Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, head Riigikogu istungi jälgijad nii siin saalis kui ka interneti teel, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun! Kõnesoove on palju, ei teagi, keda valida. Ma palun Riigikogu kõnetooli Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni asutamiskonventsiooni 2021. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja taristuminister. Teiseks, Riigikogu otsuse "Riigigarantii andmine" eelnõu. Selle eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Mõlemad eelnõud on edastatud digitaalselt. Aitäh!

Suur tänu teile, aitäh! Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Head ametikaaslased, alustame päevakorra kinnitamise osa. Nimelt, meil tuleb selle istungjärgu 9. töönädala päevakord kinnitada. Alustame päevakorra kinnitamise hääletamise ettevalmistamist. Läheme protseduuriliste küsimuste juurde. Palun, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Minu küsimus sulle on see. Vaata, kui sa lähed restorani, siis sulle tuuakse korraga üks praad, aga mitte 20 praadi. Miks siis juhatus on teinud sellise menüü meile, et homme on ainult üks praad või tort – või kuidas me seda nimetame –, aga kolmapäeval on 20 korraga? Miks selline tasakaalutus?

Aitäh! Seda võrdlust – ma kindlasti ei ole nii lennukas kui teie – praadide ja Riigikogu päevakorra vahel ei oska ma tuua. Aga homme on [päevakorras] ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel, seal on teatud menetlemise kord, ja arvestades ka läbirääkimiste vooru, oli juhatuse kaalutletud otsus, et kuna see võtab piisavalt aega, siis seda oleks mõistlik teha just sellises tempos. Koostöös alatiste komisjonidega on selline päevakorraprojekt valminud. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma võtan teil nüüd sõnasabast kinni. Te kutsusite üles esitama eelnõusid ja ütlesite siis, et nii suur valik, et polegi võimalik kedagi valida, ehk ekraan oli tühi. Aga minul on küsimus, hea juhataja. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on esitanud päris palju seaduseelnõusid, aga need jäävad komisjonidesse toppama. Need tähtajad, mida meie kodu‑ ja töökorra seadus sätestab, ei ole juhtivkomisjoni jaoks mitte midagi. [Eelnõud] lihtsalt lebavad seal riiulites. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõusid on, ma arvan, seal kümmekond juba. Sellepärast ma ei saagi aru, miks te kutsute üles esitama eelnõusid, kui neid lõpuni ei menetleta. Ma ootan esialgu selle kohta seletust.

Aitäh! See, kas te midagi algatate või mitte, on iga Riigikogu liikme otsustusõigus, kas seda teha või mitte. Iga istungi rakendamise ajal on võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi.

See, millele te tähelepanu juhite, et juhtivkomisjonidest ei tule õigeaegselt eelnõusid suurde saali, on tõesti probleem. Seda me arutasime siin protseduuriliste küsimuste voorus, ma arvan, eelmise nädala neljapäeval. Ma lubasin seda arutada ka Riigikogu juhatuses. Neljapäeval me seda tegime ja märgukiri selle nädala alguses komisjonidele läheb.

Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tänan teid selle selgituse eest. Te olete vähemalt mingeid samme ette võtnud. Aga minu jaoks on siin ikkagi arusaamatut. Me muudes olukordades peame seadust täitma, me ei tohi näiteks kiirust ületada, sest me saaksime selle eest trahvi, ja kui me läheme avalikule koosolekule, siis on juhtunud isegi ka selliseid asju, et täitevjõud on saatnud inimestele koerad ja eriüksuse peale. Mina tahaksin teada, lugupeetud istungi juhataja härra Jüri Ratas, millised sanktsioonid tulevad komisjoni esimehe vastu, kes on seadusvastaselt hoidnud kinni eelnõusid, mis peaksid juba ammu saalis olema.

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, et kõigil, kes seda tänast Riigikogu istungit jälgivad, oleks asi selge: tõesti, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 97 lõige 2 näeb ette, et eelnõu esimene lugemine peab toimuma Riigikogu täiskogu seitsme töönädala jooksul eelnõu menetlusse võtmisest arvates. Küsija küsib selle koha, et on palju eelnõusid, mis ei ole juhtivkomisjonist, mille Riigikogu juhatus on määranud, seitsme töönädala jooksul siia täiskokku jõudnud. Sanktsioonide võimalust ei ole ette nähtud. On olemas komisjoni enda töökord ja ka Riigikogu juhatus saab tähelepanu juhtida. Alati võib algatada umbusaldamise, kui tunnetatakse, et kas komisjoni esimees või aseesimees ei ole oma tööga hakkama saanud. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ka mina olen vaadanud seda meie tarka raamatut, kus on kirjas, et mingeid sanktsioone ei ole. Aga üldiselt kehtib Riigikogus lisaks nii-öelda kodifitseeritud õigusele ka nii‑öelda tavaõigus, kehtivad tavad ja kombed, mis on õiguse üks osa. Kõiki asju ei pea kodifitseerima. Praegu oleme jõudnud sinnamaale, et meie oleme praegu opositsioonis ja koalitsioon näitab meile ette järjekordsed nipid, mida teha ja kuidas teha. Ma leian, et see ei ole normaalne. Nii nagu ütles Mart Helme, ükski puu ei kasva taevani ja ükskord peavad ka nemad minema opositsiooni. Kas te arvate, et me põhimõtteliselt ei saa samasugust situatsiooni korrata? Ma ootaks praegu ikkagi, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja – nagu öeldakse, et hea sõna võidab võõra väe, ja teil on vahetevahel päris hea sõna –, äkki te suudate selle asja normaalsusesse tagasi tuua.

Aitäh! Kui jätta kõik seadusepügalad kõrvale, siis tavad ja kombed, millele te viitasite, peaks olema, ma arvan, need, et me järgime seda põhimõtet, mille me ise oleme paika pannud ja mis on seitse töönädalat. Ja kui see [eelnõu selleks ajaks] siia ei jõua, siis kas on hästi või halvasti? Siis on halvasti. Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

No ega te ei anna meile ju mingisugust lootustki, et need komisjonijuhid, kes kuritarvitavad oma volitusi, oma kuritarvitused lõpetaks. Minu ettepanek on, et te kutsuksite kokku vanematekogu ja teeksite vanematekogus selgeks fraktsioonijuhtidele, et fraktsioonijuhid peavad sellisel juhul välja vahetama need komisjonijuhid, kes ei saa oma tööga hakkama või kuritarvitavad oma volitusi. Me ei saa jätkata parlamentaarse tööga, kui lihtsalt sõidetakse töö‑ ja kodukorrast jõhkralt üle, vaadatakse jultunult nagu kuskilt Moskva Kremli tähtede alt otsa ja öeldakse: "Aga mida te minuga teha saate? Ei saa midagi teha? Siis olge vait!" No nii ei lähe need asjad.

Aitäh! Ma vastan teie küsimusele järgnevalt. Ma olen alati pidanud oluliseks, kui Riigikogu liikmed, ükskõik kas koalitsioonist või opositsioonist, soovivad vanematekogu kokkukutsumist, et me seda teeksime. Seda te soovite ja ma arvan, et see küsimus on piisavalt tõsine, et seda teha. Nii et kindlasti kutsun ma vanematekogu kokku ja me arutame, miks eelnõud ei jõua vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele õigeaegselt saali. Aitäh! 

Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestan hääletuse. Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus, palun!

Miks te katkestasite?

Sest teil oli protseduuriline küsimus.

Ei, aga hääletus ... Pärast seda hääletust, see ei sega kuidagi hääletust.

Seda mina ju ei tea, et kui teil on protseduuriline küsimus üleval, kas see on pärast või enne. Nii et hääletus on katkestatud ja sõna on teil. Palun! Palun mikrofon Jürgen Ligile!

Aitäh! Eks ma siis küsin, aga mitte mingit põhjust ei olnud praegu hääletust tühistada, see oli kenasti ja reeglipäraselt välja hõigatud. Teie viimasest vastusest jääb mulje, nagu meil ei jõuaks eelnõud õigeaegselt saali. Kogu varasemas diskussioonis oli ju selge – te jätsite küll selle üle rõhutamata –, et kodukorda järgitakse ja seitsmenädalast tähtaega on järgitud. Nüüd, viimases lõpus teid süüdistati kodukorraseaduse millises iganes rikkumises. Mina arvan, et alusetult. Aga te olite siiski nõus kokku kutsuma vanematekogu, et arutada, miks eelnõud ei jõua õigeaegselt saali. Mu küsimus oleks olnud: kas te siis tõesti nõustusite sellega, et on seadust rikutud?

Aitäh! Ma vastan kahes osas. Esimene osa, mida ma vastasin ka Mart Helmele: kui Riigikogu liikmed soovivad vanematekogu kokkukutsumist – ja ma olen pidanud seda reeglina oluliseks sooviks –, siis ma olen seda teinud. Viimati oli sooviavaldaja, ma mäletan, Mart Võrklaev, kes soovis vanematekogu kokkukutsumist, ja ma tegin seda. Vastates nüüd teisele poolele teie küsimusest, et kas on neid näiteid, kui ei ole seitsme töönädalaga toodud seaduseelnõu esimesele lugemisele, siis jah, on küll. Rene Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud esimees! Võib-olla aitaks see, kui te hakkaksite iga nädal tooma välja nende komisjonide esimeeste nimesid, kes ei suuda oma tööd piisavalt hästi teha ja kelle komisjonidest eelnõud ei jõua seitsme nädalaga menetlusse. Meil on riigis erinevaid praktikaid olnud. Kunagi arvati, et roolijoodikute [nimede] väljatoomine äkki aitab vähendada roolijoodikute arvu. Võib-olla siis ka nende komisjonide esimeeste nimetamine, kes oma tööga hakkama ei saa, äkki aitab, profülaktilises mõttes.

Aitäh! Ei, ma ei toeta mingit häbipostiloogikat siin. Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Äkki selgitaksite kolleeg Ligile, et seitse kuud ja seitse nädalat ei ole üks ja sama aeg. Aitäh!

Seda ma ütlesin ka, ma arvan, et see diskussioon oli meil eelmisel neljapäeval, täpselt sama võrdlus. See ei ole üks ja sama. Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde?

Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 70 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja 1 erapooletu, leidis ettepanek toetust ja päevakord on kinnitatud.

Head ametikaaslased! Alustame esmaspäeva, 21. novembri päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele võtta tarvitusele meetmed Vene sõjajõudude vallutuspoliitikat õigustavate monumentide eemaldamiseks" eelnõu 588 esimese lugemise jätkamine. Me viimasel Riigikogu istungil jõudsime järgmisesse seisu. Eelnõu 588 esimene lugemine jäi eelmisel töönädalal pooleli sealmaal, kus algatajate esindaja, kelleks on Anti Poolamets, vastas Riigikogu liikmete küsimustele. Ma palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa Riigikogu kõnetooli. Küsimuste järjekorras oli järgmine küsija Helle-Moonika Helme, kelle nimi ka nüüd juba ekraanil on. Palun!  

Aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Hea on taas kohtuda üle nädalavahetuse! Küsimus, mida ma tahtsin küsida, oli see. Loomulikult on kohalikele omavalitsustele hädavajalik selline ühtne maatriks, mis aitaks neil tegutseda sellises olukorras, mida meil erinevad erakonnad üritavad teha natuke mitmeti mõistetavaks. Näiteks on minu kodualevis Missos tõenäoliselt siiamaani suur obelisk punavõitlejatele. Ka seal peaks olema võimalus sellega midagi ette võtta. Kas sa oled samuti seda meelt, et iseseisvasse vabasse Eestisse sellised monumendid enam kohe kindlasti ei sobi?

Aitäh küsimuse eest! See on hea näide, et me ei pea ju okupatsioonimonumentide kõrvaldamisega korrastama ainult pealinna või ainult Narvat. Loomulikult, Nõukogude võimu eesmärk oli ujutada nendega üle terve maa ja kehtestada ennast avalikus ruumis. See oli teadlik poliitika. Vaatame mõningaid teisi riike, kuidas seal oli korraldatud kas või sõjas langenute matmine. Soomes maeti nad oma kihelkonna kalmistule. Aga Nõukogude võimul oli väga agressiivne avalikus ruumis domineerimise poliitika. Oma obeliske, oma viisnurki topiti igale poole, nendega külvati üle avalik ruum ja hooned, ehk see oli tõeline domineerimise viis. Loomulikult peame me jõudma ka väikestesse kohtadesse. Kui on tegu näiteks sõjahaudadega ja need on kõrvalises kohas, siis ma arvan, et piisaks ka plaadi muutmisest. Kui see on agressiivse sisuga, et Eesti vabastati fašistlikust okupatsioonist ehk kokkuvõttes vabadusest ja nii edasi, siis näiteks võiks asendada selle sellise plaadiga, et teises maailmasõjas langenutele, ja kõik. Aga kui nad on surutud kesklinna nagu Rakveres, nad domineerivad linnaruumis – ma arvan, et seal tehti väga hea otsus. Need langenud maeti ümber kalmistule ja see monument kõrvaldati. Lõpuks, ma loodan, jõutakse ka Missos okupatsiooni järelmiteni. Ma loodan, et sa lähed ise sinna kohale, kui asjad mitte liikuma ei hakka. Kõigil meil on mingisugune asi südamel, mida me näeme ja mis on meid häirinud. Protsess on tõesti üüratult kaua aega võtnud. 1988. aastal ma kogusin oma koolis allkirju Kalinini mälestus‑ või ausamba mahavõtmise jaoks ja sel oli tagajärg: Kalinin viidi ära. Nagu teate, Tartu Lenin viidi köie otsas, jõuliselt ära. Oli selline hea aeg, kui me jõudsime palju.

Head ametikaaslased! Tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest võib Riigikogu liige esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Henn Põlluaas, palun! Ja [Riigikogu liige] peab ka saalis olema. Aga kui ta räägib telefoniga, siis on keeruline talle küsimise [õigust] anda. Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Nii nagu Nevski katedraal esindab siin Toompeal Tsaari-Venemaa imperialismi ja koloniaalpoliitikat, samamoodi on niinimetatud vabastaja skulptuur Kaitseväe kalmistul tegelikult teotus ja kujutab endast kõikide nende punamonumentide peamonumenti. Kas see eelnõu näeb ette ka võimaluse surnuaialt selline suurvõimu ja okupatsiooni sümbol kõrvaldada? Kui me vaatame lahinguvälju Somme'is ja Normandias, siis seal ei ole ei liitlaste pompoosseid memoriaale ega ka sakslaste omi.

Hea küsimus. Selle kuju äraviimise tagajärgi me teame. Me teame, et selle laamendamise korraldamisse olid kaasatud Venemaa eriteenistused Tallinnas. See on just näide selle kohta, kuidas nendesamade sümbolitega võib sisemist rahu rikkuda, võib tekitada ühiskonnas pingeid. Selleks seda kuju väga aktiivselt ka kasutati. Seekord jäi tanki ümber suurem tüli tõesti olemata, sest Ukrainas on Vene eriteenistustel niigi käed-jalad tööd täis, nad ei jõudnud meie suunal mingisugust mäsu korraldada.

Aga selle kujuga ei ole see nii lihtne, sest mõned toimingud on sellega tehtud. Seal on asendatud see agressiivne tekst tekstiga "Teises maailmasõjas hukkunutele". Ta ei ole enam selline, nagu ta oli varem, ja tema asukoht on kalmistul. Ma arvan, et komisjon võiks sellega tõsiselt tegeleda, sest minu meelest läks sellega õnnetult. Mispärast? Sellepärast, et tegelikult seesama kalmistu oli Eesti vabadussõja hävitatud kalmistu. Tõeline Nõukogude võimu saavutus. Neile meeldis võidelda mitte ainult inimestega, vaid ka surnutega. Nad hävitasid selle kalmistu, matsid üle, kusjuures hiljem nad isegi ei matnud üle, vaid toppisid sinna oma kenotaafe, mis tähendab, et mälestussammas on, aga kedagi peale ei ole maetud. Nii et selline kuidagi väga totalitaristliku, aga ka mingisuguse, isegi mitte keskaegse, vaid mingisuguse muinasaegse hõimu mentaliteedi väljendus. Ma olen seda kuulnud ainult muinasajast, et jõuga maeti oma laibad peale. Vaat see on Nõukogude võim. See oli ühel keltide hõimul nii, et matame enda omad peale, siis me oleme paremad ja tähtsamad, eks ole, hävitame ka teiste hauakohad.

Selles mõttes sai ikkagi erakordselt halb valik tehtud. Peame jällegi ütlema, et Ansipil läksid asjad nahka. See koht sai halvasti valitud ja nüüd on see ikkagi, võiks öelda, Surematu Polgu kolonnide kogunemise koht. Nii et oleks aeg see teema läbi arutada ja mõelda, kuidas me saame seda hävitatud kalmistut veel nii palju taastada, kui võimalik. Siiski, see oli suur saavutus, et sinna pandi tagasi, sinna ehitati nii võimas hauamonument, vana vabadussõjaaegne [monument] ning taastati Inglise sõdurite, Briti meremeeste hauad, mis prügimäe all varjus olid olnud. See on hämmastav koht, kuhu peab minema turistidega, et näidata, mis siin riigis on toimunud. See paneb neid mõtlema, see sõda surnutega, mis kestis kogu Nõukogude võimu aja.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea Anti! On imetlusväärne see, kuidas EKRE sirge seljaga võitleb Nõukogude võimu vastu, mida ammu enam pole, selle Nõukogude riigi vastu, mida juba 20 aastat ei eksisteeri. Tore! Ainult et nüüd on meil juba olemas komisjon, kes on kaardistanud need sajad sirbid ja vasarad, need on kirja pandud. On ära otsustatud, millised lähevad esmajärjekorras, millal ja mis maha raiutakse, mis üle värvitakse. Kõik need asjad on juba ära otsustatud, ära tehtud.

Mis mõte on praegu, tänasel päeval sellel teie uhkel eelnõul? No ma ei tea, viis aastat tagasi oleks see väga seksikas olnud. Aga praegu te räägite asjadest, mis on ilma teietagi ära tehtud. Kas oleks mõistlikum võib-olla see eelnõu kähku kokku kerida ja mitte meie aega raisata?

Jaa! Vaat see on kõige parem küsimus täna. See on seesama küsimus, mida siin protseduuriliste küsimuste käigus küsiti, et kuidas on võimalik, et [saali toomine] seitse [kuud] venis, novembrini välja. Me esitasime eelnõu aprillis. Siis oli selleks õige aeg ja siis oleks võinud eelnõud ühendada, me oleks saanud arutada, milline on parim lahendus. Aga ei, opositsiooni eelnõu lihtsalt pandi kappi.

Kas te kujutate ette seda, kui Reformierakonnaga oleks midagi sellist juhtunud? No siis oleks siin paugutid lennanud, diktatuur ja kõik, fašistlik diktatuur, plakatid oleks saalis, kõik. Kujutage ette, milline mürgel oleks! Praegu me lihtsalt arutame siin leebelt selle üle, kuidas oli võimalik opositsioonist üle rullida. Aga ma ei näe pauguteid, ma ei näe laamendamist. Ma ei näe siin tavapärast Reformierakonna eetikakoodeksi täitmist.

Nii et õige märkus. Me oleme sellega hilja välja tulnud. Me oleksime võinud selle ka tagasi võtta, aga põhimõtteliselt ei võta, sest me ei hakka viimasel hetkel tagasi võtma, me tahame näidata, kuidas siin majas praegu asjad käivad.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun! 

Oi, kogemata läks valesti.

Kas tõesti? Aitäh teile! Uno Kaskpeit, palun!

Suur tänu! Mul on selline küsimus: mida teha nende Nõukogude-[aegsete] tänavanimedega? Narvas on neid mitu. Peaks need ka nagu ära kaotama.

Väga hea küsimus, kui seda ei ole jõutud veel ära teha. See on pulbitsenud tükk aega ja ma nägin, et vahepeal Katri Raik nagu andis alla sellel teemal. Võib-olla keegi mind parandab. Aga loomulikult on see kõige elementaarsem asi, et need töörahva kommuuni kangelased sealt suunata ajalooõpikute või ajalooraamatute lehekülgedele. Tänavanimi on teatud austusavaldus. Me ei pea nendele tänavanimega austust avaldama. See näitabki seda, et kuigi Vassiljev siin ütles, et aga Nõukogude võim on ju kadunud, 30 aastat juba, siis tegelikult ei ole. Ei ole, kommunistliku nomenklatuuri vaim elab väga paljudes Eesti nurkades edasi ning on andnud väga ohtlikke siirdeid, metastaase. Nii et ma arvan, et nende Nõukogude võimu metastaaside tõttu võib Eesti Vabariik ükskord kokku variseda, ma ei imestaks selle üle.

Nädalavahetusel ma viskasin Soomes raamatulaadal [pilgu] peale huvitavale raamatule, mis puudutas Nõukogude eriteenistuste mõju Soome poliitikale. Seal oli väga huvitav märkus. Aastat ei mäleta, aga Nõukogude saatkonna sekretär ütles, et nüüd me peame tõstma esile sotsiaaldemokraatia. Kekkonen oli sellega nõus, et Nõukogude saatkonna resident leidis, et väga hea, Soome peab sotsialismi minema. Tõstetigi esile sotsiaaldemokraadid. Milline miin pandi Soome ühiskonnale alla! Milline miin! Siiamaani plahvatavad need tükid. Ma ei ütle, et see Nõukogude võimu ja Nõukogude eriteenistuste pandud miini lõhkemine on lõppenud. Metastaasid on kõikjale levinud. Nemad võtsid oma kommunistlikud monumendid suhteliselt viimases korras maha. Neid oli ju veel Tamperes ja mujalgi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! On muidugi hea, et valitsus ikkagi andis alla meie survele eemaldada need Nõukogude okupatsiooni ja igasugused muud erinevad punamonumendid ja loodi see komisjon. Aga selle tööpõhimõtted on väga hämarad. Üks [põhimõte], mis kevadel välja öeldi, oli see, et kalmistutel olevaid mälestusmärke ei puudutata. Me ei tea täna, mis objektid seal nimekirjas on, kas seda on muudetud või on need põhimõtted samad. Aga minule tundub, et see kalmistute mittepuutumine, kui saaks ka kivi ära viia ja panna juurde selgitava teksti, ongi tingitud just nimelt sellest pronksokupandi ausambast, mis viidi meie vabadusvõitlejate, kangelaste, sangarite haudadele. See on asi, mida kardetakse puutuda. Mis sa arvad, kas see asi peaks ikkagi nii salaja ...

Hea küsija, teie aeg!

... ja hirmuloori all toimuma?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, esiteks ei peaks asjad salaja käima, komisjon peaks olema avalik. Mida seal häbeneda! See on mõtlemisaine, mida sa nimetasid. See oli nii suur viga, millest hakkasid hargnema teised vead. Loomulikult, pronkssõduri äraviimine oli ainuõige tegu, aga osa tegevusi läks nässu. Kas või asukoht. Ümbermatmine, jah, oli ju igal juhul vajalik, eks ole. Kui need olid sõjahauad – [kas sinna olid maetud] marodöörid või mitte, seda me ei tea, me ei saa kelleltki küsida –, siis sõjahaudadega me ei käitu nii nagu Nõukogude võim, vaid anname igale langenule võimaluse olla maetud väärikalt kalmistule, kohase monumendiga, viisaka, tagasihoidliku märkusega, nii nagu on Saksa sõjahaudadel. "Meie langenutele" on Saksa monumentidel. Aga ma arvan, et see ei sobiks mittemeie monumentidele, sest ma ei ole kindel, et ukrainlased, keda sunniti Nõukogude armeesse surema, tunnevad, et need olid "meie". Okupeeritud rahvaid oli Nõukogude Liidus palju. Selline neutraalne tekst nagu "teises maailmasõjas langenutele" on siiamaani olnud küllaltki rahuldav. Ehkki mõtlemiskohti siin veel on. Sellest sündmusest on hargnenud ilmselt ka palju tegematajätmisi. Oleks pidanud juba tookord kiiresti edasi minema nende monumentide kõrvaldamisega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõu on, nagu te ütlesite, olemas vist aprillikuust saadik, nii et vaata et seitse kuud on möödas seitsme nädala asemel, eks ju. Kui ma tegin lugupeetud Riigikogu esimehele härra Jüri Ratasele ettepaneku, et me peaksime hakkama avalikustama nende komisjonide esimeeste nimesid, kes seadust omal tahtel rikuvad, siis härra Jüri Ratas ütles, et ei, me ei hakka kedagi häbiposti panema. Aga huvitav on see, et kui [midagi on] mingi EKRE inimesega, siis on ta kohe häbipostis, kõik ajalehed on nimesilte ja näo[pilte] täis, kuigi seal taga mingit süüd ei ole. Mina olen seisukohal, et me peame avalikustama. Ole hea, Anti, ütle mulle palun sellist asja: kas sa tead, kes on nimeliselt see komisjoni esimees, kes seda eelnõu kinni hoidis? Ütle ära ka tema erakondlik kuuluvus. 

Ma ei tea, kes selle seisma pani. Ma arvan, et komisjon on tegelikult seotud ka koalitsiooninõukoguga, nii et kõigil on vastutus. Sellel ajal, kui see menetlusse tuli, oli veel tubli keskerakondlane Marek Jürgenson komisjoni esimees ja pärast seda on olnud [esimees] sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof. Jah, ma arvan, et ta oleks pidanud kindlasti olema aktiivsem ja mitte toetuma sellele [argumendile], et aga te ei tulnud ju seda tagasi võtma. Eelmine kord oli tema kommentaar, et aga te ei olnud ise ka aktiivsed. Ei peagi olema! Mida me peame tegema? Seitse nädalat on kirjas. Millist aktiivsust me peame ilmutama? [Eelnõu] peab jõudma esimesel võimalusel saali, ja kogu lugu.

See, et Kaja Kallas tegeles kuu aega juunikuus muude asjadega, ei ole ka vabandus. Praegu on november. Nii et rahul olla ei saa. Kui sellised asjad juhtuvad, siis meil ei ole isegi mingeid sanktsioone peale nende arutelude, mida me siin peame. Ma loodan, et vanematekogu võtab selle ka ette.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Sulev Kannimäe.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Antud otsuse eelnõu oli õiguskomisjonis arutlusel teisipäeval, 8. novembril. Eelnõu tutvustas meile algatajate erakonna fraktsiooni liige Anti Poolamets.

Tutvustades eelnõu ütles ta, et oli arvamus, et äkki võetakse eelnõu tagasi, aga vaatamata sellele sellist otsust ei ole tehtud ja tuleks kindlasti selle eelnõuga edasi minna. Põhjuseks tõi ta ka selle, et praegu ei ole otsest vettpidavat alust seoses Narva tankiga.

Vilja Toomast küsis, kuhu jääb omavalitsuste õigus. Anti Poolamets ütles, et teha tuleks siiski vastav seadus, mis kehtiks üle riigi, samamoodi kõikidele omavalitsustele, ning seejuures tuleks vältida olukorda, kus omavalitsus võiks ise otsustada, et hakkab taolisi monumente püstitama. Samuti selgitas Anti Poolamets, et eelnõu räägib praegu tõesti punamonumendi teemadel, kuid peaks võtma tulevikku vaatavalt ette ka selle, et reguleerida monumentide püstitamise ja tänavanimede muutmise probleemi.

Tehti menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. novembril 2022, konsensuslikult: Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus, Vilja Toomast. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Sulev Kannimäe, konsensuslikult. Otsustati teha ettepanek viia läbi lõpphääletus, konsensuslikult: Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Uno Kaskpeit, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus, Vilja Toomast. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma kuulasin teie sõnavõttu. Te ütlesite, et te tegite ettepaneku eelnõu tagasi võtta.

Ei-ei, te saite valesti aru.

Okei.

Vabandust-vabandust! Nii siin ei käi. Kõigepealt on küsimus ja siis on vastus. Küsijal on hetkel küsimus. Heljo Pikhof, protseduuriline küsimus, palun! Palun mikrofon Heljo Pikhofile.

Minu protseduuriline küsimus puudutab seda, et ma näen, et siin on küsijatena kirjas nende nimed, kes on sellel teemal juba mitu korda küsinud.

Teil on õigus, jah. Palun mikrofon Heljo Pikhofile.

Kas ma saan õigesti ... 

Palun mikrofon Heljo Pikhofile.

Kas ma saan õigesti ... Kuidas?

Ma palusin, et teile mikrofon antaks. Kui mikrofon sees ei ole, siis Eestimaa teid ei kuule.

Ma mõtlesingi, et mida ma tegema pean, kuhu vajutama. Aga ma tahtsin küsida, et kas ma sain ikka õigesti aru, et ühe eelnõu puhul on kas ühele ettekandjale kaks küsimust või ühele ja teisele kokku kaks.

Aga kuidas te aru saite? Ma ei teagi nüüd. Te käisite mõlemad variandid välja. Tõsi on, et Riigikogu liige saab küsida kummagi ettekandja käest kuni ühe küsimuse. (Heljo Pikhof täpsustab kohalt.) Palun anda mikrofon Heljo Pikhofile.

Kui eelmisele ettekandjale on kaks küsimust juba esitatud, siis kas on õigus teisele ka kaks esitada?

Aitäh! Mina ei tea, et eelmisele ettekandjale, kelle nimi on Anti Poolamets, oleks esitatud kaks küsimust ühe ja sama Riigikogu liikme poolt. Palun mikrofon Heljo Pikhofile.

Ma näen, et Jaak Valge nimi on kirjas, aga ta on juba oma küsimused esitanud.

Jah, ta esitas ühe küsimuse Anti Poolametsale. Nüüd on uus inimene meie ees, Sulev Kannimäe, kes ei ole Anti Poolamets. Temale saab uuesti esitada ühe küsimuse. Niimoodi on reegel. Heljo Pikhof, palun, protseduuriline küsimus!

Ma saan sellest kõigest väga hästi aru, aga meil oli sellelsamal teemal istung neljapäeval ja neljapäeval küsis Jaak Valge oma küsimused ära.

Mina lähtun sellest, mida arvuti mulle siin näitab. Ei märkinud mina endale neljapäeval üles, kes küsimused ära küsis. Ma eeldan, et meie süsteem näitab nii, et kui keegi neljapäeval need ära küsis, siis täna, kui ta oleks tahtnud Anti Poolametsa käest uuesti küsida, oleks näidatud tema nime ees numbrit 2 ja siis ta ei oleks saanud küsida.

Nii. Kuna siin vahepeal oli selline virvarr nende asjadega, siis mul on palve, et te, Kalle Grünthal, uuesti küsiksite oma küsimuse, ja [palve teile], härra Kannimäe, et kuulame härra Grünthali küsimuse ära ja alles siis teie vastate. Niimoodi peab see taktilöök siin käima. Palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma kuulasin teie ettekannet, kus te rääkisite eelnõu menetluskäigust. Ausalt öelda see menetluskäik mind praegu ei huvita. Mind huvitab teie kui komisjoni ettekandja seisukoht. Kas teie arvates on seda eelnõu läbi vaadanud komisjon ja komisjoni esimees käitunud korrektselt, kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega?

Aitäh küsimuse eest! Kui pidada silmas seda, mida te mõtlete, et seitse nädalat on küsimuse toomiseks siia saali, siis ei ole käitutud õigesti. 

Jaak Valge, palun! 

Tänan südamest, lugupeetud esimees, mulle kõigist takistustest hoolimata küsimuseks sõna andmast! Neljapäeval küsisin ettekandja käest siiski ühe küsimuse ja siis oli veel paar protseduurilist.

Aga lähen nüüd asja juurde. Lugupeetud ettekandja! 1922. aastal ehk sada aastat tagasi eemaldati Vabaduse platsilt Peeter Esimese monument kui vallutuse sümbol. Siis oli iseseisvuse kehtestamisest möödunud vähem kui neli aastat. Nüüd on iseseisvuse taastamisest möödas juba üle 30 aasta, aga alles nüüd tegeleme reaalselt nende kunstiväärtuseta okupatsioonisümbolite eemaldamisega. Miks on teie arvates seekord nii palju aega kulunud? Mis on takistanud sellega varem tegelemast?

Paraku ei oska ma sellele vastata ja see ei olnud ka õiguskomisjoni istungil arutelu all.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Sain teie ettekandest aru, et ka õiguskomisjonis oli arutelu all selle küsimuse regulatsioonide puudulikkus ja oli võimatu täpselt aru saada, millise tasandi pädevusse see kuulub, kas kohaliku omavalitsuse organi pädevusse või riigi pädevusse. Kuidas nende regulatsioonidega on? Kas komisjonis anti mingi selge signaal, mida otsustatakse teha valitsejate poolt? Kas regulatsiooni hakatakse parandama, et see asi oleks selge, või seda selgust ei tulegi?

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis oli arutlusel või tuli jutuks see, ühesõnaga, et ka valitsus tegeleb selle eelnõuga või sarnase eelnõuga. Muus osas nagu arutlust ei olnud.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus. Kas teie lugupeetud komisjonis ei tekkinud kellelgi küsimust, et kui võtta maha kõik Nõukogude-aegse sümboolika märgid, siis on pärast järeltulevatele põlvedele üsna raske seletada, et meil selline kahetsusväärne, taunimisväärne asi nagu okupatsioon üldse toimus, sest ühtegi tõendit ei ole? EKRE initsiatiivil hävitatakse tõendid selle asja kohta ära. Kui tõepoolest midagi näidata ei ole, siis no kuidas sa seletad, et okupatsioon üldse kunagi oli, ja kes see seda usub, kui sa mitte ühtegi tõendit ei näita? Kuskil võiks ju midagi olla, kuhu rahvas võiks tulla, eks ole, et rusikat vibutada, sülitada selle monumendi jalamile, kas või küünalt panna või mida iganes.

Aitäh küsimuse eest! Ei olnud selline asi arutlusel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Linnud vahetavad ka sulgi, ja üsna kiiresti, aga nüüd on see eelnõu seitse kuud rahulikult marineerinud teil seal ja vahepeal on tuldud ise oma sulgedega välja. Kas komisjonis on arutatud, et miks nii kaua on selle eelnõuga molutatud?

Aitäh küsimuse eest! Minu arvates võib siin olla põhjuseks ka see, et loodeti, et äkki võetakse eelnõu tagasi. Aga seda ei tehtud. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite nüüd ühe väga huvitava asja, et loodeti, et me võtame ettepaneku tagasi. Vaadake, Kaja Kallas on kogu aeg tänitanud siin saalis, et miks EKRE töötab justkui kogu aeg vastu, miks me ei tule appi ega paku lahendusi. Nüüd, kui me oleme tulnud appi ja pakkunud selle lahenduse ise välja, siis nad isegi ei tulnud nii palju vastu opositsioonile, et oleks võinud need kaks eelnõu ühendada. Mul on ikkagi küsimus, et kes siin kogu aeg seda seina vahele ehitab ja kes siin lõhestab. Aga ma lihtsalt küsin, kas komisjonis üldse oli servapidi ka arutlusel see võimalus, et võib-olla ikkagi ühendaks need eelnõud.

Sellest ei olnud komisjonis juttu.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma tulenevalt hea kolleegi härra Vassiljevi repliigist või küsimusest tahaksin teada, kas komisjonis oli arutlusel ka muude okupatsioonide mäletamise vajadus. Äkki oleks mõistlik Narva maantee uuesti ümber nimetada Adolf-Hitler-Straßeks või panna mõned juhiportreed kuskile üles või eksponeerida svastikat avalikus ruumis? See aitaks ka mäletada seda okupatsiooni kui üht jälestusväärset perioodi Eesti okupatsioonide ajaloos. Kas te arutasite natsiokupatsiooni teemat?

Aitäh küsimuse eest! Ei arutanud.

Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mul on selline küsimus, et kas protseduur näeb ette kas või erandkorras [võimalust], et lugupeetud eesistuja tänaks praegust ettekandjat väga harva esineva ja sügava aususe eest küsimustele vastamisel.

Jaa, alati saab tänada ja seda tänamist ühiskonnas pole, ma arvan, kunagi piisavalt palju. Protseduuriline küsimus, Heljo Pikhof.

Siin on minu nime nimetatud, võib-olla ma selgitaksin paari asja.

Seda võimalust nagu ei ole. See [võimalus] on läbirääkimiste voorus.

Aga nimetati minu nime.

Jah. Siis ongi see võimalus läbirääkimiste voorus. Meil on hetkel küsimuste ja vastuste voor. Palun, protseduuriline küsimus!

Võib-olla ma siis ütleksin, mis protokollis oli. Anti Poolamets tutvustas eelnõu ning sõnas, et eelnevalt on olnud ettepanekuid eelnõu tagasivõtmiseks, kuna protsessid monumentide teema lahendamiseks on kohalikes omavalitsustes otsustatud.

Ja miks selle eelnõu [saali toomine] on veninud? Mitte minu algatusel ega mitte ka eelmise komisjoni esimehe Marek Jürgensoni algatusel, vaid juunis, nagu me hästi mäletame, oli meil siin peretoetuste või perehüvitiste seaduse eelnõu ja obstruktsioon ning sellepärast selle eelnõu menetlemine komisjonis venis.

Samamoodi oli, kuidas ma ütlen, mitte valeinformatsioon, vaid oli arusaamine, et EKRE võtab oma eelnõu tagasi. Kuna EKRE ka ei näidanud üles huvi eelnõu menetlemise vastu, siis ma palusin komisjoni ametnikul küsida, mis siis ikka lõpuks on, kas jätkame selle eelnõuga või ei jätka selle eelnõuga. Loomulikult tuli siis meile komisjoni teadmine, et soovitakse jätkata, ja kohe panime selle päevakorda. Nii et ei mingit kiusu. Kõiki erakondi, olgu nad opositsioonis või koalitsioonis, austame võrdselt. Aitäh!

Ma tänan, aga ma ei saa kuidagi lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. See oli sihuke selgitav sõnavõtt. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Ma just tahtsingi küsida, kas eelnev sõnavõtt oli protseduuriline küsimus. Te nüüd juba ütlesite ...

Aitäh teile!

... aga noh, te lasite sel muidugi väga pikalt ja lõpuni ära kõlada. See oli kohe selge, et see ei ole protseduuriline.

See viimane repliik on teie reast küll väga huvitav. Kui ma lasen küsimusi küsida, siis, ütlen ausalt, EKRE reast tuleb neid küsimusi a) kõige rohkem ja b) kõige pikemalt ning kõige rohkem on teil küsimusi, mis absoluutselt ei ole protseduurilised küsimused. Riigikogu istungi juhatajal on võimatu teada, kas te küsite viimasel sekundil selle protseduurilise küsimuse või mitte. Kas sellega on selles koosseisus mindud liiale? Täielikult liiale. Millal see algas? Selle koosseisu alguses.

Nüüd me saime edasi selle kaskaadi. Rene Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! See on praegu küll kummaline. Üle-eelmine kõneleja  rääkis sellest, et EKRE ei avaldanud kuidagi soovi oma eelnõu menetleda. Äkki peaks käima komisjonide esimeestele üle selle printsiibi, et kui üks erakond on oma eelnõu esitanud komisjoni, siis seni, kuni seda pole tagasi võetud, erakond eeldab, et see eelnõu on menetluses. Ma ei tea küll, et meie kodu‑ ja töökord sisaldaks sellist informatsiooni, et me peame vahepeal veel komisjoni teavitama, et me ikka palume oma eelnõu menetleda. Ma arvan, et peaks vist äkki üle kordama need põhiprintsiibid.

Aitäh! Ma loen selle küsimuse protseduuriliseks. Kui eelnõu pole tagasi võetud, siis on eelnõu menetluses. Tõsi, mõningatel juhtudel, kui juhtivkomisjon räägib läbi algatajaga, kas on mõeldav eelnõu täiskogu saali toomist vastavalt kokkuleppele muuta, siis küll. Jah, ma arvan, et see on mõistlik kokkulepe. Loomulikult ei saa see olla kokkulepe mägede taga. Henn Põlluaas, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud esimees! Kas sellist asja on võimalik läbirääkimiseks pidada, kui koalitsiooni kuuluvad komisjonijuhid ütlevad, et võtke oma eelnõu tagasi, ja siis lillegi liigutamata ootavad seitse kuud, ning seda kuidagi käsitletakse läbirääkimistena? Minu meelest on see täiesti räige võimu kuritarvitamine. Selline asi ei ole normaalne. Tuua seda siin saalis kuidagi veel selgituseks komisjoni esimehe poolt on eriti kummaline.

Aitäh! Ei, ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean avaldama tunnustust, kui tohib. Aga te ütlesite eelnevalt, et tunnustust võib alati avaldada. Mulle väga meeldis teie vastus, mis peaks andma väga selge signaali eriti komisjonide esimeestele, et kui eelnõu on menetluses, siis on ta menetluses. Igasugused ebamäärased väited, et äkki me võtame tagasi, kuuluvad põhimõtteliselt prügikasti minekule, kui nad oleksid [esitatud] mingisugusel taasesitataval kujul. Aga niikaua, kui seda eelnõu pole ametlikult tagasi võetud, on eelnõu menetluses ja muu häma või kumu selle ümber on alusetu. Kiidan teid selle eest. Ma loodan, et ka Heljo Pikhof sai sellest teie väga lühikesest lausest aru.

Tänan! Austatud Sulev Kannimäe, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Toomas Jürgensteini. Palun!

Ma võtan igaks juhuks lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Vahel tundub, et oleme tänases ärevas olukorras monumentidele ehk pisut liiga palju tähelepanu pööranud. Sotsiaaldemokraatide arvates aitab siin ehk kõige paremini talupoeglik terve mõistus, kampaanialikkusest hoidumine, kunstiinimeste kuulamine ja võimalikult laia inimeste hulga kaasamine. 

Järgnevalt püüan kolme näite varal monumentide ja sümbolite probleemi pisut lahti mõtestada. Olgu öeldud, et kaks nendest näidetest tulevad kunagi poliitikas olnud või hetkel poliitikas olevatelt inimestelt ja mõlemad on sotsiaaldemokraatiast kaugel.

Esimene näide. Sattusin poolteist nädalat tagasi õhtustama koos Jõgeva riigigümnaasiumi õpetajatega. Jutt läks nende majale, kus on paar kahtlast detaili. Nad ei olnud selle pärast väga õnnetud. Hiljem lugesin nende kodulehte ja seal on kirjas: "Jõgevamaa Gümnaasiumi majaks on kohandatud 1952. aastal, Stalini ajal valminud keskkoolihoone. Kõige ehedamalt meenutavad toonast ajastut hoone tagaküljel katuseääre all säilinud kaks viisnurka, mis kutsuvad tööle ja kodumaa kaitsele. Koolihoone esifassaadi kaunistavad viie kirjaniku bareljeefid: Gorki, Belinski, Puškin, Vilde ja Kreutzwald. (Küll ma mõtlesin, kuidas nad selle peale tulid: Gorki, Belinski, Puškin, Vilde ja Kreutzwald. – T. J.) Hoone valmimisajast mäletavad vanemad jõgevlased, et ühel pool koolimaja ees seisis Stalin ning teisel pool Lenin. Esimene kuju veeti [saladuskatte all] minema 1957. aastal, teine seisis seal 1990. aastate alguseni. Nüüd on selles majas hoopis teine aeg ja teised mõtted."

Loen selle viimase lause kodulehelt veel kord: "Nüüd on selles majas hoopis teine aeg ja teised mõtted." Minu jaoks on see ehe näide terve mõistuse kohta. Kohe kui võimalik, kõrvaldati veriste kätega Stalin, soniga Lenin läks esimesel võimalusel sama teed. Aga need paar kahtlasevõitu detaili karniisil? Peaküsimus ei ole ju Gorki vuntsides, vaid selles, missugune vaim majas valitseb. Seda tuleb alati meeles pidada. Peaküsimus on, missugune vaim kusagil valitseb.

Teiseks. Tiit Pruuli, kes on tihedalt seotud Eesti [iseseisvuse] taastamisega, kirjutas 28. septembril Facebooki lehel ja oli pannud sinna pildi, kus taamal oli Türi raudteel seisev ajalooline vedur. Tolleaegsetel veduritel, mäletate, oli ees niisugune punane viisnurk. Tiit kirjutas: "Keegi kodanik kirjutab, et me peaks oma ajaloolise veduri ees selle viisnurga kinni katma või ära keevitama. Ma, vana rahvuslane, olen rõõmus, et punamonumente maha võetakse, aga igasuguse pildirüüstega ka hoo pealt kaasa ei jookse. Saan aru, et pioneerijuhid on rahva pöördesse ajanud. Aga hoidke ometi hobuseid, muidu hakkavad perutama. Püüaks piiripealsetes kaasustes rahulikult midagi konsensuse moodi saavutada, et mis on ideoloogia, mis on ajalugu, kus ajalugu kannab ideoloogiat, kus mitte." Tegelikult ei taha meist ju keegi olla see pioneerijuht, kes on rahva pöördesse ajanud. Terve mõistus aitab ja vahel ongi tulemus erinev. Hiidlased otsustasid, et nende Kivi‑Jüri on ideoloogia, ja viisid ta – ma täpselt ei tea, kuhu – selle koha pealt minema. Saarlased otsustasid, et nende Tehumardi [monument] jääb, seal vist midagi, mingeid kirjasid muudetakse.

Kolmas, võib-olla kõige komplitseeritum [näide]. Tartus on Isamaa fraktsioonis Merca, luuletaja Merle Jääger. 6. juulil 2022. aastal, sel aastal, avaldas ta Postimehes artikli "Miks ma varjan kiivalt punamonumenti". Ma natuke tsiteerin seda. Lugu on selles, et 1918 peeti ühes seto külas maha lühike lahing. Merca meenutab: "Mu sõbra vanaema õhkas pea surmani taga üht haavadesse surnud eesti poissi: "Külh oll' õks illos, suurõ' sinitse' silmä' ja tsäropää!"" Kui keegi on Seto poolt, siis võib-olla hiljem parandab mind. Need tosinkond Peterburi töölispolgu sõdurit, kelle laibad pea nädal aega olid lumel vedelenud, maeti maha külakalmistu lähedale. 1950‑ndatel püstitati sinna tagasihoidlik tahvel, kuhu vahel käisid pioneerid lilli viimas. Merca kirjutas: "Minu "puravikutee" viib sealt mööda. Ka teisi seeni või marjugi käin sealtkandist kogumas. Ikka seisatan hetkeks ja mõtlen: "Oh poisid, lollikesed, kes kurat teid siia ajas? Mille nimel? Eesti sõdureist teame, kes nad olid, teist ei tuhkagi. Olid ju teilgi emad-isad, suguselts, pruudid… Teil kõigil oli oma nimi. Nüüd võib seda hüüda vaid tuul, siristada tsirk, aga meie, inimesed, ei suuda te nimesid korrata."" Ja ta lisab: "[S]ee väike tagasihoidlik tahvlike on osa Eesti ajaloost. Narr, väär ja väänatud, aga keda ta segab? Ma ei kavatsegi asukohta avaldada. Kes teavad, teavad niigi. [---] Las seisab, ega too leiba küsi!"

Sõbrad! Sotsiaaldemokraadid on sellel teemal püüdnud hoida mõistlikku joont. Kui terve mõistus käsib olla resoluutne, siis oleme seda olnud. Just meie siseministri juhtimisel kõrvaldasime Narvast tanki, mida mõni eelmine siseminister ei suutnud või ei tahtnud teha. Aga hoonete fassaadid, vedurite viisnurgad või võsas asuvad hauatähised? Tsiteerin veel kord Tiit Pruulit: "Püüaks piiripealsetes kaasustes rahulikult midagi konsensuse moodi saavutada, et mis on ideoloogia, mis on ajalugu, kus ajalugu kannab ideoloogiat, kus mitte." Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Paul Puustusmaa.

Suur tänu! Võtan ka igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Jaa, palun, kaheksa minutit!

No nii, head sõbrad! 588 OE. Ma alustan võib-olla kõige tähtsamast. Kõige tähtsam on, tahan rõhutada, et mitte mingil juhul me ei tohiks seda eelnõu menetlusest maha võtta ja tema menetlemist pooleli jätta. Mis siis, et ka valitsus plaanib sellega tegeleda, nagu komisjoni esindaja siin ütles. Plaanib! Väga tore!

Selle menetlusega edasiminemisel on väga palju erinevaid põhjusi, nii moraalseid kui ka juriidilisi, õiguslikke põhjusi. Kõigepealt tuleb edasi minna sellepärast, et sellega me ravime parlamentaarse demokraatia mädapaiseid, mille sees me oleme ja mille tunnuseks on seesama näide, kuidas seitsmest nädalast saab seitse kuud. Selle kaudu me saame selgeks ka, et parlamentaarses demokraatias ei tohiks olla kohta sellele, kuidas opositsiooni eelnõud kohatult ja põhjendamatult maha surutakse. Teine probleem aga on selles, et olemasolevas seisus, hetkel selle asja menetlemine, terve selle asjaga edasiminek kipub lappama minema. Tegelikult ka kipub lappama minema. Ei komisjonis ega ka asja elluviijatel ei ole täpset ülevaadet, mis siis on, mis ei ole, millisest seadusest me peame lähtuma, milline on see õiguskord, mis asja reguleerib. Ei saada aru. Ka komisjonis ei saada aru. No ei ole selgust. Valitsus tegeleb! Väga tore!

Selleks, et saada sellest lappamaminekust täpselt aru, me peaksime vaatama kõigepealt selle eelnõu, antud juhul meie eelnõu 588 tulemist, seda, miks ta toodi välja ja mis oli see käivitav mootor, mille valitsus neli kuud hiljem üles korjas. Kõigepealt, terve see teema on tegelikult riigi väärikuse küsimus. Uskuge või mitte, see on põhiseaduse küsimus. Põhiseaduse preambulis öeldakse, et meie riik on loodud selleks, et seista sisemise ja välimise julgeoleku eest. Jaa, see on julgeoleku küsimus, see on turvalisuse küsimus. See on siseturvalisuse küsimus.

Teiseks see, et kui rahvuskonservatiivid selle eelnõu menetlusse andsid, siis ikkagi selle mõttega, et eemaldada teatud kummalised nähtused, mis meie ühiskonnas püsivad, hoolimata sellest, et me oleme juba 31 aastat taasiseseisvunud. Jah, siin Peeter Ernits viskas väga hea näite, kui ta ütles, et vanasti toimusid sellised asjad, kui võõrvallutajate monumente minema viidi, mõne aasta jooksul, aga meil läheb 30 aastat. Ju on sellel mingi põhjus. Peamine on ikkagi see, et selle eelnõu eesmärk, millise raami sisse see on ehitatud, oli ju see: kõigepealt saame teada, millised [monumendid] meil siin on, millised neist on need, mis meie sotsiaalset turvalisust ohustavad, ja lõpuks saame selle jaoks, kas ära viia või mitte ära viia, vägagi konkreetse õigusliku aluse, seda nii riiklikul tasandil kui ka omavalitsuste tasandil. Nagu me teame, praegu seda alust ei ole.

Muideks, augustikuus kirjutas Õhtuleht, et kuigi valitsus on suure suuga lubanud kõik punamonumendid avalikust ruumist teisaldada, pole see sugugi nii lihtne, sest muuta tuleb vist kohalike omavalitsuste seadust või mõnda teist seadust, ja selgust sellesse juriidilisse segapuntrasse ei too ka monumendikomisjoni juht, kes jätab kõik küsimused vastuseta. See on olukord, kus me oleme.

Aga läheme algusse. Augustis 2021 kommenteeris Eesti liikumist õigusriigi poole endine justiitsminister, tuntud õigusteadlane, jurist, advokaat Jüri Raidla. Ta pani kokku väikese loetelu nendest õppetundidest, mida meie sootsium ja meie õigusloojad on saanud selle 30 aasta pikkusel teel, kui me oleme liikunud õigusriigi poole, mida me saavutanud ei ole, ja tõi välja mõningad olulised momendid, kuhu me jõudnud ei ole ja kus on puudused. Ta pani nendest kuuest õppetunnist esimesele kohale – jurist paneb ju primaarse esimesele kohale – järgmise õppetunni: sümbolitel ja sümboolsel käitumisel on riikluse loos ülimalt oluline tähendus, sageli on see tähendus kordades suurem, kui osatakse või soovitakse tunnistada või tunnustada. Seal me oleme, sealt hakkavad probleemid. Loomulikult ei saa nõustuda austatud Toomas Jürgensteini sõnadega, et siin ei ole väga palju olulist, et oleme siin ettevaatlikud, ärme üle pingutame, oleme terve mõistusega. Ka Isamaa on muideks öelnud, et nende jaoks on monumentide eemaldamine teise‑ või kolmandajärguline küsimus. Jälle – lõhkise küna ees! 

Aga Eesti rahvasse on geneetiliselt sisse loodud, geneetiliselt kodeeritud võõristustunne võõraste asjade ja võõra olemasolu ees. See on meile sisse loodud. Tuletan meelde kas või Runneli sõnu, Runneli luuletust, mis on viisistatud Justamendil ja peaaegu rahvalaulu staatusesse tõusnud, kus lauldakse, et maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega, ja kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik. See on seesama asi. Tuletame meelde kas või 13. sajandit, kui ristimehed käisid mõõgaga meile usku peale surumas. Nii nagu nad lahkunud olid, nii läks eesti mees jõkke ja pesi selle maha. Ta pesi maha mille? See oli sümboolne. Loomulikult ei olnud meie ugrimugri esivanemad sellise mõtlemisega, et nüüd nad pesevad päriselt usu maha. Ei, see oli sümboolne, oluline liigutus. Või mõtleme selle peale, kui kanged me tegelikult oleme. Teate, Tartus Toomemäel on sellise mehe nagu [Karl] Ernst von Baeri [kuju]. Tema pead pestakse, ta on uhkelt riides, ja ta on meie esivanemate kohta mitte kõige paremaid sõnu öelnud, sest me oleme kanged, me oleme hirmus kanged, meile ei meeldi võõras vaim ja võõras, valelik tee. Jaa, Reinvald ju ütles ka kunagi sellised sõnad, et Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. Seda seni, kuni ta pole kodus või kirikus, eks. Aga me oleme ka pisut arad, aeg-ajalt liiga arad. Kui tulevad võõrad mehed ja panevad oma reeglid püsti, siis me kipume nendega tihti leppima, sest mida nad mõtlevad, mida naabrid mõtlevad.

Lõpetuseks, aeg on kahjuks mul otsas, ma tahan öelda ühte asja veel. See reeglistik vajab igal juhul paikapanemist, väga selgelt paikapanemist, et ka tulevikus oleks võimalik selle järgi sammuda. Oluline on ka see, et siin ei saa neid asju jätta pelgalt kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse, seni vähemalt, kuni meie kohalikke omavalitsusi ...

Hea ettekandja, teie aeg!

... valivad ka võõramaalased ja võõramaa kodanikud. Aitäh!

Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised ja saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu 588 kohta ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Nii. Nüüd saame minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Olgu niipalju öeldud, et otsuse eelnõu 588 nõuab [heakskiitmiseks] Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Head ametikaaslased, panen hääletusele otsuse eelnõu 588. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 15, 1 on vastu ja erapooletuid ei ole, ei leidnud eelnõu Riigikogu koosseisu toetust, sest see vajas Riigikogu koosseisu häälteenamust. Eelnõu langeb menetlusest välja. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 678 teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2022. aasta 19. septembril ja 8. novembril arutasime me seda eelnõu viimati komisjonis. Võib-olla lühidalt ka sellest, millest eelnõus juttu on.

Eelnõus pakutud muudatused puudutavad peamiselt demineerimise ja tuleohutuse valdkonda ning Häirekeskuse rolli asutuse teenuste arendamisel ja teenuste kvaliteedi tagamisel. Päästeametil võimaldatakse kaasata demineerimistööle vajalike teadmiste ja oskustega vabatahtlikke, et tagada demineerimistöö toimepidevus ressursimahukate sündmuste ja kriiside lahendamisel. Häirekeskusele antakse eelnõuga õigus kasutada hädaabiteadete ning abi- ja infoteadete andmekogusse kantud isikute kontaktandmeid, et saada hädaabinumbrile helistajalt või lühisõnumi saatjalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta.

Tuleohutuse puhul on muudatused peaasjalikult seotud küttesüsteemide korrashoiu andmete avalikustamise ja veevõtukohtade regulatsiooniga. Samuti antakse eelnõuga Päästeametile õigus isiku nõusoleku korral kasutada tema päästeinfosüsteemi kantud kontaktandmeid, et saata Päästeameti tegevusega seotud teavitusi, näiteks järgmise korstnapühkimise aja ja tuletõrje veevõtukohas vee kasutamise kohta.

Võib-olla veel meenutuseks, et esimene lugemine lõpetati selle aasta 12. oktoobril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli selle aasta 26. oktoober. Riigikogu fraktsioonid ega liikmed eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud.

Komisjon menetles eelnõu ja koostöös Siseministeeriumiga leiti, et eelnõus oleks veel vaja üht-teist täpsustada. Muudatusettepanekuid komisjonilt on kuus ja ma mõnda lühidalt tutvustan.

Muudatusettepanek nr 1. Praegu on eelnõus sätestatud hädaabiteadete andmekogus töödeldavate isikuandmete säilitamise tähtaeg. Ettepaneku kohaselt täiendatakse eelnõu nendele andmetele juurdepääsu reguleeriva sättega. Juurde on lisatud, et need on asutusesiseseks kasutamiseks, kui õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Kui täna on need kõik määruses, siis tulevikus on plaanis need andmed panna päästeseadusesse. Ettepaneku abil tagatakse ühetaoline lähenemine. Päästeseaduse alusel asutatud andmekogudele juurdepääsu piirang on kehtestatud eriseaduses, mitte määruses.

Vaatame muudatusettepanekut nr 2. Eelnõuga täiendatakse päästeseadust abidemineerijaks võtmisest keeldumise alustega. Lõige sõnastatakse tervikuna uuesti.

Muudatusettepanek nr 3 on redaktsiooniline. Muudatusettepanekus nr 4 soovitakse täiendada eelnõu § 4 uute punktidega 2 ja 3. Punkti 2 kohaselt peab evakuatsiooni ja tulekahju korral tegutsemise õppuse läbiviimise, tuleohutuskoolituse läbiviimise ja tuletöö tegemise koolituse läbiviimise kutsetunnistusel kajastuma vastav valitud kompetents. Võib-olla veel seda, et alates 2023. aasta 1. jaanuarist on küttesüsteemi kütteseadme, korstna ja ühenduslõõri nõuete vastavuse kohta eksperdihinnangu andmine tuleohutuseksperdi kutsetunnistusel valitav kompetents. Lisaks asendatakse mõiste "eksperdihinnang" mõistega "eksperthinnang", mis on valdkonnas praktikas kasutusel ja seega ka täpsem.

Muudatusettepanekus nr 5 nähakse ette asendada senine lauseosa "28 meetrit" sõnaga "kõrghoone". See puudutab veevõtukoha rajamise kohustuslikkust, ja seda sellepärast, et kõrghoone mõiste on määratletud muudes õigusaktides ja vastavas standardis. Muudatus võimaldab seda nõuet täita piisava paindlikkusega.

Muudatusettepanek nr 6. Muudatus kajastab tuleohutuseksperdi kutsestandardi muudatust, mille kohaselt saab küttesüsteemi kütteseadme, korstna ja ühenduslõõri nõuetele vastavuse kohta eksperthinnangut alates 2023. aasta 1. jaanuarist väljastatud kutsetunnistuse puhul koostada vaid vastava kompetentsi valinud isik. Muudatuse kohaselt lubatakse ka enne 2023. aasta 1. jaanuari väljastatud tuleohutuseksperdi kutsetunnistusega isikutel kuni kutsetunnistuse kehtivuse lõpuni koostada eksperthinnangut ahju, kamina või pliidi ning selle korstna ja ühenduslõõri nõuetele vastavuse kohta. Täiendus on vajalik, et seaduses oleks sõnaselgelt öeldud, kuidas saavad tegutseda varasemalt väljaantud kutse[tunnistusega] isikud.

Komisjon tegi ka otsused. Tehti otsus võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. novembril. Tehti ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Komisjoni ettekandja olin ma esimesel korral ja olen ka seekord. Ka see oli komisjoni ühine arusaam. Aitäh! 

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma kuulasin teid. Te oskate väga hästi rääkida korstnalõõridest ja sarnastest asjadest. Aga minu jaoks on suur küsimärk hoopis sõna "eridemineerija". Kui Lauri Läänemets ministrina käis siin sellest rääkimas, siis ma küsisin, millised on abidemineerija tööülesanded, mida ta peab tegema. Sealt ei tulnud mingisugust vastust, mis oleks andnud täit kindlust ja selgust. Ma olen elus puutunud palju kokku ka eridemineerijatega, tean nende tööd detailselt. Viimane kokkupuude oli mul 30. oktoobril sellel aastal. Ma küsisin jälle, mida tähendab eridemineerija, mida ta teeb, mis on tema ülesanded, funktsioon ja nii edasi. Ka nemad ütlesid: "Me ei tea." Teie arutasite asja komisjonis, te rakendate praegu uut ametit, eridemineerija ametit. Palun kirjeldage üksikasjalikult, millised on eridemineerija tööülesanded.

Aitäh selle küsimuse eest! Me oleme mõelnud ühes suunas. Ma arvan, et sa mõtlesid abidemineerijat, jah, mitte eridemineerijat. See oli meil komisjonis arutelul ja just lähtuvalt sinu küsimusest. Mul ongi nüüd au ette lugeda, kes on see mees või naine. Demineerimistöödele kaasatud ameti[isikud] on läbinud taustakontrolli ja kontrollitakse ka varasemat karistatust, et välistada pahatahtlikke kavatsusi. Sündmuskohtadel tegelevad abidemineerijad tugi- ja abitöödega, näiteks autojuhtimisega, mis tähendab alarmsõitu sündmuskohta ja sündmuskohalt, nad tegelevad erivahendite ja varustuse hoolduse, kontrolli ja valmispanekuga, on valvepostil, loovad teesulgusid, töötavad metallidetektoriga, seavad valmis pommirobotit, aitavad demineerijale pommiülikonda selga, kontrollivad ohuala. Sellised abistavad tegevused vabastavad pärisdemineerija lihtsamatest tegevustest, et ta saaks paremini keskenduda ohtlikumatele töödele. Abidemineerijad ei saa täita täppisdemineerimise ülesandeid, nagu laengu valmistamine ja ühendamine. Nii.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun! Valesti läks. Selge. Aitäh! Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ... Vabandust, hea ettekandja! Nii on, et ma ei saa seda sõna tagasi võtta. Nii et ei ole rohkem küsimusi. Nüüd läheme edasi. Läbirääkimised. Kas soovitakse avada läbirääkimised? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Päästeametist on kujunemas elanikkonnakaitse asutus, mis paikneb laiapindses riigikaitses olulisel kohal. Teisisõnu, elanikkonnakaitse ja kriisideks valmistumine on saanud Päästeameti pärisosaks, eesmärgiks ikka see, et Eesti inimesed jääksid kõikides kriisides ellu.

Päästeamet on siiani keskendunud elanikkonnakaitsele õnnetuste ja katastroofide korral. Küsitlused näitavad, et usaldus Päästeameti vastu on Eesti inimeste hulgas väga kõrge: tervelt 95% Eesti elanikest usub, et Päästeametile saab loota. Aga nagu kogu ühiskond, nii ei ole ka Päästeamet valmis sõjalistes kriisides toimetulekuks. Veel mõni aeg tagasi oli peamine suund valmisoleku loomine loodusõnnetusteks ja inimtekkelisteks katastroofideks. Sõjaohust ei räägitud, see teema oli vaka all.

Head ametikaaslased! Käesolevat aastat võib pidada ajalooliseks. Otsustas ju Vabariigi Valitsus esmakordselt eraldada sihtotstarbeliselt raha elanikkonnakaitse tõhustamiseks. Tänavu märtsis eraldati Päästeametile üle 50 miljoni euro lisaraha elanikkonnakaitseks, mille abil on Päästeametil plaanis rajada elanikkonnakaitse vundament.

Erakorraline rahastus on andnud võimaluse tugevdada nii riigi kui ka elanike valmisolekut ükskõik millise kriisiga toimetulekuks. Kriisideks valmisolekusse suunatud raha eest luuakse ohuteavitussüsteem ehk paigaldatakse 16 suuremasse linna 80 sireeni, korraldatakse elanikele ja kohalikele omavalitsustele õppusi ning koolitusi, tähistatakse suurlinnades varjumiskohad, luuakse esmased varud ulatuslikuks evakutsiooniks, toetatakse kohalike omavalitsuste kriisivalmidust ning suurendatakse Päästeameti komandode toimepidevust ja varusid. Samuti töötatakse välja juhised eraomandi, näiteks keldrite kohandamiseks inimestele sobilikuks kogunemiskohaks.

Nimetatud arendustega kaasnevad Siseministeeriumi valitsemisala inimestele aga lisaülesanded. Elanikkonnakaitse arendused ja nendega seotud kulude katmine ei saa tulla igapäevase turvalisuse arvelt. Elanikkonnakaitsega on vaja tegeleda järjepidevalt, mitte ühekordsete rahasüstidega, muidu jäämegi paigale tammuma.

Sarnaselt riigikaitsega peab elanikkonnakaitse saama ühiselt kokku lepitud strateegilised eesmärgid ja püsirahastuse. Teisisõnu, nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi võimeid tuleb ühtselt planeerida ja püsivalt rahastada. Seega, ühekordne rahastus aitab tegeleda kriitiliste võimelünkadega, kuid ei võimalda valdkonda süsteemselt arendada.

Siseministeerium vajab riigikaitseliste ülesannete täitmiseks mõeldud võimete arendamiseks täiendavalt circa 70 miljonit eurot aastas püsivalt. Kui sõjaline osa riigikaitsest on peagi 3% SKT‑st, siis mittesõjaline võimekus peaks sotsiaaldemokraatide nägemuse järgi igal aastal moodustama 0,5% SKT‑st.

Nüüd ka päästjate palgast. Kui sotsiaaldemokraadid on olnud valitsuses ja nende käes on olnud siseministri portfell – meenutan ministreid: Jüri Pihl, Andres Anvelt, täna on ministriks Lauri Läänemets –, siis on alati märkimisväärselt tõusnud päästjate ja politseinike palk. Et teha tagasi vahepealsetel aastatel tekkinud võlg palgakasvus, peab lähiaastatel tõusma palk märkimisväärselt, et madalaim päästja palk jõuaks 120%‑ni Eesti keskmisest.

Kolm minutit, palun!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Tsiteerin Päästeameti peadirektorit Kuno Tammearu: "Elanikkonnakaitseasutuseks saamine näitab riigi usaldust ja Päästeameti üha kasvavat vastutust. Ja nüüd hakkas sellele järele jõudma ka palk. [---] 36%‑line palgatõus on suurim Päästeameti ajaloos. [---] Julgeolekuolukord ei lähe paremaks. Kliimamuutused, ekstreemsed ilmastikunähtused ning vihane ja ettearvamatu naaber ei kao kuhugi. Kvaliteetse elukeskkonnaga alasid ja ressursse jääb vähemaks. Me ei saa muuta oma geopoliitilist asukohta." See, millele ta vihjas, 36%‑line palgatõus, tehti just praeguse siseministri Lauri Läänemetsa võimul oleku ajal. Aitäh!

Aitäh! Juhataja vaheaeg kolm minutit.

V a h e a e g

Juhataja palutud vaheaeg on lõppenud. Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali.

Head kolleegid! Arutame siin täna päästeteenistuse muutmise seadust. Minu eesmärk on puudutada sellist teemat, nagu on abidemineerija. Ma võin etteruttavalt ära öelda, et see seadusemuudatus on suhteliselt ainetu ja ka riigile rahaliselt koormav.

Miks? Vaatame kõigepealt üle selle, mida siis demineerija teeb. Kõigepealt tuleb kõne infotelefonile päästekeskusesse, kus signaal antakse edasi eridemineerijatele, kes täpsustavad, millises piirkonnas on lõhkekeha meenutav kahtlane asi leitud. Mis edasi saab? Meeskond on välja kujunenud, nad on pikaajaliselt koos olnud, sest demineerijad muutuvad omamoodi perekonnaks ja sealt töölt naljalt ei lahkuta. See kolme-neljane, võib-olla vahel ka suurem grupp sõidab sündmuskohale. Ma olen sada protsenti veendunud, et vähemalt pooltel demineerijatel on autojuhiload olemas ja siia raisata seda abidemineerija ressurssi, kutsudes kedagi sinna juurde, on suhteliselt mõttetu. Nii, jõuavad sündmuskohale. Siin oli juttu, et abidemineerija aitab varustust selga panna. No see ei ole tõesti päris ballikleit, mida peab sättima ja mille nööre sikutama. Esialgne sündmuskoha vaatlus käib killuvestiga. Ma usun, et ka kiivri suudavad mehed ise pähe panna või siis aitavad üksteist. Kui on tõsisem lõhkekeha, mis nõuab spetsvarustust, siis ka seal kasutavad demineerijad ikkagi oma kamraadide abi, sest nemad teavad täpselt, kust tõmmata pingumale, kuidas kõige paremini sikutada. Mina ei usaldaks asja diletandi kätte.

Mis seal veel oli? Seal oli veel see, et kasutavad metallidetektorit. Okei, võimalik, et võivad kasutada. Aga kui on demineerimisele minek, siis üldjuhul on teada, et lõhkekehad on juba kuskil olemas. Muidugi võib teha järelkontrolli. Aga nii või teisiti peab selle lõpuks ikkagi üle vaatama elukutseline, väljaõppinud eridemineerija, sest ei ole kindel, kas tegemist on lõhkekehaga või hoopis mingisuguse metallitüki või mingi muu asjaga. Nemad on spetsialistid, nemad teavad, kuidas täpselt teha. Ehk ka siin on abidemineerija funktsioon suhteliselt ainetu.

Mis siis veel oli? Mingi pommirobot oli. Olen sada protsenti veendunud, et seda kasutavad ja seavad korda ikkagi professionaalsed eridemineerijad.

Mis siis veel jäi? Jäi veel piirkonna sulgemine lipukeste ja tõketega. Selleks ei ole vaja riigi raha ega ressurssi raisata, sellega saavad hakkama hoopis teised struktuurid. Kui on väiksem lõhkekeha, siis see õhitakse kas või kohapeal, kui on selleks võimalus, kui see on inimasulast eemal. Kui see on kuskil linnastus, siis kaasatakse sinna suuremad julgeolekujõud.

Mis on kõige tähtsam?

Palun lisaaega ka kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kõige tähtsam on see, et lõhkeaine õhkimiseks, transportimiseks ega ka kandmiseks abidemineerijatele luba ei anta. Küsisin ka lugupeetud Leo Kunnase käest. Tema sõjaväelasena ütles, et suht mõttetu on see funktsioon.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et küsisin Lauri Läänemetsa kui ministri käest, kui ta siin puldis oli. Ei osanud tema täpselt öelda, mis vaja teha on. Olen vestelnud eridemineerijatega, ka nemad ei näe sellel asjal suurt ja sügavat mõtet. Ilmselgelt on tegemist kuskil kabinetivaikuses sündinud asjaga, mille tegelikku eesmärki me hetkel ei tea, võib-olla kunagi tulevikus saame teada. Aga mis on kindel? Kui on tegemist abidemineerijaga, siis tema peab oma töökoha jätma, minema [demineerijatega] kaasa, sõitma kuskile praktiliselt mitte midagi tegema. Ma ei saa aru sellest riigi raha raiskamise funktsioonist.

Teine asi on see, et milleks on vaja sinna isikut, kes ei ole tegelikult kursis, mismoodi lõhkeainetega tuleb ümber käia. Las seda teevad ikkagi need mehed, kes on saanud väljaõppe, sest iga lõhkekeha on erineva ajalooga, erineva reageerimisega. Ei ole mõtet neid inimesi ohtu seada.

Kõige olulisem on ikkagi ka see, et me hoiame kokku riigi raha, mida meil läheks vaja hoopis teistes valdkondades. Eridemineerijad on üks perekond, kes hoiavad kokku, ja mingit võõrast kasulast, vabandage väljenduse eest, nad oma seltskonda ei taha. See on minu arvamus, sest olen nendega päris palju kokku puutunud. Usaldus tekib ainult lahingukogemustega, mida eridemineerija abilistel kindlasti ei ole. Seetõttu leian, et seda eelnõu ei ole vaja toetada. Ta on riigi rahakotile liiga koormav ja mõttetu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja läheme muudatusettepanekute juurde. Eelnõu 678 kohta on laekunud kokku kuus muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, seisukoht on arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, seisukoht on arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Aitäh! Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja eelnõu 678 teine lugemine on lõpetatud.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde: majanduskomisjoni algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Kristen Michali.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Räägin siis eelnõust 740, mis on elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Meenutusena: mida me oleme sellega teinud? Selle eelnõu me algatasime majanduskomisjonis selle aasta 10. novembril. Tempo on päris kiire olnud. Eelnõu enda mõte on valla või linna ametiasutustel ja nende hallatavatel asutustel võimaldada osta elektrimüüja käest elektrienergiat reguleeritud hinnaga ehk universaalteenuse hinnaga kuni 30. aprillini 2026.

Muudatusettepanekuid peale esimest lugemist esitasid Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Majanduskomisjon arutas seda eelnõu oma [istungil] 18. novembril. Arutati ja hääletati muudatusettepanekuid. Kohal oli ka MKM‑i esindaja.

Võib-olla mõnel olulisemal märksõnal ma ka peatun. Kõigepealt, nagu ka eelnõu seletuskirjas on öeldud, eelnõu menetluse käigus on tõusetunud vajadus täpsustada riigiabi küsimust. Sellest on ka seletuskirjas pikemalt ülevaade antud. Kuna KOV‑i erinevad asutused ei tegele klassikalises mõttes ettevõtlusega ja nende eesmärk ei ole tulu saamine või konkurentsi tekitamine, vaid kohaliku elu küsimuste korraldamine, [lähtudes] üldistest huvidest, siis riigiabina ei ole universaalteenus hallatavate asutuste puhul käsitletav.

Oli küsimus, kas peaks eraldi grupi moodustama, sest [praegu] on kodutarbijad ja äritarbijad. Koos eelnõu koostajate ja partneritega MKM‑is jõuti järeldusele, et täiendavalt eraldi gruppi koostada ei ole vaja. Jäädi nende jaotuste juurde, mis praegu on.

Nüüd muudatus[ettepanekutest]. Muudatusettepanekute loetelus on viis ettepanekut: kolm Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja üks juhtivkomisjonilt ehk majanduskomisjonilt. Komisjon jättis arvestamata kolm Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut ja ühe Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud ettepaneku.

Kõigepealt, Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas ettepaneku laiendada eelnõus tehtavate muudatustega universaalteenuse meedet ka keskmise suurusega ettevõtetele. Me oleme seda debatti siin erinevatel aegadel pikemalt pidanud. Lihtsalt meenutusena, et universaalteenuse loogika on üles ehitatud kolme kõige kulutõhusama seadme peale ja kui sinna lisada uusi tarbijaid üle teatud tarbimismahu, siis tõenäoliselt äritarbijatel hind tõuseb ja nii saaks asjast, mis peaks aitama väiksemaid abivajajaid, asi, mis ei aitaks tõenäoliselt väga kedagi. Mahuliselt on hinnang, et kui sinna lisada ka keskmise suurusega ettevõtted, siis kujuneks universaalteenuse tarbimismahuks ligi 5,7 teravatt-tundi. Meenutusena: need kolm kõige tõhusamat seadet on 4–4,5 teravatti ja sinna saab lisada KOV‑id ilma selle riskita, aga keskmisi ettevõtteid lisada ei saa.

Teise ettepaneku üle on ka juba varem debateeritud. Me pidasime selle debati siin eelnevate universaalteenuse eelnõude [menetlemise] käigus ära, kui sooviti mikro‑, väike‑ ja keskmise suurusega ettevõtete leppetrahvist vabastamist sarnaselt kodutarbijatega. Me oleme selle ka siinsamas debatis üle käinud. Kodutarbijate leppetrahvi võimalus, et klient oleks pikemalt nii-öelda müüja külge seotuna, tekkis meie ühise otsusega, me võtsime selleks vastu seaduse raamid. See võimalus tekkis veidi enne jaanipäeva. Ettevõtete ja omavalitsuste kui lepingu osapoolte nii-öelda lepingute taust ja baas on palju pikem. Seetõttu me otsustasime, et seda me muutma ei hakka. MKM tõi välja ka selle, et selliste leppetrahvide tühistamine võib tähendada massilisi nõudeid riigile.

Kolmanda ettepanekuna sooviti valla või linna ametiasutuste hallatavate asutuste leppetrahvist vabastamist sarnaselt kodutarbijatega. Seal on sama loogika, millest ma just rääkisin.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas sarnaselt Eesti Keskerakonna fraktsiooniga samamoodi [ettepaneku] mitte kehtestada leppetrahvi. Mõte oli analoogne. Ka seda ettepanekut komisjon juba varasemalt väljatoodud põhjustel ei arvestanud.

Viies ettepanek. Eesti Linnade ja Valdade Liit esitas arvamuse, mille kohaselt sooviti jätta eelnõu tekstist välja valla või linna ametiasutusele mõeldud aastase 1‑gigavatt-tunnise tarbimismahu piirang. Komisjon otsustas sellekohase ettepaneku esitada juhtivkomisjoni muudatusettepanekuna ja me arvestasime seda täielikult. Just teadmisega, et MKM‑i hinnangul oli seal samamoodi mõju universaalteenuse tarbimismahule väike ja kui hallatavatele asutustele mõeldud piirang ära jätta, siis peaks piisama kolme kõige efektiivsema seadme tootmismahust ja hind äritarbijatel ei tõuseks. See oli konsensuslik, komisjonis kõik osapooled seda ettepanekut ka toetasid.

Nüüd korra menetlusotsustest. Juhtivkomisjon majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 21. novembriks ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 23. novembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Jah, ma usun, et sai olulisemast ülevaade antud. Kui on küsimusi, siis jõudumööda vastan. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. [Küsimusi] on. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Vaevalt võib-olla kõike seda temaatikat uuesti selle konkreetse eelnõu teisel lugemisel on arutatud, aga meil oli juba juttu ka selle eelnõu lugemisel ja varasemate ettepanekute puhul, kus olid [kõne all] mikro‑ ja väikeettevõtted, et välja on jäänud keskmised ja suuremad ettevõtted. See on leidnud kajastamist, et nad ka võib-olla mingite meetmetega vajaks abi. Jutt on sellest, et selle universaalteenuse või tohutult väljareklaamitud elektriturureformi tekk on kitsuke. See on põlevkivielekter ja seda igale poole ei jagu. Aga kas on tehtud ka mingeid muid ettepanekuid või ministeeriumis näiteks räägitud ka teistest võimalikest leevendamismeetmetest? Eelmine aasta oli see võrgutasude vähendamine.

Aitäh, hea küsija! Jah, kõigepealt, mis puudutab Narva olemasolevat tootmisvõimsust, siis ütlen, selleks et need varud oleksid kõigile välja toodud: kodutarbijatel on maht hinnanguliselt 2 teravatti, mikro‑ ja väikeettevõtjatel 1,9, kohalikel omavalitsustel ehk selle eelnõu sihtrühmal – niimoodi järjekorda mööda liigume – 0,4 teravatt-tundi. Kui nüüd [panna] juurde keskmise suurusega ettevõtted, siis see maht ületaks seda 4–4,5 teravatti, mis justkui oleks nende tõhusate seadmete maht. See oleks kokku juba 5,7 teravatti. Sellisel juhul tõepoolest juhtuks nii, nagu me siin debattide käigus oleme välja selgitanud – ja mitte ainult siin, vaid ka komisjonis –, et tuleks kasutusele võtta vähem tõhusad seadmed ja äritarbijatele ehk neile, keda see universaalteenus peaks aitama, sellest enam nii palju abi ei oleks.

Nüüd küsimus, kas on tehtud teisi ettepanekuid ja kas on arutatud. Tehtud on erinevaid ettepanekuid. Teie kolleeg Taavi Aas on teinud erinevaid ettepanekuid, näiteks ettepaneku kaasata sellesse paketti ka börsil olevaid ettevõtteid. Seda me ei saa teha, me ei saa börsiettevõtteid sellesse paketti liita. Valitsus ja ministeeriumid on teinud ettepanekuid ja otsustanud suurematele ettevõtetele anda likviidsustoetust. Samamoodi on erinevad toetusprogrammid, mis puudutavad ettevõtete võimalike energiaallikate sisendite ülevaatamist. Ma loodan, et ma sain teile ülevaate anda. Näen, et teil on muud tegemist.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Nüüd avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Taavi Aasa.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Jah, seda elektrivärki me arutame juba teab mitmendat korda. Tuleb tunnistada, et need ettepanekud, mis me oleme teinud arutelude käigus, mõned võib-olla isegi enne arutelusid, hakkavad tasapisi ellu [viidud] saama. Tõsi küll, mitte kõik, nii et ilmselt seda tööd tuleb jätkata, aga asi areneb.

Nüüd sellest eelnõust. Jah, võib öelda, et ühte punkti, parandusettepanekut, mis tuli valdade ja linnade liidult, komisjon toetas. See oli see punkt, millele sai kohe, kui eelnõu komisjoni tuli või komisjon seda algatama asus, tähelepanu juhitud, et see 1 gigavatt võib olla omavalitsuste jaoks probleem. Õnneks on see asi lahenenud. Küll aga, nii nagu eelkõneleja rääkis, jäid kolm probleemi ikka lahendamata.

Midagi pole teha. Hoolime ettevõtetest jätkuvalt. Juhin tähelepanu, et ka Arto Aas tööandjate keskliidu juhina on pööranud tähelepanu sellele, et Eesti ettevõtted on hädas, kusjuures mitte ainult mikro‑ ja väikeettevõtted, vaid ka keskmised ja suured ettevõtted. Konkurentsis on nad meie naabritele kindlasti alla jäämas, sellepärast et nii, nagu kuulda on olnud, naabrid toetavad oma ettevõtteid tõsiselt. Tänane valitsus paraku Eesti ettevõtete heaks ei taha seda kohe mitte teha. Tegelikult on meil olemas ju ka CO₂‑vabad seadmed, nii et seda odavat elektrit, mida pakkuda universaalteenusega, on mõnevõrra rohkem, kui ainult nende kolme efektiivse seadmega [toodetav]. Kui oleks head tahet, küll siis saaks ka ülejäänud ettevõtted toetatud.

Nii et jah, kokkuvõttes on see kindlasti samm õiges suunas, aga ikka liiga väike samm. Pikemaid samme tuleb teha, ambitsiooni peab valitsusel rohkem olema. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riho Breiveli.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mis on täna meie eesmärk majanduses? Meie eesmärk on, et ettevõtted jääksid ellu, et ettevõtted suudaksid oma ülesandeid täita ja suudaksid maksimaalselt toota seda, mida veel võimalik toota on. Selleks on loomulikult vaja meil energiaprobleemid lahendada. Nii nagu ka eelkõneleja ütles, me ei saa [suhtuda] nendesse asjadesse kuidagi pealiskaudselt.

Loomulikult on see seadusemuudatus, millega me praegu tegeleme, vajalik. Sellega me lahendame rida asju ära. Aga täpselt nii, nagu [Taavi] Aas ütles: kõik need asjad tuleb veel sügavamalt, veel paremini läbi mõelda. Meie fraktsiooni seisukoht on, et meie muudatus[ettepanek] on hea ja see oleks pidanud sisse minema. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei näe, seega sulgen läbirääkimised. Nüüd asume eelnõu 740 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. On laekunud kokku viis muudatusettepanekut. Esimene on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Paluks seda ettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku nr 1. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 23, vastu 39, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud juhtivkomisjon, seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Jaanus Karilaid, palun!

Palun seda ettepanekut hääletada.

Aitäh! Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 23, vastu 40, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Palun see ettepanek panna hääletusele. Selle eesmärk on, et kohalikud omavalitsused ei peaks maksma trahvi, kui nad lõpetavad elektrilepingu.

Aitäh! Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 24, vastu 40 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Jaanus Karilaid, palun!

Palun seda ettepanekut hääletada.

Aitäh! Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 25, vastu 40 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Aitäh, ametikaaslased! Oleme viis muudatusettepanekut läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 740 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu 635 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Üllar Saaremäe. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Põhiseaduskomisjon kogunes 17. novembril, et arutada eelnõu 635 ja teha ettevalmistusi selle teiseks lugemiseks. Kohal olid esimees Eduard Odinets ning komisjoni liikmed Toomas Kivimägi, Üllar Saaremäe, Mihhail Stalnuhhin ja Marko Torm. Puudusid Tõnis Mölder, Paul Puustusmaa, Jaak Valge ja Mart Võrklaev. Kutsutud olid ka Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna kirjandusnõunik Asta Trummel ja kultuuriväärtuste osakonna rahvakultuurinõunik Eino Pedanik.

Eduard Odinets juhatajana tuletas meelde, et eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 6. juunil 2022. aastal. Esimese lugemise läbis see 8. novembril. Komisjoni ettekandja oli Üllar Saaremäe ja muudatusettepanekute tähtaeg oli 11. novembril kell 16. Muudatusettepanekuid tähtajaks ei laekunud. Komisjon küsis huvigruppide arvamust Eesti Linnade ja Valdade Liidult, Eesti Kirjanike Liidult, Eesti Kirjastuste Liidult, Sihtasutuselt A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel ja Tallinna Kirjanduskeskuselt. Ainus vastuskiri saabus Eesti Kirjastuste Liidult, kes toetas eelnõu. Rohkem tagasisidet huvigruppidelt ei tulnud.

Eelnõu läbis keele‑ ja normitehnilise toimetuse ja sealt samuti ühtegi märkust ei tulnud. Eduard Odinets andis komisjoni liikmetele võimaluse küsida valitsuse esindajatelt küsimusi. Küsimusi ei olnud eriti palju. Üllar Saaremäe ütles, et eelnõu on selge ja eesmärk on igati austusväärne. Mihhail Stalnuhhin küsis, kas on plaanis siduda veel mingeid tähtpäevi mõne isikuga. Asta Trummel vastas, et sellist plaani hetkel ei ole. Sellega diskussioon lõppes.

Tehti menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. novembril 2022. aastal, see tehti konsensuslikult, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 6. detsembril 2022. aastal, see otsus tehti samuti konsensuslikult. Tänan tähelepanu eest! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh selle ettekande eest! Ma täpsustan. Kas tõesti selles küsimuses ei andnud oma seisukohta Tammsaare muuseum?

Jah, tõesti nii on. Tammsaare majamuuseum Vargamäel ei ole oma seisukohta andnud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Meil on praegugi terve hulk lipupäevi, kui need lipud peaks lehvima, aga kui käia ringi, siis me näeme, et tegelikult suurel hulgal majadel, nii eramajadel kui ka korrusmajadel, lipud millegipärast ei lehvi. Kas oli ka komisjonis arutelul, mida peaks tegema ja kas on võimalik midagi ette võtta, et vabariigi aastapäeval ja muudel tähtpäevadel, kui Eesti lipud peavad lehvima, inimesed paneks need lehvima? Milline on sinu enda seisukoht ja arvamus selles küsimuses?

Suur tänu küsimuse eest! Minu enda seisukoht on loomulikult see, et lipupäeval peavad, mitte ei või, vaid peavad lipud lehvima. Jah, see on mu isiklik seisukoht. Esimese ja teise lugemise vahel seda teemat ei arutatud, küll aga oli see väga tuliselt arutelu all esimesel lugemisel siin saalis, kui Marko Šorin küsis päris mitu küsimust ka kultuuriministrilt ja ka minu kommentaar oli samal teemal. Aga komisjonis seda teemat antud juhul ei arutatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, kummaline, et Tammsaare muuseum ja kirjanikud olid vait. Aga kas arutati ka, et üks asi on kirjandus ja Tammsaare, aga meil on õnneks ka kunstnikke ja heliloojaid ja nii edasi? Ma ei tea, kas see peaks olema Wiiralt või Laikmaa või mõni helilooja, kelle sünnipäev ka muuta lipupäevaks.

Suur tänu küsimuse eest! Jah, sellelaadne arutelu toimus enne esimest lugemist. Nii konkreetselt nimesid ei pakutud nagu teie, aga arutati tõesti, milliste oluliste kultuuritegelaste sünnipäevi võiks veel au sisse tõsta ja kas ministeerium sellega tegeleb. Antud istungil ka Mihhail Stalnuhhin küsis, kas on plaan siduda veel mõne isikuga mõningaid tähtpäevi, ja vastuseks tuli, et sellist plaani hetkel ei ole.

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel teile ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Jaa. Toomas Jürgenstein, palun!

Ei ole vaja rohkem [aega] juurde.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma lühidalt kahte asja tahan rõhutada. Loetud minutid tagasi arutlesime siin monumentide üle, punamonumentide üle. See oli natuke sünge, tuletas meelde suurt kurja. Seal oli nagu kõrvaldamise küsimus põhiline.

Nüüd, loetud minutid hiljem, on tegelikult midagi väga helget. Me saame juurde lipupäeva ja kirjandusele pühendatud päeva. See ongi niisugune vastukaalu koht, et tegelikult neid monumente me vaimselt suudame hävitada just nimelt sellega, kui peame aus Eesti lippu ja tõepoolest seda kasutame. Ise ma elan Tartus Raadi linnaosas. Ma olen rõõmsalt tähele pannud, et laulupidude ajal on inimesed spontaanselt lippe heiskama hakanud, nii et mingis mõttes on see eelnõu altpoolt, rahva hulgast tulnud. Kui me tahame nendest punamonumentidest lõplikult lahti saada, enda sees lahti saada, siis see eelnõu on üks parimaid asju, millele toetuda.

Teiseks, kuigi see on vaimne eelnõu, see ju ei maksa palju midagi, lipu maksumus on väga mõõdukas, siis kirjanduse päevale mõeldes tuleks ikkagi ka meie loomeinimestele mõelda. Laenutushüvitis püsis väga pikka aega suhteliselt madalseisus. Nüüd on eelarves tõus ette nähtud, aga mulle tundub, et see ei ole piisav. Selle eest, et me kirjandust, on [selle autor] Tammsaare, on ta Tuglas, on ta Ristikivi, seda kõike nautida võime, võiks seal olla väike materiaalne pool ka. Loomeinimeste toetus ja selle tõusu jätk võiks olla sellesama eelnõu sabas tulev sõnum.

Aga kokkuvõttes on tegemist ülimalt helge eelnõuga. Me oleme saalis, mille kohal valge ajal lehvib sinimustvalge, mis küll tõesti hetkel on juba langetatud. Jah, see on üks neid hetki, kui mulle tundub, et see saal ja need, kes saali teleri vahendusel jälgivad, on ülimalt üksmeelsed. Aitäh selle ilusa eelnõu eest! Ma päris täpselt ei tea, kes selle koostas.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Loomulikult, see on väga ilus südamlik eelnõu, [mille eesmärk on] tähistada lipupäevaga ja pidada aus meie kirjandust ning meie laulupeotraditsioone ja ‑kultuuri. Loomulikult, seda tuleb toetada, siin ei ole üldse kahtlustki. Aga samas närib minu hinge teatud kahtlus, kas ei ole tegemist lihtsalt sellise näilise žesti tegemisega, millel mingisugust sisu taga ei ole. Sest lipu heiskamine ja kõikide nende inimeste ja kultuuritegelaste ja laulupeo austamine peaks ju jõudma kaugemale, jõudma ka sügavamale. Aga ometigi me ju näeme, et päris ehtsat, käegakatsutavat toetust kõikidele nendele inimestele, kõikidele kultuuriloojatele ei anta. Me teame seda, kuidas erinevad kultuuritoetused on vähenenud, me teame seda, kuidas ka kultuuripreemiate ja muude toetuste andmine on vähenenud, kuidas see on sattunud sellise kindla ja kitsa tsunfti kätesse ja kuidas neid jagatakse valikuliselt. Me teame seda, milline puudus on meil kooridirigentidest, rahvatantsujuhtidest, me teame, et nende tööd ei väärtustata piisavalt, nende palk ei ole piisav. Ei anta toetusi, et hankida ja muretseda kooridele ja tantsurühmadele rahvarõivaid ja nii edasi ja nii edasi. Kõige selle taustal rääkida, kuidas me nüüd austame kõiki neid inimesi, on minu meelest väga-väga silmakirjalik.

Mulle tuleb meelde, kui siinsamas saalis oli meil arutusel – ja see on korduvalt olnud arutlusel –, kuidas aidata ja toetada meie kodumaist ettevõtlust, sest ainult ettevõtlus ongi ju see, millel meie ühiskond, meie materiaalne baas põhineb, mille kaudu meil on võimalik toetada enda kultuuri. Aga kahjuks me näeme, et nii nagu varemgi, nii puudub ka tänasel valitsusel igasugune tahe ja soov meie ettevõtlust ja majandust toetada. Nii tuligi Reformierakonna juhitud valitsus välja ideega kehtestada meie ettevõtluse auks lipupäev. Väga ilus, aga tühi žest, sest reaalseid probleeme see ei lahenda. Ma ei räägi mitte tänasest valitsusest, see oli varasem Reformierakonna valitsus. Loomulikult, see tänane žest on ilus, aga sellega peaks kaasnema ikkagi midagi palju rohkemat. Vastasel juhul see jääbki ainult tühjaks žestiks ja sellel ei ole mitte midagi tegemist reaalse olukorraga, kus me oleme.

Nii et minu üleskutse on kõikidele koalitsioonierakondadele, ka opositsioonierakondadele, Riigikogule ja muidugi eeskätt valitsusele, et ärme teeme tühipaljaid žeste, kuigi need on ilusad, teeme ka midagi käegakatsutavat. Teeme nii, et meie kultuur õitseks, meie rahvuskultuur õitseks ja jääks püsima ning me saaksime ka järeltulevatele põlvedele ilma häbita otsa vaadata, saaksime olla uhked, et lisaks lipupäeva kehtestamisele me toetasime kõige suuremal määral meie kultuuri, kunsti ja kirjandust, nii kuidas see vähegi võimalik oli. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Marek Jürgensoni, Tõnis Möldri, Marko Šorini, Igor Kravtšenko, Siret Kotka, Anneli Oti, Erki Savisaare, Taavi Aasa, Dmitri Dmitrijevi, Jaanus Karilaidi ja Jüri Ratase 10. oktoobril 2022 esitatud arupärimine Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja kohta (nr 156). Ma palun arupärijate nimel kõnepulti Riigikogu liikme Enn Eesmaa.

Suur aitäh! Auväärt peaminister! Head kolleegid! Selle arupärimise koostajad on veendunud, et rahvusringhäälingu arenguhüpe on möödapääsmatu. Valijad on soovinud, et nii mõnigi aktiivne tele‑ või raadiotöötaja on ka tänases Riigikogus. Mõningad selle maja või nende majadega seotud probleemid on meile eriti südamelähedased.

Eesti Rahvusringhäälingu praegune telekompleks ei vasta ohutusnõuetele ja ma usun, et väga paljud teist on seda ise kogenud. Selle kompleksi energiakulu on suur ning hooned ebafunktsionaalsed ja ka amortiseerunud. Nad olid seda osaliselt juba 20 aastat tagasi, mis siis veel tänasest päevast rääkida.

Eestikeelset sisu ja kultuuri loov ning riiklikult rahastatud meedia on vältimatu meie keele ja kultuuri püsimajäämiseks, samuti arvestatav meedium, tekitamaks vaatajate, eriti noorte vaatajate-kuulajate huvi selle vastu, mida rahvustelevisioon ja ka raadio pakuvad. Internetiajastul võistleme ju kogu maailma meediaga, mitte ainult kohalikuga. Ühtlasi on riiklikult rahastataval meedial kandev roll sisejulgeolekut ohustavate sündmuste kajastamisel kodanikele.

Aastal 2019 andis tollane Vabariigi Valitsus vajaliku rahastuse ERR‑i uue telemaja rajamiseks. Selle aasta augustis kinnitas Tallinna Linnavalitsus ka uue telemaja detailplaneeringu ning ERR‑i juhatuse esimees Erik Roose avaldas lootust, et ehitustegevust saab alustada juba tuleva aasta esimeses pooles. Ma helistasin talle mõned päevad tagasi ja ta kinnitas seda lootust.

Me oleme esitanud peaministrile neli küsimust. Enne kui ta asub vastama, ma lihtsalt tuletan meelde, et me need küsimused esitasime juba natuke rohkem kui kuu aega tagasi. Aitäh! 

Aitäh! Palun arupärimisele vastama peaminister Kaja Kallase.

Lugupeetud arupärijad! Hea Riigikogu aseesimees! Vastan arupärimisele.

Esimene küsimus: "Millistel põhjustel jäeti [uue] telemaja ehitus riigieelarvest välja?" Vastus. Kui me valitsuses arutasime 2023. aasta riigieelarvet, siis oli teada, et detailplaneering on kehtestamata. Detailplaneeringu kehtestamine on oluline eeldus selleks, et rahastamisotsustega edasi minna, enne ei saa ehitama hakata.

Teine küsimus: "Millal on kavas tagada vajalikud vahendid uue hoone ehituseks?" Vastus. Vastutustundlik eelarve planeerimine tähendab seda, et eelarvesoove ja ‑võimalusi arutatakse korraga. Selleks on riigieelarve menetlemise protsess. Järgmine arutelu soovide ja võimaluste üle toimub 2023. aastal.

Kolmas küsimus: "Mis ajaks valmib uus Eesti Rahvusringhäälingu hoone?" Vastus. Eeltingimus uue hoone ehitamiseks on detailplaneeringu kehtestamine. Hetkel on detailplaneering avalikustamise etapis. Minu teada toimus novembri algul ka selle detailplaneeringu avalik arutelu, kus vastuväidete esitajad jäid oma vastuväidete juurde, ning edasi tegeleb selle detailplaneeringu menetlusega Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Kui ehitamiseks vajalik detailplaneering on kehtestatud, see tähendab, et selgunud on võimalikud ehitusmahud ja kõik, mis sellega kaasneb, siis saab edasi minna ka rahastuse planeerimisega.

Neljas küsimus: "Kas ebakindlas julgeolekuolukorras on mõistlik jätta riiklik meedia niivõrd haavatavasse seisu?" Vastus. [Ebakindlas] julgeolekuolukorras on oluline tagada rahvusringhäälingu stabiilne rahastus. 2023. aastal kasvab rahvusringhäälingu tegevustoetus 39,7 miljoni euroni. 2022. aastal oli see 37 miljonit eurot. Võrreldes 2022. aastaga on see baas, tegevustoetus palgatõusudeks, majanduskulude katteks, [suurem] eraldatud lisavahendite võrra. Nii. Aitäh!

Aitäh, auväärt peaminister! Teile on ka küsimusi. Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Paar-kolm päeva tagasi ma ei rääkinud mitte ainult Erik Roosega, vaid mõne teisegagi, kes juhivad rahvusringhäälingut, ja sain kinnituse, et need seni veel puuduvad planeeringud saavad tehtud paari kuuga. Siis läheb veel ilmselt natukene aega lõplikuks kooskõlastamiseks ja hiliskevadel oleks rahvusringhääling valmis ehitusega alustama. Nii et juhul, kui need lüngad saavad [täidetud], ei ole tõenäoliselt ka valitsusel enam väga palju vastuväiteid, miks seda mitte teha. Kusjuures on räägitud ka nende inimestega, kes on häiritud selle [uue] maja asukohast, sest see maja väidetavalt katab ära nende õhtupäikese [nägemise] võimaluse.

Minu teada ja minu mäletamist mööda võtab detailplaneeringuprotsess reeglina kaks aastat aega. Me oleme siin maadelnud ju ka näiteks erinevate taastuvenergiatootmistega, kuidas saada neid planeeringuprotsesse kiiremaks. Ma usun, et rahvusringhäälingu juht tahab parimat, aga tegelikult Tallinna linn on ju see, kes planeeringud kehtestab. Vaadates Tallinna linna planeeringuteprotsesse, mis ei ole mitte kiiremate killast, oleksin ma väga imestunud, kui seda menetletaks kahe kuuga, kuigi tavaliselt võtab see kaks aastat aega. Me oleme lähtunud tavapärasest planeeringute menetlusest, kui need asjad võtavad kaks aastat. Seega ei ole see veel selle aasta küsimus ja seetõttu ei olnud seda raha ka planeeritud.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mina olen nüüd küll aru saanud, et järgmise aasta algul on kõik eeldused, et selle ehitusega alustada. Nii on mind informeeritud nõukogu istungitel. Mis siis ikkagi teha, kui nüüd raha ei ole ja ei ole ka planeeritud? Millal selle raha siis saab? Kuidas te olete seda ette näinud?

Veel kord: selle eelduseks, et hakata ehitama, on detailplaneering. Detailplaneeringu alusel antakse välja ehitusluba. Detailplaneeringuga saavad paika konkreetsed mahud, siis saab teada, kui suurt maja saab üldse ehitada. Sellest sõltub jällegi see, kui palju raha ikkagi on vaja. Kuna detailplaneeringud võtavad keskmiselt kaks aastat, teinekord ka kauem, siis sellest eeldusest olemegi lähtunud. Kui Tallinna linn tegutseb kiiremini ja saab sellise olulise protsessi tõesti paari kuuga valmis, nagu teie ütlete, siis ma usun, et ta üllatab kõiki.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma olen ka varem küsinud erinevate ministrite käest, ka rahandusministri käest, selle kohta, ütleme siis, et investeeringute mahud, nii kinnisvara kui ka teede puhul, me teame, langevad. Küsimus on mul ikka sama: kas ikkagi riigi eelarvestrateegia planeerimise käigus ja järgmise aasta eelarve planeerimise käigus kõlas ka selline väike hoiatuskell? Majanduskasv on pidurdumas. Riik ei ole küll ainukene investeeringute tellija, teedeehituses ta tellib küll 85%, ja suurem osa riigi investeeringutest järgmisel aastal läheb riigikaitsesse, need hoiavad investeeringuid nagu enam-vähem samal tasemel, samas kinnisvaras ja teedeehituses investeeringud langevad. Kas see ei või mõjuda majandusele jahutavalt?

Aitäh! Hea Jaak, sa tead, kuidas me neid tabeleid vaatasime. Kõik ehitused on läinud väga palju kallimaks ja seetõttu tuleb teha mingeid valikuid. Kui sul ikkagi planeeritud raha on üks, aga ehitus läheb kolm korda kallimaks, siis ega riigi rahakott ei ole põhjatu, et saaks öelda, et me kõik projektid lihtsalt ära teeme. Jah, me peame tegema valikuid, et mida me sel hetkel teeme või ei tee. Majanduse jahenemist, jah, näevad kõik ette. Aga samas me peame vaatama, et sel hetkel, kui me neid otsuseid tegime, oli pigem just see, et kõik konkureerisid samade ehitajate peale, sest majandus oli kasvamas.

Kokkuvõttes: osa projekte me teeme ja kallinemise [katame], teisi ei tee. Põhimõtteliselt on meil ju kolm valikut. Valik nr 1 on see, et me ütleme ehitajatele, kellega meil on lepingud, et meid ei huvita, et teie sisendhinnad on nii palju kallimaks läinud, ehitage, seepärast et me oleme nii kokku leppinud, isegi kui see tähendab, et ettevõtjad lähevad sellepärast pankrotti. Valik nr 2 on see, et me ütleme, et ükskõik, kui palju te küsite täiendavat raha ja isegi kui kõik projektid on läinud kolm korda kallimaks, siis me teeme kõik ära. Valik nr 3 on see, et me teeme oma valikud. Ma arvan, et riigi rahakott ei ole põhjatu, nii et me ei saa kõiki projekte teha. Me koos teiega tegime need valikud: osa asju teeme, osa, mida saame lükata, lükkame edasi ja kasutame raha mõistlikult.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, see detailplaneering ei saa valmis kahe kuuga, aga kahe kuu pärast. Me ei tea ju seda aega, millal alustati selle tegemist, ja ma arvan, et tasub vist ERR‑i juhatuse esimeest uskuda. Aga ma küsin, millisel tabelireal asetseb ERR‑i uus maja RES‑i tabelis. Kas aastal 2024 on see kusagil seal olemas?

Aitäh! Ei, ta ei ole seal hetkel, ja sellel põhjusel, et seda detailplaneeringut ei ole ja linn on menetlenud detailplaneeringuid ka kümme aastat. Miks me paneme raha sinna alla kinni, kui me tegelikult ei tea, kas see tuleb või ei tule? Võib-olla tõesti Tallinna linn menetleb seda kahe kuuga, aga sellisel juhul – muide, härrased, meil on tulemas valimised – järgmine valitsus saab selle otsuse ka kohe teha. Meil on praegu ikkagi novembri lõpp, praktiliselt detsembri algus. Isegi kui see kahe kuuga ära menetletakse, milles mina julgen kahelda, siis on juba valimised ja täiesti uued maa‑ ja merepildid. Nii et järgmine valitsus saab need valikud teha.

Aitäh, austatud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avame läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Ma tahaks siiski ära rääkida, kuidas asjad rahvusringhäälingu maja ehitamise rahastamise peatamisega tegelikult on. Olen ERR‑i nõukogu liige ja tean neid asju lähemalt.

See, mida me siin praegu peaministrilt kuulsime, oli asjade nii‑öelda lihtsustatud ja ilustatud pilt, ja tegelikult oli ilustatud ka see kiri, millega proua Kaja Kallase juhitud valitsus pöördus mõni aeg tagasi ERR‑i juhtide poole. Meenutan seda kirja. [Seal öeldi,] et kuna on probleem rahvusraamatukogu maja ehituse ootamatu kallinemisega, siis võetakse vajaminev raha ajutiselt ära ERR‑i ehituselt. Kirjas toonitati – ja mitu korda –, et raha võeti ära vaid hetkeks, eelarvetehniliselt, ning rõhutati mitu korda, et ERR‑i probleem on endiselt laual ja on ka prioriteetide nimekirjas ja et uus hoone rajatakse kindlasti, kuna hooned on väga problemaatilises seisus. Selline oli see kiri.

Te ise, proua peaminister, põhjendasite mulle septembris vastates, et alles suvel Tallinna linn algatas detailplaneeringu ja nüüd läheb veel paar-kolm aastat, enne kui [seda tööd] alustatakse. Tegelikult ei vasta see tõele, teid on täiesti valesti informeeritud või tahtlikult valesti informeeritud. Õige on hoopis, et detailplaneering algatati poolteist aastat tagasi ja läinud suvel Tallinna linn juba kinnitas uue telemaja planeeringu. Nagu tavaliselt, sellest ajast, suvest, läheb mõni kuu ja kõik on absoluutselt graafikus, seda on ka kirjalikult mulle esitatud, ja ehitus peaks algama 2023. aasta alguses. Aga nüüd on raha ära võetud ja tegelikult on valitsus ERR‑ile võlgu.

Karjuvalt piinlik lugu. Tõesti, ma ei oska öelda, kuidas seda nüüd veel teha saaks, aga tuleks see raha ära maksta. Ehitust ei ole ju niimoodi võimalik planeerida. Te ise ju ütlesite, et rahvusraamatukogul lähevad sisendhinnad kallimaks, aga täpselt samuti läheb kallimaks ka rahvusringhäälingu ehitamine. Praegu saab küll järeldada lihtsalt seda, et valitsus ei pea oma lubadustest kinni, sest eelarves seda raha ei ole. See on piinlik lugu ja meie tajume väga selgelt vassimist, valet ja poliitilisi valikuid teie poolt. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas peaminister soovib lõppsõna? Jaa, palun!

Aitäh! Mina toetun sellele informatsioonile, [mis mul on.] Ma tõesti ise ei ole käinud seda kontrollimas, selle jaoks on inimesed, kes seda teevad. Toetun ka avalikele allikatele, kus seda on ka niimoodi peegeldatud. Selles mõttes ma ei tea, et oleks teistmoodi. Teie väidate justkui risti vastupidi, et ma valetan. Ma igal juhul ei tee seda teadlikult, sellisel juhul kui see info vastab tõele.

Aga fakt on see, et kõiki projekte, mis meil oli kavas, me lihtsalt ei saa praegu teha. Lihtsalt sellepärast, et meil on olnud veebruarist alates see sõda. See tähendab seda, et riigieelarves meil on kaks suurt fookust, üks on julgeolek, riigikaitselised investeeringud, ja teine on inimesed, inimeste palgad, ka kultuuritöötajate palgad. Näiteks rahvusringhäälingu töötajad peaksid samamoodi minema kultuuritöötajate alla, kelle palk tõuseb 23%, selleks et aidata inimestel rasked ajad üle elada. See tähendabki seda, et me teeme neid projekte, mis on juba pooleli, mis tuleb igal juhul lõpetada, mis läksid kallimaks, me paneme sinna raha juurde. Aga antud juhul see teadmine, mis meil valitsuse laua taga oli, oli see, et detailplaneeringut ei ole, ehitama hakata ei saa, järelikult seda raha hetkel ei ole võimalik sinna alla kinni panna, sest tuleb teha teisi projekte. Aitäh!

Aitäh! Tänane viies päevakorrapunkt on menetletud.

Läheme edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Viktor Vassiljevi, Jaak Aabi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Marek Jürgensoni, Tõnis Möldri, Kaido Höövelsoni, Marko Šorini, Igor Kravtšenko, Siret Kotka, Anneli Oti, Erki Savisaare, Taavi Aasa, Dmitri Dmitrijevi, Jaanus Karilaidi ja Jüri Ratase 12. oktoobril 2022 esitatud arupärimine ravikindlustuseta inimeste toimetuleku kohta (nr 159). Ma palun arupärijate nimel kõnepulti Riigikogu liikme Viktor Vassiljevi.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eesti elanikkonnast puudub ravikindlustus ligikaudu 6%‑l inimestest. Need inimesed ei pääse õigel ajal ligi vajalikule arstiabile. Ravikindlustuse võimaldamine on aga inimestele inimväärse ja väärika toimetuleku tagamiseks äärmiselt oluline ja see peaks olema meie ühiskonnas elementaarne.

Keskerakond on alati võidelnud selle eest, et parandada ravikindlustuseta inimeste olukorda. Meie töö on kandnud ka vilja. Näiteks on tänaseks ravikindlustamata inimesed kaasatud vähi sõeluuringutesse ning vähi hilisemasse ravisse, aga haigusi ning terviseprobleeme, mille korral inimene abi vajab, on rohkem. Eestis alaliselt elava kodanikuna peaks Eesti territooriumil arstiabi ning vajalikku tähelepanu saama igaüks, kes seda vajab.

Lähtuvalt eespool öeldust on Keskerakonna 16 liiget esitanud kuue küsimusega arupärimise. Loodame saada peaministrilt arukaid vastuseid meie mõistlikele küsimustele. Aitäh!

Ma palun arupärimisele vastama peaminister Kaja Kallase.

Austatud arupärijad! Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Vastan arupärimisele. Esimene küsimus: "Kui palju on hetkel Eesti Vabariigis kokku alaliselt elavaid ravikindlustuseta inimesi?" Vastus. Ligikaudu 63 000 ehk 62 777.

Teine küsimus: "Kui palju on aastatel 2019–2022 ravikindlustuseta inimeste osakaal Eestis tõusnud?" Praegu on see 4,7%. Kui me vaatame kindlustatute, ravikindlustusega inimeste arvu, siis see on tõusnud. Näiteks 2021. aastal oli ravikindlustusega isikuid 1 273 743, võrreldes 2020. aastaga, kui ravikindlustusega inimesi oli 1 265 601.

Kolmas küsimus: "Mitmel protsendil ravikindlustuseta inimestel on tekkinud tõsisemaid terviseprobleeme selle tulemusena, et neil ei ole olnud võimalust õigel ajal pere‑ või eriarsti poole pöörduda?" Vastus. Kindlustamata isikutele on tagatud vältimatu abi, mida rahastatakse riigieelarvest, samuti perearstiabi. Täiendavalt pakutakse neile HIV‑, tuberkuloosi‑ ja võõrutusraviteenuseid. Samuti on ravikindlustamata isikutele tagatud COVID‑19 haiguse diagnoosimine ja ravi. Haigekassa ei ole analüüsinud, millises etapis kindlustamata inimesed pöörduvad oma terviseseisundi tõttu arsti poole. Seetõttu on raske tõmmata piiri, mis tingis tõsise terviseprobleemiga hilise pöördumise arsti vastuvõtule, kas teenuse kättesaadavus oli piiratud või ravikindlustamata isik venitas pöördumisega muul põhjusel. Doktor Vassiljev teab ise kindlasti väga hästi, et ka ravikindlustusega inimesed pöörduvad sageli liiga hilja arsti poole. Miks see nii on, ei tea.

Neljas küsimus: "Millise summa ulatuses on aastatel 2019–2022 hüvitatud ravikindlustuseta inimestele vältimatut arstiabi, kuna neil puudus õigeaegsele ja ennetavale arstlikule tähelepanule ligipääs?" Kindlustamata isikutele on tagatud vältimatu abi, mida rahastatakse riigieelarvest, samuti perearstiabi, nagu ma ütlesin. Täiendavalt pakutakse HIV‑, tuberkuloosi‑, võõrutusraviteenuseid, samuti COVID-19 haiguse diagnoosimist ja ravi. 2021. aastal sai vältimatut ravi kokku 51 576 inimest, kellel ei olnud kehtivat ravikindlustust, ning nende raviarvete eest tasuti ligi 1,3 miljonit eurot ehk 17% enam kui aasta varem. 2020. aastaga võrreldes kasvas 2021. aastal vältimatut ravi saanud ravikindlustatud inimeste arv 52%. Suurim kasv aasta varasemaga võrreldes oli nende ravikindlustamata inimeste arvus, kes vajasid ambulatoorset ravi ning esmatasandi teenuseid. See tuleneb kõik sellest, et see vältimatu ravi hõlmab ka koroonaviiruse ravi haiglas ja perearsti määratud COVID‑19 teste, mis viis selle summa üles.

Nii. Viies küsimus: "Millistele tunnustele peab inimene täna vastama, et saada ravikindlustatud?" Pilk seaduseraamatusse kergendab [vastuse] leidmist ja ravikindlustuse seaduses on need alused kõik kenasti kirjas. Enamikul juhtudel saab inimene kindlustuskaitse automaatselt, erinevate riiklike registrite andmete alusel, ise selleks avaldust tegemata, mida näitab ka madal ravikindlustuseta inimeste arv. Kindlustatud on inimesed, kelle eest maksab sotsiaalmaksu tööandja või inimene ise. Lisaks nendele on õigus ravikindlustusele alla 19‑aastastel lastel, õpilastel, üliõpilastel, ajateenijatel, rasedatel, töötutel, vanemapuhkusel olijatel, ülalpeetavatel abikaasadel, pensionäridel, puuetega inimeste hooldajatel, osalise või puuduva töövõimega inimestel, doktoranditoetuse saajatel, loometoetuse saajatel, usulise ühenduse registrisse kantud kloostri nunnadel ja munkadel ning haigekassaga vabatahtliku kindlustuslepingu sõlminutel.

Kuues küsimus: "Millal on Vabariigi Valitsus planeerinud laiendada ravikindlustust kõigile Eestimaal elavatele inimestele?" Vastus. Eestis kehtib solidaarne ravikindlustussüsteem, ühine ravikindlustusraha tuleb tööl käivate inimeste palgalt makstud 13%‑lisest ravikindlustusmaksest. Lisaks töötavatele inimestele on ravikindlustatud ka paljud teised, kes ise ei tööta, näiteks lapsed, pensionärid, töötud ja nii edasi. Kõigil Eesti ravikindlustatud inimestel on õigus saada ühesugust kvaliteetset arstiabi, olenemata sellest, kas nad ise tasuvad ravikindlustusmakset või mitte. Ravikindlustuse puudumise tööeluga seotud põhjused on vaeghõive, petturlikud töövormid, deklareerimata töö ehk olukorrad, kus a) inimese töösuhe on lühiajaline või katkendlik, b) inimese palgatulu on ebastabiilne või ebapiisav, c) inimese töötamine on vormistatud viisil, mis ei anna ravikindlustuskaitset, näiteks ümbrikupalk või töötasu vormistamine ettevõtlustuluna. Inimesed ei ole piisavalt teadlikud või motiveeritud kasutama sotsiaalsüsteemi, mille kaudu on võimalik ravikindlustussüsteemi siseneda. Seetõttu jäävad kindlustuseta elanikud, kellel oleks küll õigus ravikindlustusele näiteks töötu staatuse tõttu, kuid kes jätavad selle võimaluse kasutamata, ja seda tihti teadmatusest. Nii et sellega tuleb tegeleda. Ravikindlustuskaitse kõigile inimestele laiendamine eeldab terviklikku lähenemist ja see ei saa halvendada tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkust. Sotsiaalministeerium on ka alustanud tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuseks väljatöötatud lahenduste detailanalüüsi tegemist. Aitäh!

Aitäh, auväärt peaminister! Teile on ka küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Jaa, aitäh! Austatud peaminister! Selge see, et ravikindlustuseta inimestele tagatakse vaid erakorraline abi. Mis puudutab perearste, siis ka nemad annavad erakorralist abi, aga enamasti, me teame, ega perearstid neid vastuvõtte lihtsalt ei taha teha. Ainult siis, kui midagi väga erakordset on. Samas me teame, et inimesed ju vajavad eriarsti abi. Neil on ju tõsised haigused. Nad on hetkel tõesti kindlustamata inimesed.

Aga mis siis teha? Kas te olete teinud mingeid analüüse, kui palju läheb hilisem ravi tegelikult nendele inimestele kallimaks? Kui ravi on edasi lükatud, siis see teeb [edasise] ravimise kallimaks. Teine asi: meil on põhiseadus, mis ütleb, et inimestele on tagatud arstiabi. See on nende põhiõigus saada arstiabi.

Aitäh! See ongi Eestis hea, et tervishoid on kõigile tagatud. Näiteks Ameerika Ühendriikides te peaksite iga sellise sammu eest maksma, ka juhul, kui teile on vaja vältimatut abi osutada. Hiljem esitatakse arve ja kui sul ei ole kindlustust, siis see võib pere ikkagi täiesti pankrotistada.

Eestis sellist asja ei ole. Meil on solidaarne tervishoiusüsteem. Meil on solidaarne vastutus ja seda näitavad ka numbrid. 4,7% elanikest on ravikindlustuseta. See tähendab, et kõik teised on ravikindlustusega. Jällegi, kui lugeda ravikindlustuse seadusest seda, kellele on ravikindlustus tagatud, siis on väga raske leida kedagi, kes selle alla ei lähe. Mina arvan seda, et kindlasti peab tegema rohkem teavitustööd, et inimesed teaksid, et neil on õigus ravikindlustusele, ka siis, kui ollakse näiteks töötu.

Hilisem ravi on muidugi kallim, aga see ei puuduta ainult ravikindlustuseta isikuid, see puudutab kõiki isikuid, ka neid, kellel on ravikindlustus ja kes ei taha õigel ajal arsti juurde minna ega satu sinna siis, kui oleks võimalik veel midagi teha. Veelgi enam, tuleb ka oma tervist hoida, nii et arsti juurde üldse asja ei oleks. Ennetustegevusele peaks ka rohkem tähelepanu juhtima, et inimesed iseennast ei lõhuks ja ei oleks pärast koormaks tervishoiusüsteemile, kui tegelikult seda kõike saaks ära hoida. Suitsetamine, alkohol, ülekaalulisus – need on kõik suured terviseriskid.

Hea kolleeg, arupärimise ajal on võimalik igal Riigikogu liikmel esitada ainult üks küsimus. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma küsin pigem teie arvamust, mitte ei küsi valitsuse otsuste kohta. Sellest teemast on pikalt räägitud. Need ongi väga rasked juhtumid, see 4,7%, aga kahjuks tuleb neid [inimesi] Eesti peale ikka mitukümmend tuhat, 50 000 – 60 000. On väga keeruline hinnata põhjusi, miks ravikindlustust ei ole ja miks inimene selleks ka sotsiaalsüsteemi võimalusi ei saa kasutada või ei kasuta. Tavaliselt on need inimesed kõik kuskil vähemalt sotsiaalabi nii-öelda vaateväljas ehk kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad enamuses teavad neid olukordi. Kunagi tegin mina ka sellise ettepaneku, et omavalitsustele anda võimalus ravikindlustust võib-olla juurde osta. Ainult et siis tekib küsimus, mis vahenditest. Kas omavalitsused peaksid riigilt ka saama rohkem vahendeid ja kas hinnatagi iga juhtumit eraldi?

Aitäh! See ongi terviklikuma vaate küsimus, kuidas me ravikindlustust ja tervishoiuteenuse rahastamist korraldame. Ma ütlen jällegi, et kui me võrdleme teiste riikidega, siis meil on ravikindlustuse kate väga lai. Aga me ei taha soodustada seda, et meil oleksid ümbrikupalgad ja kõik sellised asjad. Need ei too riigieelarvesse makse, mille eest saabki solidaarselt ravikindlustust pakkuda. 

Mida see solidaarne süsteem tähendab? See tähendab seda, et terved inimesed peavad sisuliselt oma maksudest üleval neid, kellel on rohkem arstiabi vaja. Me ei ole läinud sellise süsteemi peale nagu Ameerikas, kus igaüks peab oma kulusid ise kandma. Seal sellist solidaarsust ei ole, see on hoopis teine süsteem. Aga mina olen avatud aruteludele ka terviklikult, nii et need haaraksid kogu ravikindlustussüsteemi. Erinevaid ettepanekuid on ju ka esitatud, need ei puuduta ainult seda ühte väga kitsast küsimust.

Aitäh! Auväärt peaminister, teile rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Oleme tänase kuuenda päevakorrapunkti menetlenud.

Läheme edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Merry Aarti, Urmas Reitelmanni, Uno Kaskpeiti, Kert Kingo, Riho Breiveli, Kalle Grünthali, Henn Põlluaasa, Rene Koka, Ruuben Kaalepi, Peeter Ernitsa, Alar Lanemani, Paul Puustusmaa, Leo Kunnase, Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa, Mart Helme ja Martin Helme 19. oktoobril 2022 esitatud arupärimine Neeme tn 50 kinnistu olukorra kohta (nr 160). Ma palun arupärijate nimel kõnepulti Riigikogu liikme Riho Breiveli.

Lugupeetud [ase]esimees! Lugupeetud peaminister! Neeme 50 on kinnistu, aga küsimus ei ole kinnistus, vaid küsimus on inimestes, kes sellel kinnistul elavad, perekondades, kellele anti omal ajal lootust ja anti omal ajal elamispind, et nad saaksid teha oma tööd taas tärkavas Eesti Vabariigis ja piirivalves.

Kinnistud olid praktiliselt täielikult lõhutud, kui Vene piirivalve sealt välja läks. Needsamad inimesed koos oma perekondadega võtsid oma tööga [kogutud] säästud ja ehitasid need elamisväärseks, lootuses, et nad saavad seal rahus elada ja tööd teha. Lubadused olid, 30 aastat anti neile lubadusi, et nad saavad seal jätkata, ja jätkata ka siis, kui nad juba teenitud puhkusele on jäänud. Kuid vaatamata kõikidele lubadustele on asi jõudnud nüüd niikaugele, et see kinnistu on ärilistel eesmärkidel maha müüdud [Riigi] Kinnisvara AS‑i kaudu ja uus omanik ähvardab neid [inimesi] väljatõstmisega. Tänaseks on selgunud, et ta jätkab teatud aja veel sedasi, et lubab neil seal edasi elada, kuid tõstab üüri 500 eurole pere peale. Aga kui vaatame, et inimesed ise on need kinnistud korrastanud, siis see on, kuidas öelda, väga inimvaenulik nende perekondade suhtes. Me oleme siin Riigikogus ka infotunnis esitanud teile mitmel korral neid küsimusi. Küsinud ei ole mitte ainult meie fraktsioon, vaid see mure on ka teistel Riigikogu liikmetel, sest küsimus on meie inimestes ja nendes inimestes, kes heas usus olid meie riigi ehitamise alguse juures.

Tulenevalt sellest oleme koostanud küsimustiku, mille oleme teile saatnud. Me loodame, et te nendele küsimustele vastates leiate lahenduse, kuidas me saame nende inimeste olukorra tuua inimlikule tasandile, et nad saaksid rahus oma vanaduspõlve veeta. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastama peaminister Kaja Kallase.

Head arupärijad, vastan küsimustele. Esimene küsimus: "Miks ei ole läbi viidud menetlust, et selgitada õiguslikud ja tegelikud asjaolud, mis on päädinud olemasoleva Neeme tn 50 kinnistul olukorra tekkimisega?" Kõigepealt, mul on väga kahju, et selline olukord on aastate jooksul tekkinud. Aastakümnete jooksul isegi, võib öelda, on antud inimestele ametnike poolt lubadusi, mida ei ole täidetud. Samas, selle hinnangu, kas Neeme tänava elanikel oli õigus eluruume erastada, andis Tallinna Ringkonnakohus juba oma 27. aprillil 2013. aastal jõustunud otsuses, mis kinnitas halduskohtu 13. aprilli 2012. aasta otsust, et neil elanikel ei ole eluruumide erastamise õigust. Kuivõrd Eesti Vabariigis mõistab õigust kohus ja tegemist on jõustunud kohtulahendiga, siis võib põhjendatult väita, et see eluruumide mitteerastamine oli seaduslik. Kahes kohtuastmes on see vaidlus käinud ning osapooltel ja kohtul on olnud piisavalt võimalusi nende asjaolude selgitamiseks.

Teine küsimus: "Kas on kaalutud tühistada Riigi Kinnisvara AS poolt läbiviidud enampakkumine Neeme tn 50 mereäärse kinnistu osas?" Vastus. Enampakkumise tulemusel sõlmiti notariaalne võõrandamise leping 20. oktoobril 2022. aastal ja omandiõigus on üle läinud. See tähendab seda, et sissekanne tehti 1. novembril 2022. aastal. Seega ei ole enampakkumise tulemuste tühistamine võimalik. Puuduvad ka viited sellele, et Riigi Kinnisvara Aktsiaselts oleks enampakkumise läbiviimisel rikkunud õigusakte, mis oleks andnud alust selleks, et selle enampakkumise tulemusi tühistada. Jällegi, väga kahetsusväärne on see, et elanikke ei ole sellest enampakkumise korraldamisest kuidagi teavitatud.

Kolmas küsimus: "Kas on kaalutud jagada Neeme tn 50 kinnistu neljaks eraldi kinnistuks?" Vastus. 2019. aasta sügisel esitas Riigi Kinnisvara Aktsiaselts detailplaneeringu algatamise taotluse, mille eesmärk oli olemasolevate hoonete ümber eraldiseisvate elamumaa sihtotstarbega katastriüksuste moodustamine. Kaasnevaks eesmärgiks seati hetkel kinnisala avalikkusele avamine, korrastamine ja liikluskorralduse parandamine. Lahendus oleks andnud võimaluse ka senistele üürnikele, kui üürnike valduses olevate hoonete ümber oleks moodustatud kinnistud ja neid kinnistuid oleks üürnikel olnud võimalik turuhinnaga välja osta. Aga kahjuks jäeti planeeringu algatamine Põhja-Tallinna Linnaosavalitsuse poolt kooskõlastamata.

Neljas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus peab võimalikuks üürnike kasutuses olevatele elamutele moodustada iseseisvad kinnistud ning seejärel võõrandada Riigi Kinnisvara AS kinnistud üürnikele otsustuskorras erastamise hinna eest?" Nagu ma ütlesin, 2019. aastal Riigi Kinnisvara Aktsiaselts sellise ettepaneku tegi, selle lükkas tagasi Põhja-Tallinna Linnaosavalitsus. Aga täna, kui kinnistu on juba võõrandatud, ei ole isegi teoreetilist võimalust seda kinnistu jagamise protsessi taas algatada. Enne kinnistu võõrandamist esitas Riigi Kinnisvara Aktsiaselts detailplaneeringu algatamise taotluse, nagu ma ütlesin, aga see jäeti rahuldamata.

Viies küsimus: "Kas asjaomased ministeeriumid ei peaks kiiresti tekkinud olukorrale reageerima ja sotsiaalset õiglust mitte riivava lahenduse leidma?" Vastus. Arupärimise esitamise hetkeks oli kinnistu enampakkumine juba toimunud ja uus omanik leitud. Notariaalne võõrandamisleping sõlmiti 20. oktoobril 2022. aastal. Nagu ütlesin, enne seda müügitehingut, 2019, püüdis Riigi Kinnisvara Aktsiaselts saavutada olukorda, et neid kinnistuid jagada. Aga seda Põhja-Tallinna Linnaosavalitsus ei kooskõlastanud. Võlaõigusseaduse kohaselt lähevad üüritud kinnisasja omaniku vahetumisel üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Seega ei too Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi poolt kinnistu võõrandamine automaatselt kaasa Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi ja Neeme 50 elanike vahel sõlmitud üürilepingute lõppemist. Kinnistu uued omanikud peavad üürilepingute täitmisel või lepingu ülesütlemisel lähtuma võlaõigusseadusest ja üürilepingu tingimustest. Sealjuures lubab võlaõigusseadus üüritud asja võõrandamise tõttu üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekul uuele üürileandjale eluruumi üürilepingut üles öelda üksnes juhul, kui ta vajab seda ruumi tungivalt ise.

Ma saan väga hästi aru, et Neeme 50 elanikud on sattumas hiljemalt järgmise aasta kevadeks keerulisse olukorda ja vajavad seetõttu lahenduse otsimisel abi. Seetõttu pöördus Siseministeerium 19. oktoobril 2022. aastal Põhja-Tallinna Linnaosavalitsuse poole palvega aidata leida Neeme 50 üürnikele munitsipaaleluase. Minu teada vastust sellele veel ei ole. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! See on väga kurb teema, mida me siin praegu arutame. Tõite kohtuotsuse selleks põhjenduseks, miks ei saa enam midagi teha, ja ütlesite, et neil oli mingil hetkel võimalus [kinnistu] turuhinnaga välja osta. Aga noh, saate isegi aru, et tavalisel inimesel ei ole seda raha, et ennast meie ülikallis õigussüsteemis kaitsta, samuti ei ole tal vahendeid, et midagi turuhinnaga välja osta. Ma olen rääkinud selle naisega, kes mulle 30. oktoobril kirjutas. Ma kohe tsiteerin teda: "Tere! Lähen merre. See on minu kodu, rohkem ei suuda. Meri hoiab mind, olen seal õnnelik." Ma võtsin selle peale kohe ühendust asjaomaste inimestega, kes võiksid professionaalselt asjaga tegeleda. Me saime selle inimesega ühiselt kontakti ja seekord see nii halvasti ei lõppenud.

Te olete sõnades kogu aeg seisnud inimeste vaimse tervise probleemide [lahendamise] eest. Te olete väga jõuliselt seisnud kümnete tuhandete ... 

Palun küsimus!

... siia saabunud sõjapõgenike eest, kes on kaotanud kodu. Palun lubage, et te teete kõik nende aitamiseks, sest need inimesed on meie riigi ülesehitamisel andnud kõik, läbi terve oma elu.

Aitäh! Ma ütlen veel kord, et tõepoolest on väga kahetsusväärne, et selline olukord on tekkinud. Tõesti, minu lauale jõudis see [juhtum] siis, kui kõik tehingud olid juba tehtud. Meil on õigusriik, tehingud on jõustatud. Nagu ma näen nendest materjalidest, on olnud neid hetki, kui [oleks saanud] neid inimesi aidata. 2019 oli teie enda abikaasa siseminister, tema valdkonnas olid ka PPA inimesed. Võib-olla see lihtsalt ei olnud inimeste teadvuses sel hetkel. Mina sain sellest teada liiga hilja. Õnneks on meie sotsiaalsüsteem üles ehitatud selliselt, et mitte kedagi ei jäeta maha, kõiki inimesi aidatakse. Aga tõepoolest, see lugu on väga kahetsusväärne.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud valitseja! Mis jutt see on? Jah, ma loodan ka, et meil on õigusriik. Te olete peaminister. Aga kui selles õigusriigis on mingid ametnikud, mingid inimesed, kellel on ka nimi, aastaid oma riigi kodanike lollitanud, tegelenud millegi muuga, siis kas ongi niimoodi, et selles õigusriigis ongi nii, et viime need vaesed lollitatud inimesed kusagile sooja nurka ja sellest paigast, kus nad on olnud ja millega nad on seostanud oma tulevikku, tuleb nad minema kupatada? Kas nii ongi õigusriigis, austatud valitseja?

Aitäh! Õigusriik tähendab seda, et meil on asjaõigusseadus, mis ütleb, et omand läheb üle siis, kui kinnistusraamatusse on kanded tehtud. Meil on õigusriik ka selles mõttes, et kui kellegi otsused on tehtud valesti, siis saab ka kaevata. See kaasus, nii nagu ma näen, on vaieldud tegelikult kõikides kohtuastmetes läbi. Selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Minu meelest oleks see isegi vale, arvestades seda, et meil on võimude lahusus – meil on kohtusüsteem, kohtuvõim, mis teeb otsused, kohtuotsused on jõustunud –, hakata kuidagi võimupositsioonilt neid otsuseid ümber vaatama, sest üks või teine asi ei sobi. Sellepärast on õigusriigis need asjad lahutatud, et kohus vaatab asju erapooletult. Jällegi ma ütlen, et on äärmiselt kahetsusväärne, et inimestele on antud lubadusi, mida ei ole peetud, aga nende inimeste tegevuse peale saab samamoodi kaevata. Need inimesed, ametnikud, ju ka vastutavad oma tegevuse eest.

Urmas Reitelmann, palun!

Ma väga tänan! Piirivalvuri pension on niivõrd armetu, et selle eest ei saa mitte keegi, kes seda pensioni teenib, Eesti kohtusüsteemis õigust ega õiglust. Ei ole võimalik esitada mingisugustki hagi, ei ole võimalik palgata endale advokaati. Te teate seda väga hästi. Te räägite, et teil on hirmus kahju, juhtus fataalne jada kõikvõimalikke otsuseid, ja kui teie oleksite teadnud või oleksid teadnud teie eelkäijad, kui keegi oleks teadnud, siis ei oleks seda õnnetut olukorda tekkinud. Nüüd te viitate, et Siseministeerium on pöördunud Tallinna linna poole. Tallinna linnal ei ole nende inimeste ees mitte mingisuguseid kohustusi peale selle, et nad on Tallinna elanikud. Riik on nendele inimestele võlgu. Riik on neid petnud, alt vedanud. Need inimesed ohverdasid oma karjääri ja võimalik, et tol hetkel, kui nad tegid otsuse teenida Eesti riiki, nad riskisid ka oma eluga. Riik on võlgu ...

Palun küsimus, hea kolleeg!

Mida saab riik nende inimeste heaks teha?

Aitäh! Esiteks on olemas ka riigi õigusabi, mis aitab inimesi, kellel ei ole endal raha advokaati palgata. See on täitsa toimiv süsteem. Teiseks, jah, ma ei tea, mida te soovite minult siin nagu välja pressida. Loomulikult, riik aitab inimesi. Eesti riik on piisavalt tugev, et aidata kõiki inimesi, nii et keegi ei jääks maha. Meil on erinevad toetusmehhanismid, et aidata inimestel oma eluga toime tulla. 1990‑ndatel oli ka võimalus neid eluruume erastada. Siin on tõesti läinud midagi väga viltu ja mitte üks kord, vaid väga palju kordi. Aga see on [juhtunud] põhimõtteliselt alates iseseisvuse taastamisest, nüüd on meil aasta 2022. Neid hetki on siin olnud väga-väga palju. Aga tähtis on see, et meie sotsiaalsüsteem on piisavalt tugev, et aidata kõiki inimesi, kes jäävad hätta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma juhin tähelepanu kahele asjaolule. Eesti riik andis lubaduse, aga ta ei pidanud seda. Ausalt öelda, mind ei huvitagi üldse see, mis protsessid on vahepeal toimunud, sest Eesti Vabariik andis lubaduse. Praegu olete teie Vabariigi Valitsuse juht. Jättes kõrvale kõik kohtuvaidlused, erastamised ja asjad, siis kas te tunnete endal natuke moraalset vastutust selle küsimuse tõttu? Te olete ju võimelised, arvestades teie tegusid, valitsema üksinda, saatma Keskerakonna valitsusest välja ja nii edasi ja nii edasi. Neid asju, mida te teete, on tohutult. Äkki te võtate ette, aitate neid inimesi ja leiate neile kusagilt elamispinna?

Aitäh! Selle jaoks on eraldi inimesed, kes sellise asjaga tegelevad. Eesti Vabariigi peaminister ei tegele inimestele korterite otsimisega. Nagu ma ütlesin, Eesti Vabariik ei ole andnud lubadust, vaid nii, nagu ma loen siit materjalidest, on erinevad ametnikud andnud lubaduse, mida neil ei olnud voli anda. On tehtud vigu Tallinna linna poolt, on tehtud vigu ka riigi poolt, absoluutselt. Jällegi, inimesi aitavad sotsiaalametnikud, kes aitavad leida eluaset, kes aitavad leida tuge. Peaminister isiklikult ei tegele inimestele kodude otsimisega. Selle jaoks ongi meil valdkonnad jagatud ära nii, et eksperdid tegelevad erinevate valdkondadega. Peaminister ei tegele kõigega ise.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea peaminister! No mis jutt see on, et te ei tegele millegagi? Kus need kindlad käed siis on?

Mulle on asi muidugi täiesti või meile kõigile on see asi täiesti selge. See on üks kõige magusamaid kinnisvara[objekte] terves Eesti Vabariigis. Tallinna mereäärsel krundil on Riigi Kinnisvara käes magus maatükk, ja hambad ristis, kõigist ja kõigest üle sõites, seda erastatakse. Mul tuleb meelde üks Arsenali-nimeline lugu sellega seoses.

Minu teada on ikkagi niimoodi, et seda tehingut ei ole veel sõlmitud. Kuni tehingut ei ole sõlmitud, saab müügitehingut alati takistada. Minu teada kannab [see asutus] lausa sellist toredat nime nagu Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Andke korraldus, lõpetage müük ära. Alustame protsessi otsast. Või on vaja ikkagi see parseldamistehing lõpuni viia? Või teil ei ole nii kindlaid käsi, et ei käi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsist üle? Või kuidas?

Aitäh! Teie maailmas ei oma faktid muidugi mingit tähtsust. 2022. aasta 20. oktoobril sõlmiti notariaalne võõrandamisleping ja kinnistu omandiõigus läks üle. Seda sissekannet kinnistusregistrisse on teil täiesti võimalik ise kontrollida, Riigikogu aseesimehena te peaksite seadusi tundma. Saab minna sinna [registrisse] sisse ja kontrollida, et omand läks üle 1. novembril 2022. aastal.

Mina tegelen väga paljude asjadega. Ma lihtsalt ütlen, et võib-olla teie kavatsete tegeleda kõikide inimeste kõikide probleemidega ükshaaval, et kui kellelgi on, ma ei tea, midagi otsas, näiteks seep on kodus otsas, siis te tegelete selle probleemiga. Aga see ei käi nii. Meil on sotsiaaltöötajad, kes aitavad inimesi.

Kogu see kahetsusväärne juhtum on ju kaua mureks olnud. Need kohtulahendid on 2013. aastast, 2012. aastast. Te ütlete, et see oli nii suur probleem. Teie olite Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi eest vastutav minister 2019. aastal. Kui see oli nii lihtne, miks te siis ei lahendanud seda küsimust inimeste jaoks? 2019–2021 te olite rahandusminister, kelle alla kuulus Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. (Hääl saalist.) Te oleksite saanud anda korraldusi, et neid tehinguid ei tehtaks. Ma ei tea, miks te seda siis ei teinud. Miks te sellega siis isiklikult ei tegelenud, kui see teie valdkond oli?

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Riigi Kinnisvara Aktsiaselts kuulus selles valitsuses, kus mina olin, Jaak Aabi alla.

Aitäh! Läheme edasi. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Te teete siin haledat nägu. Te räägite, kuidas te olete kurb, te justkui nagu mõistaks ja teil oleks nii kahju. Aga vaatamata sellele te külma kõhuga lihtsalt parseldasite selle maja maha ja parseldasite maha kümme päeva enne seda, kui me olime esitanud arupärimise selle kohta. Siis te hakkate näpuga meie peale näitama. Meie ei parseldanud seda maja maha, vaid teie parseldasite. Aitab näitlemisest, et teil on kahju ja kurb! Miks te siis parseldasite selle maja maha?

Aitäh! Mina ei ole mitte midagi parseldanud. Te esitasite arupärimise 19. oktoobril 2022. aastal. Notariaalne võõrandamisleping sõlmiti nende paberite järgi 20. oktoobril 2022. aastal. Ma ei ole mingi parseldamisega tegelenud. Tõesti, Riigi Kinnisvara Aktsiaselts vastutab nende asjade eest. See vaidlus on üleval 1993. aastast ja see oleks pidanud leidma lahenduse 29 aastat tagasi. Mul on tõesti ausalt kahju nendest inimestest, aga ma ei saa aru, kuidas mina vastutan kogu selle 29 aasta eest, kui ei tehtud neid otsuseid või tehti valed otsused. Kuidas see 2022. aastal on minu mingi tohutu soov selle asjaga tegeleda? Ei ole ju. Need vead tehti nende 29 aastaga. 1993. aastal olin ma 10. klassis, keskkoolis.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Tegelikult on niimoodi, et siis, kui me arupärimise sisse andsime, oli tehing notariaalselt sõlmimata. Enampakkumise võitja oli küll Landest [OÜ], aga notariaalselt oli tehing selleks ajaks sõlmimata. Mis puutub nendesse pakkumistesse, siis tegelikult on niimoodi, et ei pakutud kinnistu ostmist seal elavatele inimestele, kui planeering oli tehtud, ei ole planeeringut tehtud ka uute elamutega. Ikkagi ma leian, et me saame Vabariigi Valitsust, vaatamata sellele, et me ei saa muidugi teid süüdistada, aga me saame ikkagi riiki kutsuda üles heastama seda, mis oli ... 

Palun küsimust!

Kas ikkagi ei ole õige niimoodi talitada?

Aitäh! Kõigepealt, tehingut saab takistada toimumast, kui te esitate tõkendi. Sellega ei saa tehingut peatada, kui esitada arupärimine peaministrile. Selle jaoks on õigusriigis erinevad tööriistad. Teie enda fraktsioonis on mitmeid inimesi, kes tahavad juriidiliste teadmistega hiilata, nemad ju teavad, kuidas neid tõkendeid saab panna. See ei ole see, et esitate arupärimise, millele mul on õigus vastata viie töönädala jooksul, kui ma õigesti mäletan, seadusest tulenevalt. Ka see arupärimine ei muuda tehingu toimumist. Kui tahta tõkestada tehingut, siis selle jaoks on tõkend, või tuleb paluda see tehing peatada kohtusüsteemi kaudu. Arupärimisega seda teha ei saa. Nii et kui te esitate 19. oktoobril arupärimise ja 20. oktoobril toimub see tehing, siis see paraku ei hoia seda ära.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma juhin tähelepanu, et tegemist pole mitte tõkendiga, millest siin peaminister räägib, vaid hagi tagamisega. See on õige formulatsioon.

Aitäh! Läheme küsimustega edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud peaminister! See lugu on üks väga-väga halb näide selle kohta, kuidas erinevad ametkonnad ei ole oma tööd teinud. Ka "Pealtnägijas" oli saatelõik selle kohta, ma mäletan, et mingid dokumendid on arhiividest kaduma läinud, mida kindlasti ühes normaalselt toimivas riigis ei tohiks juhtuda. Aga küsimus on see: kas te olete andnud korralduse või on toimunud mingisugune distsiplinaarjuurdlus, et saada aru, mis on toimunud? See on väga halb pretsedent, kui jäävad välja selgitamata ametnikud, kes selles süüdi on. Sisuliselt on inimesed lageda taeva all, aga ametnikud töötavad kõik rahulikult edasi nii Tallinna Linnavalitsuses kui ka muudes ametkondades. Siin peaks mingi selguse leidma, sest muidu ei muutu mitte midagi paremaks ka tulevikus.

Aitäh! Kuivõrd see lugu on pärit aastast 1993 ja aastakümnete jooksul on tõepoolest ilmselt tehtud erinevaid vigu, siis ma loodan, et Siseministeerium tegeleb selle küsimusega, sest tegemist on Siseministeeriumi endiste töötajatega, Politsei‑ ja Piirivalveameti töötajatega, ta teeb selgeks, mis need vead siis on. Ma olen seda meelt, et kui on tehtud vigu, siis peavad ametnikud vastutama. Aga me peame aru saama, et õigusriigis on ka teatud aegumistähtajad. See tähendab seda, et kui sa said teada sellisest rikkumisest, siis oleks pidanud selle vaidlustama juba 29 aastat tagasi. Nende asjade eest paraku väga vastutusele võtta ei saa. Moraalse hinnangu saab muidugi anda. Ma ei tea, kas need inimesed üldse töötavad enam riigisüsteemis, mul ei ole seda infot, kes need konkreetselt on olnud või kes konkreetselt on vigu teinud. Lihtsalt vaadates seda saagat, mis on kestnud 29 aastat, on selge, et on ilmselt olnud väga palju inimesi, kes selle asjaga on tegelenud. Kus see kõik on valesti läinud, sellele kohale ma ei oska näppu peale panna.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! See lugu on mõnes mõttes õpikunäide selle kohta, et olukorrad on kõik unikaalsed nii asjaolude kui ka oma raskusastme poolest. Ma arvan, et praegu ei aita meid kuidagi, kui me vaatame minevikku, et mis kõik 29 aastat on viltu läinud. Aga on juhtunud see, kui nüüd selgelt vaadata selle asja peale, et riigi nimel on antud inimestele lubadusi, neid lubadusi ei ole peetud ja kõik eri tasandid on ühel või teisel põhjusel läbi kukkunud. Nüüd on tegelikult kaks ülesannet, isegi kolm: parandada süsteemi, karistada süüdlasi, aga peamine, nendele inimestele on vaja anda tagasi usk Eesti riiki ja ka elukoht. Sisuliselt on see ebastandardne olukord ja võib-olla siin just ongi teie kui peaministri roll määrav. Siseministeeriumile tuleks anda ülesanne ja siht peaks olema vääriline elukoht.

Aitäh! Ma saan aru, et Siseministeerium ka tegeleb sellega, ta pöördus 19. oktoobril linna poole, et lahendusi leida. Nii et ma eeldan, et sellega tegeldakse, aga ma saan igal juhul seda üle küsida.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Me saame minna läbirääkimiste juurde. Martin Helme, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea asespiiker! Head kolleegid! Mina küll tean, mis valesti on läinud. Mis nali see on, et keegi ei tea, kuidas asi halvasti läks? Nagu vanad roomlased ütlesid: cui bono – kes kasu saab. Tallinna kesklinnas mereäärne krunt, kõige magusam kinnisvara Eesti Vabariigis üldse, müüakse maha hinnaga 80 eurot ruutmeeter. 80 eurot ruutmeeter! Tallinnas ei saa korteritki alla 2000 euro ruutmeetri eest. Ja siis tullakse meile siin rääkima, kuidas riik ei saa midagi teha. Jumal hoidku, see on riigivara! See on kogu aeg olnud riigivara, see on algusest saadik olnud riigivara. Riik, kuna see oli riigivara, andis sinna sisejulgeolekut taganud inimestele elukohad ja andis lubaduse, et neid saab ka erastada.

Aga siis tekkis meil Eesti Vabariigis selline eraldi suveräänne nähtus nagu Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, millega ma muide valitsuses olles hirmsasti maadlesin, aga kuna ta ei allunud mulle, vaid allus teisele ministrile, jäid käed natuke lühikeseks. Aga Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, tuleb välja, on meil suurem ja tähtsam ja võimsam kui Vabariigi Valitsus või ükskõik missugused Eesti seadused. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts lihtsalt erastab ära, hoolimata kõikidest varasematest kokkulepetest, lubadustest ja soovidest. Mis see siia puutub, et Tallinna linn ei teinud mingit planeeringut? See ei puutu üldse asjasse. See kuulub Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile ehk Eesti riigile, otseselt, allub valitsusele. Tegelikult Riigi Kinnisvara Aktsiaselts allub ikkagi oma nõukogu kaudu valitsusele.

Ja nüüd mõned toredad kuupäevad. 12. oktoobril tuleb meediasse sellest lugu. 19. oktoobril sel aastal meie teeme arupärimise ja kolm päeva hiljem pannakse kiiresti notari juures tempel alla. Kolm päeva hiljem pannakse tempel alla! Kui me arupärimise tegime, siis oli müük veel lõpetamata, aga noh, kähku-kähku, et saaks öelda, et ups, oleme fakti ees. See on lihtsalt nii tüüpiline näide selle koha, kuidas Eestis ei ole õigusriiki. Ma lihtsalt iga kord ei tea, kas nutta või naerda, irooniline muie tuleb näole, kui Kaja Kallas räägib Eestist kui õigusriigist. No ei ole õigusriiki!

Eesti õigusriik töötab ainult Reformierakonna teenistuses. See on ju meile kõigile selgeks saanud. Liina Kersna kulutab kiirhanke peale kindla käega 7 miljonit eurot, et osta teste. Õigusriik ütleb, et kõik on koššer. Peaminister kindla käega laseb lahti seitse ministrit ja valitseb poolteist kuud üksinda. Keegi ei näe mitte ühtegi rikkumist, mitte kuskil mitte midagi. Peaminister kindla käega paneb koroonaajal oma režiimi kehtestamiseks põhiseaduse üldse riiulisse. Ütleb, et nüüd on nii, sundvaktsineerimine ja vallandamised ja maskid ja ei tea mis kõik veel, politseikoerad saadetakse peale kohvikutele ja jõusaalidele. Kindla käega! Aga ühte kuradi kinnisvara müügi tehingut – ei‑ei‑ei, sellega meie ei tegele, sellega meie ei tegele, peaminister ei tegele seebi ostmisega hädas olevatele kodanikele. Aga ei ole küsimus seebi ostmises. Küsimus on selles, et see haiseb korruptsiooni järele nii kaugele, et ma arvan, et iga viimane kui inimene, välja arvatud Stenbocki majas, saab aru, et see haiseb korruptsiooni järele.

Parseldatakse maha Eesti Vabariigi üks kõige magusamaid kinnisvaraobjekte naeruväärse raha eest, sõites üle kõikidest nendest inimestest, kellele riik on andnud lubaduse, et nad saavad seal erastada endale kodu. Enne seda on neid inimesi veel solgutatud, sest nagu ilusti räägitakse, see lugu on habemega, see on 20 aasta pikkuse habemega lugu. Neid inimesi on kõigepealt 20 aastat solgutatud ja siis ikkagi visatakse tänavale. Kindla käega! Ei noh, mis siin ikka. Sellele on lahendus. Kevadel tuleb valida teised inimesed. Aitäh! 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja, austatud valitseja ja kolleegid! Õigusriik – naerukoht on siin. Austatud valitseja ütles, et jah, meil on õigusriik, aga väga-väga palju kordi on läinud selles õigusriigis asjad lappama. Mis õigusriik see sellisel juhul on?

Mulle tuleb meelde, see oli vist 12. jaanuaril, kui kolm kutsumata külalist Stenbocki majja astusid. See oli päev enne abielureferendumit. Peaminister oli toona Jüri Ratas. Nad ütlesid talle midagi. Õigusriik. Nüüd on kohtuveskid hakanud jahvatama, aga ma olen üsna kindel, et see lõpeb samamoodi nagu kunagi see Panovi keiss. Aastaid solgutati inimest – ja inimesi –, aga pärast selgus, et ei olnud, näed, midagi. Aga oli vaja võimu pöörata. Oli vaja, et abielureferendumit ei tuleks. Ja siis tulidki kutsumata külalised: peaprokurör, juhtiv riigiprokurör ja kaitsepolitsei salapolitseipealik koputasid Stenbocki maja uksele.

Noh, neid õigusriigi, nii-öelda õigusriigi grimasse on liiga palju. Ka neid, mida mina olen ajakirjanikuna kohtutes istudes ja toimikuid lugedes näinud. Nii et selle koha pealt rääkida, et jah, meil on küll õigusriik, aga läks nagu nihu ja korduvalt-korduvalt läks nihu – sellist jõuetut juttu ei tohiks ühe suveräänse õigusriigi peaminister rääkida. See on ka riigi vastutus.

Jah, siin kolleeg Martin Helme rääkis, et kuidas kinnistusraamatusse jõudmine käis. Kiire-kiire! Oli vaja, no ja tehtigi ära. Vaade on sealt jumalik muidugi: paremale poole jääb Paljassaare – ma olen seal käinud – ja vasakule jääb Kopli poolsaar. Ilus meri ja paremal pool võimas loodus ka veel.

Aga tõesti, kellelegi oli vaja. Ja ametnikud – selles õigusriigis on väga-väga palju ametnikke – tegid seda, mis neile kasulik on. Lollitasid oma riigi kodanikke, neid, kes selle riigi eest seisid juba ligi 30 aastat tagasi. Niimoodi on peedistatud, nagu maal öeldakse, aastakümneid. Ja nüüd tuleb veel Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Kuulge, naerukoht!

Mäletate, millega see Riigi Kinnisvara Aktsiaselts hakkama sai? Ta ehitas ju põrandaküttega külmlao. Ma käisin seal viimasel päeval, enne kui toonane peadirektor Lanno tagasi astus. Veetsime seal öötunnid. Ta näitas seda käkerdist, seda maja, kus koridorid olid nii kitsad, et nende kastide vahelt oli raske sinna minna. Ka kvaliteedijuhiga käisime ringi. Seal oli 20–25 sellist asja, mis olid projekteeritud täielises Eesti Vabariigis nii, nagu ei tohiks olla projekteeritud. Põrandaküttega külmladu, kus läksid raisku vaktsiinid, palju vaktsiine. Ja nagu te mäletate, õigusriigis mitte keegi selle eest ei vastuta ka. Ei vastutanud mitte keegi. Süüdimatu õigusriik!

Auväärt valitseja! Minu meelest ületab see igasuguse piiri. Võib öelda jah, et need on mõned inimesed, et meil on palju inimesi. Aga see on tülgastav, jälk lugu. Õigusriigist, auväärt valitseja, ei ole siin küll paslik rääkida. Aitäh!

Aitäh! Kas peaministril on soov lõppsõnaks? Rohkem läbirääkimiste soovi Riigikogu liikmetel ei ole.

Aitäh! Ma veel kord ütlen, et see on väga kahetsusväärne, et sellised asjad on Eesti Vabariigis juhtunud. Aga ma pean mingid faktid ikkagi üle käima. Teie arupärimine esitati 19. oktoobril 2022. aastal. 20. oktoobril sõlmiti see tehing. Seda kinnistut müüdi avalikul enampakkumisel. Avalikul enampakkumisel!

Põhjus, miks ta tõenäoliselt on odav – aga see on puhtalt minu spekulatsioon –, on see, et selle maa, selle kinnistu otstarve on riigikaitsemaa. Selle jaoks, et sinna saaks ehitada korterelamuid, peab muutma detailplaneeringut ja Tallinna linn peab olema nõus sellega, et riigikaitsemaast saab elamumaa. Senikaua sinna ühtegi korterelamut ehitada ei saa. See on tõenäoline põhjus, miks see hind on olnud selline.

29 aastat on siin ilmselt vigu tehtud. Ma ei saa näppu peale panna ja öelda, mis vigu täpselt on tehtud. Aga jällegi: Eesti sotsiaalsüsteem on niivõrd tugev, et ei jäta ühtegi inimest ei peavarjuta, koduta ega toetuseta. Sellele võivad need inimesed kindlad olla. Aitäh!

Aitäh! Tänane seitsmes päevakorrapunkt on menetletud.

Läheme tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Jaanus Karilaidi, Jüri Ratase, Viktor Vassiljevi, Jaak Aabi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Marek Jürgensoni, Tõnis Möldri, Kaido Höövelsoni, Marko Šorini, Igor Kravtšenko, Siret Kotka, Anneli Oti, Erki Savisaare, Taavi Aasa ja Dmitri Dmitrijevi 10. oktoobril 2022 esitatud arupärimine ravijärjekordade lühendamise meetmete kohta (nr 157). Ma palun ettekandjaks arupärijate nimel Riigikogu liikme Jaanus Karilaidi.

Suurimad tänud, hea juhataja! Tõesti, keskfraktsiooni arupärimine tervise‑ ja tööministrile sel teemal on esmakordne selline parlamentaarne dialoog. Ma paar sõna räägin siis motiividest.

Ravijärjekordade lühendamine on pikalt olnud poliitikute töölaual. Me tahame nagu aru saada. Ühelt poolt, kui me räägime Eesti inimestega, räägime arstidega, siis me näeme neid probleeme, aga kui me teeme analoogse päringu peaministrile, siis me näeme probleemide eitust, et kõik on korras ja kõik on tagatud. Nii et me tahame teada, kes rohkem ja täpsemalt reaalset elu tunnetab.

Jõudsime tervise‑ ja tööministrini viimasena väga loogilisel põhjusel. Kui 2016 Keskerakond sai valitsusse, siis sealt vaatas aegrea pealt vastu veel kurvem pilt. See lisaraha, mida andsid Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, tegi 2018 ja 2019 selle pildi paremaks. Aga see pilt ei ole veel selline, millega saaks rahule jääda. Et täpsemalt aru saada, mis on reaalne elu, kus on tegelikud lahendused ja kui palju seda lisaraha vaja on, olemegi selle arupärimise esitanud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama tervise- ja tööminister Peep Petersoni.

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Olen paljude teie arupärimise sissejuhatuses kirjeldatud seisukohtadega nõus. Probleemid on jätkuvalt üleval. Tööd tehakse pidevalt. Olukord ei ole  COVID‑i tõttu paremaks läinud, järjekorrad on pikenenud, kuna peamised ressursid, nii haiglad kui ka töötajad, on olnud väga tihedasti seotud pandeemia tõrjumisega.

Ma olen nõus sellega, et on väga oluline, et inimesed saaksid arstlikku tähelepanu õigeaegselt ja varakult ning saadud arstiabi oleks täiuslik. Õigemini mitte täiuslik, vaid kompleksne. Sel viisil on see ka riigile vähem kulukas. Õigeaegse abi puudulikkusest tingitult terviseprobleemid süvenevad.

Ravijärjekordi on vaja lühendada võimalikult kiiresti ning riigi lisainvesteeringud selleks on hädavajalikud. Kuid see ei pruugi olla nii lihtne, et me lihtsalt paneme erialadele raha juurde. See ei pruugi aidata. Hiljutine Riigikontrolli auditki näitas, et paljudel erialadel on inimeste puudus. See tähendab seda, et lihtsalt raha sinna suunamine ei pruugi hetkel tulemust tuua.

Te viitate 2022. aasta juunis Kantar Emori läbiviidud uuringule, mille kohaselt vaid 28% Eesti elanikest on valmis minema tasulisele vastuvõtule ning inimesed on pigem valmis pikalt ootama tasuta visiidi aega kui arsti juures käimise eest maksma, isegi kui ooteaeg on väga pikk. Ma ei ole selle uuringuga kahjuks tuttav, aga ma julgen seda tõlgendada nii, et inimesed ei ole mitte põhimõtteliselt vastu tasulise teenuse eest maksmisele, pigem on küsimus selles, et inimestel ei ole seda raha. See raha tuleks millegi muu elutähtsa arvelt ja pere eelarvesse löödaks liiga suur auk.

Rohkem tasulist arstiabi ei ole minu arvates lahendus Eesti inimeste tervisemuredele. See ei too tervist otseselt juurde. Me teame, et tasulisi teenuseid osutavad needsamad Eesti arstid, kes muidu võiksid pakkuda teenust haigekassa lepingu raames. Me näeme tõsist konkurentsi isegi erakliinikutes, suur osa töötajatest on samaaegselt riigihaiglates tööl.

Juulis ametisse astunud valitsuse tegevusprogramm ei sisalda otsuseid tervishoiu rahastamise suurendamiseks. Ilmselt te olete sellega kursis. Ülesanne tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkust arutada oli eelmise valitsuse tegevusprogrammis, see kuulus lausa saja päeva programmi hulka. Minu eelkäija Tanel Kiik esitas analüüsi ja ettepanekud märtsis 2021 valitsusele, kuid nende arutamiseni selles valitsuse koosseisus ei jõutud mitte kunagi.

Mina võtsin endale ministriks saades ülesande taaselustada tervishoiu rahastamise ja ravikindlustuse laiendamise teema, eesmärgiga, et märtsivalimiste järel ei peaks alustama taas analüüsidest, mis jõuavad kurva tõdemuseni rahalisest jätkusuutmatusest. Uus valitsuskoalitsioon peaks saama läbirääkimistel tugineda variantidele, mille vahel valida ja mida 2024. ja 2025. aastal saaks reaalselt ellu viia.

Kutsun seejuures üles, et niipea, kui meil need arvutused valmis saavad nii laiendamise seisukohast ehk kulude katmise poole pealt kui ka võimalike tulude poole pealt, kindlasti erakonnad nendega tutvuksid ja kujundaksid enda seisukoha, mille poolt või vastu reaalselt ollakse. Püüame pakkuda välja võimalikult neutraalse valiku, selleks et ka meie parempoolsemad kolleegid sealt midagi endale leiaksid. Aga muutus peab tulema üsna põhimõtteline, sest juba 2025. aastal haigutab riigi eelarvestrateegias 100 miljoni euro suurune auk.

Kõik eelnev ei tähenda, et ravi kättesaadavuse nimel ei oleks pingutatud. Siin ongi nüüd vastused Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi erinevate sammude kohta.

Kõigepealt küsimus: "Milliseid samme on Vabariigi Valitsus astunud selleks, et ravijärjekordi kiiremas korras lühendada?" Ravikindlustussüsteemiga on meil tagatud, et ambulatoorse visiidi maksimaalne ooteaeg on kuus nädalat, plaanilise statsionaarse ravi ja päevakirurgia protseduuride puhul kuni kaheksa kuud. Ooteaeg võib pikeneda sellisel juhul, kui inimene eelistab mõnda konkreetset arsti või raviasutust. Inimesed pannakse terviseprobleemide tõsiduse alusel ravijärjekorda ja kui tervislik olukord ei võimalda nii kaua oodata, siis perearst saab kiiresti aja ise eriarstiga kokku leppida.

2022. aasta seis ravijärjekordadega eriarstide juurde on inimese vaates järgmine. Kõigepealt, suuremad väljakutsed on erialadel, kus on vähe suure spetsialiseerumisega arste. Näiteks neurokirurgi juurde ootavad Tartu‑ ja Harjumaa inimesed keskmiselt kaheksa nädalat ja teiste maakondade inimesed keskmiselt kolm kuud. Väljakutseid on ka otsepöördumisega erialadel. Need on alad, kus ei ole vaja saatekirja, näiteks oftalmoloogia ja psühhiaatria erialal ootavad inimesed arsti juurde pääsemist 1–12 nädalat, sõltuvalt geograafilisest asukohast. Erialadel, kus töötab palju arste, näiteks günekoloogia ja dermatoveneroloogia, on olukord raha lisandumise tõttu inimese jaoks paranenud ja ooteajad on kolmandiku võrra lühemad kui varasematel aastatel. Paranenud on ka kättesaadavus erialadel, kus perearsti osa ravitöös on kasvanud, näiteks endokrinoloogia ja kardioloogia.

Positiivne mõju on ka e‑konsultatsiooni kasutuse kasvul. See aitab suunata õige patsiendi õigel ajal õige arsti juurde. E‑konsultatsioonide arv kasvab iga aastaga. 2022. aasta üheksa kuuga oli see circa 57 000, kasv oli võrreldes eelmise sama perioodiga 50%. Ainult konsulteerimiste osakaal on viimastel aastatel olnud 30% piires. Kui konsultatsioonist ei piisa, siis saab eriarst hinnata, kui kiiresti patsient vastuvõtule peab tulema, ja vastavalt sellele antakse patsiendile vastuvõtuaeg. E‑konsultatsioon on võimaldanud näiteks allergoloogi-immunoloogi vastuvõtule jõudmist oluliselt parandada. Vastuvõtule kutsutakse patsiendid, kes seda tõesti vajavad. Muudel juhtudel piirdub eriarst perearsti nõustamisega. E‑konsultatsiooni küsitakse hetkel kõige enam neuroloogias, 11% kõikidest e‑konsultatsioonidest, ja ortopeedias, 10% kõikidest konsultatsioonidest, mis on lühendanud ooteaegu nendel erialadel. E‑konsultatsiooni abil süsteemi sisenenud inimesed saavad kiiremini abi, kuna nende vajadused on eelnevalt hinnatud.

2022. aastal oleme ambulatoorsetetel erialadel andnud lisalepinguid kokku summas 16,7 miljonit eurot. See on andnud lepingupartnerile võimaluse teha tööd kiiremas tempos ja parandanud kättesaadavust. Septembris 2022 oli viimase kahe aasta suurim esmaste vastuvõttude broneeringute arv: 129 919 broneeringut. See on varasemate kuudega võrreldes üle 15% suurem. See tähendab, et oluliselt rohkem inimesi on saanud eriarsti juurde aja.

Küsimus nr 2: "Kui suur summa on eraldatud 2023. aasta riigi eelarvestrateegiaga ravijärjekordade lühendamiseks aastateks 2023, 2024, 2025 ja 2026?" Eesti Haigekassale suunatakse 2023. aasta riigieelarvest tegevustoetuseks ehk teenuste kättesaadavuse hoidmiseks 131 miljonit eurot. Lisaks prognoositakse eraldise kasvu mittetöötavate pensionäride eest 34,3 miljonit eurot ja sotsiaalmaksu laekumise ravikindlustuse osa kasvu 239 miljonit eurot. Need lisasummad lubavad meil säilitada tänast kättesaadavuse taset ning järjekordade pikkust, mitte aga järjekordi märgatavalt lühendada. 2024. aastaks on riigieelarvest teenuste kättesaadavuse hoidmiseks suunatavaid vahendeid 123 miljoni euro ulatuses. Aastateks 2025 ja 2026 riigieelarvest eraldist planeeritud ei ole. Sellest oli ka äsja juttu. Täiendavalt on riigieelarve eelnõuga hetkel sätestatud positsiooni parandamise eesmärgil aastateks 2024–2026 igaks aastaks 50 miljonit eurot. Seetõttu, et riigieelarve püsiks tasakaalus, andis Rahandusministeerium ülesande just nii palju seda kulu ja tulu positsiooni tulude suunas parandada.

"Milliste lisameetmetega plaanib Vabariigi Valitsus pikkade ravijärjekordade probleemi lahendada?" Haigekassa on vajadusel sõlminud lisalepinguid ja eelarves on arvestatud täiendavaid vahendeid, näiteks onkoloogiale 3 miljonit, sisehaigustele 2,8 miljonit, günekoloogiale 1,7 miljonit ja nii edasi, teenuseosutajate ambulatoorse teenuse lepingute jaoks.

Võtan oma vastuse kokku. On võimalus tõepoolest veel lõplikult lukku löömata haigekassa eelarves – seda tehakse peale riigieelarve vastuvõtmist – teha tarku otsuseid, arendada süsteeme. Üks nendest on käimasolev Ajaleidja rakendus, mis võimaldaks arstide aega optimaalselt kulutada. Kui patsient ei saa [vastuvõtule] tulla, kusjuures etteteatamisaeg on lühike, siis on võimalik leida järgmine patsient järjekorrast ja ta ette võtta. Ka selliseid nutikaid lahendusi tuleb teha. Aga samal ajal tuleb tugevdada esmatasandit, kaaluda mõnes valdkonnas triaaži sisseviimist, et tõepoolest patsiente eelhinnata, enne kui nad jõuavad eriarsti juurde. Nii et neid meetodeid, kuidas koormust jagada, et inimestele oleks abi kättesaadav, on muidki, aga seal, kus see on põhjendatud ja võimalik, tuleb leida lisaraha haigekassa eelarvest.

See on praegu minu vastus. Peamine pinge seisneb selles, kas 2023. aasta märtsis suudab koalitsioon teha põhimõttelisi otsuseid ravirahastuse küsimuses. Aitäh! 

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Pikkades ravijärjekordades süüdistatakse jätkuvalt COVID‑it, aga tegelikult olid järjekorrad eriarstide juurde, nii ootejärjekorrad kui ka ravijärjekorrad, juba enne väga pikad. Nüüd, nagu me teame, on meie tervishoiusüsteemi lisandunud peaaegu 40 000 uut klienti ehk 3% rahvaarvust, mis seda olukorda veelgi halvendab. Me teame, et ravi kättesaadavusega on lood nii, et uued tulijad saavad kohe täieliku HIV‑ravi, saavad kohe kallist vähiravi, puusaoperatsioonid, põlveoperatsioonid. Postimehes on uudis, et te olete öelnud, et te küsisite lisaraha järgmise aasta eelarvest, selleks et hoida haigekassa ravirahast eraldi ravikindlustamata ukrainlaste ravikulud, ligi 50 miljonit eurot. Ma küsin: kas te saite selle raha või ei saanud? Kui ei saanud, siis kui palju pikenesid või pikenevad ravijärjekorrad meie inimeste jaoks veelgi?

Saan kinnitada seda, et riigieelarve protsessi raames on loodud eraldi reserv kriiside lahendamiseks, kuhu kantakse nii COVID‑iga [tegelemiseks] juba sõlmitud lepingute kulud, kas siis vaktsiinide, haiglaravimite ja võimalike muude meetmete jaoks, kui neid peaks vaja minema. Sama kehtib ka Ukraina põgenike abistamise kohta. 14,4 miljonit eurot, minu mäletamist mööda, on haigekassa eelarves raha spetsiaalselt Ukraina põgenike abistamiseks. See ei tule meie Eesti kodanike arvelt, see on täiendav rahastus väljastpoolt. Selle eest ma olen hoolitsenud, et see raha oleks ülejäänust lahus ja seda praegu ka valitsuse otsused on lubanud.

Aga tõsi on see, et arste ja arstide meeskondi sellega seoses Eestisse oluliselt juurde ei tule. Diplomi tunnustamise või kutse tunnustamise protsessi on alustanud üksjagu arste ja õdesid ka Ukrainast, aga need inimesed minu teada kas praktiseerivad üldarstina, kus keeleoskus ei ole vajalik, või õeabina. Nende saabumine pärissüsteemi vastutava tervishoiutöötajana sõltub sellest, kas nad õpivad ära spetsiifilised Eestis [vajaminevad] oskused Euroopa Liidu tasemel. Muu hulgas on eesti keele oskamine seadustes ette nähtud. Nii et sealt on abiväge loota, aga see võtab veel natuke aega. Aga ma ütlen, et inimressurss tervishoiusüsteemis on see kõige piiratum asi ja seda palja rahaga enam juurde ei osta.

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, mul on protseduuriline küsimus. Aitäh, hea eesistuja! Kas teie ka kuulsite sellist asja? Kas ma kuulsin õigesti, et lugupeetud minister ütles, et Eestis üldarstil ei ole eesti keele oskus vajalik?

Ma loodan, et minister ise kommenteerib järgmisele küsimusele vastates, mida ta arvab sellest lausest, mida teie praegu ütlesite. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõite siin näiteks COVID‑i. Loomulikult pidurdas see [arstiabi] kättesaadavust, aga arstijärjekorrad on probleemiks Eestis olnud, ma ei tea, 25 aastat, see on habemega küsimus, ja aluseks oli ikkagi selle süsteemi loomine, mis meil loodi. Aga te lugesite ette pikad nimekirjad nende järjekordade pikkuse kohta. Tegelikult need ju, te teate, ei näita mitte midagi, sest väga palju rohkem inimesi tahab arsti juurde ja meil on kunstlik piir pandud ette, et vaat need inimesed registreeritakse, aga teistele öeldakse, et meil pole nimekirju alla tulnud, helistage uuesti, uuesti, lõpmatuseni, helistage uuesti. Nad jäävadki helistama. Aga te olete öelnud, et tervishoiusüsteemi peaks nagu muutma, midagi peab muutma tervishoius. Kas te peate silmas ainult rahastamist või ka niisuguseid kardinaalsemaid asju? Veel küsin juurde, miks see siis ikkagi koalitsioonilepingust välja jäi. Olen tähele pannud, et ega Reformierakonda tervishoid pole kunagi huvitanud, läbi aastakümnete.

Ma kõigepealt ütlen, et see, kas üldarst vajab eesti keele oskust või mitte, sõltub sellest, kas ta on patsiendiga kokkupuutes. Kõik patsiendiga kokkupuutes olevad arstid vajavad eesti keele oskust, selles ei ole kahtlust. Aga kui on positsioone, kus arstid saavad toimetada ka [ilma et nad patsientidega kokku puutuksid], siis üldarsti pädevuse piirides on võimalik üht-teist siiski teha.

Kui ma nüüd tulen tagasi selle juurde, miks koalitsioonileppes ei ole midagi kirjas, siis ma usun, et ennekõike oli küsimus usus, et meile naaseb COVID raskel kujul, ja seetõttu ei hakatud seda valdkonda koormama uute reformidega, vaid lähtuti sellest, et COVID tuleb üle elada ja siis jõuab teha ja uuendada. Õnneks ei ole COVID naasnud sellel sügishooajal sellisel raskel kujul ja seetõttu on meil olnud võimalik tegeleda psühhiaatria ja paljude teiste erialadega ning pakkuda välja ka muid lahendusi peale lihtsalt rahastuse suurendamise. On valdkondi, kus rahastust tuleb suurendada, muu hulgas jälgida seda, et Eesti, ütleme, riigisüsteemis toimetavate või haigekassa süsteemis toimetavate spetsialistide tasud ei oleks märgatavalt allpool erasfääri tasusid, aga tuleb teha ka metodoloogilisi muutusi, kuid neid ei saa teha kiiresti. Siin pigem paneme pikad tähtajad ja valmistame kogu süsteemi ette, et neid muudatusi teha. See näiteks puudutab saatekirjade kehtestamist erialadel, kus neid veel ei ole.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma tänan teid selle aususe eest, et erinevalt peaministrist te tunnistate probleemi ja pakute ka võimalikke lahendusi välja. Lisaraha on vaja leida. Muidugi soovitaksin ma ka valitsuses teda briifida ja anda talle adekvaatsem ülevaade, sest peaminister suure saali ees näitab kõike kaunimana, kui tegelikult reaalses elus on.

Kui neli‑viis kuud tagasi uus koalitsioon tehti, siis ka teie olite üks nendest, kes väga bravuurikalt, poliitilise bravuuriga seisis Tallinna Haigla eest, ja väga paljud spetsialistid on väitnud, et see vähendaks ravijärjekordi. Kui see haigla saaks valmis, siis see lahendaks päris palju probleeme ära. Kuhu teie bravuur jäi? Kuhu jäi Tallinna Haigla?

Bravuur ei ole kuhugi kadunud. Kogu tervishoiuavalikkus, või ütleme, et enamik tervishoiuavalikkusest on veendunud, et Tallinn vajab kaasaegset haiglat. Vastasel juhul ei ole võimalik arendada kvaliteeti võrdselt teiste suurte haiglatega. Uus aeg küsib ka teistsuguseid ruume, kui on need olemasolevad. See [vajadus] ei ole kuhugi kadunud. Me tegeleme kaardistamisega, mil viisil seda uut haiglat oleks võimalik ehitada. Tõsi on see, et Euroopa rahastusperiood on suures osas paika pandud või paikapanemisel, ja kui sealt tõmmati vist juunikuus Tallinna Haigla maha, siis ei ole seda Euroopa rahastust [võimalik kuidagi asendada]. Mida me kindlasti toetame, on see, et Tallinna linn viiks lõpuni projekteerimise, et kas majanduslanguse tingimustes või mingites muudes oludes oleks võimalik kas või laenu abil Tallinna Haigla valmis ehitada, sest varem või hiljem peab see haigla tulema.

Jaanus Karilaid, protseduuriline küsimus, palun!

Jah! Vastusest tulenevalt: Euroopa Liidu vahendid – ärge kiirustage siis nende lukustamisega. Neid vigu on võimalik vältida. Kolme ja poole kuu pärast on uued valimised. Kutsun sotsiaaldemokraate ja Isamaad üles riigimeheliku pilguga neid asju vaatama. 

Aitäh, hea kolleeg! Valimised ei ole protseduuriline teema. Aga aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Marika Tuus-Laul, palun!

Ma võtan igaks juhuks kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea minister! Tegelikult ei ole Eestis tervishoid kunagi olnud riiklikult tähtis küsimus. Jah, me oleme siin saalis küll arutanud seda probleemi riiklikult tähtsa küsimusena ja siin on olnud palju erinevaid eksperte, aga ega sellele pole järgnenud mitte mingisuguseid suuri ümberkorraldusi. On küll nokitsetud väiksemate asjade kallal, mis võivad hetkel olla olulised, aga neid asju tuleks näha siiski hoopis suuremas pildis.

Ameerikas näiteks oli tervishoiu[teenuste] kättesaadavus Barack Obama ajal valimiste peateema. Kui vaadata poliitiliselt, siis ma tõesti mäletan seda 20 aastat ja võin öelda, et Reformierakond on oma valitsemisajal – mida on olnud pea 19 aastat – tervishoidu suhtunud ikkagi üsna vasaku käega: on kärpinud raviteenuse kättesaadavust [parandavat] raha või pole pidevalt kallinevasse protsessi raha juurde pannud. Samas kui Keskerakond, niipalju kui me võimul oleme olnud, on viimastel aastatel, kui me võimu juures olime, ikka raha ohtralt juurde pannud, ligi 500 miljonit.

Me võime küll lubada lühemaid järjekordi, me võime lubada kõikvõimalikke häid asju, hambaravi kättesaadavust ja muud, kuid süsteem, millele omal ajal meie meditsiin üles ehitati, on olnud meie jaoks täiesti sobimatu. See sai alguse tõesti juba vähemalt 25 aastat tagasi. Ma mäletan, et juhirollis oli valdavalt Toomas Vilosius ja olid ka teised tegelased. See oli siis, kui tervishoiumudeliks valiti ärimudel. Äriettevõtte prioriteet, nagu te teate, ongi kasumi teenimine: pakkuda teenust, aga mitte patsiendikesksust. Kiirabi on meil eraõiguslik. Peremeditsiin on ärisüsteem, kus perearst võtab minimaalse palga ja maksab selle pealt minimaalselt makse, aga raha võtab välja dividendidena. Imelik, et sellisesse süsteemi nagu tervishoid, mis püsib püsti sotsiaalmaksul, panustab arst iseenesest kõige vähem. See on väga kummaline. Tervishoid on meil eraõiguslik, nagu ma siin ikka meelde tuletan, on aktsiaseltsid, sihtasutused ja osaühingud ning riik ostab raviteenust eraõiguslikult juriidiliselt isikult. 

Seega on meil äärmiselt räige turumeditsiin, sellist tegelikult Euroopas kuskil mujal ei olegi, et oleks läbinisti eraõiguslik. Eesti valis tõesti kõige kallima mudeli – ärimudeli. Kasumile orienteeritus tähendabki tervishoius sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu. Vähese raha tõttu piiratakse patsientide arsti juurde saamist ja tekitatakse järjekordi ehk järjekordade järjekordi ja inimestel ei ole võimalik end järjekorda registreerida. Aga meditsiiniasutused ostavad, me teame, üksteise võidu moodsat aparatuuri juurde ja pakuvad teenust raha eest. Avalik-õiguslikult kogutud maksumaksja raha läheb haigekassa kaudu eraettevõtete kätesse, mis on kummaline. Piir avaliku ja erameditsiini vahel on meil üsna hägune.

Lisaks on ekspertide arvates Eesti tervishoius üks suur viga: see on ülepolitiseeritud, sest haigekassa nõukogu eesotsas on minister. Küsimus on veel selles, kes ikkagi tervishoidu juhib. Me oleme erinevalt öelnud, et kas minister või suurhaiglad või haigekassa või kes. Tegelikult on nii, et meil juhib tervishoidu elu ise. Ravi kättesaadavus sõltub juhusest ja õnnest, sellest, kas konkreetsesse haiglasse on veel eriarste üldse jäänud või mitte. Mõnes piirkonnas on olemas juurdepääs kvaliteetsele ravile, mõnes üldsegi mitte.

Siin oli proua peaministriga juttu Ameerikast. Ameerikas on nii riiklikud kui ka erahaiglad ja seal on ka veel tööandjakindlustus. Nii et ei ole vaja sellist näidet tuua, nagu siin saalis, et minge Ameerikasse ja vaadake, mis seal on. Põhjamaades on eelarveline tervishoid, raviasutused kuuluvad omavalitsustele. Seda nimetatakse sotsiaalseks meditsiiniks. Ka meil on vaja turumeditsiini asemel eelarvelist tervishoidu, mida juhitakse ühest punktist ja mille üle teostatakse ka konkreetset kontrolli.

Nii et seda ümber korraldada on väga-väga suur töö ja ma ei tea, mis kokkuleppeid siin peaks olema. Aga ma arvan, et kui ei ole hiljaks jäädud, siis tuleks sellega alustada kohe-kohe peale valimisi, ja tuleks need punktid kokku leppida ka enne valimisi. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Hea minister! Kasutan võimalust, muidu ei ole võimalik ministriga ühepoolset debatti pidada. Aga kuna on arupärimistele vastamine, siis ollakse ju saalis.

Ravijärjekorrad. Ma arvan, et kõige täpsem oleks nimetada neid raviteenuse järjekordadeks. Võib-olla lahendus iseenesest oleks sihuke lihtne, kui me pöörduksime tagasi juurte juurde: inimesi hakatakse ravima, mitte neile ei osutataks raviteenust. Eelkõneleja just rääkiski, millest see on tekkinud, et see on äriliselt motiveeritud, riigi poolt kinni makstud ja siis, kui raha saab otsa, on olukord keeruline, siis tekivad need järjekorrad. Mina tahan rääkida ühest teisest asjast, mille üle on meil debatt praegu üsna ühepoolseks jäänud, aga ma loodan, et me saame sellest rääkida.

Hea minister! Me teame, et kõik selle valitsuse uued näod on justkui katse ja eksituse meetodil ministriteks saanud, et kes siis põlevad läbi ja kes ei põle läbi. Paljudele on antud suured ülesanded, millega ei saa isegi kogenud vanad kalad hakkama. Võib-olla ongi niimoodi, et viskad vette tundmatus kohas ja kas tuleb pinnale või ei tule pinnale. Millisena jäädakse mäletama selle valitsuse neid ei-tea-kust tulnud inimesi, kes ei ole eelnevalt osalenud parlamendi töös? Väga hea oleks muidugi, kui minister oleks alati enne parlamendis olnud. Siis ta teaks ka, mil moel meil need protsessid siin käivad. Võib-olla oleks ta meiega koos ka Riigikogu leiba siin sööklas söönud ning tunnetaks, et mõnes küsimuses on riigikonnad erakonnaüleselt ühel meelel ja hoolimata sellest, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ehk mõned eelnõud hääletatakse maha, toimetatakse siiski vaikselt kuidagi mingil moel edasi.

Ministri ülesanne on ellu viia erakonna poliitikat ja heal juhul kogu ministeerium panna neid suuniseid täitma või selles suunas töötama. Alati on muidugi vastuseis sellele, on kantsler ja tema meeskond, kes peab kogu aeg sellest hoiduma. Siinkohal soovitaks jälle seda raamatut "Jah, härra peaminister", mis on üks äärmiselt lustakas ja lõbus lugemine.

Nüüd räägin oma murekohast. Unustame hetkeks suitsuvaba Eesti toetusrühma, unustame tubakaseaduse, mis lähtub sellest, et pöörata ajaratas tagasi sinna, kus kõik pekki läks, et alustada uuelt lehelt, vaid prooviks selle sõjakirve maha matta. Keskenduks täna sellele noorte seas meeletult levivale uuele moeröögatusele, e‑sigaretile. Veel viis aastat tagasi tundus see noorte jaoks täiesti arusaamatu, miks täiskasvanud inimesed niimoodi teevad. Päriselt ka. Nüüd me oleme selles olukorras, kus mitte keegi ei tea. Kõige hullem on see, et täiskasvanud inimesed, kes on lapsevanemad, müüvad ühismeedias kõiki neid asju, sellepärast et siit on võimalik hõlptulu saada. Kui need asjad hakkavad tekitama tervisekahjusid, siis me ei saa täna sealt aktsiisi, me ei saa sealt käibemaksu, me ei saa võimalust luua töökohti, mille pealt maksu makstaks, aga me saame endale selle suure rõõmu, et kui need tervisekahjud siia jõuavad, siis me saame hakata neid inimesi ravima.

Kaubandus-tööstuskoda on juba teinud ühe sellise ümarlaua ja ministeeriumidele, teistele ministeeriumidele – peamiselt oli seal rahaministeerium kohal – said mitmedki asjad selgeks. Arutame! Ma tean, et üle-eelmisel nädalal toimus ka Sotsiaalministeeriumis üks selline ümarlaud, aga ilmselt tol hetkel keskenduti parlamendi ja ministeeriumi vahelisele võitlusele. Me oleme kõik ühel pool rindejoont. Unustame need erimeelsused. Me võime siin edasi jageleda, kui meil on seda väga vaja, aga praegu me peaksime koos arutama, sest vaidlustes võib sündida tõde ja mina olen seda meelt, et vaidlustes vahest sünnibki tõde. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib ka sõna? Jaa, palun!

Aitäh arvajatele! Kinnitan omalt poolt, et Eesti ei ole valinud erameditsiini mudelit. Selline riiklik haigekassa, nagu meil tegutseb, on paljudele maadele eeskujuks ja püüeldakse selle poole, et ravi ostetaks või ravi rahastataks tsentraliseeritult, ühtse plaani alusel. Isegi Põhjamaades on seda süsteemi uuritud ja hinnatud. Tegelikult teatud efektiivsus sellisel meetodil on. See, et 1990‑ndatel mõni haigla tehti aktsiaseltsiks, oli pigem tööõnnetus. Aktsiaseltsi mudel ei ole tõepoolest haiglale kõige sobivam. Seetõttu on enamik nüüd sihtasutused, mis tihti ka ju alluvad konkreetsetele asutajatele, on see siis Tartu Ülikool, Tartu linn, Vabariigi Valitsus või näiteks Narva linn või Ida-Viru Keskhaigla puhul Kohtla-Järve linn ja riik. Võin viimases asjas eksida, et kas oli riik. Aga igal juhul on asutajate hulgas väga sageli nii omavalitsused kui ka riik.

Selle süsteemi eelis on see, et me tõepoolest oleme 6%‑ga SKP‑st, mis on meie tervishoiukulud, saanud täiesti arvestatava tulemuse. Kui me oleksime toimetanud sama kõrge rahastustasemega, nagu meie Euroopa kolleegid keskmiselt, oleks ka ravijärjekorrad tõenäoliselt teistsuguse loomuga, võimalik, et ka lühemad.

Ma hoiataks selle eest, et tuua eeskujuks USA süsteemi, seal on ravikulud ühiskonnas 16%. Kallimat ja ebavõrdsemat tervishoiusüsteemi kindlasti leiab, aga seda mõnel mandril, kus arstiabisüsteem võib-olla üldse ei ole nii hästi arenenud. Ma arvan, et meie toimetame heas keskkonnas, aga otsuseid tuleb teha siiski. Loota, et 6%‑ga saab teistest mööda minna või teha paremini kui need, kes tervishoidu rohkem raha panevad, on küsitav.

Kuidas saab ravijärjekordi lühendada? Loomulikult efektiivsuse tõstmisega. See ei saa tähendada, et arstid töötavad veel rohkem. Pigem peab see toimuma mingis muus süsteemis, muu hulgas ka nii, et haiged leitakse esiteks kiiremini üles, nende ravi alustatakse varem. Efekt on siis, kui õnnestub haigusi ennetada, olgu siis alkoholi või tubaka ja nikotiini väiksema tarbimisega. Aitab ka see, kui raviprotseduur on täielik. See on üks trende, millega haigekassas tegeldakse, täisraviprotseduuride ostmisega, mitte üksikute teenuste, millest oli juttu, toomisega. Aga taustal on ka tervishoiusüsteemi sidumine sotsiaalteenustega, et tervenemine oleks täielik.

Ennetustegevustest on oluline kahtlemata seesama nikotiini tõrjumine. See, mis praegu noorte seas toimub, on tõepoolest ohtlik. Küsimus on selles, kuidas tõrjuda salaturgu, kuidas panna sinna piir. Praegu on Sotsiaalministeerium kindlal veendumusel, et tubaka‑ ja nikotiinitoodete aktiivsem pakkumine ametlikus letis siin kaasa ei aita. Kindlasti ei aita kaasa maasikamaitselise veibi pakkumine ametlikus kanalis, pigem tuleb meil koos võidelda musta turuga ja saavutada reaalseid tulemusi. See, millega Sotsiaalministeerium läheb valitsuse ette, sisaldab kindlasti nii teadlikkuse tõusu, salaturu ohjeldamist, võimalikku hinnatõusu kui ka võimalikult keskkonda kahjustavate ühekordsete veipide keelamist, aga seda kõike koostöös teiste riikidega (Juhataja helistab kella.), Läti ja Leeduga sealhulgas. Aitäh!

Aitäh! Saan läbirääkimised sulgeda ja meie tänane päevakord on ammendunud.

Nüüd, head kolleegid, on kõigil soovijatel võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töötajad! Head inimesed, kes te vaatate! See oli meil meeleolukas nädal. Laupäev oli meestepäev. Kõik küsivad, miks. See rahvusvaheline meestepäev hakkas Uus-Meremaalt tulema, sellepärast et pandi tähele, et eesnäärmevähki suremus on suur. Jaa-jaa, ka mina arvasin, et see põhjus on midagi muud, aga nii ta on.

Pühapäev oli väga meeleolukas, oli rahvusvaheline lastepäev. Tegemist on siis laste õigustega, alguses võeti vastu deklaratsioon, mälu järgi ütlen, et 1959. aastal, ja 1989. aastal võib-olla isegi konventsioon. Võin eksida.

Tahaks tulla selle meestepäeva juurde. Me teame, et on movember, et mehed kannavad muntse. Ah jaa, meestepäev on ja kohe pärast isadepäeva, et huvitav, kaks kingitust tuleb kohe järjest teha. Kuidagi kurnav, justkui nagu mingid kaubanduspühad. Ei ole, see on päriselt ka probleem!

Vanemad olijad siin teavad, et ikka aasta jooksul keegi kutsutakse ära. See, et kampaania korras käiakse arsti juures, mehed käivad novembrikuus, ega see ikka väga ei vea ka, lihtsam oleks kutsuda äkki mõned meedikud siia. Miks ma seda ütlen? Meil oli vaja vaktsineerida. Kui see vaktsineerimine oleks toimunud nii, et mine ja vaktsineeri, siis oleks see protsent olnud ääretult väike. Esimese päevaga üks kolmandik Riigikogu saadikuid vaktsineeris end ära, kuna see [vaktsiin] toimetati siia ja tehti meil siin üsna käepäraseks.

Ma tean, et Eesti mees läheb arsti juurde täpselt poolteist aastat hiljem, kui oleks vaja. Meid on kasvatatudki sellisteks matšodeks, et me ei virise, me ei vingu, me oleme mehed, vahest suure, vahest väikese algustähega. Ega minagi ei ole teistest kuidagi parem. Aga sina, kes sa praegu vaatad, tahad sa olla minust parem mees, tahad sa olla minust kõvem mees, julgelt välja öelda seda, et ma olen Kruusimäest kõvem, et Kruusimäe võib tegija olla, aga ma olen Kruusimäest kõvem? Ehk siis minu väljakutse: vaatame, kes läheb enne arsti juurde. Äkki lähed sina?

Miks ma selle väljakutse välja pakun? Enda elust ma ju suurt ei hooli, sest elu on kord juba selline. Mina lähtun sellest, ja tõesti, see on fakt, et mitte keegi ei ole väljunud siit elust veel elavana. Mine sina, ole minust targem, ole minust nutikam, mine sinna kontrolli. Ma tean, et paljud naised võib-olla kingivad, võib-olla ei kingi, saad aru, seda, et sa läheksid sinna kontrolli.

Seda on jube nüri rääkida. Aga vaata, autoga me käime mingeid tehnoülevaatuseid tegemas, mingi sirts-kõrts juhtub ja juba me oleme seal, oi-oi, midagi on viga. Aga see, mis meil endal on, see, mida me enda kehamarkerid näitavad, see kõik ju möödub. Ma käisin ka ulja näoga hea mitu-mitu nädalat või suisa kuu lõhkise luuga ringi, arvasin, et sõrm on paigast ära. Pärast tuli välja, et näed, ei olnudki paigast ära, tuli lihtsalt mingite kruvide ja plaadiga kokku keerata, kusjuures ma ei teagi, mis bändi plaat see oli. Nali naljaks. Ole Kruusimäest kõvem. Mine palun kontrolli ja siis vaatame, kes enne sinna jõuab, mina või sina. Ma ütlen ette: mul ei ole aega, mul ei ole tahtmist, sellepärast et ma olen mees. Ole minust vingem mees! Aitäh!

Aitäh! Mihhail Stalnuhhin, palun!

Head Eesti inimesed, eestlased! Pöördun teie poole Eestis elavate venelaste nimel. Julgust selleks sammuks annab mulle see, et olles venelane, olen ka eesti keele õpetaja. Olen erinevate klasside ees seisnud oma elus üle 20 000 tunni, olen õpetanud üle 3000 inimese. Olen teinud kaheksa õpikut ja sõnastikku.

Mis veel on väga tähtis: olen eluaegne doonor. 102 korda olen verd andnud, 46 liitrit. Kui sulle, armas vaataja, on kunagi tehtud vereülekandega operatsioon ja sinu veregrupp on juhuslikult AB reesuspositiivne, siis suure tõenäosusega me oleme sinuga nagu sugulased.

Kui ma väike olin, siis ma suurima heameelega, mitu korda lugesin Agu Sihvka lugusid. Pärast lugesin neid oma lastele. Ma arvan, et kui minu lapselapsed veel veidi kasvavad, siis saavad nemad ka nendest lugudest teada. Igas vene peres, kus raamatuid loetakse, on üsna suure tõenäosusega Oskar Lutsu ja Eduard Bornhöhe raamatuid. Miljonitest häältest me tunneme ära Jaak Joala, Anne Veski ja paljude teiste hääle. Me teeme vahet Jüri Arrakul ja Eduard Wiiraltil. Me armastame Eestit, see on meie kodumaa. Mõned eesti näitlejad on meiega koos olnud terve elu: Lembit Ulfsak, Jüri Järvet. "Viimne reliikvia" on muidugi see film, mis võiks olla maailma 100 parima filmi hulgas. See on meist väga paljude arvamus ja neid laule sellest filmist me võiksime koos laulda: "Metsad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele."

Aga ümberringi vaadates saad äkki aru, et ei saa meitele. No ei saa! Inflatsioon, energiahinnad – kõik see, mis viimasel ajal on juhtunud, on juhtunud meie kulul. Ja nagu polekski vastutajaid nende protsesside eest.

Täpselt nii nagu selle protsessiga, mis puudutab vene koole. Me oleme veendumusel – meie, Eesti venelased –, et teie, eestlased, olete arukas ja töökas rahvas. Põhisõna on siin "arukas". Ma ei usu, et te [arvate], et kui lõhutakse ära vene kool, siis see annab mingeid plusse eesti koolile. Möödub üsna lühike aeg, ja see mõjutab ka eesti kooli.

Kui me ei saa üheski küsimuses koos olla, kui me ei kaitse teineteist – lihtsad inimesed, autojuhid ja talumehed, müüjad ja ehitajad –, kui me ei saa kokku, kui me ei hakka oma õigusi koos kaitsma, siis see valitsus, järgmine valitsus ja suvaline ülejärgmine valitsus kasutavad ära kõige halvemat, mis meis on. Nad lõhuvad ühiskonda. Nad teevad katsetusi üsna suure grupiga, kus on üle 300 000 inimese.

Me armastame Eestit ja me armastame oma lapsi. Armsad eestlased! Me saame aru, et ilma teie abita me ei suuda oma lapsi kaitsta. Palun tulge meile appi kas või selles küsimuses, kas või selles, mis puudutab laste haridust. Sest kui sa jätad lapse hariduseta, siis sa lõhud kogu tema järgneva elu ära.

Aitäh, et lõpuni kuulasite! Üldiselt pidi see olema väga positiivne sõnum. Ma loodan, et kui me vaatame mõned aastad hiljem selle tulemust, siis selgub, et see ongi positiivne. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud.