Tervist, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 11. töönädala kolmapäevast istungit. Enne rakendamist on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Heiki Kranich, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Annan keskkonnakomisjoni nimel üle atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu ise on lühike, koosneb ainult kahest paragrahvist, ja see puudutab fluoritud kasvuhoonegaaside arvelevõtmist. Me räägime täna väga palju keskkonnateemadel, räägime sellest, et keskkonnaalaseid otsuseid on vaja teha. Aga väga raske on otsuseid teha sellises olukorras, kus meil puudub tegelikust olukorrast ülevaade. Keskkonnaministeeriumi haldusalas on fluoritud kasvuhoonegaase ja osoonikihti vähendavate gaaside register, niinimetatud FOKA register. Aga ülevaade, mis selles registris antakse, on puudulik ega saa olla Riigikogus selleteemaliste otsuste vastuvõtmise aluseks. Kõnealune eelnõu on vaatamata oma lühidusele just nimelt sellele suunatud. Ma loodan, et Riigikogu menetleb keskkonnakomisjoni algatust igati mõistlikult ja kiires tempos. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus tegeleb sellega vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele. Head kolleegid, teeme nüüd kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 78 saadikut.

Läheme oma päevakorra juurde. Ma täpsustan meie päevakorda. Eilsel istungil jäi meil pooleli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja energiakriisi päästepakett" eelnõu 716 esimene lugemine. Me jätkame sealt, kuhu me pooleli jäime, ehk läbirääkimistega. Ennast pani kirja läbirääkimistele Keskerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kuna vahepeal on peaaegu ööpäev mööda läinud, siis tuleb meelde tuletada, mis on selle ettepaneku sisu ja natukene seda tausta. Ei ole vaja olla väga suur ekspert, neid uudiseid ja sõnumeid tuleb igalt poolt selle kohta, et meie majanduse seis halveneb väga kiiresti. (Juhataja helistab kella.) Eks põhiline mure [ja põhjus,] miks need majandusnumbrid niimoodi alla on läinud, on ikkagi ettevõtluse poole peal. Muidugi võib-olla sisend või lävepakk oli natuke kõrge ka, sellepärast et koroonakriisi ajal suutis valitsus hoida majandust väga elavana. Sihitud toetustega, palgatoetustega ja leevendusmeetmetega ettevõtlusele me suutsime hoida majanduse nii heal tasemel, et väljusime koroonakriisist Euroopa Liidu peaaegu kõige kiirema majanduskasvuga. 

Mis siis vahepeal on juhtunud? Eks seda oli näha juba eelmisel sügisel, et tõsine energiakandjate kriis on tulemas. Ja eks me siis eelmisel kütteperioodil rakendasime nii kodutarbijatele kui ka ettevõtjatele sellise leevendusmeetmete paketi, mille maht oli circa 200 miljonit. Pikendasime ka kütuste aktsiisi soodusmäärasid ja selle mõju oli veel umbes 50 miljonit. Nüüd, alates kevadest me tegime – veel valitsuses olles – lisaeelarve kohta ettepaneku, et peaks mõtlema kohe järgmistele meetmetele, kuna vahepeal oli Venemaa algatatud sõda Ukrainas toonud veelgi rohkem segadust, ei olnud võimalik isegi täpselt prognoosida, kuhu hinnad välja jõuavad. Nüüd me näeme, et elektri hind, gaasi hind ja ka kaugkütte hind – kõik hinnad, mille tõusu riik eelmisel kütteperioodil leevendas – on täpselt samuti tõusmas.

Praegune koalitsioon on välja käinud meeletu reformi ettepaneku. Kuigi mina seda meeletuks reformiks ei nimetaks. Elektriturureform – see on tegelikult üks fikseeritud hinnaga pakett, universaalteenus, mis põhineb põhiliselt põlevkivielektrijaamade toodangul. See on hinnastatud, selles on elektri hind kõvasti kõrgem, kui see oli mõni aasta tagasi, aga on tegelikult kõrgem ka nendest hindadest, mida eelmisel kütteperioodil riiklike meetmetega leevendati. Väga tume tundub see saatus olevat. Loeme uudiseid ettevõtjate raskest seisust. Loeme võrdlusprotsente – eri riigid panustavad 7%, 5% või 3% SKT-st, et leevendada nii inimeste kui ka ettevõtjate seisu selle energiakriisiga hakkama saamisel – ja selles võrdluses on Eesti oma 0,5%‑ga SKT-st selgelt viimaste hulgas. Eks see kajastub majanduse seisus.

Reageerima oleks pidanud hakkama juba kevadel-suvel. Nüüd oleme jõudnud sellesse seisu, kus ettevõtjatele mõeldud meetmeid sama hästi kui ei ole. Universaalteenus mikro- ja väikeettevõtjatele – ka meie ettepanekul, ega siin paremaid valikuid ei olnud, kui mindi universaalteenuse teed, sest vähemalt riskide maandamiseks oli seda vaja laiendada ka ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsustele – on seadustega tehtud. Aga erinevatel põhjustel, olgu need leppetrahvid või muud tõkendid, mis selle universaalteenuse kasutamise puhul on, nii ettevõtjatel, väikeettevõtjatel kui ka kohalikel omavalitsustel, on seda teenust kasutanud suhteliselt vähesed. Väikeettevõtjatest on ehk 20–25% läinud universaalteenusele.

Mis on järeldus? Ka selles otsuse eelnõus me soovitame Vabariigi Valitsusel tõsiselt otsa vaadata praegusele olukorrale ja kiiresti rakendada meetmeid ...

Tohib paluda lisaaega?

Kui palju?

Kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... et leevendada seda seisu, sest iga viivitatud nädal või kuu süvendab seda langust. Teised riigid siin ümberkaudu on reageerinud kiiremini, paljud on kindlasti juba suvest alates rakendanud neid pakette, mingite tarbimismaksude allatoomisega – käibemaksu allatoomisega energiakandjatele või aktsiiside allatoomisega miinimumini –, aga meie kahjuks midagi teinud ei ole. Ja tagajärg on käes. Me ei oska täpselt prognoosida, kuhu see välja jõuab, sest kõik prognoosid, mida tehti majanduse kohta, näiteks Rahandusministeeriumi prognoos augustis, olid selgelt optimistlikumad kui praegune seis, mis juba on kätte jõudnud. Mina ei julgeks prognoosida, et meie majandus hakkab juba järgmise aasta teisel poolel kuidagi välja ronima, kui me nii sügavasse auku kukume.

Nüüd, tänagi ma küsisin [selle kohta] välisministri käest, kes oli peaministri ülesannetes. Seda juttu on pikalt aetud, et me ikka mõtleme ja nii edasi. Need signaalid on nii segased. Peaminister ütles üleüldse, et energiamahukad ettevõtted võiksidki ennast koomale tõmmata või üldse kinni panna, siis me säästame elektrit. No tule taevas appi! Laseme inimesed lahti, paneme ettevõtluse kinni ja siis ongi kõik säästetud, on ju. Need tagajärjed [ja kõik need asjad], mis pärast sellest kriisist väljatulekuks on vaja teha, on kindlasti mitu korda suuremad. Rahaline ressurss, mis kulub selleks, et sellest august välja ronida, on samuti mitu korda suurem. Targem on ikkagi ennetada ja leevendada.

Ettevõtlusminister ütles üldse, et ootame ära veel 20 000 töötut, siis rakendub plaan B. Ma lugesin seda plaani B. Seal on needsamad vahendid, mis on nagunii juba sisse kirjutatud Euroopa Liidu rahastusperioodi ja valitsuse riigi eelarvestrateegiasse. Seal ei ole midagi uut. Tegelikult ütleb valitsus: "Ei, ettevõtjaid me ei aita." Täna välisminister ütles, et mingit paketti kaalutakse. Saaks ometi teada, mis see siis on ja millal see tuleb. Ja seda ootavad kõik ettevõtjad. Seda ootavad mitmed ettevõtlussektorid, eelkõige tööstussektor, mis praegu energiakandjate hinna tõttu tõsiselt pihta saab. Aga sellega on kogu meie majanduse konkurentsivõime, ettevõtluse konkurentsivõime ... 

Aitab nendest juttudest! Jõulud on käes, aga ikkagi mitte midagi tehtud ei ole. Kõik need meetmed, juhul kui need valitsuses ära otsustatakse, vajavad aega rakendamiseks. Kui me kevadeks [need meetmed] rakendame, siis see tähendab, et vahepeal on talv möödas ja kõigil on taskud tühjad, ka ettevõtjatel. Kõik vanad rasvad on söödud. Olukord on tõsine. Kutsun üles valitsuskoalitsiooni kiiresti tegutsema. Küsimus ei ole konkreetsetes meetmetes, mis meil on siin välja toodud, vaid suunas. Ja põhiline mure on tegelikult ettevõtjate pärast. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd edasi on niimoodi, et me peame selle asja hääletusele panema. Selle ettepaneku jaoks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Aga kõigepealt teeme saalikutsungi.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu 716. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 34 saadikut, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, aga ka Riigikogu koosseisu häälteenamust ei ole. Eelnõu ei leidnud toetust.

Läheme päevakorraga edasi. Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni ... Ai, vabandust! See meil just oli. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 746. Eelnõu on esimesel lugemisel ja seda tuleb tutvustama justiitsminister Lea Danilson‑Järg. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel tutvustada teile täna ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 746, mida on nimetatud ka punamonumentide eelnõuks.

Vajadus eelnõu järele tuleneb eelkõige sellest, et Eestis on endiselt arvukalt okupatsiooniaegseid rajatisi, eelkõige avalikult eksponeeritud monumente, skulptuure ja mälestusmärke, mis riivavad ühiskonna õiglustunnet, aga võivad ka kujutada ohtu Eesti julgeolekule. Seetõttu need ei sobi avalikku ruumi, eriti peale seda, kui Ukrainas on käimas põhimõtteliselt sellesama jätkuva režiimi sõda.

Samuti on probleem selles, et tegelikult ei ole meil keelatud ka Eesti ajaloo ja kultuuriruumiga ning õigussüsteemiga kokkusobimatute objektide või sümbolite ehitistel eksponeerimine ka tulevikus. Ehk see eelnõu puudutab nii seda, mis on juba ehitatud, kui ka seda, mida keegi tulevikus plaanib ehitada. Seni on vaenu õhutavaid ning okupatsioonirežiimi toetavaid või õigustavaid monumente teisaldatud üldiste korrakaitse‑ ja karistusnormide alusel. Kuna alati ei ole nende monumentide puhul tegu mingisuguse sellise akuutse, inimeste kogunemise ja vaenu õhutamise olukorraga, aga sellegipoolest need monumendid ei peaks olema avalikus ruumis, on valitsus leppinud kokku, et tuleb ette näha eraldi õigusnormid, selleks et niisuguseid sobimatuid objekte meie avalikus ruumis ei oleks. Justiitsministeerium on valitsuse ülesandel sellise eelnõu välja töötanud.

Kuidas me seda olukorda reguleerime? Eelnõu eesmärk on lisada ehitusseadustikku nõue, mille kohaselt hoone avalikult nähtav osa, samuti avalikult eksponeeritud monument, skulptuur, mälestusmärk ja muu selline rajatis, ei tohi olla vaenu õhutav ega toetada või õigustada okupatsioonirežiimi, agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist.

Nõukogude okupatsioonirežiimi püstitatud ausambad, mis on meil avalikus ruumis endiselt olemas, on rajatud valele. Need eitavad Eesti ajaloo tegelikku kulgu ja need ei ole aktsepteeritavad ei eetiliselt ega moraalselt. Sellised hooned ja rajatised ei sobi Eesti avalikku ruumi ning need tuleks eemaldada. Samas, niisuguse nõude lisamine ehitusseadustikku ei tähenda seda, et kõik okupatsiooniaegseid sümboleid kandvad hooned ja rajatised või nende osad tuleks automaatselt eemaldada. Iga üksikobjekti tuleb loomulikult nõudega lisatavate kriteeriumide valguses hinnata sisuliselt ja eraldiseisvalt. Vajaduse korral tuleb kaasata ka eksperte.

Tahan rõhutada ka seda, et lisatav uus nõue vastab oma sisult juba praegu õiguskorras kehtestatud teistele samasugustele keeldudele. Näiteks on Eestis keelatud agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine neid tegusid toetaval või õigustaval viisil, see on karistusseadustiku § 151¹. Samuti on keelatud sõjapropaganda ja vaenu õhutamine, ka karistusseadustiku alusel. Juhul, kui seda tehakse rajatisega, mis on monument, skulptuur, mälestusmärk või midagi sellist, siis ka see ei ole lubatud. See kõik hakkab nüüd ehitusseadustikust selgelt välja paistma.

Selle eelnõuga täiendatakse ka järelevalve korraldust. Riiklikku järelevalvet eraomandis või ‑valduses olevate objektide üle teostab nagu tavaliselt ehitusseadustiku puhul kohalik omavalitsus, kuid haldusjärelevalve ülesanne hakkab olema Justiitsministeeriumil. Seega, kui mõni hoone või rajatis rikub edaspidi uut, ehitusseadustikus kehtestatud nõuet, siis on selle üle riikliku järelevalve tegemine omavalitsusüksuse pädevuses. Sellisel juhul saab rakendada riikliku järelevalve meetmeid, sealhulgas vajaduse korral nõuetele mittevastav rajatis avalikust ruumist eemaldada.

Omavalitsusüksusel tuleb oma territooriumil olevad ehitised viia uue sätestatud nõudega kooskõlla ka siis, kui nõuetele mittevastav ehitis on selle omavalitsusüksuse enda omandis või valduses. Kui omavalitsusüksus selleks piisavalt samme ei astu, siis võib tekkida vajadus haldusjärelevalve järele. Seda, nagu ma juba mainisin, teostab Justiitsministeerium. Ja Justiitsministeeriumil on rikkumiste tuvastamise korral õigus rakendada erinevaid meetmeid, näiteks haldussunnimeetmeid, sunniraha, asendustäitmist, aga viimase abinõuna ka vahetut sundi ehk ministeerium võib ise eemaldada ehitusseadustiku uue sättega vastuolus olevad objektid. Justiitsministeeriumil on ka õigus paluda ametiabi näiteks politsei käest, et seda vahetut sundi ellu viia.

Mida tahan rõhutada? Oluline on silmas pidada, et kui tegemist on muinsuskaitse all oleva mälestise või muinsuskaitsealal oleva ehitisega, peab sõltumata ehitusseadustikus sätestatud uuest nõudest taotlema sellise ehitise muutmiseks Muinsuskaitseametilt luba, mis lähtub muinsuskaitseseadusest. Ka muinsuskaitseseaduse sätted jäävad kehtima just kaitse all olevate objektide suhtes. Tuleb silmas pidada, et karistusseadustik näeb ühtlasi ette selle, et kultuuriväärtuste kahjustamine on karistatav ja kehtiva karistusseadustiku järgi võib selle eest saada kuni viis aastat vanglakaristust. Seega ei saa ei omavalitsus ega justiitsminister haldusjärelevalve käigus või riikliku järelevalve käigus nõuda tegevusi, mis samal ajal karistusõigusliku keelu vastu eksiksid. Ehk nagu ma juba enne ütlesin, tuleb muinsuskaitse all olevate mälestistega kõigepealt pöörduda Muinsuskaitseameti poole, et saada vastavad load tööde teostamiseks.

Eelnõu § 2 näeb ette rakendussätte, mille kohaselt tuleb rajatised uue nõudega kooskõlla viia kolme kuu jooksul alates seaduse jõustumisest. Samuti nähakse ette see, et vajaduse korral luuakse valitsuskomisjon, kes saab tuvastada kooskõla uue nõudega ja lahendada vaidlusi. Loodava komisjoni poole saavad pöörduda nii kohaliku omavalitsuse üksused kui ka eraomanikud, samuti kodanikud, kellel tekib kahtlus, et mingi avalikus ruumis olev objekt ei ole kooskõlas nõudega. Siis saab komisjon seda arutada ja oma seisukoha kujundada. Komisjoni koosseis ja täpsed ülesanded ei ole hetkel veel paika pandud, sest komisjoni saab moodustada alles peale seda, kui see seadus on jõustunud. Ennetavalt saab öelda, et eelnõu näeb ette selle, et komisjoni kuulub kindlasti Muinsuskaitseameti esindaja, aga komisjoni võib nimetada ka teisi eksperte.

Eelnõu käsitleb ka seda, mis juhtub riikliku või haldusjärelevalve korras eemaldatud objektidega. Need pööratakse riigi omandisse vastavalt sellele, kes on see asutus, kes objekti eemaldab.

Lõpetuseks. Kasutaksin siinkohal Isamaa aseesimehe Mart Laari sõnu. Tema on nõukogude[aegseid] monumente nimetanud monumentideks valele. Minu meelest see võtab väga hästi selle sisu kokku. Ma arvan, et nii kaua, kuni need monumendid püsivad meie avalikus ruumis, aitame sellele valele kaasa ja me ei ole okupatsiooni haardest lõplikult vabanenud. Seetõttu ma pean seda eelnõu äärmiselt oluliseks. Kui Eesti sai iseseisvaks, siis kõigepealt 1994. aastal lahkusid meil riigist Vene väed, seejärel 2004. aastal Eesti liitus NATO-ga. Ma arvan, on väga tore, kui nüüd ka see viimane okupatsiooni jäänuk, mis meil siin on nende monumentide näol, Eesti avalikust ruumist lahkub ja punamonumentide ajastu Eestis lõpeb. Nii et palun toetada seda märgilist eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Siim Kiisler, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Teie eelnõu eesmärk – eemaldada hooned või rajatised, mis toetavad või õigustavad okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu või sõjakuritegu – on kõik arusaadav. Aga te olete miskipärast siia lisanud sellise laiendava klausli, et hoone ega rajatis ei tohi olla vaenu õhutav. See on väga lai mõiste. Miks teil selline vajadus siin on? Kus te näete neid vaenu õhutavaid hooneid, mis samas ei toeta ei okupatsioonirežiimi, agressiooniakti,  genotsiidi ega muud siin loetelus olevat? Tooge mõned näited, millised need vaenu õhutavad hooned teie arust on.

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma enne mainisin, seda eelnõu koostades me oleme võtnud aluseks karistusseadustiku § 151¹ sätte, kus on väga selgelt öeldud, millised tegevused on keelatud, ja seal on just nimelt see vaenu õhutamine samuti keelatud. Loomulikult, ehitise puhul on raske öelda, kuidas see väljendub. Tõenäoliselt ikkagi mingite sümbolite kaudu, mis on selle hoone küljes, või mingite slogan'ite, mingi sõnumi kaudu. Inimesed on väga leidlikud. Väga raske on niimoodi ette öelda, mis see täpselt on. See ongi nii, et kui ühiskond tunnetab midagi vaenu õhutavana, siis ta seda ilmselt on. Eks siin ongi nii, et see komisjon peaks neid objekte hinnates just nimelt ühiskonna tunnetust kuidagi kommunikeerima või viima selle ühiskondliku tunnetuse otsustustasandile. Ei ole võimalik kunagi niisuguste sümbolobjektide puhul mingisuguse konkreetse joonlaua või täpsete tingimustega öelda, et vot see on ja see ei ole vaenu õhutav või okupatsioonirežiimi toetav ja õigustav. Lisaks, sümbolid muutuvad ajas, näiteks keegi meist ei teadnud enne 24. veebruari, kuidas saab V‑ ja Z‑tähele tekkida niisugune vastuvõetamatu tähendus. Seetõttu see ongi võib-olla natukene niimoodi filosoofilisemalt sõnastatud, sest tegelikult see sisu ongi just selle ühiskondliku tunnetuse küsimus, sellele tulebki iga konkreetse objekti puhul hinnang anda ja otsa vaadata.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu arust on tegemist väga vastuolulise eelnõuga. Ma saan aru, mida tahetakse saavutada, aga samal ajal ma ei mõista, kuidas mõni hoone või ehitis saab õigustada okupatsioonirežiimi. Paljud ajaloolased on ka juba kritiseerinud seda eelnõu, kuna nende arvates me selle eelnõuga tegelikult üritame kustutada meie ajalugu.

Aga ma tahtsin küsida konkreetsemalt. Me teame, et praegu selline hoone nagu Vene kultuurikeskus Tallinnas on täis selliseid sümboleid, ja samas me teame, et see kuulub mälestiste hulka. Kas te oskate mulle öelda, milline on selle eelnõu kohaselt Vene kultuurikeskuse saatus lõppkokkuvõttes?

Jaa, siin on tegelikult kaks küsimust. Kõigepealt ma selgitan seda, mis puudutab küsimuse esimest poolt ja juriidikat. Juttu ei ole selles mõttes vaenu õhutavatest hoonetest. Ütleme, juriidiliselt ehitusseadustiku mõttes on ehitis hoone või rajatis. Me oleme sõnastanud selle nii, et [vaenu õhutav ei tohi olla] hoone avalikult nähtav osa. Ehk mitte terve hoone. Siin on sättes kirjutatud väga selgelt "hoone avalikult nähtav osa". See ei ole hoone tervikuna, see on midagi, mis on hoone küljes või peal. See on ikkagi selle hoone mingi lisand, mitte hoone kui selline.

Ma olen ka vaadanud, et tõesti meedias räägitakse sellest, et me hakkame kuidagi nõukogude ajal ehitatud hooneid lammutama või midagi sellist. See on täiesti vale, niisugust asja ei ole. Me räägime ikkagi hoone küljes olevatest elementidest ja see on siin sättes väga selgelt väljendatud: "hoone avalikult nähtav osa". Ja teine pool on nüüd seotud nende rajatistega, mis on kas monumendid, skulptuurid, mälestusmärgid või muud niisugused asjad.

Nüüd, teine küsimus, mis puudutab Vene kultuurikeskust. Eks see on jällegi tunnetuse küsimus. See loodav valitsuskomisjon saab sellele juba täpsema hinnangu anda, aga ma võin rääkida sellest, milline on minu tunnetus. Minu arvates niisugused elemendid, mis on näiteks Vene kultuurikeskuse küljes ja mis on väga selgelt seotud just okupatsioonirežiimi võimu endaga, näiteks Nõukogude Liidu vapid, mis on väga selgelt just selle režiimi enda jõu märgid, kindlasti sinna ei sobi. Niisuguseid märke on olnud ka Estonia teatris, aga need on tänaseks kõik eemaldatud ja väga kenasti. Ja mitte midagi ei ole ju Estonia teatri hoone juures kuidagi halvasti sellepärast, et need on sealt eemaldatud, sest need on asendatud hoopis kaunimate asjadega.

Nii et ma arvan, et täpselt sama on võimalik teha ka Vene kultuurikeskusega. Siin peavadki eksperdid seda hindama ja vaatama, millised need asendused peaksid olema, mida eemaldada ja mida jätta. Selle ma jätaksin ekspertidele arutada. Aga ma arvan, et just nimelt okupatsioonirežiimi kujutavad sümbolid tuleks kindlasti eemaldada nii Vene kultuurikeskusest kui ka Sillamäelt, kus on, nagu me teame, näiteks välisfassaadil niisuguseid vappe. Selles, ma usun, me oleme kõik ühte meelt, selle üle ilmselt vaidlust ei tule.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina leian, et selline eelnõu ja seaduste muudatused on vajalikud. Aga üllataval kombel on hakatud ka ironiseerima, et kas me hakkame nüüd tõesti maju lammutama. Te ise puudutasid seda teemat [ja rääkisite] fassaadidest. Rohket kõneainet on leidnud tõesti Tartu maantee stalinistlik hoone, kus üleval on viisnurk, samuti Estonia laemaal – küll väga tunnustatud kunstnike looming. Aga tekib küsimus, kas me tõesti peame näiteks ka oma vabariigi sünnipäeva 24. veebruaril tähistama punalippude all. Milline on teie seisukoht? 

Jaa, aitäh! Minu seisukoht on üsna sarnane sellega, mida ma olen ka teatri juhtkonnalt kuulnud, et loomulikult on tegu kunstiteosega, aga küsimus on selles, kas me peame seda kunstiteost seal pidevalt eksponeerima või mitte. Ja ma arvan, et seda ei peaks eksponeerima pidevalt. See võib sellise ajaloolise museaalina seal olla, aga see peaks tavalisel ajal olema kinni kaetud – näiteks nii, et kui Vabariigi Valitsus seal Eesti Vabariigi aastapäeva tähistab, siis see ei ole nähtaval. Aga kui keegi tahab tulla vaatama just seda kui ajaloopärandit, siis on võimalik see avada ja seda vaadata. See oleks võib-olla selline lahendus, mis äkki kõigile osapooltele sobib, ka nendele, kes tunnevad muret selle ajaloopärandi pärast. Me peame siiski seda teatrihoonet ka teatrina kasutama, see ei ole ju lihtsalt muuseum. Nii et selline lahendus ehk oleks kõige parem. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Kahtlemata on see samm õiges suunas, et me hakkame okupatsioonisümboleid ära võtma. Aga ma küsin teie käest sama küsimuse, mis ma küsisin ka komisjonis. Äkki te olete vahepeal ministeeriumis studeerinud mõtet, mida teha selliste varasemate sündmustega nagu seesama Mäos olev Maljuta Skuratovi obelisk, kes oli Ivan Julma üks julmemaid ja väga õudne kaasaegne, kes tappis inimesi jõhkralt ka Eestis. Kes on ürikuid lugenud[, see teab]. Mida sellistega teha? Sest tegelikult sellisele tegelasele monumendi püstipanemine on väga kaheldava väärtusega. Ma saan loomulikult aru, et tegemist on ajalooga. Aga siis võib küsida, kui kaugele me üldse ajaloos tagasi läheme. Kas te saite seda arutada ja millised mõtted teil on selles suhtes?

Aitäh! Tegelikult neid objekte, millest me võib-olla kõiki ei teagi, mis kuskil on ja mis tegelikult kaudselt kas neid okupatsiooniaegseid kurjategijaid või okupatsiooni ennast õigustavad ja toetavad, võib olla Eestis palju. Ma teeksingi siinkohal üleskutse nii ajaloolastele kui ka kunstiteadlastele, kes teavad niisugustest objektidest, et nad peale eelnõu vastuvõtmist – soovi korral muidugi ka varem – seda omavalitsust teavitaksid, et niisugune olukord on, ja põhjendaksid ära, miks seda objekti võiks edaspidi avalikus ruumis mitte olla.

Loomulikult on meil tegutsenud tükk aega juba, suvest peale eelmise valitsuse ajal Riigikantselei juurde moodustatud salajane komisjon, kes hiljuti tuli avalikkuse ette oma mahuka aruandega, kus on kaardistatud üle 300 objekti. Võimalik, et niisuguseid objekte on veel. Nii et kindlasti saab aluseks võtta selle komisjoni soovitused. Seal nimekirjas oli väga palju sõjahaudu, aga oli ka 55 objekti, mis olid puhtalt monumendid. Nii et seal on kindlasti alusmaterjali. 

Aga ma arvan, et ajaloolased ja kunstiteadlased saavad veel tuua päevavalgele objekte, mis samuti vajavad tähelepanu. Esmalt tulekski pöörduda just omavalitsuse poole, teha ettepanek ja ära põhjendada, miks leitakse, et see on vastuolus uue sättega. Kui omavalitsusest mingit initsiatiivi ei tule ... Me teame ju ka, et osa omavalitsusi on kahjuks siiski väga passiivsed ja ilma selle eelnõuta tõenäoliselt nad üleüldse midagi ette ei võtaks. Nii Narva kui ka Sillamäe linnapea on öelnud, et nemad ootavad seaduse vastuvõtmist, enne seda nad Riigikantselei antud monumentide eemaldamise soovitusi ellu viima ei hakka. Nii et siin veel tööd on.

Kodanikuaktiivsus on samuti [tähtis]. Ka represseeritute organisatsioonid, kes on siiamaani pidanud neid monumente avalikus ruumis siiamaani taluma ja kes on selle okupatsiooni tõttu kõige enam kannatanud, võiksid märku anda, kui midagi sobimatut on jäänud tähelepanuta. Nii et siin on veel palju tööd teha, aga ma arvan, et enamiku nendest monumentidest on Riigikantselei töögrupp ehk juba ära kaardistanud. Aga kuskilt võib veel tulla selliseid asju, nagu ka teie mainisite, ja ka nendega tuleb kindlasti tegeleda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas valitsuse salastatud komisjon on arutanud ka Moskva Patriarhaadi peakiriku, Aleksander Nevski katedraali lammutamist meil siin Riigikogu vastas? Kui ma [õigesti] mäletan, siis toonane vürst Šahhovskoi nõudis, kui seda kirikut rajama hakati, et see peab olema merelt ja maalt [näha], et merelt ja maalt säraks kõrgel üle Tallinna vene peakiriku rist kui õigeusu võidu tunnus. Kas see salastatud komisjon on vaadanud pilti laiemalt, et see oli venestamise ühe laine ajal ehitatud? Kuigi ilus kirik, mulle meeldib.

Aitäh! Esiteks ma tahan ära mainida, et mina ei ole selle salastatud komisjoni liige ega isegi mitte selle loomise juures olnud. Selle salastatud komisjoni lõi eelmise valitsus, see on siiani tegutsenud ja nüüd selle kuu alguses oma tegevuse ära lõpetanud. Nii et ma ei oska öelda, mida seal konkreetselt on arutatud, seda selles lõppraportis või objektide nimekirjas ei olnud. Küllap see siis saab mingisuguste järgmiste diskussioonide objektiks.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh, aseesimees! Austatud minister! Te ei osanud tuua ühtegi näidet olemasolevast hoonest või rajatisest, mis oleks vaenu õhutav, aga samas ei toetaks okupatsioonirežiimi, agressiooniakti, inimsusevastast kuritegu või sõjakuritegu ja nii edasi, nagu see loetelu teil on, ja viitasite sellele, et tulevikus võivad sellised olukorrad tekkida. Ma toon teile ühe näite võimalikust tulevikuolukorrast. Tallinna kinnisvaraomanik laseb oma seinale maalida Venemaa agressorist presidendi suhtes vaenu õhutava seinamaalingu. Tallinna Linnavalitsus eesotsas Mihhail Kõlvartiga leiab vastavalt teie seaduseelnõule, et tegemist on vaenu õhutava hoone osaga, ja annab käsu kinnisvaraomanikule see eemaldada. See on eelnõu sisu, mida te tahate praegu seadustada. Miks te seda teete?

Ahah, et kui vaenu õhutatakse meile sellise ebasõbraliku riigi ja tema riigipea suhtes, siis võib vaenu õhutada, on teie ettepanek, ma saan aru, või küsimuse sisu. Ma arvan, et vaenu õhutamine üleüldse on meil niikuinii karistusseadustiku alusel keelatud, täpselt samamoodi, nagu seda ei tohi teha mingisuguste nii-öelda vallasasjade või selliste käeshoitavate väikeste mingite objektide abil, ei tohi seda teha ka ehitiste kaudu. Vaenu õhutamine kui selline, tuletan jällegi meelde, on karistusseadustiku järgi igal juhul keelatud, ükskõik kas tegu on hoonega või mingi esemega.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mina sain inspiratsiooni Maria Jufereva-Skuratovski küsimusest. Ta küsis, kas me nüüd sellega ei likvideeri ajalugu, ajalookihistusi. Kas teile on muidu teada, et Venemaal on säilinud väärtuslikud Saksa okupatsiooni aegsed ajalookihistused, nagu Adolf‑Hitler‑Straβe, Pihkvas ja mujal? Kas need Saksa sümbolid on ajalookihistustena alles? Ja kuidas meil võrdlusena Venemaaga võiks olla, kas meil on võrreldavad olukorrad?

Aitäh! Ma arvan, et ei ole võrreldavad olukorrad. Tegelikult ajaloomaterjali tuleks hoida ennekõike muuseumis. Kindlasti ongi oluline, et erinevad ajalookihistused oleksid meil säilinud, aga neid tuleks eksponeerida ikkagi museaalidena, mitte niimoodi avalikus ruumis nagu igapäevatarbe asjadena. Ja seda on ka ju tehtud nende punamonumentide puhul. On ju päris suur hulk monumente, mis on muuseumisse teisaldatud, kaasa arvatud see õnnetu tank, mille üle võib ju diskuteerida, kas selle oleks pidanud muuseumisse viima või mitte. Aga igal juhul on ta pigem muuseumis parem kui avalikus ruumis. Nii et igal juhul selles mõttes ajalugu tuleb talletada, aga selleks on muuseumid.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mis puudutab Eesti teatrimaja laemaali võimalikku saatust, siis ma olen muide teiega täiesti nõus. Aga ma tahtsin küsida veel üle igaks juhuks, et teada, kas ma sain õigesti aru. Kas on nii, et kui moodustatav valitsuskomisjon teeb otsuse lammutada osaliselt või täielikult mõni muinsuskaitsealune objekt, aga Muinsuskaitseamet ütleb ei, siis seda ei lammutata?

Aitäh! Eks siin ongi meil ka eelnõu seletuskirjas kirjeldatud, et kõigepealt pöördutakse Muinsuskaitseameti poole. Kui Muinsuskaitseamet ei ole nõus nende tööde teostamisega sellel objektil, siis arutab seda loodav valitsuskomisjon. Seal valitsuskomisjonis on eelnõu järgi igal juhul ka Muinsuskaitseameti esindaja. Kui ka see komisjon jõuab järeldusele, et objekt tuleks siiski eemaldada või tuleks osaliselt midagi sealt küljest eemaldada, aga Muinsuskaitseamet ikkagi ei ole sellega nõus, siis on see juba Vabariigi Valitsuse taseme küsimus. Siis valitsus arutab seda ja leiab lahenduse. Eks Muinsuskaitseamet allub ka poliitilisele juhtimisele – meil on kultuuriminister, kelle haldusalas Muinsuskaitseamet toimetab – ja sel juhul jääb tõenäoliselt suuresti kultuuriministri korraldada, kuidas on võimalik valitsuse tahe reaalselt ellu viia. 

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hää juhataja! Lugupeetud minister! Kui see eelnõu saab seaduseks, siis kas Hiina kommunistliku režiimi sümboolika, mis on väga selges seoses uiguuride ja tiibetlaste vastase genotsiidiga, tuleb kõikjalt avalikust ruumist eemaldada, ka näiteks saatkonnahoone fassaadilt?

Aitäh! Vot see on küll keeruline küsimus. Ma ei oska öelda, kas meil täna on niisugust sümboolikat kuskil, mis otseselt Hiina toimepandavaid tegusid õigustaks või toetaks. Ma jätaksin selle küsimuse lahendamise ka ekspertidele.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu hinnangul on tegemist õige algatusega. Küsimus on aga mõningates formuleeringutes. Praegu just tuli ka jutuks, et kuna karistusseadustiku järgi on vaenu õhutamine juba keelatud, siis on küsimus, kas seda on mõtet siin üle korrata, kuna see on raskesti tõlgendatav teatud juhtudel ja juba dubleeritud karistusseadustikus. Kas me võiksime keskenduda sellele formuleeringule, mis ütleb: "[...] toetada või õigustada okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist"? Sest tõepoolest, küsimus ei ole mitte ainult nii-öelda asjas endas, vaid just nimelt selles tõlgenduses, intensioonis, millega ta püstitati, loodi või kujutati. Küsimus on aga selles, kes saab seda öelda, kes saab seda tõlgendada. Praegu on kohalikule omavalitsusele antud suur õigus. Ta ei pruugi aga olla pädev või tahta seda tõlgendust teha. Pädevuse probleemi võiks lahendada see, kui me kaasame semiootilise kompetentsi, (Juhataja helistab kella.) aga tahte puudust saaks lahendada see, kui Eesti riik võtaks suurema algatuse. Mis te arvate nendest ettepanekutest ...

Aeg, palun!

... mis ma tegin? 

Jaa, aitäh! Siin oli, jah, nüüd kaks poolt. Üks on see hindamise küsimus, et kes oskab hinnata seda vastavust. Loomulikult peab kõigepealt hindama objekti omanik, on ta eraomanik või kohalik omavalitsus ise või ka riik. Kõigepealt on see esimene aste. Kui omanik jääb hätta, siis ta saab pöörduda omavalitsuse poole. Kui omavalitsus jääb hätta, on võimalik pöörduda Justiitsministeeriumi poole. Ja kui siin ka eksperte kaasates, eks ole, ikkagi lahendust ei ole, siis viimane instants ongi seesama loodav valitsuskomisjon, kes samuti saab kaasata eksperte. Igal juhul on see hinnang võimalik ikkagi saada. Kui omanik ise ei oska seda hinnangut anda, siis ta saabki täpselt selles järjekorras nende institutsioonide poole pöörduda ja abi küsida.

Ja siis teine, mis puudutab tahet. Tahtega ongi selline lugu. Kohati on ka meedias sellest räägitud ja küsitud, et milleks meile seda eelnõu üldse vaja on ja nii edasi. Nagu ma juba enne mainisin, seda tahet osadel omavalitsustel tõepoolest ei olegi. Seetõttu on meil seda seadust ka väga vaja, mitte ainult nende olemasolevate objektide hindamiseks ja eemaldamiseks, vaid ka tuleviku mõttes. Tegelikult võib ka hommepäev keegi enda hoovi või maja külge panna midagi sellist, mis absoluutselt meie õigusruumi ja meie õiglustundega ei sobi. Ka seda on võimatu takistada, kui meil ei ole selgelt sellist keelavat sätet ehitusseadustikus. Nii et igal juhul selleks, et oleks võimalik ka tahte probleem lahendada, ongi seda eelnõu hädasti vaja.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Proua minister! Selles hoones, konkreetselt kolmanda korruse rõdul, seisavad praegu üks silinder ja üks kuup, kus on kirjutatud "Võõrvõimud Riigikogus", sealhulgas on selle kuubi peale kirjutatud "Saksa okupatsioon". Siit minu küsimus. Kas sellised sümbolid, mida tollal sai kasutatud, näiteks SS-diviiside tunnusmärgid, haakristid ja nii edasi, on teie arvates ka vaenu õhutavad? Mitu sellist mälestist, mis kannavad selliseid tunnusmärke, on selles teie nimekirjas, kus on juba 300 objekti? 

Jaa, tahaksin jällegi rõhutada seda, et iseenesest mingi märk ei kuulu üldse eemaldamisele, kui ta ei ole vaenu õhutav ega okupatsiooni toetav või õigustav. Kõik sõltub sellest, kuidas märk on eksponeeritud. Noh, kui tal on seal kõrval mingisugune selgitav tahvel, mis räägibki sellest, et tegu on ajaloolise esemega ja nii edasi, siis ilmselgelt ei saa me käsitleda seda kuidagi toetava või õigustavana. Seda tulebki iga konkreetse objekti puhul eraldi vaadata, kas seal on see toetav ja õigustav aspekt juures või mitte või on lihtsalt tegu ajaloopärandiga. 

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Igal juhul on tegemist väga põneva eelnõuga, mis võimaldab kohalikul omavalitsusel sõita üle nii muinsuskaitsest kui ka põhiseaduses sätestatud eraomandi puutumatuse põhimõttest. Tallinna volikogu liikmena ma näen, et Tallinna linnaruumis on mitmeid objekte, mis võiksid saada täiesti uue elamise, kui see eelnõu ükskord seaduseks saab. Näiteks kas teie selles objektide nimekirjas on olemas Vladimir Iljitš Lenini nimelise Tallinna Kultuuri‑ ja Spordipalee objekt, varjunimega Linnahall, mis on aastakümneid juba õhutanud vaenu ja viha linnaelanike vahel ja võiks saada täiesti uue näo, mis teeks meie pealinna märksa atraktiivsemaks?

Aitäh selle humoorika küsimuse eest! Linnahalli kordategemine on tõesti üks habemega lugu. Ma ka väga loodan, et see saab mingi positiivse lahenduse.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma jätkan sealt, kus härra Savisaar natukene nagu pooleli jäi, mis puudutab kohalikku omavalitsust. Ma sõidan iga päev mööda sellest Maarjamäe memoriaalist, mis on teatavasti lagunemise ääre peal, kivid juba kukuvad sealt alla, ja samas on ju Tallinna linnapea vähemalt ajakirjanduses öelnud, et ta oleks nõus sinna investeerima miljoneid. Mis on teie arvamus ja kuidas me saaksime selle pidama? Sest ma ei tea, kellele see maa täna kuulub.

Aitäh! Siin on tegelikult vahepeal toimunud niisugune areng: ajaloolased on öelnud, et tegelikult kogu sellel alal on asunud surnuaed, asub ka praegu, ainult et seda surnuaeda on rüvetatud selles osas, kuhu midagi ehitati, seal on kõnniteed ja vallid, aga tegelikult on tegu surnuaiaalaga. Tänaseks on ta juba ka õiguslikult sellise määratluse saanud. Eks seal saabki teha neid asju ja tuleb teha neid asju, mida surnuaia-, kalmistualal sobib teha. Nii et siin tulebki sellest lähtuvalt lahendused leida.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Jättes kõrvale selle, et tegemist on tüüpilise Isamaale omase populistliku tühikargamisega, mille rakendamine ellu saab tekitada ainult pahandusi, tülisid, segadusi ja kohtuasju, on mul küsimus viha õhutamise kohta. Mis see kriteerium on? Näiteks on Pullapääl Aleksander III mälestusmärk, mille kordategemise on oma südameasjaks võtnud MTÜ Vitjas. Olgu tõlgitud teile ära, kui te vene keelt ei oska, et see tähendab vägilane, vene keeles öeldes MTÜ Vägilane tahab seda korda teha. Seal kogunevad igal aastal venekeelsed inimesed, et tähistada mingisuguseid oma tähtpäevi. Samas on see objekt muinsuskaitsealune. Mis me sellega teeme? Kas see on viha õhutamine? Kas me peaksime selle ära koristama? Kas me peaksime keelama sinna kogunemise ära? Need on puhtpraktilised küsimused. Teie eelnõu nendele küsimustele absoluutselt ei vasta. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Ega ükski seadus ei saa kõikidele üksikküsimustele vastata. Eelnõu on raamistik, mille abil me üksikküsimusi lahendame. Kui seal on kogunemised, kui seal on avaliku korra rikkumised, siis loomulikult see ongi politsei sekkumise koht. Selles mõttes ei ole võimalik seadusega kõiki üksikobjekte lahendada. Kui seal esinevad kõik need eelnõus nimetatud asjaolud, et tegu on vaenu õhutava, okupatsiooni toetava või õigustava objektiga, siis tuleb see igal juhul eemaldada. Seda saabki iga objekti puhul eraldi hinnata ja vaadata, kas need tingimused seal on või ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen selle Aleksander Nevski katedraali juurde tagasi. Kunagi toonane parlament esitas eelnõu, et 1. maiks 1929 oleks see lammutatud. Aga kuna austatud justiitsminister ütles, et ta ei tea, mida salastatud valitsuskomisjon on arutanud, kas on arutanud Nevski katedraali lammutamist, siis ma küsin seda, mida te kindlasti peaks teadma. Kas Isamaa juhatuses või Isamaa ringkondades on arutatud seda plaani, no näiteks, et see ümber ehitada luteri kirikuks? Kuidas seal oligi, et see rist säraks üle Tallinna. On Isamaa ringkondades seda arutatud?

Aitäh! Ma ei saa sada protsenti vastata. Ma olen Isamaa liige viiendat kuud. Võib-olla seda on arutatud, aga minu juuresolekul ei ole arutatud. Küll aga on arutatud selle kiriku sisulisi probleeme ja murekohti, millest oli meil ka siseministriga ju kirjavahetus. Ma arvan, et sisuline probleem seal, millist õpetust seal jagatakse ja millist nõu koguduse liikmetele antakse, kui koguduse liikmed peaksid küsima Ukraina sündmuste kohta, on praegu tunduvalt suurem murekoht kui see hoone ise.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahaksin saada aru, kas te ise mõistate, kui laia tõlgendamisvõimaluse jätab see, et räägitakse ükskõik millisest agressioonist ja genotsiidist. Näiteks on Mongoolia pealinnas hiigelsuur Tšingis-khaani ratsamonument. Mongoolia rahva jaoks on see püha paik, kus käia mälestamas oma rahvuskangelast, oma riigi rajajat. Aga kui Mongoolias võetaks vastu selline seadus, siis võib-olla tuleks see maha võtta, sellepärast et tegu on ju inimesega, kes pani toime suuri agressioone ja genotsiide, vaieldamatult. Samamoodi, kas me ei tohiks siis Eestis püstitada monumente näiteks oma esivanematele, kes aastal 1187 rüüstasid ja põletasid Rootsi pealinna Sigtuna, või tollaseid hõimuvanemaid, kelle puhul ju täiesti tavapärane oli see, et pidevalt pandi naaberhõimude vastu toime agressioone, Lembitu ja teised, (Juhataja helistab kella.) liivlaste ja lätlaste vastu. Kas see tähendab, et me ei saa enam neid mälestada?

Aeg, Ruuben!

Öelge nagu laiemalt selle kohta.

Aitäh! No ma arvan, et kõik, mis puudutab Eesti vabadusvõitlust, on igal juhul oluline, ja neid objekte, mis Eesti vabadusvõitlust toetavad, ei tohiks kindlasti eemaldada. Ma arvan, et seda seadust ei saa ka selliselt tõlgendada, et need tuleks eemaldada. Kui me räägime okupatsiooni õigustamisest ja toetamisest, siis eelkõige on siin ikkagi silmas peetud seda, et okupatsioonist me saame sõna otseses mõttes rääkida sellest hetkest, kui Eesti oli iseseisev riik. Nii et päris keskaega me kindlasti tagasi minema ei hakka.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Proua minister, te ei vastanud minu esimesele küsimusele, seepärast kordan seda veidi teises vormis. Üle Eesti on praegu kümneid mälestusmärke, mis kannavad nii või teisiti Saksa okupatsiooni tunnusmärke. Need on minu arvates selgelt vaenu õhutavad. Kuidas sai juhtuda niiviisi, et Eestis kümneid tuhandeid inimesi tapnud režiimi mälestusmärkidest ei saanud sellesse teie kuulsasse nimekirja, nagu ma aru saan, mitte ühtegi? Kas te näete ainult ühte okupatsiooni või on midagi valesti ajaloost arusaamisega? Või Saksa okupatsioon ei olnudki okupatsioon? Selgitage palun veidi pikemalt ja andke vastus ka minu esimesele küsimusele.

Kõigepealt ma ütlen, et ma natuke kahtlen selles, et teie väited selle kohta, et meil on kuskil avalikus ruumis Saksa okupatsiooni õigustavaid ja toetavaid sümboleid või objekte, üldse vastavad tõele. Aga kui teil on selliseid kahtlusi ja teie leiate, et kuskil neid on, siis te saategi teha vastava pöördumise omavalitsusjuhtidele, kes peaksid sellele reageerima. Ja kui nad seda ei tee, siis saab pöörduda järgmiste institutsioonide poole. Ma enne juba rääkisin, kuidas see pöördumise kord on, kuni riigi valitsuskomisjonini välja.

Te ütlesite ka, et minu nimekiri. Minul ei ole ühtegi objektide nimekirja. Tegu oli eelmise valitsuse ajal ellu kutsutud töörühmaga, kes pidi punamonumentide eemaldamise küsimusega tegelema. See on selle töörühma nimekiri, mida mina nägin esimest korda siis, kui seda valitsusele presenteeriti.

Nii et jah, kui teil on kahtlusi, et on veel midagi, mis on jäänud kahe silma vahele, siis teil on alati võimalik pöörduda omavalitsuse poole. Ma juba enne tegin üleskutse nii represseeritute organisatsioonidele, ajaloolastele kui ka lihtsalt kodanikele, kes näevad midagi sobimatut, mis ei vasta nendele tingimustele, mida ehitusseadustik nüüd ette näeb. Alati on võimalik pöörduda esmasena just omavalitsuse poole ja paluda need [sümbolid või objektid] eemaldada.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Vaadake, mis tuleb välja. Tuleb välja, et tegemist võib olla küll väga hea seadusega, aga see kipub olema laialivalguv. Juba omal ajal, 17.–18. sajandil filosoof, mõtleja ja jurist Charles de Montesquieu ütles, et seadus peab olema kõikidele ühesuguselt mõistetav. Aga praegu tundub, et ei ole, kui me vaatame küsimusi. Ruuben Kaalep rääkis Hiina sümbolitest ja uiguuridest, niisamuti Peeter Ernits rääkis tsaariaja kirikust. Selgub, et küsimus jääb kinni sellesse, kuidas me seadust tõlgendame, kuidas me seda mõistame. Siit ongi küsimus: miks selle seaduse koostamisel ei ole tahetud olla täpne ja konkreetne ning piiritleda neid märke ja sümboleid Eesti Vabariiki okupeerinud režiimidega? Seda on ju võimalik seadusse kirjutada ja see ei oleks üldse halb. Miks seda tehtud ei ole?

Aitäh! Hea küsimus! Ma arvan, et ega siis kuskil teises riigis genotsiidi toime pannud isikuid või organisatsioone ei tohiks samamoodi kuidagi toetada ega neid toetavaid või õigustavaid monumente Eestis püstitada. See ei puuduta ju ainult Eestit. Me üleüldse taunime niisuguseid asju, mis on selles sättes nimetatud, eks ole, nagu agressiooniakt, genotsiid, inimsusevastane kuritegu, sõjakuritegu. Ükstapuha millise riigi territooriumil on need teod toime pandud, me ei saa ju toetada seda, et niisuguseid asju toetavad või õigustavad monumendid võiksid siin olla. Jällegi, ma küll ei pea vajalikuks seda sätet väga kitsaks kirjutada, sellepärast et elu on väga muutuv. Tegelikult me ei oska kõiki olukordi ja asju ette näha, mida siin võib tarvis minna. Hinnangute andmisel tuleb lähtuda ikkagi tervest mõistusest. Eks on ju targad inimesed, kes otsustavad ja annavad hinnanguid. Eksperte saab kaasata, et saada teada, kas konkreetne objekt vastab nõuetele või mitte. Liiga detailseks minnes võib juhtuda just vastupidi – terve mõistusega ei saagi asju lahendada, sellepärast et säte on liiga kitsas.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma pean teid täpsustama, et siis, kui Ruuben Kaalep küsis teie käest Sigtuna mahapõletajate kohta, siis te võrdlesite neid Eesti vabadusvõitlejatega. Võib-olla sinna kategooriasse need inimesed, kes Sigtuna maha põletasid, ei lähe, et nad Eesti vabaduse eest oleks võidelnud. 

Aga mul on küsimus selle Vladimir Iljitš Lenini nimelise Tallinna kultuuri- ja spordipalee kohta. Linnahall, nagu Erki Savisaar teda hellitavalt kutsus. Kas see eelnõu, kui ta saab seaduseks, annaks võimaluse ... Erki küsis, kas saaks selle linnahalli kuidagi üles vuntsida, aga mina küsin vastupidi: kas saaks ta ära lammutada? Trall selle linnahalli ümber on käinud aastakümneid, aga kusagilt ei ole näha ühtegi mõistlikku [mõtet], ei raha ega võimekust, et see tõesti ära renoveerida või midagi muud temast teha. Mina saadaksin talle buldooseri peale. Ma küsingi: kas selle eelnõu seaduseks saamise puhul saame muinsuskaitsest jagu ja saame selle linnahalli ära lõhkuda või ei saa?

Aitäh! Ei, ma arvan, et see eelnõu seda ei reguleeri. Mina olen käinud ekskursioonil linnahallis ja mina ei ole küll märganud seal ühtegi okupatsiooni toetavat või õigustavat sümboolikat maja küljes. Ma tulen tagasi selle sätte juurde: keelatud on avalikult nähtav osa, mis seda okupatsiooni toetab ja õigustab. Selliseid osi sellel majal ei ole. Ma saan aru, et teile tervikuna see maja ei meeldi, aga see on juba teine küsimus, mida tuleb mingite muude seaduste alusel lahendada. See seadus seda ei puuduta.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Mind ajendas küsima kolleeg Ernitsa küsimus katedraali kohta ja teie vastus, et see katedraal on tegelikult võõra ideoloogia kandja just oma sisu poolest, sest vorm ei tähenda palju. Täpselt samamoodi on, võiks öelda, Lasnamäe uus kirik oma sisu poolest võõrideoloogia kandja. Maailmas on palju selliseid ajaloos olnud juhuseid, kui ühe ideoloogia kirik ehitatakse ümber teise ja uue ideoloogia kandjaks. Vahetatakse teatud sümboolika välja ja asi hakkab toimima, ajalugu pärast [keegi] ei mäletagi. Äkki ongi meil õigem Nevski katedraal ja võib‑olla Lasnamäe kirik kah ümber ehitada luteri kirikuks, vahetada teatud asjad ära, siis me saaksime lahendada selle küsimuse väga inimlikult (Juhataja helistab kella.) meie riigi ja rahva hüvanguks? 

Aitäh! No see teema, mis puudutab kirikute korraldust ja kõike seda, läheb nüüd küll välja selle eelnõu raamidest. Ma väga ei hakkaks seda detailselt arutama. Muidugi see on ka üks võimalus, loomulikult, et hoones tegutseb hoopis mingi teine kogudus kui see, kelle jaoks see on ehitatud või kes seal varem tegutses. Aga see on juba hoopis teine teema ja seda peaks siis ka poliitilisel tasandil arutama, milline üldse on Vene Õigeusu Kiriku tulevik Eestis. Täna on need murekohad justkui maas. Meile on ju kiriku juht siin, kohalik, teatanud, et ta Ukraina-vastast sõda taunib. Eks vaatame siis vastavalt olukorrale. Aga kahtlemata tuleb jälgida, millist õpetust seal kirikus ikkagi igapäevaselt kogudusele jagatakse. 

Eerik-Niiles Kross, palun!

Jaa, aitäh! Hea minister! Mul siin kolleegid lustivad hirmsasti oma ajalooteadmistega. Ma tahaksin juhtida tähelepanu, et tegelikult see eelnõu siiski paneb väga selged ajalised raamid oma kriteeriumidega, millest me üldse räägime, sest kõik need rahvusvahelised kuriteod, mis on nimetatud, on üldse õigussüsteemi tulnud 20. sajandil. Nii et me selgelt ei saa varasemaid asju käsitleda siin. See tõepoolest ei ole väga tähtis, kas ta on Eesti Vabariik või mitte.

Aga minu küsimus on just selle kohta, et vaenu õhutamine on kriminaliseeritud praegu ka. Samamoodi on tegelikult okupatsioonirežiimi toetamine kriminaliseeritud. Need on erinevad õiguskategooriad. Vaenu õhutamine tõepoolest võimaldab seda kõike laiali tõmmata ja on näha, et see võib tekitada igasugust õigusvaidlust. Kas see on ilmtingimata vajalik?

Jaa, aitäh! Eks seda saab arutada nüüd Riigikogu menetluse raames, loomulikult. See on eelnõu. Siia on muidugi ettepanekud oodatud. Kui keegi leiab, et see ei ole siin vajalik, siis võib seda ka põhjendada ja oma ettepanekud teha. Ma ise arvan, et see säte tegelikult võiks olla võimalikult sarnane sellega, mis on karistusseadustikus, sest karistusseadustik üldiselt hoonetega ei tegele, aga see eelnõu on seotud just ehitusseadustikuga, mis reguleerib hooneid. Ma arvan, et selle siin dubleerimine, et oleks arusaadav, et need nõuded kehtivad ka ehitiste puhul, on põhjendatud. Aga loomulikult, kui kellelgi on teistsuguseid ettepanekuid, siis võib neid ettepanekuid teha ja [seda kõike saab] arutada. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! No see ei üllata enam kedagi, et sotsiaaldemokraadid otsivad nendest punaroimarite mälestusmärkidest mikroskoobiga seda kunstilist ja kultuurilist märki. Aga ma mõtlen, et kui me peame selliseid kõnesid kuulama siin – ka Tallinna volikogus on neid peetud –, siis tundub, et me räägime teineteisest mööda. Ma olen toonud lihtsalt ühe näite. Kas seda on võimalik ka siinsetes debattides teha? Eks me kõik teame, millest räägitakse, aga tundub, kõik räägivad justkui aiaaugust. Tallinna volikogus ma tõin näite, mis nüüd saaks, kui keegi tahaks näiteks Lasnamäele või Moskva linna paigutada Batu-khaani mälestusmärgi. Ma ei tea, kas nad Moskvas arutaksid seda või mitte, aga Eestis võib öelda, et vinge mees oli. Raamatust lugesin, miks mitte. Sest Eestini nad ju ei jõudnud. Seega on eestlased nii kõvad vennikesed, et võime Batu‑khaanile panna mälestusmärgi küll. On sellest abi?

Ma nüüd täpselt ei saanud küll aru, mis see küsimus oli. Selles mõttes, et see oli rohkem nagu kommentaar. Tõepoolest, mingisuguseid ajaloolisi kangelasi muidugi võib välja tuua, eks ole, ja mälestusmärke panna, aga ikkagi peab kindlasti vaatama, millega see inimene konkreetselt on tegelenud ja milline kangelane ta seal ajaloo kontekstis on. Aga jällegi tahan rõhutada, et eelkõige me räägime ikkagi nendest okupatsiooniga seotud mälestusmärkidest ja muust, mis on rajatud peale Eesti Vabariigi loomist ja mis räägivad just peale Eesti iseseisvumist toimunud sündmustest.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud minister! Seda, et Maarjamäe on kalmistute maa, me oleme kuulnud. Aga ma räägin sellest obeliskist, mis on tegelikult nii silmatorkav, pilvedesse kõrguv. Kas, millal ja kes selle maha võtaks?

Aitäh! Vot ma ka jällegi ei oska öelda, kas see obelisk nüüd tingimata tuleb maha võtta või mitte. Ma arvan, et need, kes kalmistualade eest vastutavad – see puudutab eelkõige Kaitseministeeriumi –, ise otsustavad, kuidas seda kalmistuala seal korraldada. Minu teada seal obeliski küljes otseselt mingit punasümboolikat ei ole, küll aga me teame, milleks ta on sinna püstitatud ja et ta on seotud nõukogude võimuga. Nii et ma ei oska öelda. Minu poolest võib ta maha võtta, aga see võib ka jääda. Ma jätaksin siin nende otsustada, kelle maa peal see asi on.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Teate, avalik õigus on väga spetsiifiline õigus ja seal ei ole lubatud lähtuda tervest mõistusest, nagu te viitasite, sellepärast et vastasel juhul meie riik võib kalduda omavolisse. Ja seetõttu avalikus õiguses on nõutav, et kõik oleks võimalikult täpselt, et ametnik ei hakkas politseinikuks, kohtunikuks, vaid loeks aktist välja midagi, mis on oluline. Siin Eerik-Niiles Kross, hea kolleeg, ütles niimoodi, et meie paanitsemine, sellepärast et seaduses on väga selgelt pandud ajaraamid ja pole üleüldse tähtis, kas Eesti Vabariik või siis mitte Eesti Vabariik. Olge hea, austatud minister, tooge välja mulle sellest õigusaktist, mida me siin vaatame, kus on siin see ajaraam toodud, palun!

Aitäh! No ajaraam, kui me räägimegi okupatsioonist, okupatsioonirežiimist, saabki olla ju seotud Eesti iseseisvuse perioodiga, sellest hetkest, kui Eesti Vabariik oli välja kuulutatud, enne seda me ei saa ju okupatsioonist kui sellisest ikkagi juriidilises mõttes rääkida. Nii et siin see selles mõttes paneb selle ajaraami küll.

Aga loomulikult on võimalik ka ju see, et kellelgi tekib mõte inimsusevastaste kuritegude toimepanijatele, kes on ajaloos olnud, ausammas püstitada. Seda kindlasti ei tohiks lubada ja see säte võimaldab ka seda takistada.

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Läheme kaasettekande juurde. Kaasettekande esitab meile majanduskomisjoni esimees Kristen Michal.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 5. detsembril. Minister tegi sarnase tutvustuse nagu siin saalis, seda ma üle kordama ei hakka.

Paari sõnaga räägin komisjoni debatist. Komisjonis tuli jutuks, millised võiksid olla need objektid, mida ei ole võimalik ilma kõnealuse seaduseta avalikust ruumist eemaldada. Ministri ja Justiitsministeeriumi ametnike hinnangul on juttu eeskätt nendest objektidest, kus omavalitsused on ise seisukohal, et ilma seaduseta nad neid olemasolevaid objekte eemaldama ei hakka.

Selle diskussiooni käigus tuli välja ka selle seaduse tulevikku vaatav olemus või väärtus – sellel seadusel on ka tuleviku jaoks väärtus eeskätt nende rajatiste ja ehitiste puhul, mida asutakse püstitama. Me mäletame ajaloost, et ka Eestis on olnud katseid, isegi täide viidud katseid, õnnestunud katseid, püstitada erinevaid rajatisi, mis on põhjustanud ühiskonnas vaenu ja viidanud erinevatele kuritegelikele režiimidele. Need rajatised on ka avalikust ruumist eemaldatud. Ja selle seaduse mõte, vähemalt nii palju, kui see majanduskomisjoni, ehitamist ja lammutamist puudutab, võiks olla see, et tulevikus selliste rajatiste rajamisele eelnev hoiaks ära selliste vaenu õhutavate objektide tekke.

Siis arutasime edasi seda teemat. Tõsi ju on, et korrakaitseseaduse alusel saab ka täna kõiki vaenu põhjustavaid objekte eemaldada või neid, mis ohtu põhjustavad, kui tuua näiteks Narva tanki. Tõepoolest nii on. Aga see seadus võib-olla natukene laiendab seda ülesannet, skoopi, annab Justiitsministeeriumile ülesande ja, veel kord, rõhub sellele, et ka tulevikus on seda vaja.

Juttu oli ka tänavanimedest ja kõigest sellest muust, mis siin küsiti. Kolleeg Kokk tõi välja sellesama objekti, mille kohta ta siinsamas küsis, et Mäos on püstitatud Ivan Julmale ausammas. Komisjoni arutelu käigus piirdusime selle skoobiga, mis puudutab eeskätt iseseisva Eesti ajalugu, aga ütleme nii, et edasise menetluse käigus võib see edasist arutelu leida.

Kuna see eelnõu on üsna selline laiapõhjaline, siis komisjon otsustas küsida ka teistelt komisjonidelt seisukohta. Neid ma üldjoontes pisut refereerin. Need on kõik seal sellel eelnõu kaardil olemas. Õiguskomisjon leidis meie palve peale, et seaduseelnõu menetlemisele õiguslikke takistusi ei ole. Õiguskomisjon toetas selle eelnõu menetlemist.

Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon leidis, et eelnõu muudatused on põhjendatud ja seadusmuudatuse rakendamine praktikas julgeolekuohtu ei kujuta.

Kõige pikema ja detailsema positsiooni kirjutas meile kultuurikomisjon ja seda me saame edasise menetlemise käigus arutada. Siin on mitmeid soovitusi, muu hulgas eraomandi kaitsmise põhimõtteid ja ka komisjoni koosseisude avalikkus. Minister ka siin rääkis sellest komisjonist. Soovitus on selline, et oleks teada, mis komisjoniga täpselt on tegu, mille alusel toimub komisjoni töö ja nii edasi ning kes on ekspertidena sinna komisjoni kaasatud.

Siis oli sama debatt, mis oli ka meie komisjonis, just see, kas see kolme kuu pikkune tähtaeg on realistlik elluviimiseks. Eks siis vaatame. Ja kultuurikomisjoni soovitus meile oli ka see, et vaenu õhutamise mõiste tuleks täpsemalt piiritleda. Kultuurikomisjoni arutelus käidi välja mõte piiritleda see ainult Nõukogude Liidu okupatsiooniga. See on nende soovitus. Eks me siis vaatame majanduskomisjoni debati käigus, millised ettepanekud tulevad või millised me ise teeme. Jah, tuli veel soovitusi, aga üldiselt see oli kõige põhjalikum. 

Kokku võttes siiski kultuurikomisjon leidis, et see eelnõu on vajalik ja sellega tuleb edasi tegeleda. Nii et ma arvan, et esimese lugemise eelnevaks debatiks seda on piisavalt. Protokollid on meie komisjonis ka üsna põhjalikud ja igalt poolt kättesaadavad, kes tahab, võib nendega tutvuda. 

Menetluslikud otsused on alljärgnevad. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. detsembriks (konsensusega) ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (seegi oli konsensusega). Aitäh! 

Ja nüüd küsimused. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Ma lihtsalt teen väikese täpsustuse stenogrammi huvides. Komisjonis ma ütlesin, et Mäos on ausammas ehk obelisk Ivan Julma timukale Maljuta Skuratovile, mitte Ivan Julmale. [Soovin,] et see saaks parandatud. 

Aitäh! Ma kindlalt meenutan, et täpselt nii, nagu sa parandasid, sa ka ütlesid, aga meie protokollis on kirjutatud Ivan Julmale. Nii et see tuleb siin ära parandada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! No nii nagu ma aru sain, komisjonis vist kõlas ka see mõte, et tegelikult ka praegustes seadustes on kõik need võimalused olemas, vähemalt kindlasti, mis puudutab punamonumente. Me oleme seda praktikas ka näinud siin selle aasta jooksul: kui on kohalik omavalitsus otsustanud, mõnel harval juhul on valitsus otsustanud, siis on need asjad ka toimetatud. Hea küll, mõned inimesed protestivad ühe vastu või teise vastu – see on omaette ooper.

Aga nüüd kultuuriminister on olnud selle seaduse kooskõlastamise juures ka, teatud osade puhul, mis puudutavad ehitisi ja sümboleid nende peal. Kas on kõige mõistlikum nende kallale minna sellisel moel ja moodustada veel erinevaid komisjone ja kas valitsus peab nendega tegelema? Kas te arutasite komisjoni istungil ka loomeliitude pöördumist, mis oli avalik pöördumine, selle eelnõu teemal?

Aitäh! Meie komisjoni tööpraktika on üldjuhul selline, et esimene lugemine on valdavalt tutvustav lugemine, kus valitsuse esindaja tutvustab eelnõu, selle tekkelugu, vajaduse korral selle siirdeid teistesse valdkondadesse ja vastupidi. Ühtegi täiendavat pöördumist me ei arutanud. Aga enne, kui me ta teisele lugemisele saadame, me vaatame kindlasti läbi kõik kaasnevad materjalid, ettepanekud ja kirjad, vajaduse korral teeme töörühma ja vajaduse korral teeme komisjoni täiendavaid istungeid. Kui on olnud suuremad ja laiemad teemad, näiteks energeetikast, fantoom[liitumistest] võrgust, siis oleme teinud ka turuosaliste ja asjast huvitatud isikutega kohtumisi. See on protseduuri kirjeldus.

Sisu kohta ma ütlen, et minu hinnangul on valitsuse otsustav käitumine sellises olukorras, kui tekib vaenu [õhutamine] või meie naaberriigi mõjutustegevus tahab taastoota sellist Nõukogude impeeriumit enda narratiivi osana, on valitsuse jõuline tegevus selles väga põhjendatud. Minu meelest ongi see õige. Seni on valitsus saanud sellega kenasti hakkama.

Ja kui selleks on vajalik täpsem õigusraam, kuidas omavalitsustega koostööd teha või kuidas tulevikus ära hoida erineva sümboolika ja vaenu õhutavate rajatiste tulekut, siis see ei saa kindlasti halb olla. Aga ma võin öelda, et ega ükski seadus naljalt ei lähe ka, vähemalt Riigikogust ja majanduskomisjonist, nii läbi, et seda ei kaalutaks ega parandataks. Ilmselt siingi tuleb tööd teha.

Eerik-Niiles Kross, palun!

Aitäh! Ma tahtsin Maljuta Skuratovi ja Ivan Julma kohta ütelda, et kui komisjonis sellest järgmine kord juttu tuleb, siis võib rahustada küsijaid, et ei Maljuta Skuratov ega Ivan Julm sooritanud agressiooniakte, sõjakuritegusid, genotsiidi ja nõnda edasi, neid kuritegusid, mis on siin loetletud, kuigi nad tänapäeva mõttes võisid neid tegusid teha. Õiguslikus mõttes ei olnud need terminid tollal veel üldse käibel. Nii et selle seaduse alusel võib rahulikult jätta Maljuta Skuratovi kuju püsti.

Aitäh! Majanduskomisjonis kehtib sama printsiip mis telereklaamis: küsida võib kõike.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Hääd kolleegid! Tunnistan, et tõesti see eelnõu ei pannud enamikul sotsiaaldemokraatidel silmi särama.

Jah, eelnõu on omandanud enam-vähem esimeseks lugemiseks sobiva vormi, kuid paar natuke nõutust tekitavat küsimust on jäänud. Esiteks see, mis ka on kõlanud, et kas terve mõistuse rakendamisest punasümbolite probleemi lahendamiseks ei piisa. Ja teiseks, mis on natuke põhimõtteline: kas me ei peaks paralleelselt enam tähelepanu pöörama eelkõige monumentidele meie endi sees? Nendele monumentidele, mida rünnata ei saa.

Alustan ühest väga hiljutisest näitest. Tartu linnakirjanik Paavo Matsin tegi umbes 12 tundi tagasi – vabandust, kõne oli mul tehtud eilseks, nüüd juba 36 tundi tagasi – sotsiaalmeediasse postituse, kuidas ta Soomes Tampere linnaväljakul loeb ette oma teost "Lenini valss" ja teeb seda paviljonis, kus ta pea kohal on viisnurk. Oletame, et see pilt oleks kusagilt Eesti linnaväljakult. Moraaliradikaal võib selles näha okupatsiooni õigustust. Seal on viisnurk, raamatus on tegelaseks Lenin, kes on romaanis peaaegu normaalne tüüp. Muide, see Lenin tuuakse veel Tartusse. Kõik see tundub ülimalt ohtlik. Terve mõistus aga ütleb, et pole see mingi viisnurk, see on taevatäht. Matsini sügavalt sümboolsetes romaanides võib aimata vaid kunagise pühaduse naeruvääristamist ja selle pühaduse kustutamist. Hakkavad ju Matsini käsitluses Tartus koos Leniniga tegutsema ka kasside jõugud.

Aga tuleme nüüd ilukirjandusest reaalsusse. Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm ütleb otsekoheselt: "Ma ei armasta punamonumente, aga veel vähem arvan ma, et neid peaks maha võtma. Tühistamiskultuurile eelistan ajaloo mitmekihilist rikkust." 

Üks, mida ma natuke kardan selle eelnõu puhul, on ülepingutamine. Ja tõepoolest, needsamad meie oma sümbolid ja nende vaimne tugevdamine jääb tagaplaanile. Viimane on aga sügavalt Eesti riigi ülesanne.

Lähen selle vaimse monumendi selgitamiseks hetkeks ajalukku. Iisraeli riigi keskpunkt oli tempel. Teame, et Rooma tulevane keiser Titus 70. aastal selle hävitas. Umbes 60 aastat hiljem küüditati juudid oma kodumaalt, Iisraelist ära. Esimesel pilgul tundus, et kuna juutide vaimne, materiaalne keskus sai hävitatud, kodumaal nad enam elada ei tohtinud ja et juutlus laguneb koost. Aga kõik me näeme, et vastav vaimsus ei kadunud. Ükskõik, kas ta eksisteeris kusagil Kaukaasias, Venemaal, Aafrikaski, sest seesama pühadus ja identiteet olid kandunud üle pühakirjale ja kui ühte templit võib hävitada, ühte hoonet võib hävitada, siis igas sünagoogis olevaid toorarulle ja sealtkaudu edasi kandunud vaimsust hävitada oli tunduvalt raskem.

Aga kas toorarullidest on võimalik minna veel samm edasi, talletada nendel kirjas olev vaimsus enese sees? Ma arvan, et veel säilinud karniisi ebasobivate elementide puhastamisest ja üksikute skulptuuride eemaldamisest, mille üle võiks otsustada kogukonna terve mõistus, on tuhat korda olulisem ülesanne jõuda selleni, et meie sümbolid vapp, hümn ja sinimustvalge lipp elaksid meie rahva südames.

Palun minuti veel.

Üks minut lisaaega, palun!

Kindlalt võib öelda, et sinimustvalge elas eestlaste südames. Ma mäletan, kui saabus vabaduse aimdus, siis päeva-kahega oli linnapilt sinimustvalgeid lippe täis. Mingeid voodrikangaid poes ikka leidus, emad ja vanaemad otsisid õmblusmasinad välja. Ja kui oma riigi sümbolid on rahva vaimus kindlalt paigas, on ka aeg aru pidada, mida teha võõrapäraste ehitistega.

Kokkuvõtvalt, sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et lõpetame esimese lugemise. Võib-olla peab eelnõu täpsustama. Need arutelud kirikute muutmise ja selle üle tundusid minu jaoks natuke liig. Aga ei tohi kunagi unustada, et vaimsed mälestusmärgid ja sümbolid on alati tugevamad kui materiaalsed. Peame seda silmas. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

 Ma võtan kohe kaheksa minutit.

Kaheksa minutit, palun!

No nii, head sõbrad! Armsad kolleegid ja inimesed, kes vaatavad meid mujalt! Eile võttis Leedu seim vastu desovetiseerimise seaduse. Seaduse, kus täpselt seesama temaatika leidis käsitlemist, noh, kõik paigutati ühte seadusse, et õigusloome realiseeruks inimeste jaoks lihtsamalt.

Meie siin Eesti Vabariigis oleme läinud teist teed pidi. Meie oleme selle iseenesest hea mõtte lammutanud laiali erinevatesse õigusaktidesse, erinevatesse normidesse. Ja kui me tahaksime seda kõike kokku koondada, siis nagu ikka, on see asi päris keeruline. Siin ma tuginen ministri sõnadele, et siis peaks ametnik juhinduma tervest mõistusest.

Aga ma pean siin kordama, et tervest mõistusest me ei saa juhinduda, sest tõepoolest, üks asi on see avalik-õiguslik küsimus ja teine asi on see, et seadus, nagu ma eelnevalt Montesquieule viitasin, peab olema üheselt arusaadav ja mõistetav. Seetõttu ma ei saa ka nõustuda eelkõnelejaga, et vaatame oma sümboleid sisemises olemises ja katsume siin tervet mõistust säilitada. Sest teate, kui me need asjad jätame semantikute ja ühiskonna psühholoogide kanda, siis me võime üldse rappa sattuda.

Te kujutage lihtsalt ette, mis olukorras me praegu oleme. Meil on sisuliselt rahvasteränne toimumas, ükstapuha, mis põhjustel, objektiivsetel või subjektiivsetel, see meil siin toimub, aga fakt on see, et rahvad liiguvad. Ja nüüd kujutage ette, et näiteks uiguurid, või siis ütleme, mõni teine rahvas, mitte Tiibetis, vaid Myanmaris, kus on teine rahvakild, kes on hädas, hakkab siiapoole tulema, või ütleme, kas või Hiinast budistid Tiibeti aladelt hakkavad siia tulema, ja üks hetk on neid siin 100 000. Noh, ja siis neil on omaette rahvuslik psühholoogia ja semantika ja sümbolid, rahva mõtegi muutub ja tulevad meil siin budistide lipud, mis on muide, haakristidega. See ei ole üldse paha sisu.

Ühesõnaga, asi vajab tegelikult konkreetsust. Kui me räägime okupatsioonidest, siis selle seaduse puhul on ka see viga, et lihtsalt rääkida ainult okupatsioonist ... Eerik-Niiles Kross küll ütles, et me saame sellest täpselt aru ... Aga kuulge, Hiina okupeeris ju Tiibetit, tegelikult okupeerib Venemaa Krimmi. Siin on tõepoolest õigustatud küsimus see, et nüüd sellisel juhul me peaksime maha kiskuma seal nendega seotud sümbolid. Või kuidas? Ja sellepärast see eelnõu – ma rõhutan, et siin ei ole konservatiivide vastuseisu – vajab täpsemat määratlust. Ja kui me räägime okupatsioonist, siis me peame viitama vägagi konkreetselt ikkagi Eesti Vabariiki okupeerinud režiimidele, et ei tekiks lihtsalt segadust.

Ehk siis selle seaduse puhul ongi see küsimus, et meie toetus on sellele tõesti täiesti reaalselt olemas, ja ma tuletan meelde ka seda, et tegelikult, kui me nende punamonumentide likvideerimise eelnõusid hakkasime menetlema siin parlamendis, siis EKRE ehk rahvuskonservatiivide initsiatiiv, mis sündis siis aprillikuus käesoleval aastal, oli igati positiivne. See, et pärast siis valitsuse tegevusega see asi pisut lappama läks ja pool aastat ei toimunud mitte midagi ... Ma ei tea, ehk me peame Isamaale isegi aitäh ütlema, sellepärast et Isamaa toetus on võib-olla see, mis EKRE idee ka valitsusse viis ja mille tõttu asjad liikuma hakkasid. Aga loomulikult ei tohi siin alahinnata ka meie enda rahva pingutusi kohalike omavalitsuste puhul, kus nad hakkasid siis nii-öelda murutasandilt üles kerkima need muudatused.

Aga ikka jah, ma tahan rõhutada, et me peame selle seaduse puhul minema täpsema regulatsiooni juurde. Ja me ei saa pelgalt viidata siin Eesti Vabariiki okupeerinud režiimidele, vaid me peame kaalutlema ka teisi mõisteid, mis siin sees on, et mitte üle koormata meie õigusloomet.

Siin oli viide juba sellele, et karistusseadustikus on teatud mõisted olemas, meil ei ole mõtet dubleerida. Ja tõepoolest on oluline rõhutada, et me ei taha üldse ajalugu kustutada. Sest hakkame mõtlema veel selle peale, et meil on ju tegelikult minevikust nii mõndagi halba võtta. Tartus on üks tore kuju, Karl Ernst von Baer, keda üliõpilased pesevad iga aasta volbriöö ajal. Aga teate, kui halvasti ta eestlaste kohta ütles. Või siis, ütleme, hakkame mõtlema nendele sümbolitele, millised meie maal on ehitiste näol, võtame kas või Kuressaare lossi. Pagan võtaks, see on ju tegelikult üks suur okupatsiooni sümbol.

Nii et siin jah seda tervet mõistust olema peab. Küll aga ei saa me välistada seda, et peale terve mõistuse vajab meie avalik õigus konkreetset ja täpset regulatsiooni. Ja seda ka EKRE soovib. EKRE soovib seda, et need muudatused tuleksid, et komisjonid neid arutaks ja see eelnõu saaks täpsemaks, et last koos pesuveega välja ei visataks, et seadus ei oleks laialivalguv, ambivalentne ega mitte üheselt mõistetav. See on meie soov. Ja siis me tuleksime sellega kindlasti kaasa. Aitäh teile, kolleegid!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head otsustajad! Head kuulajad! Punamonumendid ja punamõrtsukate‑roimarite mälestusmärgid on kriipinud meie hinge aastakümneid, kui mitte rohkemgi veel. Ma arvan, et igas erakonnas on see teema tõstatunud kas kõrgemal, valjemal moel või siis vaiksemalt. Isamaal rahvuslasena, ERSP juurikana ongi mul kogu teadliku elu olnud see mõte, et neid ei peaks siin olema. Mina kui Isamaa rahvuslaste ühenduse esimees käsitlen seda kui meie auvõlga. Ja me saame väga hästi aru, et ainult praegune ajaaken on avanenud meil selleks. Millal siis veel? Me kõik saame aru, mida me silmas peame. Aga me oleme täna siin poliitilise laua ääres ja me peamegi oma erimeelsused või erisused välja tooma.

Eelmise aasta novembris, kui me nägime, et Venemaa agressiivsus enda naabrite suhtes tõuseb ja kasvab, otsustas ka Läti, et kõik vaenu õhutavad sümbolid ja mälestised tuleb eemaldada. See oli nagu murekoht. Ma käisin siin vabas mikrofonis nagu paljasjalgne Tõnisson rääkimas, et need asjad tuleb lihtsalt eemaldada meie ühiskonnast.

Nüüd, kui me oleme kuulutanud naaberriigi terroristlikuks riigiks, me tegeleme siin niisama enese mina otsimisega. Sotsidega on vähemalt selles mõttes aus, et nemad otsivad päriselt kuskilt mingit kunstilist või kultuurilist märkust. See on jube raske, ma saan aru, sest tegelikult väga väike osa sotse kuskil Eestis dikteerib seda, mida ülejäänud peavad mõtlema. Selles suhtes ma saan teist aru, et teil on natukene raske.

Aga selgituseks. Me mitmeidki eelnõusid mõtlesime EKRE-ga koos ühel ajal, aga me ei ajastanud, me ei korrigeerinud, meil ei toiminud see niinimetatud ühinenud opositsioon. Isamaa on ju väike, aga ilma temata ei saa. Ja nii oli ka see, ma arvan, et nii Isamaa vastavasisuline eelnõu kui ka EKRE eelnõu läksid sisse. Ja üldsuse survel valitsus hakkas juba tegutsema. No ja siis me teame, et sealt edasi tuli juba võimuvahetus või uus koalitsioon, ja me ei tahtnud, et Isamaa eelnõu jääks niimoodi suure saali otsustada. Ja me ei tahtnud ka seda, et EKRE oma samamoodi jääb suure saali otsustada ja see hääletataks tuima näoga maha.

Tegelikult me kõik saame aru, millest jutt on. Viimane aeg, tagumine aeg, ajaaken on meil praegu siin. Me räägime seda, millest me proovime siin [rääkida,] keerutades sõnu ja otsides neid agasid. Ei ole neid agasid tegelikult vaja. See, et see seoti koalitsiooniläbirääkimiste puhul, oli lihtsalt see isamaa, mida kõik inimesed on arvanud, et see on kuskile kadunud. Ei. See on meie auvõlg. Need on need asjad, mida me oleme tahtnud. Kurjuse mälestised ja kurjuse sümbolid tuleb eemaldada. Me tulime ju Eesti‑Ukraina parlamendirühmaga Ukrainast. Me nägime, et kõik saadikud peaksid seal käima ja saama aru, kui kuri see kurjuse impeerium tegelikult ja päriselt on. Aga siin me mõtleme, kas me võiksime midagi jätta või midagi võtta.

Need kohalikud omavalitsused, kes said aru, et nüüd on see aeg, tegid selle ära. Ja meil on kohalikke omavalitsusi, kes [ei tee seda] mitte mingi hinna eest. Nendelt kohalikelt omavalitsustelt ma küsingi: aga kui me teie kohaliku omavalitsuse territooriumile paneme Batu-khaani mälestusmärgi? Te küsite, miks. Aga me ütleme, et miks mitte, sellepärast et Batu-khaan oli küll väga vinge mees, aga näed, Eestisse ei jõudnud. Ja sellepärast eestlased on nii kõvad mehed, et panevadki Batu‑khaani mälestusmärgi – näete, siia nad ei jõudnud. Ma arvan, et need kohalikud omavalitsused ütlevad, et äärmiselt agiilne mõte eestlastel, on ju, aga millegipärast ei toeta.

Seda eelnõu toetame kõik. Me saame aru, mida me teeme, need üksikud asjad, mis siin on, mis kriibivad teiste inimeste ... Tulen just Memento ürituselt. On au olla juba pikki aastaid represseeritute abilisena, koordineerijana. Nende inimeste kannatus ja nende inimeste ... Need inimesed annavadki meile tegelikult selle õigluse. See õigus on meil siin tõlgendamisküsimus – öeldakse ju ammu, et mis tähtsust sel on, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab. Ajaaken võib sulguda. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Austatud aseesimees! Austatud kolleegid! Tegelikult minu ettekanne võiks piirduda vaid kahe tsitaadiga, sest ei mina ega ka paljud siin saalis olevad inimesed ei ole tegelikult ajaloo- ja kultuurieksperdid. Aga alati on mõistlik pöörduda nende inimeste poole, kellel on sügavad teadmised antud valdkonnas, intelligentsus ja oskus oma mõtetega ühiskonda kõnetada.

Selleks inimeseks tänase teema kontekstis on Eesti Kunstiakadeemia rektor ja arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Esimene tsitaat, mida ma sooviksin teile ette lugeda, on järgmine: "Minule meeldib ajalugu tema paljukihilisuses. Ma ei taha mustvalget lihtsustatud ajalookontseptsiooni."

Teine tsitaat: "Meie tugevus ja julgeolek sõltub sellest, kui sidusad me oleme. Minu silmis on hoopis julgeolekuoht ja probleem selles, et see punamonumentide lammutamise kampaania on ühiskonda lõhestanud."

Mart Kalm kasutab oma sõnavõttudes sellist terminit nagu "tühistamiskultuur". See, mida me täna arutame, on kahjuks tühistamiskultuuri üks värvikas näide. Ja kahjuks see pole ainus näide.

Aga siin saalis, kuigi me tahaksime rääkida ainult kultuurist, ajaloost ja arhitektuurist, me peaksime tegelikult arutama ka õiguslikke aspekte. Ja kui me vaatame otsa sellele eelnõule, siis näeme, et seal toodud kriteeriumid, mille järgi hinnata, kas sümboolika on sobiv või mitte, on tegelikult väga laialivalguvad.

Näiteks on kirjas, et hoone avalikult nähtav osa, monument, skulptuur või ausammas ei või olla vaenu õhutav. Vähe sellest, et see on dubleeriv säte, on see ka raskesti tõlgendatav. Kes saab sellist hinnangut anda? Kui kellegi jaoks mingi monument, hoone võib olla vaenu õhutaja, siis kellegi teise jaoks võib see jällegi olla, vastupidi, kultuuri- või ajalooväärtuse kandja.

Samuti on arusaamatu seletuskirjas olev märkus, näiteks kui mõne ajaloolise hoone küljes on okupatsioonirežiimile iseloomulik sümboolika, kuid seejuures see ei toeta ega õigusta okupatsiooni, siis see võib alles jääda. Kuid kes saab anda sellist hinnangut või kes saab anda sisu nendele tõlgendustele? 

Aga kuivõrd valitsus juba möönab, et suure tõenäosusega need vaidlused tekivad, moodustatakse järjekordne komisjon, kes hakkab andma hinnangut rajatise nõuetele vastavuse kohta. Ma tuletan meelde, et Riigikantselei juures on juba moodustatud komisjon, kes on juba mitu kuud tegutsenud, ja nüüd tuleb veel üks järjekordne. Seejuures ei täpsustata, kes sinna komisjoni kuuluma hakkavad. Ei ole kordagi mainitud, et sinna kaasatakse ajaloo-, kultuuri- või arhitektuurivaldkonna eksperte.

See-eest märgitakse, et kindlasti hakatakse kaasama eksperte julgeolekuvaldkonnast, sest seletuskirja kohaselt kujutavad mõned ehitised lausa ohtu Eesti julgeolekule. Mul on küsimus, kas tõesti tänases keerulises ajas ei ole meie julgeolekuekspertidel midagi palju olulisemat teha.

Aga üks hirmuäratavamaid muudatusi, mida püütakse seadusesse sisse kirjutada, on võimalus hoone lammutamiseks, kui muul viisil ei ole võimalik mingit sümboolikat eemaldada ja muul viisil ei ole võimalik see hoone nõuetega vastavusse viia. Kujutame ette, et kui tõesti näiteks Stockmanni vastas asuva maja puhul on mingi põhjus, miks sealt ei suudeta seda mälestusmärki eemaldada – näiteks tekib varinguoht või on mõni muu probleem, et ei suudeta seda nõuetega vastavusse viia –, siis põhimõtteliselt on korrakaitseorganitel õigus lasta see hoone lammutada.

On märkimisväärne, et seaduse jõustumiseks antakse vaid kolm kuud aega, et viia kõik hooned uute nõuetega vastavusse. See on tegelikult väga lühike aeg. Me peame arvestama, et see seaduseelnõu ja see seadusmuudatus ei kehti enam ainult kohalikele omavalitsustele, vaid see hakkab kehtima ka eraomandile, eraisikutele, sest eelnõus on märgitud: avalikult eksponeeritud mälestusmärgid või monumendid. See tähendab, et enam ei kontrollita avalikus kohas olevaid ehitisi, rajatisi ja mälestusmärke, vaid hakatakse kontrollima ka neid rajatisi, mis asuvad eramaal, kuid neid saab vaadelda avalikust kohast.

Tegelikult kujutage nüüd ette, kuidas kolme kuu jooksul, kui see seadus jõustub, hakkavad järjest kohalikud omavalitsused ja eraisikud oma vara lõhkuma ja hävitama. Ja juhuks nad seda õigel ajal teha ei suuda, on seadustesse sisse kirjutatud võimalused, kuidas riik saaks jõulisemalt sekkuda.

Näiteks antakse Justiitsministeeriumile volitus teostada omavalitsuste üle haldusjärelevalvet. Sellega me jällegi kaugeneme kohalike omavalitsuste autonoomia põhimõttest. Lisaks on võimalik Justiitsministeeriumil rakendada vahetut sundi ning anda pädevused Politsei- ja Piirivalveametile.

Tegelikult me peame tunnistama, et see seaduseelnõu ei lahenda ühtegi probleemi. Ei kultuur saa tänu sellele rikkamaks ega saavuta me sellega ajaloolist õiglust. Ja ma tõesti kuidagi ei taha uskuda, et Estonia laemaalingute ülevärvimine, või nagu minister mainis, nende katmine Vabariigi Valitsuse ürituste ajaks, kino Sõpruselt sümboolika eemaldamine, Stockmanni vastas oleva maja fassaadi osaline lammutamine saavad kuidagi tugevdada meie julgeolekut. Seega teen Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 746 esimene lugemine lõpetada, kuid nagu me just kuulsime, on Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu 746 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut tuleb hääletada.

Head kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 746 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamise ettepanekut toetab 18 saadikut, vastu on 66. Ettepanek ei leidnud toetust. Komisjoni ettepanek on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 29. detsember kell 17.15.

Jätkame oma päevakorda. Ei, ärge ära minge veel, meil tuleb nüüd terve rida kolmandaid lugemisi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ohvriabi seaduse eelnõu 702. See eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust, aga enne kui me hääletame, avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised.

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ohvriabi seaduse eelnõu 702. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Öeldakse, et on tehniline probleem.) Ma katkestan hääletuse, meil on mingi tehniline probleem.

Ei, sõit seisma ei jää, saame uuesti hääletada. Ühesõnaga, tegelikult mitte ühe sõnaga: panen uuesti hääletusele eelnõu 702. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetab 77 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid samuti mitte. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt on meil Vabariigi Valitsuse algatatud patendiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 658, eelnõu on kolmandal lugemisel. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole.

Panen hääletusele eelnõu 658. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Maru popid seadused siin kõik. Poolt on 79 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid samuti mitte. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 711. Ka see eelnõu on kolmandal lugemisel. Avan läbirääkimised. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Viiest minutit piisab, ma teen lühidalt.

Käesolev lõpphääletusele tulev eelnõu annab teise samba pensioni kogujatele võimaluse maksemäära tõstmiseks tavapäraselt 2%‑lt 4%‑le või 6%‑le. Eelnõu kohaselt jääb vaikimisi kehtivaks senine maksemäär 2%, kes soovib, võib oma maksemäära tõsta 4 või 6%‑le. Maksemäära muutmiseks tuleb esitada vastav avaldus pensioniregistri pidajale või kontohaldurile. Ja maksemäära valik ei mõjuta esimesse sambasse kogunevaid pensioniõigusi, sest sotsiaalmaksust kantakse teise sambasse ikka 4%.

Kes võiksid olla sellest huvitatud? Kõigepealt need inimesed, kelle kogumine, pensionivarade kogumine teise sambasse on peatatud. Kui nad uuesti alustavad, siis võib tekkida huvi vahepeal kaotatud aega tagasi teha, mistõttu võib olla huvi suuremas summas makseid teha. Või siis näiteks inimesed võivad ju koguda ka kolmandasse sambasse, aga teatavasti kolmanda samba maksusoodustus on piiratud tulumaksusoodustuse absoluutmäära 6000 euroga. Seega, kui kolmanda samba piirsumma on ära kasutatud, siis on sobiv võimalus panustada teise samba määra tõstmisega.

Sellel nädalal, kui te panite tähele, valmis kahe ministeeriumi ühistööna Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüs. Sellise ülesande seadusandja ise sätestas seadusesse ja nüüd sai see valmis. Selle analüüsi koostamisse ei panustanud mitte ainult ministeeriumid, vaid osales ka erasektor. Analüüsi lühikokkuvõtte kohaselt meie pensionisüsteemi pensionid ei päästa suhtelisest vaesusest ega taga tööeluga sarnast sissetulekut. Rahvastiku vananemine toob kaasa senise olukorra süvenemise. Selle analüüsi järgi praegune esimene ja teine sammas tagavad pensionieas vaid hädavajaliku toimetuleku. Parema rahalise heaolu jaoks tuleb inimestel ise või tööandja abiga juurde koguda.

Teiste Euroopa Liidu riikide võrdluses on Eestil suurimad raskused soovitud pensioni asendusmäära tagamisel. Pensioni ja palga suhe on Eestis üks Euroopa Liidu väiksemaid. Ka Eesti inimeste pensionisäästud jäävad OECD riikide võrdluses keskmisest tükk maad allapoole.

Muidugi on neid meetmeid, millega pensionisüsteemi raha juurde tuua või seda raha kogumise süsteemi paremaks muuta, rohkesti. Kõnealune eelnõu annab ühe võimaluse, see annab inimestele võimaluse tõsta vabatahtlikult sissemakseid teises sambas. See on üks mitmest meetmest, millega pensionisüsteemi raha juurde tuua. Eelnõu rakendub aastast 2024, on vaja teha ettevalmistustöid.

Lõpetuseks ütlen, et Reformierakonna fraktsioon kindlasti toetab selle eelnõu vastuvõtmist seadusena. Tänan tähelepanu eest!

Rohkem kõnesoove ei ole. Läheme hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 711. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetab 73, vastuhääli ei ole, erapooletuid samuti mitte. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekuasutuste seaduse ja Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 721. Ka see eelnõu on kolmandal lugemisel. Avan läbirääkimised. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Igati oluline ja vajalik eelnõu. Aga tahaksin siit puldist juhtida tähelepanu ühele väiksele tõrvatilgale, mis siia meepotti on jäänud, tegin seda juba ka riigikaitsekomisjonis. See puudutab Kaitseväe korralduse seaduse § 41¹⁰ lõike 6 muudatust, millega nähakse ette relvastatud vastupanu ettevalmistamise ja korraldamise ülesande täitmisel saadud isikuandmete edastamise õiguslik alus välisriigile või rahvusvahelisele organisatsioonile.

Meil on üks väga negatiivne ajalooline näide 1940. aastate lõpust, mil Suurbritannias Nõukogude agentide grupi – niinimetatud Cambridge'i viisiku, kelle eesotsas oli Kim Philby – tegevuse tulemusel sattusid NKVD kätte isikuandmed nende eestlastest Briti agentide kohta, keda Suurbritannia saatis Eestisse, et tugevdada ja organiseerida metsavendade liikumist. Loomulikult läks neil isikutel väga halvasti. Seetõttu me peaksime olema selliste andmete edastamisega väga ettevaatlikud. Loomulikult on meil paraku olemas oma Simmid ja Metsavased ning me ei saa välistada nende ilmnemist ka tulevikus. Aga oluline on see, et seda õigust Kaitsevägi, eelkõige erioperatsioonide väejuhatus, kelle vastutusalas relvastatud vastupanu ettevalmistamine ja korraldamine ajutiselt okupeeritud aladel on, kasutaksid väga vastutustundlikult. Juhin lihtsalt teie tähelepanu sellele. Tänan!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ai, vabandust, on ikka. Vabandust-vabandust! Ei sulge läbirääkimisi. Raimond Kaljulaid, palun! Sa võid selle paberi hiljem tuua.

Austatud ametikaaslased! Vastuseks Leo Kunnase etteheidetele antud eelnõu suhtes: see eelnõu kindlasti suurendab Eesti julgeolekut, andes meie Kaitseväele juurde neid täiendavaid volitusi, mis on vajalikud selleks, et Eesti sõjalist kaitset paremini ette valmistada. Tõstatatud probleemis ei komisjonis ega mujal keegi ohtu ei näe. Seda sel põhjusel, et nii nagu meie usaldame oma liitlasi, usaldavad liitlased meid. Kui seda usaldust ei ole, siis on üldse väga keeruline kaitsekoostööd ja Eesti kaitset ette näha. Kui miski peaks meis tekitama umbusku, siis ehk see, kui meie enda riigi esindajad liitlassuhteid teadlikult ja tahtlikult kahjustavad, nii nagu seda tegi 2019–2021 võimul olnud valitsus. Aitäh!

Repliik, Leo Kunnas.

Tänan! See etteheide üle-eelmise valitsuse suhtes ei olnud väga õigustatud. Probleem, mille ma tõstatasin, on sisuline, ehk siis ka see negatiivne tegevus ei pruugi siin tahtlikult aset leida. Ega siis britid 1940. aastate lõpus ise ka ei teadnud, kes neil seal tegutseb, ehk siis kogu see Cambridge'i viisik, mis sealt välja tuli. Rõhutan veel kord: sellega tuleb olla väga ettevaatlik. Seda informatsiooni, mida teistel ei ole vältimatult vaja teada, ei ole vaja edastada. Relvastatud vastupanu korraldamine okupeeritud aladel on teema, mis on väga delikaatne, ja üldiselt on riikidel kombeks sellised asjad hoida enda pädevuses. See ei puuduta mitte kuidagi julgeoleku ohustamist või meie liitlassuhete mingil määral kahjustamist. Sellist infot antakse vastavalt teadmisvajadusele. See on lihtne küsimus: liitlastel, kes asjasse ei puutu, ei ole selle info suhtes teadmisvajadust. Vastupanu korraldame meie.

Aitäh! Mart Helme, kas protseduuriline küsimus?

Repliik, vabandust, mul läksid näpud segamini. Ma tahan öelda, et ...

Kas teie nime läbirääkimistel mainiti?

Kuna mainiti eelmist valitsust (Naer saalis.), üle-eelmist valitsust, siis mul on repliik. Vene rahapesijatelt raha võtnud ja ilmselt ...

Hea kolleeg!

... selle nimel siin laimav ja süüdistusi esitav isik ei peaks seda tegema.

Aitäh! Hea kolleeg, te ei olnud ka eelmises valitsuses. (Naer saalis.) Enn Eesmaa, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kuna ma olen sama tööd teinud, mida sina praegu, siis ma oma aegadest mäletan, et piisab sellest, et kui läbirääkimiste käigus tehakse täiesti selge ja ilmne vihje, näiteks EKRE, Keskerakonna või jumal teab kelle suhtes, siis nende esindajad võivad ja saavad esitada repliigi. Olge hea, kontrollige see üle. Nii et selles mõttes ma arvan, et Mart Helme oleks võinud oma repliigi saada. Mul ka korra nagu kihvatas, kui oli juttu üle-eelmisest valitsusest, aga siis ma mõtlesin, et ah, tühja.

Aitäh, hea kolleeg! Jah, seda ei ole tõesti kodu- ja töökorras detailselt lahti kirjutatud, selle praktika me kujundame siin saalis niivõrd, kuivõrd see on lahti kirjutamata. Aga siiski nii palju me laiendada ei saa, et me hakkame laiendama Riigikogu liikmete repliigiõigust ametis olnud valitsustele või ka erakondadele. Repliigiõigus tekib konkreetse Riigikogu liikme nime nimetamisel või tõesti sel juhul, et me tunneme ära ja saame aru, millisest Riigikogu liikmest on jutt. Aga kui me räägime siin valitsustest ja erakondadest, siis sellist volitust me Riigikogu liikmetele küll anda ei saa, siis me läheme väga laiali.

Jürgen Ligi, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Te juba jõudsite sellele ära vastata ja see vastus oli hea. Aitäh teile!

Aitäh! Mulle tundub, et rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja me saame minna lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekuasutuste seaduse ja Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 721. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on majanduskomisjoni algatatud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu 729 kolmas lugemine. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Aitäh! Austatud kolleegid! Hea Riigikogu aseesimees! Me kõik ei olnud päris ühel meelel, kui õiguskantsler selle probleemi ja murega Riigikokku tuli. Aga mul on hea meel, et me täna oleme jõudnud selle muudatuse ja lõpplahenduseni, et võrdleva hindamise aruande kulud kompenseeritakse.

Aga see ei ole põhjus, miks ma siia pulti tulin. Palju suurem mure on selle diskussiooni pärast, mis ühiskonnas on alanud ja kardan, et see saab valimiste ajal kohutava hulga täiendavaid tuure juurde. Täna hommikul, kui me parlamendi konverentsisaalis pidasime 20-ndat Eesti palvushommikusööki, lõpetas hea kolleeg Toomas Jürgenstein [kogunemise] mõtte ja arusaamisega, et diskussioon on see, kui ma veel ei tea, millise mõtte või arusaamisega ma sellest diskussioonist väljun. Kui ma tean ette, siis toimub kahepoolne monoloog ja tuule võngutamine.

Et mitte liiga abstraktne olla, räägin Nursipalust ja [selle ümber toimuvast] arutelust. On üsna šokeeriv, et kohalikele inimestele läheb Eesti riigi vastu appi liikumine Vmeste. Ma arvan, et me peaksime üsna sügavalt mõtlema, millisel kujul ja kuidas neid protsesse ühiskonnas realiseerida, et selliseid olukordi ei oleks.

Mul ei ole kahjuks võrreldavat näidet tuua, aga minu kodu põles 2017. aastal. Ma pidasin fraktsioonis koosolekut, kui naabrimees helistas – ta oli päästja – ja ütles, et ma kustutan sinu kodu. Ta ei öelnud, et ma kustutan sinu kinnisvara. See võib tunduda ebaolulise mõttena, aga hea kolleeg Andres Metsoja fraktsioonist ütles, et Rootsi on selliste puhkude jaoks, kodude võõrandamiseks, loonud spetsiaalsed läbirääkimismeeskonnad. On päris suur ja oluline vahe, kas me võõrandame abstraktselt kinnisvara või kellegi kodu. Julgeoleku kontekstis, mida me ka Nursipalus läbi viime selleks, et saaks kaitsta Eestimaad, iga Eesti kodu, peame me kelleltki kodu võõrandama. Aga nii nagu ma ütlesin, meil on vaja kaitsta iga kodu.

Mul ei ole lõplikku ja head lahendust, aga ma arvan, et me valimissituatsioonis peaksime mõtlema – kas enne valimisi või pärast valimisi järgmine koosseis peaks veidikene selliste küsimuste üle mõtlema –, et kui meil avalikes huvides on vaja inimeste kodusid võõrandada, siis kas me tõesti arvame, et kinnisvara ja kodu vahel ei ole vahet.

Muidugi, lihtne näide on see, et kuna mul oli kodu õnneks kindlustatud, siis saabusid eksperdid. Nad teatasid, et söestunud talad on okei. Minu tuttavad päästeametnikud ütlesid, et teatava rõhu korral hakkab kodus alati kirbehaisu olema, kui rõhk vahetub. Loomulikult võib need talad jätta ja ehituskonstruktsioonid peavad vastu, aga juhtub selline asi. Või siis oli ekspertidel hea nõuanne, et elutoas, kus põrand oli läbi vettinud, tuleb seina äärest lauad läbi saagida ja panna sinna uus põrand. See on see, mida me kinnisvara parendamise puhul saame rääkida, aga ma ei tea, kas seda on sama paslik ja mõistlik rääkida kodude puhul.

Nii et seda eelnõu toetan, see on algatus. Aga mul on palve meile kõigile, et me mõtleksime järgmiste sammude peale, mida minu meelest nendes diskussioonides on hädasti vaja. Aitäh!

Jüri Jaanson, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma alustuseks soovin tänada kõiki eelnõu menetluses osalejaid kiire ja ladusa toimetamise eest, vaatamata sellele, et tõepoolest see õiguskantsleri ettepanek tuli siin Riigikogus päris korralikult läbi vaielda. Aga oleme ikkagi suhteliselt kiiresti ja ladusalt jõudnud lõpphääletuseni. Ma olen selles suhtes eelkõnelejaga täiesti nõus, et on väga suur vahe, kas sundvõõrandada mingit abstraktset kinnistut või ikkagi kellegi kodu.

Kui inimesed üldjuhul osalevad meil kohustuslikes menetlustes, näiteks maksumenetlustes, ilma igasugust hüvitist saamata, siis kinnisasjade avalikes huvides omandamise puhul, mis on [ühest küljest] inimestele pealesunnitud menetlus, teisest küljest ühiskonnale väga vajalik menetlus, on seaduses asjaajamishüvitis juba ette nähtud. See aga ei näinud ette teise, võrdleva hindamise ekspertiisi kulu katmist. Menetluse läbiviija tellib ju tegelikult samuti sõltumatu hindamisekspertiisi, aga kahtluste välistamiseks ja inimestele turvatunde andmiseks on see teine kord ka vajalik, kuigi alati jääb siin sisse menetluse täiendava venitamise oht selle abil.

Õiguskantsler on leidnud põhiseadusliku vastuolu kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses, kuna see sätestab kinnisasja omaniku õiguse teha võrdlevale hindamise aruandele tuginev omapoolne ettepanek koduomaniku poolt, aga see ei näe ette selle riigipoolset rahastamist. Seda vastuolu me siin praegu lahendamegi ja seda lootuses, et inimestele oleks menetluses osalemine efektiivsem. Seega näeb kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 17 muudatus ette kuludokumentide esitamisel täiendava hüvitise poole eelneva aasta keskmise brutokuupalga ehk umbes 900 euro ulatuses, mida saab kasutada omandatava kinnisvara võrdleva hindamise ekspertiisi, aga samuti jätkuvalt asjaajamiskulude katteks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul on selle võimaluse vastu palju huvi tuntud. Reaalsuses tehakse võrdleva hindamise ekspertiisile ebamõistlikke kulutusi, palgates näiteks turuhinnast oluliselt kõrgema hinnaga eksperte. Nii on näiteks praegu käimas kohtuvaidlus, kus eksperdikulu on hinnatud 8000 eurole.

Lisaks veel nii palju infot, et omandamismenetluses on praegu umbes 200 objekti ja kohtus on neist vaidlustatud kolm. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse muutmise [seaduse] eelnõu vastuvõtmine on oluline selleks, et saabuks õigusselgus ja inimesed ei telliks turult ebamõistlike summade eest hindamisekspertiise. Selle mittevastuvõtmisel võib muidugi oodata ka eraldiseisvaid kohtuvaidlusi asjaajamishüvitise üle. Eelnõu vastuvõtmisel suureneks aga lootus kinnisasjade omandamise menetluse ladususele, et ei pikeneks suurte objektide rajamise aeg. Seda küsitakse kriisi ajal tegelikult pidevalt, näiteks Rail Balticu puhul. Ja on tulemas, realiseerumas ka kõik järgnevad planeeringud: kaitseotstarbelised, energeetikarajatised, suurtest teedest rääkimata. Kaasa arvatud praegu see hästi aktuaalne olukord Nursipalus, mis teadaolevalt on ka [kiiresti] lähenemas.

Aga kokkuvõttes ...

Ma küsin natukene aega juurde.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kokkuvõttes tahan öelda, et Reformierakond toetab selle eelnõu vastuvõtmist. Loodan, et täna saame selle teema laualt maha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 729 lõpphääletus ja me läheme lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele majanduskomisjoni algatatud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu 729. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu 732 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma tahtsin kõnepulti tulla ainult ühel lihtsal põhjusel. Paljud teist on ka järgmises koosseisus. See eelnõu näitab seda, et vahel võib Riigikogus juhtuda selline olukord, et on väga hea seaduseelnõu, aga viimase lugemise eel tullakse ministeeriumist ja tehakse väike parandus, ja pärast seda selgub, et teatud valdkonna ettevõtjad ütlevad, et selle paranduse tulemusena ei pea nad seadust täitma, ja maksuamet seda ka lubab. See seaduseelnõu, mille me täna kolmandal lugemisel vastu võtame, parandab selle vea ära.

2017. aastal ühistranspordiseaduse vastuvõtmisel oli väga selge sõnum siinsamas kõnepuldis, et ka platvormiteenusel [töötavad] firmad ja platvormiteenust pakkuvad firmad on kohustatud Eesti Vabariigis makse maksma. Aga mingil hetkel maksuamet arvas, et ei pea, et see on vabatahtlik. Kõige huvitavam on see, et kui seda eelnõu arutati, siis viimasel minutil Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist tulnud ametnik mõne Riigikogu liikme – kes küll enam ei ole Riigikogu liikmed – palvel kirjutas sinna juurde ühe lause, mis tundus täiesti sihukene mittemidagiütlev. Mõne nädala pärast see inimene läks ühte platvormiteenust pakkuvasse firmasse tööle.

Ja nüüd on mööda läinud viis aastat sellest, et ... Hea näide on näiteks taksonduses. Mõnes ettevõttes, kui sa oled, pead riigimakse maksma, aga vahest sõidad niimoodi, et raha saad, aga makse ei maksa. See viga nüüd on parandatud. 1. jaanuarist ei ole enam ebavõrdset kohtlemist samas valdkonnas töötavate ettevõtete ja ettevõtjate vahel. See suur viga on õnneks parandatud ja selline lahendus on üleeuroopaline. Kuigi mõned ametnikud püüdsid seda takistada, siis Euroopa Liidu direktiiv nõuab, et 1. jaanuarist peab see üle võetud olema, ja nüüd saab see üle võetud. Nii et kaks seadust ootavad meil veel ees. Õnneks Euroopa jõuab järele ja siis ka meil saavad asjad tehtud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 732 lõpphääletus. Läheme lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu 732. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Komisjonile Ukraina finantsabiks riigigarantii andmine" eelnõu 750 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist esmaspäeval, 12. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 9. detsembriks kell 16 Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Rahanduskomisjon koostas ühe muudatusettepaneku, millega täpsustati eelnõu pealkirja, tuues sinna sisse osutuse sellele, milleks antakse garantiid: Euroopa Komisjonile Ukraina finantsabiks riigigarantii andmine. Hääletus oli konsensuslik, kõik komisjoni liikmed toetasid seda.

Komisjonis tekkis diskussioon selle üle, kuidas on selle garantii andmine edenenud. Teadaolevalt olid probleemid Ungariga, kuid istungi alguseks oli ajakirjanduses ilmunud viiteid, et see probleem on lahendunud. Rahandusminister, kes oli järgmise punkti pärast rahanduskomisjonis juba kohal, ütles, jah, see on tõene, ja lubas saata täiendavat informatsiooni. Täna see ka laekus ja kinnitas seda kokkulepet, mida nüüd on avalikkuses ja ajakirjanduses põhjalikumalt avaldatud.

Tekkis ka küsimus, mis on selle eelnõu vajalikkus, miks me peame seda garantiid andma. Ja miks me peame seda tegema just nimelt koostöös, lisaks sellele, et tegemist on julgeoleku- ja Euroopa solidaarsusküsimusega ja et need teemad on väga tähtsad. Oluline on ka see, nagu sai siin diskussioonis osutatud, et Ungari, kes oli kõige skeptilisem, on sellega liitunud. Samuti sai meie diskussioonis viidatud sellele, et Ungari olukord on äärmiselt keeruline, et kogu abipakett on väga globaalne. Euroopa Komisjon ehk Euroopa Liit annab sellest 40%. Selles abipaketis osalevad veel Maailmapank, IMF, USA, Suurbritannia, Jaapan. Koostöös on võimalik saavutada palju enamat ja see abi on sisulisem, efektiivsem ja tulemuslikum.

Kindlasti on oluline ka see, et kui iga riik eraldi hakkaks laenu võtma või peaks igaüks eraldi panustama, siis see panus oleks võib-olla hektiline, ei pruugiks olla üheaegne või õigesti ajastatud. Koostöös saab seda asja palju paremini teha. Laenuvõtmise juures on kindlasti ka oluline see, et intressimäärad võivad erineda päris tuntavalt, nagu te olete vast kuulnud. Näiteks Eesti viimane laenuintress oli üle 4%. Euroopa Komisjonile on laenu võtmine kindlasti oluliselt odavam.

Samuti osutasid need komisjoni liikmed, kes on käinud Ukrainas või kohtunud siin Ukraina delegatsioonidega, sellele, et ukrainlaste jaoks on tegemist väga olulise teemaga. Rahanduskomisjonis leidsid kõik komisjoni liikmed, et teema on oluline. Konsensuslikult tehti ettepanek teine lugemine lõpetada ja viia täna läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus selles. Ma loen eelnõu tutvustust ja siin on kirjas, et eelnõu näeb ette Euroopa Komisjonile riigigarantii andmist ja tagatislepingut. Ja siis öeldakse veel, et otsuse rakendamine ei too Eestile kaasa vahetuid otseseid kohustusi. Mis see tähendab, et temaga ei tule kaasa vahetuid otseseid kohustusi? Mida see lause tähendab?

Garantiid realiseeruvad tavapäraselt sel juhul, kui laenuvõtja ei ole võimeline mingil põhjusel oma kohustusi täitma. Teadaolevalt on tegemist väga pikaajaliste laenudega, nii et ei ole näha, et lähitulevikus võiks laenu tagasimaksmisel probleeme tekkida. Ja võib arvata, et garantii andmise mõte on ka see, et antakse tuge laenuvõtjale, et ta saaks seda laenu võtta. Keegi ei anna garantiid sellise mõttega, et nagunii laenu tagasi ei anta või ei maksta. See on nagu tagavarakindlustus. See on analoogne [sellega], kui te võtate kinnisvaralaenu ja panete oma kinnisvara hüpoteeki või panti. Täpselt samamoodi: see on kindlustus juhuks, kui midagi läheb viltu. Kui te laenu hakkate võtma, siis sellisel hetkel te ju ei arvesta sellega või ei eelda ja laenuandja ka ei eelda[, et te tagasi ei maksa]. Kui ta eeldab, et te ei suuda seda tasuda, siis ta ei annagi teile laenu. Selles mõttes ongi, et ei tulegi otseseid kohustusi, lähitulevikus kindlasti mitte. Muidugi, pikas perspektiivis ei saa kunagi öelda, et probleeme tagasimaksmisega ei võiks tekkida.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm oli kuulda, et mingeid kohustusi ei ole. Aga alati tasub mõelda musta stsenaariumi peale: mis siis, kui juhtub see, mida ei taha, et juhtuks? Mis siis saab garantiist, kuhu korstnasse see läheb ja kui palju see korsten meid [puudutab]?

Ükskõik millise laenukohustuse juurde antud garantii realiseerub sellisel hetkel selles ulatuses, mida laenuvõtja ei maksa tagasi. Laenu tähtaeg on – nagu te siit materjalidest loete, siis tegemist on pikaaegse laenuga – 25 aastaks, kui mu mälu mind praegu ei peta, ja see garantii on maksimumsumma. See laen võib osutuda mõnevõrra väiksemaks, olenevalt sellest, kui palju seda laenu reaalselt kasutatakse. See oleneb ka sellest, kui palju laenu tagasi makstakse, kui palju ei suudeta tagasi maksta, ehk kui suures osas laenu garanteerijad peavad tulevikus võib-olla halbade asjaolude puhul hüvitama. Ja kindlasti jagatakse siis ka kohustused garanteerijate vahel proportsionaalselt. Nii et te näete lepingu projekti juures olevat võtit ja selle proportsioonide alusel jaotatakse tegelikult ka garantiikohustused just olemasoleva võla või garantii realiseerimise vajadusest.

Paul Puustusmaa, palun!

Tänan veel kord! Hea ettekandja, kes sellele lepingule alla kirjutab ja kes ratifitseerib?

Riigikogu annab loa riigigarantiiks. Lepingu allkirjastab rahandusminister, nii nagu kõik Eesti riigi rahalised kohustused allkirjastab rahandusminister. Ja laenu võtab Euroopa Komisjon. Ma tõesti ei oska ütelda konkreetselt, kes see isik seal on. Nendel on määratletud oma reeglistikud, kes konkreetselt seda peab tegema, millises vastutuse osas. See on nende nii-öelda valiku koht. Aga kindlasti, kui see teid huvitab, saab pöörduda Rahandusministeeriumi poole, võib-olla nad suudavad täpsustada seda, või Euroopa Komisjoni esindus Eestis suudab seda täpsustada.

Peeter Ernits, palun!  

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas on plaanis veel mingisuguseid riigigarantiisid anda kellelegi?

Riigigarantiide otsused teatavasti valmistab ette rahandusminister, ta tuleb nendega Riigikogu ette ja siis Riigikogu otsustab. Ma ei näe rahandusministri peasse ja ma ei suuda öelda, kas ta pöördub mõne laenu- või garantiipalvega Riigikogu poole või millal ta seda teeb.

Aitäh! Siiski on küsimusi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas teil on andmeid, mis on juhtunud? Ma vaatan eelmise korra stenogramme, kus EKRE kasutab selle eelnõu suhtes sõnu nagu "sigadus", "Ukraina on korrumpeerunud riik", ja põhiargument on see, et Eesti kaotab oma finantsautonoomia, kui ta annab 7 miljonit garantiid versus 18 miljardit Ukraina abistamiseks. Kas on midagi vahepeal toimunud, et see seisukoht on nii palju leebunud EKRE‑l? Kas on kuulda, et nad hääletavad selle poolt?

Aitäh! Ega ma ei oska öelda, mis on juhtunud ja mida nad hääletamise käigus teevad. Eks me ilmselt lähimate minutite jooksul seda näeme.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Paul Puustusmaa, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel!

Head kaaslased! Olen siin puldis ausalt öeldes sihukese väikse murega. Ja võib-olla see mure ei olegi väike. See mure võib olla isegi suurem, kui te arvate. Ja ma tahan rõhutada, et ma ei räägi Ukrainast. Ja ma ei räägi ka summadest, hea Jürgen. Asi ei ole selles, kas me räägime 7 miljonist või 18 miljardist.

Ma tajun seda, et antud juhul ma võiksin võrrelda enda olemasolu siin kanaarilinnu olemisega kaevanduses, kui ma tahan hoiatada selle eest, et midagi on selle õhuga me ümber viltu – ja rõhutan, ma ei räägi Ukrainast. Dilemma, mis on esile kerkinud meie parlamendis korduvalt, on see, milline on tegelikult meie otsustuspädevus, meie parlamentaarne finantsautonoomia ja kui kaugele me sellega minna võime. Pluss veel see, et meil Riigikogus seadusloomes teostatakse sellist, kuidas nüüd öelda, ahjualuse õigusromantikat. Vaadake, kui me loeme selle eelnõu tutvustust – Riigikogu koduleheküljel me kõik saame lugeda –, siis seal on kirjas, et eelnõu näeb ette Euroopa Komisjonile riigigarantii andmist, sõlmitakse tagatisleping ja otsuse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid kohustusi.

Siis ma loen seletuskirja – teine oluline dokument –, et saada aru, mida seaduses mõeldakse. Loen seletuskirjast – see on esimese lugemise seletuskiri, igaks juhuks ütlen – leheküljelt kaks: "Eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest tegemist on riigile varalise kohustuse võtmisega PS § 104 p 15 tähenduses." Loen edasi: "Tagatisleping. Lepingus sätestatakse, et liikmesriigi antav tagatis on tingimusteta, tagasivõetamatu ja nõudmise korral realiseeritav [(otsuse (EL) 2022/1628 art 9.2 ja tagatislepingu punkt 1.1)], mis tähendab, et liikmesriik peab igal ajahetkel tagatislepingu kehtivuse ajal olema valmis tagama [Ukrainale antud laene maksimaalselt enda tagatises osalemise ulatuses.]"

Rõhutan veel kord – asi ei ole summas, vaid asi on printsiibis, ja asi ei ole 7 miljonis. Pole vahet – 7 miljonit, 700 miljonit, 7 miljardit. Printsiip on selles, mida meie parlamendina teeme või ei tee. Probleem on selles, et tegemist on sisuliselt tagasivõetamatu finantskohustusega, mille suhtes meie riik on vaidluse juba läbinud. Tõsi, summad olid hoopis teised, aga ma rõhutan veel kord, et see on printsiibiküsimus.

Kui te mäletate, see oli aastal 2012 juunikuus, 12. juuni 2012, kui me vaidlesime siin ESM-i üle, mis oli samamoodi riigi finantskohustus, ja see oli väga huvitav vaidlus. Muide, seda on ka korduvalt meil siin Riigikogus lauale toodud. Aga seda vaidlust saab vaadelda eelkõige nende järelduste põhjal, mida toona tehti, kui rahvas läks tegelikult lõhki. Meedia läks lõhki. Isegi Riigikohus läks lõhki. Riigikohtu otsus selles osas, kas sellise finantskohustuse võtmine on meil lubatav, kas see rikub meie põhiseadust, meie finantsiseseisvust, kas tegemist on Riigikogu finantspädevuse ja Eesti suveräänsuse rikkumisega. Riigikohus jõudis praktiliselt järeldusele täiesti üheselt: 50–50 pluss 1 hääl – 50 olid vastu, arvasid, et on ... Või et, ütleme, 49 olid vastu, et on, ja 51 olid vastu, et ei ole. Üks riigikohtuniku hääl.

Ja mida siis rõhutati? Ja vaat see on nüüd selle asja oluline külg. Tähendab, nagu ma ütlesin, oli vaidlus selles, kas sellise mehhanismiga liitumine rikub põhiseadust, Eesti suveräänsust ja Riigikogu finantspädevust. Riigikohus ütles, et jah, piirab küll: piirab suveräänsust, piirab finantsvabadust. Aga toona Riigikohus lähtus sellest ...

Palun juurde kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aga toona Riigikohus lähtus sellest, et tegemist on väga olulise [asjaga], meie euro, ühisraha kasutamise turvalisuse tagamisega, ja arvestades kõiki asjaolusid kokku, siis põhimõtteliselt oleks just nagu õigustatud. Aga nüüd? Nüüd jõuame sinna, millest rääkis Jürgen Ligi. See on 7 miljonit. Siin ei ole euro ohus. Järelikult on siin tegemist võib-olla samamoodi põhiseadusega vastuollu minekuga.

Ehk kuhu ma tahan jõuda? Ma tahan jõuda sinna, et tegelikult on meil võimalus sellist raha rakendada ja ka sellel eesmärgil, aga me ei pea seda tegema ega seda raha pesema läbi Euroopa Komisjoni või Euroopa Liidu finantskohustuste. Meil ei ole selleks kohustust. Meil on selleks võimalus. Kusjuures võib-olla põhiseaduse rikkumise tulemusena.

Oluline külg on selle juures ka see, et me välistame järjekordselt võimaluse esineda riigina. Me käitume järjekordselt provintsina, Euroopa Liidu provintsina, mida meile on sugereeritud juba aastaid küll meedia, küll erinevate poliitiliste seisukohtade kaudu. Teate, kunagi, 20. sajandi algul oli Suurbritannia peaminister selline mees nagu George, Lloyd George, kes ütles, et poliitikud on need, kellega me ei saa nõustuda, aga kui me nendega nõustume, siis on nad riigimehed. Seetõttu ma arvan, head-kallid kolleegid, ma kutsun teid üles olema riigimehed, mitte poliitikud. Aitäh!

Aitäh! Jürgen Ligi, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on päris kahju, et nii heasüdamlik tegelane nagu Paul Puustusmaa peab ajama sellist roppu jama. Õelat, väiklast, rumalat, pahatahtlikku, Ukraina-vaenulikku. Need positsioonid, nagu Eesti ei saaks anda garantiisid Riigikogu otsusega, nagu oleks 7-miljoniline garantii midagi, mille pärast siin jaurata, kui teisel pool on Ukraina 18 miljardit võimalus üle elada järgmine aasta. See on ikka uskumatult väiklane. Uskumatult nüri ja arusaamatu. Mis on meie otsustuspädevus, kui tuleb see jutt, et Riigikogu ei või 7 miljonit garanteerida, et mis suveräänsus see on? Kas EKRE ütleb Riigikogule, et kui teie teete, siis suveräänsus kaob, aga kui meie, siis suveräänsus tuleb? See on ju nõme jutt.

Eriti kui vaadata EKRE rahanduspoliitikat, kui sisuliselt hõigatakse, et asendame maksud laenudega. See on ju ka garantii võtmine, see on kulude kuhjamine. Ja siis see hale loba siin juures, mul on tsitaadid lausa eelmisest stenogrammist. Aga tegelikult ma usun, et Paul kordas seda üle, nagu ei saaks Riigikogu võtta järgmise Riigikogu [koosseisu] eest kohustusi. See on absurdne. Või nende kaela [jätta]. No mismoodi? Riik algab uuesti 5. märtsist või? Mis jutt see on? Kas eelarve siis kehtib 5. märtsini või? Kas seadused kehtivad 5. märtsini või? Et siis tuleb EKRE ainuvalitsemine ja tuleb kubermang?

Ma loen neid tsitaate ette eelmisest korrast, need on ikka päris mahlakad. "Tuleb olla väga rahul selle üle (See on nüüd perekond Helme valdavalt, aga on ka teised staarid seal. – J. L.), et Ukraina blokeeris selle otsuse, sest see, mida tehakse praegu siin selle eelnõuga, mida te tahate tulla järgmise eelnõuga tegema, on Eesti finantsautonoomia eelarvelise suveräänsuse äraandmine Euroopa Liidule." Teistel on elu ja surma küsimus praegu mängus! Kas nad elavad selle talve ja selle aasta üle? Meie sõda käib praegu iseenda suveräänsuse üle ka, kui me Ukrainasse anname relvi, kui me Ukrainasse anname laenu. Nüüd EKRE tuleb, et saage hakkama. 

See on üks selliseid näiteid, miks Euroopa Liit on meile hädavajalik. Ukrainal ollakse kallal sellepärast, et tema Euroopa Liidus ei ole. Selle pärast! Euroopa Liidu riikidele ei minda niimoodi kallale, Ukrainale mindi. Ja teie hõõrute käsi, et jumala pärast, et Euroopa Liit ei tuleks Ukrainale appi, muidu oleme meie alistatud, meie suveräänsus ära antud. Jutt on siin veel, et lõhnab neokolonialismi järele, on alatu Ukraina suhtes. Jumal hoidku, Ukraina tahab külma talve üle elada, te ütlete, et on alatu Ukraina suhtes? Korrumpeerunud riigiks loomulikult sõimate, siis "nihverdamine, nagu Ukrainas on kombeks". Sellised tsitaadid meie Eesti Vabariigi parlamendi stenogrammis. Ma ütlen, Putin rõõmustab, kui ta seda loeb. Tal ei ole praegu aega, aga see on täpselt see, mida ta tahab. Et mõjuagendid ja kasulikud idioodid ajaksid riigid seestpoolt tülli ja et ei toimuks kollektiivset abi [andmist] Ukrainale. Aga Euroopa Liit on samamoodi nagu NATO kollektiivkaitseinstrument, kes praegu kaitseb ennast Ukrainas. Õppige ära see.

No selliseid lauseid veel: "Ei ole muidugi vist ilmselt olemaski sigadust, mida tänasel valitsusel ei oleks häbi toppida Ukraina aitamise sildi alla. Praegune sigadus, mida te siin Ukraina aitamise sildi all teete, on Eesti finantsilise suveräänsuse äraandmine, järgnevate Riigikogu koosseisude ja valitsuste finantsilise suveräänsuse piiramine." Meil on 16-miljardiline eelarve ja me võtame teadmata mitmeks aastaks 7-miljonilise garantii selleks, et päästa Ukraina. Te ütlete, et Eesti kaotas oma suveräänsuse. Häbi ka on või? Äkki lõpetate? Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole Riigikogu liikmetel, seega on läbirääkimised lõppenud. Eelnõu kohta on esitatud ka üks muudatusettepanek. Selle on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 750 lõpphääletus. Me läheme lõpphääletuse juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Komisjonile Ukraina finantsabiks riigigarantii andmine" eelnõu 750. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu oli 14, erapooletuid ei olnud. Otsus on vastu võetud.

Läheme edasi. Tänane kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumi asutamiskokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu 715 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi!

Austatud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Mul on hea meel öelda, et 5. detsembril toimunud kultuurikomisjoni koosolekul, kus arutati ühinemise seaduse eelnõu kohaselt Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumi asutamiskokkuleppega Eesti ühinemist, leiti, et muudatusettepanekuid ei laekunud. Tähtaeg oli 1. detsember. Komisjoni juht Liina Kersna tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda ning viia läbi lõpphääletus 14. detsembril ehk täna. Ja seda tehti konsensusega. Aitäh teile! Palume toetada seda eelnõu.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjon tegi ettepaneku viia läbi selle eelnõu lõpphääletus ja me lähemegi lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumi asutamiskokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu 715. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 623 teine lugemine. Ma palun kõnepulti ettekandjaks riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt menetlusest juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2022. aasta 16. mail ja selle esimene lugemine lõpetati 2022. aasta 14. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2022. aasta 28. septembri kella 17.15-ks esitati eelnõu kohta 13 muudatusettepanekut, millest kolm olid identsed. Riigikaitsekomisjon juhtivkomisjonina esitas eelnõu kohta 19 muudatusettepanekut.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist oma 2022. aasta 10. oktoobri, 17. oktoobri, 24. oktoobri, 25. oktoobri, 27. oktoobri – erakorraline istung –, 15. novembri, 6. detsembri ja 12. detsembri istungitel ehk kokku kaheksal istungil. Võib öelda, et töö selle eelnõu kallal enne teist lugemist oli pikk ja põhjalik. Ma loen praegu ette juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud, kuna kui ma hakkan käsitlema muudatusettepanekuid, tööd nendega, siis mul võib aeg otsa lõppeda.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 15. novembri 2022. aasta istungil konsensuslikult esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2022. aasta 14. detsembriks ehk tänaseks. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon 15. novembri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada.

Nii, ja nüüd ma lähen detailidesse. Kokku kaheksal istungil osales meil komisjonis lisaks komisjoni liikmetele mitmeid Kaitseministeeriumi ametnikke ja loomulikult eelnõu kohta muudatusettepanekute esitajaid. 10. oktoobril käis meil Heljo Pikhof muudatusettepaneku esitajate esindajana tutvustamas muudatusettepanekut nr 4. Ja loomulikult Kaitseministeeriumi ametnikud. Õiguse ja halduse asekantsler Margit Gross osales enamikel istungitel, samuti kaitseväeteenistuse osakonna juhataja ja Kaitseressursside Ameti peadirektori kohusetäitja Anu Rannaveski ning õigusosakonna õigusloome valdkonna juht Guido Pääsuke.

10. oktoobri istungil osales Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo. 17. oktoobri istungil osalesid lisaks eelnimetatud ametnikele Kaitseliidu peastaabi planeerimisosakonna ülem kolonel Janno Märk ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Elle-Mall Sadrak.  15. novembri istungil osales Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja ülesannetes Tõnis Sõnum. Ja 6. detsembri istungil osales meil AS Profline lepinguline esindaja Priit Kala, kuna AS Profline oli [saatnud] meie komisjonile kirja, mis puudutas Kaitseväe vormiriietuse tootmise küsimusi. Selle arutelu tulemusena esitas riigikaitsekomisjon eelnõu kohta muudatusettepaneku, mis on muudatusettepanekute loetelus numbriga 3.

12. detsembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu ja seletuskirja. Kokku on muudatusettepanekute loetelus 24 muudatusettepanekut. Eelnõu kohta esitasid Riigikogu liikmed 13 muudatusettepanekut, millest kolm – Heljo Pikhofi, Kalvi Kõva ja Helmen Küti omad – olid identsed. Seetõttu on need kolm muudatusettepanekut muudatusettepanekute loetelus numbri all 4 ühe muudatusettepanekuna.

Riigikogu liikmed Alar Laneman ja Leo Kunnas ehk mina esitasime eelnõu kohta kümme muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjoni istungitel toimunud arutelude ja saavutatud kompromisside tulemusel võtsime me kuus muudatusettepanekut tagasi, sest mitmed neist formuleeriti komisjonis ümber.

Riigikaitsekomisjon juhtivkomisjonina esitas eelnõu kohta 19 muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekud tulenesid riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli poolt eelnõu kohta esitatud arvamuses sisalduvatest ettepanekutest, kaitseministri ettepanekutest, riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest ning sisuliselt arvestatud muudatusettepanekutest. Seejuures püüdis riigikaitsekomisjon muudatusettepanekute arutamisel ja muudatusettepanekute sõnastamisel saavutada kompromissi, mis meil valdavalt ka õnnestus. Riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekute kohta langetatud otsused olid konsensuslikud, välja arvatud Alar Lanemani ja minu esitatud muudatusettepanek nr 18, kui hääled komisjonis jagunesid kohalolijate vahel täpselt pooleks ehk siis 3 poolt ja 3 vastu, mistõttu see muudatusettepanek ei leidnud toetust.

Ja nüüd käsitlengi tähtsamaid muudatusettepanekuid, mis on sisuliselt siin nüüd läbi [töötatud]. Muudatusettepanek nr 4 on muudatusettepanekute loetelus ühe muudatusettepanekuna, sest Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Kalvi Kõva ja Helmen Küti esitatud muudatusettepanekud on identsed. See muudatusettepanek jäeti riigikaitsekomisjoni poolt konsensuslikult arvestamata ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu muudatusettepanek täiskogus hääletamisele, sest ei saanud ühtegi poolthäält.

Riigikaitsekomisjoni poolt eelnõu menetlusse kaasatud Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Elle-Mall Sadrak toetas selle muudatusettepaneku puhul eelnõu sõnastust. Kaitseressursside Ameti peadirektori toonase kohusetäitja Anu Rannaveski sõnul on kaitseväeteenistus põhiseadusest tulenev kohustus ja seda peaks käsitlema erinevalt. Delikaatsete isikuandmete, sealhulgas terviseandmete töötlemise õigus on seadusest tulenevalt olemas, aga täna tehakse seda eelnõust tulenevalt edasi piirangutega. On oluline, et ligipääsu saavad ainult arstid, kes hindavad terviseseisundit ja saavad ligipääsu kindlale andmekoosseisule. Logid jäävad maha, nendest tulenevalt saab järelevalvet ja väärkasutust näha ning vajadusel sekkuda. Arstid ei saa kõikide kaitseväekohustuslaste terviseandmetele ligipääsu andmebaasis, vaid seda küsitakse Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusest kindla nimekirja alusel päringute teel.  

Avalikust huvist rääkides, kaitseväeteenistusse tulevad isikud on seotud relvade ja lõhkeainetega. Kui riik kohustab inimest millekski, siis peab vähendama ohtu, mis sellega võib kaasneda. Kolonel Eero Rebo sõnul tegeleb Kaitseliit üksuste formeerimisega ja kui formeerimise ajal hakataks neid nõusolekuid, millega antakse ligipääs isiku terviseandmetele, vormistama, siis üksused formeeruksid aeglasemalt ja see oleks riigikaitse seisukohast väga halb. Lisaks võib formeerimine toimuda küberrünnete tingimustes ja nõusolekute andmine ei pruugi olla võimalik. Kokkuvõtlikult öeldes kaaluvad riigi julgeoleku ja riigikaitse üldised huvid siinkohal üles kaitseväekohustuslastest üksikindiviidide huvi. Kuid kaitseväekohustuslasele jääb siiski õigus sulgeda oma terviseandmetele juurdepääs.

Nüüd edasi, muudatusettepanek nr 5, mis käsitleb auastme vanusele esitatud nõuete kaotamist. Komisjon, olles töötanud selle kallal, leidis, et Alar Lanemani ja minu esitatud muudatusettepanek, millega auastme vanusele esitatud nõudeid ei kaotataks, on asjakohane ja see leidis komisjonis konsensuslikku toetust. See on vajalik selleks, et Kaitseväe vanusekriteerium piirab meelevaldsust ja nepotismi kaitseväelaste ülendamisel.

Sellega on seotud muudatusettepanek nr 6, mis tuli komisjonilt ja mis määratleb, et tegevväelase ja isiku võib esitada uue sõjaväelise auastme saamiseks enne auastme vanuse täitumist, kui ettepanekule on lisatud motiveeritud põhjendus auastme vanuse kohaldamata jätmise kohta. Ka praegu on olemas praktikas sellised võimalused, seda on rakendatud praktikas ja seetõttu komisjon leidis, et on mõistlik see erand sellisena fikseerida siia seadusesse. Sellise mõistliku kompromissini me jõudsime. 

Järgmisena ettepanek nr 15. Ma ei käsitle vormitehnilisi ettepanekuid, nendest lähen mööda, võtan ainult sisulised. Siin on tegu komisjoni ettepanekuga, mis on ümber formuleeritud Alar Lanemani ja minu muudatusettepanekust. See puudutab tegevväelase nimetamist uuele ametikohale, milleks on vajalik tegevväelase kirjalik nõusolek. Seaduse tekstis asendatakse sõna "madalamale" sõnaga "uuele" ehk sellisele mõistlikule kompromissile me komisjonis jõudsime.

Nüüd edasi, muudatusettepanek nr 17 esitati ka Riigikogu liikmete Alar Lanemani ja minu poolt. Kuid see jäeti riigikaitsekomisjoni poolt konsensuslikult arvestamata, põhjusel, et Eestis on avalikus teenistuses loobutud tööandja eluruumist. Praktiliselt neid eluruume ei ole enam lihtsalt olemas. Tegevväelasi on võimalik vajadusel tasuta majutada kasarmutubades või ühiselamutubades, mida Kaitsevägi on rajanud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu muudatusettepanek täiskogus hääletamisele, sest me ise – ettepaneku esitajad – ei nõudnud komisjonis selle hääletamist. 

Muudatusettepanek nr 18, mis esitati samuti Alar Lanemani ja minu poolt, jäi riigikaitsekomisjoni poolt arvestamata. Siin hääled jagunesid: muudatusettepaneku poolt olid 3 riigikaitsekomisjoni liiget ja vastu 3 kuuest kohal olnud liikmest. Mittearvestamise põhjuseks toodi asjaolu, et avalikus teenistuses, sealhulgas ka teistes jõustruktuurides ei ole sellises suurusjärgus koondamishüvitisi ette nähtud ning tegemist on võrdse kohtlemise printsiibi rakendamisega kogu avalikus teenistuses. Eriteenistuse [seaduse] ühtlustamisega kaotati ka politseiteenistuses enam kui ühe kuu töötasu ulatuses koondamishüvitis.

Vastav kaitseväeteenistuse [seaduse] muudatus on üsna värske ja see kiideti meie koosseisus heaks selle aasta 11. mail politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ehk eriteenistuse ühtlustamise seaduse vastuvõtmisega. Kuna see läks riigikaitsekomisjonist mööda, siis Alar Laneman ja mida pidasime vajalikuks eelnev olukord taastada. Aga ma toonitan, et see ettepanek ei leidnud komisjonis toetust, hääled jagunesid [pooleks].

Muudatusettepanek nr 23 on oma mahult kõige suurem ja see täiendab eelnõu riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise sätetega. Tegemist on sisuliselt omavahel seotud muudatusettepanekutega. Muudatusettepanek lähtub Riigikogu põhiseaduskomisjoni menetluses olevast riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu 410 § 1 osadest sätetest. 77 punktist on võetud 18 punkti eelnõusse 623, mis käsitlevad Kaitseväe ja Kaitseliiduga seonduvat. Need sätted on seotud ka kaitseväeteenistuse edasise arenguga, sealhulgas reservteenistuse ja relvajõudude ettevalmistamisega sõjalise riigikaitse vajadusteks. Paraku on seaduseelnõu 410 menetlus pärast esimese lugemise lõpetamist põhiseaduskomisjonis erimeelsuste tõttu takerdunud ning riigikaitsekomisjoni andmetel selle eelnõu menetlemisega ei pruugita jõuda lõpuni enne Riigikogu XIV koosseisu volituste lõppemist.

Ettepaneku vastavate sätete ületoomiseks tegi kaitseministri ülesannetes olev välisminister Urmas Reinsalu oma 27. oktoobri 2022. aasta kirjaga nr 5-1/22. Riigikaitsekomisjon tegi eelnimetatud kirjale lisatud muudatusettepanekute projektis, ühtlasi ka seaduseelnõus 410 olevates mõnedes sätetes keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi, mis on vormistatud käesolevas muudatusettepanekus. Detailsed muudatusettepaneku nr 23 selgitused on esitatud muudatusettepanekute loetelus ja need on otse üle võetud 410 SE seletuskirjast.

Eelnõu algatajat esindanud Kaitseministeeriumi esindajad toetasid kõikide muudatusettepanekute kohta langetatud riigikaitsekomisjoni otsuseid. Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon seaduseelnõu 623 [teise lugemise tekstis] mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning juhtivkomisjoni arvestatud muudatusettepanekud on alla joonitud.

Riigikaitsekomisjonis tõstatus ka eelnõus sätestatud kaitseväelase vormiriietuse ebaseadusliku kasutamisega seonduv ning karistused selle eest. Kaitseväeteenistusväliste isikute vormi kandmise tingimused on sätestatud kaitseväeteenistuse seaduses, kaitseministri määruses ja Kaitseväe juhataja kinnitatud Kaitseväe vormikandmiseeskirjas. Kaitseväe vormiriietuse kandmise keeld ei laiene isikutele, kellel on selleks seadusest tulenev õigus, ehk reservväelastele, eruväelastele ja kaitseliitlastele. Seega, eelnõuga ei kitsendata isikute ringi. Regulatsioon on vajalik eelkõige pahatahtlikult kaitseväelase vormiriietust kandvate isikute distsiplineerimiseks.

Küll aga vajaks seaduse alusel antavates õigusaktides täpsustamist, et näiteks Kaitseliidu liikmed saaksid riigi, sealhulgas riigikaitselistel ja tseremoniaalsetel üritustel vormiriietust kanda. Riigikaitsekomisjonis lepiti konsensuslikult kokku, et kaitseminister ja Kaitseväe juhataja täpsustavad oma vastavates õigusaktides ehk määruses ja käskkirjas Kaitseväe vormiriietuse kasutamise ja kandmisega seonduvat. Menetluslikud otsused ja ettepanekud ma juba lugesin ette. See on kõik.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole, me saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.

Eelnõu kohta on esitatud 24 muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek, mille on esitanud Riigikogu liikmed Leo Kunnas ja Alar Laneman, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt. Teine muudatusettepanek, mille on esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitatud Riigikogu liikmete poolt eraldi, nii nagu siin ettekandjal juttu oli – Heljo Pikhof, Kalvi Kõva, Helmen Kütt –, juhtivkomisjoni ettepanek: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Viies muudatusettepanek on esitatud Riigikogu liikmete Leo Kunnase ja Alar Lanemani poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, mille on esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, mille on esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitatud ka riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, arvestada täielikult. 11., esitatud riigikaitsekomisjoni poolt, arvestada täielikult. 12., riigikaitsekomisjoni poolt, arvestada täielikult. 13., riigikaitsekomisjoni poolt, arvestada täielikult. 14., riigikaitsekomisjoni poolt, arvestada täielikult. 15., riigikaitsekomisjoni poolt, arvestada täielikult. 16., riigikaitsekomisjoni poolt, arvestada täielikult. 17., esitatud Riigikogu liikmete Leo Kunnase ja Alar Lanemani poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 18., esitatud Leo Kunnase ja Alar Lanemani poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Palun panna see muudatusettepanek hääletusele.

Aitäh! Paneme selle muudatusettepaneku hääletusele. Austatud Riigikogu, panen hääletusele 18. muudatusettepaneku. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 18 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.

19. muudatusettepanek, riigikaitsekomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 20. muudatusettepanek, riigikaitsekomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 21., riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 22. muudatusettepanek, riigikaitsekomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 23. muudatusettepanek, riigikaitsekomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja 24. muudatusettepanek, ka riigikaitsekomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 623 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Me saame minna 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise seaduse eelnõu 714 esimene lugemine. Ettekandjaks palun välisminister Urmas Reinsalu!

Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Austatud kõrge koja liikmed! Vabariigi Valitsus on parlamendile arutamiseks esitanud nii-öelda õigusnovelli: ühte konkreetset õigussuhet reguleeriva välissuhtlemisseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille mõte on näha ette seadusest tulenev alus, selleks et võimaldada Eesti riigil Euroopa Liidu kehtestatavaid fondispetsiifilisi määrusi rakendada moodusel, mis võimaldaks anda konkreetsetele sihtasutustele üle haldusülesandena teatud välisvahendite kasutamise rakendusüksuse pädevus. Küsimus tuleneb nimelt sellest, et meil on struktuurivahendite jaoks olemas eraldi seadused, kus on kirjas menetlustee, aga jutt käib mõningatest Euroopa Liidu vahenditest, nagu rohepöörde kava ja taasterahastu vahendid, mida need nimetatud seadused ei hõlma.

Kokkuvõttes, üldiste Euroopa Liidu struktuuritoetuste puhul toimub see selges raamis, et antakse üle sihtasutustele kui rakendusüksustele nende vahendite kasutamine. Ja nüüd selle õigusnovelliga täpselt samamoodi nagu struktuurivahendite kasutamisel antakse ka valitsusele võimalus tõrgeteta delegeerida seda täpselt samasugusel moodusel riigi sihtasutustele, kes ka on üldises korras Euroopa Liidu vahendite rakendusasutused. Aitäh!

Aitäh, auväärt minister! Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Siiski on. Merry Aart, palun!

Kes on see institutsioon või see keskus, kes hakkab jagama neid vahendeid ja kes ütleb, milline sihtasutus on õige, milline on vale, ja kes neid kriteeriume kontrollib pärast, et asjad ei läheks valesti?

Aitäh, Merry, tabava probleemipüstituse eest nagu alati! Tegelikult kaalub valitsus selle haldusülesande volitamise vajalikkust. See tähendab, milliste asutustega on tegemist? Tegemist on, kui me kõneleme ette, mis kavatsus valitsusel on ja kui see õigusnovell realiseerub, ennekõike [järgmiste asutustega:] Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, Keskkonnainvesteeringute Keskus, Maaelu Edendamise Sihtasutus. Need reeglid, mis valitsuse kavatsus on ka rakendusaktide puhul, peaksid olema täpselt samasugused nende vahendite puhul, nende struktuurivahendite programmist kõrval olevate Euroopa Liidu vahendite kasutamiseks, nagu need on ette nähtud Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamisel. Ma loodan, et see tagab täpselt samasuguse läbipaistvuse ja haldusloogika, nagu on ette nähtud senise struktuurivahendite seaduse alusel rakendusasutuste tegutsemise puhul. Jutt ei käi mingitest kolmandatest isikutest, eraõiguslikest, vaid üksnes riigi asutatud sihtasutusi peetakse silmas.

Aitäh! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel tõesti ei ole.

Ma kasutan võimalust soovida välisministrina kõrgele kojale oma ministeeriumi ja meeskonna nimel rahulikku jõuluaega. Aitäh teile!

Aitäh! Läheme edasi. Ma palun ettekandjaks väliskomisjoni esimehe Andres Suti!

Aitäh, hea aseesimees! Head kolleegid! Väliskomisjonis arutasime eelnõu ettevalmistust esimeseks lugemiseks 24. novembri istungil. Minister Urmas Reinsalu tutvustas lühidalt algatatud eelnõu sisu ja eesmärki ehk seda õiguslikku novelli. Väliskomisjon tegi konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused: võtta eelnõu 714 Riigikogu täiskogu päevakorda esimeseks lugemiseks täna, 14. detsembril ja komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Juhul kui esimene lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 11. jaanuaril 2023. Komisjoni otsusega määrati eelnõu ettekandjaks mind. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile ei ole küsimusi.

Aitäh!

Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 714 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 29. detsember kell 17.15. 12. päevakorrapunkt on läbitud.

Läheme edasi. Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tööturumeetmete seaduse eelnõu 735 esimene lugemine. Ma palun kõnepulti ettekandjaks tervise- ja tööminister Peep Petersoni!

Aitäh! Hea Riigikogu! Ma alustan väikese pildiga sellest, kuidas tööturg hetkel käitub. On kõlanud, et on palju koondamisi, ja vastab tõele, et just tööstusvaldkonnas tööhõive hetkel väheneb ja koondamisi on kõige rohkem. Üldpilt on see, et Eesti Vabariigis on tööga hõivatud rekordarv inimesi ja see püsib. Ja need inimesed, kes tööstusest vabanevad, leiavad ka uue töökoha. Nii et praegu olukord kõige kriitilisem ei ole, aga see ei tähenda seda, et see tulevikus selliseks ei või muutuda. Tööstuse töökohad on väga tähtsad, sest nendest sõltuvad teised töökohad. Juhin tähelepanu, et kõige paremat informatsiooni tööturu olukorrast saate te Statistikaameti tööturustatistika leheküljelt, mille tellimist Sotsiaalministeerium on alustanud. Pandeemia esimeses faasis sai see loodud ja ka täna on kõige värskem informatsioon olemas. Kes muret tunnevad, saavad sealt kontrollida, kuidas olukord on.

Nüüd eelnõu juurde minnes, tööturumeetmete seaduse eelnõu. Alustan tänamisest. Kõigepealt, ministeeriumi juhiti hästi ka enne sotsiaaldemokraatide valitsusse jõudmist ja märgati olukorda, et tööturu aktiivsed meetmed ei ole kõige paremini reguleeritud. Selleks, et sellest segadusest läbi murda, telliti OECD-lt analüüs. OECD analüüsi põhjal räägiti läbi sotsiaalpartneritega ja jõuti selle eelnõuni, mis on täna meil siin laual. Nii et ma tänan nii ametiühinguid ja tööandjate keskliitusid kui ka loomulikult endisi asekantslereid ja endist ministrit ja OECD-d selle hea ettevalmistuse eest.

Eelnõuga kehtestatakse uus tööturumeetmete seaduse terviktekst – sellist seadust olemas ei ole olnud, sellise pealkirjaga –, millega kaasajastatakse ja korrastatakse tööturuteenuste osutamise õigusruumi. Eelnõuga asendatakse kehtiv tööturuteenuste ja -toetuste seadus. Tööturuteenuste osutamise õiguslik korraldus on aja jooksul muutunud väga keerukaks ning osapoolte jaoks koormavaks, sihtrühmade jaoks raskesti hoomatavaks. Töötukassa kaudu osutatavate tööturuteenuste ja -toetuste tingimusi reguleerivad praegu kaheksa õigusakti. Kõigepealt seadus, seesama TTTS, siis Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tööhõiveprogramm aastateks 2021–2023 ja lisaks kuus ministri käskkirjaga kinnitatud programmi, enamasti välisvahendite TAT-id. Erinevates õigusaktides on erinevad tööturuteenused või samad teenused erinevatele sihtrühmadele reguleeritud sarnase detailsusastmega.

Kehtiv süsteem ei taga õigusselgust ja selle tulemusena on töö otsimisel tuge vajavatel inimestel ja tööandjatel raske aru saada, milliseid teenuseid ning mis tingimustel töötukassa neile pakub. Teenuseid saab loendada erinevalt, aga tuginedes eelnõu aluseks olevale OECD analüüsis kasutatud lähenemisele, on tööturuteenuseid kokku ligi 50. Näiteks kehtib praegu väga mitu palgatoetuse skeemi, mis on reguleeritud sõltuvalt sihtrühmast erinevates õigusaktides – on see tööhõiveprogramm, on see kehtiv seadus või mõni TAT, mida ma ei oska pikalt välja öelda siin. Hääldatakse vahel ka "tatt". Tööandjal on raske aru saada, millised palgatoetuse tingimused just tema värvatavale töötajale kehtivad.

Eelnõu kohaselt muudetakse tööturuteenuste osutamise õigusruum selgemaks ja läbipaistvamaks ning efektiivsemaks ja vähem dubleerivaks, võimaldades kiiresti reageerida vajalike tööturuteenustega tööturu muutustele ja sihtrühmade vajadustele. Juhin tähelepanu, et 2020. aasta märtsikuus suutis töötukassa vähem kui kolme nädalaga jõuda reaalsete väljamakseteni palgatoetuste osas, mis hoidsid Eestis ära pikaleveniva majanduslanguse. Vastupidi, majandus läks väga kiiresti hoopis buumi 2021. aastal.

Sama eesmärgiga tööturuteenused ja tööturutoetused kopeeritakse eelnõus tööturumeetmeteks ning tööturumeetmete loetelu on seaduses lõplik. Meetmeid on kümme: [esiteks] – teavitamine tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest, teiseks – töövahendus, kolmandaks – karjääriteenused, neljandaks – töökeskne nõustamine, viiendaks – oskuste arendamine, kuuendaks – ettevõtluse toetamine, seitsmendaks – töövalmiduse toetamine, kaheksandaks – töövõime toetamine, üheksandaks – tööle asumise ja tööl püsimise toetamine, ning kümnendaks – tööturuteenusel osalemise toetamine.

Seaduses sätestatakse tööturumeetmete rakendamise üldised põhimõtted ning piiritletakse meetmeid saama õigustatud sihtrühmad. Selliselt on tagatud, et sihtrühmade jaoks on seaduse tasandil senisest selgem, millist liiki tööturumeetmeid töötukassa pakub ning millistele meetmetele on erinevatel sihtrühmadel õigus. Konkreetsed tööturuteenused ja -toetused ning nende tingimused reguleeritakse aga edaspidi Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavas tööhõiveprogrammis. Selliselt on tagatud võimalus efektiivselt tööturuteenuste disainiga reageerida tööturu olukorrale. Programmid kehtestatakse tähtajaliselt ning neis ühendatakse nii tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapitalist kui Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavad töötukassa teenused.

Lisaks ühendatakse eelnõu kohaselt kolm töötukassa andmekogu – töötuskindlustuse andmekogu, töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registri ning töövõime hindamise ja töövõimetoetuse andmekogu – üheks töötukassa andmekoguks. Võrreldes kehtiva olukorraga, kus kõik kolm andmekogu on sätestatud erinevates õigusaktides, suureneb oluliselt õigusselgus nii töötukassa, vastutava töötleja kui ka laiemalt andmesubjektide, andmesaajate jaoks. Ühtse andmekogu loomine lihtsustab tulevikus andmekogu arenduste tegemist, suurendab arenduskiirust ning võimaldab eelduslikult vähendada arenduskulusid.

Eelnõuga ei kavandata sisulisi muudatusi sihtrühma õigustes ega kohustustes ega tööturuteenuste ja tööturutoetuste sisus ega kättesaadavuses. Eelnõuga kavandatakse muudatusi teistes tööturuteenuste ja -toetustega seonduvates seadustes. Muudatused on tehnilist laadi ja need tehakse seaduste kooskõlla viimiseks tööturumeetmete seadusega. Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2024. Jõustumine ei too kaasa rahalist kulu. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See on kenasti mahukas eelnõu ja seletab kõik asjad ära. Eesmärgina on siin kirjas selline asi, et kõigepealt muudetakse õigusruum selgemaks ja läbipaistvamaks, välditakse ebaefektiivsust. Kõik täiesti arusaadav. Aga on ka lause: "[---] võimaldades samas kiiresti reageerida vajalike tööturuteenustega tööturu muutustele ja sihtrühmade vajadustele." Defineerimata on "kiiresti". Kas te võite mõne näitega, kui on võimalik, seletada, mis siis varasemaga võrreldes kiirem on?

Tõsi on see, et pandeemia perioodi jooksul oli neid meetmeid vaja välja töötada mitu korda. Enamasti oli tegu palgameetmetega, palgatoetustega, ja mitte kõik ei läinud väga hõlpsalt ja kiiresti. Eesmärk on korrastada olukord selliselt, et tõepoolest seda süsteemi, kuidas tööhõiveprogrammi muudetakse, töötukassa nõukogu arutab, teeb konsensusliku otsuse, teeb valitsusele ettepaneku, valitsus muudab tööhõiveprogrammi, et valitsuse tasemel dialoog oleks efektiivne, arusaadav ja ei oleks takistusi selle tõttu, et seal on mitmel tasandil erinevaid otsuseid. See muutub kompaktsemaks. On välistatud see, et me peame tulema kiireloomuliste asjadega Riigikokku ja ootama siin mitu kuud. [See on] üks näide. Aga teistpidi ei sõltu me siis ministri määruse ja mingite [muude asjade] ebakõladest. Süsteem muutub terviklikuks, arusaadavaks, läbipaistvaks ja kergesti hallatavaks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Selline suur ja võimas seadus, aga huvi on nagu loiuvõitu. Aga ma küsin. Siin on töötukassa näiteks öelnud, et kantseliiti on palju ja teinud ettepaneku, et võiks sõnad "vajaduse korral" asendada sõnaga "vajadusel", "puudumise korral" "puudumisel", "ilma mõjuva põhjuseta" "mõjuva põhjuseta" ja nii edasi. Aga seaduse koostajad ei ole seda arvestanud. No näiteks, seletage, miks see parem on. Paragrahv 7 [lõige] 2: "Töötukassa koostab tegevuskava koostöös töötuga töökesksel nõustamisel [(edaspidi nõustamine)] hiljemalt 30 päeva jooksul isiku töötuna arvelevõtmisest arvates. Vajaduse korral koostatakse tegevuskava [---]." Aga miks mitte "vajadusel"? Siin on öeldud, et "vajaduse korral" on parem. Miks selline kantseliitlik [väljend], selline lohe siin? Neid näiteid on palju.

Jaa. Väga paljus on see ilmselt juristide selline nii-öelda maitseküsimus. Kas nende taga on ka mingisuguseid kohtujuhtumeid, kus üks sõnastus töötab paremini kui teine? Ma jään siin vastuse võlgu. Usaldan seaduse loojaid, usaldan töötukassat. Ma usun, et eelnõu toimib ka sellisena, nagu ta on üle antud.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Rõhutan, et see ei ole kõige olulisem siin, aga siiski. Te ütlesite, et usaldate nii ühte kui teist, nii ministeeriumi kui töötukassat, aga sõnu "vajaduse korral" sõnaga "vajadusel", mida töötukassa ütleb, te ikkagi ei asenda. Järelikult te ei usalda töötukassat, te usaldate ministeeriumi ametnikke. See on ju selge eestikeelne väljend. Teie olete pakkunud "vajaduse korral", töötukassa pakub "vajadusel", aga teie panete ikka selle pika lohe sinna. Miks see parem on?

Ma saan öelda seda, et ma olen suur eesti keele austaja, ja väidan, et iga asja saab öelda selgemalt, lihtsamalt ja lühemalt. Ehk kui ma oleksin ise selle eelnõu suhtes valikuid langetanud, siis oleksin ma võib‑olla võtnud selle lühema versiooni. Aga ma pean seda õigeks, et me ka keele kallal tööd teeme ja keelele tähelepanu juhime, sest see õige, ütleme, arusaadav õiguskeel on kodanike vaates tähtis. Sellel püsib tegelikult ka õiguskord, kui inimesed saavad aru, mis seaduses on kirjas.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 5. detsembri istungil. Etteruttavalt ütlen, et sellel istungil langetati ka menetluslikud otsused. Selle punkti arutelu juures olid tervise- ja tööminister Peep Peterson ja Sotsiaalministeeriumi tööhõive osakonna tööturuteenuste juht Kristi Suur. Ja tegelikult sama põhjalikult, nagu minister praegu ette kandis, toimus komisjonis ka arutelu peale tema ettekannet. Ma väga tänan kolleege, kes siin juba küsimusi esitasid, näiteks selle kohta, miks see muutub paindlikumaks, kuidas see muutub kiiremaks – Urve Tiiduse küsimus. Täpselt sama selgitas minister ka meile, et see tagab kiirema kokkuleppe vastavalt tekkinud olukorrale. See kindlasti ei ole Riigikogust ülesõitmine. Meil oli lausa küsimus, et kas seaduses jäetakse paljud otsad lahti, antakse volitus üle töötukassa nõukogule või ainult valitsusele, ja kasutades ära kriisiaega, saadakse teha neid otsuseid ja parlamendist üle sõita. Aga minister vastas, et parlamendist ülesõitmine ei ole kindlasti eesmärk. Selle seaduseelnõu eesmärk on vähendada töötust, lühendada töötuse kestust, ennetada töötust, toetada tööhõives püsimist ja kvaliteetset tööhõivet, suurendada tööjõu pakkumist ja toetada kaasava ja kohanemisvõimelise tööturu ja majanduse struktuuri muutusi tööturumeetmete abil.

Mis puudutab seda niinimetatud universaalset versiooni ehk kuidas tegutsetakse, siis tegu ongi kolmepoolse sisendiga, mis realiseeritakse valitsuse otsusega. Kõigepealt jõuab konsensusele nõukogu, kus on kuus liiget, ja valitsus selle kinnitab. Nõukogu ei saa samuti üksinda toimetada.

Küsimusi oli veel seoses sellega, et kas olukorras, mis praegu on tekkinud, on süüdi äärmiselt kõrged elektrihinnad, mis mõjutavad kõiki sektoreid, ja kas see on põhjus, et tullakse [välja selle eelnõuga]. Minister vastas, et praegu inimesed leiavad tööd ning pilt on sarnane aastaga 2019 ehk aastaga enne pandeemiat. See on küll hetkeline rahutunne, aga tõesti võib juhtuda, et olukord läheb halvemaks. [Esiteks] on Eesti energiahinnad kallimad kui Euroopas ja teiseks ei kvalifitseeru osad enam soodustuste saamisele. Samal ajal nende konkurendid teistes riikides naudivad riigi suuremat toetust ja seetõttu konkurentsiolukord ei ole võrdne. Seega tagab [eelnõu] selle, et inimestel, kes töötavad, oleks selgem pilt ning asutustel ja ettevõtjatel ülevaade.

Kert Kingo küsis seda, kas tööturuteenuste seadus, mis praegu kehtib, muutub kehtetuks. Kristi Suur kinnitas, et tööturuteenuste ja -toetuste seadus muutub kehtetuks. Tööturumeetmete seadus ongi uus terviktekst. Ja seaduse tasandil ei ole enam üksikteenused, vaid need on meetmed, mis võivad erinevaid teenuseid sisaldada. Selgus on nii töötajatele kui tööandjatele ja töövõtjatele. Tunti veel huvi selle vastu, et minister kasutas sõnapaari "antud kriis". Mida minister mõtles selle sõnapaari all? Minister vastas, et ta kindlasti mõtles majanduskriisi, ja kommenteeris ka seda, et loodetavasti viiruselaine ei ole selline, et oleks vaja hakata kiiremaid muid otsuseid langetama.

Selgitati ka seda, mis reguleerib hüvitisi. Seda reguleerib töötuskindlustuse seadus, millesse praegu parandusi sisse viidud ei ole. Erinevad küsimused puudutasid ka seda, kuidas teavitatakse ja kuidas tagatakse kontroll, järelevalve konkreetselt. Peep Peterson vastas, et järelevalveks on saadaval kaks versiooni. Üks on see, et Riigikontroll teeb nagunii suhteliselt regulaarselt töötukassa üle järelevalvet, auditeerib teenuste kaupa ja ka üldreeglite kaupa ning on teinud vastavaid märkusi. Viimane kriitika oli näiteks see, et töötukassa toel õpinguid alustatakse, aga ei lõpetata. Ja seda kriitikat on ministeerium tõsiselt analüüsinud. Ja teine, et iga kord, kui tööhõivekava muudetakse, võiks Riigikogu sotsiaalkomisjon saada ülevaate, mille alusel ja kuidas, et komisjon oleks kursis ja hoiaks sellel dokumendil nii-öelda silma peal. Ma arvan, et see on väga mõistlik. Komisjoni liikmed olid sama meelt. 

Ja langetatigi peale sellist arutelu järgmised menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. detsembril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja, komisjoni esimees Helmen Kütt, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused langetati konsensusega. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Aitäh! 

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 735 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 29. detsember kell 17.15.

Tänane 14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalhooldusseaduse muutmise seaduse eelnõu 747 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks justiitsminister Lea Danilson-Järgi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalhooldusseaduse muutmise seaduse eelnõu 747. Kõigepealt tahan rääkida sellest, millest tuleneb eelnõu vajadus. Kogu justiitssüsteemis oleme liikumas digitaliseerimise suunas ja oleme juba väga palju olulisi samme selles suunas astunud. Näiteks esmalt me töötasime Justiitsministeeriumis välja seaduseelnõu, mis võimaldab sujuvalt üle minna paberivabale kohtumenetlusele tsiviil‑ ja haldusasjades, ja antud eelnõuga võimaldame paberivabale toimetamisele ümber lülituda ka vanglatel.

Üleminekut digitaalsele kohtumenetlusele võibki pidada suurimaks eelnõuga kavandatavaks muudatuseks, kuivõrd muudatuste elluviimise järgselt on vanglas viibivatel isikutel võimalik lugeda, koostada ja edastada kohtumenetluse materjale digitaalses keskkonnas. Selline korraldus võimaldab muuta infovahetuse menetlusosaliste vahel oluliselt tõhusamaks, säästes nii haldus-, personali‑, transpordi‑ ja paberikulusid ning menetlusaega tervikuna. Lisaks kohtumenetlustele puudutab digitaliseerimine ka haldusmenetluses koostatavaid dokumente, mistõttu on vanglas viibivatel isikutel  tulevikus võimalik näiteks digitaalsel teel lugeda, koostada ja edastada ka erinevaid avaldusi, taotlusi ja muid dokumente.

Väga olulised on eelnõuga võimaldatavad tehnoloogilised arengud taasühiskonnastavate tegevuste vallas. Näiteks võimaldatakse avavangla vangidel, kinnipeetavatel, kasutada piiratud ulatuses internetti seoses õppimise või töötamisega. Samuti lubab vangistusseadus selle eelnõu kohaselt väljasõidule lubatud kinnipeetavatel kasutada vangla väljastatud mobiiltelefoni, mis aitab kinnipeetaval saada väljasõiduga seonduvat vajalikku infot. Näiteks kui tal tekib mingeid takistusi vanglasse tagasipöördumisel, ta jääb bussi pealt maha või midagi sellist, siis on tal võimalik vähemalt helistada ja teada anda, et vanglas ei hakataks juba taga otsima ja muretsema. Märkimist väärib ka loodav võimalus kasutada senisest laiemalt lühiajalise kokkusaamise võimalust näiteks telesilla vahendusel.

Arvestades ühiskonna üldist tehnoloogilist arengut, on kindlasti otstarbekas liikuda vastavalt võimalustele üle kaasaegsele asjaajamiskorrale ka vanglates. Tehnoloogiliste lahenduste kasutamine aitab kinnipeetavaid paremini ette valmistada eluks väljaspool vanglat. Samuti säästab digitaalne asjaajamine ametnike tööaega ning võimaldab kinnipeetavatel oma õigusi efektiivselt teostada.

Kõnesolevate digilahenduste kasutamise võimaldamiseks antakse vanglatele õigus käidelda vajalikus mahus ja kinnipeetavate eelneval nõusolekul nende kinnipeetavate isikuandmeid. Eelnimetatud tehnoloogiliste muudatuste kõrval vähendatakse eelnõuga seaduses sätestatud maksimaalse kartserikaristuse pikkust. Samuti nähakse ette juhtudeks, mil kaks või enam järjestikuselt täideviidavat karistust ületaks maksimaalselt lubatud kartserikaristuse pikkuse, mõistliku ajavaheklausli, mis võimaldaks kinnipeetavatel üksikvangistuse mõjudest taastuda. Nimetatud ajavahemik peaks olema vähemalt 48 tundi, kui saab kartserikaristust rakendada. Need muudatused viivad vangistusseaduse sätted kooskõlla rahvusvaheliste soovitustega, mis me nendel puhkudel oleme saanud.

Veel nähakse eelnõu muudatustega ette sissenõudmisele kuuluvate nõuete kinnipidamine vahistatu isiku arvele kantava raha arvelt ja muudetakse kriminaalhooldusaluse joobe tuvastamise dokument otsetäidetavaks. Sellega vähendatakse tsiviilkohtute tarbetut töökoormust.

Sellega lõpetan. Kui on küsimusi, siis hea meelega vastan. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister, ettekande eest! Aga Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks kõnepulti õiguskomisjoni liikme Anti Poolametsa!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon käsitles antud eelnõu 6. detsembril 2022. aastal. Pärast justiitsministri ettekannet oli komisjoni liikmetel mitmeid küsimusi. Kuna ettekandja just käsitles eelnõu üsna täpselt, siis ma keskendun küsimustele, mis komisjonis ette tulid.

Kõigepealt tahtis Heljo Pikhof teada, kui pikk on ajavahemik maksimaalse kahe kartserikaristuse vahepeal. Martin Ziehr selgitas, et see on mõistlik ajavahemik, mis ei tohi olla väiksem kui kaks ööpäeva. Lea Danilson-Järg selgitas, et muudatused tulenevad ka rahvusvahelistest soovitustest, kuna Eestis on kinnipeetavaid, kes järjepidevalt ei allu korrale ja saavad pidevalt kartserikaristusi, ent neile peab olema jäetud taastumise aeg.

Heljo Pikhof uuris, kas avavangla puhul kontrollitakse kinnipeetava internetikasutust, kui ta ei ole vangla territooriumil ning seda, et ta ei vahetaks vangla väljastatud mobiiltelefoni mõne teise vastu. Justiitsminister vastas, et leheküljed, mida on mõeldud kasutatavaks muuta, on eelkõige selleks, et kinnipeetav saaks enda digitoimikule ligipääsu. Mobiiltelefoni küsimuses ei saa täielikult välistada riski, et kinnipeetav väljaspool avavanglat teisi seadmeid kasutab, selgitas minister. Kui selline asi välja tuleb, järgnevad sellele vastavad meetmed. Martin Ziehr kommenteeris, et tehniliselt saab selliseid riske maandada väljastatud mobiiltelefonide eelseadistamise kaudu, et puuduks ligipääs sisule, mida ei peaks nägema, ja et vanglad arvestavad sellega mobiiltelefoni hankimisel. Heljo Pikhof küsis veel neid juhtumeid üle, [näiteks] et kui inimene vanglast ikkagi välja läheb ja kasutab kellegi teise mobiiltelefoni, et mis siis saab. Martin Ziehr tõdes, et lõpuni ei saagi seda kontrollida ja ka praegu on selline risk täiesti olemas.

Urve Tiidus uuris keelatud internetilehekülgede kohta. Justiitsminister selgitas, et pigem võiks rääkida lubatud lehekülgedest, sest see ring, millele kinnipeetav võiks üldse ligi pääseda, on väga piiratud. Anti Poolamets uuris, kas mobiiltelefonide puhul saab ka piirata telefoninumbreid, kuhu helistada. Martin Ziehr selgitas, et väljahelistamist saab küll tehniliselt piirata ja on võimalik ka tagantjärele kontrollida. Ehk siis jutt oli sellest, kas võiks mõjutada tunnistajaid, suhelda näiteks vanade kuriteokaaslastega, sellised olukorrad. Laura Glaase selgitas, et kehtivas vangistusseaduses on säte, mis kohustab kontrollima seda, kellega kinnipeetav suhtleb, samuti kirjavahetust, ning seega on meil olemas järelevalvemehhanismid juba praegu.

Komisjon otsustas eelnõu võtta päevakorda 14. detsembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 29. detsember ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Poolamets. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ka teile küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 747 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 29. detsember kell 16. 

Läheme edasi. Tänane 15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (paberivabale kohtumenetlusele üleminek) eelnõu 723 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti justiitsminister Lea Danilson-Järgi!

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tegu on tõepoolest tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seadusega, mis tegeleb põhimõtteliselt paberivabale kohtumenetlusele ülemineku sätete loomisega. Eelnõu [number] on 723.

Selle eelnõuga antakse õiguslik tähendus digitaalsele kohtutoimikule. Kohtutes on juba üle kolme aasta edukalt katsetatud uut töökorraldust, eesmärgiga selgitada välja, millised on digitaalse kohtumenetluse eduka rakendamise eeldused. Proovitud on digitaalse toimiku toimivust, selle IT-lahenduse toimivust ja sobivust kohtuasjade digitaalseks menetlemiseks. Sellele digitaalsele toimikule on kohtud ja kohtute haldamise nõukoda andnud positiivse hinnangu, samuti heakskiidu paberivabale kohtumenetlusele üleminekuks.

Kui rääkida faktidest, siis praegu tegelikult juba menetletaksegi rohkem kui 60% tsiviil‑ ja haldusasjadest digitaalselt. Kohtunikele, kohtu töötajatele ja menetlusosalistele on loodud vastav infosüsteem, mida nimetatakse digitaalseks kohtutoimikuks, mis lihtsustab kohtutoimiku materjalidega töötamist. Täiendatud on ka kohtu kasutuses olevat riistvara, et kõigil oleks võimalik seda lahendust kasutada. Kavandatud muudatused kohtumenetluse digitaliseerimiseks võimaldavad hoida kokku kohtute tööaega. Praegu tegeletakse paralleelselt kahe toimikuga – üks paberil, teine digitaalne –, need mõlemad tuleb korras hoida ja ametnikud nendega tegelevad. Kui edaspidi see aeg vabaneb ja saab täita muid kohtunikke toetavaid tööülesandeid, siis kokkuvõttes see kiirendab kohtumenetlust ja tagab kiirema ja tõhusama õigusemõistmise kõigi menetlusosaliste jaoks. Kohtud ei pea siis enam ootama pabertoimiku saatmist ja samal ajal saavad töötada sama kohtuasja toimikuga, mis pabertoimiku puhul ei ole võimalik. Nii et äärmiselt mugav lahendus.

Aga samas, kohtumenetluse digiteerimine ei tähenda sugugi, et menetlusosaliste juurdepääs kohtutoimikule oleks kuidagi selle võrra piiratud. Toimikuga on võimalik edaspidigi soovi korral tutvuda paberil ja sel juhul kohus väljastab isiku taotluse alusel talle toimiku väljavõtte paberil. Aga edaspidi vastavalt sellele eelnõule hakkab õiguslikku tähendust omama ainult digitaalne toimik.

Aitäh! Kui on küsimusi, siis hea meelega vastan.

Aitäh, austatud minister! Tõepoolest, teile on küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Komisjonis jäi sellele tähelepanu pööramata: kui menetlusosaline palub endale paberil toimikut, siis kas see ka maksab midagi?

Aitäh! Ei, minu teada ei maksa. Selles mõttes, et sellest toimikust väljavõtteid saab, saab materjale välja printida. Igaks juhuks küsin üle, aga minu praegune info ja teadmine on, et ei maksa.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mulle jäi segaseks: kas muidu ei ole üldse paberkandjal toimikut paralleelselt ja see toimik tehakse ainult sel juhul, kui keegi taotleb, ja selleks hetkeks, kui ta tahab sellisel paberkandjal toimikuga tutvuda? Kas muidu nagu üldse ei tehta, kui sellist taotlust ei ole, ongi ainult arvutis kõik?

Aitäh! Tähendab, kui kohtunik või mõni menetlusosaline tahab endale sealt teatud materjale välja printida, siis see vabadus on tal alati olemas. Aga sellist asja, et kuskil keegi hoiab väljaprindituna toimikut täies mahus, edaspidi olema ei hakka. Selles mõttes jah, võib sealt digitoimikust vajadusel välja printida materjale, ka menetlusosaliste jaoks, kellel endal seda võimalust ei ole. Aga eraldi pabertoimikut enam ei hoita.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Me saame aru, et tehnoloogiale vastu seista on mõttetu ja loomulikult see digitoimikute asi on täiesti loogiline käik. Samas kõlas peale selle eelnõu avalikkuse ette ilmumist niisugust arvamust, et on ju väga mahukaid kohtuprotsesse, mille toimikud on kõik paberite peal. Kui kaua see üleminekuaeg on, et neid siiski veel saab sealt paberi pealt lugeda, mis võib-olla on harjumuspäraselt kergem? Mis see üleminekuaeg on?

See jõustumise aeg peaks olema ... Ma ei suuda ... Ahah, minu teada vist järgmisel aastal peaks see jõustuma. Mitte vist päris aasta alguses, ma praegu ei leia kiiruga siin üles. Aga põhimõtteliselt on nii, et need pabertoimikud, mis on juba loodud, jäävad ikka alles. Lihtsalt uusi juurde enam ei tehta.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Eesti Kohtunike Ühing on ka siin oma arvamuse andnud ja nad on toonud välja mitu sellist puudujääki või nende arust mittesobivust töö korraldamisel. Nad on öelnud, et tähelepanuta on jäetud Riigikohtu arvamus, et täielikule digitaalsele menetlusele üleminek võib halvendada lahendite kvaliteeti, samuti ei saa nõustuda eelnõu seletuskirjas toodud väitega, et digitaalsete materjalide lugemine võimaldab paremat tekstiotsingut ja paremat materjalide läbitöötamist. Samamoodi on nad toonud välja, et pole uuritud, milline on mõju kohtunike ja kohtuametnike tervisele. Teatavasti on nad ju päev otsa siis arvutis ja kohtunike päevad on ikkagi üsna pikad. Ma saan aru, et digitaalne lahendus on meie tulevik, aga kas siin ka mingisuguseid muid paindlikke võimalusi on mõeldud?

Aitäh! Eks see ole tänapäeval probleem kõikidel niisugustel ametikohtadel, mis eeldavad kuvariga töötamist. Kuvariga töötamiseks on töökohtadel enamasti välja töötatud juhised, kuidas kuvariga töötamise puhul tagada töötervishoid: tuleb teha puhkepause, tuleb loomulikult jälgida, et oleks vajalikud prillid olemas, juhul kui inimene vajab prille. Seda kõike, mis puudutab töötervishoidu, kõiki neid nõudeid ja soovitusi tuleks rakendada ka kohtunikel, niisamuti nagu seda tehakse ka teiste kuvariga töötavate inimeste puhul.

Ja kui kohtunikule tõepoolest meeldib rohkem pabermaterjaliga töötada, siis – nagu ma enne juba mainisin – on tal võimalik enda jaoks sealt need materjalid välja printida ja lugeda neid ka paberi peal. See võimalus ei ole kuidagi ära kadunud. Aga lihtsalt, toimikul tervikuna – õiguslik tähendus on ikkagi sellel, mis on digitaalses vormis. Võimalik, et ka kohtunik ise tegelikult ei taha ju kõiki materjale välja printida, võib-olla ainult teatud osa, millega ta tahab põhjalikumalt tutvuda. Need võimalused on olemas.

Aitäh! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Saame minna kaasettekande juurde. Palun, õiguskomisjoni esimees Heljo Pikhof!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu õiguskomisjon arutas eelnõu 723 oma 5. detsembri koosolekul ning eelnõu tutvustas meile justiitsminister Lea Danilson‑Järg ja justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse nõunik Margit Lauri. Võib-olla hästi lühidalt veel sellest, mida meile komisjonis räägiti, kuigi minister tegi siin juba väga põhjaliku ettekande.

Minister selgitas, et eelnõu võimaldab üle minna tsiviil‑ ja halduskohtumenetluses digitaalsele kohtutoimikule, nagu juba räägitud. Uut töökorraldust on kohtutes juba üle kolme aasta katsetatud, eesmärgiga selgitada välja digitaalse kohtumenetluse eduka rakendamise eeldused. Sealhulgas on läbi proovitud seda võimaldava tarkvara toimivus ja sobivus, nüüdseks toimib kõik väga hästi. Üleminek digitaalsele toimikule võimaldab kokku hoida kohtute tööaega ning vabaneva aja arvel saab täita teisi tööülesandeid, mis omakorda [vähendab] kohtumenetluse ajakulu. Samuti tekib digitaalse toimiku puhul võimalus samal ajal sama kohtuasja ja toimikuga töötada erinevatel asjaosalistel. Ta märkis, et kõikides kohtumajades on juba täna võimalik digitaalselt kohtuasju menetleda ning sellekohane valmisolek tarkvara poolest on olemas. Samas ei välista muudatus võimalust tutvuda ka paberil toimikuga, kui selleks avaldatakse avaldusega soovi, ning paberil esitatud dokumente on samuti võimalik digiteerida ja digitoimikusse lisada.

Eelnõuga luuakse veel regulatsioon, mille kohaselt kohus võib teha kohtumääruse osaliselt või täielikult automatiseeritud infosüsteemis, tingimusel, et määrus vastab menetlusseadustikus sätestatud kohtumääruse nõuetele. Näiteks ei ole sel juhul menetlusse võtmine enam eraldi dokument, vaid märge infosüsteemis, mille kohta saadetakse kõikidele osapooltele teavitus. Ta lisas, et kohtud ja kohtute haldamise nõukoda on selle eelnõu heaks kiitnud ja seda hinnatakse kui positiivset arengut. Digitoimiku sätted juba avatud toimikutele kehtima ei hakkaks, vaid kehtiks alles avatavatele, uutele toimikutele. Küsimusi ministrile selle päevakorrapunkti kohta komisjonis ei olnud.

Tehti järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. detsembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 29. detsember kell 16 ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused olid konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Tundub, et küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid siin saalis ja arvutiekraanide või televiisoriekraanide taga. Mulle tundub, et meil on siin järjekordne seadus, millega rikutakse osade inimeste põhiseaduslikke õigusi. Nimelt ütleb põhiseaduse § 15, et igal isikul on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Nüüd, kui kohtud viiakse üle digitaalsele [süsteemile], siis see õigus ei ole tagatud paljudele nendele inimestele, kes elavad näiteks maapiirkondades, kuhu ei ole internetiühendus isegi jõudnud. Seda peaksid ju kõik teadma, et meil on see viimase miili teema juba aastaid õhus ja sellele ei suudeta lahendust leida. Samamoodi nendel, kellel selle tõttu, et neil pole kunagi internetiühendust olnud, puuduvad ka vahendid selleks, et pääseda sellele digitaalsele toimikule ligi, puudub arvuti, mis iseenesest ei ole väga odav, ehk siis oleks vaja soetada endale vastav tehnika koju. Pluss veel see asi ka, et nendel inimestel, kes ei ole kunagi kasutanud ei arvutit ega internetti, puuduvad vastavad oskused. Puuduvad oskused arvutit kasutada, puuduvad oskused internetis käia. Seetõttu on see nende põhiseadusliku õigusega vastuolus, sest nemad ei saagi siis sellest hetkest alates kohtu poole pöörduda, kuna nad saaksid seda ju ainult interneti teel teha. Oli siin jutt, et minnakse üle [digitaalsetele toimikutele], kõik on ainult digitaalne. See mulje jäi mulle. Ma näen, et minister raputab pead, aga see mulje mulle jäi sellest eelnõust.

Samamoodi, kui hakkavad tulema need teavitused iga toimiku kohta, selle digitaalse toimiku teavitused, ütleme, sisu kohta – need tulevad kõik jälle kuskile e-kirjakasti. Aga väga paljudel inimestel ei ole seda. Saage aru, väljaspool Tallinna elavad ka inimesed. Kõik ei ela siin Tallinnas, kõik ei ela Tartus. Elataksegi Põlvamaa metsade vahel, elatakse Võrumaa metsade vahel. Seal ei ole kõiki neid hüvesid olemas.

Lisaks tekib minul näiteks ka küsimusi. Meil alles eile oli siin suur torm. Saaremaa on siiamaani ilma elektrita, ehk siis see on meie reaalsus. Millises idealistlikus maailmas te nüüd elate, kui te jätate ainult digitaalse kohtusüsteemi? Kui süsteem ei tööta, elektrit ei ole, on elektrikatkestused? Peaminister iga nädal räägib, et harjuge, see on uus normaalsus, meil ei hakkagi elektrit olema. Aga kuidas te seda ette kujutate? Kuidas nüüd hakkavad need kohtuistungid käima? Kuidas dokumenteeritakse neid istungeid? Kuidas kohtunik materjali kätte saab? Meie riik ju on languses kogu aeg. See, mis oli kaks aastat tagasi, kui meil oli kogu aeg elekter olemas, meil olid elementaarsed mugavused – seda meil ju enam ei ole. Peaminister räägibki – ei ole elektrit. Ja kogu see sisukirjeldus siin oli toodud kohtunike vaatevinklist. Aga inimesed, kes tahaksid ka kohtusse võib-olla oma õiguste kaitseks pöörduda, nende suhtes ma ei kuulnud, et oleks kuskilt mingit hinnangut võetud, kuidas see mõjutab nende võimalust.

Loomulikult eraldi teema on see veel: kõik kohtumaterjalid, tõendid. Juba praegu on olnud, et toimikud on paralleelselt nii paberkandjal kui ka elektroonsed, ja elektroonsest toimikust kaovad olulised ja vajalikud tõendid. Neid juhtumeid ei ole üks ega kaks, neid on päris mitu. Ja neid on suudetud usinate protsessiosaliste abil taastada just nimelt tänu sellele, et pabertoimikus on need dokumendid olemas olnud. Kas on mõeldud sellele, kuidas selliseid asju vältida, et ei hakkaks olema see digitaalne toimik selline, nagu kellelegi meeldib, vaid selline, milline ta päriselt peaks olema, et ta sisaldaks kõiki vajalikke dokumente? Jah, ma saan aru, et me üritame kaasaega minna, aga see ei ole reaalne. Ei ole võimalik. Meie ilmastikutingimused, meie olukord, kus meil ei hakka elektrit olema. See, et me rikume järjekordselt mingi grupi isikute põhiõigusi, kellel teeme praktiliselt võimatuks kohtu poole pöörduda. Ma ei tea, kas teil ongi eesmärgiks see, et kohtunike koormust selle võrra vähendada, kui võtta see võimalus ära. Aga see on väga toores eelnõu ja see rikub endiselt, ütlen, paljude inimeste põhiseaduslikke õigusi. Aitäh!

Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Ministril on võimalik esineda vastulausega, kui on soovi. Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Siis on meil niisugune plaan, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 723 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 29. detsember kell 16.

Tänane viimane, 16. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pärimisseaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse (Euroopa Liidu tõendite kogumise ja dokumentide kättetoimetamise muudetud määruste rakendamine) eelnõu 731. Eelnõu on esimesel lugemisel. Palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Lea Danilson-Järgi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tahan teile tutvustada eelnõu, mis puudutab Euroopa Liidu kättetoimetamise määrust. Justiitsministeerium on ette valmistanud eelnõu, mis näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pärimisseaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmist. Eelnõuga tehakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku muudatused seoses otsekohalduvate Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega. Üks nendest määrustest käsitleb kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades ja teine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus käsitleb liikmesriikide kohtute vahelist koostööd tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades. Nende määruste rakendamisega seonduvalt tehakse muudatused ka pärimisseaduses.

Tõendite kogumise määrust kohaldatakse Euroopa Liidus juba alates 2004. aastast ning see reguleerib tsiviil- ja kaubandusasjade kohtumenetluse raames tõendite kogumist. Näiteks DNA-proovid, tunnistajate ütlused, dokumentaalsed tõendid, ekspertarvamused ja nii edasi. Dokumentide kättetoimetamise määrust kohaldatakse alates 2008. aastast ja see reguleerib tsiviil- ja kaubandusasjades kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kättetoimetamist teises liikmesriigis. Neid tõendite kogumise ja kättetoimetamise määruseid kasutatakse piiriüleses justiitskoostöös iga päev.

Mõlema määruse muutmise peamiseks eesmärgiks on piiriüleste tsiviil- ja kaubandusasjade efektiivsem menetlemine ja seeläbi õiguskindluse tagamine tänapäevaste tehniliste võimaluste parema kasutamise kaudu. Näiteks võimaldab muudetud kättetoimetamise määrus menetlusdokumendi kättetoimetamist e-posti teel ja kohustab liikmesriike tagama abi andmise võimaluse menetlusosalise aadressiandmete kindlakstegemiseks. Tõendite kogumise määruses on muu hulgas täpsustatud kohtu mõiste ja videokonverentsi läbiviimise kord.

Määruseid rakendatakse kahes faasis. Eelnõu käsitleb üksnes määruste rakendamise esimest faasi. Määruste rakendamise teises faasis võetakse kasutusele ka detsentraliseeritud infosüsteem või nii-öelda referentsportaal. Selle rakendamine toimub alates 1. maist 2025, kui see uus infoportaal tekib.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused on üldjoontes tehnilist laadi. Seniste rakendussätetega võrreldes täpsustatakse, et dokumendi kättetoimetamise määrust saavad lisaks maakohtutele otse, maakohtu vahenduseta kasutada ka ringkonnakohtud ja Riigikohus. Tõendite kogumise määrust saab lisaks maakohtule kasutada ka ringkonnakohus ja Riigikohus. Tõendite kogumise määruse rakendamisel aktsepteeritakse edaspidi lisaks eestikeelsetele vormidele ka ingliskeelsete vormide kasutamist. Ingliskeelseid vorme aktsepteeritakse ka muude justiitskoostöö instrumentide puhul, sest inglise keel on rahvusvaheline suhtluse keel ja siin on tegu rahvusvahelise suhtlusega.

Pärimisseadust täiendatakse seetõttu, et muudetud tõendite kogumise määruses on defineeritud kohus, kes võib tõendite kogumise määruse kohaselt teisest liikmesriigist tõendeid koguda. Kuivõrd Eesti õiguse kohaselt on notar see, kes pärimisasju esimese astme riikliku kohtu asemel lahendab, siis on notaril õigus ka piiriülese pärimisasja menetluses teisest liikmesriigist tõendite kogumisel kasutada tõendite kogumise määrust ja selle alusel neid tõendeid küsida.

Eelnõuga tehakse ka muudatus rahvastikuregistri seaduses. Muudatuse kohaselt võimaldatakse rahvastikuregistrist andmeid väljastada e-posti ja tavapostiga. Muudatus tehakse koos dokumentide kättetoimetamise määruse rakendamise muudatusega seetõttu, et määruse järgi on võimalik edastada aadressiandmete päringute vastuseid ka e-posti teel krüpteerimata kujul, aga praegu Eestis rahvastikuregistri seadus seda seni ei võimaldanud. Rahvastikuregistri seaduse muudatuse selles eelnõus valmistas ette Siseministeerium, kes seda muudatust igati toetab.

Sellega ongi lühidalt kõik, vastan hea meelega küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Aga küsimusi ei paista. Võtame ette kaasettekande. Palun jälle Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu õiguskomisjon arutas eelnõu 731 oma istungil teisipäeval, 6. detsembril. Minister tutvustas eelnõu ja sõnas, et eelnõu järele tekkis vajadus tulenevalt Euroopa Liidu direktiivist, mis puudutab piiriüleste tsiviil‑ ja kaubandusasjade efektiivsemat menetlemist ning seeläbi õiguskindluse tagamist tänapäevaste tehniliste võimaluste parema kasutamise kaudu.

Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Stella Johanson täiendas ja selgitas, et eelnõu käsitleb kahe otsekohalduva määruse rakendamist, mille puhul ei ole vaja luua riigisisesesse õigusesse ülevõtvaid norme, kuid on vaja ette näha viisid, kuidas määruseid tõhusalt rakendada. Tõendite kogumise ja kättetoimetamise kohased määrused on tegelikult juba vanad määrused ja neid kasutatakse piiriüleste kohtumenetluste puhul iga päev. Seega on uute määruste eesmärk eelkõige kaasajastamine.

Vabariigi Valitsuse poolt määruste rakendamisest tulenevalt pakutud muudatused hõlmavad tsiviilkohtumenetluse seadustikus numbrite kaasajastamist ning ringkonnakohtu ettepanekul määruste otsekasutamise võimaldamist ringkonnakohtule ja Riigikohtule. Viimase puhul võib selline vajadus praktikas tekkida ja seetõttu ei oleks senine nõndanimetatud formaalne piirang põhjendatud, sest need kohtud on määruste mõistete tähenduses nii-öelda edastavad asutused.

Samuti tehakse muudatus pärimisseaduses – nii nagu minister siin juba rääkis –, sest tõendite kogumise määruse läbirääkimistel defineeriti kohus, kes võib määruse kohaselt teisest liikmesriigist tõendeid koguda. See võiks olla ainult kohus. Olenevalt liikmesriigis korraldatud õiguskorrast ja vaidluste lahendamisest võivad teatud vaidlusi peale riikliku kohtu lahendada ka muud institutsioonid, nagu näiteks Eestis lahendab pärimisasju notar.

Lisaks tegi Siseministeerium ettepaneku muuta rahvastikuregistri seadust, et rahvastikuregistrisse tehtavate päringute vastuseid ei pea saatma tingimata krüpteeritud kujul. Ta märkis veel, see tähendab, minister märkis veel, et määruseid rakendatakse kahes osas. Teine osa, mis puudutab suuremaid ja digitaalsemaid meetmeid, rakendub alles 1. mail 2025, sest selleks on vaja tehnilised võimekused alles luua ning seega eelnõu seda otseselt ei puuduta.

Heljo Pikhof uuris, milline on kasu sellest Eestile ja teistele riikidele. Stella Johanson vastas, et kasu saabki olema selle läbi, nagu on välja toodud määruste muutmise eesmärgid. Seni on enne nende määruste muudatuste jõustumist liikunud dokumendid paberkandjal, mis nüüd muutub tulenevalt tehniliste võimekuste rakendamisest 2025. aastal. See tähendab, et vastavad asutused hakkavad dokumente omavahel edastama ainult digitaalselt. Praegu esitatud rakendussätted on üsna väikese, kuid vajaliku mõjuga. Tänu nendele saavad ringkonnakohus ja Riigikohus vajadusel teha otsepäringuid ning näiteks on ka notaritel võimalus tõendeid koguda esimese astme kohtu asemel.

Aa, otsused olid ka, õiguskomisjon võttis vastu ka otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. detsembril sellel aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. detsember ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Ei näe küsimusi. Aitäh! Avan läbirääkimised. Anti Poolamets.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Esimesel pilgul, mis oleks halba ühes tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pärimisseaduse ja rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduses? Selliseid tehnilisi seadusi liigub siin küll ja küll, ei ole nad ka üleliia palju vastuolusid tekitanud. Aga ometi, kui me vaatame jälle sinna Brüsseli poole, Euroopa Liidu institutsioonide poole, siis me ei saa alahinnata seda, et üle 50% õigusest tuleb Euroopa Liidu institutsioonidelt. Ja see on ainult üks näide, kui meie põhiseadust innukalt tühjaks kaevatakse, väsimatult tühjaks kaevatakse. On küll palju rohkem tehnilist laadi kui mõni vihakõne ideoloogilise kontrollimise tööriist, liikmesriikide ahistamise tööriist, ideoloogilise allasurumise tööriist, aga sellegipoolest jälle üks tohutu andmevahetus, tsentraliseeritud, nagu siin on, DNA‑proov, tunnistajate ütlused, dokumentaalsed tõendid ja eksperdiarvamused, kogumistingimused teisest liikmesriigist, dokumentide kättetoimetamise määrus ja nii edasi ja nii edasi.

Me oleme näinud hullemaid asju. Igasugu andmevahetuse ülim lahkus, kus meie kodanike andmeid jagatakse teiste liikmesriikidega, on meile pidevalt pinnuks silmas olnud. Viimasel ajal on see eriti entusiastlikuks läinud. Mul on seda tegelikult raske justiitsministrile ette heita, sest teame ise, et euroõiguse seisukohalt me ei ole enam vabad. Tegelikult me suudame suuremaid ... Selleks, et midagi väga suurt ära hoida, mis on juba kusagil kollektiivselt föderaalpõhimõttel vastu võetud, siis me hakkame trahve saama, siis me hakkame kiusu saama ja siis hakkab juhtuma. Nii et selles kontekstis me ei ole sugugi vabad oma seadusandluse üle otsustama.

Ja seda, et asi on dramaatiline, ma näen pidevalt. Viimase aasta reisid Strasbourgi tulevikukonverentsile on kõhedust tekitavad. Õhinapõhised föderalistid nõuavad viimastegi rahvusriigi privileegide äravõtmist, välispoliitika äravõtmist, kaitsepoliitika äravõtmist ehk otsesõnu öeldes föderatsiooni moodustamist. Aga vaadake, see ei ole ainult jutt, vaid see on kõige räigemas vastuolus meie põhiseadusega, et meilt vetoõigus ära võetakse. Me elame kõhedust tekitaval ajal: ühelt poolt Ukraina sõda ja teiselt poolt küünilised föderalistid.

Jah, tõepoolest, me ei toeta neid massiivseid jagamisi ja edasiminekuid nende euroaktide alusel, sest me oleme siiamaani hakkama saanud, asjad ei jää ajamata. Sellepärast me oleme teinud tagasilükkamise ettepaneku ja see on ka Riigikogu juhatusele edastatud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Me oleme sellises seisus, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 731 esimene lugemine lõpetada, aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame nüüd hääletama, aga enne kutsume rahva saali.

Head kolleegid, oleme eelnõu 731 juures. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Paneme selle hääletusele. Palun teie seisukohta!

Tagasilükkamise ettepaneku poolt on 16 saadikut, vastu 39, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.

Eelnõu on jätkuvalt menetluses. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 29. detsember kell 16. Head kolleegid, me oleme oma tänase päevakorra läbi võtnud ja istung on lõppenud.