Tere päevast, austatud Riigikogu! Head kolleegid! Alustame 14. detsembri infotundi. Alustuseks kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreeris ennast 17 Riigikogu liiget, puudub 84.

Head kolleegid! Tänases infotunnis osalevad meil järgmised valitsuse liikmed: välisminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, maaeluminister Urmas Kruuse ning tervise- ja tööminister Peep Peterson. Kui te olete nõus, siis teeme nii, et igal küsimuse esitanul on võimalus üheks täpsustavaks küsimuseks ja lisaks on veel saalist võimalik esitada üks küsimus. Tõenäoliselt suudame kõigil registreeritud küsijatel siis infotunnis ära küsida lasta.

Aga nüüd läheme küsimuste juurde. Esimene küsija on meil Mart Helme ja küsimus on välisminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes. Teemaks on julgeolek. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud välisminister! Seda saali vaadates on pilt muidugi väga huvitav, saal on praktiliselt tühi. See tähendab seda, et rahvasaadikutel ei ole ilmselt erilist huvi valitsuse liikmetele küsimusi esitada ja nendelt vastuseid saada. [Ehk ka seepärast], et ega vastuseid tihtipeale siit ei saada. Ent see kõneleb ka sellest, et valitsuse tööd peetakse tõenäoliselt suhteliselt ebaoluliseks. Aga ma ei nõustu sellega ja esitan teile küsimuse, mis on seotud konkreetselt Eesti julgeolekuga. Konkreetselt Eesti julgeolekuga, mitte globaalse julgeolekuga, mitte julgeolekuga kusagil Musta mere piirkonnas.

Nimelt, meil ajakirjanduses on viimasel ajal ilmunud huvitavaid seisukohavõtte. Näiteks on kaitsejõudude juhataja Martin Herem võtnud seisukoha, et sõja korral Eesti blokeerib Peterburi. No väga huvitav seisukoht! Paar päeva tagasi ilmus seisukoht, mida ei esitanud küll valitsuse liige, vaid endine kõrge riigiametnik: Siseministeeriumi endine asekantsler ja mitmeid muid ameteid pidanud härra Koort ütles, et Eesti peab valmistuma sõja kandmiseks üle Venemaa territooriumile ja olema valmis sõjaks Venemaaga. See on kokkuvõetult, mitte tsiteeritult. Nüüd, minu küsimus nende seisukohavõttude kontekstis on: kas tõepoolest praegune valitsus, Kaja Kallase juhitav valitsus, milles ka teie osalete, valmistub sõjaks Venemaaga ja on valmis ründama Venemaad, kui tekib vastav olukord?

Eesti valitsemine on väga tähtis. Ma olen, Mart, sinu küsimuseasetusega nõus. Teiseks, mis puudutab rahvusvahelist julgeolekuolukorda, globaalset keskkonda ja Eesti vahetut julgeolekuolukorda, siis neid praeguses olukorras, kus Euroopas käib laiaulatuslik agressioonisõda, ei ole võimalik lahutada. Selle sõja tulemustest oleneb meie eluline julgeolek ja tulevane Euroopa julgeolekuarhitektuur olemuslikul määral.

Nüüd küsimus, kas Eesti valmistub kaitsma ennast tingimusteta ja täiemahuliselt Venemaalt tuleneva sõjalise ohu vastu. Vastus on üheselt jaatav. Eesti kogu julgeolekupoliitika põhimõtted on kokku võetavad ühe selge lausega: Eesti ei alistu. Teie küsimuse alltekst, interpreteerides minu meelest meelevaldselt nii Kaitseväe juhatajat kui ka Erkki Koorti, on see, et kas Eesti plaanib alustada ühepoolset ründesõda Vene Föderatsiooni vastu, kas need artiklid osundavad sellele. Vastus on enesestmõistetavalt eitav.

Eesti, nagu ka teised NATO liikmesriigid, ei ole rahvusvahelise õiguse mõttes selle sõja osapool. Kuid loomulikult lääneriigid käsitlevad strateegilises mõttes Venemaad ohuna ja vastasena. Ja loomulikult ei ole mingisugust kahtlust, vaadates Venemaa vaenulikku mõjutustegevust kogu läänemaailma vastu, mille eesmärk on saavutada ülemvõim lääne üle, et Venemaa käsitleb samamoodi meid ja kogu lääne väärtusruumi, lääneriikide kogukonda kui strateegilisi vastaseid.

Mis puudutab meie relvastuse arendamist ja Kaitseväe juhataja osundust, et meie raketid peavad jõudma ka üle Eesti piiri, siis see on Kaitseväe juhataja vaates täiesti mõistlik. Igasugune sõjalise planeerimise loogika rajaneb põhimõttel: et kaitsta, tuleb olla võimeline ka ründama. Ja Eesti ründamine läheb vastasele kalliks maksma. See on meie arusaam nii iseseisvast kaitsevõimest kui liitlaste sõjalisest kohalolekust ning uutest NATO täiendatud kaitseplaanidest meie regiooni kohta.

Nii et sõnum on üks ja selge: Eesti kaitseb ennast tingimusteta ja ei alistu mitte ühelgi asjaolul. Ning kindlasti me toetame relvade andmist Ukrainale, vabana igasugustest poliitilistest piirangutest, sealhulgas (Juhataja helistab kella.) kaugmaarakettide võimaldamist Ukrainale vastase ründamiseks.

Täpsustav küsimus, Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! No see oli selline ilus poliitiline retoorika. Ega sellele pole ka väga palju midagi vastu vaielda. Loomulikult Eesti ei alistu, loomulikult Eesti kaitseb ennast, loomulikult Eesti on NATO liikmesriik. Selle kõige osas ei ole üldse mingit poleemika kohta.

Küsimus on selles, et NATO teatavasti on kaitseorganisatsioon. NATO ei ole organisatsioon, kes deklareerib, et ta ründab mõnda teist riiki. Kui meil on pistrikke, kes ütlevad, et Eesti peab kandma sõjategevuse üle Venemaa territooriumile, siis see tähendab seda, et me oleme valmis agressiooniks, isegi kui see agressioon toimub sõjatingimustes. Me ei kaitse oma territooriumi, vaid me läheme, olgu taktikalistel või strateegilistel põhjustel, vastase territooriumile. See võib tähendada hoopis uue konteksti kujunemist ka selles sõjaolukorras, olgu ta kahepoolne konflikt, olgu ta kollektiivne konflikt ühelt poolt Venemaaga.

Minu küsimus oli ikkagi väga selge. Kas Eesti valmistub selliseks sõjaks, kui on kõlanud hüüdlaused, et me peame sõja kandma üle Venemaa territooriumile? Ja ma olen nõus sellega, et meil võiks olla ja peaks olema relvastus, mille tegevusraadius ulatub väljapoole Eesti territooriumi. Aga kas see tähendab ka seda, et me deklareerime juba selle relvastuse muretsemise kontekstis, et me oleme valmis seda kasutama Venemaa territooriumil purustuste tekitamiseks? See on minu arvates väga tõsine, väga tõsine küsimus, mida ei saa otsustada ei Kaitseministeerium, ei Kaitseväe juhataja ega ka valitsus, kaasamata selleks Riigikogu, kaasamata selleks ühiskonda. Sest see võib tähendada seda, et meid tabab samasugune olukord nagu praegu Ukrainat. Mõne päeva jooksul hävitatakse meie füüsiline infrastruktuur, meie inimesed – Odessas on praegu (Juhataja helistab kella.) poolteist miljonit inimest külmas –, meie inimesed on külmas ja näljas. Ja seetõttu oligi minu küsimus: kas praegune valitsus on valmis minema ...

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh! Kindlasti praegune valitsus ... Ma arvan, et küsija pööras kõik tagurpidi, otsekui meie võiksime olla hüpoteetiline agressor, kes läheb väikese, süütu, kaitsetu Venemaa vastu nende rakettidega. Ei, vastupidi, me kaitseme ennast Venemaa agressiooni eest. Ja mind üllatab niisugune rahutuvifilosoofia, Mart, mida sa selles küsimuses nunnu rahutuvina esitad. Otsekui üheainsa kuuli lendamine [üle piiri], kui me oleme kaitsesõjas meie suurima sõjalise ohu Venemaa vastu, [on mõeldamatu]. Et kui üks kuul lendab Venemaa territooriumile või üks rakett lendab Venemaa territooriumile, siis see on mõeldamatu ja Eesti muutub sellega agressoriks. Ei muutu! Ka see, kui Ukraina viib Venemaa territooriumil mingisuguseid enda kui ohverriigi kaitsmiseks mõeldud piiratud sõjalisi operatsioone ellu, ei muuda kuidagi seda olukorda rahvusvahelise õiguse [seisukohalt] ja arusaama üldinimlikust õiglusest. Venemaa on genotsiidi läbi viiv agressorriik ja riigil on enda kaitsmiseks õigus kasutada kõiki meetmeid, mis rahvusvahelistes sõjapidamispõhimõtetes on ette nähtud.

Nüüd küsimus sellest, milleks on antud mandaat. Eesti Vabariigi põhiseadus on andnud meile mandaadi, kohustuse kaitsta seda riiki, kaitsta, ehitada üles tingimusteta sõjaline kaitse, mis [vähegi] võimalik, et meid ei tabaks riikluse kaotus ja rahva häving. Ainult selleks on meile antud mandaat. Ja mingisuguseid tingimusi siia seada, ma arvan, on täiesti mõeldamatu.

On ka küsimus, kas see retoorika viib kuidagi nii-öelda eskaleerimiseni ja Venemaa mingisuguste täiendavate sammudeni. Andke andeks, ma tuletan teile meelde endise Venemaa presidendi Medvedevi seisukohta: see, et te olete üldse iseseisev riik, on meie tegematajätmine. Nii ütles Medvedev, selline on tema ja Venemaa kõrgema poliitilise juhtkonna retoorika Eesti suhtes ja laiemalt lääneriikide suhtes, et meid hirmutada. Me ei tohi sellele hirmutamisele alluda. Siis me oleksime kaotanud väga olulise osa oma kaitsevõimest, sest igasugune kaitsevõime eeldab tahet, julgust ja teadmist, et me läheme oma riigi kaitsmisel ilma tingimusteta võitlusse.

Ja küsimus sellest, kas vastasel peab olema teadmine, et meie käsutuses olevad relvasüsteemid võivad tekitada talle maksimaalselt kahju. Loomulikult! See teadmine ei ole mitte provokatiivne, vaid see, vastupidi, on tegelikult vastast heidutav. Me saame ju aru – ja selles on põhiprobleem –, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud reeglid Euroopas enam ei maksa, kuna Venemaa ei pea ühestki reeglist kinni. Ja vaevalt on maailmas riike, kes on huvitatud heanaaberlikest suhetest Venemaaga rohkem, kui seda on Venemaa naaberriigid. Aga küsimus on selles (Juhataja helistab kella.), et praeguses olukorras kiskjat taltsutab ainult jõud.

Aitäh!

Meie enda ja meie liitlaste jõud.

Aitäh! Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tahan tähelepanu juhtida sellele, et mitte mina ei pööranud midagi tagurpidi, vaid lugupeetud vastaja pööras tagurpidi. Ja see, et agressorit taltsutab jõud, on kõigile selge. Aga minu küsimuse tagamõte oligi selles: kas Eestil on see jõud? Vastust ma ei saanud, vastuseks sain ma ainult loosungeid ja paiga peal hüppamist.

Aitäh! Läheme infotunniga edasi. Üks lisaküsimus saalist. Uno Kaskpeit, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Mul on selline küsimus: kui meid nüüd naaber ründab piiri peal, kes vastu hakkab? Sest meil ei valva enam piiri piirivalve, vaid kõnnib politsei mööda piiri. Teie tublid eelkäijad-seltsimehed hävitasid 2007. aastal sõjaväestatud piirivalve, kus ka mina teenisin. See oli hästi välja õpetatud soomlaste poolt. Sõjaväestatud piirivalve on säilinud veel Lätis. Läti tõi oma piirivalvereservi kolm nädalat tagasi piiri peale, et valmis olla. Ja ka Soomes on sõjaväestatud piirivalve. Mis te arvate sellest nüüd? Lähete ise piiri peale vastu või?

Kõik me oleme selle suurima ohu puhul, kui Venemaa peaks ründama Eestit, seal, kus me peame oma ülesandeid täitma. Eesti Vabariigi kaitseorganisatsiooni ülesanne on loomulikult osutada vastase sõjalise rünnaku korral igakülgset vastupanu. Eesti valitsus on selle aasta jooksul eraldanud juba rohkem kui 1,2 miljardit eurot täiendava kaitsevõime väljaarendamiseks ja just võttis vastu valitsus otsuse diviisi moodustamise kohta, mis peaks olema üks element liitlaste kohalolu suurendamiseks organisatsiooniliselt. Ja lisaks me näeme ette ka maakaitse suurendamist 10 500 võitleja võrra järgmise kolme aasta perspektiivis.

Nüüd see, mis puudutab [piirivalvet], siis ma ei käsitle kuidagi piirivalvet eraldi autonoomse kaitseorganisatsioonina. [Ühes asjas] teil on täiesti õigus. Praeguses olukorras – see on minu isiklik seisukoht ja me oleme ka valitsuses seda pikalt arutanud – ma pean mõistlikuks kehtestada ajutine Schengeni piiri kontroll. Me ei ole selles jõudnud lahendusele, aga on tulnud välja, et piirikontrolli kehtestamine on seotud täiendava kuluga ja võimaliku, nagu Siseministeerium esile toob, riskiga, kas suudetakse siis tagada politsei võimekus. Ja seda ma ei pea normaalseks.

Riigil peab kriisiolukorras olema võimalus ilma igasuguste lünkadeta kontrollida oma piiril toimuvat: kes siia riiki siseneb ja kes siit riigist lahkub. Selleks on minu hinnangul kindlasti oluline piirivalve ülesannete täitmiseks iseseisva organisatsioonilise skeemi moodustamine. Ma arvan, et see on praegustes oludes asjakohane. Ja meil peab olema nendes muutunud oludes, muutunud ohtude kontekstis mõistust varem tehtud otsuseid ratsionaalselt korrigeerida. Enne sõja seda faasi me ei langetanud otsuseid sellises ulatuses täiendavalt riigikaitsesse panustada, siis nüüd, muutunud olukorras, muutunud ohtudega silmitsi seistes tuleb seda tingimusteta teha. Ja ma juhin tähelepanu, et minu informatsiooni kohaselt on ajutise Schengeni piiri kontrolli kehtestanud juba kuus Euroopa Liidu liikmesriiki.

Nii et piirivalvel on piirikaitsel, piiri julgeoleku tagamisel, ka piiripolitsei ülesannete täitmisel väga oluline roll, seda ka sisejulgeoleku [seisukohast]. Kuid loomulikult me peame olema valmis [rakendama] kõiki inimesi, kes on suutelised relvadega opereerima. Ka neil peab olema võimekus sõjaolukorras täita sõjalisi ülesandeid. Ka see on päris selge.

Aitäh! Jaanus Karilaid registreeritud küsijana infotunnis osaleda kahjuks ei saa. Läheme edasi. 

Läheme edasi. Tänane kolmas küsija on Kalle Grünthal. Küsimus on tervise‑ ja tööminister Peep Petersonile, teemaks on vaktsineerimine. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Küsimus puudutab vaktsineerimist, õieti seda, mispärast teie haldusalas olevad ametnikud ei ole kursis uuemate andmetega. Nimelt, EKRE läks ravimiseaduse muudatust sotsiaalkomisjoni kaitsma ja seal Pille Säälik Ravimiametist ütles konkreetselt välja sellise asjaolu, et vaktsiinid ei jõua peaajusse. Tegelikult on asi selles, et nende vaktsiinide nanolipiidid läbivad aju-vere barjääri ja nad jõuavad minutite jooksul pea kõikidesse organitesse. Aluseks on see, et USA toidu‑ ja ravimiamet nõudis Pfizerist need andmed kohtu poolt välja.

Edasi, lapsed. Te olete alustanud kampaaniat, et vaktsineerida lapsi. Samas on Tais tehtud prospektiivne uuring kirjeldanud seda, et 29% lastel esines südame-veresoonkonnale kõrvaltoimeid ja 2,3%‑l tuvastati müoperikardiit ja perikardiit. Seda tulemust kinnitas ka Šveitsis tehtud prospektiivne uuring. Need andmed on teile teada, sest te olete kohtumenetluses, need asjad on juba möödunud aastast üleval. Pfizeri uuring tuli muuseas välja selle aasta veebruarikuus.

Ja minu küsimus on väga lihtne. Selle asemel et ohusignaale tõsiselt võtta, te eirate, valitsusasutused eiravad uusi teaduslikke andmeid. Küsimus: miks te hoiate palgal selliseid teie haldusalas olevaid ametnikke, kes ei ole kursis maailmas toimuvaga, uuemate uuringutega, või siis kuritahtlikult eiravad uuemaid teadusuuringuid?

Aitäh, hea küsija! Alustan oma vastust reaalse pildiga haiglatest. Olukord on selline, et tõusmas on COVID‑i laine. Vaatamata sellele, et viiruse tüvi ei ole muutunud, valdavalt [levivad] omikron ja tema versioonid, oli meil nädala alguse seisuga 250 patsienti haiglates ja R on 1,2. See tähendab seda, et me võime ennustada kahe nädala jooksul selle piiri saavutamist, kus me muidu oleksime läinud piirama plaanilist ravi. Plaanilise ravi piiramine tähendab seda, et inimeste vaevused kestavad ja tekib teisene suremus. See on üks alarmeeriv moment.

Teine alarmeeriv moment on see, et gripp möllab. Terviseameti andmetel on oluline probleem see, et Eesti ja üldse maailma elanikkonna vastupanuvõime, haiguste vastu võitlemise võime, loomulik vastupanuvõime on aastatega vähenenud ja seetõttu gripp tabab meid ennustatavalt palju valusamalt kui muidu. 15 000 haigestumist on nädalas ja see tõuseb. Neist 1–5% jõuab haiglasse ja pigem me arvestame täna keskmisega 2,5%. See tähendab 350 haigestumist. Kui me paneme need kaks asja kokku, siis me oleme tegelikult sisenemas tervishoiukriisi.

Selle taustal ma ütlen seda, et vaktsineerimine on jätkuvalt vajalik. See vähendab haiglajuhtude arvu, vähendab intensiivravisse sattumise arvu, vähendab surmajuhtumeid. COVID‑i puhul on 60+ vanus kriitiline, gripi puhul on praegu suurema löögi all lapsed. Nii et need kaks fakti räägivad iseenda eest. Me peame tagama tervishoiusüsteemi toimivuse ja võtma sellest teadmisest parima, mis meil on. Seda vahendab meile teadusnõukoda. Ma olen veendunud, et teadusnõukoda on ka teie viidatud andmed läbi töötanud ja oskab nende kohta täpsemat informatsiooni anda. Ma ei kahtle meie teadusnõukoja pädevuses.

Aitäh! Kalle Grünthal, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kuigi ma küsisin vaktsiinide ohu kohta, te räägite mulle, ütleme, haiglate täitumisest. Mina ei saa aru, kas teil on küsimusest arusaamisega probleeme. Ma küsisin, mispärast teie ametnikud eiravad uusi teaduslikke uuringuid. Pille Säälik, ma rõhutan veel kord, ütles, et ravimi toimeained ei ületa verebarjääri ja ei jõua ajusse. Tegelikult tema ainuke lause oli see, et see [väide] on vale. Me esitasime tõendid selle kohta, et need probleemid on olemas. Ühtegi teaduslikku tõendit või vastu‑uuringut ei ole olemas.

Te eirate praegu Tai uuringut, kus lapsed said tohutuid kahjustusi seoses nende vaktsineerimisega just COVID‑i vastu. Te eirate seda, et Šveitsi uuring kinnitas sedasama tulemust. Ma ei toonud välja seda, et Rootsis viidi läbi väga põhjalik uuring. Uuringu all oli üheksa miljonit inimest ja kõik kinnitasid, et probleemid on meeletud nende uute vaktsiinidega. Kõige tähtsam on see, et Pfizer täiesti tahtlikult varjas infot, mis oleks pidanud juba ammu teada olema. Alles kohtu kaudu sai USA ravimi‑ ja toiduamet need andmed kätte. Edasi, USA andmebaas [V-Safe] näitab, et 7,7% vaktsineeritutest vajas koheselt arstiabi, 25% ei suutnud vahetult pärast vaktsiini saamist minna tööle, kooli või jätkata igapäevaste toimingutega. Kas need uuringuandmed on siis valed?

Ma saan väga hõlpsalt vastata. Kordan üle, et me toetume ekspertide hinnangule, koondhinnangule. Need eksperdid töötavad läbi nii viidatud uuringuid kui ka kõiki teisi. Loomulikult, selles valdkonnas on uuringuid kümneid, kui mitte sadu, ja minister ei ole pädev neid ise ükshaaval hindama, nende allikandmeid, ega ka neid kogumis. Seetõttu ongi meil olemas teadusnõukoda. Nemad töötavad need materjalid läbi ja ütlevad meile, mis on mõistlik teaduspõhine käitumine, tõenduspõhine käitumine.

Tänane sõnum on see: vaktsiin ei päästa haigestumisest, vaktsiinil on kaasmõjud. Seda nad tunnistavad. Kui suured need mõjud on? Pigem nad ütlevad nii, et vaktsineerige, sest see vähendab surmajuhtumite arvu kogumis, see vähendab intensiivi sattumist kogumis. Ka numbrid kinnitavad seda üle maailma.

Mul ei ole mingit põhjust kahelda selles, et need hinnangud, mida meile annab teadusnõukoda, on adekvaatsed. Nendest me lähtume ja siit ka järeldused ja soovitused: 60+ [vanuserühmas] COVID‑i puhul on [vaktsineerimine] väga soovitatav surmajuhtumite vältimiseks. Laste puhul me ei räägi praegu COVID‑i vaktsiini soovitustest, me räägime laste puhul praegusel hetkel gripiriskist, mis on väga kõrge. Gripivaktsiini kohta, ma usun, te ei ole uuringuid [lugenud]. Aga siin on ka probleem, sest kui haiglad täituvad üle, siis tuleb hakata plaanilist ravi piirama. See ei ole elanikkonnale absoluutselt hea.

Ma ütlen seda, et need konkreetsed uuringud on huvipakkuvad, aga me ei saa lähtuda ainult ühest uuringust või kahest või kolmest, vaid me peame teadusmaailma vaatama tervikuna ja andma teadlastele võimaluse hinnata ja anda adekvaatseid soovitusi. Ma ei kahtle hetkekski, et need soovitused on antud adekvaatselt.

Taustaks lihtsalt sellest, mida räägib Euroopa Liit. Euroopa Liit räägib ka sellest, et on olemas long COVID ehk pikaajalised COVID‑i kahjustused. Ka nende eest tuleb tegelikult kaitsta, sest need koormavad samamoodi nii elanikke endid kui ka tervishoiusüsteemi. Ehk siis seda jõudlust, mis meil on, on mõistlik hoida ennekõike vaktsineerimise teel. See on minu vastus.

Aitäh! Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen sunnitud selle protseduurilise küsimuse tegema. Ministri vastusest nähtub praegu, et tema eesmärk on sisuliselt hävitada elanikkonda. Muud ma siit välja ei loe.

Aitäh, hea kolleeg! Minu arvates minister püsis oma vastusega teemas. Kui see vastus teid ei rahulda, on võimalus esitada kirjalik küsimus, suuline arupärimine, saada täpsemat informatsiooni ja vastust. Aga teil on loomulikult õigus ka mitte rahulduda ministri [vastusega] küsimusele. Nii, läheme edasi. Lisaküsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Näete, te räägite siin jälle sedasama vana COVID-i propagandat ja lihtsalt hirmutate inimesi. See on nii läbinähtav ja isegi piinlik. Te ise ju ka tunnistasite, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad samamoodi ja põevad samamoodi. Seda juba teadlased kõik räägivad, mingit vahet ei ole. See on juba üldtuntud tõde. Jumal tänatud, et seda võib juba rääkida, ilma et sind hakatakse tühistama ja kuidagi sildistama või koerad aetakse kallale ja saadetakse kumminuiadega politseinikud.

Aga te ütlesite sellise huvitava lause: "Vaktsineerige, sest ..." No sealt edasi tuli teie hirmutamiskõne. Aga minul on hoopis teistsugune arusaamine asjast. Tegelikult te tahtsite öelda: "Vaktsineerige, sest raha on vaja ära kulutada." Eesti riigil ei pidanud raha olema selleks, teiseks ja kolmandaks, aga 2023. aastal muu hulgas ka lastele COVID-19 vaktsiinide manustamiseks tahetakse välja käia ei vähem ega rohkem kui 34,5 miljonit eurot. Kui teil on see 34,5 miljonit eurot olemas, siis äkki suunaks selle hoopis üldtervishoiuteenustesse? Meil on ravijärjekorrad, inimesed ei pääse arstile. Ja kui te tahate nüüd ütelda, et tervishoiusüsteem võib siin, ma ei tea, mingi gripipuhanguga kokku kUkkuda, siis tugevdage seda tervishoiusüsteemi ja lõpetage ära see rahade suunamine, meeletute rahade suunamine täiesti mõttetusse tegevusse.

Jaa, palun, minister!

Aitäh, hea küsija! Vastan lihtsalt faktide keeles. See fakt, et meil on hetkel üle 400 patsiendi gripi ja COVID-iga haiglates, on tõsine väljakutse haiglasüsteemile. Tugevdame süsteemi, absoluutselt, aga me teame, et 700 haige puhul olukord muutub kriitiliseks. See on lihtsalt fakt, millega me toimetame.

Teine fakt on see, et vaktsineeritud inimeste suremus COVID-isse on oluliselt madalam, nende sattumine intensiivi on oluliselt madalam. See on ka fakt. Mul ei ole vaja hirmutada, mul ei ole vaja kärbseid pähe ajada, ma lähtun faktidest ja nendega me toimetame. Teisiti tervishoiusüsteemi ei juhi. See on see, mis puudutab COVID-i ja gripi olukorda Eestis.

Mis puutub sellesse, et on kulud – jaa, on kulud. Tõesti, vaktsiine saabub ka Eestisse praegusel hetkel ülemääraselt. Eelmisel nädalal Euroopa terviseministrite kohtumisel väga intensiivselt riigid teatasid, et need COVID-i tipphetkel sõlmitud kokkulepped, mille poolt hääletas ka EKRE, on liikmesriikidele koormavad ja need tuleb ümber teha. Läbirääkimised Modernaga on hästi õnnestunud, aga läbirääkimised Pfizeriga ei lähe nii hästi. Hetkel oleme planeerinud umbes 28 miljonit eurot järgmiseks eelarveaastaks nende sundtarnete eest tasumiseks. Me väga loodame, et me saame siit midagi kokku hoida.

Ja siin on, ma usun, EKRE-ga meil ühine vastutus ja ühine huvi, et riigi raha mõttetutele vaktsiinidele ei peaks nii palju kulutama. Aga ma juhin tähelepanu, et need lepped olid sõlmitud EKRE valitsuses oleku ajal ja nende häältega. Ja need lepped tingis väga selgelt see olukord, kus meil oli vaja tõrjuda palju akuutsemaid ja palju raskemaid COVID-i viiruse variante. Ma täielikult mõistan, miks EKRE osalusel tolleaegne valitsus sellise lepingu sõlmis.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane neljas küsija on Riigikogu liige Jaak Aab, küsimus on välisminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes ja teemaks Eesti majanduse olukord. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud välisminister peaministri ülesannetes! Ega minu küsimus ei ole ju kuidagi üllatav. Teema on aktuaalne. Me loeme iga päev uudiseid sellest, kuidas Eesti ettevõtetel läheb päev-päevalt kehvemini, mõned on oma uksed sulgenud, mõned on oma tootmist vähendanud. Ja võrreldakse ka neid nii-öelda abi‑ või toetuspakette, et kuidas siis ettevõtjad nende kõrgete energiahindadega hakkama saavad, ja võrreldakse [toetust] SKT-ga. Noh, ma ei oska öelda, osades riikides panustatakse 7% SKT-st, osades 5%, Eestis 0,5% toetusmeetmete paketti, mis on suunatud eelkõige kodutarbijale. Selle eest muidugi tubli tänu, teatud riskid vähemalt on kodutarbijalt maha võetud, aga ettevõtjad suurt abi pole saanud.

Mis see valitsuse plaan on? Kui Isamaaliit oli opositsioonis, siis selles suunas oli erinevaid ettepanekuid. Oli ka maksualaseid ettepanekuid, et energiahindade, energiakandjate hindade allatoomiseks vähendada käibemakse ja aktsiise miinimumini. Kui nüüd Isamaa on valitsevas koalitsioonis, valitsuskoalitsioonis, siis kahjuks selle koalitsiooni sammude puhul ei ole näha, et [plaanitakse] energiahindade leevendamist ka ettevõtjatele. Ettevõtlusminister Kristjan Järvan ütleb, et valitsus ootab, et on plaan A ja plaan B, et seni kuni töötute arv kümnete tuhandete kaupa ei kasva, valitsus ei tee mitte midagi. Tavaliselt tuleb valitsusel sekkuda ennetavate meetmetega, mitte oodata ära, kui majandus päris maha jahtub ja inimesed tööta jäävad. Mis see plaan on?

Aitäh, Jaak! Nagu alati, küsimus naelapea pihta. Selge on see, et majanduse hetkeolukord ei ole sugugi roosiline, vaatamata sellele, et nii-öelda nominaalsed maksulaekumised on. Aga me teame, et need on inflatsioonilise iseloomuga ennekõike. Ja siin me näeme rida sektoreid, mis on sattunud väga tõsistesse raskustesse. Ja üks kandvaid teemasid on loomulikult energiahindade tase. Ega see ei ole parteipoliitiline küsimus. Meil on kõigil üks isamaa, on ainult üks isamaa, Jaak.

Nüüd, millele me peame tähelepanu juhtima? Oli [kindel] põhjus, miks valitsuses võeti vastu otsus aidata selles hullumeelses börsikeskkonnas [raske aeg] üle elada ja kehtestada universaalteenus. Meie ettepanekud olid laiendada seda ka väike‑ ja keskmistele ettevõtetele ning kohalikele omavalitsustele. Ma ütlen ausalt, et me peame tegelikkuses praeguses olukorras, energia[hindade] surve all, kui me näeme, et turudünaamika on tekitanud konkurentsivõime kriisi ennekõike just meie tööstussektoris, vaatama numbritele näkku.

Üle kogu Euroopa kulutatakse pool triljonit eurot energiatoetusmeetmetele. See mõjutab! Praeguses olukorras me ei saa rääkida ainult turudünaamika toimimisest, sest sellises olukorras, kus see ei ole küll maailmasõda, mis meil käib, aga globaalne energiasõda on kahtlemata käimas ja sellesse on hõlmatud kogu maailma riigid moel või teisel. Ja see tähendab seda, et meetmed, mida me tõsiselt peaksime valitsuses kaaluma – ja ma ei näe sellele sisulist alternatiivi –, on tegelikult majanduse toetuspakett. Ja ennekõike esimene küsimus on ikkagi energiatoetus, kui seda on võimalik teha universaaltoetuse skeemi alusel, ikkagi ka meie energiaintensiivsetele ettevõtetele. Osadel on fikseeritud pikema ajaga lepingud, aga me teame ka, et osadel seda ei ole.

Teine küsimus on nüüd Euroopa Liidu vahendites. Me näeme, ka ehitussektoris on tekkinud tõsine probleem, seda ennekõike Rootsi majanduse kokkutõmbamise tõttu. Euroopa Liidu vahendid [tuleks] kiiremini kasutusele võtta. Avaliku sektori hooned, korterelamud, väikeelamute renoveerimine – me peame kiiresti Euroopa Liidu järgmise perspektiivi raha käiku panema. See aitas meid ka eelmise üleeuroopalise majanduskriisi ajal. Ja seetõttu valitsus, ma loodan, homme kiidab heaks järgmise perioodi struktuurivahendite kava juba meetmetena.

Ja kindlasti on need teemad, mida ma tahan esile tuua, ka garantiid ja tagatised. Me peame sellele julgelt otsa vaatama ja laiendama ka suurematele ettevõtetele garantiide ja tagatiste süsteemi. Ja loomulikult uutele välisturgudele aitamine, Välisministeerium, majandusdiplomaadid, ettevõtlus- ja meie abiorganisatsioonid [selles vallas] tegutsevad. (Juhataja helistab kella.) Nii et me vajame ettevõtluse toetuspaketti, siin ei ole küsimust, ja see tuleb venitusteta rakendada. Ma olen kindel, et valitsuses lähemas tulevikus need arutelud ees seisavad.

Aitäh! Täpsustav küsimus, Jaak Aab, palun!

Tänan! Noh, on vähemalt natukenegi lootustandev kuulda, et siiski valitsus selles suunas mõtleb. Peaministri avaldused, vahel ka ettevõtlusministri avaldused on jätnud sellise mulje, et las see nähtamatu käsi juhib. Teised riigid toetavad, meie ei toeta, ja siis ta lähebki sinna, kuhu ta läheb. Konkurentsivõime on tegelikult kõige olulisem küsimus. Kui meie eksporditurgudel riigid nii jõuliselt sekkuvad ja toetavad oma ettevõtjaid – põhiline probleem ikkagi on, üritatakse energiahindu talutavaks teha oma tööstustele, ettevõtetele –, siis meie tooted ja kaubad ei ole enam konkurentsivõimelised. Seda räägib meie ettevõtluses tööstussektor eriti.

Muidugi me tegelikult oleme neid ettepanekuid ka keskfraktsiooni nimel alates kevadest teinud. Üritasime lisaeelarvega seda leevendust pakkuda. Kui ma võrdlen seda, mis on praegu välja käidud – suurusjärgust 200–300 miljonit olete rääkinud –, siis valitsus on enamuse meetmeid, enamuse rahast suunanud siiski kodutarbijale. Eelmine kütteperiood oli neid erinevaid meetmeid suurusjärgus 200 miljonit ja kui me aktsiisi soodusmäärade pikendamise paneme otsa, siis 250 miljonit.

[Paraku] paistab, et nende kõrgemate hindadega, mis praegu on, ja eriti, kui ettevõtjad suurt mingit abi ei saa, meid ootab väga raske tulevik ees. See majanduslangus võib olla pikemat sorti, inimesed jäävad töötuks. Väga ootaks, millal see sekkumine tuleb. Tegelikult oleks, ma arvan, tulnud sekkuda alates kevadest juba. Te moodustasite valitsuse juulis. Ja tuletan meelde, augusti rekordhind elektril oli väga kõrge, ettevõtjad juba siis hakkasid rääkima sellest, et abi oleks vaja.

Aitäh! Rida meetmeid on tehtud. Praeguses olukorras on oluline majanduse toetuspakett venitusteta jõustada. Need arutelud valitsuses seisavad ees. Me peame aru saama lähtekohast. Loomulikult normaaloludes turg toimib, korrastab ka majanduse efektiivsust ja funktsioneerib, kuid praegu on meil ebanormaalne olukord seoses sõjaga, seoses energiadefitsiidiga meie piirkonnas ja muude objektiivsete asjaoludega. Järelikult seda ebanormaalset olukorda tuleb tasakaalustada ja see on riigi, valitsuse ülesanne.

Üks teema, mida majandusministeerium praegu analüüsib, on kindlasti võimalik majandusministeeriumi loodav toetus, vähendamaks enim mõjutatud sektorite tootmiskulusid, ennekõike puidu-, mööbli-, masina- ja metallitööstus. Seeläbi saaks tõsta nende konkurentsivõimet välisturgudel.

Veel kord ma ütlen ära need põhilised küsimused, [mida lahendades] me peame suures plaanis olema võimelised tegutsema. Esiteks, energiahinnad meie ettevõtlussektoris. Teiseks, kontratsüklilised investeeringud ennekõike Euroopa Liidu vahenditega. Kolmandaks on mõistlik just nimelt [silmas pidades] meie tööstusettevõtete ebanormaalset olukorda välisturgudel toimuva tõttu laiendada käenduste ja garantiide süsteem ka suurettevõtetele. Ja kui me näeme, et tegelikult tekib tööpuuduse kasv, siis kindlasti ma arvan, et üks võimalus, mis tuleb hoida õhus ja millele on ettevõtlusminister ka osundanud, on palgatoetus, sektoriaalne palgatoetus. Meil ei ole mõtet seda eitada.

Nüüd sinu küsimus. Sa lugesid ette, Jaak, mida tegi eelmine valitsus. Eelmine valitsus kindlasti tegi palju helget ja head. Siin Urmas peaaegu et noogutab kaasa. Mida ma tahan öelda? Küsimus on selles, et teie valisite selle loogika, et te ütlesite, et börs on templielevant. Et kütame sinna, kompenseerime inimestele seda vahet, deltat, mis on börsihinna ja mingisuguse määratud hinnataseme loogika. Aga selge on see, et see ei ole meile jõukohane ja oleks ebamõistlik nii-öelda hakata tervet maailma soojaks kütma. Selle loogika järgi oli, ma arvan, Isamaa ettepanekul selle valitsuse valitud universaalteenus – me oleme ju ise suure osa oma energiaportfelli tootja – asjakohane. See on nii kuluefektiivne kui stabiliseeriv vahend ja see annab inimestele lähiaastateks kindluse.

Asi, mida me ei suutnud koalitsioonilepingus saavutada ja mille eest Isamaa seisab, on küsimus CO₂ üleeuroopalise hinnalae taotlusest. (Juhataja helistab kella.) Tegelikult on küsimus ka selles, et meie rahvuslik pädevus võimaldab meil CO₂ hinda tagasi maksta. Ma arvan, et see on väärt mõte.

Tõnis Mölder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kas teie saite aru, et hea vastaja ütles, et Urmas noogutas? Mina nüüd ei saanud päris täpselt aru, kas ta pidas silmas maaeluminister Urmast või ta mõtles tegelikult ka välisministrit, kes tunnustab jätkuvalt ka eelmist valitsust ja eelmise valitsuse tehtud häid otsuseid.

Aga mõlemat! 

Aitäh! No see ei olnud nüüd küll protseduuriline küsimus, aga väljaspool infotundi te saate sellele küsimusele vastuse. Nii, aga läheme edasi. Lisaküsimus, Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja lugupeetud välisminister valitseja ülesannetes! Sa rääkisid pikalt sellest, mida minagi tahtsin küsida, aga ausalt öeldes ega ei saanud aru küll. Me arutasime täna ettevõtjatega ja ettevõtlusministriga, et kui kõigepealt Eesti juhib seda inflatsioonirallit terves Euroopas, mitte ainult Euroopa Liidus – elukallidus ja kõik muu selline. Aga nüüd ettevõtjad peavad veel võistlema teiste riikide ettevõtjatega, ettevõtetega, keda nende valitsused, riigid subsideerivad. Praegune olukord on, nagu ettevõtlusminister täna hommikul ütles, et vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Ja ei ole mingisuguseid selliseid meetmeid, et 900 miljonit oleks subsideerimine, kui me Saksamaaga sama võrra [seda teeksime]. Aga siis jääks õpetajad nälga ja nii edasi, ja nii edasi. Ettevõtlusminister peaks olema ettevõtlusminister. Aga miks ta selline lödipüks on? Miks Eesti valitsus ei subsideeri ettevõtteid, kes peavad konkureerima teiste riikide ettevõtetega, keda subsideeritakse praeguses ebanormaalses raskes olukorras?

Aitäh! Enne kui minister vastama hakkab, on protseduuriline küsimus. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Kas te saate aru, mis riigis me elame ja kes seda riiki juhib? Härra Ernitsa küsimustes on pidevalt juttu mingisugusest valitsejast. Aga minu meelest Eestit valitseb valitsus, mitte valitseja, ja selle eesotsas on peaminister. Valitseja – kui välisminister on valitseja ülesannetes, siis see tähendab, et ta on kubjas. Tähendab, ma ei saa aru, mis riigis elab härra Ernits ja kas sellistele küsimustele üldse tohib siin saalis vastata.

Aitäh! Te küsisite, kas mina saan aru, mis riigis me elame. Mina arvan, et mina küll saan aru, jah. Aga seda, mida mõtleb Peeter Ernits, ma vastata ei oska. Mis puudutab "valitseja" sõna kasutamist siin Riigikogus, siis see on kujunenud meil juba traditsiooniks peaministri ja peaministri kohustes olevate isikute puhul. Kindlasti ei ole see täpne ja korrektne – riigipea on meil president, täitevvõimu juhib peaminister ja parlamendi esimees on Riigikogu esimees, mitte spiiker, mida siin ka tihtipeale kasutatakse. Ma arvan, et need on erinevad asjad, aga need on mõisted, mis ühtpidi võib-olla [puutuvad protseduurikasse], aga teistpidi kodu- ja töökord seda ei reguleeri. Nii et loeme selle protseduuriliseks küsimuseks ja jätame Riigikogu liikmetele vabaduse nimetada erinevaid kõrgeid poliitikuid ja riigiametnikke nii, nagu nad õigeks peavad, aga ikka jääme kultuurse keelepruugi piiridesse.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Hea kolleeg Lotman, paistab, oma fraktsiooni liikmetega ei suhtle. Mina võtsin kasutusele selle väljendi – valitseja – peaministri poole pöördumiseks Priit Sibulalt, kes on Isamaa fraktsiooni esimees ja kasutas seda esimesena ja aktiivselt. Aga koalitsiooni minnes ta äkki muutis oma meelt. Mina nii-öelda jätkan tema kingades. 

Aitäh! Lähme nüüd edasi. Urmas Reinsalu, välisminister peaministri ülesannetes, palun vastust, kui veel küsimus meeles on.

Tähendab, "valitseja" tähendus eesti õigekeeles on kahetine. Üks tähendus on tõesti ennekõike pärilikkusjuhi tähenduses ülim juht, mida, ma oletan, irooniliselt pidas silmas ka küsija, kes on läbivalt seda osundanud. Aga teine on tegelikult asjade korraldaja või pigem haldusjuht. Ega Toots, kui ta mõisavalitseja oli, ei olnud ülim juht ega pärilik juht seal Venemaa mõisas. Samamoodi oli tegelikult ka, ma arvan, osundus nõukogude leksikale. Siis olid [ametis] asjade valitsejad, kes tegelikult olidki pigem tehnilised korraldajad. Nii et sellel on mitu tähendust. Aga ma saan aru, et Peeter on oma küsimustes irooniline. Ja ega iroonia ei ole kuidagi halb, iroonia on huumori peenemaid väljendamisvorme ja see kindlasti rikastab poliitilist debatti.

Nüüd, küsimus hinnangust ettevõtlusministrile. Ma arvan, et meil on vedanud ettevõtlusministriga. Ja nüüd ma annan tegelikult objektiivse hinnangu, täiesti sõltumatu hinnangu oma elukogemusest tuleneva ekspertiisiga, poliitika- ja juhtimiskogemusest tuleneva ekspertiisiga. Ma arvan, et Kristjan Järvan on kogu meie vabanenud riigi ajaloo jooksul üks parimaid, kes meil on olnud selles formaadis, kus me räägime ettevõtlusministrist. Ma vaatan teda, tema ärksust ja dünaamilisust, ja ma ütlen, et mulle tuleb meelde minu enda noorus poliitikas. Ma ütlen ausalt. Nii et Kristjanit ootab ees suur poliitiku tulevik, mul ei ole kahtlust.

Ja ma arvan, et valimatult kõike läbisegi toetada, nagu ongi Kristjan Järvani osundus olnud, tegelikult ei olegi võimalik. See ei ole riigile jõukohane ja see ei ole ka asjakohane. Need meetmed, mida riik on rakendanud, need meetmed, mis ma lugesin ette, on mõistlik ja asjakohane rakendada. Ega need, ma juhin tähelepanu, ei ole tulnud kuskilt tühjusest, mida ma osundasin ja mille mõistlikkust, ma saan aru, te möönsite. Need tegelikult ongi Kristjan Järvani ette valmistatud majandusministeeriumi ekspertiisi alusel. Ettevõtlusminister tahtis juba läinud nädalal – teised kolleegid võivad mu sõnu kinnitada, et julgeolekuteemad olid küll hõlmavad eelmise valitsuskabineti ajal, aga seal oli ka rida muid olulisi teemasid – tulla valitsusse majanduse abistamise plaani mõtetega. Ma loodan, et järgmisel nädalal peetaval valitsuse istungil – homme on valitsuskabineti koosolek, aga peaminister on Euroopa Liidu Ülemkogu istungil, kus on samuti olulised julgeolekuteemad arutlusel – meil on võimalik seda käsitleda, pidada maha sisuline strateegiline debatt ja [arutada] neid meetmeid: nii Euroopa Liidu vahendite kiiremat pealetoomist, käendust kui ka garantiide meedet. Ja kolmandaks, nagu ma ütlesin, on võimalik arutada energiahindadega [seotud] toetusmeedet. 

Tegutseda tuleb venituseta, aga kindlasti oleks ebaküps – ja selle eest tuleb tunnustada ettevõtlusministrit – valimatult või läbimõtlematult midagi teha. Ma veidikene viitan sellele eelmise valitsuse teole – andke andeks, natuke õrnas toonis kriitika –, et universaalteenuse eelnõu oli Isamaal ...

Aitäh!

Helir teab, see oli Isamaal laual juba eelmisel sügisel, aga näed, ei rakendunud. Aastat läks vaja. Isamaad läks valitsuses vaja, et see rakenduks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane viies küsija on Riigikogu liige Kert Kingo, küsimus tervise‑ ja tööminister Peep Petersonile, teemaks immuniseerimise korraldamise nõuded koolides. Palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma selle küsimuse registreerisin eile enne seda, kui meil toimus sotsiaalkomisjoni erakorraline istung, kus me käsitlesime täpselt sama teemat ehk siis seda määrust, mis käsitles koolides vaktsineerimist. Ma tuletan meelde, et sel komisjoni istungil osalesid ka Õiguskantsleri Kantselei ametnikud ja Sotsiaalministeeriumi ametnikud ning kirgliku vaidluse tulemusena võeti vastu otsus, et see punkt, mis lubas lapsel, alaealisel iseseisvalt otsustada oma vaktsineerimine, sõltumata vanemate tahtest, läheb sellest määrusest esialgu välja. Edaspidi tuleb koostöös Õiguskantsleri Kantselei ametnikega jaanuarikuuks otsustada, milline see uus tekst saab olema. Minu küsimus: kas teie jääte [koos oma] ministeeriumiga endiselt selle seisukoha juurde, et vaatamata lapsevanemate vastuseisule võib alaealist last vaktsineerida, kui ta mingil põhjusel seda justkui ise soovib?

Aitäh, hea küsija! Ma alustan kõigepealt täpsustamisest, millest käib jutt. Meil on tegu tegelikult kolme teemaga, mida käsitletakse vestlustes ühes potis. Praegusel hetkel tõesti ainult üks tükk puudutab seda, kuidas kooliõed käituvad olukorras, kus isa annab ühe vastuse, ema teise vastuse ja lapsel on kolmas arvamus.

Millest käib jutt? Me räägime immuniseerimiskavast. Need konkreetsed haigused, mille vastu immuniseeritakse koolides, on tuberkuloos, B-viirushepatiit, difteeria, teetanus, läkaköha, poliomüeliit, leetrid, punetised, mumps, rotaviirus ja teised, inimese papilloomiviirusnakkus. Nüüd, kas isal on õigus näiteks sellesama papilloomiviirusnakkuse osas anda 14‑aastase lapse, tütre eest vastus ja tühistada selle 14‑aastase lapse õigus oma keha üle kontrolli omada, arvestades seda, et papilloomiviirus põhjustab emakakaelavähki? Kahtlemata need vestlused jätkuvad.

Ja nii nagu õiguskantsler on õigesti öelnud, Eestis kehtib võlaõigusseadus, mis annab lapsele õiguse enda keha üle teatud tingimustel otsustada, kui ta on selleks suuteline. Me teame, et me lubame 14‑aastasel lapsel paljusid asju ise otsustada ja võib-olla siin tuleks kaaluda ikkagi lapse kehalise autonoomia tunnustamist, nii nagu näevad ette põhiseadus ja võlaõigusseadus. Kindel on see, et kehtivad ministri määrused ei saa olla vastuolus võlaõigusseadusega, need tuleb muuta. Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks algatanud võlaõigusseaduse muutmise või põhiseaduse muutmise. Nii et selles limbos me praegusel hetkel siis oleme. Ja kindlasti ei ole mõistlik jätta selle keeruka [küsimuse otsustamine] kooliõe tasemele.

Nii et praegusel hetkel, täna õhtuks me kogume tagasisidet nende kahe määruse eelnõu kohta ja vastavalt sellele, milline on see tagasiside, me ka edasi liigume. Just äsja laekus näiteks perearstide, arstide liidu ja mitme teise väga pädeva organisatsiooni arvamus ja nad leidsid, et kindlasti tuleb laste õigusi tunnustada. (Juhataja helistab kella.) Nii et see teema ei ole maas, aga see ilmselt liigub omas tempos erinevalt teistest määruses käsitletud teemadest.

Aitäh! Kert Kingo, täpsustav küsimus, palun!

Ma tänan! No ega teema ei olnud ja meelehärmi ei valmistanud siin mitte see, et lapsevanemad omavahel ei suuda kokkuleppele jõuda, vaid see, et kui lapsevanemad on otsustanud üht, siis laps justkui iseseisvalt võiks otsustada teist. Tuletan meelde, et kehtiva seaduse järgi vastutab lapse eest lapsevanem, ja ta vastutab ka tema tervise eest. Lisaks sellele, kui te viitasite VÕS‑ile, siis mulle tundub, et te ise ei ole seda võlaõigusseaduse paragrahvi lugenud. Võlaõigusseaduse § 766 sätestab patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse. Ja seesama lõige 4, millele õiguskantsler on viidanud, selle [keskel] on selline tekst: kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Küsimus on ju selles, mille põhjal siis koolides otsustatakse, et mis iganes vaktsiini mitte[süstimine] kahjustab lapse huve. Kuidas see hindamine toimub? Ja ma endiselt tahaks vastust ka esimesele küsimusele: kas ministeerium ja teie olete jätkuvalt seda meelt ja jätkuvalt ajate seda rida, et jätta määrusesse sisse see, justkui alaealine laps oleks võimeline iseseisvalt oma tervisega seonduvaid otsuseid vastu võtma, jättes kõrvale seaduslikult tema eest vastutavad lapsevanemad?

Aitäh! Vastan kõigepealt nii, et ma olen võlaõigusseadust lugenud põhjalikult ja seda ka õiguslikult analüüsinud. Olen läbi lugenud ka kõik õiguskantsleri kirjalikud avaldused, nii varasemad kui ka eilsed, ja olen nendega kursis.

Teiseks, need haigused, mille vastu koolides vaktsineeritakse, on mitmel juhul surmavad. Mumps põhjustab poisslastel hilisemat viljatust, papilloomiviirus põhjustab vähki. Need on väga tõsised asjad. Ja see situatsioon, millest räägib võlaõigusseadus, et lapse eestkostjate hinnang võib olla ohtlik lapse tervisele, on reaalne. Selline situatsioon võib täiesti tekkida. Kuidas me seda lahendame? Millist nõu me määrusega anname või millise pädevuse me anname kooliõdedele otsustamisel? Seda me arutame edasi, kõigepealt õiguskantsleriga, kindlasti Lastekaitse Liiduga ja kindlasti kooliõdede endiga. Nii et see protsess jätkub, nii nagu ka eile sotsiaalkomisjonis soovitati. Aga siin ei ole ühemõttelist vastust, et lapsevanem saab keelata nii oluliste vaktsiinide manustamist, kui laps on piisavalt otsustusvõimeline ja soovib oma keha üle kontrolli omada ja neid tulevikuriske maandada. See on praegu minu vastus.

Ma viitan ka sellele juhtumile, mis leidis kajastamist ajakirjanduses, kus lapsevanema süül jäi laps ilma aidsiravita ja kohus asus seisukohale, et tegu oli kriminaalkuriteoga. Lapsevanem sai selle eest karistada. Me ei saa eeldada, et lapsevanemad alati käituvad [laste huvides] või et lapsevanemad on piisavalt teadlikud laste huvidest. Seetõttu ma arvan, et see võlaõigusseaduse paragrahv, kus lapse huvid seatakse ettepoole lapsevanema teadmistest kaasaegse meditsiini kohta, on oluline ja kindlasti selles vaimus ka meie määrus tulevikus saab olema.

Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan! Kuna need ministrid, kes meil täna infotunnis viibivad, ei ole siin eriti sagedased külalised, siis äkki tuletate neile meelde, et küsimustele peaks vastama konkreetselt, mitte hakkama siin lugema loengut või kuskilt väljavõtteid võimalikest haigustest, mis üldse maailmas liikumas on. Me esitamegi selleks küsimusi, et saada seisukohtasid ministrite vaatevinklist ja nende nägemust.

Aitäh! Minister kuulis. Läheme edasi. Lisaküsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaadake, härra minister, meie ei pea teiega siin kahekõnet: mina küsin, teie vastate. Meid jälgib pool Eestit ja üks inimene saatis mulle praegu sõnumi: "Suur tänu eelmise sõnavõtu eest. Olen ammu aru saanud, et meie valitsuse poliitika on kellegi poolt kinni makstud. Mina olen elav näide Eestis, et vaktsiin kahjustas tugevalt mälutegevust. Ma olin sunnitud ütlema: "Oota paar minutit, siis vastan." Paari minuti pärast meenus vastus täpselt. Edaspidi keeldun täiendavatest vaktsiinidest." Nii. See on teie otsus, et te tahate selliseid olukordi, tahate, et need jätkuksid. Muuseas, te olete sotsiaaldemokraat. Mis reklaami te teete praegu valimiskampaania ajaks sotsiaaldemokraatidele, kui te sunnite neid mürgisüste tegema?

Edasi. Kaalutlusõigus – mida te räägite? Te ütlete, et 14-aastane on täiesti valmis otsustama nende küsimuste üle, kus on ebaselged andmed täiendavatest uuringutest. Aga öelge mulle, mispärast ei ole ebaselge näiteks see asjaolu, et inimene võib kandideerida Riigikogusse alles 21-aastaselt, mitte 18-aastaselt, ja kasiinos käia alles 21-aastaselt, mitte kuskil varasemal ajal.

Tahan veel öelda, et te siin räägite, et lapsed on vaja vaktsineerida sellepärast, et igasugused muud haigused on, aga te jätate mainimata selle, lugupeetud minister, et see määrus annab ikkagi võimaluse ka COVID-i vaktsiinidega lapsi süstida. Miks te tahate tappa ja hävitada meie noort järelkasvu? 

(Vaikselt.) Kas see oli protseduuriline?

Palun, minister!

Jäi segaseks, kas tegu oli protseduurilise küsimusega või see oli lisaküsimus.

Küsimus oli lisaküsimus, sisuline küsimus.

Alustan sellest, et, härra Grünthal, ärge pange mulle sõnu suhu ja ärge väitke midagi, mida minister ei tee. Minister päästab elusid. Tervishoiuminister päästab elusid, ei tapa ega mürgita mitte kedagi. See on väga oluline fakt ja selles osas palun kontrollida oma keelekasutust. See on valitsusele absoluutselt solvav. Sellist süüdistust siin Riigikogu ees ei ole aus esitada. Teiseks tahan ümber lükata veel mõned väited. Esiteks, koolides vaktsineerimine ei puuduta praegu COVID-it. Ma rääkisin nendest haigustest, mille puhul te tõenäoliselt koolis olete kuulnud, et need on aegade jooksul tapnud miljoneid lapsi. Te olete kindlasti kursis ja teate, et vaktsineerimisega on nende haiguste levikut Euroopas ja Põhja-Ameerikas oluliselt vähendatud ja ka mujal maailmas. Siin ei ole mingisugust ebatõde. Nüüd see, kas üks inimene otsustab lasta end vaktsineerida või mitte. Täiskasvanul – ma eeldan, et [sõnumi saatja] puhul oli tegu COVID-i vaktsiiniga ja täiskasvanud inimesega – on see otsustusõigus. See on tema isiklik õigus. Meile ütlevad numbrid, et vaktsineerimine vähendab surmade arvu riigis. Need faktid on ülemaailmsed ja nendele peab terviseminister tuginema, kui ta tahab päästa elusid ja [inimeste] tervist hoida. Ja selle kohustuse on põhiseadus pannud kogu riigile. Nii et kindlasti tuleb ka rahvasaadikutel mõelda, mis juttu nad räägivad, kas nende jutt on faktidega põhistatud ja põhiseaduse vaimus. Meie kõigi ülesanne on põhiseaduse kohaselt säästa inimeste tervist, päästa elusid. Ja kui faktoloogia kinnitab, et vaktsineerimine sellele kaasa aitab, siis paluks faktoloogiaga ennast kurssi viia ja tõepoolest tegeleda sellega, mida põhiseadus käsib, ja mitte keerutada üles vandenõuteooriaid. 

Aitäh! Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tahaksin reageerida ministri lausele, et ma ei tohi selliseid väljendeid siin saalis kasutada. Ma tahan teile meelde tuletada, et Riigikogu liikmel on siin vaba sõna ja kõik minu ütlused, mis ma praegu siin välja ütlesin teile küsimust esitades, tuginevad faktidele, reaalsetele faktidele. Ärge raputage pead! Ärge raputage pead! Sest teie ei ole ennast kurssi viinud sellega, uuemate uuringutega, ja hoiate kinni mingist vanast narratiivist ja produtseerite siin sellist propagandat, mis hävitab meie lapsi. Vaadake, lugege kokku need, ütleme, surmajuhtumid, mis on toimunud Eestis, kus inimesed kukuvad päevapealt kokku. Häbi võiks teil olla, härra minister!

Aitäh! Head kolleegid, jääme ikka infotunni formaadi juurde! Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan! Arvestades, et seda infotundi jälgitakse ka väljaspool seda maja, ehk siis tavalised inimesed ka vaatavad, siis palun, et minister edaspidi ei solvaks neid inimesi, kes tõesti COVID-i vaktsiinide tagajärjel on saanud tõsised terviserikked või jäänud vigaseks, [ega] väidaks, et nemad ainult tervendavad ja ravivad inimesi. See ei vasta tõele. Te peate tunnistama tõde. Ja inimestele meeldib jälgida, et siin parlamendisaalis on tõde au sees, mitte ei ole tõe väänamine ja valetamine au sees. 

Aitäh! Head kolleegid, ma usun, et jälgitakse nii infotundi kui ka Riigikogu istungeid, nii et me peaksime olema kultuursed ja viisakad kogu aeg. Aga mis puudutab tõde ja solvamist, siis ei ole mõistlik solvata ei neid, kes on langetanud otsuse lasta ennast vaktsineerida, ega ka neid, kes on langetanud otsuse mitte lasta end vaktsineerida.

Nii. Oleme viiendale küsimusele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi. Tänane kuues küsija on Riigikogu liige Tõnis Mölder. Küsimus on maaeluminister Urmas Kruusele ja küsimuse sisu on toidujulgeolek. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma alustan kõigepealt teie kiitmisega. Ma vaatasin, et teil õnnestus sellel nädalal oma töövisiidil osaleda Elvas ühes teatrietenduses, kust te tervisekeskuse avamisel mängisite ühes etüüdis kaasa patsiendi rollis. Kindlasti see käib maaeluministri tegemistega kokku ja ma loodan, et Elva inimeste toidujulgeolek sai selle etüüdi abil olulisel määral parandatud.

Aga tegelikult, kui tulla tõsisemate teemade juurde, siis tõesti, meie majanduses veab hinnakasvu toiduainetööstus. Me näeme üha sagedamini, et tarbija on sunnitud, kuna hinnad on läinud nii kõrgeks, valima aina odavamaid tooteid, aina soodsamaid tooteid. Inimeste ostujõud on langemas. Me näeme seda, et tarbijakäitumine on ikkagi märkimisväärselt muutunud. Seda ütlevad kõikide kettide tegevjuhid, kes väga regulaarselt selekteerivad oma ostjate ja üldse tarbijate käitumist.

Ühe ettepanekuna on keskfraktsioon tegelikult sellel sügisel ette pannud langetada toiduainete käibemaksu 20%‑lt 9%‑le. Seda parlamendi suur saal ei toetanud. Nüüd me oleme tulnud välja uue ettepanekuga, langetada toiduainete käibemaksu 20%‑lt 5%‑le, mis peaks aitama tänases inflatsiooni kõrgtipus inimesi eelkõige selles osas, et toiduainete kättesaadavus oleks tagatud.

Minu küsimus ongi teile see. Ma saan aru, et teie ministrina ja ka valitsus ei toeta käibemaksu langetamise ideed. Aga mis on see konkreetne meede, millega te tulete tänases olukorras inimestele appi, et tõesti elada üle see talv, elada üle need rasked kuud, kus hinnad ja inflatsioon on Eestis märkimisväärselt kõrged ja toidukorv on läinud üle paarikümne euro kallimaks?

Aitäh, austatud küsija! Austatud istungi juhataja! Mulle on sümpaatne, et te tunnete muret toiduainetööstuse, maaelu ja kaude ka põllumajanduse pärast. Me oleme nii eelmises kui tänases valitsuses ju kokku leppinud mitmeid meetmeid, mis on suunatud ühelt poolt tarbijatele teie küsimuse mõttes kui ka teiselt poolt tootjatele, ja seda just lähtuvalt sellest, milline on olnud situatsioon turgudel.

Kui me tuleme nüüd konkreetselt toiduainete juurde, mille kohta teie küsimus oli, siis tuleb tunnistada, et minu arvates see lähenemine on liiga ühekülgne. Ma pean siin silmas mitut asja. Esimene küsimus on see, et kui me vaatame, mille alusel hind kujuneb, siis ta kujuneb tegelikult nõudluse ja pakkumise vahekorra alusel. See on kõige suurem mõjur.

Kui me vaatame meie naabrite kogemusi, lätlasi – meile meeldib jälgida ja me peamegi jälgima, mis toimub lähiturgudel –, siis me märkame, et kuigi Läti on teatud toiduainetele kehtestanud madalama käibemaksu, ei ole tarbija sellest sellisel kombel võitnud, nagu me eeldame. See hinnaleevendus on jäänud 1–2% juurde, kuigi käibemaksu alandati rohkem. Kui me tuleme puhta statistika juurde, siis me märkame, et osa riike on alandatud käibemaksumäära rakendanud. Näiteks Ungaris on olnud toiduhindade inflatsioon 37,6%, Leedul 29,5% ja Lätil 27,6%, mis annab märku sellest, et see ei ole ratsionaalne meede. Aga mis on ratsionaalne meede ja mida meie valitsus on seda arvestades ka kasutanud, on see, et me oleme rakendanud erinevaid toetuspakette, olgu need siis seotud elektri universaalteenusega, olgu need seotud teatud ulatuses kodusooja kompenseerimisega või mida iganes. See on andud tarbijale võimaluse valida.

Teiselt poolt on mul väga hea meel, et me ostjatena oleme selles kriitilises situatsioonis hakanud ostma, nii nagu ka kaubandusketid kinnitavad, kampaaniatooteid. See tegelikult on märk sellest, et me tahame oma rahakotti säästa. Ja see ei pruugi halvasti mõjuda ka ettevõtjatele, kelle [müügi]mahud kasvavad. Aga majandustegevuse lõpptulemusi me näeme järgmisel aastal, [siis näeme,] kuidas tegelikult on olnud.

Tõnis Mölder, täiendav küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Siinkohal ma jään teiega küll täiesti teisele arvamusele. See ei ole mitte märk säästmisest, vaid see on ikkagi väga selgelt märk, et inimeste ostujõud on langenud ja hinnad käivad lihtsalt Eesti inimestele üle jõu. Kui kümnest inimesest üheksa ütleb väga selgelt, et toiduainete hinna tõus on ikkagi nende või nende pere eelarves väga selgelt tunda andnud, nende ostujõud on langenud, nende tarbijakäitumisharjumused on [muutunud], siis see on märk sellest, et meil on väga kõrged toiduhinnad ja toiduainete kättesaadavus on ikkagi väga rängalt [vähenenud].

Teine asi, mida me näeme, on see, et inimesed pöörduvad üha rohkem abi saamiseks nii kohalike omavalitsuste poole kui ka näiteks toidupanga poole, et tulla üldse ots otsaga kokku. Nii et veel kord: ma arvan, et see ei ole märk säästmisest, vaid see on märk sellest, et tõesti inimestel on keeruline ja raske.

Aga tulles nüüd korra küsimuse juurde, mis puudutab meie toidujulgeolekut, siis ma lugesin eile seda, et Eesti Varude Keskus on kuulutanud välja hanke Eesti viljavaru hankimiseks. Ja kui ma õigesti aru sain, siis selles varus on sees ka valmistoidureserv, aga seda reservi jagub, nagu seal kirjas oli, ainult üheks nädalaks. Üks nädal, arvestades kriisi või arvestades sõjasituatsiooni, juhul kui sõda peaks Eestis tulema – loodame muidugi, et sellist olukorda ei teki, aga võib tekkida –, see on ikka ääretult väike reserv.

Jah, ma saan aru, et me ei räägi ainult valmistoidureservist. Aga ütlen võrdluseks, et näiteks Soomes on teraviljareservi kaheksaks ja pooleks kuuks. Meil on nädal, seal on kaheksa ja pool kuud – see vahe on kordades. Nii et veel kord, minu küsimus on teile see. Kõigepealt, see on positiivne samm, et mingisugunegi varu tekkis, aga miks see varude hulk on niivõrd väike ja miks riik ei panusta sinna täiendavalt raha? See on mingil määral ka garant meie julgeolekule.

Aitäh, hea küsija! Tuleb tunnistada, et Vene agressioon Ukrainas on teatud taustsüsteem, mis on meie arvamust julgeolekust muutnud. Mida ma julgen öelda? Julgen öelda seda, et meenutades Jüri Ratase valitsust, saaks öelda seda, et sellel ajal viljavaru oli null. Nüüd me tahame tegelikult tekitada varu, mis on üks kuu. Tulles nüüd selle juurde, mis puudutab inimeste varustamist teiste toiduainetega, siis me saame öelda, et kuni siiamaani oli see umbes kolmepäevane varu. Nüüd me oleme jõudnud juba seitsme päeva varuni ja kavatseme jõuda 14 päeva varuni. See on väga mõistlik lähenemine.

Võrreldes soomlastega on tõepoolest see lähenemine erinev. Nagu te mäletate, Eesti Varude Keskusele anti täiendavaid ülesandeid, mis puudutasid ka toidujulgeolekut. Maaeluministeerium on olnud nagu, ütleme, selline ärgitav partner selleks, et varude keskus hakkaks sellega tegelema. Seni varude keskuse võib-olla selline põhifunktsioon oli seotud kütusega ja sellega, mis puudutab energiat. Aga me oleme selle protsessi käigus ka seadust muutmas, nii et toiduained, toiduainete varu ja ka toiduainetööstused tuuakse järjepidevuse mõttes seadusandlikult märksa kõrgemale positsioonile. Ja see on minu arvates oluline.

Samas, ärme unustame ära, mida minu arvates väga entusiastlikult ja väga vajalikult on teinud meie kodutütred. Nad on kutsunud üles ja andnud juhiseid ja soovitusi, milline minimaalselt nädalane varu peaks olema perekondadel, inimestel endal. See tegelikult tähendab seda, et need varud kogunevad mitme protsessi mõjul.

Isiklikult ma arvan seda, et küsimused, kui palju peab olema füüsilist varu olemas, kui suur peab olema fikseeritud laoseis, mida on võimalik varuna kasutusse võtta, või kui palju on võimalik mingi eelhoiatuse peale suurendada tööstuste võimet toota, ma ei tea, 24 tundi ööpäevas nädala jooksul – need küsimused vajavad ka selles seadusandlikus menetluses täiendavaid arutelusid ja lahendusi.

Aitäh! Ja nüüd lisaküsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Samal ajal, kui sa seal Elvas esinesid, käisin ma Tartu turul ja rääkisin mitmete põllumeestega. Ja see, mida ma kuulsin – nutt tuleb silma. Memmeke ostab viielt müüjalt kilo kartulit selleks, et need ära koorida, koored kaaluda ja siis otsustada, kust koha pealt rohkem osta. Või teine asi: nõudmine – ma ei tea, kas sa tead, Urmas – on praakkartuli järele raskelt kasvanud. Need on need ussiaukudega, sellised, mida tavaliselt inimene ei söö. Viie euroga saad 30‑kilose koti ja siis nädal aega vuhid seda. Noh, ma tean, et käibemaksu langetamisel Eesti ujub nagu vastuvoolu Euroopaga. Aga ma küsin lihtsa küsimuse: kas sina ka vaatad selle poole, et saaks kusagilt praakkartulit perele viie euroga 30‑kilone kott?

Aitäh! Austatud parlamendi liige! Kindlasti parlament ei ole see koht, kus ma peaksin hakkama presenteerima oma pere personaalseid otsuseid, mida täpselt ma tarbin. Ma võin seda teha, aga ma ei pea seda väga mõistlikuks. See, mida te kirjeldasite, tegelikult on sotsiaalne probleem. Ja ma tahan eraldi rõhutada, et me ei saa eitada, et teatud peredel on selles hinnakasvus keerulisem toime tulla kui võib-olla aastaid tagasi.

Mida ma sellega öelda tahan? Ma tahan öelda seda, et tõepoolest, kui me vaatame statistikat ja seda, mis turul toimub, siis me märkame mida. Me märkame, et väga suure inflatsiooni kasvuga ka toiduainete hinnad on üldiselt [tõusnud] Ida-Euroopa või endise idabloki riikides. Eesti ei ole mitte esikohal, aga ta kuulub sinna keskmike hulka. Selle tõttu ma saan öelda seda, et toiduainete käibemaksu kaudu ei ole võimalik teha sotsiaalpoliitikat. Ja selle tõttu ongi valitsus tegelikult võtnud vastu erinevaid otsuseid, mis parlament on siinsamas mõni päev tagasi ju kinnitanud. Minu teada parlament hääletas eelarve poolt ajalooliselt kõige suurema  [poolthäälte] ülekaaluga. See on ju tegelikult hea märk, et tehakse õigeid asju. Ja see tähendab seda, et sotsiaalhoolekande süsteem, kogu see süsteem peab toetama inimesi, kes satuvad raskustesse. Selles on sees seesama osa, mis puudutab perekondadele, majapidamistele kompensatsioone läbi universaalteenuse elektri hinna kallinemise korral ja ka sooja hinna kompenseerimist.

Aga ma tahan öelda veel seda, et kui me vaatame puhtalt statistikat, siis kui me räägime Ungarist – siin saalis olete ka teie minu mälu järgi Ungari näiteid toonud –, siis Ungaris on inflatsioon 43%. Tegelikult on nii, et kui me isegi ajutiselt riiklikult peaksime kehtestama mingeid hindasid, siis see hüpe hiljem tuleb veel kordades suurem. Ja kuna Eesti on väikese avatud majandusega riik, siis tema võtab selliste majandusmuutuste korral kiiremini sellest protsessist osa. Ka Saksamaa on jõudnud praegu 20%‑lise toiduainete hinna tõusuni. Ja avalikkusele on võib-olla jäänud mulje, et iga kuu hinnad tõusevad, aga statistikas võrreldakse aastataguse perioodiga. Ent sotsiaalprobleeme ei saa lahendada toiduainete käibemaksu alandamisega.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane seitsmes küsija on Peeter Ernits. Küsimus on välisminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes ja teema on Eesti riigitunnus. Palun!

Hea juhataja! Austatud välisminister valitseja ülesannetes! 2013. aastal, kui sa olid kaitseminister ja kantsler oli praegune peametsaülem Mikk Marran, võtsid sa vastu sellise dokumendi "Kaitseväelase vormiriietuse kirjeldus ja vormiriietuse väljastamise kord", 23. oktoober 2013, nr 51. Seal on öeldud, et riigitunnus on Eesti riigi lipp, riigilipu kujutis, mille all on sõna "Estonia". Seal on ka täpsemalt öeldud, kui lai peaks olema see kiri ja kõik muu selline. [Kaitseväe vormikandmiseeskirja] punkt 9.30 ütleb, et riigitunnust ei ole lubatud eemaldada, ümber teha ega asendada. Ja punkt 9.31: välisriikide riigitunnuste kandmine on keelatud.

Ja nüüd minu küsimus, austatud valitseja, on see, et Kaitseväe juhataja kindral Herem ja tema asetäitja ja paljud teised kannavad oma käisel nii‑öelda osalist riigitunnust. On olemas meie trikoloor, aga selle alla on paigutatud "Estonia", mille peale on paigutatud teise riigi lipp ja "Slava Ukraini". Nüüd on arutelu, kes vassib ja kes ei saa õigesti aru. Mida sina selle kohta arvad? Kas see on korrektne riigitunnuse kandmine, kui sõna "Estonia", mis on ka selles 2013. aasta käskkirjas, millele ka sina alla kirjutasid, on kaetud teise riigi lipuga, ja öeldakse, et kõik on korras?

Aitäh! Kõigepealt ma tahaksin kasutada võimalust ja soovida ilusat advendiaega kõigile meie kaitseväelastele, meie ajateenijatele, meie kaitseliitlastele, nende peredele ja loomulikult meie vabadusvõitluse ja meie Kaitseväe veteranidele. Mul nagu noorus käis silmade eest läbi, kui sa viitasid minu käskkirjale 2013. aastast. Ma arvan, et see oli üks hea käskkiri, ta on ajatuultele vastu pidanud. Tegelikult on selles vormi kandmise eeskirjas sätestatud Kaitseväe juhataja võimalus käsuga määratleda ajutiste embleemide kasutamine. Seda on Kaitseväe juhataja teinud nii‑öelda selgel õiguslikul aluse. Tal on õigus anda oma käsuga võimalus need embleemid vormiriietusele kanda.

Kaitsevägi on praktikas välja jaganud Kaitseväe tegevväelastele ja ajateenijatele Ukraina lipuvärvides embleemid, millele hea küsija viitas. Miks need välja jagati? Selle eesmärk on enesestmõistetavalt avaldada toetust Ukrainale võitluses Venemaa agressiooni vastu. Toetusembleemi kandmine on vabatahtlik ja igaüks otsustab iseseisvalt, kas ta kannab embleemi või mitte. Ja veel kord ma rõhutan, et nende embleemide väljajagamine ning nende kandmise põhimõtted sätestati eraldi käsuga.

Nii et siin on kaks erinevat küsimust. Küsimus: kas nende embleemide kandmine ja Kaitseväe juhataja sellekohane käsk on õiguspärane ja kas sellel on olemas ka sellekohane volitusnorm? Jah, see on õiguspärane. Teine küsimus: kas see on põhjendatud? Kas see on mõistlik, et Eesti kaitseväelased oma riigi tunnuse kõrval kannavad teisel käel ka sellist toetusembleemi Ukraina lipu värvides? Jah, ma arvan, et see on põhjendatud ja mõistlik, sest see ei ole ainult ilukõne, kui me ütleme, et Ukraina rahvas võitleb ka meie vabaduse eest. Me teame suurepäraselt Venemaa naaberriigina, et selle sõja tulemused määravad meie vabaduse ja meie julgeoleku olemuslikul määral. Ja mina ütlen, et kui – hoidku küll kõik asjaolud selle ära! – selline rünnak võiks tabada Eestit, siis mul oleks hea meel inimesena, eestlasena, kui teiste riikide kaitseväelased sellist sinimustvalget toetusembleemi kannaksid. Aga loodame, et seda vajadust mitte kunagi meie ega meie järglaste loos aset ei leia.

Peeter Ernits, täpsustav küsimus, palun!

Hea juhataja! Austatud välisminister valitseja ülesannetes! Jaa, ka mina olen seda meelt, et Ukrainal on õigus ja kõik see – siin pole küsimustki. Aga mulle tundub, viimasel ajal eriti, et me oleme muutumas kuidagi nagu Mala-Ukrainaks. Vaatame, Tartu raekoja ees on rohkem Ukraina lippe kui Eesti lippe ja nii edasi, ja nii edasi. Aga jah, Kaitseväe juhataja võib seda teha. Aga kindral Heremi ja kindral Palmi käsi on palju pikem. Miks peab riigitunnuses kehtestatud sõna "Estonia", "Eesti", katma teise riigi lipuga? Miks ei saa seda mitu sentimeetrit allapoole panna ja asi oleks nagu korrektne? Miks peab häbenema sõna "Estonia" ja katma selle teise riigi sümboliga? Jah, me küll oleme toetanud Ukrainat rohkem kui ükski teine riik, aga miks me häbeneme seda "Estoniat", austatud välisminister?

Mina küll ei häbene Eestit ehk siis rahvusvaheliselt tuntud meie riigi nimetust Estonia. Miks me peaksime seda häbenema? Ja ma olen kaugel sellest, et kujutada ette, et Kaitseväe juhataja käskkiri sellekohase toetusavalduse väljendamise vormi kohta oli kantud arusaamast, et tuleb häbeneda sõna "Estonia". Ma arvan, et ma ei hakka minema selle käskkirja tehnilistesse üksikasjadesse, kus täpselt vormiriietusel nii riigitunnus kui ka see Ukraina lipu sümbol asetseb. Ma arvan, et ju selle taga olid oma praktilised kaalutlused nende tunnuste paigaldamisel.

Aga kui teil on ettepanekuid, kuidas Ukraina lippu võiks vormil kanda, et see oleks paremini korraldatud, siis ma arvan, et kindlasti Kaitsevägi parlamendi liikme osundusi analüüsib ja hindab neid sisuliselt.

Kuid küsimus taandub ikkagi sellele, see ei ole ju tehniline küsimus, kuidas seda kantakse või miks. Te osundasite sellele, et kuidagi teie jaoks on liiga palju sümpaatia või meiepoolse solidaarsuse avaldamist Ukrainale, Ukraina rahvale.

Teate, aga ka Ukrainas on väga palju sümpaatiat ja armastust meie rahva vastu. Ma ütleksin, et meie rahval, ja ma arvan, et ka teistel Balti riikidel, ka Poolal on eriline koht Ukraina inimeste südames. Ma usun, et Eestis ei ole inimest, kes poleks silmad kinni pannud ja kujutanud ette, mis oleks, kui need õudused, mis leiavad aset Ukraina riigi ja rahva vastu, leiaksid aset meie rahva ja riigi vastu. See muudab meid instinktiivselt. Meie rahva toetusavaldus Ukrainale on ka toetusavaldus meie vabadusele. Ma arvan, et kõik me saame sellest ühtemoodi aru.

Nii et ärme käsitleme seda, et Ukraina lipp lehvib või me toetame Ukrainat, kuidagi vastandavalt. Ma toon näiteks sellesama näite, et kui oli nafta hinna lae üle arutamine, mida Ukraina president palus, siis olid Balti riigid ja Poola need, kes tegelikult seisid madalama nafta hinna eest. Viimane koht kõikides Ukraina toetamise küsimustes, mille poole Ukraina riigi esindajad pöörduvad, kust nad loodavad saada abi ja toetust, kuna me oleme nii sarnases olukorras, nii sarnase minevikuga, on tegelikult ikkagi Balti riigid ja Poola. See on tõsiasi. Meil on eriline koht Ukraina inimeste südames ja ma arvan, et ka meie riigi enda saatuse ja meie endi murede ja lootuste [tõttu] oma tuleviku suhtes on Ukrainal eriline koht meie inimeste südames. Seda ei ole mõtet eitada.

Ja nüüd lisaküsimus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma tahan teid tunnustada ja öelda, et ma olen teiega selles mõttes ühel nõul, et meil kõigil on vaid üks isamaa ja tõesti see isamaa seisab julgelt inimeste eest.

Aga ma kasutan ka teist võimalust. Kui teie siin enne läkitasite teele pühadetervitused, siis minul on teile ka üks väikene pühadepalve. Nimelt, mina ootan väga järge raamatule "Välisminister". Võiks tulla "Välisministri" raamat vol 2, sest ma loodan, et selle kuue kuuga on teie töödes ja tegemistes ikkagi kogunenud memuaare, mida meenutada, ja neid tegemisi, mida kirja panna.

Aga ma tulen oma küsimuse juurde. Te tegelikult oma eelmises vastuses härra Ernitsale korra peatusite sellel, mis puudutab nafta hinna lae kehtestamist, milles Eestil oli tugev roll. Küll aga me ei ole suutnud Euroopa Liidu tasemel kokku leppida ei gaasi hinna laes ega ka tegelikult CO₂ hinna laes, millele te ise ka viitasite, mis oleks justkui teie kui ministri, aga tegelikult ka teie erakonna tugev, jõuline positsioon. Me kohtusime täna hommikul ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministriga, kes on teie erakonnakaaslane. Tema avaldas küll lootust, et CO₂ hinna lagi võiks tulla, aga ta möönis, et me ei ole olnud välispoliitiliselt [piisavalt] tugevad. Välispoliitilist tugevust ikkagi veavad meil kindlasti peaminister ja president, aga väga olulist rolli mängib ka välisminister.

Ja minu küsimus teile ongi see: milliseid konkreetseid samme te Euroopas olete astunud selleks, et me saaksime CO₂ hinna kontrolli alla? See aitaks nii meie ettevõtjaid, meie majandust kui ka tegelikult tervikuna meie riiki. Ma arvan, et see on oluline, et te ka järgnevate kuude jooksul kindlasti püüaksite siin saavutada mingisugust sellist initsiatiivi ja tegelikult ka konkreetseid tulemusi.

Aitäh, hea küsija! Me peame ja püüame selle küsimuse mahutada ära Eesti riigitunnuse alla. Teema on Eesti riigitunnus, CO₂ hind. Palun, härra välisminister peaministri ülesannetes!

Eesti riigi tunnuseks kindlasti on, et julgelt tuleb seista kogu Euroopa inimeste eest. On nii?

Aga nüüd väga konkreetne asi: mina panin selle valitsuse istungil Eesti positsioonina lauale, majandusminister toetas seda, valitsus toetas seda. Ja tõepoolest, prognoositav CO₂ hinna lagi, see, millest me oleme rääkinud ka siin parlamendis [Eesti] huvide toetusrühmas – ma tuletan meelde, see puudutas "Fit for 55" paketi seisukohti –, meie majandusminister ka seda seisukohta väljendas. Ma lugesin ise tema seisukohti, mis ta Tšehhis Euroopa Liidu majandusministrite [kohtumisel]  seisukohtadena väljendas. Poola ja Eesti on kaks riiki, kes on sellele toetust väljendanud. Ma arvan, et me peame selle eest seisma üleeuroopalise algatusena. See on mõistlik, et selles tohuvabohus mingigi prognoositav selgus on.

Nüüd, teine küsimus puudutab seda, et meie enda [riigi] pädevuses on tegelikult teostatud tasaarveldus, sest mis see CO₂ rahaline koormus muu on kui sisuliselt nagu nurgatagune maks, eks ole, inimesed maksavad seda. Ja ma arvan, et kindlasti on mõistlik universaalteenust sellisel moel reformida, nii nagu meie ettepanek on olnud, et selle elemendina hüvitatakse CO₂ makse inimestele. Me saavutasime selle nii-öelda eesmärgi osaliselt, et meil praegu kuni aprillini – ma tuletan meelde, et kuni aprillini – kehtib ju tegelikult see 50-eurone hüvitis energiaklientidele või, ütleme, kodutarbijatele. Ma arvan, et meil on mõistlik muuta see püsivaks, et tagada stabiilne prognoositav hinnakujundus elektrienergia valdkonnas lähiaastateks. Meil seega kehtiks universaalteenus ja universaalteenuse immanentne komponent oleks CO₂ makse tagastamine tarbijatele.

Me nägime, et kõik need hirmu- ja õudusjutud, mida enne universaalteenuse rakendamist räägiti, et seda ei saa tehniliselt teha, see on liiga keeruline, see takerdub tohututesse nüanssidesse, [on olnud alusetud]. Kui on tahe, siis on ka tee, kuidas seda saavutada. Seda näitas see, et parlament – siiras tunnustus parlamendi kõigile jõududele! – võttis selle vastu. Need asjad ja need lisamuudatused tehti ära nädalate ja päevadega.

Mis puudutab nüüd lage gaasi hinna puhul, siis ma pean nentima, et see hinnalagi, mida on välja pakutud – noh, anname endale aru, see on naeruväärne hinnalae tase, siin ei ole midagi muud mõtet rääkidagi.

Ja kolmas, mis puudutab nafta hinna lage. Eesti ja Poola eestvõttel me saavutasime selle, et seda hakatakse perioodiliselt ümber vaatama. Järgmine perioodiline ülevaatamine on jaanuaris. (Juhataja helistab kella.) Esmaspäeval ma kõiki teisi Euroopa Liidu välisministreid teavitasin, et Eesti taotleb venitusteta selle ümbervaatamist madaldamise suunas. Kahekordne madaldamine on meie eesmärk.

Aitäh! Lõpetan seitsmenda küsimuse käsitluse.

Läheme edasi. Tänane kaheksas küsija on Riigikogu liige Anneli Ott, küsimus on tervise- ja tööminister Peep Petersonile, teemaks laste vaktsineerimine. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahaksin tänada teid, Riigikogu aseesimees, selle väga inimliku seisukoha eest, mis puudutas inimeste vaktsineerimisvalikuid nende enda valikutest lähtuvalt. Aitäh selle eest! See on päris harukordne poliitiline seisukoht.

Aga minu küsimus puudutab jah seda uut määrust või siis praegu väga teemaks olevat määrust, mis on seotud laste vaktsineerimisega koolides, ja kooliõdede valikuvõimalust laste vaktsineerimisel. Hea minister, mul on väga hea meel, et te täna siin saalis olete, sest väga paljud Eesti inimesed on sellest teemast häiritud ja kindlasti ootavad neid seisukohti. See, et te saate neid täna siin avaldada, on minu arvates väga hea.

Muidugi on kahju, et üldse selline idee on täna arutluse all või et me peame üldse sellisest asjast rääkima, et lapsevanema otsus ei ole määrav, kui lapse vaktsineerimisel valikuid tehakse. Siin kindlasti on mingisugune taust, mida me ei tea. Lihtsalt ütlen teile, et ka mina olen valitsuse liikmena kuulnud neid arutelusid ja ma tean, et tänaseks on väga palju erinevaid seisukohti juba kujunenud. Ei ole ainult see seisukoht, et vaktsineerimine on ainukene võimalik lahendus. On kujunenud väga erinevaid seisukohti ka vaktsineerimise kahjulikkuse osas.

Ühtset seisukohta ei ole ka teadlaste hulgas. Professor Lutsar on öelnud, et laste vaktsineerimine peaks olema ainult erandjuhtudel. See puudutab just COVID‑it. Teie teate tausta kindlasti paremini. Palun selgitage seda tausta, millele te olete tuginenud, kui olete avalikkuse ette sellise määrusega tulnud. Kes on need eksperdid olnud ja kas on ka välisriikide kogemusi analüüsitud?

Aitäh, hea küsija! Ma alustan sellest, et tõepoolest, ka minu absoluutne seisukoht on see, et inimeste valikuid tuleb austada ja inimesi ei tohi häbimärgistada nende valikute pärast. See, et Riigikogu istungi tänane juhataja seda väljendas, on ka mulle meeltmööda. Ma olen sellest alati lähtunud.

Teine asi, mida ma olen alati pidanud õigeks, on see, et vaktsineerimisriskidest tuleb samamoodi ausalt ja vahetult rääkida. See on parim viis hoida inimesed informeerituna, aga vältida samal ajal selliste võib-olla liialdatud infovoogude ohvriks langemist. Kindlasti peab olema ka negatiivne informatsioon saadaval, nii nagu ka positiivne, et inimesed saaksid oma valikud langetada.

Nüüd, mis puudutab seda, miks me selle teemaga siin oleme, siis põhjus on õiguskantsleri kiri, milles ta väga õigesti juhib tähelepanu, et kehtib võlaõigusseadus, mille Riigikogu on vastu võtnud ja mis ütleb seda, et lastel on teatud tingimustel õigus enda keha üle otsustada, olenemata lapsevanema seisukohast. See on Riigikogu kehtestatud seadus ja varasemad ministri määrused, mis seda kuidagi kitsendavad, ei ole kooskõlas Riigikogu tahtega. See on põhjus, miks teemat tuleb edasi arendada.

Ja kui nüüd tõsta probleem suuremasse pilti, siis on tõsi, et ega lapse õigused ei ole ju mitte võlaõigusseadusega leiutatud. Laste õigused on ka põhiseaduses kaitstud ja rahvusvaheliselt käsitletud. Nii et kindlasti lastel on oma tervisevalikutes teatud tingimustel õigus kaasa rääkida.

Aga nagu varem öeldud, me liigume edasi kahes tempos. Ühes tempos me korrastame vaktsineerimissüsteemi, viies selle haigekassa juurde. Need asjad saab ilusasti ära toimetada. See, kuidas me lahendame laste õiguste kaitse vaktsineerimisprotsessis, on eraldi teema. Taustainfo on see, et minule on tehtud kõik vaktsiinid koolipõlves ilma pikema jututa. Minu info kohaselt tehakse pikema jututa vaktsiinid ka Soome lastele. Seal kontrollitakse ka nende hambaid ilma selleta, et peaks paberilipikuid kodu ja kooli vahet liigutama. See annab tegelikult lihtsalt laste tervisele nii palju juurde.

Nii et ma mõtleksin pikemalt teemal, kas me kardame riske ja jätame palju suuremad riskid, mille jaoks vaktsiinid on leiutatud, üles. Me peame siin natukene suuremat pilti omama ja lähtuma jällegi põhiseaduse §‑st 28, mis ütleb, et igaühel on õigus elu ja tervise kaitsele.

Aitäh! Täiendav küsimus, Anneli Ott, palun!

Aitäh! Need riskid, millest te rääkisite – ma arvan, et me peaksime selle teema osas olema tegelikult väga ausad ja avatud. Need COVID‑i vaktsiinid, mis praegu on inimestele kättesaadavad – me peame tõdema, et kes tänaseks ei näe nende riski, see minu arvates lihtsalt ei taha seda näha. Tegelikult on väga palju juhtumeid, kus tagajärjed on väga halvad olnud, ka kõige hullemad.

Seda peab arvestama, et täna on lapsevanematel sõna otseses mõttes hirm selle ees, et riik hakkab survestama lapsi koolis erinevate kenade lugudega. See on täiesti põhjendatud ja me peame aru saama sellest taustast. Ja me peame endale tunnistama ka seda, et on tehtud vigu. On tehtud vigu, kus lapsi meelitati erinevate, ütleme, nännidega, kuni vist mobiiltelefonideni välja, kui ma ei eksi, neid süste tegema. See on absoluutselt vastuvõetamatu.

Kas teie ministrina saate täna kinnitada, et nendest vigadest nüüd järgnevate otsuste juures kindlasti õpitakse, et enam ei ole mingisugust meelitamist, lapse seisukoha kujundamist erinevate selliste võtetega, vaid see jääb tõesti lapsevanema otsuseks? Ja loomulikult me peame aru saama, et on väga-väga harva erandjuhtumeid, mida loomulikult seaduses tuleb arvestada, aga kas üldiselt me siiski saame öelda, et Eesti riik ei hakka lapsevanemaid kõrvale jätma vastutusest oma lapse tervise eest ja et selleks, et laps teeks otsuse, ei kasutata selliseid meetmeid, nagu, me peame tunnistama, on COVID‑i vaktsiini puhul kahjuks kasutatud?

Aitäh ka selle küsimuse eest! Ma julgen kinnitada, et Eesti lapsed on järjest targemad. Nad loevad ja suudavad tegelikult informatsioonitulvas vahel käituda adekvaatsemalt kui paljud täiskasvanud, kellele see uus situatsioon info ülekülluses on segadust tekitav.

Ma kordan kõigile üle: me ei räägi hetkel COVID-i vastu vaktsineerimisest kooliõe juures. See on algusest peale olnud väljas, ei ole kordagi siia sisse tulnud. Ja kindlasti ei ole ka plaanis seal teha mingisuguseid meelitamisi. Ma tean, et see eksimus oli ühe eravaktsineerija selline loomepuhang ja sellest õpiti väga kiiresti juba sel ajal. Seda viga me ei kavatse korrata. Nii et asi on väga kaalutletud.

Kordan üle, me räägime koolis selliste väga raskete haiguste vastu vaktsineerimisest nagu tuberkuloos, B-viirushepatiit, difteeria, teetanus, läkaköha, poliomüeliit, leetrid, punetised, mumps, rotaviirusnakkus, inimese papilloomiviirusnakkus. Me räägime sellistest haigustest, mille vastu me oleme aastakümneid tegelikult ka koolides vaktsiine saanud. Loomulikult, meie teadlikkus ka kahjulikest mõjudest on kasvanud, aga jätkuvalt on meditsiiniavalikkus veendumusel, et kasu on kordades suurem võimalikest kahjudest, mistõttu see informatsioon ja ka tegevus vastab täna sellele põhiseaduse paragrahvile, mis räägib laste elu ja tervise kaitsest.

Aitäh! Ja nüüd on võimalus lisaküsimuseks. Anneli Ott, palun!

Suur tänu! Ma väga vabandan, aga see vastus tekitas mus siiski segadust tänase informatsiooni taustal. Palun täpsustage üle, kas Eestis on vaktsineerimine jätkuvalt vabatahtlik ja kas lapsevanemale jääb õigus otsustada selle üle, milliste vaktsiinidega ta laseb oma last vaktsineerida.

Aitäh! Kinnitan, et vaktsineerimine on vabatahtlik. Me ei lähe tagasi Nõukogude süsteemi, kus seda tehti kõigile. Jääb lapsevanemalt küsimine, aga jäävad ka laste õigused. Jäävad ka laste õigused! Ja väga tõenäoline, nii nagu õiguskantsler eile ütles, äkki võib siduda – see on hüpotees – näiteks 14 aasta vanusega sellise nii-öelda iseotsustamise õiguse. Seadusandja on mitmel puhul hinnanud, et 14-aastane on võimeline teatud mahus enda eest otsustama, eestkoste on sellest hetkest piiratum. Nii et ma pakun, et kui me selle teemaga edasi liigume – rahulikult, spetsialistidega nõu pidades –, siis võib-olla kuhugi sinnakanti see lisaotsustusõigus noorte puhul tuleb. Aga seda, et lapse eest vanemad jäävad lõputult vastutama ja tegema otsuseid nende eest, päris öelda ei saa. Enamuses küll, 14. eluaastani jah, peale seda mitte nii otseselt. 

Aitäh! Lõpetan kaheksandale küsimusele vastamise. 

Lähme edasi tänase üheksanda ehk viimase küsimuse juurde. Küsijaks on Riigikogu liige Marko Šorin, küsimus on välisminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes. Teemaks on riigi põhimaanteed.

Tänan, eesistuja! Hea minister Reinsalu! Minu küsimus oleks mõeldud peaministrile, aga kuna täna neid ülesandeid täidate teie, siis on see küsimus teile.

Eesti on võtnud endale kohustuse ehitada TNT-võrgustikku kuuluvad maanteed valmis aastaks 2030. Need on Tallinna–Tartu ja Tallinna–Pärnu maantee. Selleks on saadud Euroopa Liidust ka toetusraha. Aga mõned nädalad tagasi oli vähemalt ERR-is uudis, et valitsus on Euroopa poole saatnud taotluse lükata see tähtaeg aastast 2030 edasi aastani 2050.

Küsisin kaks nädalat tagasi Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehelt, kes on teie erakonnakaaslane, kas valitsus on sellise taotluse parlamendiga kooskõlastanud. Talle paraku ei meenunud, et seda valitsus oleks teinud. Ehk siis valitsus, tundub, on lähtunud enese tarkusest. Aga peale minu, kes ma samuti tihti Pärnust Tallinna poole sõidan ja ka vastupidi, veel paljud pärnumaalased võistlevad seal maanteel tohutute kaubaautode vooridega. Talvel on see eriti ebamugav ja ebaturvaline. Mida te peaministri asendajana pärnumaalastele lohutuseks lubate? Lisaks ehitamata maanteedele ähvardab Eestit ka Euroopa Liidu poolne trahv. 

Aitäh! Põhimaanteede väljaehitamine on meie jaoks regionaalpoliitiline, inimeste liiklusohutuse ja kogu Eesti territooriumil elamisväärse elu, aga ka ühtlasema majandusarengu põhimõtteline küsimus. Teiseks oli küsimus selle kohta, kas valitsus on eraldi võtnud vastu otsuse, millele te viitasite. Aga see poleemika on alanud Riigikontrolli raportist, õigustatud raportist, mis rahastamisdefitsiidile või vajakajäämistele tähelepanu juhib. Kas on eraldi otsus vastu võetud aastast 203[0] edasi taotleda? Niisugust kollegiaalset eraldi otsust minu silmad ei ole näinud, ütlen ma tagasihoidlikult. Kas mingisuguses dokumendis on keegi viidanud sellele võimalusele? Ma ei saa seda hüpoteetilist väidet välistada, aga eraldi poliitilist kollegiaalset otsust – ma vaatan kolleegidele silma –, ma pean tunnistama, et mina võin küll kinnitada, et minule küll silme ette kuidagi ei kerki. 

Vastupidi, me peame selles graafikus kindlasti püüdma püsida. Küsimus ei ole mingis Brüsselis võetud kohustuses, küsimus on selles, et see on meil endil mõistlik teha.

Jah, loomulikult, selle hind on, me kõneleme siin suurusjärgus miljardist ja loomulikult tuleb olla valmis seda laenuga katma, nii nagu meil on seda arutatud. Ei ole võimalik tühjusest seda saavutada. Ja mul on hea meel, et kõik poliitilised erakonnad on eesmärgiks seadnud aastast 2030 kinni pidada. Mulle tuleb üllatusena, et kes neid salakirju siis saadab Brüsselisse. Tekib selline küsimus. Kus töötab see amorpost, kes salakirju vahendab Brüsselisse? Minul niisugust, võin valitsuse nimel öelda, eraldi informatsiooni selle kohta ei ole.

Ja teine küsimus, mis on põhimõtteline probleem. Kui me vaatame seda defitsiiti – teedehoiuraha puudujääki tõepoolest on –, siis ma pean ütlema, et see õunauss puges meil sisse siis, kui 2014. aastal tehti sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valitsus ja siis ühe väikese nüansina kõige selle ilusa ja helge kõrval, mis Taavi Rõivase valitsuses oli, tehti tegelikult ka otsus siduda lahti mootorikütuse aktsiisi laekumisest 75% puhul teedehoolduseks minevad rahalised vahendid. Ja vaadake, mida see otsus tegelikult tähendas ajalises perspektiivis! Ma hoiatasin üheksa aastat tagasi, et see maksab Eestile väga valusalt kätte, ja see ongi nüüd näha olnud.

Järgmiseks aastaks on 200 miljonit eurot, kui me räägime teedehoid kõik kokku, on Euroopa raha ja investeeringud, aga kui seal oleks olnud ka 75% mootorikütuse aktsiisi laekumisest, oleks see olnud suurusjärgus kaks korda suurem summa. Ja tegelikult 75% laekumiste puhul oleks eesmärk 2030. aastaks täiesti saavutatav. Praeguse rahastamistempoga seda ei saavuta, loomulikult tuleb võõrkapitali kaasates 2030. aastaks need põhimaanteed välja ehitada. Ei saa teisipidi üldse ollagi. Sõna tuleb pidada oma rahva ees ja loomulikult ka, kui on võõrast raha saadud, nende ees, kes seda võõrast raha andsid.

Aitäh! Täpsustav küsimus, Marko Šorin, palun!

Jah, ma tänan vastuse eest, mis kõlas väga julgustavalt ja enesekindlalt. Huvitav oli see, et kui te pilgu pöörasite oma koalitsioonipartnerite poole ja soovisite nagu kinnitust saada oma sõnadele, siis üks ministritest peitis sel hetkel oma silmad ära. Aga ma usun, et see oli täiesti juhuslik. See selleks.

Paraku teie enesekindlat vastust ei kinnita ei järgmise aasta riigieelarve ega ka RES, kus maanteede ehituseks, nagu eile selgus ühes telesaates, kus näidati ühte käemärki, millel on mitu tähendust, aga üks tähendus on null eurot. Seda enesekindlust siiski ka pärnumaalased – mul on Pärnumaal päris palju tuttavaid, sõpru ja sugulasi – tahaksid juurde saada. Võib-olla te oma järgmises vastuses kuidagi viitate mingisugustele nüanssidele, mis seda kindlust pärnumaalastele juurde annab.

Aitäh! Ma küsisin üle maaeluministrilt, kas ta saatis salaja selle kirja. Maaeluminister täiesti enesekindlalt ütles, et tema niisugust salakirja ei ole saatnud. Nii et seda ei olnud, ma arvan.

Küsimus aga puudutab nüüd järgmise aasta eelarve vahendeid. Tõesti, võrreldes eelmise valitsusega, kus tehti ka head tööd, kui ma vaatan teehoiukava eelmise valitsuse planeeritud rahastamist, võrreldes riigi eelarvestrateegias ette nähtud vahenditega – see [info] on kättesaadav majandusministeeriumi kodulehel – ja järgmise aasta, 2023. aasta raha, [vaatan], kui palju oli eelmise valitsuse ajal planeeritud teehoiuks raha ja palju selle valitsuse ajal on seda planeeritud, siis [näen], et tõepoolest on toimunud vähenemine. 200,8 miljoni euro asemel on tegelikult sama suurusjärk, 202,5 [miljonit] on ette nähtud sellel sügisel kinnitatud teehoiukavas järgmiseks aastaks. Eelmine valitsus nägi ette 200,1 [miljonit], nii et paari miljoni eurone kasv on toimunud.

Aga nüüd küsimus, kas see on piisav. Ei, see ei ole piisav. Loomulikult ma kuidagi ei hakka [vastupidist] teesklema ja ma arvan, et kõik siin saalis olijad ühinevad sellega. Meil põhimõttelised otsused on ees. Eesti rahvas peab andma mandaadi poliitilistele jõududele. Liigutav konsensus, lugedes ERR‑i uudist, valitses: kõik ütlevad, me teeme 2030. aastaks põhimaanteed valmis. Noh, küsimus on selles, et aus on ka öelda, et ega ilma laenuta selleks investeeringuks seda reaalselt tõenäoliselt ei ole võimalik teha. Ja need põhimõttelised valikud, mis me järgmise aasta sihti seades või sellel suvel kokku leppisime – eelarvet tehti ju varem –, Isamaa jaoks olid olulised peretoetuste rahastamine, eestikeelsele haridusele ülemineku rahastamine, õpetajate palga tõus, riigikaitse täiendav rahastamine, universaalteenuse tagamine inimestele, kõrghariduse täiendav rahastamine. 

Väga paljude valikute seas koalitsioonipartneritel olid samuti olulised teemad, näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõus. Olulised teemad olid seotud sellega. Tõsi on see, et see strateegiline siht sunnib meid rahastamisambitsiooni järgmise kuue aasta jooksul oluliselt kasvatama. Ja selleks peab tekkima tugev ühiskondlik nõudlus. Ma kutsun üles kõiki kohalikke omavalitsusi, kõiki majandusorganisatsioone, kui me räägime majanduse elavdamisest, kontratsüklilistest investeeringutest, tegema seda, mis on väga tähtis. Tähtis on see, et meil peavad olema projektid tehtud. Minu andmetel järgmise aasta suveks peaks meil TEN‑T teede projektid laias laastus olema jooksva informatsiooni alusel olemas. Ja kui me teame, et on projektid olemas, siis on võimalik järgmisena minna hangetesse. Nii et see kodutöö faas tuleb praegu ära teha, projektid on olemas ja saab kohe minna hankesse.

Aitäh! Ja nüüd lisaküsimus. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud välisminister peaministri ülesannetes! Ma ka ei kahtle, et Isamaa tahab teid välja ehitada. Ma mäletan, kui me koos olime valitsuses, siis võtsimegi sihi Tallinna–Tartu ja Tallinna–Pärnu neljarajalised teed välja ehitada ja asi hakkas hoogsalt käima.

Kui ma nüüd kuulan teie juttu ja vaatan aastat 2030, siis midagi siin ei klapi. Kuidas riik edasi areneb, selle jaoks on ju olemas riigi eelarvestrateegia. Ja kui vaadata seda riigi eelarvestrateegiat, siis tegelikult teederahad on kõik ära nullitud. Tegelikult seal ei olegi mitte midagi: mitte ainult neljarajaliste teede ehitamine, ka teede remondi rahad ja nii edasi, hooldusraha. Kust see raha järsku tekib ja kas RES on siis mingi teisejärguline dokument? Kuidas me aastaks 2030 suudame välja ehitada nii Tallinna–Tartu kui ka Tallinna–Pärnu neljarajalised teed? Midagi siin pildi peal ei klapi.

Ma tean, et lätlased võtsid küll laenu ja ehitavadki välja neljarajalised teed, et igast Läti punktist saaks kahe tunniga Riiga. Aga milline plaan siis valitsusel on? Kui ma vaatan RES-i, siis [näen], et seda plaani valitsusel ei ole.

Ega inimene ei ole hingamispäeva jaoks, hingamispäev on ikka inimese jaoks. Inimesed teevad riigi eelarvestrateegia, lähtudes sellest, mis on asjakohane ja mõistlik. Ja loomulikult, kui te viitasite eelmisele valitsusele, siis meil oli väga huvitav projekt ka laual. Me arutasime vabana igasugusest rahandusideoloogilisest piiritlusest seda, et [võiks] PPP-projektidena seda teha. Üks modelleering oli selline, et tegelikult raha hind ei oleks seal liiga suur.

Aga mulle tundus, et sellesse suhtute umbusuga. Ka Rahandusministeeriumis, ma tean, sellest ei vaimustutud. See võis ka olla muidugi tehtud selliselt, nagu vahel tehakse analüüse, kus eeldus oli juba teatud määral hoiakuliselt või ideoloogiliselt sisse ehitatud. Nii et ma arvan, et ma avameelselt võtaks üle ja vaataks ka PPP-projektide visiooni läbi. Sest mis on hästi oluline uudis, ma tahan parlamenti veel kord täiendavalt informeerida, Läti näide, millele siin hea küsija viitas, on, et PPP-projektid ei lähe struktuurse tasakaalu sisse, mis puudutab teedeehitust, millel on nii pikk tasuvusaeg. See on meil väga oluline lisavõimalus manööverdada.

Ja teine küsimus on seotud sellega, et me peame olema nüüd valmis ambitsioonitaset tõstma. See nelja-aastane riigi eelarvestrateegia loogika ... Kuulge! Mis me nalja teeme?! Prindime välja need riigi eelarvestrateegiad, mis on viimase kolme aasta jooksul tehtud, või prindime välja majandusprognoosid eelarve täitumise kohta viimase kolme aasta jooksul, ja me näeme, millised Ameerika mäed need on. See ei ole midagi, millega kiidelda. Elu on lihtsalt selline. Majanduskeskkond on nii volatiilne olnud ja riik on teinud otsuseid, lähtudes majanduslikust kursist, mida on peetud asjakohaseks.

Nii et ma olen täis veendumust, et meil ei ole pääsu. Me peame pidama oma sõna 2030. aastaks põhimaanteede väljaehitamise kohta. Ja ma usun, et selleks valitseb konsensuslik poliitiline tahe. Ja mis võiks olla ilusam, kui järgmise parlamendi esimene otsus on tegelikult see 2030. aastaks ära teha ja tagada rahastamisskeem. Ma kutsun üles tõsiselt selles suunas ühiselt tegutsema. Ka kõiges selles segaduses ja supis olgu ka neid asju, mis meid siin saalis liidavad, ja olgu see üks näide. 

Aitäh! Head kolleegid, ma tänan kõiki küsijaid, Riigikogu liikmeid, ja ministreid vastamast. Tänane infotund on lõppenud.