Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu erakorralist istungjärku 28. detsembril 2022. aastal. Nimelt olen kokku kutsunud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 68 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 51 lõike 1 alusel 53 Riigikogu liikme taotletud ajal ja päevakorraga Riigikogu erakorralise istungjärgu. Istungjärgu päevakorras on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse uuesti arutamine. Ja nii nagu on meil tavapärastel istungitel, on kõigepealt võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kui on soov, siis andke märku. Ei ole seda soovi.

Järgnevaks on kohaloleku kontroll. Enne, kui me sellega alustame, ma lihtsalt tuletan korra meelde, et Riigikogu erakorralisel istungjärgul on Riigikogu otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust. Nii näeb ette § 76. Riigikogu erakorralise istungjärgu ajal kontrollitakse kohalolekut ka enne hääletust, kui mõni Riigikogu liige seda nõuab. See on § 77 lõige 3. Kvoorumi puudumisel lõpeb erakorraline istungjärk automaatselt.

Head ametikaaslased, kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 62 Riigikogu liiget, puudub 39.

Nüüd me asume erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku kehtestamise juurde. Nimelt, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 52 kohaselt kehtestab erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku juhatuse ettepanekul Riigikogu poolthäälte enamusega. Juhatuse ettepanek on erakorralisel istungjärgul töötada ilma vaheajata kuni päevakorra ammendumiseni.

Panen hääletusele Riigikogu juhatuse ettepaneku töö ajagraafiku kohta. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 61, vastuolijaid ei ole ja 1 erapooletu, leidis ettepanek toetust.

Nii, alustame tänase selle päevakorra menetlemist. Kui te lubate, ma lühidalt tutvustan seda korda. Kõigepealt on põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on sotsiaalkomisjoni liikme Priit Sibula ettekanne kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Seejärel on läbirääkimised, sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Ja siis on hääletus.

Nii et ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks esimese päevakorrapunkti juures, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse uuesti arutamine, põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Minul on au põhiseaduskomisjoni esindajana tutvustada teile arutelu, mis toimus presidendi välja kuulutamata jäetud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse üle komisjoni istungil 27. detsembril.

Komisjoni istungist võttis osa presidendi õigusnõunik Hent-Raul Kalmo, kes tutvustas presidendi argumentatsiooni, presidendi seisukohti, ja vastas arvukatele küsimustele, mida esitasid talle komisjoni liikmed. Presidendi esindaja ei keskendunud väga pikalt oma sissejuhatavas osas presidendi pöördumisele, mis on parlamendile saadetud ja millega on ilmselt kõik kolleegid tutvunud. Küll ta mainis, et presidendi otsus on tingitud mitmest kaalutlusest. Kõige olulisem on see, et seaduse üks säte on vastuolus põhiseadusega, kuid on ka teisi kaalutlusi, mille kohta on öeldud, et need ei seondu otseselt vastuoluga põhiseadusega. Kuid presidendi pädevus hõlmab ka niinimetatud pidurdamispädevust ja teatud juhtudel tähelepanu juhtimist seaduse menetlemise vajakajäämistele. Seda ongi oluline rõhutada, head kolleegid, et presidendi otsus ei tugine mitte ainult otsesele vastuolule põhiseadusega, vaid tugineb ka muudele kaalutlustele.

Komisjoni liige Tõnis Mölder nõustus sellega, et presidendil võibki olla oma arvamus ja presidendi roll ongi teha põhiseadusele vastavuse kontrolli. Seda teeb president Tõnis Möldri arvates väga hästi. Kuid kolleeg Mölder tegi kriitikat selle suhtes, mis puudutab presidendi käitumist ajagraafiku mõttes. See kriitika oligi suunatud sellele, et president võttis täpselt kaks nädalat aega ehk [maksimaalse aja, mis on] ette nähtud, enne kui andis tagasisidet selle seaduse kohta. Samuti soovis Tõnis Mölder teada saada, et kui Riigikogu võtab välja selle vastuolulise punkti, millele president viitab, kas siis on president valmis ja võimeline seadust kohe ka välja kuulutama, et seda saaks võimalikult õigeaegselt rakendada.

Presidendi õigusnõunik selgitas, et Riigikogu pädevuses on võtta vastu seadusi ja üldjuhul tuleb üritada neid tõlgendada kooskõlas põhiseadusega. See on ikkagi väga erandlik olukord, kui president ütleb, et seadus on põhiseadusega vastuolus. Oluline on õigusselguse põhimõte, millele on tuginetud, ja see nõuab seda, et sätet tuleb püüda taustamaterjalide abil kuidagi tõlgendada. Kui nende taustamaterjalide abil on võimalik anda sättele ühemõtteline tähendus, siis see säte ei ole vastuolus põhiseadusega. Seda püütigi teha ja see võttiski presidendil aega, et püüda olemasolevate materjalide abil tõlgendada seda vastuolulist sätet, millele president oma kirjas viitab. Abiks võeti seletuskirju ja komisjoni materjale, mitte ei loetud üksnes seda sätet. Ja selle kohustuse paneb sisuliselt presidendile Riigikohus, kes on rõhutanud, et kui on võimalik abivahendeid kasutades sätet kuidagi tõlgendada, siis see ei ole õigusselgusetu. Antud juhul – kui te olete tutvunud presidendi kirjaga, [siis teate seda] – oli tõlgendamisruumi niivõrd palju, et see [säte] on presidendi arvates õigusselgusetu. Õigusnõuniku arvates on president teinud oma tööd korrektselt, ehk ta ei nõustunud Tõnis Möldri kriitikaga. Samas ta rõhutas, et presidendil ei ole põhjust ega õigust pöörduda Riigikohtu poole, kui ta leiab, et vastuolu põhiseadusega enam ei eksisteeri.

Mart Võrklaev märkis komisjoni istungil, et üks lahendus on ilmselt võtta see problemaatiline lause üldse seadusest välja, ja ta uuris, kas selle lause väljavõtmisega muutuks seadus põhiseaduspäraseks, sest presidendi kirjas on ju viidatud ainult sellele lausele. Presidendi õigusnõunik vastas, et idee see lause välja võtta on üles kerkinud alles hiljuti, viimasel ajal, ja seda tuleb nüüd ikkagi hoolikalt vaadata.

Jaak Valge küsis, kas on õige tema eeldus, et president on terve seaduse otsast lõpuni läbi analüüsinud ja leidnud ainult ühe koha, mis on vastuolus põhiseadusega, seega rohkem vastuolulisi punkte seaduses ei ole. Presidendi õigusnõunik vastas, et see eeldus on õige. Kuid presidendi otsuses on mainitud ka [seaduse] teisi kohti, millega seonduvalt on tekkinud küsimus, kas erinev kohtlemine indekseerimisel on põhiseadusega kooskõlas. Presidendi õigusnõuniku sõnutsi on üks küsimus selles, kas seadus on mõistlik, kas seadus on õiglane, kas seadus on põhjendatud ja täidab oma eesmärke. Selle kohta peab otsuse langetama Riigikogu ja hiljem valijad, kes annavad hinnangu Riigikogule. Teine küsimus puudutab põhiseadusele vastavust ja selle puhul ollakse keskendunud ühele konkreetsele sättele.

Kolleeg Paul Puustusmaale tundus, et lause väljavõtmine teeks asja hoopis hullemaks. Pigem võiks Paul Puustusmaa arvates kaaluda selle sätte muutmist mingil määral, aga tervikuna, protsessi menetluse huvides kahtles ta selle vajaduses. Paul Puustusmaa tuletas meelde, et on olemas ka võimalus võtta seadus täiskogus muutmata kujul vastu, sest ühel korral juba president kuulutas algul ühe akti põhiseadusvastaseks, aga kui see võeti muutmata kujul uuesti vastu, siis teisel korral president enam põhiseadusvastasust ei näinud. Seda meenutas Paul Puustusmaa.

Presidendi õigusnõunik selgitas seevastu, et eelmisel korral, kui president jättis seaduse välja kuulutamata, ei olnud nii, et alguses leidis president vastuolu põhiseadusega ja hiljem mitte. Pigem oli küsimus selles, et president võib kasutada oma vetostamise pädevust ka teistel kaalutlustel ja siis, kui seadus tuleb talle tagasi, on tal vaja otsustada, kas minna Riigikohtusse või mitte. Seda on mõtet teha ainult siis, kui on vastuolu põhiseadusega. Selle seaduse puhul puudutas etteheide seda, et see säte võimaldab mitut vastuolulist tõlgendust, ning sellises olukorras peab selle asja lahendama lõpuks kohus. Aga inimesed peavad juba varem ettehaaravalt mõtlema sellele, millised on nende õigused ja kohustused, seda mainis presidendi õigusnõunik.

Kolleeg Tõnis Mölder küsis hüpoteetiliselt, et kui parlament võtab selle seaduse muutmata kujul uuesti vastu, siis kas president on tänaseks juba hinnanud nii pikalt ja põhjalikult, et suure tõenäosusega jõuaks asi Riigikohtusse, ning president ei oleks valmis põhiseadusega vastuolu puudutavat punkti üle vaatama ka peale seda, kui parlament on teist korda täiskogus seda arutanud. Presidendi õigusnõunik mainis, et tema roll on öelda, mida president sellises olukorras tema hinnangul peaks tegema, ja kindlasti sellisel juhul tuleks pöörduda Riigikohtusse.

Komisjoni esimees Eduard Odinets ehk mina juhtisin tähelepanu presidendi kirja teisele poolele, kus räägitakse ebaõigluse suurendamisest erineva laste arvuga peredes, kuid ollakse keskendunud ainult indekseerimise küsimusele. Odinets küsis, kas president ei näinud piisavalt põhjendusi seaduse seletuskirjas ega komisjoni materjalides, miks indekseerimise puhul on lasterikkad pered eelistatud olukorras võrreldes väiksema laste arvuga peredega. Ta uuris, kas siis, kui seletuskirjas need asjad piisavalt lahti kirjutada, oleks asjad justkui korras ja erinev kohtlemine on põhjendatud.

Presidendi õigusnõunik selgitas, et mis puudutab seda, kas see on põhjendatud või mitte, on põhiseadusega loodud selline süsteem, et on võimalik erinevalt kohelda. Kellegi stimuleerimine, kellelegi täiendava motiivi või kellelegi soodustuste andmine on alati erinev kohtlemine. Põhiseaduse § 28 ütleb, et lasterikkaid peresid on võimalik kohelda soodsamalt. Loomulikult on see erinev kohtlemine presidendi õigusnõuniku arvates. Teiselt poolt paneb põhiseadus aga erinevale kohtlemisele piirid. Ja need selged piirid on põhiseaduse §-s 12, mis puudutab ebavõrdset kohtlemist. Asja sisu on selles, et ebavõrdne kohtlemine peab olema põhjendatud.

Lisaks mainis presidendi õigusnõunik, et selle küsimuse lahendamisel peab arvesse võtma ka Riigikogu enda materjali, [kust nähtub,] mis on need eesmärgid, mida soovitakse saavutada sellest erineva kohtlemise puhul, ja miks arvatakse, et mitte lihtsalt pole vaja toetusi suurendada, vaid on vaja luua erinevusi ka indekseerimisel. See on tekitanud küsimusi paljudele inimestele. Seda on tajutud justkui täiendava ebavõrdsusena ning selle vastu on ka raske vaielda. Tekib küsimus, miks on see vajalik. Kui Riigikogu oleks suutnud erinevates dokumentides veenvalt näidata, et eesmärki ei ole võimalik teisiti saavutada, vaid tingimata on vajalik lisada selline erinevus, siis inimesed ei oleks tajunud seda nii suure ebavõrdsusena, mainis presidendi õigusnõunik.

Eduard Odinets tõi välja, et lisaks indekseerimisele selle seaduse puhul on ebavõrdne kohtlemine ka toetusmäärade puhul, mis lasterikastes peredes on kordades suuremad kui näiteks ühe või kahe lapsega peredes. Odinets küsis, miks president ei too oma kirjas neid erinevaid määrasid üheks põhjuseks, kui president viitab ebaõiglusele ja ebasoodsa olukorra suurendamisele erinevates peredes.

Presidendi õigusnõunik selgitas, et küsimus ongi selles, kes peab sellises olukorras lahendama küsimusi, kas seadus on ebaõiglane või mitte. Kui väita, et see on kooskõlas põhiseadusega, siis see ei tähenda, et see on presidendi hinnangul mõistlik ja õiglane. Lõpuks on küsimus ka selles, kas selle otsuse, kas seadus on õiglane või mitte, peaks demokraatlikus ühiskonnas langetama Riigikogu või peaks selliseid küsimusi arutama Riigikohus. Mõnes riigis on liigutud sinnapoole, et peaaegu kõik küsimused on muutunud põhiseaduslikkuse küsimuseks. Praktikas tähendab see, et väga põhimõttelistes küsimustes peab otsuseid langetama Riigikohus. Presidendi õigusnõunik arvas, et Riigikohus ei ole õige koht, kus arutleda selle üle, kas üks või teine säte on õigustatud ja põhjendatud.

Eduard Odinets mainis, et Riigikogu põhjendab oma otsuseid seletuskirjades, mida nüüd hakatakse arvatavasti muutma, et indekseerimise teema paremini lahti kirjutada. Praegu keskendutakse seletuskirjas sündimuse suurendamisele ja väidetakse, et lasterikastele peredele suuremate toetuste andmisega hakkab sündimus kasvama. Samas, Riigikogu kirjutab seletuskirjas täpselt seda, mida õigeks peab ning mis toetab poliitilisi kokkuleppeid ja otsuseid, aga jätab seletuskirja kirjutamata vastuargumendid. Odinets märkis, et presidendi õigusnõuniku seisukoht, et tegu on poliitilise otsusega ja Riigikohus ei ole õige koht, kes peaks ütlema, kas on õiglane erinevate perede kohtlemine, tähendab seda, et seda küsimust ei olegi võimalik enam mitte kunagi vaidlustada, vaid ongi nii, nagu Riigikogu enamus otsustab.

Presidendi õigusnõunik mainis, et võimaliku põhiseaduslikkuse küsimuse saab viimaks ikkagi seaduse rakendamisel viia Riigikohtusse. Samas on president oma kõnedes varem rääkinud pidurdamispädevusest, mille mõte ongi sageli viia asi tagasi Riigikogusse, kus on võimalik kõiki neid mainitud argumente esile tuua, kuna need on kaalukad argumendid ehk erinevad toetuse määrad ja indekseerimine. See annaks võimaluse langetada otsus uues olukorras või jääda sama seisukoha juurde. See annaks võimaluse võtta poliitiline vastutus ning vastata nendele põhjendatud küsimustele. Pidurdamispädevuse mõte ongi see, et seda debatti peaks veel pidama, ütleb presidendi õigusnõunik. See otsus tuleks langetada selgemalt ja tuleks võtta vastutus selle seisukoha ees. Pidurdamispädevus sellisel kujul on mõistlik ja sellel on riigi elus tähtsus.

Tekkis küsimus – Jaak Valge tõstatas selle –, kas president on tutvunud oma otsuse tegemisel kõikvõimalike demograafiliste uuringutega, mis puudutavad sündimust ja perede olukorda. Selle peale presidendi õigusnõunik märkis, et presidendi ülesanne ja roll ei ole kahelda, kas Riigikogu, kes võtab seaduse vastu ja põhjendab seadust, on arvestanud kõikide demograafiliste uuringutega. Presidendi roll ei ole hakata otsima meelevaldselt uuringuid, et seada Riigikogu valikuid küsimuse alla. President peab jälgima – õigusnõuniku arvates –, et kui on märke, et hakkab kujunema praktika, mis ühe seaduse puhul võib veel tunduda talutavana, nagu selle seaduse puhul on selgituste asemel viidatud koalitsioonilepingule, siis president peaks jälgima, et seda praktikat ei süvendataks. Viitamine koalitsioonilepingule ei tohiks Eestis kujuneda praktikaks. Ja see on täiesti põhjendatud kaalutlus, miks saata seadus tagasi uuesti arutamisele.

Paul Puustusmaa arvas, et nii täiskogu kui ka komisjon peavad keskenduma ainult otsesele vastuolule põhiseadusega ning kõik teised asjaolud ja argumendid on sekundaarsed. Presidendi õigusnõunik ei nõustunud Paul Puustusmaaga, kuna need esile toodud asjaolud on väga olulised. Ja üks põhjus, miks on ka presidendi hinnangul vajalik selle seaduse üle mõelda, ongi see, et need on kaalukad asjaolud ehk perede ebaõiglane kohtlemine, samuti see, et ebavõrdse kohtlemise põhjendatus on jäänud ebaselgeks.

Odinets mainis, et president on ikkagi jätnud seaduse välja kuulutamata põhjusel, et seaduses on üks vastuolu põhiseadusega, millele lisanduvad muud kaalutlused. Odinets uuris, kas mingil hetkel võib ebavõrdne kohtlemine osutuda põhiseadusvastaseks ja kas see võib olla argument, millega president saab pöörduda kohtusse. Näiteks, kui indekseerimine ja toetusemäärad jäävad täpselt samad, mis on praeguses tagasi lükatud seaduses.

Selle peale selgitas presidendi õigusnõunik, et see on küsimus – võrdne kohtlemine, vastavus põhiseadusele –, mis ei ole painanud mitte ainult presidenti, vaid on painanud juba pikemat aega ka põhiseaduse tõlgendajaid. Tänapäeval on järjest rohkem selliseid põhiseaduslikkuse küsimusi, mis on hindamise küsimused ja mis on ebaselged. (Juhataja helistab kella.) Põhiseaduse § 12, mis seab piirid ebavõrdsele kohtlemisele, nõuab ühelt poolt, et selleks oleks mõistlik põhjus või eesmärk. Meede või ebavõrdne kohtlemine peab aitama sellele eesmärgile kaasa ja see ei saa olla üksnes ettekääne. Praegusel juhul võib tekkida küsimus, kas sündimuse suurendamise eesmärk on lihtsalt ettekääne.

Teiselt poolt tuleb hinnata, kas alates kolmandast lapsest oluliselt suurem toetamine võib sellele kaasa aidata. See küsimus ei ole välistatud, aga sõltub loomulikult uuringutest. Riigikogu võib katsetada ja proovida erinevaid meetmeid, aga sellisel juhul vastutab Riigikogu selle eest tagasivaatavalt. Ongi küsimus, mida selles olukorras teha, kus on ühelt poolt argumendid ja teiselt poolt hindamise küsimus, kes langetab otsuse ja kuidas on demokraatlikus ühiskonnas õige langetada selliseid otsuseid.

Nii et, head kolleegid, presidendil on kaks argumenti: ühelt poolt otsene vastuolu põhiseadusega ja teiselt poolt muud kaalutlused. Need muud kaalutlused olid küsimuse all ka komisjonis. Arutati, kas ebavõrdne kohtlemine on põhiseadusega kooskõlas. Ja nagu te praegu ka minu ettekandest kuulsite, see on küsimus, mis ei paina mitte ainult presidenti, vaid painab ka põhiseaduse tõlgendajaid. Kuid kogu selle pika arutelu käigus jõudis komisjon konsensuslikult otsuseni: teha täiskogule ettepanek mitte toetada presidendi tagasi lükatud seaduse vastuvõtmist muutmata kujul. Seega ma oma ettekande lõpetaksin. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tahtsin küsida, milline tunne teil tekkis põhiseaduskomisjoni istungil. Kas koalitsioonipartneritel on endiselt soovi viia see seaduseelnõu lõpuni, et see oleks tõepoolest vastu võetud? Kas te sellist soovi tuvastasite või nägite pigem soovi takistada ja pidurdada protsessi?

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult ma ei tundnud mitte ainult eilsel komisjoni istungil, vaid tundsin ka eelmisel nädalal toimunud Riigikogu vanematekogus väga selgelt mitte ainult koalitsiooni, vaid kõikide poliitiliste jõudude kindlat soovi see seadus täna vastu võtta ja tekitada see õigusselgus nendes küsimustes. Ja ikkagi kõigil on see soov, et lastetoetused uuest aastast tõusevad. Arusaadavatel põhjustel ei jõuta kõiki neid uutes määrades 1. jaanuarist veel välja maksta, aga eks need tagantjärele hüvitatakse, keegi ei jää millestki ilma. Aga jah, otsene vastus on see: minu tunnetus on selline, et mitte kellelgi ei ole praegu soovi protsessi pidurdada, takistada või seada mingeid tõkkeid täna selle eelnõu uuesti seaduseks saamisele.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! President jättis seaduse välja kuulutamata põhiseaduse § 13 lõike 2 alusel, mis sätestab, et seadus kaitseb riigi omavoli eest. Kui sotsiaalkomisjonis oli presidendi esindaja seda tutvustamas, siis me küsisime Kert Kingoga selle kohta ja ütlesime, et lähtume sellest normist, mille alusel seda tehakse, ehk sõnast "omavoli". Siis selgitati meile, et tegemist on õigusselguse [probleemi]ga, ja viidati Riigikohtu praktikale. Ka teie viitasite oma ettekandes praegu erinevatele dokumentidele, mis olid aluseks. Samas, põhiseaduse kommenteeritud väljaandes öeldakse § 13 kohta punktis 48, et Riigikohtu praktika kohaselt ei nõua õigusselguse põhimõte, et seadusandja otsustaks kõik küsimused ise, need võivad jääda ka täitevvõimu teostada. (Juhataja helistab kella.) Miks te seda punkti ei arvestanud? 

Aitäh! Tõepoolest, põhiseaduse § 13 lõige 2, mis räägib riigivõimu omavolist, viitab õigusselguse põhimõttele. Tegelikult meie oma komisjoni istungil [rääkisime sellest] ja ma tsiteerisin täna ka seda pikka arutelu, mis puudutab eri seaduste õigussätete tõlgendamist. Küsimus ongi selles, õigusselgus ongi selles – seda kinnitavad ka Riigikohtu lahendid –, et kui erinevad abimaterjalid, nagu seletuskiri, menetlusdokumendid komisjonis või menetlusdokumendid täiskogus, annavad selge vastuse tõlgendamise protsessis, siis ei ole probleemi, kui esmapilgul tundub mõni säte ebaselge. Kui aga ka uurides erinevaid materjale, nagu seletuskirjad, protokollid, täiskogu ettekanded, küsimused-vastused, ikkagi ei saabu selgust ja endiselt on võimalik tõlgendada nii või naa, siis ei ole selgust. Antud juhul on tegemist õigusselguse puudumisega ehk õigusselgusetusega ja sellepärast president seaduse ka meile tagasi saatis. See on ühtlasi vastus sellele kriitikale, et miks presidendil läks nii kaua aega. Sellepärast läkski, et president pidi väga pikalt seda tõlgendust otsima. Seda ta ei leidnud ja sellepärast ta palub meil nüüd õigusselgus majja tuua. 

Siim Kiisler, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ütlesite oma ettekande suht alguses, et komisjoni arutelul presidendi õigusnõunikuga oli teemaks, kas seadus on mõistlik ja kas seadus on õiglane. Palun öelge, kas teie hinnangul on see seadus mõistlik ja kas ta on õiglane.

Jällegi, komisjoni ettekandjana ei tohiks mina väljendada siin oma isiklikku arvamust. Aga kuna ma oma ettekandes päris palju tsiteerisin iseennast, sest ma olen korduvalt selle teema komisjoni istungil tõstatanud, siis ütlen, et minu arvates selle seadusega tekitatavad väga suured käärid erineva laste arvuga perede vahel on ebaõiglased ja tekitavad ebavõrdsust meie ühiskonnas perede vahel. Sellepärast ma nii põhjalikult üritasingi aru saada, kas sellisel viisil ebavõrdne kohtlemine, kui me võtame põhiseaduse § 28, mis räägib lasterikastest peredest, ja § 12, mis räägib võrdsest kohtlemisest, koosmõjus on ikkagi põhiseaduspärane või mitte.

Nagu ma oma 20-minutilises ettekandes üritasin ka seda teekonda teile selgeks joonistada, lõpuks ongi nii, et ei ole õiget vastust. Kes on see, kes otsustab, milline vahe, kui suur vahe ühe lapsega pere toetamisel ja nelja lapsega pere toetamisel on õiglane ja mõistlik? Seda on väga keeruline otsustada põhiseaduse vaates. Ja nagu mina olen aru saanud selle pika diskussiooni käigus, lõpuks on see ikkagi poliitiline otsus ja poliitiline vastutus hiljem. Samas, kui see kõik hakkab rakenduma ja kui lõpuks selgub, et kolme-, nelja-, viiekordne vahe perede toetamisel tegelikult seab ühe ja kahe lapsega pered vägagi ebavõrdsesse olukorda, suurendab nende vaesusriski ja viib neid vaesusesse, siis ilmselt, mina kujutan ette, võib tekkida küsimus, kas see erinevus on ikkagi ebaõiglane ja kas selline ebavõrdne kohtlemine on vastuolus põhiseadusega. Siin ühest vastust ei ole. Aga teie küsimusele vastuseks kõlas minu isiklik seisukoht ja see on see, et praegusel kujul on see vägagi ebaõiglane.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Mulle tundub küll, et see ettekanne kohati läks tendentslikuks. Iseenesest Riigikohus ja ka põhiseaduskohus on korduvalt sedastanud seda: võrdne kohtlemine tähendab seda, et võrdseid koheldakse võrdselt, ebavõrdseid ebavõrdselt. Ehk siis erinevused on alati lubatud ja see on ka paratamatus. Nüüd, ebaselguse küsimus, see on nagu ilu vaataja silmades, mõni saab aru ühtepidi, teine saab teistpidi, seal me võimegi vaidlema jääda. Asi, mida te siin ettekandes väga välja ei toonud, oli see nüanss, et ka president oma esindaja kaudu rõhutas seda, et see otsus, kas lasterikkaid peresid võib kohelda soodustatud tingimustel ja hoopis teistmoodi kui väiksema arvu lastega peresid, siis see on puhtalt poliitiline otsus, mis on tegelikult parlamendi pärusmaa ... 

Hea küsija, teie aeg!

... ja täiesti reaalselt olemas. Nii et see oli mul võib-olla hoopis kommentaar.

Me oleme küsimuste voorus.

Jaa, aitäh! Ma selles mõttes just praegu eelmisele küsimusele vastates ütlesin: diskussioonis jõuti lõpuks selleni, et see, kui suur on see vahe erinevate perede toetamisel, ongi poliitiline otsus. Sellest räägiti ja seda ma ütlesin siin ka selgelt välja. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! No kuulge, nüüd te panete küll täiesti puusse, vabandust väljenduse eest. No kuidas te saate sihukest lollust üldse välja öelda, et see, kui ühtedele lastele antakse rohkem toetusi – see on täiesti põhjendatud, sest suurelapselised pered vajavadki rohkem –, viib väikese laste arvuga pered vaesusesse ja viletsusse? No kuulge! Kui teine inimene saab teist suuremat palka, siis kas see viib teid vaesusesse ja viletsusse? Oma sellises propagandas võiksite natukenegi jalgadega maa peale saada. Või äkki te oskate mulle selle ära seletada, kuidas see, kui keegi saab rohkem kui teine, viib selle esimese vaesusesse ja viletsusse?

Jaa, kui te kuulasite mind tähelepanelikult – ma loodan, et ma ütlesin selle välja –, siis te saite aru, et ma rääkisin sellest: kui selgub, et see viib vaesusse ja tõstab vaesusriski. Samas ma täiesti mõistan seda, et kui näiteks minu palk on jätkuvalt 500 eurot, aga kellegi teise palk muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab ning jõuab juba 6000–7000 euroni, siis see võib tähendada minu jaoks vaesusriski. Selle üle me võime jäädagi vaidlema ja see on hindamise koht. Sellele hindamisele minu meelest ma ka osundasin, kui ma tegin oma ettekannet, ja sellest on rääkinud ka presidendi õigusnõunik, et see ongi hindamise koht, kuidas üks või teine meede ühte või teist, praegusel juhul perekonda, mõjutab. Ja seda hindabki parlament.

Nii nagu siin on korduvalt öeldud, see hindamine peab toimuma vastavalt sellele, millise eesmärgi me seame ühe või teise meetmega. Kui meie eesmärk on sündimuse suurendamine, siis me peame vaatama, kuidas me selle saavutame, milliseid meetmeid me selleks kasutame. Ja siis me hakkamegi hindama seda asja, kas [oleks vajalik] üks või teine meede. Kui meie eesmärk on kõikide perede võrdne kohtlemine ja igale lapsele võrdse toetuse maksmine, nii et kõik pered oleksid võrdsel elujärjel, siis me peame vaatama, millised meetmed [sobivad]. Aga need lõpuks ongi poliitilised otsused, mille kohta, nagu presidendi õigusnõunik korduvalt ütles, annavad hinnangu valijad.

Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Hästi palju on juttu olnud tõlgendamistest, ebavõrdsest kohtlemisest ja nii edasi. Ma toon ühe näite. Ema palk on 1000 eurot, isa palk on 1000 eurot, kokku 2000 eurot. Kui on kaks last, on neli pereliiget ja seal on [sissetulek] ühe pereliikme kohta 500 eurot. Kui on kuus last, siis on kaheksa pereliiget ja seal on ühe pereliikme kohta 250 eurot. Kui me nüüd võtame, et need kaheksa liiget saavad peretoetust 900 eurot juurde, see on pisut üle 100 euro pereliikme kohta, siis see tähendab pereliikme kohta 360 eurot, umbes sinna kanti, koos toetusega. Nüüd ma küsin, kas see on võrdne kohtlemine. Kas kulud kuuelapselise pere puhul suurenevad või vähenevad? Kas see on tõesti ebavõrdne kohtlemine nende väikeste perede suhtes? Ma ei ole peretoetuse vastu, ka väikeste puhul mitte. Aga kas me ikka läheneme õigesti sellele küsimusele?

Teie aeg, hea küsija!

Aitäh! Ma kahjuks ei jõudnud piisava tähelepanuga jälgida teie arvutusi ega oska kinnitada, kas need on õiged või valed. Ka mina toetan perede toetamist, nii suurte perede toetamist kui ka väikeste perede toetamist. Riigikogu ülesanne ongi, nagu ma olen korduvalt juba öelnud, hinnata kõiki neid asjaolusid ja rakendada just need meetmed, mis aitavad võimalikult paljusid peresid paremale järjele, võimalikult heale järjele, et mitte keegi ei tunneks ennast siin Eestis mahajäetuna, ükskõik, milline see pere on.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kõige rohkem on Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast toonud välja demograafide argumenti just Jaak Valge. Küll ma kuulsin üsna vähe tema nime nimetamist. Kas tema seisukohad olid siis juba varem välja toodud või käiski jutt just nende õigustehniliste probleemide lahendamisest, millest praegu juttu on ja mida me peame hakkama lahendama selles seaduses, väidetavasti?

Aitäh! No ma püüdsin kõik olulisemad seisukohad ikkagi välja tuua. Minu meelest ma oma ettekandes mainisin, et Jaak Valge juhtis tähelepanu sellele ja uuris, kuidas on demograafiliste uuringutega ja kas president tutvus kõikvõimalike demograafiliste uuringutega enne, kui ta oma otsuse tegi. Ja ma tsiteerisin ka presidendi õigusnõuniku vastust sellele, eks ju, et president usaldab Riigikogu ega sea kahtluse alla, et Riigikogu oma otsuseid tehes on tuginenud erinevatele demograafilistele uuringutele. See tsitaat oli ... Ma nüüd ei leia üles, eks ju, aga see käis selle kohta, et president ei pea meeleheitlikult otsima uuringuid ja põhjendusi, miks seada kahtluse alla Riigikogu otsustust. Selles mõttes teil on õigus, et Jaak Valge on juhtinud tähelepanu demograafilistele uuringutele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Ma lähen oma küsimusega lihtsalt mööda teie sõnu. Ma saan aru, et sotsid ongi need, kes räägivad ainult vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, need loosungid on teile läbi ajaloo olnud omased. Aga kui me nüüd selle pretsedendi loome, et me hakkame selle seadusega siin seda vabadust, võrdsust ja vendlust taga ajama, siis ... Meil on ju olemas emapalk või vanemapalk, seal on ka maksimummäär ja miinimummäär, ja seda on kõik juba aastaid saanud. Teie loogika kohaselt need vanemad, kes saavad maksimummäära, panevad vaesusesse ja ebavõrdsusesse need, kes saavad miinimummäära. Tulles tagasi selle § 13 juurde, mida siin on tsiteeritud kui riigi omavoli – kui me võtame selle vanemapalga süsteemi, mis meil juba kehtib ja on aastaid olemas, kelle puhul seal siis riigi omavoli rakendub? 

Aitäh! Ma kõigepealt ütlen, et mul on väga hea meel, et sotsiaaldemokraatidel on sellised väärtused ja põhimõtted. Ja mul on väga hea meel, et me järgime neid ja üritame teha kõik selleks, et meie ühiskond oleks võrdsem ja õiglasem ning vendlust oleks rohkem kui õelust. See on väga oluline. Minu meelest need analoogiad vanemahüvitise ja perehüvitise vahel võib-olla ei ole päris õiged, sest vanemahüvitis sõltub ikkagi sissetulekust. Perehüvitised ei sõltu vanemate sissetulekust ega perede sissetulekust, selleks on teised meetmed. Nii et ma neid analoogiaid siin ette ei tooks. Aga kordaksin seda mõtet, mida olen öelnud põhiseaduskomisjonis ja ka täna korduvalt: Riigikogu peab hindama ja vastu võtma sellised meetmed, mis aitavad kõiki Eesti peresid heale järjele ega suurenda Eesti perede ebavõrdsust. See on meie ülesanne. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, teie vaatate rohkem sellist õiguskülge eelnõus, sisulist poolt tuleb ette kandma sotsiaalkomisjoni esimees või [muu] esindaja. Aga ma tahan küll täpsustada ühe asja ära. Nimetatud eelnõu on algatanud Vabariigi Valitsus ja seletuskiri, millega tuleb üks eelnõu saali, on algataja kirjutatud. Komisjon ei kirjuta ümber seletuskirja, komisjon lisab juurde selle osa, mis puudutab arutelusid komisjonis esimese ja teise lugemise ning teise ja kolmanda lugemise vahel. Ehk see viide, et seal on märgitud ka koalitsioonileping, millele president on viidanud – see on algataja märge, seda ei ole võimalik ümber kirjutada Riigikogus.

Aitäh, Helmen, selle täpsustuse eest! Me komisjonis seda külge õigusloomes ei puudutanud, sellist arutelu komisjonis ei tekkinud. Riivamisi küll mainiti presidendi tõstatatud muid kaalutlusi ehk seda, et indekseerimise teemat on võimalik lahendada seletuskirja muutmisega. Aga kohapeal ei tekkinud seda küsimust, et tegelikult meil ei ole võimalik seletuskirja muuta. Ilmselt siis tuleb juba teil sotsiaalkomisjonis vaadata, kuidas seda küsimust on võimalik lahendada. Põhiseaduskomisjon sellele ei keskendunud. Põhiseaduskomisjoni põhiline ülesanne oli jõuda seisukohani, kas toetada või mitte toetada seaduse vastuvõtmist muutmata kujul. Seda me arutasime ja arvasime, et muutmata kujul seda seadust vastu võtta ei saa. Kõik need vastuolud, probleemid ja väljakutsed, mida president rõhutas, saab lahendada juba seaduse edaspidisel menetlemisel.

Aitäh! Rohkem küsimusi ... On küll. Mul on, head ametikaaslased, teile palve: olge küsimustega operatiivsemad, just ülespanekuga. Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Ma tahaksin küsida teie käest sellise küsimuse ja teada teie arvamust. Nüüd me anname peretoetused lasterikastele peredele. Kas te kunagi olete mõelnud seda, et raha asemel oleks võinud pakkuda neile teenuseid – lasteaiakohad ilma rahata, koolitoidud ilma rahata, huvialaringid ilma rahata? See oleks läinud ju tegelikult lastele. Mis te arvate?

Aitäh! Jällegi, seda teemat, mismoodi veel peaks toetama peresid või mida võiks pakkuda peredele perehüvitiste asemele, meie komisjon ei arutanud. Aga kui te olete jälginud sotsiaaldemokraatide toimetamisi siin Riigikogus, siis [olete kuulnud, et] me oleme korduvalt teinud ettepanekuid, et lasteaiakoht võiks üle Eesti olla tasuta, et koolitoit võiks olla mitmekesisem ja tasuta, seda peaks rohkem toetama, et huviringe peaks olema rohkem ja tasuta ja nii edasi. Siin minu isiklik seisukoht on küll see, et võiks pakkuda oluliselt rohkem taskukohaseid või tasuta teenuseid lastega peredele. Ma ei ole päris kindel, kas see asendab universaalset peretoetust, aga ma arvan, et see on huvitav poliitiline debatt, mida me ilmselt võiksime kunagi kusagil mujal pidada.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas presidendi otsust nr 234, "Perehüvitiste seaduse ja perekonnaseaduse muutmise seaduse väljakuulutamata jätmine", mis on tehtud Kadriorus 22. detsembril 2022. President jättis selle välja kuulutamata väidetavalt normitehnilise probleemi pärast, mis muudab seaduse õigusselgusetuks. Aga ma lihtsalt korrigeerin. Presidendi otsuses on see seaduse pealkiri, nagu ma ette lugesin, "Perehüvitiste seaduse ja perekonnaseaduse muutmise seaduse väljakuulutamata jätmine", aga täna me tegelikult arutame seda, mille pealkiri on selline, nagu oli 703 SE-l, "Perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmine". Nii et ka siinkohal väikene viide presidendile. Ja siis teises lõigus ta kirjutab "Vastuvõetud seaduse § 2 lg 1 ...", aga tegelikult seal seaduses on punkt 1, [mitte lõige 1]. Aga olgu, rohkem viiteid presidendi kirjale pole.

Mina ei valda sellist kunsti nii võimsalt nagu hea kolleeg Eduard, et ma ennast või teisi kolmandas isikus liiga palju siin kirjeldaks, aga ma püüan anda sisulise ülevaate õiguskomisjoni arutelust. Ja seetõttu vabandan ette kõikide komisjoni liikmete ees, et ma neid nimepidi ei kavatse nimetada, sest kõik komisjoni liikmed esitasid sisulisi küsimusi ja tegid sisulist tööd.

Olulised aspektid võib-olla. Ma neid nüansse ka liiga palju [esile ei too], sest arutelu oli paljuski üsna sarnane sellega, mille põhiseaduskomisjoni esimees ette kandis. Nii et ma kõiki nüansse nii põhjalikult ei käsitle. Aga ma julgen väita, et meil olid lisaks presidendi õigusnõunikule Hent‑Raul Kalmole kohal Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Alice Sündema, perede heaolu ja turvaliste suhete osakonna nõunik Merlin Murumets, Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Heddi Lutterus ja eraõiguse talituse nõunik Kristel Vaino. Nemad olid ka selle arutelu juures.

Nüüd aspektid, mida arutasime. Nii nagu presidendi õigusnõunik ütles, selgitustest ja nendest täiendavatest dokumentidest jäi mulje, et valitses segadus ja et komisjoni liikmed said erinevalt aru ... Ma räägin sellest konkreetsest lausest, milles oli väidetav riive põhiseadusega ja mis kõlab järgmiselt: "Eeldatakse, et lasterikka pere toetust arvestatakse elatise väljamõistmisel ainult juhul, kui seda makstakse ühiste laste eest." Tegelikult tänane kohtupraktika just selline on, et seda elatist arvestatakse ühiste laste eest. Ja nii nagu meil eile selgus, ka kõik komisjoni liikmed said sellest selliselt ja üheselt aru. Võib-olla tõesti dokumentidest, kui neid tagantjärgi hiljem lugeda, võib jääda mulje, et olid eriarvamused, aga eile küll oli ühine arusaam, et põhimõtteliselt seda, mis kohtutes on praktikaks kujunenud, me täpsustame ka seaduses ja selle sätte paneme, et see oleks üheselt mõistetav ja et kohtutel oleks vähem tõlgendamisruumi, see oleks nagu üldiseks aluseks.

Aga loomulikult, nii nagu õiguses ikka, alati on üksikjuhud. Ja nii nagu ka eile komisjonis oli, me kirjeldasime, kes kirjeldas 2 + 1 last, kes 2 + 2 + 1 ja nii edasi. Neid juhtumeid on ju väga palju erinevaid ja loomulikult ei saa seadusandja kõiki neid võimalikke juhte seaduses ära kirjeldada, mis võivad olla erinevate perede ja peremudelite juures. Me ju räägime nendest juhtudest, mille puhul pered ei jõua kokkuleppele. Mingit probleemi ei ole, kui inimesed lähevad lahku ja saavad kokkuleppele ja osalevad ühiselt laste kasvatamisel või panustavad neisse, aga me räägime ikkagi juhtudest, kui inimesed omavahel [asju aetud] ei saa, ja siis peaks olema seadus võimalikult üheselt tõlgendatav.

Ühesõnaga, lõppotsus oli sotsiaalkomisjonil see, et me hakkame seda [seadust] muutma. Kaks inimest arvas, et ei oleks tarvis seda muuta ja [see tuleks] võtta vastu muutmata kujul, ülejäänud komisjoni liikmed toetasid muudetud kujul vastuvõtmist. Lõppkonstateering oli meil sama mis põhiseaduskomisjonil: parandame ära selle nüansi, mis presidendi arvates olukorra õigusselgusetuks jätab.

Teine oluline nüanss, mis oli, mulle tundub, rohkem küll [seotud] teise valdkonnaga. Aga nii nagu põhiseaduskomisjon tegeles üsna palju sisuküsimustega, tegelesime meiegi õiguslike küsimustega. Ehk küsimus oli selles, millise põhiseaduse paragrahvi vastu täpselt on eksitud või kus see riive on. Ja siis õigusnõunik rääkis meile, et see on põhiseaduse § 13 lõige 2. No siis meie komisjoni liikmed vaatasid, et põhiseaduses tegelikult lõikeid polegi, põhiseaduses on ainult paragrahvid ja lõikeid pole. Siis õigusnõunik ütles, et jah, niiviisi on, aga juba kümme aastat on ka põhiseadusest rääkides kasutatud sõna "lõige". Kui oli juttu sellest, et põhiseaduse §-s 13 on kolm lauset – esimene: "Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.", teine lause: "Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides.", kolmas: "Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest." –, siis tekkis meil küsimus, milline nendest kolmest lausest on lõige 2. Sellele saime vastuseks, õigusnõunik ütles, et ta räägib üldisemalt põhiseaduse tõlgendamisest. Põhiseaduse tõlgendamine on selline, et Riigikohus on püüdnud meie põhiseadusele leida sinna mingis mõttes need sätted, millega seostada üldiseid põhimõtteid. Ehk sisuliselt lõiget 2 polegi võimalik vaadata, kuna seal on kolm lauset, ja tegelikult tuleb vaadata seda kõike kompleksselt. Selline oli see õigusselguse küsimus. (Juhataja helistab kella.) Hiljem jõudsime ka selleni, üks komisjoni liige ütles, et võib-olla seal on mõeldud hoopis § 3. Tõesti, ka põhiseaduse §‑le 3 on president viidanud ja põhimõtteliselt ongi seda 13 sel korral põhjendatud ja põlistatud §-ga 3.

Teine oluline nüanss oli see, mis ei olnud küll põhiseadusega vastuolus, aga president nägi riivet, millele ta viitas ja millest ka eelmine ettekandja, põhiseaduskomisjoni ettekandja rääkis. Seal andis presidendi õigusnõunik meile loomulikult täpselt samad vastused mis põhiseaduskomisjonis. Põhimõtteliselt sellised küsimused on Riigikogu otsustada ja parlament saab teha erinevatel rühmadel vahet, kui ta otsustab lasterikkaid peresid toetada ühtviisi, ja nii edasi. Võrdsed peavad olema võrdselt koheldud seaduse alusel, nii nagu siin ka enne üks saadik ütles, aga erinevaid sihtrühmi, kui parlament selle ära põhjendab, on võimalik käsitleda erinevalt.

Nüüd, siinsamas president viitaski, et seletuskirjas on pealiskaudselt viidatud justkui koalitsioonileppele, ja hea komisjoni esimees just sellele ka viitas, et meil sotsiaalkomisjonis ei ole võimalik seaduse algataja ehk Vabariigi Valitsuse seletuskirja ümber kirjutada. Me saame küll ise arutada erinevaid teemasid komisjonis, neid pabereid ja dokumente on võimalik kõikidel headel huvilistel lugeda, aga seletuskirja komisjon ümber kirjutada ei saa.

Ja lõpuks, need arutelud olid pikad ja põhjalikud, aga ma arvan, et kõige olulisemad küsimused said käsitletud nii põhiseaduskomisjoni kui ka praegu minu ettekandes. Põhiline aspekt meil on seesama: elatise arvestamine seal kalkulaatoris. Kuidas see on? Praegu seal kalkulaatoris arvestatakse ainult ühiseid bioloogilisi lapsi või ka lapsendatud lapsi ehk neid, kelle kohta vanemal on küsimusi. Ja nüüd on küsimus, et kui me võtame selle lause välja, siis jääb seadusesse kirja, et tuleb jagada kõikide laste kohta. Juristide, ministeeriumide ja ka presidendi õigusnõuniku seisukoht oli selline, et siis saab see küsimus õigusselgem. Lõpuks loomulikult ka komisjoni liikmetel tekkis küsimus, et kui me selle muudatuse teeme, kas siis on lootust, et president seaduse välja kuulutab. Aga loomulikult, keegi ei ole selgeltnägija, isegi mitte presidendi õigusnõunik. See on presidendi ainupädevuses. Küll aga õigusnõunik viitas sellele, et president kindlasti ei pöördu Riigikohtusse aspektidega, mis ei puuduta vastuolu põhiseadusega. Ehk kui presidendile tundub miski ebaõiglane, siis see ei ole alus, miks pöörduda Riigikohtusse. Sellest võis ka nii mõndagi välja lugeda.

Aga komisjon tegi otsuse seda eelnõu menetleda ja muuta. Ja ettepanek on selline, et kui see istungjärk lõpeb, siis muudatusettepanekuteks on tund aega. Selline oli sotsiaalkomisjoni seisukoht. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Siim Kiisler, palun!

Aitäh, esimees! Hea ettekandja! Sa oma ettekandes viitasid presidendi otsuse sellele kohale, mis räägib ebavõrdsest kohtlemisest ja sellest, et on vajalik ebavõrdse kohtlemise korral piisav põhjendatus. President siin oma otsuses ütleb seda, et ei täpsustata, miks ei piisa eesmärkide saavutamiseks niisugusest ebavõrdsusest, mis väljendub üksnes toetuse suuruses. Miks on veel täiendavalt vaja ebavõrdsust lisada indekseerimisega? Selgita palun, miks ühtesid toetusi on vaja indekseerida ja teisi ei ole vaja indekseerida.

Aitäh! Eile komisjonis küll selle teema üle pikka arutelu ei olnud. Aga põhimõtteliselt meil on võimalikud erineval kujul erinevad toetused, nende suurused võivad olla erinevad, ja nii nagu teie viitasite, ka indekseerimine. Kindlasti see, mis puudutab lasterikka pere toetust, ei ole ainult sotsiaalpoliitiline meede, vaid see kindlasti on ka Eesti rahva sündimise ja väljasuremisvastane meede ka. Meie huvi on see, et me teame, et kolmandast [lapsest] algab kasv. Minu meelest on ühiskonnas vaja teha kõik selleks, et meil sünniks rohkem lapsi. Ja see on see üks võimalik instrument, kuidas sisustada põhiseaduse § 28, kus öeldakse, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja omavalitsuse erilise hoole all. Aastal 2017 võeti vastu lasterikka pere toetus 300 eurot, aga vahepeal seda pole tõstetud. Tänu sotsiaaldemokraatide eestvedamisele on küll üsna olulises mahus muutunud lastetoetused – no mitte ainult, loomulikult parlament on seda alati toetanud, aga ma ütlen, et initsiatiiv on lastetoetuste puhul [tulnud sotsiaaldemokraatidelt] –, aga lasterikka pere toetus ei ole selle aja jooksul muutunud. Ja nüüd on siin teine oluline aspekt, millega me põlistame seda.

Hea ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Karilaidi. Palun!

Nii! Head kolleegid! Keskerakonnal on antud arutelu juures kaks väga lühikest ja konkreetset sõnumit. Punkt üks, kõigepealt me nõustume presidendi märkustega, mis viitavad ebaselgusele ja vastuolule põhiseadusega. Oleme nõus seda parandama. Ja teiseks, me teeme ettepaneku tõsta esimese ja teise lapse toetuse 80 [eurolt] 100-le, mis kindlasti teeb selle eelnõu õiglasemaks. Nii et kaks põhieesmärki: teha see eelnõu õigusselgemaks ja teha ka õiglasemaks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Toomas Jürgensteini.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on nõus, et seda seadust me peame vastavalt presidendi suunistele muutma. Mulle tundub, et siin saalis me esimese poolega, mis viitab teatud konkreetsetele põhiseaduse sätetele, selguse loomisel oleme üksmeelel. Aga tõsi on, et teine punkt, kus president ütleb: "Mainin aga teisi kaalutlusi, mis ei puuduta vastuolu põhiseadusega, ent sunnivad mind siiski seadust mitte välja kuulutama," selles küsimuses me tahaksime minna pisut sügavamale kui võib-olla osa häid inimesi siin saalis.

Kõigepealt, kirjutasin Postimehes mõned nädalad tagasi rõõmupoliitikast ja tegelikult on meil ka selle eelnõu puhul tegemist väga rõõmsa asjaga. Eesti pered, Eesti lapsed saavad aastas 150 miljonit tuge. See on suur summa. Aga see rõõm on seotud ikkagi selle suure summa jaotusega. Siin me ei saa üle ega ümber Rein Taagepera 2005. aastal kirjutatud artiklist "Demograafiline vetsupott", kus ta väga selgelt ja väga veenvalt juhtis tähelepanu Eesti demograafilisele olukorrale. Väga mitmed hilisemad meetmed on alati Rein Taageperale vihjanud. Ja siin ma tahaksin veel kord rõhutada Rein Taagepera põhilist mõtet, et demograafia seisukohast on võtmeküsimus ulatuslik hoiakute ja arvamuste ümbersünd. Ulatuslik hoiakute ja arvamuste ümbersünd. Mitmetes oma hilisemates artiklites ja ka raamatutes – ma tahan hästi soovitada kõigile emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele, kes ka siin saalis istuvad, Reinu veel neli aastat tagasi ilmunud raamatut "Võimestuskasvatus" – pöörab Rein Taagepera veel mitmetele laste kasvatamisega seotud küsimustele tähelepanu. Ja üks huvitav koht on see, kus ta ütleb, et kolmas laps tegelikult võtab majanduslikult kõige vähem. Nii nagu ta kirjutab: "Tasuvus tõuseb iga lapsega. Üksiku lapsega peab rohkem tegelema, temaga mängima. Kui teine juurde tuleb, hakkavad nad koos mängima. Noorem laps õpib vanematelt tõhusamalt kui isalt-emalt. Kolmandale lapsele kulub vähem aega. Saime siis rohkem mahti tema tegevusi kõrvalt jälgida. Ajakulu ei suurenenud, sest vanemad lapsed hoidsid nooremat. Kuigi me ei saanud pärandada Jaanile (– nende kõige noorem laps – T. J.) Tiina ja Salme väikseks jäänud riideid, olid rahalised kulud väiksemad kui esimeste laste puhul."

Sedasama ütleb Rein Taagepera ka 2015. aastal Müürilehes ilmunud artiklis "Demograafiline vetsupott kümme aastat hiljem": "Mare ja minu kogemus oli, et raha poolest lisas kolmas vähem koormust kui esimene või teine. Sama lapsevanker ja lelud taaskasutuses. Natuke suurem pott toitu. Natuke riideid [...]" 

Palun kaks minutit juurde.

Palun! Kaks minutit lisaaega.

"Natuke riideid, teistest ülejäänutele lisaks. Kolmas laps ei sundinud meid 45-ruutmeetrise korteri asemel suuremat otsima."

Ka president Karis kirjutab: "Möönan, et riigikogult ei saa nõuda üksikasjalikke põhjendusi toetuse suuruse kohta ega uuringuid, mis kinnitaks, et üks või teine soodustus sündimust ka tegelikult suurendab. Riigikogul on õigus katsetada meetmeid, mille kohta on teada vaid see, et need võivad valitud eesmärke edendada."

Teisalt, "Vabariigi President aga ei saa sallida sellist seadusloomet, mille puhul põhjendamisest hoidutakse täielikult, tuues ettekäändeks koalitsioonilepingut."

Niisiis, sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et seaduseelnõu muutes võiksime me tõsta lapsetoetusi ühtlaselt. Ja me oleme jõudnud [selleni], et see summa võiks olla 119 eurot. Täpne muudatusettepanek tuleb.

Aga kõige lõpus tahaksin ma tsiteerida hoopis filosoofi ja kirikuisa Augustinust, kes on öelnud: "Inimlik on eksida, aga kuratlik on uhkuse tõttu eksitusse jääda." Ma usun, et meil on võimalusi see rõõmus eelnõu – sest Eesti lapsed ja Eesti vanemad saavad sellest tuge – veel tunduvalt paremaks teha. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Martin Helme.

Aitäh, hea spiiker! Head kolleegid! Mõned märkmed siia juurde. Esiteks tuleb veel kord üle rõhutada: presidendil Eestis puudub poliitiline vetoõigus. See oli võimu kuritarvitus, millega Alar Karis hakkama sai jõulude eel. Ja see on tegelikult väga halb poliitiline kultuur.

Mingit põhiseaduse riivet selles seaduses ei olnud. Enam haledamat pastakast välja imetud jaburust ei ole tükk aega nähtud Eesti poliitikas. Nii et see, et me peame seda asja siin uuesti arutama, on ikkagi piinlik, ja ma veel kord rõhutan, tegelikult sellega rikub president seadust.

Meie erakonna eelistus oleks olnud see seadus muutmata kujul vastu võtta ja presidendi lauale tagasi saata, lihtsalt selle jaoks, et anda selge sõnum: me ei lepi sellise poliitilise vetoga. Aga kuna kõik teised erakonnad leidsid, et mõistlikum on põhiseaduse järelevalve vältimiseks Riigikohtus üks väike muudatus seadusesse teha, siis me oleme ka niipidi nõus, sest meie tahame, et see seadus kehtima hakkaks. Meie tahame toetada Eesti lapsi ja Eesti peresid.

Nüüd, minu meelest on vasakpoolsed meelega valesti aru saanud sellest, mille üle me üldse siin arutame. Me ei räägi esimese või teise või kolmanda või neljanda või viienda lapse ühte- või teistpidi diskrimineerimisest. See on lihtsalt tülgastav ühiskonna lõhestamine ja klassiviha õhutamine, millega sotsid siin tegelevad.

Selle eelnõu mõte on suurperede toetamine. Suurperesid on Eestis vaja toetada sellepärast, et eesti rahvas on väljasuremiskursil. Ja ainsad, kes seda väljasuremiskurssi korrigeerivad, on suurpered. See nii lihtne ongi. Ühe- ja kahelapselised pered ei aita meil vältida väljasuremist, suured pered aitavad meil väljasuremist vältida. See tähendab, et kogu meie riik ja kogu meie rahvas peab olema mobiliseeritud eesti rahva taastootmisele ja nende inimeste toetamisele-aitamisele, kes eesti rahvast taastoodavad. See on nii lihtne! 

Vaadake Eesti iibe statistikat 2020. aastast, alates sellest ajast, kui koroona alguse sai. Me oleme kukkunud kolinal. Meil surmad ületavad kolmandiku võrra sünde. Kui me praegu ka tegeleme mingi ninanokkimisega, mingisuguste vasakpoolsete kinnisideedega sellest, kuidas tuleb vastandada kahe-, kolme- ja neljalapselisi perekondi omavahel, siis ega väga palju enam ei lähe, kui pood läheb Eestis kinni, rahvusriik lõpeb, eestlaste rahvastik lõpeb. Väga palju enam ei lähe!

Nii et lõpetame ära selle ühe- ja kahe- ja viielapseliste [perede] vastandamise ja toetame suurperesid. Seda raha inimesed ootavad juba jaanuaris. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Presidendil on loomulikult õigus nimetada seda asja põhiseadusvastaseks ja selles ette heidetud paragrahvis põhiseadusvastasust kahtlemata on. Aga see ei ole selle seaduse põhiline probleem.

Siin eelmisest kõnest me nägime veel kord, et tegelikult on probleem selles, et me tegeleme siin ainult suurima kahju ärahoidmisega. See, kuidas sõimati praegu jälle sõltumatuid institutsioone, tegelikult alavääristati teadust, kes ei allu parteile – vaat see on meie kõige sügavam probleem siin saalis. Tullakse, lihtsalt lahmitakse ja püstitatakse mingisuguseid jaburaid tõdesid ette ka teadusele, demograafiale.

Selles seaduses on väga palju kohti või selle seadusega on veel seotud asjaolusid, mis on vastuolus põhiseaduse mõttega. Põhiseaduse mõte ei ole kindlasti see, et riik kogub inimestelt sularaha selleks, et anda inimestele sularaha. Põhiseaduse mõte on, et riik teeks sellest sularahast midagi paremat. Praegusel juhul me anname lihtsalt sularaha tagasi, aga ei aruta, mida on peredel päriselt vaja.

Teine asi, me anname sularaha rohkem, kui meil tegelikult on. Selle protsessi juures on selge põhiseaduse mõttega vastuolu, kui me ilma igasuguse katteta ütleme lihtsalt, et me anname teile raha, trumpame üksteist üle, sõimame üksteist läbi ja siis ütleme, et aga nemad ei andnud, meie anname. Tegelikult ei ole ju selle protsessi juures kordagi öeldud, kust tuleb selle rahaline kate. Meie eelarve on räiges miinuses ja me ikkagi trumpame üle.

Tänagi nägime siin, tullakse jälle pulti: oh, tõstame veel seda ka. Eelarve on vastu võetud, eelarvet ei tohiks seaduse järgi enam muuta, põhiseadusliku eelarveseaduse järgi, aga tullakse ja lihtsalt lahmitakse. Mitte mingit katet, mitte mingit põhjendust sellel ju ei ole olnud. Ja see on parlament! Tegelikult ei ole selline asi ju kooskõlas isegi põhiseaduse preambuliga, mis räägib eesti rahvuse säilimisest läbi aegade. See, kui me ainult võlgade arvel üksteist toetame, ei ole ju jätkusuutlik. See on põhiseaduse mõttega vastuolus.

Väga halb punkt selles seaduses on ju tegelikult indekseerimine, me ei saa sellest jamast isegi lahti. Täiesti pseudoteaduslikud jutud sellest, kuidas sularaha andmine inimestele on iibe võti, on siin aluseks. Ja me indekseerime, me ei saa sellest koormusest eelarvele enam kunagi lahti, sest see jääb kasvama. Me ei saa teha muid asju, me ei saa teha targemaid valikuid, me ei saa sularahas teha midagi paremat, sest sularaha lihtsalt süüakse ära ühe – mitte ühe, vaid loomulikult neid on terve rida – indekseeritava toetuse pärast. Keegi ju ei mõtle selle peale, et ka see laen, mille arvel me seda maksame, on intressiga. See ei ole tasuta raha, mille arvel me neid toetusi maksame. Sealt peaks ju tegelikult kõik algama. Ja selles mõttes ma viitan ka Siim Kiislerile, kes pulti ei saa tulla, sest siin on ka temal õigus.

Vale on ju see, nagu iseenda toetamine tõstaks iivet. Ei, need on teised asjad, mis tõstavad iivet, on bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalpsühholoogilised [tegurid]. Sellest sularahast tuleks tegelikult [toetada] keskkonda, kus pered saaksid iseendaga hakkama. Ja selleks riik ju tegelikult pakub teenuseid, ta pakub haridust, ta pakub lastehoidu, ta pakub koolivälist tegevust. See on see, milleks tegelikult on mõtet sularaha koguda ja siis toetada neid, kes tõesti vajavad seda. Aga siin on terve saalitäis inimesi, kelle järeltulijaid nüüd hakatakse ohtralt toetama selle tõttu, et partei otsustas, et siis tuleb lapsi. Ei tule niimoodi lapsi. Lapsed tulevad hoopis teistmoodi. Ja see valik tehakse hoopis teistmoodi. See tehakse selle järgi, kas inimene saab tööl käia, kas ta saab pakkuda oma perele turvalist keskkonda. (Juhataja helistab kella.)

Palun lisaaega juhuks, kui ma ei jõua valmis, aga hakkan lõpetama.

Kui palju te palute?

Kolme minutiga ma püüan teha.

Palun, kolm minutit teile!

Ja siin on seda asja ju selgitatud. Kui ma olen küsinud uuringute kohta ... Ma ei ole presidendiga nõus, nagu uuringud ei loeks. Loevad küll. Ja kui esimest korda seda asja siin räägiti, siis oli jutt sellest, et meil on siin uuringud. Hakkasime uurima, mis uuringud need on. Ah, vanemahüvitise kohta kunagi uuriti, et see tõstab iivet. Jah, õrnal ajal sissetuleku säilitamine tõepoolest loob kindlustunnet, mis aitab peredel otsustada lapse kasuks. Aga mis edaspidi saab?

Me sööme tohutu kamaka eelarvest ära, sajad miljonid, ja indekseerime seda, samas kui meil tegelikult probleemid on ju näiteks hariduses, näiteks lastehoius, lasteaiakohtadega, koolivälise tegevusega, meditsiiniga. Kuidas lapsi arsti juurde saada? Kuidas lahti saada omastehoolduse koormusest, et inimesed saaksid tööl käia? See kõik on tegelikult sellest debatist välja jäänud. Jube kahju on. Ebavõrdsus ei ole siin üldse kõige tähtsam. Aga tõepoolest, jabur on ka see, et me teeme sellise hüppe perede toetamisel alates kolmest lapsest, kui tegelikult need rasked otsused, kas esimene ja teine laps saada, tulevad ju sel ajal, kui inimene veel ei ole majanduslikult kindlustatud. 

Kui te ütlete, et see sularaha on tähtis, siis tegelikult tuleks ju sularaha mõju hinnata sel ajal, kui perel endal sularaha veel ei ole. See peaks olema ju perepoliitika mõte. Hea meelega hääletaks ka tegelikult sotside ettepaneku poolt ja kindlasti mitte selle keski ettepaneku poolt, mis lihtsalt eelarveväliselt jälle kuhjab raha juurde.

Aga, veel kord, me tegeleme ju suurema kahju ärahoidmisega. Me ei taha ju sellist parteivõimu siia jälle, kus lihtsalt sõimatakse presidenti, kohut, arste, teadlasi, kõiki, ja seda valitsuse loožist. Jube kahju on. Aga parandame selle ühe asja ära ja katsume siis selle suurema kahju praegu vähemalt ära hoida. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Lotmani.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Kohutava ebavõrdsuse loob see seadus. (Juhataja helistab kella.) Ühe‑ ja kahelapselised pered on õudselt diskrimineeritud. Millega nad on diskrimineeritud, kas neilt võetakse midagi ära või kuidagi teistmoodi? Ei, see seadus annab neile juurde. Aga see tohutu diskrimineerimine seisneb selles, et teised saavad rohkem. Seda tunnet on kirjeldanud filosoofid, nagu Max Scheler, Friedrich Nietzsche, ja nad nimetavad seda ressentiment'iks. Mitte see, et mina sain kuidagi vähem, vaid see, et teine sai rohkem, tekitab minus õudse tunde. Sellest ma ei saa aru.

Kuidas seda ebavõrdsust on võimalik õigustada? Seda ei pea õigustama. Austatud kolleegid! Eesti põhiseaduse preambulis on sätestatud, et selle riigi eesmärk on eesti rahvuse säilimine läbi aegade. Aga selle eest vastutab meie riigis praegu vähem kui 15% peresid. Nemad on diskrimineeritud. Paljulapselised pered on diskrimineeritud.

Ja siin me kuulsime, et kolmas laps võtab vähem ressursse kui esimene või teine. Esiteks, lapsed on erinevad. Mul on ka teatud kogemus, mul on viis last, ja minu lastel on, ütleme, rohkem kui kolme [lapsega] pered. Ei ole, erinevad lapsed võtavad erinevalt. Ei saa oma kogemust kuidagi ekstrapoleerida tervele ühiskonnale. Niisiis, esimene vastuargument on see, et on ebaõiglus. See on minu meelest täiesti ebapädev.

Aga ajakirjanduses ja erinevatelt poliitilistelt jõududest me kuuleme veel teistsuguseid etteheiteid, näiteks et see seadus on migratsioonipump. Jah. Eriti mulle meeldis praegu üks artikkel Delfis. Üldiselt siltide kleepimine on esimene ja kõige lihtsam demagoogiavõte, aga sääl on palju peenem. Palju peenem on see, kui seda silti ei võeta mitte ütlusena, vaid võetakse, nagu ütlevad loogikud, presuppositsioonina, nagu oleks see juba endastmõistetav, et on juba tõestatud, et see on immigratsioonipump, ja nüüd kujutage ette, EKRE toetab immigratsioonipumpa. Austatud kolleegid, ma ei ole eriti tihti päri oma EKRE kolleegidega, aga antud juhul EKRE käitub vastutustundlikult, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist. Me kõik peame tegema kõik selleks, et eesti rahvas ei sureks välja. Ja see seadus ei ole sotsiaalse võrdsuse tagamise seadus. Absoluutselt mitte. Selle põhiline eesmärk ongi see, mis ta on.

Veel ma tahaks tagasi lükata selle teesi, mis ütles minister Peep Peterson, nimelt, kui neljalapselised emad saavad nii suurt toetust, siis kindlasti lähevad nad nüüd töölt ära. No see on sotsiaaldemokraadi suust eriti huvitav tees. Esiteks, ta tunnistab, et inimene läheb tööle ainult sellepärast, et ta on viimases hädas, eriti naine, aga mitte näiteks selleks, et ta saaks ennast realiseerid, või mingisugused muud asjad. Ja teiseks, millegipärast ta muretseb tööandjate, mitte töövõtjate huvide pärast. See on sotsi puhul päris huvitav.

Ja mul on eriti kahju, et minu head kolleegid ja sõbrad parempoolsed korjasid ka sellised argumendid üles. Ma saan aru teie okkast oma endise emapartei vastu, aga no kõiki asju ei tohiks ka maast üles korjata.

Niisiis, austatud kolleegid, ükski seadus ei ole täiuslik, ei ole täiuslik ka see, aga see on kindlasti, see seadus on kindlasti samm õiges suunas. Isamaa loomulikult toetab seda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Siim Kiisleri. Infoks: siin on küsimus saalist, mis fraktsiooni nimel Siim Kiisler esineb. Mina arvan, et Siim Kiisler esineb tulenevalt meie seadusest kui Riigikogu liige. Sõna võivad võtta läbirääkimistel Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Palun!

Aitäh, esimees! Ma palun kolm minutit lisaaega ka.

Palun! Kaheksa minutit.

Jürgen Ligi ütles siit puldist palju õigeid sõnu. Ta eksis küll selles, et mul ei ole õigust siin sõna võtta. On küll vastavalt seadusele. Aga muidu ta rääkis väga palju õigeid asju ära.

Ma olen väga tänulik Vabariigi Presidendile, et ta andis Riigikogu liikmetele veel võimaluse järele mõelda selle üle, mis me teeme. Jürgen kirjeldas seda, mida te siin teete. Võtke aru pähe! Ja kaaluge rahulikult. Selle otsusega ei ole täna nii kiire. Ei pea tegema ühel päeval kolme arutelu, Võite rahulikult aja maha võtta.

Ma saan aru, et siin osa fraktsioonide esimehi ja muidu esimehi ja muid olulisi võtmeisikuid juba ootab, millal saaks selle suure toetuse kätte, selle sotsiaaltoetuse, mis on suurem kui 10 000 eurot aastas puhtalt kätte. Aga teil on võimalus seda ka tagantjärgi enda toetuseks kinnitada, nii et ei ole hullu. Arutame järgmisel aastal seda seadust rahulikult edasi ja kaalume neid erinevaid võimalusi.

Nagu siin öeldud, selle seaduse kõige kuratlikum punkt on see indekseerimine, osa toetuste indekseerimine. Siin Mihhail Lotman ütles ka, et keegi midagi justkui ütleb või paneb sildi ilma tõestamata. Mihhail, sinu väide, et see seaduseelnõu tõstab iivet, on silt, millele sul ei ole tõestust. Sa paned lihtsalt selle sildi.

Ja selle indekseerimise häda on see, et te sellega põlistate selle meetodi. Kui osutub, et selline toetusmehhanism, nagu selles eelnõus on ette nähtud, ei tõsta iivet, siis ei ole võimalik seda tagasi keerata ja võtta seda raha, mida, tõsi küll, sissetuleku poole peal riigieelarves ei ole, ja kasutada mõneks muuks meetodiks, kuidas iivet tõsta. See lüüakse nagu igaveseks lukku. See on see suur häda selle asja juures. Sest rääkides küll 14% leibkondade olulisest rollist Eesti iibe tõstmisel ja rahva säilitamisel – kuulun ka ise selle 14% hulka –, vaadake, kui ülejäänud 86% ei saa lapsi ega saa neid juurde, siis 14%-ga seda ei korva. Sest üldjuhul nii ühelapselistesse perre kui ka kolmelapselisesse või neljalapselisse või viielapselisse perre sünnib üks laps korraga. Ei ole nii, et neljalapselisse perre sünnib kohe neli last. Kui 86%-le peredest jäävad lapsed sündimata, siis teile endale küll tundus, et te tõstsite kõvasti iivet, aga te tegelikult ei tegelenud enamuse probleemiga, vaid tegelesite vähemuse probleemiga, ja sedagi suuresti tahavaatepeeglis, eks ole. Te toetate neid, kuhu lapsed on sündinud.

Kui te päriselt tahaksite iibega tegelda, siis pigem mõelge sellele, kuidas esimene laps sünniks perre varem. Seda on ka teadlased kinnitanud, et see päriselt aitaks. Kui keskealistele inimestele tagantjärgi preemiat maksta selle eest ja suurt, ebamõistlikult suurt preemiat maksta selle eest, et neil juba on lapsed, siis sellest on palju vähem kasu kui sellest, et motiveerida noori inimesi saama oma esimest last.

Tõesti, see toetus on ebamõistlikult suur. Sotsiaaltoetus ei peaks olema suurem täiskohaga tööl käiva inimese sissetulek. Vastasel juhul oleks see väga sotsialistlik mõtteviis. Me oleme teiste riikide puhul seda kogemust näinud, mis juhtub siis, kui sotsiaaltoetused muutuvad suuremaks kui tööl käivate inimeste sissetulekud. Ärgem seda Eestis juhtuda laskem. Ja kui see eksitus peaks sündima, siis mul on suur palve: ärge seda vähemalt indekseerige, sest siis saab seda viga veel tulevikus parandada, kui inflatsioon seda eksitust korrigeerib. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd me peame asuma hääletuse juurde, nii et alustame hääletamise ettevalmistamist ja ma annan saalikutsungi.

Head ametikaaslased, ma hetkel veel ei pane midagi hääletusele, aga ma lihtsalt informeerin, mis lause ma panen hääletusele. See tuleneb meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3. Ma panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud perehüvitise seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise.

Head ametikaaslased! Lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemus: poolt 0, vastu 73 ja erapooletuid ei ole. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. Määran perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 28. detsembri kell 11.30.

Head ametikaaslased, istung on lõppenud. Aitäh teile!