Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel tutvustada teile eelnõu 663 arutelu põhiseaduskomisjonis. Lisaks komisjoni liikmetele osales komisjoni istungil eelnõu algataja esindajana Henn Põlluaas ja osales ka Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko. Eelnõu tutvustaski algatajate esindajana Henn Põlluaas. Kolleeg Põlluaasa sõnavõttu ma ei hakka siin ümber jutustama, ta oli ka täna siin puldis sama põhjalik, kui ta oli komisjonis.
Tutvustan teile selle arutelu käiku, mis küsimused komisjonis tekkisid ja millised olid vastused nendele küsimustele. Osa neid küsimusi oli ka siin küsimuste-vastuste voorus tõstatatud. Aitäh kõikidele kolleegidele, kes kaasa mõtlesid!
Kõigepealt tekkis seesama küsimus komisjonis: võrdlus Lätiga. Väga selgelt ütleb eelnõu seletuskiri, et Lätis on võrreldes meiega olukord oluliselt parem, kuna seal võivad kohalikel valimistel kandideerida ja osaleda ainult [Läti] kodanikud, seega isikud, kelle riigikeeleoskus on garanteeritud. Ja loomulikult tekkis ka meil komisjonis see küsimus, et kuidas siis meil ei ole garanteeritud, kui meil samamoodi saavad kandidaadid olla ainult Eesti kodanikud. Eelnõu algataja seletus oli, et kuna Lätis mittekodanikud ei saa valida, siis ei saagi valida neid, kes läti keelt ei oska. Selline loogika oli eelnõu algatajal, selle tõttu on Lätis olukord parem.
Kolleeg Jaak Valge toetas Henn Põlluaasa ja märkis ka seda, et Lätis on üldiselt riigikeeleoskuse tase oluliselt kõrgem, kuigi venelaste osakaal on seal samamoodi kõrgem kui Eestis. Jaak Valge küsis, kuidas mõjuks selline C1-taseme kehtestamine volikogu liikmetele eesti keele üldisele mainele Eestis. Henn Põlluaas vastas, et kindlasti see tõstaks eesti keele mainet, aga tuleb olla järjekindel ja sihikindel ning rõhutada, et Eesti riigis on riigikeel eesti keel, asjaajamiskeel on eesti keel ja sellesse ei tohi suhtuda pealiskaudselt.
Ja Henn Põlluaas rõhutas korduvalt seda, et Ida-Eestis ja Kirde-Eestis on omavalitsused, kus keeleküsimus on väga terav, olukord väga vilets. Täna viitasid algatajad sellele mitu korda, rõhutades [probleemi]. Henn Põlluaasa arvates ainukene võimalus seda asja otsustavalt muuta ongi seada kandideerimistingimustesse ka eesti keele oskuse nõue.
Siinkõneleja Eduard Odinets küsis arutelu käigus selle kohta, et C1-taseme seaduses nõudmine tähendab, et kandidaat peab kuidagimoodi tõendama, et tal on see tase olemas. Eestis üldiselt saab taseme olemasolu tõendada keeleeksami läbimisega. Oligi küsimus, kuidas ikkagi praktiliselt tõendada, et igal kohalikel valimistel kandideerival kandidaadil C1-tase on. Kas iga kandidaat peab esitama eksami läbimise tunnistuse või tõesti piisab ainult sellest, et kandidaat linnukesega märgib, et tal on C1-tase olemas? See on üks versioon, mis on täna kõlanud.
Henn Põlluaas selgitas, et tegelikult kõige lihtsam olekski linnuke kuhugi lahtrisse panna, aga siis tekib probleem, et kui selgub peale valimisi, et inimene tegelikult ei oska eesti keelt, ent ta on rahva poolt demokraatlikul viisil valitud volikogu liikmeks, siis midagi temaga enam tagantjärgi teha ei saa. Sellepärast parim viis on, et inimesed esitavad keeleoskustunnistuse. Seda ei pea tegema eesti rahvusest inimesed ja need, kes on lõpetanud eesti kooli, vaid just need inimesed, kes on lõpetanud vene kooli või lihtsalt muust rahvusest, selgitas eelnõu algataja. Ja nad peavad esitama keeleoskustunnistuse koos kandideerimise dokumentidega.
Eduard Odinets palus selle peale täpsustada, kuidas on muude Euroopa Liidu kodanikega, kellel on samamoodi õigus kandideerida kohalikel valimistel. Sellisel juhul peavad ju ka Euroopa Liidu kodanikud, kes kandideerivad, esitama C1-taseme eksami tunnistuse. Ja samamoodi, kuidas tehakse kindlaks, et inimene, üks või teine kandidaat, on eesti rahvusest? Odinets küsis ka, kuidas teha kindlaks, millise kooli inimene on lõpetanud? Eestis üle kümne aasta juba kõik noored lõpetavad vastavalt keeleseadusele eestikeelse gümnaasiumi. Kuidas nõuda nendelt C1-taseme tunnistust?
Henn Põlluaas arvas selle peale, et venekeelse Eesti kooli lõpetamine tegelikult eesti keele oskust ei taga, isegi kui on kirjas, et tegu on eestikeelse kooliga. Mis puudutab aga [muid] Euroopa Liidu kodanikke, siis arvas Henn Põlluaas, et ta ei näe mingit põhjust teha neile erandeid võimaluses osaleda volikogu töös, ilma et nad aru saaksid, millest seal räägitakse, mis teemadel. Kui [muud] Euroopa Liidu kodanikud soovivad osaleda Eesti kohalikel valimistel, siis eesti keele oskuse nõue on elementaarne.
Mart Võrklaev tundis huvi, kuidas ikkagi tehakse vahet Eesti kodanikel. [Eelnõu kohaselt] tekib olukord, kus on Eesti kodanik Eesti koolist, kelle puhul kehtivad ühed tingimused, ja on Eesti kodanik Eesti koolist, kelle puhul kehtivad teised tingimused. Henn Põlluaas arvas selle peale, et kuidagi tuleb loomulikult vahet teha, aga seda ei saa kahjuks otseselt seadusesse kirjutada.
Jaak Valge arvas, et üldiselt nendes asjades ei tasu väga detailidesse minna, sest eelnõus on puhtpraktiliselt väga palju erinevaid lahendusi, mida kasutada saaks, ja pole mõtet täitevvõimu valdkonda sekkuda. Ka märkis Jaak Valge eestlaste ja mitte-eestlaste kohta, et rahvastikuregistris on rahvuse andmed täiesti olemas ja saab sealt vaadata.
Selle peale siinkõneleja täpsustas, et need lahtrid, mis puudutavad rahvust ja keelt rahvastikuregistris, on ütlustepõhised ja sinna võib kirjutada ükskõik mida. Henn Põlluaas kommenteeris, et eelnõu eesmärk ei ole teha vahet, kes on eestlane ja kes on venelane. Eesmärk on see, et kõik, kes osutuvad volikogudesse valituks, oskaksid eesti keelt. Ja ta pahandas, et me toome sisse kõrvalteemasid.
Mihhail Stalnuhhin märkis, et praegu pakutakse sellist lahendust, mida ei osata rakendada, aga soovitakse seadusena vastu võtta. Henn Põlluaas pareeris, et see on täitevvõimu ülesanne peale seaduse vastuvõtmist, aga soovi korral on ka see variant, et kui inimene viib kandideerimisavalduse sisse, siis saab teha eesti keele testi kohapeal. Veel üks lahendus! Selle peale arvas Eduard Odinets, et C1-taseme väljaselgitamine kohapeal väikese testiga ei ole võimalik, sest C1 on kõrgharitud emakeele valdaja tase. Jaak Valge rõhutas uuesti, et kõik need detailid, millest komisjoni liikmed räägivad, tuleb täpsustada täitevvõimul ja seda ei pea seadusesse märkima.
Eduard Odinets tõi sisse uue teema: tegelikult põhiseaduse § 52 lõige 1 ütleb, et asjaajamiskeel on kohalikes omavalitsustes eesti keel. Samuti on olemas keeleseadus, mis ütleb, et järelevalvet asjaajamiskeele üle teostab Keeleamet. Ta uuris, nagu ka mitmed kolleegid täna siin, miks ei saa rakendada seda mehhanismi, et Keeleamet kontrollib, teeb järelevalvet, kas eesti keel on asjaajamiskeel kohalikes omavalitsustes ja kas seda kasutatakse vastavalt keeleseadusele.
Henn Põlluaasa arvates see mehhanism kõlab väga hästi ja tundub väga otstarbekana. Aga kui vaadata reaalsusele otsa, siis tegelikkuses ei ole sellega mingit pistmist. Keeleamet sellega ei tegele, teadis Henn Põlluaas. Keegi sisuliselt ei kontrolli seda, mille tõttu on nii, et riigikeel on küll eesti keel, aga selle kasutamine ei ole [kõigis] kohalikes omavalitsustes tagatud.
Odinets tõi sisse ka seaduste hierarhia teema. On olemas Riigikohtu lahend, mis ütleb, et konstitutsioonilises seaduses, milleks on ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, ei saa viidata alama astme, niinimetatud lihtseadusele. Antud juhul viidatakse keeleseadusele. See ei ole seaduste hierarhias õige, nii ei tohi teha. Samuti viidatakse eelnõus, et kandidaadil peab olema keeleseaduses sätestatud C1-tasemel eesti keele oskus. Keeleseaduse § 23 ei sätesta tasemeid, vaid ütleb, et keeleoskustasemete määramise aluseks võetakse Euroopa Nõukogu koostatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud keeleoskustasemed.
Tähendab, viidatakse keeleseadusele, millele ei tohi viidata, ja viidatakse C1-tasemele, mida keeleseaduses ei ole sätestatud. Odinets küsis, kas algatajad ei näe selles probleemi, et viidatakse seadusele, millele ka Riigikohtu lahendi kohaselt ei saa viidata, ja viidatakse asjale, mida ei ole sätestatud seaduse tasandil, vaid Euroopa Nõukogu dokumendis. Henn Põlluaas arvas, et see on sellisel juhul redaktsiooniline küsimus. Kui vaadata laiemalt, siis Riigikohtu otsused ei ole absoluutsed. Nad on muudetavad ja pole absoluutsed, rõhutas ta teist korda.
Üldiselt mitmed komisjoni liikmed nõustusid seaduse eesmärgiga, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed peavad oskama eesti keelt. Selle üle erilist diskussiooni ei tekkinud. Aga see küsimus jäi Odinetsi korduval tõstatamisel õhku rippuma, et konstitutsiooniline seadus viitab selles eelnõus lihtseadusele. Ma tsiteerisin ka Riigikohtu otsust, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseadusevastane. Kui me menetleme seda eelnõu ja võtame ta sellisel kujul vastu, siis on tegemist põhiseadusevastase tegevusega.
Järgnevalt tõstatas komisjoni esimees Odinets selle teema, et Riigikogusse kandideerimisel ei nõua keegi eesti keele oskust. Kedagi ei huvita, kas inimene oskab eesti keelt või mitte, kui ta Riigikogusse kandideerib. Seda ei pea kusagil deklareerima. Aga kui Riigikogu liige soovib kandideerida oma linna või valla volikogusse, siis tuleb tal selle eelnõu järgi esitada tõend, et ta oskab eesti keelt C1-tasemel. Henn Põlluaas arvas selle peale, et ainukene mõistlik lahendus sellele probleemile on kehtestada keelenõue ka Riigikokku kandideerivatele inimestele.
Samuti tõi Odinets välja probleemi, et kohalikel valimistel saavad kandideerida ka 18-aastased noored inimesed, kes alles õpivad gümnaasiumis. Tõstatus küsimus, kas on ikkagi proportsionaalne nõuda gümnaasiumis õppivalt noorelt inimeselt C1-keeletaset, mida tal ilmselgelt ei saa veel olla. Kas see on proportsionaalne piirang, kui need noored ei saaks realiseerida oma põhiseaduslikku õigust kandideerida kohalikel valimistel? Henn Põlluaas arvas selle peale, et kui noore inimese enesehinnang on sedavõrd suur, et ta arvab, et saab volikogus suurepäraselt hakkama ja on piisavalt kompetentne erinevatel teemadel kaasa rääkima, siis ei ole põhjust, et tema keeleoskuse nõudes peaks mingeid järeleandmisi tegema.
Seejärel sai sõna Justiitsministeeriumi ametnik, kes esitas meile valitsuse seisukoha. Nagu me täna kuulsime, valitsus loobus seisukoha andmisest. Küll võttis Justiitsministeeriumi ametnik julguse ja õiguse kommenteerida mõningaid seisukohti, mis kõlasid eelnevas diskussioonis komisjoni istungil. Tema arvates ehk Mariko Jõeorg-Jurtšenko arvates on nii, et kui uus kohustus kirjutatakse seadusesse, siis kuna jutt on valimissüsteemi olulisest osast, siis see peab olema sellessamas valimisseaduses kirjas. Seda ei ole võimalik täitevvõimul hakata ise sisustama.
Tegelikult on Mariko Jõeorg-Jurtšenko arvates mitu võimalikku teoreetilist lähenemist. Üks variant on tõepoolest eelnev tõendamine, aga siis tekib küsimus, mis on see tõend, mille kandidaat peab esitama. Keeleseadusest tulenevalt on erinevaid võimalusi, kuidas keeleoskust tõendada. Võib küsida, kas see pole ebaproportsionaalne piirang, kui kõik kandidaadid sõltumata vanusest peavad hakkama välja otsima oma gümnaasiumi lõputunnistust, et tõendada, kas see gümnaasium oli eestikeelne või muukeelne. Ta tuletas meelde vana seadust, kus oli järelkontrolli skeem. Kandideerimisel ei pidanud oma kandideerimisdokumentidele lisama mitte ühtegi tõendit ega tunnistust.
Jõeorg-Jurtšenko märkis, et kui selgub – see on üks võimalus –, et kandidaat ei valda eesti keelt, siis tuleks vaadata kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse poole, kas tegu on volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemisega või volikogu liikme volituste peatamisega. Tegelikult peaks kõik selle läbi mõtlema, mida selle eelnõu puhul kahjuks ei ole tehtud.
Selle peale Paul Puustusmaa märkis, et on näha, et väga suur tööpõld on. Selleks, et see asi korrektselt ära teha, on vaja lisaks sellele eelnõule veel rida teisi seadusi lahti võtta.
Mihhail Stalnuhhin võttis sõna ja tõi paralleele väga erinevate töömaailmadega. Näiteks kui kellelgi läheb auto katki ja on kaks parandajat, kellest üks räägib eesti keelt, aga ei oska midagi teha, kuid teine räägib võõrkeeles, aga oskab autot parandada, siis oma auto usaldatakse ilmselt sellele inimesele, kes oskab parandada, mitte ei oska eesti keelt. Samuti, kui on vähkkasvaja näiteks ja on vaja teha operatsioon ja valikus on kaks kirurgi, kellest üks oskab eesti keelt, aga ei oska lõigata, ja teisega on vastupidi.
No need võrdlused tekitasid komisjoni liikmete vahel päris paraja diskussiooni, näiteks kas volikogu liikme tööd ja kirurgi tööd ja automehaaniku tööd saab ikka võrrelda või mitte. Toomas Kivimägi arvas, et õnneks volikogu liikmed ei opereeri, ja Paul Puustusmaa arvas, et üks asi on autoremont ja opereerimine ja teine on volikogus osalemine. Ja Mariko Jõeorg-Jurtšenko ütles selle pika diskussiooni lõpus väga hea lause või mõtte: tegelikult volikogu liikme kandidaate määravad ju erakonnad, poliitilised jõud. Ja needsamad erakonnad, poliitilised jõud peaksid vaatama, keda nad kandidaatideks esitavad, kas need kandidaadid on võimelised piisavalt hästi oma tööd tegema.
Ja sellega meie diskussioon, mis oli, saate ju aru, väga-väga põhjalik ja samas mõneti ka väga meeleolukas, lõppes. Komisjon hakkas tegema menetluslikke otsuseid. Esimene otsus oli see, et võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 7. novembril ehk siis täna. Selle poolt hääletas 7 komisjoni liiget: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Paul Puustusmaa, Üllar Saaremäe, Marko Torm, Jaak Valge ja Mart Võrklaev, vastu oli Mihhail Stalnuhhin ja erapooletuid ei olnud. Siis komisjon tegi otsuse esimene lugemine lõpetada. Selle poolt olid samad seitse inimest: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Paul Puustusmaa, Üllar Saaremäe, Marko Torm, Jaak Valge ja Mart Võrklaev, vastu hääletas Mihhail Stalnuhhin ja erapooletuid ei olnud. Konsensuslikult otsustati määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimees Eduard Odinets. Tänan teid!