Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduslikult raskel ajal, mil möllab inflatsioon, toidu- ja tarbekaupade hinnad tõusevad, energiasõda sööb otsast perede sissetulekuid, vajavad pered kindlustunnet. Kõik pered vajavad seda. Toetus on üks viis, kuidas seda teha, mistõttu ma arvan, et laste- ja peretoetuste tõus, mida me täna siin uuesti arutame, on vajalik. Kuna seadus hakkab kehtima uuel aastal, on muudatustega kiire, mistõttu ei toetanud Reformierakonna fraktsioon uusi sisulisi algatusi. Praegu on oluline see [eelnõu] vastu võtta, et kõik pered saaksid meelerahu.
Perehüvitiste eelnõuga seoses on palju räägitud ebaõiglusest. Ja õigustatult. Minu meelest on ebaõiglane ka see, et vaidlused on liiga palju kaldu toetuste suuruse poole ja palju vähem on saanud tähelepanu lastega peredele elukeskkonna kujundamine ja tugiteenused, mis aitavad neil paremini planeerida igapäevaelu ning ühildada töö- ja pereelu. Olen siin varasemalt juba näitena toonud Sotsiaalministeeriumi disainitud tugiteenuste projekti üksikvanematele, mis on vajalik tegelikult kõigile lastega peredele, ja vaimse tervise tuge nii lastele kui ka lapsevanematele, hoidmaks noori ja [nende] vanemaid.
Kobarkriisis on oma vaimse heaolu hoidmine väljakutse ja see on korralik väljakutse ka kõige tugevamatele. Meil on puudu kliinilistest psühholoogidest, koolipsühholoogidest ja vaimse tervise esmaabi koolitused pole laialt kättesaadavad. Madala lävendiga psühholoogilise abi teenused peavad kogukonnas saama kättesaadavaks, et ennetada laste ärevust ja depressiooni. Lastele ja lapsevanematele mõeldud perepesad on meil vaid viies maakonnas, aga võiksid olla kõikides maakondades.
Veel mõned näited, mis vajavad edaspidi meie suuremat tähelepanu. Näiteks erivajadusega laste pered ja nende toetamine: neile rehabilitatsiooniteenuse mahu [suurendamine] ja vajaduspõhisuse arendamine, abivahendite kättesaadavuse parandamine, hariduse ja sotsiaalteenuste, sealhulgas tervishoiu, integreerimine, kohalike omavalitsuste toetamine puuet taotlenud ja selle saanud laste jaoks teenuste korraldamisel. Pikemat aega ootab kordategemist ka haigus- ja hooldushüvitise maksmine vanematele pärast vanemahüvitise lõppemist, et vanemapuhkuselt naasnud lapsevanemad saaksid haigus- ja hooldushüvitist vanema tegeliku sissetuleku järgi, mitte seda ei makstaks alampalga järgi.
Samuti tuleb üle vaadata perede majanduslikku hakkamasaamist mõjutavad otsused, [et toetust makstaks] sihitult ja vajaduspõhiselt, mitte enampakkumise moel, nagu seda viimastel päevadel on tehtud. Üksikvanema toetus on siin väga hea näide. Üksikvanemad elavad kõige suuremas absoluutse ja suhtelise vaesuse riskis ning sellepärast neid tulebki enam toetada, nii nagu selle eelnõuga me seda teeme. Kõik need tegevused vajavad nii raha kui ka inimressurssi. Inimesed vajavad koolitamist ja teaduspõhist [lähenemist], et pakkuda vajadusel vastavaid teenuseid. See on aeganõudev ja ilma rahaliste vahenditeta seda lihtsalt ei ole võimalik teha. Nii nagu ei ole võimalik ilma rahaliste vahenditeta ka neid teenuseid pakkuda.
Kuid tulen tagasi sellesse praegusesse hetke. Reformierakonna fraktsioonis oleme seisukohal, et presidendi murekoht perehüvitiste seaduses tuleb korda teha ja [seadus] tuleb põhiseadusega kooskõlla viia. Aga oleme algusest peale öelnud ka seda, et praegusel kujul [ette nähtud] peredele mõeldud toetuste tõus suurendab perede ebavõrdset kohtlemist, ja see on probleem. Aga me näeme, et Riigikogus on selle seisukoha toetajaid vähe. Meenutan, et kevadel peaaegu sündis samasisulise seaduse ärategemiseks EKREIKE teine valitsus. Poliitiline ebastabiilsus ei ole praegu kindlasti Eesti huvides. Meil on vaja stabiilsust.
Lõpetuseks, poliitika on kompromisside kunst. Laste- ja peretoetuste tõstmine, nii nagu see on praegu planeeritud, on väga suur kompromiss Reformierakonna jaoks, kuid me leiame, et majanduslikult raskel ajal tuleb lastega peresid toetada. Aitäh!