Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 2. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Peeter Ernits, kas on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eile tuli ootamatu teade, et Soome sai oma LNG-terminali valmis. (Juhataja helistab kella.) Ja esimene laev, mis sinna tuli, uskumatu küll, oli Vene gaasiga. Aga meie võitleme siin, et kuhu see valge laev tuleb, kas ta tuleb meile Pakri neemele või tuleb hoopis Inkoosse. Meile on räägitud sellist juttu, lugupeetud ministrid on rääkinud, et kes saab enne kai valmis, sinna tuleb. Aga tegelikult ei ole sõlmitud ka seda nii-öelda MOA-d meie ministeeriumi ja Soome vahel. Palju asju paistab praegu olevat sedamoodi, et see valge laev Ameerika LNG-gaasiga tuleb hoopis Soome. Aga me oleme andnud, õigemini minister või valitsus on andnud 38 miljonit selle kai kuludeks, kuigi algselt Alexela ja Infortari puhul oli jutuks, et ei taheta ühtegi senti.

Nii et küsimusi on palju. Sügis läheneb. Valge laev ka läheneb Atlandi teiselt poolelt. Meie küsimused on, kuhu ta tegelikult läheb, miks me peame selle kinni maksma ja mis see gaas hakkab üldse maksma. No see, et Vene gaas, LNG‑gaas, mida soomlased toovad, on võrratult odavam, on veel lisaks. Aitäh!

Aitäh! Tegemist on arupärimisega, mis on esitatud peaministrile. Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi Riigikogu liikmetel ei ole.

Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Täna on meil päevakorras kaks päevakorrapunkti ja esimene neist on õiguskantsleri 2021.–2022. aasta tegevuse ülevaade. Enne, kui me läheme selle päevakorrapunkti menetlemise juurde, ma lühidalt tutvustan selle menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on küsimused ettekandjale. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ja läbirääkimistel osalevad ainult fraktsioonide esindajad.

Nii. Läheme esimese päevakorrapunkti juurde. Õiguskantsleri 2021.–2022. aasta tegevuse ülevaade. Ma palun ettekandjaks kõnepulti õiguskantsler Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aastaülevaates on materjali palju, siin täna aega vähe, nii et ütlen esmalt seda: ülevaates on esitatud olulisemad suundumused valdkondade kaupa ja ka mõned näited. Kogu töö tulemus selles osas, mida tohib ja mida tuleb avalikustada, on avalikult saadaval meie dokumendiregistris ja osa seisukohti on ka veebilehel.

Nagu igal aastal, tuli probleeme lahendada peaaegu kõikides Eesti eluvaldkondades. Ja nagu igal aastal, on põhjust tänada teid, austatud Riigikogu liikmed, selle abi ja toe eest, mida teie osutasite inimeste murede lahendamisel. Samamoodi on põhjust tänada ministreid, ametnikke nii riigiasutustes kui ka linnades‑valdades ning ettevõtjaid, kes on vastu tulnud ja inimeste probleemid ära lahendanud. Suur aitäh! 

Mul on väga hea meel, et ma saan tihtipeale argumenteeritult mitte nõustuda nendega, kes ütlevad, et riigitüüri juures mitte keegi mitte midagi ei tee ja kui teeb, siis halvasti. See ei ole nii. Kahjuks ei oleks õige ka vastupidine üldistus. Kohtasime jälle ülbust, seadustele vilistamist, avaliku arvamuse kummardamist ja kohati isegi poliitiliste suuniste ootamist seal, kus ametniku kohustus on lähtuda ainult seadusest, faktidest ja loogikast. Seda nägime mitmes valdkonnas.

Austatud rahvaesindus! Me juhindume jätkuvalt põhimõttest, mille kohaselt ka üksainukene bürokraatia hammasrataste vahele jäänud inimene on Eesti Vabariigis liiga palju. Nii näiteks mul on tõesti südamest hea meel, et õnnestus ära lahendada kaitseväelase mure, kes oli välismissioonil. Sellel ajal sündis perekonda laps, aga öeldi, et kui kaitseväelane missioonilt koju seda last omaks võtma ei tule, siis pannakse ta kirja isata lapsena. Meil õnnestus asjad korda ajada. Aitäh kõikidele osalistele! Kindlasti võib öelda, et see on tühiasi, aga selle pere jaoks see ei olnud tühiasi.

Samamoodi on alati hea meel, kui õnnestub aidata peret, kes on ametnike eksimuse tõttu näiteks perehüvitisest ilma jäänud. Asi saab ruttu korda ja niigi ülekoormatud kohtud jäävad koormamata. Enamasti muidugi on probleemid, mis meile tulevad, süsteemset laadi ja puudutavad paljusid. Näiteks tuleb pidevalt lahendust otsida, kui kahju on tekkinud selle tõttu, et seaduses on lünk, et seaduse rakendaja on mõttelaisk või üha sagedamini seepärast, et öeldakse: infosüsteemid ei luba. Ajuti tundub, et Riigikogu ja inimeste põhiõigused on sattunud infosüsteemide pantvangi. Nii see olla ei või. Riigikogu peab saama langetada oma otsuseid ja kõikide põhiõigusi peab saama kaitsta. Ei olda mitte infosüsteemide teenistuses, vaid infosüsteemid peaksid aitama teha Riigikogul ja ametnikel oma tööd, ja ikka inimeste heaks.

Nüüd märksõnaliselt töövaldkondade kaupa mõnest teemast, mis ehk teile on siin huvitav. Põhiseaduslikkuse järelevalves tuli kõige rohkem ettepanekuid teha kohalikele omavalitsustele, et nad viiksid oma määrused põhiseaduse ja seadustega kooskõlla. Enamasti sotsiaalhoolekande valdkonnas, heakorra alal, ehituse alal, puudega inimeste diskrimineerimise küsimuses, jäätmekäitluses, reoveekäitluses ja nii edasi. Enamik nendest ettepanekutest täideti ja Riigikohtusse minna ei olnud vaja. Oli ka ministri määrusi, mis jällegi enamasti korda tehti.

Siin saalis ootab arutamist ettepanek viia põhiseadusega kooskõlla kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus. Õigusteoreetiliselt kõige kaalukam ja suunda näitav otsus tuleb loodetavasti Riigikohtust. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse põhiseaduspärasus. Küsimus ei ole seal selles, kas üks või teine piirang oli õigustatud. Küsimus on selles, kas seaduses tohib volitusnorm olla nii üldine, et see on nagu tühi pildiraam, kuhu valitsus pistab sisse ükskõik mida. Ja seetõttu pole ka võimalik kontrollida, kas see vastab Riigikogu tahtele. Tegelikult saab seaduses lihtsate eestikeelsete sõnadega, millest igaüks aru saab, ütelda, millistes olukordades mis laadi piiranguid tohib inimeste tervise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse kaitseks seada. Kui see olukord on käes, siis loomulikult peab põhistatud otsuse tegema kas Vabariigi Valitsus või Terviseamet.

Mõistagi peab silmas pidama, et iga piirang peab olema nii eraldi võttes kui ka osana kogumist vältimatult vajalik eesmärgi saavutamiseks. Kindlasti ei kõlba õigusriigis põhjenduseks, et midagi tuli justkui teha, rahvas nõuab, teised riigid teevad või äkki natuke aitab. Ükski neist ei kõlba mitte ühegi käsu ega keelu põhjenduseks. Teha tuleb ja tohib ainult seda, millest on päriselt kasu ja kui see kasu ületab kahju.

Teine suur valdkond, niinimetatud ombudsmani tegevus, kätkeb endas hea halduse tava täitmise kontrolli. Jälle märksõnaliselt, kui võib. Seadus kehtib, aga seda ei täideta. Päris sage juhtum. Linna- ja vallavolikogu töökeel on eesti keel. Punkt. Võõrkeelne sõnavõtt tuleb istungi juhatajal katkestada. Punkt. Erihoolekandes õendusabi on jätkuvalt ebapiisav. Küüniliselt isegi hanget korraldades kirjutatakse tingimustesse seaduses nõutust väiksem õendusabi maht. Ja seda teeb sisuliselt riigihalduse enda struktuur.

Lasteaiakohad. Ei möödu päevagi, kui Õiguskantsleri Kantseleisse ei jõuaks kiri murelikult lapsevanemalt, kes oma lapsele seaduses ette nähtud lasteaiakohta ei saa. Ja seepärast, kui tohib, austatud Riigikogu, küsingi: ehk tasub teil kaaluda sunniraha ettenägemist? Selles ei oleks midagi erakordset, küll aga võiks see omavalitsusüksuse panna mõtlema, et kui ei ole lapsele seadusjärgselt lasteaiakohta anda, siis järelevalvaja ehk Haridus- ja Teadusministeerium määrab näiteks 10 000 eurot sunniraha. Nii kaua, kui koht on olemas. Teatavasti ei lähe laps lasteaeda kohe pärast sündimist. Omavalitsus [üldjoontes] teab, kui palju lasteaiaealisi lapsi tema maa-alal elab. See kõik võib kõlada drakooniliselt. Kui seal on mingid finantseerimisprobleemid, lasteaiakasvatajate probleemid, siis tuleb ka need lahendada. Aga olukord, kus lapsevanemad, kes soovivad lapsele alusharidust anda lasteaias, seda ei saa, kuigi seadus näeb ette, ei ole talutav.

Möödunud aastal kerkis esile üks uus päris paheline võte. Ja nüüd tundub, et see ei ole levinud enam ainult ühes ametis või inspektsioonis, vaid halvast võttest õpivad ka teised. Nimelt on saanud tavaks keerukamates asjades üldse mitte otsust teha. Näiteks, inimene taotleb mõne finantsasutuse osaluse müüki. Tal on selleks vaja luba. Aga luba ei anta, sellest ka ei keelduta. Ja niimoodi väga kaua. Või taotleb inimene elamisluba, ei anta, ka ei keelduta, ja öeldakse, et võtke oma taotlus tagasi. Nii kaob ära igasugune võimalus oma õigusi kaitsta. Nõrgemad meie seast sellele survele alluvadki ja siis tulevad meie käest abi paluma. Küll me välja mõtleme, mis selle vastu aitab, aga teie saate siin ka kindlasti aidata.

Pidevalt puutume kokku teemaga, millest on ka siin saalis palju juttu olnud. Nimelt, keskkonnakaitse sildi all unustatakse maa- ja metsaomanike vastutus ja õigused justkui ära. Ei tohiks lähtuda eeldusest, et maa- või metsaomanik soovib halba, et temal ei tohi lubada koristada tormimurdu, teha karjamaale väikest ööbimiseks sobivat eluaset ega mõnes kohas üldse mitte midagi. Nagu siingi korduvalt arutatud, see ei aita kaasa mitte looduskaitsele, vaid tekitab hoopiski vimma. Isikute menetluslik kurnamine samamoodi, eriti paisude näitel (Linnamäe), on meile hästi teada – täiesti lubamatu.

Järgmine valdkond on isikute varjatud jälgimine, pealtkuulamine, asjade läbivaatus, läbiotsimine. Te andsite õiguskantslerile kohustuse regulaarselt kõiki neid asutusi, kes inimesi varjatult jälgivad, kontrollida. Seda on meie head nõunikud ka teinud. Saan kinnitada, et süsteemseid probleeme ei ole, aga peaaegu iga kontrollkäik toob välja midagi, mida saaks parandada. Õnneks on meie julgeolekuasutuste juhid õigusriiklikult meelestatud ja võtavad need ettepanekud täitmiseks.

Kurioossematest juhtumitest saime jälile jahimeeste ebaseaduslikule pealtkuulamisele ja see lõpetati. Jahimeeste raadioside ebaseadusliku pealtkuulamiste õigusvastasust kinnitas meie heameeleks ka Riigiprokuratuur.

Üks mahukamaid töövaldkondi on laste ja noorte õiguste kaitse. Nagu öeldud, lasteaiad-koolid, kahjuks ka lahutavate vanemate veriseks kippuvad vaidlused. On hea meel, et lepitusviise ja võimalusi ette nägev seadus 1. septembrist täies mahus jõustus. Väga loodame, et need välja õpetatud kokkulepete vahendajad suudavad tõesti väga riius vanemad viia selleni, et suhtluskord lepitakse kokku ennekõike lähtudes laste huvidest.

Üks kurioosne juhtum ka. Ametnike mõttelaiskus sai siin murtud. Nimelt, Eestis pikaajalise elamisloaga viibivatel inimestel sündis laps. Ja ennäe imet, otsustati, et see laps viibib Eestis ebaseaduslikult, sest talle pole eelnevalt elamisluba taotletud. Sünnieelset elamisloa taotlemist ei ole meie õiguskord ette näinud. Julgen arvata, et ei peagi olema. Aga tõsimeeli suudeti öelda, et laps viibib Eestis illegaalselt.

Nagu igal aastal tegime arvukalt kontrollkäike üldhooldekodudesse, kinnistesse psühhiaatriaosakondadesse, vanglatesse, kinnipidamiskeskusesse. Üksikasjalik ülevaade on jällegi kirjalikult esitatud, nii et siin ei hakka seda kordama. On asju, mis on läinud paremaks, ja seda, mis ei ole paremaks läinud. Lühidalt: hooldekodu kohatasu ja perekonna kohustused selle tasumisel tõesti vajavad kindlasti üle vaatamist.

Puuetega inimeste õiguste kaitsel olime jällegi abiks paljude üksikjuhtumite lahendamisel. Süsteemselt juhin tähelepanu, et näiteks valimistele peavad pääsema ka need, kellel liikuda on raske. Ei pea olema puue, inimene võib lihtsalt olla eakas, parasjagu murtud jalaluuga või muul põhjusel vaevalise liikumisega. Seega, kõik avalikud asutused, sealhulgas valimisjaoskonnad, peavad olema ligipääsetavad. Ja kui riik teeb mõnda infosüsteemi, siis tuleb silmas pidada ka neid inimesi, kes hästi ei näe või hästi ei kuule. Kahjuks näeme, et tihtipeale unustatakse nemad ära, aga neid on meie hulgas päris palju.

Sõltumatu inimõiguste kaitse edendamise asutuse ülesanne pandi meile samuti. Ennekõike seisneb see Eesti olukorrast raporteerimises. Aga me peame mingis ulatuses ka edendama inimõigustega seotud mõtteviisi. Ja selles raamis sai valmis minu arvates väga huvitav ja tänapäevane inimõiguste käsitlus, mis on meie veebilehel leitav. Mulle endale pakkus väga palju mõtteainet vestlus Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratoviga, mida mul oli au juhtida. Kõnelesime inimõiguste olukorrast maailmas ja Venemaal.

Austatud Riigikogu! Viis viimast ettekande minutit pühendan õigusriigi tervisele üldiselt. See on kehvemaks jäänud, vast pole kellelegi üllatus. Kahjuks kuuleb praegu juba eri leeridest küllaltki sageli, et kui meil on kriis, olgu see tervishoiukriis või naaberriikides sõda, siis ei peagi põhiseadust ja seadusi täitma. Küll rahulikumatel aegadel jälle jõuab. See mõtteviis on äärmiselt ohtlik. See on veel ohtlikum kui kahju, mida ülemääraste piirangutega inimestele ja keskkonnale tekitatakse. Siin on vaja väga palju kindlat meelt, ka julgust olla avalikule arvamusele vastu, sest suure hirmu ja viha ajel kipub avalik arvamus põhiseaduse rikkumist isegi nõudma. Siis, kui kõva käsi on oma kõri kallale jõudnud, on juba hilja kahetseda.

Üks õigusriigi terviseprobleem on seegi, kui seadus saab nii segane, et igaüks loeb sealt välja, mida tahab. Või siis ei suudetagi ära otsustada, mis teed minna. Kirjutatakse midagi segast kokku ja kõikidele vaidlejatele jääb mulje, et just nende õigus jäi peale. Ehk siis seadus on, aga tulemus on nagu vanas naljaloos, kus kohtunik ütleb ühele vaidlevatest pooltest: "Sul on õigus." Teine hakkab vaidlema: "Ei saa ju olla." Kohtunik ütleb: "Ka sul on õigus." Seepeale küsivad pooled: "Ei saa ju nii olla, et meil mõlemal õigus on?" Kohtunik lõpetab lühidalt juttu: "Jälle õige." Vaat sellisest seadusest ei ole väga palju kasu.

Siis on mõned seadused, mis on kindlasti puudu. Ja ma väga palun kaaluda nende lünkade kõrvaldamist. Patsienditestament. Teoreetiline õigus anda korraldus selleks ajaks, kui ise enam enda elus hoidvaks raviks või kliinilisest surmast elustamiseks nõusolekut anda pole võimalik. See teoreetiline õigus on olemas, aga praktilist lahendust, mis selle teadmise arstini viiks, ei ole. See oleks kindlasti vaja leida.

Teine koht, kus meie arstid ja õed on jäetud kahjuks üksinda, on agressiivsete inimeste ohjeldamine enne operatsiooni või kiirabis. Mis tahes põhjusel inimene agressiivne on, alkoholist tingitud seisundi tõttu või mingil muul põhjusel, aga praegu on nii, et seadusesse on jäänud kirja panemata, et teda tohib ohjeldada nii kaua, kui narkoos hakkab mõjuma või kui kiirabiga jõutakse haiglasse. Ühe anestesioloogiga hiljuti sel teemal rääkisin ja ta ütles, et ta on korduvalt vastu vahtimist saanud. See ei tohi nii olla.

Sotsiaalne pangakonto nendele inimestele, kellele kontot ei avata või kelle konto pannakse kinni. Te teate, et põhjendusi tavaliselt ei avaldata või on need üldsõnalised, et selle isiku teenindamine pangas ei vasta panga riskiisule. Võib-olla viidatakse mingisuguse rahapesukahtlusele. Aga lühidalt: inimesel enam mitte üheski Eesti pangas kontot pole. Samal ajal tõenäoliselt ei võeta lasteaiaväravas toiduraha sularahas vastu ega saa tasuda riigilõive. Ja vaevalt on rahapesuvastase võitluse ja maksude kogumise huvides seegi, et inimene võtab oma palka, kui ta seda saab, sularahas. Hakkas aasta-poolteist tagasi lahendus paistma, nüüd saatsime uue pöördumise rahandus- ja justiitsministrile, et kiiresti lahendus leida. Neid inimesi, kes on sellises lõksus, on tõesti päris palju. Ja see, kui nad surutakse skeemitama või sularaha kasutama, teeb asja halvemaks, mitte ei tee paremaks.

Lõpetuseks. Ma arvan, et põhiseadus, mis ütleb, et Eesti riik on rajatud igaühe vabadusele ja vastutusele, on meie rahva psüühe [ehk meeleseisundi] väga hästi ära tabanud. Nii peabki olema. See on üks põhjus, miks ülemääraseid piiranguid, ülemäärast sekkumist inimeste ellu ei tohiks lubada. See vähendab vastutust, see ässitab inimesi üksteise kallale, osa inimesi ajab üleüldse eemale.

Ma tänan teid ja kasutan võimalust siin selle kõige auväärsema kogu ees tänada ka õiguskantsleri ametkonna tarku ja pühendunud töötajaid, kes on eriti neil kriisiaastatel kõvasti pingutanud ja teinud ka seda tööd, mida ehk ei pidanudki, aidates ministeeriume õiguslike probleemide lahendamisel. Aitäh, austatud Riigikogu! Aitäh!

Aitäh, austatud õiguskantsler! Teile on ka küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Olete juba päris palju aastaid õiguskantsleri ametis, kuid Eesti ainulaadse omandireformi kohta pole te oma selget seisukohta välja öelnud. Ometi kuulub teie kohustuste hulka ka inimväärikust alandavale kohtlemisele hinnangu andmine. Ma meenutan, et omandireformi käigus aeti kodudest välja 70 000 inimest. Aasta algul Tallinna Ülikooli teaduslik uurimus tunnistas omandireformi ülekohtuseks ja üürnike suhtes ebaõiglaseks. See on valitsuse tellitud uurimus, mis tähendab, et valitsus on samal seisukohal. Ma küsingi nüüd, miks te pole selle suuremastaapse ebaõigluse küsimusega tegelenud. Kui te uurite olukorda näiteks vanglates, siis miks te ei uuri karjuvat ülekohut 70 000 inimese suhtes? Miks te seda ignoreerite?

Aitäh! Mul on hea meel, et te seda teemat, mis on tõesti nendele inimestele, kes tunnevad ennast omandireformi ohvritena, hingelähedane, ülal hoiate. Paraku pean ausalt ja otsekoheselt vastama, et küsimus sellest, kas neile inimestele nähakse ette mingi täiendav hüvitis, on poliitilist laadi. Ja poliitilisi seisukohti õiguskantsleri ametivanne võtta ei luba. Me aitame seal, kus me aidata saame, kus ei saa, ütleme otsekoheselt, et ei saa. Mitte ühtegi viisi okupatsioonist tingitud ebaõigluse täielikuks lahendamiseks ei ole teada. Küll aga on poliitiliselt võimalik astuda samme, mis neid inimesi riigiga lepitavad. Aga poliitikat [õiguskantsler] tõesti ei tee.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan jällegi väga sisulise ettekande eest ja samuti suur tänu kogu teie ametkonnale! Vahepeal on möödunud aasta ja selle aasta kestel on puhkenud sõda, mis on tõstnud uue teema meie poliitikute ette, ja nagu ma näen ERR-i artiklist, ka teie olete sellele oma tähelepanu pööranud. See on kolmandate riikide, täna me peame silmas Venemaad ja Valgevenet, kodanike valimisõigus. ERR-i artiklis on päris palju numbreid juba näha: neid on Eestis 140 000, aga valimas käib üksnes 8%. See moodustab alla 1% kohalike omavalitsuste valimisel peaaegu 600 000-st antud häälest. Tundub, et nad ei suudagi mõjutada Eesti kohalikku poliitikat. Ma arvan, et te olete kindlasti juba rohkem mõelnud sellele, kui selles artiklis on ära toodud. Palun, kas te avaksite neid tagamaid, kuidas Eesti riik saab käituda nende riikide kodanike suhtes, kus õiguskord on teistsugune kui meil?

Suur tänu! Tean, et täna järgmise päevakorrapunktina just see küsimus arutlusele tulebki. Ma usun, et see on normaalne riigielu käik. Kui Riigikogu soovib algatada muudatuse, on see valimisseaduse muudatus või põhiseaduse muudatus, millega kolmandate riikide kodanikelt kohalikel valimistel hääleõigus ära võetakse, siis on paraku normaalne riigielu käik see, et õiguskantsleril, kui president enne vetot ei pane, on õigus ja kohustus see muudatus vaidlustada. Põhjus on selles, et Eesti taasiseseisvumisel teadlikult otsustati, et kohaliku elu küsimuste lahendamisel tohivad osaleda kõik kohalikud teovõimelised elanikud. Ja praeguseks, pärast põhiseaduse muudatust on vanusetsensuseks juba 16 aastat ehk valimisiga on langetatud.

Kandideerida tohivad üksnes kodanikud, nii nagu ka ametnikena tohivad tegutseda üksnes [Eesti kodanikud]. Riigielu küsimusi otsustatakse Riigikogu valimistel ja rahvahääletusel, seal saavad osaleda üksnes Eesti Vabariigi kodanikud. Kohalikule omavalitsusele riigivõimu teostamise ülesannete panek on võimalik väga piiratud ulatuses, otsustusõigust seal anda ei saa. Nagu öeldud, volikogu liikmed ja ametnikud, kes neid otsuseid võiks langetada, peavad olema kõik kodanikud, kolmandate riikide kodanikud sinna ei pääse. Samamoodi on omavalitsuse määruste ja muude aktide üle tagatud väga ulatuslik ja järjekindel järelevalve. Nii et ohtu ei paista ka sealt.

Mis puudutab nähtavasti nende muudatuste ajendiks olnud oletust, et riik ei saa vastasel korral agressioonivõimu sümboleid või selle võimu jubedaid kuritegusid ülistavaid sümboleid ja tänavanimesid kõrvaldada, siis Riigikohtu praktikat vaadates see pole nii. Selles lahendis, mille Riigikohus tegi pärast seda, kui pronkssõduri teisaldamise eeldusena muudeti seadust, sõjahaudade kaitse seadust, on öeldud, et seda tüüpi küsimused on võimalik võtta riigielu küsimusteks. Nii et see ei ole kindlasti põhjus, miks ühelt osalt kohalikust püsielanikkonnast hääletamisõigus ära võtta. Aga veel kord: Riigikogul on õigus seda teemat arutada. See on normaalne riigielu käik. Kui see seadus võetakse vastu, on täpselt sama normaalne riigielu käik, et Riigikohus peab otsustama, kas niisuguse kodakondsustsensuse saab kehtestada põhiseaduse asemel seadusega.

Mis puudutab valimisel osalenute arvu, siis kahjuks valimisteenistus algul andis valed näitajad. Õiged näitajad on põhiseaduskomisjonile saadetud, aga see ei ole selle küsimuse otsustamisel üldsegi mitte määrav. Määrav on see, et volikogus ja ametnikena töötavad kodanikud. Üldine arusaam on Eestis olnud see – nii pandi see ka põhiseadusesse kirja –, et võimalikult suur hulk kohalikest püsielanikest saab kohaliku elu küsimuste, nagu koolilõuna, planeeringute või heakorra valikuid teha selleks endale esindajaid valides.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Teie öeldu, et ka üks bürokraatia hammasrataste vahele jäänu on meie ühiskonnas liiga palju, ja teie kompromissitult väljendatud seisukoht, kompromissitult inimeste eest seismine üleliigse bürokraatia puhul väärib lugupidamist. Üks halbu näiteid on ehitisregister, mis praegu palju probleeme tekitab oma rikete tõttu, tekitab probleeme nii inimestele kui ettevõtjatele. Võib-olla ma ei peaks isegi teilt küsima seda, aga ametnikud õigustavad palju oma tegematajätmisi või viivitusi ehitisregistri puudujääkide taha pugemisega. Kas neil on õigus mingi andmekogu või registri taha pugemisega oma viivitusi õigustada või mitte?

Aitäh heade sõnade eest! Vastus teie küsimusele on ei. See on jällegi osa sellest, et järjest üritatakse teha uusi IT‑lahendusi selle asemel, et tagada, et need, mis on, on töökindlad. Niimoodi tõesti ei saa, et siin saavad kannatada Riigikogu õigused Eesti elu juhtimisel ja seaduste rakendamisel tihti ka põhiõigused. Me oleme seda tõesti korduvalt näinud ja ka seoses ehitisregistriga. Nii see ei tohi olla. Mulle tundub, et siin on jällegi midagi, mida me saaksime koos teha. Mõtteviis, mida laiendada: me peame harjuma sellega, et Eesti riik peab edaspidi saama hakkama väiksema hulga inimestega ja tegema ainult seda, mida on vaja teha, ja tegema seda väga hästi, selle asemel et pidevalt laieneda, esitada pidevalt eelarve lisataotlusi, teha jälle midagi uut, jälle uus infosüsteem, jälle suurem, jälle parem. Võib-olla see ei ole Eestile jõukohane. Küllap riigikontrolör oskab siin paremini seletada, aga minu osa on siin selles, et me näeme, et inimeste õiguste kaitse nendest laienemistest ei lähe mitte paremaks, vaid läheb halvemaks.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, tänan väga sisuka ettekande eest! Ma võin küll kinnitada, et te kaitsete väga hästi Eesti õigust, niipalju kui teie võimuses on. Aga täna on meil järgmisena üks huvitav punkt päevakorras – tahetakse tunnistada kehtetuks Eestis elavate välismaalaste hääletamisõigus kohalikel valimistel. Teie kui õiguskantsler olete öelnud ja ka Vabariigi President on öelnud, et sellist õigust ei tohi piirata. Ja nüüd on mul Riigikogu liikmena teile küsimus: kuidas mina kui Riigikogu liige ja õiguskuulekas kodanik peaks järgmise punkti juures käituma? On ju teada, et see on põhiseadusevastane.

Aitäh, härra Tamm, tunnustuse eest! Riigikogu liige on oma otsustes vaba. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud õiguskantsler! Ma pean ütlema, et Eesti Päevaleht on tõstatanud tänuväärselt Eesti laenuturu puudused, mille tõttu paljud inimesed on saanud kannatada ja neid on ebaõiglaselt koheldud, nende elud on täna rikutud. Kui siin mõni arv tuua, siis jaanuari seisuga oli Eestis üle 72 000 täitemenetluse võlgniku ja täitemenetlust oli alustatud pea 413 000 võla suhtes. On paljastatud, et isegi kohtutäiturid on inimestest üle sõitnud. Kas ja kuivõrd teie büroo on seda teemat analüüsinud, mis teil on plaanis ette võtta ja kas meil on oodata ka teie arvamust?

Suur tänu! Jah, me oleme juba viimased kaks aastat sellega tegelenud ja palunud seadusega piirata kiirlaenude väljaandmist. Kohtutäiturite vastu tuleb meile kaebusi peaaegu iga päev. Sealt vaatavadki vastu need lood, mis formaalselt on korrektsed, aga sisuliselt inimene ei oska ette vuristatavast tekstist midagi järeldada, näiteks krediidi kulukuse määra kohta küsida, ja satubki lõksu, kus ta finantseerib ühte kiirlaenu järgmise kiirlaenuga. Oleme palunud ministril seda küsimust lahendada. Ka siin teie ees on mõnel korral see tulnud jutuks. Ma tänan tähelepanu juhtimast. Võib-olla tuleb uuesti kirjutada. Minu arvates siin ei ole teist varianti kui muuta seadust. Tulebki kohustada kiirlaenuandjaid inimeste tagasimaksevõimet paremini hindama. See, et inimeselt võetakse tema kodu laenude katteks, ei ole mõistlik lahendus. Ka sotsiaaltöötajad, kellega oleme kohtunud, on pannud meile südamele: kui ministreid või Riigikogu liikmeid näete, palun paluge neil see olukord ära lõpetada. See on ka sotsiaaltöötajate vaatenurgast paljude probleemide juur.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud õiguskantsler! Ma võtan ühe lõigu teie ettekandest, kus te ütlesite, kui mul nüüd õigesti on meeles, et õigusriigi üks probleem on selline, et seadus on, aga igaüks loeb sealt välja, mida tahab, ja sellisest seadusest pole kasu. Vabandage, kui ma tõlgendasin seda valesti, ei tsiteeri täpselt. Küsimus teile. Me saame aru muidugi, et maailm ei ole täiuslik ega muutu selleks kunagi, aga mis soovituse te õigusloome tegijatele annaksite, et niisuguseid olukordi oleks vähem või et neid üldse ei oleks?

Aitäh! Ma olen ise Riigikogus ametnikuna töötanud ja tean, kui raske oli tähtsa näoga kohale ilmunud ministeeriumiametnikelt küsida, mida nad selle eelnõuga mõtlevad. Mulle tundub, et tollal komisjoni esimees oli härra Ligi, kui ümbrikupalkade vältimiseks üritati sisse seada töötajate registreerimise kohustust. Mina ametnikuna võtsin südame rindu ja tegin väikese tabeli palvega eelnõu kirjutanud ametnikele seletada ära, kuidas tuleb lahendada järgmised juhtumid. Noh, kui tööleping sõlmiti siis või lõpeb siis või ... Selle peale tuli rahanduskomisjonis vastuseks, et oh, küll loksub ise paika. Riigikogu komisjon täiesti õigesti vastas sellele ja ütles, et vabandust, kui inimene on pärast selle seaduse rikkumist tembeldatud maksupetturiks, siis ei ole tal enam riigihangetele asja. Ja see ongi tõsine asi. Ei saa nii, et küll loksub paika ja eks elu näitab.

Jahipiirkondade kasutusõiguse lubadega nii läkski. Praegu need vaidlused veel kestavad. Osale jahipiirkondade kasutajatest jäi mulje, et nende kasutusload pikenevad lõputult. Samal ajal teised, näiteks erametsaomanikud, kes tahtsid ka liituda seltsiga, et oma maal jahti pidada, jällegi elasid teadmises, et pärast teatud kuupäeva jagatakse jahipiirkondade kasutusõigused ümber. Nüüd Keskkonnaamet leiutab, kuidas seda probleemi lahendada.

Ma arvan, et lahenduseks on see, kui eelnõu autorid sunnitakse selges puhtas reeglitele vastavas eesti keeles selgitama, mis selle eelnõu seaduseks saades elus tegelikult juhtub. Teie 101 elukogemust annavad väga hea aluse, et neid võimalikke juhtumeid valmis mõelda ja nende kohta küsida. 

Andres Metsoja, palun!

Esmalt tänan ja soovin jõudu edasiseks. Minu küsimus tuleb aga õigusriigi tervise kohta kohaliku omavalitsuse kontekstis. Ma olen mures sellepärast, et teie büroo saadetud vastus tekitas minus nõutust. Nimelt puudutab see konteksti, kus kohalik omavalitsus häälteenamusega oma töökorra raames on pidurdanud mandaadi täitmist kohaliku omavalitsuse tähenduses. Mandaadi lõppemine ja peatamine on tegelikult antud ette kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses. Tänaseks on realiseerunud olukord, kus inimene kohaliku omavalitsuse töökorra survel on pidanud mandaadi lõpetama, et töötada kohaliku omavalitsuse osavalla kogu tasandil. Kas te korra veel üritaksite mind veenda, et see on õige? Toona te ütlesite, see on eneseregulatsioon. Ja see võibki nii olla. Aga ma ei taha mitte kuidagi sellega siiamaani nõustuda. 

Aitäh! Julgustan ka kõiki teisi: kui mõni meie seisukoht tekitab küsimusi, siis palun küsige. Väga hea meelega selgitame. Kuivõrd ma püüan seista selle eest, et need seisukohad, mida väljendame, on erapooletud, põhjalikult läbi kaalutud ja meie enda teada õiged, siis see hõlmab ka seda, et kui oleme teinud vea, siis me ei häbene seda viga tunnistada, vabandada ja parandada. See konkreetne kaasus minule detailides ei meenu ja ma ei tahaks tekitada müra. Küll aga on mu kolleegid nii rõdul kui ka ekraanide taga, nemad tähendavad selle üles ja kindlasti täpsustame, mis siin täpselt oli. Üldisemalt pean ütlema – ma usun, et see ei käi teie kohta –, et kohaliku omavalitsuse sisemisi pingeid jõuab meie majja päris palju, ilmselt ka Rahandusministeeriumisse riigihalduse osakonda. Kahjuks teinekord näeme seda, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse või põhimääruse mingeid lünki või kuritarvitamise võimalusi üritataksegi kuritarvitada. Just möödunud nädalal tekkis kange kiusatus meie poole pöördunud omavalitsuse esindajale vastata nii: "Loodame, et meie selgitustest ei ole teie paheliste kavatsuste elluviimisel mitte mingit abi." Aga ma usun, et see ei ole teie juhtumi puhul sugugi kohane.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Mul on küsimus, te enda ettekandes ka puudutasite seda teemat: eesti keele kasutamine kohaliku omavalitsuse volikogus. Teatavasti saavad kandideerida ainult kodanikud. Aga kodanikuks saab ju ainult inimene, kes valdab eesti keelt. Kuidas siis on üldse võimalik, et ... Okei. Aga kas on võimalik ka tõlki kasutada? Mul on selline küsimus. Kui inimene ütleb, et ta ei oska eesti keelt, siis kas on seadusest lähtuvalt võimalik ka tõlki kasutada?

Suur tänu! Ma arvan, et maksumaksja raha eest tõlki kasutada pole võimalik. Täpselt nii, nagu Riigikogu töö käib eesti keeles, käib eesti keeles ka kohalike volikogude töö. See tähendab, et ei saa esineda, kui ei ole erikokkulepet, ei inglise, vene, soome ega üheski teises keeles. Eesti kodanikuks on saanud ka neid inimesi, kes ei ole keelt ära õppinud, on selle ära unustanud, mõned võib-olla ei soovi selles keeles rääkida, ei tunne ennast vabalt. Aga fakt on see, et töö käib eesti keeles, peabki käima eesti keeles. Ja sellel on väga selge põhjus: enamasti on istungid avalikud. Avalikku istungit on inimestel õigus jälgida. Selleks, et Eesti Vabariigi Riigikogu, samuti linna- või vallavolikogu tööd ja arutelusid jälgida, ei pea inimene valdama võõrkeeli, piisab täiesti riigikeele valdamisest.

Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Tänud ettekande ja teie tehtud töö eest! Ma saan väga hästi aru, et teil on sellele küsimusele väga raske vastata, aga ma siiski loodan, et te vastate. Kas teie arvates on poliitikud eri erakondadest võrdselt koheldud, kui mõnel juhul, prokuratuuri puhul näiteks, mõni toimingupiirangu rikkumine piltlikult öeldes imetakse pastakast välja või midagi muud, aga mõnel teisel juhul näiteks edutatakse proua AutoRollo Euroopa Kontrollikoja juhiks?

Aitäh! Riigikogu õiguskomisjonis olen korduvalt käinud palvega toimingupiirangute küsimus teha niimoodi selgeks, et ei veetaks piltlikult öeldes käeraudade kõlinal operatsioonilt kirurge minema ja et kohaliku omavalitsuse inimesed, volikogu liikmed või valitsuse liikmed teaksid ette, mis on lubatud ja mis on keelatud. Tihtipeale ei pruugigi mitte keegi saada kahju ega kasu, vaid leitakse formaalne rikkumine. Õigusriigis ei peaks see nii olema. Kahjuks on sel kombel sisuliselt maine ja karjäär rikutud mõnelgi hiilgaval kirurgil ja mõnelgi omavalitsustegelasel, kes on püüdnud hüljatud maanurka elu tuua. Mina jään enda juurde, ma tean, et prokuratuurile see seisukoht ei meeldi. Korruptsioon on väga tõsine asi, järelikult peab olema võimalik aru saada, mis on lubatud ja mis on keelatud. Ja otse loomulikult kehtib Eestis põhimõte, et kui ilmnevad kuriteole või väärteole viitavad asjaolud, siis tuleb alustada menetlust, seejuures on täiesti ükskõik, kellega on tegemist.

Vilja Toomast, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ka mina tänan proua õiguskantslerit selle kontsentreeritud ettekande eest. Ma saan aru, et võib-olla sellele küsimuse on ennatlik vastata, aga mu küsimus puudutab äsja kehtima hakanud perelepitusseadust. Kui te nüüd vaatate tagasi oma senisele kogemusele ja tunnete ka seadust, kas saab öelda, et enamik nendest juhtudest, mis teil seni on olnud lahendada, saavad selle seaduse alusel nüüd kergemini lahendatud või neid üldse ei teki? See võib olla ennatlik, aga see on üks küsimus. Sellele vastus võib olla "praktiliselt ei", sest meil ei ole kogemust ega juhtumeid selle lühikese aja jooksul olnud.

Aga minu teine küsimus puudutab teie ettekandes lõiku kiirtestidest koolis. Te kirjutate, et direktoril või kooli töötajatel ei ole õigust jätta last kontaktõppele lubamata, kui ta ei ole nõus tegema kiirtesti. Aga mis on siis teie arvates lahendus? Me teame, et lastel ei pruugi olla üldse sümptomeid, aga nad võivad olla viirusekandjad ja nakatada ka teisi lapsi, kes kontrollivad ennast ja tahavad kontaktõppel olla. Mis oleks siis lahendus?

Suur tänu! Lepitajatel oli päris põhjalik eksamiga lõppev koolitus. Teadmiste kontroll oli just meie majas ja mul oli au [ja võimalus] nende inimestega kohtuda. Mulle tundub, et nende pagas, selleks et vanematele selgeks teha, et lähtuda tuleb lapse huvidest, ja jätta omavaheline riid tagaplaanile, on küllaltki hea. Olen ka kokku puutunud mõne kohtutäituriga, kes on selgitanud, millistele hingekeeltele vajutada, et vanemad mõistaksid: selles olukorras niigi pinges lapsele võidakse tekitada sellist kahju, et temast saabki tulevikus piltlikult öeldes see inimene, kes ettejuhtuva noore naise kaikaga surnuks peksab. See ei ole naljaasi. Ja ma loodan, et osatakse neid nuppe vajutada.

Paraku hooldusõigusega seotud vaidlusi jällegi tuleb ka meie majja peaaegu iga päev. Paljud neist asjadest on kohtus. Kui ma kohtunikega räägin, siis nad ütlevad, et need on ühed kõige emotsionaalsemad vaidlused, mis õiguslikult võib-olla ei olegi nii keerulised, aga emotsionaalselt on ühed kõige raskemad vaidlused. Nii et ennustada on hästi keeruline. Mis siin saab olla meie roll? Meil tuleb laste õigustest lähtumist kõiki võimalusi kasutades selgitada.

Aa, teine küsimus oli ka. Vabandust! Kiirtestid koolis. Midagi ei ole teha, tuleb eristada kahte erinevat perioodi. Kõigepealt on aeg enne seda, kui vaktsiinid said kõikidele kättesaadavaks ja mingil määral osati juba ka ravida. Viiruste puhul, nagu spetsialistid on selgitanud, kahjuks ei ole ega tule vaktsiini, mis täielikult välistaks nakatumise. Paraku on viirused liiga muutlikud, seega ei tule ka ravimit, mis täielikult võtaks kõik sümptomid absoluutselt kõikidel kohe maha. Kahjuks nii on, olgu see gripp, olgu need RS‑viirused või koroonaviirused. Teiseks on aeg pärast seda, kui vaktsiinid said kõigile kättesaadavaks. Pärast seda on kaalumine, mis alustel tohib lapsi jätta koju, olukorras, kus nendele see viirus pole ohtlik ja kus päris täpselt pole teada, kui palju ilma sümptomiteta inimesed teisi nakatavad, juba teistsugune. Mitte midagi pole parata. Lisaks tuleb siingi täita seadust. Seadus ütleb selgelt, et neid otsuseid ei tee mitte lapsevanemad või kool või kohalik omavalitsus oma tunde järgi, vaid otsuse saata klassid distantsõppele saab teha üksnes Terviseameti epidemioloogilise hinnangu alusel. 

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te viitasite oma kõnes sellele, et rahva tervise kaitsmise ülla eesmärgi all on võimalik toime panna põhiõiguste kuritarvitusi. Ja see on tegelikult ka toimunud eelmistel aastatel, kui mitmetes riigiasutustes sisuliselt rakendati oma töötajatele sundvaktsineerimist COVID-i vastu. Nüüd, meie praeguste teadmiste valguses saame öelda, et see meede oli ebaproportsionaalne, kuna puudusid piisavad teadmised, puudus võimalus hinnata teoreetilist kasu rahva tervisele ja kõiki võimalikke riske, mis sellega kaasnevad. Õiglus selles küsimuses tuleb ainult mõnedele inimestele ja tuleb palju kuid või aastaid hiljem neile, kes on jaksanud ette võtta pika kohtutee. Kõige murettekitavam selles on, kuidas selline olukord sai tekkida. Kas tõesti nendes riigiametites ei olnud ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et kuulge, see, mida me teeme, ei ole õiguslik, see on väga ebaõiglane nende inimeste suhtes? 

Suur tänu! Ma püüdsin ettekandes öelda ja nii panin ka kirja, et põhiõiguste rikkumist ei õigusta mitte miski ja et teatud kriiside ajal võib tekkida kiusatus jätta põhiseadus ja seadused täitmata. Aga sellele kiusatusele tuleb suuta vastu panna. Nii et põhiõiguste rikkumist ei õigusta miski.

Nüüd, töökohtadel riskianalüüs, mille kohaselt tehti inimestele vaktsineerimistõendi esitamine kohustuslikuks. Iseenesest see seadusesäte, mis lubab riskianalüüsipõhiselt nõuda inimestelt kas terviseuuringute läbimist või vaktsineerimist, meie maja hinnangul ei ole põhiseadusega vastuolus. Tõesti, inimesed, kes töötavad haiglas väga hapras seisus inimestega, näiteks enneaegsete vastsündinutega, vähiravi patsientidega, on ka mitmeid kopsudega seotud seisundeid ja paljusid muid seisundeid, kus inimese immuunsus on ravimitega nii alla võetud, et talle on iga viirus väga ohtlik – seal tõesti on isikukaitsevahendid, tervisekontrollid, ja seadus annab selleks aluse.

Küsimus taandub selle seaduse rakendamisele ja sellele, kas kohtutes nende otsustuste läbivaatamine on olnud piisavalt kiire ja tõhus. Eesti kohtud on võrdlemisi kiired, kui võrrelda Euroopa Liiduga, aga minu arvates – ja seda ma olen korduvalt väljendanud – on võimalik töö kiirust ja tulemuslikkust tõsta. Näiteks on väga kaheldava väärtusega see niinimetatud võistlev menetlus, mis seisneb selles, et kriminaalasjas ei tohi kohtunik olla materjalidega üldse kursis. Pooled vaidlevad, aga kuna kohtunik pole toimikut näinud, on tal täiesti võimatu näiteks mõne keerulise kelmusejuhtumi puhul esitada asjakohaseid küsimusi, täita lüngad ja lahendada vastuolud. Kohutav aeg läheb raisku. Nii et mulle tundub, et kohtute tegevust saaks kiirendada küll.

Kokku võttes selline seadus põhiseadusevastane ei ole. Seaduse rakendamine võis inimeste õigusi rikkuda, mõned kohtuotsused on selles küsimuses juba ka tulnud. Kas need kohtuotsused jäävad püsima kõrgemates astmetes, me veel ei tea. Aga neid otsuseid ei teinud valitsus ka selle kuulsa üldkorraldusega, vaid need olid riskianalüüsipõhised otsused, mida tegid asutused ja ettevõtted ise.

Margit Sutrop, palun! 

Hea eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, suur aitäh teile ettekande eest ja selle vastutustundliku töö eest, mis te teete! Ütlesite oma ettekandes, et üks probleem, mille Riigikogu peaks aitama ära lahendada, on patsienditestamendi küsimus. Praktiliselt see õigus puudub. Olen selle teemaga väga tihedalt kokku puutunud. Kaks aastat tagasi koos arstide liidu eetikakomitee esimehe doktor Katrin Elmetiga moodustasime töögrupi, kuhu kuuluvad ka õiguskantsleri esindaja, Sotsiaalministeeriumi esindaja ja eetikakomiteede esindaja. Me oleme läbi analüüsinud nii eetilised, juriidilised kui ka meditsiinilised aspektid. Innovatsioonitiim on töötanud välja ka tehnilise lahenduse. Praegu on küsimus selles, et TEHIK-ule on antud digilahenduste tegemiseks ülesanne, aga Sotsiaalministeeriumist küsisin, eile ka sotsiaalkomisjonis – 2023. aastaks ei ole selleks raha ette nähtud. Mida te silmas peate selle praktilise võimaluse loomise all, milles ka Riigikogu saaks kaasa rääkida – kuigi asi tegelikult tundub jäävat raha taha –, et tekiks tehniline võimekus teha patsiendi elulõpu tahteavaldusi, kui kasutada selle kohta meie pakutud terminit? Mida te ootate Riigikogult selles mõttes? Kas peaks ka midagi õiguslikult muutma?

Suur tänu! Aitäh ka selle komisjoni töö eest! Tõesti, olen kursis ja see on väga hea töö, mida te olete teinud, sest inimesed seda väga ootavad. Tõepoolest, tegemist on inimväärikuse ühe tahuga. Jah, ka patsienditestamendi küsimuse saab seaduses kirjutada selgemalt lahti. Siin on ka arstid ise näinud juriidilisi probleeme, nad pelgavad [ja kardavad saada] tapmise süüdistust. Tõenäoliselt on võimalik kirjutada selgemalt lahti, mida peetakse silmas.

Nüüd jällegi see TEHIK. Kui Riigikogu on otsustanud, et selline võimalus peab olema, siis täitevvõimu kohustus on see võimalus luua. Järelikult tuleb midagi muud jätta tegemata ja see teha ära.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Põhiseaduse § 154 ütleb, et kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused. Kohaliku elu korraldamise üks alusdokument on üldplaneering, mis lisaks on kokkulepe kohaliku kogukonnaga. On väga vähe tegevusi, mis võivad ignoreerida üldplaneeringut. Üks neist on maavarade kaevandamine. Kaevandamise lubamine võib tegelikult piirkonniti üldplaneeringu täiesti mõttetuks muuta. Siit tulebki minu küsimus. Kas te ei näe siin probleemi või näete probleemi maapõueseaduses, mis seda kaevandamist võimaldab ja korraldab? Kas siin on probleemi maapõueseaduse ja põhiseaduse ja planeerimisseadusega? Kuidas te seda teemat näete?

Suur tänu! Jälle selline küsimus, millele vastamiseks ma paluksin pisut aega, kuna hetkel ma ei ole detailidega täpselt kursis. Kolleegid kirjutasid üles ja vastus tuleb. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kõigepealt aitäh nii-öelda väikese inimese probleemidega pideva tegelemise eest! Aga minu küsimus on natuke teisest ooperist. Meie, EKRE, oleme rääkinud kaua aega nii-öelda süvariigist ja otsedemokraatia tugevdamisest. Nüüd on viimasel ajal kaks jõustruktuuride endist asekantslerit, Erkki Koort ja härra Oidsalu, ühte ja sama juttu rääkinud, aga pärast seda, kui nad ametist lahti on saanud. Selle sisu on see, et avaliku teenistuse, eriti tippjuhtide konkursid on formaalsed, nii-öelda fassaadid, ja inimene, kes ametikoha lõpuks saab, on konkursi alguses tegelikult otsustajatel juba teada. Noh, siin RMK juhi ootamatu ilmumine välisluure juhi kohalt on viimane selline mahlakas näide. Aga kuidas sina hindad seda? Kas see on tõesti niimoodi, nagu mõlemad endised asekantslerid on rääkinud? Või saad sa seda rääkida alles siis, kui sa enam ametis ei ole? 

Suur tänu! Minu amet ja iseloom on sellised, et väärikalt sellest, millest ma tean ja millesse ma ise usun, ikka saan ja julgen rääkida. Küllap need asekantslerid teavad, milliseid juhtusid nad silmas peavad. Mina näen avaliku teenistuse ja ka riigiettevõtete mehitamisel pigem seda probleemi, et häid inimesi on vähe. Eestis on neid inimesi, kes tööd võiksid hiilgavalt teha, liiga vähe. Teiseks, mulle tundub, et juhtimine ei ole alati nii hästi korraldatud nendes asutustes, et iga inimese potentsiaal kõige paremini esile tuleks. Neid küsimusi võiks saada lahendada. Ma väga kahtlen selles, kas tegelikult on olukord selline, et suurepäraseid kandidaate kõikidele nendele positsioonidele on olnud väga palju. 

Kui seadus näeb ette avaliku konkursi, siis loomulikult tuleb nendest reeglitest kinni pidada. Ja mis seal salata, ka minul on nende protsesside suhtes kriitikat. Esiteks on kohati asutuse juhi käed tarbetult seotud. Tal ei ole võimalik juhtimisotsuseid sisuliselt teha. Teiseks, ma tean mitmeid juhtumeid, kus see värbamisprotseduur on olnud bürokraatlik, kummaline, kandideerijat alandav. Ja tõepoolest on olnud nähtavasti keegi teine eelistatud kandidaat. Ja kolmandaks, võib-olla tasub üle vaadata, kas ikka nende positsioonide täitmisel, millest siin jutt käib, on mõtet teha nii suuri kulutusi, kõiki neid personaliteste ja muud.

Ma tulen esimese punkti juurde tagasi. Need inimesed, kes suudaksid suurepäraselt juhtida Välisluureametit, Kaitsepolitseiametit, täita asekantslerite kohti, kantslerite kohti, on Eestis teada, nad on enamasti kuskil hõivatud. Ideaalis peaks tõesti saavutama olukorra, kus inimesed tulevad kandideerima ja nad esitavad oma kujutluse sellest, mida on tarvis reformida, mida on vaja teisiti teha, mida on vaja muuta. Aga see eeldab, et neid inimesi protsessis ei alandata ning et informatsioon selle kohta, et nad kandideerivad ja võib-olla selle võistluse kaotasid, ei saa avalikuks.

Kokku võttes: kui seadus kehtib, tuleb seda siiralt ja ausalt täita. Eks need juhtumid, kus ei ole täidetud, tulebki avalikustada ja võimalik, et tuleb astuda ka muid samme. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, kõigepealt suur aitäh selle töö eest, mida te õiguskantsleri ja lasteombudsmanina teete! Eriline tänu ka teie kantselei ametnikele, kes nii komisjonides, aga ka otse pöördudes ja murede korral alati väga lahkelt soovitavad ja annavad nõu nii Riigikogu komisjonidele kui ka Riigikogu liikmetele, aga veel rohkem omavalitsuse töötajatele, kelle tänu ma täna edastan, sest oli teada, et te täna tulete esinema, ja see konkreetselt sotsiaaltöötajatelt tuli.

Te väga tänuväärselt tõite välja selle, et lähedaste hoolduskoormus ja osalus kuludes on väga suur. Meil kehtib alates maikuust seadus, mille järgi lastelastel tegelikult kohustust osaleda ei ole, kohustus on võetud neilt ära, see on praegu veel lastel. Samas, omavalitsused tõlgendavad seda väga erinevalt, sest ilmselt seadus ei ole väga täpselt määratlenud seda. Kas selliseid pöördumisi on teie poole olnud rohkem kui üks?

Suur tänu heade sõnade eest! Tõepoolest, meie nõunikud väärivad minugi meelest tunnustust. Minule meenub üks pöördumine selles valdkonnas, aga ma ei välista, et on mõni veel.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh tehtud ülevaate eest! Minu küsimus puudutab lastega peresid. Me hakkame õige pea Riigikogus otsustama peretoetuste tõusu üle, mis endas hõlmab ka lasterikaste perede toetuse indekseerimist ja toetuse maksmise järkjärgulist lõpetamist. Arusaadavalt on neid lastega peresid, keda kaks viimast muudatust ei puuduta, ning nad tunnevad oma hinges pisut ebaõiglust ja seda, et lapsi ei kohelda võrdselt. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Lastekaitse Liit. Ma küsingi teie arvamust. Kas selline lastega perede erinev kohtlemine on põhiseaduslik?

Aitäh! Senise analüüsi pinnalt tõepoolest need valikud jääksid põhiseaduse raamesse. Seda peabki saama Riigikogu enamusega otsustada, kus on tuge kõige rohkem vaja. Põhiseadus nõuab, et igale lapsele ja tema vanematele oleks tagatud minimaalne väärikas äraelamine. Aga mõistagi mingit valemit siin ei ole. Ja selgete kriteeriumide alusel on võimalik mõnda rühma ka teistest rohkem toetada. See lihtsalt ei tohi olla meelevaldne, vaid peab olema põhjendatud ja selgitatud, miks Riigikogu on sellise valiku teinud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Erinevalt väga paljudest teistest riikidest on Eestis praegu kolmandate riikide kodanikel valimis‑ või hääletamisõigus. Sellest lähtub mul kaks küsimust. Esiteks, teatavasti on osa Eesti territooriumist okupeeritud ja nendel aladel ei ole kolmandate riikide kodanikel õigust valida, ammugi veel Eesti kodanikel. See on ka asi, millest peaks ju sellisel juhul kinni võtma.

Ja teine küsimus on see. Osaledes kohalike omavalitsuste valimistel, osalevad ju kolmandate riikide kodanikud, kas või need, kes eile tulid ja täna juba saavad hääletada, ka presidendivalimistel, sellepärast et valimiskogus on esindatud nende volikogude esindajad, kelle on valinud kolmandate riikide kodanikud. Kas te peate seda normaalseks?

Aitäh! Eesti Vabariik saab oma põhiseadust jõustada sellel territooriumil, kus faktiliselt kehtib Eesti põhiseadus.

Teine küsimus. Kolmandate riikide kodanikud saavad kohalikel valimistel hääleõiguse siis, kui nad on [Eestis] elanud, kui mu mälu ei peta, viis aastat. Praegu eeldab pikaajalise elaniku elamisloa saamine ka seda, et inimene teeb ära eesti keele eksami. Tõepoolest, riigid on lahendanud kohalikel valimistel hääleõiguse küsimusi erinevalt. Enamasti on selle taga ajaloolised põhjused. Küllaltki harv on olukord, kus pärast näiteks enam kui põlvkonna kestnud võimalust hääletada võetakse see õigus siiski ära. Üksikuid näiteid on, näiteks pärast Brexitit Suurbritannia kodanikud kohati kaotasid selle õiguse, mis neil oli. Aga nagu ennist ütlesin, see on Riigikogu kaalumise küsimus. Omal ajal mõeldi teisiti. Ja kohalikel valimistel osalemisega mõju riiklikele otsustele on kaduvväike.

Mis puudutab presidendivalimist, siis põhiseadus on siiski konstrueeritud nii, et ennekõike tuleks Vabariigi President valida Riigikogus. Kui jõutakse valimiskokku, siis tõepoolest on esindatud ka linnad ja vallad. Valimiskogus saab olla üksnes Eesti kodanik, sest volikogus saab olla ainult Eesti kodanik. Seda, milline on kolmandate riikide kodanike mõju volikogude kujunemisele, on teatud piirides võimalik analüüsida. Tõenäoliselt ei ole see väga suur ja lisaks ei ole täpselt teada, milliste fraktsioonide poolt, milliste kandidaatide poolt on kolmandate riikide kodanikud hääletanud. Suurimaks rühmaks on tõesti Venemaa kodanikud ja kodakondsuseta isikud. Aga päris arvukalt – see tabel on põhiseaduskomisjonile esitatud, pärineb valimisteenistuselt, nüüd ta peaks olema ka õige – on meil ka ukrainlasi, USA kodanikke, grusiine, Iisraeli kodanikke ja nii edasi.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te tõite väga hea näite oma ettekandes Eestis elavatest inimestest, kellel on elamisluba ja kellel sündis laps, aga selle lapse kohta öeldi, et ta viibib Eestis illegaalselt. Minu küsimus puudutabki seda: kas inimlikkuse ja talupojamõistuse kasutamine on mitteomane õigusriigile?

Jah, ma arvan küll.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma väga vabandan, aga kas lugupeetud õiguskantsler mitte ei eksinud. See tingimus oli varem, et alaline elanik peab olema viis aastat Eestis elanud selles piirkonnas, selles omavalitsuses. Enam seda ei ole põhiseaduses, nii et nüüd on olukord hoopis teistsugune. Kes tuleb täna, võib homme juba hääletada.

Aitäh!

See, kes tuleb täna, kindlasti homme hääletada ei saa. Siin tuleb eristada Euroopa Liidu kodanikke ja nende hääleõigust. Seal oli tsensus tõepoolest lühemaajaline, aga pikaajaliseks elanikuks loetakse ikkagi teatud aja täitumisel. Aga vaatan järele, vastan teile eraldi. Kui viimati vaatasin, siis oli viis aastat. Aga tõesti rääkisime, et need alused on ajas muutunud. Üks oli seis 1992.–1993. aastal, praeguseks on kogu viibimisaluste süsteem põhjalikult ümber vaadatud.

Nii uurisime siin ka küsimust, et Eestis elab Eesti kodaniku Ameerika kodanikust abikaasa, kes oskab ka eesti keelt, eksam on veel tegemata, ja temal kohalikel valimistel hääleõigust ei ole, kuigi ta on meile sõbraliku riigi kodanik, ta on abielus Eesti kodanikuga, oskab eesti keelt. Temal on lihtsalt [valimisõiguse saamiseks vajalikud] vormistused tegemata. Nii et praegu on selle pikaajalise elaniku elamisloa saamine, mis lubab ka hääleõigust, küllaltki keeruline. Aga teen detailid selgeks ja jagan ka teiega.

Aitäh! Austatud ettekandjal ei ole kohustust protseduurilistele küsimustele vastata, isegi siis, kui need sisulised on. Aga loeme siis selle teiseks küsimuseks, mis küll päevakorra kohaselt ei ole ette nähtud. Läheme edasi. Jürgen Ligi.

Aitäh! Hea õiguskantsler! Teie nimetatud käeraudades kaamerate ette vedamisega võrdne on tegelikult avaliku elu tegelaste puhul kriminaalasja algatamine. Seda tuletas meelde Marek Jürgensoni küsimus, kus ta mõnitas kolleegi ammuse kohtuasja eest, kus too õigeks mõisteti, ja mida tegelikult organiseeriti üsna poliitiliselt erapoolikult. Ja nüüd käib sarnane jaht sellele poliitikule seoses sellega, et valitsus määras ta uude ametisse. Kamp hääletab ja sisuliselt püüab uuesti ta elu ära rikkuda, tema eluplaane. Öelge, kas on siin mingisugust väljapääsu, et kriminaalasja algatamine ei oleks kergekäeline, ebaproportsionaalne.

Suur tänu! Ma väga loodan, et need inimesed, kelle pädevuses on kriminaalasja või väärteoasja algatamine, täidavad seadust. Et kriminaalasi, mis vaieldamatult inimese mainet kõvasti määrib – ka juhul, kui inimene aastaid hiljem õigeks mõistetakse –, algatatakse vaid siis, kui selleks on päriselt alust. Ka juhul, kui inimene aastaid hiljem õigeks mõistetakse.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Te olete põhjalikult tegelenud eelarve läbipaistvuse teemaga. Te tegite ka pöördumise komisjonidele ja saite komisjonidelt vastuse, et see asi siin lubati korda teha. See ongi tegelikult seadusandja enda teha, see asi korda saada. Aga siiski nüüd on tulnud värskelt riigikontrolöri aruanne ja riigikontrolör toob oma auditis välja, et ei ole aru saada ikkagi seletuskirjast, milleks eelarve raha kulub, perioodid ei ole võrreldavad ja on vigu ja nii edasi. On toimunud areng. Aga kui ikkagi need asjad ei ole ära lahendatud ka õiguslikus mõttes, põhiseaduse mõttes, siis kuidas on, kas te teete ka mingit järelkontrolli selles valdkonnas? Või kui on ilmne, et asjad ei ole lahenenud, siis kas teil on valmisolek selle teemaga edasi tegeleda?

Suur tänu! Kindlasti on meil valmisolek asjaga edasi tegeleda. Vajaduse korral arutame seda küsimust ka Riigikohtus. Väike nihe paremuse poole on toimunud. Aitäh selle eest! Aga asjaomased nõunikud ütlesid, et rahul olla on praegu küll väga vara. Ja kahjuks siin tuleb tähelepanu juhtida jälle ühele – vabandust, kui ma eksin! – minu arvates raiskamise näitele. Uue eelarve baasseaduse loomise eel järjekordselt tehakse mingit väljatöötamiskavatsust ehk eeleelnõu, mis kulutab kõikide ressurssi ja aega, selle asemel et need teadaolevad probleemid otsekohe korrektselt eelnõus ära lahendada ja lisada seletuskiri, mis sisaldab nõutavat mõjude analüüsi.

Olen püüdnud ka Vabariigi Valitsusele selgitada ja teen seda ka edaspidi, et võib-olla oleks otstarbekas see väljatöötamiskavatsuste eksperiment lugeda lõppenuks. Süüdistada pole kedagi tarvis, see oli hästi mõeldud. Kahjuks ei läinud käima nii, nagu sooviti, ja täna on sellest kujunenud raiskamine. Praktiliselt kõik olulisemad muudatused tehakse ilma väljatöötamiskavatsuseta, tihtipeale ka ilma korraliku mõjude analüüsita, ilma korrektse kaasamise ja kooskõlastusringita. Siis on aga veel mingi osa asju, kus millegipärast ametnikud, kellel väidetavalt on niigi väga palju tööd, pannakse tegema mingeid väljatöötamiskavatsusi, millest tegelikult ei sõltu mitte miski. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Tulles tagasi selle juurde, kas KOV-i valimistel peaksid saama valida ainult kodanikud või mitte, ma ütlen kohe ära, et minu kindel seisukoht on, et ainult Eesti kodanikud peaksid saama otsustada Eesti asjade üle. Tulles tagasi Henn Põlluaasale antud vastuse juurde, te ütlesite, et ei saa kindlaks teha, kelle poolt on mittekodanikud valimistel hääletanud, aga praeguse korralduse kohaselt needsamad mittekodanikud, kes saavad kohalikel omavalitsustel hääletada, me teame väga kindlalt, et 90% neist on hääletanud president Putini poolt. Milline on teie nägemus asjast? Kas see pole absurdne? Kuidas see ikkagi ära lahendada, et needsamad inimesed, kes valivad president Putinit, saavad õiguse valida läbi kohalike omavalitsuste, läbi esindusdemokraatia meie, Eesti Vabariigi presidenti?

Suur tänu! Nad ei saa valida presidenti. Nende mõju valimiskogus saab olla üliväike, ülikaudne, tõenäoliselt olematu. Aga see ei ole siin määrava tähtsusega. Teil on täielik õigus esindada seisukohta, mida teie esindate, ja mina poliitilises vaidluses ei saa osaleda. Neid juhtumeid on mu ametiaja vältel olnud küllalt, kus minu isiklik vaade on selle otsuse poolt, mida ametivandest tulenevalt ma olen sunnitud Riigikohtuni välja vaidlustama. Minu ametiülesanne on hoida on minu isiklikud eelistused, maailmavaated ja huvid tööalasest tegevusest täielikult lahus. Nii et paraku ma ei saa teile vastata, mis minu meelest oleks õige. Ma tänan, et te seda debatti üleval hoiate. Ja kordan veel kord: see on riigielu normaalne käik, et Riigikogu praeguses olukorras seda küsimust arutab. On võimalik muuta põhiseadust, võib proovida muuta seadust. Mine tea, võib-olla Riigikohus asub seisukohale, et nii võibki.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea õiguskantsler, tänan ülevaate eest! Mainisite oma ettekandes ühte kaasust, kus ettevõtja soovis oma osalust müüa ja ta ei saanud sellele ei eitavat ega jaatavat vastust. Mis on teie hinnangul sellise ametkondliku otsustamatuse juurpõhjus? Ja mida saab teha, et selliseid olukordi ei tekiks?

Aitäh! Me selgitame asjaomaste asutuste juhtkondadele, miks see on lubamatu. Ma tõin selle probleemi täna siia teie ette. Võimalik on minna ka väga konkreetseks selle ühe juhtumi toel, kus ettevõtja on reaalselt saanud kahju. Tegemist on Eestis väga lugupeetud ettevõtjaga. Ma usun, et sellest võib hargneda süsteemsem lahendus. Aga fakt on see, et paljude inimeste põhiõigusi mõjutavad Finantsinspektsiooni juhendid ei allu korrektsele kontrollile mitte ühelgi viisil. Ma ei tea, kas see peaks nii olema. Rahandusministriga oleme kõnelenud, et ei peaks. Vaatame. Ma loodan, et õnnestub see probleem süsteemselt lahendada.

Nende juhtumite puhul, mis meieni jõuavad, me otsekohe inimestele selgitame, et taotlust mitte mingil juhul tagasi võtta ei tohi. Ka viivitust saab omaette vaidlustada. Teisalt selgitame asutuste juhtkonnale, miks selline tegevus on lubamatu. Ja põhimõtteliselt võib see jõuda teatud tingimustel kahjuhüvitisteni välja.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Te mainisite ühes vastuses siin jahipiirkondade kasutuslubade pikendamist. Teadaolevalt pandi vahepeal need pausile, ei pikendatud enam. Minu küsimus on see: kas ei tehtud liiga nendele jahipiirkondadele, kes olid seadust täitnud, üle poolte maaomanikega lepingud sõlminud, esitanud oma taotluse piirkonna [kasutusloa] pikendamiseks? Jahindusnõukogud, piirkondlikud, olid kinnitanud, aga ka neil ei pikendatud, kes olid seadust täitnud. Kas neile ei tehtud liiga teie hinnangul?

Aitäh! Selles probleem oligi, et seadus on sõnastatud nii, et ühest kuupäevast alates tuli avada jahipiirkonna kasutamise taotlemine uuesti kõikidele, mitte aga automaatselt pikendada neid lube, mis juba olid. Seal oli ka selline nüanss, et seaduses oli nii segane sõnastus, et osale jahipiirkondade kasutajatest oli jäänud mulje, et nad võivad esitada pikendamistaotluse mitte kuus kuud enne, nagu seadus ütleb, vaid palju varem. Ühesõnaga, seal tekkiski segadus, kus tõepoolest jahindusseltsid on õigustatult pettunud ja ärevil. Keskkonnaametil on väga keeruline otsuseid teha, sest seadust saab põhimõtteliselt lugeda kahte viisi, aga mõeldud oli siiski niimoodi – vähemalt nii tuleb see sealt normidest välja –, et tõmmatakse joon vahele, ei toimu jahipiirkondade kasutusõiguste põlistamist, vaid tekib selge konkurents.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Räägin õigusriigi tervisest. Ma usun, et te olete mingil määral kursis eelmise aasta oktoobrikuu Harju Maakohtu otsusega ja selle aasta juunikuu Riigikohtu otsusega, millega kohtud on oma otsustes välja toonud riigiprokuröride tuvastatud rikkumised. Esimeses kohtuotsuses lausa taandati juhtiv riigiprokurör. Ja nende kohtuotsustega tuvastatud rikkumised on järgmised: riigiprokuröride kohtule valetamine, valeinfo esitamine, kahtlustatava kaitseõiguse rikkumine, kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Riigi peaprokurör pole nende asjaolude ja otsuste kohta senini ühtegi kommentaari andnud. Mingeid tagajärgi riigiprokuröridele ei ole saabunud ja nad jätkavad rahulikult seaduserikkumisi. Kuidas te õigusriigi valguses kommenteeriksite sellist situatsiooni?

Selline situatsioon on kahetsusväärne. Ega seal ei ole mitte midagi muud ütelda. Aga hea on see, et need asjad on tulnud välja ja et need kohtulahendid on tehtud. Küllalt on riike, kus mitte kunagi ei leita, et mõni prokurör või kohtunik või politseiametnik on kas korrumpeerunud või seadust rikkunud. See ei ole usutav, see inimühiskonnas kahjuks ei ole usutav. Ja selles mõttes, kui nendes olukordades näha midagi head, siis seisneb see selles, et Eestis tulevad need asjad välja. Iseküsimus on, missugused on järeldused.

Kalle Grünthal, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler, kõigepealt tänan teid tehtud töö eest, mida ma nägin ka sotsiaalkomisjonis! Aga sotsiaalkomisjonis, kus teie ei osalenud, viimasel [istungil], tõusetus ka küsimus, et Eestis on viimasel ajal päris palju hakanud inimesed vähidiagnoosi saama. Probleem võib olla selles, et osale meil müüdavatest ravimitest ei ole tehtud genotoksilisuse ega kartsinogeensuse uuringuid, ei ole uuritud geneetikat mõjutavaid [tegureid] ja seda, milline on potentsiaal, et konkreetne ravim tekitab vähki või muid tagajärgi. Nendel ravimite infolehtedel on konkreetselt öeldud: arvatakse, et sellist asja ei juhtu. Aga tegelikult peaks kaasaegsete ravimite puhul tegema ikkagi teadusuuringuid, sest tagajärgi võib olla väga raske likvideerida. Mis teie arvate sellest, kas sellised ravimid võivad olla kasutusel või peaks need ära keelama?

Suur tänu! See küsimus väljub minu kompetentsi raamidest. Nendel puhkudel kasutan võimalust selgitada, et Eesti Vabariigis nii ravi kui ka vaktsineerimine rajaneb vabal tahtel.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Austatud õiguskantsler! Euroopa Liidu komisjoni juht ehk Euroopa Liidu valitsusjuht Ursula von der Leyen oma hiljutises aastakõnes ütles, et Euroopa Liidu aluslepingut on vaja muuta. Öeldud sõnad viivad ilmselt selleni, et see diskussioon läheb Euroopa Liidus lahti. Eesti Riigikohus oma kuulsas või kurikuulsas 2003. aasta lahendis, kui oli vaidlus ESM‑i üle ja kui, nagu me teame, Riigikohus sisuliselt läks pooleks, ütles sisuliselt seda, et meil on teatud piir saavutatud. Riigikohus sedastas 2003. aastal selles lahendis, mis kandis numbrit 3‑4‑1‑6‑12, et rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadus ei luba piiramatult delegeerida Eesti pädevusi Euroopa Liidule. Ja kui Euroopa Liidu aluslepingut muudetakse või sõlmitakse uus alusleping, siis tuleb Riigikohtu üldkogu hinnangul selles küsimuses kõrgeima võimu kandjalt ehk rahvalt küsida uuesti nõusolekut. Mida see nõusolek teie hinnangul tähendab? Kas rahvas peaks siis hääletama Euroopa Liitu kuulumist või nõustumist Euroopa Liidu aluslepingute muutmisega? Või kuidas te hindate seda?

Tänan! See tähendab seda, et see küsimus tuleb panna rahvahääletusele kas põhiseaduse muutmise, põhiseaduse täiendamise seaduse muutmise või riigielu küsimusena.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan! Kõigepealt jõudu teile, Ülle Madise! Aga minu küsimus seondub vägivallaga – vägivallaga töökohas, näiteks Eesti Vabariigi parlamendis. Kas mul saab olla kaitset selle eest, et keegi mind ei saadaks sunnitööle, vabas vormis, või et selles saalis ei kasutataks neid sõnu ja väljendeid, mis ajakirjanduses, ka kollases, käivad tärnidega? Ma ei hakka neid kordama. Ja nii edasi, ja nii edasi. Kuidas mina kui sellel töökohal üks isikutest saaksin ellu jääda selles olukorras?

Aitäh! Pole parata, Riigikogu peab oma sisemise suhtluse ja selle väärikuse piirjooned ise kokku leppima. Kahjuks on väga raske ja tegelikult ka lubamatu minul siin mingisugust nõu anda.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma esitan ühe suunatud küsimuse ja teise sellise küsimuse, mis võib-olla vajab natukene kaasamõtlemist. Esimene on see: kas põhiseaduslikud institutsioonid peaksid saama raha rohkem juurde enda palgatõusuks, et vastu seista ametkondade kehvale seadusloomele? Teie teostate järelevalvet, meie peame selle esimese valve tegema. Mu küsimuse teine pool on see, kasutan võimalust: kas korruptsioonivastase seaduse alla peaksid minema ka kõik kärgpere liikmed? 

Tänan! Väga head küsimused. Esimesele küsimusele vastan seda, et kõikidele põhiseaduslikele institutsioonidele tuleb tagada sõltumatus ja võime tööd teha. Aga ka siin kehtib minu arvates reegel, et piiramatult laieneda ei ole võimalik ega lubatav ega eetiline, vaid pigem tuleb ka põhiseaduslikel institutsioonidel, kaasa arvatud õiguskantsleri ametkonnal, mõelda, kuidas tegutseda tulemuslikult inimeste õiguste kaitsel ja kulutada selleks vähem töötunde. Teisele küsimusele minu arusaamist mööda on vastus "ei". 

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun! 

Hea juhataja! Hea Ivi! Ole rahulik, keegi sind ei taha küüditada. See asi kuulub palga sisse. Mõnikord võiks ka väikese konjaki võtta, siis läheb tuju paremaks.

Aitäh! See nüüd küll ei olnud protseduuriline küsimus. Läheme edasi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Kuulasin kabinetis kogu seda esitlust täna siin ja ma pean ütlema, et te olete libe nagu lutsukala, vastate ja ei vasta ka. Ja saame teada huvitavaid asju. Saame teada, et see on tore, et prokuröride rikkumised tulevad välja, aga et midagi ei järeldu sellest. Kedagi ei karistata, kedagi ei vallandata, mingisuguseid menetlusi ei algatata – see on tore. Saime teada, et konkursid on meil kõik toredad, aga meil polegi Eestis inimesi peale nende, kes kohti juba täidavad, kes võiksid nende asemele tegelikult kandideerida ja need kohad üle võtta. No need on suurepärased tõdemused. Tuleb välja, et riigi pidamine käibki Eesti rahvale üle jõu.

Minu küsimus on aga see: miks te tegelete tühja-tähjaga, selle asemel et tegeleda tõepoolest teravate probleemide lahendamisega, nagu seesama prokuröride küsimus, aga ka see, et vahepeal Reformierakond täiesti selgelt põhiseadust rikkudes pidas meil siin Eestis ainuvalitsust? Nende küsimustega, tõeliselt riigielu ja põhiseadust puudutavate küsimustega te ei julge tegeleda. Miks te ei julge tegeleda?

See oli päris hoogne küsimus. Ma ei oska selle eest isegi tänada, kuigi see lõbustab mind. Esiteks, konkursside kohta, ma tuletan meelde, ütlesin selgelt: kui seadus näeb konkursi ette, tuleb see konkurss teha, teha ausalt ja viia läbi nii, et need inimesed, kes võiks positsiooni täita, tõesti tuleksid konkureerima. Nad teevad seda, kui teavad, et nende konkureerimine ei saa tarbetult avalikuks ei nende senisele tööandjale ega avalikkusele, ja kui nad teavad, et neile esitatakse konkureerimise käigus asjatundlikke küsimusi selle ametikoha võimalike sisustamisviiside kohta, millele nad kandideerivad, mitte ei tehta mingisuguseid isiksuse teste ja trikoovoorusid. Konkursside kohta ütlesin seda.

Teiseks, nendes küsimustes, mis põhiseaduse andja ehk rahva ja seadusandja ehk Riigikogu otsusel on õiguskantsleri pädevuses, me otse loomulikult vastame väga selgelt ja üheselt, mitte nii või naa, vaid seda, kas norm on põhiseadusvastane või see ei ole põhiseadusvastane. Kui on põhiseadusvastane, tuleb viia põhiseadusega kooskõlla. Kui on rikutud hea halduse tava, tuleb rikkumine lõpetada ja asi lahendada. Kogu meie töö tulemus, mida te näete, selline ongi.

Küsimustes nende asjade kohta, kus teie, austatud Riigikogu, meile ei ole pädevust andnud, näiteks ei ole meil õigust ega kohustust teha järelevalvet peaprokuröri personalivalikute üle – seal, ma väga vabandan, peangi jääma oma ametiülesannete piiresse ja tegema täpselt seda, mida teie, austatud Riigikogu, olete lubanud teha.

Mis puudutab seda küsimust, kui Eesti Vabariigis on ka üks ekslikult peretoetusest ilma jäänud pere, üks ekslikult ranitsatoetusest ilma jäänud puudega laps või kaitseväelase välismissiooni ajal sündinud laps, siis see on tühiasi ja sellega ei tuleks tegeleda – lubage mitte nõustuda. Mina näen seda tõesti teistmoodi.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, tänan ettekande eest! Aga tuletan ka natuke veel meelde sedasama Meelis Oidsalu, endise asekantsleri väidet kuldse õnneratta kohta. Ma olen ise ka neli korda osalenud nendel konkurssidel. Ükski kord, erinevatel põhjustel[, pole läbinud]: küll ei ole essee hea, küll ei ole tegevdiplomaadi kogemust. Aga see selleks. Ma tunnen näiteks ühte endist brigaadiülemat, ühte endist peastaabi osakonna ülemat, ühte lausa doktorikraadi kaitsnud endist kaitseväelast, kes kõik on osalenud sõjalistel operatsioonidel, kuid ükski pole mitte kunagi suutnud neid konkursse läbida, samal ajal kui teised läbivad need justkui mängeldes. Ma küsin ka: mis probleem siin on? Kas tõesti meil pole inimesi? Ma isiklikult ei saa sellega nõustuda, et inimesi ei ole. Lihtsalt ühed inimesed sobivad ükskõik kuhu, sest nad on selles kuldses õnnerattas, nad on osalised selles ringkäenduses, nepotismis, aga teised lihtsalt ei ole või ei taha selles olla.

Aitäh! Ilmselt minu üldisemast mõtteavaldusest, et Eestis on headest inimestest kõikidel aladel tegelikult puudu, on tehtud vale järeldus. Sellepärast kordan: kui on konkurss, peab see konkurss olema aus ja sisuline ja tõepoolest selline, et kõik need inimesed, kes meil on, nad on tõenäoliselt kuskil mujal ametis, nad tulevad konkureerima, nad tõesti mõtlevad läbi, mida nad selles ametis teeksid paremini ja et nad saavad uskuda, et neid ei alandata ja et nende konkureerimine jääb konfidentsiaalseks. Seda ma pidasin silmas.

Eestis põhimõtteliselt tõesti kõik need inimesed, kes olulisi positsioone täidavad – teiegi siin lugesite üles, keda teie isiklikult tunnete –, on teada. Inimesi ei tohi kahjustada, neile ei tohi haiget teha, meil on liiga vähe inimesi. Oma vastuses eelnevalt ma ütlesin, et minagi tean mitut head inimest, keda selles valikuprotsessis sisuliselt alandati. Ühel juhul isegi nii, et inimesele öeldi: "Aga teil on väike laps, seetõttu me ei saa teid tööle võtta, sest vaadake, meil tuleb tööd teha." Neid olukordi ka mina kahjuks tean. Ja minu arvates see on suur probleem.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud õiguskantsler, selle ülevaate ja nende õigusriikluse põhimõtete meeldetuletamise eest ja üle rõhutamise eest! Minu küsimus puudutab nüüd viimastel päevadel üha kuumemaks minevat teemat. On ju aru saada, et enne lähenevaid valimisi poliitikud rahvaesindajana püüavad aru saada, millised tunded ja emotsioonid kõige rohkem võiksid erutada. Ja sellega seoses on meil siin täna kohe Riigikogus järgmisena lugemisel seaduseelnõu, mis Eesti püsielanikelt, kes ei ole Eesti kodanikud, võtaks ära valimisõiguse kohalikel valimistel. Sa puudutasid ka seda teemat [ja ütlesid, et] seal on vastuolu põhiseadusega. Aga juba on kõlanud hääled, et muudame põhiseaduse ära. Kuidas sinna õiguskantsleri ja kodanikuna hindad seda ideed, et tänases olukorras minna muutma selles küsimuses põhiseadust?

Aitäh! Riigikogul on õigus seda muudatust kaaluda. Enamat ma ei saa öelda. 

Aitäh, austatud õiguskantsler, sisuka ettekande eest ja küsimustele vastamast! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on ... Vabandust! Loomulikult, läbirääkimised. Avame läbirääkimised. Kõigepealt Heljo Pikhof, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud õiguskantsler, suur tänu sisuka ülevaate eest! Hea juhataja! Kolleegid! Õiguskantsler on siinsamas Riigikogu suures saalis aasta tagasi öelnud: "[...] kui vähegi saame, siis püüame meile oma mure usaldanud kaaskodanikku aidata ja kasutame selleks kõige lühemat õiguspärast teed. [---] Ju see on meil ühine siht, et Eesti peaks olema parim koht elamiseks, mis tähendab ühtlasi meie ametkonna vaatenurgast, et elu peab alati käima vabadust, vastutust ja mõistlikkust nõudva põhiseaduse järgi ja isegi üksainus hammasrataste vahele jäänud inimene on liiga palju."

Võib julgelt öelda, et õiguskantsler pole oma sõnu söönud. Näiteks ei pidanud inimesed minema kohtusse, et ebaõiglaselt perehüvitisest ilma jäänuna see hüvitis siiski saada, vaid pöörduti õiguskantsleri poole, kes aitas need hüvitised kätte saada. Või diabeediga laps, keda lasteaed üritas ukse taha tõsta märkusega, et neil pole selle lapse eest hoolitsemiseks vajalike oskustega personali. Ka see asi lahenes ära. Või õiguskantsleri lepitusmenetluse tulemusena nõustus Eestis tegutsev suurpank võimaldama pimedatele inimestele sellise PIN-kalkulaatori, mille abil saavad ka mittenägijad teha pangatehinguid. See võimalus on kättesaadav täna ka teistele pimedatele. Ja veel: õiguskantsler reageeris eakate ja kinnipeetavate avaldustele, kes väljendasid rahulolematust, et neile seadusega ette nähtud avalikke teenuseid pakutakse aina rohkem e‑kanalite kaudu. Paljudel on üha keerulisem asju ajada, kui neil ei ole võimalust kasutada e-kanaleid. Õiguskantsler on rõhutanud, et e-riigi arendamisel ei tohi unustada, et riigiga suheldes peavad kõik saama avalikke teenuseid, olenemata sellest, kas nad oskavad, saavad või tahavad oma asju ajada e‑kanalite kaudu või muul moel.

Aastaülevaates on mahukas koht meid 2,5 aastat ahistanud koroonapandeemial, täpsemalt sellel, kuidas Eesti õiguskord lubab sellises eriolukorras toime tulla. Selgub, et probleeme on palju, eriti nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega. 

Samuti ei ole meil parimal viisil tagatud järelevalve õiguste ja vabaduste väga suurte ja ränkade piirangute õiguspärasuse üle. Jah, kohtud teevad oma tööd, aga see võtab aega. Nii intensiivseid piiranguid tohiks parlamentaarses riigis kohaldada Riigikogu pärast põhjalikke arutelusid, on õiguskantsleri arvamus. See on järelikult ka meie kõigi ühine vastutus, head kolleegid.

Head Riigikogu liikmed! Õigusloomes on parem ja targem mõnikord rohkem aega võtta ja vajaduse korral seitse korda mõõta. Hilisem vigade parandamine tähendab sageli, et keegi on juba pihta saanud. Õiguskantsler ei õpeta, kas õigem ja parem on valitsusliidu plaan või see, mida paneb ette vastasleer, aga üldjuhul oskab ta õigesti tähelepanu juhtida kriitilistele kohtadele, kus viga võib sisse tulla. Tal ei ole oma poliitilist programmi, ta ei käi Riigikogu või valitsuse liikmete eest ega nende maine arvel poliitilisi punkte noppimas. Tema juhindub vaid nendest reeglitest, milles siin saalis ja majas on kokku lepitud ja mis on normidena sõnastatud.

Sotsiaaldemokraadid tunnustavad õiguskantseleri rõhutatud poliitilist erapooletust ja sõltumatust. Õhkkonnas, kus justkui kõigilt oodatakse poole valimist, on Ülle Madise juhindunud seadusest. Ta  austab kõigi aruteludes osalejate argumente, ent ütleb lõpuks alati välja oma seisukoha vestluskaaslasi ründamata, ammugi halvustamata. 

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Põhiseadus ja seadused panevad õiguskantslerile päris aukartustäratava ja mitmekülgse töökoorma. Pea kõigist neist eri rollidest on aastaülevaates rohkem või vähem juttu. Sotside fraktsioon soovib õiguskantslerile ja tema kolleegidele jõudu. Rahva õigusteadlikkus kasvab, meie elu reguleerivad seadused lähevad üha põhjalikumaks ja spetsiifilisemaks. Tööd vähemaks ei jää. Ja meie võiksime päris julgesti õiguskantslerilt tema hinnangut sagedamini küsida. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Lotman, palun! Isamaa fraktsiooni nimel.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Õigusriik, head kolleegid, on nagu Tallinna linn – ta ei saa kunagi valmis. Siin on isegi selline huvitav paradoks, et mida rohkem õigusriiki, seda rohkem õiguslikke probleeme selles riigis on. Ja see on endastmõistetav. Nagu mida suurem ring, seda suurem on tema ümbermõõt, seda suurema ala ta hõlmab. Paraku on seda rohkem rahulolematuid. Isegi inimese põhiõiguste probleem on aja jooksul muutunud ja praegu ta muutub hästi kiiresti.

Ma mäletan, kuidas Martin Luther Kingi lesk ütles, et vot, me võitlesime mustanahaliste valimisõiguste eest, me võitsime, aga meie võitlus sellega ei lõppe, nüüd me peame võitlema samasooliste ees. Ja samasooliste inimeste õigused on praegu fikseeritud inimõigustega, aga 19. sajandil see ei tulnud kõne allagi. Praegu aina rohkem ja rohkem Ameerika Ühendriikides eri osariikides on käimas protsess, et abordiõigus peab olema põhiseaduses fikseeritud. See on loomulik protsess. Sama käib ka põhiseaduse kohta. Põhiseadus oli vastu võetud kindlates oludes ja paljud formuleeringud on nüüdseks ... No ma ei taha öelda, et need on vananenud, aga nad nõuavad interpreteerimist, ei ole endastmõistetavad. 

Eesti õigusriik toimib ja seda õigusriigi toimimist ei testita mitte siis, kui kõik on korras ja murekohti ei ole, vaid vastupidi: just kriiside ajal on õigusriigi kehtivus eriti tähtis ja märgatav. Paraku elu toob meile sisse selliseid olukordi, mis ei ole otseselt ette nähtud põhiseaduse ja teiste seadustega. Me ei saanud ette näha sellist pandeemiat, nagu oli, ja tervet rida kriise, mis on sellega nagu ahelreaktsioonina seotud. Meie elame praegu mitmes kriisis korraga – pandeemia ei ole kusagile kadunud või kadumas, aga on ka majanduskriis, energiakriis. Ja kõige olulisem on see sõda, mis praegu käib, ehkki keegi poleks arvanud, et 21. sajandil selline genotsiidisõda Euroopa keskel on üldse võimalik. See nõuab meilt reageerimist. Riigil ei ole mitte ainult õigus, vaid on lausa kohustus ennast kaitsta ka nendes olukordades, mida ei olnud otseselt ette nähtud.

Venemaa agressiivse genotsiidisõja tõttu Ukrainas on Eesti julgeolek paranenud. Paranenud on ka NATO tähelepanu Eesti olukorrale. Soome ja Rootsi ühinemine NATO-ga on [Eesti julgeolekut] väga oluliselt parandatud. Aga probleem on selles, et mitte ainult välisvaenlane ei ole ohtlik, vaid igas riigis ja demokraatlikus riigis eriti on ...

Ma palun lisaaega.

Palun! Lisaaega kolm minutit.

... inimesed, kes põhimõtteliselt töötavad selle riigi vastu. Ja see on demokraatiasse sisse kodeeritud. Demokraatia võib iseennast hävitada, kasutades demokraatlikke institutsioone.

Me räägime sisevaenlastest. Ma ei taha siin mingisugust paranoiat tekitada, aga ei ole kellegi jaoks saladus, et Eestis elab märkimisväärne hulk inimesi, kes ei tunnista Eesti põhiseadust, kes naudivad Eesti riigis heaolu, aga hea meelega näeksid siin teistsugust riigikorda, võib-olla koguni okupatsiooni. Vaat siin me astume sellisesse halli tsooni. Me peame kuidagi reageerima. Me peame reageerima kõikidel riiklikel tasanditel, kaasa arvatud seadusandjana. Tihti me teeme selliseid samme ja otsuseid, mis ei olnud otseselt ettenähtavad.

Praegu on kõne all kaks problemaatilist otsust. Üks on Venemaa ja Valgevene viisade tühistamine, nii et inimesed, kes võib-olla isegi on Putini‑vastased, ei saa tulla Eestisse turismireisile. Mul on endal Venemaal palju sõpru ja isegi mõned sugulased, aga ma arvan, et selline meede on täiesti proportsionaalne ja õiglane. Me peame hästi selgelt formuleerima selle, mis toimub. See, mis toimub Ukrainas, ei ole konflikt. See on genotsiidisõda, mida üks kuritegelik riik, provotseerimata ja õigustamata, sooritab teise riigi territooriumil. Sellise riigi kodanikud peavad aru saama, et neil on vastutus, ja nad peavad aru saama, et selle riigi kodakondsus on toksiline ja sellel on kindlad tagajärjed.

Nii. Kas Eesti valitsuse meede oli ideaalne või proportsionaalne, selle üle võib vaielda. Seal tuleb kindlasti teha mõned täpsustused. Nüüd see, mis täna tuleb hääletusele, on kohalike omavalitsuste valimistega seotud. Jah, Eesti põhiseaduses on öeldud, et seal võivad osaleda inimesed, kes siin elavad, aga seal ei ole sõnagi öeldud selle kohta, mis alusel nad siin elavad. Võib-olla asotsiaalil, kes elab seal pidevalt, on ka see õigus. Ja siin on teine probleem. Valida võivad need, kes seal elavad, see valimisõigus on ... Vabandust! Aga valitud võivad olla ainult Eesti kodanikud. Eesti kodanikud ... (Juhataja helistab kella.) Ma kohe lõpetan. ... naturalisatsiooni korras sooritavad eesti keele eksami. Järelikult need, kes ei oska seal volikogus rääkida eesti keelt, on saanud selle kodakondsuse pettuse teel. Ja see on tõeline probleem. Võib-olla on see suurem probleem kui see, mida praegu käsitlev seadus.

Vabandust! Tänan õiguskantslerit sisuka ettekande eest. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Hakkan siis ääremärkustest pihta. Minu tunne ütleb, et tegematajätmistest, minnalaskmistest ja õigusriigi pretsedenditust nõrgendamisest võiks rääkida julgelt tund aega, aga mul jääks ikka ajast puudu. Nii et ma saan teha ainult mõned ääremärkused.

Ma näen, et õigusriigi olukord on ilmselt halvim 30 aasta jooksul: pretsedenditud, suurejoonelised põhiõiguste rikkumised, stalinistliku pealekaebamisseaduse pealesurumine, Euroopa Liit nõuab liikmesriikide viimaste kaitsevallide mahatõmbamist, vetoõiguse äravõtmist. Ja kõik olevat hästi, üksikud veel esinevad puudused, peenhäälestusega on veel midagi viltu. Kui ma oleksin õiguskantsler, mingil põhjusel sattunud sellisele kohale, siis ma astuks tagasi sellisel ajal, kui minu ajal toimub pretsedenditu põhiõiguste rikkumine ja ma ei saa mitte midagi teha. Vaat see oleks au, mida endale võtta. Lihtsalt öelda, et mu käed on lühikesed, ma ei saa mitte midagi teha, poliitikud rullivad üle, teevad meile siin mingisugust Eesti rahva peapsühhiaatri Konstantin Pätsi laadis riiki. Eesti rahvas olevat ju haige olnud. Nüüd ta oli jälle haige, oli vaja sundkorras talle süsti teha. Sundvaktsineerimise juurde ma kohe tulen.

Õiguskantsler vastas Mart Helmele, et ka üks või teine tavalise inimese tavaline juhtum on oluline. Jah, on, aga selliste üksikjuhtumite lahendamiseks piisab ka kohtusüsteemist. Me peame selleks ülal pidama tõesti institutsiooni, mille hoone näeb välja nagu Stenbocki maja, laiub Toompea kohal. Kas me saame sealt piisavalt resultaati? Ei saa ju. 30 aasta kõige kriitilisem seis on praegu. Kuulsin hämmastavaid võrdlusi õiguskantslerilt, riskianalüüside õiguspärasuse kohta toodi võrdlusi haiglate eriosakondadega. Õiguskantsler unustas ära, et just Tallinna Halduskohus lükkas tagasi kõik sundvaktsineerimise argumendid Kaitseväelt, PPA-lt. Ta ei maininud seda sõnagagi. Alles Mart Helme küsimuse peale poetas ta ühe lause, et võib-olla Riigikohus vaatab selle ümber. See oli väga lootusrikas lause, et äkki ikkagi Riigikohus teeb selle asja kuidagi mitte nii karmiks.

Tallinna Halduskohtu otsus on teedrajav. See näitab, kuhu me jõudnud oleme. Institutsioonid kukkusid läbi, mitte ainult õiguskantsler. Esimest kaitsevalli me näemegi Tallinna Halduskohtus, mis annab meile lootust, et me ei ole päris soos, kus me rabeleme laukas ja mida rohkem rabeleme, seda rohkem põhja vajume. Keegi peab ju ulatama käe, et laukast inimene välja tõmmata. Tallinna Halduskohtu otsus on just midagi sellist, see annab lootust, et meid tõmmatakse sealt välja. Nii et õigusriigi tervisega on lood väga halvad.

Möödunud aasta septembris EKRE vaidlustas valitsuse koroonapiirangute õiguspärasuse ja sundvaktsineerimise. Henn Põlluaas ütles, et me ei lepi valitsuse valitud strateegiaga rakendada Eestis sisulist sundvaktsineerimist Kaitseväes, politseis, koolides, koos sellega kaasnevate karistusaktsioonidega, iseäranis olukorras, kus puudub konsensus vaktsiinide tõhususe ja ohutuse suhtes. Ja nüüd, 31. augustil sai see kõik kinnitust. Aga õiguskantsler ei pidanud vajalikuks poole sõnagagi seda rõhutada, seda teedrajavat kohtuotsust.

Kodakondsus olevat ka justkui teisejärguline. Vaadake, Rootsis ühest-kahest mandaadist piisab, et [selguks,] kas tuleb parempoolne koalitsioon või vasakpoolne. Ja Vene kodanike osalus Eesti valimistel justkui ei puuduta õiguskantslerit, ta kehitab õlgu. Sellega ju moodustatakse meie valijaskond ja meie riik. Meie valija ongi meie riik. Okupatsiooni ajal meie valijate hinges ja nende nimedes oli meie riik alles.

Kas te vajate lisaaega?

Jah, palun.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Kaja Kallase juhtimisel viidi läbi sundvaktsineerimine, kõikehõlmav teadusliku aluseta koroonaapartheid. Tehti ebaõiglane, õigusvastane, põhiseadusvastane otsus. Teiste institutsioonide tegevus Tallinna Halduskohtu kõrval lihtsalt kahvatub ja tekitab ärevust. Miks nad midagi ei ütle? Kus on professorid, kus on ajakirjandus? Olete te näinud mõnda põhjapanevat artiklit sellel teemal? Mina ei ole. Mida ütles Tallinna Halduskohus? Et inimväärikuse põhimõte on see, millest valitsus aru ei saa. Tsiteerin: "Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel. Selliselt asetab riik inimese sisuliselt möödapääsmatusse olukorda, kus inimene on sunnitud eluliselt olulise hüve säilitamiseks nõustuma meditsiinilise sekkumisega, millega ta muidu ei nõustuks. [‑‑‑] Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust eriti oma tervise eest. Õigusriigis kehtib vaktsineerimisvabaduse põhimõte."

Paar sõna õiguskantsleri helgemast hetkest. Õiguskantsler ütles [augustis] oma arvamuses Riigikohtule, et halduskohus tegi õigesti, kui algatas NETS‑i normide põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduse järelevalve menetluse. "Leian, et vaidlustatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) sätted on vastuolus põhiseadusega, sest annavad täitevvõimule liiga laiad, täpsustamata ja piiritlemata volitused põhiõiguste piiramiseks." Õige! Aga õiguskantsleri jõud ei käinud üle, tema institutsioon, tundub, on rohkem nagu auru välja laskmiseks.

Mul ongi küsimus: kas me vajame hoopis põhiseaduskohust? Aastaid on sellest räägitud, aga vajalikke olulisi teematõstatusi jõuab Riigikohtusse harva. Kohtunikud on nii roostes, et nad ei oskagi korralikult otsuseid langetada. Neil oleks vaja heas vormis olla, et teha need otsused, teha tihedamini, et me saaksime ka individuaalkaebustega sinna pöörduda. Filter on liiga tihe, eriti olukorras, kus me oleme 30 aasta kõige halvemas seisukorras.

Peaminister väänab põhiseadust, nagu tuju tuleb, juba tagasiastumise teemal. Ainuvalitsemine, kuu aega, rahumeeli. Õiguskantsler kehitab õlgu. (Juhataja helistab kella.) Jah, selleks oleks läinud tund või kaks, et tegematajätmisi üles lugeda. Loodame, et meid tõmmatakse siit laukast välja. Aitäh!

Aitäh! Maris Lauri, palun! Reformierakonna fraktsiooni nimel. (Maris Lauri küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud Riigikogu liikmed, kolleegid! Austatud õiguskantsler! Sel aastal tähistame kehtiva põhiseaduse 30. aastapäeva. Põhiseaduse üheks olulisemaks osaks on küsimus põhiõigustest, põhivabadustest ja kohustustest. On väga oluline, et me seda teist poolt ei unustaks – kohustuste poolt. Õigused on seotud vastutusega. Loobudes vastutusest, loobume ka õigustest.

Aga samavõrd oluline on see, et olles kinni ühe või teise põhiseaduse paragrahvi esimeses lauses, vahel isegi esimeses reas, ei vaadata, mis on edasi. Mida ütleb järgmine lause, mis tihtipeale asju selgitab, laiendab, täpsustab? Ja veelgi enam, tihtipeale ei mõelda erinevate paragrahvide koosmõjule. Kõike ei pea ju igas paragrahvis korduvalt esile tooma.

Miks nii tehakse? Eks sellises lähenemises on pealiskaudsust, isekust ja muudki. Enese õigustamist, milles kasutatakse põhiseaduse sõnade ja mõtete väänamist ja suvatõlgendamist. Põhiõiguste, ‑vabaduste ja kohustuste küsimus on eriti oluline keerulistel aegadel. Kriisides, mida me oleme viimase paari aasta jooksul väga mitmeid kogenud. Ja need on tõesti kriisid. Varasematel juhtudel, võiks nüüd öelda, et oli tegemist kerge nohuga, ehmatusega. Tõelised kriisid põhjustavad ebakindlust, hirmu, paanikat. Kõik tahavad, et kohe midagi ette võetaks, et kriis lõpetataks. Avalik surve ja ootus, mis tihtipeale on ebamäärane, et tehtaks midagi, teeb otsustajad sageli kergesti mõjutatavaks. Ja siis juhtub igasuguseid kummalisi asju. Seda enam, et need otsused ei ole võib‑olla siis ka nii kiired, sest lahenduse otsimine võtab aega.

Selline närviline õhkkond annab võimaluse professionaalsetele konfliktiõhutajatele. Hirm varjutab kaine mõtlemise. Kuhu ta kaob, see kaine meel? Oma ego läheb tähtsaks. Ilusate sõnade taha varjudes, õigustamisega, peidetakse muid eesmärke, oma hirme ja ebakindlust. Sellest patust ei ole vaba ei see saal ega avalik ruum või sotsiaalmeedia.

Me ei saa olla kõigeks valmis. Elu on liiga mitmekesine. Me valmistume kriisideks, kuid lõpuks on alati midagi, milleks me valmis ei olnud. Ega asjata öelda, et me valmistume kogu aeg möödunud sõjaks või möödunud kriisiks. Seetõttu tuleb seadusloomes tähelepanu pöörata sellele, et me leiame tasakaalu seaduse, detailsuse ja üldistuse vahel; sellele, et neid vigu ja puudujääke, mis paratamatult tekivad, oleks võimalikult vähe ja et nad saaksid kiiresti lahendatud; ja lõpuks sellele, et me ei satuks pantvangistamisse ehk sinna, kus kellegi ego ei lase meil otsuseid langetada, edasi minna.

Seadused loovad raami, kuidas toimida, seetõttu iga seadus peab olema vajalik. Tal peab olema arusaadav põhjendus ja eesmärk. Kui põhjus kaob, siis tuleb kaaluda, kas seda seadust on vaja või mitte. Alati ei pea probleemi lahendamiseks otsima uut seadust. Tihtipeale on asi hoopis rakendamises, nagu ka õiguskantsleri kõnest välja tuli. Miks rakendamisega ei õnnestuta? Teadmatusest, mugavusest, laiskusest, aga ka vastutöötamisest, sihilikult. Seadus peab olema läbi mõeldud, lahenduskäik loogiline, teostatav, ennetavalt kaalutletud riskide, kitsaskohtade mõttes. Seadus peab olema arusaadav, ta peab olema põhiseaduspärane.

Ühe probleemi lahendamiseks on tihtipeale mitmeid lahendusi. Kuid me ei ole päris mitme probleemi puhul jõudnud Eestis tulemuseni, lahenduseni. Sealhulgas on tõrge seadusloomes, sealhulgas ka Riigikogus. Nii et me ei ole sellest puhtad. Miks see nii juhtub? Üks asi on, võib-olla nimetaksin neid juriidilisteks kaevikuteks, kus erinevad asjaosalised erinevatel põhjustel istuvad oma tõe otsas ja sisuliselt keelduvad arutelust, raiudes ainult [enda seisukohti]. Ja siis tulevad mitte lahenduste otsimised, vaid oponentide halvustamine, naeruvääristamine ja üldine vastutöötamine. Vahel ma mõtlen, et sellise vastutöötamise eesmärk ongi just selles, et näidata, et oponendid ei saa omadega hakkama, et nad on jõuetud, või siis selles, et lihtsalt tekitada segadust, et probleem ei lahenduks.

On mitmed eelnõud ja teemad, mida Riigikogu ei ole seni lahendanud, ka praegune Riigikogu. Meil on üks eelnõu, 94, mis seisab päris pikalt, kuigi algsele lahendusele, mis tõesti ei olnud hea, on pakutud asemele uusi, aga komisjon ei ole võtnud teemat arutada. Miks? See ongi see, et keegi on vastu, kas isiklikes huvides või oma justkui tõe nimel. Aga sellistes vaidlustes peaks ennast just nimelt Riigikogu kehtestama, asjaosalised kokku tooma ja leidma selle lahenduse. Tõesti ongi valdkondi, kus lahenduse otsimine on keeruline, aga kogemus ütleb ka seda, et kaasates, arutades ja tõesti suunates tähelepanu mitte oma egole, leitakse ka lahendused. 

Veel mõned probleemid, mis tulenevad siit majast. Tihtipeale ärgatakse liiga hilja. Nüüd ja kiiresti tuleb midagi teha, kuigi probleemi olemus ja asi on ammu teada. Ja tihti on ka tühja kriitikat, kui kirutakse, aga ühtegi lahendust ei pakuta. Emotsionaalsed teemad tõmbavad tähelepanu, kuid ei anna tihtipeale lahendusi. Need lahendused on räpakad, vigased ja jäävad seisma. Otsitakse punkti, poliitilist, mitte lahendust. Seetõttu ma kardan, et kui me niimoodi jätkame siin majas, siis ongi nii, et õiguskantsleril, kohtutel, ajakirjandusel töö hulk ainult kasvab. Me peame kokku ennast võtma ja tegema sisulist tööd. Aitäh!

Aitäh! Nüüd oleks võimalus õiguskantsleril vastusõnavõtuks, kui sellist soovi on. Ei ole. Sellisel juhul on see päevakorrapunkt lõpetatud.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Heiki Hepneri, Tarmo Kruusimäe, Raivo Tamme, Üllar Saaremäe, Priit Sibula, Andres Metsoja ja Mihhail Lotmani algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 594, see on esimesel lugemisel. Ja palun siia ettekandjaks Riigikogu liikme Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni kaheksa liikme algatatud eelnõu arutelu algas enne seda, kui mina siia pulti jõudsin. Õiguskantsleri 2021–2022 ülevaate küsimuste-vastuste käigus sai see teema üsna palju tähelepanu. Aga vaatamata sellele tutvustan eelnõu. 

Lääne-Euroopas alustati igavese rahuriigi ehitamist pärast teise maailmasõja lõppu, seega 77 aastat tagasi. Meie oleme sedasama püüdnud teha taasiseseisvumisest alates. 24. veebruari hommikul muutus see olukord drastiliselt ning senine lootus purunes igaveseks unistuseks. Rahuriiki maa peale ei suudeta rajada, nii väga kui seda ka ei soovita. See ei sõltu vaid soovijatest. Reaalsus ja tegelikkus osutusid teistsugusteks. Paljud riigid, kes olid aastate jooksul kritiseerinud Venemaasse ja tema aetavasse poliitikasse suhtumist, on tänaseks möönnud, et oleks pidanud meid ja meie saatusekaaslasi uskuma. Me tajusime idast tulevaid probleeme ja ohtusid realistlikumalt kui need,  kes neid kas oma sõltuvuse tõttu [Vene] energeetikast või majandussuhete tõttu [Venemaaga] üht- või teistviisi tajusid.

Muutunud olud ja aktiivne sõjategevus Euroopas võiks helisema panna igaühe äratuskella, et vaadata üle seni kehtinud dogmad ja arusaamad. Seda on piirangute kehtestamise ja suhtumise muutusega Euroopas ka tehtud. Eesti poliitikud on nende teemade eestvedamisel olnud eestkõnelejad Euroopas. Me oleme muutusi läbi viinud ka siinsamas Eestis, kus on kehtestatud sissesõidukeeld Vene kodanikele, ülikoolid on piiranud Venemaa ja Valgevene kodanike vastuvõtmist. Eesti on saanud aastate jooksul kriitikat erinevatelt organisatsioonidelt. Meile on ette heidetud suurt halli passiga inimeste hulka, meile on ette heidetud isegi liiga karmi kodakondsuspoliitikat. Tänasel päeval vaevalt et keegi kahtleb, et Isamaa ja erinevad Eesti valitsused on ajanud nendes küsimustes ainuõiget poliitikat. 

Kohalikel valimistel saavad kandideerida vaid Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud. Niinimetatud kolmandate riikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel ei ole õigust kandideerida, samuti ei saa nad töötada ametnikuna ega rakendada avalikku võimu. Volikogude istungid peavad toimuma eesti keeles ja kohalik omavalitsus peab tegutsema üksnes seaduse raamides.

Ühes küsimuses oleme olnud liiga leebed. Endiselt saavad kolmandate riikide kodanikud osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Nende riikide kodanike seas on ka Venemaa kodanikud, kes toetavad Venemaa sõda Ukrainas ja Putini režiimi. Nende inimeste hääl mõjutab Eesti kohalikku elu, see võib toetada vastuseisu eestikeelsele haridusele üleminekul ning kujuneda julgeolekuohuks. Lisaks mõjutavad nende valitud esindajad kaudselt Eesti presidendi valimisi juhul, kui otsuse langetab valijameeste kogu, nagu siin juba mitmel puhul räägitud.

Riigikogus 19. mail 1993 vastu võetud kohaliku omavalitsuse valimise seaduse § 3 lõige 2 sätestas, et õigus valida on samuti Eesti Vabariigis seaduslikult viibival välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul, kes on valimiste päeval vähemalt 18-aastane, on valimiste aasta 1. jaanuariks vähemalt viis aastat elanud vastava kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ning on käesoleva seaduse § 14 kohaselt kantud hääleõiguslike isikute registrisse.

16. mail 1996 vastu võetud kohaliku omavalitsuse valimise seaduse § 3 lõige 2 sätestab, et hääleõiguslik on samuti Eestis seaduslikult viibiv välismaalane, kes on valimiste päeval vähemalt 18-aastane, on valimiste aasta 1. jaanuariks vähemalt viis aastat pidevalt elanud kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil ning on kantud hääleõiguslike välismaalaste riiklikku registrisse selles vallas või linnas. Püsivalt KOV-i territooriumil elav välismaalane on isik, kes viibib Eestis alalise elamisloa alusel ja elab omavalitsuse territooriumil vähemalt 183 päeva aastas, kusjuures tema eemalviibimine ei tohi ületada 90 päeva järjest. Neid õigusi on ajas ka varem muudetud. Alates 2016. aastast saavad kohalikel valimistel hääletada ka 16 aasta vanused inimesed, aga kadunud on paiksustsensus.

Isamaa kaheksa Riigikogu liikme algatatud eelnõu eesmärk on reageerida uue ajastu olukorrale ning tunnistada kehtetuks Eestis elavate välismaalaste hääletamisõigus kohalikel valimistel. Selles ei ole midagi erakordset. Teadaolevalt on sellist õigust 13-s Euroopa Liidu riigis, meie lähinaabritest näiteks Lätis, suurematest riikidest Prantsusmaal ja Saksamaal.

Ma palun eelnõu algatajate nimel eelnõu esimesel lugemisel toetada, et saaksime arutelu jätkata, jõuda ühisele arusaamisele, milline on tõhusaim viis kujunenud olukorrale reageerimiseks ning võimalus ohtude ja probleemide ennetamiseks, et ei peaks tagantjärele targad olema. Sisulist arutelu meile! 

Aitäh! Saab küsimusi küsida. Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Hea Priit! Eelnõu on tore ja vajalik. Loomulikult me peame jõudma selleni, et kodanik valib ikkagi ka kohaliku omavalitsuse. Aga idavirumaalasena on probleem mul ka selles, et paljud, kes on saanud kodakondsuse meil, tegelikult ei ole lojaalsed Eesti riigile ega mõista ka eesti keelt. Kuidas me ikkagi väljume sellest, et me jõuaksime nii kaugele, et ka need kodanikud ei vali enam ühtegi tüüpi, kes eesti keelt ei oska, et ei oleks volikogud keeleliselt problemaatilised? Ma Jõhvi volikogu liikmena näen ka Jõhvis seda probleemi, kuigi kõik on toredad, aga lõpptulemus on see, et mõned mehed istuvad ja ise ei tea, mis seal üldse tehakse, aga otsuseid teevad hästi.

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin oma sissejuhatavas sõnavõtus, tegelikult ka kehtiv seadus kehtestab, et kohaliku omavalitsuse volikogu keel peab olema eesti keel. Eks meil kõigil on ülesanne seda järgida ja täita. Küsimus on riigi ja selle seaduse kehtestamise kontekstis. Ma möönan, et me pole sellele varem liiga palju tähelepanu pööranud. Aga see, millele sa oma küsimuses viitad, et on olemas ka Eesti kodakondsuse saanud inimesed, kes ei ole lojaalsed – no naturalisatsiooni korras olevatelt inimestelt on võimalik seaduse järgi kodakondsust ära võtta. See kindlasti ei ole liiga lihtne protsess. Aga ma arvan, et praeguses kontekstis on põhjust arutada, kas ebalojaalsetelt, naturalisatsiooni korras [kodakondsuse] saanud inimestelt oleks võimalik kodakondsust ära võtta. See eelnõu seda ei puuduta, aga selle üle, ma arvan, võiks Riigikogus arutada küll.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud algatajate esindaja! Te oma eelnõu seletuskirjas kirjutate, et tänaseks on mõnede kolmandate riikide kodanike hääletamisõigusest Eesti kohalikel valimistel saanud julgeolekuküsimus. Ja sinu ettekande mõte oli ka kantud sellestsamast, et mõnede kolmandate riikide kodanike hääletamisõigusest on saanud julgeolekuküsimus. Ilmselt oleme ühel meelel, et Islandi ja Norra kodanike hääletamisõigus ei ole suur murekoht Eesti riigi jaoks. Miks te siis tegite just sellise ettepaneku, et kõiki kolmandate riikide kodanikke ühtemoodi käsitleda ja mitte välja tuua nende riikide kodanikud, kelle hääletusõigus on teie jaoks julgeolekuoht?

Aitäh! Kuivõrd praegune seadus näeb ette ja käsitleb kolmandaid riike ühtviisi, eks. Nii nagu ma ütlesin, Euroopas selles küsimuses mitte midagi ette ei kirjutata ja on ka praegu erinevad lähenemised, kas on selline võimalus nagu meil, kus kõik kolmandate riikide kodanikud saavad hääletada, või on ka riike, kus kehtivad näiteks kahepoolsed kokkulepped riikide vahel. No need on peamiselt küll Euroopas need riigid, kellel on olnud omal ajal asumaad, nagu Portugal ja Brasiilia, sellest tulenevalt on võimalik ka Brasiilia kodanikel Portugalis kohalikel valimistel hääletada. Kindlasti on võimalik minna ka sellele teele, et teha nende võimalike sõbralike riikidega kahepoolseid lepinguid. Aga küsimus on, milline on see kõige mõistlikum põhiseaduspärane viis, et me suudaksime kolmandaid riike eristada ja nende kodanikele erinevaid õigusi anda. Eks see on selle eelnõu esimese lugemise arutelu jätk kindlasti, mida me peame tegema.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitaks selline nähtus nagu riik selle seaduse valguses. Kuidas Isamaa seda seadust välja töötades defineeris riiki? Kas kohalik omavalitsus on osa riigist või ta ei ole osa riigist või ta on eraldiseisev nähtus? Mis on riik ja kuidas siduda riiki ja kodanikku selle seaduse valguses?

Aitäh! Ei, meie jaoks kohalik omavalitsus kindlasti on osa riigist. Kohalikel omavalitsustel vastavalt hartale on küll teatavad õigused ja vabadused, aga ta kindlasti meie eelnõu algatajate nägemuses on osa riigist, neid minu meelest ei ole võimalik lahutada. Valitsus, kes ei toetanud seda eelnõu, ja õiguskantsler, kes on viidanud võimalusele, viitavad sellele põhiseaduse paragrahvile, kus räägitakse riigivõimu teostamisest, ja kohalikus omavalitsuses ja volikogudes teostatavat võimu põhiseaduse kontekstis ei peeta riigivõimu teostamiseks. Ma arvan, et see vahe tuleneb sellest. Aga ma küll ei tea, et keegi seaks kahtluse alla seda, kas kohalik omavalitsus on osa riigist või mitte.

Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Kui me räägime riigi turvalisusest, siis on kindlasti oluline, et selle riigi kodanikud oleksid võimalikult sidusad, hoiaksid kokku, peaksid oluliseks selle riigi toimimist. Kas te olete Isamaa fraktsiooni ja eelnõu algatajatega teinud ka mingi sellise analüüsi, mis see ühiskonnas võiks tähendada, kui me nüüd näiteks mittekodanikud või halli passi omajad ka kohalike omavalitsuste valimiselt kõrvale lükkame? Mis see teie analüüs on näidanud, kas see sellist ühiskonna sidusust, ühiskonna ühtehoidmist suurendab või on siin mingid muud mõjud? Ma ei usu, et te ei ole seda [analüüsi] teinud.

Aitäh! Loomulikult me Isamaa fraktsioonis arutasime neid küsimusi. Aga meie jaoks on märksa suurem probleem need Vene Föderatsiooni kodanikud, kes on Putini-meelsed, toetavad Putini režiimi ja võivad kujutada ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. See on piisav põhjus, et selle algatusega välja tulla.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan sama teemaga, mille kohta enne küsisin. Näiteks Soome kohalike valimiste valimise seaduses on eraldi välja toodud, et Islandi ja Norra kodanikel on valimisõigus. Nad on teise kategooria all. Kas te algatajatena toetaksite sellist varianti, et siiski nimetataks ära konkreetsete riikide kodanikud, kes ei saa valida? Siis oleks ta on minu arust paremini kooskõlas ega vastanduks sellele, mida õiguskantsler on öelnud. Välismaalased põhiseaduse järgi saavad osaleda kohalikus elus, aga nad peavad vastama seaduses olemasolevatele nõuetele. Ehk teatud piirangud on ju ka praegu seaduses, peab olema alaline elamisluba ja nii edasi. Siis oleks see ju paremini põhiseadusega kooskõlas, kui nimetada ära need, kellele ei anta valimisõigust.

Suur tänu! Kindlasti võib seda arutada, sest nii nagu te viitasite ja kõik ühtviisi aru saavad, isegi siis, kui kõike must valgel kirja ei ole pandud, pidasid Isamaa fraktsiooni kaheksa liiget, kes eelnõu algatasid, julgeolekuohuna silma siiski Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanikke, mitte teisi kolmandate riikide kodanikke. See vastab absoluutselt tõele. Kui me jõuame ühiste arutelude käigus sinna, et võiks ära nimetada kas riigid, kelle kodanikel ei ole hääletamisõigust kohalikel valimistel, või teha nimekiri kolmandatest riikidest, kelle kodanikel on see õigus, siis ma arvan, et see kindlasti tuleb arutelude käigus kõne alla ja meil selle vastu otseselt midagi ei ole.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Ma ausalt öeldes imestan Isamaa niisugust südikust, kuidas te alati enne valimisi tulete taas ja taas välja Vene kaardiga, nii nüüd kui ka eelmistel ja üle‑eelmistel valimistel. Ja mõtlen ka seda, et võib-olla see tõesti ongi üks teie väheseid teemasid, millega pinnale tulla ja silma paista.

Aga ma puhtast südamest küsin. Öelge, miks te tahate kruvida siin riigis neid pingeid. Olukord on ju niigi keeruline. Elaks rahulikult, ei tahaks, et juhtuks midagi jälle kuskil, mis isikutevahelisi arusaamatusi ja kus me peame politseid kutsuma ja ... Aga võib ka kõige hullemat juhtuda. Oleks-elaks nagu rahulikult edasi ja unustaks ära korraks, et need valimised tulevad? Aga häälte küsimus on tegelikult teile tähtis.

Aitäh! No selles on meil ühine arusaam, et rahus võiks elada, ja sellest tulenevalt see eelnõu ka sündis, et me saaksime siin võimalikult kaua rahus elada. Nagu ma ütlesin, ma arvan, et isegi teie, olite, vähemalt Riigikogu spiiker oli küll 24. veebruari hommikul, kui ta pidas vabariigi aastapäeva kõnet, ja ma eeldan, et me kõik olime šokeeritud. Ja nii nagu ma oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesin, Lääne‑Euroopas on 77 aastat ehitatud või püütud ehitada igavest rahuriiki, aga see ei sõltu meist, meie unistustest ja tahtest. Alati on keegi, kes kahjuks mõtleb teistmoodi ja on valmis isegi tegutsema. Me keegi ei kujutanud seda ette.

Minu meelest see on olukorrale reageerimine, uutele oludele reageerimine, kus, ma arvan, meie Eesti poliitikud on olnud heaks eeskujuks Euroopas, sest me oleme vedanud nii sanktsioonide kui ka teatavate piirangu teemasid. Ma loodan, et me suudame samamoodi jätkata. Ja oma koduhoov tuleb hoida korras, sõltumata sellest, millal on valimised. See eelnõu on esitatud kevadel, eks ju. Kahjuks on ta alles praegu päevakorras.

Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Minu teine küsimus tõukub teie vastusest minu küsimusele. Te tõite välja Putini režiimi toetajad. Mu küsimus on järgnev. Kui me võtame needsamad mittekodanikud, [kellel on] hall pass, kes on siin elanud aastakümneid – kas see tähendab seda, et põhimõtteliselt, kui inimesel on hall pass ja ta elab Eestimaal, kasvatab siin oma peret, oma lapsi, ja maksab makse, siis te eelnõuga tõmbate võrdusmärgi, et kui sul on hall pass, siis oled Putini režiimi toetaja, ja kui sul seda ei ole, siis sa ei ole? Kas ma sain sellest mõttekäigust õigesti aru?

Ei, te ei saanud sellest mõttekäigust õigesti aru. Kindlasti ükski dokument, olgu punane või hall pass, ei näita inimeste meelsust. Esimene küsija Riho Breivel ütles ka, et osa Eesti kodakondsuse saanud inimeste lojaalsuses on põhjust kahelda. Ega me selle passi taha ei näe. Seal sellist põhiseaduse meelsuskontrolli kahjuks ei tehta. Osas riikides tehakse, aga Eesti kodakondsuse saamisel nõutakse põhiseaduse tundmist, kuid mitte riigi lojaalsus- ja truudusevande andmist.

Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Kuna selle eelnõu puhul me ei räägi kellelegi õiguste andmisest, vaid me räägime õiguste äravõtmisest, siis põhimõtteliselt me saame öelda, et eelnõuga on soov sanktsioneerida tervet rühma inimesi ja seada neile kollektiivne vastutus. Kas te saaksite palun öelda, millega need inimesed, väga erinevast rahvusest inimesed, kes elavad meie kõrval ja on teinud valiku elada meie kõrval, on selle kollektiivse vastutuse ära teeninud? Kas teile ei tundu, et selline suhtumine läheb meie õigusriigi põhiprintsiipidega vastuollu?

Aitäh! No õigusriigi ja põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi me kindlasti vastu võtta ei saa. Mingit kollektiivse vastutuse küsimust ka ei ole. Nii nagu ma ütlesin, keegi ei kirjuta meile ette. Me omal ajal oleme otsustanud ühtviisi ja olud on muutunud, nii nagu ma kirjeldasin. Ma arvan, et meist keegi ei kujutanud ette, ei kujutanud ka põhiseaduse loojad 1990. aastate alguses ette, et midagi sellist Euroopas veel kunagi võiks juhtuda. Ja see on reaktsioon olukorrale, mitte kellegi represseerimine. Kõikidel inimestel, kes tahavad osa saada ja olla osa meie riigist, on võimalik saada Eesti kodakondsus, kui nad vastavad nõuetele.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea ettekandja! Räägime siin ühest teoreetilisest võimalusest. Selle seaduse valguses on täiesti mõistetav, et riigi huvides on tehtud see ettepanek, millega ära võtta kolmandate riikide kodanikelt hääletamisõigus. Aga samas see seadus ei puuduta Euroopa Liidu teisi kodanikke, kes siin on – ükstapuha, kui palju neid on, ja ükstapuha, kui palju neid tuleb. Me teame, et praegu Euroopa Liidus väga tugevasti vaenatakse poolakaid, ungarlasi, tšehhe sellepärast, et põhimõtteliselt nendel elanikel on natuke teistmoodi vaated, kui on harjunud liberaalne Euroopa. Teoreetilised võivad tulla siia sajad, tuhanded, kümned tuhanded poolakad, ungarlased, tšehhid. Ja siis hakkavad nemad hääletama. See eelnõu ei näe selleks mitte mingisuguseid takistusi ette. Kuidas te näete võimalust, kas Isamaa võiks kaaluda seda mõtet, et me peaksime seadusega piirama kõikide mittekodanike hääletamisõigust Eesti omavalitsuste valimistel?

Aitäh! See on nii põhiseaduse kui ka Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Kui keegi tahab seda teemat arutada ja tõstatada, siis mina ei saa kellegi suud sulgeda. Aga see eelnõu neid teemasid ei puuduta.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas te oskate prognoosida selle eelnõu edasist käekäiku? Reformierakonnast on tulnud väga segaseid signaale – alguses nad nagu ei toetanud seda, nüüd nad on hakanud poose võtma ja justkui toetaks. Te seisate Reformierakonnale lähemal praegu koalitsioonis. Oskate te prognoosida, kas see eelnõu kukub kuskile sahtlisse või on tal lootust ikkagi ka normaalses tempos seaduseks saada?

Aitäh! Ma tean seda, et selle eelnõu algatas Isamaa fraktsiooni kaheksa saadikut. See, et viimastel päevadel on, nagu ma olen lugenud, erinevatest ridadest, sealhulgas Reformierakonna ridadest sellele eelnõule – ma ei tea, kas just eelnõule, aga sellele ideele kindlasti – toetajaid tekkinud, on igal juhul positiivne. Kuna ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on ju taolise eelnõuga parlamendis olnud, siis ma eeldan, et toetus on laiem. Ja ma loodan küll, et sellest üks hetk võiks saada seadus, kui parlamendis on enamus, kes seda mõtteviisi võiks toetada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma jätkan seda teemat, mille lugupeetud ettekandja praegu ise ka natukene otsapidi ära sõnastas. Teatavasti on ütlemine, et kes otsib, see leiab, aga vahel ka leiab see, kes ei otsi. Läksin mina täna hommikul kapi juurde ja leidsin sealt sellise asja nagu EKRE Riigikogu valimiste programm 2019. Ja seal rubriigis "Iseseisva Eesti eest" on meil punkt, et me väärtustame kodakondsust, kehtestame omavalitsuste valimise õiguse ainult kodanikele ja seisame vastu topeltkodakondsusele. Ma loodan, et me saame üheskoos tõesti EKRE valimislubaduse ükskord võimalikult kiiresti ellu viia. Ja ma küsingi, kas Isamaa garanteerib selles valitsuses olles, et seekord saabki see asi teoks. Või jääb see lihtsalt jällegi sellise poliittehnoloogilise jutu tasemele?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin eelmisele küsimusele vastates, ma loodan, et me saame selle eelnõuga edasi liikuda. No oleks ka üsna ebatõenäoline, et te oma kapist mõne teise erakonna valimisplatvormi leiaks. Ja see kõik, mis teie platvormis kirjas on, need küsimused, mis te seal sõnastasite – nende arusaamiste järgi on Isamaa fraktsiooni liikmed eri koosseisudes ka üsna pikalt seisnud. Aga nagu te teate, erinevad valitsused on olnud, meie teiega oleme olnud ka koos ühes valitsuses, kus nende küsimuste lahendamine ei olnud teab kui võimalik. Ma loodan, et mida aeg edasi, seda enam muutunud olud võimaldavad neid teemasid lahendada, inimesed saavad aru, et kodakondsus- ja rändepoliitikas tasub olla väikeses riigis väga konservatiivsetel seisukohtadel.

Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Jälgides kogu seda debatti, võib-olla ma eksin, aga mulle tundus, et te tunnete end kuidagi ebakindlalt selles seisukohas, kaitstes seda eelnõu. Sellepärast et te olete tark inimene ja te mõistate, et selle eelnõuga me jaotame inimesi omadeks ja võõrasteks. Mismoodi selline jaotamine võiks teenida lõimumise huvisid meie ühiskonnas?

Aitäh! Ma arvan, et kui me vaatame 30 aasta peale tagasi, siis tuleb mõneti tunnistada küll, et lõimumises me ei ole olnud väga edukad. Ja see eelnõu kindlasti seda ei muuda. Mitmele küsimusele vastuseks olen öelnud, et see reageerib pigem uutele olukordadele. Ma kutsun küll kõiki mõtlema kaasa, millised need olud võivad olla. Nagu ma ütlesin, enne 24. veebruari ei suutnud me keegi uskuda, et midagi sellist võib Euroopas juhtuda. Juhtus. Ja me ei tea, kas see on hulluste tipp või osa sellest. Nii et tasuks minu meelest kõigil, kes tahavad pidada väikest armsat Eesti riiki, mõelda, mida me peame tegema, et ennast kõikvõimalike ohtude eest kaitsta ja et mitte olla, nagu ma ütlesin oma sissejuhatava sõnavõtu lõpus, tagantjärele targad. Katsume parem mingeid asju planeerida.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on selline lihtne: kui me selle eelnõu vastu võtame, kas siis Mihhail Korb ja Katri Raik enam ei saaks ei Tallinna ega Narva linnapeaks? Ja kas oleks lootust, et näiteks Tiit Salvan saaks Narva linnapeaks? 

Aitäh! Ma selliseid mõjusid ei oska selle eelnõu puhul ette näha, kes koha kaotab ja kes asemele tuleb. Me seda ei arutanud.

Indrek Saar, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Peaaegu kahele järjestikule küsimusele vastates väitsid kõigepealt, et paljud Vene passi hoidjad, Eesti püsielanikud, võivad olla ohuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Mõni aeg hiljem aga ütlesid, et ükski dokument, sõltumata sellest, mis värvi pass on, siiski ei pruugi näidata inimese meelsust. No minu arust selles on mõningane vastuolu. Sa loomulikult ei pea sellele vastama, see oli retooriline küsimus.

Aga minu küsimus. Minu teada meie seadused annavad võimaluse neid inimesi, kes kujutavad Eesti põhiseaduslikule korrale ohtu, võtta vastutusele, ja kui nad on võõrriigi kodanikud, siis ka Eestist välja saata. Kas me ei peaks eelkõige tegelema sellega – kui sul on tunne, et paljud inimesed on ohuks põhiseaduslikule korrale, tulenevalt sellest, millist passi nad omavad?

Aitäh! Sellega tegeldakse ka ja mõni on juba riigist väljagi saadetud. Aga ei, selles ei ole vastuolu. Nii nagu ma ütlesin, passi värvi järgi ei saa inimese meelsust kujundada, nende inimeste meelsus ei sõltu passi värvist ega kodakondsusest ka, nagu siin arutelu käigus osa kolleege on viidanud.

Aga see olukord, mida me kõik peame tahtma, on see, et ka meie naaber tahaks ehitada mõistlikku demokraatlikku riiki. See on see, mille poole me peame püüdlema – et nende kodanikud ka nii mõtleksid, mitte ei tahaks taastada impeeriumi. Ma arvan, et kui me selle eesmärgi saavutaks ... See on see mõtteviis minu meelest, kuhupoole me peaksime liikuma ja millele me peaksime kaasa aitama – et meie naaberriigid oleksid demokraatlikud riigid.

Ja mulle tundub, et kui me suudame kolmandate riikide inimesi, sealhulgas Vene Föderatsiooni kodanikke panna mõtlema nii, nagu me ise mõtleme, nägema neid muresid ja probleeme selliselt, nagu meie neid näeme, siis neid vastuolusid ei ole.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Priit! Mulle on üks asi ikkagi natuke, kuidas öelda, segane. Küsimus on selles, et kui me räägime kolmandate riikide ja välisriikide kodanikest, eks ole, kes on nagu prioriteet selles suhtes, kelle kallale minna selles küsimuses, siis kuidas ikkagi jääb kodakondsuseta inimestega, halli passi omajatega. Sest eks selle ümber tuleb poleemikat veel palju.

Aitäh! Kindlasti, minu meelest selle eelnõu edasisel menetlusel tuleb silmas pidada, et kui me vaatame oma kohalikku valijaskonda, siis me peame silmas nii kodakondsuseta, halli passi inimesi kui ka Venemaa Föderatsiooni kodanikke. Neid selles mõttes kuidagi ei saa eristada.

Aga nii nagu ma ütlesin, neid võimalusi kindlasti on veel. Ja ma loodan, et me nende arutelude käigus jõuame mõistlike lahendusteni. Ma lugesin ette nii 1993. kui ka 1996. aasta kohalike omavalitsuste valimise seaduse sätted, mis eristusid praegusest olulisel määral ka selles, et paiksustsensust ei olnud. Kui me vaatame, mis nüüd on toimunud, siis võib öelda – ma tean, et nii mulle isiklikult, minu Isamaa fraktsioonikaaslastele kui ka teile ja teie kaaslastele –, et rändepoliitika liberaliseerimine on olnud üsna suur probleem. Aga praegu on niiviisi, et kui keegi saab õiguse Eestis elada ja toimetada, siis ta saab ka kohalikel valimistel osaleda, eks ju, kui ta seadusele vastab. Seda paiksustsensust, viit aastat, mis seaduses varem on olnud, enam ei ole. Kui saad dokumendid korda ja valimised on ukse ees, siis lähed ja valid.

Selles mõttes põhiseaduses ja kohaliku omavalitsuse valimise seaduses oli alguses kirjas, et inimesed oleksid siin ikkagi juba pikalt elanud – valimisaasta 1. jaanuariks pidid nad olema viis aastat siin elanud. Siis ma saan aru, et nad kohaliku elu mõtestamisel ja valimistel oma hääle andmisel saavad aru, kus nad on ja mida nad toimetavad. Tänaseks on see olukord totaalselt muutunud, ka meie rahvastiku‑ ja rändepoliitika on muutunud. Minu meelest tuleb nende muutunud oludega tegeleda.

Toomas Jürgenstein, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Priit! Ma vist avan natuke teisest küljest küsimust. Kui toetuda presidendi ja õiguskantsleri öeldule, siis tundub, et puude põhiseadusega on ikkagi suhteliselt kindel. Ja nüüd ma kujutan ette. KOV-i valimised on kahe aasta pärast, Venemaa on selle aja peale lüüa saanud, Putin istub kusagil Uuralis pika laua all, mitte taga, ja hõõrub käsi, et muud ei saanud, aga näed, Eesti põhiseaduse suutsin ära muuta. Küsimus: kas ühe suure impeeriumi kuhtumine on seda väärt, et me kipume oma põhiseaduse kallale?

Aitäh! Mulle meeldib teie siiras naiivsus ja ma tahaks väga loota, et teil on õigus. Aga mis saab siis, kui ei ole? Me peame ka nendele olukordadele mõtlema. See on see, millest ma alustasin: me keegi ei taha elada selles, kus me täna elame, ja me keegi mitte kunagi ei arvanud, et selline olukord tuleb, aga see tuleb meie siirastele naiivsetele ootustele ja lootustele vaatamata, sest kusagil on kurjad jõud, kes mõtlevad teistmoodi, kahjuks. See on olukord. See ei pruugi pretendeerida absoluutsele tõele ja mõistlikule arusaamisele, aga see eelnõu on üleskutse aruteludeks selles uues olukorras.

Me oleme, nagu ma mitmel korral viitasin, Eesti poliitikud erinevatest erakondadest, väga pikalt löönud häirekella. Ja me olime üsna nördinud, et keegi meid ei kuulanud. Täna räägivad kõik, alates komisjoni esimehest, et oleks pidanud kuulama neid väikseid. Varem meid peeti nihukesteks klähvivateks õuekoerteks, kes oma naabrit ei mõista ega taha sellega leppida. Aga tänaseks on kõik Euroopa suurliidrid tunnistanud, et oleks pidanud meiesuguseid kuulama.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg Priit! Sa seitse minutit tagasi kutsusid meid üles kaasa mõtlema. Ma ei tahtnudki midagi küsida, aga hakkasin kogemata kaasa mõtlema. Tähendab, teie loogika on täiesti arusaadav selle eelnõu puhul – inimesed, kes on teistmoodi kui teised, tuleb jätta nende põhiseaduslikust õigusest ilma. Kõrvalproduktina vähendab see Keskerakonna valijate baasi. Absoluutselt kõik arusaadav. Aga kui te jätate teatud, elamisloaga elanikud siin põhiseaduslikust õigusest ilma, siis järgmise sammuna võiks nad jätta ilma õigusest töötada riigiasutuses, jätta ilma õigusest saada kõrgharidust, lõpuks eraldada nendele bussis tagumine pink, kus nad võiksid istuda, mitte kuskil mujal. Kui kaugele te selle loogilise reaga olete valmis minema? Kas olete sellele mõelnud?

Aitäh! No ma olen tulevikus ettevaatlikum, kui ma kutsun kaasa mõtlema, sest teie puhul on teada, et te suudate alati liiga kaugele mõelda.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kolleeg Jufereva‑Skuratovski ütles oma küsimuses, et ei tohiks olla nii, et jagame siin kedagi omadeks ja võõrasteks. Aga ma tuletan meelde, et riiklus, eriti rahvusriiklus – põhiseaduse kohaselt me oleme ikkagi jätkuvalt rahvusriik – põhinebki sellel, et me jagame end omadeks ja võõrasteks. Mul on siiralt hea meel ... Kuigi nüüd on selle seaduse kontekstis hakatud rääkima ainult Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanikest ning teatavas mõttes see muidugi ongi diskrimineerimine, tuleb tunnistada, sest kui valimisõigusest rääkida selle seaduse kontekstis, siis tuleb rääkida ikkagi kõigist kolmandate riikide kodanikest. Kas te ise arvate jätkuvalt, et seda tingimuslikkust ei oleks mõtet või ei tohiks siia seaduseelnõusse sisse panna? Või kelle ettepanek valitsuses oli see klausel, et just Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanikelt tuleb valimisõigus kohalike omavalitsuste valimistel ära võtta? Äkki (Juhataja helistab kella.) te avate natukene seda tausta, kes nende punktidega ...

Aeg, Moonika!

... selle seaduseelnõu juurde tuli?

Aitäh! Selles eelnõus räägitakse endiselt, nii nagu algatajad on ette pannud, kolmandatest riikidest. See, mida on siit välja loetud, eks ju, nagu küsis ka siin üks kolleegidest, on see, et kui eelnõu eesmärk ja mure lähtub võimalikust julgeoleku[ohu]st Eesti riigile või riiklusele, siis me ju ei arva, et kõik kolmandad riigid saaks panna ühte patta või ritta. See oli see põhjus, miks sellest räägiti. Ka eelnõu algatajad pidasid probleemina silmas siiski Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanikke, mitte kõikide kolmandate riikide kodanikke. Aga eelnõu iseenesest räägib endiselt kolmandate riikide kodanikest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen ikka oma küsimuse juurde tagasi. Võib-olla esimene küsimus oli liiga  piltlik, kui ma tõin sisse Mihhail Kõlvarti ja Tallinna linnapea. Aga kuna Keskerakonna valijate seas on palju seda seltskonda, keda me tahame praegu valimiskastide juurest minema peletada, kas see tähendab siis ka Tallinna võimu – kui piirduda Tallinnaga, ehkki Ida-Virumaa [läheb siia alla] samuti – olulist muutust selles, kes hakkavad kohalikku võimu teostama peale järgmisi valimisi?

Aitäh! Loomulikult, sellel eelnõul, kui vaadata valija [seisukohalt], kui piiratakse osade inimeste valimisõigusi, võivad olla mõjud. Ja eri erakondade puhul need mõjud võivad olla erinevad. Ma seda analüüsi pole täpselt teinud, sest selle eelnõu paatos ja arusaam lähtub julgeolekuolukorrast, mis Euroopas kujunes pärast 24. veebruari, mitte sellest, et kahe aasta pärast on kohalikud valimised või et 2021. aastal need olid.

Neid protsente on ka õiguskantsleri kirjas viidatud, kui palju kolmandate riikide kodanikke [valimas] oli. Ja Venemaa Föderatsiooni kodanikest, kes Eestis elavad, kasutas oma valimisõigust 42,5%, kui ma peast öeldes õigesti mäletan. Valgevene kodanike puhul oli see arv vist veidikene suurem, aga umbes selles suurusjärgus. Aga neid valimas käinud inimesi oli minu meelest 5% ümber, nii et see väga olulisel määral valimistulemust ei muuda. Aga ta peaks andma väga selge signaali meie suhtumisest sellesse, mis suunas me soovime, et meie naaber liiguks.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Me oleme kuulnud neid niinimetatud integratsiooni edulugusid, mis vahepeal jõudsid juba sinnamaale, et inimesed ütlesid: "Putin on meie president ja Eesti on meie kodu." Noh, Narva tank on ka nende. Ehk nad ütlesid "meie". Aga ma mäletan, et president Kersti Kaljulaid kutsus kaitsma meie komberuumi. Kas meil, eestlastel kui põlisrahval on võõrandamatu õigus kaitsta enda komberuumi selle eest, et ta ei satuks niinimetatud nende mõjuvälja?  

Aitäh! Meie huvi peaks olema ennekõike kaitsta oma rahvusriiki ja iseseisvust. Ma arvan, et see on see, mida me kõige olulisemana peame silmas pidama siin saalis.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! No kogu see lugu on nii vana, et ma üldse ei imesta, et mõned nooremad rahvasaadikud ei olnud vist sel ajal veel sündinudki, kui kõik need vaidlused tegelikult läbi vaieldi, mida praegu siin [arutatakse]. No vahepeal oli meil suur multikulti periood. Nüüd on see multikulti periood lõppenud. Tegelikult on meil praegu võimaluste aken. See on ebanormaalne olukord, kus võõrriigi kodanikud, sealjuures agressorriigi kodanikud, otsustavad Eesti asjade üle. See asi on praegu vaja ära teha.

Ja ma juhin tähelepanu sellele, mida teeb Venemaa praegu okupeeritud provintsides Ukrainas. Jagab Vene kodakondsust. Miks ta jagab? Selleks, et need alad igaveseks oma koosseisu võtta. Seesama mõte, Vene maailma mõte on olnud ka siin Eestis. Ja seda Vene maailma teostatakse just nimelt Vene kodakondsusega inimeste kaudu.

Mis te arvate, kas (Juhataja helistab kella.) meil õnnestub praegu seda ajaloolist akent ära kasutada või mitte? 

Aitäh! No ma väga loodan, et õnnestub, sest muidu ju ei tasuks siin millegagi tegeleda. Ma arvan, nii nagu te viitate, et hetkeolukord on üsna drastiliselt muutunud, ja ma loodan, et siin saalis on enamik seda on mõistnud. Loodetavasti nad peavad mõistlikuks selle eelnõu sisuga edasi tegelemist, et me jõuaksime konsensuslikult arusaamisele, mis säilitab selle eelnõu eesmärke.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mida rohkem ma teid kuulan, seda rohkem ma saan aru, et te ka ise mõistate, et see eelnõu on õiguslikult täielik soperdis ja praak. Te lähete täna räigelt põhiseadust rikkudes võtma ära kohalikel valimistel valimisõigust Eestis elavatelt meie liitlastelt, liitlaste kodanikelt. Milles on süüdi Eestis elavad Ameerika kodanikud, Suurbritannia kodanikud ja Ukraina kodanikud? Kui te tõesti tahaksite võtta ära kohalikel valimistel valimisõiguse nende riikide kodanikelt, kes õhutavad terrorismi või sõda, siis tuleb selleks muuta põhiseadust. Seda te ei ole paraku teinud. Miks te esitlete meile sellist õiguslikku soperdist? Palun võtke see tagasi!

Aitäh! Ega meil ei peagi teiega ühesugused arusaamised olema. Ja see ei ole kindlasti ainus küsimus, kus me oleme diametraalselt erinevatel seisukohtadel. See, milliseid eelnõusid me esitame, ja see, millistest ideaalidest me lähtume, kindlasti ei pea teie arusaamistega kattuma. Kui vaja on, siis loomulikult tuleb põhiseadust muuta. Ega põhiseadusvastaselt, nii nagu ma viitasin, ei saa kindlasti ühtegi eelnõu vastu võtta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Päris hea on seda diskussiooni kuulata. Ma arvan, et teil kindlasti on õigus oma poliitilisest vaatest lähtudes oma seisukohti siin tutvustada. Aga ma arvan, et see ei ole õige koht, kus isiklikult kedagi solvata. Katri Raik ja Mihhail Kõlvart on minu meelest Eesti Vabariigi kodanikud ja nemad ei ole kuidagi nüüd selle eelnõuga seotud.

Aga ma kindlasti ikkagi sooviksin, et me talitaksime nagu õigusriigile kohane. Ja me teame väga selgelt, et nii õiguskantsler kui ka Eesti Vabariigi president on välja öelnud, et valimisõigust selle põhiseaduse raames ei ole võimalik ära võtta. Miks te kõigepealt ei alustada põhiseaduse muutmisest, et seda teed mööda minnes saaks see ka õiguslikud paika pandud? Antud juhul võib seda nimetada valimiseelseks ettekandeks.

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, see eelnõu on algatatud aprillis, ja praeguseks, kui me seda eelnõu menetleme, on läinud üle poole aasta. Ma ei tea, põhimõtteliselt tõesti, kui 2023. aasta 5. märtsil valimised toimuvad, siis 6. märtsil algab kohe kampaania 2027. aasta valimisteks, selles mõttes me oleme permanentses valimiskampaanias. Vahepeale jäävad veel kohalikud valimised ja nii edasi. Selles mõttes ei ole probleemi. Alati võib eelnõusid, mis ideoloogiliselt on sobimatud, põlistada arusaamisega, et need on kirjutatud kokku valimisi silmas pidades.

Aga ma olen mitmele kolleegile vastates öelnud, et minu meelest selles me kõik oleme ühesugusel arusaamisel, et julgeolekuolukord on muutunud ja meil on põhjust nii-öelda oma koduhoovi asju üle vaadata. Ja kui on vaja muuta põhiseadust, siis muudame. Seda saab teha siis, kui me selle eelnõu esimese lugemise lõpetame ja põhiseaduskomisjonis sellisele järeldusele jõutakse. Siis me saame seda juba üheskoos teha. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kuulates neid murelikke repliike ja küsimusi siin, jääb ikka üsna arusaamatuks, kas tõepoolest inimesed ei saa aru, et meile ei ole kriitiliselt ohtlik ega oluline, kui kümme Ameerika kodanikku ei saa meil valida kohalikku omavalitsust. Küll on meile aga kriitiliselt ohtlik see, kui 90 000 Venemaa kodanikku (Saalis on sumin.), kes 90% ulatuses on Putini-meelsed, saavad valida Eesti kohalikke võimuorganeid. Ja kui on vaja muuta põhiseadust selleks, et agressorriigi kodanikud ei saaks mõjutada meie poliitikat, siis tuleb nii teha. Kas te jagate minu seisukohta?

Ma lihtsalt täpsustaksin mõnda numbrit, millele te viitasite. Justiitsministeerium edastas seisukoha, mille alusel valitsus oma seisukoha kujundas, 2021. aasta valimisi silmas pidades. Siin on praegu maikuu seisuga. Venemaa kodanikke oli 70 411, määratlemata kodakondsusega 62 748 ja Ameerika Ühendriikide kodanikke 173. Nii et need proportsioonid on sellised. Seega sellega, millele te viitate, et need proportsioonid on väga erinevad, ma kindlasti saan ainult nõus olla.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mulle tundub, et mõned kolleegid siin saalis ei ole ikkagi aru saanud selle eelnõu esitamise ajendist, nad ei ole tajunud seda, mis on muutunud peale 24. veebruari 2022. Kas te eelnõu algatajatena veel selgitaksite, mis oli see ajend selle eelnõuga välja tulla? Minu teada te tulite selle eelnõuga välja äkki aprillis või kuskil sealkandis. Ma usun, et mõned kolleegid vajavad selgitust.

Jaa. Olen seda mitmel korral öelnud ja võin veel kord öelda, et Isamaa saadikud algatasid selle eelnõu juba aprilli alguses, kui oli vaja reageerida. Nagu ma ütlesin, et oma kodu korrastamine sellega, mis meist sõltub, tuleb meil endil ära teha. Nii nagu, ma ei tea, energeetikas vaatasime, ootasime Euroopast valget laeva ja siis, kui otsus tuli, selgus, et olime veidi pettunud nendes otsustes. Mingid asjad, mis on olulised, tuleb endal ära teha ja siis sõbrad kaasa kutsuda, eest vedada. Nii nagu ma olen öelnud, meie peaminister Kaja Kallas on olnud väga aktiivne eestvedaja sanktsioonide, piirangute kehtestamisel, ja ma arvan, et see on Eesti rahvusriigi absoluutsetes huvides olnud, et me ise suudaksime neid piiranguid seada ja liitlasi kaasa kutsuda, et Euroopa mõistaks võimalikult ühtviisi seda arusaamist.

Ja loomulikult, nagu ma olen mitmel korral öelnud, küsimus ei ole ju erinevate inimeste lahterdamises või eri kastidesse panemises. Aga me peame vaatama, milline on see olukord ja mida me saavutada tahame. Nii nagu olen öelnud, meie ideaal või arusaam võiks olla see, et meie suur idanaaber võiks olla ka demokraatlik riik. See on see, mida me tahame, ma arvan, mitte midagi muud. Selle nimel peame me iga päev tööd tegema nii siin saalis kui oma liitlastega. Ja see on see ideaal, mida hea kolleeg sotsiaaldemokraatidest sõnastas nii, et kui kunagi juhtuks nii, et äkki tegeleme täna tühja tuule tallamisega. Annaks jumal, et see nii oleks, aga ma arvan, et tuleb olla valmis selleks, milleks me näiteks 24. veebruaril ei olnud valmis. Meid ei kuulatud. Ma arvan, et meil on põhjust olla eeskäijaks. Ja minu meelest on täna mõistetud seda, et meil on olnud õigus päris mitmetes küsimustes.

Istungi aega on täpselt kaks minutit järgi jäänud, jõuame võtta viimase küsimuse. Jaak Juske, palun!

Aitäh! Ma saan aru, kui Mart Helmele ei ole oluline liitlassuhete hoidmine Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga, et nende kodanike õigusi Eestis võibki rahus piirata. Ma tahan küsida aga hea ettekandja käest, milles on süüdi Eestis püsivalt elavad Ukraina kodanikud, keda juba enne sõda oli siin tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid. Milles seisneb nende süü, et te tahate selle eelnõuga võtta ära neilt õiguse valida nende kodukandi valla- või linnavolikogu? Milles on nende süü, ukrainlaste süü? Milles?

Aitäh! Nendel inimestel ei ole mitte mingit süüd nendes küsimustes, millele te viitate. Aga mulle tundub, et te endiselt ei saa aru. Minge küsige ukrainlaste käest. Ma arvan, et selleks, mis neile 2014. aastal osaks sai ja mis 24. veebruaril 2022 juhtus, nad olid valmistunud päris pikalt. Ja ma arvan, et meil oleks ka põhjust mõelda ja valmistada ette, et võivad tulla veelgi jäledamad teod, mida me mitte kunagi ei taha, et juhtuks.

Aga nüüd on niimoodi, et ma ei saa võtta enam viimast küsimust, sest minutit enam ei ole istungit järel. Jätkame selle eelnõu menetlemist homme kell kaks. Istung on lõppenud.