riigikogu liikmetel, komisjonide ja fraktsioonide esindajatel. Raimond Kaljulaidil on volitus ka Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni nimel sõna võtta. Nii et mul on palve, et sa ütleksid, kas esindad nüüd iseennast või fraktsiooni. (Raimond Kaljulaid vastab.) Selge. Fraktsiooni nimel. Palun! (Raimond Kaljulaid küsib, kas ta pärast võib ka iseenda nimel pulti minna.) On võimalus ka enda nimel kõneleda.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud ametikaaslased! Ma tahan alustada sellest, et ma tahan tunnustada ametikaaslasi EKRE fraktsioonist. Täitsa siiralt. Tegemist on ilmselt selle koosseisu menetluses olevatest eelnõudest ühe kõige lühema tekstiga, see on üsna lihtsasti haaratav, aga sellele vaatamata olete te sellele lähenenud erakordse põhjalikkusega. Ja see on kiiduväärt.

Ma tahan mõnele siin kõlanud küsimusele anda ka algatajate nimel vastuseid, et oleks selgem. Kõigepealt küsimus, mille tõstatas väga austatud kolleeg Kalle Grünthal selle kohta, miks omal ajal sai üldse selline vanusepiirang kehtestatud. Tegelikult on ka selle eelnõu seletuskirjas öeldud, et see piirang on osutunud põhjendamatuks. Tegelikult on see piirang olnud põhjendamatu algusest peale ja mõnes mõttes esindab midagi sellist, mille vastu ma olen austatud kolleeg Kalle Grünthalit näinud siin Riigikogus korduvalt võitlemas, ehk selliseid ülemääraseid põhjendamatuid regulatsioone, mis ettevõtlusele kehtestatakse, mis aga ettevõtlustegevust takistavad ja millel ühtegi sisulist ratsionaalset argumenti ei ole. Minule teadaolevalt tol ajal oli selle taga lihtsalt ühe ametkonna selline soov ja huvi, sellele siis tuldi vastu. Tõenäoliselt see piirang ei oleks osutunud põhiseaduspäraseks, kui keegi oleks asunud seda vaidlustama. Kusjuures huvitav küsimus on see, kui palju on veel selliseid bürokraatlikke piiranguid ettevõtlusele, millel ei ole mingit sisulist põhjendust kehtestatud.

Proua Kingo tõstatas küsimuse, et kas võib võtta tööle ka gümnasiste. Tegelikult iseenesest meil noored töötavad Eestis juba praegu, nad teevad teatud hooajatöid. Võib-olla see osutab sügavamale sotsiaalsele probleemile. Tegelikult perede sissetulekud peaksid olema piisavad, et gümnaasiumis õppiv noor või ka ülikoolis õppiv noor saaks keskenduda õpingutele ega peaks minema nende kõrvalt tööle. See on, ma arvan, asi, mida me üksmeelselt järgmises Riigikogu koosseisus samuti võiksime püüda lahendada, et sellist olukorda ei oleks.

Siis väga palju küsimusi oli Helle-Moonika Helmel ja need olid kõik väga head küsimused. Kõigepealt see, mis puudutab seda, et see eelnõu leevendab tööjõupuudust ja loomulikult läbi selle ka tööpuudust, sellepärast et see annab 18–19‑aastasele täisealisele noorele juurde veel ühe võimaluse, veel ühe karjäärivaliku, mida tal praegu ei ole.

Nüüd, mis puudutab seda, kas 18-aastane isik on valmis seda kohustust võtma või vastutust võtma siis tegelikult, kui ta turvaseadust loete – ma ei hakka seda kogu maailma siin lahti selgitama –, aga tegelikult kehtivad turvatöötajatele teatud kvalifikatsiooninõuded, neil peab olema teatud ettevalmistus, seadus määratleb, kui palju tunde see ettevalmistus peab olema. Seda koolitust pakuvad muu hulgas needsamad turvaettevõtted ise, kui nad inimesi tööle võtavad. Ja seadus määratleb väga konkreetsed reeglid, milline ettevalmistus peab olema inimesel, kes turvatöötajana tegutseb.

Tõepoolest, siin ka kolleegid viitasid vabadussõjale. Tegelikult, kas pole kummaline, et tänasel hetkel me ütleme, et 18-aastane noor sobib küll kaitseväkke, relv käes, aga Rimisse korda valvama ei sobi? Minu meelest on see noorte suhtes suhteliselt ebaõiglane ja solvav. Ja muide, ka nendele turvatöötajatele kehtivad nõuded nende taustale ehk turvaettevõte peab veenduma, et tegu on inimesega, kes seda tööd teha saab.

Siis võib-olla viimase asjana, siin mainiti, et sotsiaaldemokraadid muudkui tahavad alati eapiire langetada. Tegelikult see ka ei vasta tõele. Mäletatavasti selles koosseisus oli üks sotsiaaldemokraatide algatus seksuaalse enesemääramise ea tõstmine ja tõesti, selliste kummaliste eelistustega peamiselt meeste teguviisi tõkestamine selle kaudu. See seadus sai vastu võetud ja ma arvan, et see teeb meie noorte elu turvalisemaks.

Ja viimane asi, mis ma tooksin selle eelnõu puhul esile: see on algatatud sel ajal, kui sotsiaaldemokraadid olid veel opositsioonis, kui nad ei olnud veel valitsuses. Aga toona ametis olnud valitsus seda eelnõu toetas. See tõestab paraku seda, et tegelikult ka Eestis, meie äärmiselt võib-olla polariseerunud parlamendis tuleb seda ette, et mõni opositsiooni algatatud eelnõu leiab ka valitsuskoalitsiooni või valitsuse toetuse. Loodetavasti saab see ka seadusena vastu võetud. Aitäh teile!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal räägib saalist.) Jah, palun, õigus on repliigiks, kuna nime mainiti.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mis ma tahan öelda, et lugupeetud Raimond Kaljulaid ei ole toonud ära mingisuguseid asjaolusid ega puudujääke, mis on ilmnenud. Ka seletuskirjas on öeldud ainult seda, et piirang on osutunud põhjendamatuks. On loomulik, et iga inimene tahab teada, mis asi see põhjendamatu on. Siin pole mitte ühtegi faktilist asjaolu. Ja teine oluline moment on veel see: täiesti kohatu on tegelikult võrrelda, ütleme, sedasama turvatöötajat, kes on 18‑aastane, kaitseväeteenistujaga. Kaitseväeteenistuses ei minda isiku õiguste kallale, seal tegutsetakse vastavalt ülemuse käsule ja korraldusele, ja seda ainult sõjatingimustes, mitte muul ajal. Siin on aga antud võimalus sekkuda inimese privaatõigusesse, mis on hoopis teine küsimus, need on absoluutselt erinevad asjad. Ilmselgelt on Raimond Kaljulaid tulnud praegu selleks sinna pulti ja teinud kriitikat EKRE pihta just seetõttu, et ta püüab õigustada selle komisjoni töös tehtud praaki.

Aitäh! Kert Kingo, õigus repliigiks. Palun!

Ma tänan! Ma korrigeeriksin selle viite ära. Jaa, meie toetame väga seda, et noortes töökultuuri kasvatada, aga turvatöötaja töö ei ole see kõige õigem koht. Kui siiamaani on aetud näpuga järge, mida üks noor tohib teha ja mida ei tohi, siis nüüd panna noor olukorda, kus tal on reaalne oht konflikti sattuda, kus ta peab tegelema noore jaoks keelatud asjadega, nagu alkoholi ja kõige muuga, ei ole sobiv ega eetiline. 

Aitäh! Kalle Grünthal, te olete registreerunud läbirääkimistele sõnavõtuks puldist. Soovite? Jaa, palun!

Lugupeetud kolleegid! Üldiselt on meie kohustuseks teha alati siin saalis võimalikult head tööd ja välistada praaki, et ei juhtuks sellist asja, et ühel hetkel meie lugupeetud president leiab seaduse olevat põhiseadusvastase ja saadab selle tagasi. Kahjuks on see eelnõu täielikult üks Riigikogu töö praagi näide. Nimelt, asi puudutab turvatöötaja vanusepiiri, mida tahetakse tuua allapoole, nii et 19‑aastase asemel oleks 18-aastane. Ja kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon soovis [esitada] täpsustavaid küsimusi, siis lugupeetud Urve Tiidus andis korduvalt teada, et neid küsimusi me komisjonis ei arutanud.

Mul tekibki küsimus, millega see komisjon siis tegeles seal, kui ta selliseid olulisi küsimusi ei arutanud. Ja minu jaoks on täiesti mõistetamatu ka sotsiaaldemokraatide kriitika meie kohta, et me julgeme küsida selliseid küsimusi. Ei, ma arvan, et meil on õigus küsida, sellepärast et siin on debati koht. Me peame rääkima probleemid lahti ja saama selgeks, mispärast need asjad on just nii, nagu nad on kirja pandud.

Aga üks väga oluline moment selle asja juures on see, et seletuskiri selle seaduseelnõu juures on äärmiselt lakooniline. See ei ava selle sisu, mõtet ega seda, mispärast on mõned asjad just niimoodi, nagu nad on siin kirja pandud.

Kõigepealt piirang. Eelnevalt oli nii, et turvatöötaja pidi olema vähemalt 19-aastane, kuid [nüüd öeldakse, et] selline piirang on osutunud põhjendamatuks. Vaat siin ongi esimene komistuskivi. Milles see põhjendamatus seisneb? Seda ei avatud seletuskirjas, seda ei avatud ka siinsamas saalis sellisel kujul, et see oleks olnud usutav. Sest küsimus on tegelikult praegu selles, et kui see seadus rakenduks, siis 18-aastane turvatöötaja saab oma äranägemisel sekkuda inimese põhiõigustesse, piirata tema vabadust, liikumist, teda kinni pidada, ajutiselt. See on ülimalt oluline õigus, aga kui selle jaoks ei ole olemas vastavat koolitust – kuigi koolitus muidugi tehakse, aga ei ole elukogemust –, siis see on lihtsalt ebakorrektne. Mina väidaks hoopis, et turvatöötajana peaks saama töötada alates 21. eluaastast, nii nagu Riigikogu valimistel, nii nagu kasiinosse sisenemisel, sest siis inimene omaks ka mingit elukogemust. See on minu meelest oluline asjaolu selle juures.

Nii nagu me alles hiljuti nägime, saime teada, Soomes ju turvatöötajate tegutsemine viis – noh, hinnanguid ei saa praegu veel anda – ühe naisterahva surma. Nii nagu Mart Helme ütles õigesti, vanema kolleegi vale käitumine võib noore inimese elu ära rikkuda.

Ja teine põhjus ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ja teine põhjus, mis on seletuskirjas välja toodud, on see, et muudatus suurendab valdkonna ettevõtetel võimalusi värvata töötajaid. Ja nüüd me oleme küsimuse ees, mispärast on äkki puudus sellistest turvatöötajatest, keda on vaja korra tagamiseks. Aga just sellepärast, et kui ettevõtjad kasutasid koroonapiirangute ajal turvatöötajaid, siis need turvatöötajad tihtipeale rikkusid inimeste põhiseaduslikke õigusi, selle asemel et täita turvaseadusest tulenevaid kohustusi. Noh, et ma ei jääks paljasõnaliseks, toon kõige lihtsama näite: turvatöötaja on kohustatud ennast esitlema ja näitama enda töötõendit. Kui palju me nägime videoid selle kohta, et inimene küsib, aga turvatöötaja ütleb, et ta ei näita seda, sest ta pole kohustatud. Ja kõik see viis konfliktini. See tähendab tegelikult seda, et turvatöötaja amet ei ole müüri ladumine või trepikodade koristamine. See on ülimalt tähtis elukutse. Aga alustada oma karjääri turvatöötajana, kui sul puudub elementaarne elukogemus, on igatahes kurjast.

Ja kui turvatöötajad oleksid koroonapiirangute ajal käitunud turvaseaduse kohaselt – ka nende tegevuse kohta on tulnud päris palju kaebusi –, siis ei oleks ka puudust [turva]töötajatest. Seesama koroonapiirangute aeg näitas tegelikult seda, et kui väikesele inimesele anti võim kätte, siis ta tundis ennast jumalana ja arvas, et ta võib teise inimesega kõike teha. Sellist olukorda ei tohi lubada. Ilmselgelt on see vanus, 18 aastat, ebaloogiline ja põhjendamatu. Tegelikult tuleks see vanusepiir viia 21 eluaastani.

Nii et see turvaseaduse muutmise seadus on üks Riigikogus viimase aja praakidest, mida sellisel kujul küll ei saa toetada. Aitäh!

Aitäh! Raimond Kaljulaid, kas sõnavõtt kohapealt?

Täpselt nii, austatud istungi juhataja, kui tohib.

Jaa. Palun!

Suur tänu! Ma ei tea, kuidas see juhtus, ja ma tõesti väga vabandan EKRE fraktsiooni ees, aga ma ei ole neid  kuidagi kritiseerinud oma sõnavõtus. Vastupidi, ma tunnustasin neid selle põhjalikkuse eest. Aga nad on nüüd mitu korda öelnud, et ma olin nende suhtes kriitiline. Tõesti, ilmselt ma siis väljendasin ennast kuidagi ebatäpselt, et neile selline mulje jäi. Tõesti, mõned kolleegid olid kriitilised selle suhtes, et neid küsimusi, mida täna siin esitatakse, ei esitanud EKRE saadikud komisjoni istungite ajal, ja ma mõistan seda kriitikat. Ja samamoodi, võib-olla soov oleks hoopis tõsta seda vanust, millal saab töötada turvatöötajana, ma ei tea, kas siis 21 aastani või 64 aastani või kuidas iganes EKRE seda paremaks peab, millal inimene on küps, et töötada valvurina näiteks mõne lao juures, aga vastavat muudatusettepanekut ju ka EKRE ei teinud. Selle suhtes võiks olla kriitiline, aga tõesti, mina ei ole kuidagi olnud kriitiline EKRE suhtes. Selle ma soovisin ümber lükata. 

Aitäh! Läheme läbirääkimistega edasi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina ei ole turvamees olnud, aga ma olen vabatahtlikult, kodanikuna aeg-ajalt turvamehena tegutsenud. Aga mis ma räägin siin? Räägin sellest, et ... Aa, ma vaatan, Mihhail Lotman siin. Tere! Ivi Eenmaad ei ole ja Jürgen Ligit ei ole ja nii edasi. Turvaseadus võeti vastu 2003. aasta oktoobris, 20 aastat tagasi. Mihhail oli Riigikogu liige. Noh, teisi, näiteks Jürgen Ligit, Enn Eesmaad ja paljusid, kes olid selle turvaseaduse vastuvõtmise juures osalised, ma siin praegu ei näe. 20 aastat on möödas.

2005. aastal kirjutab Äripäev, et aasta tagasi kehtima hakanud turvaseadus vajab kiiresti uuendamist, selle põhjuseks on seaduse ettevalmistamise väga nõrk korraldus ja kiirustamine. Mihhail, kuidas siis nii? X koosseis, võtsite vastu sellise, kokku võtsite vastu 640 seadust, ja selline praak. Nüüd on see kõik juba 20 aastat kehtinud. Ja nüüd armsad sotsiaaldemokraadid ja Raimond Kaljulaid tulevad siin ühe väikese sellise ninanokkimise eelnõuga, kiiresti tehtud eelnõuga, et ühte momenti vähendada siin, vanust, eks ju. Noh, hea seegi. Aga 20 aasta jooksul ei ole lillegi liigutatud.

Äripäev 2005, mida ta siis kirjutab? Tuletan meelde, Mihhail. Näiteks, turvatöötaja ei pea läbima põhjalikku koolitust ja võib kutse omandada kuue kuu jooksul. Seda võimalust on varmalt ära kasutatud, et mitte inimesi koolitada, ja lõpetatakse tööleping poolte kokkuleppel. Samas võetakse sama inimene järgmisel päeval uuesti katseajaga tööle. Ja siin on terve hunnik neid momente, mida Äripäev 2005 kirjutas, eks ju. Aga mööda on läinud varsti 20 aastat ja keegi pole kiirustanud kusagil midagi muutma.

Tõsi, ametnikud alustasid juba 2016 uue turvategevuse seaduse väljatöötamiskavatsust ja nii edasi. Kui Mart Helme oli siseminister, siis ta ütles nii. Tsiteerin seda, mida siseminister Mart Helme 2019. aasta 26. novembril ütles: "Mure on selles, et täna pakutavate turvateenuste kvaliteet kõigub ja see mõjutab ka inimeste usaldust nende teenuste kasutamisel. 2015. aastal tehtud uuringu järgi usaldab turvaettevõtteid vaid 65 protsenti Eesti elanikest." See jutt on aastast 2019, kui siseminister oli Mart Helme. Peaks tegelema.

Täna on mis aasta? 2023 juba, eks. See turvategevuse seadus, mida on siin kaua aega ette valmistatud, ei ole ikkagi veel jõudnud meie laudadele ja me ei aruta seda. Me arutame praegu ühte sellist nii-öelda kerget ninanokkimise seadust, sellest suurest logisevast kiirustades, ülepeakaela tehtud seadusest. See on reaalsus, see ongi see sõnum, mida ma tahtsin nagu öelda.

Sõbrad ja kolleegid! Mingi seadus on 20 aastat kehtinud. Seda pole muudetud, pole tahetud muuta. Ja nüüd vahetult enne uue Riigikogu valimise päeva tuleb üks seltskond välja ühe sellise ninanokkimise eelnõuga, mis iseenesest on ju sümpaatne. Need turvavanakesed kohati, ma olen vahel mõelnud, võib-olla kukuvad ise kokku, aga on vaja selliseid inimesi ja võiks olla natuke noorem see seltskond. Aga see ei puuduta kogu seda maailma, mille kohta, tulen selle juurde tagasi, Äripäevas 2005 öeldakse, et seadus, mille lugupeetud Riigikogu X koosseis vastu võttis, oli tehtud kiirustades ja ülepeakaela. Vahepeal pole aga leitud vajadust üldse midagi muuta. Nii et hea, et midagigi muutub. Aga millal muutub ja milline on meie töö kvaliteet, selle üle võiksid kõik mõelda, ka Mihhail. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Lotman, õigus vasturepliigiks, kuna nime mainiti. Palun!

Aitäh! Mul ei ole vasturepliik, mul on pooltrepliik. Ma tahan tänada kolleeg Peetrit, et ta korduvalt tõstis nii kõrgele üles minu panust. Tõesti, me teeme head tööd. Üks tehniline norm kestis tervelt 20 aastat, see ei vajanud korrektsiooni, ja ma olen selle üle uhke.

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 629 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja tänane esimene päevakorrapunkt on meil menetletud.

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 754 esimene lugemine. Ja ma palun ettekandjaks kaitseminister Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Ilusat alanud aastat teile ja jätkuvat tööindu kuni valimisteni ja kõigile neile, kes siin jätkavad, ka pärast valimisi! 

Meil on soov, et Riigikogu võtaks vastu veel selle koosseisu jooksul kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega seonduvad sätted. Lubage mul anda lühike kiire ülevaade sellest, mida me sooviksime veel enne valimisi seadustada.

Meil on plaan või ettepanek muuta viit seadust. Peamine eesmärk on soodustada kutsealuste ajateenistusse asumist. Kuna suur kutse on tulemas juulis, siis oleks kena, kui need seadusemuudatused tõepoolest saavad vastu võetud veel selle koosseisuga. Teine eesmärk on natukene täpsustada olemasolevate sõjahaudade kaitse korda, kuna kehtiv kord on juba üsna vana ja aeg on toonud täpsustusi.

Aga veidi täpsemalt peamistest muudatustest. Nagu ma ütlesin, esmalt on ettepanek ajateenistusse asumise soodustamiseks muuta kaitseväeteenistuse seadust viisil, mis võimaldaks ajateenistusse asunutele maksta täiendavat toetust eluasemeintresside ulatuses või lubada maksta toetust ajateenistusse asumise eel iseseisvalt tasemeõppe ja täienduskoolituse raames omandatud kvalifikatsiooni eest. Eluasemeintresside puhul on kujunenud olukord, kus pangad võimaldavad küll maksepuhkust ajateenistuse ajaks, kuid ei vabasta intressi maksmise kohustusest. Seetõttu me leiame, et selles olukorras, kus uuringutest ja ajateenijate küsitlustest nähtub, et rahalised kohustused on üks peamisi põhjuseid, miks ajateenistusest eemale hoitakse, tuleks pakkuda välja meede, millega me intressikulud hüvitame. 

Tegelikult need kulud on suhteliselt väikesed. Meie statistika näitab, et vaid circa 1%‑l ajateenijatest, kes ajateenistusse tulevad, on eluasemelaen. Ja me räägime 4000–5000‑eurosest igakuisest kulust Kaitseväele. Võib-olla nüüd baasintresside tõusuga see natukene suureneb, aga siiski me räägime üsna väikestest summadest, kuid see oleks märgiline ja oluline samm, millega ajateenistusse tulemist parandada.

Teine meede, nagu ma ütlesin, on seotud enne ajateenistust omandatud vajaliku kvalifikatsiooniga. No kõige lihtsam näide on B-kategooria juhiload. Me näeme seda, et ajateenistusse tulemisel tegelikult me kulutame päris palju Kaitseväe ressurssi selleks, et noortele õpetada autojuhtimine selgeks. Ja see on kulu. Tegelikult selleks, et motiveerida noori juba gümnaasiumi lõpuklassides tegema endale juhiload ja seejärel tulema Kaitseväkke, on meil ettepanek, et oleks võimalik seda kompenseerida. Meil kulub Kaitseväes juhtimisõiguse õpetamiseks circa kuus kuud, aga me teame, et ajateenistus kestab 8–11 kuud, seega suure osa sellest ajast me tegelikult kulutame juhtimise õpetamisele.

Kolmas meede puudutab tegevväelaste tavavormi regulatsiooni. Siin on täpsemalt muudatusettepanek see, et me võimaldaks kokku hoida Kaitseväe laokulusid selle pealt, kuidas väljastatakse tavavormi. See puudutab neid tegevteenijaid, kes on igapäevaselt teenistuses ja omavad tavavormi. Kui nad tahavad vormi uuendada, tekib Kaitseväele õigus seda kulu kompenseerida, ilma et me peaksime laos hoidma kogu aeg, püsivalt tegevteenijatele tavavormi. Mis puudutab näiteks igapäevast kontoritööd, on lihtsam lasta tegevteenijal endale vorm tellida, kui see vajab uuendamist, ja siis see kompenseerida, mitte nii, et me hoiame laos pidevalt kogu nomenklatuuri.

Järgmine muudatus puudutab sõjahaudade kaitset ja korrashoidu. Praegune sõjahaudade regulatsioon kehtib juba 2007. aastast. Meil on ettepanek, et Kaitseministeerium saaks volitada edaspidi sõjahaudade kaitse ja korrashoiuga seotud toimingute tegemise mõnele asutusele või isikule. Praktikas me näeme, et praegu seda tegelikult teeb Eesti Sõjamuuseum. Kindral Laidoneri muuseumi volitamine kõlaks igal juhul väga mõistlikult. See võib tähendada ka näiteks seda, et kui Eesti sõjahaud on väljaspool Eestit, siis me võiksime seal teises riigis kedagi volitada selleks, et ta saaks vastavad toimingud ära teha.

Samamoodi sõjahaudadega seonduvalt on meil ettepanek parandada hauatähise mälestiseks olemist. Praegu on see reguleeritud kahes seaduses, nii muinsuskaitseseaduses kui ka sõjahaudade seaduses. Meie ettepanek on lõpetada selline paralleelregulatsioon ära, nii et edaspidi ei pea sõjahaua ja mälestise staatus käima käsikäes ning mälestise kaitse staatust on võimalik lõpetada, kui see ei vasta riikliku kaitse eeldusele. Ehk vähendame bürokraatiat. See on selle asja lühikokkuvõte.

Ja viimase väikese täpsustusena või muudatusena on meil soov muuta sõjahaudade vastav komisjon eksperdipõhiseks. Praegu on ta ametkondadepõhine, seal on seitse liiget, on loetletud, kes seal peavad olema, näiteks Kultuuriministeerium, Muinsuskaitseamet ja nii edasi. Me näeme, et praktilise töö vaatest on mõistlik anda selline võimalus, et see oleks viieliikmeline eksperdikomisjon, kuhu saab kaasata oma ala eksperte. Kui on jätkuvalt vajadus muinsuskaitsest või Kultuuriministeeriumist sinna kedagi kaasata, siis loomulikult on seda võimalik teha, aga kuna see tegevus on ikkagi väga sisuline ja vajab pigem ekspertide lähenemist kui ametkondlikku lähenemist, siis meie ettepanek on selline väike muudatus teha.

Need on need muudatused, mis me loodame, et Riigikogu heakskiitu leiavad. Ja kui vähegi võimalik, siis võiks seda ka kiiresti menetleda. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Üks osa selle seaduse muutmisest on väga tervitatav, eriti mis puudutab tegevväelaste ja ajateenistusse kutsutute kaitset ja nende hüvitisi. Aga ma tuleksin § 4 ehk sõjahaudade kaitse seaduse muutmise juurde. Teatavasti meil, Eesti Vabariigil on rahvusvahelised lepingud Venemaa Föderatsiooniga, et sealsed hauad, kuhu meie kodanikud on kunagi maetud, just see turvalisuse tagamine ja see kõik on reguleeritud rahvusvaheliste lepingutega. Kas praeguses olukorras, kui meie seda seadust muudame, siis Venemaa Föderatsioonis oleks meie kaitse ja turvalisus tagatud? Kas selliseid konsultatsioone on peetud ja kas seda üldse peetakse praeguses olukorras vajalikuks?

Aitäh!

Või mis nendest üldse saab?

Aitäh! Selle muudatusega me rahvusvahelisi leppeid ei muuda. Lihtsalt me anname volitusnormi, et meil oleks võimalik vajaduse korral seda veel paindlikumalt teha. Näiteks, vahet pole, kui on ka välisriigis keegi inimene, kes meie sõjahaudade eest seal hoolitseb, siis meil on võimalik volitada teda täiesti seaduslikult seda tegema. See on selle asja mõte, selle muudatuse mõte. Sisulises mõttes, mis puudutab kaitset ja senist rahvusvahelist lepet ükskõik millise riigiga, siis neid ei puuduta see muudatus.

Aitäh, auväärt minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liikme Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Kaitseminister andis üsnagi põhjaliku ülevaate sellest eelnõust, aga kordamine on tarkuse ema. Käin kiirelt korraks üle, mis eelnõu sisu on. 

Eelnõu näeb ette võimaldada riigil maksta ajateenijatele hüvitist just nimelt eluasemelaenu intresside kulude katmiseks. Ja kuna eluasemelaenu puhul ajateenija ei saa võtta täielikku maksepuhkust, hüvitatakse ajateenijale ajateenistuse jooksul eluasemelaenu intressid. Samuti hakatakse maksma toetust enne ajateenistusse asumist omandatud B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse eest, kuna see võimaldab lühema aja jooksul anda baasoskuste väljaõpet. Ühekordse toetuse suurus on 1000 eurot. Tegevväelastele lihtsustatakse individuaalvarustuse soetamise kompenseerimist. Ühtlasi täiendatakse tulumaksuseadust sättega, mille kohaselt riidevarustuse soetamiseks kompensatsiooni tulumaksuga ei maksustata. Lisaks ajakohastatakse sõjahaudade kaitset puudutavat regulatsiooni. Muinsuskaitseseaduse muudatusega lisatakse sõjahaudade topeltkaitse lõpetamise säte.

Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu pärast juhtivkomisjoniks määramist eelmise aasta 12. detsembri istungil. Eelnõu algatajat esindasid sellel istungil Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, kaitseväeteenistuse osakonna juhataja ülesannetes Tõnis Sõnum ja Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski.

Riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Eelmise aasta 12. detsembri istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning paluda Riigikogu esimehel määrata eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. jaanuar kell 16. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Jaa. Palun, Mati Raidma! Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea kaitseminister! Riigikogus on sel nädalal menetluses korraga kaks kaitseväeteenistuse seaduse uuendamise eelnõu: täna 754 esimene lugemine ja homme 623 kolmas lugemine ja vastuvõtmine.

Erinevate sisseviidavate muudatuste seas on olulise tähelepanu all ka ajateenistusse astujate toetamine. Ajateenistuse korraldamine Kaitseväes kohaneb uute väljakutsetega. Lihtsamaks muutub arstliku kontrolli süsteem, lisanduvad toetused eluasemelaenu maksjatele ning ühekordne hüvitis autojuhilubade omamise eest. Reformierakonna fraktsioon toetab mõlema eelnõuga kaasa tulevaid muutusi.

Riigikaitselistes debattides on viimasel ajal tavaks saanud mõõtu võtta, kes meie iseseisva kaitsevõime ja ühe peamise mehitusvahendi, ajateenistuse kohta suuremaid numbreid välja käib. Meie reservteenistusele tugineva Kaitseväe üksuste olemus pole aga pelgalt numbrimaagia. Ühiskond on Eestis võtnud enda kanda otsese osalemise sõjalises riigikaitses – seda nii Kaitseliidu kui ka kohustusliku ajateenistuse kaudu. Me kõik teame lauset "Iga okas loeb". See ei tähenda ainult ajateenistuse läbinud okaste arvu, vaid ka kvaliteeti. Ja seda kahe võtmesõnaga: "motivatsioon" ja "oskused".

Valminud seadusemuudatused käivad ajaga kaasas ja tugevdavad riigi panust. Ajateenijate seas tehtavast rahulolu‑uuringust nähtub, et maksekohustused ja laenud on üks olulisi põhjuseid, miks ajateenistusse tullakse vastumeelselt, sest ajateenistuse tõttu vähenevast sissetulekust ei ole võimalik tasuda eluasemelaenu ja sellega kaasnevaid intresse. Krediidiasutused on küll võimaldanud võtta maksepuhkust, aga intresside maksmise kohustus jääb siiski alles. Menetluses olev eelnõu näeb ette võimaluse riigil hüvitada ajateenistuse jooksul eluasemeintressid. Usun, et see on samm õiges suunas.

Rääkides kvaliteedist, on üha enam hinnatud tehnilised teadmised ja – tundub, et lihtne, kuid oluline – autojuhiload. Täna, kus kasutusele võetakse üha rohkem erinevat tehnikat, mille kasutamiseks on vaja läbida ajateenistuse jooksul eriväljaõpet ja vajadusel omandada juhtimisõiguse lisakategooriaid, oleks justkui loogiline, et baastase ehk B‑kategooria juhiload on kõigil olemas. Samas näitavad andmed, et viimastel aastatel on ajateenistusse tulnute seas lubade omamine negatiivses trendis, see on langenud pea 50%‑le. Muudatuste jõustumise järel hakatakse maksma ühekordset toetust enne ajateenistusse asumist omandatud B‑kategooria juhtimisõiguse eest. Ühekordne toetuse suurus hakkab olema 1000 eurot. See motiveerib noori enne ajateenistust juhikursustele minema ja kergendab sellega ajateenistuse koolitusprotsesside niigi suurt ajapinget. Sellele lisanduvad homme lõpphääletusele tuleva eelnõuga kutsealuste arstliku kontrolli süsteemi lihtsustamine ja asendusteenistuse korra korrigeerimine, lisades ka reservajateenistuse koos vastavate õppekogunemistega ja võimaluse kriisisituatsioonis vajadusel teenistusse neid kutsuda. Iga okas loeb. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, läbirääkimised on seega lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 754 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käeoleva aasta 20. jaanuari kell 16.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 724 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnepulti Riigikogu liikme Tõnis Möldri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni nimel tutvustan teile riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Keskerakonna soov on kehtestada lesepension.

Lesepension ei ole midagi uut ega midagi erakorralist, selles mõttes, et seda teemat on siin saalis ka varasemalt arutatud, kuigi mitte selles parlamendi koosseisus, kui mu mälu mind ei peta. Kui me vaatame meie lähiriike, eelkõige põhjanaabreid, siis [me näeme, et] tõesti selline pensioniliik nagu lesepension on olemas. Miks Keskerakond seda soovib kehtestada? Üks põhiline eesmärk on ikkagi anda inimesele, kes on vanaduspensionieas ning kelle abikaasa, kellega isik on olnud abielus – ma rõhutan veel kord: abielus – vähemalt 10 aastat, on vanaduspensioni ajaks surnud, võimalus [saada lesepensionit]. Sellele inimesele, kes jäi elama, ehk teisele abikaasale määratakse eluks ajaks lesepension, juhul kui tema enda pension on siit ilmast lahkunud abikaasa omast väiksem.

Ehk lühidalt öeldes: elavad mees ja naine, nad on õnnelikus abielus. Mingil hetkel paratamatult meie kõigi teekond siin maailmas lõpeb. Ja kui näiteks kaks pensionäri elavad koos, siis teatud mõttes on nende leibkonna eelarve ja sissetulek stabiilsem, see on kindlasti suurem, nende toimetulek on parem, aga kui juhtub olukord, kus üks abikaasadest siit ilmast lahkub, siis kindlasti selle pere toimetulek ja hakkamasaamine muutub oluliselt keerulisemaks. Me teame seda, kui keeruline on täna nagunii meie eakatel pensionäridel tulla ots otsaga kokku, tulla toime. Tegelikult see ebakindlus, mis peale hingelise kaotuse ka majanduslikus mõttes tekib, on päris suur väljakutse.

Keskerakonna ettepanek on selline, et juhul, kui näiteks ühe abikaasa pension on suurem kui teise oma ja see suurema pensioni saaja lahkub siit ilmast, siis on siia ilma jäänud abikaasal õigus saada suuremat pensioni. Ehk tema väiksem pension asendatakse siit ilmast lahkunud abikaasa suurema pensioniga.

Selle mõte on see. Nii nagu ma ütlesin, meie eakad elavad praegu suhtelises vaesuses. Vaatame natukene statistikat. 2020. aastal elas suhtelises vaesuses meie eakaid, kes on 65‑aastased või vanemad, 78%. Aasta hiljem, 2021. aastaks on see näitaja tõusnud 81%-le. See tähendab, et arvestades eelmist aastat, 2022. aastat, kui meil oli Euroopa kõige suurem inflatsiooni tõus, on see number tõusnud. Meie eakad ei tule enam toime selle kiires inflatsioonitõusu tingimustes. Üks võimalus pakkuda neile tuge on tõesti lesepensioni kehtestamine.

On ka teine võimalus: tõsta erakorraliselt pensioni. Ma arvan, et ka see, mida ka suur saal tegi, et alates 1. jaanuarist 2023 on pensioni baasosa tõstetud erakorraliselt 20 eurot, on kindlasti õige samm. Ma arvan, et ka see, et keskmine vanaduspension on muudetud maksuvabaks, on õige samm. Aga kindlasti lesepension kui selline on üks võimalus anda just nimelt üksi elavatele pensionäridele kindlust ja tuge.

Ma arvan, et riigi abi inflatsioonikriisis on väga oluline. Me näeme seda, kuidas on elekter kallinenud ja eluasemekulud kallinenud, me näeme seda, kuidas on toiduainete hinnad kallinenud, ja me näeme, et see mõjutab eelkõige suurperesid ja eakaid. Seda ei ütle mitte ainult majandusteadlased, vaid seda ütlevad ka väga paljud kaubandussektoris tegutsevad ettevõtted, et tarbijate käitumisharjumused ja käitumismustrid on väga selgelt muutunud, need on muutunud selles suunas, et tarbitakse just nimelt soodsamaid kaupu ja teenuseid, mis ei pruugi olla alati tervise mõttes paremad. Seda tarbimisharjumust ja -mustrit on muudetud just nimelt seetõttu, et tänastes tingimustes, inflatsiooni kiires tuules ei tule pensionärid enam toime.

Nii et siin on kindlasti üks koht ja võimalus tulla eakatele appi. Nagu ma ütlesin, see idee ei ole uudne. Uudne on see võib-olla selles mõttes, et siin parlamendis arutatakse seda teemat selle koosseisu ajal esimest korda. Nii nagu ma ütlesin ka eelnevalt, üks oluline [asi selle juures on see, et] me ei räägi lihtsalt kooselu formaadist, me ei räägi sellest, et kaks eakat on elanud ühe katuse all, me räägime ikkagi sellest, et need eakad on olnud abielus ja seda vähemalt 10 aastat. Ehk me tõstame selle seaduseelnõuga kindlasti ka traditsioonilist peremudelit meie ühiskonnas rohkem au sisse.

See on lühidalt selle eelnõu mõte ja sisu. Ja ma loodan, et suur saal eelnõu esimese lugemise lõpetamist toetab. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu arvamus on, et tegemist on väga vajaliku ja olulise eelnõuga. Olen juba kuulnud arvamusi erinevatelt inimestelt, eeskätt on need eakad, eriti eakad naised, ja nemad tõepoolest ootavate sellise eelnõu vastuvõtmist, kuna see tõepoolest aitaks nende elujärge natukene parandada. Aga ma küsin, mis on peamised kriitilised märkused, mis kõlavad nendest erakondadest, kes seda eelnõu ei toeta.

Aitäh! Kõigepealt, kui me vaatame seda meie ühiskonnas olevat lõhet või meie ühiskonnas olevat probleemi, siis üks on kindel: kui me vaatame keskmist pensioni ja me võrdleme seda nii naiste puhul kui ka meeste puhul, siis me näeme, et meeste keskmine pension on kõrgem kui naiste oma. Samal ajal me teame seda, et meeste elatud eluiga on lühem kui naiste oma ja siin tekivad väga selgelt suured käärid.

Nüüd, teie küsimus oli, mis on see peamine kriitika, mida selle eelnõu kohta tehakse. Ma arvan, et üks oponentide kriitika on kahtlemata see, et seda on keeruline rakendada. See on kindlasti suunatud väga selgelt ühele grupile, eakad ehk pensionärid, ja me oleme pannud siia ka eraldi klausli: eakad ja pensionärid, kes on olnud vähemalt 10 aastat abielus. Ehk nende kriitika on olnud see, et kas nii kitsa segmendi valimine aitab meie eakaid tervikuna. Mina arvan, et aitab küll, sest siin on üks asi: me peame kusagilt selle lesepensioniga alustama. 

Kindlasti on võimalik seda süsteemi muuta efektiivsemaks, paremaks, teha ka niimoodi, et see oleks rohkematele inimestele kättesaadav. Aga kui me vaatame ja võrdleme ennast näiteks Soome mudeliga, siis Soome mudel on natukene teistsugune ehk seal me ei räägi sellest, et inimene hakkab saama konkreetselt seda pensioni, mis on kõrgem ja mis oli tema siit ilmast lahkunud abikaasa oma, seal makstakse lihtsalt sellele inimesele pensionilisa.

Aga ma arvan, et teatud mõttes oleks mõistlik see siduda ära just nimelt konkreetse pensioniga. Veel kord: see näitab ju tegelikult seda, et riik tunnustab ja aitab seda inimest, kes on panustanud oma tööaastatega riigi hüvanguks ja riigi heaks ja riigi majanduse heaks, ning on valmis talle maksma seda pensioni. Riigi jaoks ei ole ka need kulud suured, sellepärast et me ei räägi ju topeltpensionist ehk 1 + 1 süsteemist, me räägime ühe pensioni asendamisest teisega. Ehk inimene, eakas, hakkab saama suuremat pensionit. See tähendab omakorda seda, ma loodan, et suhtelises vaesuses elavate eakate arv hakkab langema.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan seda teemat, mida te juba puudutasite. Tõepoolest, lähiajalooliselt on meeste palgad olnud suuremad, nende tööelu on olnud pidevam ja pikem, naised on olnud tööturult erinevatel põhjustel eemal, mistõttu nad on pensionile minnes ebavõrdses olukorras nagunii. Te puudutasite ka seda teemat, et statistiliselt naised elavad kauem. Kui see seadus hakkaks kehtima, siis see tõepoolest tasandaks soolist ebavõrdsust sissetuleku ja hakkamasaamise mõttes pensionipõlves üksijäämise korral. Ma küsin, kas on lootust, et need erakonnad, kes sõnades räägivad soolisest võrdsusest, palgalõhest, naise positsioonist ja hakkamasaamisest ühiskonnas, tulevad seda eelnõu toetama, sest tegelikult see ju ka väga selgelt täidab neid eesmärke, millest nemad sõnades kogu aeg räägivad.

Aitäh! Kõigepealt see, mida te kirjeldasite – jah, ma olen teiega väga nõus. See kindlasti aitab seda lõhet või ebavõrdsust vähendada. Veel kord: ma arvan, et väga oluline on, et riik tuleb eakale appi, ükskõik, kas see on naine või mees, kui ta tunneb ennast ebakindlalt ega suuda majanduslikult iseseisvalt toime tulla.

Nüüd see, mis puudutab soolist palgalõhet, selle eest seismist ja samal ajal selle eelnõu toetamist. Seda on väga raske öelda. Sõnades on väga paljud erakonnad nii seda eelnõu toetanud kui ka rääkinud sellest, et nad võitlevad soolise palgalõhega. Nüüd, kui me vaatame reaalsust, siis eks reaalsust näitab see, kui kaugele see eelnõu oma menetlusetapiga selles parlamendi koosseisus purjetab. See on, ma arvan, esimene lakmuspaber. Aga teine lakmuspaber on ju see, et need erakonnad, kes sellest väga jõuliselt räägivad, on olnud ise mitme ministeeriumi eesotsas aastaid. Samal ajal see probleem, mis ühiskonnas on, ei ole lahenenud. Eesti on selles küsimuses liikunud pigem halvemuse suunas. Ja see on võib-olla koht, kus need erakonnad, kes sellest räägivad, peaksid selles mõttes vaatama tõsiselt peeglisse. Ainult sõnadest ei piisa, on vaja tegusid.

Aga ma olen nõus ka sellega, et reaalseid samme, mida astutakse või mida peaks astuma, on väga raske ja keeruline ellu rakendada, sest elu ongi oluliselt mitmekihilisem kui lihtsalt laused ja loosungid.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Eile oli sotsiaalkomisjoni ja kultuurikomisjoni ühisistung ja seal oli teemaks väljateenitud aastate pension ehk siis pensionäridena käsitleti 40-aastaseid endiseid baleriine, lauljaid, puhkpillimängijaid ja ka meremehed olid kohal. Ma saan aru, et see eelnõu on suhteliselt uus ja võib-olla seda aspekti ei ole siin arvestatud. Aga kui üks osapooltest oleks see väljateenitud aastate pensioni saaja – lihtsalt lisan siia juurde, et eile Sotsiaalministeeriumi esindajad nimetasid seda pensioni teiste kulul saadavaks pensioniks, mis tegi enamiku saalisolijaid üsna kurvaks –, kas on seda gruppi siin eelnõus ka arvestatud?

Aitäh! Kõigepealt, ma pean ütlema, et teil oli kindlasti eile kahtlemata lõbus seltskond koos. Ma mõtlen, et kui juba ühel pool on baleriinid ja teisel pool meremehed, siis tõotab tulla huvitav arutelu. Ja tundub, et teil oli ka huvitav arutelu.

Ma arvan, et pensioni puhul tuleb esiteks öelda seda, et pension on ikkagi ühtpidi inimese enda tööaastatega, oma panusega riigile ja riigi hüvanguks välja teenitud. See ei ole kindlasti kellegi teise arvel saadud. Teine asi on see, et riik on võtnud endale kohustuse aidata inimesi, aidata eakaid inimesi just nimelt seetõttu, et tunnustada ja väärtustada neid selle eest, mida nad on ühiskonna heaks teinud eelneval perioodil, on nad siis tööaastate mõttes panustamist või tunnustamist väärt või mingite muude tegudega. Nii et ma siin küll kuidagi ühtegi ametit ega ka ühtegi valdkonda selles mõttes eraldi esile ei tooks. Minu meelest on kõik ametid ja kõik ühiskonna liikmed selles mõttes võrdsed. Jah, panused on erinevad. Aga ma arvan, et see erinevus teatud mõttes rikastab, sest ühiskond peabki olema hästi mitmekihiline ja mitmetahuline. Seetõttu ma ei ole küll selle väitega nõus, et keegi elab kellegi arvel või et kellelegi makstakse pensioni kellegi teise arvel. Ei. Veel kord: meie praegune pensionisüsteem arvestab väga palju seda, mis on inimese enda panus. Aga samal ajal ma väidan, et see baasosa, mille pealt pensioni makstakse, peab olema piisavalt väärikas. Riik peab aitama meie eakatel tulla iseseisvalt toime niimoodi, et nende sotsiaalne ja majanduslik turvalisus oleks tagatud.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selge see, et lesepension oleks üks ääretult vajalik asi, kui see siin saalis tõepoolest veel jõutaks vastu võtta. Loodame seda. Aga noh, sa muidugi võid hinnata, millal see juhtub.

Aga ma tahaks rääkida paar sõna ikkagi reaalpensionist. Me teame, et räägitakse: oi, erakorraliselt sel aastal pension tõuseb, on erakorraline tõus ja indekseerimine ja tulumaksuvaba miinimumi tõus ja nii edasi. Aga kui me nüüd ikkagi vaatame elukalliduse tõusu ja hinnatõuse ja arvestame ka pensionäride erinevat ostukorvi, seal on ka ravimid sees, mis on ülikallid, ja nii edasi – mis sa umbes ise hindad, kui palju siiski tõuseb sel aastal reaalpension? On see üldse oluline tõus?

Aitäh! Alustuseks, mis puudutab selle eelnõu menetlemist ja edasist kulgu, ma veel kord ütlen, et mul on positiivne meelestatus tänase päeva suhtes, et see eelnõu läbib esimese lugemise. Mis saab sellest eelnõust edasi? Siin on kindlasti suur roll eelkõige koalitsioonierakondadel ja kogu sotsiaalkomisjonil. Ma siiski jätkuvalt loodan, et veel selles parlamendikoosseisus me jõuame teisele lugemisele. Kindlasti on oluline otsa vaadata nendele muudatusettepanekutele, mis laekuvad esimese ja teise lugemise vahel. Veel kord: kui erakonnad, fraktsioonid näevad siin võimalust muuta seda eelnõu paremaks, siis alati need ettepanekud on oodatud. Keskerakond on valmis tegema siin laiapindselt koostööd.

Mis puudutab reaalpensione ja tegelikult meie eakate ostujõudu selles mõttes, et toimetulekut ja hakkama saamist, siis muidugi see on langenud. See, et see pension erakorraliselt tõusis 20 eurot, kuskilt otsast ei kata ära seda inflatsioonitõusu, elukalliduse tõusu, mis meil viimasel aastal on olnud.

Küsimus, mis peaks olema see number, et ta kataks ära vähemalt selle või et ta vähemalt säilitaks meie eakatele selle ostujõu, mis neil oli näiteks aasta tagasi või paar aastat tagasi, Jah, seda pensioni baasosa oleks võinud ja pidanud tõstma kuskil kaks korda rohkem, kui täna tehti. Jah, me teame ju, et tegelikult siia juurde tuleb indekseerimine, mis arvestab ka tegelikult osaliselt selle elukalliduse tõusuga, ja me tegelikult teame, et suure tõenäosusega 1. aprillist on keskmine vanaduspension kuskil 704 eurot. See on kahtlemata üks viimaste aastate suuremaid tõuse, kui me liidame siia juurde erakorralise pensionitõusu ehk 20 eurot pluss indekseerimise. Aga veel kord: me peame arvestama sellega, et inflatsioon on teinud oma töö, ja ma arvan, et erakorraliste pensionitõusudega tuleb lähiaastail edasi liikuda.

Me teame, et Keskerakond ja Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tõesti liikuda edasi selliste konkreetsete sammudega, et igal aastal tõstetakse pensioni baasosa 50 eurot pluss indekseerimine, nii et me jõuaksime lähiaastatel 1000 euroni keskmise vanaduspensioni kohta. Kas see ka reaalne samm on, kas ka teised fraktsioonid tulevad selles appi? Raske öelda. Kindlasti enne valimisi on loosungid ja lubadused hästi suured, aga ma panen siinkohal kõigile, eelkõige valijatele, südamele: vaadake kõikide erakondade tegevusmustreid, kes on lubanud eakatele midagi ja kes on õhtu lõpuks ka midagi teinud.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Statistika näitab, et kaks kolmandikku pensionäridest elab suhtelises vaesuses. See küll ühele korralikule riigile au ei tee, ei tee ka parlamendi liikmetele, sest see on kontingent, kelle eest me peaksime eriti hoolitsema, sest me oleme neile väga palju tänu võlgu. Ja see olukord, kus pensionär jääb üksikuks, on selline, et siis koormus eluasemele ja kõigele kasvab veel oluliselt. Ma arvan, et lesepension oleks üks võimalus, kuidas pensionäride olukorda parandada. Aga fakt on see, et ilma erakorraliselt pensione ei tõstmata me ei saagi pensionäride olukorda palju paremaks teha, sest reaalpension on oluliselt langenud. Ja seda tuleb meil tunnistada, Eestis on Euroopa Liidu kõrgeim inflatsioon, aasta keskmine umbes 20%, aga pension ei tõuse ju selles suurusjärgus, nii et pensionärid jäävad kõik vaesemaks. Siin tuleb midagi erakorralist ette võtta. Ma arvan, et see on üks võimalus seda olukorda parandada, ja ma loodan, et seda eelnõu siin saalis toetatakse – mitte ainult esimesel lugemisel, vaid ka kolmandal lugemisel.

Aitäh! Ma tahan ka uskuda ja loota, et selle eelnõu menetlemine on kiire, tempokas. Nii nagu ma ütlesin, selle eelnõu rakendamine kindlasti ei ole lihtne. Tuleb arvestada seda, et Eestis ei ole olemas sellist pensioniliiki nagu lesepension. Ta kindlasti mingil määral haakub algse ideega, mis puudutab üksi elava pensionäri toetust, aga üks asi on toetus ja teine on konkreetne pensioniliik. Nii et veel kord: ma arvan, et see on selles mõttes mitmetahulisem.

Nii nagu ma ütlesin, minul on täna olemas optimism selle suhtes, et eelnõu esimene lugemine lõpetatakse. Kuidas parlamendi menetluses see eelnõu edasi läheb? No see on kindlasti lakmuspaber enne valimisi kõigile erakondadele, kõigile fraktsioonidele, kes lubavad eakaid aidata, sest kui nad täna reaalseid samme ei astu, siis see näitab ka midagi nende inimeste ja erakondade kohta. Ja tegelikult tulevad peale selle eelnõu menetlemist siia saali tänase päevakorra jooksul veel mõningad olulised eelnõud. Jällegi, algatamise tuhinas ollakse väga üksmeelel, aga siis, kui läheb reaalseks seaduse tegemiseks ja vastuvõtmiseks, see üksmeel tavaliselt kaob. Nii et ega ma ka ei ole selles mõttes sinisilmne, et [arvaksin] selle eelnõu menetlemise olevat lihtne. Aga nagu ma ütlesin, Keskerakond on valmis kuulama kriitikat, kuulama ära nende inimeste arvamusi, kes näevad siin mingeid kitsaskohti, ning tegema selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahel paremaks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Selge see, et naised elavad kauem. Ja muuseas, abielus olles tunnevad nagu tugevamat stressi kui siis, kui abikaasa on lahkunud. Üks Padova ülikooli uuring näitab seda. Aga kas te olete arvestanud, et kuna mehe ja naise eluea vahe on kümmekond aastat, kui palju siis riik selle tõttu, et mehed kümme aastat varem maha surevad, tegelikult hoiab raha kokku, sest ei pea seda pensionina välja maksma? On mingisugune arvestus?

Aitäh! Sellist arvestust ei ole olemas. Küll aga on võimalus, tõesti, kuidas ma ütlen, et riik teatud koefitsiendiga, teatud arvutusmeetodil arvutab välja, mis on eeldatav pensionikulu igaks järgnevaks aastaks. See arvestab sisse ju ka selle hulga, et tõesti teatud hulk pensionäre tuleb igal aastal juurde, aga teatud hulk pensionäre ka iga aasta siit ilmast lõplikult lahkub. Nii et seda on võimalik välja arvutada, aga seda reaalset täpset summat kindlasti on selles mõttes keeruline välja arvutada, et lõpuks iga pension on erinev ja iga inimese panus tööeas oma pensioniks on ka väga erinev. Siin tuleb vaadata tervikpilti. Kindlasti on võimalik seda mingite meetoditega välja arvutada, aga ma ei tea, et Eestis oleks seda tehtud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Tõnis! See on kõik õiges suunas liikumine praegu, sest me näeme, et meil tegelikult on kaks ülihaavatavat elanikerühma: üks on vanemad inimesed ja teine on paljulapselised. Nüüd, ma tahaksin, et sa kinnitad praegu puldist kõigile, kes meid kuulavad ja vaatavad, et kui pärast valimisi EKRE ja Keskerakond moodustavad uue valitsuse, siis me lõpuks ometi lahendame pensionide tõstmisega selle küsimuse, nii et pensionärid ei pea enam elu lõpuni tööl käima, sest pensionist ei ole võimalik ära elada.

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin ka oma eelmises vastuses, väga paljud erakonnad lubavad enne valimisi eakatele väga palju asju, ja mitte ainult asju, vaid ka konkreetselt raha, rahasummasid, toetusi, pensionitõusu. Aga kui me vaatame seda, kui paljud valitsused reaalselt on tõstnud pensioni baasosa, siis me näeme, et sellised valitsusi ei ole väga palju. Lubadused ja reaalsed sammud on käinud väga erinevat rada pidi.

See küsimus oli sellise konkreetse palvega. Noh, ma lihtsalt ütlen, et eks ajalooliselt on see ka mingisugune kinnitus sellele, et Keskerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koos mõtlevad Eesti eakate eest seismise ja tuleviku peale. Aga ma ei ütle, et ainult need kaks erakonda, siin on ka teised erakonnad olnud selle juures abiks. Ja ma tõesti loodan, et erakonnad tulevad siin ühiselt appi. Kui me suutsime ära teha lastetoetuse, peretoetuste süsteemi reformimise, siis miks me ei võiks teha samasuguses innus, samasuguses tuules ära ühe reaalse ja järjepideva pensionitõusu. 

Veel kord: ma olen vägagi nõus selle väitega, et meil on kaks ühiskonnagruppi, kes on täna väga haavatavad ja keda Eesti ühiskond peaks aitama: suurpered ja eakad. Ma arvan, suurperede heaks me tegime väga suure sammu. Jah, ühiskond on olnud selles suhtes isegi väga kriitiline, aga ma jätkuvalt arvan, et parlament tegi väga õige sammu. Väga õige sammu! Aga mis puudutab eakaid, siis siin on meil minna veel mõned olulised sammud. Ma arvan küll, et kui peaks juhtuma selline positiivne nähe, et näiteks EKRE ja Keskerakond istuvad valitsusläbirääkimiste laua taha ja teemaks tuleb pensionide tõstmine erakorraliselt, siis selles küsimuses annab seda suurt ühisosa leida.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt muidugi tuletan meelde, et Isamaa on see erakond, kes on selle koosseisu ajal kahel korral olnud valitsuses, kui on pensioni baashinda tõstetud kokku 36 eurot, pluss siis veel laste kasvatamise eest pool aasta koefitsienti.

Aga mul on küsimus. Mulle meeldib see eelnõu, tahan kohe siin rõhutada. Aga ma tahan teada saada, kas see lesepension on abikaasa omast 100%. Ja teine pool küsimusest on see: kui keegi peaks kahjuks surema, pilve peale minema enne pensioniiga ja kui tema pensioni väljaarvutus on äkki suurem kui abikaasal, kas siis saaks ka seda pensionit kasutada lesepensionina?

Vastuseks teie viimasele kahele küsimusele: jah ja jah. Aga ma vastan natukene pikemalt. Kõigepealt, jaa, ma tunnustan ka Isamaa erakonda selle eest: tõesti, selles parlamendi koosseisus on olnud neid erakondi, kelle valitsuskoalitsiooni ajal on otsustatud erakorralisi pensionitõuse, ja Isamaa on üks neist. Nii et veel kord: selles mõttes kindlasti tunnustus ja kiitus ka teile selle eest.

Nüüd, mis puudutab seda, kas see on 100%. Jah, see mõte on see, et see nii-öelda kõrgem pension asendataks madalama pensioniga 100%. Ehk veel kord: inimene saab 100% seda kõrgemat pensioni, mitte ei maksta talle mingit protsenti sellest või mingit osa sellest. Üks pension asendatakse teisega. See tähendab seda – noh, kui tulla korra veel kolleeg Ernitsa küsimuse juurde tagasi –, et ega ka riigi jaoks kulusumma ei lähe kuigi palju suuremaks.

Teine pool on see, mis puudutab seda, kui keegi peaks siit ilmast lahkuma enne pensioniikka jõudmist. Seda on ka võimalik tegelikult riiklikult välja arvutada, mis see pension oleks. Inimene on riigile panustanud, tööd teinud, meie ühiskonna ja majanduse hüvanguks vaeva näinud ja ma arvan, et riigi poolt on väga mõistlik anda siis vähemalt tema abikaasale võimalus saada suuremat pensioni. Ehk kui inimesed on olnud vähemalt kümme aastat abielus ja üks abikaasadest on ühiskonna heaks teinud väga palju tööd ja näinud vaeva, siis minu arvates on väga mõistlik, kui riik panustab ja annab tema abikaasale tagasi nende teenitud aastate eest pensioni. 

Nii et veel kord: ma arvan, et see lesepension on samm õiges suunas. Kas seda eelnõu saab teha paremaks? Kindlasti saab seda teha paremaks. Ja ma arvan, et ka teil isiklikult on selle kohta häid mõtteid.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Iseenesest eelnõul, mille te olete siia toonud, on täitsa jumet, see on täiesti olemas. Ma olen kuulnud siin palju küsimusi. Härra Šorinile ma tahan vastata, et üks oli eripension, mida me eile arutasime, ja teine on ikkagi vanaduspension, mida me praegu arutame. Need on kaks eri teemat. Aga kuna ettekandja on siin kõiki erakondi kiitnud, kuid ainukene, kes on kiitmata jäänud, on Reformierakond, siis ma tuletan valijatele meelde, et maksuküüru likvideerimine pensionidelt toimus Reformierakonna eestvõttel. Nii et see pension tõusis tänu sellele, et keskmine pension on maksuvaba.

Aitäh! No ma pean tunnistama, et ma kiitsin Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, Isamaad ja Keskerakonda. Jätsin ühe erakonna kiitmata, aga noh, jumal nendega. Võin ka kiita Reformierakonda. Ja tõesti, võin kiita selle eest, et kui Keskerakond ja Reformierakond olid koos valitsuskoalitsioonis, siis me tegime ära minu meelest kaks väga mõistliku sammu. Jah, ma tunnistan, et Keskerakond oleks võinud olla jõulisem selles, mis puudutab käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud erakorralist pensionitõusu, mis on ainult 20 eurot. See oleks võinud olla suurem. Aga ma arvan, et null ja 20, kui neid omavahel võrrelda, siis see 20 on ka väga hea samm. Kindlasti oleks võinud teha selles mõttes pikema sammu või pikema vaate, sest inflatsioon on tegelikult söönud selle 20 eurot ära, see on põhiprobleem.

Mis puudutab maksuvabastust ja keskmist pensioni, siis ma arvan, et see ebavõrdsus, mis meie maksusüsteemi arvestades oli sinna sisse kirjutatud, oli vaja eakatele ära klaarida. Ma ei pea ka seda mõistlikuks, et eakad, kes on panustanud just nimelt oma tööga, oma elatud aastatega meie ühiskonna heaks, peavad veel oma keskmisest pensionist hakkama maksma riigile makse. Nii et siinkohal, jah, kiidan seda valitsuskoalitsiooni, kes need kaks otsust ära tegi.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Milline üksmeel siin saalis valitseb! Ma tahaksin, et valimisi toimuks sagedamini kui nelja aasta jooksul ja kõigil oleks pensionärid südamel. Ma tulen tagasi nelja aasta taguse aja juurde. Siis olid ka lubadused pensionäride suhtes. Ja ma mäletan, et Keskerakond lubas keskmist pensioni 700 eurot. Nüüd selgus, et keskmine pension on 703 eurot, nii et ilmselt kolme euroga me oleme eksinud. Aga ma ütlen, et see lubadus sai küll täidetud, aga ega ma selles mõttes selle üle väga õnnelik ei ole, et selle nullib ära kõrge inflatsioon. Kas me ei peaks seda arutama seda, et tulevikus tuleks pensioni indekseerimise ja tõusu puhul arvestada inflatsiooniga? Me võime siin küll suuri arve näidata, aga ostujõus see tegelikult ei kajastatu. Kas inflatsiooni komponent ei peaks olema üks osa pensioni arvestamisel?

Mis puudutab pensionide indekseerimist, siis kindlasti ma ei ole hetkel kõige parem spetsialist siin kogu seda teemat lahkama. Ma tean, et indekseerimine osaliselt arvestab elukalliduse tõusu. Ta arvestab osaliselt vist isegi tarbijahinnaindeksit. Muidugi ta võiks rohkem arvestada seda, mis on reaalne ostujõud, ja käia sellega kaasas, vaadata üle just nimelt seda, et inimeste ostujõud säiliks, isegi vahet ei ole, kui palju pension tõuseb. Kui me juba pensione tõstame, siis tegelikult ka ostujõud võiks tõusta, ehk reaalne sissetulek inimestel võiks seeläbi kasvada ja toimetulek võiks kasvada. See on kindlasti oluline.

Jah, ma olen nõus, et võib-olla saaks kogu indekseerimise süsteemi ümber vaadata, nii et see arvestaks rohkem kehtiva majandusliku olukorraga. Aga ma jätkuvalt ütlen, et minu meelest me oleme teinud ka selles mõttes positiivseid nihkeid. Kui me näeme seda, et pensionid on üks väheseid asju, mis on üldse seotud indekseerimisega või mida riik igal aastal üle vaatab – ma mõtlen konkreetsetest toetuse liikidest või maksetest, mida riik teeb. No nüüd me liikusime ka lasterikaste perede toetuse puhul indekseerimise teed. Minu soovitus või selline mõte kõikidele järgmistel valimistel osalevatele erakondadele on see: me peaksime üldiselt vaatama üle kõik toetused selles võtmes, et ma ei peaks iga nelja-viie aasta tagant jälle tulema siia suurde saali ütlema, et oi, see toetus on ajale jalgu jäänud. Võib-olla me peaksime kõik toetused panema mingis mõttes millegagi nii-öelda kokkuseotuna jooksma, nii et need arvestaksid just nimelt reaalset inflatsiooni ja reaalseid majandusnäitajaid.

Tegelikult, olgem ausad, iga kord, kui me siia saali tuleme mingisuguse konkreetse toetuse tõusuga, on see teatud mõttes ka poliitilise punkti võtmine. Igaüks, kes tahab poliitilist punkti võtta, nii-öelda tõmbab tekki enda erakonna peale, enda aupaisteks. Ma veel kord ütlen, et see ei peaks olema see roll. Me suutsime laste puhul olla siin suures saalis suhteliselt üksmeelsed. Jah, oli kaklemist, oli eriarvamusi, oli ka erinevaid nägemusi, oli isegi koalitsiooni vahetus, aga lõpuks sai see [lapsetoetus] tehtud. Ma arvan, et ka eakate puhul võiks olla samamoodi. Õhtu lõpuks ma ei tea ühtegi erakonda, kes ei väärtustaks Eesti ühiskonnas eakaid. Küsimus on lihtsalt selles, kas ollakse valmis tegema reaalseid samme selle nimel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Rõõm on kuulda, et meil on ootamatult siin selline üksmeel, nagu kalmistul valitseb. Aga kui minna reaalseks, siis on nii, et mehed teenivad kõrgemat pensioni – nad on muidugi ennast ka rohkem põletanud –, ja kui nad surevad, siis jääb väiksemat pensioni teeniv abikaasa, üldse üksikult elav vanem inimene väga raskesse olukorda. Aga samas, riik kalasilmadega võtab selle mehele maksmata jäänud pensioni – selle tõttu, et mees sureb [enamasti] kümmekond aastat varem ära – lihtsalt endale. Kas ei peaks olema normaalne, et riik, valitsus sellisel juhul, selle asemel et hakata vaatama, kuidas neid üksi elavaid vanainimesi toetada, tuleks sellise initsiatiiviga, et see, mis jäi kõrgemat pensioni saaval mehel saamata, kuna ta suri kümmekond aastat oma abikaasast varem, või vähemalt mingisugune osa antakse üksi jäänud abikaasale, sellele lesele? Peaks olema ju ülimalt normaalne. Praegu ta läheb ju lihtsalt riigi kaukasse. Ja me peame hakkama siin mingisuguse lesepensioni eelnõuga välja tulema.

Aitäh! Kõigepealt, ma tahan öelda, et ega riik ei ole mingisugune huvitav moodustis, mis lihtsalt võtab raha ära ja kaob sellega kuhugi. Eks see riik õhtu lõpuks oleme meie kõik – mitte ainult meie siin saalis, vaid kõik Eestimaa inimesed. Küsimus on tõesti selles, et kui ühest kohast või ühest toetusest jääb mingi raha üle või üldse riigil on võimalus panustada kuhugi sektorisse rohkem, siis see on poliitiliste valikute küsimus, et kuhu tahetakse raha panna, mis on need nägemused või soovid ühiskonnas, kuhu tuleks rohkem finantsi või raha suunata. Ja siin, mulle tundub, on nägemused väga erinevad. Sõnades öeldakse küll, et eakad on prioriteet. Aga reaalses elus, ma ütleksin veel kord, on neid valitsusi [aja jooksul, kes on pensioni tõstnud,] kordades vähem kui neid, kes on lubanud pensioni tõsta erakorraliselt. 

Nii et selles mõttes ma olen nõus, muidugi võiks tulla valitsus ise selle eelnõuga välja. Aga ma jätkuvalt arvan – see ei ole kuidagi kriitika praeguse valitsuse aadressil, vastupidi –, et kui tänane valitsus ise ei ole tulnud sellise eelnõuga, siis tuleb parlament selle eelnõuga. Pigem ma näeksin positiivset koostööd siin valitsuse, ministeeriumi ja parlamendi vahel, et sellest eelnõust saaks ikkagi mahlakas seaduseelnõu, mis saaks ka päriselt ellu rakendatud. Nii et ma pigem oleks positiivne. Aga veel kord: ma ütlen, suuri sõnu on tehtud varemgi. Vaatame, kuidas läheb esimene lugemine ja kuidas me siit edasi saame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Konservatiivne Rahvaerakond kindlasti väga toetab seda eelnõu. Aga mul on üks selline väike detailiküsimus. Me rääkisime siin, et vanaduspensionid on indekseeritud. Kas lesepension arvestab ka lahkunud abikaasa pensioniosa nii‑öelda indekseeritud tõusuna, kuigi pensionisaaja on siit ilmast lahkunud, või jääb see summana selliseks, nagu oli surma hetkel.

Aitäh! Selle seaduseelnõu loogika on selline, et kui saadav pension asendatakse lesepensioniga, siis see lesepension ongi selle inimese päris pension ehk see hakkab igal aastal 1. aprillist indekseerimisega muutuma. Samamoodi muutub selle pensioni baasosa, kui riik otsustab erakorraliselt seda tõsta. Ehk see muutus käib kogu aeg ajaga kaasas. Selle eelnõu mõte on ju see, et need tööaastad, mida riik oma pensioniarvutuses võib-olla väärtustab rohkem, ei läheks kaotsi, vaid need läheksid sellele abikaasale. Sest olgem ausad, kui inimene teeb tööd, siis tema kõige suurem tagala on perekond ja ma arvan, et just nimelt abikaasa võiks saada sellest pensionist osa. Sest olgem ausad, need inimesed panustavad ühiskonna heaks ja teevad ühiskonna nimel tööd, et meie majandus õitseks ja Eestil läheks paremini. Ma arvan, et seda ühiskonnamudelit, mis on abielu, tulebki niimoodi ka väärtustada. See on minu meelest õige samm õiges suunas. Ja veel kord: see ei ole pension, mis oleks kivisse raiutud, vaid see on pension, mis käib ikkagi ajaga kaasas.

Lugupeetud ettekandja, suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Ma palun nüüd ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti.

Austatud head ametikaaslased! Mul on suur rõõm ja hea võimalus ette kanda arutelu, mis toimus sotsiaalkomisjoni istungil 12. detsembril. Lisaks eelnõu algatajate ettekandjale Tõnis Möldrile osales istungil Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika ja piiriülese sotsiaalkindlustuse osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa. Arutati väga põhjalikult Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu ehk algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 724, et seda valmistada ette tänaseks esimeseks lugemiseks.

Niisama põhjaliku ülevaate kui täna siin saalis andis Tõnis Mölder meile komisjonis. Ta selgitas eelnõu eesmärke ja avaldas mõtteid, miks see eelnõu on koostatud. Ta rääkis ka veidi ajaloost ja ütles, et see teema ei ole arutelul esmakordselt. Tõsi, selle koosseisu ajal on see teema siin esmakordselt.

Kalle Grünthal tunnustas ideed ja ka seda, et see on piiritletud abielunõudega. Aga kümneaastane nõue tekitas temas küsimusi põhiseaduse § 9 kontekstis. Tõnis Mölder selgitas, et siin ei ole tegemist põhiseaduse riivega ja et see on üks toetuste vorm inimestele, kellel on võimalik abiellu astuda. Ajalise piiri määratlemiseks võeti aluseks Statistikaameti andmed. Kui parlamendi üle-eelmine koosseis menetles sarnast seadust, siis oli kestuse nõue 16 aastat. Aga kuna ühiskonda on muutunud, oleks täna mõistlik see piir allapoole tuua.

Arutelu toimus veel sellel teemal, kuidas seda tegelikult hakatakse rakendama. Tegemist ei ole ju tagasiulatuva [rakendumisega]. Ehk kõik praegused pensionärid, kes võib-olla ka seda arutelu jälgivad ja kuulavad, praegused lesed, kes saavad väikest pensioni, mingit vahet ei saa. See seadus jõustub sellel hetkel, kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, ja sellel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kindlasti see seda vaesusriski, mis on nendel inimestel, kes on juba pensionieas ja kahjuks lesed, ei muuda. Küll aga hakkab ta [mõjuma] nendele, kes praegu elavad koos ja eelnõu seaduseks saamisel saavad seda võimalust kasutada, kui see kurb hetk nende ellu tuleb, sest on tõsi, et varem või hiljem üks või teine lahkub.

Oma seisukoha ja kommentaari andis ka Sotsiaalministeeriumi esindaja Merle Sumil-Laanemaa. Ta sõnas, et tegemist on kompleksse ja kompaktse eelnõuga, mis soovib tekitada lesepensioni mõiste. Ta tõi välja ka selles mõttes ühe probleemkoha, mida muidugi, nii nagu ka ettekandja siin ütles, on võimalik parandada kahe lugemise vahel. Kui lugeda täpselt, siis õigus lesepensionile tekib isikul, kelle abikaasa on vanaduspensioni saabumise ajaks surnud. Sellest sõnastusest saame järeldada, et pensioneerumise hetkel peab inimene olema lesk ja valima, kas enda pensioni või abikaasa pensioni. Ma eeldan, et see ei olnud kindlasti eelnõu algatajate mõte. Merle Sumil-Laanemaa jätkas, et meeste oodatav eluiga on 72 aastat, naistel 81. Pensioneerutakse 65. eluaasta lävendil, hetkel küll 64, ma nüüd peast ütlen, aga vist on kuus kuud või üheksa, aga põhimõtteliselt õige varsti on see 65 aastat. Ja risk ei ole jõudnud realiseeruda ehk leseks ei ole jõutud jääda. Eelnõu seega ei lahenda ära seda suurt muret, et üksinda elamine on väga raske, aga leseks jäämine ei ole veel aset leidnud. Eelnõuga on kindlasti mõeldud seda, et ka pensioniea jooksul saab seda ümber teha ja valida. Aga täna seda sellisel kujul seda eelnõust välja lugeda ei saa, see ei ole ka võimalik.

Teine mure oli see, et meeste ja naiste palgalõhe ei ole veel pensionitesse jõudnud. Meeste ja naiste pensionid on suhteliselt sarnased. Seda on öelnud Sotsiaalministeeriumi esindaja. Eestis meil selles mõttes palgalõhe hakkab kindlasti pensionides kajastuma, aga hetkel seda veel ei ole.

Kalle Grünthal palus ministeeriumi esindajal selgitada, milline oleks parem lahendus, kui eelnõu sellisel kujul ei teeni eesmärki. Merle Sumil-Laanemaa kinnitas, et selleks on kindlasti samale sihtgrupile mõeldud üksi elava pensionäri toetus. Praegu makstakse seda toetust laiemale ringile. Tegelikult on täna olemas toitjakaotuspensioni sees ka toitjakaotuspension lesele, mille puhul kehtib nõue, et ollakse olnud abielus üks aasta. Kehtiv õigusruum annab lesele õiguse toitjakaotuspensionile poole abikaasa pensioni suuruses. Seega on olemas vahendid. Me loodame, et kui saaks arendada üksi elava pensionäri toetust konkreetsemaks ja paremaks, siis selles peituks lahendus.

Kert Kingo soovis teada, kas oleks välistatud see, et ministeerium kohendaks eelnõu, või väidetakse, et selline eelnõu sarnasel kujul pole mõistlik. Merle Sumil-Laanemaa vastas, et praegu on käsil toitjakaotuspensioni, üksi elava pensionäri toetuse ja tervikpildi analüüs. Praegune toitjakaotuspension leskede puhul ei toimi väga hästi, samuti on näha, et üksi elava pensionäri toetus ei kata kogu muret. Hetkel tegeleb Sotsiaalministeerium selle probleemi analüüsiga.

Tõnis Mölder nentis, et ministeeriumi tehtud õiguslik analüüs ütleb, et eelnõu ei ole õiguslikult kõige selgemini loetav, aga sisu ja probleem, millele ta ka ettekandes täna siin [tähelepanu] juhtis, on kindlasti olemas. Mölder tõi ka põhjuseid. Näiteks räägime me üksi elava pensionäride puhul ka  inimestest, kes võivad olla abielus, aga rahvastikuregistri andmetel elab üks ühes eluruumis ja teine teises. Ta küsis ka, kas Sotsiaalministeerium peab eelnõu puhul lesepensioni sidumist abieluga pigem õigeks lähenemiseks või soovitatakse mingisugust teist kooselu vormi [või teistsugust toetuse alust].

Ministeeriumi esindaja Merle Sumil-Laanemaa vastas, et kehtivas seaduses on olemas abielu nõue. Kas abielu eeldamine on kõige konkreetsem lähenemine? Sotsiaalmaksu maksmine on kõigile võrdne, sõltumata sellest, kas inimene on abielus [olnud] või ei. Aga kuna algatajad on selle eelnõu nii esitanud, siis sellel teemal ei ole põhjust arutelu pidada. Küsimus on lihtsalt selles, et esitatud eelnõu tekst ja tutvustus, mida me täna siin saalis ja ka komisjonis kuulsime, ei lähe kokku. Esitatud teksti kohaselt ei ole see sarnaselt võimalik.

Tõnis Mölder tõdes ka seda, et tagasiulatuvalt ei ole võimalik muidugi seda [probleemi] lahendada ja eelnõu rakendub vastuvõtmisel, see on selge. Täna elavad eakad suhtelises vaesuses ja kindlasti on neil juba praegu vaja riigi täiendavaid vahendeid ja abi. Ta tõdes ka seda, et nii pensioni baasosa tõus kui ka tulumaksuvabastus kindlasti aitavad kaasa.

Arutusele tuli veel see, et kui näiteks jutt käib kahest sihtgrupist, esiteks üksi elavad pensionärid ja teiseks need, kes on leseks jäänud, ometi on leseks jäänud pensionär samuti üksi elav pensionär, siis kuidas peaks eelnõu algatajate meelest olema korraldatud leseks jäänud pensionärile üksi elava pensionäri toetuse maksmine. See oli Õnne Pillaki küsimus. Sellele küsimusele vastasin mina komisjoni esimehena, et tegelikult üksi elava pensionäri toetuse saamine sõltub pensioni suurusest ja sellest, kas ta on 1,2 keskmise pensioni mõistes koefitsienti. Kui see pension sinna alla läheb, siis muidugi on võimalik saada tulevikus kahte toetust ehk ka üksi elava pensionäri toetust. Aga tõenäoliselt, kui tuleb lesepensioni lisa, siis see üksi elava pensionäri toetus võib kaduda.

Tõnis Mölder nõustus sellega, et jah, praegune regulatsioon tõepoolest on selline, et kui inimese pension jääb alla 1,2-kordse Eesti keskmise pensioni, siis on tal õigus lesepensioni saada. Muidugi töötamist sinna ei arvestata, sest inimesed, kes töötavad, maksavad omakorda makse.

Nüüd toon mitmed sellised lihtsustavad näited, mida ka Tõnis Mölder meil komisjonis esitas, et me kõik ühtemoodi aru saaksime. Ta tõi sellise näite: naise pension on circa 600 eurot, mehe pension 800 eurot. Eelnõu esitajate mõte oli selline, et kui see pensioni vahe makstakse kinni, siis on see 200 eurot, millest räägitakse.

Lisaks sellele tutvustasin mina komisjoni esimehena Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohta. Ja ma loen ette ka selle lõigu, Vabariigi Valitsuse esitatud kujul, mis põhjendab, miks valitsus riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 724, mille Eesti Keskerakonna fraktsioon algatas, ei toeta. Siin on selgelt toodud välja ka üks põhjustest, mida ma praegu tutvustan.

"Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud "Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse" eelnõu kohaselt tekiks õigus lesepensionile pensioniikka jõudnud isikul, kelle abikaasa, kellega on isik abielus olnud vähemalt 10 aastat, on isiku vanaduspensioniea saabumise ajaks või vanaduspensioni ajaks surnud. Eelnõu ei näe ette võimalust pensionieas abikaasa surma korral valida endale lesepensionit. Selline sõnastus tekitab ebavõrdse kohtlemise, kus lesepension määratakse vaid neile, kes pensioneerumise hetkel on jäänud leseks. Kuna nii meeste kui naiste keskmine eluiga on kõrgem, kui riiklik vanaduspensioniiga, siis pakutud lahendus ei ole enamikele leskedele reaalselt kättesaadav."

See oli lihtsalt üks lõik, millele me ka komisjonis tõesti arutelu käigus jõudsime ja mida me Sotsiaalministeeriumi ametnikuga arutasime. Küsimusi oli veel komisjoni istungil selle kohta, et eelnõu algatajad on küll näinud, et rakendumise aeg võiks olla varasem, aga kas on mõeldav ka see, et see rakendub hiljem, sest praegu ei ole võimalik seda eelarve vastuvõtmise ja kõigi muude menetluste korral teha.

Komisjon tegi tegelikult menetluslikud otsused, need olid järgmised: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10-ndaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks täna teie ees kõnelenud komisjoni esimees Helmen Kütt ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Suur aitäh teile! Ja muidugi muudatusettepanekute aeg tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, see on kümme tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Esialgu ma kiidan teid eilse ühiskoosoleku juhtimise eest, see oli väga professionaalne ja suurepärane. Aga see näitas ka seda, et teatud eelnõude puhul saadikud "ärkavad" peale seda, kui muudatusettepanekute tähtaeg on läbi, siis alles mõistetakse eelnõude sisu. Kuidas teile tundub, arvestades, et meid on saalis suhteliselt vähe – ei usu, et väga suur mass siia kokku tuleb selle eelnõu arutelu lõpus –, kas esimene lugemine läbitakse? Ja hästi palju sõltub komisjoni esimehest, kas teine lugemine tuleb veel selles koosseisus või see jääb järgmisele koosseisule. Mida te arvate, kas selle eelnõu teine ja kolmas lugemine leiavad aset veel selle Riigikogu koosseisu ajal?

Suur aitäh teile kõigepealt heade sõnade eest eilse ühiskoosoleku juhtimisel! Mina olen küll oma isiku suhtes väga tagasihoidlik, selles mõttes, et minu arvates komisjon on kollegiaalne vorm ja see ei sõltu mitte komisjoni esimehest, vaid komisjonist. Sotsiaalkomisjonis tõepoolest me väga paljusid asju ikkagi täiesti selgelt arutame sotsiaalpoliitiliselt, tervishoiupoliitiliselt, ja avaldame mõtteid. Mis juhtub selle eelnõuga? Nagu te näete, esitatud kujul ta ei lahenda probleemi. Tagasiulatuvalt isegi muudatusettepanekud ei lahenda seda, seal on muud meetmed vajalikud.

Kui nüüd parandusettepanekutest viiakse sisse need, mis tegelikult ka on ettekandja ja eelnõu esitaja mõelnud, siis seda hakkab jälle komisjon oma istungitel arutama. Ja ma olen lootusrikas, et teiseks lugemiseks see tuleb siia saali. Kuidas kolleegid hääletavad ja kuidas see kõik läheb? Me arutame sotsiaalkomisjonis väga konsensuslikult asju, vähemalt üritame. Kahtlemata, meie kõik siin saalis, 101 liiget, ja nii ka komisjonides poliitikud, teatud otsuseid hääletame, nii lihtsalt on. Komisjoni esimehena minu roll on tema päevakorda panek ja menetlemine. Kui algatajad soovivad kutsuda arutelude juurde parimaid spetsialiste, siis seda on alati võimaldatud. Ma üritan anda endast parima arutelu kvaliteedi ja tulemuslikkuse mõttes, aga see, kuidas komisjon edasi asju menetleb, on siiski komisjoni ühisotsus või hääletamine.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma kõigepealt tänan selle vastuse eest, mis sa ütlesid, et sa oled valmis selle komisjoni päevakorda võtma. See on komisjoni esimehe võimalus ja roll. Ma teen siin selle eelnõu kohta ka ühe ettepaneku: ärme nimetame seda lesepensioniks. See on selline kurb [nimetus], sest see on tegelikult abikaasapension. Kui seda eelnõu lugeda, siis on näha, et see on ikkagi, tegelikult abikaasa väljateenitud pension, mis kantakse üle siis, kui peaks ta minema pilve peale, [teisele abikaasale]. Ma loodan küll, et komisjonis viiakse need muudatused sisse. Ja loomulikult on see siin, ma loodan, rumal apsakas, et pead olme enne ära surnud, kui abikaasa pensionile saab. See on, ma arvan, mõeldud ikka nii, et kui lahkub keegi kõrvalt, siis saab [seda pensioni]. Ma soovin sulle jõudu ja jaksu, aga teen ettepaneku muuta see pealkiri ära.

Suur aitäh, hea ametikaaslane ja endine sotsiaalkomisjoni esimees, nii heade sõnade eest kui ka mõtete eest, mis sa edasi andsid! Aga mul on ausalt öelda ka selline hästi kurb kogemus, et komisjoni esimees kas paneb päevakorda või ei pane... Ma tean, et ma tohin komisjoni ettekandjana rääkida ainult eelnõust, aga kuna meid siin on suhteliselt vähe, teised võib-olla telesilla kaudu jälgivad seda istungit, siis ma võtan endale voli ja vabaduse, sest sa nii kenasti tõid neid näiteid. Tänane selle eelnõu esitaja ja ka siin saalis tutvustaja oli komisjoni esimees. Mina palusin kaheksa korda ühte eelnõu päevakorda panna. Eks sinna päevakorda satuvad asjad ka nii, et komisjoni istungil keegi teeb ettepaneku panna päevakorda. Aga minu palve lükati kaheksa korda tagasi. See lihtsalt on nii, et mitte alati ei ole see komisjoni esimehe teha, kas eelnõu pannakse päevakorda või mitte. Iga komisjoniliige saab teha ettepaneku päevakorra täiendamiseks või muutmiseks ja siis toimub hääletamine.

Ja nüüd see teine mõte. Veel kord: arutame läbi, kuulame ära selle uue sõnastuse muudatusettepanekud, kuidas see siis hakkaks kõlama. Ette heidetakse ka seda – valitsuse seisukohalt ja ka komisjoni istungil tuli see arutelu alla –, et võiks olla teada mingisugune orienteeriv arvestus või teada kulud ja mida see kaasa toob, väike analüüs. Praegu Sotsiaalministeerium seda analüüsib. Ma tõin selle teema ette ka komisjonis, nii et võib öelda, et see seletus kuulub siia komisjoni istungi ettekande juurde ka. Praegu meil on üksi elava pensionäri toetus. Ehk kaks andmebaasi vahetavad andmeid. Ükski sotsiaaltöötaja või ka SKA töötaja ei pea tegema täiendavat paberitööd või midagi arvutisse sisestama, vaid vahetatakse andmeid elanikeregistri ja pensioniregistri vahel. Ja need, kellel pension jääb alla 1,2-kordse summa, mis Eesti keskmisest pensionist on, selle saavad, sõltumata sellest, kas ollakse vanapoiss, vanatüdruk, elatakse koos või elatakse lahus, registri järgi peab elama üksinda.

Mul on tekitanud see alati küsimusi ja minu poole on [pöördunud] väga paljud, nooremad kui pensionieas, aga täiesti üksi elavad inimesed, näiteks 100% töövõimetustoetust saavad inimesed või osalist töövõimetustoetust saavad inimesed. Nemad on ka selles mõttes üksi elavad. Ja kuigi kas Sotsiaalkindlustusamet või töötukassa maksab neile toetust, on see on väga tihti väiksem kui see 1,2 Eesti keskmist vanaduspensioni, seega nemad seda toetust ei saa. Nii et alati on mingid valikud või piirid.

Aga nüüd selle teise mõtte juurde, mis sa ütlesid, et muuta nimetust ja panna "abikaasapension". Ma ei tea, kas see on hea mõte, sest siis võib jääda mulje, et keegi hakkab abikaasa pensioni oma arvele saama juba siis, kui abikaasa elab. Näiteks minu mees, kuulates seda lugu, mõtleb, et ahah, ma olen pensionär, abikaasa pension hakkab nüüd laekuma kellegi arvele ehk naise või mehe arvele. Võib‑olla see ei ole siiski hea sõnastus. Sõna "lesk" vähemalt määratleb selle, et keegi on üksi, ta on lesk ja ta saab seda toetust. Kusjuures, kui te loete seda pealkirja, ega siin ei olegi sõna "lesk". Siin on kirjas "Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu". Siin ei olegi sees sõna "lesk". Nii et see on tõlgendus ja lahtirääkimine. Meil on olemas ka toitjakaotuspension. Aga pealkiri on minu meelest normaalne.

Oleks hea, kui nüüd saaks ka sisu õigeks, nii nagu algataja on mõelnud. Seda me täna ka ettekandes kuulsime, et kindlasti ei ole algataja mõelnud seda, et sellel hetkel, kui siirdutakse pensionile, 65. eluaastal, peab olema sinu abikaasa surnud ja sa pead olema olnud vähemalt kümme aastat abielus, siis on sul õigus sellele [lesepensionile]. Kindlasti ettekandja seda ei mõelnud, me saime sellest ka aru. Muudatusettepanekute aja, kümne päeva jooksul on võimalik seda sinna panna, et nii mõeldakse, ja teha nii, et see oleks ka seal [õigesti] kirjas, siis on jälle komisjonil võimalik edasi arutada. Aga aitäh, Aivar, selle hea küsimuse eest!

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Helmen! Kõigepealt see abikaasa ja lese värk siin. Ma tean, Rootsis on näiteks sarnane pension ja seal on see – seda ei saa tõlkida eesti keelde hästi – "üle elanud partneri pension". Aga see ongi mu küsimus tegelikult. Üks asi on see. Sa ütlesid alguses, et vanaduspensioni ea saabumise ajaks, aga tegelikult on ka vanaduspensioni ajaks, kui on surnud, siis saab, mitte ainult ea saabumise ajaks. Põhimõtteliselt selle eelnõu järgi võiks siis eeldada, et õhutatakse inimesi ootama partneri surma enne, kui pension endale välja võetakse. See ei ole ilus mõte. Aga teine küsimus on see, et selle eelnõu on esitanud liberaalne Keskerakond, ometi räägitakse abikaasadest, räägitakse perekonnast, aga ei räägita kooselulepingu sõlminud partneritest. (Juhataja helistab kella.) Kas see ei peaks neile ka laienema?

Jaa, mina tõesti tutvustasin seda eelnõu, mille on algatanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Ja sellist arutelu meil komisjonis ei olnud. Aga, Valdo, 10 päeva, muudatusettepanekud – alati võib esitada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandjad! Helmen, sind ma tunnen küll nii palju, et ma sinu sõnades ja väljaütlemistes ei kahtle. See tegelikult ongi nii, nagu sa räägid. Aga ma küsin sinu kui inimese käest, kes siin parlamendis kõige rohkem teab neid sotsiaalküsimusi. Kas meil ei oleks ikkagi aeg see pensionide indekseerimise süsteem üle vaadata? Sest reaalpension on tegelikult ju oluliselt vähenenud. Reaalpalk on kukkunud umbes aasta 2018 [tasemele] ja meil tuleb tunnistada, et ka reaalpension on tegelikult vähenenud, olgugi et numbrid on oluliselt kasvanud. Kas see indekseerimise süsteem ei tahaks ülevaatamist, et me räägiksime reaalarvudest?

Hea Tarmo! Kuidas ma sulle nüüd vastan? Ma võiksin ju vastata nii, nagu eeldab meie kodu- ja töökord siin Riigikogu saalis, et sellest komisjonis ei räägitud. Aga me võime ju selle teema ette võtta mõne muu eelnõu arutamisel. Meil on suur pensionialane analüüs tehtud ja seda me kindlasti komisjonis hakkame arutama.

Aga isiklikult, kui sa minu arvamust küsid, ütlen, et me tegeleme kogu aeg tagajärjega. Me tegeleme tagajärjega sellepärast, et tegelik põhjus on väike palk. Me tegeleme tagajärjega ja otsime, kuidas seda leevendada. Seda tuleb teha. Ja minu meelest selle eelnõu üks mure on see, et see küll natuke vaatab ette ja üritab tulevikus ebavõrdsust vähendada olukorras, kui elatakse kahekesi ja äkki jäädakse üksinda, aga see ei muuda midagi nende inimeste jaoks, keda on üle 300 000, kes praegu saavad pensioni, millele sina viitasid ja mille puhul tuleks indekseerimise [süsteem üle vaadata]. Minule oleks meeldinud ...

Veel kord: ma palun väga vabandust, see ei olnud selle eelnõu arutelu teema otseselt, aga kuna sa küsisid, siis ma oma isikliku seisukoha ütlen. See on mu isiklik seisukoht. Mulle oleks väga meeldinud, kui oleks üksmeeles pensioni baasosa tõstetud ja see tõus oleks olnud eelmise aasta 1. aprillil. See oli see ettepanek, mille esitas pensionäride ühenduste liit, Andres Ergma. See oleks kindlasti aidanud, juba see osa, mis oleks olnud eelmise aasta jooksul kogutud. Aga hea, et see [nüüdki] tehtud sai.

Mina kindlasti ei ole see, kes taob endale vastu rinda ja siit puldist ütleb, et ainult see erakond või teine erakond on [midagi ära] teinud. Minu meelest on enamik eelnõusid siin saalis tehtud, kas laste, perede, eakate [heaks], või ka hoolekandereform, mida mitte ükski teine erakond ei toonud seda isegi koalitsiooniläbirääkimistele. Selles koalitsioonis tehti see ära, vähemalt eraldati selleks vahendid ja algatati pikal teel samme selleks, et väärikalt oleks võimalik oma lähedasi kõige raskemal hetkel, kui vajatakse juba hoolekandeteenust, aga juba varem, kui vajatakse avahoolduse teenuseid, toetada ja aidata. Minu meelest öelda, et ainult see erakond on teinud midagi või teine või kolmas, [ei saa]. Saalis on siiski nende eelnõude vastuvõtmisel olnud suures osas üksmeel. Ja seda on hästi meeldiv olnud vaadata, sellepärast et kui nii on otsustatud ja leitakse, et see on õige, ja koos ära tehakse, siis algatas, kes algatas, kui koos otsustatakse seda lahendada ja leitakse need vahendid, [siis on hästi].

Aga jah, me tegeleme hetkel nagu tagajärgedega. Mure oleks, õigemini rõõm oleks sellest, kui me saaks alustada ükskord ka sellega, et palk on suurem ja siis on ka pension parem. Ja see, et sul ei ole sellist hoolduskoormust, [tuleb samuti lahendada,] sest sellisel juhul sa hakkad saama kõige väiksemat pensioni ja jälle me peame hakkama mõtlema, kuidas seda lahendada. Ikkagi, nii praegune kui ka järgmine valitsus ja Riigikogu kindlasti peavad mõtlema, kuidas aidata neid inimesi, kes juba vajavad toetust. Aga aitäh, Tarmo! Mulle on ka sinu sõnad alati hästi olulised.

Ma korraks kommenteerin seda kolmandat küsimust. Ma tulin muidugi poole pealt. Kui küsisin, kas tal on juba kaks küsimust täis, siis öeldi, et mingi viga on. Aga kui oli kolm küsimust tehtud, siis on minu viga. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Helmen! Sa vastasid mu esimesele küsimusele ettepanekuga, et ma teeksin kümne päeva jooksul muudatusettepanekuid. Mina jälle vastan sulle küsimusega. Kuna sellest eelnõust on teadlikult või teadlikkuse puudumise tõttu kooseluseaduse järgi lepingu sõlminud partnerid välja jäänud, siis tegelik tulemus on ju üks kolmest variandist: kas president ei kuuluta seda välja ja ütleb, et see on põhiseadusega vastuolus, kuna võrdse kohtlemise printsiipi rikutakse; või siis me toodame lisatööd kohtutele, kes vaatavad esimese kaasuse läbi ja kindlasti ütlevad tegelikult, et see peaks rakenduma ka kooseluseaduse partneritele; või siis me ise ütleme ausalt, et okei, me teeme natuke praaki siin, aga tühja kah, peaasi, et tüli siin saalis ei tekiks. Aga põhimõtteliselt minu vastus ja ettepanek on see: kas ei peaks sotsiaalkomisjon tegema seda muudatusettepanekut ja kohe alguses selle siia tooma, nii et ta laieneks kõigile, kes elavad koos ja on jäänud üksinda? (Juhataja helistab kella.) Sest meil ei ole mõtet lolli mängida ...

Aeg, Valdo!

... kooseluseadus kehtib.

Suur aitäh, hea küsija! Mina komisjoni esimehena lihtsalt kandsin ette selle arutelu, mis komisjonis ol. Ma tänan ja selle sinu arvamuse kohta ütlen, et selle teema ma kindlasti komisjoni istungil tõstatan, ollees seda nüüd ka siin kuulnud. Aga ma lihtsalt ütlesin, et meil kõikidel, igal Riigikogu liikmel, igal saadikul, igal fraktsioonil on õigus teha muudatusettepanekuid. See oli see põhjus, miks ma nii ütlesin, ei midagi muud.

Aitäh! Valdol on ... Jaa, sa võid, Helmen, ära minna. See on nüüd protseduuriline, on minu ja tema vaheline. Protseduuriline küsimus, Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma ei tahtnud, Martin, tegelikult su kannatust proovile panna ega kolmandat küsimust küsida, nagu Tarmo Tamm proovis, et kas saab või ei saa, kas sa eksid või eksi. Ma lihtsalt ütlen Helmenile ja sulle – tegelikult sulle, okei, ja läbi sinu Helmenile –, et ega mul ka midagi isiklikku ei ole. See ei olnud etteheide, ma lihtsalt ütlesin, et sotsiaalkomisjon arutab, te olete kompetentsed, vaadake neid asju ise.

Ja kus oli protseduuriline? Ei olnud protseduuriline.

Ma ei saa vastata protseduurilisele, ma ütlen sulle pärast koridoris. Ma olen ka nõus, et ...

Küsimused on otsas. Jah. Aitäh! Avan läbirääkimised. Ei olegi läbirääkimiste soovi? Aa, ei, on ikka. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma soovin sotsiaalkomisjoni esimehele jõudu ja jaksu, kindlasti see eelnõu arutelu komisjonis ei ole lihtne, eriti kui mõelda, et sellel koosseisul on jäänud viimased kuus töönädalat, kaasa arvatud käesolev nädal.

Me siin saalis unustame tihti ära oma abikaasad ja paljude perede abikaasad, eriti mehed [unustavad]. Tihti on meie abikaasad need, kes toetavad meid. Nad kasvatavad lapsi, loobuvad oma töökohtadest, oma karjäärist, selleks et teine pool saaks särada, oma tööd teha. Mina tunnen küll, [et ma tahan] siiralt suure tänu [öelda] oma abikaasale, kes on üles kasvatanud kolm tublit tütart. Aga samas ma tean, et minu pension on praktiliselt kaks korda kõrgem kui mu abikaasa pension. Aga mitte ei ole see sõltuvus sellest, et ma olen olnud kaks korda tublim. Ma arvan, et mu abikaasa on minust kaks korda olnud tublim, sest pere ja kodu hoidmine on palju keerulisem kui siin Riigikogus või kuskil mujal ametis säramine eraettevõtja või riigitöötajana.

Kui ma loen seda eelnõu, siis ma loen ikkagi väga selgelt, et siin on ju abikaasaga seotud pension. Sellepärast ma ka pakkusin välja, et "lesepensioni" sõna minu arvates on selline [kurb] – kuigi ma 2011. aastal tulles Riigikogusse ütlesin ka, et lesepension tuleks teha – ja mulle meeldib abikaasapensioni nimetus tunduvalt rohkem, sest tegelikult toetust antaksegi abikaasa teenitud pensionist ehk sotsiaalmaksu maksmisest tema palgalt.

Ma loodan, et Keskerakond ei teinud seda eelnõu mitte selleks, et lihtsalt enne valimisi särada ja lubadusi anda, vaid teeb ka järeldused sellest, mis on komisjoni tööst ja täna siin saalis välja tulnud, millised vead, näpukad on sellesse eelnõusse sisse saanud, et kümne päeva pärast, kui on parandusettepanekuid komisjoni jõudnud, ei pea muret tundma. Nagu komisjoni esimees täna oma kõnes ütles, ta tegi ka ettepanekuid, aga tegi neid opositsioonis olles ja koalitsiooni komisjoni esimees neid päevakorda ei võtnud. Komisjoni esimehel on tegelikult Riigikogus väga suur roll, komisjoni esimees esitab päevakorra ja komisjoni liikmetel on võimalus seda toetada või mitte. Kui tehakse mingid teised parandusettepanekud, siis komisjoni esimees võib öelda, et seda päevakorda üldse ei võeta või ei panda hääletamisele, ka see võimalus on alati olemas. 

Ma soovin jõudu ja jaksu. Mul on endal komisjonis sama raske küsimus kui sotsiaalkomisjoni esimehel, kui me hakkame arutama järgmist päevakorrapunkti. Aga jõudu-jaksu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 724 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. jaanuar kell 17.15. Oleme tänase kolmanda päevakorrapunkti ammendanud.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa, Priit Sibula, Heiki Hepneri, Andres Metsoja, Helir-Valdor Seederi, Helle-Moonika Helme, Riho Breiveli, Peeter Ernitsa, Paul Puustusmaa, Jaak Valge, Kalle Grünthali, Uno Kaskpeiti, Leo Kunnase, Kersti Sarapuu, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Jaanus Karilaidi, Taavi Aasa, Maria Jufereva-Skuratovski, Alar Lanemani, Tarmo Tamme, Jaak Aabi, Helmen Küti, Mihhail Korbi, Aivar Koka, Hele Everausi, Tarmo Kruusimäe ja Üllar Saaremäe algatatud käibemaksuseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 757. Oleme esimesel lugemisel ja palun ettekandjaks Riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud külalised ja need, kes eelkõige jälgivad meid interneti kaudu! Esmalt tutvustan eelnõu, pärast ütlen veel paar mõtet, mis on pigem filosoofilist laadi, aga ma tahan siiski ka need ära fikseerida.

Teie ees on käibemaksuseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 757. Eelnõu sisu on järgmine.

Eelnõuga täiendatakse käibemaksuseadust uue 5%-lise vähendatud käibemaksumääraga. Muudatus võimaldab valdkonna eest vastutaval ministril kehtestada määrusega nimekirja vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimitest, mis maksustatakse 5%-lise käibemaksumääraga. Lisaks sätestatakse ravimiseaduses alus Eesti Haigekassale hüvitada mittetulundusühingutele, sihtasutusetele või usulisetele ühendustele annetuste eest ostetud vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa.

Muudatustega soovitakse vähendada kulusid vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimitele ja toetada eraõiguslikke juriidilisi isikuid selliste ravimite ostmisel neile tehtud annetuste eest – ja veel kord rõhutan – käibemaksu ulatuses. Seda kõike selleks, et parandada ravimite kättesaadavust.

Ehk siis, veel kord täpsustan, seaduseelnõus on sisuliselt kaks ettepanekut. Esimene neist on käibemaksuseaduses anda võimalus alandada vastavate ravimite käibemaksu määr 5%-le. Ja teine ettepanek on sätestada ravimiseaduses uus toetuse liik. Ja see liik võimaldab toetada eraõiguslikke juriidilisi isikuid vastavate ravimite soetamisel annetuste eest käibemaksu ulatuses.

Mõlemal juhul on ette nähtud ka niinimetatud filter ministri määruse tasemel. Ehk täpsema loetelu ravimitest ning ka MTÜ-dest või toetusele õigust omavatest sihtasutustest paneb kokku vastav minister. Mõlemad pakutud võimalused kergendavad tunduvalt annetajate ja abivajajate võimalust osta ravimeid. Eelnõu puhul on äärmiselt oluline just selline mõiste nagu "annetuste eest ostetud ravimid". Fookus on just sellel.

Nüüd ma natuke kirjeldan praegust olukorda. Eestis, nagu me kõik teame, on solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on inimesi, kes ei mahu oma haigustega Eesti Haigekassa toetatavate hulka. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide soovitatud ravim kahjuks väga kallis ja seda haigekassa ei toeta.

Toon ka näite elust. Kuigi seaduseelnõu on tunduvalt laiem kui see konkreetne näide, sobib see siiski illustratsiooniks hästi. Täna tegutseb Eestis eraalgatuslik vähiravi toetusfond, Hille Tänavsuu nimeline vähiravifond nimega Kingitud Elu. Fond tuleb appi nii konkreetsele inimesele kui ka riigile, võttes enda kanda kulud, mida riik ei ole valmis ravimite ostmisel tegema. Korjates raha annetuste kaudu ja ostes annetuste eest arstide väljakirjutatud ravimeid, maksab fond käibemaksu. Seega läheb üsna kõrge protsent kogutud rahast tagasi riigile. Reaalelus on see umbes iga kümnes euro.

Üheksa tegutsemisaasta jooksul on fond kulutanud käibemaksule kokku ligikaudu poolteist miljonit eurot. See on summa, millega saaks fond katta vähihaigete poole aasta ravikulu. Ma räägin eelkõige neist inimestest, kes on reaalselt pöördunud fondi poole. Poole aasta jooksul saab ravi umbes sadakond inimest selle fondi kaudu. Selline täiendav kulu tundub ebaõiglane oluliste sihtgruppide, näiteks annetajate vaates. Siit lähtub ka soov vähendada annetuste eest ostetud ravimite kulu käibemaksu ulatuses.

Ma kirjeldan veel kord ära, et käibemaksuseaduse § 15 kohaselt on käibemaksu määr üldjuhul 20% maksustatavast väärtusest, kuid näiteks valdkonna ministri määrusega kehtestatud nimekirjas nimetatud ravimitele, meditsiiniseadmetele ja abivahenditele on see 9%. Praegu reguleerib vastavat valdkonda sotsiaalministri määrus nr 63 ja seda aastast 2006.

Paljud on küsinud, kas me ei võiks näiteks viia selle käibemaksu üldse nullini. Ei, seda ei saa. Käibemaksu täielikku kaotamist ei võimalda Euroopa Liidu nõukogu direktiiv aastast 2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, see on niinimetatud käibemaksudirektiiv ja artikkel 98. See koos direktiivi kolmanda lisaga lubab liikmesriikidel kohaldada kuni kahte vähendatud maksumäära, muu hulgas farmaatsiatoodetele, meditsiiniseadmetele ja abivahenditele.

Kavandatav muudatus vähendab alates järgmisest aastast ehk aastast 2024 mõnevõrra käibemaksu laekumist ning suurendab veidi Eesti Haigekassa kulutusi toetuse maksmise kaudu. Pakutud seaduseelnõu positiivne mõju annetajatele ja annetuste taotlejatele on hindamatult suur, samas riigile on rahaline mõju võrdlemisi väike. Ja asi ei ole vaid rahas. Asi on ka signaalis kogu kodanikuühiskonnale, et nende panust märgatakse, annetajate eurosid hinnatakse ka päriselt ja neid eurosid kasutatakse efektiivselt. Need päästavad konkreetsete inimeste elusid ja päästaksid rohkem kui praegu.

Räägin ka sellest, kuidas see eelnõu valmis sai. Kujutame ette olukorda, et on olemas maksumaksja, tubli kodanik, kes ühel päeval saab teada, et tal on vähk. Diagnoos on karm, aga veelgi karmim tundub arsti sõnum: "Minu kapis on ravim olemas, aga ma ei saa seda sulle anda, sest diagnoos on liiga karm, kaugele arenenud haigus, ravim aga liiga kallis." Ja sellise teadmisega see patsient, tubli maksumaksja, lahkub kabinetist. Sellises olukorras on viimase üheksa aasta jooksul olnud peaaegu 2000 perekonda.

Õnneks on meil olemas eraalgatuslikud fondid, kes annetajate kaudu aitavad sellistel inimestel osta ravimeid. Rõhutan veel kord, et jutt käib arstide soovitatud ja väljakirjutatud ravimitest. Lihtsalt summad on nii suured, et inimene ei jaksa seda ise kinni maksta ja tervishoiusüsteem loobub teda selles aitamast. Olgu ära toodud, et ravim võib maksta näiteks 6000 eurot kuus. Ja nüüd, kui tuleb keegi ja täidab seda funktsiooni, millega riik pole hakkama saanud, ilmub seesama riik ja küsib käibemaksu. See nüanss tundub eriti ebaõiglane kogu selle ebaõigluse taustal. See on selle olukorra kirjeldus, millega inimesed on aastaid silmitsi seisnud.

Nüüd pean veel paar asja välja ütlema. Ma ei ole tervishoiu- ega ka rahandusvaldkonna ekspert, kindlasti mitte. Kaheksa aastat järjest olen ma töötanud Riigikogu kultuurikomisjonis. See tähendab, et kultuur ja haridus on minu teemad, need on minu valdkonnad. Aga just sellepärast aastaid käisin ma kuus, võib-olla seitse aastat järjest erinevate ministrite juures, rääkides kirjeldatud olukorrast ja paludes neil leida võimalikke lahendusi. Ei hakka nimepidi nimetama ministreid, kuid neid oli tõesti palju. Tulemust kahjuks ei olnud. Põhjusi oli palju.

Järgmisena proovisin korjata võimalikke lahendusvariante ja pakkuda neid ministritele, et nad saaksid välja valida sobivad. Pakutud variantide hulgas olid näiteks sellised. Võtta need haigeid haigekassa alla. Või võtta need tagasi, kui annetuste eest ostetud ravim avaldas mõju. Või mõelda tõesti kastist välja ja anda võimalus näiteks 1 + 1 süsteemile, kus iga annetatud eurole paneb riik ise ka euro või kaks lisaks. Või siis sihtotstarbeliselt toetada seda valdkonda ja neid heategevusfonde. Nagu näha, variante oli mitmeid, lahendusi aga ei tulnud.

Selleks, et muuta süsteemi, on vaja kindlasti visionäärist ministrit, aga väiksemaid, kuid sama olulisi samme võiks teha ka parlamendi lihtliige. Mul on äärmiselt hea meel, et selle eelnõu all on 27 allkirja. Algatajaid on palju, siin leidub inimesi kõikidest fraktsioonidest. Eelnõu mõte: kui me ei ole suutnud muuta süsteemi õiglasemaks, siis tasub ära parandada vähemalt kõige karjuvam ebaõiglus. Ehk kui riik loobub sellistele patsientidele ravimite ostmisest, siis miks ta peab võtma annetuste eest ostetud ravimite pealt käibemaksu? Seda see eelnõu parandab. See eelnõu on üks samm mõista olukorda ja teha vastavaid õiglust taastavaid parandusi.

Nii palju veel ütlen, et minuni on jõudnud ka esimesed arvamused, kuidas eri sihtgrupid on reageerinud sellele eelnõule. Esmalt ütlen, et Vabariigi Valitsus otsustas mitte võtta seisukohta. Ma sain teada, et eelmisel neljapäeval Vabariigi Valitsus sisuliselt andis teada, et ta loobub arvamuse andmisest. Teine tagasiside, mis on laekunud, on Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondilt. Ma tsiteerin: "[...] on siiralt hea meel, et tööd, mida täna teevad heategevusorganisatsioonid, on riigikogus märgatud ning fraktsioonid on valmis kaaluma ravimite (vähiravimite) käibemaksu alandamist. See on teema, mis meie hinnangul on püsinud ülekohtuselt kaua lahenduseta."

Jätkan tsiteerimist: "Niisiis rõõmustame koos vähiravifondiga vähiravimite käibemaksuteema tõstatamise üle, kuid palume teil seda muudatust tehes MITTE UNUSTADA harvikhaigustega lapsi, kelle ainus lootus kaasaegsele ravile on täna samuti heade annetajate õlgadel. Oleks vähemalt õiglane, kui riik ei võtaks sellest abist osa endale."

Nüüd siis tagasi selle juurde, millest ma alustasin, ehk siis filosoofilise osa juurde. Kas riik on kodaniku heaks või kodanik on riigi heaks? Või mõlemat pidi? Kas süsteem, mis tundub lihtne ja toimiv, aga enam ei teeni kõiki abivajajaid, vajab erandite kaalumist? Kui palju maksab lootus? Aga inimelu pikendamine? Aga üldse inimelu?

Ma arvan, et see seaduseelnõu ei ole mitte ilmaasjata leidnud nii suurt toetust erinevatest fraktsioonidest. See lihtsalt on vaja vastu võtta. Ma siiralt tänan rahanduskomisjoni ametnikke, Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi ametnikke, Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonda, kõiki neid saadikuid, kes toetasid ja mõtlesid kaasa, ja kõiki neid ministreid, kes on läbi aastate olnud arutelude juures. Ja eelkõige ma tänan häid annetajaid, kes aitavad seal, kuhu riik ei ole jõudnud. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Hille Tänavsuu, kunagine kolleeg, pidi iga kuu maksma kusagil 5000 selle karbikese eest, et saaks kuukese edasi elada. Ja tänu heldetele annetajatele sai ta aastakese edasi elada. Umbes 60 000. Ja nüüd see riik on võtnud sellelt Hille Tänavsuu fondilt 1,5 miljonit käibemaksuna. See tähendab seda, et jagades selle, kui see keskmine annus, mille vajadus on 60 000, siis 25 inimest on pidanud surema varem, kuigi oleks võimalik nende elu pikendada. Ja kui nüüd Vabariigi Valitsus seisukohta ei võta selle suhtes, siis see tähendab sisuliselt seda: andke meile see 1,5 miljonit, las 25 inimest sureb. (Juhataja helistab kella.) Kas see on eetiline suhtumine?

Samamoodi nagu teil tekivad minulgi küsimused seoses sellega, et Vabariigi Valitsus ei suutnud oma seisukohas kokku leppida. Ma tean lihtsalt, et valitsuse tasemel on olemas need ministrid, kes toetavad seda eelnõu, on olemas ka need, kes avaldasid oma kriitikat, eelkõige Rahandusministeeriumi näol. Aga see, millest te alustasite – ka mina tean suurepäraselt seda olukorda. Õnneks Toivol on tõepoolest nii palju jõudu, et omaenda kogemuse pealt ta kasvas nii suureks, et suudab aidata neid inimesi, kes vajavad seda abi, ja aidata niimoodi, et olla eeskujulik, ning aidata mitte ainult inimesi, abivajajaid, vaid aidata ka riiki, sellepärast et sisuliselt ta tuleb sinna, kus riik enam ei saa päriselt hakkama enda peale võetud rolliga.

Enne, kui küsimustega edasi läheme, me peame ära lahendama istungi pikendamise teema. Isamaa fraktsioon on palunud pikendada istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me peame seda hääletama ja tegema saalikutsungi.

Head kolleegid, Isamaa fraktsioon on palunud pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Pikendamist toetab 39 saadikut, vastu on 0, erapooletuid ei ole. Me oleme otsustanud tänast istungit pikendada. Saame jätkata küsimustega. Palun, Viktoria Ladõnskaja-Kubits! 

(Tuleb pulti tagasi.) Aitäh!

Palun, Üllar Saaremäe!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Esmalt tänan teid selle äärmiselt olulise teema tõstatamise ja eestvedamise eest. Nagu me näeme, nimekiri on pikk ja sisaldab kõikide fraktsioonide esindajaid. Aga teadupärast on sellele eelnõul ka oponente. Millised on põhilised vastuargumendid, mille üle te olete koos nendega aru pidanud, ja mis vastuväiteid siis tegelikult on toodud?

Aitäh toetava sõnumi eest! Aitäh ka selle küsimuse eest! Eks need vastuargumente on aastate jooksul olnud erinevaid, aga peamine vastuargument, niimoodi nagu mina suudan seda endale ära sõnastada, seisneb selles, et meil on toimiv süsteem. Ja kuna süsteem toimib, siis igasuguste erandite tegemine on justkui suur küsimärk, kas seda üldse on vaja teha või ei ole vaja teha. Mina ei saa sellega nõustuda, sellepärast et kui on olemas konkreetsed inimesed, kes vajavad abi, ja neid on nii palju, siis on kindlasti vaja üle vaadata, kas see süsteem on tõesti sellises vormis, et ei saa teha mingisuguseid erandeid, veelgi enam, kui erandeid on juba tehtud teiste valdkondade puhul.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Viktoria! Peaminister Kaja Kallas on öelnud, et kui alandada näiteks aktsiise või muid makse, siis need kohe kindlasti tarbijani ei jõua ja oma eesmärki ei täida. Samas me teame, sa ise ka siin praegu mainisid, et see valitsus on teinud erandeid küll, eks ole. Hiljuti me just menetlesime hoolekandeseadust, kuhu viidi sisse maksusoodustus MTÜ‑le Slava Ukraini, mille eesmärgis ma ei kahtle, seda kahtluse alla ei sea. Aga kuna see pretsedent on juba olemas, siis kuidas sinu indikatsioon on, kas praegu ka selle väga-väga vajaliku eelnõu puhul on valitsusest tulemas signaali, et nad võiksid seda toetada.

Nagu ma ütlesin, valitsus otsustas, et nad ei avalda oma positsiooni. See tähendab, et oli nii toetavaid argumente kui ka kriitikat. See, mida te markeerisite ära, et on juba tehtud erandeid – jah, tõepoolest, kevadel tehti erand seoses heategevusorganisatsioonidega, kes aitavad sõjas olevat Ukrainat. Aga nende puhul me rääkisime küll tulumaksust. Praegu me räägime käibemaksust. Need on natukene erinevad asjad. Siiski, pretsedent oli juba toona tõepoolest olemas. Veelgi enam, meil on olemas erand, kus me räägime konkreetselt käibemaksust ja 5%‑lisest käibemaksust, ja see erand oli tehtud meediale. Nii et ka selles on olemas erand.

Kui ma proovisin mõelda võimalikele lahendustele, siis minu jaoks oli just nimelt väga oluline tuua mingisuguseid paralleele, sarnaseid juhtumeid või analoogiaid, kus me oleme juba mingisuguseid erandeid teinud. Ja kui me räägime sellest, et on hästi raske ära kirjeldada, kes läheb näiteks toetatavate hulka või ei lähe, siis meil on juba olemas ka selliseid seadusi, kus on hästi lahti kirjutatud, kes võib mõelda sellele, et saada teatud summad endale. Näiteks erakoolide puhul me ka proovisime hästi täpselt ära kirjeldada, mis asi on erakool.

Analüüsides võimalikke seadusi, mida võiks praegusel juhul rakendada, ma olen tõepoolest jõudnud koos nendega, kes on kirjutanud alla, selle variandi juurde, mis on nüüd siin ära sõnastatud. Sest tõsi ta on, et minu algne mõte oli üldiselt hoopis see, et tahaks lihtsalt neid haigeid võtta haigekassa alla ehk nad peaksid täpselt samamoodi ravimeid saama. Aga lõppkokkuvõttes me peame lähtuma sellest, milline variant võib leida maksimaalse toetuse selles saalis. Sellepärast on minu pakutud või sõnastatud eelnõus räägitud kahest võimalikust variandist: üks on käibemaksu määra alandamine ja teine on tõepoolest see toetus, millele võib pretendeerida MTÜ, sihtasutus või muu organisatsioon, kes annetuste eest ostab ravimeid. Ja toetada võiks neid täpselt samasuguse summaga, mida nad on kulutanud käibemaksule.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tunnustan, Viktoria, sinu panust selle probleemi tõstatamisel ja lahendusvariantide otsimisel. Praegune eelnõu puudutab konkreetselt vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimite käibemaksumäära vähendamist. Sa lugesid ette ka Tartu Ülikooli Lastefondi tagasiside, mis tõstatab harvikhaigusi põdevate laste ravimite probleemi. Minu küsimus ongi, kuivõrd sa tegid väga põhjalikku tööd, kas on tulnud tagasisidet ka teistelt sihtasutustelt ja toetusfondidelt, mis tegelevad erihaigusi põdevate patsientide ravimite [soetamise] toetamisega.

Aitäh toetava sõnumi eest ja ka selle küsimuse eest! Sellepärast, et see on hästi oluline küsimus. Ma olen ise hästi kaua mõelnud selle peale, kuidas lõppkokkuvõttes seaduses seda ära sõnastada. Ehk siis sa tead mingisugust probleemi, jõuad lahenduseni ja nüüd kolmas etapp on see, et sa proovid selle ära sõnastada. Nagu ma olen öelnud, ma ei ole tervishoiu ega ka rahandusvaldkonna ekspert. Minu siiras soov on lihtsalt läbi mõelda, mis võiks võimalik sõnastus olla. Kindlasti siin ma hea meelega kuulan ka neid, kes on suuremad eksperdid kui mina ise.

Aga selles seaduseelnõus on olemas kolm minu jaoks väga olulist läbimõeldud punkti. Esimene neist on see, et see käsitleb eelkõige neid inimesi, kes jäävad haigekassa süsteemist väljapoole. See on esimene asi. Teine asi on see, et me räägime just sellistest ravimitest, mida ostetakse annetuste eest. Ja kolmas on tõepoolest see, et juhul, kui keegi suudaks pakkuda mingisugust täpsemat sõnastust, kuna järgmine etapp seaduse menetluses on just muudatuste ettepanekute tegemine, ja kui seal tõesti saab näiteks arvestada selle ettepanekuga, millest tõepoolest kirjutas Lastefond, ja pakkuda paremat sõnastust, siis kindlasti on seda võimalik teha. Sest ka mina saan suurepäraselt aru, et kuigi minu kogemus ja minu vaatevinkel siin on rohkem seotud konkreetse probleemiga ja konkreetse haigusega, on samas kõik haigused ühtemoodi, see on selge.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! See on tegelikult päris hea, et valitsus oma seisukohta välja ei kujundanud, sest muidu on nii, et kui üks osapool nõuab lihtsalt, et seda me ei toeta ja kergekäeliselt, siis ongi, et valitsuse seisukoht kujuneb selle põhjal. Nüüd see jätab ikkagi teoreetiliselt ja näiliselt võimaluse, et Riigikogu liikmed saavadki vabalt hääletada selle poolt, kui valitsus seisukohta ei anna.

Mind ennast puudutab see teema väga isiklikult, vähk on röövinud liiga palju minult häid sõpru. Aga ma küsiksin seda: kas te olete teinud kirjalikke küsimusi vastavatele ministritele? See puudutab nii meie sotsiaalministreid kui ka rahandusministrit. Sest arupärimise puhul me teame, et tullakse siia ja vastatakse äärmiselt loominguliselt, aga kirjalik küsimus kui selline on sisulisem. Olete te neid teinud ja milline on sealt tagasiside?

Nii. Ma vastan nii. Kui see eelnõu oli juba sisse antud, siis praegusel hetkel tundub justkui lausa kohustuslik, et mõned ministrid vastaksid sellele eelnõule. Ja analüüsides eelmist nädalat ma nägin, et tegelikult erinevad ministeeriumid on andnud oma hinnangu.

Mis puudutab üldiselt minu suhtlust ministeeriumidega, siis nagu ma ütlesin oma algses sõnavõtus, see on hästi pikk lugu. Ma suhtlesin seoses selle teemaga, seoses sellega, et ma otsisin neid võimalikke lahendusi, sellest hetkest, kui minister oli Jevgeni Ossinovski. Ehk see lugu minu jaoks on tõepoolest hästi pikk. Iga kord mulle räägiti, mida on võimalik teha ja mida ei ole võimalik teha.

Meil kõikidel siin saalis on tõepoolest olemas oma ideoloogia, oma maailmavaade. Kuskil me võiksime teineteisega vaielda, kuidas ehitada seda paremat süsteemi, mis on see ideaalne tervishoiusüsteem, kuidas sotsiaaldemokraadid või Isamaa seda näevad, aga kuskil on olemas see keskpunkt, kus me võiksime tegelikult pakkuda lahendusi sõltumata sellest, mis on meie ideoloogia. Ja see variant, mis on praegusel hetkel laual, on see, kus ma tõepoolest loodan leida seda keskpunkti, seda keskteed, kus erinevad fraktsioonid – ja seda ma näen nüüd algatajate näol – võiksid nõustuda ja hääletada selle eelnõu poolt, et saaks lahendada konkreetsete inimeste muresid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eelmise küsimuse jätkuna, 25 inimest oleks võinud aastakese elada, kui valitsus ei oleks võtnud Kingitud Elult seda 1,5 miljonit käibemaksu endale. Aga sa ütlesid, et valitsus ei andnud seisukohta, osa ministreid oli poolt ja osa oli vastu. Äkki sa täpsustad, et kes need ministrid olid, kes olid selle eelnõu vastu? See tähendab, et [nende arvates] 25 inimest võikski rohkem surra. Kes need olid?

Lugupeetud Peeter Ernits! Ma ei ole valitsuse liige. Selge see, et ma ei osale valitsuskabineti kohtumistel ja sellepärast ma ei oska sulle ka täpselt öelda, kes millise sõnavõtuga seal esines. Ma tean seda, mida ma lugesin ka meediast, tean seda, mis on nagu minuni jõudnud. Ma tean, et tõepoolest see ei ole konkreetse ministriga seotud, aga läbi aastaid on Rahandusministeerium üsna kriitiliselt suhtunud igasugustesse eranditesse. Ka siis, kui ma käisin näiteks rahanduskomisjoni koosolekul tutvustamas seda eelnõu, oli seal tunda, et need inimesed, kes eelkõige toetavad praegust süsteemi ja käibemaksusüsteemi, eelkõige küsivad keerulisi küsimusi, näiteks kas me võime teha erandeid ja mis alusel me võime teha erandeid. Ma pean lugu negatiivsest hinnangust või kriitikast, aga samas ma saan aru, et mitte meie ei eksisteeri süsteemi nimel, vaid süsteem peaks olema täpselt nii paindlik, kui meie kodanikena seda vajame.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Euroopa Liidus moodustab kogu surmade arvust vähki suremus 47%. See tähendab seda, et tegemist on väga tõsise probleemiga. Ometigi on see eelnõu siin hoopis parlamendisaadikute algatusel, mitte valitsuse initsiatiivil. Samuti te mainisite ära, et valitsus oma seisukohta ei ole andnud. Mul tekib nüüd küsimus. Teie kui valitsuserakonna liige, kas teil on informatsiooni, miks valitsus ei taha ega soovi sellist maksusoodustust sisse viia?

Ma alguses ütlen, et ma ei sõnastaks seda niimoodi, et terve valitsus ei taha. Seal kindlasti on ka neid, kes vägagi tahavad, seda me näeme ka toetajatest, vaadates seda loetelu, kes on andnud oma allkirja sellele eelnõule. Nii saadikute näol kui ka valitsuse tasemel on neid, kes tõepoolest tahavad selle eelnõuga edasi minna.

Seda, millest te alustasite, et vähk on tõesti levinud ja tõesti suur mure, mitte ainult meie riigis, vaid Euroopas tervikuna, näitab ka statistika ja tõepoolest täiesti erinevad riigid otsivad sellele probleemile võimalikke neid lahendusi. Meil on küll peaaegu et unikaalne vähiravifond, selles kontekstis, konkreetselt selle haigusega seoses, aga tegelikult on eri riikides veel häid fonde, mis aitavad. Ma mõistan, et eri riikides paljude poliitikud otsivad võimalikke lahendusi.

Siin veel üks oluline teema on, kuidas ma nüüd ütlen, võimul olevad poliitikud versus kodanikuühiskond. Nad ju tegelikult ei pea olema vastamisi, nad peavad olema head partnerid. Ja antud juhul, kui kodanikuühiskond niivõrd aktiivselt toetab seda ja tahab aidata lahenduste otsimisel, siis oleks ilus, kui riik vähemalt märkaks aktiivsust ja kindlasti tuleks ka vastu.

Kus ma veel aiman, et võiks teoreetiliselt tulla ka murekohti? Me kõik näeme, milline on praegune majandusseis. Isegi kui inimene igakuiselt toetab heategevuse kaudu teatud organisatsiooni või haigeid inimesi või veel mingisugust valdkonda, võib mingil hetkel juhtuda nii, et tal ei ole enam jaksu, näiteks majandusliku olukorra tõttu. Mis juhtub aga siis, kui annetajate hulk kukub? Septembris me nägime, et püsiannetajate hulk hakkas järsult kahanema. See tähendab, et juhul kui sealne abi väheneb, me ei saa enam üleüldiselt seda pealt vaadata ja riik peaks kindlasti tulema ka appi. Sest kogu kodanikuinitsiatiiv ongi algusest peale tekkinud tänu sellele, et riik ei tulnud teatud ühiskonnaosa ravimisega toime.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Viktoria! Selle eelnõu algatajate hulka kuuluvad Riigikogu liikmed üle välja, eks ole, siin on kõik esindatud. Aga seda eelnõu menetleb rahanduskomisjon, kuigi see on väga selgelt sotsiaalteema. Ma küsingi, kas on küsitud arvamust ka sotsiaalkomisjonilt või kas kavatsetakse seda teha. Sellepärast, et sotsiaalkomisjonist saaks soovi korral Riigikogu liikmed veel palju laiemal tasandil avaldada oma arvamust, mõjutada seda protsessi, mõjutada ka ministeeriumi ja ministreid, samamoodi avalikku arvamust. See on tegelikult väga oluline teema ja ma arvan, et see kõlas ka ühiskonnas väga tugevalt kaasa. See praktika on meil ju olemas – me oleme kultuurikomisjonis ise arvamusavalduse kaudu suutnud protsessi mõjutada kõrvalt ja suund on teinekord muutunud algsest palju positiivsemaks. Kas on plaanis küsida arvamust ka sotsiaalkomisjonilt? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh selle küsimuse eest! See puudutab menetlust. Ja ma arvan, et järgmine esineja ehk Aivar Kokk, kes on rahanduskomisjoni esimees, suudab sellele küsimusele paremini vastata.

Minu jaoks on väga oluline on see, et meil on väga piiratud aeg. See Riigikogu saab kokku kõigest kuus nädalat veel, kaasa arvatud see nädal, mis juba kestab. See tähendab, et kui me tõesti tahame kolmandal lugemisel selle seaduseelnõu läbi hääletada, siis meil peaks olema väga hea tempo. Ja mina muidugi väga loodan, et me jõuame ka lõpphääletuseni.

Mis puudutab sotsiaalkomisjoni, siis hea kolleeg Helmen Kütt on eelnõu algatajate hulgas ja ma loodan väga, et juhul kui Aivar Kokk küsib sotsiaalkomisjoni arvamust, nad hea meelega avaldavad arvamust ja loodetavasti ka toetavad.

Ma tean veel nii palju. Reedel ma sain kokku ka minister Petersoniga ja tema ütles ka, et see algatus on kiiduväärt. Loodame väga, et nüüd saab see kõik teoks, ja loodame väga, et me saame selle seaduse vastu võtta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Viktoria, aitäh sulle selle initsiatiivi eest! Ma kirjutasin ka siia hea meelega alla. See ei ole normaalne, et riik selle pealt maksu võtab. Aga mul tekkis selline huvitav küsimus. Te rääkisite, et Rahandusministeeriumi ametnikud ei toeta, valitsus ei toeta, aga parlament tahaks seda vastu võtta. Aga mis takistab parlamendil seda vastu võtta? Ma kujutan ette, et valitsus ja ametnikud peaksid ikka alluma parlamendile. Või on kuidagi asi muutunud vastupidiseks? Kui parlamendi enamus soovib seda vastu võtta, siis me saame selle vastu võtta ka selle koosseisu ajal. Või ma eksin kusagil?

Aitäh! Esmalt, ma näen, et Helmen tuli tagasi. Ma loodan väga, et ma oma sõnavõtuga ma sulle liiga ei teinud.

Aitäh sulle, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Tõepoolest, mina olen üldiselt parlamentaarse mudeli usku. Kuna me olemegi parlamentaarne riik ja valitsus on täitevvõim eelkõige ehk sisuliselt võim on meie käes, ja kui me tõesti otsustame, et me tahame selle seaduse vastu võtta, siis sõltumata sellest, kuidas jooksevad siin saalis parasjagu võimujooned, koalitsioon versus opositsioon, tegelikult sellised teemad nagu see teema, mis on laual, võiksid leida suuremat toetust, suuremat arutelu. Isegi siis, kui tõepoolest on olemas ka kriitika kas või näiteks Rahandusministeeriumi näol. Siinkohal markeerin ära, et alati on lihtne öelda põhjus, miks ei saa, mitte mõelda läbi, kuidas saab. Juhul, kui me siin parlamendi tasemel otsustame, et meie tahame, et see saaks seaduseks, siis teist varianti ei ole, kui ainult see, et Rahandusministeerium mõtleb, kuidas ta saab rakendada seda seadust.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mõlemad Kaja Kallase juhitud valitsused on teinud erinevatele valdkondadele nii maksusoodustusi kui ka maksuerisusi. See, et nad nüüd seda eelnõu, selle põhimõtet ei toeta, näitab, et neil puudub soov ja tahe. Puhas loogika. Aga küsimus on selles: kas on lootust, et erinevalt valitsuse vastuseisule on meil siin parlamendisaalis võimalik toetust saada kõikide erakondade saadikutelt?

No mina kui eelnõu tutvustaja muidugi pean ütlema, et mul on siiras soov ja siiras tahe ja muidugi ma loodan selle peale, et võimalikult palju neid inimesi, kes siin saalis viibivad, ka kolmandal lugemisel hääletavad selle eelnõu poolt. Ma tõesti arvan, et see variant, mis on praegu laual, on selline variant, mis oli ... Mitte ilmaasjata ma ei loetlenud neid, kellele ma avaldan oma tänusõnad. Ma ütlen ka nii palju, nagu siin oli ka minu algses sõnavõtus öeldud, et ma ju konsulteerisin nii rahanduskomisjoni ametnikega kui ka meie õigus- ja analüüsiosakonnaga, lähtudes just nimelt sellest: palun aidake mul välja mõelda lahendus, mis võiks päriselt läbi minna, nii et see ei oleks mingisugune lihtsalt niisama eelnõu, vaid oleks selline, mis võiks tõesti sobida meie süsteemile.

Ja siit ka minu järeldused: näiteks me ei saa nullini viia, kuigi minu tahe võiks olla kohe see ja lihtinimese mõte võiks olla ka see, et viime lihtsalt käibemaksu nulli ja siis ongi asi lahendatud. Aga see variant ei lähe läbi, sellepärast et Euroopa Liidu direktiivid lihtsalt ei luba seda. Seda ma konsulteerisin kunagi ka rahandusministriga, Martin Helmega.

Nii et siin selle eelnõu taga on tegelikult konsultatsioonid erinevate institutsioonidega, kaasa arvatud Rahandusministeeriumiga. Korduvalt on küsitud nende käest ka seda, kas on juba tehtud mingisugused analüüsid. Kunagi seoses selle küsimusega, seoses selle teemaga ma esitasin oma küsimuse ka siinsamas saalis õiguskantslerile ja küsisin, kas see on võrdne kohtlemine või ei ole võrdne kohtlemine, kui me teatud grupile ütleme ära nende õiguse saada ravimeid. Ka see teema oli.

Nii et lõppkokkuvõttes, jõudes nüüd teie küsimuseni, ma väga loodan, et tõepoolest siin leidub piisavalt palju neid saadikuid, kes hääletavad selle lahenduse poolt. Ja mul on tunne, et see tõepoolest võibki niimoodi juhtuda.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ühe kaasalgatajana ma tajun seda, et Rahandusministeerium võtab sealt, kust surm ka ei võta. Ja kuna on praegusel hetkel võtta, siis nende jaoks süsteem toimib.

Mu ettepanek või mõte, mille ma esitan ka küsimuse vormis, on see, et meil on probleemil kaks osa. Teine on see, et patsiendid ei mahu haigekassa alla. Kas me algatame homme eelnõu, mis puudutab seda, et patsiendid mahuksid sinna haigekassa alla? Sest Sotsiaalministeerium oli selles suhtes juba soosivam ja sotsiaalkomisjon on ka soosivam, siis on ehk edu suurem. Sest kui üks jalg ei taha ja teine jalg tahab, rahaministeeriumi jaoks süsteem toimib ja võib-olla Sotsiaalministeeriumi jaoks süsteem ei toimi, siis võiks minna ühe sammuga, sest muidu me ei jõua seda menetleda. Kas me oleme valmis saadikutena algatama homme sellise eelnõu?

Meil on olemas praegu eelnõu, mis on juba algatatud ja mille teksti on komisjonis juba tutvustatud. Komisjoni tasemel, veel kord rõhutan, siiski, kuigi ka seal oli tõepoolest pingeline arutelu, aga siiski konsensuslikult otsustati esimene lugemine lõpetada. Jah, olid erinevad arvamused, aga lõpptulemus oli siiski see. Sellepärast ma arvan, et praegusel hetkel, arvestades kogu seda kogemust, mis ma olen läbinud selle eelnõu ettevalmistusega, pigem tuleks jätkata selle eelnõuga. Ja võib juhtuda, et näiteks järgmine valitsus pärast valimisi, saades mandaadi, otsustab laiendada, veelgi kuidagi parandada või üleüldiselt võtta endale nii suure rolli, et vaatab üle tervishoiusüsteemi praegusel hetkel olevad miinused. Sest ma usun, et kõik mõistavad, et meie tervishoiusüsteem vajab ikkagi teatud parandusi. Lihtsalt sõltub maailmavaatest, milliseid lahendusi me kõik võime pakkuda. Aga see, et seal on teatud lüngad, vastab tõele. Nii et see pikem plaan, suurem muudatus võiks olla kuskil kunagi ees, loodetavasti pärast järgmise [valitsuse] moodustamist. Aga praegu võiks julgelt minna selle eelnõuga, mis on juba ära vormistatud ja mis on laual.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tugeva riigi tunnuseks on see, et kedagi ei jäeta maha. Paradoksaalselt on nii, et riigile ehk sellele võimupüramiidile tuleb tihti appi riigis rahvas ehk annetajad, olgu sõjatandril Ukrainas või tervishoiusüsteemis Eesti riigis. Minu kõige suurem murekoht selle eelnõu algatamise kontekstis seisnes selles, et ma annan lootust, aga ma ei taha lootust petta. Ja ma arvan, et väga paljud, kes on selle allkirja siia andnud, mõtlevad sarnaselt. See lootus ei seisne üksnes selles, et keegi annetab ja keegi saab abi, vaid seisneb selles, et tegelikult kõigil on läinud raskemaks ja minu meelest peaks riik võrdselt kohtlema kõiki osapooli – kui on läinud raskeks, siis on kõigil läinud raskeks, ka nendel, kes võitlevad enda elu eest. Kas sa oled minuga nõus?

Ma olen sinuga nõus, esiteks. Ja teiseks ma väga tänan nii sind kui ka teisi, kes on andnud oma allkirja sellele eelnõule, sest igaüks meist, kes on kirjutanud alla, on mõelnud, kas need on need lahendused, mida sa südames toetad ja arvad, et need oleksid kõige toimivamad. Ja ma tõesti näen, et selles probleemis on mitu osapoolt. Üks osapool on see, et on olemas solidaarne tervishoiusüsteem ja on olemas need inimesed, kes jäävad sealt süsteemist välja. Ja on olemas see, mida ma olen siin juba mitu korda maininud, nimelt kodanikuühiskonna aktiivsus. Müts maha nende inimeste ees, kes näevad, et kuskil riik ei tule toime, ja siis aitavad. Aga see veel ei tähenda, et riik peaks lihtsalt vaatama pealt.

See konkreetne näide, millest siin oli juba juttu, Kingitud Elu fond on eksisteerinud üheksa aastat. Ja nad on selle aja jooksul, üheksa aasta jooksul, ma arvan, kõikidest fraktsioonidest kaasanud inimesi selleks, et osaleda annetuste korjamisel. Me kõik oleme seisnud kaubanduskeskustes ja me teame, kuivõrd raske on paluda inimeste käest raha selleks, et saada osta ravimeid. Ja miks seda on raske teha? Sellepärast, et tavaline inimene kaubanduskeskuses tuleb sulle vastu ja küsib, miks sa korjad raha. Riigikogu liige, miks sa korjad raha? Sulle on juba raha antud minu maksude kaudu, miks sa siis veel tahad seda minu käest saada? See küsimus on tegelikult hästi lihtne, aga saadikutel tavaliselt ei ole sellele lihtsale küsimusele vastust pakkuda, sest see ongi ebaloogiline.

Me oleme juba korjanud nii palju raha selleks, et lahendada oma tervishoiusüsteemi muresid. Ja nüüd me jätame teatud osa inimesi välja. Ja veelgi enam – see ongi see absurdsuse tipp –, siis, kui me otsustasime, et on olemas teatud grupp inimesi, kes ei mahu selle süsteemi sisse, ja lubame, et kodanikuühiskond korjaks seda raha annetuste kaudu, me võtame selle pealt veel 9%. Ehk siis lihtsas keeles öeldes, peaaegu iga kümnes euro läheb veel riigile. Need summad, millest ma oma sõnavõtus rääkisin, ei ole väikesed. Üheksa aasta jooksul on poolteist miljonit tagastatud riigile – selle eest, et riik ei saanud selle konkreetse ühiskonnagrupi toetamisega hakkama.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma pean tunnistama, et teie ettekanne oli väga hea, mulle väga meeldis. Aga küsimus on minu jaoks hoopis teine. Kas ka Reformierakond, välja arvatud kindlasti Hele Everaus, toetab seda eelnõu? Sellepärast, et kui ma siin vahepeal ringi liikusin, siis tuli mulle vastu üks reformierakondlane – ma jätan ta nime nimetamata –, kes küsis mu käest: "Kuule, mida see Ladõnskaja teeb seal puldis, kas ta tahab raha jälle saada või?" Ma ütlesin, et ei taha. Ladõnskaja ei taha raha, tähendab, me tahame teha osa ravimeid odavamaks. Aga see tekitab minus muret.

Kas teil on võimalik teha sihukene väike ennustus – mis te arvate, kas Reformierakond tuleb rahva toetamisele kaasa või ajab oma jonnipoliitikat?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei hakka hinnanguid andma sellele, mida koridori peal räägiti. Ma arvan ja ma tean päris täpselt, et Reformierakonna fraktsioonis on neid inimesi, kelle käest võiks küsida päriselt nõu. Näiteks doktor Everaus on just see ekspert, kelle käest praegusel juhul võikski küsida, kuidas fraktsioon võiks käituda. See statement, see seisukoht, et mina midagi saan – ei, mina mitte midagi ei saa, esiteks. Ja teiseks ma ütlen, et kui sa võtad enda peale selliseid teemasid, siis tavaliselt kostub esimesena see, et sa oled populist, et see on selline teema, mille pealt saab mingisuguseid poliitilisi punkte võtta. Siinjuures ma võin julgelt öelda, et mul mitte mingisugust poliitilist huvi ei ole. Ma enam [Riigikogusse] ei kandideeri, nii et mul on väga lihtne praegu siin sirge seljaga seista ja öelda: ma arvasin, et see probleem oleks olnud vaja lahendada kaheksa, seitse, kuus, viis, neli ja nii edasi aastat tagasi. Ja seda on vaja lahendada ka pärast järgmisi valimisi. Mul on seda väga lihtne öelda. Ja ma väga tahaksin, et siin tõepoolest oleks reaalne lahendus, mitte lihtsalt niisama jututuba.

Hele Everaus, palun!

Austatud eesistuja! Austatud esineja! See eelnõu, mis meil siin ees on, on pisim osa, jäämäe tipp, mida me üldse võiksime praegu teha. Seda oleks olnud vaja palju varem. Sisu on ju selles, et oma vähki suremuselt oleme ühed esimesed Euroopa Liidu maadest, vähi elulemuselt viimased. Uutest vähiravimitest on kasutada Saksamaal 98%, aga meil alla 40%. Meil jõuab rahastamiseni võib-olla mõni uus vähiravim rohkem kui kolme aastaga, samas Soomes poole aastaga. Nii et see on meie kohustus meie inimeste ees.

Ja et inimestel oleks selge: need, kes jäävad välja, on tegelikult inimesed, kes on maksumaksjad, kes on kindlustatud, aga need ravimid ei ole haigekassa nimekirjas, neid [ei] maksta kinni. See frustreerib ka meditsiinitöötajate, arstide tööd, sest me teame, mis oleks efektiivsem, mis aitaks, aga me ei saa ... Kas mul on õigus?

Absoluutselt. Aitäh selle sõnavõtu eest! Sellepärast et teil on absoluutselt õigus. Tõepoolest, me räägime ainult sellistest ravimitest, mida on soovitanud ja välja kirjutanud arstid. Ehk see on ametlik meditsiin. Ja need, kes on fondide tasemel, vaatavad üle, keda toetada ja keda mitte. Seal on olemas ka nõukogu, kus on vastavad eksperdid, kes analüüsivad, miks peaks inimest aitama ja kas tõepoolest see ravim mõjub.

Ja nüüd veel üks oluline asi. Me kõik, kui räägime haigustest, mõtleme, et on olemas mingisugused sellised haigused, mis on kindlasti raskemad, aga isegi raskemate juhtumite puhul on olemas väga erinevad variandid, kuidas võib lahenduse leida. Tõepoolest, head ravimid võivad aidata saada päriselt terveks. Ka selliseid kogemusi on olnud juba Eestis. On olemas sellised variandid, millega märkimisväärselt pikendatakse inimese elu. On olemas sellised variandid, kui inimesele kingitakse sisuliselt kvaliteetse elu pikendamine ehk ta ei tunne iga päev muret oma tervise pärast. Ja kui inimesel või tema perekonnal on olemas lootus, et sellest ravimist on võimalik saada nii suurt abi, siis kuidas me võime öelda, et ei, me seda lootust sulle ei kingi?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma käisin septembris Brüsselis Euroopa Komisjonis ja kohtusin seal komisjoni sekretäriga, Ilze Juhansonega. Küsimus oli selline, et teatavasti COVID-i vaktsiinid aeg ei teostatud kõiki uuringuid, mida oleks vaja teha, ei tehtud kemoteraapilisi ega [kantserogeenseid] uuringuid. Ma esitasin küsimuse, miks ei tehtud, aga sellele küsimusele ei osanud Ilze Juhansone vastata. Ta ütles ainult seda, et alates nende COVID-i vaktsiinide kasutuselevõtust on Euroopa Liidus surmadest 40% seotud vähiga, see on olnud väga suur plahvatuslik kasv. Kas te selle eelnõu ettevalmistamise käigus olete ka võimalikke tekkemehhanisme uurinud, mispärast on see plahvatuslik kasv tekkinud?

Aitäh küsimuse eest! See küsimus on liiga spetsiifiline. Ma alguses ütlesin, et tegelikult tõepoolest, võtame pingeid maha, ma ei ole ei tervishoiu- ega ka rahandusvaldkonna ekspert. Sellistele küsimustele, nagu te praegusel hetkel esitasite, kindlasti peaks vastama kas vastav minister või siis need inimesed, kes on süsteemi sees. Mina oma hinnanguid ei saa antud juhul anda. Ma tean seda statistikat, see statistika näitab tõesti ebameeldivat pilti, aga hinnanguid andma selle kohta, miks see nii on, peavad pigem eksperdid.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga-väga tunnustan ka seda, kui pika ja põhjaliku eeltöö sa oled teinud, otsinud kompromissi ja lahendusi. Mulle väga meeldis ka see, et sa tõid sisse, et sa oled seisnud ja kõnelenud konkreetselt selle haiguse ja selle fondi eest, aga ka teiste eest, kes selliste haiguste puhul aitavad inimestel leida vahendeid raviks. Kas sa oled nõus sellega, et järgmine Riigikogu koosseis tõepoolest peab väga tõsiselt võtma lahti kogu tervishoiu rahastuse ja näiteks ka harvikhaigused? Viljandimaal on üks väike kolmeaastane poiss, kelle jaoks head Eesti inimesed annetasid 300 000 eurot, et ta saaks ühe aasta ravimid. Need teemad vajavad tegelikult laiemat arutelu ja lahendust.

Aitäh selle küsimuse eest! Täna minu hommik algaski sellise positiivse uudisega, mis oli avaldatud, kui ministeeriumi kaudu oli suunatud Lastefondile vägagi suur summa selleks, et aidata teie mainitud probleemi lahendada. 

Jah, meil on olemas sellised haigused, mis vajavad eraldi tähelepanu, mis on sisuliselt tõepoolest sellises nii-öelda kastis, kus on erandid. Ja ma olen vägagi seda meelt, et siis, kui tuleb uus valitsus, aga võib-olla juba enne, siis kui tulevad hästi keerulised valimisdebatid, on tervishoid üks neist teemadest, mille kohta igal erakonnal peaks olema hästi selge visioon. Me teame, mis on meie demograafiline trend, me teame, mis on meie tervishoiu seisukoht, me teame, kuidas seal justkui mitte kunagi ei jätku raha.

Samas me teame, et see ei ole see süsteem, kus me ... Nüüd ma võib-olla hüppan kõrvale ja toon näiteid omaenda kultuurikomisjonist. Meil on teatud teemad, mis on aastaid oodanud lahendusi või ootavad siiamaani. Me ei lahenda neid sellepärast, et kas ei ole poliitilist konsensust või siis ei ole poliitilist julgust öelda: "Teate, ma teen seda reformi, kuigi pärast seda, näiteks järgmise aasta või kahe aasta jooksul, minu reiting kukub." Sest tavaliselt on reformi tagajärg selline, et poliitiliselt sa pead kannatama.

Me nägime seda kultuurikomisjoni tasemel, ma ei tea, olgu see eestikeelse haridussüsteemi vastuvõtmine või siis õpetajate järelkasvu teema. Täpselt sarnane olukord. Teema on küll teine, aga olukord on sarnane nagu tervishoiuga. Meil on seal kuhjaga probleeme, me tõepoolest vajame, et alguses eri erakonnad pakuksid oma visiooni, kuidas seda lahendada, sõltub sellest, milline maailmavaade neil on, ja siis lõppkokkuvõttes me peaksime jõudma kuskil kokkulepeteni ja siis saaksime asja juba ära lahendada. 

Ma ei tea, tavaline inimene näeb seda elementaarses olukorras, kus ta ei saa oma perearsti juurde või ta ei saa eriarsti juurde ja seisab järjekorras. Või siis teine näide on see, et kui sa oma maksudest maksad sisuliselt kinni selle solidaarse tervishoiusüsteem, aga juhul, kui sul on vaja kiiresti lahendada mingisugust muret, siis sa pöördud ikka raha eest ikkagi teatud arsti juurde, et võimalikult ruttu saada oma probleemidele lahendus. Nii et ka see on tegelikult selgelt selline näide, millega kõik on kohtunud, kõik on seda oma elus näinud. See annab signaali, et tervishoiusüsteem vajab ülevaatamist.

Nüüd sõltub kõik sellest, tõepoolest, kas me jõuame kokkuleppeni, mis on see kesktee, mis sobiks erinevatele erakondadele või siis loodavale valitsusele. Ja teiseks, juhul, kui me sinna jõuame, siis olgu julgust sellel visionäärist ministril, kes saaks seda päriselt ellu viia, ka vastutada oma visiooni eest.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole.

Ma tänan teid.

Läheme kaasettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu liikmete algatatud käibemaksuseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 757 esimeseks lugemiseks ettevalmistamise arutelu toimus rahanduskomisjoni 12. detsembri istungil. Eelnõu tutvustas komisjonile algatajate esindaja Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Arutelu juures osales ka Rahandusministeeriumi maksu‑ ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Aet Külasalu.

Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. jaanuariks 2023. aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks rahanduskomisjoni nimel eeskõneleja.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu. Ta märkis, et Eestis on solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on inimesi, kes ei mahu oma haigustega Eesti Haigekassa toetatavate hulka. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide soovitatud ravimid kahjuks väga kallid.

Jürgen Ligi sõnul toimib meditsiin siiski kogutud maksudest. Iga erand tekitab kiusatuse luua uut erandit ja praeguse 9%‑lise ravimite käibemaksu puhul on nüüd välja käidud uus idee: hakata diferentseerima, milline haigus on tõsine ja milline haigus mitte. Elu pikendamised on lühiajalised ja kohutavalt kallid, riiklikult ei saa makse ega ka toetusi selleks niimoodi suunata.

Mina mainisin, et kui haigekassa maksab ravimite eest, siis ta maksab käibemaksu ja käibemaksu ta tagasi ei saa. Kui 9% asemel oleks käibemaksu määr 5%, siis haigekassale peaks jääma ravimite jaoks 4% võrra raha rohkem. Ehk tegelikkuses on nii, et kui me tahame ravimite pealt kokku hoida ja kui need ravimid tulevad haigekassa kaudu, siis oleks see tegelikult haigekassale rahaline võit, mitte kulu.

Jürgen Ligi kommenteeris, et haigekassale makstakse ka praegu raha juurde. Jaak Aab nentis, et ravimitega seonduvad teemad ongi keerulised, kuid ta toetab algatust, kuna ettepanek on õiges suunas. Maris Lauri selgitas, et teatud ravimite puhul on väga kõrge kompensatsioonitase ja need on just sellised ravimid, mis on seotud elude päästmise ning eelkõige vähiravimitega, nende kompensatsioonimäär on 90% ja rohkem. See tähendab, et hüvitamise koormus ei lange inimestele endale. Viktoria viitas, et praegu on umbes 2000 peret, kes sellist erandit vajavad.

Jürgen Ligi kommenteeris, et vähiravisüsteem on riiklikult solidaarne ja üles ehitatud selliselt nagu ka muude haiguste puhul, et on olemas soodusravimid ja me ei saa ühte haigust kirjutada erandina maksusüsteemi. Ma märkisin, et ministeeriumil on tulevikus nimekiri vähiravimitest, mille puhul on määratletud, et nende konkreetsete ravimite puhul oleks käibemaks 9% asemel 5%. See kehtib juhul, kui ostu teeb haigekassa, inimene ise või siis näiteks vähiravifond Kingitud Elu. Aivar Sõerd tegi ettepaneku, et see teema võiks minna ka arutelule sotsiaalkomisjoni. Enne selle kohta ka küsiti, sellepärast ütlen, et rahanduskomisjonil on ettevalmistamisel see kiri, ja ma usun, et homme jõuab see ka sotsiaalkomisjoni. Aitäh!

Ja küsimused. Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Lipsas läbi väga poeetiline väljend, püüdsin nagu saada haaki taha, mida see täpselt tähendas. Äkki te kommenteerite üle või vaatate järele? "Elu pikendamine on lühiajaline." See kõlab nagu moodsa luulekogu pealkiri, aga mida selle väljaütleja tegelikult mõtles, vaat see läks mul kaduma.

Jah, ma pean nüüd otsima üles, Jürgeni lause oli see. No ma pean siis lugema kogu Jürgeni kommentaari siit, siis oleks kõige õigem, et ei oleks vaidlusi ega eriarvamusi.

Jürgen Ligi sõnul toimib meditsiin siiski kogutud maksudest. Iga erand tekitab kiusatuse luua uut erandit ja praeguse 9%-lise ravimite käibemaksu puhul on nüüd välja käidud uus idee: hakata diferentseerima, milline haigus on tõsine ja milline mitte. Meil kõigil on väga tõsiseid kokkupuuteid vähiga, aga olen väga pahane, et selline eelnõu üldse esitati. Meditsiinis on otsustamisel alati olulisel kohal ökonoomika ja alati tehakse valik, milline rahakulutamine on efektiivne. Kui see on annetamine, siis see ongi annetaja vaba valik – teha heategu neile, kellel muud lootust pole. Kui solidaarne meditsiinisüsteem täheldab, et patsiendi ravimine on liiga kallis, siis ei saa teha uut riiklikku toetavat süsteemi, mis väidab, et tegelikult see ikka ei ole liiga kallis ja teeme maksuerandi või -toetuse, et osa raha läheks ka väikese kasuteguriga raviks. 99,99% vähihaigetest saavad loota ikka solidaarsele meditsiinile. Kui on soov, et rohkem vähihaigeid saaks terveks, siis peab praegust maksusüsteemi hoidma ja toetama haigekassat. Elu pikendamised on lühiajalised ja kohutavalt kallid. Riiklikult ei saa makse ega ka toetusi selleks niimoodi suunata. Tervishoius on meditsiini rahastamine kõige tõsisem probleem. Ravi kallineb, ootused tõusevad ja samas inimesed vananevad. Vananevas ühiskonnas on see süvenev probleem ja seda ei saa lahendada maksueranditega ega -toetustega, vaid raha järjest efektiivsema kasutamisega. See eelnõu muudab raha kasutamist ebaefektiivsemaks ja vähendab avalikke ressursse ebaõiglaselt. Annetused on eraldi teema, tervishoiusüsteemi ei saa riik selliselt murendada. 

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Aivar, kindlasti sa oled vaadanud, kuidas rahanduskomisjonis riiulites eelnõudega lood on. Kas neid on väga palju sinna seisma jäänud või kas riiulid on täis või kas sinna mahuks juurde? Kuidas tundub, kas see eelnõu võiks ikkagi jõuda siia suurde saali hääletamisele või ... ? On veel mõni vaba sahtel?

Rahanduskomisjonis on riiul suhteliselt puhas, eelmisel aastal me tegime väga korralikku tööd. Seal on kindlasti mõned üksikud eelnõud, mida algatajad võib-olla ei soovikski neid rohkem siin saalis peale esimest lugemist arutada. Nii nagu ikka, vahetuvad koalitsioonid ja erinevad erakonnad opositsioonist jäävad ühtesid eelnõusid, aga koalitsioonis nad vahel mõtlevad ka ümber.

Aga ma tean tänast seisu. Väga oluline on, et ka sotsiaalkomisjon seda eelnõu toetab ja ka parandusettepanekuid, kui keegi soovib siin midagi muuta või mitte. Me Viktoriaga oleme selle eelnõu ettevalmistamist arutanud ja siin on kaks poolt. Üks on minu arvates tunduvalt lihtsam: see on 9%-lt 5%-le langetamine. Ma tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et enamikku meist ei olnud siin 15 aastat tagasi. Ma ei tea, kas keegi oli, aga vist ei olnud. Siis oligi ravimite käibemaks 5%. See tõsteti, kui ma õigesti mäletan, võin eksida aastaga, aga oli vast 2008, kusagil seal, kui tõsteti 5%-lt 9%-le. Ja vaidlusi-kaklusi oli ühiskonnas päris palju sel ajal. Teine pool on loomulikult toetused ja see, kas toetused saavad seadusesse sisse kirjutatud või mitte. See on see koht, kus võib tekkida küsimusi, kui olla aus ja arutleda. Aga ma arvan, et tänase seisuga on meil peale seda nädalat veel viis nädalat aega ja kindlasti see rahanduskomisjonis arutelule tuleb.

Aga ma veel kord ütlen, et on vaja sotsiaalkomisjoni toetavat poolt ka. See eelnõu on ikkagi kahe komisjoni eelnõu: üks on rahaline pool, mis minu arvates riigieelarvet väga palju ei mõjuta, ja teine pool on need inimesed, kes on sotsiaalkomisjonis, nad on selle komisjoni liikmed ja on selles valdkonnas kindlasti tunduvalt targemad kui mina, kuigi ma olen ka mingi perioodi sotsiaalkomisjoni juhtinud ja teatud seaduseelnõusid menetlenud ja siin saalis vastu võtnud.

Ja ma tahan rõhutada siinjuures veel seda, et selle eelnõu rakendumine on järgmise aasta 1. jaanuarist. Et kõigile oleks ühtemoodi arusaadav, riigieelarves muudatuste tegemine ilma riigieelarve muudatusteta ei ole kohane ja ka õiguspärane, nii et see on ka algatajate poole pealt väga selgelt siia sisse kirjutatud, et eelnõu rakendumine oleks 2024. aasta 1. jaanuaril.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja rahanduskomisjoni esimehena, mul on teile üks küsimus. Ma pean seda väga oluliseks, et sellise eelnõuga pööratakse tähelepanu hästi olulisele probleemile. Aga ma küsiksin päris rahanumbrite järgi. Kas ma saan õigesti aru, et kui praegu nendel ravimitel on käibemaks, siis osa sellest käibemaksust läheb tagasi ka tervishoiukuludesse, sest kogu kogutud rahast teatud protsent läheb teiste ravimite ja teiste haigekassa kulude katmiseks? Minu küsimus on selles, kui palju tegelikult oleks vaja tervishoiukuludest laekuvat SKT-st summat tõsta, selleks et me vähiravihaigeid saaksime aidata. Nii nagu professor Everaus ütles, puudu on tegelikult väga suured summad, ka neid [ravimeid], mis on teistes riikides kiiremini tarvitusele võetud, [ei rahastata]. On teil mingi arvutus selle kohta? Ja kas see diskussioon võib viia selleni, et (Juhataja helistab kella.) üleüldse tervishoiukulud ...

Aeg, Margit!

... kogutud raha peaks tõusma? Ja kui suur see summa oleks?

Aeg, palun!

Aitäh! No kui päris aus olla, siis ükskõik, kui palju me ütleme, on ikka vähe. Kui tervishoius kaks korda suurendada praegust mahtu, siis kõik haiglad ütleksid suur tänu, aga aasta pärast ütleksid, et natuke võiks veel olla, suure tõenäosusega. 

Kui me räägime käibemaksust, siis ma natuke selgitan seda. Haigekassa ei ole käibemaksukohuslane. Kui haigekassa ostab raha eest, mis talle on eraldatud riigieelarvest, pluss 13% meie sotsiaalmaksust raha, siis ta maksab 9%. Ja seda ta tagasi ei saa, sest ta ei ole käibemaksukohuslane. Kui nüüd me teeme otsuse, et tuleks maksta 5%, siis tegelikult haigekassale jääb 4% käibemaksu sellest 9%-st ehk peaaegu pool käibemaksurahast alles ja selle rahaga ta saaks teha järgmiseid otsuseid, kas toetada vähihaigeid või teha mingeid muid kulutusi. Haigekassas on selle jaoks tubli meeskond olemas, kes neid otsuseid iga päev teeb.

Teine pool on ju see, et kindlasti üks põhjus, miks poole aasta peale otsuseid ei tehta, vaid tehakse kolme aastaga otsuseid uute ravimite kohta, on tihti rahaline küsimus. Ma olen haigekassa nõukogus mingil ajal olnud, kui ma olin sotsiaalkomisjoni esimees. Ja me tahtsime seal natukene korda luua. Peale seda tolleaegne minister tunnetas, et Riigikogu liikmed ei peaks seal olema, ja tegi haigekassa nõukogus sisulise muudatuse. Ma pean tunnistama, et mina seal nõukogu liikmena olin enamikul juhtudel eraettevõtjate ja haiglate poole peal, aga siis see häältesaak ei olnud selline, nagu tolleaegne minister võib-olla oleks soovinud. Ja siis tehti seadusemuudatus, mis nagu ikka tavaliselt koalitsiooni häältega, sõltumata protestidest, läks läbi ja tehti ära. Täna on võimalik väga palju ka tervishoius reformida.

Ma olen tänaseni seda meelt, et ühel hetkel, kui siin 10 või 12 aastat tagasi tehti suuri haiglate reforme, tehti minu arvates apse. On oluline, et meil on suurhaiglad, millel on kindlustatud riiklik rahastus, kuna nad peavad 24/7 olema tööl ja vastu võtma haigeid. Aga erahaiglasüsteemi huvide kinnikeeramine ja võimaluste äravõtmine, mis on toimunud viimased, ma arvan, 15 aastat, on olnud see, mis tegelikult on jätnud ära konkurentsi. Ma mäletan väga hästi, kui kümme aastat tagasi  tegid haigekassale pakkumisi erahaiglad ja tegid nõndanimetatud riiklikud haiglad – "riiklik" ei ole õige sõna, sellepärast ma ütlen nõndanimetatud, suured haiglad, nagu PERH või Tartu Ülikooli Kliinikum ja nii edasi –, ja siis nende hinnavahed olid väga suured. Muidugi üks põhjus on see, et samad arstid töötasid kahes kohas. Ja noh, üks kulupool on see. Aga ma tean nii mõndagi arsti, kes ütles, et ta on valmis hoopis teise hinnaga sama asju tegema. Ja tänane olukord on minu arvates halb selles mõttes, et isegi eraarsti juurde minek on väga keeruline. Ma hakkasin otsima, kui tahaks arsti juurde minna, [kas ma leiaksin aja, aga] ma ei saanudki aega, sest lihtsalt nii palju kui registreerimiseks vabu aegu on, seal ei olnudki vaba kohta. Ma ei tea, kohapeale minnes võib-olla oleks võimalik, aga läbi interneti jäigi minul see asi tegemata. Kuigi võib-olla tahaks minna.

Minu arvates tuleks alati vaadata seda, et kui on teatud summa raha – ma tunnetan, et tänases Eesti majandusühiskonnas ei olda valmis maksude tõstmiseks –, siis tuleb vaadata, mida on selle raha eest võimalik saada. Ja seda tuleb ausalt öelda: selle raha eest saaks neid, teisi või kolmandaid teenused. Aga sealsamas kõrval peaksid siis olema võimalused, et ma saaksin ennast kindlustada, ja öeldud, kuidas, kui ma olen valmis sinna iga kuu mingi summa panema. 

Teine asi on see, et meil on heategevuslikud MTÜ-d, riik peaks andma neile toetust ja võimalust seda tööd teha. See, mida vähiravifond praegu teeb, on ju meeletu heategu ja toetus ka arstidele, rääkimata nendest inimestest, kellele toetusi antakse. Need on need kohad.

Selle aasta riigieelarve arutelul olin mina ainukene, kes küsis, millised ministrid milliseid kokkuhoiukohti pakuvad. Pean kurbusega tunnistama, et mitte ühtegi sellist ei pakutud. Aga kohti, kuhu raha juurde panna, tuli kõikidelt ministritelt. Mul on alati keeruline siin ees olla ettevõtjana, sest ma ettevõtjana tean väga hästi, et kui tulu ei ole, siis tuleb kulusid kokku hoida. Ja teistpidi tuleb öelda alati, et ei ole vaja karta suuri kulusid, on vaja karta väikseid tulusid. Mõlemat poolt tuleb kõikide arutelude juures arvestada.

Aga selle eelnõu juures ma veel kord rõhutan seda: Viktoria küll oma märkuses mainis, et see haigekassat ei mõjuta, aga tegelikult need ravimid võiksid ka haigekassa kaudu käia, nii et neid toetatakse, ja sealt saaks käibemaksu ära jätta. Sest see on see koht, kus on sõna otseses mõttes rahaline võit ka haigekassale.

Aitäh! Küsimused said otsa. Avame läbirääkimised. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mis on meie elu suurim väärtus? Ma usun, et teile kõigile on vastus teada – tervis. Sellepärast, et ilma terviseta ei saa piisavalt panustada töösse, õpingutesse ega pere ja riigi arengusse. Samas on riik huvitatud sellest, et inimesed oleksid terved ja jõulised.

Aga kahjuks me ei ela ideaalses maailmas ja inimestel tekivad tervisemured, mõnel kergemad, teistel aga raskemad. Ja siis on riigi otsustada, kas ja keda ta aitab ravida, aga kes peaks iseseisvalt hakkama saama, kui ravi ja ravimid on liiga kallid. 

Moodne on öelda, et ravi ei ole kuluefektiivne. Kõlab karmilt, aga olukord on selline, nagu ta on. Eestis on solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on ka inimesi, kes ei saa abi haigekassast. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide soovitatud ravimid kahjuks väga kallid. Siinkohal on jutt nendest ravimitest, mis ei ole soodusravimite nimekirjas, mille maksumuse Eesti Haigekassa 75% või 100% ulatuses hüvitab. Sisuliselt riik loobub nende inimeste aitamisest, vaatamata sellele, et ravi tagaks neile kvaliteetse elu või raviks neid koguni terveks. Kui kogu ravikulu jääb abivajaja kanda, pöördutakse toetuse küsimiseks tihtipeale toetusfondide ja sihtasutuste poole, need koguvad annetajate toel raha, et osta vajalikke ravimeid, mille abil saab inimese elu päästa või parandada tema elukvaliteeti nii, et abivajaja saaks elada täisväärtuslikku elu.

Kurioossel kombel on nii, et riik küll nende ravimite soetamist ta ei toeta, aga teenib nende käibemaksu pealt tulu. Nagu juba paar korda öeldud, on näiteks vähiravifond Kingitud Elu üheksa aasta jooksul maksnud riigile käibemaksu kokku ligikaudu 1,5 miljonit eurot. Ma kordan: see on summa, millega fond saab katta vähihaigete poole aasta ravikulu. Selle toel saaks ravi sadakond inimest.

Ma ei mõista, miks Reformierakonna juhitav Vabariigi Valitsus ei toeta seda eelnõu. Vastuvõtmise korral saaks vähendada teatud ravimite käibemaksu määra 5%‑le  ning Eesti Haigekassale oleks võimalus hüvitada mittetulundusühingutele ja sihtasutustele või usulistele ühendustele annetuste eest ostetud vähktõve raviks mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa.

Rahandusminister Annely Akkermann on öelnud, et maksualandus tekitaks ebavõrdsust. Ma ei saa selle arvamusega kuidagi nõustuda. Eesti seadusandlus võimaldab teha maksuerisusi. Näiteks on tehtud tulumaksusoodustus mitmetele juriidilistele isikutele, kes koguvad humanitaarabi Ukraina toetamiseks. Samuti langedes Reformierakonna valitsus ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5%‑le.

Olen seisukohal, et kõnealuse eelnõu puhul on täiesti õigustatud ja põhjendatud ulatada abikäsi nendele, kes vajavad seda kõige rohkem. Ja ma loodan, et leiame hoolimata valitsuse vastuseisust parlamendis erakondadeülese konsensuse, sest eelnõu algatajate hulgas on Riigikogu saadikuid kõikidest fraktsioonidest.

Eesti Keskerakond toetab eelnõu vastuvõtmist ja mina kutsun üles ka teisi saadikuid eelnõu toetama. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 757 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. jaanuar kell 17.15. Tänane istung on lõppenud.