Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Martin Helme

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu neljapäevast istungit. Kõigepealt on meil võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Liina Kersna, palun!

10:00 Liina Kersna

Tere hommikust, head kolleegid! Nagu ei olekski vahepeal ära käinud. Aga kultuurikomisjoni nimel esitan suurele saalile arutamiseks Rahvusooperi Estonia nõukogu liikme tagasikutsumise ja ametisse nimetamise [eelnõu]. Dokumendid on esitatud elektrooniliselt. Aitäh!

10:00 Aseesimees Martin Helme

Selge. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu, juhatus tegeleb sellega vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele.

Head kolleegid, teeme nüüd kohaloleku kontrolli.

10:01 Aseesimees Martin Helme

Kohalolijaks pani ennast kirja 52 Riigikogu liiget.


1. 10:01 Õiguskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Päästeameti elanikkonnakaitse plaan – probleemid, lahendused ja inimesed" arutelu

10:01 Aseesimees Martin Helme

Läheme päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, selleks on õiguskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Päästeameti elanikkonnakaitse plaan – probleemid, lahendused ja inimesed" arutelu. Meil on kokku kolm ettekannet. Kõigepealt on õiguskomisjoni esimees Heljo Pikhof, selle järel siseminister Lauri Läänemets ning ... Vabandust, neli ettekannet. Siis on ettekandjaks Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu ja kõige viimane ettekandja on Sisekaitseakadeemia [sise]julgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort.

Ajaliselt on meil niimoodi planeeritud, et Heljo Pikhofi ettekanne on 10 minutit ja küsimustele-vastustele on ette nähtud 10 minutit. Lauri Läänemetsa ettekanne on 10 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kuno Tammearu ettekanne kestab kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit ning Sisekaitse[akadeemia sise]julgeoleku instituudi juhataja Erkki Koorti ettekanne 10 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kõikidel Riigikogu liikmetel on igale ettekandjale võimalik esitada üks küsimus. Järgnevad läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad kõigepealt sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Juhul, kui me ei peaks kella üheks saama ühele poole, on arutelu algataja teinud ettepaneku istungit pikendada.

Aga läheme asja kallale. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.

10:03 Heljo Pikhof

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sõda Ukrainas on toonud teravalt esile vajaduse astuda kiireid ja jõulisi samme, et sõja korral suudaksime aidata oma elanikke ja võimaldada kaitseväel parimal viisil oma ülesandeid täita. Õhuhäire, pommivarjenditesse jooksmine – see, mida okupatsiooniperioodidel koolides ja asutustes treeniti, on muutunud 40 aastat pärast Brežnevi surma taas praktiliseks vajaduseks.

Millised võimalused oleksid täna kiireks varjumiseks, kui selline vajadus peaks tekkima? Viimase 30 aasta jooksul pole me varjendite süsteemi säilitamise ning arendamisega tegelenud. Tuleb tunnistada, et see on olnud viga. Me tuginesime üldisele humaansusele või inimeste ratsionaalsele käitumisele. Ukraina sõda näitab, et elamute pommitamised pole mitte juhuslikud möödalasud, vaid inimeste terroriseerimisest ja tapmisest on kujunenud Venemaa üks sõjalisi eesmärke.

Peame tunnustama oma põhjanaabreid ettenägelikkuse eest, et nad pole lasknud rahuaastatel ennast uinutada. Nad on hoidnud korras ja arendanud oma varjendite süsteemi ning infrastruktuuri, mida saab vajadusel varjendina kasutada. Maa-alused spordisaalid, metroo – kõike seda saab hädaolukorras kasutada. Inimesed saavad sinna pommide eest varjuda, nagu on Kiievis ja Harkivis ka tehtud. Ilmselt peaksime oma investeerimisotsuste puhul hakkama jälgima, et ehitatavat oleks võimalik kasutada meie inimeste elude kaitseks.

Head ametikaaslased! Selleks, et inimesed saaksid kriisides hakkama, peab Eesti riik arendama ja tugevdama vajalikke võimekusi. Mis on siis tarvis elanikkonna kaitseks ära teha? Tuleb luua ja tööle saada kogu Eesti tiheasustusala hõlmav ning alternatiividega arvestav kiire ohuteavituse süsteem; planeerida ja tagada valmisolek vajadusel ulatuslikuks evakuatsiooniks; toetada varjumiskohtade kordategemist; märgistada vajalikud varjumiskohad suuremates linnades; suurendada Päästeameti varingupääste, demineerimise ja esmaabi võimet; tugevdada päästevõrgustiku toimepidevust kriisiolukorras ja võimekust rahvusvahelist abi vastu võtta; võimestada kohalike omavalitsuste hakkamasaamist kriisidega ning suurendada elanike teadlikkust ja valmisolekut.

Seega, elanikkonnakaitse sõjalises konfliktis põhineb ohuteadlikkusel, varjumisvalmidusel ning kaitseväe,  liitlaste ja pääste koostööl. Kõige olulisem on elanikkonna teadlikkus ohust. Selle teabe viivad elanikeni pääste[teenistus], politsei, omavalitsused, Kaitseliidu evakuatsiooniüksused ja riigimeedia.

Teine oluline aspekt on inimeste teadlikkus varjumisest. Keldrid, majaalused garaažid, elumajade sanitaarruumid, igasugune sein või katus suurendavad kaitstust. Need ei päästa otsetabamuse eest, kuid üldjuhul pääsevad varjunud inimesed eluga. Elanikkond peab teadma, millised varjumiskohad sel juhul kaitsevad. Kui lühiajalise pommitamise eest päästab varjumine, siis intensiivse lahingutegevuse korral aitab ainult evakuatsioon.

Head Riigikogu liikmed! Ukraina sõda on meile selgelt näidanud, kui oluline on iga inimese teadlikkus ning oskus ise tegutseda ja võimalusel abistada teisi kriisiolukorras. Inimeste oskused ja teadlikkus aitavad kriisi negatiivset mõju vähendada. Kui rahuajal ei ole valmisolekut hakkamasaamiseks loodud, siis kriisiajal on selle loomine veelgi keerulisem. Sellepärast me peamegi oma pingutuse suunama sinna, et rahuajal tõsta inimeste teadlikkust ja panna nad tegutsema oma kriisivalmiduse suurendamiseks, sealhulgas tagama, et kodus oleksid elementaarsed toidu‑, ravimite, vee‑ ja nii edasi varud.

Samas, suurema mõjuga otsuseid tehakse tihti alles siis, kui kriisid on käegakatsutavad, olgu selleks liikumapanevaks jõuks ulatuslik elektrikatkestus, lumetorm, pandeemia, massiline sisseränne või siis praegusel juhul Ukraina sõda. 

Tänavu märtsis eraldati Päästeametile üle 50 miljoni euro lisaraha elanikkonnakaitseks. Elanikkonnakaitsega on aga vaja tegeleda järjepidevalt ja mitte ühekordsete rahasüstidega, muidu jääme paigale tammuma. Erakorraline rahastus on andnud võimaluse tugevdada nii riigi kui ka elanike valmisolekut ükskõik millise kriisiga toimetulekuks. Kriisideks valmisolekusse suunatud raha eest luuakse ohuteavitussüsteem ehk siis paigaldatakse 16 suuremasse linna 80 sireeni, korraldatakse elanikele ja kohalikele omavalitsustele õppusi ja koolitusi, tähistatakse suurlinnades varjumiskohad, luuakse esmased varud ulatuslikuks evakuatsiooniks, toetatakse kohalike omavalitsuste kriisivalmidust ning suurendatakse Päästeameti komandode toimepidevust ja varusid. Samuti töötatakse välja juhiseid eraomandi, näiteks keldrite kohandamiseks inimestele sobilikuks kogunemiskohaks.

Nimetatud arendustega kaasnevad aga Siseministeeriumi valitsemisala inimestele lisaülesanded. Elanikkonnakaitse arendused ja nendega seotud kulude katmine – ma arvan, et me kõik oleme sellega nõus – ei saa tulla igapäevase turvalisuse arvel. Nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi võimeid tuleb ühtselt planeerida ja püsivalt rahastada. Seega, ühekordselt tehtud rahastused aitavad tegeleda kriitiliste võimelünkadega, kuid ei võimalda valdkonna süsteemset arendamist. Siseministeerium vajab riigikaitseliste ülesannete täitmiseks mõeldud võimete arendamiseks püsivalt täiendavalt circa 70 miljonit eurot aastas. Kui sõjaline osa riigikaitsest on peagi 3% SKT‑st, siis mittesõjaline võimekus peaks igal aastal moodustama vähemalt 0,5% SKT‑st.

Ukraina kogemus ja lisaülesanded asutustele on näidanud, et meie õigusruum vajab muutusi, et toetada kiiret ja otsustavat tegutsemist, selget vastutuse jaotust ja juhtimist. Senine elanikkonnakaitsealane seadusandlus on niinimetatud rahuaja kriisidele keskenduv ja kehtivas õiguses ei ole isegi elanikkonnakaitse mõiste kasutusel.

Esmajärjekorras vajavad seaduse tasandil lahendust varjumise ja evakuatsiooniga seotud teemad ning Riigikogu tasandil tuleb algatada diskussioon varjendite ja varjumiskohtade rajamise teemal. Samuti vajab täpsustamist asutuste ülesannete jaotus, nagu näiteks Päästeameti roll elanikkonnakaitse korraldamisel ning teiste asutuste ja kohalike omavalitsuste rollid, ohuteavituse korraldamine ning riski- ja kriisikommunikatsiooni korraldamine. Samuti on oluline, et kriiside lahendamisse saaks kaasata vabatahtlikke ja vabatahtlikel oleksid seejuures vajalikud õigused, sotsiaalsed garantiid, tagatised ja loomulikult ka oskused.

Valmisolekuseaduse Riigikogusse toomine annab sobiva aluse parlamendis poliitilisteks aruteludeks ja nende arutelude kaudu saab elanikkonnakaitse paremaks ja tugevamaks. Õiguskomisjon juba ootab, kunas see valmisolekuseadus Riigikokku jõuab, ja ilmselt minister ka siin ütleb, millal nad sellega valmis saavad.

Ja lõpetuseks küsimus igaühele meist: kas me ise ja meie kodud on valmis erinevates kriisides toime tulema? Aitäh!

10:12 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Urve Tiidus, palun!

10:12 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riskide hindamine sõltub väga mitmetest asjaoludest, isiku tasandil kas või näiteks optimistlikumast või pessimistlikumast meelelaadist. Aga ülioluline faktor on suurema pildi tajumine. Selleks on vaja rohkem infot ja riigil on siin väga suur roll, nagu te juba mainisite. Aga kas te võite natukene kokkuvõtlikult rääkida sellest, mida ja kui palju me oleme oma elanikkonna kaitseks seni teinud?

10:13 Heljo Pikhof

Aitäh selle küsimuse eest! Juba 2014. aastal Krimmi ja Ukraina konfliktid näitasid meile kätte, et on vaja tegeleda elanikkonnakaitsega, ja sellest tulenevalt koostati ka elanikkonnakaitse kontseptsioon. Vabariigi Valitsuses on see heaks kiidetud 2018. aastal ja selles kirjeldatakse tervikuna, mida elanikkonnakaitses teha tuleb ja [millised on] eri osapoolte rollid. Lisaks on 2019. aastal valminud varjumise eksperdirühma aruanne, seal kirjeldatakse ka poliitikavalikuid varjumiste korraldamiseks.

Ka mitmeid sisutegevusi on viimastel aastatel tehtud, võib-olla eelkõige see Häirekeskuse baasil [kasutusele võetud] kriisitelefoninumber 1247. See sai töösse ja seda on saanud kasutada nii COVID‑i kriisi ajal kui ka Ukraina sõjapõgenike puhul. Võib-olla veel see, et koostatud on ulatuslikud evakuatsiooniplaanid ja koostöös KOV‑idega [tegutsevad kriisikomisjonid]. Võin näiteks Tartu puhul öelda, et kriisikomisjon käib pidevalt koos. Eelkõige oli see seotud küll COVID‑i viirusega, kuid mitte üksnes, ka teisteks kriisideks on see kriisikomisjon valmistunud. Aga teha on veel suur tükk tööd.

Tehtud on ka elanikkonna teavituse kampaaniat. Ma arvan, et me kõik oleme saanud postkasti selle infomaterjali "Ole valmis!" ja seda mitte ära visanud. Jah, sul on see kaasas. Väga paljude postkastide peale on pandud silt, et siia reklaami mitte panna, aga tegelikult ma arvan, et kui on sellised elutähtsad küsimused või elanikkonnakaitse küsimused, siis vaatamata sellele võiks selle reklaami või teate panna kõikidesse postkastidesse. Naiskodukaitse eestvedamisel on valmis saanud nutirakendus "Ole valmis!". Ma pean ütlema, kui ma iseendale otsa vaatan, et ma pole seda veel alla laadinud, aga ilmselt teen seda. See on kindlasti vajalik.

Kui erinevate kontseptsioonide tasemel on elanikkonnakaitse tegevused juba varasemalt lahti kirjutatud, siis rahastus on see, mis on olnud suuresti puudu. On puudunud valdkonna järjepidev rahastamine. Ja mul on olemas, ka siin kaasas, tänaseks ette valmistades lugesin läbi memorandumi valitsuskabineti nõupidamisele, kus on kirjutatud, kuidasmoodi ... Ma võib‑olla loen ette. Mittesõjalised võimearendused saavad lühiajalise rahastuse, riigieelarve koostamisel eraldatud summa kõikide valitsemisalade mittesõjaliste võimearenduste peale kokku on olnud keskmiselt 6,7 miljonit eurot aastas. See on viimase viie aasta keskmine. Loomulikult ei ole see piisav ja ei taga pikaajalist mittesõjalise võime planeerimist, selle loomist ja hoidmist. Veel öeldakse selles dokumendis, selles memorandumis, nagu ma juba varasemalt ütlesin, et see pole piisav. Väga hea, et sellel aastal natuke enam kui 50 miljonit leiti ja ka järgmistel aastatel raha juurde tuleb.

10:18 Aseesimees Martin Helme

Marko Šorin, palun!

10:18 Marko Šorin

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Kiidan teid väga põhjalike vastuste eest. Minu küsimus on selles, et oma sissejuhatavas kõnes te mainisite vähemalt kahel korral, et KOV‑e võimestatakse ja suurendatakse nende kriisivõimekust. Ma olen kunagi olnud kohaliku omavalitsuse juht ja tegelenud üsna suure kriisiga. Ma mäletan sellest ajast, et oli päästeteemaline voldik, mis õpetas elanikku toimima, sammud üks, kaks, kolm, neli ja nii edasi, ja kõige lõpus oli see: kui Päästeamet või riigiinstantsid teid aidata ei oska, siis pöörduge kohalike omavalitsuste poole. Nüüd tahaks teada, võib-olla oskate tuua välja mõned punktid, kuidas [toimub] ja milles seisneb see kohalike omavalitsuste kriisivõimekuse suurendamine.

10:19 Heljo Pikhof

No eks kohalikele omavalitsustele tehakse ka ilmselt Päästeameti poolt koolitusi, mis on väga vajalik nendele juhtidele, kuidas konkreetselt käituda. Kriisikomisjonid saavad kokku, arutavad ja jagavad ülesandeid. Aga kohaliku omavalitsuse kriisivalmiduseks on ette nähtud 8,4 miljonit aastas ja KOV‑ide juhtidele suunatud kriisikoolituse programm on 0,1 miljonit aastas. Aga see on mõeldud aastatel 2023–2026, ütleme, sellel tingimusel, et see rahastus ka järgnevatel aastatel on siis, no me oleme mõelnud, et võiks olla näiteks 0,5% SKT‑st ehk 70 miljonit aastas.

10:20 Aseesimees Martin Helme

Kalle Laanet, palun!

10:20 Heljo Pikhof

Võib-olla veel ma lisan siia, et ma ei ole kohaliku omavalitsuse kriisikomisjonis ise olnud. Minu teadlikkus võib siin natuke lünklik olla. Ma lihtsalt olen kursis, et nad tegutsevad, nad käivad koos, ma räägin konkreetselt Tartu [kohta], aga ma ei tea, kui palju sellest ka, kuidas ma ütlen ... Okei, ma arvan, et siin peaks rohkem koostööd tegema erinevate osapooltega, et inimesteni jõuaks rohkem infot Tartu linnas.

10:21 Aseesimees Martin Helme

Jõuame võtta ühe küsimuse veel. Kalle Laanet, palun!

10:21 Kalle Laanet

Aitäh, hea aseesimees! Austatud õiguskomisjoni esinaine! Kõigepealt, palju õnne sünnipäevaks! Ja teiseks on oluline loomulikult see, et me täna arutame sellist teemat nagu elanikkonnakaitse. Te keskendusite oma ettekandes suuresti sõjalisele kriisile, kuna meil on sõda käes, siis kuidas reageerida. Aga elanikkonnakaitse ja kriisid on tunduvalt laiem [teema], see puudutab väga palju ka tsiviilkriise ja vaataks seda tervikuna. Aga teie kui õiguskomisjoni esinaine, ma küsiks hoopistükkis õigusliku poole pealt. Mis te arvate, mida peaks õigusruumis esmajärjekorras võimalikult kiiresti muutma? Kas seadusi, mingeid määrusi või mida me tegema peaksime, et see õigusruum annaks meile avaramaid võimalusi neid eesmärke ellu viia?

10:22 Heljo Pikhof

Aitäh! Eks ma lühidalt sellel juba ka peatusin. Me ootame praegu pikisilmi, et Siseministeeriumist tuleks valmisoleku seadus. Kindlasti on vaja elanikkonnakaitse mõiste täpselt ära defineerida just seaduse tasandil, kuigi me juba täna teame, mis see sisuliselt tähendab, ja loomulikult on see laiem mõiste kui tsiviilkaitse.

Esmajärjekorras vajavad seaduse tasandil lahendust varjumise ja evakuatsiooniga seotud teemad ning Riigikogu tasandil tuleb algatada diskussioon varjendite või varjumiskohtade rajamise teemal. Samamoodi vajab [lahendust] ka ülesannete jagamine elanikkonnakaitse korraldamisel, et mis roll on konkreetselt, nagu siin juba küsimus oli, kohalikul omavalitsusel, mis roll on Päästeametil, mis roll on Siseministeeriumil, ja võib-olla selle ühise rollijaotaja kindlaksmääramine. Ja loomulikult ka, kuidas seda ohuteavitust täpsemalt korraldada, ja samamoodi kriisi‑ ja riskikommunikatsiooni korraldamine.

10:23 Aseesimees Martin Helme

Antud ettekande juurde kokkulepitud küsimuste ja vastuste aeg on ümber. Aitäh! Palun siia siseminister Lauri Läänemetsa, kellel on ettekanne samuti 10 minutit, aga küsimuste ja vastuste jaoks on aega ette nähtud 20 minutit.

10:23 Siseminister Lauri Läänemets

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Head kuulajad! Juba üle poole aasta oleme olnud tunnistajateks, kuidas Venemaa oma agressioonisõjas Ukraina linnu ja tsiviilelanikke pommitab. Fotod ja videod Kiievi metroos varjuvatest inimestest on ühest küljest inimlikult traagilised vaadata, kuid oluline on siinkohal teha ka järeldusi meie enda võimekuse kohta oma elanikke sõja või kriisi korral kaitsta.

Oma kaitse-eelarvega oleme alati eeskujulikud olnud ja panustanud sõjalisse riigikaitsesse 2% või enam, kuid senisest enam peame panustama ka oma elanike kaitsmisesse. Tahan alustuseks tunnustada ja tänada kõiki, kes igapäevaselt meie turvatunnet tagavad. Sõjakoledused Ukrainas on tugevalt pildile toonud meie siseturvalisuse töötajate olulisuse ja rolli taolistes kriisiolukordades inimeste ning riigi aitamisel. Sõda on andnud meile selge õppetunni sellest, kui oluline on elanikkonna valmisolek, kaitsevõimalused, kaitsetahe ja oskus kriisides toime tulla.

Päästetöö on enamat kui tulekustutamine ning eri kriiside kontekstis on Päästeamet omandanud üha suurema rolli meie ühiskonnas. On selge, et julgeolekuolukord Euroopas on kardinaalselt muutunud ja pannud asjadele uue pilguga vaatama. Oleme olukorras, kus Eesti elanikkonnast umbes 15% tunneb, et on praegu kriisideks valmis. Head Riigikogu liikmed, [saali tagaosas olevate] materjalide seast leiate kriisideks valmisoleku küsimustiku. Võite selle võtta ja vahepeal ka seda täita. Heitke sellele pilk peale ning mõelge viivuks, kas teie ise mahute ka selle 15% hulka. Samal ajal on meil 30% inimesi, kes ei saa endale valmisolekut kas vanuse, tervise või mõne muu põhjuse tõttu lubada. Seega peame kriisiolukorras oskama lisaks endale ka teisi aidata.

Meie riigi julgeolek ja vastupanuvõime peab olema laiem ja mitmekülgsem, sest fakt on see, et meie agressiivne naaber ei vali rünnakute sihtmärgiks ainult sõjalisi objekte. Samamoodi ei vali aega ega kohta loodusõnnetused. Seega on evakuatsioon, varjumine, kriisivarude loomine, ohuteavitus ja teiste elanikkonnakaitseks vajalike tegevuste arendamine järgnevatel aastatel Eestile võtmetähtsusega.

Elanikkonnakaitse kontseptsioon valmis juba aastal 2018 ja kuigi vajalikud tegevused on jõudnud pikaajaliste plaanidena ka riigikaitse arengukavadesse, on elanikkonnakaitset arendatud ikkagi vastavalt riigieelarvelistele võimalustele – paraku kriiside ajal või isegi järgselt ning sageli hoogtöö korras püsiva rahastuse ja kindla pikaajalise plaanita. Kui näiteks soomlased on ka pärast teist maailmasõda järjekindlalt oma elanikkonnakaitset arendanud nii betooni, süsteemide kui ka väljaõppe näol, siis meie elanikkonnakaitses haigutab 30‑aastane võlg, mida täna üritame kiirkorras likvideerida.

Täna vajame põhimõttelist muutust selles, kuidas näeme ja käsitleme riigikaitset. Elanikkonnakaitse ja kriisideks valmisolek on riigikaitse osa ja peame neid võimekusi järjepidevalt arendama ning hoidma. Elanikkonnakaitsele saavutasime märtsis erakorralise rahastuse, mis annab meile võimalused elanikkonnakaitse strateegiliste aluste loomiseks. See on suur samm edasi, et meie riigikaitse oleks lai ja mitmekülgne. Tänase rahastusega saab aga ära teha vaid hädavajalikud arendused, kuid süsteemne ja jätkusuutlik areng eeldab erakondadeülest kokkulepet.

Kriisideks valmisolekusse suunatud raha eest loome ohuteavitussüsteemi, paigaldame 16‑sse suuremasse linna 80 sireeni, korraldame elanikele ja kohalikele omavalitsustele õppusi ning koolitusi, tähistame suurlinnades varjumiskohad, loome esmased varud ulatuslikuks evakuatsiooniks, toetame kohalike omavalitsuste kriisivalmidust ning suurendame Päästeameti komandode toimepidevust ja varusid. Samuti töötame välja juhised eraomandi, näiteks keldrite kohandamiseks inimestele sobilikuks kogunemiskohaks. Sellele kõigele lisaks on plaan eraldada järgmiseks aastaks kokku 6 miljonit eurot siseturvalisuse vabatahtlike kaasamisse, laiapindsesse riigikaitsesse ja kogukondade ja vabaühenduste toetamisse.

Tõepoolest, asjad liiguvad küll paremuse suunas, kuid on oluline, et see ei jääks ühekordseks panuseks, vaid laia riigikaitse vaates oleks tagatud vajalik püsirahastus. Probleemiks on jätkusuutlik elanikkonnakaitse ja sisekaitsevaldkonna võimekuse arendamine pikaajaliselt.

Usun, et oleme siin saalis ühel nõul, et elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse tugevdamiseks vajalikke arendusi ei saa teha Eesti elanike igapäevase turvalisuse arvel. Lisaks ei kannataks niigi õhukeseks lihvitud sisekaitsevaldkond uusi kärpeid, sest juba varasemad palgatõusud on tehtud sisemiste ressursside arvel, muu hulgas koondamiste kaudu. Viimaste aastate kriise on tulnud lahendada ületundidega, põletades ereda leegiga meie kõige olulisemat vara – inimesi.

Siin jõuamegi meie siseturvalisuse valdkonna inimeste väärtustamise ja hoidmiseni. Nemad on meie igapäevase turvalisuse, aga laiemas plaanis kogu elanikkonnakaitse vundament. Viimaste aastate kriisiõppetundidest tulenevalt on Päästeametile lisaks kriisi lahendamisele ka pikas perspektiivis ülesandeks elanikkonnakaitse arendamine ja võimekuse loomine. Elanikkonnakaitse tegevuste elluviimise aluseks on meie inimesed ja nimetatud arendustega kaasnevad neile ka lisaülesanded. Seejuures peavad nad täitma ka igapäevaseid operatiiv[ülesandeid]. Päästja tuleb ikka tuld kustutama ja politsei reageerib perevägivallajuhtumile.

Varasem arusaam, et kriis kestab kuni 72 tundi, enam ei päde. Meie valdkonna asutused tegelevad tänaste kriisidega kuid, isegi aastaid. See tähendab, et ükski lahendus ei sünni ilma politsei, pääste, piirivalve või Häirekeskuse abita.

Mul on hea meel, et saavutasime Siseministeeriumi valitsemisala palgafondi ajaloolise kasvu, nagu ma juba eelnevatel kordadel siin märkinud olen. Elanikkonnakaitse võimearendused on strateegiline taustatöö, mida saab teha siis, kui prioriteetsed eeldused on kaetud ja mehitatud. Meil on aeg mõista, et ainult betooni investeerimisega me edu ei saavuta ja kaitsta ei saa. Siseturvalisuse valdkonnas väärika palga tagamine on oluline eeldus, et meie elanikkond oleks kaitstud.

Järgmine oluline samm ongi see, et tagaksime elanikkonnakaitsele stabiilse ja pikaajalise rahastuse. Nagu sõjaline riigikaitse, vajab ka laiapindne riigikaitse terviklikku lähenemist ja järjepidevat rahastust ning seda otsust ei ole võimalik lükata kaugemasse tulevikku. Sest oma inimeste ellujäämise eest sõjalises kriisis vastutame me ise. Rahvusvaheline abi sellega ei tegele.

Helsingis on 600 000 elaniku kohta 900 000 varjumiskohta, meie aga täna alles alustame ettevalmistustega. Järgmise aasta alguseks valmivad Siseministeeriumis ettepanekud varjumiskohtade loomiseks ja varjendite ehitamiseks ning sellega kaasnevateks tegevusteks. Juhenditest ja rakendustest üksi aga ei piisa. Me peame need teadmised viima elanikeni süsteemsemalt. Mul on soov pakkuda valitsusele veel käesoleval aastal ideid, kuidas viia elanikkonnakaitsekursused ja ‑väljaõpe inimesteni selliselt, et vähemalt 50%‑l Eesti elanikest oleks kriisiga toimetulekuks vajalikud teadmised ja oskused.

Kuid ka see on vaid pool rehkendusest ning paraku odavam pool. Teadmistest üksi pole suurt tolku, kui inimestel pole kriisi korral kusagile varjuda ja riik ei suuda pakkuda elementaarseid vahendeid ja varusid, et tagada ühiskondlik toimetulek.

Eelnevat arvesse võttes teen täna siin meile kõigile konkreetse ettepaneku saavutada erakondadeülene kokkulepe, millega tagaksime tulevikus igal aastal vähemalt 0,5% SKT‑st ehk ligi 140 miljonit eurot püsivalt ja pikaajaliselt elanikkonnakaitsesse. Ligi miljardi euro suuruse sõjalise kaitse-eelarve kõrval oleks see elementaarne investeering, tagamaks, et Eesti elanike turvalisus, valmisolek ja toimetulek kriisides oleks tagatud. Taas kord saab eeskujuks tuua Soome, kus selline tasakaal on saavutatud. Usun ja loodan, et minu ettepanekut toetavad kõik poliitilised jõud, hoolimata eelseisvatest valimistest ja päevapoliitilistest erimeelsustest. Me oleme samasuguse põhimõttelise üksmeele saavutanud sõjalise riigikaitse rahastuses 2% ulatuses SKT‑st. Saavutagem see siis ka laia riigikaitse teistes valdkondades, sealhulgas elanikkonnakaitses. Inimesed eelkõige! Aitäh!

10:33 Aseesimees Martin Helme

Ja läheme küsimuste juurde. Siim Pohlak, palun!

10:33 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Tõesti, viimased 30 aastat on varjendite teemale kahetsusväärselt vähe tähelepanu pööratud. Nõukaaegsed varjendid on laguneda lastud. Näiteks Kose vallas, minu enda kodukandis, meil Kosel on piltlikult öeldes pool alevialust tühi. Seal on mitmeid erinevaid varjendeid. Vallas on ka teistes asulates väga korralikud suured kaheksakümnendatel ehitatud varjendid, mis on täiesti käest ära lastud. Omavalitsusel ei ole jõudu ega ka raha, et neid korrastada. Kas riik plaanib siin omavalitsustele appi tulla, et kas või Kose vald juba järgmisel aastal saaks riigilt tuge, et oma nõukaaegsed varjendid korda teha? Kas on valitsuse poolt mingisugune plaan küpsemas, kuidas olemasolevaid varjendeid restaureerida või taaskasutusse võtta?

10:34 Siseminister Lauri Läänemets

Aitäh! See süsteem teil seal on tõesti väga vägev. Ma ei oska hinnata, aga arvatavasti spetsialistid suudavad hinnata, millised varasemalt ehitatud varjendid tänapäeval veel on kõlblikud ja vastavad nõuetele, aga ilmselgelt neid on säilinud küll.

Kui nüüd mõelda sellele vajadusele, mis, ütleks nii, ei ole ju 30‑aastane, vajadus on oluliselt pikem, siis kui me võtaks eeskujuks soomlased ja Helsingi näiteks, mis seal tehtud on – see võtab kaua aega. Arvatavasti see kahjuks võtab kaua aega ja on päris kallis. Ma olen täiesti nõus teiega, et kohalikud omavalitsused suure tõenäosusega neid kulusid üksi ei jõua katta. Ei jõua Kose vald, ma arvan, aga veel suurem küsimus on see, kuidas Tallinnas kõik vajalikud tingimused luuakse.

Meie erinevus Soomest, mida me eeskujuks kogu aeg toome, on see, et nemad on aastakümneid seda kõike ehitanud. Meie oleme siin euroraha ja enda raha eest teinud seda, nii-öelda Tallinna valmis pole tehtud, ehitus jätkub, aga suure osa me oleme ümber ehitanud või uueks ehitanud – alates suurtest ülikoolide hoonetest ja lõpetades paljude uute kortermajadega, kuhu ei ole varjumiskohta ega varjendit kahjuks loodud. See tähendab, et see lahendus Eestis ei ole võimalik sellisena, et me ainult eraomanikele, kes näiteks oma uusi hooneid ehitavad, selle kohustuse paneme. See peaks olema mingisugune suurem nii-öelda avaliku võimu vastutus ja osalus.

Minu hinnangul see tähendab seda, et riik peaks siin appi tulema, ja ma kardan, et need summad ulatuvad miljarditesse eurodesse, kui me päriselt tahame oma elanikke kaitsta sellisel moel. Kunas, mis aastal, seda on raske hetkel öelda. Valitsuse tegevuskava näeb ette, et jaanuarikuuks peaks Siseministeerium suutma esitada need ettepanekud valitsusele. Nagu ma ütlesin, mõned ettepanekud ma kindlasti teen, ja ma ei kavatse piirduda sellega, et me peaksime olema rahul ainult varjumiskohtadega. Küsimus on ikka selles, kuidas me ohte hindame. Ja kui me ohte hindame, nagu ma arvan, reaalselt, siis tegelikult me peame rääkima varjenditest ka. Ja varjend on midagi oluliselt keerulisemat. Tal on tingimused, et ta peab teistsugusele plahvatusjõule vastu pidama ja kui me hindame kiirgusohu tekkimist reaalseks, siis ka sellele, õhupuhastussüsteemid ja kõik muud asjad peavad seal juures olema. See kahjuks selle kalliks teeb.

Aga ma arvan, et see on oluline, ja tegelikult riigi osalus kohalike omavalitsuste tööde-tegemiste juures siin on oluline.

10:37 Aseesimees Martin Helme

Marko Šorin, palun!

10:37 Marko Šorin

Tänan, aseesimees! Lugupeetud minister! Te oma kõne lõpus kutsusite üles kõiki erakondi tunnustama seda, et siseturvalisusele oleks tulevikus 0,5% SKT‑st. Mul on kaks küsimust. Kas-küsimus on see, et kas koalitsiooni sees on see kokkulepe juba olemas, siis teavad ka teised koalitsioonivälised erakonnad midagi sellest arvata.

Aga tegelikult tahtsin küsida vabatahtlike kohta. Märkisite, et 6 miljonit järgmine aasta läheb vabatahtlikele. Olen kunagi liitunud Sindi Tuletõrje Seltsiga just sellepärast, et ma olen näinud, et Päästeametis töötavad superägedad inimesed, tegelevad ennetusega. Omavahel öeldakse, et kui sireenid huilgavad, siis on juba hilja – see näitab, et midagi on jäänud tegemata. Aga palun andke ülevaade, mida täpsemalt see 6 miljonit tähendab. Missugusteks võimekusteks või milleks see on mõeldud, et kasutavad vabatahtlikud?

10:38 Siseminister Lauri Läänemets

Aitäh! Kõigepealt see ettepanek. Selle ettepanekuga ma lähen valitsusse konkreetselt, aga ma arvan, et see ettepanek, 0,5% ei tohiks olla valitsuse otsus, sest siis see jääb valitsusest sõltuma. See peaks olema erakondadeülene põhimõtteline kokkulepe, et see püsiks samamoodi nagu otsesesse riigikaitsesse panustamine.

Mis puudutab vabatahtlikke, siis kõigepealt minu tunnustus. Kõik vabatahtlikud on väga olulised Eestis ja nende panus on väga oluline. Nüüd, see rahastus tähendab seda, et sisuliselt, kui me vabatahtlikke päästekomandosid seni oleme toetanud nii, et keskmine komando toetus aastas on 13 000 eurot, siis see peaks kahekordistuma. See puudutab merepääste toetamist nende tegevustes ja varustuses. See puudutab abipolitseinike tegevuse toetamist, mis puudutab nende varustust ja väljaõpet või paremat väljaõpet, arvestades tekkinud vajadusi. Selles rahas on ka, nii nagu ma mainisin, kodanikuühiskonna pool sees. Meil on plaan Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kaudu hakata kogukondasid toetama nende nii-öelda kriisivalmiduse koha pealt. Kas need on külaseltsid või on need korteriühistud või keegi teine – üks asi on suunata neid mõtlema võimalikele lahendustele, kui kriis peaks tekkima, ja teine, et toetada nende lahenduste elluviimist. Jah, mul esimese kiiruga rohkem ei meenugi. 6 miljoni eest kõiki asju ei saa, aga need on päris olulised asjad, mis, ma arvan, aastaid on seda hetke oodanud. Ma hindan, et läheb oluliselt paremaks.

10:40 Aseesimees Martin Helme

Aivar Sõerd, palun!

10:40 Aivar Sõerd

Tänan, austatud juhataja! Austatud minister! Sellist rida järgmise aasta eelarves nagu 6 miljonit eurot vabatahtlike kaasamiseks ma sealt küll ei leia. Küll on teil eelarves elanikkonnakaitse, kriisideks valmistumise tegevusprogramm 6 miljonit eurot. Minu küsimus selle kohta koosneb kahest osast. Kõigepealt, seesama programmiline tegevus: elanikkonnakaitse, kriisideks valmisolek. 2021. aasta eelarves – need on täitmise andmed – kulus 12 miljonit eurot. Esimene osa küsimusest: miks see summa kriisideks valmistumiseks ja elanikkonnakaitseks väheneb 50% võrreldes 2021. aastaga? Ja teine osa küsimusest: millest see 6 miljonit koosneb? Ühesõnaga, see eelarve on tegevuspõhine, ta on tehtud täiesti läbipaistmatuks. Millest see 6 miljonit koosneb? See seletuskirjast välja ei tule, seal on tõhustamine ja kaasamine, aga avage seda natuke. Kui palju sellest 6 miljonist kulub sireenidele, kui palju teavitamisele, kui palju (Juhataja helistab kella.) nende turvakohtade või varjendite märgistamisele? Seletage see 6 miljonit lahti, et millest ...

10:41 Aivar Sõerd

... see koosneb.

10:41 Siseminister Lauri Läänemets

Aitäh! Ma võin eksida, ma pole ka eelarvespetsialist, selles mõttes, et kuidas see nii‑öelda riigieelarve pool täpselt kajastatud on. See on hästi kurb, et seda pole võimalik sellisena välja lugeda. Ma hea meelega võin seda täpsustada, kui keegi soovib, see pole mingisugune saladus, vaid mida rohkem inimesi seda teab, seda parem.

Nüüd, mis puudutab neid kõiki häiresüsteeme, teavitussüsteeme ja kõiki neid, siis see rahastus on juba lisaeelarvega – Heljo Pikhof rääkis 50 miljonist eurost –, see rahastus on juba varasemalt otsustatud. See pigem tuleb sealt. Mis puudutab seda elanikkonnakaitse poolt, millele lisaeelarvega raha ei antud, sellel aastal olid näiteks erinevad tegevused, mida peavad inimesed tegema, nii‑öelda töötunnid. Lõpuks me võime hunnikus, suures koguses saada varustust, aga keegi peab selle varustuse ka ära paigaldama, seda tuleb süstematiseerida, seda tuleb hooldada. Täpselt samamoodi on häiresüsteemidega. Nii et seal peaks olema osa tegevusi sellised.

Siis on seal veel sees näiteks programm, mis järgmisel aastal peaks lahti minema ning mis puudutab neidsamu korteriühistuid ja kortermajade keldrite ettevalmistust selleks, et neid varjumiskohana kasutada. Seda, millised tehnilised nõuded neile varjumiskohtadele peaks olema, praegu Siseministeerium, Päästeamet ja Tallinna Tehnikaülikool töötavad välja. Niipea kui need sellel aastal on olemas, siis järgmisel aastal peaks see programm ehk korteriühistute toetamine käivituma. Ja osa asju ma juba mainisin eelmisele küsimusele vastates, mis peaks ka selle tegevuse all olema. Kui on mingeid täpsemaid küsimusi, ma hea meelega võin täpsustada, me võime pärast rääkida ja täpsustada, sest arvatavasti on osa tegevusi, mille kohta huvi on, lihtsalt selle lisaeelarvega antud rahas või varasemalt juba otsustatud, mis ka täna eelarves sellisena peegelduvad.

10:44 Aseesimees Martin Helme

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

10:44 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on tegelikult kaks küsimust. Üks küsimus puudutab seda, et kas täna Eesti elanikkond teie arvates on valmis kriisideks. Ja teine küsimus on see, et kui nüüd oleks täiesti ideaalne keskkond, kõik poliitilised jõud annaksid rohelise tule ja saaksid aru, et elanikkonnakaitsesse tuleb panustada, siis mitu aastat läheb aega, et Eestis oleks kaitse sada protsenti ja me saaksime öelda, et me oleme kõigeks valmis.

10:44 Siseminister Lauri Läänemets

Aitäh! Kõigeks saab valmistuda. Kas saab valmis olla? Loodetavasti võiks proovida. Nüüd, aastaarvu ma ei oska öelda, kus kohas see on, sest näiteks needsamad varjendid või varjumiskohad, kui palju neid on vaja, mis tingimustel nad on, seda me praegu analüüsime, püüame selle ettepaneku esitada. Sealt tuleb ilmselgelt mingisugune aegrida ja riigi võimekus tekib. Aga ma arvan, et kõigi nende ehitamine, ettevalmistamine võtab aastakümneid aega. Päästeamet praegu teeb seda, et kõigepealt võeti [arvele] kõik sellised avalikud hooned või kohad, mis sobivad varjumiskohtadeks. Järgmises etapis nüüd lähevad [kirja] kõik sellised eraomandis olevad kohad, mis sobivad varjumiskohtadeks, ja siis tulevad sinna need korterelamud järgi. Sellele peaks minu hinnangul lisanduma ühel hetkel varjendite ehitamine, mis on oluliselt väljakutsuvam. Näiteks, kui me mõtleme, kuhu kohta Tallinnas saab ühte varjendit ehitada. Kui Soome minna, siis varjendid kas asuvad metroodes või siis on nad eraldi ehitatud 6000 inimesele näiteks. See sisuliselt tähendaks seda, et kui Tallinna linn hakkab ühel hetkel Viru väljakut ümber ehitama, siis peaks sinna alla varjendi ehitama, et kogu seda Viru väljaku alust peaks olema tulevikus võimalik kasutada varjendina. Me ilmselgelt suudame siis kõik ette kujutada selle protsessi pikkust, kui palju see maksma läheb ja mida see kõik tähendab. Umbes selliseid, võib-olla mastaapseid kohti tuleb otsida ja teha.

Aga nagu ma ütlesin, elanikega on niimoodi, et 15% hindab täna, et nad on kriisideks valmis või me suudame hinnata tehtud küsitluste põhjal, et nemad on valmis, kui, ma ei tea, elekter läheb ära või on mingisugune muu looduskatastroof. Neil on võimekus siis see oma varude pealt üle elada, nad teavad, mida nad selleks nendel hetkedel tegema hakkavad. Ülejäänud elanikkonnal seda valmidust sellisel kujul ei ole. See ei tähenda, et neil üldse ei ole, loomulikult on, lihtsalt ei ole seda nii head valmidust.

Miks see tähtis on? Kui me räägime üldse kogu ühiskonna või elanikkonna kaitsest, siis see algab tegelikult inimesest endast. Riik, vahet ei ole, kas ta on Kaitseliidu, Kaitseväe, Päästeameti, politsei näol, jõuab inimesteni teatud aja jooksul, aga ta ei jõua kunagi kõigi inimesteni, sest kriisides tuleb muude asjadega ka tegeleda. Oluline on, et riik jõuaks inimesteni, kes reaalselt seda abi vajavad – needsamad eakad inimesed, liikumisraskustega [inimesed], lapsed. Ja et [riik] nendeni jõuaks, siis kui meie, kellel on käed, jalad, pea, kõik ilusti olemas ja töötab, kui meie oleme oma töö ära teinud, meie ei vaja kriisis abi, siis riik jõuab nendeni. Kui meie ei ole nii-öelda valmistunud, siis võib-olla tuleb meid päästma tulla. See tähendab seda, et keegi, kes kindlasti vajab päästmist, temani ei pruugi [abi] õigel ajal jõuda.

Ühesõnaga, see on see pingutus, miks minu arvates on oluline, et me tegeleme väga palju ja väga süsteemselt ja laiaulatuslikult selle koolituse poolega, miks needsamad trükiseid, mida me juba siin saalis nägime – täpselt, väga ilus! –, uuesti postkastidesse tulid, miks Päästeamet kõike seda teavitust teeb ja käib rääkimas ja väga palju omavalitsustega suhtleb. Ja on hea, et omavalitsuste nii-öelda huvi on kasvanud. Tegelikult on kõigi huvi ühiskonnas praegusel hetkel väga tugevalt kasvanud. Aga lõppkokkuvõttes algab nii-öelda ühiskonna õnnestumine kriis läbida sellest, kui valmis on üksik inimene, mitte kui valmis on Kaitsevägi, Kaitseliit, Päästeamet või politsei. Nemad teevad oma töö ära, aga see, kas nad jõuavad sinna, kuhu nad peavad jõudma, oleneb hoopis meist endist.

10:49 Aseesimees Martin Helme

Mati Raidma, palun!

10:49 Mati Raidma

Aitäh! Hea minister! Ma tahaks küsida laiapindse riigikaitse teemadel. Tõepoolest, nii sõjaline riigikaitse kui ka täna juba olulise komponendina elanikkonnakaitse kuuluvad sinna alla. Mu küsimus: kui aktiivne, intensiivne ja üksmeelne on teie koostöö Kaitseministeeriumiga? Ja kui suured on need jõupingutused selleks, et laiapindse riigikaitse kontseptsioon ja poliitika tõepoolest selge kuju võtaksid?

10:49 Siseminister Lauri Läänemets

Aitäh! Mis puudutab Kaitseministeeriumi kui ametnikkonda, siis ma ütlen, et seda koostööd mina hindan väga heaks. Seal see valmidus on olemas ja omavaheline koostöö käib. Ja tegelikult sellel on ka teine nii-öelda ettevalmistamise pool, mis on poliitiline pool. Ma julgen öelda, et ka see poliitiline pool on olemas. Me oleme nii Kaitseväe juhataja kui ka politsei juhiga – ja mõlemad kantslerid ja ministrid – koos istunud ja arutanud neid plaane, kus kohas midagi paremaks saab teha ja mismoodi ühiselt edasi minna. Nii et mina hindan seda heaks.

10:50 Aseesimees Martin Helme

Kalle Laanet, palun!

10:50 Kalle Laanet

Aitäh, härra aseesimees! Hea minister! Ma arvan, et me ei peaks enam väga palju aega raiskama sinna tahavaatepeeglisse vaatamise peale, et miks ei tehtud 30 aastat ühte või teist asja. Me teame ju kõik, et teatud ajahetkel tehtud poliitilised otsused tehakse sellest tulenevalt, millised on valitsevad ohud ja riskid ja mis need probleemid tollel hetkel on. Vaatame parem ette ja tegeleme nendega.

Minu arvates on täna päevakorral olev temaatika ääretult oluline. Ja minu arvates on Päästeamet teinud väga tublit tööd, eriti kui me vaatame seda koduste varude meelespead, kus on kõik välja toodud, mis võiks [olemas] olla. Minu arvates ääretult oluline on see, et poliitikud, ministrid näitavad eeskuju. Mu küsimus ongi see: kui palju linnukesi saaksid sina koduste varude meelespeasse teha? Kas sa saad kõikidesse kastidesse teha või mõnesse üksikusse?

10:51 Siseminister Lauri Läänemets

Aitäh! Ma olen selles "Ole valmis!" äpis [need linnukesed] ära teinud mitu korda ja olen oma varusid täiendanud. Ma tean, et mul on seal mõni lahter, mis on tühi. Jah, mõni lahter on tühi, aga üldiselt on mul [kõik] olemas, kuna ma olen kaitseliitlane, skaut. Enamus sellest on oma kahes kodus mõlemas kohas olemas. Lisaks söögivaru, Tactical Foodpack ja kõik asjad. Selles mõttes ma püüan eeskujuks olla. Võite mulle külla tulla, ma võin näidata, rääkida kogemusest. Alguses proovisin helvestega, aga aeg läheb kiiresti, need kipuvad nii kiiresti säilivustähtaega ületama. Lihtsam oli võtta pikemaajalisi toite.

Aga mis ma tahtsin öelda? See on õige, et me ei peaks minevikku väga palju vaatama. Ma lihtsalt [arvan, et] konteksti tunnetamiseks on selle mineviku või selle olukorra toomine oluline. Ja see on hästi huvitav, et me riigis oleme sõjalist ohtu või riigikaitset, sõjalist poolt üles ehitanud ju väga õige analüüsi alusel. Väga õige! Kõik, mis Ukrainas juhtub, on meil alati aluseks olnud, me oleme selleks valmistunud. Millegipärast vahepeal läks kogu ülejäänud avalikkuse jaoks see jutt selliseks, et sihukest asja ei pruugi juhtuda, et pigem on teistsugused kriisid. See on huvitav, et meil selline asi juhtus. Ma ei ütleks, et olukord on midagi erilist, vaid pigem me läheme, kahjuks tuleb öelda, maailma tavapärase toimimise juurde tagasi, mis oli mõnikümmend aastat tagasi täiesti normaalne elu osa, milleks ühiskonnad valmistusid.

10:53 Aseesimees Martin Helme

Jõuame võtta ühe küsimuse veel. Henn Põlluaas, palun!

10:53 Henn Põlluaas

Aitäh! Ma saan muidugi aru, et Reformierakond ei taha vaadata tagasi 30 aasta tegematajätmistele, sest nemad on selle aja olnud ju enamus aega võimul. Aga varjenditest rääkides, Soomes on seadusega ette nähtud, et kõikidel hoonetel, mis on üle 1100 ruutmeetri, peab olema all varjend. Kümme aastat tagasi oli see isegi kuskil 600 ruutmeetri juures. Kas te olete seda arutanud, et Eestis kehtestada samasugune kord ja määrustik, et kõikidel uusarendustel, mis teatud ruutmeetreid ületavad, peab olema keldris varjend?

10:53 Siseminister Lauri Läänemets

Aitäh! Praegu valitsuses seda arutatud ei ole. Nagu ma eelnevalt ütlesin, selle nii-öelda terviknägemusega ma valitsusse lähen. Arvatavasti juhtub see järgmise aasta alguse poole. Minu enda isiklik hinnang on, et me peaksime sellele mõtlema ja meil võiks olla poliitiline tahe see tegelikult ka ära otsustada. Jah, see avaldab mõju ehitushindadele, aga lõppkokkuvõttes me räägime inimeludest, sellel on oluliselt suurem väärtus ja hind.

Minu arvates me peaksime selle poole liikuma, aga tuleb vaadata terviklikumalt. Kui me mõtleme kas või Tallinna linnale ja kujutame ette, kui palju järgmise paarikümne aasta jooksul uusi hooneid, sealhulgas kortermaju ehitatakse, kus selliseid varjendeid on võimalik teha, siis see ei pruugi olla väga suur arv inimesi, kes sinna mahtuma hakkavad. Enamuses on meil juba need hooned olemas.

Ehk siis see lahendus, ma kaldun arvama, kipub rohkem sinnapoole minema, et me peame avalikke varjendeid tegema. Meil võrreldes Soomega on tsipa teine olukord. Või võib ka ju olla, küsimus on selles, kuidas me tulevasi riske ja üldse kogu seda julgeolekuolukorda hindame. Me võime ka öelda, et jah, kui me paneme selle ehituse plaani, ma ei tea, järgmise 50 aasta peale, siis ilmselgelt tekib neid korterelamuid rohkem. Aga see sõltub sellest hinnangust.

10:55 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg on ühel pool. Läheme järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Päästeameti peadirektori Kuno Tammearu.

10:55 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Õiguskomisjoni esimees! Lugupeetud rahvaesindajad! Kõik kuulajad saalis ja veebiülekande jälgijad! Enne olulise tähtsusega riikliku küsimuse juurde asumist soovin tänada Riigikogu õiguskomisjoni ja juhatust, et täna siin Riigikogu suures saalis on teemaks elanikkonnakaitse. See on riikliku tähtsusega küsimus ja puudutab kõiki Eesti inimesi.

24. veebruaril muutus maailm põhjalikult. Nihkeid on olnud ka varem, aga sellisel moel ei ole meie neid lähiminevikus tunda saanud. Seoses Vene vägede sissetungiga Ukrainasse ja täiemõõdulise sõjaga algas Eesti riigikaitse ajastu.

Oleme oma riiki arendanud 30 aastat. Elanikkonnakaitsega oleme tegelenud viimastel aastatel ja sõjaks valmistumisega vaid kümme kuud. Meil on 30-aastane võlg elanikkonnakaitse arendamises. Mäletan, et mitte väga kaua aega tagasi toimusid arutelud erinevatel kriisireguleerimisplatvormidel, kus peamine suund oli valmisoleku loomine loodusõnnetusteks ja inimtekkelisteks katastroofideks. Sõda Euroopas ja eriti Eestile kallaletungimise retoorika oli välistatud. Sellist asja ei saa juhtuda, ütlesid paljud. Aga Venemaa sõjategevus Ukrainas avas meie silmad ning pani ümber hindama põhimõtted, mille alusel oleme seni oma valmisolekut kasvatanud, ja näitas eriti selgelt kätte, et oht Eesti iseseisvusele, riigile ja inimestele on reaalne.

Turvalisusest ja julgeolekust on saanud esiväärtus ja nii see peab kindlasti ka jääma. Pole mõtet arvata, et sulgedes silmad ja need taas avades see oht kusagile kaob. Venemaa ei kao meie kõrvalt. Oluline muutus on aga see, et näeme selgelt Ukraina brutaalset ja hävitavat kogemust. See on aluseks meie riigi valmisoleku kasvatamisel.

Elanikkonnakaitse kujundamise eesmärgiks on see, et Eesti inimene jääks kõikides kriisides ellu. Elanikkonnakaitse on sõjalise riigikaitse oluline täiendus ning koosmõjus kujunebki laiapindne riigikaitse. See on sünergia, mis tekib ja kasvab ühistest probleemidest, eesmärkidest, lahendustest ja tegevustest. Ukraina sõja kogemuse tõttu näeme, kui oluline on kaitsta elanikke ja samaväärselt ka nende abistajaid.

Sõda on kõikide kriiside summa. Aga inimeste valmisolekut kasvatades tuleme riigina paremini toime ka tsiviilkriisides, näiteks loodusõnnetuste ja inimtekkeliste õnnetuste korral. Meie põhjanaaber on siinkohal eeskujulik näide, kuid erinevalt Soomest, kus elanikkonnakaitsega on tegeldud juba aastakümneid, ja arvestades tänast julgeolekuolukorda, on meil väga kiire. Seetõttu peame oma elanikkonnakaitse ehitusel olema nutikad, targad ja võimalikult ressursisäästlikud.

Kriisist rääkides tekib alati küsimus, kuidas valmistub riik. Tegelikult peab küsima iseendalt, kuidas mina inimesena, kogukonnana, ettevõttena, kohaliku omavalitsusena valmistun. Igaühel tuleb mõelda, kuidas saada hakkama ilma elektri, vee, kanalisatsiooni, interneti ja sideta ning kus on minu varjumiskoht.

Meie uuringud näitavad, et kriisideks on valmis 15% Eesti elanikkonnast, ja seda on ilmselgelt vähe. Tegelikult saaks kriisideks olla valmis 70% elanikkonnast ning omavalitsus ja riik peaks toetama ülejäänud 30%, kes tulenevalt oma east või sotsiaalsest olukorrast ei saa ega suuda luua kriisivalmidust. Peame palju rohkem viima inimesteni teadlikkust ja muutma nende käitumist, see tähendab koolitusprogrammide täiendamist, kampaaniaid, infomaterjali, juhiseid, kohtumisi ja nii edasi.

Erasektori ja mittetulundusühingute panust meie valmisolekusse ei saa alahinnata. Ettevõtetel on suur roll ja vastutus oma töötajate ja teenuse tarbijate ees. Valmisolekut tuleb luua ühiselt – nii teie, austatud Riigikogu, täidesaatev võim ja tema asutused, erasektor, kohalikud omavalitsused ja inimesed kui ka loomulikult Päästeamet.

Päästeametist on täna kujunemas elanikkonnakaitseasutus, mis paikneb olulisel kohal laiapindses riigikaitses. 2015. aastast on Päästeametil ja päästevõrgustikul strateegia, mis nägi ette elanikkonnakaitsevajadust ja selle arendamist. Sõjaohust siis veel ei räägitud. Sel ajal oli kogu ühiskond sõja eitamise faasis. Militaarmaailm muidugi valmistus sõjaks, aga ka nende toonased ohuhinnangud ei näinud ette lähiaastatel sõda reaalselt tekkimas. Päästeamet keskendus seega elanikkonnakaitsele õnnetuste ja katastroofide korral.

Läbitud etappide tulemus on aga see, et Päästeameti usaldus Eesti inimeste hulgas on väga kõrge. Tervelt 95% elanikest teab, et Päästeametile saab loota. Selline usaldus pole tekkinud õhust. Oleme selle nimel palju vaeva näinud, usume, et põhjuseks on siin näoga inimese poole olemine, särasilmsed töötajad, selged strateegilised eesmärgid ja igapäevane tegevus inimeste ohutuse hoidmisel.

Päästeamet on alati olnud õppimishimuline organisatsioon. Oleme õppinud nii teiste kogemustest, iseenda tegemistest kui ka loomulikult tehtud vigadest. Jälgime hoolikalt seda, mis toimub meie ümber nii siinsamas Eestis kui lähiriikides. Teeme järeldusi ning prognoosime arenguid ja keskkonnamuutusi.

Valmistuda tuleb järgmiseks sõjaks, mitte eelmiseks, ütlevad ka kaitseväelased. Päästeameti elanikkonnakaitse ongi suunatud vaatega tulevikku. Ühelt poolt on see heidutus, teiselt poolt valmisoleku kasvatamine oma inimeste kaitseks ja juhuks, kui sõda peaks laienema ning Eestit otseselt puudutama.

Elanikkonnakaitsel on neli tasandit, kuhu paigutub kogu ühiskond. Kõige tähtsam, esmane tasand on inimene, tema teadlikkus, oskus tegutseda kriisides ning seitsmepäevane iseseisev toimetulek. Sealsamas kõrval on kogukond, näiteks külakogukond, korteriühistu, muud väiksemad ühendused, aga ka ettevõtted. Inimestevahelise koostöö väljundiks on ühine toimetulek kriisides. Kolmas tasand on Eesti omavalitsused, mis tagavad esmatähtsate teenuste toimepidevuse ja kujundavad kohapealse kriisides hakkamasaamise. Neljas, riiklik tasand kujundab vajaliku seadusruumi, jätkusuutliku rahastusmudeli kolmele esimesele tasandile. Samuti on riigi ülesanne anda elanikele infot, nõu ja abi.

Peame oma inimestega, elanikega, ettevõtetega, omavalitsustega rääkima, millised ohud meid ähvardavad. Sageli öeldakse, et hirmutame sellega inimesi. Kuid minu kindel veendumus on, et teadlik inimene ei karda, vaid oskab kriisides käituda õigesti. Tegutsemine maandab hirme.

Igaüks saab liituda Eesti turvalisust tagava organiga, olgu see siis Kaitseliit või Naiskodukaitse, hakates vabatahtlikuks päästjaks või abipolitseinikuks. See annab inimesele kriisikontrolli ja aitab paremini ette valmistada nii iseennast kui ka tagada, et meie riik on kriisideks valmis. Oleme tugevad vaid siis, kui igaüks teeb ära oma osa ja natukene rohkem. 

Päästeamet on inimeste, kogukonna ja omavalitsuste tasandi valmisoleku koordinaator ja ühendaja ning esindaja neljanda ehk riigi tasandi ees. Elanikkonnakaitse ja kriisideks valmistumine on Päästeameti pärisosa. Väga head algtingimused on selleks olemas: tahe, teadmised, esmane rahastus. Meie ühtne vabatahtliku ja kutselise pääste võrgustik on ju samuti väga hea. Aga nagu kogu ühiskond ei ole me valmis sõjaliste kriisidega toimetulekuks.

Käesolev aasta on ajalooline, sest esmakordselt otsustas Vabariigi Valitsus eraldada sihtotstarbeliselt raha elanikkonnakaitse tõhustamiseks. Kokku on see summa 46 miljonit eurot, mille eest Päästeamet rajab elanikkonnakaitse vundamendi ning hakkab viima ellu inimestele olulisemaid lahendusi turvalisuse jaoks.

Esmalt peame oluliseks ohuteavitust. Ohu all asuvatele inimestele antakse teavitus SMS‑iga, raadios või televisioonis, aga ka sireeniga. Ukraina sõjakogemuse näitel on õigeaegne ja tõhus teavitus olnud elupäästvaks lahenduseks. Koos kohalike omavalitsustega rajame 22 Eesti linnas sireenide võrgustiku. Aasta lõpuks valmib asukohapõhine ohuteavitussüsteem. Samuti arendame Naiskodukaitse loodud äppi "Ole valmis!", mille kaudu saavad inimesed infot, nõu ja abi erinevateks olukordadeks valmistumiseks ja nendes käitumiseks. Inimeste postkastidesse jõuab "Ole valmis!" brošüür, kus on juhised inimestele, kuidas saada hakkama olukorras, kus esmatähtsad teenused ei toimi.

Seejärel tagame inimestele võimaluse õhurünnakute eest varjuda ja kujundame avalikud varjumiskohad. Praeguseks oleme koostöös omavalitsustega tähistanud avalikud varjumiskohad, kuhu mahuvad tuhanded inimesed. Siit tuleb aga jõudsalt edasi liikuda. Ka eluhoonete keldrid tuleb üle vaadata sellise pilguga, et igal Eesti elanikul oleks koht, kuhu varjuda.

Valmistame ette ulatuslikku evakuatsiooni, moodustame esmased varud. Tänase seisuga on evakuatsioonikohad olemas 50 000 inimesele 245 erinevas asukohas. See on 4,5% elanikkonnast. Järgmisel aastal korraldame üleriigilise evakuatsiooniõppuse, kus osalevad kõikide elanikkonnakaitse tasandite osapooled ning harjutame 5000 inimese evakueerimist ja ajutist ümberpaigutamist evakuatsioonikohtadesse.

Omavalitsuste kriisideks valmisolek on olnud rahaliselt katmata. Tänu sellel aastal eraldatud rahale kujundasime riikliku toetusmeetme kohalikele omavalitsustele nende kerksuse tõstmiseks.

Ka Päästeamet ise vajab tõhusamat valmisolekut. Kahe aasta jooksul suurendame märkimisväärselt Päästeameti varingupääste, demineerimise ja esmaabi võimekust. Seeläbi tõstame päästevõrgustiku toimepidevust ning kriisivalmidust nii kvaliteedis kui ka kvantiteedis.

Kokkulepitud riigi eelarvestrateegia järgi lõpeb elanikkonnakaitse rahastamine 2024. aastal ja kahe aastaga ülesehitatud võimekused jäävad rahalise toetuseta. Neid ei saa ei edasi arendada ega ülal hoida. Tänaseks on meile selge, et me saame küll vajalikke tegevusi alustada, aga tegemist on siiski projektipõhise lähenemisega, mis ei taga head tulemust pikka perspektiivi ja vajadusi arvestades. Vaadates Soome näidet, siis nende elanikkonnakaitse põhinebki pikaajalisel planeerimisel ja süsteemsel rahastusel. See on kulukas protsess.

Sarnaselt riigikaitsega peab ka elanikkonnakaitse saama ühiselt kokkulepitud strateegilised eesmärgid ja püsirahastuse. Võime olla uhked, et meie kaitsekulud on 2,8% SKT-st.

"Selleks, et Siseministeeriumi valitsemisala asutused oma ülesannetega toime tuleksid, tuleb riigikaitse arengukavas ja julgeolekupoliitika alustes fikseerida ära sõjalise riigikaitsega sarnane põhimõte, et saaks teha pikaajalisi arendusi. Kui sõjaline osa riigikaitsest peab olema vähemalt tasemel 3% SKT‑st, siis mittesõjaline osa võiks igal aastal moodustada 0,5% SKT‑st ehk 140 miljonit eurot. See ei ole sõjalise eelarve kõrval kättesaamatu ambitsioon." Nii ütles siin Riigikogus riigikaitsekomisjoni esimees 11. oktoobril.

0,5% SKT‑st annab võimaluse planeerida ja arendada elanikkonnakaitset nii, et riik peab vastu kõikidele kriisidele, sealhulgas sõjale. Loomulikult on see põrand ehk madalaim võimalik elanikkonnakaitse rahastamise tase. Elanikkonnakaitse arendamiseks on jätkuvalt lisavajadus minimaalselt 50 miljonit eurot igal aastal. See on püsikulu. Üks osa sellest kulub Päästeameti toimepidevuse hoidmisele, teine inimeste ja kogukondade ja omavalitsuste valmisoleku tõhustamisele.

Kui näiteks avalike varjumiskohtade kohandamine on juba töös, siis on vaja varjumiseks korrastada ka kortermajade keldrid, luua toimiv ohuteavitus, aga miks mitte vastu võtta seadus, mis nõuab varjendite loomist kõikidele uusehitistele. Ka omavalitsused vajavad jätkuvalt tuge elanikkonnakaitsega seotud ülesannete täitmiseks ja parim võimalus selleks on kokkulepitud püsirahastus.

Hea Riigikogu! Kinnitan teile, et elanikkonnakaitset ei tehta ühekordse investeeringuga. Kindlust vajavad nii kaitsjad kui ka kaitstavad. Tagaplaanile ei saa jätta ka Päästeameti teisi tegevusi. Hoidmist ja arendamist vajavad ohutusjärelevalve, ennetus, päästekomandod, igapäevane päästmine. Kodude tuleohutus ei parane iseenesest ning toetamist vajab ka vabatahtlike tegevus.

Inflatsioon mõjutab suurelt meie igapäevaelu ning päästevõrgustiku baaseelarve kasv on vältimatu. Arvestades tänast hinnatõusu, vajadust kärpida Päästeameti kulusid 2024. aastal ja tarvidust pidada üleval loodud võimeid, on järgmisel Riigikogul ja valitsusel sisuliselt kaks valikut: kas eraldada Päästeametile juurde eelarvelisi vahendeid või olla valmis selleks, et Päästeametil tuleb 2024. aastal kärpida päästevõrgustikku ehk päästekomandosid.

Siiski ei ole rahastamine ainus tegevus, millega turvalisust ja elanikkonnakaitset tõhustada. Oluliselt tihedamaks tuleb muuta Kaitseväe, Kaitseliidu ja Päästeameti ühisosa nii planeerimisel kui ka õppustel. Elanikkonnakaitsesse saavad oma osa anda ja annavadki paljud ministeeriumid ja ametiasutused, sest vaja on tagada energiajulgeolek, tervishoiukorraldus, varud, side toimimine, psühholoogiline kaitse ja paljud muud elutähtsad teenused, mis tagavad inimeste hakkamasaamise ja kriisis ellujäämise.

Riigikantseleis on valmimisel tsiviilkriisideks valmisoleku ja riigikaitse seadus, mis uuendab elanikkonnakaitse seadusraami ning sätestab vajalikud õigused ja kohustused. Selle seaduse koostamine, jõustamine ja rakendamine on üks olulisemaid seadusloomega seotud väljakutseid.

Kerksuse saavutamiseks tuleb muuta kriisijuhtimise süsteemi. COVID pani kriisijuhtimise põhiraskuse Terviseametile, sõjapõgenikud Sotsiaalkindlustusametile. Nende asutuste kriisijuhtimisvõime on täna palju parem, kui see oli enne kriisi.

Meil puudub aga kindel teadmine, milline on järgmine kriis ja kuidas see Eesti ühiskonda puudutab. Me ei tea ka seda, milliste ametiasutuste kriisijuhtimise võimekust tuleb eelisarendada. Mõistlik ja ratsionaalne on minna üle süsteemile, kus valmisolekut loovad kõik, aga kriise juhivad need asutused, kellel on vastav ettevalmistus, teadmised, kogemus, ehk poliitilisel tasandil kokkulepitud juhtivasutused, kes loovad ja arendavad selleks vajalikke võimekusi, kasutavad neid ja võtavad ka vastutuse. Päästeamet on üks asutus, kellel on vastav kriisi lahendamise kogemus ja valmidus selle vastutuse võtmiseks.

Lugupeetud kuulajad! Päästeteenistujate madala ja tööturul konkurentsivõimetu palga teema on igivana, kohati lausa narratiiviks muutunud. Elanikkonnakaitseasutuseks saamine näitab riigi usaldust ja Päästeameti üha kasvavat vastutust. Ja nüüd hakkas sellele järele jõudma ka palk. Tänan igaüht, kes usub, et päästja väärib õiglast palka. 36%‑line palgatõus on suurim Päästeameti ajaloos. Usun, et kui te olete sellega algust teinud, siis küllap ka Riigikogu järgmine koosseis seda jätkab, et jõuaksime tulemuseni, et päästja madalaim palk on 120% Eesti keskmisest. Ja niimoodi saame klaarida vana võla, mis Eesti riigil on päästjate ees. Julgeolekuolukord ei lähe kahjuks paremaks. 

11:11 Aseesimees Martin Helme

Ma vabandan! Meil on aeg läbi. Kas lepime kokku mingi mõneminutilise pikenduse? Kui pikalt peaks veel minema?

11:11 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

10 sekundit.

11:11 Aseesimees Martin Helme

Oih, vabandust! No teeme lõpuni.

11:11 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Kliimamuutused, ekstreemsed ilmastikunähtused ning vihane, ettearvamatu naaber ei kao. Kvaliteetse elukeskkonnaga alasid ja ressursse jääb vähemaks. Me ei saa muuta oma geopoliitilist asukohta. Meie vasturelv on ühtsus, tarkus, leidlikkus ja teadlikkus ja me oskame seda kasutada. Jumala auks ja ligimese kaitseks! 

11:12 Aseesimees Martin Helme

Ja nüüd saame küsimuste juurde minna. Raivo Tamm, palun!

11:12 Raivo Tamm

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peadirektor! Väga hea meel teid siin näha. Mul oli suur au osaleda esimestel kõrgematel elanikkonnakaitsekursustel. Aeg lendab kiiresti, juba kaheksa kuud on möödas sellest. Kas on võimalik ka öelda, milline oli nende kursuste kasutegur? Tulid ju kohe teised kursused otsa. Ja tookord räägiti, et need saavadki olema traditsioonilised, regulaarsed. Kas on neid plaanis veel korraldada? Ma kutsuks siin kolleege üles [osalema]. Ma ei tea, kas see koosseis saab veel järgmistel kursustel osaleda või läheb see juba järgmisesse koosseisu. Kas on mingit seiret või tagasisidet, kuidas on läinud inimeste õpetamine ja milline on see kasutegur olnud?

11:13 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, kõrgemad elanikkonnakaitsekursused ongi eelkõige pühendatud kohalike omavalitsuste juhtidele, elutähtsaid teenuseid osutavate asutuste juhtidele ja kõrgemale poliitilisele tasandile. Meil on läinud see väga hästi ja kohalikel omavalitsustel on väga suur huvi nii-öelda meie suunas, et õpetada kohalikke omavalitsusi kriisides paremini hakkama saama. Me ei suuda kõiki neid ootusi kahjuks täita, sest needsamad inimesed, kes planeerivad, kes teevad eelarvet, kes viivad läbi hankeid, peavad ka koolitama, sest seda teadmist on tegelikult väga vähestel inimestel. Aga on loodud hea võrgustik ja ma arvan, et need kursused on olnud selles mõttes väga head. Ja me liigume sellega edasi.

Ja sellel aastal 1.–3. novembrini on kolmas kursus, mis on erakorraline. Aga kuna olukord on erakorraline, siis me oleme selle kursuse ka teinud ja ma tean, et ka mõned teist on saanud kutse seal osaleda.

11:14 Aseesimees Martin Helme

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

11:14 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Päästeameti direktor! Ma olen teiega täiesti nõus, et inimeste infoga varustamine ei ole inimeste hirmutamine, vaid tegelikult on see ettevalmistus. Ja olen absoluutselt nõus sellega, et iga inimene saab väga-väga palju ise ära teha selleks, et oleks turvalisem. Sirvides seda raamatukest, jäi üks asi minu jaoks nagu puudu, sest mina oma perega valmistun ka selleks, et me võtame seljakotid ja jõuame kõndida 20 kilomeetrit. Aga seda ma siit ei näe. Mis te arvate, kas võiks olla siin raamatus sees, et inimene peab ka füüsiliselt – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – valmis olema, et kui mingi hädaoht on, siis ma ei löö araks ja jõuan mingi vahemaa ära kõndida, ja selleks peab ka trenni tegema?

11:14 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh küsimuse eest! Eks kindlasti oma tervise ja füüsise eest me vastutame kõik, et olla täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Ja mis puudutab seda, kas see võiks olla juhiste osa – võtan selle arvesse, see on hea mõte. Aga tegelikult need juhised pidevalt täienevad aja jooksul. Lisaks sellele raamatule on võimalik külastada kodulehte olevalmis.ee. Ja hästi oluline on see, et me laadiksime alla endale äpi "Ole valmis!", mida me koos Naiskodukaitsega arendame. Seal on olemas kõige värskem ja kõige parem ülevaade, sest trükist ei saa kiiresti muuta, aga elektroonilist keskkonda kindlasti. Nii et "Ole valmis!", on hästi oluline seda omada ja seda külastada ja seda valmisolekut luua.

11:15 Aseesimees Martin Helme

Marek Jürgenson, palun!

11:15 Marek Jürgenson

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Päästeameti juht! Kas käesolevaks aastaks ja järgmiseks aastaks valitsuse poolt ette antud kärpeplaan on nüüd lõplikult ellu viidud või tuleb teil järgmisel aastal veel midagi täiendavalt kärpida?

11:16 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh küsimuse eest! 2023. aastal Päästeamet ei pea kärpima, on seda pidanud varem tegema. Praegune varem vastuvõetud riigi eelarvestrateegia näeb ette, et Päästeamet peab oma eelarvet kärpima 2024. aastal 0,8 miljonit [eurot], arvestades sealjuures asjaolu, et tõesti, nagu ma oma kõnes rõhutasin, inflatsioon mõjutab meie teenust märkimisväärselt. Kütusehinnad, soetushinnad, asjade kättesaamine – inflatsioon avaldab suurt mõju. Ka selleks aastaks planeeritud eelarve, mis meil Päästeametis on, selles osas, mis puudutab näiteks kütust, on tänaseks otsas. See [raha] on läbi ja aasta lõpuni on meil vaja täiendavalt juurde leida 350 000 eurot. Nii et see on üks näide. Aga kõikide asjade soetamine, olgu see uus tehnika, varustus – nende hind on märkimisväärselt tõusnud ja ka kättesaamisajad on märkimisväärselt pikemaks läinud.

11:17 Aseesimees Martin Helme

Heljo Pikhof, palun!

11:17 Heljo Pikhof

Aitäh kõigepealt sellise hea ülevaate eest! Me oleme õiguskomisjonis teid mitu korda kuulanud ja tõesti on asjad selged selles osas. Aga mis ma tahtsin küsida? Täna kehtivas õiguses ei ole kasutusel elanikkonnakaitse mõistet. Ma väga loodan, et see valmisolekuseaduses saab olema. Kas ja kuidas erineb elanikkonnakaitse tsiviilkaitsest? Võib-olla selgitate nendele, kes kuulavad meid täna.

11:18 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Tõesti, tänases õigusruumis, ütleme niimoodi, eraldi ei ole seda välja toodud. Samas on Eesti liitunud erinevate konventsioonidega ja seal on elanikkonnakaitse väga selgelt ära määratletud: kõik märgistused ja mis selle alla kuulub, millised elualad või valdkonnad peavad olema nii-öelda ära reguleeritud või on ette valmistatud selleks, et elanikkonnakaitset saaks pakkuda, olgu selleks ohuteavitus, varjumine, evakuatsioon, pääste‑ ja tuletõrjetööde läbiviimine ja kõik sinna juurde kuuluv. Ja loomulikult, oluline on ka see, et see mõiste on kasutuses Euroopa Liidus ja ka laiemalt. Ka Päästeamet ja seeläbi Eesti riik osaleb Euroopa Liidu elanikkonnakaitse mehhanismis, mille eesmärk ongi hinnata riske üle Euroopa ja nende riskide põhjal luua plaane ja abistamissüsteeme, mudeleid, mooduleid ja kõike sinna juurde kuuluvat, kuidas riigid üksteist saaksid kriiside korral abistada.

Tänasel juhul ka elanikkonnakaitse tegeleb väga tõsiselt just abi koordineerimisega. Ja see koordineerimine on laiem kui ainult elanikkonnakaitseline abi Ukrainale. Tegelikult on see näidanud, et see mehhanism toimib, aga kindlasti see mehhanism vajab parandamist ja täiendamist. Tervikuna ikkagi ütleksin, et kasutame mõistet "elanikkonnakaitse". Elanikkonnakaitse on üldpõhimõte, [mille puhul osa tegevusi] on rohkem seotud sõjalise poolega ja osa tegevusi on seotud tsiviilkriisidega. Tegelikult elanikkonnakaitse mõiste rakendamine on, ma arvan, mõistlik, see muudab inimeste jaoks asja selgemaks. See tähendab, et me oleksime kriisideks valmis ja valmisolek hakkab igaühest endast, kogukonnast, kohalikust omavalitsusest ja riigist.

11:20 Aseesimees Martin Helme

Anti Poolamets, palun!

11:20 Anti Poolamets

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina näen, et kõige hullem oht on olnud poliitikute pimesiklus, täielik pimedus elanikkonnakaitse suhtes. Meil oli Tšetšeenia sõda, meil oli Gruusia sõda, meil oli Krimmi okupeerimine, Donbassi sõda. Alles nüüd hakkasid kassipoegadel silmad lahti minema. Seda iseloomustab see, et Riigikogu kui põhiseadusliku institutsiooni varjend on kaltse täis siiamaani. Tähendab, vanu kaltse täis! Me oleme põhiseaduslik institutsioon – teeme talgud, koristame ära! 

Ja mul on küsimus, et kas selle suure rahasüstiga, mis te nüüd ajutiselt vähemalt saite, saab mingit kõva julgeolekut ka või saab ainult kleepsusid kuskile ja kodulehekülje ja mingeid trükiseid. 280 okupatsiooniaegset varjendit on ju olemas ja nende taastamisega võiks alustada.

11:21 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh! Nagu ma ettekandes välja tõin ja olen selles väga veendunud: valmistuma peavad kõik. Ja valmistuma peab ka auväärt Riigikogu, et olla valmis kriisideks. Nii et ma arvan, et sellega tuleb kindlasti tegeleda.

Nüüd, kas see 46 miljonit puudutab ka kõva poolt või nii-öelda rauda? Jah puudutab. Ta puudutab, nagu ma ütlesin, varingupäästevarustust, et seda oleks Eestis täiendavalt rohkem, ja see puudutab ka demineerimisvarustust, see puudutab meditsiinivarustust. Tegelikult puudutab see ka keemiavarustust, puudutab päästjate ballistilist kaitset, et saada tegutseda sellises sõjaolukorras, kus on keskkond väga ohtlik. See pool on selles sees. Ja see puudutab nii vabatahtlike kui kutseliste süsteemi.

Kahjuks see raha ei võimalda ehitada ja arendada varjumiskohtasid ja varjendeid. Selleks ei ole seda raha piisavalt. Eelkõige on see just suunatud nendesse tegevustesse.

Kindlasti on oluline, et Eestisse tekib palju räägitud sireenide süsteem. Täna saame ütelda, et juba 22‑sse linna me suudame teha sireenide süsteemi. Mina ise kirjutasin eile sellele lepingule alla, et need sireenid saaksid Eestisse tulla. See on see nii-öelda kõva pool.

Kuid kindlasti kriisivalmiduses on ka pehme pool – meie teadlikkus, meie oskused – ülitähtis. Sest kui inimesed pole valmis, kui inimesed ei tea, siis on kõigist neist sireenidest, varjumiskohtadest, evakuatsioonist vähe kasu. Me peamegi inimestele rääkima, et kui sa kuuled sellist sireenihäält, siis sa tead, mis sa teed, kui antakse ohuteavitus riigi poolt, et tuleb ära minna sellelt ja sellelt alalt, mis sa siis teed. Seal ongi hästi tähtis kogu see märgistamise pool, teadlikkuse ja käitumise pool.

11:23 Aseesimees Martin Helme

Kalle Laanet, palun!

11:23 Kalle Laanet

Aitäh, austatud aseesimees! Hea peadirektor! Kõigepealt tänud ettekande eest! Elanikkonnakaitse on teatud mõttes, vähemalt mahu poole pealt, uus suund Päästeametis. Minu küsimus puudutab just nimelt Päästeameti spetsialiste. Kas ja kui palju te plaanite [võtta] või olete juba võtnud tööle selle töösuuna peale inimesi? Kust kohast saaks värvata selliste oskuste ja teadmistega inimesi, kes võiksid elanikkonnakaitse väljaehitamisega tegeleda?

11:23 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh küsimuse eest! Päästeamet on võtnud praegu täiendavalt juurde kümme inimest, mida seesama lisaeelarve meile võimaldas. Aga nagu kõikide muude asjadega, meil ei ole kindlust nende inimeste palkamiseks ka 2024. aastal. Ka see on väga tõsine probleem. Ja nende inimeste tegevussuunad on tõesti just elanikkonnakaitse ja Päästeameti toimepidevuse tagamine, kogu meie logistika ja toetussüsteemi pool ka, sest ilma selleta ei saa hakkama.

Nüüd kindlasti kõige keerulisem küsimus: kust need inimesed võtta? Inimesed, kes oskavad teha riigikaitse planeerimist, kes teavad, kuidas see käib, tunnevad julgeolekuolukorda ja oskavad seda mõtestada ja kirjutada ka plaanidesse, lahti planeerida ja mis kõige tähtsam: et need asjad lõpuks ka juhtuksid – neid inimesi on väga vähe. Nende pärast on konkurents väga suur. Kaitsevägi, Kaitseliit, politsei, kõik ministeeriumid täna vajavad selliseid inimesi, ka eraettevõtted. Nii et see on tõsine väljakutse. See, et neid inimesi tekiks, selleks on tegelikult hakanud juba panustama ka Sisekaitseakadeemia, et uued päästekolledži lõpetajad aastate pärast omaksid ka selliseid teadmisi.

11:25 Aseesimees Martin Helme

Aivar Sõerd, palun!

11:25 Aivar Sõerd

Austatud istungi juhataja! Austatud peadirektor! Me arutasime hiljuti rahanduskomisjonis ... Ma olen siin! Hiljuti rahanduskomisjonis arutasime Siseministeeriumi valitsemisala eelarvet ja mulle jäi ka silma seal, et RES‑i summades on järgmisel aastal päris tuntav kasv, aga sealt edasi, 2024 ja nii edasi, hakkavad summad isegi vähenema. Kuidas see on reaalne inflatsiooni tingimustes? Te mainisite, et 0,8 miljonit aastal 2024 väheneb teie eelarve võrreldes järgmise aasta tasemega. Mu küsimus ongi, kuidas see on inflatsiooni tingimustes reaalne. Rääkige natuke täpsemalt, mida te peate tegema, et nende numbritega toime tulla. Ja siis ma küsin, et kui teil sel aastal jääb 350 000 [eurot] kütusekulu puudu, siis mille arvel te selle 350 000 katate.

11:26 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh küsimuse eest! Minu meelest väga asjakohane ja sisuline [küsimus]. Ma tõin ka oma ettekandes välja, et see on tegelikult tõsine probleem. 0,8 miljonit väheneb meie põhieelarve ehk ilma selle ühekordse lisaeelarveta. Ja see vähenemine on täna on planeeritud majanduskulude ja personalikulude arvel. Reaalselt tähendab see 800 000 [eurot] kolme päästekomando kinnipanemist, sest me ei saa vähendada elanikkonnakaitselist tegevust, ennetustegevust, mis on jälle omakorda seotud elanikkonnakaitsega, ja toetavate süsteemide [rahastamist]. Kui nüüd võtta siia juurde inflatsiooni mõju, nagu ma ütlesin, kütuses võib see olla järgmine aasta 400 000 – 500 000, aga ka kõikide vahendite soetuses, siis tegelikult me räägime siin sellest, et kui päästevõrgustikku ei tule raha juurde, siis tuleb rohkem kärpida kui kolm päästekomandot.

11:27 Aseesimees Martin Helme

Merry Aart, palun! 

11:27 Merry Aart

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tahaksin teid tänada teie otsekohesuse ja professionaalsuse eest. See ei ole meil väga traditsiooniline ja tavapärane. Aitäh! 

Oleme kaotanud ajas. Oleme diskuteerinud, millist sõjaväge me vajame, kas rannakaitset on vaja või mitte. Neid diskussioone on väga palju olnud ja selle tõttu me oleme tegelikult ajas kaotanud väga palju. Neid, kes sellest on rääkinud, kellel on olnud ohutunne, ei ole usutud või pigem on neid tembeldatud kahjulikuks elemendiks. Mina ei näe ka praegu väga süsteemset tegevust. See on küll paremaks läinud, eriti peale Kagu-Eesti elektrikatkestusi. Aga minu küsimus on selline. Milline on koostöö, ütleme, pikemas perspektiivis Päästeameti, Kaitseliidu ja Kaitseväe vahel? Vabariigi Valitsusest juba oli juttu. Kas see koostöö on hea? Kuidas te seda hindate?

11:28 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh! See, mis puudutab Kaitseväe ja Kaitseliiduga koostööd, on hästi oluline. Oleme rääkinud ka laiemalt, me oleme rääkinud oma valdkonnast ja probleemidest Siseministeeriumiga, riigikaitsekomisjonis teinud ülevaateid ja selgitanud seal, millised on seosed ja millised on koostöövajadused.

Aga nüüd päris praktilisest asjast. Kindlasti me vahetame infot. See kõik, mis puudutab näiteks sireenide süsteemi, siin on hästi oluline koostöö Kaitseväega. Kaitseliiduga koostöö on meie jaoks ülimalt tähtis. Mis puudutab Kaitseliitu, siis Kaitseliit saab toetada tsiviilkriiside korral, pakkuda toetust ka sõjaliste kriiside korral ja seda just eriti Naiskodukaitse näol.

Just paar nädalat tagasi oli meil Kaitseliidu kogu juhtkonnaga ja Naiskodukaitse juhtidega kohtumine, et vaadata üle meie sellel aastal alla kirjutatud uus koostööleping. Vaatasime alalepete kaupa täpselt üle, milliseid tegevusi me teeme, kuidas me neid asju teeme, et [oleks selge], milliseid tegevusi ja kuidas teevad Naiskodukaitse evakuatsioonirühmad evakuatsioonikohtades inimeste toetamisel ja aitamisel. See on hästi tähtis. Ja veel ka paljudes muudes küsimustes, mis puudutab nii päästetööde tegemist, demineerimistööde tegemist kui ka, nagu ma juba mainisin, evakuatsiooni. Nii et see koostöö on sisuline, see koostöö on hea, ja mis on kõige olulisem: tahe on väga suur.

11:29 Aseesimees Martin Helme

Heiki Hepner, palun!

11:29 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja, tänud sellise põhjaliku ülevaate eest! Aga minu küsimus tuleb selle 0,5% täiendava rahastuse kohta, mis võiks olla või, kui me vaatame järgmise aasta eelarvet, on eraldatud ja mille arvel saab teha teatud hulga reaalseid tegevusi, mida seni ei ole tehtud. Aga tõesti, ka te ise viitasite, et täna on sisuliselt suund sellele, et traditsioonilisele päästetegevusele, mida meie päästekomandod teevad, on rahastust nii [vähe], et tuleks hakata [komandosid] kärpima, kolm või enam. See on väga muret tekitav. Kuidas te ise hindate, kui me ka pikaajaliselt suudame seda 0,5% tagada, siis kas see ikka sisaldab ka seda, et päästekomandosid ei peaks kärpima? Ja mis need proportsioonid võiksid olla sellise igapäevase päästetegevuse ja uute laiapindse elanikkonnakaitse [tegevuste] juures?

11:30 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh! Päästeametil, politseil, kaitsepolitseil ja nii edasi, siseturvalisusasutustel on kaks vaadet. Üks vaade on igapäevase turvalisuse tagamine ja need tegevused, et patrullid reageeriksid, komandod sõidaksid välja, ennetustööd tehakse. See on igapäevane turvalisus. Nüüd, teine pool on nii-öelda riigikaitselised tegevused. 0,5% ongi riigikaitselised tegevused, et me saaksime hakkama tegutsemisega sõja ajal ja me saaksime panustada elanikkonnakaitsesse ja muudesse tegevustesse. Nii et see 0,5% kindlasti ei puuduta seda igapäevast [turvalisust]. Sellele osale tuleb leida vahendeid juurde või siis kärpida [komandosid].

11:31 Aseesimees Martin Helme

Jaa, aitäh! Meil on küsimuste-vastuste aeg otsakorral, ma rohkem küsimusi ei saa võtta. Suur tänu ettekandjale!

11:31 Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu

Aitäh!

11:31 Aseesimees Martin Helme

Läheme tänase viimase ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Sisekaitseakadeemia [sise]julgeoleku instituudi juhataja Erkki Koorti. Ka Erkki Koorti ettekanne on 10 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit.

11:32 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed, minister, peadirektor, daamid ja härrad!

Eestit ja kogu maailma mõjutavates julgeolekupoliitilistes arengutes ei ole praegusel hetkel midagi sellist, mis pakuks turvatunnet või teadmist liikumisest stabiilsuse suunas. Meie ümber on palju määramatust ning protsesse, mida me ei suuda kontrollida isegi siis, kui me väga tahaksime. Lähitulevikus ei ole ette näha, et see pöörane olukord kuidagi leeveneks. Me elame praktiliselt täiuslikus tormis: pandeemia, Venemaa sõjaline rünnak Ukraina vastu, ränne, majanduse ja energeetika ebastabiilsus, mida viimasel ajal on vürtsitatud ka rünnakutega taristuobjektide vastu. Kuna me ei suuda seda kontrollida ja mõjutada protsesside lähteallikaid, peame keskenduma negatiivsete tagajärgede ärahoidmisele või leevendamisele. Suur rõõm, et arutelud selles küsimuses on jõudnud järgmisse etappi.

Head kuulajad, aga milleks ikkagi elanikkonnakaitse? Ma sõnastaksin selle järgnevalt. Kaitseväge arendame selleks, et me võidaks sõja, ning elanikkonnakaitset peame arendama selleks, et inimesed jääksid ellu ning rahvus ja riiklus saaksid jätkuda. Me oleme sõjalise kaitse osas ühiskonnana jõudnud järeldusele, et ei osta relvi paraadi jaoks. Ometi algas mõni aasta tagasi paanika, kui Päästeamet ja Siseministeerium kutsusid üles koju toitu varuma. See oli paljude jaoks šokk ja sain minagi korduvalt küsimusi, kas riik valmistub sõjaks.

Ühiskond peab valmistuma erinevateks kriisideks. Jah, ka sõjaks. Osalt oli see häiring mõistetav, sest relvadega täidetud Kaitseväe laod on paljude inimeste jaoks abstraktne, kuid varudega täidetud oma kelder puudutab inimeste turvatsooni. Aga just inimese kodu on see kese, miks riik üldse toimima peaks.

Kas Eestis on tehtud piisavalt? Ei, muidugi ei ole. Siseturvalisuse valdkonda ei ole kunagi arendatud ja rahastatud süsteemselt sõjalisteks kriisideks ehk sisekaitse on valmistunud alati riigi kaitsmiseks järgmisel eelarveperioodil.

Eesti on palju rääkinud julgeolekukorra muutusest ning heitnud teistele riikidele ette julgeolekuohtude ignoreerimist. Tegelikult hakkasime ka Eestis mitmete teemadega tegelema alles nüüd, on selleks siis jahtusvesi Narva elektrijaamadele või keskmaa õhutõrje. Ehk siis meil riigina on olnud teadmine, aga me ei ole liiga palju teinud võrreldes tavaolukorraga. Kui ei tegele riskide maandamisega päikselise ilmaga, siis tormiga investeeringute vajadused progresseeruvad. Siinkohal on hoiatavateks näideteks nii tervishoiu‑ kui ka ID-kaardi kriis.

Eelmiste kriiside kogemusest on alati vaja õppida, vältides seejuures lõksu, milleks on valmistumine eelmiseks sõjaks. Planeerimisel tuleb püüda ära aimata realiseeruvaid ohte ning vastase kavatsusi. Neil puhkudel lähtutakse ohuhinnangutest, mis nägid varem ette pigem hübriid‑ kui et konventsionaalse sõjalise rünnaku kasutamist. See, mida näeme täna Ukrainas, annab tunnistust, et Venemaa lähtub sõjapidamises jätkuvalt kogu ühiskonna ründamisest, mitte ei keskendu ainult vastase sõjaväele. Seega vajame elanikkonnakaitset rohkem kui kunagi varem. Siiski ei maksa arvata, et hübriidrünnakute oht kuhugi kaob. Mida halvemini läheb Venemaal sõjaväljal, seda rohkem keskendub ta räpastele rünnakutele. 

Lugupeetud Riigikogu! Praeguseks on juba tehtud suur samm edasi elanikkonnakaitse tegelikuks rakendumiseks. Aga on asju, mida ei saa jätkusuutlikult teha õhinapõhiselt. Valdkonna esimene suurem rahastamisotsus on tehtud, kuid see ei ole kaugeltki piisav. On oluline arendada laiapindset riigikaitset ja elanikkonnakaitset ühtlaselt, sest ühiskonna tegelikku tugevust ning riigi vastupanuvõimet näitab ikkagi riigiülene tervikvõime.

Erinevates julgeolekuga puutuvates valdkondades kipub meie ärksust uinutama teadmine NATO artikkel viiest. Elanikkonnakaitse küsimuses ei ole olemas NATO artikkel viit, ehk iga riik peab tegema ise, ise ja ainult ise. Aga kes teeb?

Päästeametil saab olema suur ja kandev roll, mis osaliselt on juba võetud. Kuid see pole kaugeltki ainult Päästeameti pingutus. Siin on roll inimesel endal, kohalikul omavalitsusel ja ka Riigikogul.

Me kuulsime juba varasematest sõnavõttudest, kui paljud saavad ise hakkama, kui paljud võiksid hakkama saada ja kui paljud ei hakkagi kunagi hakkama saama. 70% meie inimestest saavad ise palju ära teha. Kõike ei pea varuma korraga, kuid poole aastaga on võimalik ennast väga hästi varustada. Me saame aidata ka oma sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Järgmisel korral kingitust valides mõelge kasutu ja odava Hiina nodi asemel välja mõni asi, mis aitaks päriselt hakkama saada. On see generaator või kriisipakk, see on juba võimaluste ja valikute küsimus.

Kohalikud omavalitsused on need, kellel on vastutus oma inimeste eest ja seda ka kriisis. Kui mitu omavalitsust on pöördunud hiljuti varude keskuse poole küsimusega, kuidas nad inimestele kriisivaru saavad? Pakun, et mitte ükski. Kas tuleb ise kohale tulla? Tuuakse see valla‑ või linnavalitsusse? Või ei saagi mingit abi? Ja kui ei saa, siis kuidas omavalitsus oma elanikke päriselt abistab? Enamikul juhtudel tuleb pöörduda omavalitsuse territooriumil tegutseva elutähtsa teenuse osutaja poole ning toiduvarude puhul regionaalsesse jaotuspunkti.

Riigikogus eelnõusid menetledes peaks samuti küsima, kas eelnõus sätestatu aitab paremini toime tulla ka kriisis. Kõik kriisidega seonduvad eelnõud ei tule Siseministeeriumist ega Kaitseministeeriumist ja suur osa inimeste igapäevaelu toimimisest pole üldse nende kahe ministeeriumi valdkondadega seotud. Seega tasub eelnõu menetlemisel küsida, kas vastav säte aitab ühiskonna vastupanuvõimet suurendada, kriisi vältida või peaks mõni säte kriisi ilmnemisel olema kiiremini rakendatav.

Paljud Riigikogu liikmed on ka riigi äriühingute nõukogudes ning ka seal peaks esitama nõudlikke küsimus, kuidas me ühest või teisest kriisist väljume.

Head kaasamõtlejad! Elanikkonnakaitse on mahukas, pikaajaline ja kallis, aga see peab olema ka madala otsustustasemega, detsentraliseeritud ja regionaalne. Selleks, et kolm meest oleks päästekomandos igapäevaselt tööl, on vaja 15 töötajat. Selleks, et tänavatel oleks 100 patrulli, peab töötama 1000 inimest. Efektiivseks ohtudele vastamiseks on vajalik hajutatus ehk regionaalne ja detsentraliseeritud toimimine. Elanikkonnakaitse tegelikuks pakkumiseks on vaja paikneda inimeste lähedal üle Eesti.

See projekt on pikaajaline ja kallis. Meil ei ole täna varjendeid ja mitte kunagi ka ei teki olukorda, kus iga Eesti inimene saab oma varjendi. Isegi nõrgemat kaitset pakkuvate varjumiskohtade loomiseks läheb aega ja inimestele ei tohi luua illusiooni, et lähema kümne aasta jooksul saavutame me siin väga märkimisväärse hüppe. Selle saavutamisega tuleb loomulikult tegeleda, kuid praegu oleme seisus, kus kõige õigem on ohu korral hajutatus.

Elanikkonnakaitse funktsiooni puhul on ülioluline, et selle tagaja ise suudab olla autonoomne ja võimekas. Tsentraliseerimine on odavam, aga detsentraliseeritud süsteemi ei ole võimalik nii kiiresti halvata. See ei tähenda, et peaks olema palju pisikesi asutusi, kuid süsteemid peavad olema sellised, et peakontori halvamisel ei kahjustaks see pöördumatult ülejäänud ahelat.

Igas kriisis inimesed väsivad ja väsivad ka päästjad. Kaotusi sõjaväes asendame me ühiskonnas mobilisatsiooniga, aga kuidas ja kellega me asendame suures mahus päästjaid, kui selleks peaks vajadus tekkima? Eestis on välja arendatud väga hea vabatahtlike süsteem, aga me peaks tegema veel sammu edasi. Leian, et aeg on ülimalt küps rääkida ajateenistuse kõrval ka oluliselt suuremas mahus asendusteenistuse rakendamisest ja seda mitte ainult Päästeametis.

Venemaa minetab hetkel Ukrainas sõdides oma ründevõimet aastateks, kuid see ei tohi meid kuidagi uinutada. Kuigi otsene rünnakuoht väheneb ja Venemaa liigub ebastabiilsuses suunas, on iga elanikkonnakaitsesse kulutatud sent hästi kasutatud, sest sisemiselt ebastabiilne suurriik meie kõrval on peaaegu sama hull kui sõjaliselt agressiivne riik.

Tänan kuulamast!

11:41 Aseesimees Martin Helme

Läheme küsimuste juurde. Peeter Ernits, palun!

11:41 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aitäh kõigepealt! Te olete nagu kahes rollis siin, ühtepidi ka uuriva toimetuse juhataja lehes, ja te olete öelnud, et valitsus peab oma töö ära tegema kolme kuuga. See oli 17. juulil. Kolm kuud on täis. Ja kui nüüd rääkida elanikkonnakaitsest, kas on ära tehtud see, mida vaja on, või ei ole? Aga põhiküsimus on see, et jõulud lähenevad. Võiks nagu kinkida mingisuguse odava nänni asemel midagi reaalselt vajalikku, generaator ja nii edasi. Seda te olete öelnud juba, aga kas on midagi muud. Kas on natuke soovitusi rahvale, mida võiks konkreetselt kinkida, mis ei oleks ka võib-olla rahaliselt nii tappev ja millest tolku oleks?

11:42 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Aitäh küsimuse eest! Praegusel hetkel ma ei juhi enam Postimehe uurivat toimetust, selles suhtes see kahetine roll on tänaseks minevik. Tõsi, valitsusel on väga vähe aega. Seda kolme kuud ma pigem pidasin silmas mitte kalendrikuude mõistes, vaid summeeritult. Ja kindlasti ei ole täna tehtud ära kogu töö, see oleks suhteliselt võimatu.

Mis puudutab ettepanekut, et võiks tuua midagi kasulikku, siis tegelikult tasub ette võtta seesama Päästeameti koostatud nimekiri. Ja miks ei võiks jõuluvana tuua kriisipaki?

11:43 Aseesimees Martin Helme

Heiki Hepner, palun!

11:43 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma proovin teise nurga alt seda küsimust edasi küsida, mis ma ka healt Päästeameti peadirektorilt küsisin. Tõepoolest, mittesõjaline riigikaitse vajab vaieldamatult stabiilset rahastust. See välja käidud pool protsenti võiks anda pikaajalise lahenduse ka väga vajalike investeeringute tegemiseks. Aga samas on ju erakordselt muret tekitav see, et kui me ei suuda traditsioonilist päästetegevust piisavalt rahastada, siis sisuliselt me ju õõnestame sedasama mittesõjalist riigikaitset. Kui ühest otsast päästekomandosid tõmbame kokku, kes siis lõpuks päästma hakkab? See ei ole lahendus. Nüüd mu küsimus. Kui me räägime siin poolest protsendist mittesõjalise riigikaitse puhul, siis kui palju me tegelikult peaksime [rahastamist] suurendama, et suudaksime tagada stabiilse arengu?

11:44 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see pool protsenti on juba väga suur samm edasi. Loomulikult on teine pool protsenti sinna juurde panna veel stabiilsem. Nii nagu ka peadirektor oma kõnes ütles, on meil tegelikult 30-aastane võlg elanikkonnakaitse arendamisel. Sest kui peab tegelema lihtsate ja väga vajalike asjade hankimisega, vaidlema selle üle, kas päästjatel peavad olema kaitseriietus või hapnikumaskid, siis sellel ajal sinna juurde rääkida varjenditest, ütleme niimoodi, kahjuks ei mahtunud lihtsalt pilti. See on samasugune näide nagu see, et väga pikalt oli teada, millises olukorras on Eesti piir. See ei mahtunud ühtegi eelarvesse kuni 2014. aastani, juhtumini piiril. Nii et selles suhtes on oluline suurendamine äärmiselt vajalik. Kas see on 0,5%, 0,75% või 1%? Ütleme nii, et iga 0,0% on juba samm väga õiges suunas.

11:46 Aseesimees Martin Helme

Tarmo Kruusimäe, palun!

11:46 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Räägiks järelkasvust. Sisekaitseakadeemias omad õppeprogrammid ja ‑kavad on, aga ma mõtlen valju häälega kaasa. Riigikaitse algõpetus, mis võiks olla kohustuslikus korras – kuigi ma ei oska seda täpselt öelda, sest alati keegi on kuskil vastu –, aga kas selle raames, kui neil on ka õppelaager väljaspool, võiks olla näiteks praktikanädal vabatahtlike päästjatena? Ma tean, et see ühtepidi võib-olla segab ja takistab, aga kui noor korra on ninapidi sinna juurde tulnud või see huvi on noortel poistel [tekkinud], kui saab kas või neid voolikuid hoida, siis [saaks] mingilgi määral seda tutvustada. Täiskasvanutena me õpime laste kaudu. Vanadele leopardidele enam neid täppe juurde ei joonista, aga laste kaudu õpime me kõik.

11:47 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Aitäh! Ma arvan, et tegelikult mõnes mõttes see toimib. Me võib-olla ei nimeta seda nii, aga nii lasteaiad kui ka koolid käivad ekskursioonidel päästekomandodes, kus neile näidatakse, räägitakse. Sisekaitseakadeemia korraldab sisekaitseõpet päris paljudes keskkoolides.

Riigikaitseõpe, tõsi, on vabatahtlik. Kas ta peaks olema kohustuslik? Ma arvan, et see on täitsa diskussioonikoht, kas laiapindne riigikaitse peaks olema kohustuslik. Noortes huvi äratamine on see, mis tegelikult nende asjade juurde neid toob. Nad ei pruugi ise osata küsida seda küsimust, aga kui nad tuua sinna asja juurde, näidata seda, siis see toob väga hea tulemuse.

Ma toon korra näiteks ka sellesama asendusteenistuse, mida ma mainisin. Kui Päästeametis asendusteenistusega alustati, siis inimesed, kes selle läbisid, tulid hiljem kas päästjaks või vabatahtlikuks päästjaks. Kui ma küsisin Iisraelis asendusteenistuse läbinud või tol ajal seda läbivate inimeste käest, kui paljud aasta tagasi mõtlesid näiteks kas politseiniku, päästja või vanglaametniku elukutsest, siis vastus oli null. Nendelt 18 noorelt, kellega mina kohtusin, ma küsisin uue küsimuse: kui paljud teist täna mõtlevad, et nad aasta pärast on selle valdkonnaga seotud? 80% vastas, et kui nad ei saa päris palgalist tööd, siis nad tahavad panustada seal vabatahtlikuna. Ehk see noorte [pääste] juurde toomine ja neile selle tutvustamine on ülioluline.

11:49 Aseesimees Martin Helme

Kalle Laanet, palun!

11:49 Kalle Laanet

Aitäh, hea aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on hea meel tõdeda, et ühiskonnas üha rohkem ja rohkem saavad inimesed aru, et julgeolek on tervik. Heaks näiteks sellest on kindlasti käesoleva aasta märtsikuus [tehtud] Vabariigi Valitsuse otsus mitte ainult eraldada lisarahastus sõjalisele riigikaitsele, vaid ka puhtalt elanikkonnakaitsele. Ehk seda asja vaadeldakse juba koos. See on kindlasti mingi jää murdumine, kui ma vaatan, et see silotornistumine hakkab vaikselt ära kaduma. Aga kindlasti on väga palju veel teha selleks, et kõik saaksidki ühtemoodi aru, et me peame arendama neid valdkondi tervikuna.

Minu küsimus sulle on see. Kuidas sina tunnetad arvamusliidrina ühiskonnas, mida peaks veel rohkem tegema, et me vaataksimegi ühiskonnas toimivat julgeolekuvaldkonda tervikuna, mitte silotornidest lähtuvalt?

11:50 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Suur tänu! Ma arvan, et me oleme väga suure sammu ära astunud ja me oleme suure sammu astunud ühiskonnas mõnes mõttes ka kogemata. Sisekaitseakadeemia, kus ma töötan, asutati 1992. aastal ja see oli suurepärane näide laiapindse riigikaitse tegemisest kogemata. Täna meil on olukord, kus Sisekaitseakadeemia lõpetajad on nii Päästeameti peadirektor, Politsei‑ ja Piirivalveameti peadirektor, tolli juht, Kaitseväe juhataja, Kaitseväe juhataja asetäitja, peastaabi ülem. Ehk see on ülioluline võrgustumine, mis juhtus tegelikult 1992. aastal natuke kogemata. Me kindlasti oleme aegade jooksul riigis ehitanud vaheseinu, mida 1992. aastal ei olnudki. Seesama laiapindne riigikaitse on väga hea lakmuspaber, sest kui tavaliselt on kõikidele osapooltele selge, et 2%, 2,8%, räägitakse ka 3%‑st, riigikaitsesse on erakondadeülene kokkulepe, siis laiapindse riigikaitse mittesõjalised osad rahastatakse vastavalt eelarvelistele võimalustele, mis tähendab, et reeglina neid võimalusi ei ole. See on see, millele ma viitasin oma kõnes, et riigi ja ühiskonna tegeliku tugevuse tagab ikkagi üle välja ühtlane tugevus ehk kas taburetil on ühepikkused jalad või kui nõrk on keti kõige nõrgem lüli. Meil võivad olla soomusbrigaadid või mis iganes väed, aga kui me ei suuda oma riigi elu korraldada sõjatingimustes, siis on nendest vähe kasu.

11:52 Aseesimees Martin Helme

Anti Poolamets, palun!

11:52 Anti Poolamets

Lugupeetud ettekandja! Nukrusega tuletan meelde, kuidas Jürgen Ligi veel märtsis ütles näiteks seda, et meil ei ole vaja keskmaa õhutõrjetki. Ja kuigi nende ridades on elanikkonnakaitse kontseptsiooni üks väljatöötaja härra Raidma, siis see on käinud ikka raskelt üle kivide ja kändude. Ma olen täiesti kindel, et hakkab vihane vastupanu liberaalide leerist sellele, et taastada okupatsiooniaegsed varjendid, sest see kõik on ju kallis. Piisab sellest, et kleeps panna kuskile parklasse ja elu on jälle lill, töö on tehtud. Minu küsimus on selles: kui palju võtaks aega ja ressurssi nende spetsialiseeritud, kalli raha eest ehitatud okupatsiooniaegsete varjendite taastamine? Kas kümne aastaga jõuab?

11:53 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Suur tänu! Ma arvan, et kui hinnata ära see vajadus – ma pean tunnistama, et mul pole õrna aimugi, kui palju see võiks maksta – mõnede nende varjendite puhul ja, ütleme niimoodi, kohe panna see rahasumma sinna peale, siis kümne aastaga ilmselt jõuaks. Okupeeritud Eestis oli varjendikoht olemas umbes 5%‑le inimestest. Ma arvan, et märksa lihtsam on neist mõnegi varjendi puhul ehitada uus kui renoveerida seda 30 aastat kasutamata, hooldamata, lagunenud vana maa-alust kompleksi. Aga igal juhul me peame sinna suunas liikuma. Ma olen olnud selle diskussiooni juures ka varem. Tavaliselt öeldakse, et me oleme jäänud kümme aastat hiljaks. Kui me täna ei alusta, oleme me kümne aasta pärast jälle kümme aastat hiljaks jäänud. Nii et sellega on kindlasti vaja edasi liikuda. Mul oli väga hea meel, kui minister selle täna välja ütles, et lisaks varjumiskohtadele vajab Eesti ka varjendeid.

11:54 Aseesimees Martin Helme

Marko Šorin, palun!

11:54 Marko Šorin

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Eks me natukene piltlikult öeldes ummisjalu jookseme ühest kriisist teise. Kui Ukraina sündmusi me näeme iga päev televiisorist, siis me justkui, nagu ma ütlesin, ummisjalu hakkame selle tagajärgedega tegelema. Te ise ütlesite, et jah, paraku tegeldakse sõjapidamises eelmise sõja võitmisega või eelmise kriisi võitmisega.

Kui hästi on meie strateegiliselt olulisi teenuseid pakkuvad organisatsioonid vastupidavad diversioonile? Te ise ütlesite, et ega me otsese rünnakuga vastasvõistkonna poolt võib-olla praegu kokku ei puutu. Aga [on võimalik] rivist välja lüüa kas või veesüsteem, mida me oleme eurorahaga teinud – hästi pikad torud, hästi suured süsteemid –, piisab sellest, kui pumbajaamas midagi juhtub, ja suured linnad on ilma veeta. Kui hästi me tegelikult sellisteks asjadeks valmis oleme?

11:55 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Aitäh! Mitte liiga hästi. Sellepärast et, mis seal salata, õhutõrje hankimise otsus tuli alles nüüd ja keskmaa õhutõrje tegelikult katab kaitsva kupliga ainult neid linnu, kus parajasti viibivad Eesti väed. Neid linnu, kus Eesti vägesid ei ole, õhutõrje ei kaitse. See tähendab, et need objektid on sisuliselt kaitsetud.

Kui võtta erinevaid ahelaid, siis miks ma rääkisin detsentraliseeritud süsteemidest? Sest need on autonoomsemad, nendel on võime tegutseda eraldi, neil on võime jääda toimima ilma suure logistikata seal taga. Suuri tsentraliseeritud süsteeme on lihtsam häirida. Meie hästi suur probleem on see, et meil ei ole tagalat. Meil ei ole sellist tagalat nagu Ukrainal, kuhu ajutiselt taganeda, grupeeruda ümber ja rünnata. Konflikt selle puhkemisel on kogu Eesti ruumis ja meie taristu on sihtmärk, ja kaitsetu sihtmärk.

11:56 Aseesimees Martin Helme

Mati Raidma, palun!

11:56 Mati Raidma

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kõigepealt tahan kõrgelt tunnustada Sisekaitseakadeemia olulist rolli kogu siseturvalisuse professionaalide mõttelaadi kasvatamisel ja kujundamisel. Mul on küsimus just Sisekaitseakadeemia kohta. Kuivõrd te olete kaasunud sellele elanikkonnakaitse kandvale mõttele ehk elanikkonna paremale informeerimisele, abistamisele, nõustamisele ja nende kontseptsioonide väljatöötamisele, mis oleks abiks Päästeametile ja kohalikule omavalitsusele.

11:57 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Aitäh! Sisekaitseakadeemial on tegelikult hästi tihe seotus kõikide meie valdkonna partnerasutustega, toimub rotatsioon akadeemia ja asutuste vahel, see võiks muidugi olla oluliselt suurem. Me oleme kaasunud oma spetsialistide kaudu nende soovituste väljatöötamisele, olukorra analüüsimisele ja koolitamisele – teinud koolitusi nii riigi‑ kui ka erasektorile, kolmandale sektorile. Ja kindlasti ma näen vajadust täiendavate koolitusprogrammide väljatöötamiseks. Ma kinnitan, et sellega tegeldakse ja akadeemia kindlasti on selle protsessi juures.

11:58 Aseesimees Martin Helme

Helle-Moonika Helme, palun!

11:58 Helle-Moonika Helme

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mäletame veel, kui EKRE eelmises Riigikogu koosseisus hakkas esimesena tundma huvi tsiviilkaitseküsimuste vastu, siis tookordne peaminister Taavi Rõivas siitsamast puldist teatas, et seda pole vaja, sest sõda ei tule. Nüüd me oleme selles olukorras, kus me oleme. Ja teie pole olnud selles teemas kõrvaltvaataja. Te olete olnud pikalt asekantsler Siseministeeriumis, te olete olnud kõrge riigiametnik selles valdkonnas ja olete kindlasti väga hea spetsialist. Teie ülesanne kindlasti oli ka poliitikate kujundamine nõuandjana ja praktikuna. Selle aja jooksul oli valdkond väga pikalt just Reformierakonna ja sotside käes. Kuidas siis poliitikud nii pimedad ja sinisilmsed olid? Kas teie spetsialistina, eksperdina ja selle julgeolekuvaldkonna tõelise asjatundjana ei suutnud neid veenda juba varem, et selle asja peale tuleb hakata mõtlema ja need asjad tuleks käima panna?

11:59 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Aitäh küsimuse eest! Ei suutnud. Oli väga palju asju, mis said tehtud. Aga nagu ma tõin näite sellest piiri väljaehitamisest. Ega Siseministeeriumis ja ka kohtumistel teiste ministeeriumidega, nii Välis‑, Kaitse‑ kui ka Rahandusministeeriumiga räägiti piiri väljaehitamisest korduvalt, korduvalt ja korduvalt. Seda otsust ei tehtud, seda peeti kalliks, ebatõenäoliseks, et meil on vaja seda selliselt välja ehitada. Jah, ma ei suutnud poliitikuid veenda, et siia tuleb raha peale panna, et see on vältimatu.

12:00 Aseesimees Martin Helme

Alar Laneman, palun!

12:00 Alar Laneman

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui korraks ette kujutada, et me oleme sattunud võlumaailma ja teie saate täna ülesande kahe aasta jooksul kõne all olev teema rahvakeeles öeldes korda ajada, mis oleksid need viis asja, mis te teeksite, eriti pidades silmas meie enda õppetundi, aga veel tähtsam, seda, mis Ukrainas toimub?

12:00 Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort

Aitäh küsimuse eest! Sellele on väga keeruline vastata kohe niimoodi. Ma arvan, et kindlasti elanikkonnakaitse reaalne ja sisuline tähtsustamine, kindlasti nii varjendite kui ka muude sarnaste kohtade väljaehitamine, kindlasti asendusteenistuse väga olulises mahus kasutuselevõtt. Kas sinna juurde mainida ära veel piiri väljaehitamine, võimekuse suurendamine? Ka see on kindlasti oluline, aga ma arvan, et selliste strateegiliste muutuste esilekutsumine nagu ka asendusteenistus näiteks.

12:01 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma väga tänan teid! See aeg, mis on ette nähtud juhtivkomisjoni poolt küsimusteks-vastusteks, on läbi. Suur tänu teile! 

Head ametikaaslased, nüüd on nii, et avan läbirääkimised. Juhtivkomisjon on palunud, et me alustaksime läbirääkimisi fraktsioonidest. Nii et kui te juhuslikult ei ole fraktsiooni esindaja, siis palun andke mulle teada. Ma ei tea täpselt, kes on teie fraktsiooni esindaja.

Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnase.

12:02 Leo Kunnas

Palun kohe kolm minutit juurde.  

12:02 Esimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit!

12:02 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tänan ka omalt poolt kõigepealt esinejaid. Eelmine nädal alles oli meil üks teine oluline OTRK ja ma saan nüüd veel kord üle kinnitada selle, mida ma seal Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ütlesin. Ehk siis: Konservatiivne Rahvaerakond toetab 0,5% eraldamist pikaajalises perspektiivis laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamiseks. Ja me paneme kindlasti selle ka oma programmi. 

Meie programmis – eelmises, mis on meil 2018. aasta 25. oktoobrist ja mida me nüüd üle vaatame – praegu on kirjas selle kohta järgmist. Sõjas on põhiliseks kannatajaks tsiviilelanikkond. Elanikkonnakaitse kriisi‑ ja sõjaajal tuleb üles ehitada vähemalt järgmistes valdkondades: toit, vesi, kütus, elektrienergia, meditsiin, varjendid, teavitamine, evakuatsioon võimalikest lahingutegevuse piirkondadest, õiguskord ning küberturvalisus. Ma näen, et siin meie programmis väga suuri muudatusi tegema ei pea, sest need asjad on kõik siin kenasti kirja saanud.

Milles on asi, et me ei ole edasi jõudnud nende asjadega? Siin eelnevad ettekandjad on seda teemat avanud, et inimesed või valdav osa ühiskonnast, ametiisikud lihtsalt ei ole uskunud, et sõda võiks olla võimalik. Ja see ongi olnud siin peamine takistus.

Selle Riigikogu ajal me oleme teinud ausa katse, mitte ainult mina ja Alar Laneman, vaid ka meie hulgast lahkunud kindral Johannes Kert ning kindral Ants Laaneots, kui me tegime 112 SE ehk riigikaitseseaduse käsitlemise käigus põhjaliku muudatusettepaneku, kus me püüdsime formuleerida kõikide ministeeriumide ja üldse oluliste riigiasutuste ülesanded laiapõhjalise riigikaitse valdkonnas. Me lootsime, et sellest tekib oluline debatt Riigikantselei ja ministeeriumidega, sest me ei eeldanudki, et me suudame seda kõike seal perfektselt teha. Aga paraku seda debatti ei tulnud, sest Vabariigi Valitsus võttis selle eelnõu tagasi.

Aga me loodame vähemalt seda, et uues valmisolekuseaduses, mis meile tuleb, saavad kõik need ülesanded fikseeritud. Kui ei ole ülesandeid fikseeritud, siis ei ole ju aru saada, milleks täpselt raha eraldada ja ka täitmist on raske kontrollida. Loodame siin edasiminekut.

Aga mis ma ütleksin: ajalugu ei ole meie sõber, ajalugu võib muutuda meie vaenlaseks, kui me seda ignoreerime. Kui me vaatame nii kaugele, kui kirjalikud allikad üldse ulatuvad, ehk siis läheme tagasi lausa Läti Henriku kroonikani – need on täis kirjeldusi sellest, kuidas tsiviilelanikkond sõjas kannatab. Liivi sõda, Põhjasõda ... Põhjasõjast ma teen ise romaani, sellepärast ma olen neid allikaid lugenud, mis sellal tehti, kuidas inimesi teibasse aeti näiteks. See, mis toimus teises maailmasõjas, ei ole midagi uut. Ja me teame, kuidas meie idanaaber on läbi ajaloo käitunud.

Mind selles mõttes hämmastab, kuidas me vahepeal võisime selle oma ajaloo niiviisi unustada. On ju selge, et inimene, kelle enesekaitse, enesealalhoiuinstinkt muutub nõrgaks või nüristub, see inimene tõenäoliselt ei ela väga kaua.

Küsimus on selles, et meil rahvusena, kui tugev on meie enesesäilimis‑ ja enesealalhoiuinstinkt üldse. Me võiksime eeskuju võtta juutidest, kes on oma rängast ajaloost õppinud ja ilmselt öelnud iseendale, et ärme enam mitte kunagi neid vigu kordame. Ja me võime õppida ka oma naabritelt soomlastelt, kes on ikkagi suutnud laiapõhjalist riigikaitset ehk soome keeles kokonaismaanpuolustus't üles ehitada põhimõtteliselt 30. aastatest saadik järjepidevalt.

Teen veel ühe meenutuse ajalukku tagasi. 2002. aastal, kui teine Tšetšeenia sõda käis ja lahingud käisid mägedes ja Groznõi oli maatasa tehtud, siis admiral Kõuts, kes oli Kaitseväe juhataja, kutsus mind enda juurde ja ütles, et president Rüütlile on vaja nõunikku. Kas sa tahaksid minna? Ma ütlesin, et ei taha. Siis ta ütles, et hästi, kui sa ei taha, siis ma määran sulle selle lisaülesande. Mine sinna ja tee seda, mida presidendil on vaja. Ma ütlesin: "Just nii!", et siis tuleb teha. Ja esimene asi, mis ma seal tegin ja millega ma terve oma vähese vaba aja, mis mul üldse 2002. aasta suvel oli, tegelesin, [oli see,] et ma tegin suure ettekande riigikaitse seisust, mis läks tasemel "salajane". 20 lehekülge ja seal oli 12 lisa, kui ma õigesti mäletan: mis seis meil kõikides valdkonnas üldse on ja mis me suures joones peaks tegema.

Ja loomulikult, kui toimus Riigikaitse Nõukogu istung, mille härra president kokku kutsus, siis ma ka valitsusele – siis oli Siim Kallase valitsus –, valitsuse liikmetele, kes olid Riigikaitse Nõukogus, esitasin selle. Tund aega kuskil rääkisin ja kõik kuulasid tähelepanelikult. Aga oli näha, et see teema ei kõneta, et see ei jõua mitte kuskile. Ja paari kuu pärast, kui ma nägin, et mingeid arenguid põhimõtteliselt ei tule, sellest ei ole mingit kasu, ma ütlesin admiral Kõutsile ausalt, et ma ei taha seal rohkem olla. Mul ei ole seal midagi teha ja mul ei ole aega mingitel vastuvõttudel käia või veel midagi teha. Kõik see ei vii mitte kuhugi, praegusel momendil see tegevus on viljatu.

Ja siin me oleme. Mida ma veel tahan öelda, et meil tuli siin jutuks ja Päästeameti peadirektor, kes pidas meile väga hea ettekande, toonitas, et ainult 15% elanikest üldse on valmistunud kriisiks, neil on olemas mingisugune kriisivalmidus. Üks põhjus on see, et me oleme korrutanud viimase kümnendi, et me oleme kaitstud paremini kui kunagi varem. Ja inimene kuulab seda ja mõtleb, et tal ei olegi vaja midagi teha, sest me oleme ju nii hästi kaitstud.

See narratiiv on olnud vale. See on peaaegu, nagu me naerame Vene propaganda üle, et lollid jäid iseenda propagandat uskuma. Me peaks tõelisusele näkku vaatama. Ja eks see sõda on väga paljuski meid selleks sundinud ja sundimas ka edaspidi. Probleem on selles, et lihtsalt me kolme-nelja aastaga neid lünkasid ei likvideeri. See võtab aega 20 kuni 30 aastat, et jõuda mingi järje peale. Sõjalise riigikaitsega me saame nelja-viie aasta pärast paremasse seisu, aga siin see ajavahemik on palju pikem. Tänan! 

12:10 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Toomas Jürgensteini.

12:10 Toomas Jürgenstein

Hea eesistuja! Head kolleegid! Tänan ka omalt poolt esinejaid. Ettekanded olid selged, analüüsivad, tulevikku vaatavad, ja mis veel oluline – tehtud vigu tunnistavad. Just sellest algabki kaitse. Aga te teate, et mulle meeldivad sümbolid. Kui eile lõpetasin Sokratesega, siis täna alustan Martin Lutheriga. Eesti on traditsiooniliselt olnud luterlik maa ja luterluse hümni algus võtab täna räägitu väga hästi kokku. See algab sõnadega: "Üks kindel linn ja varjupaik". Varjupaik, varjendid, keldrid, varjepaigad.

Kahjuks on tänane reaalsus tõesti see, et nende paikade roostes lukud tuleb lahti keerata, sealt tolm pühkida ja ventilatsioon üle vaadata. Aga hümn läheb edasi: "Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas." Käsitlen siin jumalat kui vaimu. Vaimne valmisolek, teadlikkus, julgus abi anda ning soov ühiskonda panustada on kindlasti niisama olulised kui materiaalne pool. Ja mul on hea meel, et need mõlemad pooled tänastes ettekannetes harmooniliselt kõlasid.

Toon mõned näited rohujuure tasandilt, kus olen tundnud täna kõlanud teema lähedust ja kus ise olen ka eksinud või edukas olnud. Kõigepealt, iga juhi kohus on käsitleda elanikkonnakaitse teemat tõsiselt. Kooliõpetajana olen osalenud üsna mitmetel koolitustel, aruteludel. Meil on koolis nõnda, et inimesest tuleneva ohu puhul – noh, keegi jookseb mööda maja, pussnuga käes –, mis eeldab, et õpetaja koos õpilastega sulgeb end klassiruumi, oli kokkulepe, et sellest annab märku kahesõnaline hüüe, mida edastavad ka kooli võimendussüsteemid. Üritasin selle üle nalja visata ja direktor, kellega olen hea sõber, reageeris tavalisest palju teravamalt. Ja õigesti tegi. See on tõsine teema, mille üle ma püüdsin nalja teha.

Teiseks, paljude vanemate koolimajade keldrid on suurepärased varjendid. Aga õpilased ei tea, kus need on, kuidas sinna pääseb või need on ebameeldivad. Ja kui on oht, siis õpilane ei jookse sinna, kus on ebameeldiv. Minu kodukoolis rajasime tühjalt seisnud keldrisse petankiplatsi. Kes ei tea, siis see on selline mäng, kus rauast mune loobitakse ja võidab see, kes on täpsem. Ja iga meie kooli õpilane teab, kus on kelder, ja ta tuleb sinna rõõmuga.

Kolmandaks, sõjast. Usun, et suurtes koolides on ka neid Ukraina päritolu õpilasi, kes on siin elanud pikemat aega, aga kelle lähedastele võib iga hetk kaela sadada surma. Kuna nad eesti keelt vabalt räägivad, suudavad nad seda kõike kaasõpilastele edasi anda. Kardan, et verised virtuaalsõjad arvutites on sõjateema ja sõjakannatuste karmust ja tõsidust omajagu vähendanud. Klaviatuuril klõbistades verised mehikesed kukuvad, ja siis uuesti ja uuesti. Ukraina õpilased, kui nad on sellega nõus, saavad koolis selle teema tõsidusest ja raskusest rääkida, ja vajadusest valmis olla.

Neljandaks, üksteise toetamine ja õpetamine.

Palun kolm minutit.

12:15 Esimees Jüri Ratas

Palun! Teil on kolm minutit.

12:15 Toomas Jürgenstein

Neljandaks, üksteise toetamine ja õpetamine. Olen mõned aastad tagasi seisnud klassi ees, kus klassikaaslane oli eelmisel päeval teinud enesetapu. Tundsin end halvasti, justkui käed oleks olnud maha raiutud, ei leidnud õigeid sõnu ja hoiakuid. Kõigepealt asusid appi paar klassi liidrit ja rahulikumat õpilast, siis saabusid psühholoogid, koos saime kuidagi hakkama. Aga mis oleks saanud, kui oleks tegemist olnud palju suurema õnnetusega? Mõne maja peale langenud mürsuga? Ei taha mõeldagi, kuid valmis peab selleks olema. Aga üht see juhtum õpetas: kriisiolukorrast suudame läbi tulla vaid ühtsena tegutsedes. Lõhenenud ühiskond on siin kõige lihtsamini haavatav.

Hakkan oma juttu kokku tõmbama. Tänased ettekanded kinnitavad, et meie riigis selle teema eest vastutajad tajuvad seda üliolulist probleemi adekvaatselt ja tõsiselt. Eriti hea meel on mul tõdemusest, et kaitse on nii füüsiline kui ka vaimne. Olen seda igapäevases töös korduvalt kogenud ja mul on hea meel, et tänased ettekanded minu kogemust kinnitasid. Aitäh!

12:16 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu teile! Ma vabandan, Alar Laneman, teie ees, teil on vasturepliik. Palun!

12:16 Alar Laneman

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahaks kasutada seda võimalust, et rõhutada mõningaid täna kõlanud mõtteid ja ka hea kolleegi mõtet, et vigadest on väga oluline õppida, ja punkt üks, neid vigu tuleb tunnistada. Mõnikord mulle tundub, et me oleme liialt pelglikud selles suhtes. Meil tuleb välja selgitada, miks ikkagi meil aeg-ajalt on olukord, kus me konstateerime, et läks valesti. Mis oli see mehhanism? Sest kui me seda selgeks ei tee, siis me jätkame nende vigade tegemist. Ja kolmas põhjus on see, et edasi viib kriitika, oma vigade analüüs, mitte kiitus. Kiitust on ka vaja, aga see ei vii kunagi edasi, see on rohkem selline psühholoogilise tähtsusega.

Ma omalt poolt pakun välja ühe seletuse. On raske igapäevases elus kogu aeg lähtuda sellest ja elada selle mõttega, et me oleme rinderiik. Kõik tahaksime sellist Kesk-Euroopa unisust ja turvalisust ja seda peavadki inimesed saama, aga seda ei saa endale lubada need, kes meil riigis ametnikena ja poliitikutena palka saavad selle turvalisuse eest. Nemad peavad elama 24/7 teadmisega, et me oleme rinderiik, nemad saavad palka selle eest. Ma arvan, et sellised muutused peaks meie mõttemaailmas toimuma. Aitäh!

12:18 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Mati Raidma.

12:18 Mati Raidma

Palun kaheksa minutit igaks juhuks.

12:18 Esimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit!

12:18 Mati Raidma

Austatud esimees! Head kolleegid! Pärast kriise tekib alati küsimus, miks riik selleks valmis ei olnud. Vahel ka, miks mina selleks valmis ei olnud. Kriis ongi oma olemuselt ootamatuste jada. Mõnikord saab kriise ennetada. Reeglina ei saa kriise lahendada, küll aga leevendada ning ühiskonnana hakkama saada, üle elada ja seejärel taastuda, olles kogenenum ning ettevalmistunud järgmisteks väljakutseteks.

Tänases maailmas on kõigil meil selgelt lisandunud ka küsimus, kuidas me sõja puhkemisel riigi ja ühiskonnana hakkama saame. See ei tohi olla hirmule tuginev ülesanne. Valmisolek raskusteks ja ootamatusteks on tegelikkuses enesekindluse ja ühiskonna küpsuse näitaja. Otseselt meie tsiviilühiskonnale, inimestele suunatud elanikkonnakaitse sõltub meie igaühe tööst ja mõttelaadist. Riik panustab valmisolekusse, et garanteerida kriisides oma toimevõime, tagada elutähtsad teenused, kaitsta kriitilist infrastruktuuri, pakkuda inimestele abi. Inimesed panustavad oma hakkamasaamise võime tõstmisega. Tugevad saame olla vaid siis, kui kõik teeme ära oma osa ja veidi enam ning toetame ja aitame üksteist.

COVID‑i kriis ja sellele järgnenud Ukraina põgenike vastuvõtmise ja toetuse korraldamine näitasid ära kõige olulisemad eduvõtmed, mis ei olnud loomulikult lõpuni saavutatud. See on ministeeriumide, ametkondade, kohalike omavalitsuste koostöö ja üksteise toetamise olulisus. Ning teiseks, ühiskonna, kogukondade, vabatahtlike, meie kõigi inimeste aktiivse osalemise vajadus.

Näeme täna Ukrainas, et reaalne sõda ei käi ainult rindel ja vägede vahel. Sihtmärgiks on kogu elanikkond, olulised elektrit ning sooja pakkuvad ettevõtted, aga ka tavainimesed, keda Vene tapamasin küüniliselt ja valimatult ründab – kõik murdmaks Ukraina inimeste kaitsetahet ja usku oma riiki. Sõjaline mõiste "tagala" on omandanud Ukraina sõja taustal palju laiema ja olulisema tähenduse. Seega on ka Eestis hädavajalikud riigipoolsed sammud, tugevdamaks kogu ühiskonna vastupanu ja hakkamasaamise võimet erinevates kriisistsenaariumides.

Juba aasta algul tegi valitsus esimesed otsused lisavahendite eraldamiseks elanikkonnakaitse kiiremaks käivitamiseks. Lisaeelarvega eraldatud miljonid andsid võimaluse kiireks alguseks, näiteks rahastasime avalike varjumiskohtade kaardistamist ja märgistamist ning õhuhäiresüsteemide loomist suurlinnades. Järgmine aasta ja järgmise aasta riigieelarve jätkab samal kursil.

Olulisemaid rolle on Päästeametil, kes oma üle-eestilise päästevõrgustikuga on inimesele ka füüsiliselt kõige lähemal. Nüüd on Päästeametil lisaks oma igapäevasele tegevusele ees suur ja uus väljakutse saada käima elanikkonnakaitse, laiapindse riigikaitse oluline osis. Päästeameti elanikkonnakaitse roll on tegelikult sisse kodeeritud organisatsiooni olemusse. 1992. aastal moodustati Päästeamet just kahe varem eraldi seisnud teenistuse – tuletõrje ja tsiviilkaitse – liitmise teel. Läbi aegade on Päästeamet olemasolevate ressursside baasil pidanud tegema prioriteetide valikuid. Nii keskenduti üheksakümnendatel kiire ja elupäästva reageerimisvõimekuse väljaarendamisele, kahetuhandendate alguses õnnetuste ärahoidmisele ehk ennetustegevusele ning kahekümnendatel nii riigi kui ka inimese hädaolukordadeks valmisoleku, elanikkonnakaitse ülesehitusele. Selle viimase ploki puhul on alles sel aastal Ukraina sõja julma reaalsuse kaudu ühiskond teadvustanud mõiste "elanikkonnakaitse" olulisust ning ootused on tõusnud kõrgele.

Päästeameti pühendumus, rahva kõrge usaldus, vabatahtlike päästjate Eestit kattev ühine komandovõrgustik ja pidev koostöö kohalike omavalitsustega loovad tingimused, kus on kõik eeldused elanikkonnakaitseasutusena areneda. Nende koostatud arenguplaane saab toetada ja peab toetama. Meie poolt on vaja elanikkonnakaitse tegevusvaldkonna olulisuse selget teadvustamist, seadusruumi täiendamist, ootame uue, Riigikantseleis valmiva valmisolekuseaduse eelnõu saabumist meie töölaudadele. Vajaduse korral on vaja täpsustusi julgeolekupoliitika alustes ja laiapindse riigikaitse arengukavades ning otse loomulikult uue tegevussuuna eesmärgipärast püsirahastust.

Reformierakonnal on selge arusaam, teadmised ja kogemused, kuidas tugevdada Eesti valmisolekut kriisideks, sealhulgas elanikkonnakaitse arengut. Sellel on kindel koht meie programmides, meie valimisprogrammis, mille läbivaks teemaks saab olema julgeolek. Eesti on kindlates kätes. Aitäh!

12:25 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marek Jürgensoni.

12:25 Marek Jürgenson

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid ja lugupeetud ettekandjad! Kas me oleme päriselt ka kriisiks valmis? Ma loodan, et oleme, aga tegelikult me ei tea. Sellepärast, et ega ükski kriis ei hüüa tulles. Ei tea, mis see järgmine kriis on, kas see on energiakriis, midagi muud, midagi hullemat, tõsisemat, või midagi pehmemat.

Täna on olukord, kus Päästeamet on saanud juurde ülesandeid, aga nende ülesannete teostamiseks vajalikke vahendeid mitte. Kui ma enne küsisin Päästeameti juhi käest eelarvekärbete kohta, siis ta ütles meile kõigile siin, et tänaseks on näiteks kütuseraha otsas. Minu isiklik seisukoht ja meie fraktsiooni seisukoht on kindlasti see, et Päästeameti juht tänases olukorras ei peaks tegelema sellega, et otsida, kust saada juurde raha kütuse jaoks, et Päästeameti autode paagid oleks täis, vaid tegeleks hoopis sisulise tööga. Siinkohal tuleb kindlasti unustada eelarvekärped. Ja Keskerakonna selge seisukoht on see, et Päästeametil peab olema kriisireserv. Kriisireserv on vajalik selle jaoks, et kui reaalne, tõsine kriis on käes või ukse ees, ei peaks valitsus erakorraliselt kogunema ja hakkama otsustama, kuhu milliseid vahendeid juurde anda.

Siinkohal soovin jõudu ka siseministrile, et olla nagu poliitikast üle, sellepärast et tänane poliitika päris palju pärsib kohalike omavalitsuste ülest koostööd ja see on probleemiks. Ühise laua taha peavad mahtuma Tallinn, Viimsi, Tartu. Eelkõige tuleb ühendada piirinaabrid, et tõsisteks kriisideks oldaks valmis.

Ja ega päästetöö ei saa olla ainult nende inimeste töö, kes teevad seda missioonitundest. Päästjate töö peab olema midagi enamat kui missioon. Selleks, ma arvan, on äärmiselt oluline see koostöö, mis toimub kõikide kohalike omavalitsustega. Ja tuleb leida uusi võimalusi erasektoriga koostööks. Sellepärast, et kes teab, kui palju on suutnud tänane siseminister või eelmised siseministrid suuri ettevõtteid, ettevõtjaid, ühise laua taha saada, et arutada kriisikoostööd.

Ei saa poliitikast üle ega ümber. Siin mõned päevad tagasi rahanduskomisjonis me arutasime teemat, kus Keskerakond on teinud ettepaneku valitsusele, et leida lahendust Tallinna Haigla ehituseks, leida lahendus meditsiinilise otstarbega päästekopterite ostmiseks. Kahjuks need kaks olulist, väga olulist ettepanekut on jäänud poliitika taha. Tallinna Haigla ehitusega [seoses] rõhutas üks kolleeg teisest erakonnast, et see on ainult betoon. Aga selle betooniga ja lisakuluga, mis tuli ühe maa-aluse lisakorruse ehitamiseks, oleks ära saanud lahendada paljude lasnamäelaste varjendiküsimuse. Ma arvan, et see betoon läheb asja ette. Samamoodi need olulised meditsiinilise võimekusega päästekopterid.

Jõudu meie päästjatele! Jõudu nendele inimestele, kes igapäevaselt mõtlevad sellele, et me oleksime päriselt kriisiks valmis! Tänavu on ikkagi Päästeameti juubeliaasta. Nii et päikeselist tulevikku meie päästjatele! Aitäh!

12:30 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri. (Heiki Hepner küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

12:30 Heiki Hepner

Suur tänu, hea esimees! Head kolleegid! Suur tänu ka esinejatele! Olid väga, ütleme, selged ja ausad esinemised ja probleemitõstatused.

Me oleme 30 aastat ehitanud rahuriiki. See, mis täna toimub Ukrainas, mis küll sai uue näo 24. veebruaril, aga mille juured ulatuvad palju kaugemale, on selle rahuriigi ehitamise roosa udu laiali pühkinud ja teinud meile üsna, võiks ütelda, puust ja punaseks ette need probleemid, mis meil on jäänud 30 aastaga lahendamata.

Selle 30 aasta võla osas, mis ka siit on läbi käinud ja millel on tegelikult tõepõhi all, on võib-olla natukene ka põhjus selles, et vähemalt vanem generatsioon, mina sealhulgas, mäletab väga hästi nõukogudeaegse tsiviilkaitse lõhna. Ja see on vähemalt, ma arvan, 1990-ndatel ja 2000-ndatel teinud selle teema tõstatamise pisut keerulisemaks. Aga täna on ka see lõhn sõjatuules kadunud ja tõesti on põhjust vaadata selge pilguga probleemile otsa.

Turvalisus ja julgeolek on vaieldamatult Isamaa Erakonna jaoks põhiväärtus, mis väärib kõige suuremat tähelepanu. Kui me ka tänast arutelu jälgisime ja ka ise kaasa rääkisime, siis tegelikult tuli välja neli taset. Ma järgnevas toetungi nende nelja elanikkonnakaitse tasemesse pisut põhjalikumale sissevaatamisele.

Kriisideks on vastavalt uuringutele valmis meil 15% elanikkonnast. Samas ma tean, et Naiskodukaitse on teinud erakordselt tänuväärset tööd. See pigem näitab seda, kui pikk on veel harimata põlluosa, mida tuleb teha, et jõuaksime eesmärgini 70%, mis võiks olla hea eesmärk. Nii et siin on see mõttekoht, kuidas me tagame ka hästi käima läinud tegevuste jätkusuutlikkuse, ja paratamatult jõuame ka siin rahani. Eks me rahani jõuame paljudes järgnevates tegevuste analüüsides.

Kui me võtame selle teise taseme, mis puudutab kogukondi, MTÜ‑sid, kohalikke aktiivseid inimesi, kes on valmis aitama – siia juurde kindlasti tulevad ka meie vabatahtlikud päästjad –, siis see on muidugi esmane tõsine reserv, et meil valmisolek elaniku tasemel kasvaks 70%‑ni. Need on need aktiivsed inimesed, kes igapäevaselt kohtuvad meie inimestega ja on valmis ka nendele selgitama neid põhimõtteid, mida on elanikkonnakaitseks vaja ja mis aitavad ka kriisi reguleerimisele kaasa.

Nüüd, kolmas tase, omavalitsused. Vaieldamatult omavalitsused on need, kes otseselt on kohapealse elu korraldamise eest vastutavad. Ja ka praeguse lisarahastuse juures me siiski saame tõdeda, et see vääriks suuremat tähelepanu. Omavalitsustele täna vähemalt ei ole jõudnud seda lisarahastust, et nad saaksid täie võimsusega elanikkonnakaitsele pühenduda. See on kindlasti ka meie suurem ja põhimõttelisem väljakutse, kuidas seda rahastust tagada.

Ja nüüd siis riigi tase. Enne, kui võib-olla lahata seda rahastuse poolt, on tõesti mitmeid tegevusi, mis väga suurt raha ei vaja. Üks suur hulk nendest on siin saalis: tegelikult tuleks võtta vastu terve rida seadusi, millest ka üksjagu on algatatud. Siin me oleme juba kuulnud, et [tuleb] tsiviilkriisideks valmistumise seadus, kaitseväeteenistuse seadus on meil menetluses, kus me asendusteenistuse küsimust proovime paremaks saada. Meil ei ole kahjuks siiamaani lauale jõudnud – ja ma ei ole ka kuulnud, et sellega tegeldaks – ei ehitusseadustik ega planeerimisseadus just kriisideks valmisoleku vaatenurgast ja elanikkonnakaitse teema [seisukohast] vaadatuna. Ehk see on seesama varjendite ja varjete küsimus, omavalitsuse üldise planeeringu küsimus, omavalitsustele kohustuse panek. Ja kui me nüüd ehitusseadustikust räägime, siis Soome on minu meelest hea näide, kust meil tasuks võtta eeskuju ja me saaksime astuda päris pika sammu küllaltki kallite varjetega seonduvate kulude puhul. 

Ja tõesti, Isamaa Erakonna jaoks on väga oluline see jätkusuutlik pikaajaline rahastamine. Kas poolest protsendist piisab? Eks me peame seda arutama. Aga on selge, et me peame kindlasti tagama pikaajalise rahastuse, et ka need plaanid, mis on püstitatud, saaksid ellu viidud. Pisut murelikuks teeb siin see, et me ei ole Päästeametit suutnud päris nii rahastada, et nad ei mõtleks oma komandode sulgemisele. Kui selline mõte liigub, siis see tegelikult näitab, et midagi on viltu. Me ei saa ehitada maja, kui me näeme, et vundament ei pea. Tegelikult peaks olema see vundament tugev, siis saame mõelda selle peale, mitu korrust me teeme ja missugune katus on. See on küll koht, kus ma kutsun üles mõtlema, et meie elanikkonnakaitse ja päästeteenistus oleks üks tervik ja toetaksid teineteist. Suur tänu!

12:38 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Meil on hetkel veel paarkümmend minutit aega. Palun Tarmo Kruusimäe Riigikogu kõnetooli. Loomulikult saame istungit ka pikendada, aga vaatame, kas see on vajalik või mitte. Palun!

12:38 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased! Head inimesed, kes te jälgite rahvusliku ringhäälingu vahendusel meil siin oluliselt tähtsat riiklikku küsimust! Ma tänan kõiki, kes eelnevalt kõnelesid, see oli hea arutelu. Arutelu läheb muidugi huvitavamaks, sellepärast et nüüd ma väljendan omi mõtteid. Keegi turvalisusinimene on öelnud, et kõik, mis on võimalik raha eest saada, on hästi ja odavalt saadud. Seega me peaksime panustama tunduvalt rohkem enda rahva üldisesse niinimetatud totaalkaitsesse.

Milline võiks olla, ütleme, see ideaalne plaan? Siin vesteldes koorus välja, et me peaksime mõtlema järelkasvu peale. Minu jaoks on teema oluline aastast 1989, kui väga paljud mu sõbrad ja tuttavad liitusid Genf-49 liikumisega. See oli siis, kui Eesti poisid ei tahtnud enam minna okupatsiooniarmeesse ja neile pakuti välja alternatiivteenistus, mis oli kaks aastat ja kus nad said siis kiirabis ja tuletõrjes osaleda, kõiki neid inimeste juppe vedada tulest välja. Said korraliku elukooli. Nendest meestest ongi saanud meie tänaste päästjate niinimetatud maa sool, kes on kahe jalaga maa peal.

Erkki ütles ja pakkus välja selle loetelu, mida kinkida võib-olla jõuludeks kellelegi asist, millest oleks ka tolku, et peale generaatorite on midagi veel. Aga kuidas ikkagi parandada seda olukorda? Ühe mõttena ma käiksin välja selle, et riigikaitse algõpetuse raames, peale selle, et neil on niinimetatud sõjaväestatud laagri formaat, võiks olla nad ka praktikal, nii et nad ei segaks neid pritsumehi. Jah, nad võivad ju nendel väljakutsetel olla abiks, aga samas ka takistuseks. Aga ma arvan, et me saame sellega tegelikult hakkama.

Hea rahandusminister Annely Akkermann! Meenutan, et aasta tagasi 29. oktoobril käisime Väike-Maarjas, kostüümid seljas, sukeldusime tulle. See oli meie jaoks päris hea kogemus. Ja mööda minnes me tulime läbi ka sealt Kadrina komandost. Ja nüüd kuuldes seda, et sa ütled, et sinu jaoks see katuseraha on kuidagi nagu midagi halba ... Kas need saadikud, kes eelmisel aastal [andsid] Kadrina komandole seda niinimetatud kriminogeenset katuseraha, et need saadikud on siis mingil moel halvemad? Või miks saadik ei või märgata ise mingit probleemi, kui rahaministeeriumil raha selle jaoks ju ei jagu?

Sellele lõppu ma tahan öelda ühe lihtsa asja. Hea kamraad Madis, kes sa seal pilvepiiril oled, sa ei mürista. Aga mõttekoht on küll, et ka mina olen selle kriminogeense rahaga seotud. Madis oli Tõdva komando inimene ja ta soovis, et päästjate puhketingimusi aidatakse [parandada], et kas ma leian selle võimaluse. Üllatus, et ka vabatahtlik päästja tahab puhata! Ja ma tegin selle annetuse või suunasin selle raha riigieelarvesse. Ja nagu me teame, miks Madis läks. See oli aastaid tagasi, aga võib-olla minu panus oli väike. Võib-olla peaks muutma natukene seda suhtumist. Riigikogu liikmetel on võimekus näha probleeme ja kui nad aitavad seal, kus riik seda teha ei saa, siis ei ole seda vaja enda kitsast maailmavaatest või maailmavaate puudumisest nimetada koheselt kriminogeenseks. Hea Madis, kes sa seal pilvepiiril vaatad ja sa ei mürista. Aitäh!

12:42 Esimees Jüri Ratas

Ma palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa.

12:42 Anti Poolamets

Head kolleegid! Mul on väga hea meel selle arutelu üle. Aga sellegipoolest ma tunnen, et sellel arutelul ei ole olnud kirge. Ja selle kire puudumist sümboliseerib kaltse täis Riigikogu varjend. Ma kunagi korraldasin ametnikuna töötades sinna ekskursiooni. Tahtsin näha, milline see välja näeb. Olin ehmunud, see oli kaltse täis. Kedagi ei huvitanud.

Selleks ajaks oli Tšetšeenia sõda ammu toimunud. Gruusia äratuskell oli kõlanud ja ka Ukraina äratuskell oli kõlanud kurtidele kõrvadele. Aga miks kurtidele kõrvadele? Kui siin räägiti vigadest õppimisest, siis ega seda juttu mina siin suurt ei kuulnud, isegi ametnike suust. Erkki Koort oli kõige ausam: me rääkisime, aga meid ei kuulatud. Meid ei kuulatud! 

Ja see viga on see, et meid on valesti valitsetud. Meid on valitsenud näiteks selline erakond nagu Reformierakond, kelle peamine missioon oli kaitsevõime likvideerimine. Kuidasmoodi?! Kui ajateenistus oleks kaotatud, kui Leo Kunnas ja teised kaitseväelased ja mõned erakonnad ei oleks vastu hakanud, siis meil ei olekski armeed! Meil oleks mõni tuhat missioonisõdalast. Me peaksime kõike otsast alustama, täpselt nagu Läti.

Meil ei oleks ja sellepärast meil ei ole ka elanikkonnakaitset, sest nad ei näe ohtu. Liberaalne maailm liigub progressi suunas! Vältimatu progressi suunas! Küll saame ka uued tuulikud, mis päästavad meid energiakriisist! Kiiremini pöörlevad tuulikud, küll nad päästavad! Paneme kõik kinni! Progress on vältimatu! Tegeleme Malis missiooniarmee arendamisega! Sellepärast meil ei olegi mitte midagi, sest nad ei näe ohtu. Nad näevad tunnelis progressi kusagil, kus ei ole sõda.

Teate, selliseid materjale jagavad tänavatel jehoovalased. Seal on pildikestel lõvi ja jänku koos. Nagu Martin Helme tabavalt ütles energiaarutelul: vaadake, kui laps on naiivne, siis on see nunnu, aga kui täiskasvanud on naiivsed, siis see on eluohtlik. Ja see on eluohtlik! 

Mida te olete teinud!? Kõik on tegemata! Kõik on tegemata elanikkonnakaitses! Sildi kleepimine keldrile ei aita. 280 varjendit, kõik on korrastamata. Te ei teagi, kus need asuvad. Alustame ikkagi kõvast riigikaitsest ka, mitte ainult kleepsude kleepimisest.

Palun lisaaega.

12:46 Esimees Jüri Ratas

Üks hetk! Alustame istungi hääletuse pikendusega. Nii et palun minge kohale ja teeme pikendamise ära.

Head ametikaaslased, panen hääletusele ettepaneku algatajatelt, kes on palunud pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

12:48 Esimees Jüri Ratas

Poolt 10, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.

Palun Riigikogu kõnetooli tagasi Anti Poolametsa. Ma palun, et talle antaks see aeg, mis tal jäi põhikõnest järgi, ja lisaks veel kolm minutit. Vabandused ettekandja ees, et pidite vahepeal ära minema. Palun! 

12:48 Anti Poolamets

Aitäh! Ma alustasin vigade kirjeldamisega, aga vigu saab parandada. Hea seegi, kui me nüüd seda teeme. Ja mul on hea meel, et Reformierakonna ridades on üks Eesti elanikkonnakaitse kontseptsiooni loojaid Mati Raidma. Kuigi tema kõne neid vigasid kusagilt üles ei leidnud, ma arvan, et tal on oma roll reformierakondlastele selgeks tegemisel, mis on elanikkonnakaitse ja miks seda on tarvis.

Kunagi oli suur roll ka minu heal ülemusel, kunagisel ülemusel Johannes Kerdil, kes püüdis selgeks teha, mis on riigikaitse. See ei õnnestunud tal piisavalt, aga midagi ikka. Tänu Johannes Kerdile, kes oli augustis 1991 minu ülemus telemaja juures, võin öelda ka, et naiivsust ei saanud temale kunagi ette heita ega [saa] ka minule pärast seda kunagi. Ehk valmistumine peaks toimuma kogu aeg.

Nüüd mõned praktilised näited. Sisekaitsereserv. See oli tänase pilguga vaadates erakordselt oluline. See tõmmati sisuliselt maha. Kiiremas korras peaksime selle taastama, kõige kiiremas korras. Sest me teame, et Venemaa võib langeda segaduste aega, nagu ta on seda ajaloos korduvalt teinud, ja me peame olema valmis kõikideks lahendusteks ka siis, kui massid hakkavad meie piiri maha jooksma või tehakse sedasama, mis Valgevene-Poola piiril. Sisekaitsereserv on kiiresti hädavajalik.

Varude keskusest oleme me väga vähe kuulnud viimasel ajal, seegi kuidagi närutati ära. Kuigi just see on üks asi, mida me jõuame täita ka odavamate vahenditega kui varjendite taastamine. Kanderaamid, ravimid – kõike me saame paigutada ladudesse laiali üle riigi. Seal oleks võimalik väga palju ära teha.

Miiduranna kuulus kütusehoidla 45 meetri sügavusel. Kõige kiiremas korras peame oma kütusevaru tooma Eestisse, mitte hoidma seda suvalises välisriigis. Kõige kiiremas korras on see vajalik.

Varjendid – loomulikult me peame varjendiprogrammi tegema. Okupatsioonivõim kulutas meeletut raha, sest me olime nende jaoks ka piiririik lääne vastu. Betoon on juba valatud, isegi tsaariajal valati siia betooni, mis on alles Peeter Suure merekindluses. Me ei pea kõike taastama, aga piisab, kui me teeme selles nõukogudeaegses suures varjendis 50 või 100 ruutu korda. Me saame oma varusid vähemalt sinna hajutada. See kõik on kulutatud raha, ka meie kui maksumaksja raha. Võtame need ette ja teeme seal endale ka hajutatud varude hoidlad. See ressurss on olemas, see on betoon.

Toomas Jürgensteinile aitäh, et ta mainis ära kooliõpilaste harimist. Olen kümme aastat olnud riigikaitse õpetaja ja näen, kui tähtis see on. Sinna programmi tuleks lisada elanikkonnakaitse.

Üks huvitav võimalus: mitte ainult asendusteenistus, aga me võiksime kohe välja kuulutada näiteks naistele elanikkonnakaitsekursused, naised soovivad panustada. Vabatahtlikud elanikkonnakaitsekursused – ma arvan, et kolm-nelja nädalaga jõuame me üht-teist selgeks õpetada. Las käivad Soomes vaatamas, milline on üks õige varjend. Ma arvan, et me saaksime otsekohe 1000–2000 naist neile kursustele. 

Ehk teeme ka midagi kiiresti, mitte ei hakka ülimalt bürokraatlikke skeeme joonistama! Me suudame ka kohe rohkem, kui me tahame. Sellesse debatti on rohkem kirge vaja. Ja teeme Riigikogu varjendi kõigepealt korda. Aitäh!

12:53 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Marko Šorini.

12:53 Marko Šorin

Hea juhataja! Head saalis viibijad! Kirge oli vähemalt sama kõneleja eelmises kõne osas kohe kindlasti. Seda oli nauditav vaadata.

Aga täna kostis läbi mitme ettekande, et siseturvalisus nagu iga valdkond vajab panustamist järjepidevalt. Pisut nagu ummisjalu jooksu meenutav kriisi lahendamise poole minek ei pruugi olla pikas plaanis väga jätkusuutlik. Aga see on mõistetav, sest kriis meie lähedal on niivõrd suur, et seda näeb isegi pime.

Kuid toon näite, mitu korda mainitud Soome, aga kõrvalvaldkonnast, riigikaitsest nimelt. Nad on panustanud aastaid järjepidevalt oma riigi kaitsesse, mille tõttu, kui Soome nüüd liitub NATO‑ga, on nad kindlasti meie piirkonna turvalisusesse panustajad, mitte turvalisuse tarbijad. Ja seda just tänu sellele, et tegevus on olnud järjepidev. Soomel on praegusel hetkel meie piirkonna üks suuremaid ja tugevamaid armeesid. Me võime ainult kadestada. Sellised kampaaniad, mis üle maailma praegu toimuvad, et ostame rohkem kaudtulevõimekusega suurtükke, ostame HIMARS‑e, ostame tanke, ostame hävitajaid – tundub küll, et me suudame sellega tulevikuprobleeme lahendada, kuid kas see mahub üldisesse strateegilisse pilti? Sama on soomlastel ka elanikkonnakaitsega. Me oleme rääkinud nende varjendite süsteemist. Jälle me saame neid vaid kadestada.

Täna jäi mulle pisut segaseks, kuigi ma pärast sain ministriga rääkida ja sain rohkem selgitusi KOV‑ide kriisivõimekuse tõstmise kohta. Tänases Maalehes on pealkiri: "Majandusraskustes vallad kärbivad kulusid: muuseumid müüki, raamatukogud lukku, kultuuritöötajad lahti lasta ..." Kuidas mahub sellesse pilti nüüd see, et me hakkame võimestama nendesamade omavalitsuste kriisivõimekust?

Ma mäletan, kui Pärnus oli suur üleujutus, siis linnavalitsus otsustas, et seatakse üles minu mäletamist mööda neli teavitussüsteemi, need said üldise nimetuse PAUH. Kuid siis tulid kohalikud valimised, vahetus linnapea, ja uus linnapea võttis eelmist mõnitades need PAUH-süsteemid maha, näidates, millise kangelasteoga on nad hakkama saanud. Nüüd on siis sama etenduse teine vaatus ja nüüd see tundub meile õige. Minevikust õpitud vigadest on võimalik ennast parandada.

See on loomulikult teretulnud, et praegu on plaanis märkimisväärne panus valdkonda teha, kuid see ei ole piisav. Kuidagi meil oleks vaja tagada järjepidevus. Siin Kuno Tammearu ütles, et nende plaan, või ütleme, praegune plaan jätkub ainult aastani 2024. See on kõigest kaks aastat ja siis on see niinimetatud projekt jälle läbi.

Kord olin tunnistajaks sellisele kriisile, et suur veesüsteem ütles üles. Piirkonda, kus elas üle 1000 inimese, toodi kohale pütt 1000 liitri veega. Järjekord oli meeletu ja see pütt sai väga kiiresti tühjaks. Samal ajal oli ühismeedias näha, et ühes teises piirkonnas, kus elanikke on tunduvalt vähem, oli kaheksa korda suurem mahuti, mis seisis seal ilma erilist huvi äratamata.

Vabatahtlikud. Kindlasti on positiivne, et vabatahtlike seltside kaasamine ja rahastamine kasvab. Need on need inimesed, kes on valmis ise ning on valmis ka kõiki teisi elanikkonna liikmeid aitama. Näiteks ennetustegevus, mis aitab ära hoida vajaduse tulekustutuseks, vara hävimise, elude hävimise. Vabatahtlike hulgas on ütlus: kui autosireenid huilgavad, on midagi jäänud tegemata.

Tahan tunnustada ja väljendada oma toetust kõigile instantsidele, kes panustavad meie turvalisusesse, olgu selleks Päästeamet, vabatahtlikud päästjad, Kaitseliit, Naiskodukaitse, meie kõik, selle ühiskonna liikmed. Suur-suur tänu! Aitäh!

12:58 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Hele Everausi.

12:58 Hele Everaus

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt ma olen väga tänulik selle tänase arutelu organiseerijatele ja kõikidele esinejatele. See kõik puudutab meid – mitte ainult meid siin saalis, vaid igaühte meist. Võib‑olla üks aspekt lisaks kõigele, mida on siin väga õigesti juba mainitud korduvalt ja korduvalt, [toon] ühe dimensiooni juurde. Sellest ajast on see mind saatnud ja ma olen püüdnud ka teatud asju teha.

Aastaid tagasi oli mul võimalus osaleda Ameerika kaitseministeeriumi kutsel ja ka finantseerimisel katastroofimeditsiinikursustel. See oli väga intensiivne, see ei olnud ainult operatsioonitoas vigastatute opereerimine, nagu vahel arvatakse. See hõlmas väga erinevaid võimalikke, ma ei teagi, kas see on kriis või katastroof või mis iganes – see ei pruugi alati olla sõda, see võib olla tuumaelektrijaama õnnetus, nagu oli Tšernobõlis, aga kindlasti ka tuumasõjaoht, mis meil on tegelikult täna väga selge. Ehk teiste sõnadega: kuidas käituda kiirgusohu korral, kuidas käituda keemiarelvaohu korral, kuidas olla selleks ette valmistatud, kuidas käituda bioloogilise relva [kasutamise korral]?

See kindlasti täiendab kogu seda tegevust, vajalikkust, millest täna on juba palju räägitud. Nii nagu Ameerikas on lasteaiast peale, Youtube'ist võite vaadata, kuidas lasteaiast peale tehakse seda, mis palju raha ei nõua: näidatakse ja treenitakse, kuidasmoodi ma pean käituma, kui tuleb sireen. Mis ma pean tegema? Need on ainult mõned lihtsad asjad, kui ei ole aega otsida kuskilt varjendit. Mis ma pean edasi tegema? Ja väga suur osa: kuidas need, kes vastutavad edasiste tegevuste eest, ka meditsiinivaldkonnas, kuidas nemad tegutsevad?

Ma olen natukene ka siin püüdnud neid asju nii‑öelda tagant torkida, aga see vajab meilt väga tõsist tegevust, sest me oleme kogu aeg arvanud, et meid ei ohusta ei keemia‑, tuuma‑ ega bioloogiline relv. Aga Euroopa Komisjoni tasemel on praegu need teemad väga tõsiselt üles tõstetud, kogu Euroopa Liidus on täpselt needsamad probleemid, et me ei ole valmis. Meil oli eriala üleeuroopalises organisatsioonis tõsine tegevus aastaid tagasi – see on kuidagi soikunud –, et just nimelt olla ette valmistatud tuumakatastroofideks. Ma arvan, et see on temaatika, mida kindlasti kolleegid, kes siin juba enne esinesid, tulevikku vaadates [käsile] võtavad. Ma arvan, et ametkondlikult peaks siin olema väga oluline koostöö erinevate nii‑öelda professionaalsete kompetentside ühendamiseks nii ettevalmistamisel kui ka siis, kui häda on käes.

Lihtne küsimus: kui praegu oleks sireen, mida me siis teeksime? Mida igaüks meist teeks? Järgmine kord, kui kokku saame, ma küsin uuesti ja siis te ütlete, näitate ette. Aitäh!

13:02 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Tahan öelda selle arutelu lõpetuseks suur tänu kõigepealt õiguskomisjonile, õiguskomisjoni sekretariaadile, esimees Heljo Pikhofile, siseminister Lauri Läänemetsale, Päästeameti peadirektorile Kuno Tammearule ja Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhatajale Erkki Koortile. Esimese päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Head ametikaaslased, kuna teist päevakorrapunkti ei ole, siis sinna me liikuda ei saa. Seega on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.

13:03 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee