Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 8. töönädala teisipäevast istungit. Kas kolleegidel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Ei ole soovi. Siis kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on meil Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2021. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 686 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks rahandusminister Annely Akkermanni.

Tere hommikust, head kolleegid! Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on riigi 2021. aasta majandusaasta koondaruanne. Sellest aruandest saate ülevaate, milliseid samme astus valitsus 2021. aastal maksumaksja raha kasutades meie majanduse, inimeste heaolu (Juhataja helistab kella.) ja julgeoleku kasvatamiseks ning kuidas selle tulemusena muutus meie riigi varaline seis. Riigi majandusaasta koondaruanne on kokku pandud avaliku sektori üksuste aruannete alusel. See koosneb tegevusaruandest ja raamatupidamisaruandest ning sisaldab informatsiooni riigi, kohalike omavalitsuste, valitsussektori ja avaliku sektori kohta tervikuna.

2021. aastal oli valitsussektori statistiline eelarvepositsioon 721 miljoni euroga puudujäägis, mis on 2,3% SKT-st. Samas, 2021. aasta eelarvepositsioon paranes majanduse kiire taastumise tulemusel võrreldes 2020. aastaga oluliselt. COVID-19 pandeemia meetmetega seotud kulude ja majanduslanguse keskkonnas vähenenud maksutulude tõttu oli 2020. aasta eelarve puudujääk 1,5 miljardit eurot, mis on 5,5% SKT-st.

2021. aasta lõpus oli valitsussektoril varasid kokku 20,62 miljardi euro väärtuses ning kohustuste maht oli 11,57 miljardit eurot. Eelmise aastaga võrreldes kasvas varade maht 5% ning kohustiste maht 12% võrra. Valitsussektori investeeringud suurenesid 2021. aastal eelneva aastaga võrreldes 22%. Kokku investeeriti 2021. aastal 1,27 miljardit eurot. Valitsussektori investeeringud suurenesid kõige enam transpordi ja riigikaitse ning vähenesid kütuse ja energia valdkonnas. Valitsussektori tulud moodustasid 2021. aastal 12,32 miljardit eurot ning valitsussektori konsolideeritud kuludeks kujunes 2021. aastal 12,40 miljardit eurot.

Tulenevalt 2021. aasta negatiivsest tulemist, mis on 506,3 miljonit eurot, ja rahavoolisest puudujäägist, mis on 890,2 miljonit eurot, ei saa Riigikogu otsustada stabiliseerimisreservi suurendamist rahavoolise ülejäägi arvel. Majandusaasta koondaruanne läbis enne Riigikogule esitamist Riigikontrolli auditi. Riigikontroll leidis, et riigi 2021. aasta raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit ning lõppenud aruandeperioodi majandustulemust ja rahavoogusid, kui jätta arvestamata märkus materiaalse põhivara saldo kohta.

Riigikontroll tegi märkuse riigi konsolideeritud ja konsolideerimata bilansi kirjel "Materiaalne põhivara" 31. detsembri 2021. aasta seisuga kajastatud Kaitseväe põhivara kohta väärtuses 419,05 miljonit eurot. Riigikontroll märkis, et Kaitseväe varade arvestuse korraldus ja selles esinevad vead ei võimalda tagada ega veenduda, et materiaalsete põhivarade saldo riigi konsolideeritud ja konsolideerimata bilansis on õige. Kaitsevägi tegeles 2021. aastal põhivarade arvestuse üleviimisega Kaitseväe põhivara arvestuse moodulisse Axaptas, kuid auditiaruande koostamise ajaks ei suutnud Kaitsevägi veenduda osa arvele võetud varaobjektide füüsilises olemasolus ning nende tegelikus seisukorras ja asukohas.

Riigikontrolli kontrolliaruande kohaselt on riigi majandustehingud olulises osas sooritatud kooskõlas riigieelarve seadusega, 2021. aasta riigieelarve seadusega, riigi 2021. aasta lisaeelarve seaduse ja 2021. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadusega ning riigi 2021. aasta eelarve täitmise aruanne annab usaldusväärset teavet riigi kogutud tulude, tehtud kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute kohta. Riigikontroll märkis kontrolliaruandes, et 2021. aasta riigieelarve seaduse, riigi 2021. aasta lisaeelarve seaduse ning 2021. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse koondosad olid õiged. Tuvastati vähemolulisi vigu ministeeriumide eelarve ridadel 2021. aasta riigieelarve seaduses ja seaduse muutmise seaduses.

Riigikontroll soovitas töötada välja riigieelarve koostamise kontrollimeetmed ja jätkata riigieelarve seaduse seletuskirja koostamise protsessi arendamist. Riigikontroll osutas, et Vabariigi Valitsuse reservi osatähtsus riigieelarve kogumahus on aastatega suurenenud. Aastatel 2020–2021 oli Vabariigi Valitsuse reservi kasv põhjendatud koroonaviiruse levikust tingitud lisakulude katmisega, kuid riigieelarve seaduse eelnõu koostamisel tuleb Rahandusministeeriumil analüüsida, kuidas kasvutrendi jätkumine mõjutab Riigikogu rolli eelarve üle otsustamisel. Riigikontroll juhtis tähelepanu, et Rahandusministeerium tegeleb samal ajal eelarvestamise põhimõtete ülevaatamise ja uue eelarveinfosüsteemi arendamisega. Kui eelarvestamise raamistiku muudatustes ei ole kokku lepitud enne uue infosüsteemi arendamist, siis võib Riigikontrolli hinnangul realiseeruda risk, et eelarvestamise metoodikat tuleb kohandada infosüsteemi võimalustest lähtuvalt.

Kinnitan, et Rahandusministeerium arvestab edasise töö korraldamisel Riigikontrolli soovitustega. Rahandusministeerium jätkab riigieelarve kontrollimeetmete täiendamist ning seletuskirja loetavuse [parandamist], et tagada asjakohaste selgituste ning lugeja jaoks olulise info olemasolu seletuskirjas. Kinnitan, et eelarvestamise metoodika ülevaatamise ja uue infosüsteemi arendamisega seotud tegevused on samuti kooskõlas Riigikontrolli ettepanekutega.

Austatud Riigikogu, palun teil kinnitada 2021. aasta majandusaasta koondaruanne. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, auväärt minister! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kui me meenutame 2021. aastat, siis mulle meenub, et veeteetasu oli see, mis oodatud kahjumi asemel tõi meile oodatud kasumi. Kas teil on plaanis seda rakendada ühe sihukese meetmena, kui tulevikku planeerida? Ja ma küsin [veel]. Me oleme siin saadikutena vastu võtnud tahte aidata Ukraina meremehi ja me oleme ka sinna mingi kasumi planeerinud, aga me teame, et Transpordiametil on vähe teised seisukohad. Kas me ikka saame neid aidata või me kirjutame selle võimaliku kasumi, mis me oma headuses tahame teha, ikkagi miinuseks?

Jah, väga huvitavad küsimused. Kindlasti veeteetasu alandamine sisaldus ka eelmise aasta eelarves ja aruandes, seetõttu on igati asjasse puutuv. Eelmisel aastal, 2021. ja ka 2022. aastal oli veeteetasu alandatud 50% meresõiduohutuse seadusega sätestatud määrast. Järgmise aasta eelarvega on Riigikogule esitatud veeteetasude alandamine 25% seadusega sätestatud määrast. Ma tean, et sektor taotleb täiendava 25% alandamist Riigikogus. Aga kui siin eelmistel aastatel oli selle põhjuseks, ütleme, häired tarneahelates seoses COVID‑iga, siis 2023. aasta eelarvesse 50% COVID‑iga seotud veeteetasude alanduse planeerimine vist ei oleks teiste sektorite suhtes päris õiglane, sest meil on praegu mured hoopis teises kohas. On inflatsioon, energiakulude kasv asutuste eelarvetes, hanked ja ehituslepingud ületavad selleks planeeritud varade mahtu. Probleemid järgmise aasta eelarves on hoopis teises kohas.

Mis võiks olla lahendus? Kui nüüd sektor ikkagi leiab ja majandusministeerium ka, et madalamad veeteetasud toovad sedasama veeteetasu samavõrra sisse, seetõttu et laevu käib rohkem ja sadamate konkurentsivõime kasvab, siis võiks välja töötada kavatsuse ja analüüsida arve, kas oleks võimalik tuua seaduses need hinnad alla, et olla konkurentsis sadamate vahel kaubavoogude ligimeelitamisel paremas positsioonis. Aga praegusel juhul see põhjendus, COVID-i kriis, ei ole enam piisav või adekvaatne.

Ja Ukraina meremeestega on selline lugu, et need seadusemuudatused me tegime aasta algul siinsamas saalis, aga teine asi on see, missugune on eksamineerimine. Transpordiamet vastutab ka nende eksamite kvaliteedi eest. Ja selles suhtes poliitiliselt Transpordiametile öelda, kellele missugustel tingimustel diplomeid väljastada ... Ma poliitiliselt diplomite väljastamisse ei saa sekkuda ja ma arvan, et ka Riigikogu ei saa sekkuda.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Rahanduskomisjonis ma küsisin majandusaasta koondaruandes toodud tulemusnäitajate kohta ja konkreetsemalt kaitsevaldkonna tulemusnäitaja kohta, mis halveneb 58%-lt 50%-le, see on inimeste valmisolek osaleda kaitsetegevuses. Kaitsevaldkond saab raha juurde, aga näitaja halveneb. Mulle vastati ministeeriumist, et seal on viga, et 50% asemel peab olema 55%. Aruandes on viga, Rahandusministeerium tunnistas, aga näitaja ikkagi halveneb, 58%-lt 55%-le. Ja sama tendents on ka selle aasta eelarves: valdkond saab raha juurde, aga tulemusnäitaja halveneb. Kuidas te seda seletate? Raha tuleb kaitsevaldkonda juurde, aga tulemusnäitaja tegevuspõhises eelarves halveneb. Kas need tegevuspõhise eelarve tulemusnäitajad on üldse adekvaatsed? Ja ma küsin ka, et miks me sellise totrusega üldse tegeleme.

Ma vist mõistan, et selles ühes küsimuses sisaldub tegelikult kolm aspekti või kolm alaküsimust. Kaitsetahte tulemusnäitaja ja rahalise eraldise suurus ei pruugi üldse olla omavahel seotud, sest ilmselt on kaitsetahe üks asi, mida raha eest otseselt osta ei saa. Raha eest saab osta relvi ja laskemoona ja palgata tegevsõjaväelaste kaadrit. Kaitsetahe on, ma saan aru, nii nagu te seda kirjeldate, pigem nagu üksikisiku soov. Kuigi näit ta on.

Teine küsimus, teie teine alaküsimus, mida ma välja loen, on see, kas need mõõdikud peaksid olema sellised kvalitatiivsed, millel nagu ei ole tugevat seost raha kasutamisega, millele te viitasite. Ma arvan, et see mõõdik raha kasutamise ehk eelarvestamise ja majandusaasta kontekstis siiski kõneleb sellest, et tuleb otsida muid vahendeid või probleeme, miks kaitsetahe on alanenud. Ma arvan, et ka see teadmine majandusaasta aruande kontekstis on teadmine.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Mina küsin keskkonnavaldkonna kohta. Tõepoolest, eks ikka küsid pigem selle kohta, mis ei lähe nii, nagu siht ja eesmärgid [ette näevad]. Kuigi enne seda märgin, et soodsas seisundis loodusdirektiivi elupaigatüüpide osakaalu puhul läheb areng plaanipäraselt ja me oleme need eesmärgid, mis me oleme endale püstitanud, juba saavutanud. See on kindlasti positiivne. Aga nii positiivne ei ole jäätmetega ja siin on arvestatav vähikäik: eesmärgid on meil oluliselt suuremad, kui me suudame neid samme astuda. Mis te arvate, kuhu see raha tuleks suunata või kuidas seda raha tuleks suunata, et me ka jäätmekäitluses suudaksime saavutada enda püstitatud eesmärgid?

Suur tänu küsimuse eest! Selles küsimuses sisaldub ka vastus. Täna me arutame siin majandusaasta aruande täitmise aruannet, ja tõesti, selle pinnalt, nendele andmetele tuginedes võib väita, et vahendeid on kas planeeritud ebapiisavalt või on neid kasutatud valesti. Aga küsimus, kuidas seda näitajat eelarve piires parandata, on pigem keskkonnavaldkonna juhile või keskkonnaministrile aruteluks keskkonnakomisjonis. Ma ei suuda ja ei saa neid vastuseid jäätmemajanduse sisu kohta praegusel hetkel teile anda. Aga osundus kahtlemata on õige. Selles mõttes majandusaasta aruande võlu ongi see, et tuleviku planeerimisel tasub see väga täpselt läbi lugeda, sest ajaloost, mida majandusaasta aruanne on, on siiski õppida.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma tsiteerin osast "Julgeolek ja riigikaitse", lehekülg 57, alapunkt "Väljakutsed": "Väeloome suuremad väljakutsed on tingitud COVID-19 viiruse mõjudest, millest tulenevalt nihkusid osad 2021. aastaks planeeritud tarned 2022. aastasse. Üks olulisemaid neist on osaline meremiinide tarne." Mul on lihtne küsimus: kuidas COVID-19 sai meremiinide tarnet mõjutada?

Jah, COVID-19 sai mõjutada erinevaid tarneid, kuna tarneahelad katkesid või viibisid. Klassikaliselt mingisugused varuosad või materjalid jäid ühest tehasest teise jõudmata. Teoreetiliselt sai küll. COVID tarneahelaid sulges ja peatas ja lükkas hilinemisse.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister Annely! Ma küsin ka tulemusnäitajate kohta. Heaolu mõõdik pidi näitama, et 2021. aastal suhtelises vaesuses elavate inimeste arv väheneb 21%-lt 15%-le, aga hoopis kasvas 22,8%-ni. Mis on nagu valesti läinud? Mis jäeti tegemata või kuidas siis niimoodi juhtus, et vähenemise asemel ta hoopis kasvas oluliselt?

Ütleme, suhtelise vaesuse puhul me peame mõtlema, kuidas seda arvutatakse. Suhteline vaesus on [arvestatud] mediaanpalga alusel: need, kes saavad sissetulekut vahemikus 40–60%. Ma arvan, et ma mäletan seda definitsiooni õigesti. Ja ma arvan, et see oli COVID-i mõju ja koondamiste ja tööaja vähendamiste ja ka sulgemiste mõju, sest meil oli asutusi, mis olid suletud, ja teenindussektorid olid väiksema koormusega. Ma arvan, et see on selle tulemus.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Sain Sotsiaalministeeriumist teada, et Eestis on müüdud suurusjärgus 201 miljonit ühekordset e‑sigaretti. Nii-öelda salaturu ümarlaual olid ka Rahandusministeeriumi ametnikud äärmiselt nõutud, et kust kohast on Sotsiaalministeerium selle numbri võtnud. See on ikka kohutavalt suur number, kui jagada veel, ütleme, ühe täiskasvanu kohta. Me põhimõtteliselt peaksime kõik käima siin, akvalang pidevalt [seljas]. 

Aga mu küsimus on. Ma tean, et maitsetekeeld tuli kunagi Rahandusministeeriumist, aga te ütlesite, et see ei ole hea variant. Ja sellised numbrid tulevad nüüd Sotsiaalministeeriumist. Kas ei võiks olla nii, et nagu sisu poolega tegeleks Sotsiaalministeerium ning numbrite ja arvudega Rahandusministeerium? Siis oleks võib-olla arusaadavamad ka need numbrid, mida me menetleme.

No vaat rahandus on selline valdkond, mis on tugistruktuur. Rahandus ju teenindab kõiki ministeeriume, sest kõik ministeeriumid viivad oma tegevust ellu raha abil. Selles mõttes rahandust ja sisulist õigusloomet või programme kindlasti lahutada ei saa. Aga küsimusele, miks salaturg nii suur on, ma ei oska kuidagi täpsemalt vastata. Ma võin paluda arvamuse Maksu‑ ja Tolliametilt, kes suudaks, ma arvan, teile vastata nii, nagu te seda vastust arvatavasti vajate. Tolliprotseduurid ja ka salakaubaga võitlemine on ikkagi rahandusministri haldusalas, täpsemalt Maksu‑ ja Tolliameti töö. Aga jah, ma jätan selle meelde ja ma palun Maksu‑ ja Tolliametilt seda ülevaadet.

Heiki Kranich, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma kardan, et ma mitmes mõttes kordan ennast, sest ma olen selle küsimuse esitanud väga mitmele rahandusministrile. Nagu te teate, on riigieelarve meil tegevuspõhine. Selle tulemusena on selle arusaadavus katastroofiliselt vähenenud ja programmipõhine ülevaade ei anna meile tegelikult mitte mingisugust ülevaadet. Väga palju on räägitud sellest, et tuleks tagasi pöörduda varasema eelarveformaadi juurde. Mul oleks hea meel teie käest kuulda, kas sellesuunaline tegevus täna Rahandusministeeriumis toimub või me kavatsemegi jätkata selle niinimetatud tegevuspõhise eelarvega, millest kasu ei ole mitte kellelegi, sest selle arusaadavus on suhteliselt madal. Ma julgen arvata, et sellisel juhul ka majandusaasta koondaruande esitamine kujuneb selgemaks, lihtsamaks ja arusaadavamaks, kui kõigepealt selle aluseks olev riigieelarve oleks arusaadav mitte ainult siin saalis, vaid ka igale inimesele, kes riigieelarve kätte võtab. Ühesõnaga, küsimus on see: kas sellesuunaline tegevus Rahandusministeeriumis käib, et muuta eelarvet arusaadavamaks ja läbipaistvamaks?

Seda küsimust on minult palju küsitud. Ja ma tõesti tean, hea küsija, et te küsite seda kõigi käest. Aga mis puutub arusaadavusse ja andmete võrreldavusse, siis rahanduses on selline põhiprintsiip, et andmed peavad olema võrreldavad. Ja seal on tõesti lõtk, mis vajab lahendamist. Kust võetakse andmed võrdluseks, on raamatupidamise programmid. Riigi raamatupidamisel on riigi raamatupidamise eeskiri, mille järgi tulusid ja väljaminekuid jaotatakse: tulud-kulud erinevate liikide lõikes ja majandusliku sisu mõttes, investeeringud ja finantseerimistehingud, laenude võtmised ja laenude tagasimaksmised.

Ma arvan, et selle tegevuspõhise eelarve puudus ongi see, et ta ei ole küllalt seotud riigi raamatupidamise eeskirjaga. Kuidas seda lahendada? Minu arvates on üks lisa puudu riigieelarve koosseisus. See on see lisa, mis annab ülevaate majandusüksustest, kes eelarvet ja raamatupidamist eraldi peavad riigi raamatupidamise kulude ja tulude klassifikaatori lõikes.

Kui nüüd tuua näiteks asutus X, mida ma julgeksin peast tuua, siis üks osa tema tegevusest täidab ühte tegevuseesmärki, mis riigieelarves on, ja teine osa temast võib täita kolmandat ja võib-olla 20% tegutseb hoopis neljanda tegevuseesmärgi või tulemusnäitaja saavutamise suhtes. Ja ilmselt peaks nendel majandusüksustel olema ka nende tegevuse jaotus, tulude ja kulude jaotus nende tulemuseesmärkide saavutamise suunas. Ma arvan, et kusagil selles suunas võiks olla see arendus eelarve ja aruande parema võrreldavuse ning raamatupidamise ja eelarve parema, ütleme, seotuse ja ka võrreldavuse osas.

Aga ma möönan, et see probleem on täiesti olemas, ja ma möönan, et ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et kõik on väga hästi, kõik on väga arusaadav ja seda probleemi ei ole vaja või ei tule lahendada. Ka meie enda majas. Suur tänu küsimuse eest!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Kui vaadata 2021. aasta riigieelarvet, siis kuidas sul tunne on: kas tegevuspõhisele riigieelarvele üleminek on õigustanud ennast? Kas me näeme nüüd neid plusse ja miinuseid paremini, et osata järgnevate aastate eelarveid veel paremini teha?

Mina olen veendunud, et tegevuspõhise eelarve metoodika on õige, aga ma arvan, et seda peab täiendama majandusüksuste ja riigi raamatupidamise kataloogi järgsete tulude ja kulude võrdlemisega. See puudutab näiteks sedasama kaitsetahet. Kui meil oleksid näiteks, ma ei tea, Kaitseväe eelarve kulud kululiikide lõikes, aga me ei teaks, me ei märkaks või ei hindaks eelarve protsessis, kas kaitsetahe on alles, kas ta väheneb või kasvab, siis me isegi ei märkaks, et me kasutame vahendeid valesti või et mingisugune asi on kusagil tegemata. Kuigi eelarve võib olla väga täpselt peetud, kõik raha on arvestatud, kõik on ilusti ära kulutatud, aga me ei sunniks ennast jälgima neid suuri riiklikke eesmärke, et riik oleks kaitstud. Seda lõtku see tegevuspõhine eelarve on ellu kutsutud täitma.

Ma arvan ka mäletavat, et kui kaaluti tegevuspõhisele eelarvele üleminekut, siis oli see probleem, et riigieelarve ja majandusaasta aruanne ei ole seotud arengukavas püstitatud eesmärkidega, ja mindi lahendama seda probleemi, et arengukavades püstitatud eesmärgid seotakse eelarvega, majandusüksustega, tulude ja kuludega. Ja ma arvan, et teist lahendust sellele nagu polegi. See ülesanne on keerukas, aga see on ka ainuke suund, mida mina tean. Maailmas riigid kasutavad ja ettevõtted muidugi kasutavad seda väga laialdaselt.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Riigikontroll toob sellessamas dokumendis, mis on lisatud koondaruandele, välja järgmised asjaolud. Tegevuspõhisel eelarvel ja selle täitmise infol ei ole tarbijaid. Tegevuspõhist eelarvestamist võetakse endiselt kui keskse juhtimiseta projekti, mida on vaja Rahandusministeeriumi nõudel teha. Kasutatakse tegevuse mõõdikuid, mis on liiga üldised või mis ei ole üheselt mõõdetavad.

Ma saan aru, et teie usk sellesse tegevuspõhisesse eelarvesse on vääramatu ja kõigutamatu, aga ma tuleksin nende mõõdikute juurde tagasi, mis on väga olulised tegevuspõhise eelarve juures. Kas need mõõdikud on adekvaatsed, kui nende mõõdikute ja näitajate tulemused ei sõltu ainult eelarves eraldatud rahadest – eelarve prioriteet –, vaid sõltuvad kümnetest ja kümnetest muudest eelarvevälistest rahaeraldustega seotud või nendest sõltumatutest teguritest?

Suur tänu küsimuse eest! Selle kohta võiks öelda sihukese klassikalise lause, et ebaõnnestunud sooritus diskrediteerib eesmärki. Mõõdikute kirjeldamine ja nende tasemete määramine ongi väga keeruline. Seal on isiklikku arvamust, koostaja isiklikku arvamust ja analüütiku järeldusi ja sellist tunnetust, mida meie, poliitikud kogume tänavatel valijate käest. Nad ongi kvalitatiivsed ja neid ongi keeruline panna. Aga ikkagi, kust me saaksime teada, et vaatamata sellele, mis me oleme teinud rahanduslikult väga korrektselt, näiteks kaitsetahe langeb? Kust me teisiti saaksime seda teada?

See, et seos rahaga on nõrk, on üks asi, aga ütleme, rahal on ühiskonnaelus ikkagi selline energiat ja jõudu kandev funktsioon. Tubli kolmandiku me tulemust ikkagi saame mõjutada rahaga, erinevatel puhkudel erinevalt saame tulemust mõjutada rahaga. Selles mõttes need kvalitatiivsed eesmärgid, suured eesmärgid, need on ikkagi riigieelarvega seotud, kuigi nende sidumine on väga keerukas ja sellele protsessile võib nii ühte kui teist ette heita. Ja seda protsessi saab ja tuleb alati parandada. Aga see ei tähenda, et me saaksime mõõdikutest loobuda, kuna me ei ole suutnud neid esimese hooga väga hästi paigutada või täita.

Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma ei jaga teie optimismi tegevuspõhise eelarve osas, sest minu arvates on antud juhul ühe hoobiga üritatud lahendada väga mitut ja osalt ka vastandlikku probleemi. Segi on aetud eesmärk, tegevused, tagajärg ja selle analüüs, ja on üritatud seda täpselt ühe hoobiga lahendada. Tulemus on see, et lahendatud ei ole lõpuks mitte midagi ja kõik on segamini nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul.

Kui me räägime mõõdikutest, kui me räägime teie näitel näiteks kaitsetahtest, siis siin on tegemist puhtalt tegevuse analüüsiga. Aga kirjutada analüüsi sisse eelarvesse, mille tulemusena eelarve juba oma algetapil ei ole arusaadav ega läbipaistev, viib tegelikult täieliku pusserduseni. Nii et ma tungivalt soovitan teil siiski jätta eelarve tegevuste kirjeldamiseks ning mõõdikud ja tegevuste analüüsid jätta analüüsi faasi, mis peaks tulema tagantjärele.

Suur tänu ettepaneku eest! Aga ma siiski jään enda juurde, et riigieelarve raha kasutus peab tuginema analüüsile ja sisulistele eesmärkidele, mitte üksnes, mitu eurot planeeriti, mitu eurot kasutati ja mitu protsenti see on ja kas see on protsent üle või protsent alla.

Selles mõttes, nagu ma ütlesin, minu arvates vajab riigieelarve veel ühte lisa, mis käsitleb täpseid rahakulutusi majandusüksuste kaupa, mis lähtuvad riigi raamatupidamise kontoplaanist ja raamatupidamise eeskirjast, et oleks lihtsam võrrelda ja aru saada, kergema vaevaga riigieelarvest aru saada. Aga ma jään selle juurde, et me ei tohi lasta silmist eesmärke, mida me tahame saavutada, ja need tegevused, mida me arvame olevat vaja selleks teha, peaksid olema riigieelarve osa. Ma kahjuks jään selle juurde, ma ei saa taganeda. Vabandust!

Aitäh, lugupeetud minister! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi teile ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 24. oktoobril. Rahandusminister Annely Akkermann andis meile ülevaate koondaruandest ja 2021. aasta tulemustest ning vastas ka komisjoni liikmete küsimustele. Istungil osales ka riigikontrolör Janar Holm, kes andis omapoolse ülevaate Riigikontrolli arvamusest 2021. aasta koondaruande kohta.

Ja tõepoolest, nii nagu minister rääkis, riigi majandusaasta koondaruanne annab ülevaate riigieelarves seatud eesmärkide saavutamisest, riigi finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest. Rahanduskomisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda teisipäeval, 15. novembril sellel aastal, esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva.

Aga nüüd ülevaade istungil käsitletud teemadest ja küsimustest. Minister Annely Akkermann tegi ka nii nagu täna siin saalis meile põhjaliku ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust. Tõepoolest, majandusaasta koondaruande eesmärk on ka valitsus- ja avaliku sektori aruandluse osas rahvusvahelise raamatupidamis- ja finantsaruandluskohustuse täitmiseks vajaliku informatsiooni tagamine. See sai üle rõhutatud. Ministeeriumi esindaja Riina Senipalu lisas siia juurde, et 2021. aasta riigieelarve on teine tegevuspõhine eelarve, et riigieelarves on 17 tulemusvaldkonda ja 42 programmi ning et 2021. aastal koostati ka teine COVID-19 kriisiga seotud lisaeelarve. Tulemusvaldkondade kulude eelarve kokku on 11,78 miljardit eurot, millest üle poole moodustavad heaolu‑ ja tervisevaldkonna kulud. Avaliku sektori kulude kogumaht on 14,5 miljardit eurot.

Valitsussektor moodustub asutustest, mida finantseeritakse peamiselt kohustuslike maksudega. Nii nagu ka minister rääkis, siis võrreldes 2020. aastaga, mis oli pandeemia-aasta, paranes valitsussektori eelarvepositsioon oluliselt. Aga ka valitsussektori töötajate arv suurenes 1279 inimese võrra. Seda me kuulsime ka eilses avaliku teenistuse aastaraamatu ülevaates. Olulise panuse andsid siin kohalikud omavalitsused. Lisaks tõi ministeeriumi esindaja välja, et omavalitsussektoris hooldushaiglate ja hooldusasutuste töötajate arvu suurenemine on seda mõjutanud. Konkreetsemalt riigi konsolideerimata rahavooline puudujääk oli eelmine aasta 890 miljonit eurot ja aruandeperioodi konsolideerimata miinus 506 miljonit eurot.

Komisjoni liikmed küsisid selle aruande kohta ka küsimusi. Maris Lauri palus täpsustada struktuurse puudujäägi kohta märgitud summat. Selle kohta oli vastus, et struktuurse puudujäägi osas on Statistikaamet 2021. aastal oma hinnanguid korrigeerinud ja ettekandes esitletigi juba viimaseid korrigeeritud andmeid. Kevadel aruannet koostades oli see hetke parim teadmine.

Ma ise küsisin selle kohta – kuna ma 2021. aasta eelarve kohta küsisin aasta varem, 2020. aasta sügisel –, et kuidas saab nii olla, et eelarves on kulu kogum – konkreetselt oli see transpordivaldkonnas – 169 miljonit eurot, mis ei ole liigendatud, me ei tea, millest see kulu kogum koosneb. Eelarve vastuvõtmise ajaks ei olnud ka seda liigendust. Kuidas selline asi üldse niimoodi põhiseaduse mõttes [on võimalik], et me kinnitame eelarve, aga me ei tea, millest need kulukogumid koosnevad? Sellele küsimusele vastas riigikontrolör. Ta vastas selliselt, et 2020. aasta oli esimene aasta, kui tegevuspõhist eelarvet koostati. Janar Holm tõi veel välja selle, et kui nad oma auditit tegid, siis kuigi raamatupidamise aastaaruanne on õige, oli neil üks märkus Kaitseväe varade kohta. Aga üldiselt Riigikontrolli arvates riigi majandustehingud on sooritatud kooskõlas seadusega ja ka 2021. aasta riigieelarve seadusega.

Eelarvestamise probleemid on aga 2021. aastal samaks jäänud. Riigieelarve seaduse seletuskirjas on jätkuvalt probleemid programmide selgusega, mõõdikute ja võrdlusinfoga, rääkis meile riigikontrolör rahanduskomisjonis. Suhtlemisel auditeeritavatega ehk ministeeriumidega tuli selgelt välja, et tegevuspõhine eelarve on leidnud vähe kasutust, puudub keskne juhtimine ja rakendamise tugi. Probleemina nähakse ka, et kulu jaotamise reegleid saab jooksvalt muuta ja nii kaudseid kulusid vaba eelarvelimiidiga programmi suunata. Peamised soovitused rahandusministrile oleksid nende poolt: ühtlustada arusaama tegevuspõhisest eelarvestamisest, ühtlustada tegevuspõhise kuluarvestamise, sealhulgas kaudsete kulude jagamise metoodikat, tagada kuluarvestust võimaldav tarkvara, leppida kokku, kuidas saadavat tegevusinfot kasutada ja leida lahendus eelarve täitmise võrdlusandmete esitamiseks ka eelarve esitlusviisi ja arvestuspõhimõtete muutmisel. Selline oli riigikontrolöri selgitus.

Mul oli veel üks küsimus, seesama, mida ma siin küsimustevoorus ka mainisin, et koondaruandes on kaitsevaldkonna mõõdik esitatud selliselt, et 2019 lähtetase, mis väljendab elanike valmisolekut osaleda kaitsetegevuses, on 58%. 58% inimestest on valmis osalema kaitsetegevustes. Aga see näitaja langeb 50%‑le, 8 protsendipunkti langust. Kus see loogika on? Ja sellele ma rahanduskomisjonis vastust ei saanud, lubati saata hiljem kirjalikult. Vastus tõepoolest rahanduskomisjoni istungi ja tänase arutelu vahelisel ajal laekus. Ma ei hakka seda [ette lugema], see on pikk kiri, selline bürokraatia tulevärk, aga ministeerium ütleb siin, et koondaruandes on viga: õige number ei ole mitte 50%, vaid peab olema 55%.

Maris Lauri küsis Riigikontrolli märkuse kohta, mis puudutab Kaitseväe põhivara arvestust ja mis oli probleemina märgitud ka eelmisel aastal. Riigikontrolli esindaja Ines Metsalu-Nurminen selgitas, et märkus on aruannetes juba kolmandat aastat. Märkus ei puuduta raamatupidamise kajastamist, vaid see on selline suurem probleem. See puudutab nii Riigi Tugiteenuste Keskust, aga ka Kaitseväes peetavat raamatupidamist. Meil oli komisjonis pikk raamatupidamislik selgitus, miks Kaitseväe varade osas see viga on. Ma ei hakka seda kõike siin ette kandma, aga igal juhul asjad selles Kaitseväe varude raamatupidamises on paranemas. Selline veendumus, ma arvan, oli ühine rahanduskomisjoni liikmetel.

Ja siis veel oli küsimus, Jürgen Ligi küsis, kas peaks võrdlema vaba reservi ja ... See vist oli küsimus Vabariigi Valitsuse reservi kohta. Vabariigi Valitsuse reservi all on raha, mis kõik ei ole päriselt vaba, seal on ka sihtotstarbelisi summasid. Mis juhtub, kui erakorralised asjaolud tulevad ja planeeritud reserv on kuhugi mujale ära suunatud? Riigikontrolör vastas, et on üks sihtotstarbeline reserv, mille kohta on teada, kuhu raha läheb. 2019. aastal oli see 60 miljonit eurot, aga nüüd on see viis korda suurem, 305 miljonit eurot. Täiesti vaba reservi on 58 miljonit eurot, või oli varem, aga nüüd on see 210 miljonit eurot. Küsimus oli selline spetsiifiline Vabariigi Valitsuse reservi kohta.

Rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk küsis Ukrainaga seotud sõjavarustuse abi kohta ja kuidas Kaitseväe laovarustuses see abi andmine kajastub. Seda me käsitlesime ka.

Ja et hakata siin kokku võtma seda meie pikka rahanduskomisjoni arutelu, oli meil ka võlakohustuste ja intressikulude teema. Aruandes paistab imelikult suur number, just nagu intressikulu on 166 miljonit eurot. Aga see sisaldab konsolideeritud aruandes ka äriühingute intressikulusid.

Jürgen Ligi küsis veel, kas on olemas riskihinnang, et iga järgmine võlakirjaemissioon oleks ka 4%, ja kas ei teki vajadust lisafinantseerimiseks. Riigikassa esindaja vastas, et meil selliseid hinnanguid siin aruandes ei ole, aga soovi korral saavad Riigikogu liikmed riigikassalt selle kohta eraldi küsida.

See oli siis ülevaade komisjonis [toimunust]. Mitmele küsimusele me saime hiljem veel kirjalikult täiendavad vastused ja selgitused. Igal juhul rahanduskomisjonis sai see asi meil arutelu tulemusel tükk maad selgemaks.

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete suhtunud üsna kriitiliselt praegusesse eelarvestamise meetodisse või, ütleme, tulemuseelarve koostamisse. Te lõpus küll ka möönsite, et rahanduskomisjonis pärast pikka ja põhjalikku arutelu sai asi ikkagi selgemaks. Ma küsin: kas sellest, et meil on praegu selline eelarvestamise süsteem, on abi riigi majandusaasta aruande koostamisel või see on pigem nagu veskikivi kaelas, takistab arusaamist ja nõuab komisjonis, nagu ise möönsite, tõsist jahvatamist, et sellest nagu asja ja ülevaadet saada? Kuidas teie seisukoht selles osas on?

Ei noh, mis see minu kriitika siin nii väga tähtis on üldse. Põhiseaduslikud institutsioonid on ka üsna kriitilised, nii riigikontrolör kui ka õiguskantsler. Meil on homme teine lugemine järgmise aasta eelarve osas. Vaadake neid kulu kogumeid. Ega me täpselt ei tea ju, mis valemitega need kulu kogumid on tehtud, mida need sisaldavad, millised otsekulud seal on ja millised kaudsed kulud seal on. Ja mis on isegi suurem küsimus, on see, et need kulu kogumid – näiteks tugev riik või heaolu või mis seal oli, Justiitsministeeriumi all oli inimväärse karistuse kohaldamise või rakendamise programm, kus on sees kõigi kolme vangla kulud ja veel igasuguseid muid ministeeriumi kulusid – ei ole ka ajas võrreldavad, et me saaksime vaadata näiteks heaolu programmi, et sel aastal oli nii palju, järgmine aasta summa suureneb või väheneb. Asi on selles, et nad ei ole jälgitavad, sellepärast et nende programmide ja tegevuste sisu muudetakse. Väga palju sõltub programmiliste tegevuste rahalisest mahust, kas Euroopa Liidu mingi fondi kasutamine lõpeb ära või tõstetakse Euroopa Liidu rahasid ümber – need ei ole võrreldavad.

Ja teiseks, need tulemusnäitajad, mis on tegelikult tegevuspõhise eelarve tuum, peavadki näitama, kui hästi raha kasutatakse või mis on raha kasutamise tulemuslikkus. Aga me näeme siin, et need näitajad elavad oma elu. Asi on selles, et nende näitajate väärtus või nende näitajate kujunemine ei sõltu meie eelarvelistest otsustest, raha eraldamise otsustest, vaid need sõltuvad kümnetest muudest teguritest. Kas või suhtelise vaesuse määr, mis sõltub majanduskonjunktuurist või mingisuguse pandeemia puhkemisest. Kümneid ja kümneid põhjusi. 

Nii et need tulemusnäitajad ei ole adekvaatsed. Riigikontrolöril muuseas on sellessamas aastaaruandes lausa põhjalik peatükk selle kohta, mis puudutab neid tegevuspõhise eelarvega probleeme. Ja ma võtaksin siin lihtsalt kokku, tal on siin ühe lausega, et tegevuspõhisel eelarvel ja selle täitmise infol ei ole tarbijaid.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid, kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 686 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 29. november kell 17.15. Oleme tänase esimese päevakorrapunkti menetlenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde. See on riigikontrolöri ülevaade Eesti tervishoiu suundumustest ning riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2021.–2022. aastal. Ma palun ettekandjaks riigikontrolör Janar Holmi.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Riigikontrolli kahte aruannet. Oleme need teie jaoks tänavu koondanud ühtede kaante vahele ja need moodustavad parlamendi jaoks omamoodi mõttelise ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta, nii nagu see on traditsiooniks saanud.

Esimene aruanne on audit riigi majandusaasta aruande kohta, mis käsitleb põhiliselt riigi raha ja tehinguid. See on trükise sinise kaanega poolel. Teine on ülevaade, mis traditsiooniliselt käsitleb olulisemaid probleeme ühes või teises riigielu valdkonnas. Sellel aastal on teemaks Eesti tervishoid ja selle suundumused, mõju meie kõige väärtuslikumale varale – inimvarale. Selle terviseteemalise koondpildi leiate aruande punase kaanega poolelt. Aga terviseteemadest räägin pisut hiljem.

Esmalt rahaasjadest – riigi majandusaasta aruandest –, millest äsja rääkis ka rahandusminister. Saan Riigikogule kinnitada – nii nagu ka eelmistel aastatel ja nii nagu ütles äsja ka rahandusminister –, et möödunud aasta riigi raamatupidamise aastaaruanne on olulises osas õige ehk see kajastab õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid.

Seal on siiski üks märkus, mida oleme teinud nüüd juba mitmendat aastat järjest. See käib Kaitseväe põhivara kajastamise kohta. Et probleemid seal on kestnud juba mitu aastat, peab Riigikontroll sellele teemale ilmselt peatselt taas tähelepanu pöörama.

Riigikontroll annab hinnangu ka sellele, kas riigi majandustehingud on olnud kooskõlas riigieelarve seaduse ja riigieelarvega. Kaks aastat tagasi, samuti novembris, hilistel õhtutundidel, kui siin teie ees olin, võtsin endale korraks ennustaja rolli ja ütlesin (tsiteerin): "Olen juba praegu üsna kindel, et [---] saan kahe aasta pärast siin teile majandusaasta koondaruandest rääkides kinnitada, et kõik 2021. aastal tehtud majandustehingud on kooskõlas praegu Riigikogus menetletava 2021. aasta riigieelarve seadusega." Täna võingi kinnitada, et mu ennustus on täide läinud – Eesti riigi 2021. aasta majandustehingud olid kooskõlas 2021. aasta riigieelarve seadusega. Kaks aastat tagasi ei võtnud ma tegelikult mingeid riske, sest riigieelarve on jõudnud sedavõrd suurele üldistusastmele, et lisaks sellele, et sellest ei ole võimalik aru saada, on seda isegi ülimalt suuri pingutusi tehes raske ka rikkuda.

Rõhutan ka probleemi, mis on siin saalis teada ja mida Riigikogu liikmed on aasta-aastalt üha sagedamini tõstatanud – eelarvega ei seata täitevvõimule kuigivõrd selgelt ette, kuidas ja milleks raha kasutada. Kui raha kasutamise otstarve ja piirid pole selgelt teada, ei ole võimalik kuigi sisukalt hinnata, kas valitsus ja tema asutused on järginud riigieelarve raha kasutamisel Riigikogu tahet. Seda probleemi on läbi ajaloo rõhutanud kõik riigikontrolörid.

Positiivne areng eelmisest aastast on siiski see, et kui seni on riigieelarve aasta-aastalt muutunud üha üldisemaks, siis 2022. aasta riigieelarve baasseaduse muutmise tulemusena muudeti ka 2022. aasta riigieelarve seaduses avanev pilt mõnevõrra detailsemaks. Nii andis Riigikogu täitevvõimule riigi raha kasutamisel senisest natuke selgemad piirid. See on mõistlik suund, et Riigikogu saab tagasi talle kuuluvat otsustusõigust ja -kohustust. Riigikontrolli hinnangul ei lahenda see samm siiski veel eelarve arusaadavusega seotud muresid. Samas on loomulikult väga oluline hoida riigieelarve jäikuse ja paindlikkuse vahel tasakaalu õiges kohas. Täitevvõimul peab olema võimalik tegutseda eelarve piires nii, et eelarve iga väiksema muudatuse tõttu poleks parlamenti vaja koormata. Siin on taas vajalikud mõistlikud kokkulepped ja arutelud Riigikogu ja valitsuse vahel.

Veel positiivselt poolelt. Kui vaadata näiteks viimase viie aasta riigieelarve seletuskirju, siis võin kinnitada, et Riigikogu menetluses olev tuleva aasta riigieelarve seletuskiri annab senisest parema ülevaate sellest, milleks raha kavatsetakse kasutada. On tagatud ka senisest mõnevõrra parem võrreldavus eelmiste perioodide rahakasutusega. Kui nüüd sellest seletuskirjast eemaldada liigne sõnavaht, oleks tulemus veelgi informatiivsem ja praktilisem. Järgmise sammuna tuleks iga-aastane eelarveseadus ka ise selgemaks muuta, et seletuskirjas toodud valitsuse kavatsuse saaks muuta õigusaktis Riigikogu tahteks. See annaks avalikkusele hiljem võimaluse ka tegelikkuses hinnata, kas raha pandi sinna, kuhu Riigikogu riigieelarvet heaks kiites seda suunata soovis.

Kahtlemata saab eelarve esitust veel ja veel lihvida. Aga kas sellel on suurt mõtet, kui see ei lahenda tegelikku probleemi? Ja tegeliku probleemi märksõnaks on jätkuvalt niinimetatud tegevuspõhine eelarve. Võin juba ette öelda, et minu arvates ei ole Eesti riigieelarve ka olemuselt tegelikult tegevuspõhine.

Rahandusministeerium on reklaaminud aastaid ideaalpilti, et tegevuspõhine eelarvestamine on suurema läbipaistvusega ning võimaldab valitsemisalade, tulemusvaldkondade, programmide ja teenuste kaupa planeeritud eelarvet paremini jälgida ning nentida, et riigi raha kulub sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Seda rõhutab ka näiteks lõppeva aasta riigieelarve seletuskiri. Kas me nüüd sellele aastale tagasi vaadates saame öelda, et meil on info selle kohta? Kas raha läks sinna, kus seda kõige rohkem vaja on? Paraku tuleb esmalt vaeva näha ainuüksi sellega, et aru saada, mille jaoks raha üldse suunati. Seega, reaalne elu ja ideaalide maailm on paraku kaks eri asja.

Riigikontrolli suhtluses ministeeriumidega, nende inimestega, kes eelarve täitmist korraldavad, sai selgeks, et endiselt võetakse tegevuspõhist eelarvestamist kui keskse juhtimiseta projekti, mida on vaja Rahandusministeeriumi nõudel teha, kuid mille eesmärke ja saadavat kasu ei tunnetata – päriselu käib teiste formaatide põhjal.

Varasemate aastate auditites on Rahandusministeerium Riigikontrollile öelnud, et tegevuspõhise eelarvestamise tulemusena tekkivat juhtimisinfot hakkab Rahandusministeerium kasutama riigieelarvet koostades ja eelarveläbirääkimisi pidades ning ministrid oma valitsemisala tegevust ja eelarvet juhtides. Uurisime, aga me ei ole suutnud tuvastada, et see oleks nii läinud.

Üks asi on siiski väidetavalt paranenud. Nimelt, aasta varem kurtsid ministeeriumid, et tööd uue eelarvepildiga on palju, kuid kasu sellest on vähe ja tuge on vähe ning ka infosüsteemid ei toimi. Aasta hiljem on vähemalt eelarvega seotud infosüsteemid paremini toimima saadud. See on aga vorm, mitte sisu.

Miks me Riigikontrollis sellest väsimatult – ja võimalik, et paljude teie jaoks juba tüütult – räägime? Kuni tegevuspõhises eelarvestamises pole selgeid kokkuleppeid, konkreetseid eesmärke ega tulemuste kasutajaid, on kindel, et tehakse väga palju tööd, mida mitte kellelegi ei ole lõpuks tarvis. See ei ole mõistlik ressursikasutus. Ma ei ütle seda, et tegevuspõhise eelarvestamise eesmärgid on põhjani valed. Me lihtsalt ei suuda seda reaalselt rakendada. See eeldaks täiesti teistsugust juhtimist ja mõtlemist. Reaalsuses töötab ja pöörleb maailm teistmoodi.

Ka minu vestlused Riigikogu liikmetega ei viita just kuigi suurele nõudmisele selle niinimetatud tegevuspõhise eelarve järele parlamendis. Muide, ka valitsus ei lähtu oma rahastusotsuseid tehes tegevuspõhisest eelarvepildist, vaid tegutseb praktilisemas maailmas. Seda praktilist pilti väärib minu hinnangul ka Riigikogu kui eelarve vastuvõtja, rahvast rääkimata.

Head kuulajad! Nüüd teisest aruandest, tervishoiust. Siin anname koondülevaate muutustest ja arengutest valdkondades, mida Riigikontroll on alates 2015. aastast tehtud terviseauditites analüüsinud. Esitasin ülevaate Riigikogu esimehele juba kaks nädalat tagasi ning paljud teemad on suures osas ka juba avalikult kajastamist leidnud. Seetõttu toon välja vaid mõningad põhijäreldused ja tähelepanekud.

Peamisest. Oleme jõudnud olukorda, kus Eesti inimesed peavad olema valmis selleks, et tervishoiuteenused ei ole kõikjal riigis harjumuspäraselt, ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga kättesaadavad. Kindlasti on neid, kes minu praegust juttu kuulates ütleks, et see on mõnes piirkonnas juba praegu nii. Kahjuks on neil tõenäoliselt õigus ning paraku probleem süveneb.

Viidatud probleemi peamiseks põhjuseks ei ole isegi mitte niivõrd rahapuudus, nagu tavaliselt ikka, vaid sellest veelgi suuremaks probleemiks on kujunenud tervishoiutöötajate nappus. See on aastaid räägitud, aastaid teada olnud ja aastatega süvenenud probleem. Nende aastate jooksul ei ole puudust olnud asjalikest ja põhjalikest tervishoiuvaldkonna probleemide analüüsidest ning probleemide lahendamisele suunatud arengukavadest. Puudu on olnud kokkulepitud eesmärkide rakendamise oskusest, võimekusest ja julgusest teha otsuseid. Võiks öelda, et aastaid on tervishoiusüsteem fanfaaride kõlades ning kõigi asjaosaliste täiel teadmisel ja lahtiste silmade all vajumas üha sügavamale ja sügavamale probleemide sohu.

Tervise- ja tööminister leidis üle-eelmisel nädalal meie aruande kommentaariks antud usutluses, et praeguseks olemegi jõudnud selle piirini, kus otsuseid enam edasi lükata ei saa. Mina seevastu kahtlustan, et me oleme tegelikult juba mõnda aega tagasi ületanud selle kriitilise piiri, kus tagasipöördumine harjumuspäraselt kättesaadava raviteenuse juurde ei ole enam võimalik. Miks? Sest kiiret lahendust personaliprobleemidele ei ole. Tervishoiutöötajate õpe kestab aastaid ning nende koolitustellimuse suurendamise tulemused oleks edu korral näha alles kaugemas tulevikus. Rõhutan: edu korral. Aga häda on juba praegu ja probleem süveneb, mitte ei ole stabiliseerunud.

Kus on spetsialistide puudus kõige suurem? Arvuliselt on kõige suurem puudus õdedest, aga puudu on ka perearste, erakorralise meditsiini arste, psühhiaatreid, kliinilisi psühholooge, hooldustöötajaid ning erinevate erialade arste. Perearstidest ligi pooled on 60-aastased ja vanemad. Aga ka näiteks psühhiaatritest on juba üle poole 60-aastased ja vanemad. Ehk hinge kinni pidades tuleb loota, et pensionieas perearstid ja psühhiaatrid lükkavad pensionile mineku võimalikult kaugesse tulevikku edasi.

Lisaks lootmisele, mida on ühe tervishoiupoliitika meetmena aastaid viljeletud, on vaja teha pingutusi selleks, et arsti- või õeõpe oleks noortele atraktiivne valik, et uusi noori liituks tervishoiutöötajate ridadega. Positiivne on, et riiklikult rahastatud residentuuri õppekohtade arvu on viimastel aastatel suurendatud. Paraku ei täitu kõik õppekohad selliselt, nagu see oli aastaid tagasi. Käesoleval aastal jäi täitmata ligi 10% residentuuri õppekohtadest. Lisaks on teadmine, et viimasel neljal aastal katkestas keskmiselt 7% residentuuri alustanutest oma õppetöö.

Õdedest. Praegu on meil keskmine õdede arv 1000 elaniku kohta 6,48. Kui me sooviksime saavutada Põhjamaade taset, oleks vaja juurde sama palju õdesid, kui meil praegu üldse kokku on – 9000 ringis. Juba kümmekond aastat tagasi tehtud analüüsid ja hinnangud näitasid, et kui Eesti tahab jõuda 2032. aastaks 9 õeni 1000 inimese kohta, oleks pidanud juba siis õeõppesse vastu võtma 700–800 üliõpilast aastas. Sellise vastuvõtu tasemeni jõuame Eestis paraku alles järgmisel aastal – üheksa aastat kavandatust hiljem. Seega on siht – 9 õde 1000 inimese kohta – nihkunud edasi aastani 2042. Kas seda ka siis saavutada on võimalik, on iseküsimus.

Tervishoiutöötajate puuduse üks tagajärg on, et tervishoiuteenuste kättesaadavus on piirkonniti ja erialati ebaühtlane. Maakonna- ehk üldhaiglates on hoogsalt vähenenud nende erialade arv, kus patsientidele abi osutatakse. Näiteks, kui veel 2019. aastal oli pediaater 11 üldhaiglas, siis 2021. aastal kõigest viies haiglas; kui neuroloog oli 2019. aastal 11 üldhaiglas, siis kaks aastat hiljem vaid kuues haiglas. Rõhutan, et need näited on viimase kolme aasta kohta ja teatud spetsialistide [arvu] vähenemine üldhaiglates on olnud järsk. See omakorda tähendab, et kuna neis haiglates enam üht või teist spetsialisti tööl pole ja temalt abi ei saa, tuleb minna kusagile mujale. Liigne on vast selle juures lisada, et teenuste pakkumine ei laienenud maakonnahaiglates ühelgi erialal. Peamine põhjus on loomulikult jällegi eriarstide puudus.

Tervishoiuteenuste koondumine suurematesse haiglatesse on ravi kvaliteedi huvides paratamatu. Paraku ei ole ravivõimaluste piirkondlik kahanemine seni olnud juhitud protsess, vaid see on olnud juhuslik. Elu ja aeg on teinud reforme, mida on ammu arengudokumentides vajalikena kirjeldatud, kuid mis on nendesse dokumentidesse jäänud julget otsustajat ootama.

Aastal 2000 ehk 22 aastat tagasi arvasid eksperdid haiglavõrgu arengukava ettevalmistamisel, et Eestile on 19 haigla asemel jõukohane 13 haiglat. Haiglate arv on järgnenud ajal küll muutunud, kuid vastupidises suunas ekspertide soovitatule. Nüüd on meil suisa 20 haiglavõrgu arengukava haiglat. Seda olukorras, kus tervishoiutöötajaid on vähem kui kunagi varem lähiminevikus.

Kui otsuseid teeb selleks seatud ja kutsutud otsustaja asemel elu ise, siis sõltub ravi piirkondlik kättesaadavus juhusest ja õnnest – kas konkreetsesse üldhaiglasse on veel eriarst jäänud või mitte. Mõnes piirkonnas on juurdepääs ootuspärase kvaliteediga ravile, mõnes mitte. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel tuleks lõpuks kokku leppida, millises mahus ja kuidas tagada tervishoiuteenuse regionaalne kättesaadavus. Küsimus ei ole niivõrd haiglate arvus, vaid selles, milliseid teenuseid on neis haiglahoonetes võimalik hääbuvate ressurssidega tervishoiusüsteemis pakkuda. Seda tuleb ausalt ja selgelt välja öelda. 

Mitmete e-lahenduste ja kaugteenuste arendamine ning raviteekondade ülevaatamine on mõistlik areng, mis aitab ebaühtlase kättesaadavuse muret leevendada. Aga ikkagi vaid leevendada, mitte süsteemselt lahendada. Sest lõpuks peab täpsustatud raviteekonna osaks olema või ka kaugteenust osutama ikkagi lihast ja luust tervishoiutöötaja.

Pea iga tervisevaldkonna teema, mida me oma aastaaruannet ette valmistades käsitlesime, jõudis lõpuks selleni, et puudub piisav hulk spetsialiste. Aga oli ka teisi väga suuri probleeme – ennetuses ja haiguste varajases avastamises. Neile valdkondadele on viimastel aastatel vähe tähelepanu jagunud.

Ennetus aitab ühelt poolt hoiduda rasketest tervisehädadest, kuid teiselt poolt leevendab niigi koormatud tervishoiutöötajate ja tervishoiusüsteemi koormust. Üks mõtlemapanevamaid infokilde meie aastaaruandes oli minu jaoks see, et koguni 43% lastest, kes olid sündinud 2016. aastal, ei läbinud 3–6-aastasena kordagi regulaarset tervisekontrolli. Igal aastal käis neist tervisekontrollis kõigest 6%. Mis jääb aga lapseeas avastamata, ei pruugi hiljem olla enam parandatav.

Ka vähiennetuses oleks võimalik palju ja kiiresti ära teha, kui sõeluuringutele kutsutud inimesed sinna ka tegelikult kohale saada. Rohkem kui seni. Ka selleks ei ole juurde vaja lõputuid analüüse ja kaunisõnalisi strateegilisi dokumente. Alustada võiks kas või vastutaja määramisest.

Eelmisel aastal siinsamas saalis rääkisin sellest, et avalikus sektoris tuleb ebamäärane kollektiivne vastutus muuta konkreetseks. Sõeluuringute korraldamine on üks nendest teemadest, kus vastutus teema eest on olnud kollektiivne – teisisõnu, selge peremeheta. Nimelt on sõeluuringute korraldamise ülesanded jagatud Eesti Haigekassa ja Tervise Arengu Instituudi vahel. Sotsiaalministeerium ei ole senini selgelt otsustanud, kes vastutab valdkonna kui terviku eestvedamise ja arendamise eest. Ja muidugi peaks igaüks tundma vastutust iseenda tervise eest – kui on loodud võimalus vähile varakult jaole saada, on vastutustundlik seda võimalust ka kasutada ja minna sõeluuringule.

Tulen tagasi seisukoha juurde, et oleme juba mõnda aega tagasi ületanud selle piiri, kus tagasipöördumine harjumuspäraselt kättesaadava raviteenuse juurde oleks olnud võimalik. Kaotatud aega ei ole võimalik rahaga tagasi osta, isegi kui seda juurde laenata. Koolitamata meditsiinitöötajaid on võimatu järele koolitada. Oleme tervishoiu jaoks kaotanud mitu aastakäiku gümnaasiumilõpetajaid. Rahvastiku- ja tulevikutrende vaadates on selge, et meil ei ole oma tervisevaldkonna strateegiates kirjeldatud unistuste täitmiseks inimesi. Välja arvatud juhul, kui inimeste juurdekoolitamine määratakse selgeks prioriteediks.

Aga sellist otsust ei ole sugugi lihtne teha, sest lisaks tervishoiutöötajatele on meil puudu õpetajaid, politseinikke, päästjaid, insenere, IT-spetsialiste ja nii edasi ja nii edasi. Riigikontrolli kahe aasta taguse aastaaruande järeldus nende spetsialistide kohta oli sama mis tänavu tervishoiutöötajate puhul: tuleks ausalt tunnistada, et kõikjal riigis ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile senisel kujul üle jõu. Kui võtta kõrvale ka Kutsekoja koostatud põhikutsealade hõive muutuse prognoos ning hinnang tööjõu nõudlusele, siis näeme, et kõigi välja käidud vajaduste rahuldamiseks oleks meil vaja oluliselt suurema rahvaarvuga riiki. Aga riik on meil täpselt nii suur, nagu ta on. Sealjuures jääb tööealisi vähemaks ja rahvastik vananeb. Niisiis on oluline selgelt tunnistada, et praegu peame hakkama saama vajalikust väiksema arvu arstide ja õdedega, kes on juba praegu üle koormatud, samas kui haigusi ja hädasid vähemaks ei jää.

Tervishoiuteenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele tuleb seada realistlikud eesmärgid ja teha uut olukorda arvestavaid otsuseid, kus vajadused mahuvad võimaluste raamidesse. See võib tähendada seda, et kvaliteetne arstiabi on inimestele harjumuspärasest kaugemal, kuid samal ajal on see kõigile abivajajatele kättesaadav.

Täiesti omaette suure teemana tuleb ühtlasi mõelda, kuidas uues olukorras kombineerida ühiselt ehk maksudest rahastatava ja eratervishoiu toimimist. Mõelda võiks ka sellele, kuidas motiveerida inimesi panustama enda ja eelkõige oma laste terviseprobleemide ennetamisse ning kuidas riik saaks nii käitujaid soodustada.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikontrolli auditiaruannetes on tavaks aruande lõppu lisada ettepanekuid ja soovitusi. Teeksin sedapuhku ka oma kõne lõpus ühe ettepaneku. Ja see ei puuduta ainult täna kõneks olnud tervishoidu, vaid kõiki riigielu valdkondi. Minu mõte tõukub sellest, et ministeeriumide algatatud üha uued ja uued poliitikaettepanekud trügivad sageli meie võimaluste piiridest välja. Ja ma pean siinkohal silmas ennekõike tööturul olevaid inimesi, mitte raha. Õigusaktide eelnõude ettevalmistamisel on juba pikka aega nõudeks, et seletuskirjas tuleb välja tuua seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud. Enamasti on seal välja toodud arvutused, kui palju õigusakti rakendamine maksma läheb. Tööturu suundumusi vaadates oleks juba praegu mõistlik lisada seletuskirja ka lühike ja konkreetne alajaotus, kus kirjeldatakse õigusaktiga loodava uue või uuendatava teenuse rakendamiseks vajalike töötajate arvu, kvalifikatsiooninõudeid ning seda, kust need inimesed võetakse.

Kooskõlastamise käigus võiks hinnata, kas kavandatav tööjõud on ka tegelikult olemas või kas vajaliku hulga inimeste koolitamine on üldse realistlik. See annaks ka seadusandjale, teile, eelnõu menetledes kindlustunde, et kavatsetu võib ka tegelikult olla rakendatav. Võimaluste hindamine on eriti oluline olukorras, kus üha rohkem soovitakse ka avalike teenuste või riigi rahastatud teenuste pakkumisel liikuda personaalsema teenuse suunas, mis tähendab seda, et teenused muutuvad ka tööjõumahukamaks. Tööjõud on samamoodi piiratud ressurss nagu raha ning vajaks eraldi hindamist ja tähelepanu.

Võttes üldistavalt kokku tänase sõnumi, toetun mõttele, mida rõhutasin ka viis aastat tagasi Riigikogu ees oma esimeses ettekandes riigikontrolörina ja mis on praegu ehk veelgi aktuaalsem kui toona: riigil on tuumikülesanded, mille toimimisest sõltub inimeste tegelik elu. Oluline on, et kõikvõimalike uute, imepäraste ja kulukate tegevuste väljamõtlemise kõrval jaguks meil tähelepanu ka aastaid lahendust oodanud teada-tuntud probleemidele. Need vanad probleemid ootavad jätkuvalt lahendusi, ootavad otsuseid. Kui me aga ise ei otsusta, teeb elu meie eest need otsused ise ja siis ei ole meil enam suurt midagi kaasa rääkida. Tänan kuulamast!

Aitäh, lugupeetud riigikontrolör! Teile on ka hulgaliselt küsimusi. Tuletan kolleegidele meelde: igaühel on võimalik esitada üks suuline küsimus. Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Austatud riigikontrolör! Aitäh ettekande eest! Mul on hea meel, et te võtsite analüüsimiseks sellise olulise teema nagu tervishoid, millele me ka oleme tähelepanu juhtinud. Ootejärjekorrad on meil Euroopa pikimad ja ükski analüüs ei tee kindlaks, kui pikad need veel tegelikult on, sest patsient ei saa ennast järjekorda pannagi, kuna ooteaegadele on pandud ette mehaaniline piir. WHO hoiatas meid kümme või rohkem aastat tagasi, et kümne aasta pärast olete põhjas, kümme aastat kaoseni – sellised olid pealkirjad. Ja tegelikult ongi asi hull.

Meie tervishoid on läbinisti eraõiguslik: aktsiaseltsid, sihtasutused, osaühingud. Ja riik ostab raviteenust sellelt eraõiguslikult juriidiliselt isikult. See on räige turumeditsiin. Kas te peate seda õigeks? Ja teiseks öelge, kas te olete aru saanud, kes juhib meie tervishoiusüsteemi. Kas minister, haigekassa või suurhaiglad? Kes kontrollib, kes juhib?

Aitäh! See, et tervishoiusüsteem või haiglavõrk on selliseks kujunenud, on olnud senine valik. Kes juhib tervishoiusüsteemi? Vaieldamatult on selleks sotsiaalminister. Kas meil on selge haiglavõrgu juhtimine? Seda ma ei julge kinnitada. Siin, ma arvan, on palju probleeme. Sellest oleme me ka teie kõrval istuva kolleegiga rääkinud, et see on koht, mis vajaks kindlasti täpsustamist: kes vastutab haiglavõrgu kujundamise eest, kus on see koordineeritud, sest ka need arengud on paljuski isetekkelised. Sellist keskpunkti, kes neid valikuid koordineeriks, sisuliselt ei ole.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh selle tänase ettekande eest ja aitäh ka eilse komisjoni arutelu eest! Te oma aruandes toote väga selgelt selle välja ja maalite musta pildi sellest, mis meid ootab ees 2035, kui me tänases süsteemis midagi ei muuda. Ehk inimeste omaosalus kahekordistub, ravi kvaliteet langeb, järjekorrad pikenevad ja haigekassa defitsiit jääb aastas sinna 900 miljoni euro kanti.

Tegelikult see katastroof saabub meile varem ehk paari aasta pärast. Nimelt, valitsus on otsustanud, et ta ei pane enam täiendavat lisaressurssi haigekassa eelarvesse lisaks laekuvale sotsiaalmaksule. See tähendab seda, et haigekassa miinus ja reservide arvel elamine jõuab meie meditsiini juba paari aasta pärast. Ma küsin teilt nii: kui te seda aruannet koostasite, kas ja kui palju need inimesed, kellega te vestlesite, ütlesid, kui palju sellest, mida 2017 Jüri Ratase valitsus otsustas – panna lisaraha haigekassa eelarvesse –, oli raviteenuse kvaliteedile ja kättesaadavusele abi?

Aitäh! Mina seda pilti ei maali. Ma kirjeldan seda pilti, mida ma näen, mida audiitorid nägid. Ja tõsi on see, mis puudutab rahastamist, et kui veel aastal 2017 sisuliselt 99% haigekassa tuludest põhines sotsiaalmaksu ravikindlustuse osal, siis järgnevatel aastatel, kuna ravikindlustuse osa ei katnud seda vajakajäämist, on täiendatud seda erakorraliste eraldistega haigekassale. Ja seda on ette nähtud praeguse teadmisega aastani 2024, kui viimane selline toetus sinna läheb. Ei ole välistatud, et valitsus aastaks 2025 ikkagi selle raha eraldab. Praegu on aasta 2022, ja ei ole mina selles ütleja rollis, et seda raha edaspidi sinna eraldada.

Aga palju põhimõttelisem küsimus on see, kuidas tekitada stabiilsem rahastussüsteem, et see ei sõltuks ühekordsetest otsustest. Tervishoiusüsteemi ei saa juhtida riigi eelarvestrateegia 3 + 1 aastate kaupa, vaid need otsused peavad olema palju pikaajalisemad, tuues näiteks kas või tervishoiutöötajate koolitamise. See kindlus peab olema palju pikem. Kui küsimus oli selles, kas lisaraha aitas tervishoiu kvaliteedile kaasa, siis loomulikult, raha oli vaja ja loomulikult see aitas kvaliteedi hoidmisele kaasa.

Jaak Aab, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea riigikontrolör! Minu küsimus puudutab ühte 30. juunil Vabariigi Valitsuse poolt vist kabineti otsusena fikseeritud otsust, millega otsustati taasterahastust kolme objekti mitte rahastada. Üks nendest, mis ka tänast arutelu puudutab, on Tallinna Haigla. Tookord olid valitsusse jäänud ainult Reformierakonna ministrid ehk Reformierakonna ainuvalitsuses see otsus tehti.

Ma tean, et te ka olete olnud kriitiline nende tähtaegade, rahastamisallikate ja kokkulepete suhtes, aga nii peaminister kui ka rahandusminister tõid põhiliseks põhjuseks selle, et Riigikontroll oli selle objekti vastu või oli väga pessimistlik selle objekti suhtes, sellepärast nad pididki selle välja jätma. Äkki te saaksite selgitada, mis olid need Riigikontrolli arvamused? Kas see oli sisuline vastuolu või vastuseis, või oli see ikkagi natukene teisiti?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, ma kuupäeva ei mäleta, aga umbes sellel ajal saatis Riigikontroll valitsusele kirja mõningate küsimustega, mis puudutasid Tallinna Haigla rajamist. Tegemist on suurinvesteeringuga ja Riigikontroll alati jälgib suurinvesteeringute puhul seda, kas raha selleks investeeringuks on olemas ja kas vastutus on jaotatud. Me juhtisime tollal tähelepanu sellele, et tegemist on suurinvesteeringuga, mis on rahastatud Euroopa spetsiifilisest allikast. Enne ehitusse minekut oleks vaja selgeks teha, kui palju see maksab – nii palju kui võimalik selles ebamäärases turuolukorras –, kes mis osa võtab sellest rahast kanda, mis on riigi roll selle asutuse juhtimisel, ja olid ka mõningad küsimused, mis olid seotud dubleerimisega.

Kindlasti ei teinud Riigikontroll selles kirjas ettepanekut, et Tallinna Haigla investeeringud tuleb lõpetada. Ei, me juhtisime tähelepanu asjadele, mis tuli selgeks teha. Ma arvan jätkuvalt, et suurinvesteeringute puhul tulebki need asjad alati selgeks teha. Kindlasti ei olnud meie need, kes ütlesid, et Tallinna Haiglat ei ole vaja. Kui on vaja, me võime seda auditeerida, selle hinnangu anda, aga sellel hetkel me juhtisime tähelepanu hoopis muudele asjadele.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Minul on omamoodi jätkuküsimus eelmisele ja puudutab haiglavõrgu arendamist. Ülevaates on märgitud, et viimane haiglavõrgu arengukava lõppes 2015. aastal ja et tervishoiuteenuste ja ‑asutuste koondumine ravikvaliteedi tagamisel võib olla paratamatu. Tallinnas on suuri haiglakomplekse aastaid remonditud ja ruumiline keskkond on nüüd peaaegu igati kaasaegne. Ja ongi küsimus: kas plaanitav Tallinna suurhaigla ei või kujuneda julgeolekuriskiks? Mis saab olemasolevatest hoonekompleksidest ja kas selline suur projekt ei tõmba ressursse ära teistelt Eesti vajalikelt keskustelt? See puudutab ju ka meditsiinipersonali. Aga minu küsimuse fookus on tõepoolest julgeolekuriskil.

Aitäh! Siin on mitu vaadet. Üks pool [on see], mis puudutab personali uue haigla jaoks. Loomulikult, kui Tallinnas on rohkem kui üks haigla, siis see tähendab valves rohkem kui ühte arsti erinevatel erialadel. [Ühte kohta] koondamine aitab kindlasti arstide ressurssi kokku hoida. Loomulikult ei maksa ette kujutada seda, et kui ehitatakse ruumid, siis tulevad ka arstid, kuigi neid mitte kuskilt võtta ei ole. Ruumid ei ravi ja ruumid ei too arste juurde, neid tuleb koolitada. Ruumide ehitus ei too kuidagi arste juurde.

[Teine pool on] see, mis puudutab ülemeelitamist. See oli seotud selle kirja viienda küsimusega, kui ma õigesti mäletan, või oli ta kuues, kus me juhtisime tähelepanu täpselt sellele samale küsimusele, et uut haiglat planeerides tuleb selgeks teha, et ei oleks dubleerimist. Et kui haigla valmis on, siis lõpuks öeldakse: no mis teha, nüüd ehitasime valmis ja mis nüüd enam, teeme siis juba korraliku asja. See oli asi, millele me tähelepanu juhtisime, ja ma arvan, et see küsimus tuleb kindlasti enne lahendada, et ei tekiks dubleerimist. Dubleerimise tagajärjeks on lihtsalt kaks suurt ruumi – ja arste on täpselt sama palju –, aga üks neist seisab tühjana. Aga meil ei ole tervishoiusüsteemis raha – me räägime siin rahapuudusest ka –, et sellist olukorda taluda.

Mis puudutab julgeolekuküsimust, siis ma ei oska sellele täpselt hinnangut anda, et mida te silmas peate. Ma ei oska sellele täpselt vastata.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin, õigemini räägin natuke lahti selle sinu ettepaneku – minu meelest suurepärane ettepanek. Nende eelnõude puhul võiks olla märgitud ka, kus koha pealt neid inimesi võtta ja kõik see. Eila oli siin peaminister, esitles seda 2035. aasta nii-öelda formaalset ülevaadet. Ja tegelikult on, kui vaadata, ametnike arv kasvanud, 1279 vist oli eelmisel aastal kokku. Jüri Raidla ja tema mõttekaaslaste kunagisest plaanist, et võiks nagu ametnikke kõvasti koomale tõmmata, kas 15%, 20% või 30%, pole haisugi. Kuidas sinu ettepanek mõjuks sellele, et võiks ametnikke tõsiselt kokku tõmmata? Ega asi hullemaks ei läheks?

Minu ettepanek puudutab antud juhul eelkõige uusi algatusi, kus mõne uue teenuse või arendatava teenuse puhul oleks lisaks sellele rahakulule, mis eelnõudes on ja millega me juba harjunud oleme, toodud ka need võimalikud personalivajadused. Sellepärast, et kõik need trendid, mis on seotud personaalsema avaliku teenistusega, sageli tähendavad rohkem ressurssi. Loomulikult võib see tähendada seda, et selle ümberkorralduse tulemusena võib kuskil ka tekkida võimalus ressurssi vähendada. Tavaliselt seda muidugi ei juhtu, aga võib juhtuda, et see tekib. See, mis puudutab teie küsimust, kas avalikus sektoris on piisav hulk töötajaid või mitte, on juba teine küsimus. See on pigem sellise avaliku sektori röntgeni küsimus ja see, mida me sellelt avalikult sektorilt, ametnikult ootame. Selge on see, et kui nõudmised suurenevad, teenuste hulk suureneb, siis peab olema ka rohkem ametnikke või vähem ametnikke, elektroonilised teenused või muu kombinatsioon. Aga see eeldab hoopis teist laadi vaadet. Sellest, mis minu ettepanekust tuleneb, saab vaadata ainult uusi teenuseid.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle ülevaate eest! Minu küsimus puudutab tervishoiu valdkonda ja konkreetsemalt eriarstiabi. See natukene tõukub sellest, mis te ütlesite oma viimases soovituses, et kui me midagi teeme, siis me peame lisaks rahale hindama ka seda, kas meil tegelikult on inimesi. Ja küsimus on selline. Kui põhjalikult te uurisite eriarstiabi puhul tasulise analoogi kasutamise võimalust ja nende järjekordade pikkust? Ehk kui haigekassa rahastuse eest ei ole võimalik seda teenust saada, kas siis sedasama teenust on võimalik saada selle eest ise makstes? Kas meil suurem pudelikael on selles, et pole raha, või suurem pudelikael on selles, et pole inimesi, või kombinatsioon mõlemast? Aga jah, kui põhjalikult te uurisite teenuste kättesaadavust oma raha eest?

Me uurisime seda, kas inimestele lubatud avalik teenus on kättesaadav, me kõrvale ei vaadanud. Loomulikult meil on silmad ja kõrvad lahti ja me teame seda, et kui tasuta, maksumaksja rahast makstavale teenusele ei saa, siis tõepoolest on palju lihtsam saada tasulisele kohale, vaat et samal nädalal või lähiajal. Kas lahendus on raha juurde andmine? Ma ei ole selles lõpuni kindel, sellepärast et kui anda raha juurde, aga pakkumist on ikka vähe, siis tuleb lihtsalt ka sellele tasulisele rohkem maksta ja sinna saab ikka kiiremini. Ma ei ole kindel, et see raha juurde andmine aitab, sest inimesed tahavad ravi ja nad lähevad sinna, kus arst on olemas. Siin tuleb liikuda koos raha andmisega ikkagi selle vajaliku personali hulga suurendamise suunas.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Te käsitlesite tegevuspõhise eelarve protsesse ja neid tööprotsesse olete ülevaates põhjalikult käsitlenud. Kõik need tegevuspõhised harjutused, selle süsteemi ülesehitamine on tohutu kulu. Kõigepealt on siin kaks infosüsteemi, KAIS ja ERIS, mis on üles ehitatud, see on päris suur IT-kulu. Siis on vaja transportida andmeid ühest süsteemist teise, koguda andmeid. Siis on vaja nende kulukogumite koostamiseks juhendeid, üldist juhendit, siis igal asutusel on oma juhendid. Mitmed asutused siin kirjutavad, et neil pole raha selleks, et neid juhendeid igal aastal muuta. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et need tegevuspõhised harjutused, need tekitavad miljoneid eurosid lisakulu ja sellega peavad tegelema sajad ametnikud. Kas te olete hinnanud, kui palju need tegevuspõhised harjutused riigile igal aastal maksma lähevad?

Ei, me ei ole seda sellisel viisil hinnanud. Ja ma arvan, et see kulu oleks ka põhjendatud, kui sellest saaks palju rohkem tulu tagasi, kui need kulutused tehakse selleks, et me suudaksime riiki paremini juhtida. Aga paraku minu hinnangul see nii ei ole. Minu meelest rahandusminister ütles siin väga õigesti, kui ma õigesti kuulsin sealt nurgast, et ebaõnnestunud teostus diskrediteerib eesmärki selle tegevuspõhise eelarvestamise puhul. Aga minu küsimus on, kui kaua ta peab seda diskrediteerima, et see asi lõppeks. Ühel hetkel peaksime seal joone vahele tõmbama ja ütlema, et nüüd aitab, kui siit tõesti seda kasu ei saa. 

Miks see nii oluline on? Ma sellest juba kõnes rääkisin. Üks pool on see, et lõpuks ikkagi Riigikogu on see, kes annab piirid valitsusele raha kasutamiseks. Ma julgeks praegu öelda, et riigieelarve puhul on tegemist natuke rohkem jaotatud valitsuse reserviga, sest sealt saab raha kasutada enam-vähem suhteliselt vabalt. Loomulikult on teatavad piirid. Teiselt poolt on see, et ei ole võimalik mitte Riigikontrollil, vaid ka Riigikogul vaadata seda, kas raha on kasutatud nii, nagu lubati. Ka Riigikontrolli eesmärk võiks olla, et tahaks ka oma tööd hästi teha. Teiste riikide paljud riigikontrollid saavad vaadata, kas raha kasutati eesmärgipäraselt. Me ei suuda eesmärki leida alati selleks, et vaadata, kas raha on eesmärgipäraselt kasutatud. Ma veel kord rõhutan: mina ei ole tegevuspõhise eelarvestamise vastu. Minu meelest need eesmärgid on väga õiged, aga ma kardan, et me ei ole suutelised neid eesmärke täitma ja kui me ei ole suutelised, siis peab muutma eesmärke või muutuma suuteliseks, et neid eesmärke täita.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikontrolli juht! Suurepärane ülevaade Eesti tervishoiust. Enamikku asju me juba teame, aga on ka üllatusi ja uusi teemasid. Me teame, et arstide põud ei ole Eestile eripärane nähtus. See on viimase 30 aasta jooksul mõjutanud väga paljusid Euroopa Liidu riike, Euroopa riike ja arstide liikumine ühest riigist teise, kus on paremad töötingimused, rohkem makstakse ja nii edasi, on toimunud kõik need 30 aastat. Noh, meie teema on see, et mis valemiga me saame näiteks perearstide kohad täidetud, et seal ei oleks asendajaid ja inimesed saaksid mingil hetkel ka pensionile minna. Mulle väga meeldib teie üks niisugune positiivne soovitus, et võib-olla tulevikus on tavaline kaugnõustamine. Kui te seda mõtet laiendate, siis kas see lahendab ja kui palju ta lahendab Eestis seda arstide põua probleemi?

Loomulikult paljudes riikides on seesama probleem ja mitmed riigid on otsinud juba mõnda aega lahendusi selleks, et sellele reageerida ja reageerida sellisel viisil, et need vähenevad ressursid – pean siin silmas eelkõige personali, töötajaid, arste, õdesid – oleksid nii-öelda kättesaadavad kvaliteetsele haridusele, või ütleme siis nii: et see ei oleks nii-öelda juhuslik inimeste jaoks, see peab olema juhitud. Ehk siis tõepoolest, kas on parem, kui arstiabi ei ole, või see, kui on kaugnõustamine? Loomulikult on parem kaugnõustamine. Kui oleks võimalik, et oleks vahetu arstiabi, loomulikult oleks see palju parem, aga tuleb siis võtta järgmine samm ja leida võimalus kaugnõustamiseks. Kindlasti on see parem kui mitte midagi, aga see peaks toimuma niipidi, et see ei ole niimoodi, et ühes regioonis on ainult kaugnõustamine ja siis on suured linnad või siis teatud maakonnad, kus saab ka kõike muud. Riik peaks selles mõttes käituma peremehena ja seda olemasolevat ressurssi vaadates jaotama seda ka niipidi, et sarnane teenus oleks sõltumata elukohast rohkem kättesaadav.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud esineja! Suur aitäh Riigikontrollile selle tõesti väga hea ülevaate eest! Probleeme on väga palju. Mind huvitab üks probleem, millele te ka olete siin osutanud, mis puudutab natuke seadusandja tegevust. Te olete öelnud, et Eestis ei ole perearstidel seadusest tulenevalt kohustust võimaldada tööajaväliseid vastuvõtte. Ja see statistika on siin väga hea. Ütlete, et suuremates linnades, nagu Tartus, Pärnus ja Narvas ei ole ühtki perearsti, kellel oleks haigekassa rahastatud tööajaväline vastuvõtt, aga samas on seal tervisekeskused. Aga Eestis ei ole 27 omavalitsuses, kus oli tervisekeskus, haigekassa rahastatud perearstide tööajavälist vastuvõttu. Ja minu küsimus on praegu, vaadates EMO ülekoormatust ja seda, mis toimub perearstide puudusega, et kas te näete seadusandjal mingit võimalust või rolli seda olukorda lahendada, olgu näiteks valveperearstide süsteemi loomisega, nagu on näiteks valveapteegid, või missuguseid lahendusi te selles osas pakute?

Perearste on vähem kui vaja ja seda seadusega ei muuda. Tuleb väga ettevaatlik olla selles olukorras, kus me, nagu ma ütlesin, hinge kinni pidades loodame, et perearstid ei lähe pensionile, et neile ei panda täiendavaid kohustusi. Ma arvan, et siin tuleb väga selgelt lahenduste otsimisel teha koostööd perearstide liitudega, et arutada, mis on võimalik. Ma arvan, et jõu rakendamine lõpuks võib tähendada seda, et me võime kaotada ka mõned head perearstid. Seda tuleb väga tõsiselt arutada. Aga tõsi on tõesti see, et EMO on ülekoormatud. Hinnanguliselt on 57% nendest EMO patsientidest need, kes ei vaja EMO-teenust. Neid oleks erakorralises meditsiinis kindlasti vähem, kui neil oleks võimalik minna ka töövälisel ajal perearsti juurde. See on tõsi. Aga ma arvan, et enne, kui seadust muuta, tuleks arutada seda perearstidega, hinnata, kas see võimekus on tegelikult olemas, muidu me tekitame olukorra, kus me hirmutame mõned hoopis ära.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Te oma ettekandes ütlesite, et 43% kuni 3-aastastest lastest ei ole käinud tervisekontrollis. Kas see on tingitud arstide puudusest? On teil mingi ülevaade, mis põhjusel nii suur hulk lapsi ei ole käinud tervisekontrollis?

Need on 3–6-aastased lapsed, kes ei ole kolme aasta jooksul käinud kordagi regulaarses tervisekontrollis – kolme aasta jooksul. Selle juhtumi puhul ma julgen küll arvata, et küllap aeg perearsti juurde oleks leitud, kui see soov oleks olemas olnud. Kindlasti võib olla paljude piirkondade jaoks see probleem, et arst on kaugel, bussiliiklus on halb. Siin tuleb erinevaid olukordi arvestada. Loomulikult võivad olla ka lapsevanematel probleemid perearstile jõudmisega, aga vastates otse teie küsimusele: ma ei usu, et perearstide põud seda probleemi tingiks. See protsent ei saa olla nii suur selle pärast.

Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Hea Janar! Ma küsin ühe, (Köhatab.) vabandust, üksiknäite kohta. Eile oli mul juttu ühe Maarjamõisa õega. Ta ütles, et tema üksuses on kuuest õekohast täidetud neli ja kõik need neli on huvitatud lisavalvetest, mis on tasustatud 1,5-kordselt. Ja ta ütles, et kui nüüd võetakse kaks õde veel, siis tema kuusissetulek langeks 600 eurot ja ta väga kahtleks, kas ta jääb sinna tööle, võib-olla vaataks üle lahe Soome poole. Kas see näide sinu ettekandega haakub, see üksiknäide, kus oli juttu just nimelt sellest tööjõu väga suurest puudusest?

Aitäh! Jah, ta haakub. Ja ma arvan, et tegelikkuses ei ole see üksiknäide, sest me üritasime ka aru saada või teada saada, kui palju ületunnitööd tehakse. Erinevatel põhjustel oli väga raske seda kokkuvõtet teha, muu hulgas ka sellel põhjusel, et paljud arstid ja õed on ise huvitatud just nimelt sissetuleku tõttu ka sellest, et nad saaksid ületunde teha. Teine küsimus on see, kas see on normaalne, et on tervishoiutöötajad, kes töötavad üle selle tavapärase piiri. Piirid ongi selleks, et seal me hindame, kas nad on liiga väsinud selleks, et oma ülesandeid hästi täita. Ehk siis jah, mis ma öelda tahtsin, on see, et see probleem oleks palju suurem praegu, kui arstid ja õed ei oleks valmis ületunde tegema. Aga kas tervishoiusüsteem saab olla üles ehitatud sellele, et me loodame, et inimesed töötavad üle? Ma arvan, et ka see ei ole päris mõistlik lähenemine.

Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea eestkõneleja! Mul on küsimus kaheosaline, kui lubate. Kõigepealt, te viitasite probleemidele kaitsevaldkonnas ja siis meditsiini puhul ja rääkisite sellest haiglavõrgu arengukavast. Mul küsimus siin see. See haiglavõrgu arengukava, mida ennemuiste arutati ja meile ettepanekuid tehti, ja te ütlesite, et haiglate arv ei ole vähenenud: kas ja kuivõrd on seal arvestatud julgeoleku temaatikaga ja kuivõrd arvestab sellega uus haiglavõrgu arengukava, kus räägitakse kogukondlikest haiglatest? Kas nüüd neid ohtusid ja võimekusi arvestatakse? Teine teema on tervishoiu rahastamise teema, mille puhul te ütlesite, et ministriga on eriarvamus: [minister] arvab, et me ei ole jõudnud kriitilise piirini, teie arvate, et me oleme seda juba ammu ületanud. Seesama minister on teinud ettepaneku meie ajutise meetme, haiguslehtede teisest päevast [hüvitamise] kohta. Kas ja kui mõistlikuks te seda peate, et see tähtajaline asi muutuks nüüd tähtajatuks ja toimuks taas kord ravi arvelt?

Haiglavõrgust. Haiglavõrgu puhul ma rõhutasin ka oma kõnes, et tegelikult ei ole küsimus haiglate arvus, vaid selguses, mis teenust nendes hoonetes osutatakse. Lihtsalt, et oleks selge. Seal võib olla vabalt 20 haiglat, 25 haiglat. No rohkem ei tahaks öelda, äkki tulebki, pigem võiks vähem olla. Aga oluline on see, et inimesed teavad, mis teenuseid seal kvaliteetselt saab. See tuleb selgelt välja öelda. Ongi haigla ühes, teises, kolmandas kohas ja seal saab selliseid ja selliseid teenuseid. Inimestel ei tohi tekkida tunnet, et kui on haigla, siis sealt saab kõiki teenuseid, mida ta vajab. Seal tekib pettumus riigi suhtes, tervishoiusüsteemi suhtes. Selgust on vaja. See on kõik inimeste nii-öelda sisemise julgeolekutunde küsimus. Ja loomulikult, nagu ka eile minu arust ütles komisjoni arutelul härra Sule, härra Sule Pärnust, et COVID-i ajal oli väga palju kasu sellest, et oli neid väikseid haiglaid ja oli võimalik inimesi ringi paigutada. See ressurss, mis sealt võtta oli, oli väga vajalik. Aga selgust on vaja. Kriitiline piir, no eks see on alati valuläve küsimus. Mulle tundub, et on üle, minister arvab, et kriitiline piir on nüüd saabunud. Mis puudutab haiguslehti, siis ma arvan, et see on poliitilise valiku küsimus, ma siin ei taha seisukohta võtta.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! Suur aitäh teile selle ülevaate, väga ausa olukorra kirjelduse eest! Tegelikult see ei ole meile ju võõras, sest iga aasta olete te toonud erinevate analüüside korral neid ohusignaale juba varem välja. Minu küsimus puudutab sõeluuringuid. Te sellele viitasite, rääkisite, kui vähe neid inimesi on, kes kasutavad, või õigemini[, kui palju on neid, kes] jätavad kasutamata selle võimaluse, mis neile on tagatud ja tasuta. Me teame, et sõeluuringutel on vanuseline piirang 69. Tegelikult aga statistika näitab, et haigestutakse just nimelt 70+ vanuses, aga neil täna puudub juurdepääs. Kas see võiks olla ka üks raha kokkuhoidmise koht? Varajane avastamine tagab kindlasti inimese elukvaliteedi ja kindlasti väiksema kulu tervishoiusüsteemile, mis hiljem ei pruugi tagada enam tervenemist.

Ma olen teiega nõus. Küsimus ei ole esimese sammuna mitte rahas, vaid säästetud elus. Loomulikult, mida rohkem inimesi, sõltumata vanusest, me sõeluuringutele saame, seda parem on see ka rahalises vaates, mis on ka loomulikult oluline. Seda rohkem me saame suunata ravi ja ressursse neile, kes tõsiselt on hädas. Ennetusse on vaja rohkem panustada. Ma ei ole küll asjatundja, aga tõepoolest võiks see paindlikkus olla palju suurem või võiks kaaluda, kas on ka teisi paikmeid, mille puhul sõeluuringut on võimalik läbi viia. Sellesse maksab investeerida.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud Janar Holm! Ma jätkan sealt, kus lõpetas Andres Sutt. Meil tegelikult kehtib niinimetatud solidaarne tervishoiusüsteem. See sisuliselt tähendab seda, et me kõik maksame makse ja siis, kui on vaja, võib seda meditsiinilist abi kas siis peaaegu tasuta või täiesti tasuta saada. Samas kogu selle teiepoolse olukorra kirjelduse järgi meil see süsteem hakkab lonkama. Oma kõnes, mulle tundus, te pigem ei tahtnud kasutada sõnu "era‑" või "tasuline" meditsiin. Samas, ma mõtlen, ma küsin teie käest otse: kuidas teile tundub, kas me ikkagi liigume selles suunas, kus on osaliselt tasulise meditsiini kokkulepe?

Ma riigikontrolörina ei saa teha tervishoiupoliitika otsuseid ja ma ei saa neid valikuid siin kuidagi teha. Aga kui me mitte midagi ei tee, siis me liigume sisuliselt solidaarsest tervishoiusüsteemist kaugemale. See on kindel.

Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mulle oli väga sümpaatne teie hoiak tegevuspõhise riigieelarve suhtes, sellepärast et minu hinnangul on seal nii eesmärk, vahend kui ka tagantjärele analüüs põhjalikult sassi aetud ja tulemus on see, et tulemust ei ole või see tulemus on väga kalli raha eest ja väga vähene. Minu hinnangul peaks riiklikud programmid seadma riigile eesmärgid, riigieelarve peaks olema võimalikult läbipaistev ja peaks olema pelgalt vahend nende eesmärkide saavutamiseks. Eelmine päevakorrapunkt ehk koondaruanne peaks endas sisaldama analüüsi, kas selle eelarvega on liigutud nendele programmilistele eesmärkidele lähemale või mitte ja kas järgmise aasta eelarve puhul tuleks eelarvet täpsustada ja nii edasi. Minu küsimus on lihtsakoeline ja mõnevõrra enesekeskne: kas te olete minu lähenemisega nõus? Ja kui te olete nõus, siis kas te olete valmis valitsusele selgesõnaliselt selliseid soovitusi andma?

Ma olen teiega nõus. Ma arvan, et valitsusele ei peaks seda selgesõnalist soovitust andma, sest valitsus on ise endale selle kohustuse võtnud seda tegevuspõhist eelarvet tehes. Lähtepunktiks on see, et hinnatakse ka eesmärkide saavutamist selle rahaga. Paraku seda tõepoolest sellisel kujul, sisukalt, aruandes ei ole. Liiati ma ei näe, et keegi üldse arutakski selle üle, kas me oleme jõudnud nende eesmärkideni. Miks me ei aruta? Võib-olla sellepärast, et sel rahal ja eesmärkidel ikkagi tegelikult seda seost ei ole, nagu on üritatud luua.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! No me oleme arutanud siin juba pikalt ühte võimalust, mil määral Eesti inimeste tervis paremaks muutub, ja kõlama on jäänud mõte, et siis, kui me hakkaksime inimesi ravima, mitte osutama neile raviteenust, oleks võib-olla tulemus märgatavam. Teie kontrollite olemasolevaid asju, aga teil on võimalik teha mingi selline think tank või kuidas seda moodsas keeles öeldakse, mõttekoda, ja arvutada, sest teil on lähteandmed olemas. Kui palju see rahaliselt võtaks, selline suur murrang, kui me hakkame inimesi ravima, selle asemel, et me osutame neile meditsiiniteenust? Kas see oleks ka teostatav? Tulemuslikum oleks ikka. "Tervelt elatud aastad" on ju hea mõiste.

Aitäh! Esmalt tuleb kokku leppida, milliseid tervishoiuteenuseid me inimeste ravimiseks tahame osutada. Sellised poliitilised valikud tuleb teha ja siis on võimalik hinnata seda, missugune ressurss on vajalik selleks, et soovitud kujul seda pilti ellu viia. See oleks vajalik. Seda valikut Riigikontroll teha ei saa, see on poliitiliste valikute küsimus.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Mina küsin Kaitseväe varade auditi kohta. Tõepoolest, natukene ehmatav oli see number, kui 100 miljonit ja enam oli nende varade erinevus, mida siin on inventeeritud. Me teame, et Kaitseväe käes on ka varad, kus mitte ainult tükke ei loeta, vaid vaadatakse lausa numbreid ja ikka väga hoolega peetakse arvestust. Samas teie soovitused olid küllaltki leebed, asjakohased loomulikult, aga seal lõpus ikkagi väga leebed. Mu küsimus tuleb [selline]: kas relvastuse osas ja kõikide nende kohtade pealt – kui te saate vastata muidugi – oli asi enam-vähem tasakaalus ja need olid olemas või on ka seal nagu põhjust muretseda?

Kui Riigikontroll teeb märkuse, siis see ei ole sugugi leebe, märkus ise on juba fakt. Mis puudutab seda konkreetset juhtumit, siis mina nii ehmunud veel ei oleks. Küsimus on selles, et tegemist on raamatupidamiskeskkonna ja varaarvestuskeskkonna mitte kokku klappimisega mõningates lõigetes. See ei tähenda seda, et ilmtingimata midagi kadunud oleks. Aga kindlasti maksab Kaitseväel ja Kaitseministeeriumil tööd teha selle nimel, et olla kindel, et sealt midagi kadunud ei ole.

Aitäh, austatud riigikontrolör, põhjaliku ettekande ja küsimustele vastamise eest! Aga Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi praegu ei ole. Head kolleegid, me saame minna läbirääkimiste juurde. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Tundub, et jaa, on. Näete, ükshaaval tuleb järjest. Helmen Kütt, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud riigikontrolör Janar Holm ja töökas Riigikontrolli meeskond! Kõigepealt tänan sotsiaaldemokraatide nimel kõiki tervishoiutöötajaid, hooldajaid, õdesid, koduõdesid, arste, perearste, eriarste, psühhiaatreid, erakorralise meditsiini osakondades ja haiglates töötavaid tervishoiutöötajaid, vaimse tervise valdkonnas töötavaid spetsialiste ning kõiki neid, kes ravivad oma parimate oskuste ja napi rahastuse tingimustes inimesi. Tervishoiutöötajate endi läbipõlemisele ja puudusele vaatamata tehakse seda oma vande ja kutsumuse kohaselt ning tihti perekonna arvelt, sest kellelegi pole hädavajadusel ületundide tegemine saladus. Suur tänu teile ja sügav austus! Aitäh ka riigikontrolörile, kes väsimatult on nii varasemate kui ka tänase auditiga juhtinud tähelepanu sellele, mis valitseb Eesti tervishoius.

Riigikontrolör Janar Holm on oma kirjas Riigikogule kirjutanud, et tänane aastaaruanne käsitleb Eesti kõige väärtuslikumat vara – inimvara, inimeste tervist ja selle hoidmist. See on põhimõte, mis vääriks sagedamini ka siin saalis erinevate seaduseelnõude menetlemisel alati prioriteediks seadmist ja meelespidamist.

Auditis on püstitatud küsimus, millisteks muutusteks peaksid inimesed olema lähitulevikus valmis tervishoiusüsteemi korralduse, kättesaadavuse ja taseme asjus. See on küsimus, mida koondpildi korral esitatakse. Ja meie, täpsemalt öeldes küll järgmise Riigikogu koosseisu ja valitsuse käes on võtmed ja otsused, mis saavad muuta ja ilmselt on lausa hädavajalik, et peavad muutma terava aususega toodud olukorda.

Tegelikult on see päris murelik lugemine. Miks? Aga sellepärast, et selgelt joonistub välja see, et liiga kaua on edasi lükatud või tegemata jäetud olulisi otsuseid. Me kõik siin saalis, pean silmas erakondi, oleme vastutavad selle olukorra eest – nii selle eest, mis väärib tunnustust, kui ka selle eest, mis on viinud olukorrani, milles täna oleme. Kõik täna siin saalis esindatud erakonnad on kandnud moel või teisel valitsusvastutust, kes lühemalt, kes pikemalt.

Riigikontrolli tervisevaldkonna aruanded on tähelepanu juhtimised. Ja tähelepanu juhtimised on selles auditis toodud välja aastast 2015 ja sealt edasi, olgu siis 2015. aastal "Riigi tegevus iseseisva õendusabi korraldamisel", 2016 "Riigi tegevus laste tervise hoidmisel ja ravimisel", 2018 "Erakorraline meditsiin", 2018, 2019, 2020 Riigikontrolli aastaaruanne parlamendile, 2021 "Täiskasvanute hambaravihüvitis" ja samal teemal ka "Pahaloomuliste kasvajate avastamine ja patsiendi ravile suunamine". Me ei saa öelda, et me pole olnud kursis olukorraga. Lisaks sellele tuleb kindlasti nimetada Arenguseire Keskuse 2020. aastal koostatud ülevaadet "Eesti tervishoiu tulevik – stsenaariumid aastani 2035".

Enamiku haigekassa tuludest moodustab sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa. Kuid selline tööhõivel põhinev rahastamise mudel ei kata enam tervishoiukulutusi ega neid vajadusi. Ja nüüd küsimus: millal viimati toodi täiendav rahastus riigi poolt haigekassale? Ja vastus. Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski viis 2017. aastal valitsusse ettepaneku ja alates 2018. aastast antakse haigekassale tegevustoetust, mis arvestatakse mittetöötavate vanaduspensionäride vanaduspensionidelt. Näiteks moodustas see eraldis juba sellel aastal, 2022. aastal 190 miljonit eurot, mis on tegelikult 21% haigekassa eelarvest. Kui seda otsust poleks langetatud selle valitsuse poolt, oleks tänane pilt veel hullem.

Ja muidugi meditsiini ka täiendavad rahalised vahendid siis, kui kõiki riike tabas pandeemia kroonviiruse näol. Teisiti poleks me ju kuidagi toime tulnud, see oli hädavajalik.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu! Nüüd mõned mõtted ja murekohad. Ma ei hakka auditit ümber jutustama, see on avalik, kõigile soovijatele lugemiseks, ja minu meelest lausa kohustuslik kõigile erakondadele ja inimestele, kes kandideerivad juba märtsis toimuvatel Riigikogu valimistel. Lugemine on aus ja murettekitav ning kogu terviklikku pilti avav.

Hetkel oleme olukorras, kus aastaks 2035 on iga neljas inimene pensioniealine. See on fakt. Seda, kas sündimus tõuseb, näitab aeg ja nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste langetatavad otsused, mis annavad peredele julgust lapsi sünnitada, ja mitte ainult sünnitada, vaid kindlust ka neid suureks kasvatada, et inimesed ei muretseks vanaduse ja abituse või hättajäämise pärast, et õige abi on õigel ajal õiges kohas saada ja olemas. Arstide, õdede ja perearstide puudus ning sellest lähtuvalt ka arstiabi kättesaadavus ja järjekordade pikkus tekitavad kaugemas tulevikus suuremaid kulutusi tervishoiule, sest hiliselt avastatud haigus või ravile saamine võtab inimeselt töövõime, on halastamatu pere toimetulekule ja on tunduvalt suurem kulu ka tervishoiusüsteemile. Piirkondlik erinevus ravi kättesaadavuse osas tagab ka olukorra, kus nooremad inimesed liiguvad piirkondadest, kus arstiabi kättesaadavus on keeruline, kohta, kus on see kergem. See tekitab olukorra, kus meil jäävad ääremaad ja piirimaad, kus elavadki ainult eakad inimesed. Ja see on tõepoolest ka julgeolekurisk.

Sõeluuringutele saamiseks kehtestatud vanuseline piirang jätab kõrvale vanemaealised, 70 ja vanemad. Kuid analüüsid näitavad, et just selles vanuses on suurim haigestumine, mida saaks ennetada, kui sellele vanuserühmale oleks tagatud juurdepääs sõeluuringutele. See on eelkõige inimeste elukvaliteedi küsimus, aga ka haigekassa raha mõistlik kasutamine, sest ennetamine põhjustab alati vähem inimkahjustusi ja õigel ajal ravile saamine suurendab elulisust.

Täna on olukord, kus tervishoiutöötajate süvenev puudus on kujunenud üheks tervishoiu keskseks probleemiks. See oli meil teada juba siis, kui Arenguseire Keskus sellest ülevaate andis. Me oleme olukorras, kus Eesti panustab tervishoiukuludesse arengustrateegia "Eesti 2035" kohaselt 6,7% SKT-st. See on tegelikult ligi 3% väiksem kui Euroopa Liidu keskmine.

Mida öelda lõpetuseks? Muidugi on oluline roll inimese enese vastutusel ja vastutuse võtmisel oma tervise eest – osalemine sõeluuringutes, väikelaste tervisekontrollis, tervislik eluviis ning vanavanematelt ja vanematelt käitumises eeskuju võtmine, sest me ei saa olla rahul sellega, et tervena elatud eluaastate arv on langenud 57-le. Ja me ei saa olla rahul ka sellega, et loodetav eluiga on langenud. Me tahaksime, et inimesed elaksid võimalikult kaua oma kodus tervena ja saaksid olla rõõmuks nii iseendale kui ka oma lastele ja lastelastele.

Jõudu meile nende otsuste tegemisel, mis saavad ja võivad muuta olukordi, mida täna tutvustati ja mida esitati auditis. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Ma olen ise meedikute klannist ja tähtede teistsuguse seisuga oleksin ma pidanud ise arst olema. Mu vend on arst, isa, ema, venna pere, lapsed, perekonna sõbrad – puhas meedikute, arstide klanni esindaja. Mu vend on juba kaua aega Ameerika Ühendriikides arst, nagu ka enamik tema kursusevendi ja ‑õdesid. Mõni on jäänud, Tartu Ülikooli rektor näiteks, Toomas Asser, ja veel mõni. Aga enamik on läinud ja juba kaua aega tagasi. See ei puuduta ainult tohtreid, vaid ka õdesid. Ja ma räägin inimestest, keda ma isiklikult tunnen, neid on palju. 1000 Eesti arsti on kusagil välismaal, väidetavalt on Soomes iga kolmas [arst] Eesti arst. Õdedest ma ei hakka rääkimagi. Riigikontrolli selle aasta suuraudit valgustab seda maastikku, kus me täna oleme. Eesti on pisikene, inimesi on vähe. Vananev ühiskond. Alates 24. veebruarist oleme täiesti uues olukorras, kus massiliselt on tulnud siia inimesi sõja eest pakku või siit läbi läinud, nende seas on muu hulgas ka meedikuid.

Ja mida me selles olukorras peale hakkame? Raporti algus ütleb otse välja, et eelkõige tervishoiutöötajate ja osalt rahapuuduse tõttu on tõenäoline, et juba lähitulevikus tuleb Eesti inimestel olla valmis aktsepteerima reaalsust, et tervishoiuteenuste kättesaadavus ja kvaliteet ei pruugi olla ühtlaselt ootuspärasel tasemel. See tähendab, et omaosalus võib kahekordistuda, ravijärjekorrad võivad pikeneda. Haigekassa eelarve võib minna 900 miljoni või millegi [sellisega] miinusesse.

Mis praegu on? 42 päeva võiks ravijärjekord pikk olla. Aga tahad põlveliigest vahetada – 461 päeva. Soomes 99. Tahad puusaliigest – 288 päeva. Ma ei hakka rääkima uroloogia 103 päevast ja muudest asjadest. Nii et juba praegu. Kui Riigikontroll ütleb, et ravijärjekorrad võivad veelgi pikeneda, kas see tähendab siis, et 2035 – peaminister valgustas seda suurt riiklikku strateegiat, mis hakkab kõik siis olema – tahad põlveliigest vahetada, 900 päeva. Aga see selleks.

Kui vaadata järelkasvu, siis keda siin kõige rohkem puudu on? Õdesid, EMO arste, perearste ja hulluarste, psühhiaatreid. Kõige kummalisem on see, et see kõik on juba ammuilma teada. Riigikontroll ja riigikontrolörid on siin juba aastaid analoogsete raportitega välja tulnud, siin ei ole midagi uut. Arsti ettevalmistus kusagil kümmekond aastat. Nii et kõik see on teada olnud juba ammuilma, aga tulemus on ikkagi see, et piisavalt järelkasvu pole. Noh, EMO puhul näiteks residentuuris, siin tuuakse välja arvud, et aastas oleks vaja 30–40, tegelikult kandideerib vaid 10. Töö on loomulikult raske ja suhteliselt koeratöö. Mu enda lihane vend, tema lahkumisel Eesti Vabariigist ja tema paljudel kursusekaaslastel oligi see, et nad armastasid ütelda, et mida me siin teeme.

Peeter, kas lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Mida me siin teeme? Me teeme roppu tööd kas või pimesi juba – ta on kirurg – ja ootame oma esimest infarkti, aga palgapäeval ei saa isegi õlut juua. Ja läksid. Ammuilma läksid. See on EMO. Või õdede puhul. Selleks, et saavutada natukenegi normaalsemat seisu, peaks suurendama õdede vastuvõttu – väljalangevus on ka – aastas kusagil 700–800 peale. Tänase päevani pole sinna jõutud, kuigi see oli ammuilma teada. See on nii-öelda kaadrite küsimus.

Kui vaadata, millega inimesed perearstidena kokku puutuvad. Siin raportis on suurepärane kaart, selline, kus kaks maakonda on valged, Tartumaa ja Põlvamaa, seal ei ole asendusarste – perearstidest on jutt –, aga ülejäänud, Harjumaa, Võrumaa ja paljud piirkonnad on punased, mõned tumepunased. Kümned tuhanded inimesed on asendusarsti hoole all. Mõni asendusarst, ja mitte mõni, vaid praegu on vist 13 neid, kes on juba üle seitsme aasta [asendamas]. Nii et ajutine on juba alaline. Aga neid fakte on siin palju-palju.

Aga mida me peaksime siis tegema? See tähendab seda, et neid otsuseid ei ole langetatud, aga ka Riigikontroll juhib tähelepanu, et tervishoiuteenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja mahu optimaalse tasakaalu leidmine [on vajalik]. Ja mis on oluline praeguses olukorras[, on see], et eelkõige Ukraina sõjapõgenike puhul, kes on tulnud siia, nende keelenõuete puhul, kas me saame selle kokkuleppe. Kas see on mõistlik, et kui meil ei ole spetsialiste, me pigistame silma kinni nende keeleoskuse ees? Keeleoskuse omandamine piisaval tasemel võtab ka aega. Ja see on, millega Riigikontroll välja tuleb ja mille üle me siin kindlasti peaksime tõsiselt arutama, kas see on arukas. Ma arvan, et see ei ole kõige arukam, aga samas on olukord piisavalt hull. Ja rahvast pole meil paraku mitte eriti palju. Nii et arutada on siin küll ja küll.

Ja ega ma rohkem ei tahakski midagi öelda. Me peaksime reaalselt asjadele silma vaatama. Eilne peaministri kõne siin, 2035 puhul oli jutuks, kuidas kõik läheb paremaks. (Juhataja helistab kella.) Aga küsimus on, kellele me seda Eestit ehitame. Mis keelt siin räägitakse, mis meelt siin ollakse ...

Aeg, Peeter!

 ... pole oluline. Ega rohkem ei tahagi öelda. Aitäh! 

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea riigikontrolör! Ma arvan, et me täna peaks alustama juttu hoopis teisest otsast. Meid on alla pooleteise miljoni inimese, aga me soovime saada teenuseid mitu korda suurema riigi rahvaarvu võimekusega. Täna on meid natukene üle 600 000 inimese, kes iga päev tööl käivad ja makse maksavad, ja samas läheneb 150 000-le nende inimeste arv, kes maksumaksja rahadega tööl käivad ja palka saavad. Kas see on Eesti riigile kohane või mitte? Minu arust see on esimene küsimus, mille üle tuleb arutleda, ja mul on hea meel, et Riigikontroll neid teemasid oma iga-aastastes analüüsides ka arvestab.

Siit tulevadki järgmised teenused. Kas me neid teenuseid suudame pakkuda sellisel moel, nagu me räägime, või tuleb üle vaadata, kui palju ja milliseid teenuseid on Eestis võimalik tänase arusaamise juures pakkuda? Kas see saal on valmis maksukoormust tõstma, et veel rohkem riigisektorisse või maksumaksja raha eest pakutud teenustele lisaraha panna? Mina ei usu seda, vähemalt Isamaa Erakond ei ole valmis maksukoormust tõstma. See on väga oluline täna ka ettevõtluse koha pealt. Ettevõtlus on see, mille kaudu meile tekivad töökohad, mille kaudu tulevad maksud ja mille kaudu riigieelarvesse laekuvad rahad, mida me saame siin Riigikogu saalis ümber jagada.

Minu arvates selle riigieelarve koha pealt peaks jõudma järgmisesse etappi. Meil tuleb valitsusest eelarve, jah, see on koalitsiooni nägu. Kui palju me tegelikkuses seda riigieelarvet saame siin saalis ümber muuta ja otsuseid teha? See tegelikult on praktiliselt tühine. Rahanduskomisjoni esimehena pean tunnistama, et mõne miljoni ümbertõstmised tekitavad alati vaidlusi, arutelu, kisa ja lärmi rohkem kui miljardite tõstmine.

Räägime tervishoiust. See, et ühel hetkel on otsustatud, et enamuses on haigekassa rahastusega need nõndanimetatud sihtasutused ja haiglad, aga nad on ikkagi kas riigi või omavalitsuste omanduses haiglad. Ja samas kõrval erasektoris pakuvad arstid võib-olla täpselt sedasama teenust tunduvalt soodsamalt, aga haigekassa sõlmib lepingud ikkagi nende 20 haiglaga eelkõige ja siis on väike peotäis neid [lepinguid], mis sõlmitakse erasektoris toimetavate arstidega. Kuigi me ka teame, et tihti on nii, et need arstid on tööl nii sihtasutuses kui ka on teinud endale ettevõtte.

Kas me oleme valmis rohkem arste koolitama? Kindlasti. Aga kas me oleme valmis leppima kokku, et kui riik on panustanud ülikoolis õppivatele tudengitele, olgu selleks arstid või õed, siis tekib ka kohustus nendel tudengitel, kes ühel hetkel lõpetavad, Eestis teatud perioodi tööd teha? Või on see koht, et parematele jahimaadele minnes paremat palka saada? Seda on siin saalis mitmel korral arutatud, aga mitte kuhugi pole jõutud. Ei ole küll hea tuua näidet eelmisest riigikorrast ...

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... aga siis suunati ülikoolist tudengid erinevatesse piirkondadesse tööle, nad pidid teatud aja seal töötama ja alles siis võisid minna nii-öelda uutele jahimaadele. Praegu me koolitame, me räägime haridusest, me räägime tervishoiust, aga me ei vaata tegelikkuses otsa, kui palju meil [arste] vaja on, millised on järjekorrad. Võib-olla on täna see, kui lepitakse kokku, et kui ma tahan arsti juurde minna ... Tõesti, eile proovisin ühe eriarsti juurde end järjekorda panna, aga nagu lootusetu, nagu ei olekski sellist varianti. Õnneks on eraarstid ja Riigikogu liikmel on võimekus see ka kinni maksta. Tuleks see pool üle vaadata.

Teine pool on tegevuspõhine riigieelarve ja nende vahendite kasutamine. Tegelikult selle eelarve juures, oleme ausad, seda tegevuspõhisust suurt ei vaadata. Kui palju on kasu sellest, et iga aasta pannakse kümneid ja kümneid ja sadu miljoneid IT-lahendustesse? Kui palju me tänu sellele hoiame kokku riigisektori töökohti ja riigi vahendeid? Kui palju läheb lihtsamaks tänu sellele meie ettevõtjate ja meie inimeste igapäevane suhtlemine riigiga? Ma mäletan Sotsiaalministeeriumi kahte arendust, kui igas kvartalis kutsusime komisjoni ministeeriumi esindajad ja lubati, et järgmise poole aastaga saab valmis, siis järgmise poole aastaga. Läks aastaid ja lõpuks ei tulnud sellest suurt midagi välja.

Täpselt sama on see, et on tegevuspõhine riigieelarve siin kokku lepitud, räägitakse RES-ist ja pikaajalisest strateegiast, infrastruktuurist, teedeehitusest, internetist, mis on igapäevane probleem, et üle Eesti oleks võimalik elada, ettevõtlust rajada ja tegelikult majandust elavdada. Kui 2020. aastal riigieelarvega tulles lepiti kokku, et ehitatakse, projekteeritakse ja kohe alustatakse ka, nii kui projektid on valmis, 2 + 2 teedega Tartust, Narvast ja Pärnust Tallinna poole, siis ühel hetkel muutusid 2 + 2 teed 1 + 2 [teedeks]. Projektid ei ole tänaseni valmis. Järgnevatel aastatel on see number, mis läheb teede taristusse, palju väiksem. Need võiks olla poliitikaülesed kokkulepped, et me jõuaksime arenenud Euroopa riikidele oma infrastruktuuriga järele ja ma usun, et siis majandus elavneks, meil ei tekiks neid probleeme, mis meil täna tekivad.

Lõpuks tahan tänada Riigikontrolli. Ega ei ole lihtne selle ameti peal olla. Aga alati julgelt ja ausalt nii siin kui ka komisjonides asjadest rääkimine on see, mis paljudele meile toob selgust ja julgust neid teemasid laua peale tõsta ja neid probleeme lahendada. Aitäh!

Margit Sutrop, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Head rahvasaadikud ja kõik kuulajad! Kõigepealt alustan minagi tänades: Reformierakonna nimel tänan riigikontrolöri ja tema bürood väga põhjaliku ja hea ülevaate eest ning kriitiliste märkuste eest, mis panevad kindlasti mõtlema. Tänan väga kogu meie fraktsiooni poolt ka kõiki tervishoiutöötajaid, kes iga päev võitlevad meie inimeste elu ja tervise eest.

Mulle isiklikult tundub, et tervishoiusüsteemis on revolutsiooniline situatsioon sarnaselt kõrghariduses valitsevale revolutsioonilisele situatsioonile, nagu ma eelmise aasta lõpus osutasin kõrghariduse toetusrühma nimel. Tervishoiuteenuse osutajad ei saa enam samamoodi ja patsiendid ei taha enam samamoodi edasi minna. Midagi tuleb teha. See, et meil on sarnasus kõrgharidusega, ei ole ju juhuslik, sest väga paljud ka riigikontrolöri aruandes osutatud probleemid on tegelikult kõrghariduse alarahastamisest tingitud probleemid, mis on aastaid kuhjunud.

Mis need mured siis on? Patsiente panevad muretsema arstiabi kättesaadavus ja pikad ravijärjekorrad, mis COVID-i tulemusena on veelgi pikenenud. Neid haigekassa tellitud ravijuhte olevat üleval 10 000 ringis, aga uued tulevad ju peale. Eile peaminister esitles siin "Eesti 2035" aruannet, kus tõi ka välja, et meeste tervena elatud aastad on viimase aasta jooksul vähenenud 7 kuud, naistel 1,5 aastat. Mehed saavad tervena elada praegu keskmiselt 54,9 aastat ja naistel on see 58 aastat. See on väga kaugel sellest sihtmärgist, mida me taotleme. Tervishoiuteenuse osutajad ütlevad, et puudu on raha, spetsialiste, aga puudu on ka koostööst ja vähe on strateegilist juhtimist ja julgeid otsuseid.

Inimesed on panustanud palju aega strateegiate ja arengukavade koostamisele, mis on ka siin vastu võetud ja mida Sotsiaalministeerium pidevalt juurde tellib, aga neid ei viida ellu. Kurb oli hiljuti, suvel, sotsiaalkomisjonis kuulda vähitõrje tegevuskava 2021–2030 arutelul, kuidas puudub rakenduskava. Sotsiaalministeerium ütles meile, et mais 2022 avati ametikoht, kus inimene tegeleb vähitõrje juhtimisega. See on hea uudis. Aga kui strateegia pidi käivituma alates 2021, siis on see kindlasti liiga hilja. Kõik need inimesed, kes panustasid vähitõrje strateegia väljatöötamisse, on teinud väga palju tööd ja osutavad kõigile nendele puudustele, mis tegelikult iga päev meid kummitavad. On puudu õigeaegsest vähipatsientide suunamisest ravile, õigeaegsest avastamisest, inimesed ei saa arsti juurde, nende ravi hilineb. Ainult rinnavähipatsiendid on saanud õigeaegselt ravile, samas kui emakakaelavähi ja jämesoolevähi puhul see sugugi nii ei ole.

Ja tõepoolest, osa sellest on inimeste enda süü. Sõeluuringutes osalemine rinnavähi puhul on 59%, emakakaelavähi puhul 51% ja jämesoolevähi puhul 48%. See on kaugel-kaugel sellest, mida meie naaberriigid teevad. Meie enda sihttase on 70%. Siin on inimeste hoiakute küsimus, aga ka see, kuidas kommunikeerida, kuidas teavitada. Võib öelda niimoodi, et meie Tervise Arengu Instituudil on häid mõtteid, kuidas seda olukorda parandada, aga ei ole sugugi kindel, kas me tõesti selleni ka kiiresti liigume. Sellessamas vähitõrje tegevuskavas tuuakse välja, et meil on puudu ka aparaatidest, näiteks kiiritusaparaatidest. Kiiritus on üks efektiivsemaid asju, mis võimaldab [haiguse kontrolli alla saada]. Meil on praegu võimalik seda teha ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Need aparaadid ja inimesed on mitu korda rohkem koormatud kui näiteks naaberriigis Soomes.

Palun kolm lisaminutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Tooksin välja kolm asja, millega kindlasti tuleb edasi tegeleda ja mis minu arvates ja meie fraktsioonis arutatu põhjal on tõesti need kõige olulisemad. Kõigepealt seos kõrgharidusega. Kui kõrghariduse toetusrühma raportis ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden kirjutas, et puudu on 3000 õde, ja probleem on ka, nagu riigikontrolör välja toob, et puudu on just nimelt eelkõige õdedest, sellepärast et arstide ja õdede suhtarv on meil 1,8, samas kui Põhjamaades on 3,6. Väga paljud arstid, kes on läinud Soome tööle, ütlevad, et põhiliselt ongi probleem töökorralduses ja selles, et seal on rohkem õdesid, kes neid abistavad. Seega õdede ettevalmistus on äärmiselt oluline asi, mida loodetavasti kõrghariduse rahastuse tõus aitab likvideerida, aga kindlasti mitte nii kiiresti.

Teiseks on needsamad strateegilised otsused ja mõistlikud otsused. Kui me teame, et meil on tohutult puudu perearste, aga perearsti nimistutes ... Ka praegu tõi riigikontrolör välja, et meil on palju neid, kes üle viie aasta on ajutiselt mingi perearsti nimistu juhid. Aga see ei ole vist imestamisväärne, kui perearsti nimistu ajutine juht saab rohkem palka kui perearsti nimistu endale võtnud arst. Siin on midagi väga mäda. Või kui üldarst saab rohkem palka kui eriarst. Miks peaks inimene üldse minema residentuuri õppima ja nii pikalt ette valmistama, kui palgakorralduses on midagi täiesti mäda? Tervishoiujuhid ütlevad väga palju seda, et puudu on nii-öelda süsteemsest koolitustellimusest. Põhja-Eesti Regionaalhaigla inimesed küsivad, kuidas nad saaks öelda, et neil on puudu onkolooge, kuidas seda arvestataks. Kuidas see planeerimine võiks paremini toimuda? 

Kolmandaks ütleksin: inimeste enda tervisekäitumine. Eile tõi ka peaminister välja, et lisaks tervishoiuteenuse kättesaadavuse parandamisele ning rahastuse korrastamisele on kõige suurem probleem inimeste hoiakutega. Ja siin ongi küsimus, kuidas me saaksime inimesi nii-öelda panna enda tervise eest rohkem vastutama. Kuidas parandada nende tervisekäitumist, liikumist, toitumist, regulaarset tervisekontrolli? Kuidas nad ei ütleks ära enda pandud aegu arsti juurde, sest need lähevad tühja? Millal nad läheksid õigel ajal arsti juurde, osaleksid skriiningutes, täidaksid arsti ravijuhiseid? Ja kuidas me saaksime mõjutada nende terviseharidust ja terviseteadlikkust? Need on need asjad, mis kõik võiksid meie süsteemi aidata. Igaühe enda panus on täpselt sama oluline, lisaks sellele, millist tööd teevad tänased arstid ja tervishoiujuhid.

Aga algab see kõik kindlasti tervishoiusüsteemi strateegilisest juhtimisest. Nii et otsa tuleb vaadata meil kõigil nendele poliitikutele, kellele me oleme osalt usaldanud tervishoiusüsteemi juhtimise. Sageli ei ole puudu mitte ainult rahast ja inimestest ja koostööst, vaid vahetevahel ka julgusest ja mõistusest. Mina usun Eesti meditsiini, nii nagu ükskord tudengid algatasid selle liikumise. Aga selle nimel, et see Eesti meditsiin meid kõiki aidata saaks, tuleb meil poliitikutena teha ka väga palju pingutusi. Jõudu meile kõigile selleks! Aitäh teile!

Aitäh! Viktor Vassiljev, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Ma palun kohe kolm lisaminutit.

Kaheksa minutit, palun!

Ma olen väga tänulik riigikontrolör Janar Holmile, ja mitte ainult selle suurepärase auditi eest, vaid ka selle eest, et see audit on suur, süsteemne ning mingil määral võtab kokku selle suure töö, mida on Riigikontrollis tehtud viimase 10–11 aasta jooksul, kui neid auditeid on olnud üheksa tükki, praegune on vist kümnes, kui ma ei eksi. Küll on seal uuritud meie perearstiabi, õendusabi ja mitmesuguseid teisi teemasid.

Tervishoid, nii nagu meditsiin, on tohutu suur ala. Igaüks, kes on kokku puutunud meditsiiniga või tervishoiuga, tunneb seda oma kogemuse põhjal – kellel on põlv valutanud, kellel hammas –, ja see ongi see pisikene tükikene tervishoiust, mida ta tunneb. Tervishoid kui tohutu suur süsteem on ääretult keeruline ala. Peab ütlema, et Eesti tervishoiusüsteem on parimate kavatsustega üles ehitatud. Seda tööd alustati umbes 12–14 aastat tagasi ning tol ajal olid puhtmajanduslikud põhjused. Haiglad olid kas riigieelarve või kohaliku eelarve küljes, eelarves raha ülalpidamiseks ei olnud, eriti just remontida ei jaksatud, ja siis pidi nad kuidagi vormistama eraõiguslike isikute kätte. Sellest ka haiglavõrgu arengukava ja nii edasi. Nüüd meil ongi tervishoiusüsteem, mis ei kujuta endast tegelikku süsteemi, vaid see on turg – see on tervishoiuturg, kus nõrgalt reguleeritud turul eraõiguslikud juriidilised isikud, kellest mõni kuulub isegi riigile, või omavalitsus, ikka eraõiguslik, nad kõik konkureerivad haigekassa rahale. Ja sellel nõrgalt reguleeritud turul ei ole sellist organisatsiooni, mis konkreetselt juhiks seda turgu. Seda üritatakse reguleerida.

Mingil määral üritab seda juhtida haigekassa, mis on tegelikult suur rahakott ja mitte midagi muud. Terviseamet ei reguleeri seda turgu, sellepärast et ta ainult annab välja tegevusload, võib neid tühistada, no ja see ongi kõik. Ei juhi seda ka haiglate liit, mis on haiglaomanike vabatahtlik ühendus. Kuid nagu delikaatselt ja väga poliitiliselt riigikontrolör vastas siin ühele saalist küsijale, siis tervishoiu eest vastutab minister. Õige! Vastutabki! Ja vastutab ta selle eest mitu aastat järgemööda, niikaua kuni siiski lahkub koha pealt, võtab vastutuse. Ma ei mäleta, et oleks ühtegi tervishoiuministrit, kes siin viimase 20 aasta jooksul tervishoiu arenguks midagi süsteemset ära oleks teinud.

Ja see eraõiguslik turumajanduslik tervishoid töötab suurepäraselt Ameerika Ühendriikides. Jaa! Yes! Aga tuleb arvestada sellega, et Eestis eraldatakse tervishoiule 5–6% SKT-st, Euroopas keskmiselt 10%, Saksamaal 14%, Ameerikas 18%. Need on tuntud numbrid. Millegipärast keegi ei räägi sellest, mis maksab 1% Eesti SKT-st, aga see, mis maksab 1% sakslase või ameeriklase SKT-st, on tunduvalt paksem protsent.

Ja ongi nii, et meil on suurepärased arstid. Meil on suurepärased õed, väga hästi välja õpetatud personal, suurepärane varustus, ehitame uusi haiglaid, mida iganes, kõike. See kõik meenutab suurepärast sportautot, Lamborghinit või Ferrarit, eks ole, mida me üritame tankida tilgakese traktorikütusega. See suurepärane sõiduk sõidab bensukast välja, eks ole, aga kaugemale ei sõida, jääb seisma. Ja siis tulevad kokku 50 spetsialisti ja annavad soovitusi. Üks ütleb: "Pühime klaasid puhtaks." "Ei, vaja lambipirne vahetada." Aga äkki on istmekatted valed, eks ole? Igaüks soovitab midagi, aga tegelikult süsteem ei vasta rahastusele. Või rahastus ei vasta süsteemile. Võib-olla me vajame odavamat ja tõhusamat süsteemi, suuremat rahastust. Kust me selle võtame? Ameeriklased ja ka sakslased, nemad rahastavad kolmest allikast oma tervishoidu. Need on solidaarne sotsiaalkindlustusmakse, mille leiutas tegelikult Otto von Bismarck 150 aastat tagasi, siis on tööandja kindlustus ja inimese enda erakindlustus. Kolm allikat, noh. Pane meile veel mingid maksud juurde, kaua see valitsus püsib, eks ole?

Nii et mina ütleks, et tegelikult [tuleks] kõik need auditid, mis on kümne aasta jooksul Riigikontrollis tehtud, ühte raamatusse kokku panna. Minu meelest igaüks, kes vähegi tunneb huvi selle vastu, et tervishoid töötaks korralikult, võiks selle läbi lugeda. Ja sealt peaks algama diskussioon. Kuid praegu – minu meelest niivõrd tähtis asi nagu tervishoid, mis võib väga-väga valusalt puudutada igaühte meist – vaadake, palju meid siin saalis oli kuulamas riigikontrolöri suurepäraselt kokku pandud tööd. Jah, nii ta on.

Mina mäletan seda veel nõukaajast. Kui oli rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee istung, eks ole, siis räägiti plaanide täitmisest viieks aastaks, viis aastat nelja aastaga, räägiti rahandusest, isegi hoolekandest räägiti. Tasapisi jõuti nii kaugele, et kaks tundi oli möödas, rahvasaadikud läksid laiali, ja kui jõuti tervishoiuni, oligi saalis tavaliselt kolm inimest. Üks nendest olin jah mina.

Aga nagu väga õigesti riigikontrolör ütles: me oleme praegu jõudnud kriitilise piirini. Midagi tuleb teha. Aga paraku ka selles ei ole midagi uut, sest ma olen juba 20 aastat kuulnud seda lauset, et oleme piiril, edasi ei ole võimalik. Kurivaim, ma kardan, et on. Sellepärast, et võimalik on elada ka ilma arstiabita. Ja nii imelik kui see ka ei ole, võimalik on isegi surra ilma arstiabita. Nii et eks ta ole meie valik, mis me siin teeme. Aga midagi tuleb ette võtta.

Ma väga loodan, et tänane Riigikontrolli ettekanne paneb mõtlema ja võib-olla tekib ka sihuke huvitav mõte, et midagi süsteemset kokku panna. Seda tööd tuleb teha, seda tööd tuleb jätkata. Ega keegi peale meie seda tööd ei tee, niikaua, kuni oleme elus, niikaua, kuni tervist jagub. Enne seda, kui teie viimane arst ütleb teile viimased sõnad, enne, kui see viimane arst tõmbab siit Eestist uttu ja siis me peame ise ennast ravima. Öeldakse: "Meedik, ravi ennast ise." Aga poliitik, tee ise endale seadus, selline nagu on vaja sinul, nagu on vaja mitte ainult sinu valijatel, vaid kogu Eesti rahval. Head tervist teile kõigile! (Aplaus.)

Aitäh! Kas riigikontrolör soovib ka veel sõna võtta? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised ja me oleme tänase teise päevakorrapunkti ära menetlenud.

Saab minna kolmanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Tarmo Kruusimäe, Üllar Saaremäe, Raivo Tamme, Heiki Hepneri, Tõnis Möldri, Marko Šorini, Mihhail Stalnuhhini ja Marek Jürgensoni algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 654. Eelnõu on esimesel lugemisel. Palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Nüüd me oleme sellises huvitavas ja keerulises olukorras, kus ma teen põhjaliku ... Noh, kas ta nüüd põhjalik on, aga ütleme, väga palju informatsiooni sisaldava ettekande, mille peale peaksid saadikutelt tulema küsimused ja [minult] vastused, mida me täna ilmselt ei jõua siin menetleda. Kas Riigikogu aseesimees laseb mul homme uuesti kõike seda rääkida? Vaevalt küll. Aga ega siis seadust ei menetle ju meie. Meie oleme saanud rahvalt mandaadi, et siin otsustada. Ja selleks, et rahvas oleks meie suhtes nõudlikum, teen ma ettekande täna kõikidele nendele inimestele, kes meid jälgivad interneti vahendusel, ja ajakirjanikele, kes on teinud mitmeid möödalaskmisi, aga harjutamine teeb meistriks. Ning loomulikult tahan ma peatuda teemadel, mis meil on kerkinud, need uued suured probleemid, mida me võime nimetada väljakutseks.

Kaheksa saadikut, loen nad kõik teile ette – Tarmo Kruusimäe, Üllar Saaremäe, Raivo Tamm, Heiki Hepner, Tõnis Mölder, Marko Šorin, Mihhail Stalnuhhin ja Marek Jürgenson –, on tundnud ühiselt muret peamiselt kahe aspekti pärast. Esiteks, passiivne suitsetamine, ja teiseks see, et Eesti on praegu tubakasurmades Euroopas jätkuvalt kolmandal kohal. Selleks, et mingilgi määral see täiskasvanutele mõeldud toode oleks Eestis kättesaadav legaalselt ehk siis kõik need alternatiivsetes tubakatoodetes sisalduvad asjad oleksid juba eelnevalt läbinud keemilise kontrolli ja kõik vastaks litsentsidele, on meil vaja, et meil ametlikud müügikohad ja müügipunktid suudaksid midagi ka teha.

Teistsugusel seisukohal on olnud ministeerium, kes on soovinud piirata nende kättesaadavust. Jah, ma ei ütleks, et meil Eestis oleks see olukord käest ära, et igas kõikvõimatus müügikohas neid oleks olnud. Alternatiivsed tubakatooted on kord juba alternatiivsed ja eks ka siin Riigikogus ole võtnud see teadmine aega, et e-sigaret ei ole see, kui sa nagu mullikile plõksutad seal arvutis, vaid ta on midagi muud. Teadmised selles suhtes muutuvad. 

Jah, me oleme kuulnud väga palju väiteid, et me ei tea, mis aineid ja koostisosi sisaldavad e-sigarettide vedelikud, ja väga paljud meedikud on viidanud mitteviidatavatele uuringutele, et need olla suisa mürk. Peamiselt koosnevad e-sigareti vedelikud ikkagi veganglütseriinist ja polüglütseriinist, mida kasutatakse kosmeetikatööstuses, mida kasutatakse toiduainetööstuses. Seega nad väga ohtlikud ei saa olla. Teine oluline komponent on maitsed. Need maitsestajad on täpselt samamoodi ristkasutuses, kasutatakse toiduainetööstuses toidu aroomi ja maitse võimendamiseks. Ei ole niinimetatud E-ained. Ja kolmas, millest ta koosneb, on nikotiin.

Ma sain ka äärmiselt palju uusi teadmisi sotsiaalkomisjonis juurde. Ma tahan tänada selle eest, et sotsiaalkomisjoni pädevus nendel teemadel kaasa rääkida on mäekõrguselt kasvanud. Nikotiin kui selline ei ole inimorganismile nii kahjulik, nagu seda väidetakse. Meie valeprohvetid on kuskil juba välja ütelnud, et ta on ohtlikum isegi heroiinist ja – mis see oli? – vist kokaiinist. Kes teist, saadikud, täna hommikul kohvi jõi? Kes teist tarbis kofeiini? Kofeiin on tegelikult täpselt sama palju sõltuvust tekitav aine, kui on nikotiin, aga nikotiinist võib jääda sellisesse sõltuvusse, millest inimesed soovivad lahti saada.

Ja ikkagi peamine aspekt: et inimesed, kes meie ümber on, ei oleks passiivsed kasutajad. Kes juba teab, siis suitsetamise puhul jääb riietele ja juustele ebameeldiv lõhn juurde, see jääb nendesse ruumidesse, see ei lähe sealt ära. Suitsetaja sõrmed, kõik need lõhnad jäävad külge. Ning aspekt, et voodisse magama heites, suits näpus, on meil tulesurmad. Üle-eelmine aasta oli meil selliseid tulesurmi umbes 36–37 Päästeameti informatsiooni järgi, aga ma võin ka eksida ja mulle võib faktikontrolli teha. Aga enne, kui te hakkate mulle faktikontrolli tegema, võiksite te seda teha ka Tervise Arengu Instituudile ja Sotsiaalministeeriumile.

NNA, New Nicotine Alliance on üle maailma tarbijaid ühendav organisatsioon, mitte tubakatööstus või e-sigarettide tööstus. Kaheksandat aastat järjest iga aasta monitooritakse ning selgub, et elektroonilised sigaretid on jätkuvalt 95% ohutumad. Tervise Arengu Instituut väidab, et see on 15 aasta vanune vale, müüt, see 95%-lise ohutuse jutt. Kõik, kes soovivad, saavad minna nna.ee lehele ja leida sealt [selle info]. Ei ole tegemist millegi muu kui tarbijaid ühendava huvigrupiga. Või kuidas ta oli? Halvustavalt öeldakse lobist, aga teistpidi on huvikaitsja. Jah, tarbijate huvi kaitsja.

Nikotiin ei ole mõeldud alaealistele, see on selge. Aga sellepärast ei hakata ju piirama või ... Ütleme, meil täna piiratakse. Noortele ei ole paljud asjad lubatud, tulebki suureks saada, me peame neid hoidma kõikvõimalikest ohtudest. Aga me unustame ära, et Eesti on praegu tubakasurmades Euroopas kolmandal kohal. Väga-väga pika hambaga inimesed loobuvad suitsetamisest, sest see ei ole eriti kerge tegevus. Üllatav oli minu jaoks sotsiaalkomisjonis Sotsiaalministeeriumi ühe ettekandja või esindaja ... Ei, see oli Tervise Arengu Instituut, kes ütles, et aga me ei soovigi teha suitsetamisest loobumist meeldivaks tegevuseks. Minu küsimus on: mil moel te üldse hoolite sellest, et me tuleksime sealt hullust kohast, kuhu me oleme sattunud, kolmandalt kohalt alla tagasi? Alternatiivsed tubakatooted ongi just selleks, et kopsuhaigusi ja veresoonkonnahaigusi, mis tavasigarettide suitsetamisest tulevad, [vähendada]. See ei ole kerge protsess. Tuleks küsida ikkagi nende inimeste käest, kes on sellest sõltuvuses. Muidu on nii, et ühel pool lauda istuvad inimesed, kes soovivad sõltuvusest vabaneda, ja teisel pool on inimesed, kes üritavad aimata, mis asi sõltuvus üldse on.

Just sellest heast kavatsusest on kaheksa inimest algatanud tubakaseaduse muutmise eelnõu, mis aastate jooksul on käinud sinna-tänna ega ole leidnud suurt toetust Riigikogus. Võib-olla aeg ei ole küps. Täna, kus me pea iga päev kuuleme, et koolinoorte seas on veipimine muutunud plahvatuslikult väga populaarseks, leian mina, et Riigikogu on selleks debatiks valmis ja teine lugemine võib julgelt tulla sellel aastal, samuti muudatusettepanekuid igalt poolt. Nii meie, kaheksa algatajat, Riigikogu suitsuvaba Eesti toetusrühm ega ka sotsiaalkomisjon ei ole võib-olla [leidnud] kõige paremat lahendust, aga võib-olla me leiame selle lahenduse. Võib-olla me ühiselt leiame, kuidas neid probleeme lahendada.

Meile on öeldud, et maitsed on need, mis on saatanast, et maitsed on loodud selleks, et alaealisi meelitada. Ja nendes debattides eelnevate ministritega ja eelnevate sotsiaalkomisjoni esimeestega me oleme jõudnud sõnastuseni, mida me oleme ka kohendanud ülemaailmse tarbijate organisatsiooniga. Me leidsime, et kui maiustused ei ole head, karastusjoogid ei ole head, siis me olemegi selle vastavalt sõnastanud. Maitsete keeld kui selline oleks eelkõige kommidele, šokolaadile, jäätisele, küpsistele ja karastusjookidele. No neid me teame isegi.

Teine oluline moment ja aspekt, millele on kogu aeg viidatud, on see, et ei tohi olla sellist informatsiooni, et tegemist on justkui tervisetootega. Ei olegi tervisetoode. Aga seal ei tohiks olla ka lastele mõeldud aplikatsioone. Ka see on meie nõue pakenditele, et ei tohi olla multifilmitegelasi ja mis veel igasugust. Tuletan meelde, et me räägime täiskasvanud inimestele mõeldud tootest.

Kolmas suurem ja olulisem asi, mis vajab Eestis reguleerimist, on tubakavabad nikotiinipadjakesed. Rahvas kutsub millegipärast neid snus'iks. Snus kui selline on tubakapadjake, milles on nikotiin. Ameerikas leiti, et tubaka kõige suurem süü on see, et keegi ei tea, milliseid saasteaineid ta juurtega maa seest imendab. Inimestele, kes soovivad enda nikotiinivajadust vähendada ja hoolivad oma ümbruskonnast, on loodud tubakavabad nikotiinipadjakesed, millel on ka erinevad maitsed. See eelnõu, mis praegu teie laual on, ei luba sinna panna selliseid kirjeid, nagu ta sisaldaks energiattekitavaid aineid, vitamiine, kõike seda. Inimesele ei tohi jääda muljet, et see tubakavaba nikotiinipadjake võib tagada talle edu isiklikus elus, sest ta on tunduvalt värskem.

Ning loomulikult jälle aplikatsioonid, et millised võiksid seal olla. Maitsete puhul on see, et maitseid seal ei ole. Nikotiin iseenesest on ju maitsetu ja lõhnatu aine, seda ei ole eriti huvitav, seda tselluloosipadjakest hoida seal teatud aja huule juures. Pigem mingi maitse võiks ikkagi olla. Ning kangus. Sellest kangusest olen ma rääkinud mitmeski komisjonis, ma olen ka siin saalis rääkinud. 20 milligrammi, mida me käsitleme kui punast Marlborot või kollast Camelit, võiks olla see piir, lagi. Aga turul on juba 50 milligrammi, 100 milligrammi ja on ka 300 milligrammi. Me räägime 20 milligrammist, kuhumaale see on jõudnud. Kuskil on väidetud, et olla – isiklikult ei ole näinud –1000 milligrammi. No selleks peaks olema juba tegelikult kuskil keemialabor erivahenditega.

Siit edasi on järgmine muudatus: riigisisene kaugmüük. Me räägime sellest, et meil on koolinoorte seas plahvatuslikult kasvanud veipimine ja seda musta turu tõttu. Must turg on justkui taburet, mis toetub kolmele jalale: see on hind, see on, ütleme, valik ja see on kättesaadavus. Kui me oleme ära keelanud riigisisese kaugmüügi ehk Eestis ei ole võimalik kohalikust e-poest tellida endale posti teel tooteid, kui meil ei ole valikuid toote puhul, milleks on maitsed, ja kui ta on ka liigse aktsiisiga koormatud, ta on naaberriikides odavam, siis loomulikult tuleb alati, kui on tekkinud nõudlus, appi – viisakalt öeldes – must turg, kes pakub oma teenuseid. Teadupärast must turg ei hooli inimeste tervisest, nende käitumisest, tervisekahjustustest, ja loomulikult ei küsi ta ka vanust. See, et nüüd on mingil arusaamatul põhjusel saanud elektroonilistest sigarettidest noorte vaba aja veetmise osa, ongi võib-olla sellest, et meil on must turg. Kui me saaksime need asjad tagasi kauplustesse, kui meil täiskasvanud saaksid neid tellida, toimuks vähemalt mustal turul niinimetatud kuldsete klientide ärakukkumine, kui meie legaalsetesse kauplustesse tuleksid täiskasvanud tagasi. Ja see on riigisisene otsus kaugmüük uuesti taastada. Praegu me teame, et kõike seda on võimalik tellida välismaalt ja välismaistest e-poodidest. Kas me peaksime panema meie postifirmadele mingid täiendavad kohustused? Noh, kõik me oleme vaadanud televiisorit ja lugenud ajalehtedest, et kõikvõimalikke meelemürke tellitakse täna lihtsalt posti kaudu, sest võimekust seda kontrollida ei ole.

Ja väljapanek. Elektrooniline sigaret on üsna keeruline. Koroonatingimused ja see, et innovaatilisus viib meid kogu aeg edasi, on teinud selle, et sellistest korduvkasutatavatest e-sigarettidest on saanud nüüd ühekordsed niinimetatud give away stuff, mis loomulikult koormavad loodust ja keskkonda, sest kõik inimesed ei heida neid ühekordseid kasutamata jäänud e-sigarette just täpselt nendesse kohtadesse, mida me kutsume [kasutatud] patareide vastuvõtmise [punktideks].

Ma olen kuulnud ka seda, et Sotsiaalministeerium ja minister tahavad nüüd väga sellel teemal midagi teha. Tuletan teile lihtsalt meelde, et aasta oli 2013, kui 13. augustil sotsiaalminister Taavi Rõivas tegi ettepaneku, et alaealistele ei tohiks e-sigarette müüa. Niimoodi on ka läinud. Mil moel nüüd uuel ministril õnnestub duubeldada seda keeldu – ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on kirjas, et koolis ei tohi neid omada ega ka tarbida, täpselt samamoodi nagu alkoholi ja meelemürke –, jääb mulle arusaamatuks. Ma rääkisin teile uuringutest. Inglismaa kuninglik akadeemia on teinud üle 600 uuringu, mida meie ministeeriumi koostööpartnerid keelduvad tunnistamast. Ma ütlesin teile seda, et juba kaheksandat aastat tehakse uuringuid, sest see on nende kohustus, ja jätkuvalt on kinnitatud fakti, et elektrooniline sigaret, kuumutatud toode ehk heat-not-burn toode ja tubakavabad nikotiinipadjakesed on 95% ohutumad kui tavasigaret.

Head saadikud, enne otsuse langetamist. Loomulikult on tulnud meediakära, meid on hoiatatud selle eest, et ärge te jumala pärast tubakatööstuse konksu otsa istuge. See on hea märgukiri. Aga kui me kuulame seda, kuidas ametnikud on öelnud, et selle eelnõu algatajad ei peaks üldse Riigikogus olema ja et nad ei tohiks selliseid eelnõusid algatada, siis see tekitab minus küsimuse, kas parlamentaarse demokraatia väärtused, need, mis meile, saadikutele on antud, õigus algatada eelnõusid, on nüüd mingil määral devalveerunud või sellega meid hirmutatakse või sellega meid eksitatakse.

Algatajad on seisukohal, et me peaksime [seda eelnõu] menetlema, me peaksime probleemile julgelt otsa vaatama, avama debati ja jõudma mingile tulemusele. Mina ise olen väga positiivne, et täna on siin Riigikogu saadikuid, kes näevad suurelt seda probleemi ja julgevad pakkuda välja omi ettepanekuid, on nad siis head või halvad. Mitte et Riigikogu saadikud ütlevad, et probleem on olemas, aga meil on valimised tulemas ja kuna meil head lahendust ei ole ja minu valijad on valinud mind ainult turvalisi eelnõusid menetlema, siis ma seda ei usu. Aga eks iga saadik teeb ise selle otsuse, kuidas ja mil moel ta sekkub meie tänasesse debatti. Ootan huviga kõiki teie [küsimusi].

Ah jaa. Ma võtsin kaasa ka mõningad näidiseksemplarid. See glütseriin, millest juttu oli, eks ju, ehk niinimetatud baasvedelik, ütleme, kui see aktsiis nüüd tuleb tagasi, siis see pudel hakkab maksma 255 eurot. Aga ta maksab ühes teises poes 15 eurot. Ma paneksin välja auhinna, kui te näitaksite inimest, kes ostaks selle 255 euroga, selle asemel et maksta 15 eurot, kuna need asjad on meil ristkasutuses. See siin karbis, olen teile näidanud juba korduvalt, on elektroonilise [sigareti jaoks]. Siin on erinevad maitsed, kui te neid tunnete: maasikad, ananassid ja midagi veel, ja need on meil praegu Eestis keelatud. Meil on [lubatud] ainult tubaka- ja mentooli[maitseline]. Seega, olgem täpsed, mis meil on keelatud, mis meil on lubatud. Aitäh!

Aitäh! Mul on nüüd küsimus. Meil kohe-kohe saab istung otsa. Kas ma üldse hakkan küsimuste-vastuste vooru lahti võtma või läheme küsimuste-vastustega edasi homme?

Teeme homme.

Selge. Siis võtan kaheminutilise juhataja vaheaja ja tänane istung on lõppenud. Jätkame küsimuste ja vastustega homme.