Tere päevast, head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala kolmapäevast istungit. Nagu ikka istungi alguses on nüüd võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Henn Põlluaas!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Alles hiljuti šokeeris peaminister tervet Eesti avalikkust, väites, et Eestis on eestlasi 85%. Ma ei tea, kust tema oma andmed võtab, sest isegi eesti keele oskajaid ei ole meil kaugeltki mitte nii palju ja eestlaste osakaal on Statistikaameti [andmetel] 60% millegagi, nii et on hoopis teistsugused andmed.

Meil on olnud viimastel aastatel sissevool välisriikidest 5000–6000 inimest. Kunagi oli meil immigratsioonikvoot, mis nägi ette 0,1% ehk umbes 1300 inimest. Aastate jooksul on põhiliselt Reformierakonna eestvedamisel tehtud 18 erandit ja mõni aeg tagasi kaotati kõik erandid ära. Sisuliselt löödi Eesti uks lahti ükskõik kellele, ükskõik kust tulevatele inimestele ilma igasuguste piiranguteta. Me ei räägi ju veel mitte sõjapõgenikest. Aga see tähendab seda, et lühikese ajaga me jääme vähemusse enda kodumaal. Eesti keel, eesti kultuur, eesti rahvus hääbub ja et seda vähegi takistada ja piirata, et me jääksime kestma ja püsima, ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitanud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muudatuse, selleks et Eesti riik jääks selliseks, nagu meie põhiseaduses on sätestatud, et säiliks eesti keel, kultuur ja rahvus. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näe. Selle eelnõu edasise menetlemise otsustame loomulikult vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele juhatuses. Palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! Alustame tänase päevakorra läbivaatamist. Eile jäi meil päevakorra läbivaatamine pooleli ja me ei avanud Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 esimest lugemist. Nüüd me saame seda teha. Palun esimese lugemise ettekandeks Riigikogu kõnetooli tervise- ja tööminister Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Hea meelega annan teile ülevaate töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõust ja sellega seoses kavandatavatest muudatustest. Eelnõu peamine eesmärk on parandada töötervishoiuteenuse korraldust ja kvaliteeti ning tööandjate ja töötervishoiuarstide koostööd, et tagada ohutu töökeskkond ja ennetada tööga seotud terviseprobleeme. Samuti on eesmärk toetada kaugtöö tegemist, et seda saaks teha ohutult ja tervist hoidvalt. Selleks täpsustatakse töötervishoiu ja ‑ohutuse nõuete täitmist ka kaugtööl ja sätestatakse vastutuse selge jaotus tööandjate ja töötajate vahel. Eesmärk on ka vähendada tööandjate halduskoormust tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisel ning parandada õigusselgust töötaja terviseandmete töötlemisel.

Täpsemalt siis on muudatused, mis me teeme töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse, järgmised. Sätestame tööandjale kohustuse tellida terviklik töötervishoiuteenus, mille raames töötervishoiuarst tutvub töökeskkonna riskianalüüsiga, külastab vajadusel ka töökeskkonda, analüüsib ettevõtte töötervishoiu olukorda tervikuna vähemalt korra kolme aasta jooksul, teeb töötajate tervisekontrolli, võttes aluseks töökeskkonna riskianalüüsi, teeb tööandjale ettepanekud töötingimuste parandamiseks ja töötajate tervise edendamiseks, lähtudes seejuures ettevõtte [töö]tervishoiu olukorra analüüsist ja töötajate tervisekontrollide tulemustest, nõustab tööandjat töökeskkonna ja töötingimuste kohandamise ja töötajate tervise edendamise küsimustes ning nõustab ka töötajat tervise edendamise küsimustes. Samuti tuuakse seaduses selgelt välja tööandja kohustus rakendada neidsamu töötervishoiuarsti väljatoodud ettepanekuid töökeskkonna parandamiseks ja töötajate tervise edendamiseks, kui sellega ei kaasne tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid.

Töötajate tervisekontrolli korraldus muutub senisest paindlikumaks. Kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul läbinud teise tööandja juures tervisekontrolli samade töökeskkonna ohutegurite ja sama töölaadi suhtes, võib tööandja korraldada tervisekontrolli töötaja esitatud otsuses märgitud ajal, mitte nelja kuu jooksul tööle asumisest, nagu on praegune kord.

Kokkuvõttes suurenevad muudatustega tõenäoliselt mõnevõrra tööandjate kulutused, hinnanguliselt keskmiselt 600 eurot aastas. Täpne kulu sõltub ettevõtte suurusest, riskitasemest, tegevuse iseloomust, töötajate arvust ja muust sellisest. Pikas perspektiivis on meie hinnangul muudatused siiski tööandjatele kasumlikud, kuna ohutumas ja paremini hoitud töökeskkonnas väheneb ka töötajate tööga seotud haigestumine ja töölt eemalolek haiguse tõttu, õnnetuste risk ja kõik muu selline.

Samas seaduses reguleerime senisest täpsemalt kaugtöötemaatikat ehk täpsustame tööandja kohustusi kaugtöö korral, näiteks kaugtööga seonduvate riskide kirjeldamine töökeskkonna riskianalüüsis, vajalike abinõude rakendamine, samuti töötajate juhendamine enne kaugtööle lubamist ning regulaarselt vastavalt vajadusele tööülesannete täitmiseks sobilike töövahendite tagamine teatud juhtudel, kui ei ole kokku lepitud teisiti, samuti kaugtöö töökoha kujundamine ja sisustamine, välja arvatud juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud, et see on töötaja kohustus. Selgemalt on sätestatud ka töötaja tervisekontrolli korraldamine, tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimine ning haigushüvitiste maksmise tingimused.

Teisi sama seaduse nõudeid peab kaugtöö puhul täitma vastavalt sellele, kuidas on päriselus kaugtöö eripärasid arvestades võimalik. Arusaadavalt on teatud kohad, kus tööandja saab võtta vastutust ja panustada ohutusse töökeskkonda, aga on teatud kohti, kus see ei ole realistlik. Lihtne näide: tööandja ei pea kaugtöö korral pakkuma töötajale esmaabi, see pole puhtfüüsiliselt võimalik, küll aga saab ta juhendada töötajat, kuidas käituda mingite õnnetuste korral. Ehk kaugtöö puhul kindlasti suureneb töötaja vastutus. Töötaja peab kujundama kaugtööl ohutu töökoha ja ohutud töötingimused lähtuvalt tööandja antud juhistest. Üldine loogika kaugtöö puhul loomulikult on, et seda saab teha vaid tööandja ja töötaja kokkuleppel. Tööandja vabaneb vastutusest kaugtöö korral vaid siis, kui ta on täitnud ise kõik eelkirjeldatud kohustused: ta on riske hinnanud, töötajat juhendanud ja muud taolist teinud. Siis on juba töötaja enda tagada, et kaugtöö tegemise koht ka päriselt ohutu on, ja kui midagi peaks juhtuma, siis ta ka selle eest vastutab.

Loomulikult, kaugtööl olles võib juhtuda tööõnnetusi või kutsehaigestumisi, mida peab tööandja uurima sarnaselt, nagu näeb ette kehtiv õigus, see ei ole uus nõue. Selleks tuleb leida võimalikud meetodid. Siin on kindlasti töötajal suurem tõendamiskoormus võrreldes tavapärase töökeskkonnaga, kuna seal on märkimisväärselt keerulisem hinnata – ei pruugi olla pealtvaatajaid, ei pruugi olla videosalvestusi –, et tegemist on just töö käigus tekkinud tervisekahjustusega. Aga eks see kaugtöö kasvav hulk ole paratamatu, mis tähendabki seda, et meil tuleb mõelda selle peale, kuidas sellistes olukordades neid vaidlusi lahendada.

Eelnõuga täpsustame ka tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimise korda. Näiteks kaotame ära kerge ja raske tööõnnetuse mõiste, kuna see määratlus on väga subjektiivne ja sisuline väärtus sellel tööandja, töötaja ja Tööinspektsiooni jaoks puudub. Loogika on selles, et uurima peab kõiki tööõnnetusi ning koostama ja esitama Tööinspektsioonile uurimise tulemuste kohta raporti sellisel juhul, kui tööõnnetuse tagajärg on näiteks ajutine töövõimetus või halvemal juhul töötaja surm. Tööandjale luuakse ka võimalus tööõnnetuste uurimise raporteid luua töökeskkonna andmekogus ehk see muudetakse lihtsamaks, nagu enne viitasin, bürokraatiat vähendatakse. See on elektrooniline töövahend Tööinspektsiooni iseteeninduses. Neid raporteid säilitatakse andmekogus, mis tähendab samuti seda, et väheneb tööandja halduskoormus, ta ei pea ise hakkama neid endale arhiveerima.

Eelnõuga reguleeritakse ka töötaja terviseandmete töötlemist, kuna kehtivas seaduses vastav regulatsioon puudub, kui me räägime just töötervishoiu ja tööohutuse seadusest. Loogika on nagu ikka, et just võimalike vaidluste vältimiseks on mõistlik see täpsemalt välja tuua. Me ei muuda tegelikult sellega tööandja õigusi töötaja terviseandmete töötlemisel, kuna kõik kohustused, mis on nendega seotud, on ka kehtiva seaduse alusel olemas, aga eesmärk on tuua juurde õigusselgust, et nii tööandjad kui ka töötajad oleksid täpselt teadlikud, millistes olukordades ja millises ulatuses on tööandjal õigus töötaja terviseandmeid töödelda. Toon mõne näite. Tööandjal on õigus töödelda töötaja terviseandmeid töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmiseks, näiteks töötervishoiuteenuse korraldamisel, tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisel, abinõude rakendamisel kaitseks ohtlike kemikaalide eest, abinõude rakendamisel kaitseks bioloogiliste ohutegurite eest ning töötaja alkoholi‑ ja narkootilise joobe tuvastamisel. Aga terviseandmete töötlemisel peab tööandja loomulikult järgima kõiki isikuandmete kaitse nõudeid, sealhulgas määrama terviseandmeid töötleva isiku, kellel on ka saladuse hoidmise kohustus, tagama, et andmetele ei pääseks ligi kõrvalised isikud, määrama andmete säilitamise tähtajad ja tegema kõik muu taolise. Tööandjal ei teki selle seadusega õigust küsida töötajalt tema krooniliste haiguste või muude terviseseisundite kohta. Samuti ei ole õigust küsida väljavõtet tervise infosüsteemi andmetest ega saada neile mingis mõttes ligipääsu, ütlen seda selleks, et see oleks ka ära täpsustatud.

Täiendavalt muudame ka töölepingu seadust. Need muudatused puudutavad alaealiste töötamisega seotud andmete esitamist. Edaspidi on tööandjal kohustus esitada info alaealiste töötingimuste ja vanema nõusoleku kohta töökeskkonna andmekogusse, mitte enam töötamise registrisse. Luuakse tehniline lahendus, mis võimaldab neid andmeid sisestada. TÖR‑i sisenedes toimub automaatne suunamine, et just tagada, et see ei tooks tööandjatele kaasa mingit täiendavat halduskoormust.

Töötervishoiuteenuse korraldusega seotud muudatused ja töölepingu seaduse muudatus on plaanis jõustada 1. jaanuarist 2023, tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisega seotud muudatused, näiteks töökeskkonna andmekogu arendus, juba 1. septembrist 2022. Juhul, kui Riigikogu menetlus peaks kauem aega võtma, siis on võimalik seda loomulikult edasi lükata. Kaugtööga seotud muudatused, mida ma kirjeldasin, jõustuvad ettepaneku kohaselt üldises korras. Ma tänan ja vastan hea meelega küsimustele.

Ja küsimusi on. Peeter Ernits alustab. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimusi on palju, aga põhiline küsimus on selline: kas see vajalik seadus võetakse vastu selle valitsuskoalitsiooni ajal või on juba teised olud, kui me seda menetleme? Minu küsimus on: kui Keskerakond enam ei ole koalitsioonis, kas ta jätkuvalt toetaks seda eelnõu? 

Aitäh! Ma arvan, et hea oleks, kui need seadusemuudatused võetaks vastu käesoleva parlamendikoosseisu ajal ja seda sõltumata sellest, kes on koalitsioonis ja kes opositsioonis. Need on mõistlikud ettepanekud, aitavad töötervishoidu ja tööohutust töökohtadel parandada. Mina kindlasti toetan neid nii tervise‑ ja tööministrina kui ka mis tahes võimalike muude väljakutsete ajal, mida te mulle lahkesti pakute. Aga mulle teadaolevalt jätkub praegu käesoleva koalitsiooni töö. Loomulikult, sellised suured muudatused on siiski olulised ka opositsiooniga läbi rääkida, sõltumata sellest, kes parasjagu opositsiooni moodustavad. Seetõttu me siin parlamendisaalis hetkel debatti peamegi.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahaksin tunnustada, et on väga hea, et me tõepoolest reguleerime selgelt tööandja kohustusi ka kaugtöö korral. Need probleemid on arutelul kogu maailmas ja ma vaatan, et praegune regulatsioon on päris progressiivne. Selle eest aitäh!

Aga mul on siin mõned küsimused. Üks osa, mida ma selles kaugtöö regulatsioonis siin ei näe, on see, kelle õlgadele langevad selliste üldkulude katmine, mis töötajal kaugtöö puhul kindlasti tekivad, nagu kulutused küttele või elektrile, ka kulutused toidupausidele, mida tihti katab ettevõte. See on siin lahtine. Kas me oleme selle peale mõelnud, kas see on kuskil mujal kirjas, mis sellest poolest saab? 

Teine küsimus. Kui ettevõtja kohustub kujundama ja sisustama kaugtöö töökoha, kas see tähendab, et ettevõtjal tekib automaatselt ka õigus tulla ja kontrollida seda, kuidas see on tehtud? Teiselt poolt, kas töötajal on õigus nõuda, (Juhataja helistab kella.) et vot see tool ja laud tellitaks, toodaks kohale, pandaks kokku selles kohas? Kuidas see on mõeldud, reguleeritud?

Aitäh! Väga palju häid küsimusi. Kaugtöö regulatsioon – miks me üldse oleme seda seadusesse viimas? Me näeme, et selle maht on tulenevalt pandeemiast ja ka laiemalt kasvamas ning ka need võimalikud vaidlused on kasvamas. Meil on küll olemas juhend, mis seda reguleerib, aga nagu te hästi teate, juhend ei ole oma loomult mitte õigustloov akt, vaid on soovitusliku iseloomuga ja sellele on väga raske pärast mistahes vaidlustes tugineda. Seetõttu on mõistlik need kokkulepped kirja panna. Need on läbi räägitud nii ametiühingute kui ka tööandjatega, nii et need oleks tasakaalus, ja tõesti [oleks selge], mis on ühe või teise poole õigused ja kohustused. Hetkel ei ole sellist nii-öelda nõuet, et tööandja peaks hakkama hüvitama muid kaasnevaid kulusid, näiteks elektri, vee või ka toitlustamise eest. Alati on võimalik tööandjal töötajaga teisiti kokku leppida, on võimalik kollektiivlepingu raames või muul viisil neid kokkuleppeid saavutada. Loogika on pigem selles, et kui näiteks tööandja ütleb, et tema tahab, et töötaja teeb kaugtööd, aga inimesel ei pruugi olla kodus vajalikke elektroonikavahendeid või ka sisseseatud kontorit, sõltuvalt töö iseloomust, sellisel juhul on tööandjal vaja need töötingimused tagada. Ta ei saa lihtsalt ütelda töötajale, et mine koju ja tee tööd, olukorras, kus töötajal ei pruugi seda võimalust olla. Aga kui nad lepivad teistmoodi kokku, näiteks töötaja ise tahab väga minna kaugtööle ning tööandja ütleb, et mul ei ole võimekust sulle tagada kaugtöökontorit, siis sellisel juhul on see töötaja enda nii-öelda risk, ta võtab selle vastutuse ise ja ütleb, et aga ma teen omale koju kontori ja kas sobib, et ma hakkan, ma ei tea, kolm päeva nädalas või osaliselt või täiskohaga kaugtööle. Siin omajagu sõltub ka omavahelisest kokkuleppest. See saab ilmselgelt olema eri sektorites erinev, sõltuvalt kas või töötajate arvust ja paljust muust. Nii et ma arvan, et kõik kõrvalkulude küsimused ongi pigem konkreetsete tööandjate ja ametiühingute või tööandjate ja töötajate vahel vaja lahendada.

Kellegi koju minemise õigust minu teada ükski seadus automaatselt kaasa ei too. Loomulikult, kui on näiteks tegemist mingi väga keerulise tehnikaga, võib olla olukord, kus töötaja koju pannakse mingid väga spetsiifilised elektroonikaseadmed või tööandja masinad, ja siis võib olla tõesti huvi, et keegi tehnik tuleb ja need paigaldab, veendub nende ohutuses ja mis tahes turvanõuete täitmises. Olukordi võibki eri sektorites olla erinevaid, aga ma usun, et üldjuhul me ikkagi näeme seda, et töötaja sisustab oma kodukontori ise. Võib-olla saab ta tööandjalt näiteks arvuti, vajaliku tehnika või ka mööbli. Aga seda, et ilmtingimata peaks see käima nii, et tööandja kõik töötajate kodud läbi käib, selle seadusega mõeldud ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma loen seda seadust ja neid muudatusi. Paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: "Tööandjal on õigus töödelda uuringute ja analüüside andmeid [...]" See on küll vist Eesti riigis esmakordselt, et tööandja võib terviseuuringute analüüse hakata töötlema. Milleks või kust niisugune mõte tuli? Mis põhjus sellel on? Võib-olla on väga mõjuv põhjus.

Aitäh! Tegelikult, nagu enne viitasin, me ei laienda siin tööandjate või töötajate omavahelisi õigusi, vaid pigem reguleerime neid senisest selgemalt. Ehk ka täna on tulenevalt töökeskkonna riskianalüüsist õigus teatud uuringute tulemusi küsida. Pandeemia ajal, erinevate nakkushaiguste puhul, aga ka muudes olukordades võib tööandjal olla vajalik veenduda, et inimesel ei ole tuberkuloosi, tal ei ole koroonaviirust või mõnda muud konkreetses töökohas riskantset haigust või tal ei ole ka näiteks mingeid muid vastunäidustusi töötamiseks mingite kemikaalidega. Need ei ole uued õigused või nõuded, need on pigem senisest selgemalt reguleeritud, just nimelt selleks, et oleks ühetaoline arusaam, mis on need olukorrad, kus tööandjal on õigus terviseandmeid töödelda ja kus mitte, ja ka töötajal oleks selgem selles mõttes, et on seaduses kirjas, mis on tema õigused ja mis on tööandja õigused, et ei tekiks mis tahes vaidlusi.

Ka komisjonis seda teemat arutati. Selge see, et ega tööandjal ei ole huvi hakata meeletult mingeid töötajate terviseandmeid käsitlema. See on tundlik teema ja ülemäärane huvi võib päädida halvemal juhul kohtuvaidluse või ‑menetlusega tööandja vaates või ka töötajate mujale töökohtadele siirdumisega. Kindlasti on tööandja huvi pigem küsida ja töödelda neid andmeid, mis on päriselt vajalikud selles konkreetses töökeskkonnas töötamiseks. 

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea minister! Meid vaatavad loomulikult praegu tuhanded, ka tööandjad vaatavad meid ja otsivad endale tuleviku jaoks informatsiooni. Teatavasti on meil olemas kaks suurt tonti, meil on bürokraatiatont ja meil on inflatsioonitont. Üks on pikem, teine lühem. Seetõttu ongi minu küsimus väga konkreetne. Kuidas see eelnõu mõjutab tööandjate administreerimiskohustusi ehk bürokraatiat? Kas see suureneb või väheneb? Kui jah, siis millises ulatuses? Kas on võimalik mingit hinnangut anda? Kuidas see seadus mõjutab tööandja või töötaja kulusid? Kuidas neid saab hinnata?

Ma vastaksin nii, et selle eelnõu peamine eesmärk on parandada töökeskkonna ohutust ja töötervishoiuteenust. Loogika on selles, et tervishoiuteenust on meil üldse väga raske bürokraatlikult mõõta, et kas mingi uuringu tegemine võib tähendada lisabürokraatiat. Kui see kokkuvõttes tähendab tervemat inimest või tervemat töökeskkonda, siis see bürokraatia on antud juhul õigustatud. Siin on samuti seesama siht, et kui näiteks tõesti, nagu ma viitasin, on töötervishoiuarst hinnanud, et mingid konkreetsed tegevused on vajalikud riskianalüüsist tulenevalt, näiteks mingid töötaja uuringud või ka töötajale mingite terviseteenuste pakkumine või ohutu tervisekeskkonna tagamine, siis see tähendab mitte isegi bürokraatiat, vaid tähendabki lisatööd tööandjale, aga see tähendab ka tervemat ja ohutumat töökeskkonda töötajatele. Nii et selles mõttes ongi need omavahel tasakaalus.

Puhtbürokraatlikus vaates me oleme selle eelnõuga püüdnud maksimaalselt tagada just nimelt tööandjasõbralikke lahendusi, nagu enne viitasin. Näiteks tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisel tegelikult tööandjate halduskoormus väheneb Tööinspektsiooni digitaalse keskkonna kasutusele võtmisega. Samamoodi ka erinevate arhiveerimiskohustuste täitmine väheneb. Pigem võib kasvada sisulise töötervishoiuteenuse rahaline kulu ehk reaalsete teenuste kulu tervishoiuteenuse osutamisel töötajale või töökohal võib tööandjal kasvada. Aga nagu viidatud, on see investeering ohutumasse töökeskkonda ja tervematesse töötajatesse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, see on oluline eelnõu, mis puudutab 77 697 tööandjat ja 582 600 töövõtjat. Aga siin on selline märkus, ametiühingute keskliit on seda öelnud, et kui tööleping öeldakse üles selle tõttu, et tervis on tööandja tõttu halvenenud, siis hüvitist ei pea maksma. See puudutab ju kõiki, kaugtöötajaid ja kõiki. Miks selline eitav suhtumine praeguse eelnõu puhul? Või millal seda hakatakse muutma?

Aitäh! Jah, väga asjalik küsimus. See on nüüd natuke laiem teema tõesti. Antud juhul me räägime inimese õigusest hüvitisele töölepingu lõpetamisel. Seda küsimust konkreetne eelnõu ei käsitle. Ametiühingud juhtisid tõesti tähelepanu, et see murekoht on printsiibis lahendamata. Ma arvan, et siin on mõistlik leida mingi adekvaatne tasakaal, on see siis tööandja kohustus neid hüvitisi maksta või riigi kohustus neid tagada, kui tõesti tervisest tulenevalt on tööleping lõpetatud. Hetkel seda tõesti õiguses ei ole, kuna töötaja tervise halvenemine võib, aga ei pruugi olla tööandjaga seotud. Siin on ka see erisus. Mis juhul koormata tööandjat näiteks hüvitise maksmise nõudega, kui töötaja tervis on halvenenud hoopiski kolmandatest asjaoludest tulenevalt, on see mingi õnnetus, trauma, haigus või mis tahes muu taoline [põhjus]?

Aga printsiibis on see probleem loomulikult olemas. Inimestele, kes on niigi kaitsetumas seisus ehk on väljumas tööturult olude sunnil, tervisest tulenevalt, ei ole piisavalt vajalikke hüvitisi seadusega tagatud. Nii et see on eraldi teema, mille üle me võime debateerida, aga antud eelnõu [menetluse] käigus me seda tõesti ei ole lahendanud, kuna see käsitleb töötervishoiuteenust, töötervishoiuarstide koostööd tööandjate ja töötajatega. Need muudatused on ka läbi räägitud, nagu öeldud, tööturu mõlema osapoolega.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma tahan öelda, et see on väga õige algatus ja selle käsitlemine on väga asjakohane. Ma tahtsin reageerida hea ametikaaslase Oudekki Loone küsimusele. Ma arvan, et minister saab ka seda kinnitada, et kui maksuameti kodulehel tutvuda erisoodustust puudutavate juhendmaterjalidega, siis [on selge, et] nende kodukulude hüvitamises ei ole midagi seadusvastast ka täna ja seda ei pea tegelikult eraldi reguleerima. Juhul, kui tööandja ja töötaja on omavahel kokku leppinud, et seda nii tehakse, siis mõistlikus proportsioonis, kui töötaja töötab kodus, on tööandjal õigus seda hüvitada. Loomulikult, ma ei tea, korteriühistu remondifondi makseid ei saa hüvitada, aga elektriarvest mõistliku osa kindlasti saab. Seega, ilmselt minister oskab seda kinnitada. Ma arvan, et Oudekki Loonel on ka oluline teada, et ei ole vaja mingit seadusemuudatust, et seda teha.

Aitäh täpsustuse eest! Kui nüüd tohib tagasi pöörduda Riigikogu liikme Oudekki Loone küsimuse juurde, siis mulle tundus, et ta küsis seda, kas siin tekib tööandjal kohustus seda teha või mingi nõue seadusest tulenevalt. Seda kohustust ei teki, aga see võimalus tõesti on, nagu ka vastasin. Eks see ongi nii, et kõiki küsimusi ei ole päris võimalik seadusega reguleerida. Aga see, et tööandja võib oma motivatsioonipaketi osana seda pakkuda, et on teatud hüvitised, teatud teenuste eest tasutakse, kui sa kodus töötad – see võib vabalt olla. Seda enam, et see kaugtöö kasutamine, eriti laialdaselt, võib tähendada ka kontorikulude kokkuhoidu. Nii et kokkuvõttes mõlemad võidavad sellest.

Aivar Kokk, palun! 

Austatud juhataja! Hea minister! Vaataks nüüd § 1 lõike 2 muudatust ja sõnastust. Kas see põhjus on see, et nii Kaitsevägi kui ka PPA on kohtus kaotanud koroonaviiruse tõttu töökohtadelt [vallandamise asjades]? Kui ma seda siit loen, siis mulle tundub küll, et sellepärast on see parandus siia sisse viidud. Kui te eelmisele küsimusele vastasite, siis te ütlesite, et midagi ei muutu. Miks neid parandusi siis tehakse, kui mitte midagi ei muutu? Siis ei ole mõtet ju parandusettepanekuid siia seaduseelnõusse sisse [panna]. Aga ma tahaksin vastust saada esimesele [küsimusele], kas see on tehtud sellepärast, et valitsus ja ametkonnajuhid saaksid inimesi lihtsamini lahti lasta.

Aitäh! Ei, antud eelnõu eesmärk ei ole kellegi lahtilaskmist lihtsustada. Eestis on õigusriik. Kui kohus otsustab, et üks või teine tegevus või töökeskkonna riskianalüüs ja sellest tulenev otsus ei olnud õiguslik, siis tuleb kohtuotsust austada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tegelikult me peaksime iga seaduse puhul tõsiselt bürokraatiapoolt kaaluma. See on lihtsalt elementaarne ja ülioluline. Teinekord koorub väikestest asjadest päris suur probleem välja. Selle eelnõu juures on kindlasti ka bürokraatia hindamine [oluline]. Te küll väitsite, et see pole oluline, aga minu meelest on ülioluline. Ma toon selle probleemi ilmestamiseks lihtsalt ühe väikese näite, mis iseenesest ei lisa küll väga palju juurde, aga siiski kirjeldab seda päris hästi. Teenusmajanduse Koda on ütelnud, et võiks loobuda sellest, et tööandja peab tõendama 7–12‑aastaste laste koolikohustuslikkust, kui on ilmselge, et need lapsed on koolikohustuslased. Vastus sellele on: mittearvestatud, sest need lapsed võivad olla veel mitte kooli läinud ehk olla lasteaialapsed. (Juhataja helistab kella.) Kas see ei ole ikkagi nagu selge ignoreerimine ja bürokraatia võimendamine?

Aitäh! Kindlasti me leiame neid punkte, kus ongi mõlemal poolel argumendid. Antud juhul ka. Olen nõus, et valdav osa lapsi käib selles vanuses koolis. On ka neid lapsi, kes siiski ei käi koolis, ja see on omakorda teistpidi probleem, sest riigi huvi on see, et 7–12‑aastased ikkagi koolikohustust täidaksid. See pole mitte ainult kohustus, vaid ka eneseharimise võimalus. Mul ei ole praegu käes statistikat, kui paljud selles vanuserühmas on mingil põhjusel koolist eemale jäänud, paratamatult neid kindlasti kahjuks on, eri põhjustel. Aga selle eelnõu raames me tõesti tegime ära need muudatused, mis said kokku lepitud tööturu osapoolte ja ministeeriumi vahel. Kindlasti on veel kohti, kus bürokraatiat saab edasi vähendada. Siin on edasine arutelu igati teretulnud ja õigustatud.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Mul on selline küsimus. Ma vaatan seda eelnõu ja minu jaoks on siin väike dissonants selles suhtes, et kui räägitakse töötervishoiust ja vigastuste hindamisest ja asjadest, siis kõik näited on toodud ikka [sellised], et kiivrit ei kandnud ja peavigastus ja mida iganes. Aga suur osa sellest eelnõust ja seletuskirjast käsitleb hoopis kaugtööd. Mina küll ei kujuta väga ette, et keegi peaks kiivriga ringi jooksma ja kaugtöö korras kusagil maja ehitama. Kaugtöö on peamiselt ikkagi selline arvutitöö. Minu meelest on see osa hästi ülereguleeritud. Hästi ülereguleeritud ka selles mõttes, et paberil see võib isegi hea välja näha, aga tegelikkuses seda täitma ei hakata. Kas on mõtet nii palju vaeva näha ja kirjutada paberile sõnu, mida keegi kunagi tõsiselt ei võta?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ei saanud aru, kas see viimane märkus puudutas füüsilist töökeskkonda või just nimelt kaugtööd.

Kaugtööd.

Kaugtööd, selge. Sel eelnõul, nagu ma enne kirjeldasin, ongi mitu sihti, mitu plokki. Üks on üldine ehk töötervishoiuteenuse korralduse ja kvaliteedi parandamine, arstide ja tööandjate koostöö parandamine. See puudutab laiemalt nii neid kohti, kus on võimalik teha kaugtööd, kui ka neid kohti, kus seda ei tehta. Näitena on toodud kõige tõsisemaid tööõnnetusi põhjustavad valdkonnad, on see siis ehitussektor, on need siis muud, sellised kemikaalidega kokkupuutumise kohad. Kahjuks me aeg-ajalt peame kõik nägema või lugema kas või leheveergudelt, et juhtub õnnetusi, mida nõuete täitmise korral ei oleks juhtunud, ja meie seast lahkub inimesi, kes peaksid olema elus.

Kaugtööplokk on eraldi. Selle me tõime tõesti sisse seetõttu, et kaugtöö maht on praegu lihtsalt nii palju kasvanud tulenevalt pandeemiast, ja võib arvata, et see on pigem selline kas just täielikult püsiv trend, aga siiski trend, mis aja jooksul kasvab. Seni on see olnud reguleeritud juhendiga, mis oligi meie algne mõte. Kui ma ministriks sain, siis, ma mäletan, see juhend sai kinnitatud valdkonna osapooltega, aga kuna juhendil ei ole õiguslikku jõudu ja nüüd on hakanud tekkima vaidlusi, kes mille eest kaugtöö puhul täpselt vastutab, siis oli meie hinnang, nii tööandjate kui ka ametiühingutega läbiräägitud hinnang, et on mõistlik selgelt seadusesse kirja panna, mis on ühe või teise poole kohustus, et ka hiljem Tööinspektsioonil ja kohtutel oleks lihtsam aru saada, kelle kasuks või kahjuks peaks ühe või teise otsuse langetama. Teie hindate, et neid asju kunagi täitma ei hakata. Päris nii see kindlasti ei ole. Nõus, et alati võib öelda, et seadus läheb liiga detailseks, kuskil see piir tuleb tõmmata. Meie esimene eelistus toona oligi juhend, aga päriselu näitas, et juhendist lihtsalt ei piisanud. Nüüd me olemegi jõudnud siia, kus on ettepanek needsamad juhendis toodud põhimõtted tuua seadusandlikku maailma, et tagada nii vaidluste korral suurem selgus kui ka laiemalt tööturu osapooltele suurem selgus kaugtöö võimaldamisel.

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma jätkaksin kolleeg Randpere küsimust ja ka enda küsimust, mis ma varem küsisin, ehk küsin bürokraatia hulga kohta, nüüd kaugtöö kontekstis. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on teinud terve rea ettepanekuid ja arvestatavat osa neist ei ole siiski arvestatud. On proovitud tõestada, et on vaja neid riske hinnata, kõik täpselt läbi mõtelda. Samas tõdetakse, et aga keegi ju ei käsi minna kellegi koju töökeskkonda hindama, ja ometi nad peavad kõiki neid asju tegema. Minu meelest on küll selle eelnõuga veel tõsiselt tööd, et bürokraatiat vähendada ja teha see [eelnõu] selliseks, et ei asetata tööandjatele mõttetut, täiesti mõttetut koormust.

Aitäh! Nagu ma enne viitasin, paljuski need muudatusettepanekud tulenevadki elust enesest, kuna on näha, et neid vaidluseid tekib. Me võime jätta selle seadusesse kirja panemata, aga ega see seda vaidlust ega seda olukorda ära ei kaota. Loomulikult, tööandjate ja töötajate vaheline suhetevõrgustik, kokkulepete maht on oluliselt suurem, kui mis tahes seadusesse võib panna. See on ka loogiline, mõistlik. Aga kuna neid olukordi on küllalt palju, kus tekivad vaidlused, kus üks viitab juhendile, teine ütleb, et juhend pole õigusakt, mis on tõsi, siis mõlema osapoole huvides tundus mõistlik see kirja panna, seaduses välja tuua. Kui parlament otsustab midagi timmida, täiendada, muuta – vabandust sellise lihtsa sõnakasutuse pärast! –, siis loomulikult on see parlamendi õigus. Aga printsiibis, ma arvan, teatud regulatsiooni sisseviimine olukorras, kus kaugtöö maht on lihtsalt ajas nii palju kasvav, pole see enam erand, vaid muutub mõnes valdkonnas normiks, on põhjendatud.

Merry Aart, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen siit: töötervishoiu olukorra analüüsimist ja ettepanekute tegemist töötingimuste parandamiseks. Sellega seoses ma küsiksin. Milline roll saab olema töökeskkonnaspetsialistidel, kes on siiamaani sellist tööd teinud? Kas need on dubleerivad tegevused? Kas on pandud kõrvuti töökeskkonnaspetsialisti ja nüüd uue [spetsialisti], töötervishoiuarsti ülesanded ja vaadatud, kui palju sealt on dubleerimist tulemas? Kes töötervishoiuarsti tegevuse eest maksab ja mida see toob kaasa tööandjale? Kas siin on väga palju dubleerivaid ülesandeid või tööandjal [tekib] veel bürokraatiat ja [see nõuab] rahalisi vahendeid ka?

Aitäh! Ütleme, jah, see töökoha ja töötajate tervisekaitse reguleerimine ja ka selle eest vastutavate töötajate hulk võib asutuses olla väga erinev, eks ole, kui me räägime väikeettevõttest või me räägime suurest ettevõttest, kus on täiesti eraldi inimene, kes sellega põhjalikumalt tegeleb. Aga see kohustus töötervishoiuteenust tellida, teatud riske hinnata ja tervisekontrolli läbi viia on ju ka kehtivas õiguses. See ei ole uus asi, see töötervishoiuarsti sissetoomine. Pigem on eesmärk, et need süsteemid omavahel paremini ühilduksid just nimelt selles vaates, et kui töötervishoiuarst on andnud mingeid soovitusi, andnud mingeid hinnanguid, et siis need päriselt ka ellu viidaks ega jääks selliseks tühjaks paberiks, et korra aastas seda kontrolli tehakse, siis läheb aasta või rohkem mööda ja tehakse jälle uus kontroll. Pigem oleksid need just nimelt ettepanekud, kuidas saab töötingimusi parandada. Need võivad olla seotud töötajaga, aga võivad olla ka seotud ettevõttega ehk töökeskkonnaga ja selle parandamisega, et neid reaalselt arvesse võetaks, et tervisekontrollide tulemustest lähtuvalt parandusi tehtaks, et tööohutust ja just nimelt toetavat töökeskkonda parandada. Me teame, et meie inimeste tervena elatud eluiga ei ole kahjuks märkimisväärselt kõrge, pigem vastupidi, ta on madalam kui keskmine pensioniiga, mis on piinlik ja kurvastav. See on koht, kus saame panustada kõik – haridusvaldkond, sotsiaalvaldkond, kõikvõimalikud tööandjad –, et inimesed püsiksid kauem tervena ja tunneksid ka vanaduspõlvest nii-öelda rõõmu. See on selle siht. Mingit dubleerimise suurendamist ma ei näe. Pigem vastupidi, tuleb just vältida tarbetu kontrolli tegemist ja ka korduskontrolli tegemist, kui nendest ettepanekutest tulenevalt midagi tegelikult ei sünni ja need jäävad lihtsalt paberile.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on üldiselt küsimus, mis puudutab meie, Riigikogu tööd. Kas see seadus hakkab otseselt mõjutama ka meie tööd siin? Seda enam, et praegu me töötame nii, nagu on öelnud seda Riigikohus, ja see on ka ... Nagu ei saa aru, mis nad on öelnud. Kui see ei ole nii, siis miks meil peab olema midagi teistmoodi, kui eelnõu ette näeb?

Jaa. Ma arvan, et Riigikogu ise on just kõige õigem oma töökeskkonda ja töönõudeid reguleerima. Sama eelnõu menetluse käigus või laiemalt on võimalik ka see debatt avada. Kindlasti meie siin antud juhul ministeeriumi vaates püüame tegeleda võib-olla suure pildi, üldiste nõuetega, aga on neid olukordi ja neid töökohti, kus [töö] ei toimu tavalise töölepingu seaduse alusel. Üks neist on Riigikogu.

Ivi Eenmaa, palun! Teine küsimus.

Aitäh! Aga ikkagi, kuidas teie suhtute sellesse, et Riigikohtul on õigus öelda, millal me saame kaugtööd teha ja millal me ei tohi seda teha? Mis on teie suhtumine?

Jah, meil on võimude lahususe printsiip: nii nagu täidesaatev võim ei ütle seadusandlikule, kuidas tuleb tööd teha, ei hakka ka mina kindlasti ütlema kohtuvõimule, milliseid soovitusi peab andma. Aga Riigikogu on seadusandliku võimuna ju kõige kõrgem organ, kes saab vajaduse korral põhimõtteliselt kõiki seadusi muuta, teatud juhtudel on vaja küll väga suurt häälteenamust või ka mitut parlamendikoosseisu, aga sisulises mõttes on võimalik kas need kaugtöölahendused või muud taolised [asjad] seadusandlikult selgemalt reguleerida, kui Riigikogu enamus seda vajalikuks peab.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Proua Eenmaa küsimusest lähtuvalt: kas need punktid, mida me siin arutame, rakenduvad ainult nende suhtes, kes töötavad töölepingu seaduse alusel, või need rakenduvad ka näiteks ametnike suhtes? Riigikogu liikmetel töölepingut ei ole. Ma arvan, et Riigikogu liikmete suhtes need vist väga ei rakendu, kuigi siin majas töötavate inimeste suhtes, kes on [tööl] mingisugusel teisel juriidilisel alusel, kindlasti rakenduvad, ja kõigi suhtes, kes siin töötavad töölepingu alusel, ka kindlasti rakenduvad. Seda võiks ehk natuke rohkem selgitada, milliste töövormide suhtes täpselt kõik need muudatused rakenduvad, eriti kaugtöö muudatus, millest me siin kõneleme.

Aitäh! Tõepoolest, eeskätt me räägime töötajatest, töölepingu alusel töötajatest, aga võib olla ka muu õiguslik vorm. Ehk see ei rakendu näiteks iseseisvate ettevõtjate suhtes ja see ei rakendu – vähemalt täies mahus mitte – parlamendiliikmete suhtes. Aga me räägime Eesti töötajaskonna valdavast enamusest, et mitte öelda peaaegu kõigist. See puudutab suurusjärgus – peast ütlen – 80% meie tööhõives olevast elanikkonnast.

Hea minister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Aitäh ja ilusat lastekaitsepäeva!

Jaa. Nüüd palun sotsiaalkomisjoni poole pealt siia Siret Kotka.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjonis käsitleti töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse [eelnõu] 16. mail käesoleval aastal. Komisjonis andsid põhjaliku ülevaate seaduseelnõust tervise‑ ja tööminister Tanel Kiik ja Sotsiaalministeeriumi personaliosakonna nõunik Eva Põldis. Täna andis minister Tanel Kiik teile ka siin põhjaliku ülevaate ja ma ei hakka seda üle kordama. Küll aga ma käsitlen ja tõstatan küsimusi, mis leidsid käsitlemist komisjonis, ja toon need eraldi välja.

Komisjonis küsiti kaugtöö kohta, et kas saadi õigesti aru, et kodukontori ohutusnõuete eest vastutab töötaja. Vastuseks saadi, et üldjoontes annab tööandja töötajale juhendi, milles juhitakse tähelepanu riskidele, näiteks sellele, mida on ka töötervishoiuarst välja toonud, ja töötaja vastutab kaugtöökoha sisustamise eest.

Lisaks uuriti, millises ulatuses pääseb tööandja ligi terviseandmetele. Sellele vastati komisjonis, et töötervishoiukontrolli raames edastatakse tööandjale töötaja terviseandmed, mis on vahetult seotud töökeskkonna ja töötingimustega ning vältimatult vajalikud tööandjale nende tingimuste parandamiseks. Tööandjal ei ole õigust saada diagnooside andmeid ning eelnõuga ei anta ka tööandjale õigust teada saada ei inimese kroonilisi haigusi ega geneetilisi riske. Samuti ei tohi tööandja ise nende kohta küsida näiteks inimese töölevõtmisel.

Veel uuriti tööõnnetuste uurimise kohta kaugtöö korral, millele vastati, et kaugtööl toimunud tööõnnetusi tuleb samamoodi uurida nagu töökohal toimunuid. Kuid juba enne kaugtööle asumist tuleb töötajal ja tööandjal läbi mõelda, kuidas töötaja tööõnnetuse puhul peaks tegutsema ja keda teavitama, et olukorda fikseerida. Veel uuriti, kas on olemas statistikat, kui palju on juhtunud tööõnnetusi kaugtööl. Vastati, et Tööinspektsioon kaugtööõnnetuste kohta eraldi andmeid kogunud ei ole. Kõik on siiani läinud üldise näitaja ehk tööõnnetuste nimetuse alla.

Veel küsiti töökeskkonna riskianalüüsi kohta, kas näiteks bioloogiliste ohutegurite määramisega võib tööandja teada saada rohkem terviseandmeid, kui on tarvis. Vastati, et eelnõu eesmärk ei ole kindlasti tööandjale rohkem andmeid anda ega ole tal ka õigust neid küsida. Tööinspektsioon oma järelevalve [raames vaatab] riskianalüüse ja saab teha tööandjale ettekirjutusi, kui on liiga kaugele mindud. Alati saab ka töötaja ise pöörduda Tööinspektsiooni poole nõu saamiseks, kui talle tundub, et tööandja liiga palju andmeid küsib.

Komisjonis tehti järgmised menetluslikud otsused, mis, juba eelnevalt ütlen ära, olid kõik konsensuslikud: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail, mis oli eile, määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Siret Kotkat, komisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada ning vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Aitäh!

Paistab, et kolleegidel küsimusi pole. Tänan! Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Oleme eelnõu 615 esimese lugemise lõpetanud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. juuni kell 17.15.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 564. Palun, Raimond Kaljulaid! Esimene lugemine.

Austatud ametikaaslased! Teie ees on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse [eelnõu] 564. See eelnõu iseenesest ei ole väga keeruline. Sellega täiendatakse rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 34 sellega, et oleks võimalik isikutele, kes annavad osa neile kuuluvast eluruumist või ka eluruumi tervikuna rahvusvahelist kaitset taotlevale välismaalasele või rahvusvahelise kaitse saanud välismaalasele – antud olukorras tähendab see ilmselgelt Ukraina sõjapõgenikke, keda Eestis on väga palju – vähemalt kuueks kuuks kasutada ja teevad seda tasuta, maksta selle eest toetust. Selle toetuse suuruse ja täpsema maksmise korra kohta, arvestades seda, et me elame sellisel kiirelt muutuval ajal ja kiiresti muutub ka olukord seoses sõjapõgenikega, antakse selle maksimaalse paindlikkuse tagamiseks õigus otsuseid teha Vabariigi Valitsusele.

See eelnõu ei ole puhtalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna looming. Me oleme lähtunud teiste riikide praktikast, eelkõige Ühendkuningriigi praktikast, kus on sellised toetusmeetmed rakendunud. Seda programmi nimetatakse Ühendkuningriigi valitsuse poolt programmiks Homes for Ukraine, mis sarnaselt meie pakutuga näeb ette inimestele, kes on valmis Ukraina sõjapõgenikke majutama, 350 Inglise naela suuruse toetuse. See 350 Inglise naela teeb suurusjärgus 420 eurot. Loomulikult, Eesti tingimustes ei pea see toetuse määr olema nii kõrge, nagu ta on Suurbritannias, mis on meist kaks korda kõrgema elatustasemega riik. Meie nägemuses võiks see toetus olla 200–210 eurot, sellises suurusjärgus, aga Ühendkuningriigist võiks eeskujuks võtta selle, et selle elamispinna peab andma [kasutada] mitte lühiajaliselt, mitte üheks kuuks või kaheks kuuks, vaid vähemalt kuueks kuuks.

Tuleb rõhutada ja ma arvan, et ka komisjonis toimunud eelnõu arutelu meenutades on tähtis eraldi tähelepanu juhtida, et tegemist ei ole üürikompensatsiooniga või täiendava toimetulekutoetusega põgenikule endale. Vastupidi, see on toetus Eesti inimestele, nendele meie inimestele – ja neid on väga palju –, kellel on see võimalus olnud ja kes on neile kuuluva eluaseme või selle osa andnud [kasutada] inimestele, kellel tõesti siin ilmas pole praegu kuhugi mujale minna. Me toetame just nimelt neid Eesti inimesi. See võimaldab, kui me kujutame ette näiteks seda koduomanikku, muu hulgas tal katta ikkagi teatud kulutusi, mis võivad kaasneda sellega, et sa kedagi majutad, aga võimaldab ka teha lihtsamaid, väiksemaid parandustöid oma elamispinnal, mida iganes. Sellel ei ole nii-öelda küljes riigi juhist või riigi suunist, mida inimene selle rahaga teeb. See on riigi, kui soovite, tunnustus või tänuavaldus.

Loomulikult peab olema keegi, kes vaatab üle, kas see elamispind tegelikult majutamiseks sobib, et ei tekiks olukorda, kus näiteks seda toetusskeemi hakatakse ära kasutama. Selleks kõige õigem instants loomulikult ongi kohalik omavalitsus. Hiljuti sotsiaaldemokraatidega me tegime sellise ringi peale, käisime kahe päeva jooksul väga mitmes Eesti kohalikus omavalitsuses, suuremates ja väiksemates, kohtusime omavalitsusjuhtidega ja arutasime seda, mil viisil siis nende omavalitsuste igapäevaelu ja nende toimimist on mõjutanud see, et Eestisse on väga lühikese aja jooksul juurde tulnud kümneid tuhandeid uusi elanikke. Väheste eranditega, tõesti väheste eranditega oli omavalitsuste sõnum see, et me tuleme paljude asjadega siin kohapeal toime, tööandjatel on vaja töötajaid, inimesed leiavad tööd, me suudame üldjuhul lahendada need lasteaia‑ ja kooliküsimused, on olnud probleeme tervishoiuga, perearstide nimistud teatavasti on meil Eestis nagunii täis, ka kohalikel on keeruline endale uut perearsti leida. Aga üks asi, üks teema, mis kordus kõigis nendes vestlustes, olid eluasemed, eluasemed ja eluasemed ning pikaajaline majutus, et kuidas seda korraldada. Selle kohta paistab puuduvat kontseptsioon ka riigil. Me oleme pöördunud selles küsimuses eraldi sotsiaalkaitseministri poole kirjalike küsimustega, palunud selgitusi. On näha, et riik aktiivselt üritab seda küsimust lahendada, aga selles võrrandis on veel palju tundmatuid, ütleme siis nii.

Loomulikult ei lahenda see kogu probleemi, see on täiesti selge, aga see võiks olla üks täiendav meede, mis omakorda motiveeriks turule tulema täiendavate elamispindadega. Sellel oleks positiivne mõju ka meie kohalikele inimestele, sest see mõnevõrra siiski vähendaks seda survet, mis on üüriturul, see mõnevõrra parandaks eluasemete kättesaadavust ka kohalikele inimestele. Me teame, et eriti Tallinnas on üüriturgu olulisel määral mõjutanud see, et meil on lisandunud nii palju uusi elanikke siia linna.

Selle eelnõuga loomulikult kaasnevad ka kulud riigile. Tõsi on see, et on keeruline prognoosida, mis see summa täpselt olla võiks. Selle eelnõu koostamise ajal oli teadaolevalt riigi selline kõige suurem prognoos, kui palju võiks tulla Eestisse sõjapõgenikke, suurusjärgus 150 000 inimest, millest lähtus osa ametkondi. Kui ma ei eksi, siis vist oli see Politsei‑ ja Piirivalveamet, kes ühe instantsina pakkus ka sellist numbrit. Reaalsus on see, et nii palju inimesi ei ole Eestisse tulnud ja sõltuvalt sellest, kuidas arenevad sündmused Ukrainas, praegu ei paista, et me jõuaksime Eestis selliste numbriteni. Küll aga ei saa, ma arvan, lõpuni välistada, et need numbrid siiski ei jää päris selleks ülemiseks piiriks. Selge on see, et Ukrainas on, Ida-Ukraina aladel eriti, inimesi, kes kas pole saanud riigist lahkuda või kes püüavad veel oma elu seal kohapeal korraldada, aga kui Venemaa jätkab täiesti teadlikult, täiesti tahtlikult Ukraina tsiviiltaristu, Ukraina tööstuse ja ettevõtete varade lõhkumist, hävitamist, kasutuskõlbmatuks muutmist, siis see ju tähendab seda, et inimestel pole tööd, pole võimalik oma elu korraldada, pole kooli, pole lasteaeda, kuhu oma lapsi saata, pole haiglat, kuhu minna arsti juurde, ja neid inimesi, kes mõtlevad Ukrainast lahkumisele, on kindlasti veel.

Me mõtlesime, et juhul kui näiteks sõjapõgenikke oleks Eestis ühel hetkel 75 000 ja neist vajaks riigi abi majutamisel iga neljas – see on tõesti selline maksimaalne prognoos, võimalikult konservatiivne prognoos, ütleme nii –, siis vajaks majutamisel abi 18 750 inimest. Isegi kui kõik need inimesed selle skeemi alusel leiaks eluaseme, siis oleks kulu sellele toetusele suurusjärgus 24 miljonit eurot. Aga me saame aru, et see on tõesti kõige-kõige-kõige negatiivsemate tendentside alusel igaks juhuks tehtud väga pessimistlik arvutus. Tegelik kulu oleks ilmselt pigem ikkagi kordades väiksem.

Selle eelnõu rakendamiseks tuleb Vabariigi Valitsusel kehtestada konkreetse toetuse suuruse ja selle maksmise kord. Nagu ma ütlesin, [põhjus, miks] me ei taha tingimata seda küsimust siin Riigikogus kõigis tema nüanssides käsitleda, on just nimelt selles, et see olukord on kiiresti muutuv ja dünaamiline. Siin, ma usun, me võime valitsust usaldada. Ma ei tea veel muidugi, millist valitsust, aga ütleme siis, et selle seaduse vastuvõtmise hetkel ametisolevat valitsust ilmselt saame usaldada selle ülesande täideviimisel. Või siis ei saa, sõltuvalt sellest, kes sinna valitsusse kuuluma ja selle valdkonna eest vastutama hakkavad. Aga see on juba päevapoliitika, meie räägime siin hoopis teistest asjadest.

See on lühidalt selle eelnõu sisu. Ma väga tänan teid kuulamise eest ja olen hea meelega valmis vastama täiendavatele küsimustele.

Alustab Signe Kivi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minul tekkis küsimus, kas selle eelnõuga ei panda riigile taas täiendavaid kohustusi, heatahtlike inimeste ja vabatahtlike niigi toimivast, tänases situatsioonis toimivast koostööst hoolimata. Inimene soovib anda oma elamispinda, paljud on seda teinud tasuta, aga eelnõu autorid soovivad, et riik ikkagi hakkaks kompenseerima. Vähe sellest, siin on toodud välja, et see elamispind vaadatakse üle. Ma loen siit eelnõust inimeste kokkuviimisest. Mulle tundub, et kogu see töö praegu toimib. Alati võiks muidugi paremini. Aga riigil on rahalisi kohustusi seoses Ukraina sõjapõgenikega päris palju ja Eesti inimesed on näidanud üles hämmastavat poolehoidu. Miks me tahame sinna sekkuda?

Aitäh! Ma alustan sellest, et riik ju juba tegeleb nende elamispindade küsimusega. Kui riik näiteks üürib nüüd elamispindu erasektoris põgenikele või tulevikus peab hakkama neid kuidagi, ma ei tea, looma või rajama, siis kulud ühiku kohta võivad olla ju veel palju suuremad. Selle kohustuse on riik tegelikult endale võtnud. Nii et selle eelnõu toetamisel võib, vastupidi, juhtuda see, et riigi kohustused summa summarum vähenevad, sellepärast et see motiveerib inimesi veel rohkem tulema appi seda olukorda lahendama.

Aga teine eeldus, mis teie küsimuses sisaldus, oli see, et see on niigi toimiv. Ma kahjuks ei saa sellega päris nõus olla. Tegelikult me teame ja te saate ka teie erakonna ministrilt Signe Riisalolt seda küsida, et selle küsimuse lahendamine on olnud erakordselt keerukas. Seda on tulnud teha väga kiiresti, see on uus ülesanne, selleks ei olnud keegi valmis. Nagu ma ütlesin, päris toimivat valemit, kontseptsiooni vist praegu ei ole. Ma oma ettekannet alustasin sellest, et ka kohalikes omavalitsustes, kellega me oleme rääkinud, paljudes kohalikes omavalitsustes, tõepoolest, on see see küsimus, mida kõige rohkem tõstatatakse. See ka viitab sellele, et tegelikult päris toimivat lahendust meil ei ole. Me ei väida, et see on imevits või hõbekuul, mis lahendab kõik mured. Kindlasti mitte. See on üks osa.

Muide, ma arvan, on oluline teada, et seda lahendust on Eestile soovitanud ka tänane MEP, pikaajaline Eesti peaminister, Reformierakonna esimees Andrus Ansip. Ta andis avalikult Eesti Päevalehes intervjuu ja küsis, miks Eesti ei tee Ühendkuningriigi ja teiste riikide eeskujul sellist toetusskeemi. Selles mõttes ma arvan, et Reformierakond peaks eriti, ta peaks kahe käega selle poolt olema.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Eelnõus on mõned asjad, mis on lahti kirjutamata. Kõigepealt see, kas see on ühele inimesele mõeldud toetus, ja kui on pere, neli [liiget], kas siis korrutatakse see neljaga? Teine pool on see, et ei ole kuskil, ei seletuskirjas ega kuskil kirjas, kas selle pealt peab rendileandja või üürileandja ka tulumaksu maksma. Kolmandaks, niipalju kui mina turu peal olen uurinud nendelt, kes annavad neid ruume rendile, siis nemad sooviksid, et nad lihtsalt ei peaks pikaajaliselt tulumaksu maksma selle rendi või üüri pealt, mis nad saavad. See annaks paljudele, kes korterit rendile annavad, selgust. Äkki sa oskad põhjendada, miks see toetus on sedapidi? Siis me teaks kõik, et mingi summa me selle pealt saame. (Juhataja helistab kella.)

Jaa. Kõigepealt me räägime, et see on toetus inimesele, kes annab oma eluruumi selle jaoks. Jah. See, kui palju [on seal inimesi], kas seal on pere, kas seal on kaks liiget või kolm liiget, ei ole oluline. Oluline on see isik, kes annab selle eluruumi ja kellele see eluruum kuulub. Tema on see, kes saab riigilt selle täiendava toetuse.

See tulumaksukohustusest vabastamise idee on minu meelest täitsa jumekas. Kahjuks see eelnõu käsitleb teist küsimust, aga iseenesest on sellel täitsa mõtet. Aga need on natuke nagu eri kategooria asjad. Kui me räägime tulumaksuvabastusest, siis me räägime sellest, et Ukraina sõjapõgenik on näiteks tulnud Eestisse, ta on leidnud töö, lapsed on lasteaias või koolis, ta läheb üüriturule, üürib sealt korteri ja siis seda soodustatakse. Aga siin me räägime siiski sellest inimesest, kes on siia tulnud, on võib-olla olnud mingis ajutises, riigi ajutiselt loodud lahenduses korraks majutatud ja nüüd tal oleks vaja pigem ikkagi sel perioodil, kui ta tegeleb kogu oma elukorralduse sisseseadmisega, lasteaiakoha, koolikoha, töökoha leidmisega, kui ta veel ei ole maksejõuline, saada eluruumi tasuta, ta saab selle null euroga ja meie toetame seda inimest, kes on nõus teda aitama. See ei ole veel see nii-öelda turupõhine üürisuhe. Aga muidugi ideaalis, mida kiiremini – ja seda ütlesid kõik omavalitsused ja seda ütlevad ka sotsiaaldemokraadid – need inimesed leiavad töö, leiavad need lasteaiakohad ja koolikohad ning saavad ise täiesti tavaliselt üüriturult korterit üürida, seda parem, loomulikult. Siis saame riigi sealt vahelt ära. Ega Ukraina inimesed ise ka ei soovi elada almustest. Nendel, kes tulevad siia – seda põgenikekeskuses räägitakse –, on põhimõtteliselt ikka üks esimesi küsimusi see, et teate, mul on selline amet või sellised oskused, ma tahaks tööd teha. Selles mõttes on ka see teie mõte või see tulumaksumõte täitsa hea mõte, aga ta on vajalik teises etapis.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh selle huvitava ettepaneku eest, mis küll kahjuks ei ole väga hästi välja töötatud. See näeb rohkem välja nagu ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kui päris läbikaalutud seadusemuudatuse tegemine. Aga arutelu aluseks on ta kindlasti väga huvitav.

Mida see eelnõu sisuliselt tähendab? Sisuliselt, majanduslikult tähendab see seda, et riik üürib inimestelt põgenike jaoks elamispinda. See on sisuline efekt, ükskõik mida me ütleme, mis asi see on või ei ole, majanduslikult ta töötab täpselt niimoodi.

Teie hinnangul, milline on sellise toetuse mõju? Te ei ole siin seda suurust ja korda tegelikult ette näinud, aga see on oluline. Kuidas te näete, milline selle mõju üldiselt üüriturule on? On ju näha, et see ei ole lühiajaline, see on pikaajaline üür, sellel on kindlasti efekt ka muule üüriturule, ükskõik, kas hindade suhtes või korterite kättesaadavuse suhtes. Kas te selgitaksite seda natuke rohkem?

Aitäh! See on väga hea küsimus. See ei ole üüritulu asendus selles mõttes, juba ainuüksi sellepärast, et kui suur osa põgenikest, kes on Ukrainast tulnud, me teame, tahavad elada Tallinnas ja jääda Tallinnasse või mõnesse teise suuremasse linna, siis ilmselt te mõistate, et kui me räägime korralikust elamispinnast, siis selle üüriturul väljaüürimise eest saaks omanik teenida palju suuremat tulu. Selles mõttes ta kindlasti nagu ei asenda seda üüritulu või ei kompenseeri seda. See ei ole üüritoetus sellisel kujul, vaid see on pigem tõepoolest suunatud konkreetselt nendele inimestele, kes soovivad aidata. Neid on.

Näiteks rääkis meile Saaremaa vallavanem, et Saaremaal on inimesi, kellele kuuluvad korterid, mida nad üürivad välja suveperioodil, kui Saaremaal on palju külalisi-turiste. Sel aastal on nad öelnud, et kuulge, ukrainlastel on selline õnnetus, raske olukord, tuhka mul sellest üüritulust, jääb see ühel suvel mul saamata, olen andnud korteri Ukraina sõjapõgenikele, las elavad, kuni saavad jalad alla. See on rohkem nagu selliste inimeste tunnustamiseks.

Mõju üüritulule on hea küsimus. Väga lühidalt: ma tahaks loota, et sellel on positiivne mõju, et ta pisut ikkagi üürihindade tõusunurka vähendab, sest see võiks motiveerida inimesi pakkuma elamispindu, mida täna ei pakuta. Ma ei tea, kellelgi näiteks on majas korrus või mingi majaosa, mida saaks kasutada ja mis vastab kõigile nõuetele, ning omavalitsus kinnitab, et see pakub piisavalt privaatsust ja see kõik sobib. Ühesõnaga, lootus on see, et see tooks sõjapõgenike majutamisse täiendavaid eluruume ja selle võrra oleks üüriturul rohkem vabu pindu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma just tahtsingi selle kohta küsida. Kuidagi kõrvale on jäänud see aspekt, et me ju ei räägi olukorrast, kus eluruume on vabalt saada nii eestlasele kui ka ukrainlasele. Arvestades sõjapõgenike arvu, on meil selgelt eluruumide puudus ja neid on turule vaja rohkem tuua. Teiselt poolt, kahtlemata on Eesti inimesed olnud väga abivalmid, tunnevad ukrainlastele kaasa, on valmis neid aitama, sest nemad sõdivad praegu meie eest. Aga oodata, et inimene, isegi kui see ei ole tema enda elupind, vaid väike korter või suvel kasutatav pind, selle lõpmatult tasuta kasutada annab – seda ei saa inimestelt paluda. Võib-olla tõesti neli kuud või pool aastat. Praegu on see vabatahtlik panus olnud suur. Ka hiljem inimene ei saa selle eest turuhinnal põhinevat üüri, ikkagi ta panustab ka vabatahtlikult ukrainlaste aitamiseks. Aga öelda, et kõik sissetulekuga inimesed, kõik leibkonnad peavad oma pindu tasuta kasutada andma, on minu meelest ebaõiglane. Kas olete nõus?

Jaa, loomulikult. Tegelikult on ju see lihtsalt ühe lisavõimaluse või lisamotivatsiooni loomine nendele inimestele, kellel see võimalus on. Ma räägin, mis lugusid üle Eesti liikudes, eks ole, on kuuldud. On inimesed näiteks, kellel on piltlikult öeldes kõigi mugavustega aiamaja, kus suveperioodil käivad lapsed või lapselapsed. Nüüd on nad valmis seda andma sõjapõgenike käsutusse – seal saab elada, seal on kõik olemas, kõik on täiesti tipp-topp – ja nad ongi seda teinud. Näiteks, kui me räägime linnadest pisut kaugematest kohtadest, siis sellega kaasneb sellele omanikule võib-olla mitte kohustus, aga ikkagi tekib olukord, kus sul on Ukrainast tulnud inimene, kellel on vaja käia keskuses, ajada asju, lasteaiakoha või kooli jaoks dokumente. Ikka hea Eesti inimene aitab transpordiga, aitab ühe asjaga, aitab teise asjaga. See mingis mõttes aitaks neid kulutusi osaliselt kompenseerida. Aga jah, tõepoolest, see on ikkagi neile, kellel see võimalus on, kellele see rahaline motiiv ei ole kõige olulisem, riigi täiendav tunnustus. UK‑s on see tõesti väga positiivselt vastu võetud. Nagu ma ütlesin reformierakondlastele, Andrus Ansip, ma arvan, väga teraselt, mõistes Euroopa olukorda hästi, on ka sellele tähelepanu juhtinud, et seda võiks rakendada. Ma arvan, et Reformierakond võiks sellest mõttest kinni võtta. See oleks ilus, kui te oma endise esimehe ideid ikkagi püüaksite siin saalis ellu viia ja teeks seda koostöös sotsiaaldemokraatidega.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud Raimond! Mul on küll selline tunne, et põhiline vaidlus käib siin selle üle, miks olemasoleva reeglistiku raames ei ole võimalik neid asju ajada. Inimene rendib turuhinnaga. Kui tal on raskusi maksmisega, siis ta esitab toimetulekutoetuse taotluse, saab hüvitatud ja kõik on just nagu korras. Miks sinu arvates selline tavapärane skeem, mis meil praegu on, antud juhul ei tööta? Miks me peame täiendavalt toetama või just nagu premeerima neid omanikke, kes tasuta annavad, et natukenegi nende kuludest [hüvitada]? Tegelikult ilmselt seda summat, mis siin eelnõu seletuskirjas on välja toodud, isegi kommunaalmaksed reeglina ületavad. Miks me peame seda keerulist teed pidi minema? Miks me ei saa rakendada olemasolevaid skeeme?

Lugupeetud Eduard! Eks turuhinnaga üürimisel on üha enam raskusi ka kohalikel, näiteks linnades, muu hulgas seetõttu, et meil on täiesti reguleerimata lühiajaline korterite üürimine erinevate platvormide kaudu, mida paljud linnad on reguleerinud, sest vastasel juhul kohalikele inimestele enam elamispindu, eriti ajaloolistes keskustes, ei ole või ei soovi kohalikud enam seal elada, nagu on traagiliselt juhtunud ja juhtumas [Tallinna] vanalinnaga, kust kohalikud inimesed lahkuvad. Üks suur põhjus on just nimelt see korterite lühiajaline üüriturg. Selles mõttes on punkt üks see, et ka kohalike jaoks üüriturg üha enam ei tööta. Elamispindu on vähe ja hind on teatavasti selline asi, mis kujuneb pakkumise ja nõudluse suhtena. See see mure on.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus lähtub ühest fraasist, mille te lasite langeda selle siinse parlamentaarse debati käigus. Te mainisite, et kohalik omavalitsus või keegi võiks ka kontrollida, kas need pinnad, mille eest toetust saab, on kuidagi adekvaatsed. Minu küsimus on see. See mõte on iseenesest muidugi väga hea, et välistada igasugust toetuse või veel enam põgenike ärakasutamist, mida tihti ka nendes riikides, keda te mainisite või kes selliseid toetusi kasutavad, tegelikult on juhtunud. Aga kas seda mõtet peaks laiendama üüriturule ka suuremalt? Kas kohalikul omavalitsusel või kellelgi teisel peaks olema kohustus kontrollida, et korter, mida üürimiseks pakutakse, vastab mingisugusele minimaalsele kvaliteedile, millele, me eeldame, inimese elukoht võiks vastata, et me saaks öelda, et me ei lase päris urkaid üüriturule? Mis te sellest arvate?

Aitäh! Et sellele küsimusele vastata, hea Oudekki, nii põhjalikult, nagu ma tean, et sa eeldaksid, peaks eraldi analüüsima, millised seadusandlikud võimalused on, kas see on tarbijakaitse küsimus või mis instants ja kuidas, tuginedes millistele seadustele seda saaks teha või võiks teha. Nii et see nõuab täiendavat analüüsi, mida mul kahjuks täna siin Riigikogu kõnetoolis ei ole võimalik nii kiirelt teha. Me peame jätkama selle väga huvitava ettepaneku arutelu mõnes muus formaadis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rõõm kuulda, et te olete ringi peale teinud [kohtadele], kus sotsid valitsevad, ja teil on ülevaade, kui palju selliseid elamispindu ja kortereid on olemas. Anna natuke ülevaadet, kui palju on neid Saaremaal või Hiiumaal või Võrus või Tallinna linnas. Kas see erineb ka [nendest kohtadest], kus sotsid ei ole võimul? Pakkumise suurus, hinnanguline?

Aitäh! Te eeldasite, et me rääkisime ainult nende omavalitsustega, kus sotsiaaldemokraadid on võimul. Muidugi mitte. Mina isiklikult räägin ja minu head kolleegid väga avatult räägivad Eesti omavalitsusjuhtidega. Mul ei ole mingit küsimust rääkida sellest ka omavalitsusjuhiga, kes kuulub teie erakonda või Isamaasse või Reformierakonda või Keskerakonda. See erakondlik aspekt pole üldse tähtis.

Aga te vajutasite õigele nupule, väga õigele nupule. Kui me asusime seda eelnõu ette valmistama, siis ma vaatasin üle ... Tallinna süsteemi ma tunnen väga hästi. Tallinnas näeb teatavasti kord ette, et kõik vabad munitsipaaleluruumid peavad olema linnaosade vastavatel lehekülgedel internetis nähtavad. Neid oli üksikuid. Tallinna linnal sel hetkel, kui me seda eelnõu hakkasime tegema ja põgenikekriis oli alanud, tegelikult vabu munitsipaalsotsiaalpindu oli üksikuid. Üksikuid, üksikuid, üksikuid. Eestis lihtsalt ei ole piisavalt panustatud munitsipaalehitusse. Sotsiaaldemokraadid on sellest rääkinud pikalt, Keskerakond on sellest rääkinud pikalt, aga mõned erakonnad, kes usuvad, et turg lahendab kõik mured ära, on arvanud, et see on mingi jama jutt, et pole vaja neid munitsipaal‑ ja kohalikele omavalitsustele kuuluvaid üürikortereid ehitada. Ja nüüd me selles olukorras oleme.

Tegelikult me ju teame, et ka paljudel omavalitsustel, kaasa arvatud meie kõige jõukamal omavalitsusel, mis on pealinn, on olnud aastaid-aastaid raskusi sotsiaalhoolekande seadusest tuleneva nõude täitmisega, mis näeb ette, et KOV peab tagama inimesele elamispinna, kui ta seda ise tagada ei suuda. Keegi ei tohi jääda ilma elamispinnata. Sellega on õiguskantsler tegelenud, juhtinud tähelepanu, et see, kui sa paned inimese järjekorda ja ütled, et sa oled meil korterijärjekorras, ei ole veel elamispind. See paberilipik, mis inimene saab selle kohta, et ta on seal järjekorras, teda vihma ja külma eest ei kaitse.

Tegelikult te osutate absoluutselt õigele probleemile. Seda see eelnõu ei lahenda, aga tegelikult see on asi, mida me peaksime riigieelarvet koostades – ma loodan, et siin me saame äkki head koostööd teha – tõsiselt adresseerima, et selleks nähtaks ette vahendid. See meede on olemas, lihtsalt sinna tuleb raha peale anda.

Nii et jälle üks ülesanne uuele valitsusele, kui ta ametisse astub. Õige pea me kuuleme siin peaministrikandidaadi ettekannet valitsuse moodustamise aluste kohta. Eks me siis saame Jüri Rataselt küsida, kuidas ... Vabandust! Saame peaministrikandidaadilt küsida, kuidas ta kavatseb seda teha, seda asja ellu viia.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Peeter Ernitsa jaoks ilmselt ongi üllatav, kui paljudes omavalitsustes sotsiaaldemokraadid on võimul. Aga see on ka üks põhjus, miks me teame, kui erinevad need olud on. Me ju ei räägi sellest, et meie eelnõu puudutab mingisugust universaalset instrumenti, mis sobib kõigile ja igasse olusse. Jah, mõni inimene suudab üüriturult korterit üürida, on ta sõjapõgenik või mitte. Mõni Eesti inimene annab igavesest ajast igavesti oma pinna tasuta kasutada. Mõnel omavalitsusel on palju munitsipaalpindu, mõnel vähe. Tegelikult on see lihtsalt täiendav instrument, mis võimaldaks paljude inimeste mure lahendada. Olen ma õigesti aru saanud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, väga õigesti. Tõepoolest, see on täiendav instrument.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te nagu viimati ütlesite mulle, et varsti tuleb uus peaminister, annab oma ametivande. Mis positsioon teil seal on? Olete siis sotsiaalkaitseminister ja saate vaadata, kuidas ukrainlaste elu veelgi paremaks teha ja neid rohkem vastu võtta?

Aitäh, härra Ernits, selle küsimuse eest! Kõigepealt pean ma – muidugi ma väga vabandan – kogemustega kolleegi selles täiendama, et enne, kui peaminister saab anda ametivande, peab ta rääkima meile valitsuse moodustamise alustest, ta peab selle kohta ettekande tegema ja siis me peame Jürile, vabandust, peaministrikandidaadile selles küsimuses toetushääled andma. See võtab veel natukene aega. Mis puudutab minu tulevikku, siis te teate, et mina töötan majanduskomisjonis ja olen tegelenud peamiselt majandus‑ ja ettevõtlusteemadega. See on see, milles ma kindlasti tunnen ennast palju tugevamalt kui sotsiaalkaitse‑ või tervishoiuküsimustes. Aga meil on fraktsioonis fantastilised inimesed, kes teavad seda süsteemi peensusteni: Riina Sikkut, Eduard Odinets. Kindlasti ka Ivari Padar on selle valdkonna väga hea asjatundja. Samas, eks ole ... Ühesõnaga, ma rohkem seda ei kommenteeri.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Ja tänan heade sõnade eest. Selline küsimus: kui rääkida sellest konkreetsest eelnõust, mille puhul me räägime toetusest, ja kui rääkida sellest, et see oli, ma usun, omanike keskliit, kes tuli välja nende ettepanekutega, mis puudutasid maksusoodustusi, siis kuidas need nüüd omavahel koostöös mõjuksid? Kuidas te näeksite, et kui oleks toetus ja oleks lisaks maksusoodustus, kuidas need töötaksid sellel üüriturul koos?

Aitäh! Nagu ma enne püüdsin selgitada, need on tegelikult üsna erinevad meetmed. Meie räägime ikkagi täna sellest, et see on tõepoolest siia saabunud sõjapõgeniku esmase eluasemevajaduse [rahuldamine]. Aga see maksusoodustuse idee on see, et inimesel on juba siin tekkinud mingi tulu või võimalus, eks ole, käia tööl ja siis ta üüriturult selle korteri üürib. Need on nagu rongi esimene ja teine vagun. Midagi sellist.

Küsimused said otsa. Tänan! Ja nüüd põhiseaduskomisjoni poole pealt Toomas Kivimägi.

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Väga head eelnõu algatajad! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu väga põhjalikult oma istungil 10. mail käesoleval aastal. Tavapäraste põhiseaduskomisjoni liikmete kõrval osales mõnda aega asendusliikmena ka Andrus Seeme.

Raimond tegi väga põhjaliku, selge ja arusaadava ettekande ka põhiseaduskomisjoni istungil. Kuna see lõviosas ja veelgi pikemalt sai ette kantud ka täna saalis, siis ma seda kordama ei hakka. Seejärel avaldas oma arvamust Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna hoolekandeteenuste ja ‑toetuste poliitika juht Tarmo Kurves, kes leidis, et tegelikult on Eestis juba olemas kehtiv sotsiaalhoolekande seadusega [reguleeritud] toimetulekutoetuste maksmise regulatsioon ja see on piisavalt paindlik, et katta eluruumi üüriga seotud kulusid. Aga isegi sellisel juhul, kui üüri ei pea maksma, on ka muid kulusid võimalik arvestada, kui hakatakse rehkendama toimetulekutoetust.

Väga põhimõtteline küsimus tõepoolest oli see – ja seda korduvalt ka Raimond Kaljulaid rõhutas komisjoni istungil –, et ikkagi on põhiprobleem selles, et meil ei ole piisavalt vabu kortereid üüriturul. See on peamine probleem. Ma olen sellega täiesti nõus, et see tänasel päeval on probleem, arvestades sõjapõgenike hulka. Aga omaette küsimus on selles, kui palju see eelnõu võiks tuua täiendavaid eluruume üüriturule. Ma isiklikult selles mõnevõrra kahtlen. Toomas Kivimägi söandas arvata, et kas selline lahendus, kui see saab seaduseks, ei demotiveeri rahvusvahelise kaitse saanud inimesi leidma endale tööd, kui kuue kuu jooksul on näiteks riigi poolt üks selliseid põhikulusid nagu eluase kinni makstud. Avaldasin arvamust, et meie eesmärk kindlasti võiks olla ja peaks olema see, et need sõjapõgenikud, kes Eestisse tulevad, ikkagi võimaluse korral maksimaalselt suurel hulgal suunduksid Eesti tööturule, nad ei oleks nii‑öelda ülalpeetavad Eesti maksumaksja kulul, vaid tõepoolest pigem panustaksid Eesti majandusse. Nii Raimond Kaljulaid kui ka Eduard Odinets pahandasid komisjoni esimehe peale, leides, et see on mõnevõrra kohatu küsimus ja et [põgenikel] on piisavalt motivatsiooni tööd otsida, arvestades seda, kust nad on tulnud, ja et neil tegelikult tagataskus mingeid varem kogutud sääste ei ole.

Siis tõesti oli juttu sellest, et UK‑s on sarnane lahendus leitud ja selles mõttes on see ka praktikas rakendunud. Küll aga mul siinsamas saalis istudes ... Nimelt, härra Raimond Kaljulaid valgustas põhiseaduskomisjoni istungil, et UK‑s on tegelikult oluliselt erinev sõjapõgenike vastuvõtu režiim võrreldes sellega, mis on Eestis. Härra Raimond Kaljulaid väljendas, et selleks, et Ukraina sõjapõgenik saaks UK‑sse siseneda, peab tal olema nii‑öelda vastuvõttev pool seal teise UK kodaniku näol. Siit tulenevalt tekkis mul siinsamas mõte, et võib-olla UK‑s ei ole riigil kohustust sõjapõgenikele majutust pakkuda näiteks nelja kuu jooksul, nii nagu on kehtivas Eesti seaduses, ja seetõttu võib olla põhistatud selline teine süsteem, et riik ei võtagi seda kohustust enda kanda, vaid ongi selline kokkulepe, et seda teevad UK kodanikud, ja sellisel juhul riik kompenseerib neile need kulutused. Selles mõttes ei pruugi see võrdlus olla lõpuni [täpne].

Kõige lõpuks Toomas Kivimägi mainis veel, et me kindlasti ei alahinda neid väljakutseid, mis Ukraina sõjapõgenikel on. Ta väljendas ka arvamust selle kriitika kohta, mida komisjoni istungil mõnevõrra oli, sest sõjapõgenikud on majutatud näiteks laevale. Kui ma ei eksi, oli selle laeva nimi Isabelle. [Tekkis küsimus,] kas see on väärikas või mitte. Mina isiklikult leidsin, et antud juhul ei ole põhjust olla kriitiline, ka meie ise reisime nendesamade laevadega ja ööbime vahel ka allpool veepiiri mõnes kajutis. Selles mõttes tuleks ikkagi hinnata pigem valmisolekut sellist majutust pakkuda.

Oluline on ka tutvustada Vabariigi Valitsuse seisukohta, mis tegelikkuses ... Ma ütlen veel kord, et see eelnõu on kantud üllast eesmärgist ja me ei eita neid probleeme, mis on, aga ma arvan, et kõige olulisem on see, mida ka Vabariigi Valitsus oma seisukohana on väljendanud. Esiteks see, et juba kehtiva seaduse järgi on Vabariigi Valitsusel kohustus pakkuda majutust nii ajutise rahvusvahelise kaitse taotlemise ajaks kui ka veel peale seda neljaks kuuks. See on Vabariigi Valitsuse kohustus. Sealhulgas Vabariigi Valitsus kompenseerib ka kulutused. Küsimus on selles, mis juhtub peale nelja kuud, siis, kui see neli kuud on täis saanud. Teine küsimus on see, kas Vabariigi Valitsus on leidnud piisavalt lepingupartnereid, et majutada neid sõjapõgenikke või neid inimesi, kes on rahvusvahelise kaitse saanud.

Väga oluline on ka see, et rahvusvahelise kaitse saajal on Eestis viibimise ajal õigus saada riiklikku pensioni, peretoetusi, tööturuteenuseid ja tööturutoetust, sotsiaaltoetusi, tervishoiuteenuseid ja muud abi samadel õigusaktides sätestatud alustel nagu Eesti kodanikel. Seesama kehtib ka toimetulekutoetuse süsteemi kohta: ka neile rakendatakse toimetulekutoetuse süsteemi täpselt samadel alustel nagu Eesti kodanikele.

Siinkohal veel kord komisjoni protokolli väline mõte, et ka meil on tegelikult [selliseid] inimesi. Ka eile oli üks selline saade, kui ma ei eksi, oli see äkki TV3‑s. Pärnumaal ühel emal väikese tütrega, kellel on arvestatav tervisepuue, ei ole oma elamispinda, ta elab praegu üüripinna peal. Omanik on otsustanud selle maja maha müüa, [sel emal] ei ole kuskile minna, ta ei leia mitte kuskilt üüripinda. Ma ei taha ja ei ole õige võrrelda, aga te saate mu mõttest aru, et loomulikult me peame olema suuremeelsed nende sõjapõgenike vastu, kes Ukrainast tulevad, väga õigesti on märgitud, et nad võitlevad ka meie vabaduse eest, aga ei ole õige jätta nii-öelda madalamale meie enda inimesi, kellel on võib-olla täpselt samad mured nagu ukrainlastest sõjapõgenikel, et nad ei leia endale elamispinda. Siin on võrdne kohtlemine kindlasti printsiibina oluline.

Lõpetuseks, vaatamata sellele, et see eelnõu on kantud siirast soovist ja heast tahtest, komisjon ikkagi otsustas, esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail 2022, see otsus oli konsensuslik, aga teiseks tegi komisjon kahjuks ikkagi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 7 liiget: Kalle Grünthal, Toomas Kivimägi, Oudekki Loone, Tõnis Mölder, Paul Puustusmaa, Andrus Seeme ja Marko Torm. Vastu oli Eduard Odinets. Kolmandaks otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Aitäh!

Raimond Kaljulaid soovib küsida. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on teile viktoriiniküsimus. Tsitaat: "Sõjapõgenike majutamisel meenub, kui olin 1992. aastal Torontos. Riigi poolt oli korraldatud mudel, et perekonnad võtsid asüülitaotlejad vastu ja riik maksis peredele selle eest raha. Täna tehakse paljudes Euroopa Liidu riikides sama. Taoline süsteem tuleks ka Eestis kiiresti käivitada." Kes on teie arvates see tuntud Reformierakonna poliitik, kes on selle tsitaadi autor?

Aitäh, hea Raimond! Söandan arvata, et see on härra Andrus Ansip. Aga Andrus Ansip, kellest ma väga lugu pean, ei ole täna siiski Riigikogu liige. Neid otsuseid, mismoodi ja kuidas edasi minna, peame langetama meie.

Teiseks tõesti see, et me mõnevõrra hakkame neid süsteeme dubleerima. Me demotiveerime tegelikult ka valmisolekut üüri maksta, kui kellelgi selline võimalus on olemas. Kui me ütleme, et nüüd on tasuta, eks ju, või riik maksab selle kinni, siis tegelikult ka need, kes oleks suutelised maksma, seda loomulikult ise ei tee. Sellega tekitame enesele põhjendamatult täiendava koormuse. Osa inimeste jaoks, kes kindlasti ei ole suutelised seda tegema, see süsteem kindlasti töötaks positiivselt. 

Ka Signe Kivi küsimusest kumas läbi, et me ei tohi alahinnata ka Eesti inimeste valmisolekut Ukraina sõjapõgenikke tasuta erineval moel aidata. Neid viise on erinevaid. Kui me nüüd jõuame selleni, piltlikult öeldes, et ma annan üüripinna tasuta ja riik maksab selle kinni, siis, andke andeks, kui mina olen teinud annetuse, siis ma võiks ka öelda riigile, et maksa minu annetus kinni. See on võib-olla samamoodi tema annetus, tema vaba tahe aidata, tasuta seda teha. Ma tean Pärnumaal väga paljusid inimesi, kes tõepoolest ei eelda ega ootagi riigi käest, kui nad on andnud oma üüripinna ukrainlaste, sõjapõgenike jaoks, mingit raha ega toetust. Loomulikult ei ole see domineeriv, ma olen sellega täiesti nõus. Ma arvan, et valdav enamik nendest, kes on valmis üüripinda pakkuma, ikkagi eeldab teatud tulu selle eest, kui nad Ukraina sõjapõgenikule üüripinda pakuvad.

Aga veel kord: me sellisel juhul ikkagi demotiveerime mitte maksma ka neid, kes on suutelised ja valmis maksma, seda enam, et see on tagatud toimetulekutoetuse süsteemiga.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Natukene sa juba tegelikult vastasid mu küsimusele. Tõepoolest on siin kaks poolt, üks on see, et me anname sellele üürnikule vahendid, et ta saaks ise otsida endale sobivat pinda, teine variant on, et katame üürileandjal need kulud ära ja ütleme, et, üürnik, näed, siin on mingisugused võimalused, et otsi. Sa natukene küll avasid seda ja ma kaldun ka selle lahenduse poole, et tegelikult me peaksime pigem andma üürnikule võimaluse ja vabaduse ise otsustada ning nende kulude katmiseks siis teatud vahendid andma. Kas te analüüsisite seda natuke detailsemalt? Kas siin ei ole võib-olla probleem selles, et see summa on liiga väike, mistõttu üürileandjad ei anna piisavalt oma pindasid üürile? Kas seda teemat käsitleti?

Aitäh, hea küsija! Otseselt sellest aspektist arutelu ei toimunud, aga eelnõu põhimõte minu arusaamist mööda on küll see, et ikkagi see 210 eurot kuus on mõeldud üürileandjale, mitte üürnikule maksmiseks. Teine pool on ikkagi selles, et kui me räägime sellest, et toimetulekutoetuse süsteem on valmis kompenseerima üürikulusid neile, kellel ei ole piisavalt sissetulekuid või tulusid, siis ka see ei tähenda raha ette kätteandmist. Selle üürimakse peab ta suutma ise ära teha, siis ta saab nii-öelda toimetulekutoetuse süsteemi kaudu selle raha hiljem tagasi. Siin tõepoolest on printsiibis kaks poolt. Üks on see, et anda raha kätte. Aga taas ma ütlen: kui anda kõigile Ukraina sõjapõgenikele kätte 210 eurot kuus, siis see on ilmselgelt oluliselt kulukam isegi kui see eelnõu siin. Selles mõttes ma arvan, veel kord, et me seda toimetulekutoetuse süsteemi ei tohiks kohaldada erinevalt, kogu lugupidamise juures kõigi Ukraina sõjapõgenike ja meie enda kodanike vastu. Selles mõttes ma arvan, et see on põhipostulaat, miks minu arvamus erineb Andrus Ansipi seisukohast.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma jätkuvalt pahandan. Mulle tundub, et me räägime väga erinevatest asjadest. Lihtsalt igaks juhuks ütlen, et me ei räägi siin üürisuhtest, üürnikust ega üürileandjast, me räägime tasuta kasutada andmisest. See on hoopis teine asi. Me võime motiveerida Ukraina põgenikke üüriturult korterit võtma, aga ka algatajate ettekandja korduvalt ja korduvalt rõhutas: neid kortereid lihtsalt ei ole. Need, mis on, ei ole isegi Eesti inimestele kättesaadavad oma hinna poolest, rääkimata põgenikest. Mis puudutab annetusi, siis riik motiveerib ka annetusi tegema, sest pakub tulumaksusoodustusi inimestele, kes annetavad. Põhiargument, nagu ma aru saan, on, et olemasolev süsteem, toimetulekutoetus ja riigi poolt pakutav tasuta pind peaks just nagu seda probleemi lahendama. (Juhataja helistab kella.) Aga kas ei oleks odavam anda toetust sellele inimesele, kes annab tasuta korteri, kui maksta toimetulekutoetusi ja muid selliseid asju?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Alustades kõige lõpust: ma arvan, et ei ole. Tegelikult tõepoolest ei ole, kui anda see raha kohe kätte. Pigem toetussüsteemi kaudu, me saame kõik sellest aru, on see vähem kulukas, eks ju. Ilmselt on rohkem bürokraatiat ja nii edasi, aga kui me anname kõigile, ma ei tea, 40 000‑le Ukraina sõjapõgenikule pere kohta 210 eurot kuus, eks ju, siis ilmselgelt see on kulukam, selles ei ole küsimus. 

Teiseks, Eduard, see on tõepoolest valiku küsimus. Võib-olla Raimond valgustab meile seda UK süsteemi natukene pikemalt. Üks võimalus on see, et riik ei võta sellist kohustust, nagu meil on seadusega kohustus rahvusvahelise kaitse saanud inimesele nelja kuu jooksul kindlustada majutus. Kui riik ei võta seda kohustust, siis ongi teine süsteem, ongi see, et maksame eraisikule või ettevõtjale selle raha, mille eest tema üürib seda pinda ja see neli kuud või pikemal perioodil sellisel juhul teine pool ei pea maksma. Nii et see on süsteemi valiku küsimus. Mina söandan väita, et Eestis olemasolevast välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusest tuleneva kohustuse nii rahvusvahelise kaitse taotlemise ajaks kui ka veel vajaduse korral kuni neljaks kuuks tagada majutus on Eesti riik endale võtnud ja ta peab seda kohustust täitma. Loomulikult, olen nõus, kui ta seda kohustust ei täida, siis – Oudekki Loone kasutas ka põhiseaduskomisjoni istungil sellist väidet – riik peaks maksma trahvi. See, kui riik ei suuda ise seda kohustust täita, on tõepoolest kaasus, mida peaks eraldi arutama. Ma ei söanda kindlasti väita, et kõik on sada protsenti leidnud lahenduse, ilmselt kaugel sellest, aga valdav enamus varem või hiljem on selle lahenduse leidnud.

Eduard, ma vaidlen tõsiselt vastu: isegi kui see on tasuta, kui Ukraina sõjapõgenik või rahvusvahelise kaitse saanud inimene kasutab seda pinda, siis eeldab see ikkagi üürisuhet, üürilepingut. Igal juhul eeldab. Ma arvan, et ükski eraomanik ei söanda, ei julge [muud moodi], ma ei tea, [sest üürnik] lõpuks lõhub seal midagi ära või mida iganes, saate aru, on erinevaid juhtumeid, ja siis sul ei ole lepingut, sul ei ole mitte midagi, sa ise vabatahtlikult võtsid. Nii et siin ma juristina söandan väita, et see üür võib olla ka null, aga üürileping kui selline peaks igal juhul olema, nii ühel kui ka teisel juhul. Sellisel juhul kas maksab üürnik ise seda või on riik omanikule selle raha kinni maksnud. Üürileping või üürisuhe peaks kindlasti olema.

Ma möönsin ja tunnistasin, et teie märkus on selles mõttes igati õige, et ma arvan, et selliseks täiendavaks nõudluseks, mida on kaasa toonud Ukraina sõjapõgenikud, meie turg kindlasti valmis ei olnud. Ma olen täiesti päri sellega, et meil ei ole piisavalt kortereid sellise hinnaga. Loomulikult, alati on turul mingi hulk kortereid, aga enamikule ei pruugi need olla kättesaadavad, eriti sõjapõgenike jaoks, nende tulusid arvestades. Selleks ei olnud meie turg valmis. Aga omaette küsimus on see, kui palju see meede võiks avada piltlikult öeldes täiendavaid uksi või täiendavaid üüripindu. Me nüüd ütleme, et riik maksab selle kuue kuu jooksul kinni. Kuid ei tea, mis juhtub peale kuut kuud, siis peaks [üürnik] hakkama ise maksma, aga võib-olla ta ei maksa jne. Ma olen täiesti nõus, et mingi hulga täiendavaid üüripindu see toob turule, kui see saab seaduseks, aga ma ei usu, et see muudab seda paradigmat ja tuleb tuhandeid täiendavaid [pindu]. Nagu ma ütlesin, väga paljud inimesed on avanud tasuta oma kodu või suvila uksed, selleks et olla solidaarne ukrainlastega ja tänada neid nii selle eest, mida nad seal teevad.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma ka arvan, juristina ja isegi mitte juristina, et üürileping on oluline juba laste kooli või lasteaeda saamisel ja kui inimene tööle läheb, siis maksude laekumisel. Aga annetuste osa sai siin juba õiendatud: 20% ju tuleb tagasi, kui on kantud registrisse, ja selle võid uuesti annetada, siin riik mingil määral maksab.

Minu küsimus puudutab seda, kas komisjonis oli ka arutelu selle üle, kui palju omavalitsustes on neid pindasid ja kui palju on neid, kes on tegelikult hädas. Kas ei oleks võinud enne tagasilükkamist siiski lasta selle eelnõu teisele lugemisele, vahepeal teha tööd ja uurida, kuidas omavalitsused pandud ülesandega toime tulevad? Meie eelnõu on antud sisse 24. märtsil. 24. märtsil! Sel ajal oli probleem väga suur. Me teame, et alles nüüd omavalitsustes, ka konkreetselt Viljandis, halduslepingud, mis siis Sotsiaalministeeriumi poolt alles saadeti omavalitsustele, lähevad volikogudesse. Kas ei oleks olnud mõistlik küsida tegelikku seisu?

Aitäh, väga lugupeetud küsija, hea kolleeg Helmen! Esiteks, ega põhiseaduskomisjon ei saa ühte eelnõu tagasi lükata, see on ikka suure saali otsus. Komisjon teeb oma otsuse, aga see ei ole siduv suure saali jaoks, suur saal võib hääletada kuidas iganes.

Teiseks, ütlen väga ausalt, et väga detailset arutelu hetkeseisu üle komisjonis tõepoolest ei olnud. Ma arvan, et sul on õigus ka selles, et selle ajaga võrreldes, kui te eelnõu esitasite, see seis, mis on täna, ma julgen küll öelda, vaatamata sellele, et põgenike hulk on läinud vahepeal nii-öelda püstloodis üles, on tegelikult oluliselt selgem ja parem. Ma ütlen veel kord, et ega ei saa eeldada sellist valmisolekut, et sellise hulga sõjapõgenike lühikese aja jooksul tulemiseks valmis ollakse. Selles mõttes ma arvan, et tänane olukord on oluliselt parem, kui see oli sel ajal, kui see eelnõu esitati. Kui natukene kalambuuritseda, siis võib-olla see probleem on juba lahenenud, mida te selle eelnõu esitamisega tõstatada tahtsite. Kindlasti mitte täiel määral, me ikkagi korra-kaks nädalas loeme ajakirjandusest neid asju. Kusjuures, head kolleegid, ega siis vahel need põhjused, miks mõni Ukraina sõjapõgenik ei leia endale elamispinda, ei ole isegi mitte rahas, vaid milleski muus, nagu ma olen tähele pannud. Seda on väga valus lugeda, aga paraku reaalsus on selline, et päeva lõpuks omanik ikkagi ise valib ja otsustab, kellele ta elamispinda üürib või mitte. Ka selliseid näiteid on olemas. Põhjuseid on väga erinevaid, miks Ukraina sõjapõgenikud ei leia normaalsel ajal endale vajalikku üüripinda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! Selles mõttes olen ma ka sama optimistlik kui teie ja usun Eesti inimestesse. Te siin rõõmustate, et kõik, kes on võtnud, saavad hakkama. Aga teate, elu on tegelikult selline, et ühel hetkel kas sul on vaja enda lapsele seda korterit, kuhu sa oled Ukraina põgeniku praegu võtnud, või on midagi muud, ning need inimesed ei ole lõputult seal, selles mõttes, et nad ei jää sinna. Selles mõttes probleem, mille kohta te arvasite, et on läinud paremaks, on tegelikult läinud hullemaks. Me oleme järjest rohkem selles olukorras, kus põgenikud peavad omale püsielupaiga leidma, aga neid [elamispindu] juba praegu ei ole. Mina ei ole kuulnud – me oleme seda diskussiooni siin pidanud –, et ka valitsusel oleks plaani. Kas te isegi ei küsinud või uurinud? Te vaatasite ainult kitsalt eelnõu, aga laiemalt probleemi komisjonis ei proovinudki lahata või?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Ei, me ikka proovisime komisjonis lahendada. Eks me suhtlesime ka Signe Riisaloga neil teemadel. Veel kord: ka tema möönab, et loomulikult on probleeme, mis on lahendamata, aga siiski on väga paljud asjad läinud paremaks.

Heale kolleegile Helmenile täiendavalt. Ta viitas nendele halduslepingutele. Tõepoolest, ka see on üks koht, kus tänasel päeval on ikka korralik vajak. Neid lepinguid ei ole teps mitte üldse nii palju, kui neid võiks olla ja peaks olema. Ma arvan, et ka see on protsess, mis vajaks kindlasti kiirendamist. Aga ma arvan, et võib-olla selle esimese lepingu tegemine ongi kõige keerulisem, peale seda läheb juba asi lihtsamaks. Nii et ma väga loodan, et neid lepinguid tuleb ikkagi lausa, noh, kas päris kümnete kaupa, aga 10 või 20 lepingut omavalitsuste ja Sotsiaalkindlustusameti vahel võiks olla ja kindlasti peaks olema. Selles suunas tuleks kindlasti liikuda.

Loomulikult, hea Lauri, sul on selles mõttes õigus, et kui see neli kuud, mis on riigi kohustus, hakkab paljude jaoks täis saama, siis sealtmaalt tõesti on sõjapõgeniku enda asi leida elamispind. Selles mõttes on sinu märkus õige. Loomulikult, nii kiiresti uusi kortereid ei ehita. Aga ikkagi on turul lõpuks omadus reageerida nõudlusele. Selles mõttes, et kui on tekkinud täiendavat nõudlust, siis kindlasti sellega tekib üüriturule täiendavat pinda. Nelja kuuga ei ehita küll uut maja, aga ütleme, et keegi leiab ikkagi võimaluse, kuna nõudlus on olemas, täiendavat tulu teenida. Nii et selles mõttes ma seda siiski usun.

Vaatame seda absoluutnumbrit. Oli vist näide, kas Tallinnas oli 16 000 või üle Eesti oli 16 000 elamispinda. (Hääl saalist.) Kuidas? Jah, 1600, vabandust! 1600 elamispinda, see oli Tallinna näitel, eks ju, on turul olemas. Aga veel kord: ma möönan, et 90% neist ilmselt ei ole jõukohased Ukraina sõjapõgenikele, nii et see on kindlasti probleem. Aga veel kord: ma kõige suuremat probleemi näen ikkagi selles, et me dubleerime seda. Meil see toimetulekutoetuse mehhanism on olemas. Kui see ei ole piisav, siis ma ütlen tõesti, nagu ka Heiki Hepner küsis, et kui see ei anna võimalust üürida, sest lihtsalt ei ole turul nii odavaid kortereid, mis mahuks selle toimetulekutoetuse rehkenduse juurde, siis sellisel juhul tekib tõesti pigem täiendav vajadus panna sinna raha juurde, et oleks võimalik kallimat korterit üürida, kui üüriturul selle hinnaga, mida on võimalik katta ka toimetulekutoetuse vahendite arvel, [võimalik üürida] ei ole.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Te kaks korda ütlesite, et see põgenik saab 210 eurot.

Ei.

Ilmselt see oli lihtsalt tehniline eksitus. Ma palun, et te täpsustaksite ka stenogrammi huvides. Kui te loeksite selle eelnõu §‑st 1, kes on see isik, kellele see toetus on ette nähtud, et jääks kõlama see, kellele see mõeldud on?

Teiseks küsimus. Te räägite dubleerimisest. Kas te, palun, ütleksite, millist toetusmeedet see täpsemini dubleerib, milline tänane toetusmeede on ette nähtud inimesele, kes annab sõjapõgenikule elamispinna kasutada? Millisest dubleerimisest te täpsemini räägite?

Aitäh, hea küsija! Kui sa kuulasid mind tähelepanelikult, [siis sa tead, et] ma härra Heiki Hepnerile vastates ütlesin küll väga selgelt, et see 210 eurot on mõeldud korteriomanikule. Ma ütlesin väga selgelt, nii et kui sa mind tähelepanelikult kuulasid[, siis tead]. 

Teine asi. Jah, see tuleneb natukene sõnakasutusest. Ütleme siis niimoodi, et me loome pigem paralleelsüsteemi selle süsteemi kõrvale, mis tegelikult on olemas ja toimib. On olemas toimiv toimetulekutoetuse mehhanism, mis võimaldab arvestada ka üürikuludega. Nüüd me loome mingi paralleelsüsteemi, mingisuguse teistsuguse, mis nii-öelda läheb välja sellest toimetulekutoetuse mehhanismist. Siis tekib küsimus, kuidas me neid muid kulusid, mida on võimalik katta selle toimetulekutoetuse mehhanismi abil, rehkendama hakkame, kuna me oleme ühe tüki sealt välja lõiganud. Me tekitame enesele sellise põhjendamatu administratiivse koormuse ja siis ei kehti see toimetulekutoetuse süsteem ka enam nende suhtes. Nii et selles mõttes me loome paralleelsüsteemi.

Veel kord, head kolleegid, ma ütlen, et minu hinnangul suurim sisuline probleem on tõesti see, et meil ei ole piisavalt kortereid üüriturul selle hinnaga pakkuda sellele hulgale rahvusvahelise kaitse saanud sõjapõgenikele, kes Eestis on. See on suurim probleem. Aga ma ei näe, et ka see eelnõu seda probleemi kardinaalselt lahendaks. Veel kord, see 210 eurot omanikule ei ole ka liiga suur summa, esiteks, ja teiseks on see kuueks kuuks. Ta ei söanda ikka [seda teha], kui ta kõhkleb, kas ta annab oma pinna üürile või ei anna. See kuus kuud tagatud üüri ei pruugi olla piisav selleks, et seda riski või koormust endale võtta. Jah, ma ütlen veel kord, et see ajaks selle väga keeruliseks. Aga ma mõtleks juba natukene teistmoodi, et nii-öelda lõigata siis need, kes saavad üüritoetust, kogu toimetulekutoetuse mehhanismist välja. Aga ma ei tea, kas see on parem või mitte, eks ju. Teiseks, veel kord: see on administratiivselt tohutu ja arusaamatu koormus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te natukene tahtsite sellist sikku teha või mind rumalaks teha, öeldes, et ega komisjon ei lükka tagasi, tagasi lükkab ikka suur saal. Kui komisjon oleks teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada, siis ma oleks üpris kindel olnud, et võib-olla ainult Reformierakond oleks vastu hääletanud, aga teised oleksid olnud nõus esimese lugemise lõpetamisega. Nii et tegelikult komisjon tegi sellise ettepaneku ja saal otsustab, see on tõsi.

Nüüd toimetulekutoetusest. Mul on täna olnud võimalus juba kahel korral küsida, rahandusministrilt ja nüüd ka teilt. Toimetulekutoetuse arvutamisel on siiski teatud piirid ja normid, mis kohalik omavalitsus kehtestab, ja need ei kompenseeri suuremat üürikulu kui kehtestatud norm selles kohalikus omavalitsuses. Kui see neli kuud, millal on riigi kohustus pind tagada, on lõppenud, ja põgenik peab leidma ise pinna, ning sellele lisandub kuus kuud, kui ta ei ole leidnud nelja kuu jooksul või ei ole veel tööle saanud, siis igal juhul tekib lootus, et selle kuue kuu jooksul ta ehk saab tööle ja jõuab iseseisvalt hakata maksma.

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Ma pean, Helmen, sinust nii lugu, et ma sulle kindlasti ei taha siin saalis mingit sikku teha. Kaugel sellest. Eks me ole ka enne üksi olnud, alles hiljuti mõne eelnõuga, aga õnneks nüüd me enam ei ole üksi, nüüd olete teie meiega. 

Selles mõttes jah, ma möönan seda ja seda ma ka mainisin, et probleem pigem on selles, et turul ei ole sellise hinnaga üürikortereid, mis mahuks selle toimetulekutoetuse mehhanismi alla, nii et oleks jõukohane neid rentida. See on probleem.

Ma ütlen veel kord – ja see ei ole mingi lubadus, see on lihtsalt minu täna siin väljaöeldud mõte –, et kui on liiga palju neid, kelle jaoks see on probleem, siis tuleb pigem mõelda, tõepoolest, kas erandkorras toimetulekutoetuse mehhanismi sättida, ka arvestades seda, et lihtsalt pakkumisi ole selle hinnaga, mis võimaldaks katta neid kulusid toimetulekutoetuse mehhanismi abil. Seda tuleb tõsiselt hinnata.

Samas, me kõik usume ja loodame tegelikult ju seda, et see arv enam väga üles minna ei saaks ega tohiks. Küll aga – sellele ka Lauri kenasti tähelepanu juhtis – on probleem tõesti selles, et kui neli kuud on riigi kohustus tagada, siis pigem kasvab nende hulk, kes peavad hakkama iseseisvalt endale üüripinda leidma. Selles mõttes ei ole see veel üldse mitte lõplik lahendus.

Aga veel kord: ma olen täiesti veendunud, et tänane valitsus teeb tõepoolest kõik selleks, et ikkagi sõjapõgenike probleemi lahendada. Ma arvan, et me oleme olnud piisavalt suuremeelsed riigina, parlamendina ja ka valitsusena. Loomulikult võib olla valitsusi, kes niimoodi ei mõtle ega arva, aga vähemalt meie kindlasti ei jäta [ukrainlasi] üksi. Nad võitlevad ka Eesti riigi julgeoleku ja vabaduse eest.

Helmen Kütil on tekkinud protseduuriline. Palun!

Mul ei ole enam kolmandat küsimust. Ma lihtsalt protseduurilisega tahan öelda, et sina, hea kolleeg, meeldid minule ka väga. (Elevus saalis.)

Aitäh, Helmen!

See tõesti ei olnud protseduuriline. Lauri Läänemets, palun!

Aga ilus oli.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Selles mõttes ma arvan jah, et sõjapõgenikega tuleb tegeleda, neid tuleb aidata, aga ka neile inimestele, eestlastele, kes on tegelikult mõnes mõttes ühiskonnale, riigile appi tulnud, tuleb aitäh öelda. See jääb nüüd ära ja see on minu arvates probleem. See jääb ära neil, kes on oma kortereid pakkunud. Teil on selles mõttes kahtlemata õigus, et nõudlusele turg reageerib, ja seda me näeme, üürihinnad lähevad lakke ja ronivad niimoodi üles, et nagu meie inimestel ei ole ka ukrainlastel võimalik saada normaalset elamispinda normaalse hinnaga. See on päris suur probleem. Turg reageeribki kahjuks täpselt niimoodi. Aga võib-olla te, ma ei tea, koalitsioonis ... See on hea valitsus, te olete seda kogu aeg kiitnud. Valgustage, mis siis plaan on. Siiamaani me pole seda kuskil, ei siin suures saalis ega üheski komisjonis kuulnud. Aga mis siis on plaan?

Aitäh, lugupeetud küsija! Tõepoolest, kui kasvab nõudlus, siis on kaks poolt. Kui on defitsiit, siis see tähendab seda, et hinnad lähevad üles. Aga teine pool on see, et kui on tekkinud nõudlus, siis tuleb ka tihtipeale kaasa suurem pakkumine, küll mingi ajalise distantsiga. Kui on võimalus, et see on äri, siis sellisel juhul tuleb pakkumisi sinna täiendavalt juurde, aga lühiajaliselt, esimese hooga võivad üürihinnad tõepoolest minna pigem üles. Aga eks neid põhjuseid, miks üürihinnad üles lähevad, on terve rida teisi ka.

Ma söandan arvata, et ega riik ikkagi neid [inimesi] tänavale ei jäta. Pigem ma olen seda meelt, et kui riigil on endal üüripinnad, kuhu saaks majutada, siis oleks väga rumal jätta need pinnad tühjaks, kuna neli kuud on täis tiksunud. See on nüüd küll minu enda interpretatsioon, milline üks võimalik lahendusvariant võiks olla: sellisel juhul ta ei aja sealt ilmtingimata välja, vaid ikkagi võimaldab olla seal, kus nad need neli kuud, mis on riigi kohustus tagada, tegelikkuses olid.

See on üks võimalik lahendus, sest kindlasti ma arvan, et kui riigi kohustus, see aeg, saab täis, siis need pinnad jäävad ju nii-öelda tühjaks – osad on küll lepingulisel alusel –, aga ei ole ju mõistlik jätta neid tühjaks ja jätta ukrainlasi tänavale, vaid pigem siis ikkagi nad saavad jätkata seal võib-olla ka mingis mõttes soodsamatel tingimustel. See näiteks on üks asi, mida ma kindlasti olen valmis ka Signe Riisaloga diskuteerima. Ma ei tea, kas nad on seda arutanud või mitte, aga minu arvates oleks see väga loogiline.

Veel kord: kui see neli kuud saab täis, pead sa sellelt riigi pakutud pinnalt [lahkuma]. Loomulikult ei ole nad kõik nii-öelda riigi pinna peal, riik on teinud mingisuguse lepingu kas mõne eraühinguga või mõne omavalitsusega või mida iganes. Aga veel kord: ei ole mõistlik jätta neid pindu tühjaks ja samal ajal [ajada] ukrainlased tänavale, juhul kui neil ei ole tegelikult eraturul võimalik saada iseseisvalt üürilepingut, leida üüripinda. See võiks olla üks selline mõte, mille ma igal juhul Signele edastan, ja me seda kaalume.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja Toomas! Kuulasin toas sinu ettekannet. Ma saan aru, et probleem on olemas, nende üüripindade probleem on olemas. Meie oleme pakkunud ühe lahenduse. Võib-olla see pole kõige mõistlikum. Sa möönsid ka seda, et tegelikult see lahendus pole võib-olla kõige hullem, aga, ütleme, kannataks selle lahendusega edasi minna.

Nüüd ongi mul küsimus. See komisjoni otsus – Eduard oli esimese lugemise lõpetamise poolt, ülejäänud kõik olid vastu. Kui probleem on olemas, siis probleemi saab lahendada seaduseelnõuga, mida saab ju siin Riigikogu menetluse käigus muuta paremaks, teha muudatusettepanekuid, saadik saab neid teha, sa ise saad teha, nii fraktsioon kui ka komisjon saavad teha muudatusettepanekuid, valitsus saab teha veel komisjoni kaudu muudatusettepanekuid. Miks me siis nii ei tee? Miks me selle kohe esimesel lugemisel tagasi tõukame? Kas põhjus on ainult selles, et algatajad on sotsiaaldemokraadid ja Raimond Kaljulaid?

Aitäh, hea Kalvi! Viimasest alustades: kohe kindlasti mitte. Vist järgmine nädal tuleb üks eelnõu, valitsuse eelnõu, mis on ühendatud opositsioonierakonna eelnõuga, kokku pandud, jne. Ma olen alati seda meelt – initsiatiivi tuleb tihtipeale tunnustada –, et kui teil oli äge idee, siis ei ole viisakas seda ideed ära kaaperdada, ma ei tea, nii et valitsus tuleb oma ideega ja siis jätab teid nagu kõrvale. Ma ei pea seda kindlasti õigeks.

Miks tegelikult, ma arvan, komisjon sellise otsuse tegi? Tegi sel põhjusel, et me saame rääkida sellest põhimõttelisest lahendusest ning kui me räägime ka muudatusettepanekutest, siis me peaksime seda põhimõttelist lahendust järgima. Küsimus on pigem selles, punkt üks: me ei eita, et probleem on olemas. Ehk veel kord: üüriturul ei ole piisaval hulgal vastuvõetava hinnaga kortereid, et sõjapõgenike üüriprobleemi lahendada.

Aga teine asi on see, ma leian, nagu ma eespool ka ütlesin, et ma ei söanda arvata, nagu see lahendus, põhimõtteline lahendus, mida te pakute, tooks sadu täiendavaid kortereid üüriturule selle probleemi lahendamiseks. See on minu väide. Sellega me ei ehita piltlikult öeldes ühtegi korterit juurde, sellega me tagame omanikule kuue kuu jooksul, eks ju, üüri maksmise. See on see põhimõte. Kindlasti ma arvan, et 10, 20, 30, ma ei tea, võib-olla 50 korterit tuleks turule tänu sellele eelnõule, aga see ei lahenda seda probleemi, mis on oluliselt suurem kui see.

Küsimus on, Kalvi, selles, et see põhimõtteline lahendus ei ... Veel kord: nagu ma ütlesin, see on ikkagi mingi ... Me loome kõrvalsüsteemi. Komisjoni istungil oli juttu, et ka üüriturgu me tegelikult natukene ähmastame sellega ja nii edasi. Küsimus on pigem selles põhimõttelises lahenduses, mitte selles, et me eitaksime probleemi.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab toimetulekutoetuse summat, mis on omavalitsuseti väga erinev. Kas ikkagi see summa katab ära kõik kommunaalkulud? Mis nõu te annaksite põgenikele, mis nõu te annaksite omanikele, et nad toime tuleksid?

Aitäh, lugupeetud küsija! Nagu eelpool ka juttu oli, ta ei pruugi kindlasti katta. Me rääkisime just, et põhiprobleem on selles, et ei ole [elamispindu] selle hinnaga, mis oleks vastuvõetav, mis mahuks toimetulekutoetuse nii-öelda põhimõtete alla, et neid ei ole piisavalt. See ongi põhiprobleem. Nagu ma ütlesin, et pigem – see on ainult minu isiklik mõte ja arvamus – peaks sellistel juhtudel ikkagi kaaluma näiteks täiendavalt üürikulude võimalikku kompenseerimist toimetulekutoetuse mehhanismi abil, kui selliseid juhtumeid on väga palju.

Väga lihtsalt ei tohi me minna seda muutma. Te olete alati seisnud Eestimaa inimeste eest, kõigi Eesti inimeste eest. Antud juhul me ei tohi tekitada, andke andeks, ebavõrdset olukorda nende inimeste jaoks, kellel on täpselt samasugused mured, need on meie enda kodanikud, kes ei ole sõjapõgenikud. Meil on, ma arvan, andke andeks, sadu, võib-olla tuhandeid peresid Eestis, kellel on täpselt samad probleemid, mis on sõjapõgenikel: nad ei suuda üürida kortereid turult selle hinnaga, mis pakkuda on, ja elavad ei tea kus. Saate aru, see on natukene tundlik koht. Kui ma ütleksin, et meil ühtegi probleemi ei ole, okei, no siis see ei ole teema, aga meil endal on ka [selliseid] inimesi. Sellepärast ma pooldan ühtset skeemi, ühtset lähenemist. Võib-olla antud juhul tõesti võiks olla mingi täiendav võimalus täiendavalt üürikulusid katta, pigem sedapidi. Ma ei tea, paneme sinna 100 eurot otsa, kui on vaja kuidagi toetusmehhanismile lisada, kui see on vajalik üürikulude katmiseks, võib-olla nii. Me saame poole odavamalt, piltlikult öeldes, kui on teie eelnõu, eks ju, ja samas võib-olla lahendame probleemi või leevendame probleemi. Siis tekib mingi hulk kortereid täiendavalt turule, mida [need inimesed] on suutelised ja valmis üürima.

Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Eduard Odinets, palun!

Austatud aseesimees! Head kolleegid! Nii nagu sai juba ka küsimuste-vastuste voorus korduvalt mainitud, probleem, kus majutada Ukraina sõja eest põgenevaid emasid lastega, on jätkuvalt akuutne ja jätkuvalt suur. See oli suur 24. märtsil, kui sotsiaaldemokraadid esitasid oma eelnõu, mille eesmärk on toetada korteriomanikke, kes pakuvad oma eluruumi tasuta sõjapõgenikele, ja see probleem on jätkuv. Me näeme iga päev meedias, kuidas üürituru anomaaliad pitsitavad inimesi Eestis, mitte ainult sõjapõgenikke, vaid ka teisi Eesti inimesi, ja seda kõikides regioonides.

Kuid meie eelnõu on suunatud sõjapõgenikele ja täiendava meetmena, mitte kõrval‑ või paralleelmeetmena, vaid alternatiivmeetmena, kui seda saab niimoodi nimetada, et pakkuda täiendavat tuge nendele inimestele, kes täiesti tasuta annavad oma elamispinda [põgenikele kasutada] ja seejuures kannavad kulusid, kas või lihtsalt kommunaalkulusid, mis ei pruugi ka väga väikesed olla ja aina kasvavad.

Täiesti õigesti on märgitud, et me peame mõtlema kõikidele Eesti inimestele ja kõikidele inimestele, kes Eestis elavad. Loomulikult sotsiaaldemokraadid seda väga toetavad. Me tõesti väga loodame, et ükskõik milline valitsus meil millalgi on, ta mõtleb tõsiselt nendele abimeetmetele, kuidas toetada Eesti inimesi elamise eest maksmisel, nii kommunaalkulude kui ka muude kulude katmisel. Aga see meede, mida pakuvad praegu sotsiaaldemokraadid, on seotud sõjapõgenikega ja ongi ajutine meede, mis on ette nähtud nii kauaks, selleks ajaks, kuni põgenikud meil siin on. Sest nii põgenike endi soov kui ka ilmselt meie kõigi unistus on see, et nad ikkagi naasevad oma kodumaale, naasevad oma kodulinnadesse ja ‑küladesse, taastavad oma kodumaa ja Eesti riik aitab neid taastamisel. Sellepärast ei ole see mingi kõrvalmeede, see ei asenda mitte midagi. See on alternatiivne, täiendav meede, mis toetab korteriomanikke.

Siin on väga palju räägitud sellest, et meil on olemas toimetuleku[toetuse] süsteem, mis aitab põgenikke arvete maksmisel, et sõlmigu nad 0 euroga leping ja kommunaalkulude poole pealt tuleb see toimetulekutoetus. Aga me väga hästi teame, sest paljud meist on väga mitme omavalitsusega seotud, et need toimetuleku[toetuse] reeglid, määrad ja summad on väga erinevad.

Minul on ees ühe sõjapõgeniku pangakonto väljavõte, 0 eurost, nii nagu see Swedbankis sai avatud, kuni tänase päevani. Ja mis ma näen: kõik tema sisse‑ ja väljaminekud. Korteriarve oli 197 eurot aprillikuu eest, toimetulekutoetus Kohtla-Järve Linnavalitsuselt 39 eurot 41 senti. Kõik. Küsimus on, eks ju, kuidas see toimetulekutoetus aitab seda üüri kinni maksta. Ei, kuidagimoodi ei aita. Ka muid toetuseid ma näen siin konto väljavõttel: töötukassa toetus 226 eurot. Kokku kuuks ajaks elamiseks jääb sellele konkreetsele perekonnale, emale ja tema lapsele, 50 eurot. Ja me räägime, et süsteemid Eesti riigis on loodud.

Loomulikult, täiesti möönan seda, et ilmselt on meil ka tavalisi Eesti peresid, võib-olla mitmeid tuhandeid, kellel samamoodi toimetulekutoetusest ei piisa. See konkreetne eelnõu, millega sotsiaaldemokraadid välja tulevad välismaalasele [rahvusvahelise] kaitse [andmise] seaduse muutmiseks, on suunatud ainult ühele sihtrühmale, see on ajutine meede. Aga loomulikult me peame kõik ka edaspidi, sõltumata koalitsioonis või opositsioonis [olemisest], ikka väga tõsiselt mõtlema, kuidas kõik Eesti pered hakkama saavad.

Sotsiaaldemokraatide nimel palun, head kolleegid, mitte toetada põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu tagasi lükata. Palun teid toetada eelnõu teisele lugemisele suunamist, et me saaksime kõik need võib-olla probleemsed ja küsitavad kohad selles eelnõus üheskoos ära siluda, et aidata sõjapõgenikel Eestis hakkama saada, niikaua kui nad siin on. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 564 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ning kõigepealt teeme saalikutsungi.

Head kolleegid! Me menetleme Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 564 ja juhtivkomisjoni ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma panen hääletusele ettepaneku eelnõu 564 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise ettepaneku poolt on 58 saadikut, vastu on 9 saadikut. Eelnõu on menetlusest väljas.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 578 esimene lugemine. Ettekandjaks palun siia Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Päris palju Ukraina sõjapõgenikke on Eestisse jõudnud. See ei ole tavaline sisseränne, tegemist on erakordse olukorraga, mille on põhjustanud sõda. Nende inimeste põgenikena siia Eestisse tulekut ei ole valinud Eesti rahvas ega Eesti ühiskond ja ei ole valinud need ukrainlased, kes siia tulevad. Aga nad on siin ja karta on, et nad jäävad siia pikemaks ajaks. Me oleme lootnud kõik, me tahame kõik, et neil inimestel oleks võimalik oma kodumaale minna niipea kui võimalik. Aga me näeme, et sõda kestab. Sõda kestab ja räägitakse Ukraina linnade purustamisest. Need linnad, mis on purustatud ja kus eluasemed on kadunud, ei ole mitte väikesed linnad, vaid väga suured linnad. Ehk väga paljudel inimestel ei ole kohta, kuhu tagasi minna.

See on tõsine probleem. See on tõsine probleem neile inimestele, kes on sõja eest põgenenud, ja tegelikult suur väljakutse Eesti ühiskonnale. Sellel on mõjud. Sellel on kahtlemata negatiivseid mõjusid kõigile, nii neile, kes siia on tulnud, kui ka neile, kes siin Eestis elavad. Parlamendi ja valitsuse ülesanne peaks olema neid mõjusid leevendada või tekkivaid probleeme ära hoida. Teatud tekkivaid probleeme me oleme märkamas.

Kõigepealt, väga olulised on tingimused töö tegemiseks Eestis, mis on iseenesestmõistetavad ja väga loogilised ja peavadki sellised olema. Nende tingimuste üks nõue on see, et väga paljudel ametikohtadel sa pead oskama eesti keelt. Ma arvan, et see on väga õige asi, see peab nii olema ja see ei tohi kunagi muutuda. Probleem on selles, et väga paljudel erialadel, kus meil see keelenõue on, välistab see sõjapõgenike võimaluse nendel ametikohtadel tööle asuda.

Iseenesest tundub, nagu probleemi ei oleks, las nad lähevad ja teevad midagi muud. No ühtpidi ma ütleksin, et mõnes mõttes on see väärikuse küsimus, inimene ei pea ju ainult lappi lükkama, kui ta on kõrgharitud spetsialist mingil erialal, ta võiks erialast tööd teha. Aga teistpidi mõjutab see siin elavate Eesti inimeste toimetulekut, päris otseselt, kui me suuname kõik sõjapõgenikud tegema töid, kus keelenõudeid ei ole. Me kõik teame, et need töökohad on pigem sellised lihtsamad ja pigem sellised, kus makstakse vähem palka. Olen rääkinud erinevate analüütikutega. Näiteks majandusinimesed ütlevad, et kui 10 000 Ukraina põgenikku läheb tööle nende odavamate töökohtade või väiksema tasuga töökohtade ja lihtsamate töökohtade peale, siis probleemi ei oleks, aga kui see läheb 10 000-st ja 15 000-st üle, siis see hakkab mõjutama seda, kas Eesti inimene ka sellist tööd saab. Vaadake, kui me kõik ukrainlased lükkame sinna, siis need inimesed, kes teenivad väikest palka Eestis, ei saa ühel hetkel tööd, sest need töökohad lihtsalt võetakse ära. Tulevad inimesed, kes on hädas, nad on nõus odavama palgaga tööd tegema, ja see mõjutab väga tugevalt Eesti inimesi.

Teistpidi, meil on ju Euroopas päris palju neid riike, kes on puutunud kokku suurte põgenikelainetega või immigratsiooniga, näiteks Norra. Norra kogemus on väga lihtne: kui ühte sektorisse tuleb väga palju võõrtööjõudu lühikese aja jooksul, siis selle sektori palkade tõus peatub. Mitte täiesti, aga see jääb ikka täiesti madalale. See tähendab, et me riskime väga paljude Eesti inimeste toimetulekuga selles mõttes, et hinnad lähevad ju kallimaks. Võiks palka tõsta, aga tööjõu pakkumine nendes sektorites on nii suur, et seal ei ole tööandjal vaja palka tõsta. Muidugi, tööandjal on tore, aga mida teevad need inimesed, kes seal töötavad? See on väga suur mure meie jaoks.

Teine suur mure on see, et tegelikult, hoolimata sellest, et meil on keelenõuded, inimesed[, kes keelt ei oska,] käivad tööl ka seal, kus need keelenõuded on. See tähendab, et tegelikult seadust ei täideta. Meil on eesmärgid, me oleme komisjonis seda arutanud, ja muidu seda avalikult pidanud. Ma kuulen vastuseid, et teate, ei ole hullu, Keeleamet teeb ettekirjutuse ja need inimesed õpivad ühel päeval keele ära, aga las nad täna rikuvad seadust. Mina ei saa sellest aru. Kuidas me oleme sellega nõus, et meil on seadus, meil on põhimõtted, see puudutab eesti keele õppimist, ja siis me ütleme, et jah, las rikutakse seadust? Tegelikult see on probleem, mis reaalselt eksisteerib, reaalne seadusrikkumine, ja sellega ollakse rahul, see oleks nagu normaalne. Mina saan aru, et see niimoodi olema ei peaks.

See on ka põhjus, miks me oleme selle seaduseelnõu esitanud. Selle seaduseelnõu sisu on lihtne. Anname võimaluse siia tulnud Ukraina sõjapõgenikele minna tööle kuni kaheks aastaks tingimusel, et nad õpivad samal ajal eesti keelt. Me ei rakenda siis eesti keele [oskamise] nõudeid. See tähendab seda, et nad ei riku seadust, me kõik siin ei pea mängima sellist suurt eesti keele patriooti ja samal ajal ütlema, et no las olla, Keeleamet teeb mingisuguseid ettekirjutusi. Nad ei riku seadust, lihtsalt see on olukord, nagu see praegu on.

Teine asi, mida see tähendab, on see, et nad pääsevad erialasele tööle, me vähendame pinget ja survet oma inimeste toimetuleku koha pealt, mis on minu arvates väga oluline.

Kolmas asi. Teate, on väga suur vahe, kas inimene töötab eestikeelses keskkonnas või mitte-eestikeelses keskkonnas. Ehk me tänases olukorras surume neid inimesi töötama olukorda, surume neid väga palju sinna, kus nende ümber ei ole eestikeelset töökeskkonda. See on ammu kindlaks tehtud, et keelekümblus ja keelekümblus tööl on väga oluline asi. See aitab väga palju kaasa keeleõppele.

Ehk meie, sotsiaaldemokraatide ettepanek on: nendele inimestele, kes kuni selle aasta lõpuni Eestisse tulevad, anda võimalus siin kuni kaks aastat käia tööl niimoodi, et me keelenõudeid neile ei kohalda, aga seda juhul, kui nad õpivad eesti keelt. Me tahame neid suunata rohkem keelekümblusesse ja tahame vältida olukorda, kus siinsete inimeste toimetulek võib ohtu sattuda, sest me suuname väga palju ühel aja[perioodil] tulnud põgenikke ainult teatud erialadele tööle. Ma veel kord kordan: mure on selles, et need ei ole mitte lihtsalt teatud valdkonnad, kuhu nad satuvad, vaid need on valdkonnad, kus on madalad palgad. Ehk see mõju, negatiivne mõju on oluliselt suurem. Aga aitäh teile! Olen valmis vastama küsimustele.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mõnes mõttes oli täitsa üllatav su ettekannet kuulata. Seni on ju sotsid olnud ikka [teist] meelt. Varasemalt me oleme rääkinud eelkõige majanduspõgenikest, kindlasti ukrainlased ei kuulu sellesse kategooriasse ja nemad on siia tõesti olude sunnil tulnud, Vene jõhkra agressiooni tõttu. Aga inimesed on siin ja nüüd te ikkagi tõdete, et võetakse töö meie inimestelt ära ja surutakse palk alla. Seda on muidugi sotsidelt hea kuulda, eks tulevikudebattides on seda ka võimalik loodetavasti arvestada. Aga ma küsin, kuidas sulle tundub, kui sa selle kahe aasta jooksul ikkagi eesti keelt mitteoskava arsti või meditsiinitöötaja juurde lähed, mis siis oleks need variandid. Vaevalt sa tahaksid sattuda situatsiooni, kus sinust aru ei saada ja sind hakatakse ravima.

Aitäh! Väga õige küsimus ja ma hea meelega vastan sellele. Kõigepealt ma ütleks selle väite kohta, et probleeme ei tekiks, kui nad saaks hajuda erinevate valdkondade ja töökohtade peale. Aga me surume nad tegelikult teatud erialadele, teatud eluvaldkondade peale, kus seda keelenõuet nii kõvasti ei ole. Vaat see on probleem ja seal tekib see efekt. Kui nad hajuks ära igale poole, siis seda efekti nii suurelt ei tekiks. Majandusanalüütikud ju ütlevad, et meie majandus vajab väga palju töökäsi, on väga palju täitmata töökohti.

Mis puudutab näiteks arstina töötamist, siis mina ka ei taha, et mind teenindaks arst, kes ei saa aru, mida ta teeb või mis minu probleem on. Sellepärast me ei ole teinud ettepanekut tööandja kohustust kaotada, tööandja vastutus ikkagi jääb. Teenindusel peab olema tagatud see, et saadakse eesti keeles hakkama. Mina ei ole ekspert ja ma ei hakka meditsiinitöötajate nimel sõna võtma. Ma lihtsalt mäletan, et on räägitud, et haiglas on näiteks inimesi, keda on vaja vaid hooldada, seal mõnikord on vaja rohkem rääkida, mõnikord aga mitte. Seda tööd saab Ukraina põgenik teha või mingisuguseid teisi selliseid asju. Aga selle mõte ongi see, et tööandja vastutus jääb, seda me ei soovi ära kaotada.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra [ase]esimees! Hea Lauri! Me teame, et meil ka praegu Eestis tuhanded inimesed töötavad ametikohtadel, kus on ette nähtud keelenõuded, aga nad ei täida neid nõudeid – meditsiinisektoris, haridussektoris, teenindussektoris ja igal pool mujal. Kas sul kui ühel selle eelnõu autoritest on informatsiooni, andmeid, kuidas praegu on? Me ju teame, et ukrainlased töötavad väga erinevatel ametikohtadel. Kas nende kohta praegu kehtib ka selline tolerantne suhtumine või on nende puhul mingi teistsugune lähenemine? Kuidas hetkel on keelenõuete täitmisega? Kas me selle keeleseaduse muudatusega seadustame keele mitteoskamist?

Aitäh! Mina julgeksin öelda, et päris huvitaval kombel on päris tolerantne suhtumine. Kui nõudeid ei täideta, siis kohe trahvima ei minda. Aga tõesti, ma pean tunnistama, et ka meil Tallinnas mõni koolidirektor on saanud väga pikalt hakkama ja millegipärast ta ikka veel, on ju ... No nii pikalt, et uskumatu. Meil on seadus, mida tuleb täita, aga kuidagimoodi ikkagi saab. Aga me ei kavatse keelenõudeid selles mõttes leevendada, pigem seda olukorda leevendada. 

Mis puudutab neid siin elavaid inimesi, kes on pikka aega Eestis elanud, aga kes võib-olla ei oska eesti keelt nii hästi, räägivad vene keeles või mingis muus keeles, siis muideks, see mõnes mõttes, nii huvitav kui see ka ei ole, leevendab ka nende olukorda. Mitte nüüd seda, et nad saaksid kuidagi ilma eesti keele nõudeid täitmata hakkama, aga kui me mõtleme jälle, millisesse valdkonda või kus kohta sa tahad tööle minna, kus keelenõudeid ei ole, siis ilmselgelt need eesti keelt mitteoskavad inimesed töötavad juba seal, kuhu me ukrainlasi juurde surume. Mõnes mõttes me vähendame ka seda probleemi, et nende töökoht võiks ohtu sattuda. Jah, me ei leevenda selle eelnõuga otseselt juba siin elavate inimeste muresid ja see ei olegi selle eelnõu eesmärk, aga me kaudselt leevendame nende inimeste seda probleemi, et me surume nendesse sektoritesse või nendele elualadele, kus nad töötavad, väga palju siia tulnud põgenikke. Selles mõttes see neile natukene leevendust pakub.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Praegu tõesti on nii, nagu sa isegi tõdesid, et meil on selline praktika, et keeleinspektsioon, kui ta kontrollib ja avastab inimesi, kes ei valda piisavalt seda keelt, teeb ettekirjutuse. Üldjuhul on tal õigus kaaluda neid põhjusi, anda aega, aga kui on juba korduv juhtum, tuleb määrata sunniraha ja nii edasi. Kas nüüd teie [eelnõu] võiks tähendada seda, et kui see kaks aastat täis saab ja inimene, kes on siia tulnud, ei ole keelt omandanud, siis temale see keeleinspektsiooni praktika nagu ei kohalduks, või on see lihtsalt tänasele praktikale lisaks veel mingisugune boonus või kuidas see tänane praktika ja teie eelnõu haakuksid?

Aitäh küsimast! Ei haakugi, selles mõttes ei haaku. Meie eesmärk ei ole see, et saad siin pikalt elada, aga eesti keele õppimisse panustama ei pea. Vastupidi, me proovime luua olukorda, kus inimesed on sunnitud ... Ma ei tea, "sunnitud" on võib-olla halb öelda, aga inimesed on oluliselt rohkem motiveeritud eesti keelt õppima, ja me [proovime] luua võimalusi, et nad satuksid nii-öelda keelekümbluskeskkonda, et nad keele oluliselt kiiremini omandaks. Pigem on see meie eesmärk.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Te olete kindlasti kursis sellega, et sellel ajal, kui riik alles korraldab keele õpetamise hankeid, mis ei ole veel jõudnud tulemini või on varsti jõudmas tulemini, on konkreetselt Viljandi linn ise asunud Ukraina sõjapõgenikele andma keelekoolitust oma vahenditest. Üks rühm on juba lõpetanud, ka jätkurühmaks otsiti raha. Inimesed tahavad keelt õppida. See eelnõu ongi selleks, et kui kõik oleks ideaalne ja oleks võimalus saada seda keelekoolitust riigi vahendite eest, siis ei oleks meil seda probleemi, aga meil seda võimalust ei ole. Ma väga tunnustan neid omavalitsusi – ma tean, et Saaremaa ja veel mitmed teised on alustanud selle tegemist –, sest ei kannata oodata. Inimesed tahavad asuda tööle, aga selleks on vaja keelt osata. Kas on nii?

Aitäh selle küsimuse eest! Muide, selles mõttes peab kiitma kõiki neid, kes tahavad eesti keelt õppida. Tõega, ausalt, sa oled tulnud raskest olukorrast, sa tahad tagasi minna, aga sa ikka leiad selle võimaluse ja motivatsiooni. Peab kiitma kõiki neid omavalitsusi, kes tulevad appi koolitama ja võtavad ka selle küsimuse lahendamise enda kätte. See on väga õige. Minu teada see olukord on ju meil selline, et täna saavad keeleõpet riigilt esimesena päris paljud ukrainlased, kes on tööl või lähevad tööle õpetajana. Nad juba seda saavad, nemad on nendes koolitustes sees. Ka sellistel väga kriitilistel ja põgenikega seotud toimingute tegemiste jaoks vajalikel ametikohtadel on keeleõpe juba käima lükatud.

Mis puudutab seda riigihanget, siis peaks vist juuli algusest hakkama tekkima esimene õpe, ja kui ma mäletan [õigesti], siis seal on 1000 inimest, alguses vist oli 1000 inimest. Ma ministeeriumist just hiljuti küsisin üle, oli 1000 inimest. Ülejäänute jaoks see võimalus tekib nii-öelda jupikaupa, aga see võtab aega. Jätkuvalt selle mõttega see ettepanek meil ongi. Alguses me ka eelnõu esitades ju kaalusime, meil oli mõte üks aasta, aga kui me Keeleametist küsisime, kui kaua võtab eesti keele õppimine aega, siis oli vist nii, et A1 ja A2 võtab aega umbes 240 tundi, sisuliselt aasta või peaaegu aasta. Ma saan aru, et päris paljud on tublimad, teevad seda kiiremini. Aga lihtsalt, kui me arvestame selle ka sinna sisse, et sul on vaja pääseda kõigepealt koolitusele ja kui neid koolitusi ei ole, siis see võtabki rohkem aega. See on see põhjus, miks siin on kaks aastat, mitte üks aasta. Me oleks hea meelega pannud ka ühe aasta, aga on mõttekas teha ettepanekuid, mis on realistlikud, mitte kuskil poole peal ära ei lange.

Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Praktiline näide: mõned päevad tagasi läksin Kristiine Keskusesse, käisin seal, üks minuealine proua tuli ukse peal vastu, peaaegu pisarad silmis ja ütles, et kurat, enam ei saa siin poes käia, sellepärast et ei saa enam eesti keeles midagi küsida. Kuidas see seadus selles kontekstis nüüd oleks? Ma olen väga nõus, et inimesed peaksid eesti keelt õppima, ja väga suur tunnustus neile, kes õpivad. Aga kui nad kaks aastat saavad ilusti tööl käia, näiteks sealsamas Kristiine Keskuses, ja meie keelekeskkond on juba selline? Mida me ütleme oma inimestele, kui nad ei saa enam eesti keeles kaupluses hakkama, näiteks?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle kohta ma enne ütlesin ka, et sellepärast me ei ole teinud ettepanekut leevendada neid nõudeid, mis kehtivad tööandjale. Tööandja peab tagama, Kristiine Keskus peab täna tagama ja ka selle eelnõu jõustumisel peaks tagama selle, et kui inimene vajab eestikeelset teenindust, siis ta peab selle saama. Seda soovi või seda asja me ei soovi ära kaotada. Loomulikult, meil on mingisuguseid elualasid, kus ei olegi võimalik, ei olegi võimalik hakkama saada, kui sul teenindus ei ole eestikeelne, aga teatud kohtades on ju väga palju töid sellised, mida on võimalik teha, sa ei puutu klientidega kokku. Aga täna peab täitma ja meie eelnõu puhul peab samuti täitma.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, kui kaugele see laieneb, rääkides rahvusvahelise kaitse taotlejatest. Selles suhtes, et me ei räägi ometi ainult Ukraina põgenikest, me räägime hoopis laiemast ampluaast, seltskonnast, kui täna on aktuaalne.

Aitäh küsimuse eest! Meie oleme siin silmas pidanud neid inimesi, kes on tulnud Ukraina sõja tõttu Eestisse. Jah, Eestisse tuleb teisi põgenikke ka, aga neid ei tule sellises mahus. Tõsi on see, et riik ei saa hakata inimesi sortima, et ühe riigi sõjapõgenik on kuidagi, ma ei tea, olulisem kui teise riigi sõjapõgenik. Aga põhimõtteliselt sellist olukorda Eestis ei ole täna ja ei ole varem olnud, et oleks vaja selliseid eelnõusid või selliseid algatusi teha, kuna oleks tekkinud nii suured probleemid mõne teise sõja puhul, mille tõttu oleks põgenikud siia tulnud. Aga tõesti, Ukrainast on tulnud ju kümnetes tuhandetes inimesi siia elama, see probleem on reaalne ja see mõjutab reaalselt ka Eesti inimeste toimetulekut.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Siin täna on juba mitu korda [räägitud], ka eelmise seaduseelnõu puhul, sellest sotsiaaldemokraatide fraktsiooni suurest üle-eestilisest visiidist, kus sai väga paljudes piirkondades kohtutud väga paljude inimestega. Ilmselt see töökoha ja keeleõppe ja keele valdamise probleem on nii mitmeski kohas esile kerkinud. Kas sa saaksid tuua mingeid näiteid, kas või sellesama visiidi kohta, kuidas selle murega hakkama saadakse? Või ei saadagi hakkama ja ongi vaja selliseid meetmeid, nagu see seaduseelnõu pakub? Mis siis juhtub, kui me seda seadust ei tee või kui me selle seaduse näiteks täna parlamendis tagasi lükkame?

Aitäh selle küsimuse eest! Mure on selles, et siis jääks kehtima esiteks tänane kord või tänane seadus, mingit leevendust sõjapõgenikele ei tuleks. Ega nad ju une pealt ei õpi eesti keelt ära, see tähendab, et nad rikuvad seadust, Keeleamet teeb neile ettekirjutusi ja meie ütleme, et see on okei. Minu arvates see ei ole okei. Minu arvates on niimoodi, et kui meil on selline olukord, siis me ütleme: jah, meil on selline olukord, me mõistame, anname võimaluse inimestele sattuda ka keelekümbluse mõttes parematele töökohtadele ja püüame selle küsimusega paremini hakkama saada. See on nagu üks asi. 

Teine asi, nagu öeldud, ta mõjutab ja ikkagi lõpuks ta sunnib siia tulnud sõjapõgenikke minema töökohtadele, kus ei ole selliseid keelenõudeid. Neid töökohti Eestis nii palju ei ole, et ei tekiks seda negatiivset efekti, et see hakkaks mõjutama siinsete inimeste sissetulekuid. Kui keegi tahab sellist töökohta vahetada, siis võib-olla on juba töötaja leitud, oluliselt kergem on leida sinna töötajaid ja [see inimene] ei saagi enam tööd. Kõik sellised probleemid hakkavad pihta. Me taotleme seda, et neid probleeme vältida.

Jaak Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Kindlasti väga vajalik erand. Samas on oluline, et sõjapõgenikud hakkaks kohe ka eesti keelt õppima. Kuidas sulle tundub, kas need sammud, mida tänane valitsus on teinud, et sõjapõgenikele eesti keele õpet võimaldada, on olnud piisavad?

Aitäh! Ma muideks arvan, et selles mõttes on väga hästi reageeritud. Kahjuks võtavad hanked aega, riigihanked. Me siin oleme ju erinevate nii-öelda kriisivajaduste hangete üle mitu korda debatti pidanud ja infotunnis küsinud ja rääkinud. Keeleõppe hangetega on ju ka aega läinud. Pigem ma ütleksin niimoodi, et selliste erakorraliste sündmuste jaoks on see mõnes mõttes probleem. Siin võiks olla mingisugune seadusandlik lahendus. Aga valmidus õpetada ja koolitada 10 000 inimest, ma arvan, on väga õige suund. Probleemid ei ole üldse keeleõppega seotud, vaid me ju räägime teistest probleemidest, mis tiirlevad selle ümber. Sa pead ühel hetkel selle keele omandama, aga seni on väga paljud kas siis seadusrikkujad, mille me tänases mõistes heaks kiidame, mis ei ole okei asi, ja sellel on mõju sellele tööturule. See on see probleem.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te räägite korduvalt, et inimesed, kes on võetud tööle ilma keeleoskuseta, rikuvad seadust. Aga ma ei tea, kas te olete ikka keeleseadust korralikult lugenud. Selle § 28 lõige 3 ütleb, et keeleametnik peab töötajale andma piisavalt aega eesti keele õppimiseks. Kui see on B1-tasemel keeleoskus, siis arvestatakse, et see võtab kaks kuni kolm aastat aega. Millistel juhtudel te seda seadusrikkumist silmas peate? Inimesed ikkagi teatud ametitesse saavad ilma eesti keele oskuseta, aga peavad asuma eesti keelt õppima. Seda ju ukrainlased teevad praegu. Milles see probleem tegelikult on? 

Aitäh! Meie soov on ka, et nad saaksid võimalikult palju erialasele tööle minna. Vaadake, probleem ongi selles, et nad ei saa sinna minna, praktiline Eesti elu on selline, et nad ei saa sinna minna. Ühes kohas ollakse mõistlikud, tullakse vastu, muidugi tekivad siis mingid muud probleemid, aga ollakse mõistlikud ja tullakse vastu, seal saadakse hakkama, aga teistes kohtades ei saada. Me oleme oma keelepoliitika üles ehitanud sellise loogika järgi, et sa pead eesti keelt õppima, kui sel töökohal sa pead eesti keelt oskama, siis kui sa seda ei oska, tegelikult sa ka seadust rikud. Keeleamet lihtsalt teeb ettekirjutuse, Keeleamet ju läheb selle inimese juurde ja teatab: "Te ei oska eesti keelt ja te saate ettekirjutuse." See on see praktika, see, mis juhtub. 

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Mul on hea meel tutvustada teile kultuurikomisjonis 12. mail toimunud vastava seaduseelnõu arutelu. Sellest võtsid osa komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Lauri Läänemets, kes oli tookord Jaak Juske asendusliige, Kristen Michal Kristina Šmigun-Vähi asendusliikmena, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Jaak Valge ja Marko Šorin ning puudus Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Olid kutsutud selle punkti arutelu juurde ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Margit Kiin ja Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.

Oli väga pikk arutelu. Ma ei võta siin kokku seda, mida Lauri Läänemets juba rääkis. Ta võttis sõna ka komisjoni istungil. Alustan sealt, kus Haridus‑ ja Teadusministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Margit Kiin tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta mitte toetada esitatud eelnõu. Põhjendus oli see, et eesti keele oskuse nõude üldine ja ühetaoline kaotamine kaheks aastaks kõikide ametikohtade suhtes ning eelnõus sõnastatud laiaulatusliku välismaalaste grupi suhtes ei ole põhjendatud ega kooskõlas eelnõu eesmärgiga. Valitsus leiab, et pigem ei aita see kaasa välismaalaste Eestis kohanemisele ja iseseisvale toimetulekule. Sihtrühmaks on kõik välismaalased, olenemata päritoluriigist ja sellest, kas nende suhtes on tuvastatud rahvusvahelise kaitse vajadus. Niivõrd lai sihtrühm ei lähe kokku ka seletuskirjas toodud sihtrühmaga, milleks tegelikult on, nagu me kuulsime ka Lauri Läänemetsa käest, Eestisse saabunud sõjapõgenikud, täpsemalt Ukraina sõjapõgenikud. Aga kui nüüd hakata eelnõuga määratlema kitsamat rühma, et lubada Ukraina sõjapõgenikud võimalikult kiiresti tööturule, siis ka sellega tekib Vabariigi Valitsuse meelest probleem. Kõige suurem oht on seoses kaheaastase vabastamisega keelenõudest. Koos erisusega lisatakse ka selline konkreetne tunnus, mis on paratamatult seotud päritoluriigi ja rahvusega ja mille alusel erikohtlemisele kuuluv grupp oleks kõikidest teistest erinev. See võib aga tekitada pahameelt eesti keelest erinevat keelt kõnelevates töötajates, kes ei ole keelenõudest vabastatud, ja võib tekitada tarbetuid pingeid ja ka tõrjuvat suhtumist sõjapõgenikesse, mis ilmselgelt ei ole eelnõu esitajate eesmärk. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus näeb ette, et rahvusvahelise kaitse menetluse või ajutise kaitse alusel elamisloa taotlemise ajal ei ole üldjuhul lubatud töötada. Muutub küsitavaks, kas rahvusvahelise kaitse taotlejate vabastamine eesti keele oskuse nõudest on üldse asjakohane ja kuidas see aitab tulevikus tööjõuturule naasta. Eelnõu teiseks sihtrühmaks on rahvusvahelise kaitse saaja. Kaitse saajal on seaduse kohaselt 18‑aastasest kuni vanaduspensioniealiseni kohustus osaleda eesti keele õppes. Nüüd tekib küsimus keeleõppeks tehtavate pingutuste ja kulutuste otstarbekuses, kui inimene ei pea kahe aasta vältel eesti keelt omandama isegi nende ametikohtade puhul, kus määruse järgi on kohustuslikuks keeletasemeks A2. Nii et põhiline probleem on, et eelnõu autor ei ole arvestanud keele kasutamise nõuetega, ei ole arvestanud ka asjaoluga, et töötaja ajutine vabastamine keelenõudest ei vabasta ettevõtjat keeleseaduse ja tarbijakaitseseaduse nõudest tagada klientidele eestikeelne teave ja teenindamine. See tähendab, et keegi peab selle eesti keeles teeninduse tagama ja see on ilmselt koormus eestlastele või eesti keelt kõnelevatele töötajatele. Eelnõus toodud paragrahvi pealkiri on "Eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete ajutine mittekohaldamine" ning sättes räägitakse eesti keele oskuse nõude ajutisest mittekohaldamisest. Arvestatud ei ole eesti keele kasutamise nõudega. Nii et Vabariigi Valitsuse meelest on kõik tööjõuturuga [kaasnevad] probleemid lahendatavad ka kehtiva keeleseaduse raames.

Komisjoni istungil küsis Signe Kivi, et temale on eelnõuga planeeritud muudatus arusaamatu ja et ukrainlastel on ju soov integreeruda, mida ei ole olnud siin Eestis 50–60 aastat elanud muukeelsetel inimestel, väga paljudel, ja et tuleks ju igati kaasa aidata ukrainlaste eesti keele oskuse arendamisele, lisaeelarves on tagatud korralikud vahendid ja need tuleks ära kasutada.

Pikalt rääkis Keeleameti direktor Ilmar Tomusk oma kogemusest ja ütles, et ka tema meelest on probleem selles, et selle eelnõu vastuvõtmisega me ei kaitse Eesti inimesi. Tegelikult ei aita see kaasa ka sõjapõgenike jaotamisele erinevate töö‑ ja ametikohtade vahel ega sellele, et aidata neid erialasele tööle. Eesti seaduste kohaselt on keeleoskuse määramiseks ikkagi kõige neutraalsem alus, see on keel ja haridus. Kui ta on omandanud oma hariduse eesti keeles, siis ta keeleeksamit sooritama ei pea, kui võõrkeeles, siis ta peab. Aga siin tehakse ettepanek võtta selleks [aluseks] päritoluriik või rahvus, mis on väga kahtlased tunnused. Tomusk tõi näiteks, et meil on praegu selliseid suuri kauplusekette, nagu näiteks Maxima, kus ühes kaupluses on 120 vene rahvusest vene emakeelega töötajat. Kui sinna võtta juurde 10–20 vene emakeelega ukrainlasest töötajat, kes on keelenõuetest vabastatud, siis kindlasti tekitab see suuri pingeid. Asutusel on kohustus tagada klientidele eestikeelne teave ja teenindamine. Kui mõni teenindaja eesti keelt ei oska, siis peab asutus leidma need meetmed ja see tähendab siis tõesti väga suurt koormust asutustele nii-öelda selle ülevõtmiseks. Õige oleks siiski nii, nagu on ette pandud, et teenindajana töötavad inimesed hakkaksid eesti keelt õppima. Valitsus on selleks lisavahendeid suunanud. Erinevad asutused, näiteks Maxima ja Politsei‑ ja Piirivalveamet, on sõjapõgenike jaoks juba välja töötanud spetsiaalsed oma tegevusvaldkonna sõnastikud. Sõjapõgenikud juba räägivad, kuigi napilt, aga ikkagi räägivad eesti keelt ja sageli paremini kui need, kes on pikaajaliselt muukeelsena Eestis elanud. Kui vaadata Keeleameti järelevalvet, ütles Tomusk, siis keeleseadus ei ütle keeleametnikule, millal ta peab tegema töötajale ettekirjutuse. Sõjapõgenike puhul on Keeleamet välja töötanud põhimõtte, mida on jagatud ka ettevõtjatega. Kui konkreetse töötaja kohta tuleb kaebus, siis esimese menetlustoiminguna nõustab Keeleamet nii töötajat kui ka tööandjat selles, kuidas kõige paremini keelt õppida. Töötajat ei jäeta järelevalvest välja, aga talle ei hakata kohe ettekirjutusi tegema ja sanktsioone rakendama. Arvestatakse sellega, et keeleseaduse järgi on tal teatud aeg keelt õppida. Kõige tähtsam on säilitada õpimotivatsioon, mis võib kaduda, kui ta kaheks aastaks näiteks vabastataks keele õppimise nõudest. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi andmetel on praegu näiteks iseseisva keeleõppe keskkond Keeleklikk lausa lõhki minemas. Tomuski sõnul on põhjendamatu keelenõuded ühele sihtgrupile mingiks tähtajaks kaotada, kuna kõik on lahendatav kehtiva õiguse raames.

Helle-Moonika Helme küsis, kas Keeleamet kontrollib seda, et töökollektiivis olevad eestlastest töötajad ei jääks vaeslapse ossa, kui äkki on kollektiivis liiga palju Ukraina sõjapõgenikke, kes omavahel näiteks vene keeles räägivad. Ilmar Tomusk vastas, et keeleoskuse nõuded on kehtestatud keeleseaduse alusel Vabariigi Valitsuse määrusega. Keeleamet kontrollib nende nõuete täitmist, aga tema ei kehtesta nõudeid ja asutuse või töökollektiivi omavahelise suhtlemise keelt keeleseadus ei reguleeri. Küll aga seab keeleseaduse § 8 lõige 3 nõude, et igaühele tuleb tagada eestikeelne tööalane teave. Kui eestlastest töötajatele äkki seda ei tagata, siis on võimalik sellesse sekkuda, teised kollektiivi liikmed ei saa seda määrata. Keeleameti praktikas on tõesti olnud kaebusi selle üle, et vene emakeelega töötajate tõttu on töökeel eesti keele asemel vene keel. Kui [töökeele]nõuet rikutakse, siis saab Keeleamet teha ettekirjutuse. Meile on Tomuski sõnul probleem tulnud mitte Ukraina sõjapõgenikega, kuna nende osakaal asutustes on väike, vaid pigem on see probleem suuremates kaubanduskeskustes, kus kokku on 2000–3000 teenindajat, kes piisavalt eesti keelt ei oska. Ukraina sõjapõgenikud seda pilti ei muuda, pigem on nad näidanud üles soovi eesti keelt õppida.

Lauri Läänemetsa sõnul taotleb eelnõu, et Ukraina sõjapõgenikud saaksid võimalikult kiiresti tööle. Tegelikult lähtuvad eelnõu algatajad loogikast, et sõjapõgenikud ei teeks Eesti inimestele liiga, panustaksid Eesti majandusse, saaksid väärika töökoha, õpiksid ära eesti keele. Aga kogu arutelu komisjonis keerles selle ümber, et see tegelikult selle eelnõu kaudu ei teostu.

Seetõttu Jaak Valge sõnas, et eelnõu eesmärk on talle arusaamatu, ja tegi algatajatele ettepaneku eelnõu tagasi võtta, mis hoiaks kokku täiskogu menetlusaega. Valge lisas, et juhul kui ettepanek ei ole vastuvõetav, teeb ta komisjonile ettepaneku minna menetlusotsuste juurde, ja komisjoni esimees Aadu Must seda tegigi. Tehti ettepanek määrata komisjoni ettekandjaks tänane kõneleja Margit Sutrop, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail, mis lükkus tänaseks, 1. juunile, ja teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Eelnõu täiskogu päevakorda võtmise vastu oli 1 liige – Lauri Läänemets. Kõik ülejäänud olid selle poolt, et see võtta päevakorda. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – jällegi oli vastu 1 liige, Lauri Läänemets, ülejäänud olid poolt. Juhtivkomisjoni esindajaks määrata Margit Sutrop: vastu 1 ehk Lauri Läänemets, ülejäänud olid poolt, erapooletuid ei olnud. Suur tänu! Võin vastata küsimustele.

Aitäh! Aga küsimusi ei ole.

Aitäh teile!

Siis me lähme läbirääkimiste juurde. Ei ole läbirääkijaid ka. Siis me lähme tagasilükkamise hääletuse juurde. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 578 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me peame kõigepealt rahva saali tooma.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 700, vabandust, 578 ... Vabandust! Raimond Kaljulaid, protseduuriline.

Jaa, aitäh! Ma tahtsin lihtsalt täpsustada, kas sellel eelnõul on sotside allkirjad veel all, mida me hakkame hääletama, või on nad need ära võtnud. 

Minuni ei ole jõudnud äravõetud allkirju. Eelnõu on veel menetluses, niipalju kui ma tean. Aga see oli hea küsimus. Läheme siis ikkagi hääletamise juurde. Nagu öeldud, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 578 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Panengi hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 578 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise ettepaneku poolt on 59 saadikut, seda ei toeta 9 saadikut, erapooletuid ei ole. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Neljas tänane päevakorrapunkt – ärge minge ära, me oleme kolmandate lugemiste juures ja hakkame hääletama – on Vabariigi Valitsuse algatatud füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 kolmas lugemine. Vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Enne, kui me hääletamise juurde läheme, on võimalik kõnesid pidada. Avan läbirääkimised. Ei ole seda soovi, läbirääkimised on lõppenud.

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu toetas 67 saadikut, vastu oli 0, erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 499. Ka see on kolmandal lugemisel ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Aga kõigepealt saame avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole.

Panen hääletusele söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 499. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu vastuvõtmist toetas 69 saadikut, eelnõu vastu ei ole kedagi ja ka erapooletuid ei ole. See [eelnõu] on seadusena vastu võetud.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 533 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, lõpetan läbirääkimised ja läheme hääletuse juurde.

Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 533. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 53 saadikut, selle vastu on 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu 544 kolmas lugemine. On võimalik avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja läheme hääletamise juurde.

Panen hääletusele ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu 544. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 69 saadikut, vastu ei ole kedagi, erapooletuid ei ole ka. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 570 kolmas lugemine. On võimalik läbirääkimisteks siia tulla. Seda soovi ei ole.

Läheme hääletamise juurde. Panen hääletusele valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 570. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetab 69 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid samuti mitte. Seadus on vastu võetud.

Nüüd me läheme teiste lugemiste juurde. Üheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamist käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 583 teine lugemine. Ettekandjaks palun siia rahanduskomisjoni esimehe Andrei Korobeiniku. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Konventsiooni eesmärkidest olen ma siin varasemalt juba rääkinud. Eesti õigus on selle konventsiooniga kooskõlas ja täiendavaid muudatusi seadustes vaja ei ole. Ressursse ka vaja ei lähe.

See eelnõu oli rahanduskomisjonis 17. ja 30. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 16. mail, ettepanekuid ei laekunud. Komisjonis erilist arutelu enne teist lugemist ei tekkinud. Tekkis hoopis ettepanek, et võiks teise lugemise lõpetada ja viia läbi lõpphääletuse, kuna tegemist on konventsiooniga. Need otsused olid konsensuslikud. Suur tänu teile! 

Kas on küsimusi ettekandjale? Ei paista. Siis ei olegi midagi, meil on nüüd võimalik avada läbirääkimised. Seda ka ei soovita. Muidu oleks võimalik muudatusettepanekutega tegeleda, aga neid ei ole esitatud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia eelnõu lõpphääletusele, sest tegemist on välislepinguga. Enne ma ajasin teile pada, üks hääletus tuleb veel, jah.

Head kolleegid, meil on siin üks välislepingu ratifitseerimine. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamist käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 583. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Jaa, südantliigutav üksmeel, silm läheb niiskeks: poolt 64, vastuhääli ei ole, erapooletuid ei ole. Eelnõu leidis heakskiitmist.

Nüüd tänane kümnes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 531. See eelnõu on teisel lugemisel. Palun siia riigikaitsekomisjoni liikme Toomas Järveoja ettekandega.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 21. veebruaril käesoleval aastal ja selle esimene lugemine toimus 6. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. aprilliks kella 17.15‑ks ei esitatud eelnõu kohta väljastpoolt juhtivkomisjoni ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjoni eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist oma istungitel 2. mail, 16. mail ja 30. mail. Riigikaitsekomisjoni 2. mai istungil osalesid eelnõu algatajate esindajatena ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riikliku küberturvalisuse osakonna küberturvalisuse õigusnõunikud Oliver Grauberg ja Raavo Palu ja nõunik Maarja Mere. Lisaks osalesid istungil huvigruppide esindajatena Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu infoturbe nõukoja juht Kalev Pihl ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu jurist Keilin Tammepärg. 16. mai istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi riikliku küberturvalisuse osakonna küberturvalisuse õigusnõunikud Oliver Grauberg ja Raavo Palu ja nõunik Maarja Mere. Sellel istungil arutati juhtivkomisjoni muudatusettepanekuid ning ühiselt täpsustati muudatusettepaneku nr 3 sõnastust.

Muudatusettepanekud ja keelelised täpsustused. Kokku oli kolm muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1 tuleneb muudatusettepanekust nr 3 ja lähtub Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja § 35 lõikest 2, mille kohaselt ei nimetata seaduse muutmise pealkirjas nimeliselt rohkem kui kolme seaduse pealkirja.

Muudatusettepanek nr 2 tekitas eelmisel arutelul ka siin palju küsimusi ja seda esimene kord komisjonis arutleti. [Selle selgituse kohaselt] on riigikaitsekomisjoni liikmed seisukohal, et võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt peaks seaduses sätestatud teenuse osutaja sätet rakendama kõigile Eesti erakondadele või mitte ühelegi neist. Seetõttu jäetakse eelnõust välja säte, mille alusel loetakse teenuse osutajaks Riigikogus esindatud erakond, kelle üle saanuks teostada järelevalvet võrgu‑ ja infosüsteemide pidamise nõuete järgimise osas Riigi Infosüsteemi Ameti poolt, ehk erakonnad jäeti sellest seadusest välja.

Kolmandas muudatusettepanekus, mis võib-olla kõige rohkem poleemikat ja arutelu tekitas, on aluseks võetud ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaministri Andres Suti 21. aprilli kiri, millega palutakse täiendada eelnõu infoühiskonna teenuse seaduse muudatusega. Muudatusettepaneku nr 3 eesmärk on § 13¹ sätestamine, mis annab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile kaalukatel alustel õiguse nõuda infoühiskonna teenuse piiramist, kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks. Rõhutan just seda: eeldusel, et piiramine toimub tingimusel, et on vaja tagada riigi julgeolek. Riigikaitsekomisjon 2. mai, 16. mai ja 30. mai istungil täpsustas eelnimetatud sõnastust ja lepiti kokku nii komisjoni liikmetele, ministeeriumile kui ka huvigruppidele sobivas sõnastuses. Selleks oli eelnimetatud § 13¹ lõike 1 teksti lühendamine ja sõjaõhutamise või sõjakuritegude õigustamise sätestamine ning ka lõike 3 täpsustamine. Siinjuures pean tunnustama huvigrupina esindatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindajate panust sätete formuleerimisel.

Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mõned keelelised ja tehnilised täpsustused. Eelnõu teksti viidud keelelised ja tehnilised täpsustused ning juhtivkomisjoni arvestatud muudatused on alla joonitud.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Oma 16. mai istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2022. aasta 1. juuniks. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon oma 16. mai istungil konsensusega teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine täna lõpetada. Sellega ma praegu piirduksin. Aitäh!

Jaa. Nüüd on võimalik küsimusi esitada, aga ma ei näe küsimusi. Aitäh! Siis avame läbirääkimised. Leo Kunnas, palun! 

Küsiksin kohe lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Küberturvalisuse seaduse muudatus on vajalik, selles ei ole kahtlust. Meil ei olnud ka kuni esimese lugemise lõpetamiseni ja komisjoni töö algamiseni mingeid probleeme selle toetamisega. Aga pärast tõi Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium lagedale muudatusettepaneku, mis on praegu selle eelnõu muudatusettepanekuna nr 3.

Mis on selle probleem? Siin on pikad debatid käinud vihakõneseaduse üle ja seda formuleeringut on püütud mitmel moel sisse tuua, küll on see tulnud uksest ja aknast ja lõpuks on see väike põrandapragu, kust see on sisse tulemas, meie komisjon. Meie komisjoni ülesanne ei ole tegeleda näiteks isiku põhivabadustega ja selliste teemadega, milleks ka sõnavabadus on, see on rohkem põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni teema. Aga niiviisi ta siis teiseks lugemiseks meile toodi.

Selle üle käisid meil komisjonis küllaltki sisukad ja teatud mõttes isegi teravad debatid. Selle sõnastuse, mis lõpuks siia sisse jäi, ma loen veel korra ette. Infoühiskonna teenuse seaduse muutmine ei olnud üldse ju esialgse eelnõu teema, sest esialgu me rääkisime küberturvalisuse seadusest, see toodi siia sisse. See tekst on nüüd järgmine: "Infoühiskonna teenuse seadust täiendatakse §‑ga 13¹ järgmises sõnastuses: "§ 13¹. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õigus nõuda infoühiskonna teenuse piiramist. (1) Kui infoühiskonna teenuse kaudu üldsusele levitatud teabega kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele kodakondsuse, etnilise päritolu, keele, usutunnistuse või muude Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑s 12 nimetatud asjaolude tõttu, õhutatakse sõda või õigustatakse sõjakuritegusid ning kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks ja sellise teabe levitamise lõpetamiseks ning ohu tõrjumiseks puuduvad muud tõhusad võimalused, on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus teha infoühiskonna teenuse osutajale ettekirjutus ja nõuda infoühiskonna teenuse kaudu esitatava teabe kõrvaldamist või teabele juurdepääsu piiramist, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud erisusi."

Ma neid erisusi praegu ette lugema ei hakka, aga see sõnastus on nüüd loomulikult mõnevõrra teistsugune kui see, mis meile esialgu komisjoni toodi. Esialgu tegelikult, kuigi meile põhjendati seletuskirjas, et see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks, siis sõjaõhutamist või sõjakuritegude õigustamist üldse sees ei olnud, siis me saime selle sinna sisse pandud. Aga seesama vihakõneseaduse põhipostulaat jäi siia ikkagi sisse, kuigi tuleb tunnistada, et selle sidumine riigi julgeolekuga pehmendab seda. Aga täielikult siiski me ei saa välistada selle paragrahvi meelevaldset rakendamist, mis ei saa ju olla meie eesmärk. Seetõttu ka komisjonis Alar Laneman ja mina olime selle muudatusettepaneku vastu, hääletasime selle vastu, nagu ka meie [komisjoni] liige Ants Laaneots. Aga komisjoni enamusega hääletati see siia sisse.

Juhiks veel tähelepanu sellele, et see ei ole esmakordne praktika, esimene eelnõu, kui teise lugemise ajal tuuakse sisse mingeid täiesti uusi asju või põhiolemuslikult muudetakse mingeid seniseid käsitluses olnud eelnõusid. Meil on alles äsja, paari kuu jooksul olnud mitu sellist asja ja asi on sellise menetlusviisi puhul jõudnud ka Vabariigi Presidendi kätte. See menetlusviis sellisena ei ole hea. Ma kardan ka seda, et selline kaheastmeline taktikaline plaan oli algusest peale nii mõeldud, juba siis, kui see eelnõu meile toodi, ja seda lihtsalt niiviisi rakendati. Mina sõjaväelasena, endise sõjaväelasena ei saa teha mingit teist järeldust, näiteks et see oli puhas juhus või äkki avastati mingi asi hiljem. Lihtsalt seesama vihakõneseadus, küll mõnevõrra pehmendatud ja parandatud redaktsioonis, on jõudnud tagasi ja nüüd ta seaduseks ka sellisena formuleerub, selle meie komisjoni põrandaprao kaudu.

Nii sellest sisust kui ka sellest menetlusest ehk vormist tulenevalt olen ma sunnitud tegema Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel ettepaneku eelnõu teisel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Jaa, see on minu käes. "Eelnõu katkestada" on küll täpsem formuleering. Rohkem sõnasoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne kui me hakkame seda ettepanekut, mis just praegu siit välja hõigati, hääletama, on vaja läbi vaadata muudatusettepanekud. Neid on esitatud kolm tükki, ma kohe otsin need üles. Esimese muudatusettepaneku esitaja on riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Teise muudatusettepaneku esitaja on samuti riigikaitsekomisjon ning juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku esitaja on samuti riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Palun EKRE fraktsiooni poolt panna see muudatusettepanek hääletusele.

Paneme hääletusele. Head kolleegid! Me oleme muudatusettepanekute läbivaatamise juures, oleme küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juures. Kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud riigikaitsekomisjon ning mida juhtivkomisjon on arvestanud, palus hääletusele panna EKRE fraktsioon.

Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepanekut toetab 40 saadikut, vastu on 17, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek leidis heakskiitu.

Nüüd on meil vaja läbi hääletada Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu 531 teine lugemine.

Panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku katkestada eelnõu 531 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise ettepanekut toetab 17 saadikut, vastu on 40. Ettepanek ei leidnud toetust. Me läheme edasi, teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 569. Oleme teisel lugemisel. Palun siia ettekandega sotsiaalkomisjoni liikme Viktor Vassiljevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 569 algatas Vabariigi Valitsus 4. aprillil sel aastal ja Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Eelnõuga ühildatakse senised killustunud andmekogud, et tagada senise tervishoiutöötajate riikliku registri, proviisorite ja farmatseutide registri ning tervishoiuteenuse osutajate tegevuslubade riikliku registri andmete ühine ning infosüsteemi kaudu haldamine. Sisuliselt liidetakse olemuslikult üksteisega põimunud registrid üheks infosüsteemiks, mille nimeks saab tervishoiukorralduse infosüsteem.

Eelnõu 569 esimene lugemine lõpetati 20. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud ning juhtivkomisjon vormistas eelnõu kohta kaks tehnilist muudatusettepanekut. Sotsiaalkomisjon küsis eelnõu kohta arvamust eelnõu ettevalmistamisel Sotsiaalministeeriumis kaasatud huvigruppidelt. Oma arvamuse saatsid sotsiaalkomisjonile Eesti Ämmaemandate Ühing ja Eesti Õdede Liit.

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 9. mai, 16. mai ja 30. mai istungil. 9. mai istungil arutas komisjon eelnõu koos huvigruppidega. 16. mai istungil Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas, et huvigrupi ehk Eesti Õdede Liidu arvamustega seonduvalt ei ole vaja muuta eelnõus olevat sõnastust. Muudatusettepanekud, mis komisjon tegi, nr 1 ja nr 2, olid normitehnilised.

Seega tegi sotsiaalkomisjon ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 1. juunil 2022, teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ning juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. juunil 2022. Kõik.

Jaa, ja tegemist on ravimireklaamiga, eks? Aitäh! Küsimusi ei näe. Aitäh ettekandjale! Meil on ka nüüd võimalik läbirääkimised avada. Ei ole läbirääkimiste soovi. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on sotsiaalkomisjon ja sotsiaalkomisjon on arvestanud täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 569 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud halduskohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse avalikkus) 574. See on esimene lugemine. Palun siia ettekandjaks justiitsminister Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile halduskohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille põhiline eesmärk on tegelikult ka eelnõu pealkirjas sulgudes kirjas ehk see on kohtumenetluse avalikkus.

Põhiseaduse kohaselt peab kohtumenetlus olema avalik. Ajal, mil põhiseadus sõnastati – muide, see oli 30 aastat tagasi –, arutati kohtuasju suuremas osas kohtusaalis ja otsus kuulutati samuti sealsamas välja. Tänapäeval arutatakse suuremat osa kohtuasjadest aga kirjalikus menetluses ning seega puudub avalikkusel võimalus nendele ligi pääseda. Antud eelnõu soovib tagada põhiseaduse mõtte, et kohtupidamine on avalik, kuid teha seda nii, et inimestel ei kaoks julgus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.

Praegu pääseb avalikkus ligi üksnes jõustunud kohtulahenditele ning jõustumata ja tühistatud kohtulahenditega pole võimalik tutvuda. Samuti ei ole avalikkusel võimalik osaleda tsiviil‑ ja halduskohtumenetluses otsuse kuulutamisel. Need tehakse nimelt kirjalikult. Eelnõu kohaselt avalikustatakse kohtulahendid tulevikus Riigi Teatajas kohe peale kohtuotsuse teatavaks tegemist, olenemata sellest, millise menetlusega on tegemist.

Lisaks põhiseaduses nõutavale kohtumenetluse avalikkuse tagamisele on sellel veel teine mõju: õiguspraktika saab avalikkusele selgemaks. Tegeliku õiguspraktika tundmine pakub kindlasti huvi akadeemiliselt, kuid võimaldab ka hinnata õiguse ja õiguspoliitika toimimist ja kujundada vajalikke muudatusi. Õigust otsivatele inimestele annab ligipääs kohtulahenditele aga praktilist kasu. Tõenäoliselt ei tuhni tavainimene erinevates kohtulahendites, kuid kindlasti teevad seda õigusspetsialistid, advokaadid, nõustajad. See võimaldab sarnaste juhtumite põhjal hinnata, milline võib olla ühe või teise kohtuasja tulemus, ning aidata kaasa nii kokkulepete tegemisele, mõttetute vaidluste vähendamisele kui ka ergutada inimesi oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma.

Kohtupidamise avalikkuse juures tuleb kindlasti tagada see, et samal ajal oleks tagatud süütuse presumptsioon, juurdepääsupiiranguga andmete kaitse ning eraelu puutumatus. Kaitstud peavad olema kõik eri liiki isikuandmed, näiteks inimese rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised veendumused, terviseandmed jms. Arvutivõrgus avalikustatud kohtulahendis ei avalikustata füüsilisest isikust menetlusosaliste isikuandmeid, välja arvatud süüdistatava ja õigeksmõistetu puhul, kelle nimed ja isikukoodid avalikustatakse. Kuid inimesel on menetlusosalisena õigus taotleda oma nime avalikustamist ja õigeksmõistetul on õigus taotleda oma nime avalikustamise lõpetamist. Avalikustatud kohtulahendile pannakse märge "Jõustumata". Kui lahend jõustub või kui ta tühistatakse, asendatakse see automaatselt märkega "Jõustunud" või "Tühistatud".

Eelnõuga võimaldatakse menetlusvälisel isikul esitada kohtutoimikuga tutvumise taotlus kriminaalmenetluses lõpetatud kohtuasjas. Sellisel juhul peab taotleja oma soovi põhjendama. Ajakirjanduslikul eesmärgil toimikuga tutvumise puhul eeldatakse õigustatud huvi, kuid seda, kas konkreetse toimikuga või millise osaga sellest ajakirjanikul tutvuda võimaldatakse, otsustab ikkagi kohus. Õigusemõistmise huvides võib kohtu algatusel teha kohtuistungist ülekande ka veebilehel. Info ülekande toimumise kohta avalikustatakse Riigi Teataja veebilehel.

Seadus on kavandatud jõustuma järgmise aasta 1. augustil. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi saab esitada. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minus tekitavad natuke segadust isikuandmed ja andmekaitseseadus või isikuandmete kaitse seadus. Eesti on nii väike koht, et kui isiku nimi on avalikustatud, siis see ei kaitse ju inimest hilisemate võimalike ähvarduste, ahistamiste või kättemaksu eest. Kas sellele on ka mõeldud, mida see võib endaga kaasa tuua, kui nimi on avalik?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et avalikustatakse väga piiratud ringi inimeste nimed. Need on need, kes mõistetakse süüdi või õigeks, süüdimõistmisel [tehakse seda] teatud kindlatel juhtumitel. Menetluses osalejate nimesid ei avalikustata, need anonümiseeritakse, nii et sellest ei teki infot.

Kert Kingo, palun!

Aitäh veel kord, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jah, menetluses süüdi‑ või õigeksmõistetud inimene. Me näeme praegu Eesti Ekspressi põhjal, et Eesti Ekspress on Marti Kuusiku puhul hakanud ise nüüd uuesti kohtunikuks ja on hakanud uuesti andmeid analüüsima. See ju ei kaitse inimest, kui ka pisidetailid selle kohta, mis on kohtuistungil toimunud, on kõik kättesaadavad. Minus tekitab see küll natuke küsimusi. Äkki seletate selle ilusti lahti?

Aitäh! Kohtumõistmine toimub teatavasti avalikult ka praegu ja kui ajakirjanikud on kohtumõistmise juures, siis nad kuulevad ja näevad, kes on asjaosalised. Pärast, kui kohtuotsus on jõustunud, tekib õigus pääseda dokumentidele juurde. Ka selle seaduse järgi on õigeksmõistetu nimi avalikustatud. Ehk olukorras, kus kohtuprotsess käib, tänu sellele, et kohtuprotsess kriminaalasjades on avalik, saalis kõik kõike näevad-kuulevad, kõik teavad, kelle üle kohut mõistetakse, kelle võimalikku kuritegu arutatakse. See isik on teada, ja kui selgub, et see isik lõpuks ikkagi tunnistatakse õigeks, siis ma arvan, et selle inimese nime avalikustamine on just nimelt selle inimese jaoks kasulik, sellepärast et sellega öeldakse, et ta on süütu. Kui protsessi käigus on arutletud ja lõplik lahend on teada, aga lõplikus lahendis, kui kohtuotsus jõustub, inimese nime sees ei ole, siis avalikkus ei pruugi teada saada, et inimene on tegelikult õigeks mõistetud. Kui kohtupidamine käis, siis ta oli süüdistatav, aga nüüd ta enam seda ei ole, vaid on nii‑öelda puhtaks saanud ja vabanenud süüdistustest, osutunud õigeks, ning mulle tundub, et õigeksmõistetule on selline lähenemine kasulik. Aga loomulikult, nagu siin eelnõus on kirjas, kui inimene soovib, et ta õigeksmõistetuna anonümiseeritakse, siis see eelnõu annab talle võimaluse seda taotleda.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui rääkida konkreetselt sellest Marti Kuusiku kaasusest, siis ma tuletan teile meelde, et see oli kinnine kohtuprotsess. Tänases Eesti Ekspressis on hulgaliselt andmeid, mis autori kinnitusel on infokillud, mis on tilkunud ajakirjandusele. Kuidas saavad ajakirjandusele tilkuda infokillud, mille kohaselt pannakse kokku pilt, mis võib täielikult moonutada kogu seda kaasust ja jätta õigeksmõistetud inimesest täiesti väärastunud kuvandi? Kas see on selle eelnõu kontekstis teie meelest vastuvõetav kinniste kohtuprotsesside avalikustamise praktika?

Aitäh! Esiteks, ma ei kommenteeri konkreetseid juhtumeid, ei kommenteerinud eelmisele küsimusele vastates ega kommenteeri ka praegu. Juhin teie tähelepanu sellele, et kui kohtumenetluses tehakse otsus, siis see, et inimene on kohtu all, isegi kui tegemist on kinnise istungiga, ja inimese nimi, kelle üle [kohut peetakse], või asjaosalise, kahtlustatava või süüdistatava nimi on ju teada, eks. Kui siis selgub, et ta ei ole süüdi, siis ilmselgelt on ka see, ma arvan, süüdistatavale ja õigeks osutunule kasulik, et seda teatakse.

Kui kinniselt kohtuistungilt mingid andmed kohtupidamise ajal nii-öelda välja tilguvad, siis eks seda tuleb küsida nende käest, kes neid tilgutavad ja kes selle informatsiooni kuskilt kätte saavad, et mismoodi nad seda saavad. Aga juhin tähelepanu sellele, et ka praegu on võimalik kohtulahenditega tutvuda, kusjuures kohtunikel on õigus otsustada, kas nad lasevad tutvuda ja millise osaga lasevad tutvuda, millise osaga mitte. Nii et inimesel, kellel avaneb võimalus tutvuda kohtumaterjalidega, on kohustus teatud asju teatud tingimustel jälgida. Kui nad seda rikuvad, siis kahtlematult on inimestel, kes arvavad, et nende õigusi on rikutud, õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks, seda meie põhiseadus nimetab ja nii ütleb.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No meil on siin küll väga selge pilt, et see seadusemuudatus on tehtud just nimelt ajakirjanike jaoks. Ehkki, lubage, et ma olen skeptiline: minu arvates toimub Eestis praktika, kus prokuratuur juba ammu enne kohtuistungi algamist peab pressikonverentse, jagab informatsiooni, lekitab informatsiooni, kasutab ajakirjanikke teatud poliitiliselt angažeeritud protsesside mõjutamiseks, protsessis osalevate inimeste häbistamiseks ja nende maine kahjustamiseks. Kuidas see sobitub teie meelest kohtuprotsesside ja meie õiguspraktika avalikustamisse?

Aitäh! See süüdistuste laviin, mida te praegu esitate, on teie arvamus ja seisukoht. Sellel ei ole kokkupuudet antud eelnõuga. Antud eelnõu tegeleb kohtulahendite, kohtuotsuste avalikustamisega. Ma arvan, et põhiseadusest lähtudes on väga oluline, et kohtulahendid on avalikud ja neid tehakse avalikult, sest seda meie põhiseadus nõuab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Aga toome sellise näite. Kohtus arutatakse, ütleme, abielupaari lahutust. Reguleeritakse ka varalisi suhteid. Oletame, et lahutatakse sellepärast, et on esinenud ka ahistamise ja ähvardamise juhtumeid. Kas siis pärast avaldatakse kogu informatsioon ja tuuakse kõik need vaidlusesemed avalikkuse ette, kui neid käsitleti kohtuistungi käigus?

Aitäh! Kui kohtuistung toimub suletud ukse taga – ja mina olen aru saanud, et eriti sensitiivsetel juhtumitel see toimub suletud uste taga –, siis seda osa loomulikult ei avalikustata.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Läheme kaasettekande juurde. Palun kõnetooli õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kohtumenetluse avalikkuse tõhustamist käsitlev eelnõu oli õiguskomisjonis arutlusel 10. mail. Justiitsminister Maris Lauri rääkis kavandatavad seadusemuudatused lahti, nii nagu ka äsja siin istungisaalis. Seadusemuudatusi kohtute töös tingib, nagu me teame, reaalne elu ja tehnoloogia areng. See sai ka komisjonis täitsa selgeks.

Toon esile mõned aspektid ja küsimused, mis istungil tõusetusid. Kohtumenetluse avalikkuse tõhustamine haarab laias laastus kahte poolt: kohtuistungite avalikkus ja kohtulahendite avalikkus. Seepärast tsiteerin siinkohal ka õiguskomisjoni nõunikku Linnar Liivamäge, kes ütles, et õigusriigis on õigusemõistmine üldjuhul alati avalik – põhiseaduse § 24 –, välja arvatud juhtudel, kui kohtul on konkreetsed alused see menetlusosaliste huvides kinniseks kuulutada. Praegusel ajal on kirjalike menetluste osakaal kasvanud ja kohtumenetluse avalikkus, mis peaks tagama õigussüsteemi usaldusväärsuse ja läbipaistvuse, on jäänud mõneti tagaplaanile.

Komisjoni liikmetel oli küsimus, kuidas lahendatakse olukord, kus kohtumenetluses üks pool soovib kinnist, aga teine pool avalikku kohtuistungit. Minister vastas, et sellises olukorras on kohtu pädevus otsus langetada. Samuti on kohtu otsustada, kas kohtuistungist tehakse veebis ülekanne või mitte. Üldjuhul tuleb veebis ülekandmine kõne alla nendel juhtumitel, mille vastu on väga suur avalik huvi.

Arutelu istungi avalikustamise teemal oligi meil kõige pikem. Kolleeg Heljo Pikhof nentis, et ta ei poolda enamiku kohtuistungite avalikustamist veebi vahendusel, sest see võimaldab salvestamist ja pildistamist, ning arvas, et avalik huvi ei ole nii suur. Minister oli nõus, et kõigi kohtuistungite puhul ei ole veebis ülekandmine vajalik, kuid seadusega luuakse võimalus, kuidas ja millistel tingimustel seda ülekannet saab teha. Tõepoolest, teatud olukordades peabki kaaluma, et ülekannet ei saa teha, näiteks kriminaalmenetluse puhul erinevate tunnistajate ülekuulamisel.

Oluline on märkida ka seda, et kuna kohtuistungil osalejad peavad olema üheselt identifitseeritavad, siis saab pahatahtlikul eesmärgil pildistamise ja salvestamise keeldu rikkunuid tuvastada ja sanktsioneerida.

Kõlas ka väide komisjonis, et kohtumenetluse tunnistajatele võib selline veebiülekandega avalikustamine mõjuda väga häirivalt ja see peaks toimuma minimaalselt, vaid piiratud juhtudel. Minister oli sellega nõus, et see on kohtuniku jaoks tõsine valikukoht, millisel juhul ja kuidas ning millisel eesmärgil kohtuistungist ülekanne tehakse. Lahendusena on välja pakutud osalejate registreerimine ja identifitseerimine ning nõue, et kohtupoolne kanal peab veebis olema turvaline. Komisjonis tõdeti, et praktikas võib juhtuda, et kohtunikud ei hakka veebis ülekandmise võimalust üldse rakendama, kuid võib tekkida olukordi, kus see on vajalik, ja seepärast on seaduse selgus oluline.

Komisjonis oli ka küsimus, kas ja millistes riikides tehakse kohtupidamisest videoülekandeid avalikkusele. Saime teada, et Euroopa või muude riikide kohta ei ole praegu sellist analüüsi tehtud. Üldse, kohtuistungite ülekandmise ettepanek tulenes ka meil praktikast, teisisõnu objektiivsest olukorrast. Te teate küll, millal see tekkis. Veebiülekannete võimaldamise eesmärk oli anda kohtule selline valik juhuks, kui on suurt avalikku huvi pakkuv kohtuistung, näiteks õigushariduse hüveks. Minister tõi näite kohtuistungist, kus toimus vaidlus pensioni teise samba teemal, mis avalikustati suure avaliku huvi tõttu. Nii et kokkuvõttes võiks olukordades, kus suure avaliku huvi tõttu on keeruline huvilisi saali mahutada, kohus kaaluda istungi veebi kaudu ligipääsetavaks tegemist. Selline võimalus ei ole mõeldud alalisena, vaid spetsiifilisteks juhtudeks, sest on asjaolusid, mis võivad teha selle lahenduse keeruliseks.

Nüüd selle seaduse teine pool: kohtulahendite avalikkus. Komisjonis paluti selgitust arvamusele, et – ma tsiteerin – inimesed julgeks rohkem kohtusse pöörduda, kui eelnevalt on erinevates astmetes juba sarnased kohtulahendid olemas ja need on kättesaadavad. Ja selgitus oli lihtne: analoogsete kohtulahendite alusel saab inimene paremini hinnata kohtusse pöördumise vajalikkuse üle. Näiteks olukorras, kus ei avalikustata dokumente mingi krundi või tee ligipääsetavuse vaidluste kohta, võib inimene pöörduda kohtusse, teadmata, kuidas ja kas neid juhtumeid on eelnevalt lahendatud, ja kaalumise võimalus jääb tal siis ära. Aga see ennetaks mõndagi kohtusse pöördumist. Võib-olla, see on minu arvamus.

Küsiti ka Euroopa praktika kohta tehnoloogiliste lahenduste kasutamisel menetluse avalikustamiseks. Minister andis selgituse, et Eesti on digitaliseerimise mõistes esirinnas ja hinnatud äsja väljaantud Balti‑ ja Põhjamaade raportis parimaks. Näiteks on Eestis olemas digitoimikud ning COVID‑i piirangute ajal suudeti tagada kohtute toimimine. Eesti praktilisi tehnoloogilisi lahendusi hinnatakse väga.

Komisjoni liige Anti Poolamets märkis, et teistes riikides on sarnased probleemid kirjalike menetluste hulgaga, väikeste kohtusaalidega ja avalikkuse suure huviga, ning küsis, kas on välja tuua rahvusvahelist praktikat kaebustest kohtuistungite mittejälgitavuse kohta. Minister vastas, et kuna kohtuistungite ülekandmise ettepanek lahendusena tulenes Eesti praktikast, siis ei ole veel numbrilisi uuringuid tehtud. Küll on see küsimus kohtumistel teiste riikide justiitsministritega üles tulnud. Paremaid lahendusi otsivad kõik.

Tehti menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 1. juunil, siin oli konsensus; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, siin oli konsensus; teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 15. juuni kell 16, siin oli konsensus; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus, ka siin oli konsensus. Need konsensuslikud otsused tegid Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! On võimalik küsimusi esitada, aga ei esitata. Sellisel juhul avan läbirääkimised. Läbirääkimisi ka ei ole. Siis läheme komisjoni ettepanekute juurde. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 574 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 15. juuni kell 16.

Meie tänane 13. ja viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu 579. Tegemist on esimese lugemisega ja palun ettekandjaks haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna. 

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu, mille eesmärk – eriti hea on seda öelda tänasel lastekaitsepäeval – on luua süsteem, mis lähtub senisest veelgi enam pooleteise‑ kuni seitsmeaastaste laste ja nende perede vajadustest ning loob kvaliteetsed tingimused laste arengu toetamiseks.

Sel õppeaastal tegutseb Eesti hariduse infosüsteemi andmetel Eestis 597 koolieelset lasteasutust. Neist 468 on lasteaiad ja 129 on üldhariduskoolid, mille juures on ka lasteaiarühmad. Kokku omandab 3809 rühmas alusharidust peaaegu 67 000 last. See on see osa lastest, keda see eelnõu puudutab. Praegu töötab Eesti koolieelsetes lasteasutustes ja üldhariduskoolide juures tegutsevates lasteaiarühmades kokku veidikene üle 8000 õpetaja. Õpetajaid abistavaid töötajaid ehk siinse eelnõu kontekstis abiõpetajaid on hinnanguliselt 3800 ja direktoreid sama palju kui lasteaedu, 597. Toon teile välja olulisemad muudatused, mida oleme eelnõus ajakohastanud ja täpsustanud võrreldes praegu kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusega.

Esiteks räägime alushariduse kättesaadavusest. Alushariduse kättesaadavuse tagamiseks näeb eelnõu ette, et sarnaselt kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusega tagab kohalik omavalitsus kõigile pooleteise‑ kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle omavalitsuse territooriumil, võimaluse vanema taotluse alusel lasteaias käia. Koha eraldamisel on oluline põhimõte lapsevanema eelistus, lapse elukoha lähedus lasteaiale ning sama pere teiste laste käimine samas lasteaias. Taotluses märgib vanem soovitud lasteaia ja lasteaiakoha kasutamise alguse. Kohalik omavalitsus määrab lasteaiakoha kahe kuu jooksul taotluse esitamisest. Taotluste esitamise perioodi reguleerimiseks kehtestab kohalik omavalitsus eelnõu kohaselt laste lasteaeda vastuvõtu ja ka sealt väljaarvamise korra. Näiteks kui vanem soovib last lasteaeda panna lapse kolmeaastaseks saamisel, tuleb lapsevanemal taotlus esitada kaks kuud enne lapse kolmeaastaseks saamist ja KOV peab andma kahe kuu jooksul lapsevanemale vastuse ja ka lasteaiakoha. KOV võib vanema nõusolekul pooleteise‑ kuni seitsmeaastase lapse munitsipaallasteaia koha asendada eralasteaia kohaga või pooleteise‑ kuni kolmeaastase lapse munitsipaallasteaia koha munitsipaal‑ või eralastehoiu kohaga. Lasteaiakoha asendamisel kohaga eralasteaias või -hoius ei või vanema osalustasu olla suurem, kui see on munitsipaallasteaias.

Teiseks, tugiteenuste osutamine. Meie eesmärk on tagada tugiteenuste parem korraldus ning iga lapse arengu toetamine ühetaolisema tugiteenuste osutamise korraga haridusvaldkonnaüleselt. Aluseks on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis näeb ette üldise, tõhustatud ja eritoe võimaldamise. Samad teenused ja nende rakendamise kord on eelnõu kohaselt kavas võtta kasutusele nüüd ka alushariduses. Alushariduse ja lapsehoiu seadus näeb ette, et lapsele tagatakse lasteaias logopeedi ja eripedagoogi või muu tugispetsialisti teenus. See on ka praegu kehtiva seaduse järgi nii.

Täiendavalt määrab direktor lapse arengu toetamiseks ja tugispetsialistide teenuse osutamiseks lasteaias hariduslike erivajadustega laste õppe koordineerija ehk HEVKO – seda siis samuti sarnaselt üldhariduskooliga –, kelle ülesanne on korraldada lasteaiasisest meeskonnatööd ja koordineerida lasteaiavälises võrgustikutöös osalemist. Tegemist on küll uue rolliga alushariduses seaduse mõttes, kuid see ei eelda täiendava ametikoha loomist lasteaias. HEVKO ülesannete täitmiseks on lasteaia direktoril õigus valida selleks tööks sobivaim töötaja ja sisuliselt praegu väga paljud lasteaiad just nimelt nii seda ülesannet ka täidavad.

Kaasava hariduse põhimõttel kaasatakse tõhustatud tuge ja erituge vajavad lapsed tavarühma. Selleks on laste piirarv rühmas väiksem kui teistes lasteaiarühmades, arvestades, et üks tõhustatud tuge saav laps täidab kolm kohta ja üks erituge saav laps täidab kuus kohta. Kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse diagnoosipõhised rühmad, nagu näiteks keha‑, liit‑ ja meelepuudega laste rühmad, tasandus‑ ja arendusrühmad ning pervasiivsete arenguhäiretega laste rühmad asendatakse eelnõus tõhustatud tuge ja erituge saavate laste rühmadega nagu haridussüsteemis üldisemalt. Lapse heaolu ja arengu toetamiseks võib uue alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu kohaselt lasteaias moodustada väiksemaid rühmasid, näiteks tõhustatud tuge saavate laste rühma kuni 12 lapsega, erituge saavate laste rühma kuni kuue lapsega. Soovitused selleks teeb kooliväline nõustamismeeskond.

Oluline on ka see, et lasteaia tugispetsialistil on selle seaduseelnõu järgi õigus taotleda tugispetsialisti lähtetoetust, mida me praegu rakendame koolides. Selle lähtetoetuse suurus on ligikaudu 13 000 eurot netona. Võttes arvesse kooli tugispetsialistide esitatud lähtetoetuse taotluste hulka – neid on veidi alla 30 taotluse aastas – ja lähtetoetuse suurust, on lähtetoetuse taotlemise õiguse laienemisega kaasnev prognoositav kulu riigile kuni 460 000 eurot aastas.

Kolmandaks räägime õppekeelest. Alushariduse ja lapsehoiu seaduse kohaselt on alates kolmandast eluaastast lasteaia õppekeel eesti keel. Kui praegu kehtiva seaduse järgi on lubatud lasteaia pidajal kehtestada 100% ulatuses rühmades ka muu õppekeel ning mitmed kohalikud omavalitsused on seda võimalust ka kasutanud, luues vene õppekeelega lasteaedu või rühmasid, siis uue seaduse järgi seda võimalust enam ei ole. Vene keeles õpib praegu Eestis 97 koolieelses lasteasutuses 9500 lasteaialast ehk 14% kõikidest lastest. Lisaks käib keelekümblusrühmades 3700 last ehk 5,5%. Keelekümblusmeetodit kasutatakse 62 koolieelses lasteasutuses ja enam kui 200 lasteaiarühmas.

Uus alushariduse ja lapsehoiu seadus annab lasteaia pidajale ka edaspidi õiguse võimaldada muu emakeelega lastele õpet nende emakeeles, kuid seda tingimusel, et muu õppekeel ei tohi moodustada õppe‑ ja kasvatustegevusest rohkem kui 50% ning eesti õppekeel peab olema tagatud vähemalt 50% ulatuses. Selleks peab igas rühmas hiljemalt viie aasta pärast ehk 1. septembriks aastaks 2027 eelnõu kohaselt olema vähemalt üks C1-tasemel eesti keelt valdav täistööajaga töötaja. Kui lapsevanem soovib, et tema laps saab õpet vaid eestikeelses rühmas ja lasteaias, siis tuleb pidajal lapsele tagada lasteaiakoht 100% eesti õppekeelega rühmas. 

Head Riigikogu liikmed! Põhiseaduse järgi on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust, see on põhiseadusjärgne õigus. Seega, 100% eestikeelne lasteaed säilib senisel kujul ja selline lasteaed tuleb tagada kõigile. Kedagi ei saa sundida osalema osaliselt muu õppekeelega lasteaiarühmas, kui lapsevanem pole selleks soovi avaldanud. Seega on uue seadusega tagatud iga lapse põhiseaduslik õigus saada eestikeelset õpet.

Neljandaks räägime töötajate kvalifikatsioonist ja koosseisust. Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu määrus muutub eelnõuga kehtetuks. Lasteaedadele muutub õppe- ja kasvatustegevusega seotud töötajate töölevõtmine ja nende koormuse määramine paindlikumaks. Lasteaial on suurem autonoomsus otsustada, milliseid ametikohti ta loob ja missuguse koormusega ta töötajaid tööle võtab. Loomulikult õppe- ja kasvatustegevusega seotud töötajad, kes lasteaias kindlasti peavad olema, on edaspidi kehtestatud seaduses. Nendeks on direktor, õpetajad, abiõpetajad ja tugispetsialistid. Eelnõuga tõstetakse direktori ja õppealajuhataja kvalifikatsiooninõudeid, milleks on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ning pedagoogilised kompetentsid ja juhtimiskompetentsid. 10. novembri seisuga möödunud aastal oli lasteaedades tööl direktoreid ja õppealajuhatajaid kokku veidi üle 1000, kellest ligi 70% on vähemalt magistrikraadiga või sarnase kvalifikatsiooniga.

Eelnõuga kehtestatakse esmakordselt ka abiõpetajate kvalifikatsiooninõuded, milleks on vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse või vähemalt keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid. Eelnõu kontekstis on praegu lasteaedades hinnanguliselt 3800 abiõpetajat. Kehtiva seaduse järgi ei ole õpetajat abistav töötaja pedagoogiline töötaja ning nende andmed Eesti hariduse infosüsteemis praegu ei kajastu. Seetõttu ei ole meil terviklikku ülevaadet nende haridustaseme ja kvalifikatsiooni kohta, nagu õpetajate ja lasteaiajuhtide puhul on. Küll on teada, et umbes kolmandikul neist on rohkem kui kümneaastane lasteaias töötamise kogemus ning nad on oma igapäevatöö käigus läbinud erinevaid tervisekaitse‑, pedagoogilisi või lapsehoidja‑ ja meeskonnatöö koolitusi ehk neil on juba olemas töökogemused ja täiendkoolitustega omandatud tööks vajalikud pedagoogilised kompetentsid. 

Praegustele abiõpetajatele, direktoritele ja õppealajuhatajatele ei kohaldata eelnõu kohaselt kvalifikatsiooninõudeid 2027. aasta 1. septembrini. Alates 2027. aasta 1. septembrist hakatakse neid nõudeid kohaldama. Nii et on üleminekuaeg.

Lühidalt ka rühmade moodustamisest. Rühma registreeritud lasteaialaste arvu ja sellest lähtuvat töötajate arvu võrreldes kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusega ei muudeta. Kohalikule omavalitsusele jääb võimalus erandjuhul ja direktori ettepanekul, mille kohta on arvamust avaldanud ka hoolekogu, rühmas laste arvu suurendada, et lahendada lasteaiakohtade suure nõudlusega seotud probleeme. Eelnõu järgi on rühma registreeritud laste arv pooleteise‑ kuni kolmeaastaste rühmas 14, kolme‑ kuni seitsmeaastaste rühmas on 20 last ja pooleteise‑ kuni seitsmeaastaste liitrühmas 18 last.

Kehtivas koolieelse lasteasutuse seaduses nimetatakse pooleteise‑ kuni kolmeaastaste laste rühma sõimerühmaks, kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste rühma lasteaiarühmaks ning pooleteise‑ kuni seitsmeaastaste laste rühma liitrühmaks. Uues alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõus asendatakse need [nimetused] laste vanusevahemikega ehk on pooleteise‑ kuni kolmeaastaste laste, kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste ja kahe‑ kuni seitsmeaastaste laste rühmad.

Veidi ka lastehoidudest. Seni Sotsiaalministeeriumi haldusalas olnud pooleteise‑ kuni kolmeaastaste laste lastehoiud liiguvad Haridus‑ ja Teadusministeeriumi haldusalasse, lähtudes antud eelnõust. Lastehoid muudetakse haridussüsteemi osaks. Eelnõuga defineeritakse lastehoiu mõiste. Lastehoid on uue seaduse kohaselt asutus, kus turvalises, eakohases, mängulises ja arendavas kasvukeskkonnas hoitakse [pooleteise- kuni kolmeaastaseid lapsi] ja toetatakse nende üldoskuste arengut. Ainsa uue kohustusena võrreldes praeguse lapsehoiuteenust reguleeriva sotsiaalhoolekande seadusega nähakse ette, et lastehoiu pidaja koostab laste üldoskuste arengu toetamiseks alushariduse riikliku õppekava järgi lastehoiu tegevuskava ja selleks on antud üleminekuaeg kuni järgmise aasta 30. augustini. Raske või sügava puudega laste ehk suure hooldus‑ ja abivajadusega laste hoiuteenus jääb Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ning seda reguleerib sotsiaalhoolekande seadus.

Alushariduse ja lastehoiu seaduse järgi võimaldatakse ka lastehoiuteenust kuni kolmeaastastele lastele, et toetada nende üldoskuste arengut. Alates neljandast eluaastast on oluline lisaks toetada lapse selliste teadmiste ja oskuste kujunemist, mis loovad eeldused põhihariduse omandamiseks ja edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus, mistõttu nähakse eelnõuga ette nelja‑ kuni seitsmeaastastele lastele lasteaiad. Tegutsevatele lapsehoiuteenuse osutajatele kehtestatakse, nagu ma ütlesin, kolmeaastane üleminekuperiood, aga nii nagu praegu, on ka edaspidi võimalik pakkuda lapsehoidmise teenust vabaturu põhimõttel võlaõigusliku lepingu alusel. Sellisel juhul ei tee teenuse osutamise üle järelevalvet mitte riik, vaid lapsevanem.

Kiiresti ka selle eelnõuga seotud rahalistest mõjudest. Eelnõuga ei muudeta alushariduse ja lapsehoiu rahastamise süsteemi. Alushariduse kättesaadavuse tagamine on kohaliku omavalitsuse seadusjärgne ülesanne, mille täitmiseks on kohalikul omavalitsusel nii tulubaasi laekuvad vahendid kui ka sihtotstarbeliselt eraldatavad riigieelarvelised vahendid. Eelnõu rakendamiseks eraldab riik jätkuvalt KOV‑idele lasteaiaõpetajate tööjõukulude toetust 15 miljoni euro ulatuses aastas, mida kohalik omavalitsus võib kasutada lasteaiaõpetajate töötasu suurendamiseks, tugiteenuste kättesaadavuse tagamiseks ja tugispetsialistide töötasuks, sealhulgas ka HEVKO‑de tööülesannetega seotud töötasu kompenseerimiseks. Lasteaia tugispetsialistide lähtetoetuse võimaldamisega kaasnev prognoositav kulu riigile, nagu ma juba ütlesin, on suurusjärgus 460 000 eurot aastas.

Õppekeele regulatsioonide rakendamiseks toetatakse lasteaedasid eesti keele kasutamisel alates lapse kolmeaastaseks saamisest riikliku projekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas" kaudu. Ja kindlasti see riigipoolne toetus jätkub ja seda me tahame ka laiendada. Täiendavalt eraldatakse riigieelarvest lasteaedadele ligi 400 000 eurot aastas toetust eesti keele õppe toetamiseks. Toetust eraldatakse Eesti hariduse infosüsteemi andmete järgi nii muu õppekeelega rühmadele, keelekümblusrühmadele kui ka eesti keele õpet võimaldavatele rühmadele. Sel aastal sai toetust pea 1500 rühma.

Täiendavalt on veel väga mitmeid vahendeid, kuidas nii haridustöötajate keeleoskust kui ka nende metoodilisi oskusi arendada, et nad suudaksid õpetada vajadusel ka muukeelseid lapsi eesti keeles. Lisaks oleme suurendanud ja planeerime jätkuvalt suurendada õppekohtade arvu ka lasteaiaõpetajate õppekaval. Näiteks sel aastal suurendasime seda arvu 16 võrra, kokku on 50 õppekohta ja see läks riigile maksma 450 000 eurot aastas.

Head kolleegid! Tegemist on väga põhimõttelise ja laste õigustest lähtuva seaduseelnõuga, pidades silmas, et lapse õigus saada Eesti riigis eestikeelset haridust, sealhulgas alusharidust, oleks tagatud. Seaduseelnõu järgi peaks see kehtima hakkama järk-järgult, aga see keeleosa aastal 2027. Ent arvestades seda, et tõenäoliselt me jätkame selle eelnõu menetlemist – ma loodan seda väga – sügisel, siis tõenäoliselt peab selle seaduse jõustumise tähtaega ja ka üleminekuaega siin Riigikogus muutma. Aitäh teile!

Aitäh! Nüüd küsimuste juurde. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ei ole vist saladus, et see seaduseelnõu on tihedalt seotud uue alushariduse õppekavaga ja selle eelnõuga. Teil on kindlasti meeles, et aasta alguses käisite te siin vastamas arupärimisele, mis puudutas sedasama õppekava, ja üks olulisemaid teemasid seal on lasteaedadesse viidav digiõpe. See on äärmiselt tundlik teema, kuna see mõjutab laste aju ja loovuse arenemist, vaimset tervist ja ka laiemaid kultuurilisi ja tsivilisatsioonilisi suundumusi meie ühiskonnas. Siis arupärimisele vastates te andsite signaali, et ilmselt see osa õppekavast on puudulikult kirjutatud, seda tuleks ekspertidega arutada ja see ümber kirjutada. Nüüd mu küsimus ongi: kas õppekava eelnõu on selles osas muutunud või on ta endiselt samal kujul paberil, nagu ta siis oli?

Suur tänu selle küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et te selle teema tõstatasite, sest tõesti, lähtudes teie arupärimisest me konsulteerisime uuesti ekspertidega, sealhulgas ka teie soovitatud ajuteadlase Jaan Aruga. Ja tõesti, seda õppekava me muutsime esiteks sellega, et digioskuste arendamine algab alates kolmandast eluaastast, mitte varem. Alates kolmandast eluaastast tohib kasutada digitaalseid vahendeid. Ja me rõhutasime veel seal õppekavas üle, et see digitaalsete oskuste arendamine ei ole ekraani taga istumine, vaid enamasti [kasutatakse] lapsesõbralikke roboteid, mille abil õpetatakse juba selliseid esmaseid programmeerimisoskusi. Ma olen viimasel ajal just selle alushariduse seaduse eelnõu kontekstis külastanud mitmeid lasteaedu, nii eestikeelseid kui ka venekeelseid lasteaedu, ja näinud, kuidas neid digitaalseid vahendeid reaalselt kasutatakse. Ja tõesti, need on väga lapsesõbralikud ja mitte ekraani ees istumise õppevahendid, vaid pigem on need mänguasjad, mida saab programmeerida lähtuvalt esmastest programmeerimisoskustest. Nii et jah, aitäh selle arupärimise eest, me tõesti konsulteerisime lisaks ja ka muutsime õppekava, lähtudes ekspertide hinnangutest.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Väga lugupeetud minister! Suur tänu selle töö eest selle seadusmuudatuse ettevalmistamisel! Tegemist on märgilise seadusmuudatusega ja väga hea meel on, et me alustame selle arutelu nüüd 1. juunil, lastekaitsepäeval. Kõne all oleva eelnõu puhul ei ole ju tegemist ainult eestikeelse lasteaiaga, vaid ka väga paljude tugiteenustega, mis selle seadusega koos käivad.

Aga kultuurikomisjonis ja ma olen märganud, et ka meedias on tekkinud diskussioon ja on [kõlanud] mitmeti arvamusi selle kohta, et eesti õppekeel ja eestikeelne lasteaed ei ole kattuvad mõisted. Ja kriitikat on olnud just kuidagi mulle üllatuslikult. Siin ma küsingi protokolli huvides, et te saaksite võimaluse selgitada, miks arvatakse, et nüüd on omavalitsustele antud selle seadusega vabad käed Eesti lapsi venestama hakata. Nüüd nagu peab omavalitsus tagama ...

Hea küsija, teie aeg!

... eesti lapsele ainult 50% ulatuses eestikeelset haridust. Palun selgitage!

Aitäh! Selle seaduseelnõu mõte on siiski see, et iga laps peab saama eestikeelset alusharidust. Me teame, et tänane seadus lubab lasteaia pidajal teha oma otsusega võimalikuks ka 100% muukeelse lasteaia pidamise. Selle eelnõu järgi saab küll õppekeelt muuta, aga mitte enam sajaprotsendiliselt, vaid 50% ulatuses. Nii et me räägime selle eelnõu kontekstis venekeelsetest lasteaedadest, kes saavad võimaluse, kui nende pidaja seda soovib, edaspidi olla vähemalt 50% ulatuses eestikeelne ja muus ulatuses siis näiteks venekeelne.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! See ei ole seadusmuudatus, vaid seaduse põhimõtete muudatus. Me ühendame nüüd kaks seadust. Aga püsib see põhimõte, et kohalik omavalitsus on kohustatud tagama lasteaiakohad kõikidele lastevanematele, kes soovivad oma last lasteaeda panna. Muudatus on see, et nüüd on see siin §‑s 4, varem KELS‑is oli §‑s 10. Mina mäletan aega, kui Tallinna kuldse ringi vallad ei suutnud lasteaiakohti tagada ja neid kaevati korduvalt kohtusse. Samal ajal nad figureerisid edukate omavalitsuste edetabeli tipus esimesest kuni viienda kohani. Aga tegelikult nad seadust ei täitnud. Miks see eelnõu ei anna paindlikkust sellistele omavalitsustele või kuidas selle seaduse muudatused aitavad kaasa lasteaiakohtade loomisele?

Aitäh! Esiteks, ma loodan, et sellest me saame kõik ühtemoodi aru, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada tema territooriumil elavatele lastele lasteaiakoht. See on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Ja kui neid kohti ei ole ja prognooside järgi nähakse, et lapsi tuleb teatud piirkonda rohkem, siis peabki arvestama oma investeeringute plaanides sellega, et lapsi tuleb rohkem. Me oleme praegu selles seaduseelnõus pakkunud, et lasteaiakohtade puuduse korral võib kaasata ka eralastehoide, võib suunata lapsi ka eralastehoidudesse, aga siis peab kohatasu olema sarnane munitsipaallasteaia kohatasuga. Sisuliselt on see see, mida tehakse juba praegu osas kohalikes omavalitsustes, näiteks Tartus.

Palun nüüd, Anastassia Kovalenko-Kõlvart!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Uue eelnõuga tõstetakse direktori ja õppealajuhataja kvalifikatsiooninõudeid, milleks on magistrikraad. Kas te saaksite öelda, kui palju inimesi selle tagajärjel kaotab oma töö, kuna nad ei vasta nendele kvalifikatsiooninõuetele? Ja kust leida need uued inimesed?

Aitäh! Ma oma ettekandes ütlesin seda, et meil on tööl veidikene üle 1000 alushariduse direktori ja õppealajuhataja ja pea 70%‑l neist on magistrikraad või kvalifikatsioon, mida uus seadus ette näeb. Ka selle konkreetse kvalifikatsiooninõude puhul, nagu enamasti kvalifikatsiooninõuete puhul, antakse üleminekuaeg. Ma usun, et tänased lasteaedade direktorid ja õppealajuhid, kes näevad end ka kolme-nelja aasta pärast samal ametikohal, saavad minna ja magistrikraadi omandada. Bakalaureusekraad on neil kindlasti olemas ja magistrikraadi omandamiseks läheb kaks aastat, kui sellele pühenduda, nagu teie ka väga hästi teate.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Soovin tunnustada teid, ministrit, ja kogu ministeeriumi alushariduse ja lapsehoiu mahuka seaduse Riigikogu ette toomise eest. Seda oleme kaua oodanud. Aga seletuskirjas tuuakse välja, ma tsiteerin: muudetakse lasteaia juhtimise korraldust. Seda siis võrreldes varasema koolieelse lasteasutuse seadusega. Me teame, kui oluline on organisatsioonis juht ja juhtimine. Palun avage seda muudetud juhtimisskeemi.

Aitäh! Esiteks, me tõesti eeldame nii nagu koolide, nii ka lasteaedade puhul seda, et direktoril peab olema magistrikraad. See on väga oluline, sest lasteaia direktori roll on väga mõjukas roll ja kindlasti peab seal kõrgelt kvalifitseeritud inimene seda protsessi juhtima. Aga me teeme selle eelnõu kohaselt seda, et me tegelikult ühtpidi nõuame kõrgemat kvalifikatsiooni, aga teistpidi anname lasteaedadele suurema autonoomsuse ja paindlikkuse ka meeskonna loomisel. Me ei ütle enam seadusandjatena väga täpselt ette, kes peavad olema lasteaia meeskonnas. Me ütleme küll, et peavad olema direktor, õppealajuhataja, õpetajad, abiõpetajad ja tugipersonal, aga kes veel peavad olema, selleks me anname suurema autonoomia koolieelsetele lasteasutustele. Ja see eeldab [juhtidelt] kõrgemat kvalifikatsiooni, et selle vastutusega toime tulla.

Viktor Vassiljev, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahvi 10 lõikes 10 ütlete, et infosüsteemi kandmiseks on vaja vanema nõusolekut, samas aga on selleks ajaks lapsel juba toe vajadus defineeritud. Kuidas on tagatud, et laps ilma vanema eelneva nõusolekuta ei oleks märgistatud?

Kindlasti peab laps saama tuge ja kõik need märgistused peavad olema lapsevanema nõusolekul ja teadmisel. Seda teistpidi ei saagi teha.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Seda eelnõu arutati kultuurikomisjonis kahel koosolekul ja seejuures teine koosolek kulus kempluseks selle üle, kas teha kohe menetlusotsused või küsida lisaselgitusi, nagu teiega esimesel koosolekul kokku lepiti. Seega, seda eelnõu, mille maht koos seletuskirjaga on 156 lehekülge – sihukene paras brošüür, seda valmistati ette 2018. aasta septembrist alates HTM-i vedamisel, 21 asutust valmistas seda ette –, seda eelnõu arutati komisjonis sisuliselt alla ühe tunni. Küsin: kas teie hinnangul on tegemist hea valitsemispraktikaga? Ja teine küsimus: miks valitsusel selle kolm ja pool aastat koostatud eelnõuga nüüd äkki nii kiire hakkas?

Aitäh! Esiteks, minu poolest te võiksite kultuurikomisjonis arutada alushariduse seadust nii kaua, kui te, Riigikogu liikmed, soovite seda arutada, nii kaua, kuni te saate oma küsimustele vastused. See kindlasti ei olnud ei valitsuse ega Haridus- ja Teadusministeeriumi tingimus või soov, kuidas seda kultuurikomisjonis arutatakse.

Teiseks: miks just praegu? Sellepärast, et see eelnõu sai valmis praegu. Tõesti, väga paljud organisatsioonid, erialavaldkonna organisatsioonid, on pikka aega selle eelnõu koostamisse panustanud. Ja otsustati, et nüüd on ta valmis parlamendi aruteluks, mis ei välista ju seda, et parlamendis selle seaduseelnõu kohta muudatusi tehakse. Kui austatud parlament leiab, et siin seaduseelnõus on väiksemaid või suuremaid puudusi, mida saab muudatusettepanekutega parandada, siis mul on hea meel. See ongi ju teie roll ja ülesanne. Jõudu tööle teile! 

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Pikaajalise omavalitsusjuhina ma tunnen huvi selle vastu, et § 4 lõikes 5 on reguleeritud inimeste õigus saada KOV‑ilt lasteaiateenust ka siis, kui puudub võimalus Eesti rahvastikuregistris ennast registreerida. Kuidas on tagatud selle teenuse rahastamine omavalitsustele?

Alusharidus on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja riik seda ei rahasta. See ongi kohaliku omavalitsuse ülesanne rahastada alusharidust. 

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas saab kohalik omavalitsus tagada õpetajate leidmise, kui kohalik omavalitsus ei tegele ei koolitamisega ega koolitustellimuse esitamisega? Siiani oli kõrghariduse rahastamine riigi kohustus, aga minu teada pole meil siiamaani kõrgkoolidega sõlmitud halduslepinguid. Samal ajal kui näiteks Ida-Virumaal on uuel õppeaastal vaja rohkem kui 100 uut õpetajat. Kuidas me sellest surnud ringist välja tuleme ja saame piisava arvu õpetajaid eelnõus seatud eesmärkide saavutamiseks? 

Aitäh! Siin on kindlasti riigil väga suur roll. Nagu ma ütlesin, me oleme juba suurendanud ka alushariduse õpetajate õppekohtade arvu. Mitmed õppekohad on avatud näiteks Narva kolledžis ja me kindlasti tahame jätkata nende õppekohtade arvu suurendamisega. Hea meel on selle üle, et alushariduse õpetajate õppekava on noorte seas äärmiselt populaarne, see on ülikoolides üks kõige populaarsemaid erialasid üldse. Alushariduse õpetaja õppekohale kandideeris eelmine aasta rohkem kui kümme inimest. Ka praegu ülikoolid hindavad, et ukse taha jäävad sellised kandidaadid, keda tegelikult võiks õpetada, kes sobiksid kindlasti alushariduse õpetajateks, ja seetõttu me oma vahenditest väga kiiresti selleks õppeaastaks õppekohtade arvu suurendasime, et ülikoolid saaksid kohe vastu võtta rohkem [tulevasi] õpetajaid. Ja ma kinnitan teile, et kui ma peaksin jääma ametisse, siis kindlasti me suurendame õppekohtade arvu veel.

Natalia Malleus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Millal te plaanite vastu võtta alushariduse õppekava ja kes on selle väljatöötajad?

Aitäh! Õppekava saab vastu võtta siis, kui seadus on vastu võetud. Ja selle õppekava arendamisse on panustanud nii erialavaldkonna ühendused kui ka ülikoolid, nii Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli eksperdid.

Igor Kravtšenko, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Olete korduvalt rõhutanud just keeleaspekti, aga miks eesti keele kohustus ei laiene eralasteaedadele? 

Keelekohustus ei laiene praegu lastehoidudele, aga lasteaedadele siiski laieneb minu teada. Aga seda ma pean üle kontrollima. Jah, lastehoidudele kindlasti mitte. Aga eralasteaedadele? Ei pruugi. Vaat siin on ju see põhimõte, et alusharidus peab olema eestikeelne. Ja kui alushariduse asutuse pidaja hoolekoguga läbi rääkides otsustab, et 50% sellest õppest peaks olema ikkagi muukeelne, siis on võimalik seda ainult teha 50 : 50 põhimõttel. Ma jään praegu vastuse võlgu, aga kindlasti ma vastan teile kirjalikult. 

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Meie fraktsioonil oli selle eelnõu kohta terve rida küsimusi, oleme need ka edastanud ministeeriumile ja täname vastuste eest. Aga ma küsiksin selle kohta, et selle eelnõuga pannakse kohalikele omavalitsustele terve rida uusi väga mahukaid ja kalleid kohustusi. Kas nendega tuleb kaasa ka uue aasta eelarvest vajalik rahastus?

Suures osas ülesanded kohalikele omavalitsustele ei muutu. Rahastamissüsteem ja ülesanded ei muutu, ka praegu peavad lasteaiad pakkuma tugiteenuseid lastele, kes seda vajavad. Ja kohalik omavalitsus peab oma abivajavat last toetama, ka siis, kui laps on kodune, mitte ainult lasteaias või lastehoius. Aga see kohustus on igal juhul juba olemasolevas seaduses olemas. Märkimisväärseid lisakohustusi kohalikele omavalitsustele ei tule, aga riik on planeerinud väga mitmeid tegevusi selleks, et kohalikud omavalitsused leiaksid näiteks rohkem eestikeelseid õpetajaid alusharidusse.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Hea minister! Kuidas te kujutate ette, et on võimalik keset kooliaastat lasteaiarühmasid väiksemaks muuta? Eelnõu § 8 lõikes 7 toodud vajadus ja Rajaleidja paberid võivad saabuda eri aegadel.

Lasteaiarühmade suurused on kehtestatud seaduses ja kui lasteaiarühmi tahetakse suurendada, siis selleks peab olema direktori soovitus ja hoolekogu otsus. Aga kas te [peate silmas] eelnõu jõustumise päeva? Mis mõttes keset õppeaastat? Iseenesest [rühma suurust] vähendada saab siis, kui on koolivälise nõustamismeeskonna otsus, et seal on näiteks mõni erituge vajav laps. Siis saab seda vähendada, kui [selline laps] sinna suunatakse. Aga see ongi lasteaia töökorralduse küsimus. Meil ei ole enamasti ühe rühmaga lasteaedu, rühmi on siiski tavaliselt lasteaedades mitu.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! No mina ei tea, kas te saate sellest meile toodud seadusetekstist sama halvasti aru kui riigihangetest või olete sama jultunud. Aga § 6 lõige 3 ütleb selges eesti keeles, et lasteaia pidajal ehk KOV-il tavaliselt võib lasteaias või rühmas lisaks eesti keelele kasutada teist õppekeelt või teisi õppekeeli, kui eesti õppekeelt kasutatakse rühmas vähemalt 50% ulatuses. Ja see tähendab seda, et see, mis te ütlesite, et eestikeelne õpe on tagatud, ongi tagatud siis, kui vähemalt 50% õppest käib eesti keeles. Ükskõik, kuidaspidi siin seletuskirjas seda keerutatakse, niimoodi hakatakse seda rakendama Ida-Virumaal ja Tallinnas. Eesti lastele pakutakse poolkeelseid õpperühmasid ja lasteaedasid. See on eesti lastele venekeelse keelekeskkonna loomine lasteaias. Kuidas te sellist asja saate nimetada eestikeelestamiseks? Mina aru ei saa.

Aitäh! Teate, mina ka ei saa teie puhul enamuse jutu korral aru, millest te räägite. Ja eriti, kui te räägite minust, ei saa ma tõesti aru, kellest te päriselt räägite. Olles olnud pea kolm ja pool tundi Rahandusministeeriumis ütlusi andmas, sain ma väga selgelt teada, et selle hanke puhul, kus te süüdistate mind sõna otseses mõttes korruptsioonis – see on väga tõsine süüdistus ja seda, ma usun, me jõuame erinevates astmetes veel arutada teiega –, ei ole olnud mitte ühtegi rikkumist. Mitte ühtegi rikkumist ei ole toimunud esimese hankega. Ma loodan, et te peate vajalikuks minu ees vabandada selle eest, mida te olete rääkinud.

Aga nüüd alushariduse seadusest. Seaduses on väga selgelt kirjas: igal lapsel on õigus eestikeelsele haridusele, ka alusharidusele, ja seda peab kooli pidaja talle tagama. Ja kui see kooli pidaja näiteks venekeelses lasteaias teeb edaspidi otsuse, et 50% ulatuses see lasteaed on eestikeelne ja 50% ulatuses venekeelne ja kui selles lasteaias käib laps, kelle vanemad ei ole nõus, et see laps õpib 50 : 50 õppekeele protsendiga lasteaias, siis on kohalikul omavalitsusel kohustus talle tagada koht 100% eestikeelses lasteaias.

Ma tean, sellest me rääkisime põgusalt ka kultuurikomisjonis, et kui on võimalik seda seadusepügalat tõlgendada kuidagi nii, et eestikeelseid lasteaedu hakatakse muutma venekeelseteks, siis teeme koostööd ja teeme muudatusettepaneku, et seda ei saaks niimoodi teha.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ega siin ei ole mitte küsimus niivõrd eestikeelsete lasteaedade muutmises venekeelseteks, vaid pigem venekeelsetesse lasteaedadesse viidavates eesti lastes.

Kuidas neid viiakse sinna?

Aga tegelikult mul on selline märkus. (Juhataja helistab kella.) Juhul, kui te teete nüüd kolleeg Kravtšenkole kirjaliku vastuse, siis ma tahaksin ka seda saada. Sellepärast et tõepoolest on eelnõus öeldud, et eralasteaias, kus eesti keel ei ole õppekeeleks – see on § 6 lõige 4, nii et selline olukord nähakse ette, et ei ole –, võib olla ka muu keel. Ja sellepärast ma küsingi. Kas võib siin olla mingi skeemi lõhna, et kohalik omavalitsus asjaolusid arvestades tuginebki suures osas eralasteaedadele, selleks et eesti keel ei oleks õppekeeleks?

Aitäh! Aitäh, et te leidsite selle punkti! Ma loodan, et ma ei pea enam härra Kravtšenkole vastama. Jah, ma mõtlesin tagasi, tõesti oli see võimalus, et eralasteaedades saab olla muu õppekeel. Sisuliselt on ju võimalik, et seda mõni kohalik omavalitsus kasutab. Aga me teame seda, et uuringute järgi 76% elanikest arvab, et me peaksime eestikeelset õpet alustama just nimelt alusharidusest. Ma olen käinud väga palju Ida-Virumaa kohalikes omavalitsustes, kohtunud haridusvaldkonna spetsialistidega, käinud koolides ja lasteaedades, nii eesti- kui ka venekeelsetes, ja saanud aru, et tegelikult Ida-Virumaal, aga ka Lasnamäel on väga suur lapsevanemate ootus keelekümblusmetoodika kasutamisele. Aina vähem ka Ida-Virumaal ja Lasnamäel soovivad lapsevanemad panna oma lapsi täiesti venekeelsetesse rühmadesse. Eelistatakse eelkõige keelekümblusrühmasid ja +1 õpetajaga rühmasid, mis ongi see 50%.

Kui mõni kohalik omavalitsus arvab, et see on oluline, siis tal on võimalus muuta lasteaed eralasteaiaks, aga nõudlust selle järele inimeste seas enam ei ole. Vastupidi, on nõudlus keelekümbluse ja eestikeelsete õpetajate järele, ja on nõudlus ka koolis, et need lapsed saaksid hiljem minna keelekümbluskoolidesse. Probleem on selles, et nendes koolides ei ole piisavalt õppekohti. Need on meie edasised väljakutsed, kuidas me jõuaksime selleni, et neid õppekohti kohe ruttu juurde tekiks.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Paljud vanemad on juba avaldanud oma nördimust seoses sellega, et kui see seadus jõustub, siis see oluliselt piirab vanemate võimalusi panna oma lapsi lastehoidu, kuna mitte kõik nendest asutustest ei ole võimelised vastama uutele tingimustele ja nõudmistele. Ja ma küsin: miks mitte võimaldada lastevanematele rohkem vabadust ja valikuvõimalusi selles küsimuses?

Aitäh! Ma olen teiega nõus ja minu meelest on see ka küsimus, mida Riigikogus võiks täpsemalt arutada. Tõesti, siin eelnõus on sees põhimõte, et neljandast seitsmenda eluaastani, nagu me eeldame, toimub põhihariduseks ettevalmistus – teadlik, lähtuvalt õppekavast, professionaalsete inimeste käe läbi. Need lastehoiud võiksid muutuda eralasteaedadeks ja nendele nõudmistele ülemineku aeg on ka ette nähtud. Riigikogul on vabadus ja võimalus neid tähtaegu muuta. Mõeldud on, et kui laps läheb kooli, siis on ta käinud tavalises lasteaias või eralasteaias – kui me nimetame neid lastehoide lasteaedadeks – ja need oleksid võimalikult professionaalsed ja lapsi kooli jaoks ettevalmistavad. 

Aga tõesti, ma arvan, et on ka see võimalus, et nelja‑ kuni seitsmeaastaste laste puhul jääb lastehoid näiteks lastehoiukutset omava töötajaga kohaks ning lapsevanem peab väga täpselt teadma, et seal ei ole kõrgharitud lasteaiaõpetaja, vaid seal on lastehoidja ja et seal ei järgita sellises mahus õppekava kui lasteaedades. Minu meelest on Riigikogu koht selleks aruteluks ja ka vajaliku muudatusettepaneku tegemiseks, kui Riigikogu niimoodi otsustab.

Viktor Vassiljev, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kas teie analüüs näitab, et kõik üksikud lasteaiad on valmis tuge rakendama? Kas ei oleks otstarbekam siiski nii toestada, et lasteaedasid spetsialiseerida: näiteks kõnerühm, Aspergeri või autismispektri või mitmekeelse lapse toe rühm või ärevushäire järgi või midagi sellist?

Aitäh! Ideaalne ei ole see olukord ei lasteaedades ega ka koolides. Aga meil on ju ka selliseid lapsehoide, kus ongi ka sügava või raske puudega lapsed. See valdkond jääb Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ka nüüd selle uue seaduse kontekstis. Jah, tugispetsialistide puudus on. Aga me oleme näinud seda, et kui koolides kehtestati tugispetsialistide lähtetoetus, siis koolidesse tuli väga palju tugispetsialiste juurde. Me väga loodame, et tänu sellele lähtetoetusele ka lasteaedadesse tuleb rohkem tugispetsialiste. [Meil on] mitmed väga tublid kohalikud omavalitsused. Ma näen siin Helmenit, Viljandi on teinud suurepärast tööd laste tugiteenuste keskuse loomisel, kus pakutakse lastele tugiteenust nii koolides kui ka lasteaedades. Nii et need tugiteenusespetsialistid on ka Viljandis olemas.

Läheme edasi. Viljandi maakonnast Abja kandist Peeter Rahnel, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! § 4. Alushariduse kättesaadavus. Tahaksin küsida ja küsin ka teie käest selle kohta, et mitmel pool tuuakse välja, et lasteaiakoha soovimisel ja [andmisel] arvestatakse nii lapse elukohta kui ka pere teisi lapsi. Aga küsimus on, mis ulatuses arvestatakse lapsevanema vajadusi. Näiteks lapsevanem sõidab tööle ja sinna minnes ja pärast ka töölt ära tulles saab ta lapse kaasa võtta. Kuidas sellega arvestatakse?

Aitäh küsimuse eest! Lasteaiakoha taotluse peabki tegema lapsevanem ja lapsevanem lähtub oma vajadustest.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Ma tean väga hästi, et kohalik omavalitsus tasub enda territooriumile registreeritud laste eest, tagab lasteaiakoha ja muidugi maksab ka selle eest, kui laps käib teises omavalitsuses lasteaias. Aga minu küsimus puudutas just nimelt seda, et kui ta ei ole üldse Eesti rahvastikuregistris registreeritud, kuidasmoodi tuleb riik siin appi ja kas ta üldse tuleb.

Aitäh! Tõenäoliselt sel juhul see lapsevanem ju ometi elab selles kohalikus omavalitsuses, muidu ta ei tahaks panna oma last sellesse kohaliku omavalitsuse lasteaeda. Võib-olla jah siin peab arutama, kuidas seda paremini lahendada. Igal juhul alusharidus ei ole iseenesest kohustuslik haridusaste meil Eesti riigis – erinevalt näiteks põhiharidusest, kus tõesti on nii, et kui lapsel ei ole elukohta, siis riik peab talle ikkagi tagama põhihariduse kättesaadavuse. Aga alushariduse puhul igal juhul riik konkreetselt pearaha nende laste eest ei maksa. Eks see on ikkagi lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse läbirääkimiste küsimus, kuidas selline olukord lahendada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma tuleksin tagasi kvalifikatsiooninõuete küsimuse juurde, mis puudutab direktoreid ja õppealajuhatajaid. Lihtsalt mul on meeles, et kui meil käisid haridusministeeriumi esindajad külas, siis nemad ütlesid, et praegu vastab nendele nõuetele 60% töötajatest, teie ütlesite, et 70%. Mis siis ikkagi see õige number on? Äkki on teil täpne statistika ja täpsed numbrid?

Aitäh! 1067 oli neid kokku – direktoreid ja alushariduse õppealajuhatajaid ... Oi, ma vaatan siit kohe ... Siiski, 1026 direktorit ja õppealajuhatajat oli 10. novembri seisuga möödunud aastal ja neist 67%-l on vähemalt magistrikraad või vastav tase. On see täpne arv?

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Eelnõu rahalise mõju kohta kohalikele omavalitsustele on siin mõni kolleeg juba küsinud, püüan teha seda natuke teisest vaatenurgast. Näiteks kaasava hariduse mudeli toetamiseks suurendati koolihariduse osas kohalike omavalitsuste rahastamist veidi alla 20 miljoni. Arvestuse aluseks olid tookord kooliealised lapsed. Milliseid arvestusi olete nüüd teinud, et hinnata käesoleva eelnõu mõju kohalikele omavalitsustele?

Aitäh! Tuletan teile veel kord meelde, et kohalikul omavalitsusel on ka praegu kohustus tagada lasteaialastele tugiteenuste kättesaadavus. Sellega me ei pane lasteaedadele ega ka kohalikele omavalitsustele uusi ülesandeid. See on ka praegu kohaliku omavalitsuse ülesanne ja ma loodan, et kohalikud omavalitsused annavad endast parima, et nende ülesannete kõrgustel olla. Ma mõistan, et on keeruline igasse haridusasutusse kõiki spetsialiste leida. Seepärast ongi mitmed kohalikud omavalitsused loonud spetsiaalsed keskused, kus seda väga kõrget kvalifikatsiooni [eeldavat] toetust saab jagada erinevatele haridusasutustele. Ja alushariduse puhul on see minu meelest väga põhimõtteline. On oluliselt efektiivsem, kui me toetame lapsi juba alushariduses, sest näiteks logopeedi ja eripedagoogi teenus on oluliselt efektiivsem just nimelt lasteaias. Koolis läheb spetsialistil oluliselt rohkem aega, et [lahendada] probleemseid situatsioone või näiteks lapse keelelist arengut saavutada. Lasteaias need muutused toimuvad oluliselt kiiremini ja sujuvamalt. Nii et on väga oluline, et me keskenduksime eelkõige lasteaialastele tugiteenuste pakkumisele, sest see on mõjus. Koolis on tänu sellele siis vähem vaja lapsi toetada, sest alushariduses on nad saanud juba hästi toetatud.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Mul on väga kahju, et te ei tunne oma esitatud seaduseelnõu väga hästi. Seesama piirarvu küsimus, et kui rühmas on tõhustatud abi vajav laps, siis on piirarv väiksem. Aga see vajadus võib tulla keset aastat. Mulle jääb endiselt segaseks, kuidas teie arvates on võimalik keset aastat hakata lasteaias piirarvu muutma. Aga see selleks. Täpselt samasugune segadus valitseb keele küsimuses. Loomulikult, igal inimesel on õigus saada eestikeelset õpetust, seda ka praegu. Kõigil vanematel, kes tahavad seda oma lapsele saada, on see õigus. Küsimus on selles, kas me teeme selle kohustuslikuks. Ja kui me tahame hakata tegema asju kohustuslikuks olukorras, siis muu hulgas meie põhiseaduse § 37, seesama, mis garanteerib kõigile õiguse eestikeelset õpetust saada, garanteerib ka vähemusrahvuste õiguse pidada omakeelseid õppeasutusi. Ja seda õigust praegune seaduseelnõu läheb väga tugevalt kärpima. Miks te seda teete? Miks te lähete põhiseadusega vastuollu?

Jah, ma võiksin vastu küsida, et huvitav küll, miks te igatsete Viktor Kingissepa ausammast Eesti riiki. Huvitav küll, miks te seda teete? Miks mina pean oluliseks alushariduse seaduse rakendamist? Näiteks hiljuti käisin ma Suur-Pae lasteaias, mis on venekeelne lasteaed, aga lapsed räägivad seal suurepärast eesti keelt. Ja nad ütlevad, et loomulikult meil on juba praegu rohkem kui 50% õppest eesti keeles. Nad on teinud seda väga teadlikult ja nende lapsevanemad toetavad seda, et lapsed saaksid eesti keelt selgeks. Igal Eesti lapsel peab olema Eesti riigis õigus eestikeelsele haridusele, aga praegu seda ei ole. Ei ole, sest meil on piirkondi, kus meil ei ole piisavalt eestikeelseid lasteaiakohti ja seetõttu lähevad lapsed venekeelsetesse lasteaedadesse. On küll nii.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Mina küsin eralasteaedade kohta. See eelnõu seab eralasteaiad selles mõttes kehvemasse seisu, et neid ei saa võtta täieõiguslikult omavalitsuse lasteaiavõrgu osana, sest iga hetk võib vanem sealsest [kohast] loobuda ja nõuda munitsipaallasteaia kohta. Selline teatud ebakindlus tähendab seda, et omavalitsused igal juhul peavad investeerima oma võrku ja mitte arvestama seda, mida seal eralasteaias pakutakse. Muuseas, sama lugu on ka lastehoiuga, nii era‑ kui ka munitsipaalpoolel. Jälle, omavalitsusel on ebakindlus, ta ei saa sellega arvestada, ta peab igal juhul lasteaeda investeerima. Kas teie ka seda probleemi näete? Tegelikult see viib selleni, et eralastehoid, eralasteaiad hakkavad kaduma.

Aitäh! Esiteks ma arvan, et eralastehoidudel ja eralasteaedadel on oluline roll meie koolieelsete lasteasutuste võrgustikus. Kohalik omavalitsus saab teha kokkuleppeid nii eralasteaedadega kui ka ‑hoidudega, et nemad ka võtaksid endale kohustusi, kui palju lasteaiakohti eralasteaed konkreetses [omavalitsuses] tagab. Need on omavahelised kokkulepped, mida kohalik omavalitsus saab ju lasteaedadega teha.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Seni pole suudetud eestikeelsele kooliharidusele üle minna ikkagi okupatsiooniaegse massiimmigratsiooni ja, tõsi küll, ka võimetuse tõttu teha poliitilisi otsuseid. Aga viimastel aastatel on see immigratsioon kasvanud juba okupatsiooniaegsele tasemele. Ja selle seaduse tõttu, mis valitsuskoalitsioon maikuus läbi surus, kasvab see veelgi. Juba 2021. aastal asus meile püsivalt elama kusagil 6000 idaslaavi riikide ja Aafrika-Aasia riikide kodanikke rohkem kui lahkus. Kuidas teie arvates on? Kas ei oleks loogiline arvata, et praegused tulemused on ka samad: me lihtsalt ei suuda uusimmigrantidele eesti keelekeskkonda tagada, mistõttu ka nendele eesti keele selgeks õpetamise üritused jooksevad liiva? Kas poleks loogiline arvata, et teist korda sama asja korrates ei tule tulemus teistsugune?

Aitäh! Meil on eraldi toetus mõeldud uussisserändajate lastele nii alushariduses kui ka üldhariduses. Neile pakutakse intensiivsemat eesti keele õpet, et nad võimalikult kiiresti saaksid hakkama nii eestikeelses alushariduses kui ka eestikeelses üldhariduses.

Martin Helme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt eelmise teema jätkuks: ei, mina ei pea kellegi ees vabandama. Teie küll pidite juba vabandama selle hanke pärast, eks, ja võite veel vabandada. Aga küllap ühel hetkel peate ka vastutuse võtma. Aga mina ei pea vabandama.

Nüüd selle eesti keele teema kohta. Te ütlesite, et näiteks kui venekeelne rühm tahab pooles [ulatuses] eesti keeles õppida, siis milles mu probleem on. Mul ei ole probleemi. Erinevalt Oudekki Loonest mina ei näe, et me sellega kuidagi kiusaks venelasi. Minu probleem on see, et teie jutt sellest, et on võimalik lapsele sajaprotsendiliselt eestikeelses lasteaias koht saada, et see on tagatud siin seadus[eelnõus], ei vasta tõele. Ma ei näe seda paragrahvi. Ma olen seda seadus[eelnõu] edaspidi ja tagurpidi lugenud, ma ei näe seda paragrahvi. Ma näen küll paragrahvi,  sedasama § 6 lõiget 2 ja 3. Lõige 2 ütleb, et peab tagama koha kas eestikeelse õppekeelega lasteaias või lasterühmas, mis tähendab seda, et meil hakkavad olema eestikeelse õppekeelega rühmad ja venekeelsed ja võib-olla ukraina- ja ingliskeelsed, kõik ühes lasteaias, aga eestikeelset keelekeskkonda see ei taga meile. Ja kolmas paragrahv rikub selle üldse kõik ära. Nii et minu meelest te ajate kõik sassi.

Aitäh! Ma seda eelnevalt teile vastates ütlesingi, et kui Riigikogu leiab parema õigusselguse, kuidas paremini seda tahet väljendada, et me räägime venekeelsetest lasteaedadest, kus kooli pidaja hoolekogu ettepanekul saaks viia läbi õppetööd ka vene keeles, aga et vähemalt 50% ulatuses oleks õppekeeleks eesti keel, siis ma olen avatud ka ministeeriumi poolt kaasa aitama, et leida selleks kuidagi selgem juriidiline väljendusviis, et vähendada neid hirme, mida te praegu kirjeldasite.

Oudekki Loone, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kuidas on kooskõlas protseduuriga see, et mina esitan küsimuse Eesti Vabariigi põhiseaduse kohta ja selle kohta, et Eesti Vabariigi põhiseadus kaitseb vähemusrahvuste õigust asutada omakeelne kool, kui nad seda tahavad, mis ei tähenda, et nad ei võiks kasutada eestikeelseid koole, aga selle asemel, et küsimusele vastata ja selgitada vastuolu põhiseadusega, proua minister hakkab rääkima Viktor Kingissepast? Kuidas nüüd Viktor Kingissepp ikkagi on seotud Eesti Vabariigi põhiseadusega?

Aitäh! Tõesti, meie kodu‑ ja töökord näeb ette, et teisel lugemisel on võimalus Riigikogu liikmetel esitada küsimusi. Ja kui seda võimalust kasutatakse, siis valitsuse liige peab nendele küsimustele vastama. Selline on see kord. Aga seda seost ma ei suuda välja tuua, mille kohta te küsisite, nii et ma jään vastusega hätta. Mul pole seda vastust. Aga läheme edasi. Jaak Juske, teil on protseduuriline küsimus. Palun!

Ma võib-olla aitan auväärt Riigikogu esimeest. Viktor Kingissepp üritas kukutada Eesti põhiseaduslikku korda. 

Aitäh teile! Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu kogemus räägib, et mitte kõik lasteaiad ei paku lastele selle tasemega väljaõpet, et laps oleks piisavalt kooliks valmis. Jah, koolide nõudmised ja tingimused on vägagi erinevad ning enamikul juhtudel selle eesmärgiga paremini haakuvad just spetsiaalselt koolieelsed kursused kooli juures. Ma küsin: kas on plaanis ka teostada kontrolli selle üle, millised on laste teadmised ja oskused, kui nad lõpetavad lasteaia?

Aitäh! Tõesti, lasteaia riikliku õppekava täitmine peaks tulevikus tagama selle, et kõik lapsed, kes on lasteaias käinud, saavad kenasti põhiharidusse sisenedes hakkama. Ja lasteaedade üle teeb ka riik järelevalvet.

Igor Kravtšenko, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Kuigi see eelnõu on küsitavusi täis, ma ikkagi lähen selle keelelise aspekti juurde. Kas teie arvates teie mainitud [summa] 400 000 [eurot] selle projekti "Professionaalne eesti keele õpetaja igasse rühma" jaoks on piisav summa? Kas te kavatsete selle projektiga edasi minna või peatate selle? Teie nägemus, palun!

Aitäh! Esiteks, riik investeerib +1 õpetaja programmi pea poolteist miljonit eurot aastas, mitte 400 000. See 400 000 eurot oli lisaks veel eesti keele õpetamiseks lasteaedades, sellele pooleteisele miljonile lisaks. Nähes, kui paljud venekeelsed lasteaiad on teinud juba pingutusi selle nimel, et õpe oleks võimalikult palju eestikeelne, ma arvan, et see probleem ei ole meil väga suur, et aastal 2027 või hiljem, kui Riigikogu nii otsustab, lasteaiad nendele tingimustele vastaksid. Lapsevanemate nõudlus vähemalt osaliselt eestikeelse õppe saamiseks on väga suur. Meil on ka Ida-Virumaal piirkondi, kus enam ei avatagi uusi täisvenekeelseid rühmi, need ongi kas +1 õpetaja programmiga või siis keelekümblusprogrammiga kaetud. Ja mõlemat, nii keelekümblusprogrammi rakendamist kui ka +1 programmi rakendamist toetab riik. Ma arvan, et vähemalt sellel üleminekuperioodil peab kindlasti riik jätkama +1 õpetaja programmi toetamist ja ka laiendamist.

Paul Puustusmaa, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ikka lähen nende skeemitamisohtude juurde, ma näen siin teatud ohte. Ja ma rõhutan, et nagu siin on juba kostnud, väga oluline on keelekeskkond. On võimalik, et eelnõu iseenesest töötaks hästi nendes omavalitsustes, kus on valdav eesti keel. Aga omavalitsustes, kus seda ei ole, on see probleem. Seetõttu ka Martin viitas õigesti § 6 lõigetele 2 ja 3, kus rõhutatakse, et me räägime lasteaiast või lasteaiarühmast. Ja on olemas asutused, kus, ütleme, on kõik põhiliselt teises keeles ja nüüd luuakse mõned eestikeelsed rühmad, sealhulgas 50% ulatuses [eesti] keele kasutusega. Ja see keelekasutus peab tuginema õppekavale, kus õppe‑ ja kasvatustegevuse ajaline maht on määratud – mitte sisuline, vaid ajaline maht. Ja ongi see küsimus, et mis siis – noh, ma jälle utreerin nüüd –, kui vahetunnid on eestikeelsed ja ainetunnid on venekeelsed. Kuidas see asi töötaks ja toimiks?

Aitäh! Esiteks, te ütlesite, et õppetöö on põhiliselt teises keeles ja mõnes rühmas tehakse erand. Ei, õppetöö põhiliselt peabki olema eesti keeles. See ongi see põhimõtteline muutus, et õppetöö edaspidi peab olema põhiliselt eesti keeles. Kui mõnes lasteaias või mõnes rühmas kooli pidaja koostöös lasteaia hoolekoguga otsustab, et seal võiks rakendada ka venekeelset õpet, siis see õigus on maksimaalselt 50% ulatuses kooli pidajale antud, nii rühmade sees kui ka lasteaias tervikuna.

Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Kuidas uue seaduse kohaselt on kavandatud lihtsustada lasteaialaste osas omavahelist arveldamist kohalike omavalitsuste üleselt? Ja kui suur probleem see võib olla?

Aitäh! See eelnõu otseselt arveldamise teemat ei puuduta. See jääb samasuguseks, nagu on praeguses seadusandluses. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! No lastekaitsepäeval laste mured tunduvad parlamendis tõsiselt au sees olevat. Tundub, et see on ka teie ministriks oleku aja suurimaid võimalusi selgitada sellist eelnõu. Ma ausalt öelda imestusega seda jälgin ja mõtlen selle peale, kas valitsuses oli ka elav debatt selle üle. Tundub, et see eelnõu, mis [tahab] justkui uues seaduses sätestada uued raamid, on jäänud valitsuses läbi arutamata. Või mis on juhtunud? Äkki te natuke selgitate? Sest tõepoolest, tegemist on ju olulise küsimusega. Aga täna oli proua peaminister siin infotunnis ja seal selgus, et minister härra Sutt tegi ühe ettepaneku, teine minister Savisaar viis justkui ellu ja lõpuks peaminister ei teadnud sellest midagi, sest valitsus ei olnud asja arutanud. Mulle tundub, et äkki on selle [eelnõuga] ka kuidagi niimoodi läinud. Või mis toimub? Äkki te paari sõnaga annate laiema ülevaate?

Aitäh! Tõesti, valitsus kiitis selle seaduseelnõu heaks ja ei palunud selles seaduseelnõus teha ühtegi muudatust. Valitsus saatis selle eelnõu Riigikogule arutamiseks ja Riigikogul on siin võimalus teha seda eelnõu veel paremaks. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt õnnitlen teid lastekaitsepäeva puhul, et te lastetoetuse puhul 2000 obstruktsioonilist ettepanekut tegite. Aga teiselt poolt, see on nagu "Tõde ja õigus", esimene osa. Ma olen selle [eelnõu] läbi lugenud, aga kuna autorid on Triinud ja Liinad ja igasugused muud – terve seltskond, eks ju –, siis nagu siga ka seda ei söö. Tegelikult on see pooleteise- kuni seitsmeaastaste seadus ja minu jaoks on [oluline] väga selge formuleerimine, kuidas saaks kiiremas korras nii, et inimesed räägiksid eesti keelt ja õpiksid eesti keeles. Täna siin põhiseaduskomisjoni esimees rääkis korduvalt UK‑st, ma ei jõudnud siis alla tulla, et öelda, et eesti keeles on ka muu tähendus UK‑l. Aga see selleks. Ma küsin: kas te ütleksite maakeeles, kas eelnõu sisu on Eesti lasteaedade venestamine või slaavistamine? Ukraina lapsi on ju ka palju tulnud ja tulemas.

Aitäh! Mina olen saanud selle seaduseelnõu just nimelt tervikteksti kohta väga palju positiivset tagasisidet. Linnade ja valdade liit andis tagasisidet, et pole ammu lugenud nii hästi kirjutatud ja terviklikku seaduseelnõu. Ja selle eelnõu eesmärk on tagada igale lapsele alushariduses eestikeelne õpe.

Jaak Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Praeguse ja ka uue seaduse järgi on selline olukord, et kui [toredasti] tõuseb selline asi nagu alampalk üle Eesti, siis peaks nagu rõõmustama. Aga siis tabab kõiki neid peresid, kelle lapsed käivad lasteaias, kohatasu peaaegu et automaatne tõus. Need kaks asja on omavahel seotud, kuigi nad ei peaks olema seotud, sest nende vahel puudub igasugune seos. Miks me karistame peresid sellega, et oleme vägivaldselt sidunud kohatasu alampalga tõusuga, mis on ju iseenesest hea asi?

Aitäh! Tõesti, see seaduseelnõu alushariduse rahastamissüsteemis muudatusi ei tee ja ei muuda ka seda konkreetset sätet. Küll aga on väga mitmed kohalikud omavalitsused lähtudes oma autonoomiast otsustanud, et lasteaia kohatasu kas on väga minimaalne või ei ole seda üldse. See on kohaliku omavalitsuse otsustada. Seaduse tasandil on öeldud, et see on maksimaalne piir, eks ole. Alla selle võib ikka küsida, ei pea küsima nii palju, kui seadus maksimaalselt lubab.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Mina pean ka väga oluliseks erakapitali ja eralasteaedu ka. Minu meelest on see väga oluline lüli meie lasteaedade võrgustikus. Te viitasite, et linnade-valdade liidult olete saanud head tagasisidet. Ma usun, et vähemalt mingis osas kindlasti. Aga selle ettepaneku, mille nemad tegid, te lükkasite või ministeerium lükkas tagasi. Just nimelt, et eralasteaiad ja omavalitsused võivad mida iganes kokku leppida, aga lapsevanem otsustab, kas ta aktsepteerib seda kokkulepet või ei aktsepteeri. Ja investeeringud lasteaeda on väga pikaajalised, sa ei saa nagu üleöö või ühe aastaga neid ümber vaadata. See oli mu eelmise küsimuse tegelik mõte.

Aga teine küsimus on selleltsamalt linnade-valdade liidult, seda ei ole arvestatud. Probleem on tegelikult selles, et lapsi võib lasteaiast välja arvata ainult vanema nõusolekul. Ma saan selle üldisest mõttest aru, aga see tegelikult seadustab ka neid juhtumeid, kus lapsevanem enam ei ela [konkreetses] omavalitsuses ja ka kohatasu on maksmata, aga välja arvata last ikka ei saa, ta hoiab kohta kinni. (Juhataja helistab kella.) Neid juhtumeid on tegelikult praktikas olnud, ma julgen kinnitada, ka omaenda praktikast ...

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Tõesti, nii nagu eralasteaedadest, nii võivad lapsed lahkuda ka kohalike omavalitsuste lasteaedadest keset õppeaastat erinevatel põhjustel. Kas õppetöö korraldus ei sobi või lapse pere kolib teise kohalikku omavalitsusse. Ja ma olen teiega nõus, et nii nagu erakoolid, on ka eralasteaiad oluline osa meie haridusvõrgustikust ja neid peab väärtustama ja hoidma. Aga kindlasti ei olegi nii põhimõtteliste asjade juures võimalik kõikide ettepanekutega nõustuda. Linnade ja valdade liiduga on selle eelnõu koostamisel väga tihedalt koostööd tehtud ja väga paljude nende ettepanekutega me oleme arvestanud. Näiteks oli linnade ja valdade liit väga kriitiline, kui meie esialgses plaanis olid rühmade suurused väiksemad, kui praegu seaduses on lubatud. Linnade ja valdade liit hindas, et need rühma suurused peaksid jääma samasuguseks nagu praegu ja ka õigus rühmi suurendada peaks jääma. See jäi ka seaduseelnõusse sisse.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Austatud proua minister! Mina tahan tulla ööpäevaringse hoiu vajaduse juurde. Selle temaatika üle on palju aastaid räägitud ja me teame, et on väga palju vanemaid, kes kasvatavad üksinda lapsi, ja loomulikult on ju meie töökohad ja töögraafikud väga erinevad ja paljud võib-olla peavad hoopis teistel aegadel tööl käima kui tavakorra järgi. Aastaid on sellest räägitud, aga suurema paindlikkuse võimalusi ei ole näha. Kas te selle temaatikaga üldse olete tegelenud? On siin midagi üldse oodata või mis me tegema peame? Need on väga vajalikud asjad.

Aitäh! Mulle tuleb kohe meelde COVID-i aeg ja just see eriolukorra aeg ka, kui öeldi, et lasteaiad peavad toimima ja ka ööpäevaringselt nendel juhtudel, kui lapsevanem töötab eriolukorra ajal näiteks haiglas öövalvetes. Siis ööpäevaringsed lasteaiad minu mäletamist mööda pandi tööle. Ööpäevaringseid lasteaedu saab kohalik omavalitsus lähtuvalt kogukonna vajadustest ka tegelikult teha. Need inimesed, kellel see vajadus on, võiksid kohalikule omavalitsusele märku anda, et see vajadus on olemas. Kui kohalik omavalitsus seda ei tea, siis ei saa ka teenust pakkuda. 

Natalia Malleus, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Kuidas on seaduseelnõu kohaselt tagatud lapse erisustega arvestamine?

Aitäh! Ma seda eelnevalt pikemalt kirjeldasin, et uue seaduse järgi on meil erivajadustega laste toe pakkumine samasugune kui üldharidussüsteemis: on eritugi ja tõhustatud tugi. See toe pakkumine peab olema lastele tagatud ka lasteaias ja on eelkõige kohaliku omavalitsuse ülesanne see tugi nendele erilistele lastele tagada.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te siin kogu aeg rõhutate, et on eestikeelne õpe ja üldse kõik on eestikeelne, aga mina vaatan § 26, kus on välja toodud õpetaja ja abiõpetaja kvalifikatsiooninõuded. Aga siin on kõik muu peale selle, et tal peab olema riigikeele oskus kindlal tasemel. Küll on eraldi toodud välja, kuidas on välisriigis võimalik kutsekvalifikatsiooni omandada, aga eesti keele olulisust, seda, et oleks eesti keeles omandatud see kvalifikatsioon, siin märgitud ei ole. See kindlasti ei lähe teie seni räägitud jutuga kokku. Miks seda siin ei ole?

Aitäh! Haridustöötajate keelenõuded on keeleseadusest lähtuvalt kehtestatud. Ka alushariduse õpetajate keelenõuded on kehtestatud muus seaduses. Sellepärast neid ei ole alushariduse ja lapsehoiu seaduses välja toodud, aga need nõuded kindlasti kehtivad ka alushariduse õpetajatele. Meil on tänasel päeval haridussüsteemis Keeleameti hinnangul suurusjärgus 2300 haridustöötajat, kelle hulgas on just nimelt ka näiteks abiõpetajad lasteaedades, aga ka lasteaiaõpetajad, kelle keeletase ei vasta etteantud nõuetele. Ma arvan, et see on probleem, millega me peame tegelema, et meil on täna erinevates kohtades kirjas õpetaja kvalifikatsiooninõuded ja keelenõuded. Need me peaksime kokku viima, et lisaks Keeleametile ka Haridus- ja Teadusministeerium saaks teha järelevalvet haridustöötajate keeleoskuse üle. 

Peeter Rahnel, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Paragrahvi 4 lõikes 10 on toodud välja kohustus tagada lasteaiakoht vastavalt hädaolukorra seadusele ööpäevaringselt. Ja siit minu küsimus, isegi kaks küsimust. Kuidas olete selle läbi mõelnud, kas kõik lasteaiad peavad olema valmis ööpäevaringseks hoiuks? Ja ühest teie eelnevast vastusest tulenevalt: kas lasteaiad peavad siis pidama tabelit selliste vanemate kohta, kellel see vajadus võib tekkida, ja loomulikult ka nende laste arvu kohta?

Aitäh! Jaa, loomulikult, kindlasti oleks hea kohalikul omavalitsusel teada, milline see vajadus võib olla. Eriti, kui me räägime eriolukorrast, [võiks olla teada], kui palju võiks olla potentsiaalselt neid lapsi, kes eriolukorras võiksid vajada ööpäevaringset lastehoiuteenust. Kindlasti ei ole neid lapsi väga palju.

Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Ma küll oma eelmisele küsimusele vastust ei saanud, aga iseenesest see kohalike omavalitsuste ülene arveldamine võiks olla lihtsam ja selle oleks võinud ka siia eelnõusse ära mahutada. Aga okei. Mul on järgmine küsimus selle kohta, et eralasteaias või -hoius kehtestatakse vanema osalusele piirmäär. Kas te olete analüüsinud kohtulahendit seoses erahariduse rahastamise kohustusega?

Aitäh küsimuse eest! Kui kohalike omavalitsuste vaheline arveldamine alushariduses on teie hinnangul sellest seaduseelnõust puudu, siis ma usun, et meil on aega või teil on aega Riigikogus neid muudatusettepanekuid teha. Äkki tõesti on mingi väga hea lahendus, kuidas me selle eelnõu kontekstis saaksime seda probleemi lahendada. Erahariduse rahastamise ja õppekohtade teemalisi analüüse oleme me aga teinud just üldhariduse kontekstis.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Seaduseelnõus on kirjas, et abiõpetaja kvalifikatsiooninõuded on vähemalt keskharidus, lapsehoidja kutse või vähemalt keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid. Varem selliseid kvalifikatsiooninõudeid ei olnud. Ja siit ka minu küsimus. Kui palju abiõpetajaid nüüd jääb töötuks? Või on teil olemas tuttavad abiõpetajad, kellele te helistate ja palute, et nad tuleksid tööle?

Aitäh! Ma ei tea, te olete sotsiaalkomisjoni esimees praegu, kas te arvate, et meil täna on abiõpetajad lasteaedades põhiharidusega? Ma siiski siiralt kahtlen selles, et need on põhiharidusega inimesed. Ja lapsehoidja kutse saab väga mugavalt teha endale väga mitmes kutsekoolis. See kindlasti ei ole keeruline. Ja ka pedagoogilisi kompetentse saab hinnata keskharidusega inimestel. Pedagoogilisi kompetentse saab hinnata direktor lähtuvalt sellest, kuidas on inimene oma tööga hakkama saanud. Nõuded on keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid või keskharidus ja lapsehoidja kutse. Ma usun, et enamus nendest enam kui 3000 abiõpetajast, kes meil täna lasteaedades töötavad, vastavad nendele tingimustele. Ja kui ei vasta, siis – palun vabandust! – ei tohiks nad ka lasteaias töötada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See, kui armastav abikaasa kiidab – ta peabki kiitma. Aga kui te ütlete, et nii head eelnõu pole enne siia tulnud, siis vaadake oma kalleid tänaseid koalitsioonikaaslasi. Mulle tundub, et nemad küll ei kiida seda heaks, meist rääkimata. (Juhataja helistab kella.) Aga ütelge, võtame selle kuuenda paragrahvi. Kas seda teie arvates ei peaks [kõvasti] ümber kirjutama? Ja veel õnnitlen teid lastekaitsepäeva puhul 2000 obstruktsioonilise paranduse eest lastetoetuste takistamiseks!

Ma arvan, et ei pea.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! EKRE fraktsioon kutsus teid neid sätteid, eriti õppekeelt puudutavaid sätteid lähemalt selgitama. Algselt olite nõus, aga hiljem keeldusite tulemast. Ma näen, et see seadus on päris keerulise ja pikaajalise mõjuga, ning selles mõttes vajab ta ju ka rohkem selgitustööd. Kas ei peaks tegema rohkem selgitustööd fraktsioonides? Te ju näete, kui palju teile on keerukaid küsimusi ja murelikke küsimusi.

Aitäh! Valitsus on selle eelnõu esitanud Riigikogule ja Riigikogu ülesanne on selle eelnõu üle arutleda. Ja ma usun, et teil on kõvasti aega seda eelnõu väga põhjalikult arutada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Vaatan seda kooskõlastustabelit siin seadus[eelnõu] juures. [Liikumine] "Eesti kool on eesti keele kodu" on teinud ettepaneku 218: "Lisada eelmisest 1999. a õppekavast nõue, et laps teab, kas ta on poiss või tüdruk." Ministeeriumi poolt on see mittearvestatud. Kas te võiksite avada, mis siis Haridus- ja Teadusministeeriumil selle vastu on, et lapsed teavad, kas nad on poisid või tüdrukud? Mis selle alus on?

Aitäh! Kindlasti ka uue õppekava kohaselt [võivad] lapsed teada, kas nad on poisid või tüdrukud, aga ma arvan, et juba enne lasteaeda nad teavad, kas nad on poisid või tüdrukud. Ja kindlasti nendel teemadel räägitakse üldoskuste kontekstis. Need on sellised asjad, mida lihtsalt ei pea nii üks ühele välja tooma. Meil oleks see õppekava äärmiselt mahukas, kui me iga elementaarse asja sinna sisse tooksime. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma mäletan, kui mina teie asemel seal puldis seisin ja kui meie olime valitsuses, siis oli üks pidev kisa teemal, et minister on kohustatud tulema Riigikokku. Minister peab aru andma fraktsioonides, kui ta kutsutakse. Tal ei ole võimalust keelduda. Aga miks te siis ei tulnud meie fraktsiooni? Miks te ei tulnud meie fraktsiooni? Te ei vastanud, te hakkasite loopima palli meie õue peale, et valitsus on esitanud selle eelnõu, nüüd on teie asi seda arutada. Muide, nii palju, kui mina tean, kaks korda on kultuurikomisjonis tehtud teie ametnikele väga nõudlik ettepanek sõnastada selgelt see 50% teema. Väga selgelt on nõutud seda. Teie ametnikud on kaks korda keeldunud seda tegemast. Kuidas te kommenteerite seda?

Aitäh! Antud juhul ma olin Tartus sellel päeval. Nagu te teate, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi peakontor on Tartus ja ma täitsin oma ülesandeid seal ega saanud kahjuks neid muuta. Ma olen olnud avatud kultuurikomisjonile. Mind on sinna kutsutud, ma olen tutvustanud kultuurikomisjonile seda eelnõu ja kordan veel kord, et kui tuleb muudatuste esitamise tähtaeg, siis püüame selle 50% sätet muudatusettepanekuga täpsemaks saada, nii et ka EKRE fraktsiooni saadikutel oleks süda rahul, et seda seaduseelnõu ei ole võimalik kuidagi pahatahtlikult ära kasutada.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Jaa, tahaks nagu natukene ministri kaitseks välja astuda. Mäletate, üks öö oli, kui kõik ministrid magasid rahulikult – sotsiaalkaitseminister, kaitseminister, IT-minister – ja teie olite siiski ainukene, kes öö varjus siia tuli. Nii et see, et te meile fraktsiooni ei tulnud, jah, on üks asi, aga vähemalt sel ööl te päästsite või vähemalt natukene päästsite selle valitsuse näo.

Protseduuriline küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma paluksin, hea eesistuja, äkki selgitaksite, kuidas meie kodu- ja töökord ette näeb. Mart Helme juba juhtis siin tähelepanu, kuidas eelmise valitsuse ajal ministritele tehti väga palju etteheiteid, kui nad ei saanud nagu välk ja pauk igal pool kohal olla, kui kohale vilistati, ja oldi väga pahased selle peale. Aga meie fraktsioon tegelikult väga viisakalt küsis juba vähemalt rohkem kui nädal enne seda plaanitud kohtumist ministrilt, kas ta saaks tulla. Minister ise pakkus need ajad kõik välja, me leppisime selle aja kokku, aga siis lihtsalt paar päeva enne ta teatas, et tal on muud tegemised. Kuidas te kommenteerite sellist ambivalentset käitumist ministri poolt või üleüldse ministrite poolt?

Aitäh! Kodu- ja töökord seda küsimust ei reguleeri. Küll reguleerib seda kokkulepe ja reguleerib poliitiline kultuur. Ega ma siin muud ei oska öelda. See on olnud tavaliselt tõesti nii, et kui fraktsioonid paluvad tulla, siis valitsuse liikmed kohe võib-olla ei saa, aga see võimalus leitakse töögraafiku alusel. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõus on kirjas, et kahe kuu jooksul määratakse lasteaiakoht. Aga minul on tekkinud küsimus, kas see määramine saab olla niimoodi, et omavalitsuse piires ükskõik millisesse lasteaeda. Me teame, et tänasel päeval on omavalitsused läinud hästi suureks ja linnad on ka suured. Kas see eelnõu ei sätesta kuidagi, et see määratakse kuidagi kodule kõige lähemasse kohta, või määratakse laps sinna, kus on vaba koht olemas, mis on lapsevanema jaoks ju väga keeruline olukord?

Aitäh! Koha määramisel on oluline põhimõte lapsevanema eelistus, lapse elukoha lähedus lasteaiale ning sama pere teiste laste käimine samas lasteaias. Aga on võimalik ka koostöös teise omavalitsusega ja kokkuleppel lapsevanemaga suunata laps teise omavalitsusse, aga kordan, seda koostöös kohaliku omavalitsuse ja lapsevanemaga.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Koolihariduses eraldati kaasava hariduse rakendamisel investeeringuteks, väikesoetusteks ja metoodiliseks toeks kümneid miljoneid aastas. Aga milliseid vahendeid olete ette näinud lasteaedadele?

Aitäh! Näiteks keelekümblusmetoodika toetuseks on meil eraldi vahendid nii üldhariduses kui ka lasteaedades. Ja meil on mitmeid erinevaid metoodilisi toetusi ka lasteaedadele. Need ei ole ainult koolidele.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Võtan kohe teie sõnasabast kinni. Te vastasite Rene Koka küsimusele ja ütlesite, et laps teab juba enne lasteaeda minekut, kas ta on poiss või tüdruk. Kas ma saan õigesti aru, et nüüd võivad nagu lapsevanemad rahulikud olla ja ei pea kartma, et lasteaeda tuleb mõni tädike nokulaule laulma või siis tullakse seletama näiteks vales kehas elamist või vastassoo riiete kandmist? Kas sellega on nüüd asi paigas, et seda ei ole vaja, seda ei hakata lasteaedades lastele eraldi seletama?

Aitäh! Lasteaedades kindlasti räägitakse erinevatel teemadel ja räägitakse sellest ka, mida tähendab tüdrukuks olemine, mis tähendab poisiks olemine. Seda läbi mängu, sobivalt, eakohaselt, nii nagu on seda väga palju aastaid tehtud.

Kaido Höövelson, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin § 9 lõikes 4 on toodud kohustus tagada lasteaias eripedagoogi ja logopeedi teenus. Nagu mina maainimesena aru saan, neid inimesi on puudu ja ka tulevikus jääb neid puudu. Ma ei saa aru sellest kohustuse panemisest. Kui teenus on koondatud keskustesse, kas te nõuate keskuste laialisaatmist või kuidagi opereerimist või kuidas see kohustus peaks välja nägema?

Aitäh! Lasteaedade pidajad on kohalikud omavalitsused ja kohalikud omavalitsused tagavad selle, et lasteaedades oleksid need teenused tagatud. See, kuidas kohalik omavalitsus seda teeb, kas näiteks laste tugiteenuste või hariduslike tugiteenuste keskuste kaudu – oluline on see, et kui laps on lasteaias ja tal tuvastatakse probleem, kas eripedagoogiline või logopeediline probleem, siis ta seda tuge saab. Meil on juba laialdaselt levinud praktika, kus logopeedid ja eripedagoogid käivadki kohalikus omavalitsuses eri lasteaedades ja ka üldhariduskoolides lapsi nõustamas ja nendega tööd tegemas. Nii et jah, igas lasteaias ei pea olema täiskohaga logopeed ja eripedagoog kohapeal tööl, aga see teenus peab olema igale lasteaialapsele kohaliku omavalitsuse poolt tagatud.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et erivajadustega lastele toe tagamine jääb selle eelnõu kohaselt kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Samas see vajadus on suur ja saab [ka edaspidi] olema suur, aga spetsialiste lihtsalt ei jätku. Meie teame seda ja teie ka tegelikult teate seda.

Mis te arvate, kuidas praktikas saab kohalik omavalitsus seda tuge nõuetekohaselt tagada? Ja mis siis saab, kui seda võimalust ei ole ega tule, kuid seadus seda siiski ette näeb ja nõuab? Kas lastevanematel, kui nad ei saa seaduses ette nähtud teenust, hakkab nüüd olema võimalus ka kohalik omavalitsus kohtusse kaevata, sest nad ei saa seda seadusega ette nähtud teenust? Ja kas me näeme, et kohtud hakkavad  ummistuma nendest kaebustest, täiesti õigustatud kaebustest, ja riik hakkabki lastevanematega või kohalik omavalitsus, kes on ka riik, hakkabki lastevanematega kohut käima?

Aitäh! Ka kehtiva seaduse kohaselt on seesama kohustus olemas nii kohalikel omavalitsustel kui ka lasteaedadel. Selles osas seaduses midagi ei muutu. Ka praeguse koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt peavad olema tugiteenused tagatud. Ja me näeme, et võib-olla on kohtus mõni juhtum, kus laps ei ole tuge saanud, aga massiliselt neid kindlasti ei ole.

Ja loomulikult see on probleem, et neid spetsialiste on vähe. Seetõttu me oleme ka selles seaduseelnõus välja pakkunud alushariduses tugiteenuste spetsialistidele lähtetoetuse. Me oleme näinud, et selle lähtetoetuse rakendamine tõi koolidesse tõesti olulisel määral tugispetsialiste juurde, ja me väga loodame, et selle lähtetoetuse rakendamine, mis on 13 000 eurot neto, aitab ka alusharidusse rohkem tugispetsialiste tuua. Aastaid on riik suurendanud nii eripedagoogide kui ka logopeedide koolitustellimust. Küsimus pole isegi enam mitte nii palju spetsialistide puuduses, vaid selles, et haridusasutustes ei suudeta nendele spetsialistidele konkurentsivõimelist palka maksta ja seetõttu nad töötavad kas meditsiiniasutustes või eraettevõtetes ja pakuvad seal oma teenust. Aga ka praegu on see kohustus olemas.

Mihhail Korb, palun!

Austatud juhataja ja lugupeetud minister! Te ütlesite, et on kohalikke omavalitsusi, kes andsid teile tagasisidet, et see on väga hea seaduseelnõu. Et tagasiside ei jääks ühepoolseks, ütlen mina teile, et ma tean kohalike omavalitsuste juhte, kes ütlevad, et see on väga halb seaduseelnõu. Ja kui teil sellist informatsiooni pole, siis loomulikult on võimalik seda informatsiooni teile ka toimetada.

Paraku te üritate seadusega lahendada küsimust, mida ei ole võimalik seadusega lahendada. Ei saa keelt õppima panna seadusega, ei saa armastama panna seadusega – palju asju ei saa seadusega teha. Aga mul on teile selline küsimus, väga konkreetne. Kuna te olete vene keelt kõnelevas või vene keeles õppivas lasteasutuses viimati käinud, siis mis lasteasutus see oli ja kas te olete seal pedagoogidega arutanud laste alghariduse probleemide spetsiifikat?

Aitäh! Ma olen täiesti veendunud, et kindlasti on kohalikke omavalitsusi, kellele see seaduseelnõu ei meeldi. Aga see seaduseelnõu on tehtud eelkõige lapse ja pere huvisid esile tõstes, mitte kohaliku omavalitsuse huvisid esile tõstes. Ja me oleme teinud väga tihedat koostööd linnade ja valdade liiduga ja ma ütlesin, et linnade ja valdade liit on andnud tagasisidet, et see seaduseelnõu on hästi loetav terviktekst.

Kindlasti on ka kohalike omavalitsuste juhte, kes on kriitilised. Käisin eelmisel nädalal venekeelses lasteaias Lasnamäel, Suur-Pae lasteaias ja rääkisin seal pikalt. Tegemist on 40 aastat [tegutsenud] lasteaiaga, kus aastast 2014 kasutatakse keelekümblusmetoodikat, kus kasutatakse +1 õpetajaid, seal on neid mitmeid tööl ja need õpetajad rääkisid väga heas eesti keeles. Ma veetsin seal tõesti vähemalt kaks tundi, käisin pea kõikides rühmades, rääkisin õpetajatega, kuulasin lapsi, kuidas nad laulsid ja lugesid luuletusi eesti keeles. See konkreetne lasteaed ütles, et neil ei ole midagi selle seaduseelnõu vastu, sest nad juba praegu tegelikult täidavad selle seaduseelnõu eesmärki. Pigem ütlesid nad seda, et need lapsed, kes nende lasteaias on käinud, tahavad minna ka keelekümblusklassidesse, aga keelekümblusklasse ei ole piisavalt.

Kaido Höövelson, palun!

Lugupeetud minister! Ma tuleksin ikkagi oma esimese küsimuse juurde tagasi. Kui me nüüd ikkagi selle kohustuse tagada lasteaias eripedagoogi ja logopeedi teenus anname kohalikule omavalitsusele kanda, siis minu küsimus on see, kas ministeerium paneb ainult kohustusi või annab kohalikule omavalitsusele ka vahendeid juurde, et seda korraldada.

Aitäh! Kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma abivajavaid lapsi toetada. Me ei pane selle seaduseelnõuga mingeid uusi kohustusi kohalikule omavalitsusele. Ka praegu peab kohalik omavalitsus oma abivajavaid lapsi igati toetama.

Helle-Moonika Helme.

Aitäh! Ma tuleksin tagasi eralasteaedade teema juurde. Selle eelnõu kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus pakkuda lasteaiakohti ka eralasteaedades. Ehk siis nüüd hakkab kohalik omavalitsus tagama ka eralasteaedade rahastamist. Paraku see finantsskeem sellest eelnõust kuidagi välja ei tule. Ma küsisin selle kohta komisjonis, aga ma ei saanud nagu adekvaatset vastust. Ma mõtlesin, et ma küsin, äkki te oskate nüüd vastata. Kuidas saab olema tagatud lastevanemate võrdne kohtlemine, kui osa lapsevanemaid maksab eralasteaias 100% lasteaiakoha eest, aga samas käivad selles lasteaias lapsed, kelle eest selle eelnõu kohaselt hakkab maksma kohalik omavalitsus? Kuidas seal siis lastevanemate võrdne kohtlemine on tagatud? See on ju ebavõrdne.

Aitäh! Selle seaduseelnõu järgi on kohalikul omavalitsusel, kui tal ei ole lapsevanemale pakkuda KOV-i lasteaeda kohta, võimalus pakkuda kohta eralasteaias. Aga meil on kindlasti lapsevanemaid, kes on juba teinud otsuse, et nad tahavadki oma lapse panna mingisugusesse kindlasse eralasteaeda. See on olnud lapsevanema otsus. Kui lapsevanemad on tahtnud panna oma lapse munitsipaallasteaeda ja ei ole kohta, siis peab olema võrdne kohtlemine nende lastevanematega, kes on saanud koha munitsipaallasteaeda. Eralasteaias ei tohi neilt küsida suuremat kohatasu, kui on kohaliku omavalitsuse lasteaias.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Loomulikult, kui te käite lasteaias, teile näidatakse seda, mida te tahate näha. Ja loomulikult seal kõik räägivad eesti keeles, laulavad eesti keeles. Aga probleem on selles, et te kindlasti teate, et pedagooge ei ole, lapsi õpetatakse, valmistatakse nendeks õppetundideks, kui te tulete kohale ja kontrollite. Kuidas te mõtlete tagada seda, et lapsed suhtlevad eesti keeles, kui nad seda ei oska? Tavaliselt lapsed ühe ja kolme aasta vahel ühtegi keelt ei oska. Kuidas te plaanite korraldada nii, et nad õpiksid omavahel [rääkides] eesti keelt, kui nad ühtegi keelt ei räägi?

Esiteks, see lasteaed pidas neljakümnendat sünnipäeva ja see lasteaed kutsus mind, ma ei trüginud sinna ise. Ja järgmine nädal kohtun ma Andrei Kantega tema koolis, mis on ka venekeelne kool, ma lähen kuulan nende muresid ja rõõme. On oluline olla ka venekeelse haridussüsteemiga kontaktis ja püüda neid nii palju kui võimalik aidata, ja seda me ka oleme teinud. Tõesti, nendele lastele võib lasteaed olla ainukene koht, kus nad kuulevad eesti keelt. Ja Suur-Pae lasteaed suuresti just selline lasteaed on. Õpetajad ütlesid, et neil on väga palju selliseid lapsi, kes eesti keelt kuulevad ainult lasteaias, ja nende laste õpetamisel on põhimõte, et üks õpetaja ja üks keel. Seal on eestikeelsed õpetajad, kes ainult räägivad lastega eesti keeles. Ja on õpetajad, kes räägivad nendega vene keeles. See ei ole mingi põlve otsas välja töötatud metoodika, seda metoodikat on uuritud ja seda on peetud efektiivseks.

Meie eesmärk, hea Mihhail Korb, on siiski see, et kõik lapsed saaksid riigikeele varakult selgeks. Praegu nad kahjuks ei saa seda selgeks, rääkimata varakult selgeks. Suur osa lapsi ei ole saanud Eesti riigikeelt selgeks ka põhikooli lõpuks. Ja me teame uuringust ka seda, et mida varem keeleõpet alustatakse, seda efektiivsemalt laps keelt omandab. Ma [tean] ise selliseid näiteid ja seda kinnitavad ka teadusuuringud: mida varem laps keelt õpib, seda kergemini see tuleb, ja minu meelest on see ainuõige tee. Me ei räägi ju sellest, et 100% on [kõik] lasteaiad eestikeelsed, kuigi üldiselt peaksid olema, aga on jätkuvalt võimalikud ka 50% ulatuses venekeelsed lasteaiad. See on kompromiss. Väga paljud valdkonna spetsialistid arvavad, et me peaksime sajaprotsendiliselt minema lasteaedades üle eestikeelsele õppele. Tänane eelnõu on siiski kompromiss.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Proua minister, aidake aru saada, mis siin saalis toimub. Ma ei ole kõike detailselt kuulanud, aga see on eelnõu, mida oli ammu vaja ja millel on suur ühiskonna poolehoid. Hea küll, uksepoolne EKRE on kõigele vastu nagu alati. Aga koalitsioonipartner küsib äkki väga intensiivselt. Küsivad inimesed, kes praktiliselt kunagi pole küsinud. Mis on see nende küsimuste ühendav lüli? Kuidas teile tundub, mis on läinud valesti või mis on minemas valesti?

Ma arvan, et need mured, mis siin EKRE poolt on [esile toodud], me saame Riigikogus lahendatud, et oleks selge see 5[0]% nõue. Loodan, et me selle saame lahendatud. Aga ma sugugi ei imesta ega pane pahaks, et see seaduseelnõu parlamendis debati tekitab. See ongi väga oluline eelnõu. Selle eelnõuga me püüame tagada igale lapsele põhiseadusliku õiguse saada alushariduses eestikeelset õpet. See ongi oluline ja see nõuabki ka poliitilist debatti.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud proua minister! Te olete mitu korda maininud seda, et teate, mida arvavad ühest või teisest asjast lastevanemad Lasnamäel ja Ida-Virumaal. See on tänu sellele, et te olete nendega rääkinud, suhelnud ja nii edasi. Noh, jah. Siin on saal täis poliitikuid, kes suurepäraselt saavad aru, mida kujutab endast Eesti demokraatia. Neid inimesi, kes mõtlevad teisiti, või veel hullem, võivad teile midagi valesti öelda, teie ligi lihtsalt ei lasta – ei koolis ega lasteaias.

Aga nüüd teie arvamus. Teie moodustate selle arvamuse. Mina olen alati arvanud, et selleks on vaja representatiivset anonüümset küsitlust, et saaks öelda, mida tahab üks või teine grupp. Ja nüüd teie asendate oma isikus kõike seda. Küsimus on tehniline. Äkki enam ei kasutaks sotsioloogiliste uuringute firmade teenuseid, äkki lihtsalt küsime teie käest ja te ütlete, kuidas peab olema?

Aitäh! Mul oli tõeliselt kurb seda küsimust kuulda, härra Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin. Ma tõesti olen käinud ministrina korduvalt Narvas, korduvalt Jõhvis, korduvalt Kohtla-Järvel, ka Sillamäel. Eelmine nädal käisin Lasnamäel. Olen kohtunud erinevate haridustöötajatega. Nende haridustöötajate seas on olnud venekeelsete koolide ja lasteaedade juhid. Ma olen kuulanud neid ja me oleme rääkinud nendel teemadel ning loomulikult ei ole ma öelnud, et ma esitan siin sellist täiuslikku ülevaadet, mida keegi arvab. Ma räägin sellest, milline on minu kogemus haridusministrina haridusinimestega rääkides. See on minu kogemus. Tõenäoliselt teil, ma saan aru, on teistsugune kogemus. Aga minul on minu kogemus.

Tegelikult ka inimarengu aruande põhjal me teame seda, et Ida-Virumaal 60% muukeelsest elanikkonnast toetab eestikeelset alusharidust. Üldiselt me teame, et see protsent on 76. Valdav osa enamusest toetab just nimelt alusharidust eestikeelsena, sest see annab kõigile lastele suuremad võimalused Eestis hakkama saada ja saada parem haridus, parem töökoht. Ma loodan, et ka teie olete mures selle pärast, et vene emakeelega lapsed ei jõua keskmiselt nii palju kõrgkoolidesse kui eesti emakeelega lapsed. Nende ühiskonda panustamine on nigela keeleoskuse tõttu oluliselt madalam. Me ei tahaks seda ju lubada. Ma usun, et teie ka ei taha. Me tahame, et need noored inimesed saaksid ennast kenasti siin ühiskonnas rakendada, oma teadmisi ja oskusi arendada.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! On muidugi tore, et teie erakonnakaaslane siin jälle süüdistab teisi inimesi selles, et neil on mõningane uudishimu selles seaduseelnõus sisalduva vastu. See on äärmiselt taunimisväärne tema meelest. Ma muidugi tahan lisaks sellele öelda, et teie vastused kahjuks ei veena. Küpses eas inimesena ma võin öelda, et ma mäletan seda aega, kui Eesti NSV haridusminister Elsa Gretškina üritas seesuguseid inimeksperimente läbi viia ja need põrkusid ühiskonna üksmeelsele vastuseisule. Üksmeelsele vastuseisule! Ja nüüd sisuliselt püüate teie korrata suuremas mastaabis ja kaitsetumate inimeste, väikeste laste peal sedasama inimeksperimenti. Miks te vihkate meie lapsi ja miks te hävitate meie haridussüsteemi vundamenti?

Ma ei tee seda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma ühinen kolleeg Ernitsa õnnesoovidega lastekaitsepäeval üle antud 2000 obstruktsiooniettepaneku eest peretoetuste tõstmise [teemal]. Aga küsin sellega seoses: kas te ei karda, et varsti võib olla olukord, kus kallite küttehindade tõttu ja kõrgete elektriarvete pärast maapiirkondades paljud suured pered ei jõuagi oma lapsi enam lasteaeda sõidutada? Tuleb hakata seal hoopis õpetajaid koondama, lasteaedu kokku panema, sest inimestel pole enam raha. Teie lükkasite 2000 muudatust letti, et takistada nendel suurtel peredel saamast vähemalt natukenegi suuremat lastetoetust. Kas te ei näe seda ohtu, et äkki ühel hetkel inimesed peavad hakkama valima, kas nad teevad igahommikuse sõidu lasteaia juurde või mitte?

Aitäh! Kohalik omavalitsus on kohustatud aitama neid peresid, kes on hädas, vajadusel ka näiteks sotsiaaltranspordiga. Nii et ma loodan väga, et ühelgi lapsel ei jää lasteaeda minemata seetõttu, et ei ole võimalik lasteaeda sõita.

Ivi Eenmaa, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud minister! Ma tänan teid kõigepealt teie suurepärase kõne eest, millega te täna siin esinesite. Tahaksin ka ütelda, et mina erinevalt väga paljudest inimestest siin saalis räägin suurepäraselt vene keelt ja ma olen muide selle üle uhke. Aga ma ei saa ... (Juhataja helistab kella.) Kas see oli märguanne mulle või? Ma ei saanud aru.

See oli märguanne meie ametikaaslastele. Saalis on lärm. Head ametikaaslased, palun vaikust, et küsija saaks küsida ja need, kes soovivad kuulata, saavad kuulata. See oli kellukese märguanne. Palun anda 25 sekundit tagasi küsijale!

Aitäh! Ma küsin, teades tegelikku olukorda, kui palju venekeelsed lastevanemad soovivad panna lapsi eesti lasteaedadesse, ja teades, kuidas sellele töötab vastu Tallinna linn. Olles ise palju aastaid seal tegev olnud, on minu küsimus teile: proua minister, mis Eestis toimub? Rahvas nõuab eestikeelset haridust, aga otsustajad keelduvad sellest. Kas see on siis see Eesti, kus me täna elame ja oleme?

Aitäh! Ka praeguse seaduse kohaselt peab igale lapsele, kes soovib saada eestikeelset alusharidust, pakkuma eestikeelse alushariduse saamise koha. Ajakirjanduse andmetele toetudes olen ma aru saanud, et Tallinnas tõesti mitte kõik pered, kes on lapsele tahtnud saada eestikeelset alusharidust, ei ole saanud kohta eestikeelsesse lasteaeda. Aga see on ajakirjanduse info, mina ei ole algandmete juurde läinud. Ja praegu tegelikult Tallinna Linnavalitsus käitub nii, nagu tal seaduse kohaselt on lubatud käituda. Seadus lubab kooli pidajal alusharidusasutuse muuta sajaprotsendiliselt muukeelseks ja seda Tallinna linn ja ka teised kohalikud omavalitsused on kasutanud. Aga nüüd selle uue seaduse järgi need venekeelsed lasteaiad peavad muutuma kas sajaprotsendiliselt eestikeelseteks lasteaedadeks või siis kooli pidaja ja hoolekogu kokkuleppel vähemalt 50% ulatuses eestikeelseteks.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud proua minister! Ka teine küsimus on tehniline ja see ei anna teile võimalust keerutada ja mitte vastata. Te olete vähemalt kaks korda märkinud, et Eesti Linnade ja Valdade Liit on selle seaduseelnõu heaks kiitnud. Nad on praktiliselt seal rõõmust ära minestamas. Mul on teile üks konkreetne küsimus. Sellesama liidu tegevdirektor edastas Riigikogule memo, kus ta kirjeldas protsessi ja liidu arvamust, kõike, mida nad sellest seadus[eelnõust] arvavad. Kas te olete sellega tutvunud?

Aitäh! Te valdate suurepäraselt eesti keelt. Ja ma usun, et te olete seda [lauset] ka korduvalt kuulnud, sest te olete saalis olnud. Ma ütlesin seda, et linnade ja valdade liit on kiitnud, et see on väga hea terviktekst, hästi loetav ja arusaadav tekst. Jah, ma olen lugenud seda hiljutist tagasisidet ka. Eks siis Riigikogu kultuurikomisjon peab ka linnade ja valdade liiduga tõenäoliselt nõu, kas annab eelnõus midagi ka linnade ja valdade liidu kontekstis kuidagi paremaks teha. Aga ma ütlen veel kord: see seaduseelnõu ei ole tehtud linnade ja valdade liidule, vaid see seaduseelnõu on tehtud, lähtudes laste huvidest.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Võib-olla ma ei olekski hakanud küsima, sest selle eelnõuga ma olen tuttav, käisin isegi kultuurikomisjonis enne seda lugemist ja saali saatmist. Aga mulle jäi kõrvu kolleeg Mart Helme küsimus. Ta küsis, miks te tahate hävitada Eesti hariduse alustalasid. Mul on tunne, et selle eelnõuga minnakse üle riigikeelsele haridusele, mis peaks ühe iseseisva riigi puhul ka nii olema. Öelge nüüd, kummal siin õigus on. Kas me hävitame Eesti hariduse alustalasid või me läheme üle riigikeelsele haridusele lasteaiast alates? Et ma teaksin, kuidas hääletada.

Aitäh! Täiesti ühemõtteliselt selle eelnõu sõnum on, et alates alusharidusest, alates kolmandast eluaastast peab olema hariduse andmine eesti keeles.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud minister, mina igal juhul tunnustan teid. Ammu oli aeg sellise eelnõuga välja tulla, sest Eestimaal peab olema riigikeelne õpe nii koolis, lasteaias kui ka igal pool mujal. Aga minu küsimus puudutab seda, et me siin paar päeva tagasi menetlesime perehüvitiste eelnõu. Ma esitasin seal küsimuse, kas ei oleks võimalik peredele lisateenuseid pakkuda, ja üks nendest oli just nimelt lasteaia kohamaksu kaotamine. Täna siin küsitakse küsimusi, miks vanemad peavad nii palju maksma, ja nii edasi. Mida teie arvate, kas selliseid teenuseid kõnealuse peretoetuse asemel oleks reaalselt võimalik ellu viia?

Aitäh! Ma olen sügavalt veendunud, et lapsed vajavad riigilt eelkõige kvaliteetseid teenuseid. Näiteks tänane Eesti Ekspress kirjutab taas meie laste vaimse tervise probleemidest. Teenuste kättesaadavus on kindlasti laste jaoks ülioluline. Ma mõistan, et sellisel lastetoetusel on ka kindlasti oma roll, aga eelkõige peab riik tagama võrdselt kõigile lastele kvaliteetsed teenused.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Vabandust, ma väga vabandan, austatud minister! Ma tõesti ei näinud ühtegi küsimust, aga kas te olete nõus veel vastama? Mul on teile palve, Riigikogu liikmed. Kui siin pole kirjas ühtegi küsimust, siis ma tänan ministrit. Palun pange see küsimus enne sisse, te teate, et igaühel on võimalik esitada kaks küsimust. Aga ma tänan, minister on nõus vastama. Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Ma esimese korraga ei saanud nupule pihta, kohe pidin uuesti vajutama.

Te olete nii kogenud ja saate pihta ikka.

Tänan, lugupeetud juhataja! Enne hea minister ütles, et omavalitsused peavad hädasolijaid aitama. Ma lihtsalt omalt poolt veel avan seda pilti natuke, et tegelikult on omavalitsused hädas. Seesama elektrihinna tõus: omavalitsustel, ka lasteaedadel on elektrikulud. Olles kohaliku omavalitsuse liige Kose Vallavolikogus ma praegu näen, kuidas kasvavate ehitushindade ja majanduskulude tõttu jääb seal uus lasteaed ehitamata. Ka omavalitsused on hädas ja Reformierakond on blokeerinud elektrihinnale lae kehtestamist, börsilt väljumist, kütuseaktsiiside langetamist – kõiki neid meetmeid on blokeeritud. Ma ikkagi küsiksin teie suhtumist. Kolleeg Rajasalu rääkis ka peretoetuste eelnõust. Kuidas teie suhtute sellesse, et teie erakonnakaaslased tegid laste‑ ja peretoetuste tõstmise eelnõu kohta 2000 muudatusettepanekut? Kuidas teie personaalselt, hea minister, sellesse suhtute?

Aitäh! See tõesti ei ole minu vastutusvaldkond, aga ma olen aru saanud, et selle eelnõuga oli väga tõsiseid sisulisi probleeme. Ja nendele sisulistele probleemidele juhtis väga otseselt tähelepanu ka Lastekaitse Liit, kelle arvamust me ju ometi võiksime tõsiselt võtta. Kindlasti on laste ja perede toetamine oluline, aga selle eelnõu kontekstis oli palju sisulisi probleeme. Ma usun, et kindlasti sügisel me tuleme riigieelarve arutelul tagasi ka nende teemade juurde, kuidas lapsi ja peresid tõesti väga suure inflatsiooni tingimustes toetada.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma pean tunnustama haridusministrit selle eest, et minu meelest te olete olnud selles mõttes eeskujulik minister, et te lähete alati detailidesse ja teete endale kõik detailideni selgeks, aga te [näete] ka suurt pilti. Ma komisjonis ka küsisin seda teie käest, aga mul jäi teie vastus hinge kriipima, sest ilmselgelt selle eelnõu rakendamiseks on vaja raha, ja just raha riigieelarvest. Teie vastus oli see, et ei riigi eelarvestrateegias ega ka järgmise aasta plaanitavas eelarves ei ole ette nähtud ühtegi senti selles eelnõus toodu elluviimiseks. Minu küsimus on see: kuna ma tean, et te olete väga detailne ja täpne, mis siis on teie plaan? Kuidas see seadus saaks päriselt ellu viidud, mitte ei oleks ainult üks dokument poliitilises võitluses?

Suur tänu! Meil on tehtud eestikeelse hariduse tegevuskava ja sellel on olemas ka eelarve. Ja kindlasti lähen ma sel sügisel eestikeelse hariduse huvides ja ka selle alushariduse seaduse rakendamiseks küsima lisaraha, et me saaksime laiendada näiteks +1 õpetajate programmi, et me saaksime veel rohkem toetada keelekümbluse rakendamist lasteaedades. Lähtudes sellest eelnõust me ootame ju, et keelekümblusrühmasid [oleks rohkem] ja eestikeelseid õpetajaid aina rohkem venekeelsetesse lasteaedadesse tuleks. Me näeme, et trend on väga positiivne, neid tulebki aina rohkem venekeelsetesse lasteaedadesse juurde. Ja kindlasti riik tuleb kohalikele omavalitsustele appi, et oleks rohkem spetsialiste ja teadlikke õpetajaid, kes keelekümblusmetoodikat kasutaksid.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Ega ma [tegelikult] vastust ei saanud. Ma saan aru, et see on lootus ja eks lootma peabki, aga õhtu lõpuks riigieelarve läbirääkimised on need, kus lepitakse kokku, kas seda raha tuleb. Minu esimene küsimus on see: mis te arvate ja prognoosite, mis see summa võiks olla? Ja teine pool. Te küll viitasite, et omavalitsustel ja linnadel-valdadel pole selle eelnõuga justkui midagi pistmist, aga ometigi hariduse valdkond on ikkagi väga selgelt nende vastutada. Kuidas te seda poolt näete? Mina näen küll, et väga palju vastutust lükkab riik selle eelnõuga just nimelt omavalitsuste õlgadele, aga see, ma arvan, ei ole selles mõttes õige, et kui me ei anna riigieelarvest omavalitsustele vahendeid, aga ülesandeid anname, siis minu meelest see ei ole printsiip, millest me peaks lähtuma. Kui me anname ülesande, siis me peaksime ka raha kaasa andma. Kus te annate selle garantii, et selle eelnõuga tuleb kaasa raha?

Ma ütlen veel kord, et kohalikul omavalitsusel on ka praegu kohustus abi vajavaid lapsi toetada ja neile tugiteenuseid pakkuda. Kohalikul omavalitsusel on ka praegu kohustus eestikeelset alusharidust pakkuda. See kohustus on ka praegu. Lihtsalt seaduses on tehtud erand ja seda erandit me nüüd muudame, selleks et kõigil Eesti lastel oleksid võrdsed võimalused areneda, osaleda eestikeelses haridussüsteemis, jõuda kõrgkoolidesse, saada häid töökohti. See on see eesmärk ja see on ka praegu kohaliku omavalitsuse ülesanne. Aga eestikeelse hariduse tegevuskava tegevuste rakendamiseks küsin ma – peast ütlen praegu – suurusjärgus 14,6 miljonit eurot.

Jürgen Ligi, palun!

Proua minister! Meie teiega oleme ikka püüdnud seletada, et laps vajab riigilt pigem teenust kui sularaha. Enamikus on ülalpidamine ikkagi perekonnapoolne. Aga aidake mul nüüd seletada, mida me äsja kuulsime. Me kuulsime küsimust selle kohta, et eesti keelele üleminek vajab rahalist katet. Aga äsja me saime sellise eelnõu, kus on esitatud mitukümmend korda suurem summa ilma mingi rahalise katteta ja väljaspool igasugust valitsuse või eelarve protsessi. Kuidas nii saab teie arvates? Kas on mingisugused kokkulepped, et 300 miljonit on väiksem summa kui 14 miljonit?

Aitäh! Valitsus oma eelnõude puhul loomulikult peab arvutama, kui suur on eelnõu rakendamise kulu. Ja riik ka praegu toetab kohalikke omavalitsusi alushariduse tagamisel. 15 miljonit eurot aastas saavad kohalikud omavalitsused alushariduse õpetajate ja ka tugipersonali palkade maksmiseks. Seda [raha] saavad nad ka praegu riigi poolt. Aga igal juhul valitsus loeb raha ja arvestab sellega, et seaduseelnõude vastuvõtmisel on ka kulud. Loomulikult peaks seda tegema ka Riigikogu, aga meil on parlamentaarne riik ja kui Riigikogu enamus otsustab ühe seaduse vastu võtta ja sellel on kulud, siis Riigikogu liikmete ülesanne on sellele tähelepanu juhtida. Aga kuidagi takistada seda on keeruline, kui parlamentaarne enamus on selle eelnõu taga.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Me kõik teame seda, et Eestis on ju kaks eraldi kogukonda: põlisrahvas eestlased ja venekeelne kogukond. Mis te arvate, kas selle eelnõu elluviimisel meie noored hakkavad üksteisele lähenema ja tekib üks Eesti riigi elanikkond?

Kindlasti aitab see eelnõu kaasa sellele, et meie teise emakeelega lapsed saavad kiiremini riigikeele selgeks ja tänu sellele nende võimalused Eesti riigis tegutseda oluliselt laienevad ja väheneb ebavõrdsus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Siis, kui te saite haridusministriks, Riigikogu usaldas teid. Aga teie ministriameti jooksul on ilmnenud väga tõsised probleemid riigihangete korraldamises. Osas asjades on algatatud menetlus ja mõne asja suhtes on veel tulevik teadmata. Nüüd te vastasite Tõnis Möldri küsimusele, et te küsite raha selle eelnõuga ette nähtud programmide elluviimiseks. Öelge mulle palun, väga lihtne küsimus: miks me peame teie sõnu siin saalis täna uskuma?

Aitäh! Kas kusagil keegi on tuvastanud, et ma olen valetanud? Mina ei tea, et ma oleksin valetanud. Ja kui te viitate hangetele, siis teie avalduse peale Riigiprokuratuur kinnitas, et mitte midagi kriminaalset ei ole nende hangete läbiviimisel tehtud ja ei ole põhjust kriminaaluurimist alustada. Täna ma käisin Rahandusministeeriumis ja andsin ütlusi kahe väärteomenetluse episoodi kohta. Need ei puudutanud mitte esimest hanget, vaid teist hanget, selle hanke laiendamist. Ja mulle rõhutati korduvalt, et see, et ma ütlusi annan, ei tähenda, et ma olen süüdi, et ma olen midagi valesti teinud. Seda praegu uuritakse, kas mina, Liina Kersna isiklikult, olen midagi valesti teinud nende hangete korraldamisel. Tuletan meelde, et see teine hange, mida Rahandusministeerium praegu menetleb – kutse sellel hankel osalemiseks sai 17 ettevõtet ja selle raamlepingu laiendamist soovitas meile Riigi Tugiteenuste Keskus ise. Riigi Tugiteenuste Keskus on keskus, kus on riigihangete valdkonna tippspetsialistid ja kindlasti ei olnud mul põhjust Riigi Tugiteenuste Keskuse riigihangete spetsialistide ekspertiisis kuidagi kahelda.

Protseduuriline küsimus. Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra esimees! Ma juhin teie tähelepanu, et lugupeetud ministrile esitatakse küsimusi, mis ei puuduta kopka eest seda eelnõu. Riigihangete kohta esitatakse küsimusi. See ei ole korrektne. Palun tehke märkus ja ärge laske seda juhtuda!

Aitäh! Ma sekkun sel juhul, kui [ma arvan], et minnakse selles arutelus arutelu teemast täielikult kõrvale. Aga ma tänan, et te minu tähelepanu sellele juhtisite. Aitäh teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahaksin oma küsimusega puudutada muusikavaldkonda, muusikaharidust alushariduse faasis. Minu kõrvu on jõudnud selline helin, et sellega on probleem, justkui võib tekkida probleeme. (Juhataja helistab kella.) Kas te natuke kirjeldaksite, mis see probleemikoht siis võiks olla? Sest tõepoolest, muusikalise hariduse andmine, muusikasuunaga tegelemine on lasteaias alushariduse andmisel väga oluline. Mul on siiamaani meeles, et muusikatunnis mind saadeti peale teist lugu ära mängima, sellepärast et ma kuidagi segasin teisi. Aga seegi hea mälestus. Kuidas sellega on?

Aitäh! Ma mõistan, kust see mure võib tekkida. Selle seaduseelnõuga, nagu ma varasemalt ütlesin, me anname lasteaedadele suuremat paindlikkust ja autonoomiat. Seaduse tasandil me ütleme ära, et lasteaias peavad olema direktor, õppealajuhataja, õpetajad, abiõpetajad ja tugipersonal. Kogu ülejäänud meeskonna saavad direktor ja õppealajuhataja oma äranägemise järgi moodustada. Aga muusikaõpetus on alushariduse õppekavas täiesti olemas, nii et kindlasti lapsed jätkuvalt laulavad, liiguvad ja teevad muid eakohaseid ülesandeid lasteaedades. Aga tõenäoliselt see mure on tekkinud sealt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean ära klaarima ühe momendi, mille kohta mulle lugupeetud kolleeg Ivi Eenmaa siin etteheite tegi. Küsimus on selles, et ma rääkisin teie usaldamise küsimusest ja usaldus seondus teie eelneva tegevusega. Ja kuna te seda teemat ilusti-kenasti käsitlesite siin – ma pean seda väärteomenetlust silmas –, siis mul on selline küsimus veel täpsustavalt juurde. Lugupeetud peaminister Kaja Kallas selle küsimuse puudutamisel infotunnis ütles konkreetselt ära, et minister Liina Kersna käis tema käest nõusolekut küsimas, kas ta tohib seda hanget teha või mitte, ja see on protokollitud, see on tõend. Küsimus on: kas peaminister Kaja Kallas on ka kaasatud sellesse menetlusse, kuna ta nii-öelda soosis seda teie poolt korda saadetud tegu?

Austatud Riigikogu liige! 26. oktoobril tegi valitsus Haridus‑ ja Teadusministeeriumile ülesandeks korraldada alates 1. novembrist kõikides koolides kiirtestimine ehk kooliperede testimine vähemalt kaks korda nädalas. Nii et see oli valitsuse otsus, mida Haridus‑ ja Teadusministeerium asus täitma. Ja ütlen veel kord, et ka Rahandusministeeriumi järelevalve on hinnanud, et antud olukorras Haridus‑ ja Teadusministeerium, sealhulgas haridusminister, käitus korrektselt.

Head ametikaaslased, ma küsin nüüd teie käest, kas on veel küsimusi. Ei ole. Seega ma lõpetan küsimuste vooru. Austatud minister, ma tänan teid veel kord teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni aseesimehe Jaak Valge. 

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul tuleb suhteliselt igav jutt, sellepärast et seda eelnõu arutati sisuliselt ju ainult ühel komisjoni koosolekul ja teisel komisjoni koosolekul toimus jagelemine selle üle, kas seda arutada edasi või saadetakse see kohe täiskogusse. Ja mul jäi sellel esimesel koosolekul küll ühene mulje, et minister ja ametnikud kirjutavad need vaidlusalused keeleküsimused järgmiseks korraks ümber, aga seda ei toimunud.

Ega mul jah pole komisjonist mingit olulist uut sisulist infot edastada võrreldes sellega, mis siin on juba mitme tunni jooksul räägitud. Aga eks ma pean oma kroonikukohustust täitma ja katsun oma arvates võib-olla natukene olulisemad asjad esile tõsta.

19. aprilli koosolekut juhatasin mina ja sellest võtsid osa kõik komisjoni liikmed, välja arvatud komisjoni esimees, kes ei saanud kohal olla, ja teda asendas Tõnis Mölder. Lisaks olid külalisteks haridus- ja teadusminister – te teate tema nime –, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Liina Põld ja alushariduse valdkonna juht Triin Rass.

Liina Põld andis meile ülevaate. Ma ei hakka seda kopeerima, seda on erinevates vormides täna siin olnud juba küll ja küll kuulda. Ta rääkis, et eelnõu kohaselt on lasteaia õppekeel alates kolmandast eluaastast eesti keel ja kohalik omavalitsus peab jätkuvalt tagama kõikidele lastele võimaluse käia eesti õppekeelega lasteaias või rühmas. Lasteaias või rühmas võib kasutada ka teist õppekeelt, kui selleks on hoolekogu avaldanud soovi ja kui selleks on olemas vastavat keelt valdav õpetaja. Aga samas peab olema tagatud eesti õppekeele maht vähemalt 50% ulatuses iganädalasest õppe- ja kasvatustegevuse ajalisest mahust. Põld lisas seda, et lastehoidudele seda õppekeele nõuet ei kehtestata.

Kristina Šmigun-Vähi küsis tema käest, mida tähendab järjekordade kaotamine – Liina Põld märkis, et arvatavasti lühendab see järjekordi – ja kas kohalik omavalitsus hakkab ütlema, kuhu lasteaeda laps läheb. Liina Põld selgitas, et lapsevanem märgib oma avalduses vähemalt kolm eelistust ja kui kohalikul omavalitsusel soovitud kohta pakkuda ei ole, siis edasi peab lähtuma kas lapse elukoha lähedusest või õdede-vendade lasteaias käimisest. Liina Kersna täiendas teda, kohalikul omavalitsusel on lasteaiakoha pakkumisel võimalus teha koostööd ka eralasteaedadega.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas kohalikud omavalitsused saavad neile langeva koormusega hakkama. Minister Liina Kersna sõnul on kohalike omavalitsuste ülesanne tagada lastele hoiukoht ja teha selleks ka vajalikke investeeringuid.

Jaak Juske tundis reas küsimustes huvi lasteaia kohatasu kohta, näiteks miks ei ole eelnõusse sisse kirjutatud tasuta lasteaiakohta. Minister vastas, et kohalik omavalitsus saab otsustada, kui suurt kohatasu ta küsib. Jaak Juske sellega rahule ei jäänud ja sõnas, et kohatasu on kohaliku elu küsimus, aga alusharidus on riiklik haridus ja peaks olema ka riigi huvi. Kui põhiharidus on tasuta, siis on igati põhjendatud ka tasuta alusharidus. Minister sõnas, et alusharidus ei ole Eesti riigis kohustuslik haridus. Kui otsustada, et viimane lasteaia aasta peaks olema edaspidi kohustuslik, siis selle eest kindlasti tasu võtta ei saaks.

Jaak Juske küsis veel, miks ei ole eelnõus lasteaia kohatasu suurus seotud lahti töötasu alammäärast. Ta kommenteeris, et kohatasu seotus alampalgaga on vägivaldne ja peredele kahjulik.

Marko Šorin viitas hoolekogude rolli tugevdamisele ja küsis, mis saab siis, kui hoolekogu ei tee koostööd. Minister sõnas, et hoolekogu arvamust peab siiski küsima, aga see ei ole siduv.

Seejärel jõudsime tuumküsimuste juurde. Nimelt, Moonika Helme viitas kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse § [8 lõikele] 2, mille kohaselt kohalik omavalitsus tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Aga menetletava eelnõu § 6 lõike 3 järgi peab omavalitsus tagama Eesti lapsele kuni 50% ulatuses eesti õppekeele. Ja Moonika Helme küsis, miks on tehtud selline muudatus, mis muudab Eesti laste jaoks tingimused halvemaks, kuna lasteaia pidajatele antakse võimalus muuta eestikeelseid lasteaedasid 50% ulatuses venekeelseks. Liina Kersna kinnitas, nagu ta siingi on kinnitanud, et eelnõus toodud muudatus puudutab ainult tänaseid venekeelseid lasteaedu, et nendes oleks vähemalt 50% ulatuses eestikeelne õpe.

Ja nüüd on oluline koht. Minister nõustus, et eelnõus toodud riskid peab maandama. Kui sõnastus tekitab segadust, siis tuleb see selgemaks kirjutada. See on tsitaat protokollist. Moonika Helme tegi ettepaneku see eelnõus selliselt ka sõnastada. Väga loogiline. Liina Põld kinnitas samuti, et eesti laps ei pea hakkama mingis muus keeles õppima – siin on protokollis millegipärast nii, et on kirjutatud "Eesti laps", suure tähega – ja et eesti õppekeel on kirjas eelnõu § 6 lõikes 2. Põld sõnas, et juhul, kui lõike 3 sõnastus tekitab segadust, siis tuleb see selgemaks kirjutada.

Tõnis Mölder küsis sedasama, mida ta ka siin küsis ministri käest, ja minister vastas täpipealt samamoodi, kui ta ka komisjonis vastas. Moonika Helme tegi ettepaneku sõnastada eelnõu § 6 lõige 1 niimoodi, et lasteaia õppekeel alates kolmeaastastest lastest on 100% eesti keel, et oleks selge. Ja jätta välja § 6 punkt 3 –  see on ikkagi [lõige] 3 –, kus antakse võimalus sellest taganeda. Helme sõnas, et eelnõu kohaselt peab kohalik omavalitsus võimaldama lasteaiakoha kõikidele omavalitsuse territooriumil elavatele lastele. Kui munitsipaalkohta ei ole, siis saab eralasteaias koha samadel tingimustel. Ja Helme küsis, mis saab siis, kui eralasteaed ei ole sellega nõus. Minister Liina Kersna vastas, et hariduses on n-ö lapse pearaha, mis ei ole seotud konkreetse asutusega, vaid käib lapsega kaasas.

Nüüd, Priit Sibul – ma jätsin enne ütlemata, et ta asendas Viktoria Ladõnskajat – sõnas, et eelnõu § 6 lõige 3 räägib lasteaia pidamisest. Sibul küsis, kas näiteks Tallinna puhul on lasteaia pidajaks täitevvõim või Tallinna Linnavolikogu. Liina Põld vastas, et lasteaia pidaja on volikogu. Priit Sibul sõnas, et need 250 professionaalset keeleõpetajat lasteaiarühmadesse, millest minister enne on rääkinud, on absoluutne miinimum. Ta tuli ka tagasi järjekordade kaotamise juurde: see kõlab ilusasti, kuid see tähendab kohalike omavalitsuste jaoks raha. Kui riigi poolt raha juurde ei tule, siis võib seadusi ja deklaratsioone kirjutada, kuid tegelikkuses ei muutu midagi. Minister Kersna vastas, et seoses keelenõuetega on realistlik plaan jõuda 2027. aastaks nii kaugele, et kõikides rühmades on täiskohaga eesti keele õpetaja.

Marko Šorin küsis, kas juhul, kui eralasteaed pakub tohutult kallist teenust, peab omavalitsus terve vahe kinni maksma või kompenseerib ainult mingisuguse kindla osa teenusest. Ja Liina Põld vastas, et kohalik omavalitsus peab saama kontrollida kulude piiri, mida tema kompenseerib. Marko Šorin sõnas, et kahjuks ei lahenda see eelnõu siiski lasteaiakohtade puudust nendes piirkondades, kus on see puudus jätkuvalt olnud.

Tõnis Mölder sõnas, et eesti keeles õpet peab soodustama ja selleks on vaja täiendavaid finantsvahendeid, aga see eelnõu neid finantsvahendeid kaasa ei too. Mölder tõi teise probleemina välja, et eelnõus on mitmeid kaheti mõistetavaid punkte. Ta tegi ettepaneku küsida eelnõu kohta arvamust Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjonilt. Veel sõnas Tõnis Mölder, et arutelus on tehtud ettepanek tegeleda § 6 puhtaks kirjutamisega – see on seesama keeleparagrahv. Ja Mölder küsis, et kuna enne esimest lugemist eelnõu tekstis muudatusi teha ei saa, kas sellisel juhul saab komisjon teha ettepaneku, et valitsus peaks eelnõu tagasi võtma. 

Vahepeal oli see asi juhtunud, et osa Reformierakonna saadikuid oli palunud luba ära minna ja küsinud, kas me menetlusotsuseid teeme. Mina olin vastanud, et me menetlusotsuseid ei tee. Ja siis, kuna komisjonis olid proportsioonid muutunud, ma Möldri ettepanekule positiivselt ei reageerinud. See oleks olnud lubaduse rikkumine. Nii tegin ma ettepaneku lõpetada see istung ja tulla Möldri ettepaneku juurde tagasi järgmisel arutelul.

Ja see järgmine toimus 12. mail. Midagi ilusat seal ei olnud. Umbes tund aega jageleti selle üle, kas peaks tegema kohe menetlusotsused või siis ikkagi HTM peaks enne eelnõu teksti muutma, nagu eelmisel korral mõne komisjoni liikmete arvates, ka minu arvates, eelmisel korral kokku lepiti. Teiste arvates sellist kokkulepet ei olnud.

Nii, kohal olid ka mõned asendusliikmed. Kristen Michal oli Kristina Šmigun-Vähi asendusliige ja vist rohkem siiski ei olnud. Neid ametnikke ei ole mul mõtet hakata siin üles lugema, kuna seal midagi sisulist ei arutatud. Kristen Michal tegi ettepaneku saata eelnõu täiskogusse ja esimene lugemine lõpetada. Mina tegin ettepaneku katkestada eelnõu arutelu ja jätkata seda siis, kui ministeerium on teinud muudatuse, mida nad on lubanud, või siis minister on kinnitanud, et ministeerium muudatust enne esimest lugemist ei tee. Ja siis toimus hääletamine. Selle vastu oli 6: Aadu Must, Heidy Purga, Kristen Michal, Margit Sutrop, Marko Šorin ja Signe Kivi. Poolt oli 4:  Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Lauri Läänemets ja Üllar Saaremäe. Lauri Läänemets oli ka asendusliikmena seal komisjoni koosolekul.

Komisjoni esimees Aadu Must tegi ettepaneku määrata komisjoni ettekandjaks mind ja võtta eelnõu tänaseks päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Konsensusega oldi selle poolt, et mina olen juhtivkomisjoni esindaja ja tänane päev on menetlusaeg täiskogus. Ja siis eraldi hääletati seda, kas esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 6. No see häälte jaotus oli nagu eelmiselgi korral. Poolt olid Signe Kivi, Kristen Michal, Aadu Must, Heidy Purga, Margit Sutrop ja Marko Šorin, vastu olid Helle-Moonika Helme, Üllar Saaremäe ja Jaak Valge. Üks oli ka erapooletu, see oli Lauri Läänemets. Tänan! Ma loodan, et olen kenasti aega kokku hoidnud.

Jaa, aga küsimusi ei ole, kõik küsimused on küsitud juba, nii et ei olegi midagi muud, kui liigume edasi läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi on avaldanud kõigepealt Mihhail Stalnuhhin. Palun! Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pean teile edasi andma kolm sõnumit. Esimene. Proua ministri vastuses kõlas mitu korda, kui rahul on selle täistekstiga linnade ja valdade liit. Aga liidu tegevdirektori allkirjaga tuli meile memo, kus kirjeldatakse, kuidas selles liidus seda seaduseelnõu arutati. Ma pean teile ette lugema paar lõiku. Eesti Linnade ja Valdade Liidule esitati eelnõu kooskõlastamiseks 3. jaanuaril 2022, misjärel palus liit oma liikmetel teie eelnõu kohta tagasisidet. Oma ettepanekud ja märkused esitas 28 kohalikku omavalitsust. Liit esitas 26. jaanuaril 2022 Haridus- ja Teadusministeeriumile vastuskirja, lähtudes liikmetelt saadud tagasisidest. Selle kohaselt linnade ja valdade liit kooskõlastas – pöörake tähelepanu: "kooskõlastas" – alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu kirjas toodud märkuste ja ettepanekutega arvestamise korral. Haridusministeerium ei ole andnud tagasisidet, miks meile olulised ettepanekud on jäetud arvestamata. Pärast seda eraldi kohtumist HTM-iga eelnõu teemadel ei ole toimunud. Ei ole ka HTM-i tehtud finantsanalüüsi, milliseid rahalisi kohustusi seaduse muutmine KOV-idele kaasa toob, ega viidet, kust kulud kaetakse.

Vabariigi Valitsusele esitati eelnõu 31. märtsil. 7. aprillil esitas Vabariigi Valitsus eelnõu Riigikogule. Ehkki Riigikogu kodulehel olevate eelnõu materjalide hulgas oleva kooskõlastustabeli järgi on osa linnade ja valdade liidu märkuste ja ettepanekutega arvestatud, on siiski olulised märkused ja ettepanekud jäetud arvestamata. Olulisemate sätete hulgas, millega ei saa jätkuvalt nõustuda, toome välja § 4 lõike 2, § 6. Õppekeel – eesti keele õpetajate vajadus –, samuti § [38] lõike 2 – ülemineku tähtaeg, lasteaia tegevuse nõuetega vastavusse viimine. Kuna oluliste märkustega ei arvestatud, saab öelda, et sisuliselt ei saa pidada eelnõu kooskõlastatuks. Nii et esimene sõnum: Eesti Linnade ja Valdade Liit ei kooskõlastanud seda eelnõu.

Teine. Me tihti kuuleme siit tribüünilt, et see, mida tehakse, tehakse vene peredest laste huvides. See on ju nii tore, teeb meie ühiskonnas nende koostöö palju efektiivsemaks. Need formuleeringud on mulle niivõrd võõrad, eriti peale seda, kui ma selle nädala esmaspäeval kuulsin, kuidas üks – ma ei ironiseeri üldse – kõige kuulsam Reformierakonna liige teatas, et me tõstame lastetoetusi mitte selle jaoks, et eesti rahvusest laste iivet tõsta, vaid te ju mäletate, esmaspäeval ta küsis: rahvuslased, kas te ikka saate aru, et see suurendab teistest rahvustest laste iivet? Ja oli selge, et ta peab seda äärmiselt negatiivseks. Nii et see suhtumine – ma rohkem usun härra Kallast kui seda, kui siin räägitakse ilusaid sõnu, samas teades, et õpetajaid ei ole, ja mitte tehes mingeid pingutusi selleks, et neid oleks siiski kuskilt saada.

Nii et kõik need kõned kuuenda paragrahvi [teemal] on üks peibutuspart, mis peab meie tähelepanu eemale lükkama sellest lihtsast asjaolust, et see eelnõu tohutu jõuga sõidab sisse Eesti Vabariigi kohalikele omavalitsustele. Ja see on kolmas sõnum.

Paljud siin saalis, ma arvan, et enamus, me oleme mingi linna või valla volikogu liikmed. Milliste silmadega isiklikult mina hakkan vaatama oma kolleegidele otsa, kui see seadus vastu võetakse ja veel, jumal hoidku, minu abiga? See ju paneb täiendavad kohustused.

Toon teile lihtsalt mõned näited. Paragrahv 8, [lõige] 7: kui rühmas on tõhustatud või erituge saav laps, on laste piirarv rühmas väiksem kui teistes lasteaiarühmades, arvestades, et üks tõhustatud tuge saav laps täidab kolm kohta ja üks erituge saav laps täidab kuus kohta. Narvas on 18 lasteaeda. Oletame, et nendesse tuleb üheaegselt 18 [sellist last], igasse lasteaeda üks laps, kes nõuab erituge. Võtame näiteks kolme- kuni seitsmeaastaste laste rühma, kus on kuni 20 last – see on sama paragrahvi lõige 2 –, ja sinna tuleb üks erituge nõudev laps. Siis meil on normatiiv täidetud, kui sellesse rühma jääb 20 miinus 6 pluss 1, kokku 15 last. Tähendab, viis last jääb ilma kohata. 18 lasteaeda korda 5 on 90. Meil on olemas nelja rühmaga lasteaedu, kus on 80–100 last. See tähendab praktiliselt seda, et vältimaks tulevikus sellist olukorda, me peaksime kuskilt saama uue lasteaia, mis lihtsalt seisab ja ootab, kas midagi juhtub.

Analoogseid asju on siin seadus[eelnõus] tohutult palju. Paragrahv 4 lõige 1: kohaliku omavalitsuse üksus tagab kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele võimaluse käia lasteaias. Kehtivas redaktsioonis ta loob võimalused. Te suurepäraselt teate, milline on vahe: "tagama" tähendab eesti keeles täitma teatud tingimusi, et millegi saavutamine oleks kindel. Oleks kindel! Ma pean selle tagama. Mida ma pean selleks tegema? Kui ma olen lasteaia pidaja, siis ma pean kuskil tühjana hoidma igas vanuseastmes ühe rühma, et kui tekib selline olukord, siis ma saaksin kahe kuuga selle probleemi lahendatud.

Ja selliseid asju on nii palju siin selles seadus[eelnõus], et meil tuli välja arv 200 – see on muudatusettepanekute arv, mis on vaja teha, et see seaduseelnõu enam-vähem sobiks reaalsesse ellu. Seepärast esitatakse siin täna nii palju küsimusi, mitte mingitel poliitilistel põhjustel. Aitäh!

Jaak Juske, palun!

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Tahaks öelda alguses: huhh, me olime täna õhtul siin väga ajaloolise hetke tunnistajaks. Eesti demokraatia ajaloos oli seis, kus ametis olevat valitsust enam nagu õieti ei olnud ja uut valitsust veel ametlikult ei olnud. Oli ikka päris karm vaadata, kuidas kaks tänast valitsusparteid olid sellises sõbralikus tulevahetuses, nagu militaarvaldkonnas öeldakse. Vaadates seda, kuidas proua Kersnat keskerakondlaste poolt küsimustega pommitati, tundus, et täna õhtul on Eestil sisuliselt vähemusvalitsus, mida juhib Reformierakond ja kuhu kuulub ka veel Keskerakond. Ja selle uue kujuneva, taas sündiva EKREIKE piirjooni oli siin saalis ka ilusasti näha.

Aga tulen nüüd selle eelnõu juurde, mis on väga kaua oodatud eelnõu ja väga mahukas eelnõu. Sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu osas suhteliselt kriitilised. Nagu ma juba alguses ütlesin, meie fraktsioon on edastanud ministeeriumile lasteaednike poolt terve rea küsimusi, mitukümmend üpris kriitilist küsimust. Oleme saanud ka vastused. Ega me nendega päris rahul ei ole.

Aga kui välja tuua meie fraktsiooni arvates kõige olulisemad momendid ja puudujäägid, siis kindlasti, nagu täna on juba korduvalt välja toodud, üks on see, et selle eelnõu puhul, millel on väga tugev finantsmõju, puudub igasugune finantsanalüüs. Tõepoolest, meie kohalikele omavalitsustele laotakse vaikselt järjest uusi kohustusi, aga puudub igasugune garantii, et sellega kaasnevad ka rahalised vahendid riigieelarvest. Proua minister ütles väga õigesti, et seadusega on juba pandud valdadele-linnadele terve rida kohustusi ja et nad peavadki neid täitma. Jah, see vastab tõele. Aga riik ehk valitsus peab tagama ka vajaliku rahastuse ja rahastusallikad, ent nende uute kohustuste puhul üldjuhul neid, olgem ausad, ei ole või vähemalt Riigikogu neid täna ei näinud ega kuulnud.

Teine teema, mis samuti tekitas kirgi, on keeleküsimus. Sotsiaaldemokraadid toetavad üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile ja see peab algama võimalikult varakult lasteaedadest. Tänane eelnõu panebki paika sihi, et oleks eestikeelne alusharidus. Jah, selleks on üleminekuperiood, sest täna me selgelt selleks valmis ei ole, neid õpetajaid ei ole piisavalt. Loodame, et ministeerium võtab seda väljakutset tõsiselt ja need õpetajad tõesti saab vajalikuks hetkeks välja koolitatud.

Aga loomulikult jääb see aken, et on ka võimalik kooli pidajatel ja lasteaia pidajatel otsustada, et on lasteaiad 50 : 50 põhimõttel. Aga et nendes segakeelsetes lasteaedades tulevikus tõesti saaks riigikeel ehk eesti keel selgeks, on meie arust oluline keelekümbluse metoodika ja selle rakendamine sellesse seadusesse sisse kirjutada. Sest tõepoolest, kui me tahame ühtset eestikeelset kooli, siis see peab algama lasteaedadest. See on väga õige ja vajalik eesmärk.

Me oleme olnud väga kriitilised juba aastate vältel selles osas, mis puudutab tänast lasteaedade rahastamise mudelit. On ikka äärmiselt jabur, et ka uue eelnõuga jääb kohatasu seotuks alampalgaga. Need kaks asja on nagu siga ja kägu, mis pole omavahel seotud või täpsemalt ei tohiks olla seotud, aga paraku jäävad seda ka uues seaduses. Alampalga tõus on ju iseenesest väga õige eesmärk, aga miks me karistame selle palgatõusuga peresid, kellel automaatselt tõuseb seeläbi lasteaia kohatasu? Need kaks asja tuleb üksteisest lahutada.

Palun paar minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Ja sellega seotud on ikkagi radikaalsem samm, mille eest on sotsiaaldemokraadid juba tõesti juba aastate eest seisnud, sellest rääkinud. Tegelikult peab tulema riik omavalitsustele appi, riik ja vallad-linnad üheskoos peaksid tagama selle, et ka alusharidus saab olema meil tulevikus Eestis perede jaoks tasuta, sest meil kõik ülejäänud haridusastmed on täna tasuta ja see kõige alumine, see kõige olulisem vundament ehk alusharidus on perede jaoks tasuline. Alusharidus on osa terviklikust haridussüsteemist ja seetõttu tuleb meil üheskoos Eesti ühiskonnana, riigil ja omavalitsustel pingutada, et leida need rahalised vahendid ja võimaldada muuta ka alusharidus, lasteaiad perede jaoks täielikult tasuta kättesaadavaks.

Need on teemad, mis teevad sotsiaaldemokraatidele muret. Ja kui see paljude küsimärkidega eelnõu täna peaks üldse Riigikogu menetlusse jääma, kui see uus sündiv valitsusliit seda menetlusest välja ei arva, siis otse loomulikult tuleb siia esitada väga palju parandusettepanekuid ja seda eelnõu veel kõvasti lihvida. Täna see kindlasti on kaugel sellest, et saada seaduseks. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes meid vaatavad! Ma soovin teile kõigepealt omalt poolt head lastekaitsepäeva! See on üks tore päev, mis meid kõiki peaks rõõmustama.

Aga nüüd sellest seaduseelnõust. Selle seaduseelnõu lähtealuseid hakati välja töötama juba 2015. aastal ja selle kallal on aastatel 2016–2021 muudkui töötatud ja töötatud. Kaasatud on tohutult asjaomaseid huvigruppe, aga seejuures muidugi mitte kõiki, vaid neid, kes on ilmselgelt lõpptulemuse huvides sobivad. On analüüsitud kõvasti kõikvõimalikke rahvusvahelisi arenguid alushariduse ja lapsehoiu vallas. Siia on püütud sisse suruda kõige edumeelsemad progressiivsed lapsehoiupraktikad. Aga mida me näeme? Meie laual on seaduseelnõu mõttes toores, mitmeti mõistetava tekstiga ja reaalses elus mittetöötav seaduseelnõu.

Selles eelnõus on mitu probleemi. Kõigepealt olgu öeldud, et see ei lahenda ära peamist ülesannet, mis ühiskonna ette on püstitatud, ehk üleminekut eestikeelsele õppele juba lasteaiast alates, et lõpuks oleksid ka meie koolid kõik eestikeelsed ja et meie riik toimiks täielikult eestikeelsena.

Väga kahju, aga selle eelnõu mõjul ei tule kunagi 100% eestikeelset lasteaeda. Pigem annab see võõrkeelsuse kummi venitada soovijatele võimaluse lõpmatult venitada ning [lubab] meeletut sisserännet, millele praegune valitsus aluse pani. Sellise sisserände tingimustes on neid soovijaid järjest ja järjest rohkem.

See eelnõu ei pane teisi rahvusi eesti keelt omandama, sest neil on tagauks 50% ulatuses omakeelseks suhtluseks ja õppeks koolieelses lasteasutuses vabalt lahti jäetud. Ja mis selle juures kõige kurvem? Eesti lastelt võetakse nende oma kodumaal ära garantii, et nad saavad kõige õrnemas eas suhelda, elada ja õppida 100% eestikeelses ja -meelses keskkonnas. Me räägime siin lastesõimest ja lasteaiast.

Praegu veel kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse § 8 [lõikes] 2 sätestatakse: kohaliku omavalitsuse volikogu tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Selle eelnõu kohaselt peab omavalitsus tagama eesti lapsele aga ainult 50% ulatuses eesti õppekeele. Eesti õppekeel ja eestikeelne lasteaed ei ole kattuvad mõisted ning on põhiseadusevastane eestikeelne rühm asendada pelgalt eesti õppekeelega rühmaga.

Kui aastal 2022 ei ole mitmes Eesti omavalitsuses tahetud või suudetud eesti lastele eestikeelset rühma tagada, siis tehakse seadusemuudatus, et seda ei olegi enam vaja teha. Täiesti arusaamatu! Mitmes Eesti piirkonnas antakse omavalitsustele vabad käed eesti lapsi venestama hakata. Või kuidas nimetada olukorda, kus juba praegu on eesti õppekeelega lasteaiarühmas teinekord eesti lapsed vähemuses, mängu saamiseks tuleb rääkida vene keeles ning õpetaja abi ei oska eesti keelt? Samuti peab selle eelnõu kohaselt rühmas olema ainult üks eesti keelt C1-tasemel oskav õpetaja ning 50% ulatuses võib õppetööks kasutada ka muud keelt. See on väga sobilik muukeelsetele lastele, kuid mitte eesti keelt emakeelena rääkivatele lastele. Eestis peab eesti laps saama käia eestikeelses lasteaias või rühmas, kus keskendutakse sellele, et eesti laps omandaks väga hästi oma emakeele, mitte teda ei käsitleta lõimimistööriista ja keeleõpetajana.

Haridusministri eesmärk on muidugi küll õige, aga see ei ole saavutatav, kui lihtsalt mõne ukaasiga kuulutatakse lasteaed või kool eestikeelseks ja siis teise ukaasiga soodustatakse massilist sisserännet. Juba praegu on Eestis koole ja lasteaedu, kus eesti lapsed on peale Ukraina laste saabumist jäänud keelelisse vähemusse. Eestikeelseks jääb rühm ainult siis, kui seal on vähemalt 90% eestlasi, mis tagab ka ülejäänutele piisava keeleoskuse, et minna edasi eestikeelsesse kooli.

Seda ametnike seltskonda, kes seda seaduseelnõu meile tutvustasid, iseloomustab muidugi hästi fakt, et näiteks hariduskojale, kes ka aitab alushariduse eesti keele teemat ajada, tuli Haridus- ja Teadusministeeriumilt vastus, et uude seadusesse ei pandud punkti "kohalik omavalitsus tagab Eesti lapsele eestikeelse lasteaia või rühma" seetõttu, et lasteaed iseenesest ei saa olla eestikeelne, kuna see on hoone. Nad vist tõesti ei oska ise enam eesti keelt või neil puudub funktsionaalse lugemise oskus, kui nad ajavad sassi hoone ja institutsiooni. Või siis on käsk lihtsalt kõik läbi suruda. Loogilisi seletusi sellele lihtsalt ei leia.

Teine selle eelnõu väga oluline probleem on kaasava hariduse ideoloogia, mis juba on hakanud pärssima ja tasalülitama meie haridussüsteemi ja normaalset õpikeskkonda. See frustreerib pedagooge ja paneb neile kohustusi, mida nad ei suuda täita ega peakski täitma, sest õpetaja esmane ülesanne on õpetada parimal viisil oma ainet ja anda edasi teadmisi. Selle asemel peavad nad tegelema eripedagoogi, sotsiaaltöötaja, tugiisiku või psühholoogi tööga, kuna neid spetsialiste koolides lihtsalt piisavalt pole, aga [neid vajavad] lapsed ju on.

Süsteem on surunud kaasava hariduse ideoloogia ülalt alla kõigile peale, rääkides ilusaid sõnu lapsesõbralikkusest, hoolivusest ja teistega arvestamisest, individuaalsetest õpiradadest ja millest kõigest veel. Aga tulemus on risti vastupidine: koolikeskkond on närviline, ärev, täis pingeid, konflikte, ebamõistlikku koormust ning laste õpitulemused ja õpetajate motivatsioon käivad alla. Põhjus on lihtne: ideoloogia käib pikkade sammudega ees, aga raha ei jõua järgi või õigem oleks öelda, et piisavalt raha ei ole ega tule.

Ja nüüd me tekitame selle alushariduse seadusega sama olukorra ka koolieelsetesse lasteasutustesse. Riik paneb lasteasutuste pidajatele ehk omavalitsustele suured kohustused, aga raha, vaat seda ei ole ega tule. Leidke ise, sest lapsevanemad, kes seda teenust vajavad, on ju kohaliku omavalitsuse maksumaksjad. Vot sealt maksudest võtkegi see vajaminev raha, ütlesid Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad meile komisjonis, kui selle seaduseelnõu finantspoole kohta küsisime.

Ja siinkohal tõusetub selle eelnõuga seotud kolmas probleem, mis ei ole sugugi vähem oluline. Me kahjuks näeme siin järjekordset parlamentaarsele demokraatiale üliohtlikku hoiakut. See on asi, millega oleme siin selle valitsuse ajal juba korduvalt kokku puutunud, ja selleks on viis, kuidas viiakse läbi seaduseelnõude menetlemist Riigikogus. Nagu ma alguses juba ütlesin, seda eelnõu on välja töötatud ametkondades juba väga pikka aega ning sisuliselt. Muidugi, kui selle sisu oleks päriselt ka vastavuses meie põhiseaduses sätestatuga ja oleks praktikas rakendatav – seda see aga ei ole –, siis sisuliselt võiks see olla väga vajalik eelnõu. Aga komisjonis tutvustati seda vaid tund aega ja selle käigus tekkis hulk küsitavusi just § 6 [lõike] 3 kohta, mille sõnastuse osas nõustus ka Haridus- ja Teadusministeerium, et selle peaks ümber kirjutama, sest see on mitmeti mõistetav.

Kahjuks komisjoni järgmisel istungil taandus HTM sellest seisukohast ja see seaduseelnõu saadeti menetlemiseks suurde saali. Selline menetlusprotsess, kus läbimõtlematu, praktikas mitterakendatav ja tekstiliselt mittesobiv ja mitmeti mõistetav seaduseelnõu on suurde saali toodud, on meile vastuvõetamatu ja sellepärast Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teeb esimesel lugemisel ettepaneku 579 SE tagasi lükata, et haridusministeerium võiks järgida hea seadusloome tava ja tulla selle seaduseelnõuga meie juurde uuesti. Aitäh!

Heidy Purga, palun!

Head Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Ma kõigepealt tänan haridusminister Liina Kersnat kogu Reformierakonna fraktsiooni nimel alushariduse eelnõu väljatöötamise eest. See on väga märgiline ja tähenduslik samm kogu eestikeelse haridussüsteemi jaoks, meie tuleviku jaoks, mis vähendab segregatsiooni ning eos tekkivaid ebavõrdseid võimalusi lastele, kelle jaoks suleb keeleküsimus väga paljud uksed. Teiseks ma tahaksin ära klaarida ühe asja veel. Ma tahaksin ise nüüd praegu siin Riigikogu liikmena vabandada, Liina Kersna, teie ees, et te peate taluma siin saalis seaduseelnõu tutvustades isiklikke solvanguid, mis ei ole kohe kuidagi selle saali jaoks kohased ning mida te ei ole kuidagi ära teeninud. Vabandust!

Aga nüüd sellest seaduseelnõust korraks ajalukku tagasi vaadates. See mind lihtsalt hakkas huvitama, kui see seaduseelnõu arutusele tuli. Lasteaial on Eesti kultuuriloos muide väga oluline koht olnud, eriti eestikeelsel. Esimene rahvuslik lasteaed sündis Tartus. 1905. aastal loodi Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi allüksusena Tartu Lasteaia Selts, kes 23. mail avas Eesti esimese eestikeelse ja ‑meelse lasteaia, kuhu esimesel päeval tuli 70 last. Õppekava oli vaatlejate hinnangul kaasaegselt üles ehitatud ja mis on muide väga huvitav teadmine: juba tol ajal oli olemas info, et last tuleb õpetada mängu kaudu.

Me teame veel, et toonase, eelmise sajandi lasteaia eesmärk oli õpetada lastele eesti keelt, kasutades selleks laule, mänge, rahvapärimust, rahvajutte, mõistatusi ja kõnekäände. Algusest peale tulid sisse muusikaline ja käeline tegevus ja kõige olulisemal kohal oli kodumaa tundmaõppimine ja sellele ajajärgule kohaselt isamaameelsuse õhutamine. Selline lasteaiasüsteem oli aluseks 1910. aastal sõnastatud ühtluskooli põhimõttele, kus muu hulgas rõhutatakse õppetöö kõrval ka kasvatuse tähtsust, mis otseselt seostub lasteaiaga.

Käesolev seadusmuudatus on kaasa toonud mitmeid eriarvamusi, nii nagu siin saalis täna nähtus, ning arusaadavalt ka mõningaid hirme, mis puudutavad keeleküsimust. Aga meil on selleks antud aega, mis on piisav tegutsemiseks ja erinevate kultuuriruumide ühendamiseks, luues neile väikestele inimestele tulevikuks paremad tingimused – paremad tingimused oma riigis hakkama saamiseks, võrdsemateks võimalusteks tööturul ja nii edasi.

2020. aastal tehtud integratsioonimonitooringu uuringu järgi pooldavad Eesti elanikud varajast eestikeelset õpet. 76% Eesti inimestest oli arvamusel, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaiast, ja sealhulgas arvab nii 89% eestlastest ja 66% muu emakeele kõnelejatest. Varase keeleõppe tõhusust kinnitavad ka aju‑ ja keeleõppeuuringud, nii nagu minister siin ka oma avakõnes rääkis ja mõningatele küsimustele vastates täpsustas.

Kõne all olev seadusmuudatus on lastekeskne ja laste õigusi arvestav. Sellega soovitakse parandada laias laastus järgmisi asju. Esiteks, lastehoiud ja lasteaiad liidetakse tervikliku haridussüsteemi osaks. Teiseks, parandatakse lasteaiakoha taotlemise tingimusi. Kolmandaks, eesmärgiks seatakse, et aastaks 2027 on igas rühmas vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga töötav õpetaja. Neljandaks, tõstetud on lasteaia direktori ja õppealajuhataja kvalifikatsiooni nõuet ja kehtestatud esmakordselt kvalifikatsiooninõuded ka abiõpetajatele. Ja viiendaks, muudetakse tugiteenuste osutamise korraldust, mis ei ole selle seaduseelnõu juures üldse vähetähtis. Öelge mulle, kas siin on mõni asi, mis ei tee meie riigi alusharidust tugevamaks? Mina küll ei leia mitte ühtegi.

Seaduseelnõu kohaselt on lasteaia õppekeel alates kolmandast eluaastast eesti keel ja aastaks 2027 peab igas rühmas olema vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga õpetaja. Eestikeelne haridus on ju meil riigis tervikuna ka prioriteet. Hariduse infosüsteemi andmetel oli aastatel 2020–2021 lasteaedades 3071 kolme- kuni seitsmeaastaste laste rühma, millest 411‑s on kehtestatud vene õppekeel. Munitsipaallasteaedades oli kokku 396 vene õppekeelega rühma.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... millest 153 on riikliku kaitse projekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas" abiga värvanud eestikeelse õpetaja, kes toetab laste eesti keele oskuste omandamist nii õppe‑ ja kasvatustegevuses kui ka igapäevatoimingutes. Ja see on saanud väga palju positiivset vastukaja, kui te olete seda teemat jälginud meedias.

Lõpetuseks: eestikeelsele haridusele üleminek on meil ju kokku lepitud ka koalitsioonileppes. See on allkirjadega kinnitatud. Oleks väga huvitav näha, kas keegi on oma põhimõtteid muutnud. Isegi kui see seaduseelnõu vajab täpsustusi, siis meil on aega arutada ning muudatusettepanekud välja pakkuda. Halb ning vastutustundetu on inimesi, kes on kõik võimalused ühtseks hariduseks ära teeninud, edasi eralduses hoida. Kelle huvisid see teeniks? Kõike on võimalik parandada, paremaks teha, paremaks meie riigi jaoks ja meie riigis elavate laste jaoks. See ei ole keeruline. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eestikeelne haridus on Isamaa Erakonna jaoks olnud läbi aegade tuumteema. Sellest vaatevinklist on see eelnõu kindlasti samm õiges suunas, ja väga-väga oluline samm. Seda peaks ilmselt mitu korda veel ütlema, et me oleks võinud neid samme märksa varem hakata astuma, aga parem hilja kui mitte kunagi, nii et eestikeelsele haridusele üleminekul väga õige eelnõu.

Kas see on piisav? Eks seda me saame ka arutada, ma loodan, siin saalis jätkuvalt. Selles ma olen aga täiesti veendunud, et parandusettepanekuid tuleb teha, ja Isamaa fraktsioon on ka veendunud, et parandusettepanekutega on võimalik seda eelnõu paremaks teha. Me kindlasti tuleme ka oma parandusettepanekutega välja.

Aga mõned märksõnad puudustest, mis sellel eelnõul on. Siin on tõesti vaja tööd teha. Kõigepealt, muusika- ja liikumisõpetaja nimetamine on eelnõust kadunud. Sellele on tähelepanu juhtinud meie viimaste laulupidude üld- ja kunstiline juht Hirvo Surva. Need on tegelikult südamest tulnud muresõnad, mis ta on ütelnud, ja ta on ütelnud lausa niimoodi, et see paneb meie laulu- ja tantsupeod löögi alla pikas perspektiivis, pikas tulevikuvaates. Sellega kindlasti ei saa leppida. Me peame mõtlema, kuidas me selle sõnastame.

Loomulikult ma usun, et meie omavalitsused teevad jätkuvalt head tööd ja panustavad ka meie kultuuri säilimisele ja jätkumisele, aga samas teame ka, et kui seda ei ole seaduses konkreetselt sõnastatud, siis praegustes rahastustingimustes võib tekkida mõnel omavalitsusel ka ahvatlus hakata optimeerima ja see ei ole kindlasti Eesti kultuuri jaoks hea. Nii nagu ei ole ka hea liikumisharjumusest võõrdumine. Me ju räägime iga päev, et meie lapsed on ülekaalulised. Sport on kaugenemas, nad ei liigu piisavalt. See vajaks seaduses ikkagi väga selget sõnastust juba alushariduse tasemel.

Nüüd, teine teema on ka seotud omavalitsustega. Siingi sai küsitud eralasteaedade ja eralastehoidude kohta. Isamaa Erakond on seda meelt olnud läbi aegade, et erasektor on väga oluline. Mida rohkem erasektorit meil on, seda parem on. Mida rohkem me saame erasektorile ülesandeid anda, seda parem on. Kahjuks see eelnõu astub sammu tagasi ja loob olukorra, kus omavalitsused peavad hakkama ise investeerima munitsipaallasteaedadesse, sellepärast et vanematel on iga hetk õigus ütelda, et nad tahavad [oma lapse panna] munitsipaallasteaeda. Ja see tuleb tagada kahe kuu jooksul. No te saate aru, et kahe kuuga uut lasteaeda ei ehita ja kui lasteaiakohti on vähe, siis see tekitab kindlasti tõsiseid probleeme.

Nii nagu tekitab probleeme ka [säte], mille kohaselt last ei ole võimalik lasteaiast välja arvata. Ma saan aru sellest suurest üllast ideest. Tõesti, lapsi tuleb hoida ja neid tuleb kaitsta. Aga samas tuleb endale aru anda, et me ei ole nii rikkad, et võime luua süsteemi, mille kohaselt me hoiame lasteaiakohta kinni, kuigi laps võib-olla käib hoopis teises omavalitsuses lasteaias ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... või elab välismaal, aga tema koht on kinni, kuna lapsevanem pole nõusolekut [see vabastada] andnud. Sellist situatsiooni me kindlasti ei tohiks seadusesse sisse kirjutada. Me ei ole lihtsalt nii rikkad, et me saaksime sedasi suhtuda meie ühisesse rahakotti. Sellest on ka väga palju siin räägitud.

Niisiis, kokku võttes võiks ütelda, et tõepoolest selle eelnõuga tuleb tööd edasi teha. Me oleme veendunud, et me koos suudame seda kindlasti paremaks teha. Ja me peame tõesti mõtlema selle peale, et me ei looks põhjendamatut bürokraatiat juurde. Eelnõus on neid kohti, kus annaks bürokraatiat vähemaks teha. Me peame rohkem usaldama erasektorit, see on oluline.

Ja veel kord, lõpetuseks: üleminek eestikeelsele haridusele on tuumteema kogu Eesti ühiskonna jaoks. Selles võtmes on muidugi tegemist sammuga õiges suunas. Kas just piisavalt kiire sammuga? No ma loodan, et me kõik anname sellele kiirusele siit omalt poolt jõudu kaasa ja leiame ka omavalitsustele need vahendid, mis on vajalikud heaks alushariduseks. Siis saavad omavalitsused meie lastele pakkuda sellist alusharidust, mida me ka õigeks peame. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 579 esimene lugemine lõpetada, aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon tegi ettepaneku eelnõu 579 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja kutsume rahva saali.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu 579 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

(Aplaus saalis.) Tagasilükkamist toetab 42 saadikut, selle vastu on 34. Eelnõu langes menetlusest välja. Sellega on tänane istung lõppenud. Kohtume homme hommikul kell 10.