Austatud head ametikaaslased! Mul on suur rõõm ja võimalus ette kanda arutelu, mis toimus sotsiaalkomisjoni istungil 12. detsembril. Lisaks eelnõu algatajate ettekandjale Tõnis Möldrile osalesid istungil Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika ja piiriülese sotsiaalkindlustuse osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa. Arutati väga põhjalikult Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu ehk algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 724, et seda valmistada ette tänaseks esimeseks lugemiseks.
Niisama põhjaliku ülevaate kui täna siin saalis andis Tõnis Mölder meile ka komisjonis. Ta selgitas eelnõu eesmärke ja avaldas mõtteid, miks see eelnõu on koostatud. Rääkis ka veidi ette seda ajalugu, et see teema ei ole mitte esmakordselt arutelul. Tõsi, selle koosseisu korral on see esmakordselt.
Kalle Grünthal tunnustas ideed ja ka seda, et see on piiritletud abielunõudega. Aga kümneaastane nõue tekitas küsimusi temas põhiseadus§ 9 kontekstis. Tõnis Mölder selgitas, et siin ei ole tegemist põhiseaduse riivega ja see on üks toetuste vorm inimestele, kellel on võimalik abiellu astuda. Ajalise piiri määratlemiseks võeti aluseks Statistikaameti andmed. Kui parlamendi üle-eelmine koosseis menetles sarnast seadust, siis oli selleks kestuse nõudeks 16 aastat. Aga vaadates ka ühiskonna muutumist, oleks täna seda piiri mõistlik alla tuua.
Arutelu toimus veel ka sellel teemal, kuidas seda tegelikult hakatakse rakendama. Tegemist ei ole ju tagasiulatuvalt. Ehk siis tänased kõik pensionärid, kes ka seda arutelu jälgivad ja kuulavad, need tänased lesed, kes saavad väikest pensioni, mingit vahet ei saa. See eelnõu puudutab ikka ja jõustub sellel hetkel, kui see seadusena vastu võetakse, sellel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Ja kindlasti ta seda tänast vaesusriski, mis on nendel inimestel, kes on juba pensionieas ja kahjuks lesed, ei muuda. Küll aga hakkab ta nendele, kellel on täna koos elades võimalus seaduseks saamisel ka seda võimalust kasutada, kui see kurb hetk neil ellu tuleb, sest see on tõsi, et varem või hiljem üks või teine lahkub nii.
Seisukoha kommenteerimiseks andis ka Sotsiaalministeeriumi esindaja Merle Sumil-Laanemaa. Ta sõnas, et tegemist on kompleksse ja kompaktse eelnõuga, mis soovib tekitada lesepensioni mõiste. Ta tõi välja ka selles mõttes ühe probleemkoha, mida muidugi, nii nagu ka ettekandja siin ütles, on võimalik parandada kahe lugemise vahel. Kui lugeda täpselt, siis õigus lesepensionile tekib isikul, kelle abikaasa on vanaduspensioni saabumise ajaks surnud. Sellest sõnastusest saame järeldada, et pensioneerumise hetkel peab inimene olema lesk ja valima, kas enda pensioni või abikaasa pensioni. Ma eeldan, et see ei olnud kindlasti eelnõu algatajate mõte. Merle Sumil-Laanemaa jätkas, et meeste oodatav eluiga on 72 aastat, naistel 81. Pensioneerutakse 65. eluaasta lävendil, hetkel küll 64 ja, kui ma nüüd peast ütlen, siis kas kuus kuud või üheksa on, aga põhimõtteliselt õige varsti on see 65 aastat. Ja risk ei ole jõudnud realiseeruda ehk leseks ei ole jõutud jääda. Eelnõu seega ei lahenda ära seda suurt muret, et üksinda elamine on väga raske, aga leseks jäämine ei ole veel aset leidnud. Eelnõuga on kindlasti mõeldud seda, et ka pensioniea jooksul saab ümber valida. Aga täna sellisel kujul seda eelnõust välja lugeda ei saa,ei ole ka võimalik. Ja teine mure oli see, et meeste ja naiste palgalõhe ei ole veel pensionitesse jõudnud. Meeste ja naiste palgad (?) on suhteliselt sarnased. Seda on öelnud Sotsiaalministeeriumi esindaja. Eestis selles mõttes palgalõhe pensionides meil kindlasti hakkab kajastuma, aga hetkel seda veel ei ole.
Kalle Grünthal palus selgitada ka ministeeriumi esindajale, milline oleks parem lahendus, kui eelnõu sellisel kujul ei teeni eesmärki. Merle Sumil-Laanemaa kinnitas, et selleks on kindlasti samale sihtgrupile mõeldud üksi elava pensionäri toetus. Täna makstakse see toetus laiemale ringile. Tegelikult on täna olemas ka toitjakaotuspensioni sees toitjakaotuspension lesele, mille puhul kehtib ühe aasta abielu nõue. Ja tänane õigusruum annab lesele õiguse toitjakaotuspensionile poole abikaasa pensioni suuruses. Seega on olemas vahendid ja me loodame, et kui saaks arendada üksi elava pensionäri toetust konkreetsemaks ja paremaks, siis selles peituks lahendus.
Kert Kingo soovis teada, kas väljaspoole eelnõu kohandamine ministeeriumi poolt sobiks, kuna väideti, et sellist eelnõu sarnasel kujul pole mõistlik. Merle Sumil-Laanemaa vastas, et praegu on käsil toitjakaotuspensionide ja üksi elava pensionäri tervikpildi analüüs. Tänane toitjakaotuspension leskedele ei toimi väga hästi, samuti on näha, et üksi elava pensionäri toetus ei kata ära kogu muret. Hetkel tegeleb Sotsiaalministeerium selle probleemi analüüsiga.
Tõnis Mölder nentis, et ministeeriumi tehtud õiguslik analüüs ütleb, et eelnõu ei ole õiguslikult kõige selgemini loetav, aga sisu ja probleem, millele ta ka ettekandes täna siin [tähelepanu] juhtis, on kindlasti olemas. Ta tõi ka põhjuseid, et näiteks üksi elava pensionäri puhul räägime inimestest, kes võivad olla abielus, aga rahvastikuregistri andmetel elab üks ühes eluruumis, teine teises. Ja täpselt samuti tõi ta välja selle, et kas Sotsiaalministeerium peab eelnõu puhul lesepensioni sidumist abieluga pigem õigeks lähenemiseks või soovitatakse mingisugust teist kooselu vormi. Ministeeriumi esindaja Merle Sumil-Laanemaa vastas, et tänases seaduses on olemas abielunõue. Kas abielu eeldamine on kõige konkreetsem lähenemine, et sotsiaalmaksu maksmine on kõigil võrdne ja sõltumata sellest, kas inimene on abielus või ei, aga kuna algatajad on nii esitanud, siis sellel teemal nagu ei ole põhjust arutelu pidada. Aga küsimus on lihtsalt selles, et esitatud eelnõu tekst ja tutvustus, mida me siin ka täna me kuulsime ja ka komisjonis kuulsime, ei lähe kokku. Esitatud teksti kohaselt ei ole see sarnaselt võimalik.
Tõnis Mölder tõdes ka seda, et tagasiulatuvalt ei ole võimalik muidugi seda lahendada ja eelnõu rakendub vastuvõtmisel, see on selge. Täna elavad eakad suhtelises vaesuses ja on kindlasti vajalikud ka riigi poolt täiendavad vahendeid ja abi. Ta tõdes ka seda, et nii pensioni baasosa tõus kui ka tulumaksuvabastus kindlasti seda aitavad.
Arutusele tuli veel ka, et kui näiteks jutt käib kahest sihtgrupist, esiteks üksi elavad pensionärid ja teiseks need, kes on leseks jäänud, ja ometi on leseks jäänud pensionär ka üksi elav pensionär, siis kuidas peaks olema eelnõu algatajate meelest korraldatud leseks jäänud pensionärile üksi elava pensionäri toetuse maksmine. See oli Õnne Pillak toodud küsimus. Ja sellele komisjoni esimehena vastasin tegelikult selle üksi elava pensionäri toetuse saamine sõltub täna pensioni suurusest ja sellest, kas ta on 1,2 keskmise pensioni mõistes koefitsienti ja kui see pension sinna alla läheb, siis muidugi on võimalik saada ka tulevikus kahte toetust ehk ka üksi elava pensionäri toetust. Aga tõenäoliselt, kui tuleb lesepensioni lisa, siis see üksi elava pensionäri toetus võib kaduda. Tõnis Mölder nõustus sellega, et jah, praegune regulatsioon tõepoolest on selline, et inimene kas saab lesepensionid, kui rääkida täna kehtivast regulatsioonist, kui tema pension jääb alla 1,2-kordset Eesti keskmist pensioni, siis on tal seda õigust saada ja muidugi töötamist sinna ei arvestata, ei karistata. Sest inimesed, kes töötavad, maksavad ka omakorda makse.
Nüüd, mitmed sellised lihtsustavad näited, mida ka Tõnis Mölder meil komisjonis esitas, et me kõik ühtemoodi aru saaksime. Ta tõi näite sellest, et naise pension on 600 eurot, mehe pension 800 eurot. Eelnõu esitajate mõte oli selline, et siis, kui peaks olema, et see pensioni vahe makstakse, siis on see 200 eurot, millest räägitakse.
Nii. Lisaks sellele tutvustasin mina komisjoni esimehena Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohta. Ja ma tõepoolest loeksin ka selle Vabariigi Valitsuse esitatud teatud seisukohast selle lõigu, Vabariigi Valitsuse esitatud kujul seda eelnõu, riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seadus, mille Eesti Keskerakonna fraktsioon algatas, eelnõu 724, ei toeta. Ja siin on selgelt toodud välja ka üks põhjustest, mida ma praegu tutvustan.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt tekiks õigus lesepensionile pensioniikka jõudnud isikul, kelle abikaasa, kellega on isik abielus olnud vähemalt 10 aastat, on isiku vanaduspensioniea saabumise ajaks või vanaduspensioni ajaks surnud. Eelnõu ei näe ette võimalust pensionieas abikaasa surma korral valida endale lesepensionit. Selline sõnastus tekitab ebavõrdse kohtlemise, kus lesepension määratakse vaid neile, kes pensioneerumise hetkel on jäänud leseks. Kuna nii meeste kui naiste keskmine eluiga on kõrgem kui riiklik vanaduspensioniga, siis pakutud lahendus ei ole enamikule leskedele reaalselt kättesaadav.
See oli lihtsalt üks lõik, millele me ka komisjonis tõesti arutelu käigus Sotsiaalministeeriumiametniku poolt nagu ka jõudsime ja arutasime. Küsimusi oli veel komisjoni istungil ka selle kohta, et eelnõu algatajad on näinud küll, et see eelnõu rakendumise aeg oleks olnud varasem, aga kas on mõeldav ka see, et ta rakendub hiljem, sest praegu hetkel ei ole võimalik seda ka juba eelarve vastuvõtmise ja kõigi muude menetluste korral ka teha.
Komisjon tegi tegelikult menetluslikud otsused, need olid: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10-ndaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks täna teie ees kõnelenud komisjoni esimees Helmen Kütt, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Suur aitäh teile! Ja muidugi muudatusettepanekute aeg tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, see on 10 tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!