Tere hommikust! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 1. töönädala teisipäevase istungiga. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Siis, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.

Kohale registreeris ennast 67 Riigikogu liiget, puudub 34.

Läheme tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 629 teine lugemine. Ja ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon jätkas turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlust pärast esimest lugemist 12. detsembril. Ma meenutan, et turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu algatasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Raimond Kaljulaid. Selle muutmise eesmärk on turvateenistuse töötajate palkamise eapiiri toomine üks aasta varasemaks. Seni võib turvatöötajaks palgata alates 19. eluaastast. Kui seadusemuudatus parlamendis toetuse saab, võib turvatöötajana tööle asuda ka 18-aastaselt. Olgu mainitud, et muudatusettepanekuid tähtajaks, 12. oktoobriks teisele lugemisele ei esitatud.

Arutelu komisjonis oli suhteliselt lühike, osalesid ka Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Henry Timberg ja Eesti Turvaettevõtete Liidu tegevjuht Andre Lilleleht. Turvaettevõtete liidu juht märkis, et turvaettevõtted on seda eelnõu toetanud, lisades, et eapiiri muutmine on siiski ainult üks punkt Vabariigi Valitsuse algatatud turvategevuse seaduses, mis on praegu, nagu me teame, tervikuna muutmisel. Ka Vabariigi Valitsus toetab 18-aastastele turvategevuse valdkonnas tööle asumise lubamist. Komisjoni liikmetelt kõlas arvamusi nii eelnõude ühendamise poolt, vanusepiiri langetamise poolt kui ka vanusepiiri langetamise poolt eraldi seadusena. Komisjoni esimehe, Heljo Pikhofi ettepanekul otsustati saata eelnõu teisele lugemisele.

Ja menetlusotsused olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. jaanuaril (konsensus), teha ettepanek teine lugemine lõpetada (ka konsensus). Ja need otsused tegid Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus ja Vilja Toomast.

Aitäh! Austatud ettekandja, teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Turvaseadus on juba üsna eakas, 20 aastat. Kas te olete arutanud, et see on ainukene võimalus parandada seda, või peaks turvaseaduses vaatama ka muid nüansse?

Aitäh, lugupeetud Peeter Ernits! Te ei eksi, tõepoolest, turvaseadus vajab tervikuna ülevaatamist ja seda juba tehakse. Vabariigi Valitsuse esitatud tervikeelnõu on juba menetluses. Ja muuseas, homme on õiguskomisjonis selle menetluse arutelu jätkamine. Teema on ainult selles – siin oli küsimus, kas ühendada need eelnõud: see, mida ma tutvustasin, ja see üldine turvaseaduse muutmise eelnõu –, et suurem muutmine on plaanitud jõustuma 1. juulil 2024. aastal ja sellepärast on mõte see vanusepiiri allatoomine teha ära natuke varem, kui Riigikogu niimoodi otsustab.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma nüüd öö läbi mõtlesin, et kui me päris turvaseadusega väga tempokalt edasi ei liigu, aga me saame lahendada selle suure probleemi selle ühe allatoomisega, siis ma leian, et sotsidel on seda ambitsiooni vähe, et 16 aasta peale võiks tuua. 16-aastased võivad täna meil otsustada juba tegelikult kohaliku omavalitsuse koosseisu. Kui palju selle kahe aasta allapoole toomine leevendaks seda olukorda? 20 aastat ei ole turvaseadust ennast muudetud.

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Seda küsimust komisjon ei käsitlenud, seda vanuse veel suuremat allatoomist. Ja võib-olla lihtsalt sellise üldinfona, äsja sattus näppu niisugune informatsioon, et USA-s ja Jaapanis järjest rohkem võtavad turvatöötaja tööd üle robotid. Noh, eks me näe. Aga 18 aastat on väga normaalne ja sellega õiguskomisjoni liikmed olid ka kõik nõus.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Kas ma sain õigesti aru, et komisjoni poolt on valmisolek, et juhul kui see teine lugemine lõpeb edukalt, siis tuua ta veel selles koosseisus kolmandale lugemisele ja juhul kui täiskogu toetab, ka seadusena vastu võtta see kaalukas muudatus?

Jah, lugupeetud Raimond Kaljulaid. Mingisugust tõrksust selle suhtes komisjonis ei ole.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Selle seadusega viiakse siis turvatöötaja turvatöötajana töötamise võimalus 19‑aastaselt 18‑aastasele. Ma eeldan seda, et teie kui komisjoni ettekandja kindlasti kaalusite hästi põhjalikult kõiki neid poolt‑ ja vastuaspekte, aga mind huvitaks see mispärast algselt oli kehtestatud 19‑aastane vanusepiir. Palun tooge välja need kaalutlused, kui see seadus sellisel kujul vastu võeti, nagu ta praegu kehtib, 19‑aastase osas.

Suur tänu, lugupeetud Kalle Grünthal! Teise lugemise eelsel komisjoni koosolekul seda ei arutatud. Isiklikult, kui ma meenutan seda loogikat, siis tõenäoliselt on see kuidagi seotud koolide lõpetamise ajaga ja nii edasi. Teate ju, aktseleratsioon toimub.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kuulsin, et turvaseadust hakatakse ka tõsiselt kammima. Aga kas seal ka robotite sissetoomine, turvaturvarobotite, on kavas. Ja teine, et miks ei ole 17 aasta peale viidud see, nagu siin kolleeg ütles, et kaitseväkke võetakse küll ja see on üks suuremaid turvafirmasid, Eesti riigile lausa. Aga nüüd äkki sotsid ainult 18 peale.

Lugupeetud Peeter Ernits! See, mis puudutab roboteid, siis selle ma tõin siia sisse nagu viimasel ajal loetud informatsioonina täienduseks sellele teemale, ja selles eelnõus minu teada, mis meil praegu juba on Riigikogus tegelikult, seda teemat ei ole. Küll on ju digitaalse maailma areng peegeldatud kõikides nendes õigusteemades ja nende organisatsioonide toimimises ja see on arusaadav, et see võib sinna ka tulla. Aga miks ei ole 17, ma jällegi rõhutan, et see on olnud ka turvaettevõtete selline arusaam, et 18-aastane on sellises, ütleme, küpsuseastmes, et ta võib seda tööd teha, kui ta on saanud ka vastava koolituse ja ettevalmistuse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma ka hästi ei mõista selle seaduse eesmärki. Siin on kirjas, et tööjõupuuduse leevendamine on üks kõige põhilisem argument. Aga nagu me teame, tööjõupuudus ja tööpuudus, need ikkagi väga vahelduvad, olenevalt meie majanduslikust olukorrast riigis. Aga kas see siis nüüd on selline argument, miks me peaksime seda seadust muutma hakkama? See on üks küsimus. Kas see oli arutusel? Ja teine, et turvatöötajatel on ikkagi väga spetsiifiline ettevalmistus. 18-aastane, kui ta tuleb alles gümnaasiumist, tal kindlasti ei ole seda. Ja me teame, et turvatöötajaid – ütleme, selline ühiskondlik foon on praegu selline, et ärevust on palju, kõike on palju –, turvatöötajaid väga palju ka rünnatakse. 18-aastased on ikkagi minu mõistes, ma ikkagi arvan, et nad on ikka päris lapsed veel. Kas meil on õige panna nad sellisesse olukorda, mis siis et turvafirmad tahaksid?

Aitäh, lugupeetud Helle-Moonika Helme! Ma meenutan, et ma esitan praegu teise lugemise eel toimunud komisjoni arutelu. Sellistesse finessidesse me seekord enam ei läinud, see on esimese lugemise teema põhiliselt. Aga need asjad, mis te ütlesite, tõsi, see on reaalsus. Peab siiski ütlema, et turvatöötajate ja valvetöötajate tegevuskohad on väga erinevad. Need riskid on mõneti erinevad ja küllap turvaettevõtjad teavad, mismoodi ja kuhu neid inimesi, nooremaid inimesi siiski paigutada. Ei saa ka eitada seda, et koolitused on üks asi, teine asi on praktika. Ja ega iga inimene muidugi turvatöötajaks ei lähe. Mina siiski usaldan ettevõtjaid siin valdkonnas. Ja kui me selle vanusepiiri alla toome, siis ma jällegi korraks mainisin, see ei olnud komisjonis teemaks, aktseleratsioon siiski toimib praegu bioloogiliselt maailmas.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Riigikogu ülesanne on ikkagi kõikvõimalikke aspekte kaaluda ja kõikvõimalikud negatiivsed asjad välistada. Ja teatavasti ikkagi gümnaasium lõpetatakse ka 19‑aastaselt keskmiselt ehk siis hetkel selle eelnõuga 18‑aastane gümnasist läheb turvafirmasse tööle ja sellega kahandatakse hariduse väärtust. Kas see arutelu üldse oli, kui sobiv on gümnasisti töölevärbamine näiteks turvatöötajana?

Aitäh, lugupeetud Kert Kingo, selle küsimuse eest! Sellist arutelu teise lugemise eel komisjonis ei toimunud. Need arutelud on toimunud varem ja kindlasti peame arvestama ka seda, et noored inimesed õpivad ka ametikoolides, kus on erinevad koolist lahkumise vanuse ajad ja nii edasi ja nii edasi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea komisjoni ettekandja! Ma tahan täpsustada: täna on tegelikult õiguskomisjoni koosolek, mitte homme.

Vabandust! Jah, täna tegelikult.

Aga ma tahan juhtida tähelepanu ühele aspektile. Kas ma saan [õigesti] aru, et nüüd need noored turvatöötajad võivad turvata ka kasiinodes?

Suur tänu, lugupeetud Tarmo Kruusimäe! See parandus oli väga õige. Jah, teisipäeval on õiguskomisjoni istung, kus turvaseadus tuleb uuesti menetlusele. Ja mis puudutab kasiinosid, siis jällegi, ma rõhutan – seda me ei arutanud, sa oled ise komisjoni liige [ja tead] –, et nii spetsiifiliseks komisjon ei läinud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kui ma küsisin teie käest, kas arutati ka põhjusi, mikspärast siis on algselt kehtestatud 19-aastane piirang, siis te ütlesite niimoodi, et komisjon seda ei arutanud. Mina väidan selle peale, et komisjon on praaki teinud. Kui te ei ole selgitanud välja asjaolusid, mis on tinginud just 19-aastase, aga mitte 18-aastase, siis te ei ole oma komisjonis tõsiselt tööd teinud. Ja kui veel lisada juurde siia ka siin Tarmo Kruusimäe poolt toodud probleem, kus kasiinosse sisemine on 21-aastasena reguleeritud, siis kuidas on võimalik põhimõtteliselt sellel turvatöötajal töötada seal. Miks, mu küsimus on see, miks te süvitsi ei läinud selle asjaga, vaid tegite lihtsalt selle kuidagi ära?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Ma lihtsalt pean ütlema, et teise lugemise eelne komisjoni arutelu ei läinud nendesse ajaloolistesse üksikasjadesse, mis selle varasema 19-eluaastase eapiiri tekitas. Jah, ma natukene siin teoretiseerin, mis see võis olla, aga peab siiski usaldama neid ettevõtjaid, kes seda valdkonda tunnevad, selle tööd korraldavad, tunnevad vist ilmselt ka hästi inimesi. Ja tõepoolest seal võib tekkida valikuid, ma möönan seda, ja ikkagi me peame usaldama ka ettevõtja vaistu. Ja olge mureta, see on minu isiklik seisukoht, rõhutan, et need turvarobotid tulevad, midagi pole teha.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean nõustuma eelkõnelejaga, Kalle Grünthal, et komisjon on väga selgelt praaki teinud ja väga pealiskaudselt teemat käsitlenud. Antud juhul ei saa loomulikult usaldada ka mingisuguseid eksperte. Esiteks, me näeme Eestis, kuidas eksperdid on üldse devalveerunud täielikult oma mõiste tähenduses.

Aga ma tulen küsimuse juurde. Küsimus on selline. Praegu Soomes on suur üleriigiline mure ja skandaal, kuna turvatöötajad pidasid kinni ühe naisterahva kaubanduskeskuses, väänasid ta maha ja naine suri selle tagajärjel. Kas te kujutate ette, et üks 18-aastane noormees samuti vanema turvatöötaja satub sellesse olukorda ja rikub kogu oma elu ära? Sest tema ei vastuta seal sisuliselt millegi eest, tema on koos vanema kolleegiga, kes ütleb: "Nüüd vääname ta maha ja nüüd teeme temaga nii, paneme käed raudu." Ja tagajärjeks on kas kehavigastused või surm. Kas te natukenegi süvitsi olete läinud selle teemaga?

Lugupeetud Mart Helme! See juhtum, mis Soomes toimus, ei olnud komisjonis arutlusel. Jah, erinevaid sündmusi ja olukordi võib turvateenuse osutamisel juhtuda. Ma ei saa neid kommenteerida, kuna ma ei tea üksikasju. Ja see ei ole ka komisjoni ettekandja ülesanne.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin paljudele küsimustele te ütlete, teise lugemise eel ei arutatud, aga ometigi komisjon võimaldas sellel eelnõul teise lugemiseni jõuda. Aga nüüd, kui on situatsioon, et suures kaubanduskeskuses see 18‑aastane, kes ise ei tohi alkoholi osta, peab hakkama jälgima nende isikute tegevust, kes alkoholi ostavad. See ei ole ju eetiline. See on täiesti lubamatu. Ettevõtjatel on jumala ükskõik, keda tööle võtta, peaasi, et vähe raha saab. Kas te tõesti ei arutanud seda vanuse piiri seadmisel, et see on täiesti sobimatu.

Jah, tänan selle küsimuse eest! Loomulikult, tuues ette siin praegu debati jaoks erinevaid konkreetseid olukordi, siis see debatt võib siin väga pikalt kesta. Minu andmetel ja praktilisest kogemusest ma tean, et alkoholi ostmisel küsitakse dokumenti ja seda ei tee mitte turvatöötaja, vaid seda tehakse maksmise juures, isegi automaatkassade juures, kus see valvaja müüja või kes seal parajasti on nende automaatide juures, lendab kohe kohale.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma siiski veel kord küsin teie käest, kuigi te võite jah öelda, et seda ei käsitletud komisjoni istungil, aga ikkagi te olete siin ise oma arvamusena välja toonud, et ettevõtjad kindlasti suudavad seda protsessi nagu juhtida, aga me teame, et ettevõtja tahab alati saada madalapalgalist tööjõudu, eriti praegu, kui energiahinnad ja muud sisendid on väga kõrged, ja noored ja kogenematud selleks madalapalgaliseks tööjõuks selleks reservaariks kindlasti on. Mina jälle mõtlen, et sotsid on siin kogu aeg seisnud nagu noorte ja laste kaitsel. Kuidas nad nüüd niimoodi need noored tanki lükkavad? No muidugi sotsid tahavad kogu aeg eapiiri alandada, lastele ja noortele õiguse andmise sildi all hoopis tegelikult kohustusi panna. Me teame, et see valimisea alandamine... Noored tegelikult üldse ei käi valimas, nad ei taha seda vastutust. Nüüd jälle ma küsiksin siis teie käest kui komisjoni esindajalt, kas huvigruppidena käsitleti ka noori. (Juhajata: "Aitäh!") Kas noorte enda käest on üldse küsitud, kas nad tahavad seda seadust?

Küllap need, kes selle algatasid, need inimesed on seda siiski uurinud. Isiklikult... Jällegi me saame siit saalist välja minna ja pikalt arutada seda, et kuivõrd küpses eas inimesed teavad, milleks noored on võimelised ja mida nad oskavad ja mida on võimelised õppima ja milliste riskidega nad peavad elus arvestama. See on üsna pikk teema. Laseme Riigikogul otsustada. Õiguskomisjon on lubanud, teinud otsuse teine lugemine lõpetada ja parlamendisaal teeb oma otsuse.

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud ametikaaslane! Mul tekkis täitsa tõsine mure ka selle komisjoni menetluse kohta. Ma igaks juhuks täpsustan. Siin kolleegidel ühest erakonnast, ühe erakonna fraktsioonist on nii palju küsimusi selle kohta, miks komisjonis ei tõstatatud üht, teist, kolmandat, neljandat ja viiendat aspekti. Ma igaks juhuks küsin, et minu teada selles komisjonis on tegelikult ka EKRE esindatud, EKRE fraktsioon. Kas EKRE fraktsiooni saadikud ikkagi said osaleda õiguskomisjoni istungitel, kui seda seaduseelnõu arutati? Ja kas nad seal istungil esitasid kõiki neid küsimusi, mille esitamata jätmist nad praegusel hetkel komisjonile ette heidavad? Vähemalt, ütleme, meil riigikaitsekomisjonis on küll nii, et ka EKRE esindajad saavad tegelikult komisjoni menetluses neid küsimusi esitada. Aga kuidas teil on? Võib-olla täpsustate.

Aitäh selle küsimuse eest! Saan vastata, et konsensuslike otsuste tegemisel osalesid ka EKRE fraktsiooni liikmed, lugupeetud Uno Kaskpeit ja lugupeetud Anti Poolamets.

Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

No ma paneks sotside esindajale ikkagi aru pähe. Esiteks ei tsenseeri ta siin teisi saadikuid, mida nad küsivad, kas nad küsivad, mis neid huvitab, miks nad kuskil varem ei küsinud. Seda esiteks. Teiseks, meil on küll esindaja komisjonis, aga kõik fraktsiooni liikmed ei ole komisjonis ja ei tea täpselt, mis komisjonis toimus. Seda ei peegelda ka täpselt alati ja ammendavalt protokoll.

Aitäh, hea kolleeg! Protseduuriliste küsimustega, mulle tundub, ei ole võimalik kellelegi aru pähe panna ja ega kodukord ei näe ka seda ette. (Naer saalis.) Aga lähme edasi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on üks palve. Kas te loeksite, kes osalesid teise komisjoni istungil? Kes osalesid komisjoni istungil ja kes puudusid?

Aitäh, lugupeetud Helmen Kütt! Menetlusotsuste tegemise hääletamisel osalesid Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus, Vilja Toomast. Ja mul ei ole siin küll kirjas, aga puudusid järelikult Karilaid ja Kovalenko-Kõlvart. Kui ma kellegi nimetamata jätsin, siis vabandan.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas tekkis ka mingisugune diskussioon, mis oleks pidanud viima mingite muude lahendusteni, või tegelikult oli ikkagi näha juba konsensuse piire?

Aitäh, lugupeetud Margit Sutrop! Vaadake, kuna teise lugemise eel muudatusettepanekuid ei tulnud, siis kogu arutelu toimus teemal, et kuna on juba menetluses Riigikogus varasemalt turvategevuse seaduse muutmine laiemas, suuremas mahus, siis kogu see arutelu keskendus sellele, kas need võiks ühendada või võiks see eelnõu varem saada otsuse vastuvõtmise kohta. Sisulist debatti enam ei toimunud.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh teile selle nimekirja ettelugemise eest! Ma olen lihtsalt mures, sellepärast et võib-olla teatud erakondade inimesed puudusid komisjoni istungilt. Sest ma ei ole nõus ka komisjoni esimehena, kui öeldakse, et komisjon on teinud praaki tööd. Kui kõikide erakondade esindajad on komisjonis olemas, siis need küsimused on võimalik lauda panna komisjoni istungil. Ma küsin, kas need küsimused, mis täna siin lauda tulid – kahtlemata meil Riigikogu liikmetel on kõigil oma arvamus ja võimalus küsimusi esitada –, kas sarnaseid küsimusi esitati ka komisjonis. See on väga põhjendatud küsimus, ma ei anna üldse sellele hinnangut. Aga kui üksmeel oli kõikide menetluslike otsuste korral ... Ja ma saan aru, et komisjoni istungil need teemad, sellised nagu täna siin saalis kõlavad, lauda ei tulnud. Kas ma eksin või olid siiski ka komisjonis sarnased probleemid arutelul? Kindlasti te ei mäleta, mis esimesel toimus või nii täpselt, seda saab lugeda protokollist, aga ma küsin lihtsalt: teise lugemise ettevalmistamisel, kas neid oli?

Aitäh! Ei olnud.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole ja me saame minna läbirääkimiste juurde. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased ja head turvaettevõtjad, kellega mul on võib-olla pikaaegne koostöö! Tervitan siinkohal minu arvates Eesti kõige paremat turvafirmat Meeskond. Aga nendeni jõuame kõik. Usu või ära usu, mul on siin kuskil südametunnistus. Eile fraktsioonis ma küsisin ka seda, kuidas meil selle seadusega on, kas on koalitsioonis kokku lepitud. No tuleb välja, et ei ole, sest see ju tehti tegelikult nagu hiljem, kui oli koalitsioon juba sõlmitud, see niinimetatud muudatus. Aga üks, millele me peame alati tähelepanu juhtima, on see, et me peame kaitsma noori inimesi nende enda eest. Rääkimata sellest, et me kaitseme ka täiskasvanud inimesi valikute ja kõikide nende asjade eest.

Kui ma viitasin ealisele asjale, siis tuletaksin meelde, et vabadussõjas õppursõdurid ei olnud 18, aga nende ettevalmistus eluks oli tunduvalt suurem. Kui ma saaksin aru, et üheks tingimuseks oleks, et need noored saavad olla, kes on olnud skautlike organisatsioonide liikmed, kes on saanud õuesõppe käigus võib-olla mingi ettevalmistusegi, ehk siis noorkotkad või skaudid. Siis oleks arusaadav, sest noorkotkas saab 17‑aastaselt juba liituda Kaitseliiduga ja ta on eelnevalt selle asjaga tutvunud. Kas nüüd 18‑aastane, mil moel eluküps, tal oli küll 19? Ja võib-olla viidatakse õieti, et see lahendab selle probleemi, et on neid töötajaid. Aga me teame ka seda, et noortel inimestel on täna eluks ettevalmistus äärmiselt kehv. Ma ei imesta, kui kolme kuu pärast noor ütleb: aga see ei ole minu jaoks. Ja see on üheks suureks probleemiks ka ettevõtjatele, et sa koolitad inimesi, sa teed, sa proovid talle seda motivatsiooni leida ja siis ühel päeval ta ütleb: aga ma vaatan, et mind praegu siin poes ei ole vaja, et siin on palju inimesi. Ja ta lihtsalt lahkub sealt töölt või ta ütleb, et ma saatsin SMS‑i, et ema jäi nagu haigeks.

Siin võiks olla see mõttekoht, kuidas ja mil moel me kasvatame. Ehk siis need noored, kes saavad aru, miks ta on sinna tööle võetud. Mitte et ta oleks lihtsalt selles turvavarustuses mannekeen. Meil on erinevates vanusekategooriates erinevaid turvatöötajaid ja ka siis, kui jalgpallifänne pandi turvama turvatöötajad, siis me jõudsime turvameeskonnaga, Meeskonnaga, heale kokkuleppele, et pannakse ikkagi elu näinud inimesed. Ja kuna Meeskond on turvanud väga paljusid rokküritusi, siis ka sellised karastunud inimesed olidki seal. Ehk siis, kes on näinud ikkagi, et kui lava ees on paar tuhat inimest viskamas näppu, siis ei lähe turvamees neid arreteerima ükshaaval kõiki. Aga kui meile sellised parklavahid sinna jalgpallifänne tulid, et istuge maha, ei tohi püsti tõusta – no see ei toonud head nahka. Loomulikult me, fännid, olime aru saanud sellest, et tollel hetkel ei jaganud mõistlikku või eluks ette valmistatud, et mis üritusel nad turvavad, mis on selles kohas nagu kombekas.

Kas see toob seda head või ei too head? Ma võin öelda, et ma saan aru muidugi, millele sotsid viitasid, ilmselt see on see Arkadi Gaidari raamat "Timur und ... Meinschaft", "Timur ja tema meeskond". Seal tubli pioneer oli juba selline, kes oma korravalveüksuse tegi. Ja see on inspireerinud neid, nii et ma arvan, et me jõuame ka selle vanuse allapoole tuua, et ega see kaugel ei ole, kui 14‑aastased võivad meil varsti kohalikke omavalitsusi valida ja oma neid turvaettevõtteid teha või isegi õpilasrahvamalevaid. Aga miks ma tahtsin öelda, et kas see on või ei ole? Päriselt täna te näete, silmad on natukene väsinud, magasin kehvasti, sest Meeskond sai 20‑aastaseks eelmisel aastal. Ma olen alati tahtnud, et turvafirmad oleksid eestimeelsed, eestikeelsed, näiteks kas või Sinimägedesse ei võetud mitte kunagi kohalikku turvaettevõtet, sellepärast et tema jaoks olid kõik tema sõbrad ja sinna ja tänna. Enne 2007. aastat ma käsitlesin kõiki teisi turvafirmasid kui lihtsalt viienda kolonni legaalseid relvaladusid. Aga see selleks, nüüd ma olen natukene suuremaks saanud ja nüüd ma võib-olla väga huupi ei taha öelda. Aga praegu ma pean ütlema, et tõesti, kui me võtame turvamehe, kes võib lihtsalt kasiino ümber ringi käia ja ajada endavanuseid eemale, on sellest vähe tolku või .... parklavaht ja seal ta tüdineb ära. Plankusid lõhu kui müüre ei jõua – see tähendab seda, et päris seadus toppab. Kahtlen, kahtlen. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt on läbirääkimistel õigus sõna võtta kõigil Riigikogu liikmetel, komisjonide ja fraktsioonide esindajatel. Raimond Kaljulaidil on volitus ka Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni nimel sõna võtta. Nii et mul on palve, et sa ütleksid, kas esindajad nüüd iseennast või fraktsiooni. (Raimond Kaljulaid vastab.) Selge. Fraktsiooni nimel. Palun! (Raimond Kaljulaid küsib, kas ta pärast võib ka iseenda nimel pulti tulla.) On võimalus ka enda nimel kõneleda.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud ametikaaslased! Ma tahan alustada sellest, et ma tahan tunnustada ametikaaslasi EKRE fraktsioonist. Täitsa siiralt. Tegemist on ilmselt selle koosseisu menetluses olevatest eelnõudest ühe kõige lühema tekstiga ja see on üsna lihtsasti haaratav, aga sellele vaatamata olete te sellele lähenenud erakordse põhjalikkusega. Ja see on kiiduväärt.

Ma tahan mõnedele siin kõlanud küsimustele anda ka algatajate nimel vastuseid, et oleks selgem. Kõigepealt küsimus, mille tõstatas väga austatud kolleeg Kalle Grünthal selle kohta, miks omal ajal sai üldse selline vanusepiirang kehtestatud. Tegelikult ka selle eelnõu seletuskirjas on selline lause, et see piirang on osutunud põhjendamatuks. Tegelikult see piirang on olnud põhjendamatu algusest peale ja mõnes mõttes esindab midagi sellist, mille vastu ma olen austatud kolleeg Kalle Grünthalit näinud siin Riigikogus korduvalt võitlemas, ehk selliseid ülemääraseid põhjendamatuid regulatsioone, mis ettevõtlusele kehtestatakse, mis ettevõtlustegevust takistavad, millel ühtegi sisulist ratsionaalset argumenti ei ole. Minule teadaolevalt tol ajal oli selle taga lihtsalt ühe ametkonna selline soov ja huvi, sellele siis tuldi vastu. Tõenäoliselt see piirang ei oleks muide osutunud põhiseaduspäraseks, kui keegi oleks asunud seda vaidlustama.

Kusjuures huvitav küsimus on see, et palju on veel selliseid bürokraatlikke piiranguid ettevõtlusele, millel ei ole mingit sisulist põhjendust kehtestatud. Siis proua Kingo tõstatas küsimuse, et kas võib ka võtta tööle gümnasiste. Tegelikult iseenesest meil noored töötavad Eestis ka täna, teevad teatud hooajatöid. Ja võib-olla see osutab sügavamale sotsiaalsele probleemile. Tegelikult perede sissetulekud peaksid olema piisavad, et gümnaasiumis õppiv noor või ka ülikoolis õppiv noor saaks keskenduda õpingutele ega peaks minema nende kõrvalt tööle. See on, ma arvan, asi, mida me üksmeelselt järgmises Riigikogu koosseisus samuti võiksime püüda lahendada, et sellist olukorda ei oleks.

Siis väga palju küsimusi oli Helle-Moonika Helmel ja need olid kõik väga head küsimused. Kõigepealt see, mis puudutab seda, et see eelnõu leevendab tööjõupuudust, loomulikult läbi selle ka tööpuudust, sellepärast et see annab 18–19‑aastasele täisealisele noorele juurde veel ühe võimaluse, veel ühe karjäärivaliku, mida tal täna ei ole.

Nüüd, mis puudutab seda, kas 18-aastane isik on valmis seda kohustust võtma või vastutust võtma siis tegelikult, kui ta turvaseadust loete – ma ei hakka seda kogu maailma siin lahti selgitama –, aga tegelikult kehtivad turvatöötajatele teatud kvalifikatsiooninõuded, neil peab olema teatud ettevalmistus, seadus määratleb, kui palju tunde see ettevalmistus peab olema. Seda koolitust pakuvad muu hulgas needsamad turvaettevõtted ise, kui nad inimesi tööle võtavad. Ja seadus määratleb väga konkreetsed reeglid, milline peab olema selle inimese ettevalmistus, kes turvatöötajana tegutseb.

Tõepoolest, siin ka kolleegid viitasid vabadussõjale. Tegelikult, kas pole kummaline, et tänasel hetkel me ütleme, et 18-aastane noor sobib küll kaitseväkke, relv käes, aga Rimisse korda valvama ei sobi? Minu meelest on see noorte suhtes suhteliselt ebaõiglane ja solvav. Ja muide, ka nendele turvatöötajatele kehtivad nõuded nende taustale ehk turvaettevõte peab veenduma, et tegu on inimesega, kes seda tööd teha saab.

Siis võib-olla viimase asjana, siin mainiti, et sotsiaaldemokraadid muudkui tahavad alati eapiire langetada. Tegelikult see ka ei vasta tõele. Mäletatavasti selles koosseisus ka üks sotsiaaldemokraatide algatus oli seksuaalse enesemääramise ea tõstmine ja tõesti, selliste kummaliste eelistustega peamiselt meeste teguviisi tõkestamine läbi selle. See seadus sai vastu võetud ja ma arvan, et see teeb meie noorte elu turvalisemaks.

Ja viimane asi, mis ma tooksin välja selle eelnõu puhul, on see, et see on algatatud sel ajal, kui sotsiaaldemokraadid olid veel opositsioonis, kui nad ei olnud veel valitsuses. Aga toona ametis olnud valitsus seda eelnõu toetas. See tõestab seda, et tegelikult ka Eestis, meie äärmiselt võib-olla polariseerunud parlamendis paraku tuleb seda ette, et mõni opositsiooni algatatud eelnõu leiab ka valitsuskoalitsiooni või valitsuse toetust ja loodetavasti saab ka seadusena vastu võetud. Aitäh teile!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Räägitakse saalist.) Jah, palun, õigus on repliigiks, kuna nime mainiti.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mis ma tahan öelda, et lugupeetud Raimond Kaljulaid ei ole siin mingisuguseid asjaolusid toonud välja, mis on ilmnenud puudujäägis ka selles seletuskirjas. Siin on ainult selline: piirang on osutunud põhjendamatuks. Loomulik, et iga inimene tahab teada, mis asi see põhjendamatu on. Mitte ühtegi faktilist asjaolu. Ja teine oluline moment on veel ka see, et täiesti kohatu on tegelikult võrrelda, ütleme, sedasama turvatöötajat, kes on nüüd 18-aastane, võrrelda siin kaitseväeteenistusega. Kaitseväeteenistuses ei minda isiku õiguste kallale, seal tegutsetakse vastavalt ülemuse käsule ja korraldusele ja seda ainult sõjatingimustes, mitte mujal. Siin on aga antud võimalus sekkuda inimese privaatõigusesse, mis on hoopis teine küsimus, absoluutselt erinevad asjad. Ja ilmselgelt on Raimond Kaljulaid tulnud praegu selleks sinna pulti ja nii-öelda saatnud siin kriitikat EKRE osas just seetõttu, et püüab õigustada selle komisjoni töös tehtud praaki. Aitäh!

Aitäh! Kert Kingo, õigus repliigiks, palun!

Ma tänan! Ma korrigeeriksin selle viite ära, et ja, meie toetame väga seda, et noortes töökultuuri kasvatada, aga turvatöötaja töö ei ole see kõige õigem koht. Kui siiamaani väga näpuga aetakse järgi, mida üks noor tohib teha ja mida ei tohi, siis panna noor olukorda, kus tal on reaalne oht konflikti sattuda, kus ta tegelema väga keelatud asjadega noore jaoks, nagu alkoholiga, kõige muuga, siis see ei ole sobiv ja eetiline. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, te olete registreerinud läbirääkimistel sõnavõtuks puldist. Soovite? Palun siis!

Lugupeetud kolleegid! Üldiselt on meie kohustuseks teha alati siin saalis võimalikult head tööd ja välistada praaki, et ei juhtuks sellist asja, et seaduse vastuvõtmisel ühel hetkel meie lugupeetud president leiab, et see on põhiseadusevastane ja saadab selle tagasi. Kahjuks on antud eelnõu täielikult üks Riigikogu töö praagi näide. Nimelt, asi puudutab turvatöötaja vanusepiiri, kus ta siis 19-aastaselt tahetakse tuua 18-aastaseni. Ja kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon siin soovis täpsustavaid küsimusi, siis lugupeetud Urve Tiidus andis korduvalt teada, et neid küsimusi me siin ei arutanud komisjonis. Mul tekibki küsimus, et millega see komisjon siis tegeles seal, kui ta selliseid olulisi küsimusi ei arutanud. Ja minu jaoks on täiesti mõistetamatu ka sotsiaaldemokraatide kriitika meie osas, et me julgeme küsida selliseid küsimusi. Ei, ma arvan, et meil on õigus küsida, sellepärast et siin on debati koht, me peame rääkima probleemid lahti ja saama selgeks, mikspärast need asjad on just nii, nagu nad on kirja pandud. Aga mis on üks väga oluline moment selles asjas, on see, et see seletuskiri selle seaduseelnõu juures on äärmiselt lakooniline ja ei ava ka selle sisu ega mõtet, mikspärast on mõned asjad just niimoodi, nagu nad on siin kirja pandud.

Kõigepealt piirang. Eelnevalt oli, turvatöötaja pidi olema vähemalt 19-aastane, kuid selline piirang on osutunud põhjendamatuks. Vaat siin ongi esimene komistuskivi, et milles see põhjendamatus seisneb. Seda ei avatud seletuskirjas, seda ei avatud ka siinsamas saalis sellisel kujul, et see oleks olnud usutav. Sest küsimus on tegelikult praegu selles, et kui see seadus rakenduks, siis 18-aastane turvatöötaja saab omal äranägemisel sekkuda inimese põhiõigustesse, piirata tema vabadust, liikumist, teda kinni pidada ajutiselt. See on ülimalt oluline õigus, aga kui selle jaoks ei ole olemas vastavat koolitust – koolitus muidugi tehakse –, aga vastavat elukogemust, siis see on lihtsalt ebakorrektne. Mina väidaks hoopis, et turvatöötaja peaks töötama alates 21. eluaastast, nii nagu Riigikogu valimistel, nii nagu kasiinosse sisenemisel, et inimene omaks ka mingit elukogemust. See on minu meelest oluline asjaolu selle juures. Ja nii nagu me nägime või saime alles hiljuti teada, Soomes oli ju, turvatöötajad oma tegutsemisega sisuliselt – noh, hinnanguid ei saa veel praegu anda –, sisuliselt viisid surma ühe naisterahva. Ja nii nagu Mart Helme ütles õigesti, et selline vale käitumine vanema kolleegi poolt võib selle noore inimese elu ära rikkuda. Ja teine põhjus.

Lisaaega palun!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ja teine põhjus, mis on siin seletuskirjas välja toodud, on see, et muudatus suurendab valdkonna ettevõtetel võimalusi värvata töötajaid. Ja nüüd me oleme küsimuse ees, mikspärast on äkki puudus siis sellistest turvatöötajatest, keda on vaja korra tagamiseks. Aga just sellepärast, et need ettevõtjad, kes kasutasid koroonapiirangute aeg turvatöötajad, need turvatöötajad tihtipeale rikkusid inimeste põhiseaduslikke õigusi, selle asemel et täita turvaseadusest tulenevaid kohustusi. Noh, et ma ei jääks paljasõnaliseks, kõige lihtsam näide: turvatöötaja on kohustatud ennast esitlema ja näitama enda töötõendit. Kui palju me nägime videosid selle kohta, et inimene küsib ja turvatööd ütleb, ma ei näita seda, ma pole kohustatud. Ja kõik see viis konfliktini. Mis tähendab tegelikult seda, et see turvatöötaja amet ei ole müüri ladumine, trepikodade koristamine. See on ülimalt tähtis ja elukutse küll, aga alustada oma karjääri turvatöötajana, kus sul puudub elementaarne elukogemus, on igatahes kurjast. Ja kui need turvatöötajad siin koroonapiirangute aeg oleksid käitunud turvaseaduse kohaselt, sest ka nende kohta on päris palju kaebusi tulnud, nende tegevuse osas, siis ei oleks ka puudust nendest töötajatest. Seesama koroonapiirangute aeg näitas tegelikult seda, kus väikesele inimesele anti võim kätte ja ta tundis ennast jumalana ja ta arvas, et ta võib kõike teha teise inimesega. Sellist olukorda ei tohi lubada. Ja ilmselgelt on see vanus, 18 aastat, ebaloogiline ja põhjendamatu ja tegelikult tuleks seda vanust viia 21. eluaastani.

Nii et antud kontekstis on see turvaseaduse muutmise seadus Riigikogu üks viimase aja praakidest, mida sellisel kujul küll ei saaks toetada.

Aitäh! Raimond Kaljulaid, kas sõnavõtt kohapealt?

Täpselt nii, austatud istungi juhataja, kui tohib. (Juhataja: " Ja, palun!") Suur tänu! Ma ei tea, kuidas see juhtus, ja ma tõesti väga vabandan EKRE fraktsiooni ees, aga ma ei ole kuidagi neid kritiseerinud oma sõnavõtus. Vastupidi, ma tunnustasin neid selle põhjalikkuse eest. Aga nad on nüüd mitu korda öelnud, et ma kuidagi olin nende suhtes kriitiline. Tõesti, ilmselt ma siis väljendasin ennast kuidagi ebatäpselt, et selline mulje jäi. Tõesti olid kolleegid, kes olid kriitilised selles osas, et neid küsimusi, mida täna siin esitatakse, ei esitanud EKRE saadikud komisjoni istungite ajal, ja ma mõistan seda kriitikat. Ja samamoodi võib-olla, kui soov oleks hoopis tõsta seda vanust, millal saab töötada turvatöötajana, ma ei tea siis, kas 21-aastani või 64-aastane või kuidas iganes EKRE seda paremaks peab, millal inimene on küps, et töötada valvurina näiteks mõne lao juures, et siis vastavat muudatusettepanekut ju ka EKRE ei teinud. Selles osas võiks olla kriitiline, aga tõesti, mina ei ole kuidagi olnud kriitiline EKRE suhtes. Selle ma soovisin ümber lükata. Aitäh!

Aitäh! Läheme läbirääkimistega edasi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina ei ole turvamees olnud, aga ma olen vabatahtlikult kodanikuna turvamehena aeg-ajalt tegutsenud. Aga mis ma räägin siin? Räägin sellest, et ... Aa, ma vaatan, Mihhail Lotman siin. Tere! Ivi Eenmaad ei ole ja Jürgen Ligi ei ole ja nii edasi. Turvaseadus võeti vastu 2003 oktoober. 20 aastat tagasi. Mihhail oli Riigikogu liige. Mõtlen ...  Teisi, keda ma siin ... Jürgen Ligit ma ei näe ja paljusid, Enn Eesmaad ei näe, kes olid selle turvaseaduse vastuvõtmise juures osalised. 20 aastat on möödas.

Äripäev, 2005, tsiteerin: aasta tagasi kehtima hakanud turvaseadus vajab kiiresti uuendamist, selle põhjuseks on seaduse ettevalmistamise väga nõrk korraldus ja kiirustamine. Mihhail, kuidas siis nii, et 10. koosseis, võtsite vastu sellise, kokku võtsite 640 seaduseelnõu, ja selline praak. Ja nüüd 20 aastat on kõik see kehtinud. Ja nüüd, armsad sotsiaaldemokraadid ja Raimond Kaljulaid tulevad siin ühe väikese sellise nina nokkimise, sellise kiire eelnõuga, ühte momenti vähendada siin, vanust, eks ju. Noh, hea seegi. Aga 20 aasta jooksul ei ole midagi, lillegi liigutatud.

Äripäev 2005, mida ta siis kirjutab. Tuletan meelde, Mihhail. Näiteks võetakse sama ... Näiteks turvatöötaja ei pea läbima põhjalikku koolitust ja võib kutse omandada kuue kuu jooksul. Seda võimalust on varmalt ära kasutatud, et mitte inimesi koolitada, ja lõpetades tööleping poolte kokkuleppel ja samas võetakse sama inimene järgmisel päeval uuesti katseajaga tööl. Ja siin on terve hunnik neid momente, mida Äripäev 2005 kirjutus, eks ju. Aga on mööda läinud varsti 20 aastat ja keegi pole kusagil kiirustanud midagi muuta.

Tõsi, ametnikud hakkasid juba 2016 uue turvategevuse seaduse väljatöötamiskavatsust ja nii edasi. Ja kui Mart Helme oli siseminister ... Tsiteerida 2019, 26. november, mida siseminister Mart Helme ütles: „Mure on selles, et täna pakutavate turvateenuste kvaliteet kõigub ja see mõjutab ka inimeste usaldust nende teenuste kasutamisel. 2015. aastal tehtud uuringu järgi usaldab turvaettevõtteid vaid 65 protsenti Eesti elanikest.“ Ja jutt oli siis 2019, siseminister Mart Helme. Peaks tegelema.

Täna on, mis aasta, 2023 juba ja see turvateenuse, turvategevuse seadus, mida on siin kaua aega ette valmistatud ei ole ikkagi veel jõudnud meie laudadele ja me ei aruta. Me arutame praegu ühte sellist nii-öelda kerget nina nokkimise seadust, sellest suurest logisevast kiirustades ülepeakaela tehtud seadusest. See on reaalsus, see ongi see sõnum, mida ma tahtsin nagu öelda. Sõbrad ja kolleegid! Mingi seadus on 20 aastat kehtinud. Pole seda muudetud, pole tahetud muuta. Ja nüüd siis vahetult enne uue Riigikogu nii-öelda valimise päeva tuleb üks seltskond välja ühe sellise nina nokkimise eelnõuga, mis iseenesest ju on sümpaatne, et need turvavanakesed, kes ... Kohati ma olen mõelnud, et võib-olla kukuvad ise kokku, kusagil aga on vaja selliseid inimesi, võiks olla natuke noorem see seltskond, aga see ei puuduta kogu seda maailma, mille kohta ... Tulen tagasi Äripäeva juurde 2005: seadus, mida lugupeetud Riigikogu 10. koosseis võttis vastu, oli kiirustades ja ülepeakaela ja vahepeal pole leitud vajadust üldse midagi muuta. Nii et hea, et midagigi muutub. Aga millal muutub ja milline on meie töö kvaliteet? Selle üle võiks kõik mõelda, ka Mihhail. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Lotman, õigus vasturepliigiks, kuna nime mainiti. Palun!

Aitäh! Mul ei ole vasturepliik, mul on pooltrepliik. Ma tahan tänada kolleeg Peetrit, et ta korduvalt tõstis nii kõrgelt üles minu panust. Tõesti, teeme head tööd. Üks tehniline norm kestis tervelt 20 aastat, ei vajanud korrektsiooni, ja ma olen selle üle uhke.

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 629 teine lugemine lõpetada, seega on teine lugemine lõpetatud ja tänane esimene päevakorrapunkt on meil menetletud.

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (754 SE) esimene lugemine. Ja ma palun ettekandjaks kaitseminister Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Ilusat alanud aastat teile ja jätkuvat tööindu kuni valimisteni ja kõigile neile, kes siin jätkavad, ka pärast valimisi! 

Meil on soov, et Riigikogu võtaks vastu veel selle koosseisu jooksul kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega seonduvad sätted. Lubage mul anda lühike kiire ülevaade, mis me sooviksime veel enne valimisi seadustada.

Meil on plaan või ettepanek muuta viite seadust. Peamine eesmärk on soodustada kutsealuste ajateenistusse asumist. Kuna suur kutse on tulemas juulis, siis oleks kena, kui need seadusemuudatused tõepoolest saavad vastu võetud veel selle koosseisuga. Teine eesmärk on natukene täpsustada olemasolevate sõjahaudade kaitse korda, kuna tänane kord on juba üsna vana ja aeg on toonud täpsustusi.

Aga veidi täpsemalt nendest peamistest muudatustest. Nagu ma ütlesin, esmalt on ettepanek ajateenistusse asumise soodustamiseks muuta kaitseväeteenistuse seadust viisil, mis võimaldaks ajateenistusse asunutele maksta täiendavat toetust eluasemeintresside ulatuses või lubada maksta toetust ajateenistusse asumise eel iseseisvalt tasemeõpe ja täiendkoolituse raames omandatud kvalifikatsiooni eest. Eluasemeintresside puhul on kujunenud olukord, kus pangad võimaldavad küll maksepuhkust ajateenistuse ajaks, kuid ei vabasta intressi maksmise kohustusest. Seetõttu me leiame, et selles olukorras, kus uuringutest ja küsitlustest nähtub, et rahalised kohustused on üks peamisi põhjuseid, miks ajateenistusest eemale hoitakse, tuleks pakkuda välja meede, kus me intressikulud hüvitame. 

Tegelikult need kulud on suhteliselt väikesed. Meie meie statistika näitab, et vaid circa ühel protsendil ajateenijatest, kes ajateenistusse tulevad, on eluasemelaen ja me räägime 4000–5000‑eurosest kulust igas kuus Kaitseväele. Võib-olla nüüd baasintresside tõusuga see natukene suureneb, aga siiski me räägime üsna väikestest summadest, kui see oleks märgiline ja oluline samm, et ajateenistusse tulemist parandada.

Teine meede, nagu ma ütlesin, on seotud enne ajateenistust omandatud vajaliku kvalifikatsiooniga. No kõige lihtsam näide on siin B-kategooria juhiload. Me näeme seda, et ajateenistusse tulemisel tegelikult me kulutame päris palju Kaitseväe ressurssi selleks, et noortele õpetada autojuhtimine selgeks. Ja see on kulu. Tegelikult selleks, et motiveerida noori juba gümnaasiumi lõpuklassides tegema endale juhiload ja seejärel siis tulla Kaitseväkke, on meil ettepanek, et oleks võimalik seda ka kompenseerida. Sest meil kulub Kaitseväes juhtimisõiguse õpetamiseks circa kuus kuud ja kui me teame, et 8–11 kuud kestab ajateenistus, siis suur osa sellest ajateenistuse ajast me tegelikult kulutame ka juhtimisõiguse õpetamisele.

Kolmas meede puudutab tegevväelaste tavavormi regulatsiooni ja siin on täpsemalt muudatusettepanek see, et me võimaldaks kokku hoida Kaitseväe poole pealt laokulusid ehk kuidas väljastatakse tavavormi. See puudutab neid tegevteenijaid, kes on igapäevaselt teenistuses ja omavad tavavormi. Siis, kui nad seda tahavad uuendada, tekib Kaitseväele õigus seda vormi kulu kompenseerida, ilma et me peaksime laos hoidma kogu aeg, püsivalt tegevteenijatele tavavormi, mis puudutab igapäevast näiteks kontoritööd. Lihtsam on lasta tegevteenijal see endale tellida, kui see vajab uuendamist, ja siis see kompenseerida, mitte see, et me hoiame laos pidevalt kogu nomenklatuuri.

Nüüd, järgmine muudatus puudutab sõjahaudade kaitset ja korrashoidu. Kehtiv sõjahaudade regulatsioon on juba 2007. aastast. Ja meil on ettepanek, et Kaitseministeerium saaks volitada edaspidi sõjahaudade kaitse korrashoiuga seotud toimingute tegemise mõnele asutusele või isikule. Me praegu praktikas näeme, et seda tegelikult teeb Eesti Sõjamuuseum. Kindral Laidoneri muuseumi volitamine kõlaks igal juhul väga mõistlikult ja võib ka näiteks tähendada, et kui Eesti sõjahaud on väljaspool Eestit, siis me seal teises riigis võiksime kedagi volitada selleks, et ta saaks vastavad toimingud ära teha.

Samamoodi sõjahaudadega seonduvalt on meil ettepanek parandada hauatähise mälestiseks olemist. Praegu on see reguleeritud kahes seaduses, nii muinsuskaitseseaduses kui ka sõjahaudade seaduses. Meie ettepanek on see, et me sellise paralleelregulatsiooni lõpetaksime ära ja edaspidi ei pea sõjahaua ja mälestise staatus käima käsikäes ning mälestise kaitse staatust on võimalik lõpetada, kui see ei vasta riikliku kaitse eeldusele. Ehk vähendame bürokraatiat, on selle asja lühikokkuvõte.

Ja viimase väikese täpsustusena või muudatusena on meil soov ka sõjahaudade vastavat komisjoni muuta eksperdipõhiseks. Praegu on ta ametkondadepõhine, kus on seitse liiget, on öeldud, Kultuuriministeerium, Muinsuskaitseamet ja nii edasi, ehk on üles loetletud, kes seal peavad olema. Me näeme, et praktilise töö vaatest on mõistlik anda see võimalus, et tegelikult see on viieliikmeline ekspertkomisjon. Ja ekspertkomisjoni saab kaasata oma ala eksperte. Kui on jätkuvalt vajadus, muinsuskaitsest või Kultuuriministeeriumis sinna kedagi kaasata, siis loomulikult on seda võimalik teha, aga kuna see tegevus on ikkagi väga-väga sisuline ja vajab pigem ekspertide lähenemist kui ametkondlikku lähenemist, siis meie ettepanek on selline väike muudatus teha.

Need on need muudatused, mis me loodame, et Riigikogu heakskiitu leiavad. Ja kui vähegi võimalik, siis võiks seda ka kiiresti menetleda. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! See üks osa selle seaduse muutmisest on väga-väga tervitatav, eriti mis puudutab nende tegevväelaste ja siis ajateenistusse kutsutute kaitset ja nende neid hüvitisi. Aga ma tuleksin § 4 ehk sõjahaudade kaitse seaduse muutmise juurde, et teatavasti meil on rahvusvahelised lepingud Eesti Vabariigil Vene Föderatsiooniga, et sealsed hauad, kus meie kodanikud on kunagi maetud, et just see turvalisuse tagamine, see kõik, et see kõik on reguleeritud nende rahvusvaheliste lepingutega. Kas praeguses olukorras, kui me seda seadust muudame, kas praeguses olukorras on konsulteeritud selles osas, et meie osa Vene Föderatsioonis see kaitse ja turvalisus oleks tagatud? Ja kas neid konsultatsioone on peetud ja kas seda üldse peetakse praeguses olukorras vajalikuks või mis nendest üldse saab?

Aitäh! Selle muudatusega me rahvusvahelisi leppeid ei muuda. Lihtsalt see, mis me teeme, me anname volitusnormi, et meil oleks võimalik vajadusel seda veel paindlikumalt teha. Näiteks kui, vahet pole, kui on ka välisriigis keegi inimene, kes meie sõjahaudade eest seal hoolitseb, siis meil on võimalik volitada teda seda täiesti seaduslikult tegema. See on selle asja mõte, selle muudatuse mõte. Sisulises mõttes, mis puudutab kõike seda kaitset ja senist rahvusvahelist lepet ükskõik millise riigiga, siis neid ei puuduta see muudatus.

Aitäh, auväärt minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liikme Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Kaitseminister andis üsnagi põhjaliku ülevaate sellest eelnõust, aga kordamine on tarkuse ema. Käin kiirelt korraks üle, mis eelnõu sisu on. Eelnõu näeb ette võimaldada riigil maksta hüvitist ajateenijate eluasemelaenu just nimelt intresside kulude katmiseks. Ja kuna eluasemelaenu puhul ajateenija ei saa võtta täielikku maksepuhkust, hüvitatakse ajateenijale ajateenistuse jooksul eluasemelaenu intressid. Samuti hakatakse maksma toetust enne ajateenistusse asumist omandatud B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse eest, kuna see võimaldab lühema aja jooksul anda baasoskuste väljaõpet. Ühekordse toetuse suurus on 1000 eurot. Tegevväelastele lihtsustatakse individuaalvarustuse soetamise kompenseerimist. Ühtlasi täiendatakse tulumaksuseadust sättega, mille kohaselt riidevarustuse soetamiseks kompensatsiooni tulumaksuga ei maksustata. Lisaks ajakohastatakse sõjahaudade kaitset puudutavat regulatsiooni. Muinsuskaitseseaduse muudatusega lisatakse sõjahaudade topeltkaitse lõpetamise säte.

Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu siis pärast juhtivkomisjoniks määramist eelmise aasta 12. detsembri istungil. Eelnõu algatajat esindasid sellel istungil Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, kaitseväeteenistuse osakonna juhataja ülesannetes Tõnis Sõnum ja Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski. Riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Eelmise aasta 12. detsembri istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ning paluda Riigikogu esimehel määrata eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. jaanuar kell 16.00.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Jah, palun, Mati Raidma Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea kaitseminister! Riigikogus on sel nädalal menetluses korraga kaks kaitseväeteenistuse seaduse uuendamise eelnõu. Täna 754 SE esimene lugemine ja homme 623 SE kolmas lugemine ja vastuvõtmine. Erinevate sisseviidavate muudatuste seas on olulise tähelepanu all ka ajateenistusse astujate toetamine. Ajateenistuse korraldamine Kaitseväes kohaneb uute väljakutsetega. Lihtsamaks muutub arstliku kontrolli süsteem, lisanduvad toetused eluasemelaenu maksjatele ning ühekordne hüvitis autojuhilubade omamise eest. Reformierakonna fraktsioon toetab mõlema eelnõuga kaasa tulevaid muutusi.

Riigikaitselistes debattides on viimasel ajal tavaks saanud mõõtu võtta, kes meie iseseisva kaitsevõime ja ühe peamise mehitusvahendi ajateenistuse osas suuremaid numbreid välja käib. Meie reservteenistusele tugineva Kaitseväe üksuste olemus pole aga pelgalt numbrimaagia. Ühiskond on Eestis võtnud enda kanda otsese osalemise sõjalises riigikaitses – seda nii läbi Kaitseliidu kui ka läbi kohustusliku ajateenistuse. Me kõik teame lauset "Iga okas loeb." Ja see ei tähenda ainult ajateenistuse läbinud okaste arvu, vaid ka kvaliteeti. Ja seda läbi kahe võtmesõna: "motivatsioon" ja "oskused". Valminud seadusemuudatused käivad ajaga kaasas ja tugevdavad riigipoolset panust. Ajateenijate seas tehtavast rahulolu-uuringust nähtub, et maksekohustused ja laenud on üks olulisi põhjuseid, miks ajateenistusse tullakse vastumeelselt, sest ajateenistuse tõttu vähenevast sissetulekust ei ole võimalik tasuda eluasemelaenu ja sellega kaasnevaid intresse. Krediidiasutused on küll võimaldanud võtta maksepuhkust, aga intresside maksmise kohustus jääb siiski alles. Menetluses olev eelnõu näeb ette võimaluse riigil hüvitada ajateenistuse jooksul eluasemeintressid. Usun, et see on samm õiges suunas.

Rääkides kvaliteedist, siis üha enam on hinnatud tehnilised teadmised ja tundub, et lihtne, kuid oluline – autojuhiload. Täna, kus kasutusele võetakse üha rohkem erinevat tehnikat, mille kasutamiseks on vaja läbida ajateenistuse jooksul eriväljaõpet ja vajadusel omandada juhtimisõiguse lisakategooriaid, oleks baastaset ehk B‑kategooria juhilube justkui loogiline kõigil omada. Samas näitavad andmed, et viimastel aastatel on ajateenistusse tulnute seas lubade omamine negatiivses trendis ning langenud pea 50%‑le. Muudatuste jõustumise järel hakatakse maksma ühekordset toetust enne ajateenistusse asumist omandatud B‑kategooria juhtimisõiguse eest. Ühekordne toetuse suurus saab olema 1000 eurot. Motiveerib noori enne ajateenistust kursustele minema ja kergendab sellega ajateenistuse koolitusprotsesside niigi suurt ajapinget. Sellele lisanduvad homme lõpphääletusele tuleva eelnõuga kutsealuste arstliku kontrolli süsteemi lihtsustamine ja asendusteenistuse korra korrigeerimine lisades ka reservajateenistuse koos vastavate õppekogunemistega ja võimaluse kriisisituatsioonis vajadusel teenistusse neid kutsuda. Iga okas loeb! Suur tänu!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, läbirääkimised on seega lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 754 esimene lugemine lõpetada ja sellega on ka lugemine lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käeoleva aasta 20. jaanuari kell 16.00.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 724 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnepulti Riigikogu liikme Tõnis Möldri!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni nimel tutvustan teile eelnõu, riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ehk Keskerakonna soov on kehtestada lesepension.

Lesepension ei ole midagi uut ega midagi erakorralist, selles mõttes, et seda teemat on siin saalis ka varasemalt arutatud, kuigi mitte selles parlamendi koosseisus, kui mu mälu mind ei peta. Küll, kui me vaatame meie lähiriike, eelkõige põhjanaabreid, siis tõesti selline pensioniliik nagu lesepension on olemas. Miks Keskerakond seda soovib kehtestada? Üks ja põhiline eesmärk on ikkagi veel kord see, et anda võimalus inimestele, kes on vanaduspensionieas ning kelle abikaasa, kellega isik on olnud abielus – ma rõhutan veel kord: abielus – vähemalt 10 aastat, on vanaduspensioni ajaks surnud. Sellel inimesel, kes jäi elama, teine abikaasa, on võimalik saada lesepensionit, mis määratakse ka temale eluks ajaks, juhul kui see pension on siit ilmast lahkunud abikaasa omast väiksem.

Ehk lühidalt öeldes teile: elavad mees, ja naine õnnelikus abielus, mingil hetkel paratamatult meie kõigi teekond siin maailmas lõpeb, ja kui näiteks kaks pensionäri elavad koos, teatud mõttes, kui need inimesed elavad koos, on nende leibkonna eelarve ja sissetulek stabiilsem, kindlasti suurem, nende toimetulek on parem, aga kui juhtub olukord, kus üks abikaasadest siit ilmast lahkub, siis kindlasti selle pere toimetulek ja hakkamasaamine muutub oluliselt keerulisemaks. Me teame seda, kui keeruline on täna nagunii meie eakatel pensionäridel tulla ots otsaga kokku, tulla toime. Tegelikult see ebakindlus, mis peale hingelise kaotuse ka majanduslikus mõttes tekib, on päris suur väljakutse.

Keskerakonna ettepanek on tõesti see, et juhul, kui näiteks ühe abikaasa pension on suurem kui teise oma ja see suurema pensionisaaja lahkub siit ilmast, siis sellel siia ilma jäänud abikaasal on õigus saada seda suuremat pensionit. Ehk tema väiksem pension asendatakse siit ilmast lahkunud abikaasa suurema pensioniga. Selle mõte on, veel kord, see. Nii nagu ma ütlesin, täna elavad meie eakad suhtelises vaesuses. Kui me vaatame natukene statistikat, siis 2020. aastal elas suhtelises vaesuses meie eakaid, kes on 65 aastat või vanemad, 78%. Aasta hiljem, 2021. aastaks on see tõusnud 81%-le. See tähendab seda, et arvestades eelmist aastat, 2022. aastat, kus meil oli Euroopa kõige suurem inflatsiooni tõus, on see number tõusnud. Meie eakad ei tule enam toime selles kiires inflatsioonitõusus ja üks võimalus pakkuda tõesti neile tuge on see, et kehtestada lesepension.

On ka teine võimalus: tõsta erakorraliselt pensioni. Ma arvan, et ka see, mida ka see suur saal tegi, et alates 1. jaanuarist 2023 on pensioni baasosa tõstetud erakorraliselt 20 eurot, on kindlasti õige samm. See, et keskmine vanaduspension on muudetud maksuvabaks, ma arvan, et ka see on õige samm. Aga kindlasti lesepension kui selline on üks võimalus anda just nimelt üksi elavatele pensionäridele kindlust ja tuge.

Ma arvan, et riigi abi kogu selles inflatsioonikriisis on väga oluline. Me näeme seda, kuidas on elekter kallinenud ja eluasemekulud kallinenud, me näeme seda, kuidas on toiduainete hinnad kallinenud, ja me näeme tegelikult seda, et see mõjutab eelkõige suurperesid ja eakaid. Seda ei ütle mitte ainult majandusteadlased, vaid seda ütlevad ka väga paljud kaubandussektoris tegutsevad ettevõtted, et tarbijate käitumisharjumused, tarbijate käitumismustrid on väga selgelt muutunud ja muutunud selles suunas, et tarbitakse just nimelt soodsamaid kaupu ja teenuseid, mis ei pruugi olla alati tervise mõttes paremad. Ja seda tarbimisharjumust ja -mustrit on muudetud just nimelt seetõttu, et tänastes tingimustes, inflatsiooni kiires tuules ei tule pensionärid enam oma toimetulekuga toime.

Nii et see on kindlasti üks koht ja võimalus tulla siin eakatele appi. Nii nagu ma ütlesin, see idee ei ole uudne. Uudne on võib-olla see, et seda arutatakse siin parlamendi koosseisus esimest korda. Nii nagu ma ütlesin ka eelnevalt, mis on üks oluline, me ei räägi lihtsalt kooselu formaadist, me ei räägi lihtsalt sellest, et kaks eakat on elanud ühe katusel, me räägime ikkagi sellest, et need eakad on olnud abielus ja olnud abielus vähemalt 10 aastat. Ehk me tõstame selle seaduseelnõuga ka kindlasti sellist traditsioonilist peremudelit rohkem au sisse meie ühiskonnas.

See on lühidalt selle eelnõu mõte ja sisu. Ja ma loodan, et suur saal seda eelnõu esimese lugemise lõpetamist ka toetab. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu arvamus, et tegemist on väga vajaliku ja olulise eelnõuga, ja juba mina kuulsin arvamusi erinevatelt inimestelt, eeskätt need on eakad ja eakad naised, et nemad tõepoolest ootavate sellise eelnõu vastuvõtmist, kuna see tõepoolest aitaks nende elujärge natukene parandada. Aga ma küsin: mis on siis peamised kriitilised märkused, mis kõlavad nende erakondade poolt, kes antud eelnõu ei toeta.

Aitäh! Kõigepealt, kui me vaatame seda meie ühiskonnas olevat siis lõhet või meie ühiskonnas olevat probleemi, siis üks, mis on kindel, kui me vaatame keskmist pensioni ja me võrdleme seda nii naiste puhul kui ka meeste puhul, siis me näeme, et meeste keskmine pension on kõrgem kui naiste oma. Samal ajal me teame seda, et meeste elatud eluiga on madalam kui naiste oma ja siin tekivad väga selgelt suured käärid. Nüüd, teie küsimus oli see, et mis on see peamine kriitika sellel eelnõul. Ma arvan, et üks kriitika sellel eelnõul on kahtlemata olnud oponentide poolt see, et nad näevad, et seda on keeruline rakendada. See kindlasti on suunatud väga selgelt ühele grupile, mis on siis eakad ehk pensionärid, ja me oleme pannud siia ka eraldi klausli: eakad ja pensionärid, kes on olnud vähemalt 10 aastat abielus. Ehk nende võib-olla kriitika on olnud see, et kas nii kitsa segmendi võtmine aitab just nimelt meie eakaid tervikuna. 

Mina arvan, et aitab küll, sest siin on üks asi, et me peame kusagilt selle lesepensioniga alustama. Kindlasti on võimalik seda süsteemi muuta efektiivsemaks, paremaks teha ka niimoodi, et see oleks võib-olla rohkematele inimestele kättesaadav. Aga kui me vaatame ja võrdleme ennast natuke Soome mudeliga, siis Soome mudel on natukene teistsugune ehk seal me ei räägi sellest, et inimene hakkab saama konkreetselt seda pensionit, mis on kõrgem, selles mõttes kõrgem, kui oli tema nii-öelda siit ilmast lahkunud abikaasa oma, seal makstakse lihtsalt sellele inimesele täiendavat pensionilisa. Aga ma arvan, et teatud mõttes oleks mõistlik ühiskonna mõttes see siduda ära just nimelt selle konkreetse pensioniga, sest, veel kord, see näitab ju tegelikult seda, et riik tunnustab ja aitab seda inimest, kes on tegelikult panustanud oma tööaastatega riigi hüvanguks ja riigi heaks ja riigi majanduse heaks, ja on valmis talle maksma seda pensionit. Riigi jaoks ka need kulud ei ole suured, sellepärast et, veel kord, me ei räägi ju topeltpensionist ehk 1 + 1 süsteemist, me räägime ühe pensioni asendamises teisega ehk inimene ja eakas hakkab saama suuremat pensionit, mis tähendab omakorda seda, ma loodan, et selle eelnõuga suhtelises vaesuses elavate eakate arv hakkab langema.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan seda teemat, mida te juba puudutasite, et tõepoolest, lähiajalooliselt on meeste palgad olnud suuremad, nende tööelu on olnud pidevam ja pikem, naised on olnud tööturult erinevatel põhjustel eemal, mistõttu nad on pensionile minnes ebavõrdses olukorras nagunii. Ja te puudutasite ka seda teemat, et naised ka statistiliselt elavad kauem, ja see, kui see seadus hakkaks kehtima, siis tõepoolest tasandaks seda soolist ebavõrdsust sissetuleku ja hakkamasaamise osas pensionipõlves üksijäämise korral. Ma küsin, kas on lootust, et need erakonnad, kes sõnades räägivad soolisest võrdsusest, palgalõhest, naise positsioonist ja hakkamasaamisest ühiskonnas, tulevad seda eelnõu toetama, sest tegelikult see ju ka väga selgelt täidab neid eesmärke, millest nemad sõnades kogu aeg räägivad.

Aitäh! Kõigepealt jah, see, mida te kirjeldasite, ma olen teiega väga nõus, see kindlasti aitab seda lõhet või seda ebavõrdsust vähendada. Veel kord, ma arvan, et väga oluline on, et ükskõik, kas see eakas on naine või mees, et riik tuleb talle appi, kui ta tunneb ennast ebakindlalt ja ei suuda majanduslikult iseseisvalt toime tulla. Nüüd see, mis puudutab soolist palgalõhet ja selle eest seismist ja samal ajal ka selle eelnõu toetamist, siis seda on väga raske öelda. Sõnades on väga paljud erakonnad nii seda eelnõu toetanud kui ka rääkinud sellest, et nad võitlevad soolise palgalõhega. Nüüd, kui me vaatame reaalsust, siis eks reaalsust näitab see, kui kaugele see eelnõu oma menetlusetapiga selles parlamendi koosseisus purjetab. See on, ma arvan, esimene lakmuspaber, aga teine lakmuspaber on ju see, et need erakonnad, kes sellest väga jõuliselt räägivad, on olnud ise mitme ministeeriumi eesotsas aastaid ja mitmeid aastaid läbi erinevate ministrite. Samal ajal see probleem, mis ühiskonnas on, ei ole lahenenud, vaid Eesti on pigem selles küsimuses liikunud halvemuse suunas. Ja see on pigem võib-olla koht, kus need erakonnad, kes sellest räägivad, peaksid selles mõttes vaatama tõsiselt peeglisse, et ainult sõnadest ei piisa, on vaja tegusid. Aga ma olen ka nõus, et need reaalsed sammud, mida astutakse või peaks astuma, neid on väga raske ja keeruline ellu rakendada, sest elu ongi oluliselt mitmekihilisem kui lihtsalt laused ja loosungid.

Marko Šorin, palun!

Tänan eesistuja! Hea esineja! Eile oli sotsiaalkomisjoni ja kultuurikomisjoni ühisistung ja seal oli teemaks väljateenitud aastate pension ehk siis pensionäridena käsitleti 40-aastaseid endiseid baleriine, lauljaid, puhkpillimängijaid ja ka meremehed olid kohal. Ma saan aru, et see eelnõu on suhteliselt uus ja võib-olla seda aspekti ei ole siin arvestatud, aga kui üks osapooltest oleks see väljateenitud aastate pensionisaaja – ja lihtsalt lisan siia juurde, et eile Sotsiaalministeeriumi esindajad nimetasid seda pensioni teiste kulul saadavaks pensioniks, mis tegi enamuse saalisolijaid üsna kurvaks –, et kas on seda gruppi siin eelarve eelnõus ka arvestatud.

Aitäh! Kõigepealt, ma pean ütlema, et teil oli kindlasti eile kahtlemata lõbus seltskond koos, kui ma vaatan, et ühel pool baleriinid ja teisel pool meremehed, siis juba tõotab tulla selline huvitav arutelu ja tundub, et teil oli ka huvitav arutelu. Kõigepealt, ma arvan, et pensioni puhul tuleb öelda seda, et ega siis pension on ikkagi ühtpidi inimese enda poolt oma tööaastatega, oma panusega riigile, riigi hüvanguks välja teenitud ja see ei ole kindlasti kellegi teise arvelt. Teine asi on kindlasti see, et riik on ka võtnud endale kohustuse aidata inimesi, aidata eakaid inimesi just nimelt seetõttu, et tunnustada ja väärtustada neid selle eest, mida nad on ühiskonna heaks teinud eelneval perioodil, on nad siis nii-öelda tööaastate mõttes panustamist või tunnustamist väärt või mingite muude tegudega. Nii et ma siin küll kuidagi ei ühtegi ametit ega ka ühtegi valdkonda selles mõttes eraldi esile ei tooks, et minu meelest kõik ametid ja kõik ühiskonna liikmed on selles mõttes võrdsed. Jah, panused on erinevad, aga ma arvan, et ka see erinevus teatud mõttes rikastab, sest ühiskond peabki olema nii-öelda hästi mitmekihiline ja mitmetahuline. Ja seetõttu ma ei ole nagu küll selle väitega nõus, et keegi elab kellegi arvelt või kuidagi kellelegi makstakse pensioni kellegi teise arvelt. Ei. Veel kord, meie tänane pensionisüsteem arvestab väga palju seda, mis on inimese enda panus. Aga samal ajal ma väidan, et ka see baasosa, mille pealt pensionid makstakse, peab olema riigi poolt piisavalt väärikas, et just nimelt aidata meie eakatel tulla iseseisvalt toime niimoodi, et nende sotsiaalne ja majanduslik turvalisus oleks tagatud.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selge see, et see lesepension oleks üks ääretult vajalik asi, kui see siin saalis tõepoolest veel jõutaks vastu võtta. Loodame seda. Aga noh, sa muidugi võid hinnata, millal see juhtub. Aga ma tahaks rääkida paar sõna ikkagi sellest reaalpensionist. Me teame, et räägitakse, et oi kui erakorraliselt see aasta pension tõuseb: erakorraline tõus ja indekseerimine ja tulumaksuvaba miinimumi tõus ja nii edasi. Aga kui me nüüd ikkagi vaatame seda elukalliduse tõusu ja seda hinnatõuse ja arvestame ka pensionäride erinevat ostukorvi, seal on ka ravimid sees, mis on ülikallid, ja nii edasi – mis sa umbes ise hindad, kui palju siiski tõuseb sel aastal reaalpension tegelikult? On see üldse oluline tõus?

Aitäh! Alustuseks, mis puudutab selle eelnõu menetlemist ja edasist kulgu. Ma veel kord ütlen, et mul on positiivne meelestatus tänase päeva suhtes, et see eelnõu läbib esimese lugemise. Mis saab sellest eelnõust edasi? Siin on palju kindlasti roll eelkõige koalitsioonierakondadel ja kogu sotsiaalkomisjonil. Ma siiski jätkuvalt loodan, et ka veel selles parlamendikoosseisus me jõuame teisele lugemisele. Kindlasti on oluline otsa vaadata nendele muudatusettepanekutele, mis laekuvad esimese ja teise lugemise vahel. Veel kord, kui erakonnad, fraktsioonid näevad siin võimalust seda eelnõu muuta paremaks, siis alati need ettepanekud on oodatud. Nii et veel kord, Keskerakond on valmis tegema siin laiapindselt koostööd.

See, mis puudutab reaalpensione ja tegelikult meie eakate ostujõudu või selles mõttes toimetulekut ja hakkama saamist, siis muidugi see on langenud. See, et see pension erakorraliselt tõusis 20 eurot, see kuskilt otsast ei kata ära seda inflatsioonitõusu, elukalliduse tõusu, mis meil viimasel aastal on olnud. Küsimus, et mis peaks olema see number, et ta kataks ära vähemalt selle või et ta vähemalt säilitaks meie eakatel selle ostujõu, mis neil oli näiteks aasta tagasi või paar aastat tagasi, siis jah, seda pensioni baasosa oleks võinud ja pidanud tõstma kuskil kaks korda rohkem, kui täna tehti. Jah, me teame ju, et tegelikult siia juurde tuleb indekseerimine, mis arvestab ka tegelikult osaliselt selle elukalliduse tõusuga, ja me tegelikult teame, et suure tõenäosusega 1. aprillist on keskmine vanaduspension kuskil 704 eurot, mis on kahtlemata üks viimaste aastate kõrgemaid tõuse, kui me liidame siia kokku erakorralise pensionitõusu ehk 20 eurot pluss indekseerimine. Aga veel kord, me peame arvestama sellega, et inflatsioon on teinud oma töö, ja ma arvan, et nende erakorraliste pensionitõusudega tuleb lähiaastail edasi liikuda.

Me teame seda, et Keskerakond ja Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tõesti liikuda edasi selliste konkreetsete sammudega, et igal aastal tõstetakse pensioni baasosa 50 eurot pluss indekseerimine, nii et me jõuaksime lähiaastatel 1000 euroni keskmise vanaduspensioni kohta. Kas see ka reaalne samm on, kas ka teised fraktsioonid tulevad selles osas appi? Raske öelda. Kindlasti enne valimisi on loosungid ja lubadused hästi kõrged, aga ma siinkohal kõigile, eelkõige valijatele, panen südamele, et vaadata kõikide erakondade tegevusmustreid selles osas, kes on lubanud eakatele midagi ja kes on õhtu lõpuks ka midagi teinud.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Statistika näitab, et kaks kolmandikku pensionäridest elavad suhtelises vaesuses ja see nagu ühele korralikule riigile küll au ei tee ja ei tee ka parlamendi liikmetele, sest see on kontingent, kelle eest me peaksime eriti hoolitsema, sest me oleme neile väga palju tänu võlgu. Ja see olukord, kus pensionär jääb üksikuks, siis koormus eluasemele ja kõigele kasvab oluliselt, nii ma arvan, et lesepension oleks üks võimalus, kuidas pensionäride olukorda parandada. Aga fakt on see, et ilma selleta, kui me erakorraliselt pensione ei tõsta, siis me ei saagi seda pensionäride olukorda palju paremaks viia, sest reaalpension on oluliselt langenud. Ja seda tuleb meil tunnistada, et kui meil on Euroopa Liidu kõrgeim inflatsioon, aasta keskmine kusagil 20%, siis pension ei tõuse ju selles suurusjärgus, nii et pensionärid jäävad kõik vaesemaks. Ja siin tuleb midagi erakorralist ette võtta ja ma arvan, et see on üks võimalus seda olukorda parandada ja ma loodan, et seda eelnõu siin saalis toetatakse – mitte ainult esimesel lugemisel, vaid ka kolmandal lugemisel.

Aitäh! Ma ka tahaks uskuda ja loota, et see eelnõu menetlemine on kiire, tempokas. Nii nagu ma ütlesin, et selle eelnõu rakendamine kindlasti ei ole lihtne. Tuleb arvestada seda, et Eestis ei ole olemas sellist pensioniliiki nagu lesepension. Ta kindlasti mingil määral haakub algse ideega, mis puudutab üksi elava pensionäri toetust, aga üks on toetus ja teine on konkreetne pensioniliik, nii et ma veel kord arvan, et see on selles mõttes mitmetahulisem. Nii nagu ma ütlesin, minul on täna olemas optimism selles suunas, et see esimene lugemine lõpetatakse. Kuidas parlamendi menetlus see eelnõu edasi läheb, ma arvan, et see saab olema kindlasti lakmuspaber enne valimisi kõigile erakondadele, kõigile fraktsioonidele, kes lubavad eakaid aidata, aga kui nad täna reaalseid samme ei astu, siis kindlasti see näitab ka midagi nende inimeste ja erakondade kohta. Ja tegelikult, peale selle eelnõu menetlemist tuleb siia saali veel tänase päevakorra jooksul mõningad olulised eelnõud ja jällegi, algatamise tuhinas ollakse väga üksmeelel, siis kui läheb reaalseks seaduse tegemiseks ja vastuvõtmiseks, siis tavaliselt see üksmeel kaob. Nii et ega ma ka ei ole selles mõttes sinisilmne, et selle eelnõu menetlemine saab olema lihtne, aga nii nagu ma ütlesin, Keskerakond on valmis kuulama kriitikat, kuulama ära nende inimeste arvamusi, kes näevad siin mingeid kitsaskohti, ja tegema seda esimese ja teise lugemise vahel paremaks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Selge see, et naised elavad kauem. Ja muuseas, abielus olles tunnevad tugevamat stressi kui siis, kui abikaasa on lahkunud. Üks Padova ülikooli uuring näitab seda. Aga kui nüüd arvestada ... Kas olete arvestanud, et kuna vahe mehe ja naise elueas on kusagil kümmekond aastat, kui palju siis riik tänu sellele, et mehed 10 aastat varem maha surevad, tegelikult hoiab raha kokku, et ei pea seda pensionina välja maksma? On mingisugune arvestus?

Aitäh! Sellist arvestust ei ole olemas. Küll aga on võimalus ju tõesti, kuidas ma ütlen, riik teatud koefitsiendiga, teatud arvutusmeetodi arvutab välja, mis on see eeldatav pensionikulu igaks järgnevaks aastaks. See arvestab sisse ju ka selle hulga, et tõesti teatud hulk pensionäre tuleb iga aasta juurde, aga teatud hulk pensionäre ka iga aasta siit ilmast lõplikult lahkub. Nii et seda on võimalik välja arvutada, aga seda reaalset täpset summat kindlasti on selles mõttes keeruline välja arvutada, et lõpuks iga pension on väga erinev ja iga inimese panus tööeas oma pensioniks on ka väga erinev. Siin tuleb vaadata tervikpilti. Kindlasti on võimalik seda erinevate meetoditega välja arvutada, aga täna ma ei tea, et Eestis seda oleks tehtud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Tõnis! Ma paluks ... See on kõik õiges suunas liikumine praegu, sest me näeme, et meil tegelikult on kaks ülihaavatavat elanikerühma, üks on vanemad inimesed ja teine on paljulapselised. Nüüd, ma tahaksin, et sa kinnitad praegu puldist kõigile, kes meid kuulavad ja vaatavad, et kui pärast valimisi EKRE ja Keskerakond moodustavad uue valitsuse, siis me lõpuks ometi lahendame selle küsimuse pensionide tõstmisega, et pensionärid ei pea enam elu lõpuni tööl käima, sest pensionist ei ole võimalik elada.

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin ka eelnevas oma vastuses, et väga paljud erakonnad lubavad enne valimisi eakatele väga palju asju ja mitte ainult asju, vaid ka konkreetselt raha, rahasummasid, toetusi, pensionitõusmise, aga kui me vaatame seda, kui paljud valitsused reaalselt on tõstnud pensioni baasosa, siis neid valitsusi ei ole väga palju. See lubaduste arv ja reaalsed sammud on käinud väga erinevat rada pidi. See küsimus oli sellise konkreetse palvega. Noh, ma lihtsalt ütlen, et eks ajalooliselt on see ka mingisugune kinnitus sellele, et Keskerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koos mõtlevad Eesti eakate eest seismise ja tuleviku nimel, aga ma ei ütle, et mitte ainult need kaks erakonda, siin on ka teised erakonnad olnud selle juures abiks. Ja ma tõesti loodan, et erakonnad tulevad siin nagu ühiselt appi. Minu meelest, kui me suutsime ära teha lastetoetuse, peretoetuste süsteemi reformimise, siis miks me ei võiks teha samasuguses innus, samasuguses tuules ära ühe reaalse ja järjepideva pensionide tõusu. Veel kord, ma arvan, et selles mõttes ma olen vägagi nõus selle väitega, et meil on kaks ühiskonnagruppi, kes on täna väga haavatavad ja keda Eesti ühiskond peaks aitama: need on suurpered ja eakad. Ma arvan, suurperede osas me tegime väga suure sammu. Jah, ühiskond on väga kriitiline isegi selles suhtes olnud, aga ma jätkuvalt arvan, et parlament tegi väga õige sammu. Väga õige sammu. Aga see, mis puudutab eakaid, siis siin meil on minu meelest veel minna olulised ja olulised sammud. Ja ma arvan küll, et kui peaks juhtuma selline positiivne nähe, et näiteks EKRE ja Keskerakond istuvad valitsusläbirääkimiste laua taha ja teemaks tuleb pensionide tõstmine erakorraliselt, siis selles küsimuses kindlasti seda suurt ühisosa annab leida.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt muidugi tuletan meelde, et Isamaa on see erakond olnud, kes selle koosseisu ajal kahel korral on olnud valitsuses, kui on pensioni baashinda tõstetud kokku 36 eurot, pluss siis veel laste kasvatamise eest pool aasta koefitsienti. Aga mul on küsimus, et kuidas ... Mulle meeldib see eelnõu, tahan kohe siin rõhutada, aga ma tahan teada saada, kas 100% on see lesepension abikaasa omast, ja teine pool küsimusest on, et kui keegi peaks surema kahjuks või pilve peal minema enne pensioniiga, kas tema pensioni välja arvutus on äkki suurem kui abikaasal, kas siis ka seda pensionit saaks lesepensionina kasutada?

Vastuseks teie viimasele kahele küsimusele: jah ja jah. Aga ma vastan natukene pikemalt. Kõigepealt, ja, ma tunnustan ka Isamaa erakonda sellest, et tõesti selles parlamendi koosseisus on olnud neid erakondasid, kelle valitsuskoalitsiooni ajal on otsustatud erakorralisi pensionitõuse ja Isamaa on üks neist. Nii et veel kord, selles mõttes kindlasti tunnustus ja kiitus ka teile selle eest. Nüüd, mis puudutab seda, et tõesti, kas see on 100%. Jah, see mõte on 100%, et see nii-öelda kõrgem pension asendataks madalama pensioniga ehk, veel kord, inimene saab 100% seda kõrgemat pensioni, mitte ei maksta talle mingit protsenti sellest või mingit osa sellest. Veel kord, üks pension asendatakse teisega, mis tähendab seda, et noh, tulles korra siit võib-olla kolleeg Ernitsa küsimuse juurde tagasi, siis ega ka riigi jaoks kulusumma ei lähe kuigivõrd palju suuremaks. Teine pool on see, mis puudutab seda, et kui keegi peaks siit ilmast lahkuma enne pensioniikka jõudmist, siis seda on ka võimalik tegelikult riiklikult välja arvutada, mis see pension on. Inimene on riigile panustanud, tööd teinud, meie ühiskonna ja majanduse hüvanguks näinud vaeva ja ma arvan, et riigi poolt on väga mõistlik anda siis vähemalt tema abikaasale see võimalus saada suuremat pensioni. Ehk siis piltlikult öeldes, kui inimesed on olnud vähemalt 10 aastat abielus ja üks abikaasadest on ühiskonna heaks teinud väga palju tööd ja näinud vaeva, siis ma arvan, et riigi poolt on väga mõistlik panustada ja anda tagasi siis nii-öelda tema abikaasale nende teenitud aastate eest seda pensioni. Nii et veel kord, ma arvan, et see lesepension on samm õiges suunas. Kas seda eelnõu saab teha paremaks? Kindlasti saab teha paremaks ja ma arvan, et ka teil isiklikult on selles osas häid mõtteid.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Iseenesest eelnõul, mida te olete praegu välja toonud siia, on täitsa jumet, see on täiesti olemas. Ma olen kuulnud siin palju neid küsimusi, et ... Härra Šorinile ma tahan vastata, et üks oli eripension, mida me eile arutasime, ja teine on ikkagi vanaduspension, mida me praegu arutame. Kaks eri teemat. Aga kuna sõnavõtja või ettekandja on siin kõiki erakondi kiitnud ja ainukene, kes on kiitmata jäänud, on Reformierakond, siis ma tuletan valijatele meelde, et maksuküüru likvideerimine pensionidelt toimus Reformierakonna eestvõttel. Nii et see pension tõusis tänu sellele, et keskmine pension on maksuvaba.

Aitäh! No ma pean tunnistama, et ma kiitsin Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, Isamaad ja Keskerakonda. Jätsin ühe erakonna kiitmata, aga noh, jumal nendega. Võin ka kiita Reformierakonda. Ja tõesti, võin kiita selle eest, et kui Keskerakond ja Reformierakond olid koos valitsuskoalitsioonis, siis me tegime ära minu meelest kaks väga mõistliku sammu. Jah, ma tunnistan, et Keskerakond oleks võinud olla jõulisem selles, mis puudutab erakorralist pensionitõusu, mis hakkas kehtima käesoleva aasta 1. jaanuarist, mis on ainult 20 eurot, see oleks võinud olla suurem. Aga ma arvan, et null ja 20, kui neid omavahel võrrelda, siis see 20 on ka väga hea samm. Aga kindlasti oleks võinud teha selles mõttes pikema sammu või pikema vaate, sest see inflatsioon on söönud tegelikult selle 20 eurot ära ja see on põhiprobleem.

Mis puudutab maksuvabastust ja keskmist pensioni, siis ma arvan, et see ebavõrdsus, mis arvestades meie maksusüsteemi oli sinna sisse kirjutatud, oli vaja eakatele ära klaarida. Ja ma ei pea seda mõistlikuks, et eakad, kes on panustanud just nimelt oma tööga, oma elatud aastatega meie ühiskonna heaks, peavad veel oma keskmisest pensionist hakkama maksma riigile makse. Nii et siinkohal, jah, kiidan seda valitsuskoalitsiooni, kes need kaks otsust ära tegid.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Milline üksmeel siin saalis valitseb! Ma loodan, et neid valimisi toimuks sagedamini kui nelja aasta jooksul ja kõigil on pensionärid südamel. Kui ma tulen tagasi neli aastat, siis olid ka lubadused pensionäride suhtes, ja ma mäletan, et Keskerakond lubas keskmise pensioni 700 eurot. Nüüd selgus, et keskmine pension on 703 eurot. Ilmselt kolme euroga me kusagil oleme eksinud. Aga ma ütlen, et selles suhtes ma väga õnnelik ei ole, et see lubadus sai täidetud, sest selle nullib ära kõik kõrge inflatsioon. Ma küsin, et kas ei peaks seda arutama, et tulevikus pensioni indekseerimise ja tõusu puhul peaks arvestama inflatsiooniga. Me võime küll suuri arve näidata, aga tegelikult ostujõus see ei kajastatu. Kas inflatsiooni komponent ei peaks olema üks osa pensioni arvestamisel?

Mis puudutab pensionide indekseerimist, siis kindlasti ma ei ole siin hetkel see kõige parem spetsialist kogu seda teemat lahkama. Ma tean, et indekseerimine osaliselt arvestab elukalliduse tõusuga. Ta arvestab osaliselt just nimelt selle tarbijahinnaindeksiga vist isegi, aga üks, mis on kindel ... Muidugi ta võiks rohkem vaadata seda, mis on reaalne ostujõud, ja käia sellega kaasas, et vaadata üle just nimelt seda, et isegi vahet ei ole, kui palju me seda pensioni tõstame, et inimeste ostujõud säiliks. Ja kui me juba pensione tõstame, siis tegelikult ka ostujõud võiks tõusta, ehk reaalne sissetulek inimestel võiks läbi selle kasvada ja toimetulek kasvada. See on kindlasti oluline.

Jah, ma olen nõus, et võib-olla kogu seda indekseerimise süsteemi saaks ümber vaadata, et ta rohkem arvestaks selle hetkel kehtiva majandusliku olukorraga. Aga ma jätkuvalt ütlen, et minu meelest me oleme ka teinud siin selles mõttes positiivseid nihkeid, et kui me näeme seda, et pensionid on üks väheseid asju, mis on üldse seotud mingisuguse indekseerimisega või ülevaatamisega iga-aastaselt – ma mõtlen konkreetne toetuse liik või konkreetne makse, mida riik teeb –, siis nüüd me liikusime lasterikaste perede toetuse puhul indekseerimise teed. Minu soovitus või selline mõte kõikidele siin järgmistel valimistel osalevatele erakondadele on see, et me peaksime üldiselt vaatama üle oma kõik toetused selles võtmes, et mitte jälle iga 4-5 aasta tagant tulema siia suurde saali ütlema, et oi, see toetus on ajale jalgu jäänud. Ei, vastupidi, võib-olla me peaks kõik toetused panema mingis mõttes millegagi nii-öelda kokkuseotuna ära jooksma, et just nimelt nad arvestaksid seda reaalset inflatsiooni, reaalseid majandusnäitajaid. Sest tegelikult, olgem ausad, iga kord, kui me siia saali tuleme mingisuguse konkreetse toetuse tõusuga, siis see on alati selline teatud mõttes ka võib-olla poliitilise punkti võtmine. Igaüks, kes tahab poliitilist punkti võtta, siis sealt tõmmatakse seda tekki enda erakonna või enda aupaiste peale. Ma veel kord ütlen, et see ei peaks olema see roll. Kui me suutsime laste puhul olla siin suures saalis suhteliselt üksmeelsed – jah, oli kaklemist, oli eriarvamusi, oli nägemusi ka erinevaid, oli isegi koalitsiooni vahetus nende laste pärast, aga lõpuks sai see tehtud –, ma arvan, et ka eakate puhul võiks olla samamoodi. Õhtu lõpuks ma ei tea ühtegi erakonda, kes ei väärtustaks Eesti ühiskonnas eakaid. Küsimus on lihtsalt selles, kas ollakse valmis tegema reaalseid samme selle nimel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Rõõm on kuulda, et meil on ootamatult siin selline üksmeel, nagu kalmistul valitseb. Aga kui minna reaalseks, siis mehed teenivad kõrgemat pensioni, nad on muidugi ennast ka rohkem põletanud selle tule puhul, ja kui nad nüüd surevad, siis jääb nende väiksemat pensioni teeniv abikaasa, üldse üksikult elav vanem inimene jääb väga raskesse olukorda. Aga samas, riik kalasilmadega võtab selle mehele maksmata jäänud pensioni tänu sellele, et ta kümmekond aastat varem ära sureb, lihtsalt endale. Aga kas ei peaks olema normaalne, et riik sellisel juhul selle asemel, et hakata vaatama, kuidas neid üksi elavaid vanainimesi toetada, teeks ise, valitsuse poolt tuleks sellise initsiatiiviga, et see, mis jäi kõrgemat pensioni saaval mehel saamata tänu sellele, et ta kümmekond aastat varem sureb oma abikaasast, et see, vähemalt mingisugune osa neist antakse sellele üksi jäävale abikaasale, sellele lesele praegusel hetkel? Peaks olema ju ülimalt normaalne. Praegu ta läheb ju riigi kaukasse lihtsalt. Ja me peame hakkama siin mingisuguse lesepensioni eelnõuga välja tulema.

Aitäh! Kõigepealt, mis ma tahan öelda, et ega see riik ei ole mingisugune huvitav moodustis, mis lihtsalt võtab raha ära ja kaob selle rahaga kuhugi. Eks see riik õhtu lõpuks oleme meie kõik – mitte ainult siin saalis, vaid kõik Eestimaa inimesed. Küsimus on tõesti, et kui see nii-öelda ühest kohast või ühest toetusest jääb mingit raha üle või üldse riigil on võimalus panustada kuhugi sektorisse rohkem, siis see on poliitiliste valikute küsimus, et kuhu tahetakse raha panna, mis on need nägemused või soovid ühiskonnas, kuhu tuleks rohkem finantsi või raha suunata, ja siin, mulle tundub, on nägemused väga erinevad. Väga erinevad. Sõnades öeldakse küll, et eakad on prioriteet. Reaalses elus, ma ütleksin veel kord, et neid valitsusi on kordades vähem kui neid, kes on lubanud pensione tõsta erakorraliselt. Nii et selles mõttes ma olen nõus, muidugi võiks tulla valitsus ise selle eelnõuga välja, aga ma jätkuvalt arvan, et see ei ole kuidagi kriitika tänase valitsuse aadressil. Vastupidi, kui tänane valitsus ise ei tulnud selle eelnõuga, tuleb parlament selle eelnõuga, siis pigem ma näeksin positiivset koostööd siin tänase valitsuse, ministeeriumi ja parlamendi vahel, et sellest eelnõust saaks ikkagi selles mõttes mahlakas seaduseelnõu, mis saaks ka päriselt ellu rakendatud. Nii et ma pigem oleks positiivne. Aga veel kord ma ütlen, suuri sõnu on tehtud varemgi, vaatame, kuidas läheb esimene lugemine ja kuidas me siit edasi saame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Konservatiivne Rahvaerakond kindlasti väga toetab seda eelnõu, aga mul on üks selline väike detailiküsimus. Me rääkisime siin, et vanaduspensionid on indekseeritud, kas lesepension arvestab ka lahkunud abikaasa pensioniosa nii-öelda indekseeritud tõusuna, kuigi pensionisaaja on siit ilmast lahkunud, või jääb see nagu summana selliseks, nagu ta oli surma hetkel.

Aitäh! See loogika selles seaduseelnõus on selline, et kui täna saadav pension asendatakse nii-öelda selle lesepensioniga, siis see lesepension ongi selle inimese päris pension ehk see hakkab iga aasta 1. aprillist läbi indekseerimise muutuma. Samamoodi muutub ka selle pensioni baasosa, kui riik otsustab erakorraliselt seda baasosa tõsta. Ehk see muutus käib kogu aeg ajaga kaasas. Nüüd küsimus või selle eelnõu mõte on ju veel kord see, et need tööaastad, mida võib-olla riik oma pensioni arvutuses väärtustab rohkem, et need ei läheks kaotsi, vaid need läheksid, veel kord, sellele abikaasale. Sest olgem ausad, ega siis see inimene, kes teeb tööd, tema kõige suurem tagala on nii-öelda perekond ja ma arvan, et just nimelt see abikaasa võiks saada sellest nii-öelda osa. Sest olgem ausad, ega siis need inimesed, kes panustavad täna ühiskonna jaoks ja teevad ühiskonna nimel tööd, et meie majandus õitseks, meie Eestil läheks paremini, siis ma arvan, et seda ühiskonna mudelit, mis on ka abielu, tulebki niimoodi ka väärtustada. See on kindlasti minu meelest õige samm õiges suunas. Ja veel kord, see ei ole pension, mis oleks kivisse raiutud, vaid see on pension, mis käib ikkagi ajaga kaasas.

Lugupeetud ettekandja, suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Ma palun nüüd ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti.

Austatud head ametikaaslased! Mul on suur rõõm ja võimalus ette kanda arutelu, mis toimus sotsiaalkomisjoni istungil 12. detsembril. Lisaks eelnõu algatajate ettekandjale Tõnis Möldrile osalesid istungil Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika ja piiriülese sotsiaalkindlustuse osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa. Arutati väga põhjalikult Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu ehk algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 724, et seda valmistada ette tänaseks esimeseks lugemiseks.

Niisama põhjaliku ülevaate kui täna siin saalis andis Tõnis Mölder meile ka komisjonis. Ta selgitas eelnõu eesmärke ja avaldas mõtteid, miks see eelnõu on koostatud. Rääkis ka veidi ette seda ajalugu, et see teema ei ole mitte esmakordselt arutelul. Tõsi, selle koosseisu korral on see esmakordselt.

Kalle Grünthal tunnustas ideed ja ka seda, et see on piiritletud abielunõudega. Aga kümneaastane nõue tekitas küsimusi temas põhiseadus§ 9 kontekstis. Tõnis Mölder selgitas, et siin ei ole tegemist põhiseaduse riivega ja see on üks toetuste vorm inimestele, kellel on võimalik abiellu astuda. Ajalise piiri määratlemiseks võeti aluseks Statistikaameti andmed. Kui parlamendi üle-eelmine koosseis menetles sarnast seadust, siis oli selleks kestuse nõudeks 16 aastat. Aga vaadates ka ühiskonna muutumist, oleks täna seda piiri mõistlik alla tuua.

Arutelu toimus veel ka sellel teemal, kuidas seda tegelikult hakatakse rakendama. Tegemist ei ole ju tagasiulatuvalt. Ehk siis tänased kõik pensionärid, kes ka seda arutelu jälgivad ja kuulavad, need tänased lesed, kes saavad väikest pensioni, mingit vahet ei saa. See eelnõu puudutab ikka ja jõustub sellel hetkel, kui see seadusena vastu võetakse, sellel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Ja kindlasti ta seda tänast vaesusriski, mis on nendel inimestel, kes on juba pensionieas ja kahjuks lesed, ei muuda. Küll aga hakkab ta nendele, kellel on täna koos elades võimalus seaduseks saamisel ka seda võimalust kasutada, kui see kurb hetk neil ellu tuleb, sest see on tõsi, et varem või hiljem üks või teine lahkub nii.

Seisukoha kommenteerimiseks andis ka Sotsiaalministeeriumi esindaja Merle Sumil-Laanemaa. Ta sõnas, et tegemist on kompleksse ja kompaktse eelnõuga, mis soovib tekitada lesepensioni mõiste. Ta tõi välja ka selles mõttes ühe probleemkoha, mida muidugi, nii nagu ka ettekandja siin ütles, on võimalik parandada kahe lugemise vahel. Kui lugeda täpselt, siis õigus lesepensionile tekib isikul, kelle abikaasa on vanaduspensioni saabumise ajaks surnud. Sellest sõnastusest saame järeldada, et pensioneerumise hetkel peab inimene olema lesk ja valima, kas enda pensioni või abikaasa pensioni. Ma eeldan, et see ei olnud kindlasti eelnõu algatajate mõte. Merle Sumil-Laanemaa jätkas, et meeste oodatav eluiga on 72 aastat, naistel 81. Pensioneerutakse 65. eluaasta lävendil, hetkel küll 64 ja, kui ma nüüd peast ütlen, siis kas kuus kuud või üheksa on, aga põhimõtteliselt õige varsti on see 65 aastat. Ja risk ei ole jõudnud realiseeruda ehk leseks ei ole jõutud jääda. Eelnõu seega ei lahenda ära seda suurt muret, et üksinda elamine on väga raske, aga leseks jäämine ei ole veel aset leidnud. Eelnõuga on kindlasti mõeldud seda, et ka pensioniea jooksul saab ümber valida. Aga täna sellisel kujul seda eelnõust välja lugeda ei saa,ei  ole ka võimalik. Ja teine mure oli see, et meeste ja naiste palgalõhe ei ole veel pensionitesse jõudnud. Meeste ja naiste palgad (?) on suhteliselt sarnased. Seda on öelnud Sotsiaalministeeriumi esindaja. Eestis selles mõttes palgalõhe pensionides meil kindlasti hakkab kajastuma, aga hetkel seda veel ei ole.

Kalle Grünthal palus selgitada ka ministeeriumi esindajale, milline oleks parem lahendus, kui eelnõu sellisel kujul ei teeni eesmärki. Merle Sumil-Laanemaa kinnitas, et selleks on kindlasti samale sihtgrupile mõeldud üksi elava pensionäri toetus. Täna makstakse see toetus laiemale ringile. Tegelikult on täna olemas ka toitjakaotuspensioni sees toitjakaotuspension lesele, mille puhul kehtib ühe aasta abielu nõue. Ja tänane õigusruum annab lesele õiguse toitjakaotuspensionile poole abikaasa pensioni suuruses. Seega on olemas vahendid ja me loodame, et kui saaks arendada üksi elava pensionäri toetust konkreetsemaks ja paremaks, siis selles peituks lahendus.

Kert Kingo soovis teada, kas väljaspoole eelnõu kohandamine ministeeriumi poolt sobiks, kuna väideti, et sellist eelnõu sarnasel kujul pole mõistlik. Merle Sumil-Laanemaa vastas, et praegu on käsil toitjakaotuspensionide ja üksi elava pensionäri tervikpildi analüüs. Tänane toitjakaotuspension leskedele ei toimi väga hästi, samuti on näha, et üksi elava pensionäri toetus ei kata ära kogu muret. Hetkel tegeleb Sotsiaalministeerium selle probleemi analüüsiga.

Tõnis Mölder nentis, et ministeeriumi tehtud õiguslik analüüs ütleb, et eelnõu ei ole õiguslikult kõige selgemini loetav, aga sisu ja probleem, millele ta ka ettekandes täna siin [tähelepanu] juhtis, on kindlasti olemas. Ta tõi ka põhjuseid, et näiteks üksi elava pensionäri puhul räägime inimestest, kes võivad olla abielus, aga rahvastikuregistri andmetel elab üks ühes eluruumis, teine teises. Ja täpselt samuti tõi ta välja selle, et kas Sotsiaalministeerium peab eelnõu puhul lesepensioni sidumist abieluga pigem õigeks lähenemiseks või soovitatakse mingisugust teist kooselu vormi. Ministeeriumi esindaja Merle Sumil-Laanemaa vastas, et tänases seaduses on olemas abielunõue. Kas abielu eeldamine on kõige konkreetsem lähenemine, et sotsiaalmaksu maksmine on kõigil võrdne ja sõltumata sellest, kas inimene on abielus või ei, aga kuna algatajad on nii esitanud, siis sellel teemal nagu ei ole põhjust arutelu pidada. Aga küsimus on lihtsalt selles, et esitatud eelnõu tekst ja tutvustus, mida me siin ka täna me kuulsime ja ka komisjonis kuulsime, ei lähe kokku. Esitatud teksti kohaselt ei ole see sarnaselt võimalik.

Tõnis Mölder tõdes ka seda, et tagasiulatuvalt ei ole võimalik muidugi seda lahendada ja eelnõu rakendub vastuvõtmisel, see on selge. Täna elavad eakad suhtelises vaesuses ja on kindlasti vajalikud ka riigi poolt täiendavad vahendeid ja abi. Ta tõdes ka seda, et nii pensioni baasosa tõus kui ka tulumaksuvabastus kindlasti seda aitavad.

Arutusele tuli veel ka, et kui näiteks jutt käib kahest sihtgrupist, esiteks üksi elavad pensionärid ja teiseks need, kes on leseks jäänud, ja ometi on leseks jäänud pensionär ka üksi elav pensionär, siis kuidas peaks olema eelnõu algatajate meelest korraldatud leseks jäänud pensionärile üksi elava pensionäri toetuse maksmine. See oli Õnne Pillak toodud küsimus. Ja sellele komisjoni esimehena vastasin tegelikult selle üksi elava pensionäri toetuse saamine sõltub täna pensioni suurusest ja sellest, kas ta on 1,2 keskmise pensioni mõistes koefitsienti ja kui see pension sinna alla läheb, siis muidugi on võimalik saada ka tulevikus kahte toetust ehk ka üksi elava pensionäri toetust. Aga tõenäoliselt, kui tuleb lesepensioni lisa, siis see üksi elava pensionäri toetus võib kaduda. Tõnis Mölder nõustus sellega, et jah, praegune regulatsioon tõepoolest on selline, et inimene kas saab lesepensionid, kui rääkida täna kehtivast regulatsioonist, kui tema pension jääb alla 1,2-kordset Eesti keskmist pensioni, siis on tal seda õigust saada ja muidugi töötamist sinna ei arvestata, ei karistata. Sest inimesed, kes töötavad, maksavad ka omakorda makse.

Nüüd, mitmed sellised lihtsustavad näited, mida ka Tõnis Mölder meil komisjonis esitas, et me kõik ühtemoodi aru saaksime. Ta tõi näite sellest, et naise pension on 600 eurot, mehe pension 800 eurot. Eelnõu esitajate mõte oli selline, et siis, kui peaks olema, et see pensioni vahe makstakse, siis on see 200 eurot, millest räägitakse.

Nii. Lisaks sellele tutvustasin mina komisjoni esimehena Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohta. Ja ma tõepoolest loeksin ka selle Vabariigi Valitsuse esitatud teatud seisukohast selle lõigu, Vabariigi Valitsuse esitatud kujul seda eelnõu, riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seadus, mille Eesti Keskerakonna fraktsioon algatas, eelnõu 724, ei toeta. Ja siin on selgelt toodud välja ka üks põhjustest, mida ma praegu tutvustan.

Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt tekiks õigus lesepensionile pensioniikka jõudnud isikul, kelle abikaasa, kellega on isik abielus olnud vähemalt 10 aastat, on isiku vanaduspensioniea saabumise ajaks või vanaduspensioni ajaks surnud. Eelnõu ei näe ette võimalust pensionieas abikaasa surma korral valida endale lesepensionit. Selline sõnastus tekitab ebavõrdse kohtlemise, kus lesepension määratakse vaid neile, kes pensioneerumise hetkel on jäänud leseks. Kuna nii meeste kui naiste keskmine eluiga on kõrgem kui riiklik vanaduspensioniga, siis pakutud lahendus ei ole enamikule leskedele reaalselt kättesaadav.

See oli lihtsalt üks lõik, millele me ka komisjonis tõesti arutelu käigus Sotsiaalministeeriumiametniku poolt nagu ka jõudsime ja arutasime. Küsimusi oli veel komisjoni istungil ka selle kohta, et eelnõu algatajad on näinud küll, et see eelnõu rakendumise aeg oleks olnud varasem, aga kas on mõeldav ka see, et ta rakendub hiljem, sest praegu hetkel ei ole võimalik seda ka juba eelarve vastuvõtmise ja kõigi muude menetluste korral ka teha.

Komisjon tegi tegelikult menetluslikud otsused, need olid: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10-ndaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks täna teie ees kõnelenud komisjoni esimees Helmen Kütt, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Suur aitäh teile! Ja muidugi muudatusettepanekute aeg tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, see on 10 tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Esialgu ma kiidan teid eilse ühiskoosoleku juhtimise eest, see oli väga professionaalne ja suurepärane. Aga see näitas ka seda, et teatud eelnõude puhul saadikud jutumärkides ärkavad peale seda, kui muudatusettepanekute tähtaeg on läbi, kui mõistetakse eelnõude sisu. Kuidas teile tundub, arvestades, et meid on saalis suhteliselt vähe, ei usu, et ka väga suur mass siia kokku tuleb selle eelnõu arutelu lõpus, et esimene lugemine läbitakse ja hästi palju sõltub komisjoni esimehest, kas teine lugemine tuleb veel selles koosseisus või see jääb järgmisele koosseisule. Mida te arvate, kas selle eelnõu teine ja kolmas lugemine leiavad aset veel selle Riigikogu koosseisu ajal?

Suur aitäh teile kõigepealt heade sõnade eest eilse ühiskoosoleku juhtimisel! Mina olen küll oma isiku suhtes väga tagasihoidlik selles mõttes, et mina arvan, et komisjon on kollegiaalne vorm ja see ei sõltu mitte komisjoni esimehest, vaid komisjonist. Ja sotsiaalkomisjonis tõepoolest me väga paljusid asju ikkagi täiesti selgelt arutame sotsiaalpoliitiliselt, tervishoiupoliitiliselt, avaldame mõtteid. See, mis juhtub selle eelnõuga, nagu te näete, et esitatud kujul ta ei lahenda probleemi. Ta ei lahenda neile, tagantulatuvalt isegi muudetud, muudatusettepanekud ka ei lahenda seda, seal on muud meetmed vajalikud. Kui nüüd parandusettepanekute korral viiakse sisse need, mis tegelikult ka on ettekandja ja eelnõu esitaja mõelnud, siis seda hakkab jälle komisjon oma istungitel arutama. Ja ma olen lootusrikas, et teise lugemise ... ja see tuleb siia saali. Kuidas toimub kolleegide poolt hääletamine ja kuidas see kõik on? Me arutame sotsiaalkomisjonis väga konsensuslikult asju, vähemalt üritame. Ja kahtlemata, me oleme kõik siin saalis 101 ja nii ka komisjonides poliitikud ja teatud otsused me hääletame, nii lihtsalt ongi. Komisjoni esimehena minu roll on tema päevakorda panek, tema menetlemine, parimate spetsialistide kutsumine algatajate poolt, kui soovitakse kutsuda spetsialiste arutelude juurde, seda on alati võimaldatud. Ma üritan anda endast parima arutelu kvaliteedi ja tulemuslikkuse osas, aga kuidas komisjon edasi asju menetleb, see on komisjoni ühisotsus või hääletamine.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma kõigepealt tänan selle vastuse eest, mis sa ütlesid, et sa oled valmis komisjoni päevakorda selle võtma. See on komisjoni esimehe võimalus ja roll. Ma teen siin sellele eelnõule ka ühe ettepaneku, et ärme nimeta seda lesepensioniks, see on selline kurb. See on abikaasapension, nii nagu seda eelnõu lugedes, see on ikkagi, tegelikult abikaasa väljateenitud pension kantakse üle siis, kui peaks ta minema pilve peale. Ma loodan küll, et komisjonis need muudatused sisse viiakse. Ja loomulikult on see rumal apsakas, ma loodan, siin, et pead enne ära surnud olema, kui abikaasa pensionile saab. See on, ma arvan, mõeldud siis, kui lahkub keegi kõrvalt, et siis saab. Ma soovin sulle jõudu ja jaksu ja teen ettepaneku muuta see pealkiri.

Suur aitäh, hea ametikaaslane ja endine sotsiaalkomisjoni esimees, nii heade sõnade eest kui ka mõtete eest, mida sa andsid! Aga mul on ausalt öelda ka see kogemus, et komisjoni esimees kas paneb päevakorda või ei pane, mul on hästi kurb kogemus. Ma tean, et ma tohiks komisjonipoolse ettekandjana rääkida ainult eelnõust ja esitada, aga kuna meid siin on suhteliselt vähe, teised võib-olla telesilla kaudu jälgivad seda istungit, siis ma võtan endale voli ja vabaduse, sest sa nii kenasti tõid neid näiteid. Kui tänane selle eelnõu esitaja ja ka siin saalis tutvustaja oli komisjoni esimees või ka järgmine selle erakonna ... oli komisjoni esimees, siis ma kaheksa korda ühte eelnõu esitasin palvega panna päevakorda. Eks sinna päevakorda satuvad ka asjad, kui komisjoni istungil keegi teeb ettepaneku, et panna päevakorda. Kaheksa korda lükati see tagasi. See lihtsalt on nii, et mitte alati see ei ole komisjoni esimehe teha, panna päevakorda, võtta päevakorda. Iga komisjoniliige saab teha ettepaneku päevakorra täiendamiseks, muutmiseks, siis toimub jälle hääletamine. Aga jah, veel kord.

Ja nüüd see teine mõte, veel kord, et arutame läbi, kuulame ära selle uue sõnastuse muudatusettepanekud, kuidas see siis hakkaks kõlama. Ette heidetakse ka nii valitsuse seisukohal kui ka komisjoni istungil tuli arutelu, et võiks olla teada mingisugune orienteeriv arvestus või kulud või mida see kaasa toob, ühelt poolt väike analüüs. Sest see, mida praegu Sotsiaalministeerium analüüsib, ma tõin selle ka komisjonis, nii et võib öelda, et see komisjoni istungi ettekanne või see seletus kuulub siia asja juurde ka, et täna meil on üksi elava pensionäri toetus neile, kes tõesti registri järgi ehk kaks andmebaasi vahetavad andmeid. Ükski sotsiaaltöötaja või ka SKA töötaja ei pea tegema täiendavat paberitööd või arvutisse sisestama. Vahetatakse andmeid elanikeregistri ja vahetab pensioniregister. Ja need, kellel pension jääb alla selle 1,2-kordse summa, mis Eesti keskmisest pensionist on, need selle saavad, sõltumata sellest, kas ollakse vanapoiss, vanatüdruk, elatakse koos, elatakse lahus, registri järgi pead elama üksinda. Ja mul on tekitanud alati küsimusi ja minu poole on väga paljud nooremad kui pensioniiga, aga täiesti üksi elavad, näiteks 100% töövõimetustoetust saavad inimesed või osalist töövõimetustoetust saavad inimesed pöördunud, et nemad on ka nagu selles mõttes üksi elavad. Ja kuigi seda toetust maksab neile kas Sotsiaalkindlustusamet või töötukassa, aga see on väga tihti väiksem kui see 1,2 Eesti keskmist vanaduspensioni ja nemad seda toetust ei saa. Alati on mingid valikud või piirid.

Aga nüüd selle teise mõtte juurde, mis sa ütlesid, et muuta pealkirja ja panna "abikaasapension". Ma ei tea, kas see on hea mõte, sest siis kõikidele jääb mulje, et keegi hakkab abikaasa pensioni oma arvele saama juba elades. Näiteks minu mees, kuulates seda lugu, mõtleb, et ah-ah, ma olen täna pensionär, abikaasa pension hakkab laekuma kellegi arvele ehk naise või mehe arvele. Võib-olla see ei ole hea sõnastus. Lesk vähemalt määratleb mingisuguse sellise termini, et ta ongi üksi, ta on lesk ja ta saab seda toetust. Ja kusjuures, kui te loete seda pealkirja, ega siin ei ole sõnagi "lesk", siin pealkiri on Eesti Keskerakonna fraktsiooni eelnõu "Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seadus". Siin ei ole sõnagi sees lesest. See tõlgendus ja lahtirääkimine ... Ja meil on ka toitjakaotuspension täna olemas. Pealkiri on minu meelest normaalne. Kui nüüd pealkirjale saaks ka sisu õigeks, mida siis on ilmselt algataja mõelnud, et kui algataja ... Ja seda me täna ka ettekandes kuulsime, ta kindlasti ei mõelnud seda, et sellel hetkel, kui siirdutakse pensionile, 65. eluaastal peab olema sinu abikaasa surnud ja vähemalt sa oled kümme aastat olnud abielus, siis on sul õigus selle ... Kindlasti ettekandja seda ei mõelnud, me saime ka seda aru. Ja muudatusettepanekute aja, kümne päeva jooksul on võimalik seda panna, et nii mõeldakse, aga nii on ka kirjutatud. Siis on jälle komisjonil võimalik edasi arutada. Aga aitäh, Aivar, selle hea küsimuse eest!

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Helmen! Kõigepealt see abikaasa ja mis lese värk siin ... Ma tean, Rootsis on näiteks sarnane pension, siis seal on see – seda ei saa tõlkida eesti keelt hästi –, see on sihuke üle elanud partneri pension. Aga see ongi mu küsimus tegelikult. Üks asi siin, sa ütlesid alguses, et vanaduspensioni ea saabumise ajaks, tegelikult on ka vanaduspensioni ajaks, kui on surnud, siis saab, mitte ainult, et ea saabumise ajaks. Põhimõtteliselt selle eelnõu järgi võiks siis eeldada, et õhutatakse inimesi ootama partneri surma enne, kui pension endale välja võetakse. See ei ole ilus mõte. Aga teine küsimus on see, et selle eelnõu on esitanud liberaalne Keskerakond, ometi räägitakse abikaasadest, räägitakse perekonnast, aga ei räägita kooselulepingu sõlminud partneritest. Kas see ei peaks neile ka laienema?

Ja, mina tõesti tutvustasin seda eelnõu, mille on algatanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, ja sellist arutelu meil komisjonis ei olnud, aga, Valdo, 10 päeva, muudatusettepanekud alati võib esitada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandjad! Helmen, ma sind tunnen küll nii palju, et ma sinu sõnades ja nendes väljaütlemistes ei kahtle. See tegelikult ongi nii, nagu sa räägid. Aga ma küsin sinu käest kui ühe inimese käest, kes siin parlamendis kõige rohkem teab neid sotsiaalküsimusi. Kas meil ei oleks ikkagi aeg see pensionide indekseerimise süsteem üle vaadata? Sest reaalpension on tegelikult ju oluliselt vähenenud, nagu reaalpalk on kukkunud kusagile aasta 2018 [tasemele]. Tegelikult meil tuleb tunnistada, et ka reaalpension on tegelikult langenud, olgugi et numbrid on oluliselt kasvanud. Kas see indekseerimise süsteem ei tahaks ülevaatamist, et me räägiksime reaalarvudest?

Hea, Tarmo! Kuidas ma sulle nüüd vastan? Ma võiksin ju vastata nii, nagu eeldab see kodu- ja töökord meil siin Riigikogu saalis, et sellest komisjonis ei räägitud. Aga me võime selle teema ju võtta mõne muu eelnõu arutamisel. Meil on suur pensionialane analüüs tehtud, me seda kindlasti komisjonis ka hakkame arutama.

Aga isiklikult, kui sa minu arvamust küsid, ütlen, et me tegeleme kogu aeg nagu tagajärjega. Me tegeleme tagajärjega sellepärast, et põhjus on tegelikult väike palk. Me tegeleme tagajärjega ja otsime, kuidas seda leevendada. Seda tuleb teha. Ja minu meelest selle eelnõu üks mure ... Ta küll natuke vaatab ette ja üritab midagi tulevikus vähendada, seda ebavõrdsust, kui kahekesi elades äkki jäädakse üksinda, aga ta ei muuda seda täna üle 300 000 inimese jaoks, kes praegu, hetkel saavad seda pensioni, millele sina viitad, et indekseerimine ...

Minule oleks meeldinud ... Ja veel kord: ma väga vabandan, see ei olnud selle eelnõu arutelu teema otseselt, aga sa küsisid ja ma oma isikliku seisukoha ütlen. See on mu isiklik seisukoht. Mul oleks väga meeldinud, kui oleks üksmeeles pensioni baasosa tõus olnud eelmise aasta 1. aprillil. See oli see ettepanek, mille esitas pensionäride ühenduste liit, Andres Ergma. See oleks kindlasti aidanud, ka juba see osa, mis oleks olnud eelmise aasta jooksul kogutud, kergendada. Aga hea, et see tehtud sai.

Ja ma kindlasti ei ole see siit puldist, kes ütleb ja taob vastu rinda, et ainult see erakond või teine erakond on teinud. Minu meelest on enamus eelnõusid siin saalis, mis on kas laste, perede, eakate või ka hoolekandereform, mida võiks öelda, et mitte ükski teine erakond ei toonud seda isegi koalitsiooniläbirääkimistele, aga selles koalitsioonis tehti see ära, vähemalt eraldati need vahendid ja algatati pikal teel samme selleks, et siis ka väärikalt oleks võimalik oma lähedasi kõige raskemal hetkel, kui vajatakse juba hoolekandeteenust, aga juba varem, kui vajatakse ka avahoolduse teenuseid, toetada ja aidata. Minu meelest öelda, et ainult see erakond on teinud midagi või teine või kolmas [ei saa]. Saalis on siiski nende eelnõude vastuvõtmisel olnud suures osas üksmeel. Ja seda on hästi meeldiv olnud vaadata sellepärast, et kui nii on otsustatud, leitakse, et see on õige ja koos ära tehakse, siis algatas, kes algatas, kui koos otsustatakse seda lahendada ja leitakse need vahendid ...

Aga jah, me tegeleme hetkel nagu tagajärgedega. Mure oleks ... Või rõõm oleks sellest, kui me saaks alustada ükskord ka sellega, et palk on suurem ja siis on ka pension parem. Ja see, et sul ei ole sellist hoolduskoormust, sest siis sa hakkad saama kõige väiksemat pensioni ja jälle me hakkame mõtlema, kuidas seda lahendada. Ja ikkagi nii tänane kui ka järgmine valitsus ja Riigikogu kindlasti peavad mõtlema, kuidas neid inimesi aidata, kes täna juba vajavad seda toetust. Aga aitäh, Tarmo! Mulle on ka sinu sõnad alati hästi olulised.

Ma korraks kommenteerin seda kolmandat küsimust, et ma tulin muidugi poole pealt. Küsisin, kas tal on juba kaks küsimust täis, öeldi, et mingi viga on. Aga kui oli kolm küsimust tehtud, siis on minu viga. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Helmen! Sa vastasid mu esimesele küsimusele ettepanekuga, et ma teeksin kümne päeva jooksul muudatusettepaneku. Mina vastan sulle küsimusega. Kuna sellest eelnõust on teadlikult või teadlikkuse puudumise tõttu kooseluseaduse järgi lepingu sõlminud partnerid välja jäänud, siis tegelik tulemus on see, et üks kolmest variandist: kas president ei kuuluta seda välja, ütleb, et see on põhiseadusega vastuolus, kuna võrdse kohtlemise printsiipi rikutakse või siis me toodame kohtutele lisatööd, kes vaatavad esimese kaasuse läbi ja kindlasti ütlevad tegelikult, et see peaks rakenduma ka kooseluseaduses partneritele või siis me ise ütleme ausalt, et okei, me teeme natuke praaki siin, aga tühja kah, peaasi, et tüli siin saalis ei tekiks. Aga põhimõtteliselt minu vastus ja ettepanek on see, et kas ei peaks sotsiaalkomisjon tegema seda muudatusettepanekut ja kohe alguses selle siia tooma, nii et ta laieneks kõigile, kes elavad koos ja on jäänud üksinda. Sest meil ei ole mõtet lolli mängida, kooseluseadus kehtib.

Suur aitäh, hea küsija! Mina lihtsalt kandsin ette selle arutelu, mis komisjonis oli, komisjoni esimehena. Ma tänan, seda sinu arvamust, mida sa ütlesid, ma kindlasti komisjoni istungil tõstatan. Nüüd ka seda siit kuuldes, aga ma lihtsalt ütlesin, et kõikidel meil, igal Riigikogu liikmel, igal saadikul, igal fraktsioonil on õigus teha muudatusettepanekuid ja see oli see põhjus, miks ma ütlesin. Ei midagi muud.

Aitäh! Valdol on ... Jaa, sa võid, Helmen, ära minna. See on nüüd protseduuriline, on minu ja tema vaheline. Protseduuriline küsimus, Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Kuna ma ei tahtnud, Marti, tegelikult su kannatus proovile panna ega kolmandat küsimust võtta, nagu Tarmo Tamm võttis, et kas saab või ei saa, eksid või eksi, siis ma lihtsalt ütlen Helmenile ja sulle – tegelikult sulle, okei, läbi sinu Helmenile –, et ega mul ka midagi isiklikku ei ole. See ei olnud etteheide, ma lihtsalt ütlesin, et sotsiaalkomisjon arutab, te olete kompetentsed, vaadake neid asju ise.

Ja kus oli protseduuriline? Ei olnud protseduuriline.

Ma ei saa vastata protseduurilisele, ma ütlen sulle pärast koridoris. Ma olen ka nõus, et ...

Küsimused on otsas. Jah, aitäh! Avan läbirääkimised. Ei olegi läbirääkimiste soovi? Aa, ei, on ikka. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma soovin sotsiaalkomisjoni esimehele jõudu ja jaksu, kindlasti see eelnõu arutelu komisjonis ei ole lihtne, eriti kui on jäänud alles viimased kuus töönädalat sellel koosseisul, kui mõelda, kaasa arvatud käesolev nädal.

Me siin saalis unustame tihti ära oma abikaasad ja paljude perede abikaasad, eriti mehed. Tihti on meie abikaasad need, kes toetavad meid. Nad kasvatavad lapsi, loobuvad oma töökohtadest, oma karjäärist selleks, et teine pool saaks särada, oma tööd teha. Ja mina tunnen küll siiralt suurt tänu oma abikaasale, kes on üles kasvatanud kolme tublit tütart. Aga samas ma tean, et minu pension on praktiliselt kaks korda kõrgem kui mu abikaasa pension. Aga mitte ei ole see sõltuvus sellest, et ma olen olnud kaks korda tublim. Ma arvan, et mu abikaasa on minust kaks korda olnud tublim, sest pere, kodu hoidmine on palju keerulisem, kui särada siin, kas Riigikogus, või kuskil mujal ametis eraettevõtjana või riigitöötajana.

Selle poolest kui ma loen seda eelnõu, siis ma loen ikkagi väga selgelt, et siin on ju abikaasaga seotud ja sellepärast ma ka pakkusin välja, et "lesepensioni" sõna minu arvates on selline – kuigi ma 2011 tulles Riigikogusse ütlesin ka, et lesepension tuleks teha –, mulle meeldib abikaasapensioni nimetus tunduvalt rohkem, sest tegelikult toetust antaksegi abikaasa poolt teenitud pensioni ehk sotsiaalmaksu maksmisest tema palgalt.

Ma loodan, et Keskerakond ei teinud selle eelnõu mitte selleks, et lihtsalt enne valimisi särada ja lubadusi anda, vaid ka teeb järeldusi, mis on komisjoni töös ja täna siin saalis tulnud, et millised vead, näpukad on sellesse eelnõusse sisse saanud, ja 10 päeva pärast, kui on parandusettepanekuid komisjoni ei jõudnud, siis ei pea seda muret tundma nii nagu tänane komisjoni esimees oma kõnes ütles, et ta tegi ka ettepanekuid, aga opositsioonis olles koalitsiooni komisjoni esimees neid päevakorda ei võta. Komisjoni esimehel on tegelikult Riigikogus üks väga suur roll, komisjoni esimees esitab päevakorra ja komisjoni liikmetel on see võimalus, kas seda toetada või mitte. Ja kui tehakse mingid teised parandusettepanekud, seda komisjoni esimees võib öelda, et siit ma seda päevakorda ...... ei pane hääletamisele, ka see võimalus on alati olemas ja jääb see nädal ...... 

Ma soovin jõudu ja jaksu. Mul on endal komisjonis sama raske küsimus kui sotsiaalkomisjoni esimehel, kui me hakkame arutama järgmist päevakorrapunkti. Aga jõudu-jaksu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 724 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. jaanuar kell 17.15. Sellega oleme tänase kolmanda päevakorrapunkti ammendanud.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa, Priit Sibula, Heiki Hepneri, Andres Metsoja, Helir-Valdor Seederi, Helle-Moonika Helme, Riho Breiveli, Peeter Ernitsa, Paul Puustusmaa, Jaak Valge, Kalle Grünthali, Uno Kaskpeiti, Leo Kunnase, Kersti Sarapuu, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Jaanus Karilaidi, Taavi Aasa, Maria Jufereva-Skuratovski, Alar Lanemani, Tarmo Tamme, Jaak Aabi, Helmen Küti, Mihhail Korbi, Aivar Koka, Hele Everausi, Tarmo Kruusimäe ja Üllar Saaremäe algatatud käibemaksuseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 757. Oleme esimesel lugemisel ja palun ettekandjaks Riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa.

Aitäh sõna andmast! Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud külalised ja need, kes eelkõige jälgivad meid interneti kaudu! Ma esmalt tutvustan eelnõu, pärast ütlen veel paar mõtet, mis on pigem filosoofilist laadi, aga tahan siiski ka neid ära fikseerida. Teie ees on käibemaksuseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 757. Eelnõu sisu on järgmine. Eelnõuga täiendatakse käibemaksuseadust uue 5%-lise vähendatud käibemaksu määraga. Muudatus võimaldab valdkonna eest vastutaval ministril kehtestada määrusega nimekirja vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimitest, mis maksustatakse 5%-lise käibemaksu määraga. Lisaks sätestatakse ravimiseaduses alus Eesti Haigekassale hüvitada mittetulundusühingutele, sihtasutustele või siis usulistele ühendustele annetuste eest ostetud vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa. Muudatustega soovitakse vähendada kulusid vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimitele ja toetada eraõiguslikke juriidilisi isikuid selliste ravimite ostmisel neile tehtud annetuste eest, ja veel kord rõhutan, käibemaksu ulatuses. Ja seda kõike selleks, et parandada ravimite kättesaadavust.

Ehk siis veel kord täpsustan. Seaduse eelnõus on sisuliselt kaks ettepanekut. Esimene neist on käibemaksuseaduses anda võimalus alandada vastavate ravimite käibemaksu määr 5%-le. Ja teine ettepanek on sätestada ravimiseaduses uus toetuse liik. Ja see liik siis võimaldab toetada eraõiguslikke juriidilisi isikuid vastavate ravimite soetamisel annetuste eest käibemaksu ulatuses. Mõlemal juhul on nähtud ka niinimetatud filter ministri määruse tasemel ehk siis täpsema loetelu ravimitest ning ka MTÜ-dest või toetusele õigust omavatest sihtasutustest paneb kokku vastav minister. Mõlemad pakutud võimalused tunduvalt kergendavad annetajate ja abivajajate võimalust osta ravimeid. Eelnõu puhul on äärmiselt oluline just selline mõiste nagu annetuste eest ostetud ravimid. Fookus on just sellel.

Nüüd ma natuke kirjeldan praegust olukorda. Eestis, nagu me kõik teame, on solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on inimesi, kes ei mahu oma haigustega Eesti Haigekassa poolt toetatavate hulka. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide poolt soovitatud ravim kahjuks väga kallis ja seda haigekassa ei toeta.

Toon ka näite elust. Kuigi seaduseelnõu on tunduvalt laiem kui see konkreetne näide, siiski illustratsiooniks sobib see hästi. Täna tegutseb Eestis eraalgatuslik vähiravi toetusfond, Hille Tänavsuu vähiravifond nimega "Kingitud elu". Fond tuleb appi nii konkreetsele inimesele kui ka riigile, võttes enda kanda kulud, mida riik ei ole valmis ravimite ostmisel tegema. Korjates raha annetuste kaudu ja ostes annetuste eest arstide poolt väljakirjutatud ravimeid, maksab fond käibemaksu. Seega läheb üsna kõrge protsent kogutud rahast tagasi riigile. Reaalelus see on umbes iga kümnes euro. Üheksa tegutsemisaasta jooksul on fond kulutanud käibemaksule kokku ligikaudu poolteist miljonit eurot. See on summa, millega saaks fond katta vähihaigete poole aasta ravikulu. Ma räägin eelkõige neist inimestest, kes on reaalselt pöördunud fondi poole. Poole aasta jooksul saab ravi umbes sadakond inimest selle fondi kaudu. Selline täiendav kulu tundub ebaõiglane oluliste sihtgruppide, näiteks annetajate vaates. Siit lähtub ka soov vähendada annetuste eest ostetud ravimite kulu käibemaksu ulatuses.

Ma veel kord kirjeldan ära, et käibemaksuseaduse § 15 kohaselt on käibemaksu määr üldjuhul 20% maksustatavast väärtusest, kuid näiteks valdkonnaministri määrusega kehtestatud nimekirjas nimetatud ravimitele, meditsiiniseadmetele ja abivahenditele on see 9%. Praegu reguleerib vastavat valdkonda sotsiaalministri määrus number 63 ja seda aastast 2006. Paljud on küsinud, et kas me võime üldse viia seda käibemaksu nullini näiteks. Ei, seda ei saa. Käibemaksu täielikku kaotamist ei võimalda Euroopa Liidu nõukogu direktiiv aastast 2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, niinimetatud käibemaksudirektiiv ja artikkel 98. See koos direktiivi kolmanda lisaga lubavad liikmesriikidel kohaldada kuni kahte vähendatud maksumäära ja seda muu hulgas farmaatsiatoodetele, meditsiiniseadmetele ja abivahenditele.

Kavandatav muudatus vähendab alates järgmisest aastast ehk aastast 2024 mõnevõrra käibemaksu laekumist ning suurendab veidi Eesti Haigekassa kuulutusi toetuse maksmise kaudu. Pakutud seaduseelnõu positiivne mõju annetajatele ja annetuste taotlejatele on hindamatut suur, samas riigile rahaline mõju on võrdlemisi väike. Ja asi ei ole vaid rahas. Asi on ka signaalis kogu kodanikuühiskonnale, et nende panust märgatakse, annetajate eurosid hinnatakse ka päriselt ja neid eurosid kasutatakse efektiivselt. Need päästavad konkreetsete inimeste elusid ja päästaksid rohkem kui täna.

Räägin ka sellest, kuidas see eelnõu sai valmis. Kujutame ette olukorda, et on olemas maksumaksja, tubli kodanik, kes ühel päeval saab teada, et tal on vähk. Diagnoos on karm, aga veelgi karmim tundub arsti sõnum, et minu kapis on ravim olemas, aga ma ei saa seda sulle anda, sest diagnoos on liiga karm, kaugele arenenud haigus, ravim aga liiga kallis. Ja sellise teadmisega patsient, tubli maksumaksja, lahkub kabinetist. Sellises olukorras viimase üheksa aasta jooksul oli peaaegu 2000 perekonda. Õnneks meil on olemas eraalgatuslikud fondid, kes annetajate kaudu aitavad selliseid inimesi osta ravimeid. Rõhutan veel kord, jutt käib arstide poolt soovitatud ja väljakirjutatud ravimitest. Lihtsalt summad on nii suured, et inimene ei jaksa seda ise kinni maksta ja tervishoiusüsteem selles osas teda loobub aitamast. Olgu välja toodud, et ravim võiks maksta näiteks 6000 eurot kuus. Ja nüüd siis, kui tuleb keegi ja täidab seda funktsiooni, millega riik pole hakkama saanud, ilmub seesama riik ja küsib käibemaksu. See nüanss tuleb eriti ebaõiglane kogu selle ebaõigluse taustal. See on selle olukorra kirjeldus, millega aastaid inimesed silmitsi seisavad.

Nüüd siis pean veel paar asja välja ütlema. Ma ei ole tervishoiu- ega ka rahandusvaldkonna ekspert, kindlasti mitte. Kaheksa aastat järjest Riigikogu tasemel ma töötasin ja töötan kultuurikomisjonis. See tähendab, et kultuur ja haridus on minu teemad, minu valdkonnad. Aga just sellepärast aastaid, kuus, võib-olla seitse aastat järjest, ma käisin erinevate ministrite juures, rääkides kirjeldatud olukorrast ja paludes neid leida võimalikke lahendusi. Ei hakka nimepidi nimetama ministreid, kuid neid oli tõesti palju. Tulemust kahjuks ei olnud, põhjusi oli palju. Järgmisena ma proovisin korjata võimalikke lahendusvariante ja pakkuda valida einevatele ministritele sobivad. Pakutud variantide hulgas olid näiteks sellised: võtta neid haigeid haigekassa alla või võtta neid tagasi, kui annetuste eest ostetud ravim avaldas mõju, või mõelda tõesti kastist välja ja anda võimalus näiteks üks pluss üks süsteemile, kus iga annetatud eurole paneb riik enda poolt ka euro või kaks, või siis sihtotstarbeliselt toetada seda valdkonda ja neid heategevusfonde. Nagu oli näha, variante oli laual mitmeid, lahendusi aga ei tulnud.

Selleks, et muuta süsteemi, on vaja kindlasti visionäärist ministrit, aga väiksemaid, kuid sama olulisi samme võiks teha ka parlamendi lihtliige. Mul on äärmiselt hea meel, et selle eelnõu all on 27 allkirja. Algatajaid on palju, siin leidub inimesi kõikidest fraktsioonidest. Eelnõu mõte, kui me ei suuda, ei suutnud muuta süsteemi õiglasemaks, siis tasub ära parandada vähemalt kõige karjuvamat ebaõiglust. Ehk siis, kui riik loobub selliste patsientide ravimite ostmisest, siis miks ta peab võtma annetuste eest ostetud ravimite pealt käibemaksu? Seda see eelnõu parandab. See eelnõu on üks samm mõista olukorda ja teha vastavaid õiglust taastavaid parandusi.

Ma veel niipalju ütlen, et minuni on jõudnud ka need esimesed arvamused, kuidas erinevad sihtgrupid on reageerinud sellele eelnõule. Esmalt ütlen, et Vabariigi Valitsus otsustas mitte võtta seisukohta. Ma sain teada, et eelmisel neljapäeval Vabariigi Valitsus sisuliselt andis teada, et ta loobub arvamuse andmisest. Teine tagasiside, mis on laekunud, on Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi poolt. Ma tsiteerin. On siiralt hea meel, et tööd, mida täna teevad heategevusorganisatsioonid, on Riigikogus märgatud ning fraktsioonid on valmis kaaluma ravimite, vähiravimite käibemaksu alandamist. See on teema, mis meie hinnangul on püsinud ülekohtuselt kaua lahenduseta. Jätkan tsiteerimist. Niisiis rõõmustame koos vähiravifondiga vähiravimite käibemaksu teema tõstatamise üle, kuid palume teil seda muudatust tehes mitte unustada harvikhaigustega lapsi, kelle ainus lootus kaasaegsele ravile on täna samuti heade annetajate õlgadel. Oleks vähemalt õiglane, kui riik ei võtaks sellest abist osa endale.

Nüüd siis tagasi sellele, millest ma alustasin, ehk siis seda filosoofilist osa. Kas riik on kodaniku heaks või kodanik on riigi heaks või mõlemat pidi? Kas süsteem, mis tundub lihtne ja toimiv, aga enam ei teeni kõiki vajajaid, vajab erandite kaalumist? Kui palju maksab lootus? Aga inimelu pikendamine? Aga üldse inimelu?

Ma arvan, et see seaduseelnõu mitte ilmaasjata on leidnud nii suurt toetust erinevatest fraktsioonidest, sest seda on lihtsalt vaja vastu võtta. Ma siiralt tänan rahanduskomisjoni ametnikke, Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi ametnikke, Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonda, kõiki neid saadikuid, kes toetasid ja mõtlesid kaasa, ja kõiki neid ministreid, kes läbi aastate olid arutelude juures! Ja eelkõige ma tänan häid annetajaid, kes aitavad seal, kuhu riik ei ole jõudnud!

Aitäh! Nüüd küsimused Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Hille Tänavsuu, kunagine kolleeg, pidi iga kuu maksma kusagil 5000 selle karbikese eest, et saaks kuukese edasi elada. Ja tänu heldetele annetajatele ta aastakese sai edasi elada. Umbes 60 000. Ja nüüd see riik on võtnud sellelt Hille Tänavsuu fondilt 1,5 miljonit käibemaksule. Ja see tähendab seda, et jagades selle, kui see keskmine annus, mille vajadus on 60 000, siis 25 inimest on pidanud surema varem, kui oleks võimalik nende elu pikendada. Ja kui nüüd Vabariigi Valitsus seisukohta ei võta sellele, tähendab sisuliselt, et andke meile see 1,5 miljonit, las 25 inimest sureb. Kas see on eetiline suhtumine?

Samamoodi nagu teil ka minul tekivad küsimused seoses sellega, et Vabariigi Valitsus ei suutnud oma seisukohas kokku leppida. Ma tean lihtsalt, et valitsuse tasemel on olemas need ministrid, kes toetavad seda eelnõu, on olemas ka need ministrid, kes avaldasid oma kriitikat ja eelkõige Rahandusministeeriumi näol. Aga see, millest te alustasite, ka mina tean suurepäraselt seda olukorda. Õnneks Toivol on tõepoolest nii palju jõudu, et omaenda kogemusest ta kasvas nii suureks, et suudab aidata neid inimesi, kes vajavad seda abi, ja aidata niimoodi, et olla eeskujulik, ja aidata mitte ainult inimesi, abivajajaid, vaid ka aidata riiki, sellepärast et sisuliselt ta tuleb sinna, kus riik enam ei saa päriselt hakkama omaenda peale võetud rolliga.

Enne, kui küsimustega edasi läheme, peame ära lahendama istungi pikendamise teema. Isamaa fraktsioon on palunud pikendada istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me peame seda hääletama ja tegema saalikutsungi.

Head kolleegid, Isamaa fraktsioon on palunud pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Pikendamist toetab 39 saadikut, vastu on 0, erapooletuid ei ole ja me oleme otsustanud tänast istungit pikendada. Saame jätkata küsimustega. Palun, Viktoria Ladõnskaja-Kubits! Jaa, palun, Üllar Saaremäe!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Esmalt tänan selle äärmiselt olulise teema tõstatamise eestvedamise eest teid. Nagu me näeme, nimekiri on, see on pikk ja sisaldab kõikide fraktsioonide esindajaid, aga teadupärast on ka oponente sellele eelnõule. Millised on need põhilised vastuargumendid, mille üle te olete koos nendega aru pidanud, ja mis vastuväiteid siis tegelikult on toodud

Aitäh toetava sõnumi eest! Aitäh selle küsimuse eest! Eks need vastuargumente on aastate jooksul olnud erinevaid, aga peamine, niimoodi nagu mina suudan seda endale ära sõnastada, vastuargument seisneb selles, et meil on toimiv süsteem. Ja kuna süsteem on toimiv, siis igasuguste erandite tegemine on justkui suur küsimärk, kas seda üldse on vaja teha või ei ole vaja teha. Mina ei saa sellega nõustuda, sellepärast et kui on olemas konkreetsed inimesed, kes vajavad abi, ja neid on nii palju, siis kindlasti on vaja üle vaadata, kas see süsteem on tõesti sellises vormis, et ei saa käsitleda mingisuguseid erandeid. Veelgi enam, kui erandeid on juba tehtud teiste valdkondade puhul.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Viktoria! Peaminister Kaja Kallas on öelnud, et kui alandada näiteks aktsiise või muid makse, siis need kohe kindlasti tarbijani ei jõua ja oma eesmärki ei täida. Samas me teame, sa ise ka siin praegu mainisid, et see valitsus on teinud erandeid küll, eks ole. Hiljuti me just menetlesime hoolekandeseadust, kuhu viidi sisse maksusoodustus MTÜ‑le Slava Ukraini, mille eesmärgis ma ei kahtle, seda kahtluse alla ei sea. Aga kuna see pretsedent on juba olemas, siis kuidas sinu indikatsioon on, kas praegu ka selle väga-väga vajaliku eelnõu puhul on valitsusest tulemas signaali, et nad võiksid seda toetada.

Nagu ma ütlesin, valitsus otsustas, et nad ei avalda oma positsiooni. See tähendab, et oli nii toetavaid argumente kui ka kriitikat. See, mida te markeerisite ära, et oli juba erandeid. Jah, tõepoolest, kevadel oli tehtud erand seoses heategevusorganisatsioonidega, kes aitavad sõjas olevat Ukrainat. Aga seal me rääkisime küll tulumaksust. Siin me räägime käibemaksust. Need on natukene erinevad asjad. Ja siiski, kui pretsedent toona oli juba tõepoolest olemas. Veelgi enam, meil on olemas erand, kus me räägime konkreetselt käibemaksust ja 5%‑lisest käibemaksust, ja see erand oli tehtud meediale. Nii et ka selles osas on olemas erand. Ja siis, kui ma proovisin mõelda võimalike lahenduste osas, siis minu jaoks oli just nimelt väga oluline tuua välja mingisuguseid paralleele või tuua välja mingisuguseid selliseid sarnaseid juhtumeid või analoogiaid, kus me oleme juba mingisuguseid erandeid teinud. Ja siis, kui me räägime sellest, et on hästi raske kirjeldada ära, et kes läheb näiteks toetatavate hulka või ei lähe, siis meil on olemas ka seadusandluses juba selliseid seadusi, kus on hästi lahti kirjutatud, kes võib mõelda sellele, et saada teatud summad endale. Näiteks erakoolide osas me ka proovisime hästi täpselt ära kirjeldada, mis asi on erakool.

Läbi analüüsides neid kõiki võimalikke seadusi, mis võiks antud juhul rakendada, siis ma olen tõepoolest jõudnud koos nendega, kes on kirjutanud alla, sellele variandile, mis on nüüd siin ära sõnastatud, sest tõsi ta on, et minu algne mõte oli üldiselt hoopis see, et tahaks lihtsalt neid haigeid võtta haigekassa alla ehk neid ravimeid nad peavad täpselt samamoodi saama. Aga lõppkokkuvõttes me peame lähtuma sellest, milline variant võib leida maksimaalset toetust selles saalis, ja siis sellepärast minu poolt pakutud või sõnastatud eelnõus ma räägin kahest võimalikust variandist. Üks on käibemaksu määra alla viimine ja teine on tõepoolest see toetus, millele võib pretendeerida MTÜ, sihtasutus või muu organisatsioon, kes annetuste eest ostab ravimeid. Ja toetada neid võiks täpselt samasuguse summaga, mida nad on kulutanud käibemaksule.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tunnustan, Viktoria, sinu sinu panust selle probleemi tõstatamisel ja ka lahendusvariantide otsimisel. See praegune eelnõu puudutab konkreetselt vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimite käibemaksumäära vähendamist. Sa lugesid ette ka Tartu Ülikooli Lastefondi tagasiside, mis tõstatab ka harvikhaigusi põdevate laste ravimite probleemi. Minu küsimus ongi, kuivõrd sa tegid väga põhjalikku tööd, et kas on tagasiside ka teistelt sihtasutustelt ja toetusfondidelt, mis tegelevad erihaigusi põdevate patsientide ravimite toetamisega.

Aitäh toetava sõnumi eest ja aitäh selle küsimuse eest! Sellepärast, et see on hästi oluline küsimus, ma ise hästi kaua olen mõelnud selle peale, kuidas lõppkokkuvõttes seaduses seda ära sõnastada. Ehk siis sa tead mingisugust probleemi, jõuavad lahenduseni ja nüüd siis kolmas etapp, et sa proovid seda ära sõnastada. Nagu ma olen öelnud, ma ei ole tervishoiu ega ka rahandusvaldkonna ekspert. Ja minu siiras soov on lihtsalt läbi mõelda, mis võimalik sõnastus võiks olla. Kindlasti siin ma hea meelega kuulanud ka neid, kes on suuremad eksperdid kui mina ise.

Aga selles seaduseelnõus on olemas kolm minu jaoks väga olulist läbimõeldud punkti. Esimene neist on see, et ta käsitleb eelkõige neid inimesi, kes jäävad haigekassa süsteemist väljapoole. See on esimene asi. Teine asi on see, et me räägime just sellistest ravimitest, mida ostetakse annetuste eest. Ja kolmas on tõepoolest see, et juhul, kui keegi suudaks pakkuda mingisugust täpsemat sõnastust, kuna järgmine etapp seaduse menetluses on just muudatuste ettepanekute tegemine, ja kui seal tõesti saab näiteks arvestada selle ettepanekuga, millest tõepoolest kirjutas Lastefond, ja pakkuda paremat sõnastust, siis kindlasti on seda võimalik teha. Sest ka mina saan suurepäraselt aru, et kuigi minu kogemus ja minu vaatevinkel siin on rohkem seotud konkreetse probleemiga ja konkreetse haigusega, aga samas, kõik haigused on ühtemoodi, see on selge.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! See on tegelikult päris hea, et valitsus oma seisukohta välja ei kujundanud, sest muidu on nii, et kui üks osapool nõuab lihtsalt, et seda me ei toeta ja kergekäeliselt, ja ongi, valitsuse seisukoht kujuneb selleks. See jätab ikkagi teoreetiliselt ja näiliselt võimaluse, et Riigikogu liikmed saavadki vabalt hääletada selle poolt, kui valitsuse seisukohta ei anna.

Mind ennast puudutab see teema väga isiklikult, vähk on röövinud liiga palju mult häid sõpru. Aga ma küsiksin seda: kas te olete teinud kirjalikke küsimusi vastavatele ministritele, kuna see puudutab nii meie sotsiaalministreid kui ka rahandusministrit? Sest arupärimine, seda me teame, siin tullakse ja vastatakse äärmiselt loominguliselt, aga kirjalik küsimus kui selline on sisulisem. Olete te neid teinud ja milline on sealt tagasiside?

Nii. Ma vastan niipidi, et kui see eelnõu oli juba sisse antud, siis praegusel hetkel tundub justkui lausa kohustuslik, et mõned ministrid vastaksid sellele eelnõule. Ja analüüsides eelmist nädalat ma nägin, et tegelikult erinevad ministeeriumid on andnud oma hinnanguid.

Mis puudutab üldiselt minu suhtlust ministeeriumidega, siis nagu ma ütlesin oma algses sõnavõtus, see on hästi pikk lugu. Ma suhtlesin seoses selle teemaga, seoses sellega, et ma otsisin neid võimalikke lahendusi, sellest hetkest, kui ministriks oli Jevgeni Ossinovski. Ehk see lugu minu jaoks on tõepoolest hästi pikk ja iga kord mulle räägiti, mida on võimalik teha ja mida ei ole võimalik teha.

Meil kõikidel siin saalis on tõepoolest olemas oma ideoloogia, oma maailmavaade. Kuskil me võiksime teineteisega vaielda, kuidas ehitada seda paremat süsteemi, mis on see ideaalne tervishoiusüsteem, kuidas sotsiaaldemokraadid või Isamaa seda näevad, aga kuskil on olemas see keskpunkt, kus me võiksime tegelikult pakkuda neid lahendusi sõltumata sellest, mis on meie ideoloogia. Ja see variant, mis on praegusel hetkel laual, on see, kus ma tõepoolest loodan leida seda keskpunkti, seda keskteed, kus erinevad fraktsioonid – ja seda ma näen nüüd algatajate näol – võiksid nõustuda ja hääletada selle eelnõu poolt, et saaks lahendada konkreetsete inimeste muresid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eelmise küsimuse jätkuna, et 25 inimest oleks võinud aastakese elada, kui valitsus ei oleks võtnud Kingitud Elult seda 1,5 miljonit käibemaksu endale. Aga sa ütlesid, et valitsus ei andnud seisukohta, et osa ministrid olid poolt ja osa olid nagu vastu. Äkki sa täpsustad, et kes need ministrid olid, kes olid selle eelnõu vastu, see tähendab, et 25 inimest võikski rohkem surra. Kes need olid?

Lugupeetud Peeter Ernits, ma ei ole valitsuse liige. Ja selge see, et ma ei osale valitsuskabineti kohtumistel ja sellepärast ma ei oska sulle ka täpselt öelda, kes millise sõnavõtuga seal esines. Ma tean seda, mida ma lugesin ka meediast, tean seda, mis on nagu minuni jõudnud. Ja ma tean, et tõepoolest läbi aastaid, see ei ole konkreetse ministriga seotud, aga läbi aastaid Rahandusministeerium üsna kriitiliselt suhtus igasuguste erandite osas. Ka siis, kui ma käisin näiteks rahanduskomisjoni koosolekul tutvustamas seda eelnõu, ka seal oli tunda, et need inimesed, kes eelkõige toetavad seda praegust süsteemi ja käibemaksusüsteemi, siis nad eelkõige küsivad keerulisi küsimusi: kas me võime teha erandeid ja mis alusel me võime teha erandeid? Ma pean lugu ka sellest negatiivsest hinnangust või kriitikast, aga samas ma saan aru, et mitte meie ei eksisteeri süsteemi nimel, vaid süsteem peaks olema täpselt nii paindlik, kui meie kodanikuna seda vajame.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Euroopa Liidus kogu surmade arvust moodustab vähki suremus 47%. See tähendab seda, et tegemist on väga tõsise probleemiga. Ja ometigi on see eelnõu siin hoopis parlamendisaadikute algatusel, mitte valitsuse initsiatiivil. Samamoodi te mainisite ära, et valitsus oma seisukohta ei ole andnud. Mul tekib nüüd küsimus. Teie kui valitsuserakonna liige, kas teil on informatsiooni, miks valitsus ei taha ja ei soovi sellist maksusoodustust sisse viia?

Ma alguses ütlen, et ma ei sõnastaks seda niimoodi, et terve valitsus ei taha. Seal kindlasti on olemas ka need, kes vägagi tahavad, seda me näeme ka toetajate ... või siis vaadates seda loetelu, kes on andnud oma allkirja sellele eelnõule. Nii saadikute näol kui ka valitsuse tasemel on olemas ka need, kes tõepoolest tahavad selle eelnõuga edasi minna. See, millest te alustasite, et vähk on tõesti levinud ja tõesti suur mure mitte ainult meie riigis, vaid Euroopas tervikuna, seda, jah, näitab ka statistika ja tõepoolest täiesti erinevad riigid otsivad ka võimalikke neid lahendusi. Meil on küll peaaegu et unikaalne see vähiravifond, selles kontekstis, konkreetselt selle haiguse seoses. Aga tegelikult on veel häid fonde, mis aitavad siis erinevates riikides. Ja ma mõistan, et paljud otsivad, erinevates riikides poliitikud otsivad neid võimalikke lahendusi.

Siin veel üks oluline teema on see, et, kuidas ma nüüd ütlen, võimul olevad poliitikud versus kodanikuühiskond. Nad ju tegelikult ei pea olema vastamisi, nad peavad olema head partnerid. Ja antud juhul, kui kodanikuühiskond niivõrd aktiivselt toetab seda, niivõrd aktiivselt tahab aidata lahenduste otsimisel, siis riik, no oleks vähemalt ilus märgata seda aktiivsust ja kindlasti tulla ka vastu. Ja kus ma veel aiman, et siin võiks teoreetiliselt tulla ka murekohti: me kõik näeme, milline on praegune majandusseis. Mingi hetk inimene, isegi kui ta igakuiselt toetab heategevuse kaudu teatud organisatsiooni, või siis haigeid inimesi või mis iganes veel mingisugust valdkonda, mingi hetk tänu majandusele võib-olla tal ei ole enam jaksu. Mis juhtub siis, kui annetajate hulk kukub? Ja septembris me nägime, et tegelikult püsiannetajate hulk hakkas järsult kahanema. See tähendab, et juhul kui sealt abi väheneb, me ei saa enam üleüldiselt sellele pealt vaadata ja riik kindlasti peaks tulema ka appi, sest kogu see kodanikuinitsiatiiv algusest peale on tekkinud tänu sellele, et riik tõepoolest ei saanud teatud ühiskonnaosa ravimisega toime.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Viktoria! Selle eelnõu algatajate hulka kuuluvad Riigikogu liikmed üle välja, eks ole, siin on kõik esindatud. Aga seda eelnõu menetleb rahanduskomisjon, kuigi see on väga selgelt ka sotsiaalteema. Ma küsingi, kas on küsitud arvamust ka sotsiaalkomisjonilt või kas kavatsetakse seda teha. Sellepärast, et sotsiaalkomisjonist saaks soovi korral Riigikogu liikmed palju laiemal tasandil veel avaldada oma arvamust, mõjutada seda protsessi, mõjutada ka ministeeriumi ja mõjutada ka ministreid, samamoodi avalikku arvamust. See on tegelikult ju väga oluline teema ja ma arvan, et see kõlas ka ühiskonnas väga tugevalt kaasa. See praktika on meil ju olemas, et me oleme kultuurikomisjonis ise arvamusavalduse kaudu suutnud protsessi mõjutada kõrvalt ja need suunad on teinekord muutunud algsest palju positiivsemaks. Kas on plaanis küsida arvamust ka sotsiaalkomisjonilt?

Aitäh selle küsimuse eest! See puudutab menetlust. Ja ma arvan, et järgmine esineja ehk Aivar Kokk, kes on rahanduskomisjoni esimees, suudab paremini vastata sellele küsimusele.

Mis minu jaoks on antud juhul väga oluline on see, et meil on väga piiratud aeg. See Riigikogu saab kokku kõigest kuus nädalat veel, kaasa arvatud see nädal, mis kestab juba. See tähendab, et kui me tõesti tahame läbi hääletada kolmandal lugemisel seda seaduseelnõu, siis see tähendab, et meil peaks olema väga hea tempo. Ja mina muidugi väga loodan, et me jõuame ka lõpphääletuseni.

Mis puudutab sotsiaalkomisjoni, siis hea kolleeg Helmen Kütt on algatajate hulgas ja ma loodan väga, et juhul kui Aivar Kokk küsib sotsiaalkomisjoni arvamust, nad hea meelega avaldavad seda arvamust ja loodetavasti ka toetust. Ja ma tean veel nii palju, et reedel ma sain kokku ka minister Petersoniga ja siis tema ka rääkis, et see algatus on kiiduväärt. Loodame väga, et nüüd see kõik saab teoks, ja loodame väga, et me saame selle seaduse vastu võtta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Viktoria, aitäh sulle selle initsiatiivi eest! Ma kirjutasin siia hea meelega alla ja see ei ole normaalne, et riik selle pealt nagu maksu võtab, aga mul tekkis selline huvitav küsimus. Te rääkisite, et Rahandusministeeriumi ametnikud ei toeta, valitsus ei toeta, aga parlament tahaks seda vastu võtta. Aga mis seda takistab parlamendil? Ma kujutan ette, et valitsuses ja ametnikud peaksid ikka alluma parlamendile või on kuidagi asi muutunud vastupidi. Kui parlamendi enamus soovib seda vastu võtta, siis me saame selle vastu võtta ka selle koosseisu ajal. Või ma eksin kusagil?

Esmalt, ma näen, et Helmen tuli tagasi, ma loodan väga, et oma sõnavõtuga ma sulle liiga ei teinud. Aitäh sulle, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Tõepoolest, mina olen üleüldiselt parlamentaarse mudeli usku ja kuna me olemegi parlamentaarne riik ja valitsus on täitevvõim eelkõige. Ehk sisuliselt võim on meie käes ja kui me tõesti otsustame, et me tahame seda seadust vastu võtta sõltumata sellest, kuidas jooksevad siin saalis parasjagu võimujooned, koalitsioon versus opositsioon, tegelikult sellised teemad nagu see teema, mis on laual, võiksid leida suuremat toetust, suuremat arutelu ja isegi siis, kui tõepoolest on olemas kriitika kas või näiteks Rahandusministeeriumi näol. Ja mina siin markeerin ära, et alati on lihtne öelda põhjust, miks ei saa, mitte mõelda läbi, kuidas saab. Juhul, kui me siin parlamendi tasemel otsustame, et meie tahame, et see saaks seaduseks, siis teist varianti ei ole, kui ainult Rahandusministeerium mõtleb, kuidas ta saab rakendada seda seadust.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mõlemad Kaja Kallase juhitud valitsused on teinud erinevatele valdkondadele nii maksusoodustusi kui ka maksuerisusi. See, et nad nüüd seda eelnõu, selle põhimõtet ei toeta, näitab, et neil puudub soov ja tahe. Puhas loogika. Aga küsimus on selles, kas on lootust, et erinevalt valitsuse vastuseisule on meil siin parlamendisaalis võimalik toetust saada kõikide erakondade saadikute poolt.

Mina kui eelnõu tutvuste muidugi pean ütlema, et mul on siiras soov ja siiras tahe ja muidugi ma loodan selle peale, et võimalikult rohkem neid inimesi, kes siin saalis viibivad, ka kolmandal lugemisel hääletavad selle eelnõu poolt. Ja ma tõesti arvan, et see variant, mis on praegusel hetkel laual, on selline variant, mis oli ... Ma ütlen ka nii palju, nagu siin oli ka minu algses sõnavõtus öeldud, et ma ju konsulteerisin ... Mitte ilmaasjata ma ei loetlenud neid, kellele ma avaldan oma tänusõnad. Ma konsulteerisin nii rahanduskomisjoni ametnikega kui ka meie analüüsiosakonnaga ja lähtudes just nimelt sellest: palun aidake mind välja mõelda mingisugust lahendust, mis võiks päriselt läbi minna, et see ei oleks mingisugune lihtsalt niisama eelnõu, vaid oleks selline, mis võiks sobida meie süsteemile.

Ja siit ka minu järeldused: näiteks me ei saa nullini viia, kuigi minu tahe võiks olla kohe see ja lihtinimese mõte võiks olla ka see, et käibemaksu lihtsalt paneme nulli antud juhul ja siis ongi asi lahendatud. Aga see variant ei lähe läbi, sellepärast et Euroopa Liidu direktiivid ei luba lihtsalt seda. Seda ma konsulteerisin kunagi ka rahandusministriga, Martin Helmega.

Nii et siin selle eelnõu taga on tegelikult konsultatsioonid erinevate institutsioonidega, kaasa arvatud Rahandusministeeriumiga. Korduvalt on küsitud nende käest ka seda, kas on juba tehtud mingisugused analüüsid. Kunagi seoses selle küsimusega, seoses selle teemaga ma esitasin oma küsimuse ka siinsamas saalis õiguskantslerile ja küsisin, kas see on võrdne kohtlemine või ei ole võrdne kohtlemine siis, kui me teatud grupile ütleme ära nende õiguse saada ravimeid. Ka see teema oli.

Nii et lõppkokkuvõttes, jõudes nüüd teie küsimuseni, ma väga loodan, et tõepoolest siin leidub piisavalt palju neid saadikuid, kes hääletavad selle lahenduse poolt. Ja mul on tunne, et see tõepoolest võikski niimoodi juhtuda.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ühe kaasalgatajana ma tajun seda, et Rahandusministeerium võtab sealt, kust surm ei võta. Ja kuna on praegusel hetkel võtta, siis nende jaoks süsteem toimib. Ja mu ettepanek või mõte, mille ma esitan ka küsimuse vormis, on see, et meil on probleemil kaks osa. Teine on see, et patsiendid ei mahu siis haigekassa alla. Kas me algatame homme eelnõu, mis puudutab seda, et patsiendid läheksid või mahuksid sinna haigekassa alla? Sest Sotsiaalministeerium oli juba soosivam ja sotsiaalkomisjon on ka soosivam, on edu suurem. Sest kui üks jalg ei taha ja teine jalg tahab, rahaministeeriumi jaoks süsteem toimib ja võib-olla Sotsiaalministeeriumi jaoks süsteem ei toimi, siis minna ühe sammuga, sest muidu me ei jõua seda menetleda. Kas me oleme valmis saadikutena algatama homme selle eelnõu?

Meil on olemas praegusel hetkel laual eelnõu, mis on juba algatatud, kus on komisjonis juba see tekst tutvustatud. Komisjoni tasemel, veel kord rõhutan, siiski, kuigi oli tõepoolest, ka seal oli pingeline arutelu, aga siiski konsensuslikult otsustati esimene lugemine lõpetada. Jah, olid erinevad arvamused, aga lõpptulemus oli siiski see. Sellepärast ma arvan, et praegusel hetkel, arvestades kogu seda kogemust, mis ma olen läbinud selle eelnõu ettevalmistusega, pigem jätkaks selle eelnõuga. Ja juhul, kui näiteks järgmine valitsus pärast valimisi, saades mandaati, otsustab laiendada, veelgi kuidagi parandada või üleüldiselt võtta endale nii suurt rolli, et vaadata üle tervishoiusüsteemi praegusel hetkel olevaid miinuseid näiteks. Sest ma usun, et siin tegelikult kõik mõistavad, et meie tervishoiusüsteem vajab ikkagi teatud parandusi. Lihtsalt sõltub maailmavaatest, milliseid lahendusi me kõik võime pakkuda. Aga see, et seal on teatud lüngad, see vastab tõele. Nii et see pikem plaan, suurem muudatus võiks olla kuskil kunagi ees, loodetavasti pärast järgmiste valimiste moodustamist. Aga praegu võiks julgelt minna selle eelnõuga, mis on juba ära vormistatud ja mis on laual.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tugeva riigi tunnuseks on see, et kedagi ei jäeta maha. Paradoksaalselt on nii, et riigile ehk sellele võimupüramiidile tuleb tihti appi riigis rahvas ehk annetajad, olgu see siis sõjatandril Ukrainas või tervishoiusüsteemis Eesti riigis. Minu kõige suurem murekoht selle eelnõu algatamise kontekstis seisis selles, et ma annan lootust ja ma ei taha lootust petta. Ja ma arvan, et väga paljud, kes on selle allkirja tegelikult siia andnud, mõtlevad sarnaselt. See lootus ei seisne üksnes selles, et keegi annetab ja keegi saab abi, vaid selles, et tegelikult kõigil on läinud raskemaks. Minu meelest peaks riik võrdselt kohtlema kõiki osapooli, et kui on läinud raskeks, siis on kõigil läinud raskeks, ka nendel, kes võitlevad enda elu eest. Kas sa oled minuga nõus?

Ma olen sinuga nõus, esiteks. Ja teiseks ma väga tänan nii sind kui ka teisi, kes on andnud oma allkirja sellele eelnõule, sest igaüks meist, kes on kirjutanud alla, on mõelnud, kas need on need lahendused, mida sa südames toetad, mida sa arvad, et just oleksid kõige toimivad? Ja ma tõesti näen selles probleemis on mitu osapoolt, üks osapool on see, et on olemas solidaarne tervishoiusüsteemi, on olemas need inimesed, kes jäävad sealt süsteemist nagu välja, ja on olemas see, mida ma juba mitu korda siin olen maininud, kodanikuühiskonna aktiivsus. Müts maha tegelikult nende inimeste ees, kes näevad, et kuskil riik ei tule toime ja siis nad aitavad. Aga see veel ei tähenda, et riik peaks lihtsalt nagu vaatama pealt.

See konkreetne näide, millest siin oli juba juttu, Kingitud Elu fond eksisteerib üheksa aastat. Ja üheksa aastat, nad on selle aja jooksul, nad on peaaegu kõik, ma arvan, et kõik, tegelikult kõikidest fraktsioonidest on kaasanud neid inimesi selleks, et osaleda annetuste korjamisel. Me kõik seisime kaubanduskeskustes, me teame, kuivõrd raske on paluda inimeste käest raha selleks, et saada osta ravimeid. Ja raske seda, miks? Sellepärast et tavaline inimene kaubanduskeskuses tuleb sulle vastu ja ütleb, et miks sa korjad raha, Riigikogu liige, miks sa korjad raha, sul on juba raha antud minu maksude kaudu, miks sa siis veel tahad minu käest saada? See küsimus on tegelikult hästi lihtne, aga saadikutel tavaliselt ei ole seda lihtsale küsimusele vastust pakkuda, sest et see ongi ebaloogiline.

Me juba korjasime nii palju raha selleks, et lahendada oma tervishoiusüsteemi muresid. Ja nüüd siis teatud osa inimesi me jätame välja. Ja veelgi enam, see ongi see absurdsuse tipp, et siis, kui me otsustasime, et on olemas teatud grupp inimesi, kes ei mahu sinna süsteemi sisse, ja lubame, et kodanikuühiskond korjaks seda raha annetuste kaudu, siis me veel võtame selle pealt 9%. Ehk siis lihtkeeles peaaegu et iga kümnes euro läheb veel riigile. Need summad, millest ma oma sõnavõtus ütlesin, need ei ole väikesed summad. Üheksa aasta jooksul poolteist miljonit tagastada riigile selle eest, et riik ei saanud selle konkreetse, selle ühiskonnagrupi toetamisega hakkama.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma pean tunnistama, et teie ettekanne oli väga hea, mulle väga meeldis. Ja küsimus on minu jaoks hoopis teine. Kas siin ka Reformierakond, välja arvatud kindlasti Hele Everaus, toetab seda eelnõu? Sellepärast et kui ma siin vahepeal ringi liikusin, siis tuli mulle vastu üks reformierakondlane, ma jätan ta nime nimetamata, küsib mu käest, et kuule, mida Ladõnskaja teeb seal puldis, kas tahab raha jälle saada või. Ma ütlesin, et ei taha. Ladõnskaja ei taha raha, tähendab, me tahame ravimid teha osad odavamaks. Ja see tekitab minus muret. Kas on võimalik teie poolt sihukene väike ennustus, et mis te arvate, kas Reformierakond tuleb rahva toetamisele kaasa või ajab oma jonnipoliitikat?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei hakka hinnanguid andma sellele, mida koridori peal räägiti. Ma arvan ja ma tean päris täpselt, et Reformierakonna fraktsioonis on neid inimesi, kelle käest võiks antud juhul küsida päriselt nõu, sellepärast et just doktor Everaus on just see ekspert, kelle käest antud juhul võikski küsida, kuidas fraktsioon võiks käituda. See statement, seisukoht, et mina midagi saan – ei, mina mitte midagi ei saa, esiteks. Ja teiseks, ma ütlen, et kui sa võtad enda peale selliseid teemasid, siis tavaliselt kostab, mis on see esimene, sa oled populist, et see on selline teema, mille pealt saab mingisuguseid poliitilisi punkte võtta. Siinjuures ma võin julgelt öelda, et mul mitte mingisugust, ka poliitilist huvi ei ole, ma enam ei kandideeri, nii et mul on väga lihtne selg sirgu praegusel hetkel siin seista ja öelda: ma arvasin, et seda probleemi on vaja lahendada, oli vaja lahendada kaheksa, seitse, kuus, viis, neli ja nii edasi aastat tagasi ja seda on vaja lahendada ka pärast järgmisi valimisi. Mul on seda väga lihtne öelda ja ma väga tahan, et tõepoolest oleks reaalne lahendus, mitte lihtsalt niisama jututuba.

Hele Everaus, palun!

Austatud eesistuja! Austatud esineja! See, mis eelnõu meil siin ees on, see on see pisem, jäämäe tipp, mida me üldse võiksime praegu teha, oleks palju varem olnud vaja. Sisu on ju selles, et oma vähki suremuselt oleme ühed esimesed Euroopa Liidu maadest, vähi elulemuselt viimased. Uutest vähiravimitest on meil kasutada täna, kui Saksamaal 98%, siis meil alla 40%. Meil jõuab rahastamiseni võib-olla mõni uus vähiravim rohkem kui kolme aastaga kui Soomes poole aastaga. Nii et see on meie kohustus meie inimeste ees. Ja need, kes jäävad välja, et inimestel oleks selge, need on tegelikult inimesed, kes on maksumaksjad, kes on kindlustatud, aga need ravimid ei ole haigekassa nimekirjas, et need makstakse kinni. Ja see frustreerib ka meditsiinitöötajate, arstide tööd, sest me teame, mis oleks efektiivsem, mis aitaks, aga me ei saa. Kas mul on õigus?

Absoluutselt. Aitäh selle sõnavõtu eest, sellepärast et teil on absoluutselt õigus! Tõepoolest me räägime ainult sellistest ravimitest, mis on soovitatud ja välja kirjutatud arstide poolt ehk siis see on ametlik meditsiin. Ja need, kes on fondide tasemel, vaatavad üle, keda toetada ja keda mitte. Seal on olemas ka nõukogu selle asja juures, kus on vastav ekspertlus, kes analüüsivad, miks peaks inimest aitama, et kas tõepoolest see ravim mõjub.

Ja nüüd siis veel üks oluline asi, et me kõik, kui räägime haigustest, mõtleme, et on olemas mingisugused sellised haigused, mis on kindlasti raskemad, aga isegi raskemate juhtumite puhul on olemas väga erinevad variandid, kuidas see võib lahendust leida. Tõepoolest, head ravimid võivad aidata saada päriselt terveks. Ka selliseid kogemusi on olnud juba Eestis. On olemas sellised variandid, kui märkimisväärselt pikendatakse inimese elu. On olemas sellised variandid, kui inimesele kingitakse sisuliselt kvaliteetse elu pikendamine ehk ta ei tunne muret igapäevaselt oma tervise pärast. Ja kui meie inimesel või tema perekonnal on olemas lootus, et sellest ravimist on nii suurt abi võimalik saada, siis kuidas me võime öelda, et ei, me seda lootust sulle ei kingi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma käisin septembris Brüsselis Euroopa Komisjonis ja kohtusin seal komisjoni sekretäriga, Ilze Juhansonega. Küsimus oli selline, et teatavasti COVID-i vaktsiinid aeg ei teostatud kõiki uuringuid, mida oleks vaja teha, ei tehtud kemoteraapilisi ega gastrogeensed uuringuid. Ma esitasin selle küsimuse, miks ei tehtud, aga sellele küsimusele ei osanud Ilze Juhansone vastata ja ta ütles ainult seda, et alates nende COVID-i vaktsiinide kasutuselevõtust on Euroopa Liidus surmadest 40% on seotud vähiga, see on olnud väga suur plahvatuslik kasv. Selle eelnõu ettevalmistamise käigus kas te olete ka neid võimalikke tekkemehhanisme uurinud, mikspärast on see plahvatuslik kasv kasvanud?

Aitäh küsimuse eest! Ssee küsimus on nii spetsiifiline. Ma alguses ütlesin, et tegelikult tõepoolest, võtame pinged maha, ma ei ole ei tervishoiu- ega ka rahandusvaldkonna ekspert. Sellistele küsimustele, nagu te praegusel hetkel esitasite, kindlasti peaks vastama kas vastav minister või siis need inimesed, kes on süsteemi sees. Mina oma hinnanguid ei saa antud juhul anda. Ma tean seda statistikat, see statistika on tõesti näitab ebameeldivat pilti, aga hinnanguid andma, miks see nii on, peavad pigem eksperdid.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga-väga tunnustan ka seda, kui pika ja põhjaliku eeltöö sa oled teinud, otsinud kompromissi, lahendusi. Ja mulle väga meeldis ka see, et sa tõid sisse, et sa oled seisnud ja kõnelenud konkreetse selle haiguse ja selle fondi, aga ka teised, kes sellist haigust nagu aitavad inimestel leida vahendeid raviks. Kas sa oled nõus sellega, et järgmine Riigikogu koosseis tõepoolest peab väga tõsiselt võtma lahti kogu tervishoiu rahastuse ja näiteks harvikhaigused? Viljandimaalt väike kolmeaastane poiss, kelle jaoks head Eesti inimesed annetasid 300 000 eurot, et ta saaks ühe aasta ravimid. Need teemad vajavad tegelikult laiemat arutelu ja lahendust.

Aitäh selle küsimuse eest! Täna minu hommik algaski sellise positiivse uudisega, mis oli avaldatud, kui ministeeriumi kaudu oli suunatud lastefondile vägagi suur summa selleks, et aidata teie poolt mainitud probleemi lahenduseks. Jah, meil on olemas sellised haigused, mis vajavad eraldi tähelepanu, mis on sisuliselt tõepoolest sellises nii-öelda kastis, kus on erandid. Ja ma olen vägagi seda meelt, et siis, kui tuleb uus valitsus, aga juba enne võib-olla, siis kui tulevad hästi keerulised valimisdebatid, siis tervishoid on üks neist teemadest, kus igal erakonnal peaks olema hästi selge omapoolne visioon. Me teame, mis on meie demograafiline trend, me teame, mis on meie tervishoiu seisukoht, me teame, kuidas seal alati ei jätku justkui raha.

Samas me teame, et meil ... See ei ole see süsteem, kus me ... Nüüd ma toon, võib-olla hüppan kõrvale ja toon näiteid omaenda kultuurikomisjonis. Meil on teatud teemad, mis aastaid ootasid või ootavad siiamaani lahendusi. Ja me ei lahenda neid sellepärast, et ei ole poliitilist konsensust või siis ei ole seda poliitilist julgust öelda, et teate, ma teen seda reformi, kuigi pärast seda, alguses näiteks, järgmise aasta, kahe aasta jooksul minu reiting kukub. Sest tavaliselt reformi tagajärg on selline, et sa poliitiliselt pead kannatama. Me nägime seda kultuurikomisjoni tasemel, ma ei tea, olgu see eestikeelse hariduse süsteemi vastuvõtmine või siis õpetajate järelkasvu teema. Täpselt sarnane olukord, teema on küll teine, aga olukord on sarnane tervishoiuga. Meil kuhjaga seal on probleeme. Me tõepoolest vajame, et alguses erinevad erakonnad pakuksid omapoolset visiooni, kuidas seda lahendada, sõltub sellest, milline maailmavaade neil, on ja siis lõppkokkuvõttes jõuaksime kuskil kokkulepeteni ja saaks juba ära lahendada. 

Sest, et noh, ma ei tea, tavaline inimene näeb seda elementaarses olukorras, kus ta ei saa oma perearsti juurde või ta ei saa eriarsti juurde ja seisab järjekorras. Või siis teine näide on see, et kui sa oma maksudes maksad kinni sisuliselt seda solidaarset tervishoiusüsteemi, aga juhul, kui sul on vaja kiiresti lahendada mingisugust muret, siis sa pöördud raha eest ikkagi teatud arsti juurde, selleks et võimalikult ruttu saada oma probleemidele lahendust. Nii et kas see tegelikult on selge, selline näide, millega kõik on kohtunud, kõik on seda oma elus juba näinud, mis annab signaali, et tervishoiusüsteem vajab ülevaatamist.

Nüüd sõltub sellest, et tõepoolest, kas me jõuame kokkuleppeni, mis on see kesktee, mis sobiks erinevatele erakondadele või siis loodavale valitsusele. Ja teiseks, et juhul, kui me juba jõuame sinna, olgu siis julgust sellele visionäärist ministrile, kes saaks seda päriselt ellu viia ja vastutada ka omapoolse visiooni eest.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole.

Ma tänan teid!

Läheme kaasettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu liikmete algatatud käibemaksuseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 757 esimeseks lugemiseks ettevalmistamise arutelu toimus rahanduskomisjoni 12. detsembri istungil. Eelnõu tutvustas komisjonile algatajate esindaja Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Arutelu juures osales ka Rahandusministeeriumi maksu‑ ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Aet Külasalu. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. jaanuaril 2023. aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks rahanduskomisjoni nimel eeskõneleja.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu. Ta märkis, et Eestis on solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on inimesi, kes ei mahu oma haigustega Eesti Haigekassa poolt toetatavate hulka. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide poolt soovitatud ravimid kahjuks väga kallid. Jürgen Ligi sõnul toimib meditsiin siiski kogutud maksudest. Iga erand tekitab kiusatuse luua uut erandit ja praeguse 9%‑lise ravimite käibemaksu puhul on nüüd välja käidud uus idee hakata diferentseerima, milline haigus on tõsine ja milline haigus mitte. Elu pikendamised on lühiajalised ja kohutavalt kallid, riiklikult ei saa makse ega ka toetusi selleks niimoodi suunata.

Mina mainisin, et kui haigekassa maksab ravimite eest, siis ta maksab käibemaksu ja käibemaksu ta tagasi ei saa. Kui 9% asemel oleks käibemaksu määr 5%, siis haigekassale peaks jääma ravimite jaoks 4% võrra raha rohkem ehk tegelikkuses käibemaksu osas, mida me tahame kokku hoida, kui need ravimid tulevad läbi haigekassa, siis tegelikult on haigekassas raha võit, mitte kulu.

Jürgen Ligi kommenteeris, et haigekassale makstakse ka praegu raha juurde. Jaak Aab nentis, et ravimitega seonduvad teemad ongi keerulised, kuid ta toetab algatust, kuna ettepanek on õiges suunas. Maris Lauri selgitas, et teatud ravimite puhul on olemas väga kõrge kompensatsioonitase ja just sellised ravimid, mis on seotud elude päästmise ning eelkõige vähiravimitega. Nende kompensatsioonimäär on 90% ja rohkem. See tähendab, et koormus ei lange inimestele enda hüvitamiseks. Viktoria viitas, et praegu on umbes 2000 peret, kes sellist erandit vajavad.

Jürgen Ligi kommenteeris, et vähiravisüsteem on riiklikult solidaarne ja üles ehitatud selliselt nagu ka muude haiguste puhul, et on olemas soodusravimid ja me ei saa ühte haigust kirjutada erandina maksusüsteemi. Ma märkisin, et ministeeriumil on tulevikus nimekiri vähiravimitest, mille puhul on määratletud, et nende konkreetsete ravimite puhul oleks käibemaks 9% asemel 5%. See kehtib nii juhul, kui ostu teeb haigekassa, inimene ise või siis näiteks vähiravifond Kingitud Elu. Ja Aivar Sõerd tegi ettepaneku, et see teema võiks ka arutellu minna sotsiaalkomisjoni ja kui enne küsiti, siis rahanduskomisjonil on ettevalmistamisel see kiri ja ma usun, et homme jõuab see ka sotsiaalkomisjoni. Aitäh!

Ja küsimused. Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Lipsas läbi väga poeetiline väljend, püüdsin nagu saada haaki taha, mida see täpselt tähendas. Äkki te kommenteerite üle või vaatate järgi? Elu pikendamine on lühiajaline. See kõlab nagu moodsa luulekogu pealkiri, aga mida selle väljaütleja tegelikult mõtles, vaat see läks mul kaduma.

Jah, ma pean nüüd otsima üles, Jürgeni lause oli see. Ma pean siis lugema kogu Jürgeni kommentaari siit, siis oleks ta kõige õigem, et ei oleks vaidlusi ega eriarvamusi.

Jürgen Ligi sõnul toimib meditsiin siiski kogutud maksudest. Iga erand tekitab kiusatuse luua uut erandit ja praeguse 9%-lise ravimite käibemaksu puhul on nüüd välja käidud uus idee hakata diferentseerima, milline haigus on tõsine, milline mitte. Meil kõigil on väga tõsiseid kokkupuuteid vähiga, aga olen väga pahane, et selline eelnõu üldse esitati. Meditsiinis on otsustamisel alati olulisel kohal ökonoomika ja alati tehakse valik, milline rahakulutamine on efektiivne. Kui see on annetamine, siis see ongi annetaja vaba valik teha heategu neile, kellel muud lootust pole. Kui solidaarne meditsiinisüsteem täheldab, et patsiendi ravimine on liiga kallis, siis ei saa teha uut riiklikku toetavat süsteemi, mis väidab, et tegelikult see ikka ei ole liiga kallis ja teeme maksuerandi või -toetuse, et osa raha läheks ka väikese kasuteguriga raviks. 99,99% vähihaigetest saavad loota ikka solidaarsele meditsiinile. Kui on soov, et rohkem vähihaigeid saaksid terveks, siis peab praegust maksusüsteemi hoidma ja toetama haigekassat. Elu pikendamised on lühiajalised ja kohutavalt kallid. Riiklikult ei saa makse ega ka toetusi selleks niimoodi suunata. Tervishoius on meditsiini rahastamine kõige tõsisem probleem. Ravi kallineb, ootused tõusevad ja samas inimesed vananevad. Vananevas ühiskonnas on see süvenev probleem ja seda ei saa lahendada maksueranditega ega -toetustega, vaid raha järjest efektiivsema kasutamisega. See eelnõu muudab raha kasutamist ebaefektiivsemaks ja vähendab avalikke ressursse ebaõiglaselt. Annetused on eraldi teema, tervishoiusüsteemi ei saa riik selliselt murendada. Tsitaadi lõpp.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Aivar, kindlasti sa oled vaadanud, kuidas rahanduskomisjonis riiulites eelnõudega lood on, kas neid on väga palju sinna seisma jäänud või riiulid on täis või kas sinna mahuks juurde. Kuidas tundub, kas see eelnõu võiks ikkagi jõuda siia suurde suurde saali hääletamisele või ... ? On veel mõni vaba sahtel?

Rahanduskomisjonis on riiulil suhteliselt puhas, eelmisel aastal me tegime väga korralikku tööd. Seal on kindlasti mõned üksikud eelnõud, mida algatajad võib-olla ei soovikski rohkem siin saalis peale esimest lugemist arutada, nii nagu ikka. Vahetuvad koalitsioonid ja erinevad erakonnad opositsioonist jäävad ühtesid eelnõusid, aga koalitsioonis nad vahel mõtlevad ka ümber.

Aga ma tean tänast seisu, et kui sotsiaalkomisjon seda eelnõu ka toetab, mis on väga oluline, ja ka mis on parandusettepanekud, kas keegi soovib siin midagi muudta või mitte, nii nagu me Viktoriaga oleme selle eelnõu ettevalmistamist arutanud teiega, siin on kaks poolt. Üks on minu arvates tunduvalt lihtsam, see on 9%-lt 5%-le langetamine. Ma tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et siin enamus ei olnud 15 aastat tagasi. Ma ei tea, kas keegi oli, aga vist ei olnud. Siis oligi ravimite käibemaks 5%. See tõsteti, kui ma õigesti mäletan, võin eksida aastaga, aga oli vast 2008, kusagil seal, kui tõsteti 5%-lt 9%-le ja vaidlusi-kaklusi oli ühiskonnas päris palju sel ajal. Teine pool on loomulikult toetused ja see, kas toetused saavad seadusesse sisse kirjutatud või mitte. See on see koht, kus võib tekkida küsimusi, kui olla aus ja arutleda. Aga ma arvan, et täna on meil peale seda nädalat viis nädalat ja kindlasti see rahanduskomisjonis arutelule tuleb.

Aga ma veel kord ütlen, et on vaja sotsiaalkomisjoni toetavad poolt ka, see eelnõu on ikkagi kahe komisjoni eelnõu: üks on rahaline pool, mis minu arvates riigieelarvet väga palju ei mõjuta, ja teine pool on need inimesed, kes sotsiaalkomisjonis on ennast otsustanud, et nad on selle komisjoni liikmed, on selles valdkonnas ka kindlasti tunduvalt targemad kui mina, kuigi ma olen ka mingi perioodi sotsiaalkomisjoni juhtinud ja teatud seaduseelnõud siia saalis menetlenud ja vastu võtnud. Ja ma tahan rõhutada veel selle juures, et selle eelnõu rakendumine on järgmise aasta 1. jaanuarist, et kõigil oleksid ühtemoodi arusaadav. Riigieelarves muudatuste tegemine ilma riigieelarve muudatuseta ei ole kohane ja ka õiguspärane, nii et see on ka algatajate poole pealt väga selgelt siia sisse kirjutatud, et eelnõu rakendumine oleks 2024. aasta 1. jaanuar.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja rahanduskomisjoni esimehena, mul on teile üks küsimus. Ma pean seda väga oluliseks, et sellise eelnõuga pööratakse tähelepanu hästi olulisele probleemile. Aga ma küsiksin päris nagu rahanumbrite järgi, et kas ma saan õigesti aru, et kui praegu nendel ravimitel on käibemaks, siis osa sellest käibemaksust läheb ju tagasi ka tervishoiukuludesse, sest et kogu kogutud rahast teatud protsent läheb teiste ravimite ja teiste haigekassa kulude nii-öelda katmiseks. Minu küsimus on selles, et kui palju tegelikult oleks vaja tervishoiukulude nii-öelda laekuvat SKT-st summat tõsta, selleks et me vähiravihaigeid saaksime aidata. Nii nagu professor Everaus ütles, et puudu on tegelikult väga suured summad, ka need, mis on nii-öelda teistes riikides kiiremini tarvitusele võetud. On teil olnud mingi arvutus selle jaoks, et kas võib nii-öelda see diskussioon viia selleni, et ka üleüldse tervishoiukulud peaksid, (Juhataja: "Aeg, Margit!") kogutud raha peaks tõusma ja kui suur see summa oleks. (Juhataja: "Aeg, palun!")

Aitäh! No kui päris aus olla, siis ükskõik, kui palju me ütleme, on ikka vähe. Tervishoid ... Kui kaks korda suurendada tänast mahtu, siis kõik haiglad ütleks, et suur tänu, aga aasta pärast ütleksid, et natuke võiks veel olla, suure tõenäosusega. Kui me räägime sellest käibemaksust, siis ma natuke selgitan seda. Haigekassa ei ole käibemaksukohuslane. Kui haigekassa ostab, mille ta on eraldatud riigieelarvest, pluss siis haigekassas 13% meie sotsiaalmaksust raha, siis ta maksab 9%. Ja seda ta tagasi ei saa, sest ta ei ole käibemaksukohuslane. Kui nüüd me teeme otsused, et tuleks maksta 5%, siis tegelikult haigekassa jääb 4% käibemaksu sellest üheksast ehk siis peaaegu pool raha käibemaksurahast alles, mille rahaga ta saaks teha järgmiseid otsuseid, kas toetada vähihaigeid või mingid muud ....... Haigekassas on selle jaoks tubli meeskond olemas, kes neid otsuseid igapäevaselt teeb.

Teine pool on ju see, et meil on üks põhjus kindlasti see, et miks poole aastaga otsuseid ei tehta, vaid tehakse kolme aastaga otsuseid uute ravimite peal, on seal taga tihti ka rahaline küsimus. Ma olen haigekassa nõukogus mingil ajal olnud, kui ma olin sotsiaalkomisjoni esimees ja me tahtsime seal natukene korda luua. Peale seda tolleaegne minister tunnetas, et Riigikogu liikmed ei peaks seal olema ja tegi haigekassa nõukogu sisulise muudatuse, sest ma pean tunnistama, et mina seal nõukogu liikmena olin enamus juhtudel eraettevõtjate ja haiglate poole peal ja see häältesaak siis ei olnud selline, nagu võib-olla oleks tolleaegne minister soovinud. Ja siis tehti seadusemuudatus, mis nagu ikka tavaliselt koalitsiooni häältega, sõltumata protestist, tehti ära.

Täna on võimalik väga palju ka tervishoius reformida. Ja ma olen tänaseni seda meelt, et ühel hetkel, kui siin 10, 12 aastat tagasi tehti suuri haiglate reforme, tehti minu arvates apse. On oluline, et meil on suurhaiglad, millel on kindlustatud riiklik rahastus, kuna nad peavad 24/7 olema tööl ja vastu võtma haigeid. Aga erahaiglas süsteemi nii-öelda huvide kinnikeeramine ja võimaluste äravõtmine, mis on toimunud viimased, ma arvan, 15 aastat, on olnud see, mis tegelikult on jätnud ära konkurentsi. Ma mäletan väga hästi täna 10 aastat tagasi pakkumisi, mida haigekassale tegid erahaiglad ja tegid nõndanimetatud riiklikud haiglad – ei ole õige sõna "riiklik", aga ma ütlen nõndanimetatud suured, PERH või Tartu Ülikooli Kliinikum ja nii edasi –, siis nende hinnavahed olid väga suured. Muidugi üks põhjus on see, et samad arstid töötasid kahes kohas. Ja noh, üks kulupool on see, aga ma tean nii mõndagi arsti, kes ütles, et ta on valmis hoopis teise hinnaga sama asju tegema.

Ja tänane olukord, on minu arvates halb see, et isegi eraarsti juurde minek on nagu väga keeruline. Hakkasin otsima, tahaks arsti juurde minna, ma ei saanudki nagu aega, sest lihtsalt nii palju kui registreerimise aeg on, seal ei olnudki vaba kohta, ja ma ei tea, kindlasti kohapeale minnes võib-olla oleks võimalik, aga läbi interneti jäigi minu see asi tegemata. Ja kuigi võib-olla tahaks minna.

Minu arvates tuleks alati vaadata seda, kui on teatud summa raha, ma tunnetan, et tänases Eesti majandusühiskonnas ei olda valmis maksude tõstmiseks, siis tuleb vaadata, mis selle raha eest on võimalik saada. Seda tuleb ausalt öelda. Selle raha eest saaks neid, teisi, kolmandaid teenused. Aga sealsamas kõrval peaks siis olema need võimalused, et ma saaks ennast kindlustada. Millised on need, kui ma olen valmis sinna iga kuu mingi summa panema. Teine on see, et meil on heategevuslikud MTÜ-d, riik peaks andma neile toetust ja võimalust seda tööd teha. See, mis täna meil vähifond siin teeb, see on ju meeletu heategu ja toetus ka arstidele, rääkimata nendele inimestele, kellele see toetus tehakse. Ja need on need kohad.

Selle aasta riigieelarve arutelul olin mina ainukene, kes küsis, millised ministrid milliseid kokkuhoiu kohti nad pakuvad. Pean kurbusega tunnistama, et mitte ühtegi sellist ei pakutud. Aga kuhu raha juurde panna, neid tuli kõikidelt ministritelt. Mul on alati keeruline siin ees olla ettevõtjana, sest ma tean väga hästi ettevõtjana, et kui tulu ei ole, siis tuleb kulusid kokku hoida. Ja teistpidi tuleb öelda alati, et ei ole vaja karta suuri kulusid, on vaja karta väikseid tulusid. Need on mõlemad pooled, mis tuleb kõikidel arutelude juures arvestada. Aga selle eelnõu juures ma veel kord rõhutan, et Viktoria küll oma märkuses siin mainis, et see haigekassat ei mõjuta, aga tegelikult need ravimid võiks ka läbi haigekassa olla, kui neid toetatakse ja ....... Sest see on see, kus on sõna otseses mõttes rahaline võit ka haigekassale.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mis on meie elu suurim väärtus? Ma usun, et teile kõigile vastus on teada: tervis. Sellepärast, et ilma terviseta ei saa piisavalt panustada töösse, õpingutesse, pere ja riigi arengusse. Samas riik on ka huvitatud sellest, et inimesed oleksid terved ja jõulised.

Aga kahjuks me ei ela ideaalses maailmas ja inimestel tekivad erinevad tervisemured, mõnedel kergemad, teistele aga raskemad. Ja siis on riigi otsustada, kas ja keda ta aitab ravida, aga kes peaks iseseisvalt hakkama saama, kui ravi ja ravimid on liiga kallid. Moodne on öelda, et ravi ei ole kuluefektiivne. Kõlab karmilt, aga olukord on nii, nagu ta on. Eestis on solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on ka inimesi, kes ei saa abi haigekassa poolt. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide poolt soovitatud ravimid kahjuks väga kallid. Siinkohal on jutt nendest ravimitest, mis ei ole soodusravimite nimekirjas, mille maksumuse Eesti Haigekassa 75 või 100% ulatuses hüvitab. Sisuliselt riik loobub nende inimeste aitamisest, vaatamata sellele, et ravi tagaks neile kvaliteetse elu või raviks neid koguni terveks. Kui kogu ravikulu jääb abivajaja kanda, pöördutakse toetuse küsimiseks tihtipeale toetusfondide ja sihtasutuste poole, kes annetajate abil koguvad raha vajalike ravimite ostmiseks, mille abil saab inimese elu päästa või parandada tema elukvaliteeti nii, et abivajaja saaks elada täisväärtuslikku elu.

Kurioosel kombel teenib riik nende ravimite, mille soetamist ta ei toeta, käibemaksu pealt tulu. Näiteks nagu juba paar korda öeldud, Vähiravifond Kingitud Elu on üheksa aasta jooksul maksnud riigile käibemaksu kokku ligikaudu 1,5 miljonit eurot. Ma kordan veel, see on summa, millega fond saab katta vähihaigete poole aasta ravikulu, mille toel saaks ravi sadakond inimest. Ma ei mõista, miks Reformierakonna juhitav Vabariigi Valitsus ei toeta antud eelnõu. Vastuvõtmise korral saaks vähendada teatud ravimite käibemaksu määra 5%‑le  ning Eesti Haigekassale oleks võimalus hüvitada mittetulundusühingutele ja sihtasutustele või usulistele ühendustele annetuste eest ostetud vähktõve raviks mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa. Rahandusminister Annely Akkermann on öelnud, et maksualandus tekitaks ebavõrdsust. Ma ei saa selle arvamusega kuidagi nõustuda.

Eesti seadusandlus võimaldab teha maksuerisusi. Näiteks on tehtud tulumaksusoodustus mitmetele juriidilistele isikutele, kes koguvad humanitaarabi Ukraina toetamiseks. Samuti langedes tänane Reformierakonna valitsus ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5%‑le. Olen seisukohal, et antud eelnõu puhul on täiesti õigustatud ja põhjendatud ulatada abikäsi nendele, kes vajavad seda kõige rohkem. Ja ma loodan, et leiame hoolimata valitsuse vastuseisust parlamendis erakondadeülese konsensuse, sest eelnõu algatajate hulgas on Riigikogu saadikuid kõikidest fraktsioonidest. Eesti Keskerakond toetab antud eelnõu vastuvõtmist ja mina kutsun üles ka teisi saadikuid eelnõu toetama. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 757 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 24. jaanuar kell 17.15. Tänane istung on lõppenud.