Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud valitsuse liikmed! Alustame Riigikogu infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreeris ennast 24 Riigikogu liiget, puudub 77.

Tänases infotunnis osalevad peaminister Kaja Kallas, justiitsminister Lea Danilson-Järg ja keskkonnaminister Madis Kallas. Küsijaks on registreerunud üheksa Riigikogu liiget, nii et me saame [iga teema puhul] võtta ka saalist koha pealt lisaks ühe küsimuse. Nii nagu kodukord traditsiooniliselt ikka ette näeb, küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja valitsuse liikmel on vastamiseks aega kuni kolm minutit.

Läheme küsimuste ja vastuste juurde. Esimene küsija on Jaanus Karilaid, küsimus on peaminister Kaja Kallasele, [teema on] olukord riigis.

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse läbisaamine on [praegu] viimase seitsme aasta üks halvimaid. Viimane kord jäi koostööprotokoll allkirjastamata Taavi Rõivase ajal 2015. Hiljem, Ratase ajal, seda koostööprotokolli järjepidevalt allkirjastati ja üksteisega arvestati. Nüüd, kriisi ajal, seda millegipärast ei tehta. Küll tuleb lisaraha 160 miljonit, mis on praeguse inflatsiooni ja hinnakasvu tõttu loomulik ja mis läheb üleüldise hinnatõusu kompenseerimiseks, aga kohalike omavalitsuste puhul on välja jäänud sõjapõgenikega arvestamine, ka energia hinna tõusu kompenseerimine on välja jäänud. Kui ma loen linnade ja valdade liidu tegevjuhi Jan Trei väljaütlemisi, siis selgub, et ei ole arvestatud ka hooldusreformi läbiviimisest tulenevaid kohustusi. Lisaks sellele on liit teinud auditi. Teedeaudit näitab, et tegelik vajadus on 140 miljonit eurot aastas, aga praegune eraldis on kordi väiksem. See kõik on seotud inimeste elukeskkonnaga, inimeste tervise ja turvalisusega. Kuidas te sellist läbikukkunud koostööd kommenteerite?

Aitäh! Kui te tahate saada konkreetseid vastuseid, siis minu soovitus teile on panna kirja, mida te hakkate küsima. Te küsite olukorra kohta riigis, aga tahate tegelikult teada kohalike omavalitsuste kohta. Palun järgmine kord märkige see ära, kui te tahate teada kohalike omavalitsuste kohta.

Mida ma võin öelda lihtsalt üldiselt, olles mitte saanud ette valmistada teie konkreetseks küsimuseks, on see, et maksulaekumised on olnud erakordselt head. See on tähendanud ka seda, et maksulaekumised kohalikele omavalitsustele on olnud head, kohalikele omavalitsustele on laekunud üle 100 miljoni rohkem. Mis puudutab Ukraina sõjapõgenikke, siis me tegime lisaeelarve, kus me nägime ette sellised kulutused, mis nendega kaasnevad. Eelarves oli ka veel eraldi toetus kohalikele omavalitsustele sellega seoses. Hooldusreformi jaoks, mida te saate siin Riigikogus menetleda, on ka ette nähtud kohalikele omavalitsustele rahastus, et tagada need võimalused, et inimeste hooldekodukoha kulud kompenseeritud saaksid.

Aitäh! Jaanus Karilaid, palun täpsustav küsimus!

Hea peaminister! Te siiski ei vastanud küsimusele, miks see koostööprotokoll jäi allkirjastamata. Kohalik omavalitsus on väga suur osa riigist, nii et igati läheb see kokku ka pealkirjaga "Olukorrast riigis". Peaministrina te peate teadma, mis olid need põhjused, miks see koostööprotokoll jäi allkirjastamata, nii nagu juhtus see ka 2015 Taavi Rõivase ajal. Seal on kindlasti mingid olemuslikud põhjused.

Minu teine küsimus puudutab haigekassat, mis on ka seotud olukorraga riigis. Jätkuvalt on probleem ravijärjekordadega. Ma toon teile näite Saaremaalt: et pääseda silmaarsti juurde, peab inimene ootama 93 päeva – ma vaatan praegu seda tabelit, mille ma olen saanud haigekassa käest –, rääkimata sellest, et haigekassa puudujääk võib 2025. aastal olla üle 235 miljoni. Aga mind puudutab just see Saaremaa näide. Kui ma vaatan maakonniti, siis näen, et ravijärjekorrad on väga pikad: 103 päeva, 99 päeva, 94 päeva, sõltuvalt maakonnast, sõltuvalt eriarsti nimest. Kuidas 2023. aasta eelarve neid ravijärjekordi aitab lühendada? See on inimeste heaoluga väga otseselt seotud.

Aitäh! Kõigepealt koostööprotokoll. Ma ei olnud teadlik, et seda ei ole koos kohalike omavalitsustega alla kirjutatud. Uurin seda Riina Solmani käest, kes on riigihalduse minister ja nende teemadega tegeleb. Siis saan teile järgmine kord täpsemalt vastata, kui on selline huvi.

Nüüd ravijärjekorrad. Jah, ravijärjekorrad on probleem ja ravijärjekorrad on pikenenud COVID‑i tõttu. Meil oli aeg, kui tavapärane ravi oli suletud, sellepärast et haiglates olid COVID‑i haiged. Me peame tegema kõik, et see praegu nii ei läheks ja jällegi ei peaks haiglaid sulgema, mis omakorda ravijärjekordasid pikendaks. Me oleme teinud investeeringuid, et luua isolatsioonipalateid, et ei peaks tervet haiglat kinni panema ega ravijärjekordasid kuidagi peatama, sellepärast et haiglas on ka COVID‑i haiged. Erinevates haiglates on selleks tehtud rohkem või vähem pingutusi.

Mida me veel oleme teinud? Me oleme eraldanud raha selle jaoks, et tõsta arstide ja [teiste] meditsiinitöötajate palku. Ka näiteks COVID‑i ajal oli probleemiks ju see, et ruumi justkui on, aga ei ole inimesi, kes neid teenuseid osutaksid. Hea meel on tõdeda, et on suurenenud soov tervishoiu kõrgkoolides õeks õppida ja neid inimesi tuleb järjest juurde. Hea meel on tõdeda, et me oleme neid kohti juurde loonud, et tööjõu[puudust] minimeerida. See kõik annaks omakorda tulemuseks selle, et ravijärjekorrad lüheneksid.

Üks suur teema on kindlasti täiendava eraraha kaasamine tervishoidu. Kui me saame ravijärjekordasid lühendada ka selle abil, et näiteks tööandja saab teha kulutusi oma töötajate ravi jaoks, siis need, kes nii-öelda konkureerivad riigi poolt kinnimakstud ravi peale, ei konkureeri nendega, kes saavad käia ka eraarsti juures. Selliseid võimalusi peab kindlasti looma, et raha meditsiini juurde tuua ja ravijärjekordasid lühendada.

Aitäh! Nüüd küsimus saalist. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus on seotud jätkuvalt LNG‑ga. Te selle teemaga olite ka esmaspäeval meil komisjonis ja seal jäi kahetsusväärselt jälle kõlama see mõte, et kuigi 30 miljonit eurot lisaeelarves ette nähti ja sellega pidi riik ostma osaluse just nimelt Gasgridi ja Eleringi ühises loodavas ettevõttes, siis seda te tegemas ei ole. Minu hinnangul on see väga halb otsus, sest see välistab võimaluse, et Eesti gaasivarustuskindlus järgmiseks sügistalviseks perioodiks oleks kindlustatud. See otsus viib meid olukorda, kus Eesti ettevõtetel ei ole eelisligipääsu Soome rajatavale LNG‑terminalile. Aga palju olulisem on see, et kui te sellise otsuse olete vastu võtnud ja olete sellise poliitilise suuna võtnud, siis parlament saab seda kas aktsepteerida või mitte. Lisaeelarves on see rida konkreetselt kinnitatud. Ma tsiteerin [seletuskirja]: "Finantseerimistehinguna kajastatakse vedelkütusevaru Eestisse [roteerimist (13 mln eurot)], riigi keskse gaasivaru moodustamist [(170 mln eurot)] ning osaluse omandamist Elering AS poolt LNG terminali opereerivas ettevõttes ([kuni] 30 mln [eurot])." Kui te seda rida soovite muuta, siis see ei sõltu sellest, milline on teie tuju hommikul, vaid te peate tulema siia parlamendi ette ja konkreetselt seda rida muutma. Te peate lähtuma ikkagi vastuvõetud lisaeelarvest. Minu küsimus on see: millal te kavatsete tulla selle otsusega parlamendi ette, et see 30 miljonit üle vaadata?

Aitäh! Kõigepealt tahaks ära korrigeerida selle, justkui omand terminalis annaks eelistatud ligipääsu. Selle heaks illustratsiooniks on Leedu. Leedul on oma terminal oma taasgaasistamise võimalusega, ujuvterminal FSRU. See ei tähenda seda, et neil oleks gaasi hind kuidagi odavam või neil oleks parem ligipääs. Pigem on seal gaasipuudus. Ehk see omand iseenesest ei anna mingit eelist.

Teie küsimusepüstitus on selles suhtes õige, et me oleme eelarves ette näinud raha selle osaluse omandamiseks ja me ei ole vastupidi otsustanud. Me ei ole teinud sellist otsust, et me seda ei omanda. Praegu MKM ja Elering minu teada soomlastega suhtlevad, et millised on järgmised sammud ja kas see on mõistlik või ei ole mõistlik. Kui me teeme lõpliku otsuse, et me seda ei tee, või me teeme lõpliku otsuse, et me ikkagi teeme, siis loomulikult tuleb teha otsused vastavalt seadustele, nii nagu on ette nähtud. Kui seda raha selle jaoks ei kasutata, siis ei saa me seda lihtsalt kasutada ka millekski muuks, sellepärast et Riigikogu on kinnitanud, et seda raha saab kasutada ainult selle asja tarbeks. Sellisel juhul tuleb teha riigieelarve seaduse muudatus, et seda raha saaks kasutada mingiks muuks otstarbeks. Aga kordan veel kord: me ei ole seda lõplikult otsustanud. Endiselt käivad soomlastega läbirääkimised, kuidas oleks kõige mõistlikum seda asja ajada. Kõige tähtsam meie seisukohast on see, et me oleme teinud erinevaid samme, tagamaks gaasivarustuskindlus, et meie ettevõtjatel oleks ligipääs sellele terminalile ning nad saaksid gaasi kokku osta ja oma tarbijatele müüa. Meie seisukohast on oluline, et me oleme riigina esimest korda varunud gaasi ka varustuskindluse tarbeks, kuigi tõesti riigile ei kuulu gaasimüügi ettevõte, meil ei ole seda vastutust, aga just selleks, et need varud oleksid olemas, me oleme investeerinud haalamiskai rajamise võimekusse ja torusse, mis ühendab haalamiskaid Balticconnectori gaasitoruga, mis on Soome ja Eesti vahel. Me oleme teinud üsna palju samme selleks, et gaasivarustuskindlust tagada. Ma arvan, et see on oluline sõnum Eesti ettevõtetele ja Eesti inimestele tulevaks talveks.

Aitäh! Lõpetan esimesele küsimusele vastamise. 

Läheme teise küsimuse juurde. Küsija on Helle-Moonika Helme, küsimus on peaminister Kaja Kallasele ja jälle [on teema] olukord riigis. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Tõepoolest, me küsime olukorra kohta riigis. Te avaldasite küll pahameelt, et see küsimus on niivõrd lai, aga meie siiski siin Riigikogus eeldame, et peaminister on nii tark ja loomuldasa on tal olemas igakülgne ülevaade olukorrast riigis, seepärast me seda niimoodi ka küsime. Ega minu küsimused ei ole ju väga keerulised ja neile saab anda väga konkreetseid vastuseid ka, kui te tahate ja oskate anda.

Küsimus on järgmine. Meie andsime esmaspäeval Riigikogu menetlusse eelnõu, kus me ütleme, et mobilisatsiooni alla kuuluvad Ukraina mehed tuleks saata tagasi Ukrainasse oma kodumaa eest võitlema. Praeguseks on neid Eestisse tulnud päris palju. Ajutise kaitse saanud Ukraina mehi on 6000 ja lisaks on nendest 61 000‑st, kes on üle idapiiri tulekul piiril deklareerinud, et nad jäävad Eestisse, 49% mehed. Ajakirjanduse andmeil kavatseb Ukraina lähipäevil välja kuulutada üldmobilisatsiooni, millega kutsutakse armeeteenistusse lisaks kuni 300 000 meest. See tasakaalustaks Ukraina poolel [olukorda pärast] Putini läbiviidud osalist mobilisatsiooni, mille tulemusena [Venemaal] samuti võeti armeesse väidetavalt kuni 300 000 meest. Teie olete kogu aeg toonitanud, et Ukraina võitleb ka meie eest. Meie oleme selle teie seisukohaga igati nõus ja sellega päri. See aga tähendab, et meil lasub moraalne, aga otsene kohustus saata ükskõik mis põhjusel ja ükskõik kustkaudu meile tulnud Ukrainas mobilisatsiooni alla kuuluvad mehed Ukrainasse, et kiirendada sõja lõppu ja kindlustada, et Ukraina väljub sellest võitjana. Kas teie toetate ja teie erakonna fraktsioon toetab meie eelnõu? Kas teie valitsuse esindajana ja suure Ukraina sõbrana, nagu me kõik siin oleme, olete valmis Ukraina valitsust selles aitama ning kõik Ukraina mehed, kes Eestis viibivad, nii-öelda kokku koguma ning toetatult, näiteks koos varustuse ja miks ka mitte pärast Eestis läbiviidud kiiret sõjalist ettevalmistust, organiseeritult Ukrainasse toimetama?

Aitäh! Esiteks, Ukraina valitsus ei ole sellist palvet esitanud. Veelgi enam, me oleme küsinud Ukraina saatkonna käest, kas see on probleem. Nad on öelnud, et tegelikult ei ole probleem see, et neil oleks vähe inimesi, kes sõdivad, nad saavad [rindel] inimesi vahetada ja osa saab minna puhkama. Seda esiteks.

Teiseks on Ukraina poolt saadetud põhimõtted või reeglid, millal on Ukraina mehed mobilisatsioonist vabastatud. Seni ei ole nad näiteks isegi reservis olevate sõjaväelaste järele läinud. Siin on erinevad tingimused. Näiteks on [vabastatud] need, kellel on tõend ajateenistuse edasilükkamise, sõjaväelisele eriarvestusele võtmise kohta, siis on need, kellel on sõjaväelise arstliku komisjoni arvamus kõlbmatuse kohta, on need, kes kasvatavad kolme või enamat last või kellel on alla 18‑aastane puudega laps või esimese ja teise grupi puudega täiskasvanud laps ülalpidamisel, [vabastatud] on lapsendajad, eestkostjad, kasuvanemad, kes on orbude või alla 18‑aastaste vanemliku hoolitsuseta laste [ülalpidajad], üksikisad ja need, kes tegelevad abivajajate pideva hooldamisega, ning need, kes on lahkunud teistesse riikidesse alaliselt elama, mis on dokumenteeritud. Viimane tingimus on see, et rakendus‑ ja kõrghariduse taotlejad, praktikandid, magistrandid, doktorandid, kes õpivad päevases või duaalses õppevormis välisriigis, on ka vabastatud. Meile on tõesti Ukraina sõjapõgenikke tulnud üle idapiiri ja ajutise kaitse taotlusi on neist esitanud ja saanud 38 222. Eestisse on jäänud rohkem inimesi, sest paljud neist on ka öelnud, et nad ei vaja mingit abi, aga nad on siin, nad on deklareerinud, et nad jäävad Eestisse. Eestisse jäänute või seda deklareerinute arv on nädalast nädalasse vähenenud. Lisaks on terve rida inimesi, kes on tulnud üle Vene piiri, ka need meesterahvad, kes on teatanud, et nad on transiit[sõidul], nad sõidavad edasi kas mõnda teise riiki või tagasi Ukrainasse. Meie seisukohast, meie maksumaksja seisukohast on olulised need, kes on saanud ajutise kaitse, kes on meie arvestuses kirjas (Juhataja helistab kella.) ja kes saavad teatud juhtudel ka vastavaid toetusi, kui nad on neid taotlenud.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle vastuse eest! Jaa, üle idapiiri tulnud Ukraina mehed, te ütlete, tulevad, olles transiit[sõidul], ja lähevad Ukraina poole tagasi, Venemaa vastu võitlema. Ma ikkagi tuletan meelde, et Venemaal on olemas väga tugev ajalooline kogemus, raudse eesriide kogemus. See on nagu täiesti loogikavastane, et nad lasevad täisjõus mehed üle oma piiri Eestisse, et need saaksid minna tagasi Ukrainasse nende vastu võitlema, eks ole, sinna riiki, kellega nad peavad sõda.

Aga räägime nüüd maksudest ja teie valitsuse plaanitavatest maksutõusudest. Ajakirjandusest saime eelmisel nädalal lugeda, et uus Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi kantsler Ahti Kuningas on hakanud ametnikuna eelarvepoliitikat tegema. Ta ütles, et Eestis tuleks sisse viia automaks ja see peaks olema tervelt 40 eurot kuus, 40 eurot kuus, mis on tegelikult kõrgem kui Soomes, kus, me teame, on tõesti ühed Euroopa kõrgeimad automaksud. Samas, uus rahandusminister Annely Akkermann võttis esimese asjana teemaks kinnisvaramaksu ja hakkas rääkima, et meil tuleks sisse viia kinnisvaramaks. Öelge palun otse välja, kas Reformierakond hakkab ametlikult meil riigis makse tõstma ja tulevadki kinnisvara‑ ja automaks. Ma eeldan, et enne saabuvaid valimisi oleks väga oluline, kui te selle otse välja ütleksite, et inimesed teaksid.

Aitäh! Me oleme kokku leppinud, et maksud ei tõuse, maksud ei muutu. See on lihtne vastus. See, et mõni ametnik arvab ühte või teist või kolmandat ... Palun ärge karjuge vahele, las ma vastan teile.

Kolleegid, räägime ükshaaval, palun!

Kui mõni ametnik arvab ühte või teist asja ja neid mõtteid on ju liikunud, siis see ei tähenda, et need on kõik Reformierakonna inimesed, kes avaldavad arvamust erinevate asjade kohta. Mina arvan, et on väga tervitatav, kui sellist debatti peetakse. Minu jaoks on suur pilt maksustamise põhimõtte puhul see, et maksusta kõrgelt seda, mille arenemist sa ei taha. Näiteks, me maksustame alkoholi, me maksustame suitsetamist, aga me maksustame väga kõrgelt ka töötamist ja see ei ole mõistlik. Vaatame suurt pilti, et mida me siis tahaksime. Me tahaksime ju, et inimestel oleks tööd ja leiba, neil oleks sissetulek. Minu arvates kõige olulisem samm, mida me maksupoliitikas peaksime tegema, on selle maksuküüru kaotamine, mis keskklassi järjest karistab selle eest, et nad teenivad rohkem palka. Hea näide selle keskklassi kohta on õpetajad, politseinikud, päästjad. Me tegime näiteks riigieelarves ettepaneku tõsta märkimisväärselt õpetajate palka ja tänu sellele nad lähevad järgmisesse detsiili, kus nad praeguse süsteemi järgi maksavad kõrgemat maksu ja nende palgatõusust võtavad maksud suure osa ära. See ei peaks nii olema, peaks olema ühtne ja õiglane tulumaksusüsteem. Õnneks me oleme teinud juba ühe olulise asja ja oleme kokku leppinud, et 1. jaanuarist jõustub keskmise pensioni tulumaksuvabastus. See tähendab seda, et me juba hakkame seda küüru likvideerima. See puudutab eelkõige pensionäre, kes ka töötavad ja teenivad pensionist suuremat tulu, nemad hakkavad täpselt samamoodi saama tulumaksuvaba miinimumi täies ulatuses. Nii et maksude puhul oleks see kõige õigem, mida tuleks teha. Aga debatti, mida me maksustame, kui kõrgelt me maksustame ja mida me soovime sellega saavutada, ma arvan, tuleb absoluutselt tervitada.

Aitäh! Nüüd küsimus saalist. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Jaa, no ega te ju ei vastanud sellele konkreetsele küsimusele maksude kohta, et kas te automaksu ja kodumaksu pooldate. Küll aga te ütlesite meile minu meelest üsna selgelt välja, et te tahate maksustada seda, mida teie arvates inimestel võiks olla vähem. Ja me näeme, et te tahate, et inimestel oleks vähem oma kodu. Küttearved, elektriarved, intressitõusud ja kinnisvara hinnaralli seda ju teeb. Ja te tahate, et inimestel oleks vähem võimalik autoga sõita. Nii automaks kui ka kütuse hinna tõus seda ju saavutavad. Nii et ma sain siit vastuse kätte. Ma ei ole nõus sellega, et küsimus oli ainult Ahti Kuningas ehk ühes ametnikus. Ka Annely Akkermann, teie uus rahandusminister, rääkis maksutõusudest. Ehk see on puhas poliitiline jutt. Nii et mina sain küll siit vastuse kätte: te soovite maksutõususid.

Aga ma tulen tagasi Ukraina mobilisatsiooni juurde. See ei vasta tõele, et ukrainlased ei ole meilt seda palunud. Mida ukrainlased on öelnud, on see, et nemad ei jõua tegeleda oma inimeste tagaajamisega välismaal, neil on omal kodumaal tegemist piisavalt. Ma kuulsin teie jutust ainult vabandusi, miks Eesti tänane valitsus ei taha aidata Ukrainal mobilisatsiooni läbi viia, ainult vabandusi. No andke andeks, need kümned tuhanded täiselujõus mehed, kes tulevad üle Eesti piiri Eestisse – kõik nad ei ole üksikisad ega magistriõppe inimesed. See on ju lihtsalt täielik pulamula.

Vassite ka numbritega selle kohta, kes siin on ja kui paljud neist edasi lähevad. Te ütlete, et inimesed deklareerivad piiril, kas nad jäävad Eestisse või lähevad siit ära. Vabandage väga, me kõik teame, et teie valitsus ei kontrolli inimeste tegelikku tausta, tegelikku dokumentatsiooni. Võidakse ju küll küsida, et mis te siin tegema hakkate, aga ei kontrollita edasi, mida nad päriselt teevad, kas nad jäävad siia või lähevad edasi. Ma küsin teilt otse: miks te töötate Putini kasuks, aidates Ukraina meestel põgeneda Ukrainast ja vältida sõjaväeteenistust? Te ju töötate Kremli hüvanguks, kui te ei aita Ukrainal mobilisatsiooni läbi viia.

Aitäh! Kuna te mõistate ainult lihtlauseid, siis kordan üle ja lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt. Kas oli liiga keeruline? Maksud ei tõuse. Punkt.

Teiseks, Ukraina põgenikest. Ukrainlased, Ukraina valitsus ei ole meil palunud tegeleda ukrainlaste väljasaatmisega. Vastupidi, Ukraina valitsus on meid tänanud selle eest, et me pakume peavarju inimestele, kes on põgenenud sõja eest. See täpselt niimoodi on. Loomulikult, kõik need inimesed ei ole üksikisad. Ma lugesin ette selle nimekirja lihtsalt sellepärast, et inimesi on ka mobilisatsioonist vabastatud, et see oleks selge. Teiseks, me kontrollime nende inimeste tausta, kes siia tulevad. See kontroll läheb järjest paremaks, sellepärast et me saame Ukrainaga vahetatud andmebaasid, kust me saame seda infot, et kes siis on ja kes ei ole nende kodanikud. Tänu sellele, et me kontrollime seda tausta, me oleme ka tõkestanud piiril väga palju piiriületusi, kui on tulnud välja, et kuigi inimene väidab, et ta on Ukraina sõjapõgenik, ta tegelikult seda ei ole, seepärast et ta on pikalt elanud Venemaal ja kasutab ära lihtsalt seda, et tal on ka Ukraina pass. Selliste olukordadega Politsei- ja Piirivalveamet pidevalt tegeleb, mistõttu ka need tõkestused piiri peal on [sagenenud].

Ma ei eita seda, et meil on väga suur migratsioonisurve. See tuleb otseselt sellest, et Putin on alustanud täiemahulist sõda Ukrainas. Viimane eskalatsioon on see, et nad pommitavad ka neid linnu lääne pool, kus enne oli justkui turvaline. Teie retoorika oli ka see, et miks need ukrainlased tulevad sealt ära, miks nad lihtsalt ei jää kuskile mujale Ukrainasse. Me oleme töötanud selle nimel koos Euroopa Komisjoniga, et suunata Ukrainale raha selle jaoks, et neid inimesi seal aidata, et nad ei põgeneks Ukrainast, sest meil on ka piirid ees, ega meie ei saa kõiki neid inimesi vastu võtta, see pole lihtsalt võimalik. Aga olukord on lihtsalt niivõrd hull. Seetõttu me peame kogu selle energia – ma mõtlen Euroopa Liidu riike – suunama praegu sellele, et see sõda lõpeks. Sest kui see sõda lõpeb, lõpeb ka see migratsioonisurve. 81% ukrainlastest – eelmine kord, esmaspäeval, ütlesin teile väiksema protsendi, aga nüüd selgub, et see protsent on suurem – teatab, et nad tahavad Ukrainasse tagasi minna. Aga see ei juhtu järgmise kolme kuu jooksul, sellepärast et see sõda käib. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Lõpetan teisele küsimusele vastamise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde. Küsija on Riigikogu liige Tõnis Mölder, küsimus on keskkonnaminister Madis Kallasele. Teema on raiemahud. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks ütlen ma seda, et kõik keskkonnaministrid, kes selles ametis on olnud, on mulle ääretult sümpaatsed, kaasa arvatud teie. Aga teema puudutab raiemahtu. Kui te ministriametisse [asusite], siis teie sõnum oli see, mis ka koalitsioonileppes oli väga selgelt kirjas, et raiemahtu ei soovita muuta, ei ülespoole ega allapoole. Paar kuud hiljem saabus teile selgus ja valgus. Iseenesest on väga positiivne, et te lähete järgnevatel nädalatel valitsusse just nimelt [ettepanekuga] raiemahtu alandada. Ma toon lihtsalt näite, et tõesti, Isamaa esindaja härra Kiisleri ajal oli raiemaht riigimetsades üle 11 000 hektari, Rene Kokk ja härra Epler jätkasid sedasama poliitikat, siis tuli härra Mölder, kes langetas selle alla 10 000 ehk viis sinna 9800 kanti, ja siis tuli härra Savisaar, kes tõstis selle üle 12 000 hektari. Ja nüüd lähete teie valitsusse ettepanekuga 9200 hektari kohta. Samal ajal on peaminister Kaja Kallas öelnud, et tema loodusest ja Eesti metsast ei hooli, selle metsa võib lagedaks raiuda. Nii et põhimõtteliselt see teie nii-öelda alandus ei leia valitsuses toetust.

Minu küsimus teile on lühidalt see: kas see teie sõnum, et te soovite raiemahtu alandada, oli poliitiline samm või on see koalitsioonis kokku lepitud ja te näete, et kui te lähete valitsuse laua taha, siis peale teie on veel keegi, kes Eesti metsast hoolib?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea küsimuse esitaja! Kõigepealt, ka mina hindan väga eelmisi keskkonnaministreid ja nende tehtud tööd. Ma arvan, et see on väärikas amet, see on väga suur vastutus Eesti keskkonna ees ning Eesti maa, mere ja metsa ees.

Mis puudutab koalitsioonikokkuleppeid, siis tänane koalitsioon on kogu aeg seda rõhutanud, ka lepingus, et me vaatame raiemahu üle. Raiemahtu sooviti üle vaadata ennekõike vähendamise suunas. Kuidas selle protsessiga on edasi liigutud? Ka minu esimesed intervjuud juba juulikuu lõpus ja augusti alguses olid kogu aeg ühes võtmes. Minu hinnangul on Eesti metsamajandamises midagi sellist, mis mind häirib. Lubasin selle teemaga rohkem süvitsi minna, lubasin kaasata metsandussektorit, lubasin kaasata teadlasi, erinevaid huvigruppe. Selle tööga on tänaseks üks ring või juba isegi kaks ringi läbitud ja ma olen saanud äärmiselt palju vajalikku informatsiooni.

Kui rääkida valitsusest ja sellest, mismoodi selle teemaga edasi minna, siis peaminister on mulle kinnitanud, et ka tema näeb, et Eesti loodust ja Eesti metsa võiks majandada vähem intensiivselt. Samas on loomulik see, et koalitsioonipartnerid soovivad, nii nagu koalitsioonilepingus kokku lepiti, need arutelud tuua valitsusse ja seal läbi arutada, kuidas me raiemahuga riigimetsas edasi läheme. Tuues võrdluseks needsamad näited, mida te tõite varasema raiemahu näol, me näeme, et teie ja mina soovime liikuda ühes suunas. Me näeme, et metsamajandamine on olnud mõnevõrra intensiivsem, kui Eesti keskkond ja Eesti mets sellele suudavad vastu panna.

Need on minu vastused, need on minu arvamused ja need tulenevad minu isiklikest tõekspidamistest. Olen kuulanud erinevaid osapooli. Ma olen täna seisukohal ja jään ka tulevikus seisukohale, et Eesti metsa tuleb rohkem hoida ja me peame metsamajandamise Eestis üles ehitama rohkem väärindamise peale. Ma olen aru saanud, et kõik osapooled seda toetavad. See ei olnud mingisugune poliitiline käik, see oli tänase ministri vaade ja tõekspidamine.

Tõnis Mölder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt, mul on hea meel, et teie lähenemine on ääretult sümpaatne. Ma juhin teie tähelepanu lihtsalt sellele, et teil ei tasu olla poliitiliselt naiivne. Kui peaminister ütleb, et tema isiklik hoiak on see, et ta raiemahtu ei puutuks, siis see tähendab, et peaministri soov on fikseerida see kõige kõrgemal tasemel ehk 12 000 hektari juures. Teie soov on tulla sealt 3000 hektari võrra alla. Ilmselgelt on siin käärid ja vahe. Ma tahan teile lihtsalt öelda, et kui te ka jääte laua taha üksi, siis õhtu lõpuks on see ministri otsus. Minister võib minna oma kabinetti, vaadata peeglisse, teha ise see otsus ära ja võtta see vastutus.

Aga minu küsimus ei ole seotud enam raiemahuga, vaid ma jõuan selleni, mis puudutab metsanduse arengukava. Metsanduse arengukavas on sees punkt, mis kätkeb endas järgmise kümne aasta raiemahtu. Ilmselgelt sellisel kujul, nagu me nüüd Eesti metsa raiume, arvestades, et tegelikult metsatagavara väheneb, ei ole see pikas perspektiivis lihtsalt jätkusuutlik. Ma tean, et sellesse arengukavasse ei ole sisse kirjutatud ainult ühte numbrit, mis siis on igal aastal see raiemaht meil järgmise kümne aasta jooksul. Ma olen nõus, et selles arengukavas on väga palju muid olulisi aspekte, aga Eesti inimesi ja parlamendisaali huvitab eelkõige just nimelt seesama number. Minu küsimus ongi teile see: millise numbriga kavatsete te minna valitsusse ja siis tulla koos selle arengukavaga parlamenti? Ehk mis võiks olla see järgmise kümne aasta raiemahu number?

Aitäh! Kõigepealt esimese osa kohta väike kommentaar. Me [hakkame] seda teemat alles arutama. Ka mõlemad erakonnad on kinnitanud, et nad soovivad kõigepealt näha konkreetseid ettepanekuid, mismoodi ja kuidas riigimetsas raiemahuga võiks edasi minna, ja siis nad saavad anda oma lõpliku vastuse. Mis puudutab seda numbrit 12 000+, mis on praegune raiemaht, ja minu poolt väljaöeldud võimalikku raiemahtu, millega mina soovin edasi minna, siis tegu ei ole võrreldavate numbritega, kuna tegelikult minister Savisaar kinnitas [mahuna] 10 400, millele hiljem lisandus täiendav raiemaht, ehk võrreldavad on 10 400 ja 9200. See on lihtsalt see vahe. Ka siin võib näiteks üraskikahju tõttu tulla veel teatud raiemahtu juurde, kui see 9200 kinnitatakse.

Mis puudutab [küsimuse] teist osa, metsanduse arengukava, siis ma olen alati rõhutanud ja ma tean, et ka eelmised ministrid on seda meelt olnud, et metsanduse arengukava peab olema ühiskondlik kokkulepe, kuidas me järgmise kümnendi jooksul majandame Eesti metsa, mismoodi ja kuidas me neid tegevusi seal oleme ette näinud. Kui vaadata praegu neid arutelusid ja vaadates ka neid pöördumisi, mis tulevad seoses metsanduse arengukavaga erinevatelt osapooltelt valitsusele ja ka otse ministeeriumisse, siis on selge, et kahjuks seda ühiskondlikku kokkulepet ei ole. On äärmiselt keeruline praegu prognoosida, kus on see piirimaa, kus selle ühiskondliku kokkuleppe võiks saavutada, kas see raiemaht on 8 miljonit tihumeetrit, 9 miljonit tihumeetrit või ületab seda. Hetkel seda kokkulepet ei ole. Mina ütlesin, ka oma eelmises vastuses teie eelmisele küsimusele, et mina näen, et raiemaht võiks olla väiksem. See tähendab, et see peaks olema täna planeeritust, mis on suurusjärgus 10 miljonit, väiksem. Kui palju? Siin me saame veel debatte pidada.

Ma märgin kindlasti ära, et meil on jäänud veel üks kohtumine kohalike omavalitsustega, kellelt me soovime saada väga palju tagasisidet, mismoodi näevad nemad, kelle territooriumil kogu Eesti mets asub, kuidas Eesti metsaga peaks ümber käima. Siin ka esimeses [küsimuses] Jaanus Karilaid küsis kohalike omavalitsuste kaasamise ja nende rolli kohta. Metsanduses me oleme soovinud selle viia täitsa uuele tasemele. Tõesti, kõik 79 kohalikku omavalitsust peavad saama võimaluse öelda oma sõna sekka ka metsanduse arengukava kohta. Viimane kohtumine on Pärnus järgmisel reedel.

Üks lisaküsimus ka saalist. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud keskkonnaminister! Te olete tõstatanud väga olulise küsimuse seoses raiemahuga. Teie algatus raiemahu vähendamiseks on kindlasti oluline samm õiges suunas. Kuigi see ei pruugi veel päästa Eesti loodust ja Eesti maastikke, kuni jätkub see RMK praktika, et raiutakse inimasustuse lähedal puhkemetsa või võetakse maha üle 100‑aastaseid männikuid, mida meil on jäänud alles väga vähe, ja asemele istutatakse kuuse monokultuure, mis on ka üks süüdlasi selles üraskikatastroofis, mis Eestit on tabanud. Aga praegu on selline olukord, et teie olete keskkonnaminister, teie olete välja käinud raiete pindala, mis teie arvates peaks meil kehtima, kuid peaminister on samas avalikult öelnud, et tema sellega ei nõustu, tema arvates peaks raiemaht olema suurem. Milles siis see probleem on? Miks peaminister sekkub teie valitsemisalasse? Miks te lasete sellel juhtuda? Miks teil ei ole valitsuses need asjad juba eelnevalt selgeks räägitud?

Aitäh! Väga hea kuulda, et üha rohkem Riigikogu liikmeid tunnistab, et tõesti tuleb Eesti metsas midagi ette võtta ja näha seda asja teistmoodi.

Mis puudutab neid numbreid, siis neid, mis valitsusele järgmisel nädal esitatakse, ei ole kindlasti paberile pannud ainult tänane keskkonnaminister, vaid need on saadud ikkagi koostöös Riigimetsa Majandamise Keskuse ja Keskkonnaagentuuriga, kes on ette näinud numbrid selle kohta, millised võiksid olla stsenaariumid Eesti riigimetsa majandamisel raiemahu puhul. See oli lihtsalt täpsustusena.

Mis puudutab peaministri sõnavõttu, siis ma olen juba ammu aru saanud, et meedia kaudu dialoogi pidamine ei ole kõige mõistlikum. Ma olen sel teemal peaministriga vestelnud. Peaminister on öelnud, et ka tema näeb, et mingeid muudatusi Eesti metsamajandamises on vaja ette võtta. Küsimus on jälle sellessamas, millele ka mina viitasin septembri alguses: millal on see õige hetk, kas hetkel me peame vaatama täiendavaid mõjusid, kuidas on meie kaugkütjatel lood küttepuidu varumisega ja nii edasi. Mina olen neid arutelusid selle kolme kuu jooksul saanud pidada väga palju. Kõik teised koalitsioonis olevad ministrid neid loomulikult nii palju pidada ei ole saanud. Need arutelud seisavad meil valitsuses ees ja ma arvan, et ma kindlasti ei ole selle teemaga seal üksinda. Ma arvan, et mul on kindlasti valitsuses toetajaid, kelle arvates on õige aeg teha esimene samm selles suunas, et Eesti riigimetsa raiemahtu mõnevõrra langetada. Aga ma tunnistan, et minul on olnud seda ajalist ressurssi tänu keskkonnaministri portfellile oluliselt rohkem, et nende detailidega tutvuda ja ära pidada need arutelud, mis nüüd seisavad ees kogu valitsusel ja peaministril.

Aitäh! Lõpetan kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Läheme edasi, neljas küsimus. Küsija on Kert Kingo, vastaja justiitsminister Lea Danilson-Järg, küsimuse [teema on] õigusriik. Palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Oktoobris 2021 taandas Harju Maakohus juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni menetlusest. Kohus pidas tõendatuks, et Pern rikkus kahtlustatava kaitseõigust, survestas menetlusalust isikut ja vassis arestimistaotluses sisaldunud eksimise kohta ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Kohtu hinnangul olid antud minetused äärmiselt tõsised ja kohus leidis, et eelnev menetlus ei olnud menetlusaluse isiku suhtes aus ja õiglane ning juhtiv riigiprokurör Pern ei teinud oma tööd erapooletult ning kooskõlas prokurörile õigusaktides ja prokuröride eetikakoodeksis esitatud nõuetega. Nädalapäevad tagasi tehtud õigustmõistvas kohtuotsuses märgib Harju maakohtunik seoses menetluses varasemalt lubamatuks tunnistatud tõendiga järgmist. Prokurör jättis kohtule mulje, et ka prokurör ise teadis väga hästi, et kohus ei saa esitatavat tõendit vastu võtta, sest seda keelab otsesõnu seadus, kuid ta püüdis kangekaelselt kohut siiski tohutult survestada seda tegema. Need on juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni seadusrikkumised, mida kohtunikud on pidanud vajalikuks kohtuotsustes ära märkida. Riigiprokurör Perni tegelik seadusrikkumiste arv on tõenäoliselt kordades suurem.

Märgin ära, et vastavalt prokuratuuri põhimäärusele teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle Justiitsministeerium. Kuidas sobib seadusi ja prokuröri eetikakoodeksit rikkuv juhtiv riigiprokurör oma ametisse, arvestades, et Kaja Kallas nimetab Eestit õigusriigiks? Kas Kaja Kallase valitsuse õigusriik ongi selline, kus süüdistajana riiki esindavad prokurörid võivad käituda sarnaselt pättidega?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Aitäh küsimuse eest! Mida ma tahan öelda? Prokuratuur tegutseb iseseisvalt, justiitsminister ei saa siin mingisugust teenistuslikku järelevalvet teostada. Selline pädevus on hoopis teistel organitel. Kõigepealt, kui on rikkumisi, siis menetletakse neid prokuratuurisiseselt, ja kui on vaja, siis ka kohtu kaudu. Tegelikult, iga ametiisiku ja töötaja töös võib tulla [ette eksimusi], ka Riigikogu liikme töös on tulnud ette eksimusi, inimesed ongi ekslikud, ja kui niisugused eksimused juhtuvad, siis on võimalik alustada distsiplinaarmenetlust. Selliseid juhtumeid on ka prokuratuuris olnud hiljuti kahel korral ehk praegu ametis oleva peaprokuröri ametiajal. Kui need eksimused on veelgi suuremad, siis loomulikult jõuavad need kohtusse. Kui näiteks on tegu kriminaalkuriteoga, siis rakendub ka vastav karistus ja loomulikult need inimesed ei saa enam prokurörina töötada. Ka selliseid asju on Eestis ette tulnud. Aga loomulikult on ka selliseid eksimusi, mis ei jõua ei distsiplinaar‑ ega mingisuguse muu karistuseni, mida arutataksegi prokuratuuri sees ja leitakse mingisugune lahendus, arutatakse läbi, kuidas järgmistel kordadel niisuguseid eksimusi vältida. Prokuratuur on selles kõiges muidugi iseseisev ja justiitsminister siin mingisuguseid ettekirjutusi teha ei saa, selleks on teised organid, selleks on eelkõige kohus, kus saab lõplikult need vaidlusküsimused lahendada. Nii et ma usun, et prokuratuur teeb seda, mis on parasjagu vajalik, ja kui kellelgi on selles kahtlusi, siis on alati võimalik pöörduda kohtu poole.

Kert Kingo, täpsustav küsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma täpsustan, et prokuratuur peab ikka tegutsema eelkõige seadustega koos[kõlas]. Selle aasta juunikuus tuvastas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et riigiprokurörid esitasid kohtule valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid.

Kui ma nende tuvastatud rikkumiste kohta prokuratuurile kuriteokaebuse esitasin, vastati mulle, et kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mis tahes kujul teate esitamine, milles isik arvab, et toime olevat pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks, kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Sellele tuginedes [oli] juhtiv riigiprokurör seisukohal, et riigiprokuröride tegevuses ei ole võimalik sedastada ühtegi karistusseadustikus ettenähtud kuriteokoosseisulist tunnust, mistõttu puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks.

Juhin tähelepanu, et niiviisi vastas juhtiv riigiprokurör Riigikohtu poolt tuvastatud riigiprokuröride rikkumiste kohta. Seega peab prokuratuur ennast pädevamaks ja ülemaks kui meie kõrgeim kohtuinstants ehk Riigikohus. Kas te leiate, et ühes õigusriigis on seadusi ja prokuröri eetikakoodeksit rikkunud riigiprokurörid sobivad oma ametisse ehk süüdistajana riiki esindama? Mille poolest sel juhul erineb prokuratuur tavalisest kuritegelikust ühendusest?

Aitäh küsimuse eest! Justiitsministrina ei ole mina küll pädev hindama, kas keegi on kuriteo sooritanud või mitte. Ma rääkisin, et selleks on meil olemas kohus. Kui te viitasite sellele, et kriminaalmenetlus jäeti alustamata, siis ka mittealustamise või lõpetamise korral allub see otsus kohtulikule kontrollile ja kannatanul on õigus vaidlustada kohtus nii alustamata jätmine kui ka lõpetamine, kui selline asi peaks ette tulema. Loomulikult saan ma aru, et seal rikkumised olid, see oli ka põhjus, mispärast ta taandati antud asjast kohtu poolt. Aga jällegi, kas tegu oli sellise teoga või selliste rikkumistega, ütleme nii, mis takistavad prokuröril edasi töötada, seda justiitsminister kuidagi hinnata ei saa, see on kohtu pädevus.

Aitäh! Nüüd täiendav küsimus saalist. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kuulan teie vastuseid Kert Kingole ja mul jääb suu imestusest lahti. Aga miks jääb lahti? Sellepärast, et te ütlesite selgelt välja, et justiitsminister ei saa prokuratuurile mingeid ettekirjutusi teha. Oli? Oli! Ja teises küsimuses täpsustasite täpselt sama asja. Ma ei tea, te olete juba väga pikalt ametis olnud ja mind hämmastab, et te ei tea, et prokuratuuri üle teostab teenistuslikku järelevalvet Justiitsministeerium. See vastus näitab, et te olete selles ametis absoluutselt ebapädev.

EKRE esitas eelnõu, millega tahetakse prokuratuuri tegevus viia Justiitsministeeriumi alt ära Riigikohtu alluvusse. Eile käisin seda kaitsmas. Seal oli kohal üks ministeeriumi ametnik, kes lükkas kõik asjad ümber, ütles, et see pole võimalik. Aga ta jättis vastamata küsimusele või selgitamata, miks pole teenistuslikku järelevalvet algatatud Vahur Verte ja Raigo Aasa suhtes, kes on esitanud valeandmeid, võltsinud menetlusdokumente, loonud kunstlikke tõendeid ja moonutanud kriminaalasja tegelikke asjaolusid. Selle peale vastas ametnik, et Kert Kingo juba esitas selle kriminaalasja avalduse. Täiesti hämmastav! Kas siis Kert Kingo teostab selle üle järelevalvet? Esitasin uuesti selle küsimuse ja vastuseks oli see, et ta juba vastas sellele. Minu küsimus on see: kes nimeliselt on need ametnikud, kes teostavad järelevalvet? Palun teil praegu vastata ja saata see [vastus] ka kirjalikus vormis minule. 

Aitäh küsimuse eest! Teie oma küsimusega praegu tüürite sinna, justkui justiitsminister peaks sekkuma Eestis uurimistegevusse ja prokuratuuri tegevusse. See kindlasti ei ole see, mida me kõik siin tahame. Kui me tahame, et meil oleks õigusriik, siis peavad ikkagi täitevvõim ja kohtuvõim [olema lahus], kõik see võimude lahusus peab olema tagatud. Ma pean justiitsministrina väga oluliseks, et inimeste põhiõigused oleksid täiel määral tagatud. See ikkagi eeldab seda, et prokuratuur saab olla sõltumatu. Ma tahan rõhutada, et Justiitsministeeriumil on väga piiratud järelevalvepädevus. Nendes asjades, mis puudutavad konkreetselt ja sisuliselt asju, süüdistuste esitamist näiteks, ei ole justiitsministril tänaste seaduste kohaselt mitte mingisugust järelevalvepädevust. Need asjad lahendatakse kohtus, nagu ma juba korduvalt olen rõhutanud. Ma usun, et me ju keegi ei taha, et kriminaalmenetlusse hakkaks sekkuma justiitsminister, kes on siiski poliitik. Nii et ma usun, et meie praegune regulatsioon on väga hea. Kõik need vaidlused on võimalik lahendada ja on olemas ka kohad, kus nende asjade üle vaielda.

Aitäh! Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Jaa, ma tänan võimaluse eest. Ma lihtsalt täpsustan, et on olemas prokuröride eetikakoodeks, mille järgimist ja [prokuröri] käitumise vastavust nõuetele peab kontrollima kindlasti Justiitsministeerium.

Aitäh! Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Kuna siin saalis kõlas ministri poolt väga ebapädev lause, siis ma olen sunnitud samuti korrigeerima. Asi on selles, et teenistuslikku järelevalvet teostab prokuröride tegevuse üle Justiitsministeerium. Justiitsministeeriumi juhib justiitsminister. Siin me ei räägi mitte mingisugusest süüdistuse ega nende asjade esitamisest, me räägime teenistuslikust järelevalvest, mida pole tehtud. See ongi lubanud prokuröridel panna toime karistusseadustikus inkrimineeritavate kuriteotunnustega teod. Kõik.

Aitäh! Head kolleegid! Ma juhin tähelepanu, et meie kodu‑ ja töökord ei näe ette korrigeerimist, vaid näeb ette protseduurilised küsimused. Püüame püsida kodu‑ ja töökorra seaduse raamides. Lõpetan neljanda küsimuse menetlemise.

Läheme edasi. Tänane viies päevakorrapunkt või viies küsimus ... Aga enne seda, Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma lihtsalt küsin: kuidas peab reageerima siis, kui, ütleme, ettekandja, kellele esitatakse küsimusi, annab lihtsalt ebaselget ja vale teavet? Kuidas me peame reageerima? Kas me peame sellega leppima või mismoodi need asjad käivad?

Aitäh! See oli tõesti protseduuriline küsimus, hea kolleeg. Siis tuleb seda täpsustada väljaspool infotunni formaati. On võimalik esitada kirjalik küsimus ministrile, millele saab kümne päeva jooksul vastuse. On võimalik esitada arupärimine. On võimalik kohtuda individuaalselt. On võimalik kutsuda fraktsiooni küsimusi täpsustama. Võimalusi on väga palju. Aga läheme edasi. Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan! Seekord on tõesti protseduuriline. Te rääkisite, et on võimalik omavahel, nelja silma all rääkida kuskil koridoris või kabinetis. Ma juhin tähelepanu, et infotundi jälgivad väga paljud inimesed meedia, veebi või otseülekande kaudu ja ei tohiks ju jääda kõlama valed sõnumid või ebakompetentsed vastused. Nemad peaksid saama täpselt teada, mis tegelikult on, kuidas seaduse järgi on. Sellepärast on ju ikkagi vajalik, et siin saalis ministrid räägiksid tõtt, räägiksid nii, nagu seadused ette näevad.

Jaa, aitäh! See on meile kõigile selge, ma loodan, ja seda ei vaidlusta keegi, et me oma parimate teadmiste kohaselt esitame küsimusi ja ka vastame. Vastused ja küsimused peaksid olema sisulised ja arusaadavad. Seda me igati toetame. Ma ei ole ka siit öelnud, et minge kuhugi koridori rääkima, ma rääkisin, mida kodu‑ ja töökord võimaldab ametlikult veel täiendavalt, kui saalis jääb küsijale midagi arusaamatuks. Aga Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Jaa, ma hakkan teil nüüd sõnasabast kinni. Te ütlesite niimoodi, et vastaja vastab oma parimate teadmiste [kohaselt]. Need küsimused, mis on praegu siin saalis esitatud, lähevad selle valdkonna ministrile, kellel peaksid olema kõige paremad teadmised, mitte parimad teadmised. Küsija küsib sellepärast, et ta tahab infot saada, täpselt teada saada. Aga kui sealt tuleb, andke andeks, tihtipeale udujuttu, siis mis mulje jääb rahval sellest, et minister ei valda teemat, mida ta peaks valdama? See on asja üks külg, aga see on ka petlik külg, sest paljud inimesed, kes jälgivad Riigikogu infotundi, võtavadki selle väärteabe omaks. See on kõige kohutavam moment praegu. Pakkuge välja lahendus, härra istungi juhataja!

Aitäh! Me võime siin seda arutelu pikalt jätkata, aga sõna on Riigikogus vaba nii küsijal kui ka vastajal. Ka küsimus võib olla esitatud eksitavas vormis. Püüame mõlemad arvestada, nii küsijad kui ka vastajad, et me oleksime täpsed ja korrektsed nii faktides kui ka oma hinnangutes, niipalju kui see vähegi võimalik on.

Aga läheme nüüd infotunniga edasi. Viies küsimus, küsija on Siret Kotka, vastaja on peaminister Kaja Kallas, küsimuse [teema on] toiduhinnad. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab toiduhindade kallinemist. Septembris kallines Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel toidukorvi maksumus võrreldes aastatagusega lausa 26%. See tähendab, et kui muidu on toidukorvi kallinemine olnud maksimaalselt 2 eurot, siis tänavu suurenes see maksumus ligi 21 euro võrra. Tegemist on taasiseseisvunud Eesti kõige suurema hindade kasvuga. Keskerakonna ettepanek praeguses olukorras on langetada toiduainete käibemaks tänaselt 20%‑lt 9%‑le. Milline on teie seisukoht, kuidas tulla appi väiksema sissetulekuga peredele, keda hinnatõus lööb kõige valusamalt? Kas te toetate Keskerakonna seisukohta, käibemaksu alandamist?

Aitäh! See on tõsi, et inflatsioon on olnud erakordselt suur ja eriti on seda vedanud energiahinnad, mis kajastuvad ka kõikide teiste kaupade hindades, täpselt samamoodi toiduainete [hindades]. Aga mis puudutab toiduainete käibemaksu, siis toiduainete hinnad määrab nõudluse ja pakkumise suhe ning need maksualandused ei suurenda kuidagi pakkumist, mis hinda alandaks. Käibemaksualandustega ei saa teha sotsiaalpoliitikat ja seepärast me olemegi ette näinud toetused. Tulumaksuvaba miinimumi tõus 654 euroni peaks aitama inimesi, kelle sissetulek on väiksem. Me oleme teinud energiatoetusi elektri, gaasi ja kaugkütte hinna pealt. Novembris on ka ühekordne toetus lastele ja pensionäridele. 1. jaanuarist tõusevad ka lastetoetused, tõusevad pensionid, keskmine pension saab olema tulumaksuvaba. See kõik [jätab] inimestele rohkem raha kätte, [nad saavad] otsustada, mida sellega teha.

Ma lihtsalt ütlen veel, miks ma seda käibemaksu alandamist hetkel ei toeta. Alandatud käibemaksumäär ei too automaatselt kaasa soodsamat hinda. Kui võtta juulis 2022 avaldatud andmete järgi, siis 20‑s Euroopa riigis on toiduained kallimad kui Eestis, sealhulgas nendes riikides, kus on alandatud käibemaksumäär, näiteks Iirimaal ja Soomes. Alandatud käibemaksumäär ei ole päästnud riike toiduainete [hindade tõusust]. Vaatame näiteks toiduainete [hinna tõusu riikides, kus see] on kõrgem kui meil: Ungaris on see 37,6% ja seal on toiduainetel vähendatud käibemaksumäär, Leedus on 29,5%, Lätis 27,6%, Bulgaarias 25,2%. Kõik need [riigid] on meist kõrgema toiduainete [hinna tõusuga], samas on seal kehtestatud vähendatud käibemaksumäär.

Hea näide on siit lähedalt, Lätist. Lätis on see käibemaksumäär tõesti alandatud ja ka seal on leitud, et võrreldes riigieelarve käibemaksutulude vähenemisega jääb mõju tarbijatele tagasihoidlikuks või võib üldse puududa, kuna toiduainete hinnatase käibemaksumäära alandamisele vaatamata ei alane. Tõesti, Lätis alanesid hinnad 1–2%, samas kui käibemaksu alandati 16%. Meil puudub kontroll, selle vahe võtavad ära vahendajad ja müüjad ning see ei jõua inimesteni. Inimeste aitamiseks on mõistlik tõsta toetusi, ka oleme oluliselt tõstnud palka ning tulumaksuvaba miinimumi, et inimestel oleks rohkem raha käes ja nad saaksid nende kulude eest tasuda.

Siret Kotka, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Tuleme nüüd selle juurde, et 20 euro võrra on suurenenud toidukorvi maksumus. Te lugesite ette erinevaid sotsiaaltoetusi, mida antakse. Kui me räägime erakorralisest pensionitõusust, siis isegi seda toidukorvi maksumuse [tõusu], mis tegelikult on 21 eurot, selle erakorralise pensionitõusu 20 eurot ei kata ära. Teisisõnu: need sotsiaalsed meetmed, mis on välja pakutud, ei toeta väiksema sissetulekuga inimesi piisavalt.

Te rääkisite poekettidest. Mina olen rääkinud mitmete poekettide omanikega ja küsinud, et kui vähendatakse käibemaksu, siis kas see jõuab tarbijani või mitte. Nemad väga selgelt ütlevad, et tegelikult see on vaba turukonkurents ja muidugi jõuab, sest kui naaberpoes alandatakse hindu, siis ka nemad alandavad hindu. Nii et see tegelikult jõuaks otseselt tarbijateni. Te loetlesite erinevaid riike. Aga ma tahan siis küsida teie käest: kas tõesti need teised riigid, kus on alandatud toiduainete käibemaksu, et oleks inimesesõbralikum ja saaks väiksema sissetulekutega inimesi toetada, viljelevad valet poliitikat?

Aitäh! Need ongi erinevad lähenemised. Me ju tahame, et see jõuaks nendeni, kes abi kõige rohkem vajavad. Seetõttu on see minu tunnetus ja me oleme valitsuses valinud selle suuna, et me toetame neid, kellel on kõige rohkem abi vaja. Me oleme toimetulekutoetust tõstnud 33%, oktoobris tõstsime üksi elava pensionäri toetust. Muide, pensionid. Te tõite näiteks ainult erakorralise pensionitõusu, mis tõesti on 20 eurot kuus, aga lisaks sellele tuleb aprillis pensionide indekseerimine ja 1. jaanuarist on ka keskmine pension tulumaksuvaba, mis omakorda jätab pensionäridele rohkem raha kätte.

Kui me vaatame, mis tarbijani jõuab või ei jõua, siis loomulikult [poepidajad] vastavad teile, et kõik läheb edasi tarbijale. Niimoodi nad vastavad ja on loogiline, et selline vastus antakse. Aga vaatame tegelikku praktikat. Hea näide on kütusehinnad. Kui kütuse hind maailmaturul tõuseb, siis tõstavad kõik kütusemüüjad hinda. Kui kütuse hind maailmaturul langeb, siis öeldakse, et aga meil on varud täis ja nii edasi. See nii automaatselt ei toimi.

Toiduainetega on nii, et me oleme vaadanud toiduaineid, mille hinnad maailmaturul juba alanevad, aga meil ei ole need hinnad alanenud. Olgu, meil käivad asjad viibega, aga paraku kõik need näited, mida ma maailmas olen vaadanud, on sellised, et toiduainete käibemaksu alandamine ei tähenda seda, et hinnad vastavalt alanevad. Ehk inimesteni see ei jõua. Aga toetused, mis on suunatud just haavatavamatele gruppidele, kellel seda kõige rohkem on vaja, jõuavad kindlasti nendeni ja nad saavad tänu sellele toime tulla.

Ma veel võib-olla ütlen seda, et on meil ka ju energiatoetused, mida me oleme teinud ja mis ka jõuavad kõigini. See on murekoht. Me oleme teinud ka erinevaid meetmeid selleks, et tootjad saaksid hindu alandada. Näiteks, mikro- ja väikestele ettevõtetele laieneb universaalteenus. Neid meetmeid, mis me oleme valitsuse tasandil kokku leppinud, on veel, et tootjatel oleks võimalik oma [tooteid ja] teenuseid [odavamalt] pakkuda. Muide, kui inimestele jääb rohkem raha kätte, siis see on mõnes mõttes ka ettevõtete toetamine, sest inimesed ei loobu nende toodete ja teenuste tarbimisest.

Aitäh! Tõnis Mölder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kas meie kodu‑ ja töökord võimaldab ka seda, et saaks tulla vastajale appi, et need vastused oleksid kuidagi paremad ja sisulisemad? Kindlasti oli peaministri vastus väga hea, aga oleks saanud ja võib-olla oleks olnud vaja märkida ka seda, et Eestis on olemas Konkurentsiamet. Kui on näha, et Eesti ettevõtjad ei käitu korrektselt või käituvad ebaseaduslikult, siis [tuletan meelde, et] Eesti riigis on olemas Konkurentsiamet. Iga kodanik peaks muidugi oma kodanikukohust täitma: kui ta näeb, et seadust rikutakse, siis tuleks sellest esimesel võimalusel teada anda. Aga minu küsimus lihtsalt oli, et kas kodu‑ ja töökord võimaldab tulla ka vastajale appi.

Aitäh! Kodukord võimaldab küsijal küsimusse põimida sisse kas toetuse või abi potentsiaalsele vastajale, ministrile. Ka väljaspool infotundi on alati võimalik toetada valitsuse liikmeid ja ministreid, abistada, anda täiendavat infot, suhelda tihedamini. Seda on võimalik teha, kodukord meil seda võimaldab. Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Tõepoolest, selle eelmise teema puhul, mis oli õigusriik, [see oli kõne all,] ja ka praegu ma jätkan seda Tõnis Möldri mõtet, et mida meie kodu‑ ja töökord võimaldab. Ma väidan, et siin Riigikogu saalis me küsimuste ja vastuste vormis ei debateeri ainult omavahel, vaid see on platvorm, kust tuhanded inimesed ammutavad väga olulist infot meie seadusandluse ja kõige muu kohta, mis väga oluliselt puudutab meie igapäevaelu. Eelkõige vastustest, just nimelt vastustest oleneb, millise kuvandi Eesti riigi kodanikud saavad meie riigi toimimisest, selle õiguspärasusest. Seda infot otseselt edastavad mitte ainult meile, vaid ka avalikkusele ministrid, kes meie küsimustele vastavad. Mistõttu ma protseduuriliselt väidan, et istungi juhataja kohustus on jälgida mitte ainult seda, mis toimub saalis, ja selle vastavust kodu‑ ja töökorrale, vaid istungi juhatajal on ka vastutus, et juhtida just vastuste osas seda diskussiooni, et Eesti avalikkus ei saaks valeinformatsiooni või puudulikku informatsiooni ning ei edastataks poolikut või otseselt vale teavet riigielu puudutavates küsimustes.

Aitäh! Ma olen teiega täielikult nõus ja annan endast parima, et niipalju kui võimalik ja niipalju kui minu võimed võimaldavad, oleksid vastused korrektsed ja täpsed. Aga ma tahan isegi laiendada teie protseduurilist küsimust ja hinnangut. Meid jälgitakse ka väljaspool Riigikogu infotundi, see võimalus on olemas kõikidel Eesti inimestel, elanikel, ja ma tean, et väga paljud inimesed jälgivad istungeid, jälgivad ka arupärimistele vastamist. Ma arvan, et sama kultuur peaks kehtima kogu Riigikogu töö ajal, mitte ainult siin infotunnis. Nii et me oleme selles ühte meelt. Lähme edasi. Marika Tuus-Laul, küsimus kohapealt, palun, saalist!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on tunne, et teie vist üldse ei usalda meie ettevõtjaid, kui ütlete, et ettevõtjad tõstavad kohe ka toiduhindu. Me oleme sageli rääkinud teiega sellest, et terves maailmas on vähe riike, kes ei alanda toidu käibemaksu. Ettevõtjad alandavad [hindu] täpselt samuti. Meil on kaupmeeste liiduga läbirääkimised olnud ja nemad ütlevad, et nemad selgelt alandaksid toidu hinda, kui me alandaksime käibemaksu.

Teiseks, ma kuulen, et te tahate toetada vaesemaid, mis on väga õige. Aga kui teil on hirm, et rikkad saavad rikkamaks, siis mina soovitan sel puhul rakendada astmelist tulumaksu. See jaotab selle kõik väga õiglaselt. See on siiras soovitus. Muidugi ma imestan, et te toote siin saalis meile eeskujuks Bulgaaria ning toote näitena Iirimaa ja Soome, mis on ühed kallimad riigid. Aga muide, Iirimaal on toidu käibemaks ikkagi nii-öelda jaotatud, seal on kolmeastmeline toidu käibemaks, eri kaupadel on see erinev. Võite seda kontrollida.

Tõepoolest, ma tahaksin teilt küsida. Selle nipiga võidaksidki hinnatundlikumad inimesed, kes teile muret teevad. Kui tarbimismakse, kaudseid makse alandada, siis sellest võidaksid ka just nimelt üliõpilased, pensionärid, lastega pered. See on see nipp, millega võiks läheneda. Aga mul on tunne, et Reformierakond on alati tahtnud kaudseid makse ainult tõsta. Ma küsin nüüd siia juurde. Kas teil on plaanis ravimite, abivahendite, raamatute, matuseteenuste, kontsertide käibemaksu alandada, mida te aastaid tagasi väga ulatuslikult tõstsite ja olete selle tänaseni põlistanud? Võib-olla tulete siin sellega [inimestele] vastu?

Aitäh! Kõigepealt, kui te lubate, siis ma vastan ka Tõnis Möldri küsimusele, kuna need on omavahel seotud ja teie küsimus haakub sellega. Ma olin 14 aastat advokaat ja minu spetsialiteet oli konkurentsiõigus, nii et ma võib-olla annan teile lihtsalt tasuta nõu siin praegu. Konkurentsiamet tegeleb kartellidega ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega. Ajaloos on olnud kaasuseid, kui kütusemüüjate suhtes on kartellikahtluse tõttu menetlus algatatud. Millega Konkurentsiamet ei tegele ja mis ei ole mitte ühegi seadusega keelatud ega kuskil kohustusena [kirja] pandud, on see, et kui riik alandab makse, kas siis ettevõtjad peavad sama palju alandama toote hinda. Kui nüüd – see haakub proua Tuus-Lauli küsimusega – ettevõtjad lepiks kokku või riik lepiks nendega kokku, et kogu see maksualandus, mida tehakse, peab minema toote hinda, siis see oleks kartell. See oleks reaalselt konkurentsiseaduse rikkumine, sest ettevõtjad lepiksid kokku ühtses praktikas. Nii et seal on selline kahvel. Seda esiteks.

Nüüd tulen veel proua Tuus-Lauli küsimuse juurde. Minu näited, illustreerimaks seda, olid sellised, et need riigid on toiduainete käibemaksu alandanud, ometi ei ole see päästnud neid toiduainete [hinna tõusust]. Vastupidi, näiteks Ungaris, kus on toiduainetele kehtestatud vähendatud käibemaksumäär, on toiduainete hinna tõus 37,6%. Eestis on see 24,5%. See ongi meil erinev arusaam. Teie toetate astmelist tulumaksu, mina toetan ühtset ja õiglast tulumaksusüsteemi, kus protsent on sama, aga tänu sellele inimesed, kes teenivad rohkem, pigem maksavad rohkem, aga see on selge süsteem. Me ei saagi siin eales kokkuleppele, sest teie poliitiline vaade on lihtsalt teistsugune. Positiivne, ma arvan, on see, et meil on demokraatia ja me debateerimegi nendes küsimustes. Kui oli teie valitsus koos Isamaa ja sotsidega, siis te tegite selle astmelise tulumaksu süsteemi, mille tagajärjel on praegu tulumaksuküür, mis karistab õpetajaid, politseinikke, päästjaid, kelle palka me oluliselt tõstame. Nii et siin ongi selged arusaamade erinevused. Minu meelest on positiivne, et meil on demokraatia, me saame debateerida nende teemade üle, miks üks või teine [süsteem] on hea. Veel kord rõhutan üle: minu soov ja meie praegune suund on olnud aidata inimesi, kellel on rohkem abi vaja, nende toetuste tõusudega, palgatõusudega, pensionitõusudega, et [nad saaksid] nende kuludega toime tulla.

Aitäh! Tõnis Mölder, teil on täna rikkalikult protseduurilisi küsimusi. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Minu küsimus on jälle kodu‑ ja töökorra kohta. Tundus, et ma sain ühe tasuta lõuna, aga ma tean, et tasuta lõunaid ei ole tegelikult olemas. Ehk mulle pakuti turuhinnast soodsamalt õigusalast nõu. Minu küsimus on see, et mis meie eetikakoodeks ütleb, kas Riigikogu liige võib selle tasuta õigusnõu vastu võtta või pigem peaks ta selle viisakalt tagasi lükkama.

Te võite julgelt vastu võtta selle nõu, mida peaminister teile andis. See ei ole ka tasuta, sellepärast et peaministrile makstakse palka selle eest, et ta infotunnis on.

Läheme kuuenda küsimuse juurde, kolleegid. Küsija on Ruuben Kaalep, vastaja on keskkonnaminister Madis Kallas ja teema on meretuuleparkide keskkonnamõju. Palun!

Aitäh! Hea keskkonnaminister! Kuulates praeguse valitsuse seisukohti energiakriisi teemal, jääb täiesti selge pilt, et ühe lahendusena nähakse tuuleparkide massiivset ehitust. Üks näiteid on plaanitav Liivi lahe meretuulepark. Sellele on vastuseisu avaldanud ja selle suhtes väga kriitilised olnud ornitoloogid, kes räägivad lindude rändest, kalamehed ja ka mereelustiku uurijad, kes uurivad kalasid ja teisi mereloomi. Vastu on väidetud, et Taanis on meretuulepargid, mis ei ole avaldanud suurt mõju lindude rändele. Aga seal on olukord täiesti teine, kuna Eesti läänerannik asub täiesti selgelt lindude rändeteede ristumiskohas. Eestis on terve läänerannik täis kaitsealasid: meil on Matsalu ja Vilsandi rahvuspark, mis on loodud just nimelt lindude rändeteedele, ja elustiku säilitamine on üks nende kõige tähtsamaid eesmärke. Kui tuulepargi tõttu lindude rändeteed muutuvad, kui linnud hukkuvad, kui terve elustiku elurütm läheb paigast ära, siis selle mõju ei piirdu ainult Liivi lahega, vaid see mõjutab tervet Eesti läänerannikut ja mõju ulatub veel kaugemalegi. Minu küsimus teile kui keskkonnaministrile: mis on teie seisukoht tuulepargi võimalike keskkonnamõjude kohta ja kas te kavatsete kuulda võtta ornitoloogide ja teiste asjatundjate arvamusi?

Aitäh, lugupeetud küsija! Jah, see vastab tõele, et koalitsioon on ühe pikaaegse lahendusena näinud ette meretuuleparkide rajamist mitmesse piirkonda, mitte ainult Liivi lahte, mida te mainisite. Mis puudutab tuuleparkide ehitamist ja nendest tulenevaid võimalikke keskkonnakahjusid, siis loomulikult, igasugune inimtegevus – ja mitte ainult meres, vaid ka maismaal – teatud mõju keskkonnale [tekitab].

Meretuuleparkide puhul on ette nähtud väga põhjalik protseduur, mis hakkab toimuma sellel hetkel, kui väljastatakse nii-öelda loa menetlemise õigus ehk hakkab pihta loamenetluse protsess, mille käigus viiakse läbi väga erinevaid uuringuid, mille abil peaks saama lõplikult selgeks, kui suures mahus ja kus täpselt hakkavad asuma võimalikud tuulikud. See ei käi ainult mitte lindude rändetee kohta, vaid on ka uuringuid nahkhiirte kohta, on uuringuid mõju kohta merepõhjale, ka hüljeste elukeskkonnale, kalade elukeskkonnale, lisaks vibratsiooni ja võimalike magnetväljadega seotud uuringud ning ka mürauuringud. Seetõttu võin öelda, et Keskkonnaministeerium jälgib väga tõsiselt neid protsesse. Me teame, et neid uuringuid, kaasa arvatud lindude rändeteede uuringuid, viivad läbi oma ala professionaalid. Nad näevad ette kõikvõimalikke stsenaariume, kuidas saaks mõju keskkonnale olla kõige väiksem, et meie ranniku ääres olevad merealad oleks võimalikult heas seisus, aga loomulikult [vaatavad nad] ka kaugemat mõju. Mõju on, seda ei saa eitada, aga meie kohustus on tagada võimalikult head uuringud ja võimalikult head mehhanismid, et see mõju oleks võimalikult väike.

Aitäh! Ruuben Kaalep, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Mu küsimus laiemalt puudutas seda, millisena te selles küsimuses näete üldse enda vastutust keskkonnaministrina. Siin on tegelikult ju valik. Ühelt poolt nimetatakse tuuleenergiat roheliseks energiaks, aga kui sellel on niivõrd suur keskkonnamõju ja negatiivne mõju elustikule, siis kas me saame sellest ikkagi sellise nurga alt rääkida?

Te rääkisite sellest, et tulevad uuringud ja tehakse põhjalik kontroll, mis need keskkonnamõjud ikkagi on. Siis ma küsin, kui palju on lootust või üldse võimalust ja kui palju teie usute sellesse, et sellised keskkonnauuringud saaksid panna sellise projekti seisma. Meil on ju Rail Balticu näide. Seal olid ka põhjalikud keskkonnauuringud ja tuli välja väga mitmeid keskkonnakahjusid selle projekti puhul. Lisaks kirjutasid sajad Eesti kultuuritegelased, väga väärikad inimesed, avaliku elu tegelased, mitmeid protestikirju. See ei ole valitsust, milles teie osalete, mitte kuidagi mõjutanud. Mis on see garantii, et need uuringud saaksid seda juba käimalükatud protsessi kuidagi mõjutada?

Aitäh! Nii nagu ma ka eelmises vastuses ütlesin, kindlasti tal mõju on. Ma seda ei taha eitada. Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministri kohustus on kindlasti alati järgida ja jälgida seda, et kõik keskkonnauuringud, mida seadus ette näeb, ka vastavalt protseduuridele läbi viiakse. Energiatootmisel on mõju meie keskkonnale alati, sõltumata valitud lahendustest. Olgu see siis praegune, põlevkivi baasil toimiv [lahendus], olgu need isegi päikesepaneelid – kõik nad mingit mõju keskkonnale avaldavad, kes vähemal, kes suuremal määral. Kõigi nende puhul võib öelda, et loodus loomulikult kohaneb. Kui tekivad maismaale või ka merealadele uued sadamad, uued hooned, siis meie linnustik ja loomastik kohanevad sellega vähemal või suuremal määral. Kindlasti on näiteid, kui see mõju on väga suur, näiteks suurtel maanteetrassidel on see mõju kindlasti suurem. Aga need [kogemused], mis on saadud nii Taanist, Šotimaalt kui ka väga paljudest teistest piirkondadest, nii valitsuste kui ka erinevate teadlaste [tasemel], on andnud kinnitust, et meretuulepargid on ühed vähim keskkonda mõjutavad projektid, arvestades kasu, mida sealt energiahulga mõttes saab. Aga kinnitan, et Keskkonnaministeerium teeb omalt poolt kõik, et need uuringud võimalikult palju meie keskkonda arvestaksid, ja kui ükskõik millises nendest uuringutest, mis ma enne nimetasin, tuleb välja, et mingid alad tuleb tuulikutest vabaks jätta, või mingites piirkondades tuleb arvestada ühte või teist nüanssi, siis kindlasti tuleb nii ka teha. Loodust ei saa tuua lõpmatuseni ohvriks, ükskõik mis teemal.

Aitäh! Täiendav küsimus, Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tuul ja päike on nagu mantra, kõik seda teavad, et need päästavad maailma. Aga Taanis on uuringuid, mis ütlevad, et tuulepargid, eriti kui nad on meres, mõjutavad väga palju kalade kudemist ja ka kalade orienteerumisvõimet. Mina olen see halb inimene, kes arvab, et ka inimene kuulub loodusesse. Selles mõttes ma küsin, kas seoses tuuleparkide rajamisega on analüüsitud, kas ja kui palju võib väheneda näiteks kalurite sissetulek, ja kui, siis kuidas seda kaluritele kompenseeritakse. Selline küsimus.

Aitäh! Olen käinud päris paljudel koosolekutel, olles nii enda varasemas ametis kui ka nüüd uues ametis, kui meretuuleparkide teema on olnud laual. Olen käinud ka koosolekutel, kus neid teemasid on arutanud grupid, kes näevad meretuuleparkides oluliselt suuremat ohtu kui võib-olla arendajad ja ka mina isiklikult. Ma olen alati öelnud inimestele, et loomulikult tuleb kõik need teemad läbi arutada. Koosolekutel on olnud ka kalurite esindajad, kes on toonud välja traalipüügialade võimalikku vähenemist ja nii edasi. Otsesed uuringud, mis meile on teada, ongi needsamad, millele ka teie viitasite. Neid on tehtud Taanis, ka Šotimaal ja mitmes teises meretuuleparkide piirkonnas. Ühtepidi tõesti, kui on mingi takistus merel ees, siis me saame aru, et sealt enam laevaga nii kergelt läbi sõita ei saa, kui me räägime näiteks traalipüügist, aga teistpidi on väga paljudel juhtudel uuringud näidanud, et vee-elustik nende vundamendipostide ümber on oluliselt aktiivsemaks läinud, sinna on tekkinud kaladele rohkem söögipoolist, sinna on tekkinud uusi kasulikke liike. Uuringuid on igasuguseid. Kindlasti need [pargid] kõik mingil määral elukeskkonda mõjutavad, mõned positiivsemal moel, mõned negatiivsemal moel. Veel kord, ma rõhutan üle: meretuuleparkidel on loomulikult mõju keskkonnale. Olen nõus, keskkonna osa on väga suurel määral ka ju inimene, kes seal elab ja sealt oma sissetuleku saab. Kindlasti ei taha ma seda öelda, et sellel inimesele mingisuguseid mõjusid ei ole. Aga selleks ongi need uuringud vaja läbi viia, et näha ette ka need alad, kus me näiteks traalipüügi põhjal saaksime tuulikuid natuke nihutada, et nad ei mõjutaks nii palju, kui nad mõjutaksid siis, kui need tuulikud just sinna rajada.

Aitäh! Lõpetan kuuenda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi protseduuriliste küsimustega. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma lihtsalt tahaksin tuletada meelde justiitsminister Lea Danilson-Järgile, kui ta vastab minu küsimusele: ma esitasin ka palve saata mulle kirjalikult nende isikute nimed, kes konkreetselt tegelevad Justiitsministeeriumis teenistusliku järelevalvega. Nimeliselt.

Aitäh! Loodetavasti minister kuulis, fikseeris ära ja te saate vastava informatsiooni kätte. Aga lähme seitsmenda küsimuse juurde. Küsimuse esitaja on Marika Tuus-Laul, küsimus on justiitsminister Lea Danilson-Järgile. Küsimus on omandireformi kohta. Palun!

Suur tänu! Proua minister! Ma esitasin selle küsimuse päris konkreetselt, et te saaksite ette valmistada, mitte ei hakkaks lihtsalt väga üldist juttu ajama ja üldisi vastuseid andma. Ilmselt on see probleem teile ju ka tuttav teie ajakirjandusliku tausta tõttu. Minu konkreetne küsimus on praegu see, et praeguse valitsuse puhul pole märgata, et keegi tegeleks omandireformi ülekohtu heastamise küsimusega. Tegelikult oli ju tegemist ikkagi väga kahetsusväärse leheküljega taasiseseisvunud Eesti ajaloos varasematel aastatel, lähiajaloos. Erinevate valitsuste poolt, kus üheks osapooleks oli ju Isamaa, erinevate nimetuste all, on seda kõike toimetatud. 70 000 inimest tõsteti reformi käigus oma kodust välja ja nad olid sunnitud väga krõbeda turuhinnaga endale uue pinna ostma. Aga ega raha ei olnud ja need inimesed tõsteti lihtsalt tänavale.

Nagu te teate, siis Jüri Ratase valitsus tellis väga põhjaliku teadusliku uurimuse. Selle tulemusena tunnistati, et tõepoolest, neil aastatel sündis uus ülekohus, teatud sotsiaalsed grupid said kannatada ning et see tuleb heastada. Seal olid väga põhjalikud selgitused. Omandireformi aluste seaduse § 2 samuti hoiatab, et selle reformiga ei tohi sündida uut ülekohut. Ometi see sündis ja seda oli ka Isamaa võimuloleku ajal. Muide, Kaido Kama, kunagine justiitsminister, oli üks selle eestvedajatest. Ma küsingi, kes selle eest peaks vastutama. Kas teil on teie valimisplatvormis näiteks ette nähtud selle küsimuse lahendamist ja sellega edasiminekut?

Aitäh küsimuse eest! Kahtlemata on kogu see sundüürnike teema üleüldse tingitud palju kaugemast asjast. See on kõik tingitud ikkagi okupatsioonist ja sellest, et inimesed jäid okupatsiooni tõttu oma varast ilma. Kogu ebaõiglus ja kahju on eelkõige sellest põhjustatud. Selles mõttes saab lõplikke pretensioone esitada ainult Nõukogude Liidule, kes Eesti okupeeris. 

Loomulikult üritas Eesti Vabariik vabariigi taastamisel omandireformi kaudu heastada seda, mida oli võimalik veel heastada. Kahtlemata, siin lõpuni mingisugust absoluutset õiglust saavutada ei olegi võimalik, sest tegelikult kannatasid mitte ainult sundüürnikud, ka needsamad omanikud ei saanud täies ulatuses oma varasemat vara tagasi, sest see vara oli kas hävinud või oli seal mingisugune riigi jaoks vajalik objekt peal ja nii edasi. Kahjuks oli nende aastatega tekkinud nii tohutu suur kahju, et lõplikult seda heastada ei olekski kuidagi võimalik olnud. See lahendus, mis [valiti], oli selline, mis püüdis vähemalt maksimaalsel määral heastada või taastada seda olukorda, mis enne okupatsiooni oli olnud.

Ma sundüürnike puhul tahaksin veel öelda, et kui teie ütlesite, et sündis uus ülekohus, siis mina arvan, et tegelikult jätkus ikkagi seesama vana ülekohus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel. Sundüürnikel oli kahtlemata võimalik mõni muu eluase endale EVP‑de eest erastada. EVP‑d olid meil kõigil olemas ja neid sai kasutada. Loomulikult, ka seda võimalust kõigil ei olnud, aga jällegi rõhutan, et probleeme oli ka teistel inimestel, mitte ainult sundüürnikel. Ka omanikud kaotasid oma vara.

Väga oluline on minu meelest rõhutada, et tol korral anti ikkagi sundüürnikele väga pikalt tuge, neil oli võimalik üürida soodsatel tingimustel edasi seda eluaset, kus nad elasid. See kestis meil väga-väga pikalt, inimestel oli võimalik oma elu ümber kujundada, otsida muid lahendusi ja võimalusi, et sellest olukorrast välja pääseda.

Ma tahan rõhutada, et kindlasti on väga oluline, et riik tegeles selle kahju hüvitamisega või nii-öelda heastamisega, selle olukorra taastamisega, mis okupatsiooni tõttu oli [muutunud]. Väga oluline on ka represseerituid toetada. Ma tahan välja tuua, et riik on siin teinud olulisi algatusi. Näiteks järgmisel aastal tõuseb ka represseeritute toetus 62 euro võrra aastas.

Aitäh! Marika Tuus-Laul, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Aga ma ütleksin, et see uus ebaõiglus tekitati Eesti riigi poliitilise otsuse tulemusena, inimesed jäid kodust ilma ja nad tõsteti välja. Te ei mäleta või ei tea võib-olla seda, aga nendele tagastamiskomisjonidele anti tegelikult kohtu õigused, seal ei olnud sundüürnikel sõna[õigust], nad tõsteti lihtsalt [elu]ruumist välja. Olen seda kõike kogenud. Aga sundüürnikelt kodude võtmist ja ebaõiglust nimetatakse ka küüditamiseks. Tegelikult oli see veelgi hullem, see ei olnudki selles mõttes küüditamine, sest küüditamise viis läbi võõrvõim, inimesi viidi vägivaldselt ära ja nendele anti mingi kehv elukoht, aga sundüürnikele ei antud meie oma poliitilise otsuse tulemusena mitte midagi.

Kas see on õigusriik, kus ühtede õiguse nimel tekitatakse teistele uut ülekohut? Seda julmust on kogenud 70 000 inimest. Sundüürnikud said oma elamispinna kunagi seaduslikult, orderi alusel, ja neil oli seal piiramatu õigus elada. See oli õnneloterii, kes sai erastada või kes tõsteti tänavale. Kui poleks olnud neid inimesi, kes 50 aastat seal elasid, oleks see kinnisvara kõik hävinud olnud. Inimesed hooldasid ju neid maju, see oli nende kodu, nad rajasid sinna aiad, õunapuuaiad, kõik-kõik-kõik. See oli nende kodu.

Nüüd ma ütlengi, et Jüri Ratase valitsus tegi väga olulise sammu. See pikk-pikk uurimistulemus ütles, et tuleb see kõik heastada, ja tehti ka sundüürnike üleriigiline andmebaas. Nüüd on vaja sellega edasi minna. Ma küsin veel kord, sest te olete ka järgmine kord kindlasti poliitikas: kas teil on plaanis see probleem lahendada või jätamegi selle ajalukku niisuguse kohutava probleemina, mida meie lapsed ja lapselapsed mäletavad võib-olla pärast aastasadu?

Aitäh! Ärge arvake, et minule see kangesti meeldib, et sundüürnike probleem on läbi aastate niimoodi kestnud. Tegelikult on ju väga-väga mitmed valitsused selle teemaga tegelenud, sealhulgas need valitsused, kus on olnud Keskerakond. Kahtlemata, küll oleks hea, kui siin oleks mingi ideaalne lahendus, mis oleks ka Eesti riigile jõukohane. Ma saan aru, et Keskerakonna valitsuse ajal oli selline komisjon, kes töötas lahendusi välja, aga nüüd on ikkagi juba väga palju aega sellest mööda läinud, kui see reform toimus. Jällegi, kui me hakkame siin midagi kardinaalselt ümber tegema, siis see tekitab taas mingisugust tohutut pahameelt ja tunnet, et kedagi on halvemini koheldud. Ma tahan rõhutada, et Eesti riik püüdis heastada kõike, mida ta heastada sai. Loomulikult oleks olnud kõige parem, kui Nõukogude Liit oleks ise Eestile ja ka nendele sundüürnikele hüvitanud selle kahju, mida okupatsiooniga põhjustati. See oleks olnud kõige parem. Kahtlemata, kui siin on mingisuguseid ideaalseid lahendusi, mis on riigile jõukohased, siis võib neid arutada, aga siiamaani ei ole neid tekkinud, ka Keskerakonna valitsuse ajal neid ei tekkinud.

Aitäh! Täiendav küsimus, Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Mulle tundub, et te võiksite võib-olla rohkem süvitsi sellesse teemasse minna ja peaksite seda tegema. Tegemist on tõsise probleemiga.

Alustuseks: te viitasite siin kuidagi Nõukogude võimule. Ma kõigepealt tuletan siinkohal meelde ja arvan, et Mart Laar mitte ainult ei keeranud tuksi Eesti põllumajandust, vaid jättis ka omandireformi tegelikult sellisel kujul ellu viimata. See jutt, nagu te ütlesite, et aga näed, siis me tulime ikkagi sellise 50‑aastase [viibega] appi – see, mida täna Marika Tuus-Laul küsis, see tema viide oli ka see, et ka 30 aastat hiljem tuleb inimestele appi tulla, sest õigluseootus on inimestel väga suur.

Teine asi: meil on riigis olemas omandireformi reserv[fond]. See reserv sulab tegelikult iga aastaga, sellepärast et see raha lihtsalt seisab seal. Seda saaks oluliselt paremini ja sihtotstarbelisemalt kasutada.

Minu meelest on see väga oluline teema ja te võiksite ministrina kindlasti sellega rohkem tegeleda ja peaksite seda tegema. Ma pean tõesti tunnistama, et ministreid on olnud selles ametis erinevaid, kuid ükski minister ei ole suutnud seda sasipundart lahti harutada. Aga teisse on mul usku. Nii et kindlasti võtke see teema enda südameasjaks.

Aga minu küsimus ei ole hetkel omandireformist. Minu küsimus on perede toetamisest ja siin te olete kindlasti ekspert. Nimelt on Reformierakonna eestvedamisel algatatud petitsioon, et jäetaks ära suurperetoetuste tõus. Ilmselgelt karistab see meie lasterikkaid peresid ja minu meelest on see väga ebaõiglane. See petitsioon kätkeb endas seda, et öeldakse, et ebavõrdsust luuakse sellega juurde. Mina väidan, et ebavõrdne on olukord, kus me maksame tulevikus esimese ja teise lapse eest 80 eurot lastetoetust, aga kolmanda lapse eest 100 eurot. Siin on ebavõrdsus sees. Ehk minu küsimus teile on see: kas see seaduseelnõu, mis täna parlamendis menetluses on, loob ebavõrdsust Eesti perede vahel või pigem vähendab seda? 

Aitäh! Enne, kui minister saab sellele laiendatud omandireformi küsimusele vastata, on protseduuriline küsimus Valdo Randperel.

Aitäh! Kuna ma kuulasin ka eelnevat infotundi, kus eriti Tõnis Mölder sõdis, aga ka kodanikud sealt vasakust reast väga innukalt sõdisid selle eest, et siin saalis ei jääks kõlama valed, siis ma pean kohe siin ja nüüd ära korrigeerima selle, mida Tõnis Mölder väitis, nagu Reformierakonna algatusel oleks tekkinud mingi kampaania. Ei vasta tõele. Reformierakond ei ole mingit kampaaniat algatanud.

Aitäh! Nüüd on sõna ministril. Palun!

Aitäh! Ma siiski teen ühe väikese põike tagasi omandireformi juurde. Ma arvan, et omandireform ikkagi lõi aluse selleks, et meil oleks olemas tänane Eesti. See oli äärmiselt oluline samm. Mart Laari valitsus tegi selles mõttes ka väga julgeid otsuseid. Ma tahan veel öelda, et see just nimelt ongi väga keerukas probleem olnud. 

Ma võtan [teie sõnu] komplimendina. Ma olen ikkagi praegu ministrina väga lühikese perspektiiviga, eks ole, sest meil tulevad kohe Riigikogu valimised peale. Mitu kuud meil on jäänud? Kolm kuud olen olnud ja neli kuud on jäänud. Kui te panete mulle sedavõrd suuri ootusi, et need probleemid, mis on jäänud aastaid ja aastaid ministritel lahendamata, mina nüüd paari kuuga ära lahendan, siis see on võib-olla natuke liiga suur ootus.

Nii. Aga mis puudutab lapsetoetusi, siis kahtlemata ma leian, et see eelnõu ikkagi vähendab ebavõrdsust. Kuigi seal on teatud probleeme ja saaks veelgi rohkem ebavõrdsust vähendada, täpselt nii nagu te välja tõite, et lapsetoetus oleks kõikide laste puhul 100 eurot. Kuna meil on koalitsioonivalitsus, siis sellist kokkulepet ei sündinud, kuigi see oli ka Isamaa algne ettepanek ja see eelnõu, mis on varasemast Riigikogu menetluses, seda ette näeb. Aga kindlasti see eelnõu vähendab ebavõrdsust, ja just sellest aspektist, et see ebavõrdsus on siiamaani olnud.

Kui me toetame väikeseid ja suuri peresid ühepalju, siis me toetame suuri peresid tegelikult vähem. Ebavõrdses olukorras olevaid inimesi võrdselt koheldes või ühtemoodi toetust jagades me saavutame tegelikult vastupidise efekti: see suurendab ebavõrdsust. Selge on see, et suurematel peredel on suuremad kulud, suurem vastutus, suurem hoolduskoormus, kõik need asjad. Neil on vaja suuremat kodu, neil on vaja suuremat autot ja ilmselgelt vajab suurem pere suuremat toetust. Minu meelest võib ka siin mingis mõttes äärmusesse minna. Näiteks Prantsusmaal, kus on Euroopa üks kõige kõrgemaid sündimustasemeid, esimese lapse toetust üleüldse ei ole, sest eeldatakse, et ühe lapse jõuab iga inimene oma palgast üles kasvatada. Kui lapsi on rohkem, siis on toetused suuremad. Nii et siin ongi riigiti erinevad lähenemised. 

Mina kindlasti toetan seda, et jääks alles lapsetoetus kõikidele lastele, esimesest kuni nii paljudele, kui palju neid seal peres on, ja et see oleks ühesuurune. Loodetavasti me kunagi tulevikus, kui näiteks Isamaa on jälle valitsuses ja tekib niisugune võimalus, saame ka sellise muudatuse sisse viia.

Aitäh! Lõpetan seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Läheme kaheksanda küsimuse juurde. Küsimuse esitaja on Merry Aart, peaminister Kaja Kallas on vastaja. Küsimus on kontrolljoone kohta Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel. Palun!

Aitäh! Küsimus puudutab kontrolljoonele ehitatavat taristut ja kohalike elanike pöördumist, [see on põhjus,] miks ma seda küsin. Kontrolljoonele ehitatakse kaitsetaristut. Ehitatava taristu ja praeguse kontrolljoone vahele jääb umbes 80 hektarit maad. Kontrolljoone lähedal on meil päris palju maavarasid. Näiteks Marinova metsas asub Kagu-Eesti dolokivimaardla, see jääb aiapaneelide ja olemasoleva kontrolljoone vahele. Siit küsimus. Mis on selle niinimetatud eikellegimaa tekitamise eesmärk ja mis sellest maast saab? Keegi peab ju hakkama seda seal teisel pool tara hooldama. Või on eesmärk seda mingi vahetuskaubana kasutada või lihtsalt ära kinkida? Kas on olemas mingid lepingud, mis selles selgust toovad? Kuna inimeste käest on maa ära ostetud, siis ollakse ärevil, miks selline vahe sinna jääb, mis sellega saab. Kohalikele on teada, et Venemaa oma poolele selliseid niinimetatud eikellegitsoone ei ole tekitanud. Küll on teise poole peal võetud kruusa sealt maardlatest, kuni piirini välja, päris olulisel määral. Siin oleks lihtsalt vaja selgust. Kas te oskate natuke selgitada?

Aitäh! Eks piiriehituse detailid või tehnika on see, mis on kokku lepitud ekspertidega. Selle vaheala mõte on see, et ühte aeda ületada on lihtsam ja see vahe põhimõtteliselt tagab suurema kaitse. Miks seda Venemaa poolel ei ole? Seletus on väga lihtne. Venelased ei arva, et meie hakkame siitpoolt neid ründama, ma ei tea, migratsioonisurvega või millegi muuga, et me tahame kuidagi Venemaale kallale tungida. Samas meie näeme, et Venemaa käitub väga agressiivselt oma naabrite suhtes. Jah, me praegu ei näe sõjalist ohtu oma territooriumile, aga me valmistume selleks, ehitame piiri vastavalt sellele ka välja. Eelmise aasta detsembris me suunasime lisaks täiendavalt idapiiri väljaehitamiseks veel 22,5 miljonit eurot, just sellepärast, et piiriehituse plaan oli varasemalt pisut lünklik. Me just lisasime selle piiritara ehituse Petseri ja Värska lähedasele ligi 20‑kilomeetrisele alale Eesti kagupiiril. Tõesti, piir on hästi erinev, [seda näeb,] kui piiri ääres käia. Eesti ja Venemaa piirist on 76,7 kilomeetrit jõepiiri, 126,3 kilomeetrit on järvepiiri ja 135,6 kilomeetrit maismaapiiri. Kui seal käia, siis on näha, et need tingimused on hästi erinevad, seal on sood, on sellist pehmet ala ja on ka metsamaad. Nii et sellele kõigele tuleb läheneda erinevalt. Aga niipalju, kui mina aru saan, on selle vaheala mõte tagada parem kaitse. Eelmisel suvel Valgevene kasutas migratsiooni hübriidsõjas relvana, surudes inimesi üle piiri. Selle ühe tara saab nii‑öelda maha joosta, aga kahe puhul on piiri valvamist lihtsam teostada. Kõige lihtsam oleks, kui piirivalvurid seisaksid külg külje kõrval, aga see ei ole lihtsalt mõistlik ja seetõttu see tara peab olema piisavalt läbimatu, selleks et neid ohte ära hoida. Seal on üks asi veel: siis on ka näha, kui keegi hakkab seda ületama, ja ka piirivalvuritel on lihtsam reageerida.

Aitäh! Merry Aart, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma natuke täpsustan veel. Kas see piiriehitus – te rääkisite ekspertidest – on ikka igatepidi uuritud või on see selline natukene kaootiline tegevus? Näiteks 2017. aastal avastati piiri korrastamise käigus 1,5‑kilomeetrine turbaauk, mida keegi ei osanud oodata. Sinna uputati näiteks 162 suurt kuusepalki sisse, aga ega sealt läbi minna ei ole praeguseni võimalik. Sinna on kulutatud väga palju aega ja on olnud mõttetuid tegevusi, mida oleks saanud vältida, kui oleks tehtud niimoodi mõistlikult. Kas praeguseks on mingid eksperdihinnangud ja asjad olemas, et me ilmaasjata ei kulutaks ressursse ja aega?

Aitäh! Ma ei oska detailselt vastata, sest ma ei ole neid uuringuid ise lugenud, aga minul on info, mis puudutab seda piiriehitust erinevatel lõikudel. Näiteks, 2018. aastal tõesti tähistati täies ulatuses see režiimiala Peipsi järvistul, mida oli 126 kilomeetrit, seal lasti vette need 130 kollast toodrit. Aga tõesti, ma rääkisin selle soo kohta, ma olen käinud ka seda vaatamas. Seal on erinevaid lahendusi, mida kasutatakse. Ilmselt need olud ongi niivõrd eriloomulised, see piir on niivõrd eriloomuline terves ulatuses. Kui hakata ülevaltpoolt, Ida-Virumaalt tulema, siis see, mis puudutab Narva jõge, Kreenholmi, on täiesti omamoodi väljakutse, ja kui lõuna poole minna, siis seal on need sood. Ma eeldan, et selle töö käigus vaadatakse, mis töötab ja mis ei tööta, ning ei kasutata neid lahendusi, mis ei ole õigesti töötanud. Aga konkreetselt seda uputamist ei oska ma kuidagi kommenteerida. Ma usun, et me kõik areneme, ka need eksperdid ja väljaehitajad arenevad selle töö käigus [ja näevad], mis on need asjad, mis paremini töötavad. Tuleb ka arvestada, et meil on neli aastaaega, ja olud muutuvad, ning piir peab töötama kõikides oludes. Nii et vaadates seda, kui palju piiriehitus on muutunud, kui palju võetakse kasutusele tehnoloogiat selle jaoks, et piiri korrektselt valvata, siis ma eeldan, et selle töö käigus õpitakse. Ma loodan väga, et töö käigus tehtud vead ei ole niivõrd ulatuslikud või ei lähe kalliks maksma, vaid tehakse piisavalt ettevalmistusi selleks, et selliseid vigu vältida.

Aitäh! Täiendav küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No vot, austatud Kaja Kallas, siin me nüüd siis oleme oma selgitustega. Mõned päevad tagasi teatasite, et ma pean kooli minema ja et midagi ma ei tea, mina vaidlesin vastu, ütlesin, et ma olen kümme korda targem kui teie. Näed, tuleb välja, et olengi.

Üks näide. Nii usinalt räägite siin piirist, mis jookseb sealt Narvast kuni Lätini välja, ja kogu aeg on sõna "piir", "piir", "piir". Lugupeetud Kaja Kallas! Ma tuletan teile meelde – ma ei tea, kas te tegite poppi sellest tunnist –, tegemist on kontrolljoonega Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel. Eesti piir, ütlen teie harimiseks, on määratletud Tartu rahulepinguga. Nii et ärge palun enam rohkem selliseid vigu tehke oma suurte teadmistega.

Aga küsimus haakub Merry Aarti küsimusega. Kuna seda kontrolljoone tähistust on nihutatud Eesti kahjuks, siis mind huvitab praegu see: kes on need isikud, kes on andnud loa Eesti territoriaalse terviklikkuse vähendamiseks?

Aitäh! Esiteks on mul muidugi väga hea meel teie pärast, et teil on nii palju enesekindlust, et te hindate ennast nii kõrgelt, et te peate ennast nii targaks. Mina näiteks arvan, et mul on veel väga palju kõikidelt õppida. Õnneks on väga palju inimesi, kellelt on õppida. On palju raamatuid ja on infot, mida koguda. Ma maailma kõige targemaks ennast kindlasti ei pea, aga teie pärast on loomulikult hea meel.

Nüüd tulen Tartu rahulepingu ja riigipiiri juurde. Jah, loomulikult – kontrolljoon on see, millest me räägime ametlikes dokumentides, aga kõnekeeles räägitakse sellest piirina ja inimesed saavad sellest niimoodi ka aru. Tartu rahulepingul on maailmas teedrajav tähendus, sest seal on esimest korda viidatud rahvaste enesemääramise õigusele, ja see on meie jaoks väga oluline. Meie jaoks on veel oluline see, et Tartu rahuleping kehtib ja seal on Venemaa tunnistanud Eestit iseseisva riigina. Seetõttu oleme ka seda õiguslikku järjepidevust hoidnud, et kui me oma iseseisvuse taastasime, siis see riik ei olnud mitte kuhugi kadunud.

Mis puudutab piiriküsimust, siis tuleb eristada õiguslikku poolt ja poliitilist poolt. Õiguslik reaalsus on see, et Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel on sõlmitud riigipiiri ... Noh, see pika nimega Eesti ja Venemaa riigipiiri leping ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping, millele kirjutati alla 2014. aastal Moskvas. Vaatamata sellele, et pooled on lepingu tekstis kokku leppinud, ei ole seda lepingut ratifitseeritud. Selle lepingu allkirjastamine on kooskõlas Eesti põhiseadusega, sest põhiseaduse § 122 lõike 1 lause 1 ütleb seda, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Nii et seal vastuolu ei ole.

Kõik teised riigid on tunnustanud Eesti Vabariiki nendes piirides, kus kehtib Eesti jurisdiktsioon. Ma küsin teie käest vastu: kas teie tahaksite siis hetkel esitada territoriaalseid pretensioone Venemaale ja minna neid alasid tagasi nõudma? Meile on oluline see, et me Venemaale mingeid sõjalisi nõudmisi ei esita, et me ei hakka kuidagi nendega hetkel tüli norima, seda sõda siia laiendama.

Aitäh!

Läheme tänase viimase küsimuse juurde. Üheksas küsimus, küsija on Peeter Ernits, küsimus on peaminister Kaja Kallasele, teema on migratsioonitsunami. Palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Hiljuti hoiatas Ukraina peaminister ajalehes Frankfurter Allgemeine, et Euroopat võib tabada migratsioonitsunami. See on hiidlaine kohutavate tagajärgedega. Minu küsimus teile: kas valitsus on arutanud, kuidas selle võimaliku peatselt saabuva Ukraina migratsioonitsunami vastu käituda? Juba praegu liigub üle 100 000 reaalselt Ukrainast pärit inimese siin Eestis ringi. On teil mingisugune stsenaarium, kas saame võtta veel 50 000 või 100 000 või on see mingi muu arv? Kas valitsus on arutanud, kui palju [saab võtta] või kui suur meie süda on? Mutti Merkelil – Angela Merkelit kutsuti niimoodi – oli suur süda 2015. aastal. Kuidas Mutti Kallasel plaanid on?

Aitäh! Kõigepealt, Ukraina peaminister hoiatas järjekordse emigratsioonilaine eest, juhul kui see sõda jätkub, Venemaa eskaleerib, pommitab üle Ukraina igal pool. Seda kõike rääkis ta selle jaoks, et lääneliitlased annaksid Ukrainale täiendavat sõjalist abi. Neid ohte tuli välja tuua. On ju tõsi, et Venemaa sõjategevuse tulemusena on Euroopa kõige suurema migratsioonisurve all, mis kunagi on olnud. Ukrainast on põgenenud üle 7 miljoni inimese ja seda sellepärast, et Venemaa pommitab just tsiviilelanikke, tsiviiltaristuid, tahab teha võimalikult palju viga Ukrainale ja hirmutada inimesi. Inimesed ei saa selle pommirahe all elada.

Seetõttu tulebki Ukrainale sõjalist abi anda ja meie energia suunata sellele, et see sõda lõppeks. Kui vaadata praegu, et Venemaa plaanid ei lähe nii, nagu nad tahavad, siis me peame igatepidi seda survet hoidma: ühelt poolt rohkem sanktsioone kehtestama, teiselt poolt andma Ukrainale sõjalist abi, et nad saaksid oma riiki kaitsta ja agressiooni tagasi lükata, peame poliitiliselt isoleerima [Venemaa] rahvusvahelisel tasandil, selleks et see surve oleks nii suur, et Venemaa sõja lõpetaks. Kui see sõda lõpeb, siis lõpeb ka migratsioonisurve. 81% ukrainlastest, sõjapõgenikest, on teatanud, et nad tahavad peale sõja lõppemist Ukrainasse tagasi minna, aga nad ei näe, et see saab juhtuda järgmise kolme kuu jooksul. Tõesti, see sõda ei ole lõppemas järgmise kolme kuu jooksul, tulemas on ka raske talv. 

Nüüd teie küsimuse juurde. Jah, me arutame seda teemat igas valitsuskabinetis, et mida me saame teha selleks, et migratsioonisurvet vähendada, mida me teeme selle jaoks, et vastu pidada, ja mis on need kitsaskohad. Kõike seda me valitsuskabinetis kogu aeg arutame. Migratsioonisurve on tõepoolest erakordselt suur ja kõigil on väga raske, aga meie energia peab olema suunatud sellele, et sõda Ukrainas lõpeks. Siis lõpeb ka migratsioonisurve.

Aitäh! Hea kolleeg Peeter Ernits, te saate esitada küsimuse juhul, kui teie suudate ühe minutiga küsida ja peaminister suudab ühe minuti jooksul vastata. Palun!

Hea juhataja! Hea valitseja! Tegelikult ei ole me kulutanud mitte 0,4%, vaid 0,6% SKT‑st Ukrainast saabunud pagulastele, seda 14. oktoobri seisuga. Ma palusin teilt vastust, kui palju me suudame vastu võtta, kui suur meie süda on: 50 000 või 100 000 [inimest] ja kas 1% SKT‑st läheb nendele. Te rääkisite seda elementaarset juttu, et kui sõda lõpeb, siis ei ole midagi. Aga ma palusin konkreetset vastust, auväärt valitseja.

Jah, palun!

Aitäh! Veel kord tahan üle rõhutada, et meie vaenlane ei ole see Ukraina sõjapõgenik, kes põgeneb langevate pommide eest. Meie vaenlane on Venemaa, kes oma naabrite suhtes nii agressiivselt käitub ja neid ründab, tahab tsiviilelanikele võimalikult palju kahju teha. See on meie vaenlane, see on oht, mitte see inimene, kes siia sõja eest pakku tuleb.

Aitäh Riigikogu liikmetele, küsijatele! Aitäh valitsusliikmetele vastuste eest! Tänane infotund on lõppenud.