Tere päevast, head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala kolmapäevase istungiga ja nüüd nagu ikka istungi alguses on võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun! Henn Põlluaas!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Alles hiljuti šokeeris peaminister tervet Eesti avalikkust, väites, et Eestis on eestlasi 85%. Ma ei tea, kust tema oma andmed võtab, sest isegi eesti keele oskajaid ei ole meil kaugeltki mitte nii palju ja eestlaste osakaal on Statistikaameti järgi kuskil 60 millegagi, nii et hoopis teistsugused andmed.

Meil on olnud viimastel aastatel sissevool kuskil 5000–6000 inimest välisriikidest. Kunagi meil oli immigratsioonikvoot, mis nägi ette 0,1% ehk umbes 1300 inimest, aastate jooksul Reformierakonna eestvedamisel põhiliselt on sellele tehtud 18 erandit ja nüüd mõni aeg tagasi kaotati kõik erandid ära. Sisuliselt löödi Eesti uks lahti ükskõik kellele, ükskõik kust tulevatele inimestele ilma igasuguste piiranguteta ja siinjuures me ei räägi ju veel mitte sõjapõgenikest. Aga see tähendab seda, et lühikese ajaga me jääme vähemusse enda kodumaal. Eesti keel, eesti kultuur, eesti rahvus hääbub ja et seda vähegi takistada ja piirata, et me jääksime kestma ja püsima, ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitanud seadusemuudatuse välismaalaste seaduse ja kõrghariduse seadusele, selleks et Eesti riik jääks selleks, nagu meie põhiseaduses on sätestatud, et säiliks eesti keel, kultuur ja rahvus. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näe. Selle eelnõu edasise menetlemise otsustame vastavalt kodu- ja töökorra seadusele juhatuses. Palun kohaloleku kontroll! 

Kohale registreerus 75 Riigikogu liiget.

Head kolleegid, alustame tänase päevakorra läbivaatamist. Eile jäi meil päevakorra läbivaatamine pooleli ja me ei avanud punkti Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 SE esimest lugemist. Nüüd me saame seda teha ja palun esimese lugemise ettekandeks Riigikogu kõnetooli tervise- ja tööminister Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Hea meelega annan teile ülevaate töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõust ja sellega seoses kavandatavatest muudatustest. Eelnõu peamine eesmärk on parandada töötervishoiuteenuse korraldust ja kvaliteeti ning tööandjate ja töötervishoiuarstide koostööd, et tagada ohutu töökeskkond, ennetada tööga seotud terviseprobleeme. Samuti on eesmärk toetada kaugtöö tegemist ning seda ohutult ja tervist hoidvalt, täpsustades selleks vajalikke töötervishoiu ja ‑ohutuse nõudeid, nende täitmist ka kaugtööl ja sätestades selge jaotuse vastutuse mõttes tööandjate ja töötajate vahel. Eesmärk on ka vähendada tööandjate halduskoormust tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisel ning parandada õigusselgust töötaja terviseandmete töötlemisel.

Täpsemalt siis muudatused, mis me teeme töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse, on järgmised. Sätestame tööandjale kohustuse tellida terviklik töötervishoiuteenus, mille raames töötervishoiuarst tutvub nii töökeskkonna riskianalüüsiga, külastab vajadusel ka töökeskkonda, analüüsib ettevõtte töötervishoiu olukorda tervikuna vähemalt korra kolme aasta jooksul, teeb töötajate tervisekontrolli, võttes aluseks töökeskkonna riskianalüüsi, teeb tööandjale ettepanekud töötingimuste parandamiseks ja töötajate tervise edendamiseks, lähtudes seejuures ettevõtte terviseolukorra analüüsist ja töötajate tervisekontrollide tulemustest, nõustab tööandjat töökeskkonna ja töötingimuste kohandamise ja töötajate tervise edendamise küsimustes ning nõustab töötajat ka tervise edendamise küsimustes. Samuti tuuakse seaduses selgelt välja tööandja kohustus rakendada neidsamu töötervishoiuarsti poolt väljatoodud ettepanekuid töökeskkonna parandamiseks ja töötajate tervise edendamiseks, kui sellega ei kaasne just tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid.

Töötajate tervisekontrolli korraldus muutub senisest paindlikumaks. Kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul läbinud teise tööandja juures tervisekontrolli samade töökeskkonna ohutegurite ja sama töölaadi suhtes, võib tööandja korraldada tervisekontrolli töötaja esitatud selle otsuse alusel märgitud ajal, mitte nelja kuu jooksul tööle asumisest, mis on praegune kord. Selle muudatusega kokkuvõttes suureneb tõenäoliselt mõnevõrra kulu tööandjatele, hinnanguliselt keskmiselt 600 eurot aastas. Täpne kulu tegelikult sõltub ettevõtte suurusest, riskitasemest, tegevuse iseloomust, töötajate arvust ja muust sellisest. Pikas perspektiivis on meie hinnangul siiski muudatused tööandjatele kasumlikud, kuna ohutumas ja paremini hoitud töökeskkonnas väheneb ka töötajate tööga seotud haigestumine ja töölt eemalolek haiguse tõttu, erinevate õnnetuste risk ja kõik muu selline.

Samas seaduses reguleerime ka senisest täpsemalt kaugtöö temaatika ehk täpsustame tööandja kohustusi kaugtöö korral, näiteks kaugtööga seonduvate riskide kirjeldamine töökeskkonna riskianalüüsis, vajalike abinõude rakendamine, samuti töötajate juhendamine enne kaugtööle lubamist ning regulaarselt vastavalt vajadusele, lisaks tööülesannete täitmiseks sobilike töövahendite tagamine teatud juhtudel, kui ei ole kokku lepitud teisiti, kaugtöö töökoha kujundamine, sisustamine, välja arvatud juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud, et see on töötaja kohustus. Selgemalt on sätestatud ka töötaja tervisekontrolli korraldamine, tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimine ning haigushüvitiste maksmine seaduses sätestatud tingimustel.

Ja teisi sama seaduse nõudeid peab kaugtöö puhul täitma siis vastavalt sellele, kuidas ta päriselus kaugtöö eripärasid arvestades on võimalik. Arusaadavalt on teatud kohad, kus tööandja saab võtta vastutust ja panustada ohutusse töökeskkonda, aga on teatud kohti, kus see ei ole realistlik. Lihtne näide: tööandja kaugtöö korral ei pea pakkuma töötajale esmaabi, pole puhtfüüsiliselt võimalik, küll aga saab ta juhendada töötajat, kuidas ise käituda mingite õnnetuste korral. Ehk kaugtöö puhul kindlasti suureneb töötaja vastutus. Töötaja peab kujundama kaugtööl ohutut töökohta ja töötingimused lähtuvalt tööandja poolt antud juhistest. Üldine loogika kaugtöö puhul loomulikult on, et seda saab teha vaid tööandja ja töötaja kokkuleppel. Tööandja vabaneb vastutusest kaugtöö korral vaid siis, kui ta on täitnud ise kõik eelkirjeldatud kohustused, riskid hinnanud, töötajat juhendanud ja muu taoline. Siis on juba töötaja enda tagada, et see kaugtöö tegemise koht ka päriselt ohutu on ja kui midagi peaks juhtuma, siis ka selle eest vastutada.

Loomulikult, kaugtööl olles võib juhtuda ka tööõnnetusi või kutsehaigestumisi, mida peab tööandja uurima sarnaselt kehtiva õigusega, see ei ole uus nõue. Ja siis tuleb selleks leida võimalikud meetodid. Siin on kindlasti töötajal suurem tõendamiskoormus võrreldes tavapärase töökeskkonnaga, kuna seal on märkimisväärselt keerulisem hinnata, ei pruugi olla pealtvaatajaid, ei pruugi olla videosalvestusi, et tegemist on just töö käigus tekkinud tervisekahjustusega. Aga eks see kaugtöö kasvav hulk on paratamatu, mis tähendabki seda, et meil tuleb mõelda selle peale, kuidas sellistes olukordades neid vaidlusi lahendada.

Eelnõuga täpsustame ka tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimise korda. Ehk näiteks kaotame ära sellise kerge ja raske tööõnnetuse mõiste, kuna see määratlus on väga subjektiivne ja sisuline väärtus sellel tööandja, töötaja, Tööinspektsiooni jaoks puudub. Loogika on selles, et uurima peab kõiki tööõnnetusi, koostama, esitama Tööinspektsioonile selle uurimise tulemuste kohta raporti sellisel juhul, kui tööõnnetuse tagajärg on näiteks ajutine töövõimetus või halvemal juhul töötaja surm. Tööandjale luuakse ka võimalus tööõnnetuste uurimise raporteid luua töökeskkonna andmekogus ehk muuta seda lihtsamaks, nagu enne viitasin, bürokraatiat vähemaks. See on elektrooniline töövahend Tööinspektsiooni iseteeninduses. Ja neid raporteid säilitatakse andmekogus, mis tähendab samuti seda, et väheneb halduskoormus tööandjale, et ta ei pea ise hakkama neid endal arhiveerima.

Eelnõuga reguleeritakse ka töötaja terviseandmete töötlemist, kuna kehtivas seaduses vastav regulatsioon puudub, kui me räägime nüüd just töötervishoiu ja tööohutuse seadusest. Ja loogika on nagu ikka, et võimalike vaidluste vältimiseks on mõistlik täpsemalt välja tuua. Me ei muuda tegelikult sellega tööandja õigusi töötaja terviseandmete töötlemisel, kuna kõik kohustused, mis on seotud nendega, on ka kehtiva seaduse alusel olemas, aga eesmärk on tuua seda õigusselgust, et nii tööandjad kui ka töötajad oleksid täpselt teadlikud, millistes olukordades, millises ulatuses on tööandjal õigus töötaja terviseandmeid töödelda. Toon mõne näite. Tööandjal on õigus töödelda töötaja terviseandmeid töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmiseks, näiteks töötervishoiuteenuse korraldamisel, tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisel, abinõude rakendamisel ohtlike kemikaalide eest kaitseks, abinõude rakendamise bioloogiliste ohutegurite eest kaitseks ning töötaja alkoholi‑ ja narkootilise joobe tuvastamisel. Aga terviseandmete töötlemisel peab loomulikult tööandja järgima kõiki isikuandmete kaitse nõudeid, sealhulgas määrama terviseandmeid töötleva isiku, kellel on ka saladuse hoidmise kohustus, ja tagama, et andmetele ei pääseks ligi kõrvalised isikud, ja määrama andmete säilitamise tähtajad ja kõik muu taoline. Tööandjal ei teki selle seadusega õigust küsida töötajalt tema krooniliste haiguste või muude terviseseisundite kohta. Samuti ei ole õigus küsida väljavõtet ega saada mingis mõttes ligipääsu tervise infosüsteemi andmetele, see oleks ka ära täpsustatud.

Täiendavalt muudame ka töölepingu seadust. Need seaduse muudatused puudutavad alaealiste töötamisega seotud andmete esitamist. Edaspidi on tööandjal kohustus esitada alaealiste töötamise töötingimuste ja vanema nõusoleku kohta info töökeskkonna andmekogusse, mitte enam töötamise registrisse. Luuakse tehniline lahendus, mis võimaldab neid andmeid sisestada. TÖR‑i sisenedes toimub automaatne suunamine, et just tagada, et ei tooks kaasa mingit täiendavat halduskoormust tööandjatele.

Töötervishoiuteenuse korraldusega seotud muudatused ja töölepingu seaduse muudatus on plaanis jõustada 1. jaanuarist 2023. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisega seotud muudatused, näiteks töökeskkonna andmekogu arendus, juba 1. septembrist 2022. Juhul, kui Riigikogu menetlus peaks kauem aega võtma, siis on võimalik seda loomulikult edasi lükata. Ja kaugtööga seotud muudatused, mida ma kirjeldasin, jõustuvad ettepaneku kohaselt üldises korras. Sellega ma tänan ja vastan hea meelega küsimustele.

Ja neid küsimusi on. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimusi on palju, aga põhiline küsimus on selline. Kas see vajalik seadus võetakse vastu selle valitsuskoalitsiooni ajal või on juba teised olud, kui me seda menetleme? Ja võib-olla minu küsimus on, et kui teie, kui Keskerakond enam ei ole koalitsioonis, kas ta jätkuvalt toetaks seda eelnõu? 

Ma arvan, et hea oleks, kui need seadusmuudatused võetakse vastu käesoleva parlamendikoosseisu ajal ja seda sõltumata sellest, kes on koalitsioonis ja kes opositsioonis. Need on mõistlikud ettepanekud, aitavad töötervishoidu ja tööohutust töökohtadel parandada. Mina kindlasti toetan neid nii tervise- ja tööministrina kui mis tahes võimalikes muudes väljakutsetes, mide te mulle lahkesti pakute. Aga mulle teadaolevalt meil praegu jätkub käesoleva koalitsiooni töö ja loomulikult sellised suured muudatused on siiski olulised ka opositsiooniga läbi rääkida, sõltumata sellest, kes opositsiooni parasjagu moodustavad. Seetõttu me siin parlamendisaalis hetkel debatti peame. Aitäh!

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahaksin tunnustada, et on väga hea, et me tõepoolest reguleerime selgelt tööandja kohustusi ka kaugtöö korral. Need on probleemid, mis on arutelul kogu maailmas ja ma vaatan, et see praegune regulatsioon on päris progressiivne, et selle eest aitäh.

Aga mul on siin mõned küsimused. Üks osa, mida ma sellest kaugtöö regulatsioonis siin ei näe, on, et kelle õlgadele langevad sellised üldkulude katmised, mis töötajal kindlasti kaugtöö puhul tekivad nagu küte või elekter, toidupausid, mida tihti katab ettevõtte, et see on siin lahtine. Kas me oleme selle peale mõelnud, kas on kuskil mujal kirjas, mis sellest poolest saab? Ja teine küsimus, et kui ettevõtja kohustub kujundama ja sisustama kaugtöö töökoha, kas see tähendab, et ettevõtjal tekib automaatselt ka õigus tulla ja kontrollida seda, kuidas see on tehtud. Ja teiselt poolt, kas töötajal on õigus nõuda, et vot see tool ja laud tellitaks, toodaks kohale, pannakse kokku selles kohas. Kuidas see on mõeldud reguleeritud olema?

Aitäh! Palju häid küsimusi. Kaugtöö regulatsiooni korral tõesti, miks me üldse oleme seadusesse viimas seda, ongi see, et me näeme, et see maht tulenevalt pandeemiast laiemalt on kasvamas ja ka need võimalikud vaidlused on kasvamas. Täna meil on küll juhend olemas, mis seda reguleerib, aga nagu hästi teate, siis juhend on oma loomult noh mitte õigustloov akt, vaid soovitusliku iseloomuga ja millele on väga raske pärast tugineda mistahes vaidlustes. Seetõttu on mõistlik need kokkulepped kirja panna, need on läbi räägitud nii ametiühingute kui tööandjatega, et nad oleksid tasakaalus. Tõesti, mis on ühe või teise poole õigused ja kohustused? Hetkel sellist nende nõuete, et tööandja peaks hakkama hüvitama muid kaasnevaid kulusid, ei ole. Ehk et elekter või vesi või ka toitlustamine, et alati on võimalik tööandjal töötajaga teisiti kokku leppida võimalikus kollektiivlepingu raames või muul viisil neid kokkuleppeid saavutada. Aga loogika on pigem selles, et kui näiteks tööandja ütleb, et tema tahab, et töötaja teeb kaugtööd ja inimesel ei pruugi olla kodus vajalikke elektroonikavahendeid või ka sisse seatud kontorit sõltuvalt töö iseloomust. Et sellisel juhul on tööandjal nõue ka tagada need töötingimused. Ta ei saa lihtsalt ütelda töötajale, et mine koju, tee tööd olukorras, kus tal ei pruugi seda võimalust olla. Aga kui nad lepivad teistmoodi kokku, näiteks töötaja ise tahab väga minna kaugtööle, tööandja ütleb, et mul ei ole võimekust sulle tagada kaugtöökontorit, sellisel juhul on see töötaja enda n-ö risk ja ta võtab selle vastutuse ise ja ütleb, et aga ma teen omale koju kontori ja kas sobib, et ma hakkan kolm päeva nädalas või osaliselt või täiskohaga kaugtööle ehk siin omajagu sõltub ka sellest omavahelisest kokkuleppest. See ilmselgelt saab olema eri sektorites erinev, sõltuvalt tööandja enda kas või töötajate arvust ja paljust muust. Nii et ma arvan, et need kõik kõrvalkulude küsimused ongi pigem konkreetsete tööandjate, ametiühingute või siis tööandjate ja töötajate vahel vaja lahendada. Seda, et kellegi koju sissetulemise õigust automaatselt minu teada ükski seadus kaasa ei too. Loomulikult, kui on näiteks tegemist mingi väga keerulisi tehnikaga, et võib olla olukord, kus töötaja koju pannakse mingid väga spetsiifilised elektroonikaseadmed või tööandja masinad, siis tal on võibolla tõesti huvi, et mingi konkreetne tehnik tuleb ja paigaldab, veendub selle ohutuses, veendub mis tahes turvanõuete täitmises. Et olukordi võibki erinevates sektorites olla, aga ma usun, et üldjuhul me ikkagi näeme seda, et töötaja sisustab omakodukontori ise. Võib-olla saab kaasa tööandjalt näiteks arvuti, vajaliku tehnika või ka mööbli selleks. Aga seda, et ilmtingimata peaks see käima nii, et tööandja kõik töötajate kodud läbi käib, seda selle seadusega mõeldud ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma loen seda seadust ja neid muudatusi. Paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: "Tööandjal on õigus töödelda uuringute ja analüüside andmeid [...]" See on küll vist Eesti riigis nüüd esmakordselt, et terviseuuringute analüüse võib tööandja hakata töötlema. Milleks või kust niisugune mõte tuli? Mis põhjus sellel on? Võib-olla on väga mõjuv põhjus.

Aitäh! Tegelikult, nagu enne viitasin, me ei laienda siin tööandjate või töötajate omavahelisi õigusi, vaid pigem reguleerime neid senisest selgemalt. Ehk ka täna tulenevalt töökeskkonna riskianalüüsist on õigus teatud uurimisi või teatud uuringute tulemusi küsida. On olnud ka pandeemia ajal ja erinevate nakkushaiguste puhul, aga ka muudes olukordades võib olla vajalik tööandjal veenduda, et inimestel ei ole tuberkuloosi, ei ole tal koroonaviirust või mõnda muud konkreetses töökohas riskantset haigust või ei ole tal ka näiteks mingeid muid vastunäidustusi töötamiseks näiteks mingite kemikaalidega. Ehk need ei ole tegelikult uued õigused või nõuded, need on pigem senisest selgemalt reguleeritud, just nimelt selleks, et oleks ühetaoline arusaam, mis on need olukorrad, kus tööandjal on õigus terviseandmeid töödelda ja kus mitte, ja ka töötajal oleks selgem selles mõttes, kui on seaduses kirjas, mis on tema õigused ja mis on tööandja õigused, et ei tekiks mingeid mis tahes vaidlusi.

Nii nagu komisjonis ka seda teemat arutati, selge see, et ega tööandjatel ei ole kohustust kuidagimoodi ... Või vabandust! Tal ei ole huvi kuidagimoodi hakata mingeid meeletuid töötajate terviseandmeid käsitlema. See on tundlik teema ja ülemäärane huvi võib päädida halvemal juhul mingisuguse kohtuvaidlusega või menetlusega tööandja vaates või ka töötajate töölt mujale töökohtadele siirdumisega. Kindlasti tööandja huvi on pigem küsida neid andmeid ja töödelda neid andmeid, mis on päriselt vajalikud selles konkreetses töökeskkonnas töötamiseks. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea minister! Meil vaatavad loomulikult praegu tuhanded, ka tööandjad vaatavad ja otsivad siit endale tuleviku jaoks informatsiooni. Teatavasti meil on olemas kaks suurt tonti, meil on bürokraatiatont ja meil on inflatsioonitont. Üks on pikem, teine lühem ning seetõttu ongi minu küsimus väga konkreetne. Kuidas see eelnõu mõjutab tööandjate administreerimiskohustusi ehk bürokraatiat? Kas ta suureneb või väheneb, kui jah, siis millises ulatuses? Kas on võimalik mingit hinnangut anda, kuidas see seadus mõjutab tööandja või töötaja kulusid? Kuidas neid saab hinnata?

Ma vastaksin nii, et selle eelnõu peamine eesmärk on parandada töökeskkonna ohutust ja töötervishoiuteenust. Loogika on selles, et tervishoiuteenuseid üldse on väga raske meil bürokraatlikult mõõta, et kas mingi uuringu tegemine võib tähendada lisabürokraatiat. Aga kui see kokkuvõttes tähendab tervemat inimest või tervemat töökeskkonda, siis see bürokraatia on antud juhul õigustatud. Siin on samuti seesama siht, et kui näiteks tõesti, nagu ma viitasin, on töötervishoiuarst hinnanud, et mingid konkreetsed tegevused on vajalikud riskianalüüsist tulenevalt, näiteks töötajatele mingid uuringud või ka töötajale mingite terviseteenuste pakkumine või ohutu tervisekeskkonna tagamine, siis see tähendab mitte isegi bürokraatiat, vaid tähendabki lisatööd tööandjale. Aga see tähendab ka tervemat ja ohutumat töökeskkonda töötajatele. Nii et selles mõttes ongi nad omavahel tasakaalus.

Puhtbürokraatlikus vaates me oleme selle eelnõuga püüdnud maksimaalselt tagada just nimelt tööandjasõbralikke lahendusi, nagu enne viitasin. Näiteks tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimisel tegelikult tööandjate halduskoormus väheneb Tööinspektsiooni digitaalse keskkonna kasutusele võtmisega. Samamoodi ka erinevate arhiveerimiskohustuste täitmine väheneb. Pigem võib kasvada sisulise töötervishoiuteenuse rahaline kulu ehk et reaalsete teenuste, mis puudutavad tervishoiuteenuste osutamist töötajatele või töökohad, nende kulu võib tööandjale kasvada. Aga nagu viidatud, on see investeering ohutumasse töökeskkonda ja tervematesse töötajatesse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, see on oluline eelnõu, mis puudutab 77 697 tööandjat ja 582 600 töövõtjat. Aga siin on selline märkus, et ametiühingute keskliit on öelnud, millegipärast, et kui tööleping öeldakse üles tervise tõttu, mis on tööandja tõttu halvenenud, siis hüvitist ei pea maksma. See puudutab ju kõiki, ka kaugtöötajad ja kõiki. Miks selline selline eitav suhtumine praeguse eelnõu puhul? Või millal seda hakatakse muutma?

Aitäh! Jah, väga asjalik küsimus. See on nüüd natuke laiem teema, tõesti. Ehk antud juhul me räägime inimese õigusest hüvitisele töölepingu lõpetamisel. Seda küsimust konkreetne eelnõu ei käsitle. Ametiühingud juhtisid tõesti tähelepanu, et see murekoht on lahendamata printsiibis. Ma arvan, et siin on mõistlik leida mingi adekvaatne tasakaal, on see siis tööandja kohustus neid hüvitisi maksta või riigi kohustus tagada, kui tõesti tervisest tulenevalt on tööleping lõpetatud. Hetkel seda tõesti õiguses ei ole, kuna töötaja tervise halvenemine võib, aga ei pruugi olla seotud tööandjaga. Siin on ka see erisus, mis juhul see koormab tööandjat näiteks hüvitise maksmise nõudega, kui töötaja tervis on halvenenud hoopiski kolmandatest asjaoludest tulenevalt, on see mingi õnnetus, trauma, haigus või mis tahes muu taoline.

Aga printsiibis see probleem on loomulikult olemas. Inimesed, kes niigi kaitsetumas seisus ehk väljumas tööturult, olude sunnil, tervisest tulenevalt, neil ei ole piisavalt vajalikke hüvitisi tagatud seadusega. Nii et see on eraldi teema, mille üle me võime absoluutselt debateerida, aga antud eelnõu käigus me seda tõesti ei ole lahendanud, kuna see käsitleb töötervishoiuteenust, töötervishoiuarstide koostööd tööandjate ja töötajatega. Ja need muudatused on ka läbi räägitud, nagu öeldud, mõlema tööturu osapooltega.

Raimond Kaljulaid, palun!

Jaa, aitäh! Ma tahan öelda, et see on väga õige algatus ja selle käsitlemine on väga asjakohane. Ma tahtsin reageerida hea ametikaaslase Oudekki Loone küsimusele. Ma arvan, et minister saab ka seda kinnitada, et tegelikult kui maksuameti kodulehel tutvuda erisoodustust puudutavate juhendmaterjalidega, siis nende kodukulude hüvitamises ei ole midagi seadusevastast ka täna ja seda ei pea tegelikult eraldi reguleerima. Juhul, kui tööandja ja töötaja omavahel on kokku leppinud, et nii seda tehakse, siis mõistlikus proportsioonis, kui töötaja töötab kodus, on täna tööandjal õigus hüvitada. Loomulikult seal peab vaatama, et korteriühistu remondifondi makseid ei saa hüvitada, aga elektriarvest mõistliku osa kindlasti saab. Seega, ilmselt minister oskab seda kinnitada ja ma arvan, et Oudekki Loonele on ka oluline teada, et tegelikult selleks ei ole vaja mingit seadusmuudatust, et seda teha.

Aitäh täpsustuse eest! Kui nüüd tohib tagasi pöörduda Riigikogu liikme Oudekki Loone küsimuse juurde, siis mulle tundus, et ta küsis seda, kas siin tekib kohustus tööandjal seda teha või mingi nõue seadusest tulenevalt. Seda kohustust ei teki, see võimalus tõesti on, nagu ka vastasin. Eks ta ongi nii, et kõiki küsimusi päris ei ole võimalik seaduslikult reguleerida. Aga see, et tööandja võib oma motivatsioonipaketi osana pakkuda seda, et on teatud hüvitised, teatud teenuste eest tasumine, kui sa kodus töötad – vabalt võib-olla, seda enam, et see kaugtöö kasutamine eriti laialdaselt võib talle tähendada ka kontorikulude kokkuhoidu, nii et kokkuvõttes mõlemad võidavad sellest.

Aivar Kokk, palun! 

Austatud juhataja! Hea minister! Vaataks nüüd §1 lõige 2 muudatust ja sõnastust. Kas see on põhjus sellepärast, et nii kaitseväe kui PPA on kohtus kaotanud koroonaviiruse tõttu töökohtadest loobumisest. Kui ma loen seda siit, siis mulle tundub küll, et sellepärast on see parandus siia sisse viidud. Ja kui te eelmisele küsimusele vastasite ja ütlesite, et midagi ei muutu ... Miks need parandused tehakse, kui mitte midagi ei muutu? Siis ei ole mõtet ju selle seaduseelnõu neid parandusettepanekuid siia sisse tuua. Aga ma tahaksin vastust saada, kas see esimene on sellepärast, et valitsus saaks ja ametkonna juhid saaksid inimesi lahti lasta lihtsamini.

Aitäh! Ei, antud eelnõu eesmärk ei ole kellelegi lahtilaskmist lihtsustada. Eestis on õigusriik ja kui kohus otsustab, et üks või teine tegevus või töökeskkonna riskianalüüs, sellest tulenev otsus ei olnud õiguslik, siis kohtuotsust tuleb austada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tegelikult iga seaduse puhul me peaksime tõsiselt bürokraatia poolt kaaluma, see on lihtsalt elementaarne ja üliülioluline, ja teinekord väikestest asjadest koorub päris suur probleem välja. Ja selle eelnõu juures on kindlasti ka bürokraatia hindamine. Te küll väitsite, et see pole oluline, aga minu meelest on ülioluline. Ma lihtsalt ühe väikese näite toon selle probleemi ilmestamiseks, mis iseenesest ei lisa küll väga palju juurde, aga siiski kirjeldab päris hästi. Teenusmajanduse Koda on ütelnud, et võiks loobuda koolikohustuse tõendamisest tööandjal 7–12‑aastaste laste kohta, kus on ilmselge, et need lapsed on koolikohustuslased. Ja vastus sellele on, et mitte arvestatud, sellepärast et aga need lapsed võivad olla veel mitte kooli läinud ehk lasteaialapsed. Kas see ei ole ikkagi nagu selge ignoreerimine, bürokraatia võimendamine?

Aitäh! Kindlasti leiame neid punkte, kus ongi mõlemal poolel argumendid ehk antud juhul ka. Nõus, et valdav osa lapsi käib koolis selles vanuses, on ka neid lapsi, kes ei käi koolis siiski, ja see on omakorda teistpidi probleem, kus riigi huvi on see, et 7–12‑aastased ikkagi koolikohustust täidaksid – mitte ainult kohustus, vaid ka eneseharimise võimalus. Mul ei ole praegu käes statistikat, kui palju selles vanuserühmas on mingil põhjusel koolist eemale jäänud, paratamatult neid kindlasti ka kahjuks on, eri põhjustel. Aga selle eelnõu raames tõesti hetkel me tegime ära need muudatused, mis said kokku lepitud tööturu osapoolte ja ministeeriumi vahel. Kindlasti on veel kohti, kus bürokraatiat edasi saab vähendada. Siin on edasine arutelu igati teretulnud ja õigustatud.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Mul on selline küsimus, et ma vaatan seda eelnõu ja minu jaoks on siin väike dissonants selles suhtes, et kui räägitakse töötervishoiust ja selle vigastuste hindamisest ja asjadest, siis kõik näited on toodud ikka, et kiivrit ei kandnud ja peavigastus ja mida iganes. Aga suur osa sellest eelnõust ja seletuskirjast käsitleb hoopis kaugtööd, kus mina küll ei kujuta ette, et keegi väga kiivriga peaks ringi jooksma ja kaugtöö korras kusagil maja ehitama. See on peamiselt ikkagi selline arvutitöö. Minu meelest see osa on just nagu hästi ülereguleeritud. Hästi ülereguleeritud ka selles mõttes, et paberil ta võib isegi hea välja näha, aga tegelikkuses seda täitma ei hakata. Kas on mõtet nii palju vaeva näha ja paberile kirjutada sõnu, mida keegi kunagi tõsiselt ei võta?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ei saanud aru, kas see viimane märkus puudutas füüsilist töökeskkonda või just nimelt kaugtööd. (Valdo Randpere: "Kaugtööd.") Kaugtööd, selge. Sel eelnõul, nagu ma enne kirjeldasin, ongi mitu sihti, mitu plokki. Üks on üldine ehk töötervishoiuteenuse korralduse ja kvaliteedi parandamine, arstide ja tööandjate vahelise koostöö parandamine. See puudutabki laiemalt nii neid kohti, kus on võimalik teha kaugtööd, kui ka neid kohti, kus seda ei tehta. Näitena on toodud enim tõsisemaid tööõnnetusi põhjustavad valdkonnad, on ta siis ehitussektor, on ta siis muud sellised kemikaalidega kokkupuutumise kohad. Kahjuks me aeg-ajalt peame kõik nägema ja lugema kas või leheveergudelt, et juhtub õnnetusi, mida nõuete täitmisel ei oleks juhtunud, ja meie seast lahkub inimesi, kes peaksid olema elus.

Kaugtööplokk on eraldi. Selle me tõime tõesti sisse tulenevalt sellest, et kaugtöö maht on praegu lihtsalt nii palju kasvanud tulenevalt pandeemiast, ja võib arvata, et see on pigem selline kas just täielikult püsiv trend, aga siiski trend, mis ajas suureneb. Seni on ta olnud reguleeritud juhendiga, mis oligi meie algne mõte. Kui ma ministriks sain, siis ma mäletan, see juhend sai kinnitatud valdkonna osapooltega, aga kuna juhendil ei ole õiguslikku jõudu ja neid vaidlusi on hakanud nüüd tekkima, et kes mille eest täpselt vastutab kaugtöö puhul, siis oli meie hinnang, nii tööandjate kui ka ametiühingutega läbiräägitud hinnang, et on mõistlik selgelt seadusesse kirja panna, mis on ühe või teise poole kohustus, et ka hiljem Tööinspektsioonil, kohtutel oleks lihtsam aru saada, kelle kasuks või kahjuks peaks ühe või teise otsuse langetama.

Te hindate, et neid asju kunagi ei hakata täitma. Päris nii ta kindlasti ei ole. Nõus, et alati võib öelda, et seadus läheb liiga detailseks, kuskil see piir tuleb tõmmata. Meie esimene eelistus toona oligi juhend, aga päriselu näitas, et juhendist lihtsalt ei piisanud. Ja nüüd me olemegi jõudnud siia, kus needsamad juhendis toodud põhimõtted on ettepanek tuua seadusandlikku maailma, et tagada nii vaidluste korral suurem selgus kui ka laiemalt tööturu osapooltele suurem selgus kaugtöö võimaldamisel.

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma jätkaksin kolleeg Randpere küsimust ja ka enda küsimust, mis ma varem küsisin, ehki täpselt seda bürokraatia hulga osas ja tõesti nüüd kaugtöö kontekstis. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on viidanud ja teinud terve rea ettepanekuid ja arvestatav osa neist siiski ei ole arvestatud. On proovitud tõestada, et on vaja neid riske hinnata, kõik seal täpselt läbi mõtelda. Ja samas tõdetakse, et aga keegi ju ei käsi minna koju kellegi töökeskkonda hindama, ja ometi nad peavad kõiki neid asju tegema. Minu meelest on siin küll tõsiselt selle eelnõuga veel tööd, et seda bürokraatiat vähendada ja teha see selliseks, kus ei asetata  tööandjatele mõttetut, täiesti mõttetut koormust.

Aitäh! Nagu ma enne viitasin, paljuski need seadusemuudatuse ettepanekud tulevadki elust enesest.  Kuna on näha, et täna neid vaidlused tekivad, me võime jätta selle seadusesse kirja panemata, aga ega see seda vaidlust ära ei kaota ega seda olukorda ära ei kaota. Loomulikult tööandjate ja töötajate vaheline suhetevõrgustik, kokkulepete maht on oluliselt suurem, kui mis tahes seadusesse võib panna. See on ka loogiline, mõistlik. Aga kuna on neid olukordi küllalt palju, kus tekivad vaidlused, kus üks viitab juhendile, teine ütleb, et juhend pole õigusakt, mis on tõsi, siis mõlema osapoole huvides tundus mõistlik see tegelikult kirja panna, seaduses välja tuua. Kui parlament otsustab midagi timmida, täiendada, muuta – vabandust sellise lihtsa sõnakasutuse pärast –, siis loomulikult see on parlamendi õigus. Aga printsiibis, ma arvan, et teatud regulatsiooni sisseviimine olukorras, kus kaugtöö maht lihtsalt ajas on nii palju kasvav, see pole enam erand, vaid muutub mõnes valdkonnas normiks, on põhjendatud.

Merry Aart, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister, ma loen siit: töötervishoiu olukorra analüüsimist ja ettepanekute tegemist töötingimuste parandamiseks, ja sellega seoses ma küsiksin. Milline roll saab olema töökeskkonnaspetsialistidel, kes on siiamaani teinud sellist tööd? Kas need on dubleerivad tegevused? Kas on pandud kõrvuti selle töökeskkonnaspetsialisti ja nüüd uue, selle töötervishoiuarsti ülesanded ja vaadatud, kui palju sealt on dubleerimist tulemas? Kes töötervishoiuarsti selle tegevuse eest maksab ja mida see kaasa toob tööandjale? Kas siin on väga palju dubleerivaid ülesandeid või töötööandjale veel seda bürokraatiat ja rahalist vahendit ka? Aitäh!

Aitäh! Ütleme, jah, see töökoha, töötajate tervisekaitse reguleerimine ja ka selle eest vastutavate töötajate hulk asutuses on väga erinev, eks ole. Me räägime väikeettevõttest, me räägime suurest ettevõttest, kus on täiesti eraldi inimene, kes sellega põhjalikumalt tegeleb. Aga see kohustus iseenesest tegelikult töötervishoiuteenust tellida, teatud riske hinnata, tervisekontrolli läbi viia on ju täna kehtivas õiguses. See ei ole uus asi, töötervishoiuarsti sissetoomine. Pigem see eesmärk on, et need süsteemid omavahel paremini just nimelt ühilduksid selles vaates, kui töötervisearst on andnud mingeid soovitusi, andnud mingeid hinnanguid, et siis need päriselt ka ellu viidaks, et ta ei jääks selliseks tühjaks paberiks, et korra aastas tehakse, siis läheb aasta mööda või rohkem mööda, tehakse jälle uus kontroll. Et pigem oleks just nimelt need ettepanekud, kuidas saab töötingimusi parandada. Need võivad olla seotud töötajaga, aga võivad olla ka tegelikult ettevõttega seotud ehk  töökeskkonnaga ja selle parandamisega, et neid reaalselt arvesse võetaks, et tervisekontrollide tulemustest lähtuvalt parandusi tehtaks, et tööohutust ja just nimelt toetavat töökeskkonda parandada. Me teame, et meie inimeste tervena elatud eluiga kahjuks ei ole märkimisväärselt kõrge, pigem vastupidi, ta on madalam kui keskmine pensioniiga, mis on piinlik ja kurvastav. See on koht, kus saame panustada kõik, nii haridusvaldkond, sotsiaalvaldkond, kõikvõimalikud tööandjad, et inimesed püsiksid kauem tervena ja tunneksid ka vanaduspõlvestr rõõmu. See on selle siht. Mingit dubleerimise suurendamist ma ei näe. Pigem vastupidi, et just vältida tarbetute kontrollide tegemist, ja ka korduskontrolli tegemist, kui nendest ettepanekutest tulenevalt midagi tegelikult ei sünni, need jäävad lihtsalt paberiks.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on üldiselt küsimus, mis puudutab meie siin, Riigikogu tööd. Kas see seadus hakkab otseselt mõjutama ka meie tööd siin, seda enam, et praegusel hetkel me töötame nii, nagu on öelnud seda Riigikogus ja see on ka, nagu ei saa aru, mis nad on öelnud. Ja kui see ei ole nii, siis miks meil peab olema midagi teistmoodi, kui eelnõu ette näeb?

Jaa, ma arvan, et Riigikogu ise on just kõige õigem koht oma töökeskkonna töönõudeid reguleerima, ehk et sama eelnõu menetluse käigus või laiemalt on võimalik ka see debatt avada. Kindlasti meie siin antud juhul ministeeriumi vaates püüame lahendada võib-olla suurt pilti, üldisi nõudeid, aga on neid olukordi ja neid töökohti, mis ei toimu tavalise töölepingu seaduse alusel. Üks neist on Riigikogu.

Ivi Eenmaa, palun! Teine küsimus.

Aitäh! Aga ma ikkagi ... Kuidas teie suhtute sellesse, et Riigikohtul on õigus öelda, mille me saame kaugtööd teha ja millal ei tohi teha seda? Mis on teie suhtumine?

Jah, meil on võimude lahususe printsiip – nii nagu täidesaatev võim ei ütle seadusandlikule, kuidas tuleb tööd teha, ei hakka ma kindlasti ütlema ka kohtuvõimule, milliseid soovitusi peab andma. Aga Riigikogu on seadusandliku võimuna ju kõige kõrgem organ, kes saab vajaduse korral põhimõtteliselt kõiki seadusi muuta, teatud juhtudel on vaja küll väga suurt häälteenamust või ka mitut parlamendikoosseisu, aga sisulises mõttes on võimalik need kas kaugtöö lahendused või muud taolised selgemalt seadusandlikult reguleerida, kui Riigikogu enamus seda vajalikuks peab.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Proua Eenmaa küsimusest lähtuvalt. Need punktid, mida me siin arutame, kas need rakenduvad ainult neile, kes töötavad töölepingu seaduse alusel, või need rakenduvad ka näiteks ametnikele? No Riigikogu liikmed, töölepingut meil ei ole, ma arvan, et Riigikogu liikmetele need vist väga ei rakendu, kuigi siin majas töötavatele nendele inimestele, kes on mingisugusel teisel juriidilisel alusel, kindlasti rakenduvad, ja kõigile, kes siin töötavad töölepingu alusel, ka kindlasti rakendavad. Kui seda võiks ehk natuke rohkem selgitada, millistele töövormidele täpselt kõik need muudatused rakenduvad, eriti kaugtöö muudatus, millest me siin kõneleme?

Aitäh! Tõepoolest, eeskätt me räägime töötajatest, ehk on ta töölepingu alusel töötav või võib olla ka muu õiguslik vorm. Ehk ta ei rakendu näiteks iseseisvatele ettevõtjatel ja ta ei rakendu, vähemalt täies mahus mitte, parlamendiliikmetele, aga me räägime Eesti töötajaskonna valdavast enamusest, et mitte öelda peaaegu kõigist. Teatavasti suurusjärgus seal, peast ütlen, 80% meie tööhõives olevast elanikkonnast see puudutab.

Hea minister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan, aitäh ilusat lastekaitse päeva! Ja nüüd palun sotsiaalkomisjoni poole pealt Siret Kotka.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjonis käsitleti töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seadust siis 16. mail käesoleval aastal. Komisjonis andis põhjaliku ülevaate seaduseelnõust tervise- ja tööminister Tanel Kiik ja Sotsiaalministeeriumi personaliosakonna nõunik Eva Põldis. Täna andis ka minister Tanel Kiik teile siin põhjaliku ülevaate ja ma ei hakka seda uuesti üle kordama. Küll aga ma käsitlen ja tõstatan küsimused, mis leidsid käsitlemist komisjonis ja toon need eraldi välja.

Komisjonis küsiti siis kaugtöö kohta, et kas saadi õigesti aru, et kodukontori ohutusnõuete eest vastutab töötaja. Vastuseks saadi, et üldjoontes tööandja annab töötajale juhendi, milles juhitakse tähelepanu riskidele. Näiteks, mida on ka töötervishoiu arst välja toonud ja töötaja vastutab kaugtöökohas sisustamise eest. Lisaks uuriti tööandja ligipääsu ulatust terviseandmetele, millele vastati komisjonis, et töötervishoiukontrolli raames edastatakse tööandjale töötaja terviseandmed, mis on vahetult seotud ja vältimatult vajalikud tööandjale töökeskkonna ja töötingimuste parandamiseks. Tööandjal ei ole õigust saada diagnooside andmeid ning eelnõuga ei anta ka tööandjale õigus teada saada inimese ei kroonilise haiguse või muid geneetilisi riske. Samuti ei tohi tööandja ise neid küsida ka näiteks inimese töölevõtmisel.

Veel uuriti tööõnnetuste uurimise kohta siis kaugtöö korral, millele vastati, et kaugtöö tööõnnetusi tuleb samamoodi uurida nagu töökohal. Kuid juba enne kaugtööle asumist tuleb töötajal ja tööandjal läbi mõelda, kuidas töötaja tööõnnetuse puhul peaks tegutsema, keda teavitama, et olukorda fikseerida. Veel uuriti, et kas on olemas statistikat, et kui palju on juhtunud tööõnnetusi kaugtööl? Millele vastati, et Tööinspektsioon kaugtööõnnetuste kohta eraldi andmeid kogunud ei ole. Kõik on siiani läinud sihukese üldise näitaja ehk tööõnnetuste nimetuse alla. Veel küsiti töökeskkonna riskianalüüsi kohta, et kas näiteks bioloogiliste ohutegurite määramisega võib tööandja teada saada rohkem terviseandmeid, kui on tarvis. Millele vastati, et eelnõu eesmärk ei ole kindlasti tööandjale rohkem andmeid anda ega ka tal ei ole neid õigust küsida ning Tööinspektsioon teostab järelevalvet, riskianalüüse ja saab teha tööandjale vastavaid ettekirjutusi, kui on liiga kaugele mindud ja alati saab ka töötaja ise pöörduda tööinspektsiooni poole nõu saamiseks, kui talle tundub, et liiga palju andmeid küsib tööandja. Komisjonis tehti järgmised menetluslikud otsused, juba eelnevalt ütlen ära, et olid kõik konsensuslikud. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail, mis oli eile, määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Siret Kotka. Ja komisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.

Paistab, et kolleegidel küsimusi pole. Tänan! Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Sellega oleme eelnõu 615 SE esimese lugemise lõpetanud ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. juuni kell 17.15.

Liigume edasi teise päevakorrapunktini, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 564 SE ja palun, Raimond Kaljulaid, esimene lugemine.

Austatud ametikaaslased! Teie ees on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seadus 564 ja see eelnõu iseenesest ei ole väga keeruline. Sellega lisatakse rahvusvahelise kaitse andmise seadusesse, täiendatakse selle § 34 sellega, et oleks võimalik isikutele, kes annavad osa neile kuuluvast eluruumist või ka tervikuna eluruumi siis rahvusvahelist kaitset taotlevale välismaalasele või rahvusvahelise kaitse saanud välismaalasele, antud olukorras ilmselgelt see tähendab Ukraina sõjapõgenikke, keda Eestis on väga palju, siis vähemalt kuueks kuuks kasutada osa oma eluruumist või talle kuuluva eluruumi ja teeb seda tasuta, siis on võimalik talle maksta selle eest toetust ja selle toetuse suuruse ja täpsema maksmise korra osas, arvestades seda, et me elame sellisel kiirelt muutuval ajal ja kiiresti muutub ka olukord seoses sõjapõgenikega selle maksimaalse paindlikkuse tagamiseks antakse õigus neid otsuseid teha Vabariigi Valitsusel.

See eelnõu ei ole nüüd puhtalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna looming. Me oleme lähtunud teiste riikide praktikast, eelkõige Ühendkuningriikides, kus on rakendunud sellised toetusmeetmed. Seda programmi nimetatakse Ühendkuningriikide valitsuse poolt Homes for Ukraine programmiks, mis täpselt sarnaselt meie pakutule näeb ette inimestele, kes on valmis Ukraina sõjapõgenikke majutama 350 Inglise naela suuruse toetuse. See 350 Inglise naela siis suurusjärgus teeb 420 eurot. Loomulikult Eesti tingimustes see toetuse määr ei pea olema nii kõrge, nagu ta on Suurbritannias, mis on meist kaks korda kõrgema elatustasemega riik. Meie nägemuses see toetus võiks olla 200–210 eurot, sellises suurusjärgus, aga sarnaselt Ühendkuningriigile võiks siis eeskujuks võtta selle, et selle elamispinna siis peab andma mitte lühiajaliselt, mitte üheks kuuks, kaheks kuuks, vaid vähemalt kuueks kuuks.

Nüüd, mida tuleb rõhutada, ja ma arvan ka komisjonis selle eelnõu arutelu meenutades ma arvan, et on tähtis eraldi tähelepanu juhtida, et tegemist ei ole üürikompensatsiooniga või täiendava toimetulekutoetusega põgenikule endale. Vastupidi, see on toetus Eesti inimestele, nendele meie inimestele ja neid on tegelikult ka täna väga palju, kes on ja kellel on see võimalus olnud, kes on neile kuuluva eluaseme või selle osa andnud inimestele, kellel tõesti siin ilmas pole praegu kuhugi mujale minna. Ja me toetame just nimelt neid Eesti inimesi. See võimaldab, kui me ka kujutame ette võib olla näiteks seda koduomaniku, see võimaldab muu hulgas tal võib-olla katta siis ikkagi teatud kulutusi, mis võivad kaasneda sellega, et sa kedagi majutad, aga võimaldab ka teha lihtsamaid, väiksemaid parandustöid oma sellel elamispinnal, mida iganes. Sellel ei ole n-ö küljes riigipoolset juhist või riigipoolset suunist, mida inimene selle rahaga teeb. See on riigipoolne, kui soovite, siis tunnustus või selline tänuavaldus.

Loomulikult peab olema keegi, kes vaatab üle, kas see elamispind tegelikult majutamiseks sobib, et ei tekiks olukorda, kus näiteks seda toetusskeemi hakatakse ära kasutama. Selleks kõige õigem instants loomulikult ongi kohalik omavalitsus. Hiljuti sotsiaaldemokraatidega me tegime sellise ringi peale, käisime kahe päeva jooksul väga mitmes Eesti kohalikus omavalitsuses, suuremates, väiksemates ja kohtusime omavalitsusjuhtidega ja arutasime seda, mil viisil siis nende omavalitsuste igapäevaelu, nende toimimist on mõjutanud see, et Eesti siis on väga lühikese aja jooksul juurde tulnud kümneid tuhandeid uusi elanikke. Väheste eranditega, tõesti väheste eranditega omavalitsuste sõnum oli see, et me tuleme paljude asjadega siin kohapeal toime, tööandjatel on tegelikult vaja töötajaid, inimesed leiavad tööd, me suudame lahendada need lasteaia- ja kooliküsimused üldjuhul, on olnud probleeme tervishoiuga, perearstide nimistud teatavasti meil on täis nagunii Eestis, ka kohalikel on keeruline endale uut perearsti leida, aga üks asi, üks teema, mis kordus kõigis nendes vestlustes, oli eluasemed, eluasemed, eluasemed, pikaajaline majutus, kuidas seda korraldada. Selles osas paistab puuduvat kontseptsioon ka riigil. Me oleme pöördunud eraldi selles küsimuses sotsiaalkaitseministri poole kirjalike küsimustega, palunud selgitusi. On näha, et riik aktiivselt üritab seda küsimust lahendada, aga selles võrrandis on veel palju tundmatuid, ütleme siis nii.

Nüüd, loomulikult see ei lahenda kogu probleemi, see on täiesti selge, aga see võiks olla üks täiendav meede, mis omakorda ka motiveeriks turule tulema täiendavate elamispindadega. Ja sellel oleks positiivne mõju ka meie kohalikele inimestele läbi selle, et see mõnevõrra siiski vähendaks seda survet, mis täna on üüriturule, see mõnevõrra parandaks ka kohalikele inimestele eluasemete kättesaadavust. Me teame seda, et näiteks eriti Tallinnas üüriturgu on olulisel määral mõjutanud see, et meil on nii palju lisandunud uusi elanikke siin linnas.

Selle eelnõuga loomulikult kaasnevad ka kulud riigile. Tõsi on see, et neid on keeruline prognoosida, mis see summa täpselt olla võiks. Selle eelnõu koostamise ajal oli teadaolevalt riigi selline kõige suurem prognoos, kui palju võiks tulla Eestisse sõjapõgenikke, seal kusagil suurusjärgus 150 000 inimest, millest lähtuti osade ametkondade poolt, kui ma ei eksi, vist oli see Politsei- ja Piirivalveamet, kes sellise ühe instantsina pakkus ka sellist numbrit. Reaalsus on see, et nii palju inimesi ei ole täna Eestisse tulnud ja sõltuvalt sellest, kuidas arenevad sündmused Ukrainas, praegu ei paista, et me jõuaksime Eestis selliste numbriteni. Küll aga ei saa, ma arvan, lõpuni välistada, et need tänased numbrid siiski ei jää päris selleks ülemiseks piiriks, sellepärast et selge on see, et Ukrainas on täna, Ida-Ukraina aladel eriti, inimesi, kes kas pole saanud riigist lahkuda või kes püüavad veel oma elu seal kohapeal korraldada, aga kui Venemaa jätkab täiesti teadlikult, täiesti tahtlikult Ukraina tsiviiltaristu, Ukraina tööstuse, ettevõtete varade lõhkumist, hävitamist, kasutuskõlbmatuks muutmist, siis see ju tähendab seda, et inimestel pole tööd, pole võimalik oma elu korraldada, pole kooli, pole lasteaeda, kuhu oma lapsi saata, pole haiglat, kuhu minna arsti juurde ja neid inimesi, kes mõtlevad Ukrainast lahkumisele kindlasti on veel. Me mõtlesime, et juhul kui näiteks sõjapõgenikke oleks Eestis ühel hetkel 75 000 inimest ja neist vajaks riigipoolset abi majutamisel iga neljas, see on tõesti selline väga maksimaalne prognoos, võimalikult konservatiivne prognoos, ütleme nii, siis vajaks majutamisel abi 18 750 inimest. Isegi kui kõik need inimesed selle skeemi alusel leiaks eluasemed, siis oleks kulu sellele toetusele suurusjärgus 24 miljonit eurot, aga me saame aru, et see on selline tõesti kõige-kõige-kõige negatiivsemate tendentside alusel tehtud igaks juhuks väga pessimistlik arvutus. Tegelik kulu oleks ilmselt pigem kordades ikkagi väiksem.

Selle eelnõu rakendamiseks tuleb Vabariigi Valitsusel kehtestada konkreetse toetuse suuruse osas, selle maksmise osas kord. Nagu ma ütlesin, miks me ei taha tingimata seda küsimust siin Riigikogus kõigis tema nüanssides käsitleda, on just nimelt selles, et see olukord on kiiresti muutuv ja dünaamiline ja siin ma usun, me võime valitsust usaldada. Ma ei tea veel muidugi, millist valitsust, aga ütleme siis siis selle seaduse vastuvõtmise hetkel ametisolevat valitsust ilmselt saame usaldada selle ülesande täideviimisel. Või siis ei saa, sõltuvalt sellest, kes sinna valitsusse kuuluma hakkavad ja selle valdkonna eest vastutavad. Aga no see on juba päevapoliitika, meie räägime hoopis teistest asjadest. See on lühidalt selle eelnõu sisu ja ma väga tänan teid kuulamise eest ja olen hea meelega valmis vastama täiendavatele küsimustele.

Ja alustab Signe Kivi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minul tekkis küsimus, kas selle eelnõuga ei panda riigile taas täiendavaid kohustusi heatahtlike inimeste ja vabatahtlike niigi toimiva, tänases situatsioonis toimiva koostöö vahele. Inimene sobib anda oma elamispinda, paljud on seda teinud tasuta, aga eelnõu autorid soovivad, et riik ikkagi hakkaks kompenseerima. Ja vähe sellest, siin on toodud välja ka, et vaadatakse see elamispind üle. Ja mis siit eelnõust ma loen, et inimeste kokku viimine. Mulle tundub, et kogu see töö praegu toimib. Alati võiks muidugi paremini. Aga riigil on rahalisi kohustusi seoses Ukraina sõjapõgenikega päris palju ja Eesti inimesed on näidanud hämmastavat poolehoidu. Miks me sinna tahame vahele sekkuda? Aitäh!

Aitäh! Ma alustan sellest, et tegelikult tänasel hetkel ju riik juba tegeleb nende elamispindade küsimusega. Ja kui riik näiteks üürib nüüd elamispindu erasektorilt põgenikele või tulevikus peab hakkama neid kuidagi, ma ei tea, looma või rajama, siis selle kulud tegelikult ühiku kohta võivad olla ju veel palju suuremad. Selle kohustuse täna riik tegelikult on endale võtnud. Nii et selle eelnõu toetamisel võib, vastupidi, juhtuda see, et tegelikult riigi kohustused summa summarum vähenevad, sellepärast et see motiveerib inimesi veel rohkem tulema appi seda olukorda lahendama.

Aga teie küsimuses teine selline eeldus, mis selles sisaldus, et see on niigi toimiv. Ma kahjuks ei saa sellega päris nõus olla. Sellepärast et tegelikult me teame ja te saate ka teie erakonna ministrilt Signe Riisalolt küsida, et selle küsimuse lahendamine on olnud erakordselt keerukas. Seda on tulnud teha väga kiiresti, see on uus ülesanne, selleks ei olnud keegi valmis. Ja nagu ma ütlesin, päris sellist toimivat valemit, kontseptsiooni vist praegu hetkel ei ole. Ja nagu ma ka oma ettekandes alustasin sellest, et ka kohalikud omavalitsused, kellega me oleme rääkinud, paljud kohalikud omavalitsused, tõepoolest, see on küsimus, mida nad kõige rohkem tõstatavad. See ka viitab sellele, et tegelikult päris toimivat lahendust meil ei ole. Me ei väida, et see on see imevits või hõbekuul, mis lahendab kõik mured. Kindlasti mitte. See on üks osa.

Ja muide, ma arvan, et on oluline teada, et seda lahendust on Eestile soovitanud ka tänane MEP, pikaajaline Eesti peaminister, Reformierakonna esimees Andrus Ansip. Avalikult Eesti Päevalehes andis intervjuu ja ütles, et miks Eesti ei tee Ühendkuningriigi ja teiste riikide eeskujul sellist toetusskeemi. Nii et selles mõttes ma arvan, et Reformierakond peaks eriti kahe käega selle poolt olema.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Eelnõus on mõned asjad, mis on lahti kirjutamata. Kõigepealt on see, et kas on ühele inimesele mõeldud toetus, kui on pere, neli tükki, kas siis korrutatakse neljaga. Teine pool on see, et ei ole kuskil, ei seletuskirjas ega kuskil kirjas, kas selle pealt rendileandja või üürileandja peab ka maksma tulumaksu. Ja kolmas, et nii palju kui turu peal mina olen uurinud, kes annavad neid ruume rendile, nemad sooviksid, et pikaajaliselt lihtsalt ei peaks nad tulumaksu maksma selle rendi pealt või üüri pealt, mis nad saavad. Sellega piirduks paljudele, kes korterit rendile annavad, selgus. Äkki sa oskad siin ka põhjendada, miks sedapidi toetus, sest see toetus ju tegelikult oleks, siis me teaks kõik, et mingi summa me saame selle pealt.

Jaa. Kõigepealt me räägime, see on toetus inimesele, kes annab oma eluruumi. Jah. See, kui palju, kas seal on pere, kas seal on kaks liiget, kolm liiget, see ei ole oluline, oluline on see isik, kes annab selle eluruumi, kellele see eluruum kuulub. Tema on see, kes saab riigi poolt selle täiendava toetuse.

Nüüd see tulumaksukohustusest vabastamise idee tegelikult on minu meelest täitsa jumekas mõte. Seda siin Riigikogus kahjuks selles eelnõus seda, see käsitleb teist küsimust, aga iseenesest on sellel täitsa mõte. Aga need on natuke nagu eri kategooria asjad. Kui me räägime sellest tulumaksuvabastusest, siis siin me räägime sellest, et tõepoolest, Ukraina sõjapõgenik on näiteks tulnud Eestisse, ta on leidnud töö, lapsed on lasteaias, koolis, ta läheb üüriturule, üürib sealt korteri ja siis seda soodustatakse. Aga siin me räägime siiski sellest inimesest, kes on tulnud, ta on võib-olla olnud sellises mingis ajutises või riigi poolt ajutiselt loodud lahenduses korraks majutatud ja nüüd tal oleks vaja pigem ikkagi sel perioodil, kus ta tegeleb kogu oma elukorralduse sisseseadmisega, lasteaiakoha, koolikoha, töökoha leidmisega, kus ta veel ei ole maksejõuline, sellepärast ongi, ta saab seal eluruumi tasuta, ta saab selle null euroga ja me toetame seda inimest, kes on nõus teid aitama. See ei ole veel see nii-öelda turupõhine üürisuhe. Aga muidugi ideaalis, mida kiiremini – ja seda ütlesid ka kõik omavalitsused ja seda ütlevad sotsiaaldemokraadid –, mida kiiremini need inimesed leiavad töö, leiavad need lasteaiakohad, koolikohad ja saavad ise täiesti tavaliselt üüriturult korterit üürida, seda parem, loomulikult. Et saame selle riigi sealt vahelt ära. Ega Ukraina inimesed ise ka tegelikult ei soovi elada almustest. Kes tulevad siia, mis põgenikekeskuses räägitakse, põhimõtteliselt ikka üks esimesi küsimusi on see, et teate, mul on selline amet või sellised oskused, ma tahaks tööd teha. Selles mõttes ka see teie mõte või see tulumaksu mõte on täitsa hea mõte, aga ta on teises etapis vajalik.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh selle huvitava ettepaneku eest, mis küll kahjuks ei ole väga välja töötatud. See näeb rohkem välja nagu ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kui päris läbikaalutud seadusemuudatuse tegemine. Aga kindlasti arutelu aluseks on väga huvitav.

Mida see eelnõu sisemisi sisuliselt tähendab? Sisuliselt majanduslikult tähendab see seda, et riik üürib inimestelt põgenike jaoks elamispinda. See on tema sisuline efekt, ükskõik mida me ütleme, mis asi see on või ei ole, majanduslikult ta töötab täpselt niimoodi. Nüüd teie hinnangul, milline on sellise toetuse mõju? Või kui te nüüd arutate, et ei ole siin seda suurust ja korda tegelikult ette näinud. Ja see ongi oluline. Kuidas te näete, et selle mõju on üldiselt üüriturule? See on ju näha, et see ei ole lühiajaline, et see on pikaajaline üür. Sellel on kindlasti efekt ka muule üüriturule, ükskõik, kas hindade suhtes, korterite kättesaadavuse suhtes. Kas te selgitaksite seda ka natuke rohkem?

Aitäh! See on väga hea küsimus. See ei ole üüritulu asendus, selles mõttes, juba ainuüksi sellepärast, et kui suur osa põgenikest, kes on Ukrainast tulnud, me täna teame, tahavad elada ja jääda Tallinnasse või, ütleme siis, mõnesse teise suuremasse linna, siis ilmselt te mõistate, et kui me räägime sellisest korralikust elamispinnast, siis selle üüriturul väljaüürimise eest saaks omanik teenida palju suuremat tulu. Selles mõttes ta kindlasti nagu ei asenda seda üüritulu või ei kompenseeri seda. See ei ole üüritoetus sellisel kujul, vaid see on pigem tõepoolest suunatud konkreetselt nendele inimestele, kes soovivad aidata. Neid on.

Ütleme, näiteks, meile rääkis Saaremaa vallavanem, et Saaremaal on inimesi, kellele kuuluvad korterid, mida nad üürivad välja suveperioodil, kui Saaremaal on palju külalisi-turiste. Lihtsalt nad sel aastal on öelnud, et kuulge, noh, ukrainlastel selline õnnetus, raske olukord, tuhka mul sellest üüritulust, jääb see siin selle ühe suve mul saamata, olen andnud need korterid Ukraina sõjapõgenikele, las elavad, kuni saavad jalad alla. See on rohkem nagu selliste inimeste tunnustamiseks.

Nüüd, see mõju üüritulule on hea küsimus. Väga lühidalt. Ma tahaks loota, et sellel on positiivne mõju, et ta pisut ikkagi üürihindade tõusunurka vähendab, sest see võiks motiveerida inimesi tulema välja või pakkuma elamispindu, mida täna ei pakuta. Ma ei tea, kas kellelgi näiteks on majas korrus või mingi majaosa, mida saaks kasutada ja mis vastab kõigile nõuetele, mida omavalitsus kinnitab, et see pakub piisavalt privaatsust ja see kõik sobib. Ühesõnaga, lootus on see, et see tooks sinna sõjapõgenike majutamisse täiendavaid eluruume ja selle võrra üüriturul oleks oleks rohkem vabu pindu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma just tahtsingi selle kohta küsida, kuidagi kõrvale on jäänud see aspekt, et me ju ei räägi olukorrast, kus eluruumi on vabalt saada nii eestlasele kui ukrainlasele. Tegelikult arvestades sõjapõgenike arvu, meil on selgelt eluruumide puudus ja neid on turule vaja rohkem tuua. Ja teiselt poolt kahtlemata Eesti inimesed on olnud väga abivalmid, tunnevad ukrainlastele kaasa, on valmis neid aitama, sest nemad sõdivad praegu meie eest. Aga oodata, et inimene on oma, isegi kui see ei ole tema enda elupind, vaid vaba, on see väike korter või muidu suvel kasutatav pind, lõpmatult tasuta kasutada talle anda, seda ei saa inimestelt paluda. Et võib-olla tõesti neli kuud, pool aastat, et praegu see vabatahtlik panus on olnud suur. Ja ka hiljem inimene ei saa turuhinnale põhinevalt üüri selle eest, et ikkagi ta panustab ka vabatahtlikult ukrainlaste aitamisele. Aga öelda, et kõik sissetulekuga inimesed, kõik leibkonnad peavad oma pindu tasuta kasutada andma, on minu meelest ebaõiglane. Kas olete nõus?

Jaa, loomulikult. Tegelikult ju see on lihtsalt ühe täiendava lisavõimaluse või lisamotivatsiooni loomine nendele inimestele, kellel see võimalus on. Ma räägin neist, mis lugusid üle Eesti liikudes, eks ole, mis on kuuldud. On inimesed näiteks, kellel on piltlikult öeldes kõigi mugavustega selline aiamaja, mida võib-olla kus suveperioodil käivad lapsed või lapselapsed. Kes täna on valmis seda andma sõjapõgenike käsutusse, kus saab elada, kus on kõik olemas, kõik on täiesti tipp-topp ja ongi seda teinud. Näiteks, kui me räägime sellistest linnadest pisut kaugemates kohtades, sellega kaasneb ikkagi sellele omanikule kohustus, aga ikkagi tekib olukord, kus sul on Ukrainast tulnud inimene, kellel on vaja käia seal keskuses, ajada asju, lasteaia kohta, kooli kohta dokumente. Ikka hea Eesti inimene aitab transpordiga, aitab ühe asjaga, aitab teise asjaga. Et see mingis mõttes aitaks ka neid kulutusi osaliselt kompenseerida. Aga jah, tõepoolest, see on ikkagi neile, kellel see võimalus on, kellel see rahaline motiiv ei ole kõige olulisem. Ja riigi poolt täiendav tunnustus UK-sse on tõesti väga positiivselt vastu võtnud. Ja nagu ma ütlesin siin reformierakondlastele, et Andrus Ansip, ma arvan, väga teraselt mõistes seda Euroopa olukorda hästi, et on ka sellele tähelepanu juhtinud, et seda võiks rakendada. Ja ma arvan, et Reformierakond võiks sellest mõttest väga kinni võtta, et see oleks ilus, kui te niimoodi oma endise esimehe ideid ikkagi püüaksite siin saalis ka ellu viia ja teeks seda koostöös sotsiaaldemokraatidega.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud Raimond! Mul on küll selline tunne, et siin põhiline vaidlus käib selle üle, miks olemasoleva reeglistiku raames ei ole võimalik neid asju ajada. Inimene rendib turuhinnaga. Kui tal on raskusi selle maksmisega, siis esitab toimetulekutoetuse taotluse, saab hüvitatud ja kõik on just nagu korras. Miks sinu arvates selline tavapärane skeem, mis meil praegu on, antud juhul ei tööta? Miks me peame täiendavalt toetama või just nagu premeerima neid omanikke, kes tasuta annavad, et natukenegi nende kuludest, mis tegelikult ilmselt sellest summast, mis siin eelnõu seletuskirjas on välja toodud, isegi kommunaalmaksed reeglina ületavad seda summat? Miks me peame seda keerulist teed pidi minema? Miks me ei saa rakendada olemasolevaid skeeme?

Lugupeetud Eduard! Eks turuhinnaga üürimisel on üha enam raskusi ka kohalikel, näiteks linnades, muu hulgas seetõttu, et meil on täiesti reguleerimata lühiajaline korterite üürimine läbi erinevate platvormide, mida paljud linnad on reguleerinud, sellepärast et vastasel juhul kohalikele inimestele enam elamispindu eriti ajaloolistes keskustes ei ole või ei soovi need kohalikud enam seal elada, nagu on traagiliselt juhtunud ja juhtumas vanalinnaga, sealt kohalikud inimesed lahkuvad. Üks suur põhjus on just nimelt see lühiajaline korterite üüriturg. Selles mõttes punkt üks on see, et ka kohalike jaoks tegelikult üüriturg üha enam ei tööta. Elamispindu on vähe ja hind on teatavasti selline asi, mis kujuneb pakkumise ja nõudluse suhtena. See see mure on.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus lähtub ühest fraasist, mille te lasite langeda selle siinse parlamentaarse debati käigus. Te mainisite, et kohalik omavalitsus või keegi võiks ka kontrollida, kas need pinnad, mille eest toetust saab, on kuidagi adekvaatsed. Minu küsimus on see. See mõte iseenesest muidugi on väga hea, et välistada igasugust sellist toetuse või veel enam põgenike ärakasutamist, mida on tihti ka nendes riikides, keda te mainite või kes selliseid toetusi kasutama tegelikult on juhtunud. Aga kas seda mõtet peaks laiendama ka suuremalt üüriturule? Kas kohalikul omavalitsusel või kellelgi teisel peaks olema kohustus kontrollida, et korter, mida tõepoolest üüriks pakutakse, vastab mingisugusele minimaalsele kvaliteedile, mida me eeldame, et inimese elukohale võiks vastata, et me ütleme, et me ei lase päris urkaid üüriturule? Mis te sellest arvate?

Aitäh! Et sellele küsimusele vastata, hea Oudekki, nii põhjalikult, nagu ma tean, et sa eeldaksid, peaks eraldi analüüsima, millised seadusandlikud võimalused on, kas see on tarbijakaitse küsimus või mis instants ja kuidas, tuginedes millistele seadustele seda saaks teha või võiks teha. Nii et see nõuab täiendavat analüüsi, mida mul kahjuks täna siin Riigikogu kõnetoolis ei ole võimalik nii kiirelt teha. Me peame seda jätkama, seda väga huvitavat ettepanekut, selle arutelu, mõnes muus formaadis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rõõm kuulda, et te olete ringi peale teinud, kus sotsid valitsevad, ja on teile ülevaade, kui palju selliseid elamispindu ja kortereid on olemas. Anna natuke ülevaated, kui palju on Saaremaal või Hiiumaal või Võrus või Tallinna linnas? Kas see on erineb ka sellest, kus sotsid ei ole võimul, pakkumise suurus, hinnanguline?

Aitäh! Muidugi te eeldasite, et me rääkisime ainult nende omavalitsustega, kus sotsiaaldemokraadid on võimul. Muidugi mitte. Mina isiklikult ja minu head kolleegid väga avatult räägivad Eesti omavalitsusjuhtidega ja mul ei ole mingit küsimust ka rääkida ja küsida selles küsimuses omavalitsusjuhilt, kes kuulub teie erakonda või Isamaasse või Reformierakonda või Keskerakonda. See ei ole nagu, üldse see erakondlik aspekt pole üldse tähtis.

Aga te vajutaksite õigele nupule, väga õigele nupule. Kui me asusime seda eelnõu ette valmistama, siis ma vaatasin üle ... Tallinna süsteemi ma tunnen väga hästi ja Tallinnas teatavasti kord näeb ette, et kõik vabad munitsipaaleluruumid peavad olema linnaosade vastavatel lehekülgedel internetis nähtavad. Ja need olid üksikud. Tallinna linnal sel hetkel, kui me seda eelnõu hakkasime tegemas ja see põgenikekriis oli alanud, tegelikult vabu munitsipaalsotsiaalpindu oli üksikud. Üksikud, üksikud, üksikud. Sest Eestis lihtsalt ei ole piisavalt panustatud munitsipaalehitusse. Sotsiaaldemokraadid on sellest rääkinud pikalt, Keskerakond on sellest rääkinud pikalt, aga siin mõned erakonnad, kes usuvad, et turg lahendab kõik mured ära, on arvanud, et see on mingi jama jutt, et pole vaja neid munitsipaal- ja kohalikele omavalitsustele kuuluvaid üürikortereid ehitada. Ja nüüd me selles olukorras oleme.

Tegelikult me ju teame, et ka paljudel omavalitsustel on raskusi, kaasa arvatud meie kõige jõukamal omavalitsusel, mis on pealinn, on olnud aastaid-aastaid raskusi sotsiaalhoolekande seadusest tuleneva nõude täitmisega, mis näeb ette seda, et KOV peab tagama inimesele elamispinna, kui ta seda ise tagada ei suuda. Keegi ei tohi jääda ilma elamispinnata. Sellega on õiguskantsler tegelenud, juhtinud tähelepanu, et see, kui sa paned inimese järjekorda ja ütled, et sa oled meil korterijärjekorras, ei ole veel elamispind. See paberilipik, mis inimene saab, et ta on seal järjekorras, teda vihma eest ja külma eest ei kaitse.

Tegelikult te osutate absoluutselt õigele probleemile. No seda see eelnõu ei lahenda, aga tegelikult see on asi, mida me peaksime riigieelarvet koostades – ma loodan, et siin me saame äkki head koostööd teha – tõsiselt adresseerima, et selleks nähtaks ette vahendid. See meede on olemas ja lihtsalt sinna tuleb raha peale anda.

Nii et jälle üks ülesanne uuele valitsusele, kui ta ametisse astub. Õige pea me kuuleme siin peaministri kandidaadi ettekannet valitsuse moodustamise aluste kohta. Eks me siis saame Jüri Rataselt küsida, kuidas ... Vabandust! Saame peaministrikandidaadilt küsida, kuidas ta kavatseb seda teha, seda asja ellu viia.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja1 Lugupeetud ettekandja! Peeter Ernitsa jaoks ilmselt ongi üllatav, kui paljudes omavalitsustes sotsiaaldemokraadid on võimul. Aga see on ka üks põhjus, miks me teame, kui erinevad need olud on. Ja me ju ei räägi sellest, et meie eelnõu puudutab mingisugust universaalset instrumenti, mis sobib kõigile ja igasse olusse. Jah, mõni inimene suudab üüriturult korterit üürida, on ta sõjapõgenik või mitte. Mõni Eesti inimene annab igavesest ajast igavesti oma pinna tasuta kasutada. Mõnel omavalitsusel on palju munitsipaalpindu, mõnel vähe. Tegelikult see on lihtsalt täiendav instrument, mis võimaldaks paljude inimeste mure lahendada. Olen ma õigesti aru saanud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, väga õigesti. Tõepoolest, see on täiendav instrument.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja lugupeetud ettekandja! Te nagu viimati ütlesite mulle, et varsti tuleb uus peaminister, annab oma ametivande. Mis positsioon teil seal on, olete siis sotsiaalkaitseminister ja saate vaadata, kuidas ukrainlaste elu veelgi paremaks teha ja neid rohkem vastu võtta?

Aitäh, härra Ernits, selle küsimuse eest! Kõigepealt ma pean muidugi, ma väga vabandan kogemustega kolleegi selles osas täiendama, et enne, kui peaminister saab anda ametivande, peab ta rääkima meile valitsuse moodustamise alustest, ta peab selles osas ettekande tegema ja siis me peame Jürile, vabandust, peaministrikandidaadile selles küsimuses toetushääled andma. Ja see võtab veel natukene aega. Mis puudutab minu tulevikku, siis te teate, minu selline, mina tegelen majanduskomisjonis, töötan, olen tegelenud peamiselt majandus- ja ettevõtlusteemadega, see on see, milles kindlasti ma tunnen ennast nendes küsimustes palju tugevamalt, kui sotsiaalkaitse- või tervishoiuküsimustes. Aga meil on fantastilised inimesed fraktsioonis, kes teavad peensusteni seda süsteemi: Riina Sikkut, Eduard Odinets, kindlasti Ivari Padar on selle valdkonna väga hea asjatundja. Ja samas, eks ole, ma rohkem seda ei kommenteeri.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Ja tänud heade sõnade eest! Selline küsimus, et kui rääkida sellest konkreetsest eelnõust, mille puhul me räägime toetusest, ja kui rääkida seda, et ma usun, see on omanike keskliit, kes tuli välja nende ettepanekutega, mis puudutasid maksusoodustusi. Kuidas nüüd siis need omavahel koostöös mõjuksid? Kuidas te näeksite, et kui oleks toetus ja oleks lisaks maksusoodustus, kuidas nad töötaksid sellel üüriturul koos?

Aitäh! Nagu ma enne püüdsin selgitada, need on tegelikult nagu üsna erinevad meetmed. Meie räägime ikkagi täna sellest, et see on tõepoolest siia saabunud sõjapõgeniku kõige esmane, esmase eluasemevajaduse lahendamine. Aga see maksusoodustuse idee on juba see, et inimesel on siin tekkinud mingi tulu või võimalus, eks ole, käia tööl ja siis ta üüriturult selle korteri üürib. Need on nagu rongi esimene ja teine vagun. Midagi sellist.

Küsimused said otsa. Tänan! Ja nüüd on põhiseaduskomisjoni poole pealt Toomas Kivimägi.

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Väga head eelnõu algatajad! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu väga põhjalikult oma istungil 10. mail käesoleval aastal ja tavapäraste põhiseaduskomisjoni liikmete kõrval osales mõnda aega asendusliikmena ka Andrus Seeme.

Raimond tegi väga põhjaliku, selge ja arusaadav ettekande ka põhiseaduskomisjoni istungil. Kuna see lõviosas ja veelgi pikemalt sai ette kantud ka täna saalis, siis ma seda kordama ei hakka. Seejärel avaldas oma arvamust Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna hoolekandeteenuste ja -toetuste poliitika juht Tarmo Kurves, kes leidis, et tegelikult täna on juba Eestis olemas kehtiv sotsiaalhoolekande seadusega toimetulekutoetuste maksmise regulatsioon ja see on piisavalt paindlik, et katta eluruumi üüriga seotud kulusid. Aga isegi sellisel juhul, kui üüri ei pea maksma, siis ka muid kulusid on võimalik arvestada, kui hakatakse rehkendama toimetulekutoetust.

Väga põhimõtteline küsimus tõepoolest oli selle üle – ja seda korduvalt ka Raimond Kaljulaid rõhutas komisjoni istungil –, et ikkagi just nagu põhiprobleem on selles, et meil ei ole piisavalt vabu kortereid üüriturul. See on peamine probleem. Ma olen sellega täiesti nõus, et see tänasel päeval on probleem, arvestades seda sõjapõgenike hulka. Aga omaette küsimus on selles, kui palju see eelnõu võiks täiendavalt tuua eluruume üüriturule. Ma isiklikult selles mõnevõrra kahtlen. Toomas Kivimägi söandas arvata, et kas selline lahendus, kui see saab seaduseks, ei demotiveeri rahvusvahelise kaitse saanud inimesi leidma endale tööd, kui kuue kuu jooksul on näiteks riigi poolt üks selliseid põhikulusid nagu eluase kinni makstud. Avaldasin arvamust, et meie eesmärk kindlasti võiks ja peaks olema see, et need sõjapõgenikud, kes Eestisse tulevad, ikkagi võimaluse korral maksimaalselt suurel hulgal suunduksid Eesti tööturule ja ei oleks nii‑öelda ülalpeetavad Eesti maksumaksja kulul, vaid tõepoolest nad pigem panustaksin selle läbi Eesti majandusse. Selle peale nii Raimond Kaljulaid kui ka Eduard Odinets pahandasid komisjoni esimehe peale, leides, et see on mõnevõrra kohatu küsimus, et neil on piisavalt motivatsiooni tööd otsida, arvestades seda, kust nad on tulnud, ja et neil tegelikult ka tagataskus mingeid varem kogutud sääste ei ole.

Siis tõesti oli juttu sellest, et UK‑s on sarnane lahendus leitud, et selles mõttes see on ka praktikas rakendunud. Küll aga ma siinsamas saalis istudes, nimelt härra Raimo Kaljulaid valgustas ka põhiseaduskomisjoni istungil, et UK‑s on tegelikult oluliselt erinev sõjapõgenike vastuvõtu režiim võrreldes sellega, mis on Eestis, ja sellest, mida härra Raimond Kaljulaid väljendas, on see, et selleks, et Ukraina sõjapõgenik saaks UK‑sse siseneda, peab tal olema nii‑öelda vastuvõttev pool seal teise UK kodaniku näo. Siit tulenevalt tekkis mul siinsamas mõte, et võib-olla UK‑s ei ole riigil äkki kohustust sõjapõgenikele majutust pakkuda näiteks nelja kuu jooksul, nii nagu on täna kehtivas Eesti seadustikus, ja sellest tulenevalt võib olla põhistatud selline teine süsteem, et riik ei võtagi seda kohustust enda kanda, vaid ongi selline kokkulepe, et seda teevad UK kodanikud, ja sellisel juhul riik kompenseerib neile need kulutused. Nii et selles mõttes see võrdlus ei pruugi olla lõpuni sarnane.

Kõige lõpuks Toomas Kivimägi mainis veel, et me kindlasti ei alahinda neid väljakutseid, mis Ukraina sõjapõgenikel on. Väljendas arvamust ka selle üle, komisjoni istungil oli mõnevõrra kriitikat selle üle, et sõjapõgenikud on majutatud näiteks laevale – kui ma ei eksi, oli selle laeva nimi Isabella –, et kas see on väärikas või mitte. Mina isiklikult leidsin, et antud juhul ei ole põhjust olla kriitiline, ka me ise reisime nendesamade laevadega ja ööbime seal vahel allpool veepiiri mõnes kajutis. Selles mõttes pigem tuleks ikkagi hinnata seda valmisolekut sellist majutust pakkuda.

Oluline on ka tutvustada Vabariigi Valitsuse seisukohta, mis tegelikkuses ... Ma ütlen veel kord, et see eelnõu on kantud üllast eesmärgist ja me ei eita neid probleeme, mis tegelikkuses on, aga ma arvan, et kõige olulisem on see, mida ka Vabariigi Valitsus oma seisukohana on väljendanud. Esiteks see, et juba täna kehtiva seaduse järgi on Vabariigi Valitsusel kohustus pakkuda majutust nii ajutise rahvusvahelise kaitse taotlemise ajaks kui ka veel peale seda neljaks kuuks. See on Vabariigi Valitsuse kohustus. Sealhulgas Vabariigi Valitsus kompenseerib ka need kulutused. Küsimus on selles, mis juhtub peale nelja kuud, kui see neli kuud on täis saanud. Teine küsimus on see, et kas Vabariigi Valitsus on leidnud piisavalt lepingupartnereid, kuhu majutada neid sõjapõgenikke või neid inimesi, kes on rahvusvahelise kaitse saanud.

Väga oluline on ka see, et rahvusvahelise kaitse saajal on Eestis viibimise ajal õigus saada riiklikku pensioni, peretoetusi, tööturuteenuseid ja tööturutoetust, sotsiaaltoetusi, tervishoiuteenuseid ja muud abi samadel õigusaktides sätestatud alustel nagu Eesti kodanikel. Seesama kehtib ka toimetulekutoetuste süsteemi kohta, ka neile rakendatakse toimetulekutoetuste süsteemi täpselt samadel alustel nagu Eesti kodanikele. Siinkohal veel kord komisjoni protokolli väline mõte, et ka meil on tegelikult inimesi – ka eile oli üks selline saade, kui ma ei eksi, oli see äkki TV3-s, kus Pärnumaal üks ema oma väikese tütrega, kellel on arvestatav tervispuue, tal ei ole kuskil oma elamispinda, ta elab praegu üüripinna peal, omanik on otsustanud selle maja maha müüa, tal ei ole kuskile minna, ta ei leia mitte kuskilt üüripinda. Tekib küsimus – noh, ma ei taha, ei ole õige võrrelda küll, aga te saate mu mõttest aru, et loomulikult me peame olema suuremeelsed nende sõjapõgenike suhtes, kes Ukrainast tulevad, väga õigesti on märgitud, et nad võitlevad ka meie vabaduse eest seal –, aga ei ole õige jätta madalamale meie enda inimesi, kellel võib-olla on täpselt samad mured nagu ukrainlastest sõjapõgenikel, kes ei leia endale elamispinda. Siin on võrdne kohtlemine kindlasti printsiibina oluline.

Lõpetuseks, vaatamata sellele, et see eelnõu on kantud siirast soovist ja heast tahtest, komisjon ikkagi otsustas, esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail 2022 ja see otsus oli konsensuslik. Teiseks, kahjuks tegi ikkagi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli seitse: Kalle Grünthal, Toomas Kivimägi, Oudekki Loone, Tõnis Mölder, Paul Puustusmaa, Andrus Seeme ja Marko Torm. Vastu oli Eduard Odinets. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Aitäh!

Raimond Kaljulaid soovib küsida. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on teile viktoriiniküsimus. Tsitaat: "Sõjapõgenike majutamisel meenub, kui olin 92. aastal Torontos. Riigi poolt oli korraldatud mudel, et perekonnad võtsid asüülitaotlejad vastu ja riik maksis peredele selle eest raha. Täna tehakse paljudes Euroopa Liidu riikides sama. Taoline süsteem, tuleks ka Eestis kiiresti käivitada." Kes on teie arvates see tuntud Reformierakonna poliitik, kes on selle tsitaadi autor?

Aitäh, hea Raimond! Söandan arvata, et see on härra Andrus Ansip. Aga ütleme, Andrus Ansip, kellest ma väga lugu pean, ei ole täna siiski Riigikogu liige. Selles mõttes neid otsuseid peame langetama meie, mismoodi ja kuidas edasi minna.

Tegelikkuses teine on tõesti see, et me mõnevõrra hakkame dubleerima neid süsteeme. Me demotiveerime tegelikult ka valmisolekut üüri maksta, kui kellelgi selline võimalus on olemas. Kui me ütleme, et nüüd on tasuta, eks ju, või riik maksab selle kinni, siis tegelikult ka need, kes oleks suutelised maksma, seda loomulikult ise ei tee. Ehk sellega tekitame enesele põhjendamatult täiendava koormuse. Osa inimesi, kes kindlasti ei ole suutelised seda tegema, nende jaoks see süsteem kindlasti kindlasti töötaks positiivselt. 

Aga teine, mis ka Signe Kivi küsimusest kumas läbi. Me ei tohi alahinnata ka Eesti inimeste valmisolekut tasuta aidata erineval moel Ukraina sõjapõgenikke. Ja neid viise on erinevad. Kui me nüüd jõuame selleni, piltlikult öeldes, et kui ma annan üüripinna tasuta ja riik maksab selle piltlikult öeldes kinni, siis võiks öelda, andke andeks, et kui mina olen teinud annetuse, siis ma võiks öelda ka riigile, et maksa minu annetus kinni. See on võib-olla samamoodi tema annetus, tema vaba tahe tegelikult aidata, tasuta seda teha. Ma tean Pärnumaal väga palju inimesi, kes tõepoolest ei eelda ega ootagi riigi käest, kui nad on andnud oma üüripinna kasutamisse ukrainlaste, sõjapõgenike jaoks, mingit raha ega toetust. Loomulikult ei ole see domineeriv, ma olen sellega täiesti nõus. Ma arvan, et valdav enamik nendest, kes on valmis üüripinda pakkuma, ikkagi eeldab teatud tulu selle eest, kui nad Ukraina sõjapõgenikule üüripinda pakuvad.

Aga veel kord: me sellisel juhul ikkagi demotiveerime mitte maksma ka neid, kes on suutelised ja valmis maksma, seda enam, et see on tagatud läbi toimetulekutoetuse süsteemi.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Natukene sa juba vastasid tegelikult mu küsimusele. Tõepoolest on siin kaks poolt, üks on see, et me anname sellele üürnikule vahendid, et ta saaks ise otsida endale sobivat pinda või teine variant on, et üürileandjal katame need kulud ära ja ütleme, et üürnik näed, siin on mingisugused võimalused, et otsid. Kas teil nagu noh, sa natukene küll avasid ja ma kaldun ka selle lahenduse poole, et tegelikult me peaksime pigem andma üürnikule võimaluse ja vabaduse ise otsustada ja nende kulude katmiseks siis ka teatud vahendid andma. Kas analüüsisite seda natuke detailsemalt, kas siin ei ole ka siis võib olla probleem selles, et see summa on liiga väike, et üürileandjad ei anna piisavalt oma pindasid üürile. Kas seda teemat oli käsitletud?

Aitäh, hea küsija! Otseselt sellest aspektist arutelu ei toimunud, aga eelnõu põhimõte küll minu arusaamist mööda on see, et ikkagi see 210 eurot kuus on mõeldud üürileandjale, mitte üürnikule raha kätte maksmiseks. Ja teine pool on ikkagi selles, et kui me räägime sellest, et toimetulekutoetuste süsteem on valmis kompenseerima üürikulusid, kellel ei ole piisavalt sissetulekuid või tulusid, siis ka see ei tähenda raha ette kätteandmist. Selle üürimakse peab ta suutma ise ära tegema, siis ta saab nii öelda läbi toimetulekutoetuse süsteemi saab selle raha hiljem tagasi. Et siin tõepoolest printsiibis on kaks erinevat poolt, üks on see, et anda nagu raha kätte, aga taas ma ütlen jällegi see, et kui anda kõigile taas n-ö kõikidele Ukraina sõjapõgenikele raha kätte 210 eurot kuus, siis see on ilmselgelt oluliselt kulukam, isegi kui see eelnõu siin antud juhul. Selles mõttes nagu ma arvan, et veel kord, et me selle toimetulekutoetuste süsteemi ei tohiks kohaldada erinevalt kogu lugupidamise juures kõigi Ukraina sõjapõgenike ja meie enda kodanike vahel. Selles mõttes ma arvan, et see on nagu põhipostulaat tegelikult, miks minu arvamus on erinev Andrus Ansipi seisukohast.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma jätkuvalt pahandan, mulle tundub, et me räägime väga erinevatest asjadest. Lihtsalt igaks juhuks ütlen, et me ei räägi siin üürisuhtest, üürnikust ega üürileandjast, me räägime tasuta kasutamiseks andmisest. See on hoopis teine asi. Lisaks sellele, et me võime motiveerida Ukraina põgenikke üüriturult korterit võtma, aga ka algatajate ettekandja korduvalt ja korduvalt rõhutas: neid kortereid lihtsalt ei ole. Ja need, mis on, nad ei ole isegi Eesti inimestele kättesaadavad oma hinna poolest, rääkimata põgenikest. Mis puudutab annetusi, siis riik motiveerib ka annetusi tegema, sest pakub tulumaksusoodustusi inimestele, kes annatavad, selles mõttes. Ja põhiargument, nagu ma aru saan, et olemasolev süsteem, toimetulekutoetus ja riigi poolt pakutav tasuta pind peaks just nagu seda probleemi lahendama. Aga kas ei ole odavam anda toetus sellele inimesele, kes annab tasuta korteri, kui maksta toimetulekutoetusi ja muid selliseid asju?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Alustades kõige lõpust, ma arvan, ei ole. Tegelikult tõepoolest ei ole, et kui anda see raha kohe kätte, pigem läbi toetussüsteemi, me saame kõik sellest aru, see on vähem kulukas, eks ju. Ilmselt rohkem bürokraatiat ja nii edasi, aga kui me anname kõigile, ma ei tea, 40 000‑le Ukraina sõjapõgenikule, noh, ma ei tea, pere kohta 210 eurot kuus, eks ju, ilmselgelt see on kulukam, selles ei ole küsimus. 

Teine küsimus, Eduard, see on tõepoolest valiku küsimus. Võib-olla Raimond valgustab meid sellest UK süsteemist natukene pikemalt. Üks võimalus on see, et riik ei võta sellist kohustust, nagu meil on seadusega kohustus nelja kuu jooksul rahvusvahelise kaitse saanud inimesele kindlustada majutus. Kui riik ei võta seda kohustust, siis ongi teine süsteem, ongi see, et maksame eraisikule või ettevõtjale, maksame selle raha, mille eest tema üürib seda pinda ja see neli kuud või pikem periood siis sellisel juhul teine pool ei pea maksma. Nii et see on tegelikult süsteemi valiku küsimus. Mina söandan väita, et see Eestis ikkagi olemasolev välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, sealt tulenev kohustus nii rahvusvahelise kaitse taotlemise ajaks kui ka veel vajadusel kuni neljaks kuuks tagada majutus, Eesti riik on selle kohustuse endale võtnud ja ta peab seda kohustust täitma. Loomulikult, olen nõus, kui ta seda kohustust ei täida, siis loomulikult, nii nagu Oudekki Loone kasutas ka põhiseaduskomisjoni istungil sellist väidet, et siis riik peaks nii-öelda maksma trahvi. See on tõepoolest kaasus, mida peaks eraldi arutama, et kui riik ei suuda ise seda kohustust täita. Ja ma ei söanda kindlasti väita, et kõik sada protsenti on leidnud lahenduse, ilmselt kaugel sellest, aga valdav enamus varem või hiljem on selle lahenduse leidnud.

Teiseks sellele, Eduard, ma vaidlen tõsiselt vastu, et isegi kui see on tasuta, mille alusel Ukraina sõjapõgenik või rahvusvahelise kaitse saanud inimene kasutab seda pinda, see eeldab ikkagi üürisuhet, üürilepingut. Igal juhul eeldab. Ma arvan, et ükski eraomanik ei söanda, ei julge ka, ma ei tea, ta lõpuks lõhub seal midagi ära või mida iganes, saate aru, on erinevaid juhtumeid, ja siis mul ei ole lepingut, mul ei ole mitte midagi, sa ise vabatahtlikult võtsid. Nii et siin ma juristina söandan väita, et see üür võib olla ka null, aga üürileping kui selline peaks igal juhul olema, nii ühel kui teisel juhul. Sellisel juhul kas maksab üürnik ise seda või on riik selle omanikule selle raha kinni maksnud. Üürileping või üürisuhe peaks kindlasti olema.

Ja teine, et ma möönsin ja tunnistasin, et teie märkus on selles mõttes igati õige, et ma arvan, et sellise täiendava nõudlusega üüriturul, mida on kaasa toonud Ukraina sõjapõgenikud, kindlasti meie turg valmis ei olnud. Ja ma olen täiesti päri sellega, et meil ei ole piisavalt kortereid selle hinnaga. Loomulikult, alati on turul mingi hulk kortereid, aga enamikule inimestele ei pruugi see olla kättesaadav, eriti sõjapõgenike jaoks nende tulusid arvestades. Selleks ei olnud meie turg valmis. Aga nüüd omaette küsimus on see, kui palju see meede võiks avada piltlikult öeldes täiendavaid uksi või täiendavaid üüripindu, et kui me nüüd ütleme, et riik maksab selle kuue kuu jooksul kinni, seda enam, et ta ei tea, mis juhtub peale kuut kuud, siis ta peaks hakkama ise maksma ja võib-olla ta ei maksa seda ja nii edasi. Selles mõttes nagu ma olen täiesti nõus, et mingi hulga täiendavaid üüripindu see toob turule, kui see saaks seaduseks, aga ma ei usu, et see muudab seda paradigmat, et neid tuleb tuhandeid täiendavaid. Sest nagu ma ütlesin, et väga paljud inimesed on avanud tasuta oma kodu või suvila uksed selleks, et olla solidaarne ukrainlastega ja tänada läbi selle neid selle eest, mida nad seal teevad.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma ka arvan, et juristina ja isegi mitte juristina, et üürileping on oluline juba laste kooli või lasteaeda saamisel ja kui inimene tööle läheb, siis maksude laekumisel. Aga annetuste osa sai siin juba õiendatud, 20% ju tuleb tagasi, need, kes on kantud registrisse ja selle võid uuesti annetada, selle riik mingil määral maksab.

Minu küsimus puudutab, kas komisjonis oli ka tegelik arutelu selle üle, kui palju omavalitsustes on neid pindasid, kui palju on neid, kes on tegelikult hädas? Enne tagasilükkamist kas ei oleks võinud siiski lasta selle teisele lugemisele, vahepeal teha tööd ja uurida, kuidas omavalitsused toime tulevad pandud ülesandega. Meie eelnõu on antud sisse 24. märtsil 24. märts. Sel ajal oli probleem väga suur ja me teame, et alles täna omavalitsused, ka konkreetselt Viljandi on halduslepingud, mis siis Sotsiaalministeeriumi poolt alles saadeti omavalitsustele, lähevad volikogudesse. Kas ei oleks olnud mõistlik küsida tegelikku seisu?

Aitäh, väga lugupeetud küsija, hea kolleeg Helmen! Esiteks, ega põhiseaduskomisjon ei saa lükata tagasi ühte eelnõu, see on ikka suure saali otsus. Meie saame, komisjon teeb oma otsuse, aga see ei ole siduv suure saali jaoks, suur saal võib hääletada kuidas iganes. Teine, ütlen väga ausalt, et väga detailset arutelu selle hetkeseisu üle komisjonis tõepoolest ei olnud ja ma arvan, et sul on õigus ka selles, et selle ajaga võrreldes, kui te eelnõu esitasite ja see, mis seis on täna, ma usun küll öelda, vaatamata sellele, et põgenike hulk on läinud vahepeal n-ö püstloodis üles, on tegelikult oluliselt selgem ja parem. Ma ütlen veel kord, et ega ei saa eeldada sellist valmisolekut sellise hulga sõjapõgenike lühikese aja jooksul tulemiseks valmis olla. Selles mõttes ma arvan, et ikkagi tänane olukord on oluliselt parem, kui see oli sel ajal, kui seda eelnõu esitati ja kui natukene kalambuuritseda, siis võib-olla see probleem on juba lahenenud, mida te selle eelnõu esitamisega tõstatada tahtsite. Kindlasti mitte täiel määral, et me ikkagi korra-kaks nädalas ikka loeme ajakirjandusest neid asju. Kusjuures head kolleegid, ega siis vahel need põhjused, miks mõni Ukraina sõjapõgenik ei leia endale elamispinda, ei ole isegi mitte rahas, vaid milleski muus, nagu ma olen pannud tähele, mida on väga valus lugeda, aga paraku reaalsus on selline, et päeva lõpuks omanik ikkagi ise valib ja otsustab, kellele ta elamispinda üürib või mitte. Ka selliseid näiteid tegelikult on olemas ning põhjuseid on väga erinevaid, miks Ukraina sõjapõgenikud ei leia normaalsel ajal endale vajalikku üüripinda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! Selles mõttes ma olen ka sama optimistlik kui teie ja usun Eesti inimestesse. Te siin rõõmustate nende üle, et kes on kõik võtnud, need saavad hakkama. Aga teate, elu on tegelikult selline, et ühel hetkel kas sul on vaja enda lapsele seda korterit, kuhu sa oled Ukraina põgeniku praegu võtnud, või on midagi muud, need inimesed ühel hetkel, nad ei ole lõputult seal, selles mõttes, et nad ei jää sinna. Selles mõttes probleem, mida te arvasite, et on läinud paremaks, on tegelikult läinud hullemaks. Sest me oleme järjest rohkem selles olukorras, kus need põgenikud nüüd peavad omale püsielupaiga leidma, aga neid juba praegu ei ole. Mina ei ole kuulnud ka, me oleme seda diskussiooni siin pidanud, et ka valitsusel oleks plaani. Kas te isegi ei küsinud või uurinud? Te vaatasite ainult eelnõu kitsalt, aga laiemalt probleemi komisjonis ei proovinudki lahata või?

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Ei, me ikka proovisime komisjonis lahendada. Ja eks me suhtlesime ka Signe Riisaloga neil teemadel. Veel kord: ka tema möönab, et loomulikult on probleeme, mis on lahendamata, aga siiski väga paljud asjad on läinud paremaks.

Heale kolleegile Helmenile täiendavalt: ta viitas ka nendele halduslepingutele, tõepoolest ka see on üks koht, kus on ikka korralik vajak tänasel päeval tegelikult olemas. Neid lepinguid ei ole teps mitte üldse nii palju, kui neid võiks ja peaks olema. Ma arvan, et ka see on protsess, mis vajaks kindlasti kiirendamist, aga ma arvan, et võib-olla selle esimese lepingu tegemine ongi kõige keerulisem, peale seda läheb juba asi lihtsamaks. Nii et ma väga loodan, et neid lepinguid tuleb ikkagi lausa, noh, kas päris kümnete kaupa, aga 10 või 20 lepingut omavalitsuste ja Sotsiaalkindlustusameti vahel võiks ja kindlasti peaks olema. Selles suunas tuleks kindlasti liikuda.

Loomulikult, hea Lauri, sul on selles mõttes õigus, et kui see neli kuud hakkab ju paljude jaoks täis saama, mis on riigi kohustus, ja sealtmaalt tõesti on sõjapõgeniku enda asi leida elamispind, selles mõttes on sinu märkus õige. Aga eks loomulikult nii kiiresti uusi kortereid ei ehita. Aga ikkagi lõpuks turul on omadus reageerida nõudlusele. Ja selles mõttes, kui on tekkinud täiendavat nõudlust, siis kindlasti läbi selle tekib täiendavat pinda üüriturule. Mitte küll nelja kuuga ei ehita uut maja, aga ütleme, et keegi leiab ikkagi võimaluse. Nõudlus on olemas ja on võimalik täiendavat tulu teenida, nii et selles mõttes ma siiski usun.

Ja kui võtta seda absoluutnumbrit, mis on turul, ma ei tea, kui oli vist näide, kas Tallinnas oli 16 000 või üle Eestis, kus see 16 000 elamispinda. (Keegi parandab.) Kuidas? Jah, 1600. Vabandust! 1600 elamispinda, see oli Tallinna näitel, eks ju, on turul olemas. Aga veel kord: ma möönan, et 90% neist ilmselt ei ole jõukohane Ukraina sõjapõgenikele, nii et see on probleem kindlasti. Aga veel kord: ma kõige suuremat probleemi näen ikkagi selles, et me dubleerima seda. Meil see toimetulekutoetuse mehhanism on olemas.

Kui see ei ole piisav selleks, et pigem ma ütlen tõesti see, mida Heiki Hepner ka küsis, et noh, võib-olla tekib vajadus, et see ei anna võimalust üürida, lihtsalt ei ole turul nii odavaid kortereid, mis mahuks selle toimetulekutoetuse rehkenduse juurde, siis sellisel juhul tekib tõesti pigem täiendav lahendus panna sinna täiendavat raha juurde, et on võimalik nagu kallimat korterit üürida, kui üüriturul selle hinnaga, mida on võimalik katta ka toimetuleku toetuse vahendite arvel, ei ole.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Kuna te kaks korda ütlesite, et see põgenik saab 210 eurot. (T. Kivimägi: "Ei.") Ilmselt see oli lihtsalt sihuke tehniline eksitus, et ma palun, et te täpsustaksite ka stenogrammi huvides, et kui te loeksite selle eelnõu paragrahvist üks, et kes on see isik, kellele see toetus on ette nähtud, et ei jääks kõlama, et see, kellele see mõeldud on. Ja siis teiseks küsimus: te räägite dubleerimisest. Kas te, palun, ütleksite siis, millist toetusmeedet see täpsemini dubleerib, milline tänane toetusmeede on ette nähtud inimesele, kes annab sõjapõgenikule elamispinna kasutada? Millisest dubleerimisest te täpsemini räägite?

Aitäh, hea küsija! Kui sa kuulasid mind tähelepanelikult, ma härra Heiki Hepnerile vastates ütlesin küll väga selgelt, et see 210 eurot on mõeldud korteriomanikule. Ma ütlesin väga selgelt, nii et kui sa mind tähelepanelikult kuulasid. Teine, mis jah, see on natukene sõnade kasutus, noh, ütleme siis niimoodi, et me loome pigem paralleelsüsteemi selle süsteemi kõrvale, mis täna tegelikult olemas ja toimiv. See on olemas toimiv toimetuleku toetusmehhanism, mis võimaldab arvestada ka üürikuludega. Ja nüüd me loome mingi paralleelsüsteemi, mingisuguse teistsuguse, mis n-ö läheb välja sellest toimetuleku toetuse mehhanismist. Ja siis tekib küsimus, et kuidas me neid muid kulusid, mida on võimalik katta ka läbi selle toimetuleku toetusmehhanismi, et kuidas me seda rehkendama hakkama, kuna me oleme ühe tüki sealt välja lõiganud, me tekitame enesele sellise põhjendamatu administratiivse koormuse sellega, siis ei kehti n-ö see toimetuleku toetussüsteem ka enam nende suhtes. Nii et selles mõttes me loome paralleelsüsteemi ja veel kord, head kolleegid, ma ütlen, et minu hinnangul suurim sisuline probleem on tõesti see, et meil ei ole piisavalt kortereid üüriturul tänasel hetkel selle hinnaga pakkuda sellele hulgale rahvusliku kaitse saanud sõjapõgenikele, kes Eestis on, see on suurim probleem, aga ma ei näe, et ka see eelnõu seda probleemi kardinaalselt lahendaks. Veel kord, see 210 eurot omanikule, noh see ei ole ka liiga suur summa, esiteks ja teiseks see on kuueks kuuks. Ta ei söanda võtta ikka, kes kõhkleb, kas ta annab oma pinna üürile või ei anna, siis see kuus kuud tagatud üüri ei pruugi olla piisav selleks, et seda riski või koormust endale võtta. Et jah, ma ütlen veel kord, et see ajaks selle väga keeruliseks. Aga ma ütlen veel kord, et ma mõtleks juba natukene teistmoodi, kui n-ö lõigata siis need välja, kes saavad üüritoetust lõigata kogu toimetulekutoetuse mehhanismist välja, aga ma ei tea, kas see on parem või mitte, eks ju. Ja teiseks veel kord, et see administratiivselt on tohutu ja arusaamatu koormus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te natukene tahtsite sellist sikku teha või mind rumalaks teha, öeldes sellest, et ega komisjon ei lükka tagasi, seda lükkab ikka suur saal. Kui komisjon oleks teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada, siis ma oleks üpris kindel olnud, et võib-olla ainult Reformierakond oleks vastu hääletanud, aga teised oleksid olnud nõus selle esimese lugemise lõpetamisega. Nii et tegelikult komisjon tegi sellise ettepaneku ja saal otsustab, see on tõsi.

Nüüd toimetulekutoetusest. Mul on täna võimalus juba kahel korral ... Rahandusministrile ja nüüd ka teile. Toimetuleku toetuse arvutamisel on siiski teatud piirid ja normid, mis kohalik omavalitsus kehtestatab, ja need ei kompenseeri suuremat üürikulu kui kehtestatud norm selles kohalikus omavalitsuses. Kui see neli kuud, kui on riigi kohustus tagada pind, on lõppenud, ja nüüd peab see põgenik leidma ise pinna, kui sellele lisandub kuus kuud, kui ta ei leia nelja kuu jooksul või ei ole veel tööle saanud, siis igal juhul tekib lootus, et selle kuue kuu jooksul ehk ta saab tööle ja jõuab iseseisvalt hakata maksma.

Aitäh, väga lugupeetud küsija! Ma pean, Helmen, sinust nii lugu ma sulle kindlasti ei taha siin saalis mingite sikku teha. Kaugel sellest. Eks me ole ka enne üksi olnud, alles hiljuti mõnes eelnõus, aga õnneks nüüd me enam ei ole üksi, nüüd olete teie ka meiega. Selles mõttes jah, ma möönan seda ja seda ma ka mainisin, et probleem pigem on selles, et selle hinnaga üürikortereid ei ole turul, mis mahukd sinna selle toimetulekutoetuse mehhanismi alla, et ta oleks jõukohane seda rentima. See on probleem.

Ja selles mõttes ma ütlen veel kord, et see ei ole mingi lubadus, see on lihtsalt täna minu siin välja öeldud mõte, et kui neid on liiga palju, kelle jaoks see on probleem, siis sellisel juhul pigem tuleb mõelda, tõepoolest, kas erandkorras toimetulekutoetuse mehhanismi sättida, et on võimalik lubada ka arvestades seda, et kuskilt maalt lihtsalt pakkumist ei ole selle hinnaga, mis võimaldab katta neid kulusid toimetulekutoetuse mehhanismi arvelt. Selles mõttes seda tuleb tõsiselt hinnata.

Samas, me kõik usume ja loodame tegelikult ju seda, et see arv nüüd väga üles enam minna ei saaks ega tohiks. Küll aga, millele Lauri kenasti tähelepanu juhtis, probleem on tõesti selles, et kui see neli kuud on riigi kohustus tagada, siis see hulk pigem kasvab, kes peavad hakkama täna iseseisvalt endale üüripinda leidma. Selles mõttes see ei ole veel üldse mitte lõplik lahendus.

Aga veel kord: et ma olen täiesti veendunud, et tänane valitsus teeb tõepoolest kõik selleks, et ikkagi sõjapõgenike probleemi lahendada. Ma arvan, et me oleme olnud piisavalt suuremeelsed riigina, parlamendina ja ka valitsusena. Loomulikult võib olla ka erinevaid valitsusi, kes niimoodi ei mõtle ega arva, aga vähemalt me kindlasti ei jäta neid üksi. Nad võitlevad ka Eesti riigi julgeoleku ja vabaduse eest.

Helmen Kütil on tekkinud protseduuriline. Palun!

Mul ei ole enam kolmandat küsimust ja ma lihtsalt protseduurilisena tahan öelda, et sina, hea kolleeg, meeldid minule ka väga.

Aitäh, Helmen!

See tõesti ei olnud protseduuriline. (Naer saalis.) Lauri Läänemets, palun! (Toomas Kivimägi: Aga ilus oli.)

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Selles mõttes ma arvan jah, sõjapõgenikega tuleb tegeleda, neid tuleb aidata, aga ka neile inimestele, eestlastele, kes on tegelikult mõnes mõttes ühiskonnale, riigile appi tulnud, neile tuleb aitäh öelda. See nüüd jääb ära ja see on probleem minu arvates. See selles mõttes jääb ära, et kes on oma kortereid pakkunud. Teil on selles mõttes kahtlemata õigus, et nõudlusele turg reageerib, ja seda me näeme, üürihinnad lähevad lakke ja ronivad niimoodi üles, et ei ole nagu meie inimestel ei ole ukrainlastel võimalik normaalselt elamispinda saada normaalse hinnaga ja see on päris suur probleem. Täpselt turg reageeribki kahjuks niimoodi. Aga võib-olla te, ma ei tea, koalitsioonis ja siin on hea valitsus, te olete seda kiitnud kogu aeg, et valgustage, mis siis plaan on. Siiamaani kuskil me pole siin suures saalis, üheski komisjonis kuulnud. Aga mis siis on plaan?

Aitäh, lugupeetud küsija! Tõepoolest, kui kasvab nõudlus, siis tõesti on kaks poolt, et kui on defitsiit, siis see märgib seda, et hinnad lähevad üles. Aga teine pool on see, et kui on tekkinud nõudlus, siis tuleb ka tihtipeale sinna kaasa pakkumine, suurem pakkumine küll mingi ajalise distantsiga, on võimalus, et see on äri, siis sellisel juhul tuleb pakkumisi sinna täiendavalt juurde, aga lühiajaliselt esimese hooga, tõepoolest, üürihinnad võivad minna pigem üles. Aga eks need põhjuseid, miks üürihinnad üles lähevad, on terve rida teisi ka. Ma söandan arvata, et ega riik ikkagi neid tänavale ei jäta. Pigem ma olen seda meelt, et kui riigil on endal üüripinnad, kuhu saaks majutada, oleks väga rumal jätta need pinnad tühjaks, kuna neli kuud on täis tiksunud. See on nüüd küll minu enda selline interpretatsioon, milline üks võimalik lahendusvariant võiks olla, et sellisel juhul ta ei aja sealt ilmtingimata välja, vaid ikkagi võimaldab seal olla, kus ta see neli kuud, mis on riigi kohustus tagada, tegelikkuses oli.

 See on üks võimalik lahendus, sest kindlasti ma arvan, et kui riigi kohus, see aeg saab täis, need pinnad jäävad ju nii-öelda tühjaks, osa on küll lepingulisel alusel, ei ole ju mõistlik jätta neid tühjaks ja jätta ukrainlasi tänavatele, vaid pigem siis ikkagi nad saavad jätkata seal võib-olla ka mingis mõttes soodsamatel tingimustel. See näiteks on üks asi, mida ma kindlasti olen valmis ka Signe Riisaloga diskuteerima. Ma ei tea, kas nad on seda arutanud või mitte, aga minu arvates oleks see väga loogiline. Ehk veel kord, kui see neli kuud saab täis, sa pead sellelt riigi pakutud pinnalt, riik loomulikult ei ole kõik nii-öelda riigi pinna peal, riik on teinud ise mingisuguse lepingu kas mõne eraühinguga või mõne omavalitsusega või mida iganes, aga veel kord, ei ole mõistlik jätta neid pindu tühjaks ja samal ajal ukrainlasi tänavale, juhul kui neil ei ole tegelikult eraturult võimalik leida iseseisvalt üürilepingut, üüripinda. See võiks olla üks selline mõte, mille ma igal juhul Signele edastan, ja kaalume.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja Toomas! Kuulasin toas seda sinu ettekannet ja ma saan aru, et probleem on olemas, nende üüripindade probleem on olemas. Meie oleme pakkunud ühe lahenduse, võib-olla see pole kõige mõistlikum. Sa möönsid ka seda, et tegelikult see lahendus pole võib-olla kõige hullem, aga noh, ütleme, et kannataks selle lahendusega edasi minna.

Nüüd ongi mu küsimus. See komisjoni otsus – Eduard oli esimese lugemise lõpetamise poolt, ülejäänud kõik olid teist vastu. Kui probleem on olemas, siis probleemi saab lahendada ühe seaduseelnõuga, mida saab ju siin Riigikogu menetluse käigus muuta paremaks, teha muudatusettepanekuid, saadik saab teha, sa ise saad teha, nii fraktsioon kui ka komisjon saab teha muudatusettepanekuid. Valitsus saab tuua veel läbi komisjoni muudatusettepanekud. Miks me siis nii ei tee? Miks me selle kohe esimesel lugemisel tõukame tagasi? Kas see põhjus on ainult selles, et algatajad on seal sotsiaaldemokraadid ja Raimond Kaljulaid?

Aitäh, hea Kalvi! Viimasest alustades: kohe kindlasti mitte. Me oleme siin, vist järgmine nädal tuleb üks eelnõu, valitsuse eelnõu, mis on ühendatud opositsioonist tulnud erakonna eelnõuga kokku panna ja nii edasi. Ma olen alati seda meelt ja tihtipeale initsiatiivi tuleb tunnustada. Kui teil oli äge idee, siis ei ole viisakas seda ideed ära kaaperdada, ma ei tea, nii et valitsus tuleb oma ideega ja siis jätab teid nagu kõrvale. Ma ei pea seda kindlasti õigeks.

Miks tegelikult, ma arvan, komisjon sellise otsuse tegi? Tegi sel põhjusel, et kas see põhimõtteline lahendus, me saame rääkida sellest põhimõttelisest lahendusest, kui me räägime ka muudatusettepanekutest, siis ma peaksin seda põhimõttelist lahendust järgima. Küsimus on pigem selles, punkt üks, me ei eita, et probleem on olemas. Ehk veel kord: ei ole piisaval hulgal vastuvõetava hinnaga kortereid üüriturul, et seda sõjapõgenike üüriprobleemi lahendada.

Aga teine on see, et ma leian, nagu ma eespool ka ütlesin, et see lahendus, põhimõtteline lahendus, mida te pakute, ma ei söanda arvata, et see toob sadu täiendavaid kortereid üüriturule selle probleemi lahendamiseks. See on minu väide. Sellega me ei ehita piltlikult öeldes ühtegi korterit juurde, sellega me tagame omanikule kuue kuu jooksul, eks ju, selle üüri maksmise. See on see põhimõte. Kindlasti ma arvan, et 10, 20, 30, ma ei tea, võib-olla 50 korterit tuleks turule tänu sellele eelnõule, aga see ei lahenda seda probleemi, mis on oluliselt suurem kui see.

Küsimus on, Kalvi, selles, et see põhimõtteline lahendus ei ... Veel kord: nagu ma ütlesin, see on ikkagi mingi, me loome kõrvalsüsteemi. Siin komisjoni istungil oli juttu ka, et ka üüriturgu me tegelikult natukene ähmastume sellega ja nii edasi. Küsimus on pigem selles põhimõttelises lahenduses, mitte see, et me eitaksime läbi selle probleemi.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab toimetulekutoetuse summat, mis on omavalitsuseti väga erinev. Kas ikkagi katab see summa ära kõik kommunaalkulud ja mis nõu te annaksite põgenikele, mis nõu te annaksite omanikele, kuidas nad toime tulevad?

Aitäh, lugupeetud küsija! Nagu eelpool ka juttu oli, et ta ei pruugi kindlasti katta. Nagu me rääkisime, just põhiprobleem on selles, et ei ole selle hinnaga, mis oleks vastuvõetav, mis mahuks sinna toimetuleku toetuse n-ö põhimõtete alla, et neid ei ole piisavalt, nii et selles mõttes see ongi põhiprobleem ja nagu ma ütlesin, et pigem, aga see on ainult minu isiklik mõte, arvamus, et peaks sellistel juhtudel ikkagi kaaluma, võibolla kas siis täiendavalt üüri kulude võimalikku kompenseerimist läbi toimetulekutoetuse mehhanismi, siis sellistel juhtudel, kui neid on väga palju, et väga lihtsakäeliselt me ei tohi minna seda muutma, sest veel kord: te olete alati seisnud Eestimaa inimeste eest, kõigi Eesti inimeste eest. Ja ütleme, antud juhul me ei tohi tekitada, andke andeks, ka ebavõrdset olukorda nende inimeste ees, kellel on täpselt samasugused mured – meie enda kodanikud, kes ei ole sõjapõgenikud, meil on, ma arvan, andke andeks, ma arvan, et neid on sadu tuhandeid peresid Eestis, kellel on täpselt samad probleemid, mis on tegelikult sõjapõgenikel, nad ei suuda üürida kortereid turult selle hinnaga, mida pakkuda on ja elavad ei tea, kus. Selles mõttes me ei tohi, saate aru, see on natukene selles mõttes tundlik koht. Kui ma ütleksin, et meil ühtegi probleemi ei ole, okei, no siis ei ole teema, aga meil endal on ka inimesi. Sellepärast ma pooldan sellist ühtset skeemi, ühtset lähenemist ja võib-olla antud juhul tõesti, et mingi täiendav võimalus täiendavalt üürikulusid katta, pigem sedapidi, ma ütlen, et ma ei tea, paneme sinna 100 eurot otsa, kui on vaja kuidagi toetusmehhanismile lisaks, kui see on vajalik üürikulude katmiseks, võib olla läbi selle me saame poole odavamalt. Piltlikult öeldes, kui on teie eelnõu, eks ju, ja samas võib-olla lahendame probleemi või leevendame probleemi, siis tekib n-ö mingi hulk kortereid täiendavalt turule, mida nad on suutelised ja valmis üürima.

Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Eduard Odinets, palun!

Austatud aseesimees, head kolleegid! Nii nagu sai juba ka küsimuste-vastuste voorus korduvalt mainitud probleem, kus majutada Ukraina sõja eest põgenevaid emasid lastega, on jätkuvalt akuutne ja jätkuvalt suur. Ta oli suur 24. märtsil, kui sotsiaaldemokraadid esitasid oma eelnõu, mille eesmärk on toetada korteriomanikke, kes pakuvad oma eluruumi tasuta sõjapõgenikele. Ja see probleem on jätkuv. Ja me näeme iga päev meedias, kuidas üürituru anomaaliad pitsitavad inimesi Eestis, mitte ainult sõjapõgenikke, vaid ka teisi Eesti inimesi ja kõikides regioonides.

Kuid meie eelnõu on suunatud sõjapõgenikele ja täiendava meetmena, mitte kõrval paralleelmeetmena, vaid alternatiivmeetmena, kui seda saab niimoodi nimetada, et pakkuda täiendavat tuge nendele inimestele, kes täiesti tasuta annavad oma elamispinda ja seejuures kannavad ka kulusid kas või lihtsalt kommunaalkulusid, mis ei pruugi ka väga väikesed olla ja aina kasvavad. Ja täiesti õigesti on märgitud, et me peame mõtlema kõikidele Eesti inimestele ja kõikidele inimestele, kes Eestis elavad, loomulikult sotsiaaldemokraadid seda väga toetavad. Ja siin me tõesti väga loodame, et ükskõik, milline see valitsus meil millalgi on, et ta mõtleb tõsiselt nendele abimeetmetele, kuidas toetada Eesti inimesi oma elamise eest maksmisel, nii kommunaalkulude kui muude kulude katmisel. Aga see meede, mida pakuvad praegu sotsiaaldemokraadid, on seotud sõjapõgenikega ja ongi ajutine meede, mis on ette nähtud nii kauaks selleks ajaks, millal põgenikud meil siin on. Sest nii põgenike endi soov kui ka ilmselt meie kõigi unistus on selles, et nad ikkagi naasevad oma kodumaale, naasevad oma kodulinnadesse ja küladesse, et taastavad oma kodumaa ja Eesti riik aitab neil taastamisel, et sellepärast ei ole mingi kõrvalmeede, see ei asenda mitte midagi muud. See on alternatiivne täiendav meede, mis toetab korteriomanikke. Siin väga palju on räägitud sellest, et meil on olemas toimetuleku süsteem, mis aitab kõiki neid põgenikke oma arvete maksmisega, sõlminu null euroga leping ja kommunaalkulude poole pealt tuleb see toimetulekutoetus. Aga me väga hästi teame, paljud meist on väga mitme omavalitsusega seotud, need toimetulekureeglid määrad, summad on väga erinevad.

Aga minul siin ees on ühe sõjapõgeniku pangakonto väljavõte 0 eurost, nii nagu see Swedbankis sai avatud kuni tänase päevani. Ja mis ma näen: kõik tema sisse- ja väljaminekud. Korteriarve 197 eurot aprillikuu eest, toimetulekutoetus Kohtla-Järve Linnavalitsuselt 39 eurot 41 senti. Kõik. Küsimus on eksju, kuidas see toimetulekutoetus aitab seda üüri kinni maksta? Ei, kuidagimoodi ei aita. Ka muud toetused, ma näen siin kontoväljavõttel töötukassa toetus 226 eurot. Et siis kokku kuu aja elamiseks jääb sellele konkreetsele perekonnale, emale ja tema lapsele 50 eurot. Ja me räägime, et on meie süsteemid Eesti riigis loodud. Jah, loomulikult, täiesti möönan seda, et ilmselt on meil ka tavalisi eesti peresid ka mitmeid, võibolla mitmeid tuhandeid, kellel samamoodi toimetulekutoetusest ei piisa. See konkreetne eelnõu, millega sotsiaaldemokraadid välja tulevad välismaalaste kaitse seaduse muutmiseks, on suunatud ainult ühele sihtrühmale, see on ajutine meede. Aga loomulikult me peame kõik ka edaspidi, sõltumata koalitsioonist, opositsioonist ikka väga tõsiselt mõtlema, kuidas kõik Eesti pered hakkama saavad. Sotsiaaldemokraatide nimel, palun head kolleegid, mitte toetada põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu tagasi lükata. Ja palun teid toetada eelnõu teisele lugemisele suunamist, et me saaksime kõik need probleemsed ja küsitavad kohad selles eelnõus üheskoos siluda, et aidata sõjapõgenikel Eestis hakkama saada, niikaua kui nad siin on.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 564 SE esimesel lugemisel tagasi lükata ja seda me peame hääletama ning kõigepealt teeme saalikutsungi.

Head kolleegid, menetleme Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 564 SE ja juhtivkomisjoni ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma panen hääletusele ettepaneku eelnõu 564 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise ettepaneku poolt on 58 saadikut, vastu on 9 saadikut. Eelnõu on menetlusest väljas.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 578 SE esimene lugemine. Ettekandjaks palun siia Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Meil on päris palju Ukraina sõjapõgenikke Eestisse jõudnud, see ei ole tavaline sisseränne, tegemist on erakordse olukorraga, mille on põhjustanud sõda. Seda, nende inimeste tulekut siia Eestisse põgenikena ei ole valinud Eesti rahvas, Eesti ühiskond, ja ei ole valinud need ukrainlased, kes siia tulevad. Aga nad on siin. Ja karta on, et nad jäävad siia pikemaks ajaks. Me oleme lootnud kõik, me tahame kõik, et neil inimestel oleks võimalik oma kodumaale minna nii pea kui võimalik. Aga me näeme, et sõda kestab. Sõda kestab ja peale selle, et kui räägitakse Ukraina linnade purustamisest, siis need linnad, mis on purustatud ja eluasemed kadunud, need ei ole mitte väikesed linnad, vaid väga suured linnad. Ehk siis väga paljudel inimestel ei ole kohta, kuhu tagasi minna.

See on tõsine probleem. See on tõsine probleem neile inimestele, kes on sõja eest põgenenud, ja tegelikult suur väljakutse Eesti ühiskonnale. Ja sellel on mõjud. Sellel on kahtlemata negatiivseid mõjusid kõigile – nii neile, kes siia on tulnud, kui ka neile, kes siin Eestis elavad. Parlamendi ja valitsuse ülesanne peaks olema neid mõjusid leevendada või tekkivaid probleeme ära hoida. Ja teatud tekkivaid probleeme me oleme märkamas.

Kõigepealt, väga oluline asi on see, et meie tingimused töö tegemiseks Eestis, mis on iseenesestmõistetavad ja väga loogiliselt ja peavadki niimoodi olema, nende tingimuste üks nõue on see, et sa pead väga paljudel ametikohtadel oskama eesti keelt. Ma arvan, et see on väga õige asi, see peab nii olema ja see ei tohi kunagi muutuda. Probleem on selles, et väga paljusid selliseid erialaseid töid, kus meil täna see nõue on, keelenõue, välistab siinsete sõjapõgenike võimaluse nendele ametikohtadele tööle asuda. Iseenesest tundub, nagu probleemi ei oleks, las nad lähevad, teevad midagi muud.

No ühtpidi ma ütleksin, et mõnes mõttes on see väärikuse küsimus, inimene ei pea ju ainult lappi lükkama, kui ta on kõrgharitud spetsialist mingil erialal, ta võiks seda erialast tööd teha. Aga teistmoodi mõjutab see siin elavate eesti inimeste toimetulekut, päris otseselt. Nimelt, kui me suuname kõik sõjapõgenikud tegema töid, kus keelenõudeid ei ole, siis teatavasti, me kõik teame, need töökohad pigem on sellised lihtsamad tööd ja pigem sellised, kus makstakse vähem palka.

Olen rääkinud erinevate analüütikutega ja näiteks majandusinimesed ütlevad, et noh, siin 10 000 Ukraina põgenikku tööle minemine nende odavamate töökohtade või väiksema tasuga töökohtade ja lihtsamate töökohtade peale probleeme ei avaldaks, aga kõik sealt 10 000-st ja 15 000-st üle, need hakkavad mõjutama seda, kas Eesti inimene ka seal tööd saab. Ja vaadake, kui me kõik ukrainlased lükkame sinna, siis need inimesed, kes teenivad väikest palka Eestis, ei saa tööd ühel hetkel, sest lihtsalt töökohad võetakse ära. Tulevad inimesed, kes on hädas, nad on nõus odavama palgaga tööd tegema, ja see mõjutab väga tugevalt eesti inimesi.

Teistpidi, meil on ju Euroopas päris palju neid riike, kes on puutunud kokku suurte põgenikelainetega või immigratsiooni vastuvõtmisega, näiteks Norra. Norra kogemus on väga lihtne: kui tuleb ühte sektorisse väga palju võõrtööjõudu lühikese aja jooksul, siis selle sektori palkade tõus peatub. Mitte täiesti, aga ta ikka tuleb täiesti madal. See tähendab, et täna me riskime väga paljude Eesti inimeste toimetulekuga selles mõttes, et hinnad lähevad kallimaks. Seal võiks palka tõsta, aga see tööjõu pakkumine nendes sektorites on nii suur, et seal ei ole vaja tööandjal palka tõsta. Muidugi tööandjale on tore, aga mida teevad need inimesed, kes seal töötavad? See on üks väga suur mure meie jaoks.

Ja teine suur mure on see, et meil tegelikult, hoolimata sellest, et meil on keelenõuded, inimesed käivad tööl. Seal ka, kus on need keelenõuded peal. See tähendab seda, et tegelikult seadust ei täideta. Ei täideta. Meil on eesmärgid, siis me oleme komisjonis on, kust seda arutati, ja muidu seda debatti pidanud avalikult.

Ja siis ma kuulen vastuseid, et teate, ei ole hullu, Keeleamet teeb seal ettekirjutuse ja las need inimesed õpivad ühel päeval keele ära, aga las nad täna rikuvad seadust. Ja mina ei saa sellest aru. Kuidas me oleme sellega nõus, et meil on seadus, meil on põhimõtted, see puudutab eesti keele õppimist, ja siis me ütleme, et jah, las rikutakse seadust. Ehk siis tegelikult see on probleem, mis täna on, reaalselt eksisteerib, reaalne seaduserikkumine, ja sellega ollakse rahul, et see on nagu normaalne. Mina saan aru, et see niimoodi olema ei peaks.

See on ka põhjus, miks me oleme selle seaduseelnõu esitanud. Selle seaduseelnõu sisu on lihtne. Anname võimaluse siia tulnud Ukrainasse sõjapõgenikele minna tööle kuni kaheks aastaks tingimusel, et nad õpivad samal ajal eesti keelt. Me ei rakenda seal eesti keele nõudeid. Jah, see tähendab seda, et nad ei riku seadust, me siin kõik ei pea mängima sellist suurt eesti keele patriooti ja samal ajal ütlema, et no las olla, Keeleamet teeb mingisuguseid ettekirjutusi. Nad ei riku seadust, lihtsalt see olukord, mis praegu on.

Teine asi, mida see tähendab, on see, et nad pääsevad erialasele tööle, me vähendame pingete survet oma inimeste toimetuleku koha pealt, mis on väga oluline, minu arvates.

Ja kolmas asi, teate, on väga suur vahe, kas inimene töötab eestikeelses keskkonnas või mitte-eestikeelses keskkonnas. Ehk siis me tänases olukorras surume neid inimesi töötama olukorras, väga palju sinnapoole, kus nende ümber ei ole eestikeelset töökeskkonda. See on ammu kindlaks tehtud, et keelekümblus, keelekümblus tööl on väga oluline asi. See aitab väga palju kaasa keeleõppele.

Ehk siis meie, sotsiaaldemokraatide ettepanek on: need inimesed, kes kuni selle aasta lõpuni on Eestisse tulnud, anda neile võimalus siin kuni kaks aastat käia tööl niimoodi, et me keelenõudeid neile ei kohanda, aga juhul, kui nad õpivad eesti keelt. Me tahame neid suunata rohkem keelekümblusesse ja tahame vältida olukorda, kus siinsete inimeste toimetulek võib ohtu sattuda, sellepärast et me suuname väga palju ühel ajahetkel tulnud põgenikke ainult teatud erialade peale tööle. Ja ma veel kord kordan, mure on selles, et need ei ole mitte lihtsalt teatud valdkonnad, kuhu nad satuvad, vaid need on valdkonnad, kus on madalad palgad. Ehk siis see mõju, negatiivne mõju on oluliselt oluliselt suurem. Aga aitäh teile! Olen valmis vastama küsimustele.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja ja hea ettekandja! Mõnes mõttes oli täitsa üllatav su ettekannet kuulda. Et seni on ju sotsid olnud ikka seda meelt, et inimesed, noh on nad siis eelkõige varasemalt, me oleme rääkinud majanduspõgenikest, kindlasti ukrainlased ei kuulu sellesse kategooriasse ja nemad on siia tõesti olude sunnil tulnud tänu Vene jõhkral agressioonile. Aga inimesed on siin ja nüüd siis tegelikult te ikkagi tõdete seda, et võetakse töö meie inimestelt ära ja surutakse palk alla. Seda on muidugi sotside poole pealt hea kuulda vähemalt, et eks tulevikudebattides on seda ka võimalik loodetavasti arvestada. Aga ma küsin, kuidas sulle tundub, kui selle kahe aasta jooksul ikkagi eesti keelt mitte oskava arsti juurde lähed või meditsiinitöötaja juurde lähed, mis peaks rakendama või mis oleks need variandid, vaevalt et sa tahaksid sattuda situatsiooni, kus sinust aru ei saada ja sind hakatakse ravima.

Aitäh! Väga õige küsimus ja ma hea meelega vastan sellele. Kõigepealt ma alustaks selle väite kohta, et probleem on ju selles, et muidu probleeme ei tekiks, kui nad saaks hajuda erinevate valdkondade töökohtade peale. Aga me surume nad täna tegelikult teatud erialadele, teatud erialadele, teatud eluvaldkondade peale, kus seda keelenõuet nii kõvasti ei ole ja vaat see on probleem ja seal tekib see efekt. Ega siis, kui nad hajuks ära igale poole, siis seda efekti nii suurelt ei teki. Majandusanalüütikud ju ütlevad, et meie majandus vajab ju väga palju töökäsi, on väga palju täitmata töökohti. Nüüd, mis puudutab näiteks arstina töötamist, siis mina ka ei taha, et mind teenindaks arst, kes ei saa aru, mida ta teeb või mis minu probleem on. Ja sellepärast me ei ole ettepanekut teinud tööandja kohustust kaotada, et tööandja vastutus ikkagi jääb. Teenindusel peab olema tagatud see, et saadakse eesti keeles hakkama. Mina, kui ma mäletan, ma ei ole ekspert ja siin ma ei hakka meditsiinitöötajate nimel sõna võtma, lihtsalt ma mäletan, et on räägitud, haiglas on näiteks inimesed, keda on vaja lihtsalt hooldada – seal mõnikord on vaja rohkem rääkida, mõnikord aga mitte. Aga seda tööd saab teha see Ukraina põgenik või mingisugused teised sellised asjad, aga selle mõte ongi see, et tööandja vastutus jääb, seda me ei soovi ära kaotada.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea Lauri! Me teame, et meil ka praegu Eestis on tuhanded inimesed, kes töötavad ametikohtadel, kus on ette nähtud keelenõuded, ja kes ei täida neid nõudeid – nii meditsiinisektoris, haridussektoris, teenindussektoris ja igal pool mujal. Kas sul on informatsiooni, andmeid, kui selle eelnõu üks autoritest, kuidas praegu [on]? Me ju teame, et ukrainlased töötavad väga erinevatel ametikohtadel. Kas nendele praegu kehtib ka selline tolerantne suhtumine või nende puhul on mingi teistsugune lähenemine? Kuidas meil hetkel on selle keelenõuete täitmisega? Ja kas me selle keeleseaduse muudatusega seadustame keele mitteoskamist?

Aitäh! Hetkel mina julgeksin öelda, et on päris huvitaval kombel päris tolerantne suhtumine. Et kui nõudeid ei täideta, siis ju kohe trahvima ei minda. Aga meil tõesti, ma pean tunnistama, et ka meil Tallinnas mõni koolidirektor on saanud väga pikalt hakkama ja millegipärast ta ikka veel, onju – no nii pikalt, et uskumatu. Meil on seadus, mida tuleb täita, aga kuidagimoodi saab. Aga me ei kavatse keelenõudeid selles mõttes leevendada, pigem seda olukorda leevendada. Nüüd, mis puudutab neid siin elavaid inimesi, kes on pikka aega Eestis elanud, aga kes võib-olla ei oska seda eesti keelt nii hästi, räägivad vene keeles või mingis muus keeles. Muideks, see mõnes mõttes – nii huvitav, kui see ka ei ole – leevendab ka nende olukorda. Mitte nüüd seda, et nad saavad kuidagi ilma eesti keele nõueteta hakkama, aga kui me mõtleme jälle, et millised valdkonnad või kus kohta sa tahad minna tööle, kus kohas keelenõudeid ei ole, siis ilmselgelt need siin eesti keelt mitte oskavad inimesed töötavad juba seal, kuhu me neid ukrainlasi juurde surume. Ehk mõnes mõttes me vähendame ka seda probleemi, et nende töökoht võiks ohtu sattuda. Jah, me ei leevenda selle eelnõuga otseselt juba siin elanud inimeste muresid ja see ei olegi selle eelnõu eesmärk, aga me kaudselt leevendame nende inimeste probleemi, et me surume nendesse sektoritesse või nendesse elualadele, kus nad täna töötavad, väga palju siia tulnud põgenikke. Selles mõttes see neile natukene leevendust pakuba.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Praegu tõesti on nii nagu sa isegi tõdesid, et meil on selline praktika, et Keeleinspektsioon, kui ta ka kontrollib ja avastab inimesi, kes ei valda piisavalt seda keelt, siis teeb ettekirjutuse. Üldjuhul on tal õigus kaaluda neid põhjusi, anda aeg selleks ja kui on juba korduvalt, tuleb määrata sunniraha ja nii edasi. Kas nüüd teie puhul siis võiks tähendada seda, et nüüd, kui see kaks aastat täis saab ja tegelikult noh, inimene, kes on tulnud, ei ole seda keelt omandanud, et temale nagu see tänane Keeleinspektsiooni praktika nagu ei kohanduks või on see lihtsalt siis tänasele praktikale lihtsalt veel mingisugune lisaboonus või kuidas see tänane praktika ja teie eelnõu kokku haakuks?

Aitäh küsimast! Ei haakugi. Selles mõttes ei haaku. Meie eesmärk ei ole seda, et saad siin pikalt elada ja eesti keele õppimisse panustama ei pea. Vastupidi, me proovime luua olukorda, kuskohas inimesed on sunnitud, no ma ei tea, kas sunnitud on võib-olla halb öelda, aga kus inimesed on oluliselt rohkem motiveeritud eesti keelt õppima, ja luua võimalusi, kuskohas nad satuvad nii-öelda keelekümbluskeskkonda, et nad seda keelt oluliselt kiiremini omandaks. Pigem on see meie eesmärk.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Te olete kindlasti kursis sellega, et sellel ajal, kui riik alles korraldab keele õpetamise hankeid, mis ei ole veel jõudnud selle tulemini või on varsti jõudmas selle tulemini, konkreetselt Viljandi linn on ise asunud Ukraina sõjapõgenikele keelekoolitust andma oma vahenditest. Üks rühm on juba lõpetanud, jätkurühmaks ka otsiti raha, et võtta. Inimesed tahavad keelt õppida. See eelnõu ongi selleks, et kui oleks kõik ideaalne, oleks võimalus saada seda keelekursust ja koolitust riigi vahendite eest, siis ei oleks meil täna seda probleemi, aga meil tegelikult seda võimalust ei ole. Ja ma väga tunnustan neid omavalitsusi ja ma tean, et ka Saaremaa ja veel mitmed teised on alustanud selle tegemist, sest ei kannata oodata. Inimesed küsivad ja tahavad asuda tööle, aga selleks on vaja keelt osata. Kas on nii?

Aitäh selle küsimuse eest! Muide, selles mõttes peab kiitma kõiki neid, kes tahavad eesti keelt õppida. Tõega, ausalt, nad on tulnud raskest olukorrast, sa tahad tagasi minna, aga sa ikka leiad endas selle võimaluse ja motivatsiooni. Ja peab kiitma kõiki neid omavalitsusi, kes tulevad siin koolitama ja appi ja võtavad ka selle küsimuse lahendamise enda kätte. See on väga õige. Minu teada see olukord on ju meil selline, et täna keeleõpet riigilt esimesena saavad päris palju ukrainlased, kes on tööl või lähevad tööle õpetajana, seda nad juba saavad. Nemad on nendes koolitustes sees ja veel sellised väga kriitilised ja põgenikega seotud toimingute tegemiste jaoks vajalikud ametikohad, seal see keeleõpe on juba käima lükatud.

Mis puudutab seda riigihanget, siis peaks vist juuli algusest hakkama tekkima esimene õppe, ja kui ma mäletan, siis see on 1000 inimest, alguses 1000 inimest vist oli. Kui ma ministeeriumist just hiljuti üle küsisin, et 1000 inimest. Ja ülejäänute jaoks siis see võimalus tekib nii-öelda jupikaupa, aga ta võtab aega. Ja jätkuvalt selle mõttega meil ongi see ettepanek. Alguses me ka eelnõu esitades ju kaalusime. Alguses oli meil mõte üks aasta, aga kui me Keeleametist küsisime, kui kaua võtab selle eesti keele õppimine aega, oli vist, A2 vist oli A1-A2 seal võtab aega umbes 240 tundi, vist oli see, et sisuliselt aasta või peaaegu aasta on – ma saan aru, et päris paljud on tublimad, teevad seda kiiremini. Aga lihtsalt, kui me arvestame selle ka sinna sisse, et sul on vaja veel pääseda kõigepealt koolitusele ka ja kui neid koolitusi ei ole, siis ta võtabki rohkem aega. Ja see on see põhjus, miks siin on kaks aastat, mitte üks aasta. Me oleks hea meelega pannud ka ühe aasta, aga on mõttekas teha ettepanekuid, mis on realistlikud, mitte kuskil poole peal ära ei lange.

Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Praktiline näide: mõned päevad tagasi tulin Kristiine keskusesse, käisin seal, üks minuealine proua tuli ukse peal vastu peaaegu pisarad silmis ja ütles, et kurat, enam ei saa siin poes käia, sellepärast et ei saa enam eesti keeles midagi küsida. Kuidas see seadus selles kontekstis nüüd oleks? Ma olen väga nõus, et inimesed peaksid eesti keelt õppima, ja väga suur tunnustus, kes õpivad. Aga kui nad praegu kaks aastat saavad ilusti tööl käia, näiteks sealsamas Kristiine keskuses, ja meie keelekeskkond on juba selline, et mida me ütleme oma inimestele siis, et kui nad ei saa enam eesti keeles kaupluses hakkama, näiteks?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle kohta ma enne ütlesin ka, et sellepärast et me ei ole teinud ettepanekut leevendada neid nõudeid, mis kehtivad tööandjale. Tööandja peab tagama, Kristiine Keskus peab täna tagama ja ka selle eelnõu jõustumisel peaks tagama selle, et kui inimene vajab eestikeelset teenindust, siis ta peab selle saama. Seda soovi või seda asja me ära ei soovi kaotada. Loomulikult, sul ei olegi võimalik või meil on mingisugused teatud elualasid, kus ei olegi võimalik, ei olegi võimalik hakkama saada, kui sul teenindus ei ole eestikeelne, aga teatud kohtades on ju väga palju töid sellised, kus kohas on võimalik, kus kohas on võimalik seda tööd teha, sa ei puutu klientidega kokku. Aga täna peab täitma ja meie eelnõu puhul peab samuti täitma ...

Ivari Padar, palun!

Aitäh, lugupeetud härra ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, kui kaugele see laieneb, see rahvusvahelise kaitse taotleja. Selles suhtes, et me ei räägi see ometi ainult Ukraina põgenikest, me räägime hoopis laiemast ampluaast, kui täna on aktuaalne seltskonnal.

Aitäh küsimuse eest! Meie oleme siin silmas pidanud neid inimesi, kes on tulnud Ukraina sõja tõttu Eestisse. Jah, Eestis tuleb teisi põgenikke ka, aga neid ei tule sellises mahus. Tõsi, on see, et riik ei saa hakata sortima inimesi, et ühe riigi sõjapõgenik on kuidagi, ma ei tea veel olulisem kui teise riigi sõjapõgenik, aga põhimõtteliselt pole sellist olukorda Eestis. Ei ole täna, ei ole varem olnud, et siis selliseid eelnõusid või selliseid algatusi teha, kuna on tekkinud nii suured probleemid mõne teise sõja puhul, kustkohast on tulnud põgenikud. Aga tõesti Ukrainast on tulnu ju kümnetes tuhandetes inimesi siia elama ja siin see probleem on reaalne ja see mõjutab reaalselt ka Eesti inimeste toimetulekut.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Siin täna on juba mitu korda kõlanud ka eelmise seaduseelnõu puhul sellest sotsiaaldemokraatide fraktsiooni suurest üle-eestilisest visiidist, kus sai kohtutud väga paljudes piirkondades väga paljude inimestega. Ilmselt see töökoha probleem ja keeleõppe probleem ja keele valdamise probleem on nii mitmeski kohas esile kerkinud. Kas sa saaksid tuua mingeid näiteid, kas või sellestsamast visiidist, kuidas selle murega hakkama saadakse? Või ei saadagi hakkama ja ongi vaja selliseid meetmeid, nagu see seaduseelnõu pakub? Mis siis juhtub, kui me seda seadust ei tee või kui me seda seadus näiteks täna tagasi lükkame parlamendi poolt?

Aitäh selle küsimuse eest! Mure on selles, et siis jääb kehtima esiteks tänane kord või tänane seadus, seal mingit leevendust sõjapõgenikele ei tule, see tähendab, et ega nad ju une pealt ei õpi eesti keelt ära, see tähendab, et nad rikuvad seadust. Keeleamet teeb neile ettekirjutusi, me ütleme, et see on okei. Minu arvates ei ole oket. Minu arvates on niimoodi, et kui meil on selline olukord, ütleme siis: jah, meil on selline olukord, me mõistame. Suuname, anname võimaluse inimestele sattuda ka keelekümbluse mõttes parematele töökohtadele ja püüame selle küsimusega paremini hakkama saada. See on nagu üks. 

Teine asi, nagu öeldud, ta mõjutab, ikkagi lõpuks ta sunnib siia tulnud sõjapõgenikke minema töökohtadele, kus keelenõuded ei ole selliseid ees. Neid töökohti Eestis nii palju ei ole, et ei tekiks seda negatiivset efekti, et nad hakkaks mõjutama siinsete inimeste sissetulekuid. Kui keegi tahab töökohta vahetada seal, siis võib-olla on juba leitud ja on oluliselt kergem leida sinna töötajaid, sa ei saa enam tööd ja kõik sellised probleemid hakkavad pihta. See on see, mida me taotleme, et neid probleeme vältida.

Jaak Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Kindlasti väga vajalik erand ja samas on oluline, et need sõjapõgenikud hakkaks kohe ka eesti keelt õppima. Kuidas sulle tundub, kas need sammud, mida tänane valitsus on teinud, et sõjapõgenikele eesti keele õpet võimaldada, kas need on olnud piisavad?

Aitäh! Ma muideks arvan, et selles mõttes on väga hästi reageeritud ju. Küll kahjuks võtavad hanked aega, riigihanked, et me siin oleme ju erinevatel kriisi n-ö vajaduste hangetel mitu korda debatti pidanud ja infotunnis küsinud ja rääkinud, selle keeleõppe hangetega on ju ka aega läinud. Pigem ma ütleksin niimoodi, et selliste erakorraliste sündmuste jaoks on see probleem mõnes mõttes. Ja siin võiks olla mingisugune seadusandlik lahendus. Aga valmidus õpetada, kui koolitada 10 000 inimest, ma arvan, et see on väga õige suund. Nüüd probleemid on need, mis ei ole üldse keeleõppega seotud, vaid me ju räägime teistest probleemidest, mis tiirlevad selle ümber, et sa pead ühel hetkel selle keele omandama, aga seni on väga paljud, kas siis seaduserikkujad, mida me tänases mõistes heaks kiidame, mis ei ole okei asi ja teine asi, et tal on seal mõju sellele tööturule, vot see on see probleem.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te räägite korduvalt, et inimesed, kes on võetud tööle ilma keeleoskuseta, rikuvad seadust. Aga ma ei tea, kas te olete ikka keeleseadust korralikult lugenud, sest § 28 lõige 3 ütleb, et keeleametnik peab töötajale andma piisavalt aega eesti keele õppimiseks. Kui see on tegelikult B1-tasemel keeleoskus, siis arvestatakse, et see võtab kaks kuni kolm aastat aega. Millistel juhtudel ta ikkagi seda seaduserikkumist silmas peate? Inimesed tegelikult ikkagi teatud ametitesse saavad ilma eesti keele oskuseta, aga peavad asuma eesti keelt õppima. Ja seda ju ukrainlased teevad praegu. Milles see probleem tegelikult on? Aitäh!

Jah, aitäh! Meie soov on ka, et nad saaksid võimalikult palju erialasele tööle minna. Ja vaadake, see probleem ongi selles, et nad ei saa sinna minna täna, see on praktiline Eesti elu, et nad ei saa sinna. Ühes kohas ollakse mõistlikud, tullakse vastu, muidugi tekivad siis mingid muud probleemid, aga ollakse mõistlikud ja tullakse vastu, seal saadakse hakkama, aga teistes kohtades ei saada. Aga meie ju see, mis loogika järgi olema oma keelepoliitika üles ehitanud, on see, et sa pead eesti keelt õppima. Ja tegelikult sel töökohal sa pead eesti keelt oskama ja kui sa seda ei oska, siis tegelikult sa ka seadust rikud. Keeleamet lihtsalt teeb ettekirjutus ja ütleb, Keeleamet ju läheb selle inimese juurde ja teatab: "Te ei oska eesti keelt ja te saate ettekirjutuse." See on see praktika, mis juhtub. 

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Siis ma palun siia ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Mul on hea meel tutvustada teile kultuurikomisjonis 12. mail toimunud vastava seaduseelnõu arutelu. Sellest võtsid osa komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Lauri Läänemets – tookord Jaak Juske asendusliikmena –, Kristen Michal, Kristina Šmigun-Vähi asendusliikmena Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Jaak Valge ja Marko Šorin ja puudus Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Oli kutsutud selle punkti arutelu juurde ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Margit Kiin ja Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.

Ja siin oli väga pikk arutelu, ma ei võta siin sedasama kokku, mida Lauri Läänemets juba rääkis. Ta võttis sõna ka komisjoni istungil ja alustaksin sealt, kus Haridus‑ ja Teadusministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Margit Kiin tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta mitte toetada esitatud eelnõu. Ja põhjendus on see, et eesti keele oskuse nõude üldine ja ühetaoline kaotamine kaheks aastaks kõikide ametikohtade suhtes ning eelnõus sõnastatud laiaulatusliku välismaalaste grupi suhtes ei ole põhjendatud ega kooskõlas eelnõu eesmärgiga. Valitsus leiab, et pigem ei aita see kaasa välismaalaste Eestis kohanemisele ja iseseisvale toimetulekule ja et kui sihtrühmaks on kõik välismaalased, olenemata päritoluriigist ja sellest, kas nende suhtes on tuvastatud rahvusvahelise kaitse vajadus.

Niivõrd lai sihtrühm ei lähe kokku ka seletuskirjas toodud sihtrühmaga, milleks tegelikult on, nagu me kuulsime ka Lauri Läänemetsa käest, Eestisse saabunud sõjapõgenikud, täpsemalt Ukraina sõjapõgenikud. Aga kui nüüd hakata määratlema eelnõuga kitsamat rühma, et lubada Ukraina sõjapõgenikud võimalikult kiiresti tööturule, siis ka sellega tekib Vabariigi Valitsuse meelest probleem. Ja kõige suurem oht on kaheaastase vabastamisega keelenõudest, et koos erisusega lisatakse ka selline konkreetne tunnus, mis on paratamatult seotud päritoluriigi ja rahvusega ja mille alusel erikohtlemisele kuuluv grupp oleks kõikidest teistest erinev. See võib aga tekitada pahameelt eesti keelest erinevat keelt kõnelevates töötajates, kes ei ole keelenõudest vabastatud, ja võib tekitada tarbetuid pingeid ja ka tõrjuvat suhtumist sõjapõgenikesse, mis ilmselgelt ei ole eelnõu esitajate eesmärk.

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus näeb ette, et rahvusvahelise kaitse menetluse või ajutise kaitse alusel elamisloa taotlemise ajal ei ole üldjuhul lubatud töötada. Muutub küsitavaks, kas rahvusvahelise kaitse taotlejate vabastamine eesti keele oskuse nõudest on üldse asjakohane ja kuidas see aitab kaasa tulevikus tööjõuturule naasta. Eelnõu teiseks sihtrühmaks on rahvusvahelise kaitse saaja. Kaitse saajal on seaduse kohaselt 18‑aastasest kuni vanaduspensioniealiseni kohustus osaleda eesti keele õppes. Nüüd tekib küsimus keeleõppeks tehtavate pingutuste ja kulutuste otstarbekuses, kui inimene ei pea kahe aasta vältel eesti keelt omandama isegi nende ametikohtade puhul, kus määruse järgi on kohustuslikuks keeletasemeks A2. Nii et põhiline probleem on, et eelnõu autor ei ole arvestanud keele kasutamise nõuetega, ei ole arvestatud ka asjaoluga, et töötaja ajutine vabastamine keelenõudest ei vabasta ettevõtjat keeleseaduse ja tarbijakaitseseaduse nõudest tagada klientidele eestikeelne teave ja teenindamine. See tähendab, et keegi peab selle eesti keeles teeninduse tagama ja see on koormus eestlastele ilmselt või eesti keelt kõnelevatele töötajatele. Ja eelnõus toodud paragrahvi pealkiri on "Eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete ajutine mittekohaldamine" ning sättes räägitakse eesti keele oskuse nõude ajutisest mittekohaldamisest. Arvestatud ei ole eesti keele kasutamise nõudega, nii et Vabariigi Valitsuse meelest kõik tööjõuturule naasvad probleemid on lahendatavad ka praegu kehtiva keeleseaduse raames.

Komisjoni istungil küsis Signe Kivi, et temale on eelnõuga planeeritud muudatus arusaamatu ja et ukrainlastel on ju soov integreeruda, mida ei ole olnud siin Eestis 50-60 aastat elanud inimestel, muukeelsetel, väga paljudel, ja et tuleks ju igati kaasa aidata ukrainlaste eesti keele oskuse arendamisele, et miks mitte, lisaeelarves on tagatud korralikud vahendid ja seda tuleks ju ära kasutada. Pikalt rääkis Keeleameti direktor Ilmar Tomusk oma kogemusest ja ütles, et ka tema meelest on probleem selles, et selle eelnõu vastuvõtmisega me ei kaitse Eesti inimesi. Ja tegelikult ei aita see ka kaasa sõjapõgenike jaotamisele erinevate töö‑ ja ametikohtade vahel ja sellele, et aidata neid erialasele tööle.

Eesti seaduste kohaselt on keeleoskuse kasutamise määramise aluseks ikkagi kõige neutraalsem alus, see on keeleoskus – inimese keeleoskus ja haridus. Kui ta on omandanud oma hariduse eesti keeles, siis ta keeleeksamit sooritama ei pea, kui võõrkeeles, siis ta peab. Aga siin praegu tehakse ettepanek võtta selleks päritoluriik või rahvus, mis on väga kahtlased tunnused. Ja Tomusk tõi näiteks, et meil on tegelikult tõesti praegu selliseid suuri kauplusekette, nagu näiteks Maxima, kus ühes kaupluses on 120 vene rahvusest vene emakeelega töötajat. Kui sinna võtta juurde 10-20 vene emakeelega ukrainlasest töötajat, kes on keelenõuetest vabastatud, siis kindlasti tekitab see suuri pingeid. Asutusel on kohustus tagada klientidele eestikeelne teave ja teenindamine. Kui mõni teenindaja eesti keelt ei oska, siis asutus peab kohaselt leidma need meetmed ja see tähendab siis tõesti väga suurt koormust asutustele selle ülevõtmiseks.

Õige oleks siiski nii, nagu see on ette pandud, et teenindajana töötavad inimesed hakkaksid eesti keelt õppima. Valitsuse lisavahendid on selleks suunatud ja erinevad asutused, näiteks Maxima ja Politsei‑ ja Piirivalveamet, on sõjapõgenike jaoks juba välja töötanud spetsiaalsed oma tegevusvaldkonna sõnastikud. Sõjapõgenikud juba räägivad, kuigi napilt, aga ikkagi juba eesti keelt ja sageli paremini kui need, kes on pikaajaliselt muukeelsena siin Eestis elanud. Kui vaadata Keeleameti järelevalvet, ütleb Tomusk, siis keeleseadus ei ütle keeleametnikule, millal ta peab tegema töötajale ettekirjutuse. Sõjapõgenike puhul on Keeleamet välja töötanud põhimõtte, mida on jagatud ka ettevõtjatega. Kui konkreetse töötaja kohta tuleb kaebus, siis esimese menetlustoiminguna nõustab Keeleamet nii töötajat kui tööandjat selles osas, kuidas kõige paremini keelt õppida. Töötajat ei jäeta järelevalvest välja, aga samas ei hakata talle kohe ettekirjutusi tegema ja sanktsioone rakendama ja arvestatakse sellega, et keeleseaduse järgi on tal teatud aeg õppida keelt. Ja kõige tähtsam on säilitada see õpimotivatsioon, mis võib kaduda, kui ta kaheks aastaks näiteks vabastataks praegu sellest keele õppimise nõudest. Ja Haridus‑ ja Teadusministeeriumi andmetel on praegu näiteks iseseisva keeleõppe keskkond Keeleklikk lausa lõhki minemas. Tomuski sõnul on põhjendamatu keelenõuded ühele sihtgrupile mingiks tähtajaks kaotada, kuna kõik on lahendatav kehtiva õiguse raames.

Helle-Moonika Helme küsis, kas Keeleamet kontrollib seda, et töökollektiivis olevad eestlastest töötajad ei jääks vaeslapse ossa, kui äkki on ühes kollektiivis liiga palju Ukraina sõjapõgenikke, kes omavahel vene keeles näiteks räägivad. Ilmar Tomusk vastas, et keeleoskuse nõuded on kehtestatud keeleseaduse alusel Vabariigi Valitsuse määrusega. Keeleamet kontrollib nende nõuete täitmist, aga tema ei kehtesta nõudeid ja asutuse või töökollektiivi omavahelise suhtlemise keelt keeleseadus ei reguleeri. Küll aga seab keeleseaduse § 8 lõige 3 nõude, et igaühele tuleb tagada eestikeelne tööalane teave. Kui eestlastest töötajatele äkki seda ei tagata, siis on võimalik sellesse sekkuda, teised kollektiivi liikmed ei saa seda määrata. Keeleameti praktikas tõesti on kaebusi, kus vene emakeelega töötajate tõttu on töökeel eesti keele asemel vene keel. Kui seda nõuet rikutakse, siis Keeleamet saab teha vastava ettekirjutuse. Meil on praegu Tomuski sõnul probleem tulnud mitte Ukraina sõjapõgenikega, kuna nende osakaal asutustes on väike, vaid pigem suuremates kaubanduskeskustes, kus kokku on suurusjärgus 2000–3000 teenindajat, kes piisavalt eesti keelt ei oska. Ja Ukraina sõjapõgenikud seda pilti küll ei muuda, pigem siis nad on näidanud üles soovi eesti keelt õppida.

Lauri Läänemetsa sõnul taotleb eelnõu, et Ukraina sõjapõgenikud saaksid võimalikult kiiresti tööle. Aga tegelikult eelnõu algatajad lähtuvad loogikast, et sõjapõgenikud ei teeks Eesti inimestele liiga, panustaksid Eesti majandusse, saaksid väärika töökoha, õpiksid ära eesti keele. Aga kogu arutelu komisjonis keerles selle ümber, et see tegelikult ei teostu selle eelnõu kaudu.

Seetõttu Jaak Valge sõnas, et eelnõu eesmärk on talle arusaamatu ja tegi algatajatele ettepaneku eelnõu tagasi võtta, mis hoiaks kokku täiskogu menetlusaega. Valge lisas, et juhul kui ettepanek ei ole vastuvõetav, teeb ta ettepaneku komisjonil minna menetlusotsuste juurde ja komisjoni esimees Aadu Must seda tegigi. Tehti ettepanek määrata komisjonipoolseks ettekandjaks tänane kõneleja Margit Sutrop, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail, mis tänaseks lükkus 1. juunile, ja teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Eelnõu täiskogu päevakorda võtmise vastu oli üks liige – Lauri Läänemets. Aga kõik ülejäänud olid selle poolt, et see võtta päevakorda. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – oli jällegi vastu üks liige, Lauri Läänemets, ülejäänud olid poolt. Ja juhtivkomisjoni esindajaks määrata Margit Sutrop – üks vastu, Lauri Läänemets. Ülejäänud olid poolt, erapooletuid ei olnud. Suur tänu ja võin vastata küsimustele.

Aitäh! Aga ei ole küsimusi.

Aitäh teile siis!

Siis me läheme läbirääkimiste juurde. Ei ole läbirääkijaid ka. Siis me lähme tagasilükkamise hääletuse juurde. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 578 SE esimesel lugemisel tagasi lükata ja me peame kõigepealt rahva saali tooma.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 700, vabandust, 570 ... Vabandust! Raimond Kaljulaid, protseduuriline!

Jaa, aitäh! Ma tahtsin lihtsalt täpsustada, kas sellel eelnõul on sotside allkirjad veel all, mida me hakkame hääletama, või nad on ära võtnud need? 

Minuni ei ole jõudnud ära võetud allkirju. Eelnõu on veel menetluses nii palju, kui ma tean. Aga see oli hea küsimus. Läheme siis ikkagi hääletamise juurde. Nagu öeldud, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 578 SE esimesel lugemisel tagasi lükata ja panengi hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 578 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise ettepaneku poolt on 59 saadikut, seda ei toeta 9 saadikut, erapooletuid ei ole. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Neljas tänane päevakorrapunkt – ärge minge ära, me oleme nüüd kolmandate lugemiste juures ja hakkame hääletama – Vabariigi Valitsuse algatatud füüsilise isiku maksujõuetuse seaduse eelnõu 575 SE, tegemist on kolmanda lugemisega ja selle vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust ja enne, kui me hääletamise juurde läheme, on võimalik kõnesid pidada. Avan läbirääkimised. Ei ole seda soovi, läbirääkimised on lõppenud. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu 575 SE. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõud toetas 67 saadikut, vastu 0, erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu (499 SE). Ka see on kolmandal lugemisel ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Aga kõigepealt saame avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Panen hääletusele söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu (499 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu vastuvõtmist toetas 69 saadikut, eelnõu vastu ei ole kedagi ja ka erapooletuid ei ole. See on seadusena vastu võetud.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (533 SE), samuti kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, lõpetan läbirääkimised ja läheme hääletuse juurde. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (533 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 53 saadikut, selle vastu 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu (544 SE). See on ka kolmandal lugemisel ja on võimalik avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja läheme hääletamise juurde. Panen hääletusele ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu 544. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 69 saadikut, vastu ei ole kedagi, ka erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 570. See on ka kolmandal lugemisel ja on võimalik läbirääkimisteks tulla siia. Seda soovi ei ole.

Läheme hääletamise juurde. Panen hääletusele valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 570. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu toetab 69 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid samuti mitte. Eelnõu on vastu võetud.

Nüüd me läheme teiste lugemiste juurde. Üheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamist käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu (583 SE) teine lugemine. Ettekandjaks palun siia rahanduskomisjoni esimehe Andrei Korobeiniku. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Konventsiooni eesmärkidest olen ma siin varasemalt juba rääkinud. Eesti õigus on selle konventsiooniga kooskõlas ja täiendavaid muudatusi seadustes vaja ei ole. Ressursse ka vaja ei lähe.

See eelnõu oli rahanduskomisjonis 17. ja 30. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 16. mai, ettepanekuid laekunud ei ole. Komisjonis erilist arutelu enne teist lugemist ei tekkinud. Tekkis hoopis ettepanek, et võiks teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus, kuna tegemist on konventsiooniga. Need otsused olid konsensuslikud. Suur tänu teile! 

Kas on küsimusi ettekandjale? Ei paista. Siis ei olegi midagi, meil on nüüd võimalik avada läbirääkimised. Ja seda ka ei soovita. Muidu oleks võimalik nüüd muudatusettepanekutega tegeleda, aga neid ei ole esitatud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia eelnõu lõpphääletusele, sest tegemist on välislepinguga. Enne ma ajasin teile pada, üks hääletus tuleb veel, jah.

Head kolleegid, meil on siin üks välislepingu ratifitseerimine. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamist käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 583. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Jaa, südantliigutav üksmeel, silm läheb niiskeks: poolt 64, vastuhääli ei ole, erapooletuid ei ole. Eelnõu leidis heakskiitmist.

Nüüd kümnes tänane päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud küberturvalisuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (531 SE). See eelnõu on teisel lugemisel ja palun siia riigikaitsekomisjoni liikme Toomas Järveoja ettekandega.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 21. veebruaril käesoleval aastal ja selle esimene lugemine toimus 6. aprillil, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. aprilliks kell 17.15 ei esitatud eelnõule väljastpoolt juhtivkomisjoni ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjoni eelnõule kolm muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist 2. mail, 16. mail ja 30. mai istungitel. Riigikaitsekomisjoni 2. mai istungil osalesid eelnõu algatajate esindajatena ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riikliku küberturvalisuse osakonna küberturvalisuse õigusnõunikud Oliver Grauberg, Raavo Palu ja Maarja Mere. Lisaks osalesid istungil huvigruppide esindajatena Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu infoturbe nõukoja juht Kalev Pihl ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu jurist Keilin Tammepärg. 16. mai istungil osalesid eelnõu algataja esindajana Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil riikliku küberturvalisuse osakonna küberturvalisuse õigusnõunikud Oliver Grauberg, Raavo Palu ja Maarja Mere. Sellel istungil arutati juhtivkomisjoni muudatusettepanekuid ning ühiselt täpsustati muudatusettepaneku number kolm sõnastust.

Muudatusettepanekud ja keelelised täpsustused. Kokku oli kolm muudatusettepanekut. Muudatusettepanek number üks tuleneb muudatusettepanekust number kolm ja lähtub Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja § 35 lõikes kaks, mille kohaselt ei nimetata seaduse muutmise pealkirjas nimeliselt rohkem kui kolme seaduse pealkirja.

Muudatusettepanek number kaks, mis eelmisel arutelul ka siin palju küsimusi tekitas ka ja esimene kord n-ö komisjonis arutleti, oli, et riigikaitsekomisjoni liikmed on seisukohal, et võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt peaks seaduses sätestatud teenuse osutaja sätet rakendama kõigile Eesti erakondadele või mitte ühelegi neist. Ja seetõttu jäetakse eelnõust välja säte, mille alusel loetakse teenuse osutajaks Riigikogus esindatud erakond, kelle üle saanuks teostada järelevalvet võrgu ja infosüsteemide pidamise nõuete järgimise osas Riigi Infosüsteemide Ameti poolt ehk erakonnad jäeti sellest seadusest välja.

Ja kolmas muudatusettepanek, võibolla, mis kõige rohkem poleemikat ja arutelu tekitas, on aluseks võetud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Andres Suti 21. aprilli kiri, millega palutakse täiendada eelnõu infoühiskonna teenuse seaduse muudatusega. Muudatusettepanek number 3 eesmärgiks on  § 13¹ sätestamine, mis annab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile kaalukatel alustel õiguse nõuda infoühiskonna teenuse piiramist, kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks. Rõhutan just seda eeldusel, et piiramine toimub tingimusel, et on vaja tagada riigi julgeolek. Riigikaitsekomisjon 2. mai, 16. mai ja 30. mai istungitel täpsustas eelnimetatud sõnastust ja lepiti kokku nii komisjoni liikmete, ministeeriumile kui ka huvigruppidele sobivas sõnastuses. Selleks oli eelnimetatud §13 prim lõige 1 teksti lühendamine ja selle sõja õhutamise või sõjakuritegude õigustamise sätestamine ning ka lõike kolm täpsustamine. Siinjuures pean tunnustama huvigruppide esindatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindajate panust sätete formuleerimisel.

Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mõned keelelised ja tehnilised täpsustused. Eelnõu teksti viidud keelelised ja tehnilised täpsustused ning juhtivkomisjoni arvestatud muudatused on alla joonitud.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Oma 16. mai istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2022. aasta 1. juuniks. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon oma 16. mai istungil konsensusega teha täna Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine täna lõpetada. Sellega ma praegu piirduksin.

Jaa. Nüüd on võimalik küsimusi esitada, aga ma ei näe küsimusi. Aitäh! Siis avame läbirääkimised. Leo Kunnas, palun! 

Küsiksin kohe lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Küberturvalisuse seaduse muutus on vajalik, selles ei ole kahtlust. Meil ei olnud ka kuni esimese lugemise lõpetamiseni ja komisjoni tööga algamiseni sellega mingeid probleeme, selle toetusega. Aga pärast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tõi meile lagedale muudatusettepanekud, mida on muudatusettepanekutega kolm siin praegu selles eelnõus.

Mis on selle probleem? Selle probleem on see, et siin on pikad debatid meil käinud vihakõne seaduse üle ja seda formuleeringut on püütud mitmel moel sisse tuua, küll see on tulnud uksest ja aknast ja lõpuks on see väike põrandapragu, kust see on meile sisse tulemas, meie komisjon. Meie komisjoni ülesanne ei ole tegeleda näiteks isiku põhivabaduste ja selliste teemadega, milleks ka sõnavabadus on, see rohkem põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni teema. Aga niiviisi ta siis teiseks lugemiseks meile sisse toodi.

Selle üle meil komisjonis käisid küllaltki sisukad ja ka teatud mõttes isegi teravad debatid. See sõnastus, mis lõpuks siia sisse jäi, ma loen selle veel korra ette. Infoühiskonna teenuse seaduse muutmine, see ei olnud üldse ju esialgse eelnõu teema, sest esialgu me rääkisime küberturvalisuse seadusest, see toodi siia sisse. Ja siis see tekst on siin nüüd järgmine: "Infoühiskonna teenuse seadust täiendatakse §-ga 13¹ järgmises sõnastuses: "§ 13¹ Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õigus nõuda infoühiskonna teenuse piiramist. Kui infoühiskonna teenuse kaudu üldsusele levitatud teabega kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele kodakondsuse, etnilise päritolu, keele, usutunnistuse või muude Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 12 nimetatud asjaolude tõttu, õhutatakse sõda või õigustatakse sõjakuritegusid ning kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks ja sellise teabe levitamise lõpetamiseks ning ohu tõrjumiseks puuduvad muud tõhusad võimalused, on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus teha infoühiskonna teenuse osutajale ettekirjutus ja nõuda infoühiskonna teenuse kaudu esitatava teabe kõrvaldamist või teabele juurdepääsu piiramist, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud erisusi."

Ma neid erisusi praegu ette lugema ei hakka, aga see sõnastus on nüüd loomulikult mõnevõrra teistsugune, kui meile esialgu toodi komisjoni. Esialgu tegelikult, kuigi meile põhjendati seletuskirjas, et see vajalik riigi julgeoleku tagamiseks, siis sõja õhutamine või sõjakuritegude õigustamine, esialgu seda üldse sees ei olnud, siis me saime selle sinna sisse pandud. Aga seesama vihakõne seaduse põhiostulaat jäi siia ikkagi sisse, kuigi tuleb tunnistada, et selle sidumine müüd riigi julgeolekuga pehmendab seda. Aga täielikult siiski me ei saa sellega välistada selle paragrahvi alusel selle meelevaldset rakendamist, mis ei saa ju olla meie eesmärk. Seetõttu ka komisjonis Alan Laneman ja mina olime selle muudatusettepaneku vastu, hääletasime selle vastu, nagu ka meie liige Ants Laaneots. Aga komisjon enamusega hääletati ta siia.

Juhiks veel tähelepanu sellele, et see ei ole nüüd esimene praktika, esimene eelnõu, kus teise lugemise ajal tuuakse sisse mingeid täiesti uusi asju või põhiolemuslikult muudetakse mingeid seniseid käsitluses olnud eelnõusid. Meil alles äsja paari kuu jooksul on olnud mitu sellist asja ja asi on jõudnud ka Vabariigi Presidendine. See menetlusviis sellisena ei ole hea. Siin ma kardan ka seda, et selline kaheastmeline taktikaline plaan oli algusest peale mõeldud, kui see eelnõu meile toodi, ja seda lihtsalt niiviisi rakendati. Mina sõjaväelasena, endise sõjaväelasena ei saa teha mingit teist järeldust, et see on puhas juhus või äkki avastati mingi asi hiljem. Lihtsalt seesama vihakõne seadus, küll mõnevõrra pehmendatud parandatud reaktsioonis, on nüüd jõudnud tagasi ja nüüd ta seaduseks ka sellisena formuleerub, selle meie komisjoni põrandaprao kaudu.

Nii sellest sisust kui ka sellest menetlusest ehk vormist tulenevalt olen ma sunnitud tegema Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel ettepaneku teisel lugemisel eelnõu tagasi lükata.

Jaa, see on minu käes. "Eelnõu katkestada" on täpsem formuleering. Rohkem sõnasoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne, kui me hakkame seda ettepanekut, mis just praegu siit välja hõigati, hääletama, on vaja läbi vaadata muudatusettepanekud. Neid on esitatud kolm tükki, ma kohe otsin need üles. Esimese muudatusettepaneku esitajaks on riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Teise muudatusettepaneku esitajaks on samuti riigikaitsekomisjon ning juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Kolmas muudatusettepanek, selle esitaja on samuti riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Palun EKRE fraktsiooni poolt panna see muudatusettepanek hääletusele.

Paneme hääletusele.

Head kolleegid, me oleme muudatusettepanekute läbivaatamise juures – küberturvalisuse seaduse, avaliku teabe seaduse ja Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu juures. Kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud riigikaitsekomisjon ning mida juhtivkomisjon on arvestanud, palus hääletusele panna EKRE fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepanekut toetab 40 saadikut, vastu on 17, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek leidis heakskiitu.

Nüüd on meil vaja läbi hääletada Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek katkestada Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu 531 SE teine lugemine. Panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku katkestada eelnõu 531 SE teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise ettepanekut toetab 17 saadikut, vastu on 40, ettepanek ei leidnud toetust. Ja me läheme edasi teise lugemisega, teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (569 SE). Oleme teisel lugemisel. Palun selleks siia ettekandega sotsiaalkomisjoni liikme Viktor Vassiljevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 569 SE algatas Vabariigi Valitsus 4. aprillil sel aastal ja Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Eelnõuga ühildatakse senised killustunud andmekogud, et tagada senise tervishoiutöötajate riikliku registri, proviisorite ja farmatseutide registri ning tervishoiuteenuse osutajate tegevuslubade riikliku registri andmete ühine haldamine ning infosüsteemi kaudu haldamine. Sisuliselt liidetakse olemuslikult üksteisega põimunud registrid üheks infosüsteemiks, mille nimeks saab olema Tervishoiu Korralduse Infosüsteem.

Eelnõu 569 SE esimene lugemine lõpetati 20. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud ning juhtivkomisjon vormistas eelnõule kaks tehnilist muudatusettepanekut. Sotsiaalkomisjon küsis eelnõu kohta arvamust eelnõu ettevalmistamisel Sotsiaalministeeriumis kaasatud huvigruppidelt ja oma arvamuse saatsid sotsiaalkomisjonile Eesti Ämmaemandate Ühing ja Eesti Õdede Liit.

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist oma 9. mai, 16. mai ja 30. mai istungitel. 9. mai istungil arutas komisjon eelnõu koos huvigruppidega. 16. mai istungil Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas, et huvigrupid ehk siis Eesti Õdede Liit ja nende arvamustega seonduvalt ei ole vaja muuta eelnõus olevat sõnastust ning muudatusettepanekud, mis komisjon tegi, number 1 ja 2, olid normitehnilised ettepanekud. Seega siis sotsiaalkomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 1. juunil 2022 ning teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. juunil 2020. Kõik.

Jaa, ja tegemist on ravimireklaamiga, eks? Aitäh! Küsimusi ei näe. Aitäh ettekandjale! Meil on ka nüüd võimalik läbirääkimised avada. Ei ole läbirääkimiste soovi. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanek number 1, esitajaks sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjon arvestanud täielikult. Muudatusettepanek number 2, esitajaks sotsiaalkomisjon ja sotsiaalkomisjon on arvestanud täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 569 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud halduskohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse avalikkus) (574 SE). See on esimene lugemine ja palun siia ettekandjaks justiitsminister Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile halduskohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille põhiline eesmärk on tegelikult ka eelnõu pealkirjas sulgudes ehk kohtumenetluse avalikkus.

Põhiseaduse kohaselt peab kohtumenetlus olema avalik. Ajal, mil põhiseadus sõnastati – muide, see oli 30 aastat tagasi –, arutati kohtuasju suuremas osas kohtusaalis ja otsus kuulutati samuti sealsamas välja. Tänapäeval arutatakse suuremat osa kohtuasjadest aga kirjalikus menetluses ning seega puudub avalikkusel võimalus sellele ligi pääseda. Antud eelnõu soovib tagada põhiseaduse mõtte, et kohtupidamine on avalik, kuid teha seda nii, et inimestel ei kaoks julgus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.

Praegu pääseb avalikkus ligi üksnes jõustunud kohtulahenditele ning jõustumata ja tühistatud kohtulahenditega pole võimalik tutvuda. Samuti ei ole avalikkusel võimalik osaleda tsiviil- ja halduskohtumenetluses otsuse kuulutamisel. Need on nimelt kirjalikud. Eelnõu kohaselt avalikustatakse kohtulahendid tulevikus Riigi Teatajas kohe peale kohtuotsuse teatavaks tegemist, olenemata sellest, millise menetlusega on tegemist. Lisaks põhiseaduses nõutavale kohtumenetluse avalikkuse tagamisele on sellel veel teine mõju. Avalikkusele saab selgemaks õiguspraktika. Tegeliku õiguspraktika tundmine pakub kindlasti huvi akadeemiliselt, kuid võimaldab ka hinnata õiguse ja õiguspoliitika toimimist ja kujundada vajalikke muudatusi. Õigust otsivatele inimestele annab kohtulahenditele ligipääs aga praktilist kasu. Tõenäoliselt tavainimene ei tuhni erinevates kohtulahendites, kuid kindlasti teevad seda õigusspetsialistid, advokaadid, nõustajad. See võimaldab hinnata sarnaste juhtumite põhjal, milline võib olla ühe või teise kohtuasja tulemus, ning aidata kaasa nii kokkulepete tegemisele, mõttetute vaidluste vähenemisele kui ergutada inimesi ka oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma.

Kohtupidamise avalikkuse juures tuleb kindlasti tagada ka see, et oleks samal ajal tagatud süütuse presumptsioon, juurdepääsupiiranguga andmete kaitse ning eraelu puutumatus. Kaitstud peavad olema kõik eri liiki isikuandmed, näiteks inimese rassilise või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised veendumused, terviseandmed jms. Arvutivõrgus avalikustatud kohtulahendid ei avalikustata füüsilisest isikust menetlusosaliste isikuandmeid, välja arvatud süüdistatava ja õigeksmõistetu puhul, kelle nimed ja isikukoodid avalikustatakse. Kuid inimesel on menetlusosalisena õigus taotleda oma nime avalikustamist ja õigeksmõistetul on õigus taotleda oma nime avalikustamise lõpetamist. Avalikustatud kohtulahendile pannakse märge "Jõustumata". Kui lahend jõustub või kui ta tühistatakse, asendatakse see automaatselt märkega "Jõustunud" või "Tühistatud".

Eelnõuga võimaldatakse menetlusvälisel isikul esitada kohtutoimikuga tutvumise taotlus kriminaalmenetluses lõpetatud kohtuasjas. Sellisel juhul peab taotleja oma soovi põhjendama. Ajakirjanduslikul eesmärgil toimikuga tutvumise puhul eeldatakse õigustatud huvi, kuid seda, kas konkreetse toimikuga või millisel osal ka sealt ajakirjanikul tutvuda võimaldatakse, otsustab ikkagi kohus. Õigusemõistmise huvides võib kohtu algatusel teha kohtuistungist ülekande ka veebilehel. Info ülekande toimumise kohta avalikustatakse Riigi Teataja veebilehel. Seadus on kavandatud jõustuma järgmise aasta 1. augustil. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi saab esitada. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul tekitab natuke segadust see, et isikuandmete hulgas on nüüd andmekaitseseaduse põhjal või isikuandmete kaitse seaduse põhjal andmed. Aga Eesti on nii väike koht, et kui isiku nimi on avalikustatud, siis see ei kaitse ju inimest hilisemate võimalike ähvarduste, ahistamiste või kättemaksu eest. Kas sellele on ka mõeldud, mida see võib endaga kaasa tuua, kui on teada, et nimi on avalik?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et avalikustatakse väga piiratud ringi inimeste nimed. Need on need, kes mõistetakse süüdi või õigeks, süüdimõistmisel teatud kindlatel juhtumitel. Menetluses osalejate nimesid ei avalikustata, need anonümiseeritakse, nii et sellest ei teki infot.

Kert Kingo, palun!

Aitäh veel kord, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jah, menetluses süüdi või õigeks mõistetud inimene. Me näeme praegu Eesti Ekspressi põhjal, kus Marti Kuusiku puhul Eesti Ekspress on hakanud ise nüüd uuesti kohtunikuks ja uuesti analüüsima andmeid. See ju ei kaitse inimest, kui veel pisidetailid, mis on kohtuistungil toimunud, kõik on kättesaadavad. Mul tekitab see küll natuke küsimusi. Äkki seletate selle ilusti lahti?

Aitäh! Kohtumõistmine toimub teatavasti avalikult ka praegu ja kui ajakirjanikud on kohtumõistmise juures, siis nad kuulevad ja näevad, kes on asjaosalised. Pärast, kui kohtuotsus on jõustunud, tekib õigus pääseda dokumentidele juurde. Ka selle seaduse järgi on õigeksmõistetu nimi avalikustatud. Ehk olukorras, kui kohtuprotsess käib, inimesed teavad, et tänu sellele, et kohtuprotsess kriminaalasjades on avalik, saalis kõik näevad-kuulevad, kõik teavad, kelle üle kohut mõistetakse, kelle võimalikku kuritegu arutatakse, see isik on teada, ja kui selgub, et see isik lõpuks ikkagi tunnistatakse õigeks, siis ma arvan, et selle inimese nime avalikustamine on just nimelt inimese jaoks kasulik, sellepärast et sellega öeldakse, et ta on süütu. Kui nüüd protsessi käigus on arutletud ja lõplik lahend on teada, aga lõplikus lahendis, kui kohtuotsus jõustub, inimese nime sees ei ole, siis avalikkus ei pruugi teada, et inimene on tegelikult õigeks mõistetud. Olukorras, kus kohtupidamine käis ja ta oli süüdistatav, aga nüüd ta enam ei ole, vaid on nii‑öelda puhtaks saanud ja vabanenud süüdistustest, osutunud õigeks, mulle tundub, et õigeksmõistetule on selline lähenemine kasulik. Aga loomulikult, kui inimene soovib, nagu siin eelnõus on kirjas, kui inimene soovib, et ta õigeksmõistetuna anonümiseeritakse, siis see eelnõu annab talle võimaluse seda taotleda.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui rääkida konkreetselt sellest Marti Kuusiku kaasusest, siis ma tuletan teile meelde, et see oli kinnine kohtuprotsess. Tänases Eesti Ekspressis on hulgaliselt andmeid, mis autori kinnitusel on infokillud, mis on tilkunud ajakirjandusele. Kuidas saavad ajakirjandusele tilkuda infokillud, mille kohaselt pannakse kokku pilt, mis võib täielikult moonutada kogu seda kaasust ja jätta õigeks mõistetud inimesest täiesti väärastunud kuvand. Kas see on selle eelnõu kontekstis teie meelest vastuvõetav kinniste kohtuprotsesside avalikustamise praktika?

Aitäh! Esiteks ma ei kommenteeri konkreetseid juhtumeid ei eelmisele küsimusele vastates ega ka praegu. Juhin teie tähelepanu sellele, et kohtumenetluses, kui tehakse otsus välja, see, et inimene on kohtu all ja isegi kui tegemist on kinnise istungiga, siis inimene, kelle üle või selle asjaosalise, kahtlustatava või süüdistatava nimi on ju teada eks. Ja kui siis selgub, et ta ei ole süüdi, siis ilmselgelt on ka see lahend, ma arvan, süüdistatavale ja õigeksosutunule kasulik, et seda teatakse. Kui kinniselt kohtuistungilt mingid andmed kohtupidamise ajal välja n-ö tilguvad, siis noh, eks seda tuleb küsida nende käest, kes seda tilgutavad ja kes selle informatsiooni kuskilt kätte saavad, mismoodi nad selle saavad. Aga osutan ka tähelepanu sellele, et ka praegu on võimalik kohtulahenditega tutvuda, kusjuures kohtunikel on õigus otsustada, millist osa materjalidest nad kas lasevad ligi tutvuda, millist osa lasevad tutvuda, millist osa mitte. Nii et inimene, kellel avaneb võimalus tutvuda kohtumaterjalidega, on kohustus teatud asjadest teatud tingimustelt jälgida. Ja kui nad seda rikuvad, siis kahtlematult on inimestel, kes arvavad, et nende õigusi on rikutud, pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks, seda meie põhiseadus nimetab ja ütleb.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No meil siin on küll väga selge pilt, et see seadusemuudatus on tehtud just nimelt ajakirjanike jaoks. Ehkki, lubage, et ma olen skeptiline, minu arvates meil toimub Eestis praktika, kus prokuratuur juba ammu enne kohtuistungi algamiseni peab pressikonverentse, jagab informatsiooni, lekitab informatsiooni, kasutab ajakirjanikke teatud poliitiliselt angažeeritud protsesside mõjutamiseks, protsessis osalevate inimeste häbistamiseks ja nende maine kahjustamiseks. Kuidas see sobitub teie meelest kohtuprotsesside ja meie õiguspraktika avalikustamisse?

Aitäh! See süüdistuste laviin, mida te praegu esitate, on teie arvamus ja seisukoht. Sellel ei ole kokkupuudet antud eelnõuga. Antud eelnõu tegeleb kohtulahendite, kohtuotsuste avalikustamisega. Ja ma arvan, et põhiseadusest lähtudes on väga oluline, et kohtulahendid on avalikud ja neid avalikult tehakse, sest seda meie põhiseadus nõuab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Aga toome sellise näite, et kohtus arutatakse, ütleme, paar lahutab, abielupaar lahutab ja reguleeritakse ka varalisi suhteid ja oletame, et selles juhtumis on esinenud ka, lahutamisjuhtumis lahutatakse sellepärast, et on esinenud ka ahistamise ja ähvardamise juhtumeid. Kas siis pärast avaldatakse kogu informatsioon ja tuuakse need kõik vaidlusesemed avalikkuse ette, kui neid käsitleti seal kohtuistungi käigus?

Aitäh! Kui kohtuistung toimub suletud ukse taga ,ja mina olen aru saanud, et eriti sensitiivsetel juhtumitel see toimub suletud uste taga, siis seda osa loomulikult ei avalikustata.

Rohkem küsimusi ei ole ettekandjale. Siis läheme kaasettekande juurde. Palun kõnetooli õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid. Kohtumenetluse avalikkuse tõhustamist käsitlev eelnõu oli õiguskomisjonis arutlusel 10. mail. Justiitsminister Maris Lauri rääkis kavandatavad seadusemuudatused lahti, nii nagu äsja siin istungisaalis. Seadusemuudatusi kohtute töö tingib, nagu me teame, reaalne elu ja tehnoloogia areng ja see sai ka komisjonis täitsa selgeks.

Toon esile mõned aspektid ja küsimused, mis istungil tõusetusid. Kohtumenetluse avalikkuse tõhustamine haarab laias laastus kahte poolt: kohtuistungite avalikkus ja kohtulahendite avalikkus. Seepärast tsiteerin siinkohal ka õiguskomisjoni nõunikku Linnar Liivamägi, kes ütles, et õigusriigis on õigusemõistmine üldjuhul alati avalik ja see on põhiseaduse § 24, välja arvatud juhtudel, kui kohtul on konkreetsed alused see menetlusosaliste huvides kinniseks kuulutada. Praegusel ajal on kirjalike menetluste osakaal kasvanud ja kohtumenetluse avalikkus, mis peaks tagama õigussüsteemi usaldusväärsuse ja läbipaistvuse, on jäänud mõneti tahaplaanile.

Komisjoni liikmetel oli küsimus, kuidas lahendatakse olukord, kui kohtumenetluses üks pool soovib kinnist, aga teine pool avalikku kohtuistungit. Minister vastas, et sellises olukorras on kohtu pädevus otsus langetada. Samuti on kohtu otsustada, kas kohtuistungist tehakse veebis ülekanne või mitte. Üldjuhul tuleb veebis ülekandmine kõne alla nendel juhtumitel, millel on väga suur avalik huvi.

Arutelu istungi avalikustamise teemal oligi meil kõige pikem. Kolleeg Heljo Pikhof nentis, et ta ei poolda enamiku kohtuistungite avalikkust veebi vahendusel, sest see võimaldab salvestamist ja pildistamist, ning arvas, et avalik huvi ei ole nii suur. Minister oli nõus, et kõigi kohtuistungite puhul ei ole veebis ülekandmine vajalik, kuid seadusega luuakse võimalus, kuidas ja millistel tingimustel seda ülekannet saab teha. Tõepoolest, teatud olukordades peabki kaaluma, et ülekannet ei saa teha, näiteks kriminaalmenetluste puhul erinevate tunnistajate ülekuulamisel.

Oluline on märkida ka seda, et kuna kohtuistungil osalejad peavad olema üheselt identifitseeritavad, saab pahatahtlikul eesmärgil pildistamise ja salvestamise keelu rikkujaid tuvastada ja sanktsioneerida. Kõlas ka väide komisjonis, et kohtumenetluse tunnistajatele võib selline läbi veebi ülekandega avalikustamine mõjuda väga häirivalt ja need peaksid toimuma minimaalselt, vaid piiratud juhtudel. Minister oli sellega nõus, et see on kohtuniku jaoks tõsine valikukoht, millisel juhul ja kuidas ning millisel eesmärgil kohtuistungist ülekanne tehakse. Lahendusena on välja pakutud osalejate registreerimine ja identifitseerimine ning nõue, et kohtupoolne kanal peab veebis olema turvaline. Komisjonis tõdeti, et praktikas võib juhtuda, et kohtunikud ei hakka veebis ülekandmise võimalust üldse rakendama, kuid võib tekkida olukordi, kus see on vajalik, ja seepärast on seaduse selgus oluline.

Komisjonis oli ka küsimus, kas ja millistes riikides tehakse kohtupidamisest videoülekandeid avalikkusele. Saime teada, et Euroopa või muude riikide kohta ei ole praegu, hetkel sellist analüüsi tehtud. Ja üldse kohtuistungit ülekandmise ettepanek ka meil tuli lahendusena praktikast, teisisõnu objektiivsest olukorrast, ja te teate küll, millal see tekkis. Veebiülekannete võimaldamise eesmärk oli anda kohtule selline valik juhuks, kui on suurt avalikku huvi pakkuv kohtuistung, näiteks õigushariduse hüveks. Minister tõi näite kohtuistungist, kus toimus vaidlus pensioni teise samba teemal, mis avalikustati suure avaliku huvi tõttu. Nii et kokku võttes olukordades, kus suure avaliku huvi tõttu on keeruline huvilisi saali mahutada, võiks kohus kaaluda istungi veebi kaudu ligipääsetavaks tegemist. Ja selline võimalus ei ole mõeldud alaliseks, vaid spetsiifilisteks juhtudeks, sest on asjaolusid, mis võivad teha selle lahenduse keeruliseks.

Ja nüüd selle seaduse nagu teine pool: kohtulahendite avalikkus. Komisjonis paluti selgitust arvamusele, et – ma tsiteerin – "inimesed julgeks rohkem kohtusse pöörduda, kui eelnevalt on erinevates astmetes sarnased kohtulahendid olemas ja need on kättesaadavad". Ja selgitus oli lihtne: analoogsete kohtulahendite alusel saab inimene paremini hinnata kohtusse pöördumise vajalikkuse üle. Näiteks olukorras, kus ei avalikustata dokumente mingi krundi või tee ligipääsetavuse vaidlustest võib inimene pöörduda kohtusse, teadmata, kuidas ja kas neid juhtumeid on eelnevalt lahendatud, ja kaalumise võimalus jääb tal siis ära. Aga see ennetaks mõndagi kohtusse pöördumist. Võib-olla, minu arvamus.

Küsiti ka Euroopa praktika kohta tehnoloogiliste lahenduste kasutamisel menetluse avalikustamiseks. Minister andis selgituse, et Eesti on digitaliseerimise mõistes esirinnas ja hinnatud äsja välja antud Balti-Põhjamaade raportis parimaks. Näiteks on Eestis olemas digitoimikuid ning COVID-i piirangute ajal suudeti tagada kohtute toimimine. Hinnatakse väga Eesti kaasaegse tehnoloogia praktilisi lahendusi.

Komisjoni liige Anti Poolamets märkis, et teistes riikides on sarnased probleemid kirjalike menetluste hulgaga, väikeste kohtusaalidega ja suure avalikkuse huviga, ning küsis, kas on välja tuua rahvusvahelist praktikat kaebustest kohtuistungite mittejälgitavuse kohta. Minister vastas, et kuna kohtuistungite ülekandmise ettepanek lahendusena tuli Eesti praktikast, siis ei ole veel selliseid numbrilisi uuringuid tehtud. Küll on see küsimus kohtumistelt teiste riikide justiitsministritega üles tulnud ja paremaid lahendusi otsivad kõik.

Tehti menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 1. juunil (konsensus), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 15. juuni kell 16 (konsensus) ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus. Ka siin oli konsensus ja selle konsensusliku otsuse tegid Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! On võimalik küsimusi esitada, aga ei esitata. Sellisel juhul avan läbirääkimised. Läbirääkimisi ka ei ole. Siis läheme komisjoni ettepanekute juurde, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu (574 SE) esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 15. juuni kell 16.

Meie tänane 13. ja viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud alushariduse ja lapsehoiuseaduse eelnõu (579 SE). Tegemist on esimese lugemisega ja palun ettekandjaks haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu, mille eesmärk – eriti hea on seda öelda tänasel lastekaitsepäeval – on luua süsteem, mis lähtub senisest veelgi enam pooleteise‑ kuni seitsmeaastaste laste ja nende perede vajadustest ning loob kvaliteetsed tingimused laste arengu toetamiseks.

Sel õppeaastal tegutseb Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel Eestis 597 koolieelset lasteasutust. Neist 468 on lasteaiad ja 129 on üldhariduskoolid, mille juures on ka lasteaiarühmad. Kokku omandab 3809 rühmas alusharidust peaaegu 67 000 last. See on see osa lastest, keda see eelnõu puudutab. Praegu töötab Eesti koolieelsetes lasteasutustes ja üldhariduskoolide juures tegutsevates lasteaiarühmades kokku veidikene üle 8000 õpetaja. Õpetajaid abistavaid töötajaid ehk siinse eelnõu kontekstis abiõpetajaid on hinnanguliselt 3800 ja direktoreid sama palju kui lasteaedu, 597. Toon teile välja olulisemad muudatused, mida oleme eelnõus ajakohastanud ja täpsustanud võrreldes praegu kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusega.

Esiteks räägime alushariduse kättesaadavusest. Alushariduse kättesaadavuse tagamiseks näeb eelnõu ette, et sarnaselt kehtivale koolieelse lasteasutuse seadusele tagab kohalik omavalitsus kõigile pooleteise‑ kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle omavalitsuse territooriumil, võimaluse vanema taotluse alusel lasteaias käia. Koha eraldamisel on oluliseks põhimõtteks lapsevanema eelistus, lapse elukoha lähedus lasteaiale ning sama pere teiste laste käimine samas lasteaias. Taotluses märgib vanem soovitud lasteaia ja lasteaiakoha kasutamise alguse. Kohalik omavalitsus määrab lasteaiakoha kahe kuu jooksul taotluse esitamisest. Taotluste esitamise perioodi reguleerimiseks kehtestab kohalik omavalitsus eelnõu kohaselt laste lasteaeda vastuvõtu ja ka sealt väljaarvamise korra. Näiteks kui vanem soovib last lasteaeda panna lapse kolmeaastaseks saamisel, tuleb lapsevanemal taotluse esitada kaks kuud enne lapse kolmeaastaseks saamist ja KOV peab andma kahe kuu jooksul lapsevanemale vastuse ja ka lasteaiakoha. KOV võib vanema nõusolekul pooleteise‑ kuni seitsmeaastase lapse munitsipaallasteaiakoha asendada eralasteaiakohaga või pooleteise‑ kuni kolmeaastase lapse munitsipaallasteaiakoha munitsipaal‑ või eralastehoiukohaga. Lasteaiakoha asendamisel kohaga eralasteaias või hoius ei või vanema osalustasu olla suurem, kui see on munitsipaallasteaias.

Teiseks, tugiteenuste osutamine. Meie eesmärk on tagada tugiteenuste parem korraldus ning iga lapse arengu toetamine ühetaolisema tugiteenuste osutamise korraga haridusvaldkonnaüleselt. Aluseks on põhikooli ja gümnaasiumi seadus, mis näeb ette üldise, tõhustatud ja eritoe võimaldamise. Samad teenused ja nende rakendamise kord on eelnõuga kavas võtta kasutusele nüüd ka alushariduses. Alushariduse ja lapsehoiu seadus näeb ette, et lapsele tagatakse lasteaias logopeedi ja eripedagoogi või muu tugispetsialisti teenus. See on ka praegu kehtiva seaduse järgi nii. Täiendavalt määrab direktor lapse arengu toetamiseks ja tugispetsialistide teenuse osutamiseks lasteaias hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordineerija ehk HEVKO, sarnaselt taas kord üldhariduskooliga, kelle ülesanne on korraldada lasteaiasisest meeskonnatööd ja koordineerida lasteaiavälises võrgustiku töös osalemist. Tegemist on küll uue rolliga alushariduses seaduse mõttes, kuid see ei eelda täiendava ametikoha loomist lasteaias. HEVKO ülesannete täitmiseks on lasteaia direktoril õigus valida selleks tööks sobivaim töötaja ja sisuliselt täna väga paljud lasteaiad just nimelt seda ülesannet ka täidavad. Kaasava hariduse põhimõttel kaasatakse tõhustatud ja erituge vajavad lapsed tavarühma. Selleks on laste piirarv rühmas väiksem kui teistes lasteaiarühmades, arvestades, et üks tõhustatud tuge saav laps täidab kolm kohta ja üks erituge saav laps täidab kuus kohta. Kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse diagnoosipõhised rühmad, nagu näiteks keha‑, liit‑ ja meelepuudega laste rühmad, tasandus‑ ja arendusrühmad ning pervasiivsete arenguhäiretega laste rühmad asendatakse eelnõus tõhustatud ja erituge saavate lasterühmadeks sarnaselt haridussüsteemis üldisemalt. Lapse heaolu ja arengu toetamiseks võib uue alusharidus ja lapsehoiu seaduse eelnõu kohaselt lasteaias moodustada väiksemaid rühmasid, näiteks tõhustatud tuge saavate laste rühma kuni 12 lapsega, erituge saavate laste rühma kuni kuue lapsega. Soovitused selleks teeb kooliväline nõustamismeeskond.

Oluline on ka see, et lasteaia tugispetsialistil on selle seaduseelnõu järgi õigus taotleda tugispetsialisti lähtetoetust, mida me täna rakendame koolides, ja selle lähtetoetuse suurus on ligikaudu 13 000 eurot netona. Võttes arvesse kooli tugispetsialistide esitatud lähtetoetuse taotluste hulka, milleks on veidi alla 30 taotluse aastas, ja lähtetoetuse suurust, on lähtetoetuse taotlemise õiguse laienemisega kaasnev prognoositav kulu riigile kuni 460 000 eurot aastas.

Kolmandaks räägime õppekeelest. Alushariduse ja lapsehoiuseaduse kohaselt on alates kolmandast eluaastast lasteaia õppekeel eesti keel. Kui praegu kehtiva seaduse järgi on lubatud lasteaiapidajal kehtestada saja protsendi ulatuses rühmades kas muu õppekeel ning mitmed kohalikud omavalitsused on seda võimalust ka kasutanud, luues vene õppekeelega lasteaedu või rühmasid, siis uue seaduse järgi seda võimalust enam ei ole. Vene õppekeeles õpib praegu Eestis 9500 lasteaialast ehk 14% kõikidest lastest ja 97 koolieelses lasteasutuses. Lisaks käib keelekümblusrühmades 3700 last ehk 5,5%. Keelekümblusmeetodit kasutatakse 62 koolieelses lasteasutuses ja enam kui 200 lasteaiarühmas. Uus alushariduse ja lapsehoiu seadus annab lasteaiapidajale ka edaspidi õiguse võimaldada muu emakeelega lastele õpet nende emakeeles, kuid seda tingimusel, et muu õppekeel ei tohi moodustada õppe‑ ja kasvatustegevusest rohkem kui 50% ning eesti õppekeel peab olema tagatud vähemalt 50% ulatuses. Selleks peab igas rühmas olema hiljemalt viie aasta pärast ehk 1. septembriks aastaks 2027 antud eelnõu kohaselt vähemalt üks C1-tasemel eesti keelt valdav täistööajaga töötaja, C1-tasemel. Kui lapsevanem soovib, et tema laps saab õpet vaid eestikeelses rühmas ja lasteaias, siis tuleb pidajal lapsele tagada lasteaiakoht sada protsenti eesti õppekeelega rühmas. Head Riigikogu liikmed, põhiseaduse järgi on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust, see on põhiseadusjärgne õigus. Seega, sada protsenti eestikeelne lasteaed säilib senisel kujul ja selline lasteaed tuleb tagada kõigile. Kedagi ei saa sundida osalema osaliselt muu õppekeelega lasteaiarühmas, kui lapsevanem pole selleks soovi avaldanud. Seega on uue seadusega tagatud iga lapse põhiseaduslik õigus saada eestikeelset õpet.

Neljandaks räägime ka töötajate kvalifikatsioonist ja koosseisust. Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu määrus muutub eelnõuga kehtetuks. Lasteaedadele muutub õppe ja kasvatustegevusega seotud töötajate töölevõtmine ja nende koormuse määramine paindlikumaks ehk lasteaial on suurem autonoomsus otsustada, milliseid ametikohti ta loob ja missuguse koormusega ta töötajaid tööle võtab. Loomulikult õppe ja kasvatustegevusega seotud töötajad, kes lasteaias kindlasti peavad olema, on edaspidi kehtestatud seaduses ja nendeks on direktor, õpetajad, abiõpetajad ja tugispetsialistid. Eelnõuga tõstetakse direktori, sealhulgas ka õppealajuhataja kvalifikatsiooninõudeid, milleks on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ning pedagoogilised kompetentsid ja juhtimiskompetentsid. 10. novembri seisuga möödunud aastal oli lasteaedades tööl direktoreid ja õppealajuhatajaid kokku veidi üle 1000, kellest ligi 70 protsenti on vähemalt magistrikraadi või sarnase kvalifikatsiooniga. Eelnõuga kehtestatakse esmakordselt ka abiõpetajate kvalifikatsiooninõuded, milleks on vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse või vähemalt keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid. Eelnõu kontekstis on praegu lasteaedades hinnanguliselt 3800 abiõpetajat. Kehtiva seaduse järgi ei ole õpetajat abistav töötaja pedagoogiline töötaja ning nende andmed Eesti Hariduse Infosüsteemis ei kajastu täna. Seetõttu ei ole hetkel meil terviklikku ülevaadet nende haridustaseme ja kvalifikatsiooni kohta sarnaselt õpetajatele ja lasteaiajuhtidele. Küll aga on teada, et umbes kolmandikul neist on rohkem kui kümneaastane lasteaias töötamise kogemus ning nad on oma igapäevatöö käigus läbinuid erinevaid tervisekaitse‑, pedagoogilisi‑ või lapsehoidja‑ ja meeskonnatöökoolitusi ehk neil on juba täna töökogemuse ja täiendkoolitustega omandatud tööks vajalikud pedagoogilised kompetentsid. Praegustele abiõpetajatele, direktoritele ja õppealajuhatajatele ei kohaldata kvalifikatsiooninõudeid antud eelnõu järgi 2027. aasta 1. septembrini. Alates 2027 1. septembrist hakatakse eelnõu järgi neid nõudeid kohaldama, nii et on ülemineku aeg.

Lühidalt ka rühmade moodustamisest. Rühma registreeritud lasteaialaste arvu ja suhtarvu töötajatega võrreldes kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusega ei muudeta ning kohalikul omavalitsusel säilib võimalus erandjuhul ja direktori ettepanekul, mille kohta on arvamust avaldanud ka hoolekogu, tõsta rühmas laste arvu, et lahendada lasteaiakohtade suure nõudlusega seotud probleeme. Eelnõu järgi on rühma registreeritud laste arv pooleteise‑ kuni kolmeaastaste rühmas 14 last, kolme‑ kuni seitsmeaastaste rühmas 20 last ja pooleteise‑ kuni seitsmeaastaste liitrühmas 18 last. Kehtivas koolieelse lasteasutuse seaduses nimetatakse pooleteise‑ kuni kolmeaastaste laste rühma sõimerühmaks, kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste rühma lasteaiarühmaks ning pooleteise‑ kuni seitsmeaastaste laste rühma liitrühmaks. Uues alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõus asendatakse need [nimetused] laste vanusevahemikega ehk pooleteise‑ kuni kolmeaastaste laste, kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste ja kahe‑ kuni seitsmeaastaste laste rühmad.

Veidi ka lastehoidudest. Seni on Sotsiaalministeeriumi haldusalas olnud pooleteise‑ kuni kolmeaastaste laste lastehoiud liiguvad Haridus‑ ja Teadusministeeriumi haldusalasse, lähtudes antud eelnõust. Lastehoid muudetakse haridussüsteemi osaks. Eelnõuga defineeritakse lastehoiu mõiste. Lastehoid uue seaduse kohaselt on asutus, kus turvalises, eakohases mängulises ja arendavas kasvukeskkonnas hoitakse ja toetatakse laste üldoskuste arengut. Ainsa uue kohustusena võrreldes praeguse lapsehoiuteenust reguleeriva sotsiaalhoolekande seadusega nähakse ette, et lastehoiupidaja koostab laste üldoskuste arengu toetamiseks alushariduse riikliku õppekava järgi lastehoiu tegevuskava ja selleks on antud üleminekuaeg kuni järgmise aasta 30. augustini. Raske ja sügava puudega laste hoiuteenuse ehk suure hooldus‑ ja abivajadusega laste hoiuteenus jääb jätkuvalt Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ning seda reguleerib sotsiaalhoolekande seadus.

Alushariduse ja lastehoiu seaduse järgi võimaldatakse ka lastehoiuteenust kuni kolmeaastastele lastele, et toetada nende üldoskuste arengut. Alates neljandast eluaastast on oluline lisaks toetada lapse selliste teadmiste ja oskuste kujunemist, mis loovad eeldused põhihariduse omandamiseks ja edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus, mistõttu nähakse eelnõuga ette nelja‑ kuni seitsmeaastastele lastele lasteaiad. Tegutsevatele lapsehoiuteenuste osutajatele kehtestatakse, nagu ma ütlesin, kolmeaastane üleminekuperiood, aga nii nagu praegu, on ka edaspidi võimalik pakkuda lapsehoidmise teenust vabaturu põhimõttel võlaõigusliku lepingu alusel. Sellisel juhul ei teosta teenuse osutamise üle järelevalvet mitte riik, vaid lapsevanem.

Kiiresti ka selle eelnõuga seotud rahalistest mõjudest. Eelnõuga ei muudeta alushariduse ja lapsehoiu rahastamise süsteemi. Alushariduse kättesaadavuse tagamine on kohaliku omavalitsuse seadusjärgne ülesanne, mille täitmiseks on kohalikul omavalitsusel nii tulubaasi laekuvad vahendid kui ka sihtotstarbeliselt eraldatavad riigieelarvelised vahendid. Eelnõu rakendamiseks eraldab riik jätkuvalt KOV‑idele lasteaiaõpetajate tööjõukulutoetust 15 miljoni euro ulatuses aastas, mida kohalik omavalitsus võib kasutada lasteaiaõpetajate töötasu suurendamiseks, tugiteenuste kättesaadavuse tagamiseks ja tugispetsialistide töötasuks, sealhulgas ka HEVKO‑de tööülesannetega seotud töötasu kompenseerimiseks. Lasteaia tugispetsialistide lähtetoetuse võimaldamisega kaasnev prognoositav kulu riigile, nagu ma varasemalt ütlesin, on suurusjärgus 460 000 eurot aastas.

Õppekeele regulatsioonide rakendamiseks toetatakse lasteaedasid eesti õppekeele kasutamisel alates lapse kolmeaastaseks saamisest riikliku projekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas" kaudu. Ja kindlasti see riigipoolne toetus jätkub ja seda me tahame ka laiendada. Täiendavalt eraldatakse riigieelarvest lasteaedadele ligi 400 000 eurot aastas toetust eesti keele õppe toetamiseks. Toetust eraldatakse Eesti hariduse infosüsteemi andmete järgi nii muu õppekeelega rühmadele, keelekümblusrühmadele kui ka eesti keele õpet võimaldavatele rühmadele. Sel aastal sai toetust pea 1500 rühma. Täiendavalt on veel väga mitmeid vahendeid, kuidas nii haridustöötajate keeleoskust arendada kui ka haridustöötajate metoodilisi oskusi arendada, et nad suudaksid õpetada vajadusel ka muukeelseid lapsi eesti keeles. Lisaks oleme suurendanud ja planeerime jätkuvalt suurendada õppekohtade arvu ka lasteaiaõpetajate õppekaval, näiteks sel aastal suurendasime 16 võrra, kokku on 50 õppekohta ja see läks riigile maksma 450 000 eurot aastas.

Head kolleegid, tegemist on väga põhimõttelise ja laste õigustest lähtuva seaduseelnõuga, pidades silmas, et lapse õigus saada Eesti riigis eestikeelset haridust, sealhulgas alusharidust, oleks tagatud. Seaduseelnõu järgi peaks see kehtima järk-järgult, aga see keeleosa aastal 2027. Aga arvestades seda, et tõenäoliselt me jätkame selle eelnõu menetlemist – ja ma loodan väga – sügisel, siis tõenäoliselt peab seda seaduseelnõu jõustumise tähtaega ja ka ülemineku tähtaega siin Riigikogus ümber vaatama. Aitäh teile!

Aitäh! Nüüd küsimuste juurde. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ei ole vist saladus, et see seaduseelnõu on tihedalt seotud uue alushariduse õppekava ja selle eelnõuga. Teil on kindlasti meeles, et aasta alguses käisite te siin vastamas arupärimisele, mis puudutas sedasama õppekava, ja üks olulisemaid teemasid seal on lasteaedadesse viidav digiõpe. See on äärmiselt tundlik teema, kuna see mõjutab laste aju ja loovuse arenemist, vaimset tervist ja ka laiemaid kultuurilisi ja tsivilisatsioonilisi suundumusi meie ühiskonnas. Seal arupärimisele vastates te andsite signaali, et ilmselt see osa õppekavast on puudulikult kirjutatud, seda tuleks ekspertidega arutada ja ümber kirjutada. Nüüd mu küsimus ongi: kas õppekava eelnõu on selles osas muutunud või on ta endiselt samal kujul paberil, nagu ta siis oli?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ja mul on väga hea meel, et te selle teema tõstatasite, sest tõesti, lähtudes teie arupärimisest me tõesti konsulteerisime uuesti ekspertidega, sealhulgas ka teie poolt soovitatud ajuteadlase Jaan Aruga. Ja tõesti, seda õppekava me muutsime esiteks sellega, et digioskuste arendamine algab alates kolmandast eluaastast, mitte varem, et alates kolmandast tohib kasutada digitaalseid vahendeid, ja rõhutasime veel seal õppekavas üle, et need digitaalsete oskuste arendamised ei ole ekraani taga istumised, vaid need on enamasti lapsesõbralikud robotid, mille kaudu õpetatakse juba selliseid esmaseid programmeerimisoskusi. Ja olen viimasel ajal just selle alusharidusseaduse eelnõu kontekstis külastanud mitmeid lasteaedu, nii eestikeelseid kui ka venekeelseid lasteaedu, ja näinud, kuidas neid digitaalseid vahendeid siis reaalselt kasutatakse. Ja tõesti, need on väga lapsesõbralikult ja mitte ekraani ees istumise sellised õppevahendid, vaid pigem on need mänguasjad, mida saab programmeerida lähtuvalt esmastest programmeerimisoskustest. Nii et jah, aitäh selle arupärimise eest, me tõesti konsulteerisime lisaks ja ka muutsime õppekava lähtudes ekspertide hinnangutest.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Väga lugupeetud minister! Suur tänu selle töö eest selle seadusmuudatuse ettevalmistamisel! Tegemist on väga märgilise seadusemuudatusega ja väga hea meel on, et me alustame selle seaduse arutelu nüüd 1. juunil, lastekaitsepäeval. Tegemist tõesti selle kõne all oleva seaduse juures ei ole ju ainult eestikeelse lasteaiaga, vaid väga paljude tugiteenustega, mis selle seadusega koos käivad. Aga kultuurikomisjonis, ja ma olen märganud, et ka meedias on tekkinud diskussioon või nagu mitmeti arvamust sellesama mõiste üle, et eesti õppekeel ja eestikeelne lasteaed ei ole kattuvad mõisted. Ja kriitikat on olnud just kuidagi mulle üllatuslikult. Siin küsingi protokolli huvides, et te saaksite võimaluse selgitada, miks arvatakse, et nüüd on omavalitsustele antud selle seadusega vabad käed Eesti lapsi venestama hakata, ehk siis nüüd peab omavalitsus tagama ...

Hea küsija, teie aeg!

... Eesti lapsele ainult 50% ulatuses seda eestikeelset haridust. Palun selgitage!

Aitäh! See seaduseelnõu mõte on siiski see, et iga laps peab saama eestikeelset alusharidust ja me teame, et tänane seadus lubab lasteaiapidajal teha otsusega võimalikuks ka 100% muukeelse lasteaiapidamise. Selle eelnõu järgi saab küll õppekeelt muuta, aga mitte enam sajaprotsendiliselt, vaid 50% ulatuses. Nii et me räägime selle eelnõu kontekstis täna venekeelsetest lasteaedadest, kes siis saavad võimaluse, kui nende lasteaiapidaja seda soovib, edaspidi olla vähemalt 50% ulatuses eestikeelne ja muus ulatuses siis näiteks venekeelne.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! See ei ole seadusemuudatus, vaid seaduse põhimõtete muudatus, me ühendame kaks seadust siia nüüd. Aga jätkub see põhimõte, et kohalik omavalitsus on kohustatud tagama lasteaiakohad kõikidele lastevanematele, kes soovivad oma last lasteaeda panna. Muudatus on see, et nüüd on see paragrahvis 4, varem KELS-is oli paragrahvis 10. Selles mõttes mina mäletan aega, kui Tallinna kuldse ringi vallad ei suutnud lasteaiakohti tagada ja neid kaevati korduvalt kohtusse. Samal ajal nad figureerisid edukate omavalitsuste edetabeli tippudes ühest kuni viienda kohani, mis tähendas seda, et tegelikult need seadust ei täitnud. Miks see seadus selles mõttes ei anna paindlikkust sellistele omavalitsustele? Või kuidas selle seaduse muudatused aitavad kaasa nendele lasteaiakohtade loomisele?

Aitäh! Esiteks, ma loodan, et sellest me saame kõik ühtemoodi aru, et kohaliku omavalitsuse ülesanne, on tagada tema territooriumil elavatele lastele lasteaiakoht. See on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Ja selleks, et kui neid kohti ei ole ja prognooside järgi nähakse, et neid lapsi tuleb näiteks piirkonda rohkem, siis peabki arvestama ka oma investeeringute plaanides sellega, et lapsi tuleb rohkem. Mida me oleme praegu selles seaduseelnõus pakkunud, et lasteaiakohtade puuduse korral võib kaasata ka eralastehoide, võib suunata lapsi ka eralastehoidudesse, aga siis see kohatasu peab olema sarnane munitsipaallasteaia kohatasuga. Sisuliselt on see see, mida tehakse ka täna juba osades kohalikes omavalitsustes, näiteks Tartus.

Palun nüüd Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Uue eelnõuga tõstetakse direktori ja õppealajuhataja kvalifikatsiooninõudeid, milleks on magistrikraad. Kas te saaksite öelda, kui palju inimesi selle tagajärjel kaotavad oma töö, kuna nad ei vasta nendele kvalifikatsiooninõuetele ja kust leida need uued inimesed?

Aitäh! Ma oma ettekandes ka ütlesin seda, et meil on täna tööl veidikene üle 1000 alushariduse direktori ja õppealajuhataja ja pea 70% neist omavad juba täna magistrikraadi või vastavat kvalifikatsiooni, mida uus seadus ette näeb. Ka selle konkreetse kvalifikatsiooninõude puhul, nagu enamasti kvalifikatsiooninõuete puhul, antakse üleminekuaeg ja ma usun, et tänased lasteaia direktorid ja ka õppejuhid, kes näevad end ka kolme-nelja aasta pärast ametikohal, saavad minna ja magistrikraadi omandada, sest bakalaureusekraad on neil kindlasti olemas ja magistrikraadi omandamiseks läheb kaks aastat aega, kui sellele pühenduda, nagu teie ka väga hästi teate.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Soovin tunnustada teid, ministrit ja kogu ministeeriumi, alushariduse ja lapsehoiu mahuka seaduse Riigikogu ette toomise eest. Seda oleme kaua oodanud. Aga seletuskirjas tuuakse välja, ma tsiteerin: muudetakse lasteaia juhtimise korraldust, seda võrreldes eelnenud koolieelse lasteasutuse seadusega. Me teame, kui oluline on organisatsioonis juht ja juhtimine. Palun avage seda muudetud juhtimisskeemi.

Aitäh! Esiteks see, et tõesti me eeldame nii nagu koolides, eeldame seda, et ka lasteaia direktoritel peab olema magistrikraad. See on väga oluline, sest lasteaia direktori roll on väga mõjukas roll ja kindlasti peab olema seal hästi kvalifitseeritud inimene seda protsessi juhtimas. Aga mida me selle eelnõuga teeme, on see, et me tegelikult ühtpidi nõuame suuremat kvalifikatsiooni, aga teistpidi anname lasteaedadele suurema autonoomsuse ja paindlikkuse, näiteks meeskonna loomisel. Me ei ütle enam seadusandjatena väga täpselt ette, kes peavad olema lasteaia meeskonnas. Me ütleme küll, et peab olema direktor, õppealajuhataja, õpetajad, abiõpetajad, tugipersonal, aga kes veel peab olema, selleks me anname suurema autonoomia koolieelsetele lasteasutustele ja see ka eeldab suuremat kvalifikatsiooni, et selle vastutusega toime tulla.

Viktor Vassiljev, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahvi 10 lõikes 10 ütlete, et infosüsteemi kandmiseks on vaja vanema nõusolekut, samas aga on selleks ajaks lapsed juba toe vajadus defineeritud. Kuidas on tagatud, et laps ilma vanema eelneva nõusolekuta ei oleks märgistatud?

Kindlasti peab laps saama tuge ja kõik need märgistused peavad olema lapsevanema nõusolekul ja teadmisel, seda teistpidi ei saagi teha.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Seda eelnõu arutati kultuurikomisjonis kahel koosolekul ja seejuures teine koosolek kulus kempluseks selle üle, kas teha kohe menetlusotsuseid või küsida lisaselgitusi, nagu teiega esimesel koosolekul kokku lepiti. Seega, selle eelnõu sisuliseks aruteluks, mille maht koos seletuskirjaga on 156 lehekülge, sihukene paras brošüür, seda valmistati ette 2018. aasta septembrist alates HTM-i vedamisest, 21 asutust valmistas seda ette, seda eelnõu arutati komisjonis sisuliselt alla ühe tunni. Küsin, kas teie hinnangul on tegemist hea valitsemispraktikaga. Ja teine küsimus: miks valitsusel selle kolm ja pool aastat koostatud eelnõuga nüüd äkki nii kiire hakkas?

Aitäh! Esiteks, minu poolest te võiksite kultuurikomisjonis arutada alusharidusseadust nii kaua, kui te, Riigikogu liikmed, soovite seda arutada, nii kaua, kuni te saate oma küsimustele vastuseid. See kindlasti ei olnud ei valitsuse ega Haridus- ja Teadusministeeriumi tingimus või soov, et kuidas seda kultuurikomisjonis arutatakse.

Teiseks, miks just praegu? Sellepärast, et see eelnõu sai valmis praegu. Tõesti, väga paljud organisatsioonid, erialavaldkonna organisatsioonid on pikka aega selle eelnõu koostamisse panustanud. Ja otsustati, et nüüd on ta valmis parlamendi aruteluks, mis ei välista ju seda, et parlamendis siin selle seaduseelnõu kohta ei saaks muudatusi teha. Kui austatud parlament leiab, et siin seaduseelnõus on kas väiksemaid või suuremaid puudusi, mida saab muudatusettepanekutega parandada, siis mul on hea meel. See ongi ju teie roll ja ülesanne. Jõudu tööle teile! Aitäh!

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Pikaajalise omavalitsusjuhina ma tunnen huvi. Näiteks § 4 lõikes 5 on reguleeritud inimeste õigus saada KOV-ilt lasteaiateenust ka siis, kui puudub võimalus Eesti rahvastikuregistris ennast registreerida. Kuidas on tagatud selle teenuse rahastamine omavalitsustele?

Alusharidus on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja riik seda ei rahasta. See ongi kohaliku omavalitsuse ülesanne rahastada alusharidust. 

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas saab kohalik omavalitsus tagada õpetajate leidmise, kui kohalik omavalitsus ei tegele ei koolitamisega koolitustellimuse esitamisega. Siiani oli kõrghariduse rahastamine riiklik kohustus ja minu teada pole meil siiamaani kõrgkoolidega sõlmitud halduslepingud. Samal ajal, kui näiteks Ida-Virumaal uuel õppeaastal on vaja rohkem kui 100 uut õpetajat. Kuidas me sellest surnud ringist välja tuleme ja saame piisava arvu õpetajaid eelnõu seatud eesmärkide saavutamiseks? 

Aitäh! Siin on kindlasti riigil väga suur roll, nagu ma ütlesin, me juba täna oleme suurendanud ka alushariduse õpetajate õppekohtade arvu. Mitmed õppekohad on avatud näiteks Narva kolledžis ja me kindlasti tahame jätkata nende õppekohtade arvu suurendamisega. Hea meel on selle üle, et alushariduse õpetajate õppekava on noorte seas äärmiselt populaarne, see on ülikoolides üks kõige populaarsemaid erialasid üldse, meil on alushariduse õpetaja õppekohale, eelmine aasta oli rohkem kui 10 inimest kohale, nii et ka täna ülikoolid hindavad, et ukse taha jäävad sellised kandidaadid, keda tegelikult võiks õpetada, kes sobiksid kindlasti alushariduse õpetajateks ja seetõttu me oma vahenditest väga kiiresti selleks õppeaastaks õppekohti suurendasime, et ülikoolid saaksid kohe vastu võtta rohkem õpetajaid. Ja ma kinnitan teile, et kui ma peaksin jääma ametisse, siis kindlasti me suurendame õppekohti veel.

Natalia Malleus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Millal plaanite vastu võtta alushariduse õppekava ja kes on väljatöötajad?

Aitäh! Õppekava saab vastu võtta siis, kui seadus on vastu võetud ja selle õppekava arendamisse on panustanud nii erialavaldkonna ühendused kui ka ülikoolid, nii Tallinna kui ka Tartu Ülikooli eksperdid.

Igor Kravtšenko, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Olete korduvalt rõhutanud just keelelist aspekti, aga miks eestikeelne kohustus ei laiene eralasteaedadele? Vähemalt ...

Keelekohustus ei laiene praegu lastehoidudele, aga -aedadele siiski laieneb. Minu teada. Aga seda ma pean üle kontrollima. Jah, lastehoidudele kindlasti mitte. Aga eralasteaedadele? Ei pruugi. Vaat siin on ju see põhimõte, et alusharidus peab olema eestikeelne. Ja kui alushariduse pidaja hoolekoguga läbi rääkides otsustab, et 50% sellest õppest peaks olema ikkagi muukeelne, siis on võimalik seda ainult teha siis 50 : 50 põhimõttel. Ma jään praegu vastuse võlgu, aga kindlasti ma vastan teile kirjalikult. 

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Meie fraktsioonil oli selle eelnõu kohta terve rida küsimusi, oleme need ka edastanud ministeeriumile ja täname vastuste eest. Aga ma küsiksin seda, et selle eelnõuga pannakse kohalikele omavalitsustele terve rida uusi väga mahukaid ja kalleid kohustusi. Kas nendega tuleb kaasa ka uue aasta eelarvest vajalik rahastus?

Suures osas ei muutu ülesanded kohalikele omavalitsustele. Rahastamissüsteem ja ülesanded ei muutu, ka täna peavad lasteaiad pakkuma tugiteenuseid lastele, kes seda vajavad. Ja kohalik omavalitsus peab oma abivajavat last toetama, ka siis, kui laps on kodune, mitte ainult lasteaias või lastehoius. Aga see kohustus on igal juhul ka täna olemasoleva seaduse juures olemas. Neid märkimisväärseid kohustusi kohalikele omavalitsustele ei tule, aga riik on planeerinud väga mitmeid tegevusi selleks, et kohalikud omavalitsused näiteks siis leiaksid rohkem neid eestikeelseid õpetajaid alusharidusse.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Hea minister! Kuidas te kujutate ette, et on võimalik keset kooliaastat lasteaiarühmasid vähendada? § 8 lõikes 7 toodud vajadus ja Rajaleidja paberid võivad saabuda erinevatel aegadel?

Lasteaiarühmade suurused on kehtestatud seaduses ja kui lasteaiarühmi tahetakse suurendada, siis selleks peab olema direktori soovitus ja hoolekogu otsus. Aga kui tahetakse, te mõtlete eelnõu jõustumise päeva, mis mõttes keset õppeaastat, et iseenesest vähendada saab siis, kui on koolivälise nõustamismeeskonna otsus, et seal on näiteks mõni erituge vajav laps, et siis saab seda vähendada, kui sinna suunatakse. Aga see ongi, see ongi lasteaia korralduslik küsimus, meil ei ole enamasti ühe lasteaiarühmaga lasteaedu, et neid lasteaiarühmi on siiski mitu tavaliselt lasteaedades.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker!  Hea minister! No mina ei tea, kas te saate sellest meile toodud seadusetekstist sama halvasti aru kui riigihangetest või olete sama jultunud. Aga § 6 lõige 3 ütleb selges eesti keeles, et pidajal, lasteaiapidajal ehk KOV-il tavaliselt, võib lasteaias või rühmas lisaks eesti keelele kasutada teist õppekeelt või teisi õppekeeli, kui eesti õppekeelt kasutatakse rühmas vähemalt 50%. Ja see tähendab seda, et see, mis te ütlesite, et eestikeelne õpe on tagatud, ongi tagatud, kui vähemalt 50% õppest käib eesti keeles. Ükskõik kuidaspidi siin seletuskirjas seda keerutatakse, niimoodi hakatakse seda rakendama Ida-Virumaal ja Tallinnas, eesti lastele pakutakse poolkeelseid õpperühmasid ja lasteaedasid. See on eesti lastele venekeelse keelekeskkonna loomine lasteaias. Kuidas te sellist asja saate nimetada eestikeelestamiseks? Mina aru ei saa.

Aitäh! Teate, mina ka ei saa enamus jutust aru, millest teie räägite, ja eriti, kui te räägite minust, ei saa ma tõesti aru, kellest te päriselt räägite. Olles olnud pea kolm ja tundi Rahandusministeeriumis ütlusi andmas, sain ma väga selgelt teada, et selle hanke puhul, kus teie süüdistate mind sõna otseses mõttes korruptsioonis, mis on väga tõsine süüdistus ja seda, ma usun, me jõuame erinevates astmetes veel arutada teiega, ei ole olnud mitte ühtegi rikkumist. Mitte ühtegi rikkumist ei ole toimunud esimese hankega. Ma loodan, et te peate vajalikuks minu ees vabandada selle eest, mida te olete rääkinud.

Aga nüüd alusharidusseadusest. Seaduses on väga selgelt kirjas: igal lapsel on õigus eestikeelsele haridusele, ka alusharidusele, ja seda peab koolipidaja talle tagama. Ja kui see koolipidaja näiteks venekeelses lasteaias teeb edaspidi otsuse, et 50% sellest lasteaiast on eestikeelne ja 50% venekeelne ja kui selles lasteaias käib laps, kelle vanemad ei ole nõus, et see laps õpib 50 : 50 õppekeele protsendiga lasteaias, siis on kohalikul omavalitsusel kohustus talle tagada koht täis, 100% eestikeelses lasteaias.

Ja kui tõesti on seal ... Ma tean, sellest me rääkisime põgusalt ka kultuurikomisjonis, et kui on võimalik seda seadusepügalat tõlgendada kuidagi nii, et eestikeelseid lasteaedu hakatakse muutma venekeelseteks, siis teeme koostööd ja teeme muudatusettepaneku, et seda ei saaks niimoodi teha.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ega siin ei ole mitte küsimus niivõrd eestikeelsete lasteaeda muutmises venekeelseteks, vaid pigem venekeelsetesse lasteaedadesse viidavates eesti lastes.

Kuidas neid viiakse sinna?

Aga tegelikult mul on selline märkus. (Juhataha helistab kella.) Juhul, kui te teete nüüd kolleeg Kravtšenkole kirjaliku vastuse, siis ma tahaksin ka seda saada, sellepärast et tõepoolest on eelnõus öeldud, et eralasteaiad, kus eesti keel ei ole õppekeeleks, see on § 6 lõige 4, nii et selline olukord nähakse ette, et ei ole, võib olla ka muu keel. Ja sellepärast ma küsingi. Kas võib siin olla mingid skeemi lõhna, et kohalik omavalitsus asjaolusid arvestavalt tuginebki suures osas eralasteaedadele, selleks et eesti keel ei oleks õppekeeleks?

Aitäh! Aitäh, et te leidsite selle punkti! Ma loodan, et ma ei pea enam härra Kravtšenkole vastama. Jah, kui ma mõtlesin tagasi, siis tõesti oli see võimalus, et eralasteaedades saab olla muu õppekeel. Sisuliselt on ju võimalik, et seda mõni kohalik omavalitsus kasutab. Aga me teame seda, et uuringute järgi 76% elanikest arvab, et me peaksime eestikeelse õppega alustama just nimelt alusharidusest. Ma olen käinud väga palju Ida-Virumaa kohalikes omavalitsustes, kohtunud haridusvaldkonna spetsialistidega, käinud koolides ja lasteaedades, nii eesti kui ka venekeelsetes, ja saanud aru, et tegelikult ka Ida-Virumaal, aga ka Lasnamäel on väga suur lapsevanemate ootus keelekümblusmetoodika kasutamisele. Aina vähem ka Ida-Virumaal ja Lasnamäel soovivad lapsevanemad panna oma lapsi täis venekeelsetesse rühmadesse. Eelistatakse eelkõige keelekümblusrühmasid ja +1 õpetajaga rühmasid, mis ongi see 50%.

Kui mõni kohalik omavalitsus arvab, et see on oluline, siis tal on võimalus muuta lasteaed eralasteaiaks, aga nõudlust selle järgi inimeste seas enam ei ole. Vastupidi, on nõudlus keelekümbluse ja eestikeelsete õpetajate järgi, ja on nõudlus ka koolis, et ka kooli saaksid need lapsed hiljem minna keelekümbluskoolidesse. Ja probleem on selles, et nendes koolides ei ole piisavalt õppekohti. Need on meie edasised väljakutsed, kuidas me sinna jõuaksime, et neid õppekohti kohe ruttu juurde tekiks.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Paljud vanemad on juba avaldanud oma nördimust seoses sellega, et kui see seadus jõustub, siis see oluliselt piirab vanemate võimalusi panna oma lapsi lastehoidu, kuna mitte kõik nendest asutustest ei ole võimelised vastama uutele tingimustele ja nõudmistele. Ja ma küsin: miks mitte võimaldada lastevanematele rohkem vabadust ja valikuvõimalusi antud küsimuses?

Aitäh! Ma olen teiega nõus ja minu meelest on see ka see küsimus, mida ka Riigikogus võiks täpsemalt arutada. Tõesti, siin eelnõus on sees põhimõtted neljandast seitsmenda eluaastani, kus siis me eeldame, et toimub põhihariduseks ettevalmistus, teadlik, lähtuvalt õppekavast, professionaalsete inimeste käe läbi, et need lastehoiud muutuksid eralasteaedadeks ja nendele nõudmistele ülemineku aeg on ka ette nähtud. Ka siin Riigikogul on vabadus ja võimalus neid tähtaegu muuta. Mõeldud on, et laps, kes läheks kooli, kas ta on käinud lasteaias või ta on käinud eralasteaias, kui me nimetame neid lastehoide lasteaedadeks, et need oleksid võimalikult professionaalsed ja lapsi kooli ettevalmistavad. Aga tõesti, ma arvan, et on ka see võimalus, et nelja‑ kuni seitsmeaastaste laste puhul jääb lastehoid näiteks lastehoiukutse omava töötajaga kohaks, kus lapsevanem peab väga täpselt teadma, et seal ei ole kõrgharitud lasteaiaõpetaja, vaid seal on lastehoidja, ja et seal ei järgita sellises mahus õppekava kui näiteks lasteaedades. Minu meelest on see arutelukoht Riigikogus ja ka vajaliku muudatusettepaneku tegemiseks, kui näiteks niimoodi Riigikogu otsustab.

Viktor Vassiljev, palun!

Austatud juhataja ja lugupeetud minister! Kas teie analüüs näitab, et kõik üksikud lasteaiad on valmis tuge rakendama? Kas ei oleks otstarbekam siiski toestada, spetsialiseerida lasteaedasid, näiteks kõnerühm, Aspergeri või autismispektri või mitmekeelse lapsetoe rühm või ärevushäire järgi või midagi sellist?

Aitäh! Ideaalne ei ole see olukord ei lasteaedades ega ka koolides. Aga meil on ju ka selliseid lapsehoide, kus ongi ka sügava või raske puudega lapsed ja see valdkond jääb Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ka nüüd selle uue seaduse kontekstis. Nii et tugispetsialistide puudus on. Me oleme näinud seda, et tugispetsialistide lähtetoetus, kui see kehtestati koolides, siis koolidesse tuli väga palju tugispetsialiste juurde. Me väga loodame, et tänu sellele lähtetoetusele ka lasteaedadesse tekib rohkem tugispetsialiste ja ka kohalikul omavalitsusel, mitmed väga tublid kohalikud omavalitsused, näen siin Helmenit, Viljandi on teinud suurepärast tööd laste tugiteenuste keskuse loomisel, kus pakutakse lastele tugiteenust nii koolides kui ka lasteaedades. Ja need tugiteenusespetsialistid on ka Viljandis olemas.

Läheme edasi. Viljandi maakonnast Abja kandist Peeter Rahnel, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! § 4, alushariduse kättesaadavus ja tahaksin küsida ja küsin ka teie käest, et tuuakse välja seal mitmel pool, et lasteaiakoha soovimisel ja saamisel arvestatakse nii lapse elukohta ja pere teisi lapsi, aga küsimus siin, kas ja mis ulatuses arvestatakse lapsevanema vajadusi? Näiteks lapsevanem sõidab tööle, kuhu minnes ja pärast ka töölt ära tulles saab ta lapse kaasa võtta. Kuidas sellega arvestatakse?

Aitäh küsimuse eest! Selle lasteaiakoha taotluse peabki tegema lapsevanem ja lapsevanem lähtuvalt oma vajadustest.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Ma tean väga hästi, et kohalik omavalitsus tasub enda territooriumile registreeritud laste eest, tagab lasteaiakoha ja muidugi maksab ka selle eest, kui ta käib ka teises omavalitsuses lasteaias. Aga minu küsimus puudutas just nimelt seda, et kui ta ei ole üldse Eesti rahvastikuregistrisse sisse registreeritud, kuidasmoodi tuleb riik siin appi ja kas ta üldse tuleb.

Aitäh! Tõenäoliselt sel juhul see lapsevanem ju ometi elab selles kohalikus omavalitsuses, muidu ta ei tahaks panna ju oma last sellesse kohaliku omavalitsuse lasteaeda. Võib-olla jah siin peab siis arutama, kuidas seda paremini lahendada. Igal juhul alusharidus ei ole iseenesest kohustuslik haridusaste meil Eesti riigis, erinevalt näiteks põhiharidusest, kus tõesti on nii, et kui lapsel ei ole elukohta, siis riik peab talle ikkagi tagama põhihariduse kättesaadavuse. Aga alushariduse puhul igal juhul riik konkreetselt pearaha nende laste eest ei tule maksma. Eks see on ikkagi lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse läbirääkimiste küsimus, kuidas seda olukorda lahendada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma tuleksin tagasi kvalifikatsiooninõuete küsimuste juurde, mis puudutab direktoreid ja õppeajajuhatajaid. Lihtsalt mul on meeles, et kui meil käisid haridusministeeriumi esindajad külas, siis nemad ütlesid, et täna vastavad nendele nõuetele 60% töötajatest, teie ütlesite, et 70%. Mis siis ikkagi see täpne number on? Äkki on teil täpne statistika ja täpsed numbrid?

Aitäh! 1067 oli neid kokku, nii direktoreid kui ka alushariduse õppe ... Oi, ma vaatan siit kohe ... õppejuhte või õppealajuhatajaid ja 67% .... Jah, 1026 direktorit ja õppealajuhatajat on 10. novembri seisuga möödunud aastal ja neist 67%-l on vähemalt magistrikraad või vastav tase. On see täpne arv?

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Eelnõu rahalisest mõjust kohalikele omavalitsustele on siin mõni kolleeg juba üldiselt küsinud, püüan teha seda natuke teisest vaatenurgast. Näiteks kaasava hariduse mudeli toeks suurendati koolihariduse osas kohalike omavalitsuste rahastamist veidi alla 20 miljoni. Arvestuse aluseks olid tookord kooliealised lapsed. Milliseid arvestusi olete nüüd teinud käesoleva eelnõu mõjude hindamisel kohalikele omavalitsustele?

Aitäh! Tuletan teile veel kord meelde, et kohalikul omavalitsusel on ka täna kohustus tagada lasteaialastele tugiteenuste kättesaadavus, sellega me ei pane lasteaedadele või ka kohalikele omavalitsustele uusi ülesandeid, see on ka täna kohaliku omavalitsuse ülesanne ja ma loodan, et kohalikud omavalitsused annavad endast parima, et nende ülesannete kõrgustel olla. Ma mõistan, et see ongi keeruline, et igasse haridusasutusse kõiki spetsialiste tagada ja seepärast ongi mitmed kohalikud omavalitsused loonud spetsiaalsed keskused, kus seda väga kõrge kvalifikatsiooniga ressurssi saab jagada erinevate haridusasutuste vahel. Ja alushariduse puhul on see on minu meelest väga põhimõtteline, ja oluliselt ka efektiivsem, et me räägime laste toetamisest juba alushariduses, sest näiteks logopeediteenus ja eripedagoogiteenus on oluliselt efektiivsem just nimelt lasteaias. Koolis läheb oluliselt rohkem aega nii lapsel kui spetsialistil, et arengut, probleemseid situatsioone või kas näiteks keelelist arengut või arendada. Lasteaias need muutused toimuvad oluliselt kiiremini ja sujuvamalt. Nii et on väga oluline, et me keskenduksime eelkõige lasteaialastele tugiteenuste pakkumiseks, sest see on mõjus. Koolis on tänu sellele siis vähem vaja lapsi toetada, sest alushariduses on nad saanud juba hästi toetatud.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Mul on väga kahju, et te ei tunne oma esitatud seadust väga hästi. Seesama piirarvu küsimus, et kui rühmas on tõhustatud laps, siis on piirarv väiksem, aga see vajadus võib tulla keset aastat. Mulle jätkuvalt jääb segaseks, kuidas teie arvates on võimalik keset aastat hakata lasteaias piirarvu muutma, aga see selleks. Täpselt samasugune segadus valitseb keele küsimuses. Loomulikult, igal inimesel on õigus saada eestikeelset õpetust, seda ka täna. Ja kõik need vanemad, kes tahavad saada, neil on ka täna see õigus. Küsimus on selles, kas me teeme selle kohustuslikuks. Ja kui me hakkame tegema asju kohustuslikuks olukorras, kus muu hulgas meie põhiseaduse § 37, seesama, mis garanteerib kõigile õiguse eestikeelset õpetust saada, see garanteerib ka vähemusrahvustele õiguse pidada omakeelseid õppeasutusi. Ja seda õigust praegune seadus läheb väga tugevalt kärpima. Miks te seda teete? Miks te lähete põhiseadusega vastuollu?

Jah, ma võiksin vastu küsida, et huvitav küll, miks te igatsete Viktor Kingissepa ausammast Eesti riiki. Huvitav küll, miks te seda teete? Miks mina? Miks mina pean oluliseks alusharidusseaduse rakendamist? Näiteks hiljuti käisin ma Suur-Pae lasteaias, mis on venekeelne lasteaed ja kus lapsed räägivad suurepärast eesti keelt. Ja nad ütlevad, jah, loomulikult, meil on juba täna rohkem kui 50% õppest eesti keeles. Ja nad on teinud seda väga teadlikult ja nende lapsevanemad toetavad seda, et lapsed saaksid eesti keelt selgeks. Igal Eesti lapsel peab olema Eesti riigis õigus eestikeelsele haridusele, aga täna seda ei ole. Ei ole, sest meil ei ole piisavalt, on piirkondi, kus meil ei ole piisavalt eestikeelseid lasteaiakohti ja seetõttu lähevad lapsed venekeelsetesse lasteaedadesse. On küll nii.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Mina küsin eralasteaedade kohta. Õigemini see eelnõu seab eralasteaiad selles mõttes kehvemasse seisu, et neid ei saa võtta täieõiguslikult omavalitsuse lasteaiavõrgu osana, sest iga hetk võib vanem sealsest [kohast] loobuda ja nõuda munitsipaallasteaeda kohta. Selline teatud ebakindlus pigem tähendab seda, et omavalitsused igal juhul peavad investeerima oma võrku ja mitte arvestama seda, mis seal eralasteaia poolt pakutakse. Muuseas, sama lugu on ka lastehoiuga, nii era‑ kui ka munitsipaalpoole pealt. Jälle, omavalitsusel on ebakindlus, ta ei saa arvestada sellega, ta peab igal juhul lasteaeda investeerima. Kas teie ka seda probleemi näete või ei näe? Tegelikult see viib selleni, et eralastehoid, eralasteaiad hakkavad kaduma.

Aitäh! Esiteks ma arvan, et eralastehoidudel ja eralasteaedadel on oluline roll meie koolieelsete lasteasutuste võrgustikus. Eks kohalik omavalitsus saab teha näiteks kokkuleppeid nii lasteaedadega kui ka ‑hoidudega, et nemad ka võtaksid endale kohustusi, et kui palju lasteaiakohti näiteks eralasteaed konkreetses lasteaias tagab. Need on omavahelised kokkulepped, mida saab ju kohalik omavalitsus teha lasteaedadega.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Seni pole suudetud eestikeelsele kooliharidusele üle minna ikkagi okupatsiooniaegse massiimmigratsiooni ja, tõsi küll, ka poliitilise otsustusvõimetuse tõttu. Aga nüüd viimastel aastatel on see immigratsioon kasvanud jua okupatsiooniaegsele tasemele. Nüüd maikuus selle seadusega, mis valitsuskoalitsioon läbi surus, kasvab see veelgi. Nii. Ja nüüd juba 2021. aastal asus meile püsivalt elama kusagil 6000 idaslaavi riikide ja Aafrika-Aasia riikide kodanikke rohkem kui lahkus. Ja nüüd, kuidas teie arvates on, kas ei oleks loogiline arvata, et need tulemused on ka samad, et me lihtsalt ei suuda uusimmigrantidele eesti keelekeskkonda tagada, mistõttu ka need eesti keele selgeks õpetamise üritused jooksevad liiva? Kas poleks loogiline arvata, et teist korda sama asja korrates ei tule tulemus teistsugune?

Aitäh! Meil on eraldi toetus mõeldud uussisserändajate lastele nii alushariduses kui ka üldhariduses, kus neile pakutaksegi intensiivsemalt eesti keele õpet, et nad võimalikult kiiresti saaksite hakkama nii eestikeelses alushariduses kui ka eestikeelses üldhariduses.

Martin Helme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt eelmise teema jätkuks: ei, mina ei pea kellelegi ees vabandama. Teie küll pidite vabandama selle hanke pärast, eks juba, ja võite veel vabandada. Aga küllap ühel hetkel peate ka vastutama, aga mina ei pea vabandama.

Nüüd selle eesti keeleteema kohta. Te ütlesite, et näiteks kui venekeelne rühm tahab poolt eesti keeles õppida, milles mu probleem on. Mul ei ole probleemi, erinevalt Oudekki Loonest mina ei näe, et me siin kuidagi kiusaks venelasi. Minu probleem on see, et teie jutt sellest, et on võimalik täis sajaprotsendiliselt eestikeelsele lasteaiale koht saada on tagatud siin seaduses ei vasta tõele. Ma ei näe seda paragrahvi, ma olen seda seadust edasi ja tagurpidi lugenud, ma ei näe seda paragrahvi. Ma näen küll paragrahvi sedasama § 6 lõiget 2 ja 3. Lõige 2 ütleb, et peab tagama kas eestikeelse õppekeelega lasteaias või lasterühmas, mis tähendab seda, et meil hakkavad olema eestikeelse õppekeelega rühmad ja venekeelsed ja võib-olla ukraina- ja ingliskeelsed, kõik ühes lasteaias, aga eestikeelset keelekeskkonda see ei taga meile. Ja kolmas paragrahv rikub selle üldse kõik ära. Nii et minu meelest te ajate kõik sassi.

Aitäh! Ma seda eelnevalt teile vastates ütlesigi, et kui Riigikogu leiab parema õigusselguse, kuidas paremini seda tahet väljendada, et me räägime venekeelsetest lasteaedadest, kus koolipidaja hoolekogu ettepanekul saaks viia läbi õppetööd ka vene keeles, aga et vähemalt 50% õppekeeleks on eesti keeles, ma olen avatud ka ministeeriumi poolt aitama kaasa, et leida siis see kuidagi selgem juriidiline väljendusviis selleks, et neid hirme vähendada, mida te kirjeldasite praegu.

Oudekki Loone, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kuidas on kooskõlas protseduuriga täpselt see, et mina esitan küsimuse Eesti Vabariigi põhiseaduse kohta ja selle kohta, et Eesti Vabariigi põhiseadus kaitseb vähemusrahvuste õigusi asutada omakeelne kool, kui nad seda tahavad, mis ei tähenda, et nad ei võiks kasutada eestikeelseid koole. Aga selle asemel, et küsimusele vastata ja selgitada vastuolu põhiseadusega, proua minister hakkab rääkima Viktor Kingissepast. Kuidas nüüd Viktor Kingissepp ikkagi on seotud Eesti Vabariigi põhiseadusega?

Aitäh! Tõesti meie kodu‑ ja töökord näeb ette, et teisel lugemisel on võimalus Riigikogu liikmetel esitada küsimusi, ja kui seda võimalust kasutatakse, siis valitsuse liige peab nendele küsimustele vastama. Selline on see kord. Ja seda seost ma ei suuda välja tuua, mis te küsisite, nii et ma jään selle vastusega hätta. Mul polegi seda vastust. Aga läheme edasi. Jaak Juske, teil on protseduuriline küsimus. Palun!

Ma võib-olla aitaks auväärt Riigikogu esimeest. Viktor Kingissepp üritas kukutada Eesti põhiseaduslikku korda. Aitäh!

Aitäh teile! Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu kogemus räägib, et mitte kõik lasteaiad pakuvad lastele selle tasemega väljaõpet, et laps oleks piisavalt kooliks valmis, olgu, et koolide nõudmised ja tingimused on vägagi erinevad. Ja enamikel juhtudel selle eesmärgiga paremini hakkavad just spetsiaalselt koolieelsed kursused kooli juures. Ja ma küsin, kas on plaanis ka teostada kontrolli selle üle, millised on laste teadmised-oskused, kui nad lõpetavad lasteaia?

Aitäh! Tõesti lasteaia riikliku õppekava täitmine peaks tulevikus tagama selle, et kõik lapsed, kes on lasteaias käinud, et nad saaksid kenasti põhiharidusse sisenedes hakkama ja lasteaedade üle teeb ka riik järelevalvet.

Igor Kravtšenko, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Kuigi see eelnõu on küsitavusi täis, ma ikkagi lähen selle keelelise aspekti juurde. Kas teie arvates teie mainitud number 400 000 selle projekti "Professionaalne eesti keele õpetaja igasse rühma" on piisav number? Kas te kavatsete selle projektiga edasi minna või peatete selle? Teie nägemus, palun!

Aitäh! Esiteks, riik investeerib +1 õpetaja programmi pea poolteist miljonit eurot aastas, mitte 400 000. See 400 000 eurot oli lisaks veel eesti keele õpetamiseks lasteaedadele, sellele pooleteisele miljonile lisaks. Nähes, kui palju ka tänased venekeelsed lasteaiad või mitmeid venekeelsed lasteaiad on teinud juba pingutusi selle nimel, et õpe oleks võimalikult palju eestikeelne, ma arvan, et see probleem ei ole meil väga suur, et aastal 2027 või, kui Riigikogu otsustab, ka hiljem lasteaiad nendele tingimustele vastaksid, sest lapsevanemate nõudlus vähemalt osaliselt eestikeelsele õppele on väga suur. Meil on ka Ida-Virumaal piirkondi, kus enam ei avatagi uusi rühmi täisvenekeelseid, vaid need ongi kas +1 õpetaja programmiga või siis keelekümblusprogrammiga kaetud. Ja mõlemat, nii keelekümblusprogrammi rakendamist kui ka +1 programmi rakendamist toetab riik. Ma arvan, et vähemalt selle ülemineku ajaperioodi peab kindlasti riik jätkama +1 õpetaja programmi toetamisega ja ka laiendamisega.

Paul Puustusmaa, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ikka lähen nende skeemitamisohtude juurde, ma näen teatud ohte siin. Ja ma rõhutan, et jah, siin on juba kostnud ka seda, et väga oluline on keelekeskkond. Ehk siis võimalik, et eelnõu iseenesest töötaks nendes omavalitsustes hästi, kus on valdav eesti keel. Aga omavalitsused, kus seda ei ole, on see probleem. Seetõttu, ka Martin viitas õigesti § 6 lõigetele 2 ja 3, kus rõhutati, et me räägime lasteaiast või lasteaiarühmast. Ja nüüd on siis olemas asutused, kus, ütleme, on teises keeles kõik põhiliselt, ja nüüd luuakse mõned rühmad eestikeelsed, sealhulgas 50% ulatuses keelekasutusega ja see keelekasutus peab tuginema õppekavale, kus õppe‑ ja kasvatustegevuse ajaline maht on määratud – mitte sisuline, vaid ajaline. Ja ongi näiteks nüüd see küsimus, et aga mis siis, noh, ma jälle utreerin nüüd, kui vahetunnid on eestikeelsed ja ainetunnid on venekeelse. Kuidas see asi töötaks ja toimiks?

Aitäh! Esiteks, te ütlesite, et kui õppetöö on põhiliselt teises keeles ja siis mõnes rühmas teha erand. Ei, õppetöö põhiliselt peabki olema eesti keeles. See ongi see põhimõtteline muutus, et õppetöö edaspidi peab olema põhiliselt eesti keeles, ja kui mõnes lasteaias või mõnes rühmas koolipidaja koostöös lasteaia hoolekoguga otsustab, et seal võiks rakendada ka venekeelset õpet, siis see õigus on maksimaalselt 50% ulatuses koolipidajale antud, nii rühma sees kui ka lasteaias tervikuna.

Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Kuidas uue seadusega on kavandatud lihtsustada lasteaialaste osas omavahelist arveldamist kohalike omavalitsuste üleselt? Ja kui suureks probleemiks see võib olla?

Aitäh! Antud eelnõu otseselt arveldamise teemat ei puuduta, see jääb samasuguseks, nagu on praeguses seadusandluses. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! No lastekaitsepäeval laste mured tunduvad parlamendile tõsiselt au sees olevat. Tundub, et see on ka teie ministriolekuks aja üks suuremaid võimalusi selgitada sellist eelnõu. Ma ausalt öelda imestusega jälgin ja mõtlen selle peale, et kas valitsuses oli ka elav debatt selle üle. Tundub, et see eelnõu, noh, mis on justkui nagu uus seadus, mis sätestab uuesti raamid, on jäänud valitsus läbi arutamata. Või mis on juhtunud? Äkki te natuke selgitate? Sest tõepoolest, tegemist on ju olulise küsimusega, aga ka täna oli proua peaminister ka siin infotunnis ja seal selgus, et härra minister Sutt tegi ettepaneku, teine minister Savisaar viis justkui ellu ja lõpuks peaminister ei teadnud sellest midagi, sest valitsus ei olnud arutatud. Mulle tundub, et äkki on sellega ka kuidagi niimoodi läinud. Või mis toimub, äkki te paari sõnaga annate laiema ülevaate?

Aitäh! Tõesti, valitsus kiitis selle seaduseelnõu heaks ja ei palunud selles seaduseelnõus teha ühtegi muudatust. Valitsus saatis selle eelnõu Riigikogule arutamiseks ja siin Riigikogul on võimalus teha seda eelnõu veel paremaks. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt õnnitlen teid lastekaitsepäeva puhul, et te lastetoetuse puhul 2000 obstruktsioonilist ettepanekut tegite. Aga teiselt poolt, see on nagu "Tõde ja õigus", esimene osa. Ma olen selle pikalt läbi lugenud, aga kuna autorid on Triinud ja Liinad ja igasugused muud, terve seltskond, eks ju, siis on nagu siga ka ei söö. Tegelikult 1,5–7‑aastaste seadus ja meie ja minu jaoks on eesti keele väga selge formuleerimine, kuidas saaks kiiremas korras, et inimesed räägiksid eesti keelt ja õpiksid eesti keeles. Täna siin põhiseaduskomisjoni esimees rääkis korduvalt UK‑st, ma ei jõudnud siis alla tulla, et öelda, et eesti keeles on ka muu tähendus UK‑l. Aga see selleks. Ma küsin, kas selle sisu, kui te ütleksite maakeeles, on Eesti lasteaedade venestamine või slaavistamine. Ukraina lapsi on ju ka palju tulnud ja tulemas.

Aitäh! Mina olen saanud selle seaduseelnõu just nimelt tervikteksti kohta väga palju positiivset tagasisidet. Üks linnade ja valdade Liit andis tagasisidet, et pole ammu lugenud nii hästi kirjutatud ja terviklikult kirjutatud seaduseelnõu. Ja selle eelnõu eesmärk on tagada igale lapsele alushariduses eestikeelne õpe.

Jaak Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Et tänase ja ka uue seaduse järgi on selline olukord, et kui tõuseb selline tore asi nagu alampalk üle Eesti, peaks nagu rõõmustama. Siis tabab kõiki neid peresid, kelle lapsed käivad lasteaias, kohatasu peaaegu et automaatne tõus. Need kaks asja on omavahel seotud, kuigi nad ei peaks olema seotud, sest nende vahel puudub igasugune seos. Et miks me karistame peresid sellega, et me oleme sidunud vägivaldselt kohatasu alampalga tõusuga, mis on ju iseenesest hea asi.

Aitäh! Tõesti jah, et see seaduseelnõu alushariduse rahastamissüsteemis muudatusi ei tee ja ei muuda ka seda konkreetset sätet, küll aga on väga mitmed kohalikud omavalitsused lähtudes oma autonoomiast otsustanud, et lasteaia kohatasu, kas näiteks on väga minimaalne või ei ole seda üldse, et see on kohaliku omavalitsuse otsustada. Ja ka seaduse tasandil on öeldud, et see on maksimaalne piir, eks ole, alla selle võib ikka küsida, ei pea küsima niipalju, kui seadus maksimaalselt lubab.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Mina pean ka väga oluliseks tegelikult erakapitali ja eralasteaedu ka. Minu meelest on see väga oluline lüli meie lasteaedade võrgustikus. Aga justkui te viitasite, et linnade-valdade liidult on teil hea tagasiside. Ma usun, et vähemalt mingis osas kindlasti on. Aga selle ettepaneku, mida nemad tegid, te lükkasite või ministeerium lükkas tagasi. Just nimelt, et eralasteaiad või omavalitsused võivad mida iganes kokku leppida, aga lapsevanem otsustab selle, kas ta aktsepteerib seda kokkulepet või ei aktsepteeri. Ja need investeeringud lasteaeda on väga pikaajalised, sa ei saa nagu üleöö või ühe aastaga neid ümber vaadata. See oli mu eelmise küsimuse tegelik mõte. Aga teine küsimus on selleltsamalt linnade-valdade liidult, mida ei ole arvestatud. See probleem on tegelikult selles, et lapsi võib lasteaiast välja arvata ainult vanema nõusolekul. Ma saan selle suurest mõttest aru, aga see tegelikult seadustab ka neid juhtumeid, kus lapsevanem enam ei ela selles omavalitsuses ja ka kohatasu on maksmata, aga välja arvata ikka ei saa, ta hoiab kohta kinni. (Juhataja helistab kella.) Neid juhtumeid on tegelikult praktikas olnud, ma julgen kinnitada, ka omaenda praktikast ...

Hea küsija, teie aeg.

Aitäh! Tõesti, nii nagu eralasteaedadest, nii võivad lapsed lahkuda ka kohalike omavalitsuste lasteaedadest keset õppeaastat erinevatel tingimustel. Kas see õppetöö korraldus ei sobi või lapse pere kolib teise kohalikku omavalitsusse. Ja ma olen teiega nõus, et nii nagu erakoolide puhul, ka eralasteaiad on oluline osa meie haridusvõrgustikust ja neid peab väärtustama ja hoidma. Aga kindlasti ei olegi nii põhimõtteliste asjade juures võimalik kõikide ettepanekutega nõustuda. Linnade ja valdade liiduga on selle eelnõu läbiviimisel väga tihedalt tehtud koostööd ja väga paljude nende ettepanekutega me oleme arvestanud. Näiteks linnade ja valdade liit oli väga kriitiline, kui meie esialgses plaanis oli rühmade suurused väiksemad, kui täna seaduses on lubatud, ja linnade ja valdade liit hindas, et ei, need rühma suurused peaksid jääma samasuguseks nagu praegu ja ka õigus rühmi suurendada peaks jääma. See jäi ka sinna seaduseelnõusse sisse.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Austatud proua minister! Mina tahaks tulla ööpäevaringse hoiu vajaduse juurde. Selle temaatika üle on palju aastaid räägitud ja me teame, et on väga palju neid vanemaid, kes kasvatavad üksinda lapsi, ja loomulikult on ju meie töökohad ja töögraafikud väga erinevad ja paljud võib-olla peavad hoopis teistel aegadel tööl käima kui tavakorra järgi. Aastaid on sellest räägitud, aga nihukest paindlikkuse võimalusi ei ole rohkem näha. Kas te selle temaatikaga üldse olete tegelenud või on siin midagi üldse oodata või mis me tegema peame? Need on vajalikud asjad väga.

Aitäh! Mulle tuleb kohe, meenub COVID-i ja aeg, kus, just see eriolukorra aeg ka, kus öeldi, et lasteaiad peavad toimima ja ka ööpäevaringselt nendel juhtudel, kui lapsevanem näiteks töötab haiglas öövalvetes sellises eriolukorras, et siis need ööpäevaringsed lasteaiad minu mäletamist mööda pandi tööle. Neid ööpäevaringseid lasteaedu saab kohalik omavalitsus lähtuvalt siis kohaliku kogukonna vajadustest ka tegelikult teha, aga need inimesed, kellel see vajadus on, võiksid anda kohalikule omavalitsusele märku, et see vajadus on olemas. Kui kohalik omavalitsus seda ei tea, siis ei saa ka teenust pakkuda. 

Natalia Malleus, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Kuidas on seaduseelnõuga tagatud lapse erisustega arvestamine?

Aitäh! Ma just seda eelnevalt ka pikemalt kirjeldasin, et uue seaduse järgi on meil erivajadustega laste toe pakkumine sarnane üldharidussüsteemile, et on eritugi tõhustatud tugi. Ja ka see toe pakkumine peab olema lastele tagatud ka lasteaias ja see on eelkõige kohaliku omavalitsuse ülesanne, see tugi nendele erilistele lastele tagada.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te siin kogu aeg rõhutate, kuidas on eestikeelne õpe ja kõik tagatud eestikeelne, aga mina vaatan paragrahvi 26, kus on õpetaja ja abiõpetajale välja toodud kvalifikatsiooninõuded. Aga siin on kõik muu peale selle, et tal peab olema riigikeele oskus kindlal tasemel. Küll aga on eraldi toodud välja, kuidas on välisriigis võimalik kutsekvalifikatsiooni omandada ja kõik, aga eesti keele olulisusest, et oleks eesti keeles omandatud see kvalifikatsioon, seda siin märgitud ei ole. See kindlasti ei lähe teie seni räägitud jutuga kokku. Miks seda siin ei ole?

Aitäh! Haridustöötajate keelenõuded on keeleseadusest lähtuvalt kehtestatud ja sealhulgas ka alushariduse õpetajate keelenõuded on on kehtestatud muus seaduses, lihtsalt sellepärast neid ei ole alushariduse ja lapsehoiu seaduses välja toodud, aga need nõuded kindlasti on ka alushariduse õpetajatele. Meil on tänasel päeval haridussüsteemis Keeleameti hinnangul suurusjärgus 2300 haridustöötajat, mille sees on just nimelt ka näiteks abiõpetajad lasteaedades, aga ka lasteaiaõpetajad, kelle keeletase ei vasta nõuetele, just nimelt etteantud nõuetele. Ma arvan, et see on probleem, millega me peame tegelema, et meil on täna erinevates kohtades kirjas õpetaja kvalifikatsiooninõuded ja keelenõuded. Ma arvan, et need me peaksime kokku viima, et lisaks Keeleametile ka Haridus- ja Teadusministeerium saaks järelevalvet teha haridustöötajate keeleoskuse kohta.

Peeter Rahnel, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Paragrahvi 4 lõikes 10 on toodud välja kohustus tagada lasteaiakoht vastavalt hädaolukorra seadusele ööpäevaringselt. Ja siit minu küsimus, isegi kaks küsimust. Kuidas olete selle läbi mõelnud, kas kõik lasteaiad peavad olema valmis ööpäevaringseks hoiuks? Ja vastavalt teie ühest eelnevast vastusest tulenevalt: kas lasteaiad peavad pidama tabelit siis selliste vanemate kohta, kellel see vajadus võib tekkida, ja loomulikult ka nende laste ja laste arvu kohta?

Aitäh! Jaa loomulikult, kindlasti oleks hea kohalikul omavalitsusel teada, milline on see vajadus. Eriti, kui me räägime eriolukorrast. Kui palju võiks olla potentsiaalselt neid lapsi, kes eriolukorras võiksid vajada ööpäevaringset lastehoiuteenust. Kindlasti ei ole neid lapsi väga palju.

Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Ma küll oma eelmisele küsimusele vastust ei saanud, aga iseenesest see kohalike omavalitsuste ülene arveldamine võiks olla lihtsam ja oleks võinud ka siia eelnõusse ära mahtuda, aga okei. Mul on järgmine küsimus, et eralasteaias või hoiukoha maksumusele kehtestatakse vanema osalusele piirmäär. Kas te olete analüüsinud kohtulahendit seoses erahariduse rahastamise kohustusega?

Aitäh küsimuse eest! Kui kohalike omavalitsustevaheline arveldamine alushariduses on teie hinnangul sellest seadusest puudu, siis ma usun, et meil on aega või teil on aega Riigikogus neid muudatusettepanekuid teha, et äkki tõesti on mingi väga hea lahendus, kuidas me antud eelnõu kontekstis saaksime seda probleemi lahendada ja erahariduse rahastamise ja õppekohtade teemalisi analüüse oleme me teinud just üldhariduse kontekstis.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Seaduses on kirjas, eelnõus, et abiõpetaja kvalifikatsiooninõuded on vähemalt keskharidus, lapsehoidja kutse või vähemalt keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid. Varem selliseid kvalifikatsiooninõudeid ei olnud. Ja siit ka minu küsimus. Kui palju nüüd abiõpetajaid jääb töötuks? Või on teil olemas tuttavad abiõpetajad, kellele te helistate ja palute, et nad tuleksid tööle?

Aitäh! Ma ei tea, te olete sotsiaalkomisjoni esimees praegu, kas te arvate, et meil abiõpetajad on põhiharidusega inimesed täna lasteaedades? Ma siiski siiralt kahtlen selles, et need on põhiharidusega inimesed. Ja lastehoiu kutse saab väga mugavalt teha endale väga mitmetes kutsekoolides. See kindlasti ei ole keeruline. Ja ka pedagoogilisi kompetentse saab hinnata sellel keskharidusega inimesel. Pedagoogilisi kompetentse saab hinnata direktor, lähtuvalt sellest, kuidas on inimene oma tööga hakkama saanud. Seal on keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid või keskharidus ja lapsehoiu kutse. Ma usun, et enamus nendest enam kui 3000 abiõpetajast, kes meil täna lasteaedades töötavad, vastavad nendele tingimustele. Ja kui ei vasta, siis – palun vabandust! – ei tohiks nad ka lasteaias töötada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja, lugupeetud minister! See, kui abikaasa armastav kiidab, ta peabki kiitma. Aga kui te ütlete, et nii head eelnõu pole tulnud siia, vaadake oma kalleid tänaseid koalitsioonikaaslasi. Mulle tundub, et nemad küll ei kiida seda heaks, meist rääkimata. (Juhataja helistab kella.) Aga ütelge, võtame selle kuuenda paragrahvi. Kas seda teie arvates ei peaks tõsiselt ümber kirjutama? Ja veel õnnitlen teid lastekaitsepäeva puhul 2000 obstruktsioonilise paranduse eest lastetoetuste takistamiseks!

Ma arvan, et ei pea.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! EKRE fraktsioon kutsus teid neid sätteid, eriti õppekeelt puudutavaid sätteid lähemalt selgitama. Algselt olite te nõus, aga hiljem keeldusite tulemast. Ma näen, et see seadus on päris keerulise ja pikaajalise mõjuga. Selles suhtes vajab ta ju ka rohkem selgitustööd. Kas ei peaks tegema rohkem selgitustööd fraktsioonides, nähes ka seda, kui palju teile on keerukaid küsimusi ja murelikke küsimusi?

Aitäh! Valitsus ongi selle eelnõu esitanud Riigikogule ja Riigikogu ülesanne on selle eelnõu üle arutleda. Ja ma usun, et teil on kõvasti aega selle eelnõu üle väga põhjalikult arutada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Vaatan seda kooskõlastustabelit siin seaduse juures ja MTÜ "Eesti kool on eesti keele kodu" on teinud ettepaneku 218: "Lisada eelmisest 1999. a õppekavast nõue, et laps teab, kas ta on poiss või tüdruk." Ministeeriumi poolt on mittearvestatud. Kas te võiksite avada, mis siis Haridus- ja Teadusministeeriumil selle vastu on, et lapsed teavad, kas nad on poisid või tüdrukud? Mis selle alus on?

Aitäh! Kindlasti, ka uues õppekavas saavad lapsed teada, kas nad on poisid või tüdrukud, ja ma arvan, et juba enne lasteaeda nad teavad, kas nad on poisid või tüdrukud. Ja kindlasti nendel teemadel räägitakse üldoskuste kontekstis. Need on sellised asjad, mida lihtsalt ei pea nii üks ühele välja tooma. Nii oleks meil see õppekava ikkagi äärmiselt mahukas, kui me iga elementaarse asja sinna sisse tooksime. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma mäletan, kui mina teie asemel seal puldis seisin ja kui meie olime valitsuses, siis oli üks pidev kisa selle üle, kuidas minister on kohustatud tulema Riigikokku. Minister peab aru andma fraktsioonides, kui ta kutsutakse. Tal ei ole võimalust keelduda. Aga miks te siis ei tulnud meie fraktsiooni? Miks te ei tulnud meie fraktsiooni? Te ei vastanud, te hakkasite loopima seal palli meie õue peale, et valitsus on esitanud selle eelnõu, nüüd on teie asi seda arutada. Muide, nii palju, kui mina tean, kaks korda on kultuurikomisjonis tehtud teie ametnikele väga nõudlik ettepanek sõnastada selgelt see 50% teema. Väga selgelt on nõutud seda. Teie ametnikud on kaks korda keeldunud seda tegemast. Kuidas te kommenteerite seda?

Aitäh! Antud juhul ma olin Tartus sellel päeval ja nagu te teate, on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi peakontor Tartus, ja ma täitsin oma ülesandeid seal ja ei saanud kahjuks neid muuta. Ma olen olnud avatud kultuurikomisjonile, mind on kutsutud või ma olen tutvustanud kultuurikomisjonile antud eelnõu ja kordan veel kord, et selle 50% sätet, kui tuleb muudatuste esitamise tähtaeg, siis püüame muudatusettepanekuga seda küsimust täpsemaks saada, nii et ka EKRE fraktsiooni saadikutel oleks süda rahul, et seda seaduseelnõu ei oleks võimalik kuidagi pahatahtlikult ära kasutada.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Ja et tahaks nagu natukene ministri kaitseks astuda välja. Mäletate, üks öö oli, kui kõik ministrid magasid rahulikult, sotsiaalkaitseminister, kaitseminister, IT-minister ja teie olite siiski ainukene, kes öö varjus tulite siia. Nii et see, et te meile fraktsiooni ei tulnud, jah, see on üks asi, aga vähemalt sel ööl te päästsite või vähemalt natukene päästsite selle valitsuse näo.

Protseduuriline küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Ma paluksin, hea eesistuja, äkki selgitaksite, et kuidas meie töö- ja kodukord ette näeb, et siin Mart Helme juba juhtis tähelepanu, et kuidas eelmise valitsuse ajal ministritele tehti väga palju etteheiteid, kui nad ei saanud nagu välk ja pauk igal pool kohal olla, kui kohale vilistati ja oldi väga pahased selle üle. Aga meie fraktsioon tegelikult väga viisakalt küsis juba vähemalt rohkem, kui nädal enne seda plaanitud kohtumist ministrilt, kas ta saaks tulla, minister ise pakkus need ajad kõik välja, me leppisime selle aja kokku ja siis lihtsalt paar päeva enne ta teatas, et tal on muud tegemised. Kuidas te kommenteerite sellist ambivalentset käitumist ministri poolt või üleüldse ministrite poolt?

Aitäh! Kodu- ja töökord seda küsimust ei reguleeri. Küll seda reguleerib kokkulepe ja reguleerib poliitiline kultuur, et ega siin muud ma ei oska öelda. See on olnud tavaliselt tõesti nii, et kui fraktsioonid paluvad, siis valitsuse liikmed kohe võib-olla ei saa, aga see võimalus leitakse töögraafiku alusel. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõus on kirjas, et kahe kuu jooksul määratakse lasteaiakoht, aga minul tekib küsimus, et kas see määramine saab olla niimoodi, et omavalitsuse piires ükskõik kuhu, millisesse lasteaeda, sest me teame, et tänasel päeval on omavalitsused läinud hästi suured suureks ja linnad on ka suured. Kas see ei määra kuidagi ära seda, et see määratakse kuidagi kodule kõige lähemasse kohta või määratakse sinna, kus on vaba koht olemas, mis on lapsevanema jaoks ju väga keeruline olukord?

Aitäh! Koha määramisel on oluliseks põhimõtteks lapsevanema eelistus, lapse elukoha lähedus lasteaiale ning sama pere teiste laste käimine samas lasteaias, aga on võimalik ka koostöös teise omavalitsusega ja kokkuleppel lapsevanemaga suunata laps ka teise omavalitsusse, aga seda koostöös kohaliku omavalitsuse ja lapsevanemaga.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Koolihariduses eraldati kaasava hariduse rakendamisel investeeringuteks, väikesoetusteks ja metoodiliseks toeks kümneid miljoneid aastas. Aga milliseid vahendeid olete te ette näinud lasteaedadele?

Aitäh! Näiteks keelekümblusmetoodika toetuseks on meil eraldi vahendid selleks nii üldhariduses kui ka lasteaedades ja meil on mitmeid erinevaid metoodilisi toetusi ka lasteaedadele. Need ei ole ainult koolidele.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Võtan kohe teie sõnasaba kinni, kui te vastasite Rena Koka küsimusele ja ütlesite, et lapsed teavad juba enne lasteaeda minekut, kas ta on poiss või tüdruk. Kas ma saan õigesti aru, et nüüd võivad nagu lapsevanemad rahulikud olla ja ei pea kartma, et lasteaeda tuleb mõni tädike nokulaule laulme või siis tullakse seletama näiteks vales kehas elamist või vastassooriiete kandmist? Kas sellega on nüüd asi paigas, et seda ei ole vaja, seda ei hakata lasteaedades lastele seletama nüüd eraldi?

Aitäh! Lasteaedades kindlasti räägitakse erinevatel teemadel ja räägitakse sellest ka, mis tähendab tüdrukuks olemine, mis tähendab poisiks olemine. Seda läbi mängu, sobivalt, eakohaselt, nii nagu on seda väga palju aastaid tehtud.

Kaido Höövelson, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin § 9 lõikes 4 on toodud kohustus tagada lasteaias eripedagoogi ja logopeedi teenus. Nagu ma aru saan, mina maainimesena saan aru, et neid inimesi on puudu ja tulevikus jääb neist puudu. Ma ei saa aru sellest kohustuse panemisest, aga kui teenus on koondatud keskustesse, kas nõuate keskuste laialisaatmist või kuidagi opereerimist või kuidas see kohustus peaks välja nägema.

Aitäh! Lasteaedade pidajad on kohalikud omavalitsused ja kohalikud omavalitsused tagavad selle, et lasteaedades oleksid need teenused tagatud. See, kuidas kohalik omavalitsus seda teeb, kas näiteks laste tugiteenuste või hariduslike tugiteenuste keskuste kaudu. Oluline on see, et kui laps on lasteaias ja tal tuvastatakse probleem, kas eripedagoogiline või logopeediline probleem, siis ta seda tuge saaks. Ja meil on täna juba laialdaselt levinud praktika, kus logopeedid ja eripedagoogid kohaliku omavalitsuse kontekstis käivadki erinevates lasteaedades ja ka üldhariduskoolides lapsi nõustamas ja nendega tööd tegemas. Nii et jah, lasteaias ei pea, igas lasteaias ei pea olema täiskohaga logopeed ja eripedagoog kohapeal tööl, aga see teenus peab olema igale lasteaialapsele kohaliku omavalitsuse poolt tagatud.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et erivajadustega lastele toe tagamine selle eelnõu kohaselt jääb kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Samas, see vajadus on suur, see saab olema suur, aga spetsialiste lihtsalt ei jätku. Meie teame seda ja teie ka tegelikult teate seda. Kuidas te arvate, kuidas praktikas saab kohalik omavalitsus seda tuge nõuetekohaselt tagada? Ja mis siis saab, kui seda võimalust ei ole ega tule, kuid seadus seda siiski ette näeb ja nõuab? Kas lastevanematel, kui nad ei saa seaduses ette nähtud teenust, hakkab nüüd olema võimalus ka kohalik omavalitsus kohtusse kaevata, sest nad ei saa seda seadusega ette nähtud teenust? Ja kas me näeme, et kohtud hakkavad siis ummistuma nendest kaebustest, täiesti õigustatud kaebustest, ja riik hakkabki lastevanematega ehk kohalik omavalitsus, kes on ka riik, hakkabki lastevanematega siis kohut käima?

Aitäh! Ka tänase kehtiva seaduse kohaselt on seesama kohustus olemas nii kohalikel omavalitsustel kui ka lasteaedadel. Selles osas seaduses midagi ei muutu. Ka tänase koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt peavad olema tagatud tugiteenused. Ja me näeme, et võib-olla on kohtus mõni mõni juhtum, kus laps ei ole saanud tuge, aga massiliselt neid kindlasti ei ole.

Ja loomulikult see on probleem, et neid spetsialiste on vähe, seetõttu me oleme ka selles seaduseelnõus välja pakkunud alushariduses tugiteenuste spetsialistidele lähtetoetuse. Koolides me oleme näinud, et selle lähtetoetuse rakendamine tõesti tõi koolidesse olulisel määral tugispetsialiste juurde, ja me väga loodame, et selle lähtetoetuse rakendamine, mis on 13 000 eurot neto, aitab ka alusharidusse rohkem tugispetsialiste tuua. Sest aastaid on riik suurendanud nii eripedagoogide kui ka logopeedide koolitustellimust. Ja küsimus on isegi enam mitte nii palju spetsialistide puuduses, vaid selles, et haridusasutustes ei suudeta nendele spetsialistidele konkurentsivõimelist palka maksta ja seetõttu nad töötavad kas meditsiiniasutustes või eraettevõtetes ja pakuvad seal oma teenust. Aga täna on ka see kohustus olemas.

Juhataja helistab kella. Mihhail Korb, palun!

Austatud juhataja ja lugupeetud minister! Te ütlesite, et on kohalikke omavalitsusi, kes andsid teile tagasisidet, et see on väga hea seaduseelnõu. Et tagasiside ei jääks ühepoolseks, mina ütlen teile, ma tean kohalike omavalitsuste juhte, kes ütlevad, et see on väga halb seaduseelnõu ja kui teil on sellest informatsioonist puudu, siis loomulikult on võimalik seda informatsiooni teile ka toimetada. Paraku üritate seadusega lahendada küsimust, mida ei ole võimalik seadusega lahendada. Ei saa keelt õppima panna seadusega, ei saa armastama panna seadusega, palju asju ei saa seadusega teha. Aga mul on teile selline küsimus, väga konkreetne. Kuna te olete vene keelt kõnelevas või õppivas lasteasutuses viimati käinud, mis lasteasutus see oli ja kas te olete seal pedagoogidega arutanud laste alghariduse probleemide spetsiifikat?

Aitäh! Ma olen täitsa veendunud, et kindlasti on kohalikke omavalitsusi, kellele see seaduseelnõu ei meeldi, aga see seaduseelnõu on tehtud eelkõige lapse ja perehuvisid esile tõstes, mitte kohaliku omavalitsuse huvisid esile tõstes. Ja me oleme teinud koostööd linnade ja valdade liiduga väga tihedat koostööd ja ma ütlesin, et Linnade ja Valdade Liit on andnud tagasisidet, et see seaduseelnõu on hästi loetav ja terviktekst. Kindlasti on ka kohalike omavalitsuste juhte, kes on kriitilised. Käisin eelmisel nädalal venekeelses lasteaias Lasnamäel, Suur-Pae lasteaias ja rääkisin seal pikalt. Tegemist on 40-aastase lasteaiaga, kus aastast 2014 kasutatakse keelekümblusmetoodikat, kus kasutatakse pluss üks õpetajaid, seal on neid mitmeid tööl ja need õpetajad rääkisid väga heas eesti keeles. Ma veetsin seal tõesti vähemalt kaks tundi, käisin pea kõikides rühmades, rääkisin õpetajatega, kuulasin lapsi, kuidas nad laulsid ja lugesid luuletusi eesti keeles ja konkreetne lasteaed ütles, et neil ei ole midagi selle seaduseelnõu vastu, sest nad juba täna tegelikult täidavad selle seaduseelnõu eesmärki ja pigem ütlesid nad seda, et need lapsed, kes nende lasteaias on käinud, tahavad minna ka keelekümblusklassidesse, aga keelekümblusklasse ei ole piisavalt.

Kaido Höövelson, palun!

Lugupeetud minister! Ma tuleksin ikkagi oma esimese küsimuse juurde tagasi. Kui me nüüd ikkagi selle kohustuse lasteaia eripedagoogi‑ ja logopeediteenuse koha pealt anname kohalikule omavalitsusele kanda, siis minu küsimus on see, kas ministeerium paneb ainult kohustusi või annab ka vahendeid, et seda korraldada, juurde kohalikule omavalitsusele.

Aitäh! Kohalikul omavalitsusel on juba täna kohustus oma abivajavaid lapsi toetada. Mme ei pane selle seaduseelnõuga mingeid uusi kohustusi kohalikule omavalitsusele. Ka täna peab kohalik omavalitsus oma abivajavaid lapsi igati toetama.

Helle-Moonika Helme.

Aitäh! Ma küsiksin, tuleksin selle eralasteaedade teema juurde tagasi. Praegu selle eelnõu kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus võib käesoleva eelnõu alusel pakkuda lasteaiakohti ka eralasteaedades. Ehk siis nüüd hakkab kohalik omavalitsus tagama ka eralasteaedade rahastamist. Paraku see finantsskeem siit sellest eelnõust kuidagi välja ei tule. Ma küsisin selle kohta komisjonis, aga ma ei saanud selle kohta nagu adekvaatset vastust. Ma mõtlesin, et ma küsin, äkki te oskate nüüd vastata. Kuidas saab olema tagatud võrdne kohtlemine lastevanemate osas, kui osad lapsevanemad maksavad eralasteaias 100% lasteaiakoha eest, aga siis käivad selles lasteaias lapsed, kelle eest selle eelnõu kohaselt hakkab maksma kohalik omavalitsus. Kuidas seal siis võrdne kohtlemine lastevanemate osas on tagatud? Sest see on ebavõrdne.

Aitäh! Selle seaduseelnõu järgi on kohalikul omavalitsusel, kui tal ei ole lapsevanemale pakkuda KOV-lasteaeda kohta, siis tal on võimalus pakkuda eralasteaeda kohta. Aga meil on kindlasti neid lapsevanemaid, kes on juba eelistatult teinud otsuse, et nad tahavad oma lapse panna mingisugusesse kindlasse eralasteaeda, ja see on olnud lapsevanema otsus. Need lapsevanemad, kes on tahtnud panna munitsipaallasteaeda oma lapse ja ei ole kohta, siis peab olema võrdne kohtlemine nende lastevanematega, kes on saanud koha munitsipaallasteaeda, et eralasteaias ei tohi neilt küsida suuremat õppemaksu või kohatasu, kui on kohaliku omavalitsuse lasteaias.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Loomulikult, kui te käite lasteaias, teile näidatakse seda, mis te tahate näha. Ja loomulikult, seal kõik räägivad eesti keeles, laulavad eesti keeles. Aga probleem on selles, et te kindlasti teate, et pedagooge ei ole, lapsi õpetatakse, valmistatakse nendeks õppetundideks, kui te tulete kohale ja kontrollite. Kuidas te tagate, kuidas te mõtlete tagada seda, et lapsed suhtlevad oma keeles, eesti keeles, vabandust, kui nad ei oska, tavaliselt ühe ja kolme aasta vahel nad ühtegi keelt ei oska. Kuidas te plaanite korraldada nii, et nad õpiksid omavahel eesti keelt, kui nad ühtegi keelt ei räägi?

Esiteks, see lasteaed pidas neljakümnendat sünnipäeva ja see lasteaed kutsus mind, ma ei trüginud sinna ise. Ja järgmine nädal kohtun ka Andrei Kantega tema koolis, mis on ka venekeelne kool, ja lähen kuulan nende muresid ja rõõme. See on oluline, et olla ka venekeelse haridussüsteemiga kontaktis ja püüda neid nii palju kui võimalik aidata, ja seda me ka oleme teinud. Selleks, kuidas tõesti nendele lastele, kelle puhul võib olla lasteaed ainukene koht, kus ta kuuleb eesti keelt, ja just nimelt see Suur-Pae lasteaed suuresti selline lasteaed on. Õpetajad ütlesid, et need on lapsed või neil on väga palju selliseid lapsi, kes eesti keelt kuulevad ainult lasteaias ja siin on põhimõte nende laste õpetamisel, et üks õpetaja ja üks keel. Seal on eestikeelsed õpetajad, kes ainult räägivad eesti keeles lastega. Ja on õpetajad, kes räägivad nendega vene keeles. See ei ole mingi meil põlve otsas välja töötatud metoodika, seda metoodikat on uuritud ja seda on peetud efektiivseks.

Meie eesmärk, hea Mihhail Korb, siiski on see, et kõik lapsed saaksid riigikeele varakult selgeks. Täna nad kahjuks ei saa seda selgeks, rääkimata varakult selgeks, nad ei ole saanud Eesti riigikeelt ka põhikooli lõpuks suures osas, suur osa lapsi ei ole saanud selgeks, ja me teame ka uuringust seda, et mida varem keeleõppega alustatakse, seda efektiivsemalt laps keelt omandab. Ja need näited, mida ma olen näinud, ja seda kinnitavad ka teadusuuringud, mida varem laps keelt õpib, seda kergemini see tuleb ja minu meelest on see ainuõige tee. Me räägime ju sellest, et mitte 100% ei ole lasteaiad eestikeelsed, üldiselt peaksid olema, aga on võimalik ka 50% venekeelsed lasteaiad jätkuvalt ja see on kompromiss. Väga paljud valdkonna spetsialistid arvavad, et me peaksime sajaprotsendiliselt minema lasteaedades üle eestikeelsele õppele. Tänane eelnõu on siiski kompromiss.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Proua minister, aidake aru saada, mis siin saalis toimub. Ma ei ole kõike detailselt kuulanud, aga on eelnõu, mida oleks ammu vaja olnud, millel on suur ühiskondlik poolehoid. Hea küll, uksepoolne EKRE on kõigele vastu nagu alati. Aga koalitsioonipartner küsib väga intensiivselt äkki. Küsivad inimesed, kes kunagi praktiliselt pole küsinud. Milles see ühendav lüli on nendel küsimustel? Kuidas teile tundub, mis on läinud valesti või mis on minemas valesti?

Ma arvan, et need mured, mis siit EKRE poolt tulid, me saame Riigikogus lahendatud, et oleks selge see 5% nõue. Loodan, et me selle saame lahendatud. Aga ma sugugi ei imesta ega pane pahaks, et see seaduseelnõu parlamendis debati tekitab, sest see ongi väga oluline eelnõu. Selle eelnõuga me püüame tagada igale lapsele põhiseadusliku õiguse eestikeelsele õppele alusharidusest. See ongi oluline ja see nõuabki ka poliitilist debatti.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud proua minister! Te olete mitu korda maininud seda, et teate, mida arvavad ühest või teisest asjast vanemad, lastevanemad Lasnamäel või Ida-Virumaal. See on tänu sellele, et te olete nendega rääkinud, suhelnud ja nii edasi. Noh, jah. Siin on saal täis poliitikuid, kes suurepäraselt saavad aru, mida kujutab endast Eesti demokraatia.l Neid inimesi, kes mõtlevad teisiti, ja seda hullem, võivad teile midagi valesti öelda, neid teie ligi lihtsalt ei lasta, ei koolis, ei lasteaias.

Aga nüüd teie arvamus. Teie moodustate selle arvamuse. Mina olen alati arvanud, et selleks on vaja representatiivset anonüümset küsitlust, selleks et saaks öelda, mida tahab üks või teine grupp. Ja nüüd teie asendate oma isikus kõike seda. Küsimus on tehniline. Äkki enam ei kasutataks sotsioloogiliste uuringute firmade teenuseid, äkki lihtsalt küsime teie käest ja te ütlete, kuidas peab olema?

Aitäh! Mul on tõeliselt kurb seda küsimust kuulda, härra Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin. Ma tõesti olen käinud ministrina korduvalt Narvas, korduvalt Jõhvis, korduvalt Kohtla-Järvel, ka Sillamäel. Nüüd eelmine nädal käisin Lasnamäel. Olen kohtunud erinevate haridustöötajatega. Nende haridustöötajate ja juhtide seas on olnud ka venekeelsete koolide ja lasteaedade juhid. Ma olen kuulanud neid ja me oleme rääkinud nendel teemadel, aga loomulikult ei ole ma öelnud, et ma esitan siin sellist täiuslikku ülevaadet, mida keegi arvab. Ma räägin sellest, milline on minu kogemus haridusministrina haridusinimestega rääkides. See on minu kogemus. Tõenäoliselt teil, ma saan aru, on teistsugune kogemus. Aga minul on minu kogemus.

Tegelikult ka inimarengu aruande järgi me teame seda, et ka Ida-Virumaal 60% muukeelsest elanikkonnast toetab eestikeelset alusharidust. Üldiselt me teame, et see on 76%. Valdav osa enamusest toetab just nimelt alusharidust eestikeelsena, sest see annab nendele lastele suuremad võimalused Eestis hakkama saada ja saada parem haridus, parem töökoht. Ma loodan, et ka teie olete mures sellepärast, et vene emakeelega lapsed ei jõua keskmiselt nii palju kõrgkoolidesse kui eesti emakeelega lapsed. Nende ühiskonda panustamine on tänu nigelale keeleoskusele oluliselt madalam. Me ei tahaks seda ju lubada. Ma usun, et teie ka ei taha. Me tahame, et need noored inimesed saaksid ennast kenasti siin ühiskonnas rakendada, oma teadmisi ja oskusi arendada.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! On muidugi tore, et teie erakonnakaaslane siin jälle süüdistab teisi inimesi selles, et neil on mõningane uudishimu selles seaduseelnõus sisalduva vastu, see on muidugi äärmiselt taunimisväärne tema meelest. Ma muidugi tahan öelda lisaks sellele, et teie vastused kahjuks ei veena. Küpses eas inimesena ma võin öelda, et ma mäletan seda aega, kui Eesti NSV haridusminister Elsa Gretškina üritas seesuguseid inimeksperimente läbi viia ja need põrkusid ühiskonna üksmeelsele vastuseisule. Üksmeelsele vastuseisule! Ja nüüd sisuliselt püüate teie korrata suuremas mastaabis ja kaitsetumate inimeste, väikeste laste peal sedasama inimeksperimenti. Miks te vihkate meie lapsi? ja miks te hävitate meie haridussüsteemi vundamenti?

Sest ma ei tee seda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma ühinen kolleeg Ernitsa õnnesoovidega lastekaitsepäeval üle antud 2000 obstruktsiooniettepaneku eest peretoetuste tõstmisel. Aga küsin sellega seoses, et kas te ei karda, et varsti võib olla olukord, kus kallite küttehindade tõttu ja kõrgete elektriarvete pärast maapiirkondades mitmed suured pered ei jõuagi oma lapsi enam lasteaeda sõidutada. Tuleb hakata seal hoopis õpetajaid koondama, lasteaedu kokku panema, sellepärast et inimestel pole enam raha, et teie lükkasite 2000 muudatust leti, et takistada nendel suurtel peredel saamast vähemalt natukenegi suuremat lastetoetust. Kas te ei näe seda ohtu, et äkki ühel hetkel inimesed peavad hakkama valima, kas nad teevad igahommikuse sõidu sinna või põike sinna lasteaia juurde või mitte?

Aitäh! Kohalik omavalitsus on kohustatud aitama neid peresid, kes on hädas, vajadusel ka näiteks sotsiaaltranspordiga. Nii et ma loodan väga, et ühelgi lapsel ei jää lasteaeda minemata seetõttu, et ei ole võimalus lasteaeda sõita.

Ivi Eenmaa, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud minister! Ma tänan teid kõigepealt teie suurepärase kõne eest, millega te täna siin esinesite ja tahaksin ütelda, et mina erinevalt väga paljudest inimestest siin saalis räägin suurepäraselt vene keelt ja ma olen uhke muide selle üle. Aga ma ei saa ... (Juhataja helistab kella.) Kas see oli märguanne mulle või? Ma ei saanud aru.

See oli märguanne meie ametikaaslastele. Saalis on lärm. Head ametikaaslased, palun vaikust, et küsija saaks küsida ja neid, kes soovivad kuulata, saavad kuulata, see oli antud kellukese märguanne. Palun anda 25 sekundit tagasi küsijale!

Aitäh! Ma küsin, teades tegelikku olukorda, kuidas venekeelsed lastevanemad soovivad panna lapsi eesti lasteaedadesse, teades, kuidas sellele töötab vastu Tallinna linn. Olles ise palju aastaid seal tegelenud, siis minu küsimus teile on: proua minister, mis Eestis toimub? Rahvas nõuab eestikeelset haridust ja otsustajad keelduvad sellest. Kas see on siis see Eesti, kus me täna elame ja oleme?

Aitäh! Ka tänase seaduse kohaselt peab igale lapsele, kes soovib saada eestikeelset alusharidust, pakkuma eestikeelse alushariduse koha. Ajakirjanduse andmetel olen ma aru saanud, et Tallinnas tõesti kõik pered, kes on tahtnud saada eestikeelset alusharidust, ei ole saanud kohta eestikeelsesse lasteaeda, aga see on ajakirjanduse pinnalt, mina ei ole algandmete juurde läinud. Ja täna ju tegelikult ka Tallinna Linnavalitsus käitub nii, nagu tal seadus iseenesest on lubanud käituda, et seadus lubab täna koolipidajal alusharidusasutuse muuta sajaprotsendiliselt muukeelseks ja seda Tallinna linn ja ka teised kohalikud omavalitsused on kasutanud. Aga nüüd selle uue seaduse järgi siis need venekeelsed lasteaiad peavad muutuma kas sajaprotsendiliselt eestikeelseteks lasteaedadeks või siis koolipidaja ja hoolekogu kokkuleppel vähemalt 50 protsendi ulatuses eestikeelseteks.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud proua minister! Ka teine küsimus on tehniline ja see ei anna võimalust teil keerutada ja mitte vastata. Te olete vähemalt kaks korda rääkinud sellest, kuidas Eesti Linnade ja Valdade Liit on heaks kiitnud seda seaduseelnõu. Nad on praktiliselt seal rõõmust ära minestamas. Mul on teile üks konkreetne küsimus. Sellesama liidu tegevdirektor edastas Riigikogule memo, kus ta kirjeldas protsessi ja seda arvamust, kõike seda, mida nad sellest seadusest arvad. Kas te olete sellega tutvunud?

Aitäh! Te valdate suurepäraselt eesti keelt. Ja ma usun, et te olete ka korduvalt kuulnud seda, sest te olete saalis olnud. Ma ütlesin seda, et linnade ja valdade liit on kiitnud, et see on väga hea terviktekst, hästi loetav ja arusaadav tekst. Jah, ma olen lugenud seda hiljutist tagasisidet ka ja eks siis Riigikogu peab ka linnade ja valdade liiduga tõenäoliselt kultuurikomisjonis nõu pidama, kas annab seal midagi ka linnade ja valdade liidu kontekstis kuidagi paremaks teha, aga ma ütlen veel kord, see seaduseelnõu ei ole tehtud linnade ja valdade liidule, vaid see seaduseelnõu on tehtud, lähtudes laste huvidest.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Võib-olla ei olekski tulnud küsima, sest selle eelnõuga ma olen ju tuttav, käisin isegi kultuurikomisjonis lugemisel ja saali saatmisel. Aga mulle jäi kõrvu kolleeg Mart Helme küsimus. Ta küsis, et miks te tahate hävitada Eesti hariduse alustalasid. Mul on tunne, et selle eelnõuga minnakse üle riigikeelsele haridusele, mis peaks ühe iseseisva riigi puhul ka nii olema. Öelge nüüd, kummal siin õigus on. Kas me hävitame Eesti hariduse alustalasid või me läheme üle riigikeelsele haridusele, lasteaiast alates? Et ma teaksin, kuidas hääletada.

Aitäh! Täiesti ühemõtteliselt selle eelnõu sõnum on, et alates alusharidusest kolmandast eluaastast peab olema hariduse andmine eesti keeles.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud minister! Igal juhul mina tunnustan teid. Oleks aeg ammu olnud sellise eelnõuga välja tulla, sest Eestimaal peab olema riigikeelne õpe nii koolis, lasteaedades kui ka igal pool mujal. Aga minu teema puudutab seda, et me siin paar päeva tagasi menetlesime perehüvitiste eelnõu ja seal ma tegin ühe küsimuse, et kas ei oleks võimalik peredele näiteks teenuseid pakkuda, ja üks nendest oli just nimelt lasteaia kohamaksu kaotamine. Täna siin küsitakse küsimusi, et miks vanemad peavad nii palju maksma ja nii edasi, ja nii edasi. Mida teie arvate, kas selliseid teenuseid selle peretoetuste asemel oleks reaalselt võimalik ellu viia?

Aitäh! Ma olen sügavalt veendunud, et lapsed vajavad eelkõige riigilt kvaliteetseid teenuseid. Näiteks tänane Eesti Ekspress kirjutab ka probleemidest, taas meie laste vaimse tervise probleemidest. Teenuste kättesaadavus on kindlasti laste jaoks ülioluline. Ma mõistan, et selline lastetoetus, sellel on ka kindlasti oma roll, aga eelkõige peab riik tagama lastele võrdselt kõigile kvaliteetsed teenused.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Vabandust, ma väga vabandan, austatud minister! Ma tõesti ei näinud ühtegi küsimust, kas te olete nõus vastama? Mul on palve, Riigikogu liikmed, et kui siin pole ühtegi küsimust, ma tänan ministrit. Pange see küsimus enne sisse, te teate, et igaühel on kaks võimalikku küsimust. Aga ma tänan, minister on nõus vastama. Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Ma esimese korraga ei saanud nupule pihta, kohe pidin uuesti vajutama.

Te olete nii kogenud ja saate pihta ikka.

Lugupeetud juhataja! Aga enne hea minister ütles, et omavalitsused peavad hädasolijaid aitama, siis ma lihtsalt omalt poolt veel avan seda pilti natuke, et tegelikult on omavalitsused hädas. Kõik, seesama elektrihinna tõus, omavalitsustel, ka lasteaedadel on elektrikulud. Ise olles kohaliku omavalitsuse liige Kose Vallavolikogus ma praegu näen, kuidas kasvavate ehitushindade ja majanduskulude tõttu jääb seal uus lasteaed ehitamata. Ka omavalitsused on hädas ja Reformierakond blokeeris elektrihinnale lae kehtestamist, börsilt väljumist, kütuseaktsiiside langetamist – kõiki neid meetmeid on blokeeritud. Ma ikkagi küsiksin teie suhtumist, kuna kolleeg Rajasalu ka peretoetuste eelnõust rääkis, et kuidas teie suhtute sellesse, et laste‑ ja peretoetuste tõstmise eelnõule teie erakonnakaaslased tegid 2000 muudatusettepanekut. Kuidas teie personaalselt, hea minister, sellesse suhtute?

Aitäh! See tõesti ei ole minu vastutusvaldkond, aga ma olen aru saanud, et antud eelnõul oli väga tõsiseid sisulisi probleeme. Ja sellele, nendele sisulistele probleemidele juhtis tähelepanu väga otseselt ka Lastekaitse Liit, kelle arvamust me ju ometi võiksime tõsiselt võtta. Kindlasti on laste ja perede toetamine oluline, aga antud eelnõu kontekstis oli seal nii palju sisulisi probleeme, et ma usun, et kindlasti sügisel me tuleme nende teemade juurde riigieelarve arutelul tagasi, kuidas lapsi ja peresid tõesti väga suure inflatsiooni tingimustes toetada.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma pean tunnustama haridusministrit selle eest, et minu meelest te olete olnud selles mõttes eeskujulik minister, et te lähete alati detaili ja teete endale selle detaili selgeks, aga te teete ka selle suure pildi selgeks. Ja ma komisjonis küsisin ka teie käest ja mul jäi see selles mõttes teie vastus hinge kriipima, et ilmselgelt selle eelnõu rakendamiseks on vaja raha ja raha riigieelarvest. Teie vastus oli see, et riigieelarvest ei ole ette nähtud ei riigi eelarvestrateegias ega ka järgmise aasta plaanitavas eelarves ühtegi senti selle eelnõu elluviimiseks. Ehk minu küsimus on see: kuna ma tean, et te olete väga detailne ja täpne, mis siis on see teie plaan, kuidas seadus saaks päriselt ellu viidud, mitte ei oleks ainult lihtsalt dokument siin poliitilises võitluses?

Suur tänu! Meil on tehtud eestikeelse hariduse tegevuskava ja meil on olemas ka eelarve eestikeelse hariduse tegevuskaval. Ja kindlasti lähen ma ka sel sügisel eestikeelsele haridusele ja ka selle alusharidusseaduse rakendamisele küsima lisaraha selleks, et me saaksime laiendada näiteks +1 õpetajate programmi, et me saaksime veel rohkem toetada keelekümbluse rakendamist lasteaedades, sest lähtudes sellest eelnõust me ootame ju, et neid keelekümblusrühmasid ja eestikeelseid õpetajaid aina rohkem nendesse venekeelsetesse lasteaedadesse tuleks. Me näeme, et trend on väga positiivne, neid tuleb aina rohkem venekeelsetesse lasteaedadesse juurde. Ja kindlasti riik tuleb kohalikele omavalitsustele appi, selleks et oleks rohkem spetsialiste ja et oleks teadlikke õpetajaid, kes keelekümblusmetoodikat kasutaksid.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Ega ma selles mõttes seda vastust ei saanud. Ma saan aru, et see on lootus ja eks lootma peabki ja eks õhtu lõpuks riigieelarve läbirääkimised on need, milles kokku lepitakse ja kas seda raha tuleb. Minu esimene küsimus on see: mis te arvate ja prognoosite, mis see summa võiks olla? Ja teine pool, te ise küll viitasite, et omavalitsustel ja linnadel-valdadel pole selle eelnõuga justkui midagi pistmist, aga ometigi hariduse valdkond on ikkagi nende väga selge vastutada. Kuidas te seda poolt näete? Mina näen küll, et väga palju vastutust lükkab riik selle eelnõuga tegelikult just nimelt omavalitsuste õlgadele, aga see, ma arvan, selles mõttes ei ole õige, et kui me ei anna riigieelarvest vahendeid omavalitsustele, aga ülesandeid anname, siis minu meelest see on see printsiip, millest me ei peaks lähtuma. Kui me anname ülesande, siis me peaksime andma ka kaasa raha. Kus te annate selle garantii, et selle eelnõuga tuleb kaasa raha?

Ma ütlen veel kord, et kohalikul omavalitsusel on ka täna kohustus abi vajavaid lapsi toetada ja neile tugiteenuseid pakkuda. Kohalikul omavalitsusel on ka täna kohustus eestikeelset alusharidust pakkuda. See kohustus on ka täna. On lihtsalt seaduses tehtud erand ja seda erandit me nüüd muudame, selleks, et kõigil Eesti lastel oleksid võrdsed võimalused ennast arendada, osaleda eestikeelses haridussüsteemis, jõuda kõrgkoolidesse, saada häid töökohti, see on see eesmärk ja see on ka täna kohaliku omavalitsuse ülesanne. Aga eestikeelse hariduse tegevuskava tegevuste rakendamiseks küsin ma, peast ütlen suurusjärk 14,6 miljonit eurot.

Jürgen Ligi, palun!

Proua minister! Meie teiega oleme ikka püüdnud seletada, et laps vajab riigilt pigem teenust kui sularaha, enamik ülalpidamist on ikkagi perekonnapoolne. Aga aidake mul nüüd seletada, mida me äsja kuulsime. Me kuulsime küsimust, et eesti keelele üleminek vajab rahalist katet. Äsja me ju saime sellise eelnõu, kus on mitukümmend korda suurem summa esitatud eelnõu kujul, ilma mingi rahalise katteta, väljaspool mingit valitsuse või eelarve protsessi. Kuidas nii saama teie arvates? Kas on mingisugused kokkulepped, et 300 miljonit on väiksem summa kui 14 miljonit?

Aitäh! Valitsus oma eelnõudega loomulikult peab arvutama seda, mis on selle eelnõu rakendamise kulu. Ja riik ka täna toetab kohalike omavalitsustega alushariduse tagamisel, 15 miljonit eurot aastas saavad kohalikud omavalitsused alushariduse õpetajate ja ka tugipersonali palkade maksmiseks. Seda saavad teha nad ka täna riigi poolt. Aga igal juhul valitsus loeb raha ja arvestab sellega, et seaduseelnõude vastuvõtmisel on ka kulud. Loomulikult peaks seda tegema ka Riigikogu, aga meil on parlamentaarne riik ja kui Riigikogu enamus otsustab ühe seaduse vastu võtta ja sellel on kulud, siis Riigikogu liikmete ülesanne on sellele tähelepanu juhtida. Aga kuidagi takistada seda on keeruline, kui parlamentaarne enamus on selle eelnõu taga.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Me kõik teame seda, et Eestis on ju kaks eraldi kogukonda – põlisrahvas eestlased ja siis on venekeelne kogukond. Et mis te arvate, kas selle eelnõu elluviimisega meie noored hakkavad üksteisele lähenema ja tekib üks Eesti riigi elanikkond?

Kindlasti aitab see eelnõu kaasa sellele, et meie teise emakeelega lapsed saavad kiiremini riigikeele selgeks ja tänu sellele nende võimalused Eesti riigis tegutseda oluliselt laienevad ja väheneb ebavõrdsus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Siis, kui te saite haridusministriks, siis Riigikogu usaldas teid. Aga selle teie ministriameti jooksul ilmnesid väga tõsised probleemid riigihangete korraldamises, kus osades asjades on algatatud menetlus ja mõne asja suhtes on veel tulevik teadmata. Nüüd te vastasite Tõnis Möldri küsimusele, et te küsite raha selle eelnõu raames olevate programmide elluviimiseks. Öelge mulle palun, väga lihtne küsimus: miks me peame teie sõnu siin saalis täna uskuma?

Aitäh! Kas kusagil keegi on tuvastanud, et ma olen valetanud? Mina ei tea, et ma oleksin valetanud. Ja kui te viitate hangetele, siis teie avalduse peale Riigiprokuratuur kinnitas, et mitte midagi kriminaalset ei ole tehtud nende hangete läbiviimisel ja ei ole põhjust kriminaaluurimist alustada. Täna ma käisin Rahandusministeeriumis ja andsin ütlusi kahe väärteomenetluse episoodi kohta ja need ei puudutanud mitte esimest hanget, vaid teist hanget ja sellesama hanke laiendamist. Ja mulle rõhutati korduvalt, et see, et ma ütlusi annan, ei tähenda, et ma olen süüdi, et ma olen midagi valesti teinud. Seda praegu uuritakse, kas mina, Liina Kersna isiklikult olen midagi valesti teinud nende hangete korraldamisel. Tuletan meelde, et see teine hange, mida Rahandusministeerium praegu menetleb, kutse sellel hankel osalemiseks sai 17 ettevõtet ja selle raamlepingu laiendamist soovitas meile Riigi Tugiteenuste Keskus ise. Riigi Tugiteenuste Keskus on keskus, kus on riigihangete valdkonna tippspetsialistid ja kindlasti ei olnud mul põhjust Riigi Tugiteenuste Keskuse riigihangete spetsialistide ekspertiisis kuidagi kahelda.

Protseduuriline küsimus. Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra esimees! Ma juhin teie tähelepanu, et esitatakse lugupeetud ministrile küsimusi, mis ei puuduta kopka eest eelnõu. Riigihangetest esitatakse küsimusi. Tähendab, see ei ole korrektne. Palun tehke märkus ja ärge laske seda juhtuda!

Aitäh! Ma sekkun sel juhul, kui pean õigeks, et minnakse selles arutelus arutelu teemast täielikult kõrvale. Aga ma tänan, et te minu tähelepanu juhtisite sellele ,aitäh teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahaksin oma küsimusega puudutada muusikavaldkonda, muusikaharidust alushariduse faasis. Minu kõrvu on jõudnud selline helin, et sellega on probleem, justkui võib tekkida probleeme. (Juhataja helistab kella.) Kas te natuke kirjeldaksite, mis see probleemikoht siis võiks olla? Ssest tõepoolest, muusikaline hariduse andmine ja selle muusikasuunaga tegelemine on lasteaias alushariduse andmise juures väga oluline. Mul on siiamaani meeles, et muusikatunnis mind saadeti peale teist lugu ära mängima, sellepärast et ma kuidagi segasin teisi, aga seegi hea mälestus. Kuidas sellega on?

Aitäh! Ma mõistan, kust see mure võib tekkida. Selle seaduseelnõuga, nagu ma varasemalt ütlesin, me anname lasteaedadele suuremat paindlikkust ja autonoomiat. Seaduse tasandil me ütleme ära, et lasteaias peab olema direktor, õppealajuhataja, õpetajad, abiõpetajad ja tugipersonal. Kogu ülejäänud meeskonna saab koolidirektor ja õppealajuhataja oma nägemise järgi moodustada. Aga muusikaõpetus on alushariduse õppekavas täiesti olemas, nii et kindlasti lapsed jätkuvalt laulavad, liiguvad ja teevad muid eakohaseid ülesandeid lasteaedades. Aga tõenäoliselt see mure on tekkinud sealt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean ära klaarima ühe momendi, mille kohta mulle lugupeetud kolleeg Ivi Eenmaa siin etteheite tegi. Küsimus on selles, et ma rääkisin teie usaldamise küsimusest ja usaldus seondus teie eelneva tegevusega. Ja kuna te seda teemat ilusti-kenasti käsitlesite siin, ma pean seda väärteomenetlust silmas, siis mul on selline küsimus veel täpsustavaks juurde, et lugupeetud peaminister Kaja Kallas selle küsimuse puudutamisel infotunnis ütles konkreetselt ära, et minister Liina Kersna käis tema käest nõusolekut küsimas, kas ta tohib seda hanget teha või mitte, see on protokollitud ja see on tõend. Küsimus on, et kas peaminister Kaja Kallas on ka kaasatud sellesse menetlusse, kuna ta nii-öelda soosis seda teie poolt korda saadetud tegu.

Austatud Riigikogu liige! 26. oktoobril tegi valitsus Haridus‑ ja Teadusministeeriumile ülesandeks korraldada alates 1. novembrist kõikides koolides kiirtestimistega kooliperede testimine vähemalt kaks korda nädalas. Nii et see oli valitsuse otsus, mida Haridus‑ ja Teadusministeerium asus rakendama. Ja ütlen veel kord, et ka Rahandusministeeriumi järelevalve on hinnanud, et antud olukorras Haridus‑ ja Teadusministeerium, sealhulgas haridusminister, käitus korrektselt.

Head ametikaaslased, ma küsin nüüd teie käest, kas on veel küsimusi. Ei ole. Sega ma lõpetan küsimuste vooru. Austatud minister, ma tänan teid veel kord teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni aseesimehe Jaak Valge. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ega mul tuleb suhteliselt igav jutt, sellepärast et seda eelnõu arutati sisuliselt ju ainult ühel komisjoni koosolekul ja teisel komisjoni koosolekul toimus jagelemine selle üle, kas seda arutada nüüd edasi või siis saadetakse see kohe täiskogusse. Ja mul jäi sellel esimesel koosolekul küll ühene mulje, et minister ja ametnikud kirjutavad need vaidlusalused keeleküsimused järgmiseks korraks ümber, aga seda ei toimunud.

Ega mul jah pole komisjonist mingit olulist uut sisulist infot edastada võrreldes sellega, mis siin on juba mitme tunni jooksul räägitud. Aga noh, eks ma pean oma krooniku kohustuse ära täitma ja siis katsun oma arvates võib-olla natukene olulisemad asjad esile tõsta.

19. aprilli koosolekut juhatasin mina ja sellest võtsid osa kõik komisjoni liikmed, välja arvatud komisjoni esimees, kes ei saanud olla, ja teda asendas Tõnis Mölder. Lisaks olid külalisteks haridus- ja teadusminister, teie teate tema nime, ja Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Liina Põld ja alushariduse valdkonna juht Triin Rass.

Liina Põld andis meile ülevaate. Ma ei hakka seda jälle kopeerima, seda on erinevates vormides täna siin olnud juba küll ja küll kuulda. Rääkis siis, et eelnõu kohaselt on lasteaia õppekeel alates kolmandast eluaastast eesti keel ja kohalik omavalitsus peab jätkuvalt tagama kõikidele lastele võimaluse käia eesti õppekeelega lasteaias või -rühmas. Lasteaias või -rühmas võib kasutada ka teiste õppekeelt, kui selleks on hoolekogu avaldanud soovi ja kui selleks on olemas vastavat keelt valdav õpetaja. Aga samas peab olema tagatud eesti õppekeele maht vähemalt 50% ulatuses iganädalase õppe- ja kasvatustegevuse ajalisest mahust. Põld lisas seda, et lastehoidudele seda õppekeelenõuet ei kehtestata.

Kristina Šmigun-Vähi küsis tema käest, et mida see tähendab, see järjekordade kaotamine. Märkis siis Liina Põld, et arvatavasti on lühendab see järjekordi. Ja kas kohalik omavalitsus hakkab ütlema, kuhu lasteaeda laps läheb? Liina Põld selgitas, et lapsevanem märgib oma avalduses vähemalt kolm eelistust ja kui kohalikul omavalitsusel seda soovitud eelistust pakkuda ei ole, siis edasi peab lähtuma kas lapse elukoha lähedusest või õdede-vendade lasteaias käimisest. Nii. Nüüd Liina Kersna siin täiendas. Tema sõnul on kohalikul omavalitsusel lasteaiakoha pakkumisel lisaks võimalus teha koostööd ka eralasteaedadega.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas kohalikud omavalitsused saavad neile langeva koormusega hakkama. Minister Liina Kersna sõnul on kohalike omavalitsuste ülesanne tagada lastele hoiukoht ja teha selleks ka vajalikke investeeringuid.

Jaak Juske tundis reas küsimustes huvi lasteaia kohatasu kohta, et miks ei ole siis eelnõusse sisse kirjutatud tasuta lasteaiakohta. Minister vastas, et eks kohalik omavalitsus saab otsustada, kuidas ta kui suurt kohatasu ta küsib. Jaak Juske sellega rahule ei jäänud, sõnas, et kohatasu on kohaliku elu küsimus, aga alusharidus on riiklik haridus ja peaks olema ka riigi huvi. Kui põhiharidus on tasuta, siis on igati põhjendatud ka tasuta alusharidus. Minister sõnas, et alusharidus ei ole Eesti riigis kohustuslik haridus. Otsustada, et viimane lasteaia aasta peaks olema kohustuslik, edaspidi, siis selle eest kindlasti ei tasu võtta ei saaks.

Nii. Nüüd Jaak Juske küsis veel, et miks ei ole eelnõus lasteaia kohatasu suurust seotud lahti töötasu alammäärast, ja kommenteeris ise, et kohatasu seotus alampalgaga on vägivaldne ja peredele kahjulik.

Nii. Marko Šorin viitas hoolekogude rolli tugevdamisele ja küsis, mis saab siis, kui hoolekogu ei tee koostööd. Minister sõnas, et hoolekogu arvamust peab ikkagi küsima, aga see ei ole siduv.

Nüüd siis jõudsime nende tuumküsimuste juurde. Nimelt, Moonika Helme viitas kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusele § 2 punktile 2, mille kohaselt kohalik omavalitsus tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Aga selle menetletava eelnõu kohaselt § 6 punkti 3 ... Vabandust! Lõike 3 järgi peab omavalitsus tagama Eesti lapsele viis kuni 50% ulatuses eesti õppekeele. Ja Moonika Helme küsis, miks on tehtud selline muudatus, mis muudab Eesti laste jaoks tingimused halvemaks, kuna lasteaiapidajatele antakse võimalus muuta eestikeelseid lasteaedasid 50% ulatuses venekeelseks. Liina Kersna kinnitas, nagu ta siingi on kinnitanud, et eelnõus toodud muudatus puudutab ainult tänaseid venekeelseid lasteaedu, et nendes oleks vähemalt 50% eestikeelset õpet.

Ja nüüd on oluline koht. Minister nõustus, et eelnõus toodud riskid peab maandama. Kui sõnastus tekitab segadust, siis tuleb see selgemaks kirjutada, see on protokollist tsitaat. Moonika Helme tegi ettepaneku see eelnõus selliselt ka sõnastada. Väga loogiline. Liina Põld kinnitas samuti, et Eesti laps ei pea hakkama mingis muus keeles õppima. Siin on eesti laps protokollis millegipärast nii, et on kirjutatud "Eesti", suure tähega. Et eesti õppekeel on kirjas eelnõu § 6 lõikes 2. Põld sõnas, et juhul, kui lõike 3 sõnastus tekitab segadust, tuleb see selgemaks kirjutada.

Tõnis Mölder küsis sedasama, nagu ta siin juba küsis ministri käest, ja minister vastas täpipealt samamoodi, kui ta ka komisjonis vastas. Moonika Helme tegi ettepaneku sõnastada eelnõu § 6 lõige 1 ette niimoodi, et lasteaia õppekeel alates kolmeaastasest lapsest, see on 100% eesti keel, et oleks selge. Ja jätta välja § 6 punkt 3 –  see on ikkagi punkt 3 –, kus antakse võimalus sellest taganemiseks. Helme sõnas, et eelnõu kohaselt peab kohalik omavalitsus võimaldama lasteaiakoha kõikidele omavalitsuse territooriumil elavatele lastele. Kui munitsipaalkohta ei ole, siis saab eralasteaedades koha samadel tingimustel. Ja Helme küsis, mis saab siis, kui eralasteaed ei ole sellega nõus. Minister Liina Kersna vastas, et hariduses on n-ö lapse pearaha see, see ei ole seotud konkreetse asutusega, vaid käib lapsega kaasas.

Nüüd Priit Sibul, jätsin enne ütlemata, et ta asendas Viktoria Ladõnskajat. Priit Sibul sõnas, et eelnõu § 6 lõige 3 räägib lasteaiapidamisest. Sibul küsis, kas näiteks Tallinna puhul on lasteaiapidajaks täitevvõim või Tallinna Linnavolikogu. Liina Põld vastas, et lasteaiapidaja volikogu. Priit Sibul sõnas, et kirjeldatud 250 professionaalset keeleõpetajat lasteaiarühmadesse, millest oli minister enne rääkinud, see on absoluutne miinimum, ja tuli ka selle järjekordade kaotamise juurde veel tagasi, et see kõlab ilusasti, kuid see tähendab kohalike omavalitsuste jaoks raha. Kui riigi poolt raha juurde ei tule, siis võib seadusi ja deklaratsioone kirjutada, kuid tegelikkuses ei muutu midagi. Minister Kersna vastas, et seoses keelenõuetega on realistlik plaan jõuda 2027. aastaks nii kaugele, et kõikides rühmades on täiskohaga eesti keele õpe.

Marko Šorin küsis nüüd, kas juhul, kui eralasteaed pakub tohutult kallis teenust, peab omavalitsustel terve vahe kinni maksma või kompenseerib ainult mingisuguse kindla osa teenusest. Ja Liina Põld vastas, et kohalik omavalitsus peab saama kontrollida kulude piiri, mida tema kompenseerib. Marko Šorin sõnas, et kahjuks ei lahenda see eelnõu siiski lasteaiakohtade puudust nendes piirkondades, kus on see puudus jätkuvalt olnud.

Nüüd, Tõnis Mölder sõnas, et eesti keeles õpet peab soodustama ja selleks on vaja täiendavaid finantsvahendeid ja seda eelnõu, neid finantsvahendeid, kaasa ei too. Mölder tõi teise probleemina välja, et eelnõus on mitmeid kaheti mõistetavaid punkte. Mölder tegi ettepaneku küsida eelnõu kohta arvamust Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjonilt. Nüüd, Tõnis Mölder sõnas edasi, et arutelu ettepanek tegeleda § 6 puhtaks kirjutamisega, seesama keeleparagrahv. Ja Mölder küsis, et kuna siis enne esimest lugemist eelnõu tekstis muudatusi teha ei saa, kas sellisel juhul saab komisjon teha ettepaneku, et valitsus peaks eelnõu tagasi võtma. 

Vahepeal oli see asi juhtunud, et osa Reformierakonna saadikuid oli palunud luba ära minna ja küsinud, kas me menetlusotsuseid teeme, ja siis mina olin vastanud, et menetlusotsuseid ei tee. Ja siis, kuna see komisjoni proportsioon oli muutunud sellega, siis ma Möldri ettepanekule positiivselt ei reageerinud. See oleks olnud lubaduse rikkumine. Siis tegin ettepaneku lõpetada see istung ja tulla Möldri ettepaneku juurde tagasi järgmisel arutelul.

Ja see järgmine toimus 12. mail. Midagi ilusat seal ei olnud. Umbes tund aega jageleti selle üle, kas peaks tegema kohe menetlusotsuseid või siis ikkagi HTM peaks enne tegema eelnõu teksti muudatused, mis eelmisel korral mõne komisjoni liikmete arvates, ka minu arvates, lepiti kokku eelmisel korral. Teiste arvates sellist kokkulepet ei olnud.

Nii, nüüd, ahah, seal olid ka mõned asendusliikmed. Kristen Michal oli Kristina Šmigun-Vähi asendusliige ja vist rohkem ei olnud. Neid ametnikke ei ole mul mõtet hakata siin üles lugema, kuna seal midagi sisulist ei arutatud. Nii. Kristen Michal tegi ettepaneku saata eelnõu täiskogusse ja esimene lugemine lõpetada. Mina tegin ettepaneku katkestada eelnõu arutelu ja jätkata seda siis, kui ministeerium on teinud selle muudatuse, mida nad on lubanud, või minister kinnitanud, et ministeerium muudatust enne esimest lugemist ei tee. Ja siis toimus hääletamine. Selle vastu oli kuus: Aadu Must, Heidy Purga, Kristen Michal, Margit Sutrop, Marko Šorin ja Signe Kivi. Poolt oli oli neli: Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Lauri Läänemets, Üllar Saaremäe. Lauri Läänemets oli ka asendusliikmena seal komisjoni koosolekul.

Nüüd, komisjoni esimees Aadu Must tegi ettepaneku määrata komisjoni ettekandjaks mind ja nii edasi, tänaseks päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Konsensusega oldi selle poolt, et mina olen juhtivkomisjoni esindaja ja tänane päev on menetlusaeg täiskogus. Ja siis eraldi hääletati seda, kas esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli kuus. No see häälte jaotus oli nagu eelmiselgi korral. Poolt olid Signe Kivi, Kristen Michal, Aadu Must, Heidy Purga, Margit Sutrop ja Marko Šorin, vastu olid kolm: Helle-Moonika Helme, Üllar Saaremäe ja Jaak Valge. Üks oli ka erapooletu, see oli Lauri Läänemets. Nii.

Tänan. Ma loodan, et olen kenasti aega kokku hoidnud.

Jaa, aga küsimusi ei ole, kõik küsimused on küsitud juba nii, et ei olegi midagi muud, kui liigume edasi läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi on avaldanud kõigepealt Mihhail Stalnuhhin, palun. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pean teile edasi andma kolm sõnumit. Esimene. Kui proua minister vastas, mitu korda kõlas, kui rahul on selle täistekstiga Linnade ja Valdade Liit. Nüüd tegevdirektori allkirjaga tuli memo, kus kirjeldatakse, kuidas seda selles liidus seda seaduseelnõu arutati. Ma pean teile ette lugema paar lõiku: Kooskõlastamiseks Linnade ja Valdade Liidule esitati eelnõu 3. jaanuaril 2022, misjärel palus liit oma liikmetel teie eelnõule tagasisidet. Oma ettepanekud ja märkused esitasid 28 kohalikku omavalitsust. Liit esitas 26. jaanuar 2022 Haridus- ja Teadusministeeriumile vastuskirja lähtudes liikmetelt saadud tagasisidest ja mille kohaselt Linnade ja Valdade Liit kooskõlastas, pöörake tähelepanu "kooskõlastas" alushariduse ja lapsehoiuseaduseelnõu kirjas toodud märkuste ja ettepanekutega arvestamisel. Haridusministeerium ei ole andnud tagasisidet, miks meile olulised ettepanekud on jäetud arvestamata. Pärast seda eraldi kohtumist HTM-iga eelnõu teemadel ei toimunud. Ei ole ka HTM-i poolt tehtud finantsanalüüsi, milliseid rahalisi kohustusi seaduse muudatus KOV-idele kaasa toob ega viidet, kust kulud kaetakse. Vabariigi Valitsusele esitati eelnõu 31. märtsil. 7. aprillil esitati Vabariigi Valitsuse poolt eelnõu Riigikogule. Ehkki Riigikogu kodulehel olevate eelnõu materjalide hulgas oleva kooskõlastustabeli järgi osade Linnade ja Valdade Liidu märkuste ja ettepanekutega on arvestatud, on siiski oluliste märkuste ja ettepanekutega jäetud arvestamata. Olulisemate sätete hulgast, millega ei saa jätkuvalt nõustuda, toome välja paragrahv 4 lõige 2, paragrahv 6. Õppekeel, eesti keele õpetajate vajadus. Samuti paragrahv 37 lõige 2, ülemineku tähtaeg, lasteaiategevuse nõuetega vastavusse viimine. Kuna oluliste märkustega ei arvestatud, saab öelda, et sisuliselt ei saa pidada eelnõu kooskõlastatuks.  Nii et esimene sõnum, Linnade ja Valdade Liit ei kooskõlastanud seda eelnõu. Teine. Me tihti kuuleme siit tribüünilt, et see, mida tehakse, tehakse vene peredest laste huvides. See on ju nii tore, teeb meie ühiskonnas palju efektiivsemaks nende koostöö. Need formuleeringud on mulle niivõrd võõrad, eriti peale seda, kui ma selle nädala esmaspäeval kuulen, kuidas üks, ma ei ironiseeri üldse, kõige kuulsam Reformierakonna liige teatab, et me tõstame lastetoetusi mitte selle jaoks, et eesti rahvusest lasteiivet tõsta, vaid - te ju mäletate, esmaspäeval ta küsis, rahvuslased, kas te ikka saate aru, et see suurendab teiste rahvuste laste iivet ja selge oli see, et ta peab seda äärmiselt negatiivseks. Nii et see suhtumine, ma rohkem usun härra Kallast kui seda, kui siin räägitakse ilusaid sõnu, samas teades, et õpetajaid ei ole, ja ei tehes mingeid pingutusi selleks, et neid oleks siiski kuskilt saada. Nii et kõik need kõned ümber kuuenda paragrahvi, see on üks peibutuspart, mis peab meie tähelepanu eemale lükkama sellest lihtsast asjaolust, et see eelnõu tohutu jõuga sõidab sisse Eesti Vabariigi kohalikele omavalitsustele. Ja see on kolmas sõnum. Paljud siin saalis, ma arvan, et enamus, me oleme mingite linnade või valdade volikogude liikmed. Milliste silmadega isiklikult mina hakkan vaatama oma kolleege, kui see seadus vastu võetakse ja veel, jumal hoidku, minu abiga. Sest see paneb täiendavad kohustused. Toon teile lihtsalt mõned näited. Paragrahv kaheksa, punkt seitse, kui rühmas on tõhustatud või erituge saav laps, on laste piirarv rühmas väiksem kui teistes lasteaiarühmades, arvestades, et üks tõhustatud tuge saab laps täidab kolm kohta ja üks erituge saav laps täidab kuus kohta. Narvas on 18 lasteaeda, oletame, et nendesse tuleb üheaegselt 18, üks laps igasse lasteaeda selline laps, mis nõuab erituge. See tähendab, et kui meil on normatiiv täidetud ja võtame näiteks sellesama kolme- kuni seitsmeaastaste laste rühmas kuni 20 last, see on sama paragrahvi lõige kaks, 20 last, tuleb üks erituge nõudev laps, see tähendab, et selles rühmas saab jääda 20 miinus kuus pluss üks - 15 last. Tähendab, viis last jäävad ilma kohata, 18 lasteaeda korda 5 on 90. Meil on selliseid lasteaedu olemas nelja rühmaga, kus on 80 kuni 100 last. See tähendab praktiliselt, et sellist olukorda tulevikus vältimaks me peaksime kuskilt saama uue lasteaia mis lihtsalt seisab ja ootab, kas midagi juhtub. Analoogseid asju on siin seaduses tohutult palju. Paragrahv neli, lõige üks. Kohaliku omavalitsuse üksus tagab kõigile pooleteise kuni seitsmeaastase lapse võimaluse käia lasteaias. Kehtivas redaktsioonis kehtivas seadus loob võimalused. Te suurepäraselt teate, milline on vahe, "tagama" on eesti keeles tähendus teatud tingimusi täitma, et millegi saavutamine oleks kindel, oleks kindel. Ma pean selle tagama. Mida ma pean selleks tegema, kui ma olen lasteaiapidaja, siis ma pean kuskil tühjana hoidma igas vanuseastmes ühe grupi. Et kui tuleb, kui tekib selline olukord, et ma saaksin kahe kuuga selle probleemi lahendatud. Ja selliseid asju on nii palju siin selles seaduses, et meil tuli välja arv 200, see on muudatusettepanekute arv, mis on vaja teha, et see seaduseelnõu enam-vähem sobiks reaalsesse ellu. Seepärast esitatakse siin täna nii palju küsimusi, mitte mingitel poliitilistel põhjustel.

Jaak Juske, palun!

Austatud eesistuja! Hea Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Tahaks öelda alguses: huhh, me olime täna õhtul siin väga ajaloolise hetke tunnistajaks. Eesti demokraatia ajaloos oli seis, kus ametisolevat valitsust enam nagu õieti ei olnud ja uut valitsust veel ametlikult ei olnud. Oli ikka päris karm vaadata, kuidas tänased kaks valitsusparteid olid sellises sõbralikus tulevahetuses, nagu militaarvaldkonnas öeldakse. Vaadates seda, kuidas proua Kersnat keskerakondlaste poolt küsimustega pommitati, tundub, et täna õhtul on Eestil sisuliselt vähemusvalitsus, mida juhib Reformierakond ja kuhu kuulub ka veel Keskerakond. Ja selle uue, kujuneva, taas sündiva EKREIKE piirjooni oli siin saalis ka ilusasti näha.

Aga tulles selle eelnõu juurde, mis on väga kauaoodatud eelnõu, väga mahukas eelnõu, siis sotsiaaldemokraadid on suhteliselt kriitilised selle eelnõu osas. Nagu ma ütlesin ka alguses, meie fraktsioon on saatnud või edastanud ministeeriumile lasteaednike poolt terve rea, mitukümmend küsimust, üpris kriitilist küsimust. Saanud ka vastused. Ega me nendega päris rahul ei ole. Aga kui tuua võib-olla kõige olulisemad momendid ja puudujäägid meie fraktsiooni jaoks välja, siis kindlasti teema, mis ka täna on tulnud juba korduvalt ja korduvalt, on see, et selle eelnõu puhul, millel on väga tugev finantsmõju, puudub igasugune finantsanalüüs. Tõepoolest, meie kohalikele omavalitsustele laotakse vaikselt järjest uusi kohustusi ja puudub igasugune garantii, et sellega kaasnevad ka rahalised vahendid riigieelarvest. Proua minister ütles väga õigesti, et seadusega on juba pandud valdadele-linnadele terve rida kohustusi ja et nad peavadki neid täitma. Jah, see vastab tõele. Aga riik ehk valitsus peab tagama ka vajaliku rahastuse ja rahastusallikad ja nende uute kohustuste puhul üldjuhul neid, olgem ausad, ei ole või vähemalt Riigikogu neid täna ei näinud ega kuulnud.

Nüüd teine pool, mis jälle tekitas kirgi, on keeleküsimus. Sotsiaaldemokraadid toetavad üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile ja see peab algama võimalikult varakult lasteaedadest. See tänane eelnõu selle sihi ka täpselt paika paneb, et oleks eestikeelne alusharidus. Jah, seal on üleminekuperiood, sest täna me selgelt selleks valmis ei ole, neid õpetajaid ei ole täna piisavalt. Loodame, et ministeerium võtab seda väljakutset tõsiselt ja need õpetajad tõesti saab vajalikuks hetkeks välja koolitatud. Aga loomulikult jääb see aken, et on ka võimalik koolipidajatel ja lasteaiapidajatel otsustada, et on lasteaiad 50 : 50 põhimõttel. Aga et nendes segakeelsetes lasteaedades tulevikus tõesti saaks riigikeel ehk eesti keel selgeks, on meie arust oluline keelekümbluse metoodika ja selle rakendamine sellesse seadusesse sisse kirjutada. Sest tõepoolest, kui me tahame ühtset eestikeelset kooli, siis see peab algama lasteaedadest, see on väga õige ja vajalik eesmärk.

Me oleme olnud väga kriitilised juba aastate vältel selles osas, mis puudutab tänast lasteaedade rahastamise mudelit. On ikka äärmiselt jabur, et ka uue eelnõuga jääb kohatasu seotuks alampalgaga. Need on kaks asja nagu siga ja kägu, mis pole omavahel seotud või täpsemalt ei tohiks olla seotud, aga paraku jäävad ka seda uues seaduses, sest alampalga tõus on ju iseenesest väga õige eesmärk. Aga miks me karistame selle palgatõusuga peresid, kellel automaatselt tõuseb seeläbi lasteaia kohatasu? Need kaks asja tuleb üksteisest lahutada.

Paluks paar minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Ja sellega seotud on ikkagi radikaalsem samm, mille eest on sotsiaaldemokraadid juba tõesti ka aastate eest seisnud, sellest rääkinud. Tegelikult peab tulema riik omavalitsustele appi, riik ja vallad-linnad üheskoos peaksid tagama selle, et ka alusharidus saab olema meil tulevikus Eestis perede jaoks tasuta, sest meil kõik ülejäänud haridusastmed on täna tasuta ja see kõige alumine, see kõige olulisem vundament ehk alusharidus on täna perede jaoks tasuline. Alusharidus on osa sellest terviklikust haridussüsteemist ja seetõttu tuleb meil üheskoos Eesti ühiskonnana, riigil ja omavalitsustel pingutada, et leida need rahalised vahendid ja võimaldada ka siis alusharidus või muuta see alusharidus, lasteaiad perede jaoks täielikult tasuta kohtadeks.

Nii et need on need teemad, mis teevad sotsiaaldemokraatidele muret. Ja kui see paljude küsimärkidega eelnõu täna peaks üldse Riigikogu menetlusse jääma, kui see uus sündiv valitsusliit, seda täna menetlusest välja ei arva, siis otse loomulikult tuleb siia esitada väga palju parandusettepanekuid ja seda eelnõu veel kõvasti lihvida. Täna ta kindlasti on kaugel sellest, et saada seaduseks. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Hea minister! Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes meid vaatavad! Ma soovin teile kõigepealt omalt poolt head lastekaitse päeva! See on üks tore päev, mis meid kõiki peaks rõõmustama.

Aga sellest seaduseelnõust rääkides. Selle seaduseelnõu lähtealuseid hakati välja töötama juba 2015. aastal ja selle kallal on aastatel 2016–2021 muudkui töötatud ja töötatud, kaasatud on tohutult asjaomaseid huvigruppe, aga seejuures muidugi mitte kõiki, vaid neid, kes on ilmselgelt lõpptulemuse huvides sobivad. On analüüsitud kõvasti kõikvõimalikke rahvusvahelisi arenguid alushariduse ja lapsehoiu vallas. Siia on püütud sisse suruda kõige edumeelsed progressiivsed lapsehoiupraktikad. Aga mida me näeme? Meil laual seaduseelnõu mõttes toores mitmeti mõistetava tekstiga ja reaalses elus mittetöötav seaduseelnõu.

Selles eelnõus on mitu probleemi. Kõigepealt olgu öeldud, et see ei lahenda ära peamist ülesannet, mis ühiskonna ette on püstitatud ehk üleminekut eestikeelsele õppele juba lasteaiast alates, et lõpuks oleksid ka meie koolid kõige eestikeelsed ja et meie riik toimiks täielikult eestikeelsena. Väga kahju, aga selle eelnõuga ei tule kunagi 100% eestikeelset lasteaeda. Pigem annab see venitada võõrkeelsuse kummi soovijatele nende soovi korral lõpmatult ning meeletu sisserände, millele praegune valitsus aluse pani. Sellise sisserände tingimustes on neid soovijaid järjest ja järjest rohkem. See eelnõu ei pane teisi rahvusi eesti keelt omandama, sest neil on tagauks 50% ulatuses omakeelseks suhtluseks ja õppeks koolieelses lasteasutuses vabalt lahti jäetud. Ja mis selle juures kõige kurvem? Eesti lastelt võetakse nende oma kodumaal ära garantii, et nad saavad kõige õrnemas eas suhelda, elada ja õppida 100% eestikeelses ja -meelses keskkonnas ja me räägime siin lastesõimest ja lasteaiast.

Praegu veel kehtivas koolieelse lasteasutuse seaduses § 8 punkt 2 sätestatakse: kohaliku omavalitsuse volikogu tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Selle eelnõu kohaselt peab omavalitsus tagama eesti lapsele aga ainult 50% ulatuses eesti õppekeele. Eesti õppekeel ja eestikeelne lasteaed ei ole kattuvad mõisted ning on põhiseaduse vastane eestikeelne rühm asendada pelgalt eesti õppekeelega rühmaga. Kui aastal 2022 ei ole mitmes Eesti omavalitsuses tahetud või suudetud eesti lapsele eestikeelset rühma tagada, siis tehakse seadusemuudatus, et seda ei olegi enam vaja teha. Täiesti arusaamatu. Mitmes Eesti piirkonnas antakse omavalitsustele vabad käed eesti lapsi venestama hakata. Või kuidas nimetada olukorda, kus juba praegu on eesti õppekeelega lasteaiarühmas teinekord eesti lapsed vähemuses, mängu saamiseks tuleb rääkida vene keeles ning õpetaja abi ei oska eesti keelt. Samuti peab selle eelnõu kohaselt rühmas olema ainult üks eesti keelt C1 tasemel oskav õpetaja ning 50% ulatuses võib õppetööks kasutada ka muud keelt. See on väga sobilik muukeelsetele lastele, kuid mitte eesti keelt emakeelena rääkivatele lastele. Eestis peab eesti laps saama käia eestikeelses lasteaias või rühmas, kus keskendutakse sellele, et eesti laps omandaks väga hästi oma emakeele, mitte teda ei käsitleta lõimimistööriista ja keeleõpetajana.

Haridusministri eesmärk on muidugi küll õige, aga see ei ole saavutatav, kui lihtsalt mõne ukaasiga kuulutatakse lasteaed või kool eestikeelseks ja siis teise ukaasiga soodustatakse massilist sisserännet. Juba praegu on Eestis koole ja lasteaedu, kus eesti lapsed on peale Ukraina laste saabumist jäänud keelelisse vähemusse. Eestikeelseks jääb ikkagi ainult rühm, kui seal on 90% eestlasi, mis tagab ka ülejäänutele piisava keeleoskuse, et minna edasi eestikeelsesse kooli. Seda ametnike seltskonda, kes seda seaduseelnõud meile tutvustasid, iseloomustab muidugi hästi fakt, et näiteks hariduskojale, kes ka aitab alushariduse eesti keele teemat ajada, tuli Haridus- ja Teadusministeeriumilt vastus, et uude seadusesse ei pandud punkti "kohalik omavalitsus tagab Eesti lapsele eestikeelse lasteaia või rühma" seetõttu, et lasteaed iseenesest ei saa olla eestikeelne, kuna see on hoone. Nad vist tõesti ei oska ise enam eesti keelt või neil puudub funktsionaalne lugemisoskus, ajades sassi hoone ja institutsiooni. Või siis on käsk lihtsalt kõik läbi suruda. Loogilisi seletusi sellele lihtsalt ei leia.

Teine selle eelnõu väga oluline probleem on kaasava hariduse ideoloogia, mis juba on pärssimas tasalülitamas meie haridussüsteemi ja normaalset õpikeskkonda, mis frustreerib pedagooge ja paneb neile kohustusi, mida nad ei suuda ega peagi täitma, sest õpetaja esmane kogu see ülesanne on õpetada parimal viisil oma ainet ja anda edasi teadmisi. Selle asemel peavad nad tegelema eripedagoogi, sotsiaaltöötaja, tugiisiku või psühholoogi tööga, kuna neid spetsialiste koolides lihtsalt piisavalt pole, aga lapsed ju on. Süsteem on surunud kaasava hariduse ideoloogia ülalt alla kõigile peale, rääkides ilusaid sõnu lapsesõbralikkusest, hoolivusest ja teistega arvestamisest, individuaalsetest õpiradadest ja millest kõigest veel, aga tulemus on risti vastupidine – koolikeskkond on närviline, ärev, täis pingeid, konflikte, ebamõistlikku koormust ning õpitulemused käivad alla õpilastel ja motivatsioon õpetajatel. Ja põhjus on lihtne: ideoloogia käib pikkade sammudega ees, aga raha ei jõua järgi või õigem oleks öelda, et piisavalt raha ei ole ega tule. Ja nüüd me tekitame selle alushariduse seadusega sama olukorra ka koolieelsetesse lasteasutustesse. Riik paneb lasteasutuste pidajatele ehk omavalitsustele suured kohustused, aga raha, vaat seda ei ole ega tule. Leidke ise, sest lapsevanemad, kes seda teenust vajavad, on ju kohaliku omavalitsuse maksumaksjad. Vot sealt maksudest võtkegi see vajaminev raha, öeldi Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate poolt meile komisjonis, kui selle seaduseelnõu finantspoole kohta küsisime.

Ja siinkohal tõusetub selle eelnõuga seotud kolmas probleem, mis ei ole sugugi vähem oluline. Me kahjuks näeme siin järjekordset parlamentaarsele demokraatiale, üliohtliku hoiakut. See on asi, millega oleme siin selle valitsuse ajal korduvalt juba kokku puutunud ja selleks on viis, kuidas viiakse läbi seaduseelnõude menetlemisprotsessi Riigikogus. Nagu ma alguses juba ütlesin, seda eelnõu on välja töötatud ametkondades juba väga pikka aega ning sisuliselt, muidugi kui selle sisu oleks päriselt ka vastavuses meie põhiseaduses sätestatuga ja oleks praktikas rakendatav, aga mida ta ei ole, siis sisuliselt võiks see olla väga vajalik eelnõu, mida aga komisjonis tutvustati vaid tund aega ja selle käigus tekkis hulk küsitavusi just § 6 punkti 3 osas, mille sõnastuse osas nõustus ka Haridus- ja Teadusministeerium, et seda peaks ümber kirjutama, sest see on mitmeti mõistetav. Kahjuks komisjoni järgmisel istungil taandus HTM sellest seisukohast ja see seaduseelnõu saadeti menetlemiseks suurde saali. Selline praktika, kus läbimõtlematu, praktikas mitterakendatav ja tekstiliselt mittesobiv ja mitmeti mõistetav seaduseelnõu on suurde saali toodud, selline menetlusprotsess on meile vastuvõetamatu ja sellepärast Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esimesel lugemisel teeb ettepaneku 579 SE tagasi lükata, et haridusministeerium võiks järgida hea seadusloome tava ja tulla selle seaduseelnõuga meie juurde uuesti. Aitäh!

Heidy Purga, palun!

Head Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Ma kõigepealt tänan haridusminister Liina Kersnat kogu Reformierakonna fraktsiooni nimel alushariduse eelnõu väljatöötamise eest. See on väga märgiline ja tähenduslik samm kogu eestikeelse haridussüsteemi jaoks, meie tuleviku jaoks, mis vähendab segregatsiooni ning eos tekkivaid ebavõrdseid võimalusi lastele, kelle jaoks suleb keeleküsimus väga paljud uksed. Teiseks, ma tahaksin ära klaarida ühe asja veel. Ma tahaksin ise nüüd praegu siin Riigikogu liikmena vabandada, Liina Kersna, teie ees, et te peate taluma siin saalis seaduseelnõu tutvustades isiklikke solvanguid, mis ei ole kohe kuidagi selle saali jaoks kohased ning mida te ei ole kuidagi ära teeninud. Vabandust!

Aga nüüd sellest seaduseelnõust. Korraks ajalukku tagasi vaadates, mis mind lihtsalt hakkas huvitama, kui see seaduseelnõu arutusele tuli. Lasteaial on Eesti kultuuriloos muide väga oluline koht olnud, eriti eestikeelsel. Esimene rahvuslik lasteaed sündis Tartus. 1905. aastal loodi Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi allüksusena Tartu Lasteaia Selts, mis 23. mail avas Eesti esimese eestikeelse ja ‑meelse lasteaia, kuhu esimesel päeval tuli muide 70 last. Õppekava oli vaatlejate hinnangul kaasaegselt üles ehitatud, mis on muide väga huvitav teadmine, et juba tol ajal oli olemas info, et last tuleb õpetada mängu kaudu. Me teame veel, et toonase, üle-eelmise sajandi lasteaia eesmärk oli õpetada lastele eesti keelt, kasutades selleks laule, mänge, rahvapärimust, rahvajutte, mõistatusi ja kõnekäände. Algusest peale tulid sisse muusikaline ja käeline tegevus ja kõige olulisemal kohal oli kodumaa tundmaõppimine ja sellele ajajärgule kohaselt isamaameelsuse õhutamine.  Selline lasteaiasüsteem oli aluseks 1910. aastal sõnastatud ühtluskooli põhimõttele, kus muu hulgas rõhutatakse õppetöö kõrval ka kasvatuse tähtsust, mis otseselt seostub lasteaiaga.

See seadusemuudatus on kaasa toonud mitmeid eriarvamusi, nii nagu siin saalis täna nähtus, ning arusaadavalt ka mõningaid hirme, mis puudutab keeleküsimust, aga meil on selleks antud aega, mis on piisav tegutsemiseks ja erinevate kultuuriruumide ühendamiseks, luues neile väikestele inimestele tulevikuks paremad tingimused, paremad tingimused oma riigis hakkama saamiseks, võrdsemateks võimalusteks tööturul ja nii edasi. 2020. aastal tehtud integratsiooni monitooringu uuringu järgi pooldavad Eesti elanikud varajast eestikeelset õpet. 76% Eesti inimestest on arvamusel, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaiast ja sealhulgas arvab nii 89% eestlastest ja 66% muu emakeele kõnelejatest. Varase keeleõppe tõhusust kinnitavad ka aju‑ ja keeleõppeuuringud, nii nagu minister siin ka oma avakõnes rääkis ja mõningatele küsimustele vastates täpsustas.

Kõne all olev seadusemuudatus on lastekeskne ja laste õigusi arvestav. Käesoleva seadusemuudatusega soovitakse parandada laias laastus järgmisi asju. Esiteks, lastehoiud ja lasteaiad liidetakse tervikliku haridussüsteemi osaks. Teiseks, parandatakse lasteaiakoha taotlemise tingimusi. Kolmandaks, seatakse eesmärgiks, et aastaks 2027 on igas rühmas vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga töötav õpetaja. Neljandaks, tõstetud on lasteaia direktori ja õppealajuhataja kvalifikatsiooninõuet ja kehtestatud esmakordselt kvalifikatsiooninõuded ka abiõpetajatele. Ja viiendaks, muudetakse tugiteenuste osutamise korraldust, mis ei ole selle seaduseelnõu juures üldse vähetähtis. Öelge mulle, kas siin on mõni asi, mis ei tee meie riigi alusharidust tugevamaks? Mina küll ei leia mitte ühtegi.

Seaduseelnõu kohaselt on lasteaia õppekeel alates kolmandast eluaastast eesti keel ja aastaks 2027 peab igas rühmas olema vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga õpetaja. Eestikeelne haridus on ju meil riigis tervikuna ka prioriteet. Hariduse infosüsteemi andmetel oli aastatel 2020–2021 lasteaedades 3071 3–7‑aastaste laste rühma, millest 411‑s on kehtestatud vene õppekeel. Munitsipaallasteaedades oli kokku 396 vene õppekeelega rühma.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... millest 153 on riikliku kaitse projekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas" abiga värvanud eestikeelse õpetaja, kes toetab laste eesti keele oskuste omandamist nii õppe‑ ja kasvatustegevuses kui ka igapäevatoimingutes. Ja see on saanud väga palju positiivset vastukaja, kui te olete seda teemat jälginud meedias.

Lõpetuseks eestikeelsele haridusele üleminek on meil ju kokku lepitud ka koalitsioonileppes. See on allkirjadega kinnitatud. Oleks väga huvitav näha, kas keegi on oma põhimõtteid muutnud. Isegi kui see seaduseelnõu vajab täpsustusi, siis meil on aega arutada ning muudatusettepanekud välja pakkuda. Halb ning vastutustundetu on inimesi, kes on kõik võimalused ühtseks hariduseks ära teeninud, edasi eralduses hoida. Kelle huvisid see teeniks? Kõike on võimalik parandada, paremaks teha, paremaks meie riigi jaoks. Ja meie riigis elavate laste jaoks. See ei ole keeruline. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eestikeelne haridus on Isamaa Erakonna jaoks olnud läbi aegade tuumteemaks. Sellest vaatevinklist on see eelnõu kindlasti samm õiges suunas ja väga-väga oluline samm. Seda peaks ilmselt mitu korda veel ütlema, et me oleks võinud neid samme märksa varem hakata astuma, aga parem hilja kui mitte kunagi, nii et eestikeelsele haridusele üleminekul väga õige eelnõu.

Kas ta on piisav? Eks seda me saame ka arutada, ma loodan, siin saalis jätkuvalt. Selles osas ma olen täiesti veendunud, et parandusettepanekuid tuleb teha, ja Isamaa fraktsioon on ka veendunud, et parandusettepanekutega on võimalik seda eelnõu paremaks teha. Me kindlasti tuleme ka oma parandusettepanekutega välja.

Aga mõned märksõnad puudustest, mis sellel eelnõul on. Siin on tõesti vajadus tööd teha. Kõigepealt, muusika- ja liikumisõpetaja nimetamine on eelnõust kadunud. Sellele on tähelepanu juhtinud meie viimaste laulupidude üld- ja kunstiline juht Hirvo Surva. See on tegelikult südamest tulnud mure, mis ta on ütelnud, ja ta on lausa ütelnud niimoodi, et see paneb meie laulu- ja tantsupeod löögi alla pikas perspektiivis, pikas tulevikuvaates. Sellega kindlasti ei saa leppida. Me peame mõtlema, kuidas me seda sõnastame. Loomulikult, ma usun, et meie omavalitsused kindlasti teevad jätkuvalt head tööd ja panustavad ka meie kultuuri säilimisele ja jätkumisele, aga me samas teame ka, et kui seda ei ole seaduses konkreetselt sõnastatud, siis praegustes rahastustingimustes võib tekkida mõnel omavalitsusel ka ahvatlus hakata optimeerima ja see ei ole kindlasti Eesti kultuuri jaoks hea. Nii nagu ei ole ka hea liikumisharjumuse võõrandumine, sest me räägime iga päev, et meie lapsed on ülekaalulised. Sport on kaugenemas, nad ei liigu piisavalt. See vajaks seaduses ikkagi väga selget sõnastust juba alushariduse tasemel.

Nüüd, teine teema on ka seotud omavalitsustega. Tõesti, siin sai ka küsitud. See puudutab eelkõige eralasteaedu, eralastehoide. Isamaa Erakond on seda meelt olnud läbi aegade, et erasektor on väga oluline. Mida rohkem erasektorit meil on, seda parem on. Mida rohkem me saame erasektorile ülesanded anda, seda parem on. Kahjuks see eelnõu astub sammu siit tagasi ja loob olukorra, kus omavalitsused peavad hakkama ise investeerima munitsipaallasteaedadesse, sellepärast et vanematel on iga hetk õigus ütelda, et nad tahavad munitsipaallasteaeda minna. Ja seda tuleb tagada kahe kuu jooksul. No te saate aru, et kahe kuuga uut lasteaeda ei ehita ja kui lasteaedade kohti on vähe, siis see tekitab kindlasti tõsiseid probleeme.

Nii nagu tekitab probleeme ka koht, kus last ei ole võimalik tõesti lasteaiast välja arvata. Ma saan aru sellest suurest üllast ideest. Tõesti, lapsi tuleb hoida ja neid tuleb kaitsta. Aga samas tuleb endale aru anda, et me ei saa, me ei ole nii rikkad, et me võime luua süsteemi, kus me hoiame lasteaiakohta kinni. See laps võib-olla käib hoopis teises omavalitsuses lasteaias ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

... või elab välismaal, aga see koht on kinni, tänu sellele, et lapsevanem pole seda nõusolekut andnud. Ja sellist situatsiooni me kindlasti ei tohiks seadusese sisse kirjutada. Me ei ole lihtsalt nii rikkad, et me saaksime sedasi suhtuda meie ühisesse rahakotti, millest on ka väga palju siin räägitud.

Niisiis, kokku võttes võiks ütelda, et tõepoolest selle eelnõuga tuleb tööd edasi teha. Me oleme veendunud, et me koos suudame seda kindlasti paremaks teha. Ja me peame tõesti mõtlema selle peale, et me ei looks põhjendamatut bürokraatiat juurde. Siin on neid kohti, kus annaks seda bürokraatiat vähemaks teha. Me peame rohkem usaldama erasektorit, see on oluline.

Ja veel kord, lõpetuseks: üleminek eestikeelsele haridusele on tuumteema kogu Eesti ühiskonna jaoks. Selles võtmes on muidugi tegemist sammuga õiges suunas. Kas just piisavalt kiire sammuga? No ma loodan, et me kõik anname sellele kiirusele siit ka ikkagi omalt poolt jõudu kaasa ja leiame ka need vahendid, mis on vajalikud heaks alushariduseks omavalitsustele, et omavalitsused saaksid sellist alusharidust meie lastele pakkuda, mida me ka õigeks peame. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 579 SE esimene lugemine lõpetada, aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon tegi ettepaneku eelnõu 579 esimesel lugemisel tagasi lükata ja seda me peame hääletama ja kutsume rahva saali. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud alushariduse ja lapsehoiuseaduse eelnõu 579 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

(Aplaus.) Tagasilükkamist toetab 42 saadikut, selle vastu on 34. Eelnõu langes menetlusest välja. Sellega on tänane istung lõppenud. Kohtume homme hommikul kell 10.