Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Ei ole. Siis kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreeris ennast 56 Riigikogu liiget, puudub 45.

Nüüd, head kolleegid, tähelepanu! Päevakorra täpsustamine. Tänase teise päevakorrapunkti juures, mis on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja energiakriisi päästepakett" eelnõu 716 esimene lugemine, teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Jaak Aab.

Nii, me saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 730 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Valge. (Jaak Valge küsib lisaaja kohta.) Jah, kuni 20 minutit, aga kui nii kaua ei kulu, siis võib ka lühemalt.

Head kolleegid! Hea juhataja! Tegemist on eelnõuga, millega tehakse valitsusele ettepanek muuta töökorraldust, valitsuse regulatsiooni, ja esitada ka õigusaktide eelnõud, millega keeldutakse ajutise kaitse andmisest neile Ukrainast Eestisse tulnud 18–60‑aastastele meestele, kellel ei ole luba Ukrainast lahkuda, ja saadetakse need isikud, kellel ei ole luba Ukrainast lahkuda, koostöös Ukraina riigiga tagasi nende kodumaale.

Ajutine kaitse iseenesest on selline erandlik nähtus või erandlik menetlus, mille eesmärk on anda massilise sisserände või eeldatava massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset välismaalastele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda.

Nüüd edasi ma esitan päris palju statistikat. See rahvusvaheline andmestik, millest ma hakkan rääkima, on pärit Eurostati, OECD ja ÜRO pagulasameti lehelt, Eesti arvandmestik pärineb aga Siseministeeriumist, kuhu ma olen teinud regulaarseid päringuid. Kasutan siinkohal juhust ja tänan Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna nõunikku Harry Kattaid, kes on minu tüütutele päringutele alati korrektselt vastanud, sellest hoolimata, et me oleme opositsioonis.

Niisiis, on teada, värskete OECD andmete põhjal – need ei ole isegi mitte minu arvutused, vaid värsked OECD andmed –, et Eesti jagab Tšehhiga esikohta Ukraina põgenike vastuvõtmise poolest 1000 elaniku kohta. Eestil on esikoht koos Tšehhiga. Neist põgenikest on ajutine kaitse 4. detsembri seisuga 41 000 isikul ehk neid on 3,1% Eesti rahvaarvust. See ajutise kaitse suhtarv on suurem vaid Ukraina piiririikides Tšehhis ja Poolas. Aga Eestiga sarnases geograafilises olukorras olevate riikidega võrreldes, see tähendab Läti, Leedu ja Soomega võrreldes, on Eestis ajutise kaitse saanute suhtarv järsult suurem. Eestis, meenutan, oli see 3,1%; Leedus 2,6%; Lätis 2,3% ja Soomes 0,8%. Viimasel nädalal, mille kohta minul on andmed, lisandus 304 inimest. See lisanduvate inimeste arv paistab olevat viimastel nädalatel vähenenud, aga sama vähenemise trend on kogu Euroopas. Ja näib, et Eestis on tegelikult vähenenud vähem kui Euroopas keskmiselt. Igatahes Eurostati järgi oli augustis ja septembris – need on jälle kõige värskemad andmed, mis Eurostat esitab – ajutise kaitse saanute suhtarv maailma kõige kõrgem just Eestis. Värskemaid andmeid pole Eurostat esitanud.

Nii. Ajutise kaitse taotlemise protsess käib järgmiselt. Tsiteerin siin PPA kodulehte, ma ei mõtle välja seda. "Ajutise kaitse taotlejast tehakse teeninduses või mobiilses menetluspunktis dokumendifoto ja võetakse sõrmejäljed. Inimeselt võetakse vastu ajutise kaitse taotlus ja elamisloakaardi taotlus. Üldjuhul tehakse kaitse andmise otsus koheselt." Toonitan: üldjuhul tehakse kaitse andmise otsus koheselt.

Aga edasi. Eesti näib jagavat seda kõrget kohta mitte ainult ajutise kaitse saanute osakaalu poolest (Juhataja helistab kella.), vaid veel ühe näitaja poolest. Ja see näitaja puutub käesolevasse eelnõusse. Nimelt, seesama meeste osakaal ajutise kaitse saanute hulgas, see näitaja on viimastel kuudel väga kiiresti tõusnud. Meil oli PPA andmetel veel augusti lõpul 18–60‑aastasi mehi ajutise kaitse saanute hulgas 11%, aga praegu on juba ligi 15%, no täpsemalt 14,5%. See tähendab, et just viimaste kuude jooksul on meeste osakaal järsult kasvanud. Ma muidugi möönan, et osa neist 18–60-aastastest meestest on ka need, kellel on õigus Ukrainast lahkuda.

Aga vaatame veel teisi andmeid. Just nimelt nende viimaste kuude jooksul. Näiteks on keskmiselt ajutise kaitse saanud 21–40‑aastaseid mehi praegu, alates veebruarist, 24,9%, aga novembris oli 21–40‑aastaste meeste osakaal selleealiste hulgas 42,1%. Tähendab, et keskmine on 24,9%, aga novembris oli see näitaja 42,1% selleealistest.

Nüüd, on olemas ka andmed üle idapiiri Eestisse tulnute kohta. Ja selge on see, et just üle idapiiri tulnute seas on järsult suurenenud Ukraina täisealiste meeste osakaal. Kui 24. veebruarist kuni 24. maini oli 18–50‑aastastest Euroopa kaudu Eestisse sisenenud ja Eestisse jäämist deklareerinud mehi 25,7% selleealistest ja Vene piiri kaudu tulnud 53,6% selleealistest – juhin tähelepanu, et üle kahe korra rohkem on meeste osakaal just Vene piiri kaudu tulnute seas –, siis ajavahemikul 25. maist kuni 30. novembrini on meeste osakaal üle piiri tulnute seas selleealistest 58,4%. Ehk Eestisse tulnud meeste osakaal, kordan üle, on järsult suurenenud.

Nii, nüüd lähen piirist kaugemale, Eesti sisemaale. Nimelt on Eestis mitmest omavalitsusest tulnud teateid teravatest konfliktidest põgenike endi seas. See tähendab, et ukraina emakeelega naised suhtuvad põlglikult täisealistesse vene emakeelega meestesse, kes peaksid tegelikult Eestis olesklemise asemel Ukrainas oma kodumaa eest võitlema – kui see ikka on nende kodumaa. On ka andmeid, et politsei on sekkunud ja SKA on pidanud neid mehi üle Eesti hajutama.

Niisiis, see probleem, mobilisatsiooniealiste meeste suur ja kiiresti suurenev osakaal on Eestis terav. Mõnes mõttes on see ka arusaadav, sest Ukraina piiririikidesse satub neid mehi, kellel Ukraina keelab riigist lahkuda, vähem, kuna Ukraina piirivalve ei lase neid üle. Ja meile tulevad need mehed eelkõige Venemaalt.

Sellega tekib kaks küsimust. Esiteks, kuidas need mehed on Venemaale sattunud? On kaks varianti. Nad jäid Venemaa okupatsiooni alla ja tahavad nüüd Eesti kaudu Venemaalt lahkuda. Siis tekib muidugi küsimus, et miks nad alles praegu seda teevad. Venemaa okupeeris põhiliselt Ukraina alasid ju mitu kuud tagasi. Tõepoolest, võib-olla on see erand ja nad olid siis filtratsioonilaagris. Aga ka sel juhul peaks olema täiesti loogiline, et nad soovivad nii või naa Ukrainasse tagasi minna, see tähendab, et nad ei vaja ajutist kaitset. Teine variant on see, et nad on Ukrainast kontrollpunktide kaudu või mingil muul moel Venemaale lahkunud ja alles hiljuti lahkunud seetõttu, et nad ei taha Ukrainas, täpsemalt, ei taha olla mobiliseeritud. Ei tasu arvata, et seda rindejoont ei saa kuidagi ületada. Rindejoone teoreetiline pikkus on üle 1000 kilomeetri, see ei ole korralikult valvatud, ja maanteedel on kontrollpunktid, mida läbitakse ühele või teisele poole. Nii et kontrollpunktide kaudu minejate puhul peaks sellele järgnema ka tõsine kontroll. Aga niipalju kui on pealtnägijad või sealpool käinud isikud rääkinud, see on nii ja naa. Ka Dnepri ületamisega teevad sealsed paadimehed raha, veavad soovijaid mõlemale poole.

Nii. Ja nüüd ikkagi küsimus, miks peaksime meie ikkagi neile mobilisatsioonikohuslastele, kes on Ukrainast läinud Venemaale ja sealt tulnud Eestisse, ajutist kaitset pakkuma. Noh, see on suhteliselt arusaamatu.

Teine küsimus: miks Venemaa laseb üle piiri neid mehi, kes peaksid olema Ukraina mobilisatsioonikohuslased? Tõepoolest, Venemaa poliitika on küll saamatu, ilma kahtluseta, aga Vene poliitikat päris rumalaks ka ei tasu pidada. Noh, tundub imelik. Tõenäoliselt on nii, et neil on kaks passi, Vene piirivalvuritele esitavad ühe ja meie omadele teise. Aga siseminister on meil väitnud seda, et üle Eesti piiri lastakse ka Ukraina passi koopiatega. Norstati küsitlusest teame, et nende inimeste emakeel on tihemini vene keel kui Eestisse Euroopast tulnutel ja need vene emakeelega inimesed kavatsevad tihemini Eestisse jääda kui ukraina emakeelega inimesed. Aga noh, see ei puutu praegusesse eelnõusse.

Küll aga on see meile julgeolekuoht. Oleks loogiline, et me võtaksime piiril vastu ainult neid ajutise kaitse taotlejaid. Aga ka see pole selle eelnõu teema. Küll aga ei tuleks tõesti ajutist kaitset mobilisatsioonikohuslastest meestele, kellel ei ole õigust Ukrainast lahkuda, kuna see nõrgendab Ukraina kaitsevõimet ja ka moraali. Võib-olla on tõepoolest nii, et kui need mehed püssi alla panna, ega nendest siis häid võitlejaid ei ole, kui nad on meelega selle eest lahkunud. Küll aga õõnestab see moraali.

Praegu on selle eelnõu esitamiseks õige aeg, sellepärast, et just praegu hakkab ajutise kaitse pikendamine. Me ei tohiks seda pikendada neil, kes ei suuda tõestada, et nende lahkumine Ukrainast on legaliseeritud, ja edaspidi esmast ajutist kaitset ei tuleks anda neile, kes ei suuda tõestada, et nende lahkumine Ukrainast on legaalne. Ja need mehed, kes on sattunud Venemaa okupatsiooni alla, aga on mobilisatsioonikohuslased ja Eestisse tulnud ning tahavad ajutist kaitset just Eestis – oleks loogiline, et nad käiksid Ukrainas ära ja tooksid selle kohta tõendi, kui nad ei ole mobilisatsioonikohuslased. Nii et need mobilisatsiooniealised, kes on sattunud Venemaa kaudu Eestisse ja tahavad siit ajutist kaitset, peaksid enne tooma Ukrainast tõendi, et nad ei ole mobilisatsioonikohuslased.

Põhiseaduskomisjoni esimees küsis ka Siseministeeriumi arvamust, kas otsuse eelnõu toob kaasa seaduste muutmise vajaduse. Siseministeeriumi arvamuses märgiti korrektselt, et Ukrainast Eestisse tulnud 18–60‑aastastele meestele, kel ei ole luba lahkuda Ukrainast, ajutise kaitse andmisest keeldumine ja nende tagasisaatmine Ukrainasse eeldaks välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmist. Aga selle seaduse muutmine oleks vastuolus valdkonda reguleeriva Euroopa Liidu õigusega, nimelt Euroopa Liidu Nõukogu 4. märtsi 2022 rakendusotsuse järgi kohaldatakse ajutist kaitset kindlatele kategooriatele. Ka Vabariigi Valitsuse 8. märtsi korraldus nr 66 põhineb sellel Euroopa Liidu Nõukogu 4. märtsi rakendusotsusel.

Nüüd, Siseministeerium selgitab edasi, et kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega ei kehtestata ajutise kaitse subjektidele riiki sisenemiseks täiendavaid piiranguid ja ajutise kaitse subjekti ei saadeta riigist välja. Ajutise kaitse kohaldamisel on Euroopa Liit otsustanud, et Ukraina kodanikel ei ole võimalik Venemaa sõjalise agressiooni tõttu Ukrainasse tagasi pöörduda. Ja Siseministeerium märgib siin, jälle korrektselt, et sõltumata sellest, kas Ukraina kodanikel oli keelatud Ukrainast lahkuda või mitte, oleks ajutise kaitse subjekti riigist väljasaatmine vastuolus selle välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusega ja valdkonda reguleeriva Euroopa Liidu õigusega.

Nii. Meie eelnõus ei olnud märgitud, et tegemist peab olema ilmtingimata mingisuguse vastu tahtmist deporteerimisega. Tagasisaatmine võib tähendada ka lihtsalt busside tagamist, ütleme, kas või koostöös Ukrainaga, et Eestisse tulnud mehed saaksid hõlpsasti minna oma kodumaale oma kodanikukohust täitma.

Edasi. Peaksime lähtuma ikkagi sellest, kas meil on probleem või mitte. Meie arvates meil on probleem. Meil suureneb mobilisatsiooniealiste meeste arv – nii absoluut‑ kui ka suhtarv –, me pakume neile ajutist kaitset, ning see suhtarv on suurem kui meie lähiriikides. Meil on omapärane olukord. Aga kui me anname jätkuvalt ajutist kaitset mobilisatsioonikohuslastele, siis me saadame Ukrainale ja Ukraina mobilisatsiooniealistele meestele halva signaali: te ei pruugi oma riiki agressori eest kaitsta, kuna Eesti pakub teile äraolemise kohta.

Teiseks on see ka Eestile julgeolekuoht. Eelkõige seetõttu, et need mehed tulevad Venemaalt. Meie arvates tuleb siin kiiresti midagi ette võtta. Tulebki meie seadusi muuta, esitada vastav välismaalastele rahvusvahelise kaitse muutmise eelnõu, samuti tuleb vajaduse korral taotleda Euroopa Liidu Nõukogu 4. märtsi 2022. aasta rakendusotsuse muutmist.

Lõpetan ühe tsitaadiga. "Me oleme ju laua taga, mitte menüüs." Me peaksime näitama, et me oleme laua taga, ja me peame tegutsema. Arvestada tuleb, et Venemaal on ÜRO pagulasameti andmetel veel 2,9 miljonit Ukraina põgenikku. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Meeldetuletuseks ütlen, et igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Jaak! Kuigi meie partnerid toetavad Ukrainat nii sõjalise abi kui ka luureinformatsiooniga, peab Ukraina sõda siiski ise. Ehk sõda peavad Ukraina inimesed väheste rahvusvaheliste vabatahtlike kaasabil. Minu hinnangul Ukraina relvajõudude suurus oli suve lõpuks kasvanud umbes 700 000-le, see ei ole saavutanud veel miljonit, mis on nende eesmärk. Ja loomulikult ka Ukraina poolel tuleb kaotusi kogu aeg, mida tuleb välja vahetada. Vene pool ju selleks kuulutas mobilisatsiooni välja, et Ukraina mobilisatsiooniga sammu pidada. Ma küsin nii: millised võiksid olla meie praktilised sammud ja koostöövõimalused Ukrainaga, et neile mobilisatsiooniealistele meestele, keda Ukraina vajab, neile, kes olid sunnitud Venemaa kaudu tulema, võimaldada kodumaale tagasipöördumine ja -pääsemine, et nad saaksid võidelda?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Meie oma otsuse eelnõuga jätsime need praktilised sammud põhimõtteliselt valitsuse otsustada, kuidas seda konkreetselt teha. Kas tuleks lihtsalt koostöös Ukrainaga tagada nendele meestele transport või teha seda mingil muul moel? Seda peaks vaatama selle järgi, mis on lihtsalt ratsionaalne.

Aga ma olen väga nõus selle küsimuse taustaga, et tegelikult Ukraina vajab võitlusvõimelisi mehi. Mööndes ühelt poolt, et mobilisatsioonikohuslaste osakaal Eestis ja ka võitlejate osakaal Ukrainas on suhteliselt väike, on oluline see poliitiline signaal, mida me saaksime nüüd selle otsusega või selle eelnõu täideviimisega teha Ukraina kasuks. Ukraina võitleb agressoriga ja me peaksime teda igati toetama. Kui me näiteks kujutame ette, oletame, et Eesti peaks võitlema agressoriga, siis meil oleks küll raske ette kujutada seda, et meie hea liitlane Soome võtaks vastu neid mehi, kes tegelikult peaksid Eestis agressori vastu võitlema.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! No vaieldamatult on tegemist rahvuskonservatiivide esitatud mõistliku ettepanekuga. Oluline on siinjuures ikkagi ka see, et me ei kirjuta ette konkreetseid õigusakte, vaid me teeme valitsusele ettepaneku probleem lahendada. Meil on probleem ja see vajab lahendust. Vabandada siin mingite formalismidega ilmselt poleks võimalik. Aga küsimus on selles. Üks asi on meie parim tahe, mida me võime teostada, kui valitsus soovib seda. Teine asi aga on see, et ikkagi käivad kuuldused – see kõlas tegelikult ka meil komisjoni istungil –, et Ukraina enda initsiatiiv siin praktiliselt puudub, nemad just nagu ei olekski asjast huvitatud. Kuidas seda dilemmat vaadelda või kuidas sa näeksid selle probleemi lahendamist, kui vastab tõele see, et Ukrainal endal puudub igasugune huvi meilt inimesi vastu võtta?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Paul Puustusmaa! See küsimusepüstitus on äärmiselt asjakohane. Kui meie fraktsiooni liikmed kohtusid Ukraina parlamendifraktsiooniga, kes Eestis visiidil käis, ja kui me teadvustasime ka Ukraina parlamendifraktsioonile seda probleemi, siis mina sain aru, et neile oli see üllatuseks. Neile oli see üllatuseks. Nii. Ja nagu ma olen ka enne märkinud, praeguses kõnes, võib-olla tõesti nendest meestest, kes on teadlikult Ukrainast lahkunud, selleks et mitte saada mobiliseeritud, ei ole tõsiseid võitlejaid. Aga oluline on meie signaal, nii või naa, isegi sõltumata sellest, kas Ukraina sooviks tegelikult neid mehi mobiliseerida või mitte. Oluline on signaal. Ja meie peaksime tegelikult tõsiselt ka vastavate Ukraina institutsioonidega läbi rääkima. Nagu ma olen aru saanud, on need praegu lihtsalt sellised kuuldused, et võib-olla nad ei ole huvitatud, võib-olla on. Aga peaksime tõsiselt läbi rääkima, kuidas seda probleemi lahendada. Kui loogiliselt võtta, siis üks võitlev riik ei saa endale lubada seda, et tema liitlased varjavad neid inimesi, kellel see riik on keelanud oma riigist lahkuda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Me ju teame kõik, et lisaks sellele 64 000-le, kes on deklareerinud soovi jääda Eestisse, on ju tegelikult tulnud veel kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kelle kohta me midagi ei tea. Peaminister teatas mõni aeg tagasi meile siin saalis, et need mehed lähevad kõik Ukrainasse võitlema oma kodumaa eest. Nad ei jäägi siia. Ma olen küsinud ka meie suursaadikult Kiievis, kas temal on mingisuguseid andmeid, kas tuleb mehi tagasi siit Eestist sinna Ukrainasse võitlema kodumaa eest. Tal puudusid selle kohta igasugused andmed. Loomulikult minul tekib küsimus, et kui meie peaminister teab, et need mehed lähevad sinna võitlema, siis kuidas Venemaa nad läbi laseb. See teeb kogu selle väite väga kahtlaseks, mida see ka täiesti kindlalt ka on. Aga kas nende statistikate valguses, mis te esile tõite, tuleb välja kuskilt, et nad lähevad tagasi võitlema?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Henn Põlluaas! Selle statistika analüüsimine on suhteliselt keeruline. Ma saan aru küll, et ei ole ega saagi olla mingeid kindlaid andmeid selle kohta, kui palju Eestisse Venemaalt tulnud Ukraina mehi on läinud Ukrainasse tagasi võitlema. Võiks arvata, et neid siiski on. Aga kui palju neid on, vot ei tea. Küll aga on üks selline statistilisest analüüsist välja tulev anomaalia. Nimelt, üle Vene piiri tuleb märksa rohkem mehi, kui Eestis ajutist kaitset taotletakse. Ja ma ei tea, millest see tuleb. Võimalik, et need mehed on leidnud, et nad ei vaja ajutist kaitset, on läinud mingil muul moel tööle kusagile või on jäänud kusagile ripakile või on liikunud edasi. Vastus on, et ma ei tea. Nagu ma olen mitu korda öelnud, küsimus ei ole selles, et mina ei tea, küsimus on selles, et Eesti riik ei tea. See on aga üks valitsuse suur tegematajätmine, et meil andmed niivõrd suure rahvastikukoguse kohta puuduvad.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma lugesin Foreign Policy 14. novembri artiklit ja analüüsi, kus öeldakse, et president Zelenskõi ukaas 64/2022 on tegelikult Ukraina rahvale kahjulik, tegemist on soospetsiifilise diskrimineerimisega – muuseas, ka transnaised liigituvad meeste alla –, see seadus ei ole vabade inimeste jaoks ja see reedab Ukraina. Mida sina arvad? Meie ettepanek valitsusele on risti vastupidine Foreign Policyi seisukohtadele. Aga paljud otsustajad loevad sealt, et see on Ukraina reetmine, Zelenskõi on Ukraina reetnud oma ukaasiga.

Aitäh! Ma ei ole tõesti tuttav selle Foreign Policy artikliga. Eks seal avaldatakse ka igasuguseid artikleid. Ega me ei saa ju välistada, et ka mõni Vene orientatsiooniga inimene seal selle teksti on avaldanud. Aga jah, mul on raske sellest aru saada. Sellepärast, et iga võitlev riik peab ju tagama selle, et tal oleks võitlejaid, muidu võitlust ei toimu.

Mis puutub transsoolistesse, siis ma tõepoolest vaatasin ka seda piiriületusstatistikat ja mul tõesti ei ole isikute arv puhtalt meeles ja ma ei viitsi seda ka praegu siit arvutist otsima hakata, aga seal oli kuidagi nii, et idapiiri on ületanud mõnikümmend tuhat meest ja mõnikümmend tuhat naist ja kaks isikut, kelle sugu on teadmata. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Jaak! Ma lugesin paar päeva tagasi – eile või üleeile –, et Eesti peab valmistuma Venemaa ründamiseks. Mul tekkis sellega seoses selles kontekstis mõte, kas see Ukraina meeste siia jätmine ja Ukraina vähene huvi selle vastu, et nende mehed läheksid Ukrainasse sõdima, ei ole mitte seotud sellega, et sõjategevust laiendada ja Ukraina mehi kasutada ära selleks, et anda legitiimsus Venemaa ründamisele. Sest nagu mõned meie eksperdid kinnitavad, sõda tuleb üle kanda Venemaa territooriumile. Ma ei tea, võib-olla see on mul selline hullumeelne mõttekäik ja seosetu jutt. Aga mis sinu arvamus sellest on?

Jah, aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Mart Helme! See ei ole hullumeelne mõttekäik. See on selline huvitav mõttekäik, mis reedab väga head ajaloo tundmist. Nimelt, meenutame teise maailmasõja aega, kui osa Eesti mehi tahtis küll Nõukogude Liidu vastu võidelda, aga ei soovinud seda teha Saksamaa vormis. Need mehed läksid siis Soome. Aga Soome andis nendele üsna pea valiku: kas mobiliseerida nad Soome väkke, kas nad on nõus minema vabatahtlikult Soome väkke või nad saadetakse tagasi Eestisse, kus nad langevad Saksa sõjatribunali alla.

Mingisugune ajalooline analoogia on siin olemas, aga ütleme nii, et see on ikkagi suhteliselt kauge analoogia. Ukraina ei võitle teise riigi okupatsiooni all agressori vastu, Ukraina võitleb ise. Ja tegelikult, kui me eeldame, et mobilisatsioonikohuslased ei ole väga motiveeritud Venemaa vastu võitlema, siis ega nad ei võitleks kusagil väes – ei Eesti väes, Läti väes, ega ka Ukraina väes.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle väga ülevaatliku ettekande eest! Aga selle seaduseelnõu taustal peab minema detailidesse. Ma küsin: kas vastab tõele, et töötukassast teenuste ja sotsiaaltoetuste saamisel ukrainlaste käest ei tohigi midagi küsida, ei mobilisatsiooni alla kuulumise kohta, varandusliku seisu ega ka muude sissetulekute kohta? Kuidas me üldse saame teha riigina niimoodi mingitki statistikat või juhtida seda immigratsiooniprotsessi, kui meil ei ole isegi õigust midagi küsida, või ka näiteks riigisiseste sotsiaaltoetuste õiglast jagamist juhtida? Meie enda toetuste saajad peavad ju taotlemisel piltlikult öeldes ennast alasti võtma, esitama pangakontode väljavõtted ja kõik, aga nende käest väidetavalt ei tohi midagi küsida. Kas see vastab tõele?

Aitäh selle küsimuse eest, lugupeetud Riigikogu liige Moonika Helme! Minul ei ole täielikke andmeid selle kohta, mida Töötukassas küsitakse. Küll aga ütlen selle loogika põhjal ja ütlen täis kindlust, et seda küll töötuks vormistamisel ei küsita, kas isik on mobilisatsioonikohuslane või mitte. Ma vaatasin viimati Töötukassa andmeid ja nende järgi on mehi, kes on ennast töötuks vormistanud, 23%. Aga kindlasti on teie küsimuse taust ülimal määral asjakohane. Jätkuvalt on meil väga vähe andmeid Ukraina põgenike kohta. Ütleme, nende vanuselist struktuuri teame, aga kõige hullem on see, et me ei tea Ukraina põgenike rahvust. See rahvus on Ukraina passis kirjas. Groteskne on see, et PPA isegi registreerib rahvuse, aga ei ole siiamaani suvatsenud seda kõike kokku arvestada ja andmetena välja anda. Nii et meil on selle kohta väga vähe teadmisi, selles mõttes on teil täielik õigus.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Jaak! Kui me mõtleme selle peale, et me peaksime aitama Ukrainal mobiliseerida nende mobilisatsiooni alla kuuluvaid mehi, noormehi, kes on Eestis, kas siis oleks äkki võimalik teha hoopis niimoodi, et tõesti, kui Ukraina tahaks, et me neid mobiliseeriksime siin, siis me koondaksime nad kokku ja teeksime neile siin ka sõjalise väljaõppe? Sest siis me moodustaksime nendest juba sellised üksused, kes lähevad lauluga Ukrainasse oma maad kaitsma?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Tõepoolest, ma ei oska praegu, ei ole nende võimalustega sedavõrd hästi tuttav. Küll aga ei tuleks sellist poliitikat võimalike variantide hulgast välistada. Otsuseid tuleks teha eelkõige sellest lähtudes, mis on Ukrainale kõige kasulikum ja mis ei tekita ka meile julgeolekupoliitilist ohtu.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Ma näen siin lisaks veel paari väga tõsist eetilist probleemi. Üks on see, et nii nagu need Ukraina naised, kes olevat kõvasti öelnud desertööride kohta, võtavad need desertöörid ju ära koha tegelikelt abivajajatelt, lastelt ja naistelt, sest meil on riik täis, enam ei mahu. See on ju igale ratsionaalselt mõtlevale inimesele väga tõsine eetiline dilemma: keegi konutab koti peal ja vaatab telekat, samal ajal kui teised võitlevad, ning võtab ära naiste ja laste koha, aga nemad võib-olla vajaksid seda. Lisaks on küllalt palju teateid selle kohta, et siia on tulnud paduputiniste, nii mehi kui ka naisi, kes on ennast siin kenasti sisse seadnud ja Vene lippu ka veel üles tõmmanud. Üks inimene näiteks jagab nüüd kööki putinistiga, sest võttis ta oma koju. See on ju topelteetiline dilemma.

Jah, aitäh, Anti, selle küsimuse eest! See tõepoolest on oluline aspekt selle probleemi kui terviku juures. Nagu teada, on meil põgenike vastuvõtmise võimalused ammendumas. Seda enam on kuidagi eetiliselt kaheldav see, kui me anname nendele põgenikele, kes tegelikult ei tohiks Ukrainast lahkuda, ajutist kaitset ja peame seetõttu halvendama võimalusi siin head ajutist kaitset saada nendel inimestel, kes tõepoolest seda vajavad, kes ei ole niisama seiklejad. Selles mõttes on need konfliktid Ukraina naiste ja mobilisatsioonikohuslastest meeste vahel täiesti arusaadavad.

Uno Kaskpeit, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma nägin sellist uudist, et meil on võetud ukrainlasi piiri valvama. Mis te sellest arvate? Nad peaksid ju kodus oma piiri valvama, aga mitte meil siin.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Osundus, et Ukraina piir on halvasti valvatud, on kindlasti asjakohane. Aga ma usun, et need mõned piirivalvurid, kes praegu siin on, tõesti abistavad Eesti piirivalvet informatsiooniga, mis võimaldab Eesti piirivalvel teha otsust riiki mitte sisse lasta neid inimesi, kelle taust on kahtlane. Selles mõttes on see arusaadav. Küll aga arvan mina, et koostöö Ukraina riigiga oleks pidanud algama hoopis varem ning olema hoopis laiaulatuslikum ja tulemuslikum.

Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Mul on küsimus selle otsuse eelnõu tagamaade kohta. Eks neid inimesi, kes Ukrainast siia tulevad, tuleb ju erinevatelt territooriumidelt. On Ukraina-meelseid kodanikke, kes näiteks pagevad Donbassist, et mitte sattuda okupandi mobilisatsiooni alla. Kas teie otsuse eelnõu tagamaades on ette nähtud ka Ukraina veel okupeerimata territooriumidelt põgenevate inimeste ja okupeeritud territooriumidelt põgenevate inimeste puhul mingisugune erinev käsitlus või vahe?

Aitäh küsimuse eest, lugupeetud Riigikogu liige Heiki Kranich! Meie otsuse eelnõu neid erisusi ette ei näe. Üks oluline põhjus, miks me neid erisusi ette ei näe, on see, et nende seas, kes tulevad Ukrainast ja peaksid tulema läbi Euroopa, on mobilisatsioonikohuslasi tegelikult märksa vähem, kordades ja kordades vähem kui nende hulgas, kes tulevad läbi Venemaa. Selles mõttes, et Ukraina piirivalve ise ei lase üle neid inimesi, neid 18–60‑aastaseid mehi, kes ei suuda tõestada, et nad ei ole mobilisatsioonikohuslased. Nii et sealtpoolt tulijatega on meil hoopis väiksem probleem, kui see üleüldse probleem on. Probleem on tegelikult Venemaalt tulijatega.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd ma palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu käiku ja otsuseid, mis puudutavad meie praegu käsitletavat Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 730.

Põhiseaduskomisjon arutas ettepaneku eelnõu oma istungil 5. detsembril käesoleval aastal. Arutelu juures viibis Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna juhataja Janek Mägi. Olgu siin mainitud, et Janek Mägi ei esindanud Vabariigi Valitsuse seisukohta, kuna sellise otsuse eelnõu ettepaneku puhul Vabariigi Valitsuse seisukohta ei küsita. Ta oli meil selleks, et kommenteerida istungil kõlavaid arvamusi ja anda Siseministeeriumi esindajana mõned faktid ja asjaolud, et need oleksid meile paremini teada. Algatajate nimel tegi ettekande Jaak Valge, seda ma ei hakka siin refereerima ega ümber jutustama, sellepärast et Jaak Valge oli komisjoni istungil sama põhjalik, nagu ta oli meil täna siin selle otsuse eelnõu arutelul täiskogus.

Tutvustan teile lühidalt arutelu käiku, komisjonis kõlanud küsimusi ja saadud vastuseid. Kõigepealt küsisin mina komisjoni esimehena Jaak Valgelt seda, kas algatajad ikka mõistavad, et üleeuroopaline õigusruum tegelikult ei võimalda teha neid asju, mida eelnõuga soovitakse, ja kas saadakse aru, et selleks on vaja hakata muutma ka Euroopa Liidu õigusakte, mitte ainult Eesti-siseseid õigusakte. Jaak Valge tunnistas, et ta täiesti mõistab seda, ja kommenteeris, et Eesti ongi sellepärast Euroopa Liidu liige, et saaks mõjutada Euroopa Liidu õigusakte ja algatada vajaduse korral nende muutmist. Ta kordas oma tsitaati menüü ja laua kohta.

Siis tekkis meil väike arutelu selle üle, kas üldse ja mis alustel Eesti võib anda või mitte anda ajutist kaitset inimestele, kes piiripunkti ilmuvad ja kaitset soovivad. Mina ise kommenteerisin, et Eesti tegelikult mitte ei anna ajutist kaitset – see on inimestele eos antud Euroopa Liidu direktiiviga siin juba enne tsiteeritud Euroopa Nõukogu rakendusotsusega –, vaid Eesti kohaldab ajutist kaitset. Eestil on ka õigus keelduda ajutise kaitse kohaldamisest teatud inimeste puhul. Need alused, kelle puhul on võimalik keelduda, on sätestatud välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse §‑s 57.

Kui vaadata seda konkreetset eelnõu, siis siin tehakse Vabariigi Valitsuse ettepanek algatada õigusaktide eelnõu. Grammatilise tõlgenduse kohaselt on need ikkagi Vabariigi Valitsuse algatatavad Eesti-sisesed õigusaktid ja neid ei ole võimalik teha enne, kui on muudetud Euroopa Liidu akte. Jaak Valge pareeris ja ütles, et see sõnastus, mis on otsuse eelnõus, tegelikult tähendab ka Euroopa Liidu õigusaktide muutmise algatamist. Eelnõus ei ole kirjas, et soovitakse ainult riigisiseste õigusaktide muutmist, ja seal ei ole kirjas, et need on mõeldud esitamiseks Riigikogule, selgitas Jaak Valge. Aga eks igaüks meist saab sellele eelnõule otsa vaadata ja otsustada, kas see on mõeldud tervele Euroopa Liidule või see on mõeldud ikkagi Eesti Vabariigile.

Diskussiooni kohta, kellele ja kuidas peaks või ei peaks kohaldama ajutist kaitset ja ka komisjoni istungil kõlanud arvamust, et peaks ikkagi detailsemalt arutama ja läbi vaatama, kellele me anname asüüli, rahvusvahelist kaitset, andis selgitusi Siseministeeriumi esindaja Janek Mägi, kes ütles, et alternatiiv ajutisele kaitsele olekski olnud see, kui oleks suunatud kõik [taotlejad] rahvusvahelist kaitset ehk asüüli taotlema. Aga see on väga ressursimahukas, kallis ja pikk menetlus. Tuletan lihtsalt meelde, et ajutise kaitse menetlemine ja rahvusvahelise kaitse menetlemine on eraldi protseduurid, need on eraldi kirjeldatud, eraldi tingimustega ja menetlustega. Janek Mägi arvates tundub ebamõistlik seda kasutada, sest paljud nendest inimestest kasutavad Eestit transiidiks, aga eks see ongi valikukoht. Samuti ütles Janek Mägi, et viimaste kuude jooksul on Siseministeerium toonud peaaegu igal nädalal valitsuse ette teemasid, mis on seotud ajutise kaitsega ja inimestega, kes ajutise kaitse taotlejatena Eestisse saabuvad. Selle teemaga tegeldakse ja otsitakse lahendusi.

Näiteks tõi Janek Mägi selle, et Eestis on Euroopas ainsana Ukraina piirivalvurid, kes kontrollivad ja selgitavad välja, kas tegemist on ukrainlastega või mitte. Lihtsalt tahan ise rõhutada, et ilmselt nad ei ole Eesti piirivalve osa, vaid nad on abistavas rollis, nagu ka Jaak Valge oma vastustes ütles. Samuti on valitsuse tasandil otsitud lahendusi Ukraina saatkonna kaudu, et saada 24/7 päringutele kohe vastus, kas tegu ikka on ukrainlasega, kui keegi tuleb näiteks passi koopiaga. Iga väiksemagi kahtluse korral tegeldakse inimestega eraldi, vajaduse korral üks tund, üks päev või lausa mitu päeva. Tegelikult on kõik need teemad väga rasked. Väga raske on öelda inimesele, kes väidetavalt on olnud kaks kuud Venemaal filtratsioonilaagris ja lõpuks sealt välja lastud, et tal tuleb sinna tagasi minna, sest võib-olla pole ikkagi tegu ukrainlasega. Samuti toonitas Janek Mägi, tuleb igal juhul säilitada inimlikku palet. Keeldumise aluseks on tegelikult ainult oht Eesti avalikule korrale ja julgeolekule.

Janek Mägi rõhutas, et on täiustatud ja tõhustatud sisemisi protseduure. Kui inimene näiteks esitab valeandmeid ja väidab, et ta pole osalenud sõjalises tegevuses või ei oma sõjalist väljaõpet, aga menetluse käigus tuvastatakse fakt, et inimene tegelikult on sõjas olnud või omab sõjalist väljaõpet, siis tegelikult on olemas keeldumise alus. See on küll järelkontroll ja võtab aega. Samuti toonitas Janek Mägi, et hetkel ollakse faasis, kus kohe-kohe algab ajutise kaitse pikendamise protsess. Pikendamine on see moment, kus saab inimestele uuesti personaalselt ja väga individuaalselt läheneda. Kõik need, kes on registrites, käivad tööl ja kelle kohta ei ole kahtlusi, lähevad automaatmenetlusse. Kõik need, kelle suhtes võib olla mingi kahtlus, kutsutakse uuesti välja, nendega vesteldakse, et selgitada välja, kellega on ikkagi tegu ja kust inimene tuli. Nüüd on olemas võimekus kontrollida seda juba Ukrainast. Täiendava meetmena võetakse kasutusele Ukraina mobiilirakendus, millega koostöös Ukrainaga loob Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium võimaluse lugeda Ukraina digitaalset identiteeti telefonidest ja võrrelda seda otse Ukraina andmebaasidega. Tuleb selline rakendus, et kui inimesel on nutitelefon ja ta on alla laadinud riigi rakenduse, siis suudetakse isik tuvastada juba Politsei- ja Piirivalveameti oma mobiiltelefonidega.

Nagu te näete, juba ministeeriumi enda tegevusest, on päris mitu asja, mida tehakse koostöös Ukrainaga, Ukraina saatkonna ja Ukraina ametivõimudega. Ehk siis ei päde see väide, et Ukraina ei ole huvitatud nendest teemadest. Igaks juhuks rõhutan veel seda, mis on siin ennegi kõlanud, et komisjoni istungil ei tõusnud mitte kordagi üles teema, et Ukraina ei ole kuidagimoodi huvitatud, et Ukraina ei panusta või ei tee koostööd Eesti ametivõimudega.

Samuti märkis Janek Mägi, et alguses tehti teadlik otsus, et ei suudeta kõiki inimesi kohe kontrollida, vaid keskendutaksegi nüüd järelkontrollile. Järelkontrollid toimuvad tegelikult kogu aeg. Need inimesed, kes ei vasta ajutise kaitse saamise nõuetele või on esitanud valeandmed, saadetaksegi Eestist välja ja vajaduse korral rakendatakse nende suhtes Eestisse sissesõidukeeldu. On tõsi, nõustus Janek Mägi, et üle idapiiri tulevad mobilisatsiooniealised mehed. Valitsus näeb samuti selles probleemi. Sinna on Eesti Vabariik pannud väga palju lisaressurssi, et nende meestega tegeleda.

Samuti tõi Siseministeeriumi esindaja näiteks selle, et Ukraina puhul võib olla see situatsioon, kus puhtalt mugavusteenuse pärast võetaksegi Venemaa pass, sest elatakse okupeeritud territooriumil. See on täiesti inimlik ja seda tuleb mõista. Samas rõhutas ta veel kord, et valitsus paneb eriti rõhku nendele meestele, kes on vanuses 18–60 ja on mobilisatsiooniealised. Ei ole harvad needki juhtumid, kus mehed piiril väidavad, et nad tahavad minna Ukrainasse sõdima, aga neil ei ole võimalik minna läbi rindejoone, vaid nad peavadki minema läbi Poola, et jõuda tagasi oma riiki minna ja oma riigi eest võidelda.

Jaak Valge kommenteeris Siseministeeriumi esindaja öeldu kohta seda, et on täiesti võimalik, et tõesti tehakse midagi probleemide lahendamiseks, aga ütles, et see eelnõu on selleks, et tuleks kontrollida mobilisatsioonikohustust. Kui tõesti nii palju asju kontrollitakse, siis miks seda ei kontrollita, küsis Jaak Valge ka komisjoni istungil. Ta ütles, et see peaks olema põhiline asi. Samuti seadis Jaak Valge kontrolli põhjalikkuse kahtluse alla, sest ta ei mõistnud, kust võetakse sellist ressurssi, et kõiki päriselt detailideni kontrollida. Samuti korrutas Jaak Valge küsimust, miks ikkagi juba Venemaa need mehed üle piiri laseb.

Janek Mägi märkis ressursi koha pealt, et selle teema peale on viimasel ajal ligi 50 inimest tööle juurde võetud ja nemad tegelevad nende teemadega. Samuti märkis Janek Mägi, et ta on päri, et üle piiri tulevad mehed on oluliselt suurem julgeolekurisk võrreldes sellega, kui üle piiri tulevad ainult naised lastega. Kui vaadata aga julgeolekuasutuste hinnanguid, siis Eestisse tulevate isikute hulgas võib olla isikuid, kes ei peaks siia tulema, aga mitte 100% nendest isikutest ei kujuta julgeolekuohtu Eestile, vaid ainult teatud osa. Siseministeeriumi ja julgeolekuasutuste ülesanne ongi see osa sealt üles leida.

Jaak Valge arvas, et äkki ikkagi on võimalik teha niimoodi, et piiril võetakse vastu konkreetselt asüülitaotlejaid, aga ajutise kaitse andmise puhul analüüsitakse, kes seda saavad ja kes mitte. Selle peale komisjoni esimees Eduard Odinets selgitas uuesti, et ajutise kaitse taotlemine ja asüüli taotlemine on kaks eri asja ja need on kaks erinevat protseduuri. Nagu ka Siseministeeriumi esindaja mainis, oleks see ebamõistlik ressursi kasutamine, kui hakata kõiki taotlusi menetlema kui rahvusvahelise kaitse taotlusi. Seetõttu ongi kasutusel erakordse meetmena ajutise kaitse andmine automaatselt, nagu on Euroopa Liidus kokku lepitud. Juhul, kui Eestile tundub, et isikutel poole ajutise kaitse saamise õigust, siis keeldutakse ajutise kaitse kohaldamisest. Need ongi kaks erinevat asja. Samuti rõhutas Eduard Odinets ehk mina isiklikult rõhutasin, et kogu selle arutelu käigus ja eelnõu puhul tuleb olla väga ettevaatlik ja täpne kõikides nendes terminites, millest me räägime, sest tegemist on rahvusvaheliste õigusaktidega. Ajutist kaitset inimesed ei taotle, vaid see on neile direktiiviga ja rakendusotsusega antud. Võib keelduda selle kohaldamisest Eestis.

Lõpetuseks märkis Janek Mägi seda, et tegelikult ka Eesti on rakendanud Euroopa Nõukogu rakendamisotsusest kõige minimaalsema osa, sest Eestis saavad ajutist kaitset ainult need, kes on faktiliselt enne 24. veebruari Ukrainas elanud, aga näiteks Soomes saavad kaitset kõik ukrainlased, olenemata sellest, mis hetkel nad Ukrainas elasid. Ehk veel kord: me oleme rakendanud miinimumist miinimumi, mis praeguses olukorras on võimalik.

Ja kui rääkida uuesti asüüli taotlemisest, siis tuleb öelda, et see õigus on tegelikult juba praegu kõikidel olemas. See on olemas ka nendel meestel, kes piirile tulevad. Kui me hakkaksime kõigi nende puhul rakendama asüüli taotlemise protseduuri – see tähendab seda, et kõik need 60–100 inimest päevas hakkaks seda tegema –, siis peaks Eesti pakkuma neile majutust ja neid toitlustama need, kuid see oleks selline koormus, mida hetkel ei suudetaks kanda.

Istungit lõpetades komisjoni esimees täpsustas ehk mina täpsustasin, et kuna tegemist on otsuse eelnõuga, ei ole juhatuse antud muudatusettepanekute tähtajaks eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut esitatud. Küll aga tegi komisjon omal algatusel normitehnilised ja keelelised parandused. See eelnõu, head kolleegid, mis on teie laudadel, ongi juba normitehniliselt ja keeleliselt korrigeeritud, et see oleks korrektne ja õige eelnõu, juhul kui me kõik täna selle poolt väga ilusti hääletame. Kuna tegemist on Vabariigi Valitsusele tehtava ettepanekuga, siis komisjon ei võtnud ühtegi seisukohta selle eelnõu suhtes – ei pidanudki seda tegema – ning ei tee täiskogule ei ettepanekut eelnõu vastu võtta ega ka mitte ettepanekut see tagasi lükata. See on meile kõigile täna siin otsustada.

Samas tehti mõned menetluslikud otsused. Konsensuslikult lepiti kokku, et eelnõu võetakse päevakorda ja viiakse läbi lõpphääletus 13. detsembril ehk täna. Ja konsensuslikult lepiti kokku ka selles, et juhtivkomisjoni esindaja täiskogus on põhiseaduskomisjoni esimees Eduard Odinets. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Jah. Te märkisite, et politsei kontrollib piiril ja mujal, sellest oli palju juttu. Aga küsimus on selles, kas ei või siis ka järelkontrolli teha, mis puudutab neidsamu sõjaväekohuslasi. Kes politseis keelab sellist olulist kontrolli tegemast ja samal ajal andmast üle Ukraina presidendi ukaasi, käskkirja, et koju tagasi?

Aitäh! Mainisin oma ettekandes ja võite tutvuda ka komisjoni protokolliga, kuidas Siseministeeriumi esindaja kinnitas korduvalt, et tehakse ka järelkontrolli. Eriti tõhusat järelkontrolli hakatakse tegema nüüd, kui hakkavad pihta need ajutise kaitse pikendamised. Järelkontrollist oli palju juttu, seda tehakse üsna tõhusalt ja aina tõhusamalt.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Aitäh sulle, Eduard, et sa tegid komisjoni istungist päris hea ettekande, kust tuleb väga selgelt välja see, et praegu selle eelnõu menetlemisel on meil tõesti võimalik kaks teed. Ühelt poolt on valitsusel väga lihtne leida formaalseid põhjuseid, miks me ei peaks sellega edasi tegelema. Samas on suhteliselt lihtne leida neid põhjuseid, miks me peaksime sellega tegelema. Ehk see on tõesti otsustamise koht. Kuid komisjonis tuli selgelt välja ka selline asjaolu, et siin on tegemist ühelt poolt Ukraina huvidega, teiselt poolt on siin olemas teatud oht meie enda põhiseaduslikule korrale, kui me ei kontrolli neid asjaolusid. Ja minu arvates kõige olulisem, mis tuli komisjoni istungil välja, on see, et me ei tohi mitte mingil juhul soodustada või võimaldada platvormi loomist Ukraina sõjapõgenikele. Ehk kas sa said aru, kui see järelkontroll tuleb, siis kas selle raames Ukraina sõjaväekohuslaste sõjaväekohustust kontrollitakse või mitte? 

Aitäh! Ma nüüd saan ikkagi aru, et kontrollitakse ka mobilisatsiooni teemat. Ma sain aru komisjoni istungil Siseministeeriumi esindajast nii, et kui esmast ajutist kaitset anti – kui see massiline Eestisse tulemine oli –, siis võib-olla ei jõutud nii detailideni minna iga isiku puhul. Aga nüüd, kui see nivoo ei ole nii kõrge ja tehakse järelkontrolli ajutise kaitse pikendamiseks, minnakse rohkem iga konkreetse isiku ajalukku ja vaadatakse seda. Mina sain küll nii aru, et kontrollitakse ka mobilisatsiooni teemat. Kuna koostöö Ukrainaga on aina suurem, seda on aina rohkem ja see on aina tõhusam, siis ilmselt need asjad hakkavad ka välja tulema.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, komisjoni esimees, sellise tasakaalustatud ettekande eest! Kõigepealt repliik: juhul kui tõesti oleks siiamaani kontrollitud mobilisatsioonikohuslust, siis oleks Siseministeeriumi osakonnajuhataja seda maininud. Varasemast ajast mina tean, et seda dokumenti, kas ollakse mobilisatsioonikohuslane või mitte, kontrollitakse ainult selles kontekstis, et näidata, kas isiku taust on sobiv Eestisse tulekuks.

Aga mu küsimus või, ütleme, kommentaar on natukene teistmoodi. Teie sellest ettekandest võib välja tulla nii – seda te ilmselt ei soovinud, aga sealt võib välja tulla nii –, et ajutise kaitse alternatiiv on ainult rahvusvaheline kaitse. Kas te saate aru, et tegelikult meie eelnõu on niimoodi kokku pandud, et ajutisest kaitsest keeldumise ainus alternatiiv ei oleks rahvusvaheline kaitse?

Aitäh! Selle üle, mis on erinevus – rahvusvaheline kaitse, asüülitaotlemine ja ajutine kaitse –,  tekkis pikem diskussioon just selle tõttu, et tundus, et eelnõu algatajad ise ei teinud väga suurt vahet nendel asjadel. Sellepärast sellele keskenduti. Ja sellepärast ka mina keskendusin, et kõik saaksid ikkagi väga hästi aru. Loomulikult, alternatiiv rahvusvahelisele kaitsele on see, et inimestega üldse mitte tegeleda.

Aga selle kohta oli väga selge vastus ja see ongi väga selge protseduur. Kui inimene tuleb piirile, just piiripunkti, ja kirjutab taotluse "Palun asüüli, palun rahvusvahelist kaitset", siis see tähendab seda, et me peame selle inimesega tegelema. Me peame viima ta varjupaiga taotlejate keskusesse, me peame pakkuma talle teatud teenuseid. See protseduur kestab pool aastat. Ta elab selles keskuses, eks ju, me pakume talle süüa ja nii edasi. See ongi see alternatiiv. Me ei saa inimest lihtsalt piirilt [tagasi] lükata. Lükata me saame siis – kui te mäletate, me võtsime vastu seaduse –, kui ta läbi metsa tuleb. Aga kui ta ilmub piiripunkti ja küsib asüüli, siis me peame hakkama temaga tegelema. Alternatiiv ei ole see, et me ta lihtsalt piirilt tagasi Venemaale saadame.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati ka, missugune on hetkeseisul Eesti PPA ja Ukraina koostöö selles, et ikkagi Ukrainast mitte välja lubatavad isikud saaksid sinna võimalikult kiiresti tagasi ja et me neid vastu ei võtaks? Nii nagu me ei taha ju ikkagi oma riigis, kui me oleksime analoogses olukorras, et meie võitlusvõimelised inimesed ära lähevad, me peame ikkagi pingutama selle nimel, et ka Ukrainal oleksid olemas need inimesed, kes peavad nende riigi vabaduse eest seisma. Millised tegevused on tehtud ja millised tegevused on töös, selleks et seda tagada? Kas sellest oli juttu?

Aitäh! Ma ei pannud küll tähele, kas te olite saalis, kui ma pikalt sellest rääkisin. Sellest rääkis väga pikalt ka Siseministeeriumi esindaja komisjoni istungil. Ukraina saatkonnaga ja ametivõimudega Ukrainas tehakse päris head ja päris tõhusat koostööd, kuni selleni välja, et Eestis, siin kohapeal on Euroopas ainukesena Ukraina piirivalvurid, kes samamoodi tegelevad sellise kontrolli ja väljaselgitamisega, kellega on tegemist. Samamoodi tehakse koostööd Ukraina saatkonnaga, et teha kindlaks, kellega on tegemist, kui inimene ilmub piirile näiteks passi koopiaga. Praegu tehakse Ukrainaga koostööd selleks, et võtta kasutusele Eestis Ukraina riiklik mobiilirakendus, mis annab võimaluse kontrollida Ukrainast tulevate inimeste digitaalset identiteeti nutirakenduste abil. Ja nii edasi, ja nii edasi. Siseministeeriumi esindaja selgitas päris pikalt, kuidas tehakse koostööd, kui tõhus see koostöö on ja kuidas pidevalt otsitakse uusi võimalusi. Nii et sellega tegeldakse.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teie sõnavõtust tuli välja, justkui kõikidel ukrainlastel oleks ajutine kaitse olemas, seda ei peagi taotlema ja me ei peagi seda kontrollima ning sellest tulenevalt ei ole meil ka õigust sellest keelduda. Vähemalt selline mulje jäi, kuulates teid. Aga see ei vasta ju tõele. Me oleme suveräänne riik, me teeme iseseisvaid otsuseid, meil on õigus kontrollida kõike, anda kaitset või mitte anda. Kas te arvate, et me ei peaks oma suveräänset õigust kasutama?

Aitäh! Teile on jäänud vale mulje. See kindlasti ei olnud minu seisukoht ei komisjonis ega täna siin puldis. On olemas Euroopa Liidu direktiiv ja selle direktiivi juurde käiv Euroopa Nõukogu rakendusotsus, mis käsitleb ajutist kaitset. Eesti Vabariik kohaldab Euroopa Liidu antud ajutist kaitset vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele, või mis ta oligi, korraldusele – seda tsiteeris siin ka Jaak Valge –, mis ütleb väga konkreetselt, kelle puhul me seda kohaldame.

Nagu ma juba ütlesin, me kohaldame seda ka miinimummääras. See on Vabariigi Valitsuse korraldus selle aasta 9. märtsist. Me rakendame täpselt sedasama miinimumi. Ja loomulikult, selleks et seda miinimumi rakendada, me peame kontrollima ja välja selgitama, kas need inimesed vastavad nendele nõuetele, mis on sellessamas kohaldamise korralduses. Kontroll toimib vastavalt Euroopa Liidu üleselt kokkulepitule ja vastavalt kohaldamisnõuetele, mis meie valitsus on üle võtnud. Samuti on meil olemas välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus ja selle § 57 – ka sellest ma rääkisin –, kus on loetletud kõik need keeldumise alused, millisel juhul võib Eesti riik jätta ajutise kaitse kohaldamata.

Nii et Eesti riik on endiselt suveräänne riik, kes teeb kõik selleks, et kaitsta nii oma piiri kui ka oma sisemist julgeolekut, ja selleks on vastavad meetmed kõik olemas, need on kooskõlas nii Eesti riigisisese õigusega kui ka üleeuroopalise õigusega.

Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Jah. Ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et vastaja eksitab meie fraktsiooni liikmeid, küsijaid või rahvasaadikuid tervikuna ja ka avalikkust kõigi nende väidetega, mida ta praegu siin ette tõi. Eesti ei ole suveräänne riik, Eesti ei rakenda oma suveräänsust. Need määrused ja otsused, millest ta meile pikalt rääkis, ei ole vähemalt suures osas riikidele kohustuslikud. Paljud riigid, need riigid, kes on suveräänsed – näiteks Ungari, näiteks Itaalia –, ei rakenda neid migrantide puhul, sest nad on suveräänsed riigid, erinevalt Eestist. 

Aitäh! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ettekandjale ei ole. Suur tänu! Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! President Zelenskõi ukaas nr 64/2022 selle aasta 24. veebruarist, ei hakka üle kordama, oli see, et elujõulised mehed vanuses 18–60 peaksid kodumaad kaitsma ega tohiks välismaale pääseda. Need erandid olid ka, üheksa erandit: kellel on kolm last või üle kolme lapse ja kes üksinda hooldavad ühte või on hooldajad. Aga no see pole oluline. On olemas selline presidendi ukaas.

Ja nüüd me olemegi lähtunud EKRE-ga sellest: on normaalne, et täisjõus mehed kaitsevad oma kodumaad. Selge see, et Ukraina on maailma kõige kiiremini langeva elanikkonnaga riik. Ja täisjõus mehi on hädasti vaja. Aga millegipärast nad viimasel ajal imbuvad ka Eestisse. Muuseas, huvitav on see, et Venemaa naaberriikidest, kui hakkame Soomest peale ja lõpetame Leeduga, on Eesti kõige magusam koht. Ülekaalukalt! Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, aga ma olen seda vaadanud, kõiki maailma riike. Noh, 40 on, millel hoitakse silma peal Ukraina abistamise koha pealt, igasugustes vaadetes, olgu laskemoon või pagulaste vastuvõtt ja nii rahalised kulutused kui ka kõik muu. Nii et siin me oleme jätkuvalt esikohal. Jätkuvalt. Meie panus on kõige suurem.

Ja nüüd on küsimus selles: meie lähtepunkt on see, et need mehed, kes on imbunud siia viimasel ajal eriti innukalt, võiksid siiski oma kodumaad kaitsta, Ukrainat. Aga ma olen kokku puutunud ka isiklikult sellega, et andmeid selle kohta, kes siin viibivad, on väga raske kätte saada. Piiril küll pannakse kirja rahvus. Täna hommikul veel järgmise Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriga vesteldes ma palusin temalt, kas oleks võimalik teada saada nende inimeste rahvust. Nad ei ole kokku lugenud tänase päevani, kuigi pannakse kirja, kas on ukrainlane või venelane. Lihtne asi. See iseloomustab seda profiili, kes siin üldse on. Ja mitte ainult meeste puhul, vaid kogu selle nii-öelda pagulaste kogukonna puhul. Millegipärast, kuigi me oleme küll e-riik ja väga avatud, tuleb neid andmeid välja pigistada ja tegelikult ei olegi suudetud neid välja pigistada. Ja mida nad teevad, kust nad tulevad? Tõepoolest ei tea.

Aga samas, kui hakata vaatama natuke laiemat pilti, siis tegelikult tuleb öelda, et selle templi saamine, millega kodumaalt välja pääseda – no seal tuleb sõjakomissariaadist saada tempel ja majavalitsusest, piltlikult öeldes, ja migratsiooniametist –, [on peaaegu võimatu]. Enne sõda kulus selleks üle kolme kuu, aga praegu on bardakk veelgi suurem, sest arhiivid on hävitatud, ligipääs nendele. Nii et tegelikult [võimalus] reaalselt seda templit saada, mis võimaldab riigist lahkuda, on peaaegu olematu. Aga tegelikult ametlikult [ainult] sellega tohib riigist lahkuda. Ja see [teadmine], millest ma praegu rääkisin, ei ole [pärit] mitte meie andmebaasidest, vaid on rahvusvahelisest kirjandusest.

Samas jälle, lugesin üllatusega 14. novembri Foreign Policy pikka analüüsi, kus räägitakse sellist juttu, mis ausalt öeldes tekitas palju mõtteid, ka selle kohta, et kui Eestit rünnataks, [mis siis saaks]. Seal räägitakse, et inimõigused on olulisemad kui riigi õigused. Ma rõhutan, et see ajakiri ei ole mingisugune nurgatagune, vaid see on Foreign Policy. [Seal öeldakse,] et see tegelikult kahjustab Ukraina moraali ja on kahjulik. Avaldatakse isegi uuringu tulemused: 55,3% Ukraina elanikest ütleb, et nad ei toeta seda Zelenskõi ukaasi. Aga mis te arvate, keda on kõige rohkem nende seas, kes seda ei toeta? See on Massachusettsi Ülikooli rühma uuringu tulemus augustikuust. Kõige rohkem on venekeelseid mehi.

Hea kõneleja, kas te soovite lisaaega?

Jah, palun küll.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Venekeelsed mehed ei toeta seda eriti. Ja rõhutan, et uuringu tulemused ei tule mitte Ukrainast või Venemaalt.

Mida sellest järeldada? Ausalt öeldes on paar järeldust. Mulle tundub, et see, et meil on siin võimalikult suur Ukraina pagulaste kogukond, eriti kui veel uus laine tuleb, on ju kasulik Vladimir Vladimirovitš Putinile. Meil võib siin tekkida selline rahulolupesa ja meie suurel naabril on võimalik seda enda huvides ära kasutada. Seesama segadus, mida ka PPA ei ole suutnud [lahendada – ta ei anna andmeid selle kohta], keda ja kui palju siin on ja miks –, on esimene asi.

Teine asi. Härra Odinets ütles, et üleeuroopalist õigusruumi ei saa muuta. Me võtsime eelarve vastu. Ma lugesin Välisministeeriumi mõõdikute juurest, et seal on väga selges eesti keeles kirjas "Eesti suutlikkus mõjutada Euroopa Liidu poliitikat". Ja mis on mõõdiku taga öeldud? "Tagatud". Kus kurat ta tagatud on siis? Eelarve võtsime vastu. Alles see oli. Tagatud? Ja Odinets ütleb, et ei saa midagi muuta. Oleme suveräänne riik või ei ole?

Ja kolmas, kõige olulisem. Ma soovitan teilgi seda Foreign Policy analüüsi lugeda. Hakkasin mõtlema, et mis juhtub siis, kui tuleb Eestit kaitsta. Arutatakse juba rahvusvaheliselt ja ukrainlased ei ole nõus oma presidendi ukaasiga. Minu meelest ja meie meelest on täiesti normaalne kaitsta oma riiki. Eriti veel, kui on täies elujõus mehed. Nüüd selgub, et ukrainlased ise ütlevad, et see on jama, president on riigivaenuliku ukaasi välja andnud. Aga meil on palju liberaalsem, palju vabameelsem ühiskond. Kui palju meilt mehi vanuses 18–60 läheks rindele? Või sõidaksid nad siit esimesel võimalusel minema? See Ukraina pilt – mehed on lahkunud ja lahkuvad suures ulatuses – iseloomustabki seda: sitta see kodumaa, oma elu on tähtsam. Ma kardan, et samasugune pilt või veel hullem avaneb Eestis, kui oleks vaja hakata reaalselt kaitsma oma kodumaad. Ja see on väga nukker.

Aitäh, hea kolleeg! Aeg!

Aitäh!

Mihhail Lotman, palun! Isamaa fraktsiooni nimel. (Mihhail Lotman küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Kurb lugu, austatud kolleegid, väga kurb lugu, kui siin Eesti võib-olla kõige kõrgemas kõnepuldis me kuuleme pidevalt valesid, pooltõdesid, silmakirjalikke seisukohti. See tänane otsuse eelnõu on jätk pikemale narratiivile, sellepärast ma ei piirdu ainult selle tekstiga.

Aga kõigepealt ma tahan öelda, mis on siin õige. Eesti pole kummist – absoluutselt õige. Eestis on praegu väga suur hulk pagulasi Ukrainast – täiesti õige. Sellises pagulaskonnas tekivad konfliktid, paratamatult – see on ka õige. Nende hulgas võivad olla Kremli mõjuagendid – kindlasti võivad, oleks isegi väga naiivne arvata, et neid ei ole. Kõik muu on aga väiksed valed, pooltõed, suur vale ja suur silmakirjalikkus.

Niisiis, alustame otsast pääle. See, et siin viibivad Ukraina mehed vanuses 18–60 aastat, nad viibivad siin ebaseaduslikult ja rikuvad president Zelenskõi ukaasi, ei vasta tõele. See ukaas oli välja antud sõja alguses. Pärast seda, eriti praegu, hilissügisel ja talve algul, president Zelenskõi palus praegu Ukrainasse mitte tagasi tulla ja palus riike neid pagulasi hoida, sellepärast et Ukraina on sõjas ja Ukrainal ei ole praegu vaja kahuriliha. Sõjaväelasi veel piisab, aga need, kes tulevad tagasi, koormavad Ukrainas sotsiaalstruktuure ja majandust. Ukraina majandus ja sotsiaalne organiseerimine on praegu väga suure pinge all. Me räägime suurest pagulaste arvust Eestis, aga kõige suurem pagulaste arv on Ukrainas sees. Ukrainas on väga palju siseriiklikke pagulasi, miljoneid, mitte kümneid tuhandeid nagu Eestis, ja see on tõesti suur sotsiaalne probleem.

Nii. Teine vale on see, et Eesti piir lekib ja me laseme siia igasuguseid. Ei vasta tõele, ei maksa laimata meie piirivalvet. See töötab väga professionaalselt ja hästi. Austatud kolleegid! Ei maksa uskuda ainult seda, mis ajalehtedes kirjutatakse. Ma saan aru, et te lugesite ajalehest, et nüüd on SBU ohvitserid Eesti piiril. Aga see ei ole uus uudis, nad on juba tükk aega sääl. Ja mis on veel olulisem, Eesti piirivalvel on juurdepääs Ukraina kompetentsete [asutuste], ütleme, Ukraina politsei ja teiste organite andmebaasidesse. Ja mitte ühtegi Ukraina desertööri Eestisse pole lubatud. Mul on väga kummaline kuulda, et meie kolleeg Põlluaas, kes koos väliskomisjoniga käis Eesti piiril, ei saa sellest aru, kui hästi töötab Eesti piirivalve ja kui hea kontakt on tal Ukraina vastavate ametitega.

Järgmine asi, mida siin on korduvalt kuulda olnud: need ei ole mingid ukrainlased, nad räägivad vene keelt. Ukraina identiteet ei ole rajatud keelele. Proovige Iirimaal öelda, et nad ei ole iirlased, vaid on inglased, sest räägivad inglise keelt. Ukrainlased on maarahvas, nende identiteet on rajatud territoriaalsele tervikule ja nad kaitsevad seda, sõltumata sellest, millist keelt nad kodus räägivad. Ja muide, tõesti Ukrainas praegu ukraina keele tähtsus kasvab.

Austatud kolleegid! Pärast 24. veebruari ma olen käinud kuus korda Ukrainas, ja mitte turismireisil. Ma olen kohtunud väga kõrgete ametnikega valitsuses, valitsusjuhtidega, välisministriga, olen kohtunud luureametnikega, olen kohtunud sõjaväe juhtkonnaga. Raadas olen kohtunud komisjonide esimeestega. Probleem ei ole Ukrainas mobiliseeritute vähesuses või selles, et nad pagevad mobilisatsiooni eest. Vastupidi, sääl ei ole võimalust nii paljusid vastu võtta, kui on soovijaid. Probleem, millest kogu aeg räägitakse: relvad, relvad, relvad. Missugused relvad? Tankid ja lennukid. Või ütleme niimoodi: tankid, tankid ja lennukid. Seda on vaja, mitte kahuriliha. Ukraina sõdib teistmoodi kui Venemaa, ta ei saada oma inimesi tapamajja, tähendab, hakklihamasinasse, vaid sõdib targalt. On vaja relvi, täppisrelvi, efektiivseid relvi ja nii edasi.

Veel üks suur vale on see, et abistades Ukrainat me kuidagi õõnestame Eesti julgeolekut ja sõjaväelist võimekust. Ei ole nii! Eesti riigile oli kõige suurem sõjaväeline oht Pihkva löökdessantdiviis ja Luga keskmaaraketid, mis olid spetsiifiliselt suunatud Eestile. See dessantdiviis sai Donetski all purustava kaotuse. Need rusud, mis tulid tagasi Pihkva alla, ei ole võimelised sõdima ega ei taha enam sõdida. Läheb vähemalt paar aastat, enne kui nad taastuvad. Luga rakettidest suurt osa on kasutatud ka Ukrainas.

Nii et ukrainlased ei võitle praegu mitte ainult oma vabaduse ja väärikuse eest, vaid nad kaitsevad ka meie väärtusi, meie julgeolekut, meie vabadust ning maksavad selle eest oma verega. On väga kurb kuulda, kui meie siin kuidagi neid kahtlustame ja halvustame. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus.

Jah. Kas austatud eesistuja peab normaalseks, et Mihhail Lotman tuleb siia pulti ja süüdistab kõiki teisi valetamises, eelkõige selle eelnõu esitajaid, samas ise esitab räigeid valesid? Näiteks ta ütles seda, et Zelenskõi 24. veebruari määrus ei ole enam kehtiv, sellepärast et ta ütles hiljem, et talvel ärge tulge tagasi, [kuigi tegelikult Zelenskõi] täiesti selgelt mõtles seda, et naised ja lapsed ei peaks tulema tagasi nendesse karmidesse oludesse, aga võitlusvõimelised mehed on alati oodatud. Ja kõik need ülejäänud valed ka. Kas see on normaalne meil Riigikogus, et lihtsalt Isamaa esindaja tuleb ja süüdistab kõiki teisi valetamises, aga ise valetab nii, et suu suitseb?

Aitäh! Hea kolleeg, sa tead, et igal Riigikogu liikmel on õigus avaldada oma arvamust, ja sa tead väga hästi ka seda, et meil siin saalis on Riigikogu liikmetel erinevad tõed. Sellest oleme me teadlikud ja aru saanud. Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh! Mul on selline sõna: härra Lotman tehku endale selgeks, et meil ei ole piirivalvet. Piirivalve hävitati 15 aastat tagasi. Meil käib piiri peal valvamas ainult mingisugune politsei seltskond, kellel ei ole mingit õigust vastasele vastu hakata.

Aitäh! See oli arvamus, see ei olnud protseduuriline küsimus. Anti Poolamets, palun!

Jaa, minul on ka küsimus valetamise kohta. Mul on siiralt kahju, et keeleteadlane nii meelevaldselt käib sõnaga ringi ja puistas kohe varrukast oma ettekande jooksul seda valetamise teemat. Tõesti, soovitan mõelda selle peale. Ta võttis jälle sellise dotseeriva positsiooni, nagu me kuidagi ei toetaks Ukrainat. Mõelge nüüd ise, kuidas ikkagi desertööride toetamine on Ukraina toetamine. Mis kasu teil oli sellest Ukraina reisist? Mina olen kohtunud kõrgete sõjaväelastega, kes kõik tahavad tagasi saada oma inimesi, ennekõike sõjaväelasi, ja on maruvihased selle peale[, mis toimub]. Siis tuli üks vale veel otsa, eks ole, et ühtegi desertööri pole üle idapiiri tulnud. Kuulge, minge ja uurige asja! Mina olen seal käinud nii nagu teie. Tõesti, te elate paralleelmaailmas, mul on selline tunne. Ärge levitage valesid!

Aitäh! Head kolleegid! Mina ei ole siin tõe ja õiguse mõistja. Aga mul on palve: ärge protseduuriliste küsimuste asemel avaldage arvamusi. Selleks on kas küsimus, sõnavõtud, ettekanded või kõned vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele.

Jaak Valge, palun! Protseduuriline küsimus.

Suur tänu, härra koosoleku juhataja! Ma olen ajaloolane ja mulle on teada, et kahe maailmasõja vahel oli koosoleku juhatajal võimalus sel juhul, kui puldist kostus sõimu või selget valet, ettekandjale teha esimene märkus, kui valetamine ja sõim jätkus, siis teine märkus, ja kui valetamine ja sõim jätkus veel edasi, siis kolmas märkus ehk nõudmine puldist lahkuda. Kui me nüüd mõtleme härra Lotmani ettekande kontekstis oma Riigikogu kodukorra peale, kas siis ei peaks ka seesuguseid muudatusi Riigikogu kodukorda tegema?

Aitäh! Kodu- ja töökorra seadust me saame tõesti muuta, kui selleks on soovi ja kui selleks algatatakse vastav eelnõu. Nii et selles ma olen teiega päri, et see võimalus on olemas. Aga mis puudutab härra Lotmani kõnet, siis mina siin sõimu küll ei kuulnud. Ja veel kord kordan: kui üks või teine Riigikogu liige tõlgendab ühte või teist fakti nii- või teistpidi, siis Riigikogu juhataja ei ole küll see, kes siin tõde ja õigust mõistab. Nii et veel kord kordan: igal Riigikogu liikmel on õigus avaldada oma arvamust, jääda kultuurselt viisaka kõneviisi piiridesse. Seda ei ole siin saalis küll alati kahjuks järgitud, aga püüame olla järjest kultuursemad.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Kolleeg Lotmani selline räige sõim, et meil on valed ja suured valed, oli ilmselt ka minu suhtes. Ma avasin Ukraina presidendi kodulehe, seal on selges ukraina ja vene keeles kirjas, härra Lotman, Ukraina aktivist, et 7. novembril on seda ukaasi pikendatud. Järelikult kolleeg Lotman, öeldes, et meie valetame, valetas ise. Või ta ei oska lugeda enam või on oma innukuses ... Selline märkus. Ma arvan, et see on oluline.

Aitäh, hea kolleeg! See ei olnud protseduuriline küsimus, see oli jälle arvamus või hinnang. Henn Põlluaas, võimalus repliigiks, kuna teie nime mainiti. Palun!

Aitäh! Muidugi väga arusaamatu on, miks härra Lotman hakkas mind ründama, justkui ma ei saaks aru, mis meie piiril toimub. Aga jäägu see tema südametunnistusele. Ma tean väga hästi, mis seal piiril toimub, sest me käisime seal koos.

Aga mulle tundub, et just härra Lotman ei saanud aru, millest seal räägiti, sellepärast et piirivalve täiesti selgelt ütles meile, mis on need teemad, mida nad saavad kontrollida, ja mida nad küsivad. Üks küsimus oli see, kas toetatakse Putinit ja tema režiimi. Loomulikult, kui inimene ütleb, et ei, siis saab ta sisse, kui ütleb jah, lükatakse tagasi. Teine kontrolliviis oli selline: "Kirjeldada oma kodukohta, kust sa pärit oled." Kui inimene seda teha ei suuda, siis saadetakse ta tagasi, sest järelikult on ta ilmselt mingi Putini viienda kolonni sell.

Aga küllap Putin oskab või tema satraabid oskavad oma viiendale kolonnile selgeks teha igasugused legendid, nii et osatakse ka päris ukrainlasest paremini oma kodukohta kirjeldada. Nii et tõtt-öelda on minu jaoks täiesti hämmastav, kuidas härra Lotman lihtsalt ajab mingisugust käojaani, süüdistab teisi, ise ei saa mitte millestki aru ja väidab, et Zelenskõi määrus ei ole jõus. Vastupidi, määrus on vägagi jõus ja seda on veel pikendatud 7. novembril.

Nii et mulle tundub, et sellise käitumise peale ei olegi midagi muud leida ega ütelda kui seda: mulle tundub, et siin on hoopistükkis teised jõud härra Lotmani taga, [kes ei tegutse] mitte murest Ukraina suveräänsuse pärast, vaid [tegutsevad] Putini plaanide elluviimise nimel. 

Aitäh! Helle-Moonika Helme, teie nime läbirääkimistel ei mainitud, teil ei ole õigust repliigiks. Protseduuriline küsimus, palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh! Vabandust! Tõesti, valet nuppu vajutasin. Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Meie andsime sisse, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond andis sisse eelnõu, mis on väga asjakohane nii praeguses julgeolekuolukorras kui ka kriisisituatsioonis. Aga siis läheb teise erakonna esindaja läbirääkimistel sinna pulti ja lihtsalt hakkab meid halvustama, hakkab valetama ja viib fookuse sellelt eelnõult täiesti kusagile mujale. Minul on küsimus. Te küll ütlesite, et te ei anna siin mingeid hinnanguid, aga Riigikogu aseesimehena siiski protseduuriline hinnang võiks olla selle käitumise kohta. Kas Isamaa saadiku Lotmani kõne kvalifitseerub siinkohal lihtsalt poliitilise konkurendi sihiliku halvustamisena? Ja kas Riigikogu puldist on sobiv teha valimiskampaaniat? Selline konkurendi sihilik halvustamine põhimõtteliselt kvalifitseerub ka selleks, et siit hakatakse tegema valimiskampaaniat.

Aitäh! Hea kolleeg, ei, härra Lotmani sõnavõtus ei olnud midagi halvustavat, ta avaldas oma arvamust. Mis puudutab valimiskampaaniat, siis seda võib siin paljudest sõnavõttudest välja lugeda. Aga valimiskampaania Riigikogu kõnepuldist ei ole üldse keelatud, see on täiesti kooskõlas kodu- ja töökorraga. See on igaühe tunnetuse küsimus, kui palju ta seda teeb, kui palju ta keskendub konkreetsele eelnõule ja kui palju ta peab teemast kinni. Nii nagu ma ütlesin, hea kultuur eeldab ja nõuab, et me oleme oma sõnavõttudes kultuursed ning lähtume ikka kodu- ja töökorra seadusest.

Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma tahaksin kindluse mõttes üle täpsustada. Kas see, kui näiteks järgmisel korral näiteks mina lähen pulti ja hakkan Isamaa kohta valetama, ütlema midagi küll väga viisakas vormis, aga äärmiselt halvasti ja väga halvustavalt, siis see on lihtsalt arvamuse avaldamine ega ole mitte midagi taunimisväärset?

Jah. No nii nagu te ise ütlesite: kui te avaldate arvamust, et ühe või teise teie kolleegi seisukoht on vale, siis see võib nii olla teie arvates. Seda on ju siin korduvalt väljendatud. Te olete isegi seda korduvalt väljendanud oma sõnavõttudes, küll Riigikogu eelnõude aruteludel või infotunnis, kui te arvate, et ühe või teise ministri või kolleegi või ettekandja seisukohad on valed. Nii et ega seda arvamust ei saa kuidagi teilt ära võtta, kui te sellel arvamusel olete. Aga nii nagu te isegi ütlesite, seda kõike tuleb teha viisakas vormis.

Paul Puustusmaa, palun! Protseduuriline küsimus.

Suur tänu, juhataja! Mul on tõeliselt protseduuriline küsimus. Olge hea, tuletage meelde või öelge see asjaolu välja, kuidas meil põhimõtteliselt kodukorra kohaselt käib protokolli redigeerimine. Mis situatsioonis saab protokolli muuta? Meil tehakse ju protokoll sellest, mis meil istungisaalis toimub. Kuidas saab mingid lõigud välja jätta või kustutada? Mis on need alused või eeldused selle jaoks, et seda pöördumist teha ja millal seda tehakse? 

Aitäh! Meil jääb stenogramm järgi. Seda teeb masin. Ettekandja või sõnavõtja saab ise seda pärast läbi vaadata ja redigeerida-täpsustada, kui seal on mõningaid ebatäpsusi.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te kasutasite korduvalt väljendit "arvamusavaldus". Ma juhin tähelepanu, et on olemas faktiväide, mis ei ole arvamus. Ja need on kaks erinevat asja, lugupeetud istungi juhataja. Arvamus on see, kui ma arvan, et teil on valget värvi pintsak seljas. Aga faktiväide on see: ma näen, et teil on tume pintsak seljas. Sellele asjaolule viitas ka Peeter Ernits. See oli faktiväide. Siin tuleb teha väikest vahet.

Aitäh! Väga õige. Teil on õigus. Arvamused ja faktid on erinevad. Aga saalis võib arvata ja võib fakte rääkida nii, nagu üks või teine Riigikogu liige seda teab.

Nii. Tundub, et rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole, rohkem läbirääkimiste soove ka kolleegidel ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta samuti esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 730 lõpphääletus ja me saame minna lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 730. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu ei leidnud toetust. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on menetletud.

Saame minna edasi teise päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja energiakriisi päästepakett" eelnõu 716 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed saalis ja loodan, et siiski osa ka kuskil ekraanide taga jälgimas!

Kõnealuse otsuse eelnõu algatas Riigikogu Keskerakonna fraktsioon 11. novembril. Võiks öelda, et see on jätk nendele ettepanekutele, mida me oleme teinud selles energiahindade kriisis, energiakandjate hinnakriisis juba eelmisest sügisest alates. Siis me kandsime valitsusvastutust koos Reformierakonnaga. Ma arvan, et avalikkusele ja Riigikogu liikmetele olid näha need tõsised vaidlused selle üle, kuidas Eesti inimesi või ettevõtjaid selles erakorralises olukorras saaks aidata, kui palju peaks aitama, kui tugevalt peaks aitama ning kellele see hinnatõus mõjub kõige problemaatilisemalt ja raskemalt. Võib öelda, et eelmisel kütteperioodil me suutsime rakendada nii sihitud meetmeid, mida maksti omavalitsuste kaudu elektri, gaasi ja kaugkütte hinna puhul, kui ka universaalseid meetmeid, kus olid hinnalaed. Tuletaksin lihtsalt meelde selle, et sihitud meetmes, mida kohaliku omavalitsuse kaudu sai taotleda kuni mediaansissetulekuga leibkond, oli elektri hinna lagi 6 senti kilovatt-tund, üle selle kompenseeriti, ja universaalses paketis oli 12 see senti kilovatt-tund. Kui me võrdleme praegust universaalteenust, mis koos käibemaksuga on seal 20 sendi ligi, siis me näeme erinevust. Ja kui me võrdleme kahe aasta taguste hindadega, siis kõik energiakandjate hinnad on muidugi täiesti tormijooksuga eest ära jooksnud, selle tõttu on nii kodutarbijad kui ka ettevõtjad sattunud järjest raskemasse olukorda.

Nende ettepanekute puhul, mis me oleme teinud kevadest saati juba ka Riigikogus, tuleb tunnustada seda, et majanduskomisjon on teatud seadusemuudatused algatanud ja need on jõudnud ka praktikas rakendumiseni. Miks me tegime ettepaneku universaalteenust laiendada nii mikro‑ ja väikeettevõtetele kui ka omavalitsustele? Põhiline põhjus oli see: ajakriitilisuses, nähes, et valitsuskoalitsioon on leppinud kokku ühes sellises fikseeritud paketi nii-öelda turule toomises, ei olnud konkreetses situatsioonis targemat lahendust. Universaalteenus on ikkagi riske maandav. Kuigi võluvits see ei ole. Me oleme seda ka öelnud. Kui me arutasime kevadel ka lisaeelarvet, siis majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas tegelikult pani lauale paketi, kus olid samasugused universaaltoetused, võrguteenuste hüvitamine, nagu meil olid rakendatud eelmisel kütteperioodil. Iseenesest need oleksid mõjunud palju laiemalt ja oleks aidanud palju paremini nii kodutarbijaid kui ka ettevõtjaid – praegu üritatakse universaalteenuse tekki laiendada –, aga puhtpragmaatilistel põhjustel ma selle ettepaneku tegime, et universaalteenust laiendataks.

Seis on endiselt väga kriitiline. Ma arvan, et raskustes on kodutarbijad – järjest enam perekondi, me teame ju ka statistika järgi, taotleb ka toimetulekutoetust, sest lihtsalt kodukulu tõttu enam hakkama ei saada. Toimetulekutoetuse taotlejate hulk on suurenenud pea kaks korda võrreldes eelmise aastaga. Teine asi, me näeme ka kuidas järjest kuulutavad ettevõtjad, et nad tõmbavad oma tegevust koomale, mõned konserveerivad oma tegevuse ja mõned kahjuks on sunnitud ka lõpetama. Põhipõhjus on ikka energiakandjate hinnatõus.

Energiakandjate hinnad annavad kõige suurema panuse ka inflatsiooni ja hinnatõusu, mille poolest me oleme varsti juba pool aastat liidrid Euroopa Liidus. Ja sellel on omad põhjused. Objektiivne põhjus on muidugi see, et meie sissetulekud, kui me räägime kodutarbijatest, ongi arenenud Euroopa riikidega võrreldes väiksemad. Meie inimeste sissetulekust väga suur osa kulubki esmatarbekaupadele ja kodukuludele. Ja kui need tõusevad, seoses energiakandjate hinna tõusuga, siis selge on see, et see moodustabki suurema osa meie sissetulekust, me maksamegi kõik ära esmatarbekulutuste, kodukulude peale, sellepärast inflatsioon ongi kõrge. Aga kui me võrdleme ennast meie lähinaabritega, Läti ja Leeduga, kus tegelikult keskmine sissetulek jääb meie omale ikkagi veidi alla, see on neljandik-viiendik väiksem, siis [on näha, et] seal on inflatsioon mõni protsent väiksem. Põhipõhjus on ikkagi see, et nii Läti kui ka Leedu peale eelmist kütteperioodi kevadest kuni siiamaani on rakendanud erinevaid meetmeid.

Üks meede, mida Euroopas enamik riike on rakendanud, on see, et tarbimismakse, käibemaksu, aktsiise energiakandjatele ja kütustele langetatud nii palju kui võimalik. Mõned on teinud seda lühemat aega, mõned pikemat aega. Seda on teinud ka meie naabrid. Lisaks on rakendatud toetuspakette.

Vaatame elektri hinda, siin toodi välja ka võrdlused. Meie peaminister armastab rääkida, et oh ei, meil polegi ju see elektri hind kõige hullem, näete, teistel on veel palju hullemad hinnad. Aga seal on võrdluses börsihind. Kui me võrdleme seda hinda, mis jõuab kodutarbijani või ettevõtjani, siis Lätist ja Leedust on see hinnatõus olnud kiirem tarbijale ja ettevõtjale viimase kuue kuu jooksul ligi 60%. Lätist ja Leedust – võrdleme siis neid saatusekaaslasi.

Nii, aga see oli kõik taustaks. Nüüd räägime konkreetsest ettepanekust, mille me valitsusele teeme. Nii nagu rõhutasin, ega küsimus pole ühes või teises meetmes, küsimus on suunas ja selles mõistmises, et nii kodutarbijad kui ka ettevõtjad on jätkuvalt raskes situatsioonis, eriti ettevõtjad. Kui midagi ette ei võeta, kui oodatakse järgmise 20 000 töötu saabumist – nii nagu ütleb meie ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister, et alles siis tuleb midagi ette võtma hakata –, no siis on juba hilja. Viimase kvartali majanduslangus on meil silme ees ja see kahjuks süveneb, kui meie ettevõtlus sulgeb uksed ja inimesed jäävad tööta.

Nii et konkreetsed ettepanekud. Esimene nendest ettepanekutest tähendab kodutarbijate aitamist ja selles situatsioonis, kus tõesti valik on selline, et ma kas ostan toitu või maksan elektri eest või toasooja eest, ei ole üldsegi mitte liiast anda niisugune keskmine kodutarbimine või elementaarne kodutarbimine, mida leibkondadel, peredel on vaja, sellel kütteperioodil vähemalt esialgu tasuta. Ja me teeme ettepaneku, et 130 kilovatt-tundi võiks kõigile leibkondadele, peredele anda tasuta elektrit. See võimaldab siiski elementaarsed kodutööd ja asjad ja toimetused ära teha. Tuletan meelde: kaugküttehinnad, kütuste hinnad ja toiduainete hinnad on nii kõvasti kasvanud, et vähemalt ühe jupi võtmine riigi õlule oleks kindlasti põhjendatud.

Leibkondi on Eestis kokku 626 000. Vaatame elektritarbimispunkte – need kõik ei ole küll päris täpselt leibkondade kaupa, aga kui hakata tegema väga keerulisi valemeid, siis võib jäädagi neid arvutama –, põhimõtteliselt tuleks aluseks võtta elektritarbimispunktid ja neid on 644 000. Kodumajapidamises kasutatakse Eestis elektrienergiat aastas circa 2 teravatt-tunni ulatuses. Teeme ettepaneku töötada välja tasuta elektripakett kodutarbijatele 130 kilovatt-tunni ulatuses ühes kuus kuni 2023. aasta aprilli lõpuni. See 130 kilovatt-tundi kalendrikuus on pool keskmise kodutarbija aastatarbimisest ja riik peaks hüvitama 130 kilovatt-tunni ulatuses elektritarbimist igal kalendrikuul igas kodutarbija elektritarbimispunktis. See on see esimene osa ettepanekust valitsusele.

Teine osa. Ma rääkisin nendest universaalmeetmetest, mis olid kasutusel meil ka eelmisel kütteperioodil. Üks nendest oli nii gaasi kui elektri võrgutasude vähendamine ehk gaasi puhul oli see nii kodutarbijale kui ka ettevõtjale null, see kompenseeriti riigi rahaga elektrimüüjatele ja võrguoperaatoritele õigemini, nii et inimesed võrgutasu ei pidanud maksma gaasi pealt ega elektri pealt, ettevõtjad ei pidanud maksma gaasi pealt ja elektri pealt oli see vähendus poole võrra. Nii mitmedki ettevõtjad on rääkinud, et vaid see aitas neil ellu jääda eelmisel kütteperioodil. Ja nagu näeme, sel kütteperioodil, kui selliseid meetmeid ühtegi ei ole, siis need ettevõtjad lihtsalt panevadki uksed kinni, ja selliseid on kardetavalt päris palju.

Kolmas osa meie ettepanekust on laiendada elektri universaalteenust keskmise suurusega ettevõtetele. Ma tean, nii nagu meil ka eelmises ettepanekus oli, see on leidnud ka Riigikogus tegelikult toetust ja vastu võetud seadusena, et mikro‑ ja väikeettevõtjad saavad universaalteenusega liituda. Meil käisid ka väikeettevõtjate assotsiatsiooni esindajad rääkimas ja nad ütlesid, et neil ei ole küll täpset tagasisidet, aga nad teavad, et universaalteenusega on liitunud umbes 20–25% mikro‑ ja väikeettevõtetest. Miks see protsent on suhteliselt väike? Siin saalis on ka palju sellest räägitud, et ettevõtjatel on erinevad lepingud ja seal lepingus tavaliselt on ka leppetrahv lepingu katkestamisel, lõpetamisel. Kui see tarbimine ja need elektrimahud on suht väikesed – me räägime just mikroettevõtetest –, siis tõenäoliselt on ratsionaalne ja kasulik minna üle universaalteenusele, et riske maandada. Aga kui mahud on juba suuremad, siis on ka trahvid suuremad ja tegelikult ratsionaalselt arvestades need ettevõtjad on leidnud, et neil ei ole kasu sellest universaalteenusest, sest kui nad maksavad leppetrahvi ära ja jagavad selle lihtsalt kas või ühiku hinnaga, siis kütteperioodi jooksul nemad sellest mingit kasu ei saa, sest trahv on suhteliselt kõrge.

Ja kohalike omavalitsustega on omaette ooper. Ma tean küll, et seal on palju probleeme. Tavaliselt kohalikud omavalitsused on teinud ju raamhanked. Näiteks ma tean Tallinna linna kohta, et isegi keskhaiglad on raamhanke sees, kõik linnaasutused on raamhanke sees, ettevõtted on raamhanke sees. Selle lõpetamine tähendab ka esiteks päris tõsist leppetrahvi ja teiseks tähendab see uut hanget.

Ma tean küll, et riigihalduse minister on siia toonud ühe ettepaneku ühe eelnõu sappa, see on minu teada 712 SE, mis on aga läbinud ainult esimese lugemise. Ja see leevendus on selline, et riigi vastavat hanget elektrile saaks teha ka niimoodi, et see on läbirääkimistega, kuni teatud mahuni, see oli vist 215 000 [eurot käibemaksuta], kui ma nüüd ei eksi. Nii et üldiselt jah, teatud suurte hangete puhul, raamhangete puhul tuleks siis tükeldada ja teha erinevad hanked asutuste kaupa. Ja seal on üks piirang: 1 gigavatt-tund. Ma tean mitut Tallinna linna asutust, kes kahe-kolmekordselt gigavatt-tunni ületab. Ehk siis nad võivad küll minna sellele teenusele üle, aga nii kui gigavatt-tund täitub, kantakse nad automaatselt uuesti börsipaketile üle. Niisugune on see seadus. Nii et seal on palju probleeme. Ei ole palju abi ka sellest universaalteenuse laiendamisest kohalikele omavalitsustele, kahjuks.

Meie oleme toonud siia ettepaneku, et siiski võiks kaaluda ... Küsimus ei ole nüüd selles, kas on universaalteenus või on mõni teine fikseeritud pakett ja toetuspakett. Konkreetne ettepanek on universaalteenuse laiendamine ka keskmistele ettevõtetele. Vastav muudatus ka Euroopa Liidu seadustikus on tehtud ehk on leevendatud riigiabi meetmeid või riigiabi seadusi selliselt, et keskmistele ettevõtetele riiklikult fikseeritud paketti saab laiendada. Selline otsus tehti septembri lõpus või oktoobri alguses. Vastav määrus on avaldatud. Muidugi keegi ei käsi nii teha, aga see võimalus kõigil liikmesriikidel on. Selliseid võimalusi tuleks ka kindlasti kasutada.

Nii et need on ettepanekud, mida me oleme teinud, nagu ma rääkisin, juba pikema aja jooksul. Neist osa on võetud ka kasutusele, kui me räägime näiteks universaalteenuse laiendamisest. Aga jätkuvalt tuleb öelda, et abi sellest on suhteliselt vähe. See abi, mis on nii kodutarbijale kui ka väiksematele ettevõtetele, on tulnud ka teatud mõttes liiga hilja. Näiteks püstitas elekter hinnarekordeid augustikuus. Aga ettevõtja ei saa valida, kas ta lülitab oma tootmise välja või ei lülita välja. No siis ta peab uksed kinni panema. Nii et kui kodutarbija tunneb suvekuudel teatud leevendust, sest ei ole nii külm, ei pea palju elektrit kulutama, siis ettevõtjal seda valikut tavaliselt ei ole.

Nii et sellepärast, et me oleme jõudnud päris keerulisse seisu, oleks viimane aeg selles suunas astuda järgmisi samme, mitte oodata Kristjan Järvani mainitud järgmise 20 000 töötu saabumist, et alles siis riik hakkab millegagi sekkuma. Väga küüniline! Püüaksime sekkuda varem ja aidata varem. Aitäh! 

Aitäh! Auväärt ettekandja, teile on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Jaak Aab! Mina tulin siia saali usus, et esinema hakkab Taavi Aas, ja arvasin, et ta räägib kõik ära ja teeb need ettepanekud, mis jäid tegemata siis, kui ta oli minister. Aga võta näpust! Näen kaugelt, et on keskerakondlane, aga hoopis Jaak Aab.

See, mis sa räägid, on iseenesest ju selles mõttes tore, et sa kiidad universaalteenust. Aga ma oleksin oodanud tõesti, et tulevad mingid ettepanekud, kuidas toota rohkem elektrienergiat, mitte langetada hinda. See ei ole meie probleem praegu. Või kuidas kas või suunata universaalteenusele üle läinud inimesi sellele, et nad tarbiksid rohkem öösiti, vähem tipptundidel – seda ettepanekut ka ei tulnud kusagilt. Kui teil see mõte kunagi pähe tuleb, kuidas panna universaalteenus toimima nii, et see aitaks inimestel ka suunata oma tarbimist, siis ma olen täitsa valmis teie poolt hääletama. Aga sinnamaani jääte ilma minu hääleta.

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Kui ma nüüd kogu selle programmi ette kannaks, mida Keskerakonna valitsused ja ka see valitsus, kus me olime koos Reformierakonnaga, tegelikult pikaajalistest strateegilistest eesmärkidest on ära teinud, siis ma võiksingi jääda siia rääkima. Need asjad olid vähemalt kümme aastat tegemata, näiteks ma räägin mereala planeeringust. Kui Jüri Ratase esimene valitsus astus ametisse, novembris see juhtus, siis järgmisel kevadel algatati mereala planeering. Palju oli räägitud meretuuleparkidest, aga alusdokument oli tegemata aastaid, kümneid aastaid. Me algatasime selle ja mul oli au selle menetlemise käigus peaaegu kogu aeg olla riigihalduse minister, kes planeeringuid veab. Ja selle me ka võidukalt lõpetasime. Nii et nüüd on loodud see alus, mille pealt saab juba loamenetlustega tõsiselt uusi tuuleparke merele rajada. Varem ei olnud üldse võimalik seda teha. Mõnes üksikus kohas, jah. Oli Pärnu mereala planeering, Hiiu mereala planeering, mis läks küll tühistamisele. Nii et need ongi keerulised protsessid.

Neid eeldusi me lõime väga palju. Me kaardistasime ka mandril ära need kohad. Me tegime ka otsuse lisaradarite ostmiseks, põhiline oli ju see häda isegi. Ja me andsime Kaitseväele lisaraha CO₂ vahenditest ja teistest vahenditest, et need radarid lõpuks tuleksid ja vabastaksid nii mandril kui ka merel need alad, kuhu neid parke üldse luua saaks. Nii et ei ole kerge tegevus pidevalt leida konsensust ja kokkuleppeid ning eraldada raha, aga need otsused me tegime ära.

Mis puudutab konkreetseid ettepanekuid, siis ma siin rääkisin päris pikalt nendest meetmetest, mis olid eelmisel kütteperioodil, ja ka nendest, mille maikuus oli lauale pannud Taavi Aas, kes täna pidi ettekandja olema. Kahjuks ta ei saanud tervislikel põhjustel tulla siia, mina asendan teda. Aga ma olen väga hästi kursis sellega, mida me tegime, ja sellest ma päris pikalt rääkisin.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Iseenesest on meeldiv kuulda, et koalitsioon on pannud oma lootused opositsiooni peale, et järsku leiab opositsioon universaalteenusest need nõksud üles, kuidas panna inimesi oma lepinguid universaalteenusele muutma. See on väga tore. Aga kuna me tegutseme Euroopas vabal turul, kus on kaupade vaba liikumine, siis ääretult oluline on, et meie majandus suudaks sammu pidada ülejäänud Euroopa riikidega. See ei tähenda seda, et me peame kogu aeg oma majandust kasvatama, aga vähemalt me ei tohi maha jääda, sest pikaajalised mõjud majanduses on inimestele väga valusad. Kas oskate pisut selgitada, kuidas on käitunud teised riigid – ma mõtlen just neid riike, kus on suured turud –, mille mõju kogu maailma majandusele on suurem kui Eestil? Kuidas nemad on käitunud ja kuidas selles valguses paistab Eesti valitsuse käitumine? 

Tänan küsimuse eest! Mul põhjaliku analüüsi tehtud ei ole, aga te olete ilmselt kõiki sellekohaseid uudiseid lugenud. Need summad on sadades miljardites, mis nii Saksamaa, Prantsusmaa kui ka suured Euroopa riigid panustavad selleks, et energiakandjate hindu alla tuua ja leevendada. Muidugi inflatsiooni mõttes on oluline see, mida me ka näiteks pangaliiduga kohtudes küsisime, kuidas riik saab sellesse sekkuda ja kuidas tuleks sekkuda. Seal tulebki sekkuda nii, nagu me ka eelmisel aastal universaalteenustega tegime, et kui arve laekub, siis see number on seal juba väiksem, nii kodutarbijale kui ka ettevõtjale, see [kompenseeritav summa] võetakse automaatset maha.

See tee, mida on läinud see valitsuskoalitsioon osaliselt inflatsiooni leevendamiseks, mis on ka vajalik, kui ta juba nii suur on, on see, et maksame siis suuremaid palkasid avalikus sektoris, toetusi peredele ja leibkondadele. Aga vahepeal jooksevad hinnad nii eest ära, et ükski selline meede enam ei aita. Inimeste reaaltulu jääb alla. Eesti Pank on öelnud, et Eesti inimeste reaaltulu selle aasta lõpuks on sama suur, kui oli 2018, ja see jõuab selle aasta kevade tasemele aastal 2025. See on päris tõsine ja, ma ei tea, murettekitav informatsioon.

Ma rääkisin natuke Lätist ja Leedust. Võrdleme ennast nendega, kes on meie naabrid, kes on tegelikult ka elektribörsiga seotud meiega samas regioonis. Seal on toodud sellised statistilised andmed: see hind, kui me räägime praegu ainult elektrist, mis jõuab tarbijani, ettevõtjani – hinnatõus on olnud 60% väiksem kui Eestis.

Aga küsimuse sisu on konkurentsivõime ja seda me loeme välja ettevõtlussektorite muredest, millest nad räägivad, juba on mõni ettevõte ennast sulgenud, inimesi koondanud. Nad ei ole lihtsalt konkurentsivõimelised, sest teised riigid nendelsamadel turgudel, kus nad oma kaupade ja toodetega peavad konkureerima, on selgelt rohkem toetanud ettevõtjaid. Ehk teatud mõttes on see teistes riikides palju rohkem doteeritud toode, mis turul on. Eesti riik on doteerinud vähe ja meie ettevõtjate tooted ei ole konkurentsivõimelised. See on põhiline põhjus, miks majandus kokku tõmbub. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Sellegipoolest need igasugused abivahendid tunduvad nagu lekkiva paadi aukude täitmine. Kas me ei peaks vasakäärmusliku rohepöörde puhul ise natukenegi hoogu maha võtma? Juba on 14 000 töökohta, mis ainuüksi metsanduses ära kaob, ja kõik need investeeringud, mis on jäänud tegemata tegelikult põlevkivijaamadesse, Auvere on lihtsalt remondis pidevalt. Kas me ei peaks neid aluseid üle vaatama? Nii see laev sõidab lihtsalt karile, kui me ei hakka natukenegi leevendama neid alustingimusi. 

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, nii nagu kõik eksperdid räägivad, samuti meie energiatootjad, tegelikult on vaja võimalikult mitmekesist tootmist. Sellepärast ei tasu "ei" öelda ei tuuleparkidele ega päikeseenergiale. Kõik see aitab kaasa. Keskkonna mõttes, kliima mõttes on [taastuvenergia] siiski kindlasti puhtam kui fossiilsetest kütustest toodetav elektrienergia. Aga seni, kuni meil uusi võimsusi ei ole piisavalt, tuleb kasutada seda, mis meil on.

Siinkohal ma pean meelde tuletama mõne aasta tagust otsust. Jüri Ratase juhitud valitsus oli siiski küllaltki ettenägelik selles suhtes, et me andsime Eesti Energiale suunise hoida  põlevkivielektrijaamade katlad reservis. Nüüd nad kõik käivad, nii palju kui nende, mis iganes, seisund, vanadus või iga lubab, peaaegu täisvõimsusel. Auvere kohta ei oska kommenteerida, seal on alates selle algusest peale olnud hädasid ja ehitaja on maksnud isegi kõvasti trahve. Minu teada on trahvide summa ise juba üle 100 miljoni, mis see Prantsuse firma on Eesti Energiale maksnud. Midagi on algusest peale natuke nihu läinud. Aga see selleks. Hea, et seegi võimsus on olemas.

Nii et tulevikku vaadates peaks olema erinevaid võimsusi rohkem. Üks häda on see tipuvõimsuse katmine, kus meil tegelikult praktiliselt muud ei olegi kui põlevkivi, kui me vaatame Eesti tootmispaketti. Ja lähiregioonis on gaas, nagu me teame, mis teebki praegu hinna kalliks, sest gaasi hind [on tõusnud] erinevatel põhjustel – energiakandjate kriis, mis algas eelmisel aastal, millele kindlasti valas veel õli tulle Venemaa agressioon, ja Vene gaasi sulgumine, olgu see ühelt poolt poliitiline otsus või teiselt poolt poliitiline otsus, nii ta on. Nii et energiakandjaid on lihtsalt vähem ja see viib ju kõik hinnad üles.

Kas saab siin midagi väga kiiresti ära teha? Kõigepealt, Eesti Energia on öelnud ja, ohoo, isegi Elering ütleb nüüd seda, mis oli ammu teada, aga avalikult nad seda ei rääkinud, et tegelikult sageduse desünkroniseerimiseks Venemaa sagedusalast Euroopa sagedusalasse on vaja 1000 mega juhitud võimsust. Aga kui meie selle otsuse tegime, siis keegi ei rääkinud sellest, kõik tahtsid kiiret Põxitit. Ka Elering ja Taavi Veskimägi ei öelnud, et kuulge-kuulge, selle Põxitiga ei saa nii kiiresti edasi minna, meil on siin desünkroniseerimiseks vaja 1000 mega. Siis ei rääkinud sellest keegi. Õnneks me selle otsuse tegime. Nüüd siis ka Elering kinnitab oma pikkades strateegilistes plaanides, et juhitud võimsus ... Siin tehakse vist hange, strateegiline hange. Aga kes sinna saab tulla? Need ongi ju põlevkivijaamad, teisi juhitud võimsusi siin ei ole sellisel määral. Nii et eks teatud poliitilised erakonnad on ka avalikkust eksitanud. 

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Kriisiajad ongi need momendid, kus on näha, kuidas valitsus hakkama saab. Ja momendil tuleb öelda, et valitsus ei saa hakkama. Kui me võtame selle ülesande, mis riigil on, et tagada ettevõtete konkurentsivõime, siis me jääme siin igas asendis alla. Teised riigid toetavad oma ettevõtjaid riigieelarvest oluliselt rohkem. No ma ei hakka neid protsente siin täpselt üles lugema, aga Prantsusmaa vist üle 7%, Läti ja Leedu üle 3%, Eesti ainult 0,5% SKT-st. Ei ole võimalik konkurentsis olla teiste riikide ettevõtetega. Aga mind hämmastas see, et öeldi, et universaalteenus on selline teenus, mis ei pane inimesi ringi mõtlema, et öösel midagi kütta või pesu pesta. Sõbrad, universaalteenuse elektrihind on 18–20 senti! Kui keegi püüab väita, et see ei ole see hind, mis paneks inimesi ringi mõtlema – ma ei tea, kuidas saab olla nii elukauge, eluvõõras.

Aga ma küsin: kas riigil on odavam toetada ettevõtjaid ja säilitada töökohad või saata need inimesed riigist välja ja jätta nad riigi toetuste peale?

Tänan küsimuse eest! Ma olen põhimõtteliselt nõus sellega, et ka universaalteenuse hind kodutarbijale, arvestades meie leibkondade sissetulekuid, on ikka päris ränk, see on mitu-mitu korda kõrgem kui oli elektri hind kaks aastat tagasi. Mina küll ei usu, et keegi selle 20 sendi juures tohutult elektrit laristama hakkaks. No ei ole seda võimalust lihtsalt, ei ole nii palju raha. Inimeste sissetulekud on erinevad. Ma ju ei tea, võib-olla keegi tänase päevani kütab basseini, ma ei oska öelda. Aga selleks peab tal olema väga palju raha. Keskmine Eesti pere kindlasti seda ei jaksa teha. Ma arvan, et ka see universaalteenuse hind on piisavalt kõrge, et inimesed oma tarbimises teeksid otsuse mitte tarbida nii palju.

Üks häda on jah. Kui börsipakett on tunnipõhine – enamikul vähemalt oli või on –, siis väga palju saab suunata öötundidel tarbima, ükskõik mida, olgu see maaküte, õhk-vesiküte või mingi muu asi ruumide kütmiseks, elektri tarbimiseks. Kindlasti oleks motiveerivam see, kui oleks erinevad hinnad ka universaalteenuses. Sellest on palju räägitud, aga kahjuks selles suunas ei ole endiselt midagi ette võetud. Ma arvan, et see on tehniliselt teostatav, kui selle kallal veidi vaeva näha. Tegelikult palju räägitakse sellest, et me peame oma tiputundide tarbimist vähendama. Kui selles universaalpaketis oleks ka öine hind odavam ja päevane hind kallim, siis see kindlasti suunaks inimesi öistel tundidel tarbima, võib-olla siis need hommikused ja õhtused tiputunnid ei oleks nii koormavad. Aga iseenesest see ei ole võluvits. Ja ma arvan, et Eesti inimene tarbib niigi vähem, ainult et tiputarbimiste suunamisena see universaalteenus küll ei toimi mitte kuidagi, kahjuks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eelmise punkti arutelu ajal läks pulti meie hea kolleeg härra Lotman ja hakkas puldist umbluud välja ajama, püüdes sellega kummutada Peeter Ernitsa faktiväidet. Nüüd on olukord selline, et ma tahaksin teada selle kohta. Kui Anti Poolamets küsis teie käest, kas ei peaks lõpetama seda rohepöörde hullumeelsust, siis teie sellele küsimusele vastates viitasite sellele, et erinevad eksperdid teavad rääkida. Aga nüüd mina tahaksin, hea kolleeg Jaak, teada seda. Nimetage mulle konkreetselt selle eksperdi nimi, kelle ütlustele te tuginete, et me saaksime teada, kas tegemist on eksperdiga või on ta mingisugune soolapuhuja. Ja me saaksime teada ka seda, kas teie ajate siin äkki umbluud või te ei aja umbluud.

Tänan küsimuse eest! Ma üritaks energiatemaatikaga täna siin piirduda. See muidugi mõjutab, seesama kavandatav rohepööre või selle poole liikumine, väga oluliselt. Ma kirjeldasin ka, kuidas see mõjutab meie võimsusi ja võimalusi. Aga eks mina olen rohkem lähtunud meie endi elektritootjatest ja nemad on teinud ju väga tõsised analüüsid. Ka nende otsused põhinevad sellel analüüsil, kuhu Euroopa Liidus näiteks energiatootmise poliitika on suunatud. Kas see on õige või vale? Kas seda peab nii kiiresti tegema? Sellele ma hinnanguid ei annaks. Aga ma viitan näiteks Eesti Energia enda aasta arengukavale, kus nad, vaadates turusituatsiooni, CO₂‑kauplemissüsteemi ehk seda, mis kujundab selle hinna. Nemad on öelnud, et võimalikult mitmekesine tootmisportfell on nii Eestile kui ka Eesti Energiale palju kasulikum ja tuleb lõpuks ka tarbijale kasulikum kui täiesti piiritu jätkamine põlevkivienergeetikaga. See on see arvamus, millele mina tuginen.

Muidugi ma arvan, et kui need sisendid muutuksid ja kui poliitikasuunad muutuksid, siis ka Eesti Energia arengukava näeks välja teistsugune. Aga see lähtub nendest poliitilistest otsustest, mis on nii meie regioonis kui ka Euroopa Liidus vastu võetud. Kas neid saaks muuta? Ma ei oska öelda. Näiteks ma tean, et ka Taavi Aas, keda täna siin juba meelde tuletati, tegi juba eelmisel sügisel ettepaneku, et sellise energiakandjate kriisi või energiakriisi tingimustes peaks vähemalt CO₂-le kehtestama mingi hinnalae, et kas või ajutiselt leevendada olukorda, kus fossiilsete kütuste hinnad lähevad üles väga palju või sellest toodetav energia läheb nii kalliks just sellepärast, et seal on see CO₂‑komponent päris suur. Niisuguses kriisiolukorras või peaaegu energiasõja olukorras tegelikult oleks mõistlik panna mingi lagi sellele CO₂‑le. Seda ma küll toetan.

Kalle Grünthalil tekkis protseduuriline. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul tekkis tõesti protseduuriline küsimus. Minu meelest on siin järjekordne näide, kuidas puldist aetakse välja mingit umbluud. Mina küsisin konkreetselt: palun nimetage nende ekspertide nimed, kes seda rohepööret toetavad või seda asja [ajavad]. Ma küsisin, millele lugupeetud ettekandja tugineb. Mina küsisin nime. Kas on võimalik, ütleme, ettekandjale teha selgeks, mis oli minu küsimuse eesmärk? Mina tahtsin faktiväidet ja tahtsin nime teada saada. Minu meelest ei ole küsimusele praegu ka vastatud. Siin peaks juhataja andma suunised. 

Aitäh! Küsimusele vastati, sa ei jäänud lihtsalt vastusega rahule. Aga sul on võimalik teine küsimus panna. Läheme edasi. Reili Rand, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teame, et energia hinna tõusu põhjus on ebapiisavad tootmismahud, eelkõige tegemata jäänud taastuvenergia investeeringud. Lääne-Eesti saartel tunneme seda eriti valusalt, seal on võrkude võimsused lihtsalt täis. Tänaseks kuhjunud probleem oli ette teada ja sellele on ka tähelepanu juhitud. Selle asemel, et täna tuld kustutada – küsin sedapidi –, miks küll pikalt Keskerakonna juhitud majandusministeerium ei astunud piisavalt samme, et inimesed saaksid ise taastuvenergiavõimsustesse investeerida ja nii energia hindasid vähendada?

Tänan küsimuse eest! No teatud strateegilised protsessid, mis tegelikult valmistavad ette, et taastuvenergeetikat on rohkem võimalik kasutada. Me viimastes valitsustes oleme tugevalt sellesse panustanud. Tuletan meelde sedasama mereala planeeringut, ka mandril teatud alade kaardistamist, mis on ära tehtud, et teada, kuhu oleks võimalik rajada tuulepark. See on tuuleparkide teema.  Merealaplaneering on kehtestatud, loamenetluste protsessid on käivitumas.

Aga ma tuletan meelde, et näiteks Pärnu mereala planeering kehtib juba ammu ja sinna on võimalik paar tuuleparki ehitada. Miks neid pole tehtud? Üks asi on see, mis te siin mainisite: ei ole kindlust, kuhu võrku seda lasta saab. Tegelikult on seal algatatud ka eriplaneering ja tõenäoliselt on võimalik sinna võrku tuua isegi praeguste võimsuste juures. Aga miks neid parke pole ehitama hakatud? Lihtne vastus on see, et elektri hind on liiga madal. Me nautisime seda odavat energiat, mille viisid alla, ütleme, hüdroenergiavõimalused Skandinaavias ja teised tootmisvõimsused, ka CO₂ hind ei olnud nii kõrgel. Meretuulepargi üks arendus maksab miljard. Ja ükski investor – no ühte tuuleparki kavandab näiteks ka Eesti Energia, me teame – ei ole kindel tegema seda investeeringut enne, kui ei ole prognoositavaltki teada, mida elektri hind teeb.

Mida tehakse mujal maailmas, mida meil nagu millegipärast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei toeta, on teatud hinnapõranda kehtestamine pikaajaliselt või riigi kokkulepe taastuvenergia tootjatega. Ega seegi kerge ei ole, see tuleb tarbijal kinni maksta, ega selleks ka raha kuskilt mujalt võtta ei ole. Siis peaks tegelikult ilmumagi sinna iga meie inimese ja ettevõtja arvele üks rida veel: võrkude arendamise või taastuvenergia arendamise rida. Sest see taastuvenergia toetus või taastuvelekter, mis seal praegu on, katab ainult olemasolevate konkursside käigus tehtud otsused, aga sellises mahus, nagu tuuleenergeetika on, kindlasti tulevikus mitte.

See ongi poliitiliste valikute koht. Me oleme teinud ära nii palju kui võimalik, ütleme siis nii. Nende võrkudega on nii, et iga Eestimaa põllu peal päikeseparke ei ole võimalik sellesse võrku [liita]. See on nii suur investeering, et sellist võrku pole võimalik välja arendada. Küll on aga võimalik [liita] sellised kodutarbimised või ka tootmistarbimised, millel on tootmine lähedal. Need tuleks lahendada esmajärjekorras. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium selles suunas tegutseb.

Eks see buum tuli ka suhteliselt viimastel aastatel, ka päikseparkide või päikeseenergia kasutamise buum, ja meie võrgud ei ole selleks valmis lihtsalt praegu. Tihtipeale ei ole küsimus võrkudes, vaid näiteks isegi alajaamades. Mida siin saaks teha? Tegelikult ei tuleks teha nii, nagu praegu on, et kui üks ettevõtja soovib oma elektritootmisega või näiteks kas või päikesepargiga liituda võrkudesse, aga kui ta teeb liitumiseks taotluse, siis talle esitatakse 10-miljoniline arve. Ehk siis kõik, mis selleks on vaja alajaamas teha või võrkudes teha, antakse sellele ühele ettevõtjale selles konkreetses kohas.

Võiks joonistada välja selle teekaardi. Võiks olla rohkem läbinähtav see, kuhu lähiajal planeeritakse võrkusid, nii meie taskust makstava võrgutasu arvel, riigi investeeringute arvel kui ka Euroopa Liidu investeeringute või raha toel, kus neid võrkusid arendatakse ja kus piirkonnas millise mahuga võimsustega on võimalik liituda. See oleks hea teadmine nii kodutarbijale, kes soovib oma päikeseenergia tootmist sinna lülitada, kui ka ettevõtjale. Kahjuks seda ei ole. Praegu on niimoodi, et esimesele ettevõtjale, kes küsib, lajatatakse kogu see arve, mida selle võrgu ja alajaama laiendamiseks-uuendamiseks vaja. See ei ole normaalne. Ka mina olen seda kritiseerinud. Ma tean, et see on töös. Millal jõutakse selle normaalse ja läbipaistva skeemini, et öeldakse, näete, selles piirkonnas sellel aastal on nii palju võimsusi, siia saab nii palju ehitada? 

Mida me oleme teinud? Ka lisaeelarves kevadel me Eesti Energiale ja Enefit Connectile minu arust andsime lisaraha võrkude ehituseks. Nii et lisaks võrgutasule on siiski riiklikku raha sinna ka tulnud. Ja teine probleem, mis võrkudega on olnud, kuhu on see peamine teravik olnud suunatud, on seesama desünkroniseerimine. Meil tegeldakse magistraalliinide rajamisega, kõrgepingeliinide rajamisega, ühenduste rajamisega, et see desünkroniseerimine oleks võimalik aastal 2026. See raha, mis läheb Eleringile võrgutasudest, aga ka väga palju Euroopa Liidu toetusraha, mis on antud desünkroniseerimiseks, on läinud nende võrkude väljaarendamisele. Aga see ei aita kodutarbijat või väikeettevõtjat Eestis. Sellega peab tegelema Enefit Connect. Siin tuleb lahendus leida, ma olen nõus.

Head kolleegid! Ma olen väikese puterdamisega hakkama saanud. Selles päevakorrapunktis on niimoodi, et kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse ehk kokku kaks küsimust. Aga kuna ma just ütlesin, et saab teise küsimuse ka, siis enne kui Kalle Grünthal teeb mulle protseduurilise, et ma luban liiga palju küsimusi, teeks äkki niimoodi, et need kaks küsimust, mis on sisse pandud, teeme ära, aga te teate, et teisele ettekandjale te enam küsimust esitada ei saa. Sobib?

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Loodan, et see ei olnud kodu- ja töökorra rikkumine nüüd ...

No nii poolest saadik, jah.

Aga tulles nüüd Hiiumaa ja Saaremaa juurde tagasi, ma küsin, et kui need kaks saart oleks päikesepaneelidega täidetud, kuidas siis oleks elektriolukord olnud viimase nädala jooksul, kui päikest praktiliselt ei olnud. Mitu kilovatti sealt oleks siis elektrit saanud? See on mõtlemise koht, et kuhu me investeerime ja mida me investeerime.

Siin oli juttu, et mida Taavi Aas on teinud. Ma ei ole Taavi Aasa advokaat, aga ma mäletan, et kui ta minister oli, siis ta pani kõvasti käima kruusakattega teede mustkatte alla viimise, neljarealiste teede ehitus läks käima. Minu teada nüüd paari aasta jooksul saavad ka valmis projektid, et neljarajalised teed lõpuni ehitada, aga valitsuse plaan on lõpuni ehitamine lükata kusagile 50 või 100 aasta kaugusesse. Projektid on olemas, aga valitsusel tahet ei ole nende teedega edasi minna. Aga mis siin puudutab börsipaketti (Juhataja helistab kella.) ja kuidas see ettevõtjaid puudutab, siis ma küsin, et kuidas toiduainetetööstust on võimalik niimoodi paindlikult tööle panna, et ta hakkaks öösel ...

Aeg, Tarmo!

... piima pastöriseerima? Aitäh!

Aitäh! See on küll spetsiifiline küsimus. Seda peaks toiduainete tööstuse ettevõtjatelt küsima. Ma olen küll nendega rääkinud ja kohtunud nii valitsuses olles kui ka nüüd Riigikogus olles. Eks nendes tootmisprotsessides võib-olla seda ajalist tarbimist on natuke võimalik juhtida, aga ma kardan, et mitte eriti palju. Ja kui räägitakse säästust, siis meie ettevõtjad on ju niigi tublid olnud, nad on üritanud seda energiasäästu rakendada nii palju kui võimalik. Aga tootmisprotsess on see, mis energiat nõuab. Nullini seda viia ei saa. Ja see on see kulu. Noh, nii nagu siin täna juttu oli, see konkurentsivõime kaob. Me konkureerime naaberturgudel, meie toiduainete turul konkureerivad naaberriikide tooted samuti meie toiduainete tööstuse toodetega ja see olukord ongi keeruline. Ega need ettevõtjad niisama sellest ei räägi ja oma abipalved ei edasta, küll meile, küll valitsusele. Aga ütleksin nii, et esialgu lähevad need valitsuses küll suht kurtidele kõrvadele.

Mind natuke hämmastab see, kui nii peaminister kui ka ministrid räägivad, et see ongi loogiline, mingi turu ümberkorraldamine. Ma ütleksin, et teiste riikide ettevõtmiste, ettevõtjate ja tootmiste kasuks käib see ümberkorraldamine siis, kui meie ettevõtja konkurentsivõimeline ei ole. Kas me seda siis tahamegi? Seda ma tahan jätkuvalt küsida nii peaministri kui ka ettevõtlusministri käest. 

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Austatud eesistuja! Hea Jaak! Ma pean ütlema, et mul natukene riivas kõrva see ütlemine, et me oleme siin varem nautinud odavat elektrienergiat. Ei ole nautinud, meie ettevõtete konkurentsivõime koha pealt ja palgatasemelt Euroopas ja nii edasi, on see kõik olnud mõistlik, ei ole siin olnud mingit nautimist.

Aga ma tahan küsida seda. Kui järgmise aasta märtsis Keskerakond ja EKRE hakkavad järgmist koalitsiooni kokku panema, kas siis Keskerakond tuleb kaasa selle EKRE ideega, et on vaja ehitada põlevkivielektrijaamadele uued plokid, energiaplokid, selleks et tagada see, et senimaani, kuni me ainult räägime, räägime, räägime sellest taastuvenergia tulekust ja Eesti päästmisest, oleks meil olemas [elekter] ka tulevikus sellistel juhtudel, kus meid ei päästa päikeseenergia ja tuul. Nüüd me näeme, et ka Elering on aru saanud sellest, mida aastaid on räägitud, et tegelikult meil on vaja võimekust ka selleks ajaks, kui meil ei ole tegelikult võimalik seda muul baasil lahendada.

Tänan küsimuse eest! Kas me nautisime või oli see mõistlik, see on hinnangu küsimus, eks ju, aga suht odav ta oli, nii kodutarbijale kui ka ettevõtjale, keegi eriti ei kurtnud. Omaette küsimus on, kas see börsisüsteem üldse toimib. Nüüd me nägime, et kriisiolukorras ta ei toimi, eks. Aga ma ei hakka sellest pikalt jutustama.

Aga see, mida teha põlevkivienergeetikaga – noh, me oleme siin selle üle vaielnud. Nii nagu ma meelde tuletasin, tolles valitsuses, kus me koos olime, me selle põhimõttelise otsuse langetasime. Ja see on olnud oluline. Järelikult need jooksvad investeeringud, mis puutub hooldamisse, nendesamade vanade katelde hooldamisse, mis vajab ka teatud mõttes ju investeeringut – seda Eesti Energia on teinud, sest me oleme sellise suunise neile andnud. Muidu neid poleks püsti. Ma arvan, et osa plokke oleks juba ilusti laiali lõigatud ja siis me ei räägiks ei tuhandest või üle tuhandest megast, mis põlevkivist praegu kuidagi välja õnnestub pigistada, üleüldse mitte, see oleks võib-olla pool.

Me oleme seda asja arutanud ja ma ei välista ... Tähendab, tuleb jälgida seda olukorda. Minu arust on oluline see küsimus, kust tuleb lähiperspektiivis, lähituleviku või ka veidi pikema tuleviku perspektiivis meie regioonis [võimsus]. Me oleme siin kõik seotud, natuke ulmeline on mõelda, et me Eesti nüüd katame tohutu võimsusega ära, saame üksinda hakkama ja me ei pea üldse kellegagi arvestama. Meil on kõik võrgud seotud sellessamas regioonis, me peame vaatama, mis mujal toimub, naabrite juures. Aga midagi eriti ei toimu, jah, ma olen nõus. Kellelgi pole vastust sellele, kuidas tipuvõimsusi katta. Euroopal oli esialgu vastus gaas, on ju, see oli veel odav Vene gaas, ütleme niimoodi, kus vähemalt mitte sellisel määral tarbimises ei pidanud maksma seda CO₂ komponenti kui näiteks põlevkivi puhul. Ja ütleme nii, et ega ei olnudki head plaani. See plaan, mis oli, momendil ei tööta, erinevatel põhjustel, objektiivsetel-subjektiivsetel. Mis on järgmine plaan? Ega vastust ei ole.

Ma arvan, et jälle, siin peab olema eri võimalusi. Kindlasti, meie oleme öelnud, ammu enne seda, kui Elering ütles, ka valitsuses ütlesime, et need võimsused, mis meil olemas on, tuleb üleval hoida ja sinna tuleb ka selle võrra investeerida, et nad oleksid pidevalt kättesaadavad, et neid oleks võimalik tööle rakendada, et need püsiksid püsti. No see reserv tähendab, et on kogu aeg võimalik neid rakendada.

Teine asi, mis me tegelikult ka ju käivitasime, oli tuumaenergia kasutamise võimaluste uurimine. See töörühm on vähemalt rakendatud. See oli Keskerakonna ministri algatus, kuigi me rääkisime ka siis, kui sina olid keskkonnaminister, sellest, see võimalus tuleb läbi kaaluda, läbi analüüsida ja öelda, mis see meile maksma läheb, kas see tasub ära või ei tasu ära, arvestades just seda konkreetset turuolukorda, mis siin on, ja sedasama tipuvõimsuse puudumist. Ka seda ei tohi maha lükata. Minu teada järgmiseks kevadeks-sügiseks peaks see töörühm olema valmis oma esialgsed ettepanekud lauale panema, ehk siis peaks otsustama, kas sellega edasi minna või mitte edasi minna. Pigem mina arvan, et peaks edasi minema.

Kui neid tipuvõimsusi ikka lähituleviku perspektiivis, ma räägin viiest kuni kümnest aastat, ei ole, siis mina ei välista – ma ei räägi nüüd oma erakonna nimel, ma räägin oma isiklikust arvamusest, aga me oleme seda kindlasti ka [erakonnas] arutanud – ka põlevkivi laiemat kasutamist. Nii see on.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Jaak! Küsisin su käest eelmise küsimuse selle kohta, kes on need rohepöörde eksperdid, kellele sa viitasid, ja tahtsin teada nimesid. Aga sina – kasutan seda väljendit veel kord – panid umbluud sealt puldist. Vaata, Jaak, tugeva poliitiku tunnus on see, kui ta julgeb vahel ka öelda, et ta ei tea või et ta eksis. Mina näiteks olen tunnistanud, et ma olen eksinud, ka avalikult. Ja sul on see võimalus olemas praegu. Ole hea, Jaak, ütle mulle ikkagi nende rohepöörde ekspertide nimed – ma rõhutan: nimed, midagi muud ma kuulda ei taha –, kelle [seisukohtadele] sa oma sõnavõtus tuginesid.

Tänan küsimuse eest! Ma saan aru küll, mis sa, Kalle, tahad. Aga ma ei tulnud siia rohepöördest rääkima. See poliitika on kujundatud aastaid ja kümneid tagasi, need suunad. Ja need on globaalsed, seda pole mõelnud ka Euroopa Liit üksinda välja – me teame neid kliimakonverentse ja kõike. Ja teatud määral – see on minu isiklik arvamus –, mingis osas on seal ikkagi õige see vaade keskkonnale ja kliimale. Küsimus on selles, milliste sammudega ja kuidas edasi liikuda. Kui me üksinda siin liigume ja muu maailm ei liigu, siis see tundub mulle natuke kummaline, eks ju. Kuhu me siis välja jõuame? 

Aga mina vastasin sinu küsimusele [ja ütlesin,] mida olemasolevas olukorras olemasolevad seadused ja Euroopa Liidus vastu võetud määrused tähendavad meie energeetikaplaanidele. Ma lähtusin sellest. Mul ei ole nii palju julgust öelda, et pöörame nüüd kõik teistpidi kliimapoliitikas. Ma ei räägi rohepöördest. See on muidugi niisugune õudselt kehv sõna, mis mõjub niimoodi, et tundub, nagu oleks mingi tohutu revolutsioon kuskil, midagi keeratakse pea peale. Kusjuures isegi Euroopa Liidu poliitikud on aru saanud, et see ei ole päris hea mõiste. Räägime pigem kliima säästmise poliitikast, see on võib-olla parem. Ja selles suunas pingutama ikka peab.

Kas me suudame kogu maailmaga mingite eesmärkideni jõuda? Ma ei oska öelda. Eri riigid, eri piirkonnad on võtnud erinevad kohustused ja selles suunas samm-sammult tõenäoliselt tuleb astuda. Aga kogu see reeglistik dikteerib meile ka otsuseid energeetikaprotsessis siin, selles regioonis ja meie riigis. Nii ta on. Ja see on tõsi.

Kalle Grünthalil on protseduuriline. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kus me nüüd siis praegu oleme? Mina küsin, et mis on ekspertide nimed, millele lugupeetud ettekandja viitab, tema ütleb mulle, et ta saab aru küll, mida ma tahan, aga räägib mulle kõike muud. Muidugi, ma tunnustan sind, Jaak, selle eest, et sa ütlesid seda, et päris kõik asjad seal nüüd ka pahad ei ole. Ma isegi natuke nõustun sinuga selles.

Aga ta ikkagi ei vasta mu küsimusele, kes on need eksperdid. Kui ta sellele ei vasta, siis järelikult eksperte ei ole olemas selles asjas, vaid on mingisugused poliitilised suunitlused, mille on välja andnud ei tea kes. Kas ma saan õigesti aru sellest vastusest, lugupeetud istungi juhataja?

Jaa, no nagu sa tead, ega istungi juhataja ei vahenda neid arusaamisi siin edasi-tagasi. Sinul oli küsimus, sa küsisid üle, Jaak vastas, nagu ta vastas. Ta ütles, et mitte ainult Euroopa Liit ei ole välja mõelnud kliimateemat, vaid väljamõtlejaid on mujal ka, aga nimesid ei öelnud. Nii see vastus ongi. Järelikult ei olegi neid nimesid või ta ei taha neid öelda. Selline ongi meie küsimuste-vastuste voor. Ega siin sisu kellelegi ette kirjutada ei saa – nii nagu mina ei saa ette kirjutada, mida sa küsid, ei saa juhataja ütelda, mida vastama peab.

Nõnda, nüüd on küsimused otsa saanud. Enne, kui me läheme kaasettekande juurde, tuleb ära lahendada istungi pikendamise otsustamine. Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda ettepanekut me peame hääletama.

Head kolleegid, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht!

Me peame pikendamise otsuseks saama kahekolmandikulise häälteenamuse, selle jaoks oleks pidanud poolt olema vähemalt 30 saadikut. Praegu on pikendamine tagasi lükatud. Jätkame tööd kella üheni.

Nüüd palun päevakorrapunkt nr 2 ja eelnõu 716 kaasettekanne majanduskomisjoni esimehelt Kristen Michalilt. Palun! Distsipliini on vaja. Distsipliini on vaja, kallis koalitsioon!

Hea juhataja! Austatud tasuta elektri huvilised! Ma räägin, mis majanduskomisjonis toimus. Majanduskomisjon arutas seda eelnõu teisipäeval, 6. detsembril. Seal tegi sellest ülevaate Taavi Aas. Siin Jaak Aab andis sellest palju meeleolukama ja põhjalikuma ülevaate, nii et ma seda kõike kordama ei hakka.

Aga eelnõu enda sisu on kolm osa: Keskerakonna ettepanek töötada välja tasuta elektripakett, elektrienergia ja maagaasi võrgutasud ning universaalteenus keskmise suurusega ettevõtetele ja kohalike omavalitsuste asutustele.

Pärast tutvustust MKM hindas, et ettepanek on selline, et see võiks olla tehniliselt lahendatav, aga vahendeid selleks ei ole, kuna vahendid on hõlmatud juba nende meetmetega, mis Riigikogu ja valitsus on erinevate tarbijarühmade aitamiseks teinud, muu hulgas universaalteenus, mis puudutas kõigepealt eraisikuid, seejärel mittetulundusühinguid, sihtasutusi ja FIE-sid, kellel on ka tarbimislagi, mikro- ja väikeettevõtjaid ja kohalikke omavalitsusi. Selle viimase koha pealt hea kolleeg Jaak Aab eksis. Kuna teda saalis ei ole, eks ma siis pärast talle ütlen, aga sealt me võtsime välja selle tarbimislae. Ta ilmselt ei pannud seda tähele. Siis Taavi Aas kinnitas, et ta mõistab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohta, aga nende poliitiline seisukoht on, et tulevikus tuleb edasi liikuda.

Seejärel tutvustasime Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna hinnangut, et eelnõu vajab 51 häält, kuna sellega soovitakse seadusi muuta. Nentisime fakti, et nii see on, ja seejärel asusime menetlusotsuste juurde. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. detsembril (konsensusega) ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. No vot! Selline oligi selle tasuta elektri eelnõu saatus meie majanduskomisjonis. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Marko Šorin, palun!

Tänan, istungi juhataja! Hea esineja! Anna andeks, ma tegelikult tahtsin selle küsimuse esitada eelmisele esitajale, kuna istungi juhataja tegi isegi vastava ettepaneku või üleskutse. Ja ma saan aru, et väga lihtne on vastata mulle ka seda, et komisjonis seda ei arutatud. Aga siiski, kuna tegemist on koalitsiooni esindajaga, siis võib-olla annad mõned vihjed või mingisugusegi arusaamise, kuidas valitsus Eesti majandust, Eesti elanikke kavatseb sellises väga raskes olukorras aidata.

Aitäh! Me oleme seda ju korduvalt nende energeetikapakettide käigus siin tutvustanud. Mind üllataks pigem see, kui te üllatuksite nende meetmete üle. Kõigepealt on räägitud universaalteenusest, mida, mulle tundub, ka Keskerakond ise pigem heaks kiidab, mis algas ju eraisikute universaalteenusest. Eraisikutel on ka kodukütte ja gaasi puhul näiteks toetusmeetmed, mis ei ole teile samuti teadmata, ka viis senti kilovatilt elektrienergiatoetus. Ja nii edasi.

Ettevõtluse poole pealt, kuna universaalteenuse nii-öelda efektiivsete katelde ja seadmete maht, millest me oleme ka siin saalis rääkinud, on piiratud, siis selle sisse on mahtunud eraisikud, orienteeruvalt, ma nüüd mälu järgi ütlen, umbes 2 teravatiga, mikro‑ ja väikeettevõtjad ka 1,8 teravatiga, MTÜ‑d, FIE-d samamoodi ja kohalikud omavalitsused. Omavalitsused olid nüüd viimased, kelle me lisasime umbes 0,4 teravatiga. Nii et see jääb selle hinnatava mahu alla, millega Eesti Energia on võimeline sellist universaalteenust Konkurentsiameti kinnitatud hinnaga pakkuma. Vastasel korral, kui me lisaksime sinna mõne suure tarbijarühma – ja võin kinnitada, et koalitsiooni poole peal ei [jäeta seda lisamata] mitte sellepärast, et süda oleks külm ja kalk –, siis juhtub see, et universaalteenus, mis aitab praegu neid, kes võib-olla on rohkem hädas, ei aitaks enam neid ka, tõenäoliselt see hind tõuseks, kuna tootmiseks tuleks lisada tootmisseadmed, mis ei ole nii efektiivsed. See on väga oluline osa, mis puudutab energeetika‑ ja majandusmeetmeid.

Sellele lisanduvad erinevad sammud, mida tehakse läbi selle ühendasutuse, mis iganes nimega ta on, EISA või kuidas iganes seda nimetatakse, mis puudutavad tehnoloogiasiiret, tehnoloogia üleminekut, mis puudutavad soojustamist. Mina isiklikult pean seda väga oluliseks ja selle kohta on ka TalTechi professor Kurnitski kirjutanud mitmeid lugusid, mis minu meelest on väga kvaliteetsed, sõnumiga: mida paremini on soojustatud, isoleeritud ja üle vaadatud meie elamute ja hoonetefondi soojusenergiakasutus, seda elektrisõltumatumad või energiasõltumatumad me oleme maailma [hindade] mis tahes kõikumisest. Nii et see on üks plokk. Ja lisaks on orienteeruvalt 100 miljonit – taas mälu järgi ütlen, loodan, et ei eksi – krediidimeetmeteks energiakriisis.

Ma kuidagi ei välistaks ega sulgeks ust selle koha pealt, et kui majandustsüklis või probleemides esineb veel mingeid asju, mis viitavad turutõrkele või mingile muule probleemile, kus riigil on kohustus tegutseda või võimalus tegutseda, siis küllap riik tegutseb. Aga ma endiselt meenutan, et kõikide selliste tegevuste laeks on maksumaksja võime. Ja teisest küljest täna, ma ei mäletagi, mis ajakirjas või ajalehes see oli, aga Mertsina, kes Swedbanki analüüsi teeb, ütles sedasama, kirjeldas, et sellised meetmed töötavad ju kõik inflatsiooni pärssimise vastu. Me peame sellest ka aru saama. Igal asjal on teatav tasakaal.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Reili Ranna küsimusele, mida veel me tegime ja mida Taavi Aas tegi, vastuseks ütlen, et korterelamutes just energiasäästuprogrammid. Nii koroonakriisipaketis kui ka edaspidi Euroopa Liidu raha on väga suur ja see jõuab lõpuks maapiirkonda soodsamatel tingimustel, selle me tegime ära. Aga jah, kitsast tekist. Universaalteenusega, ma ei tea, kas kahjuks või õnneks, on liitunud suhteliselt vähe inimesi, esiteks. Neid energiatarbimispunkte on 646 000, ettepanek Eesti Energialt laekus 130 000-le ja sellest suur osa ka ei liitunud selle universaalteenusega. Täpselt niisamuti on mikro- ja väikeettevõtetega ja omavalitsustega. Tegelikult seda universaalteenust on võimalik laiendada küll.

Aga ma küsin teilt, kuna te olete erinevate nende arutelude juures olnud majanduskomisjoni esimehena. Kui palju riigile kogu see toetamine – universaalteenused, elektri, gaasi ja kaugkütte toetamine – lõpuks maksma läheb? Eelmisel kütteperioodil me panime sellesse umbes 200 miljonit. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Kõigepealt, alustades sellest, mis ei olnud küsimus, vaid pigem teie väide, ka mina olen teiega nõus selles, et Taavi Aasa panust Eesti majanduse arengusse oleks kohatu alahinnata. See kindlasti on olnud suur, eriti ettepanekute näol. Ja eriti pärast seda, kui ta on ministriperioodi lõpetanud, on ta meie komisjonis panustanud kõikide asjalike ettepanekutega. Ütleme, et 90% meil on õnnestunud komisjoni ja koalitsioonina nad ellu viia. Selle eest talle suur tänu! Ja soovime mõlemad talle kiiret taastumist. Ma saan aru, et ta on kuskil hangede vahel külma saanud.

Nüüd, mis puudutab paketi suurust, siis võib-olla paremini iseloomustaks kõike seda, mida riik teeb, isegi see lihtne mõte: riik ja meie ühiskonnana ja maksumaksjatena tervikuna ju kulutame rohkem, kui meil on. Eelarve on ju miinuses. Mitte ei ole mingit salakassat ega potti, mida valitsus enda külje all hoiab ja ütleb, et südame külmusest me hoiame seda raha siin ja valitsejad ei jaga, eelarve on ju miinuses. Seda ma soovitan ka siin saalis alati meeles pidada, et kulutatakse rohkem, kui on. See tähendab, et me – riik, ühiskond, maksumaksjad – kulutame praeguses kriisis rohkem, kui me peaksime. Ühel hetkel tuleb see kõik jälle tasakaalu tagasi saada.

Me soovitan meid poliitikutena ja heade kolleegidena mitte minna sellele teele, et üks koalitsioon võrdleb teisega seda paketi suurust. Minu küsimus on pigem selles, millised muutused selle tulemusel on. Kui me räägime muutustest, et elektrivõrgud saavad puhtamaks, seesama fantoomide oma, millele te viitasite, praegune eelnõu on. Või näiteks majad saavad soojustatud ja inimesed on sõltumatumad, need on head muutused selle tulemusena, aga kokku võttes me kulutame isegi rohkem, kui meil on, anname ära rohkem, kui on.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Rene Kokk, palun!

Head ametikaaslased! Head inimesed, kes te vaatate või kuulate meid erinevate meediumite vahendusel! Me räägime otsuse eelnõust, mis teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku, kuidas töötada välja energiakriisist pääsemise pakett.

Ütlen kohe ära, et EKRE selles mõttes toetab seda eelnõu, et kõiki meetmeid, mis aitavad meie inimesi praeguses raskes olukorras, tuleb kasutada. Küll aga ma käin siin läbi mõned punktid, mis on selles eelnõus, mis on üsna lühikene, kolmepunktiline.

Esimene Vabariigi Valitsusele tehtav ettepanek on töötada välja tasuta elektripakett kodutarbijale 130 kilovati ulatuses ühes kuus kuni järgmise aasta 30. aprillini. Ettepanek iseenesest on ju hea. Aga ma küll ei arva, et kõigi nende puhul, kes siin saalis viibivad – ja Eestis on kindlasti palju muid inimesi, kes saavad sellist palka –, me peaksime sellise ettepanekut tegema. Meil Eestis on andmete kogumine nii Maksu‑ ja Tolliametis kui ka Statistikaametis nii tugev, et selle ettepaneku puhul tuleks valitsusel kindlasti kaaluda seda, millisest palgamäärast see ettepanek mõistlik on. Päris üle välja, ma arvan, seda külvata pole mõtet. Nagu ma ütlesin, ma usun, et siin saalis viibivad 101 inimest seda tegelikult ei vaja. Aga iseenesest selles suunas valitsus kindlasti mõtlema peab ja kuna tegemist on otsuse eelnõuga, ettepanekuga Vabariigi Valitsusele, siis Vabariigi Valitsus juhul, kui me selle siin heaks kiidame, saab sinna oma täiendusi teha. Iseenesest on see mõte mõistlik.

Nüüd, teine punkt on ettepanek viia ettevõtete elektrienergia ja maagaasi võrgutasu null euroni kuni 30. aprillini 2023. Jällegi, iseenesest väga mõistlik ettepanek, sest kõik, kes vähegi analüüsivad seda, millises olukorras meie ettevõtlus praegu on ja inimesed tervikuna, siis ka see meede iseenesest on mõistlik. Aga ma ütleksin lihtsalt siia juurde, et seda tegelikult võiks teha tähtajatult. Hinnates aja jooksul, kuidas meie majandus taastuma hakkab ja paremaks läheb, saab võtta selle uuesti päevakorda ja hakata uuesti võrgutasude maksumusi üle vaatama. Aga praegu ma mõtlen küll, et siin oleks valitsusel mõistlik see vaadata üle ja juhul, kui seda rakendada, siis tuleks seda teha tähtajatult.

Ja kolmas punkt, mis siin on, on ettepanek viia ettevõtete elektrienergia ... Ei, parandan, see oli teine. Kolmas oli universaalteenuse kehtestamine keskmise suurusega ettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele. No siin on nüüd juba samm astutud. Opositsiooni tugeva surve all ja majanduskomisjoni hea töö tulemusena oleme suutnud juba üht-teist ära teha. Nii et see on töös.

Aga nende universaalteenuse eelnõude puhul on EKRE teinud jooksvalt kogu aeg muudatusettepanekuid eelnõude kohta selleks, et universaalteenust ja elektrienergiat odavamaks saada. Kahjuks ei ole need toetust leidnud. Küll aga tuleb otsida võimalusi, kuidas saada elektrienergia odavamaks. Ja nagu meil siin enne juttu oli Jaaguga diskussioonis, oleme nautinud siiamaani Eestis odavat elektrienergiat. No see on sihuke vaatenurga küsimus. Kõiki asju peab vaatama kontekstis. Kui vaadata Eesti ettevõtluskeskkonda, meie palgataset ja nii edasi, siis ma arvan, et ei ole õige väita, et me oleme kuidagi nautinud odavat elektrit, vaid see on olnud meile hädavajalik. See on tulevikus ka hädavajalik ja meil tuleb astuda samme selleks, et uuesti elektrienergia odavamaks saada.

Suuremast pildist rääkides, EKRE on rääkinud ja mina isiklikult olen rääkinud juba pikemat aega sellest, et meil tuleb ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meil tuleb mõelda selle peale, kuidas tagada meile energiajulgeolek riigis ka siis, kui meil ei ole päikest ja tuult. Tuletan meelde seda olukorda, kus börsihind oli väga kõrge ja Rootsis pandi vahepeal tööle vanad fossiilkütustel töötavad generaatorid. Me olime väga hea meelega seda elektrit vastu võtmas, et meil üldse elekter olemas oleks. Ehk sellest tulenevalt tuleb see valehäbi ära unustada. Eleringi varustuskindluse analüüs tegelikult näitab ju seda, et meil on vaja ikkagi suuremas pildis mõelda, kuidas meil oleks tagatud energiajulgeolek. Ja ma ütlen jälle ära selle, et needsamad energiaplokid, mida oleks vaja moderniseerida või uued ehitada, mis põlevkivil töötavad ja elektrienergiat toodavad, jäävad reservi tollel päeval, kui meil on olemas seesama taastuvenergia, millest me palju räägime. See on igati mõistlik, puhas, selle vastu keegi ei vaidle, aga ei saa panna kõiki mune ühte korvi.

Siin on täna olnud juttu ka sellest, mida me teeme siis, kui meil on selline olukord. Kui meil oleks ainult saartel energiatarbimise rahuldamiseks päikesepaneelid ja tuulikud, siis oleks olukord keeruline. Ehk riik peab vaatama pikas perspektiivis ja meil tuleb ikkagi luua võimekus tagada elektrienergia ka siis, kui on ekstreemsed olukorrad. Selleks on vaja ehitada või renoveerida meie põlevkivienergiaplokid parima võimaliku tänapäevase tehnoloogia teadmiste järgi, mis meil olemas on.

Lõpetuseks tahangi öelda, et palun toetage seda eelnõu. Kuna tegemist on ettepanekuga Vabariigi Valitsusele, siis on Vabariigi Valitsusel alati võimalik lisada mõistlikke mõtteid seda arutama hakates, kaasates spetsialiste ja oma eriala teadvaid inimesi, ning teha seda paremaks. Aitäh!

Saame vist ikkagi selle kõne avada, ehkki meil kell üks lõpeb istung, või jätkame läbirääkimistega homme. Kuidas sa tahad, Jaak? (Jaak Aab vastab kohapealt.) Siis teeme niimoodi. Meil ei jätku enam täiskõneks aega. Jätkame selle päevakorrapunkti menetlemist homme. Kuni istungi lõpuni võtan kolm minutit juhataja vaheaega.

V a h e a e g