Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 4. töönädala teisipäevast istungit. Alustuseks on Riigikogu liikmetel võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! On hea meel üle anda arupärimine majandus- ja taristuminister Riina Sikkutile. Kindlasti tema ei oska vastata küsimusele, miks enamik strateegilisi protsesse läheb Reformierakonna juhtimisel aia taha. Jutt käib praegu LNG-laeva loovutamisest soomlastele. Küll aga tema oskab vastata järgmistele küsimustele. [Esimene küsimus:] "Millistel põhjustel taganeti kevadel sõlmitud kokkuleppest ning loovutati laev Soome ehitatava kai äärde?" Teine küsimus: "Kuivõrd Eestil on plaanide kohaselt kai ja toruühendus valmis ehitatud, siis kas seda kaid saab kasutada mõne muu erasektori laeva ühendamiseks?" Kolmas küsimus: "Kas toruühendus avataks, kui erasektor tooks valmis ehitatud kai ja toruühenduse juurde mõne teise laeva [---]?" Neljas küsimus: "Millise dokumendi alusel on tagatud, et Eesti saab Soome kaudu vajalikus koguses veeldatud maagaasi?" Viies küsimus: "Kui majandus- ja taristuminister Riina Sikkut teadis juba varem, et LNG-laev Soome läheb, siis miks teavitati avalikkust alles 10. oktoobril?" Aitäh!

Aitäh! Taavi Aas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänaseks on 11. päev [sellest ajast], kui on rakendunud niinimetatud elektrituru reform, aga inimestel, tavatarbijatel on jätkuvalt segadus, mis see elekter siis lõpuks maksma hakkab. Teame oktoobri hinda, aga järgmistest kuudest me ei tea midagi. Seetõttu teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja energiakriisi päästepakett.

Esimene punkt selles on see, et teeme ettepaneku töötada välja tasuta elektripakett kodutarbijatele 130 kilovati ulatuses ühes kuus kuni 30. aprillini aastal 2023. See annaks inimestele selguse, mis on nende [kulud], ja tagaks minimaalse vajaduse elektriga varustamisel. Samuti, kuna siiamaani midagi ei ole tehtud suurettevõtetele, teeme ettepaneku viia ettevõtete elektrienergia ja maagaasi võrgutasud 0 euroni, seda kuni 30. aprillini. Ja kolmandaks, kuna on olemas juba Euroopa otsus, et ka keskmise suurusega ettevõtetele võib rakendada soodustingimustel elektrienergiaga varustamist, [fikseeritud] hinda, teeme ettepaneku laiendada elektri universaalteenust keskmise suurusega ettevõtetele ja ka kohaliku omavalitsuse asutustele, sest haiglate, koolide ja lasteaedade jaoks ei ole praegu mitte ühtegi leevendusmeedet. Aitäh!

Aitäh! Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lubage mul 85 Riigikogu liikme nimel anda Riigikogu menetlusse avalduse "Ukraina territooriumi annekteerimise hukkamõistmisest ja Venemaa režiimi terroristlikuks kuulutamisest" eelnõu. Selle avalduse eelnõu on tinginud Venemaa jätkuv agressioonisõda Ukrainas, millel on genotsiidi mõõtmed. Nagu te teate, ka see auväärne kogu on ju need sündmused juba sellel kevadel tehtud avalduse kaudu kuulutanud genotsiidiks. Samuti on maailma poole pöördunud meie kolleegid Ukraina Ülemraadast palvega kuulutada Venemaa režiim terroristlikuks. Eesti ei ole selles sammus esimene. Meie head lõunanaabrid Leedu ja Läti on seesuguse parlamentaarse poliitilise deklaratsiooni juba teinud. Aga kas või eilsete sündmuste taustal on täiesti lubamatu, et me siin vaikiksime. Ma loodan, et me menetleme seda avalduse eelnõu kiiresti ja eeldatavasti juba järgmisel nädalal saame selle ka parlamendis heaks kiita. Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi Riigikogu liikmetel ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus menetleb neid vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 69 Riigikogu liiget, puudub 32.

Täna on meil esimene päevakorrapunkt olulise tähtsusega riiklik küsimus. Aga enne, kui me selle päevakorrapunkti juurde läheme, ma tutvustan lühidalt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus riigikaitsekomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigikaitse jätkusuutlik finantseerimine" arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on riigikaitsekomisjoni esimehe Raimond Kaljulaidi ettekanne kuni 15 minutit. Seejärel on küsimused ja vastused kuni 15 minutit. Edasi, kaitseminister Hanno Pevkuri ettekanne kuni 25 minutit ja küsimused-vastused ka kuni 25 minutit. Kolmandaks on Eesti Panga majanduspoliitika ja -prognoosi allosakonna juhataja Rasmus Kattai ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit.

Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Läbirääkimistel võivad sõnavõttudega esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad ja seejärel ülejäänud Riigikogu liikmed. Ja juhuks, kui me ei saa kella üheks päevakorraga läbi, on algataja teinud ettepaneku pikendada tööaega kuni kella kaheni, kui see vajadus peaks tekkima.

Nii, head kolleegid, läheme päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on täna riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigikaitse jätkusuutlik finantseerimine" arutelu. Ma palun ettekandjaks riigikaitsekomisjoni esimehe Raimond Kaljulaidi.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head ametikaaslased! Riigikaitsekomisjoni algatusel oleme täna kokku kutsunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu teemal "Riigikaitse jätkusuutlik rahastamine". 2015. aastast on Eesti kaitsekulud ületanud 2% sisemajanduse kogu­toodangust, millele on lisandunud liitlaste vastuvõtmise kulud ning riigikaitseinvesteeringute programmi vahendid. See on olnud tugev ja eeskuju andev panus. See on vastanud NATO kaitsekulude taseme eesmärgile ja isegi ületanud seda.

Täna oleme paraku seisus, kus Venemaa peab Ukrainas jõhkrat agressioonisõda, kuid on sealjuures deklareerinud, et sõdib kogu niinimetatud kollektiivse läänega, see tähendab NATO, Euroopa Liidu riikide ja järelikult ka meie vastu. Ka siin saalis on olnud tegelikult vaidlusi, kas me oleme sõjas või mitte. Venemaa on meile kuulutanud sõja. Küberründed meie infotehnoloogia taristu vastu on igapäevased. Meid ähvardatakse tuumarelvaga. Venemaa on füüsiliselt rünnanud Läänemere põhjas asuvat energiataristut. See on otsene ähvardus Läänemere-äärsete riikide vastu. Euroopa peab avama oma silmad. Küsimus pole selles, kas see sõda võib jõuda Euroopasse. See sõda juba on Euroopas. Küsimus pole selles, kas see sõda võib laieneda väljapoole Ukraina piire. Teatud mõttes on see sõda juba need piirid ületanud.

See tähendab, et meie ohutase on oluliselt tõusnud. See ei ole lühiajaline probleem või kriis, kus võib loota, et ühel hetkel jätkub elu nii nagu varem. Venemaa poolt tulenev oht tema naaberriikidele ei vähene. Sellega seoses jääb vajadus pikaajalisteks ja suuremahulisteks kaitse­kulutusteks meiega järgmisteks aastakümneteks. Pole mõtet loota, et Venemaal lähiajal midagi muutub. Oht jääb ning selle ohuga toimetulemiseks otsitakse parimaid viise ka järgmistes Riigikogu koosseisudes, aastal 2032, 2042, 2052 ja nii edasi.

Ukrainas lahvatanud täiemahulise sõja ajal oleme rohkem kui kunagi varem rääkinud Ukraina abistamisest ja meie oma riigikaitse tugevdamisest. Lisaks rääkimisele on tehtud ka palju kiiduväärseid otsuseid, mille eest väärivad kindlasti tunnustust nii vahetult sõja puhkemise ajal kaitseministri ameti vastutust kandnud Kalle Laanet kui ka ametis olev kaitseminister Hanno Pevkur. Kriisile on reageeritud kiiresti ja otsustavalt. Selle eest väärivad tunnustust eelmine ja praegune valitsus ning erakonnad, kes on nende otsuste langetamises osalenud, samuti muidugi Kaitseministeerium, Kaitsevägi, Kaitseliit ja kõik inimesed, kes on pühendunud Eesti riigi kaitsele. Kaitseminister Pevkur tutvustab Eesti käesolevat ja lähiaastaid puudutavaid valitsuse otsuseid meile põhjalikumalt.

Ehkki laiemas vaates on avalikud riigikaitse arutelud vahel küsitavatele radadele sattunud, näiteks sel suvel Välisluureameti juhtimist puudutanud arutelus, usun ma kindlalt, et avatud parlamentaarne debatt kaitseküsimuste üle on väga vajalik. Konstruktiivne arvamuste vahetus räägib demokraatia tugevusest, mitte nõrkusest. Sõda ei pea tähendama enesetsensuuri. Loodan, et nende kuude vältel, mis lahutavad meid järgmise aasta märtsis toimuvatest Riigikogu valimistest, viib erakondadevaheline debatt poliitilise konsensuseni ka selles, milline peab olema kaitsekulude osakaal sisemajanduse kogu­toodangus pikemas perspektiivis. Kes veel kui mitte Riigikogu peaks vaagima just nimelt meie riigikaitse pikemat perspektiivi, mille tähtis komponent on kindlasti ka see, mida me küsime täiendavalt riigikaitse rahastamiseks maksumaksjatelt. Ma rõhutan: ka riigikaitsele suunatavad eurod tulevad maksumaksja taskust ja peavad kasutust leidma parimal viisil. Kuna veel selle Riigikogu ajal peame me jõudma uue julgeolekupoliitika aluste arutelu ja heakskiitmiseni, võiks sihiks võtta kaitsekulutuste uue võimaliku sihttaseme fikseerimise selles dokumendis.

Tänu käesoleval aastal tehtud lisarahastuse otsustele jõuab kaitsekulude protsent SKT-st lähiaastatel 2,8%-ni. Kuna sõjaliste võimete ülesehitus on pikaajaline protsess ning juba loodud võimed nõuavad alalhoidmiseks taristut, inimvara ja hoolduskulusid, on selge, et meie kaitsekulud ei saa 2,8% SKT pealt väheneda ilma, et hakkaksime äsja loodud üksuseid ja võimeid kärpima. 

Seesuguseid järeldusi, et kaitsekulutusi on vaja tõsta, on teinud paljud meie piirkonna riigid. Läti lähiaastate eesmärk on jõuda 2,5%-ni SKT-st alates 2025. Leedu parlamendierakonnad sõlmisid käesoleva aasta juulis rahvusliku kaitsekokkuleppe, milles lubatakse suunata edaspidi kaitsekulutusteks vähemalt 2,5% sisemajanduse kogutoodangust. Leedu president on tulnud välja ambitsiooniga tõsta kaitsekulud 3%-ni SKT-st. Poola on võtnud lähiaastate sihiks jõuda 3%-ni SKT-st juba 2023. aastal ning on viimasel ajal teinud erakordselt suuri kaitseinvesteeringuid. Meie põhjanaabrid on riigikaitset alati väga tõsiselt võtnud ja nende järeldused praegusest julgeoleku­olukorrast teevad Soomest ja Rootsist peatselt NATO liikmed. Rootsi on lubanud viia võimalikult kiiresti oma kaitsekulutused koos­kõlla NATO eesmärgiga 2% SKT-st. 

Muide, Venemaa on Maailmapanga andmete kohaselt sel aastatuhandel püsivalt kulutanud riigikaitsele üle 3% SKT-st ning teatud aastatel on Venemaa kulutused ületanud ka 5%. Iseasi, kui usaldusväärsed on need andmed nii Venemaa makromajandusnäitajate kui ka kaitsekulutuste kohta ning kui suur osa sellest on kulutatud sihipäraselt ja kui palju relvastusele mõeldud rahast on jõudnud Venemaa eliidi luksusjahtidesse, Vahemere-äärsetesse villadesse ja nii edasi. Fakt on see: Venemaa kohta võib öelda, et tegu pole niivõrd riigiga, millel on eriteenistused ja armee, kuivõrd eriteenistuste ja armeega, kellel on juhtumisi ka riik.

Venemaa viimased rünnakud Ukraina linnade vastu läksid ajakirja Forbes arvutuste kohaselt maksma 400–700 miljonit dollarit, me räägime sel nädalal lastud rakettidest. Ukraina linnade vastu juunis korraldatud rünnakud võisid sama väljaande arvutuste kohaselt maksma minna 150–200 miljonit dollarit. Me räägime suurusjärgus sellest, mis on olnud varasematel aastatel Eesti kaitse-eelarve. See raha on kulutatud ilma igasuguse sõjalise eesmärgita lihtsate Ukraina inimeste terroriseerimiseks. Kusjuures see on oluline, et nendel raketirünnakutel, mis sel nädalal on olnud, ei ole tegelikult mingit arusaadavat sõjalist eesmärki. See näitab seda: Venemaa võimud tundsid, et peavad tegema midagi selleks, et tõsta oma inimeste moraali. Inimesed on Venemaal kuude kaupa nõudnud sõna otseses mõttes verd Ukraina tänavatel. Venemaa president ei oleks selle peale läinud, kui ta ei oleks kindel, et kodupublik kiidab selle julmuse heaks. Sellised sõnad nagu "inimlikkus" ja "kaastunne" on olemas vene keeles, kuid mitte Venemaa rahva südames.

Kui tegin komisjonile ettepaneku algatada arutelu, siis on aus teha ka oma ettepanek. Eelkirjeldatud kontekstis leian, et Eesti uueks sihttasemeks võiks olla see, et kaitsekulutused pikemas vaates ongi vähemalt 3% meie SKT-st. Olen seisukohal, et Eesti võiks olla teenäitajaks NATO-s, nii et kõik liitlased püüdleks kõrgema kaitsekulutuste taseme poole. Meie sõnum liitlastele peab kindlasti olema see, et ka NATO tasemel tuleb ambitsiooni tõsta. On ju selge, et võrreldes 2014. aastaga on ohupilt läänemaailma jaoks oluliselt halvem. Ja olgem ausad, ähvardavate pilvede selginemist ei ole niipea oodata, pigem vastupidi. 

Lisaks riigikaitselistele õppetundidele on Ukraina sõda andnud meile viimase tõsise hoiatuse: tuleb läbi mõelda ja teha kõik vajalikud ettevalmistused, et kindlustada meie elanikkonna hakkamasaamine sõja või muude kriiside ajal. Tänavu märtsis eraldati Päästeametile üle 50 miljoni euro lisaraha elanikkonna kaitseks. Kõik mõistavad, et elanikkonnakaitsega on vaja tegeleda järjepidevalt ja mitte ühekordsete rahasüstidega. Need teemad vajavad püsiva rahastusega kaetud pikka vaadet ka 2024. aastal ja edaspidi, muidu selles valdkonnas tugevat edasiminekut ei tule. Ja seda on tõdenud ka riigikaitsekomisjon.

Selleks, et Sise­ministeeriumi valitsemisala asutused oma üles­annetega toime tuleks, tuleb riigikaitse arengukavas ja julgeolekupoliitika alustes fikseerida ära sõjalise riigikaitsega sarnane põhimõte, et saaks teha pikaajalisi arendusi. Kui sõjaline osa riigikaitsest peab olema vähemalt tasemel 3% SKT-st, siis mittesõjaline võiks igal aastal moodustada 0,5% SKT-st ehk 140 miljonit eurot. See ei ole sõjalise eelarve kõrval kättesaamatu ambitsioon. Me ei saa ju leppida, et sõja ajal ei ole elanikkonna jaoks tagatud elutähtsad teenused, pole korralikult läbi mõeldud ja toimivaid evakuatsioonilahendusi, pole piisavalt võimekust päästa inimesi, kes on jäänud raskerelvastuselt tabamuse saanud elumajade alla lõksu. Sellega ei tohi leppida. On vaja koostada kriisiplaanid nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasemel, need koos partneritega läbi mõelda, läbi harjutada ning tagada kriisivalmiduse kindlustamiseks vajalik rahastus.

Muidugi peab iga Eesti inimene mõtlema selle peale, kuidas ta tagab iseenda ja oma lähedaste toimetuleku kriisi ajal. Kriisis, olgu sõjalises või mitte, on riigile otseselt abiks iga inimene, kes suudab end aidata ise. Inimene, kes suudab lisaks iseendale aidata ka teisi, aitab riiki mitmekordselt.

Eraldi soovin pöörduda kõigi korteriühistute juhatuste liikmete poole. Kriisi ajal vaatavad paljud just korteriühistute juhtide poole, otsides vastuseid küsimustele, kuidas meie kortermajades süsteemid toimivad või mida teha, kui pole ajutiselt vett ja elektrit. Varjumisest rääkides on oluline küsimus see, et oleks tagatud võimalus võtta sel otstarbel kasutusele elumajade keldrid, kuid selleks peab samuti valmistuma, elanikega kokku leppima ja nii edasi.

Head kolleegid! Ma kutsun teid tänasel arutelul väga hoolega kuulama Eesti Panga majanduspoliitika ja prognoosi allosakonna juhataja Rasmus Kattai ettekannet, mille fookus on Eesti majanduse pikal väljavaatel riigirahanduse vaatenurgast. Miks me üldse palusime riigikaitselise arutelu juurde Eesti Panga esindajad? Eesti Pank ei anna ju riigile nõu sõjaliste kulutuste taseme, veel vähem nende sisu kohta. Kuid Eesti Panga käsutuses on fiskaalse reaalsuse radaripilt, mida peame samuti hoolikalt silmas pidama. Rahvale kõige tasuta lubamine ja üha kasvav laenukoormus toovad kaasa aina suuremad intressimaksed, mis jätab meie laste kanda raske laenukoorma ja aina ahtamad võimalused teha tulevikus poliitikavalikuid. Kõigeks raha ei jätku ja tuleb seada prioriteedid. Mis on Euroopasse jõudnud sõja ajal veel olulisem kui riigikaitse?

Teisalt tuleb mõista, et riigikaitsele eraldatav 2% või 2,8% või 3% on osa ümberjagatavast sisemajanduse kogutoodangust. Riigikaitsekulutused eurodes on seda suuremad, mida paremini läheb meie majandusel. Soodne majanduskeskkond ja ka ratsionaalne fiskaalpoliitika on niisiis olulised riigikaitse seisukohast. Venemaa kogus selleks sõjaks reserve pikka aega, nähes ette, et nende täiemahuline sissetung Ukrainasse toob kaasa arvestatavad majandussanktsioonid. 

Otseselt on riigikaitse valdkonnaga seotud meie kaitsetööstuse areng ning kahese kasutusega tehnoloogiat arendavate ettevõtete hea käekäik. Eesti panustab väga tugevalt NATO uue ettevõtluse ja innovatsiooni algatuse DIANA käivitamisse. Selle eesmärk on muuhulgas leida koostöökohti riigikaitse valdkonna ja innovaatiliste ettevõtete vahel, mis arendavad tehnoloogiat ja mille lahendused on kasutatavad nii tsiviilvaldkonnas kui ka sõjalises valdkonnas.

Vaja on tuua juurde investeeringuid kaitsetööstusesse, et lääneriigid suudaksid võimalikult kiiresti oma relvastushangete ja laskemoonavarude täiendamise kavadega edasi minna. Sellele juhtis hiljuti tähelepanu ka Riigikogu ja riigikaitsekomisjoni külastanud NATO sõjalise komitee juht admiral Bauer. Peame arvestama ka sellega, et kaitsekulutused küll tõusevad, aga inflatsioon ja kasvavad hinnad söövad osa sellest kasvust ära nagu kõigis teistes valdkondades, seega tegelikult uut kaitsevõimet ei lisandu nii palju, kui oleksime soovinud. 

Soovin hiljuti toimunud lisaõppekogunemise Okas järel kiita ja tänada meie tublisid suure südamega ettevõtjaid ja tööandjaid – nii neid, kes on toetanud oma töötajate osalust õppe­kogunemistel, sealhulgas neile ka eemal oldud tööpäevade eest täies mahus töötasu makstes, kui ka neid ettevõtjaid, kes on panustanud Ukraina abistamisse. Riigikaitsekomisjonil oli au külastada õppust Decisive Lancer 2022, kus Kaitsevägi, meie liitlased, Kaitseliit, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet ning Eesti suurima kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksus harjutasid kriisi ajal koos tegutsemist. See ongi laiapindne riigikaitse. Ja muidugi peab riik tänu avaldama kõigi meie riigikaitsesse panustavate lähedastele ja peredele. Koduste mõistev ja toetav suhtumine on väga oluline.

Ukraina edusammud oma territooriumi vabastamisel toovad viimastel nädalatel palju lootust, kuid me peame vältima seda, et laseksime ennast eksitada liiga optimistlikest hinnangutest olukorrale. Ka siis, kui sõda on läbi ning see on lõppenud Ukraina võiduga, vajab Ukraina abi oma majanduse ja riigi uuesti üles ehitamisel. Raskused, millega meie silmitsi seisame, muuhulgas majanduslikud raskused, ei ole võrreldavad nende hoopidega, mis on tabanud Ukraina inimesi – mehi, naisi ja lapsi. Me ei saa tagasi tuua neid, kelle elud on kaotatud, aga saame anda Ukraina rahvale kindlustunde ja lootust, et selle riigi tulevik on kogu Euroopa südameasi. Ja muidugi soovime näha oma Ukraina sõpru nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s.

Kutsun austatud ametikaaslasi sisukale mõttevahetusele riigikaitse jätkusuutliku rahastamise küsimuses. Aitäh teile!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Leo Kunnas, palun!

Austatud ettekandja! Mu küsimus on selle kohta, kuidas meil oleks parem tehniliselt see tõus fikseerida või teostada. Kas panna see kirja julgeolekupoliitika alustesse või teha eraldi veel mingi erakondadeülene kokkulepe või siis teha mõlemat? Kuidas me tehniliselt selle 3% ja 0,5% plaani teostaks?

Kui te küsite minu isiklikku eelistust, siis kõige parem oleks see, kui see oleks julgeolekupoliitika alustes selgelt kirjas. Ma arvan, et selles, kui ka erakonnad on eraldi kokku leppinud, ei oleks ka midagi halba. Ja veel, tahtmata küll minna liigselt sisepoliitikasse, oleks muidugi oluline, et see oleks fikseeritud erakondade programmides, millega nad lähevad Riigikogu valimistele. Juhul, kui tõepoolest tulevikus võib-olla mõne erakonna esindajad selles küsimuses soovivadki veiderdama hakata, oleks võimalik must valgel taastoota nende antud lubadusi. Mida kindlamini me selles kokku lepime, mida enamatel tasemetel me seda teeme, seda parem on.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on rohkem võib-olla sihukene filosoofilisem küsimus. Kas riigikaitse ennaktempos arendamine on sinu jaoks nagu omaette eesmärk, riiklik eesmärk, või see on pigem vahend selleks, et hoida Eestit?

Austatud Jaak! kõik, mida me teeme, peab olema kantud meie põhiseaduse vaimust ja põhiseaduses sätestatud eesmärkidest – hoida meie riiki, meie rahvast, meie keelt ja meie kultuuri. Ja tegelikult see, mida me näeme praegu, on füüsiline sõda. Aga see on ka sõda ja võitlus meie väärtustega, see on võitlus vabadusega, see on võitlus inimväärikuse, inimlikkuse, teistest hoolimise ja sõnavabadusega. Tegemist on autoritaarse riigi ja režiimiga, kes praegu üritab lämmatada ja tappa ühte rahvast, kes on aastakümneid keeldunud sellele režiimile allumast. See on ka võitlus rahvusvahelise õiguse printsiipide eest. Nii et kindlasti me ei tõsta riigikaitsekulutusi ainult selleks, et tegeleda riigikaitsega, vaid selle laiem eesmärk on kaitsta meie riiki, meie rahvast, meie keelt ja meie kultuuri.

Tänan, istungi juhataja! Hea ettekandja! Mainisite oma kõnes, et koostööd riigi ja kohalike omavalitsuste vahel tsiviilkaitse osas tuleks kindlasti suurendada ja parendada. Võib-olla üks täpsustav küsimus: milline ministeerium või milline minister selle eest vastutab, et selline koostöö käivituks kvaliteetsemal tasandil ja see kindlasti ka areneks lähitulevikus tõsiseltvõetavaks koostööks?

Ma arvan, et me teeksime vea, kui me näeksime seda ainult ühe ministeeriumi murena. Selle laiapindse riigikaitse käsitluse oluline osa on ka see, et me ei vaatle seda tegevust valdkondlikes silotornides, vaid tõepoolest sellesse panustaks kõik.

Aga mulle tundub küll, et praegusel hetkel on päris hästi isegi Eesti riigis need asjad korraldatud. Kaitseministeerium keskendub tõepoolest sõjalisele riigikaitsele, samal ajal Siseministeerium oma valdkonnas ja oma ametkondadega toetab elanikkonnakaitse poolt.

Aga veel kord: lõpuks peab see panustamine jõudma tõepoolest iga linnani, iga vallani, kes tuleb sellega kaasa. Eestis on selleks minu arvates väga head eeldused. Sellepärast, et kui Eestimaal ringi sõita ja kohtuda omavalitsusjuhtidega, siis on näha, et väga paljud Eesti omavalitsusjuhid, vallavanemad, vallavalitsuste liikmed, linnapead, linnavalitsuste liikmed ja volikogude liikmed on kaitseliitlased, nad on ise seotud riigikaitse valdkonnaga. Nii et ma arvan, meil on väga head eeldused.

Nüüd, küsimus on selles, et seda struktuuri tuleb ehitada, tuleb tõhustada ja tuleb läbi harjutada kõiki neid kriise ja probleeme, mis võivad tekkida.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui filosoofiliselt jätkata, siis tegelikult on niimoodi, et üks iseseisev riik püsib kolmel sambal: inimressurss, haridus ja riigikaitse. Kui need on olemas, siis on riik, muidu riiki ei ole. Sellest lähtuvalt, meil on ressurssi, nii inimressursi kui ka materiaaltehnilist ressurssi ning finantse piiratud koguses kogu aeg. Siit tulenevalt, ma olen korduvalt rääkinud piirivalvele sõjaväelise ülesande andmisest, et neid oleks võimalik viia Kaitseväe koosseisu kriisi tingimustes. Aga enamik siin olevaid inimesi, kes sellega seotud on, ütleb: õige-õige, aga kui läheb hääletuseks, siis hääletavad maha. Ma ei hakka seda loengut pidama, ma olen seda niivõrd palju pidanud. Kuidas sa ise sellesse suhtud?

Kõigepealt, kui rääkida meie piirivalvest ja sellest valdkonnast, siis esimese asjana ma tahan öelda, et ma väga tervitan Vabariigi Valitsuse neid otsuseid, mis andsid sisekaitse valdkonda olulisel määral raha juurde sealsete töötajate palkade tõstmiseks. See puudutab nii meie päästet, politseinikke kui ka inimesi, kes on seotud meie piiri valvamise ja kaitsmisega.

Nüüd, see debatt ja diskussioon, millele te viitate, ma arvan, on igati õige. Ja ma arvan, et seda me peamegi siin arutama. Lõppkokkuvõttes, mis on tähtis? Lõppkokkuvõttes on ju tähtis see, et meie erinevate teenistuste ja struktuuride vahel oleks tagatud hea koostöö, et see oleks läbi harjutatud ja kriisi ajal käivituks praktiliselt automaatselt ning et me siis ei peaks hakkama jalgratast leiutama. Selleks on erinevaid vahendeid, kuidas seda saavutada. Ma arvan, et selle üle võib rääkida.

Aga põhimõtteliselt seda eesmärki ma ei vaidlusta. Juhul, kui me näiteks näeme juba lähikuudel või järgmise aasta jooksul piiril mingit tõsist kriisi, siis mida rohkem me oleme selleks valmis, mida rohkem eri struktuurid on koos harjutanud selliste kriisidega tegelemist ja mida selgem on ka see seadusandlik baas, mille Riigikogu on määranud, seda parem.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud riigikaitsekomisjoni esimees! Minu küsimus puudutab rohkem tsiviil-militaarkoostöö aspekti. See kindlasti oma rõhuasetusega asetub tugeva majanduse konteksti ja on kindlasti tähtsal kohal kogu riigikaitse aspektis. Kaitsetööstus Eestis on arenevas faasis olnud ja kindlasti see kriis, sõjaline eskalatsioon on andnud sellele täiendavad mõjud ja seda ka teatud määral võimestanud. Kuidas meil täna läheb? Kas kaitsetööstussektor on saanud tugevama lähtekoha konkurentsivõimes teiste riikidega? Kas Eesti riik on valmistamas ette täiendavat seadusandlust, et me seda sektorit saaksime paremini ja tõhusamalt edendada? Ja kas see vajadus reaalselt on olemas?

Aitäh! Tegelikult ma oma ettekandes põgusalt mainisin admiral Bauerit, kes külastas hiljuti Riigikogu. Üks tema tugevaid sõnumeid oli ka see, et riigid on küll tõstnud kaitsekulutusi, aga see nõudlus ei ole alati kaasa tulnud. Selle tõttu me näeme seda, et sisuliselt seesama hinnatõus väljendub kaitsetööstuses, riigid suurendavad kaitsekulutusi, aga selle eest julgeolekut vastu sama palju ei saa, samas proportsioonis. Ja seetõttu kaitsetööstuse areng ei ole ainult Eesti mure, vaid see on laiemalt päevakorras ju nii Euroopas kui ka NATO-s.

Üks asi loomulikult on see, mida riik saab teatud tööstuse toetamiseks ja soodustamiseks teha. Aga siin on veel aspekte. Kaitsetööstuse puhul kindlasti on üheks probleemiks olnud see, et varasematel kümnenditel pärast külma sõja lõppu see tööstus on olnud mõneti ebapopulaarne investorite silmis. Ehk sinna ei ole tahetud paigutada vahendeid ja seda on nähtud sarnases kategoorias tubakatööstuse, alkoholitööstuse, hasartmängude ja muu sellisega, mis on nagu pähh, nii et investorid ei soovi sellega tegemist teha. See suhtumine minu meelest tuleks murda.

Tegelikult meie kaitsetööstuse, nii eestimaise kui ka lääne kaitsetööstuse eesmärk on anda meile need vahendid, millega me vajaduse korral saame kaitsta oma riike, oma väärtusi, oma territooriumi. See muutus on minu meelest tähtis. Selles mõttes näiteks on väga oluline, et Eesti osaleb NATO DIANA algatuses, mida ma mainisin, mille mõte on just nimelt soodustada ja arendada sellist tehnoloogiat, millel on kahetine kasutus, mida saab kasutada sõjaliselt ja ka tsiviilvaldkonnas ning millega saab tuua sellesse valdkonda juurde neid innovaatilist tehnoloogiat hästi tundvaid ettevõtteid, kes varem pole kaitsevaldkonna peale üldse mõelnud, aga kelle tehnoloogiat me saame kasutada muu hulgas ka sõjaliselt.

Aga jah, laiemalt, loomulikult ka meie kodumaine kaitsetööstus on oluline. Samas, kindlasti ei ole niimoodi, et ainult riik saab majandusele mõju avaldada. Siin on ka turujõud, millega peab arvestama, ja mingil määral saavad riigid seda suunata, aga mitte juhtida.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigikaitse üks olulisemaid sambaid on Eestis elavad inimesed, nende inimeste tarkus ehk haridustase, füüsiline tervis, võimekus ja motivatsioon üldse riiki kaitsta. Ma võiksin jätkata loetelu, mis olulised elemendid peavad olema.

Aga mind teeb murelikuks Eesti noorte ja laste tervis. See läheb iga aastaga aina nõrgemaks. Me õpetame, et kriisiks tuleb valmis olla, varuda vett, toitu ja esmatarbevahendeid, aga mitte kuskil me ei õpeta seda, et me peame ka ennast füüsiliselt tervetena hoidma ja liikuma ning olema valmis selleks, et võib-olla mingil hetkel tuleb jõuda haarata oma lapsed ja kotid, joosta metsa ja saada hakkama. Mida teie näete, mis peab riik tegema selleks, et meie noored ja lapsed oleksid tugevad ja terved?

Aitäh! No see on mulle väga südamelähedane küsimus. Me tegelikult teame, et see on väga lihtne, kuidas me saaksime tagada, et nii meie laste, noorte kui ka täiskasvanute tervis oleks parem. See tähendab, et inimesed peavad piisavalt magama, toituma tervislikult ja liikuma värskes õhus. Aga selle vastu tegutsevad väga võimsad turujõud. Meie kõigi taskus olevad nutiseadmed, sotsiaalmeedia, mis ongi disainitud ja mõeldud selleks, et me võimalikult palju aega veedaksime ekraani taga, oleksime sellest sõltuvuses. Nii et see võitlus on paraku jõudnud sellisesse etappi, kus me näeme, et lapsevanemad on praegusel hetkel pigem selles sõjas suurte rahvusvaheliste ettevõtete ja korporatsioonidega jäämas nagu kaotusseisu. Sellest väljamurdmine on tegelikult üli-ülioluline.

Siin võiks nüüd pikalt jätkata, aga ma arvan, et kindlasti väga suur võti on meie koolihariduses. Toon teile näiteks Hiiumaal tegutseva vabakooli, kus paljud tunnid lastega toimuvadki õues, kus liigutakse palju looduses ja õpitakse läbi selle. Selliseid koole on kindlasti veel. Väga mitmel tasandil tuleb kõigiti võidelda sellega, et me ei istuks nii palju, kui istub keskmine Riigkogu liige kahjuks, et me ei oleks nii palju seadmetes, oleksime rohkem värskes õhus, magaksime paremini ja toituksime korralikult. Koolitoit peaks olema kvaliteetne. See on väga pikk nimekiri. 

Aga loomulikult, praegu on pilt halb. Pilt on tegelikult halb.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Järgmisel aastal on meil märkimisväärne rahalise ressursi kasv kaitsevaldkonnas. Kaitsekulu NATO meetodi järgi on järgmisel aastal 1,1 miljardit. Protsent SKT-st tõuseb 2,85%‑ni.

Mul on selline küsimus. Vot see 1,1 miljardit, mis meil järgmisel aastal on. Tõesti, järgmine aasta algatatakse mingeid suuri hankeid, ütleme, rahalised kulud tulevad hiljem. Aga konkreetselt järgmisel aastal see 1,1 miljardit, mida me selle eest saame? See raha läheb suuresti taristusse, see raha läheb personali. Aga mul on küsimus just relvastuse ja laskemoona hangete kohta. Kui suure summa eest ja mis relvastust me järgmisel aastal soetada saame? Kui suures summas? Ma tean, et seal on laskemoon, seal on granaadiheitjad, tankitõrje granaadiheitjad, miinipildujad, veokid, toetussoomukid. Aga öelge, kui palju seda relvastust ja laskemoona selle 1,1 miljardi eest selle eelarve sees on. 

Ma ei taha muidugi nüüd oma vastusega võtta ära laskemoona meie kaitseministrilt Hanno Pevkurilt, kes tegelikult oma ettekandes just nimelt keskendubki sellele lähiaastate pildile. Mõnevõrra võib‑olla on siin küsimus selles, et kõigi nende täiendavate vahendite soetamise puhul me räägime ka hangetest ja nende hinnad on alles selgumisel. Võib-olla kaitseminister räägib sellest lähemalt, aga mina piirduksin sellise üldisema kommentaariga.

Üks asi, mis on väga tähtis, on see: me ei osta ainult rauda, me ei osta ainult relvi ja moona, vaid tegelikult need vahendid on ette nähtud ka selleks, et meil oleks võimalik pärast sedasama varustust hooldada ja tehniliselt hoida seda korras, et meil oleksid olemas inimesed, kes on välja õppinud seda kasutama. See väljaõppe küsimus on tegelikult väga-väga keeruline, sellepärast et siin, nagu te teate, eks ole, on olnud ka mõtteid, kas me peaksime oma ajateenistust pikendama, ja sellega kaasnevad täiendavad kulud.

Ehk väga tähtis on see, et me mitte lihtsalt ei ostaks asju kuhugi lattu seisma, vaid neil oleks nii-öelda 360 kraadi tagatud nii nende hilisem hooldus, tehniline korrashoidmine kui ka piisavalt moonavarusid. Meil peavad olema inimesed, kes oskavad seda kasutada, ja nii edasi, ja nii edasi. Meil peab olema inimesi, kes oskavad teistele inimestele õpetada, kuidas neid relvastussüsteeme kasutada. Nii et see on terve keeruline eraldi maailm. Aga kaitseminister räägib sellest kindlasti lähemalt.

Aitäh! Head kolleegid! Küsimuste esitamiseks ette nähtud aeg on möödas. Suur tänu riigikaitsekomisjoni esimehele ettekande ja küsimustele vastamise eest! Aga läheme päevakorraga edasi. Meie tänane teine ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid siin Riigikogus, kes me kõik riigi eest seisame! Mul on tõesti väga hea meel, et me saame täna arutada nii olulisel teemal kui riigikaitse jätkusuutlik finantseerimine. Mööngem, et Venemaa sõda Ukrainas on hetkel tõsiseim väljakutse Euroopa julgeolekule alates teisest maailmasõjast. Ja ukrainlased on juba praegu mõõtmatus vapruses näidanud, et agressorile mitte ainult ei tule, vaid ka saab vastu astuda.

Tuleb tunnistada, et ukrainlased on vabaduse eest juba ränka hinda maksnud. Aga nagu me teame ka Eesti enda ajaloost, tuleb tunnistada, et vabadusel ja demokraatial ei ole hinda. See on hindamatu. Ja vabaduse kaotamine on korvamatu. Seetõttu ühest küljest rahastamisest rääkimine on vajalik, aga teisest küljest riigikaitsele tuleb kulutada nii palju, kui riigi kaitsmiseks vaja on. Seetõttu on meil kõigil ülesanne teha Eesti riigi püsimiseks kõik mis võimalik ja mis meie võimuses.

Selle esimeseks sambaks minu hinnangul on meie enda riigi kaitsevõime, see muu hulgas tähendab seda, et meie kaitsevaldkonnas töötavad inimesed, kes on oma ala parimad asjatundjad, aga nad on ka hästi motiveeritud. Samamoodi tähendab see seda, et iga maksumaksja usaldatud euro, mis on antud kaitsevõime ülesehitamiseks, peab tootma võimalikult palju kaitsevõimet. Samamoodi meie reservarmeel peab olema tasemel varustus. Ehk kui öelda veelgi lühemalt, siis iga lüli, alates eelhoiatusest ja lõpetades iga üksusega põllul, peab toimima laitmatult.

Teiseks sambaks on minu hinnangul koostöö liitlastega. See tähendab seda, et kui me ise panustame piisavalt, siis me anname sõnumi ka oma liitlastele, et nemad aitavad meid, kui meil selleks vajadus on. Hetkel on Eestis üle 2000, suurusjärgus 2400 liitlassõdurit. See on üks osa ka meie vastasmängijatele antavatest heidutusest.

Aga mööngem, et ei kaitsevõimet ega liitlastega koostööd pole võimalik arendada, kui meie enda kaitsetahe on nõrk. Seetõttu on meil vaja arendada ühiskonda tervikuna. Vaadates praegu Ukrainas toimuvat, tuleb möönda, et kuigi viimased nädalad on Ukrainale toonud edu nii ida- kui ka lõunarindel, on eilsed massilised raketirünnakud tsiviilobjektidele ja seeläbi süütute inimeste tapmine jõhker kuritegu mitte ainult hukkunud inimeste ja nende lähedaste vastu, vaid laiemalt rahu vastu. Venemaa on valinud tee, kus vahendeid enam ei valita. Eks nende soov on tagasi saada strateegiline initsiatiiv, mille nad tegelikult on juba ammu kaotanud.

Aga Venemaa soov laiemalt on ikka see, mis neil on alati olnud: õõnestada lääne ühtsust ja seeläbi loomulikult konkreetselt ka Eestit ohustada. Nagu me näeme, on üks Putini tegevusliine alistada Ukraina mitte ilmtingimata lahinguväljal, vaid lääne inimeste peades, rahakottides ja toasoojuses.

Kõige olulisem järeldus meile sellest on see: ohufoon järgmiste nädalate ja kuude jooksul meie lähinaabruses mitte ei parane, vaid jääb püsima või pigem isegi halveneb. Meie vastus sellele kõigele saab olla ühene: me peame näitama oma sammudega Putini kalkulatsioon mugavast ja lodevast läänest on sama ekslik kui Ukraina vastupanuvõime kohta talle maalitud pettekujutelm. Ehk meie ülesanne on jätkata Ukraina toetamist nii palju kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Samamoodi peame loomulikult jätkama enda kaitsevõimesse panustamist pikema perspektiivi vältel sellisel tasemel, nagu teeme seda järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Kui järgmisel aastal ületavad kaitsekulud esmakordselt 1 miljardi piiri ja jõuavad SKT-st 2,85%-ni, siis 2024. aastal on kaitsekulud protsendina juba üle 3%.

Hea Riigikogu! Head kuulajad teisel pool ekraani! Ma olen üsna veendunud, et täna on see õige koht, kus välja öelda seda, et me vajame oma kaitsevõime tugevdamiseks, hoidmiseks ja säilitamiseks pikaajalist kaitsekulu fikseerimist 3% tasemel. Miks ma seda ütlen? Põhjendan. Me oleme riigikaitses aastate jooksul ära teinud väga palju tööd ja ka praegu on meil töös väga palju olulisi võimearendusi, ent muutunud julgeolekuolukord ei anna lihtsalt meile teisi valikuid. Siinkohal tasub meenutada, et üle 3% kaitsekulud riikides pole midagi ennekuulmatut. Jah, viimastel aastakümnetel või paaril aastakümnel on need Euroopas langenud, kuid kui me vaatame natuke kaugemale minevikku, siis külma sõja kõige kuumemal hetkel, 1984. aastal, olid NATO ja Euroopa riikide keskmised kaitsekulud 3,8% SKT-st. Kui me liidame siia juurde Ameerika Ühendriigid, siis seal olid kaitsekulud lausa 5,3% SKT-st.

Kuid mõistkem: raha on vaid vahend, väljundiks on aga võimed. Meil on kõigil vastutus maksumaksja usaldusega antud raha kaitsevõime arendamisse targalt kasutada ja me võtame seda vastutust väga tõsiselt. Me investeerime nii palju kui võimalik sõjalistesse võimetesse, andes sellega Eesti rahvale tagasi selle, mille ülesehitamiseks meile mandaat on antud, ehk riigikaitse arendamine ja rahu tagamine Eesti inimestele.

Riigikaitsest on viimasel ajal päris palju räägitud ja kindlasti räägitakse lähiajal veel väga palju, ka selle rahastamisest. Aga ma siiski pean vajalikuks siin Riigikogu suure saali ees olulisemad võimearendused ja eesmärgid veel kord välja tuua. Meie fookuses Eesti kaitsevõime arendamisel on hetkel liikursuurtükkide täiendav hankimine ja mitmikraketiheitjate programm. Merejulgeolek astub suure sammu edasi nii laevatõrje kui ka miinivõime arendamisega. Teine jalaväebrigaad viiakse üle soomukitele. Vastvalminud riigi eelarvestrateegias leppisime kokku keskmaa õhutõrje programmi. Suured hanked puudutavad veel näiteks tihtilugu varju jäävat, kuid ometi üliolulist sidevaldkonda. Koos Lätiga oleme sõlminud raamlepingu ka erinevate rivisõidukite soetuseks. Vahendid on samuti planeeritud soomus- ja ratastehnika remondi ja hoolduse hangeteks. Loomulikult jõuab suur osa sellest rahast ka Eesti enda majandusse, Eesti enda ettevõteteni.

Hanke mahu suuruseid vaadates on väga märkimisväärne panus laskemoona soetus. Eestil oli märkimisväärselt laskemoona juba enne Ukraina sõda, kuid nüüd me jõuame hoopis uuele tasemele. Ja olgu numbrina ära toodud, et järgmise nelja aasta jooksul me investeerime laskemoona soetusesse kokku pea miljard eurot.

Lisavahendite eest on lepingud sõlmitud tankitõrjesüsteemide, näiteks Spike LR ja Spike SR, samuti Instalazade soetuseks. Ja poolakatega, meie heade liitlastega tegime koos lühimaa õhutõrjesüsteemide Piorun hanke. See on kindlasti väga-väga hea näide sellest, et koos tehes on mõistlikum, me kasutame raha efektiivsemalt, me saime need õhutõrjesüsteemid oluliselt parema hinnaga ja oluliselt kiiremini, kui me oleksime saanud neid ise üksi hankides.

Ma tahaksin ära markeerida väga olulise eesmärgi: maakaitse suurendamine. Meie eesmärk on 2024. aastal jõuda 20 000 relvastatud, varustatud ja väljaõppe läbinud mehe ja naiseni meie sõjaaja maakaitsestruktuuris. Kui me liidame kokku maakaitse ja meie reservväe, siis peaks olema paari aasta pärast koos lahinguülesandeid täitvate üksustega Eesti sõjaaegne kaitsejõu suurus suurusjärgus 36 000 võitlejat.

Aga see on meie osa. Nagu ma ütlesin, oluline osa on ka NATO-liitlastega koostöö. Ja tasub siinkohal meenutada, mida me NATO-s oleme Madridi tippkohtumisel kokku leppinud. Seal on kolm suurt eesmärki. Esiteks, juba enne Madridi lepiti kokku regionaalsete kaitseplaanide uuendamine. Ehk Eesti saab täiesti uue ajakohastatud kaitseplaani. Teiseks lepiti Suurbritanniaga koostöös kokku, et Suurbritannia määrab siia Eesti kaitseks terve brigaadi, kes hakkab koos Eesti kahe brigaadiga harjutama ja Eesti kaitset üles ehitama. Kolmandaks, nende brigaadide juhtimiselemendina luuakse diviisistruktuur ja see luuakse Eesti juhtimisel.

Aga panen meile kõigile, kes on siin otsustajad nii täna kui ka pärast järgmisi valimisi, südamele: täiendavad liitlasüksused vajavad staapi, linnakut, laopinda ja eelkõige väljaõppealasid. Meil on vaja laiendada oma väljaõppealasid, seda eelkõige Lõuna-Eestis. Ma tean, et sellest tuleb kindlasti väga suur poliitiline debatt, eriti enne valimisi. Aga kui me tahame oma liitlaste [üksusi] siin näha, siis meil ei ole teist valikut. Ja selleks tuleb teha nii omavalitsustega kui ka kohalike inimestega väga tihedat koostööd.

Kõigest sellest, nii Eesti enda kaitsevõime arendamisest kui ka liitlastega koos tehtavast, võidab loomulikult Eesti julgeolek. Aga majanduslikku kasu saavad ka siinsed omavalitsused ja ettevõtted. Kogu hankimise ja taristuehituse juures tuleb teadvustada seda, et ehkki laskemoona, liikursuurtükke ja tankitõrjesüsteeme soetame mõistetavalt veel paljuski välisriikide ettevõtjatelt, jääb märkimisväärne osa Eesti kaitsekulust siiski Eesti majandusse. Nii näiteks viimasel kolmel aastal varustushanked, investeeringud ja majanduskulud olnud kokku suurusjärgus miljard eurot, millest 562 miljonit ehk 56% on läinud Eesti tarnijatele.

Kogu selle suurte numbrite maagia juures ma tahaksin välja tuua tegelikult ühte väga olulist põhimõtet, mida me Kaitseministeeriumi valitsemisalas hoidnud. Me peame käituma vastutustundlikult ja efektiivselt. Me otsime ja leiame pidevalt kokkuhoidu selleks, et saaksime maksimaalset ressurssi väeloomesse suunata, et üksuste loomine, varustamine ja uute süsteemide kasutuselevõtt toimuks väga kiiresti. Me otsime ka reformide kaudu täiendavat kuluefektiivsust.

Jätkusuutlikkuse tagamiseks tasub meenutada vana tõde: kokkuhoid on vahel ka väikestes asjades ja väga palju suhtumises. Näiteks, kallite energiaarvete valguses on meie valitsemisalas ilmselt madalaim ruumide sisetemperatuur. Ja peab tunnistama, et kampsunites ja pleedides kolleege kohtab sel sügisel märksa rohkem kui varem. Oleme välja arvutanud, et aastas saame seeläbi oma valitsemisalas kokkuhoiumeetmetega kokku hoida üle miljoni euro. Aga selle miljoni me saame suunata taas kaitsevõimesse.

Samuti oleme püüdnud leida nupukaid lahendusi, kuidas Eesti riigikaitset edasi viia. Me oleme leidnud võimalusi, kuidas oma liitlastelt ja partneritelt Euroopa Liidus  siia kaitsevõime arendamiseks raha juurde saada. Tasub meenutada, et Ämari lennuväli ehitati NATO ühisrahastu toel, samamoodi on kümnete miljonite eest ehitatud taristut Tapal, arendatud keskpolügooni, tagatud sidelahendusi ning panustatud liitlaste vastuvõtu võimesse.

Loomulikult me jätkame seda tööd, et oma liitlastelt siia lisainvesteeringuid tuua. Viimase näitena olgu toodud, et USA julgeolekuabi on meile väga-väga oluline. Alles hiljuti võttis USA Kongress vastu eelarve lisapaketi, milles Eesti jaoks eraldati rohkem kui 140 miljonit dollarit. Nii palju pole Ameerika Ühendriigid kunagi Eesti kaitsevõimet toetanud. Loomulikult on see toetus meile ülioluline ning ka meie head liitlassuhted Ameerika Ühendriikidega on äärmiselt olulised.

Ka Euroopa Liit on hakanud liigutama kaitsevaldkonnas ja see teeb meile väga head meelt. Erinevad kaitsealgatused Euroopa Liidus on tähendanud Eestile näiteks seda, et Euroopa rahurahastu vahenditest oleme saanud 135 miljonit juba praegu selleks, et taastada need varud, mis me oleme andnud Ukraina toetamiseks.

Aga teinegi pakett on juba töös ja paistab, et ka sealt on Eestile raha tulemas. Siinjuures tasub rõhutada, et Eesti kaitsetööstus on nendest Euroopa projektidest saanud päris kenasti tuge ja on saanud ka erinevatele projektidele kandideerida. Praegugi on päris mitu projekti töös. Ühe näitena võib siin tuua Baltic Workboatsis arendatava poolmehitatud uue veevõime loomise või väekaatri loomise, mis oleks selliseks prototüübiks erinevatele Euroopa riikidele.

Nüüd, ehkki kokkuhoid ja täiendavate vahendite otsimine riigieelarveväliselt on vajalik ja loomulikult on oluline ka edaspidi, tulen tagasi selle juurde, et me peame kaitsekulude püsiva tõstmise siiski ka sisuliselt ära tegema. Me mõistame väga selgelt ju kõik seda: täna on Ukraina sõja 230. päev, väga pikk sõda on juba olnud, aga me ei näe, et see sõda kiiresti lõpeks. Loomulikult on see kõik olnud lubamatult mõistusevastane sündmuste kulg, ent need 230 päeva on ka Eesti jaoks äraütlemata olulised. Miks? Me õpime sealt iga päev, analüüsime iga päev ja teeme järeldusi iga päev selleks, et meie enda kaitsevõime oleks tugevam.

Mis on esmased põhijäreldused? Venemaa sõjapidamises ei ole midagi uut. Nad lähtuvad jätkuvalt sada aastat vanast doktriinist, nad lähtuvad teises maailmasõjas kasutatud taktikast ning sellest, et must maa on sõjas miskit, mis päästab, ja inimelul ei ole tähtsust. Selle vastu tuleb olla nutikas ja selle vastu tuleb käituda targalt. Aga sõjaliste võimete koha pealt tähendab see seda, et meil peab olema parem kaudtuli, kui on vastasel, ja rohkem kaudtuld, kui on vastasel. See tähendab seda, et meie suurtükid peavad olema nii head, et vastane neid pelgab. Nii mitmikraketiheitjad kui ka suurtükid on see keel, mida Vene armee mõistab.

See tähendab seda, et meil peab olema piisavalt laskemoona kõikidele relvasüsteemidele, ja tõele au andes, seda peab olema palju. Suured riigid saavad ju loota paljuski oma laskemoonatehastele, kuid Eestil peavad olema oma varud kohe olemas. Meil ei ole aega neid kusagil ise hakata tootma või oodata, et keegi meile neid toodab. Ei, nad peavad meil olemas olema.

Aga kõige olulisem ja kõige alus, nagu me näeme ka Ukrainast, on inimeste kaitsetahe ja valmidus oma riiki kaitsta. Meil on võimalik riigijuhtidena teha seda, et me tagame inimestele võimalikult kiired automaatsed võimed, me oleme võimalikult palju erinevaid stsenaariumeid läbi harjutanud ja me oleme paindlikud. Ehk juba selline klišeena kõlav, kuid sisult väga oluline: tõepoolest, head sõbrad, iga okas loeb. Ja loomulikult me peame säilitama oma head suhted NATO partneritega.

Tulen siiski korraks tagasi raha juurde. Midagi ei ole teha, riigikaitse ongi kallis. Relvasüsteemide omamine, nende ülalpidamine, nende kasutamine, nendega väljaõppe korraldamine – see kõik on kallis. Aga ei ole ka vastutustundlik ega jätkusuutlik osta relvasüsteeme, millele me hiljem näiteks ei suuda piisavalt laskemoona tagada. Erinevad süsteemid vajavad hooldust. Et neist kriisi korral kasu oleks, on vaja ka üksuste väljaõpet. Ja midagi ei ole teha, üksuste väljaõpet ei saa teha sõjateaduse õpikuid lugedes. Ehk sõjaline riigikaitse peabki olema tervik, läbimõeldud tervik.

Toon mõned näited ka meie reaalsetest võimevajadustest, miks ma julgesin välja käia 3%. Palun ärge võtke neid lõpliku komakoha tõena, hinnad loomulikult ajas muutuvad, aga suurusjärkudest saame me aimu. Näiteks, et luua üks reservis olev mehhaniseeritud jalaväebrigaad, sealhulgas osta talle kogu varustus, rajada taristu, peab ühekordselt välja käima 1,3 miljardit eurot. Kui see brigaad on juba loodud, tuleb arvestada, et selle ülalpidamise kulu aastas on umbes 130 miljonit eurot. Ajas see loomulikult mõistagi suureneb. Eestil hakkab tänase seisuga olema kaks liikursuurtükkidega pataljoni, mõlemas liikursuurtükkide pataljonis 18 K9-t ehk kokku 36 K9-t. Selleks, et kaks sellist pataljoni luua, on Eesti juba teinud otsuseid investeeringuteks 235 miljonit eurot. Aga mõistkem, et kahe pataljoni ülalpidamine maksab igas aastas 20 miljonit eurot.

Ühe väikese näitena toon kütusekulu. Eesti Kaitseväe aastane kütusekulu hetkel on umbes neli miljonit eurot. Ehk me mõistame seda, et isegi mõnesendine muutus kütusehinnas toob Kaitseväele lisakulu sadu tuhandeid eurosid. Laskemoona näide. Laskemoona kasutamiseks sõja korral on olemas teatud eeldused. Mõistetavalt ei saa neist siin väga täpselt rääkida, aga kui me võtame suurusjärguna, siis Eesti võimeid arvestades on meie ühepäevane kulu lahinguväljal 100 miljonit. Loomulikult, see sõltub tule tihedusest, lastavast moonast ja veel väga paljudest detailidest, taktikast. Aga lihtsalt, et saada suurusjärkudest aru: päev lahinguväljal Eestis oleks 100 miljonit. Ja pange nüüd see kõik Ukraina konteksti, siis te mõistate, mis suurusjärgus on sõjapidamise kulud.

Kokkuvõtteks. Kaitsekulud suurenevad nii NATO-s kui ka regioonis. 2022. aasta on kaheksas järjestikune aasta, kui NATO, Euroopa liitlasriikide ja Kanada kaitsekulud reaalnäitajates kasvavad. Väga mitmes NATO riigis suurenevad kaitsekulud nii protsendi kui ka absoluutväärtusena märkimisväärselt ja üha enam kuuleme, kuidas 3% on saamas normaalsuseks. Seetõttu tulen tagasi oma kõne alguses öeldu juurde. Meie peame harjuma teadmisega, et kaitsekulud Eestis peavad olema 3%.

Hea Riigikogu! Me oleme teinud sõjalises riigikaitses palju. Me võtame oma liitlaskohustusi väga tõsiselt. Tõsi, me otsime iga päev kokkuhoidu ja pingutame riigieelarvevälise rahastuse nimel. Ent midagi ei ole teha, praeguses julgeolekuolukorras ja praeguse rahastuse juures ei ole see piisav. Seetõttu, veel kord, ma loodan, et riigikaitse on erakondadeülene. Riigikaitses ei saa võtta seda seisukohta, et mulle meeldib 1,5% või mulle meeldib 5% või mulle meeldib 3%. See on miski, milles me peame kõik koos kokku leppima, sellepärast et sõltumata sellest, kes on valitsuses, riigi kaitsmine on meie kõigi ühine ülesanne. Ja see tähendab seda, et meil on vaja ka erakondadeülest kokkulepet selleks, et kaitsevaldkond oleks jätkusuutlikult rahastatud.

Aitäh võimaluse eest teiega neil teemadel arutleda! Olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud kaitseminister, hea Hanno! Küsiksin ikkagi keskmaa õhutõrje kohta põhimõtteliselt, sest eelmises valitsuses, kui Keskerakond koos Reformierakonnaga valitsuses oli, me tõesti kaks riigikaitsepaketti nii sisu kui ka kulude mõttes saime otsustatud. Need otsused tulid väga kiiresti, üks tuli isegi enne Ukraina sõda, tuletan meelde, ja teine siis, kui Venemaa oli juba Ukrainale kallale tunginud. See kogumaht oli päris suur, ma loodan, et see maht nüüd ka eelarves on realiseeritud. Eks me eelarvet veel uurime.

Aga lisaks laskemoonale on Ukraina sõda õpetanud, et me peame ka oma õhku kaitsma, nähes, mis need raketid praegu teevad Ukraina linnades. Keskerakond tegi ettepaneku töötada välja konkreetne hankeplaan tähtaegadega ja hinnata ära, palju seda raha on vaja, et keskmaa õhutõrje võime välja arendada. Ja sellise plaani minu teada suvel esitas Kaitseministeerium. Kui palju siis järgmistel aastatel selleks kulutatakse investeeringuna ja püsikuluna?

Aitäh! Jaa, see plaan on tehtud. Me kuulutasime juuli lõpus kümme päeva pärast mu ametisse nimetamist hanke välja. Ja pakkumised saabuvad – täna on meil 11. – kuue päeva pärast, 17. oktoobril.

Me oleme eelarvelised vahendid riigi eelarvestrateegiasse nelja aasta peale paigutanud. Millise süsteemi me täpselt valime, saan ma öelda pärast 17. oktoobrit. Rahalises vaates järgmisel aastal keskmaa õhutõrje võtab üsna väikese osa. Keskmaa õhutõrje järgmise aasta suurusjärk on paarkümmend miljonit, kuna me läheme alles lepingusse, ja sealt edasi kõige suuremad summad on meil aastatel 2024, 2025 ja 2026. Need kõiguvad, selles mõttes ei ole täpset numbrit võimalik või, ütleme, väga paslik öelda, sellepärast et me läheme lepingusse ja kui lepingus on kokku lepitud tootjaga, millised need maksed on, siis me korrigeerime vastavalt ka riigi eelarvestrateegia täpseid numbreid. Aga järgmistel aastatel need summad jäävad sadadesse miljonitesse. Igal juhul 17. oktoobril olen targem.

Signe Kivi, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Eelmisel nädalal õpetajate päeval toimus Tallinnas hariduskonverents, kus räägiti palju julgeolekust ja riigikaitsest ja sellest, et üleminek eestikeelsele haridusele on samuti julgeoleku ja riigikaitse garantii. Minu küsimus: kas ja kus näete täna lünki meie hariduskorralduses, et eesmärgina seatud riigikaitset ja julgeolekut veelgi paremini tugevdada?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Keeleküsimuse ma jätan korraks kõrvale. Ma olen sada protsenti päri, et keel on osa riigi julgeolekust ja sellega tuleb tegeleda, aga ma keskenduksin sellele küsimuse poolele, mida haridussüsteemis saaks või peaks tegema. See eelkõige seondub kahe poolega. Üks on siin juba Kristina küsitud kehaline võimekus ja teine on kaitsetahe, kaitsetahte kasvatamine ja riigikaitseõpetus. Need on küsimused, kus ma tahaksin näha seda, et meie noortes riigikaitseõpetuse raames ... Tegelikult meil on väga head ja pädevad pedagoogid, sest me näeme selget seost praegu tehtud uuringutes või küsitlustes. Kui on olnud hea riigikaitseõpetaja, siis sellest klassist on väga suur vabatahtlik ajateenistusse minejate hulk. Kui on ebameeldiv kogemus riigikaitseõpetusega, siis tuleb sealt ka vähem noori ajateenistusse. Ehk siis meie riigikaitseõpetajate kvaliteet. Riigikaitseõpetajad peaksid olema ka saanud moel või teisel pedagoogilise ettevalmistuse, et osata noortega tööd teha selliselt, et need noored tõesti lähevad ajateenistusse, sealt edasi jäävad aktiivsesse reservi ja ühel päeval liituvad Kaitseliiduga.

Teine pool on füüsiline võimekus. Üks kehalise kasvatuse õpetaja kirjutas mulle üsna hiljuti, pärast NATO‑testi. Ametlikult on see küll kehalise võimekuse test, aga rahvasuus kutsutakse seda NATO-testiks. See õpetaja ütles, et ta tahaks väga näha seda, et vähemalt gümnaasiumiastmes kolme aasta jooksul noored teevad kõik kord aastas, heal juhul kaks korda aastas kehalise võimekuse testi, mis on nende NATO standardite järgi – kätekõverdused, istesse tõusud ja 3,2 kilomeetrit jooksu. Ma arvan, et see on väga hea mõte. See annab ehk ka noortele endale mingisuguse stiimuli ja motivatsiooni saada järgmiseks testiks paremaks ja seeläbi kehalist võimekust parandada. Kui sa teed seda kolme aasta vältel, 10., 11. ja 12. klassis, siis see kindlasti loob sulle ka parema ettevalmistuse ajateenistuse läbimiseks.

Ehk võib-olla lühidalt kokku võttes, veel kord: kaks poolt. Esiteks, kaitsetahte kasvatamine ja ajalootunnid ja riigikaitseõpetus ainekavana, ja uued ainekavad peaksid haridusministeeriumist loodetavasti lähiajal valitsusse jõudma. Teiseks, füüsiline valmisolek. See aitab kindlasti kaasa sellele, et meil riigikaitse ettevalmistus tulevikuks oleks parem.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Meil on lähiaastatel tulemas relvastusse pika laskeulatusega relvasüsteemid ehk me suudame lasta kuni 300 kilomeetrit ja põhimõtteliselt ka potentsiaalse vastase territooriumile. Siin on kaks küsimust. Selleks, et tabada, on meil vaja kümnekohaseid koordinaate ehk kuidas me tulejuhtimist korraldame. Ja võib-olla sinu jaoks kõige tähtsam tsiviilkontrolli küsimus on see, kuidas me kontrollime seda sihtmärkide valikut, eriti sellises delikaatsemas faasis. Kuidas sa seda näed?

Aitäh! No vot, ma ei tea, kas see on nüüd juhuste kokkusattumus või loed sina minu mõtteid, aga eelmisel nädalal me täpselt sel teemal ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusega pidasime arutelu. Me vaatasime oma relvasüsteemide hangete seisu ja relvasüsteemide hangete seisuga käisime läbi ka need teemad. Just nimelt, kuidas on sihitamise küsimused, millist võimet me veel peame arendama tulenevalt sellest.

Loomulikult sihitamise koha pealt, nagu sa ise väga hästi tead, on väga suur osakaal luurel. Ja kui vaadata veel natukene pikemalt ette, siis meie regioonis, mis on hästi oluline? Kui sa küsid, mida me veel näeme lisaks luurele ja tavapärastele sihitamise võimalustele, mida sa kindlasti ise väga hästi tead, siis ütlen, et uute võimalustena tulevikuperspektiivis saab praegu juba välja tuua, et näiteks meie soetatav mitmikraketiheitja HIMARS on Lockheed Martini toodetud. Lockheed Martini toodetud on ka F‑35 ehk hävitajad, mis saabuvad Soome. Ja nüüd on Lockheed Martin ise tootmas vahelüli F‑35 radarite pealt otse informatsiooniga HIMARS‑i peale. Nii et tegelikult ka NATO‑s tervikuna vaadatakse praegu sedasama sihitamise küsimust väga-väga hoolega. Aga see ei puuduta mitte ainult maasihtmärke, vaid puudutab ka meresihtmärke. Ja meresihtmärkide puhul tõesti meie laevakaitsesüsteem Blue Spear on suuteline laskma üle 200 kilomeetri, ligi 300 kilomeetrit. See tähendab seda, et visuaalsest vaatlusest ei piisa. Me peame olema kindlad, et see, mille pihta me laseme, on täpselt see, mille pihta me lasta tahame.

Nii et jah, me praegu vaatame väga täpselt ka seda, et meie sihitamise süsteemid oleksid ajakohased ja see, kuidas me oma tuld juhime, ei vastaks mitte ainult tänastele nõuetele, vaid vastaks juba ka homsetele nõuetele.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te oma ettekandes rääkisite taristust, mida on vaja, et väljaõpet koordineerida. Minu küsimus puudutab taristut, mis on strateegiline elutähtsate teenuste pakkumiseks. Oma ettekandes te seda teemat ei puudutanud, aga ilmselt on see teema, mis on väga paljudel inimestel mõtetes keerlemas, sest näited elust enesest on reaalselt olemas. Millises olukorras me oma lähinaabritega selles küsimuses oleme? Kas see eeldab lisarahastust ja riigikaitselist riikideülest lähenemist? Mis seisus me oleme? Kas te, palun, natuke avaksite tagamaid?

Nojah, see on nüüd väga-väga pikk ja lai küsimus. Elutähtsat taristut on meil väga palju. Aga kui me püüame seda natukene praegusesse julgeoleku konteksti panna ja vaadata, mis on toimunud viimastel nädalatel nii Nord Streamiga kui ka Saksamaal näiteks Deutsche Bahniga, siis eelkõige saame rääkida elektrivarustusest, mis on üsna suureks eelduseks kõikide teiste elutähtsate süsteemide toimimisele.

Esimene ja põhimõtteline vastus on see, et iga elutähtsa taristu omanik peab vastutama ise selle eest, et see oleks turvaline ja et turvasüsteemid toimiksid.

Teiseks, meie vastuluure peab olema piisavalt heal tasemel selleks, et kui on oht, siis me suudame seda piisavalt ennetada.

Kolmandaks on see, et me saame füüsiliselt üht-teist ka ise kaitseressurssidega ära teha. Me oleme praegu läbi viimas meie põhjanaabritega ühenduste kontrolli ehk nii Balticconnectori kui ka Estlink 1 ja Estlink 2 kontrolli oma mereväega. Selle me teeme igal juhul ära.

Ja neljandaks, loomulikult kõik see, mis puudutab näiteks Eesti Energiaga seotud tegevusi, on kabinetis arutusel olnud. Eesti Energia on oma tegevusplaanid meile esitanud. Kõike avalikult kahjuks rääkida ei saa, see on tundlik teema. Aga saan kinnitada, et Vabariigi Valitsusele on need tegevusplaanid esitatud ja töö käib.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud minister, suur tänu hea ettekande eest ja heade vastuste eest! Te mainisite korduvalt, et tuleb vastutustundlikult kasutada maksumaksja usaldatud eurosid. Sellega seoses on mul küsimus: olete te kaalunud, kas ei peaks tegema ühe sellise auditi, et hinnata, miks tuli sõda siiski meile ootamatult? Me kümne aasta arengukava võtsime vastu sügisel, kuigi oli ka kriitikat selles suhtes, ja kolm kuud hiljem oli esimene suur pakett, pärast teised meetmed. Suuresti seda kriitikat seal arvesse võeti. Põhimõtteliselt on vaja selgusele jõuda, kus oli viga. Kas see oli eelhoiatuses, Kaitseväe juhataja sõjalises nõuandes või planeerijates? Või Vabariigi Valitsus lihtsalt ignoreeris. Kindlasti on see tundlik materjal, aga ma arvan, et seda oleks vajalik [teada].

Aitäh! Loomulikult, Ukraina sõja õppetundide hulka kuulub ka see, et vaadata ajas tagasi, milline oli ajatelg, millised olid need indikaatorid, milline olid meie enda luure ja meie partnerteenistuste informatsioon. Ka mina isiklikult olen suhelnud ukrainlastega ja küsinud nende vaadet sellele ajale tagasi. Teatud tegevusi ukrainlased siiski enne sõja puhkemist tegid ja seetõttu nende kaotused esimeste raketirünnakute ajal olid suhteliselt väikesed, nii inimkaotused kui ka nende kaitserelvastuse kaotused. Nii et ukrainlased olid ennast ette valmistanud.

Meil oli see informatsioon olemas, aga tõepoolest, täpne kellaaeg või see, et rünnak toimub, saabus üsna vahetult enne rünnaku toimumist. Ma arvan, et kõige suurem riskifaktor on see, et ühelgi luureteenistusel ei ole õnnestunud näha Putini pähe. See oleks iga luureteenistuse suurim soov: istuda kärbsena Vladimir Putini kabineti seina peal. Aga seda ei ole veel ühelgi lääne teenistusel õnnestunud teha. Küll on aga oluline, et meie enda luureteenistus ja meie partnerid saaksid maksimaalselt infot.

Jah, ütleme, lühike kokkuvõte on see: loomulikult oma järeldused sellest tehakse, aga Venemaa on olnud ettearvamatu. Ja see on üks osa sellest teadmisest, mis meil nüüd on: meile ei ole ette antud pikka eelhoiatusaega.

Miks me tegime ka näiteks lisaõppekogunemise? Sulle teadmiseks, miks ma tegin lisaõppekogunemise otsuse niimoodi, et ma näiteks Kaitseväe juhtkonda ei informeerinud sellest. Minu soov oli teada saada just nimelt, kui kiire on reageerimine, kui nad saavad teada 24 tundi enne. Ma arvan, et selles mõttes meie lisaõppekogunemine, mille me üle-üle-eelmisel nädalal tegime, kandis oma eesmärki väga hästi. Sealt on esimesed järeldused juba tehtud. Ja tegime seda just nimelt selle eesmärgiga, et mitte öelda ka Kaitseväe juhtkonnale ette, vaid teha see otsus ja minna kohe peale.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Riigikaitse ja energiajulgeolek on väga lähedalt üksteisega seotud. Eile sai teatavaks, et LNG ujuvterminal ei tule mitte Eestisse, vaid läheb Soome. Ma tsiteerin ühte majandus- ja taristuministri väljaütlemist sellel teemal. "Pikkade arutelude ja analüüside tulemusena võib järeldada, et Gasgridi renditava ujuvterminali Soome viimine on muutunud julgeolekuolukorras mõistlik ning seejuures oleme kokku leppinud, et see peab tagama nii Eesti kui Soome gaasivarustuse võrdsetel tingimustel."

Nüüd siit mu küsimus. Sellest lausest võib välja lugeda, et julgeolekuolukord on kuidagi muutunud selliselt, et selle ujuvterminali Eestis hoidmine oleks kuidagi julgeoleku mõttes ohtlikum kui Soomes hoidmine. Kas Vabariigi Valitsusel või teil on mingit informatsiooni, et see oli üks argument, miks terminal pidi Soome minema?

Aitäh! See kindlasti ei ole mingi argument. Ma arvan, et seda ei tasu ka majandusministri sõnadest välja lugeda. Ujuvterminali olek Eesti või Soome poole peal Eesti julgeolekule mitte mingil moel ei ole ohtlik. Kui Eestis on ujuvterminal, siis see pigem Eesti julgeolekut suurendab.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mitte väga kaua tagasi algas uus aastatuhat. Mina isiklikult poleks eales arvanud, et 21. sajandil mõni riik alustab agressiivset terrorisõda oma naabri, rahuliku naabri vastu ja veel konventsionaalsete sõjapidamise vahenditega. Ma toetan igati riigikaitse finantseerimise plaane. Toetan väga! Ja aitäh selle info eest, mis te täna jagate! aga küsin siiski. Üksteist aastat tagasi prognoositi uueks sõjapidamise platsdarmiks küberruumi. Kui palju me peame arvestama ja arvestame, et küber‑ ja hübriidsõja pidamine pole ainult teoreetiline võimalus?

Aitäh! Küberdomeen sõjapidamises on väga levinud, mitte ainult reaalsete ründe‑ või kaitsetegevuste vaatest, vaid ka loomulikult kõik, mis puudutab strateegilist kommunikatsiooni ja infosõda. Eesti oli esimene, kelle vastu tehti laiaulatuslik küberrünnak aastal 2007. Sellest on Eesti väga palju õppinud. Eesti on unikaalne riik selles mõttes, et me oleme piisavalt väikesed, aga me oleme ka piisavalt osavad selles, et kui toimub massiivne DDoS-rünnak, siis on meil suutlikkus Eesti riik piltlikult öeldes sulgeda internetiliikluseks. Väga suurtel riikidel on seda väga keeruline teha.

Küberdomeeni arendamine ja küberjulgeoleku arendamine on meil kindlasti üks väga olulisi võtmeindikaatoreid, kuidas tulevikusõjaks valmis olla. Sest tihtipeale, kuigi me näeme praegu Ukrainas, et väga suur osa on konventsionaalsel rünnakul ja sõjapidamisel, käib sinna juurde kogu aeg küberrünne.

Ja ma tooksin võib-olla ühe väikese detaili, millest väga palju ei ole räägitud, aga mis minu hinnangul hakkab tuleviku sõjapidamises olema strateegiliste otsuste tegemisel kriitilise tähtsusega, see on deepfake. Kui me kujutame ette seda, et praeguses sotsiaalmeedia ajastus võib tekitada ja lekitada deepfake-sõnumi näiteks Ameerika Ühendriikide presidendi tuumarünnakust, siis me saame aru, et see jõuaks sotsiaalmeedias kümme ringi maakerale peale teha, enne kui Valge Maja suudaks reageerida sellele, et tegemist on fake news'iga, libauudisega. Seetõttu peab olema äärmiselt ettevaatlik sellega, millised on kübermaailma võimalused, mida tähendab ka küberkaitse.

Selleks, et tuvastada valeuudiseid, libauudiseid ja küberründed nii kriitilise [tähtsusega] infrastruktuuri kui ka tavalise inimese mõjutamiseni, on väga lai spekter, millega tegelikult me peame olema valmis tegelema. Ja see ei ole ainult Kaitseväe ülesanne. Enamasti on see kübervaldkonna ekspertide tegutsemine. Siin muidugi Eesti on üks eesrindlikumaid, kellel on olemas ka küberkaitseliit, ehk me saame kasutada tsiviilsektori eksperte, kui vajadus selleks peaks tekkima.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister, tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ei hakka pikka sissejuhatust tegema, küsin otse. Kui palju ressurssi peaks riigikaitse eesmärgil kulutama laste ja noorte füüsilise tervise peale? Lisan ainult juurde, et kui panustada füüsilisele tervisele, siis see annab ka vaimule väga palju juurde. Saab öelda, et kaks ühes. Kui palju te näete, et seda ressurssi tuleks panustada?

Noh, ütleme, rahasse on seda väga keeruline panna, ma pigem paneksin selle riikliku õppekava konteksti. Minu hinnangul on praegu [kooliprogrammis] füüsilise koormuse maht liiga väike. Aga ma tean seda, et sama ütlevad matemaatikaõpetajad, ajalooõpetajad ja kunstiõpetajad või kes iganes. Ehk see pidev võitlus erinevate ainete, erinevate õppekavade vahel on väga tugev. Aga fakt on tõepoolest see, et meie ajateenijate füüsilise testi näitajaid, mida me Kaitseväes pidevalt mõõdame, on läinud ajas mõnevõrra halvemaks.

Tõsi, me ka enda ootusi tõstsime paar aastat tagasi ja seal on toimunud selline suur nihe allapoole. Ehk me testime seda, kuidas noored ajateenistusse tulevad, kas nad suudavad ära teha kehalise võimekuse testid ja milline on nende võimekus ajateenistusest väljumisel. Ja selle aja jooksul me suudame parandada umbes poole võrra füüsilist võimekust. Ehk selle üheksa kuu jooksul me suudame noorte võimekust parandada poole võrra. Aga see ei ole jätkuvalt piisav. Ehk see sisend, millega nad tulevad, on liiga nõrk. Ja ka see, et meil on treeningute arv väga paljudes huvialaringides suur ja trennid on kõik täis, ei ole piisav selleks, et korvata seda, mis jääb tavalises kehalise kasvatuse tunnis tegemata.

Ehk hästi lihtsalt öeldes tegelikult võiks alustada sellest, et meil võiks olla kehalise kasvatuse tunde õppekavas kaks korda rohkem kui praegu, neid tuleks duubeldada. Lisaks peavad need olema mõtestatud. Loomulikult me ei saa teha seda, et me sunnime kedagi ilmtingimata jooksma või suusatama, vaid eesmärk on noorte kehalise aktiivsuse tõstmine sellisesse faasi, et nad oleksid suutelised ära tegema kehalise aktiivsuse testid, kui nad ajateenistusse tulevad.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud kaitseminister! Laiapõhjalise riigikaitse olulisim põhialus on ikkagi kaitsetahe. Ja kaitsetahe ise koosneb ju väga paljudest elementidest. Paljut on siin käsitletud, nagu rahvatervis, haridus, majanduse võimekus ja nii edasi. Aga üks asi, üks oluline aspekt on ka usk, et me suudame oma riiki kaitsta, ja Kaitseväe võimekus. Siin meil on väga palju õppida muidugi praegu Ukrainas toimuvast.

Aga mu küsimus on pigem selline: kui palju me saame liitlastega koostööd teha selle nimel, et võimalik ettearvamatu agressor sihukese äkkrünnaku puhul ei hõivaks meie maad kiiremini, kui NATO või meie kaitsejõud koos NATO liikmetega suudavad seda kaitsta? Et meil pärast maa kaotamist ei [tuleks] alustada, kuidas ma ütlen, hordide laastatud maa tagasivõtmist.

Aitäh! Kaks kiiret kommentaari, kuna mina aeg saab läbi.

Esiteks, me ehitame Kaitseväge teadmises, et me kaitseme Eestit esimesest meetrist alates. Meie enda kaitsevõime ja valmisolek peab olema selline, et me tõepoolest mitte ainult ei suuda oma vastasele vastu astuda, vaid me suudame ka mitte oma territooriumit ära anda. Miks me teeme reservõppekogunemisi, lisaõppekogunemisi? Just nimelt selleks, et me oleksime kiired, mobiilsed ja õiges kohas õigel ajal.

Nüüd, sinna teisele poole tuleb juurde sinu mainitud kaitsetahe. Ja seda me mõõdame igal aastal. Meie viimane uuring näitab, et võrreldes eelmise aastaga on kasvanud usk – sinu mainitud usk – sellesse, et Eesti suudab ennast kuni liitlaste abi saabumiseni kas pigem või kindlasti kaitsta. Seda uskus 49% eelmisel aastal, sellel aastal 60%. See tähendab, et 60% inimestest usub, et me suudame ennast kaitsta. Kui ma panen sinna juurde veel inimesed, kes peavad vajalikuks, et me relvastatud ründe puhul läheme otsekohe vastu sõdima, siis saan öelda, et 81% elanikest peab rünnaku puhul relvastatud vastupanu osutamist õigeks. Seega ka see [näitaja] on kasvanud 9%, varem oli see 72%. Ja 66% elanikkonnast – siin on meil samamoodi kasv 9% ehk suurusjärgus 10% on [neid inimesi] tulnud juurde – vastas meile sel aastal, et nad on ise valmis oma võimete ja oskuste kohaselt panustama kaitsetegevusse. Nii et need numbrid on läinud paremaks.

Aga ei saa loorberitele puhkama jääda. Nii nagu siin saalis peame me ka igal pool mujal pingutama iga päev selle nimel, et meie noored ja meie ühiskond tervikuna oleks valmis Eesti riiki kaitsma ja selle kaitsesse panustama ning arvestama ka sellega, et osa nende teenitud tulust läheb tõesti kaitse parandamisse.

Aitäh, auväärt minister! Teie aeg küsimustele vastamiseks on ümber. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Läheme edasi. Tänane kolmas ettekandja on Eesti Panga majanduspoliitika ja -prognoosi allosakonna juhataja Rasmus Kattai. Ma palun härra Rasmus Kattai kõnepulti.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma esmalt tänan selle võimaluse eest, et Eesti Pank saab tulla ja kaasa rääkida olulise tähtsusega riiklikus küsimuses. Nagu alguses sissejuhatavas kõnes mainitud sai, keskpank mõistagi ei oma arvamust riigikaitseküsimustes ega avalda seisukohta, kui palju peaks riik kulutama riigikaitsele. Kuid me jälgime riigi rahanduses toimuvat hoolega ja seda ennekõike makromajanduse stabiilsuse seisukohast.

Täna ma kavatsen rääkida kolmest aspektist: esimene neist on Eesti majanduse olukord praegu, nii nagu me seda näeme, missugune on majanduse väljavaade; teiseks, mida see tähendab riigieelarve jaoks, ning kolmandaks, kuidas riigieelarve mõjutab majanduse olukorda tagasisuunaliselt.

Esmalt tuleb möönda, et majanduses on veidi kehvemad ajad, kui me oleme oodanud. Teises kvartalis pöördus Eesti majandus juba langusesse. Majanduse maht vähenes. Ja paraku peab ootama prognooside mõttes seda, et aasta viimased kuud on veelgi kehvemad kui aasta esimene pool. Kiire hinnakasv hakkab järjest enam oma nägu näitama. Tarbijate kindlustunne on langenud praeguseks kõigi aegade madalaimale tasemele. See tähendab, et ostusid ilmselt lükatakse edasi. Ka ostujõud on kiire hinna tõttu oluliselt kannatanud. Meie välisturgudel ei lähe väga hästi ja see kahandab ekspordivõimalusi. Kindlasti tuleb mainida ka seda, et intressimäärade tõus, mis on mõeldud leevendama kiiret hinnasurvet, avaldab samuti majanduse kasvule pärssivat mõju.

Majanduskasvu võime oodata järgmistel aastatel ennistuvat. Aga mis puudutab riigirahanduse valdkonda, siis loomulikult kõige enam pakub huvi, kuidas muutub majanduse maht jooksevhindades, eurodes mõõdetuna. Hoolimata sellest, et keskpanga viimane prognoos näitab meile seda, et käesoleval aastal ootab meid ees tervikuna väike majanduslangus, eurodes mõõdetuna sel aastal SKT maht kasvab meie prognoosi järgi umbes 14%. See tähendab riigi tulude jaoks vägagi korralikku juurdekasvu. Järgmisel kahel aastal majanduse mahu kasv jooksevhindades mõõdetuna peaks olema 4–5%.

Tänase küsimuse kontekstis, kui on arutlus selle üle, kuidas tõsta mingeid kulutusi püsivalt, peame muidugi vaatama kaugemale ette. Keskpangana me ei tee otseselt nii pikka prognoosi, nagu teeb Rahandusministeerium. Ent kui vaadata Rahandusministeeriumi prognoosile otsa, siis kõigepealt, heites pilku minevikku, võib öelda, et käesoleva aastatuhande esimesel kümnendil oli jooksevhindades majanduse kasv umbes 10%. Sellele järgneval kümnendil oli juba aeglasem kasv umbes 7%. Nagu juba mainitud, tänavu on majanduskasv jooksevhindades vägagi kopsakas: 16% ümber, kuid pikem ettevaade järgmisele kümnendile ütleb, et see, mida me oleme näinud enne majanduse kasvuna, enam ei ennistu. Järgmise kümne aasta keskmine majanduskasv tuleb umbes 4% ja see on jooksevhindades, mis tähendab majanduse mahu kasvu nii toodetud ühikutes kui ka sinna otsa lisanduvalt hinnatõusu mõju. See on enam-vähem kaks korda vähem kui varasematel kümnenditel.

See kõik viib meid riigirahanduse konteksti. Kui majandus kasvab aeglasemalt, siis see tähendab aeglasemat tulude laekumise kasvu ja paraku ka väiksemaid võimalusi kulusid tõsta ning ühtlasi veidi ahtamaid võimalusi praeguseks tekkinud eelarve puudujäägist väljuda. Siin esitan taas Eesti Panga hinnangu sellele, missugune on valitsemissektori eelarvepositsioon järgmistel aastatel. See ei erine väga palju sellest, mis nüüd hiljuti on kirja saanud riigi eelarvestrateegiasse. Siit on ühest küljest on näha seda: hoolimata sellest, et majanduses ei ole aastad ühtviisi head, on paremaid ja halvemaid aastaid. Majanduse käekäik küll mõjutab eelarvepositsiooni, aga palju olulisem kaal on eelarvepoliitilistel valikutel, mis väljendub eelarve struktuurses positsioonis. See on nii praegu kui ka tulevastel aastatel umbes 3% jagu puudujäägis.

Viimased aastad on nende eelarvepoliitiliste valikute mõttes seadnud üsna karme tingimusi, on tulnud võidelda mitmikkriisiga, ent kriisidega toimetulekuks tehtud kulutused ei kirjelda ära praeguseks väljakujunenud puudujääki ega ka tulevaste aastate puudujääki. See tähendab teisisõnu, et isegi kui me jätame kriisiga võitlemiseks tehtavad kulutused kõrvale, oleks eelarve ikkagi puudujäägis. Ja sama kehtib ka tulevaste aastate kohta. Me võime vaadata ajas tagasi sellele, kuidas on aasta-aastalt tehtud riigi eelarvestrateegiaid ja milline on nendes strateegiates olnud ettenähtav eelarve struktuurne positsioon ehk püsiv kooskõla riigi tulude ja kulude vahel.

Silma paistab see, et kui aasta-aastalt nendes strateegiates on struktuurset positsiooni kas nähtud järgmistel aastatel tasakaalu lähedal või sinnapoole suundumas, siis Rahandusministeeriumi hinnangul on alates 2017. aastast tagantjärgi struktuursele positsioonile antud hinnang liikunud süstemaatiliselt põhja poole.

Eelmise aasta seisuga oli Rahandusministeeriumi hinnangul püsiv lõhe tuludes ja kuludes umbes 4% SKT-st. See lõhe ei taandu ilma eelarvepoliitilise kursimuutuseta. Viimane eelarvestrateegia näeb ette, et struktuurne positsioon järgmisel neljal aastal on 2,6% SKT-st. Eelarvestrateegia räägib samal ajal sellest, et struktuurse positsiooni kõrval aastani 2026 nominaalne puudujääk on umbes 3% SKT-st. See viibki järgmise mõttearenduseni selles vallas: kui teha läbi selline mõttekäik, kus eelarvepoliitiline kurss ei muutu – ei muutu kulude poole peal midagi, ei muutu tulude poole peal midagi –, siis igal aastal järgmise kümnendi jooksul on eelarve puudujäägis umbes 3% jagu. See kasvatab valitsemissektori võlga, mis praegu on umbes 7 miljardit eurot ja ühtekokku 19% SKT-st. Kui eelarvepoliitikas kulude-tulude poole peal muutust ei tule, siis aastaks 2032 on võlg üle 20 miljardi ja suhtena SKT-sse 38%.

Võla kuhjumist on üle Euroopa erinevatel puhkudel nähtud. Me ei pea minema väga kaugele ega Lõuna‑Euroopasse, selleks et tuua näidet selle kohta, kuidas võlasuhe protsendina SKT-sse on kiirelt kasvanud. Võime vaadata Soome poole. Soomes oli riigivõlg 2008. aastal ehk enne suurt finantskriisi 30% SKT-st, nüüd on see üle 65%. Seega ka meiega sarnases majandusruumis ja poliitilises kontekstis on nähtav, et võlg on kiire kuhjuma. Võlg on muutunud kallimaks, enam ei ole raha tasuta saadaval. Selles mõttes on täna hea võimalus rääkida raha tegelikust hinnast, kuna eelmisel nädalal emiteeris riik taas võlakirju. Teadaolevalt võlakirja hinnaks kujunes 4%. Kui me nüüd eelmise arvutuse kohaselt praeguse eelarvepoliitilise kursiga jätkates näeme, et kümne aasta pärast on võlatase veidi alla 40% SKT-st ja selle eest tasuda intressi 4% on täiesti realistlik eeldus, sellepärast et keskmine aegumistähtaeg riigi võlakirjade puhul on praegu seitse aastat, siis tuleb kümne aasta pärast intressi tasuda 900 miljonit eurot aastas, see on protsentides SKT‑st umbes poolteist ja kõikidest eelarvekuludest peaaegu 4%.

Kui seda summat vaadata, siis võib seda iseloomustada ka niimoodi, et kui praegu erinevate kriisidega võideldes kulutab riik ühes aastas ühtekokku suurusjärgus pool miljardit eurot, siis lastes võlal kuhjuda, tuleb kümne aasta pärast igal aastal võla teenindamiseks maksta topelt võrreldes sellega, mida riik kulutab kriisidega võitlemiseks.

Võla hind ei lähe ülesmäge mitte ainult Eesti jaoks, vaid ka kõikide teiste Euroopa riikide jaoks. (Näitab slaide.) Siin on praegu teile kuvatud nii Eesti kui ka Soome ja Saksamaa, mis meie jaoks on olulised referentsid, kus samuti on intressimäär ülespoole liikunud. Tegelikult on isegi olulisem see, et kui me vaatame, missugused olid võlakirjade intressid enne suurt finantskriisi ehk majanduslikus mõttes normaalsel ajastul, siis need olidki umbes 4% juures, sealhulgas Saksamaal, mis on väga stabiilse majandusega riik. Nii et kui me teeme ettevaadet kümme aastat tänasest, siis arvestades, kui kulukas oleks laenu teenindada, oleks opereerimine 4%-lise intressimääraga vägagi realistlik.

Selleks, et puudujääki vähendada või sellest väljuda, on loogiliselt võttes kaks võimalust: kas kulude kasvu kokku hoida või suurendada tulude osakaalu. Kulude poole pealt üldiselt paistab välja see, et kokkuhoiukohti väga ei ilmne. Kui me võrdleme Eestit teiste Euroopa Liidu riikidega, siis meie kulutuste tase on oluliselt madalam. Me kulutame rohkem juba praegu kaitsekuludele, aga samas oluliselt vähem sotsiaalsele kaitsele võrreldes teiste Euroopa riikidega. Ja see vahe on umbes 6% SKT-st. Surve sotsiaalsete ja kaitsekulutuste tõstmiseks on loomulikult suur ka edaspidi. Rahvastik vananeb ja nii edasi. Samas, tulude poole peal on Eesti riigi kogutavad tulud suhtena SKT-sse Euroopa Liidu ühed madalaimad. Nii et see asetab konteksti need võimalused, kuidas on võimalik kokku tõmmata praegu püsivat puudujääki.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et eelarvepositsioonil on ka tagasimõju majandusele. Praegune esmane mure majanduses on kiire hinnakasv. Kui riik lisab eelarvepuudujäägi olemasolul majandusse lisaraha, siis see kiirendab samuti hinnakasvu. See on raha, mida majanduses ei ole loodud. See on lisarahasüst, nii nagu sellest räägitakse ka niinimetatud rahatrüki kontekstis. Aga ka eelarvepoliitika saab eelarve puudujäägi olemasolul majandusse raha lisada  ja see on Eesti kiiret hinnakasvu osaliselt kaasa lükanud. See stiimul oma ulatuselt ei ole väike. Kui me arvame stiimuli hulka ka teise pensionisamba väljamaksed, mis on samuti osa poliitilisest otsusest, siis möödunud aastatel on seda lisastiimulit olnud majandusse umbes 7% SKT-st. Rahahulk, mis on sattunud inimeste kätte, on suur. See on ergutanud tarbimist ja seeläbi hinnatõusu. Ka eelolevatel aastatel see stiimul näib jätkuvat üsnagi tugevalt.

Vaatame päris hiljutist aega silmas pidades Euroopa riike selle alusel, kui palju ühes või teises riigis pandeemia ajal kogunes inimeste kätte sääste, sest ei olnud lihtsalt võimalik [raha] kulutada, ja kui see võimalus tekkis, missugune on olnud hinnakasv nendes riikides. On üsna ilmne, et mida rohkem on olnud raha kasutada ja kulutada, seda kiirem on olnud hinnakasv. Eesti troonib seal tipus.

Sellega oma peamised sõnumid katsin. Aitäh kuulamast! Olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Teile on tõesti ka küsimusi. Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Tugev riigikaitse tugineb tugevale kaitsetahtele ja tugevale majandusele. Majanduse olukorrast andsite te juba hea ülevaate. Ma arvan, et oluline, mida siit kaasa võtta, on kindlasti ka see, et korras riigi rahandus annab avaramad ja paremad võimalused ka riigikaitse rahastamiseks. Minu küsimus teile on järgmine: mida teie meelest saab teha ja peab tegema selleks, et Eesti majanduse kasvupotentsiaal oleks suurem ja seeläbi oleks meil tugeva majanduse tõttu võimalik rahastada suuremas mahus kaitsekulutusi? Seda me kindlasti vajame.

Aitäh küsimuse eest! Majanduse kasvuvõime rajaneb inimestel, kes majanduses tegutsevad, ning kapitalil ja tootmistehnoloogial ehk sellel nutikusel, millega väärtust luuakse. See laias laastus vastab ka selles mõttes küsimusele, et kõiki neid komponente on tarvis edendada. Iseenesest, kui vaadata lähemalt erinevaid valdkondi, siis saab öelda, et tootmise sisseseade või füüsilise kapitali juurdetekitamisel meil olulisi piiranguid ei ole. Ka ettevõtted ei pea praegu probleemiks rahale juurdepääsu, mis aitaks finantseerida investeeringute tegemist. Seega tuleb peamised valikud teha inimeste hariduse ja innovatsiooni [valdkonnas, otsustades], mida on vaja tagant tõugata selleks, et majandus liiguks järjepidevalt suurema väärtusloome teed.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Rasmus Kattai! Kui te alguses kirjeldasite majanduse mõõnaseisu ja majanduskasvu, siis te kasutasite tarbijate kohta sellist lauset, et tarbijate kindlus – kui ma nüüd õigesti mäletan – on kõigi aegade madalaim. Ma tahan küsida, kas kõik ajad on mõõdetavad kuidagi numbriga. Ja teine küsimus: mis annaks tarbijatele kindlust juurde?

Aitäh küsimuse eest! See konkreetne fakt põhineb Euroopa Komisjoni küsitlusel, mida tehakse kõikides Euroopa Liidu riikides sama metoodikaga. Tõesti, meil on pikka ajalugu võimalik vaadata, nii suurt finantskriisi kui ka koroonakriisi. Kummaski episoodis ei muutunud tarbijad nii ebakindlaks, kui nad on nüüd viimasel kuul seda teinud. Tegelikult isegi nii augustis kui ka septembris on olnud tarbijate kindlustunne oluliselt madalam kui varem.

Eks siin on mitu põhjust, miks ta nii madal on. See viib selle vastuseni. Mida annaks teha? Üks silmatorkavamaid kindlasti on elukalliduse tõus. Kui meil viimastel kuudel on tarbijahinnad kasvanud tempos, mis ületab 20% aastas, samal ajal keskmine sissetulek on suurenenud suurusjärgus 10% aastas, siis see on röövinud inimestelt kindluse tuleviku ees. Kui majandus on jahenemas ja sellega seoses võib oodata, et järgneb mõningane tööpuuduse tõus, siis see vähendab samuti inimeste kindlustunnet.

Kuna kindlustunne valdavalt peegeldab majandusolusid – osaliselt kindlasti ka sõja kaudseid mõjusid, aga valdavalt majanduskeskkonna tunnetust ja tunnetatavat stabiilsust oma töökoha suhtes –, siis on oluline, et majandus areneks võimalikult stabiilsel teel, et tagasilöök ei oleks majanduses ka praeguseid olusid arvestades liiga tugev ja et hinnakasv aeglustuks. See kindlasti annab kindlustunnet juurde. Samuti on inimeste ostujõu taastumine sinna tasemele, kus ta oli enne seda, kui hinnad hakkasid kiiresti kasvama, väga oluline aspekt selles, et tarbijate kindlustunne jõuaks tagasi sinna, kus ta enne oli.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Tänan selle ettekande eest! Tuleksime selle intressikulu slaidi juurde, mis teil oli siin väga hästi tehtud. Vaatame neid eeldusi. Intress tõuseb 4%-lt 6%-le. Reaalne stsenaarium, sellepärast et Euroopa Keskpanga rahapoliitika intressid pole veel täies ulatuses riigi võlakirjadesse jõudnud. Ka meie, Eesti puhul kehtib see. Teiseks, 3% puudujäägi hoidmine on minu hinnangul lausa väljakutse. Isegi selle hoidmine sellel tasemel on väljakutse. Kolmandaks, poliitika muutus – no ei näe horisondil. Vaadake neid meeleolusid siin. Siin ju lubatakse veel tasuta teenuseid juurde ja tõsta sotsiaaltoetusi. Kas ma liialdan, kui ma väidan, et kümne aastaga kasvab aastane intressikulu 1,4 miljardi euroni? Ja kas see, et nii juhtub, võiks olla reaalne stsenaarium, isegi baasstsenaarium?

Aitäh küsimuse eest! Kuna me räägime tulevikust, mis on tänasest kümme aastat, siis kindlasti ei ole võimalik teha väga täpseid prognoose. Meil on võimalik läbi mängida stsenaariumeid, mis on tulemus, kui juhtub see või teine asi, puudutagu see siis kas Eesti majanduse kasvu pikaajalist väljavaadet või intressimäärasid.

Ma vastaksin sellele küsimusele nõnda: sellist järeldust ei saa pidada liialduseks, sest arvestades turu ootusi, praegu kehtivat keskkonda ja poliitilist kurssi, nii nagu see on ette antud, ei saa välistada, et teie nimetatud kulutase on kümne aasta pärast reaalsus.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud Rasmus Kattai, tänan ettekande eest! Ma olen ka veendunud selles, et korras riigirahandus on hästi oluline, see on üldse meie ühiskonna toimimise alus, aga ka tänase põhiteema, kaitsevõime alus. Te oma ettekandes väga hästi keskendusite laenudele ja selle võimalikele tulevikuperspektiividele, mis ei ole praegu eriti ilusad. Aga meil on siin saalis või üldse Eestis poliitikuid, kes oma valijatele kultiveerivad arvamust, et laene, õigemini riigi võetud laene riik tegelikult tagasi maksma ei pea. Ma küsin seda: kuhu viib selline hüpoteetiline stsenaarium, et riik ei hakkagi oma võetud laene, ka tulevikus võetavaid, tagasi maksma?

Aitäh! See stsenaarium, mis siin just jutuks oli ja piltidel seina peal, sellist lähenemist peegeldaski, et laenu põhiosa tagasi ei maksta. Igal aastal puudujääk tekitab laenukoormust juurde, seega ka intressimakseid. Siin võib mõelda selliselt, et emmal-kummal juhul, kas kuhjuva laenukoormuse juures intressikulusid tasudes või laenu põhiosa tagasi makstes, on see ikkagi täiendav koormus eelarvele. See on muidugi poliitikute valikukoht, milline suund võtta.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Ma olin eelmisel nädalal õpetajate päeval ühel konverentsil, kus esinesid kõikide erakondade esindajad. Kuna auditoorium, kuulajaskond koosnes pedagoogidest ja koolijuhtidest, siis nii mõnigi erakonna esindaja püüdis rääkida, et on olemas prioriteet ehk haridus, ja veel on kuskil kõrvalseisev kaitsevõime, just kui oleks võimalik vaadelda neid asju eraldi. Enne riigieelarve kokkupanemist osa poliitikuid rääkis ka sellest, et võtame laenu Eesti kaitsevõime lünkade tasandamiseks. Samal ajal see retoorika, et riigi investeeritud eurod majanduses kütavad veel inflatsiooni üles. Kas teie näete, et riigikaitseks eraldi võlakirjadega võetud raha võiks olla suunatud puhtalt riigikaitsesse, siis me riigina ei kütaks inflatsiooni juurde?

Aitäh küsimuse eest! Ma vist alustuseks pean ütlema, et natukene see küsimus puudutab seda, kuhu peaks ja kui palju peaks raha eelarve kulukirjetel paigutama. Keskpangana meil selles küsimuses seisukohta ei ole. Lisaks võin öelda, et kui me ka anname hinnangut riigi rahanduse olukorrale, siis me vaatame tervikpilti ehk eelarve tasakaalu sellises tähenduses, et me ei erista seal ei tulu- ega kulupoolel erinevaid sahtleid. Kui eelarve on puudujäägis, siis see on puudujäägis tervikmahus. Seal ei ole võimalik niivõrd täpselt eristada, millisest komponendist see puudujääk on tekitatud. Ja kui ta tervikmahus on puudujäägis, siis see tähendab tarvidust lisavahendite kasutamiseks laenurahaga või võlakirja emissiooniga. Nii et see on ikkagi keskpanga vaatenurgast lähtuvalt küsimus sellest, kuidas suudetakse riigi rahaasju ajada selliselt, et kogutava tuluga oleks võimalik katta kõik poliitikas ette nähtud prioriteetsed valdkonnad, nii palju kui nad kulusid nõuavad.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Ma vaatasin teie slaide, aga ma ei näinud ühtegi soovitust Euroopa suurima inflatsiooniga toimetulekuks. Märkisite ühel slaidil üksnes häbelikult alusinflatsiooni, kust oli energia ja toit välja võetud. Aga just energia on praeguses Euroopa suurimas inflatsioonimääras keskse tähtsusega. Arvestada tuleb sellega, et kõiki planeeritud investeeringuid, mis on riigieelarves ette nähtud, ei saagi ellu viia, sest inflatsioon sööb selle summa ära. Ettevõtted laiutavad käsi. Me ei saa selle rahaga kasarmuid ehitada, me ei saa seda, me ei saa toda. Kuidas ikkagi päriselt toime tulla oma planeeritud investeeringute ja muu ära tegemisega sellises olukorras?

Aitäh küsimuse eest! Jah, mitmel korral ma rõhutasin seda, et inflatsioon on praeguses majanduskeskkonnas ja ka lähitulevikku vaadates suur probleem. Ühest küljest pakub lahendust rahapoliitika karmistamine, teisest küljest loomulikult energia hind kui olulisim inflatsiooni põhjustaja rahapoliitika karmistamisele eriti ei allu. Siin on tarvis muid meetmeid kasutusele võtta. Paraku me loksume energiahindade mõttes väga suuresti ikkagi globaalse turuga ühes paadis. On võimalik, nagu riik või valitsus on nõuks võtnudki, abistada majapidamisi selles küsimuses. See aga ei muuda fakti, et maailmaturul on energia hind endiselt väga kõrge.

Ja kolmandaks, ma toonitan veel kord seda, mida ma siin oma ettekande lõpus ütlesin. Mitte küll kõige olulisem põhjus praegust hinnakasvu vaadeldes ei ole eelarvepoliitiline stiimul majandusele, aga ta on kindlasti olemas. See tähendab seda, piltlikult öeldes, et kui eelarve puudujäägi olemasolul tekitatakse täiendav inflatsiooniline surve majanduses, siis riik teeb ka enda jaoks ostud ja investeeringud kallimaks ehk suurema raha eest saab vähem.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ka siin saalis on kõlanud väited, et riigikaitsest ja riigikaitsesse tehtavatest investeeringutest liigne rääkimine võib peletada investeeringuid Eestist eemale. Mina isiklikult olen pigem teisel arvamusel. Kui me suudame ennast kindlalt näidata riigina, kus on tagatud ka riiklik julgeolek ja ühtegi meetrit niisama lihtsalt ei loovutata, siis see pigem soodustab [investeeringuid]. Mis on teie arvamus selles küsimuses?

Aitäh küsimuse eest! Ma vaataksin seda küsimust välisinvestori pilgu läbi, kui usaldusväärsena tunnetatakse Eestit majanduspiirkonnana. Kaks aspekti selle juures. [Vaatame aega] pärast sõja algust, järgnevaid kuid peale seda. Kõige tundlikum koht Eesti majanduses, mis peaks näitama välisinvestorite usaldusväärsust siinse majanduse vastu, on siinne börs. Sõja esimestel päevadel börsilt veidi raha haihtus, börsiindeks langes, aga see ennistus üsna kiiresti ja edasist kukkumist pole järgnenud. Ka välisinvesteeringud, mida Eestisse on tehtud, ei ole kadunud. Nii et see on seni nähtud pool, kuidas on juba reageeritud.

Aga kas [on tähtis] selline sõnum, et me enda riigi kaitse eest välja astume ja kas tehakse selle nimel ka kulutusi? Ma usun küll. Kuigi taas rõhutan, et keskpanga pädevus pole küll sellistes küsimustes sõna võtta. Aga kuna me tegeleme ka majanduse kindlustunde indeksite jälgimisega ja selle vaatamisega, kuidas see fooni loob, sealhulgas investeeringute tegemisel, siis ma pigem vastan, et jah, see tõstab kindlustunnet ka investorite silmis.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud härra Kattai! Ma arvan, et teie ettekanne peaks olema kõikidele poliitikutele hästi kainestav. Ja see jutt, et me enam lastele võlgu ei päranda, mida Aivar siin ka kogu aeg on rääkinud, peaks nüüd kümneteks aastateks ära lõppema. Aivar, see jutt, et nad soovivad eelarves veel midagi juurde panna – teie erakond on nüüd valitsuses, nii et ainult sinu sooviga on seda võimalik teha. Aga see selleks.

Ma ütlen, et üks mõju, mis on jäetud kindlasti arvestamata, on inflatsiooni mõju tulevikus. Ütleme, järgmise aasta riigieelarve on suuresti püsti pandud selle peale, et meil on läbi inflatsiooni tekkinud täiendavalt rahamassi, mida on üle miljardi. See võib kokku olla circa poolteist miljardit. Mis siis juhtub, kui järgmisel aastal, nagu te ütlesite, majanduskasvu ei ole, inflatsioon langeb ka 3%–5% peale? Kuidas siis on võimalik ülejärgmise aasta eelarvet ja järgmiste aastate eelarvet kokku panna, kui ei ole inflatsiooni ega ole ka majanduskasvu?

Aitäh küsimuse eest! Lihtne vastus: ongi keeruline. Ja see viib sellise olulise tõdemuseni, et kui meil majanduses ongi teinekord sellised olud, et riigieelarvega on tarvis pehmendada tagasilööke, siis selleks, et vältida riigivõla kuhjumist ja et oleks võime laenu võtta keerulistel aegadel, on äärmiselt oluline, et nende keeruliste aegade taustal läbivalt ei tiksuks aasta-aastalt süsteemse vahena tuludes‑kuludes sellel põhjusel kogu aeg võlga juurde. Kui eelarve on struktuurselt tasakaalus, siis on ka teie nimetatud tagasilööke palju lihtsam siluda eelarveliste vahenditega.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab kaitsekulude tõusu, näiteks minimaalsele 3%-le SKT‑st, mis on täna ettekannetest välja tulnud. Kas see võiks olla Eesti riigile jõukohane? Teil siin ettekandes oli juttu sellest, et majanduskasv järgmise kümne aasta jooksul on 4,1%.

Aitäh küsimuse eest! Paraku ei saa ega ei ole minu pädevuses kommenteerida, missugune on jõukohane ja optimaalne kaitsekulude tase Eestis. Seda peab vaatama kõikide kulude kombinatsioonis, kõikide kulude seas ühe osana ja riigi rahanduse kontekstis laiemalt, et kui kõik kulud kokku liita, siis kas need on püsivalt kaetud tuludega või seal laiutab lõhe.

Aitäh! Küsimused on otsa saanud ja küsimuste-vastuste aeg on ka otsa saanud. Aitäh ettekandjale! Me saame asuda läbirääkimiste juurde. Ja läbirääkimistel peaksid kõigepealt saama sõna fraktsioonide esindajad. Alustame. Reformierakond, Kalle Laanet. Palun! (Kalle Laanet küsib lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Külalised! Täna on Venemaa brutaalse agressiooni 230. päev Ukrainas. See on suunanud meid ja kogu läänemaailma hoopis teise pilguga vaatama Euroopas valitsevale julgeolekuarhitektuurile. Selle aasta 24. veebruar, see must päev muutis maailma. Eesti on aastaid oma liitlastele rääkinud, et Venemaa on oht ning et varasemate kuritegude ees Gruusias, Krimmis ja Ukrainas silma kinnipigistamine viib ainult hullemate kuritegudeni. Praegu näeme, et meil oli õigus, ja meie liitlased on jõudnud samadele järeldustele. Oleme saanud kinnitust, et meie riigi vundament ehk riigikaitse peab olema raudkindel ning jätkusuutlikult arenema. Kaitstes oma riigi vabadust, kindlustame sinimustvalge lehvimise Pika Hermanni tornis jäädavalt.

Riigikaitset arendades tuleb lähtuda muidugi ohupildist ja ohuhinnangutest. Teame ju, et konventsionaalne sõjapidamine ei ole kuhugi kadunud. Venemaa konventsionaalne sõjajõud on suures mahus hetkel reaalselt Ukraina lahinguväljal. Õnneks on oluline osa sellest jõust juba hävitatud. Täiemahulisele sõjategevusele eelnes aastatepikkune mõjutustegevus nii infosõjas kui ka küberrünnakute näol. Samuti alustas Valgevene – Venemaa mahitamisel – eelmisel aastal hübriidrünnakuid Leedu, Poola ja Läti vastu. Sellest tulenevalt peame Eesti julgeoleku tagamiseks arendama võtmetähtsusega kaitsevõimet, süvendatult rakendama riigikaitse laia käsitlust ning hoidma tihedaid suhteid liitlaste ja partnerriikidega.

Täna ei käi sõda Venemaa ja Ukraina vahel, vaid lääne ja ida vahel. Kas võidavad demokraatlikud väärtused või autokraatlik riigijuhtimine, milles üksikisiku põhiõigused ja -vabadused on olematud? Potentsiaalset ohtu hinnates tuleb arvestada ka Venemaa Föderatsiooni kriminaalkultuurile omast valitsemiskultuuri – seadusetus, vägivald, julmus on neile omane ja inimlikkus võõras. Eesti eesmärk peab siin laiemalt olema lääneühiskondadega ühtsuse otsimine ja meile sõbralike riikide abistamine. Saame olla rahvusvaheliselt kui liim, mis liidab liitlastest suurriikide huvisid, et kindlustada meie endi julgeolekut.

Meie riik saab oma väiksuse tõttu olla rahvusvaheliselt kiire otsustaja ning sellega taastoota olulist usalduskrediiti liitlaste seas. Oleme seda viimastel aastatel väga selgelt näidanud, olgu näiteks toodud meie kaitseväelaste saatmine Malisse, Leetu või Poola. Või hoopiski Eesti eestvõttel NATO idatiiva tugevdamiseks niinimetatud tripwire' hoiakult üleminek ettenihutatud kaitse hoiakule. Eesti peab olema kaitstud esimesest minutist, iga sentimeeter meie territooriumist. Tänaseks on selge, et heidutushoiakust kahjuks ei piisa.

NATO tippkohtumise tulem Madridis on Eesti vaatest kindlasti suur samm edasi meie julgeolekus. Me saame endale diviisisuuruse üksuse juhtimisstruktuuri, uuendatud kaitseplaanid, aga liitlaste alalise kohaloleku suurendamiseks peame endiselt igal tasemel tööd tegema. Tuleviku vaates peame suutma vastu seista asümmeetriliste ohtudele. See on võimalik vaid toetudes kolmele vaalale.

Liitlassuhted. Peame olema kiired otsustama ja tegevustes järjepidevad, et hoida ja arendada liitlassuhteid, mis on eksistentsiaalselt olulised Eesti julgeoleku tagamiseks. Iseseisev kaitsevõime. Valitsus on Riigikogusse saatnud eelarve, mille järgi kaitsekulud kasvavad järgmisel aastal 42,5% võrreldes käesoleva aastaga ja need ületavad esimest korda ühe miljardi piiri. Peame seda taset järgmistel aastatel veelgi tõstma. Olen kindlalt seisukohal, et lähiaastatel peab meie kaitsekulude põrand olema mitte 2%, vaid 3% meie sisemajanduse kogutoodangust. Meie sõjalise kaitse vaates tähendab see, et suudame kiirelt välja panna vähemalt 30 000-liikmelise reservväe ja võitlusvõimelise Kaitseväe ning lisaks Kaitseliidu vabatahtlikud.

Oleme saavutanud viimase kümne aastaga väga palju. Uutest võimetest, mis on viimasel aastal arendamises või juba valmis, loetleksin järgnevad: meremiinide soetamine, terviklik laevatõrje raketisüsteem, ühekordsed keskmaa- ja tankitõrjeraketid, uue põlvkonna tankitõrje granaadiheitjad Carl-Gustavid, uued automaadid Rahed. Lisaks, järgmisel neljal aastal suurendame oluliselt juba praeguste otsustega laskemoona laovarusid. Tulevad uued sidesüsteemid, koostöös Balti riikidega erinevad võimehanked. Tuleb ka minu alustatud keskmaa õhutõrje võime hankimine. See kaitseb meile olulist infrastruktuuri õhurünnakute eest.

Laiapindne riigikaitse. Meie üks prioriteet julgeoleku seisukohast on suurem valdkondadevaheline koostöö, alustades elanikkonnakaitsest ja lõpetades sõjalisele ohule vastu seismisega: meie vaade julgeolekule peab olema terviklik. Ehk arendada tuleb kõikide domeenide kaitsmist üheaegselt: meredomeeni, õhudomeeni ja maadomeeni ning küberkeskkonda. Sest tulevikuohud on ju asümmeetrilised. Idanaaber on alati Soome lahte ja Läänemerd ülimalt oluliseks pidanud. Ja eks see ole nii strateegiliselt kui ka taktikaliselt mõistetav. Mida tähendaks Eestile, kui meil puuduks kontroll vaba liikumise üle lähedastel merealadel? 

Lisaks meie, Balti riikide ja soomlaste vabadele merevoogudele on ülimalt tähtis, et meie juurde ja meiega koos pääsevad merel liikuma meie liitlased. Suur samm selles suunas on tehtud laevastiku ühendamisega. See toob lisamerepäevi, tugevdab Eesti iseseisvat kaitsevõimet ja parandab liitlaste võimalusi regioonis toimuvale konfliktile reageerida.

Kuid üha rohkem peame vaatama uue tehnoloogia poole, et teostada seiret nii maal, merel kui ka õhus kiiremini, efektiivsemalt ja odavamalt. Kuid raha on vaid üks eeldustest. Kõige olulisemana toon välja inimesed. Alustan meist, poliitikutest. Kuidas me mõistame Eesti riigi kaitsmist ja milliseid hoiakuid selle eesmärgi saavutamiseks kantakse? Järgmisena tooksin ära tavainimese arusaamise riigi kaitsmisest ja selles osalemisest, olgu kaitseliitlane, abipolitseinik või mõni muu vabatahtlik, kes panustab riigi kaitsmisse. Kolmandaks oluliseks tingimuseks on kaitseväelased ning nende hoiakud ja arusaamad riigi toimimisest ja kaitsmisest.

Nii me jõuamegi riigi Eesti riigikaitse laia käsitluseni. Riigikaitses tuleb anda oma panus igal inimesel. Siin on oluline inimeste kaitsetahe. Kui Lennart Meri ütles kunagi, et väikese riigi tuumarelv saab olla rahvusvaheline õigus, siis tänast maailma vaadates ning konkreetsemalt Ukrainas sõda analüüsides saab öelda, et ukrainlaste tuumarelv on hetkel nende kaitsetahe ja liitlassuhted. See on relv, millesse peame ka meie panustama. Aitäh!

Keskerakonna nimel Marko Šorin. Palun!

Hea eesistuja! Head saalisviibijad! Alati on hea ja rahustav kuulda või ise öelda, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, seda tänu Eesti enda panusele ja headele liitlassuhetele. Suurenenud kaitsekulutused, mis ületavad 1 miljardi euro piiri, on muljet avaldavad. Samas on need möödapääsmatud, sest veel aasta tagasi siinsamas saalis arutelu all ei tundunud kaitsekulutuste suurendamine nii loomulik. Ei taha öelda, et tookord oli juttu isegi kaitsekulude vähendamisest.

Paraku söövad suure osa sellest tõusust ära kaitsetööstuse kõrgenenud hinnad, mida tõukab tagant nii suurenenud nõudlus üle maailma kui ka kasvanud sisendite hinnad. Tõestuseks on kolmandiku jagu vähendatud eesmärk ka meie keskmaa õhutõrjes. Aga vähemalt see tuleb. Aastaid oleme selle üle diskuteerinud, aga alates eilsest tundub see samuti loomulik, möödapääsmatu ja hädavajalik.

Vajame suuremat koostööd kohalike omavalitsustega, nagu täna kõlanud esimese kõne ajal siin saalis kostus. Samas tundub, et kohalike omavalitsuste võimekus – ka finantsvõimekus, kuna meil on täna teemaks just nimelt rahaline jätkusuutlikkus riigikaitses – ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, aga eks aeg annab arutust.

Nüüd ajateenijatest. Ajateenijatesse on tublisti investeeritud ja Eesti kaitseväelased saavad väga asjakohast väljaõpet. Oskan seda isiklikust kogemusest öelda, mu enda väljaõpe oli 28 aastat tagasi. Järgmine põlvkond, näen, saab seda väljaõpet palju paremini ja palju efektiivsemalt.

Kuid sarnaselt haridusega on probleem sõjalise kompetentsi hoidmine riigikaitses ja selles, mida me kutsume kollektiivseks riigikaitseks riigiteenistujate hulgas. Kuidas tagada kutseliste sõjaväelaste olemasolu ka aasta pärast, kahe aasta pärast või kauem? Kuidas tagada järelkasv nii Kaitseväes kui ka Kaitseliidus?

Kaitseväe juhi mõte pikendada ajateenistust on asjakohane ning väärib tõsist analüüsi ja poliitilist arutelu siinsamas saaliski. Kuidas oleks selleks valmis meie taristu ning kutselised sõjaväelased, kes peavad tagama väljaõppe pikenenud aja jooksul? Selle osa on kindlasti ka riigikaitseõpetus koolides ning see, kuidas on tagatud riigikaitseõpetajate olemasolu, just nimelt põhihariduses. Sellest kõneles täna õnneks ka kaitseminister.

Loomulikult peab olema meie Kaitsevägi ühtlaselt arendatud, seetõttu leian, et suuremaid ressursse vajaks ka meie 2. [jalaväe]brigaad, mis vahetevahel on võib-olla tähelepanu alt välja jäänud. Kindlasti on vaja tagada, et vajalikud ressursid, mida võimaldab nüüd suurenenud rahahulk, jõuaksid ka Kaitseliidule, et suurenenud liitujate arvuga pädevalt hakkama saada. Ka need liitujad peavad tundma, et nad on oodatud ning saavad vajaliku väljaõppe ja varustuse, mis on ajakohane.

Kokkuvõtvalt. Keskerakond toetab igati Eesti riigikaitselist suunda ja tunneb heameelt suurenenud kaitsekulutuste üle. Samas tunneme, et nii mõndagi võiks läbi viia kiirendatud korras ja otsustavamalt. Soovin jõudu ja tarkust kaitseministrile, Kaitseväele ja Kaitseliidule. Tänan!

EKRE fraktsioonist Leo Kunnas, palun!

Palun kohe kolm minutit lisaaega ka.

Kaheksa minutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Raimond Kaljulaid tegi väga selge ettepaneku: fikseerida 3% ulatuses kaitsekulud julgeolekupoliitika alustesse ja panna sinna kirja ka 0,5% laiapõhjalise riigikaitse jaoks ehk põhiliselt elanikkonnakaitse jaoks. See on hea ettepanek ja me toetame seda sellise selgesõnalisena. Ma väga selgesõnalisi toetusi siin palju ei kuulnud täna. Meil on seda lihtsam teha, sest meie erakonna programmis on juba kirjas 2,6%‑lised kaitsekulud ja me oleme ka püüdnud siiralt neid eesmärke saavutada. Meie erakonna esimehe soov sel ajal, kui ta oli kaitseminister, oli siiras: täienda võimelünki ja teha ära keskmaa õhutõrje. Ta oli valmis ka rakendama jõupingutusi, et selleks raha leida. Ja see ei jäänud tema taha, et seda ei sündinud. Hiljem, kui Ukrainas esimene eskalatsioon käis, kui Venemaa koondas seal vägesid, oli siin, kui te mäletate, arutlusel strateegia [aastani] 2035. Mis me teeme?

Veel valitsuses olles, detsembris me tegime ettepaneku, et tõstame 2,6%‑le, teeme ära rea võimearendusi, mille hulgas olid muuseas ka keskmaa õhutõrje ja lähiõhutõrje maakaitseüksustele. Väga positiivsena me näeme, et see on nüüd kavas. Aga mis juhtus? Meie punast nuppu ei vajutanud, me vajutasime rohelist, aga paljud teist vajutasid [punast]. See on hea, et nüüd see on muutunud. Ka nende seisukohad, kes siis seda tegid.

Aga seetõttu me ei võta omaks seda kriitikat, kui meile öeldakse, et te ei ole olnud piisavalt konstruktiivsed, järjepidevad või visad nende eesmärkide saavutamisel, mis teil on. See ei pea absoluutselt paika, sest meie ei ole olnud nende otsuste juures, millega see "jõukohane riigikaitse" loodi, aastal 2012. Me ei ole päevagi hoidnud kaitseministri portfelli. Aga siis see viga tehti. 

Ja miks liitlased põhimõtteliselt võib-olla meid ei uskunud, kui me ütlesime, et Venemaa on oht, peaks midagi rohkem ette võtma või tegema? Väga lihtne: nad vaatasid ka, et okei, aga kui Venemaa on oht, siis miks teie kaitsekulud on vaid 2,15%? Te ju ei võta ise ka seda tõsiselt, mis te meile räägite. Ja loomulikult nüüd see, mida siis oleks saanud ära teha 2,4% eest või mida oleks paar aastat tagasi saanud teha 2,6% eest, lähebki järgmisel kümnendil meile üle 3% maksma. Loomulikult maksame ka neljaprotsendiseid intresse nendest laenudest, võib-olla maksame viie‑ või kuueprotsendiseid. Ma ei tea, aga ega siin ei ole alternatiivi. Mis alternatiiv meil praeguses julgeolekuolukorras on? Selge, et me toetame seda. Aga nagu ma ütlesin, ma ei ole nõus selle kriitikaga, mis ükskõik mis suunast meie pihta tuleb, et meie ei justkui ei toeta riigikaitset piisavalt.

Nüüd edasi võimearendustest. Väga positiivne on, et mitmed võimearendused on sees, aga nüüd ma räägin sellest, mida seal sees ei ole ja millega järgmine valitsus peab viivitamatult edasi minema. Esimene nendest on kaartulevõimekus ehk suurtükiväe tugevdamine. On selge, et 36 liikursuurtükki ja 6 reaktiivlaskeseadeldist ei ole see kvantitatiivne suurus, millega me suudaksime võimaliku sõja korral efektiivselt võidelda. Meil on suurtükiväge vaja vähemalt kahekordistada. Siin on mitu võimalust: kas anname patareisuurused üksused igale ringkonnale, kas loome teised suurtükiväe pataljonid brigaadidesse või loome üldse suurtükiväe brigaadi. Need on tehnilised küsimused ja Kaitseväe juhataja pädevuses. Aga on selge, et meil tuleb seda teha ja sellest me ei pääse.

Samamoodi ei pääse me tankidest. Meil ei ole pealetungivõimekust, isegi mitte taktikalises mõttes, kui meil on null tanki. Jah, täna meil on kolm liitlaste tankikompaniid siin, aga kui palju neid on jaanuaris, kui britid vähendavad osalust siin poole võrra. See ei sõltu meist, mis otsuseid teevad britid või ka teised, näiteks Ameerika Ühendriigid. Aga vähemalt need otsused, mis me ise teeme, sõltuvalt meist.

Ja tankidega on veel see keeruline probleem, et siin mõjub kvaliteet ja väljaõpe. Hea tehnilise kvaliteedi ja hea väljaõppega väikesed rühma- ja kompaniisuurused tankiüksused suudavad hävitada mitmeid vastase roode, isegi pataljone. Aga meil kui seda taset ei ole, siis meid endid hävitatakse. Täpselt nii nagu teise maailmasõja ajal, kui me võrdleme Saksamaa ja Venemaa tankiüksusi. Ja seepärast peame panema veel kolm-neli aastat juurde sellele ajale, mis meil nagunii kuluks tankide soetamiseks ja selle võimekuse tehniliseks loomiseks. Me oleme selles maha jäänud. Me näeme, mis Ukrainas toimub, kuidas need pealetungid seal käivad, ja me peaksime ju sellest õppima.

Nüüd, sõjaaja Kaitseväe suurus. [See kasvab] 36 000 inimeseni, me oleme lähedal sellele 42 000-le, mis meil oli arengukavas aastateks 2009–2018, mille jätsime täitmata, kuna ütlesime, et see ei ole meile jõukohane. Nüüd me teeme ikka seda. Selles kontekstis olekski aeg neil, kes selle vea tegid, ausalt seda viga tunnistada. Ja tunnistada tuleb ka seda, et Kaitseväe juhataja kindral Terrase ja pärast kindral Heremi nõuanne, mis kõike seda toetas, ei olnud adekvaatne ega vasta praegusele julgeolekuolukorrale. Samamoodi, nagu proua peaminister minu arust väga julgelt tunnistas, et kogu see tripwire ehk miinitraatide päästiku kontseptsioon, mis liitlased tegid, oli suur viga. See ei vasta praegusele julgeolekuolukorrale. Samamoodi ootaksime nüüd selle vea tunnistamist siin, et me tegime selle vea. Siis me saame seda ju parandada. Praegu me ju selle parandamisega tegelemegi. See ei ole selles mõttes mingi uus ja innovaatiline kurss või arengukava, vaid see on lihtsalt eelmise kümnendi vigade parandus. Ja see ei ole mitte täielik vigade parandus, vaid ainult osaline. Me peame sellega paratamatult edasi minema. 

Lätlased on jõudnud nii kaugele, et nad suurendavad sõjaaja kaitseväge 50 000-ni. Loomulikult, neil kulub selleks 10–12 aastat, kuna nad peavad uuesti ajateenistuse looma, uuesti reservi. Loomulikult, ega me ei saa sellele 36 000-le, kuhu me jõuame välja loodetavasti järgmise aasta lõpuks, pidama jääda. Siin on tööpõld väga suur. Aga see eeldabki seda, et tunnistatakse vigu, parandatakse neid ega tulda välja kriitikaga nende suhtes, kes esitavad ise konstruktiivset kriitikat. Kui leke on paadis, siis tuleb sellele lekkele osutada, sel juhul see paat ei upu. See ei ole mitte mingi paadikõigutamine. Tänan!

Jaa, Jaak Juske sotsiaaldemokraatidest. Ma stenogrammi huvides täpsustan. Leo enne ütles, et ma olin kaitseminister. Ma olin siiski rahandusminister ja pakkusin raha kaitseministrile. Palun, Jaak Juske!

Lugupeetud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Ajalool on komme vahetevahel korduda. Küll mitte kunagi üks ühele, aga ajaloos on teatud mustrid, mis teatud aja tagant võivad korduda ja korduvadki.

Meil saab juba kaheksa aasta pärast 1000 aastat sellest päevast, kui Vana‑Vene vürst Jaroslav Tark esimest korda Eesti territooriumi oma võimu alla haaras. Seda küll ajutiselt. Aga sealt saab alguse see 1000 aastat, mille jooksul 325 aastat tänase seisuga on kas terve Eesti ala või osa Eesti alasid kuulunud Vene riigi ja valitseja võimu alla, ükskõik, mis nime see riik parasjagu on kandnud. Selle aasta 24. veebruaril, me riigi sünnipäeval juhtus see, mida meist väga paljud Eestis ja läänes ei tahtnud uskuda: et on võimalik meie ajal meie regioonis suur sõda. Osa tahtis uskuda – see on inimlik –, et Venemaa on muutunud. Lõpuks avanesid ka nende silmad. Putini suur, uus verine sõda Ukrainas, viimased seitse kuud on näidanud, et Venemaa ja tema valitsejad ei ole muutunud. Samasugune hävitustöö, vägistamine, tapmine, nagu on toimunud Ivan Julma ajal, Peeter I ajal või Stalini aastatel teise maailmasõja päevil, käib täna ja praegu keset Euroopat – Ukrainas.

On suurepärane, et meil on olnud siin Riigikogus sisuliselt erakondadeülene konsensus, et riigikaitsekulusid tuleb kiirkorras suurendada. Need otsused on tehtud. Samal ajal tuleb hoida ja arendada liitlassuhteid, et meie kollektiivkaitse vihmavari oleks võimalikult efektiivne, et me oleksime valmis. On tõesti oluline hoida häid suhteid liitlastega, hoida riigis ühtsust ja teha kõik selleks, et see, mis juhtub täna Ukrainas, ei juhtuks siin.

Seda häbiväärsem oli eilne päev siin Riigikogu saalis, kui siiasamasse kõnepulti tuli kuri prohvet Mart Helme. Mees, kes pool aastat tagasi teatas siit puldist, et Ukrainaga on kõik, lõpp, see riik hävib, teatas siitsamast puldist auväärt Riigikogu, Eesti rahva ees eile, korrates taas Putini propagandat, Kremli propagandat, et ukrainlaste viimaste nädalate ja kuude edukas pealetung on tegelikult venelaste kaval plaan: nad taanduvad, et valmistuda suurpealetungiks. Just-just! Putin on lasknud seitse kuud Vene vägedel Ukrainas surra, et valmistuda nüüd suureks pealetungiks. Seda võiks võtta isegi musta huumorina, kui seda ei räägiks rahvasaadik, Eesti rahva esindaja siitsamast Riigikogu kõnetoolist. Aga hea kolleegi Leo Kunnase sõnavõtt andis lootust, et Kremli jutupunktid ei ole terve EKRE jutupunktid.

Igal juhul sotsiaaldemokraadid, keda mina siin esindan, toetavad selgelt riigikaitsekomisjoni ja Raimond Kaljulaidi ettepanekut hoida meie riigikaitsekulud järgnevatel aastatel, nii kaua kui julgeolekusituatsioon meie regioonis on kriitiline, vähemalt 3% tasemel meie sisemajanduse kogutoodangust, arendades samal ajal meie laiapindset riigikaitset ka sinna lisavahendeid eraldades.

Ja samal ajal, mis on sotsiaaldemokraatide jaoks oluline? Me ei tohi ajada sassi eesmärki ja vahendit. Riigikaitse, võimalikult tõhus ja hästi finantseeritud riigikaitse on vahend selleks, et hoida Eestit. Et eesti keel, kultuur ja rahvas saaks püsida läbi aegade, igavesti. Mitte ühegi teise riigi eesmärk siin maakeral ei ole hoida Eestit. Meie kõigi ülesanne on sellele [hoidmisele] kaasa aidata. Oma riik on aga igal juhul kallis, nii südamele kui ka ülal pidada, eriti väike riik nagu Eesti. Nii on samal ajal on oluline, et me üheskoos panustaksime ühisesse eelarvesse rohkem, et kaitsta Eestit paremini, et Eesti püsiks igavesti. Aitäh!

Heiki Hepner Isamaast, palun! (Heiki Hepner küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitse nõuab laialdast mõistmist ühiskonnas. Seepärast on iga arutelu riigikaitse vajaduste selgitamiseks ja omavaheliste kokkulepete saavutamiseks teretulnud ja lausa hädavajalik, sealhulgas siin saalis.

Aeg-ajalt levib arvamus, et Eesti ei pea lähiaegadel sõdima, kuna Venemaa murrab oma hambad Ukraina kallal. Selline arvamine on sügavalt ekslik. Me oleme juba täna sõjas. See, et Venemaa ei ole meile ametlikult sõda kuulutanud, ei tähenda midagi. Ka Ukrainale ei ole sõda kuulutatud, aga me võime näha juba kaheksandat kuud, kuidas Venemaa tapab, piinab, vägistab Ukraina inimesi, purustab ja hävitab nende linnasid ja rahvuslikku rikkust, ilma igasuguse sõjakuulutamiseta, nii nagu tavaline maanteeröövel.

Ukraina on ka meie väärtusruumi proovikivi. Me peame seda ühiselt koos liitlaste ja Ukraina rahvaga kaitsma. Riigikaitseks tuleb kulutada nii palju, kui riigi kaitsmiseks on vaja. See on meie põhiseaduslik kohustus. Me oleme juba teinud arvestatavaid samme riigikaitse tugevdamiseks ja see peab jätkuma. Kui vaatame kas või Venemaa viimast rünnakut, on selge, et kavandatud keskmaa õhutõrje laienemisega ja täiendava võimekuse tõstmisega tuleb edasi minna. See on ainult üks näide. Hea kolleeg Kunnas siin avas seda laiemalt. Ja kui meil on kõige selle jaoks vaja laenu võtta, siis tuleb seda laenu võtta ja see võimekus välja arendada nii kiiresti kui võimalik. Laenuvõtmine ei ole siin saatanast.

Loomulikult on meie ülesanne nende kulutuste tegemine tagada, planeerida, aidata ellu viia ja seda ka rahvale selgitada. Isamaa Erakond on veendunud, et kaitsekulude maht 3% SKT-st on miinimumtase, mida me peame kindlasti hoidma järgmisel kümnendil ja mitte laskma ennast eksitada juttudest, et liigsed kaitsekulud on justkui hirmutusvahend välisinvesteeringute tulemiseks Eestisse. Vastupidi, tugev riigikaitse, usutavus, et meie loovuta meetritki meie riiki vaenlasele, annab ka investoritele kindluse, mitte ainult meie enda inimestele.

Riigikaitsest rääkides peame mõtlema ka elanikkonnakaitsele, sisejulgeolekule, päästjatele, politseile, piirivalvele, aga ka sõja- ja katastroofimeditsiini arendamisele. Ka nende valdkondade läbimõeldud ja järjepidev finantseerimine on hädavajalik. Elutähtsate teenuste tagamine kriisisituatsioonis tagab elu võimalikkuse tagalas. Aga mitte ainult. See annab usu oma riiki. Ja usust paraku peame me ka rääkima, sest tugev riigikaitse on võimalik ainult siis, kui meil on tugev kaitsetahe.

2022. aastal pidas relvastatud vastupanu osutamist rünnaku puhul kindlasti või pigem vajalikuks 81% Eesti elanikkonnast. See on hea tulemus. Aastatel 2018–2021 relvastatud vastupanu vajalikuks pidavate elanike hulk kahanes, aga 2022. aastal tegi see tõesti märgatava hüppe. See on väga hea. Millele see viitab? See viitab tegelikult sellele, et kriitilises olukorras on meie inimesed valmis siiski oma riiki kaitsma. Aga teisalt mõjub see ka kainestavalt. Kui kaitsetahe langeb, võivad otsustajate hinge hakata pugema küsimärgid riigi kaitsekulutuste vajalikkusest. See on erakordselt ohtlik. Sellega tuleb iga päev tegeleda, et meie kaitsetahe ei langeks.

Riigikaitsest rääkides ei saa mööda vaadata ka harjutusväljakutest. Nendest, mis meil olemas on, enam ei ole piisa. Ehk parafraseerides: see, mis meid on toonud siia, ei vii meid edasi. Kui meil ei ole kohta, kus harjutada, muutuvad mõttetuks kallid investeeringud. Kui meil ei ole piisavalt harjutusväljakuid, muutuvad meie sõdurid, meie elavjõud, kahurilihaks. Kui meil ei ole piisavalt harjutusväljakuid, ei ole meil ka põhjust oodata siia liitlasi, sest nad tahavad olla professionaalid. See on meile tegelikult lähiaastate suur väljakutse. Jah, sinna ei lähe nii palju raha, aga sinna läheb suur hulk tahet kokku leppida ja teha need asjad ära. Ma väga loodan, et me suudame ühiskonnana siin kokku leppida.

Ja nüüd kokkuvõtlikult. Tõesti, meile on oluline, et meie riigikaitse kulud oleksid tagatud, 3% sisemajanduse kogutoodangust, kui vaja, siis ka rohkem, et meie vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid, Kaitseliit, Naiskodukaitse, aga ka noored, Noored Kotkad ja Kodutütred, oleksid märgatud ja mitte ainult märgatud, vaid ka sisuliselt kaasatud. See on hästi oluline. Ja teinekord võib-olla me isegi ei adu, et seda vabatahtlikku poolt tuleb kuidagi eraldi ja teistmoodi käsitleda. Meie veteranipoliitika, meie veteranide tunnustamine, kõigi nende tunnustamine, kes on Eesti riigi kaitsesse panustanud, on hädavajalik. Laiapõhjaline riigikaitse arendamine, liitlassuhted, harjutusväljakud – kõik see ongi riigikaitse sisu, mille nimel tuleb pingutada ja milleks tuleb teha nii palju, kui selleks on vaja. Aitäh!

Ma pean nüüd tegema ära istungi pikendamise hääletuse. Meile on tulnud arutelu algatajalt palve: juhul, kui meie tänane päevakord ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Teeme saalikutsungi ja siis saame hääletada.

Head kolleegid, tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse algataja on teinud ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Pikendamist toetab 24 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid ka mitte. Meie töö kestab päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni. Ja nüüd palun, Alar Laneman! Jätkame läbirääkimistega.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu, head kolleegid! Väga oluline teema. Ma arvan, et Eesti riigikaitses töötavad inimesed on tänulikud selle teema ja ka nende heade mõtete eest, mis siin ettekannetes kõlasid.

Stabiilne ja piisav rahastus on väga oluline. Aga sama oluline on, nagu siin ka kõnedest läbi kõlas, raha vastutustundlik kasutus. Ja mõned märksõnad, millest ma tahaksin teiega rääkida, on riigikaitse, ühtse tegutsemise ja ühtse mõtlemise arendamine, töökorraldus, aga ka suhtumine inimestesse. Ma vabandan ette, et kui ei ole siin liiga palju kiitust, aga eriti riigikaitses on ju oluline [muu]. Kuigi kiitus on väga oluline – eriti enda kiitmine, sest seda ei tohi teistele usaldada –, ei vii kiitmine meid alati edasi. Edasi viib kriitika. Ja kui me keskendume sellele, mida on vaja parandada, siis kokkuvõttes võidame me kõik.

Esiteks sellisest ühtsest tegutsemisest. Meil on ju aastaid olnud hea hüüdlause "Iga okas loeb!" Aga kõigil ei ole võimalik panustada nii, nagu seda teeb reservväelane või kaitseväelane. Mõnikord tuleb panustada nõuga. Ja siinkohal ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et Kaitseväe juhtimisotsuste kritiseerimine ei ole Kaitseväe ründamine ega Kaitseväe halvustamine. Vastupidi, eri üritustel kohtudes kaitseliitlaste või kaitseväelastega me näeme – ma arvan, et see kogemus on paljudel teist –, et seal on väga tublid inimesed, kes on sügavalt mures: kas me teeme alati kõike õigesti ja kas me teeme alati kõike piisavalt? 

Siin oli näide, et kritiseeritakse Kaitseväe juhtkonna otsuseid mittevaktsineeritud inimeste vallandamise pärast. See ei ole Kaitseväe ründamine. See ongi Kaitseväe juhtimisotsuste kritiseerimine. Ei ole mõtet üritada seda näidata kuidagi teistmoodi. Ja sellel on ka sisuline põhjus, sest vaadake, haigestunu tuleb rivvi tagasi, oli haigestumise põhjus üks või teine, oli gripp või midagi muud, aga vallandatu tõenäoliselt on läinud ja tema enam ei panusta.

Me näeme ju ka seda, et Ukraina rindeteadetes ei ole see mingi tegur, sest seda ei ole eraldi nendes loeteludes faktorina ära toodud, et nii ja nii palju hukkus pommi tõttu ning nii ja nii palju hukkus koroona tõttu. Julgustuseks ma ütleksin, et keegi ei ole eksimatu. Ja tihti, kui on tehtud vale otsus, on see tugevuse märk, kui öeldakse, et läks valesti, väga kahju, see oli tollase teadmise alusel tehtud [otsus], aga teeme selle õigeks. Iga okas loeb!

Nüüd, kriitika on üldiselt kasulik – kui see ümber lükatakse, saame kõik targemaks. Kui vead parandatakse, tugevneb meie kõigi huvides meie riigikaitse. Teine argument, mis on korduvalt endale tähelepanu tõmmanud, on selline kummaline loogika, et kui pole sõjakoolis õppinud, ei ole mõtet rääkida. Kuulge, terves valitsuses ei ole ühtegi isikut, kes oleks sõjakoolis olnud. Palju meil neid siin Riigikogus on? Kas see siis tähendab, et neil ei ole õigust avaldada arvamust? Mul on hea meel, et eelnevates ettekannetes räägiti mitmes vormis sellest, et see on ju maksumaksja raha, mida me kasutame. 

Tohiks mõne minuti juurde?

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja maksumaksjal ongi õigus küsida. Mitte ei ole nii, et rätsep ütleb: "See ülikond on väga hea, mina kui rätsep ütlen. Sina ei ole rätsep, sina ära kritiseeri minu tehtud ülikonda." Või kokk kiidab, kui supp on aia taha läinud: "Te lihtsalt ei saa aru." Sellised suhtumised ei aita kaasa sellele, et meil on ühtne huvi ja ühtne soov riigikaitsesse panustada. Nii et ma loodan, et me siin näeme tulevikus paremat arengut.

Praegu peaks keskenduma mõnele konkreetsele tegevusele. Esiteks, seesama audit või ülevaade, miks ikkagi meie riigikaitsele tuli üllatusena Ukraina sõja aktiivne faas 24. veebruaril. Oli hinnanguid meedias, käis vaidlus, kas tuleb või ei tule. Kolm kuud varem tehti kümne aasta arengukava. Seda tuli korduvalt parandada. Esimene lisapakett oli 800 miljonit. Mis põhjusel see juhtus? See dokument tõenäoliselt on [teatud] templiga ja ta ei peagi [päris avalikuks] minema, see võib tekitada kirgi ja minna liiga poliitiliseks. Aga meil on vaja seda teada. Kas pani luure mööda? Kas oli Kaitseväe juhataja sõjaline hinnang ebapiisav või ebatäpne? Kas planeerijad ei olnud tasemel? Või Vabariigi Valitsus, kes sai perfektse aluse, ütles ikka, et ignoreerime, teeme midagi muud? See on meie kõigi huvides, et me saame aru, mis oli selle vea tekkemehhanism, sest kui me seda ei tea, siis me kordame neid vigu uuesti.

Teine asi, tuleb esitada selge kava, mis me oleme ära kinkinud ja kuidas see [varu] taastub. Kui siin on ajaline periood, kus olulised võimekused puuduvad, siis mismoodi me neid riske maandame? Ja maaväe arendamine. Mingi kummaline termin on hakanud rändama. Me loome brigaadi raamistiku. Sellist asja ei ole olemas, see on nonsenss sõjaliselt. See on nonsenss! On rühm, kompanii, pataljon, brigaad. Brigaadi raamistik? See on ju sama: maja raamistik, maja võrestik – sinna ei lähe sa varju, seal sa ei saa elada, loodetavasti ühel hetkel sellest tuleb maja. Seda räägivad inimesed, kes on professionaalid. Ma tahaks väga loota, et see ei ole teadlik hämamine, et kui ühel hetkel ma hakkan vaatama, mis meil on tulemuseks, siis [ma kuulen], et aga meil ei olnudki kavatsust brigaadi luua. Peab olema väga täpne.

Ja viimaseks, sõjaväestatud piirikaitse. Kui tuleb massiline põgenike tung koos erivägede operatsioonidega, siis praegune lahendus ei ole tasemel. Püstol Glock selles olukorras on selgelt ebapiisav ja ka personal ei ole valmis. Nii et ma loodan, et ka selles küsimuses meil jätkub julgust minna sisusse ja vaadata see üle. Soovin meile kõigile jõudu ja tarkust teha häid otsuseid tulevikus! Aitäh!

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Minu lootus oli muidugi see, et ma saan kokku võtta selle arutelu, aga nüüd ma näen, et on [kirjas] veel kolleeg Peeter Ernits, kes loomulikult võtab selle kokku palju elegantsemalt, kui mina eales suudaksin.

Aga ma sooviksin kõigepealt tänada kaitseminister Hanno Pevkurit, Eesti Pangast härra Kattaid, kõiki riigikaitsekomisjoni liikmeid ja Riigikogu liikmeid, kes võtsid sõna, ning loomulikult ka riigikaitsekomisjoni ametnikke ja Riigikogu [Kantselei] ametnikke, kes selle arutelu õnnestumisse on panustanud.

Ma leian, et tänase päeva üks tulemus on kindlasti see: terve rida poliitilisi jõude siin saalis – Reformierakond, EKRE, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa –, kes väga selgesõnaliselt avaldasid toetust sellele mõttele, et fikseerida ja määratleda, et meie kaitsekulutused peaksid ka pikemas perspektiivis olema vähemalt 3%. Avaldati toetust sellele mõttele, et peaks olema ka selge rahastus mittesõjalisel riigikaitsel. Ka riigikaitsekomisjon on hiljuti tõdenud, et see on väga vajalik. Ja ka Keskerakonnalt oli, ma sain aru, riigikaitse kulutuste kõrgele tasemele toetus. Muidugi Keskerakonnalt paluks, et võib-olla Eesti riigikaitseliste eesmärkide raames võiksite midagi ette võtta ka selle Kremli laululinnuga, kes teil seal Brüsselis on. Eks ta mingit kahju ikka Eesti rahvuslikele huvidele seal oma tegevusega teeb.

Veel, väga lühidalt, mulle tundub, et on selline selge tunnetatav ühisosa siin saalis ja üldse Eesti poliitilisel juhtkonnal ja Riigikogu liikmetel, on ka teatud otsustavus. Jaak Juske siin rääkis ajaloost. Selge see, et 1940. aastad Eestis korduda ei saa. Ilmselt ei tekiks meil [analoogilises olukorras] arutelu, et kas on kuidagi võimalik kokku leppida või mingeid läbirääkimisi pidada või järeleandmisi tehes midagi päästa. Selles, ma arvan, pole küsimust. Ma arvan, et see Riigikogu koosseis ja järgmine ja kõik järgmised on alati valmis vajaduse korral langetama ka neid kõige raskemaid otsuseid, kui Eestit tuleb jõuga kaitsta.

Ja lõpetuseks. Lihtsalt, kuulates neid ajaloolisi paralleele ja vaadates siin väga austatud kolleeg Mihhail Lotmanit, mulle meenus, et see probleem on ju meile nii tuttav. Puškinil minu meelest oli üks poeem, mille eestikeelne pealkiri oli midagi umbes niisugust nagu "Venemaa laimajatele". Mis oli selle sõnum 19. sajandil? Sõbrad, see on slaavlaste omavaheline asi, ärge sekkuge sellesse. Tollal oli see küll vist konflikt Poolaga. See poeem lõpeb ähvardusega, et kui te olete nii kõvad ja arvate, et võite meile, Venemaale, suurele Venemaale midagi ette kirjutama tulla, eks siis tulge, meil on maad küll, kuhu teid matta. 

Nii et ei midagi uut siin päikese all. Ma kardan, et veel ka 100 aasta pärast siin Eesti Riigikogu saalis – siis, kui meist enam pole jälgegi – tullakse ja arutatakse täpselt nendesamade asjade üle. Muide, Puškini puhul on huvitav asi veel see, et seesama võim kiusas teda taga, aga see ei seganud tal olemast selle võimu propagandist. Selline lugu. Aitäh!

Aitäh, istungi juhataja! Minu lootus oli muidugi see, et ma saan kokku võtta selle arutelu, aga nüüd ma näen, et on [kirjas] veel kolleeg Peeter Ernits, kes loomulikult võtab selle kokku palju elegantsemalt, kui mina eales suudaksin.

Aga ma sooviksin kõigepealt tänada kaitseminister Hanno Pevkurit, Eesti Pangast härra Kattaid, kõiki riigikaitsekomisjoni liikmeid ja Riigikogu liikmeid, kes võtsid sõna, ning loomulikult ka riigikaitsekomisjoni ametnikke ja Riigikogu [Kantselei] ametnikke, kes selle arutelu õnnestumisse on panustanud.

Ma leian, et tänase päeva üks tulemus on kindlasti see: terve rida poliitilisi jõude siin saalis – Reformierakond, EKRE, Sotsiaaldemokraatid ja Isamaa –, kes väga selgesõnaliselt avaldasid toetust sellele mõttele, et fikseerida ja määratleda, et meie kaitsekulutused peaksid ka pikemas perspektiivis olema vähemalt 3%. Avaldati toetust sellele mõttele, et peaks olema ka selge rahastus mittesõjalisel riigikaitsel. Ka riigikaitsekomisjon on hiljuti tõdenud, et see on väga vajalik. Ja ka Keskerakonnalt oli, ma sain aru, riigikaitse kulutuste kõrgele tasemele toetus. Muidugi Keskerakonnalt paluks, et võib-olla Eesti riigikaitseliste eesmärkide raames võiksite midagi ettevõttete ka selle Kremli laululinnuga, kes teil seal Brüsselis on. Eks ta mingit kahju ikka Eesti rahvuslikele huvidele seal oma tegevusega teeb.

Veel, väga lühidalt, mulle tundub, et veel on selline selge tunnetatav ühisosa siin saalis ja üldse Eesti poliitilisel juhtkonnal ja Riigikogu liikmetel, see on teatud otsustavus. Jaak Juske siin rääkis ajaloost. Selge see, et 1940. aastad Eestis korduda ei saa. Ilmselt ei tekiks meil arutelu, et kas on kuidagi võimalik kokku leppida või mingeid läbirääkimisi pidada või järeleandmisi tehes midagi päästa. Selles, ma arvan, pole küsimust. Ma arvan, et see Riigikogu koosseis ja järgmine ja kõik järgmised on alati valmis vajaduse korral langetama ka neid kõige raskemaid otsuseid, kui Eestit tuleb jõuga kaitsta.

Ja lõpetuseks, lihtsalt, kuulates ka neid ajaloolisi paralleele ja vaadates siin väga austatud kolleeg Mihhail Lotmanit, mulle meenus, et see probleem on ju kõik nii tuttav meile. Puškinil minu meelest oli üks poeem, mille eestikeelne pealkiri oli vist midagi umbes niisugust nagu "Venemaa laimajatele". Mis oli selle sõnum 19. sajandil? Sõbrad, see on slaavlaste omavaheline asi, ärge sekkuge sellesse. Tollal oli see küll vist konflikt Poolaga. See poeem lõpeb ähvardusega, et kui te olete nii kõvad ja arvate, et võite meile, Venemaale, suurele Venemaale midagi ette kirjutama tulla, eks siis tulge, meil on maad küll, kuhu teid matta. 

Nii et ei midagi uut siin päikese all. Ma kardan, et veel ka 100 aasta pärast siin Eesti Riigikogu saalis, siis kui meist enam pole jälgegi, tullakse ja arutatakse täpselt nendesamade asjade üle. Muide, Puškini puhul on huvitav asi veel see, et seesama võim kiusas teda taga, aga see ei seganud tal olemast selle võimu propagandist. Selline lugu. Aitäh!

Raimond Kaljulaid, palun!

Protseduuriline, Alar Laneman, või sa tahad repliiki?

Ma vabandan ette, et see ei ole päris protseduuriline, aga ma pean parandama oma vea: juttu oli diviisi raamistikust. Diviisi raamistik.

Selge. Jah, aitäh! Nüüd Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma olin oma toas ja kuulasin, võib-olla kõike ei kuulnud. Aga sotsiaaldemokraatide räige esinemine riivas mu kõrva. No see on inimese enda adekvaatsuse küsimus, kas ta suudab viia otsad kokku või vaatab oma kitsa mätta otsast, oma parteilise mätta otsast. Nii et piinlik oli kuulata seda ja kui keegi meist ei ole seda veel väljendanud, siis nüüd teen seda mina.

Kõik on tore – Raimond siin rääkis, kuidas suurendame rahastamist ja veel ja veel ja nii edasi, ja nagu öeldakse, aplodeerime. Aga eile oli meil riigieelarve kontrolli erikomisjoni järjekordne istung. Arutati sellist näiliselt kuiva bürokraatlikku auditit, mille nimi on "Riigi 2021. aasta raamatupidamise aastaaruande õigsus ja tehingute seaduslikkus". Aga seal on eraldi peatükk pühendatud teemale, millest me praegu räägime – raha, mis on usaldatud Kaitseministeeriumile. Eile oli võimalik Riigikontrolli audiitoritega sel teemal vestelda ja selle kohta küsida. Selgus, et kõikidest Eesti ministeeriumidest kõige probleemsem on jätkuvalt Kaitseministeerium. Jätkuvalt! Ja talle sekundeerib Sotsiaalministeerium, eriti Sotsiaalkindlustusamet.

Milles asi on? Mina mäletan seda juba üsna ammust aega, kui 2007. aastal oli Riigikontrolli raport pealkirjaga "Varude haldamine Kaitseministeeriumi valitsemisalas", kus kirjeldati – noh, on selline mõiste, võib-olla ei ole korrektne siin [öelda] –, milline bardakk seal valitseb. Aasta oli 2007. Ja ma mäletan, et me siin saalis oleme seda korduvalt arutanud, et Riigikontrollil oleks õigus seda hiiglaslikku rahamäge ja neid ladusid vaadata, milline segadus või mittesegadus seal valitseb. Võib‑olla mõned mäletavad, küsimus oli kahe audiitori leidmises ja rahas. Ja kahel aastal oli siin pukis riigikontrolör. Nad vahetusid isegi vahepeal ja palusid meilt umbes sada tuhat. Arvestades riigikaitse eelarve suurust, eks ju, oli see naeruväärne. Alles kolmandal aastal lõpuks leiti see sada tuhat. Aga see selleks.

Nüüd, tulles tagasi selle eilse või värske raporti juurde, mille üks peatükk käsitleb probleemset Kaitseministeeriumi ja talle usaldatud raha kasutamise [probleemset]  usaldusväärsust, ma tsiteerin, et mitte liiga detailseks minna, toon näiteid.

Punkt 14: "[---] Kaitseväe põhivarade detailne nimekiri ei ole õige [---]."

Punkt 16: mullu jäi inventeerimata 100 miljoni euro ulatuses varasid. Põhivarade soetamismaksumus oli 649,87 miljonit, kuid raamatupidamises oli arvel [seesugust põhivara] soetamismaksumusega 763,29 miljonit. Seega 100 miljoni euro ulatuses jäi varasid inventeerimata, nagu naksti! Ja peale selle mingi 2,97 miljonit, [ligi] 3 miljonit mittekaitseotstarbelisi varasid. Noh, see on tühine, 3 miljonit.

Punkt 17: "[---] inventuurinimekirjad ei olnud korrektsed [---]"

Punkt 21: "[---] ei ole kindlust, et raamatupidamises kajastatud materiaalse põhivara saldo [31.12.2021. aasta seisuga] väärtuses (jääkväärtus) 419,05 miljonit [---] on õige ja vastas tegelikule varade seisule."

Aga rohkem ma ei hakka [ette lugema], neid punkte on teisigi, võite lugeda siit. Ja võite tutvuda veel teiste Riigikontrolli audititega viimase, ma arvan, umbes kümne aasta jooksul. Osa on auditid, osa on spetsiaalselt peatükid. (Juhataja helistab kella.)

Jah, ma tahaksin kolm minutit [juurde].

Kolm minutit lisaaega, palun!

Mida ma tahan sellega öelda? Sõda käib kusagil. Samas ma olen veendunud, et see ei ole mitte Eesti sõda. Sõda ei käi Eestis. Me oleme küll poole valinud, aga see on eelkõige Ukraina rahva sõda. [Nendel tuleb] oma maad kaitsta ja neil on täielik õigus seda teha.

Aga kui tulla tagasi tänase teema juurde, mis on riigikaitse jätkusuutlik finantseerimine, siis kõige selle eufooria taustal tasub küsida, miks me ei ole aastate jooksul suutnud selgust saada Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe kätte usaldatud sadade miljonite kohta. Mida selle rahaga on tehtud? Kus see on?

Ma eile küsisin ka Ukrainale annetatud miljonite kohta, mille eest me oleme relvastust andnud. Riigikontroll ei ole seda auditeerinud praegu. Aga põhijutt on jätkuvalt sama. Raha on palju, Kaitseministeerium, Kaitsevägi upub rahasse võrreldes teiste ministeeriumide valdkondadega. Aga korralagedus on seal kahjuks jätkuvalt. See ei ole mitte tänavuse aasta järeldus, vaid see on aastatepikkune.

Võib-olla tasuks mõelda kõige selle juures, et enne, kui me hakkame suurendama seda rahamäge ja selle eest ladudesse ostetud igasugust kraami, kaitseotstarbelist ja mittekaitseotstarbelist, tasuks mõelda ka selle peale, mida Kaitsevägi ja Kaitseministeerium tegelikult selle rahaga teevad ning miks ei ole nad suutnud tagada samasugust olukorda, nagu on enamikus Eesti ministeeriumides. Ja see ei ole mitte ühekordne asi, see on krooniline [probleem]. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimised on lõpetatud ja see päevakorrapunkt on ammendatud.

Saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Norra Kuningriigi valitsuse vahelise investeeringute vastastikuse soodustamise ja kaitse lepingu lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 646. Eelnõu on esimesel lugemisel ja seda tuleb meile tutvustama välisminister Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Austatud rahvaesindajad! Kallid Eesti kodanikud seal rõdul! Niisugune meeldiv üllatus täna – tavalises Riigikogu istungi rutiinis selline sümpaatne seltskond.

Mida ma tahan öelda eelkõlanud arutelu kohta, kui remargi korras formeerida seda arutelu? See oli ka minu jaoks väga õpetlik ja huvitav, eriti härra Rasmus Kattai slaidi‑show ettekandena, mis on läinud ka Riigikogu liikmete käsutusse. Siin minu meelest oli olemuselt üks slaid puudu, nimelt raha ostujõu muutus ajas. Seda ei olnud sisse toodud. Kui me hindame nominaalsummasid, siis see on vägagi eksitav. Nii nagu meie arvestame ju tsükliliselt tasandatud eelarve puudujääki, tuleks tegelikkuses arvestada ja hakata hindama ka ostujõudu, nii eelarvete puhul kui ka sisemajanduse kogutoodangu puhul. Ja kahtlemata ka üks teine slaid on veel siit puudu, see on raha hind ajas. Alles siis on võimalik kontekstualiseerida neid slaide, mis loomulikult on kantud majandus- või rahanduspoliitilisest ideoloogilisest valikust.

Tulles nüüd niisuguse tõsise probleemistiku juurde, nagu on kõnealune päevakorrapunkt, ütlen, et tegemist ei ole sugugi mitte oma olemuselt esmase valitsuse algatatud lepinguga lõpetada kahepoolne investeeringute soodustamise ja kaitse leping. Euroopa Liidus võetud põhimõtteks, et need kahepoolsed lepingud, mis on sõlmitud ka Eestil ennekõike enne Euroopa Liidu liikmesust, tuleb lõpetada. Me oleme rea Euroopa Liidu liikmesriikidega need lõpetanud kahepoolselt, rea riikidega on see lõpetatud tervikuna Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliste investeeringute kaitse ja soodustamise lepingute lõpetamise raamlepinguga.

Kuna Norra on oma majandus- ja lepinguruumilt olemuslikult seotud Euroopa Liiduga, sest ta kuulub Euroopa majanduspiirkonda, siis on valitsusel ettepanek sarnase mudeli järgi lõpetada kahepoolne investeeringute kaitse ja soodustamise leping, mis on sõlmitud juba 30 aastat tagasi Norra Kuningriigi ja Eesti Vabariigi valitsuse vahel. Kui see peaks aset leidma, siis täies mahus katab selle  ära juba Euroopa Liidu ja Norra vaheline investeeringute kaitse õiguskord ning olemuslikke muudatusi kahepoolsete investeeringute valdkonnas ei toimu, olgu nad Norra- või Eesti-suunalistena liikunud.

Seetõttu, õigusruumi korrastamise huvides, lepinguliste suhete korrastamise huvides paluksin parlamendil seda tõsist küsimust arutada ja kui otsus on selline, et seda tuleb toetada, siis oleks valitsusel selle üle ütlemata hea meel. Aitäh!

Aitäh! Aga on ka küsimusi. Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea minister! Te süstisite sellist mõnusat energiat oma [ettekande] sissejuhatusse ja sellest tulenevalt ma mõtlesin ühe vana meenutuse peale küsida eriskummalise küsimuse. Mulle meenus, et kuus aastat tagasi olin mina puldis ja tookord, kui ma tutvustasin eelnõu, mille järgi Eesti Vabariik ja Taani Kuningriik sõlmisid mingisuguse lepingu omavahel, siis kõige pikema Riigikogu staažiga saadik, kadunud Mart Nutt küsis minu käest, kas Taani poolt tuleb seda lepingut sõlmima kuningas. Mulle tundus juba tookord see küsimus kummaline, aga kuna praegu on puldis niivõrd pikaajalise Riigikogu kogemusega isik, siis ma küsin sellesama Mart Nuti küsimuse: kas Norra poolt tuleb seda lepingut lõpetama Norra kuningas?

Aitäh! Mu vastus on eitav, nii nagu ka, oletan, oli kogenud Mart Nuti vastus teile eitav. See lepingu lõpetamine leiab aset bürokraatlikus riikidevahelise suhtluse vormis nootide vahetamise teel, nii nagu näeb ette rahvusvaheliste [lepingute õiguse] Viini konventsioon. Aga ma ei välista, et ka kuningakoda informeeritakse Norras sellisest sündmuste arengust. 

Aitäh! Rohkem küsimusi ei näe. Siis ma palun siia kaasettekandjaks väliskomisjoni liikme Andres Suti. Kohe kuuleme, kas kuningast oli juttu komisjonis.

Aitäh! Ma sissejuhatuseks ütlen, et kuningaküsimust me väliskomisjonis ei arutanud. Küll me arutasime Eesti Vabariigi valitsuse ja Norra Kuningriigi valitsuse vahelise investeeringute vastastikuse soodustamise ja kaitse lepingu lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille valitsus algatas 6. juulil, Riigikogu juhatus määras oma otsusega juhtivkomisjoniks väliskomisjoni.

Väliskomisjonis arutasime eelnõu ettevalmistamist esimeseks lugemiseks 26. septembri istungil ja eelnõu sisust andis ülevaate välisminister Urmas Reinsalu, nii nagu ta tegi seda täna ka siin. Väliskomisjon tegi konsensusega järgmised menetluslikud otsused. Esiteks oli komisjoni ettepanek võtta eelnõu 646 Riigikogu täiskogu päevakorda teisipäeval, 11. oktoobril esimeseks lugemiseks ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja teiseks, väliskomisjoni otsusega on eelnõu ettekandjaks väliskomisjoni liikmena siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Aga näe, on küsimus. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Nagu Urmas eelnevalt ütles, tegemist on sihukese bürokraatliku asjaga, riikidevahelise asjaga, mida võib teatud osas mõista. Aga küsimus on ikkagi see. Kuna see puudutab investeeringuid, siis kas komisjonis keegi tundis huvi, kuidas selline investeeringuid puudutava lepingu mõju võib olla meie investeerijatele ja Norra investeerijatele? Kuidas selle toimingu mõju üleüldiselt on? On ta positiivne, negatiivne, kuidas ta mõjub? Või oli tegemist tõesti ainult bürokraatliku hinnanguga?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu välisminister siin vastates ütles, olemuslikult selle lepingu tühistamisega mitte midagi ei muutu, sest needsamad õigused on tagatud Euroopa Liidu üldiste sätetega. Sel küsimusel me pikemalt komisjonis ei peatunud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin küll ministrihärrale seda küsimust esitada, aga noh, sina tead sama hästi. Mu küsimus on see. Jah, ma mõistan kogu seda loogikat. Aga kuidas see mõjub Eesti riigi suveräänsusele sellest aspektist, et nüüd loobume kahepoolsetest [lepingutest]?

Selle lepingu lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimisega Riigikogus jääb Eesti täpselt sama suveräänseks, nagu oli selle lepingu kehtivuse ajal. Nii et ei muutu midagi. 

Rohkem küsimusi ei näe. Suur tänu! Läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Nüüd on niimoodi, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 646 esimene lugemine lõpetada. Ühtegi konkureerivat ettepanekut ei ole. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. oktoober kell 17.15.

Meie tänane päevakord lõppenud, istung on läbi.