Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Aeg on ärev ja võib-olla huvi kohtu vastu ei ole mitte nii suur, seetõttu on mul ikkagi hea meel teid näha siin saalis ka sellisel hulgal. Ma olin valmis selleks, et peaaegu kedagi ei ole. Aga siiski on tore, et kohtu[teema] teid huvitab. Ma tahaksin teile anda ülevaate meie kohtusüsteemi toimimisest, tuua traditsiooniliselt välja mõned murekohad ja ettepanekud, korrates ka mitmeid varasematel aastatel esitatud probleeme.
Aga kõigepealt väike tagasivaade, kuidas on läinud kohtutel ja kohtusüsteemil. Üldise kokkuvõtte ma teeksin nii, nagu ma olen ka varem teinud, et vaatamata kõigele ja kriisidele kõik toimib. Õigusemõistmine on tagatud, see on erapooletu, kohtuasju lahendatakse, üldiselt ka mõistliku aja jooksul, igaühel on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.
Samas on mitmeid muret tekitavaid tendentse, jätkuvalt lahendamata probleeme, millest ma teiega ka räägiksin. Kõigepealt, üldine mure on kohtuasjade arvu kasv ja seetõttu on ka kohtute jaoks töökoormusega toimetulek üha suurem väljakutse. Kuigi süüteoasju oli eelmisel aastal circa 8% vähem, on järjepidevalt kasvamas kohtutesse laekuvate tsiviil‑ ja haldusasjade arv, millest haldusasju on koguni 14% rohkem kui varem. See on haldusasjade [arvu] märkimisväärne tõus. Need ei ole ainult koroonakaebused, nagu võiks arvata, vaid need on ka keskkonnakaebused ja [kaebused] paljudes muudes valdkondades.
Veelgi enam tekitab muret kaebuste [arvu] märkimisväärne suurenemine ringkonnakohtutes. See avaldab mõju töökoormusele ja pikeneb ka asjade menetluseks kuluv aeg. Kuigi jällegi on süüteomenetluse asju natukene vähem, on tsiviilasjades kaebusi ringkonnakohtutes koguni 9,3%, haldusasjades aga isegi 19,5% rohkem. Ehk viiendik tööd on aastaga juurde tulnud, mis on oluline number. Seejuures ei ole oluliselt suurenenud vaidlustatud kohtuasjade protsent. Seega ongi siin see kohtuasjade arvu suurenemise teema.
Nüüd kohtumenetluse kiirusest meil siin Eestis. Õigusemõistmise võrdlustabelis "Justice Scoreboard 2022", mis on värskelt ilmunud, paigutatakse Eesti kohtusüsteem tõhususe ja menetluse kiiruse poolest jätkuvalt Euroopa Liidu riikide etteotsa. Tsiviil‑ ja haldusasjade lahendamiseks kuluva aja võrdluses esimeses kohtuastmes oleme teisel kohal Euroopa Liidus, meid edestab vaid Taani. Kokkuvõttes oleme kohtumenetluse kiiruse poolest kolmes kohtuastmes tsiviil‑ ja kaubandusasjades viiendal ja haldusasjades neljandal kohal Euroopas. Välisvaates meil muret väga ei ole.
Kuid kohtumenetluse kiirus on tasapisi, aga kahjuks pidevas languses. Eelmine aasta kulus maakohtutel tsiviilasjade lahendamiseks keskmiselt 101 päeva, 2020 oli see 95 päeva. Keskmine menetlusaeg sisuliselt hagimenetluses lahendatud tsiviilasjade puhul on näiteks 2015. aastaga võrreldes [pikenenud] koguni 40%.
Lisaks asjade arvu kasvule on näha, et asjad muutuvad üha keerukamaks ja mahukamaks ning nende lahendamine nõuab üha rohkem aega. Positiivne on, et veidi on vähenenud kriminaalmenetluse üldmenetluste üldine keskmine menetlusaeg, kuid kokkuvõttes on menetlus siiski pikem kui varasematel aastatel. Samas on need kriminaalmenetluse üldmenetluse asjad väike, aga siiski silmatorkav osa meie kohtuasjade koguarvust.
Haldusasjade keskmine menetlusaeg on püsinud viimastel aastatel enam-vähem sama. 2021. aastal oli see 127 päeva, kuid üha süvenevad käärid erinevate halduskohtute vahel. Vaatame Tallinna Halduskohtu ja Tartu Halduskohtu võrdlust: Tallinnas on menetlusaeg viimase seitsme aastaga lühenenud ligikaudu 14%, aga Tartus pikenenud 65%.
Ringkonnakohtutes lahendati tsiviilasjad apellatsioonimenetluses keskmiselt 163 päevaga, kriminaalasjad 66 päevaga. Keskmine apellatsioonimenetluse tähtaeg on aga viimase kuue aastaga pikenenud mõlemas ringkonnakohtus: Tartus rohkem kui kolmandiku, Tallinnas on menetlustähtajad kahjuks kaks korda pikenenud. Haldusasjade lahendamine apellatsioonimenetluses on muutunud veidi lühemaks, kuid ometigi on see [aeg] keskmiselt 214 päeva. Määruskaebusi me suudame natuke kiiremini lahendada.
Positiivne on, et üldine usaldus kohtusüsteemi vastu on kõrge ja see on kasvanud. 2021. aastal tehtud institutsioonide usaldusväärsuse uuringu järgi usaldas Eesti kohtuid koguni 71% vastanuist, aasta varem oli see 63%. Eelmisel aastal tehtud menetlusosaliste rahulolu uuring näitas, et professionaalsete menetlusosaliste rahulolu kohtunike tööga on kõrge. Üldiselt on kohtu tööga rahul koguni 92% sellest sihtrühmast. Ka mitteprofessionaalsete menetlusosaliste sihtrühmast, kelle hulgas on ka need, kes kohtus kaotasid, on usaldusväärsus kõrge, 58%. Kokku on see 78%. Vähe on olnud viimasel viiel aastal ka distsiplinaarmenetlusi kohtunike suhtes, kokku vaid kuus distsiplinaarasja. Nende numbrite järgi nagu midagi väga halba ei ole, aga ma räägin pärast, mis muret tekitab.
Nüüd Riigikohtu tegevusest ja õiguse ühetaolisest kohaldamisest aastal 2021. Riigikohus lahendas 243 kohtuasja, menetles 12% esitatud taotlustest. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses rahuldati taotlus tunnistada mingi säte õigusvastaseks 6 asjas, rahuldamata jäeti 20 taotlust ja tagastati 10 kaebust.
Väike ülevaade ka sisuliselt, millega Riigikohus on tegelenud, mis on need valdkonnad, kus õiguse ühtlustamine on toimunud. Riigikohtu üldkogu lahenditest väärib minu subjektiivsel valikul esiletõstmist kaks lahendit. [Esimene neist:] tunnistada põhiseadusvastaseks olukord, kus majandus‑ ja taristuminister ei kehtestanud ehitusvaldkonnas pädevate isikute hariduse ja töökogemuse nõudeid, jättes need kutsenõukogu otsustada, ehk sisuliselt delegeeris normiloome kompetentsi erastruktuuridele, mis on väga põhimõttelist laadi teema. Samuti see üldkogu otsus, et tahtliku rikkumise toime pannud äriühingu juhatuse liikme vastu võib esitada kahju hüvitamise nõudeid teatud tingimustel kümne aasta jooksul, kui varem oli selleks tähtajaks olnud vaid viis aastat.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas põhiseadusvastaseks ja kehtetuks muu hulgas välismaalaste seaduse sätted, mis ei võimaldanud kohtus vaidlustada viisavabalt Eestisse saabunud Ukraina hooajatööliste riigis viibimise ennetähtaegset lõpetamist; kohaliku omavalitsuse volikogu töökorra sätte, mis ei võimaldanud isikul saada koopiat volikogu istungi helisalvestisest; seadusest tuleneva kohustuse vabastada kuriteos kahtlustatav politseinik vältimatult teenistusest. Samas otsustati, et põhiseadusega ei ole vastuolus tuuleparkide rajamise piirangud; et välismaalaste registreeritud kooselu ei tule elamisloa andmisel abieluga võrdsustada, kui neil ei ole abiellumiseks põhimõttelisi takistusi; et riik ei pea hüvitama metsaomanikule looduskaitselisi piiranguid, mis kehtisid juba kinnistu ostmise ajal; et treeneri kutse andmisel ei saa lähtuda lastega töötamise keelust. Selliseid asju me eelmine aasta põhiseaduslikkuse järelevalves lahendasime. Lisaks valimiskaebused, vaidluse all olid nii elektrooniline hääletus kui ka valijate mõjutamine.
Riigikohtu halduskolleegium tegi ka mitmeid olulisi lahendeid, muu hulgas vaktsineerimiskohustuse, järelevalvemenetluse raames avalikkuse ohtudest teavitamise, omanikule keskkonnakaitseliste kohustuste panemise ja piirangute hüvitamise, tuuleenergia arendamise, maksuõiguse, ühistranspordi rahastamise, kohtutoimikuga tutvumise ja veel mitmete muude asjade kohta.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumis selgitati muu hulgas korteriomaniku ja ‑ühistu vastutust korterite kahjustamise eest, avaliku pargi pidaja vastutust külastajate elu ja tervise eest, vahelduva elukohaga lapsele elatise maksmist ja võlatunnistusega seonduvat.
Kriminaalkolleegium käsitles lahendites muu hulgas kuritegude uurimiseks sideandmete säilitamist, enesekaitse piire, taksoteenuse kontrollimist ja turumanipulatsiooniga seonduvat.
Nüüd väline vaade Euroopa Inimõiguste Kohtust. Eestist esitati eelmisel aastal 107 kaebust Eesti vastu, kuid rikkumine tuvastati ainult kahes asjas. Ühes asjas tuvastati konventsiooni artiklite 3 ja 8 rikkumised, kuna Eesti riigiasutused olid kaebaja väidetava vägistamisjuhtumi uurimisel menetlusnorme oluliselt rikkunud ja seetõttu tunnistati lapse ütlused lubamatuks tõendiks. Teises asjas leiti konventsiooni artikli 8 "Õigus sõnumisaladusele" rikkumine, kuna advokaadibüroo läbiotsimise õiguslik raamistik Eestis ei näinud ette piisavaid menetluslikke tagatisi advokaadiprivileegi kaitseks. Kahes asjas sõlmiti sõbralik kokkulepe. Selle aasta jaanuari seisuga oli inimõiguste kohtus pooleli 22 Eestile vastamiseks saadetud kaebust. Kokkuvõttes jällegi: Euroopa Inimõiguste Kohtu vaates ei ole meile ka midagi väga ette heita.
Euroopa Kohtu poole vaadates: aastatel 2007–2022 on Eestist esitatud Euroopa Kohtule kokku 37 eelotsusetaotlust. Eelmine aasta tegi Euroopa Kohus Eesti taotluste kohta kolm lahendit. Menetlus on pooleli hetkel teadaolevatel andmetel kuues asjas, puudutab see riigiabi, avalikku veokohustust, toidukäitlemise nõudeid, isikute väljasaatmist ja keskkonnateabe andmist.
Põhiline murekoht, millega ma tahan nüüd välja tulla, seondub kohtusüsteemi sisemiste muredega: kohtute ülekoormus, kohtunike põlvkonnavahetus ja õigushariduse probleemid.
Kohtunikud on oma tööd teinud hästi, ma arvan, hoolimata igasugustest kriisidest, aga seda ka üha tõusvas töötempos ja kohati võimete piiril, väsinult ja vaevatuna. Kui lisada siia vahetevahel aega nõudev infosüsteem, takistused, mis võivad kerkida üleöö, inimeste kohatine pahameel ja ülemäärased ootused, siis [on selge, et] see avaldab tööle mõju. Samamoodi avaldab kohtunikele mõju avalikkuses või poliitikutelt kõlavad tihti alusetud ja ka ebaõiglased süüdistused aeglase töö ning valede ja erapoolikute otsuste pärast. Näiteks hiljutine nõiajaht kohtunikule seoses ajakirjanike trahvimisega, kus minu meelest ületati see lubatav hea maitse piir, kuidas oleks võinud kohtulahendit kommenteerida. Seda enam, et tegemist ei ole jõustunud lahendiga.
Kohtuasjade ja kaebuste arvu pidev suurenemine põhjustab kohtusüsteemile lisakoormust. Meil ei ole veel jõudnud kohtutesse Ukraina sõjaga kaasneva võimaliku majanduskriisi mõjusid, kuid oodata ja karta võib nii maksejõuetusasjade kui ka võla‑ ja töövaidluste arvu suurenemist.
Kohtunikud töötavad praegu võimete piiril ja oluliselt enam, kui nad tööaega arvestades peaksid tegema. Sellel on oma hind: kurnatus ja stress. Sellega võib kaasneda nii asjade venimine kui ka eksimused asjade lahendamisel.
Eesti Kohtunike Ühing tegi esimese ja teise astme kohtute kohtunike seas töökoormuse uuringu. Selle tulemused on muret tekitavad. Kohtunikud peavad demotiveerivaimaks oma töös töökoormust, ligi 80% arvab nii. Seejuures hindas oma igapäevast töökoormust pidevalt või enamasti ülemääraseks 70,5%. Ülemäärase töökoormuse tõttu töötab enam kui 40 tundi nädalas igal nädalal 61,3% kohtunikest, nädalavahetustel ja väljaspool tavalist tööaega igal nädalal 55,9% kohtunikest. Ligikaudu pooled märkisid, et ühe nädala jooksul peab Eesti kohtunik läbi töötama keskmiselt üle 500 lehekülje kirjalikke materjale. Kui kõrvutada tulemusi sellega, et ligikaudu pooled vastanutest on oma tööülesannete tõttu sattunud ka igasuguste isiklike rünnakute ohvriks, siis ei ole üllatav, et töökoormus on peamiseks stressi tekitavaks faktoriks, paneb osa kohtunikke mõtlema ametist lahkumisele ja avaldab negatiivset mõju isiklikule elule. Veel, kõige halvem on see, et kindlasti ei motiveeri need näitajad ka uusi inimesi kohtusüsteemi tulema.
Viimastel aastatel on astutud mõningaid samme olukorra leevendamiseks. Üle hulga aja on loodud juurde uusi kohtunikukohti, on jagatud asju ühekordselt ka ümber, aga seda on siiski vähe. Kohtunike arvates on vaja ikkagi kohtunike arvu ja kohtusüsteemi finantseerimist oluliselt suurendada. Juba eelmine aasta märkisin, et lisaks võiks kaaluda üleminekut kohtuasjade tervikuna üleriigilisele jagamisele. Rahaline kokkuhoid võiks tekkida kohtuvõrgustiku ülevaatamisest. Kokkuhoiukohti on ka menetluste optimeerimisel, olgu näiteks menetlusabi andmise ja menetluskulude kindlaksmääramise lihtsustamine, automatiseerimine ja standardiseerimine.
Kohtunikud tunnevad aga puudust sotsiaalsetest garantiidest, mis on üheks motivaatoriks selle vastutusrikka töö tegemisel. 64,5% küsitlusele vastanuist leidis, et edasiseks motiveerimiseks oleks vaja täiendavaid sotsiaalseid tagatisi. Kordan eelmise aasta ettekandes öeldut, et kõige rohkem tunnevad kohtunikud puudust ja kõige kiiremini tuleks taastada sisuliste põhjendusteta, tagaselja kaotatud kohtunike töövõimehüvitis kui mingigi garantii ületöötamise võimalike tagajärgede leevendamiseks, mis ei oleks ka riigile mingisugune suur rahaline koormus. Pikalt ametis olnud kohtunikke motiveeriks enam ka staažist sõltuv lisatasu. Praegu saavad kõik kohtunikud võrdset palka, sõltumata staažist, kogemustest, teadmistest, efektiivsusest või töökoormusest, mis ei ole piisavalt motiveeriv. Samuti võiks olla lisamotivaator suurtes kohtutes täiendavate juhtimisstruktuuride loomine ja võimalus end seeläbi teostada, mis, ma loodan, saab ka tehtud. Motivatsiooni säilitamiseks ja oskuste parandamiseks tuleks kohtunikule võimaldada ulatuslikumat ja lihtsamat roteerumist teiste kohtute, täitevvõimuasutuste, haridusasutuste või rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, ja eelkõige hiljem ametisse naasmist.
Siit ma jõuan seonduva teema juurde, see on kohtunike põlvkonnavahetus. Aastatel 2022–2027 tekib pensionile jäämise õigus koguni 52 kohtunikul. Peaaegu pooltel neist tekib pensioniõigus juba järgmisel aastal. Kohtusüsteem seisab silmitsi laiaulatusliku põlvkonnavahetusega. Esimesed president Meri ametisse nimetatud kohtunikud on pensioneerunud või kohe pensioneerumas. Seni oleme suutnud vabanenud kohtunikukohad täita, kuid üha suuremaid ja tihedamini toimuvaid konkursse silmas pidades tekib tõenäoliselt juba varsti meil raskusi sellega, kuidas kõigile kohtunikukohtadele leida kõrgetasemelisi õigusspetsialiste. Me oleme väga raskete valikute ees: kas mitte täita neid kohti või lasta latti alla, mida me ju tegelikult ei tahaks siin riigis, et lubada õigust mõistma ka inimesi, kes võib-olla ei saa sellega piisavalt hästi hakkama. Kohtunikueksamile soovijate arv on alates 2017. aastast kogu aeg vähenenud. Praegu võib öelda, et laias laastus soovib kohtunikuks saada poole võrra vähem inimesi kui aastal 2017. Veelgi halvem on olukord kandideerijate kvaliteediga. 2017–2020 tegi kohtunikueksamit 131 inimest, kellest esimesel korral sooritas eksami vaid 35 ja teisel korral veel lisaks 8. Nii et olukord on väga kesine. See viitab tõsistele puudustele õigushariduses, millest tahan ka veel rääkida.
Ehkki kohtuniku palk kui selline on õigusteenuste turul üldiselt konkurentsivõimeline – seda me tunnistame –, jäädes küll alla jah parimatele, suurimatele palkadele, aga ta on konkurentsivõimeline, ei ole ainuüksi see piisavalt atraktiivne kõrgelt kvalifitseeritud tegevjuristide värbamiseks. Iseäranis tõuseb esile süüteovaldkond, kus juba praegu on oht, et huvipuuduse tõttu võivad kohtunikukohad varsti jäädagi täitmata, lihtsalt ei ole süüteovaldkonnas tegutsevaid inimesi. Sama probleemiga on silmitsi advokatuur ja prokuratuur. Uute kohtunike leidmisel ka advokaatide ja prokuröride seast oleks juba käsitletud staažitasu ja juhtimisstruktuuride loomise ja roteerumise võimaldamise kõrval motivaatoriks võimalikud täiendavad pensionimaksed teise või kolmandasse pensionisambasse, mis motiveeriks inimesi karjääri teisel poolel üle tulema kohtusüsteemi. Kandidaatidele võib olla hirmutav kohtunike eelnimetatud suur töökoormus ja stress, millega tuleks tegeleda. Tänapäeva noori motiveerivad lisaks palgale paindlik töökorraldus ja tööaeg, erinevad täiendavad hüved, millega kohtusüsteem kahtlemata konkurentsis ei ole. Demotiveeriva tegurina on nimetatud kohtunikuametiga kaasnevaid ulatuslikke tegevuspiiranguid. Esmasena on esile toodud ebavõrdset kohtlemist investeeringute haldamisel: kohtunik ei saa kasutada neidsamu instrumente, mis on lubatud teistele isikutele.
Lisaks tuleks kohtunike järelkasvu leidmiseks süstemaatiliselt tegelda kohtujuristidest kohtunikukandidaatide ettevalmistamisega, võimaldades neile muu hulgas iseseisvat menetluse juhtimise praktikat, roteerumist eri kohtutes ja eraldi ettevalmistusprogrammi, mida kohtusüsteemi ülekoormatus ei võimalda praegu lihtsalt teha, sest inimesed on kõik arvel.
Üldise probleemina kvalifitseeritud tööjõu leidmisel tõstan ma esile avaliku sektori personalipoliitika. Avalikus teenistuses eeldatakse, et inimesed omandavad esmalt täieliku kõrghariduse, ja alles siis hakatakse neid konkurssidega tööle värbama. Erasektor aga paraku kaasab parimad tudengid juba teisel või kolmandal kursusel ja seob endaga ning pärast ülikooli lõpetamist on enamik, paremik, avalikule sektorile kaotsi läinud. Otsida tuleb paindlikke võimalusi noorte sidumiseks riigiteenistusega juba ülikooli ajal, olgu see tasuline praktika, stipendiumid, välisõppe finantseerimine või midagi taolist.
Eraldi probleem, millest kahjuks keegi rääkida ei soovi, on juristi kutseala järjekindel feminiseerumine. Nimelt oleme jõudmas olukorda, kus meessoost õigusteaduse üliõpilaste osakaal on kohati juba alla 10%. Enamik õppejõududest ja veel suurem osa kohtunikest, eriti viimasel ajal ametisse määratud kohtunikest, on naised. Samas oleks sooline tasakaal vajalik nii töökollektiivide tasakaalustamiseks kui ka erinevate seisukohtade tagamiseks õigusemõistmisel. Selle probleemiga tuleks minu arvates ka tegeleda.
Eelmise aasta ettekandes juhtisin tähelepanu Eesti õigushariduse halvale seisule ja veel halvemale tulevikuväljavaatele. Nii Riigikohtu koostatud analüüs kui ka juristide kutseorganisatsioonide ühispöördumine eelmisest aastast näitavad, et praegune õigushariduse mudel ei taga piisavalt kõrge kvalifikatsiooniga juriste, keda oleks vaja nii riigiasutustes, ettevõtluses kui ka Eesti riigi edasikandmiseks ja rahvusvaheliseks suhtluseks. Rahvusteadusena on õigusteadus kahjuks hääbumas ja see võiks teha murelikuks ka seadusandja. Ei tohiks lubada kogu õppe suundumist tasulistele kaugõppevormidele, kuhu see praegu suundumas on, kuna see ei võimalda piisavalt õigusteadmiste omandamist muu töö kõrvalt. Justiitsministeerium on aasta jooksul tegelenud juristieksami seaduse ettevalmistamisega, et näha ette ühtne kutseeksam seniste killustatud kutseeksamite asemel, kuid ka see ei ole kindlasti ainuke lahendus.
Juba eelmine aasta ma märkisin ka siin saalis, et on tehtud mitmeid ettepanekuid, mis ei ole küll kahjuks kuhugi liikunud. Ma saan aru, et need on põhimõttelised küsimused, aga nendega tuleb tegeleda: riigi finantseeritud tippjuristide õppekohtade kõrval laiendada tasulist õpet päevaõppele laiemas ulatuses, kui see praegu on, minna üle integreeritud õppekavale 3 + 2 asemel, võtta õigusnõustamise ja kohtus esindamise teenus riigi järelevalve ja kontrolli alla ning muuta välismaiste diplomite tunnustamise eeldused rangemaks. Need võiksid olla mõned märksõnad.
Põlvkonnavahetus nõuab ka intensiivset koolitamist ja uuenduslikke koolitusmeetodeid. Auditooriumis loengu pidamine on oma aja suuresti ära elanud, olulisemad on interaktiivsed, rühmatööl põhinevad mitmepäevased koolitused, mis on paraku ka kallimad. Lektorite tunnihinnad ja ruumide üürihinnad on oluliselt tõusnud, aga kohtute koolituseelarve on jäänud läbi aastate peaaegu samaks ning kõik Riigikohtu taotlused lisavahendite saamiseks on jäetud rahuldamata. Meil on aga nii palju uusi kohtunikke, kellega tuleks hädasti tegeleda, et see koolitus saaks toimuda.
Kohtunike kõrval vajaks pidevat ja süstemaatilist koolitust ka kohtujuristid. Kohtunike koolitamise ülesanne on seadusega pandud Riigikohtule, kuid kohtuametnike koolituse korraldamise finantseerimine on jäänud ebaselgeks. Riigikohtus on olemas koolitusstruktuur, mille tugevdamise korral oleks võimalik pakkuda süstemaatilist kvaliteetset koolitust ka kohtuametnikele, muu hulgas tuleks ette valmistada kohtunikuks saamise programm. Teengi ettepaneku panna kohtuametnike koolitamise ülesanne seadusega selgelt Riigikohtule, tagades selleks ka vastavad eelarvelised vahendid, et see ei jääks õhku, sest kohtuametnike roll nii õigusemõistmisel kui ka võimalike kohtunikuks saajate hulgas on oluline.
Mõned muud tähelepanekud ja mured. Kordan eelmine aasta väljendatud muret, et nii Riigikohtu kui ka teiste põhiseaduslike institutsioonide riigieelarvest rahastamise skeem peaks olema selge ega tohiks sõltuda täitevvõimu suvast. Võimude lahususe tagamiseks oleks vaja luua mehhanism, mis annaks reaalse otsustamise eelarve üle Riigikogule. Muuta tuleks riigieelarve seadust.
Juhin ka tähelepanu sellele, et seaduse tasandil on tekkinud ebavõrdsus esimese ja teise astme kohtujuristide ning Riigikohtu nõunike palkade vahel. Alama astme kohtunikke abistavate juristide palk on seadusega seotud kohtunike omaga, on tagatud nende iga-aastane indekseerimine, kuid Riigikohtus võrreldavaid tööülesandeid täitvad, kuid kõrgema kvalifikatsiooniga kohtunõunikud on seaduses lihtsalt ära unustatud. Nende töötasu oli muutumatuna püsinud juba kümme aastat. Eelmine aasta me tegime rasked valikud, lõpetasime analüüsitegevuse, koondasime inimesi, et tõsta [nõunike] palka, teist võimalust ei olnud. Samas on tulnud ka nurinat, et analüüsitegevus oleks Riigikohtus ikkagi vajalik. Teen ettepaneku kohtute seaduses Riigikohtu nõunikute töötasu vähemalt osaliselt võrdsustada kohtujuristide omaga ja nende baassissetulek siduda kohtunike omaga.
Olen ka varem rääkinud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse ülevaatamise vajadusest. Aastaid ei ole seda keegi süstemaatiliselt teinud, nüüd tuleks seda teha. Justiitsministeerium on võtnud selle käesoleva aasta tööplaani ja ka Riigikohtus on alustatud ettevalmistava tööga. Suuremad valikud puudutavad põhiseaduslikkuse järelevalve asjade lahendamise üldist korraldust Riigikohtus, võimalike väliskohtunike kaasamist, diskussiooni Riigikogu opositsioonile põhiseaduskaebuse esitamise õiguse võimaldamise üle, individuaalkaebuse ulatust ja valimiskaebuste lahendamise korda. Kui see eelnõu peaks valmis saama ja kord ka Riigikokku jõudma, loodan aktiivsele kaasamõtlemisele, kuidas meie põhiseaduse järelevalve mehhanismi paremaks teha.
Mul on imelik ja isegi piinlik juba kolmandat korda siit kõnepuldist kurta kriminaalasjade üldmenetluse venimise, jäikuse ja ressursimahukuse üle, kuid ma ei jäta seda tegemata. Ma olen selles küsimuses loll, aga järjekindel. Ei ole normaalne, et ka kohati lihtsakoeliste vaidluste lahendamiseks kulub lõputult aega, raha ja inimeste närve. Üldmenetluse ressursimahukuse ja närvesööva olukorra hinnaks võib kriminaalmenetluses olla see, et inimesi sunnitakse üldmenetluse vältimiseks minema võimalikele ebasoodsatele kokkulepetele.
Ometigi ei ole mitte midagi ei regulatsioonis ega praktikas selle kolme aasta jooksul muutunud. Vaatamata sellele, et keegi isegi väga ei vaidle, et menetlus tuleks teha mõistlikumaks, ei ole tegudeni jõutud. See tekitab mingi jõuetuse tunde. Arvan, et Riigikogul võiks olla põhjust Justiitsministeeriumilt nõuda, et seda probleemi selgelt tunnistataks ja see seadusloomes ka prioriteediks seataks. Samuti teen ma ettepaneku teha suuremates kriminaalasjades menetluse kohta üks majanduslik analüüs ja hinnata nendesse panustatud avaliku ja eraressursi kogukulu ja selle kasutamise mõistlikkust. Ma kardan, et selle analüüsi tulemused on masendavad, aga see innustaks ehk lõpuks vajalikke otsuseid tegema.
Kordan, et aeg on küps kriminaalmenetluse põhimõtteliseks revideerimiseks teiste kohtumenetluste vaimus, suurendades kohtuniku rolli ja aktiivsust, vähendades kontaktistungi osatähtsust ja ressursimahukust, asendades selle kirjaliku menetluse ja virtuaalistungiga, suunates menetluse vaid tõesti asjassepuutuvate ja vaieldavate asjaolude kindlakstegemisele, jättes kohtusaali ainult hädavajaliku miinimumi.
Samuti kordan eelmise aasta ettepanekut, et üle tuleks vaadata tsiviilhagi lahendamine kriminaalasjade üldmenetluse raames, eriti kui praegune menetluskord peaks säilima. Minu hinnangul tuleks kriminaalasi üldjuhul lahendada esimesena ja seejärel jätkata tsiviilhagiga tsiviilkohtumenetluse reeglite järgi. Seadus lubab seda erandina ka praegu, kuid see võiks olla muudetud reegliks.
Kohtute tööd häirivad seadusega paikapandud kohtuasjade prioriteedid, mida tuleks teha kiiremini kui teisi asju. Kui kõiki asju tuleb mingi sätte järgi teha kiiremini, siis lõpuks tekib küsimus, millal neid teisi asju tehakse. Halb näide on maksejõuetuse regulatsioonid, mis Riigikogus veel täiendavalt on leidnud tähtaegade lisamist. Samas on ikkagi küsitav, kas paljude, ütleme, füüsilise isiku pankrotiasjadega, kus tegelikult ei ole kiirust kuskil sellisel kujul, vara seal nagunii ei ole, on kiirem ja need on olulisemad kui näiteks mitmed perekonnaõiguslikud asjad. Kohtuid võiks siin rohkem usaldada.
Viimane teema on pandeemia ja sõja mõju õigusemõistmisele. Pandeemiast on palju räägitud, ma ei taha sellest siin pikemalt rääkida, kuid ütlen, et üldiselt on kohtusüsteem kohanenud. Teatud probleeme on olnud vahetute istungite korraldamise ja nende turvalisuse tagamisega, samuti digitaalsete lahenduste tõrgetega ja kohtuasjade edasilükkamisega. Koroonaõppetundide üheks pikemaajaliseks positiivseks mõjuks saab pidada kaugtöö võimaldamist ja laialdast levikut pandeemia järel, samuti kaugistungite ja kirjaliku menetluse ulatuslikku rakendamist, mis peaks üldjuhul vähendama kohalkäimisega seotud menetluskulusid. Teisalt aga saab näha ka negatiivset, kuna kaugmeetodil kohtupidamine võib asja lahendamist venitada. Füüsiline istung on tihti efektiivsem nii asjaolude selgitamiseks kui ka kompromissile jõudmiseks. Jätkuvalt on murekohaks seadusest tulenev nõue pidada pandeemia ajal ka kriminaalasjade üldmenetluses ebamõistlikus ulatuses füüsilisi istungeid ning hooldekodudes isikutega isiklikku kohtumist nõudvad menetlused, nagu näiteks eestkoste seadmine ja isiku kinnisesse asutusse paigutamine.
Sõda Ukrainas ei ole jätnud puudutamata ka kohtuid, ehkki esialgu on selle mõju pigem kaudne. Konkreetsemalt on praegu kohtud hõivatud näiteks vanemateta Eestisse jõudnud Ukraina lastele eestkoste seadmise ja esindajate määramisega olukorras, kus seda tuleb kiiresti teha hulgale lastele korraga ja teinekord ka puudulike dokumentide põhjal. Lisaks on tõusnud mitmed põhimõttelised küsimused, mida tuleks reguleerida või vähemalt oleks seal vaja praktikat. Olgu siinkohal näiteks sanktsioonide all olevate Venemaa ja Valgevene äriühingute kohtlemine võlausaldajana tsiviilkohtumenetluses, muu hulgas pankrotimenetluses, nende nõuete tunnustamine ja sissenõudmine, dokumentide kättetoimetamine. Eraldi küsimusi püstitab nii Eesti-Vene, aga ka Eesti-Ukraina õigusabilepingute rakendamine praeguses sõjaolukorras. Venemaaga seoses on tekkinud juba küsimus, kas me ikka peaksime saatma Eestis kohtusse pöördunud isikud oma nõuetega Venemaale, eriti Ida-Virumaal Venemaa elanikest korteriomanike vastu suunatud korteriühistute kommunaalvõlanõuete või pankrotimenetluses tagasivõitmise nõuete puhul, nagu senine kohtupraktika seda ette näeb. Samuti on praeguses olukorras küsitav Vene kohtulahendite ja haldusotsuste tunnustamine eelviidatud lepingu alusel. On avaldatud mõtteid, et see õigusabileping tuleks üldse lõpetada. Selle üle arutati ka kohtunike täiskogul, kus leiti, et see siiski hea mõte ei ole. Ukraina puhul on samuti problemaatiline kohtuasjade sinna suunamine, kuivõrd õigusemõistmine võib seal olla takistatud.
Juba praegu tuleks mõelda, milline on kohtute töökorraldus võimalikus eriolukorras või sõjaseisukorra ajal. Justiitsministeeriumis on valminud ka eelnõu, milles püstituvad keerulised korralduslikud ja sisulised õigusemõistmise küsimused, millele tuleb lahendusi otsida, et õigusemõistmine oleks tagatud ka kõige keerulisemas olukorras.
Head Riigikogu liikmed! Õigusemõistmise korrakohane toimimine jätkub, aga arenguruumi ja muresid on. Loodan lisaks meie enda pingutustele ka seadusandja toele ja panustamisele. Soovin teile jaksu, jõudu ja tervist keerulisel ajal. Aitäh!