Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Martin Helme

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Valge, palun!

10:00 Jaak Valge

Tere hommikust, head kolleegid! Hea juhataja! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitab välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise eelnõu. Ja ehkki teile võib-olla nende rahvaloenduse meediakajastuste, just pealkirjade järgi on jäänud ehk mulje, et meie rahvastikuolukord on paranenud, siis natukenegi pealkirjast edasi lugedes selgub, et see mulje pole täpne. Isegi võrreldes 2011. aasta rahvaloendusega on Eestis sündinute osakaal langenud 0,5%, Eesti kodanike osakaal 0,5%, eestlaste osakaal 0,6% ja eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute suhtarv 1,5%. Ja need on siis viimase 10 aasta muutused. Aga rändesaldo on meil just suurenenud viimasel neljal aastal ja eestlaste loomulik iive on negatiivne. Statistikaameti andmete alusel pole mitte mingit kahtlust, et Eesti viimaste aastate sisseränne, arvestamata siinjuures Ukraina põgenikke, on kasvanud nii suureks, et seda olukorda tuleb iseloomustada massiimmigratsioonina. Ja niisiis pole ka mingit kahtlust, et just viimastel aastatel on eesti keelt kõnelevate isikute osakaal ja eestlaste osakaal järsult kahanenud ja nüüd maikuus vastuvõetud seadusemuudatustega võimendati seda tendentsi veelgi.

Meie oma eelnõuga suuname töörände meie majanduse arengu huvides kõrgelt kvalifitseeritud tööjõule, kitsendame võimalusi ülikoolide kasutamiseks migratsioonipumbana, ja mis põhiline, peatame eestlaste osakaalu languse meie oma kodumaal. Just nimelt, esialgu saame seda peatada, (Juhataja helistab kella.) sest veel ametis oleva peaministri arvatud või loodetud 85%‑ni on muidugi väga tükk maad minna. Aitäh!

10:02 Aseesimees Martin Helme

Rohkem soove ei näe. Olen võtnud Riigikogu juhatuse nimel vastu ühe eelnõu ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Teeme nüüd palun kohaloleku kontrolli.

10:03 Aseesimees Martin Helme

Kohale pani ennast kirja 67 Riigikogu saadikut.


1. 10:03 Riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Inflatsiooni kriisist Eestis" arutelu

10:03 Aseesimees Martin Helme

Meie tänane päevakord. Täna päevakorras üks punkt, riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Inflatsiooni kriisist Eestis" arutelu. Selle arutelu käigus on meil ette nähtud kolm ettekannet: kõigepealt erikomisjoni esimees Urmas Reinsalu, siis Eesti Panga president Madis Müller ja lõpuks ettekandjaks majandusekspert Raivo Vare. Menetlus näeb meil niimoodi välja, et kõik ettekanded on 20 minutit ja sellele järgneb küsimuste-vastuste voor kõikide ettekannete järel 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse ja ettekannete järel toimuvad läbirääkimised, kus sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad, kuid arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt saaksid sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Arutelu algataja on ka palunud, et juhul, kui päevakorrapunkt ei ammendu kella 13-ks, pikendaksime istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda me peame siis eraldi hääletama, kui hakkame sinnapoole jõudma.

Aga nüüd alustame arutelu ja palun siia Riigikogu kõnetooli riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu.

10:05 Urmas Reinsalu

Lugupeetav rahvaesindus! Eesti majanduskeskkonna, Eesti inimeste toimetuleku jaoks ei ole hetkel suuremat probleemi, kui rahvusvaheline ülemaailmne suur inflatsioonisurve, mis on eriti võimendunud Eestis. Eelmise nädala teisipäeval andis Eurostat teada, et referentsperioodil eelmise aastaga võrreldes on Eesti inflatsioon 20,1%, olles konkurentsitult esikohal Euroopas. Täna hommikul on Statistikaamet esitanud värske informatsiooni. Nende hinnangul referentsperioodil mai 2021 versus referentsperiood mai 2022 tarbijahinnad on tõusnud 20%, sellest elekter 146,3%, soojusenergia 61,2%, gaas 217,3%, kokku kaubad 15,7% ja teenused 28,8%.

On oluline Eesti inimeste tulukvintiile silmas pidades seda informatsiooni, et nimelt OECD riikide võrdluses on toidu ja energiatoodete osakaal tarbija korvis kõige vaesemal tulukvintiilil ehk viiendikul rahvastikust kõige suurem ulatudes ligi 50%-le. Kõige kõrgemal tulukvintiilil on see samuti suhteliselt kõrge võrreldes teiste OECD riikidega, kuid ligi kaks korda madalam. Mis tähendab teisisõnu seda, sellel on mitmeid objektiivseid põhjuseid seoses meie laiuskraadiga, seoses meie kõrge hinnatasemega toidu ja energiatoodete puhul, aga see tähendab tegelikkuses seda, et inflatsioon lööb kõige valusamalt, suhteliselt valusamalt kõige vaesemat tulugruppi, kõige madalamat tulukvintiili. Ja kui me näeme ka eluasemega seotud inflatsiooni mõju, siis eluasemega seotud inflatsiooni mõju on Statistikaameti hinnangul tarbijahindades ligi 40%.

Praeguse erakorralise riiklikult tähtsa küsimuse arutelu mõte on esiteks kuulata ära Eesti Panga presidendi ülevaade inflatsiooni kohta, sest makrotasemel vastutab just nimelt Euroopa Keskpanga liikmena just nimelt Eesti Pank hinnastabiilsuse eest Eestis. Ja kindlasti annab Eesti Panga president ülevaate inflatsiooni põhjustest nii Eestis kui rahvusvahelises kontekstis ja ka asjaoludest, mida Eesti Pank kaalub Euroopa Keskpanga liikmena inflatsioonilise surve vähendamiseks. Teiseks kuulame ära sõltumatu majanduseksperdi Raivo Vare, tema hinnangud praegusele inflatsioonile ja vajadusele tegutsemiseks. Lisaks ma tahan rõhutada seda, et see koht siin parlamendis peab olema platvorm, foorum kõikidele poliitilistele jõududele välja pakkuda oma hinnang, kuidas inflatsioonisurvet esiteks leevendada inimestele toimetulekuloogika järgi ja teiseks, kuidas inflatsioonisurvet on võimalik leevendada, olgu ta siis üleeuroopalises käsitluses, rahvusvahelises käsitluses, aga ka loomulikult meie riigi käsutuses olevate meetmetega.

Riigieelarve kontrolli komisjon viis läbi kuulamise seoses inflatsioonikriisiga, kuhu olid kutsutud Eesti Panka esindav asepresident Ülo Kaasik, Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Raul Lättemäe, riigi rahanduse talituse juhataja Kadri Klaos, majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja härra Uiga, Statistikaameti osakonna juhataja härra Pae ja juhtivanalüütik Viktoria Trasanov ning samuti makroökonoomika professor Raul Eamets ning sõltumatute ekspertidena härra Indrek Neivelt ja Raivo Vare.

Lühidalt kokku võttes tuleb rõhutada seda, et meie lähtekoht peab olema selline, mida me peame arvesse võtma selle olukorra hindamisel, et inflatsioon ei ole lühiajaline nähtus. Mitmetel ekspertidel ja ka Rahandusministeeriumil oli kinnitus eelmisel aastal, kui me menetlesime riigieelarvet, et inflatsioon on üksnes sesoonne, ta leiab aset kütteperioodil, erinevatel põhjustel tingitud energiahindade kasvust tulenevalt ja leiab aset inflatsioonilise surve rahunemine, siis see väide hetkel paika ei pea. Selles osas valitses komisjonis kõlanud ekspertide poolt konsensus.

Rahandusministeerium lähtub Eesti riigi hinnangus kevadprognoosist. 7. aprilli seisuga on esitatud informatsioon, et Eesti selle aasta inflatsiooni prognoosiks on 12,7%. Ekspertide hinnangul see prognoos võib kahetsetavasti olla madal, nii et me peame olema valmis ka suuremaks inflatsiooniliseks surveks. Rahandusministeerium prognoosib inflatsioonitempo kujunemist esiteks sellisena, et isegi kui paika peaks tarbijahinnaindeksi tõus 12,7% sellel aastal, siis ka järgmistel aastatel kevadprognoosi järgi peaks hinnatase kerkima küll oluliselt aeglasemalt, vastavalt 2,1% ja 2024. aastal 1,2%.

Aga see tähendab tegelikult mida? Ka praeguses olukorras suhteliselt konservatiivsema inflatsiooniprognoosi järgi tähendab see seda, et mingit taganemist varasemale, sellest inflatsioonikriisi eelsele hinnatasemele aset ei leia. Inflatsioon on tulnud praeguse ja parema teadmise järgi selleks, et see inflatsiooniline tase on saavutatud ja küsimus on, millisel ajal leiab aset inflatsiooni rahunemine ehk siis nii-öelda mingisugusesse prognoositavasse normaalmajanduse situatsiooni naasmine. Kuid see inflatsioonihüpe on aset leidnud ja see on reaalsus.

Majandusekspertide hinnangul komisjonis tuleb silmas pidada seda, et ka see tase, kuhu me oleme jõudnud, 20%, kui me vaatame ka maailma tooraineturge, energiakriisi, ka Venemaa sanktsioonidest tulenevat varustusahelate ümberasetumist, siis peame silmas pidama seda, et inflatsiooni lage ei pruugi me olla sugugi hetkel saavutanud. Toormehindade surve ei ole veel kandunud üle kõikide toodete lõpphindadesse. Ja seda tuleb silmas pidada.

Rahandusministeeriumi esindajad tõid välja, kui me asetame asja selle inflatsioonilise kriisi konteksti, siis majandusteoreetilise põhikäsitluse järgi hinnad kasvavad siis, kui nõudlus suureneb. Ning hinnad kasvavad ka siis, kui pakkumine väheneb. Ja kõige tulemuslikum, kui võtta abstraktne majandusteoreetiline üldaksioom, on see, et tegeleda hinnatõusu algsete põhjustega. Liigsuure nõudluse korral tuleb nõudluse kasvu piirata. Pakkumisprobleemide korral nõudluse piiramine eriti ei aita. Pigem tuleks leida võimalusi pakkumise suurendamiseks. Kui tegemist on püsivamate muutustega nõudluses või pakkumises, siis tuleb vaadata, kuidas majanduse struktuuri vastavalt kohaldada, et suurendada või asendada defitsiitsete toodete pakkumist.

Hinda mõjutavad tegurid hetkel ühes suunas. Nõudluse kiire kasv Ukraina sõjale eelnenud perioodil, kiire väljumine koroonapiirangutest, pandeemiaperioodi stiimulipaketid, toodete kättesaadavuse ehk pakkumisprobleemid, tootmis- ja tarneraskused koroonapiirangutest väljumisel, energeetikavaldkonna probleemid, Venemaa algatatud sõja mõju toormeturgudel, ning tuleb rõhutada: algselt ajutiseks peetud tarneraskustes osutumine on pikaajaline.

Tuleb kindlasti silmas pidada, et enamik praeguse inflatsiooni mõjuritest on üleilmsed, hinnatõusu surve eksportivate ettevõtete konkurentsivõimele samas on väiksem, sest toore ja energia on kallinenud ka konkurentide juures. Ning teiseks, kindlasti on oluline silmas pidada inflatsiooniga võitluse tähtsust rahvusvaheliselt. Kuidas riik saab hinnatõusule reageerida? Nõudlust piirav poliitika, intressitõus, eelarvedefitsiidi kontrollimine, pakkumise suurendamine, maailmas on turule toodud strateegilist kütusevaru, mida on teinud ka Euroopa kütusevaru liikmesriigina Eesti, suurriigid on üritanud OPEC-iga läbi rääkida tootmise suurendamiseks. Püsivamate ja struktuursete inflatsioonimõjurite korral on vajalik kaaluda pakkumise suurendamist regulatsioonide ja piirangute muutmise, majanduse struktuuri suunamise, taristuinvesteeringute ning innovatsiooni soodustamise teel.

Silmas tuleb pidada neid praktilisi küsimusi, mida me ennekõike energiakandjate hinnatõusu valdkonnas peame silmas pidama. Esiteks, ootust sellele, et leiab aset, mida me lootsime või eksperdid lootsid läinud aasta lõpul ja ka aasta alul, et tulevikutehinguid turg hakkab planeerima sügisest gaasi hinna alandamise suunas, seda ootust täna ei ole. Turg tulevikutehingute loogika järgi teeb praegusele kütteperioodile järgmise aasta kevadesse prognoose gaasi hinna valdkonnas, suuremaid prognoose tehingutele või tulevikutehingute jaoks, kui oli eelmisel kütteperioodil. Omaette selge seos on sõltumata ilmast, sõltumata nendest varustusküsimustest, et sellel on ka meie Balti energiabörsil selge ja vahetu seos olemas, nii et eeldus, millega me peame arvestama järgmisel kütteperioodil energia hinna kujundamisel, on see, et hinnasurve saab olema suurem, kui oli eelmisel kütteperioodil, mida me üle elasime.

Milline on see poliitiline tööriistakast, mis on valitsuse käsutuses ja riigi käsutuses meil? Need on kaks erinevat teemaplokki ja need võivad olla tegelikult ka oma ülesande püstituselt vastandliku eesmärgiga, või ütleme, esimene on küsimus sellest, kuidas aidata leevendada hinnatõusu inimestele. See kahtlemata tähendab ka, kas inimestele jääb rohkem raha alles, et toime tulla, siis see kahtlemata iseenesest meie riigi inflatsioonitaset kui niisugust ei vähenda, mis puudutab toetuste maksmist. Vabariigi Valitsus eelmisel kütteperioodil ligi 165 miljoni euro eest toetusi maksis. Euroopa Liidu liikmesriikidega võrdluses, ja mul on siin Brügeli mõttekoja andmestik ära toodud, jäi see Euroopa Liidus kusagil keskmisele tasemele, kui vaadata sesoonset, ütleme siis, kas maksu langetamisi või toetuste maksmisi, mida see mõttekoda liitis kokku. Esikohal oli Kreeka, kus nii külmad ilmad õigupoolest polegi, üle 3,5% SKP-st toetusena. Leedu näiteks on samuti üle 3,5% oma sisemajanduse kogutoodangust toetanud. Eesti nii-öelda toetusmahud või siis võrguteenuste ja muud nii-öelda rahalise mõjuga mahud jäid 0,9% sisemajanduse koguprodukti tasemele, olles üks pigem madalama sisemajanduse koguprodukti suhtega riike.

Nüüd, eelmine ametisolev valitsus või kuidas seda nüüd öelda või ülemineku või mille valitsus, siis valitsuses oli arutlusel ka ette näha meetmed, toetusmeetmetena või võrgutasu meetmetena, mida majandusministeerium esitas, majandusministeerium andis sellekohase ülevaate ka eelarve kontrolli komisjonile. Need nägid ette, et sellesse lisaeelarvesse, mida parlament menetles ja läinud kuul vastu võttis, lülitada ligi 300 miljoni euro jagu meetmeid järgnevalt: kaugkütte osaline hüvitamine kodutarbijatele, hinnalagi gaasi kodutarbijatele, hinnalagi elektri kodutarbijatele ning elektri võrgutasu vähendamine ja gaasi võrgutasu hüvitamine. Kõik need olid ette nähtud oktoober 2022 kuni märts 2023. Suurusjärk oli siin, ma vaatasin, 300 miljonit eurot, see informatsioon on komisjonil teada. Kuid valitsus ei pidanud vajalikuks ühtegi seda meedet lülitada lisaeelarvesse. See küsimus on endiselt vastuseta, milline on valitsuse poliitika, mis puudutab kütteperioodil energiakandjate eeldatavast järjekordsest hinnašokist tulenevat kompenseerimismehhanismi. 

Ja teine pool on loomulikult maksupoliitiline. Komisjoni käsutuses on rida informatsiooni selle kohta, kuidas erinevad Euroopa riigid on ka maksupoliitiliste vahenditega püüdnud inflatsioonisurvet leevendada. Mida Eesti Statistikaameti ametnikud välja tõid? Eesti tase torkab silma sellega, et kõik need meetmed, olgu nad siis võrgutasumeetmed, mida sisuliselt võib käsitleda kui maksupoliitilisi või siis toetusmeetmed, et Eesti torkab silma sellega, et need olid äärmiselt lühiajaliselt, nad olid intensiivsed väga lühikese aja jooksul ja siis katkesid täielikult. Enamiku Euroopa riikide puhul, tõepoolest tuleb tunnistada, et need riigid, kes maksupoliitilisi meetmeid rakendasid, tegid seda ... klausliga ehk raugemistähtajaga, kuid need tähtajad olid märkimisväärselt pikemad. Ja siin on üks põhjuseid või probleeme, mis tähendab ka võrdlusena meie regioonis meie suurele inflatsioonilisele survele.

Ja kindlasti me peame silmas pidama ka monopoolsete ettevõtete hinna kujunduse jälgimist, sellega tegeles samuti komisjon. Ma toon teile ühe näite. Kui me olime euro ülevõtmise eel, siis oli meil probleem inflatsioonikriteeriumiga samamoodi, nagu meil olid muud makrokriteeriumid, eelarve defitsiit, ja siis ainuüksi 0,5%, ma mäletan, moodustas Tallinna Vee kasum, mis tegelikkuses oli ebamõistliku tulususega. Ja valitsus nentis seda, ma mäletan, ma koostasin seaduseelnõu, me võtsime vastu monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu selle ebamõistlikule tulususele piiri panemiseks ja see realiseerus ja selle tulemused on praktilise iseloomuga, väljenduvad kümnetes ja kümnetes miljonites eurodes, mis jäid tarbijatele.

Konkurentsiamet minu palvel koostas õiendi, mis puudutab nüüd soojuse ja elektri koostootmise kulude jagamise mõju kaugkütte hinna kujunemisele. Selle õiendi järgi tegelikkuses tuleb välja, et see on nagu kahene tootmine: üks on riigi poolt mõistliku hinnaga kontrollitav soojuse tootmine, teine on elektri tootmine, mis praeguses loogikas rajaneb sellel börsihinnal. Siin tegelikkuses Konkurentsiamet toob välja vajaduse kaugkütteseadust muuta printsiibil, kus on sätestatud koostootmiskulude jagamise meetod koos soojuse hinna arvutamise alustega, mis võtavad arvesse nii soojustarbijate huvisid kui ka olukorda elektriturul. Praegu on reaalne ülekompenseerimise olukord. See kahtlemata oleks üks asjaolu inflatsioonilise surve vähendamiseks, sellel on väga suur rahaline mõju. Ja teiseks, Konkurentsiamet selles minu palvel koostatud õiendis toob välja ka probleemid selle kohta, mis puudutavad ka taastuvenergiatoetuste ülekompenseerimise küsimust praeguses olukorras. Kõik need toetusskeemid on koostatud olukorras, kus energia hinnatase oli hoopis teistsugune ja praegu on küsimus selles Konkurentsiameti hinnangul, kas tegemist ei ole selles loogikas lausa ebaõiguspärase riigi abiga.

Nii et see on ülevaade praegu sellest arutelust. Härra Neivelt eksperdina tõi arutelus välja vajaduse Eestil Euroopa Liidu tasemel algatatud CO2 emissiooniühikute reform, et see oleks prognoositav ühe tasapinnaga. Selles osas on tegemist kahtlemata väga olulise elektrienergia inflatsioonilist survet põhjustava meetmega. Veel kord ma tahan rõhutada seda, et meil inflatsioon ei ole lühiajaline, inflatsioon ei tagane inflatsioonieelsesse tasemesse, inflatsioon ei ole oma kõrgtaset veel paljudes toodetes saavutanud ja meid ootab ees, mis puudutab kõige olulisemat elementi selles inflatsiooniportfellis, on meie jaoks energeetika, meid ootab ees suurem šokk, kui oli eelmisel kütteperioodi. Ja see enesestmõistetavalt eeldab riigi tasemel planeerimisotsuseid, milleks on viimane aeg. Kahtlemata me võime opereerida mitmete stsenaariumidega, kuid sellisel juhul peame olema teadlikud nende stsenaariumide olemasolust. Hetkel niisugust ülevaadet ei ole.

Ja viimane informatsioon veel: Eesti riigieelarve ostujõud on langenud 2020. aasta juurde võrreldes sellega, milline oli meie eelarve, mis me vastu võtsime, teadmises selle aasta detsembris ehk tegelikkuses ostujõud, mida me saame kaupu ja teenuseid ja palku maksta, mida me prognoosisime detsembris, on kukkunud üle 10%. See oli Rahandusministeeriumi hinnang meie arutelu käigus.

10:18 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Aivar Sõerd, palun!

10:25 Aivar Sõerd

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ilmselgelt inflatsioon on praegu suurim majandusprobleem ja selles olukorras poliitikutel mitte ainult Eestis, vaid ka mujal tekib soov langetada maksusid ja suurendada toetusi. Aga te olete professionaalkomisjon tegelikult, te tegelete süvendatult eelarveteemadega. Kas te ei pidanud vajalikuks hoiatada sellise poliitika tagajärgede eest? Esiteks, kui eelarvedefitsiit suureneb, siis see ju võimendab siseriiklikku inflatsiooni. Ja teiseks, eelarvedefitsiiti tuleb ju katta laenurahaga, mis tähendab, et intressikulu, arvestades Euroopa Keskpanga rahapoliitika muutust, intressikulu laenudega riikide, võlakirjade intressikulu hakkab järsult kasvama, mis tekitab uue kululiigi eelarvesse ja tulevikus vähendab võimalusi kas või neid toetusi maksta. Kas te professionaalse komisjoni esimehena ei pidanud vajalikuks hoiatada sellise poliitika negatiivsete mõjude eest?

10:26 Urmas Reinsalu

Aitäh! Selle praeguse inflatsiooni, mida ma ka oma ettekandes esile tõin, me peame silmas pidama seda, et inflatsioon on rahvusvaheline nähtus. Need põhjused, algpõhjused laias laastus, mis on inflatsioonilise ülemaailmse surve tinginud ja mis on eriliselt võimendunud meie piirkonnas, need mõjud on rahvusvahelised. Seetõttu ettekujutus, kas me suudame, ütleme, kas meie nii-öelda eraldi võetuna raha pakkumine olemuslikult ülemaailmset inflatsiooni või ka meie piirkonnas inflatsiooni suudab vähendada, kui seda pakkumist piirata, siis vastus, tegelikult vähemalt need eksperdid, mis sellest loogikast põhineb, on reaalsuses eitav.

Loomulikult on üldloogikas, ja seda ma kuidagi ei eitanud, see tõsiasi tuleb arvesse võtta, et piltlikult öeldes, kui raha on inimestel vähem, oleks Eestis, eks ole, või maksujõudu, või, ütleme, kaupade ja teenuste soetamiseks, et siis sellisel juhul paratamatult tekib see, see kindlasti vähendaks inflatsioonilist survet. Aga siin, ma arvan, on kolm erinevat aspekti. Esiteks, meil on üks asi, kui me kõneleme reguleeritud hindadest, reguleeritud hinnatasemetest, seal maksude vähendamine kindlasti aitab kaasa inflatsiooni vähendamisele. Sama näide, nagu ma tõin sellesama Tallinna Vee näitega. Kui riik seda ülemäärast tulusust piiras, siis tegelikkuses see tõi kaasa inflatsioonilise surve vähenemise. Toonased eksperdid nii möönsid. Ja samamoodi, ma olen kindel, leiaks aset ka, näiteks kui me lahendame koostootmisjaamade probleemi, millele osundas Konkurentsiamet.

Nüüd, küsimus sellest, et siin on kaks eesmärki, mida riik peab adresseerima paralleelselt. Üks on need riigi käsutuses olevad tööriistad, mis puudutavad inflatsiooni, mille mõju on tegelikult see, et inflatsiooninumber on väiksem. Ma vaatan Eesti Panga otsa, siin on küsimus, mis puudutab eluasemelaenude näiteks reegleid, mille puhul, ma tean, pank arutab, aga pank otsuseid ei ole langetanud,  pank ütleb, jälgib otsuseid. Me mäletame, eelmises kriisis, mille iseloom ja kontekst oli muidugi teine, eelmine ülemaailmne finantskriis, siis toona, ma arvan, et oli vägagi õigustatud kriitika selle kohta, et kas pank jäi liiga hiljaks, kui me räägime eelmisest perioodist. Kindlasti on Eesti Pangal suur vastutus, mida panga president avab. See on Eesti kontekstis. Noh, ütleme, pank on, järgmise aasta algusest jõustuvad need lisapuhvrite, reservpuhvrite vajaduse meie pankadele juba need reeglid kehtestanud. Ja siia sisse on siis ka reguleeritud hinnad, on maksupoliitilised hinnad, mis aitaksid inflatsiooni vähendada.

Nüüd, teine küsimus on inimeste toimetulek ja hakkamasaamine. Ma tõin välja mitmed olulised asjaolud. Need eraldivõetuna loomulikult ei adresseeri inflatsiooni kontrolli all hoidmist, need on, vastupidi, nendel, kui me raha pakkumine on suurem kiretu makroökonoomilise loogika järgi, siis loomulikult need võivad hoopistükkis seda inflatsiooni kiirendada Eestis. Selles ei ole mingit kahtlust. Küsimus on, kas eelmise valitsuse 200 miljonit või 170 miljonit eurot toetusi, mis maksti, kas need kiirendasid inflatsiooni või vähendasid. Iga ökonomist ütleb, need muidugi olid inflatsiooni soodustavad. Valitsus oma sammudega kindlasti kiirendas Eestis inflatsiooni. Valitsuse kõik sammud on olnud inflatsiooni kiirendavad ja selles mõttes on õige sinu küsimus. Valitsus ei ole ühtegi inflatsiooni pidurdavat sammu astunud. Kui me vaatame ka kõigile sammudele, valitsuse vastus inflatsiooninile on olnud positiivsed lisaeelarved. Ma ei ütle seda, et lisaeelarve vajadust ei ole, aga inflatsiooni probleemi, inflatsiooni kontrolli all hoidmise vastuseid me tegelikult seal loomulikult ei näinud.

10:30 Aseesimees Martin Helme

Priit Sibul, palun!

10:30 Priit Sibul

Aitäh! No inflatsioon on röögatu, kui me vaatame. Sa küll viitasid sellele, et tegemist ei ole ju ainuüksi meie probleemiga, vaid see inflatsioon on rahvusvaheline ja puudutab väga paljusid. Erinevad riigid on sellele otsinud erinevaid lahendusi, kuidas inimestele kompenseerida või õigemini, kuidas nende elujärge säilitada, isegi praegu mitte parandada, eks, me räägime nende erinevate meetmete puhul elujärje säilitamisest. Kas te arutasite ka, kumb suund meil võiks mõistlikum olla? Kas see peaks olema läbitoetuste ja võimalikult sihitatult ja abivajajatele või, kui tegemist on globaalse probleemiga, ikkagi püüda ka läbi maksumeetmete inimeste elujärge säilitada? Kumb see mõistlikum variant meil oleks?

10:31 Urmas Reinsalu

Aitäh! Ei, tegelikult komisjoni arutelu oli loomulikult informatiivne. Komisjoni liikmetel kindlasti erinevaid poliitilisi jõude esindavatena on eraldi nägemused ja küllap fraktsioonid väljendavad neid nägemusi oma arusaamade järgi.

Aga ma tõesti tooksin välja ühe tõsise loogika hoiatuse, mida tõi välja Indrek Neivelt komisjoni istungil. Kuidas saab Eesti, aga ka väikeettevõtja Eestis – ma tsiteerin – olla konkurentsivõimeline, kui me maksame kaks korda elektri eest rohkem kui Rootsis, näiteks 50% rohkem kui Soomes? Indrek Neivelt jätkab: "Me oleme oma hindadega üle läinud mingisuguses tasemest juba ammu ja energia siin laiuskraadil ..." Ja me oleme tegelikult ju niikuinii eelduslikult energiamahukamad võrreldes teistel laiuskraadidel asuvate ühiskondadega, majanduskeskkondadega. See tegelik loogika peaks olema, et meil selle kompenseerimiseks energia suhteline hind peaks olema selles situatsioonis suhteliselt madalam, et omada konkurentsivõimet, aga meil on olukord täiesti tagurpidine, on niisugune Tagurpidi-Antsla olukord.

Neivelt püstitas ülesande tõesti sellega, et CO2 kvoodireform Euroopas, see olukord on absurdne ja seda hinnatõusu on olnud ülitugevalt, võimendatult. Meie valitsuse ametist lahkunud majandusminister ka lubas sellega tegeleda, aga ega me mingit tagasisidet ei ole ju ka komisjonis kuulnud, kui komisjon arutas seda küsimust, selles osas valitseb vaikus. Indrek Neivelt tegi üleskutse, et Kadri Simson suutis liita Ukraina elektri kahe nädalaga Euroopa süsteemiga, nüüd võiks tegutseda siis olgu Eesti või olgu teiste Euroopa energiatarbijate huvides. Kui me vaatame Euroopa Liidu komisjoni soovitusi, siis Euroopa Komisjon on andnud välja soovitused, kuidas käituda, see on ka vastus sellele, mida teha, siis Euroopa Komisjon kutsus üles just nimelt CO2 ülelaekunud raha suunama toetusteks, ja teiseks, kutsus üles rakendama ka maksupoliitilisi meetmeid. Eesmärk, komisjoni teatise eesmärk ei olnud loomulikult mitte selles kontekstis kitsalt inflatsiooniline surve vähendamine, vaid oli just nimelt inimeste toimetuleku, selles kriisis toimetuleku võimaluste soovitamine liikmesriikide valitsustele.

Euroopa Komisjon on energiakandjate valdkonnas astunud neid energiapoliitilisi samme, mis praeguses kontekstis on spetsiifiliselt ju probleemsemaks muutunud. Need lahendused, mida püüti leida ka eelmise aasta sügisest, on muutunud hoopis teiseseks, need on nüüd teise konteksti asetunud seoses Venemaa sõjaga.

Kui me toome näiteks, milline surve seisab ees ka toodete hindade kallinemisel, 16. juunil jõustub ka puidu sisseveo sanktsioon Euroopas, siis kümne päeva pärast Venemaalt, Valgevenest. Komisjon tõesti eilsel arutelul üllatusega tuvastas, et meil on hoopis puidu sissevedu Venemaalt kasvanud oluliselt, mitte ei ole kahanenud. Ja eksitavad on need väited, mida on avalikkusele esitatud, et tegemist on mingi transiidiga. Ei ole. Meilt välja läheb näiteks pelletina hoopis teist tüüpi puitu, puidutooteid või puitu, kui meile sisse tuleb Venemaalt. Selles osas Keskkonnaministeeriumi esindaja ei suutnudki öeldud. Kõik ütlevad, metsa- ja puidutöösturid kõik kinnitavad, et meie Venemaalt puitu ei too, aga mahud kasvavad. Ja tuleb välja, et ei olegi Keskkonnaministeeriumil mingit ülevaadet, kes siis seda puitu toob.

Nii et muidugi, makroökonoomika professori Eamets tõi komisjonile soovitused ja rõhutas veel kord üle, et inflatsioon ei ole peatunud, inflatsioon on kasvav seoses teatud toormete kallinemise aegviibega, jõudmiseni lõpptoodetesse. Ta soovitas kaaluda tarbimismaksude või kaudsete maksude alandamist, aktsiiside alandamist, näiteks, mis pikaajaliselt kindlasti inflatsiooni mõjutaks. Ta tõi välja ka näiteks fikseeritud hindadega pakettide võimaluse küsimuse, mida silmas pidada. Ja siin on kindlasti rida meetmeid praktikas, mis komisjoni käsutuses on, selle rahvusvahelise võrdluse järgi, et Euroopa riikide kasutatud tööriistakast on mitmekesine. Eesti torkab siin silma sellega, et meie meetmed olid kõik väga kitsale ajahorisondile asetatud. See on kindlasti üks asjaolu, mida silmas pidada.

10:36 Aseesimees Martin Helme

Heiki Hepner, palun!

10:37 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Indrek Neivelt kindlasti viitas väga õigele tegurile, et tänane CO2‑kvoodi kaubandus on oma olemasolu ammendanud ja vajaks kindlasti põhimõttelist ümbervaatamist. Aga tõesti tema mõju inflatsioonile saaks olla siis ja saakski olla üleeuroopaline, kui me üle Euroopa seda rakendaksime. Kui me nüüd tuleme Eestisse, siis tõepoolest, me saaksime inflatsiooni jõuliselt alla suruda, kui me oma energia, just eelkõige elektrienergia müügipõhimõtteid ümber vaataksime. Sellest vist komisjonis väga juttu ei olnud, aga sa võiksid natukene seda avada. Sest tõepoolest, kui Rootsis maksab elekter poole vähem kui Eestis, siis me ju kuidagi konkurentsis võrdsed ei saa olla. Tegelikult me peaksime kogu elektrikaubanduse põhimõtted ümber vaatama, et inflatsiooni alla suruda.

10:38 Urmas Reinsalu

Jah, see on üks võimalus. Eraldi võetuna komisjoni istungil sellest juttu ei olnud, aga me oleme varem seda käsitlenud komisjoni istungitel, kus ka Konkurentsiameti direktor esitas oma nii‑öelda õigusliku ja tehnilise ekspertiisi selle kohta, kas see on tehtav, ehk siis tegelikult universaalteenusena pakkuda elektrienergiat, turgu valitseva tootja poolt müüdavat elektrienergiat tarbijatele. Jah, põhimõtteliselt see on tehtav. Näiteks Prantsusmaal kodutarbijatele müüdav elektrienergia ei ole börsikaup. Prantsusmaa kasutab oma tuumaelektrijaamu, eks ole, müüb seda tuumaenergiat. Leedu praeguses olukorras langetas ka otsuse. Leedul pidid ka väiketarbijad, kodutarbijad ja ettevõtted, minema üle börsile, aga Leedu lükkas selle ühinemise, börsile minemise otsuse edasi. Sest kui me peame silmas elektrienergia hinna hüpet, nagu see oli, siis aastaga on see hinnahüpe olnud 146%, poolteist korda. See kindlasti ei ole mingisugune piir, kust me ei pruugi üles hüpata. Ees ootavad sellel perioodil, nagu ekspertide hinnangud olid, ka 3000‑eurosed hinnahüpped megavatt-tunni kohta. Sellises olukorras, kui meil tekib olukord, tõepoolest paradoksaalne, et kui Narva jaamades toodetakse elektrienergiat nii‑öelda mõistlikku kasumit juurde arvestades, siis tootmishind on suurusjärgus 50 eurot megavatt[‑tunni kohta] ja siis tegelikkuses see võib transformeeruda hoopis teistsuguste geopoliitiliste ja muude turumoonutuste tõttu, lisaks selle CO2 hinna, heitmekaubanduse ühikute hüppelisele kasvule täiesti absurdilähedasele tasapinnale. See olukord kindlasti on talumatu. Me võime rääkida, aga ma arvan, et ei ole mõtet börsi iseeneses vastandada sellele praegusele olukorrale. Börsihinna tase on toonud meile ka aastaid, kus on olnud suhteliselt madalam hinnatase, eks ole, on võidetud. Aga me peame muutunud oludes, nii erakorralises kontekstis peame olema valmis langetama niisugusi mobiilseid, tervest mõistusest tulenevaid otsuseid, sest meil on väga tugevalt tavapärane vaba turu toimimine halvatud. Riigid, Euroopa Liit langetavad täiesti turumajanduse loogikast vabasid otsuseid, mis puudutavad näiteks sõjasanktsioone Venemaale ja need on igati põhjendatud ja me toetame ja kutsume neid üles intensiivsemalt tegema. Aga see tähendab, et kõneleda ainult turuloogikast, mis peaks olukorda lahendama, on sügavalt petlik praeguses sõjaolukorras, sõjasituatsioon. Selle eest hoiatab ja seda käsitleb oma ettekandes ka härra Vare.

10:41 Aseesimees Martin Helme

Annely Akkermann, palun! 

10:41 Annely Akkermann

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma vaatasin tänase kokkusaamise pealkirja "Inflatsiooni kriisist", lahku kirjutatud, siis ma ausalt öeldes esialgu ei saanud aru, mida te silmas peate. Aga nüüd, kui te olete teemat lahti rääkinud, siis mul tekkisid küsimused. Hinnatase on ju tasakaal turul: ühelt poolt pakutavad kaubad ja teenused, teisel pool turul olev raha. Ja inflatsioon on kohanemine juhul, kui ühelt poolt kas kaupu-teenuseid tuleb juurde või teiselt poolt raha tuleb, emiteeritakse juurde või võetakse ära siin intressitõusuga. Kuidas te kujutate ette siis kohanemist või inflatsiooni kärpimist, kui te maksude langetamisega ja toetuste tõstmisega turupoolele panete raha juurde? See on ju nagu lõkkesse halgude viskamine.

10:42 Urmas Reinsalu

Aitäh! Jah, ma olen nõus, et sellise lõkkesse halgude viskamise lahenduse inflatsioonikriisile pakkuski välja valitsus, kes tegelikult nägi ette üksnes toetuste paketti. Nagu ma ütlesin, sajad miljonid eurod kindlasti seda inflatsiooni kriisi võimendasid. See on üks tõsine probleem, et meie majanduse prognostiline võime ja suutlikkus teha selle alusel ratsionaalseid otsuseid, eriti kriisisituatsioonis, on tegelikult habrastunud väga kriitilisele pinnale. Ja see on kindlasti omaette probleem, mis on meie majandusjulgeoleku probleem. Ma olen sellega absoluutselt nõus, seda on võimatu eitada. See on majandusteadvuslik loogika, et kui toetusi kasvatada, kas see autonoomselt toob kaasa inflatsioonisurve kasvu. Jah, vastus on loomulikult jaatav.

Aga samas me peame mõistma, et selle inflatsiooni tekkepõhjused ja inflatsiooni n-ö makrotasemel perspektiiv ei ole mitte Eesti sees tehtud ühed või teised otsusedm, vaid see oli ülemaailmne fenomen, mis on tõepoolest meie piirkonnas võimendunud ja eriti võimendunud Eestis, olles siis  maailmas, no ma ei ütle maailmas, ma ütlen Euroopa tasemel, nagu näitab statistika, tšempion. Ja selle taga on mitu asjaolu. Aga kui me vaatame, ka eksperdid tõid välja, et Balti riikide inflatsioonisurve liigub tegelikult samas rütmis. Tõsi küll, Eesti oma on kõrgem. Eksperdid tõid välja seda, et see põhjus on selline, et tõesti, Eesti meetmed, inflatsiooni leevendavad meetmed olid väga lühiajalised võrreldes Läti ja Leeduga. Toodi välja ka üks asjaolu, et Lätis oli, et erinevates riikides on erinev osakaal fikseeritud pakettidel. Leedu puhul, mis ei ole tegelikult selle Nord Pooli börsi osa, Leedu kodutarbijad ei ole, see on kindlasti üks omaette element, mis muudab meie olukorda erinevaks või põhjendavad ja selgitavad kõrgemat inflatsioonitaset, protsentides kõrgemat inflatsioonitaset Eestis.

Nii et kas meie olukord on selline, et inflatsioon püsib, inflatsioon ei lange, vaid lühiajalises perspektiivis kasvab inflatsioon, ja järgmine kütteperiood tuleb suurem kaos ja suurem katastroof, kui oli see kütteperiood. Need on lühikesed järeldused ettekannetest. Milliseid meetmeid rakendada, kas siis inimeste leevendamiseks, toimetuleku leevendamiseks, nagu ma ütlesin, et valitsus arutas, aga valitsus ei pidanud põhjendatuks ühtegi meedet lisaeelarvesse lisada. Ja see kindlasti on küsimus, mis mõjutab inimeste toimetulekut.

Teine aspekt on see, et maksupoliitilised meetmed ja reguleerivad meetmed, siis need kindlasti, on osa maksupoliitilisi meetmeid, mis leevendavad inflatsiooni, on osa maksupoliitilisi meetmeid, mis võivad olla pigem neutraalsed või võivad pigem inflatsiooni kiirendada, sõltub nende tüübist. Ja on ka regulatiivseid meetmeid, nagu ma tõin näiteks, seesama koostootmisjaamade nii-öelda ülekompenseerimise probleem, millele juhtis tähelepanu Konkurentsiamet. Aga me oleme praegu liikunud, kui me vaatame ka teenuste hinda, kus teenuste hinnas meil ei ole ... Praegu on tekkinud see inflatsioon, on ka psühholoogiline fenomen. Nagu me teame, väga paljuski majandus on ikkagi inimestevaheliste suhete psühholoogia. Teenuste hind kiireneb ka rohkem, kui sinna on tegelikult suhteliselt sisse pandud energiat praegusel perioodil. Seda me ükskõik mis teenuste puhul näeme ja see on alles esimeses kiirenevas faasis. See niisugune inflatsioonispiraal võib väga kiiresti hakata kasvama ja see on kahtlemata eraldi võetud tõsine murekoht. Ja siin kindlasti signaal riigi poolt, et olla vastutustundlik rahanduspoliitiliselt, olla vastutustundlik. Seda kindlasti tuleb silmas pidada. Ja riigivalitsemise kulude ülevaatamine. Praeguses inflatsiooniloogikas on ehk õige vastata küsimusele, mis puudutab riigireformi. Nendest asjadest on pidevalt räägitud, aga kogu selles kriisis, kui me saame oma riigivalitsemise kulusid koomale tõmmata, ma arvan, et see oleks nii‑öelda turule positiivse iseloomuga. 

10:47 Aseesimees Martin Helme

Mihhail Lotman, palun!

10:47 Mihhail Lotman

Aitäh! Mina ei ole mingi majandusekspert, aga mind teeb ettevaatlikuks, kui käsitletakse inflatsiooni kui omaette nähtust, mille vastu tuleb võidelda erinevate meetmetega. Minu jaoks inflatsioon on indikaator. Umbes nagu palavik inimese puhul: kui on kõrge palavik, siis see näitab, et inimene on haige, aga ta ei ütle, et palavik on haigus, vastupidi, see näitab, et inimene on elus, kui ta sureb, siis palavikku ei ole. Nii ka majanduse puhul. Inflatsioon on üks elumärk ja siin on kaks põhilist strateegiat. Üks on suretada kas fiskaalmeetoditega. Mis tähendab fiskaalmeetoditega? Tõsta makse, mis suretab majandust, või vastupidi, elavdada majandust, ennekõike eksporti ja selle läbi siis võidelda inflatsiooniga. Ja ma ütlen veel kord: probleem ei ole niivõrd inflatsioon, kuivõrd vaesus. (Juhataja helistab kella.) Niisiis, kas rikastame või vastupidi, kasinusmeetmetega teeme. Kas seda on arutatud?

10:48 Urmas Reinsalu

Mitte nii intellektuaalse perspektiiviga, ma ütleksin nõnda. Aga õige on ju, et sellel inflatsioonil, inflatsioon on loomulikult n-ö indikaator või sümptom mitmetest asjaoludest. Ja ma oma ettekande alul mainisin kõik need asjaolud, mis puudutab toodete tarneid koroonaolukorras. Ega Vene kõiki neid regu... Aga siin on kahtlemata kaks eraldi regulatiivset teemaderingi, mis on seda inflatsiooni mõjutanud. Üks on tegelikult need poliitilised otsused, mida on langetanud noh intensiivsemaks rohepöördele üleminekuks, seda ei ole mõtet eitada. See perspektiiv on tõsiasi, see on CO2‑kaubandus, mis meile ühe olulise komponendina eelmisel sügisel saabus kohale n-ö üllatava šokiga ja spekulatiivse šokiga. Ja komisjonis oli ka juttu sellest tegelikult, kas tegemist oli võib-olla ka Venemaa mõjuagentide spekulatsiooniga, et seda Euroopa hinnakriisi sõja eel tegelikult n-ö esile kutsuda. Ja teine on loomulikult Venemaa sõja küsimus. Kui me räägime sellest, et kuidas neid kõiki regulatiivseid samme, mida me rakendame praegu siin sanktsioonipoliitikas ja peame rohkem rakendama, et Ukraina võidaks selle sõja, siis on loomulikult üks oluline inflatsioonilise surve abinõu on Putini toimetamine uue Nürnbergi või Butša või mõne muu nimetusega kohtu ette, rahvusvahelise tribunali ette. Kui Putin kukub, siis see kindlasti on väga oluline inflatsiooni vähendav meede või ta kõrvaldatakse võimult või siit maisest elust lähemas tulevikus. Sõja lõpp, mitte segane kompromissvaherahu, vaid sõja lõpp Ukraina võiduga on kindlasti väga-väga oluline asjaolu, mida silmas pidada.

10:50 Aseesimees Martin Helme

Raivo Tamm, palun!

10:50 Raivo Tamm

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On olemas ju selline ütlus, et igaüks vaatab ise, kuidas ta saab. Täna hommikul räägiti televisiooni hommikuprogrammis samal teemal ja sealt jäi kõlama seoses möödunud talve energiahindadega: "Loodame, et rahvas on õppinud sellest." Kuidas kommenteerid, kas see oli hea õppetund? Kas uuel talvel ootab meid ees eksam või uus, veel parem õppetund? Palju veel õppima peab ja palju veel üldse õppida võimalik on?

10:51 Urmas Reinsalu

Ma ütleksin nõnda, et see tuletas mulle meelde ka neid isikuid, kas poliitilisi või poliitilise vastutuse kandjaid või kõrgemaid ametnikke, kes samuti jagasid sellel eelmisel kütteperioodil rahvale õpetussõnu, et tuleks kokku hoida. Mis te siis prassite selle elektriga? Tehke, nagu soovitusi oli, öösel süüa. Aga vabandust, sellest, et öösel tuleb süüa teha, kana praadida, selgus hämmastav tõsiasi, nagu me kuulsime Eesti Energia paketist, sellele, et öösel praadi kana ei olnudki mingisugust minu hinna vähendamise võitu, vaid lihtsalt kogu Eesti rahvas tehti lolliks. Aitäh! "Aitäh" öeldi, eks ole, Eesti rahvale. Tehti lolliks. Praadisime öösel kana, kes pesi öösel pesu, eks ole, siin õpetas. Ja see tähendab seda, siis öeldi ... Mida Eesti Energia ütles meile, turgu valitsev ettevõte? Ja riik on nagu kult rukkis, regulaatorina ja omanikuna. Aasta lõpuks äkki klaarime ära. Aasta lõpuks äkki klaarime ära! Väga mõnus! 

Minu meelest kõik need inimesed, kes jagasid kõrgetelt ametikohta õppetunde kokkuhoiu puhul, ma ei näinud, et need institutsioonid ise oleks oma valitsemiskulusid kokku hoidnud. Nemad õpetasite Eesti inimesi, maksumaksjaid, et hoidke oma eluga kokku, aga inimesed, kellel on toimetulekuraskused, õpivad ise, suudavad isegi kokku hoida. Noh, kindlasti tuleb anda tarbimisnõu ja nõnda, nii pakettidega kui selle kaudu, kuidas ökonomiseerida tegevust. Aga needsamad Olümpose kõrguselt olevad valitsejad, kes seda rahvast õpetasid, et lahendus on kokkuhoidmine, ei algatanud meie valitsuses ühtegi negatiivset eelarvet, näiteks vähendada valitsemiskulusid. Ei! Ei mingit kokkuhoidu. Riik töötas ikkagi edasi selle korralise eelarve alusel. Nii et "ärge käige minu tegude, käige minu sõnade järgi", mulle tundus, nendest üleskutsetest kumas selline maik läbi. Ja paraku on see olukord selline, nagu ma vastasin eelmistes küsimustes, et olukord tuleb hullem, kui oli eelmisel talvel.

10:53 Aseesimees Martin Helme

Jõuame võtta ühe küsimuse veel. Tiiu Aro, palun!

10:53 Tiiu Aro

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tundub, et te valdate teemat suurepäraselt ja seetõttu julgen teilt küsida. Milline on teie arvates ühetaoline ja helde toetuste jagamine? Milline on selle mõju inflatsioonile?

10:53 Urmas Reinsalu

Aitäh! Ma arvan, et toetuste jagamine peab olema õigusriiklik, see peab olema kehtestatud seaduse alusel, õigusriigis, mitte – vabandust, kuidas meil talvel toetusi jagati? Raivo, kas sa kuuled vana riigiõiguse eksperdina? Valitsus jagas toetusi atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel. Härra Eesti Panga president, minu teada meil kehtib, see seadusandja teeb eelarve, jagab raha, aga selgub, et korraga jagatakse raha atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel. Kui võimude lahususest räägiti ja Montesquieu elas, ei olnud niisugusest seadusest kuuldudki. Oli, et parlamendi küsimus on ... Mille pärast algas Ameerika kodusõda? Õigus kehtestada makse, õigus teha oma eelarve, eks ole. Ja nüüd selgub, et see atmosfääriõhu kaitse seadus oli see ventiil, millega parlamendilt see õigus libises ära.

Mis puudutab seda heldust, ega eelmise perioodi meetmed nüüd, ma ütlen, Euroopa mõttes need riikidel olid erakorraliselt kulukad, aga Euroopa mõttes see 0,9% SKT-st muidugi, nagu ma ütlesin, ta ei olnud, kui võrrelda siin kuskil poole Euroopa riikide vahe SKT-st oli poolest protsendist kolme ja poole protsendini. Noh, meie 0,9 asetus seal siis, kes vaatab keskel, kes seal võib-olla ühes kolmandikus madalamas suunas.

Ma arvan, et neid toetusi tuleb ratsionaalselt läbi töötada ja nad ei tohi olla lihtsalt lihtlabase poliitilise arbitraaži kauplemisobjekt. Me nägime ju, et need numbrid toetuste määrad kerkisid suvaliseks, nad olid lihtsalt niisugune ... Poliitikud kirjutasid hommikul ühe numbri, siis kirjutasid teise numbri, ja nii see oligi. See on sama, tuletas mulle meelde, eile me komisjonis kuulasime metsaraie mahtusid, eks ole. Tõnis Mölder kirjutas ühe numbri väiksema, siis tuli Erki Savisaar ja kirjutas 24,6% suurema numbri raiemahtudele ja ametnikud ütlesid: mõ ne pritšom. Öeldi lihtsalt, et vabandust, ülemus andis ühe käsu, kirjutasime ühe numbri, ülemus andis teise käsu, kirjutasime teise numbri, ja kõik on head numbrid. Aga kujuta ette, et iga neljas puu jääb metsa alles või ei jää alles. Ma arvan, et on ikka vahe küll. Ja kõik on tõenduspõhine, kõik on teaduspõhine.

Ma arvan, et seda poliitilist arbitraarsust, eriti kriisiolukorras, võiks vähem olla. Me vajame kiireid otsuseid, selgeid otsuseid, millel on mõju. Ja loomulikult igal mõjul on ka kaasmõju. (Juhataja helistab kella.) Loomulikult iga toetuse jagamisel toob see rahapakkumine kaasa ka inflatsiooni, seda ma kuidagi ei eita.

10:56 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Nüüd on küsimuste-vastuste aeg ka ühel pool. Palun järgmiseks kõnetooli Eesti Panga presidendi Madis Mülleri.

10:56 Eesti Panga president Madis Müller

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel taas, nüüd nädalase juba sagedusega olla teie ees ja rääkida antud juhul konkreetselt inflatsioonist Eestis, Euroopas ja ühelt poolt avada nii seda, millistena näeme me Eesti Pangas tänase kiire hinnatõusu peamiseid põhjuseid, mida keskpank sellega seoses teeb, ja samuti, millised on majanduspoliitilised võimalused valitsusel ja Riigikogul siis hinnatõusu mõju leevendavaid samme astuda. Minu järeldused ja kommentaarid täna on küll sarnased nende mõtetega, mida ma väljendasin juba nädal tagasi Eesti Panga aastaaruannet tutvustades, aga täna on siis võimalus minna pisut rohkem süvitsi konkreetselt hinnatõusu puudutavate küsimustega. Mul on taustaks ka mõned joonised minu sõnavõtu ilmestamiseks.

Alustuseks, nii nagu härra Reinsalu selgitas ja rõhutas, kontekstina on kasulik teada, et tõesti, kiire hinnatõus ei ole mitte ainult Eestis meie jaoks probleem ja selline ainulaadne fenomen, vaid tõesti hinnatõus on olnud kiire viimase aasta jooksul kogu Euroopas, tegelikult ka veel laiemalt, võib öelda maailmas, enamikes riikides. Siit jooniselt on näha, et kui euroalal on hinnatõus teinud rekordeid, ulatudes viimastel andmetel ligi 8%‑ni, siis Ameerika Ühendriikides ja näiteks Ühendkuningriigis on see olnud veelgi kiirem. Eesti puhul me teame, et hinnatõus on viimase aasta jooksul veelgi tunduvalt ületanud Euroopa ja euroala keskmist. Nii näiteks maikuus, värsketel andmetel hinnatõus Eestis võrreldes aastatagusega oli 20%, euroalal tervikuna 8,1. Siin joonisel on veel aprilli numbrid, mille kohta oli eilse seisuga veel rohkem detaile. Me teame, et täna Statistikaamet avaldas rohkem informatsiooni mai statistika kohta.

Aga siit on näha siis, et põhimõtteliselt on kolm tegurit, mis üldjoontes on Eesti hinnatõusu viinud kõrgemale Euroopa keskmisest. Kõigepealt on energia hinna tõus Eestis olnud tunduvalt kiirem. On ka näha, et suur osa, ligi pool Eesti hinnatõusust tervikuna tuleneb tõesti energia kallinemisest. See, miks energia hinna tõus Eestis on suhteliselt kiirem, tuleneb ka Eesti sellisest turustruktuurist, kus maailmaturu hinnamuutused palju kiiremini jõuavad tarbijateni, seda nii näiteks elektri kui ka gaasi hinna puhul. Näiteks aprilli andmetel gaasi hinna aastane muutus Eestis oli 218%, samas kui euroalal tervikuna 52%. Elektri puhul vastavad numbrid on 119 ja 32%. Ja küte Eestis oli võrreldes aastatagusega 59% kallim, samas kui euroalal tervikuna 27%. See on siis esimene põhjus.

Teine, mis on oluline ja võimendab eelpool kirjeldatud probleeme, on see, et ostukorv ja selle struktuur on Eestis ja Euroopas keskmisena erinev. Energia‑ ja toiduhinnad näiteks Eestis moodustavad suhteliselt suurema osa inimeste kogukulutustest.

Ja kolmandaks, mis on samuti oluline, on asjaolu, et Eestis on majanduse üldine seis olnud suhteliselt parem kui Euroopas tervikuna. Me oleme kriisist taastunud, pandeemiakriisist kiiremini ja sellest tulenevalt selline sisemaine nõudlus, mis tekitab täiendavaid hinnasurveid, on Eestis olnud suhteliselt tugevam.

Nüüd veel pisut illustreerimaks ostukorvide erinevusi Eestis ja euroalal. Siis siit jooniselt on näiteks näha, et nii toit kui energia moodustavad selgelt Eesti inimeste kogukulutustest suurema osa, vastavalt Eestis toit siis 26%, euroalal keskmiselt 21, energia puhul 16 võrreldes 11%‑ga. Ja samas teenuste erinevat osatähtsust, siis Eestis on kogukulutustes suhteliselt väiksem. See kipub üldiselt käima käsikäes sissetulekute, jõukuse kasvuga, et inimesed suhteliselt rohkem kulutavad raha erinevatele teenustele, et ju me oleme tegelikult ka teel sinna suunas.

Kui nüüd lisaks sellele hetkepildistusele, et millest on tulnud viimastel kuudel erinevus Eesti ja euroala keskmises hinnatõusus, siis siin on huvitav vaadata ka sellist ajaloolist dünaamikat. Kõigepealt, tõesti see erisus Euroopa keskmiste ja Eesti hinnatõusu vahel on kärisenud rekordiliselt suureks. Maikuus ligi 12% oli Eesti hinnatõusu ja euroala hinnatõusu erisus. Jooniselt taas kord tuleb välja see, mis juba eelnevalt sai rõhutatud, et suur osa sellest tuleb energiahindadest, samuti toiduhindadest. Aga jällegi on tähtis mõista, et suhteliselt kiirem on Eestis ka tööstuskaupade, erinevate teenuste hinna tõus, mis viitab tugevale nõudlusele. Ja just see on see osa nendest hinnasurvetest, mida on võimalik mõjutada ka näiteks eelarvepoliitikaga.

Oluline on mõista veel, ma ütleks, kahte aspekti. Et vaadata sellist pikemat erisust Eesti hinnatõusu ja Euroopa keskmise hinnatõusu vahel, on see, et kuniks meil on Eestis sissetulekute kasv selgelt kiirem kui Euroopas, ja seda me oleme tõesti aastate jooksul juba näinud, on ootuspärane, et ka Eesti hinnatõus on Euroopa keskmisest mõnevõrra suurem. Mõistagi, ta ei peaks olema nii palju suurem, kui ta on täna. Aga siiski mingisugune erisus on mõistetav, seniks kuni me nii oma sissetulekute kui ka elatustaseme poolest Euroopa keskmisele hinnatasemele läheneme.

Ja teine, mis on huvitav ja paistab siit jooniselt hästi välja, et Eesti hinnad on üldiselt paindlikumad kui Euroopa suuremates riikides. Nii näiteks alles 2020. aastal Eestis hinnad keskmiselt lausa langesid, Euroopas nad seda ei teinud. Siit jooniselt ka paistab välja siis see miinusmärgiga erinevus euroala hinnatõusu ja Eesti oma vahel. Ehk siis on ka olukordi, kus Eestis hinnatõus on aeglasem kui Euroopa keskmine ja lausa siin ajaloos me näeme ka korda, kus on olnud Eestis hinnalangus, samas kui Euroopas keskmiselt seda ei nähta.

Nüüd võttes sellise pikema perspektiivi, keskmise tarbija ja Eesti inimese vaatenurgast, siis selle joonise eesmärk ei ole mitte kuidagi praegust tõesti keerulist olukorda hinnatõusuga proovida pisendada, aga lihtsalt sellise konteksti mõttes on, ma arvan, kasulik mõista, mida tänane kiire hinnatõus tähendab inimeste ostujõule ja kuidas on Eesti inimeste ostujõud muutunud ajaloos. Et me nüüd näeme, et täna, kus, tõsi küll, palgad keskmiselt ja sissetulekud kasvavad ka suhteliselt kiiresti Euroopa võrdluses Eestis, hinnatõus on veelgi kiirem, inimeste ostujõud käesoleval aastal väheneb sellega seoses, ligi siin võib öelda, 4–5% võrra, siis konteksti mõttes on hea teada, et viimase kümne aasta jooksul on inimeste reaalne ostujõud Eestis umbes 55% keskmiselt suurenenud, viimase kolme aasta jooksul 11%. Ja selle aasta langusest, võib oodata, et me aasta või pisut pikema perioodi jooksul ka ennast nii-öelda välja taas kord kaevame. Siin muidugi tuleb tõdeda, et mitte kõik inimesed ei tunne seda keskmist ei hinnatõusu ega ka sissetulekute kasvu poole pealt. Ja mõistagi keerulisem suhteliselt on täna toimetulek just nendel Eesti inimestel, kellel ka sissetulek on keskmiselt madalam ja kellel sellest tulenevalt tõenäoliselt ka näiteks energia‑ ja toidukulutused moodustavad suurema osa oma pere eelarvest.

Nüüd aga sellest, mida teevad ja on teinud keskpangad ja mida võib oodata, et ka keskpangad lähiajal teevad. Kõigepealt, ajalooliselt vaadates rahapoliitika mõju inflatsioonile Euroopas, siin palju on juttu sellest, kuidas suuremahuline võlakirjade ost näiteks on loonud aluse kiiremaks hinnatõusuks. Ma arvan, et selle tõlgendamisele peaks lähenema natukene nüansirohkemalt. Tõesti, alates 2014 näiteks Euroopa Keskpank on proovinud euroala majandust turgutada, võlakirjade ostmise kaudu täiendavalt majandusse raha suunates. See mehaanika toimub järgmiselt, et keskpank ostab kommertspankade käest võlakirju, kommertspank saab raha ja ootus on, et siis sedasama täiendavat raha kontol kommertspangad omakorda laenavad edasi ettevõtetele ja inimestele, seeläbi majandust elavdades ja kaudselt ka seeläbi hinnatõusule hoogu andes. Me näeme, et väga pika aja jooksul sellist selget mõju inflatsioonile võlakirjade ostu programmil või ka madalatele intressimääradele otseselt ei olnud. Aga nüüdseks me oleme tõesti jõudnud punkti, kus erinevad tegurid, olgu see siis geopoliitilistel põhjustel järsult kallinenud energia, probleemid tarneahelates, suhteliselt kiiresti taastuv majandus, aga ka siiski leebe keskpankade rahapoliitika on viinud tõesti väga kiire hinnatõusuni ja mõistagi see tähendab, et keskpangal on samuti vaja reageerida ja senist sellist väga leebet rahapoliitikat hakata muutma.

Kui võrrelda veel, võrrelda seda võlakirjaostu või niinimetatud rahatrüki, rahvakeeli, mõju, mis keskpanga vaates väljendub ka keskpanga bilansi kasvus, siis on siin huvitav võrrelda euroala kogemust teiste riikidega, kus poliitika keskpanga poolt on sarnane, näiteks Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik. Tegelikult võiks siia lisada ka näiteks Jaapani, mis seda pilti veel selgemini ilmestaks. Siit võib öelda, et keskpanga bilansi kasvu ja hinnatõusu vahel ei ole päris üksühene seos ja puudub selline väga selge korrelatsioon. Euroopa Keskpanga bilanss on suhteliselt suurem kui näiteks Ameerika Föderaalreservi või Ühendkuningriigi keskpanga bilanss suhtena nende majandusse. Samas, hinnasurved viimasel ajal on meil küll tugevad, aga siiski väiksemad kui nendes kahes mainitud riigis.

Ma ei taha sellega öelda, et keskpanga poliitikal ei oleks olnud mingit mõju hinnatõusule. Aga me ei peaks ka lihtsalt liialt lihtsustades neid otseseid järeldusi tõmbama. Ja kas või tuues siia kõrvale Eesti näite, me mõistagi oleme osa euroalast ja osaleme Euroopa Keskpanga ja teiste euroala keskpankade ühise rahapoliitika elluviimises, aga näiteks Eesti Pank on ostnud tunduvalt vähem Eesti valitsuse või Eesti pankade võlakirju kui mitmed teised euroala riigid enda riigis seda on teinud, aga selle tõttu ei ole Eestis hinnatõus väiksem, vaid pigem, nagu me hästi teame, siis vastupidi. Ehk et tegureid, mis hinnatõusu mõjutavad, on palju enam.

Mis aga välja paistab just viimase aasta andmetel on see, et eriti Ameerika Ühendriikides, aga ka Ühendkuningriigis, kus eelarvepoliitika on olnud palju lõdvem ja toetusi on nii ettevõtetele kui inimestele jagatud palju ulatuslikumalt, on hinnasurved tänaseks juba selgelt palju tugevamad. Ja ma arvan, et see võiks olla hoiatuseks või selliseks ohu märgiks ka Eesti poliitikakujundajatele, kui mõelda, kuidas siis ja kellele hinnatõusu tingimustes proovida leevendust pakkuda, nii et ootamatult hinnatõusuprobleemi teistpidi veel hullemaks ei teeks.

Nüüd veel pisut sellise teoreetilisemat laadi konteksti mõttes, kui hinnata, et mis on võimalikud põhjused püsivalt kiireks hinnatõusuks, siis me oleme ka Eesti Panga poolt maininud, et me peaksime olema valvel, et meil ei tekiks esiteks sellist hinna‑ ja palgatõusu spiraali, mis lõpuks võib viia konkurentsivõime kaoni Eesti majanduse ja ettevõtete jaoks ja sellele järgneks omakorda siis paratamatult mingil hetkel järsem majanduslangus ja sissetulekute langus. See on esimene selline võimalik stsenaarium. Teine, mille pärast peaks mures olema kindlasti antud juhul ka Eestis, puudutab liialt leebet eelarvepoliitikat, mis täiendava nõudluse kaudu tekitab uusi hinnasurveid. Ma arvan, et see on, mille pärast teil tasub olla valvel. Ja jällegi, keskpank muidugi peab tegema oma. Ehk kolmas oht on, et kui rahapoliitika keskpankade poolt liiga pikalt on liialt leebe, siis see mõistagi tekitab liigse rahapakkumise kaudu omaette hinnasurveid.

Nüüd, viimase kümmekonna aasta jooksul on olnud mitmeid tegureid globaalselt, mis on hinnatõusu madalamale surunud. Näiteks globaliseerumine, tootmise kolimine Aasia riikidesse, kus seda on võimalik olnud teha suhteliselt soodsamalt ja seda järjest suuremas mahus. See trend tõenäoliselt on, ette vaadates, väiksema mõjuga, kui mitte pöördumas. Digitaliseerimine on hoidnud paljude teenuste ja toodete hindu madalamana. See trend jälle võib-olla jätkub ka edaspidi. Kui viimase kümmekonna aasta jooksul, võib öelda, et oli ka probleem, et liigmadal selline kogunõudlus majanduses viis pigem sellise kiratseva majanduskasvu ja väga-väga aeglase ka hinnatõusuni, siis ette vaadates tundub, et see pigem on mure, see on asi, mille pärast me ei peaks muretsema. Ja lõpetuseks, suhteliselt madalad energiahinnad, mida me oleme viimastel aastatel, kuni eelmise aastani nautinud. Võib öelda, et suure tõenäosusega see trend on nüüd muutumas ja tõesti energiahinnad tõenäoliselt püsivad pigem kõrged ka lähitulevikus.

Nüüd enne, kui ma tulen päris oma järelduste juurde ja mõeldes majanduspoliitilistele valikutele hinnatõusu mõju leevendamiseks, siis üks võtmeküsimus on, kas meil on põhjust pidada kõrgeid hindu ajutiseks. Nii nagu ka härra Reinsalu rõhutas, tegelikult me ei saa seda eeldada, et hinnad taas langevad ja need kõrged hinnad on meil ajutine nähtus. Kui nad oleksid ajutine, sellisel juhul oleks muidugi suhteliselt lihtsam argumenteerida, et ka näiteks maksupoliitika kaudu saab sellist ajutist leevendust tarbijatele pakkuda. Aga meil tõesti ei ole põhjust arvata, et energia‑ või toiduhinnad taas langevad tagasi nii madalale, kui nad olnud viimastel aastatel. Hinnatõus tõenäoliselt aeglustub, aga hinnatase, ette vaadates ma arvan, et me peaksime eeldama, et pigem jääb jätkuvalt kõrgeks. Seetõttu meil ei ole tegemist praegu lühiajalise probleemiga ja ei ole loogiline ka rääkida minu arvates seetõttu ka näiteks lühiajalistest maksulangetustest. Aga kui me nüüd mõistame, et see on pikaajaline küsimus ja vajame pikaajalisi lahendusi, et siis on tõesti oluline hinnata nende ka sellist pikaajalisemat maksumust, et riigi tulud ja kulud seejuures siiski n-ö kokku jookseksid.

Ja lõpetuseks siis hinnatõusu ohjamise võimalustest Eestis. Kõigepealt mõistagi keskpangana me anname endale aru, et me peame tegema enda osa. Seda paraku rahapoliitika kaudu on võimalik teostada meil oma otsuseid vaid euroala kui terviku tasemel ja Euroopa Keskpanga nõukogus otsustamise aluseks mõistagi on euroala keskmised majandusnäitajad. Eesti olukord võib erineda keskmisest, nii nagu me täna seda ka näeme. Aga siiski, mingisuguse ankru muidugi Euroopa arengud ka Eestile loovad. Teiseks, riigisiseselt on mõista oluline, et meil on täiendavaid tööriistu majanduse stabiilsuse tagamiseks ja see eelkõige tuleneb läbi riigieelarve ja need hoovad on tõesti teie käes. Ma arvan, et oluline on mõista, et täna, kus Eesti majandus tervikuna ei ole surutises, siis sellised täiendavad laenuga finantseeritud kulud, kulutused ja maksuvabastused võivad ka ohtlikult tekitada täiendavat survet hinnatõusuks.

Ja lõpetuseks veel maksulangetustest. Tõesti, nagu ma juba mainisin, siis ajutised maksulangetused oleksid mõistlik viis leevenduse pakkumiseks minu hinnangul juhul, kui meil oleks põhjust arvata, et kõrged hinnad, olgu need siis kütusehinnad või toiduhinnad, oleksid ajutised, aga see pigem antud juhul tegelik olukord ei ole, mistõttu ma arvan, et maksulangetused, mis riigirahanduslikult on tegelikult samaväärsed kui toetuse jagamine kõigile inimestele, kes nimetatud maksu maksavad, ei pruugi olla kõige parem meede selle hinnatõusuprobleemi leevendamiseks. Aitäh!

11:16 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva‑Skuratovski, palun!

11:16 Maria Jufereva-Skuratovski

Istungi juhataja! Hea ettekandja, suur aitäh sisulise ülevaate eest! Eesti Panga eelmise aasta aruandes toonistasite, et Venemaa vallandatud sõja majanduslikku mõju on veel vara hinnata. See esmane mõju väljendub veelgi kallimates gaasi, nafta ja muude toorainete hindades. Ma küsin: millised võivad olla aga pikaajalised mõjud majandusele ja millal hakkame neid tajuma siin Eestis ja terves Euroopas?

11:16 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh! See on hea ja oluline küsimus muidugi, millal jõuavad Eesti majanduseni senisest selgemini Venemaa poolt algatatud sõja mõjud peale kiire hinnatõusu. Sest esimene mõju, mida me tõesti oleme juba tajunud, on see, et energiahinnad on kallinenud, toiduhinnad on kallinenud. Ka see on tegelikult seostatav käimasoleva sõjaga. Aga kindlasti on selline üldine majanduslik mõju sõjal siiski negatiivne ja majanduskasvu tempot mõnevõrra aeglustav. Kui küsimus on, kas see võiks viia Eestis majanduslanguse või ulatuslike probleemideni, siis meie hinnangul pigem siiski mitte. See lõpuks tähendab seda, et Eesti majanduskasv on mõnevõrra aeglasem, kui ta oleks olnud vastasel juhul. Kindlasti probleemid on suhteliselt suuremad ettevõtjatest rääkides mõnes majandussektoris, mis on olnud tihedamates kaubandussuhetes näiteks Venemaaga, aga ka Ukraina või Valgevenega, mis on kaubanduspartneritena suhteliselt vähem olulised. Aga tervikuna jah, vähemalt selle aasta esimese kvartali andmed näitavad, et ka ettevõtete vaatenurgast see suhteliselt kiire sisendihindade tõus on suudetud ikkagi oma müügihindadesse edasi kanda. Ka maailmaturul paljude toodete hinnad on tõusnud, mida Eesti ettevõtjad ekspordivad, nii et tegelikult Eesti ettevõtetel keskmisena on vähemalt seni läinud veel suhteliselt hästi.

11:18 Esimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun!

11:18 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Madis Müller! Te ütlesite oma ettekandes sellise selge tõe, et kui eelarvepoliitika on lõdvem, siis hinnatõus on suurem. See on üks niisugune loogiline järeldus, selles on mõtteainet ka Eestile. Minu küsimus on teoreetiline. Oletame, et keegi paiskab poliitilisse debatiruumi sellise teema, et Eesti riik võtku miljard eurot laenu, ja me saame lahendada väga palju probleeme korraga. Mis te ütlete sellisel juhul? Teised riigid laenavad ja Eesti koormus ei ole nii suur. Mis teie vastus on seoses selle täna esitatud teemaga?

11:19 Eesti Panga president Madis Müller

Esiteks, Eesti riik on juba päris palju laenu võtnud. Ei saa öelda, et me oleksime viimastel aastatel käitunud kuidagi väga erinevalt teistest Euroopa riikidest. Vaadates meie riigi rahanduslikke valikuid siit edaspidi ja nüüd lähitulevikus, siis just olukorras, kus tegelikult Eesti majandus oli väga heas seisus, kuni veel eelmise aasta lõpuni – nüüd enam ei saa öelda, et oleksid meil siin majandusbuumi ilmingud, aga on selge, et me ei ole veel Eesti majandusega hetkel surutises, kus oleks vaja täiendavat majanduse elavdamist riigi poolt laenurahaga –, see tähendab, et on väga suur oht, et laenurahaga täiendav riiklike investeeringute või kulutuste finantseerimine tekitab lihtsalt täiendavaid hinnasurveid, viib selle inflatsiooni probleemi meil veel suuremaks. Ja teisalt on veidi pikemalt ette mõeldes mõistlik silmas pidada, et intressimäärad on üldiselt tõusmas ja on juba tõusnud. Sellise suuremahulise laenamise puhul see tähendab ikkagi selgelt täiendavat kulukoormust Eesti riigile tulevikus ka näiteks kõrgemate intressimaksete näol.

11:20 Esimees Jüri Ratas

Aivar Sõerd, palun!

11:20 Aivar Sõerd

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president. Te oma ettekande lõpus ütlesite väga õieti, et maksulangetusi võiks kaaluda siis, kui on põhjust arvata, et energia hinnad on ajutised, aga seda nad ei ole. Ja siis te pakute, et selle asemel võiks kasutada täpselt sihitud toetusi. Aga mis te silmas peate? Mis mõttes toetusi? Ma ise pakuksin, et pigem rahaliste toetuste vastukaaluks võiks eelarve kaudu pakkuda investeeringutoetusi, kuna tarbimiskorvis on just küttekulude osa suurem kui euroalal keskmiselt. Tegelikult peaks otse rahaliste toetuste asemel või nendele ka lisaks või vastukaaluks agressiivselt suurendama investeeringutoetusi korterelamute renoveerimiseks, taastuvenergia ja energiavaldkonda. Mis toetusi te silmas pidasite?

11:22 Eesti Panga president Madis Müller

Ma tõesti ei olnud nii spetsiifiline oma soovitustes, ma võib-olla ei tahagi olla nii väga spetsiifiline. Pigem minu selline üldine sõnum oli, et ühelt poolt ma mõistan, et muidugi kõigi jaoks on praegune kiire hinnatõus Eestis probleem, aga teisalt see probleem on palju suurem madalama sissetulekuga inimeste jaoks, kelle kogukulutustes energia- ja toidukulud, mis on veel eriti kiiresti kallinenud ja   moodustavad suurema osa pere eelarvest. Seetõttu on just see grupp Eesti ühiskonnast kõige suuremate probleemide ees, kuna ei ole põhjust arvata, et kõrged energia- või toiduhinnad on meil ajutine probleem, ajutiselt siin lähikuudel. Seetõttu ei saa olla ka vastav lahendus väga ajutine maksusoodustus või maksude langetus.

Kui me juba mõtleme, kuidas erinevat liiki toetuste, olgu see siis näiteks ka hoonete renoveerimiseks ja energiatõhusamaks muutmise toetuste läbi, kuidas seda toetust ja kellele pakkuda, siis ma arvan, et mida täpsemini me suudame seda sihtida just sellele ühiskonnagrupile, kellel probleemid on kõige suuremad – ma arvan, et see kriteerium on eelkõige otseste toetuste puhul tõesti inimeste sissetuleku tase –, seda suuremat tuge me suudame ka riigina nendele inimestele pakkuda. Vastasel juhul see väga laialdane toetus lihtsalt lihtsalt jaguneb niivõrd suure inimeste hulgaga vahel, et tegelike abivajajateni jõuaks sellest suhteliselt väike osa. Aga lisaks otsestele rahalistele toetustele, ma arvan, et kindlasti on mõistlik täna igaühel ise, aga ka riigil siin erinevate programmide kaudu kaaluda võimalusi näiteks energiatõhususe parandamise suunas, selleks samme astuda ja selleks erinevaid võimalikke toetusmeetmeid ette näha. 

11:24 Esimees Jüri Ratas

Indrek Saar, palun!

11:24 Indrek Saar

Aitäh, lugupeetud härra Müller, selle ettekande eest! Mina küsiksin selle osa kohta, kus te räägite sellest, et Eesti tarbija ostukorvi struktuuris energia ja toidu osakaal on oluliselt suurem kui euroala keskmine. Üksikisiku vaates, inimese vaates on see kindlasti probleem. Kas riigi rahanduslikus vaates on see ka teie arvates probleem? Ja kui on, siis mida teha? Inimese aitamiseks on kaks varianti: tõsta sissetulekuid või vähendada hindu. Aga ma saan aru, et te siin praegu kumbagi ei soovitanud. See muidugi tähendab inimese jaoks väga suurt probleemi. Või te siiski soovitate mingeid selliseid meetmeid? Kas peaks kaaluma näiteks, kui te ütlete, et nõudlus ilmselt ajas kasvab, sellist liigmadalat nõudlust enam ei ole, äkki peaks turult raha ära korjama? Maksustama neid inimesi, kellel on võib-olla liiga palju raha, et vabalt tarbimisse seda suunata?

11:25 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh hea küsimuse eest! Kui küsimuse algus oli, kas ostukorvi erinevus iseenesest on probleem, siis ma arvan, et seda ma ei käsitleks probleemina, see on lihtsalt tõsiasi. Ajapikku, ka käsikäes Eesti inimeste keskmise jõukuse ja ostujõu paranemisega, nagu ka siit ühelt mu jooniselt välja paistis, tegelikult on Eesti perede kulutuste struktuur muutunud. Aastaid tagasi oli selliste sundkulutuste, energiakulude ja toidukulude, osatähtsus veel palju kõrgem, kui ta täna on. Me oleme siiski jõudnud üsna lähedale juba Euroopa keskmistele, kuigi päris seal veel ei ole. Aga neid erinevusi on tõesti mõistlik silmas pidada ka siis, kui võimalike erinevate abisammude puhul kaaluda, kellele täpselt riigi poolt seda tuge pakkuda. Kui ma näitasin keskmisi numbreid, siis on selge, et tegelikult madalama sissetulekuga inimeste puhul see probleem on suhteliselt palju suurem, kuna nende kogukulutustest sundkulutused moodustavad veel suurema osa.

Ma ei ütle, et mitte midagi ei peaks riik tegema. Tõenäoliselt peaks tegema küll, aga siis on küsimus, kuidas me neile inimestele kõige rohkem saame toeks olla, kes seda kõige enam vajavad. Ma arvan, et see on lihtsalt see kaalutlus, mida võiks silmas pidada. Mis puudutab erinevat maksustamist, siis ma arvan, et see on juba selline puhtalt poliitiliste valikute küsimus, kuidas riik eelarvesse raha kogub. Ma ei tahaks siin keskpanga nimel isegi seisukohta väljendada.

11:27 Esimees Jüri Ratas

Riina Sikkut, palun!

11:27 Riina Sikkut

Aitäh, hea esimees! Proovin kaks küsimust ära mahutada. Aivar Sõerd küsis hoonete energiatõhususe kohta. Sellega seoses küsin, kas iga eelarve kulueuro on samaväärne Eesti Panga arvates või tõesti, üks asi on see, kui jagada inimestele sularaha kätte või jätta raha kogumata käibemaksu erisuste või aktsiisi langetuste kaudu, aga teine asi on näiteks investeeringud taastuvenergia võimsuste väljaehitamisse ja hoonete energiatõhususe parandamisse, mis pikas plaanis viivad meid tegelikult õiges suunas.

Ja teine on selline huumoriküsimus. Eelarvenõukogu tõesti väga selgelt ütleb, et püsikulud tuleb katta püsivate tuludega. Teie ütlete samamoodi, et maksulangetusi võiks kaaluda siis, kui meil on põhjust arvata, et hinnatõusud on ajutised, ja see kõik on ratsionaalne, õige jutt. Aga see rekordhinnatõus tabas meid väga halval ajal, aastal enne valimisi, kus siin saalis tahetakse ainult raha kätte jagada ja makse langetada, mitte keegi ei taha maksutõusudest rääkida. Kas ei võiks oma retoorikat muuta ja valida eelarvenõukogu kõige rumalamad raha jagamise ettepanekud ... (Juhataja helistab kella.)

11:28 Esimees Jüri Ratas

Hea küsija, teie aeg!

11:28 Riina Sikkut

... riigi rahanduse vaenlased ja nii edasi?

11:28 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh heade küsimuste eest! Kõigepealt, esimene küsimus oli, kas Eesti Panga arvates on kõik riigi kulutused samaväärsed või samasuguse mõjuga. Tegelikult päris mitte. Ka kui mõelda eelarve puudujäägi sellisele kvantitatiivsele mõjule, näiteks hinnatõusule, siis seda on väga raske täpselt numbrites väljendada, kuna see tõesti sõltub ka sellest, kuhu see raha täpselt kulutatakse. Mida vahetumalt jõuab riigi poolt kulutatav raha Eestis tarbimisse, seda suurem on selle mõju hinnatõusule. Seetõttu on tõesti vahe, kas näiteks kaitsekulutusi tehes ostetakse välismaist kaitsetehnikat, mis tegelikult Eesti majandusse nii vahetult ei jõua, või siis jagame toetuse Eesti inimestele moel, et see tõesti jõuab suhteliselt kohe tarbimisse. Viimasel on selgelt suurem mõju hinnatõusule. Ma arvan, et see oli vastus esimesele küsimusele.

Teise puhul, see õnneks oli suunatud vist rohkem eelarvenõukogule ja mina ei ole eelarvenõukogu. See, kuidas nemad oma järeldusi teevad ja kellele erinevaid tiitleid annavad, ma jätaksin siiski nende otsustada.

11:29 Esimees Jüri Ratas

Kalle Grünthal, palun!

11:29 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te kasutasite täna väljendit, et inflatsiooni üheks põhjuseks on asjaolu, et selle põhjustas pandeemiakriis. Muide, sedasama väljendit kasutavad paljud. Aga ma võin väita seda, et pandeemiakriis ei põhjustanud mitte ühtegi inflatsiooni tõusu, vaid selle taga olid konkreetsed inimesed, ehk siis valitsused, kes võtsid vastu vastavad otsused, kas piirata ettevõtlust, liikumisvabadust ja nii edasi. Käesolevaks hetkeks on Tallinna Halduskohtust tulnud lahend, kus Eesti valitsus oma tegutsemisega on riivanud vähemalt 12 põhiõigust põhiseaduse mõttes. Seega ei saa me rääkida inflatsiooni põhjustest mitte koroonapandeemia lõikes, vaid valitsuse otsustest. Kuidas kommenteerite?

11:30 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh küsimuse eest! Rääkides pandeemia mõjust majandusele ja hindadele, ma arvan, et täpne on põhimõtteliselt öelda, et eelkõige majandustegevusele mõju tõesti omasid ka erinevad piirangud, mida valitsused olid sunnitud kehtestama ettevõtete tegevusele, samuti inimeste liikumisele. Muidugi see mõjutas tarbimist, ettevõtete ja inimeste käekäiku. Sellega ma olen nõus. Teisalt, me nägime tegelikult, et ka inimesed ise muutsid oma käitumist. Ja olukorras, kus ei olnud infot, kuidas see viirus täpselt levib ja kui nakkav ta võiks olla ja mis tagajärjed sellele võiksid olla, inimesed vabatahtlikult korrigeerisid oma käitumist, oma ostu- ja tarbimisharjumusi. Nii et seal tegelikult ma arvan, et mõju oli siiski mitmeid kanaleid pidi.

11:31 Esimees Jüri Ratas

Jürgen Ligi, palun!

11:31 Jürgen Ligi

Aitäh! Härra president, ma mõistan teie vajadust mitte anda väga spetsiifilisi soovitusi, aga selleks me ju siin oleme, et tegelikult aru saada spetsiifikast ühtmoodi. Suur osa sellest saalist ei saa ja kindlasti kõlab väga palju siin veel teie soovitustele vastupidiseid seisukohti. Sellepärast ma küsin: kas teil on erimeelsusi inflatsiooni teemal Kaspar Ojaga, kes väga selgelt seletab, et kui hinnatõus on põhjustatud kauba defitsiidist, tarneraskustest võrreldes rahamassiga, siis ei tohi seda konkreetset kaupa subsideerida, olgu siis tarbimismaksude vähendamisega või muul moel? Inflatsiooni kontrolliks on sel juhul teised mehhanismid. Kas te olete nõus selle Kaspar Oja positsiooniga?

11:32 Eesti Panga president Madis Müller

Jah, ma olen selle loogikaga nõus. Kaspar Oja on muu hulgas lisaks presidendi majandusnõuniku ametile ka Eesti Panga üks juhtivökonomiste, nii et me oleme neid teemasid pangas arutanud. Ma olen temaga nõus.

11:32 Esimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun! 

11:32 Peeter Ernits

Hea juhataja! Lugupeetud president! Mina ei ole selle ala spets, aga ma armastan lugeda inimesi, kes teavad. Ja Paul Krugman, Nobeli laureaat on see, keda ma olen viimastel päevadel taas palju lugenud. Krugman ütleb, et Valge Maja eelmisel aastal, majandusnõustajate nõukogu, ütles, et see inflatsioon sarnaneb 1946. ja 1948. aasta olukorraga. Paar päeva tagasi ta kirjutab. Artikli pealkiri on "Perversne inflatsioonipoliitika". Ja toob ära seal, kes selle koha pealt kõige perverssema poliitikaga. See riik on Eesti – 20,... Seal juhib seda rida. Ta toob ära siin, et Prantsusmaal 5,8, Saksamaal 8,7 ja nii edasi. Minu küsimus teile. (Juhataja helistab kella.) Te istute nende pangapresidentidega seal Frankfurdis laua taga. Kuidas te neile põhjendate või mida te neilt küsiksite? (Juhataja helistab kella.) Miks meil see on kõige perverssem, see inflatsioonipoliitika?

11:34 Esimees Jüri Ratas

Hea küsija, teie aeg!

11:34 Eesti Panga president Madis Müller

Kõigepealt, ma ei ole seda viidatud analüüside kommentaari lugenud. Ma ei ole kindel Krugmani selle jutuga, et milliseid näitajaid ta täpselt kasutab erinevate riikide majanduspoliitika hindamiseks. Aga küsimus on, et kuidas ma selgitan näiteks Frankfurdis teistele keskpangajuhtidele Eesti majandusolukorda ja hinnatõusu taustal. Eks ma teen seda suht samamoodi, nagu ma teile siin täna tegin. Ma arvan, et üldiselt on siiski mõistetavad need põhjused, miks meil Eestis on täna nii suur hinnatõus, ja on ka mõistetav, et sellele on vaja reageerida nii keskpangal – me tahame seda teha Euroopa tasandil – kui ka ilmselt teil. Ja küsimus on, kuidas seda kõige targemal moel saaks teha.

11:35 Esimees Jüri Ratas

Aivar Viidik, palun!

11:35 Aivar Viidik

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud pangapresident! Te olete meil siin lühikese aja jooksul juba teist korda esinemas ja räägite sarnast juttu. Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Aga mul tekkis selline paralleel, et kui koroonakriisi ajal tekkisid lisaks professionaalsetele viroloogidele ka poliitilised viroloogid, siis mulle tundub, et inflatsiooniolukorras meil on poliitilised majandusteadlased ja päris majandusteadlased. Palun öelge siis korra veel üle, jah või ei sisuliselt, kas praegu poliitiliste majandusteadlaste poolt soovitud meetmed inflatsiooni vähendamiseks, mis puudutab aktsiiside ja käibemaksude alandamisi, laustoetuste jagamist, kas see on õige tee sellest kriisist pääsemiseks.

11:36 Eesti Panga president Madis Müller

Võib-olla selline hästi lühike – aitäh küsimuse eest kõigepealt –, veel proovida hästi lühidalt sellist soovitust kokku võtta, siis minu jaoks tausta annab meile täna Eesti riigi rahanduslik olukord, kus, mulle tundub, et umbes sellise 3% suuruse puudujäägi riigieelarves suhtena SKP-sse me oleme suutnud peaaegu endale kinnitada. Siin lähema paari aasta väljavaadet vaadates ka tundub, et sealt tagasi tõmmata kulutusi on üsna raske. See tähendab, et umbes, riigieelarvest rääkides, iga kümnes euro, mida Eesti riik kulutab, tegelikult on laenuraha. Ja olukorras, kus hinnatõus on meil juba kiire, siis selline täiendav laenuraha kaudu kulutuste taseme kõrgel hoidmine või veel kasvatamine, et see kindlasti on ohtlik ja võib tekitada täiendavaid surveid hinnatõusuks. Rääkides maksulangetusest, siis tõesti see on tegelikult ka toetus või lihtsalt teisel kujul väljendatuna, mis tähendab ka täiendavat laenamisvajadust.

11:37 Esimees Jüri Ratas

Heiki Hepner, palun!

11:37 Heiki Hepner

Suur tänu, hea esimees, austatud panga president. Mu hea kolleeg Mihhail Lotman võrdles inflatsiooni üsna hästi palavikuga ja, ja tõepoolest võiks ju ütelda, et kui ta on mõnes mõttes sihukene, normaalne seisund mingi probleemi viitamisel kasvab väga kõrgeks, siis ta võib osutuda tapvaks ja kui üle 42 läheks palavik, siis tõenäoliselt inimene heidaks hinge ja ilmselt inflatsiooniga. Laias laastus on samamoodi. Ja, ja siin siiski ka euroala riikide hulgas on ju näiteid, kus tõepoolest maksualandustega on proovitud suruda seda inflatsiooni alla, ka just energiahindade osas. Ja täna on mitte ainult kehva sissetulekuga inimesed, vaid ka keskklass ikka väga tugeva surve all toimetuleku osas nende energiahindade juures. (Juhataja helistab kella.) Kas siin nüüd Eestit võrreldes Euroopa teiste riikidega, kas siin on nüüd ikkagi mingeid paralleele tuua või  oma potiservas ... 

11:38 Esimees Jüri Ratas

Hea küsija, ma vabandan. Head ametikaaslased, ma ütlen kõigile, et me teame seda, et meil on üks minut küsimuseks. Palun arvestame sellega. Hea vastaja, palun!

11:38 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh küsimuse eest! Mulle ka tegelikult meeldis see härra Lotmani võrdlus, et probleem ei ole mitte inflatsioon iseenesest, vaid inflatsioon on ikkagi ka muude probleemide selline indikaator või tagajärg. Ja et me peaksime tegelema vaesusprobleemiga, millesse osa ühiskonnast kiire hinnatõusu tingimustes võib sattuda. Ja see on ka minu soovitus. Tõesti on osa ühiskonnast, kes on kindlasti haavatavam tänases olukorras, ja pidades silmas piiratud rahalisi võimalusi, mis riigil on, tuleks proovida ikkagi võimalikult palju seda abi just sinna suunata. Kui võrrelda teiste riikide kogemuse ja hiljutiste otsustega, siis näiteks ma oma Saksa kolleegiga just eelmisel nädalal vestlesin ja tuli jutuks, et ka Saksa riik on ajutiselt makse langetanud. Ta arvas, et ei ole ühtegi majandusteadlast Saksamaal, kes arvaks, et see on hea mõte. Tõesti, me näeme erinevaid käitumisviise teistes riikides, aga ma arvan, et on palju asju, mida teised riigid on riigirahanduses otsustanud, aga mida me ei pea ilmtingimata kopeerima. 

11:39 Esimees Jüri Ratas

Helmen Kütt, palun!

11:39 Helmen Kütt

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh teile huvitava ülevaate ja ka küsimustele vastamisel huvitavate mõtete edastamise eest! Minu küsimus puudutab teie ühte väidet sihitatud toetustest ja just neid, kes kõige rohkemalt hädas on. Kas te peate siin silmas nii riigi kui kohaliku omavalitsuse poolt sama mustrit? Sest kohaliku omavalitsuse korral see toob kindlasti päris suure halduskoormuse. Ja meil on üks eksperiment juba, mis tõi näite, kuidas vajaduspõhine toetus, mis lisati toimetulekutoetusele, tegelikult ei toiminud. Siis kohalikud sotsiaaltöötajad nagu päris sisulise tööga otseselt, mis neil lisaks muudele ülesannetele on, ei jõuaks tegeleda, sest halduskoormus on päris-päris ränk. Kas teie ettekandes te kehtestasite või nagu põhinesite või eelkõige rääkisite riigi poolt sihitatud või ka mõtlesite kohalikke omavalitsusi?

11:40 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh hea küsimuse eest! Ausalt öeldes mina pidasin silmas tõesti üldiselt riiklikult, pidades silmas, selle all mõeldes nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse poolset tuge inimestele, kes kõige enam abi vajavad. Ma mõistan täiesti, et selliste toetuste üle otsustamise, jagamise administratiivne pool on omaette probleem ja peab vaatama, et see liiga keeruliseks ei lähe. Ja kui see toetus tuleb läbi omavalitsuste, siis loomulikult tuleb ka omavalitsustele vastavat tuge pakkuda. Aga ma ei ole võib-olla piisavalt lähedalt igapäevaselt seotud omavalitsuste tööga, et osata siin väga häid soovitusi pakkuda.

11:41 Esimees Jüri Ratas

Annely Akkermann, palun!

11:41 Annely Akkermann

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu jällegi väga huvitava ettekande eest! Eelmisel korral oli siin ka jutuks, et kuna see baas jääb kõrgeks, et praegu on inflatsioon aprill võrreldes aprilliga, mai võrreldes maiga, aeglustub puhtalt nagu baasi tõttu. Aga nüüd sellesse aastasse on jäänud sellised suured rahapakkumise tõusud, näiteks suured toetused koroonapandeemia ületuseks, energiatõusu hüvitamiseks, pensionifondi teise pensionisamba miljardi jagamiseks ja ka hinnašokid seoses sõjaga. Kas on võimalik, et me aasta pärast mitte ei räägi madalamast inflatsioonist, vaid räägime juba ka deflatsioonist?

11:42 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh väga hea ja keerulise küsimuse eest! Nagu viimased aastad on näidanud, prognoosimine on muidugi üldse üks tänamatu töö. Me ei ole suutnud paljusid asju, mis maailmas praegu toimuvad, ette näha. Ja vastavalt ka näiteks hinnatõusu prognoosi on olnud väga raske täpselt paika saada. Ma iseenesest ei julge midagi välistada, aga ma siiski pean väga tõenäoliseks seda, et hinnatõus aeglustub tõesti suuresti tänu sellele, et hinnad on väga kõrged ja samas tempos edasi kasvada on väga raske, see on pigem ebatõenäoline. Aga kuna ikkagi pigem need kõrged energiahinnad, erinevate teenuste, sealhulgas näiteks toidu kallinevad hinnad järjest enam kanduvad edasi teiste toodete ja teenuste hindadesse, mistõttu pigem ma arvan, meil hinnatõus tasapisi raugeb, aga sellist taas deflatsiooni või hinnalanguse olukorda ma pigem lähema paari aasta jooksul ei julgeks tõenäoliseks pidada.

11:43 Esimees Jüri Ratas

Kristina Šmigun-Vähi.

11:43 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Minu küsimus on lihtne. Me kogu aeg oleme harjunud või ootame, mida riik teeb, mida kohalik omavalitsus teeb, mida keskpank teeb. Aga minu küsimus puudutab, mida iga Eesti inimene saab teha selles inflatsioonikriisis. Kuidas me saame inimestena ise kuidagi oma elu lihtsamaks teha?

11:44 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh väga hea ja üldsegi mitte nii lihtsa küsimuse eest! Ma hästi tajun, nagu juba härra Reinsalu oma sõnavõtus viitas, et seda võidakse valesti tõlgendada, kui ma keskpanga juhi või ka teie poliitikute rollis annate soovitusi üksikutele inimestele, kuidas raha kokku hoida. Küll on tõsi, et eks iga inimene ja perekond peab ja mõistagi seda ka teeb, et vaatab, kuidas ise selle kiire hinnatõusu tingimustes võimalikult targasti majandada, kuidas hakkama saada. Me teame, et paljudel on võib-olla võimalik ka oma majapidamises energiat tõhusamalt tarbida, olla säästlikum, eks tasub selleks teha vajalikke investeeringuid. Need võimalused võivad olla sõltuvalt inimesest ja majapidamisest muidugi erinevad. Ma arvan, et sellist universaalset soovitust mina küll ei julgeks pakkuda.

11:44 Esimees Jüri Ratas

Jüri Jaanson, palun!

11:45 Jüri Jaanson

Suur tänu! Austatud Eesti Panga president! Ma küsin oma küsimuse minuti ära teie ettekande põhjal hea meelega. Te tõite siin välja selle, kaks asja. Siseriiklikult üks hinnatõusu peamisi mõjutajaid on ikkagi riigieelarve. Teine, Keskpank peaks oma rahapoliitikat muutma, et saaks seda mõjutada. Nüüd ongi mõlemad instrumendid sihukesed eri institutsioonide juhtidelt. Ja nüüd ongi niiviisi, et kui koostöö selles vallas väga ei kattu, kuidas see lõpptulemus võib siis olla? Kui pank küll muudab poliitikat, aga samas näiteks energiakandjate aktsiiside me langetame miinimumi ja, ühesõnaga, aitame hinna kasvule kaasa, mis see kogumõju võiks olla siis?

11:46 Eesti Panga president Madis Müller

Aitäh hea küsimuse eest! Kindlasti, kui me räägime konkreetselt hinnatõusu leevendamisele ja allasurumisele suunatud sammudest, siis mida rohkem suudavad keskpangad ja valitsused neid samme ühesuunaliselt samaaegselt astuda, seda suurem ja tugevam selline majanduspoliitiline otsuste mõju kindlasti on. Ehk kui keskpank oma poliitikat järk-järguliselt karmistab, tõstab intressimäärasid, lõpetab need võlakirjaostud, siis sellel kindlasti on mõju. See mõju on selle võrra väiksem kui valitsused eelarvepoliitikaga samas annavad täiendavalt hinnatõusule hoogu. Eks see see oht on, jah, et kui ühe jalaga pidurdad ja teisega annad gaasi, siis võib-olla see lõplik sõidutempo ei ole väga ühtlane. Ma arvan, et parem oleks, kui suudaksime ühes sammus astuda. Jah.

11:47 Esimees Jüri Ratas

Austatud Eesti Panga president Madis Müller, ma väga tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Suur tänu teile, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli majandusekspert Raivo Vare. Palun!

11:47 Majandusekspert Raivo Vare

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma siis sattusin ka siia kaasettekandjaks teemal, mis on tegelikult kogu maailma vaevav teema. Arvata võib, et praeguses pingestunud sisepoliitilises olukorras see keerulise teema siinne arutelu ei tekita küll liiga suurt huvi, aga sellegipoolest on tegu väga olulise probleemiga, millega toimetulek hakkab mõjutama eelseisvaid üldvalimisi kaheldamatult, nagu juba saalis kõlas. Seepärast peaks olema igati põhjust seda teemat ka siin saalis arutada.

Inflatsioon, nagu me kuulsime, on normaalne nähtus. Probleemiks on selle kõrge tase ja pikk kestvus, mida me praegu elame läbi nii Eestis kui laiemalt maailmas. Ja siin selgelt juba panga president tegi töö ära, selgitas, et siin on vaks vahet. Esiteks, alusinflatsioon, millega midagi pole hullu lahti. Ja teiseks, kaks komponenti inflatsioonitulbas, mis on seotud energia‑ ja toiduhindadega ja mis tegelikult täna on tekitanud selle probleemi teravuse.

Soovimata sekkuda jooksvasse poliitilisse diskussiooni, tooks välja vaid mõned teesid inflatsiooni põhjuste, mõjude ja nende mõjude leevendamise võimalustega seoses, seda enam, et kogu põhjenduste käik on juba antud panga presidendi, keskpanga presidendi sõnastuses, nii tõestus kui ka peamised komponendid välja toodud. Tegelikult, kokkuvõttes, etteruttavalt võib öelda, et on tegu millegagi, kus on tulemused nagu teada, aga tõlgendused võivad olla natukene erinevad.

Siit ka mõned teesid, teeside vormis, lühidalt, aega vähe. Esiteks, inflatsioon lööb alati valusamalt vaesemaid elanikkonnakihte. Arusaadavatel põhjustel, ei ole vaieldav.

Teiseks, käesolevas tsüklis oli ja aasta lõpuni veel on põhiliseks inflatsiooni tagant tõukajaks, vähemalt aasta lõpuni eelkõige rahatrükk ja pandeemiast kiire taastumisega sammu pidada mitte suutnud tarneahelate kriis. Aga loodetavasti see saab siiski nüüd ümber, Fed ees ja teised, europank ja teised järel. Üldiselt aasta lõpuks see olukord natukene stabiliseerub, nagu ka tarneahelates toimuv, eriti pärast seda, kui Hiina hakkab lockdown'ist välja tulema.

Nüüdseks kolmandaks on peamiseks faktoriks saanud toormehinnad, energiakandjate hinna hüpe, seoses alguses ka mõneti rohepöördega, edaspidi aga sõjaga Ukrainas ja selle peatamiseks kehtestatud sanktsioonidega ning üha enam muidugi ka toiduainete hinnad, kusjuures see on kasvav teema, mitte langev teema, üle maailma.

Neljandaks, inflatsiooni juurpõhjused on väljaspool otsest Eesti ja tema võimuorganite ning majandustoimijate haardeulatust. Seega, selle tekke mõjutamiseks on piiratud võimalused, meil, küll aga on olemas meil võimalused selle raskemate mõjude leevendamiseks enim kannatavatele kihtidele, subjektidele.

Viiendaks, hinnatõusu negatiivse mõju leevendamiseks on põhimõtteliselt olemas lisaks kokkuhoiule, millest nagunii on juttu kogu aeg ja palju, põhimõtteliselt nelja liiki otsesihitisega meetmed ja lisaks veel mitmeid muid tegevusi, mis samuti, kuigi kaudselt, mõjutavad, pidurdavad hinnakasvu. Osast nendest oli siin juba eelnevalt juttu.

Kuuendaks ehk esiteks nendest neljast liiki otsesihitisega meetmetest tuleb välja tuua rahalised toetused enim kannatavatele inimestele. Probleemiks nende täpse sihituse tagamise organisatsiooniline keerukus ja selle inflatsiooni stimuleeriv kaasnev mõju paratamatult ka. Aga on põhjust arvata, et see on ka poliitiliselt suhteliselt teostatav ja ka mõneti populaarseim variant. Kuid samas tuleb tunnistada, et sisuliselt ja fiskaalselt on ta suhteliselt ebaefektiivne lahendus. Igal juhul eeldab selle korraldus ka kohalike omavalitsuste kaasamist märkimisväärses rollis. Alternatiivina on siis ka laustoetused kõigile elanikele kas siis läbi teenusepakkuja või otsemaksetena, mida tõenäoliselt fiskaalsetel põhjustel, aga ka inflatsiooni n-ö taganttõukamise vältimise põhjustel tasuks kaaluda, kas ikka teha.

Teiseks variandiks oleks maksude alandamine hinnakasvu enim mõjutavatele kaubagruppidele. Need siis, ma tuletan meelde, on energiakandjad ja toiduained. Praeguses olukorras oleks neiks just need, sest need, näiteks energiakandjahinnad mõjutavad elektrihindu, kommunaalteenuste hindu, kütusehindu kodudele ja transpordile. Aga baasiliste toiduainete hinnad, mis moodustavad samuti koos energiakandjate hindadega kandva osa, eriti väiksema sissetulekuga elanikkonna toidulauast, see on kasvav probleem, mis ka siis, kui meil on kõik toiduainetetööstusega hästi, toob meile kaasa hinnatõusu, sõltumata meie tahtest. Need turud on juba täna globaalselt mõjutatavad. Üldiselt selline maksude alandamine on selles mõttes mugav, et see on tsentraalselt korraldatav ja olemasoleva maksutehnilise lahendusega jälgitav. Põhiprobleemiks on selle negatiivne mõju riigieelarve tulude kasvule, mis muidu inflatsioonilises keskkonnas üldiselt on suhteliselt parem.

Kolmas liik võtteid on normeeritud soodustuste jagamine mingite lubatähtede vormis: talongid, tšekid või muu vähekindlustatud peredele. On kasutatud mitmel pool maailmas universaalse vaesemate toetusmeetmena läbi aegade. Meie seda muidugi ei toeta, aga see on korraldatav läbi KOV-ide ja on paraku ka väga töömahukas.

Ning neljandaks, see on riiklik ajutine hinnakontroll olulisemate kaubagruppide piirhinna kehtestamise vormis. Mitte liiga vastuvõetav meil eeldatavasti poliitiliselt, kuna läheb vastuollu majanduspoliitiliste n-ö järjepidevate alustega, mis on siiani meil kasutusel olnud. Aga ei ole võimatu.

Lisaks on veel vahepealseid tegevusi, mida riik saab realiseerida osaliste hinnatõusuvastaste meetmetena, nagu kütusereservi müüki paiskamine, järsk riiklike kulutuste ja investeeringute kokkutõmbamine, miinimumpalga määra tõstmine, riigiettevõtete suunamine,  ülikasumi toetuseks ümberjagamine, investeeringute, näiteks energiainvesteeringute toetused ja muu taoline. Ka laenuintressimäärade tõus, mis ei ole nüüd tsentraalselt määratletav, baasintressi kaudu liikuv, mida keskpangad reguleerivad, vaid pigem siis ka pangandussektori kaudu toimuv, mõneti loomulik, mõneti võib-olla natukene annab suunata. Intressitõus ka kindlasti natukene surub alla ja aitab leevendada inflatsioonilist survet. Tal on muidugi negatiivne kõrvalmõju jällegi majandusliku arengu kontekstis. Igal juhul, kui ta on kiirem Euribori tõstmise üldtempost, on sellel asjal nagu mõtet natukene.

See, et mingeid meetmeid tuleb igal juhul võtta, eelkõige energia ja toiduainete hinnakasvu mõju tasandamiseks alates sügisest, on absoluutselt selge. Põhjuseks väga lihtne: need asjad lähevad edasi maailmas, me ei saa sinna midagi parata, me peame sellega arvestama, me peame sellega toime tulema. Paraku praegu ei ole põhjust arvata, et see isegi sügisega lõpeb või talve hakuga. Nii energiakandjate defitsiidid, kontekst, mis seondub nii sõjaga kui ka tervikuna maailmas tekkinud olukorraga, sealhulgas näiteks gaasiturgudel tekkinud olukorraga eraldi – eraldi loengu teema –, aga põhimõtteliselt see on vältimatu. Ja teiseks, põllumajanduses ja toidutootmises tekkiv üha süvenev kriisiolukord, millele oma panuse lisaks nendele nimetatud faktoritele on andnud ka veel kõigele lisaks ka kliima. Jällegi eraldi pikema jutu teema. Aga igal juhul on selge, et see hinnatõus jätkub ka sügisel ja eriti talvel, objektiivsetel ja meist sõltumatutel põhjustel nendel kahel turul, toiduainete ja energiakandjate omal. Ja kuivõrd see on eraldi pikem jutt, siis võtame selle kokku niimoodi, et leppigem selle tulemustega ja peame sellega ka kohanema.

Isegi majanduskasvu pidurdumine mujal maailmas, mida ka muuseas ennustatakse, ei peata hinnakasvu. Esialgu vähemalt veel ei peata. Ja selles mõttes ka panga presidendi joonistatud ühe viimase slaidi peal kõver on hästi kõnekas, sest see tase, kuhu me jõuame, on paraku paika jääv. Sõltumata sellest, et tempod iseenesest võrdlusbaasi mõttes küll langevad loomulikul viisil, aga see saab olema märgatavalt kõrgem tase ja midagi sellega parata ei ole.

Aga igal juhul ka maailmas räägitakse mõneti poole suuga, meie sellest ei räägi, sest meie oleme enda arvates natuke paremas olukorras ja meil on ka võimalusi selleks veel esialgu oma paindliku majandusega, aga maailmas räägitakse poole suuga ka stagflatsioonilise arengu võimalustest, mis oleks muidugi eriti hirmuäratav. Kui see peaks juhtuma, siis see jõuab ka meieni.

Järgmine punkt seondub loomulikult sellega, et hinnakasvu raskele negatiivsele mõjule vähemalt osa elanikkonna toimetulekuks tähelepanu mittepööramine on ju põhimõtteliselt ka valik. "Elame üle" on valik. Kas see elame-üle-valik on võimalik lähima poolteise aasta ajatabelis, on järgmine küsimus. Aga millegipärast Euroopa juhtivad riigid siiski seda teed päriselt pole läinud, vaatamata oma suuremale jõukusele võrreldes meiega. Selle asemel on nad rakendanud erinevaid meetmeid nende erinevates kombinatsioonides. Nagu panga president jällegi õieti ütles, me ei pea neid kopeerima, aga tasub tähele panna, et seda tehakse. Aga muidugi tundub mulle vähemalt niimoodi hinnanguna, et põhilisema osa moodustavad eelkõige maksuleevendused erineval viisil. See on ka arusaadav, kuivõrd riigieelarvelised tulud kasvavad inflatsioonilises keskkonnas samuti tavaolukorrast paremini ja on rohkem ruumi manööverdada mõningaste tulupositsioonide ajutise alandamisega. Loomulikult tuleb arvesse võtta ka elektoraadi survet. Seda ei saa alahinnata.

Nii et kokkuvõttes, kuna sõda läheb edasi, toiduainete kriis läheb edasi, kuna energiakriis vähemalt sel talvel on immanentne, siis loomulikult tuleks seda kõike praegu juba arvesse võtta. Julgen arvata, et ka meil on vaja mingit otsust nagunii teha. Nii et soovin teile, kes te need otsustajad olete, seda otsust teha targalt ja ettenägelikult ning arvestada, et rasked ajad ei kipu lõppema nii kiiresti, nagu me loodame, tahame või usume. Usuga pole üldse siin mitte mingit pistmist tegelikult. Aitäh teile!

11:58 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Aitäh ka hea ajakasutuse eest! Teile on ka küsimusi tublisti. Urmas Reinsalu, palun!

11:58 Urmas Reinsalu

Aitäh, austatud ettekandja, sädeleva ettekande eest! Minu küsimus puudutab praegu elektrikriisi, kus meil on referentsperiood, juba üle 160% on mai andmetel elektrienergia hind kasvanud ja meil seisavad ees ka hinnašokid, 3000+ eurot megavatt[-tunni kohta], nagu siin on eksperdid väljendanud. Kas meil sellises olukorras ei oleks mõistlik kaaluda mingisuguseid muid lahendusi, mitte jätta ennast selle CO2 ujuva süsteemi ja börsi meelevalda, ja arvestades olukorda, kus tootmise omahind on hoopis teistest suurusjärkudes Narva jaamade puhul? Kas te toetate nii‑öelda tähtajaliselt ikkagi universaalteenusena elektrienergia müüki kodutarbijatele, selleks et seda määramatust püüda mingilgi määral kontrollida, mingigi hinnatasemega, loomulikult tagades energiatootjale mõistliku tulususe määra?

11:59 Majandusekspert Raivo Vare

Jah, ma olen sellest suhteliselt algetapil, kui need hinnahüpped algasid, vist isegi lausa kirjutanud. Jah, toetan põhimõtteliselt, aga seda tuleb muidugi väga targalt teha. See saaks kehtida ainult kodumajapidamiste puhul ja tõenäoliselt oleks tark liikuda fikseeritud püsilepingute loogika peale, mida on muuseas mitmed Euroopa riigid ka rakendanud. Kas seda laiendada ka ettevõtlusele, väikeettevõtlusele eelkõige, siis see on juba rohkem debateeritav. Aga seda tasuks igal juhul kaaluda. Minu arvates on probleem ju tegelikult kolmikprobleem. Seal on ju tegelikult kahe probleem, seal on börsi hinnastamise mehaanika probleem ja siis on see üldine seisukoht, mis tuleneb turgudel rahvusvaheliselt toimuvaga. Viimane on meie võimkonnast väljas, nii et meil ainult kaks varianti on. Hinnastamise loogika jaoks on see hea meetod, millest me praegu räägime, vähemalt ajutise abinõuna. Ja mis puudutab CO2, siis siin on muidugi võimalikud variandid. Siin on erinevaid variante ka välja pakutud, teadupärast on pöördutud ka võimalusega, et fikseerida COemissiooni ühikute hind. On võimalik variant, teine, et see on kompenseeritav mingil kujul. Ma seda kompensatsiooni väga ei pooldaks, sellepärast et see natukene demotiveerib rohepöörde kontekstis, aga muud variandid on kõik mõeldavad.

12:01 Esimees Jüri Ratas

Jürgen Ligi, palun!

12:01 Jürgen Ligi

Aitäh, ma ka tänan sädeleva Eesti Panga tsiteerimise eest! Paraku läksite oma seisukohtades risti vastu mitmes kohas Madis Mülleri seisukohtadele. Kõigepealt täpsustan, et sellisel toodete maksu vähendamisel ei ole mitte põhiprobleem see, et ta maksab palju – eelarves on miljardeid –, vaid see, et ta on äärmiselt ebaefektiivne lõpphinna suhtes ja äärmiselt diskrimineeriv sissetuleku suhtes. See tähendab, et omastavad ikkagi selle raha need, kes rohkem teenivad. Kuidas te põhjendaksite, miks te ei ole nõus Eesti Panga seisukohtadega, et defitsiidist tingitud hinnatõusu ei saa kontrollida subsiidiumiga, sealhulgas maksu vähendamisega? Mis on teie akadeemilised argumendid?

12:02 Majandusekspert Raivo Vare

Akadeemilised argumendid? Minul on inimlikud argumendid. Kui on mingisugustki suhestust sellega, mis toimub tegelikult päriselus inimestega, siis sealt avastame, et inimesed, kelle sissetulekud on alla keskmise, nende jaoks kahes kaubagrupis – ühed on toiduained, teised on energiakandjad, ma ei räägi ju teistest, ma nimetasin eraldi isegi selle ära, et muud kaubagrupid, mis on alusinflatsiooni jaoks, ei ole teema. Teema on need kaks kaubagruppi – seal ajutiste meetmete kasutamine on õigustatud hädaolukorras. Täpselt samuti, nagu ta on alati olnud.

Rääkisime ka sellest, kui palju on variante. Ma lugesin need üles, oli neli põhisuunda ja lisaks veel terve rida muid meetmeid. Valiku küsimus. Nii et ma olen selles mõttes skeptiline. Teoorias võib olla õigus, aga praktikas tuleb rakendada seda, mis on jõukohane ja mis on käegakatsutav. Midagi teha ei ole. Ja kui see on ajutine, loomulikult. Mitte midagi ei ole katki. Muuseas, eksperimenteeriv majanduspoliitika on üks suund, mida meil, nagu teadupärast lugupeetud küsija teab, olles kunagi arengufondi nõukogu liige olnud, vähemalt teoreetiliselt, siis eksperimenteeriv majanduspoliitika on üks paljudest võimalustest, mis on Eestis ka edu toonud, aga mida me nagu enam ei pea eksperimenteerivaks. Omal ajal, kui võtta aluseks tollased kehtivad skeemid, oli meil tegu eksperimenteerimisega ja see oli edukas.

12:03 Esimees Jüri Ratas

Jaak Aab, palun!

12:03 Jaak Aab

Austatud Raivo Vare! Kõigepealt tänan kompetentse ja inimliku ekspertarvamuse eest! Ja siis küsiksin, nagu juba tagasi vaadates, mida saab ju hinnata paremini kui seda, mida prognoosida keegi ei oska. Keskerakonna ministrite delegatsiooni ettepanekul tehti eelmisel kütteperioodil, pika tulise arutelu järel küll koalitsioonipartneriga, mõned ettepanekud läksid läbi. Kõigepealt säilitasime kütuseaktsiiside soodusmäära, mis oleks see aasta muidu tõusnud. Lisaks sellele tegime nii universaalmeetmeid kui ka sihitud meetmeid energiakandjate hinnatõusu leevendamiseks. Seda said nii ettevõtjad kui ka inimesed. Kogu see pakett oli 230 miljonit. Kui võtta ka aktsiisid arvesse, mis olid madalad ja on madalamad, pluss siis need meetmed. Kuidas oleks teie hinnang, kas need põhimõtteliselt olid õiged sammud? Jah, nüüd on asi veel hullem. Siin on tulnud sõda juurde ja hinnad lähevad üles. (Juhataja helistab kella.) Kas võiks proovida samas suunas edasi?

12:05 Majandusekspert Raivo Vare

No need kõik on ju tegelikult need, mis mahuvad nendest minu loetletud tegevusi põhisuundadesse võimalike lahendustena. Nii et jah, see on poliitilise kaalumise koht. Seda ei saa mina siin pakkuda ega otsustada, aga tõenäoliselt kaaluda tasub. Ja tegelikult, ma ei väsi kordamast, jällegi tsiteerimast keskpanga presidenti, sihitismeetmed on ju lausa teretulnud ka teoreetiliselt, erinevalt võib-olla mõningate pseudoteoreetikute arvamustest.

12:05 Esimees Jüri Ratas

Tarmo Tamm, palun!

12:05 Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud härra Raivo Vare, tänan sisuka ettekande eest! Teis on rohkem sellist praktilise inimese tunnetust kui nendel, kes pole praktilise eluga nii palju kokku puutunud. Aga mis ma tahan teile öelda, et kindlasti ei ole tänasel päeval ühtegi võimalust, kui riik ei tule maksudega inimestele appi, sest toiduainete hinnatõus on kasvanud juba üle 20% ja ilmselt ta kas või 10% lähiajal veel. Eesti on üks väheseid riike, kus ei kasutata käibemaksuerisusi toiduainetele. Ma küsin, et kas antud olukorras toiduainete käibemaksu vähendamine näiteks 10% võrra oleks õigustatud ja see annaks tulemuse või see oleks nagu üle pingutatud ja sellel ei ole reaalset tulemust. Kuidas te olete arvamusel, kas käibemaksu ja aktsiiside alandamine näiteks kütusele, kui Euroopa Liidus on tänasel päeval on olemas riike, kus on kütus 1,4–1,6 eurot liitri kohta või üle kahe, kas see oleks tulemuslik?

12:06 Majandusekspert Raivo Vare

Kindlasti avaldab tulemust. Mmeid on kahtlustatud, et efektiivne kartell, mis Eestis eksisteerib kütuseturul, nimetame asju õige nimega, seal lihtsalt pistetakse omaniku taskusse, see maksuvahe, ja sellepärast ei saa seda teha. Tegelikult ja muid põhjuseid praktiliselt ju ei olegi poliitilises argumentatsioonis. Ma arvan, et see on võimalik, kütuse puhul. Ja muidugi eriti naljakas on, kui aktsiis läheb maksuarvestusbaasi, nagu näiteks käibemaksu puhul. Aga nüüd, mis puudutab toiduainete puhul, siis see on klassikaline võte, ja olgem ausad, ka siin on ju tegelikult meetmena tehniliselt, nagu ma ütlesin, meede nr 2, tehniline tsentraliseeritult ja lihtsalt teostatav, jälgitav ja nii edasi. Meie tingimustes. Ainukene probleem sellega on, et siin on hirmud. Ma mõneti jagan neid hirme, muuseas, sellepärast et maksuerisuste puhul alati, kui neid ajutiselt sisse viiakse, siis kiputakse neid põlistama. Ja see hirm on ju tegelikult täna takistanud sel teemal edasi arutlemist. Ma arvan, et see on ületatav ajutise abinõuna, arvestades, et pooleteiseks aastaks on toidukatastroof maailmas, teravilja hinnad jooksevad ülesse, teravilja hinnad on nagu gaasi hinnad energeetikas, mis veavad endaga järele kõikide toiduainete hinnad, sõltumata sellest, kui palju me teravilja ise siin toodame, põllumehed teavad, eks ole.

Mitte midagi teha ei ole, kõik hinnad lähevad üles. Ma olen piimaga seotud, piimahinnad lähevad üles, kõik asjad lähevad üles. Nii et mitte midagi sellega parata ei ole. Ja siis ongi midagi ajutise meetmena ikkagi leevenduseks vaja ette võtta, sest toit on üldse kõige põhilisem asi lisaks küttele meie tingimustes, mis saab olla. Nii et jah, tasuks kaaluda, aga siis võiks kokku leppida, et see on tingimuslik. See ongi täpselt nii kauaks kehtestatav, kui on see ajatabelis ettenähtav, see on kaks põllumajandushooaega, sisuliselt juba alanud põllumajandushooaeg, mis kestab sügiseni, ja järgmine, mis veel järgmise sügiseni kestab, on see garanteeritud probleem meil laual.

12:08 Esimees Jüri Ratas

Annely Akkermann, palun!

12:08 Annely Akkermann

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu väga praktilise ettekande eest! Mul on hea meel, et te julgesite välja öelda, mis paljudele tundub, et Eesti kütuseturul tegemist on efektiivse kartelliga ja ükskõik, kui palju aktsiise ei alanda, Eesti kütuse hind on kallim kui Lätis. Aga meie siin saalis peame olema populistid, teatud maani, sest meil on kogu aeg üks kampaania tulemas, teie ei pea. Seetõttu ma küsin teie käest sellise küsimuse, millele palun ebapopulaarset vastust, mida te saate endale lubada.

Eelmiste arutelude käigus, nii ettekannete kui ka järgnevate arutelude käigus, me saime ikkagi selgeks räägitud, et tegelikult laenu tulekahjusse visata ei tasu. Ma saan aru, et kui kütuseaktsiise alandada, siis see omab mõju ka teistele kaubagruppidele, sest üks oluline sisendhind väheneb ja on lihtne hallata ja igatepidi. Aga see teine pool, kuidas katta, tulu pool, et missugust raha ühiskonnas kokku koguda selle katteks?

12:09 Esimees Jüri Ratas

Hea küsija, teie aeg! 

12:09 Majandusekspert Raivo Vare

Arusaadav. Tegelikult ikkagi see klassikaline küsimus, kas laenu võtta või mitte. Puht rahandustehnilises mõttes on laenude võtmine tarbimise puudujäägi katmiseks suhteliselt põrgutee küll. Paraku nii on. See ei ole hea ega halb, see nii on. Laenu tuleb võtta investeeringuteks. Minu esmane mõttekäik oleks selline, et ma vaataks üle investeeringute programmi osa ja suurendaks seal võib-olla laenukapitali osakaalu, see tänapäeval on täiesti võimalik ja lahendatav, kui tahtmist on, ja siis sellest vabanenud vahendeid kasutaks tarbimistoetamiseks arvestades kriisisituatsiooni. See oleks mõistlikum tee, kui minna otselaenuga maksma kinni tarbimistoetust. See on minu arusaam asjadest.

12:09 Esimees Jüri Ratas

Heiki Hepner, palun!

12:10 Heiki Hepner

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Minu meelest te väga õigesti tsiteerisite, et me ei pea kopeerima siin maailma, eelkõige rõhuasetusega mina paneks Euroopa Liitu, silmas pidades, mis seal toimub. Ja paraku mulle tundub, et me ei ole väga seda silmas pidanud. Kui me võtame kas või viimase küsimuse selle laenamise teemal. "Parim enne" me oleme mõnes mõttes juba mööda lasknud nende investeeringute tegemiseks laenu võtmisel, arvestades, kus täna on nii suur inflatsiooniprotsent ja meil oleks võinud olla need investeeringud tehtud. Nüüd me maadleme inflatsiooniga. Me teame tegelikult täpselt nende maksude alandamise puhul, et meie suured partnerriigid Saksamaa ja teised on seda teinud. Ja me arvame, et meie ei peaks seda tegema, et me saame muidu hakkama. Läbi selle me tegelikult halvendame oma majanduskeskkonda. (Juhataja helistab kella.) Mida me peaksime tegema, et me rohkem tõesti peaksime silmas oma partnereid ja nende tegevusi, mitte ... 

12:12 Esimees Jüri Ratas

Hea küsija, teie aeg!

12:12 Majandusekspert Raivo Vare

Partnerite puhul on ikkagi, et vaatame, mis nad teevad, ja teeme seda, mis on kasulik. Teisisõnu, kui sakslased alandavad kütuse maksu, siis seda tasub vaadata ja seda arvesse võtta. Kui ma kuulan täna hommikul raadiost, kuidas tegelikult kaugsõiduautojuht, kes küll kohakaasluse alusel ka Tuberkuloitedis muusikat teeb, ütleb, kuidas tegelik olukord kaugvedudes välja näeb, siis tahaks midagi ette võtta, et meil ei oleks nii suurt hinnavahet. Ausalt öeldes see ongi põhiline: tea, mida teised teevad, sobivad asjad võta kasutusse. Investeeringute laen – ma ei väsi kordamast, et kogu aeg on muuseas investeeringute laenu vastuargument olnud, et investeeringute laen kiirendab inflatsiooni. Ütleme niimoodi, et iga liigutus kiirendab praegu inflatsiooni, mis on nagunii juba kiire. Selle loogika järgi ei saaks me mitte midagi teha. Investeeringute laen oleks muidugi parem olnud muidugi enne teha. Nüüd on ta nagu on, küsimärk, aga mõneti võiks seda kasutada. Nii nagu ma Annely Akkermanni küsimusele vastates ütlesin, võiks ka praegu kasutada seda meetodit ja hädavajalike, tõsiselt vajalike investeeringute jaoks võtta laenu ja riigieelarves järgmisel hooajal neid vabanevaid vahendeid kasutada ajutiste meetmetena toetusteks.

12:13 Esimees Jüri Ratas

Riina Sikkut, palun! 

12:13 Riina Sikkut

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Te väga ilusti joonistasite välja, et mis on võimalik siis üldse teha hinnatõusude mõju leevendamiseks. Teatud instrumendid Eestis välistatakse, noh ei ole kas ühiskondlikult aktsepteeritud või poliitiliselt. Aga samas, kui maksuleevendustele uks lahti teha, ma olen täiesti nõus, et see on samamoodi üks asi, mida kaaluda. Samas näiteks diisli puhul miinimumini aktsiisi langetamine avaldab mõju 4,2 senti liitri kohta. Arvestades hinnataset see pole, aga näiteks kaugkütte hinnalagi? On ta siis, panna 100 euro peale või midagi, ma arvan, sajad tuhanded Eesti inimesed saaksid leevendust järgmisel kütteperioodil. Üks on lihtne rea muutmine maksuseaduses, teine on ikkagi oluliselt keerukam ettevõtmine. Täpselt samamoodi toiduainete käibemaksuga: no langetame 20 pealt 9 peale, kui kartuli hind on tõusnud üle 130%. Palju see tunda annab? Tasuta koolitoit, nii hommikupuder, korralik lõuna ja pikapäevarühmas olijatele samamoodi. (Juhataja helistab kella.) Need on palju keerukamad asjad, aga maksuleevendused, poliitiliselt atraktiivsed ja lihtsad teha. Kuidas te seda kahvlit selgitate?

12:14 Majandusekspert Raivo Vare

Jah, ma arvan küll, et tegelikult näiteks kütte puhul minna tagasi vana süsteemi juurde ei oleks küll kuidagi vastunäidustatud, see oluliselt ei halvendaks majandustulemusi ei sektori ettevõtetele ega ammugi oleks see leevenduseks inimestele. Ma mõtlen vana mudelit, kõik saavad aru, millest jutt on, eks ole, see on mõistliku kasumiga arvestav, sisuliselt hinnalage omav selles mõttes, aga ta on liikuv hinnalagi natukene, süsteem. Seda võiks küll kasutusele võtta.

Ja mis puudutab sihtsoodustusi, millest tegelikult lugupeetud küsija küsimuses oli juttu, siis nendega on see häda, et nagu ma ütlesin, see on üks, võimalik, et väga mõistlik tee, aga nende administreerimise jaoks tuleb teha valikuid, paraku, midagi ei ole teha, tuleb teha valikuid. Ma kujutan ette, et koolilõuna on suhteliselt lihtne valiku tegemine, eks ole. Kui me hakkame nüüd, räägime mingisugustest kõikidele elanikekategooriatele mõeldud soodustust, siis on kohe kuri karjas, selle teostamine on ülikeeruline meie tingimustes. Me oleme valinud teistsuguse mudeli üldiselt.

12:15 Esimees Jüri Ratas

Jüri Jaanson, palun!

12:15 Jüri Jaanson

Suur tänu! Austatud ettekandja! Ma jätkan natuke eelküsija mõtet. Tõite välja, et probleemid on meil just selle toidu ja energiakandjate inflatsiooniga ja see ajutisuse teema. Te jutus oli vastuolu Eesti Panga presidendiga, ma tabasin väikeet sellise vastuolu teil endal ka. Parandage mind, kui saate. Kõigepealt see, et hinnatõus, mis nüüd tuleb, ei ole ajutine, ütlesite. Samas, ajutisuse puhul oleks põhjendatud energiakandjate hindade langetamine. Aga mina ütleksin, et kui need ei ole, ajutine on näiteks aastaaeg ja seetõttu oleks põhjendatud siiski sihitud toetused, perioodiliselt, näiteks aastaaja puhul, kütteperioodi puhul kütte leevendamine, aga kindlasti mitte energiakandjate hinna alandamine.

12:16 Majandusekspert Raivo Vare

Aitäh! Tegelikult ka küsimuses oli see vastuolu välja toodud. Tegelikult vastuolu ei ole, mõlemad on võimalikud. Aga mis puudutab ajutisust, siis tegelikult ajutisuse põhimõte on selles, et ületada see üleminekuetapi šokk. See on tegelikult probleem. Ma väidan, et meid ootab ees veel sel talvel üleminekušokk. Hüppeline. See ei ole hea ega halb, see lihtsalt on nii. Nagu ma ütlesin, see on meie haardeulatusest mõneti väljas. Nii et me leevendame selle kaudu ajutiselt üleminekuraskusi.

Mis puudutab aga nii-öelda pikema aja mõjusid, siis loomulikult on targem süsteemsemaid lahendusi rakendada ja sihttoetused on kõige mõistlikum või üks kõige mõistlikumaid loogikaid. Aga see eeldab seda, et me oleme ka väga täpselt ära defineerinud, kes on. Nii nagu me äsja eelmise küsimuse puhul rääkisime, siis on lihtne rääkida koolilõunatest, aga väga raske on rääkida kõikidest elanikest korraga. Need on kaks ise asja. See on nüüd see poliitikavõitluse koht kindlasti, aga jah, šokk, üleminekušokk on see, mis on see ajutisuse kriteerium. Ja see šokk on immanentne praegu meid ootamas.

12:17 Esimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun!

12:17 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Raivo Vare! Ma tulen selle lause juurde, kus te kasutasite [seda] sõna ainsana tänasest esinejatest – stagflatsioon. Meid võib oodata ees stagflatsioon. Kas te võrdlete seda sama suure hüppelise šokiga või kuidas? Ühesõnaga, 1970. aastatest väidetavalt ei ole seda sõna väga palju kasutatud ja seda pole vaja läinud. Kas te palun seletaksite, mida see sisuliselt tähendab ja kuidas selle vastu saab tegutseda, et seda ei tuleks? Ma saan aru, et see ei ole ainult Eesti teema.

12:18 Majandusekspert Raivo Vare

Väga õige. Tänan küsimuse eest! Tegelikult stagflatsioon on siiski olnud 1970. aastatest alates, nimelt kõige tuntum näide on Jaapan. Jaapan on selle pika kahekümneaastase perioodi üle elanud ja me põhimõtteliselt teame, mis see tähendas. Selle põhitunnuseid on kolm. See on see, et majandus ei kasva või isegi langeb. Vabandust! Siis, hinnatase samal ajal jätkab kasvamist ehk inflatsioon toimib, mis on keskmisest või tavapärasest kõrgem. Kolmas tunnus, mis on praegu ajanudki kõigil pead segamini, ka teoreetikutel, neid on ju palju, et tegelikult on tööjõupuudusega tegu. Tähendab, õigemini, tööpuudusega on tegu, aga meil praegu hetkel ei ole ja sellepärast me ei näe seda.

Nüüd, kui vaadata, mida mujal arvatakse, siis mujal arvatakse, et see mõne aja pärast võib siiski tekkida. Igal juhul praegu ei ole veel kindel, et see ei teki. Ja kui see tekib, siis tekib. Kuna ta tekkida saab kus? Ta saab juhtivates majanduskeskustes tekkida. Ja juhtivad majanduskeskused on piisavalt mõjukad selleks, et kiskuda ülejäänud maailma kaasa. Kuna me oleme ühe juhtiva majanduskeskuse, Euroopa, üks osa, siis me läheme sellega kaasa ka siis, kui me ise teeme kõik õigesti. Aga esialgu, praegu see veel ei ähvarda. Aga eks näib. Kui nüüd see hinnašokk, mis siin lähihooajal meid ees ootab, ei tekita täiendavat survet, mis järsult koos intressi kiirema tõstmisega surub nii-öelda üle võlli selle majanduskasvu maha, siis võib see tekkida, muidu mitte.

12:18 Esimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

12:20 Peeter Ernits

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin panga president rääkis, et ega suurt midagi teha ei saa ja väike riik ja kõik muu. Aga nüüd üks mu Facebooki sõpradest tegi nimekirja, et teie võiks olla unistuste valitsuse peaminister. Kui te saaksite – koht võib üsna varsti vaba olla –, mida te siis teeksite raudse leedi asemel, et sellest Euroopa Liidu sellisest liidrirollist inflatsiooni puhul vabaneda või vähemalt viia ta Euroopa Liidu keskmisele tasemele?

12:21 Majandusekspert Raivo Vare

Ma tänan muidugi sellise konnotatsiooni eest, aga mul ei ole mingit plaani selles suhtes. Ja loomulikult ei tahaks nii raskes ajaperioodis, mis ees kõiki ootab ja mida tuleks arvestada poliitikutele oma tegevuste tegemisel alati, olla veel üks kriisimanager, nii nagu juba paar korda on õnnestunud valitsuses olla ja hullemate kriisidega, nii et kõik on võimalik. Aga mina teeks seda, et esimese asjana lepiks kokku omavahel baltlastega. Minu meelest on meil probleem: me igaüks tegeleme oma asjaga. Me võiksime olla sarnase metoodikaga. Näiteks, sellesama kütuseaktsiisi puhul, kui meil oleks reaalne Balti koostöö, siis oleks pilt teistsugune. Ega pole. No ei ole. Sisuliselt meid ühendab ainult ühine vaenlane, ja seda muidugi geopoliitilises kontekstis. Mis puudutab majanduspoliitikat, me käsitleme ennast tegelikult de facto konkurentidena, aga me tegelikult oleme ühes paadis. Kui me vaatame seda edetabelit, millele lugupeetud küsija viitas, siis seal me näeme, et me oleme esimesed küll, aga kes on järgmised? Lätlased ja leedukad. Ehk siis me oleme sarnases olukorras, võiks seljad kokku panna ja proovid natuke suuremas majandusmahus ja omavahel olles tihedas majanduskoostöös mõjutada vähemalt seda ruumala natukene koordineeritumalt. Sellest oleks palju abi.

12:22 Esimees Jüri Ratas

Aivar Kokk, palun!

12:22 Aivar Kokk

Aitäh, hea juhataja! Raivo, kõigepealt ma tänan väga sisuka ettekande eest. Aga ma küsin su käest, kuidas sina kui ekspert suhtud sellesse, et praegu iga kuu elektriarvest on 50 miljonit CO2-kvoodi, mida Eesti Energia ostab, kusagil 10 miljonit on iga kuu ülekoormustasu ehk 60 miljonit, rääkimata kõigest muust. Kas ei oleks ikkagi loogiline, et seda CO2-kvooti riik müüks Eesti Energiale nii-öelda null euroga, vähemalt nendele eratarbijatele ja haiglatele, sellele seltskonnale, ja sellega oleks hetkel lihtsalt elektri hind alla 50 euro, selle asemel et praeguse valitsuse aeg me maksame 200 eurot kilovati eest, megavati eest tund?

12:23 Majandusekspert Raivo Vare

Nagu ma ennist ütlesin, siis tegelikult üks võimalikke lahendusi ongi seotud sellesama võimalusega CO2-kvoodi osas, eks ole, aga neid valikuid on ju mitu. Pakutud, küsimuses pakutud valikud ehk nullhind teatud kategooriatele on üks võimalik valik. Miks mitte, aga see tuleb ju kinni maksta, eks ole, antud juhul siis ja see jääb vähemalt siis tulupoolest ... Teine variant on mitte midagi muuta, aga sellisel juhul peaks minema seda teed, et lihtsalt see osa, mis läheb CO2-ga lõpphinda, see küsida tagasi samadelt tootjatelt ja jagada siis juba toetuseks. Ütleme niimoodi, et mõlemad variandid on tehniliselt teostatavad, esimene variant oleks lihtsam, teine variant on mõneti õiglasem, sest toetuste puhul saab sihitust kasutada. Aga igal juhul midagi peaks tegema. See on ebanormaalne, ja andke andeks selles saalis, perversne, see praegune olukord, kus hind läheb üles sinna, kus ta ei peaks olema, sellepärast et süsteem seda nõuab või nii-öelda olemasolev regulatsioon seda näeb ette. Keegi tark on selle kohta väga öelnud, ma ei hakka viitama, aga viide on teada, oli, et börsi tänase korralduse selja taga või selle alguse juures olnud isik on öelnud, et seda börsi sellisel kujul koos CO2-süsteemiga loodi mittekriisisituatsiooni jaoks, normaalse turusituatsiooni jaoks. Ja seal ta on omal kohal kahtlemata, aga praegu on kriis ja see on permanentne kriis ja veel jätkuv kriis ja seal sellised asjad kahjuks sada protsenti  ei tööta. Järelikult peab kasutama puhvreid.

12:24 Esimees Jüri Ratas

Austatud ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande eest! Suur tänu teile teie vastuste eest! Aitäh teile! Head ametikaaslased! Meil on kaks ettepanekut, üks on tulnud tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse algataja poolt, mis on riigieelarve kontrolli erikomisjon. Sarnane ettepanek on tulnud ka Isamaa fraktsiooni poolt, kus palutakse istungit pikendada päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele nii riigieelarve kontrolli erikomisjoni ettepaneku kui ka Isamaa fraktsiooni ettepaneku, mis on sarnased ja paluvad pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:28 Esimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 19, vastu‑ ja erapooletuid ei ole, on istung pikendatud. Aitäh!

Nüüd on nii, head ametikaaslased, et enne kui ma avan läbirääkimised, ma edastan juhtivkomisjoni palve ja palve on järgmine: sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, ja ma eeldan, et see järjekord, mis on, et kui te olete selles järjekorras esimene oma fraktsiooni poolt, siis te olete ka fraktsiooni esindaja. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi. Palun!

12:28 Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt on kahju, et nii tõsise probleemi valgel ennast poliitikud nii palju peesitavad ja ajavad nii palju tühja juttu ja vastuolulist juttu. Aga loomulikult on hinnatõus suur ühiskondlik valu, kahetsusväärselt ka ülespuhutud valu, sest ta ei tee siiski tõsist haiget meie enamusele, eriti kui me võrdleme selle põrguga, mis on Ukrainas ja millega see hinnatõus suuresti seotud on. Aga muidugi ei ole ta ainult sellega seotud, ta ei ole ainult Putini hinnatõus.

Ühiskonna puhul tuleb mõista muidugi, et see mälestus aeglasest hinnatõusust, mis meie üldise riigi korrektsuse juures kestis terve kümnendi, ununeb, ununevad kiired reaaltulu suurenemised, aga vaat kui kiire on, siis on kõik nõus seda teemat suuremaks puhuma, kui ta tegelikult on. Tunnistagem siiski, et me oleme oma reaalsissetulekus kaotanud kas kolm, neli, ma ei usu, et viit aastat. Tuleb täpselt vaadata. Ja see ei olnud vaesuse aeg jällegi, eriti võrreldes sõjapõrguga, mida kannatavad teised.

Meie kohus ei ole siiski ilutseda siin, vaid rääkida hinnatõusu põhjustest ja rääkida sellest, mida me mõjutada saame. Me ei saa pandeemiast taastumist mõjutada, see on hea asi, eks ole, see on üks valdav põhjus. Me ei saa öelda, et me oleme kuidagi konkurentsi piiranud ja selle tõttu hinnad tõusnud on. Ei ole, Eestis on üsna hea konkurentsipoliitika, üsna hea, ta ei ole kindlasti valdav probleem. Meie ei ole rahatrükkijad olnud, seda on teinud keskpank ja tema sõnum Madis Mülleri suu läbi on väga mõistlik. Seda tuleb, nii varaostusid kui ka intressimäärasid tuleb tagasi tõmmata ja need otsused on tegelikult sisuliselt juba langenud keskpangas. Ja meie muidugi ei määra laenutingimusi. Kuid mida me määrame, on sellised asjad nagu nagu pensioniraha laialijagamine tööinimestele ja me määrame eelarve olukorda.

Eelarve olukord on kohutav. Kui Madis Müller ütles, et iga kümnes euro on meil laenatud, siis sisuliselt praegu menetluses olevad eelnõud on suurendamas seda osakaalu pigem viiendikuni. Nii et me peame mõistuse pähe võtma ja tunnistama, et riik kütab inflatsiooni ise takka sedapidi, et kulutab rohkem, kui teenib, pidevalt.

Asjakohane on ilmselt viide regulatsioonidele, siin võis olla, aga kahjuks Raivo Vare ainult libises sellest üle, kuigi andis kategoorilisi hinnanguid. Tõenäoliselt on regulatsioonid kuskil börsil ülevaatamisel, aga jällegi, meie ei mõjuta seda, et miks visata õhku seda, ka küsija viskas, kui ei ole ettepanekuid, kuidas seda börsiregulatsiooni muuta. Üldiselt ma väga imetlesin järjekordselt Riina Sikkutit, kes ütles ühel debatil, et kuulge, börs meil töötab hästi sealjuures, ja põhiliselt ongi tal õigus. Börs tegelikult tagab meile varustust ja pakkumist, ilma selleta me oleksime ikka püsti hädas. Peaksime topeldama oma tootmisvõimsusi, me ei saaks taastuvenergiast osa. Probleemid ei asu tegelikult börsil, kuigi hooajaliselt jah, gaasikütte peale ülemineku ajal olid hinnahüpped otseselt ka börsilt lähtuvad. Selles mehhanismis kõige kallim tootja määras lõpphinnana, nagu see energiabörsiloogika on.

Ma palun lisaaega. Mulle tundub juba, et läheb vaja. Kolm minutit.

12:33 Esimees Jüri Ratas

Palun! Kolm minutit.

12:33 Jürgen Ligi

Aitäh! Aga nüüd mis on jah inetu, millest ma alustasin, et poliitikud seda asja üles kütavad. Meenutame värske, mitte, eksmajandusministri küll, Taavi Aasa juttu siin sellest, kuidas kõik inimesed on hädas, võib-olla mõned üksikud inimesed ei ole hädas, aga kõik on hädas. See oli ajal, kus prognoosid nimetasid inflatsioonimääraks 6,8% tänavuseks, kus polnud veel mingit põhjust minna seda prognoosi korrigeerima. Kindlasti ei tohi seda minna poliitikud ja see tähendanuks reaalpalkade kasvu. Minu taga olev kolleeg ütles, et ... Mis ta siis ütles? Ah, meil on keskklass, kes vajab riigi abi. See on täiesti absurdne avaldus, et enamik inimesi peab olema riigi ülalpeetavad. Selline asi ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik, aga see oli ajal jällegi, kus praegust inflatsiooni isegi polnud ja kus nendel ei olnud sellest ka aimu.

Aga ka praeguse inflatsiooni puhul me ei saa öelda, et me võtame inimesed riigi palgale, see ei ole võimalik, selles mõttes sotsiaaltoetuste peale kõik. Ja muidugi, Jaanus Karilaid, kes siin käis ridade vahel ja hõikas, ei, ta käis vist puldis seda ütlemas, et vaadake aknast välja, inimesed karjuvad appi, me peame midagi tegema, meil ei ole aega mõelda. No vaat see on sigadus. See on sigadus, on õli tulle valamine ja see on ebaaus lihtsalt. Alati tuleb riigil, poliitikutel tegelda põhjustega ja nende meetoditega, mis nende kätes on, ja viskama kõrvale sellise paanika külvamise.

Kahjuks tõesti sisukas, laitmatu oli ainult keskpanga ettekanne siin täna. Raivo Vare ikkagi lasi mitmes kohas üle nurga ja muidugi sai populistide heakskiidu. Ma mainisin seda ära, et kui ikkagi ei ole nende energiasubsiidiumide põhiline probleem mitte summa, vaid halb jaotus, ei saa olla sellisel juhul vastus, nagu tuli, et aga vaesed kannatavad. Ei, ma räägingi seda, et haavatavaid tuleb toetada, aga kui sa lähed toetama kõiki korraga ja selliselt, et need, kes on jõukamad, saavad rohkem, mis on ju nende maksuvähendamiste tulemus, ülemised detsiilid võtavad põhilise raha endale, siis see on sigadus. See ei ole isegi raha ühest taskust tõstmine, vaid see on eelarves tõstmine eelkõige sinna, kus juba on raha. See ei ole adekvaatne poliitika ja sellele vastas mitu korda Madis Müller. Õnneks tunnistas ka Raivo, et Madis Mülleri ettekanne oli hea, ta seda tsiteeris, aga seal, kus ta läks vastuollu, ta ei vastanud, miks ta läks vastuollu, ta isegi ei püüdnud kinni seda loogikat, mida ma talle esitasin. Aga muidugi, ta on tark inimene.

Nii et mida riik peab tegema? Ei ole nii, et ütleme, aga te ütlete, et riik ei saa midagi teha. Riik saab investeerida, palun, ressursid sinna, rohkem kui seni. Kus oli Aas, minister Aas? Sotsiaaltoetused, sotsiaalabi vajaduspõhisemaks, aga mitte subsideerimine, mitte subsideerimine, mis tekitab täiendava defitsiidi. See oli ju Eesti Panga põhipaatos. Ei tohi subsideerida konkreetset kaupa, mida on puudu, ei tohi subsideerida lausaliselt. Ja mitte iga kümnes, nagu ta ütleb, vaid praeguste eelnõude puhul (Juhataja helistab kella.) iga viies euro kipub meil eelarvest puudu jääma. On absurd maksta laenudest toetust. Aitäh!

12:37 Esimees Jüri Ratas

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marek Jürgensoni. 

12:37 Marek Jürgenson

Austatud esimees! Head kolleegid! Kui majandusekspert Raivo Vare siin puldis oli, siis tuli see uudis, et kütusehinna rekord on jälle ületatud ja see on 2,3 euro maagiline piir on ületatud. Soojusenergia 61%, elekter 146%, gaas 217%. Need muret tekitavad numbrid peegeldavad täna avaldatud inflatsiooninumbreid aastases võrdluses. Päris kurb.

Jutt käib Eestist ja meie oma inimeste toimetulekust. Jah, keskmine palk näitab kasvutrendi, kuid oluliselt tagasihoidlikumas tempos. Kõiki sisendeid arvesse võttes seisab Eesti tänasel päeval silmitsi 20%-lise inflatsiooniga. Paljude inimeste puhul räägime reaalsissetulekute ja ostujõu järsust langusest. Hinnatõusuralli alles kogub tuure, ei tea keegi, mis täpselt meile sügis toob. Ja kõige valusamat mõju avaldab see meie ühiskonna vaesematele ja haavatavamatele – neile, kes kulutavad toidule ja energiale suure osa oma sissetulekust. Kuid puutumata ei jää ka keskklass ja paljud teised olulised ühiskonnarühmad, nagu näiteks ettevõtjad.

Sõja mõjul on maailmamajanduses tekkinud uus negatiivne pakkumispoolne šokk just siis, kui mõned pandeemiaaegsed tarneahelate väljakutsed hakkasid vaibuma ja justkui tekkis tunne, et normaalne elu hakkab taastuma. See tõi kaasa veelgi järsuma toidu- ja energiahindade tõusu ning kahjustas taas majanduskasvu võimalusi. Euroalal tõusis inflatsioon tänavu aprillis 7,5%, USA-s  8%, aga Eesti näitajad on üle 10% nendest kõrgemad. Siinkohal saab ka võhik aru, et meie inimesed vajavad suuremat rahalist tuge toimetulemiseks riigi poolt. Kuidas suudame inflatsiooniga toime tulla, just selles on praegu ja just täna küsimus. Eelarvepoliitika kujundamisel peame kasutama võimalusi majanduskasvu toetamiseks. Hästi kavandatud ja hoolikalt läbi mõeldud sammud võimaldavad aidata vähendada negatiivset mõju majanduskasvule, andes inflatsioonile vaid väikese lisatõuke. See oleks parim poliitiline valik kriisi vahetu mõju leevendamiseks tarbijatele ja ettevõtetele, eriti kui inflatsioon piirab rahapoliitika manööverdamisruumi.

Majandusteadlase Rainer Katteli sõnul on valitsusel kolm vahendit, kuidas inflatsiooni ohjata. Nendeks on hinnakontroll olulistele kaupadele ja teenustele. Siinkohal nõustun ettevõtja Raivo Vare, kes on öelnud, et elektri hinnale on vaja kehtestada hinnalagi. Samuti on pangandustegelane Indrek Neivelt öelnud, et Eesti kõrges inflatsioonis pole süüdi mitte sõda Ukrainas, vaid kaks korda kõrgem elektri hind kui Rootsis. Peame kriiside negatiivset mõju tasandama ka aktsiisi- ja käibemaksupoliitika kaudu. Üle tuleb samuti vaadata toidukaupade maksumäär ja kütuseaktsiisid, et hinnatõusu pidurdada. Tarbimismaksude alandamine tooks märkimisväärse võidu neile inimestele, kes praegu kogu oma sissetuleku kulutavad toidu ja esmatarbekaupade peale ning kodukuludele.

Teiseks, valitsused saavad maksustada energiaettevõtete erakorralisi kasumeid, mis on tingitud erakorralistest asjaoludest. On ju selge, et kõrgemate hinnatõusude korral teenivad energiaettevõtted märksa suuremaid kasumeid. Just riigile kuuluvate energiafirmade suured kasumid tuleks suunata otseselt abimeetmete paketti. Kolmandaks, valitsused saavad muuta makse nii, et jõukamate inimeste maksud tõuseksid, samas kui vähem teenivate inimeste makstud langeks. Nii väheneb viimastele inflatsiooni mõju.

Keskerakond on pikki aastaid seisnud õiglasema, astmelise tulumaksu kehtestamise eest. Olles ka ise väikeettevõtja, teeb mind murelikuks väikeettevõtluse lähitulevikuperspektiiv Eestis. Ettevõtluse toimevõime mõjutab otseselt riigi hakkamasaamist. Kust mujalt raha riigieelarvesse tuleb kui mitte ettevõtlusest ja töö ning tarbimisega seotud maksudest. Seetõttu on ettevõtjate aitamine ja energiahindade tõusudega toime tulla äärmiselt oluline kogu riigile.  

12:42 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega? Üks minut, palun.

12:42 Marek Jürgenson

Kui tõusevad hinnad, väheneb ostujõud ning seeläbi kaob ettevõtete käive, kaovad paljud töökohad ja riigi maksutulu väheneb. Kulud sotsiaalsüsteemile kasvavad oluliselt ja selline allakäiguspiraal tooks vaid lisaprobleeme riigile. Ja minu eelkõneleja mainis sigadust. Vabandan väga, sigadus on see, mida eelkõneleja ise siin meile kõigile ütles. Aitäh! 

12:43 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Riina Sikkuti.

12:43 Riina Sikkut

Suur tänu, hea esimees! Ma võtan kohe kolm lisaminutit ka.

12:43 Riina Sikkut

Head kolleegid! Väga tore, et taas räägime inflatsiooni teemal. Tegelikult väga paljud meetmed mõjude leevendamiseks on meil siin saalis olnud viimase paari kuu jooksul juba arutada, aga tore, et tänane pakub võimaluse kuidagi nii olukorra selgitust kui võimalikke sekkumisviise paremini struktureerida. Ja ma võtangi kokku selle, et aru saada, miks meil see hinnatõus on, miks me aitama peame, mida teha, kes on raskustes, kuidas neid aidata. Tundub üle mõistuse käiv asi, et tegelikult ei ole võimalik midagi teha. Samas kui, noh, ma ei tea, heatahtlikult ja ilma poliitilisi punkte võtmata läheneda, tegelikult on võimalik täiesti mõistlik lahendamispakett kokku panna.

Aga nii nagu täna ju korduvalt räägitud, siis see, et hinnatõus nii pandeemia järelmid, rahatrükk, sõja mõju, meie energiaturu omapärad ja selles, et Eestis ongi majandus väga energiamahukas ja toit moodustab inimeste tarbimiskorvis väga suure osa. Seega me oleme tundlikumad energia- ja toiduhindadele. Ja paratamatult see konvergeerumine. Me liigumegi alles Lääne-Euroopa hindade ja palgatasemete poole. Nii et Peeter Ernitsa küsimus, kuidas me jõuaksime Euroopa Liidu keskmisele inflatsioonitasemele, see ei ole midagi, mida tegelikult on võimalik teha, kuna juurpõhjused on mujal. Meil ei ole võimalik inflatsiooni poole võrra vähendada või kuidagi 2% tasemele viia. Küsimus on, kuidas leevendada inflatsiooni mõju eriti madalama sissetulekuga rühmade jaoks. Aru saama peame, miks. Kas meil on vaja üldse sekkuda? Kahtlemata on. 

Me võime rääkida üldisest rahulolematusest ühiskonnas, aga ka selleks, et lihtsalt õiglane on jätta inimesele kanda see vastutus ja vastutus nende riskide maandamise eest, mida ta saab ise mõistlikult ette näha ja ise maandada. Aga noh, gaasi hinna tõus üle 200% või kartuli hinna tõus üle 100%, see ei ole midagi sellist, mida realistlikult inimene saab ise prognoosida, ette näha. Isegi need, kellel on ka madalat palka arvestades säästud kogunenud, siis sellisel määral hinnatõus sööb need säästud väga kiiresti ära. Eesti Panga analüüsidest me teame, et tegelikult on väga palju palgast palgani elajaid. Neid, kellel on ühe kuni kahe kuupalga ulatuses sääste arvel olemas, neid tegelikult ongi meil vähe.

Kui vaadata sekkumisi, siis kahtlemata, nii nagu Raivo Vare selgitas ilusti, ongi, tuleb arvestada sellega, et mis on meil ühiskonnas aktsepteeritav. Teoreetiliselt on võimalik väga palju teha, aga maini Eesti inimesele talonge ja kõigil tuleb kananahk ihule. Ehk on midagi sellist, mida me saame automaatselt välistada. Aga selleks, et sekkumisvalmis, me peame aru saama, kes on raskustes. Suhtelise vaesuse näitajad meil on aastakümneid olemas. On selge, et üksikvanemad, üksi elavad eakad ja töötud on kõige suuremad riskirühmad. Kui töötute puhul võime öelda, et meil on toimetulekutoetus kui selline viimane turvavõrgu osa olemas, siis üksi elavate eakate puhul ja üksikvanemate puhul samamoodi, on see riiklik elatisabi või üksi elava eaka toetus, meil on olemas suunatud meetmed, ei tähenda täiendavat administratiivset koormust, need on kõik asjad, mis juba praegu töötavad. Küsimus on selles, kas me saame neid skeeme heldemaks muuta.

Nüüd, kui vaadata ülejäänud elanikke, tõesti, see hinnatõus on nii laialdane ja energiat ühel või teisel viisil kasutame me kõik. Kes ei sõida palju autoga, sellel võib-olla on kallis gaasiküte, kolmas on kaugkütte peal. Seda öelda, et tegele nende riskidega ise. Keegi ei saa võtta oma korterit korterelamust välja, öelda, ma panen ta siia metsa ja viin puiduküttele üle. Need ei ole realistlikud lahendused. Nii et lisaks sellele sissetuleku või suhtelises vaesusriskis olevatele rühmadele sihtimisele kahtlemata energia puhul tuleb vaadata laiemalt. Tõesti, kaugkütte hinna lagi, sellised asjad, mis reaalselt mõju omavad ja on ka rakendatavad – meil on mingi minevikukogemus olemas.

Samas, inimeste tarbimisvalikud on väga erinevad ja mina ei tahaks sugugi ette kirjutada ka seda, et leiba ja piima võite osta, aga või ja sai jääb nüüd siin hinnatõusu olukorras küll teile kättesaamatuks. Kui me vaatame madala palgaga toimetulevaid inimesi, siis tulumaksuvaba miinimumi tõstmine – samamoodi lihtsalt rakendatav, ei ole administratiivset koormust ja inimesed, kes teenivad alla 1200 euro ja saavad kasutada maksimummahus tulumaksuvaba miinimumi. Neil kõigil on keeruline palgapäevast palgapäevani toime tulla. Põhimõtteliselt on tegemist ikkagi tulumaksusüsteemi kaasajastamisega ja muutusega, mille võiks teha ka kriisiväliselt ära. See on niikuinii pikas plaanis samm õiges suunas, aga praegu pakuks ka hinnatõusu mõttes leevendust.

Lisaks lastetoetused. Tõesti, kui leibkonnas on rohkem inimesi, eks hinnatõus mõjutab ka rängemalt. Tõesti, sa peadki seda toitu rohkem ostma, nii et ka esimese ja teise lapse toetuse tõus ja üksikvanema toetuse tõus, kui vaadata vaesusnäitajad, oleksid need, mis oleks kõige paremini sihitud. Lisaks koolitoit. Kahjuks on endiselt lapsi, kelle jaoks koolitoit on ainus soe toidukord päevas. Õnneks neid on järjest vähem. Samas see, kui kõrgete toiduhindade puhul koolisööklad ja selle teenuse pakkujad on raskustes. Eks see tuleb siis kvaliteedi langemise arvelt. Me teame, et makaronidest võib iga päev kõhu täis süüa, küsimus on selles, mis on pikaajaline tervisemõju, ja samamoodi, koolitoidutoetuse tõstmine samm õiges suunas ka pikaajaliselt rahvastiku tervise huvides. Samamoodi, ei ole eriline eelarvekoormus.

Minu meelest võiks meetmete sihtimisel silmas pidada ka pikaajalisi eesmärke nii maksusüsteemi kaasajastamisel või puudutagu see siis laste tervist. Nii nagu küsisin ka Eesti Panga presidendilt, kas kõik need kulueurod, mis sinna defitsiiti lähevad, kas nad on võrdsed. Tegelikult ei ole. Kui me räägime hoonete energiatõhususe suurendamisest, kahtlemata investeering ja mõistlik kulu, mida teha, teha ka kõrge inflatsiooni ajal. Kõik inimesed, kelle korrusmajad on renoveeritud, näevad, et juba järgmisest kuust küttekulude kokkuhoid tuleb ja selle mõju on nii järgmisel küttehooajal kui ka pikaajalisemalt. Samamoodi kaitsekulud ja taastuvenergia investeeringud. Lõpuks, et energiakulusid kontrolli alla saada ja et saaksime ikkagi taskukohase hinnaga elektrit, meil on vaja endal rohkem toota. Ja on olemas valmisolek, on olemas tehnoloogia ja tegelikult on olemas investeeringurahad. Siin on küll üks koht, kus riik peab jalad kõhu alt välja võtma ja looma selle pinnase, et saaks neid taastuvenergiavõimekusi lähiaastatel juurde luua. (Juhataja helistab kella.) Nii, Balti koostööst ja lähenevatest valimistest ei jõudnud kahjuks. Tänan!

12:51 Esimees Jüri Ratas

Teie aeg! Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja. Aivar Kokk, palun!

12:51 Aivar Kokk

Austatud juhataja! Hea Raivo! Head kolleegid! Ma alustan sellest, et ega ma päris hästi aru ei saa, kes meil valitsuses on ja mis otsuseid nad teevad.

Alustame lihtsast asjast. Mõned päevad tagasi lõppes rohelise energia hange. Sinna hankele unustati üks oluline asi: ei kirjutatud, kas tahetakse päikesepaneeli energiat või tuuleenergiat. Sooviti mõlemat. Ja mis tulemus on? Üks Austraalia firma võitis selle hanke ja Eestimaa pannakse päikesepaneele täis. Aga olukord on ju selline, et suvel ei ole energiakriisi, tavaliselt on energiakriis talvel. Ja talvel on tuuleenergiat, aga päikeseenergiat ikka väga vähe, praktiliselt ei ole. Ja nüüd on nii, et tegelikkuses 450 megavatt-tunniga, mida hange välja kuulutati, on ainult päikesepaneelid, aga pakkujaid selle madala hinna ehk garantiiga 20 eurot oli kolm korda rohkem. Ehk 1200 megavatt-tundi saaks seda odavat energiat ja seda peaks inimesed tasuma ainult siis, kui tõesti mingil hetkel on energiat nii palju, et tuleb nulliga toota. Aga otsustajad ei ole.

Tundub, et samad otsustajad on ju need, kes ka Eleringi poole pealt vaatavad gaasitoruühendust meil väga olulise LNG-terminali ja Balticconnectori toru vahel. Tänaseni ei ole hankeid välja kuulutatud. Augusti keskpaigas peaks olema terminal valmis. Ja siis tullakse siia pukki ja öeldakse, et 200 eurot on väga hea hind elektri eest, samal ajal kui Soomes oli samal päeval, reedel 80 eurot. Miks me peame maksma seda? Maksma peame ainult ühel põhjusel: on ehitatud kaabel, kolmas liin Eesti ja Läti vahele. Ei ole keegi julgenud vaielda selle vastu siin laua taga ega valitsuses, et see tegelikult selline olukord on. Eesti suudab praegu toota oma vajaduse. Me maksame iga kuu 50 miljonit eurot CO2 kvooti, Eesti Energia maksab 50 miljonit, aga riigieelarvesse on arvestatud 20 kuni 25 miljonit, ei ole 50 miljonit. Miks see pool inimestele tagasi anda? Eesti tarbija elaniku poole pealt kodutarbija kasutab umbes kuus keskmiselt 2 teravatti.

Praegu on väga lihtne otsust teha. Lepime kokku, et Eesti valitsus, see annab Eesti Energiale tasuta CO2 kvooti. Nii palju, et meie esmavajaduste tarbijad saaksid piirhinnaga elektrit. Selleks on elanikkond, selleks on haiglad. Ei oleks vaja mingisuguste raamatupidamislike paberitega kompenseerimise mehhanisme ja inimesed saaksid elektrit osta alla 50 euro. Aga mis meil täna on? 200 eurot! Ja mitte keegi ei taha mitte midagi teha, absoluutselt mitte midagi teha.

Täna vaadake, mis on kütusetanklas järjekordsed rekordid. Ja kui me hakkame arutama aktsiisi langetamist, mis küll sellest hinnast väga suurt odavamaks ei tee, siis ollakse selle vastu. Või kui me räägime, et elektril, gaasil, soojamajandusel ja ka küttepuidul peaks käibemaks langema 20%-lt vähemalt 9%-le, et meie oma inimesi toetada, siis öeldakse, et see on hullumeelsus. Aga unustatakse ära, et kõik hinnad on üle kahe korra tõusnud. Puit on kaks korda, aga gaas on tänaseks vähemalt viis korda tõusnud. Ja tänasel hetkel ei ole mitte ühtegi vastutajat selles, et kas Balticconnectoriga ja sadama vahel ühendus tuleb või ei tule.

Ja nüüd me unistame, et Soome ehitab jõuludeks terminali valmis ja hakkame soomlaste käest äkki gaasi ostma. Kuhu me jõuame? Kuhu me jõuame, ma küsin. Kus on täna ikkagi otsustajate silmad? Ma saan aru, et üks erakond on otsustanud, et ta üksi valitseb. Väga hea, kui saadakse majandusküsimustest aru, siis on tõesti see ...

Palun kolm minutit. 

12:56 Esimees Jüri Ratas

Jaa, palun! Lisaaega kolm minutit.

12:56 Aivar Kokk

... aga kui ei saada aru? 

Ma olen tihti öelnud seda lauset, et Riigikogu liige ei tohiks üle kolme koosseisu siin saalis istuda. Neljanda koosseisu ajal peaks ta minema tootvale tööle. Mõned Riigikogu liikmed hõiskavad sellest, et nad on nagu eluaegsed parlamendiliikmed olnud, aga reaalsest elust on need inimesed kaugele läinud. Tallinna inimesel on tõesti Riigikogus väga lihtne olla. Hommikul taksoga sõidad tööle, vajutad nupu ära ja sõidad siis taksoga uuesti koju tagasi, ja ongi päev kirjas. Aga kaugemalt tulijad peavad ikka siin tööd tegema, ei ole võimalik hommikust õhtuni sõita.

Siis vahest küsitakse, miks autokompensatsiooni on, aga kui sa lähed nüüd autoga tanklasse ja pead oma taskust maksma, siis viimase paari nädalaga on tanklahinnad ju drastiliselt tõusnud. Maapiirkondades inimesed käivad tööl autoga, see on nende tarbimise vahe, nad ilma selleta ei saaks tööl käia. Meil on küll tasuta ühistransport, aga me ei tea, kelle jaoks. Enamik inimesi seda transporti kasutada ei saa, sest see bussi ei sõida just sel ajal sellest kohast sellesse kohta, kuhu sul vaja minna on.

Võtaks nüüd natukene mõistust ja kutsuks need inimesed, kes otsustavad. Kuulaks tegelikult energeetika inimesi ja küsiks nende käest. Ei ole jua vaja küsida ainult Eleringi käest, kes ütleb, et kõik on okei. Ei ole okei see, kui meil on olemas ühendused põhja poole ja Läti poole, oluline on ka, mis maksab selles ühenduses jooksev energia, mis on selle hind. Ei ole nii, et võime osta ükskõik mis hinna eest.

Kas keegi teab, mis juhtus Soomes ühel päeval? Ükski kriis ei olnud arvestanud sellega, et korraga Venemaa keerab kinni elektri ja gaasi, sest oli arvestatud seda, et kui elekter kinni keelatakse, siis tehakse gaasiturbiinidega elektrit. Täna müüakse Eestist elektrit Soome. Ja tänu sellele on ka Eestis hind odavamaks natukene läinud, aga Lätis-Leedus selle võrra tõusnud, sest on veelgi rohkem elektri defitsiiti. Aga kas meil on täna olemas mingisugune plaan, kui juhtub homme selline olukord? Piisab sellest, et elekter Vene poole pealt välja lülitatakse.

Räägitakse gaasist ja sellest, et me ei osta Venemaalt gaasi. Ma võin teile saladuskatte all öelda, et Leedus on üks firma, kes on küll registreeritud Euroopa Liitu ühesse teise firmasse, aga toob Vene gaasi. Ja seesama Vene gaas jõuab Inčukalnsi hoidlasse ja sealt ostame me kõik seda gaasi. Ei ole nii lihtne, et elu jääb seisma. Ma tean, et Eesti Energial on näiteks juba täna praktiliselt oma klientidele gaasivaru tagatud, sest gaasimüüjad peavad selle tagama.

Aga riik täna ei tee mitte midagi, vaid koorib meilt kolme nahka, rääkimata sellest, et ülekoormustasu võetakse meilt iga kuu vähemalt 10 miljoni eest meie taskust. (Juhataja helistab kella.) Aitäh!

12:59 Esimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja, suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja. Peeter Ernits, palun!

12:59 Peeter Ernits

Hea juhataja ja kolleegid! Et kui euro siin 1999. aastal loodi, siis sakslased kartsid, et läheb käest ära,ja siis pandi see, et võiks olla 2% juures või alla selle. Aga kui vaadata nüüd maikuud, alles see oli, on sakslastel endal 8,7%. Ja kui meil, kui Madis Müller veel 2019. aastal oma blogis raporteeris, et 2% juures peaks olema, kuigi natuke kõrgem oli, siis praegu on ta 10 korda kõrgem.

Eesti alustas oma spurti juba jaanuaris, siis olime 11% peal, nüüd oleme üle 20. Läti alustas 7,5‑lt ja nüüd maikuus oli 16,4 peal. Leedu alustas 12,3 pealt, jõudis maikuus 18,5 peale. Ja Soome 4,1 pealt jaanuaris 7,1 peale. Euroliidu keskmine 8,1. Nii et tegelikult inflatsioon eurotsoonis ületab esimest korda pärast ühisraha loomist 8%.

Ja kui kui nüüd vaadata, mis siin on toimunud. Paul Krugman, mida ma natuke tsiteerisin, pealkirjastas hiljuti oma artikli, mõni päev tagasi, mille eestikeelne tõlge on perversne: inflatsioonipoliitika. Ja oli juttu seal nendest asjadest, mismoodi siis Eesti Euroopa Liidus välja näeb. Loomulikult, et kolm Balti riiki juhivad, Eesti kõigepealt 20 ja nii edasi, ja kahekohaline on Slovakkias, Kreekas ja Hollandis number, aga tsitaat: suurte seas ulatub Saksamaal 8,7‑ni, mis on kolm kümnendikku rohkem kui Hispaanias, Prantsusmaa seevastu jätkab euroala ühe madalama, 5,8%‑lise tõusuga. Nii et jah, võib nõustuda, et tegemist on üsna perversse olukorraga. Ja kui bensiiniliiter juba 2,3 peal, gaasi tõus üle 200%, elektril ligi 150, kütusel üle 60, kartulil 100% ja nii edasi. Ja oluline on see, et me elame Eestis, meil on raudne leedi, juhib meie riiki edukalt ja on viinud n-ö elukalliduse ja hinnad Euroopa kõige suuremaks, hinnakasvu.

Huvitav on targemate inimeste juttu kuulata. Ma loen teile mõned mõtted siin Paul Krugmani artiklist eelmise aasta detsembris, 20. detsembril. Pealkiri oli "Kurikuulsa inflatsiooni aasta". Ta räägib, 73. aastal, kui ta käis ülikoolis, jagas tuba: ja meil ei olnud palju raha ja elukallidus tõusis taevasse. 74. aastal ulatus üldine inflatsioonimäär 12%‑ni ja mõne toote hind oli märgatavalt tõusnud. Eelkõige veisehakkliha, 73. aasta augustis oli 49% kallim kui kaks aastat varem. Nii et poisid ei saanud isegi, mõtlesid selle hamburgeri ostmise peale. Krugman ütleb nii, see oli eelmise aasta detsembris: "Nüüd oleme jõudnud samasse seisu, mis on viimase 40 aasta kõrgeim inflatsioon." Ei hakka siin täpsemalt rääkima. Ja ta ütleb niimoodi: "Praegune inflatsiooni hoog tuli ootamatult. Selle aasta alguses oli inflatsioon endiselt madal. Märtsis ootasid rahapoliitikat määrava föderaalreservi komitee liikmed, et tõuseb vaid 2,4% aga panid täiega puusse," ütleb Nobeli laureaat. Ja tunnistab, et ka tema arvas siis, et tõus on tõenäoliselt mööduv. Ja ta ütleb, et ma eksisin, et asi ei ole üldse mitte mööduv ja kestab kauem, kui enamik meist, rääkides oma kolleegidest, ootas. "Jah, inflatsioon on emotsionaalne probleem, ükski teine teema, millest ma kirjutan, ei tekita nii palju vihaseid reaktsioone," tunnistab Krugman. Ja inflatsioonidebatt on eriti äge. (Juhataja helistab kella.)

Kui saaks veel mõne minuti?

13:05 Esimees Jüri Ratas

Saab. Palun! Kolm minutit.

13:05 Peeter Ernits

Jah. Hinnangud majandusele on muutunud uskumatult erapooletuks, me elame tõejärgses poliitilises keskkonnas. Kõike ei jõua siin lugeda, igaüks võib seda artiklit ise lugeda, kuigi neid artikleid on palju rohkem. Krugman ütleb, et praegune inflatsioon sarnaneb 46. ja 48. aastate inflatsiooni tipptasemele, siis oli ka 20%. Ma tuletan meelde, et raudse leedi juhtimisel on oleme jõudnud 46. ja 48. aastasse Ameerika Ühendriikides. Krugman räägib erinevatest aegadest, nendest lainetest, mis on olnud Korea sõja ajal, mis on olnud Vietnami sõja ajal ja nii edasi või Nixoni tagasivalimise ajal, kui tehti mitmeid samme poliitikute poolt ja siis saadi 8%peale. Ja oluline on see, ja siis ta ütleb veel, et mis juhtub 21. aastal. Miks inflatsioon sel aastal hüppeliselt tõusis ja kõrgeks jäi? Peavoolu majandusteadlased jagunevad kahte seltskonda. Ajutine meeskond, mille hulka ta ise kuulub, väidab, et seisame silmitsi ajutise auguga, kuid see on kestvam, kui esialgu arvati, tõdeb Krugman. Teised hoiatavad, et meid võib oodata 70-ndate stagflatsiooniga võrreldav. Ja olgem ausad, siiani on hoiatused inflatsiooni kohta olnud kindlad, samas kui üleminekumeeskonna ennustused, et inflatsioon kaob kiiresti, on olnud valed.

Nii et tegelikult me seisame ees väga karmi tulevikuga ja selles olukorras öelda inimestele, selles perversses olukorras, kuhu raudse leedi juhtimisel on Eesti jõudnud, öelda, et midagi teha ei saa, on süüdimatu. Saab küll teha. Kõigest ei jõua rääkida. Inflatsiooni tõesti muuta ei saa, aga on võimalik sümptome leevendada, inimeste elu, olgu ta siis aktsiiside langetamine, käibemaksude, mõni väike ka biolisandiga n-ö kaotamine, Lätiga ühinemine. Ja teha on küll, kui riiki juhtida heaperemehelikult, mitte väljapoole suunatud raudse leedi pilguga. Aitäh!

13:07 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Aivar Sõerdi. Soovite ka lisaaega? Palun, kolm minutit!

13:07 Aivar Sõerd

Head kolleegid! Inflatsioon on tõepoolest Eesti majanduse suurim probleem ja teame ka seda, et suurem osa hinnatõusust on põhjustatud energia‑ ja toiduainehindadest. Pool hinnatõusust tuleneb energiakandjatest ja nende hinna suures osas määrab maailmaturg. Poliitikutel on muidugi lihtsad lahendused, et inflatsiooni ohjeldada: langetada maksusid, teha maksuerandeid, maksta toetusi. Paraku maailmas ei ole asjad nii lihtsad. Ka eksperdid räägivad meile, et ei ole lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele.

Mulle jäi silma Soome YLE uudistes, kuidas Valtion Taloudellinen Tutkimuskeskuse, s.o riigi uurimiskeskuse majandusteadlased Sanna Kuronen ja Marita Laukkanen kommenteerisid seda asja. Lühidalt kokku võttes on nad öelnud, et me elame turumajanduses, kus turg määrab hinna, ja nendesse hindadesse sekkumine on kallis ja ebaefektiivne. Soome ekspertidega tuleb nõustuda. Ka Eesti Panga president rääkis, et maksulangetusi võib kaaluda siis, kui kõrged hinnad on ajutised, aga praegu see nii ei ole. Sellisel sekkumisel on ju mõjud, meil on eelarve prognoosi järgi püsivalt 3% miinuses. Kui langetada maksusid ja suurendada toetusi, siis see tähendab seda, et eelarve miinusele tuleb veel lisa juurde. Ja nii nagu siin keegi enne ütles, et kuna meil tuleb see miinus katta laenurahaga, siis võtta laenu tarbimise katteks on põrgutee. Kui keskpanga peamine tööriist inflatsiooni ohjeldamisel on rahapoliitika, siis riikidel tõepoolest ongi eelarvepoliitika ja see toimib ju eelarve defitsiidi süvendamisel täpselt vastupidiselt soovitule ehk riik kogub maksutuludena raha kokku vähem kui omapoolse nõudluse ja omapoolse raha pakkumisega vastu paneb ehk defitsiidis eelarvepoliitika võimendab inflatsiooni kiirenemist. Ja kõige suuremaks kannatajaks on needsamad vähekindlustatud inimesed ja need, keda soovitakse läbi toetuste toetada. Inflatsioon tabab, kahjustab kõige rohkem just vähekindlustatud inimesi, kelle tarbijakorvis on energiakulud ja toidukulud kõige suuremad. Nii et eelarvepoliitika peaks olema vastupidine.

Ja vastupidine oli see meil muuseas enne eelmist finantskriisi, mis oli aastal 2009. Me tegime eelarve ülejäägiga eelnevalt. Üks põhjus muidugi oli ka see, et eelarve ülejäägiga soovisime alla suruda inflatsiooni selleks, et meil oli euroga liitumise eesmärk ja seal oli vaja täita inflatsioonikriteerium. Aga nüüd uuemal ajal on ära unustatud see põhimõte, et headel aegadel on vaja koguda eelarve reserve ja eelarve puhvreid selleks, et kriisiaastad lihtsamini üle elada. Aga see pandeemia[, mis puhkes] aastal 2020  – siis unustati ära see põhimõte ja ei tehtud mingit probleemi sellest, et eelarve oli miinuses. Aga nüüd me oleme sellises olukorras, kus laenukoormuse kasv on euroala kiireim, eelarve defitsiit on euroala keskmisest suurem. Selles olukorras on ka nende vajalike toetuste maksmiseks vähekindlustatud inimestele võimalused piiratud, sellepärast et kui me piiramatult võimendame inflatsiooni kiirendamist läbi eelarve ja kasutame selleks laenuraha, siis saavutame ju vastupidise. Pealegi me oleme siin viimastel aastatel ära harjunud, et teised riigid ja ka Eesti said laenata väga soodsalt. See aeg on läbi. Euroopa Keskpanga rahapoliitika muutus, mis on juba käimas, tekitab ka riigivõlakirjade intressi tõusu ja intressikulu kujuneb riigieelarves ka meie laenukoormuse juures, mis kasvab, väga suureks eelarve kuluartikliks. Aga selle võrra on ju tulevikus võimalusi vähem kas või neidsamu toetusi eelarvest maksta. Ja tegelikult, toetustele vastukaaluks peaks olema hoopis agressiivsem investeerimispoliitika ehk palju püsivam lahendus ja ka riigile jõukohasem, sest riik ei jõua igal aastal toetusi maksta energiakulude leevendamiseks. Palju püsivam lahendus on ju energiainvesteeringud, investeeringud taastuvenergiaprojektidesse. Palju agressiivsemad võiksid olla investeeringud korterelamute soojustamisse. Need on püsivad lahendused.

Tegelikult oleks tahtnud kuulda riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehelt ikkagi ka neid hoiatusi, mis siis juhtub, kui riik läheb seda teed, et hakkab inflatsiooni kinni maksma. Inflatsiooni ei saa kinni maksta, inflatsiooni kinnimaksmine toob kaasa veel suurema inflatsiooni ja eelarve defitsiidi tingimustes toetuste suurendamine ja maksude langetamine, no see süvendab eelarve defitsiiti ja sedakaudu kiirendab inflatsiooni. Vaat seda oleks tahtnud kuulda komisjoni esimehelt. Tänan tähelepanu eest!

13:15 Esimees Jüri Ratas

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.  

13:16 Urmas Reinsalu

Palun kaks-kolm minutit lisaaega. 

13:16 Esimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit! 

13:16 Urmas Reinsalu

Aitäh! Austatud rahvaesindus! Kõigepealt ma tänan kõiki saadikurühmi seisukohtade väljendamise eest, austatud ekspert Raivo Varet ja Eesti Panga presidenti nende käsitluse eest praeguses olukorras. Kordame üle need lähtekohad. Esiteks inflatsiooni naasmist, selle hüppeinflatsioonieelsesse olukorda ei ole oodata Eestis. Inflatsioon, vastupidi, vähemasti lähemas perspektiivis kiireneb seoses sellega, et kallinevad toorme hinnad, toiduainete hinnad. Tegelikult see kriis on vältav, eskaleeruv ja osadesse lõpptoodetesse see hindade struktuur ei ole veel jõudnudki. Teiseks, kaugkütteperiood, mis ees seisab, tuleb hullem katastroof, kui oli eelmine kaugkütteperiood. 

Kolmandaks küsimus ei ole meie alusinflatsioonis. Küsimus on praegu selles, et erakorralises keskkonnas regulatiivselt, sealhulgas ka sanktsioonid, mis on väga tarvilikud Ukraina sõja agressorriigi Venemaa heidutamiseks, ja maailma toormedefitsiit on põhjustanud meile erakorralise ülemaailmse inflatsioonisurve, mis teatud põhjustel on meie piirkonnas võimendunud. Ja seetõttu see akadeemiline mõttekäik, mis siin kõlab välja õpetuslikult, mida universaalloogikaga inflatsiooniga tuleb teha – et kulusid kokku hoida, ei tohi raha pakkumist suurendada –, peaks paika niisuguses autarkilises riigi enda majanduspoliitikast tingitud inflatsioonis. Seda olukorda selles loogikas ei ole.

Mis kasu on, mis vahet on sellel elevandiluutornist õpetusel praegu, et meie riigieelarves on 50 miljonit või 100 miljonit eurot on summad suuremad või väiksemad, kui tegelikult me oleme sellega silmitsi, et energiakandjate hinnahüpped, mis toimuvad galopeerivalt, suurendavad inflatsiooni mõju, ütleme siis, samm-sammuliselt suurusjärkude võrra enam. Loomulikult riik peab andma signaali, mis on mõeldud kogu ühiskonnale, tarbijatele, ettevõtetele, et valitsemiskulusid tuleb kokku tõmmata. Selles ei ole mingisugust kahtlust, see on ennekõike lisaks selle sisulisele tähtsusele pedagoogiline riigi sõnum, mis on tarvilik.

Nüüd, küsimus sellest, mida me peame aru saama, et meil normaalturg ei tööta praeguses olukorras, kui käimas on sõda, ja see tähendab seda, et me peame langetama erakorralisi tähtaegseid meetmeid sellest kriisist väljumisel. Lohutuseks öeldakse meile, et inflatsioon on mööduv, mis ei vasta tõele. Meile öeldakse lohutuseks, et tegelikult kogu ühiskonna probleem see inflatsioon ei ole, see on väiksema sissetulekuga inimeste grupi probleem, mis osakaalult muredega hakkamasaamisega on õige. Kuid see ei ole jällegi passiivsusele lohutus. Seda kasutatakse ettekäändena, et mitte kehtestada universaalseid reegleid, olgu nad maksupoliitilised või regulatiivsed, selleks, et siis võidab kogu ühiskond. Andke andeks, ma niisuguse marksistliku käsitlusega ei ole ka nõus, et inflatsioon on otsekui vajaduspõhine, et vaestele ja rikastele erinev inflatsioon. Rikkad on selle ära teeninud, Eesti keskklass, jõukamad inimesed, võtke see inflatsioon, olete viiendiku võrra vaesemad, vaat kui tore asi!  Ja siis me tegelikult toetustega, riik majesteetlikust kõrgusest siis väiksema sissetulekuga inimestele jagab toetusi.

See on haiglane mõttekäik, see on neokommunistlik mõttekäik ja ma selle lükkan kategooriliselt tagasi. See, et riik peab monopole olulisemalt jõulisemalt ohjeldama, on väga oluline sõnum, mis siin täna läbi kõlas. Raivo Vare üleskutse tegeleda nii-öelda efektiivse peidetud kütuse kartelliga. See küsimus, millele Konkurentsiameti juhtis tähelepanu puutuvalt koostootmisjaamade tegelikult hinnakujundust, aga samuti ka taastuvenergeetika ülekompenseerimist. Need on praktilised küsimused. Millegipärast meil nendest on nagu valitsus kuidagi täiesti taandanud ennast sellest küsimusest, mis on vaba turumajanduse kõige elementaarsem reegel, et on õiglane ja läbipaistev hinnakujundus reguleeritud turgudel või nendel turgudel, mis peab vabaturg toimima. Sellises inflatsioonikaoses n-ö need peidetud kartellid laiemalt on kõige ohtlikumad inflatsiooni võimestajad.

Ning ma tahan öelda seda, et põhiprobleem on selles, et me elasime eelmisel talvel, meie elasime, valitsuse käsitlus oli, et see on lühiajaline probleem, millega ei pea tegelema. Ja  meil ei ole viimase kuue kuu jooksul valitsuskriisis või kriisis valitsuses, kuidas me seda determineerime, ei ole ühtegi meedet, mis peaks inflatsiooni ohjeldama, ei ole tegelikult valitsuse poolt parlamendile esitatud. Küll on parlamendis algatatud erinevaid eelnõusid, mis on põrkunud valitsuse vastuseisule või koalitsiooni vastuseisule ja see on väga tõsine strateegiline probleem, et meil on niisugune minnalaskmismeeleolu, et piltlikult öeldes elame üle. Riiki ei saa juhtida, eriti kriisisituatsioonis "Elame üle!" filosoofia valguses. See põhimõte vajab kindlasti n-ö mõttelist korrektsiooni.

Me vajame esiteks selgeid stsenaariume inflatsiooni prognoosiks, mis puudutavad siis aasta ja paari aasta perspektiivi, ja teiseks ratsionaalselt kataloogi, tööriistakasti. Sellepärast ma oma eelnevas ettekandes tõin välja selle Brügeli mõttekoja kataloogi kõigist Euroopa riikidest, võrdlusmomendi, mida on väga mitmekesiselt rakendatud. Eks nad päeva lõpuks taanduvad kõiki üksikmeetmed ka mingitpidi poliitiliselt arbitraažse kokkuleppe juurde. Aga seda kataloogi meil ei ole, plaani ei ole ja vägagi kõnekas on see fakt, et valitsus, olgugi et taotlused olid esitatud, keeldus lisaeelarvesse, mille suurusjärk ja nende nende teoreetikute järgi, kes kõnelevad, et meie ise tekitame seda inflatsiooni, suurendas 802 miljoni euro võrra meie inflatsioon selles retoorikas, et ei olnud ühtegi penni ette nähtud ei inflatsiooni leevendamiseks ega inflatsioonilise surve vähendamiseks maksupoliitiliste meetmetega tähtajaliselt.

Ja see on loomulikult äärmiselt ohtlik ja aktsepteerimatu, et me lööme sellele kõige tõsisemale majanduse toimetuleku probleemide ja Eesti ettevõtete konkurentsivõime probleemile lihtsalt käega ja lohutame ennast sellega, aga "minevikus oli meie raha hind suurem". Aga vaadake, näete, tsaariajal ei toodetudki värviteleviisoreid, eks ole. Minevikus lohutada – me ei ela minevikus, me tegeleme tulevikuga. 

Ja Eesti Pangalt eeldaks, loomulikult Eesti Pank on kaasvastutaja selles triljonite võlaostuprogrammides. Ma tuletan meelde, et numbrid kõrgest inflatsioonist olid juba eelmise aasta lõpul laual. Euroopa Keskpank jätkas esimeses kvartalis väga resoluutselt võlaostuprogrammi, need esimese kvartali lõpuga lõpetati. Kindlasti on Eesti Pangal ka vastutus nende tööriistadega, mis on inflatsiooni kontrollimiseks, muu hulgas näiteks eluasemelaenureeglite valdkonnas, neid meetmeid rakendada. Hetkel seda Eesti Pank teinud ei ole, temapoolseid meetmeid. Eesti Pank toetusi Eestis ei maksa välja ja sellega ei tegele, ta tegeleb inflatsioonilise surve nende kontrollimise meetmetega kitsas valdkonnas. Seda Eesti Pank teinud ei ole, kutsun neid üles seda tegema. Aitäh kõigile!  

13:24 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Teeme kaheksa minutit.

13:24 Heiki Hepner

Suur tänu, hea esimees! Head kolleegid! Inflatsioon on vaieldamatult praegust meie elu puudutavatest probleemidest number üks. Selles pole mingit kahtlust. Ma keskenduksin võib-olla selles küllaltki mitmekihilises küsimuses energia valdkonnale. Head ettekande tegijad Raivo Vare ja ka Eesti Panga president just rõhutasid energia osakaalu inflatsiooni kujunemises ja võib-olla sellepärast olekski ka põhjust ekstra sellele rohkem tähelepanu pöörata. Ja teine moment, mida ma oma sõnavõtus ka kasutan, on Mihhail Lotmani toodud võrdlus inflatsiooni kui palavikuga, mis mõnes mõttes annab märku, et midagi on viltu. Palavik iseenesest ei ole normaalne seisund, see on päris selge. Isegi püsiv, pidev palavik ei ole normaalne seisund. Samas, kui me räägime inflatsioonist, siis tõesti selline paariprotsendiline inflatsioon näitab seda, et majandus tuksub heas rütmis ja päris ei saaks me eeldada, et inflatsioon oleks null. See ei ole kohane võrdlus. Aga täna me oleme Eestis jõudnud situatsiooni, kui tervishoiuga võrrelda, kus palavik stabiilselt püsib üle 40 kraadi. Kui me midagi ette ei võta, siis uskuge, head kolleegid, see inimene heidab varem või hiljem hinge, siin ei ole midagi teha. See ei ole jätkusuutlik, ilma et mitte midagi ei teeks, edasi minna.

Ja ma jätkan samas vaates. Tõepoolest, meil on sümptomaatiline ravi. Kui palavikuga võrrelda, siis tõesti, kõige tuntumad palavikualandajad, mida põletike puhul antakse ja siis on olemas ka konkreetsete põhjuste ravi, mida tegelikult tulekski ravida olenevalt põhjusest. Aga kõige tüüpilisem, näiteks antibiootikumiga. Kui on kopsupõletik, siis tihti võetakse alla nii palavikku kui kraabitakse kopsupõletikku põhjustavat bakterit ennast ka, hävitatakse haigustekitajad. Ja siis on veel olemas tegelikult profülaktika ehk võiks seda nimetada tervisekäitumiseks. Ja see ka on üsna oluline kogu tänases kontekstis inflatsioonist rääkides.

Sümptomaatilise ravi puhul ehk mis võiks hetkeks anda leevendust, et patsient hinge ei heidaks, tõepoolest, need on siin läbi käinud ja nendega tuleb tegeleda. On need siis tõesti mingid toetusmeetmed. Peab ütlema, et ka siin möödunud kütteperioodil rakendatud toetusmeede oli küll sihitud, aga siiski ühiskonna jaoks väga suure halduskoormusega. Me peame ka selliste toetusmeetmete puhul kindlasti halduskoormust ka arvestama, sest kui me teeme suure halduskoormusega toetusmeetme, siis seesama halduskoormus suurendab veel kord inflatsiooni, nii et tuleb ka sellest aru saada.

Ja teine on siis need maksulangetused. Tõepoolest, midagi ei ole teha. See temperatuur tuleb alla saada. Kas või, tõesti, suured majandused on siin täna käinud läbi. Tegelikult Saksamaa on selle teemaga ka varasemalt või pikemalt tegelenud, on oma maksualandusi teinud. Need on hädavajalikud, et sinna ei ole midagi teha. Arutelu koht on minu meelest siin see, mis on selle perioodi pikkus, kuidas me hindame, millal me saame selle palaviku alla surutud. 

Põhjuste ravis, loomulikult tuleks tegelikult, kui me energiast räägime, mõelda selle peale, kuidas me a) kas suudame energiapakkumist suurendada või b) siis tõesti ka kokkuhoidu paremat saavutada. Need on tõesti üsna triviaalsed asjad ja siin praegu ei hakkaks sellest üle käima. Tõesti, kõikvõimalikud energia tootmise viisid, mis on võimalik suhteliselt lihtsalt integreerida alates päikeseparkidest ja lõpetades väga kapitaalsete mahutustena, mis on aastatepikkune investeering, kui me tuumajaamast räägime, sinna vahele mahub kõik meie portfell ära. Aga siia mahub ära meie tänase energiasüsteemi ümberkorraldamine ehk tõesti, millele ka Urmas Reinsalu viitas ja millest on üksjagu siin saalis räägitud, aga kuhugi ei ole jõutud, on see, et me peame looma kodutarbijale võimaluse fikseeritud hinnaga ostmise, mis on lahti seotud tänasest spekulatiivsest CO2 kaubandusest ja suhteliselt suletud ka elektribörsist, et anda teatud koguses inimestele stabiilne ikkagi elektrienergia ostmise võimalus. Seda on võimalik rakendada suhteliselt kiiresti ja see on see, mis aitab neid põhjuseid ravida, millesse inflatsioon on tekkinud.

Ja nüüd võib-olla vaataks ka korraks sellele niinimetatud tervisekäitumisele. Me ei ole väga hästi sellest õppinud, mis meil siin on varasemalt olnud. Parim näide sellest on see laenuvõtmine. Paljud riigid on võtnud laene, võib-olla on kohati kasutatud seda rumalalt. Ma ei julge seda kinnitada, et kõik on läinud päris sinna, kuhu on pidanud minema. Aga meie ei ole võtnud laene oluliselt, ja paraku kui ei ole võtnud, siis ei ole ka olnud võimalik mõistlikke asju investeerida, see on fakt. Rumalaid asju pole ka finantseerinud, aga mõistlikke asju pole ka teinud. Täna, kus on 20% inflatsioon. 20% on inflatsioon! Mõtelge, pange sinna see laenuvõtmise pool peale. Sisuliselt tähendaks, kui me sama protsendiga peaksime jätkama, loodetavasti ikka ühel hetkel nii palju tarkust on, et me suudame rakendada mingeid meetmeid, ta läheb alla, siis viie aastaga oleks see laen piltlikult öeldes kaetud, raha on nii palju odavamaks läinud.

Ja mulle tundub, et me siin täna tegelikult ei ole ka väga õppinud sellest. Me arvame, et Eesti on mingi iseseisev üksus, mis ei sõltu maailma ja Euroopa majandusest. See ei ole nii. Ja tõepoolest, siit on läbi käinud, meil täna ei tööta normaalturg. Sõjast, mis Ukrainas on Venemaa poolt tekitatud, on tingimused, mida ei saa võtta tava turumajandusega ja sellepärast on vaja astuda teatud administratiivseid samme. Ja me ei ole teinud siin, kui me räägime jälle sellisest tervise nihukene profülaktika käitumisest energiavaldkonnas, siis me ei ole teinud mingisuguseid majanduslikke üleskutseid ei investeeringute osas, ei ka oma energia kättesaadavuse parandamise osas. Siin on tegelikult see põld ikka üsna-üsna harimatu. Aitäh!

13:32 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Annely Akkermanni.

13:33 Annely Akkermann

Tere päevast, head kolleegid, kes te veel siia kuulama olete jäänud! Kuulates neid jutte inflatsioonist kui palavikust, ma ikkagi tundsin soovi inflatsiooni kui sellist veel kord defineerida, sest see võrdlus ei ole lihtsalt üldse sobiv ega kohane.

Raha stabiilsus või meie tänases kontekstis hinnataseme stabiilsus on tasakaal. On nagu tasakaaluvõrrand, mida õpetatakse kuuendas klassis, ja seitsmenda klassi keemiast tuleb keemilise võrrandi tasakaalustamine ja nii mitmeski distsipliinides õpetatakse seda ikka ja jälle. Kui raha hulk ei ole tasakaalus turul saada olevate kaupade või teenuste hulgaga, hinnad ei ole stabiilsed, siis tekib kas inflatsioon, kui raha on rohkem kui kaupu, või deflatsioon, kui raha on vähem kui kaupu. Selles mõttes on inflatsioon iseliikumine tasakaalu poole ehk kohanemine. Inflatsioon ongi turu kohanemine kaupade ja raha koguse kohanemine uues kohas. Selles mõttes ei ole võimalik isegi matemaatiliselt seda toetustega kinni maksta. Kui me selle tasakaalus valemi raha poolele lisame raha ehk toetusi, mida me võtame laenuks, siis see inflatsioon kestab ja otsib tasakaalupunkti kõrgemate hindade juures. Seda ei ole võimalik kinni maksta toetustega, lihtsalt ei ole võimalik. See on matemaatiliselt nonsenss.

Mida siis saab teha? Kuna inflatsioon on kohanemine, siis riik saab aidata kohaneda. Keskeas inimesed, nagu enamik Riigikogu liikmeid on, kes käivad iga päev tööl, peavad oma sissetulekud ja käitumisharjumused kohandama uue hinnatasemega. Keda me peame aitama ja keda inflatsioon kõige rohkem lööb, on siiski pensionärid ja need pensionärid, kes on teinud keskmise või madalama palgaga tööd, mis on umbes mediaani peal, sealt jookseb see piir. Neid me peame aitama, et nad saaksid hakkama selle elustandardiga, mida me peame inimväärseks meie kultuurilises kontekstis. Samuti me peame aitama neid leibkondi, kus on üks rahateenija, kas on näiteks ema, isa ja kuus last või ema kahe alaealise lapsega või üksikvanem. Neid on vaja aidata, selleks et nende elutingimused oleksid inimväärsed meie kultuurilises kontekstis.

Ja kui me räägime riigi inflatsioonist, siis me peame selle raha, millega me tahame aidata nõrgemaid, ükskõik kas noorusest nõrgukesi või vanadusest väeteid, ise koguma selle keskklassi käest. Keskklassi aitamine või inflatsiooni kinnimaksmine matemaatiliselt lihtsalt ei ole võimalik. Kui me seda teeme, siis me ju pikendame agooniat. Turg otsib tasakaalupunkti. Aitäh!

13:36 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Olen väga tänulik tänase diskussiooni algatajale, selleks on riigieelarve kontrolli erikomisjon. Ma olen tänulik täna Eesti Panga presidendile Madis Müllerile ettekande eest, majandusekspert Raivo Varele ettekandele ja vastuste eest, riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehele Urmas Reinsalule, komisjoni sekretariaadile ja kõikidele Riigikogu liikmetele, kes tänases debatis osalesid. Nii nagu on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul, me arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Sellega on tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud. Täna teist päevakorrapunkti ei ole, seega on tänane päevakord lõppenud. Jõudu tööle!

Aitäh, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen.

13:37 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee