Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 3. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Läheme siis kohe kohaloleku kontrolli juurde. Palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreeris 59 Riigikogu liiget, puudub 42.

Tänane päevakord. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, riigilõivu seaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõu 568 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Heiki Kranichi.

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eelnõu algatas 4. aprillil käesoleval aastal Vabariigi Valitsus. Komisjon on eelnõu arutanud 14. juunil, 13. septembril ja 20. septembril. Eelnõu algpõhjus on see, et Euroopa Liidu määrus 517/2014 näeb ette niinimetatud F-gaaside järkjärgulist vähendamist, aga loodus tühja kohta ei salli ja seetõttu on hoogustunud niinimetatud F-gaaside ebaseaduslik kaubandus. [Eelnõu] eesmärk on täiendada seadust, et seda ebaseaduslikku kaubandust piirata ja tõsta ka trahvimäärasid. Tegemist on laias laastus tehnilise eelnõuga. Komisjon on teinud neli tehnilist muudatusettepanekut. Ja ettepanek komisjoni poolt on teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg, teile ei ole küsimusi. Kas fraktsioonidel või Riigikogu liikmetel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. 

Saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on esitatud keskkonnakomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on keskkonnakomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, samuti keskkonnakomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on keskkonnakomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 568 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Peeter Ernits, kas on protseduuriline küsimus? Läbirääkimiste aeg oli möödas enne muudatusettepanekute läbivaatamist. Nii, oleme esimese päevakorrapunkti lõpetanud.

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 665 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks keskkonnaminister Madis Kallase.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu, millele ka juhataja juba viitas. Sellega me võtame üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühekordse plasti direktiivist tulenevad kohustused. Selle direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli juba möödunud aasta juulis, aga oleme jõudnud protsessiga sellesse faasi, et täna oleme esimest korda sellega teie ees.

Eelnõu peamine eesmärk on ära hoida [või vähemalt] vähendada teatud plasttoodete mõju keskkonnale, eriti meie merekeskkonnale ja veekogudele, aga ka laiemalt inimeste tervisele ja läbi selle suures pildis edendada üleminekut ringmajandusele.

Muudatused puudutavad peamiselt ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piiranguid, märgistamist, tarbimise vähendamist, laiendatud tootjavastutuse kohustusi, tarbija teadlikkuse suurendamist, toote disaininõudeid ja liigiti kogumist. Täpsemalt lähevad keelustamisele need plasttooted, mida on enim merekeskkonnast leitud. Selle kohta on tehtud uuringuid päris suures osas Euroopa riikides ja sealt on välja tulnud, et peamiselt on merre sattunud kümmet liiki erinevaid plastiktooteid või plastikut sisaldavaid tooteid. Ja nende osas on vaja ette võtta piiranguid ja erinevaid samme.

Eelnõuga pannakse paika teatud toote disaininõuded. Näiteks muutub alates 2024. aasta juulist kohustuslikuks, et kõik kolmeliitrisest pudelist väiksemad nõud peavad saama korgid, mis on pudeli külge kinnitatud, et nad ei kukuks sealt küljest ära, kui seda pudelit kasutatakse või soovitakse ringlusesse anda. Lisaks peab olema 2025. aastast ka joogipudelite valmistamisel täidetud nõue, et pudelite tootmisesse on panustatud vähemalt 25% ulatuses ringlusesse läinud plasti.

Võib-olla kõige rohkem on varasemaid diskussioone tekitanud nõue, et alates 2024. aastast peab avalikel üritustel serveerima toitu ja jooki korduvkasutatavate anumate ja söögiriistadega. Siinkohal on hea meel tõdeda, et väga paljud ürituste korraldajad Eestis on selle sammu juba astunud, aga suuremaks läheb see kasutus 2023. aastal, kui mitmed suurüritused soovivad seda enne kohustuslikuks minemist veel testida.

Need olid peamised muudatused, mida märkab tarbija, kuid võib-olla olulisemad on isegi need, mis puudutavad meie ettevõtjaid. Aastaks 2026 peavad ettevõtjad töötama välja tegevuskava, kuidas nemad oma toodangut ühekordsetesse plastist toidu- ja joogipakenditesse pakivad, et plastiku kasutamine sellest tulenevalt väheneks.

Lisaks täpsustatakse ühekordselt kasutatavate joogipudelite liigiti kogumise nõudeid. Aastaks 2029 peame suutma 90% ulatuses selliseid pudeleid liigiti koguda. Eestis on selles osas liigutud väga õiges suunas juba aastaid ja tänu pandipakendi süsteemile oleme sellele protsendile väga lähedal. Veel on eelnõus muudatused, millega täpsustatakse teadlikkuse suurendamise meetmeid, et motiveerida tarbijaid vastutustundlikumalt käituma.

Ja mis on kogu selle asja eesmärk? Ongi see, et see aitab meil vähendada jäätmeteket, soodustada korduskasutust ja vähendada prügistamist. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Äkki sa valgustad ühte teemat? Pakendid on keelatud ja näiteks toitlustusfirmad ei tohi ühekordsete nõudega enam oma toitu pakkuda. Samas kui ma loen seda eelnõu, siis kas ma saan õigesti aru, et kui ma tööstuslikult toodan midagi, siis mulle on kõik asjad lubatud, aga kui ma hakkan oma söögikohas pakkuma teenust, mis koroonaajal päästis paljud toitlustusettevõtted, nad müüsid oma toitu kaasa, siis nendesse pakenditesse panna ei tohi? Olen ma õigesti aru saanud või koheldakse ettevõtjaid võrdselt?

Aitäh! Antud juhul on tehtud tõesti esimene samm. Loomulikult me ei tea, kas ka järgmised sammud tulevad. Aga esimene samm puudutab üksnes neid ettevõtteid, kes tegelevad toidu kaasamüügiga või ürituste korraldamisel toitlustusteenuse pakkumisega. Ja antud juhul tõesti tootmisettevõtteid, kes pakendavad oma toidu plastikpakenditesse, see ei puuduta. Aga selle teema on ka ettevõtjad korduvalt tõstatanud, et mingid sammud on vaja mujalgi ette võtta. Sellesse seadusesse see ei ole sisse läinud.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mul on muidugi äärmiselt kahju, et te ei saanud tulla keskkonnakomisjoni seda eelnõu tutvustama. Siis oleksid paljud küsimused võib-olla siin saalis ära jäänud, kui me oleksime saanud seal selgeid vastuseid. Aga kasutan siis võimalust küsida siin suures saalis. Siia eelnõusse on kirjutatud sisse selline paragrahv, mis ütleb, et näiteks ühekordselt kasutatava plasti sisaldava hügieenisideme ning tampooni ja tampooni aplikaatori turule laskja või turustaja on kohustatud korraldama kord aastas vähemalt ühe minimaalselt kaks nädalat kestva üleriigilise teabekampaania kasutajatele. Meil neid turule laskjaid on tohutult: erinevad kaubandusketid, tanklad ja nii edasi, kus neid hügieenitarbeid müüakse. Mis põhjusel te panete kõigile nendele müüjatele kohustuse korraldada vähemalt kahenädalasi üleriigilisi kampaaniaid? Ja millist alternatiivi te soovitate neil reklaamida?

Aitäh! Nii nagu ma oma ettekande lõpetasin, peamine eesmärk on vähendada plastisisaldusega toodete kasutamist ja turule laskmist. Mis puudutab kampaaniat, siis selles osas loomulikult on ministeerium valmis oma nõu ja jõuga appi tulema. Ja sedasama teed on juba väga paljud Euroopa Liidu riigid läinud, nad on neid algatusi teinud. Aga jah, see on arutelude koht, mismoodi seda teha selles loetelus olnud toodete puhul. Kindlasti on lahendusi, aga üheseid ja lihtsaid võib‑olla ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, mul ka kahju, et teil on nii tihe graafik, et te ei ole leidnud aega ka meil komisjonis eelnõu tutvustada. Siis oleks [selgem], teil on ju pilt ees, mis seal tegelikult toimus, et te sellise käkiga välja tulite. Aga ma küsin teilt: kas teil on andmeid selle kohta, et Brüsselis on ettevalmistamisel ka mõni direktiiv kondoomide korduvkasutuseks?

Aitäh! Ma kõigepealt ütlen eelmise küsimuse peale, et ma tõesti pean vabandama, et ma ei jõudnud keskkonnakomisjoni istungile. Edaspidi on see minu jaoks number üks ja ma igal juhul soovin tulla. Teise küsimuse teemal minul info puudub. Ma ei tea, et selline asi oleks planeerimisel.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kas ei tundu, et see direktiiv on tehtud sel ajal, kui maailmas ei olnud koroonat ega tekkinud mingeid takistusi? Või siis sel ajal ei olnud kombeks, et kullerid toovad toidu koju? Ma ei saa küll mitte kuidagi ettevõtjana nõustuda sellega, et minister tuleb kaitsma eelnõu, mille kohaselt Eestis samas valdkonnas tegutsevaid ettevõtteid koheldakse väga ebavõrdselt. Kas tõesti on olukord selline, et toitlustuskohad peaksid enda poed kinni panema ja jääksid ainult tööstuslikud kohad, kust me peaks poodidest ostma päevi vanu ja ei tea mis säilitusaineid sisaldavaid tooteid, selle asemel et saaks toidukohtadest tellida värsket kaupa? See eelnõu paneb kinni väga paljud toitlustuskohad, võib-olla mitte nii palju Tallinna linnas, aga maapiirkondades kindlasti rohkem.

Aitäh! Direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli eelmise aasta juulis ehk siis see oli peale COVID-it, mis 2020. aasta alguses algas. Aga direktiiv näeb ette, et tuleb võtta kasutusele meetmed, et vähendada plasti kasutamist. Mis puudutab kaasamüüki erinevatest kohtadest, siis eelnõu ei sea kriteeriumeid, et see on keelatud või seda tuleb teha 50% või 80–90% ulatuses. Ja üks põhjus, miks seda pole tehtud, ongi see, et ettevõtted ei satuks väga ebavõrdsesse seisu.

Aga peamine muudatus on seotud ühekordsete nõude kasutamisega avalikel üritustel, väga paljude plastisisaldusega või plastiktoodete kasutamisega Eesti turul. See vahe on ettevõtete puhul pigem väike ja pigem on järgmiste aastate jooksul vaja veel rohkem ettevõtetele anda teadmist, abi, kuidas saaks plasti vähendada. Ma ei karda, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmine võiks sundida ettevõtteid sulgema.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma ei hakka küsima, miks te soovite avalikel üritustel puulusikaid keelustada. Ma küsin pigem õhupallide kohta, millele tootjad samuti peavad pakkuma alternatiive. Ka selles määruse eelnõus, mille te siia kaasa olete pannud ja mis saab olema teie määrus, te palute teha erinevaid teavituskampaaniaid ja õhupalle asendada. Teatavasti õhupall kui selline ei pea olema plastikust. Neid võib teha kummist ja lateksist ja nii edasi, aga see võib olla ka seapõis või paberist tehtud. Ja neid kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel, sealhulgas näiteks meteoroloogias. Ja mul oleks küsimus: millise suunise te olete andnud oma alluvuses olevale Keskkonnaagentuurile õhupallide asendamiseks meteoroloogilistes uuringutes?

Aitäh! Kõigi osapooltega on eelnõu kooskõlastatud ja selles osas loomulikult on erandid, nii nagu on erandid plastikjoogikõrte osas. Tulebki vaadata tervikuna. Riigikogu liikme toodud näide on loomulikult selle kohta, et me peame vaatama iga üksikjuhtumit eraldi. [Teie nimetatud] asutusega kui osapoolega meil selles mõttes probleemi ei ole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kui reisida veidi maailmas ringi, näiteks Aafrikas, Aasias ja araabia riikides, siis tõepoolest see, mida me kõik näeme, on lausa kohutav. Aga meil ju tegelikult sihukest probleemi ei ole. Minge kõndige, jalutage Eesti randadel või saartel – kõik on ilus ja puhas. Sellised drastilised, üle võlli laskmised on tegelikult täiesti absurdsed. Aga mul on üks konkreetne küsimus või õigemini kaks. Te ütlesite, esiteks, et kooskõlastatud on väga paljudega. See on tõsi, aga kui vaatame siin taga nende seletusi, siis kõik on väga kriitilised. Teine küsimus on see: kirjeldage mulle järgmist laulupidu, kui ühekordseid toidunõusid ja söögivahendeid ei tohi enam kasutada. Kas te kujutate ette, mis seal toimub? Kirjeldage palun seda jama, mis siis pihta hakkab.

Aitäh! Esmalt, ma olen nõus sellega, mida Riigikogu liige ütles: tõesti, Eestis on oluliselt parem seis kui väga paljudes teistes riikides. [Seda näeb], jalutades ringi randades ja avalikus linnaruumis. Suur tänu kõigile! Nii ringlusesse võtmine kui ka prügi sorteerimine on meil oluliselt parem kui väga paljudes muudes riikides. See aga ei tähenda, et me ei peaks liikuma veel puhtama Eesti poole.

Mis puudutab laulupidu, siis laulupeo osas on töö tegelikult käinud pikemalt kui mõned kuud. Juba aasta ja rohkemgi on käinud läbirääkimised erinevate osapooltega, mismoodi oleks võimalik asjad sellisel kujul korraldada, et peale laulupidu ei oleks meil autokastitäite viisi ühekordseid plastnõusid: taldrikuid, supinõusid. Sellega tegeldakse ja ma usun, et me saame hakkama. Väiksema mastaabiga üritused, kus on maksimaalselt 3000–4000 inimest, on sellega hakkama saanud. Ja ma arvan, et järgmine samm ongi, et me saame sellega hakkama laulupeol. Olles kuulnud, kuidas need laulupeo ettevalmistused käivad, ma usun meie korraldajatesse. Nad on seni teinud head tööd. Aga kindlasti see on väljakutse, ma ei väidagi, et see ei ole suur väljakutse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Äkki seletate mulle, miks peab selle direktiivi järgi hakkama plastikpudelite korke kinnitama pudeli külge ja kui seda ei tee, siis on see saatanast ja toob kaasa sanktsioonid? Miks?

Aitäh! Siin ma lähengi tagasi nende uuringute juurde, mis näitavad, missuguseid plasttooteid või missugust plastikut meil looduses, mererandades ja meres enim on. Kahjuks peab ütlema, et väga sageli leiab just pudeleid ilma korgita või korke üksinda. Nii et tegelikult väga suur osa sellest plastikust läheb kusagile kaduma. See jääb kas merre edasi või on kalade kõhus või teiste loomade kõhus, kes on rannikul. See on peamine mure või probleem, miks me sellega peame edasi minema. Pudel ja kork peaksid kuuluma kokku, et nad maksimaalselt suures mahus läheks taas ringlusesse. Ja seda on mitmes piirkonnas ka tehtud, see toimib.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kaks küsimust kohe tubakaseaduse kohta. Esiteks, juba ammu oleks olnud aeg sigaretifiltritele rohkem tähelepanu pöörata ja alternatiivina e-sigarette propageerida. Seda ei visata ühekordsena ära ja see ei tekita sellist kahju keskkonnale. See on punkt üks. Teine on see, et vähendati e-sigareti pudelite mahtu. Enne oli ka 30‑milliliitrine, aga nüüd on ainult 10‑milliliitrine lubatud, mis tähendab, et me saime ühe pudeli asemel kolm plastmasspudelit. Me teeme küll piirangud, aga kas see on ka selline roheline käitumine? Sõnastus on muidugi kohati eksitav, me nimetame sigaretifiltrit selliste ühekordselt kasutatavate plasttoodete seas. Räägime ikkagi filtrist. Ma küsin: kas nüüd siis minnakse keskkonnasäästlikumate vahendite propageerimisele maksupoliitika abil? Toon näiteks e-sigaretid. 

Aitäh! Kindlasti on selliseid nüansse, mis esmapilgul tekitavad küsimusi. Aga kõige eesmärk on ikkagi üks: et võimalikult vähe plastikut satuks loodusesse ja et võimalikult suur hulk sellest oleks korduvkasutatav. Mis puudutab [sigarettide] filtrit, siis see sattus sellesse loetelusse just sellelsamal põhjusel, et see osaliselt sisaldab plastikut. See oli põhjus. Võib-olla mingid filtrid on ka sellised, mis ei sisalda plastikut.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Mina küsin linnade ja valdade liidu tõstatatud probleemi kohta. Ühelt poolt on tore, kui omavalitsused omavad maksimaalselt suurt autonoomiat, teisalt on Eesti Linnade ja Valdade Liit tõstatanud ühe probleemi. Nad ei toeta lahendust, et iga omavalitsus kehtestab eraldi õigusakti korduskasutatavate nõude kasutamise kohta. Ilmselt just sellepärast, et oleks tagatud ühetaoline jäätmete kogumine ja ei oleks nii, nagu me mäletame ajast, kui alkoholi puhul olid erinevad piirangud. Kas te seda olete kaalunud? Siin eelnõus on üheselt öeldud, et seda ei arvestata ja see on ainult võimalus. Võib-olla te avate natukene seda teemat.

Aitäh! Jah, kohalike omavalitsuste soovid ja valmisolek ja võib-olla ka mured selles küsimuses on erinevad. Meie eesmärk oli, et kui mõned kohalikud omavalitsused soovivad teha täiendavaid samme, siis selle võimaluse nad saavad. Me ei pane ühtsena kõigile mingisuguseid raame ümber või piiranguid ette. Ma ei välista, et see ühel hetkel võib kunagi tulla. Aga antud juhul, noh, ma võin rääkida ühest kohalikust omavalitsusest, kes samamoodi seda kaalus ja lõpuks otsustas selle sisse panna, kuigi see on nii-öelda seaduse jõust karmim. Aga see ongi kohalike omavalitsuste vabadus ja kohalike omavalitsuste õigus.

Ma mõistan ka linnade ja valdade liitu, kes tegelikult sooviks, et õigusselguse ja ühtsema korralduse huvides võiks see olla kuidagi keskselt sätestatud. Aga Eesti ühtpidi on väike, teistpidi jälle väga suur. Väljakutsed, mured ja rõõmud on niivõrd erinevad. Ma isiklikult jään selle juurde, et kohalikud omavalitsused võiksid lähtuda oma konkreetsest asukohast, oma muredest, väljakutsetest ja ürituste arvust ning koordineerida seda ise. Nad ise nii-öelda näevad need tingimused ette. See on praegu kõik, mida ma oskan öelda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma sirvin seda eelnõu seletuskirja ja see on kuidagi väga ... Samas kui eelnõu on väga totaalse mõjuga, siis tegelikult sellist asjalikku mõjuanalüüsi ja kaasnevaid kulusid ma siit ei leia. Ma kujutan ette, et see paneb ikkagi meie majandusele ja toiduainesektorile paraja põntsu. Aga selle järgi justkui ei midagi. On ainult trahvid, mida saab määrata. Kas see ongi üks põhieesmärk, et hakata koguma trahve? 

Aitäh! Kindlasti ei ole eesmärk – ma ütlen selle siin küll välja – trahvida, kedagi karistada. Eesmärk on vähem plastikut meie Eestimaa looduses, meie Eestimaa meres. See on suur eesmärk, miks me seda teeme.

Aga millest tuleneb see, et ei ole tehtud detailseid Eesti turgu [silmas pidavaid] uuringuid või kaardistamisi? Tegu on Euroopa Liidu direktiiviga ja varasem praktika teistes riikides ja Eesti kogemus nendega suhtlemisel, [kui oleme uurinud], kuidas üks või teine asi on mõjunud, näitab, et selle direktiivi vastuvõtmisel võib olla kindel, et see ei ole karmide tagajärgedega meie ettevõtlussektorile. Ma julgen seda kinnitada ka läbirääkimistel saadud tagasiside põhjal. Ei ole ühtegi väga konkreetset karmi asja, mis mõjutaks meie ettevõtlust drastiliselt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Vaadake, inimeste tegevus on üldjuhul pragmaatiline ja mingite toodete innovatsioon ja kasutuselevõtt on olnud pikaaegne protsess. Tihtipeale on asjad, mis meid igapäevaselt teenivad, kasutuses ühel väga lihtsal põhjusel: neil on mingid olulised omadused, mis tagavad meile 21. sajandil iseenesestmõistetava elukorralduse. Ja plastpakendid on ilmselgelt kasutusele võetud mitte sellepärast, et meil oleks kõigil mingi kuri plaan maakera ja keskkond ära reostada, vaid pigem on see kasutus tõusetunud sellest, et see tagab pakendina meile eelkõige toiduohutuse ja ‑hügieeni. Kuidas te suudate seda laiemalt tagada, kui kõik need keelud jõustuvad?

Aitäh! Ma võib-olla enne väljendasin ennast natuke ebatäpselt. Ei keelata ära ühekordseid karpe, kui me näiteks soovime poest osta midagi. Vahtplastist karbid, mida ei ole kuidagi võimalik uuesti ringlusse lasta, need keelatakse ära.

Ja mis puudutab nüüd, ütleme, toiduainesektorit või toiduainetööstust, siis praktilistel kaalutlustel me ei olegi praegu ette näinud tootmisettevõtetele piiranguid oma toodete pakendamisel.

Jah, väga paljud edasimüügiettevõtted või jaekaubandusettevõtted rakendavad üle Euroopa tootmisettevõtetele piiranguid, et plastisisaldus pakendis võib olla teatud määras või seda peab olema vähendatud igal aastal teatud määras. Neid kitsendusi seavad üldiselt jaekaubandusettevõtted. Meie neid kitsendusi ette ei ole praegu näinud.

Pigem me räägimegi teatud liiki toodetest, mida kõige rohkem on merest leitud, ja ühekordsete nõude keelustamisest Eestis aastal 2024. Ma ise arvan küll, et väga suuri muudatusi või väga karme muudatusi sellise ühekordse otsusena sellest ei tule. Pigem on selline rahulik üleminek, mis kestab aastaid.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te ütlesite, et kümme toodet on, top 10 , mis oleks vaja maha võtta. Seda [loetelu] ma ei leidnud siin materjalide juures. Kui teil see on olemas, võiksite ette lugeda.

Ega see ammu ei olnud, aastal 2018 me hakkasime maailma päästma sellega, et keelustasime plastmassist kokteilikõrred. Ja seda 0,000... ei jõutudki välja arvutada, kui suure hulga plastmasksõrred meie olmeprügist moodustavad. Ma mäletan nendest debattidest, et Vahemere ääres oli [neid palju]. Kas see kõik kandub automaatselt siia? No Vahemere ääres olid probleemiks ka rannale uhutud preservatiivid. Kas me peame hakkama neid tootma korduvkasutatavatena? Aga kokteilikõrte puhul on tegemist väga paljude inimeste ainukese toitumisvahendiga. Ega need ei ole seal loetelus, mis teil on? Kui te saate, palun lugege ette see.

Aitäh! Ma loen ette need, mis on nimetatud: keeld hõlmab järgmisi ühekordselt kasutatavaid plasttooteid: vatitikuvarred, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad, õhupallide varred, vahtpolüstüreenist toidu- ja joogipakendid ning joogitopsid. See on see loetelu.

Aga mis puutub joogikõrtesse, siis tõesti, üksikuna mitte ükski nendest loetelus olevatest asjadest ei moodusta väga suurt protsenti. Kui nii vaadata, siis jah, kas me saavutame sellega, kui me keelame ära näiteks õhupallide varred, eesmärgi, mida me tahame? Aga kokku moodustavad need asjad, mida on nii merekeskkonnast kui mujalt meie ümber kõige rohkem leitud, [suure hulga]. Ja neid on võimalik asendada. Just see ongi tähtis, et neile on alternatiivid olemas.

Enne üks Riigikogu liige küsis, kas me ei sea liiga suuri piiranguid ja toit hakkab roiskuma. Toit peab ju olema hügieeniliselt puhtas keskkonnas. Neid pakendeid me ei keela ära, sest ongi nii, et neile ei ole veel nii häid alternatiive, et me saame osta endale X poest kartulisalati kaasa. Mille sisse me ta paneme? Seal loetelus on need asjad, millele on alternatiivid olemas. On olemas ka joogikõrtele, välja arvatud meditsiinilistel eesmärkidel kasutatavad. Muudele joogikõrtele on alternatiivid olemas.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Mul on teine küsimus. Siin on jah kirjas, et alates 1. jaanuarist 2024 on avalikel üritustel lubatud kasutada toidu ja joogi serveerimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Kolleeg Henn Põlluaas tõi juba laulupeo näite. Tõepoolest, ma mäletan ka oma lapsepõlvest neid rasvaseid kuskil pestud korduskasutatavaid plekk-kausse.

Ma ikkagi tulen selle juurde tagasi, kuidas tagada rahvatervise aspektist kõigi osalejate tervis, tervisejulgeolek. Me ju räägime ka lastest, eks ju. Kas pikemas plaanis seesugune roheline kliimateadlik mõtlemine, tegevus, ideoloogia, mida see seaduseelnõu juurutab, võib meid ikkagi tagasi viia ebahügieenilisse ajastusse, kus ebapiisav hügieen ja ka roiskunud toit oli üks suure suremuse eeltingimusi?

Aitäh! Kindlasti need peavad käima käsikäes. Kui me soovime selliseid samme astuda, siis peavad olema igal juhul tagatud ka toiduhügieen ja kõik muud hea tervise normid. Selles osas mingeid järeleandmisi teha ei saa. Me võime ainult ette kujutada, mis juhtuks, kui laulupeo ajal lahvataks mingisugune [haiguspuhang] tulenevalt sellest, et toidunõud või söögiriistad ei olnud piisavalt puhtad. Seetõttu neid [reegleid] järgitakse.

Aga vajalikud süsteemid on Eestis juba loodud. On rohkem kui mõni ettevõte, kes tegeleb nendega, ja nii on ka suurtel spordiüritustel juba olnud. Enam ei ole nii, et ühekordsed plastnõud visatakse ära ja neid ei saa pärast enam kasutada. Kõige selle peale on mõeldud ja kõike saab tervisele ohutult puhastada ja korduvkasutada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Siin on ka selline paragrahv, mis kohustab tarbijate teadlikkust suurendama, et ka ühekordselt kasutatavate hügieenisidemete, tampoonide ja tampooni aplikaatorite korral tarbija teaks, kui palju on neis toodetes plasti. Aga küsimus selle koha pealt on, et tõepoolest, kas on mõeldud ka lapsemähkmete peale. Ka neis on plasti ja me võiksime siin väga selgelt tõmmata nende toodete puhul teatud paralleele. Milleks siis ühte segmenti eelistati ja teist ei eelistatud või kus see valiku koht oli või kuidas selleni jõuti?

Aitäh! Ma veel kord rõhutan üle, et tegu on Euroopa Liidu direktiiviga. Seal on need asjad varasemalt aastate jooksul juba läbi arutatud, läbi kaalutud ja just nii on tekkinud selline loetelu, mitte teistsugune loetelu. Eesti on võtnud selle suhteliselt leebel kujul üle, ma julgeks väita. Arutelude all olid ka palju jõulisemad muudatused meie keskkonna säästmiseks plasttoodetest. Aga jah, sealt on tulnud see loetelu. Nendel on pikem praktika, kuidas see on mõjutanud turgu ja millele on alternatiivid olemas, kuidas on võimalik neid tooteid kergesti käsitleda ja nii edasi ja nii edasi. Sealt tuli siis see loetelu.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt tuleb teid tunnustada selle eest, et te selle eelnõuga olete siia suurde saali tulnud. Seda eelnõu on päris jupp aega ette valmistatud ja tegelikult on lahtiseid otsi ka praegu selles eelnõus küll ja küll. Need vajavad esimese ja teise lugemise vahel pikemat arutelu ja võib-olla ka komisjonis veel topeltarutelu.

Selle eelnõu puhul oli üks peamisi aruteluteemasid plastimaksu kehtestamine või teatud hinnapiiriga pandipakendisüsteemi rakendamine teatud plasttoodetele. Seda siin eelnõus minu teada sees ei ole. Minu küsimus on see: miks seda siin sees ei ole? Kas ettevõtete surve oli nii suur, et Keskkonnaministeerium otsustas sellest taganeda? Või ei pidanud teie ise seda poliitiliselt põhjendatuks või on mingi kolmas põhjus, miks seda siin täna ei ole?

Aitäh! Kõigepealt, tunnustada tuleb ka eelmisi keskkonnaministreid, kes tegelikult väga suure töö ära tegid, et see eelnõu oleks sellises faasis, et sai selle septembri lõpus Riigikokku saata. Suur tänu teile! Aga mis puudutab seda, miks ei ole plastimaksu teemat, siis erinevate osapooltega läbirääkimistel jõuti sellesse seisu, et see oleks liiga järsk, liiga suure mõjuga meie tootmisettevõtetele, eriti praegusel ajal, kui kõik asjad on läinud kordades kallimaks või vähemalt kümneid protsente kallimaks. Ja sealt tuli siis see otsus, et see praegu eelnõuga seotud ei saa.

Aga olles täna kohtunud Eesti ringmajandusettevõtjatega, ma tean, et tegelikult see ootus, et me selle teemaga edasi läheme, on äärmiselt suur. Ja ma arvan, et kuigi siin seda praegu sees ei ole, tuleb kindlasti plastimaksuteemal debatte edasi pidada. See on üks probleem, mida me peame hakkama kuidagi lahendama. Kui sa tahad plastist pakenditesse oma toodet pakendada, siis see pakend peab jõudma ringlusesse. See aga tähendab, et keegi peab selle mingil määral hüvitama või kinni maksma.

Ma arvan, et see teema tuleb uuesti tagasi, aga antud juhul oli, noh, mitte vastuseis, aga, ütleme, osapoolte hirm veel liiga suur.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh selle eelmise vastuse eest! Sain selle siit kätte. Selles eelnõus on hästi palju jäetud ära seda võimalust, et tõesti kasutataks taaskasutatavaid materjale ühekordsete nõude tootmiseks. Ja siit on välja jäänud see näide, nagu siin hea kolleeg tõi, et tõesti, puidust lusikad on justkui tulevikus ka keelatud. Me teame, et väga paljudel alternatiivüritustel ja ka tavalistel suurüritustel pakutakse võimalust kasutada selliseid Eestis valmistatud ühekordseid nõusid, mis ei ole tehtud plastist. Nüüd selle seaduseelnõu ja ka teie määruse järgi justkui need kaoksid ära. See on üks küsimuse pool. Ja kui te lubate, ma küsin ka ühe teise täpsustuse juurde. Te ütlesite, et ministri määrusega on võimalik teha erisusi. Kas Eesti Puuetega Inimeste Koda, kes on tähelepanu juhtinud just nimelt plastkõrte vajadusele, selle erisuse saab?

Aitäh! Ma alustan küsimuse teisest poolest. Jah, nendele on see erisus tagatud. Ka see eeltöö oli eelnevatel ministritel juba ära tehtud. [Oli teada], et selline erisus peaks olema, ja ma olen täitsa nõus, et see peab olema.

Mis puudutab ühekordseid näiteks puidust tooteid või mis iganes muust materjalist tooteid, mis ei ole plastik, siis on leitud ikkagi, et need sellisel kujul kasutamiseks ei ole võib-olla kõige otstarbekamad ja kõige hügieenilisemad. Tuleb veel arutelusid teha, kuidas me saaksime neid asju kasutusse võtta. Seda peab täpsustama. Praegu me aga räägime plastikust, plasti kasutusest. 

Aitäh, austatud minister! Nüüd on niimoodi juhtunud, et Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole.

Siis ma võin ära minna, jah?

Jah.

Aitäh!

Läheme edasi. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni esimehe Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea minister! Riigikogu keskkonnakomisjoni istungi protokoll nr 181 käsitleb seda teemat. See on 20. septembrist käesoleval aastal. Olgu öeldud, et komisjoni liikmetest kõik osalesid, ainukese erisusega, et Igor Kravtšenko asendusliige oli Erki Savisaar. Olgu see siis ka mainitud. Kutsutud olid loomulikult kõik vastutava ministeeriumi haldusala inimesed. Põhimõtteliselt minister rääkis selle eelnõu tutvustuse kohta samasuguse loo, mida rääkis Sigrid Soomlais meile komisjonis, ja just nimelt selles võtmes, et tegemist on Euroopa Komisjoni ühekordse plasti direktiivi nõuete ülevõtmisega.

Paljud küsimused olid sarnased, aga ehk need, mis said veel täpsema vastuse, käiksime siin saalis koos üle. Alustasime küsimusega korduvkasutuse kohta. Õigupoolest on nii, et see eelnõu tõepoolest keelab tulevikus avalikel üritustel ühekordsete nõude kasutamise, aga erakasutus jääb. Seega tegelikult poest inimestel on võimalik osta ühekordseid nõusid. Aga et vähendada seda probleemi ehk vähendada neid ühekordseid nõusid, milles on plastisisaldus, on plaanis minna üle korduvkasutusega lahendustele. Alternatiive sellele avalikel üritustel eelnõus ette nähtud ei ole.

Kui siin kõlas eestlasele sügaval hingesopis armas sündmus laulupidu, laulu- ja tantsupidu, siis see kõlas ka komisjoni istungil ja seal toodi meile konkreetne vastus, et näiteks Panditopsil on võimekus varustada laulupidu korduvkasutusega nõudega juba täna. Ja Sigrid Soomlais ütles, et see on saanud ettevõtte kinnituse.

Komisjoni aseesimees Merry Aart uuris, mida täpsemalt on mõeldud korduvkasutamise all. Ministeeriumi esindaja vastas, et võimalikud on erinevad lahendused, aga jäätmeseadus defineerib korduvkasutuse. Ta mainis veel seda, et üks variant on pandinõude süsteem, mille kohaselt nõud kogutakse kokku ja pestakse. Loomulikult tekkis kohe diskussioon selle üle, mis puudutab sanitaarset poolt, et kuidas tehakse järelevalvet ja kuidas hügieen ja toiduohutus tagatakse. Kindlasti tuleks need selle tegevuse käigus sünkroniseerida. 

Lugupeetud Erki Savisaar küsis plasti mõju kohta reostuse kontekstis meie ökosüsteemis ehk Läänemeres. Kaupo Heinma vastas, et Läänemere panus üleeuroopalises plastireostuses on väike, kuid ometi plastireostus moodustab Läänemere füüsikalisest reostusest 70%. Kordan veel kord, et selle probleemi ulatus Läänemeres on 70%. Kaupo Heinma mainis ka, et tegelikult tuleneb põhiprobleem plastireostuse puhul Aasia jõgedest.

Yoko Alender tundis huvi selle vastu, et kui me poodi lähme, kas siis jätkatakse tasuta plastikust karpide jagamist. Ta uuris ka seda, kas ühekordsetes plastikpudelites peab olema kindel osakaal taaskasutatud plastikut. Meile vastati, et PET‑pakendid ehk PET-plastikpudelid peavad sisaldama tulevikus vähemalt 25% teise ringi ehk ringlusse võetud plastikut.

Ja veel lisati, et on pakutud välja hinnavahemik 15–50 senti, mida sooja toidu letid ja toitlustuskohad võivad ühekordse plastikpakendi eest tulevikus küsida. Nagu te teate, on seesama süsteem juurutatud ka poodides. Kui te lähete ostma puu- ja juurvilju, siis on väikesed kilekotid, mille eest kaupleja võtab tegelikult tasu. See on tulnud aruteludes kaupmeeste liidu ja toiduainetööstuse liiduga selgelt välja, et selline süsteem võiks olla üks lahendus. Lisaks minimaalsele hinnale pakkusid nad välja ka tähtaja, millal võiks üleminek korduvkasutuse lahendusele olla kohustuslik.

Heiki Kranich küsis, kas keelustatakse kõikide ühekordsete nõude kasutus. See puudutab jällegi neid puidust ühekordseid sööginõusid. Vastus siin juba kõlas: individuaalkasutuseks tegelikult on võimalik neid soetada.

Samuti oli meil teemaks õhupallide temaatika ja toidunõude teema. Meile selgitati ka seda poolt, et kui on korduvkasutusega nõud näiteks laulupeol kasutuses, kuidas siis ikkagi tagatakse nende pesemine. Mainiti, et Ringo Eco OÜ on valmis avama tööstusliku pesumaja, kus neid hakataks tööstuslikult pesema.

Me uurisime ka tootjavastutuse poolt. Kui teatud arv kordi neid nõusid on kasutatud, siis tekib ka sellest ju jääde ja mis siis saab? Kas seal on tootjavastutus ja kuidas need utiliseeritakse? See problemaatika oli laual, aga tegelikult eelnõu menetluse käigus, ma saan aru, me peame seda veel täpsustama. 

Uurisime ka seda, kui palju kasutatakse avalikel ja eraüritustel ühekordseid plastnõusid. Kui suur selle probleemi ulatus on? Uurisime ka mõjusid, millised mõjud keskkonnale ja majandusstruktuurile võiksid olla. Vastus oli selline, et hetkel seda statistikat olemas ei ole ja neid andmeid alles hakatakse koguma. Edaspidi peaks tekkima selline statistika, et saab juba mõõta meetme tõhusust. Hetkel on andmeid kogunud ainult ettevõtted, aga riigil see andmebaas puudub.

Võib-olla on oluline välja tuua veel üks tõsiasi: selle eelnõu menetluse käigus peaks selge olema, et kui korduvkasutatavat pakendit müüakse koos toiduga, siis läheb see pakendiregulatsiooni alla, aga kui korduvkasutatavat kohvitopsi müüakse vabal turul, siis tootjavastutus ei kehti. Noh, need on kindlasti sellised aspektid, millele me peame tähelepanu pöörama, eelkõige olukorras, kus – teile teadmiseks, viktoriiniküsimus – Eestis tarbitakse iga päev 120 000 ühekordset sooja joogi topsi. Selline andmestik on riigil olemas.

Peeter Ernits uuris korkide kohta, et miks need ikkagi peavad pudelite küljes olema. Siin see teema juba käsitlust leidis. Samuti olid teemaks toiduainetööstuse liidu ettepanekud. Meile mainiti, et toiduainetööstuse liiduga on olnud aastatepikkune dialoog, teavitamine ja lahenduste otsimine on käinud käsikäes.

Peeter Ernits küsis ka laiema küsimuse, kuidas lahendavad teised Läänemere riigid direktiivist tulenevaid kohustusi ja kuidas tuleb Venemaa toime korkide probleemiga. Kas ka mingisugune uuring korkide kohta on olemas. Vastati, et Eesti ja Poola on ainukesed liikmesriigid, kellel on direktiivist tulenevad nõuded tähtaegselt üle võtmata. Eesti ja Poola on need kaks riiki. Korkide kohta aga tegelikult statistiline ülevaade puudub.

Siinkõneleja küsis lõpetuseks veel suitsukonide ja mikroplasti, eelkõige filtrites sisalduva mikroplasti taaskasutamise või keelustamise kohta. Vastati, et tubakatoodete filtrid on eelnõuga kaetud ja neile rakendub märgistuse nõue ja laiendatud tootjavastutus. Kogu see mikroplasti temaatika on aga jätkuvalt Euroopa Liidu tasemel töös, eraldi keelustavate meetmete vajalikkust veel hinnatakse. Eraldi teema on veel nanoplasti kasutamine, selle tegelik mõju inimorganismile on hetkel veel lõpuni teadmata.

Viimaks tõmbasime otsad kokku sellel pikal arutelul ja komisjoni liikmed avaldasid arvamust. Merry Aart arvas, et eelnõu vajaks rohkem läbiarutamist, et [teada saada], milline on inimeste arvamus korduskasutusega nõudele üleminekust. Mina komisjoni esimehena sõnasin, et komisjonil on eelnõu menetluse käigus kindlasti võimalik osapooli kuulata ja otsuseid teha. Heiki Kranich arvas samuti, et eelnõu pole valmis esimeseks lugemiseks ja vajalikud oleksid täiendavad Keskkonnaministeeriumi selgitused.

Lõpuks tehti ka menetluslikud otsused ja need kõlasid nii. Võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda täna, selle poolt olid Yoko Alender, Toomas Jürgenstein, Natalia Malleus, Andres Metsoja ja Erki Savisaar, vastu Peeter Ernits ja Heiki Kranich, erapooletu oli Merry Aart; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – hääletuse tulemus oli sama – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind.

Kahtlemata on see teema keskkonnakaitseline. Kõik on hoiakute ja tarbimisharjumuste muutmises kinni, samuti majanduse struktuuris. Nii et see eeldab täit tähelepanu kõigilt meilt. Ei ole võimalik teha ühtegi üleminekut, kui see päriselt ei toimu inimeste peades. Aitäh!

Aitäh, auväärt komisjoni esimees! Teile on vähemalt üks küsimus. Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esimees! Sa mainisid seda, et minu seisukoht selle eelnõu suhtes oli suhteliselt kriitiline. Nüüd on sihuke usu küsimus. Kas sa usud, et esimese ja teise lugemise vahel oleks võimalik see eelnõu viia reaalse eluga suuremasse kooskõlla, kui ta on täna?

Aitäh, hea komisjoni liige, kaasvõitleja selles valdkonnas! Tegelikult me ju kõik mõistame, et probleem on olemas. Iseküsimus on, millisel kujul on võimalik neid lahendusi ellu kutsuda. Kui me uskuma jääme, siis sellest on paraku vähe tolku. Ma arvan, et neid teemasid lahti harutades, neid sõlmpunkte lahti keerutades on võimalik pakkuda lahendusi, ja ma arvan, et ka ministeerium on küllalt koostöövalmis selles osas. Iseküsimus on tõepoolest, kuidas me saame kokkuleppele turuosalistega. Ma seda nagu päriselt ei usu, et kõikidega on võimalik saavutada täielik üksmeel selles küsimuses. Aga kindlasti on eelnõu menetluse käigus võimalik selgemalt sõnastada ja võib-olla teatud küsimustele saada paremad, konkreetsed vastused.

Aitäh! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel teile ei ole. Nüüd on aeg läbirääkimisteks. Peeter Ernits, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel.

Hea juhataja! Head kolleegid! Näete, selline priske lapsuke, 150 lehekülge või veidi rohkem. 13 lehekülge seaduse teksti, 45 [lehekülge] seletuskirja ja 109 lehekülge kooskõlastamist ehk seda, mida seltskond, keda see hakkab puudutama, asjast arvab. Mis on huvitav? Tavaliselt 109 lehekülge ei kulutata selle peale. Ja kui tavaliselt on öeldud konkreetselt, märgitud ära, "arvestatud" ehk A-täht, "mitte arvestatud" ehk MA ja "antud selgitus" ehk S-täht, siis siin ei ole seda. Kõik on nagu puder ja kapsad segamini, 109 lehekülge.

Mis seal siis on? Mõned märkused. Majanduslike mõjude analüüs on väga puudulik. Jääb ebaselgeks, mida see üldse käsitleb. Kaubanduskoja hinnangul tähendab see muudatuste jõustumisel suuri lisakulusid. Mõned sellised tsitaadid seal on. Ja see on nüüd see tehniline külg. Tegemist on jah meile tuntud asjaga, et Brüsselist tuleb direktiiv, 2019/904 on lapsukese nimi. Lapsuke oleks pidanud hakkama kehtima juba 3. juulil 2021. Nagu näete, lapsuke kuidagi ei suutnud ennast jalgadele või püsti ajada. Nüüd äkki 1. jaanuaril 2023 [õnnestub]. See on üks selline moment. 

Mõte, mida eelnõu sisaldab, on ju õige. Igasugune plastkraam, olgu need toidupakendid, joogikõrred, topsid, tikud, vatitikuvarred ja muu selline kraam, või pudelid ja nende korgid, mis ei ole pudeliga senimaani seotud – need kusagile jõuavad ja sageli kusagile ookeani mööda suuri jõgesid. Ja võib-olla mõni kala lämbub, kui ta neelab midagi alla, või kui see laguneb tükkideks, siis muud elajad võivad kannatada. Ideoloogia on õige. Aga me ei ela siin ookeani ääres, meie panus on mikroskoopiline. Me elame Läänemere ääres. Nagu ma küsisin siin [arvestamise kohta]. Noh, näiteks Peterburi regioon Venemaal. Meri on meri. Mõne koha peal see [reeglistik] ei kehti, teised püüavad seda kuidagi rakendada.

Põhiline on see, et ideoloogia on küll õige ja kõiki liikmesriike sunnitakse direktiivi vastu võtma. Ent mõned, nagu te kuulsite, ei ole seda teinud: Poola seni ja meie ka. Aga kõike seda on tehtud nagu ülepeakaela ja selle tõttu on see selline toores plönn. Ma olen pidanud keskkonnakomisjoni istungil viimasel ajal korduvalt neid sõnu kasutama: toores plönn. Üks teine plönn puudutab purgimist, reovett ja selle äravedamist nii-öelda turutõrkepiirkondadest. Vaadake, on ka mingid sellised piirkonnad, kus ka inimesed millegipärast elavad ja tekitavad reovett ja nii edasi. See eelnõu on ka veel kusagil, selline ka priske lapsuke. Ministeeriumi ametnikud on seitse aastat selle lapsega tegelenud. Hiljuti esitlesid nad meile komisjonis seda plönni. Ei saa mina sellega nõus olla ja ei saa ka mõned teised meie komisjoni liikmed, kes on öelnud selgelt: toores plönn. Miks ta nii kaua peab küpsema ja mida ametnikud on teinud sel ajal? Ja miks ei ole arvestatud neid, keda see puudutab? Näiteks neid, kes peavad hakkama tegema investeeringuid, peavad hakkama korraldama neid tehnilisi asju. 

Aga igaüks, kes viitsib lugeda, lugegu seda 109 lehekülge. Ma ei hakka rääkima, milline see on keeleliselt. See on selline pläma.

Auväärt ettekandja, kas te soovite lisaaega?

Jaa, mõned sõnad, enne kui ...

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aga sõnum on see, et Konservatiivne Rahvaerakond teeb ettepaneku see tagasi lükata. See toores plönn iseenesest ajab õiget asja, aga sellisel kujul pole sellel küll mõtet. See, et on jälle direktiiv, mis Brüsselist tuleb – noh, mis parata. Aga siiski me võiks olla suveräänse riigi parlament ja lugeda läbi, mis seal on, mõelda ja arvestada ka nendega, kelle elu ja tegevust see hakkab puudutama. Laulupeost on olnud juttu, aga neid sündmusi on palju teisigi, kus on kasutatud ühekordselt kasutatavaid nõusid. Jah, kondoomide korduvkasutuseni, nii kaugele pole vist veel Brüsselis mindud. Aga sama värk ju. Maailma tuleb päästa, et mõni kala ei lämbuks ära.

Nii et tagasi lükata – lihtne sõnum. Ma tean, et meil on toetajaid ka mujal fraktsioonides. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustan sellega, et Isamaa Erakond toetab esimese lugemise lõpetamist. Parandusi on alati võimalik teha esimese ja teise lugemise vahel.

Nii nagu Peeter ütles, eelnõu sisu on ju õige. Plastmasstooteid tuleks vähendada ja kokku hoida. Aga mul on nende aastatega tekkinud arusaamine, et Brüsselis teevad lobitööd ikka erinevad osapooled. Ja selle eelnõu puhul on, mulle tundub, puidu poole esindajad ja tselluloositootjad rohkem lobi teinud. Plastmassnõud tuleks nüüd ära likvideerida ja asemele tulevad tselluloosist ja puidust tooted. Ma ei tea, kui palju üks või teine pool loodusele kahju teeb. See on alatine aruteluteema ja küsitav on see kõik kindlasti. Teatud tööstused kaotavad selle eelnõu vastuvõtmisega ja teised jälle võidavad.

Aga ma tulin siia ühel lihtsal põhjusel. Ettevõtjana ma olen alati öelnud, et ükskõik millist seadust vastu võetakse, kui sellega tekivad mingisugused piirangud ettevõtetele, siis samas sektoris, samas valdkonnas tegutsevatel ettevõtetel peaksid kehtima samad tingimused. Selle eelnõu puhul on vähemalt ühes valdkonnas väga oluline erinevus. See [valdkond] on toitlustus. Kui te seda eelnõu loete, siis [näete], et kui tööstuses pakendada, siis pakenda ükskõik millesse ja paiska tooted kaubandusse müüki. Aga kui sul on toitlustuskoht ja sa saad süüa kaasa pakkuda, tänu millele koroonaajal paljud toitlustusettevõtted jäidki ellu, [siis on teisiti]. Kõrtsid ja söögikohad pandi ju kinni, nad ei tohtinud uksi avada, aga nad said sööki kaasa müüa. Tänu sellele on paljudes piirkondades töökohad alles, inimesed saavad tööd ja töökohtades on võimalik saada kvaliteetset, värsket sooja toitu. Ma pakun seda, et kui keskkonnakomisjon seda eelnõu arutab esimese ja teise lugemise vahel, siis palun vaadake selle pilguga, et seaduse vastuvõtmisel koheldaks Eestis tegutsevaid ettevõtteid samas valdkonnas võrdselt. Aitäh!

Aitäh! Erki Savisaar, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen selles osas eelkõnelejaga nõus, et seda eelnõu saab esimese ja teise lugemise vahel paremaks muuta. Ja see on nii oluline teema, et see kindlasti väärib siin Riigikogus arutamist. Seetõttu ma arvan samuti, et esimene lugemine tasub lõpetada ja keskenduda siis nendele valukohtadele, millele siin tähelepanu on juhitud.

Küll aga tahaksin eelkõneleja tähelepanu juhtida sellele, et kui me räägime nõudest avalikel üritustel, siis puidutootjad ei ole kuidagi mingit eelist saanud. Nimelt, [tulevane] seadus ütleb seda, et igasugused ühekordsed nõud on keelatud, sõltumata sellest, mis materjalist need on tehtud. Ehk siis ei ole vahet, kas see ühekordne nõu on tehtud plastikust, puust, metallist, klaasist – kui ta on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, siis selle eelnõu järgi avalikul üritusel seda kasutada ei tohi.

Arvan, et see on üks küsimus, mida me kindlasti võiksime siin Riigikogus arutada, kas sellisel kujul lähenemine on mõistlik. Euroopa direktiiv räägib selgelt ühekordsest plastist, mitte igasugustest ühekordsetest nõudest. Ja hügieeni seisukohalt, ma arvan, on teatud oludes mõistlik just minna ühekordsete nõude peale. Sel on keskkonnale märksa väiksem mõju kui tohutu pesemine ja hügieeni [tagamine] teisel kujul, seda eriti olukorras, kus me suudame neid materjale väga hästi uuesti korduvkasutusse võtta.

Küsimusi siin eelnõus on veel, näiteks minu tõstatatud küsimus tohutute reklaamikampaaniate kohta, mida peab tegema toodetele, millele reaalselt mõistlikke alternatiive ei ole. Ma loodan, et kõik need küsimused saavad esimese ja teise lugemise vahel lahenduse. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonide esindajatel rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, aga minister on avaldanud soovi lõppsõnaks. Palun ministri kõnepulti. 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma lihtsalt soovin veel kord ühe asja üle kinnitada. Nii nagu teilt juba tagasiside tuli, kõik siin saalis saavad ühtemoodi aru, et ideeliselt on seda [seadust] meil vaja, et Eesti loodus oleks puhtam ja meri oleks puhtam. Aga on vaja leida osapoolte vahel konsensus ja liikuda võimalikult hea eelnõu poole. Selle nimel me näemegi vaeva. Mul on väga hea meel, et tegelikult üks keskkonnateema sai Riigikogus esimese lugemise eel väga pika arutelu osaliseks. Tänases ühiskonnas ei ole ülemäära lihtne keskkonnateemasid rohkem pildile tuua.

Tegelikult ka eelkõneleja ütles, et tõesti, tegu ei ole kellegi lobiga. Tegu ei ole puidutööstuse lobiga. Ka endine keskkonnaminister viitas, et jutt on ühekordsetest nõudest. Me räägime puidutööstuses erinevatest puidust tehtud ühekordsetest nõudest ja me räägime plastikust. Me räägime kõigist ühekordsetest nõudest. Mis puudutab ettevõtete ühesugust kohtlemist, siis jah, kõik, mis puudutab pakendeid, ei ole selle eelnõu teema. [Kogu] pakenditeemast räägitakse kindlasti tulevikus palju, sellest on vaja rääkida, aga tänasel hetkel see ei ole selles valguses peamine.

Veel kord suur tänu teile, et tekitasite hea arutelu ja tõstatasite väga õigeid küsimusi, mida saab nüüd kahe lugemise vahel arutada. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 665 esimene lugemine lõpetada, aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 665 esimesel lugemisel tagasi lükata. Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 665 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu jääb menetlusse. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. oktoober kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 647 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on eelnõu, mis on seotud Euroopa Liidu õigusega ja selle rakendamisega. See eelnõu tugineb kindlustus- ja edasikindlustustegevuse direktiivile. Selle järgi vaadatakse selles direktiivis eurodes väljendatud summad läbi iga viie aasta järel ja nüüd on see aeg kätte jõudnud.

Vaatlusalune periood on 2015. aasta lõpp kuni 2020. aasta lõpp. Selle läbivaatamise tulemused, [tehtavad] ettepanekud on teie ees. Nende järgi tõstetakse direktiivis sätestatud piirmäärasid. Ettepanek on tõsta selliselt, et kindlustusandja miinimumkapitalinõude alammäär oleks edaspidi senise 3,7 miljoni euro asemel 4 miljonit eurot – seda juhul, kui ta tegeleb elukindlustuse ja teatud kahjukindlustustoodete pakkumisega, näiteks müüb liikluskindlustust või krediidikindlustust – ja senise 2,5 miljoni euro asemel 2,7 miljonit eurot, kui ta pakub muid kahjukindlustustooteid.

Üldreegel kindlustusandjate puhul on, et kindlustusandjal peavad olema sobivad omavahendid ülemise kapitalitaseme täitmiseks. Selle eelnõuga ja ettepanekuga, mis teie ees on, tõstetakse alumist ehk siis nii-öelda hoiatustaset, millest allapoole omavahendite langemisel võiks tekkida juba tõsine oht, et kindlustuse kliendid satuvad ohtu ja järelevalvel on alus kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks. Etteruttavalt ütlen kohe, et Eesti kindlustusandjaid miinimumtaseme tõstmine ei mõjuta, kuna neil on nõuetekohaseid omavahendeid ülemise taseme ulatuses ka uute määrade puhul.

Teine muudatus puudutab kindlustusandja suurkliendi määratlemise piirmäärasid ja nende tõstmist. Suurkliendiga on tegemist juhul, kui ta vastab kahele tingimusele kolmest: tema bilansimaht ületab 6,6 miljonit eurot, majandusaasta netokäive ületab 13,6 miljonit eurot ja majandusaasta keskmine töötajate arv on vähemalt 250 töötajat. Kui kindlustusandja pakub kindlustust suurkliendile, siis tal ei tule täita teatud turustamise nõudeid. Näiteks ei ole tal sellisel juhul kohustust klienti eraldi nõustada või esitada lepingueelselt detailset teavet.

Nagu öeldud, määrad, mida ma siin ettekandes nimetasin, vaadatakse üle iga viie aasta tagant. Ja selle ülevaatamise aluseks on kõiki liikmesriike hõlmav ühtlustatud tarbijahinnaindeks. Seekordne periood oli 2015–2020 ja viie aasta täitumisel järgneb samasugune protsess, taas tuleb vastavad muudatused sisse viia.

Selline ülevaade tehtavatest muudatustest. Aitäh tähelepanu eest ja palun seda toetada!

Aitäh, austatud minister, ülevaate eest! Teile küsimusi ei ole. Palun nüüd ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma 12. septembri istungil ja arutelul osales ka Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Kristiina Kubja. Komisjon tegi konsensuslikud otsused: võtta eelnõu tänasel kuupäeval suure saali päevakorda, esimene lugemine lõpetada ning parandusettepanekuteks ette näha kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 647 esimene lugemine lõpetada, see ongi lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. oktoober kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 629 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Indrek Saare.

Lugupeetud kolleegid! Teie ees on tõepoolest lühike ja konkreetne ettepanek turvaseaduse muutmiseks. Selle asja mõte on see, et turvatöötaja või valvetöötajana saaks töötada ka 18‑aastane isik. Siiamaani kehtinud seaduses, mis on kehtinud ka 18 aastat – selline huvitav kokkusattumus –, on millegipärast see piir alates 19. eluaastast. Lähemal [uurimisel pole selgunud] mingit sisulist selgitust, miks on selline täiendav vanusepiir kehtestatud. Aga see piir tähendab seda, et tööjõupuuduse olukorras on turvafirmadel üks lisatõkend omale töötajaskonna leidmisel. See [muudatus] aitaks potentsiaalselt sellele tööturule tulla, kui niimoodi peast arvutada, ikkagi paaril-kolmekümnel tuhandel noorel inimesel. Kui paljud neist on potentsiaalsed turvatöötajad, eks siis elu näitab. Ma palun sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi nimel, kes on selle eelnõu algatajad, seda eelnõu toetada. Tänan!

Aitäh, ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Saame edasi minna. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Nõunikud! Indrek Saare äsja tutvustatud eelnõu oli õiguskomisjoni päevakorras 19. septembril. Turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu algatajad on Sosiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Raimond Kaljulaid ja sellel istungil osalesid ka siseminister Lauri Läänemets, asekantsler Veiko Kommusaar ja osakonnajuhataja Henry Timberg. Algatajate poolt tutvustas eelnõu sisu komisjoni liikmetele Heljo Pikhof ja seaduse muutmise vajadust selgitas proua Pikhof nii. Ma tsiteerin [teda protokollist]: 19 aasta vanusepiiri nõude kehtestamisel toodud põhjendus, miks täisealiseks saanud muus osas seaduste nõuetele
vastavad 18-aastased isikud ei saa tegutseda valve- või turvatöötajana, et „turvateenust ei
osutaks otse keskkoolist tulnud noor inimene“, on küsitav. Ehk siis eelnõu esitajate arvates pole põhjendatud, et 18-aastane täiskasvanu, kes muus osas vastab seaduste nõuetele, ei saa tegutseda valve- või turvatöötajana.

Asekantsler ja teised ministeeriumi esindajad jagasid komisjoni liikmete küsimuste peale selgitusi. Näiteks selgitati hariduse küsimusele vastates, et turvategevuse alal töötamise eeldus on, et kutse ja sellele vastav litsents on olemas. Küsiti, kas eelnõu saab liita siin saalis täna järgmisena arutatava eelnõuga 638 ehk turvategevuse seadusega. Minister selgitas, et ministeerium toetab seda ettepanekut, sest eelnõud kattuvad. Algatajapoolne esindaja Heljo Pikhof sõnas, et nende fraktsioon, sotsiaaldemokraatide fraktsioon, sooviks eelnõusid arutada eraldi, sest käesolev eelnõu hakkaks [seadusena] kehtima kohe ehk aasta aega varem kui [seaduseks saav] 638 SE, turvategevuse uue seaduse eelnõu. Asekantsler kommenteeris, et Vabariigi Valitsus tegi ettepaneku toetada eelnõu viisil, et eelnõud ühendatakse. Ta märkis ka, et see üleminekusäte on oluline, kuna teatud vanusegrupp inimesi tuleb peale ja turuosalised peavad kohanema ning vaatama, millise tööjõuga tulevikus küsimusi lahendada, sest ka väljaõpe muutub kogu aeg.

Komisjoni liikmetele selgitati ka seda, et Vabariigi Valitsus ei ole varasema muudatuse vastu, kuid see muudatus on sees ka uues turvategevuse seaduses, mille jõustumise tähtajaks on pakutud 1. juuli 2024. See aga muudaks kehtiva turvaseaduse koos käesoleva eelnõu muudatusega kehtetuks. Muidugi, see jõustumistähtaeg on kirjas alles menetluses olevas eelnõus, aga see on plaan.

Minister selgitas, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on eelnõu esitanud, et toetada turvaettevõtete tööjõupuuduse lahendamist, ja kui komisjon peab varasemat lahendust oluliseks, on võimalik käesolevat eelnõu toetada. Ta märkis, et samas tuleb hiljem uue eelnõuga õigusi juurde. Komisjoni liikmetel olid ka mõned kommentaarid varasema muutmise tehniliste aspektide kohta.

Tehti otsused võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 12. oktoober kell 16, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus. Kõik otsused tehti konsensuslikult ja need otsused langetasid Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Suur tänu!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi siiski on. Indrek Saar, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kas komisjoni istungil oli juttu ka sellest, kas valitsuse seisukoht, et see konkreetne säte võiks jõustuda varem, on kuidagi kajastatud valitsuse otsuses? Ja kas valitsuse seisukoht on pigem toetav või arvatakse, et need eelnõud peaks omavahel ühendama?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma saan tsiteerida komisjonis toimunud arutelu. Minister vastas küsimusele, kas seda eelnõu saab liita turvategevuse seaduse eelnõuga. Nii palju, kui protokoll mulle ütleb, siis Lauri Läänemets vastas, et ministeerium toetab ettepanekut, sest eelnõud kattuvad. Aga proua Pikhof, kes esindab teie fraktsiooni, ütles, et soovitakse arutada eraldi. Komisjoni selline, ütleme, mitteprotokollitud arusaam on see, et pärast esimest lugemist saab asju konkretiseerida.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 629 esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. oktoober kell 16.00.

Head kolleegid! Viis minutit juhataja vaheaega.

V a h e a e g

Head kolleegid! Ma pikendan juhataja vaheaega veel viie minuti võrra. Erki Savisaar, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Meil on siin päevakorras veel väga palju olulisi punkte, võib-olla läheks nendega edasi, kuni ükskord minister saab aega Riigikogu ette tulla oma eelnõu tutvustama.

Aitäh! Minister seisab juba teie kõrval, nii et selleks ei ole vajadust. Ja mul ei ole kodu- ja töökorrast tulenevalt ka volitust seda suures saalis heakskiidu saanud päevakorrapunktide järjestust ümber tõsta. Aga nüüd ma annan kaks minutit signaali ja siis saab minister tulla oma punkti tutvustama.

Head kolleegid! Läheme edasi tänase päevakorraga. Viies päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud turvategevuse seaduse eelnõu 638 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks siseminister Lauri Läänemetsa. Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Ees vilkus eelnõu 629. Ja ma mõtlesin, kas Indrek Saarest on vahepeal minister saanud või Urve Tiidusest, et keda me ootasime 629 all? Aga nüüd ma sain aru, et asi oli hoopis järgmises punktis, aga üleval oli 629 kogu selle aja.

Jah, sellepärast, et me ei olnud läinud veel selle punkti arutelu juurde. Sellepärast oli tablool jätkuvalt 629, kuigi me olime selle esimese lugemise lõpetanud. Aga me ei olnud veel alustanud viiendat päevakorrapunkti. Kas Urve Tiidusel ei olnud küsimust? Nii, palun, härra minister!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt, vabandust selle väikese hilinemise pärast! Turvategevus on valdkond, mis võimaldab eraisikutel otseselt osaleda turvalisuse valvamisel, kaitsmisel ja loomisel. Eestis on ligikaudu 4400 turvatöötajat, kes oma töö ja tegevusega panustavad sellesse, et kõigil meil oleks turvalisem elada. Kui arvestada, et Politsei- ja Piirivalveametis töötab ligikaudu 5000 pühendunud ametnikku, siis saame öelda, et turvaturul on kindlasti oluline mõju. Selle sektori mõju Eesti turvalisusele on kindlasti märkimisväärne, mistõttu on oluline, et selles tegutsemiseks loodud õigusruum oleks kaasaegne.

Uus seadus ühtlustab ja täiustab turvaettevõtetele kehtivaid tingimusi, tõstes seeläbi turvaettevõtete pakutava teenuse kvaliteeti. Eelnõuga antakse turvategevusele selge roll turvalise elukeskkonna kujundamisel ja luuakse selgemad nõuded valdkondlikuks äritegevuseks. Uue seadusega määratletakse turvateenistuja õigused ja kohustused ning meetmed ja tingimused, mida turvateenistuja võib kohaldada. Seeläbi suureneb turvatöötajaga kokku puutuvate isikute põhiõiguste kaitse. Samas sätestatakse turvateenistujale ettenähtud tagatised, mis sarnanevad võrreldes hetkeolukorraga rohkem teiste avalikku korda tagavate teenistujate, näiteks abipolitseinike omadega.

Tegutsedes avalikes kohtades, nagu kaubanduskeskused või sadamad, puutuvad turvateenistujad kokku samade olukordadega nagu riiklikud korrakaitsjad. Sellisteks olukordadeks on näiteks joobes ja vägivaldsete isikute kantseldamine, varguste avastamine ja tõkestamine ning muud taolist. Paraku on ka turvategevuses töövõime vähenemise või hukkumise oht ja nii peavad nende tagatised põhimõtteliselt olema samaväärned teiste [avalikku korda tagavate] teenistujate omadega.

Eelnõuga kehtestatakse esmakordselt siseturvamise nõuded, see tähendab nõuded olukordades, kus ettevõte soovib ise enda vara kaitsta ja mitte tellida turvateenust. Eraettevõtte turvalisust tagav personal, kes tihtipeale tagab ka asutuses korda, valvab vara ning vajadusel juhatab lärmakad inimesed välja, peab tulevikus vastama samadele nõuetele kui turvateenistuja. Selle regulatsiooniga tagatakse vähemalt sama kvaliteediga teenuse osutamine kui turvateenuse korral. Näiteks kui siseturvatöötaja tegutseb avalikus kohas, siis peab ta vastama turvateenistuja nõuetele ning täitma turvateenistuja kohustusi, mis varasemalt ei olnud selliselt reguleeritud.

Eelnõus sätestatakse konkreetsed nõuded väljaõppele, mille tulemusel saavad nii turvateenistujad kui siseturvatöötajad olema paremini koolitatud. Täieneb turvategevuse kutsesüsteem, kus luuakse esmakordselt eraldi kutse ka valvetöötajatele. Rakendusaktiga nähakse ette, millised teadmised ja oskused peaksid olema turvateenistujal ning siseturvatöötajal, kui nad on vastava õppe läbinud. Varasemalt väljaõpe selliselt reguleeritud ei ole olnud.

Lisaks nähakse ette instrument, mis võimaldab ja annab õiguse kohalikel omavalitsustel kaasata enda avaliku korra tegevusse turvateenistujaid. Kohaliku omavalitsusega lepingulistes suhetes olevatele turvaettevõtetele rakenduvad karmimad nõuded ning sellise kokkuleppe jaoks luuakse täpsem kord. See tähendab, et isikute tausta kontrollitakse suuremas mahus ja neil peab olema läbitud täiendav väljaõpe ning leping tuleb sõlmida halduslepinguna. See võimalus tekib nendel kohalikel omavalitsustel, kellel on moodustatud korrakaitseüksus või on olemas korrakaitseametnik. Seejuures tuleb esile tuua, et sunni kohaldamise õiguseid turvatöötajale kaasamise korral ei anta.

Viimaks kehtestatakse ka mereturvatöötaja regulatsioon, mis aitab suurendada Eesti laevanduse konkurentsivõimet, et tuua Eesti lipu alla rohkem rahvusvahelistes vetes seilavaid laevu. Laevakaitse ehk relvastatud mereturvatöötaja ülesanne on kõrgendatud ohupiirkonnas väljastpoolt tulenevate rünnete eest valvata, kaitsta laeva, sellel viibivaid laevapere liikmeid, reisijaid ning laeva pardal olevat vara. Laevakaitse rakendamine saab olema lubatud aga vaid juhul, kui kõik muud võimalused laeva kaitseks on rakendatud ning laeva turvaplaan seda ette näeb. Ja siin tuleb esile tuua, et Eesti laevakaitsjatele ei anta automaatseid tulirelvi ega ka suurema kaliibriga tulirelvi.

Senine turvaregulatsioon on kehtinud üle 18 aasta ja seadus vajab hädasti värskendamist. Paljud seda valdkonda reguleerivad või turvalisusega seotud õigusaktid on muutunud. See on kaasa toonud turvaregulatsiooni vormilise, terminoloogilise ja sisulise vananemise. Kuna muudatusi on niivõrd palju, siis on selle seaduse puhul tegemist uue terviktekstiga, mis nimetati turvategevuse seaduseks. Eelnõu väljatöötamisse on olnud kaasatud siseturvalisuse valdkonna asjaomased asutused ja erialaorganisatsioonid.

Ma loodan parlamendi toetusele esimesel lugemisel, et saaksime aastaid ette valmistatud ja läbimõeldud uue regulatsiooniga ühiselt edasi liikuda. Selge valdkonnaregulatsioon on vajalik, et tagada Eestis laiemalt meie inimeste turvalisus. Samuti toon esile, et Siseministeerium on kõikidele fraktsioonidele eraldi teinud pakkumise tulla fraktsiooni lähemalt eelnõu ja selle mõjusid tutvustama. See on hetkel minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Tõesti, kui sellele eelnõule otsa vaadata, siis on tegu väga mahuka eelnõuga, eelkõige seletuskiri on hästi mahukas. Aga ma sooviksin, et te täpsustaksite või värskendaksite mu mälu, millised tagatised hakkavad olema turvateenistujatele ja turvatöötajatele. Kõike ei pea ette lugema, aga mis muutub?

Kohe ma vaatan siia materjalidesse ... Olgu ka öeldud, et eelnõu väljatöötaja oli eelmine valitsuse koosseis, eelmine minister, minule on jäänud selle eelnõu ettekandmise rõõm siin parlamendis. Hetkel ma küll ei leia siit materjalidest täpseid viiteid sellele, millised need konkreetsed tagatised saavad olema. Aga kui ma õigesti mäletan, siis peaks põhimõtteliselt olema tegemist küsimustega, et kui inimene, turvatöötaja sattub mingisugusesse konflikti või õnnetusse oma töö tagajärjel, siis mis saab temast edasi, kui ta enam seda tööd jätkata ei saa, ma ei tea, kas vigastuste või mingisuguste muude probleemide tekkimise korral. Riik ei jäta seda inimest siis oma muredega üksi, vaid meil on ette nähtud teatavad hüvitised, et see inimene saaks oma eluga tulevikus toime tulla.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! See, et politseil ressurssi napib ja nad on ammuilma palunud abi, et erinevaid lihtsamaid ülesandeid delegeerida kellelegi teisele, vastab tõele. Ja mul on hea meel, et see eelnõu on lõpuks siia Riigikogusse jõudnud. Aga kas ma sain seda eelnõu lugedes õigesti aru, et eraturvafirma volitused laienevad märgatavalt, aga kui firma ei kuulu eraisikule, vaid näiteks kohalikule omavalitsusele, siis neid õigusi ei ole? Ehk siis tegelikult selleks, et kohalikud omavalitsused saaksid neid eesmärke täita ja [vähese võimekusega politseile seda leevendust] pakkuda oma piirkonnas, siis nad peavad tegema OÜ selleks, et nagu inimesi [sellele tööle] koondada ja panna neid teenuseid osutama?

Aitäh! Ei, OÜ‑d kohalik omavalitsus selle jaoks tegema ei pea. Kohalikul omavalitsusel on nüüd rohkem võimalusi turvaettevõtte kaasamiseks avaliku korra tagamisel. Aga tõesti, meil komisjonis oli seesama oluline küsimus ja ma arvan, et see ongi oluline küsimus, kas see on võimalik ja kas [selleks] on vajadus. Ma arvan, et on vajadus kohalikule omavalitsusele võimalusi ja õigusi heakorra tagamisel juurde anda. Aga hetkel lihtsalt see seadus konkreetselt ei puuduta kohalike omavalitsuste tegevust ja nende õiguste laiendamist. See puudutab turvaettevõtteid, turvatöötajaid ja kogu nii-öelda seda ettevõtluse poolt. See on põhjus, miks seda kohaliku omavalitsuse õiguste poolt siin seaduses ei ole. Ja kui ma ei eksi, siis sellele küsimusele vastates peaksime rääkima arvatavasti natuke teistest seadustest ka.

Aitäh! Tundub, et rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Komisjoni nõunik! Turvategevuse seaduse esimese lugemise ettevalmistus toimus õiguskomisjonis 19. septembril. Komisjoni istungile olid kutsutud ka siseminister Lauri Läänemets ja sisejulgeoleku asekantsler Veiko Kommusaar. Nagu te ministrilt kuulsite ja dokumentidest loete, selle eelnõu algataja on Vabariigi Valitsus. Minister selgitas komisjonile, nagu ta äsja siingi tegi, et seaduse eesmärk on ühtlustada ja täiustada turvaettevõtetele kehtivaid tingimusi ja tõsta seeläbi turvateenuste kvaliteeti.

Eelnõuga soovitakse anda turvategevusele selge roll turvalise elukeskkonna kujundamisel ja luuakse selgemad nõuded valdkondlikuks äritegevuseks. Samuti tehakse rida muudatusi, millest minister oma ettekandes põhjalikumalt just äsja siin saalis kõneles, aga ma toon mõned näited.

Turvategevus jaotatakse teenusepõhise lähenemise asemel tegevusaladeks, määratud tegevusaladele sätestatakse selged majandustegevuse nõuded, ent samas suurendatakse ettevõtjate vabadust kujundada ise oma teenuseid. Üks päris huvitav näide veel: luuakse katustermin "turvateenistuja", millega eristatakse selgemini turva- ja valvetöötajat ning turvajuhti. Luuakse valvetöötaja kutse, mis peab vastama kutseseadusele. Uue võimalusena luuakse alused, kaasamaks turvaettevõtja halduslepingu alusel kohaliku omavalitsuse korrakaitseülesannete täitmisele. Neid punkte on veel, kõiki ette lugema ei hakka.

Komisjon arutas seda eelnõu, esitades mitmeid küsimusi ja kommentaare. Ja nagu siin juba kõlas, aga lihtsalt huvitava faktina ma ütlen selle üle, et asekantsleri info järgi on seda eelnõu pikalt ette valmistatud, aastast 2018 alates. Nagu ta huvitavalt ütles, see on kaua laagerdunud ja selle aja jooksul on kaasatud kõiki seotud osapooli ja turuosalisi ja kõikidel turvaettevõtluses tegelejatel on selle eelnõuga seotud suured ootused.

Oli küsimus, mida saaks teha kohalike omavalitsuste võimekuse suurendamiseks turvalisema elukeskkonna nimel. Siin juba kõlas mitmel korral, et seadusega luuakse alused kaasata turvaettevõtja kohaliku omavalitsuse korrakaitseülesannete täitmisse halduslepingu alusel. Täpsemalt on eelnõus see kõik kirjas.

Ja võib-olla mainin ka niisugust asja, et asekantsler ütles, et võiks leida uusi lahendusi kohaliku omavalitsuse aitamiseks nende ülesannete täitmisel. Näiteks et munitsipaalpolitsei ei peaks kutsuma politseid lahendama ülesannet, mille ta saaks ise lahendada. Praegu on seal väga selged jaotused.

Heljo Pikhof küsis, kuidas näiteks bussis sõiduõiguse kontrollimisel on: kas kontrollija peab olema selgelt eristatav teistest reisijatest? Vastus oli, et kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikud peavad ülesannete täitmisel kandma vormiriietust, seega olema eristatavad. Samuti on kohustus ennast korrektselt ametnikuna tutvustada. Selline nõue on kogu aeg olnud ja see seadus seda ei muuda.

Uuriti, kui palju on Eestis rahvusvahelisi ja kui palju kohalikke turvaettevõtteid ja kui tasemel on turvatöötajate koolitus. Tuleb ju arvestada, et neile antakse ka õigus relva kanda. Asekantsler selgitas, et turvaettevõtteid on umbes 90. Need on väga erinevad, need pakuvad Eestis tõepoolest erinevaid teenuseid, sealhulgas turvategevus, valvetehnika projekteerimine, avaliku ruumi valvamine. Rahvusvahelisi ettevõtteid, kellel peab Eestis turvaettevõttena töötamiseks olema siin loodud haru, on vähem.

Turvaettevõtete väljaõppe kohta on seaduses kehtestatud erinevad tasemed, mis on vaja läbida vastavalt töö iseloomule. Seadusemuudatusega [kehtestatakse] ka valvetöötaja väljaõpe ja kvalifikatsioon "valvetöötaja", mille täpsemad nõuded otsustatakse kutsekojaga ja vastavate erialaliitudega. Sellest kujunevaid õpiväljundeid ka kontrollitakse. 

Oli veelgi täpsustavaid küsimusi kohalike omavalitsuste ja turvaettevõtete koostöö kohta. Võib-olla on huvitav kuulda seda kommentaari, et teenuste delegeerimise poolelt on kohalikul omavalitsusel õigus avalikus ruumis ülesandeid täita, kuid praeguse seaduse alusel puudub tal õigus avalikus ruumis korda tagades näiteks alkoholijoobes alaealisi korrale kutsuda. Kui kohalikule omavalitsusele sellised õigused tekivad, saab halduslepingu sõlmimisel ülesande täitmiseks palgata ka turvaettevõtte. Seesama seadus teeb niisuguseid olukordi selgemaks.

Uuriti ka seda, mis põhjusel on seni turvatöötajate puhul nõutud olnud 19 aasta vanuse alampiir. Saime teada, et kehtiv turvaseadus sai alguse 18 aastat tagasi ja see otsus võis olla seotud sõjalise väljaõppega. Nüüd tehakse ettepanek turvatöötaja vanuse alampiir alandada 18 aastale. Nagu te äsja kuulsite, on ka selline sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ettepanek.

Uuriti veel seda, kas turvaettevõtete liiduga on jõutud konsensusele, arvestades, et mõned nende ettepanekud on jäänud arvestamata või arvestatud osaliselt. Ministeeriumi vastus oli, et seaduseelnõu on tehtud kõigi nendega kooskõlas ja täiendavaid ettepanekuid teadaolevalt tulemas ei ole.

Küsiti ka spetsiifilisemaid küsimusi turvatöötajate kohta, näiteks millistes olukordades võib kasutada teleskoopnuia. Kes selle valdkonnaga ei tegele, võib-olla nende jaoks on see tõesti keeruline teema. Me saime teada, et erivahendina kasutatakse seda ennekõike isikute puhul, kes on vägivaldsed ega allu turvatöötajate korraldustele. Eelkõige kasutatakse seda nende enda kaitseks. Teleskoopnui, niipalju kui ma isiklikult aru sain, on nagu kumminuia asemel või abiks. Sellega seoses tuleb muuta ka relvaseadust, turvategevuseks lubatud relvade loetelu natukene muutub.

Küsiti veel sellist asja, kas turvatöötajate kohta on olemas register, et selgitada eelnevaid karistusi, mis välistaks turvatöötajana ametis olemise. Ministeeriumi vastus oli, et kõik Eestis süütegusid toime pannud isikud on karistusregistris ja ettevõttel on isiku tööle võtmisel kohustus kontrollida, kas ta seal on või ei ole. Kui süütegu pannakse toime töötamise ajal, lõpeb asi menetlusega ja turvatöötaja õiguste äravõtmisega.

Siis oli üks spetsiifilisem küsimus, kas kauplustes on valve- või turvatöötajad, kuidas on nemad koolitatud ja kas neile on kehtestatud tervisenõuded. Selgitus kõlas, et turvategevusele kui teenusele kehtib nõue, et ettevõttel on selle teenuse teistele osutamiseks litsents. Kui eraettevõtlus otsustab ise teha endale valveteenuse ja registreerida ennast valveettevõttena, võib ta võtta tööle valvetöötajad. Kuid kui tegemist on avaliku ruumiga, nagu näiteks kaubanduskeskused, kuhu kõikidel inimestel on teatud ajal vaba juurdepääs, siis sealsed töötajad peavad olema turvatöötajad, sest nende õiguste ja sekkumiste ulatus avalikus ruumis on oluliselt laiem ning kohustused ja väljaõppe nõuded kõrgendatud. Ja selle seadusemuudatuse kohaselt peavad tulevikus avalikus ruumis töötavad valvetöötajad läbima kõrgendatud nõuetega koolitused.

Selgitus Veiko Kommusaarelt kõlas veel nii, et turvatöötajatele on kehtestatud tervisenõuded ja need võiksid olla kõikidel sellel tegevusalal olevatel inimestel, kuna töö iseloomust tulenevalt on tööülesandeid raske täita, kui tervis ei ole päris korras.

Arutati veel selle seaduseelnõu erinevaid tahke ja seejärel tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 12. oktoober kell 16 ja juhtivkomisjoni esindajaks määrata Urve Tiidus. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Loen ette ka nimed, kes need tegid: Toomas Järveoja, Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Turvategevuse seadus. Minu küsimus on selline. Meil on olemas politsei ja piirivalve seadus, miks see ei ole politsei ja piirivalve tegevuse seadus? On riigikaitseseadus, miks see ei ole riigikaitsetegevuse seadus? On olemas päästeseadus, miks see ei ole päästetegevuse seadus? On toiduseadus, miks see ei ole toidutegemise seadus? On veterinaarseadus, miks see ei ole veterinaartegevuse seadus? Kust see loogika tuleb? Kas on mingi ühtlustamine, kas on kavas panna kõigile neile "tegevus" juurde? Loetelu ei ole lõplik.

Suur tänu, lugupeetud kolleeg! Loomulikult hea küsimus, mõneti filoloogiline, mõneti semantiline. Eelnõu esitaja on Vabariigi Valitsus, seda on koostanud Siseministeerium alates aastast 2018 ja ma selles mõttes päris kõiki neid selgitusi ei tea. Aga turvategevuse seadus puudutab turvaettevõtteid, turvategevust pakkuvaid firmasid. Ma arvan, et siin nagu väga sellist keerulist vastust ei tohiks olla. Küllap leiti, et see on tegevus, mitte mõttejõud, ja sellepärast on turvategevuse seadus. Aga küsimus on huvitav, tunnustan teid selle eest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! On olemas ka Vabariigi Valitsuse seadus. Ja kui see on valitsuse tehtud, kas on Vabariigi Valitsusel plaan muuta see Vabariigi Valitsuse tegevuse seaduseks?

Minul ei ole seda plaani [teada]. Komisjon seda ei arutanud.

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 638 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. oktoober kell 16.

Läheme edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 612 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Valge.

Kakskümmend minutit, jah?

Jah, kuni kakskümmend minutit.

Aitäh, hea juhataja! Eriti head kolleegid! Ma siis räägin selle eelnõu puhul massiimmigratsiooni piiramise vajadusest ja lähtun eelkõige Eesti rahvastikust ja Eesti sotsiaalprobleemidest. Järgmiste eelnõude puhul me saame ka teistest asjadest rääkida.

Küll aga ma ei räägi siinkohal Ukraina põgenikest. Aga tasub küll teha see remark, et praeguse seisuga me ei tea, kui palju neid Ukraina põgenikke meil on ja kes nad sellised on. Ilmselgelt on tegemist valitsuse tegemata tööga. Aga me saame Ukraina põgenikest rääkida üsna pea veel põhjalikumalt kui täna infotunnis, ja see on siis, kui peaminister meie arupärimisele vastama hakkab.

Ent ikkagi tasub veel enne öelda, et meie kindla seisukoha kohaselt oleks vajalik, et Ukraina põgenikud peale sõja lõppu oma koju tagasi pöörduksid. See on vajalik, lähtudes nii Ukraina huvidest kui ka Eesti huvidest. Ukraina lihtsalt vajab oma inimesi, vastasel korral tabab Ukrainat demograafiline katastroof. See on siis Ukraina vaatest. Meie vaatest on see nii, et vastasel korral me lihtsalt nii palju idaslaavlasi oma ühiskonda lõimida ei jõua, seda sõltumata sellest, kas nad hiljem teoreetiliselt läheneksid venelastele või eestlastele.

Aga nüüd siis rändearvudest endist, ukrainlasi välja jättes. Välispäritolu isikute suhtarv on Eestis üks Euroopa kõige kõrgemaid. Kui arvestada mitte ainult välismaal sündinuid, vaid ka välispäritolu [inimeste] esimest ja teist põlvkonda, siis on Eesti Luksemburgi järel teisel kohal 2016. aasta andmete kohaselt. Need on praegu kõige värskemad andmed ja siis moodustas välispäritolu rahvastik 27% Eesti elanikkonnast. Kontrollige järgi: [statistika andmebaasi] tabel RV07.

Edasi: sisserännanuteks loetakse Eestisse püsivalt elama asunud isikuid. 2017. aastal teatavasti toonane valitsus lõdvendas sisserändepiiranguid ja edasi tehti neid lõdvendusi veel ja nüüd ongi alates sellest ajast migratsioonisaldo Eestis järsult suurenenud. 2017.–2021. aasta vahel oli üldine migratsioonisaldo Eestis 28 500 isikut ja neist plussi andsid ainult 1500 Eesti ja 5800 teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud ja 20 000 olid Ukraina ja Venemaa ning muude ja teadmata riikide kodanikud. Veenduge ise: tabel RVR08.

Rahvaloendusest ning ka Siseministeeriumi esmaste elamislubade statistikast selgub, et need muu kodakondsusega ja teadmata kodakondsusega sisserändajad on olnud Valgevene kodanikud ja ka väga paljude Aasia ja Aafrika riikide kodanikud. Ehk siis migratsioonisaldo, mis neist eespool loetletud kodanikest koosneb, on andnud meile umbes pool Narva linna viie aastaga. See pole mitte midagi muud kui massiimmigratsioon. Toonitan uuesti, et me ei arvesta praegu Ukraina põgenikke. Aastate 1981–1990 keskmine aastane rändesaldo oli muide väiksem kui nüüd, viimasel viiel aastal oli see 3600 aasta keskmisena.

Nii, nüüd edasi. Tervel kümnendil 2012–2021 lahkus Eestist 11 500 Eesti [kodanikku] rohkem, kui saabus. Tõsi, et viimasel viiel aastal on see olukord natukene tasakaalustunud, aga kui me vahepeal rõõmustasime, et tagasiränne suurenes ja saldo läks aastatel 2017–2019 plussi, siis aastatel 2020–2021 on saldo olnud jälle Eesti kodanike puhul miinuses. Rohkem Eesti [kodanikke] on läinud välja, kui tulnud sisse. Vaadake järgi: tabel RVR08. Ja meil on üsna mõistlik oletada, et praeguste protsesside jätkudes eestlaste väljaränne suureneb.

Loomulikult on siis eestlaste osakaal langenud. Meie statistika on kahjuks üsna ebatäpne. Kõige täpsema tulemuse annavad rahvaloendused ning nende kohaselt moodustasid eestlased Eesti rahvastikust 2011. aastal 69,8% ja 2021. aastal 69,1%. Kui nüüd välja jätta need isikud, kelle rahvus on teadmata, siis on see natukene teistmoodi. Aga vaadake järgi: tabel RLV428.

Nii, rahvaloendusest oli jutt ja veel rohkem ärevust tekitavaid tulemusi pakub rahvaloendus emakeele kohta. Kui arvestada need isikud välja, kelle emakeel on teadmata, siis saadi 2011. aastal eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute suhtarvuks 68,6%. Eelmisel aastal, 2021. aastal oli see 67,7% ehk langus enam-vähem protsendi jagu. Vaadake järgi: tabel RLV431.

Ja kui nüüd usaldada Tõetamme, see on strateegia "Eesti 2035" andmestikku, siis oli eesti keelt esimese koduse keelena kõnelevate 15–17-aastaste arv 2020. aastal 656 000 inimest ja 2021. aastal 649 800 inimest ehk siis langus. Ma ei tea, kas see tuleb väljarändest. Langust igatahes näidatakse.

Meie oma eelnõuga soovime massiimmigratsiooni piirata. Valitsus andis aga eelnõule negatiivse hinnangu. On tõsi, et meie eelnõuga venitamise tõttu on vahepeal teise eelnõu heakskiitmisega jõustunud osa sätteid, mis puudutavad välistudengitele ja nende lähedastele elamisloa andmist. Need vähendavad küll seaduse eesmärgiga mitte kooskõlas olevat Eestisse asumist, ent on siiski pigem tehnilise iseloomuga. Hoopis olulisemad aga on need eelnõu sätted, mis ei ole jõustunud ja mis valitsus tagasi lükkas.

Valitsus ei pidanud põhjendatuks ettepanekut lühendada hooajatöötajana Eestis lubatud lühiajalise töötamise perioodi 270 päevalt kuue kuuni aastas. Esitati imelikke argumente. See, kes eesti keelt tunneb, saab aru, et hooaeg ei ole see, mis hõlvab suurema osa aastast. Vaadake palun eesti keele seletavast sõnaraamatust: "Hooaeg on aastast aastasse korduv ajalõik, ajalõik, mil tegeldakse mingi kindla tööga, spordialaga, kunstiga vms." Need, kes töötavad Eestis suurema osa aastast, ei saa olla hooajatöötajad. Mõeldagu siis vähemalt uus termin välja selle kohta. Aga see selleks.

Pole raske oletada, et valitsuse tegelik motiiv hooajatöötajate hooaja pikendamisel on odavtööjõu sissetoomine, mitte midagi muud. Selle pärast, et hooajatöötajatele ei kehti palgakriteeriumi. Ja meile on arusaamatu, miks valitsus soovib üha rohkem ja rohkem odavtööjõudu sisse tuua. Odav välistööjõud surub meie inimeste palgataset alla ega stimuleeri majanduse uuendamist. Ja lisaks on ajutine töötamine, seesama hooajatöötamine, hüppelaud püsivalt Eestisse asumiseks.

Pealegi on meil uus olukord, kus Eestis on Ukraina põgenike näol mitukümmend tuhat töötajat, keda võib värvata samadel tingimustel kui Eesti kodanikke, see tähendab miinimumpalgaga. Seetõttu on veel eriti arusaamatu, miks valitsus seda hooajatöötajate hooaega nii hirmsasti pikendada tahab.

Valitsus oli vastu ka ettepanekule muuta välismaalaste seaduses sätestatud töötasunõuet ja tõsta see 1,5 keskmise brutopalgani. Valitsuse väite kohaselt on kehtiv palgakriteerium proportsionaalne, arvestab Eesti tööjõuturu olukorraga ja Eesti keskmise palga muutumisega ajas. Valitsuse arvates eelnõukohane muudatus tähendaks, et edaspidi saaks Eestisse tuua peamiselt tippspetsialiste, kuigi paljudes sektorites on puudus just oskusspetsialistidest. Kõigepealt tuletan meelde, et enne 2017. aastat oli üldnormina töötasunõue 1,24 Eesti keskmist, aga tippspetsialistidele 2,0, mitte 1,5 nagu praegu. Hooajatöö eraldi kriteeriumi ei olnud üleüldse.

Meie eelnõu eesmärk selle palgakriteeriumi sätestamisel on seesama, mis hooaja lühendamise puhul: vältida meie üleujutamist odavtööjõuga, toetada Eesti tehnoloogilist arengut, struktuurilisi uuendusi meie majanduses ja kaitsta meie endi töötajaid tööturul. Palganõude muutmisel on kindlasti positiivne mõju kohalikule tööjõule.

Nüüd, nota bene, muudatus ei kitsenda tööandjate võimalust palgata kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste valdkondades, kus Eestis on tööjõupuudus. Vastupidi! Meil on väga palju erandeid välismaalaste seaduses ja see muudatus suunab pigem kõrge kvalifikatsiooniga ja tippspetsialistide Eestisse asumist. Potentsiaalselt tekitab see vähem probleeme Eesti ühiskonna integreerimisel.

Nii, nüüd tulen järgmise sätte juurde, millele valitsus ka vastu oli. Ta oli vastu sellele, et kolmandatest riikidest pärit välisüliõpilased peaksid õppetasu maksma. Sellele oli valitsus vastu. Väideti, et seda on võimalik täpsustada ülikoolidega sõlmitavates halduslepingutes. Tsiteerin: "Eestil on vaja meelitada õppima rohkem nende valdkondade välisüliõpilasi, keda on hiljem vaja Eesti teaduses ja tööturul (IKT, inseneeria), kuid üldise õppemaksu kehtestamine seab Eesti kõrgkoolid kehvemasse olukorda võrreldes teiste tugevate välisülikoolidega, kes pakuvad tugevatele välisüliõpilastele õppemaksust vabastust." Tsitaadi lõpp.

See on muidugi demagoogia. Tugevatele välisüliõpilastele pakutakse tugevates välisülikoolides tõepoolest mõnikord teatavaid soodustusi. Näiteks Tartu Ülikoolist märksa rikkam ja ülikoolide edetabelis Tartu Ülikoolist palju edukam, aga ligikaudu Tartu Ülikooliga sama suur Rootsi Kuninglik Tehnikaülikool maksab sihtstipendiumi 30 magistritaseme välistudengile.

Tõepoolest, välistudengid võiksid kvaliteetse õpikeskkonna loomisele kaudselt kaasa aidata, aga üksnes juhul, kui nad on keskmiselt andekamad kui Eesti üliõpilased ja kui neid ka õpetatakse kõrgemal tasemel. Paraku, nagu Jaak Aaviksoo märgib, on paljude välisüliõpilaste Eestisse tuleku põhjuseks tegelikult soov asuda elama Euroopa Liitu. Sisuline kvaliteedi mõõtmine välisüliõpilaste Eesti ülikoolidesse vastuvõtmisel tegelikult puudub.

Nii, tõsi, IT-erialade töötajad on Eesti tööturul oodatud, erinevalt paljudest teistest erialadest, kus välistudengeid koolitatakse. Aga IT-erialade tudengid moodustavad välistudengitest vaid väga väikese osa: 13% eelmise aasta andmetel, tehnikaalad ehk inseneeria 9%. Neile on võimalik maksta erialastipendiumi ja tulemusstipendiumi. Kui palju neid makstakse, ma ei tea, aga seadusemuudatus seda ei keela edaspidigi teha. Pealegi Haridus- ja Teadusministeeriumi ühe varasema uuringu järgi, mille puhul arvestati täistööajaga Eestisse töötama jäänuid, on IKT‑tudengitest peale lõpetamist Eestisse jäänud tööle ainult 38%.

Aga need on tegelikult detailid, kallid kolleegid. Oluline on see, kas lubada massiimmigratsiooni või mitte. Kui valitsus ei aktsepteeriks massiimmigratsiooni ja lükkaks tõepoolest need muudatused tagasi, siis oleks ju loogiline, et samal ajal pakutakse lahendusi, kuidas see massiimmigratsioon lõpetada. Seda aga pole. Seda pole, neid lahendusi ei pakuta. Siin ei ole võimalik teha muud järeldust, kui et valitsus on asunud Eesti rahvusriigi hävitamise ja ühtlasi ka Eesti põhiseaduse rikkumise teele. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd saame minna küsimuste juurde. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma tean, et sa oled asja väga põhjalikult aastaid uurinud. Kui palju aega võtab, et eesti rahvas, kui neid meetmeid ei rakendata ja kui me üldse meetmeid ei rakenda, muutub Eestimaal vähemuseks? Ja milliseid meetmeid lisaks nendele veel võiks valitsus välja pakkuda, et asja parandada?

Aitäh küsimuse eest! Eks kõik arengustsenaariumid sõltuvad sellest, missugused algeeldused stsenaariumile seatakse. Kui me eeldame seda, et meil on igal aastal migratsioonisaldo kuskil pluss 6000, siis võib kokku arvutada, et 10, 20 või umbes 40 aastat, kujutan ette, võtab aega vähemuseks muutumine. Kui meile jääb osa Ukraina põgenikke, siis kindlasti on see aeg lühem. 

Missuguseid meetmeid tarvitusele võtta? Igal riigil on immigratsiooni reguleerimine üks kõige olulisemaid kohustusi, just immigratsiooni tark reguleerimine. Meie põhimõte peaks olema selline, et meil oleks migratsioonisaldo umbes nullis. Ma võib-olla saan selle teema juurde pikemalt tagasi tulla hiljem meie fraktsiooni kõnes, aga juhul, kui me toome sisse sellisel hulgal idaslaavi päritolu isikuid, nagu me praegu oleme teinud – see on nagu püramiidskeem –, siis kuna idaslaavi päritolu isikutel on sündimus madalam ja meie rahvastiku vananemine toimub kiiremini, on nii, et mida rohkem me idaslaavlasi sisse toome, seda raskem on meil tagada tööealiste ja ülalpeetavate [normaalset] proportsiooni. See, et me praegu oleme käivitanud massiimmigratsiooni, tegelikult toimub meie laste tuleviku arvel.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Jaak! Kas sa ettekandjana oled kohtunud ka meie julgeolekut tagavate ametite juhtide või ametnikega? Nende tööülesannete hulka peaks ju otseselt kuuluma samuti seire nende inimeste üle, kelle motiivid Eestisse õppima asumisel ei ole ausad. Kas nad toetavad seda eelnõu, mis peaks ju tegelikult ka nende tööd kergemaks tegema? Julgeolekustruktuuris on ju inimestega mehitatus Reformierakonna ajal tugevalt kannatada saanud. Me teame, et PPA‑s on suur tööjõukriis ja see ainult süveneb. On sul mingeid indikatsioone selles osas, kuidas selle ameti töötajad, sealhulgas juhid suhtuvad sellesse, et meie oma eelnõudega tahaks immigratsiooni piirata? Nemad peavad ju tegelema nende tagajärgedega.

Aitäh selle küsimuse eest! On natukene juttu olnud ja eelkõige seoses suure rahvaste rändamisega, mis on sellel aastal käima läinud. Üks asi on see, kui palju meil on juttu olnud ja mida need inimesed, ametnikud ise ütlevad, aga teine vaade on ju see, et iga loogiliselt mõtlev inimene saab aru, et kui meil on käivitunud immigratsioon sellisel määral, sellisel massilisel määral nagu praegu, siis lihtsalt ei olegi võimalik kõiki neid inimesi korralikult kontrollida ka parima tahtmise juures.

Aga nii palju, kui mina olen nendest vastutustundlikest ametnikest aru saanud – ma mõistan muidugi seda, et ametnik ei taha poliitilisi seisukohti võtta –, aga nii palju, kui mina olen aru saanud, on nii, et nad tunnevad sügavat muret meie julgeoleku pärast sellelsamal põhjusel, et ei ole piisavalt ressurssi nii suurte masside kontrollimiseks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, me täna rääkisime siin nii-öelda venestamise kolmandast lainest. See on hullem kui Karl Vaino ajal. Aga meil on olemas ju, valitsus iga aasta sügisel kinnitab sisserände piirarvu. Tänavu see on – see on juba pealuu sees – 1311, aga seal on suur hulk igasuguseid erandeid, mis nagu selle välistavad või on võimalik [tulla] üle selle. Mis selle mõte on? Milleks siis sisserände piirarv, kui tegelikult sellest eriti ei hoolita?

See on asjakohane küsimus. Tõepoolest, kui ma täpselt mäletan, siis ka meie praegune peaminister korra väitis, et meie immigratsioonipoliitika on suhteliselt konservatiivne ja meil kehtib sisserände piirarv. Aga sinu küsimus on asjakohane. Nagu sa märkisid, on meie sisserännu kvoodiks tegelikult 1990. aastate algusest, kui me oma riigi taastasime, kehtiv 0,1% meie elanikkonnast. See on praeguse seisuga natuke üle 1300 isiku. Aga tegelik sisseränne on just nende erandite tõttu ja ka selle tõttu, et me oleme tulenevalt Euroopa Liidu direktiividest ja määrustest pidanud lubama oma riiki teatavaid kategooriaid inimesi, tavalisel aastal ületanud selle piirarvu 20-kordselt. Kuna see ületatakse 20-kordselt, siis järelikult tõepoolest sellel sisserändekvoodil sisulist tähendust ei ole. Ja nüüd ma räägin sisserändest, eks ole, ma ei räägi praegu migratsioonisaldost. Migratsioonisaldo on teine asi, migratsioonisaldo ületab selle sisserändekvoodi kusagil neljakordselt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Riik püsib teatavasti ainuüksi sellel, et me jagamegi inimesi omadeks ja võõrasteks. Kui me seda ei teeks, siis võiks olla üks suur maailmariik, eks ole, globaalne, ilma piirideta, ilma riikideta. Ja mitte ainult meil, vaid ka igal pool mujal immigratsioonipoliitika just seda väga selgelt reguleerib. Võid sa öelda, mis võiks toimuda meie valitsusjuhtide peas? Miks nad toetavad siin eelnõusid, mis hävitavad Eestit nende printsiipide kohaselt ja ei toeta eelnõusid, mis toetavad Eesti jäämist Eestiks?

Ma tänan selle küsimuse eest! Ma ise ka tahaksin teada, mis valitsusjuhtide peas toimub. Aga ma kardan, et seal valitseb ükskõiksus Eesti rahvusriigi osas või isegi negatiivne suhtumine. Ükskõiksus! Miks ma seda julgen väita? Julgen väita selle põhjal, et meie praegune peaminister ütles, et eestlaste osakaal on Eesti riigis 85%. Ka näiteks minu kaheksandas klassis õppiv poeg teab, et see on tegelikult natukene alla 70%. Kui peaminister arvab, et see on 85%, järelikult teda need küsimused ei huvita. Teda ei ole need kunagi huvitanud ja järelikult ei huvita teda ka need protsessid, mis juhtuvad.

Teine asi on, et tõenäoliselt valitsus vaatleb neid küsimusi nii‑öelda tunnelipilguga. Arvatakse, et mingil hetkel on mõnele ettevõttele kasulik odavtööjõud ja muu, mis selle odava tööjõuga kaasneb. Et riik peab investeerima sellesse, et nendele inimestele keelt õpetada, et neid inimesi mingil muul moel lõimida, neid kulutusi enam ei vaadata. Vaadatakse ainult seda ühte osa.

Ei mõelda ka seda, et kui tuleb tööjõud, siis esimese lähenemise kohaselt tõesti nad teenivad mingite maksude näol ka Eesti riigile tulu, aga seda ei mõelda, et nendele järgnevad pereliikmed. Seda ei mõelda! Ka nemad saavad kunagi vanemaks ja pensioneeruvad, nendele on vaja maksta samamoodi ülalpidamist nagu teistele. Ja neid saab ju rohkem või, ütleme, nad võimendavad meie ühiskonna vananemist, rääkimata integratsiooni[probleemidest]. Kuidas me loodame seda tohutut välispäritolu rahvastikku integreerida, kui me toome pidevalt teise mentaliteediga, teise kultuuritaustaga, teise keelega inimesi Eestisse juurde? See on lootusetu üritus.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt ettekandja! Minu arvates immigratsiooniteema on väga tõsine teema ja need probleemid ja need väljakutsed, mis sellega seoses Eesti riigi ees seisavad, on väga tõsised. Aga mu küsimus on, kas ma sain õieti aru. Te rääkisite oma ettekandes, tuginedes 2016. aasta andmetele, ja võrdlesite erinevate riikide esimese ja teise põlvkonna sisserändajate arvu, osakaalu, nagu ma aru saan. Ja võrdlus oli Luksemburgiga, kes on meist eespool, ja meie olime teisel kohal 26%-ga.

Mul on palve, rääkige palun rohkem lahti see võrdlusmoment. Minu arvates me ei ole kuidagi sisu poolest Luksemburgiga võrreldavad. Me võime protsentuaalselt võrrelda hiliste sisserändajate osakaalu, aga nende sisserändajate olemus, päritolu on väga erinev ja meie positsioonid riikidena on väga erinevad. Ja kas teil on andmeid ülejäänud riikide kohta, milline see pingerida välja võib näha? 

Suur tänu selle küsimuse eest ja tänan ka selle seisukoha eest, et Isamaa Erakond võtab immigratsiooni küsimust väga tõsiselt. Kahjuks see paraku ei ole välja paistnud. Ka selles komisjonis, kus need eelnõud olid menetluses, Isamaa Erakonna esindaja ei küsinud mitte ühtegi küsimust, ei huvitunud mitte millestki ja hääletas rutiinselt kõikide nende eelnõude menetlusest väljavõtmise poolt.

Aga küsimusele vastates ütleksin nii, et ma arvan, et teil on õigus: see Luksemburgiga võrdlus on pigem üks selline, no kuidas öelda, arvumaagia. Eesti riik on oma ajaloolt, oma kultuurilt suhteliselt teistsugune kui Luksemburg. Luksemburg ongi läbisõiduriik.

Nüüd, see meie 27% 2016. aasta andmete järgi on mõnevõrra kõrgem ehk protsendi võrra kõrgem kui Lätis. Ja sellel põhjusel, et Lätis on küll mittelätlaste osakaal suurem, aga need mittelätlased on elanud seal kauem, nad on rohkem põlvkondi seal elanud ja neid võib lugeda põlisrahvastiku hulka. Põlisrahvastik ja põhirahvus ei ole sarnased mõisted. Ülejäänud riikides on välispäritolu rahvastiku osakaal järsult väiksem kui Eestis ja Lätis. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Mina olen aru saanud, et Isamaa on meiega ühte meelt. Aga ma sain aru, et keegi Isamaa ohvitser on hääletanud komisjonis hoopis selle vastu. Kas ma sain valesti aru?

Paraku sa said õigesti aru. 

Ja nüüd tundub, et küsimused on otsa saanud. Suur tänu ettekandjale! Läheme kaasettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au tutvustada eelnõu 612 ümber toimuvat, seda, mis toimus põhiseaduskomisjonis.

Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 612 oma istungil teisipäeval, 20. septembril. Algatajate nimel tegi ülevaate eelnõust Jaak Valge. Ma ei hakka ümber jutustama härra Valge ettekannet, mis, nagu ka täna, keskendus suuremas osas ülevaatele migratsiooniprotsessidest Eestis ja mujal Euroopas. Ta puudutas mõistagi ka eelnõu ennast.

Valitsuse seisukohta selle eelnõu osas tutvustas Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna nõunik Jana Laane. Nii nagu sai mainitud, Vabariigi Valitsus ei toetanud eelnõu 612, kuna suur osa esitatud ettepanekutest välismaalaste seaduse muutmiseks on Riigikogus heaks kiidetud ja juba jõustunud või peatselt jõustumas.

Samuti ei pea Vabariigi Valitsus endiselt põhjendatuks ettepanekuid, mis puudutavad hooajatöötajana Eestis lubatud lühiajalise töötamise perioodi lühendamist ja tööandja poolt välismaalastele makstava töötasu suuruse nõude läbivat tõstmist. Seoses ettepanekuga muuta töötasunõuet, märgib Vabariigi Valitsus, et välismaalaste seaduse kohaselt peab tööandja tasuma välismaalasele töötasu, mille suurus on vähemalt võrdne aasta lõikes keskmise brutokuupalgaga Eestis. See palgakriteerium on valitsuse arvates proportsionaalne, arvestab Eesti tööturu olukorraga ja Eesti keskmise palga muutumisega ajas. Lisaks märkis Vabariigi Valitsus oma seisukohas, et hooajatöö puhul on kehtiva seaduse kohaselt lubatud töötada 270 päeva 360 päeva jooksul, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga.

Siseministeeriumi ametnik tõi välja, et kõrgharidusseaduse muudatusettepanekute puhul märgib Vabariigi Valitsus, et tegemist on ülikoolide autonoomiasse sekkumisega. Eestil on vaja meelitada õppima rohkem nende valdkondade välisüliõpilasi, keda hiljem on vaja Eesti teaduses ja tööturul. Üldise õppemaksu kehtestamine seaks Eesti kõrgkoolid kehvemasse olukorda võrreldes tugevate välisülikoolidega. Tegemist on pigem riigi ja ülikooli vahelise kokkuleppega, mida on võimalik täpsustada halduslepingutes.

Paul Puustusmaa kommenteeris eelnõu istungil selliselt, et tal on mure. Paul Puustusmaal on "tõsine mure välismaalaste seaduse ärasoperdamisega" – [protokolli]tsitaadi lõpp. Tema arvates klassikaline olukord on see, kus meedias räägitakse, et kvoodid on pisikesed, aga ei räägita sellest, et pisikese kvoodi kõrval on tegelikult 20 erandit, mis teevad kvoodi täiesti mõttetuks. Teiseks märkis Paul Puustusmaa, et on Riigikogus veedetud nelja aasta jooksul jälginud päris põhjalikult statistilisi näitajaid, mis puudutavad vabasid töökohtasid, ja tegelikult on vabade töökohtade arv olnud selle nelja aasta jooksul, sõltumata Ukraina sõjast, 40 000 – 46 000 töökoha vahel.

Paul Puustusmaa märkis veel, et hooaja mõiste väänamine on ilmselgelt poliitiline ja näeb ka väga inetu välja. Tema arvates, kui Siseministeeriumi esindaja viitas hooajatöid puudutavale Euroopa Liidu direktiivile, siis tuleks meeles pidada, et kui Euroopa Liidust tulevad määrused on otsekohalduvad, siis Euroopa Liidust tulevatest direktiividest ei peaks numbrilisi näitajaid niisama lihtsalt üle võtma.

See andis komisjonile põhjuse vaadata sisse kõne all olevale direktiivile. Ja selles on sätestatud minimaalne lubatud hooajatöö tegemise periood, milleks on kuus kuud, aga ka maksimaalne periood, milleks on üheksa kuud. Nagu te välismaalaste seadusest aru saate, siis Eesti on üle võtnud maksimaalse hooajatööperioodi, üheksa kuud. Selle peale Jaak Valge märkis, et üheksa kuud hooajatööd on ilmselgelt mõeldud Lääne-Euroopa riikide jaoks, kus on teine kliima. Komisjoni esimees Eduard Odinets märkis, et antud juhul me ei aruta kliimaküsimusi, vaid selle vahemiku valimist, mis ongi poliitiline otsus.

Arutelu tekkis ka ülikoolide autonoomia ümber. Selle teema tõstatas Mihhail Stalnuhhin, kes ütles end mõistvat, et Jaak Valge tunneb muret selle pärast, et Eesti ülikoolides muutub üha enamaks mitte-eestikeelne õpe. Ühes teises komisjonis on Mihhail Stalnuhhin Jaak Valget juba kaks aastat kuulanud ja on aru saanud, et ka selle eelnõu põhilisi eesmärke on tagasi viia kogu meie kõrgharidus eestikeelsele õppele.

Siseministeeriumi esindaja vastas sellele, et see eelnõu, mida me arutame, ehk kõrgharidusseaduse muutmise eelnõu, puudutab kohustuse panemist kõrgkoolidele nõuda õppekulude hüvitamist üliõpilastelt, kes ei õpi eestikeelse õppekava alusel. Tegelikult on ülikoolidel selline õigus kõrgharidusseaduses juba praegu olemas ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kinnitusel seda ka rakendatakse. Küsimus on selles, et talentide meelitamiseks on ülikoolil vaja teatud paindlikkust.

Jaak Valge kommenteeris seda nii, et mis puutub ülikoolidesse, siis tegelikult ülikooli autonoomia koosneb kahest asjast. Üks on akadeemiline vabadus, mis on eelkõige maailmavaate- ja teadusvabadus, ning teine on institutsionaalne vabadus, mis on hästi raskesti defineeritav mõiste. Kui öeldakse, et need muudatused piiraksid ülikoolide autonoomiat, siis see küll ei pea paika. Jaak Valge mainis, et olukorras, kus vaid 30% välisüliõpilastest jääb Eestisse, on ühe välisüliõpilase ettevalmistamine mitu korda kallim kui Eesti üliõpilase ettevalmistamine. Ülikoolidel on puudu raha, et õppejõududele palka maksta, aga samas kasutatakse raha hoopis välisüliõpilaste huvides. See ei ole Jaak Valge arvates loogiline.

Ja siis tekkis väike diskussioon selle üle, mis asi on hooajaline töötaja ja mis on hooaeg. Jaak Valge tsiteeris "Eesti keele seletavat sõnaraamatut", mille järgi on hooaeg aastast aastasse korduv ajalõik, mil tegeldakse mingi kindla tööga. Tema arvates ei ole hooajatöö pikendamine suuremale osale aastast sisuline, selle põhjuseks on odava tööjõu sissetoomise soov, nagu Jaak Valge ka täna oma ettekandes mainis. Ettevõtjad soovivad odavat tööjõudu ja hooajatöötajatele ei ole [kehtestatud] palgakriteeriume. Kui valitsus väidab, et eelnõukohane muudatus tähendaks, et edaspidi saaks Eestisse tuua peamiselt tippspetsialiste, siis paljudes sektorites on puudu just oskusspetsialistidest, arvas Jaak Valge.

Ja siis tekkis meil väike diskussioon selle üle – selle algatas Toomas Kivimägi –, et samasisulised teemad olid meil arutelu all siin Riigikogu suures saalis välismaalaste seaduse muutmise puhul kevadel ehk siis üsna hiljuti. Parlament on sellel teemal oma seisukohta väga selgelt väljendanud ja seaduse tasandil muudatused ära vormistanud. Toomas Kivimägi tundis huvi, mille alusel on tugevnenud algatajate usk, et parlament peaks olema selline tuulelipp, et täna otsustatakse ühte, homme teist. Selle seaduse puhul ei ole veel teada, kuidas see rakendub, vaid selleks on vaja teatud aega ja teatud perioodi, et saaks hinnata, kas on võetud õige suund või mitte. Hetkel on ainult mõni kuu nende muudatuste tegemisest, mida kõne all oleva eelnõu kohaselt soovitakse tühistada. Toomas Kivimägi arvas, et niimoodi on raske riigina toimida.

Jaak Valge märkis, et tema usk, et parlament menetleb seda eelnõu, tugineb sellele, et Reformierakonna liikmed – Jaak Valge usk puudutab ainult Reformierakonna liikmeid – parandavad oma meelt, kui saadakse rohkem sisulisi andmeid ja nähakse, milles probleem on. Sellepärast Jaak Valge keskenduski täna väga palju statistilistele ülevaadetele ja tabelite tsiteerimisele. Jaak Valge arvates on olukord võrreldes kevadega kõvasti muutunud. Alates maikuust on Eestis mitukümmend tuhat uut inimest, kellel on kõik samad õigused, mis Eesti Vabariigi kodanikel. Seega tööjõupuudust ei tohiks küll mitte mingil juhul olla. Eduard Odinets täpsustas, et kevadel me muutsime välismaalaste seadust põhjalikult ja osa sätteid alles jõustub varsti.

Sellega sisuline diskussioon nendel teemadel lõppes. Komisjon liikus menetluslike otsuste juurde. Konsensuslikult otsustati, et see eelnõu on täiskogu päevakorras 28. septembril. Selle poolt olid kõik komisjoni liikmed. Siis tegi komisjoni esimees Eduard Odinets ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Põhjendus oli, et suuremas osas see kattub juba olemasoleva seaduse sätetega või kohe jõustuvate uute sätetega. Samuti on rida sätteid, mis on alles hiljuti poliitiliselt läbi vaieldud. Odinets ei näinud perspektiivi, et paari kuuga on Riigikogu liikmed teisiti mõtlema hakanud. See ettepanek eelnõu tagasi lükata ei sündinud konsensuslikult. Selle poolt hääletasid Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Vastu olid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge, erapooletuks jäi Mihhail Stalnuhhin. Lõpuks otsustati määrata ettekandjaks komisjoni esimees Eduard Odinets. See otsus tehti ühehäälselt. Aitäh!

Aitäh! Mõned küsimused ka paistavad. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa mainisid oma kõnes, et seda tööaega – kuus kuud versus üheksa kuud – sätestav direktiiv annab meile võimaluse valida ja see on poliitiline otsus. Ja tõesti, see ei sõltu sellest, mis tööga tegemist on või kus piirkonnas see riik asub. Võib-olla sa natukene siiski avaksid, kas oli komisjonis ka selle üle debatti, kuidas see eri riikides on? Miks mõnes riigis see poliitiline otsus kukub ühele poole ja mõnes riigis, nagu praegu meil, on see läinud üheksa kuu peale. Minu meelest siin on mõtte[ainet] küll. Kas arutasite natukene sisulisemalt ka seda või lihtsalt põrgatasite [teema] kohe laualt maha?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma mainisin, väga sisulist diskussiooni nende sätete üle komisjoni istungil ei toimunud. Me nentisime, et on olemas Euroopa Liidu direktiiv, mis seab maksimaalse ja minimaalse hooaja pikkuse. Eesti on valinud maksimaalse perioodi ja selle tõdemusega meie diskussioon sisuliselt lõppes. Olid erinevad arusaamad, eks ju, mis asi on hooaeg – kas üheksat kuud võib pidada hooajaks või mitte. Tsiteeriti seletavat sõnaraamatut. Aga nii palju, kui on sõnaraamatu tsiteerijaid, nii palju on ka sellest sõnaraamatust [erinevalt] aru saajaid.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle tuleb komisjoni istungist meelde, et komisjoni esimees, teie, märkisite vähemalt ühel korral, et teile on samamoodi olulised rahvuspoliitilised eesmärgid kui Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Ja ma komisjoni istungil sellel teemal rohkem ei peatunud. Küll aga ma julgen üle küsida: kui teile tõesti on rahvuspoliitilised eesmärgid olulised, siis kas te aktsepteerite seda, et Eesti ujutatakse massiimmigratsiooni käigus üle uute immigrantidega? Ja kui ei aktsepteeri, siis missuguseid ettepanekuid te sel juhul teete? 

Aitäh selle küsimuse eest! Pean kahjuks nentima, et te eksite. Eelnõu 612 arutelu ajal ei puudutatud põhiseaduskomisjoni istungil kordagi komisjoni esimehe rahvuspoliitilisi vaateid. Sellest ei olnud komisjoni arutelu käigus juttu. Ja kuna see ei olnud teemaks ja ma ei ole siin oma isiklike vaadete tutvustajana, vaid komisjoni arutelu tutvustajana, siis ma hea meelega sellel teemal teiega ei debateeriks.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te tsiteerisite ka Toomas Kivimägi, et Riigikogu ei tohi olla tuulelipp. Et kevadel sai see justkui menetletud, välismaalaste seadus sai läbi vaieldud. Siiski võib tõdeda, et ega see seadus, mis kevadel arutusel oli – ega tõesti väga kõrge kvaliteedi märki sellele seadusele, mille Riigikogu heaks kiitis, alla ei pandud. Kas Toomas Kivimägi puudutas ka seda kvaliteeti, kui ta ütles, et Riigikogu ei tohi olla tuulelipp? Kas ta oli selle tööga rahul, mida kevadel Riigikogus [tehti]?

Aitäh! Kindlasti on Riigikogu liikmetel erinev arusaam, mis on kvaliteetne parlamendi töö ja mis ei ole. Toomas Kivimägi ei andnud oma hinnangut parlamendi kevadise töö kvaliteedile. Küll aga ta märkis, nagu ma tsiteerisin, et seadus on alles vastu võetud ja me peame vaatama, kuidas see töötab, millised asjad toimivad, millised mitte. Seadust on alles hakatud rakendama, osa muudatusi alles jõustus, osa muudatusi ei ole isegi veel jõustunud. Vaja on teatud aega, teatud perioodi, et saaks hinnata, kas välismaalaste seaduse muudatustega on võetud õige suund või mitte. Kvaliteedist juttu ei olnud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Mind hakkas ka nüüd see tuulelipu väljend ja selle taga olev mõte huvitama – mida siis on selle all mõeldud. Värskendage mu mälu! Kas ei olnud mitte nii, et eelmine valitsus võttis üle-eelmise valitsuse välismaalaste seaduse, mis oli menetlusse antud, uuesti menetlusse, pööras selle sisult ja ideoloogialt täiesti vastupidiseks – ma nimetaks seda tuulelipuefektiks – ja see võeti siin Riigikogus vastu? Kas see oli nii või mitte?

Minu materjalides kahjuks puudub ülevaade välismaalaste seaduse kevadiste muudatuste menetlemise protsessidest. Aga ma olen kindel, et kõik oli tehtud nii, nagu meie kodu- ja töökorra seadus nõuab. Seadus sai ikkagi enamuse parlamendiliikmete toetuse ja toimib. Nagu ma ütlesin, osa muudatusi isegi ei ole veel jõustunud, on väga vara nende mõju hinnata. Ja Toomas Kivimägi mõte oli selles, et me alles lõpetasime vaidluse, miks me uuesti alustame. Laseme seadusel natukene toimida ja siis võime täiesti vabalt selle juurde tagasi tulla. Loodetavasti ma interpreteerisin Toomase sõnu õigesti. Tuulelipp on väga ilus väljend ja alati see ei tähenda negatiivset konnotatsiooni.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Hetk tagasi te keeldusite avaldamast, milline on teie rahvuspoliitiline eesmärk ja arusaam ja millised teie seisukohad. Kõnealune eelnõu seisab selle eest, et Eesti ei muutuks massiimmigratsiooni käigus, ei saaks üle ujutatud sisserännanutest, meie palgataset ei viidaks alla ja nii edasi ja nii edasi, et riik ja rahvas jääks ikkagi püsima. Ja teie tegite komisjoni esimehena ettepaneku tagasi lükata see eelnõu. Tegelikult sellest me näeme ju väga hästi ja selgelt, milline on teie seisukoht. Te toetate massiimmigratsiooni, toetate Eesti tegemist odavtööjõu maaks. Palun öelge siis, et jah, tõepoolest, nii see ongi.

Aitäh! Ma väga hästi tean, mis on selle seaduseelnõu eesmärk. Seda on tutvustatud nii komisjonis, kus ma väga tähelepanelikult kuulasin härra Valget, kui ka siin saalis täna. Ma väga tähelepanelikult kuulasin. Ja ma saan aru teie selle eelnõu eesmärkidest. Aga ma ei tahaks teiega hakata diskuteerima, kas need migratsiooniprotsessid, mis Eestis toimuvad, on massiimmigratsioon, kas see on üleujutamine või see on midagi muud. Olles siin komisjoni esimehena ja protokolli tutvustades see ei ole minu praegune eesmärk.

Aga ma lihtsalt tuletan veel kord meelde, mis põhjendustega ma tegin ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Ma tsiteerisin seda, võin seda veel kord teha. Selles teie eelnõus on seitse sätet, mis on juba olemas välismaalaste seaduses või 1. jaanuaril 2023 jõustuvas välismaalaste seaduses. Enamik teie esitatud eelnõust on sisult sama, mis on juba eksisteerivas seaduses olemas. Ja sellest lähtuvalt, just sellest lähtuvalt ma tegin ettepaneku, et meil ei ole mõtet võtta vastu veel üht seadust, mis kordab juba olemasolevat seadust.

On tekkinud protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma nüüd vaatasin selle eelnõu seletuskirja, kus on öeldud, et [eesmärk] on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade – see on siis põhiseaduse preambulis. Ja nüüd on õiguskomisjoni esimehe juhtimisel grupiviisiliselt saadikud teinud ettepaneku see tagasi lükata. Kas protseduuriliselt on võimalik, et saadikud tegutsevad grupiviisiliselt põhiseaduse preambuli vastu?

Protseduuriliselt on küll võimalik ja seda peab pärast hindama kohus. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin kõigepealt, kas põhiseaduskomisjoni [esimehe] kõrge ametiga sobib kokku selline demagoogitsemine, nagu te praegu tegite. Te ju teate seda, et sellest eelnõust osa tehnilisi sätteid on tõepoolest vahepeal vastu võetud või alles võetakse – seetõttu, et selle eelnõuga on väga palju venitatud. Tegelikult selle eelnõu sisuks on odavtööjõu piiramine, odavtööjõu sissevoolamise piiramine. Ja ma küsin nüüd teist asja. Vaadake, te olete üks integratsiooniideolooge olnud Eestis pikka aega. Ma küsin nüüd niimoodi: kas te tunnistate, et see integratsioon on sellisel loosunglikul kujul läbi kukkunud, nagu teie seda ette kujutasite? Ja kuidas mõjub sellele läbi kukkunud integratsioonile veel massiliselt uute inimeste juurdetoomine mujalt?

Aitäh! Ma kordan veel kord. Minu ülesanne vastavalt kodu- ja töökorra seadusele on tutvustada komisjonis toimunut, mitte jagada isiklikke või mitteisiklikke hinnanguid oma kolleegidele, nende poliitilistele vaadetele, nagu te praegu tegite. See, kas ma demagoogitsen siin puldis või ei demagoogitse, on teie isiklik hinnang.

Mis puudutab seda, kas integratsioon on läbi kukkunud, siis ma võin täie tõsidusega öelda, et minu arvates ei ole integratsioon läbi kukkunud. Eestis toimuvatel integratsiooni- ehk lõimumisprotsessidel on päris palju häid tulemusi. Loomulikult on ka teatud väljakutseid nii praegu kui ilmselt ka tulevikus. Me tegeleme nendega koos teiega parlamendiliikmetena ja ka valitsuse tasandil. Sellele ma võin küll vastata: jah, minu arvates ei ole läbi kukkunud. 

Mis puutub süüdistustesse, et eelnõuga on venitatud, siis osaliselt võin nõustuda. Eelnõu jõudis saali nädal hiljem, kui meie seadus ette näeb. Siin ma võtan süü enda peale, üks nädal on üle läinud. Ma ei pea seda väga oluliseks venitamiseks, aga jah, üks nädal on üle läinud. 

Protseduuriline, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ettekandja on mitu korda rõhutanud, et ta kannab ette ja on kohustatud kodu- ja töökorrast [tulenevalt] ette kandma seda, mida komisjonis räägiti ja otsustati. Minu arvates on see igati korrektne ja kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Aga ettekandja on ka korduvalt rõhutanud, et ta ei soovi avaldada siin isiklikku arvamust ja seisukohti, mis on ka ju iseenesest aktsepteeritav. Öelge palun, kas kodu- ja töökorra seadus keelab isikliku seisukoha avaldamist, kui seda küsitakse, või mitte. Siis on meil, Riigikogu liikmetel, ühtne arusaam. Kas kodu- ja töökorra seadus keelab seda? Ma olen siin saalis korduvalt kuulnud, et inimesed ikka avaldavad oma isiklikke seisukohti ja arvamusi.

Aitäh! Kodu- ja töökorra seadus jätab väga avarad võimalused poliitiliseks debatiks. Ka komisjonipoolse ettekande puhul ei ole mingeid piiranguid. On olnud niimoodi, et loetakse sõna otseses mõttes stenogrammi maha, ja on olnud väga lai ja avar arutelu. Nagu ma olen aru saanud – mina loomulikult ei osalenud komisjoni istungil –, oli seal komisjonis väga põhjalik arutelu, nii et väga mitmed neist küsimustest said tõenäoliselt ühte või teist serva pidi seal käsitletud. Kui vähekenegi nii on, siis ma palun komisjoni esindajal see ära märkida. Jürgen Ligil on protseduuriline, palun!

Aitäh! Jätkan kolleegi küsitut. Ma olen natuke mures, kui te loote siin Riigikogu juhatajana uut tava. Siin rikutakse saalis või puldis seda kogu aeg, aga teie püüate nagu väita, et komisjoni ettekanne ongi päris vabakava. Ma ei ole sellega nõus. Ma proovin sõnastada seda teisiti ja katsuge palun kommenteerida, kas ma olen õigesti aru saanud.

Minu senise kogemuse ja teadmise järgi on komisjoni esindajad kohustatud siiski ette kandma ja tutvustama debatti, mis toimus komisjonis. See on põhiline. Tal ei ole keelatud oma arvamust sinna juurde ütlemast, kuid see peab kuidagi toetama seda eelmist juttu, see peab kuidagi avama toimunud debatti. Aga öelda lihtsalt, et need arvamused on [oodatud], või et see on täielikult ettekandja valik – sellega ma ei ole nõus.

Ma väidan, et näiteks rahanduskomisjoni esindaja eksib kogu aeg selle vastu, et laseb ennast tõmmata mingitesse isiklikesse heietustesse, mis kuidagigi ei peegelda tegelikult komisjonis räägitut. Kas te jääte enda juurde, et isiklikud heietused ja lõputult avar teemaruum on see, mida komisjoni esindaja peab täitma, või siiski on ülesanne komisjoni arutelu esitamine ja soovi korral siis oma seisukohtade väljendamine nendes raamides?

Mulle tundub, et sa ei kuulanud, mis ma ütlesin. Ma ütlesin väga selgelt: komisjonipoolne ettekanne räägib sellest, mis komisjonis juhtus, aga keelatud ei ole avaram poliitiline debatt. Mingit uut tava me siin ei loo. Avaram debatt erinevate eelnõude üle komisjonipoolse ettekande ajal on täiesti tavapärane. Heietustest ei ole mina midagi rääkinud.

Minu soov on Riigikogu istungi juhatajana alati olnud, punkt üks loomulikult, et arutelu oleks viisakas, punkt kaks, et küsimused oleksid arusaadavad ja et küsimustele oleks arusaadavad vastused. See ongi poliitiline debatt, mida me siin peame. Ja alati on võimalik öelda: seda komisjonis ei arutatud. Jah, loomulikult. Aga keegi ei keela ütlemast, et arutelu sinna ei jõudnud, aga mina arvan nii või naa. See ei ole mingi uus tava.

Läheme edasi. Henn Põlluaasal on protseduuriline, palun!

Aitäh! Sellestsamast probleemist ma nüüd jätkaks. Mul on väga hea meel, et härra Ligi on seisukohal, et komisjoni esindaja peab väljendama ja rääkima seda, mis toimus komisjonis. Loomulikult! No väikse remargina ma lisan, et nagu ka eesistuja ütles, mitte keegi ei keela ka oma isiklikku seisukohta väljendamast.

Aga mulle tundub, et Ligi ütlus on äärmiselt silmakirjalik. Ma tuletan meelde, kuidas nende enda erakonna liige Eerik-Niiles Kross oli siinsamas puldis tutvustamas komisjonis toimunud diskussiooni ja seisukohti. Teemaks oli väike- ja põlisrahvaste genotsiid Venemaal, mida hukka mõistva otsuse eelnõu Konservatiivne Rahvaerakond esitas. Ja reformierakondlane Eerik-Niiles Kross ei rääkinud poole sõnagagi sellest, mis toimus komisjonis, millised olid diskussioonid, mida keegi ütles, millised olid seisukohad. Ja kui ma avaldasin protesti, siis ei olnud sellest ka mitte mingisugust tolku. Nii et reformierakondlaste silmakirjalikkus ja kahepalgelisus on ausalt öeldes tülgastav. 

Aitäh! Mul on see kord meeles ja nii see tõepoolest välja kukkus. Tookord oli rohkem meie kodukorrareeglite ja heade kommete mittetäitmist, kui ma praegu vähekenegi olen näinud. Minu meelest me oleme kuni selle hetkeni, praeguse hetkeni, väga ilusat debatti pidanud, väga ilusti meie kommete ja reeglite raamides.

Jürgen Ligi, protseduuriline! Palun, mitte liiga pikkasid kõnesid!

Hea juhataja! Öelge, kuidas see eksesimehe tänitamine nüüd aitas sellele debatile kaasa! Kuidas see on seotud praeguse ettekandega ja ettekandja aadressil esitatud isiklike küsimuste sissetoomisega, mida teie erakond teeb? Me ei saa seda kontrollida, mis tookord toimus, meist enamus seda ei mäleta. Too juhtum oleks pidanud jääma sinna, kus ta oli. Kui tookord ei sekkutud, siis mul on küsimus, kuidas see takkajärgi tänitamine aitab praegust olukorda selgitada? 

Jaa, no tänitajaid on siin praegu ainult üks olnud. Aga tookord, ma mäletan väga hästi, ma tegin mitu korda märkuse, et tuleb vastata küsimustele, ja see oli protseduuriline arutelu siin. Mul on meeles. Ja kontekst, Jürgen! See on kontekst, mida Henn andis siin praegu.

Eerik-Niiles Kross, lupus in homini.

See on protseduurilise küsimuse kommentaar protseduurilise küsimusena. Väga huvitav ...

Meil aega on.

Kuna siin EKRE esindaja Henn Põlluaas mind hea sõnaga meenutas, siis see on väga huvitav, sest ma just mõtlesin tema peale oma toas seda diskussiooni kuulates. Mulle tuli ka meelde Põlluaasa kriitika, kui ma nende esitatud avaldust komisjoni esindajana muidugi ei kaitsnud. Küll aga esitlesin ma komisjonis toimunud debatti väga hoolikalt. Ja mulle tuli meelde, et Henn oli väga solvunud, miks ma diskrimineerin EKRE‑t, ei esita poolt‑ ja vastuargumente üldse võrdselt. Mul jäi tol korral talle ütlemata, et ma säästsin EKRE‑t, sellepärast et mitte keegi peale nende esindajate ei ütelnud komisjonis ühtegi positiivset sõna selle avalduse kohta. Ma olin väga viisakas. Olen jätkuvalt väga viisakas.

Jaa, ma lihtsalt selle viisakuse [kohta ütlen], et suurepärane, kõik me peame viisakad olema. Ja kellel on vaja mälu värskendada, siis kõik see on stenogrammis. Kõik on stenogrammis! Läheme edasi küsimustega. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Põnev-põnev! No igal juhul on põnev, mis siin toimub! Ma muidugi kommentaariks ka natukene Jürgen Ligi. Tegelikult on tõepoolest meie jaoks oluline, mis komisjonis toimus, aga saagem aru, et meie inimesi huvitab vägagi see, kuidas poliitika kujuneb – just seesama kontekst. Komisjonis toimunu kirjalik dokument tihti ei peegelda seda. Praegu me olime küsimuse juures, mis puudutas rahvuspoliitilisi vaateid, ja see ikkagi oli komisjonis, ma ei saa öelda, et arutelu all, aga sellest räägiti, ja mitte üks kord. Ma saan tõepoolest aru komisjoni esimehe enda personaalsest huvist mitte valgustada oma rahvuspoliitilisi vaateid, ma mõistan seda täiesti, aga just nimelt selle poliitika kujunemise [seisukohalt] ma küsiksin sellisel juhul siis niimoodi: hea komisjoni esimees, kui te oma vaateid ei taha avaldada, aga äkki avaldaksite sotsialistide rahvuspoliitilisi vaateid? Millised need on teie erakonnal?

Aitäh! Ma kõigepealt mainin veel kord: eelnõu 612 arutelu käigus kordagi ei puudutatud ühe või teise komisjoni liikme või komisjoni esimehe rahvuspoliitilisi vaateid. Teist korda ma toonitan seda stenogrammi jaoks. Teiseks toonitan, et põhiseaduskomisjoni protokollid üsnagi täpselt, peaaegu stenogrammi tasemel kirjeldavad seda, mis toimus komisjoni istungil. Ja kolmandaks, isegi kui ma väga tahaksin, sotsialistide seisukohtadest ma ei tea midagi. Ma tean päris palju sotsiaaldemokraatide seisukohtadest, aga nagu ma juba ütlesin, see ei ole see koht, kus ma peaksin neid tutvustama. See ei ole praegu valimiste-eelne debatt.

Protseduurilistega jätkame. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mina ei taha kuidagi, et see arutelu või vaidlus siin ebakultuurseks muutub, ja ma tahan tänada komisjonipoolset ettekandjat. Ma usun siiralt, et ta on seda komisjonis toimunut väga objektiivselt ette kandnud ja kajastanud, nii nagu see tegelikult toimus. Küll aga olen ma mures sõnavabaduse pärast ja selle pärast, et me ei käitu võib-olla päris kodu- ja töökorraga kooskõlas, kui me kuidagi mõistame hukka, kui küsitakse siin parlamendisaalis ühe või teise poliitiku isiklikke poliitilisi seisukohti ja hinnanguid ja vaadatakse sellele kriitiliselt, kui ta neid avaldab.

Aga mina tahan juhtida tähelepanu Riigikogu liikme heale tavale, mille me oleme ühiselt aktsepteerinud. Seda mäletatavasti vedas eest ja selle koostas eelkõige praegu ametis olev peaminister Kaja Kallas. Ja siin on ka järgmine punkt: "Riigikogu liige selgitab valikute ja otsuste tagamaid ning on parlamendi töö ja oma tegevuse selgitamiseks mõistlikult kättesaadav. Riigikogu liige ei väldi küsimustele vastamist, välja arvatud juhud, kui küsimus puudutab konfidentsiaalset informatsiooni või isiklikku elu." Minu arvates siin ei küsita konfidentsiaalset informatsiooni ega isikliku elu kohta, vaid inimese isiklikke seisukohti, mis puudutavad Eesti riigi poliitilist elu.

Ma arvan, et me peaksime selle selgeks rääkima, et see ei ole kuidagi hukkamõistetav ega halb tava, kui kas komisjoni esindaja või fraktsiooni esindaja esitab lisaks komisjonis arutatule ka oma isiklikke seisukohti ja kommentaare. Minu arvates Jürgen Ligi on selles mõttes väga hea positiivne näide. Ta väga sageli ütleb, et minu isiklik arvamus erineb kas komisjoni või ka oma erakonna seisukohast, ja ta on seda julgelt ka puldist välja öelnud. Ma arvan, selline avatud arutelu siin parlamendisaalis peakski olema. Nii et ärme piirame seda. Kui küsitakse isiklikku seisukohta, siis ei pea seda avaldama, aga ärme kajastame seda kuidagi halvas valguses, kui seda küsitakse ja kui sellele ka vastatakse.

Aitäh! Väga hea meel on kuulda tsitaate meie poolt kokkulepitud heast tavast. Ma olen alati – ma rõhutan üle, ma olen seda juba korra öelnud –, ma olen alati proovinud Riigikogu istungit juhatada niimoodi, et debatt oleks viisakas, aga võimalikult avar. Ja tuletan meelde kõigile Riigikogu saadikutele, et meil on lausa põhiseaduslik printsiip Riigikogu liikme indemniteedist ehk meie arvamuste avaldusi ei tohi karistada, üldse mitte, mitte kuidagi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõepoolest oli nii, nagu Eerik-Niiles Kross tõdes just hetk tagasi, et mitte ükski teine erakond ei toetanud EKRE avaldust mõista hukka väike- ja põlisrahvaste diskrimineerimist ja genotsiidi Venemaal, sealhulgas ka soome-ugri rahvaste genotsiidi ja diskrimineerimist. Nii et mul on selle üle äärmiselt piinlik.

Aga minu küsimus on see. Te ütlesite, et te tegite ettepaneku see eelnõu tagasi lükata, sellepärast et see on täpselt sama, kui on juba tegelikult olemas ja mis on juba menetluses. No kuulge, andke andeks, see on ju täielik fantaasia! Kas te lugesite läbi need sätted kõik sellest eelnõust? Need ei ole ju sugugi ... Mõni üksik tehniline nüanss, no see on loomulik, aga sisuliselt on ta ikkagi täiesti erinev. Aitäh!

Aitäh! Ma ütlesin, et suuremas osas. Ja ütlesin, et seitsme punkti osas ta on juba jõustunud või kohe jõustub seitsme sätte osas. See ei ole fantaasia. Ja me võime näiteks vaadata, et teie eelnõu punkt 3 jõustub 1. jaanuaril, eelnõu punkt nr 4 jõustus juba 24. mail, eelnõu punkt nr 5 jõustus 24. mail, eelnõu punkt nr 6 jõustus 24. mail, eelnõu punkt nr 7 jõustus 24. mail, eelnõu punkt nr 8 jõustus 24. mail. Ja mis kõrgharidusseadust puudutab, õigus võtta ... üliõpilastelt raha, see on jõustunud 1. augustil.

Nii et selles mõttes me võime siin vaielda, kas üheksast või kümnest punktist seitse on ülekaalus või ei ole ülekaalus, kas see on fantaasia või mitte, aga kindlasti minu arvates ei ole hea praktika esitada Riigikogu menetlusse eelnõusid, mis kattuvad olemasolevate seadustega.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Ma soovin teile jõudu selle juurde jäämisel, et te siiski hoiaksite seda ettekannet ja teisi ettekandeid komisjonis räägitu ja teema raamides. See on teil hästi välja tulnud. Isiklik arvamus loomulikult ei ole keelatud, aga seda tulebki siis eristada ja seostada konkreetse debatiga. See on väga tervitatav, selles mõttes on debati avatus väga hea.

Aga mis mind siiski ka teie ettekandes segas, oli see väga detailne tsiteerimine. Tervik läks kaduma. Kui te aitaksite nüüd, kindlasti lubades endale ka isiklikku hinnangut, kokku võtta, mis asja eelnõu esitaja ajab? Mulle on jäänud mulje, et nad tõrjuvad ühte rahvusrühma, ei taha, et nad tööle saaksid, õppida saaksid, et nad üldse üle piiri saaksid, ja seda olukorras, kus neil on tõesti häda käes. Kas te prooviksite mu kahtlusi kinnitada või ümber lükata? Mul tekkis just see küsimus praegu. Palun öelge, mis asi see on! 

Kui mina olen õigesti aru saanud selle eelnõu eesmärgist ... Kindlasti sellega saab tutvuda ka eelnõu seletuskirjas, aga kui ma oma sõnadega tsiteerin, siis see on siin juba kõlanud: eesmärk on peatada massiimmigratsioon Eestisse, peatada odavtööjõu sissevoolamine, kaitsta meie eestikeelset kõrgharidust. Eelnõu algatajate arvates kehtiv seadusandlus töötab nendele põhimõtetele vastu ja sellepärast nad on esitanud ettepaneku teatud sätteid kõrgharidusseaduses muuta ja välismaalaste seaduses samamoodi muuta või tühistada. Nende poliitiline agenda on, et olemasolev korraldus, mis meil Eestis kehtib, meie seadusandlus just nagu toetab massiimmigratsiooni, ohustab eestikeelset haridust ja massiliselt toob siia odavtööjõudu. See on eelnõu algatajate arvamus.

Ruuben Kaalep, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul tekkisid päris tõsised kahtlused selle peale, kuidas te põiklesite kõrvale vastamast küsimusele, mis on teie enda või sotsiaaldemokraatide seisukohad ja vaated rahvuspoliitikale. Miks need kahtlused tekkisid? On ju selge, et aus poliitik või aus Riigikogu liige ei peaks vältima vastust küsimustele omaenda vaadete kohta. Vastupidi, peaks just kasutama iga võimalust, et neid seletada, võib-olla hajutada erinevaid arvamusi, mis võivad tekkida just sellest, kui kellegi vaated jäävad segaseks. Kui te seda teemat väldite, siis jääb üle ainult järeldada, et kas teie või sotsiaaldemokraatide vaated rahvuspoliitikale on niivõrd vaenulikud Eesti etnilise rahvusluse suhtes, et te parema meelega eelistate sellest mitte rääkida. Kas ma saan õigesti aru?

Aitäh! Vaadake, mina oma lühikese karjääri jooksul siin Riigikogus olen küll õppinud seda ja aru saanud nii, et komisjonipoolne ettekanne ükskõik millise eelnõu puhul on ülevaade komisjonis toimunust, komisjonis kõlanud arvamustest ja komisjoni otsustest. Minu arusaam komisjonipoolse ettekandja rollist on siiamaani olnud see, et tuleks nii palju kui võimalik vältida isiklikke seisukohti, partei seisukohti, mitte kasutada seda komisjoni poolt usaldatud rolli selleks, et teha oma partei propagandat. Loomulikult ma hea meelega iga kell nii teiega kui teiste kolleegidega vaidlen, vestlen, põhjendan nii oma isiklikke kui ka oma erakonna rahvuspoliitilisi, majanduslikke, keskkonnaalaseid, ükskõik milliseid vaateid. Ma usun, et lähema viie kuu jooksul avaneb meile võimalusi nii teiega, lugupeetud küsija, kui ka teie kolleegide ja kõigi teistega debateerida nendel teemadel küll ja küll.

Minu isiklik seisukoht on see, et komisjonipoolne ettekanne ei ole see koht, kus ma pean loopima partei loosungeid, veenma kuulajaid ja vaatajaid, et ma ajan siin oma kalli erakonna asja. Mis puudutab rahvuspoliitilisi seisukohti, siis mina usun Eesti põhiseadusesse. Mina eestlasena, Eesti kodanikuna, usun eriti selle preambulisse, et meie riik on olemas selleks, et kaitsta eesti keelt, kultuuri, Eestimaad, selle kestlikkust, jätkusuutlikkust. Ja selleks, ma usun, kõik meie, 101 saadikut, siin oleme ja kõik erakonnad samamoodi selle nimel tegutsevad. Lihtsalt ilmselt on meil pisut erinevad vaated ja mõnes küsimuses väga erinevad vaated, kuidas seda teha, milliste meetoditega seda teha ja nii edasi. See on minu isiklik seisukoht.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tahaksin samuti julgustada teid rääkima oma veendumustest ja seisukohtadest. Sest vaadake, väga raske on inimestega debateerida või isegi koos töötada, kui nende seisukohad jäävad varjatuks. Ja ma tahaksin parandada teie positsiooni, mille te välja ütlesite, et tegemist justkui on teie isikliku seisukohaga. See ei ole nii. Te ajate siin riigi asja, kõik, mis te siin teete, puudutab riiki. Nii et see ei ole päris täpne määratlus. Peamine: te ei täida iseenda reegleid. Te ohutul teemal avaldate arvamust, tõsisel mitte. Teil jätkus aega, et tutvustada oma arvamust, mis te arvate sõnast "tuulelipp". Aga tõsisemate küsimuste puhul te viitasite sellele, et peate jääma komisjonis arutatu juurde.

Aitäh! Sõna "tuulelipp", diskussioon selle ümber, kas parlament on tuulelipp või ei ole, oli komisjoni istungil. Kuid komisjoni istungil ei käsitletud ei Eduard Odinetsi ega üldse sotsiaaldemokraatide poliitilisi vaateid. Sellepärast ma peatusingi sõnal "tuulelipp", aga ei peatunud minu enda poliitilistel seisukohtadel. Aga nagu ma ka eelmisele küsimusele vastates ütlesin, te võite aimata, nii mina kui minu erakond tegutseme väga rangelt Eesti põhiseadusega kooskõlas ja Eesti põhiseaduses sätestatud eesmärkide nimel. See tähendab, et Eesti riigi kaitse all oleme igal juhul.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Mul tekkis kohe sihuke eriline huvi, et mis värvi see tuulelipp on. Aga las ta olla. Ent protokolli huvides on väga oluline see, mida meie hea kolleeg Jürgen Ligi ütles, kiites teie ettekannet – ma ühinen tema kiitusega [teatud] osas –, aga ta märkis, et temale on jäänud ettekandest mulje, et eelnõu algatajad on soovinud tõrjuda [üht] rahvusgruppi. Vaat see on väga ohtlik ja väga jõuline väljend. Ma tahaksin nüüd päris tõsiselt teada sellel komisjoni istungil [toimunust]. Kas [kuidagi] tuleb välja, mitu korda on seal mainitud mingit rahvusgruppi, mida tõrjuda tahetakse. Kas on üldse midagi sellist mainitud või miks Jürgen Ligil selline arvamus jäi?

Ma ei oska öelda. Ma juba olen möönnud, et isiklike seisukohtade väljendamine on minu jaoks natukene vastuolus meie reeglitega, aga veel rohkem on meie reeglitega vastuolus, kui ma hakkan kommenteerima nende kolleegide seisukohti, kes mulle on küsimusi esitanud. Eks te saate kolleeg Ligi käest hiljem ise küsida, mida ta selle all mõtles. Ma arvan, et kolleeg Ligi ei ole tutvunud meie protokolliga, aga ta väga tähelepanelikult kuulas algatajate esindaja ettekannet ja võib-olla ettekandest tekkis tal mingi selline arusaam. Minul isiklikult – jällegi see sõna "isiklikult" – sellest ettekandest [seda muljet ei jäänud]. Kui ma sellest nüüd kiiresti üle käin, siis näen, et mitu korda käib läbi sõna "Ukraina", siis veel "Aasia riigid", "Aafrika riigid" ja käib läbi selline mõiste nagu "idaslaavi riigid". Võib-olla sellest tekkis kolleeg Ligil selline arusaam, et räägitakse mingitest konkreetsetest riikidest või rahvustest. Tõepoolest, ettekandest ja protokollist käivad "Ukraina" ja "idaslaavi riigid" mitu korda läbi.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Nüüd saame minna läbirääkimiste juurde. Palun, Jaak Valge! Kaheksa minutit, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma peatun siis kaheksa minuti vältel põhiliselt sellel, miks ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond massiimmigratsiooni aktsepteerida. Vaadake, rahvuslikele erakondadele on kultuur, kodumaa ja kodu väga olulised. Eestis on meile väga oluline ka meie põhiseaduse täitmine. Kui riigil ei ole võimalust või tahtmist immigratsiooni reguleerida, siis pole vähemalt mõne aja pärast enam tegemist iseseisva riigiga. Kui üha rohkem välispäritolu inimesi meile juurde tuleb, siis saavad nad ju enne, kui nad eesti identiteedi või isegi eesti keele on omandanud, ka valimisõiguse ehk õiguse seda riiki juhtida. Ja siis ei ole see enam meie riik.

Meil on praegu teatavasti niigi ülikeeruline lõimumisprobleem. On üks selline multikultuurne ideoloogia ja üks selline loosung, et erinevus rikastab. Aga see loosung on tühine ja silmakirjalik. Me ei saa kuidagi rikkamaks sellest, kui rahvuskultuurid kaovad ja maailm muutub üheülbaliseks.

Meil on lõimumisprobleem ja see lõimumisprobleem on teistsugune kui Lääne-Euroopas. See on keerulisem. Esiteks on meil välispäritolu rahvastikku rohkem. Teiseks on meie välispäritolu rahvastik peamiselt idaslaavi päritolu, elab kompaktselt koos ja tõmbab uusi immigrante enda sekka. Kolmandaks on meie immigrantrahvastiku põhiline päritolumaa meie kõrval asuv suur riik, mis ei ole meile sõbralik riik ja mille meediaväljas suur osa meie immigrantrahvastikust sellest hoolimata on. Neljandaks on meie elatustase keskmiselt madalam kui Lääne-Euroopas. See kõik teeb meil lõimumisprobleemi unikaalseks.

Mul on kahju, et härra põhiseaduskomisjoni esimeest ei ole siin saalis. Aga ma ikkagi ütlen, et ei tasu ennast lasta eksitada nendest optimistlikest loosungitest, nagu oleks meil lõimumine läinud hästi, nagu eelmine ettekandja väitis. Sotsiaalsetelt parameetritelt erineb Kirde-Eesti linnadesse ja Tallinna koondunud peamiselt vene emakeelega rahvastik põlisrahvastikust väga tugevasti, näiteks nii töötuse määra, kriminogeensuse kui ka kangete narkootikumide tarvitamise poolest. Vanglates on mitte-eesti emakeelega isikuid 2,5 korda eestlastest rohkem. Kangeid narkootikume tarvitatakse kuus kuni seitse korda rohkem. See tähendab, et välispäritolu rahvastik meil siin ennast hästi ei tunne, ei ole lõimunud ja ka eestlased ei tunne seal Ida-Virumaal end hästi. Mitte-eestlaste side eestlastega on nõrk. Eestis on segakooselude määr väga väike, kõigist kooseludest ainult 8%, ja nooremates põlvkondades ei ole segakooselud sagedamaks muutunud.

Lõimumisega läheb meil veel väga palju aega ja kõige hullem, mis me võime teha, on immigrante pidevalt juurde tuua. Aga seda just Reformierakonna juhitud valitsus on teinud.

Massiimmigratsiooni jätkumise korral muutuvad meie lõimumisalased jõupingutused täiesti mõttetuks ja eestikeelsele haridusele üleminekut loota pole ka põhjust. Me võime eestikeelsetele koolidele üle minna, aga see ei tähenda seda, et ühiskonnas hakatakse rohkem eesti keelt rääkima. Sest niimoodi me õpetaksime aastas selgeks ehk 3000–5000 mitte-eestlasele eesti keele. Aga eelmisel aastal tuli juurde tugevasti üle 5000 umbkeelse. See järelikult üksinda ei aita, Eesti Vabariigi koolide eestikeelseks üleminek ei aita meie ühiskonna riigikeelseks saamisele kaasa. Vaja on ka kogu konteksti muutmist, eelkõige massiimmigratsiooni lõpetamist.

Räägin veel rahvastikualastest probleemidest. Odava tööjõu kättesaadavus ei soodusta uuendusi ja tööviljakuse tõusu. Meie keskmine tööviljakus on ainult neli viiendikku euroala keskmisest. Kui me saavutaksime euroala keskmise, mida me oma töökusega kindlasti väärt oleme, siis see tähendab, et me saaksime juurde justkui üle 150 000 töötaja. Lisaks on meil omal veel küllalt inimesi, kes saaksid neid vabu töökohti täita. Selleks tuleb poliitikat muuta. Augusti lõpu seisuga oli meil 48 000 töötut ja 6500 vaba töökohta, see tähendab, seitse töötut ühele vabale töökohale.

Odav tööjõud surub aga alla palgakasvu ja ajab otseselt meie inimesi mujale, kõrgema palgaga tööle. Värske väliseestlaste uuringu järgi vastas 60% välismaal elavatest eestlastest sellele küsimusele, mis on tagasipöördumist või Eestisse elama asumist takistav põhjus, et sissetulek on Eestis tunduvalt väiksem. Odav tööjõud seda sissetulekut väiksemana just hoiab. See on konkurentsitult esimene põhjus, et vahepeal Reformierakonna poliitika tõttu välismaale suundunud tööjõud ei saa ka praegu tagasi pöörduda. Ja järgmine põhjus oli see, et ollakse uues elukohariigis sisse elanud, ei nähta vajadust Eestisse naasta. Seda pakkus 37% ja kõiki ülejäänud põhjuseid märkis vähem kui 30%.

Nii, edasi. Iga tööealisena siia püsivalt elama saabuv immigrant tarvitab ka sotsiaalteenuseid, temaga tulevad pereliikmed koos. Praeguseks ongi pereränne peamine rändeliik. Küsige endale ka Siseministeeriumist selle aasta teise kvartali statistika, ja te näete, et kaks kolmandikku nendest, kes meile tulevad, on pererändajad ehk valdavalt ülalpeetavad. Aga isegi siis, kui tullakse tööle, saab ka immigrant kunagi vanaks ja temale tuleb ka riigil pensioni maksta. Eesti pensionikulud praegu ongi sedavõrd suured just varasema immigratsiooni tõttu, kuna idaslaavi maades on sündimus madalam kui Eestis ja see sündimuskäitumise muster on Eestisse kaasa toodud. Me oleksime rumalad, kui arvaksime, et edaspidi seda ei sünni. Seega, immigratsiooni soodustamine toimub nii meie oleviku kui meie laste tuleviku arvel. EKRE sellega ei lepi. Aitäh!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Mul on au Reformierakonna nimel välja öelda, et meie meelest on täna kuus erinevat seaduseelnõu, mis EKRE on esitanud, meie aja raiskamine ja tähelepanu mittepõhjendatult endale tõmbamine. Riigikogu võttis 21. märtsil 2022 vastu välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse. Ma nõustun Toomas Kivimägiga, kes ütles, et tuleb aega anda nende muudatuste jõustumisele. Ka tuleb minu meelest leppida sellega, et demokraatlikus hääletamisprotsessis jäädi vähemusse, ja mitte kohe paar kuud hiljem tulla välja samasisuliste parandustega, mis juba lükati tagasi.

Eduard Odinets ütles õigesti, et tegelikult on kolm suurt teemat, millele EKRE soovib tähelepanu pöörata. Ma arvan, et on põhjendatud nende teemade kohta paar sõna öelda. Need teemad on massiimmigratsioon, Eesti odava tööjõuga üleujutamine ja eestikeelse kõrghariduse kaitse ehk välismaalaste õppima tulemisega seotud probleemid. Kõik need probleemid on ju teatud kujul sellised, mis Eesti ühiskonda kõnetavad ja peaks ka meid, [parlamendi liikmeid], mõtlema panema. Aga need on esitatud põhjuseid moonutades, statistikaga meelevaldselt ümber käies ja pannes seda hirmutamise ja emotsioonide sousti. Ja see on minu arvates rahva suhtes alatu. See on alatu ka parlamendi suhtes. Võib öelda, et moraalses mõttes ei täideta seda [kohust], mis parlamendiliikmetele on pandud.

Riigikogu ees seisavad tõesti keerukad ülesanded. Me peame seisma eesti keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest. Me peame hoolitsema Eesti iibe eest, tasakaaluka iibepoliitika ja rändepoliitikaga tagama, et eestlased on oma maal peremehed, tõstma oma riigi konkurentsivõimet ja osalema rahvusvahelises teadmussiirdes, edendades rahvusvahelisel tasemel teadust ja kõrgharidust. Need väga keerulised ülesanded nõuavad head väärtuste tasakaalu leidmist. Majanduslik konkurentsivõime ja eesti keele ja kultuuri säilitamine võivad nii mõnigi kord mingis mõttes ristuda. Me peame leidma tasakaaluka viisi, kuidas seda teha. Hirm, [et] meie keel ja kultuur ei säili ja me [ei jää] omal maal peremeheks, on vahetevahel risti solidaarsusega, hoolimisega naabritest, keda on rünnatud.

Ütleksin kõigi nende asjade kohta paari sõnaga, mis minu meelest on probleemid. Massiimmigratsioon. Seda sõna olen siin saalis kuulnud rohkem kui seletust, mis asi see on. Eesti ujutatakse üle välismaalastega – see on metafoorne kujund. Mida see tegelikult tähendab? See on hirmutamine. See tegelikult tähendab seda, et köetakse viha Ukraina põgenike vastu, keda me tegelikult peame aitama, sest nemad võitlevad ka meie vabaduse ja iseseisva riigi püsimise eest, isegi meie elude eest. Kunagi puudutas see ka meid: teise maailmasõja ajal võeti meie rahva esindajad teistes maades põgenikena vastu.

See hirmutamine massiimmigratsiooniga, omal maal vähemusse jäämisega – nende statistiliste arvude kohta on väga kenasti mitmed korrad öelnud Delfi ja väitlusseltsi Faktikontroll, et see hirmutamine, mida EKRE teeb, on tegelikult statistilise analüüsi tulemuse kohaselt vale. See tähendab lihtsalt mängimist inimeste emotsioonidele, kartusele, et me jääme oma maal vähemusse, et eesti keel sureb välja. Mured on tõsised, aga neid ei tohi puhuda suureks kasvõi sellepärast, et me teame seda lugu, [kus keegi hüüab:] hunt tuleb. Me teame tuntud loost, et kui mitu korda seda hüüda ja hunt siiski ei tule, siis kolmandal korral, kui asi on tõsine, enam keegi ei teegi välja. (Saalist öeldakse midagi.) Ja see ongi see, et tegelikult ei ole hunti kohal. Kui seda statistikat võrrelda ... 

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Mida Delfi faktikontroll hiljuti ütles: nõukogude aja lõpus oli eestlasi 61%, nüüd on 69,1%. See arv muidugi teeb meid murelikuks. Aga see ei ole midagi sellist, mille kohta võiks öelda, et me oleme enneolematus olukorras. Täna me tegeleme lõimimisega, eestikeelsele haridusele üleminekuga, me kaitseme oma keelt ja kultuuri paremini kui kunagi varem. Jah, mitte piisavalt, aga sellega peame tegelema, mitte hirmutama.

Välistudengitele piirangute seadmine on jällegi väga demagoogiline. Kui vaadata kas või sedasama seaduseelnõu, siis EKRE muretseb vähese eesti keele oskuse pärast ja selle pärast, et Eesti kõrgkoolid ei koolita välistudengeid Eesti tööturu vajadustest lähtuvalt ja nad ei saa tööle. On õige, et nad peavad õppima eesti keelt, ja sellega ju ülikoolid tegelevad. Eesti keele ja kultuuri moodulid on juba tarvitusele võetud. See, et Eestis ei saa välismaalased tööle – jällegi vastuoluline küsimus. Võtsin välja ühe statistika. Jaanuaris 2021 on andmeteadur Kadri Rootalu teinud väga hea analüüsi, see raport on kõigile kättesaadav. Töötavad välistudengid ja vilistlased tõid jaanuaris 2021 tehtud uuringu kohaselt eelmise õppeaasta kohta arvestatuna 13 miljonit maksutulu. Ja seda ajal, kui koroona tõttu paljud välismaalased töötada ei saanud.

Nad saavad tööle, aga loomulikult [on ka tähtis], millistel erialadel. Nad töötavad vähem kui Eesti üliõpilased. Kui Eesti üliõpilastest töötas õpingute ajal 84%, siis välisüliõpilastest tegid seda vaid pooled. Aga tean omast käest, et paljud neist pühenduvad õpingutele rohkem kui eestlased, kes tegutsevad mitmel rindel korraga: õpivad töö, pereelu ja kõige muu kõrvalt. Seejuures oli töötavate välisüliõpilaste osakaal võrreldes aasta varasemaga pisut vähenenud, aga näiteks IKT välisüliõpilastest umbes kaks kolmandikku töötas õpingute kõrvalt. Nendelt tulebki see peamine maksutulu.

Ma arvan, et need probleemid, mis EKRE on tõstatanud, on lahendatavad hoopis teistmoodi. Selleks, et välismaa tudengid saaksid rohkem töötada, peaks meie ühiskond olema sallivam. EKRE võõravaenulikkuse ülespuhumine ei aita sugugi kaasa sellele, et meie välistudengid siin tööle saaksid, et nad saaksid siia elama jääda ja tuua meile tarkust ja vara, mida neil on kaasa võtta.

Seetõttu ma palun väga: ärme hirmutame inimesi! Tegeleme probleemidega, nende juurte otsimisega ja lahenduste pakkumisega, nii nagu parlamendile kohane on. See võib meid ennast valusalt tabada, kui me hirmutame ja hüüame: "Hunt tuleb!", kuid tegelikult on hoopiski tegemist ainult väikese hiirega. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 612 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja seda me peame hääletama. Enne kutsume saadikud saali.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 612 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamist toetab 34 saadikut, vastu on 11. Eelnõu on menetlusest välja langenud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 618. See eelnõu on esimesel lugemisel. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Leo Kunnase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Võtame ette järgmise eelnõu. Kui need eelnõud niiviisi ühes pakis on juba siia toodud, siis tuleb neid ka ühes pakis käsitleda. Ma ei räägi nendest punktidest, millest hea kolleeg Jaak teile just rääkis. Räägin ainult sellest, mille poolest see eelnõu [eelmisest eelnõust] erineb või millega ta eelmist täiendab. 

Lisaks eelmise eelnõu muudatustele tehakse selle eelnõuga see muudatus, et tühistatakse seaduses iduettevõtetele sätestatud erisused. Neid pole vaja, sest iduettevõtete töötajad saaksid nii ehk naa väljaspool sisserände piirarvu tippspetsialistidena Eestisse tulla, kuna tippspetsialisti töötasu peab olema vähemalt 1,5 Eesti keskmist. KredExi andmetel maksavad aga iduettevõtted Eesti keskmisest kaks korda kõrgemat palka.

Nüüd ma tsiteerin KredExi [uudist] 28. veebruarist 2022: ""Iduettevõtted maksavad Eesti keskmisest kaks korda kõrgemat palka." Statistikaameti andmetel töötas Eesti iduettevõtetes mullu vähemalt ühe päeva 10 956 inimest ehk 2% kõigist Eesti töötajatest. Idufirma töötaja keskmine brutopalk oli 2591 eurot ehk 1,9 korda suurem kui Eesti keskmine samal ajal. (Ehk siis see täpne vahe on 1,9. – L. K.) Statistikaameti andmete järgi teenisid Eestis vähemalt ühe päeva töötanud inimesed mullu brutona keskmiselt 1380 eurot kuus. Eesti iduettevõtetes töötanud eestlaste keskmine palk oli samal ajal 2462 eurot ning välismaalt palgatud talentide keskmine kuusissetulek ulatus 2718 euroni. [---] Suurem osa ehk 61% iduettevõtete töötajatest on kõrgharidusega, omades kas bakalaureuse‑, magistri‑ või doktorikraadi. [---] Eesti idufirmade suurim töötajate grupp on tippspetsialistid, kes moodustavad 46% kõigist töötajatest, sealjuures enim on IKT tippspetsialiste (57% tippspetsialistidest), kellest suurema osa ehk 54% moodustavad tarkvara ja rakenduste arendajad ning analüütikud. Tippspetsialistide kohal töötavate inimeste keskmine brutopalk oli mullu 3137 eurot. Juhina töötab 12% iduettevõtete töötajatest ning juhi kohal töötavate inimeste keskmine brutopalk oli 3721 eurot. [---] Tehnikuid ja keskastme spetsialiste töötas idusektoris 11% ja nad teenisid brutopalgana 1997 eurot kuus."

Nota bene! Kontoritöötajad ja klienditeenindajad moodustavad 17% töötajatest ja nende keskmine brutopalk oli 1512 eurot. Need ehk siis klienditeenindajad ja kontoritöötajad on seega töötajad, kelle töötasu jääb alla 1,5 Eesti keskmise [palga], aga neid peaks olema Eestis nii ehk naa saada. Ukraina sõjapõgenike hulgast leiab neid loomulikult ka.

Meil oli küsimus, kas Eestis on praegu massiimmigratsioon või ei ole. See on väga tõsine küsimus. On vaja korralikke argumente, et seda ühele või teisele poole kallutada.

Nõukogude ajal, kui me olime okupeeritud, me teatavasti ei kontrollinud immigratsiooni. Hinnanguliselt – need on kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse andmed – käis Eestist Nõukogude okupatsiooni ajal läbi umbes 2 miljonit inimest – 2 miljonit! –, kellest osa jäi loomulikult Eestisse. Nagu ma ütlesin, meil ei olnud selle üle mitte mingit kontrolli. See poliitika määrati ja määratleti Moskvas. See oli tegelikult punase impeeriumi rüüs suurvene šovinism, mida meie suhtes rakendati. Püüti luua homo soveticus't, kelle keel oleks vene keel ja võib-olla, kui Nõukogude Liit oleks kestnud 200 või 300 aastat, oleks see võinud õnnestuda. Aga õnneks nii ei läinud. Ent meie riigi rahvuslik koosseis muutus pöördumatult.

Siinkohal on võib-olla hea meelde tuletada, kuidas on lugu meie ajalooliste rahvusvähemustega, kuidas nende käsi on käinud. Vabariigi lõpus [toimunud] viimase rahvaloenduse [andmetel] oli meil sellal vene rahvusest isikuid 8,2%. Meil oli saksa rahvusvähemus, mõned protsendid. Mis nendega juhtus? Mis juhtus 700 aastat Eestis elanud rahvusvähemusega, kes, tõsi küll, tuli siia vallutajana? See lakkas olemast sisuliselt poole aastaga, kui Adolf Hitler käskis neil Saksamaale tagasi minna. Ehk üks rahvusvähemus lihtsalt lakkas meie jaoks olemast. Teine rahvusvähemus, rannarootslased, põgenes riigist. Aga nad jäid vähemalt ellu ja ka suur osa nendest sakslastest jäid ellu. Juutide saatus oli selles mõttes karm, et kui Nõukogude Liit, kes 1940. aastal umbes 4000 juudist, kes siin oli, küüditas umbes 1000 Siberisse, kuna nad olid lihtsalt liiga rikkad ja jõukad, siis hiljem selgus, et neil tegelikult vedas, sest need umbes 1000 juuti, kes siia jäid, tapeti Saksa okupatsioonivõimude poolt ja käsul praktiliselt viimseni.

Nii käis meie rahvusvähemuste käsi. Ka see näitab, et me ei saa öelda, et ühe riigi etnilist koosseisu ei ole võimalik muuta väga põhimõtteliselt ja väga kiiresti. Ajalugu näitab, et see on võimalik. Nõukogude aja resümee ongi see, et me ei kontrollinud seda, ei omanud mingit sõnaõigust kõige selle üle. Siis oli ka põhjendus väga paljuski majanduslik: meil on vaja rasketööstust ja selle käigushoidmiseks on vaja inimesi. Me tootsime näiteks 3–3,5 korda rohkem elektrit, kui me ise vajasime.

Loomulikult oli see üks tõukejõude, miks rahvuslik ärkamine kui selline üldse sündis ja miks meie tung taasiseseisvuda oli tugev, nagu ka minu isiklik tung, miks ma sellest kõigest siis osa võtsin. 

Nüüd oleme olukorras, kus meil on oma riik ja me kõike seda ise kontrollime. Ja siis on see esimene oluline küsimus, kuidas meil on läinud õnneks ... Me vabanesime ilma ühegi lasuta ja ka pärast oleme suutnud säilitada kodurahu nõnda, et meil ei ole siin tekkinud relvastatud sisekonflikti, kuigi me teame, et kui president Putin selleks käsu annab, siis GRU ja FSB suudaksid selle tekitada. 

Aga siis ongi see küsimus – ma ei kasuta ise sõna "integratsioon" –, kuidas meil on õnnestunud põlistada neid inimesi, kes sel ajal tulid siia meie tahtest sõltumata ja mõnikord ka nende enda tahtest sõltumata. Me oleme seisus, kus meil on, me seda kindlalt teame, 71 000 Vene föderatsiooni kodanikku ja 62 000 kodakondsuseta isikut. Neil on võimalus valida, kas nad valivad Eesti kodakondsuse või mitte. Mõned on teinud valiku Vene kodakondsuse kasuks ja teised ei ole seda valikut veel teinud. Loomulikult, selle sõja korral me peame ju küsima: kus see lojaalsus siis on? Me ju eeldame seda, et Vene kodanik on lihtsalt sunnitud olema lojaalne oma riigile, kaasa arvatud [osalema] sõjaväeteenistuses oma riigi hüvanguks.

Need arvud juba näitavad, et me ei ole põlistamisega saavutanud oma eesmärki. Ei ole nii, nagu me tahaks, et oleks. Kõigest sellest tulenevalt tegelikult me olemegi seadnud selle kvoodi ehk meil on kvoot 0,1% rahvastikust. Nii palju inimesi me lubame siia juurde. [See on vajalik] lihtsalt selleks, et kõigepealt põlistada need inimesed, kes meile siia on tulnud ja kes on osa meie riigist ja rahvast. Minu enda hinnang on, et juhul kui me suudaksime püsida selle kvoodi piires ehk me võtaksime juurde 0,1% aastas, siis me suudaksime põlistada nii need inimesed, kes tulid Nõukogude ajal, kui ka need, kes tulevad juurde, sajandi lõpuks. Aga nüüd on küsimus, mis siis, kui need arvud on oluliselt suuremad, kas me siis seda suudaks.

Oli küsimus, mis asi on massiimmigratsioon. Defineerime siis ära: kui see kvoot on oluliselt ületatud – tegelikult peaks see olema nii, et kui see on ületatud 10%, 20%, 30%, aga seda ületatakse kordades –, siis järelikult see on massiimmigratsioon. Me võime võrrelda Nõukogude aja kaheksakümnendate aastatega, kui palju tuli siia inimesi ja kui palju siit läks. Me hakkame jõudma samade numbriteni. Venemaa agressioon Ukraina vastu on muutnud selle kõik veelgi keerulisemaks, veelgi raskemaks.

Kui ma täna küsin teie käest, kas te teate, kui suur on Eesti elanike arv 1000 inimese täpsusega, siis mitte keegi teist ei vasta. Mina ka ei vasta. Kui ma küsin teilt, kas te teate, kui suur on Eesti elanike arv 10 000 inimese täpsusega, kas te suudaks vastata. Ma kardan, et mitte, sest me ei tea seda, me ju ei kontrolli seda. Näiteks ei tea me täpselt, kui palju inimesi tuli lõunapiirilt sisse, kui palju võib tulla Venemaalt, kui palju neist jääb siia, kui palju lahkub. Meil ei ole isegi korralikku statistikat, kuigi meil see peaks olema.

Loomulikult, ma saan aru iga inimese või ettevõtja motiividest, kui nad näiteks seavad oma isiklikud huvid või eesmärgid riigi omadest võib-olla kõrgemale või nad ei suuda neid defineerida. Näiteks, loomulikult põllumees vaatab, et talle on kõige tähtsam, et maasikad saaks korjatud, ehitusfirma vaatab, et talle on kõige tähtsam, et tema ehitusobjekt saaks lõpetatud, ja ülikooli rektor vaatab, et talle on kõige tähtsam, et ta saaks rohkem pearaha ja kuidagi ülikooli käigus hoida. Need on täiesti legitiimsed eesmärgid ja neid ei saa laita. Aga paneme kõik need õlekõrred kokku ja vaatame, upsti, kuskilt on meile ilmunud 5000 inimest aastas juurde, ilma et ma üldse sõjapõgenikest sõnagi räägiksin.

Need küsimused on väga tõsised. Loomulikult, kuidas me suudame säilitada rahvusriiki ja kuidas me põlistame kõik need inimesed, nii et meie ühiskond siin püsiks rahulikuna, et ta püsiks turvalisena, et ta püsiks ühtsena? Loodame, et jumal annab, et meile ei tuleks sõda, et see ei laieneks siia. Aga siis tekib samasugune küsimus, et kumma poole näiteks paljud Vene kodanikud valivad. Kas me teame seda? Kas me oskame seda ennustada? Kas me julgeme seda ennustada?

Need küsimused on keerulised ja neid ei saa lihtsustada, nii nagu siin on võib-olla püütud. Neid ei saa ka kuidagi teisejärguliseks suruda. Kui me oleme selle kvoodi kindlaks määranud, 0,1% aastas, ja kui me oleme teinud nii palju erandeid, et see on kaotanud igasuguse mõtte ja me ei kontrolligi praegu tegelikult – ma ütlen veel kord, sõjapõgenikke kõrvale jättes – üldse seda inimvoogu, kes meile tuleb, siis on loomulikult õigustatud küsimus, kuidas saaks meie rahvusriik säilida, kui kaua see võiks säilida ja millisena see võiks säilida.

Ma arvan, et need küsimused on õigustatud. Need tuleb esitada ja neile tuleb leida ka vastused. Loomulikult on see eelnõu üks detail nendest vastustest. Ma võib-olla tsiteerin veel kord – see on üks mu lemmiktsitaate – Benjamin Netanyahut, endist Iisraeli peaministrit, kes ütles Süüria sõja kontekstis: "Ma saan inimlikult aru kõigi nende inimeste kannatustest ja muredest, kes kannatavad nii selles sõjas kui ka muudes sõdades ja kõikidel muudel põhjustel, aga Iisrael on geograafiliselt ja demograafiliselt nii väike, et me ei suuda neid kõiki Iisraelisse ära mahutada."

Küsimus ongi selles, et kui suured me oleme ja mida me suudame üldse teha. Me oleme umbes sama suur nagu Krimm või Hersoni oblast Ukrainas. Ukrainlastest sõbrad ongi imestanud, kuidas te nii väikest riiki üldse suudate üleval pidada. Teoreetiliselt ei peaks see olema võimalik, pealegi sellises vaenulikus ruumis. 

Aga võtan selle teema kokku. Suund on lõtvade immigratsioonireeglite poole. Nagu ma ütlesin, inimeste huvid on legitiimsed. Iga ettevõtja, ülikooli õppejõu, kelle tahes motiivid on legitiimsed. Aga kui me paneme selle kõik kokku, siis me saame lihtsalt väga suured probleemid. Kuna me ei ole suutnud neid inimesi, kes meil siin on, korralikult selle 30 aastaga põlistada, ja minu hinnangul läheb selleks sajand, siis mida rohkem me inimesi juurde võtame, seda raskemaks see kõik läheb. Ühel momendil võib see olukord lihtsalt kontrolli alt välja minna.

Selle eelnõu tagamõte ongi, et liiguksime tagasi selle kvoodi juurde. See kvoot, pluss sõjapõgenikud, kelle eest me niikuinii hoolt kanname, see on ehk see, millega me võiksime tulla toime tingimusel, et kui sõda lõpeb, siis enamik sõjapõgenikke pöördub koju tagasi, mis ilmselgelt on nende eesmärk. Aitäh!

Aitäh! Saame minna küsimuste juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Leo! Ma ei küsi iduettevõtete kohta, aga küsin sinult kui kõrgemalt sõjaväelaselt. Professoriproua valmistas mulle sügava pettumuse, kui ta ütles, et kõik see, mida me siin räägime, on täielik jama. Aga sina oled kõrgem sõjaväelane. Vaatame seda, mis Venemaal toimub. Thbilisi pidi välja nägema nagu Rjazan, ja ka paljud teised kohad. Ka meil siin Toompea lossi ees piisab ainult sellest, kui auto juurde minna, näiteks viimase kahe päeva jooksul olen mina kohanud ühte sellist mees, kes on Venemaalt põgenenud. Ütle mulle, kui suur on oht, et selliseid mehemürakaid hakkab tulema ka meile, kuigi meil on vastavad seadused vastu võetud. Kui suur see tõenäosus on?

Loomulikult on Venemaal palju mehi, kes praegu põgenevad, kes ei taha selles sõjas osaleda ja kellest paljud saavad aru, et see on kuritegelik ja see on tegelikult, ütleksin niiviisi, ortodoksse tsivilisatsiooni ühtsust ja alustalasid lõhestav asi. Paljud inimesed saavad sellest aru, ka Vene inimesed, ja nad ei taha võidelda. Aga jah, nad põgenevad loomulikult igale poole, kuhu nad saavad: Gruusiasse, Kasahstani, proovivad ka siia põgeneda. Aga ka sellega on seesama asi. Mis ma saan öelda? Ma peaksin uuesti sellesama Benjamin Netanyahu tsitaadi juurde tagasi minema, et mis on meie võimekus kõige sellega toime tulla. Meil lihtsalt ei ole seda võimekust. Loomulikult ei saa me kuidagimoodi kõike seda kontrollida. Me ei suuda lojaalsust, meelsust ega mitte midagi muud kontrollida, kui tegu on sadade ja tuhandete meestega. Meil ei ole väga teist valikut, kui hoida piiri kinni ja püüda selles olukorras tagada meie julgeolekut kõigi vahenditega. Ma saan inimlikult ka nendest inimestest täiesti aru. Võib-olla ka mina nende asemel põgeneksin.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Sa, Leo, oled sõjamehe taustaga ja ma ei kahtle, et sa oled julge mees ja ennast niisama hirmutada ei lase. Sul on külm pilk ja soe süda. (Hääl saalist.) Aga ma oletan, et sa mäletad ka Eesti iseseisvuse taastamise aega. Aastatel 1981–1990 oli meie migratsioonisaldo 3600, praegu, viimasel viiel aastal aga on see 5000 ja 6000 vahel. Toona, iseseisvuse taastamise ajal nimetasime seda massiimmigratsiooniks, nagu sa mäletad. Kas nüüd, kui migratsioonisaldo on poolteist korda suurem, on see siis massiimmigratsiooniga hirmutamine, nagu proua Sutrop väitis, või päris massiimmigratsioon?

Kahjuks on see päris massiimmigratsioon, siin ei ole midagi teha. Siin ei saa nagu mingit teistsugust väljendit ju leida, sest arvud ise räägivad enda eest.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Meie eelnõud on kantud suurest murest ja ahastusest eesti rahva kestmise ja saatuse pärast. Iga mõtlev inimene näeb, milline on tegelikkus ja kui kahetsusväärne see olukord on. See on väga kahetsusväärne, et Tartu Ülikooli eetikaprofessor seda ei näe ega taju. Tema kõnes oli palju valeväiteid ja laimu, aga üks neist puudutas konkreetselt seda, et need eelnõud vaenavad Ukraina sõjapõgenikke. Äkki sa, Leo, väga punktuaalse, faktitäpse, erudeeritud ja ka ühiskonnas arvamusliidriks tõusnud inimesena kordaksid avalikkusele siin ja praegu üle: need eelnõud, mitte ükski, ei ole seotud Ukraina sõjapõgenike teemaga.

Jaa, ma olen sinuga nõus. Need eelnõud ei käsitle Ukraina sõjapõgenikke. Punkt.

Punkt! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, nii tulebki rääkida: selge lühike jutt ja vastus ja punkt. Aga ma küsin sinult, mida ma ka peaministrilt küsisin: kas see praegune aeg meenutab Karl Vaino aegset venestamislainet?

Jaak tõi need arvud välja. Nagu ma mainisin, me jätsime üldse sõjapõgenike teema kõrvale. Selles massiimmigratsiooniküsimuses sa rääkisid statistikast aastate 2017–2021 kohta. Juba siis kasvas saldo sinnasamma 5000 kanti, põhimõtteliselt [tullakse] väga-väga mitmest piirkonnast. Sa tõid välja idaslaavi riigid, ka põhimõtteliselt Aafrika ja Aasia, väga erinevad piirkonnad kõik kokku. Jah.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Riigikontrolör Janar Holm on öelnud sellised sõnad, et rahvaesindajate roll ja vastutus on eelkõige rahva valgustamine, pidev valgustamine. Sinul on selline hea omadus, et sa oled kirjanikuna näidanud oma ettenägemisvõimet, mis võib mõnikord ka kurvastada, sest et [tulevik] ei pruugi olla kõige kaunim, kõige parem. Ole hea, valgusta rahvast sellest, et kui jätkub see protsess, mis meil praegu toimub ja mida me häbenematult nimetame õige nimega, et tegemist on massiimmigratsiooniga, kuidas see sinu nägemuses võib lõppeda meie siseturvalisusele ja meie välisturvalisusele.

No selle kohta on lihtsalt statistikat. Ma tõin välja, et meie võime selle sajandi jooksul põlistada on [suurusjärgus] üks kümnendik elanikkonnast, arvestusega, et viia ka sellise välispäritolu rahvastiku põlistamine, kes tuli siia Nõukogude ajal, nii-öelda lõpule. Nüüd me näeme ju matemaatiliselt, et kui 1300 on aastavõimekus, aga me võtame ühe aastaga sisse 4000 või 5000, siis seda on juba mitu korda rohkem. Loomulikult, sõjapõgenike küsimus muudab selle kõik veel keerulisemaks, sellepärast et see on omaette kategooria, neid inimesi on kümneid tuhandeid ja ka nendel selles mõttes on vaja olla meie ühiskonna osa, vähemalt sel ajal, kui nad on saanud sõja eest põgenedes siin varjupaiga.

Omal ajal, Nõukogude aja lõpus ma tegin matemaatilise arvestuse. Siis oli näha 1959. aasta rahvaloenduse, vist 1970. aasta ja 1989. aasta [rahvaloenduse andmetel], kuidas eestlaste protsent läks järjest alla ja alla ja alla. Kui see oleks läinud sama hooga edasi, siis me oleks jõudnud kas praeguseks ajaks või järgmiseks kümnendiks selle punktini, kus meil oleks [olukord] nagu enamikus Vene ANSV‑des, kus põlisrahvas on vähemuses. Ega me ilmaasjata ei ole tõstnud põhimõtteliselt ka Venemaa põlis‑ ja väikerahvaste teemat. Nüüd saavad kõik aru, et Venemaa on agressor ja käitub Ukrainas niiviisi. Mis te arvate, et ta Venemaa sees käitub teistmoodi või? Needsamad põlisrahvad ja väikerahvad, kes seal Vene riigi eest sõdivad, nende [esindajaid] sõdib seal tihti palju rohkem kui etnilisi venelasi. Neil lihtsalt kas või majanduslikel põhjustel, kuna ääremaadel, kuskil Burjaatias näiteks, on elatustase nii madal, ei jäägi muud üle kui minna kontraktnikuks kuskile kohalikku väeossa ja seal sõjas kas panna sõjakuritegusid toime või surra.

Muidugi, riskid ju tõusevad, loomulikult. Nagu ma ütlesin, see on väga suur õnn, et me oleme suutnud elada siin, ütleks niiviisi, suhtelises sisemises rahus, meil ei ole tekkinud siin mingeid konflikte. Ma mäletan, kui Briti merejalaväelane, minu hea sõber Chris Sheppard tuli esimest korda Eestisse. Pärast, kui tal merejalaväeteenistus lõppes, jäi ta Eestisse mitmeks aastakümneks elama ja teenima meie kaitseväes. Tema esimene küsimus oli see, ta oli imestunud, et hmm, teil Tallinnas ei olegi nagu Põhja-Iirimaal, et kuskil on eestlaste linnaosa ja siis on venelaste linnaosa ja barrikaadid on vahel ja kõik hoiavad näppu päästikul. Ma ütlesin, et ei, meil on siin täiesti rahulik. Ta oli tõesti siiralt imestunud. Me olemegi seda suutnud. Aga siin ongi see küsimus, kus on see suutlikkuse piir, et me seda ka edasi suudaks. Loomulikult, me saame ju aru, et ega Eesti Vabariigil ei ole ju mõtet siis, kui ta ei ole enam rahvusriik, kui me seda enam ei kontrolli, sest meid on lihtsalt füüsiliselt nii vähe, et meid hääletatakse maha.

Lihtsad küsimused. Aga ega mul ei ole sulle mingit head vastust ju anda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sina oled tuntud kui julgeolekuekspert. Ma jällegi küsin sinu käest üle. Sa oled kindlasti väga palju kohtunud meie julgeolekuasutuste juhtide ja ka nende ametnikega. Te kindlasti olete väga põhjalikult arutanud neid teemasid. Tuleme tagasi selle eelnõu juurde, mis peaks hea seisma selle eest, et me saaksime reguleerida neid olukordi või vaadata neid inimesi, kes ükskõik mis põhjusel riiki sisenevad. Margit Sutrop, eetikaprofessor, väitis, et kõik on korras ja meie tegeleme siin lihtsalt mingisuguse hirmutamisega. Kas see on eetiline praeguses olukorras? Ma küsin sinu käest, milline on sulle teadaolevalt meie julgeolekuasutuste hinnang praegusele olukorrale, mis puudutab massiimmigratsiooni. Kas me räägime päris asjast või tegeleme, nagu eetikaprofessor ütles, mingisuguse põhjuseta hirmutamisega? (Juhataja helistab kella.)

Ma ei saa rääkida loomulikult nende eest, aga ma kujutan ette, et nad on pigem murelikud selle pärast. Nagu ma mainisin, inimesed tulevad Venemaa kaudu ka Ukraina passiga ja seal on kindlasti praegu palju neid näiteks, keda ka Donetski ja Luganski "rahvavabariikides" ja okupeeritud aladel on lihtsalt püütud sundida Vene sõjaväkke, kes ei ole tahtnud seda teha ja kes seetõttu on Venemaa kaudu põgenenud, sest Ukraina kaudu nad ju põgeneda ei saa. Aga meil ei ole mitte kuidagi võimalik neid kontrollida. Loomulikult, praegune, selles mõttes segane periood annab GRU‑le ja FSB‑le, mõlemale, võimaluse väga rahulikult oma agentuuri siia saata ja siin juurutada. Seda on ju võrreldes tavaolukorraga nüüd kordades raskem kontrollida, sest see inimeste hulk on nii suur ja asjaolud on segased.

Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Läheme kaasettekande juurde. Palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi.

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile arutelu seaduseelnõu 618 ümber, mis toimus põhiseaduskomisjonis 20. septembril käesoleval aastal.

Algatajate esindajana tutvustas komisjoni istungil eelnõu härra Jaak Valge. Härra Jaak Valge ei peatunud seaduseelnõu kõikidel punktidel, vaid tutvustas ainult ühte sätet, mis on seaduseelnõu osa. See puudutab iduettevõtlust. Samale sättele keskendus oma kõne alguses algatajate esindajana siin täiskogus härra Kunnas. Kui see enda sõnadega kokku võtta, siis eelnõu eesmärk on tühistada sätted, mis loovad iduettevõtetele täiendavaid [võimalusi], kuidas siia töötajaid meelitada, ja eelnõu algatajate arvates on tegemist puhtalt odava tööjõu siia toomisega.

Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas komisjoni istungil Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Jana Laane. Lühidalt kokku võttes, Vabariigi Valitsus ei toeta seda eelnõu. Vabariigi Valitsus leiab, et iduettevõtted laiendavad innovatsiooni, soodustavad nutikat spetsialiseerumist, loovad uutes, suure lisandväärtusega valdkondades töökohti ja atraktiivseid karjäärivõimalusi ning toovad Eestisse investeeringuid. Seega poleks iduettevõtete erisuste kaotamine välismaalaste seaduses eesmärgipärane. See sunniks Eesti majanduses olulist rolli omavaid ettevõtteid kolima oma tegevust Eestiga konkureerivatele turgudele, mistõttu kaotataks märkimisväärne osa riigi maksutulust ja takerdutaks ülemaailmses võidujooksus majandusliku konkurentsivõime ja innovatsiooni nimel.

Jaak Valge reageeris valitsuse seisukohale sõnavõtuga, et see ei ole õige mõte, nagu see eelnõu piiraks iduettevõtete tegevust. Jaak Valge arvates või sõnul iduettevõtete töötajatest on ainult kontoritöötajad ja klienditeenindajad need, kelle keskmine brutopalk on madalam kui poolteist Eesti keskmist. Klienditeenindajaid ja kontoritöötajaid on aga Eestis küllalt ja see on Jaak Valge arvates odav tööjõud.

Paul Puustusmaa sõnas, et "iduettevõtted" iseenesest on väga kummaline mõiste, keeleliselt päris ebameeldiv mõiste, ja kui mõelda iduettevõtete olemusele, siis neil on teatud tunnused, ja neid õigusakte, mis reguleerivad iduettevõtete tööd, on vist ainult üksainus, mis ongi seesama välismaalaste seadus, kus öeldakse, et iduettevõte on ettevõtlusega alustav ettevõte. Ta küsis, kas ta sai asjast valesti aru ja iduettevõte ei ole ainult alustav ettevõte. Siseministeeriumi esindaja märkis, et iduettevõte on ka selline ettevõte, kes üritab alustada oma ärimudelit ja selle realiseerimist. Sellega sisuline diskussioon selle ümber piirduski ja mindi menetluslike otsuste juurde.

Kõigepealt, konsensuslikult otsustati võtta eelnõu istungi päevakorda 28. septembril. Seejärel tegi komisjoni esimees Eduard Odinets ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, põhjendades oma seisukohta sellega, et ka iduettevõtlusega seonduv on just hiljuti siin Riigikogu täiskogus läbi vaieldud ja seadusesse vastavad sätted sisse viidud. Eduard Odinets nõustub Vabariigi Valitsuse argumentatsiooniga. Jaak Valge omakorda tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada, sellepärast toimus hääletus. Eelnõu tagasilükkamise poolt hääletasid 5 komisjoni liiget: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Vastu hääletasid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge. Mihhail Stalnuhhin jäi erapooletuks. Konsensuslikult otsustati, et komisjoni esindab eelnõu esimesel lugemisel komisjoni esimees Eduard Odinets. Aitäh!

Aitäh! Saaks esitada küsimusi, kui on soovi. Aga seda soovi ei paista.

Aitäh!

Ai, on siiski. Vabandust! Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on ikkagi see küsimus. Ka mina põhiseaduskomisjoni istungil [tutvustasin] ja hiljem Leo Kunnas siinsamas tutvustas seda KredExi informatsiooni, mille kohaselt tõepoolest iduettevõtete keskmine töötasu on kaks või rohkem korda kõrgem kui Eesti keskmine. Ka KredExi informatsiooni kohaselt saavad ainult kontori‑ ja klienditeenindajad vähem palka kui poolteist Eesti keskmist, mis tähendab, et iduettevõtte muud töötajad ei vajaks neid klausleid. Kas teile tundub see põhjendus loogiline, ja kui tundub, siis miks te reageerisite niimoodi, et leidsite, et Vabariigi Valitsuse põhjendused on asjakohased?

Aitäh! Vastab tõele, et teie rääkisite komisjoni istungil, tuginedes KredExi andmetele, iduettevõtete makstavast palgast, ning järeldasite, et tegemist on odava tööjõuga. Minule isiklikult tundus komisjoni istungil Vabariigi Valitsuse argumentatsioon loogilisem ja asjakohasem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Haaran ka siitsamast kinni. Kas tõesti statistikat ja toodud arve saab vaadata selle järgi, et kui need ei meeldi, siis te tuginete komisjoni esimehena, nagu te ütlesite, mingisugusele kummalisele loogikale, et ühed numbrid on loogilised ja teised ei ole, kuigi need põhinevad faktidel, avalikel andmetel ja riiklikul statistikal? Teine küsimus on see: kas vastab tõele, et ka Isamaa ei toetanud seda eelnõu ning massiimmigratsiooni peatamist ja Eesti tegemist odavtööjõu maaks? Või vastupidi, just Isamaa toetas seda, soovides selle tagasilükkamist?

Aitäh! Selle iduettevõtluse erisuse kaotamise puhul ma lihtsalt tuginen teistele asjaoludele kui härra Jaak Valge. Tema tugineb puhtalt palgakriteeriumile. Aga nii Vabariigi Valitsus kui ka mina, kes ma toetan Vabariigi Valitsuse seisukohta, tugineme iduettevõtluse üldisele rollile Eesti majandusmaastikul. See ongi see erinevus meie loogikas, eeldused on erinevad.

Mis puudutab Erakond Isamaa rolli istungil, siis ma olen seda ju öelnud, et komisjoni esindajaks otsustati [määrata] komisjoni esimees konsensuslikult ehk ka Isamaa esindaja oli selle poolt. 28. septembril tuua see eelnõu täiskogusse – selle poolt hääletas samuti Isamaa esindaja koos teiste kolleegidega. Ja, mis puudutab eelnõu tagasilükkamist, siis Isamaa esindaja komisjonis toetas komisjoni esimehe ettepanekut eelnõu tagasi lükata.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Teil on mitmel korral olnud keelevääratus: eelnõus räägitakse muidugi iduettevõtetest, aga teie mainite idaettevõtteid. Ma saan aru: mis keelel, see meelel, nii ta ongi ju. Need nii-öelda IT‑spetsialistid tulevad peamiselt Venemaalt ja Ukrainast. Aga ma küsiksin hoopis niipidi, et kas komisjonis tuli juttu sellest üleüldisest probleemist, mida see eelnõu käsitleb, et meil justkui on sisserändekvoot, aga sellel kvoodil on – aidake nüüd mind! – kas 18 või 19 erandit. Ühe erandi kaotamine on selle eelnõu mõte. Kui neid erandeid ära ei kaotata, siis on täiesti sisutühi igasugune sisserändekvoodist rääkimine.

Aitäh! Palun vabandust, kui minu hääldus annab mõista, et ma räägin idaettevõtlusest. Ei mingil juhul! Ma igal pool oma kõnes üritasin selgelt välja hääldada "iduettevõtlus". Palun ka Riigikogu Kantselei töötajatel vastavad kohad stenogrammis ära parandada, juhul kui kusagil oli kuulda "idaettevõtlus". Igal juhul ma rääkisin ainult iduettevõtlusest. Aga vastates teie küsimusele kvootide kohta: eelnõu 618, mida me praegu menetleme esimesel lugemisel, arutelu käigus kvootide temaatika ei tõusnud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on ka palve stenogrammi huvides: palun loetlege nimeliselt need inimesed, komisjoni liikmed, kes komisjonis toetasid ettepanekut see eelnõu tagasi lükata, ja kes olid selle vastu. Siis oleks kõigile üheselt arusaadav ja teada, kes need olid, nimeliselt. 

Aitäh! Ettepaneku poolt eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata hääletasid Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm, Mart Võrklaev, vastu hääletasid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge. Te küll ei küsinud, aga tõe huvides mainin, et erapooletuks jäi Mihhail Stalnuhhin.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd saan aru, et soovitakse avada läbirääkimisi. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt Leo Kunnas. Palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma enne rääkisin protsessidest Eestis. Väga õigustatult kerkis esile küsimus, mis asi üldse on massiimmigratsioon, me püüdsime seda definitsiooni leida. Kui seda, mis toimus kaheksakümnendatel aastatel mõnevõrra väiksemate numbrite piires, me pidasime massiimmigratsiooniks, siis mis see nüüd on, kui numbrid on suuremad, kas see ei ole enam massiimmigratsioon? On üks võib-olla kõige olulisem tõdemus, üksainuke lause, mida teil oleks hea tänasest päevast meelde jätta ja meenutada 10, 20 või 50 aasta pärast või ka 100 aasta pärast. See on see, et massiimmigratsiooni tagajärjed on pöördumatud. Ma kordan veel kord: massiimmigratsiooni tagajärjed on pöördumatud.

Nüüd ma hakkan analüüsima seda hoopis muu põhjal ehk selle najal, mis on toimunud Lääne-Euroopas ja mis seal praegu ka toimub. Teen mõningase ennustuse, kuidas see edasi läheb ja kuidas see kõik võiks lõppeda.

Nagu ma ütlesin, Nõukogude ajal meie ei kontrollinud mingil moel immigratsioonipoliitikat, sest see oli Moskva käes. Aga loomulikult, Lääne-Euroopa vabad ja demokraatlikud riigid seda kontrollisid. Kuuekümnendatest aastatest alates, tulenevalt sellest, et nähti tööjõuvajadust – see oli samasugune, nagu ma kirjeldasin, et maasikakasvatajal on vaja korjata maasikaid, ehitajal on vaja objekt lõpetada, ülikool tahab ennast püsti hoida, võib-olla toidukullerid peavad toidu kohale vedama, sada näidet veel, vaja on mersusid ja audisid valmistada, aga ei ole inimesi, kes seda teeks, näiteks –, hakkas see protsess vaikselt pihta ja iga kümnendiga kogus hoogu.

Ja kus me Lääne-Euroopas nüüd oleme ja kuhu me läheme? Lääne-Euroopa massiimmigratsiooni iseloomustab see, et see on suures osas pärit islamiusulistest riikidest ehk araabia maadest ja islamiusulisest Aafrikast, muidugi mujalt ka. Aga kõige suurem osa tuleb sealt.

Religioosse inimesena eelistan ma mis tahes usku ateismile. Aga islam on ühes mõttes eriline usk. Ta on eriline usk selles mõttes, et ta püüab reguleerida kõiki eluvaldkondi, mitte ainult vaimseid ja usulisi küsimusi, vaid kogu elu, kõige olulisemana kohtusüsteemi ja seda, kuidas ühiskond kui tervik üldse peaks toimima. Ses suhtes on islam totaalne, totaalne oma olemuselt, hoopis teistsugune kui kristlus, eriti oma luterlikus ja nagu rohkem sekulariseerunud vormis.

Ajalugu ei ole meie sõber, aga sealt leiab palju tõde. (Heliseb telefon.) Ajaloost me teame, et kui islam tekkis ...

Mul oleks palve, et see telefon ... Hea ettekandja, vabandust! Siin telefon heliseb. Kui saaks kinni vajutada.

Jaa. Ma pean väikese pausi.

Jaa, ma palusingi, et te selle pausi peaksite. Nüüd te saate ilusti edasi minna. Ärge muretsege, need 25 sekundit ma arvestan teie kõnele juurde. Palun!

Jaa, aitäh! Islami tsivilisatsioon on olnud meie läänekristliku tsivilisatsiooni naaber ja ta on teinud ajaloo jooksul mitu tõsist katset meid alla neelata. Esimene nendest oli teatavasti 8. sajandil, kui me lõime nad tagasi. Mitte meie, aga lääneeurooplased. Teine suurem katse oli 16. sajandil. Tänu sellele üldse läänekristlikust tsivilisatsioonist saigi kristlik humanistlik tsivilisatsioon ja loodi see ühiskond, mis Euroopas praegu on ja mille osa ka meie oleme. Kui islamiusulised riigid oleks Euroopa vallutanud kas nendel sajanditel või seal vahepeal, siis sellist ühiskonda, nagu meil täna on, lihtsalt ei oleks olemas.

Hea ettekandja, nüüd on kaks võimalust. Teil on aeg täis. Te saate kolm minutit lisaaega.

Jaa, mul oligi mõeldud kolm minutit [lisaks] küsida.

No näete. Kas te küsite?

Jaa.

Selge. See on teil olemas. Palun!

Kuna need sündmused niiviisi ei juhtunud, siis me täna oleme ühiskonna ja tsivilisatsioonina Euroopas sellised, nagu me oleme.

Aga mida see massiimmigratsioon Lääne-Euroopasse tegelikult tähendab? Tähendab seda, et selle sajandi viiekümnendatest aastatest kuni 2100. aastani, selles vahemikus, islamiusulised inimesed saavutavad Lääne-Euroopas enamuse. Me ju mäletame, kuidas ajaloos see invasioon käis. Kristlastest peeti lugu, neid ei tapetud massiliselt, nad lihtsalt integreeriti mitme sajandi jooksul nendel endistel kristlikel aladel Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas islami tsivilisatsiooni hulka. Lääne-Euroopa lakkab selle tsivilisatsioonina, millisena me teda praegu teame, ta lakkab lihtsalt sellisena olemast ja selle asemele tuleb uus ehk Lääne-Euroopa muutub osaks islamistlikust, islamimaailma tsivilisatsioonist. Ma ei ütle, et see on halvem või parem, aga see on lihtsalt teistsugune. Nii nagu Vana-Rooma oli väga erinev nendest riikidest, mis tekkisid tema varemetel.

Ma tahtsingi teile selgitada ja näidata, et massiimmigratsioon on pöördumatu, see muudab kõike, mis oli enne, ja muudab millekski täiesti teiseks. Ega Rooma ei langenud sellepärast, et ta hävitati, vaid sellepärast, et ta kutsus ise barbarid kohale, lubas nad sisse ja asustas oma maadele. See juhtub lihtsalt teises vormis. Aga see oleks kõik.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 618 esimesel lugemisel tagasi lükata. Sellise huvitava ettepanekuga on komisjon välja tulnud ja nüüd me peame seda ettepanekut hääletama. Selleks, et me saaksime minna hääletuse juurde, tuleb kutsuda Riigikogu liikmed saali.

Head ametikaaslased! Tuletan kõigile meelde, et oleme eelnõu 618 [arutelu] juures. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 618 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 35, 12 vastu ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Eelnõu 618 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ... Ma palun saalis vaikust! Ma palun saalis vaikust! Aitäh teile! ... Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 628 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Ruuben Kaalepi. (Helistab kella.)

Auväärne Riigikogu! Väga armsad kuulajad rõdudel ja kodudes! Eesti on rahvusriik. Eesti on ainus koht maailmas, kus eestlaste pärand, keel ja kultuur ...

Hea ettekandja, ma vabandan teie ees! Head ametikaaslased, ma palun vaikust saalis! (Hääl saalist.) Ma tänan, Jürgen Ligi, teie suurepärase viisakuse eest. Ma palun vaikust ka seal tagapingis! Tegelikult teie pärast ma palusingi ettekandjal hetkel korraks tasa olla. Nii, hea ettekandja, ma vabandan teie ees. Palun, sõna on teil!

Jaa, ma alustan jälle samast kohast. Eesti on ainus koht maailmas, kus eestlaste pärand, keel ja kultuur saab igavesti kesta. Selleks, et eesti rahvus jääks sellel maal enamusrahvusena alles, pole muud võimalust kui massiimmigratsioon peatada. Selleks on vältimatult vajalik muuta välismaalaste seadust ja kõrgharidusseadust.

Eelmisest eelnõust erineb see eelnõu selle poolest, et lisaks tunnistatakse kehtetuks need erisused, mis kehtivad töötamise kohta info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas. (Juhataja helistab kella.) Sarnaselt eelmise eelnõuga me korrastame õppimise eesmärgil elamisloa taotlemist, välismaalaste õpingujärgset Eestisse elama asumist ning välisüliõpilaste pereliikmete Eestisse asumist ja välisüliõpilastele stipendiumide maksmist. Selle eelnõu järgi tuleb õppekulude hüvitamist nõuda kõigilt välisüliõpilastelt, kes omavad seaduslikku alust ajutiseks Eestis viibimiseks õppimise eesmärgil või kes on saanud tähtajalise elamisloa õppimiseks, välja arvatud Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi, Šveitsi Konföderatsiooni või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi kodanikelt, [seda nõutakse] üliõpilastelt, kes õpivad kõrgharidustaseme esimese või teise astme õppes, aga välja arvatud juhul, kui õppekava õppekeel on eesti keel või kui õpitakse kõrgkoolidevaheliste vahetuslepingute, välisministeeriumi stipendiaatidena või rahvusvaheliste lepingute alusel.

Head kuulajad! Välisüliõpilaste massiline vastuvõtmine on viimastel aastakümnetel muutunud justkui eesmärgiks omaette ja mitte sugugi ainult nendes ülikoolides, mille suunitlus ongi rahvusvahelisem, vaid ka meie rahvusülikoolis. Mis on selle põhjuseks? Ühelt poolt Euroopa Liidu surve, teiselt poolt selge ideoloogiline soov eesti rahvust segada ja hägustada. Mis seda tõestab? Seda tõestavad näiteks kvoodid, mis paljudes ülikoolides on olnud eesmärgiks juba rohkem kui kümme aastat. Need kvoodid seavad eesmärgiks, et välisüliõpilasi peab olema 10–20%. Seda tõestab veel enam välisüliõpilaste erikohtlemine, mis võib lõpuks viia Eesti üliõpilaste diskrimineerimiseni. Näiteks Tartu linnas on Raefondi stipendiumi statuudis selline säte, mis ütleb, et selle stipendiumi saajate hulgas peab igal aastal olema vähemalt üks välisüliõpilane.

Vaadake, ma ei taha sugugi öelda seda, et välisüliõpilaste vastuvõtmises iseenesest oleks midagi halba. Meile on väga tähtis näiteks see, et me saaksime toetada oma sugulasrahvaste haridust ja selle kaudu tugevdada nende eneseteadvust. Kuni see oli veel võimalik, enne Venemaa jõhkrat täiemahulist sissetungi veebruaris Ukrainasse, tegi Eesti soome-ugri vahetusüliõpilaste vastuvõtmisega väga olulist tööd. Samuti võib olla suur kasu sellest, kui me teeme oma lähedaste naaberriikidega tähtsat kultuurilist koostööd. (Juhataja helistab kella.)

Küsimus ei ole üldse selles. Küsimus on selles, et valimatu välisüliõpilaste kvoodimäära tõstmine on meie ülikoolidest teinud immigratsioonipumbad. Ja see ei ole eesti rahvuse ja kultuuri hoidmine, see on juurtetute maailmakodanike tootmine. Kuidas me oleme oma põhiseaduslikest eesmärkidest, oma esivanemate unistustest nii kaugele eemale sõitnud? Kuidas me saame Eesti rahvusriigi, eestluse püsimisse suhtuda niivõrd ignorantselt?

Kas me kujutame ette, et me teeme head neile immigrantidele, keda välisüliõpilaste sildi all meie riiki tuuakse? Ei tee me head neile ka. Me näeme praegu väga selgelt, et sellel välismaalasel, kes Eestis õpingud lõpetab, on väga raske Eesti ühiskonda sulanduda ja siin hakkama saada. See tuleb esiteks sellest, et nad ei oska piisavalt eesti keelt. Teiseks sellest, et Eesti ülikoolid ei pane absoluutselt rõhku sellele, mis on Eesti tööturu vajadused. Kui neid koolitatakse seda täiesti kõrvale jättes, siis ei ole mingi ime, et välisüliõpilased, kes Eestisse jäävad, satuvad palju madalama kvalifikatsiooniga tööle, võrreldes sellega, mis on nende algsed ootused olnud. Kuhu see lõpuks välja viib? Tekivad suletud kogukonnad, paralleelühiskonnad, kus lõppkokkuvõttes käitutakse täiesti vastupidi sellele, mis on meie riigi, meie kultuuri kombed ja tavad, mis on üleüldse meie riigi olemus.

Võiks ju olla nii, et selle eelnõu poolt on kõik need erakonnad, kes peavad enda eesmärgiks Eesti põhiseadusliku korra hoidmist. Aga tundub, et päris nii ei ole. Valitsus on väitnud, et see eelnõu sekkub ülikoolide autonoomiasse. Ülikooli autonoomiaks peetakse seda, et ülikoolil peab olema õigus välisüliõpilasi õppemaksust vabastada. (Aevastab.) Vabandust! See, et ülikoolil peab olema õigus välisüliõpilasi õppemaksust vabastada – kuulge, see ei ole ülikooli autonoomia! Ülikooli autonoomia on see, et valitsus ei sekku teadustöösse, et ülikoolide akadeemiline õpetus on sõltumatu. Autonoomia ei ole see, et riik ei või kehtestada regulatsioone, mis mõjutavad otseselt Eesti riigisisest demograafiat.

Teate, mis see autonoomia jutt on? See on valitsuse katse varjata oma liberaaldemokraatlikku ideoloogiat. Ideoloogiat, mis ei tunne ühegi rahvuse hinge ja peab rahvust sotsiaalseks konstruktsiooniks. Eesti rahvuse tulevik, püsimajäämine, meie peremehetunne sellel maal, meie enamusrahvusena kestmine – need ei ole selle ideoloogia järgi põhimõttelised riiklikud eesmärgid. Aga piiride avamine Aafrikale ja Aasiale, rahvuste segamine ja kokkusulatamine, juurtetute maailmakodanike tootmine – need kõlbavad eesmärgiks küll. Head kaasmaalased! Kui eesti rahvus jääb püsima, siis me ei saa riiki juhtida sellest eesmärgist lähtuvalt. Selle liberaaldemokraatliku ja globalistliku, olgu Prantsuse või Vene revolutsioonist lähtuva ideoloogia asemele peab astuma eesti rahvuslus, meie põliseuroopa ja soome-ugri juured, meie ühine teadvus ja hing.

Vähemalt pronksiajast peale ei ole sellist massilist sisserännet Eestisse mitte kunagi toimunud, nagu 20. ja 21. sajandil. Meie kohus oma esivanemate ja meie järeltulijate ees on see peatada, see ümber pöörata. Me alustame väga lihtsalt. Me alustame nendest seaduselünkadest, mis seda massilist sisserännet õhutavad. Paneme need seaduselüngad kinni. Kes ei taha reeta meie esivanemaid ja meie järeltulijaid, palun südamest, et te seda eelnõu toetaksite. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea Ruuben! Alati on hea kuulata sinu selliseid hingestatud sõnavõtte. Mul on küsimus ülikoolide kohta. Omal ajal, mõni aasta tagasi ütles Mart Helme, et seal toimub õõnespeade või puupeade õpetamine ja mõnes ülikoolis on üldse hobusevargad. Kuidas see, kui me toome igast neljast ilmakaarest, aga põhiliselt lõuna‑ ja idakaarest siia inimesi, kes eesti keelt ei räägi, eesti kultuurist midagi ei tea ja kellele me ei esita ka mingeid nõudmisi selles mõttes, et nad peaksid midagi maksma või kuidagi panustama, meie akadeemilist taset mõjutab?

Jaa, seda on tehtud ju juba rohkem kui kümme aastat. See ei ole mingi viimaste aastate uus areng. On ikkagi täiesti selge, kui loogiliselt vaadata, mis need eesmärgid saavad olla. Mis on see kasu, mida Eesti riik sellest saab? Tegelikult ju ei ole seda kasu, et see aitaks meie tööturgu, see ei ole absoluutselt aspekt, millega arvestataks. Ei ole kasu meie kultuurile. Ilmselgelt ka nendes ülikoolides, kes lähtuvad nendest ideoloogilistest eesmärkidest või nendest Euroopa Liidu kvootidest, millest iganes, ongi tulemus täpselt selline, nagu Mart Helme ütles hobusevaraste kohta. Ma arvan, et see ei ole varsti enam ilus metafoor, vaid see on tõsiasi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eelnõu sissejuhatuses on öeldud, et põhiseaduse täitmist ohustab suuremahuline immigratsioon, mille mõistlik reguleerimine ongi eelnõu peamiseks eesmärgiks. Sa ütlesid, et need, kes selle vastu hääletavad, reedavad meie esivanemaid. Aga oskad sa arvata, miks head kolleegid Isamaast hääletavad selle vastu? Kas nad siis reedavad meie esivanemaid või on neil mingi muu põhjus?

Ma arvan, et selleks ajaks, kui ma olen küsimustele vastamise lõpetanud, kui on tulnud komisjoni kaasettekandja, esitanud enda ettekande ja vastanud samuti küsimustele, ja kui saadikutel on jäänud veel kaks minutit aega, et joosta saali hääletama, on kõigil Isamaa saadikutel olnud võimalus see eelnõu ja need rahvuspoliitilised sügavad teemad väga põhjalikult läbi mõelda. Tõepoolest, mõelda selle peale, kas see Eesti, mille me pärandame oma järglastele, on sama näoga ja sama ilmega ja sama keelega nagu see, mille meie saime oma esivanematelt. Ma arvan, et see on fundamentaalne küsimus, seda me peaksime iga päev südames kandma ja selle eest siin Riigikogus võitlema. See ongi see. Kui erakondade vahel tekivad mingid jõujooned, kui üks erakond leiab, et ei, nende vaated rahvuspoliitikale on hoopis teistsugused, aga samas, nagu me oleme siin näinud, ei julge nad seda kuidagi lahti seletada ega väljendada, siis tõesti tekib väga põhjendatud küsimus, kes tahab millist Eestit oma järeltulijatele pärandada.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ruuben! Välisüliõpilastest kõige suurem osa ehk peaaegu kolmandik õpib siin Eestis ärindust, see tähendab sellist eriala, kus vastuvõtt on kasvanud, aga tööjõuvajadus on Eestis vähenenud. Üle veerandi, ligi 30% õpib inglise keeles haridus‑, humanitaar‑ ja sotsiaalteadusi, mispuhul on enam kui kaheldav, et nad pärast lõpetamist eesti keelt valdamata erialast tööd üleüldse Eestis soovivadki. Minu küsimus on see: kas sinu arvates on see Eesti ühiskonna seisukohalt otstarbekas ja kui mitte, siis kuidas sa seda iseloomustaksid? 

Loomulikult ei ole see otstarbekas, nagu sai juba välja toodud minu kõnes ja eelnevalt nii sinu kui ka Leo Kunnase poolt. Need põhimõtted, mille alusel praegu toimub see selektsioon, milliseid välisüliõpilasi siia võetakse, ei võta absoluutselt arvesse ei Eesti tööturgu, ei kultuurilist lähedust nende lähtemaadega ega midagi sellist. Pigem on nii, et ei olegi mingisugust selektsiooni. Tegelikult on need piirid avatud kõigile, kes tahavad ja kes jõuavad ennast sellesse ülikooli registreerida. Ja seda täiesti valimatult. See ei ole ju see, kuidas üks vastutustundlik rahvusriik peaks reguleerima sisserännet ja enda haridussüsteemi. Mitte midagi sellist! Seda saabki iseloomustada põhimõtteliselt eesti rahvusele vaenuliku tegevusena. Jään selle juurde. 

Helle-Moonika Helme.

Aitäh, hea eesistuja! Hea Ruuben! Sa oled meie sugulasrahvaste olukorraga väga hästi kursis. Sa puudutasid seda teemat ka tutvustuses. Ühe eelmise eelnõu, 612 SE käsitlemisel tõusetus samuti teema, et Venemaal kiusatakse taga, mõrvatakse ja hävitatakse meie sugulasrahvaid. EKRE on teinud ettepaneku, et Riigikogu teeks avalduse väike‑ ja põlisrahvaste kaitseks Vene föderatsioonis. Kahjuks tundsid komisjonis selle pärast muret ainult meie erakonna esindajad, kellelegi teisele see korda ei läinud, nagu reformierakondlase Eerik-Niiles Krossi suust ka täiesti otse kuulsime. Ta oli selle üle nagu isegi uhke. Kas sulle ei tundu, et ka selle eelnõu sisu läheb korda ainult meie erakonnale, keegi teine ei tunne mitte mingit muret praeguse valitsuse viljeldava ja Eesti rahvusriiki hävitava massiimmigratsioonipoliitika pärast?

Tõepoolest, see on olnud väga valus, et kui me neid küsimusi oleme tõstatanud, meie fraktsioon on tõstatanud rahvuslastena siin Riigikogus, mis puudutavad natuke laiemat pilti kui need igapäevased, võiks öelda, kosmeetilised eelnõud, millega me suurema osa oma tööajast sisustame, et kui tõepoolest esitatakse väga rahvuslik, väga fundamentaalne teema, siis see saab nii väikese tähelepanu osaliseks või tehakse kuskil seljataga otsus, et valitsusparteid koos otsustavad selle tagasi lükata. See on väga kurb pilt. Juhul kui see ei ole pahatahtlikkus, on see täielik ignorantsus liberaalsete kartelliparteide poolt selles suhtes, mis puudutab meie põhiseaduslikke eesmärke ja rahvuse püsimajäämist. Nii see paraku on.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Hea Ruuben! Sa oled hästi kursis selle välisüliõpilaste teemaga. See on ka täiesti arusaadav, sa oled ka nii-öelda elukohakondlikult ikkagi seotud nii-öelda meie teaduspealinnaga. Aga küsiks sinu arvamust, kuidas sa tajud või kuidas sa näed seda, kuidas siis see välisüliõpilaste pidevalt kasvav hulk mõjutab meie õppekultuuri, meie teaduskeelt. Milline hinnang oleks?

Jaa. Esimene asi ongi mõju meie keelele. Meil on ju tegelikult väga suur mure olnud kõik need aastad selle pärast, kuidas meie ülikoolid ingliskeelestuvad ja selle tulemusel saab suure löögi näiteks eestikeelse teaduskeele areng. Kui me ei ole enam harjunud või me ei oska luua keskkonda, kuidas selliseid ühelt poolt väga spetsiifilisi, aga teiselt poolt tänapäeva teaduse kaudu tegelikult maailma olemust mõtestavaid asju väljendada oma emakeeles, siis paratamatult see protsess viib ju selleni, et on palju lihtsam liikuda sellelt kakskeelsuselt ikkagi ühele keelele, mis on see rahvusvaheline keel. Miks peaksid need välisüliõpilased, kes siia tulevad, olema huvitatud sellest, et meie emakeelt hoida? See ju lihtsalt teeb nende elu keerulisemaks, eriti kui neil eesti keele õpingud on alles pooleli või nad isegi ei plaani neid alustada. See on väga tõsine mure, mis näitab ka seda, et me ei räägi siin ainult oma rahvuse nii-öelda geneetilisest pärandist, vaid me räägime otseselt ka kultuurist ja keelest, mis on väga suure löögi all massiimmigratsiooni tõttu.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea Ruuben! Kas sina saad aru, mis probleem on või mis kana on kitkuda meie valitsusel selle ülikoolide autonoomiasse sekkumisega? Kui teete ettepaneku välisüliõpilaste regulatsiooni parandada ja muuta mõistlikuks, siis tuleb vastus, et tegemist on ülikoolide autonoomiasse sekkumisega. Räägin peaministrile sellest, et riigitellimus oleks vaja teha, me peame selgelt andma aru, missuguseid ametikohti meil vaja on – tuleb vastus, et tegemist on ülikoolide autonoomiasse sekkumisega. Ma saan aru, et üks asi on akadeemiline vabadus, aga hoopis teine asi on see, kui me hakkame rääkima valitsuse tasandil sellest, et riigil peaks puuduma igasugune regulatsioon ülikoolide üle. Kuidas sina seda näed? Minu jaoks on see pehmelt öeldes kummaline.

Jah, väga õigesti saad aru. Loomulikult peavad olema riigi poolt antud regulatsioonid ja raamistikud, mis määratlevad selle ruumi või need reeglid, mille järgi ülikool oma tegevust meie riigis arendab, eks ole. Kui autonoomia piiramise näitena tuuakse välja seda, et me tahame välisüliõpilastelt õppemaksu, siis ma saan aru nii, et see on soov konkureerida erinevate ülikoolidega üle Euroopa Liidu selle nimel, kes suudab luua paremaid tingimusi, et rohkem välisüliõpilasi sinna tuleks, mis omakorda annab kas ideoloogilisi või mingeid Euroopa Liidu boonuspunkte. No see ei saa olla ülikooli autonoomia, muuta meie riigi demograafilist koostist. Vaat see ei ole see, mis läheb akadeemilise vabaduse alla, selle alla, et ülikoolis käib vaba teadustöö ja et riik ei või sekkuda sellesse, milline see õpetus on. Kui nende tegevus muudab otseselt meie riigi olemust, siis loomulikult peab igasugune vastutustundlik rahvusriik sellesse sekkuma.

Kas selle vastusega on kõik, härra Kaalep?

Jaa.

Selge. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Me oleme puudutanud seda teemat, et ainult EKRE oli nõus hukka mõistma Venemaal toimuvat väike- ja põlisrahvaste genotsiidi. Aga kui me tuleme siia lähemale, Eestisse, siis kahtlemata, ja seda on ka ju korduvalt välja öeldud, see, mis toimus Nõukogude okupatsiooni ajal, see räige venestamispoliitika, massiimmigratsioon ja nii edasi, see oli samamoodi genotsiid eesti rahva vastu. Genotsiid ongi selline laiem mõiste. See ei ole mitte ainult rahvaste füüsiline hävitamine, mahalaskmine, vaid ka nendele osalist või järkjärgulist hävimist põhjustavate elutingimuste loomine. Kui me vaatame tänast massiimmigratsiooni, siis ju me näeme siin täiesti selgelt paralleeli, sest massiimmigratsiooni tagajärjed on hukatuslikud. Kas te olete nõus selle paralleeliga või kuidas teie nimetaks seda toimuvat? (Juhataja helistab kella.)

Jah, vastab täiesti tõele. See, mida pani toime Nõukogude Liit okupeeritud aladel, see, mida on Venemaa võimud teinud aastasadu põlisrahvaste käest vallutatud aladel, vahetades seal välja rahvastikku, soosides kolonisatsiooni suurrahvuse poolt, millega ujutatakse üle põlisrahvaste territoorium, ka see, mida on teinud näiteks Hiina võimud Tiibetis – täpselt samasugune olukord. Seda saab käsitleda genotsiidina täpselt selle definitsiooni alusel, mille te välja tõite.

Ka Lääne-Euroopa kohta on samamoodi teooriaid või on välja toodud seda argumenti, et kui meil on riikides massimeedia suurkorporatsioonide võimu juures inimesed, kes kuuluvad sellisesse kitsasse, grupimõtlemisest kantud ringkonda, ja nende arvates ideoloogia, mida peaksid järgima kõik Lääne-Euroopa riigid, ongi avatud piiride poliitika, siis seda saab tõepoolest nimetada ka Euroopa rahvaste genotsiidiks, kui selle vältimatu tulemus, selle poliitika ajamise tulemus on see, et põlisrahvad jäävad oma maal vähemusse ja see tähendab seda, et nad omakorda kaotavad kontrolli, kaotavad peremehestaatuse oma maal. Seda me ju näeme Lääne-Euroopa riikides toimumas. Me näeme seda pealinnades toimumas juba praegu ja me näeme seda järgmistel aastakümnetel täiesti selgelt.

Need on väga tõsised ja väga eksistentsiaalsed küsimused, millega kõik Euroopa rahvad peavad silmitsi seisma. Kui meie tahame, et meie rahvus jääks püsima, siis me peame need protsessid hoidma Eestist võimalikult kaugel.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Ruuben! Siin saalis on mitmel korral kõlanud, et meie, kuidas öelda, konservatiivid, hirmutavat inimesi ja karjuvat kogu aeg: "Hunt metsas, hunt metsas!" Sa oled noor mees ja sinu põlvkond on noorem kui paljud meist siin. Sa suhtled muidugi omavanustega väga palju, nagu ma tean. Ütle mulle, kas see, mis me siin praegu üles tõstame, kõik need küsimused, mis puudutavad sedasama välismaalaste seaduse probleemi ja immigratsiooni[küsimuse] lahendamist, hirmutab teie põlvkonda või see tõstab nende teadlikkust?

Ütleme nii, et ma olen ajalootaustaga inimene ja selle tõttu ma olen teadlik, et see, mis võib praeguses Lääne-Euroopas või ka Eestis tunduda täiesti loomulikuna, võib tunduda, et see ongi normaalne asjade kulg, et rahvused omavahel segunevad, toimuvad suured liikumised üle piiride, seda tegelikult Eesti ajaloos nii suures koguses enne 20. sajandit ei ole mitme tuhande aasta jooksul toimunud. See on ühelt poolt selge.

Teiselt poolt noored inimesed, kes on Eestist pärit, käivad nendessamades Lääne-Euroopa suurlinnades. On ikkagi väga tihti kuulda, et see emotsioon, millega sealt tagasi tullakse, nähes seda multikultuurset keskkonda, seda sealset hirmu, seda vägivalda, ongi hirm ja õudus. Täiesti põhjendatud hirm ja õudus, sellepärast et kui sa ei saa ikkagi õhtusel Londoni tänaval vabalt käia, ilma et mingid tumeda nahatooniga inimesed tuleksid sind ähvardama ja potentsiaalselt vägivalda kasutama, siis ongi see, et inimesed peavad pidevalt seal oma elu ja tervise pärast hirmul olema. See on ainult üks nendest paljudest massiimmigratsiooni tagajärgedest. See, mis on Lääne-Euroopa suurlinnades just toimunud, on, ma arvan, väga paljude inimeste silmad avanud. Sellest peaksid saama aru ka kõik need liberaalsed poliitikud, kes väidavad, et me tegeleme hirmutamisega. Võtke kätte ja käige ise nendes kohtades, vaadake, kuidas on kusagil Londoni, Pariisi või Malmö getodes öösel üksinda ringi käia, võib-olla naisterahvana eriti. Kui te selle kogemuse läbi teete, siis võib-olla saate aru väga paljudest eestlastest, kes on seda sama asja oma silmaga näinud, ja saate ka aru, miks rahvuskonservatiivide toetus on praegu raketina tõusmas, tegelikult on see tõusnud kõik need aastad. Just sellepärast.

Paul Puustusmaa, teine küsimus.

Suur tänu, hea juhataja! Hea Ruuben! Me oleme üsna hiljuti hakanud kuulma seda, et kuigi aastaid-aastaid Rootsi heaoluühiskonda ja sealseid migratsioonireegleid kiideti taevani, siis nüüd on tunnistatud, et asi läks metsa. See ei ole enam mingi probleem. Meil Eestis on neidsamu migratsioonireegleid kõvasti adopteeritud ja meil siiamaani usutakse veel, vähemalt avalikult, isegi siin saalis on täna seda öeldud, et meie lõimumispoliitika liigub väga õiges suunas ja hästi. Aga vaadates seda, kui palju tegelikult migratsiooni soodustavaid eelnõusid meil siin tagasi lükatakse, milline on sinu arvamus, millal jõuab meie juhtpoliitikute teadvusse see, et ka siin lõpuks tunnistatakse, et ei, läks ikka halvasti küll? Millal?

Ma arvan, et kõik saavad sellest lõpuks aru. On ju aru saadud Lääne-Euroopa riikides. Paljudes kohtades on needsamad poliitikud, kes ise on varasemalt toetanud massiimmigratsiooni, aru saanud. Võib-olla nad endiselt arvavad, et see idee oli üllas, aga lihtsalt reaalsuses ei toimi või et see on ülekäte läinud. On nii palju näiteid selle kohta, kui seda on välja öeldud. Rahvad saavad aru, inimesed, kes elavad nendes piirkondades ja puutuvad kokku nende tagajärgedega, ilmselgelt saavad aru, isegi kui neil on olnud väga liberaalne kasvatuskultuur, selline tänapäeva modernsele läänele kohaselt multikultuursust pooldav jne. Aga kui seda nähakse oma silmaga, siis see asi muutub.

Ma väga loodan, et Eestis see suhtumine muutuks. Piisab sellest, mida me näeme juba praegu Lääne-Euroopas. Piisab nendest pingetest, mis on meil praegu eesti ja slaavi elanikkonna vahel. Piisab kõigist nendest konfliktidest meie ümber ja ajaloos, millest me oleme natukenegi teadlikud, et mitte tahta seda Eestisse. Tuleb aru saada, et me oleme nii väike rahvas ja me oleme kõik need aastasajad jäänud püsima just tänu sellele, et mitte kunagi ei ole olnud sellist tohutut massiimmigratsiooni Eesti territooriumile. Ei olnud seda pärast ristisõdu, ei olnud seda Liivi sõja ajal, ei olnud põhjasõja ajal. Eesti elanikkond küll kahanes vahepeal väga kohutavalt, aga me ise suutsime selle maa uuesti lastega täita.

Aga massiimmigratsioon – see võib tõepoolest olla pöördumatu. Nagu ma ütlesin oma kõnes ja ma lõpetan ka praegu sellega, et meie kohustus nii meie esivanemate ees, kes on meile selle rahvusriigi pärandanud, kui ka meie järeltulijate ees on seda riiki hoida ja hoida seda eestlaste rahvusriigina. See on selle riigi mõte.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Ruuben! Vaadates seda tühja saali, mida võib tõlgendada kui osavõtmatust sellise väga olulise teema suhtes, küsin sinu kui inimese käest, kes on nendel teemadel kindlasti palju arutlenud ja mõtteid mõlgutanud: mis oleksid need faktorid, mis paneksid inimesed rohkem tunnetama ja mõistma, et need teemad on olulised? See hetk, mil tagasipöördumine ei ole enam võimalik, võib täiesti märkamatult kätte jõuda. (Juhataja helistab kella.)

See fraktsioon, kellele läheb eesti rahvuse tulevik korda, on siin saalis kohal. Selles mõttes pole hullu midagi. 

Aga kuidas panna Eesti inimesed mõistma? Eks see ongi nii, et ühelt poolt need, kes näevad ja tunnetavad sügavamalt neid ajaloolisi protsesse, teavad, mis meie rahvast võib ees oodata. Teiselt poolt, need inimesed, kes näevad neid mõjusid vahetult eelkõige Lääne-Euroopas, saavad levitada seda teadmist ning saavad seda argumenteeritult ja mõistlikult väljendada.

See ongi see, mida me mõistame selle kaudu, kui me saame aru, millise ohverduse tegid meie esivanemad, kes selle riigi lõid. Me peame julgema neid ohte tunnistada. See ei ole ainult see väga tõsine sõjaline oht, mis ida pool on. Sajandi jooksul, aastakümnete jooksul on neid ohte olnud väga palju. Me peame suutma nende kõigiga toime tulla. Kui me seda tunnistame ja võtame selle vastutuse, ma arvan, siis tuleb rahvas sellega kaasa, sest rahvusteadvus eesti rahvuse puhul ju ongi suunatud meie püsimajäämisele, kestmisele siin Läänemere kaldal tähtede all.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi pole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile põhiseaduskomisjoni istungil 20. septembril sellel aastal toimunud arutelu seaduseelnõu 628 ümber.

Istungil tutvustas eelnõu algatajate nimel härra Jaak Valge. Jaak Valge ettekanne komisjonis ... (Juhataja helistab kella.) Jaak Valge ettekanne komisjonis oli tunduvalt lühem kui eelnõu esitajate tänane ettekanne ja keskendus ainult ühele sättele selles eelnõus, mis puudutab info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas töötavate inimeste kohta kehtivaid erisusi välismaalaste seaduses. Kui võtta kokku see sõnavõtt, mis täna ka siin kõlas, siis tegemist on sätetega, mis võimaldavad tuua Eestisse sisse odavat tööjõudu. See ei ole eelnõu algatajate arvates mõistlik ja sellepärast need sätted välismaalaste seaduses tuleb tühistada.

Aga selles eelnõus on päris palju muid asju, millest kõneles ka ettekandja Ruuben Kaalep. Aga Jaak Valge komisjoni istungil muudel asjadel ei peatunud, neile ei keskendunud, nii et ma neid ei saagi teile kahjuks refereerida.

Seejärel võttis diskussioon komisjoni istungil ootamatuid pöördeid ja keskendus sellele, miks ikkagi EKRE fraktsioon ei teinud ühte eelnõu, mis oleks käsitlenud kõiki neid tühistatavaid sätteid, vaid tegi mitu eelnõu, ja miks ta koormab sellega nii Riigikogu komisjoni kui ka täiskogu. Jaak Valge vastas sellele. Ta küll mainis, et see ei ole sisuline küsimus, aga ta vastab hea meelega. Ta andis mõista ja siis sai ka komisjon [teada], miks me menetleme kõiki neid eelnõusid eraldi, et eesmärk on debateerida nende küsimuste üle iga sätte puhul eraldi. Samuti annab selline menetluslik käik võimaluse sellest pikemalt rääkida, sest tervikliku lähenemise korral oleks saanud lihtsalt öelda, et ei meeldi, aga nüüd tuleb ka mõelda, miks see konkreetne säte ei meeldi. Selle peale Toomas Kivimägi küsis, kas see ongi nüüd EKRE uus normaalsus, et iga konkreetne muudatusettepanek esitatakse eraldi eelnõuna. Tema arvates on see parlamendiliikmete suhtes lausa solvav käitumine. Jaak Valge arvas, et see ei ole solvav käitumine parlamendiliikmete suhtes. Küll aga pidas ta parlamendiliikmetele solvavaks seda, kui eelnõud külmutatakse komisjonis ja neid ei lasta täiskogusse debatile, mida on korduvalt juhtunud. Selle vältimiseks peabki parlamendi opositsioon oma teemasid ja eelnõusid, mis tunduvad olulised, tooma päevakorda. Toomas Kivimägi päris selle peale, kas Jaak Valgel on informatsiooni, et komisjoni esimehel on plaan see eelnõu külmutada. Jaak Valge arvas, et tal pole küll ettenägemisvõimet, aga tal on võimekus teha varasemate tegude põhjal võimalikke järeldusi või luua hüpoteese. Eduard Odinets selgitas, et kas eelnõu lükatakse [tagasi] või läbib esimese lugemise, see ei sõltu komisjoni esimehest, see on Riigikogu täiskogu otsustada.

Siis jõudiski kord selle pika ja huvitava diskussiooni järel Vabariigi Valitsuse seisukoha tutvustamiseni. Seda tegi Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Jana Laane. Vabariigi Valitsus on võtnud seisukoha eelnõu mitte toetada. Vabariigi Valitsus märgib oma arvamuses, et info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkond on Eestile väga oluline majandusharu, kuhu kaasatakse reeglina välistöötajaid, kes loovad kõrget lisandväärtust. Kavandatud muudatustel oleks pärssiv mõju ettevõtete konkurentsivõimele ja Eesti majandusele tervikuna. Möönan, et ka valitsuse esindaja ei keskendunud kogu eelnõule, ta keskendus ainult ühele sättele, kuna ka eelnõu algataja tegi sama.

Seejärel mindigi menetluslike otsuste juurde. Tekkis diskussioon, kas see eelnõu peaks olema päevakorras 28. septembril või 27. septembril. Seepärast toimus ka hääletus. Hääletuse tulemusena – poolt olid Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm ja Mart Võrklaev, vastu olid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge ning erapooletuks jäi Mihhail Stalnuhhin – otsustati eelnõu täiskogusse viia 28. septembril.

Seejärel tegi komisjoni esimees Eduard Odinets ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, samadel põhjustel mis ka eelmised mitu eelnõu. Lisaks nõustus ta Vabariigi Valitsuse argumentatsiooniga, mis puudutab info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia ettevõtete olulisust Eesti majandusele. Paul Puustusmaa ei nõustunud selle ettepanekuga ja tegi alternatiivettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Sellepärast toimus hääletus. Eelnõu tagasilükkamise poolt olid 5 komisjoni liiget: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Vastu olid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge. Erapooletuks jäi 1 komisjoni liige, Mihhail Stalnuhhin. Küll aga konsensuslikult otsustati, et komisjoni ettekandjaks eelnõu 628 puhul on komisjoni esimees Eduard Odinets. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Märkisite siin eelnevalt korduvalt, et komisjonis toimus diskussioon. Mina olen vähemalt seni teadnud seda, et diskussioon on see, kui väideldakse sisuliste küsimuste üle. Ma loen protokollist ja ka komisjonist jäi mulle see mulje, et sisulist diskussiooni ei toimunud. Sel puhul ma küsiksin, kas teie oskate nimetada mõne argumendi komisjoni nende liikmete poolt, kes soovisid seda eelnõu välja hääletada, mõne sisulise argumendi nende eelnõude vastu. Ma mõtlen just sisulist argumenti. Ma ei mõtle seda, et varem on see küsimus kusagil arutlusel olnud või midagi taolist.

Aitäh! Ma vist mainisin, et erilist sisulist diskussiooni selle eelnõu puhul ei toimunud. Toimus diskussioon tehniliste detailide üle, et kas on solvav või ei ole solvav esitada iga muudatusettepaneku puhul eraldi eelnõu, kui oleks mõistlik esitada need eelnõud kõik koos ühe seaduseelnõuna. Sisuliste argumentidega esines ainult komisjoni esimees, kui ta põhjendas oma ettepanekut eelnõu tagasi lükata, ja need argumendid ma siin ka teie ette tõin.

Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea ettekandja! Muidugi võiks arutada ka selle üle, kas on solvav või ei ole solvav, kui valitsus oma poliitika abil tegeleb sellega, et põhiseaduses ettenähtud rahvusriiki lammutada, aga las see jääda.

Oma ettekandes ütlesite, et valitsuse seisukoht oli, et sellel eelnõul oleks pärssiv mõju ettevõtete konkurentsivõimele. No see väga selgelt – siin ei ole isegi tõlget vaja – ütleb, et valitsus tahab, et Eesti ettevõtetes makstaks madalat palka ja see madal palk ongi siis meie konkurentsieelis välisturgudel. Nüüd ma küsin, et kas teil Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonis [on arvamus] või kas teie kui sotsiaaldemokraat komisjoni juhina olete valitsuse liikmena või valitsuskoalitsiooni osapoolena nõus sellega, et Eesti töötajad peavadki vähe palka saama, et see ongi see meie konkurentsivõti.

Aitäh! Möönan kõigepealt, et valitsuse seisukoht on eelmise valitsuse seisukoht, mitte praeguse valitsuse seisukoht. Mis puudutab sotsiaaldemokraatide seisukohta, siis see on kindlasti see, et kõik Eesti töötajad peavad saama väärikat tasu, et oma eluga väärikalt toime tulla. Ainult nii me tagame tugeva ühiskonna, tugeva Eesti, mida me eriti praegu, kriiside ajal väga vajame.

Mis puudutab valitsuse seisukohta telekommunikatsiooni ettevõtete suhtes, siis see oli oluliselt pikem, kui ma tsiteerisin. Ma võin täiendada, et valitsuse arvates need telekommunikatsiooni majandusharus tegutsevad ettevõtted "laiendavad innovatsiooni, soodustavad nutikat spetsialiseerumist ning loovad uutes, suure lisandväärtustega valdkondades töökohti ja atraktiivseid karjäärivõimalusi ning toovad investeeringuid. Erisuste kaotamine välismaalaste seaduses ei oleks eesmärgipärane ja sunniks Eesti majanduses olulist rolli omavaid ettevõtteid oma tegevust kolima Eestiga konkureerivatele turgudele, mistõttu kaotaksime märkimisväärse osa riigi maksutulust ning takerduksime ülemaailmses võidujooksus majandusliku konkurentsivõime ja innovatsiooni nimel. Kavandatud muudatustel on pärssiv mõju Eesti inimeste heaolule, ettevõtete konkurentsivõimele ning Eesti majandusele tervikuna." See on tsitaat valitsuse arvamusest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma ei ole teile enne pihta saanud, kuigi te olete siin juba kolmas kord pukis. Aga ma tahaksin küsida ühe inimliku küsimuse. Professor Sutrop ütles, et mingit massiimmigratsiooni ei ole, on selline mõttetu hirmutamine. Aga kuidas sinu meelest on? Kas praegu on tegemist sellise massiimmigratsiooniga? Kuidas sinu valijad Kohtla-Järvel näiteks vaataksid selle peale, kui korralik massiimmigratsioon saabuks Kohtla-Järvele?

Aitäh! Ma täpsustan, et minu valijad ei ole ainult Kohtla-Järvel. Minu valimisringkond on terve Ida-Viru maakond.

Ma ei saanud väga hästi teie küsimusest aru. Te ühelt poolt väitsite, et massiimmigratsioon on saabunud. Küsimuse teises pooles küsisite, et kuidas minu valijad vaataksid sellele, kui massiimmigratsioon saabuks. Igal juhul ma arvan, et Eesti ühiskonna avatus ja uute ühiskonnaliikmete saabumine ei ole nii suureks ohuks Eesti riigile, nagu teie fraktsioon üritab siin maalida. Selles ma olen Margit Sutropiga nõus. Jääb ilmselt see küsimus, mida me nimetame massiimmigratsiooniks ja kui suur see mass peab olema, et see oleks mass. Siin on ilmselt ka väga erinevaid seisukohti. Aga Eesti majanduse jaoks, Eesti jõulisuse jaoks, Eesti jätkusuutlikkuse jaoks riigi, ühiskonna, majandusmudelina me vajame uusi töötajaid ja eriti nendes valdkondades, kus seda [võimalust] selle eelnõuga üritatakse tühistada ehk telekommunikatsiooni ettevõtetes, nii nagu ka valitsus oma seisukohas väljendab.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult kõlab ju väga ilusti, nagu te ütlesite, et sotsiaaldemokraadid soovivad, et kõik meie töötajad saaksid väärilist palka. Tõepoolest ilus. Aga kui te samal ajal ajate miinimumpalganõuded alla, mis tähendab ju tegelikult Eesti tegemist odavtööjõu maaks, käsikäes massiimmigratsiooniga, siis te ju täiesti otseselt tegutsete enda loosungitele vastu. Ega see ei pane üldse imestama, seda me oleme ju näinud aastaid ja aastaid.

Aga te ütlesite, et te tõite sisuliselt välja need põhjused, miks te tagasilükkamise ettepaneku tegite. Tegelikult te meile neid ei öelnud. Absoluutselt mitte ühtegi põhjendust. Te ütlesite, et see oli samamoodi nagu eelmiste eelnõude puhul. Huviga ootaks ikkagi neid sisulisi põhjendusi.

Teie aeg!

Aitäh! Stenogrammist võib kontrollida, aga enda arust ma ütlesin, et ma nõustun Vabariigi Valitsuse argumentatsiooniga, mis puudutab info‑ ja telekommunikatsioonitehnoloogia ettevõtete olulisust Eesti majandusele. Hiljem ma tsiteerisin pikemalt ka valitsuse seisukohta, millega ma olen nõus. Kui me räägime infotehnoloogia ettevõtetest, nende Eestis asutamisest ja Eestis toimetamisest, siis kui ei ole võimalik mehitada neid ettevõtteid Eestis oleva tööjõuga, peaks olema võimalik tuua tööjõudu ka väljastpoolt või pakkuda võimalust välismaal elavatele inimestele teenida Eesti riiki, olles osa Eesti tööturust.

Palgaküsimused, ma jätkuvalt väidan, on sotsiaaldemokraatidele olulised ja mitte ainult see alumine osa, vaid loomulikult ka kõrgem palk. Ma usun, et ka praegustes riigieelarve arueludes on just sotsiaaldemokraadid olnud need, kes on aidanud väga paljudes eluvaldkondades töötasusid oluliselt tõsta.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Minu kõrv püüdis ka kinni just selle palgateema, mille pärast ma tulingi küsima. Kuidagi jäi selline mulje, nagu Eesti konkurentsieelis oleks madalad palgad. No mina kindlasti sellega nõus ei ole, ka mu head fraktsioonikaaslased sellega nõus ei ole. Võib-olla sa veel korra natukene avad, kust selline mõte võis tulla?

Kui telekommunikatsioonifirmadest rääkida, siis ma arvan, et ka seal võiks see poolteisekordne palk olla elementaarne, kui me räägime konkurentsivõimest ja kõrge lisandväärtuse loomisest. Ole hea, ava veel korra seda palgateemat. Mis siis ikkagi see Eesti konkurentsivõime on? Kas tõesti madalad palgad on see, mis tagaks Eesti konkurentsivõime rahvusvaheliselt?

Meie komisjon ei käsitlenud palganumbreid, need ei olnud diskussiooni teemaks. Mul ei ole ka vastavaid tabeleid. Aga algatajate ettekandja tõi numbrid, mis on temale teada. Info‑ ja telekommunikatsiooni ettevõtetes ... Tegelikult telekommunikatsioonist juttu siin ei olnud, oli juttu ainult IT‑valdkonnast. CV-Online'i andmete põhjal oli see keskmine palk 1285–2929 [eurot], netopalgavahemik, mis on päris suur, eks ju. Ma saan aru sellest, et CV-Online'i järgi pakuti IT‑valdkonnas töötasu 1285–2929 [eurot]. Ma arvan, et 3000 eurot on päris hea palk, arvestades, et sellel ajal oli Eesti keskmine natukene üle 1300 euro, sellest ajast pärinevad Jaak Valge andmed. Ma arvan, et see on väga arvestatav palk, ja ma usun, et see kasvab, nii nagu kasvavad väga paljude Eesti inimeste sissetulekud järgmine aasta. Ilmselt ka infotehnoloogia ettevõtetes sissetulekud kasvavad. Küll ei ole siin märgitud telekommunikatsiooni ettevõtteid. Ma ise eeldan, et nendes ettevõtetes on palk veel suurem. 

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! 

Aitäh!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 628 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, oleme eelnõu 628 juures. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 628 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 35, vastu 12, erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Eelnõu 628 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 631 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Paul Puustusmaa.

Ma püüan. Vaatame, kui on maha rahunenud. Viis, äkki kuus. (Hääl saalist.) Kaheksa. 

Vaadake, sellist võimalust teil ei ole siin Riigikogu kõnetoolis, et te peate debatti Riigikogu liikmega. Riigikogu juhataja, istungi juhataja, on palunud, härra Puustusmaa, teid Riigikogu kõnetooli, et te räägiksite meile eelnõust 631. Teised jutud võite seal koridoris teha. Palun, härra Puustusmaa!

Suur tänu, austatud juhataja! Oli väga asjakohane märkus tõepoolest. Ärge sundige mind rääkima kaheksat lauset, ma valin lausete hulga ise.

Aga iseenesest, hea kallis rahvas, te saate aru, et väga põnev olukord on meil siin. Just eelnevalt austatud Odinets käis siin ja tõi välja, et meil hakkab tekkima väga uus ja huvitav ja põnev traditsioon. Kui opositsiooni eelnõud kõik järjepidevalt maha lükatakse, siis opositsioon tekitab olukorra, kus ta oma eelnõudest tekitab OTRK ehk olulise tähtsusega riikliku küsimuse, mida me siin rõõmsalt arutame ja loome siin saalis sellise diskutiivse õhkkonna. See on väga meeldiv. Ma võin öelda, et see traditsioon väärib järgimist.

Aga teisalt oli muidugi põnev ka see, kuidas meile etteheiteid tehakse selle eelnõu pärast ja erineval moel. Meie oponendid on tulnud välja sellise mõttega, nagu austatud proua Sutrop ütles, et me hirmutame, me lihtsalt hirmutame, et hunt on metsas. Seda on muideks siin korduvalt öeldud. Teate, ühelt poolt ma võiksin öelda, et mulle väga meeldiks, kui hunt oleks metsas, hunt on ju tore loom, rahvusloom pealekauba veel, pidi olema veel väga sotsiaalne, pidi armastama oma lapsi või kutsikaid, kuidas me neid siis nimetame. Nii et mulle see variant meeldiks. Aga hirmutamisega, austatud riigivardjad, tegemist ei ole.

Vanasõna ütleb niimoodi, et kordamine on tarkuse ema. Seda igal juhul, eriti olukorras, kus ühte eelnõu, erinevaid norme järjekindlalt tagasi lükatakse. Kordame siis selle asja üle. Ma olen täna juba kord viidanud riigikontrolör Janar Holmi sõnadele, kui ta ütles, et rahvaesindajate roll ja vastutus on eelkõige rahva järjepidev ja kannatlik valgustamine. Me teeme seda, me kordame järjekindlalt, kannatlikult, valgustame teid nendes probleemides, mis on tõsised probleemid ja millest meie oponendid kas teadlikult või teadmata aru ei saa. See on ka minu jaoks küsimuse tekitanud, kas migratsiooni soodustamise teema puhul on nüüd teadmatult oponentide poolt nii, et nad ei taju, kus on piir. Oleks hea, kui see nii oleks, siis natukene neid veenaks ja nad mõtlevad ümber. Aga ma muidugi kahtlustan, et siin on teised tagamaad, et siin ei ole probleem piiri tajumisega, vaid see on teadlik suunamine, mis on üsna selgelt meie rahvuslike, riiklike ja ka põhiseadusest tulenevate õiguste ja kohustuste vastu suunatud.

Niisiis, välismaalaste seadus ja need normid, mis minu käes on, on erinevad, nad ei kattu nendega, millest on eelnevalt räägitud. Kuid tõenäoliselt on isegi see praegu väiksema olulisusega, sellepärast et temaatika ise on väga sügav ja võiks öelda, et ka häiriv. Me oleme eelnevalt käsitlenud erinevaid aspekte, kus on ohud. Me oleme korduvalt rääkinud üle põhiseaduse tähenduse, migratsiooni olemuse, selle, kust oht lähtub ja milleni on jõutud ning miks me seda seadust, neid erinevaid norme tahame muuta või tühistada. Ja mitte sellepärast, et meile ei meeldi välismaalaste seadus. Me oleme korduvalt rõhutanud, et kui välismaalaste seadus omal ajal välja töötati, puhtana, klaarina, siis ei olnud sellel seadusel võib-olla häda midagi. Aga järgneva kümne aasta jooksul viidi sinna sisse rida muudatusi erandite näol. Neid on 19 või 20, millega tõepoolest on muudetud nii seaduse sisu kui ka kogu tegelikult seda protsessi olemust sügavalt.

Jaa, me oleme eelnevalt oluliselt käsitlenud neid küsimusi ja lihtsalt sel põhjusel, et konservatiividena me oleme ääretult huvitatud, võiks täiesti öelda, haiglaselt huvitatud sellest, et meie põhiseadus kehtiks, et ta kehtiks just nimelt sellisena, nagu see vastu võeti meie rahva tahtel 1992. aastal, ja isegi sellisel moel, nagu seda muudeti 2003. aastal rahva tahtel ja just niimoodi, nagu seda muudeti. Võime selle üle käia ja korrata, et rahvas, andes loa liituda Euroopa Liiduga, ütles väga selgelt ühe tingimuse: see liitumine saab olla ja jätkuda ainult meie põhiseaduse alusväärtuste järgimise korral. Siit ka vastus sellele, mis on ühiskonnas väga palju küsimusi tekitanud, kas Euroopa Liidu õigus on meil ülemuslik või mitte. Rõhutan veel kord: ei, põhiseadus on ülemuslik. Aga see, kuidas seda väänatakse, on hoopis teine küsimus.

Seesama välismaalaste seadus ja ka kõrgharidusseadus on vaieldamatult seotud põhiseadusega. Seda põhiseaduse elementi on siin korduvalt esile toodud. Mul on hea rõhutada Rait Maruste sõnu, neid siin parafraseerida. Ta on rääkinud, kuidas me peame vaatama neid seadusi ja põhiseadusest tulenevaid tõlgendusi. Ta on öelnud, et põhiseaduse tõlgendamise noodivõti – see on see kooskõla –, et see noodivõti seisneb põhiseaduse preambulis. Ka seda on täna öeldud. Jätkem see meelde, jätkem alatiseks meelde. Ehk kõiki põhiseaduses sisalduvaid norme, sealt tulenevaid õigusi ja kohustusi tuleb tõlgendada nende põhimõtete valguses, mille kohaselt on põhiseadus seatud kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. See seadus, välismaalaste seadus, mida meie püüame isegi mitte niivõrd muuta, kuivõrd tagasi viia tema alglätete juurde, hetkel seda ju selgelt rikub.

Parafraseerin edasi Rait Marustet, keda muidu ei saa kuidagi süüdistada konservatiivsuses. Ta on öelnud, ma tsiteerin teda, et on igati põhjendatud küsida ja hinnata, kas praeguses julgeoleku‑ ja meie rahvusliku koosseisu olukorras on meie kehtiv – siia lisan ma seaduse nimetuse – välismaalaste seadus põhiseaduse preambulis seatud eesmärkidega kooskõlas. Tõsi, tema rääkis teisest aktist, aga mõte jääb samaks. Vastan nüüd sellele selgelt: isiklikult ma arvan, et ei ole.

Kus siis on see suur point, mille üle me siin väga sügavalt vaidleme? Me vaidleme selle üle, et nii välismaalaste seadus, samuti sellega seotud antud akt, kõrgharidusseadus olemasolevas redaktsioonis, toimib kui uss, mis närib meie õiguste ja meie rahva tahte fundamentaalseid aluseid. See on koht, kus rahvast, võiks öelda, petetakse, luuakse valekujutelma sellest, mis meil tegelikult on. Ei, väidavad nemad, ei ole migratsiooni, te hirmutate, hunt, kuri hunt, mitte meie rahvuslik hunt, on metsas.

Armastatakse korduvalt igal pool rõhutada, et meil on ju kvoot. No mis on see kvoot? Vaatame seda erinevatel aastatel: 1311, 1315. Kas te tõesti arvate, et konservatiividel oleks mingi probleem, kui seda kvooti täidetaks? Taas läheme selle juurde, miks ei täideta. Ja mida teeb see välismaalaste seadus? Ta muudab tõepoolest selle kvoodi naeruväärseks. Meil on probleem sellega, et selle kvoodi naeruvääristamisega tegelikult lõhutakse, nagu ma ütlesin, meie põhiseaduse fundamentaalseid aluseid mitmekümne erandi abil, mis meie keele ja kultuuri säilimisele paneb rasvase küsimärgi lõppu.

Võtame mõningad faktid. Ajutiste töölubadega lühiajaliselt töötajaid on igal aastal, viimastel aastatel aga eriti, rõhutan, tulnud meile Eestisse üle 20 000. Me ei räägi nendest inimestest, kes lisaks tulevad siia majandusrändega, õpirändega või nende poliitiliste turbulentside tõttu, mis on esile kutsutud ja mille tõttu meile on viimaste kuudega üle 100 000 [inimese] tulnud. Mõelge nendele arvudele: 100 000, 20 000, 20 000, 5000. Lisaks veel Euroopa Liidu nõuded, millega on meie riigi iseseisvust niivõrd nuditud, et meilt on ära võetud riiklik õigus kontrollida inimesi, kes siia tulevad, kauaks nad siia tulevad, millal tulevad, millal lähevad. Me ei saa seda kontrollida. Jaa, idapiiril on meil see võimalus olemas, aga lõunapiiril ei ole. Me ei tea – täiesti reaalselt, seda on nüüd lõpuks hakatud tunnistama –, kui palju meile tuleb üle Schengeni piiri, kui palju neid läheb, kui kauaks nad jäävad. Me lihtsalt ei tea seda. Me teame, et kümneid ja kümneid ja kümneid tuhandeid tuleb. Tõepoolest, tänastes erinevates sõnavõttudes öeldi, et kunagi pole sellist rahvamassi siia tulnud. Tõepoolest ei ole, see on täiesti pretsedenditu.

Tuletagem meelde seda, kui me hakkasime oma riigile iseseisvust tagasi taotlema. Mõelgem olnule, mõelgem laulvale revolutsioonile. Kust see alguse sai? Kui olid need kaunid romantilised aastad 1987 ja 1988, kui rahvas üles tõusis, siis olid ju millised loosungid? Seoses Toolse ja Kabala kaevandustega olid loosungid "Ei fosforiidile!". Muideks, need, kes seda aega mäletavad, teavad, et fosforiit oli teisejärguline. Oluline oli selle asja juures see, et fosforiidi kaevandamise tõttu tuuakse sisse võõrtöölised. Toona oli see hinnang teada, neid pidi tulema 10 000. Rahvas tõusis üles, tõsteti üles loosungid "Ei Lasnamäele!" või "Peatage Lasnamäe!", jah, nii oli. Me räägime inimestest, keda oli 10 000. Mõelge nendele numbritele. Laulev revolutsioon sai siis alguse. Ma ei tea, mis me siis nüüd [teeme], me peaksime hakkama tantsivat revolutsiooni võib-olla tegema, et seda asja kuidagi peatada.

Aga probleem on, nagu ma ütlesin, tõsine ja selle juureks on välismaalaste seaduse moonutamine. Meie siin oleme täna pool päeva tegelenud sellega, et kella pöörata õigesse suunda, vastavusse meie põhiseadusliku tahtega ja rahva kunagise sooviga.

Rääkides sellest, kas migratsioon eksisteerib või ei eksisteeri, kas massiimmigratsioon eksisteerib või ei eksisteeri, ma usun, et need numbrid näitavad täiesti selgelt: ta on olemas. Selle eitamine on võib-olla poliitiline kanapimedus. Ma juba eelnevalt ütlesin, et ega minagi ei tea täpselt, kas see on teadlik, kas see on tahtlik. Mulle tõepoolest meeldiks, kui see oleks tahtmatu, kui see tõepoolest oleks seotud sellega, nagu ma eelnevalt oma küsimuses mainisin, et nad lihtsalt – pidades silmas oponente – ei tunneta piiri, ei näe piiri, ei taju piiri, neil puudub oskus piiri näha. Oleks väga hea, kui me suudaksime nad ümber veenda, võib-olla siinsamas Riigikogu kohvikus. Aga kahtlustan, et siin on tegemist hoopis sügavamate probleemidega. See on täiesti teadlik tahe piirata meie riiklikku iseseisvust, kaotada kontroll rände üle täiesti teadlikult. Kõige kurvem on see, et [tahetakse] rahvaste sulatuse stiilis viia lõpuks meie kunagine riiklus provintsi tasandile.

Ka selle migratsiooniga kaasnevatest mõjudest on palju räägitud. Need on ka põhjus, miks me neid norme muudame. Neid mõjusid on väga mitmesuguseid. Nende analüüsi ajalugu veel ootab, aga kui need mõjud lõpuks kohale jõuavad, siis, uskuge mind, nad on hirmuäratavad. Need mõjud puudutavad tõepoolest pöördumatult meie kultuuri, meie keelt, meie teaduskeelt, meie haridust, sotsiaalset heaolu, rahvuslikku koosseisu, rääkimata sisemisest ja välisest turvalisusest. Me ei soovi seda või vähemalt ma tahaksin loota, et me ei soovi seda. Seetõttu me olemegi oma muudatusi sisse viinud.

Mida ütlevad liberaalid? See [seadus] on kasulik meie majandusele, siia tulevad itipoisid tööle. Tähendab, tegelikult need välismaalaste seadusesse tehtud muudatused, mis vähendavad palkasid, muudavad meie enda tööandjate huvi meie enda töötajate vastu väiksemaks. See tegelikult ei ole mõeldud itipoiste jaoks, nemad tulevad siia küll, nemad tulevad niikuinii, sest see palk on nii kõrge, et isegi välismaalaste seadusesse tehtud muudatused, need, mida me siin tagasi tahame pöörata, seal toodud koefitsiendid ei mõjuta nende tulemist ega mittetulemist.

Kokkuvõtteks võiks öelda selle sissejuhatuse kohta, et ei meie rahvale ega meie riigile ei pikas ega lühikeses perspektiivis ega majandusele ei ole kasulik lõhkuda ühiskonda, liikudes teed pidi, mis läheb karjuvasse vastuollu meie põhiseaduses sätestatud tahtega.

Täna olid meie ees mitmed eelnõud, oli 612, oli 618, oli 628. Tulevad veel 636, tuleb 637, see on [631]. Nad kannavad ühte ja sama pealkirja: "Välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu". Kohmakas, inetu näeb välja, eks? Aga see on meie õiguskeel. Mida rohkem meile tuleb seda võõrkultuurset keelt, seda kohmakamaks muutub mitte ainult meie tavakeel, vaid ka õiguskeel. Me oleme ju jõudnud sinna, et enamikku õigusakte, mida meie siin seaduseloojatena peaksime vastu võtma, me tegelikult ei võta vastu, sest nad tulevad mujalt, väga suures osas tulevad mujalt. Nad on tõlgitud ja nad on nii naljaka keelega, et kohati isegi kõige paremad juristid ei saa aru, mida seal öelda tahetakse. Sellepärast et selline on käsk, mis tuleb ülalt. See ei vasta ka olemuselt meie rahva tahtele ja ka mitte sellele tahtele, [mida me väljendasime] 2003. aastal, liitudes Euroopa Liiduga.

Nüüd eelnõu enda punktidest. Ma tahan rõhutada, et ei tuleks küsimusi selle kohta, miks on eelnõus mõned punktid, mis on tegelikult seaduses vastu võetud, ja ma tänan Jaaku, Jaak Valget, et ta eelnevalt siin seda ütles, et mõned punktid on meie eelnõus praegu siin esimesel lugemisel sees, kuigi nad tõepoolest on vastu võetud, võetud seadusesse, nad juba kehtivad, ja et see tõepoolest tuleneb tegelikult protsessi pikkusest. Ja mitte selle protsessi pikkusest, millest austatud Eduard Odinets siin räägib, et nädal aega hilines. Ei, meil need eelnõud ei hilinenud nädal aega. Eelnõu väljatöötamise protseduur siin Riigikogus on ka piisavalt keeruline, alates fraktsioonis rääkimisest, alates koostamisest ja liigutamisest komisjoni. Nii et tõepoolest on see täiesti normaalne, kui juhtub, et esimesel lugemisel mõnes eelnõus võib olla sees paragrahv, mis on juba – võib-olla hiljuti, nagu antud juhulgi – vastu võetud. See ei ole tegelikult üldse probleem. Sellepärast et meie protseduurireeglid näevad ette ka teist väga põnevat asja: meil on veel teine lugemine, kui eelnõu tagasi ei lükata, ja selle teise lugemise eesmärk ikkagi ongi see, et jõuda selleni, teha parandusi, viia sisse neid muudatusi, mis on kohased, et seadus oleks küps ja kvaliteetne. See on asja mõte. Nii et see ei ole traagika.

Tänan teid tähelepanu eest! Ma loodan, et ma suutsin teid veel kord veenda. Võib-olla sedakorda, kallid kolleegid, te suudate leida – pean silmas oponente – endas jõudu mitte lükata tagasi seadust, millest me pärast uuesti ja jälle rääkima peaksime. Aitäh!

Suur tänu põhjaliku ettekande eest! Aga siiski tundub, et mingid asjad on jäänud käsitlemata, teile on mõningaid küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu spiiker! Hea Paul! Me oleme, jah, nagu sa ütlesid, sisuliselt oma kuue eelnõuga korraldanud OTRK, väga põhjalikult käsitleme immigratsiooni mõju Eesti rahvusriigile, eesti keele positsioonile, Eesti kõrgharidusele, Eesti tööjõuturule. Minu meelest oleme suhteliselt ilusti ka numbritega erinevates ettekannetes tõestanud, et praegune immigratsioonipoliitika teeb meid vaesemaks, mahajäänud majandusega riigiks, kus eestlaste osakaal väheneb, eesti keele positsioon [halveneb], teaduse potentsiaal ja teaduse arendus ka väheneb. Kas kõikide nende eelnõude käigus, mida on arutatud – ma tean, et sa ei ole praegu põhiseaduskomisjoni liige –, on ka mõni argument, miks me peaksime sellise immigratsioonipoliitikaga jätkama? Kus see plusspool on? Kes sellest kasu saab? Cui bono?

Aitäh, Martin, hea küsimuse eest! Ma muidugi niipalju täpsustan, et vahepeal ma ei olnud põhiseaduskomisjonis, aga nüüd ma olen seal jälle. Ei ole hullu. 

Hakkan pihta. Jaak Valge on siin korduvalt rõhutanud, et kui komisjonis tahetakse diskussiooni tekitada, siis komisjonis keegi sellel teemal toru ei võta. Me ei saa seal arutada neid mõtteid, [pidada] neid diskussioone. Saalis on meil see võimalus, tõepoolest, kui me sellise OTRK läbi teeme. Siis on meil võimalik, et tulevad oponendid ja kas või vihast värisedes hakkavad küsima, et meid nurka suruda, ja meil on võimalik sel teemal rääkida. Selles mõttes on tegemist hea variandiga.

Aga kui nüüd rääkida, kes saab kasu, siis selle palli ma viskasin täna õhku sellisel moel, et ma väga loodan seda – aga see tuleneb ka minu romantilisest hingelaadist –, et meie oponendid saavad aru, et nende piiri tunnetamatus on eksitus. No siis oleks väga lihtne öelda, et kes saab kasu. Pigem see, et ei, nad lihtsalt eksivad. Kasu ei saada, kahju saadakse küll, aga kasu ei saada. Aga kuna mul on ka väikene poliitiline kogemus, siis nagu ma ütlesin, mul on kahjuks ka teine tunnetus: seda tehakse teadlikult ja kasu saavad need poliitilised jõud, keda ei huvita meie põhiseaduse sisu, ei huvita meie rahvuslik koosseis, ei huvita meie riigi saatus, meie riigi kui rahvusriigi saatus. Nemad saavad kasu, sest nad lõhuvad seda. Seal on see kasu.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Paul! Me olime sinuga koos sellel põhiseaduskomisjoni koosolekul, kus need kuus eelnõu läbi jahvatati. Mul on natukene selline jätkuküsimus Martini küsimusele. Kas sulle jäi meelde mõni sisuline argument nende eelnõude vastu? Ma mõtlen, just sisuline argument komisjoni nende liikmete poolt, kes hääletasid selle eelnõu menetlusest väljaarvamise poolt. Ja teine küsimus: kuidas see haakub sinu arvates parlamentarismi hea tavaga?

Aitäh sulle, Jaak! Nagu alati, oled sa oma küsimuses väga terav ja täpne. Aga mina sulle nii täpselt vastata ei saa, teisele küsimusele täpselt vastata ei saa. Siin pean ma andma vastuse, tuginedes kõigepealt hea Eduard Odinetsi sõnavõtule. Ta on seda korduvalt siin öelnud, et ei, sisulist arutelu meil ei olnud ja seda ei saagi tekkida. Sellepärast, et eks need poliitilised tagakambrijutud ole sinnani viinud, et juba komisjoni tulekul oli teada, et need eelnõud lükatakse tagasi, neid polegi mõtet arutada.

Põhimõtteliselt – jah, see ei ole küll sisuline, aga need olid lihtsalt tehnilised nüansid, mida meil arutati – oli ikka see, et mispärast me esitame neid eelnõusid. Muideks, sinu ettekanne komisjonis oli väga põhjalik nii süsteemselt kui ka faktoloogiliselt, aga ega seal ju keegi neid asju ümber ei lükanud ja ei püüdnudki seda teha. Põhimõtteliselt kogu sisu, tehniline sisu oli selles, miks meil on neid [eelnõusid] mitu ja kas me kiusame oponente ja et kas see on normaalne, et neid on mitu, ja lõppkokkuvõttes, millal nad siis ikkagi tulevad saali, kas nad peavad tulema korraga või eraldi, kas esmaspäeval, teisipäeval või kolmapäeval. Sellised puhttehnilised, mitte sisulised, vaid sellised puhttehnilised küsimused olid. Kahjuks olid ainult need.

Niipalju küll oli, et sisulisi nüansse oli monoloogides. Neid monolooge tõepoolest sa pidasid, aitäh sulle nende eest! Need olid head ja sisukad. Nii et ma soovitan ka inimestel, kes tahavad seda faktoloogiat teada, et nad peaksid taas lugema meie põhiseaduskomisjoni kokkuvõtet. Ma nüüd päris sada protsenti kindel ei ole, et seal kõik sada protsenti sees on, aga ülevaate see annab. Ega tegelikult seda ka hea Eduard ei eitanud, et seal neid asju oli sees.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Paul! Ma küsin kõigepealt konkreetselt, et kui keskmise töötasu nõuet kevadel alandati 1,0‑lt  0,8‑ni, siis kas see sinu hinnangul soodustab sisserännet või ei soodusta, nagu Reformierakond ütleb. Me muidugi teame, kuidas reformierakondlased oskavad alati musta valgeks ja valget mustaks rääkida, kui nad tahavad Eesti rahvusriiki hävitada, kuidas nad oskavad ilusaid sõnu teha eesti keele ja kultuuri kaitseks, aga tegudes teevad kõike risti vastupidi. Kaja Kallas on siit puldist korduvalt öelnud, et me peame rahvusriigi kontseptsioonist liikuma kodanikupõhise riigi poole ning rahvusriik on suletuse ja sallimatuse instrument. Ehk kogu Reformierakonna tegevus on suunatud massiimmigratsiooni soodustamisele, et saavutada lõpuks see, et Eesti rahvas oleks vähemuses oma maal. Aga jah, kuidas sa kommenteerid seda keskmise töötasu nõude alandamist?

Aitäh sulle! Me siin, nagu sa tead, püüame tagasi pöörata seda keskmise alandamist, aga eks näis, mis sealt tuleb. Aga soodustamise kohta me saame küsida, et jah, midagi ta soodustab, aga mida ta soodustab. Siin saab täpsustada sedapidi, et ega need inimesed, kes siia tulevad, ei loe ju seda seadust selle 0,8 kohta, neid absoluutselt see nüanss ei mõjuta. Küll aga see soodustab seda, et meie omaenese rahva seast võetavaid töötajaid rakendatakse vähem, sest meie rahvas ei taha selle [raha eest tulla] tööle. Loomulikult, kes siin siis on veel. No on need, kes siin on, ja need, kes siin on, need ei tulnud mitte selle 0,8 pärast, vaid nad lihtsalt siin on. Nii et niipalju siis soodustamisest.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Paul! Mis sa arvad, kui kaua läheb aega, kuni meie poliitilised oponendid ja ka ühiskond laiemalt mõistaks massiimmigratsiooni olemust ja ohte? Millised sündmused võiks seda tagant tõugata? Ma toon lihtsalt analoogilise näite. Vene ohtu oleks võinud mõista juba 1999. Ei mõistetud. 2008 ei mõistetud. 2014–2015 ei mõistetud. Nüüd lõpuks mõistetakse. See on samasugune protsess. Mis sa arvad, kui kaua läheks selleks aega ja mis protsessid võiks seda mõjutada või kiirendada?

Tänan sind küsimuse eest! Ma ei taha mõelda nendele protsessidele, mis võiks otsustamist kiirendada. Need on pahad variandid. Aga ma arvan, et seda katalüsaatorit võib-olla väga vaja ei olegi sel lihtsal põhjusel, et rahvas tajub seda. Kui vaadata sotsiaalmeediat, vaadata inimeste kommentaare olemasolevatele sündmustele, siis see näitab, et sellest hakatakse üsnagi hästi aru saama. Elu ise suunab sinna, ka selles olemasolevas horisondis, mis meil siin on. Oluline võib-olla isegi ei ole teadmine, mis meid ees ootab või mis tuleb, kuidas see massiimmigratsioon siin edasi laheneb. Oluline on see taju, et inimesed teavad: see juba on kohal. Küsimus on selles, mida edasi ja kuidas edasi. Siin on lihtsalt vahe kahel poliitilisel suunal. Üks [suund] on konservatiividel, kes püüavad seda olukorda paremaks muuta, et see ei oleks niivõrd negatiivsete tagajärgedega, kui ta ähvardab olla ja tulla. Ja on teine suund, kes ütleb, et ärge hirmutage, ärge öelge, et hunt on metsas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Paul! Neid eelnõusid massiimmigratsiooni piiramiseks, kas ma sain õigesti aru, parlamendi põhiseaduskomisjonis sisuliselt ei arutatudki? Sa oled põhiseaduskomisjoni esimees ka olnud. Kas nii ongi, et lihtsalt valitsus ütleb, kuidas on, ja ülejäänud parlamendiliikmed käituvad nii, nagu on kästud? Ei mingit arutelu. Oli see nii?

Jaa, hea Peeter, see küsimus on muideks tunduvalt keerulisem, kui sa arvad. Võib-olla ei saagi väga põhjalikult sellest rääkida, sest see läheks liiga pikaks. Ütleme niimoodi, et kui me räägime antud eelnõudest, siis seda on ka siin korduvalt öeldud, et jaa, sisulist arutelu ei olnud, olid sisulised monoloogid tänu Jaagule, aga muud arutlused olid tehnilised. Kui rääkida põhiseaduskomisjoni toimimisest, siis jah, olles nüüd aastaid seal olnud ühte‑ või teistpidi, ma võiks öelda, et komisjonis on olnud õnnelikke päevi, kui on toimunud väga head arutelud. Nii et päris üheselt nii ei saa öelda. Me räägime antud eelnõudest, mille puhul seda arutelu tõesti ei olnud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile põhiseaduskomisjoni istungil 20. septembril käesoleval aastal toimunud arutelu eelnõu 631 ümber. Jaak Valge oli väga lakooniline oma ettekandes ja peatus ainult esitatud eelnõu ühel sättel. Sellel sättel, mis puudutab Ukraina Vabariigi kodanikke, kes viibisid Eestis enne 24. veebruari käesoleval aastal ja teatud põhjustel ei saanud tagasi pöörduda oma kodumaale. EKRE eelnõu [näeb ette] tühistada see erisus, mis nende kohta on kehtestatud, et nende palgamääraks võib kehtestada 0,8 Eesti keskmist brutopalka, seda põhjusel, et see [erisus] soodustab odavtööjõu ilmumist Eesti tööturule.

See ettekanne oli tõesti väga lühike, protokollis mahub kümnele reale. Sama lakooniline oli ka valitsuse seisukohta tutvustanud Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Jana Laane, kes mainis, et Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta seetõttu, et tühistatava sätte eesmärk on soodustada nimetatud isikute kaasamist tööturule ja seeläbi nende iseseisvat toimetulekut Eestis. Sellega see arutelu piirdus.

Seejärel tegi komisjoni esimees Eduard Odinets ettepaneku asuda menetluslike otsuste juurde. Konsensuslikult otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. septembril. Samuti tegi Eduard Odinets ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. See ettepanek läks hääletamisele. Poolt olid 5 komisjoni liiget: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Vastu hääletasid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge. Mihhail Stalnuhhin jäi erapooletuks. Konsensuslikult otsustati, et komisjoni esindab täiskogus esimesel lugemisel põhiseaduskomisjoni esimees Eduard Odinets. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Jah, aitäh! Mul on kõigepealt selline küsimus lugupeetud ettekandjale. Siin on enam-vähem kõik olnud ühel meelel, et põhiseaduskomisjonis sisulist arutelu ei toimunud. Kas komisjoni esimees peab seda olukorda normaalseks, et komisjonis räägitakse ainult tehniliste küsimuste üle? Teine küsimus on selle kohta, et te mainisite siin, et selle sätte eesmärgiks oli tühistada see eelistus, mis oli kehtestatud nendele Ukraina töötajatele, kes viibisid siin enne 24. veebruari ehk enne sõja algust. Minu küsimus on, kas sotsiaaldemokraatide arvates on töötajate madalam palk, 0,8, siis töötajatele eelistus.

Aitäh! Põhiseaduskomisjoni liikmete kaitseks või olukorra selgitamiseks ma peaksin märkima, et sisuline arutelu toimus ja pikemad monoloogid toimusidki sellest kuuesest paketist esimese eelnõu puhul. Seal avaldati arvamust ja esitati põhjalikke küsimusi. Järgnevad arutelud järgisid sama mudelit. Kuna ettekandja oli ülimalt lakooniline ja kasutas samasugust loogikat, et odav tööjõud ei ole Eestile vajalik ja sellepärast tühistame ühe või teise või kolmanda sätte, siis olid lakoonilised ka ülejäänud komisjoni liikmed ja ei pidanud ilmselt vajalikuks pidada pikka diskussiooni, mis oli juba esimese eelnõu puhul ära peetud.

Mis puudutab seda, kas sotsiaaldemokraatidele sobivad või ei sobi madalad palgad, siis ma arvan ja ma olen seda täna juba korduvalt öelnud, et sotsiaaldemokraatide jaoks on väärikad palgad üks prioriteete, üks väga oluline asi, sest väärikad palgad tagavad inimestele väärikustunde, mis omakorda tagab neile kindlustunde, mis omakorda teeb meie ühiskonda ja kogu Eestit tugevamaks. Küsimus on siin pigem selles, kas Eesti keskmisest 0,8 või võimalus üldse ilma tööta jääda ja mitte leida endale rakendust ja olla seetõttu koormaks Eesti sotsiaalsüsteemile. Nii nagu ka valitsus [ütles] oma seisukohas, mida ka mina toetasin, me tagame nende endi toimetuleku Eestis, et nad saaksid leida endale töö, sellise töö, mille eest meie tööandjad on võimelised maksma. Nende kaasamist tööturule see meede kindlasti soodustab.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma muidugi imetlen seda orwellilikku maailma, kuhu te sisse olete elanud, et vabadus on orjus ja teadmatus on jõud ja madal palk on eelis ning teie võitlete selle eest, et inimestel oleks väärikalt madal palk. Mina ikkagi arvan teistmoodi. Ma arvan, et madal palk ja palkade allasurumine madala kvaliteediga massiimmigratsiooni abil on halb asi. See ei ole eelis, vähemalt ei ole see Eesti inimeste, Eesti palgatöötajate eelis ja Eesti majanduse eelis pikas plaanis.

Aga ma küsin sama küsimuse, mille ma küsisin eelmiselt ettekandjalt. Me teame, et kannatavad töövõtjad, kannatab innovatsioon, kannatab tegelikult ka integratsioon, kõrgharidus, eesti keele positsioon, rahvuskehand. Aga kes sellest võidab? Cui bono? Kes võidab?

Aitäh! Mina ei rääkinud eelistest, mina rääkisin erisustest, mis luuakse nendele töötajatele, kes saabusid Eestisse enne 24. veebruari. Ma arvan, et võidame kõik meie. Ukraina inimesed saavad Eestis tööd ja meie saame tööturule kaasatud inimesi, kes on võimelised ise Eestis toime tulema. Kordan, see ei ole miinimumpalk, mida Eesti seaduste järgi saavad ajutise kaitse saanud inimesed. Nende puhul kehtib Eestis miinimumpalk. Meie räägime 0,8‑kordsest Eesti keskmisest töötasust. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea põhiseaduskomisjoni esimees! Jah, te olete küll Ida-Virumaa saadik. Aga ma olen tähele pannud – me oleme nüüd jõudnud lõpuks ukrainlasteni –, et millegipärast neid nagu Ida-Virumaal võrreldes teiste piirkondadega ei ole eriti palju. Oskate te öelda, miks neid seal ei ole? Kui palju neid võiks sinna mahtuda, teile Kohtla-Järvele ja Narva ja igale poole mujale?

Aitäh! Seda teemat, kui palju ukrainlasi ühes või teises piirkonnas on või kui palju neid peaks kuhugi mahtuma, komisjonis ei arutatud. Aga kinnitan teile, et Ida-Virumaal on päris palju Ukrainast põgenenud sõjapõgenikke ja Ida-Virumaa inimesed on neid väga hästi vastu võtnud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma lihtsalt küsin: kas teieni ei ole jõudnud inimeste murekoht, et nad peavad Eestist ära minema, et nad ei saa hakkama? Me toome siia juurde inimesi, kes tegelikult pretendeerivad meie töö[kohtadele], aga meie enda, kõrgemalt tasustatud ametikohtadel [töötavad] inimesed lähevad massiliselt Eestist välja. Kas te olete [sellega] kokku puutunud üldse? Olete te seda kuulnud või on see teie jaoks täiesti üllatus ja esimest korda kuulete, et Eestist on ajude väljarändamine?

Aitäh! Lühike vastus: olen kuulnud, olen puutunud, olen probleemist teadlik.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi teile ei ole. Ma tänan teid. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme. 

Palun lisaaega ka.

Jaa, palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alustan ikkagi sellest väga selgest tõdemusest, et hoolimata sellest, mida mõned ebaeetika pseudoprofessorid siin arvavad, Eestis on massiimmigratsioon. Nii suurt hulka võõra päritoluga inimesi ei ole kunagi Eestisse tulnud, ei absoluutarvudes ega suhtarvudes võttes. Nii suure hulga inimeste sissevoolu ei toimunud Euroopas mitte üheski teises riigis ka siis, kui me nimetasime immigratsioonikriisiks 2015. aasta massilist immigratsiooni. Need numbrid on hirmuäratavad. Meie silme all muutub Eesti pale, Eesti linnade pale.

Need eelnõud, millest me siiamaani oleme rääkinud, tõepoolest ei tegele sisserändega[, mis on toimunud] selle aasta veebruarist alates. Nad tegelevad sisserändega, mis toimus juba enne seda. Taavi Rõivase viimane suur kingitus Eesti rahvale, enne kui ta peaministriametist lahti sai, oli välismaalaste seaduse muutmine ja selle tingimuste lõdvendamine. Eelmine valitsus, Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus, lõdvendas Eestisse sisserände tingimusi veelgi. Selle tulemuseks on Eesti rahvuskehandi lammutamine – mitte nõrgenemine või lagunemine, vaid lammutamine, Eesti rahva peremehestaatuse lakkamine meie riigis. Selle tulemuseks on eesti keele kasutuse vähenemine kõikjal. Kõikjal! Lasteaedades, koolides, ülikoolides, riigiasutustes, kohalikes omavalitsustes, poodides, turul, teenindusasutustes – kõikjal. Nii suurt survet eesti keelele ei ole olnud Aleksander III ajast saadik, kui toimus intensiivne ja aktiivne venestamine, Eesti koolides kohustati vene keeles õppima ja Eestisse ehitati õigeusu kirikuid. Selle tulemuseks on meie kõrghariduse kvaliteedi kukkumine silmanähtavalt, kolinal. Kolinal! Meie kõrghariduse tase langeb, ükskõik mida ütlevad meile mingid kenad tabelid, kuidas me oleme, ma ei tea, maailma 1300 kõige toredama ülikooli hulgas. Tegelikult on see kõik suhteline, ka teistes maailma riikides käib ju kõrghariduse tase alla. Aga meil on selleks spetsiifiline põhjus. See on see, et meie ülikoolid on üle ujutatud õõnespeadega.

Selle tulemuseks, selle massilise immigratsiooni tulemuseks on sellegi vähese integratsiooni kokkuvarisemine, millega me oleme punnitanud 30 aastat. Meil on umbes kolmandik Nõukogude ajal Eestisse jäänud inimestest õnnestunud Eesti ühiskonda integreerida, nad on õppinud ära eesti keele, umbes kolmandik on võtnud endale Eesti kodakondsuse, teinud ära kodakondsuseksami, peavad ennast Eesti inimesteks. Ülejäänud kaks kolmandikku ei pea, muide. Nüüd tuleb sellises tempos peale uusi umbkeelseid inimesi, nagu tuli Karl Vaino ajal. Kiiremini tegelikult, kiireminigi. Ja me kujutame ette, et meil õnnestub integreerida ära see veel seni integreerimata kaks kolmandikku ja siis see kuhi, mis iga päev kasvab. Ei ole ju võimalik!

Selle tulemuseks, selle immigratsiooni tulemuseks on Eestis surve palgataseme allaviimiseks. Rene just ütles, et meie inimesed lähevad Eestist ära, sest nad ei ole nõus selle palgaga tegema seda tööd, mida nad hea meelega teeksid Eestis, aga nad ei ole nõus selle palgaga Eestis hakkama saama. Nad ei saa selle palgaga lapsi kasvatada, endale oma kodu osta. Nad lähevad Eestist ära. Asemele me toome inimesed, kes on nõus palju väiksema palgaga. See on tee, mis viib meie majanduse kõige kehvemasse seisu. See on madala produktiivsusega majandus, kus mingist innovatsioonist ei ole mõtet rääkida. Piinlik on kuulata mingite valitsusametnike juttu sellest, kuidas IKT‑inimeste ja infotehnoloogiasektori inimeste palga[nõude] ärakaotamine edendab meie majandust. Ei edenda! Boltid ja Woltid ei maksa maksegi. Missugune majanduse innovatsioon on see, kui mingid neegrid jalgrattaga mööda Tallinna toitu laiali veavad? Lõpetage ära! Ja selle tulemuseks on kuritegevuse kasv. Juba praegu näeme, kuidas kuritegevus kasvab tänu immigratsioonile. Näeme seda Rootsis, näeme seda Saksamaal, näeme seda Hollandis, näeme seda Prantsusmaal. Kõikides riikides, kus on massiline immigratsioon, on ühiskondliku turvalisuse kadu.

Siis tulebki küsida, et kui kogu ühiskond, põlisrahvas ja normaalsed inimesed saavad kahju nii mitmel erineval viisil, siin on nii mitu erinevat tahku, siis miks seda tehakse. Kes kasu saab? No saavadki kasu. Kasu saavad osad ettevõtted, väga konkreetselt ja väga suurelt. Kui kogu ühiskond maksab hinda, siis see hind jookseb kuhugi kokku. Keegi saab kasu sellest, et tema saab vähem palka maksta. See ongi see suur konkurentsieelis, millest meile kogu aeg räägitakse. Loomulikult saavad kasu ideoloogilised estofoobid. Meil on siin üks partei ... Või mis üks partei, meil on siin vähemalt kaks [sellist] parteid. Estofoobse kõnega sai enne hakkama Margit Sutrop ja loomulikult [tuleb mainida] Sotsiaaldemokraatliku Erakonna endist esimeest Ossinovskit, kes on teatanud, et rahvusriik on õõvastav düstoopia. Vihkavad Eesti rahvusriiki! Vihkavad eesti rahvast, tahavadki, et Eesti rahvusriik lakkaks ja eesti rahvas lammutataks, laiali vajuks. Identiteet tuleb seest ära hävitada. Saate aru? Rahvuslik identiteet tuleb ära lammutada, siis ei ole enam mingit vastikut väikest fašistlikku pisiriiki siin Balti [mere] rannikul. Nemad saavad sellest kasu. Mõnuga lammutavad meie riiki.

Aga on üks tüüp veel, kes sellest kõigest kasu saab. Massiline immigratsioon slaavi riikidest – on üks inimene veel, kes hõõrub esimesi ja tagumisi jalgu kokku selle peale, ja see on ei keegi muu kui Putin. Massiline sissevool Eestisse nendelt aladelt ja inimeste poolt, keda me ei kontrolli, kelle meelsus on meile vaenulik, see ongi viies kolonn Eestis. See ongi viies kolonn. Kui me ujutame Eesti üle kümnete tuhandete, sadade tuhandete inimestega, kelle maailmavaade on täiesti teine ja kes usuvad seda, mida Vene televisioon räägib, siis ei ole meil lihtsalt mitte mingit šanssi ükskõik millises konfliktiolukorras oma iseseisvust kaitsta. Putini asja aetakse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 631 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 631 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 31, vastu 11, erapooletuid ei ole, on eelnõu 631 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Head ametikaaslased! Juhatusele on saabunud järgmine kiri, ma loen selle ette. "Lugupeetud Riigikogu juhatus! Informeerin, et eelnõu 637 SE, mis on tänases päevakorras meie 11. päevakorrapunkt, esitaja Mart Helme on haige ja ka minul ei ole halva enesetunde tõttu võimalik kanda täna ette eelnõu 636 SE, see on meie 10. päevakorrapunkt. Kuna tegemist on spetsiifiliste eelnõudega, ei olnud võimalik nende esitamiseks operatiivselt asendajat leida. Lugupidamisega Henn Põlluaas, EKRE fraktsiooni esimees."

Tulenevalt sellest ja tuginedes meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 73 (Helistab kella.), mis räägib päevakorraküsimuse arutamise võimatusest, sätestades lõikes 1 järgmist, et istungi juhataja ei ava päevakorraküsimuse arutamist, kui päevakorraküsimuse arutamise aluseks olevad dokumendid ei ole Riigikogu liikmetele õigeaegselt kättesaadavaks tehtud või kui päevakorraküsimuse arutamisel ei viibi ettekandjat – tulenevalt sellest kirjast kahe järgmise punkti ettekandjat [saalis] ei viibi –, on tänane istung lõppenud. Jõudu meile meie töös!