Lugupeetav rahvaesindus! Eesti majanduskeskkonna, Eesti inimeste toimetuleku seisukohalt ei ole hetkel suuremat probleemi kui rahvusvaheline, ülemaailmne suur inflatsioonisurve, mis on eriti võimendunud Eestis. Eelmise nädala teisipäeval andis Eurostat teada, et referentsperioodil eelmise aastaga võrreldes on Eesti inflatsioon 20,1%, olles Euroopas konkurentsitult esikohal. Täna hommikul on Statistikaamet esitanud värske informatsiooni. Nende hinnangul on referentsperioodil mai 2021 versus mai 2022 tarbijahinnad tõusnud 20%, sealhulgas on elekter [kallinenud] 146,3%, soojusenergia 61,2%, gaas 217,3%, kokku kaubad 15,7% ja teenused 28,8%.
Eesti [rahvastiku] tulukvintiile silmas pidades on oluline nimelt see informatsioon, et OECD riikide võrdluses on toidu ja energiatoodete osakaal tarbija korvis kõige suurem kõige vaesemal tulukvintiilil ehk viiendikul rahvastikust, ulatudes ligi 50%-ni. Kõige [jõukamal] tulukvintiilil on see samuti suhteliselt kõrge võrreldes teiste OECD riikidega, kuid ligi kaks korda madalam. Sellel [kõigel] on mitmeid objektiivseid põhjuseid seoses meie laiuskraadiga, seoses meie kõrge hinnatasemega toidu ja energiatoodete puhul, aga see tähendab tegelikkuses seda, et inflatsioon lööb kõige valusamalt kõige vaesemat tulugruppi, kõige madalamat tulukvintiili. Ja kui me [vaatame] energiakandjatega ehk eluasemega seotud inflatsiooni mõju, siis [näeme, et] eluasemega seotud inflatsiooni mõju moodustab Statistikaameti hinnangul tarbijahindades ligi 40%.
Praeguse erakorralise riiklikult tähtsa küsimuse arutelu mõte on esiteks kuulata ära Eesti Panga presidendi ülevaade inflatsioonist, sest makrotasemel vastutab Euroopa Keskpanga liikmena just nimelt Eesti Pank hinnastabiilsuse eest Eestis. Kindlasti annab Eesti Panga president ülevaate inflatsiooni põhjustest nii Eestis kui rahvusvahelises kontekstis ja ka asjaoludest, mida Eesti Pank kaalub Euroopa Keskpanga liikmena inflatsioonisurve vähendamiseks. Teiseks kuulame ära sõltumatu majanduseksperdi Raivo Vare, tema hinnangud praegusele inflatsioonile ja vajadusele tegutseda.
Lisaks ma tahan rõhutada seda, et see koht siin parlamendis peab olema platvorm, foorum kõikidele poliitilistele jõududele välja pakkuda oma hinnang, kuidas inflatsioonisurvet esiteks leevendada inimestele toimetulekuloogika järgi ja teiseks, kuidas inflatsioonisurvet on võimalik leevendada, olgu ta siis üleeuroopalises käsitluses, rahvusvahelises käsitluses, aga loomulikult ka meie riigi käsutuses olevate meetmetega.
Riigieelarve kontrolli erikomisjon viis läbi kuulamise seoses inflatsioonikriisiga, kuhu olid kutsutud Eesti Panka esindav panga asepresident Ülo Kaasik, Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Rauol Lättemäe, riigi rahanduse talituse juhataja Kadri Klaos, majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja härra Uiga, Statistikaameti osakonnajuhataja härra Pae ja juhtivanalüütik Viktoria Trasanov, makroökonoomika professor Raul Eamets ning sõltumatute ekspertidena härrad Indrek Neivelt ja Raivo Vare.
Lühidalt kokku võttes tuleb rõhutada, et meie lähtekoht, mida me peame arvesse võtma selle olukorra hindamisel, peab olema see, et inflatsioon ei ole lühiajaline nähtus. Mitmed eksperdid ja ka Rahandusministeerium kinnitasid eelmisel aastal, kui me menetlesime riigieelarvet, et inflatsioon on üksnes sesoonne, leiab aset kütteperioodil tulenevalt erinevatest põhjustest tingitud energiahindade kasvust ja [ilmselt] leiab aset inflatsioonisurve rahunemine. See väide hetkel paika ei pea. Selles osas valitses komisjonis osalenud ekspertide seas konsensus.
Rahandusministeerium lähtub Eesti riigi hinnangus kevadprognoosist. 7. aprilli seisuga on esitatud informatsioon, et Eesti selle aasta inflatsiooniprognoos on 12,7%. Ekspertide hinnangul võib see prognoos kahetsetavasti olla liiga madal, nii et me peame olema valmis ka suuremaks inflatsiooniliseks surveks. Rahandusministeerium prognoosib inflatsioonitempo kujunemist sellisena, et isegi kui paika peab tarbijahinnaindeksi tõus 12,7% sellel aastal, siis järgmistel aastatel peaks kevadprognoosi järgi hinnatase kerkima oluliselt aeglasemalt, vastavalt 2,1% ja 2024. aastal 1,2%.
Aga see tähendab tegelikult mida? Ka praeguses olukorras, suhteliselt konservatiivsema inflatsiooniprognoosi järgi tähendab see seda, et mingit taganemist varasemale, selle inflatsioonikriisi eelsele hinnatasemele aset ei leia. Praeguse parema teadmise järgi see inflatsiooniline tase on [kujunenud] ja küsimus on, millisel ajal leiab aset inflatsiooni rahunemine ehk siis nii-öelda mingisugusesse prognoositavasse normaalmajanduse situatsiooni naasmine. Kuid see inflatsioonihüpe on aset leidnud, see on reaalsus.
Majandusekspertide komisjonis kõlanud hinnangutel tuleb silmas pidada seda, et ka see tase, kuhu me oleme jõudnud – 20% –, kui me vaatame maailma tooraineturge, energiakriisi, ka Venemaa sanktsioonidest tulenevat varustusahelate ümberasetumist, siis peame silmas pidama seda, et inflatsiooni lage ei pruugi me olla sugugi veel saavutanud. Toormehindade surve ei ole veel [mõjunud] kõikide toodete lõpphindadele. Ja seda tuleb silmas pidada.
Rahandusministeeriumi esindajad tõid välja, et kui me [vaatame olukorda] inflatsioonilise kriisi kontekstis, siis majandusteoreetilise põhikäsitluse järgi hinnad tõusevad siis, kui nõudlus suureneb. Ning hinnad tõusevad ka siis, kui pakkumine väheneb. Ja kõige tulemuslikum, kui võtta abstraktne majandusteoreetiline üldaksioom, on see, et tegeldakse hinnatõusu algsete põhjustega. Liiga suure nõudluse korral tuleb nõudluse kasvu piirata. Pakkumisprobleemide korral nõudluse piiramine eriti ei aita. Pigem tuleks leida võimalusi pakkumise suurendamiseks. Kui tegemist on püsivamate muutustega nõudluses või pakkumises, siis tuleb [mõelda], kuidas majanduse struktuuri vastavalt kohaldada, et suurendada või asendada defitsiitsete toodete pakkumist.
Hinda mõjutavad praegu ühes suunas [mitmesugused] tegurid: nõudluse kiire kasv Ukraina sõjale eelnenud perioodil, kiire väljumine koroonapiirangutest, pandeemiaperioodi stiimulipaketid, toodete kättesaadavuse ehk pakkumisprobleemid, tootmis- ja tarneraskused koroonapiirangutest väljumisel, energeetikavaldkonna probleemid, Venemaa algatatud sõja mõju toormeturgudel. Ning tuleb rõhutada, et algselt ajutisteks peetud tarneraskused on osutunud pikaajalisteks.
Tuleb kindlasti silmas pidada, et enamik praeguse inflatsiooni mõjuritest on üleilmsed. Hinnatõusu surve eksportivate ettevõtete konkurentsivõimele samas on väiksem, sest toore ja energia on kallinenud ka konkurentide juures. Ning teiseks, kindlasti on oluline silmas pidada inflatsiooniga võitluse tähtsust rahvusvaheliselt.
Kuidas riik saab hinnatõusule reageerida? Nõudlust piirav poliitika, intresside tõus, eelarvedefitsiidi kontrolli all hoidmine, pakkumise suurendamine. Maailmas on turule toodud strateegilist kütusevaru, seda on teinud ka Euroopa kütusevaru [osalis]riigina Eesti. Suurriigid on üritanud OPEC-iga läbi rääkida tootmise suurendamiseks. Püsivamate ja struktuursete inflatsioonimõjurite korral on vajalik kaaluda pakkumise suurendamist regulatsioonide ja piirangute muutmise, majanduse struktuuri suunamise, taristuinvesteeringute ning innovatsiooni soodustamise teel.
Silmas tuleb pidada neid praktilisi küsimusi, mida me ennekõike energiakandjate hinna tõusu valdkonnas peame silmas pidama. Esiteks, ootust sellele, et leiab aset, mida me lootsime või eksperdid lootsid läinud aasta lõpul ja ka aasta alul, et tulevikutehinguid hakkab turg sügisest planeerima gaasi hinna alandamise suunas. Seda ootust täna ei ole. Turg teeb tulevikutehingute loogika järgi praeguseks kütteperioodiks järgmise aasta kevadet [arvestades] prognoose, kus [gaasi hind tulevikutehingutes on kõrgem], kui oli eelmisel kütteperioodil. Omaette selge seos on sõltumata ilmast ja sõltumata nendest varustusküsimustest ka meie Balti energiabörsiga. Selge ja vahetu seos sellega on olemas, nii et eeldus, millega me peame arvestama järgmisel kütteperioodil energia hinna kujundamisel, on see, et hinnasurve saab olema suurem, kui oli eelmisel kütteperioodil, mille me üle elasime.
Milline on see poliitiline tööriistakast, mis on meil valitsuse käsutuses ja riigi käsutuses? Need on kaks erinevat teemaplokki ja need võivad olla tegelikult ka oma ülesande püstituselt vastandliku eesmärgiga. Ütleme, et esimene on küsimus sellest, kuidas aidata leevendada hinnatõusu mõju inimestele. See kahtlemata tähendab ka, kas inimestele jääb rohkem raha alles, et toime tulla. See kahtlemata iseenesest meie riigi inflatsioonitaset kui niisugust ei vähenda, kui [peame silmas] toetuste maksmist.
Vabariigi Valitsus maksis eelmisel kütteperioodil ligi 165 miljoni euro ulatuses toetusi. Euroopa Liidu liikmesriikidega võrdluses – mul on siin Bruegeli mõttekoja andmestik ära toodud – jäi see Euroopa Liidus kusagil keskmisele tasemele, kui vaadata sesoonset kas maksude langetamist või toetuste maksmist, mis see mõttekoda kokku liitis. Esikohal oli Kreeka, kus nii külmad ilmad ju õigupoolest polegi, üle 3,5% SKP-st toetusega. Leedu näiteks on samuti toetanud üle 3,5%-ga oma sisemajanduse kogutoodangust. Eesti nii-öelda toetusmahud või siis võrguteenuste ja muud nii-öelda rahalise mõjuga [meetmed] jäid tasemele 0,9% sisemajanduse koguproduktist, nii et olime sisemajanduse koguprodukti [arvestades] üks pigem [väiksema] toetusega riike.
Eelmises ametis olnud valitsuses või kuidas seda nüüd öelda, ülemineku- või mille valitsuses olid arutusel ka toetusmeetmed või võrgutasumeetmed, mis majandusministeerium esitas. Majandusministeerium andis sellekohase ülevaate ka eelarve kontrolli erikomisjonile. Need nägid ette, et sellesse lisaeelarvesse, mida parlament menetles ja mille läinud kuul vastu võttis, lülitada ligi 300 miljoni euro jagu meetmeid järgnevalt: kaugkütte osaline hüvitamine kodutarbijatele, hinnalagi gaasi kodutarbijatele, hinnalagi elektri kodutarbijatele ning elektri võrgutasu vähendamine ja gaasi võrgutasu hüvitamine. Kõik need olid ette nähtud perioodiks oktoober 2022 kuni märts 2023. Suurusjärk oli siin, ma vaatasin, 300 miljonit eurot, see informatsioon on komisjonil teada. Kuid valitsus ei pidanud vajalikuks ühtegi seda meedet lülitada lisaeelarvesse. See küsimus on endiselt vastuseta, milline on valitsuse poliitika, mis puudutab kütteperioodil energiakandjate eeldatavast järjekordsest hinnašokist tulenevat kompenseerimismehhanismi.
Ja teine pool on loomulikult maksupoliitiline. Komisjoni käsutuses on [hulk] informatsiooni selle kohta, kuidas erinevad Euroopa riigid on ka maksupoliitiliste vahenditega püüdnud inflatsioonisurvet leevendada. Mida Eesti Statistikaameti ametnikud välja tõid? Eesti torkab silma sellega, et kõik need meetmed, olgu need siis võrgutasumeetmed, mida sisuliselt võib käsitleda kui maksupoliitilisi või siis toetusmeetmeid, olid äärmiselt lühiajalised. Need olid intensiivsed väga lühikese aja jooksul ja siis katkesid täielikult. [Mis puutub] enamikku Euroopa riikidesse, siis tuleb tõepoolest tunnistada, et need riigid, kes maksupoliitilisi meetmeid rakendasid, tegid seda nii-öelda sunset-klausliga ehk raugemistähtajaga, kuid need tähtajad olid märkimisväärselt pikemad. Ja siin on üks põhjuseid või probleeme, mis on meie suure inflatsioonisurve [taga], kui võrrelda [olukorda] meie regioonis.
Ja kindlasti me peame silmas pidama ka monopoolsete ettevõtete hinnakujundust. Sellega tegeles komisjon samuti. Ma toon teile ühe näite. Kui me olime euro ülevõtmise eel, siis oli meil samamoodi probleem inflatsioonikriteeriumiga, nagu meil olid muud makrokriteeriumid, näiteks eelarve defitsiit. Ja siis ainuüksi 0,5%, ma mäletan, moodustas Tallinna Vee kasum, mis tegelikkuses oli ebamõistliku tulususega. Ja valitsus nentis seda. Ma mäletan, ma koostasin seaduseelnõu ja me võtsime vastu monopolide ohjeldamise seaduse sellele ebamõistlikule tulususele piiri panemiseks. Ja see realiseerus ja selle tulemused on praktilise iseloomuga, väljenduvad kümnetes ja kümnetes miljonites eurodes, mis jäid tarbijatele.
Konkurentsiamet minu palvel koostas õiendi, mis puudutab soojuse ja elektri koostootmise kulude jagamise mõju kaugkütte hinna kujunemisele. Selle õiendi järgi tegelikult tuleb välja, et see on nagu kahene tootmine: üks on riigi poolt mõistliku hinnaga kontrollitav soojuse tootmine, teine on elektri tootmine, mis praeguses loogikas rajaneb börsihinnal. Tegelikult Konkurentsiamet toob välja vajaduse muuta kaugkütteseadust printsiibil, et on sätestatud koostootmiskulude jagamise meetod koos soojuse hinna arvutamise alustega, mis võtavad arvesse nii soojuse tarbijate huvisid kui ka olukorda elektriturul. Praegu on reaalne ülekompenseerimise olukord. See kahtlemata oleks üks võimalus inflatsioonilist survet vähendada, sellel on väga suur rahaline mõju.
Ja teiseks toob Konkurentsiamet selles minu palvel koostatud õiendis välja ka probleemid, mis puudutavad taastuvenergia toetuste puhul ülekompenseerimist praeguses olukorras. Kõik need toetusskeemid on koostatud olukorras, kus energia hinnatase oli hoopis teistsugune ja praegu on Konkurentsiameti hinnangul tegu küsimusega, kas tegemist ei ole selles loogikas lausa ebaõiguspärase riigiabiga.
Nii et see on ülevaade praegu sellest arutelust. Härra Neivelt eksperdina tõi arutelus välja vajaduse Eestil Euroopa Liidu tasemel algatada CO2 emissiooni ühikute reform, et see oleks prognoositav ühel tasapinnal. Tegemist on kahtlemata väga olulise elektrienergia inflatsioonilist survet põhjustava meetmega.
Veel kord ma tahan rõhutada seda, et meil inflatsioon ei ole lühiajaline. Inflatsioon ei tagane inflatsioonieelsele tasemele ja inflatsioon ei ole oma kõrgtaset veel paljude toodete hindades saavutanud. Mis puudutab kõige olulisemat elementi selles inflatsiooniportfellis – see on meie jaoks energeetika –, siis meid ootab ees suurem šokk, kui oli eelmisel kütteperioodil. Ja see enesestmõistetavalt eeldab riigi tasemel planeerimisotsuseid, milleks on viimane aeg. Kahtlemata me võime opereerida mitmete stsenaariumidega, kuid me peame olema teadlikud nende stsenaariumide olemasolust. Hetkel niisugust ülevaadet ei ole.
Ja viimane informatsioon veel: Eesti riigieelarve ostujõud on langenud 2020. aasta tasemele võrreldes sellega, milline oli meie eelarve, mille me vastu võtsime selle aasta detsembris. Tegelikkuses ostujõud, [tänu millele] me saame kaupu ja teenuseid osta ja palku maksta, on [võrreldes sellega], mida me prognoosisime detsembris, kukkunud üle 10%. See oli Rahandusministeeriumi hinnang meie arutelu käigus.