Aitäh, lugupeetud eesistuja, ka sellise õigusakti ülevaate eest! Ma pean alustama minevikust, aga mitte sellepärast, et ma olen ajaloolane, vaid ikka sellepärast, et muidu me ei taba probleemi juurt.
Meie välispäritolu rahvastiku suhtarv on erakordselt kõrge. See tuleneb okupatsiooniaastatest: see oli nimelt okupatsioonivõimu poliitika, mis inimesed mujalt Nõukogude Liidust Eestisse tõi. Aga nende siia tulekus ja nende inimeste ja nende järeltulijate siin olekus ei saa neid inimesi kuidagi süüdistada. Osa nendest naasis oma kodumaale, nagu ka näiteks minu venelasest sõber, kes ütles mulle: "Sina, Jaak, hakkad siin Eestit üles ehitama, aga mina lähen oma kodumaale, hakkan Venemaad üles ehitama." Ja paarkümmend aastat on tema olnud seal Putini võimuga opositsioonis. Ma väga hindan tema otsust. Praegu ma kahjuks ei tea, mis temast saanud on.
Aga nende puhul, kes siia jäid, võib juba seda siia jäämise otsust, kui see oli teadlik ega tulnud ainult sellest, et see oli lihtsam valik, tunnustada kui otsust end Eestiga siduda. Ja eriti tuleks tunnustada neid, kes on õppinud ära eesti keele ja omandanud Eesti kodakondsuse.
Aga me peidaksime pea liiva alla, kui väidaksime, et meie riigis läheb lõimumine ja riigikeele omandamine kuidagi hästi. Integratsiooni teemal on tehtud küll meeletult palju sõnu ja kulutatud meeletult palju raha, kokku võib-olla poole miljardi euro ringis alates iseseisvuse taastamisest. Seejuures on olnud iseloomulik nende integratsiooniideoloogide raporteerimine kiirest tulevasest edust.
Neid vanu integratsioonimonitooringuid on üsna naljakas lugeda või võib öelda, et üsna piinlik. Integratsiooni ulatuse mõõtmine on segane ja võib-olla on see ka meelega segaseks aetud. Mõõdikud on vaheldunud. Neid küsimusi, mille vastustega iseloomustati välispäritolu rahvastiku hoiakuid veel mõnikümmend aastat tagasi, enam lihtsalt ei küsita. Ja isegi kui küsitaks, siis hoopis täpsema teabe annavad ikkagi need uuringud, mis baseeruvad inimeste tegelikul käitumisel.
Pole mingi saladus, et näiteks kuritegevus, HI-viirus ja kangete narkootikumide tarvitamine on rändetaustaga Eesti inimeste seas märksa rohkem levinud. Selles pole ka midagi imelikku, see on niimoodi immigrantidega igal pool maailmas, teistes riikides ka. Küll aga, nagu enne ütlesin, Eestis on immigrantrahvastiku osakaal väga kõrge. Ja see demonstreerib meile, et meil on lõimumisega ikkagi pikk tee minna, et mitte öelda väga pikk.
Ja neilt, kes räägivad, et Eestis on justkui kaks kogukonda, kes peavad üksteisele või teineteisele lähenema, võib küsida, kas põlisrahvastik peaks ka oma neid näitajaid kasvatama, mida ma enne nimetasin.
Hiljutisel integratsioonikonverentsil tunnistati vähemalt kaudselt, et Eestis toimub teisekeelsete elanike eraldumine, aga jälle üritati teha ilusaid sõnu. Samal ajal olid konverentsi reklaamid hoopis ingliskeelsed. Justkui peaks lõimumine toimuma mingil uuel alusel hoopis inglise keele baasil.
Meie, see tähendab rahvuskonservatiivide seisukoht on ühene ja selge ning vastab Eesti Vabariigi põhiseadusele. Meie Eesti ehitamine tähendab nii olevikus kui ka tulevikus välispäritolu rahvastiku lõimumist Eesti ühiskonda, mitte mingi teistsuguse Eesti ehitamist.
Rahvastikuteadlaste väitel kajastab lõimumisprotsessi sügavust väga hästi segakooselude määr, kuna see näitab eri rahvusest inimeste tegelikku läbikäimist isiklikul tasandil. Demograaf Leen Rahnu sedastab oma eelmisel aastal ilmunud artiklis, et Eestis on segakooselude määr väga väike. Nooremates põlvkondades ei ole segakooselud eriti sagedamaks muutunud. Ja see olukord on muu maailmaga võrreldes pigem erandlik, sest üldjuhul on teises põlvkonnas segakooselusid rohkem.
Segakooseludest ma rääkisin nädal tagasi ka integratsioonikonverentsil. See on ülimalt muret tekitav näitaja. Aga nüüd on mul hea meel ennast ka mõnevõrra korrigeerida. Rahvastikuteadlaste Allan Puuri ja Mark Gortfelderi käest vahepeal saadud uusimate andmete järgi, mis pole veel avalikkuse ette jõudnud, on segakooselude määr siiski hakanud suurenema. Aga see korrektsioon, mis ma praegu tegin, ei muuda üldist järeldust. Madal on see määr ikkagi.
Nüüd, kas siis põhjuseks on välispäritolu rahvastiku ahistamine ja tõrjumine Eestis, nagu vasakpoolsed ideoloogid on väitnud? Kas tuleks kutsuda eestlasi üles end muutma? Jälle, rahvastikuteadlased, kes võrdlevad Eesti andmeid teiste riikidega, leiavad, et Eesti välispäritolu rahvastiku käitumise erisused ei tulene mitte niivõrd sisserändajate ebavõrdsest staatusest Eesti ühiskonnas, vaid kajastavad pigem päritolumaa käitumismustrite edasikandumist.
Julgen arvata – ja ma usun, et see on üsna mõistlik arvamus –, et need käitumismustrid ei muutu või muutuvad üliaeglaselt sel juhul, kui välispäritolu rahvastik elab kompaktselt koos, nii nagu Eestis, ja neid on väga palju, nii nagu Eestis, ja neid tuleb kogu aeg juurde. Statistikaameti andmetel pole kahtlust, et eestlaste ja mitte-eestlaste territoriaalne eraldumine kestab ja kohati isegi kasvab, eriti pärast seda, kui on kasvanud massiimmigratsioon.
Näiteks, vaadake järgi: Statistikaameti tabeli RV0222U kohaselt elas Tallinnas mitte-eestlasi 2018. aastal 44%, 2021. aastal aga 46%. Ja vähe sellest, Statistikaameti tabel RV068 demonstreerib, et ka Eesti Vabariigi kodakondsusega isikute osakaal Tallinnas on vähenenud, tõsi küll, aeglaselt, aga võrreldes 2018. aastaga ikkagi eelmisel aastal 1% võrra. See, et uued immigrandid eelistavad asuda just sinna, kus nendesarnased ees on, on mõistetav. Viimasel viiel aastal on immigratsioon järsult suurenenud, mis tähendab ka eesti keele mitteoskajate lisandumist.
Lisaks, 2022. aasta oktoobriks oli Eestis ajutist kaitset küsinud ka ligi 40 000 põgenikku Ukrainast ja valitsus on prognoosinud, et nende arv võiks kasvada kuni 75 000-ni. Osa jääb neist tõenäoliselt ka pärast sõda Eestisse. Seega on eesti keelekeskkond viimastel aastatel järsult ahenenud.
Kusjuures me teame ka seda, et Eesti väiksemate rahvusrühmade puhul on kalduvus rahvuskeelest loobumise korral vahetada oma rahvuskeel vene keele vastu, mitte eesti keele vastu. Eesti keelekeskkonna samasuguseks jäämise korral võib sama tendentsi prognoosida ka nende Ukraina põgenike puhul, kes Eestisse püsielanikuks jäävad.
Ja nüüd on küsimus: mida tuleks teha? Kõigepealt tuleb loomulikult lõpetada massiimmigratsioon ja ka valitsuse püüd Ukraina põgenikud Eestisse põlistada, mis on kahjulik nii Eestile kui ka Ukrainale. Ukraina vajab ise oma inimesi ja oma lapsi.
Teiseks, loomulikult me toetame eestikeelsele õppele üleminekut, aga eestikeelsele koolitööle üleminek kõigis koolides üksi ei aita. Ei aita ka täiskasvanute keeleõppe laiendamine, mis tegelikult senimaani on olnud puudulik. Sest kui teisekeelne rahvastik asub kompaktselt koos, nii nagu Eestis, siis praegustes tingimustes saadakse läbi – mitte ainult seal, vaid ka mujal – riigikeelt oskamata või siis lihtsalt unustatakse ära see keel, mis võib-olla mingil tasemel kunagi omandatud on.
Selle kohta on palju näiteid. Ma ise olen toonud seda näidet juba korduvalt, et riigikeeleoskuse tase on Eestist madalam Euroopas on ainult Moldovas. Riigikeele omandamine Eestis on olnud üliaeglane. Ja riigikeele mittevaldamine ei tähenda ainult seda, et ollakse eemal Eesti ühiskonna nii-öelda südametuksetest ehk siis ei teata ühiskonna probleeme, ei tunta oma kodumaa kultuuri ja olemust üldiselt, vaid see tähendab ka piiranguid eneseteostusel. Seega on eesti keele oskamine nii ühiskonna kui terviku kui ka kõigi meie ühiskonnaliikmete isiklikes huvides, ehkki see võib tunduda esialgu keeruline.
Kuna integratsioon on seniste meetodite korral olnud puudulik, siis järeldus on see, et ei tule oodata, et samasuguste meetodite kordamine edu toob, vaid tuleb rakendada teisi meetodeid. Ja selleks see otsuse eelnõu tehtud ongi. Sellega lubatakse Eesti Vabariigi avalik-õiguslike isikute ning eraõiguslike juriidiliste isikute nendes tegevustes, mis on suunatud Eesti elanikkonnale, kasutada ainult riigikeelt. Lisada võib eestikeelse teksti tõlke võõrkeelde, mis ei tohi olla vene keel, ja seejuures peab eestikeelne tekst olema esikohal ja paremini vaadeldav kui võõrkeelne tekst.
Niimoodi pakume me meie teise kodukeelega kaasmaalastele praktikat, mis õpetab või kinnistab neile riigikeelt ja võimaldab osa saada oma kodumaa väärtustest. Niimoodi me vähendame ka eesti ja vene kodukeelega inimeste eraldatust, sest me ei pea sel puhul mõtlema ainult sellele, kuidas eesti keel Ida-Virumaale ja Lasnamäele viia, vaid võib-olla peame hoopis rohkem mõtlema selle peale, kuidas Ida-Virumaal ja Lasnamäel elavad inimesed või üldse muu kodukeelega inimesed oma enklaavist mujale Eestisse tuua. Ja selle tõukeks või vähemalt eelduseks on nende riigikeeleoskus.
Selle eelnõu puhul on tõstatatud küsimus selle vastavusest põhiseadusele. Õiguskantsler loobus oma arvamuse andmisest. Mina pole jurist, küll aga on mulle nõu andnud jurist leidnud, et nende eelnõude puhul, mis vähegi mõjutavad või võivad mõjutada põhiseaduse preambulis toodud aluspõhimõtete elluviimist, tuleb eelnõu mõjuanalüüsi teha just lähtudes aluspõhimõtetest.
Me ei saa valitsusele dikteerida, kuidas neid otsuse eelnõu ettepanekuid ellu viia. Aga kui ei saa kõike, tuleb teha vähemalt pool rehkendust.
Üheks vihjeks võib olla Läti parlamendi samateemaline eelnõu, mis on läbinud esimese lugemise. Muide, immigratsioon Lätisse on olnud märksa väiksem. Ja see tähendab, et seal tegelikult need probleemid ei ole nii suured kui Eestis. Lätlaste eelnõu eesmärk on lõpetada praktika, kus tööl ja teenusepakkujatega suhtlemisel kasutatakse läti ja vene keelt. Selles eelnõus on rida meetmeid, mis ei mõjuta inimeste õigusi tõlgile, keelekasutust häda- või õnnetusjuhtumi korral ja muid olukordi, kus inimeste elu on ohus, samuti olukordi kuritegudest teatamisel või inimestevahelist suhtlust. Läti eelnõus keelatakse riigi- ja munitsipaalasutustel ning avalik-õiguslikel ühingutel lihtsalt lisaks riigikeelele muu keele kasutamine. Ühesõnaga, lubatakse ainult riigikeelt kasutada, kui see teine keel ei ole Euroopa Liidu ametlik keel. Jaekauplustes keelatakse visuaalsetes või helilistes teadaannetes samuti muude keelte kasutamine, mis ei ole Euroopa Liidu ametlikud keeled. Samuti keelatakse Euroopa Liidu ametlike keelte hulka mitte kuuluvate keelte kasutamine klientidele elektroonilises või kirjalikus vormis edastatavas teabes, kui klient ei ole sellega eelnevalt kirjalikult nõusolekut avaldanud. See oli väike spikker.
Ma olen nüüd oma jutu ära rääkinud ja vastan hea meelega küsimustele. Aitäh!
