Hea juhataja! Head kolleegid! Ega mul tuleb suhteliselt igav jutt, sellepärast et seda eelnõu arutati sisuliselt ju ainult ühel komisjoni koosolekul ja teisel komisjoni koosolekul toimus jagelemine selle üle, kas seda arutada nüüd edasi või siis saadetakse see kohe täiskogusse. Ja mul jäi sellel esimesel koosolekul küll ühene mulje, et minister ja ametnikud kirjutavad need vaidlusalused keeleküsimused järgmiseks korraks ümber, aga seda ei toimunud.
Ega mul jah pole komisjonist mingit olulist uut sisulist infot edastada võrreldes sellega, mis siin on juba mitme tunni jooksul räägitud. Aga noh, eks ma pean oma krooniku kohustuse ära täitma ja siis katsun oma arvates võib-olla natukene olulisemad asjad esile tõsta.
19. aprilli koosolekut juhatasin mina ja sellest võtsid osa kõik komisjoni liikmed, välja arvatud komisjoni esimees, kes ei saanud olla, ja teda asendas Tõnis Mölder. Lisaks olid külalisteks haridus- ja teadusminister, teie teate tema nime, ja Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Liina Põld ja alushariduse valdkonna juht Triin Rass.
Liina Põld andis meile ülevaate. Ma ei hakka seda jälle kopeerima, seda on erinevates vormides täna siin olnud juba küll ja küll kuulda. Rääkis siis, et eelnõu kohaselt on lasteaia õppekeel alates kolmandast eluaastast eesti keel ja kohalik omavalitsus peab jätkuvalt tagama kõikidele lastele võimaluse käia eesti õppekeelega lasteaias või -rühmas. Lasteaias või -rühmas võib kasutada ka teiste õppekeelt, kui selleks on hoolekogu avaldanud soovi ja kui selleks on olemas vastavat keelt valdav õpetaja. Aga samas peab olema tagatud eesti õppekeele maht vähemalt 50% ulatuses iganädalase õppe- ja kasvatustegevuse ajalisest mahust. Põld lisas seda, et lastehoidudele seda õppekeelenõuet ei kehtestata.
Kristina Šmigun-Vähi küsis tema käest, et mida see tähendab, see järjekordade kaotamine. Märkis siis Liina Põld, et arvatavasti on lühendab see järjekordi. Ja kas kohalik omavalitsus hakkab ütlema, kuhu lasteaeda laps läheb? Liina Põld selgitas, et lapsevanem märgib oma avalduses vähemalt kolm eelistust ja kui kohalikul omavalitsusel seda soovitud eelistust pakkuda ei ole, siis edasi peab lähtuma kas lapse elukoha lähedusest või õdede-vendade lasteaias käimisest. Nii. Nüüd Liina Kersna siin täiendas. Tema sõnul on kohalikul omavalitsusel lasteaiakoha pakkumisel lisaks võimalus teha koostööd ka eralasteaedadega.
Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas kohalikud omavalitsused saavad neile langeva koormusega hakkama. Minister Liina Kersna sõnul on kohalike omavalitsuste ülesanne tagada lastele hoiukoht ja teha selleks ka vajalikke investeeringuid.
Jaak Juske tundis reas küsimustes huvi lasteaia kohatasu kohta, et miks ei ole siis eelnõusse sisse kirjutatud tasuta lasteaiakohta. Minister vastas, et eks kohalik omavalitsus saab otsustada, kuidas ta kui suurt kohatasu ta küsib. Jaak Juske sellega rahule ei jäänud, sõnas, et kohatasu on kohaliku elu küsimus, aga alusharidus on riiklik haridus ja peaks olema ka riigi huvi. Kui põhiharidus on tasuta, siis on igati põhjendatud ka tasuta alusharidus. Minister sõnas, et alusharidus ei ole Eesti riigis kohustuslik haridus. Otsustada, et viimane lasteaia aasta peaks olema kohustuslik, edaspidi, siis selle eest kindlasti ei tasu võtta ei saaks.
Nii. Nüüd Jaak Juske küsis veel, et miks ei ole eelnõus lasteaia kohatasu suurust seotud lahti töötasu alammäärast, ja kommenteeris ise, et kohatasu seotus alampalgaga on vägivaldne ja peredele kahjulik.
Nii. Marko Šorin viitas hoolekogude rolli tugevdamisele ja küsis, mis saab siis, kui hoolekogu ei tee koostööd. Minister sõnas, et hoolekogu arvamust peab ikkagi küsima, aga see ei ole siduv.
Nüüd siis jõudsime nende tuumküsimuste juurde. Nimelt, Moonika Helme viitas kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusele § 2 punktile 2, mille kohaselt kohalik omavalitsus tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Aga selle menetletava eelnõu kohaselt § 6 punkti 3 ... Vabandust! Lõike 3 järgi peab omavalitsus tagama Eesti lapsele viis kuni 50% ulatuses eesti õppekeele. Ja Moonika Helme küsis, miks on tehtud selline muudatus, mis muudab Eesti laste jaoks tingimused halvemaks, kuna lasteaiapidajatele antakse võimalus muuta eestikeelseid lasteaedasid 50% ulatuses venekeelseks. Liina Kersna kinnitas, nagu ta siingi on kinnitanud, et eelnõus toodud muudatus puudutab ainult tänaseid venekeelseid lasteaedu, et nendes oleks vähemalt 50% eestikeelset õpet.
Ja nüüd on oluline koht. Minister nõustus, et eelnõus toodud riskid peab maandama. Kui sõnastus tekitab segadust, siis tuleb see selgemaks kirjutada, see on protokollist tsitaat. Moonika Helme tegi ettepaneku see eelnõus selliselt ka sõnastada. Väga loogiline. Liina Põld kinnitas samuti, et Eesti laps ei pea hakkama mingis muus keeles õppima. Siin on eesti laps protokollis millegipärast nii, et on kirjutatud "Eesti", suure tähega. Et eesti õppekeel on kirjas eelnõu § 6 lõikes 2. Põld sõnas, et juhul, kui lõike 3 sõnastus tekitab segadust, tuleb see selgemaks kirjutada.
Tõnis Mölder küsis sedasama, nagu ta siin juba küsis ministri käest, ja minister vastas täpipealt samamoodi, kui ta ka komisjonis vastas. Moonika Helme tegi ettepaneku sõnastada eelnõu § 6 lõige 1 ette niimoodi, et lasteaia õppekeel alates kolmeaastasest lapsest, see on 100% eesti keel, et oleks selge. Ja jätta välja § 6 punkt 3 – see on ikkagi punkt 3 –, kus antakse võimalus sellest taganemiseks. Helme sõnas, et eelnõu kohaselt peab kohalik omavalitsus võimaldama lasteaiakoha kõikidele omavalitsuse territooriumil elavatele lastele. Kui munitsipaalkohta ei ole, siis saab eralasteaedades koha samadel tingimustel. Ja Helme küsis, mis saab siis, kui eralasteaed ei ole sellega nõus. Minister Liina Kersna vastas, et hariduses on n-ö lapse pearaha see, see ei ole seotud konkreetse asutusega, vaid käib lapsega kaasas.
Nüüd Priit Sibul, jätsin enne ütlemata, et ta asendas Viktoria Ladõnskajat. Priit Sibul sõnas, et eelnõu § 6 lõige 3 räägib lasteaiapidamisest. Sibul küsis, kas näiteks Tallinna puhul on lasteaiapidajaks täitevvõim või Tallinna Linnavolikogu. Liina Põld vastas, et lasteaiapidaja volikogu. Priit Sibul sõnas, et kirjeldatud 250 professionaalset keeleõpetajat lasteaiarühmadesse, millest oli minister enne rääkinud, see on absoluutne miinimum, ja tuli ka selle järjekordade kaotamise juurde veel tagasi, et see kõlab ilusasti, kuid see tähendab kohalike omavalitsuste jaoks raha. Kui riigi poolt raha juurde ei tule, siis võib seadusi ja deklaratsioone kirjutada, kuid tegelikkuses ei muutu midagi. Minister Kersna vastas, et seoses keelenõuetega on realistlik plaan jõuda 2027. aastaks nii kaugele, et kõikides rühmades on täiskohaga eesti keele õpe.
Marko Šorin küsis nüüd, kas juhul, kui eralasteaed pakub tohutult kallis teenust, peab omavalitsustel terve vahe kinni maksma või kompenseerib ainult mingisuguse kindla osa teenusest. Ja Liina Põld vastas, et kohalik omavalitsus peab saama kontrollida kulude piiri, mida tema kompenseerib. Marko Šorin sõnas, et kahjuks ei lahenda see eelnõu siiski lasteaiakohtade puudust nendes piirkondades, kus on see puudus jätkuvalt olnud.
Nüüd, Tõnis Mölder sõnas, et eesti keeles õpet peab soodustama ja selleks on vaja täiendavaid finantsvahendeid ja seda eelnõu, neid finantsvahendeid, kaasa ei too. Mölder tõi teise probleemina välja, et eelnõus on mitmeid kaheti mõistetavaid punkte. Mölder tegi ettepaneku küsida eelnõu kohta arvamust Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjonilt. Nüüd, Tõnis Mölder sõnas edasi, et arutelu ettepanek tegeleda § 6 puhtaks kirjutamisega, seesama keeleparagrahv. Ja Mölder küsis, et kuna siis enne esimest lugemist eelnõu tekstis muudatusi teha ei saa, kas sellisel juhul saab komisjon teha ettepaneku, et valitsus peaks eelnõu tagasi võtma.
Vahepeal oli see asi juhtunud, et osa Reformierakonna saadikuid oli palunud luba ära minna ja küsinud, kas me menetlusotsuseid teeme, ja siis mina olin vastanud, et menetlusotsuseid ei tee. Ja siis, kuna see komisjoni proportsioon oli muutunud sellega, siis ma Möldri ettepanekule positiivselt ei reageerinud. See oleks olnud lubaduse rikkumine. Siis tegin ettepaneku lõpetada see istung ja tulla Möldri ettepaneku juurde tagasi järgmisel arutelul.
Ja see järgmine toimus 12. mail. Midagi ilusat seal ei olnud. Umbes tund aega jageleti selle üle, kas peaks tegema kohe menetlusotsuseid või siis ikkagi HTM peaks enne tegema eelnõu teksti muudatused, mis eelmisel korral mõne komisjoni liikmete arvates, ka minu arvates, lepiti kokku eelmisel korral. Teiste arvates sellist kokkulepet ei olnud.
Nii, nüüd, ahah, seal olid ka mõned asendusliikmed. Kristen Michal oli Kristina Šmigun-Vähi asendusliige ja vist rohkem ei olnud. Neid ametnikke ei ole mul mõtet hakata siin üles lugema, kuna seal midagi sisulist ei arutatud. Nii. Kristen Michal tegi ettepaneku saata eelnõu täiskogusse ja esimene lugemine lõpetada. Mina tegin ettepaneku katkestada eelnõu arutelu ja jätkata seda siis, kui ministeerium on teinud selle muudatuse, mida nad on lubanud, või minister kinnitanud, et ministeerium muudatust enne esimest lugemist ei tee. Ja siis toimus hääletamine. Selle vastu oli kuus: Aadu Must, Heidy Purga, Kristen Michal, Margit Sutrop, Marko Šorin ja Signe Kivi. Poolt oli oli neli: Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Lauri Läänemets, Üllar Saaremäe. Lauri Läänemets oli ka asendusliikmena seal komisjoni koosolekul.
Nüüd, komisjoni esimees Aadu Must tegi ettepaneku määrata komisjoni ettekandjaks mind ja nii edasi, tänaseks päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Konsensusega oldi selle poolt, et mina olen juhtivkomisjoni esindaja ja tänane päev on menetlusaeg täiskogus. Ja siis eraldi hääletati seda, kas esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli kuus. No see häälte jaotus oli nagu eelmiselgi korral. Poolt olid Signe Kivi, Kristen Michal, Aadu Must, Heidy Purga, Margit Sutrop ja Marko Šorin, vastu olid kolm: Helle-Moonika Helme, Üllar Saaremäe ja Jaak Valge. Üks oli ka erapooletu, see oli Lauri Läänemets. Nii.
Tänan. Ma loodan, et olen kenasti aega kokku hoidnud.