Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 6. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Jah, on. Andres Metsoja, palun! (Helistab kella.)

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Keskkonnakomisjoni nimel on au üle anda Riigikogule arutamiseks Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu liikmete tagasikutsumise ja uute liikmete nimetamise otsuse eelnõu. Ja tõepoolest, selleks, et saaks minna edasi, kutsume komisjoni poolt tagasi kolm keskuse nõukogu liiget ja teeme ettepaneku nimetada uus kolmik. Olen rääkinud.

Aitäh! Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi Riigikogu liikmetel ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja juhatus menetleb seda vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd tähelepanu, teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Nepali parlamendirühma asutamiskoosolek, kokkukutsuja Toomas Jürgenstein.

Head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreeris ennast 66 Riigikogu liiget, puudub 35.

Läheme tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1: maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 136 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Jah. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Head kolleegid! Ma räägin natuke sellest eelnõust, mida me hakkame kohe hääletama. Selle eelnõu ajalugu on päris pikk, esimene lugemine toimus 2020. aasta 12. veebruaril. Nagu me teame, siis see eelnõu on tekitanud parajalt diskussiooni, arutelusid ja ka erimeelsusi. Ma püüan natuke selgitada, mis on eelnõu sisu. Kõigepealt räägime sellest, kellele see kala, mida püütakse, kuulub. See kala on ühiskondlik rikkus ehk meie kõigi oma, see ei kuulu kellelegi [konkreetselt]. Jaotatakse püügilubasid, mis on kujunenud ajaloolise püügiõiguse alusel. Kala on tegelikult sama rikkus nagu riigimets. Räägime nüüd sellest, kuidas seni püüti. Seni püüti olümpiapüügi teel. See tähendab seda, et Vabariigi Valitsus kuulutas näiteks 3. jaanuaril välja, et esimesel poolaastal on võimalik püüda 200 tonni koha, seejärel läks kohapüük kohe lahti ja see lõppes sellel päeval, kui 200 tonni täis sai. Siis minister oma käskkirjaga lõpetas selle püügi. Mõnel aastal on see juhtunud kolme-nelja nädalaga ehk kolme-nelja nädalaga püütakse välja kogu poole aasta kalakvoot. See kala läheb üldjuhul sügavkülma. [Näiteks,] me elame järve ääres, aga samal ajal pool aastat meil pole võimalik värsket kala saada ja kaluritel sisuliselt tööd ei ole, sest ei saa kala püüda, kui see on juba välja püütud.

Meie tahame üle minna individuaalkvootide peale, et kõikide ajalooliste püügivahendite omanike vahel jagatakse kala kogus ära. Ja siis need kalurid ehk selle püügikvoodi omanikud saavad kala püüda kas või terve aasta, kui ei ole just keskkonnaalaseid piiranguid ehk kudemisaeg ja nii edasi. See annab võimaluse selles rannapiirkonnas nendel kaluritel aasta ringi tööd teha. Siis on võimalik ka see, et rannas on kogu aeg võimalik värsket kala saada, ei pea tarbima külmutatud kala. Selle uue eelnõuga parandatakse ka püügikontrolli, laevadele paigaldatakse GPS-seadmed, parandatakse seda osa kontrollist, kuidas lihtsamini kala kontrollida ehk kui kalur tuleb randa, siis ta eelnevalt elektrooniliselt annab teada, palju tal kala on. Nii on Keskkonnaametil lihtsam kontrollida.

Ja kui rääkida kaasamisest selle eelnõu puhul, siis ma arvan, et ühegi eelnõu puhul pole nii palju kaasamist olnud. Kui me räägime, et 2020. aastal algatati see eelnõu, siis neid arutelusid ja nõupidamisi on olnud piisavalt palju. Ja viimastel nõupidamistel pole keegi olnud individuaalkvootidele ülemineku vastu. (Juhataja helistab kella.)

Head kolleegid, ma palun vaikust saalis!

Keegi kalanduse esindusorganisatsioonist pole enam olnud individuaalkvootidele ülemineku vastu, pigem on olnud vaidlus haldusmeetmete üle, et kuidas seda tegevust kontrollida ja sanktsioneerida. Ma arvan, et see on selline ajalooline hetk ja ma loodan, et te täna siin saalis toetate seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 136 lõpphääletus ja me läheme teiega koos lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 136. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu oli 3, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla lõpuni ehitamiseks, mitmeotstarbelise meditsiinikopteri võimekuse loomiseks ja Rohuküla raudtee rajamiseks" eelnõu 651 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaanus Karilaidi.

Head kolleegid! Vastab tõele: teie ees on otsuse eelnõu 651, mis koosneb kolmest punktist. [Punkt 1:] teeme ettepaneku töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla lõpuni ehitamiseks. Punkt 2: teeme ettepaneku leida rahalised vahendid universaalsete meditsiinikopterite soetamiseks. Punkt 3: teeme ettepaneku töötada välja rahastuskava, et viia lõpuni Rohuküla raudtee ehitus lõigus Turba–Risti.

Kõigil neil kolmel punktil on päris pikk eellugu. Juba 2019 allkirjastasid tollane sotsiaaldemokraat, on siiani selles erakonnas, tervise‑ ja tööminister Riina Sikkut ning Keskerakonda kuuluv [tollane] Tallinna abilinnapea Tõnis Mölder riigi ja Tallinna linna koostööleppe Tallinna Haigla asutamise ettevalmistamiseks.

Põhja-Eesti meditsiinilinnakust on räägitud aastakümneid. Tegemist on investeeringuga, mis oleks tulnud ära teha juba aastate eest. Arvestades, et tervishoiuteenuste korraldamine on riiklik ülesanne, tuleb valitsuse otsust nimetada kõige tervishoiuvaenulikumaks otsuseks, selle äravõtmise otsust. Eesti vajab kaasaegse ruumilahendusega Tallinna Haiglat. Lisaks sellele, Tallinna Haigla projekti äranullimine seaks löögi alla mitte ainult pealinna, vaid kogu Eesti tervishoiusüsteemi toimimise ja tulevase kriisivõimekuse. See on väga oluline märksõna: kriisivõimekus.

Samamoodi tuleb edasi minna mitmeotstarbeliste meditsiinikopterite soetamisega, mida saab kasutada erinevates valdkondades, olgu see päästetegevus, inimeste päästmine, või meditsiiniteenuse tagamine. Kaasaegsed kopterid aitavad meil vältida sõltuvust ilmastikuoludest ja kindlustavad võimekuse ka talvel külmade ilmadega.

Äärmiselt lühinägelik on ka Vabariigi Valitsuse otsus mitte rahastada Rohuküla raudtee ehitust, millega üks erakond näitas oma suhtumist regionaalpoliitikasse ja tasakaalustatud Eesti arengusse. Läänemaa on ainuke Mandri-Eesti maakond, kuhu raudtee ei ulatu.

Nendele kolmele punktile on tegelikult tulnud mitmeid toetuskirju erinevatest erakondadest. Üks, kes on oma selge sõna öelnud, on jälle sotsiaaldemokraatidesse kuuluv Jevgeni Ossinovski: otsus Tallinna Haigla maha tõmmata oli Reformierakonna poolt sigadus. Selle on ta öelnud 1. juulil 2022. Ja ta on toonud väga pika põhjenduse, miks see oli väga halb otsus ja miks selle peaks tagasi pöörama. Urmas Sukles, Haapsalu linnapea, ütles, et valitsuse otsus 30. juunil – kui Reformierakond oli uhkes üksinduses – Turba–Risti raudteelõik taasterahastust välja võtta, on Läänemaa ja Hiiumaa inimestele näkku sülitamine ja suur rumalus. Siin on ka Hiiumaa esindajaid, nii et ma loodan täna näha ka teie toetushäält. See on väga mustvalge: kas toetate Rohuküla raudtee väljaehitamist või ei toeta. Samuti, ühele punktile, päästekopterid, on oma heakskiidu andnud Politsei‑ ja Piirivalveamet tollase siseminister Kristian Jaaniga, et miks kahe kopteri soetamine on vajalik meie erinevate kriisiolukordade jaoks.

Nii et oma olemuselt on 651 OE Reformierakonna ainuvalitsuse vigade parandus. Kas suur saal soovib neid vigu parandada või ei soovi, on peatselt selge. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile on ka küsimusi. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Selle Tallinna Haigla rahastuse otsuse kaks aastat tagasi, otsuse küsida rahastust Euroopa taastefondist, tegi Ratase valitsus. Kas see oli ikka kõige õigem otsus? Asi on selles, et see taasterahastu oli mõeldud Euroopa Liidu majanduse kiireks pandeemiajärgseks taastamiseks, see oli mõeldud rohepöördeks, see oli mõeldud digipöördeks, seal olid kindlad proportsioonid. Tallinna Haigla ei ole ei digipöördeobjekt ega rohepöördeobjekt. Kõige suurem probleem on see, et see oli mõeldud olemasolevate projektide, mis liikmesriikidel on, kiireks käikulaskmiseks, et majandust taastada. Kõige suurem probleem on tähtajad: see haigla oleks pidanud valmis saama 2026. aastaks. Oleks ju võinud mõelda ka teistele rahastamisallikatele: laenuraha või teised Euroopa Liidu vahendid. Ma küsin: kas te ise ka tunnistate oma vigu, mis te kaks aastat tagasi tegite?

Kui te küsite, kas oleks võinud teha otsuse kiiremini ja kui te peate seda veaks, et me tegime seda liiga aeglaselt, siis ma olen nõus tunnistama, et oleks võinud teha veel varem. Aga pigem on see küsimus tunnustus sellele eesmärgile, mina võtan seda niimoodi. Valitsus teeb otsuse, ta on Euroopa Komisjoniga pidevas dialoogis, ja Euroopa Komisjoni heakskiit sellele projektile tuli. Ja ütleme, meie tervishoiuteenuste parandamine kindlasti parandab ühiskonna tervist tervikuna ja mõjub positiivselt nii paljutahuliselt, et igal juhul selle haigla väljaehitamine [on oluline]. Kui te väidate, kriitika on selles, et otsus tuli liiga hilja, 2019, ja oleks võinud varem teha, siis ma olen sellega nõus.

Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Taasterahastu kasutamine on loomulikult tähtajaline, ja seda selle tähtaja sees mitu korda Eesti riigi poolt ümber vaadata on isegi pisut ohtlik. Mõtlen seda, et võib-olla me muudame nii tihti, et lõpuks jääme osa rahast ilma. Aga kas ja kui tihti selliseid projekte, mis juba iseenesest on töös – ma mõtlen seda Rohuküla raudteed, kus rong sõidab juba valmis liipritel ja peatustesse, ning on näha, et see realiseerub kohe-kohe –, riik pidurid peale tõmbab ja asjad ümber vaatab? Kas see sõltubki nüüd sellest, et kui keegi on ainuvõimul, siis võib teiste otsuseid ümber vaadata? 

Eks see sõltub väga palju poliitilisest kultuurist või selle olematusest. Kui võrrelda neid kolme suurprojekti, siis igal juhul Rohuküla raudtee oli nendest kõige paremini ette valmistatud. Ütleme, sellisel viisil projekti, kus kõik eeltööd olid tehtud, mahajooksmist pole Eesti poliitikas varem olnud. Ja tegelikult oli ka Riisipere–Turba lõik ennast õigustanud, kuigi seal oli väga palju kriitikuid. Kui me vaatame seal reisijate arvu, siis ainuüksi majandusliku poole pealt on ta tegelikult ennast õigustanud, rääkimata regionaalpoliitilisest mõõtmest, kuidas ta on positiivselt mõjutanud kinnisvarahindu. Ja veel edasi minnes, see Turba–Risti lõik. Eesti Raudtee viis läbi hanked, sinna tuli mitmeid pakkumisi, nii et ette nähtud rahalistesse piirmääradesse jäi see hange igati sisse. Oleks ainult vaja olnud tollase majandusministri kohusetäitja allkirja, et kinnitada Eesti Raudtee hange. Kõik oli tehtud hindele "5". Ühtegi põhjust, peale poliitilise argumendi, miks see projekt seisma panna, ei ole.

Selle Rohuküla raudteega on tegelenud EKRE, sellega on tegelenud Isamaa, sellega on tegelenud sotsiaaldemokraadid, sellega on tegelenud Keskerakond ja seda on retoorikas väga pikalt toetanud ka Reformierakond: nende esindaja Lauri Luik, kes siin parlamendis oli 12 aastat, tegeles sellega metoodiliselt, süsteemselt ja väga järjepidevalt. Aga reaalselt sai ta hoo sisse alles siis, kui oli Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsus. Järgmise hoo sai ta sisse siis, kui oli EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus. Ja lõpetati siis, kui oli Reformierakond üksinda. Need on tõsiasjad, mida peab silmas pidama.

Euroopa Komisjon oli selle heaks kiitnud, Riigikontrollilt ei olnud ühtegi märkust, kuu aega varem – enne otsuse tegemist, kui oli Reformierakonna ainuvalitsus – oli Vabariigi Valitsuse istung, kus ka transpordi arengukavva viidi see regionaalpoliitiline ühendus sisse – miks Reformierakond nii käitus? Kõik, mida hiljem on ka nende ministrid rääkinud, et ta läks kallimaks ja on ebarentaabel, on ebapädev ja pigem põhineb valedel. See projekt oli kõige paremini ette valmistatud ja selle lõpetamine oli ainult ühe erakonna poliitiline tahe.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, Rohuküla raudtee on regionaalpoliitiliselt väga-väga oluline projekt. Ma mäletan, et kui me olime valitsuses, siis me väga tihti istusime sel teemal koos ja meie ühine seisukoht oli, et me peame viima selle projekti nii kaugele, et seda ei oleks enam võimalik tagasi pöörata. Kahjuks me näeme, et Reformierakond sai sellega hakkama. Ma küsin: milline on sinu visioon, kuidas nüüd edasi minna nii, et sellel projektil oleks jätkuvalt poliitilist tulevikku?

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Eks ma siis paar asja kordan üle. Ma nelja erakonda tõesti tunnustasin: EKRE-t, Sotsiaaldemokraate, Isamaad ja Keskerakonda, kes midagi lubades, teevad selle ka lõpuni. Ja tegelikult oli Rohuküla raudtee ka Reformierakonna lubadustes. Aga nende jaoks lubadused antud juhul ei kehti. Võib-olla see väljendab nende laiemat suhtumist regionaalpoliitikasse, et väljapoole Harjumaad või väljapoole kuldset ringi nende poliitiline vaade ei ulatu. See on täna tõsiasi, seda ei saa nagu eitada.

Miks sotsiaaldemokraadist majandusminister Riina Sikkut ei suutnud seda viia riigi eelarvestrateegiasse, kuigi ka sotside esimees Lauri Läänemets on retoorikas sellele projektile toetust avaldanud? Sellele on Isamaa ühelt poolt oma tegudega toetust avaldanud, teiselt poolt ka sõnadega, siis kui tekkis uus koalitsioon. Miks seda RES-i ei pandud ja mis see lahendus on? Eks lahendus on minna edasi tõhusamate ja mõjusamate regionaalpoliitiliste programmidega, mis on võimalik alles 2023. aasta märtsis. On näha, et tänane valitsus neid samme ei tee ja regionaalpoliitika on nende jaoks ainult sõnakõlks. Kui me vaatame kas või seda, kuidas nad suhtuvad ka kriisi ajal kohalikesse omavalitsustesse, siis selline erisus tuleb väga selgelt välja. Eelmiste valitsustega võrreldes, kui olid Isamaa, EKRE ja Keskerakond, ja ka sotsiaaldemokraadid 2016–2019 võimul, on see kontrast ikka väga suur praegu, kui on Reformierakond võimul. Nii et selline on tegelik elu.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et selle Rohuküla raudtee suhtes oli juba hange läbi viidud ja hanke tulemusena selgunud hind oli väiksem kui riigieelarves ette nähtud vahendid, aga see projekt ikkagi lõpetati põhjendusega, et see ületas eelarvelised võimalused? Kuidas on võimalik, et valitsus, peaminister, majandusminister nõnda valetavad rahvale, öeldes, et see raha, mis on ette nähtud, ei ole piisav, kuigi tegelikult reaalsed hanke tulemused näitasid vastupidist?

Aitäh! Eks see raha oli olemas ikkagi seal taastefondis, aga see vastab tõele, et ta mahtus etteantud piirmäära raamidesse ja tegelikult jäi seal veel miljoneid üle. Nii et kogu see jutt, millega see maha joosti – kui me vaatame 30. juuni pressikonverentsi, kuidas seal kõik Reformierakonna ministrid rääkisid kallinemisest, et see ei ole võimalik ja kõik läheb lõhki –, on loomulikult sulaselge vale. Aga ega nad selle vale eest karistada ei ole saanud, see ei ole kellelegi korda läinud. Poliitikas on valetamine nendele kahjuks normiks saanud. Seda valet saame ümber lükata meie: me saame sellest rääkida, näidata tõsiasju, fakte. Aga jah, kõik need viis pakkujat, kes tegid [pakkumise] Turba–Risti lõigule, mahtusid etteantud summade raamidesse, see on fakt. Seal oli vaja lihtsalt ministri allkirja, et kopp maasse lüüa. 

Iseenesest oleks olnud realistlik, et 1. juulil oleks kopp maasse löödud, ehitustööga pihta hakatud, ja Rohuküla raudtee oleks võinud valmis olla 2026. aastaks. Mida see kaasa toob? Reformierakonna poliitiline jonn ja rumal käitumine toob kaasa selle, et see programm – ega see tegemata ei jää, võtke rahulikult, head kolleegid Reformierakonnast, ega see tegemata ei jää – läheb kallimaks. Teie olete maksumaksja raha laristajad ja teie olete need, kes käituvad ebaefektiivselt. Ja mis kõige hullem: selle raha raiskamise juures me kaotame ka aega, mis on väga hindamatu. Me kaotame sellega väga palju aega. Nii et sellest kahest komponendist on kahju, aga ma rahustan teid: 2023. aasta kevadel me kindlasti läheme edasi sellega.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Muidugi on äärmiselt kahju, et kõik need kolm objekti on praegu sellise saatuse leidnud, aga ma olen sinuga täiesti nõus, et me läheme nendega ühel päeval edasi. Aga küsin su käest, et kas sa oled ka mingeid analüüse näinud. Reformierakond oma sõnades kogu aeg annab mõista, et rohepööre on maailma kõige olulisem asi, olenemata sellest, kuidas see Eesti riigile või inimestele mõjub. Teadupärast on raudteetransport lisaks regionaalpoliitilisele mõõtmele üks puhtamaid transpordiviise. Ja tulla selliste otsustega välja, rääkides ühte ja tehes teist ... Noh, kas sa oled näinud kuskil ka mingeid analüüse, mis näitaksid, et liiklusoht, mis kaasneb sellega, et inimesed sõidavad Haapsalust autodega iga päev, teede kulumine ja nii edasi ja nii edasi, on kuidagi põhjendatud?

Aitäh! Jah, hea küsimus. Neid analüüse on teinud tehnikaülikool. Loomulikult on sellel positiivne mõju ohutusele, keskkonnasäästule. Aga Reformierakonna analüüs oli väga lihtne. Nemad vaatasid, selle Rohuküla raudtee äravõtmisega [oli see], et analüüs näitas, et Läänemaal ja Hiiumaal on nii vähe valijaid, selle pärast. Nende analüüs põhines sellel. Nad keskenduvad muudele piirkondadele. Rohkem nende jaoks analüüse vaja pole. Poliitiline emotsioon, poliitiline instinkt. Valu oma paljuräägitud struktuurse puudujäägi pärast, mida Jürgen Ligi enam ei puuduta ega ka Aivar Sõerd, kes ütles, et peame kogu oma rahanduspoliitika ümber mõtestama. Nad nägid, et nii sotsiaaldemokraatide kui ka Isamaaga nad andsid alla kõikides poliitikates. Ja eks siis see oli nende inerts, selline käitumine, analüüs põhines sellel.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu jaoks on see teema nagu laiem. Kas saab riiki usaldada, kui riik on lubanud? Ma toon kõigepealt selle viimase näite, mis on Paldiski LNG-terminali kohta, kui ehitajad, Alexela ja Infortar olid kindlad, et see terminal siia tuleb. Suvi otsa töötasid palehigis ööpäev läbi ja siis tuli järsku sõnum vabariigi peaministrilt ja majandusministrilt, et see laev läheb hoopis Soome. Selle tõttu on Eesti maksumaksja kaotanud circa 50–60 miljonit eurot, rääkimata, kas selles olukorras on võimalik sinna veel ujuvterminali paigaldada, kui Soomes on ta olemas.

Aga tulles tagasi Tallinna Haigla teema juurde, siis ma arvan, et Tallinna linn esitab õigustatud nõude Eesti riigi vastu. Nad on rääkinud circa 100 miljonist eurost, sest selle haigla ehitamiseks on tehtud väga palju eeltööd – projektid ja kõik sellega kaasnevad tegevused. Kust riik selle raha peaks võtma, kui riigi vastu selline nõue tuleb?

Jah, esimene küsimuse pool, see LNG näide, seal küsimus pole selles, kas see laev on siinpool lahte või sealpool lahte, aga see, kuidas läbirääkimisi peeti, see, kuidas seda avalikkusele serveeriti, ja see, kuidas maksumaksja rahasse suhtuti ja kuidas loobuti ka peremehetundest antud programmis, peegeldab täna ühte erakonda, jah. See riigi rahakoti suhtes heaperemehelik käitumine on nende jaoks tühipaljas loosung. Eks seda raha ikka ... Kui riigilt otsusega raha välja mõistetakse, siis ega riik maksmata ei jäta. See on imperatiiv.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! On teada, et kui see haigla jääb ehitamata, siis umbes pool miljonit inimest jääb hea ravita, sest praegustesse hoonetesse, näiteks keskhaiglasse, mis on ehitatud 1940, lihtsalt ei ole võimalik paigutada uut tehnikat. Ei ole mõtet, ei ole võimalik, ruumid on kõik laiali paisatud. Tegelikult oleks uus haigla tulnud maa-aluste moodsate korrustega, kus me oleks ka kriiside ajal saanud ravida. Ma küsin su käest seda: ütle, kui palju sinu meelest on selles otsuses poliitilist tausta, selgelt poliitilist, ja kui palju hoolimatust jätta inimesed lihtsalt ravimata. Ja kas sulle ei tundu, et alati, kui Reformierakond on võimul olnud, siis esimene koht, kust võetakse, on tervishoid?

Aitäh! Jah, selle otsuse kohta, mida Reformierakond tegi üksinda 30. juunil – mitte anda rahastust Tallinna Haiglale –, on oma kriitikat avaldanud ka Ida-Tallinna tervishoiujuht Ralf Allikvee. Tallinna Haigla projektijuht Arkadi Popov on öelnud, et sellel on igal juhul negatiivne mõju kogu meie tervishoiuteenuste kättesaadavusele ja kvaliteedile. Ja see jutt, et oleks võinud mingi projekti kiiremini teha – see on kolmepoolne: on projekti vedajad, on Tallinna linn ja on riigi esindajad. Ja oli näha, et ühel meie tollasel partneril oli algusest peale tõrjuv suhtumine Tallinna Haigla projekti õnnestumisse. Loomulikult ei ole see ainult betoon. See on ravi kvaliteet, see on inimeste elu ja tervis. Ja kui te küsite, kas Reformierakonnal on mingit analüüsi selle kohta, siis seda nad meile näidanud ei ole.

Head kolleegid! Selle päevakorrapunkti arutelul on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus. Mõlemale. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et ma ei mäleta juhtumit, kus te oleksite üritanud oma sõnavõttudes rääkida lihtsalt tarka juttu, argumenteerida. Alati on igas lauses sõim poliitilise oponendi vastu ja sinna te jääte. Aga tegelikult ka rahanduskomisjonis toimus üsna seesama. Öelge, kas ongi nii, nagu rahanduskomisjonis eelnõu kaitsjad rääkisid, et meil on siin Reformierakonna haiged, aga tegelikult peaks olema ju ühised haiged, on Reformierakonna ja Keskerakonna raudtee, aga tegelikult peaks ühised olema? Ise tõstatate sellise polariseerumise. Kas te tahategi seda muljet, et Tartu raudtee on Reformierakonna oma, Haapsalu raudtee on Keskerakonna oma, veel ehitamata haigla on Keskerakonna oma ja Lääne-Tallinna haigla on näiteks Reformierakonna oma? Kas see ongi kogu teie loogika? Jutt on ju piiratud ressursside jagamisest ja prioriteetidest.

Aitäh! Kõigepealt see, mis puudutab poliitilist sõimu, siis ma loodan, et te praegu imiteerisite peegli ees rääkimist. Just teie olete see, kes on meister, ütleme, poliitilises sõimus ja ärapanemises. Sinnamaani on meil kõigil pikk tee minna. Ja järelikult te ei kuulanud minu vastuseid, kui te rääkisite Maris Lauriga. Ma kiitsin nelja erakonda. Ma ei ole kordagi öelnud, et Haapsalu raudtee on Keskerakonna raudtee. Mina suures saalis kiitsin sotsiaaldemokraate, kes olid vähemalt esimese etapi juures, kiitsin Isamaa Erakonda, ma kiitsin EKRE-t. Ma vaatasin tõsiasju. Te olite 30. juunil viie ministriga valitsuses, ja ilma analüüsideta, valedel põhinedes tegite te otsuse. Järelikult teie ei soovi Rohuküla raudteed. Teie jaoks on see ebamajanduslik, see on raha raiskamine. Läänlasi ja hiidlasi on vähe, seal ei ole teie jaoks mingit piisavat tõmbekeskust. See on teie jaoks tõsiasi, seda ei maksa hakata eitama. Teie ei soovi seda raudteed ehitada, kuigi me koalitsioonis olles leppisime kokku, et me tegeleme sellega. Aga te valetasite.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Jaanus! Minu kadunud ema rääkis mulle, et 70 aastat tagasi töötas ta lennusalgas, meditsiinilennusalgas. Ja neil oli paar väikest lennukit, kuhu mahtus lendur, sanitar ja üks raamihaige või kaks istuvat haiget. Üks lennuk seisis Tartus, teine Tallinnas. Ja see lennuk võis maanduda suvalisele karjamaale. Kui oli [näiteks] Saaremaalt või kuskilt kolkakülast vaja kedagi haiglasse viia, siis dispetšer helistas, [ja küsis], kas teil on mõni jalgpalliväljak, kuhu saaks maanduda, ning siis lennati ja toodi [haige] ära. See oli 70 aastat tagasi. Ma ei kiida praegu mitte Nõukogude võimu, vaid küsin, kus on progress. Tänapäeval Eestis on poodnikke ja hotelliomanikke, kes oma isikliku kopteriga põristavad kalale või suusatama. Kas ei ole mitte häbiasi, et me peame meditsiinikopterit arutama siin Riigikogus, pidades tuliseid vaidlusi? Minu meelest see on ju elementaarne asi, mille oleks võinud ka ilma Riigikoguta ära otsustada.

Aitäh! Vastab tõele jah. Ma arvan, et Kristian Jaani ekspertiisivõimes ei kahtle ka kõige suuremad skeptikud siin saalis. Tema selle programmi välja sõelus koostöös oma ekspertidega ja on otse välja öelnud juba selle aasta alguses, et kõige mõistlikum oleks, kui Eesti riigil oleks olemas sellised multifunktsionaalsed kopterid, mida saaks kasutada väga mitmetes valdkondades, olgu päästetegevuses, inimeste päästmises, või meditsiiniteenuste tagamises. Nii et just need kaks kopterit on praegu puudu. Meil on olemas kolm [kopterit] vastava funktsionaalsusega, mis erinevates ilmastikuoludes katavad ära meie kriisikäitumise, et me kriisihetkel ei peaks jälle soomlastelt abikätt paluma. Selline kriisi lahendamise võimekus peaks ikka olema meil endal ja see peaks olema poliitikute jaoks prioriteet.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Jaanus! Tegelikult keegi ju ei salga, et see oli suhteliselt konkreetne Reformierakonna kättemaks Keskerakonnale selle eest, et see valitsus sellisel kujul lõppes. Keskerakond läks toetama Eesti peresid, Eesti lapsi, aga selle asemel, et sellega kaasa tulla, otsustas Reformierakond meid valitsusest hoopis välja visata. Juunikuus tegid nad just nimelt selles taastekavas sellise kurioosse otsuse, et nad otsustasid sealt maha võtta 280 miljonit Tallinna Haiglalt, 46,3 miljonit kopteritelt ja 34 miljonit Rohuküla raudteelt. Samal ajal me teame seda, et kärpima pidi kordades vähem. Kas sa oskad öelda, kui kaugel oli tegelikult see Rohuküla raudtee projekteerimise lõik? Ja kas vastab tõele väide, mida Keit Pentus-Rosimannus on esitanud, et see hind oleks läinud kaks-kolm korda kallimaks?

Jah, kordamine on tarkuse ema. Ma kordan siis üle. Tõesti, see mahtus antud rahade raamidesse. Miks? Me oleme üritanud siin sõeluda, nagu ma aru saan, vastavas komisjonis või suures saalis, et mis olid need motiivid, miks see programm lõpetati. Peale poliitilise [motiivi] me pole [muud] leidnud. Kui Reformierakond suudab tuua välja mingi analüüsi, mida nad siiamaani meie eest on varjanud, siis oleksime tänulikud. Aga peale sellise poliitilise kiusu või jonni sealt muud ei leia. Ma ei oska rohkem vastata.

Igal juhul kallinemise ma lükkan siin puldis neljas või viies kord ümber, seda ei olnud.  Eesti Raudtee läbis hanke, kogu projekt oli valmis. Ja kui oleks Turba–Risti ehitusega pihta hakatud, siis samal ajal oleks läinud projekteerimistöö edasi, mis õnneks läheb ka praegu edasi. Kogu projekti raha on juba ammu eraldatud, töö käib. Ja eks siis lõpuks, kui projekt on valmis kuni Rohukülani, oleks mõistlik ta ühekorraga hankesse panna. Siis oleks näha, kui palju me suudame veel raha säästa ja kui palju me suudame aega päästa.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma olen korduvalt küsinud, kas sul on tehtud leping 20 rongireisijaga, kes sõidavad iga päev, et vajadus raudtee järele ei kaoks. Aga ma küsin nüüd seda: mil moel on see tegelikult planeeritud? Me teame, et osa sellest vanast trassist on üles ostetud ja see tuleks hirmkallilt tagasi osta. Või on uus [trass] planeeritud ja seal on juba maadega hangeldajad? Kas me ehitame selle õhku või teeme mingi sihukese tunneli? Norrakad, ma arvan, on selles suhtes hea näide – nad teevadki selle rahaga selle aja sees ja annavad veel garantii ka. Aga milline on sinu nägemus?

Jah, trass on olemas. Skeptikud ütlesid, et ärge tehke seda Riisipere–Turba lõiku, ei ole mõtet, ei ole sõitjad. Vastupidi, kõik praegused näitajad on positiivsed, inimesed on selle omaks võtnud. Turba on läinud atraktiivsemaks, nii et tal on ka selline majandusgeograafiline positiivne mõju täiesti olemas. Ja kui me vaatame Läänemaad, siis üle 70% Läänemaa rahvastikust ongi ümber raudtee. Samas on see üks väheseid mandri maakondi, kus [toimivat] raudteed ei ole.

Kui Reformierakond väidab, et see on nii mõttetu, et ärme tegeleme Läänemaa ja Hiiumaaga, siis võtame ka Viljandist ülesse ja võtame ka Lääne-Virumaalt ülesse ja võtame ka Raplast ülesse, ütleme, et kõik on üks maksumaksja raha põletamine ja pole mõtet. Elu on tõestanud, et sellel on mõtet ja see annab elujõudu. Seda enam, et kui me seda omal ajal tegime, siis seda toetas linnade liit, seda toetas Raplamaa Omavalitsuste Liit, seda toetas Harjumaa Omavalitsuste Liit, ka Saue vald on sinna reaalselt raha panustanud, ja Hiiumaa toetas seda. Nii et seal on neli-viis maakonda, kes kogu sellest piirkonnast loodavad saada sotsiaal-majanduslikku kasu. Selle taga on olnud pikk töö, väga palju erakondi. Õnneks on selle protsessiga maskid langenud ja me näeme, et viiest erakonnast, kes sellega tegelesid, on jäänud neli. Ehk lootust on.

Hea kolleeg Tõnis Mölder, selle päevakorrapunkti arutelul on võimalik kummalegi ettekandjale üks küsimus esitada. Jaa, kummalegi, nii et järgmisele ettekandjale on võimalik ka esitada. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaadates seda, et Reformierakonna initsiatiivil võeti see nii-öelda medikopteri rahastamine ära ja seega on saareelanikele kiire meditsiiniabi põhimõtteliselt raskesti kättesaadav, siis kas me saame selle valguses öelda, et Reformierakond on olnud see, kes ei ole taganud arstiabi kättesaadavust kõikidele Eestimaa elanikele?

Igal juhul saab öelda seda, et valitsuses üksi olles nad ei osanud midagi tarka peale hakata. Mis ajendas neid tegema otsuseid sellisel viisil? Me lugesime massimeediast, et nördimust nende otsuste üle avaldasid nii Isamaa juhtpoliitikud kui ka sotsiaaldemokraatide juhtpoliitikud. Nii et kuidas üldsegi sai võimalikuks, et nad sellisel viisil said üksi teha selliseid otsuseid, on omaette teema. Aga ega nad ei ole ka oma sellises poliitilises, ütleme, silmaklappidega [olekus] veel pääsenud, sest Euroopa Komisjon ei ole seda muutmisplaani heaks kiitnud. Nii et võimalik, et kui me täna seda vigade parandust teha ei suuda, siis seda vigade parandust on, loodame, võimalik teha 2023. aasta märtsis.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! See on, noh tõepoolest, absoluutselt mitte lihtsalt arusaamatu, vaid absurdne, kuidas Reformierakond on nendele kolmele asjale vee peale tõmmanud, seda enam, et ka Euroopa Liidu poolt lubati rahastust. Kas sulle ei tundu, et kui me räägime raudteest ja teedest, siis Reformierakond ongi läbi kogu oma valitsemisaja olnud absoluutselt infra[struktuuri]vaenulik? Meil oleks ammu neljarealised teed valmis kümme korda odavama hinnaga, aga alati, kui Reformierakond on valitsuses, on nad teedeehitusele, infrastruktuuriehitusele, nüüd konkreetselt ka raudtee-ehitusele kriipsu peale tõmmanud. Ja see ongi nende muster. On ainult üks asi, kui me räägime infra[struktuurist], mida nemad toetavad: üha utoopilisemaks muutuv Rail Baltic.

Ega see võimatu tegelikult ei ole, ka Reformierakond on võimeline painduma. Kui ma 12. mail andsin üle perehüvitiste eelnõu, millega me nägime ette lastetoetuse tõusu ja suurperetoetuse tõusu, siis nende esimene reaktsioon oli väga valuline: see on võimatu, see on vale ideoloogiliselt, see on maksumaksja raha põletamine, see on helikopterilt külvamine, see ei sobi, see on võimatu. Tulid erinevate MTÜ-de kirjad, analüüsid. Ja näete, Isamaa tuli partneriks ja hopsti, nüüd me oleme selle perehüvitise eelnõuga suures saalis. Nii et, noh, võib-olla Isamaa jõud sai sel korral otsa, nad said seal päris häid asju. Oleks ka Rohuküla raudtee nende jaoks olnud sama tähtis, siis oleks ka Reformierakond sellega nõustunud.

On näha, et kõik, mida sotsiaaldemokraadid ja Isamaa Reformierakonna käest küsisid jõuliselt, neile ka anti, päris korralik rahakülv tehti ikkagi. Nagu ma väitsin, siis osa reformierakondlaste lemmikmõisted puudujääkidest on unustatud, laenu võetakse üle miljardi, ja kogu see varasem jutt on nende jaoks võimul püsimise nimel unustatud. Nii et kui Isamaa ja sotsiaaldemokraadid oleksid pannud oma prioriteetide listi ka need kolm asja, siis oleks Reformierakond need andnud. Aga kahe erakonna käest nii palju ka nüüd tahta ei saa, need vead tuleb meil endal ära klaarida.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole ja me saame edasi minna. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 18. oktoobril. Kõigepealt tegi komisjonis eelnõust ülevaate algatajate esindaja Marek Jürgenson. Millest juttu oli, kuulsite te eelkõnelejalt. Sellele järgnes arutelu ja küsimused, osalesid komisjoni liikmed Kersti Sarapuu, Jaak Aab, Maris Lauri ja Jürgen Ligi. Ma teen nüüd lühidalt ülevaate sellest, mille kohta küsiti, millest räägiti.

Kõigepealt küsimus selle kohta, et need kolm objekti võeti programmist välja sellepärast, et taasterahastust Eestile antavad summad vähenesid oluliselt ja need lihtsalt enam ei mahtunud sinna sisse. Esitati tutvustajale küsimus, millised objektid oleks pidanud Keskerakonna arvates sel juhul Euroopa rahastusest välja arvama. Marek Jürgenson objekte ei nimetanud, aga arvas, et rahastamiseks oleks võinud laenu võtta. Laenuvõtmise ettepaneku vastuväiteks oli see, et laenuintress on praeguseks juba üle 4%, laenukoormus on kiiresti kasvanud ja näha on püsivat puudujääki. Niimoodi kergekäeliselt laenukoormust kasvatades, noh, ütleme, kasvab laenukoormus väga kiiresti. Osutatud sai ka sellele, et ühe või teise projekti ühest või teisest rahastamisallikast mahavõtmine ehk taasterahastust mahavõtmine ei tähenda alati ilmtingimata, et edasi minna ei saa. Eelnõu kaitsja leidis, et laenuprotsent ei ole põhimõtteliselt kõrge ja laenu võtmine on sellise laenuprotsendiga täiesti lubatav. Samuti osutati sellele, et ka praeguses valitsuses on ministrid ja ka peaminister osutanud sellele, et Rohuküla raudtee ehitus jätkub, aga ta on prioriteetides liikunud lihtsalt tahapoole.

Siis selgitas teie ees kõneleja, mismoodi valiti välja objektid, mis sellest taasterahastu rahastamisest välja jäeti. Raudtee puhul oli tegemist majanduslike kaalutlustega, tegemist ei olnud poliitilise valikuga. Kuna raha hulk on piiratud ja me vaatame kogu raha koos ja kõik asjad kallinesid – Keskerakonna ministrid ilmselgelt mäletasid valitsuses olles väga hästi, kuidas ühed või teised objektid kallinesid 20%–30% ja mõned isegi enam protsenti, kallinesid Tallinna–Tartu ja Tallinna–Narva liinide rajamised –, siis tuli teha valik, millega me edasi läheme ja mis jäävad hilisemasse faasi. Ja see oligi see valik, et Tallinn–Tartu ja Tallinn–Narva on olulisemad elanike arvu ja sõitmistiheduse tõttu, efekt majandusele ja inimestele on suurem. Seetõttu liikus Haapsalu ja Rohuküla liin edasi kaugemale tulevikku. Siin ei olnud tegemist sellega, et seda liini absoluutselt eitatakse.

Teise küsimuse puhul – haigla ehituse rahastamine – sai osutatud sellele, et Euroopa poolt oli väga suur vastuseis. Mitmed ministrid, põhiliselt Reformierakonna ministrid, tegelesid sellega, et sellele rahastust saada, kuid olukorras, kus kallinemised olid ka haigla ehitusel äärmiselt suured ning oli väga suur ebaselgus, kust leitakse täiendavat raha, leiti, et võib-olla peaks selle projekti samuti lükkama mõnevõrra kaugemasse tulevikku ja tegelema mõne väiksema projektiga, mis on [majanduslikult taskukohasem]. Ja kopterite puhul sai osutatud sellele, et kopteritele ei olnud planeeritud hoolduskulusid tulevikus ehk püsirahastust. Olukord oli selline, et kui me oleksime muretsenud kopterid, siis nad ilmselt ei oleks saanud lennata.

Edasi oli viide sellele, et otsused olid kiuslikud ja et oleks võinud ju siis kõiki projekte proportsionaalselt vähendada. Proportsionaalne vähendamine siiski ei olnud võimalik, kuna see oleks tähendanud ka teiste projektide vähendamist, ja see ei läinud taasterahastu tingimustega kokku. Siis sai selgitatud ka seda, et objekte ei ole võetud välja kiusu pärast, vaid seati prioriteete. Oluline on piirata laenukoormust, defitsiiti, et ohjeldada inflatsiooni. Väitluses osalejad osutasid sellele, et Tallinna Haigla osakaal kogu rahastuses oli hästi suur ja et võib-olla selle ehitamine ei ole fokuseerinud meie meditsiini põhiprobleemile ehk töötajate nappusele, ja betooni ei saa hinnata meie meditsiini kõige suuremaks vajakajäämiseks. Projekti pidev kallinemine on olnud see tegur, mis on muutnud selle projekti vähem atraktiivseks.

Siis oli diskussioon selle üle, kas Tallinna Haigla on Keskerakonna haigla või kelle haigla ta on. Seejärel oli diskussioon betooni ja asfaldi võimalustest. Eelnõu kaitsjad osutasid veel sellele, et Reformierakonna ministrid on Brüsselis projektide eest seisnud, kuid need probleemid on lahendatavad teiste vahenditega, sealhulgas CO₂ investeeringutega tulevikus. Nii et siin oli see diskussioon. Eelnõu kaitsjad osutasid, et ehitushinnad langevad ja võiks ikkagi ehitada. Tahaks osutada sellele, et see ei vastanud objektiivsele tõele sellel hetkel, sest hinnad teatavasti tõusevad praegu.

Nüüd komisjoni otsustest. Konsensuslikult otsustati, et [eelnõu] võetakse päevakorda 25. oktoobril, ja komisjon kinnitas ka seda, et eelnõu vastuvõtmiseks peab olema Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõue, kuna ettepanek on seotud rahastamisega eelarvest. Minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! See, et kõik need objektid kallimaks läksid, ei vasta ju tõele. Reaalselt läbiviidud hanked näitasid, et Haapsalu raudtee läks hoopis odavamaks, ja kallimaks läksid Narva ja Tartu suund. Ometigi te otsustasite selle odavnenud projekti maha tõmmata ja doteerida neid kallimaid objekte. Ja kui me räägime meditsiinikopteritest, siis neil on ju väga palju ülesandeid, sellistel multifunktsionaalsetel kopteritel, alustades merepäästest ja lõpetades meditsiinilendudega. Kui te neid otsuseid tegite valitsuses tookord, siis te kindlasti tegite enda jaoks selle majandusarvutuse läbi, milline on inimelu hind. Kas nüüd Eesti rahvas on rikkam tänu sellele, et meie päästevõimekus on nõrgem?

Aitäh! Hea kolleeg, ma osutan sellele, et mina olen siin komisjoni ettekandja. Aga saades aru, et te tahate kangesti oma poliitilist agendat suruda sellesse diskussiooni, võin ma teile kinnitada, et need otsused olid läbi kaalutud ja majanduslikult põhjendatud. Ja tõesti, see konkreetne hange võis olla odavam, aga taasterahastu kogumaht vähenes. See tähendas seda, et kõikide projektide jaoks raha lihtsalt ei jätkunud ja tuli teha valikuid. See on prioriteetide seadmine. See on ka küsimus sellest, et projekte järjestatakse erineval viisil. Ja see oli see otsus. Ma võin kinnitada, et need otsused olid läbi kaalutud.

Tõnis Mölder, protseduuriline küsimus, palun! 

Aitäh! Ma saan aru, et hetkel on komisjoni ettekanne. Hea istungi juhataja, kas te oskate öelda, et kui inimene, kes tollel hetkel, kui neid otsuseid tehti, oli rahandusministri ülesannetes ja täna on ta teises rollis, vabastab ta vastutusest nende otsuste eest, mida ta tegi, ja nende kolme projekti, millest me täna räägime, väljaviskamise eest? Kas see vabastab kuidagi sellest? Täna ta enam ei ole rahandusminister, aga sellel hetkel, kui ta otsuseid tegi, oli ta rahandusminister. Minu meelest see inimene ju tegelikult vastutab selle eest.

Hea kolleeg, seda me võime pärast istungit arutada, aga konkreetselt istungi läbiviimisega ja protseduuriliste küsimustega ei ole siin küll mingisugust seost.

Aga läheme nüüd edasi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, härra juhataja, ka selle vastuse eest! Aga hea ettekandja Jaanus Karilaid, Tõnis Mölder, isegi Mihhail Kõlvart räägivad nagu ühest suust, et nende projektide väljajäämine taasterahastust on Reformierakonna poliitiline kättemaks Keskerakonnale. Seda natukene puudutati ka komisjonis ja komisjonis korduvalt kõlasid väited, et ei tohiks olla Keskerakonna haigeid ega Keskerakonna raudteed, aga sellegipoolest oli juttu kogu aeg kättemaksust. Öelge palun, kuidas te seda kättemaksu siis planeerisite, kui taasterahastu läks väiksemaks ja hinnad läksid kõrgemaks. Kus siin see kättemaks ja parteiline liin täpsemalt on? Te kindlasti olete paremini kursis kui mina.

Aitäh! Ma täpsustan. Kõigepealt, Tõnis Möldrile ütlen, et ma ei olnud tollal mitte rahandusministri ülesannetes, vaid majandus- ja taristuministri ülesannetes. Mis puudutab Jürgen Ligi kommentaari, siis ma proovin tõesti jääda komisjoni ettekandja rolli juurde. Meil oli see diskussioon natuke laiem ja küsimus tuli ka Tallinna Haigla otstarbekusest, mille suhtes oli komisjonis eriarvamusi. Kõik saavad aru, et suurhaigla pakub täiendavaid võimalusi, kuid murettekitav oli kahtlematult selle projekti väga kiire jõuline kallinemine, sealjuures ka see, et selle kallinemise puhul jäi ebaselgeks, kui suur see on ja kust võtta täiendav rahastus. Ma lihtsalt tuletan meelde, et taasterahastuga on selline lugu, et seal kontrollitakse teatud tähtaegadeks teatud tööde tegemist. Kui mingi asi on tegemata ükskõik millises projektis, siis jäävad ka teised projektid rahastamata. Me ei saanud riskeerida sellega, et teised väga olulised asjad jäävad tegemata.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul oli küsimus Karilaiule, et kas taasterahastu oli õige koht raha küsimiseks kaks aastat tagasi Ratase valitsuse poolt, just sealt. Te rääkisite ka tähtaegadest. Miks need tähtajad on taasterahastu puhul väga ranged? Sellepärast et taasterahastu oli mõeldud juba valmis projektide käikuandmiseks, oli mõeldud selleks, et Euroopa majandus kiiresti taastada peale pandeemiat. Kindlasti oli ka tollal, kui laenuraha oli odavam – 0,2%–0,3%, mitte 4%, nagu praegu –, teisi rahastusallikaid, teisi Euroopa Liidu fondide võimalusi. Seda taasterahastu teemat on jah käsitlenud rohkem ELAK, mitte rahanduskomisjon, aga kindlasti teil kui rahanduskomisjoni esindajal on seisukoht, et kas taasterahastu oli ikka õige koht, kust seda raha küsida. Tallinna Haigla ei vastanud mitte kuidagi taasterahastu reeglitele.

Aitäh! Jah, ütleme, taasterahastul on väga jäigad ja selged tingimused. Seal on proportsioonid, milleks ja mis eesmärkidel tuleb teda kasutada, kui kiiresti. Nõuded on ka konkreetsete projektifaaside osas, kui kaugele saaks minna. Tallinna Haigla mahutamine nende tingimuste alla oli ülimalt keeruline. See oli ka põhjus, miks läbirääkimised selle üle olid väga rasked ja miks Eesti kogu taasterahastu kokkuleppe saavutamine läks väga raskelt.

Marko Šorin, palun! 

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Ma nüüd kolleeg Sõerdi küsimuse peale sattusin segadusse. Minu teada need kolm projekti, millest me praeguse eelnõu raames räägime, olid siiski Euroopa poolt kooskõlastatud. Sel juhul nad ei saanud küll olla vastuolus nende tingimustega, milleks taasterahastu Euroopa poolt liikmesriikidele määrati. Võib-olla täpsustate, et kas siis oli kooskõlastatud või ei olnud. Aga mu küsimus on see – kuna siin teised kolleegid küsisid komisjoniväliseid küsimusi, siis võib-olla lubate minulgi: kas taasterahastu mahu vähenemine toimus just sellel ajaloolisel hetkel, kui peaminister Keskerakonna ministreid tööle enam ei lubanud? Kas see oli just sellel ajahetkel?

Aitäh! Need projektid olid taasterahastus sees, need kolm projekti. Mina osutasin sellele, et nende sissesaamine oli väga keeruline ja nõudis väga suuri pingutusi, diskussioone ja ka minu mäletamist mööda nendes projektides teatud kohanduste tegemist, et nad nendele tingimustele paremini vastaksid. Mis puudutab otsuse tegemist, siis oli teada, et taasterahastu maht igale riigile kõigile võib muutuda olenevalt sellest, kuidas COVID-i kriis lõpuks majandusele mõjub. Kuna Eestile see mõju oli varem prognoositust oluliselt tagasihoidlikum, siis oli teada, et need summad, mida me saame kasutada, vähenevad. Need konkreetsemad mahud, kui palju nad vähenevad, selgusid suvel. Ja nad jäid tõesti sellisesse ajavahemikku ... Ma nüüd ei julge öelda täpselt, kuna ma ei olnud rahandusminister ja ma neid kuupäevi täpselt kirja ei pannud ja mul ei ole paberi peale muudest allikatest fikseeritud. Igatahes oli lootus, et kui koalitsiooniläbirääkimised edenevad edukalt ja kiiresti, siis teeb selle otsuse juba uus valitsus. Kahjuks need läbirääkimised võtsid oodatust rohkem aega.

Küll oli minu teada partnereid informeeritud, tolleaegseid läbirääkimispartnereid, et selline otsus tuleb langetada, kuna on olemas teatud tähtajad või protsessid, mille puhul tuleb anda teada, et me hakkame mingisugust asja tegema. Tõsiasi on see, et sellest oli ka komisjonis juttu, et projekti lõplik kuju fikseeritakse mõne aja pärast komisjonis. Eesti pidi teada andma, et me soovime seda vähendada, kuna meil rahasummad vähenevad ja me võtame sealt teatud asjad välja. Andma teada, mida me teeme selleks, et tulla toime sellega, et taasterahastu Eestile väheneb. Meilt oodati vastust mitteametlikult, ütleme, sellist teadaandmist, millised on Eesti plaanid. See tähtaeg oli minu informatsiooni kohaselt kohe-kohe saabumas, nii et me tegime selle vahetult enne.

Kindlasti ma tahan rõhutada, et meil ei olnud soovi seda otsust üksinda langetada, aga tähtajad ja protsessid lihtsalt eeldasid, et mingi info tuleb anda. Nende projektide väljavõtmine tähendab kindlasti ka teatud muudatusi. Nagu ma eelnevalt ka komisjoni diskussiooni kajastades osutasin, siis on võimalik, et nendele projektidele otsitakse teistsugused rahastamisallikad ja nad tehakse mõnevõrra hiljem.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! On ju teada, et paljudele ei ole ravijärjekordade tõttu ravi kättesaadav.  Ja mis puudutab haigla otstarvet, nagu te nimetasite, siis uues Tallinna Haiglas saaks ravijuhtude arv olema Eesti suurim. Ilmselt teate, et nii Ida-Tallinna kui ka Lääne-Tallinna Keskhaigla on vanad ja amortiseerunud, kuid kõige suurem probleem on see, et seal ei saa ravida juba selle tõttu, et ruumid on laiali üle linna. Näiteks operatsioonitoad Ida-Tallinna haiglas on mitmes eri kohas, kolmes eri majas. Silmalõikused on ühes majas ja teises majas, kõik see on laiali paisatud. Naistekliinik, aga ka peamajas tehakse osa sünnitusi, kõik on laiali. Teate ka, mis temperatuurid on näiteks Hiiu hospiitsis haigetele? See kõik, parkimine, kõik on nii kättesaamatu. Ma küsin teilt tõesti: kas komisjon ei saanud aru, et meie inimesed vajavad seda haiglat ja see ei saa olla koht väiklaseks poliitiliseks hääletuseks? Selles haiglas ravitaks haigeid üle Eesti. Nii et mitte betoon, vaid ikkagi inimvara, proua Lauri.

Aitäh! Veel kord, ma olen siin eelkõige komisjoni esindajana, ma kajastan komisjoni diskussioone ja proovin väljaspoolseid teemasid võimalikult napilt kasutada. Aga ma osutan ka sellele – see läheb natuke välja sellest diskussioonist, mis oli komisjonis –, et Eesti tervishoiusüsteemi suurim probleem on töötajate nappus. Meil võivad lõpuks olla väga ilusad ja kaunid hooned ning väga võimsad ja uhked seadmed, aga kui meil ei ole arste, meditsiinitöötajaid, kes nendega tööd teevad, siis kahjuks ei ole sellest suurt abi.

Kindlasti on küsimus ka paiknemises, miks on Tallinna haiglavõrk selliseks kujunenud, nagu ta on. Eks sellel on pikk ajalugu. Ma arvan, et see ei ole praegu koht selle üle diskuteerimiseks. Vigu on tehtud. Kas see lahendus on kõige parem? Ma lihtsalt osutan ka sellele, et riigikontrolör on esitanud terve põhjaliku dokumendi küsitavuste kohta, mida ta näeb Tallinna Haigla projekteerimise ja rajamise puhul. See oli ka üks argument, kui valitsus neid otsuseid langetas. Nii et kellelgi ei ole soovi halvendada tervishoiu kättesaadavust inimestele, soov on ikka parandada. Kas need lahendused on alati kõige ratsionaalsemad? Kas proportsioonist väljaminemine, nii-öelda rauast rajades betooni rohkem, unustades sealjuures töötajad, on ikka kõige mõistlikum? Me peame tasakaalukalt seda arendama. See on kindlasti laiem küsimus, mida on siin ka Riigikogu erinevates komisjonides ja minu mäletamist mööda ka Riigikogu saalis arutatud.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma pean teie ees vabandama: jah, tõesti te ei olnud sellel hetkel rahandusminister. Ja sellepärast ma annan teile andeks ka mõningad teie eksimused. Kõigepealt see, et te väitsite, et kärpida tuli sellepärast, et see maht vähenes nii palju – siin te olete numbritega väga palju eksinud. 982 miljonit oli esialgne maht. Vaja oli kärpida 119 miljonit, ehk see summa kukkus 863 miljonini. Teie kärpisite 360 miljonit. Ilmselgelt oli see poliitiline kättemaks.

Teine asi, te ütlesite, et sellega oli väga kiire. Ei, Euroopa Komisjon pole kordagi öelnud, et see kiirus peaks olema selline, et just nimelt sellel Reformierakonna ainuvalitsemise ajal tuleb see otsus ära teha. Minu meelest oleks olnud väga mõistlik see, kui te oleksite oodanud ära selle hetke, kui teie uued partnerid liituvad valitsusega, ja teinud siis selle otsuse. Ma veel kord küsin: miks te kärpisite kolm korda rohkem kui pidi?

Aitäh! Veel kord: ma olen siin komisjoni esindajana. Ja te kindlasti esitate hetkel teatud mõttes subjektiivsel kujul neid fakte tõlgendustesse seades. Nii et komisjonis oli teemaks see, et need projektid, ma osutan veel kord, ei mahu taasterahastu sisse, neid oli vaja vähendada. Ja need olid kolm projekti, mille puhul leiti, et on probleeme. 

Jah, see summa oli suurem kui see vähenemine. Aga minule teadaolevalt otsitakse sinna või on isegi juba leitud või valmistatakse ette teisi olulisi projekte, mis on tähtsad. Minu teada Tallinna Haigla väljajäämine projektist ei tähenda seda, et asendusinvesteering oluliselt väiksemas mahus ei oleks tervishoiusüsteemist. Mulle teadaolevalt peaks see sealt olema.

Marek Jürgenson, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni kaasettekandja! Eile lugesin uudist, et Tallinna linn kindlasti jätkab Tallinna Haigla projekteerimist ja tehakse linnapoolsed vajalikud kulutused. Minu arust äärmiselt positiivne uudis. Aga komisjonis te ütlesite korduvalt, et see on ainult klaas ja betoon. Siin, kui te vastasite Marika Tuus-Laulile, ütlesite, et ei ole inimesi. Tegelikult on ju need inimesed olemas, nad töötavad linna haiglates iga päev ja nad lihtsalt kolitakse mingites etappides ümber. See ei ole ka nagu põhjendus. Aga kuna te rõhutasite korduvalt sõnu "klaas" ja "betoon", siis kas näiteks Tartu Ülikooli Kliinikum on ka teie jaoks ainult klaas- ja betoonobjekt?

Aitäh! Ma osutan sellele, et te teete järjekordselt, nagu ka mõned küsijad varem on teinud, meelevaldseid mõttepainutusi öeldust. Haigla ei ole ainult betoon, see on ka inimesed ja seadmed. Kui me tõstame inimesed ühte kohta kokku, siis ei tähenda see, et inimesi tuleb juurde. Eks ju? Kui meil on praegu inimesi puudu, siis nende ühte kohta kokku panemine ei suurenda nende arvu. Nii et meditsiinitöötajate puudus ilmselt uue hoone ehitamisega ei lahene. Kindlasti on küsimus, kuidas neid ehitusi teha. Ma soovitan lugeda riigikontrolöri hinnanguid ja arvamust selle kohta, mida ja mis probleeme tema nägi. Tema arvamus toetub spetsialistide, sealhulgas meditsiinispetsialistide arvamusele.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Loomulikult ei ole majanduskomisjoni protokollis kogu seda informatsiooni kirjas ja võib-olla see ei ole eelnõu puhul nii oluline. Aga ma tahaksin juhtida tähelepanu tõigale, millele te endise justiitsministrina võite anda hinnangu. Kõik need sihtasutused, mille baasil hakatakse midagi rajama, peaksid olema laitmatu ja puhta renomeega. Tallinna linnas toimub aga siukesi hästi vahvaid asju. Näiteks sihtasutusest Paljassaare Sadam sai äkki Vabaduse väljaku parkla ja Tallinna Pangast, kui selgus, et ei saagi teha, sest kasutajad on juba korruptsiooniga vahele jäänud, tehti üleöö volikogu otsusega sihtasutus Tallinna Haigla. Kas see on hea märk, ütleme, õigusloomest?

Aitäh! Rahanduskomisjon oli see, kes seda eelnõu arutas. Rahanduskomisjonis ei tulnud sellised teemad üles. Aga ma võin kinnitada, et riigikontrolöri arvamuses ja raportis oli osutatud Tallinna Haigla õigusliku ebaselgusega kaasnevatele küsimustele. Nii et ma soovitan seda tõesti lugeda.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esindaja Maris Lauri! Eks kõikidel nendel otsustel on ka selline rahanduslik mõju ja majanduslik mõju. Nagu me teame, neid projekte on pikalt ette valmistatud, need on päris kallid, selle jaoks on kulutusi tehtud. Ja me teame ka seda, et mida kaugemale me nende projektide valmimist edasi lükkame, seda kallimaks kõik läheb. Siin on täna korduvalt räägitud Tallinna–Tartu maanteest. Kui me õigel ajal oleks selle ehitanud, siis tänasel päeval tunduks, nagu praktiliselt ilma eest oleks saanud. Lisaks inimelud ja kõik juurde, turvalisus. Eks nende projektidega on täpselt samamoodi: täna tundub hästi kallis, aga kümne aasta pärast tundub, et kuidas me olime nii rumalad, et me neid ära ei teinud. Te olete majandusinimene ja rahandusinimene, kuidas te hindate majanduslikust ja rahanduslikust aspektist, kuidas nende projektidega tulevikus edasi minna?

Aitäh! See küsimus läheb jälle komisjoni diskussioonist kaugemale ja seetõttu ma proovin [vastata] lühidalt. Iga investeerimisprojekti ja raha paigutamise otsuse juures tuleb arvestada kaasnevaid kulusid ja võimalikke tulusid, aga ka seda, et kui me teeme mingeid investeeringuid võõrvahenditest ehk riigi puhul me saame kasutada Euroopa vahendeid, lisaks ka laenuraha, siis laenuraha kallineb ajas. Ja laenuraha kallinemisega on selline lugu, et mida kiiremini ja rohkem laene võetakse ja kõrgemale laenukoormus kasvab, seda kõrgemaks kipuvad intressimäärad üldjuhul minema.

Nüüd küsimus sellest, kas tulevikus hindade kallinemise tõttu on ehitamine kallim. Väga võimalik. Aga siin vahel on selliste asjade kaalumisel ka keeruline olukord. Ehk kui te mõtlete oma isikliku eelarve peale, siis ilmselt on ka teil olnud olukordi, kus varem planeeritud ja mõeldud asja olete te sunnitud edasi lükkama, sellepärast et esimene tegevus on osutunud oodatust kallimaks ja teil tuleb teha valik, kas te võtate laenu või te lükkate selle asja mõnevõrra edasi. Riigil tuleb asju mõnevõrra edasi lükata. Kui me kõik investeeringud lükkame ühte lühikesse ajavahemikku, siis seda on võimalik teha üksnes väga suure laenamisega. Ja väga suur laenamine on alati väga kallis. Mida rohkem me korraga laename, eriti kui laenukoormus kiiresti kasvab ... Endise pangandussektori töötajana tean ma väga hästi, et laenuandjad jälgivad väga täpselt ka seda, kui kiiresti laenukoormus kasvab, mitte ainult taset.

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Martin Helme, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Alustuseks tuleb öelda ceterum censeo, et kõik oli parem, kui EKRE oli valitsuses: elekter oli mõni sent kilovatt ja kütus oli üks euro liiter ja Eesti regionaalarengu eest seisti, sest plaani võeti infrastruktuuriprojektid, mis ühendavad kaugemad piirkonnad päris suurte tõmbekeskustega. Ja siis tulid võimule reformierakondlased, mistõttu kaks viimast aastat on olnud täielik õudussõu. Kui me sellega veel neli aastat jätkame, siis Eestit enam järel ei ole.

Nüüd mõne sõnaga infrastruktuurist. Meil on 30 aastat räägitud sellest, kuidas peaks ja võiks ja mõtleks, aga näe, raha ei ole. Kui me oleksime paar aastat tagasi võtnud laenu, et teha ära kõik need vajalikud neljarealised maanteed – neid ei ole nii palju vaja teha, neid on kusagil 300 kilomeetri jagu –, siis me oleksime saanud võrreldes tänasega neli korda odavama laenu ja umbes neljandiku, aga võib-olla isegi kolmandiku võrra odavama tee ehitatud. Kümne aasta pärast, kui seda laenu oleks vaja olnud tagasi hakata maksma 25%‑lise inflatsiooniga, siis mis see tegelikult oleks meile teinud? See oleks olnud riigieelarve mõistes tühine summa. Aga ei, ninanokkijad ja sendisaagijad, targad inimesed, kes eelarve tasakaalust räägivad, aga eelarve tasakaalu ei suuda tagada, teavad paremini, et tuleb ka järgmine 30 aastat elada riigis, mis oma infrastruktuuriga on Brežnevi ajas.

Mulle on täiesti mõistetamatu, ma lausa ütleksin, et tekitab tülpimust ja kurvastust korraga, kui ma kuulen sellist juttu, et mingi haigla on Keskerakonna haigla. Ma ei tea, kui reformierakondlased vajavad pimesooleoperatsiooni, siis nad sinna haiglasse ei lähe, sest see on Keskerakonna ehitatud? Tulge mõistusele, inimesed! Või mingi raudtee on, ma ei tea, EKRE ja Keskerakonna välja nuputatud kaval poliitprojekt. No kuulge, teie valijad ka sõidavad selle raudteega, kui see valmis saab. Aga teil varsti ei ole enam valijaid, nii et võib-olla ei sõida. See on nii piinlik jutt. 

Kui me saime valitsusse, siis mina ja majandusminister istusime maha, et hakata teede projektidest rääkima. Taavi Aas tuli kohale, ütles, et raha võib ju olla, aga projekte ei ole, sahtel on tühi. Isegi, kui me raha anname, siis pole midagi ehitada, sest planeeringud on tegemata, projekteerimised on tegemata. Kui raha saab, siis järgmise pooleteise aasta jooksul hakkame projekteerima ja planeerima, ja siis kahe aasta pärast saab hakata ehitama. No umbes nii ongi ju. Umbes nii ongi!

Aga mis nüüd selle viimase kahe aasta jooksul on tehtud? Jälle on sahtel tühjaks jäetud. Kui tulebki jälle valitsus, mille ajal kõik on paremini, siis sellel valitsusel kulub kaks aastat, et mingisugusedki protsessid käivitada. Tookord oli terve hulk valitsuspoliitikuid laua taga, kes ütlesid, et kui me oma võimu ajal seda valmis ei saa, siis mis mõttega me mässame. Aga mina ütlesin, et mõte on väga lihtne: me ehitame Eestit, me teeme Eesti inimeste elu paremaks. Maanteed, neljarealised maanteed, raudtee Haapsallu – see on regionaalpoliitika. See ongi regionaalpoliitika!

Meile räägitakse mingisugusest regionaalpoliitikast kuidagi abstraktselt. Mkm, regionaalpoliitika on praktilised asjad. Kas sul on korralik teeühendus kaugemate piirkondadega, kas sul on korralik teeühendus maakonnakeskustega või ei ole? Kui ei ole, siis ei ole regionaalpoliitikat, kui on, siis on. Kas sul on koolid, lasteaiad kõikides valdades, ka väiksemates kohtades? Kui on, siis on meil Eestis regionaalpoliitika, siis on elu Eestis väljaspool Tallinna ja Tartut võimalik. Ja kui neid ei ole, siis ei ole tegelikult meil mingit regionaalpoliitikat. Siis ongi niimoodi, et maal elavad ainult [sellised] inimesed, kes puhtast jonnist ja trotsist valitsuse vastu saavad seal hakkama. Sellist poliitikat pakub meile Reformierakond. Õnneks on olemas alternatiiv: kõik on parem, kui EKRE on võimul. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tuleb tunnistada, et see otsus ei ole midagi muud kui Eesti poliitikaajaloo kõige suurem kättemaks. Kättemaks selle eest, et Keskerakond otsustas koostöös Isamaa, EKRE ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga anda sisse laste- ja peretoetuste eelnõu. Ja noh, midagi pole teha, 3. juunil otsustas Kaja Kallas, et prooviks järele, kuidas on Eesti riiki üksi valitseda. No ilmselgelt seda kahju, mida tehti Eesti riigile poolteist kuud, kui Kaja Kallas valitses üksi, ei suuda ükski valitsus, ma arvan, ka järgnevatel perioodidel tasa teha.

Tuleb arvestada sellega, et see 30. juuni otsus, kui taaste- ja vastupidavusrahastamise kavast visati välja Tallinna Haigla projekt, Rohuküla raudtee ja meditsiinikopterite võrgustikuga katmise projekt Eestis, siis veel kord, ma arvan, selles mõttes eelkõneleja ütles õigesti, et tegemist ei olnud ju ei Keskerakonna projektidega ega ühegi laiemas pildis võetud konkreetse erakonna projektidega. Tegemist oli Eesti inimestele mõeldud projektidega. Projektidega, mis oleks aidanud  kaasa Läänemaa ja Hiiumaa arengule. Tallinna Haigla, mis oleks meditsiinilises mõttes andnud arstiabi tänases olukorras, kus me teame, et koroonakriis ja julgeolekukriis on väga selgelt näidanud seda, et meditsiinile on vaja panna rohkem rahastust juurde. See oleks aidanud kaasa arstiabi kättesaadavusele kogu Põhja-Eestis.

Aga ei, Reformierakond ütles ei. Kusjuures ma pean tunnistama, et Reformierakonna ridades on väga palju neid inimesi, kes tegelikult möönavad ja tunnistavad, et see otsus oli viga. Ka nende enda valimisplatvormis kohalike omavalitsuste valimistel on Tallinna Haigla olnud sees ja järjepidevalt sees ja nad on pidanud seda üheks prioriteediks.

Ja kolmandaks, mis puudutab meditsiinikopterite võrgustikku, siis kindlasti oleks see viinud meie arstiabi kättesaadavuse hoopis teisele level'ile ehk Eesti meditsiini kättesaadavus oleks jõudnud eelmisest sajandist käesolevasse sajandisse. Jutt sellest, et vaja oli kärpida ja vaja oli väga ruttu kärpida, ei vasta ju tõele. See on puhas vale ja seda valet tuli täna ka siin puldist. Veel kord, ma kinnitan üle, et kui valitsused tegid neid otsuseid, siis see kava maht oli 982 miljonit. Vaja oli kärpida 863 miljonini ehk 119 miljonit, aga millegipärast kärbiti 360. No selle eest oleks võinud ehitada mitu Rohuküla raudteed või samahästi oleks võinud teha selle meditsiinikopterite projekti ära. Aga ei, millegipärast nähti, et need on need kolm projekti, mille eelmised valitsused heaks kiitsid ja millel on võib-olla seos ka Keskerakonnaga.

Siis jutt sellest, et selle otsusega oli jube kiire ja et see tuli ära teha võimalikult ruttu. No muidugi tuli ära teha võimalikult ruttu, sest äkki oleks tulnud teised valitsuspartnerid laua taha ja tahtnud sellest oma tükki saada. Ilmselgelt oli Reformierakonnal vaja eelarvesse leida 240 miljonit lisaraha, millega ära osta tänased valitsuskoalitsiooni partnerid, ehk pakkuda neile kommi ja präänikut. Aga seda kommi ja präänikut ja poliitilist kauplemist ei tehta mitte kellegi teise kui Eestimaa inimeste arvelt.

Ja minu meelest see jutt, kuidas me peame kogu aeg vaatama seda, kuidas on eelarve tasakaalus, jutt sellest, et laenu võtmine on saatanast. Ei, isegi täna väga paljud lugupeetud Reformierakonna endised ministrid ütlevad, et kui laenu võtta ja investeerida seda targalt Eesti majandusse nii, et see tooks pikas perspektiivis tagasi, siis oleks see igati põhjendatud.

Hea kolleeg tuletas mulle just meelde, et kui me siin paar nädalat tagasi arutasime Eesti teede rahastamist, siis seal oli üks väga huvitav slaid. Nimelt, Läti on vastu võtnud otsuse, et nad võtavad riigile laenu 2 miljardit eurot, selleks et 2040. aastaks ehitada välja selline teedevõrgustik, et igasse Läti nurka oleks Riiast võimalik liikuda kahe tunniga. Ilmselgelt mõistlik otsus. Meie, no vabandust, teeme teid ja neid ehitusi täpselt siis, kui tuju tuleb ja millal aega on. No nii ei saa! Ma arvan, kõik, kes on sõitnud Kesk-Eestist Tallinna suunas 2 + 2 maanteel, naudivad seda reisimist, naudivad õhtul, naudivad hommikul. Ja mitte sellepärast, et ilus lai maantee, vaid sellepärast, et nad teavad, et nad jõuavad turvaliselt koju.

Ma võtan kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Nüüd, tuleme veel kord konkreetselt nende paari projekti juurde. Juttu oli sellest, et Riigikontroll on öelnud mitu korda seda, et need projektid olid ebaõnnestunud või olid kuidagi kehvalt tehtud.

Alustame Rohuküla raudteest. See jutt, et Rohuküla raudtee ehitus oleks läinud kuidagi kallimaks, ei vasta ju tegelikult tõele. Riigihange oli tehtud, hanke tulemuse hind oli teada. Oli teada, et see tuleb odavam kui prognoositud maht, mis oli konkreetselt siia taastekavasse sisse kirjutatud. Ministril või ministri ülesannetes oleval inimesel oli vaja ainult allkiri anda ja öelda, et jah, meile sobib riigihange, hakkame ehitama. Mitte ühtegi muud probleemi ei olnud. Isegi praegune majandusminister Riina Sikkut on tunnistanud seda, avalikult tunnistanud, ka meie ühes komisjonis tunnistanud, et tegemist oli puhtalt poliitilise otsusega. Ja see ei olnud ju kättemaks mitte Jaanus Karilaiule või Keskerakonnale või EKRE-le. See oli kättemaks Läänemaa inimestele, aga ka Hiiumaa inimestele, sest tegemist on ju Rohuküla raudteega.

Nüüd, Tallinna Haigla puhul on öeldud, et ei tea, kas see oleks ikka õnnestunud projekt ja Tallinn ei olnud seda piisavalt ette valmistanud. Tallinn on saatnud 2–3 kirja Vabariigi Valitsusele, otsinud nendega kontakti, et meil on ette valmistatud sihtasutuse loomine, teeme ära selle ühise ettevõtte, kes hakkab seda haiglat ehitama, teie poolt tuleb raha, meie poolt tuleb raha. Mõlemad on sellega arvestanud oma finantsskeemides. Aga ei, valitsus ei võta toru, Kaja Kallas ei võta selle pooleteise kuu jooksul toru ega soovigi seda projekti edasi arendada. See näitab väga selgelt seda, kuidas sellistesse projektidesse suhtutakse.

No ja siis tuuakse see põhiprobleem: vaadake, kuhu see ehitatakse! Ehitatakse Lasnamäele! No jumal, tule taevas appi, nagu Lasnamäel ei elakski Eesti inimesed. Ikka elavad! Need on Tallinna inimesed, need on Eesti inimesed. Ei ole niimoodi, et haigla ukse peal on suur silt, et siseneda võivad ainult Lasnamäe elanikud. Ei ole! Sinna võivad siseneda kõik inimesed, kellel on vaja meditsiiniabi. Tallinna Haigla oleks teenindanud poolt Eestit. Ilmselgelt oleks olnud seda vaja, sest praegused keskhaiglad – Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla – ei võimalda pakkuda enam kvaliteetset ja tänapäevast meditsiini, seal tuleb nagunii teha investeeringuid. Ega siis olukord ei lähe sellest paremaks, kui me tõmbame maha ja kärbime olulisi projekte.

Ja meditsiinikopterite puhul tuleb selgelt öelda: täna meil on olemas meditsiinikopterite süsteem, aga see ei tööta piisavalt hästi, seepärast meil on vaja uusi koptereid, meil on vaja uusi väljaõppeid. Ja mis kõige hullem: tegelikult hakkas Siseministeerium juba tegelema inimeste väljaõppega. Inimesed õppisid, sest nad teadsid, et neil on vaja 2–3 aasta pärast asuda tööle, et meil oleks meditsiinikopterite võimekus. Ja ühel hetkel valitsuse otsusega öeldakse nendele inimestele: vabandust, te tegite pool aastat tühja tööd.

Veel kord, see näitab väga selgelt Reformierakonna suhtumist meie inimestesse. Ja tegelikult see näitab minu meelest ka seda, et sellise regionaalpoliitika eest, nagu Reformierakond ajab, ei tasu küll Eestimaa inimestel seista. Aitäh!

Aitäh! Reili Rand, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel! Palun, kaheksa minutit.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui tänase arutelu küsimus on, kas nimetatud investeeringutega peaks edasi minema, siis sotsiaaldemokraadid on kindlal veendumusel, et jah. Hiidlasena peatun põhjendustel, eelkõige kahel.

Rohuküla raudteeühendusest lahutab meid täna veel vaid 53 kilomeetrit. Majandusminister Riina Sikkut on korduvalt kinnitanud, et ettevalmistustöödega jätkatakse vastavalt planeeritule. Hoolimata aastatepikkusest ja parteideülesest tööst raudtee rajamiseks on sellest viimastel kuudel kahetsusväärselt saanud poliitiliste vastuolude väljaelamise objekt.

Regionaalne raudteeühendus ei saa lähtuda ainult investeeringu tasuvusest ja otstarbekusest. Rohuküla raudtee on väga oluline regionaalpoliitiline investeering. Raudteeloogika kohaselt ei tohiks Eestis üldse olla rongiliiklust, sest isegi suuremate linnade vaheliste raudteeühenduste jaoks ei ole meil piisavalt suurt rahvaarvu või asustustihedust, kui lähtuda ainult majanduslikest kalkulatsioonidest. Samas näitavad Elroni reisijanumbrid, et rongiliiklust vajatakse ning see on muutunud tõsiseltvõetavaks keskkonnasõbralikuks alternatiiviks maanteetranspordile.

Mõistagi ei ole Eesti-suuruses riigis võimalik rääkida isetasuvast transpordist. Kõik taandub riiklikule dotatsioonile. Miks on siis läänesuunalise raudteeliikluse puhul tasuvus olulisem küsimus kui Tallinna–Tartu või Tallinna–Narva suunal? Elroni esindajate andmetel oli mullu enim rongireisijaid just Tallinna–Riisipere–Turba liinil, kus reisijate arv oli kasvanud keskmiselt 32%. Seega suurte taristuobjektide puhul peab lisaks olemasolevatele andmetele lähtuma ka veendumusest, et kui luuakse võimalused, tulevad ka tarbijad. Kutsun üles tänaseid kõhklejaid uskuma Rohuküla raudtee võimalikkusesse ja vajalikkusesse.

Meditsiinikopteritest rääkides võib tõsise teema juures siiski hiidlaslikult naljatades küsida, et kas te teate, mis on Hiiumaa kõige kriitilisemat abi pakkuva arsti eesnimi? Heli, perekonnanimega Kopter. Just sellisena näeme meie, saarte elanikud meditsiinikopterite vajalikkust. Me teame, mida tähendab see, kui meri on vahel ja parvlaeva ühendus puudub või kui on vaja kiiret abi ja muul viisil ei jõua õigeks ajaks abi pakkuva teenuseni. Nii Hiiumaa kui Kuressaare Haigla teevad ka täna väga head tööd oma elanike ja külaliste tervise eest hoolitsemisel. Alati aga kohapealsest ressursist ei piisa, rääkimata siinkohal väikesaartest.

Hiiumaa Haiglasse teeb kopter täna circa 50 lendu aastas. Teame, et kui kopter tuleb, on veel lootust, sest ilmaasjata seda ei kasutata. Samas, ilma investeeringuteta inimestesse jääb ka ainult kopterist väheseks, sest probleem on juba lennutundide ja pilootide puudumises. Mul on hea meel, et Riigikogu menetluses olev 2023. aasta riigieelarve tegeleb just päästjate ja politseinike töö väärtustamisega ja väärilisema palga poole liikumisega.

Kokkuvõttes, sotsiaaldemokraatide hinnangul pole kõnealused teemad algusküsimusega "kas", vaid "millal ometi". Saan kinnitada, et meie teeme suurte sõnade asemel sisulist tööd selle nimel, et järgmises valitsuses saaks need regionaalsed investeeringud ka ellu viidud. Aitäh!

Aitäh! Jürgen Ligi, palun, Reformierakonna esindajana.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Koalitsioon jätab selle eelnõu puhul hääletamata, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, selliseid kamakaid kulutusi ei dikteeri valitsusele kunagi opositsioon. Ja teiseks, see on tavaolukord. Praegu on asi ka selles, et mitte keegi siin saalis ei ole sõdinud nende projektide vastu. Vastupidi, kõik on neid tegelikult kaitsnud. Meie tunded võivad olla erineva tugevusega, aga mittehääletamine näitab, et me ei hääleta neid maha.

Eriti tobe on jutt mingist poliitilisest kättemaksust, mida räägiti rahanduskomisjonis, siin saalis, isegi Tallinna volikogus, kuidas ikka mingi kättemaks käib Keskerakonnale. Püütakse ära kaaperdada. Kuidas küll EKRE sellega lepib? Mis see vaene EKRE siis ei olegi enam Tallinna Haigla omanik või Haapsalu raudtee omanik ja laseb endale lihtsalt pähe istuda? Reaalsus on see, et meil on üks konkreetne raha hulk. Kogu see projektide edasilükkamine seisnes ju selles, et taasterahastu, mis oli just nimelt majanduse taastamiseks, on ajaliselt väga piiratud, nagu Aivar Sõerd väga õigesti tähelepanu juhtis, teiseks, mahuliselt vähenenud.

Ja muidugi Tõnis Mölder ajab lihtsalt pada, kui ta ütleb, et see summa oli varem 900 ja nüüd on 800 [miljonit]. Tegelikult oli see summa, mida planeeriti nende projektide puhul, ikkagi üle 1,1 miljardi. Meil lihtsalt taasterahastu läks väiksemaks ja projektid samal ajal kallinesid. Nii et ei saa kallimaid asju väiksemasse rahasse enam ära mahutada. See on kogu selle vaidluse asi. Aga see ei tähenda, et keegi oleks need projektid maha tõmmanud.

Ja jutt sellest, et 1,1 miljardi muutumine 800 miljoniks muudab Haapsalu reisijad kuidagi Keskerakonna omaks ja Tallinna Haigla patsiendid Keskerakonna patsientideks, on lihtsalt häbematu. Tegelikult kaalutakse ju haiglavõrku tervikuna. Reaalsus on, et kogu selle projektiajamise käigus oleme me pidanud veenma Euroopa Komisjoni, et me ikkagi tahame seda Tallinna Haiglat. Euroopa Komisjoni vastus on kogu aeg olnud see, et see ei ole teie põhiprobleem. Me peame arvestama seda, mis on meditsiini prioriteedid. Esikohal on ikkagi meditsiini sisu.

Meile heideti veel ette seda, et Tallinna Haigla võrreldes taasterahastu üldise mahuga võtab liiga suure osa ära, see on proportsioonist väljas. Me oleme vaielnud sellele vastu ja siiski saanud selle kokkuleppe, et Tallinna Haigla sinna mahub. Aga niipea, kui vähendati seda mahtu ja selgus, et projektid venivad, siis tuligi valitsusel see otsus teha. Kahjuks tähtaja jooksul, mitte hiljem. Kahjuks on niimoodi, et tempo surus peale ja samal ajal projekt venis, mis puudutab Tallinna Haiglat. Tuldi järjest uute mõtetega, nagu teha varjend ka sinna alla. Oli selge, et kui varjend ka teha, siis see tähtajaks [valmis saada] on veel ebarealistlikum.

Järgmisena Haapsalu raudtee. On selge, et raudteedega on väga suured plaanid. On Rail Baltic. Kui hästi see edeneb, on omaette küsimus, aga see näitab ise, et väga raske on korraga palju projekte teha, kui ühega raskusi on. Teiseks, meil on väga ambitsioonikas teiste raudteeliinide rekonstrueerimise ja elektrifitseerimise plaan. Võtta veel üks lisaprojekt, järelikult valitsus arvestas, et see on liiga ambitsioonikas ja paneb teised projektid riski alla.

Muidugi on see kaalutlus, et tuleb teha järgemööda. Ja mitte sellepärast, et Haapsallu sõidavad Keskerakonna valijad. Ma ei usu, et Jaanus Karilaiul saab kunagi olema palju valijaid. Vaid sellepärast, et jutt ei ole mitte partei ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Asi ei ole ju valijates, kes sõidavad rongis, selles mõõtmes, vaid rongis olles nad on reisijad. Lihtsalt see sotsiaal-majanduslik efekt, reisijate hulk on teistel liinidel suurem. Sellepärast tuli valida.

Aga miks me kõike korraga ei tee? Seal on tehnilised põhjused, aga seal on ka makromajanduslik põhjus. On ju selge, et kui me pressime korraga mitut asja ehitada, siis selle tulemus on veel kiirem inflatsioon ja eriti selles ühes sektoris. Selle tulemus on veel suurem immigratsioon, sest ehitajaid meil napib. Kallis EKRE, see tähendab suuremat tööjõu sissevoolu. Miks teie seda korraga tegemist ja riigi lõhkilaenamist kaitsete? Kas te tahate tõesti, et meid siin võõrtööjõud üle uputaks? Või kus see loogika on? See on silmakirjalik jutt, mida te ajate.

Tähtajad, inflatsioon ja paraku taasterahastu maht olid probleemid, miks need projektid on sellest välja jäänud. Me igaüks oskaksime tulla ja siin puldis ükshaaval neid kõiki kolme projekti taevani kiita, mida Reili Rand ka tegi. Aga reaalsus on, et tuleb neid otsuse tagamaid ausalt hinnata, mitte lihtsalt vehkida siin poliitilise oponendi nimega, nagu Jaanus Karilaid alati teeb. Ja me ei saanudki teada, millest ta üldse rääkis. Mida ta ette heidab? Reformierakond, Reformierakond. No endal hale ei hakka endast või? Aitäh!

Aitäh! Tõnis Mölder, võimalus repliigiks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Tõesti, kolleeg mainis minu nime ja ma klaarin kõigepealt ära kaks asja. Tõesti, see Jürgen Ligi väide, et summa oli üle miljardi, [on vale], ei olnud. Sellel hetkel, kui valitsuskoalitsioonis olid juba Keskerakond ja Reformierakond ning rahandusministriportfell oli Reformierakonna käes, siis me tegelikult juba teadsime, et see summa on 982 miljonit. Peale selle me teadsime, et kui Eesti majandusel läheb koroonakriisist taastumine paremini, siis see summa väheneb. Me ei teadnud täpset summat, aga tänaseks me teame seda, et see summa oli 863 miljonit. Ehk veel kord: vahe on 119 miljonit, aga kärbiti üle 340. Nii et see kärbe ei ole kuidagi põhjendatud.

Teine, mida härra Ligi väitis, oli see, et Rohuküla raudteel justkui ei ole mingit mastaabiefekti ja tegelikult ei tea, kas seal on reisijad või valijad või kes need inimesed seal peal on. Ma lihtsalt jällegi toon ühe fakti siia sisse: Turba–Riisipere lõigul, mis on viimane sellest Rohuküla projektist ja mis praeguseks on valminud, on täituvus võrreldes kõikide teiste Eesti raudteeliinidega protsentuaalselt kõige suurem. See näitab väga selgelt seda, et see elanikkond väga palju võitis sellest. Ja need kogukonnad, need väikesed asulad ja linnad võitsid sellest, et see raudtee läheb nende juurest läbi. 

Nii et veel kord, siin ei ole küsimus selles, millise projektiga millist erakonda siduda, vaid selles, et tulla appi Eestimaa inimestele ja teha regionaalpoliitikat. Ma kutsun veel kord kõiki koalitsioonierakondi  üles seda otsuse eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Jürgen Ligi, kas teil on protseduuriline küsimus? Läbirääkimiste käigus teie nime ei mainitud.

Ahah. Aga täpsustage seda: kas see ei ole läbirääkimine, kui mulle sõnavõtu käigus omistatakse seisukohti ja seejuures vassitakse faktidega? Kas mul ei ole võimalust reageerida sellele?

Ei, kodukorrast tulenevalt ei ole võimalust. Ainult siis, kui puldist nime mainitakse.

Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi 651 OE lõpphääletus. Ja me läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla lõpuni ehitamiseks, mitmeotstarbelise meditsiinikopteri võimekuse loomiseks ja Rohuküla raudtee rajamiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu ei leidnud toetust.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9-le protsendile" eelnõu 653 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Tõnis Mölderi.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakond andis sisse Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9-le protsendile."

Erakordselt kõrge inflatsiooni ja kallineva eluolu tingimustes on riigil kohustus oma inimestele appi tulla. Energiahinnad purustavad rekordeid ning selle mõju jõuab ka poelettidele. Septembris kallines Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel toidukorvi maksumus võrreldes aastatagusega 26%. See tähendab, et kui viimastel aastatel on toidukorvi kallinemine jäänud maksimaalselt kahe euro kanti, siis tänavu suurenes maksumus ligi 21 euro võrra kuus. Tegemist on taasiseseisvunud Eesti kõige suurema hindade kasvuga. Kui võrrelda toidukorvi hinnatõusu, mis ületab 21 eurot, näiteks 1. jaanuarist rakenduva erakorralise pensionitõusuga – 20 eurot –, siis ei kata see isegi toidu kallinemise vahet.

Eestis tegutsevate jaekettide esindajate hinnangul on selgelt välja joonistumas muutused tarbijate käitumises. Klient toetab oma põhimõtetes endiselt kodumaiseid tooteid, aga mida keerulisemaks läheb majanduslik olukord, seda rohkem vaadatakse sellele väärtusele läbi sõrmede. See tähendab, et varasemast rohkem eelistatakse kallima toiduaine asemel soodsamat alternatiivi ja ostukorvis on kasvanud kampaaniatoodete arv. Varasemast enam tuntakse huvi sooduspakkumiste vastu. Kauplusi valitakse just selle järgi, kus igapäevased toiduained on soodushinnaga ja neid on laiemas valikus. Odavamate toodete läbimüük on kasvanud, bränditooted on ostukorvis asendatud alternatiivsete odavamate toodetega, ka on piiratud mittevajalike toodete ning tarbekaupade ostmine. See on tagasiside, kuidas tarbijate käitumine on muutunud, kõigilt Eesti suurtelt poekettidelt.

Swedbanki ökonomist avaldas eile ühe arvamuse. Väiksemate sissetulekutega peresid lööb hinnatõus kõige valusamalt, sest nende eelarves on kiiresti kallinenud toit, samuti on elektri, kütte ja üüri osakaal kõige suurem. Kõige väiksemate eelarvetega elanike tarbimiskorv on aastaga kallinenud üle 30% ehk oluliselt rohkem kui keskmiselt. Teisalt on nende perede kokkuhoiuvõimalused kõige ahtamad, sest näiteks meelelahutuskulusid nad juba enne kiiret hinnatõusu kärpisid ja on väga vähe ruumi, kust veel kokku hoida.

Hinnatõus on ajanud tarbijad ka musta masendusse. Majapidamised ei ole oma pere rahalist seisu järgmiseks 12 kuuks kunagi varem hinnanud nii pessimistlikult kui praegu. Ehk Eesti inimesed ja pered näevad tulevikku majanduse mõttes väga mustalt. Eeldatakse, et majandusolukord halveneb ja tööpuudus kasvab. Majapidamiste arveldusarvetel oleva raha hulk vähenes suvekuudel 65 miljoni euro võrra, ehk inimesed elavad juba praegu väga selgelt säästude arvelt.

Läheme nüüd konkreetselt mõningate toiduainete hindade kallinemise juurde. Konjunktuuriinstituudi andmeil on septembri hinnavaatluse tulemusena poodides pea kõik toidukaubad võrreldes eelmise aastaga kallinenud. Aga kuulake nüüd seda kallinemise protsenti. Lihatoodetest näiteks veiseliha võrreldes aastatagusega – 37%, broileri hind 31%, hakkliha hind 28%, lõhe hind 53%. Piimatooted 48%, näiteks hapukoor ja keefir üle 40%. Köögiviljadest on kallinenud porgand, kartul, aga kõige suurema hinnatõusu on teinud kapsas – 57%. Märkimisväärselt on tõusnud suhkru ja nisujahu jaehind. Kuulake! Suhkur – 91% hinnatõusu, nisujahu – 80,3% hinnatõusu. Saia ja leiva hind on tõusnud vastavalt 30% ja 21% ning Eesti muna on läinud kallimaks 40%. Ma arvan, et ilmselgelt need hinnatõusud avaldavad [mõju] meile kõigile. Kui me läheme õhtul või hommikul toidupoodi, paneme toidukorvi täis, siis ilmselgelt see summa, mis meile lõpuks vastu vaatab, on võrreldes eelnevate kuude ja aastatega oluliselt ja märkimisväärselt suurem.

Selleks, et natukenegi aidata ja leevendada meie Eestimaa inimeste, aga ma arvan, et eelkõige suurperede ja eakate muret, teeb Keskerakond ettepaneku langetada just nimelt toiduainete käibemaksu praeguselt 20%-lt 9%-le. Käibemaksuerisusega on võimalik väiksema sissetulekuga inimestele tagada toit ja tarbekaupade kättesaadavus ning teha seda niimoodi, et inimeste toimetulek paraneks. Sest toit moodustab pere eelarvest ühe suurema osa, kuivõrd sellele kulub ligemale 21% pere väljaminekutest.

Eesti on üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kes veel ei rakenda toiduainetele käibemaksu soodusmäära. Euroopa Liidus pole peale Eesti madalamat käibemaksumäära vaid Leedus ja Taanis. Sama käibemaksumäär on näiteks Bulgaarias. Enamik Euroopa Liidu riike on käibemaksu alandanud just nimelt toiduainetel ja see jääb 0%-st 15%-ni. Toome mõned näited. Soomes on 14% toiduainete käibemaks, Rootsis 12%. Lätis kehtib värsketele puu- ja köögiviljadele alates 2018. aastast käibemaksumäär 5%. Hispaanias ja Itaalias on toiduainete käibemaksu protsent 4.

Tegemist ei ole uudse ideega ning seda on varem siin saalis arutatud. Aga sellist erakordset hinnatõusu ei ole meil varem olnud ehk olukord on selle debati õhkkonna mõttes hoopis teine. Toon ka mõned näited nendest, kes on oma mõtetes ja ideedes just nimelt toidusektorist või toiduainetööstusest öelnud ja avaldanud toetust sellele ideele. Näiteks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus on pidanud käibemaksumäära langetamist oluliseks, eriti nüüd, kui toiduainete hinnad on kiiresti kasvanud ja võivad veelgi kasvada. Põllumajanduskoda on läbi aastate korduvalt teinud ettepaneku põhitoiduainete käibemaksumäära langetamiseks.

Ka minister Urmas Kruuse tunnistas eelmise nädala infotunnis, et just nimelt tema, Maaeluministeeriumi head koostööpartnerid on korduvalt seda teemat lauale pannud, aga minister tõdes, et tänases koalitsioonis sellist laia konsensust sellel teemal ei ole. Näiteks Valio Eesti tegevdirektor Maido Solovjov ütles, et toiduhinnad on tõusmas ja tõusevad veelgi. Selleks, et tarbijad ei kannataks, peaks toiduainete käibemaksu langetama 9%-le või 10%-le. Ka tema ütles, et idee on kaalumist väärt, et eelkõige aidata just nimelt tarbijaid.

Eesti suurima lihatööstuse, HKScan Estonia juhatuse liige Markus Kirsberg märkis, et toidu käibemaksu alandamine on igati positiivne ja kaalumist väärt idee. Sektori suurim lihatootja ütles, et see aitaks Eestimaa inimesi ning et nemad tervitavad selle idee ja debati algatust. Toiduliidu juht Sirje Potisepp on öelnud, et oleks aeg toiduainete käibemaksumäär üle vaadata ja selline diskussioon algatada. Just sellist diskussiooni me täna siin saalis peamegi. Ta ütles veel, et olukorras, kus inflatsioon ja hinnad ähvardavad lakke tõusta, oleks sellest paljudele abi. Eestis elab suhtelises vaesuses ligi 300 000 inimest.

Ka Eesti Kaupmeeste [Liidu] tegevjuht Nele Peil tõdes, et surve toiduainete hinnatõusule on praegu märkimisväärselt suur. Selles kontekstis aitaks väiksem käibemaks teatud toiduainetele, näiteks puu- ja köögiviljadele, hinnatõusu tarbija jaoks veidi vähendada. Ehk veel kord: kõik need näited on sõnumid, et tulge inimestele appi ja alustage debatti toiduainete käibemaksu alandamiseks. See aitaks nii sektoris töötavaid inimesi kui ka neid, kes lähevad iga päev toidupoodi ostma toiduaineid.

Ma arvan, et üks oluline koht, mida ma tahaksin rõhutada, ongi see, et Keskerakond on teinud ettepaneku langetada toiduainete käibemaksumäär 20%-lt 9%-le. Siin sees on ka restoranide ja toitlustusteenuste käibemaksu langetamine. Mujal Euroopas tehaksegi täpselt niimoodi. Tehakse niimoodi, et vaadatakse üle kogu sektor.

Mõningate koalitsioonisaadikute peamised etteheited on olnud just nimelt selle kohta, miks me anname sisse Riigikogu otsuse eelnõu, aga mitte seaduseelnõu. Ma arvan, et Keskerakonna soov ongi sellel teemal maha pidada just nimelt üks tõsine debatt. Võib-olla me peaksime alustama toiduainete käibemaksu langetamist järkjärguliselt: alustame mahetoidust, puu- ja köögiviljadest, ja liigume siis edasi. See on, ma arvan, arutelu- ja debatikoht. Kindlasti ei peaks käibemaksu langetama tubaka ja alkoholi puhul. Selle eelnõu eesmärk ei ole soodustada ebatervislikku käitumist. Vastupidi, me tahame, et inimesed, kelle toidukorvi [hind] on tõusnud kordades, tarbiksid just nimelt kvaliteetseid, eestimaiseid ja tervislikke tooteid.

Kasvanud on kõikide sisendite hind ning tarbekaupade hinnakasv jätkub. Hinnalagi ootab meid alles ees. Importkaupadest tuleneva hinnasurve tõttu töötab suur osa Eesti toiduainetööstusest ellujäämispiiril. Ma tuletan meelde, et mitmed suured Eesti toiduainetööstused on oma uksi sulgemas või [inimesi] koondamas. See on väga suur risk, arvestades toidujulgeolekut. Toidujulgeoleku eest peaks seisma Eesti riik. Praegu ma pean kahjuks tunnistama, et ma eriti ei näe, et riik tegeleks toidujulgeoleku küsimusega. Tegeldakse julgeolekuküsimusega, mis puudutab militaarjulgeolekut, ja ma arvan, et see on väga õige. Tänases kontekstis tulebki sinna raha suunata. Aga küsimus on selles, kuidas aidatakse meie enda inimesi. Toidujulgeolek on kahtlemata üks prioriteete, mille riik on jätnud tähelepanuta.

Arvestades kogu seda sissejuhatust, on minu hinnangul praegu väga õige langetada toiduainete käibemaksumäära 20%-lt 9%-le, et aidata just nimelt Eesti inimestel ja ettevõtetel tulla toime selles keerulises olukorras. Head parlamendisaadikud, palun teil seda Riigikogu otsuse eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma muidugi riskin nüüd sellega, et Jürgen Ligi pahandab, et me politiseerime käibemaksu samuti ära. Aga endine reformierakondlasest rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus, kes on ennast tänaseks Euroopa Kontrollikotta edutanud, on öelnud, et käibemaksu alandamine aitab ainult jõukamaid ja moonutab konkurentsi. Kuidas sa seda väidet kommenteeriksid? Me näeme, et see pidur tuleb jälle sealtsamast kohast.

Aitäh! Jah, ma tunnistan, et ka rahanduskomisjonis olid eelnevad Reformierakonna rahandusministrid – neid on ajaloos omajagu olnud – selle eelnõu suhtes pehmelt öeldes väga skeptilised. Nad just nimelt ütlesid, et see eelnõu ei aita Eestimaa inimesi, ja kui aitab, siis ta aitab jõukaid, aga meil seda eelnõu vaja ei ole, sest meie saame hakkama. Aga nad jätavad ühe osa, selle kõige tähtsama osa Eestimaa ühiskonnast kõnetamata. Need on need inimesed, kellel täna ei ole võimalik enam kuskilt kokku hoida ja kes peavad hakkama kokku hoidma oma toidu, oma pere heaolu arvelt. Ja see, et riik ei tule neile selles olukorras appi, on väga näotu. Veel kord: selle eelnõu eesmärk on aidata täna vaesusriskis olevaid või vaesusriski sattumist vältivaid ühiskonnagruppe. See aitab, ma arvan, suuri peresid ja eakaid.

Reformierakonna peamine küsimus ja peamine kriitika on olnud see, kuidas käibemaksu alandamine jõuab hindadesse. [Esiteks,] meie turule on tulnud palju uusi poekette. Arvestades Eesti konkurentsi ja konkurentsitihedust, tähendab see seda, ka poeketid on seda öelnud, et konkurents on läinud nii palju tihedamaks, et ilmselgelt jõuaks käibemaksu langetamine väga ruttu hindadesse. Teiseks, Konkurentsiameti uus juht on väga selgelt öelnud, et on kaks kohta, kus ta näeb, et nende ametil oleks väga palju tööd, et vaadata üle just nimelt see, kuidas konkurents selles sektoris toimub – see on kütuseäris ja toiduäris. Kui Konkurentsiamet võtaks selle teema luubi alla ja parlament teeks otsuse langetada käibemaksumäära 20%‑lt 9%-le, siis ma olen suhteliselt veendunud, et tarbijad seda tunneksid.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin, et millal veel, kui mitte praegu. Toiduainete hinnatõus on ju meeletu. Kui me loeme neid artikleid ja arvamuslugusid, siis [jääb mulje, et] osa hinnatõusu on alles ees. Toiduainete 23%-line hinnatõus on tekitanud olukorra, kus inimesed käivad ostmas juba seda toitu, mis ei ole nii väärtuslik, ja vaatavad neid odavamaid, mida pikki aastaid ei ostetud.

Mul kogu aeg tekib küsimus, kuidas teistes riikides see mõjub ja Eestis ei mõju. Teistes riikides arvestatakse sellega, et inimestel on see otsene mõju toiduainete hinnale ja ka konkurentsile. Kui ma vaatan naaberriike, näiteks Soomes on 14% ja Rootsis 12% toiduainete käibemaks, siis kindlasti sellel mõju on. Me oleme nelja riigi hulgas, kes seda erisust ei rakenda. Ja ma ei oska öelda, mis selle põhjus on. Kas me poliitikutena tõesti soovime seda, et me korjame inimeste käest raha ära ja siis poliitikutena jagame selle raha inimestele tagasi, või eeldatakse seda, et inimesed saavad ise hakkama?

Aitäh! Ma arvan, et see, et Eesti toiduainete käibemaksumäär võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on niivõrd suur, tegelikult avaldab meie tarbimiskäitumisele juba täna mõju. Me teame seda, et Eestist käivad väga paljud inimesed  tööl põhjanaabrite juures, Soomes-Rootsis. Me teame, et väga paljud, näiteks piimasektori kaubad on seal riigis juba kas samaväärsed või soodsamad. Ja kui jätta arvestamata selle elanikkonna ostujõudu, jätta arvestamata seda, et sealne nii-öelda tootmiskulu on kordades suurem, ma mõtlen keskmist palka, bensiinihinda ja nii edasi ja nii edasi, siis nende toiduainete hinnad on isegi täna konkurentsivõimelisemad kui Eesti toiduainete hinnad. Ja seda aitaks alandada või seda aitaks parandada konkurentsi mõttes kindlasti see, kui meil oleks vähemalt samasugune käibemaksumäär just nimelt meie lähiriikidega. Ega see pole saladus, et Lõuna-Eestis elavad inimesed käivad ka Lätis toidukaupasid ostmas, [ilmselt suuresti seetõttu], et Läti tegi 2018. aastal otsuse, et teatud toidusektori kaupadel või teatud toidunomenklatuuril on olemas väga selgelt käibemaksuerisus.

Ma küll tean, et te olete siinsamas lähedal, aga ma siiski näitan teile ühte tabelit, mis minu meelest on väga kõnekas. Eesti on käibemaksumääraga siinsamas tipus, see on käibemaksu nii-öelda trajektoor või joon, mida rakendatakse kõikidele teenustele ja kaupadele. Kõikides liikmesriikides on käibemaksumäär toidukaupadele alandatud, Eesti on seal viimaste hulgas. Bulgaaria, Eesti, Leedu, Taani. Ilmselgelt kõik teised riigid ja kõik teised inimesed on seda [käibemaksumäära alandanud]. Ma ei ole kuulnud, et ükski riiki ütleks, et tõstame toiduainete käibemaksu, sellepärast et see ei ole kuidagi inimesteni jõudnud või see ei ole aidanud toiduainetööstust. Nii et ma arvan, et see kindlasti aitab.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! [Teemana on] käibemaksu alandamine toiduainetele ennegi siin saalis olnud ja ka sotsiaaldemokraadid on sellega välja tulnud. Aga iga kord on Reformierakond vastanud meie taotlustele niimoodi, et kui me alandame käibemaksu toidule, siis kaupmehed nagunii tõstavad selle kauba hinna tagasi kõrgeks. Ma küsingi selle kohta. Minu käes on üks tabel, kus tõesti on näha riigid, välja arvatud, mis te siin ka ette lugesite, ja Rumeenia, kes ei ole alandanud. Ja paljudes riikides, nagu Malta, Suurbritannia ja Iirimaa, on käibemaks toidule 0%, või mingitele toiduainetele. Kuidas seda teemat komisjonis [arutati], mida siis seekord põhjuseks toodi? Kindlasti tullakse ka täna siin saalis sellega välja. Aga mitmetes riikides pole käibemaksu alandatud mitte ainult toiduainetele, vaid ka väga paljudele teenustele ja kaupadele.

Aitäh! No komisjonis jäi Reformierakonna poliitikute suu läbi kõlama eelkõige kaks põhilist kriitikat. Üks on see, et käibemaksulangetus ei jõua tarbijateni. Ma jätkuvalt ütlen, et ma olen veendunud, et see jõuab tarbijateni. Kui see jõudis kõikides teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, välja arvatud need neli, keda me siin ette lugesime, siis jõuab ta ka Eestis. Meie enda kauplused, poepidajad on korduvalt rõhutanud seda, et arvestades, kui keeruline on täna tarbijal, siis ilmselgelt tarbija vaatab seda kollast hinnasilti, kus on soodsamad hinnad, ja vastavalt sellele liigub poest poodi. Ehk ilmselge, et kui üks pood jätab selle käibemaksu alandamise tegemata, siis ta kaotab kliente. Ja arvestades, et Eestis on konkurents kordades tihedam kui näiteks meie põhjanaabrite või lõunanaabrite juures, siis ilmselgelt ükski turuosaline ei saa tänases konkurentsitiheduses endale lubada, et ta kaotab kliente. Ilmselgelt see tooks seda hinda alla.

Teine probleem on see, et Reformierakond on mitu korda öelnud, et see ei aita inimesi. See on justkui nagu rikastele mingisuguse hüve pakkumine. Veel kord: minu meelest me ei peaks ühiskonnas alati lahterdama, kes on rikkad, kes on vaesed. Ma arvan, et me peame vaatama seda, et seda ühiskonnagruppi, kes täna kas on juba vaesuses või kes on vaesusriski sattumas, on vaja aidata. On vaja aidata eakaid. Me teame, et neil on vaesusrisk väga suur, me teame, et väga paljud eakad elavad täna juba vaesuses. Ilmselgelt see toidukorvi maksumuse hinnatõus, nagu ma ütlesin 26%, tähendab reaalsetes hindades, et toidukorv on kallinenud 21 eurot kuus. Nii nagu ma ütlesin, siis isegi erakorraline pensionitõus 20 eurot – mis on, ma arvan, väga õige – ei kata ära seda vahet, mida inflatsioon on hinnatõusudega teinud.

Nii et veel kord: minu meelest tuleb siin vaadata mitut aspekti. Toiduainete käibemaksu langetamine on üks teema. Ma arvan, et erakorraline pensionitõus on teine teema. Ja neid abimeetmeid peaks olema veel. Nii et riik peab tulema selles keerulises olukorras inimestele appi. Minu meelest need põhjendused, mida Reformierakond komisjonis esitas, ei päde.

Marek Jürgenson.

Austatud istungi juhataja! Hea eelnõu ettekandja! Minu küsimus oli tegelikult nende ohtude ja karide kohta, et kuidas võiks see käibemaksu langus toiduhindadesse mitte jõuda, aga sa vastasid päris hästi. Aga minu [praegune] küsimus on selline. Siin on küsijatel juba uus probleem tekkinud: selline ebakvaliteetsete või odavamate toiduainete tarbimine. Kas siin tegelikult ei peaks mõtlema laiemalt ja tegema valitsusele mingi hetk uue ettepaneku, kui nad ise selle peale ei tule? Loomulikult oleks see Reformierakonna õudusunenägu, kui puu‑ ja juurviljad oleksid juba alla 9%, näiteks 4–5%, ning piima‑, liha‑ ja pagaritooted, sihukesed olulised toiduained jääksid 9% peale. Kas seda võiks juba tulevikus hakata laiemalt vaatama?

Aitäh! Jällegi, väga hea mõte ja idee. Miks ma ütlesin, et me oleme teinud Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele"? See tähendab seda, et Vabariigi Valitsus koostöös Rahandusministeeriumiga on, ma arvan, selliseid maksumuudatusi kõige paremad ja kõige pädevamad välja töötama.

Nagu ma ütlesin, ma isiklikult väga ei toeta seda, et me käibemaksu puhul teeme väga palju erisusi erinevatele gruppidele, aga see, et toiduainetele seda tänases inflatsioonitõusus teha, on väga põhjendatud. Ma arvan, et näiteks 0%-list käibemaksu võiks rakendada mahetoodete puhul, eelkõige Eesti mahetoodete. Seda tunnistas ka – ma viitan teist korda täna – meie maaeluminister Urmas Kruuse, kes tegelikult mitu korda rõhutas, et me peame oma mahetoidu eest seisma, me peame aitama oma mahetoidu tootjaid. Ma arvan, et mitte ainult neid. Me peame kogu Eesti toidusektorit, meie põllumehi aitama ja toetama. Ja ilmselgelt selle käibemaksumäära alandamine aitaks olla neil konkurentsis.

Ma saan aru, et üks on sisendihinnad, aga teine asi [on see]: minge poodi, vaadake, mis maksab Eesti kurk, mis maksab Hispaania kurk. See hinnavahe on kordades-kordades suurem. Ja ilmselgelt ongi üks kaalumise koht tulla just nimelt käibemaksu puhul appi Eesti ettevõtjatele, et me oleksime konkurentsivõimelisemad. Teine pool, mis seda hinda muidugi kergitab, on kõik need toetused, mida Euroopa Liit põllumeestele maksab. Siin on Eesti läinud olulisel määral Euroopa Liidu keskmise suunas, aga ma arvan, et see on koht, mille eest peab iga valitsus [iga] kord võitlema. Aga see tänane eelnõu on eelkõige võitlus Eestimaa inimeste ja Eestimaa inimeste aitamise eest.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sinu ülevaade oli väga põhjalik. Ja tõepoolest peab jälle üle kordama selle, et Eestis on toiduainetele kõige kõrgem käibemaksumäär. Jah, me kuulsime siin ka sellest, et osades riikides see lausa puudub. Siin on olemas ka [nii, et] Soomes 14%, Rootsis 12%, Lätis puuviljadele 5% ja nii edasi. Aga ma ikka paluksin sul veel kord üle kinnitada see, kuidas sa suhtud väitesse, et jaekaubandus ei vähenda tegelikke hindu sellesama käibemaksu langetamise võrra.

Aitäh! Ma veel kord loen siit mõningad lõigud ette. Eestis tegutsevate jaekettide esindajate hinnangul on just nimelt välja joonistumas väga selgelt tarbijate käitumise muutused. Varasemast enam tuntakse huvi sooduspakkumiste vastu. Kauplusi valitakse just selle järgi, kus igapäevased toiduained on soodushinnaga ning neid on laiemas valikus. Praegu inimesed ilmselgelt jälgivad ja vaatavad neid poode, kus on suuremad soodustused, kus see soodustuse nii-öelda nomenklatuur on laiem. Ma arvan, et suured jaeketid väga selgelt vaatavad seda, kuidas võidelda Eesti turul olevate klientide eest. Ja seda tehakse just nimelt sellega, et tehakse erinevates kaubagruppides võimalikult häid ja soodsaid pakkumisi. Nii nagu ma ütlesin ja rõhutasin, siis arvestades Eesti konkurentsitihedust ei ole ühelgi ettevõttel võimalik vaadata käibemaksulangetusele läbi sõrmede ja öelda, et meie hindasid ei alanda. Ikka alandatakse. Ma olen päris kindel, et alandatakse.

Mul on usku sellesse, et Konkurentsiamet ei jätaks sellist käibemaksualandust nii-öelda oma luubi alt välja. Ma arvan, et nad kindlasti vaataksid sinna sisse ja vaataksid sinna sisse niimoodi, et see jõuaks ka lõpuks tarbijani. Ega siis selle eelnõu eesmärk ei ole poepidajaid või poeomanikke kuidagi rikastada. Vastupidi, selle eelnõu eesmärk on tuua toidukorvi kallinemine kompensatsiooni alla ehk aidata inimesi. Et kui inimene läheb poodi, siis ta ei peaks vaatama, mis on toidukauba hind, või kas ta saab lubada endale kartulit ja porgandit või ta peab valima emma-kumma. Ma arvan, et ta võiks lõpuks mõlemaid süüa ja ka väikse tüki liha sinna kõrvale. Seda me ju tahame, et meie lapsed ja meie pered saaksid täisväärtuslikku sooja toitu iga päev. Minu meelest see on see, mille eest me peame täna siin seisma.

Veel kord: nii nagu siin ka erinevad inimesed on öelnud, meil on täna 300 000 inimest, kes on vaesuses või vaesusriskis, ja nendele inimestele on toidukorvi kallinemine oluliselt suurem. Nende pere eelarvest moodustab see kallinemine ikkagi – kogu eelarve mõttes on kallinemine üle paarikümne protsendi – üle 30%.

Siret Kotka, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Tõnis! Ma tahan kinnitada su sõnu. Ma olen ka rääkinud mitmete kaubanduskettide omanikega ja nad ütlevad, et meil on ikkagi vaba konkurentsi tingimused, ja kui käibemaksu alandatakse, siis nemad ka kohe alandavad oma hindu poes. Nii et see tegelikult jõuab kohe tarbijateni. Küll aga ma tahaksin tulla oma küsimuses selle juurde, et kui me räägime sellest, toiduhinnad on läinud väga kalliks, siis see tähendab seda, et inimesed tegelikult ei jaksa enam osta kvaliteetset toitu. Kas te ei näe seda, et kui selline tendents jätkub, siis see mõjub inimeste tervisele ja lõpuks Eesti riik maksab palju rohkem just inimeste tervisekulude hüvitamiste kaudu?

Aitäh! Ma arvan, et kui Eesti riik paneks raha tervishoiu mõttes oluliselt rohkem ennetustegevusele, avaldaks see lõpuks kõikidele nendele ravikuludele, mida me täna teeme, väga suurt mõju. Need ravikulud oleksid kordades, kordades, kordades väiksemad. Ma arvan, et me peaksime alustama toiduainete käibemaksu langetamisest, aga teiseks oleks lasteaia- ja koolitoidu riigipoolse hinna tõstmine. Olgem ausad, kui su toidukorv on kallinenud üle 26%, siis selle riigi toetusega ei saa ega ole enam võimalik pakkuda lastele täisväärtuslikku toitu. Ilmselgelt on see probleem.

Ja kui me täna hoiame oma laste arvelt kokku, siis selle tagajärjel võivad lastel lõpuks tekkida erinevad terviseriskid, erinevad haigused ja ilmselgelt nende ravikulud on kordades ja kordades suuremad. Muidugi need ei avaldu täna, need ei avaldu homme, aga paarikümne aasta pärast need avalduvad ja seda me tegelikult ei taha. Praegu tuleks investeerida lastesse, meie peredesse, nii nagu me oleme seda teinud peretoetuste eelnõu tegemise kaudu. Ma arvan, et see on märk sellest, et me hoolime ja me tahame, et meie Eesti lapsed saaksid elada võimalikult heas ja turvalises keskkonnas, et neil oleks kvaliteetne ja hea soe toit laual.

Ma arvan, et see on  just nimelt samm selles suunas, et ka aidata neid peresid, aidata neid lapsi, see on eelkõige see. Aga ka eakad inimesed. Olgem ausad, eakale inimesele, kes saab keskeltläbi 570–590 eurot kuus pensioni, ilmselgelt selline 26%-line toidukorvi hinnatõus mõjub väga tugevalt. Väga tugevalt mõjub. See, kui pensionär peab hakkama valima, kas ja millist sööki ta täna ostab, ilmselgelt mõjub ka tema tervisele, ja ma arvan, et need tagajärjed on väga ohtlikud. Nii et jah, ma olen teie väitega nõus.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkan koolilõuna temaatikaga. Tõesti, selle aasta esimeses pooles oleme ühe teise otsuse eelnõu raames seda teemat juba natuke läbi arutanud siin suures saalis. Tundub, et probleemiks on tõesti see, et Reformierakond ei taha meil ei koolilõuna toetusmäära tõstmise teemaga tegeleda ega ka toiduainete käibemaksu langetamise teemaga. Kuna sa ise oled maininud, et meil tõesti on probleeme sellega, et viimati tõsteti koolilõuna toetusmäära umbes neli aastat tagasi, 78-lt sendilt minu mälu järgi 1 eurole, siis minu küsimus on see: kuidas me peame tänase tohutu kiire inflatsiooni tingimustes tagama meie noortele kooliõpilastele tervisliku ja nõuetele vastava toidu, kui me ei taha ei ühte ega teist teha?

Aitäh! Teate, ma ütlen ausalt, et Eesti koolikokkadele võiks minu meelest igal aastal anda selle riikliku teenetemärgi, ordeni. Minu arust need inimesed teevad uskumatult head ja võrratut tööd, arvestades seda, millist rahasummat on neil võimalik panna laste toidu peale, et teha lastele täisväärtuslik toit hommikul, lõunal ja õhtul, sinna juurde vahepalad. See on tegelikult väga-väga suur püüd nende inimeste poolt. Ja seal taga ei ole mitte see, et me valime täna kapist seda, mida teha annab või milline võiks olla laste soov, vaid seal taga on suur matemaatika. Tulla toime selle vähese rahaga ja pakkuda lastele võimalikult kvaliteetset toitu.

Jah, te ütlesite väga õigesti: Jüri Ratase valitsus oli see, mis tõstis seda riigipoolset summat 78 sendilt 1 eurole, pluss omavalitsustele eraldatav raha. Täna me teame, et on olemas omavalitsusi, kes lasteaedade puhul ja koolide puhul küsivad juba lastevanematelt lisaraha, sest selle rahaga ei ole võimalik toime tulla. Nii nagu ma ütlesin, 26%-line hinnatõus ilmselgelt lööb kõikide inimeste toidukorvi pihta, aga see lööb ka toidu nii-öelda teenusepakkujate hinnakirja pihta. Nii et ilmselgelt need ettevõtted, kes täna pakuvad koolides ja lasteaedades lastele toitu, on saanud väga tugevalt selles inflatsioonikriisis pihta. Ja ma arvan, et see eelnõu aitaks neid.

Aitaks see eelnõu, aga aitaks ka see eelnõu, millele te viitasite, sest tõesti, riigipoolset osa tuleks tõsta. Minu meelest on meil täna siin suures saalis selles mõttes laiemalt see arutelu pooleli, milline saab olema järgmise aasta riigieelarve. Ma arvan, et koolilõuna riigipoolse toetuse osa tõstmine peaks olema üks eesmärk, teine eesmärk peaks olema toiduainete käibemaksu alandamine, ja kolmas eesmärk peaks olema see, et erakorraline pensionitõus oleks vähemalt 50 eurot järgmisel aastal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vanasti, ma mäletan, oli Rahandusministeeriumi dogmaatikute jutt – see oli aastaid tagasi juba –, et ei ole mõtet, niikuinii poodnikud panevad juurde. Kuidas sina arvad selles praeguses olukorras, eriti veel selle ilmselt raske talve eel?

Aitäh! Me peame arvestama siin mitut aspekti. Kõigepealt, see hinnatõus 26%, mille ma siin ette lugesin, on septembri seisuga. Ma arvan, et oktoober, november, detsember – ega see hindade tõus ei pidurdu, see hindade kasv jätkub. See tähendab seda, et meie toidukorv läheb veelgi-veelgi kallimaks ehk inimeste toimetulek on veelgi-veelgi keerulisem. Seesama Swedbanki ökonomist, kelle ma oma sissejuhatavas tekstis esile tõin, ütleb väga selgelt, et inimesed elavad juba praegu säästude arvelt. Ja mingil hetkel saavad ... Nojah, ma saan aru, et kolleegile pakub see nalja, et inimesed peavad kokku hoidma ja säästude arvelt elama, aga see on tõsine probleem. Inimesed on kogunud sääste aastaid, aga see sulab nagu kevadine lumi – väga ruttu. Ja ma arvan, et see on tegelikult probleem.

Ja nii nagu ma ütlesin mitu korda siin ka teistele headele kolleegidele: mina usun, et toiduainete käibemaksu langetamise otsus jõuab lõpuks lõpptarbijani. Veel kord: meie tänases tihedas konkurentsisituatsioonis ei saa ükski poepidaja, ükski jaekett lubada endale seda, et ta ei tule hindades selle võrra alla. Absoluutselt kõik tulevad, kõik on kinnitanud seda. Nüüd on küsimus, kas me neid usaldame. Mina siit puldist täna usaldan meie jaeketipidajaid. Teine küsimus on see, et kui me neid ka ei usalda, siis meil on olemas Konkurentsiamet, kes tuleb panna selle nimel tööle, et sinna sisse vaadata, miks need hinnad ei ole nii palju alanenud ja kas on tehtud kõik arvutused õigesti. Selleks meil ongi Eesti riigis Konkurentsiamet, kes seda situatsiooni peaks jälgima.

Ja veel kord, ma arvan, et üks koht, mida ma pean siit puldist rõhutama, sest ma tean, et järgmine kolleeg tuleb siia pulti ja kukub kohe lärmama, on see: selle eelnõu mõte ei ole langetada käibemaksu alkoholile ja tubakale. Veel kord: selle eelnõu eesmärk on aidata neid inimesi, kellel on täna raske toime tulla.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Läheme kaasettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Jürgen Ligi.

Austatud esimees! Austatud Riigikogu! Üldiselt ei ole tavaks kolleege niimoodi sildistada. Mina siin esindan muide rahanduskomisjoni, [vahendan] seal toimunud arutelu ja pisut ka seda kultuuri, mis on seal pikema aja jooksul välja kujunenud, ega käi puldis lärmamas.

Kõigepealt ma ütleks protseduuriliselt, et seda eelnõu arutati 18. oktoobril, otsustati ta saata täna arutelule ja lõpphääletusele ning määrati mõistagi ettekandja.

[Esiteks] pean komisjoni nimel ütlema, et ettekandja ei ole oma eelnõuga ise ilmselt tutvunud ega sugugi jälginud rahanduskomisjoni arutelu. Ta rõhutas, et alkohol või mis iganes [seal oli], ei kuulu selle maksusoodustuse alla, aga eelnõus seda ei nähtu. Sellekohasele küsimusele jättis ta sisuliselt vastamata. Siin eelnõus on kirjas toit ja joogid, täpsustamata, millised joogid.

Teiseks, nii siin ettekandes kui ka komisjonis jättis ta täiesti mainimata loomasöödad, mis on eraldi punkt. Ta ilmselgelt ei ole seda eelnõu läbi lugenud. Probleem on muidugi ka selles, et hulka oma väiteid ei ole ta kirjalikult seletuskirjas esitanud. Muidugi on mõistlik, et ta ruumist välja läheb, see vabastab ta kindlasti vastutusest. Aga need asjad, mida ma siin hakkan kommenteerima, peaksid tegelikult olema igasuguse maksuettepaneku fookuses.

Me ei ole harjunud selliste avaldustega, nagu siin ka eelmise eelnõu puhul ja ka komisjonis kõlas, et üks erakond ei taha inimesi aidata, aga eelnõu esitajad tahavad – võiks sellistest argumentidest loobuda. Me tegelikult debateerime selle üle, milliseid inimesi tuleb aidata ja milliseid inimesi arutatava eelnõuga aidatakse. Tõepoolest, siin on kandev probleem selles, et kuigi tarbimiskorvis on toitainetel ja jookidel vaesematel detsiilidel see protsent suurem, on riigi poolt vaadates tegelikkus selles, et maksusoodustuse omandavad valdavalt jõukamad detsiilid. Ja meie vastutustunne riigi rahanduses on ikkagi selles, et seda, mis me riigieelarvest välja anname, jaguks efektiivselt. Selle efektiivsus on väga madal. Kuigi eelnõu algatajad ei tahtnud nõustuda, et seda on kunagi uuritud, on see lihtsalt esiteks, majanduse aabitsatõde, ja teiseks on selle kohta olemas Praxise uuring, mis laias laastus ütleb, et jõukam detsiil omandab maksusoodustust umbes kolm korda rohkem kui kõige vaesem detsiil summaarselt. See on madalam kasutegur, kui on sisepõlemismootoril, ja see peaks olema ka eelnõu esitajale pärale jõudnud. Sellest me korduvalt rääkisime, et raha tuleb kulutada suunatult.

Edasi, inflatsiooni ja maksuvähenduse segiajamine. Rahanduskomisjonis on sellest palju räägitud, aga ka selles kontekstis räägiti, et kui alandada mingisugust tarbimismaksu ja oletada, et see vähendab hinda, siis selle makroökonoomiline tulemus on see, et nõudlus liigub esiteks rohkem sellele kaubale ja teiseks rohkem ka mujale. Üldine nõudlus sellest ei vähene, juhul kui ei vähendata riigieelarve kulusid. Selles on see probleem. Riigi kuludest ei räägitud midagi. Riik läheb, laenab selle raha maksude asemel, tekitab endale rahastuse probleemid, aga inflatsioonile selline samm positiivset mõju ei avalda.

Kas sellel asjal on mõju hindadele? Kuigi siin püüti üsna laia labidaga süüdistada jälle ühte erakonda, siis tegelikult me arutame seda rahanduskomisjonis sedapidi, et tarbimismaksu vähendamine üldreeglina jaguneb. Ta jaguneb tarneahelas ja ta jaguneb tõenäoliselt ka tarbijale. Kuna tegemist on täiusliku konkurentsiga või mittetäiusliku konkurentsiga, sõltuvalt sellest, milline on kaupade hinnaelastsus tarbimisel, siis need näitajad on erinevad. Aga keskeltläbi on jah võimalik, et see hind natuke väheneb, kuid suures osas ta reeglina ikkagi ei jõua tarbijani. Ja millise tarbijani, kui ta jõuab, seda ma juba ütlesin. Ikka selleni, kes tarbib rohkem: ülemine detsiil tarbib hinna poolest toiduaineid kolm korda rohkem kui alumine detsiil, ja see on probleem. Selles mõttes riik soodustaks ebavõrdsuse kasvu, rääkides samal ajal sotsiaalpoliitikast.

Sotsiaalpoliitika üks põhiline alustõde, mida me rahanduskomisjonis ikka ja jälle meelde tuletama ja mida Tõnis Mölder ilmselt ei ole kuulnud, [on see], et maksueranditega reeglina ei saa teha efektiivset sotsiaalpoliitikat, sest suuremad maksumaksjad on suurema tuluga inimesed. Ja sellepärast oleme siin alternatiivina rääkinud hinnatõusule vastusena pensionitõusust, lastetoetustest, üksi elava pensionäri toetuse tõusust ja sellistest asjadest. Ühesõnaga, nende riskigruppide otsetoetamisest. Aga ettekandja ei võtnud jälle neid argumente kuulda. Komisjonis sai neid esitatud. Lihtsalt öelda, et meie tahame ja teie ei taha inimesi aidata, on küüniline. Ei, abivajadus jaguneb ühiskonnas erinevalt ja meetodid peavad olema vastavad.

Hinnatase, kas see alandab toiduainete hinnataset? Natuke seda põgusalt puudutasin, aga tegelikult on korrelatsioon käibemaksumäära ja toidu turuhindade vahel ülimalt küsitav. Kui ma viimati numbreid võrdlesin, siis olid kõige kallimad toiduained Iirimaal, samas on nende toiduainete käibemaks null.

Käibemaksuvabastus, miks see üldse selline on? See on ajaloolistel põhjustel, sellega sooviti kunagi toidutootjaid stimuleerida. Aga loomulikult on olukord tänapäeval Euroopas hoopis teine ja ka Eestis on probleemiks pigem ülekaal, süvenev ülekaal, mitte see, et inimesed oleksid näljas ja nende toitmiseks võib riik kulutada mis tahes moel. Ei, ta peab suunama raha nendele, kellel on tegelikult probleem. Nii et nälga suudetakse Eestis vältida, kuigi süvavaesust mitte lõpuni. Aga selleks on jällegi teised meetodid, suuremate abivajajate aitamiseks.

Korduvalt kõlas täna siin ja ka komisjonis väide, et inimesed hakkavad siis ebatervislikumaid toite ostma, kui nende reaalsissetulek inflatsiooni tõttu väheneb. See on paljasõnaline väide, selle kohta ei ole uuringut. Tegelikult võib öelda, et jõukuse kasvades pöörduvad inimesed rohkem töödeldud kaupade juurde, rohkem rafineeritud kaupade poole, kuid ei saa kuidagi öelda, et nad valivad ebatervislikumaid tooteid. Pigem tekib suurem tarbimine omatoodetud aiasaadustele, metsaandidele – mis seal salata, ka seda on. Ja see ei puuduta üldse käibemaksu vähendamist. Käibemaksusoodustuse pärale jõudmine vaestele on ka selle taga, et palju kasvatatakse ise ja maandatakse oma riske sedapidi, et varutakse hoidiseid. Nii et tervise argument jäi komisjonis tegelikult tõestamata, kuigi loomulikult siin mingisugune tõenäosus on, et ka ebatervislikumate toitude järele nõudlus kasvab, kuid see ei ole üldreegel.

Restoranid, väga tugevalt mainitud asi. See on üks, mis tekitab väga suure vahe kodanike toiduainete tarbimises. Et jõukamad on regulaarsed restoraniskäijad ja järelikult omandavad seal saadud soodustuse ikkagi jõukamad ka. See oli üks kriitika, mis kõlas.

Faktoloogia. Siin vist Marika Tuus-Laul juba mainis, et ka Rumeenias on standardkäibemaks toidule. Ma ei ole seda üle kontrollinud, aga nii väike see nimekiri küll ei ole, kui Tõnis Mölder ka komisjonis esitas. Juhiti tähelepanu, et Lätis ikkagi peaks olema – komisjoni arvates, seda ei ole ümber lükatud – standardkäibemaks. See, mille puhul erand tehti, on juur- ja köögivili. Aga seda võib jällegi käsitleda kui sellist poliitilist lobi. Püüti teha kummardus omatootjatele. Seda Euroopa reeglite tõttu ei saanud teha ainult omatootjatele. Kuid sotsiaalses mõttes puudutati ikka väga pisikest osa toidukorvist, võiks isegi öelda, et seda odavamat osa ja seda osa, mida tegelikult vaesed inimesed suudavad omatoodanguga kõige paremini katta. Need, kes ise kasvatavad, hoiavad selle kauba arvelt kokku. Ja vaeseid on ju nende hulgas rohkem, kellel see võimalus on, kui statistikat vaadata. Jällegi küsimus meetme efektiivsusest. Sellest sai räägitud.

Komisjonis oli veel juttu sellest, et miks siis saadikud ei teinud lihtsalt käibemaksumäära muutmise eelnõu. Vastus oli see, et siin on väga suurt kaasamist vaja. Soovitus on kaasamisest rohkem tegeleda analüüsidega, aga tõepoolest vaidluskohti siin alles jääb. Seesama, kas lemmikloomasööki või alkohoolseid jooke on eelnõus mõeldud või mitte. Praegu tundub, nagu oleks, aga eelnõu autorid ise kursis ei olnud – neil on loomasööt siia kirja saanud.

Mis puudutab seda palju tsiteeritud Swedbanki ökonomisti, siis ausalt öeldes üldine reegel, mida peaks arvestama, [on see,] et sääste kogutakse ka kulutamise jaoks. Need ei ole lihtsalt pärandamiseks, vaid need on rasketel aegadel kasutusele võtmiseks. Ja ei ole üldse imelik, kui Swedbanki ökonomist seda nimetab. Aga meie peame olema sedapidi ökonomistid, et me arvestame riigi raharessursside efektiivset kasutamist. Ma olen komisjoni nimel isegi kaitsnud seda maksuvaba miinimumi, praeguses olukorras selle tõstmist, kuna see on parem sotsiaalpoliitika kui hinnakontroll või maksuvähendamised. See jõuab vaesteni paremini, kuigi ta on paljudele ebameeldiv, kaasa arvatud komisjoni liikmetest minule. Aga ta on parem meetod kui see, et kulutada raha tarbimismaksu vähenemisele, mis, nagu ma olen siin mitu korda öelnud, jõuab abi mittevajajateni kõige rohkem. Need summad on kordades erinevad. Värskeid uuringuid mul ei ole, aga Praxise uuringule saan viidata, see on reaalne uuring ja see vastab üldistele majandusseadustele väga hästi. Aitäh!

Aitäh! Enne kui me läheme küsimuste juurde, peame me istungi pikendamise teemaga tegelema. On laekunud nii Isamaa fraktsiooni kui ka Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Ja seda me peame hääletama. Enne seda kutsume inimesed saali.

Head kolleegid, minule on laekunud Isamaa fraktsiooni ja ka Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast täiskogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Panen hääletusele ettepaneku pikendada tänast istungit. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Pikendamist toetab 27 saadikut, vastu on 2, erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud.

Läheme nüüd edasi küsimustevooruga. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Aga muide tulebki nii välja, nagu te ütlesite, et üks erakond ei taha inimesi aidata. Reformierakonna viis läbi aastate on olnud tarbimismakse mitte alandada, vaid tõsta. Näiteks, mulle meenub, kui ühe korraga tõsteti käibemaksu ravimitele ja abivahenditele, raamatutele ja perioodikale, matuseteenustele ja ‑tarvikutele 5%‑lt 20%-le, kontsertidele, etendustele, tõsteti üldist käibemaksu 18%‑lt 20%-le, ja tuhat maksukärbet. Teie poliitika ongi selline: kaudseid makse mitte alandada. Ja seda me näeme ka täna kütuse ja elektri puhul, ja nii edasi. Aga need tarbimismaksud on regressiivsed ja mida väiksem on inimeste palk, seda rohkem tuleb suhtena palka ju ära maksta. Ma küsingi: miks te ei taha vaesemaid inimesi aidata? Kui teie hirm on, et rikkad saavad rikkamaks, siis no teeme astmelise tulumaksu, kas või seda. Aga igal juhul läheb vaesematel toidule praegu pool oma sissetulekust.

Aitäh! Ma pean nüüd tõlkima selle kuidagi rahanduskomisjoni sõnumitesse. Kuna oli juttu ka ajaloost, siis eks see ajalugu on nende rahanduskomisjoni seinte vahel kõik ju veel säilinud. Iseenesest üks vastus on see, et aga teie ka ei tahtnud alandada tarbimismakse, jätsite need määrad, mis masu ajal tõsteti, paika. Ja miks neid tõsteti? Oli ju arusaadav, et suures kriisis oli kogu rahandus väga suure löögi all: ühelt poolt tuli sealt õhku välja lasta, buumiaegset õhku, teiselt poolt vastata eurotsooniga ühinemise kriteeriumidele. Meil oli tol korral valdav [ühelt poolt] tasakaalu probleem ja teiselt poolt majanduse ülekuumenemisest lahtisaamise probleem. Nii et tol ajal oli tõepoolest kriisihalduse üks meetod tõsta käibemaksu. Kuna teie pole rahanduskomisjoni liige, siis ma seda pikemat vaadet ka peegeldan. OECD ja eksperdid on üldiselt ikka öelnud, et tulumaks ja tarbimismaksud erinevad oma mõjult majandusele. Käibemaks on majanduse suhtes neutraalne. OECD ekspertiis on korduvalt soovitanud kaotada kõik käibemaksu erandid, soodustused. Masu ajal ja võlakriisi ajal oli valdav soovitus Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja IMF-i poolt see – ja muide ka rahandusministrite poolt –, et kõige tõhusam viis eelarvet parandada on kaotada maksuerandid kui sotsiaalselt kontraproduktiivsed. Koguda kokku maksud ja aidata päris abivajajaid – see on see üldine poliitika, mida on soovitatud ka rahvusvaheliselt.

Poliitiliselt on kõigil valitsustel loomulikult olnud mugavam jagada maksusoodustusi ja väita, et nad annavad inimestele raha. Aga sotsiaalne analüüs näitab, et see raha ei lähe tegelikult valupunktidesse. Ja kui te räägite tulumaksust, siis tulumaksu kohta ütleb OECD, et tema on majandust kõige enam pärssiv. Iseenesest on selles see maksupoliitiline valik, et tulu maksustamine pärsib majandust ja käibemaks on majandusele neutraalne. Tema tõstmine või madaldamine ei mõjuta majanduse olukorda, ta lihtsalt mõjutab seda, kui palju riigil raha on. Ja muidugi on riigil raha sotsiaalpoliitikaks vaja, eriti praegustes oludes, kus eelarve on suures defitsiidis.

Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni kaasettekandja! Teid võib ju tegelikult õnnitleda: teie olite see rahandusminister, kes tõepoolest käibemaksu tõstis. Tõstis nii toiduainetel kui kõigel muul, seda lausa õiguskantsleri arvates põhiseaduse vastaselt. Aga see selleks. See, mis te siin selles komisjoni ettekandes rääkisite, oli minu arust totaalne soust. Ma ise viibisin ka seal kohapeal, ja siin rääkida mingitest majandusaabitsatest ja nii edasi – no ei olnud mitte ühtegi adekvaatset põhjendust teie poolt, millega tõestada, et toiduainete käibemaksu hinnalangetus on problemaatiline. Aga minu küsimus on selline. Kas need Euroopa riigid, kes on kehtestanud maksuerisuse toiduainetele, on kuidagi halvasti juhitud (Juhataja helistab kella.), on nii-öelda käitunud valesti?

Aeg!

Jah, aitäh! Ma usun, et saite küsimusest aru.

Aitäh! Üks teie moodi mees istus küll seal nurgas, aga argumente ta ei esitanud. Samuti ei suudetud vaidlustada komisjonis kõlanud argumente, mida ma siin esile tõstsin. Sellel tasemel öelda, et teie tahtsite ja meie ei tahtnud, ei ole üldiselt olnud rahanduskomisjoni stiil.

Kas teised riigid on teinud vea? Ma olen korra seda ka siin ettekandes nimetanud ja see on ka rahanduskomisjonis korduvalt kõlanud – mitte küll sel ajal, kui teie seal istusite –, et on tõesti nii, et riigid läksid seda teed suuresti poliitilistel põhjustel, soovist toetada agraarsektorit ja toiduainete tootmist, aga tegelikult toidupuudust juba ammu Euroopas ei ole. Käibemaksu tagasitoomine on muidugi äärmiselt valulik ja seda riigid ei suuda teha. Aga ma ei häbene nimetamast, et meie naaberriigid on sellele üldiselt suutnud vastu seista. Nemad on meie konkurendid.

Ja kui Soomet nimetada, siis Soome tegi selle otsuse umbes 2009. Ma olen vestelnud sel teemal Soome rahandusminister Jyrki Kataisega, kellega meil oli 100% kokkulangev seisukoht. Ta tunnistas, et see oli koalitsioonis Suomen Keskusta, Soome Keskerakonna absoluutne nõudmine, kuigi kõik argumendid rääkisid sellest, et sotsiaalselt see produktiivne ei ole ja on väga kulukas. Muide, selle eelnõu kohta ei ole ka ühtegi kuluanalüüsi lisatud, kui palju siis arvestatakse, et eelarve ära annab, ja mis on see, millest riigieelarve loobub, kui ta selle raha ära annab. Need on ju väga suured summad, kui nii suur kaubagrupp käibemaksust vabastatakse. See on üks selle eelnõu nõrkusi. Mitte kordagi ei komisjonis ega ka siin saalis ei ole meelde tuletatud, et riik annab raha ära. Ja endiselt see jutt, et mis see hinnang nüüd oli sellele debatile. Tegelikult komisjonis ju korduvalt küsiti, kuidas see jaguneb, see, mille riik ära annab ja mis eesmärgi ta ära annab. Lihtsalt öelda, et teie tahate aidata ja meie ei taha, ei ole rahanduslik ega sotsiaalne argument. Komisjoni nimel mina ei saa sellist kiita ega kuidagi põhjendada.

Jaanus Karilaid, palun!

Hea juhataja, aitäh! Hea ettekandja! Eks te olete varemgi võidelnud erinevate meetmete ja programmide vastu. Mul tuleb meelde, kuidas te Tallinna tasuta ühistranspordi vastu võitlesite. Aga ma tunnustan teid, te hiljem vabandasite ja ütlesite, et see asi on õnnestunud. Ja tegelikult näitab see, see on positiivne. OECD-d te tsiteerite valikuliselt. OECD on Eestile soovitanud ka astmelist tulumaksu. Seda te ei tsiteeri, unustate ära ja ütlete, et seal OECD eksis. Tulumaksu langetamise puhul te ei räägi, kes võidab. Käibemaksu puhul räägite, et olete mures, et võidab kaupmees ja võidab jõukam inimene. Aga tulumaksu langetamise puhul te ei räägi, palju on riigikassa kaotanud või mida me oleks võinud elukeskkonna jaoks kõike teha. Ja muidugi olete olnud käibemaksuvastases võitluses väga järjepidev: 2011 ja 2010 te koos Ansipiga selle vastu võitlesite. Aga mis on siis see meede, mis aitaks täna sellise galopeeriva hinnatõusu allapoole tuua? Inimeste ostujõud on langenud nelja aasta tagusesse aega. Te vaatate pealt ja lööte ainult käega, et küll ise hakkama saate. On teil ka mingi meede või nägemus?

Aitäh! See oli nüüd puder ja kapsad. Komisjoni nimel on mul raske kõigele vastata, aga no hea küll, kui te selle teema tõstsite. Alustasite vist, ma ei jõudnud kõike üles kirjutada, esimene kapsas oli tasuta ühistransport. Ma kinnitan, et mina ei ole sõdinud tasuta ühistranspordi vastu. Vastupidi, ma olen oma erakonna kindla vastuoleku puhul võtnud hoogu maha ja öelnud, et see polegi kõige hullem asi. See on midagi, mis jõuab suurema tõenäosusega nõrgemateni ja on ka mingis mõttes keskkonnakaitseliselt põhjendatav. Kuid ma möönan, et selle kvaliteedi ja rahastamise probleem on, sellepärast summa summarum ma siiski pigem arvan, et ühistransport ei saa olla tasuta ja sellepärast ta enamikus riikides ei olegi.

Mis puudutab OECD-d, siis OECD ja IMF on ka oma hoiakuid muutnud sõltuvalt personalist. Aga eelkõige nad ikkagi rõhuvad fokuseeritud sotsiaalpoliitikale. Noh, hea küll, ma ei taha nii laiali valguda nagu teie, aga põhimõtteliselt ma markeerisin ära, et maksud erinevad oma mõjult, sotsiaalselt ja majanduslikult mõjult. OECD ekspertiis ütleb, et tulumaks on majandusele kõige pärssivam maks, eriti ettevõtte tulumaks. Aga selles väites ei olnud seda väidet, et jah, tulumaksu maksavad rohkem jõukad. See on tõsi. Mina rääkisin siin kohapeal majanduse konkurentsivõimest. Ja siin on meie maksusüsteemile antud väga kõrge hinnang: ta on suhteliselt lihtne, tal on proportsioonid tulu ja tarbimise maksustamisel suhteliselt head. See on see mehaanika. Keegi pole öelnud, et tulumaksu vähendamine on sotsiaalpoliitika. Mitte kunagi. On alati öeldud, et see on majanduspoliitika. Samas püütakse kogu aeg esitada sotsiaalpoliitikana tarbimismaksude vähendamist. See kindlasti ei ole ka sotsiaalpoliitika, sest ikka suuremad maksumaksjad on jõukamad ja nemad on ka suuremad abisaajad. Selles on see loogika.

Rahanduskomisjonis minu arvates saab igaüks sellest aru ja just nii me oleme seda asja arutanud. Kui teil oli veel kolm-neli küsimust, siis katsuge kuidagi jaotada, ma ei jõudnud neid fikseerida.

On tekkinud protseduuriline. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Kui tekib selline mäluauk seal suures puldis, siis on võimalik kodu‑ ja töökorra seaduse alusel appi tulla. Ma tuletan teie enda sõnu meelde: Jürgen Ligi ennustas tasuta transpordi kokkukukkumist. Te olete seda ise väitnud, nii et väike mäluvärskendus teile.

See muidugi ei olnud protseduuriline. Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sinu põhjendus toiduainete käibemaksu alandamise mittetoetamisele on, et sellest võidavad rikkamad. Vähem teenivatele riskirühma kuuluvatele inimestele tuleks suurendada toetusi. Olen siin saalis näinud palju kordi, et Reformierakond pole varmas nende toetuste suurust tõstma, näiteks viimati pensionitõusu 50 euro võrra uuest aastast. Samas peaksid vähem kindlustatud saama toetusi kohalikult omavalitsuselt. Elu on näidanud, et paljud inimesed lihtsalt ei kvalifitseeru nende toetuste saajateks. Miks komisjon arvas, et toiduainete käibemaksu alandamine ei jõua tarbijani? Ei olnud ju põhjus ainult selles, et sellest langetusest võidavad rikkamad inimesed.

No selle asjaga läks nüüd pahasti, selle küsimusega. Ma vastaksin Jaanus Karilaiule ära, et kui ta nüüd saab aega kuulata, siis tõepoolest, soovitus on küsida küsimusi ükshaaval. Tema umbes kolm-neli küsimust, ma tundsin, jäid mul vastamata, tal oli neid [kokku] viis-kuus. Üks mul tuli nüüd meelde, see on see, mis meetmeid ma soovitaks. Ma enda nimel ei saa vastata, aga komisjonis ma olen seda öelnud, et jah, sotsiaalselt suunatud meetmed. Mitte hinnakontroll, vaid sotsiaalpoliitika. Hinnakontroll viib defitsiidile ja hinnatõusule, kuid suunatud meetmed, nagu näiteks pensionitõus, ka üksi elava pensionäri toetus, isegi lastetoetus mingil määral, tulumaksuvaba miinimumi tõus on sotsiaalselt täpsemad. Nad ei ole vähemalt tagurpidised, nagu on see käibemaksu vähendamise mõju. Ja siin ei ole mõtet seda eitada: seda on uuritud ja see on ka majanduse algharidusega kohe mõistetav. Nii on.

Aga nüüd selle küsimusega, et miks ... Ma ei saanud täpselt aru või ei suutnud jälle üles kirjutada, mida nüüd Kersti Sarapuu küsis. Ma tegelikult ju pikalt rääkisin seda, et üldiselt eelarves on kulud-tulud. Kui me anname eelarves väga suure summa ära, antud juhul toiduainete käibemaksu kujul, ja anname selle eelkõige jõukamatele detsiilidele, siis meie võimalused tekkinud ebavõrdsust tasandada, rääkimata tekkinud toimetulekuraskusi tasandada, ju vähenevad. Selles mõttes ei ole küsimus, kes tahab aidata, vaid [küsimus on,] kes tahab aidata efektiivselt ja kas me tahame aidata efektiivselt või lihtsalt püüda võimalikult suuri valijahulki. Toetusteks minev summa ju sellega paratamatult kuivab kokku, kui riigi tulud kokku kuivavad. See on see loogika, mida ma olen tükk aega rääkinud.

Kui need valmis kirjutatud küsimused on teemast mööda või debatist mööda, siis ma soovitan nad ümber sõnastada, siis mul on lihtsam. Praegu ma isegi ei tea, kust ma peaks uuesti alustama seda, mida on räägitud ja mida te ise ka kuulsite rahanduskomisjonis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et peaks rohkem panustama metsaandidele ja et rahvas on niigi paks. Tõepoolest, hundinuia juurikas on väga tärkliserikas ja talvel saab ka kätte. Aga kas see on see lahendus? Siin põllumajandus-kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus ja ettevõtja Indrek Kasela on öelnud – mitte ainult meie –, et peaks seda tegema. Aga ma küsin nüüd. Sina oled meie reliikvia, mäletad kõike, mis on olnud. Kas Roomet Sõrmus ja Indrek Kasela on siis ka idioodid, et nad sellise ettepanekuga välja tulevad?

No ma ei tea, miks peab sellele tasemele langema, nagu teie langete. Mina ei ole siin kedagi idioodiks nimetanud. Ma olen rääkinud ettepanekutest endist, mitte inimestest. Ja ärge teie ka rääkige. Ärge omistage mulle seisukohta, nagu ma ütleksin, et närige muru. Ei, ma ei ole seda öelnud. Ma ütlesin seda, et riik peab hindama, milline on tema eelarve kulu – maksu vähendamine on eelarve kulu –, milline on sotsiaalne efektiivsus. Ja kui tõepoolest tarbimiskorvis on toiduainete osakaal vaesematel suurem, siis toiduainete hulk jällegi on vastupidi. Järelikult ka maksusoodustuse summa jaguneb teistpidi: jõukamad saavad rohkem. Aga tõsiasi on see, et vaesemateni, kes endale ise kartuleid, õunu, porgandeid ja nii edasi kasvatavad, nagu ei jõua see maksuvabastus. Seda ma tahtsin teile selgitada. Ei tasu mulle omistada mingisugust sellist süüdistamist, et minge metsa.

Ma ise olen muide niimoodi elanud. Ma 30 aastat tagasi nägin hirmsat vaeva, et varuda keldrisse reaalselt metsaande, sest siis oli vaesus. Mina olin ka vaene. Mul olid lapsed üksi kasvatada, ja kunagi ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Reaalselt varusin. Ja seda teevad vaesemad ju praegugi. Nad reaalselt varuvad endale toiduaineid. Järelikult nendeni see käibemaksuvõit jõuab veel vähem. Rääkimata sellest, et nad ostavad vähem, nad ei käi ka restoranis. Te tahate restorani käibemaksu vähendada, aga minge vaadake, kes restoranis käivad. Kes selle siis omandab? Ei ole need vaesemad inimesed. Selles mõttes see on see põhjendus.

Aga nüüd, kui teil oli mõni küsimus veel, siis ma vabandan, et ma võib-olla pika ja harulise küsimuse puhul sellele viimasele jätsin vastamata.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma ei ole kuidagi nõus teie hinnanguga, et Eesti majanduse konkurentsivõime on väga hea. Me näeme iga päev, kuidas mitmed ettevõtjad lahkuvad, ja investeeringud, mis võiksid siia tulla, kus Eestit kaalutakse, liiguvad ikkagi kusagile Eestist väljapoole. Aga mul on hea meel, et te toetate erinevaid Keskerakonna ettepanekuid: nii pensioni tõstmist, üksi elava pensionäri toetuse tõstmist kui lastetoetuste tõstmist. Ma mõistan, et te seda pakutud ettepanekut ei toeta. Ühte sellist kuldvitsa kindlasti ka ei ole kõikide probleemide lahendamiseks. Aga teil on selles valdkonnas tohutu kogemus ja teadmised. Kui te püüaksite kastist välja mõelda, siis mis oleks teie kolm meedet, mida võiks rakendada, et suurendada Eesti toidujulgeolekut, inimeste toimetulekut, samal ajal väärindades kodumaist toorainet?

Aitäh! Selliselt komisjon asja muidugi ei arutanud. Ja põlgan sellist klišeed nagu kastist väljamõtlemine. Tõesti põlgan. Pole kunagi kastis mõtlemas käinud, räägime ikka asjast. Ma proovin teile ka vastata, aga nüüd tuli meelde see ... Hea küll, ma vastan teile ära, siis jõuan tagasi Peeter Ernitsa juurde, kelle viimane küsimus Indrek Kasela ja põllumajandus-kaubanduskoja kohta jäi vastamata.

Ma nimetasin. Toidujulgeoleku koha pealt, loomulikult, meil on ju väga arenenud põllumajandus ja põllumajandustoetuste süsteem Euroopa Liidu tasemel. Meil on lausa põllumajandusharidus sisuliselt, või maaeluharidus, eks, on ju lausa kõrgkool. Ja meil on ka olemas maaelu sihtasutus ja erinevad toetusmehhanismid, mis sinna jõuavad toidujulgeoleku tagamiseks. Nii ta käibki, eks ole, püüame hoida oma tootmist üleval ja mis seal salata, proovime ka rahva elatustaset konkurentsivõimega tõsta. See oli jällegi üks häbematu tõlgendus, kui te ütlesite, et teie ei ole nõus, et Eesti majanduse konkurentsivõime on väga hea. Mina ei ole sellist hinnangut andnud ja te ei saa sellega mitte nõus olla. Ei saa olematu asjaga mitte nõustuda. Ma ei ole seda väitnud. Mida ma arvan, on hoopis teine küsimus. 

Mis on meil konkurentsivõimeliseks tunnistatud, on maksusüsteem. Tax Foundation, kes eri maksusüsteeme võrdleb, on hinnanud meid maailma kõige konkurentsivõimelisemaks maksusüsteemiks. Mina olen seda eluaeg kaitsnud ja ma olen seda ka ehitanud, nii et olen uhke küll. Andke mulle andeks, ma ei häbene seda öelda. Ja kõik need erandid tegelikult nõrgestavad maksusüsteemi, ma ei tahaks seda.

Peeter Ernits küsis konkreetsed küsimused Roomet Sõrmuse ja Indrek Kasela kohta. No tuleb tunnistada, et tegemist on huvigrupi esindajatega. Nad hea meelega kruviksid oma kauba hinda. Ja nad on emotsionaalsed ja üsna agressiivsed, kui neile selgitada neid makroökonoomilisi ja ka riigi rahanduslikke aspekte ja sotsiaalseid aspekte. Vaat mina müün seda ja mina järelikult ei pea maksu maksma. See ei ole muidu tarkadel inimestel neutraalne ekspertiis, see ei ole ekspertiis.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eks see käibemaksu vähendamine haakub tänase Swedbanki analüüsiga: "Hinnatõusu ränk mõju: inimeste ostujõu taastumiseks läheb vähemalt 4–5 aastat." Ja siin ongi minu meelest riigil [võimalikud] kaks lähenemist: kas korjata kokku hästi palju makse ja siis jagada need inimestele laiali, või et inimesed saaksid ise hakkama ja nad ei peaks kogu aeg riigi poole pöörduma. Käibemaksu ja nende maksude alandamine annabki võimaluse rohkemal arvul inimestel ise hakkama saada – aktsiisid, käibemaksud ja nii edasi. Mis te arvate, milline see lahendus võiks olla, et meil järjest rohkem inimesi ei peaks pöörduma abi saamiseks riigi poole? Kuidas inimesed ise hakkama saaksid?

Aitäh! Jälle kahju, et te olete küsimuse valmis kirjutanud, aga ei jälgi debatti. Tarbimismaksu vähendamine tähendab, et abi saavad kõik inimesed ilma pöördumata, pöördudes Keskerakonna poole, kes siis hakkab seda tellimust täitma, aga abi saavad ka need, kes abi ei vaja, sealhulgas teie isiklikult. See abi jaguneb sotsiaalselt kontraproduktiivselt, see jaguneb ebavõrdselt. See jaguneb neile, kes vajavad abi rohkem, suuremas ulatuses, isegi kordi suuremas ulatuses kui neile, kes abi ei vaja. Ja olen seda öelnud. Toimetulekutoetus jäi mainimata, mis tõesti kõige vaesemaid puudutab, aga ka laiemalt, eks ole, pensionärid, lastega pered, sellised meetmed. Need on riigieelarves ju ka praegu olemas. See jutt, et kaotame maksud ära ja sel juhul inimesed ei pea pöörduma, oli juba, ma arvan, üheksakümnendatel natukene naljakas. Maksud kogutakse ikka selleks, et saaks anda abi neile, kes abi vajavad, aga mitte selleks, et anda rohkem neile, kes abi vähem vajavad, nagu teie ettepanek ette näeb. See peaks olema juba nagu sisseharjunud arusaamine. Keskerakond ei peaks sedapidi mõtlema.

Rohkem küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Sõna saavad fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd on niimoodi, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 653 lõpphääletus ja seda teemegi pärast saalikutsungit.

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et eelnõu vajab heakskiitmiseks 51 häält ehk Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9-le protsendile" eelnõu 653. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt on 31 saadikut, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei leidnud toetust.

Liigume tänase päevakorraga edasi. Neljas päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 727. Ka see eelnõu on ühe lugemise eelnõu. Palun siia keskkonnakomisjoni esimehe Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Austatud külalised! Tõepoolest, mul on keskkonnakomisjoni nimel hea võimalus tutvustada teile eelnõu 727. See käsitleb Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme tagasikutsumist ja uue liikme nimetamist. Selgituseks niipalju, et vastavalt metsaseaduse § 49 lõikele 3 on Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu üheksaliikmeline, kuhu kuulub ka kaks Riigikogu otsusega nimetatud liiget. Keskkonnakomisjon oma 17. oktoobri istungil otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku kutsuda RMK nõukogust tagasi lugupeetud Riigikogu liige Mihhail Korb ja nimetada Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu tööorganisse lugupeetud Riigikogu liige Heiki Hepner. Selline on ettepanek. Yoko Alender, kes on ka lähetatud Riigikogu poolt, jätkab oma tööd [RMK nõukogus] ja seda antud eelnõu konkreetselt ei puuduta, aga lihtsalt täienduseks, kui kellelgi tekib küsimusi. Ettepanek on seda eelnõu toetada. Aitäh!

On võimalik küsimusi esitada. Ei ole küsimuste soovi. Sellisel juhul ... Ikkagi läbirääkimised ka, jah. Avan läbirääkimised. Ei ole ka läbirääkimiste soovi. Sellisel juhul on juhtivkomisjoni ettepanek viia läbi eelnõu 727 lõpphääletus. Ma arvan, et me siiski peame tegema ka kutsungi.

Head kolleegid, panen hääletusele keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu 727. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetab 30 saadikut, vastu on 2, erapooletuid ei ole. Eelnõu leidis toetust.

Saame minna viienda päevakorrapunkti juurde. Rahanduskomisjoni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 675, me oleme teise lugemise juures. Ma palun siia rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas oma 18. oktoobri istungil alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamist teiseks lugemiseks. Eelnõu eesmärgiks on vabastada aktsiisist veeldatud maagaasi ehk LNG taasgaasistamiseks kuluv maagaas sarnaselt maagaasiga, mida kasutatakse maagaasivõrgu töös hoidmiseks. Energiajulgeoleku ja maagaasi varustuskindluse tagamiseks rajatakse Eestis LNG-ujuvterminal, haalamiskai ja taristu, kuid kehtiv aktsiisiregulatsioon ei arvesta LNG taasgaasistamisega. Eelnõuga pakutav aktsiisivabastus põhineb analoogial ja võrdsel kohtlemisel. Eestis on aktsiisist vabastatud maagaas, mida kasutatakse maagaasivõrgu töös hoidmiseks. LNG‑ujuvterminal ei ole osa maagaasivõrgust ja seetõttu sellele kehtiv aktsiisivabastus ei laiene. Küll aga on rõhu alandamise seadmete soojendamiseks kuluva maagaasi kasutamiseks otstarve sama, mis maagaasivõrgu puhul.

Muudatuste esitamise tähtajaks laekus neli parandusettepanekut ja üks parandusettepanek ühelt ettevõttelt. Juhtivkomisjon ettepanekuid ei toetanud. Enamus ei toetanud, ei saa öelda, et keegi ei toetanud. Juhtivkomisjon tegi konsensuslikult ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks päevakorda täna, teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 8. novembril. Aitäh!

Aitäh! Saaks küsimusi küsida. Aga küsimusi ei ole. Siis läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Enne teeme läbirääkimised ja siis muudatusettepanekud. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Ja nüüd läheme muudatusettepanekute juurde. Nagu öeldud, kokku laekus neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku esitaja on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Teise muudatusettepaneku esitaja on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Kolmanda muudatusettepaneku esitaja on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Ning neljas muudatusettepanek, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud selle eelnõu kohta.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 675 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane kuues ja viimane päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu 720, tegemist on esimese lugemisega. Palun siia kultuurikomisjoni liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa.

Lugupeetud Riigikogu! Kultuurikomisjon pakub teile Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse numbriga 720. Ja on esimene lugemine.

Kui võtta sisuliselt lühidalt kokku, siis meil on siin kaks suurt muudatusettepanekut kehtivale seadusele. Üks neist on välja võtta seadusest tekstiosa ", toetades üheaegselt kuni kahte objekti". Teine suur muudatus on täiendada kehtivat seadust järgmises sõnastuses: "Kultuurkapitali nõukogu võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud ülesannet täites toetada üheaegselt mitut objekti (Seda kuni kahe objekti asemel. – V. L.) ja toetada pingereas tagapool asuvat objekti varem kui pingereas eespool asuvat objekti, kui see ei mõjuta pingereas eespool oleva objekti valmimist. Pingereas tagapool asuvat objekti võib toetada varem kui eespool asuvat objekti juhul, kui pingereas eespool oleva objekti ettevalmistus ei võimalda toetuse eraldamist."

Need on peamised muudatused. Eelnõu sätestab võimaluse rahastada üheaegselt enam kui kahte Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas nimetatud objekti. Seda eelnõu me valmistasime ette heas koostöös Kultuuriministeeriumiga ja eelkõige kultuurkapitaliga. Seaduseelnõu eesmärk on anda selgemad piirid Eesti Kultuurkapitali nõukogule riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rahastamisel.

Nagu juba öeldud, eelnõuga muudetakse Eesti Kultuurkapitali seadust ning täpsustatakse eelnõus volitusnormi, mille alusel toimub riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rahastamine. Samuti täpsustatakse eelnõuga, missugustel tingimustel on võimalik üheaegselt toetada mitut kultuuriehitist ning missugustel tingimustel võib toetada eespool olevat kultuuriehitist enne tagapool asuvat kultuuriehitist.

Sellel eelnõul on hästi pikk lugu ja ta on seotud ühe teise seadusega, sellepärast natukene tuletan meelde, mis on selle eelnõu ajalugu. Riigikogu võttis riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamise otsuse vastu eelmise aasta 13. septembril ning sellega kinnitati pingerida viie objektiga. Esikohal on Tartu südalinna kultuurikeskus, teine on Narva Kreenholmi kultuurikvartal "Manufaktuur", kolmas on Arvo Pärdi nimeline muusikamaja Rakveres, neljas on rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus ja viies on Tallinna filmilinnak, mis oli küll lisatud muudatusettepanekuna, aga seaduses ilusti sees.

Kehtiv seadus võimaldab üheaegselt toetada kahte objekti ning toetamise järjekord lähtub kinnitatud pingereast. Seesugune regulatsioon on tekitanud vajaduse võimaldada enam kui kahe objekti üheaegset toetamist. Hasartmängumaksu seaduse alusel laekub iga-aastaselt kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt enam kui 10 miljonit eurot ning praktikas on samaaegselt võimalik ja otstarbekas toetada korraga enam kui kahe objekti valmimist. See on põhjus, miks me selle seadusega tegelesime. Kuna kehtiv seadus ei võimalda toetada pingereas tagapool olevat objekti varem kui pingereas eespool olevat objekti, ei ole kultuurkapitalil võimalik pingereas objekti nii-öelda vahele jätta ka juhul, kui konkreetset objekti ei ole võimalik parasjagu toetada.

Nüüd, mida see praktikas ehk reaalelus tähendab? Kehtiv seadus toob kaasa olukorra, kus kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad ei leia täies ulatuses kasutamist ning nii-öelda seisma jäänud vahendid kaotavad inflatsiooni tõttu väärtust. Võimaldades üheaegselt toetada enam kui kahe objekti valmimist, on võimalik lisaks pingerea esimesele kahele objektile toetada samaaegselt järjekorras järgmist objekti või objekte eeldusel, et sellega ei kahjustata eespool olevate objektide valmimist. Võrreldes prognoosituga laekub hasartmängumaks paremini ning selle iga-aastane suurus on enam kui 11 miljonit eurot. Et kultuurkapitalile ei tekiks suuri kasutamata reserve, oleks võimalus hakata pingereas kolmandal kohal asuvat objekti ehk Arvo Pärdi nimelist muusikamaja Rakveres toetama varem.

Veel natukene numbritest. Eelmise aasta lõpus jäi kultuurkapitalile kultuuriehitiste rahastamiseks jääk umbes poolteist miljonit eurot, täpsemalt 1,4 miljonit eurot. On teada, et Tartu linn soovib selle aasta jooksul kultuurkapitalilt 200 000 eurot ning selle aasta lõpus jääb kultuurkapitalile peaaegu 10 miljonit eurot vaba ressurssi. Järgmise aasta jooksul soovib Tartu linn kultuurkapitalilt 1 miljon eurot ning samal perioodil on Narva Kreenholmi kultuurikvartalile planeeritud 700 000 eurot. Seega, järgmise aasta lõpus jääb kultuurkapitalile peaaegu 20 miljonit eurot jääki. Aja jooksul mõlemale objektile vajaminevad summad kasvavad, kuid ka kolme objekti üheaegsel rahastamisel, seejuures teise ja kolmanda objekti täies mahus rahastamisel, oleks prognoositav jääk aastaks 2025 üle 7 miljoni euro.

Sätte eesmärk on anda kultuurkapitalile piirid, mille raames on õigus otsustada mitme objekti üheaegne toetamine. Sarnaselt rahastamisega kehtiva seaduse alusel peab kultuurkapital tagama rahastamise selliselt, et järjekorras tagapool asuva kultuuriehitise rahastamine ei mõjuta eespool oleva objekti valmimist. See on eraldi oluline aspekt, mida tasuks rõhutada. Seega peab kultuurkapitali pingereas järgmise ehitise toetamise juurde asumisel planeerima rahastamist selliselt, et uus objekt ei mõjutaks pingereas eespool oleva objekti valmimist.

Kultuurikomisjonis oli üsna pingeline arutelu sel teemal. 17. oktoobril me otsustasime, et saadame eelnõu esimeseks lugemiseks saali. Aga enne seda umbes kuu aja jooksul me arutasime seda teemat ja proovisime leida kõige paremat sõnastust sellele, kuidas lahendada praegust olukorda nii, et ressursse oleks kasutatud ja samas me täidaksime seda pingerea mõistet, nii nagu me oluliseks peame ja nii nagu on sätestatud eelmise seadusega.

Lõppkokkuvõttes on see sõnastus teie ees. Selline sõnastus tundus sobiv nii Kultuuriministeeriumile, kultuurkapitalile kui ka komisjonile. Otsus oli konsensuslik. Konsensuslikult kiideti heaks ka see, et esimene lugemine lõpetada ja see, et mina olen juhtivkomisjoni esindaja. Ja selleks, et selle seaduse kohta teha mingisuguseid muudatusettepanekuid, on teil aega kümme päeva. Aitäh!

Aitäh! Küsimused. Marko Šorin, palun!

Aitäh! Viktoria, väga hea ettekanne! Kuna Eestil väga palju analoogiat selles valdkonnas ei ole, sest me ehitame selliseid suuri objekte haruharva ja varasemat kogemust lihtsalt ei ole, siis igaks juhuks, et siin saalis see ka kõlaks, me komisjonis oleme neid asju arutanud: hommepäev võiks alustada kas või viie objekti korraga ehitamist ja sellega ei oleks mingisugust seadust rikutud. Näiteks, et viiendal kohal olev filmilinnak valmibki kõikidest nendest viiest objektist kõige esimesena. Lihtsalt, et see kõlaks ka siin saalis.

Jah, siin on olulised ka sellised sõnad nagu "valmimine" või "rahastamine". Minu tsiteeritud lõik, mille me lisame seadusesse, räägibki just nimelt valmimisest, ja tõepoolest võib alustada ja rahastada mitut objekti. Veel kord rõhutan, et selle asja juures on oluline seadusandja sätestatud pingerida, ehk oluline on järjekord, millega need objektid on paika pandud. Aga tõepoolest, juhul kui on olemas olulised põhjused, miks ei saa alustada näiteks teisel või kolmandal kohal oleva objekti ehitamist, siis võib liikuda edasi.

Üllar Saaremäe, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tahan ka öelda, et sõnastus on äärmiselt vastuvõetav. Aga mainisid, et oli pingelisi arutelusid. Võib-olla mõne sõnaga meenutaks, millised olid alternatiivsed pakkumised või millised olid vastuargumendid neile muudatusettepanekutele?

See pingeline arutelu oli pigem seotud sellega, et oli vaja leida kõige parem sõnastus, nii et meie mõte oleks hästi selgelt välja öeldud. Ja sellepärast siin see, mille ma ette lugesin – ma võin veel kord lugeda, juhul kui vaja on –, tagaks väga selge visiooni, mida me lõppkokkuvõttes tahame selle seadusemuudatusega saavutada, seda esiteks. Teiseks, see praegune olukord, kui meil on kontol olemas summad, mida saaks kohe realiseerida, aga me ei saa liikuda, sellepärast et meil on seaduses sätestatud teatud nüansid, vajas reguleerimist. Me komisjoni tasemel otsisime, kuidas seda kõige paremal viisil lahendada.

Mitte arutelu ei olnud selline, et keegi oleks olnud vastu või keegi ei oleks mõistnud, mis on probleem, vaid me pigem otsisime tõepoolest seda sõnastust. Ja olgu veel kord rõhutatud, et see sõnastus ei olnud meie leiutis – tõepoolest, see oli hea koostöö Kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitaliga, kes olid kogu aeg meiega käsikäes. Ma loen veel kord ette: "Kultuurkapitali nõukogu võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud ülesannet täites toetada üheaegselt mitut objekti ja toetada pingereas tagapool asuvat objekti varem kui pingereas eespool asuvat objekti, kui see ei mõjuta pingereas eespool oleva objekti valmimist. Pingereas tagapool asuvat objekti võib toetada varem kui eespool asuvat objekti juhul, kui pingereas eespool oleva objekti ettevalmistus ei võimalda toetuse eraldamist."

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõepoolest, tegemist on olulise ja vajaliku eelnõuga. Aga ma küsin. Nüüd tõesti antakse kultuurkapitalile teatud volitused ja te tsiteerisite neid võimalusi, mida kultuurkapital peab silmas pidama. Aga kas oli ka arutelu [sellest] või kuidas kultuurkapital oma protseduuris peaks selles veenduma, et need varem nimetatud tõepoolest ei saa enne valmis kui Tallinna filmilinnak? Kas siis need teised objektid või objektide kavandajad peaksid ise kuidagi kirjalikult märku andma? Oli sellel teemal ka arutelud, kuidas protsess tegelikult välja nägema hakkab?

Aitäh küsimuse eest! Rõhutan veel kord, et meie rida on seaduse muutmine. Selle eest, kuidas see protsess välja hakkab nägema, vastutab kultuurkapitali nõukogu, kel on vastav pädevus. Lähtudes sellest, mis osas me andsime neile volitusi, nemad tõepoolest vaatavad üle ja hakkavad tegutsema. Aga meie jaoks on tõepoolest oluline see, et parlament on selgelt öelnud, mis on meie tahe, ja pingerida kui mõiste on meie jaoks hästi oluline. Samas, tõepoolest, kui on olemas reaalsed põhjused ja need põhjused ei ole lihtsalt nii-öelda sõnades, vaid neid saab faktipõhiselt kinnitada, siis selle argumentatsiooniga võib nõustuda ja näiteks toetada teist objekti, kui – rõhutan veel kord – see raha kasutamine ei takista eelmise objekti või eespool oleva objekti valmimist.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kuna selle on algatanud komisjon, siis komisjoni ettekannet ei ole, saame kohe minna läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 720 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 8. november kell 17.15. Tänane istung on lõppenud.