Austatud Riigikogu, head ametikaaslased! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esiteks, kaubandusliku meresõidu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister. Teiseks, infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Kolmandaks, makse- ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Neljandaks, (Juhataja helistab kella.) geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, maapõueseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister. Kuuendaks, ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalhooldusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud (Juhataja helistab kella.) kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Asume nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Meile kõigile on välja jaotatud kollastel lehtedel selle nädala, 8. töönädala päevakord. Alustame selle päevakorra hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 71, vastuolijaid ei ole ja erapooletuid on 1, on selle nädala päevakord kinnitatud.

Alustame 14. novembri, esmaspäeva päevakorra menetlemist. Kõigepealt on peaministri 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest, selle ettekande teeb peaminister Kaja Kallas. Enne, kui me selle ettekande juurde läheme, tutvustan lühidalt korda. Kõigepealt on peaminister Kaja Kallase ettekanne kuni 30 minutit. Seejärel on Riigikogu liikmete küsimused, [igaüks] võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. [Siis tulevad] läbirääkimised, kus sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad. Loomulikult on läbirääkimistele palavalt oodatud ka Vabariigi Valitsuse liige või õiguskantsler, kellel samuti see õigus on. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud saadikud! Eelmisel kevadel siinsamas saalis Riigikogu poolt vastu võetud riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" raames lepiti kokku Eesti riigi ja rahva pikaajalised sihid ja nendeni jõudmiseks vajalikud muutused. See on Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu koostööd toetav strateegia, mille elluviimisel on Riigikogul väga oluline roll.

Mul on hea meel, et see strateegia ei ole jäänud vaid paberile pandud kokkuleppeks, vaid on kujunenud riigile oluliseks instrumendiks. Strateegias "Eesti 2035" seatud sihid annavad hea orientiiri, mis aitab kriiside ja muutuste keskel suunda hoida. Just nimelt nende muutuste tõttu tuleb sihtideni jõudmise teekonda aeg-ajalt kohandada. Seetõttu uuendabki Vabariigi Valitsus igal kevadel strateegia "Eesti 2035" tegevuskava, mis hõlmab nii elluviimiseks kavandatud reforme kui ka olulisimaid muudatusi.

Hea Riigikogu! Ma tean, et sellised arengustrateegiad kipuvad paraku tihti jääma oma numbrirägastiku ja kantseliitliku kõnepruugi tõttu paljudele eluvõõraks ja kuivaks, järjekordseks pabertiigriks, millega ennast samastada ei suudeta. Aga mõelgem siis lihtsalt ja arusaadavalt: see dokument koos oma numbrite ja kuiva statistikaga kirjeldab seda, millises Eestis meie lapsed ja lapselapsed elama hakkavad. 13 aastat, mis on jäänud aastani 2035, on vaata et aeg, mille jooksul kasvab peale üks uus põlvkond, või kui olla absoluutselt täpne ja kantseliitlik, siis pool põlvkonda. Nii, meie järeltulijatele mõeldes, muutub see kuivavõitu arengustrateegia ehk pisut elavamaks.

Oleme strateegia pikaajaliste sihtide raames seatud eesmärkide saavutamisel üsna teekonna alguses. Sellegipoolest on juba praegu oluline ja huvitav jälgida, kas oleme õigel teel. Sihtide poole liikumist aitab andmepõhiselt hinnata riigi keskseid mõõdikuid koondav Statistikaameti lahendus Tõetamm. Praegu näitab see, et osa eesmärkide poole liikumine edeneb üsna jõudsalt, näiteks tööjõu tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulude osakaal sisemajanduse kogutoodangust, konkurentsivõime kasv. Siiski, osa eesmärkide saavutamisel teevad statistika ja trendid murelikuks. Toon oma ülevaates välja olulisimad arengud strateegia "Eesti 2035" viie võrdväärselt olulise sihi lõikes.

Esiteks, strateegia seab sihiks, et Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed. Arukaks inimeseks olemise üks eeldus on haridus ja hea hariduse üks alustala on head õpetajad. Riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035" on rõhutatud õpetajate järelkasvu olulisust kõikidel haridustasemetel. Eesti õpetajaskond vananeb, pooled meie õpetajatest on vanemad kui 50 eluaastat. OSKA hariduse ja teaduse uuringu aruandes nenditakse, et eriti kriitiline on koolide seis loodusteaduslike ainete ja matemaatika õpetajatega. Just need on valdkonnad, mille teadmisi uue põlvkonna töökohad eriti vajavad. Õpetajate puudusega tegelemiseks on koostatud õpetajate järelkasvu tegevuskava aastani 2026, mis on suunatud õpetajakutse populariseerimisele, alustavate õpetajate toetamisele ja konkurentsivõimelise töötasu tagamisele. Unustada ei saa ka motiveerivat töökeskkonda.

Riigieelarve läbirääkimiste käigus otsustasime, et õpetajate palk tõuseb järgmisel aastal 23,9%. Aga selge on see, et [ainult] raha ei too meie koolidesse paremaid õpetajaid ega tublimaid õpilasi – mitte ainult raha. Kirjeldamatult tähtis on ka see, et meie koolid oleksid turvalised, sõbralikud ja kiusamisvabad, et nii õpetajad kui õpilased läheksid iga päev kooli rõõmuga, mitte hirmu ja vastumeelsust tundes. Kas see on praegu igas koolis nii? Kahtlen selles sügavalt. Kahjuks annavad sellistele kahtlustele ainest ka ajakirjanduses ilmuvad lood ja liiga sagedased kirjeldused koolidest, kus just rõõmust jääb vajaka. Kuidas saavad valitsus ja Riigikogu kaasa aidata sellele, et me ei peaks lugema ja kuulma koolikiusust, koolivägivallast ja koolitüdimusest? Eelkõige saame seda teha oma eeskujuga. Mõelgem sellele järgmine kord, kui kusagil avalikult esineme, et meie sõnad on teod ja meie teod on eeskujuks ülejäänud ühiskonnale.

Head kuulajad! Strateegia "Eesti 2035" tähtsustab eesti keele ja kultuuri säilimist ning arengut. Eelmisel aastal oli eesti keele kasutajate osatähtsus 15–74-aastaste hulgas 91% ja strateegias on võetud siht, et see ei väheneks. Peame eesti keele säilimist ja arengut oluliseks ning oleme astunud suure sammu, et aastaks 2030 oleks õppeasutustes täielik üleminek eesti õppekeelele tehtud. See aitab pakkuda kõigile Eesti lastele, olenemata nende emakeelest, võimalust omandada kvaliteetne eestikeelne haridus, mis toetab Eesti riigi identiteedi kujunemist, vähendab nii hariduslikku kui ka sotsiaal-majanduslikku segregatsiooni ning annab eri emakeelega noortele võrdsema stardipositsiooni. Lihtsustatult võib öelda, et eesti keele oskus annab inimestele peremehetunde. Eesti tahab olla oma riik kõigile eestimaalastele. Aga olgem ausad, raske on omaks saada, kui me teineteist ei mõista. Paraku on ka Eesti poliitikas veel tegelasi, kes pigem töötavad eestikeelsele haridusele vastu, kui sellele üleminekut toetavad. Teate [neid] ju ka siin saalis omast käest. Meeldetuletuseks mõelgem kas või sellele, kuidas eelmine valitsuskoalitsioon viis kuud tagasi just selle tõttu lagunes, et üks koalitsiooni osapool eestikeelsele haridusele ülemineku eelnõu vastu hääletas.

Eestikeelsele õppele ülemineku meetmete rahastamiseks on 2023. aasta riigieelarves planeeritud 41 miljonit eurot. Oktoobris avaldatud OECD haridusstatistika kogumik toob esile, et nii Eestis kui ka teistes riikides kasvab kõrgharidusega inimeste osakaal. Kõrgem haridustase aga tähendab suuremat tööhõivet ja palka ning paremat toimetulekut majanduslanguste ajal. Hea meel on näha, et üle 43% 25–34-aastastest on omandanud kõrghariduse ja oleme jõudsalt liikumas strateegias "Eesti 2035" seatud 45% taseme poole.

Noori on vaja õpetada mitte ainult olemasolevaid teadmisi kasutama, vaid ka üha uusi teadmisi otsima ja neid ise looma. Kõrghariduse senise rahastamisega neid ootusi täita ei saanud. Seetõttu sündiski valitsuses kokkulepe, et alates 2023. aastast tõstame kõrghariduse riiklikku rahastamist igal aastal 15%. Lisaks leidsime kõrgharidusse juba sel aastal täiendavalt 10 miljonit eurot. Tänu neile otsustele kasvab 2023. aastal riigipoolne kõrghariduse rahastamine 31 miljonit eurot, nelja aastaga 100 miljonit eurot. Vastavalt strateegias "Eesti 2035" kokkulepitule ootame koos rahastuse kasvuga ülikoolidelt muu hulgas seda, et kõiki erialasid saaks edaspidi õppida ka eesti keeles. 26. oktoobril allkirjastas haridus- ja teadusminister valitsuse nimel avalik-õiguslike ülikoolidega ka halduslepingud.

Hea Riigikogu! Mõõdikud näitavad, et meie inimesed on arukad ja tegusad, aga rahva tervisenäitajad teevad murelikuks. 2021. aastal oli tervena elada jäänud aastate [arv] sünnimomendil kahanenud nii meestel kui ka naistel. Mehed elavad eeldatavalt tervena 54,9 eluaastat ja naised 58 eluaastat. Strateegia "Eesti 2035" raames seatud sihini, et aastaks 2035 oleks meestel tervena elatud aastaid 63 ja naistel 64,5, on veel palju minna. Muidugi võib kogu sellele temaatikale vaadata ka nii, et elu ongi haigus, mis lõpeb surmaga. Aga ma tahaksin täna kasutada võimalust ja panna kõigile eestimaalastele südamele: võtke oma perearstiga ühendust ja läbige üks korralik tervisekontroll. Mitte ainult sel aastal ja mitte ainult sellepärast, et mina seda palun – tehke seda enda ja oma lähedaste heaolule mõeldes. Palun!

Lisaks tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamisele ning rahastuse korrastamisele tuleb järjest enam tähelepanu pöörata sellele, et inimeste hoiakud ja käitumine muutuks terviseteadlikumaks ning riskikäitumist jääks vähemaks. See puudutab ka vaimse tervise teemat. Eriti murelikuks teevad noorte kasvavad vaimse tervise mured. Seetõttu oleme planeerinud tuleva aasta eelarves tervisevaldkonnale lisaraha, mis võimaldab pakkuda ja arendada vaimset tervist toetavaid tegevusi senisest laiema sihtrühma hulgas.

Austatud Riigikogu! Strateegia "Eesti 2035" teine, aga mitte vähem oluline siht on avatud, hooliv ja koostöömeelne keskkond. Kriisid, sealhulgas Venemaa Ukraina-vastasest sõjast tingitud raskused, on pannud paljud inimesed maailmas keerulisse olukorda, ka Eestis. Kasvanud kulutused energiale, eluasemele ja toidule halvendavad inimeste majanduslikku olukorda. Kuigi need raskused on loodetavasti ajutised, ei jäta me praegu inimesi hätta.

Järgmise aasta eelarvet kavandades tegime mitu otsust, mis aitavad inimeste toimetulekut parandada. 2023. aastal tõuseb maksuvaba tulu, mille tulemusena jääb inimestele oluliselt rohkem raha aastas kätte. Vanemaealiste toimetulekut toetab 2023. aastal nii keskmise vanaduspensioni tulumaksuvabaks muutmine kui ka erakorralise pensionitõusu ja maksulaekumiste kasvu tulemusel keskmise pensioni kasvamine. Peretoetuste tõus aitab lastega peredel majanduslikult paremini toime tulla ja suurendab kindlustunnet perelisa planeerimisel. Energiahindade mõju leevendamiseks on riik kodutarbijatele välja töötanud ajutised toetused, mille mõju on viimastel elektri-, gaasi- ja kaugküttearvetel ka selgelt märgata.

Head kuulajad! Strateegia "Eesti 2035" ütleb, et igaühel peavad olema võimalused ja vajalik tugivõrk eneseteostuseks kogu eluaja jooksul. Praegu on aga osal elanikkonnast eneseteostuse võimalused piiratud, sest nad hooldavad oma lähedast. 2021. aastal oli suure hoolduskoormusega inimesi Eestis 2,3%. See tähendab, et 25 000 vähemalt 16-aastast inimest abistas või hooldas oma leibkonna liiget vähemalt 20 tundi nädalas. Strateegias "Eesti 2035" on sihiks seatud vähendada nende inimeste osa vähemalt poole võrra. Praegused trendid näitavad aga survet hoolduskoormuse kasvuks, sest vanemaealiste osakaal rahvastikus kasvab, samal ajal inimeste tervis halveneb.

Esitasime septembris Riigikogusse eelnõu, mis muudab hooldekodukoha kättesaadavaks, tõstab üldhoolduse kvaliteeti ja parandab koduhoolduse kättesaadavust. Sel eesmärgil investeerib riik järgmisel aastal hoolekandesse ja kodus elamist toetavatesse teenustesse circa 40 miljonit eurot ning edasistel aastatel suurendab kohalike omavalitsuste tulubaasi. Toetan väga strateegias "Eesti 2035" välja toodud eesmärki ajakohastada kogu pikaajalise hoolduse süsteemi. Pikaajalise hoolduse reformi eesmärk on võimaldada inimestel võimalikult kaua elada inimväärselt oma kodus, aga nii, et see ei võtaks nende lähedastelt ära võimalust oma elu elada – käia tööl, puhata ja ühiskonda panustada. Kui aga tekib vajadus hooldusteenuse järele, peab see olema kättesaadav ja kvaliteetne.

Head kuulajad! Majanduses seab "Eesti 2035" sihiks tugevuse, uuendusmeelsuse ja vastutustundlikkuse inimese ja looduse suhtes. Värsked prognoosid näitavad geopoliitilisest ebastabiilsusest tulenevalt suuremat ebakindlust ka Eesti majanduses. Samas on Eesti majandus seni olnud heal kursil, mis annab lootust, et varem või hiljem tuleme ka sellest kriisist tugevana välja.

Näiteks on viimastel aastatel oluliselt paranenud tööjõu tootlikkus, kasvades Euroopa Liidu võrdluses eelmisel aastal 86,7%-ni Euroopa Liidu keskmisest. 2020. aastal oli see 82,4%. Erasektori teadus- ja arendustegevuse kulud kasvasid 2020. aastal 1%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Koos riigi poolt teadus- ja arendustegevusse suunatava rahaga, mis on alates eelmisest aastast 1% sisemajanduse kogutoodangust, võimaldab see leida uusi ja nutikaid lahendusi ning tehnoloogiaid.

Oleme eesmärgiks seadnud kasvatada Eestis sellise teaduse osakaalu, mis toetab ettevõtete ja ühiskonna paremat toimetulekut. Heaks näiteks sellisest meetmest on rakendusuuringute programm, mille kaudu oleme kahe aasta jooksul toetanud üle saja projekti, mille eesmärk on uute tehnoloogiate väljatöötamine ja nende rakendamine siinsetes ettevõtetes.

Selleks, et tõsta meie majanduse konkurentsivõimet, peame hoolega mõtlema, kuidas ja milliseid ressursse me kasutame. Oleme seadnud eesmärgiks toota 2030. aastal 100% meil vaja minevast elektrist taastuvatest allikatest. Taastuvale energiale üleminek aitab vähendada sõltuvust fossiilkütustest ning see on praeguses julgeoleku- ja energiakriisis üks olulisimaid sihte. Oleme muutmas seadusandlust, et ületada takistused, mis taastuvenergia arengut siiani on piiranud. Saame riigi poolt kiirendada loamenetlust, tagada rohkem eksperte, kiirendada planeeringute protsessi ja tugevdada võrke, et rohkem taastuvelektri tootmise seadmeid saaks liituda. Meretuuleparkide arendamiseks eelvalitud alad said paika mais kehtestatud merealade planeeringuga. Eesti ja Läti ühine meretuulepargi ja võrgutaristu arendus sai augusti lõpus Euroopa Liidu piiriülese taastuvenergiaprojekti staatuse, mis loob võimaluse selle ehitamiseks Euroopa kaasrahastust taotledes. Taastuvenergia arendust toetavad ka riigi korraldatavad taastuvenergia ostmise vähempakkumised.

Venemaa energiakandjatest loobumiseks on vajalik Euroopa Liidu [riikide] ühine tegevus, et tagada ka energia siseturu toimimine. Oleme ühiselt otsustanud vähendada gaasi tarbimist, koordineerime gaasihoidlate täitmist ning [võtame] meetmeid kõrgete hindade leevendamiseks. Meil on Läti ja Soomega sõlmitud kokkulepped, kuidas gaasinappuse korral üksteist aidata. Kuigi paljud asjad on veel töös, on ühisel tegutsemisel olnud juba siiani selge mõju. Euroopa Liidu gaasihoidlad on täidetud 95% ulatuses ning gaasi tarbimine terves Euroopas on langenud 10%, Eestis veelgi rohkem, juba 30%.

Energia on aga vaid üks sisend, millele peame mõtlema, et oma majandust konkurentsivõimelisemaks muuta. Eesti ressursitootlikkus on teiste Euroopa Liidu riikide omaga võrreldes madal. Suutsime aastal 2020 ühe kilogrammi materjali kohta luua vaid 0,66 eurot väärtust. Euroopa Liidu keskmine on 2,1 eurot. Konkurentsis püsimiseks on lisaks viimase viie aasta jooksul ressursitõhususe valdkonda suunatud 200 miljonile eurole vaja jätkata ka ressursside nutikama kasutamise toetamist. Toetame ka lähiaastatel taastekavas tõhusamate ja rohelisemate tehnoloogiate kasutuselevõttu 14 miljoni euroga. Rahaliselt panustame ringmajandusse järgmisel viiel aastal kokku 111 miljonit eurot. Et kõike seda ühtselt ja läbimõeldult koordineerida, lõime eelmisel aastal rohepoliitika juhtkomisjoni, kelle töö tulemusel on valmimas tegevuskava, mis koondab kokku lähiaastate olulisimad tegevused roheleppe täideviimisel.

Ma tean, et siin saalis on inimesi, kes tõrjuvad ja naeruvääristavad rohelepet. Mõni nimetab seda õrnusega rohepöörasuseks. Mõni räägib neist ilusatest aegadest, kui elekter oli tasuta ja põlevkivi kasvas maa peal. Kogu maailmas liigub finantseerimine selle poole, et keskkonda saastavatele tehnoloogiatele laenuraha [andmine] on kallim. Kui me selle peale ei mõtle, siis me tegelikult kukume konkurentsist välja. Sellele, kuidas aidata ettevõtjail rohelisemaks muutuda, tuleb mõelda pigem varem kui hiljem.

Hea Riigikogu! Elukeskkonna puhul seab "Eesti 2035" sihiks, et see oleks kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne. Viimastel andmetel oli 84,5% Eesti elanikest oma elukeskkonnaga rahul. Siiski on elukeskkonnaga seotud kaks näitajat, mille paranemisse on vaja panustada: hoonete energiatõhusus ja säästlikud liikumisviisid.

Elamute ja mitteelamute energiatarve on viimastel andmetel püsinud 16,5 teravatt‑tunni juures. Siht on langetada see 14,5 teravatt-tunnini. Elamumajanduse energiatõhususe parandamise vajaduse on eriti teravalt esile tõstnud kallinenud energiahinnad. Järgmisel aastal makstakse 75 miljonit eurot korterelamute renoveerimise toetusi. Hoonete renoveerimine on üks olulisimaid energiasäästu viise, mille abil on võimalik vähendada hoonete energiatarbimist umbes poole võrra, vähendada küttearveid ja parandada märgatavalt ka hoonete sisekliimat.

Strateegias on seatud ka siht suurendada säästlikke liikumisviise, nii et ühistranspordiga, jalgrattaga või jalgsi liikujate osakaal oleks tööl käijate hulgas 55%. Kahjuks langes see eelmisel aastal 33,9%-ni. Hea meel on näha, et mitmed piirkonnad on järjest enam tähelepanu pööramas jalgsi ja rattaga turvaliselt liiklemise soodustamisele ja ühistranspordi edendamisele. Rongireisijate arvu kasv näitab, et rong on üha rohkematele inimestele soodsamaks ja mugavamaks alternatiiviks sõiduauto kasutamisele. Suurenev reisijate arv tähendab aga vajadust uute rongide järele, mistõttu otsustas valitsus soetada täiendavaid elektrironge ning jätkata raudteede elektrifitseerimist.

Ühistransport ja liikuvus on valdkonnad, kus on seniste toimimismudelite asemele vaja kohati leida hoopis uued – ning on ruumi katsetamiseks. Heaks näiteks on siin nõudepõhise ühistransporditeenuse pilootprojektid Saaremaal ja Tartumaal. Need on näidanud, et see teenus aitab vähendada isikliku sõiduauto kasutamist ja kaotada asjatud tühisõidud, aga see aitab ka tagada, et ühistransport oleks kättesaadav kõigile, kes seda vajavad. Seda, kas enne 2035. aastasse jõudmist tekib siin saalis ka enamus, kes suudaks niinimetatud tasuta ühistranspordi kvaliteetsematele rööbastele juhtida, näitab aeg.

Hea Riigikogu! Viiendaks sihiks strateegias "Eesti 2035" oleme seadnud uuendusmeelse, usaldusväärse ja inimkeskse riigivalitsemise. Strateegia senise suhteliselt lühikese elluviimisaja jooksul avaldunud kriisid on mõnevõrra vähendanud elanike turvatunnet, aga see püsib siiski jätkuvalt kõrgel. Sellel aastal hindas 90% elanikke Eestit turvaliseks riigiks, kus elada.

Kahjuks ei ole põhjust arvata, et julgeolekukeskkond lähiajal oluliselt paraneks. Selleks, et ka tulevikus oleks meil demokraatlik ja turvaline riik, tuleb panustada nii sõjalisse kui mittesõjalisse riigikaitsesse. Seetõttu jätkame Eesti iseseisva kaitsevõime kiirendatud väljaarendamist. Kaitsekulud on aastatel 2023–2026 keskmiselt 2,8% SKP-st, ületades 2024. aastal esimest korda 3% piiri. Küberturvalisus on samuti oluline. Küberturvalisuse tagamiseks ja digiriigi baassüsteemide toimimiseks oleme riigi eelarvestrateegia tegemisel eraldanud IKT baaseelarvesse igaks aastaks 42 miljonit eurot.

Julgeoleku ja kriisikindluse tagamine on pidev sihipärane tegevus ühiskonnas tervikuna. Valmistudes kõige tõsisemateks sõjalisteks ja tsiviilkriisideks, oleme valmis lahendama ka väiksema mõjuga kriise. Elanikkonnakaitse ja sisejulgeoleku tugevdamiseks eraldati 2022. aasta lisaeelarvega 23 miljonit eurot ning aprillis otsustasime [eraldada] täiendavad 30 miljonit eurot ka 2023. aastaks. Uue valmisoleku seaduse koostamine on samuti oluline samm riigi kriisijuhtimise ja valmisoleku parandamiseks.

Eesti julgeolekule aitab kaasa Eesti nähtavus maailmas. [Mida rohkem] meid positiivselt teatakse ja tuntakse, seda suurema tõenäosusega meile ka tõsises hädas appi tullakse. Strateegiaga "Eesti 2035" jälgitavas ELCANO globaalse kohalolu indeksis, mis võtab lisaks sõjalisele ja majandusvaldkonnale arvesse ka saavutusi teaduses, hariduses, spordis ja kultuuris, tõusis Eesti positsioon eelmisel aastal kuue koha võrra. See on väikese riigi kohta väga hea tulemus.

Eesti on usaldusväärne ja innovatiivne liitlane nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Ukrainas toimuv sõda on teisi riike pannud kõrgelt hindama Eesti teadmisi Venemaa kohta. Eesti on teinud märkimisväärselt ettepanekuid Venemaa-vastastesse sanktsioonipakettidesse ja olnud eestkõneleja Ukraina toetamisel Euroopa Liidu kandidaatriigiks saamisel. Oleme kutsunud ka teisi liikmesriike üles veelgi enam Ukrainat toetama. Ja mis kõige olulisem, Eesti sõnad on kooskõlas Eesti tegudega. Oleme näidanud eeskuju nii Ukraina sõjapõgenike abistamisel, Ukraina kaitsevõimekuse tõstmisel kui ka humanitaarabi andmisel. Hea on teada, et suurem osa Eesti inimestest on jätkuvalt valmis Ukraina sõjapõgenikke aitama. Eelmisel kuul toetas põgenike vastuvõtmist 73% elanikkonnast. Eesti on üks suurimaid Ukraina toetajaid, arvestatuna nii elaniku kui ka SKP kohta. Me toetame reeglitepõhise maailmakorra säilimist, mis on väikeriikide julgeoleku oluliseks tagatiseks. Jätkame Ukraina abistamist, sest teame, et aidates Ukrainat, aitame Eestit ennast. Me saame olla suured ja suuremeelsed, mitte väikesed ja väiklased.

Hea Riigikogu! "Eesti 2035" annab sihi kogu Eestile ja selle elluviimiseks on vaja panust ja häid mõtteid kõigilt. Seetõttu pean oluliseks, et strateegia elluviimise käigus hoitakse sedasama avatud ja kaasavat joont, mis oli ka strateegia koostamisel. Igal aastal katsetatakse uusi võimalusi, kuidas Eesti elanikud saaksid riigi pikaajaliste sihtide elluviimisel kaasa rääkida. Näiteks on kogu novembrikuu jooksul käimas strateegia "Eesti 2035" arvamusrännak kõigile soovijatele. Inimesed üle Eesti korraldavad arutelusid oma sõprade, sugulaste või kogukonnaga ja saadavad ettepanekuid, kuidas ühes või teises valdkonnas riigi pikaajaliste sihtide poole liikuda.

Lõppkokkuvõtteks tahan öelda, et vaatamata kriisidele ja raskustele ei tohi me kaotada usku Eesti riiki ja Eesti tulevikku. Lennart Meri on Riigikogus 1995. aastal öelnud: "Eesti maailmapuu kasvab igavesti ja Eesti riik kasvab igavesti. Lisanduvad üksnes aastaringid. Mõned on jõulisemad, mõned vaevalisemad." Ma ei tea, kui vaevaline saab olema Eesti jaoks järgmine või ülejärgmine aastaring, aga usun, et strateegia "Eesti 2035" sihte silme ees hoides suudame kriisidest läbi tulla nii, et ka tulevikus on meil vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud demokraatlik ja turvaline Eesti riik, kus säilib ja areneb Eesti rahvus, keel ja kultuur, mis on meie suurim eesmärk nii strateegia "Eesti 2035" kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi. Aitäh!

Austatud peaminister, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Arengustrateegias "Eesti 2035" on toodud eesmärk, et me panustame Eesti tervishoiukuludesse 6,7% SKP‑st. See jääb 3% alla Euroopa Liidu keskmise. Me teame seda, et Eesti ravijärjekorrad on Euroopas kõige-kõige pikemad. Teie juhitud valitsus loobus plaanist, mida 2017. aastal Jüri Ratase valitsus rakendas: panna riigieelarvest lisavahendeid haigekassasse, et hoida tänast tervishoiu kättesaadavuse taset. Minu küsimus teile on see, et kuidas teie nägemuses katta seda paari aasta pärast tulevat haigekassa miinust, mis on üle paarisaja miljoni. Kas me liigume selles suunas, et inimesed peavad rohkem hakkama maksma tasuliste teenuste eest, et arsti juurde saada? Kas me vähendame riigi pakutavaid teenuseid? Või me läheme seda teed, et ravijärjekorrad lähevad veelgi pikemaks?

Aitäh! Ravijärjekorrad pikenesid ka COVID‑i tõttu. Just sellel põhjusel, et COVID‑i tõttu oli tervishoiuteenuse osutamine piiratud, läksid ravijärjekorrad veelgi pikemaks, kui need juba olid. COVID tuli vahele ja nüüd tehakse seda vahet tasa. Haigekassa eelarve on seotud sotsiaalmaksu laekumisega ja õnneks on heameel tõdeda, et sotsiaalmaksu on laekunud varasemast rohkem, sellepärast et inimeste palgad tõusevad ja samamoodi on Eesti tööhõive olnud päris heal tasemel. Hetkel see lisavajadus on muidugi kõigil, aga see ei ole nii akuutne. Oluline on see, et [meil on] mitte ainult raha, vaid et meil on ka inimesed, kes tervishoiuteenust osutavad.

Samamoodi on oluline see, nagu ma ütlesin, et peab tegelema ennetusega, inimeste terviseteadlikkuse tõstmisega, spordi ja tervisliku eluviisi propageerimisega, et inimesed üldse arsti juurde ei jõuaks. Sellepärast et siis me tegeleme juba tulekahjuga, tegeleme tagajärgedega, mitte sellega, et seda [tulekahju] üldse ei tekiks. Nii et jah, loomulikult on igal pool arenguruumi, ka ravijärjekordade [lühendamises] on kõvasti arenguruumi, aga vaikselt ja kindlalt see ravijärjekord lüheneb.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kuulasin vastust, aga vastust ei saanud. Vaatasin ka neid teese, mis te enne kokku kirjutasite, ja neist tuleb välja, et te nagu panustaksite ainult rahvatervisesse. Aga kogu see tervishoiu korralduse pool vajab tegelikult ümbertegemist, mitte lihtsalt korraldamist, nagu teie arvate. On ka teada, et näiteks rahvas ei ole nõus ise maksma. Kantar Emor tegi selle aasta suvel uuringu ja ainult 28% inimestest oli nõus ise maksma. Järjekorrad on pikad ja süüdi pole mitte ainult see paha haigus, mis meil oli, vaid need on aastaid olnud [pikad]. Eriti ma mäletan ikkagi seda, et nii nagu Reformierakond on võimule [saanud], ei panustata tervishoidu enam midagi juurde. Kõik need silmahaigused, psühhiaatrid, gastroenteroloogid – tohutud‑tohutud järjekorrad. Ma küsin teilt kaks küsimust. Esiteks, kes meie tervishoidu teie meelest juhib ...

Hea küsija, teie aeg!

... ja teiseks, mis siis on tegelikult plaanis ümberkorraldusteks teha?

Aitäh! Esiteks, kõikide teie väidetega ma loomulikult ei saa absoluutselt nõus olla. Näiteks vaimne tervis on midagi, millesse varasemalt ei ole üldse nii palju raha pandud, kui meie valitsused on pannud. Ka siin Riigikogus on meie erakond ja fraktsioon selle nimel võidelnud, et vaimse tervise teemasid [käsitletaks] ja raha sellesse valdkonda tuleks. Näiteks rahastatakse kliiniliste psühholoogide kutseaastat ja kõike seda, nii et tegelikult neid [probleeme] lahendatakse.

Teine asi, mis puudutab ravi rahastamist. Kui me jätame hambaravi kõrvale, siis Eestis on ikkagi tervishoid ravikindlustatud isikutele tasuta. See on uskumatult suur asi. Ja enamik inimesi on ravikindlustatud. Kui ma õigesti mäletan, on vist ainult 4% neid inimesi, kellel ravikindlustust ei ole. Kui inimesed vaid teaksid, mida nad mujal samasuguste teenuste eest peaksid maksma – see on kõik see, mida Eesti riik teeb oma inimeste jaoks. Keegi ei ole teinud ju ettepanekut, et inimeste omaosalus suureneks, või õigemini on see [ettepanek] käinud läbi kiirabiteenuse puhul. Jutuks on tulnud just see, et kiirabiteenus on väga kallis, aga inimesed kuritarvitavad seda. Mu enda tuttavad, kes on kiirabis parameedikud, ütlevad, et kiirabi kutsutakse välja ka selleks, et vahetada plaastrit. Kui nad saaksid selle eest arve [esitada], siis seda võib-olla ei tehtaks.

Meil on kõik tasuta võrreldes teiste riikidega, kas või Ameerikaga, kus sa saad meeletu arve, kui sa tervishoiuteenuse osutaja poole või tervishoiuasutusse pöördud. Ma ei ütle, et see on ideaal, ja sellist ettepanekut keegi ka ei tee, aga ma lihtsalt tahan öelda, et meil on tegelikult väga palju asju, mis on väga hästi ja millest ei saa mööda vaadata neid kriitilisi asju välja tuues.

Marko Šorin, palun!

Tänan, esimees! Lugupeetud peaminister, tänan selle ülevaate eest! Mind huvitab teine peatükk, mis puudutab liikuvust ja ühendusi, millest te samuti rääkisite. Tihtilugu, kui räägitakse suurtest strateegilistest eesmärkidest, siis öeldakse, et me ei saa seda teha, on vaja võlgu võtta ja võlg tähendab seda, et me pärandame oma lastele võla tagasimaksmise. Paraku on asjalood niimoodi, et kui me seda ei tee, siis me pärandame oma lastele hoopis mahajäämuse ja perspektiivituse. [See oli] sissejuhatuseks. Eesti on Euroopa Liidu ees võtnud kohustuse ehitada TEN-T põhivõrku kuuluvad Tallinna–Tartu ja Tallinna–Pärnu maantee välja aastaks 2030. Eelmine nädal või nädal enne seda tuli välja uudis, et Vabariigi Valitsus on taotlemas pikendust, et see [kohustus] oleks võimalik [täita] aastaks 2050. Üks kommentaar Facebookis oli, et selleks ajaks autod lendavad ja maanteid ei olegi vaja. Kas see vastab tõele või ei vasta? Saate ümber lükata?

Aitäh! Järgmise aasta eelarves me tõesti investeerime erakordselt palju rohkem, kui oleme kunagi varem investeerinud, aga meil on väga selge fookus. See fookus on julgeolek. See fookus on riigikaitse, julgeolek laiemalt, elanikkonnakaitse, aga riigikaitse ka kitsamalt. Ja teine fookus on inimesed. Me investeerime inimestesse väga palju, et tasakaal betooni investeerimisel versus inimestesse [investeerimisel] oleks tõesti seekord rohkem inimeste poole kaldu. Need on need valikud, mis me oleme selle aasta eelarve puhul teinud. Loomulikult tulevad valimised ja sealt saab edasi vaadata. Teede rahastus jääb üle aastate samaks, nagu me oleme strateegias "Eesti 2035" ette näinud. Tegelikult me tahaksime vähendada autostumist ja rohkem selliseid keskkonnasõbralikumaid liikumisviise propageerida. Seetõttu investeerime Rail Balticusse, investeerime ka raudteede elektrifitseerimisse, et inimesed saaksid liikuda punktist A punkti B kiiremini. Need ongi prioriteedid, mis on seatud.

Heidy Purga, palun!

Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister, tänan väga selle kõne eest! Ja lõpus, nii nagu ikka, mu hing hõiskab, kui inimesed tänavad kultuuri ja kultuuriga tegelevaid inimesi ja peavad kultuuri tähtsust ühiskonnas oluliseks. Nii nagu selles arengukavaski on kirjas, kultuur suurendab inimeste heaolu, toetab nende toimetulekut, vaimset ja füüsilist tervist, aitab kaasa ühiskonna sidususele ja muule targale. Ma lisaksin veel seda, et rääkides julgeolekust, minu meelest on ka kultuur üks meie ühiskonna sisejulgeoleku olulisimaid alustalasid. Aga sellele ligipääsetavusega on statistika ja mõõdikute järgi suuri probleeme. Me näeme, et ka riigieelarves kultuuri osatähtsus kahaneb, kui numbreid vaadata. Kuidas teie näete kultuuri osatähtsust ja ...

Hea küsija, teie aeg!

... sellesse panustamist riigi mõttes?

Aitäh! Kultuur on väga oluline. Nii nagu ma olen öelnud, Eesti põhiseadus ütleb, et kõik, mida me teeme, on eesti keele, kultuuri ja rahva arenguks. Sellest lähtuvalt tulebki neid samme astuda. Kui me võrdleme [end] teiste Euroopa riikidega, siis [näeme, et] me investeerime kultuuri palju rohkem, kui seda teevad teised riigid protsendina eelarvest ja eelarve kuludest. Selles suhtes me oleme üsna eesrindlikud, isegi vist esimesel kohal Euroopas. Aga me peamegi seda tegema, sest me oleme väike riik ja me oleme väike kultuur ning selle elushoidmiseks peab tegema suuremaid pingutusi. Ka sellega olen ma väga nõus, et see, kuidas me üksteisega läbi saame, on julgeoleku osa, ja nii nagu te ütlesite, see kõik parandab ka vaimset tervist. Kõik need elemendid peavad omavahel kokku klappima.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud peaminister! Kuulasime äsja teie kui peaministri ülevaadet riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Samas on viimasel ajal mantrana kõlanud väited, et riigil puudub pikk plaan. Selle on tõstatanud uut või esimest mandaati taotlevad poliitikud, mõned ettevõtjad, ajakirjanikud, opositsioon. Aga riik, need oleme ju meie kõik: Eesti rahvas, Riigikogu liikmed siin saalis, valitsus. Mis on teie vastus, millist pikka arengustrateegiat me siis veel vajame? Kas viis selle arengustrateegia sihti on ehk liiga lühikese perspektiiviga?

Aitäh! Kõik on suhteline. Praegu [strateegia lõpuni jäänud] 13 aastat on üsna pikk aeg, aga alati saaks teha ka pikema vaatega dokumente. Samas ma vastan sellele nii, et minu meelest on see [strateegia] väga laiapõhjaliselt kokku pandud. Üks asi on see, millised on need eesmärgid, ja ma arvan, et nende eesmärkide vastu mitte keegi siin saalis ei vaidle. Me ju tahame, et meil oleks arukamad ja tervemad inimesed. Aga selle strateegia võlu on selles, et me vaatame neid sihte ja plaane, seda, kuidas nad meid [edasi] viivad, ja ka mõõdikud on meil paigas, et kui me teeme mingi otsuse, siis [saame hinnata,] kas see läheb õiges suunas või läheb vales suunas. Vastavalt sellele saame ka sihti sättida. Põhjus, miks ma ütlen, et kõik on suhteline, on see, et selliseid kriise, nagu meil praegu on, me keegi ju tegelikult ette ei näinud. Sellest tulenevalt me peame sihte kohandama või kohandama reforme, mida me teeme nende sihtide saavutamiseks.

Minu jaoks on 13 aastat üsna pikk aeg. Saab teha ka pikemaid [plaane], aga minu meelest on hea, et seegi on üldse paigas. See on pikk plaan koos mõõdikutega, mida me saame iga-aastaselt jälgida. On olnud varasemaid valitsusi, kes võib-olla on teinud otsuseid, mis ei ole läinud õiges suunas. Ma ei ütle, et kõikides valdkondades [on sedasi]. Samamoodi võib öelda ka selle valitsuse kohta, et kui ei lähe õiges suunas, siis tuleb korrigeerida ja vaadata, mis ikkagi saab. Miks meil näiteks tervena elatud eluaastate [näitaja] on halvenenud? Ma juhin tähelepanu, et tervena elatud elu on väga subjektiivne. See on see, kuidas inimesed ise ennast tunnevad. Ma arvan, et sellesse on päris palju panustanud COVID ning ärevus ja vaimse tervise mured, mis on selle [pandeemiaga] seoses tulnud. Ka sõda on kindlasti mõjutanud inimeste enesetunnet, nad ei tunne, et nad on nii terved. Küsimus on selles, mida me siis saame selle jaoks teha, et need mõõdikud ikkagi hakkaksid liikuma õiges suunas ja inimesed oleksid tervemad. Aga minu jaoks on see [strateegia] pikk plaan.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Terviseteema on nii teie jutus kui ka siin saalis olnud täna päris läbiv teema. Kui me hindame perspektiivi ja vaatame uuringute tulemusi, siis [võib öelda, et] noorte tervis ei hakka eriti paremaks minema, pigem läheb see halvemaks. Võib hinnata, et tegemist on kui mitte just kriisiseisundiga, siis kriisieelse seisundiga. Vaatame riiklikku tegevust: Sotsiaalministeerium tegeleb tagajärgede ehk tervishoiuga, Kultuuriministeerium liikumise ehk ennetusega. Ennetuse poole pealt võib hinnata veel Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevust ehk [liikumisharrastuse] kooli viimist. Kokkuvõttes aga ei ole ka nende jaoks see tegevus prioriteetne. Minu küsimus on selles, et milline võiks olla tulevikku vaadates riiklik tegevuskava ...

Hea küsija, teie aeg!

... et rahva tervis hakkaks paremaks muutuma.

Aitäh! Eks meil neid arengukavasid ja tegevuskavasid ja põhialuseid ole ju hästi palju. Meil on näiteks noortevaldkonna arengukava aastateks 2021–2035, see puudutab noori ja seal on ka spordi või liikumise osa, ma usun, sees. Ma ei ole seda ise niimoodi lugenud. Meil on veel rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava, haridusvaldkonna arengukava täpselt samamoodi, ka kultuuri arengukava ja põhialused on poliitikate kujundamisel olemas. Need kõik on sellised asjad, mis neid teemasid peegeldavad. Aga suurem pilt on seesama tegevuskava, mille me strateegia "Eesti 2035" raames paika paneme. Siin on väga palju eri valdkondi, mis sellega väga hästi haakuvad. Miks noored on ülekaalus? Miks nad liiguvad vähem? Kas küsimus on hariduses, on küsimus isiklikes eeskujudes, on küsimus meie toidulauas? Milles? On küsimus näiteks vaimses tervises? Need asjad peavad käima koos. Aga tõepoolest, laste ülekaalulisus on kindlasti mure ja ma arvan, et ülekaalulisusega on tegelikult seotud ka tervena elatud eluaastad, see, kuidas inimesed ennast tunnevad. Nii et ma arvan, et kui me saame laste tervisenäitajad paremaks, siis tegelikult pikeneb meil ka tervena elatud elu. Need kõik on omavahel seotud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Strateegia "Eesti 2035" oluline teema on tulemuslik teadus- ja arendustegevus. Möödunud aastal panustasid nii erasektor kui riik Eestis teadus- ja arendustegevusse 1% SKP‑st. See on väga hea näitaja, aga see fakt paneb kujutlusvõime tööle. Maailmas, me teame, on esikolmikus püsinud pikalt üks riik, Lõuna-Korea, kus riik ja erasektor panustavad kokku 3,4% SKP‑st. Kuidas te hindate, kas Eestil on kasvuruumi, eriti teades, et maailmas otsib teadusraha alati tarku ja innovaatilisi ideid? Kas me teeme piisavalt, et teadusanded ei läheks kaotsi?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Vaatame neid riike, kes on globaalse innovatsiooniindeksi [edetabelis] kõrgel kohal: Lõuna-Korea, Soome ja Rootsi. Kõik nad panustavad teadus- ja arendustegevusse oluliselt rohkem [kui meie], 3% ja üle selle. Ka Iisrael on minu teada seal. Seega, arenguruumi on meil kindlasti.

Jällegi, need asjad on omavahel väga palju seotud: me saame kõrgharidusega inimeste osakaalu kasvatada, kui paneme rohkem raha teadus- ja arendustegevusse riigi poolt. Me oleme teinud muideks Teadus- ja Arendusnõukogu, mis tegutseb peaministri juures. Seal on ettevõtjad, seal on teadlased, seal on valitsuse liikmed. Koostöös ettevõtjatega töötas see ekspertide kogu välja innovatsioonitrepi. See innovatsioonitrepp on selleks, et saada just ettevõtjaid rohkem innovatsiooniga tegelema. Kui küsida, siis enamik ettevõtjaid arvab, et nad on väga innovaatilised, aga kui teha neile selline tööriist, mille abil sa saad hinnata, millisel astmel sa tegelikult oled, siis selgub, et arenguruumi on küll. See avab silmad. Me tegime EAS-iga kokkuleppe, et paneme kõik need meetmed, mis meil riigi poolt on – toetusmeetmed teadus- ja arendustegevuse tagant tõukamiseks –, samamoodi sinna trepi peale. Ehk kui sa vaatad, et oled ettevõtjana näiteks teisel trepiastmel, aga tahaksid olla seal, kus toodetakse rohkem lisandväärtust, siis sa saad vastuse küsimusele, kust abi saada ja kuhu pöörduda. See on kindlasti üks [oluline] asi.

Teine asi on ikkagi rakendusuuringute teema, seda toovad kõik ettevõtjad välja. Üks leiutis või innovatsioon toodab järgmist, ka see on teadus- ja arendusrahastuse küsimus. On erinevad innovatsiooniastmed, neid on üheksa. Alguses on selline uudishimul baseeruv teadus, mida teevad ülikoolid, ja see on meil väga heal tasemel. Päris lõpus on pilootprojektid, mida teevad juba ettevõtjad. Aga vahepeal on selline kuristik, et kuidas sellest nii-öelda avatud, uudishimu baasil olevast – "uudishimu" kõlab nagu halvasti –, avatud teadustööst tuleks intellektuaalne omand, mis toodaks majandusse lisandväärtust. Sel alal on meil küll õppida nendelt riikidelt, kes seda teadusraha nutikalt kasutada tahavad. Eks mõtteid siin on. Aga arenguruumi, vastates teie küsimusele, on küll.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister, aitäh selle väga olulise ettekande eest! Pikkade eesmärkide seadmine ja nende täitmise kontrollimine on ülioluline. Jätkan pisut samal teemal: teadlaste kaasamine riigi juhtimisse, nende eesmärkide täitmisse. Mis on rohepoliitika ekspertrühma tulevik? Milline on plaan, kuidas me selle suure majandusmudeli ümberkorraldamise käigus saaksime neidsamu teadlasi, kes on uudishimulikud ning tõesti oskavad kriise ette näha ja oskavad ka lahendusi pakkuda, riigijuhtimise juures hoida?

Aitäh! Tõesti, me oleme Riigikantselei juurde teinud rohepoliitika juhtkomisjoni, kus on ka erinevate valdkondade eksperdid. Ja tõesti, need eksperdid on [selgeks teinud] erinevate valdkondade nii-öelda kitsaskohad ja mida saaks ära teha. Seal on transport ja liikuvus, seal on ringmajandus. See on olnud tohutult huvitav. Nüüd me oleme selles faasis, kus oleme ministrite vahel vastavalt igaühe valdkonnale ära jaganud teemad, millega võiks edasi minna. Ma loodan, et see komisjon jätkab ka järgmise valitsuse juures, sest sellest on tõepoolest olnud olulist abi.

Ja jällegi, nii nagu teadus- ja arendustegevuse puhul on tegelikult ka roheleppe või rohepöörde puhul koostöö ettevõtjate ja teadlastega ülioluline. Meil tuli mõte, et samamoodi nagu innovatsioonitrepp, millest ma rääkisin, saaks teha analoogse lahenduse ka roheleppe seisukohast. Just selleks, et ettevõtted saaksid muutuda innovaatilisemaks, sest riik üksi seda kõike ära teha ei saa. Meie ei ole need, kes majandusse lisandväärtust panevad. Hea on see, et ettevõtted näevad seda vajadust, just sellepärast, et näiteks finantseerimine, nagu ma nimetasin, läheb saastavate tehnoloogiate puhul kallimaks. See on konkurentsivõime küsimus ja nad peavad selle peale mõtlema.

Aga jah, ma loodan, et see ekspertrühm jätkab ka järgmise valitsuse juures, sest praegu on küll olnud väga palju abi sellest, et selline teadmine on meie kasutuses olnud.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Auväärt peaminister! Kuna teesides selle kohta täpsemalt kirjas ei ole, siis küsin. See teema johtub ELCANO globaalse kohaloleku indeksi andmetest ja on tore tõdeda, et Eesti on [selles tabelis] viimase aasta jooksul nii mõnegi koha võrra kõrgemale tõusnud. Ma küsin sõna otseses mõttes kohaloleku kohta. Kas te olete arutanud ka seda, mis suunas areneb meie diplomaatiline korpus ja kui paljudes riikides võiks aastal 2035 olla Eesti saatkond? Või peaksime minema teist teed, kasutama ära seda, et oleme Euroopa Liidus, ja tegema mõne saatkonnaga ühist tööd? Seda loogikat tahaks tajuda.

Aitäh! Ma ei ole ise ELCANO globaalse kohaloleku indeksit lähemalt vaadanud, aga tõepoolest, seal on erinevad aspektid, seal on teadus, haridus, sport, kultuur. Tõesti on hea meel tõdeda, et me tõusime kuue positsiooni võrra, see on väikesele riigile hästi oluline. Ma küll ei tea, kuidas seda arvutatakse. Aga tulen nüüd küsimuse juurde. Mis puudutab diplomaatilist korpust, siis meil on olnud üksikuid arutelusid, kas ühes või teises riigis peaks olema Eesti diplomaatiline esindus. Näiteks Singapuris nüüd saab olema. Aga kas midagi oleks võimalik teha teistega koos või kinni panna? Ausalt öeldes jään hetkel vastuse võlgu, selliste ettepanekutega ei ole Välisministeerium tulnud.

Küll aga [seisneb] kohalolu ka selles, kus meie inimesed on, isegi kui seal diplomaatilist korpust ei ole. Ma toon sellise näite. Me oleme valitsuse tasandil arutanud, kuidas kujundada seda strateegiat ja taktikat, et meie inimesed saaksid ka maailmas olulistele kohtadele kandideerida ning meie diplomaatidel oleks võimalus kaasa lüüa rahvusvahelistes organisatsioonides või muul viisil olla silmapaistvad. Kõikidel teistel riikidel on selline nii-öelda struktuur, millega oma inimesi toetatakse, ja seetõttu on neil kohalolu olemas. Ma küll ei vastanud päris teie küsimusele, aga jah, seda, kas diplomaatilist korpust vähendada või suurendada, me eraldi arutanud ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Aitäh huvitava ettekande eest selle pabertiigri lennutamise kohta! Te räägite, et Eestis elavad arukad, tegusad, terved ja hoolivad inimesed. Jah, suurepärane! Aga millegipärast ei räägi te sellest, kes nad on. Kas nad on eestlased, räägivad nad eesti keelt, peavad pühaks rahvusriiki ja nii edasi? Tuletan meelde, et Siseministeerium on hiljuti välja käinud, et järgmise aasta vana-aastaõhtuks võib olla siin 75 000 ajutise kaitse saajat. Juba praegu olete te viinud Eesti nii-öelda senisest palju suurema venestamise lainele. Te olete poole aastaga toonud siia või teie ajal on tulnud siia rohkem venekeelset rahvast kui Karl Vaino ajal kolme aastaga. Minu küsimus on ...

Hea küsija, teie aeg!

Jah. Miks te seda pole arvestanud?

Jah, teie aeg. Palun!

Aitäh! Esiteks, põgenikke ei too meie, vaid põgenikud põgenevad sõja eest, mis toimub Ukrainas ja mida peab Venemaa Ukraina vastu. Me oleme neid põgenikke aidanud. Teiseks, ma ütlesin seda, et näiteks hetkel on meil eesti keelt kasutavate inimeste osatähtsus rahvastikus 91% ja meie eesmärk 2035. aastaks on, et see protsent ei alaneks.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! Statistikaamet on meie riigi arengu tagasisidestamiseks teinud Tõetamme ja koondanud sinna nii strateegia "Eesti 2035" kui ka säästva arengu riikliku strateegia ja Vabariigi Valitsuse tegevuskava, [mille] edenemist [kajastatakse]. Ma vaatasin keskkonna osa. Selle ploki puhul me võiksime olla üsna-üsna rahulikud, keskkond on seal vist kõige rohelisem [valdkond] üldse kõikidega teistega võrreldes. Aga seal on kaks punast lehekest. Olgu veel öeldud, et [leheke võib olla] punane, kollane või roheline: rohelisega oleme eesmärgi saavutanud, kollasega liigume edasi ja punasega pigem taandareneme. Taandarenevaks on märgitud olmejäätmete ringkasutus. Minu küsimus on, mida me peaksime tegema. Tõesti, me isegi mitte ei lähene [eesmärgile], vaid taandareneme. See on tõsine probleem. Mis oleks teie ettepanekud?

Aitäh, see on väga hea küsimus! Tõesti, ringmajandus on oluline teema, see, kuidas jäätmeid ja kõike [muud] ära kasutada. Eks ta nii on, et tegelikult kogu see ringmajandus, jäätmemajandus vajaks korralikku reformi, et tekitada inimestes motivatsiooni jäätmeid eraldi, liigiti koguda. Teiste riikide kogemus on olemas, et kuidas inimestes motivatsiooni tekitada. Tõepoolest, mulle ka ei meeldi see, et me oleme selles valdkonnas taandarenemas. Vaatan kas või laste pealt, nende puhul on hästi näha, et paar aastat tagasi nad olid hirmsad taaskasutajad või prügi sorteerijad, aga kui tuli väide, et kõik läheb niikuinii ühte, siis see võttis motivatsiooni ära. See on kindlasti probleem. Ma ise elan kohas, kus ma näen iga päev neid suuri linnakonteinereid ja need saavad päevaga täis. Ma pidevalt pean helistama, et viige [prügi] ära. See tähendab, et inimesed tulevad, jalutavad kaugelt, et oma asjad sinna panna. Soov [prügi sorteerida] on inimestel olemas, aga see peab olema tehtud neile mugavaks ja neil peab olema motivatsioon. See on seotud ka sellega, kuidas me neid materjale väärindame. Nii nagu ma ütlesin, kui me praegu väärindades saame ühe kilogrammi kohta 0,66 eurot lisandväärtust, samal ajal kui Euroopas on see 2,1 eurot, siis on siin arenguruumi kõvasti. Aga selge on see, et praeguse Riigikogu koosseisu lõpuni on jäänud üsna vähe aega. Ma loodan, et järgmine Riigikogu võtab selle korralikult ette, et see saaks korda ja näitajad paraneksid.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister, suur aitäh selle väga värvika ettekande eest! Minu küsimus on filosoofiline. Strateegia "Eesti 2035" valmimisse panustas peaaegu 17 000 inimest ning neist ligi 14 000 osales arvamuskorjes ja väärtuste uuringus. Sellesse pandi kirja strateegilised sihid ja vajalikud muudatused. Laiapõhjaliselt koostatud strateegia aga viiakse ellu valdkonna arengukavade ja programmide alusel. Minu küsimus on, kuivõrd teie valitsusjuhina tunnete, et see 2035. aasta strateegia on juhtimise tööriist, kuna riigijuhtimise ja igapäevase eelarve puhul mõjutab koalitsioonileppes kirja pandu hulga rohkem seda, mida tegelikult tehakse. Ja vahetevahel kahetsusväärselt tundub hoopis erakondade rahastajate eesmärkide elluviimine olevat tähtsam kui see, milles laiapõhjaliselt kokku lepiti. Kuidas sellega on?

Aitäh! Jaa, seda juhtimistööriista me kasutame. Hea näide on just see, kui me arutasime riigieelarvet ja riigi eelarvestrateegiat. Siis me võtsime ette ka Tõetamme ja kõik need eri valdkondade mõõdikud. [Tegime seda] just sellepärast, et üks on see, et räägi mulle oma prioriteetidest, aga teine on see, et näita mulle, kuhu sa oma raha paned, ja ma ütlen sulle, mis on sinu prioriteedid. Nii et me üritame seda kasutada. Aga selge on ka see, et kuigi see on laiapindne kokkulepe, on erakondadel erinevad vaated nendele asjadele, mis tähendab seda, et kõik ei pruugi minna õiges suunas. Aga kui meil on Tõetamm, meil on 2035. aasta strateegia, need mõõdikud ja kuna ka valitsused vahetuvad, siis on alati võimalik sellest lähtuvalt teha korrigeerimisi, et siht saaks õiges suunas.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Paraku see ei olnud arengustrateegia "Eesti 2035" ülevaade, vaid te põhiliselt lugesite ette, mida olete ette näinud järgmise aasta riigieelarves. Tervishoiust rääkides te kiitlesite, kuidas meil kõik on tasuta ja kuidas inimesed kasutavad meie tervishoiusüsteemi, ka kuritarvitavad seda. Tõite positiivse näitena, et ainuke, millele te olete tähelepanu pööranud, on vaimse tervise teemad. Ajate inimesed kõigepealt hulluks ja siis kiitlete, kuidas te olete vaimse tervise probleemide lahendamiseks raha juurde andnud. Inimesed aga teevad enesetappe, laste enesetappude arv kasvab. Inimeste igapäevaeluga toimetulek on viinud nad nii suurde stressi, et haiglates on juba noorte inimeste insultide epideemia. Ettevõtted sulgevad uksi, pereisad ja pereemad jäävad tööta. Mida te neile inimestele ütlete? Kuidas elada aastani 2035, kui arsti juurde ei saa ...

Hea küsija, teie aeg!

... sissetulekut ei ole ja pank tõstab intressi ja ...

Hea küsija, teie aeg! Aitäh teile!

... võtab üldse võib‑olla kodu ära?

Esiteks, te tõite välja laste enesetapud. Tuletan meelde, et teie olite selle vastu, et lapsed üldse psühhiaatri juurde pääseksid. Õnneks meil oli siin sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Reformierakonna üleselt [üksmeel], ka Isamaa vist toetas seda. Me saime selle asja korda, et lapsed pääseksid ikkagi psühhiaatri juurde, et laste enesetappe oleks vähem. Laste vaimse tervisega oleme me väga palju tegelenud, pannud sinna raha, et nii lapsed kui ka täiskasvanud saaksid vaimse tervise abi. Me oleme Riigikogule saatnud [hooldusreformiga seotud seaduseelnõu] ja Riigikogu hetkel menetleb seda – just selleks, et inimesed pääseksid ka sellest koormast, mis neil on oma lähedaste hooldamisel, või saaksid seda koormust jagada. Seegi võiks tuua rohkem rõõmu nende inimeste päevadesse.

Me oleme [astunud] samme, et inimesi sel raskel ajal aidata. Näiteks tõstsime tulumaksuvaba miinimumi algavast aastast 654 euroni. Me oleme tõstmas ka lastetoetusi ja muid peretoetusi, et pered saaksid hakkama. Me oleme ette näinud energiatoetused selleks, et raske aeg üle elada, mis on juba oktoobrikuu arvetel toonud inimestele olulist leevendust.

Selge on see, et majandus on tsükliline, aga hetkel me ei ole näinud tööpuuduse olulist kasvu. Meie majandusel on läinud väga hästi, näiteks COVID-i kriisist tuli meie majandus palju tugevamana välja kui teised. Meie majanduskasv oli 8,3%, samal ajal kui Lätis, Leedus ja Rootsis oli see 4,6% ja Soomes 3,3%. Nii et see on olnud meie majanduse edu. Töökohti on juurde tulnud ja töötuse tase ei ole tõusnud. Ma ei ütle, et see ei tõuse, sellepärast et ajad on erakordselt rasked. On väga raske näha, et sõda meie inimesi, meie ettevõtteid ei puuduta, aga me üritame aidata võimalikult palju, et seda rasket aega üle elada. Mina usun küll, et me selle raske aja kõik koos üle elame.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on erakordselt hea meel, et me täna siin Riigikogu saalis räägime hästi palju tervisest. Samas teeb hästi kurvaks see, et tervelt elatud aastate [arv] on Eesti inimestel ikkagi väga väike. Kurb on ka see, et Eesti riik kulutab väga palju raha tagajärgedega tegelemisele. Ma küsingi teie käest: mida me saame teha selleks, et Eesti inimesed pööraksid rohkem tähelepanu sellele, kui palju nad ise saavad iseenda heaks ära teha? Teadlikkus kasvab, me kõike teame. Aga kuidas seda barjääri ületada, kuidas inimesi motiveerida? Kas peaks mingisuguseid karme otsuseid vastu võtma? Tegema näiteks nii, et see, kes tervisekontrollis ei käi, ei saa esmajärjekorras arstiabi. Need on võib-olla niisugused karmid mõtted, aga küsin teie arvamust.

Jah, eks see on hästi keeruline. Ühelt poolt me kõik ju teame, mida peaks tegema: liigu rohkem, söö tervislikult. Aga millegipärast me kõik nii ei käitu. Tihti on asi selles, et töökoormus ei võimalda, ja [oluline] on ka see, kuidas me sihte seame. Ühelt poolt on loomulikult eeskuju andmine see, mida me saame ise teha. Riigikogu esimees näitab head eeskuju, käies trennis ja näidates, et liikumine on oluline. Sina ise oled suurepärane eeskuju.

Aga kas siduda tervisekäitumist tagajärgedega? Iseenesest on seal põhjus ja seos olemas, sest kui sa ennast hoiad, siis neid kulutusi ei tule. Kui need kulutused tulevad, siis kõik teised peavad neid kulutusi kuidagi kandma, ja see on ebaõiglane teiste suhtes. Aga kuhu sa piiri tõmbad? On inimesed, kes on sündinud kaasuvate haigustega. Ühesõnaga, seda piiri on väga keeruline tõmmata. Kuigi on olnud ka ettepanekuid, et kui sa ikka suitsetad või sinu tervisekäitumine on tõesti ennasthävitav, siis see võiks ka [teenuse saamisel] kajastuda. Aga praegu on meil solidaarne tervishoiusüsteem ja ma ei näe, et me läheksime seda muutma.

Ma näen küll seda, et mingid asjad peaksid olema võib-olla rohkem tasakaalus, et inimesed saaksid aru, kui palju need [teenused] tegelikult maksavad. Nägin, et keegi jagas internetis oma arvet, mis ta sai Ameerikas ühe arsti poole pöördumise eest. Tal oli küll kindlustus ja see kattis kulud. Aga lihtsalt, kui inimesed teaksid, kui palju raha sinna läheb, siis võib-olla nad mõistaksid, et see raha tuleb alati millegi arvel. Kui me kõik elaksime tervemalt, siis ei oleks seda raha vaja sinna nii palju panna või saaks sellega aidata neid, kellel on tõeliselt abi vaja. Kõik mõtted, kuidas seda [arusaama] inimesteni viia, on teretulnud.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister, tänan selle ettekande eest! Kui vaatame arengustrateegiat aastani 2035, siis [näeme, et] peaaegu kõik selle punktid on seotud raha ja ka majandusega. Me teame, et järgnevatel aastatel on majanduskasv praktiliselt olematu või on nulli ringis, vähemalt prognoositakse nii. Ma loodan, et läheb paremini. Kui ma vaatan momendi seisu, siis momendil on juba 17 ettevõtet esitanud töötukassale taotluse, et koondada 600 inimest. Ma tean, et suur koondamine käib ka teedeehitussektoris, sest teedeehitajad näevad, et järgmisel aastal neil enam sellist töömahtu ei ole, nagu vähemalt kahel viimasel aastal on olnud. Põhiliselt koondatakse inimesi sellepärast, et energiahinnad on kõrged. Ma küsin, kuidas mahuvad ühele pildile need kaks uudist: ettevõtjad koondavad töötajaid ja Eesti Energia kasum on circa 1,2 miljardit. Kuidas need kaks mahuvad ...

Hea küsija, teie aeg!

... ühele pildile?

Aitäh! Minu teada seda numbrit küll korrigeeriti, nii et see ei vasta tõele. Aga ma ei julge teiega ka vaielda. Seal võeti minu meelest arvesse erinevaid asju, mida niikuinii ... Ühesõnaga, ma ei hakka igaks juhuks vaidlema. Aga Eesti Energia kasumiga on nii, et kuna Eesti Energia kuulub Eesti riigile, siis Eesti Energia kasum läheb kõikide nende energiatoetuste tegemiseks. See tuleb dividendidena riigieelarvesse ja kõike seda me kasutame [näiteks] nende energiatoetuste jaoks, mida me pakume selle raske aja üleelamiseks nii mikro- ja väikeettevõtetele kui ka kodutarbijatele. Need kõik on omavahel seotud.

Loomulikult puudutab energiakriis kõiki, sest kõik tarbivad energiat. Kui rääkida ettevõtjatega, siis nad [jagunevad] umbes pooleks. Pooled ütlevad, et neil on fikseeritud hinnaga lepingud. Kui elekter on sinu jaoks oluline sisend, siis sa üritad seda riski maandada ja oled selle jaoks teinud võib-olla natuke kõrgema hinnaga lepingu, et ei peaks tipu[hinda] maksma. [Sellise lepingu sõlminud ettevõtjad] ütlevad, et on ebaõiglane, kui need, kes on börsil mänginud, seda kasu, mis nad on saanud kogu selle aja jooksul, kui elekter on olnud väga odav, kuidagi tagasi ei anna nendele, kes peaksid nüüd seda kinni maksma. See on puhtalt ettevõtete pool.

Teine asi, mis meil on, on see, et energiakriisis on meil olukord, kus meil on pakkumist turul circa 1600 megavatti vähem, kui oli varasemalt, sest Venemaa elektrit enam meie Nord Pooli turule ei tule. Kui pakkumine väheneb nii oluliselt, siis loomulikult läheb hind üles, ja selleks, et hinda alla tuua, peab nõudlust oluliselt vähendama, et nõudluse ja pakkumise kõverad saaksid teises kohas kokku. Seetõttu me ei lahenda olukorda lihtsalt sellega, kui ütleme, et maksame kõigile kõik kinni. Esiteks, meil ei ole nii palju raha, [teiseks,] see tuleb maksumaksja taskust, ja kolmandaks, me tegelikult ei saavutaks seda, et meie tarbimine väheneb, kui meie pakkumine on niivõrd palju vähenenud.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Nüüd, nagu ma eelnevalt tutvustasin, on võimalus esineda sõnavõttudega. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kersti Sarapuu. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõikvõimalikud arengustrateegiad on väga vajalikud mõtete ja ideede süstematiseerimiseks ning tegevuse tõhustamiseks. Üks neist dokumentidest on riigi pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035", millele pandi alus ajal, kui peaminister oli Jüri Ratas. Sellele dokumendile ladus vundamenti ligi 17 000 inimest ja Keskerakonna valitsemise perioodil toimus kirjapandu elluviimiseks reaalne tegevus. Nüüd tuleb aga tõdeda, et Reformierakonna juhtimisel on tegevus aeglustunud või suisa seiskunud ja Eesti riigi tulevikku käsitlev arengukava on sahtlis üks sadade seas. Palju juttu, vähe villa.

Vaadates arengustrateegias väljatoodud kitsaskohti ja lahenduskäike, näeme rohkem probleemide kirjeldusi kui käegakatsutavaid toimivaid lahendusi ja tegevusi. Kuidas nendeni jõuda? Vabariigi Valitsuse poliitikate elluviimisel vaatab vastu suur probleem, see on massiivne investeeringute puudus. See, et praeguse inflatsiooni, ostujõu languse kontekstis manatakse meie silme ette kasvuprotsente, on tihtipeale silmamoondus. Sajad miljonid eurod on puudu tervishoiust, sotsiaalhoolekandest, teede- ja taristuvaldkonnast, pensionitõusust ning kahtlemata kohalike omavalitsuste finantsautonoomiast.

Peaministri ettekandes ei olnud poolt sõnagi sellest, kuidas me neid fundamentaalseid probleeme lahendame. Maksusüsteemi reformi kardetakse ja peidetakse pea sügavale maa sisse. On ju ilmselge, et me tahame teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamist, mitte nende langust. See on tõesti elementaarne tõde. Teine fundamentaalne probleem, millest peaminister mööda on vaadanud, on soiku jäänud riigireform. Meie keskaparaat on aeglane ja kohmakas, poliitika juhtimine on kohati liiga läbipaistmatu ja ebajärjekindel, ministeeriumid istuvad jätkuvalt nagu väikesed vürstiriigid ja tippametnikud juhivad poliitikuid. Ministritel ei jää üle muud, kui episoodiliselt karjatades sekkuda. Tehakse ainult nii vähe, kui on koalitsiooninõukogus kokku lepitud. Seda käitumismustrit tuleks praegusel momendil otsustavalt muuta.

Tegutsemise asemel on tänane valitsus valinud tühistamise. Tühistatud on Tallinna Haigla ja Rohuküla raudtee ning ettevõtete ja kohalike omavalitsuste toetamine. Ühiskonnas läheb probleemi fikseerimisest lahenduseni kuritegelikult palju aega. Argus ja vastutustundetus mitte tegeleda jõuliselt ja süsteemselt riigireformiga läheb Eesti riigile kalliks maksma. Sama lugu on maksusüsteemi kaasajastamisega. See on meie suurim kriitika tänasele aruandele. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Reili Ranna.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Kuulsime peaministrilt ilusatest ja vajalikest arenguplaanidest ja ka sellest, kuidas Eestil läheb paremini kui kunagi varem. Objektiivselt on see ju tõsi, kuid mis kasu on sellest tavalisel tööinimesel Kärdlas või Rõuges, kui ta ei tunne, et tema sellest osa saab ja et riik hoolib tema toimetulekust? Sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisele aga paraku kõigil erakondadel piisavalt tähelepanu ei jagu. Ja seda olukorras, kus energiakriis ja meeletu inflatsioon on pannud osa inimesi lausa eksistentsiaalsete valikute ette.

Reformierakond on otsustanud tegeleda EKRE‑ga kähmlemise ja vaid julgeolekuküsimustega, mistõttu meie inimeste igapäevamured huvi ei paku. Vaid lootusest need ajad üle elada ei piisa. Riigi esmane küsimus peab täna olema see, kuidas meie inimesed ja ettevõtted eeloleva talve üle elavad, mida teha veel selleks, et inimesed suudaksid oma arved ära maksta, et ei oleks neid, kes kannatavad külma ja ka tühja kõhu käes.

Viimastel aastakümnetel on sotsiaaldemokraadid püüdlikult silunud parempoolse majanduspoliitika tekitatud lõhesid, kuid täna, mil oleme silmitsi erinevate kriisidega, on ebavõrdsus süvenemas ning sellest enam ei piisa. Õhukese riigi aeg on pöördumatult läbi. Aastaid on inimarengu aruanded hoiatanud Eestit jätkuva ühiskondliku ja regionaalse ebavõrdsuse suurenemise eest. Tänases olulises riigi arengule suunatud ettekandes me seda probleemi ega lahendusi ei kuulnud. Parempoolse poliitika usk kõikvõimsasse vabasse turgu on võtnud maapiirkondadest ja väikelinnadest inimesed ning kuhjanud need pealinna. Kui me Eestis tunneme end pahatihti Euroopa perifeeriana, kus on kallimad hinnad ja vähe ühendusi suurte keskustega, siis Tallinnast sada või vähemgi kilomeetrit eemal, näiteks Hiiumaal, on tegu siseriikliku ääremaaga, kus mured on sarnased. Aga selleks, et aidata Eesti välja arengulõksust, kuhu jõudsime juba enne koroona‑, energia‑ ja julgeolekukriisi, tuleb keskenduda kolmele väljakutsele.

Esiteks, kodu kättesaadavus. Suuremates linnades ja nende ümbruses on korterite hinnad, aga ka üürihinnad tõusnud paljudele kättesaamatutesse kõrgustesse. Maapiirkondades puuduvad jälle vabad pinnad ega anta ka oma kodu rajamiseks laenuraha. Lootuskiireks on siin riigi üürielamute programm, mis on majandusminister Riina Sikkuti eestvedamisel taas ellu kutsutud, kuid mis vajab järgnevatel aastatel hoogu juurde.

Teiseks, väärt töökohad kõikjal Eestimaal. Madal palk või oskustele vastava töökoha puudumine on peamine [põhjus], miks inimesed oma kodukohast lahkuvad. Selles küsimuses jäävad omavalitsuste käed üksi lühikeseks. Kui valitseb liberaalne parempoolne majandusloogika, siis ressurssi tuleb juurde sinna, kus seda juba on. Sotsiaaldemokraadid näevad aga vastupidiselt: riigi võimalus ja vastutus on tagada, et kõikjal Eestis oleks hea elada, suunates selleks senisest enam investeeringuid väikelinnades ja maal tasuvamate töökohtade loomisse.

Kolmandaks, palkade tõus. Pea aasta on Eesti inflatsiooninumbrid olnud rekordiliselt kõrged. Meie inimeste väljaminekutest moodustavad sundkulud, nagu toit, transport ja eluase, suurema osa kui teistel eurooplastel. Seega muudavad madalad palgad meid kriisides enam haavatavaks. Tulumaksuvaba miinimumi tõus toob leevendust, kuid ambitsioon peab olema suurem. Kallimaks läinud hindu me enam tagasi ei pööra, kui targem majandus loob võimalused palgatõusuks. Riigi ja erakondade vastutus on märgata ning esile kutsuda muutusi. Vaid mõne näitena oleme varemgi välja käinud alampalga kiirema kasvu, uute töökohtade loomise rohepöörde käigus või ajale jäänud õhukese jõuetu riigi maksusüsteemi muutmise. Loodan, et hiljemalt kevadel kasutame seda võimalust.

Kui strateegia "Eesti 2035" pikaajaline eesmärk on kasvatada ja toetada meie inimeste heaolu nii, et Eesti oleks ka 20 aasta pärast parim paik elamiseks ja töötamiseks, siis tuleb tegutseda juba täna. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on tugev, turvaline ja hooliv Eesti nii tänastele kui tulevastele lastele.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head saadikud ja kõik, kes te meid kuulate siin saalis ja ekraanide taga! Peaministri ettekanne keskendus sellele, millist Eestit me tahame, millise Eesti me tahame pärandada oma lastele ja lapselastele. See küsimus on seotud Eesti pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisega, mis sündis laiapõhjalises koosloomeprotsessis, mis oli erakordselt kaasav ja vägagi suunatud ühiste väärtuste kokkuleppimisele.

Peaministri tänasest ülevaatest tuli väga hästi välja, et ka täna on valitsuse rõhuasetused sellistel väärtustel nagu vabadus, õigus, õiglus, kaasav demokraatia, turvalisus, eesti keel ja kultuur, haritus, teadmispõhisus, inimkesksus, inimeste heaolu, olgu tervis, pensionid või omastehooldus, ja keskkonna jätkusuutlik areng. Need kõik on olulised väärtused. Aga tõepoolest on tähtis see, kuidas me nende väärtusteni jõuame ja et me nende väärtuste järgi ka elaksime.

Tänasest ettekandest tuli hästi välja ka see, mida valitsus teeb, et me nende eesmärkideni jõuaksime. Kuigi opositsiooni esindaja ütles, et peaminister luges ette järgmise aasta riigieelarvet, mitte strateegiat, võib seda minu meelest võtta kui komplimenti, sest see näitabki, millised on valitsuse prioriteedid. Tähtsad pole mitte sõnad, vaid teod, mida ellu viiakse. Ainult keegi, kes on pahatahtlik või kes võitleb oma poliitilise nii-öelda kuulsuse või oma eesmärkide pärast, võib mitte näha seda, mida peaminister rõhutas: riigi kaitsevõime [rahastamise] suurendamine erakordselt 3%‑ni [SKP‑st]; teadmispõhisele majandusele üleminek; riigi konkurentsivõime tõus, sest see on võimalus jagada raha neile, kellele vaja; kõrghariduse rahastamise erakorraline tõstmine 15% [igal aastal], mis viib selle minimaalse sihini, millest siin saalis on palju räägitud, tagada 1% SKT‑st kõrgharidusele – teaduse [rahastamise] hoidmine tasemel 1% SKT‑st – ja ka erasektori panus sellesse; eestikeelsele haridusele üleminek, mille kaudu me jõuame ka lõimumise sammudega ometi ükskord edasi ja tagame eneseteostuse võimaluse kõigile siin riigis elavatele inimestele; õpetajate järelkasvu jaoks tehtavad sammud, erakorraline 24%‑line palgatõus õpetajatele; see, mida täna peaminister mainis: kiusamisvaba haridustee sammude astumine või koolikultuuri kujundamine, eriti muukeelses koolis, mis tegelikult lahutabki meid väga tugevalt eestikeelsest koolist, ja siin on väga suuri erinevusi ja mitte ainult nendes teadmistes, mida me anname; taastuvenergeetikale üleminekuga seotud sammud; pensionide erakorraline tõstmine ja tulumaksuvaba keskmise pensioni tagamine; inimeste toimetuleku pärast muretsemine; tervishoiule suunatud uued rahastamismeetmed, vaimse tervise meetmed, mida seni pole tehtud; ja pikaajalise hooldusreformi suunas sammude astumine. [Need] kõik on ju tegelikud sammud, mida me nende väärtusteni jõudmiseks astume.

Aga väga huvitav oli minu kui väärtusuurija jaoks see, et peaministri ettekandest tulid välja sellised mõtted, et tähtis ei ole mitte ainult see, mida valitsus teeb, vaid tähtis on see, millised on meie inimeste enda väärtushoiakud. Ainult siis saame me ...

Palun kolm lisaminutit.

Palun, kolm lisaminutit teile!

... ületada lõhe väärtuste või sõnade ja tegude vahel. Inimeste väärtushoiakute muutmiseta ei ole mitte ühegi pikaajalise eesmärgi realiseerimine võimalik. Ja need väärtushoiakud, mida peaminister rõhutas, olid sellised nagu inimeste autonoomia ja vastutustunde kasvatamine, nende enda hoolivuse ja sallivuse suurendamine ning solidaarsuse kasv, mis on väga vajalikud ka Eesti ühiskonna jaoks.

Mulle tuletas see meelde kunagi 15 aastat tagasi korraldatud presidendi esseevõistlust, kui Toomas Hendrik Ilves kuulutas välja esseevõistluse "Millises Eestis ma tahan elada?". Aitasime sellele kaasa koos Tartu Ülikooli eetikakeskuse, Presidendi Mõttekoja ja ajakirjaga Akadeemia. Sellel osales üle 300 inimese 7‑aastasest 93‑aastaseni ja inimesed rääkisid sellest, mida nende arvates Eestis peaks muutma. President Toomas Hendrik Ilves ütles tookord, et kõige olulisem on jõuda selleni, et me mitte ei räägiks ainult sellest, millises Eestis me tahame elada, vaid ka sellest, mida meie saame teha selleks, et Eesti oleks parem. Järgmine esseevõistlus toimus paari aasta pärast juba teemal "Mida saan mina teha Eesti jaoks?".

Ma arvan, et see ongi kõige olulisem muutus, millest ka täna peaminister selle nii-öelda elukestva õppe suuna puhul rääkis, et mida me peaksime oma noortele kaasa andma. Ja mitte ainult noortele, sest noored teevad seda, mida nad näevad, et vanemad teevad. Nad ei käi mitte meie sõnade, vaid meie tegude järgi. Seetõttu algab kogu väärtuskasvatus Riigikogu saalist. Palju edu meile selle väärtuskasvatuse [edendamisel]! Ainult nii on loota, et me jõuame parema Eestini. Aitäh teile!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Aivar Koka.

Hea juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Valitsuse ja Riigikogu ülesanne on ainult üks: hoolitseda Eestimaa inimeste eest, tehes kõik selleks, et meie inimestel oleks Eestis hea elada ja et meie ettevõtjatel oleks võimalik siin oma ettevõtlusega tegeleda.

Viimased aastad on olnud keerulised. Kõigepealt tuli koroonakriis ning nüüd on meil sõjaolukord ja energiakriis. Mul on ääretult hea meel selle üle, et sõltumata valitsustest, mis selle Riigikogu [koosseisu] ajal on olnud, on kõik näinud ühte: me peame aitama oma inimesi. Kas kõik otsused on olnud sellised, nagu me oleks tahtnud? Kindlasti on meil erinevaid arvamusi, erinevaid nägemusi, kuid praegu on meie jaoks olulised energiakulud. Mul on hea meel, et me oleme suutnud täna kokku leppida energiakriisist väljumises. Me [maksame] peredele toetusi ja ettevõtetele toetusi ning sel nädalal tuleb Riigikogu saali [eelnõu], et ka kohalikel omavalitsustel oleks võimalik ühineda universaalteenusega.

Mul on hea meel ka selle üle, et aastaid vaieldud ja eri poolte süüdistamisega seotud LNG-terminal on valminud ning ka ühendus haalamiskai ja Balticconnectori toruga peaks sellel kuul valmima. Kas selle terminali juurde lähiajal ka LNG-laev saabub, on aja küsimus. Aga meil on olemas energiaturvalisus, loodud selleks, et ükskõik millisel ajahetkel oleks võimalik Eestil vastu võtta LNG-laev ning aidata meie ettevõtteid ja kodusid. Ma tuletan meelde, et 100 000 peret kütab oma kodusid gaasiga.

Me räägime oma inimeste hakkamasaamisest. Praegu menetluses olev suurperede ja laste toetus on minu arvates väga oluline samm 2017. aastal Isamaa eestvedamisel [kehtestatud] peretoetustest edasi. Me väärtustame oma peredes laste kasvatamist ja eestlust läbi selle, et oleme kolme- ja enamalapselistele peredele loonud suure pere toetuse. Järgmisel aastal kasvab see suure pere toetus 300 eurolt 650 eurole ja üle seitsme lapsega peredel 850 euroni. Oluline on rõhutada, et suure pere toetus ei lõpe siis, kui esimene laps saab 19-aastaseks, vaid järk-järgult väheneb see aps, mis viis aastat tagasi [tehti]. Aga nii nagu koalitsioonis ikka kokkuleppeid tehakse, saab nüüd see parandatud ja 2024. aasta maist [neid toetusi] ka indekseeritakse nagu pensione.

Mul on hea meel, et me oleme näoga ka eakate poole. Üksi elava pensionäri toetus on tõusnud 200 euroni. Keskmine pension on järgmisest aastast tulumaksuvaba ning aprillist tõuseb keskmine pension 704 euroni. Paljud lubasid neli aastat tagasi Riigikogu valimistel suurt pensionitõusu, praegu aitab sellele rohkem kaasa küll inflatsioon. Aga mul on hea meel, et pensioni baasosa tõuseb teist korda nelja aasta jooksul.

Eestikeelne kõrgharidus ja tasuta kõrgharidus on olnud meie erakonna lipulaev juba viimased 12 aastat ning mul on hea meel, et koalitsiooniläbirääkimistel ka meie partnerid toetasid seda. Kõrghariduse rahastamine nii sel aastal erakorraliselt kui ka järgmisel aastal 15%‑lise tõusuna on meil kokku lepitud ja toimib.

Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Õpetajate palga tõus ja eestikeelsele haridusele üleminek on teemad, mis on olulised olnud kõigi meie, 101 Riigikogu liikme südames.

Räägime veel kaitsekuludest. Räägime aktsiiside langetusest, mida me oleme suutnud juba kolmandat ja nüüd juba ka neljandat aastat järjest pikendada, et aktsiisid oleks soodsad ning meie inimesed saaksid hindade virvarri ja tõusuga hakkama, sest kerge ei ole kindlasti mitte kellelgi: ei tavakodanikel ega ka ettevõtjatel. Tulumaksuvaba [miinimum] tõuseb, alampalk tõuseb, kaitsekulud tõusevad. Enam ei vaidle keegi, et meil endal peavad olema kaitsekulud, mis võimaldaksid meie riiki agressori vastu kaitsta. Me pidime aastaid oma kolleegidele Euroopa Liidus tõestama, et meie naaber ei ole alati selline, nagu ta välja paistab, ning tänaseks on see kõigile demokraatlikele riikidele selge. Me peame tegema kõik selleks, et Ukrainas sõda lõpeks ja et see sõda lõpeks võidukalt just Ukrainale.

Ma usun, et me saame üle ka kõigist neist energiateemadest, mis aastaid on seisnud [ja on seotud sellega], et ei ole tuuleparke rajatud. Me saame täna öelda, et esimesele tuulepargile viimase kümne aasta jooksul on vundament pandud. Praegune valitsuskoalitsioon on kokku leppinud, et püütakse kiirendatud korras tuuleparkide ja päikeseparkide planeeringuid läbi viia. Kui juurde lisada ka LNG‑terminal, siis ma ikkagi usun, et tuleb veel üle elada mitmeid aastaid, enne kui meil täielik energiasõltumatus on olemas. Aga täna on selge, et põlevkivielektrist me loobuda ei saa, niikaua kui ei ole alternatiive. Paljalt päikese- ja tuulepargiga Eesti ise end elektrienergiaga ära ei toida. Nagu praegugi, kui on pime ja tuult ei ole, kumbki neist taastuvenergia valdkonna [alternatiividest] elektrivarustust meil ei kindlusta. Praegu kindlustavad seda ikkagi põlevkiviõli elektrijaamad. Aga selge on ka see, et CO₂-[heide] on üks kohti, millele me peame leidma alternatiive.

Õnneks Eesti ettevõtjad on nupukad ja mõelnud välja lahenduse, et mere kõrvale teha sügav auk ja lasta merevett läbi turbiinide sinna auku siis, kui elektrihinnad on kõrged. Kui elektrit on palju ja hind all, siis [tuleks vesi] uuesti merre pumbata. See oleks lahendus, et nendel hetkedel, kui päikest ja tuult ei ole, oleks meil elektrienergiat. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Hea valitseja! Ma otsisin kiiresti välja dokumendi 2020. aasta oktoobrist ja vaatasin üle ka teie ettekande, mis iseenesest on ilus ja tubli. Selline lühike raport, et 2035 elab siin tegus, terve ja arukas rahvas ning majandus areneb mühinal ja kõik muu. Selle vastu ei ole ilmselt mitte keegi.

Aga küsimus on selles, kes siin elab. Aega ei ole sinnani kuigi palju, aga oluline on, mis vahepeal on toimunud. Tegelikult me seisame praegu olukorra ees, kus maailm on sisenenud sellisesse turbulentsi, et on raske öelda, milline on olukord paari kuu pärast, rääkimata seitsme või kümne aasta pärast. Ja see on oluline. Ma lootsin, et selles aastaaruandes, mille valitsus peab esitama, on arvestatud seda turbulentsi – vähemalt nii palju kui võimalik, kuna muutused on toimunud imekiiresti. Aga paraku ma ei leidnud seda.

Ma võtsin kaasa mõned arengukavad, need pabertiigrid, nagu valitseja õigesti ütles. Need ongi pabertiigrid: rahvastikupoliitika põhialused, hariduspoliitika arengukava, kultuuri arengukava, terve hunnik on neid füüsiliselt olemas. Kõik on ilusad tiigrid, aga mida nendega peale hakata? Võtame näiteks kõige olulisema asja praegu, et rahvas on arukas, tark, terve ja tasakaalukas. Kõik sobib. Aga kes nad on 2035. aastal? Kas nad on eestlased? Kas nad räägivad eesti keelt? Kas põhiseaduse preambulis olevad sihid on ka selle seltskonna jaoks olulised sel ajal? Sellest kahjuks ei ole mitte midagi räägitud.

Ma võtsin välja selle [strateegia] 2020. aasta variandi, kus räägitakse ka järgmist, tsiteerin: "Ühiskond ja võimalused. Maailmas on tekkimas uued rändemustrid ja -suunad (varasema lõuna–põhja‑suunalise liikumise asemel on suurenemas lõuna–lõuna‑suunaline ränne). Euroopa seisab lähikümnenditel silmitsi ulatuslike rändevoogudega ebastabiilsest lähipiirkonnast ning see eeldab nutikat rändepoliitikat." Juhtumisi on praegu selle taga meie idanaaber. Tulemus on see, et Siseministeerium arvestab, et järgmise aasta vana-aastaõhtuks võib meil olla mitte 38 000 ajutise kaitse saajat, vaid juba 75 000, poole rohkem.

Mida see tegelikult tähendab? Haridusministeeriumi juhid on tunnistanud, et see ajab veski täiesti umbe. Juba praegu on haridusveski umbes. Tänast [Eesti] Päevalehte lugedes tuleb see väga selgelt välja. Isegi Tallinnas, kuhu on 2000 Ukraina päritolu õpilast tulnud, on nendega hakkama saamisel raskusi. Aga kui tuleb 4000, siis on täielik nii‑öelda kollaps.

Kõike seda kahjuks ei ole selles iseenesest olulises dokumendis valgustatud. On räägitud ilusaid asju, mida ma ei hakka kordama ja millega võib nõus olla. Küll aga ei saa nõus olla sellega, et arengukavas on valitseja läinud mööda kõige olulisemast: kellele me seda Eestit sellisel kujul ehitame? Kas me suudame ette näha? Kas valitsus on arutanud ja sätestanud, kuidas liikuda edasi olukorras, mis on peale 24. veebruari kardinaalselt muutunud ja võib muutuda veelgi kiiremini? Kahjuks selle kohta sellest dokumendist midagi ei leia.

Ma ei hakka praegu rääkima nende mõõdikute kohta, mida omal ajal rahvastikukriisi [lahendamise probleem]komisjonis me korduvalt arutasime. See läheks liiga detailidesse. Ühesõnaga – pabertiiger, ilus aga selliseid tiigreid on palju-palju-palju ...

Hea ettekandja, teie aeg! Soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Palun, kaks minutit!

Aga ma ei kasutagi nii palju ära.

Teie õigus.

Ilus pabertiiger, aga suhteliselt tühi ja läheb kõige olulisemast kahjuks mööda ja sellega ei saa mina ega meie [erakond] nõustuda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nii nagu ma ütlesin, arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma tänan peaminister Kaja Kallast ettekande eest, tänan ametikaaslasi küsimuste ja fraktsioone arvamuste eest. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on riigihalduse ministri ülevaade avaliku teenistuse 2021. aasta aruandest. Ettekandja on riigihalduse minister Riina Solman. Lubage, head ametikaaslased, teile lühidalt tutvustada ka arutelu korda. Kõigepealt on riigihalduse ministri Riina Solmani ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on küsimused, iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse, ja peale seda on läbirääkimised, sõnavõttudega esinevad fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigihalduse ministri Riina Solmani.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen täna teie ees, et täita avaliku teenistuse seadusest tulenevat kohustust ja anda ülevaade avaliku teenistuse 2021. aasta olulisimatest personalinäitajatest ja trendidest. Oma ettekandes keskendun eelkõige avalikule teenistusele ehk riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutuste teenistujatele, kuid lühidalt annan ülevaate ka kogu avaliku sektori ja valitsussektori töötajate arvust ja tööjõukuludest. Rahandusministeeriumi koostatud avaliku teenistuse aastaraamat on teile juba saadetud, et saaksite sellega põhjalikumalt tutvuda. Samuti on kõigi huviliste jaoks lisatud aruanne ka Rahandusministeeriumi koduleheküljele.

Viimased aastad on Eestile ja kogu maailmale olnud väga keerulised. Kõik on pidanud pingutama, et tervise‑, energia‑ ja nüüd ka julgeolekukriisis vastu pidada. Sellistel rasketel aegadel vajavad kodanikud kõige rohkem oma riigi abi, mille korral määrava panuse annavad riigiteenistujad kui eesliinitöötajad. Just ametnikud on need, kes peavad aitama poliitikutel välja töötada tõhusaid ja kiireid abimeetmeid, mis rahuldaksid paljusid erinevaid sihtgruppe, olles samal ajal proportsionaalsed vajaduste ja võimalustega. Mul on hea meel tõdeda, et avalikus teenistuses töötavad võimekad ja pühendunud teenistujad. Eelmise aasta avaliku teenistuse uuringust selgus, et 90% uuringus osalenud avaliku teenistuse töötajatest peavad oluliseks, et nad saavad teha midagi teiste inimeste, Eesti riigi ja ühiskonna heaks, ning nad olid rahul, et nende amet ja töö seda võimaldavad.

Avaliku sektori väärtus on kompetentsed ja pühendunud töötajad. Me soovime, et nad leiaksid kiiresti efektiivseid lahendusi avaliku heaolu tagamiseks ning oleksid kriisijuhtimises võimekad. Kiire kohanemisvõime ja avatus koostööle on kindlasti märksõnad ka tulevikus. Siinkohal võime meenutada meditsiinipersonali, kes eelnevatel koroonaperioodidel on olnud väga ülekoormatud ja teinud tohutuid ületunde, et meie kodanikke neid tabanud tervisemuredes aidata. Selle aasta alguses lisandus töö sõjapõgenikega, mis samamoodi kasvatas ametnike töökoormust. Oleme ka politsei ja päästeametnike puhul näinud, et töökoormus on viimastel kriisiaastatel hüppeliselt kasvanud. Pahatihti tegelevad järgmise kriisiga needsamad teenistujad, mis tähendab, et ühest kriisist ei jõuta veel kosudagi, kui juba on järgmine ukse ees.

Me peame väärtustama ja hoidma riiki teenivaid inimesi. Peame värbama avalike teenistujate hulka oma ala parimaid eksperte ning neid vääriliselt tasustama ja arendama. Olukord töökorralduses on muutunud ja igapäevane kaugtöö on tänaseks uus normaalsus. Oleme loomas uusi innovaatilisi kaugtöökohti regioonidesse ja pakume erinevaid avalikke teenuseid kompaktselt ühes kohas, näiteks riigimajades. Me ootame nii endalt kui töötajatelt suuremat paindlikkust ja valmisolekut ka töövälisel ajal kättesaadav olla. Seejuures on raskem leida tasakaalu töö‑ ja pereelu vahel, kuid seda ei tohiks me unustada. Peame leidma aega märkamiseks ja hoolitsema, et meie töötajad oleksid puhanud ning neil oleks aega oma kodu ja pere jaoks, sest see avaldab omakorda positiivset mõju töötulemustele.

Strateegia "Eesti 2035" üks arengusiht on uuendusmeelse, usaldusväärse ja inimesekeskse riigi kujundamine, kus muudatusvajadusena nähakse ette riigivalitsemise tõhususe suurendamist. Avalike teenuste arendamine, nende kättesaadavuse parandamine ja tugiteenuste konsolideerimine on jätkuv protsess. Üha enam eeldab see ka asutusteülest koostööd ja valmisolekut paindlikumaks tööjaotuseks. Eelmisel aastal moodustati Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas uus asutus Riigi Info‑ ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskus ehk RIT, mis loob olulise aluse riigi infotehnoloogia baas‑ ja serveriteenuste konsolideerimiseks. Rahandusministeeriumi valitsemisalasse loodi Rahapesu Andmebüroo. Töös on veel riigi laborite ja dokumendihaldusteenuse ümberkorraldamise ettevalmistused.

Head Riigikogu liikmed! Annan nüüd statistilise ülevaate kogu avaliku sektori personalinäitajatest. Avalikus sektoris tervikuna töötas 2021. aastal 133 744 töötajat, nende arv kasvas 2021. aastal 0,4 protsendipunkti võrra. Võrreldes aga 2012. aastaga on avaliku sektori töötajate arv vähenenud 5487 inimese võrra ehk 4%. Avaliku sektori hulka kuuluvad kõik osaliselt või täielikult riigi või kohaliku omavalitsuse omandis olevad ettevõtted ja asutused koos oma töötajaskonnaga. Avaliku sektori töötajatest 90% on valitsussektoris, mille alla kuuluvad keskvalitsus, kohaliku omavalitsuse sektor ja sotsiaalkindlustusfondid. Valitsussektori alla kuuluvad näiteks riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutused, koolid, haiglad ja kultuuriasutused, aga ka erinevad äriühingud ja sihtasutused ehk need avaliku sektori üksused, kes ei ole turutootjad ja keda finantseeritakse peamiselt riiklikest kohustuslikest maksetest kogutud eelarvest. Valitsussektori töötajate osakaal tööealisest elanikkonnast, mille moodustavad 15–74‑aastased, oli 12,2%. See on veidi kõrgem strateegilisest eesmärgist, mis on 12%. Strateegiliselt on oluline hoida valitsussektori töötajate osakaalu proportsioonis tööealise elanikkonnaga. Viimastel aastatel on ka Eesti tööealine elanikkond pisut kasvanud.

Järgnevalt annan detailsema ülevaate avalikust teenistusest. Avalik teenistus hõlmab valitsussektori asutustest vaid riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutusi, kus teostatakse avalikku võimu, näiteks ministeeriumid, ametid, inspektsioonid ning linna‑ ja vallaasutused. 2021. aastal moodustasid avalikus teenistuses [hõivatud] 2,9% Eesti tööealisest elanikkonnast. See näitaja on aastate lõikes püsinud 3% lähedal. Avaliku teenistuse 28 424 teenistujat moodustavad 21,3% kogu avaliku sektori töötajaskonnast. Kümne aastaga ehk võrreldes 2012. aastaga on avalike teenistujate arv vähenenud 3,2%. Viimastel aastatel on aga teenistujate arv pigem kasvanud, kuna rinda on tulnud pista kriisidega. 2021. aastal suurenes avalik teenistus 53 teenistuja võrra ehk 0,2%. Riigi ametiasutustes suurenes avalike teenistujate arv 88 inimese võrra ehk 0,4%. Kohalikes omavalitsustes vähenes inimeste arv 34 võrra ehk 0,6%.

Avalike teenistujate arvu kasvu on mõjutanud Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas oleva Terviseameti struktuuris täiendavate teenistuskohtade loomine, ravimilao kompetentsi tugevdamine, nakkushaiguste labori võimekuse ja teiste tugifunktsioonide võimekuse suurendamine. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas kasvas Riigi Infosüsteemi Ameti teenistuskohtade arv mitmete Euroopa Liidu rahastatavate projektide elluviimiseks ning küberkaitsevõimekuse arendamiseks. Teenistujate arv vähenes enim Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas, kus eelmise aasta kärbete tõttu jäeti vabanenud ametikohad täitmata.

Kohaliku omavalitsuse ametiasutustes vähenes enim teenistujate arv Väike-Maarja Vallavalitsuses ja Hiiumaa Vallavalitsuses. Avaliku teenistuse töötajaskonnast 22 922 inimest oli teenistuses riigi ametiasutustes ja 5502 inimest kohalike omavalitsuste ametiasutustes. Üle kolmandiku ehk 37% avalikust teenistusest moodustasid eriteenistujad, keda oli 2021. aastal 10 437. Eriteenistujad on näiteks politseiametnikud, päästeteenistujad, vanglaametnikud ja kaitseväelased. Eriteenistujate arv suurenes 0,2% võrra ehk lisandus 21 eriteenistujat.

Avalikus sektoris oli palgakasv väiksem Eesti keskmisest brutokuupalga kasvust, mis oli 6,9%. Avalikus teenistuses oli 2021. aasta keskmine palgakasv 2,1% ning valitsussektoris 4,9%. Nii avalikus teenistuses kui valitsussektoris tervikuna on palkade konkurentsivõime erasektoriga võrreldes langenud. Seda on suuresti mõjutanud asjaolu, et viimastel aastatel ei ole valitsus palgafondi kasvuks raha eraldanud. Viimati tehti seda 2019. aastal. Samas on uute teenistujate värbamisel palgasurve väga suur ja heade spetsialistide töölevõtmiseks tuleb leida raha sisemiste ressursside arvel, tõmmates vähemaks nii välislähetusi kui ka koolitusi.

Teenistujad on üldiselt kõrgelt haritud, kuna nende töö eeldab professionaalsust. Avalike teenistujate hulgas on kõrgharidusega inimeste osakaal üsna suur. 2021. aastal oli kõrgharidusega inimeste osakaal Eesti kõikidest hõivatutest 43%, samas avalikest teenistujatest on kõrgharidusega 63%. Kuna paljudel avaliku teenistuse ametikohtadel nõutakse kõrgemat kraadi, siis on ka ootused palgale kõrgemad. 2021. aastal oli avaliku teenistuse ehk riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuste keskmine brutokuupalk 1851 eurot. See kasvas aastaga 2,1%. Riigi ametiasutuste keskmine brutokuupalk oli 1900 eurot ja siin on kasv olnud 2,9%. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuste teenistujate keskmine brutokuupalk oli 1652 eurot, kasv oli 4%.

Varasematel aastatel on [sektoris] palgakasv olnud kiirem kui Eesti keskmise brutokuupalga kasv, kuid koroonakriisi mõjudest tulenevalt on 2021. aastal palgakasv oluliselt aeglustunud. Kui kõrvutada riigi palgauuringus osalenud asutuste palgataset erasektori palgatasemega, oli 2021. aastal riigiasutuste kuu põhipalga keskmine mahajäämus mediaanist 14,4%, kusjuures tippspetsialistidel ja esmatasandi juhtidel oli mahajäämus keskmiselt 19,6%. Kui soovime, et avalikus teenistuses töötaks kvalifitseeritud tööjõud, kes panustaks maksimaalselt avalike teenuste arendamisse, tuleb tagada, et avaliku teenistuse palgad ei jääks erasektoriga konkureerivate ametikohtade palgatasemest märkimisväärselt maha.

Tegevusaladel, kus konkureerime erasektoriga, kasvas Statistikaameti andmetel brutokuupalk oluliselt rohkem kui Eesti keskmine brutokuupalk, näiteks info ja side tegevusalal 8,9%. Samas ei tohiks avaliku teenistuse palgatase sarnastes tegevusvaldkondades olla ka turuliider, kuna sellega tekitaksime palgasurvet juurde. Ühelt poolt on vaja leida võimalusi ressursside ja tööjõu optimeerimiseks, aga teisalt on äärmiselt oluline leida riigi palgale kvalifitseeritud tööjõudu, kes võtmevaldkondades riigi heaks töötaks.

Head Riigikogu liikmed! Vaatame lähemalt ka avaliku teenistuse personaliotsinguid 2021. aastal. Avalikus teenistuses viidi läbi 4406 personaliotsingut. Personaliotsinguid oli võrreldes 2020. aastaga 674 võrra rohkem. 2021. aastal tööturg elavnes ning koos sellega suurenes ka tööpakkumiste hulk, mis tõi kaasa töötajate suurema liikumise ka avalikus teenistuses. Ühele teenistuskohale kandideeris keskmiselt kümme inimest. Teenistuskohtade [täitmiseks korraldatud] otsingute koguarvust luhtus 2021. aastal viiendik ehk 19% otsingutest. Probleemiks on värbamisel eelkõige sobiva sihtgrupi piiratus tööjõuturul. Kõige rohkem jäi teenistuskohti täitmata õigus‑ ja siseturvalisuse asutustes ning Kaitseväes. Näiteks vanglates oli personaliotsingute luhtumise protsent 40. Samuti on probleemiks kandidaatide vähesus. Rohkem kui kolmandikul konkurssidest on kandidaate teenistuskoha kohta alla kolme ning nende konkursside puhul jäid ligi pooled teenistuskohad täitmata.

Töökohtade pakkumise tõus 2021. aastal tõi avalikus teenistuses kaasa ka märgatavalt suurema personalivoolavuse: koguvoolavus tõusis 15%‑ni ja vabatahtlik voolavus 8,7%‑ni. Riigi ametiasutuste vabatahtlik voolavus oli 8,3% ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuste vabatahtlik voolavus 10,2%, see on 2% rohkem kui 2020. aastal. Vabatahtlik voolavus on võrreldes koroonaeelse olukorraga üsna sarnasel tasemel, kuid koguvoolavuse tõusu on mõjutanud eelmisel aastal toimunud valitsuse ja vabariigi presidendi vahetus ning kohalike volikogude valimised, millega kaasnesid muudatused personali koosseisus. Vabatahtliku voolavuse puhul tuleb taas välja tuua vanglad, kus see näitaja on 19,1%. Siseturvalisuse asutuste ja Kaitseväe grupi vabatahtlik voolavus on riigile suur kulu, kuna eriteenistujad läbivad teenistusse asudes või teenistuse käigus väljaõppe, omandades riigi toel erialased teadmised.

Avalike teenistujate vanuseline ja sooline koosseis on läbi aastate olnud stabiilne. Avaliku teenistuja keskmine vanus on 43,8 aastat, viis aastat tagasi oli keskmine vanus 43,3 aastat ning see on igal aastal tasapisi tõusnud. Avalike teenistujate sooline jaotus näitab, et naisi on veidi rohkem kui mehi, vastavalt 56% ja 44%. Eriteenistustes on olukord vastupidine, seal on meeste osakaal 72% ning rohkem on nooremaid mehi.

Selleks, et avalik teenistus ja riigipalgalised töötajad oleksid oma igapäevatöös kompetentsed ja vastuvõtlikud ühiskonna kiirele muutumisele, on vaja personali järjepidevalt koolitada ning arendada. Head avalikku teenust saab pakkuda haritud ja professionaalne riigiteenistuja. Asutuse tasandi koolitusteks kasutati 2021. aastal keskmiselt 0,86% töötasukuludest. See näitaja on väike. Kuigi eelmisel aastal kulutati koolitustele [2020. aastaga võrreldes] rohkem rahalist ressurssi, on pikemas perspektiivis see näitaja suures languses. Kõige madalam oli koolituskulude suhe tööjõukuludesse ministeeriumides ja mõningates teistes valitsusasutustes. Kõige kõrgem oli see näitaja aga kohaliku omavalitsuse ametiasutustes ning seal võib täheldada koolitusse panustamise suurenemist.

Koolituseelarve väiksus tähendab asutustele väljakutset teenistujate arendamisel. Praegu on lisaks asutuse eelarvele võimalik ametiasutustel koolitusi saada ka läbi keskse ehk asutuseülese koolitus‑ ja arendustegevuse, kuid käesoleva Euroopa Liidu finantsperioodi vahendid lõpevad 2023. aastal ning seejärel tuleb leida uued rahastamisallikad. 2021. aastal saadi Euroopa Liidu Sotsiaalfondist ligi 2 miljonit eurot.

Austatud Riigikogu liikmed! Eesti avalikus teenistuses on olulisteks väärtusteks lisaks kompetentsusele usaldusväärsus ja ametnikueetika põhimõtete järgimine. Eetikanõukogu arutelud keskendusid 2021. aastal kõrvaltegevuste, eelisjärjekorras vaktsineerimise ning töökeskkonna ja ametnikueetika seoste teemadele. Eetikaalastest päringutest kerkisid 2021. aastal esile ametnike ja kodanike suhtlemise teemad, ametnike väljendusvabaduse põhimõtted ning kingituste ja soodustustega seonduv. Eetika- ja korruptsiooni ennetuse alased koolitused on seatud prioriteetideks ja on asutuste seas nõutud.

Koostöös asutuste juhtidega otsime pidevalt uusi võimalusi, kuidas riigi korraldust ja tegevusi optimeerida ning maksumaksja raha riigi toimimiseks kõige tulemuslikumalt kasutada. Pean jätkuvalt oluliseks e‑riigi arendamist ja infotehnoloogiliste lahenduste laiemat kasutamist avalike teenuste pakkumisel. Samas on selge, et kõiki teenuseid arvutid kunagi asendada ei saa ja tuleb üle vaadata senised protsessid, leida efektiivsemaid võimalusi või kriitiliselt hinnata nende vajadust tervikuna. Üha enam tuleb tegeleda valdkondadeüleste teemadega, nagu on rohepoliitika ja digipööre, samuti sotsiaalvaldkond ja tervishoid. See tähendab suuremat asutusteülest koostööd ja valmisolekut tööülesannete paindlikuks jagamiseks. Elu meie ümber muutub kiiresti ja see vajab muudatustega kiirelt kohanevat personali. Samas tuleb leida võimalusi meie teenistujate pidevaks arendamiseks ja väärikaks kohtlemiseks.

Seisan ministrina jätkuvalt selle eest, et Eesti avalikus teenistuses töötaksid kompetentsed ja pühendunud töötajad, kes täidaksid riigi ülesandeid tulemuslikult. Meie riigi eelis on väiksus ja mobiilsus. Me võime kiiresti muudatusi kavandada ja ellu viia. Kiire kohanemisvõime ja avatus koostööle on kindlasti ka tuleviku märksõnad. Me peame väärtustama ja hoidma riiki teenivaid inimesi, peame värbama avalike teenistujate hulka oma ala parimaid eksperte ning neid vääriliselt tasustama ja arendama. Riik ja omavalitsused tööandjana peavad arenema ning muudatustega kohanema. Tänan kuulamast!

Aitäh, auväärt minister! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma ei soovi praegu peatuda riigimajadel ega paindlikul töökorraldusel ega ka nendel lõpututel koostööseminaridel, vaid peatuksin avaliku teenistuse kriitikal, mis on tulnud nii-öelda süsteemi enda seest. Üks endine tippametnik on kasutanud väljendusvabadust ja toonud välja, kust kohast see avaliku teenistuse süsteem on kinni kiilunud. Ma räägin Meelis Oidsalust. Tema kriitika on otsekohene. Ma tsiteerin: "Mida mina oma karjääri jooksul olen märganud, et avalikus sektoris on ikkagi võimalik täiesti süüdimatult lihtsalt üle lasta aastaid. Sul on kogunenud mingi baaskompetents, millega sa nagu lollitad kõik [küsijad] ära, kaasa arvatud ministri." Niivõrd kogenud tippametnik on selle välja öelnud. Kas te võtate seda kui marginaalse kibestunud ametniku väljaütlemist või te võtate seda tõsiselt ja olete selle kriitikaga tegelenud?

Lugupeetud Riigikogu liige Jaanus Karilaid! Tänan selle huvitava küsimusepüstituse eest! Ma võtan seda kriitikat tõsiselt. Kuid teiselt poolt ma möönan endise riigiametnikuna, kes on töötanud Rahandusministeeriumis avalike suhete juhina, Kaitseministeeriumis neli aastat ministri nõunikuna, sealjuures koos Meelis Oidsaluga, seejärel neli aastat Justiitsministeeriumis avalike suhete juhina ja Siseministeeriumis rahvastikuministrina ning nüüd taas Rahandusministeeriumis riigihalduse ministrina – ühesõnaga, minu riigiametniku kogemus lubab teile öelda, et Kaitseministeeriumi olukord võib mõnevõrra erineda näiteks Justiitsministeeriumi või Rahandusministeeriumi olukorrast. Aastatel 2007–2011, kui mina seal töötasin, oli see asutus päris suletud iseloomuga, nii et taolised protsessid said võib-olla tõesti toimuda. Ehk te mäletate, et sinna aega jäi meil Vabadussõja võidusamba ehitamine ja ministeeriumi avalike suhete [osakonnast] või majast lekkis informatsiooni meediasse suurel hulgal. Osa ametnike teatav pahatahtlikkus oli ilmne. Seetõttu vastab Meelis Oidsalu kriitika selles osas kindlasti tõele. Aga edaspidi, kui ma olen töötanud kas Justiitsministeeriumis või Siseministeeriumis, ma ei ole täheldanud riigiametnike poolt ülelaskmist, töö mittetegemist või tegematajätmist, vaid pigem – kui on olnud ka kriisiaeg – olen näinud ametnike pühendunud käitumist ja riigi ning rahva parimat teenimist.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab riigireformiga seotud tegevusi. See mõiste iseenesest kõlab väga kauge ja empiirilisena, aga me suutsime viimases kahes valitsuses sisustada selle tegevuskavaga. Ja see tegevuskava ei olnud niisama, et paneme midagi paberile, vaid me pidevalt seirasime seda ja valitsuskabinetis anti aru, kuidas seda tegevuskava on täidetud. Tuli ka ettepanekuid seda täiendada, jätkata mingeid tegevusi. Kas teie praeguses valitsuses olete selle tegevuskavaga valitsuskabinetis käinud? Kas te jätkate selle [täitmist], täiendate seda? Kusmaal riigireformiga seotud tegevused hetkel on?

Aitäh, hea endine riigihalduse minister Jaak Aab, lugupeetud Riigikogu liige! Jaa, olen saanud oma ametnikelt ülevaate riigireformi hetkeseisust ja ka riigieelarve läbirääkimistele minnes oli mitmeid ettepanekuid, et riigireformi jätkata. See on, nagu te teate, pidev ja pikaajaline protsess ning tihti tähendab see ministeeriumiüleseid tegevusi. Et üldse märgatav reform või kokkuhoid saaks ellu viidud, tuleb järjest läbimõeldumalt seda tööd korraldada. Kokkuhoidu saame me alles ju aastate pärast. Ülevaade on valitsusele küll koostatud, aga hetkel ei ole ma saanud seda veel oma kolleegidele ette kanda.

Indrek Saar, palun!

Lugupeetud minister! Mul on hea meel lugeda teie sissejuhatusest, eessõnast, et teil on hea meel tõdeda, et avalikus teenistuses töötavad võimekad ja pühendunud teenistujad. Eelmise aasta avaliku teenistuse uuringust selgus, et 90% uuringus osalenud avaliku teenistuse töötajatest peavad oluliseks, et nad saavad teha midagi teiste inimeste, Eesti riigi või ühiskonna heaks, ning on rahul, et nende töö seda võimaldab. Mul on kahju, et Jaanus Karilaid puutub kokku selle 10%‑ga, kes ei tunne oma tööst rõõmu. Aga minul on omakorda mure selle pärast, et kuigi meile meeldib mõelda, et valdav osa riigiteenistuses töötavaid inimesi on motiveeritud kuidagi teistmoodi kui rahaga – tõepoolest, niimoodi ongi –, on inimesed siis, kui palgatase muutub kriitiliselt madalaks, lõpuks ikkagi sunnitud leidma endale teise töö. Selles kontekstis on mul väga kahju, et teie aruanne ei sisalda põhiseaduslikke institutsioone, sest Riigikogu [Kantselei] palgatase on minetanud igasuguse konkurentsivõime, ja kui see aruanne seda ei sisalda, saab Rahandusministeerium ajada meile igasugust putru ka tulevikus. Kas teie arvates ei peaks selles aruandes välja tooma ka põhiseaduslikke institutsioone, et me tegelikult näeksime, kui konkurentsivõimelised need ikkagi kogupildis on?

Lugupeetud Riigikogu liige, tänan hea küsimuse eest! Jah, ma arvan küll, et see aruanne võiks edaspidi sisaldada ka põhiseaduslikke institutsioone. Ma olen kursis sellega, et nii Riigikogu [Kantselei] töötajate palgad kui ka teiste põhiseaduslike institutsioonide töötajate palgad on ajale jalgu jäänud sarnaselt teiste riigiteenistujate palkadega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Riina! Ma vaatan siin ühte tabelit, kus on kirjas valitsussektori töötajate arv ja selle muutus tegevusala gruppide lõikes. Ma näen, et kõik valitsussektori tegevusalad on siin tugevnenud, kui me vaatame personaaliat, ja igale poole on inimesi juurde tulnud. Vaid kahes sektoris on isikkoosseisu kadu olnud märkimisväärne. Need on avalik kord ja julgeolek ning riigikaitse, mis on kaotanud vastavalt 64 ja 41 inimest. Olukorras, kus meie julgeolek on senisest rohkem ohustatud, on just sellest sektorist kõige rohkem inimesi kas koondatud või vallandatud. Millest see räägib? Kas see on seotud sundvaktsineerimisega, mida just neis sektorites kõige innukamalt läbi viidi, või meie kaitsevõime sihiliku kahjustamisega või äkki mõlemaga?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Helle-Moonika Helme! Ma ei läheks üldistustega nii kaugele, et kas see on kellegi pahatahtlik [plaan] sellisel kombel riigiametnikke just sisejulgeoleku valdkonnas ja kaitseväeteenistuses vähendada. Ka minu ettekandes oli esile toodud, et see kärbe oli eelmise valitsuse juhitud ning sisejulgeoleku [valdkonnas] ja kaitseväeteenistuses ei võetud lihtsalt uusi inimesi tööle. See oli mul siin kuidagi natuke teistmoodi sõnastatud, otsin selle oma kõnest üles ja saadan teile meili peale, kuidas täpselt see oli sõnastatud. Aga kui te vaatate neid teisi sektoreid, et kuhu siis on inimesi juurde värvatud, siis [näete, et] see puudutab tegelikult peamiselt tervishoiu valdkonda. Terviseamet värbas seoses koroonakriisiga uusi töötajaid. Ka IT-valdkond seoses küberturvalisusega just teie nimetatud julgeolekuohtude tõttu on [töötajaskonda] täiendanud, see on tõesti toimunud. Ja tõsi on ka see, et sisejulgeoleku valdkond on töötajaid vähendanud. Vastavad numbrid olid siin ära toodud, mõnikümmend inimest nii sisejulgeoleku valdkonnas kui kaitseväeteenistuses.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea minister! Ka minul on hea meel tõdeda, et avalikus sektoris töötavad entusiastlikud ametnikud, sest ma olen kuulnud ka arvamusi, et ametnik on keegi hall bürokraat, kes jõuab tunde ja tunde ühe koha peal istuda ja vahepeal joob ainult head kohvi. Aga tahan puudutada tippametnike värbamiskomisjoni ehk seda komisjoni, mida juhib riigisekretär. Hiljaaegu käis uudistest läbi, et nad olid ühe ametkonna juhi kandidaadi valiku protseduuris välja toonud kolm kandidaati, aga minister tuli hoopis neljanda kandidaadiga. Kas te suudaksite, arvestades meie praegust teemat, öelda, kas see protseduur on meil tegelikult seadustega reguleeritud või sõltubki [tulemus] sellest, kui jõuliselt otsustab minister protsessi sekkuda? Kas see on reguleeritud, ja kui see on reguleeritud, siis milline oleks korrektne protseduur? Vähemalt avalikkuses see [korrektne] ei paistnud.

Lugupeetud Riigikogu liige Marko Šorin, aitäh küsimuse eest! Minu hinnangul on minister käitunud seaduspäraselt, aga ka tippjuhtide komisjoni töö on täiesti seaduspärane. Kui te vaatate meie riigi ja tippametnike määramise ajalugu, siis leiate sarnaseid näiteid väga palju. Ka ministeeriumi juhil valdkonna juhina on õigus esitada oma kandidaate, kes on äsja, rääkides kõnealusest juhtumist, läbinud tippjuhtide komisjoni ja saanud ministeeriumi asekantsleriks. Teda on täpselt sarnastes küsimustes just küsitletud ning ta on saanud ennast esitleda, oma visiooni näidata. Selles mõttes võisid tippjuhtide komisjoni töö ja ministeeriumi töö selles osas kattuda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jüri Raidla on riigireformi väsimatu eestvedajana öelnud, et ametnikke on liiga palju, 15% võiks nende arvu rahulikult vähendada, võiks ka rohkem. Ma võrdlesin eelmise aasta ja selle [aasta] raportit. Eelmisel aastal oli 118 853 valitsussektori töötajat, suur armee, aga sel aastal 120 132. Juurdekasv oli 1279. Ei hakka rohkem neid arve siin vaatama. Aga ütle mulle, Riina, et nagu naksti tuli 1279 keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse ametnikku juurde. Kas oleks võinud ka vastupidi teha ja 1279 või kaks korda rohkemgi naksti maha võtta?

Aitäh küsimuse eest, lugupeetud Riigikogu liige Peeter Ernits! Mis puudutab minu isiklikku arvamust, siis ma olen alati olnud riigireformi ja pigem õhukese riigi pooldaja, aga mitte sellisel kombel, et see ohustaks meie teenuste kvaliteeti. Viimaste aastate puhul on tegemist olnud kriisiaastatega, mille vältel just tervishoiu valdkonnas tuli juurde värvata uusi inimesi, samamoodi küberturvalisuse valdkonnas ja Euroopa Liidu erinevate projektidega seoses. Kui soovida täpselt teada, kas iga ametikoht on läbi kaalutud ja kas kusagilt saaks midagi vähendada, siis ma arvan, et teil on õigus. Kui teha väga korralik revisjon, siis võib tõesti leida, et mõni ametikoht on veel üleliigne. Aga selle kohta ma täna kindlasti täpset vastust anda ei oska.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Loen siit, et võrreldes 2020. aastaga suurenes avaliku teenistuse personaliotsingute arv eelmisel aastal 674 võrra. Personali otsiti kokku 4406 korral, väljakuulutatud konkurssidest luhtus ligi viiendik. See on avalik saladus, et avalikus teenistuses on väga levinud fiktiivsed konkursid, kus tegelikult on kandidaat juba olemas ja personali värbamist ei toimu, vaid konkurss tehakse seetõttu, et seadusega on niimoodi ette nähtud. Kas ma saan õigesti aru, et luhtunud konkursse ehk fiktiivseid konkursse on lausa viiendik kogu värbamisprotsessist?

Aitäh küsimuse eest, lugupeetud Riigikogu liige Kert Kingo! Jaa, luhtunud protsesse on täpselt üks viiendik, nagu te mainisite, aga need on pigem olnud seotud tööjõu voolavusega. Koroona esimesel aastal, 2020. aastal piirasime me oluliselt majandustegevust ja majandus oli hangunud. Aga järgmisel aastal, uuritud aastal, millest me kõneleme, 2021. aastal tööjõuturg elavnes ning see põhjustas tööjõu liikumist ja erasektori palgakasvu võrreldes avaliku sektoriga. Seetõttu [suurenes] ka teie küsitud ametikohtadel tööjõu voolavus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud minister, ülevaate eest! Mulle on hästi sümpaatne see, et selles kirjalikus ülevaates on kenasti kahe ministri pildid, sest üks minister töötas sel ajal ja teine minister annab nüüd ülevaate. See on minu meelest väga sümpaatne, et uus minister, kes ametisse asub, ei jäta [muljet], et enne teda polnud midagi ja pärast teda ei tule kedagi. See oli sissejuhatus. Küsimus on mul selle kohta, et te tõite näite, et teatud valdkondades on tõesti töötajaid lahkunud, on ka koondatud. Me kõik mäletame seda teenindustalitust, kus inimesi koondati selleks, et tõsta teiste palkasid. Küllap oli see sellel hetkel otstarbekas. Aga kas te hiljem olete ka analüüsinud, mida see kaasa tõi? Näiteks kui Viljandis tahta minna ID‑kaarti vahetama, siis oktoobri lõpus e-talituse kaudu registreerides oli esimene vaba aeg 19. jaanuar. Tõsi, Paides sai tunduvalt kiiremini, aga päris normaalne see ei ole, isegi elektrooniliselt registreerides. Kas analüüs on tehtud?

Aitäh hea küsimuse eest, lugupeetud Riigikogu liige Helmen Kütt! Vastavat analüüsi mul hetkel käepärast ei ole, aga ma olen teile ja kõigile teistele, kes annavad märku taolistest juhtumitest, väga tänulik. Eesti ees on väga suur väljakutse – see on olnud aastaid – ja see on ääremaastumine. See on maapiirkondade nii-öelda taandareng, kui teenuseid konsolideeritakse ja tõmmatakse Suur-Tallinna-keskseks, [koondatakse sinna,] kus on ministeeriumid ja toimub riigi juhtimine. Eesti edukus ja meie tulevik sõltuvad sellest, kui ühtlaselt me suudame oma teenuseid pakkuda igas piirkonnas, kus elavad inimesed, maakonnakeskustes. Seetõttu ma väga tänan, kui te selle juhtumi mulle ka meili peale saadate. Analüüsi kohta jään hetkel vastuse võlgu, aga võtan selle oma südameasjaks.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Eesti on väikene riik ja eks loomulikult meie võimalused oma ametnikke hästi motiveerida on piiratud. Tõepoolest, sellest aruandestki näeme, et sellel on oma laed või võimalused, mida me ei suuda saavutada kas või nende töötajate voolavuse seisukohast. Aga ma küsin, kuidas teile tundub. Kui me paneme siia kõrvale riigi keskvalitsuse ja omavalitsused, siis kummal poolel on rohkem õhku või võimalust teatud optimeerimisi teha või on mõlemal selg vastu seina? Selles ma ei kahtle, et meie ametnikud on valdavalt väga heatahtlikud ja pühendunud inimesed. Aga kuidas te neid kahte, omavalitsust ja keskvalitsust, võrreldes avate või kuidas see tunne teil on?

Suur tänu hea küsimuse eest, lugupeetud Riigikogu liige Heiki Hepner! Kui ma võrdlen kohalikke omavalitsusi ja keskvalitsust, siis ma arvan, et me ei saa võrrelda kõiki kohalikke omavalitsusi keskvalitsusega. Meil on suuremaid omavalitsusi, kus teenistujatega on kõik hästi. Need on nii-öelda toimetulevad, endaga väga hästi hakkamasaavad omavalitsused, eelkõige Tallinn ja Tartu, aga ka Narva on väga suure ametnike arvuga omavalitsus, samuti Pärnu. Kõik teised jäävad ametnike arvu poolest kõvasti alla ja seetõttu võib-olla ka teenuste pakkumise poolest.

Kui võrrelda, kus on palgatase kõrgem või kus ametnikud teenivad paremini, siis siin tuleb jälle [piirkondi] eristada. Näiteks keskvalitsusest, antud juhul Rahandusministeeriumist, kus mina töötan, ostetakse spetsialiste üle Tallinna ümber paikneva kuldse ringi valdade poolt ja märkimisväärselt suurema tasu eest, kui riik saab maksta. Kindlasti ei saa sellist tasu maksta äärealade omavalitsused, kus aga tegelikult oleks just vaja sellist kõrgkvalifitseeritud kompetentsi ja teadmist, kuidas näiteks riigihankeid korraldada või kuidas ruumi planeerida. Paiguti on riigis olukord parem, kohati ka omavalitsustes, aga mitte kõikides. Kannatajaks on äärealad.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus on riigiametitesse värbamise kohta. Ma küsiks teie hinnangut. Kui ma vaatan seda toredat kaarti, mis siin ettekande juures on, siis [näen, et] Põlvamaal ja Valgamaal on aastaga värvatud ainult 15 inimest, Hiiumaal veel vähem. Mis te arvate, mis see põhjus võib olla, et nii vähe on suudetud [värvata]? Kas põhjus võib olla näiteks riigimajades? Selles mõttes, et seal ei ole riigimajasid. Järgmine kaart ütleb, et Põlvasse tuleb riigimaja 2026. aastal ja Valka 2023. aastal.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Andrus Seeme! Ma arvan, et teie pakkumisel võib olla tõepõhi all. Mina olen just nimelt teadlikult värvanud ühe oma nõuniku tööle Võrru riigimajja, et proovida, kuidas see riigimaja töötab, ja tegelikult see töötab kaugtöökohana päris kenasti. Aga loomulikult, nagu ma ka eelmisele küsijale, Riigikogu liikmele Heiki Hepnerile vastasin, on äärealad meil igatemoodi nõrgemas seisus, mis puudutab värbamist, mis puudutab kvaliteetse tööjõu kohapeale saamist, mis puudutab eluasemete pakkumist ja üldse elukeskkonda, kus inimene soovib elada ja kuhu ka oma pere kaasa tuua. Need küsimused peaksid saama eelseisvatel aastatel palju suurema tähenduse, eriti kui me mõtleme oma julgeolekusituatsioonile. See ei ole tark, kui Eesti riik aastaks 2045, nagu ütleb rahvastikuprognoos, koguneb Tallinnasse ja selle ümbrusesse ning inimesi jagub ka Tartusse ja Tartumaale. See tähendab tegelikult väga suuri, massiivseid muudatusi nii teedeehituses kui kõiges selles, mida te mainisite. Aga ennekõike peab seda juhtima riik, sest riigi käes on hoovad. Siis tuleb erasektor järele.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab sellist teemat nagu meie põhjanaabrite avalik teenistus. See ei ole absoluutselt selle aruande teema, aga nagu me hästi mäletame, eriti mäletavad vanemad olijad, et taasiseseisvumise järel ning Euroopa Liiduga liitumise eel ja ka järel on põhjanaabritel olnud meie avaliku teenistuse [töötajate] koolitamisel väga-väga suur roll. Kas ka praegu on tuua mõni näide? Kas see koostöö veel toimib? Kas meil on põhjanaabritelt midagi õppida? Äkki te kommenteerite seda. Kui ei, siis ma ei kritiseeri.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Urve Tiidus! See on hea küsimus. Ma olen täheldanud, et kohalike omavalitsuste vahel on know‑how' vahetamine ja sõprussuhted säilinud. Omavahel vahetatakse informatsiooni, aga tulevad ka põhjanaabrid meie käest küsima meie e-riigi kohta – meie e-riigi lahenduste, ID-kaardi lahenduste kohta. Seda on ühte- ja teistpidi. Ma kõiki meie riigiasutusi selles võtmes analüüsinud ei ole. Ma usun, et kaitsealane koostöö, sisejulgeolekualane koostöö kindlasti jätkub. Aga samamoodi pakume meie juba omakorda õpetust väljapoole oma partneritele, ka kolmandatele riikidele. Näiteks Ukrainas me oleme väga palju ise koolitamas käinud. Ma ütlen, et pigem on see muutunud koostööks, aga ka niisama teadmisi ja informatsiooni vahetatakse järjepidevalt.

Tarmo Tamm, palun! 

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma kuulsin, et Põlvasse hakatakse riigimaja rajama alles 2026 – kuulsin vist õigesti? –, vähemalt nende plaanide järgi, mis momendil teada on. Kas te võite kinnitada, et seda hakatakse aastal 2026 ehitama? Ja ma küsin ikka jätkuvalt, et miks riik ei ehita riigimaja oma kinnistutele, vaid hakkab selle jaoks eraomanikult maad rentima? Kas see on riigi huvides või kellegi teise huvides?

Lugupeetud Riigikogu liige Tarmo Tamm! Ma selle aastaarvu täpsustan meili teel üle. Ma seda ei kinnita, aga minu andmetel vastab see tõele. Mis puudutab seda, kas see on õige otsus, kuhu see maja rajada, siis me oleme teiega ka varasemalt saanud neid mõtteid vahetada ja minu hinnangul on see õige otsus. Kui kohalik omavalitsus või selle liikmed, esindajad, kohalikud sädeinimesed on tulnud kokku ja soovinud rajada riigimaja sinna, kuhu nad soovivad selle rajada, siis minul ministrina küll käsi ei tõuse selle vastu töötama.

Taavi Aas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Meil siin ülejärgmine punkt on majanduskomisjoni algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu ja see puudutab kohalikke omavalitsusi. Mul on teile küsimus. Kas seda eelnõu välja töötades ka teiega kui kohalike omavalitsuste esindajaga Vabariigi Valitsuses konsulteeriti?

Lugupeetud Riigikogu liige Taavi Aas! Vastan teile kätt südamele pannes: jah, konsulteeriti. Minu ametnikud, nõunikud olid protsessis juures, kui seda poliitikutega läbi arutasime. Me ei ole jõudnud kaasata kõiki opositsioonipoliitikuid, aga tõesti oleme vaielnud nii- ja naapidi, kuidas on õige teha. Seda on arutatud. Oleme rääkinud oma riigihangete osakonnaga riigiabi andmise küsimused läbi. Hetkel ma vastan teile tõesti kätt südamele pannes: jah, on kaasatud ja arutatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, austatud minister, teile ei ole rohkem küsimusi!

Aitäh!

Me saame minna läbirääkimiste juurde. Indrek Saar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma pean tunnistama, et avaliku teenistuse aruanne on sotsiaaldemokraatide poolt vaadates kindlasti väga vajalik asi. Aga võiks arutada selle üle, kuidas ta on koostatud ja mis temast tegelikult sõltub. Miks ta on väga vajalik? Me näeme ka Riigikogu erakondade seas erinevat arusaama sellest, mille jaoks avalik teenistus on ja mis on avaliku teenistuse roll ja kui vajalik on avaliku teenistuse roll selle jaoks, et ühiskond tervikuna toimiks. Eks me teame ju ka neid erakondi, kellele meeldib võtta populistlik hoiak – nii võib selle kohta julgelt öelda –, vastandada omavahel avalikku sektorit ja erasektorit ning väita, et avalik sektor on priileivasööja ja et kõik, mis maailmas üldse toodetakse, toodab erasektor ja avalik sektor sööb selle ära.

Ma ütlen, et see on ikkagi väga üheülbaline, populistlik ja rumal nägemus. Olen selle vastu korduvalt protesteerinud, sest erasektori toimimiseks on väga vaja professionaalset, efektiivset ja toimivat avalikku sektorit. Ühte ilma teiseta ei ole, need on ühendatud anumad. [Avaliku sektori tähtsust vähendav] lähenemine on selgelt populistlik ja sellega käiakse lihtsalt oma potentsiaalse valija eelistustest tulenevalt poliitturul punkte nokkimas. Kellest ma räägin? Küllap kogenud kolleegid saavad aru, millistest poliitilistest jõududest on jutt.

Selle jaoks, et arendada avalikku teenistust, ja selle jaoks, et poliitikutel oleks sellest ülevaade, on regulaarne aruandlus loomulikult väga vajalik. Aga mul on tunne, et selle aastaülevaate, avaliku teenistuse aastaaruande mõju üle võiks diskuteerida. Riigiasutuste kuu põhipalk jäi eelmisel aastal erasektori mediaanist maha 14,4%. Kuidas pidada seda konkurentsivõimeliseks? Sealjuures tippspetsialistide ja esmatasandi juhtide palga mahajäämus on keskmiselt isegi 19,6%. Aga me tahame saada hästi toimivat, efektiivset avalikku sektorit.

Põhiseaduslike institutsioonide palgatase jääb omakorda juba aastaid alla ministeeriumide palgatasemele. Vahe suurenes vaadeldaval perioodil veelgi, sest palgakasvu protsent ministeeriumides oli 3,4 korda suurem kui näiteks põhiseaduslikes institutsioonides – ka nende andmete põhjal, mis sellest aruandest kätte saab. Eesti keskmise brutokuupalga kasv oli 4% kiirem riigi ametiasutuste keskmise brutokuupalga kasvust ja valitsussektori palkade konkurentsivõime vähenes aastaga taas. Ja kuigi valitsus 2021. aastaks valitsussektori palgafondi lisavahendeid ei eraldanud, on viimase kümne aasta jooksul tööjõukulud keskvalitsuses kasvanud 85%. Aga me näeme, et on erandeid, ja selleks erandiks on paraku Riigikogu Kantselei, kes pole lisavahendeid saanud juba kümme aastat. Sellepärast on mul väga kahju, nagu ma ministri käest küsides ka ütlesin, et põhiseaduslikke institutsioone ei ole eraldi selles aruandes välja toodud. Nii tekibki olukord, kus Riigikogu liikmete küsimuste peale väidab rahandusminister ühte, aga numbrites selle kontrollimine läheb keeruliseks.

Näiteks [üks põhjus,] miks on oluline neid andmeid paremini näha, on see, et tippspetsialistidega organisatsioonis peetakse kriitiliseks piiriks 10% suurust personali vabatahtliku voolavuse määra, millest üle minnes kannatavad organisatsiooni institutsionaalne mälu ja asjatundlikkus. Aruanne küll tõdeb, et põhiseaduslikes institutsioonides ja Riigikantseleis on näha vabatahtliku voolavuse tõusu tendentsi, aga paraku ei ütle ta, kui suur see on. Aga me teame, et madala palga tõttu oli ühel aastal Riigikogu komisjonide konsultantide voolavus 100%. Niimoodi on väitnud vähemalt üks hiljutine Riigikogu juhatuse liige ja seda räägitakse ka siin maja peal. Kuidas rääkida institutsiooni jätkusuutlikkusest selles kontekstis?

Ma palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Vaatame, mis on maja andmed. 2021. aasta avaliku sektori palga analüüside võrdlusandmete kohaselt on Riigikogu Kantselei põhiseaduslike institutsioonide ja ministeeriumide arvestuses viimane. 2021. aasta andmete kohaselt on palkade mahajäämus 22–35%, mõne tööpere lõikes kuni 50%. Arvestades, milline on Riigikogu kui põhiseadusliku institutsiooni roll demokraatliku riigi toimimises ja kui oluline on see, et siit majast tuleks kvaliteetne seadusloome ja et see maja suudaks teostada parlamentaarset kontrolli valitsuse üle, eriti kriitilistel hetkedel, mida me oleme viimastel aastatel väga mitmel kujul näinud, on selline [mahajäämus] ilmselgelt lubamatu.

Aga kui ma vaatan seda aruannet, siis esiteks näen, et seal ei ole [selle kohta] andmeid, ja teiselt poolt, kui meil on riigihalduse minister, siis ma tahaks, et ta annaks mingeid soovitusi ja ütleks, et kuulge, sõbrad, meil on kuskil väga kriitiline seis, see on punases. Siin ei ole enam küsimus selles, kas vaidlus on 5%, 7% või 3% üle. See on eksistentsiaalne küsimus, kas üks demokraatliku riigi alustalasid töötab või ei tööta või kukub kokku. Sellepärast ma ütlengi, et midagi peaks ka selles aruandluses muutma, sest kui me vaatame, millised on olnud diskussioonid valitsuse ja Riigikogu vahel – need on kestnud juba kaugelt üle aasta –, siis eelmisel aastal oli tulemuseks null. Ega see ei ole ühe aastaga tekkinud miinus, see on ikka mitme aastaga tekkinud miinus, palgatõusu mahajäämus. Sel aastal suutis valitsus riigieelarvesse – tuletan meelde, et palkade mahajäämus on 22–35% – suure sõja peale kirjutada 15% palgafondi raha juurde. Suure sõja peale! Samal ajal igal pool mujal tõusevad palgad veel 10% ehk mahajäämus praktiliselt ei vähenegi, ainult mõne üksiku protsendi võrra. Sellise riigieelarve projektiga tuli valitsus siia.

Siin majas õnneks jätkus nii palju mõistust, et eelmisel nädalal pandi teist sama palju juurde, ja see ehk aitab inimeste voolavuse kuidagi vähemalt pidama saada. Kuid ma kahtlen selles, et ta probleemi päriselt lõpuni ära lahendab. Aga kriitiline olen ma sellepärast, et me võime ju rääkida ilusaid jutte sellest, kuidas meil on riigiteenistuses palju inimesi, kes on motiveeritud riiki teenima ja inimesi aitama, aga (Juhataja helistab kella.) kui me ei suuda andmeid analüüsida ja me ei tee konkreetseid poliitikasoovitusi ja valitsus ei juhindu sellest, millele tähelepanu juhitakse, siis ei ole sellest palju tolku. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Heiki Hepner, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Avaliku teenistuse aruanne on vaieldamatult oluline dokument ja annab teatud baasi otsuste tegemiseks ning loodetavasti kooruvad sealt välja ka mõningad soovitused. Ma arvan, et kõik, kes seda aruannet mõttega loevad või vähemalt tänast arutelu kuulavad, suudavad mõtelda, mida võiks teha paremini.

Eks Eesti väikese riigina on kindlasti dilemma ees, et soovime õhukest riiki, kuna me oleme väikesed ja meie eelarve ressurss on väike, ning soovime seeläbi ka väiksemat halduskoormust. Teisalt [soovime] lühemaid menetlustähtaegu ja paremat teenuse kvaliteeti. [Soovime] nihukest kaht teineteisele vastukäivat eesmärki. See nõuab kindlasti õige tasakaalu leidmist mõlema eesmärgi vahel. Ega see ei ole kerge, see on tõsi. Samas ma siiski julgen kinnitada, et avalik sektor ei saa olla suurem, kui erasektor suudab maksta. Ma ei taha ühte sektorit teisele vastandada, kindlasti on see väär. Aga ütelda seda, et me ei peaks silmas pidama erasektori loodud lisandväärtust ja võimalusi avalikku sektorit ülal pidada, [on samuti väär], sest kui me sellest põhimõttest loobume, siis on krahh üsna kohe ukse ees. Avalik sektor ei saa olla suurem, kui erasektor üleval jõuab pidada.

Muidugi on mõned mõttekohad, et mida siis võiks ette võtta. Nendes aruteludes tuleks täiesti lahtise pilguga [vaadata] ja avara meelega mõtelda. [Tuleb kaaluda] erinevaid digilahendusi, läbi on käinud riigimajade [teema]. Siin on tegelikult ressurssi ka nendes kohtades, kus riigimajad on juba loodud, aga see samm on kindlasti olnud õiges suunas. Kui mõtleme digilahenduste peale, siis ma loodan, et need Lotte porgandimasinad ühel hetkel ikkagi lõpetavad oma töö ja me suudame sisulise IT-lahendusega oma riigi tõhusust tõsta. Võib-olla tuleb mõnest teenusest ka loobuda, anda see üle erasektorile ja ütelda, et me lepime sellega, et riik ei topi oma nina igale poole, ka kohalik omavalitsus mitte. Tasakaalu otsimine on kindlasti hästi oluline.

Nüüd ma keskenduksin avaliku sektori kahe osa, keskvalitsuse ja omavalitsuse mõningate näitajate võrdlemisele. Tõesti, kui me vaatame palkasid, mida on juba võrreldud ja mida ka minister avas, siis näeme tegelikult seda, et mõlemal juhul on voolavus enam-vähem võrdselt 15% – kohalikul omavalitsusel vähe rohkem, keskvalitsusel vähe vähem. See on tegelikult üsna suur number ja mõningal määral ka ohutaset tõstev number. Alla poole meie avaliku sektori töötajatest töötab kauem kui neli aastat. Ka see on siiski küsimärke jättev number ja paneb mõtlema, miks see nii on. Miks nii suur hulk ehk 57% avaliku sektori töötajatest enne nelja aasta täitumist töökohalt lahkub? Aga kui nüüd vaadata konkreetselt ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... neid palganumbreid, keskvalitsus versus kohalikud omavalitsused, siis riik ühe seitsmendikuga ehk circa 14–15%‑ga ületab omavalitsusi. Tõesti, nii ongi, et riik palkab kuldse ringi omavalitsustest, kuldse ringi omavalitsused palkavad järgmistest ja need kõige kaugemad nurgad jäävad vaeslapse ossa. See võib ühel hetkel tähendada seda, et kui kohapeal ei ole seda maasoola, kes väga pühendunult oma tööd teeks ja just selle konkreetse paigaga ennast siduda tahaks, siis teenus selgelt halveneb. See on murekoht.

Võime muidugi tuua veel selliseid spetsiifilisi lahendusi. Me oleme siin saalis rääkinud sellest, ja minu meelest on see väga õige, et me teeme Ida-Viru maakonnas näiteks eestikeelsele õppele üleminekul selge palgaeelise selleks, et seda protsessi jõuliselt käima lükata ja muutust esile kutsuda. Teisalt on väga suured küsimärgid vähemalt minu jaoks jätkuvalt õhus ja neid ei ole suutnud ükski politseijuht ega siseminister veenvalt ümber lükata. Miks peaks Tallinnas maksma politseitöötajatele rohkem palka kui näiteks Raplamaal? Mõlemas kohas on väga pühendunud tublid politseinikud. Nii meelitatakse Raplamaalt Tallinnasse ja Rapla on lihtsalt üks väljaõppekeskus. See ei ole normaalne ega õiglane Raplamaa inimeste suhtes. Ka selliseid detaile tuleb siiski tähele panna ja proovida neid vältida.

Tõesti, kui me veel kord vaatame siin mõningaid soovitusi, mida võiks rakendada, siis [tuleb öelda, et] ei ole tugevat riiki, kui meil on nõrgad omavalitsused. See jutt, et omavalitsused suplevad rahas ja maksavad oma ametnikke üle, on lihtsalt rumal jutt. Seda tuleb igal pool ja kogu aeg välja ütelda. Siin saalis on liiga palju olnud neid, kes arvavad just niisama rumalalt. See ei ole õige. Tänu sellele loomulikult omavalitsustel ka ei ole võimalik sellist palka maksta. See tähendab piltlikult öeldes ikkagi just Eesti ääremaastumist. See on midagi, mille vastu tuleb selgelt sõdida ja millega ei saa leppida. Seda see aruanne selgelt näitab ja see on üks koht, mida tuleks ka meie järgmiste poliitikate ja seaduseelnõude tegemisel arvesse võtta. Aitäh!

Aitäh! Kas Tarmo Tammel on sõnavõtt koha pealt või puldist? Jah, palun siia Tarmo Tamm Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mind ärgitas pulti tulema see, kui proua minister mitmendat korda ütles, et kogukond soovis seda, et me eraomaniku käest rendiksime maad 50 aastaks või 70 aastaks. Ma tahaks küll teada, milline kogukond seda soovis. Seda soovis volikogu väike enamus. Kui riigil pole selge, mida ta teeb oma kinnistutega, mis jäävad vabaks, ja mis nendest hoonetest saab, siis minu meelest on lausrumalus ehitada sinna midagi kõrvale ja jätta samal ajal senised riigimajad seisma, teadmata, mis nendest tulevikus saab. Enne, kui ei ole selge, mis riigimajadest edasi saab, mida riigimajade tulevik toob ja mis see maksma läheb, rääkida seda, et me hakkame eraomaniku käest maid rentima – no minu meelest siin peaks küll Riigikontroll sekkuma. Miks peaks riik eraomaniku käest maid rentima, kui endal on mitu hoonestatud kinnistut olemas? Ma loodan, et proua minister vaatab selle otsuse ringi ja [uus hoone] ehitatakse sinna, kuhu tegelikult Põlva rahvas soovib ehk vana maavalitsuse maja asemele, või tehakse see maja korda. Ma võin kinnitada, et see on valdava enamuse Põlva rahva soov. See, kelle soovi praegu esindatakse, seda teavad paljud. Aga ma arvan, et riiki ei peaks selliselt juhtima. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonidel rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas minister soovib öelda lõppsõna? Ei soovi. Head kolleegid, suur tänu kõigile osalemast! Teine päevakorrapunkt on meil läbitud.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 668 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Marko Šorini.

Hea istungi juhataja! Hea saalis viibiv minister! Head kolleegid! Ma alustan tsitaadiga laupäevasest "Aktuaalsest kaamerast": "Laste tervis sõltub oluliselt sellest, milline on koolis pakutav toit." Nii algasid laupäevased "Aktuaalse kaamera" uudised. See uudis ei olnud küll otseselt seda eelnõu puudutav, kuid siiski. Samas uudislõigus esines ka minister Peep Peterson, kes ütles: "Oleme Münchhauseni olukorras, kus üritame pidevalt tõusva toiduhinnaga toime tulla ja ikkagi pakkuda kvaliteetset toitu." Ilmselt mõtles ta seda parun Münchhauseni juhtumit, kui parun rääkis sellest, kuidas soost on võimalik ennast ise juukseidpidi välja tõmmata. Sellises kentsakas olukorras tundub olevat ka praegune koolilõuna temaatika.

See "Aktuaalse kaamera" uudis keskendus küll püüdele kehtestada ühtsed koolitoidu standardid, kuid tõi välja ka koolitoidu rahastamise puudusena mitme vastutaja olemasolu: riik, kohalik omavalitsus kui kooli pidaja, lapsevanemad. Aastaid on muutmata riigipoolne tugi, riigipoolne panus. Samuti toodi puudusena välja see, et omavalitsuste panus on paikkonniti erinev. Viimati tõusis koolilõuna riigipoolne alammäär 2018. aastal, kui see tõsteti 78 sendilt 1 eurole. Juba siis lisasid mitmed omavalitsused omalt poolt lisavahendeid, et tagada kvaliteetne koolitoit. Nagu ma välja tõin, pole riigipoolne panus paraku sellest ajast saadik muutunud. Samas ei ole ilmselt vajadust rõhutada hinnatõusu mõju kvaliteedile, mitmekesisusele ja täisväärtuslikkusele. Ilmselt saab igaüks aru, et sellises olukorras see iseenesest ei parane.

Keskerakond esitas käesoleva eelnõu juba 13. septembril. Paraku on eelnõu esimene lugemine siin suures saalis alles kaks kuud peale selle esitamist. Vahepeal on valitsus jõudnud esitada järgmise aasta eelarve eelnõu, mistõttu tuleb meil [koolitoidu] eelnõu menetleda koos eelarvet muutva parandusettepanekuga. Vastava sisuga muudatusettepaneku on Keskerakond Riigikogule ka esitanud.

Nüüd omavalitsustest. Omavalitsuste rahaline panus ei ole igal pool Eestis ühesugune, vaid varieerub. Toon vaid mõned näited, kuna kõiki ei ole tarvidust siin esitada. Näiteks Tallinnas pakutava koolilõuna maksumus on 1,56, Rakveres 1,95 ja Tartus olenevalt kooliastmest 1,23–1,70 [eurot]. Omavalitsused on koolilõunatoetust tõstnud tihedamini kui riik. Samas ei ole praegune riigi eraldatav summa piisav selleks, et täita koolilõuna eesmärki: pakkuda Eesti koolides õppivatele õpilastele kvaliteetset ja mitmekülgset koolitoitu. Koolitoidu kvaliteedi hoidmise vastutust kohalikele omavalitsustele panna on vastutustundetu.

Riigi panus ei ole olnud piisav juba mõnda aega. Praeguses olukorras on koolilõuna toetuse tõstmine möödapääsmatu. Tuletan siinkohal meelde, et koolinoorte esindused, milleks on noortevolikogud, noortekogud, on teinud ettepaneku tõsta koolilõuna riigipoolne panus lausa 2 eurole. Noore inimese organism vajab kvaliteetset, mitmekesist ja täisväärtuslikku toitu. Koolis pakutav soe lõuna on õpilasele väga oluline söögikord, mõnele lapsele paraku ka ainus korralik toiduports päevas. Tõusva inflatsiooni tingimustes ei ole koolitoidu senise kvaliteedi hoidmine endiste summade eest enam võimalik. Selleks, et koolilõuna oleks õpilastele jätkuvalt tasuta kättesaadav, tervislik ja maitsev, tuleb suurendada toetuse alammäära. Nagu enne ütlesin, viimati tõusis see aastal 2018, kui toetust suurendati 78 sendilt 1 euro peale.

Täisväärtuslik koolilõuna peab olema tagatud kõigile õpilastele, sõltumata sellest, millise piirkonna koolis käiakse. Üldhariduskoolide statsionaarses õppes asub õppeaastal 2022–2023 õppima ligikaudu 158 000 õpilast. Seega on seni koolilõuna toetuse kulu olnud aastas 1-eurose toetuse puhul 27 650 000. Kui see tõuseb 1,50-le, siis on vajaminev summa 13,8 miljonit, ja kui räägime ka kutseõppes õppivatest õpilastest, keda on 11 000, siis suureneb summa veel 2,9 miljoni võrra. Ehk siis mõju eelarvele on kokku 16,7 miljonit.

Toon ühe näite, mille ma rääkisin ka kultuurikomisjonis, kus seda eelnõu arutati. Ma olen kuulnud ühest kunagisest uuringust, mis viidi läbi üheaegselt Põhja-Koreas ja Lõuna-Koreas. Tegemist on arusaadavalt ühe ja sama rahvaga, aga statistika näitab, et Põhja-Korea inimesed on kümme sentimeetrit lühemad kui nende rahvuskaaslased lõunas. Ühe põhjusena on välja toodud, et see võib tuleneda kvaliteetse toidu olemasolust lõuna pool.

Kuna kultuurikomisjon toetas esimese lugemise lõpetamist, siis ma loodan, et sellel eelnõul tulevad lähiajal ka teine ja kolmas lugemine ning see ei jää nii-öelda sahtlisse. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ja nüüd läheme küsimuste juurde. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma joonistaksin seda laiemat pilti, mida olen üritanud siin teha seoses riigieelarvega. Nii nagu te mainisite, ongi väga paljudes valdkondades vastutus jagatud omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel. Ja nii nagu siin sai öeldud, tegelikult ju keskvalitsus eelarve kaudu, mis Riigikogus kinnitatakse, iga aasta otsustab, kui palju raha antakse koolitoidu toetamiseks. Te tõite välja ka kõik need numbrid, millal ja kui palju on tõstetud. Tihtipeale need kipuvadki niimoodi ajale jalgu jääma. Nüüd tehti ju keskvalitsuses põhimõtteline otsus, et tõstame õpetajate palka päris kõvasti. Aga see rida, kus on lasteaiaõpetajate töötasu, on jäänud samaks, mis ta on olnud mitu aastat. Kuidas te hindate, kas omavalitsused nende väljakutsetega, mis puudutavad hoolekandereformi, õpetajate palkasid, lasteaiaõpetajate palkasid ja koolitoitu, saavad järgmise aasta eelarve raames hakkama või ei saa?

Ma tänan hea küsimuse eest ja võimaluse eest teemast laiem pilt anda. Me mõlemad teame ja kindlasti ka kõik siin saalis olijad teavad, et seadusest tulenevalt ei saa omavalitsused pankrotti minna ehk nad peavad alati hakkama saama. Aga [neil on] surve. Omavalitsused on sunnitud kulusid kokku hoidma, leidma neid valdkondi, millesse nad ei saa panustada. Kuigi siin eelmine nädal üks valitsuse esindaja ütles, et tema loodab selle peale, et omavalitsused suurendavad oma osa koolilõuna rahastamisel, siis ühel hetkel lihtsalt on piir ees, millest omavalitsustel ei ole võimalik üle minna. Mina arvan küll, et ees ootavad väga rasked ajad. Mitmel korral on siin saalis kõlanud, et järgmisel aastal on kohalikele omavalitsustele lisanduv rahasumma 160 miljonit – see on kõikide valdkondade peale kokku ja kõikidele omavalitsustele kokku. Nii et mina küll pelgan, et kannatada saab koolitoidu kvaliteet. Paraku.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Omal ajal, kui tasuta koolitoidu meede tehti, oli selle põhiline kriitik ja takistaja Reformierakond. Üks selle autoritest istub praegu siin saalis. Praegu nad enam ei räägi selle meetme ärakaotamisest, küll aga nad ei toeta selle eelnõu vastuvõtmist. Kas on tuldud välja ka uuemate argumentidega, miks nad selle eelnõu vastu on?

Tänan! Paraku ma ei ole osanud koridoris küsida põhjendusi, miks selle eelnõu perspektiiv ei ole just kõige positiivsem. Eelmise nädala infotunnis ma küsisin peaministrilt ja tema väljendas seda, et valitsus seda eelnõu kollektiivselt ei toetanud, mistõttu valitsus selle eelnõu kohta isegi oma arvamust ei väljastanud. Ehk siis kultuurikomisjon saatis [eelnõu] valitsusele arvamuse saamiseks, aga vastust sealt ei tulnud. Nagu ma oma sõnavõtu viimases lõigus ütlesin, ma väga loodan, et kuna kultuurikomisjonis läbis see eelnõu suhteliselt konsensuslikult mõtte, et see läheks esimeselt lugemiselt edasi, siis ka teine ja kolmas lugemine ikkagi tulevad, sest eelarve kohta esitatud parandusettepanek võimaldab seda ellu viia ka järgmisel aastal.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Minu küsimus on ajendatud just nimelt sellest, mida Jaanus eelnevalt küsis. Kuidas oli komisjonis meeleolu? Kas komisjon oli valmis ka teist ja kolmandat lugemist läbi viima või taheti see lihtsalt ruttu kaelast ära saada, esimene lugemine lõpetada? Kas seal paistis ka seda meeleolu, et võiks ikka selle teemaga edasi minna?

Komisjoni ettekandja esineb peale mind, mina olen eelnõu esitajate ettekandja. Sellegipoolest, jah, kultuurikomisjonis oli üldine arusaamine, et see on hea eelnõu, kõik saavad selle vajalikkusest üheselt aru. Aga puhtalt isikliku arvamuse põhjal ei jäänud mulle sellist positiivset muljet, et ollakse valmis jätkama ka teist ja kolmandat lugemist.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmises infotunnis ma küsisin peaministri käest, kas tõesti on plaanis suurendada koolitoidu rahastust, kuna valitsuse poole on [selle teemaga] pöördunud ka mitmed noortekogud ja noorteühendused. Sisuliselt tunnistas ta oma vastuses, et tõepoolest on väga oluline tagada õpilastele soe koolitoit. Aga ma ei saanud aru, kas valitsus on arutanud ka sellist teemat, et rahastust on vaja suurendada, sest muidu ei saa pakkuda koolilastele piisavalt hea kvaliteediga toitu. Mis te arvate, mis juhtub siis, kui rahastamine jääb praegusele tasemele?

Ma tänan küsimuse eest! Ma mäletan, me koos infotunnis palusime seda küsimust peaministril kommenteerida. Peaminister tõi positiivsena – ja see ongi positiivne – välja selle, et järgmisel aastal tõuseb õpetajate keskmine palk ja riigi poolt selleks makstav summa, kuid koolilõunale lisaraha leidmise suhtes ta positiivne ei olnud. Muidugi ei saa seda peaministrile ette heita, sellepärast et muudatusettepanek eelarvesse raha leida on tulnud siit parlamendist. Ehk see võimalus on siin saalis täiesti olemas. Muudatusettepanek on tehtud ja kui Riigikogu liikmetest enamik seda muudatusettepanekut toetab – minu teadmise järgi on muudatusettepanekute läbivaatamine sellel kolmapäeval –, siis saavad nad oma tahte eelarve kaudu kehtestada. Nii et ma loodan, et kolmapäeval eeldused selleks, et see rahasumma oleks eelarves olemas, luuakse ja siis saab minna selle eelnõuga edasi. Parlament saab ennast siin kehtestada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen selle infotunni ja peaministri vastuse juurde tagasi. Ma arvan, et peaminister eksis. See ei ole erandlik, et riigid maksavad koolilaste koolilõuna kinni. Läheme üle lahe ja vaatame, kuidas maailma õnnelikemate inimestega riik Soome toimetab. Soome riigis on minu teada kõikidele koolilastele [tagatud] tasuta koolilõuna, minu teada ka kutsehariduses. Eeskuju on siinsamas üle lahe olemas, nii et see ei ole küll mingi põhjendus. Aga natuke kurb on, et olukorras, kus elukallidus on niivõrd suur, kannatavad kaks kõige nõrgemat gruppi. Need on pensionärid, kellest 83% elab alla suhtelise vaesuse piiri, ja lapsed, kellele me ei jäta koolitoiduks raha. Ma tõesti loodan, et parlamendi enamus toetab seda [eelnõu].

Jah, ma sain mõttest aru. Kui rääkida teistest riikidest, [siis mainin, et] mulle endale väga ei meeldi argumendina kasutada, mida teised riigid teevad. Mina pean oluliseks seda, mida meie siin Eesti jaoks teeme. Aga mina tean samuti, et Soomes on koolitoit tasuta ja Rootsis on juba 1970‑ndate esimesest poolest koolitoit tasuta. Nii et meie lähinaabrid, kes meile suureks eeskujuks on, on samuti tasuta koolilõunat pakkunud. Põhjus, miks see [eelnõu] on ääretult oluline ja mida ma siin võib-olla väga teravalt välja ei ole toonud, on just see, et koolilõuna kättesaadavus kõigile kooliõpilastele ei [tohiks] olla sõltuvuses sellest, millises omavalitsuses keegi õpib. Ärme unustame siiski seda – jälle täitub vanasõna, et söönu näljast ei mõista –, et on õpilasi, kelle jaoks koolilõuna on päevas ainukene korralik toidukord. Neid õpilasi ei ole paraku üldse vähe. Ma loodan, et ma mingit moodi suutsin vastata sellele küsimusele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me hetk tagasi kuulsime, kuidas ametnike arv on kasvanud 1300 võrra. Aga aastal 2015 pakkus praegune president, toonane riigikontrolör, välja, et kui ametnike arvu 15% vähendada, siis oleks 300 miljonit naksti! käes ning saaks koolitoitu ja paljusid muid asju finantseerida. Mis sa sellest arvad? Kas sellest 1,5 [eurost] jätkub või peaks väiksematel koolidel olema 1,8 [eurot], nagu linnade ja valdade liit rääkis?

Aitäh küsimuse eest! Ma ütlen etteruttavalt ära, et Keskerakond on teinud eelarve kohta muudatusettepaneku, milles me miinuspoolena näitasime ära valitsuse reservfondi. Nii et iseenesest on see raha eelarve muudatusettepanekute hulgas olemas ja selle leidmiseks ei pea ametnike arvu vähendama ega otsima ministeeriumides muid kokkuhoiukohti. See koht on juba leitud. Aga loomulikult, me saame ühiselt aru, et mida väiksemad on avaliku sektori kulutused mujal, seda rohkem on võimalik suunata vahendeid kas koolilõunasse või millessegi muusse.

Mis puudutab seda summat, siis kuna see eelnõu esitati juba septembri keskpaigas, on praeguseks hetkeks need hinnavõrdlused, mis on toodud eelnõu seletuskirjas, ebatäpsed. Praeguseks hetkeks on teada, et päris mitmed nendest keskmistest hindadest on juba tõusnud. Nii et kas 1,5 või 1,8 eurot või tõsta see summa, nagu kooliõpilaste esindusorganisatsioonid tegid ettepaneku, isegi 2 eurole? See kõlab võib-olla ärakulunult, aga eelnõu saab menetlemise käigus alati paremaks teha. Muidugi ei tohi me ära unustada seda, et meid piirab eelarve. Aga eelarve kohta tehtud muudatusettepanek tõsta toetus 1,5 euro peale on täiesti olemas.

Taavi Aas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eestis elab peaaegu neljandik rahvast suhtelises vaesuses. Praeguses kriisis on juba teada, et koondamisteateid jagatakse aina rohkem ja rohkem. Tõenäoliselt on suhtelises vaesuses elavate perede arv kasvamas ja teada on ka see, et tihtipeale on tegemist just nimelt lastega peredega. Aga küsimus on mul selline. Ma vaatan, et kolleeg Ivari Padar tahab hakata kõnet pidama ja tõenäoliselt tema tahab seda eelnõu toetada. Aga, hea Marko, mida me saaksime teha, et pärast esimest lugemist seda eelnõu sahtlisse ei pandaks ja et kõik need saadikud, kes koalitsiooni poole pealt seda eelnõu toetavad, põõsasse ei poeks?

Ma tänan, küsija! Ma saan aru, et see viimane osa küsimusest oli vist vihje eelmisele nädalale, kui me nägime, et mõni koalitsiooni osapool peale sütitavat kõnet, kuidas ta seda eelnõu toetab, saalist ootamatult põgenes, enne kui hääletusnuppu tuli vajutada. Nii et väga huvitav, keeruline küsimus: mida saab teha opositsioonierakond või opositsioonierakonna esindaja selleks, et see eelnõu tuleks ka teisele või kolmandale lugemisele? Kui selline salanipp on olemas, siis ma siiralt tahaks seda teada. Üks eelnõu, mis on mul juba rohkem kui aasta hinge peal, on presidendi valimise korra muutmine. See läbis esimese lugemise, aga teist lugemist ei ole siiamaani toimunud ja mind positiivselt üllataks, kui ühel päeval see siin suures saalis uuesti arutusel oleks. Ilmselt on läbirääkimiste oskuse rakendamine see, mis võiks seda võimaldada, või siis koalitsiooni muutumine.

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Tänan tähelepanu eest! 

Läheme nüüd edasi. Ma palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Ruuben Kaalepi.

Austatud Riigikogu! Jutustan teile veidi sellest, kuidas arutleti selle eelnõu üle kultuurikomisjonis. Kultuurikomisjonis toimus istung 7. novembril ja viienda päevakorrapunktina oli arutlusel seesama eelnõu. Kohal olid kõik komisjoni liikmed, välja arvatud Aadu Must. Samuti oli kutsutud haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ta osales koosolekul koos oma nõunikuga, aga nõunik arutelu käigus sõna ei võtnud.

Alustuseks Marko Šorin tutvustas seda eelnõu küllaltki samamoodi nagu siin täiskogu ees ja tõi välja, et kuna eelarve menetlemine on praegu pooleli, siis see võib tekitada selle eelnõu puhul teatud kõikumisi. Aga ta rõhutas, et oluline on selle eelnõuga siiski edasi minna. Seejärel kõneles minister Lukas, kes põhjendas, et kuna eelarve on juba menetluses, siis on Vabariigi Valitsus otsustanud jätta oma seisukoha andmata. Ühtlasi andis ta väikese ülevaate sellest, kuidas on lood rahaga, millega toetada koole ja koolilõunaid.

Seejärel küsisid komisjoni liikmed Marko Šorini käest küsimusi. Tuleb öelda, et kõik küsimused olid olemuselt väga konstruktiivsed. Kui ka jooksis mingisugune eraldusjoon erakondade või koalitsiooni ja opositsiooni vahel, siis välja seda igatahes ei näidatud.

Liina Kersna küsis katteallikate kohta: kui selline muudatusettepanek riigieelarve kohta esitada, siis kust või millisest allikast see raha leida? Sellele vastas Marko Šorin, et katteallikas on täiesti võimalik leida, kui tahe on olemas, tulgu see raha valitsuse reservfondist või mitte. Peamine küsimus on selles, kas komisjon toetab selle eelnõu edasist menetlemist.

Signe Kivi küsis, kas see on vajaduspõhine meede või on eelnõu algatajad mõelnud kõigi laste peale. Härra Šorin vastas, et see on pearaha- ehk õpilasepõhine ja soe toit on mõeldud kõigile õpilastele. Portsjonid tehakse valmis tulenevalt õpilaste arvust.

Helle-Moonika Helme küsis, kuidas läheb see kokku sellega, et paljudes koolides maksavad lisaraha ka lapsevanemad, kuna eesmärk on, et lapsed saaksid head ja kvaliteetset toitu, mida nad ka päriselt sööksid. Sellele vastas Marko Šorin, et eks see oleneb omavalitsustest. Nad on läinud tihti lahendama hinnatõusu sellega, et suurendavad lapsevanemate osalust. Ja lasteaedade puhul on näide, et toidu hinna kinnitab hoolekogu ehk lapsevanemad ise. Liina Kersna kommenteeris omalt poolt, et omavalitsustes on tõesti erinevaid praktikaid. Jaak Juske kinnitas, et see on arusaadav mure ja raha on juurde vaja, ning ütles, et komisjon võiks esitada ettepaneku, millega rahanduskomisjon saaks edasi tegeleda.

Heidy Purga küsis, kas on arvesse võetud ka õpilaste toidueelistusi ja toidutalumatusi, mis neil võivad olla, ning kas seda on ka statistiliselt mõõdetud. Marko Šorin vastas, et neid asjaolusid selle summa puhul ei ole arvestatud. Eeldatakse, et haridusasutused peaksid ise tegelema sellega, et ükski laps ei oleks sunnitud sööma seda, mida ta tegelikult süüa ei tohi. Seejärel kommenteeris minister Lukas, et Sotsiaalministeerium tegeleb sellega, et rehkendada kokku toiduportsu kalorsus, aga üldiselt peavad omavalitsused selle jaoks panustama lisaraha.

Signe Kivi tegi ettepaneku saata see eelnõu läbiarutamiseks ja arvamuse saamiseks rahanduskomisjonile. Kultuurikomisjon täiesti üksmeelselt seda teha ka otsustas ja eelnõu saadeti rahanduskomisjonile. Ühtlasi tehti ettepanek võtta eelnõu 16. novembri päevakorda ja mind esitati juhtivkomisjoni esindajaks, muidu ma siin teie ees praegu ei seisaks.

Aitäh! Olen valmis vastama kõigile küsimustele.

Aitäh! Tõepoolest, küsimusi on. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja, ma tänan väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Aga mulle jäi arusaamatuks, kas valitsuskoalitsioon alles nüüd eelarve menetluse käigus sai aru, et koolipäeva toiduraha on vaja tõsta, või nad teadsid seda ka enne eelarve menetluse alustamist. Kas selle kohta keegi ei küsinud? Kas nad varem ei teadnud, et see summa on ajale jalgu jäänud?

Jaa, mulje jääb küll selline, et asja lükkas käima selle eelnõu algatamine. Ilma selleta ei oleks ju minister tulnud ka komisjoni neid asju selgitama. Sellele, millal valitsus mingist asjast aru sai, ma ei ole praegu pädev vastama minu käsutuses olevate andmete põhjal.

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Ivari Padar, palun! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastuseks Tarmo Tamme küsimusele ütlen, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Ivari Padar tegid Vabariigi Valitsusele [koolitoidu rahastamise] ettepaneku, mida arutati saalis 3. mail 2022. aastal. Keskerakonnast hääletas selle poolt, et teha Vabariigi Valitsusele ülesanne probleem lahendada, kaks tublit inimest: härra Dmitrijev ja härra Vassiljev. Ülejäänud Keskerakonna liikmed jätsid hääletamata. Nii et seda asja on arutatud pikalt.

Mina jõudsin selle teema juurde lihtsalt kohalikul tasandil, kui vallavanem ütles ühel hetkel, et selle rahaga enam ei saa, mitte kuidagi ei saa. Ja nii ta on. Kas see teema jõudis ka praeguse valitsuse koalitsiooniläbirääkimistele? Jah, jõudis. Aga on selge, et kusagil olid suuremad prioriteedid ees, ja on selge, nagu me teame, et need on väga suured ja mahukad pakid, mida me täna hakkame lahendama. Eks edaspidi ole näha, kuidas selle eelnõuga läheb.

Enne oli siin juttu ka Soomest. Soomes on antud tasuta koolitoitu üle saja aasta. Samas on niimoodi, et seadustatult on see toimunud aastast 1943, kui Soome oli sügavalt Jätkusõjas. Nii et selline eeskuju.

Eelmisel nädalal ma osalesin Sotsiaalministeeriumis ühel koosolekul, kus olid kohal kõik koolitoiduga seotud osapooled: koolitoidu liit, suuremad toitlustajad, samuti õpilasesindus, [kokku] viis-kuus organisatsiooni oli ümber laua. Ma kirjutasin seal lisaks hinnateemale üles veel 18 erinevat probleemi, mis koolitoitu puudutavad. Üks, mis on selge – jah, hind on ühelt poolt domineeriv teema, aga peale selle on veel 18 erinevat küsimust. Ehk sellest hetkest saadik, kui riik tuli suurema raha pakkujaks, on sellest kujunenud täiesti omaette valdkond.

Selle omaette valdkonna puhul on nii, nagu mitme teisegi valdkonna puhul Eestis – siin oli juttu sellest, kuidas avalikku teenistust juhtida –, et ei ole joajuhti, ei ole vastutavat ministeeriumit ja siis see teema jääbki kogu aeg mitme tooli vahele. Küll ma olen rääkinud siin koolipsühholoogide asjadest, küll ma olen rääkinud siin koolitoidust. See on nii ja see on üks asi, mis kindlasti vajab riigi puhul parendamist.

Peep Peterson on koondanud kokku töögrupi, mille eesmärk on teha koolitoidu teekaart, et märgistada ära, mis on probleemid. Ma võin teile kõigile seda siin ka [näidata,] aga ei hakka praegu aega raiskama. Probleeme on palju. Ma ei tahaks ka seda, et koolitoidust tekiks selline asi, et me tekitame mingi suure probleemi juurde. Me peame tekitama koolitoiduga sellise olukorra, et me ainult lahendame probleemi.

Üks detail, mida ma tahan siin välja tuua, on ka see, et kui riik toetab koolitoidu rahastamist, siis peaks olema ka eesmärk, millist tagasisidet soovitakse saada. Üks, mis on selge: vähemalt üks soe toidukord päevas. Aga minul Riigikogu liikmena on laiemad huvid. Selle laiema huviga on hakanud väga tänuväärselt tegelema Maaeluministeerium selle kaudu, et toetatakse neid koole, kes 20% ulatuses kasutavad mahetoitu. See on üks variant ja võimalus, kuidas üks asi lahendada – isegi kaks asja. Mahetoitu tuleb enam esile tuua. Aga teine asi on ka see, et ma ei pea õigeks seda, et kohapealsed tootjad ei saa koolitoitu pakkuda.

Palun lisaminuteid.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ilmselgelt tuleb sellele lahendus leida. Ma tean, et näiteks Skandinaavia riikides on sellele lahendus leitud. Jah, meil on Euroopa Liidu ühisturg, meil on ühised hanked. Aga [kohalikele põllumeestele] võimaluse leidmine, ma usun, on kindlasti [teostatav], et kohalikest põllumeestest ja koolist saaksid partnerid. See [annaks] ka õpilastele [võimaluse] näha, kuidas toit päriselt valmib ja mida tähendab põllumajandus, ning [aitaks kaasa sellele,] et maalaps lehma ei kardaks, sest tegelikult on nii, et maalapsedki on põllutööst tihtilugu väga kaugele läinud. Selge, et koolidel tänapäeval kooliaeda ei ole, välja arvatud Antsla Keskkoolil, kellel on oma mahe kooliaed ja kes 100% varustab end oma toiduainetega. Neid kooliaedasid tagasi ei tule, pole selleks variante, pole ladusidki. Aga see, et koolitoit ja põllumajandus oleksid rohkem seotud, on küll minu suur soov.

Aga ega koolitoit sellest odavamaks ei lähe. Kindlasti tähendab see seda, et sellele valdkonnale on lisaressurssi vaja. Ma võin ju siin linnukeeles rääkida, kuidas nüüd aasta lõpul hakatakse seda asja arutama, tulevad teine lugemine ja kolmas lugemine, aga ma ei taha seda linnujuttu rääkida. Vaieldamatult peab selleks, et praegu kusagilt ampsata 20 miljonit, olema väga suur poliitiline tahe. Ja nii ongi. Mina töötan selle nimel, et üks asi on 2023. aasta eelarve, aga teine asi on see, et ka tulevikus, juhul kui 6. märtsi hommikul särab päikene, kindlasti sellega edasi tegeldaks, et koolitoidu teemat mõistlikumalt korraldada ja et sellest saaks alus põllumajanduse populariseerimisele Eestis, et vaat, piim ei tule poest. Tänan teid väga!

Aitäh! Helle‑Moonika Helme, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel! Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Koolilõuna temaatika on tõepoolest väga oluline, sest riigi makstav koolilõuna alammäär, see miinimummaksumus on ammu ajale jalgu jäänud. See, et meie lapsed saaksid iga päev sooja koolilõunat, on ülioluline ja selle nimel on kõik osapooled, nii kohalikud omavalitsused kui ka lapsevanemad, juba aastaid pingutanud. Kindlasti vajab parem koolitoit ka riigilt lisaraha, mida kahjuks praegune valitsus järgmise aasta eelarvest juurde ei leidnud. Sellest on väga kahju, tõepoolest.

Olgu siinkohal öeldud, et kohalikele omavalitsustele on niigi pandud ülemäära suur koorem. Kohustusi on palju, aga raha ja vahendeid juurde ei anta. Praeguseks on lisandunud ka põgenike temaatika, nende hariduse temaatika, põgenike sotsiaaltoetuste temaatika ning kõik muud sellega seotud lisakohustused. Kõrged elektrihinnad on kirvena igakuiselt kuklas kohalike omavalitsuste hallatavates asutustes, muu hulgas koolides, mille halduskulud on tõusnud kõrgustesse. Ja kuna see valitsus, nagu ma juba ütlesin, järgmise aasta eelarves koolitoidule lisaraha ei leidnud, siis tunnistagem, et meie laste igapäevatoidu osas on tulevik päris tume.

Aga nagu me teame, laste tervis sõltub väga olulisel määral sellest, milline on koolides pakutav toit. Kahjuks ei ole suudetud juba pikka aega tagada seda, et see vastaks kõikidele tervisliku ja maitsva toidu kriteeriumidele. Mis on hea koolitoit? Kas mahetoit või võimalikult vaheldusrikas ja kõiki arvestav või selline, mis kõigile maitseb? Tegelikkuses ei olegi mõtet seda kõike vist enam küsida, sest ükskõik, millise kriteeriumi me neist välja valime, on täiesti selge, et raha ei ole ega tule.

Kõikide sisendite hinnad on tõusnud, mistõttu koolitoiduhangetel osalevad ettevõtjad ei saa teha enam ühtegi homsesse reaalsusesse sobivat pakkumist. Kohaliku omavalitsuse ja lapsevanemate ressursid on ammendunud või kohe-kohe ammendumas. Isegi Võrumaa, kes paneb tõsise rõhu koolilaste mahetoidule ning on maksnud selle eest kuni kolm eurot ühe söögikorra kohta, ei tule taevasse tõusnud inflatsiooni ning kõrgete energiahindadega enam toime. Ja kes kannatavad? Kannatavad meie lapsed.

Jah, riik on püüdnud kokku leppida koolitoidu nõuetes ja standardites. Koostöös Tervise Arengu Instituudiga olevat valmimas koguni niinimetatud hea koolitoidu teekaart. See kõik on väga kena ja ilus, aga määrustest, regulatsioonidest, tervislikkuse nõuetest üksi ei piisa. Mis kasu on sellest, et terve aasta jooksul käis koos hulk jututubasid? Kui tegudeni peaks jõutama, teeb valitsus kalasilmad pähe ja ütleb, et raha ei ole ega tule.

Ometi me näeme, kuidas raha külvatakse paremale ja vasakule. On valdkondi, kus valitsus raha ei loe, lihtsalt antakse ilma igasuguse eelneva analüüsita. Pärast selgub, et seda ei saa ühel või teisel põhjusel ära kasutada, aga näe, ikka antakse. Näiteks kevadel pargiti Ukraina põgenike teenindamiseks lisaeelarvesse 280 miljonit. Ka haridussüsteemi läks sellest meeletust rahahulgast päris suur osa. Praeguseks me teame, et see raha ei täida oma eesmärki ning seda tõenäoliselt ei suudeta isegi ära kasutada. Igatahes, kui vaatame neid rahanumbreid ja võrdleme, millise heldusega valitsus jagab raha ühtedele ning kuidas kröönib teistelt, siis on see väga kõnekas. Laste toidu jaoks, millest sõna otseses mõttes oleneb nende tervis, nagu ma juba korra mainisin, ja heaolu, ei leitud lisaks 17 miljonit.

Samas lugesime täna uudistest, et nagu niuhti leiti miljon venekeelse meediaruumi laiendamiseks – ajal, kui seesama valitsus paugutab suuri sõnu eesti keeleruumi toetamisest ja eestikeelsele haridusele üleminekust. Kas pole mitte silmakirjalik? Veel saime täna meediast teada, et lisaks koolitoidu halvenemisele peavad lapsed hakkama saabuval talvel koolis käima pimeduses. Näiteks Saaremaal on kuue küla peale alles jäänud ainult üks tänavavalguslamp.

Kuidas me küll oleme sellisesse olukorda jõudnud? Alles me kuulsime siin, kuidas peaminister kandis ette riigi pikaajalist arengustrateegiat "Eesti 2035". See kõlas nagu muinasjutt või ulme, kui võrrelda seda selle reaalsusega, kus meie inimesed ja meie lapsed juba praegu elavad. Suundumused on ju ilmselged, ei mingit helget tulevikku, vaid tagasi minevikku – olukorda, kus soojus oli luksus, valgus oli luksus, toit oli luksus, inimväärikas liikumine punktist A punkti B oli luksus, elekter oli luksus. Meie vanavanemad on verd ja higi valanud selle nimel, et see kõik ei oleks luksus, vaid oleks meie igapäevaelu iseenesestmõistetav osa, et meie lastel oleks toit laual ning soojus ja valgus toas.

Ja mida me näeme nüüd? Teate, kui juba laste koolilõuna arvel hakatakse kokku hoidma, siis on asjad ikka väga halvasti. Rääkigu praegune peaminister meile nii ilusaid sõnu kui tahes. Aitäh!

Aitäh! Marko Šorin, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Ma tänan jooksva märkuse eest. Mina linnukeelt ei oska, ei valda. Ma ei pea üle rõhutama, miks see eelnõu on vajalik. Sellest saavad kõik siin saalis viibijad aru ja ma loodan, et saavad aru ka need, kes siin saalis praegu ei viibi. Vikipeedia ei ole küll hea allikas mingisuguste viidete tegemiseks, aga kui leida üles peatükk, mis puudutab tasuta koolilõunat, siis selles nimekirjas figureerib ka Eesti. Samas me teame, et juba on neid omavalitsusi, kes küsivad lapsevanematelt koolitoidu tagamiseks lisaraha, nii et selles mõttes ei ole enam tegemist tasuta koolilõunaga. Ma ei hakka üle kordama, milline on siinse saali või õigemini riigikogulaste enda võimalus võtta initsiatiiv ja siiski järgmisest aastast võimaldada koolitoidule riigi poolt lisavahendeid.

Ei päde ka need kartused, et kui riik suurendab enda osa, siis omavalitsused kohe vähendavad enda osa. Juba aastast 2018, kui viimati riigipoolset panust tõsteti, ei võtnud omavalitsused raha ära, vaid panid juurde. Ma oskan rääkida Pärnu näitel, kuna olin siis Pärnu Linnavalitsuses tööl. Siis seda laiendati ka erakoolidele. Ei hakatud vahet tegema, millised on munitsipaalkoolid ja millised on erakoolid. Kõigile lastele tagati võrdne kohtlemine. Nii et kindlasti saab kohalike omavalitsustega läbi rääkida, et ka nemad oma osa suurendaksid, ning me ei peaks lugema uudiseid sellest, kuidas koolitoidu kvaliteet, kättesaadavus või toiteväärtus kahaneb. Ärme unustame seda, millega ma enne oma kõnet alustasin: laste tervis sõltub väga suuresti sellest, millist koolitoitu nad saavad.

Ma näen siin ka võimalust, kuidas vältida seda, et keegi kardab, et eelnõu algataja võtab poliitilise punkti. Kui koalitsioon ja opositsioon seda eelnõu ühiselt toetavad, siis see ilus punkt, kui te lubate niimoodi väljenduda, tuleb meile kõigile. See tuleb Riigikogule, meile kui rahvaesindajatele. Ärme unustame seda kohustust, mis me oleme oma valijate ees võtnud, ja ma ei pea kasutama linnukeelt selleks, et keelitada koalitsioonipoliitikuid toetama teist ja kolmandat lugemist. See võimalus avaneb kolmapäeval, kui me vaatame üle eelarvesse tehtud muudatusettepanekud. Kolmapäeval saame aru, kas sellel eelnõul on perspektiivi või ei ole.

Ma pöördun siin samuti ajaloo poole, kuna ka üks eelmistest kõnelejatest vaatas minevikku. Ka siis, kui riigipoolne osa tõsteti 78 sendilt ühele eurole, oli Keskerakond selle ettepaneku teinud [juba] 2015. aastal. Realiseerus see paraku kolm aastat hiljem. Nii et igal juhul on meil algus tehtud. Kas see on esitatud mais või septembris, väga suurt vahet ei ole. Peaasi, et me ei unustaks seda, mille pärast meid siia saali tööle on saadetud. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 668 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine ongi lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 28. novembri kell 17.15.

Läheme edasi tänase neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on majanduskomisjoni algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 esimene lugemine. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni esimehe Kristen Michali.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kolleegid! Tegemist on majanduskomisjoni 10. novembril algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Selle eelnõuga tehakse elektrituruseaduses muudatused, millega lisatakse universaalteenuse tarbijate hulka ka valla või linna ametiasutused ja valla või linna ametiasutuste hallatavad asutused, kellel oleks samuti võimalus osta kuni 2026. aasta 30. aprillini elektrienergiat universaalteenusena. Tuletan meelde, et seni on kehtestatud universaalteenuse regulatsioon kodutarbijatele, mikro- ja väikeettevõtjatele, füüsilistele isikutele, MTÜ-dele, sihtasutustele ja isikutele, kes vahendavad elektrienergiat universaalteenuste tarbijatele.

Valla või linna ametiasutuse all peetakse silmas kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest finantseeritavat asutust, kelle ülesanne on avaliku võimu teostamine. Nende asutuste hulka kuuluvad valla- ja linnavolikogu kantselei, valla- ja linnakantselei, valla- ja linnavalitsus asutusena koos struktuuriüksustega, osavalla- ja linnaosavalitsus asutusena, valla- ja linnavalitsuse amet, valla või linna ühisamet. Valla või linna ametiasutuse hallatav asutus on kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav asutus, mille põhifunktsioon on avalike teenuste osutamine: munitsipaallasteasutused, põhikoolid ja gümnaasiumid kui munitsipaalkoolid, munitsipaalmuuseumid, huvikoolid, rahvaraamatukogud, valla või linna omanduses olevad rahvamajad, spordibaasid, turva- ja hooldekodud.

Oluline on siinjuures märkida, et universaalteenus kehtib äritarbijatele 2023. aasta lõpuni, kuid poliitiline soov on võimaldada valla või linna ametiasutustel ja nende hallatavatel asutustel kasutada teenust sarnaselt kodutarbijatega 2026. aasta aprilli lõpuni. Sellest tulenevalt muudetakse alates 2024. aasta 1. jaanuarist elektrituruseadust, asendades mõiste "universaalteenuse kodutarbija" mõistega "universaalteenuse tarbija" ning lisades tarbijate nimekirja valla või linna ametiasutuse ja aastas kuni 1 gigavatt-tundi elektrienergiat ostva valla või linna ametiasutuse hallatava asutuse.

Räägin mõne sõnaga ka olulisemast: sellest, millised on selle [muudatuse] mõjud, ja eeskätt just sellest, kas see võib tähendada ka kellelegi hinnatõusu. Vähemalt praegused analüüsid [seda ei näita]. Kui te meenutate, siis varasemalt universaalteenust tehes me lähtusime sellest, et seda teenust osutatakse Eesti Energia kolme kõige kulutõhusama tootmisseadme alusel. Need on siin välja toodud: Auvere elektrijaam ning Balti Elektrijaama 11. ja Eesti Elektrijaama 8. plokk. Need tootmisseadmed suudavad katta tarbimismahu ligikaudu 4–4,5 teravatt-tunni ulatuses aastas. Kohalike omavalitsuste tarbimismaht on hinnanguliselt eeldatavalt 0,4 teravatti aastas. Kui see lisada kodutarbijate tarbimismahule, mis on 2 teravatti aastas, ning mikro- ja väikeettevõtjate tarbimismahule, mis on 1,87, siis tuleb tarbimismahuks hinnanguliselt kokku 4,27 teravatti. Arvestades, et kõik isikud universaalteenust tarbima ei hakka, peaks efektiivsete tootmisseadmete võimekusest piisama ja hind äritarbijatele ei muutu.

Selle eelnõu [menetlemise] tempo on üsna kiire. Seadus on planeeritud jõustuma Riigi Teatajas avaldamisele järgeval päeval. See tagab eelnõu võimalikult kiire rakendamise, et kiiremas korras saaksid ka valla ja linna ametiasutused ning nende hallatavad asutused universaalteenuse kasutamisele mõtlema hakata.

Nüüd menetluslikud otsused. Komisjon, nagu ma juba mainisin, otsustas neljapäeval, 10. novembril järgmist: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. novembril, konsensusega; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kristen Michal, samuti konsensusega; algatada eelnõu, konsensusega; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, taas konsensusega; ning teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 17. november kell 17.15, samuti konsensusega.

Loodan, et see eelnõu leiab toetust ja annab meelerahu neile, kellele andma peab. Aitäh!

Aitäh! Läheme jälle küsimuste juurde. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ettevõtjad said halva üllatuse osaliseks, kui nad tahtsid üle minna universaalteenusele. Eesti Energia saatis neile kirja, et kui nad tahavad universaalteenusele üle minna ja paketti vahetada, siis see maksab neile 500 eurot. Sellest ei olnud enne keegi rääkinud ja sellest pole juttu olnud. Kuidas nüüd valla ja linna ametiasutuste ning nende hallatavate asutustega on? Kas universaalteenusele üleminek ja paketi vahetus on neile tasuta või rakendub ka neile mingisugune paketihind?

Aitäh! Ma arvan, et hea küsija viitab leppetrahvidele, mitte lihtsalt niisama raha küsimisele Eesti Energia poolt. Ma meenutan selle universaalteenuse arengut ja geneesi. Enne jaanipäeva me võtsime siinsamas saalis, ma mälu järgi ütlen, ilmselt kõigi poliitiliste jõudude toetusel vastu seaduse, mis võimaldas elektrimüüjatel kliente ja tootmisseadmeid nii-öelda virtuaalselt ühendada. Ehk pakkudes leppetrahvidega lepinguid, oli võimalik pakkuda tarbijatele soodsamaid hindu. Kuna eraisikutele me tegime seda vahetult enne jaanipäeva, oli eraisikute puhul võimalik – noh, nende maht oli väiksem ja lepinguid nii palju ei olnud, ka riski nii palju ei olnud – leppetrahvinõudest loobuda. Nende puhul toimus ka üleminek automaatselt, kui te mäletate. Äritarbijate puhul me seda ei teinud. Nende lepingud on pikemaaegsed, ettevõtted ise on valinud omale paketid ja teinud need lepingud. Minna sellele teele, et öelda, et lepingutes kokkulepitu enam ei kehti, ei olnud seadusandja tahe. Samamoodi käitutakse ka kohalike omavalitsuste puhul. Ja ma olen kindel, eks seda jõuab ka parandusettepanekute all teha, selleks on aeg olemas. Kolleeg Taavi Aas, kui ma õigesti mäletan, küsis seda komisjonis ja selle üle me juba polemiseerisime. Nii eelmise paketi juures kui ka selle paketi juures on omavalitsustel täiendavaks barjääriks hankemenetlus. Sellega tuleb ka kindlasti arvestada. Nii et kui te küsite, kas leppetrahvid kaovad ära, siis ei, selle eelnõuga ei kao need ära. Kui kellegi jaoks on lepingute puhul üllatus see, milles ollakse kokku leppinud, siis ma ütleksin, et ei saa ju ometi olla üllatus see, milles kokku on lepitud.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on täpsustav küsimus, kuidas te näete seda protsessi. Linnavalitsusel võib olla kümneid, isegi sadu hallatavaid asutusi. Kas igaüks neist peaks ise otsustama universaalteenusele ülemineku või see toimub tsentraliseeritult ja seda teeb linnavalitsus? Ja juhul ... Aitäh! Ma küsin [hiljem veel] teise küsimuse.

Aitäh! Seda me jõudsime eelnõu algatamisel ka pisut arutada. Siin saalis on ju palju inimesi, kellel on omavalitsustega kokkupuude. Meilgi komisjonis on näiteks Taavi Aas, kes saab siin oma kõnes mind vajadusel täiendada. Tal on Tallinna linna kogemus. On linnu, omavalitsusi, mis teevad ise asutuste peale ühishankeid, on omavalitsusi, mis teevad koos ühishankeid. Nemad tegelikult peavad ise üle käima, mis viisil keegi jätkata tahab ja millised need kokkulepped on. Seadusandja poole pealt on eeskätt oluline tagada, et kõigil asutustel eraldi oleks mahu ülempiir rakendunud. Asutused eraldi või üksused eraldi saavad seda mahtu kasutada. See on seadusandja pool. Üleminek, see, kuidas omavahel kokku lepitakse, kas asutused teevad seda eraldi või omavalitsus otsustab tsentraalselt seda korraldada, on juba enda korraldada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord sõna andmast! Ma siiski tuleksin nende leppetrahvide juurde tagasi. Mina saan ikkagi aru, et leping on leping, [ükskõik,] kas see on sõlmitud eraisikuga või eraettevõtjaga. Leping on leping. Kui me räägime leppetrahvidest, siis jällegi, mina sellest aru ei saa, et ühtedele kehtib leping ja leppetrahv, aga teistele ei kehti. Aga ma tuleksin tagasi selle juurde, mida siin eelnevalt küsiti. Linna ametiasutustel on palju allasutusi. Kui need kõik hakkavad leppetrahve maksma, siis kas te olete kokku arvutanud, kui suur kulu see riigile on? Ma saan aru, et need kõik on lõppkokkuvõttes riigiasutused. Kui suur see raha on, mida ühest taskust teise tõstetakse? Eesti Energia on ju ka meil teatavasti riigiettevõte.

[Selles küsimuses] oli väga palju erinevaid asju koos. Esiteks, omavalitsused on oma majandustegevuses iseseisvad, nii et see ei ole kindlasti riigi kulu. Seda esiteks. 

Teiseks, teie küsimus selle kohta, et osale kehtib leppetrahv ja osale mitte. Ma saan kirjeldada ainult seadusandja ja komisjoni poole pealt, ka siin saalis on neid hääletusi ja arutelusid juba toimunud. Me tegelikult oleme juba selle arutelu korra maha pidanud. Eraisikute puhul, nagu ma enne ajalugu ja geneesi kirjeldades ütlesin, oli võimalus leppetrahvidega lepinguid teha oluliselt lühem. Me võtsime ise selle [eelnõu] vastu. Ma täpset kuupäeva ei mäleta, eks ma hiljem vaatan järele, aga see oli vahetult enne jaanipäeva. Tegelikult see periood oli väga lühike. Selle asja idee oligi ju see, et müüjad saavad pakkuda odavamat hinda, kuna neil on lepingud klientidega selle võrra kindlamad, ja eraisikute puhul see nii läks. Võib teoreetiliselt argumenteerida, kas eraisikute funktsionaalne toimetamine või, ütleme, äriline toimetamine võib olla mõnevõrra keerulisem, kui see on äriühingutel. Ma ei tea, sinnamaani me oma aruteluga ei jõudnud. Aga võib-olla seegi on lisaargument.

Aga äriühingute puhul me tegime otsuse, et nende puhul lepingud kehtivad. Lepinguid me ei tühista ja lepingutrahve me maksma ei hakka, kuna need on olnud [kehtivad] pikema aja vältel ja need võivad olla märgatavalt komplitseeritumad, kui on eraisikutel. Vastasel korral, kui me otsustaks need trahvid tühistada, siis jah, minu hinnangul tuleks meil seadusandjana ja komisjonis arutada seda, et me võtame enda kanda ka lepingutrahvide tühistamisest tulevad kulud. Ma loomulikult mõistan, et alati võib keskenduda lepingutrahvide temaatikale, aga üldjoontes on nii, et erinevad toetused ja otsused, mis on vastu võetud energiahindade kompenseerimiseks, on vähendanud paljude inimeste majanduslikku koormust ja andnud ka meelerahu. Nii et ma soovitan keskenduda sellele, mida me teha saame, mitte arutleda selle üle, mis on viltu.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Aitäh esimese vastuse eest, arusaadav! Teine küsimus on esimese jätkuks. Kui see seaduseelnõu seaduseks saab, siis kas kohalikel omavalitsustel tekib kohustus muuta midagi näiteks linna põhimääruses või mingites muudes dokumentides selleks, et oleks vastavus selle seadusemuudatusega, et saaks nii või teisiti universaalteenust kasutada? See on ajaküsimus, volikogudes võtab see reeglina aega neli kuni kuus nädalat. Tahaksin teada, et kas läheb seda vaja.

Aitäh! Minu hinnangul tuleb – vähemalt praegu ma oskan küll öelda, et minu hinnangul tuleb – eeskätt üle vaadata oma energiapaketid, valida välja, mis on soodsam, ja teha arvutused. Ma ei eelda, et see linnade ja valdade põhimääruste muutmist nõuaks, kui te seda mõtlesite. Kui lepingud on tehtud või mingid otsused vastu võetud volikogu tasemel, siis tuleb need seal üle käia. Vallavalitsusel tuleb tegutseda nii, nagu kõikide muude rahaliste lepingute muutmise puhul, [olenevalt sellest,] kuidas iganes on kuskil energialepingud tehtud. Ma arvan, et omavalitsuste jaoks see [universaalteenusele üleminekuga seotud] toimetamine, kui nad leiavad selle endale rahaliselt kasuliku olevat või kui asutused leiavad selle rahaliselt kasuliku olevat, ei saa ajaliselt olema liiga koormav.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Eks ma püüan ka seda protsessi ette kujutada, et nüüd siis kõik hakkavad hirmsasti arvutama. Kusjuures ma tahan öelda, et riskide maandamiseks on see ikkagi samm õiges suunas. Samasuguse ettepaneku Keskerakond ka tegi, kuigi me oleme rääkinud sellestki, et omavalitsusi oleks veidi lihtsamalt saanud kriisi tingimustes aidata. Seda me tegime koroonakriisi ajal, kui anti kriisitoetust. Miks me siis niimoodi tegime? Iga omavalitsust pitsitab king erinevast kohast. Ka nüüd on nii: kellel on gaasi hind probleemiks, kellel on kaugkütte hind probleemiks, kellel on elektri hind probleemiks, kellel on kütte hind probleemiks. Kas ei oleks olnud lihtsam koalitsiooniläbirääkimistel otsustada nii, et anname omavalitsustele veidi rohkem kriisitoetust ja siis nad saavad ise katta need võimalikud kitsa kinga kohad?

Aitäh! Siin oli jälle mitu küsimust. Koalitsioon on valinud sellise tee, toimub universaalteenuse nii-öelda loomulik edasiliikumine. Nagu te ise ütlesite, on Keskerakond teinud samasugused ettepanekud. Täna komisjonis arutasime Keskerakonna ettepanekut teha kõike seda, mida me oleme teinud, ja leidsime, et see on suurepärane ettepanek, ainult ühe miinusega: sellega, et nüüdseks on praktiliselt kõik tehtud või tegemisel. Seda me siin teemegi, mida teie olete soovitanud teha. Puudu on ainult tasuta elekter, aga seda teete te ilma meieta.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Juba 23. septembril pöördusid kohalikud omavalitsused või õigemini pöördus Harjumaa Omavalitsuste Liit komisjonide poole palvega, et lahendada universaalse teenuse [probleem] just elektrienergia osas. Kas see, mis meil täna siin ees on, on see, mida nad palusid ja millele nad tähelepanu juhtisid? See on üks asi.

[Teiseks,] ma pean kinnitama teie vastuse puhul seda, et tõesti, kohalikud omavalitsused on väga erinevalt käitunud. On haldusameteid ja majandusameteid, kes on teinud universaalpaketid juba varasemalt. Nende jaoks on kindlasti see asi lihtsam ja teha vähem, aga kuna nad on niivõrd erinevad, siis mõnel on võib-olla tõesti vaja ka volikogusse minna. Kas selle pöördumise järgi see eelnõu, mis on täna siin meie ees, on see, mida kohalikud omavalitsused ootasid ja lootsid?

Aitäh! See, millele te viitate, on siin seletuskirjas ilusti ära toodud. Harjumaa Omavalitsuste Liit tõepoolest sellise pöördumise tegi. Eks neid küsimusi ja sõnumeid edastati ka mujalt. Ma ei saa välistada, et kellelgi on olnud ühesuguseid ootusi ja kellelgi teistsuguseid ootusi. Aga nagu te väljendasite, see, et meil energiasõjas hinnad kõiguvad ja et meil on reaalne probleem siin regioonis seetõttu, mida meie agressiivne naaber korda saadab, oli juba pikemat aega näha. Nii vabariigi peaminister ja ma kahtlustan, et küllap ka president ja kõik teised Eesti Vabariigis on soovitanud, et proovige oma elektripakett fikseerida, vaadake ja otsige erinevaid lahendusi, muu hulgas ka säästuks ja uuteks meetmeteks. Ma arvan, et sellega kõik tublid omavalitsusjuhid tegelevad, ja kui ei tegele, siis peavad nad tegelikult ka iseendale näkku vaatama.

Aga loomulikult, lisaks sellele, et omavalitsuste rahaline baas kasvab, saame me riigi poolt teha seda, et anname neile võimaluse liituda universaalteenusega just seetõttu, et see maht mahub nii‑öelda tõhusate tootmisseadmete sisse, ilma et see teistel äritarbijatel tõuseks. See tegelikult oli ka võib-olla selle kõige pikema kaalutluse üks põhjus. Teine pool oli juriidiline analüüs, mida, nagu ma aru saan, valitsuse liikmed tegid.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Inspireerisite mind ühe oma vastusega küsimust küsima. Ma arvan, et selles me oleme teiega ühel meelel, et omavalitsustel on praegu keeruline ja oma majanduskulude katmisega on nad hädas. Aga vastates sellele küsimusele, mis puudutas leppetrahve, mis omavalitsustele tulevad, te ütlesite, et ärme räägime sellest, mis on halvasti, räägime sellest, mida teha saab, ja kuna meil on alles esimene lugemine, siis saab teha päris palju. Milline oleks võimalus päästa omavalitsused leppetrahvi käest? Kas selleks on teil juba hea plaan olemas või tuleks see komisjonis meie ühisel nõul välja mõelda? Kuidas me saaksime omavalitsused leppetrahvide käest päästa?

Aitäh! Lepingu puhul on üldiselt ikkagi nii, et kui midagi on kokku lepitud, siis vähemalt äriklientide puhul eeldatakse, et seda lepingut täidetakse. Vähemalt seni on Eesti Vabariigis lepingusuhted nii toiminud. Kui teil on plaan päästa inimesi, täpsemalt ettevõtteid ja äritarbijaid, lepingulistest suhetest, siis muidugi andke sellest kõva häälega ja avalikult teada ja kindlasti te esitate ka paranduse. Ma arvan, et see tähendaks õiguskorras täiesti uut peatükki, kaasa arvatud arvestatavat rahalist arvet.

See, mida me teha saame, ongi [pakkuda] universaalteenust. Pluss tegelikult see, mis praegu toimub, ehk omavalitsuste tulubaasi või tulude tõstmine ning kindlasti väga jõuline toimetamine uute, puhtamate ja soodsamate energiaallikate käivitamisel, lisaks investeeringud soojustamisse ja kõikidesse säästumeetmetesse. Need on kindlasti asjad, mis annavad suurema sõltumatuse nii eraisikutele kui ka omavalitsustele.

Auväärt ettekandja, suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Taavi Aas Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Vaat siin me nüüd oleme. Kui Keskerakonda ei oleks, siis peaks praegune koalitsioon Keskerakonna välja mõtlema. Teeme ettepaneku, läheb kuu aega mööda ja hopsti! ongi eelnõu sellisel kujul, nagu meie oleme seda pakkunud, olemas. Võib-olla mitte päris sellisel kujul. Nii nagu hea eelkõneleja ütles, üks ettepanek on veel tulemas, niinimetatud tasuta elektri eelnõu. Loodan, et komisjon üsna pea ka selle siia suurde saali toob.

Aga nüüd eelnõust endast. Selles eelnõus on kaks murekohta. Üks on see, et juhul, kui omavalitsused on teinud ühishankeid, siis kuidas sellisel puhul omavalitsused või erinevad osapooled peaksid käituma. See oleks tulnud läbi mõelda. Küsisin ka varasemalt täna siin esinemas käinud minister Solmanilt, et kas peeti nõu. Minister kinnitas, et peeti nõu. Aga võib-olla oleks pidanud natuke rohkem nõu pidama.

Teine [murekoht] on kindlasti leppetrahvid. Ma arvan, et Eesti Energia kasum on selline, et ka nende leppetrahvide hüvitamisega ei tohiks olla mingisugust probleemi. Ma ei usu, et selle aasta kasum on 1,2 miljardit, nagu siin vahepeal kirjutati. Ilmselt on sellesse natukene tulevikku sisse rehkendatud. Aga kindlasti on praegune kasum piisav selleks, et kohalikke omavalitsusi leppetrahvide kaotamise teel julgustada hinda fikseerima ja seeläbi riske vähendama.

Loodan asjalikku arutelu. Kindlasti teeme omapoolsed ettepanekud ja jääme ootama järgmisi eelnõusid. Aitäh!

Aitäh! Ivari Padar, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eks me siin selles keerulises olukorras õpime ujuma ja otsima lahendusi probleemidele, mis ees seisavad. Ma saan aru, et selle eelnõuga kõikide omavalitsuste probleeme ära ei lahendata, aga igal juhul on ta selge edasiminek ja võimaluse pakkumine, et eelseisev talv kuidagi stabiilsemaks teha ja oma hindasid paremini planeerida. Seda ta ju [võimaldab]. Ja eks me teame ikkagi, et on ka need teemad, mis võivad ületamatuks teemaks jäädagi, kas või olemasolevate lepingute ennetähtaegne lõpetamine. Eks need lepingud on erinevad ja võimalused on erinevad, me kõik anname sellest endale aru. Aga igal juhul tuleb seda hinnata, see on omavalitsustele ühe võimaluse andmine keerulisel ajal, ja seda tuleb ära märkida. Nii et toetan, muidugi.

Aitäh! Andrus Seeme, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et selline kohalike omavalitsuste jaoks väga oluline ja hea seaduseelnõu on siia jõudnud. Ma usun, et me võtame selle ruttu üheskoos vastu, sest me kõik teame, et kohalike omavalitsuste eelarved on natuke surve all ja selle suur põhjus on just energiahindade tõus. Minu meelest üks väga oluline asjaolu on see, et me suurendame selle [eelnõuga] kohalike omavalitsuste autonoomiat. Me loome juurde ühe võimaluse. See, kas omavalitsused valivad selle või teevad midagi muud, on nende valik.

Ma arvan, et see valik saab neil olema raske, kui vaadata viimase paari kuu börsihinda. Mul on siin mõned numbrid, mis ma mõtlesin [näitena tuua]. Need kajastavad elektri hinda ilma tasu, maksude ja kõige muuta. Kui näiteks augustis oli keskmine börsihind 361 eurot megavatt-tunni eest, septembris 229 ja oktoobris 174 ja kui oktoobris oli universaalteenuse hind 154 eurot ilma maksudeta, siis on näha, et börsihind on langenud oluliselt. Kahe kuu vaates langes elektri enda hind – see on ilma maksude ja muude asjadeta – 187 euro võrra. Ja viimase kuu, septembri-oktoobri vaates langes börsihind puhtalt 55 euro võrra. Kui me vaatame käesolevat kuud ehk novembrit, siis [näeme, et] tegelikult tänaseni on keskmine börsihind 159 eurot. Kõrgeim hind on ulatunud küll 423 euroni, aga madalaim hind on olnud 0,09 eurot megavatt-tunni eest.

Ma arvan, et kõik omavalitsused saavad ise mõelda oma elektritarbimise üle, et kunas nad tarbivad, ja valik saab olema põnev. Aga oluline on see, et me loome omavalitsustele ühe täiendava võimaluse. Nii et ma loodan väga, et see eelnõu saab kiiresti seaduseks. Aitame kohalikke omavalitsusi ja toetame neid! Aitäh!

Aitäh! Heiki Hepner, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, see eelnõu on omavalitsuste jaoks ülioluline. Selles pole mitte mingisugust kahtlust. Me võime arutada selle üle, kas universaalteenuse hind on õiglane ja kas sealt annaks veel mõne kübeme maha kärpida. Jah, me teame, et CO₂ osakaal on universaalteenuse hinnas arvestatav, ja selle üle võiks arutada ja peaks arutama, et me ei korjaks praegusel raskel ajal CO₂ tasu nii palju.

Aga see, et laiendada omavalitsustele universaalteenust ja panna sellega ka elektri hinnale lagi, on erakordselt oluline. See tagab selle, et omavalitsused saaksid ka natukene stabiilsemalt oma järgmise aasta eelarvet kavandada. Tõesti, omavalitsustel on väljakutseid ees piisavalt. Jutt ei ole mitte ainult elektri hinnast. Me teame ju ka seda, et inflatsiooni kasvu tõttu on kasvanud kõik hinnad ja kõik see tuleb leida ja lahendada omavalitsuste eelarvest. Me teame tegelikult ka seda, et väga vajalik õpetajate palkade tõus kandub alushariduse õpetajate ja huvihariduse õpetajate palkadesse ja [needki vahendid] tuleb leida omavalitsuste eelarvest.

Seega, prioriteete, mida omavalitsused peavad lahendama, on päris-päris palju. Kui me suudame panna vähemalt elektri hinnale teatud lae, et see ei kasva 200, 300 või 400 euroni megavati eest, [siis oleks hästi]. Ma ei räägi siin nendest absurdsetest hindadest, 1000 või enam eurot megavatt-tunni eest. Kui me suudame sellise stabiilsuse tagada, siis see on tegelikult meie kohustus. Tõepoolest, ma kutsun meid kõiki üles seda eelnõu kiiresti menetlema ja nii kiiresti kui vähegi võimalik seda ka vastu võtma. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Siim Pohlaku.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! EKRE on rääkinud [elektri hinnast] ja nõudnud elektri hinna küsimusega tegelemist väga pikalt. Me olime esimesed, kes hakkasid sel teemal rääkima juba möödunud sügisel. Tore, et täna oleme jõudnud nii kaugele, et inimestele on tehtud universaalteenus, ettevõtetele on see tehtud ja tehakse ka omavalitsustele. Tore ei ole aga see, et CO₂-kvoot on jäetud universaalteenusest välja võtmata, mis tähendab seda, et tegelikult on hinnad ikkagi väga kõrged.

Loomulikult tahab ka EKRE, et meil oleks talvel klassiruumid soojad ja et omavalitsustel ei oleks põhjust panna spordisaale ja ujulaid kinni. Aga selle eelnõu puhul on vaja ära lahendada leppetrahvide küsimus ja samamoodi ka ettevõtete puhul. See leppetrahvide küsimus vajaks lahendamist. Omavalitsuste majanduskulud on niigi suured ja kui nad peavad hakkama lepingutest väljumise korral maksma ka leppetrahve, siis läheb olukord veelgi viletsamaks.

Eelkõneleja Kristen Michal rääkis siin sellest, et on lepingud ja lepingute puhul justkui ei ole nendest leppetrahvidest pääsu. Siin on tegelikult mitu aspekti. Kui valitsusel oleks tahtmine olemas ja kuna Eesti Energia on riigiettevõte, siis kindlasti oleks võimalik nende leppetrahvidega midagi ette võtta. Aga teiseks, mida peaminister räägib? Ta räägib kogu aeg energiasõjast. Lepingutes on tegelikult force majeure'i klausel olemas, et kui on sõjaolukord, siis on lepinguid võimalik ringi vaadata. Siin võiks keegi sellele tähelepanu pöörata, et kui valitsus selliseid jõulisi sõnumeid annab, siis kas see võib hakata pärast ka mingeid õiguslikke tagajärgi omama.

EKRE loomulikult toetab seda, et ka KOV-id saaksid võimaluse universaalteenusega liituda, aga lahendada on vaja leppetrahvide küsimus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 740 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. november kell 17.15. Esimene lugemine ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Head ametikaaslased! Kõigil, kellel on nüüd soov, palun registreerida ennast peale haamrilööki sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Täna oli mul meeldiv võimalus veenduda selles, et isegi Riigikogus on võimalik mõistlikke otsuseid keelesfääris vastu võtta.

Selleks, et tänase päeva juurde tulla, tahan ma teile tutvustada ühte memo, mille ma koostasin peaaegu neli aastat tagasi, kui peale 2019. aasta valimisi käisid koalitsiooniläbirääkimised. See algab lühikese sissejuhatusega. Tekst on selline: "Pikaajaline kogemus ei lase mul kahelda, et läbirääkimised eesti keele venekeelses lasteaias, põhikoolis ja gümnaasiumis õppimise ja õpetamisega seonduvalt lõpevad järjekordse veemulliga. See on vältimatu, kuna esiteks hakkavad nendele probleemidele lahendusi otsima poliitikud, kes asjast eriti midagi ei tea, ning teiseks on kokkulepete tegemiseks liiga vähe aega. Ei saa ühe päevaga leida lahendusi probleemidele, mis on kuhjunud 30 aasta jooksul."

Lähtuvalt öeldust tegin ma kaks ettepanekut, neist esimest ma teile põgusalt ka tutvustan. Minu ettepanek seisnes selles, et koalitsioon looks koheselt Riigikogu eesti keele võõrkeelena õpetamise väljaarendamise erikomisjoni – see sai veidi teise nimetuse – ja lepiks kokku, et see erikomisjon valmistab ette analüüsi, milline on olukord eesti keele õpetamiseks vajalike õppevahendite olemasolu asjus. Jutt on õpikutest, sõnastikest ja muust taolisest. Sama analüüs [tulnuks teha] õpetajate olukorra kohta ja õpetamise metoodikate olukorra kohta ning tulnuks teha ka vastavad ettepanekud riigieelarvest vahendite planeerimiseks. [Minu ettepaneku kohaselt pidi] koalitsioon kindlustama, et erikomisjon valmistab ette eesti keele võõrkeelena õpetamise riikliku programmi, mille eesmärk on kindlustada kvaliteetne keeleõpe kõigil haridustasanditel eesti keele tunnis – mitte matemaatika‑, füüsika‑ ega keemiatunnis, vaid eesti keele tunnis. Mitte mingeid deklaratsioone, vaid ainult ülesanded, nende täitmise eest vastutajad ja ajaline graafik. Ettepaneku teine punkt oli lõpetada Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ning Narva linna vahel sõlmitud leping kui reaalsusele mittevastav.

Täna olid probleemkomisjonis külas Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Hille Ilves ja Tallinna Linnavalitsuse abilinnapea Vadim Belobrovtsev. Nende käest küsiti, milliseid probleeme nad näevad ennekõike seoses selle uue lainega, üleminekuga eestikeelsele õppele venekeelsetes koolides. Vastus oli selline, et probleeme on õppevahenditega, õpikutega, sealhulgas üleminekuõpikutega, sest kui terve paralleel hakkab õppima äkki eesti keeles, siis need õpikud, mis koolides on, nende arvamusel ei sobi. On vaja üleminekuõpikuid. Probleeme on nende arvates ka õpetajate ettevalmistamisega, nii nagu jäi tänagi probleemina kõlama, ja sellest ma võiksin pikalt rääkida. Aga milleks? Nii õpikutest, õpetajatest kui õppemetoodikatest ma rääkisin siin selle saali ees 21. septembril eelmisel aastal, aga selle peale ei tulnud saalist ühtegi küsimust. [Järelikult] see, millest ma rääkisin, kogu see problemaatika, oli selge.

Probleemkomisjon sai loodud, probleemkomisjon tegi oma töö ära ja probleemkomisjon esitas Riigikogule oma töö tulemused, kusjuures need olid konsensuslikud ja neli fraktsiooni viiest, kes selles töös osalesid, tutvusid selle ettekandega ja nõustusid sellega. Ainult Reformierakond jäi välja, lihtsalt ei käinud seal komisjonis. Tuleb välja, et need praktilised probleemid, millele osundavad kohalikud omavalitsused (Juhataja helistab kella.) ja Tallinna Linnavalitsus, olid teile teada aasta tagasi, kuid ei tehtud mitte midagi ...

Hea ettekandja, teie aeg!

... mindi jõuga edasi. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Hea esimees! Head töökaaslased! Head inimesed, kes te jälgite meid või loete stenogrammi! Teie, kes te hoolite enda lähedastest! Elu teeb kogu aeg mingeid muudatusi. Toimuvad tehnoloogilised muutused, toimuvad ka teadmiste muutused. Mina olin ka kunagi suitsetaja, kuigi mitte just kirglik. Hakkasin suitsetama 23-aastaselt, rumalusest, ja olen nüüdseks sellest vabanenud. Kuigi paljud ütlevad, et ei, nüüd on veel hullem – ma veibin!

Must turg e-sigarettide puhul on täpselt nagu kolme jalaga taburet. Hind on aktsiisidega liiga kõrgeks aetud ja naaberriigis on odavam. See on üks põhjus. Teine äärmiselt oluline komponent on maitsed. Kui need on siin keelatud ja mujal riikides on maitsed olemas, siis loomulikult see tekitab musta turgu. Ning kolmas [oluline komponent] on kättesaadavus. Täna on nii, et Eestis on [erisuguste maitsete] kättesaadavus null. Lapsevanemad kirjutavad ja tõrelevad, et nende laps teeb pirnimaitselist, nende laps teeb mingi muu maitselist. See ei puutu mitte üldse e-sigarettide kaupmeestesse, sest nendel on lubatud [Eestis müüa] ainult tubaka ja mentooli maitsega [tooteid].

See, et koroonaajal ei laienenud kaugmüügi võimalus e-sigarettidele, pani terves maailmas [toimima] uued innovaatilised lähenemised, milleks on niinimetatud ühekordsed e-sigaretid. Ka meil Eestis müüakse neid väikseid. Mõned meil siin neid veibivad. Osa on täitsa ühekordsed, mis pärast kasutamist tuleb ära [visata], ja osa on laetavad: alt laed elektriga ja pealt vahetad selle paagi välja. Neid on [mitmesuguste] maitsetega.

Aga me oleme jälle ära unustanud keskkonna aspekti. Me oleme igasuguste kanalisatsioonitorude juurde teinud mingi väga nõrga kunstilise tasemega [märgi], et meri algab siit, et inimesed sinna suitsukonisid ei viskaks. Aga nüüd ma räägin teile hoopis ühest teisest, hullemast asjast. Need e‑sigarettide kaupmehed, kes veel on Eestisse jäänud, ka nende jaoks on Eesti keskkond äärmiselt oluline. Ja selleks, et mingilgi moel neid akusid, neid ärakasutatud ühekordseid e-sigarette kätte saada, tuleb loomulikult teha mingi kampaania. Selleks, et inimest motiveerida, peab ju mingi küpsis olema. Võib-olla tõesti peaks panema [teate], et kui tood enda vana e‑sigareti aku ära, siis saad vastu küpsise. See ei ole päris nii. Aga kui ettevõtlikud inimesed on võtnud kätte ja teinud kampaania, siis nad on juba kaks korda saanud rahatrahvi, sellepärast et e‑sigarettidele ei tohi teha mingeid soodustusi. Isegi meie keskkond ja loodus ei ole selline argument, et natukenegi, mingilgi määral tarbijate käitumist muuta.

Olukord on kummaline. Me loeme lehest ja kuulame raadiost, kuidas vanatüdrukute turvakodu ehk TAI teatab, et sellised inimesed, kes selliseid eelnõusid teevad, ei tohikski Riigikogus olla ja et selliseid eelnõusid ei tohikski teha. Head saadikud! Lugesin minagi, et me oleme nüüd kõik tubakatööstuse konksu otsas ja et me oleme äärmiselt halvad. See teeb mind tegelikult nukraks. See teema ei kõneta üldse väga paljusid. Ta kõnetab ainult neid inimesi, kes on täiskasvanud ja kellele see toode on mõeldud. See, et ta lastele kättesaadav on – no loomulikult, kui on tekitatud nõudlus, siis tuleb ka pakkumine. Ja kui pakkumist ei ole võimalik legaalsel teel teha, siis selleks ongi must turg välja kujunemas. Nii ta meil on.

Faktikontroll on äärmiselt oluline. Alles tulid ülemaailmse NNA poolt andmed, et jätkuvalt on e‑sigaret tavasigaretist 95% ohutum, kaheksa aastat järjest. Aga see ei jõua kuidagi meie organisatsioonideni. Kui keegi teab kedagi, kes töötab TAI-s, siis ta võiks [soovitada neil] vaadata neid uuringuid.

Miks ma sellest räägin? Just sellepärast, et homme hakkame me menetlema [selleteemalist eelnõu], ja võib juhtuda nii, et see jääb kuhugi sahtlipõhja, sest keegi ei julge teemaga tegeleda. Suitsuvaba Eesti eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, vaba mikrofon on lõppenud. Head ametikaaslased, ka tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja jõudu teile meie töös!