Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala teisipäevast istungit. Ja nagu ikka, istungi alguses on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Marek Jürgenson, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon algatab relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega kavandatakse kahte sorti muudatusi: esiteks, relvaeksami muutmine vaid eestikeelseks, ning [teiseks,] relvaloa taotleja toimepandud süütegude arvestamine. Eelnõuga tehakse relvaseaduses muudatused, millega tagatakse vaid eesti keelt heal tasemel valdavatele välismaalastele relvaloa taotlemise võimalus. Selle saavutamiseks muudetakse relvaloa taotlemisel sooritatav relvaeksam täies mahus vaid eestikeelseks. Samuti on oluline märkida, et tulirelvad ei satuks isikute kätte, kes on kunagi sooritanud väga raske kuriteo või ei oska nendega ohutult ümber käia. Seetõttu täiendatakse eelnõu järgi relvaseaduses sätestatud relvaloa väljastamisest keeldumise aluseid. Muu hulgas nähakse ette, et teatud raske kuriteo toime pannud isik ei saaks mitte kunagi taotleda relvaluba. Eelnõu on edastatud elektrooniliselt.

Rohkem eelnõude üleandmise soovi ei ole. Selle eelnõu edasise menetluse üle otsustame juhatuses loomulikult vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Palun nüüd kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (533 SE) teine lugemine. Palun ettekandeks siia sotsiaalkomisjonist Tiiu Aro.

Austatud istungi juhataja ja kolleegid! Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse algatas Vabariigi Valitsus 22. veebruaril sel aastal ja juhtivkomisjoniks on sotsiaalkomisjon. Eelnõu eesmärk on muuta tervishoiusüsteem paindlikumaks ja tagada üldarstiabi parem kättesaadavus. Muu hulgas sätestatakse, et alates 1. juulist korraldab üldarstiabi Terviseameti asemel Eesti Haigekassa.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati siin saalis 6. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll aga saatis Sotsiaalministeerium 9. aprillil komisjonile ettepanekud eelnõu muutmiseks. Toimus laialdane huvigruppide kaasamine. Arvamuse saatsid mitmed MTÜ‑d, sealhulgas Eesti Perearstide Selts ja Eesti Noored Perearstid, aga ka Tartu Ülikool, Eesti Õdede Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Haigekassa, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts ja Eesti Nooremarstide Ühendus. Kõlama jäi ettepanek jätta eelnõust välja kavandatav tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 22¹, "Perearstita jäänud nimistusse kuulunud isikute teenindamine", koos alapunktidega. See muudatus oleks võimaldanud perearstinimistut teenindada haiglavõrgu arengukava haiglatel, juhul kui perearsti kättesaadavust ei ole võimalik tagada. Komisjon toetas huvigruppide ettepanekut ning sõnastas selle kohta muudatusettepaneku.

Eelnõu oli komisjoni istungitel arutusel kolmel korral: 12. aprillil, 2. mail ja 12. mail. Neist esimesel, 12. aprilli istungil arutati koos huvigruppide esindajatega eelnõu sisu. Põhiteemaks oligi ettepanek, et perearstinimistuid teenindaks haiglavõrgu arengukava haiglad, juhul kui perearsti kättesaadavust ei ole võimalik tagada. Perearstide seltsi esindaja selgitas, et see eelnõu punkt, mille kohaselt saab hädavajadusel perearstiabi osutajate ringi lisada ka haiglad, tekitab meditsiinimaastikul väga palju segadust. Seda seisukohta toetasid ka noored perearstid. Nende sõnul on perearstiabi osutamise haiglatesse viimine läbimõtlemata lahendus, vastuolus senise põhimõttega hoida lahus perearstiabi ja eriarstiabi. Ka Eesti Haiglate Liidu juhatuse liige Arvi Vask märkis, et haiglad ei ole huvitatud perearstiteenuse pakkumisest. Ministeeriumi esindajad nõustusid, et tegemist on väga olulise punktiga ning perearstide reaktsioon on mõistetav. Selgitati, et sätte eesmärk oli luua lahendus kriisiolukorraks.

2. mail, teisel koosolekul tutvustasid ministeeriumi ametnikud [ministeeriumi] esitatud ettepanekuid eelnõu muutmiseks. Jälle jõudsime selle muudatusettepanekuni, millel ma juba pikemalt peatusin: jätta välja kavandatav tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 22¹, võimalus anda perearstiabi osutamine üle haiglavõrgu arengukava haiglatele. Komisjon vaatas muudatusettepanekud läbi ja tegi menetlusotsused. 12. mail anti komisjoni esimehele volitus menetlusdokumentide kinnitamiseks.

Nüüd muudatusettepanekutest. Neid on seitse, need on juhtivkomisjoni ettepanekud ja kõiki ettepanekuid toetas komisjon konsensuslikult. Paar sõna olulisematest. Esimene on seesama, et perearstita jäänud nimistu üleandmine haiglavõrgu arengukava haiglale ei ole õige ja tehti ettepanek jätta see säte seadusest välja. Teine muudatusettepanek on seotud Terviseameti tervishoiutöötajate riikliku registriga. Kolmas kuni viies puudutavad antidootide ja vaktsiinide varu ning ladustamise üleandmist Terviseametilt haigekassale. Kuues ettepanek tuleneb tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadusest, [selle ettepaneku järgi] lõpetatakse tervishoiuteenuse senise kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevus hiljemalt 2024. aasta 31. detsembril. Seitsmes [ettepanek] on tehniline ja puudutab jõustumise regulatsiooni.

Lõpuks tegi juhtivkomisjon menetluslikud otsused. Komisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 17. mail ehk täna ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Järjekordne kuulamine siin saalis, kolmas lugemine, oleks juhul, kui kõik läheb plaanipäraselt, plaanis 1. juunil. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Kalle Grünthal soovib küsida. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Selle eelnõuga muudetakse ka nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust. Muudatus seisneb selles, et § 8 lõikes 1 asendatakse sõna "täitmist" sõnaga "uuendamist". Äkki te seletate lahti, mida selline muudatus endaga kaasa toob? Praegune kehtiv regulatsioon on järgmine: "Sotsiaalministeerium koordineerib immuniseerimiskava täitmist." Ja nüüd see "täitmist" asendatakse sõnaga "uuendamist". Mida see tähendab ja mida see kaasa toob?

Komisjonis see punkt absoluutselt arutusel ei olnud. Ma võin pärast isiklikult selgitada, mida see tähendab.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kuidas me siis praegu arutame seda, kui nimetatud seadusemuudatus on meil laual ja komisjon ei ole seda arutanud? Tegelikult on see protseduuriline küsimus, miks me oleme praegu sellises olukorras. 

See muudatusettepanek ei olnud komisjonis arutusel ja põhimõtteliselt ei muuda see oluliselt midagi. "Muudetakse" tähendab, et immuniseerimiskava vaadatakse üle ja sellesse tehakse parandusi.

Rohkem küsimusi ei näe. Tänan!

Aitäh! 

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Nagu kuulsite, muudatusettepanekuid on tehtud seitse, kõik on juhtivkomisjonilt ja neid on arvestatud täielikult. Seega, esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues ja seitsmes – oleme kõik muudatusettepanekud heaks kiitnud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Sellele ma vastuväiteid ei näe, seega oleme teise lugemise lõpetanud ja ka esimese punkti arutelu lõpetanud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 teine lugemine. Palun siia maaelukomisjonist Merry Aarti.

Suur tänu, istungi juhataja! Head kolleegid! Söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu võeti Riigikogu menetlusse 14. detsembril 2021. Maaelukomisjon arutas söödaseaduse muutmist 24. jaanuaril enne esimest lugemist ja esimene lugemine suures saalis toimus 9. veebruaril 2022. Esimene lugemine lõpetati.

Natukene meeldetuletuseks seaduse sisust. Euroopa Liidu direktiiv muudeti määruseks, mis on otsekohalduv, ja sellega seoses on vaja sisse viia muudatused. Üldpõhimõtted ei muutu. Seadusemuudatus puudutab ravimsööda, selle käitlemise ja vahetoote tootmisega seotud teemasid ehk mõisteid. Seaduseelnõus ajakohastatakse karistusmäärasid. Ravimsööda tootmine ei ole Eestis väga levinud, seega mõju ettevõtetele ei ole suur. Muudatused, mis söödaseaduses tehakse, puudutavad sööda käitlejaid. Sööda käitlejal peab olema tegevusluba, kui ta tegeleb ravimsööda ja vahetoote tootmisega, ning tal peab olema majandustegevusteade, kui ta tegeleb ravimsööda käitlemisega, sealhulgas lemmikloomade [ravimsööda] jaemüügiga. Seaduseelnõu arutelusse kaasati kõik huvirühmad. Neid oli päris mitmeid, kaasa arvatud tootjate organisatsioonid, ringmajandusettevõtted, loomaarstid, veterinaarravimitega tegelejad ja ka apteekrid.

Maaelukomisjon arutas söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu oma istungil 9. mail. Vaadati läbi komisjonile kaalumiseks esitatud muudatusettepanek ning langetati eelnõuga seotud menetluslikud otsused. Komisjon küsis arvamust kaasatud huvigruppidelt. Keelelisi ettepanekuid ei olnud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt. Eelnõu algataja esindaja ettepanekul koostas juhtivkomisjon ühe muudatusettepaneku. Selle muudatusega sätestatakse seaduse jõustumise aeg ja see oleks 1. juuli 2022. Ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõuga jäetakse ravimiseadusest välja ravimsööta puudutavad normid põhjusel, et ravimsööt ei ole enam käsitletav ravimina. Söödaseaduse ning ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muudatused, mis on täna järgmine päevakorrapunkt, peavad jõustuma samal päeval, et oleks tagatud õigusselgus ravimsöötade ja veterinaarravimite valdkonna regulatsioonides. Komisjon seda ettepanekut toetas.

Menetluslikud otsused. Juhtivkomisjon võttis vastu otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna, 17. mail ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogusse 1. juunil ja panna seaduseelnõu 499 lõpphääletusele. See on minu poolt kõik.

Kolleegid soovivad täpsustada. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Äkki sa täpsustad seda: siit eelnõust võeti välja sõnum, et ravimsööt [on ravim]. See ei ole enam ravim. Mis asi siis ravimsööt nüüd seaduse järgi on, kui see enam ravim ei ole?

Ma vastan hästi lihtsalt. Ravimsööt on sööt, mis sisaldab ravimeid ja mida antakse loomadele ravimise eesmärgil.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Te siin oma seletuses rääkisite sellest, et Eestis ei ole ravimsööda kasutamine väga laialdane, aga seda siiski kasutatakse. Ja meil oli komisjonis juttu ka sellest, millisel juhul ravimsööta kasutatakse. No eelkõige [kasutatakse siis, kui on] mingid puudused ettevõtte majandustegevuses ja [ravimsöödaga] proovitakse midagi korvata. Üks nendest [juhtudest] oli põrsaste kõhulahtisus. Mida teie kui staažikas konsulent arvate, millised võiksid olla alternatiivsed moodused või kuidas tuleks nõustada ja kuidas tegutseda, et ettevõtjad oma majandustegevuse puuduste [korvamiseks] ei kasutaks ravimsöötasid, vaid muid võimalusi?

Aitäh, hea kolleeg! Põrsaste kõhulahtisuse puhul kasutatakse tsinkoksiidi, mille kasutamise õiguse aeg saab läbi käesoleval aastal. Seda, mis selle asemele tuleb, nagu ütles komisjoni istungil meile ka Maaeluministeeriumi esindaja, ta praegu veel ei tea. Nüüd, mis puudutab seda, kuidas see jutt oligi, et ei puuduta väga paljusid ettevõtteid – seal oli tegemist ravimsööda tootmise, mitte kasutamisega. Ravimsööda tootjaid on Eestis tõepoolest väga vähe, mõned üksikud. Mis puudutab trahvimist, siis minu mäletamist mööda 2017 trahviti ühte [isikut] – see oli füüsiline isik, mitte juriidiline isik – nõuetele mittevastavuse pärast. Ta sai trahvi, kui ma nüüd õigesti mäletan, aga ma võin eksida, kuskil 300 eurot. Teine, [varasem] juhus oli 2015 ja siis oli trahv füüsilisele isikule 60 eurot.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma tänan selle vastuse eest. Ma saan aru, et nüüd on kahte sorti sööta, üks ravib ja teine ei ravi. Aga ma küsin, kas oli juttu ka GMO teemal. Kas söötades või nõndanimetatud enam mitte olevates ravimsöötades, kui see seadus vastu võetakse, kasutatakse ka GMO kaudu toodetud teravilja või midagi muud? Kas oli sellel teemal juttu? Ma tean, et eelnevatel aastatel on püütud seda teemat erinevate eelnõude kaudu sisse tuua.

Aitäh küsimuse eest! GMO-d ei ole selle seaduse raames käsitletavad ja seda komisjon ei arutanud. Arutati ainult ravimsöötade teemat.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on uudishimuküsimus. Kas ravimsöödad sisaldavad ka antibiootikume ja kas selles asjas ka midagi muutub?

Sisaldavad ikka. Ma kohe leian selle koha üles: kolmanda ja neljanda põlvkonna antibiootikumide kasutamine on piiratud ning neid tohib kasutada ainult siis, kui on haigustekitajatele määratud tundlikkus ja teised esmavaliku antibiootikumid ei ole tundlikud.

Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me kõik teame seda, et lehm lüpsab suust. Aga praegu on meil selline olukord, et meil on elektrišokk. Energiakandjate hinnad on taevasse tõusnud ja tõusevad jätkuvalt. Ja FAO hoiatab, et seoses Ukraina sõjaga ja ebasoodsate kliimaoludega ja nii edasi võib maailma ees oodata toidunappus. Kas on juttu olnud ka sellest, et see võib jõuda otsapidi Eestisse ja kogu see eelnõu võib seetõttu osutuda suuresti lihtsalt üheks paberiks?

Aitäh! Hinnatõusud on kindlasti suur šokk ka põllumajandusele. Aga selles, kas need selle seaduse raames Eestisse jõuavad, ma natuke kahtlen, sest see ei puuduta laiemalt põllumajandust. Ravimsöötade puhul on võimalik mitmesuguseid valikuid kasutada ja ma ei näe siin väga suurt seost ravimsöötadega. Aga põllumajandusele on see šokk kindlasti, sest sisendite hinnad on tõusnud juba neli‑viis korda, kuid müügihinnad ainult kaks korda. Kindlasti tuleb sellest probleem.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Ma ütlen kolleeg Aivar Kokale, et GMO-kultuuride kasvatamine on väga hästi reguleeritud ja väga täpselt reguleeritud. Minu teada Eestis võib täna kasvatada ainult ühte maisikultuuri ja see ka siin hästi ei kasva. Seda ei ole võimalik siin suvaliselt kasvatada, see on täpselt reguleeritud. Nii et seda ohtu tänasel päeval ei ole.

Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite ettekandes, et komisjon otsustas muuta jõustumise tähtaega. Miks?

Vaat see on hea küsimus – kui ei oska vastata, siis ütle ikka, et on hea küsimus. Tegelikult Euroopa määrus jõustus minu meelest juba 28. jaanuaril. Aga kuna [me] enne 1. juulit tõenäoliselt lihtsalt ei suuda seda [eelnõu seadusena] jõustada, sest kolmas lugemine on alles 1. juunil, kui kõik hästi läheb, ning siis lisandub veel menetlemise aeg ja Riigi Teatajas käimise aeg ja kõik muu, siis selles mõttes on see [uus jõustumise tähtaeg] kõige reaalsem. Teiseks on ta seotud ravimiseaduse ja veterinaarseadusega ning need kolm seadust peaksid jõustuma ühel kuupäeval.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mida on, nagu kuulsite, täpselt üks. Maaelukomisjon on soovinud täpsustada jõustumisaega. See on esimene [ja ainus] muudatusettepanek. Rohkem kellelgi mingit soovi ei ole, seega on muudatusettepanek heaks kiidetud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Oleme teise lugemise lõpetanud ja teise päevakorrapunkti ammendanud.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu (544 SE) teine lugemine. Siin on sotsiaalkomisjoni ettekandja Hele Everaus.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Natuke tuletan meelde, enne kui lähen täpsemate andmete juurde, vahepealset perioodi, mis jäi esimese ja teise lugemise vahele, et millest jutt on.

2019 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega eelmine direktiiv tunnistatakse kehtetuks. See määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Regulatsioon pöörab suuremat tähelepanu veterinaarravimite paremale kättesaadavusele, veterinaarravimi müügiloa hoidjate halduskoormuse vähendamisele, uute ravimite kasutuselevõtmisele, samuti Euroopa Liidu ühtse veterinaarravimite siseturu paremale toimimisele, inimeste ja loomade tervise ning keskkonna parimale võimalikule kaitsele, mikroobivastaste ainete suhtes resistentsuse tekkimise ja leviku takistamisele loomade ravis, samuti olemasolevate mikroobivastaste ainete tõhusale kasutamisele inimeste nakkuste ravis ja konkurentsivõime suurendamisele ning ravimiteabe paremale üleliidulisele kättesaadavusele. Ehk kogu sisu on selles, et eelnevalt käsitleti ravimeid, mida nii inimeste kui ka loomade puhul kasutati, ühtsete nõuete alusel, aga viimase 20 aasta jooksul on erisused ikkagi väga oluliselt lauale tulnud. See on tinginud vajaduse regulatsioone muuta ning see ongi kogu selle seadus[eelnõu] ja nende muudatuste taga.

Mismoodi kogu menetlemine on toimunud? 7. märtsil algatas Vabariigi Valitsus selle eelnõu. Esimene lugemine oli 6. aprillil ja lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute tähtaeg oli 21. aprill ja selleks tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Sotsiaalministeerium saatis aga 19. aprillil komisjonile kirja teel ettepanekud eelnõu muuta ja juhtivkomisjon koostas nende ettepanekute alusel kolm muudatusettepanekut.

Eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistades arutas komisjon seda pikemalt ja põhjalikumalt 2. mail ja 12. mail. 2. mail olid komisjonis ka Sotsiaalministeeriumi, Ravimiameti ja Maaeluministeeriumi ning Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu esindajad. Konkreetsemalt öeldes osalesid istungil Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Eda Lopato, Ravimiameti peadirektor Katrin Kiisk ning järelevalve osakonna juhataja Liis Prii, Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna valdkonnajuhid Enno Piisang ja Maia Radin ning Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu tegevdirektor Teet Torgo.

Eda Lopato tutvustas Sotsiaalministeeriumi esitatud ettepanekuid ja me arutasime neid komisjonis, tulen nende juurde veel tagasi. Etteruttavalt [ütlen, et] komisjon on neid ettepanekuid toetanud ning vormistanud eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut, mille juurde ma veel tulen.

Arutelu oli Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu esindajatega, kes märkisid eelnõus ära mõningad probleemkohad: [need puudutasid] veterinaarravimite sisseveo õiguse laiendamist ning veterinaararstidevahelise [ravimite] müügi ja eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu veterinaarravimite määruse omavahelist seost ja võimalikke probleeme. Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja andis väga selged vastused ning selgitas, et Ravimiameti ja Eesti Ravimihulgimüüjate Liiduga on kõiki tõstatatud küsimusi arutatud. Määruse kohaselt peab veterinaarravimite hulgimüük toimuma hulgimüügiloa alusel, mis kehtib kogu Euroopa Liidus. Ent tegemist ei ole absoluutse kehtivusega ja hulgimüügitoimingud on piiratud territoriaalselt. See tähendab seda, et hulgimüüja võib oma hulgimüügitegevust pakkuda selles liikmesriigis, kus tegevusluba on välja antud. Ma üksikasjadesse siin võib-olla ei läheks – kui keegi pärast soovib, siis võin nende juurde tagasi tulla.

Nii et tegelikult on määruse eesmärk see, et liikmesriigid aktsepteeriksid teises liikmesriigis väljastatud lube ning isikud, kellel on õigus hulgimüügi teel ravimeid soetada, võiksid neid [osta] kas oma liikmesriigi hulgimüüjalt või teise liikmesriigi hulgimüüjalt. Need vastused rahuldasid.

Sotsiaalministeerium tõi välja ka selle, et Eestis on Euroopa Liidus haruldane erilubade süsteem. Selles mõttes on siin olnud väga tõsiseid kaalumisi, aga otsekohalduv määrus seda ei reguleeri, nii et eelnõu ettevalmistamise käigus on leitud parimad lahendused lähtuvalt sellest, kuidas meie veterinaarias asjad saaksid kõige paremal moel toimida.

Nii, edasi tulevad juba muudatusettepanekud. Need vaatas komisjon läbi ja toetas konsensuslikult neid kõiki. Esimene muudatusettepanek puudutas seda, et muudetakse ja täiendatakse eelnõu § 1 uue punktiga 5, millega jäetakse ravimiseaduse § 3 lõikest 1 välja sõna "apteegis". See on seotud sellega, et ravimivaldkonna arenguga vajab ravimite käitlemise mõiste täpsustamist, sest ravimite valmistamine ei toimu ammugi enam ainult apteekides.

Teise muudatusettepanekuga täiendatakse eelnõu § 1 uue punktiga 20. Selle muudatusega antakse ravimite hulgimüügi või tootmise tegevusloa omajale õigus müüa veterinaarravimit, mille ravimvorm on ravimsööda eelsegu, sööda käitlejale, kellele on söödaseaduse § 19 lõike 1 alusel antud tegevusluba ravimsööda või vahetoodete tootmiseks või ette tootmiseks.

Kolmas ettepanek: eelnõule lisatakse jõustumistähtaeg, millest siin oli juba juttu. Minul on seda lihtsam öelda, et jõustumistähtaja sätestamine on vajalik selleks, et seadus jõustuks samaaegselt söödaseaduse muudatustega ja oleks tagatud õigusselgus ravimsöötade ja veterinaarravimite valdkonna regulatsioonis. Nii et see eelnõu on seotud juba teie ees olnud Riigikogu menetluses oleva söödaseaduse muutmise seaduse eelnõuga 499.

Juhtivkomisjon tegi ka menetluslikud otsused. Sotsiaalkomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. mail. Ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui see niimoodi läheb, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 1. juunil 2022. aastal. Meil oli veel lühike koosolek ka 12. mail – mitte lühike koosolek, vaid lühike arutelu –, kus otsustati anda sotsiaalkomisjoni esimehele, esinaisele volitus eelnõu menetlusdokumentide allkirjastamiseks. Jälle saadi kõigilt konsensuslikult jah-sõna. Suur tänu, kolleegid, kannatlikkuse eest!

Peeter Ernits soovib täpsustada. 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Inimesetohtrina tahaksin küsida pudulojuste ravimite maailma kohta. Ma püüdsin seda [eelnõu] lugeda, aga on üsna raskesti hoomatav, mis selle asja mõte on. Ühelt poolt [öeldakse], et hulgimüügilubade alusel, aga et tegelikult ei saa seda võtta nii-öelda üksüheselt, loen. Mida see tähendab? Näiteks on olemas mingi Eestis ainulaadne erilubade süsteem nende pudulojuste ravimite müügis. Kuidas see asi tekkis ja mis asi see selline on ja miks [seda vaja on]?

See süsteem, nii palju kui mina sellest aru saan, ei puuduta ainult nii-öelda teie mainitud pudulojuseid, vaid see [puudutab] teatud osas ka psühhiaatrilisi ravimeid, vastavalt vajadusele. Arvestades seda, et meie populatsioon nii inimestena kui ka, ütleme, loomadena on suhteliselt väike, siis on vahel vaja erisusi, et kätte saada haigele [inimesele] või haigele loomale vajalikud ravimid. [Erisus] annab selleks võimaluse, erisus võimaldab mööda minna teatud seaduses ettenähtud korrast. Aga ma ei ole pädev seda praegu täpselt tsiteerima.

Peeter Ernits, palun!

Tahaksin jätkata. Euroopa Liidus on teisi riike, mis on [Eestist] palju väiksemad, aga neil erilubade süsteemi ei ole. Äratas tähelepanu, et ravimihulgimüüjate liidu ettepanekud saadeti prügikasti. Nemad ju peaks olema need, kes selle asjaga tegelevad. Miks see niimoodi on?

Ma loen teile siit täpsemalt. Sotsiaalministeeriumis oli nende esitatud küsimusi pikalt arutatud ja need aspektid toodi ka meie ette. Ma võib-olla siis [loen ette] selle, mida ma teieni ei toonud. Nii. Sisuliselt jah, Sotsiaalministeerium oma nii-öelda väidetega tõi ühelt poolt välja selle, et see organisatsioon ei ole tõlgendanud neid seadusesätteid õigesti. See on üks aspekt. Teine aspekt on see, et sisuliselt siin vastuolu Euroopa õigusega ei ole. Need olid kaks põhiaspekti, mis välja toodi. Aga protokollist te saate veel täpsemalt lugeda, kellel huvi on.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paljude jaoks kindlasti on üllatav, et tavaapteegis müüakse ka veterinaarravimeid, näiteks koerale ussirohtu on väga lihtne osta ka tavaapteegist. Aga kas kusagil on ka piiratud, kui suure osa võib moodustada veterinaarravimite müük?

Tavaapteegis? Ma küll ei julge öelda, et ma teaksin sellest. Vabandust, aga ma ei tea, et see oleks reglementeeritud.

Nii, rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Tänan kõiki kuulajaid.

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mis selle eelnõu kohta on tehtud. Neid on kolm, need on tehtud kõik juhtivkomisjoni poolt ja neid on arvestatud täielikult – esimene, teine ja kolmas. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Kuna ma teisi ettepanekuid ei näe, siis oleme eelnõu 544 teise lugemise lõpetanud.

Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli siseminister Kristian Jaani.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel seista teie ees, et tutvustada Vabariigi Valitsuse algatatud rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Seadusemuudatuse peamine eesmärk on anda kohalikule omavalitsusele võimalus lõpetada elukoha andmete kehtivus, kui isiku elukoha aadress on kantud rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsuse täpsusega. See tähendab, et rahvastikuregistris on inimese aadress vaid linna ja linnaosa või valla või asustusüksuse täpsusega, kuid isik ei viibi tegelikult Eestis. Elukoha aadress kantakse rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsuse täpsusega siis, kui isikul ei ole võimalik lisada elukohateatele eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopiat või eluruumi omaniku nõusolekut või isiku täpne elukoha aadress ei ole teada.

Kehtiva rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik isiku linna ja linnaosa või valla või asustusüksuse täpsusega elukoha andmete kehtivust rahvastikuregistris lõpetada. Vaid inimene ise saab [seda teha], esitades elukohateate oma uue aadressiga, ning elukoha andmed [kaotavad kehtivuse] ka näiteks elamisloa lõppemisel. Nii ongi tekkinud probleem, et isik võib olla Eestist lahkunud ja jätnud oma andmed korrastamata. Praegu kehtiva seaduse kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik selliste elukoha andmete kehtivust rahvastikuregistris lõpetada. Näiteks Ukraina sõjapõgenike puhul on olnud juhtumeid, et isikul on omavalitsuse täpsusega aadress rahvastikuregistrisse kantud, kuid ta on Eestist lahkunud ja kellelgi pole õigust selliste elukoha andmete [kehtivust] rahvastikuregistris lõpetada. Seetõttu on olnud juhtumeid, kus kohalikud omavalitsused kõhklevad, kas üldse kanda omavalitsuse täpsusega elukoha andmeid rahvastikuregistrisse, sest puudub võimalus hiljem nende [kehtivust] lõpetada, kuigi inimene on tegelikult [riigist] lahkunud.

Kohalikule omavalitsusele antakse selle eelnõuga võimalus kohaliku omavalitsuse täpsusega elukoha andmete kehtivus lõpetada ainult teatud tingimuste korral. Need on, nagu eelnevalt öeldud, [järgmised]: isiku elukoha aadress peab olema rahvastikuregistris ainult linna ja linnaosa või valla või valla asustusüksuse täpsusega, see tähendab, et aadress ei ole ruumi täpsusega; isik ei viibi kohalikule omavalitsusele teadaolevalt nende territooriumil ega mujal Eestis; isikul ei ole rahvastikuregistris viibimiskoha andmeid, näiteks ei viibi ta hooldekodus, vanglas ega muus sellises kohas.

Kohaliku omavalitsuse ametnik ei pea isiku asukoha selgeks tegemiseks tegema midagi uut, ta peab lihtsalt üritama haldusmenetluse võimalusi kasutades välja selgitada inimese asukoha, näiteks proovima inimest meili või telefoni teel kätte saada või kontrollima andmeid teistest enda töös kasutatavatest andmekogudest. Ainult riigist lahkumise info ei pruugi olla siinkohal alati kasutatav, sest inimene võib küll olla Eesti piiri ületanud, aga ta võib olla läinud näiteks mõneks päevaks puhkusereisile ning tulla tagasi. Julgen väita, et see ülesanne ei ole kohalikule omavalitsusele rohkem ressursimahukas kui teised haldusmenetluses isikuga kontakti saamise üritamise [moodused].

Kordan, et kohaliku omavalitsuse kohustus on näidata, et on püütud inimesega kontakti saada. See tagab, et menetlust ei viidaks läbi kergekäeliselt ja pinnapealselt. Oluline on siinkohal märkida, et muudatus ei kohaldu ainult Ukraina sõjapõgenikele, vaid kehtib ka kõigi teiste isikute kohta, kelle elukoha andmed on rahvastikuregistris linna ja linnaosa või valla või asustusüksuse täpsusega.

Kohalik omavalitsus lõpetab isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivuse pärast isiku teavitamist või 30 päeva pärast Ametlikes Teadaannetes teate avaldamist, välja arvatud juhul, kui pärast isiku teavitamist selgub, et ta on Eestis. Kui kohalik omavalitsus teeb kindlaks, et isik elab siiski Eestis, siis isiku elukoha andmete kehtivust kohalik omavalitsus selle menetluse raames ei lõpeta, vaid võtab ühendust isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsusega, kes peab tegelema sellega, et isiku korrektsed elukoha andmed jõuaksid ka rahvastikuregistrisse. See seadusemuudatus aitab tagada, et rahvastikuregistri andmed oleksid korrektsed. Täpsed ja usaldusväärsed andmed rahvastikuregistris on olulised, et kohalikud omavalitsused saaksid elukohajärgsete teenuste ja toetuste pakkumist planeerida ning kohalik omavalitsus ja riik teaks, kes tegelikult nende territooriumil elavad.

Toon siinkohal ära ka ühe tehnilise sisuga muudatuse. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks rahvastikuregistri seaduse § 75 lõike 2 punkt 4, kuna rahvastikuregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega tunnistati varasemalt kehtetuks rahvastikuregistri seaduse sätted, mis võimaldasid elukohateadet esitada etteulatuva või tagasiulatuva kuupäevaga, kuid ekslikult jäi kehtetuks tunnistamata kõnealune punkt, mille kohaselt elukohateates märgitakse uue elukoha kohta elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäev. Aitäh kuulamast! Ootan teie küsimusi.

Kert Kingo alustab, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus: kas on mõeldud ka sellele, et rahvastikuregistri [seadusesse] viia sisse vastavad muudatused, nii et ei olekski võimalik esitada ebatäpseid elukoha andmeid? Näiteks olen isiklikult registris näinud, et elukohaks on pandud Tartu linn. Lihtsalt ebamäärane. Kas on ka selles suhtes midagi ette võetud?

Aitäh küsimuse eest! Jah, praegune rahvastikuregistri seadus selle võimaluse tõesti annab. See eelnõu puudutab aga konkreetselt ainult [andmete] kustutamist, mitte uute andmete sisestamist ega olemasolevate andmete korrigeerimist või täpsustamist. Täna on tõesti olemas võimalus, et sellisel kujul saab andmeid esitada: nii‑öelda valla või linna täpsusega ja jättes konkreetse elukoha aadressi märkimata. Elukoha aadressiga on tihtipeale see lugu, et kui näiteks elukoha omanik ei luba isikul aadressi sellise täpsusega [registrisse] kanda, siis ongi ainuke variant kanda see [registrisse] linna täpsusega. Nii et arutelu koht see kindlasti on. Aga praegu seda arutelu sellisel kujul ei ole olnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! See marginaalne sihtrühm, 21 000 isikut – kui palju neist on nii-öelda pärismaalasi? Vabandust väljenduse eest. Ma pean silmas [neid, kes ei ole] Ukraina sõjapõgenikud.

Aitäh! Kui me räägime Ukraina sõjapõgenikest, siis tänaste andmete järgi on nendest, kes on saanud ajutise kaitse, elukoha andmed rahvastikuregistris registreerinud kuskil 7900 inimest. Neist omakorda kuskil 2800 on sellised, kelle elukoha andmed on valla või linna täpsusega.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, istungi juhataja! Hea minister! Tulen oma küsimuse jätkuna selle juurde, et praegu mulle tundub, et te alustate valest otsast. Kas ei peaks esmajärjekorras tegelema registritoimingute korrastamisega, nii et ei oleks võimalik neid ebatäpseid andmeid sisse kanda, mille korral minu elukoht on lihtsalt Eesti Vabariik, ja siis hakata tikutulega inimesi taga otsima? See peaks juba andmete registrisse sisestamisel olema piiratud. Alustage ikkagi õigest otsast!

Aitäh selle tähelepaneku eest! No päris nii ei saa panna, et [üksnes] Eesti Vabariik on elukoht. [Andmed] peavad olema valla, linna või asustusüksuse täpsusega. Lihtsalt on olukordi, kus inimene, kellele endale ei kuulu ühtki eluruumi, peab samuti saama rahvastikuregistrisse oma andmed kanda. Kui me selle [võimaluse] ära kaotaksime, siis need inimesed ei saakski oma andmeid rahvastikuregistrisse kanda. Veel kord: elukoha andmete [registrisse] kandmiseks on vaja elukoha omaniku luba, aga omanik ei ole kohustatud seda luba andma. Samas inimene peab oma andmed sisse kandma. Nii et päris nii ei saa olla, et absoluutselt kõik peavad olema väga täpse elukoha aadressiga sinna sisse kantud.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Siin on väga huvitav seadusemuudatus: § 75 lõike 2 punkti 4 kohaselt tunnistatakse kehtetuks elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäev. Minule isiklikult jääb arusaamatuks, mispärast on seda vaja muuta selliselt, et me ei tea enam, millal isik on asunud selles elukohas püsivalt elama. Ehk siin säilib ka see võimalus, et kuna elukoha aadressi enam ei nõuta, siis on võimalik sel isikul osaleda ka valimistel, näiteks kuskilt välisriigist tulnud isikul, sest me ei tea, kui kaua ta on siin riigis elanud. 

Aitäh! Need andmed, kui kaua keegi on riigis elanud, tulevad lõppkokkuvõttes ikkagi elamisloast – sellest, millal on elamisluba inimesele välja antud. Kui me räägime valimistest, siis [on oluline] eelkõige pikaajaline elamisluba ja need andmed tulevad sealt, mitte sellest, millal on isiku elukoha andmed rahvastikuregistris registreeritud. Nii et selliseid ohte ma siin ei näe. See § 75 puudutav on tõepoolest tehniline muudatus ja seotud ühe eelneva, sellesama rahvastikuregistri seaduse muudatusega, millega see kohustus lihtsalt kaotati ära, nii et ei pea enam seda etteulatuvat ja tagasiulatuvat tähtaega määrama.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Praegune valitsus on käivitanud või sisuliselt maha võtnud kõik sisserände piirangud ja sellega seoses on mul teile küsimus. Mis mõtet on niisugusel sisserände piirarvul, millega pannakse paika, et null koma mitu protsenti rahvastikust võib Eestisse igal aastal inimesi tulla, kui me bussidega toome neid Poola piirilt, neid tuleb üle idapiiri? Ei oska isegi öelda[, kui palju]. Eile püüdsime arupärimiste käigus saada kätte mingeid numbreid selle kohta, kui palju tuleb üle idapiiri Venemaa Föderatsiooni kodanikke ja kui palju tuleb üle idapiiri Ukraina kodanikke ja teiste kolmandate riikide kodanikke. [Meile öeldi, et] ei tea, ei oska öelda, on erinevad andmed, on erinevad alused, millele tuginedes nad sisenevad. Mis riik see meil niisugune on ja millal me hakkame ka siin saalis vene keeles rääkima? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! See pole küll konkreetselt seotud selle seadusemuudatuse eelnõuga, mida ma hetkel olen tutvustamas, aga saan teile kinnitada, et tänane olukord ei ole kindlasti selline, et valimatult kõik inimesed kolmandatest riikidest lastakse Eestisse. Piiri peal ikkagi kontrollitakse, kes tohivad tulla ja millised need alused on. Väga hästi on teada ka see, millisest riigist keegi meile siia tuleb, rääkides välispiiri ületamisest. Kui räägime Venemaa Föderatsioonist Eesti riiki sisenemisest, siis [võib öelda, et] ööpäevas tuleb sisse kuskil 1200–1300 inimest ja välja läheb umbes sama palju, [olukord on] enam-vähem tasakaalus. Nende inimeste puhul, kes siia tulevad, on kaks varianti: nad on Eestis kas alalise elamisloaga või tulevad siia viisa alusel. Enamik nendest inimest, kes tekitavad piiriliiklust Venemaa Föderatsiooni [ja Eesti vahel], üle 60%, on inimesed, kes omavad Eestis ka alalist elamisluba. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Omal ajal, nõukogude ajal oli selline laulukene, et moi adres ne dom i ne ulitsa, moi adres Sovetskij Sojuz. Praegu, ma saan aru, et kui ukrainlased välja arvata, siis on neid inimesi Eestis umbes 13 000, kellele see lauluke kehtib. Aga kes nad sellised on ja millistes omavalitsustes nad valdavalt resideeruvad?

Aitäh! Jah, neid inimesi on kokku umbes 21 000, tõesti. Mis need alused võivad olla? Väga palju ongi seda, et inimesed on näiteks üüripindadel ja omanik ei ole andnud neile luba see elukoht aadressi täpsusega [registrisse] panna. Mingi osa on tõepoolest inimesed, kes on Ukraina sõja eest põgenenud ega ole veel sellist elukohta saanud, mille täpse aadressi saaks [registrisse] kanda, nad on jätkuvalt ajutises viibimiskohas. Näiteks neil inimestel, kes on reisiparvlaev Isabelle pardal, ei ole samuti võimalik elukoha täpsusega aadressi märkida, küll aga saavad nad panna linna ja linnaosa täpsusega aadressi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma tulen sellesama seadusemuudatuse juurde tagasi, mille järgi elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäeva enam ei märgita. Teie vastus oli, et rahvastikuregistris on see [kuupäev] ikkagi olemas. Aga kui me vaatame seda protsessi algusest peale, siis kui inimene asub kusagil elama, tulevad lähteandmed ikkagi põhimõtteliselt kohalikust omavalitsusest. See toob kaasa selle, et rahvastikuregistrisse ei märgitagi enam selle isiku elama asumise kuupäeva ehk tal on ikkagi vabadus täiesti legitiimselt osaleda valimistel. Ühtegi takistust selleks ei ole. Kohalikel valimistel on õigus teatud isikute grupil, ka välismaalastel, osaleda Eesti kohalikel valimistel. Kus see loogika on?

Aitäh! Ma tulen oma eelmise vastuse juurde. Sellised õigused annab Eestis viibimise alus, mitte need andmed, mis on rahvastikuregistris. Õigused tulevad ikkagi sellest, mis alusel inimene Eestis viibib, olgu see siis elamisluba või viisa. Viisa alusel inimesi rahvastikuregistrisse muidugi ei kanta, täna veel mitte. Nii et veel kord: rahvastikuregistris olemasolu avab tõepoolest mingisugused soodustused, annab omavalitsusele õiguse planeerida mingisuguseid teenuseid, aga ta ei anna inimesele mingisuguseid õigusi sellisel kujul[, nagu teie kirjeldasite]. Need õigused tulevad ikkagi mujalt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te rääkisite, et kuskil 7000 Ukraina sõjapõgenikku on oma elukoha määratlenud, suutnud määratleda kas KOV‑i täpsusega või konkreetse aadressiga. Aga me teame, et neid on jäänud siia 38 000. [Kuidas on] ülejäänutega? On teil üldse mingeid andmeid selle kohta, kus elavad need ülejäänud inimesed, kes ei ole enda [elukohta] määratlenud? Kus nad elavad ja mida nad teevad? Neid inimesi on väga palju ja riigil peaks ikkagi mingisugune ülevaade olema või te peaksite selles suunas liikuma.

Aitäh! Ikka on ülevaade olemas. Tõepoolest, siia on jäänud 38 000 ja ajutise kaitse on tänaseks saanud 23 000 – 25 000 [põgenikku]. Ja tõepoolest, elukoha on registreerinud peaaegu 8000 [põgenikku] – kui konkreetsem olla, siis 7900 – ja väga konkreetse, aadressi täpsusega elukoha [on registreerinud] 2800. Need andmed muutuvad iga päevaga paremaks. See on eelkõige inimese enda huvi, et need andmed oleksid tal rahvastikuregistris olemas, sest inimesed, kes on saanud ajutise kaitse, [saavad] erinevaid soodustusi [sel alusel] – ka haridussüsteemi pääsemise aluseks on see –, et [elukoha] andmed oleksid rahvastikuregistrisse kantud. Need numbrid lähevad kogu aeg paremaks.

Andmed inimeste kohta, kes on saanud ajutise kaitse, on PPA‑l loomulikult olemas, et kus need inimesed viibivad. Need inimesed, kes ei ole veel ajutist kaitset taotlenud – järelikult ei ole neil selleks vajadust, järelikult viibivad nad Eestis nii‑öelda viisavabastuse alusel, mida me Ukraina kodanikele võimaldame, ja viibivad oma lähedaste juures, kes eelnevalt juba Eestis ees olid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Me räägime siin rahvastikuregistri seaduse muutmisest. Aga ma küsin sedasi. Kas te võiksite palun valgustada, kuidas täna see pisteline kontroll või üldse kontroll riigis käib selle üle, kes meil siin on ja kes meil siin ringi liiguvad? Kuidas me seda teame? Üks asi on see, et me piiri peal näeme mingeid autonumbreid ja kuigipalju seda, kes tulevad. Aga kas me teostame riigi poolt kontrolli ka riigi sees tervikuna, et kes meil siin parasjagu liiguvad?

Aitäh! Jaa, teostame küll. See on suuresti Politsei- ja Piirivalveameti ülesanne nii‑öelda migratsioonijärelevalve raames selliseid kontrollkäike teha. [Seda tehakse] koostöös Tööinspektsiooniga ning Maksu- ja Tolliametiga. Näiteks üks asi, mida pisteliselt kontrollitakse, on erinevad ehitusobjektid. Vaadatakse, millised inimesed seal töötavad, mis alusel nad on riigis, kas nende töötamine on registreeritud ja nii edasi ja nii edasi. Aga lühike vastus on jah, see on üks osa migratsioonijärelevalvest. [See on] eri asutuste ülesanne, eelkõige [tegeleb sellega] PPA, aga ka Maksu- ja Tolliamet ning Tööinspektsioon.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Rääkimata sellest, et kogu see protsess, et Eesti nii lahkelt pakub oma väikese rahvaarvuga riiki kümnetele ja kümnetele tuhandetele väidetavatele sõjapõgenikele, aga väga paljudel puhkudel ilmselt ka lihtsalt inimestele, kes kasutavad võimalust Ukrainast lahkumiseks ja ka Venemaalt lahkumiseks, toob kaasa väga selge ja kiire Eesti venestumise, on meil siin ka julgeolekuprobleem. Näiteks Ameerika Ühendriigid ei võta vastu Venemaalt tulnud Ukraina sõjapõgenikke, sama ei tee Tšehhi Vabariik. Kas te tahate öelda, et Eesti on võimeline kõik need kümned tuhanded inimesed üle kontrollima, [tagamaks,] et meil ei oleks tegemist inimestega, kes võivad kujutada julgeolekuriski?

Aitäh! Loomulikult on julgeolekurisk Siseministeeriumi valitsemisala üks olulisimaid töösuundi ja seda riski tuleb maandada. Üks maandamismeede on tõepoolest olnud ka see, et me oleme seni Euroopa Liidus ainukene liikmesriik, kes taastas sisepiiridel piirikontrolli – just nimelt sellepärast, et saada informatsiooni Ukraina sõja eest põgenejate kohta. Aga üks asi on anda neile piiri peal kohe abi, teine asi on tõepoolest saada informatsiooni, kes siia tulevad. Seda tehakse väga üheselt just nimelt julgeolekukaalutlustel. Nii et veel kord: me teeme seda sisepiiridel ja me teeme seda loomulikult igapäevaste tööülesannete raames ka välispiiridel, teeme seda hästi, viime väga palju intervjuusid läbi. Kindlasti ei ole sedasi, et kõik need inimesed, kes tulevad üle piiri, saavad Eestisse. Ei saa kõik inimesed.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te mainisite, tõite näite, et need, kes laeva peal elavad, on omavalitsuse täpsusega sisse kirjutatud. Tegelikult neid situatsioone on meil Eestis teistes kohtades ka, kus nad on hotellidesse või külalistemajadesse sisse kirjutatud. Tõepoolest, inimese jaoks on see oluline, tema saab siis oma teenused kätte. Aga omavalitsuse jaoks see ei ole lahendus, sest omavalitsusele ei maksta teenuste eest sissekirjutuse [põhjal] – või õigemini, tulumaksu ei laeku nende inimeste eest, kes on sisse kirjutatud omavalitsuse täpsusega. Siin on selgelt käärid. Kas valitsus on valmis muutma seda põhimõtet [ja tegema nii,] et ka nende inimeste pealt, kes on omavalitsuse täpsusega sisse kirjutatud, saaksid [omavalitsused] tulumaksu, mis nende [inimeste eest] on ette nähtud?

Aitäh! Kindlasti väga hea küsimus. See muudatus ongi tulnud kohalike omavalitsuste initsiatiivil, et omavalitsus saaks ise andmeid rahvastikuregistris täpsustada. Ehk [tegemist on] konkreetselt sellise olukorraga, kus inimesed on omavalitsuse territooriumilt lahkunud, aga andmeid kustutada justkui ei saa. Väga raske on planeerida erinevaid töid, erinevaid toetusi, seda, kui palju on koolikohti vaja, kui palju on vaja lasteaiakohti, ja nii edasi ja nii edasi. Aga veel kord: ma olen igati nõus sellega, et omavalitsusel peavad olema ka vahendid, et neid teenuseid pakkuda. See on väga oluline küsimus, mida saab kindlasti tulevikus arutada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma olen täitsa päri, et see muudatus on vaja teha, arvestades Otepää valda, kus ma elan ja kus sõjapõgenike osakaal rahvastikus on päris suur, kuna majutusasutusi kvalifitseerus seal üsna suur hulk, aga on selge, et need inimesed sinna ei jää. Mul on küsimus, et kelle initsiatiivil või millisel kujul neid praegu majutusasutustesse omavalitsuse täpsusega sisse kirjutatakse. Miks see reegel on valitud [ja miks] meile ei piisa sellest, et me teame, et nad siin on? Miks on vaja omavalitsuse täpsusega elukohta üldse registreerida? Kellele ja mis kontekstis seda vaja on? Me teame, et näiteks Otepää kontekstis neile inimestele avalikke teenuseid, näiteks lastele koolikohti ja [täiskasvanutele] töökohti, pakkuda pole. Seal on väga palju sõjapõgenikke sellepärast, et seal on palju majutusasutusi. Muus kontekstis me ei eelda, et seal hakkavad tohutud teenused olema.

Aitäh! Ühtepidi on initsiatiiv olnud kohalike omavalitsuste poolt, teistpidi on initsiatiiv olnud sotsiaalvaldkonna poolt ja loomulikult ka Siseministeeriumi poolt. Küsimus on puhtalt selles, et rahvastikuregister on see andmebaas, kus peavad olema kõik andmed nende inimeste kohta, kes Eesti riigis viibivad ja saavad siin mingisugust teenust. Otepää näite korral, nagu te ütlesite, võib-olla ei ole neid teenuseid [piisavalt] palju praegu ja ka tulevikus ei saa olema. Aga veel kord: rahvastikuregister on Eesti riigis see alusvundament, kus peavad olema andmed nende inimeste kohta, kes viibivad Eestis. Sellepärast polegi küsimus mitte niivõrd palju selles, kelle initsiatiiv see on, vaid rahvastikuregistri olemus ja eesmärk on see, et sinna peavad olema kantud andmed nende inimeste kohta, kes viibivad Eestis.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Olen ka mina seda meelt, tõepoolest nõus, et seda põhimõtteliselt on vaja. Rahvastikuregister peab olema aktuaalsete andmetega, siin pole mitte mingit kahtlust. Ja tõesti, ükskõik, kes selle protsessi algatab, peaksid need muudatused saama sisse viidud. Kuid praegu mulle tundub, et ta jääb nagu natukene poolele teele pidama. Ehk me justkui saame omavalitsuse täpsusega [elukoha andmeid lubades] selle probleemi inimeste jaoks lahendatud, aga kaudselt, sest omavalitsused tegelikult ju raha nende teenuste [osutamiseks] riigilt ei saa. See tuleks ka kindlasti selle menetluse [raames] läbi [arutada]. Mu küsimus tuleb nüüd. Kas te linnade ja valdade liiduga olete selle kooskõlastanud või ei ole? Ma ei leidnud seda eelnõu juurest.

Aitäh! Linnade ja valdade liiduga on seda teemat arutatud, see oligi nende initsiatiiv. Ma ise osalesin sellel nõupidamisel, kus see teema üles võeti just nimelt linnade ja valdade liidu poolt, aga ka eraldiseisvalt eri omavalitsuste poolt. Tõesti, seda nähti suure murena, et andmed ei ole rahvastikuregistris korrektsed. Kuna me teame, et näiteks Ukrainast on Eestisse saabunud üle 38 000 inimese, kes on siia jäänud ja kes tulevikus lähevad tagasi oma koduriiki ehitama, aga kindlasti mitte kõik nendest, siis ütlen veel kord, et omavalitsuste jaoks on oluline, et andmed oleksid korrektsed. Ainult sellisel juhul saavad nad planeerida oma eelarveid, soodustusi ja [tegevust].

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Rahvastikuregister on infopank ja me kõik saame aru, et seda infopanka on vaja täiendada, hoida ajakohasena. Aga minu küsimus tuleb sellest valdkonnast, et kui Eestisse jõuab põgenik, antud juhul sõjapõgenik, siis milline on tema motivatsioon. Me peaksime minu arvates tegelema tema motivatsiooniga ennast kuskile sisse registreerida, et riik teaks paremini, mis toimub, kus need isikud asuvad ja milliseid teenuseid neile pakkuda. Kas see motivatsioon on neile õiguslikul baasil loodud, et neil oleks selge vajadus ennast sisse registreerida ja oma elukoht kindlaks määrata, või me pigem tegelemegi sellega, et anda omavalitsusele õigus teatud juhtudel [elukoha andmed] registrist kustutada? Või teistpidi, kui need kustutatakse, siis mis motiveerib seda inimest enda [elukohta] uuesti registreerima? Küsin niipidi.

Aitäh! No see motivatsioon [tuleneb] puhtalt sellest, kui inimesel endal puuduvad vahendid, et igapäevaselt toime tulla, või ta tahab, et tema lapsed saaksid haridussüsteemist osa mingisuguse konkreetse omavalitsuse territooriumil – see ongi esimene motiveeriv [tegur]. Need [võimalused] avanevad alles siis, kui andmed on rahvastikuregistrisse kantud, ja see peabki motiveerima inimest neid andmeid sinna kandma. Aga jällegi, tänane väljakutse on saada püsiv elukoht ja [oluline on] see, millises Eestimaa piirkonnas see püsiv elukoht asub. Ideaalne püsiv elukoht on selline, kus on olemas peale vaba elukoha ka töökoht, lasteaiakoht ja koolikoht, eks ole. See peaks olema ideaalis kõige alus, kuhu see inimene lõpuks peaks maanduma. Aga motivatsioon [seisneb] jah puhtalt selles, et kui sa oma vahenditega toime ei tule ja sul on vaja toetusi saada – kohaliku omavalitsuse ülesanne on [neid maksta] –, siis see [võimalus] avaneb alles pärast seda, kui inimene on registreeritud rahvastikuregistris ja tuleb välja, millise konkreetse omavalitsuse piirkonnas ta antud hetkel asub.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsiksin niimoodi. See seadus on registrist kustutamise kohta. Teine pool on registrisse võtmise kohta, nii nagu ka siin on juttu olnud. Me oleme IT-riik. Miks ei võiks need kaks asja ühes seaduses koos olla? Väga lihtne on ju panna sinna ka registreerimine, nii et sa ei saagi registreerida, kui sul ei ole väga täpset aadressi. Või tullakse selle registreerimise seadusega paari kuu pärast välja? Ma küsin sellepärast, et [aru saada,] miks me teeme selliseid poolikuid seadusi. Miks me ei vii asju lõpuni ühte seadusse kokku?

Aitäh! See ei ole poolik lahendus. Veel kord: täna on loodud võimalus, et teatud olukorras saab inimene registreerida oma elukoha andmed valla, linna või linnaosa täpsusega. See on lihtsalt praktiline vajadus, et selline võimalus oleks, kuna rahvastikuregistri seaduses on [sätestatud], et kui sina ei ole eluruumi omanik, siis sa ei tohi rahvastikuregistrisse, juhul kui selleks omaniku nõusolekut ei ole, neid andmeid kanda. Samas, teatud olukorras jällegi peavad inimesed meil rahvastikuregistris olema. Tegelikult [see eelnõu] lihtsalt lahendab selle olukorra, kuidas [andmeid] kustutada. Registreerimisega meil täna otseseid murekohti rahvastikuregistri puhul ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma tulen ikkagi tagasi selle juurde, et meil on enam-vähem 8000 [Ukrainast tulnud] inimest, kellest on ülevaade, mida nad teevad ja kus nad on. Aga 30 000 on Eesti peal kusagil laiali. Te ütlesite, et motivatsiooni [elukoht registreerida] peaks tekitama see, kui inimestel ei ole omal vahendeid, et toime tulla. Siis nad peaksid olema motiveeritud ennast registreerima, et riigil oleks ülevaade. Aga mida need 30 000 teevad? Kas nad käivad äkki mustalt tööl või kuidas neil neid vahendeid jätkub? Kas te olete selle vastu huvi tundnud? Ma tean, et näiteks Soomes on riigile appi tulnud pangad ja riik kasutab ka telefonifirmasid. Sa ei saa pangakontot avada enne, kui sa ei ole öelnud, kus sa viibid või kelle vastutusel sa oled. Kas meil ka mingeid selliseid plaane on? 30 000 on ikkagi päris suur arv inimesi, kes siin lihtsalt kuskil niimoodi ringi loksuvad, et neist ülevaadet ei ole.

Aitäh! Me teame ikka väga hästi, kes meil siin Eestis on. Meil on sisepiiril taastatud piirikontroll ehk kõigi kohta, kes tulevad üle sisepiiri läbi Euroopa Liidu, on meil andmed olemas ja need on registreeritud piiriületuse infobaasides. Me teame täpselt. Ja välispiiril on meil nagunii kogu aeg piirikontroll olnud ja nende inimeste sisenemine kantakse täpselt samamoodi andmebaasi. Nii et seda, kes on siia tulnud, me teame väga hästi.

Tõepoolest need, kes ei ole ajutist kaitset taotlenud ja kes on läinud oma lähedase, oma perekonnaliikme juurde – nende puhul me ei tea, millises konkreetses elukohas keegi täpselt viibib. Ei peagi teadma, sest need inimesed on siin järelikult nii‑öelda viisavabalt ja me ei peagi selliste inimeste andmeid teadma. Aga me teame, et nad on riiki sisenenud. Need, kes on siit edasi liikunud, transiidi mõttes näiteks Soome, ning kelle puhul on oht, et nad on mõlemas kohas ajutist kaitset taotlenud ja tahavad mõlemas riigis soodustusi saada – see olukord laheneb meil 31. mail. Siis [hakkab kehtima] Euroopa Liidu ülene andmevahetus, mille korral Euroopa Liidu liikmesriigid hakkavad üksteisega vahetama andmeid [selle kohta], kus keegi on ajutise kaitse saanud, et vältida dubleerimist ja maandada riske, et keegi tahab võib-olla kedagi petta.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab seda poolt, et kui palju meil neid asustusüksuse täpsusega elanikke registris on. Mis nende arv on, mille korral tegelikult ei ole esitatud täpseid detaile, vaid on öeldud, et minu asukoht on X küla? Ja kui me anname kohalikele omavalitsustele õiguse [andmete] kehtivus lõpetada, siis kuidas see päriselus toimuma hakkab? Kui inimesel ei ole e-posti aadressi kirja pandud, e-Eesti kaudu ta ei suhtle, siis kuidas see inimene, kodanik saab teada, et tema nii-öelda eksistents selles külas on kohaliku omavalitsuse algatusel lõppenud? Ja ma saan aru, et kui ta selle teate saab, siis ta peaks asuma tegutsema, et ennast uuesti kuskile sisse registreerida. Äkki te lühidalt kirjeldate ja annate vastuse, kui palju on neid, kes on [sisse kirjutatud] asustusüksuse täpsusega.

Aitäh! Väga lühidalt: 21 000 inimest on Eestis sellised, kelle elukoht on märgitud [üksnes] omavalitsuse täpsusega. Protsess on lihtne – see on haldusmenetlusprotsess –, nii nagu haldusmenetluse seadustik ette näeb, et millised on tehiolud ja kuidas sa pead neid selgitama omavalitsuse poole pealt. Kasutada saad neid andmeid, millele sul ligipääs on, näiteks erisuguseid infobaase. Kui saad inimese elukoha teada, siis sa lihtsalt teavitad teda, ütled, et me alustame sellist protsessi, või inimene siis ütleb, et ups, mul on aadress olemas, ja algatab ise protsessi, et paneb [oma elukoha andmed] nii-öelda aadressi täpsusega sinna kirja. Kui inimest kätte ei saada, siis avaldab omavalitsus selle informatsiooni Ametlikes Teadaannetes. Kui 30 päeva jooksul [inimese kohta] infot ei tule, saab elukoha andmed rahvastikuregistrist kustutada.

Hea minister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Põhiseaduskomisjonist Marko Torm, palun!

Aitäh, väga lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Minister rääkis nii ammendavalt ja sai paljudele küsimustele vastatud. Püüan teda mitte korrata, võib-olla rõhutan lihtsalt selle arutelu iseloomu, mis meil põhiseaduskomisjonis toimus, ja jõuan ka menetluslike otsusteni.

Tegemist on arusaadavalt esimese lugemisega. Kui peaksin [kavandatava muudatuse kohta] ise hinnangu langetama, siis ütleksin, et see on pigem tehnilist laadi, küll väga oluline ja reaalsest elust tuleneva vajaduse baasil muudatus, aga siiski tehniline muudatus. Nii nagu küsimuste iseloom juba eelnevalt näitas, me võiksime siin pikalt rääkida sellest, milline on sõjapõgenike staatus ja kui palju me peaksime üle piiri tulevaid inimesi vastu võtma, aga [kõnealuse] seaduseelnõu baasil rakendada soovitav muudatus on siiski väga konkreetne. See puudutab kannete kustutamist rahvastikuregistri andmebaasist. See vajadus on tulnud omavalitsustelt endilt – seda on, ma arvan, ülioluline rõhutada. Ja kuigi see on rohkem esile kerkinud võib-olla just sõjapõgenikega seoses ja just tulenevalt nende suhteliselt suurest hulgast, kes lühikese ajavahemiku jooksul siia Eestisse on saabunud, siis tegelikult puudutab see ka kõiki [teisi] Eestimaal elavaid inimesi ja meie kodanikke.

Põhjus on väga lihtne. Nii nagu minister viitas, on neid inimesi, kes on rahvastikuregistrisse kantud asula, linnaosa või asumi täpsusega, suurusjärgus 20 000 ja natukene peale. Sõjapõgenike puhul me räägime circa 8000 inimesest, kelle kohta on lühikese aja jooksul rahvastikuregistrisse kanne tehtud. Neist natuke rohkema kui 2000 inimese puhul on kanne olnud täpse aadressiga, ülejäänutel [üksnes] asumi täpsusega.

Probleem on põhimõtteliselt selles, et kui inimene on registrisse kantud, siis omavalitsus peab arvestama, et sellele inimesele tuleb seadusest tulenevaid tagatisi pakkuda: teenuseid, tagatisi, toetusi, nagu öeldud, alates lasteaiakohtadest ja lõpetades toimetulekutoetustega. Juhul, kui inimene enam selles linnaosas või omavalitsuses ei ela, siis selliste inimeste kajastumine registris – teatud juhtudel võib neid olla isegi suurel hulgal – võib olla ja tõenäoliselt ongi omavalitsusele kahjulik. Kui omavalitsusel pole adekvaatseid, tõeseid andmeid, siis on tal otsuseid langetada keeruline.

Nii et mina igati toetan seda muudatust. Nagu juba öeldud, on see hästi konkreetse võimaluse loomine omavalitsustele. Kui küsimustele viidates üle korrata ja omakorda vastata, kuidas see protsess peaks toimuma, kuidas omavalitsus saab teada, et inimene reaalselt seal ei ela, ja et kellelegi liiga ei tehtaks, siis tõepoolest, omavalitsus vaevalt et kipub ise oma registreid muutma ja elanikke välja arvama. Tõenäoliselt eriti palju energiat selleks tegevuseks ei ole. Aga kui selline info laekub, siis seda kontrollitakse kas andmebaaside või muude kanalite kaudu. Vähemalt see võimalus peaks omavalitsustel olema, see tundub igati mõistuspärane.

Menetluslike otsuste puhul oli niimoodi, et [eelnõu] päevakorda võtmine oli konsensuslik. Esineja isiku osas oli kaks komisjoni liiget vastu ja esimese lugemise lõpetamisele oli samuti kaks liiget vastu. Esimese lugemise lõpetamist toetasid härra Kivimägi, proua Loone ning härrad Mölder, Odinets, Torm ja Võrklaev, vastu olid härrad Grünthal ja Puustusmaa. Head kolleegid, vastan küsimustele.

Aga tundub, et kõik on selge ja küsimusi pole. Tänan! Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun! Seekord fraktsiooni nimel. [Kuna on] esimene lugemine, siis on ainult fraktsioonide esindajad.

Lugupeetud istungi juhataja! Kolleegid! Käesolev eelnõu on vaadeldav aegreas ja see aegrida on tegelikult muret tekitav ja isegi hirmutav. See aegrida osutab väga selgelt sellele, et 30 aastat Eestis kehtinud sisserändepoliitika, rahvastikupoliitika, rahvusriigi ülesehitamise poliitika on küsimärgistatud, on rünnaku all. Võib-olla ei olekski selle eelnõu pärast vaja siin nii palju muret tunda, kui me ei näeks teisi ohumärke. Alles äsja võeti meil siin vastu koalitsiooni survel ja seadust rikkudes – häbi selle eest Riigikogu juhatusele, häbi Riigikogu õigusekspertiisile – välismaalaste seadus, mille president, kes demonstreeris sellega, et ta ei ole iseseisev arbiiter, vaid marionett, teisel katsel ka välja kuulutas.

See kõik on häbiväärne, see kõik on murelikuks tegev, sest see näitab, et see, mida on kogu aeg siin saalis korrutatud, et Eesti on õigusriik, ei pea paika. Seadust võib tuimalt rikkuda. Seda teeb seadusandja ise ja sellele ei pööra tähelepanu ka see, kes peaks olema seadusrikkumise kaitsevall, ehk president. See kõik on kole lugu.

Nüüd on meil siin eelnõu, mis sisuliselt paneb kohalikele omavalitsustele rahvastiku üle arvepidamise kohustuse. Kas te teete nalja või? See arvepidamine peab toimuma juba piiril. See arvepidamine peab toimuma rahvastikuregistris. Politsei‑ ja Piirivalveamet peab hea seisma selle eest, et me teaksime täpselt, kes Eestisse tuleb, kui kauaks ta siia jääb, mida ta siin teeb, missugune on tema taust, kas ta on meile julgeolekuoht ja millal ta ära läheb. 

Minister ühele minu küsimusele vastates ütles umbes niimoodi, et jaa, neid tuleb küll, aga neid läheb ka välja nii palju. Aga kas me oleme siis mingi voolik või? Kas Eesti on mingisugune rahvastikuvoolik, et kusagilt ida avarustelt [rahvast] tuleb, voolab läbi Eesti, voolikus on paar auku sees, sealt pudiseb natukene, tilk tilga haaval ka meile põrandale ja siis ülejäänu, see põhimass, paiskub kuskil mujal torust välja? No see ei ole ju normaalne jutt, see ei ole ju normaalne poliitika tegemine. See viitab sellele, et tegelikult Siseministeerium ja Politsei‑ ja Piirivalveamet suhtuvad oma kõige olulisemasse kohustusse formaalselt.

Ma tean väga hästi, et loll on see, kes põhjendusi ei leia. Minister tuleb pärast siia pulti ja ütleb, et kõik on vale, mida Helme rääkis, ja tegelikult on kõik kõige paremas korras. Ma ei mäleta, missugune valgustusaja filosoof see oli, John Locke vist, kes ütles, et me elame kõikidest mõeldavatest universumitest kõige paremas. Vaat Eesti Vabariik on selle kõikidest mõeldavatest universumitest kõige parema kõige parem osa. Ja seda loomulikult tänu meie praegusele päikesetõusuvalitsusele. Nii et noh, ma tean, et kõik lükatakse ümber.

Eile me saime siin jälle kuulda, kuidas plärtsus päikesevalitsuse juht sellest, kuidas EKRE peab mingisugust tõupuhtuse registrit. Mingit äärmiselt rumalat, alatut, valelikku juttu aeti. No see ei häiri just nagu kedagi, see ei häiri just nagu kedagi. Aga mis häirib ja mis peaks häirima – peaks häirima ka härra ministrit, peaks häirima nii, et tal sõna otseses mõttes seljanahk kogu aeg sügeleb –, on see, et Eesti venestub, päevast päeva venestub. Eile ma vaatasin "Aktuaalset kaamerat" – ma vaatan seda sügava tülgastusega, sest see on ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit. 

... langenud "Vremja" kõige madalamale tasemele, siis kui oli juba täielik stagnatsioon ja "Vremjast" tuli lauspropagandat. Noorem põlvkond ei mäleta üldse, mis see "Vremja" on. Aga meie rahva hulgas Kannel‑meediaks nimetatud "Aktuaalne kaamera" teeb täpselt sellist vremjalikku propagandat. Ja seal vremjalikus propagandas olid järjekordselt pisarakiskumise lood sellest, kuidas Ukraina sõjapõgenikel on nii raske Eestis tööd saada. Mõtle, neilt tahetakse eesti keelt! Mõtle, kui õudne! Eesti Vabariigis 30. aastal pärast taasiseseisvumist tahetakse, et nad oskaksid eesti keelt! Medõed, kes lähevad kuskile haiglatesse [tööle], kujutad sa ette, nad ei saagi seal vene keeles hakkama, neil peab mingisugune tugipersonal olema, kes aitab neil hakkama saada, sest nad ei oska eesti keelt. Isegi mingil kaubalaadijal kusagil Maximas on kõrval mingisugune tugiisik, kes aitab tal hakkama saada ilma eesti keeleta.

Kulla sõbrad, see on ju rahvusriigi hävitamine! Kas te aru ei saa? 40 000 venekeelset inimest kahe ja poole kuuga on Eestisse tulnud ja me muretseme nende pärast. Ja siis on valitsuskriis sellepärast, et üks erakond, õigemini kolm erakonda või isegi neli, vabandust, neli erakonda tahavad lastetoetust tõsta. Mõtle, missugune tohutu skandaal! 250 miljonit [eurot] sõjapõgenikele – nigu mutta, nagu öeldakse. Aga oma lastele, oma naistele? Ei, seda raha me ei leia, see oleks tuleviku arvelt. Seda hakkaksid needsamad lapsed ja lapselapsed kinni maksma. See on ju skandaalne lihtsalt! Selline erakond ei tohi riiki juhtida ja ega ta kaua enam juhigi, sest eks need sõjapopulaarsuse õied kukuvad maha – juba varsti kukuvad maha – ja inimesed hakkavad aru saama, missugust katastroofi neile küpsetatakse.

Härra minister, ma pöördun personaalselt teie poole. Olge nüüd ikkagi minister, tegelge poliitilise juhtimisega. Kui teile ei sobi see venestamiskurss, mis Reformierakonna juhtimisel on Eestis ette võetud, siis protestige, pange käsi vahele. Teil on alluvaid. Teile alluvad kaitsepolitsei, mis peaks väga selgelt ütlema, et kulla sõbrad, meile tuleb umbes 200 inimest päevas Venemaalt üle piiri ja me ei näe mingit julgeolekuriski. Kaitsepolitsei allub [teile], Politsei‑ ja Piirivalveamet allub teile. Võtke nüüd see asi tõsiselt käsile ja pange piir kinni. Kontrollige neid, kes siia tulevad. Kontrollige neid, kes siin juba on. Ja ärge lammutage rahvusriiki, ärge lammutage eesti keelt ja eesti keele positsiooni.

Muide, päikesetõusuvalitsuse juht sai eile hakkama erilise geniaalsusega. Ta nimelt teatas, et Eesti rahvaarvust 85% moodustavad eestlased. (Juhataja helistab kella.) No oleks see vaid nii! Aitäh!

Rohkem läbirääkimistel kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Rohkem teisi ettepanekuid ei ole, järelikult oleme esimese lugemise lõpetanud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. mai kell 17.15.

Meie viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud väetiseseaduse, kemikaaliseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (614 SE) esimene lugemine. Palun kõnetooli maaeluminister Urmas Kruuse.

Austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Teie ees on väetiseseaduse, kemikaaliseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on viia väetiseseadus, kemikaaliseadus ja toote nõuetele vastavuse seadus kooskõlla Euroopa Liidu uue väetise[toodete] määrusega, mis asendab seni kehtinud määrust, millega reguleeriti peamiselt mineraalväetiste tootmist ja turuleviimist. Uus Euroopa Liidu väetise[toodete] määrus on osa 2015. aasta lõpus Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud ringmajanduse paketist, mille eesmärk oli Euroopa Liidu konkurentsivõime ja jätkusuutliku majanduskasvu suurendamine ning uute töökohtade loomine.

Euroopa Liidu väetisetoodete määruse üheks poliitiliseks eesmärgiks on soodustada kooskõlas ringmajanduse mudeliga Euroopa Liidu päritolu orgaanilistest või teistest toormetest, näiteks loomsetest kõrvalsaadustest, saadud väetiste tootmist, muutes mitmed kõrvalsaadused ja jäätmed taimedele toitaineks ning vähendades seeläbi sõltuvust imporditavatest toorainetest. Euroopa Liidu väetise[toodete] määrusega ühtlustatakse ja ajakohastatakse Euroopa Liidu turustatavate väetiste tootmise ja kvaliteedi nõuded ning ühtne turg avaneb sellistele toodetele nagu mineraal- ja orgaanilised väetised, orgaanilis-mineraalsed väetised, mullaparandajad ja muud.

Seega, kehtiva õigusega võrreldes laiendatakse oluliselt reguleerimisala. Senine tooteuuendust pärssiv, eeldefineeritud väetiseliikide loetelul põhinev süsteem asendatakse paindlikumaga, lineaarmajanduse mudelil põhinev tootmine asendub ringmajanduse mudelil põhinevaga ning esmakordselt kehtestatakse väetistele Euroopa Liidu ülesed raskmetallide piirnormid. Põhilised Euroopa Liidu väetisetoodete turustamist reguleerivad sätted on edaspidi esitatud vahetult kohaldatavas Euroopa Liidu väetise[toodete] määruses. Samas jätkub valikuline väetiseturu reeglite ühtlustamine ehk liikmesriikidel on siseriiklike reeglite säilitamise võimalus ja väetisetootja peab valima, kas toodab siseriiklikele nõuetele vastavat väetist või viib oma tootmisprotsessi kooskõlla Euroopa Liidu väetise[toodete] määruse nõuetega. Esimesel juhul saab väetisi turustada üksnes Eestis, teisel juhul aga kogu Euroopa Liidus.

Niisiis, eelnõuga kavandatu kohaselt täpsustatakse väetise mõistet, muutub ühtlustatud Euroopa Liidu reeglite kohaselt toodetud väetise puhul majandusteatega esitatav info, muudetakse järelevalvepädevusi, muudetakse karistussätteid, ajakohastatakse kemikaaliseadust ja toote nõuetele vastavuse seadust ning parandatakse õigusselgust. Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad neid väetisetootjaid, kes soovivad oma toodangut toota ja turustada Euroopa Liidu väetisetoodete määruse kohaselt.

Samas, uute väetisetoodete turule jõudmine võtab aega, sest neid on vaja esmalt analüüsida ja hinnata. Euroopa Liidu väetisetoodete turule tulemise eelduseks on vastavushindamisasutuste tekkimine, kuid see protsess edeneb Euroopa Liidus natuke aeglaselt. Esmajärjekorras tulevad uue regulatsiooni alusel turule pigem sellised väetised, mida kehtetuks tunnistatavate Euroopa Liidu reeglite alusel juba turustatakse. Lisaks säilib siseriiklikele nõuetele vastavate väetiste turustamise võimalus. Euroopa Liidu väetisetoodete määrus ja väetiseseadus väetiste kasutamist ei reguleeri, kuid muudatused võimaldavad uute väetisetoodete turule toomist ja väetiste nomenklatuuri märgatav suurenemine on väetise kasutajate vaates positiivne.

Tänan tähelepanu eest! Loodan, et Riigikogu menetleb seda vastavalt korrale. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Siin on sellised huvitavad trikid. Ma küsin teilt [selle kohta], et Maaeluministeeriumi kodulehel on järgmine väetise definitsioon: aine või valmistis, mida kasutatakse taimede varustamiseks toitainetega. Ja nüüd tuleb sinna sisse selline uus loom – vabandust minu väljendi pärast – nagu "väetisetoode". Palun defineerige väetise kõrval ka väetisetoode eesti keeles.

Väetisetoode on toode, mille eesmärk on varustada taime toitainetega ja parandada nende toitainete omastamist.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin natuke laiemalt. Siin veel eelmisel aastal me rääkisime sellest, et Euroopa Liidus on kavas väetiste kasutamist vähendada – see ei puudutanud mitte ainult väetisi, vaid ka pestitsiide – ja [kehtestada] kõikidele ühtse protsendiga kohustus. Toon piltliku näite, et nii nendele, kes on ülekaalulised, kui ka nendele, kes on alakaalulised, öeldakse, et tõmbame nüüd teie kaalu 50% alla. Kuidas sellega praegu on ja kas see eelnõu, millega võetakse direktiiv üle, ka kuidagi otsapidi nende küsimustega kokku puutub?

Ütleme niimoodi, et puhtalt juriidilises mõttes ta otsapidi kokku ei puutu. Aga loomulikult, mis puudutab üldse perspektiivset väetiste kasutamist, siis ühiskonna selline tervikootus ja keskkonnaootus on see, et väetisi kasutataks nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Aga see, millele te viitasite – te viitasite ju meie läbirääkimistele Euroopa Komisjoniga lähtuvalt nendest üldistest eesmärkidest. Ei ole mingi saladus, et puhtstatistiliselt on Eesti selline riik, kes Euroopa keskmisega võrreldes kasutab vähem väetisi. Minu arvates on see ühelt poolt väga hea näitaja ja sellega tuleb edasi tegeleda. Selle seaduse sisuline mõte on avardada võimalusi erinevate väetiste kasutuselevõtuks, kaasa arvatud näiteks loomsete kõrvalsaaduste kaudu, et tekiks selgelt rohkem ringmajandust, mitte see, et teatud toote tootmise protsessis tekkiv jääde tuleks näiteks prügimäele viia või maksta selle eest keskkonnatasu ja nii edasi ja nii edasi. See on see laiem haare, miks seda muudatust vaja on.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Vaieldamatult tuleb kogu meie senine väetiste majandamine uues olukorras ümber hinnata. Ja kõik see, mida me nimetame ringmajanduse mudeli sissetoomiseks, on ju õige. Aga kas te olete hinnanud ka seda asja, et kui liikmesriigid hakkavad tooma välja oma kohalike väetiste puhul elemente, mida kooskõlastada, siis kui keeruliseks see bürokraatia võib minna? Kas Euroopa Liidu bürokraatia hammustab selle läbi? Olete te vaadanud neid riske, et mingite [asjade] kooskõlastamise ajaline kava läheb väga pikaks? Ma iseenesest teoreetiliselt toetan kogu seda lähenemist, aga [mõtlen] lihtsalt seda, kas mingi kooskõlastamine ei lähe vastuollu nelja aastaajaga.

Aitäh, auväärne küsija! Nii nagu ma oma ettekandes märkisin, on väetisetoodete turule tulemise eelduseks vastavushindamisasutuste tekkimine, mis on selgelt aeganõudev protsess. Aga kui kirjeldada seda, miks on oluline, et ettevõtjal oleks võimalik väetist tuua turule nii siseriikliku regulatsiooni järgi kui ka Euroopa Liidu regulatsiooni järgi, [siis tuleb öelda, et oluline] on just võimekuse ja vajaduse balanssi viimine. See tähendab seda, et kui me vaatame näiteks Eesti konteksti, siis meil saab teatud komponendina [kasutusele võtta] ja ongi kasutusele võetud nii põlevkivi kui ka lubjakivi ja muude tuhkadega seotud asju. Nii et selle tõttu on siseriikliku regulatsiooni säilimine kindlasti hästi oluline. Aga ettevõtjal on nüüd võimalus hinnata, millise regulatsiooni alusel ta tahab tegutseda. Kui ta valib siseriikliku, siis see tähendab, et siseriiklikult on see võimalus tal tekkinud, ja kui ta valib üleeuroopalise, siis on tal võimalus kogu Euroopas turustada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! 16. juulil hakkab kehtima see väetisetoodete määrus, mis on juba kolm aastat tagasi vastu võetud. Tomatil või kartulil pole vahet, kuidas me midagi nimetame, nad tahavad väetamist, [ükskõik] kas väetise või väetisetootega. Nagu ma loen siit, võib üks ja sama tehas toota nii väetist kui ka väetisetoodet. Väetis on see, mida võib Eestis panna aeda ja põllule, aga väetisetoode [on see], mida võib kasutada ka mujal kui Eesti põldudel. Nagu ma aru saan, võib väetise sisse surada elavhõbedat, arseeni, raskmetalle ja nii edasi, mida Eestis kasutada, aga väetisetootes on nende ülempiir paika pandud. Samas need tooted, mida kasvatatakse kas Eesti põldudel või Poola ja muude Euroopa Liidu riikide põldudel, liiguvad edasi-tagasi. (Juhataja helistab kella.) Kuidas on ministeerium arvestanud seda segapudru, mis hakkab siin tekkima, kui üks ja sama tehas ...

Aeg!

... võib toota nii väetist kui ka väetisetoodet, aga toodang läheb hiljem sinna ja takka ning jõuab ikka inimeseni?

Aitäh! Alustan teie küsimuse lõpust. See on ju sama loogiline kui see, et piimatehas võib toota piima ja võib toota piimatooteid – sõna otseses mõttes. Need protsessid on eraldatud, lahutatud, kontrolli all ja vastavad nõuetele, nii et selles mõttes ei ole midagi hullu. Samas, selle täienduse tegemise järel on edaspidi [piirnormidega] hõlmatud lisaks väetistele ka igasugused taimede biostimulaatorid, mullaparandusained ja nii edasi. See tegelikult tähendab seda, et see seadus läheneb sellele [teemale] kompleksselt.

See, millele te viitasite seoses raskmetallidega – tõepoolest, Euroopa Liidu üleselt need piirnormid kehtestatakse a priori uue seaduse järgi. Aga see ei tähenda seda, et eelnevalt oleksid tooted olnud ebamõistlikult täis kõikvõimalikke raskmetalle, mis teiste seadustega on reguleeritud. Nii et selles mõttes muutuvad asjad kindlasti selgemaks ja paremaks ka ettevõtja poolt vaadatuna.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma jätkan Euroopa Liidu lainel ja küsin meie rohepöörde kontekstis. Me teame, et väetised on üks nendest kaubagruppidest, mis langesid piirikaubanduse alla. Tõepoolest, see oli probleem juba enne seda, kui Venemaa nii laiaulatuslikult Ukrainale kallale tungis, kuigi ta oli juba aastaid Ukraina seljas sõitnud ja sõda pidanud. Siin saalis ei ole keegi suutnud vastata, kuidas me nüüd ohjame kolmandatest riikidest pärit väetiste Euroopa Liidu turule jõudmist, et need oleksid õiglaselt maksustatud. Kas antud juhul nendes direktiivides üritatakse seda teha või on löödud käega, et see tuleb iseenesest?

Aitäh, lugupeetud küsija! See ei ole küll selle seaduse teema, aga ma mõistan küsimust ja saan aru, et kontekst on oluline. Kogu läbirääkimiste protsessis ja selles, mis puudutab võimaliku energiapöörde elluviimist ja rangemate keskkonnanõuete [kehtestamist], on Euroopa Liidul plaanis rakendada teatud kvootide süsteemi, mis peaks tagama võrdse konkurentsivõime meie tootjatele seoses erinevate keskkonnanõuetega, kaasa arvatud sellega, mille üldnimetus on "jalajälg". Need määrused on väljatöötamisel.

Aga mis puudutab Euroopa, kaasa arvatud Eesti suurt sõltuvust näiteks Venemaa väetistest – see oli ligi 70% –, siis kogu Euroopa, kaasa arvatud Eesti ettevõtjad otsivad nendele alternatiive. Üks osa oli seotud ka kõrge gaasihinnaga, mis viitab sellele, et teatud väetised võivadki jääda sisendina üsna [kalliks]. Samas teiselt poolt, kui me räägime puhtalt näiteks teraviljakasvatusest, on ka teraviljahinnad piisavalt kõrged, et need võiks [väetise hinna] kompenseerida. Kuigi jah, konkreetse ettevõtte tasemel võib see tasakaal olla positiivne, aga mõnel juhul ka negatiivne või nullis. Seda ei saa makromajanduslikult kindlasti öelda.

Aga on mõeldamatu, et me paneksime enda ettevõtted sellistesse konkurentsitingimustesse, mille korral nad on täiesti ebaõiglaselt koheldud. Nii et sellisel juhul neid Euroopa Liidu eesmärke ellu viies on tasakaalustav moment, räägime siis kunstlikult või piltlikult, piiri peal ääretult oluline. See puudutab just seda võimalikku keskkonna jalajälge ja nii edasi ja nii edasi. See tähendab tegelikult seda, et terves ahelas hakatakse jälgima, millised on keskkonnatingimused või mõju keskkonnale, kus ja mil viisil seda toodet on toodetud.

Ivari Padar, palun!

Lugupeetud härra minister! Mul on üks vana teema, mille võiks selles kontekstis üle rääkida. Kõik me teame, et enne Euroopa Liitu [astumist] oli riigieelarves [tollase] Põllumajandusministeeriumi eelarvereal teema "Põldude lupjamine ja tuha kasutus". Nüüd, Euroopa Liitu [astumise] järgselt on meil olnud vaidlus selle üle, kas see on lubatud või lubamatu riigiabi ehk kas tuhk on väetis või ei ole väetis. Kui kaugele see vaidlus praegusel juhul on läinud ja kas selle seaduse kontekstis näiteks põlevkivituhk võibki olla väetiselaadne toode?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägime uuest eelarveperioodist ja lupjamisest, siis on selge see, et keskkonnasõbraliku majandamise toetuses on valitav lisatoetus happeliste muldade lupjamiseks. Planeeritud ühikusumma on umbes 50 eurot hektari kohta, aga lupjamist ei toetata sel juhul, kui põllu põhimuld on üle 30% ulatuses turvasmuld. Nii et selles komponendis on ta sees. Selle kohta, mis puudutab teaduse ja ettevõtluse koostööd, et põlevkivituhka tulevikus paremini ära kasutada, ütleksin ma seda, et uuringud ei ole kindlasti lõppenud. Ja see raamseadus, mis kogu Euroopas praegu vastu võetakse – see puudutab ka meie parlamendi menetlust –, annab võimaluse tulevikus sarnaseid tooteid toota, kui teatud teised keskkonnanõuded on täidetud.

Hea minister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Palun siia nüüd maaelukomisjonist Andrus Seemne.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma tänan ministrit väga sisuka ettekande eest ja ministeeriumi töötajaid, kes ka meil komisjonis tegid ettekande.

Maaelukomisjon arutas seda seaduseelnõu kahel istungil. Esimesel istungil, see oli 9. mail, andsid meile ülevaate Maaministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu ja taimetervise osakonna juhataja asetäitja Tarvo Järve. Ma arvan, et ma ei hakka neid asju siin lahti rääkima, sest mulle tundub, et minister tegi täna palju sisulisema ettekande koos küsimuste-vastuste vooruga, kui me komisjonis arutasime.

Teisel komisjoni [istungil], see oli 10. mail, tegi maaelukomisjon menetluslikud otsused. Komisjoni liikmed: Merry Aart, Ivari Padar, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Aivar Viidik ja komisjoni esimees Tarmo Tamm. Põhimõtteliselt oli ainult Helir-Valdor Seederil küsimus: miks lühendada muudatusettepanekute tegemise tähtaega viiele päevale? Komisjoni nõunik Marin Daniel sõnas, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda võimaldab.

Tehti ka menetluslikud otsused: määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni liige, siinkõneleja (konsensuslik otsus, osalesid kõik, kelle ma ette lugesin); teha ettepanek võtta eelnõu 614 täiskogu päevakorda täna (konsensuslik otsus); teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti konsensuslik) ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 24. mai 2022 kell 17.15 (poolt 5, vastu 1 ehk Helir-Valdor Seeder ja erapooletuid 0). Aitäh!

Paistab, et küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 614 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid ma ei näe, seega oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. mai kell 17.15.

Meie kuues päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni esitatud [Riigikogu otsuse] "Riigikogu otsuse "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" muutmine" eelnõu nr 616 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Oleme keskkonnakomisjoni poolt esitanud [Riigikogu otsuse] "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" muutmise ettepaneku ning tutvustan teile selle ettepaneku sisu ja menetluskäiku Riigikogu keskkonnakomisjonis.

Kliimapoliitika põhialused on vastu võetud 2017. aasta 5. aprilli otsusega ja need võeti vastu riigieelarve seaduse § 20 lõike 1 alusel. Põhialustega lepiti kokku Eesti kliimapoliitika pikaajalises visioonis ning valdkondlikes ja kogu majandust hõlmavates poliitikasuundades, mis seavad meie teekonna aastani 2050 kliimamuutuste leevendamiseks.

Meie eesmärk, mis oli kokku lepitud esialgses versioonis, oli vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80% võrreldes 1990. aasta [heitetasemega]. Tänaseks on astutud sammud, millega tegelikult on otsustatud saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus. Oleme seda teinud Euroopa Liidu tasandil, kus oleme kiitnud heaks sellise pikaajalise strateegilise visiooni nagu "Puhas planeet kõigi jaoks". 2019. aastal kujundas toonane valitsus selle kohta seisukoha, mille kinnitas sama aasta 14. oktoobril Riigikogu nimel Euroopa Liidu asjade komisjon ja millega Eesti toetas kliimaneutraalsuse eesmärgi seadmist Euroopa Liidu üleselt aastaks 2050.

Samuti on praeguse valitsuse tegevusprogrammis kirjas, et töötatakse välja kava kliimaneutraalsuse saavutamiseks Eestis aastaks 2050 ja see seatakse riiklikuks eesmärgiks. Oluline on ka see, et koostatud on riigi pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035", mille Riigikogu kiitis heaks aastal 2021. Ka selles strateegias, mille ülevaateid erinevates valdkondades oleme hiljuti siin kuulnud, näiteks eile hilisõhtul kuulsime keskkonnaministri ülevaadet, oleme juba seadnud eesmärgiks saavutada kliimaneutraalsuse aastaks 2050.

Meie eelnõu sisu ongi kaasajastada kliimapoliitika põhialuste dokumenti, sõnastada ümber põhialuste punktid 1 ja 2, tagades nende kooskõla eelnevalt mainitud, juba heaks kiidetud dokumentidega ehk seades eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise Eestis aastaks 2050. Teine ettepanek, mis me teeme, on võtta kliimapoliitika põhialustest välja punkt 11, mis käsitleb konkreetselt põlevkiviga seonduvat, kuna teisi energiakandjaid põhialuste tekstis niimoodi eraldi välja toodud ei ole. Samuti on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium energiamajanduse arengukavas täpsemalt sõnastamas, milliseks kujuneb põlevkivi roll energeetikas aastani 2035. Eelnõu, mille me esitame, on kooskõlastatud nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Riigikantselei strateegiabürooga.

Nüüd räägin lühidalt arutluskäigust komisjoni istungil. Komisjonis oleme seda teemat käsitlenud kahel korral. Kõigepealt arutasime eelnõu 2. mail. Osalesid kõik komisjoni liikmed ja selgitasin neile lühidalt tausta. Taust oli sama, nagu siin teile tutvustasin: vaja on kliimapoliitika põhialuseid kaasajastada, viies need kooskõlla strateegiaga "Eesti 2035" ja Euroopa Liidu ülese kliimaneutraalsuse eesmärgiga. Samuti oli meil kohal Triin Reisner Riigikantselei strateegiabüroost, kuna Riigikantselei teatavasti tegeleb selliste suurte arengudokumentidega, kogu selle ülevaatega, kuidas selline pikaajaline planeerimine riigis käib. Triin Reisner arvas, et eelnõu on kindlasti asjakohane ja vajalik. Mitmed huvigrupid on soovinud kliimapoliitika põhialuste dokumendis ka valdkonnapõhiste eesmärkide seadmist. Aga see on protsess, mis on tõepoolest pikaajaline ja vajab eraldi arutelu. Samuti arutasime seda, et kuna kliimapaketi läbirääkimised on käimas ja et nii Riigikogu arutelude ajal kui ka valitsuse arutelude ajal on väljendatud soovi, et oleksid seatud selged valdkonnapõhised eesmärgid, siis üks viis edasi minna ongi koostöös rohepoliitika juhtkomisjoniga töötada välja täpsem valdkondlik plaan. Ent see ei pruugi olla Riigikogu dokumendina vastuvõetav "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050", mis on tõepoolest selline põhialuste dokument ja mis peaks loomulikult olema kooskõlas ka strateegiaga "Eesti 2035".

Peeter Ernits leidis, et tegemist on teatud mõttes justkui kosmeetilise muudatusega. Ma ise kindlasti ei pea seda kosmeetiliseks muudatuseks, pigem on sellega nii, et me sisuliselt oleme mitme valitsuse ajal selle eesmärgi teistes dokumentides juba nii-öelda heaks kiitnud ja nüüd on vaja ka põhialused kaasajastada. Samuti leidis Peeter Ernits, et ei peaks punkti 11 välja võtma. Arutasime pisut ka selle üle, miks me soovime seda teha. Samuti oleme seda ettepanekut arutanud keskkonnaministriga, kes on tulnud ettepanekuga, et niimoodi võiks teha ja põlevkiviküsimused ikkagi täpsemalt ka energiamajanduse kavas lahti kirjutada. Triin Reisner lisas, et Riigikogu tasandil on vastu võetud "Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016–2030" ja selle punkti väljajätmine ei tähenda põlevkivi kasutamise lõpetamist. Ta leidis, et dokumendis on ebaproportsionaalne mainida ainult põlevkivi kasutust, kuna teisi energiaallikaid pole selliselt välja toodud. Ta mainis ka seda, et energiamajanduse uus arengukava tõepoolest Riigikogus arutlusele tuleb.

See olekski tegelikult minu poolt enam-vähem [kõik] ... Aa, meil oli muidugi ka teine koosolek, vabandust, oleme nüüd täpsed, see oli 3. mail. Tegime menetluslikud otsused ja oli väike arutelu, mis eelnes otsustele. Peeter Ernits uuris, kas iga uus valitsus hakkab muutma kliimapoliitika põhialuste otsust. Ta leidis ka, et see on sõnastatud liiga üldiselt ja tegemist on justkui liiga kauge eesmärgiga. Mina komisjoni esimehena kinnitasin, et tegemist ei ole valitsuse algatatud eelnõuga, vaid see on tõepoolest Riigikogu dokument ja selle muudatuse algatame meie keskkonnakomisjonina.

Otsustasime esitada eelnõu täiskogule 10. maiks (poolt oli 6 liiget, vastu 1). Juhuks, kui Riigikogu juhatus võtab eelnõu menetlusse ja määrab juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni, tegime ettepaneku võtta eelnõu esimeseks lugemiseks täiskogu päevakorda 17. mail (samuti poolt 6, vastu 1). Veel tegime otsused määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27. mai kell 12 (häältega 6 : 1), ja kui eelnõu esimene lugemine toimub 17. mail, siis teha ka ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti häältega 6 : 1), ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Yoko Alender (hääletustulemus 6 : 1). Nüüd vist sai küll kõik edastatud. Hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh! On ka küsimusi. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kliimapoliitikat me oleme siin varemgi mitu korda arutanud ja tõepoolest üritasime ka suuremat debatti tekitada [paketi] "Eesmärk 55" üle, aga paraku jäi see rohkem Euroopa Liidu asjade komisjoni, kui jõudis siia saali. Teema iseenesest vääriks kindlasti väga laiapõhjalist arutamist ja on mõneti kahetsusväärne, et me siin nii põhimõttelisi küsimusi nagu praegu need muudatused [arutame] suhteliselt väikeses ringis. Aga minu küsimus tuleb selline. Tõesti, me viime kaks muudatust sisse, jätame põlevkivi välja ja suurendame oma ambitsioone. Mida see kõik rahas tähendab? Kas seda on keegi muudatustega seoses arvestanud? Ja kas keegi on mõelnud, kuidas praegu käimasolev Venemaa agressioon kogu seda protsessi võib mõjutada? Või on see lihtsalt üks loosung, mille me vastu võtame?

Aitäh küsimuse eest! No see, kas see jääb lihtsalt loosungiks, on ju meie kõigi teha – see, mis saab edaspidi. 2019. aastal, enne kui Eesti kiitis heaks Euroopa Liidu ülese, 2035. aasta arengustrateegias sõnastatud kliimaneutraalsuse eesmärgi, telliti selle kohta analüüs Stockholmi Keskkonnainstituudilt. Põhjalikult analüüsiti, kas kliimaneutraalsuse eesmärk aastaks 2050 on Eestis tehniliselt saavutatav ja milliseid võiksid olla selle kulud. Analüüsi kokkuvõtet tutvustati ka siin saalis, kui ma ei eksi – minu meelest tutvustati suures saalis, ma võin muidugi eksida. Aga keskkonnakomisjonis seda kindlasti [tutvustati] ja ka fraktsioonides käidi tutvustamas. Mis kulupoolt puudutab, siis kokkuvõte oli selline, et tehniliselt on see kõik võimalik. Loomulikult on see vajalik. Aga tõdeti ka seda, et mida hiljem peale hakkame, seda kallimaks läheb. Summa, mis välja toodi, oli 17 miljardit aastani 2050. Need on sellised üldised andmed.

Loomulikult, olud muutuvad pidevalt ja seda, kuidas mõjub sõda, analüüsitakse ministeeriumides pidevalt. Aga ma arvan, et ega seda ju täpselt ennustada ei oska keegi. Ma pean muidugi lisama, et kogu seda minu vastust me komisjonis ei arutanud, ja ma peaksin jääma siin komisjoni arutelu juurde. Aga see on tõesti nii huvitav teema, et minu meelest võib-olla siiski on õige seda arutelu pidada. Minu isiklik arvamus on, et sõda tegelikult kiirendab väga paljusid neid protsesse. Sõda on väga valusalt toonud meile kätte selle reaalsuse või selle arusaama reaalsusest, et ressursid ei ole ammendamatud. Suure osa loodusressursist me oleme viimase 20 aasta jooksul ära kasutanud, 40% loodusressursist. Toodang ühe inimese kohta on 20 aastaga kahekordistunud, ka inimesi on väga palju juurde tulnud. Rahvastiku kasv on meeletu. Sellisel moel edasi ei saa ja jälgides väga pingsalt üle maailma peetavat kliimadebatti, energeetikadebatti, siis mulle tundub, et sõda kiirendab [seda protsessi]. Ka Eesti Vabariigi president esines hiljuti sellise avaldusega tööandjate keskliidu rohepöördekonverentsil.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Kliimaneutraalsus on selline väga huvitav asi, see on väga pikk protsess, seal on väga palju positiivset ja negatiivset, see sõltub väga palju liikmesriigist ja selle tingimustest. Neid argumente ei jõuagi läbi vaielda, et kes on poolt ja kes on vastu. Aga minu küsimus on selline: milline on seos kliimaneutraalsuse ja toidutootmise vahel? Kas on mõni analüüs tehtud [selle kohta], mida see meile kaasa toob? Mina näen siin väga palju negatiivset, kui me läheme niimoodi, tasakaalust väljas, selle poole. Kindlasti oleks siin vaja mingeid analüüse. Kas on olemas analüüsid, ja kui on, siis kus nendega tutvuda saab?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti oli toidutootmine osa ka sellestsamast Stockholmi Keskkonnainstituudi analüüsist, mis 2019. aastal koostati. Võib-olla see põhiline vastuolu, millest siin ka eile ministri ettekande ajal oli juttu, see kõige suurem baasiline vastuolu [ühelt poolt] elurikkuse ja teiselt poolt loodusressursi kasutamise vahel, on see, et kus on tasakaal. Ühest küljest on meil vaja põllumaid toidutootmiseks, meil on vaja metsasid puiduressursi kasutamiseks, et teha pikaajalisi tooteid, et heitmeid siduda. Teiselt poolt on loodusel vaja säilitada liigiline mitmekesisus ehk elurikkus, mis on sellesama protsessi tõttu, et inimkond on väga kiiresti paisunud ja väga agaralt loodusressurssidega toimetab, kadumas. Eestis muidugi toidutootmine, ma julgen väita, pole nii intensiivne nagu paljudes teistes maailma piirkondades ja me oleme ikkagi üsna looduslähedane riik ja meil on väga suur ja hea potentsiaal toitu toota ka väga looduslähedastel viisidel – mahepõllumajanduse kasv, kõik sellised teemad. Aga loomulikult on tasakaalupunkti otsimine pidev protsess, ilma milleta me enam kuidagi ei saa, kui me soovime kesta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina komisjonis ei saanud aru kogu selle asja mõttekusest. Riigikogu on võtnud läbi aegade vastu väga palju otsuseid ja nüüd aastaid hiljem hakata nokkima ühe otsuse sõnastust ... Muuseas, eile hilisõhtul arutasime kliimapoliitika põhialuseid üsna põhjalikult. Kuidas sulle tundub, kas selline nii-öelda tagantjärele ühe otsuse kallal nokkimine ja selle korduv ilukõnes ümbersõnastamine on üldse arukas praegusel ajal?

Aitäh! Ma arvan, et kui võtta seisukoht, et seadusi ja riiklikke dokumente enam üldse mitte kaasajastada, siis me kõik võiksime siit ära minna. Mina isiklikult arvan – ja tegelikult oli see ju ka komisjonis arutelul –, et kuna Eesti tõepoolest on võtnud endale kohustuse ning otsustanud, et kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 on võimalik ja vajalik, see on [kirjas] nii strateegias "Eesti 2035" kui ka Euroopa Liidu dokumentides, siis on väga korrektne ja ainuõige, et ka kliimapoliitika põhialused kaasajastada. Kui me leiaksime, et kliimapoliitika põhialuseid kui dokumenti pole üldse vaja, siis peaksime tunnistama selle tervikuna kehtetuks. Aga seda ma ei arva ja sellist arutelu ei ole ka komisjonis olnud. Ma arvan, et on väga vajalik, et me seaksime selle eesmärgi ka oma põhialuste dokumendis.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina olen tegelikult mures, aga mitte niivõrd Eesti suutlikkuse pärast. Ma usun, et eestlased on alati olnud tublimad ja pühendunumad kui paljud-paljud teised, me täidame oma kohustusi mitte 100%-liselt, vaid tavaliselt 120%‑liselt. Aga ma ei näe sellist [käitumist] meie heade partnerite puhul Euroopa Liidus ja see tekitab tegelikult küsimusi. No tõesti, eelmise päevakorrapunkti juures sai ju küsitud piirikaubanduse kohta ja ei ole suutnud mitte keegi siin saalis, ka koalitsiooni poole pealt mitte, adekvaatselt vastata, kuidas me siis sunnime oma häid partnereid pingutama samamoodi nagu meie. Me teame ju, et Saksamaa ostis verist Vene gaasi kuni viimase päevani ja üritas näidata, et see on rohelisem kui meie puit. Neid näiteid võiks tuua järjest. (Juhataja helistab kella.) Kuidas seda piirikaubanduse poolt ikkagi lahendada nii, et ...

Aeg, Heiki!

... kõik käituksid meiega võrdselt?

See jällegi väljub selle eelnõu raamidest, protokolli huvides lisan, ja kindlasti ka komisjonis selle eelnõu teemal toimunud arutelu raamidest. Mis piirikaubandust puudutab, siis kliimapakett sisaldab väga konkreetseid meetmeid piirikaubanduse ohjamiseks kohalikule keskkonnasõbralikule lähenemisele eelise andmisega. Millised saavad olema selle tulemused ja kas see võetakse vastu muutmata kujul? Seda hinnangut ma ei oska täna anda. Kindlasti see on oluline.

Kui tohin lubada endale veel ühe isikliku remargi, siis mulle tundub, et maailmas on toimunud üsna oluline nihe: valdav osa riikidest võtab kliimamuutusi väga tõsiselt, kuna need lihtsalt on niivõrd [märgatavalt] kohal ja nende mõju on mitmel pool päris valusalt tunda. Ja tegelikult tehakse ka otsuseid. Loomulikult nõuab see väga palju julgust, väga palju teadmisi, väga palju selgroogu otsustajatelt igal pool. Eks need nõudmised siin on ka meile kehtivad.

Heiki Hepneril on protseduuriline küsimus.

Jaa, protseduuriline küsimus. Hea istungi juhataja, ettekandja ütles, et see [küsimus] väljus praeguse arutelu raamest. Protokolli huvides tahaksin ütelda, et see tegelikult ei väljunud. Kõik, mis kliimapoliitikat puudutab, on otseselt ja üheselt selle eelnõu teema. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Jaa. Esimene lugemine on eelnõu käsitlemisel selline etapp, kus arutatakse laialt selle eelnõu poliitiliste mõjude üle. Oled õigesti aru saanud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti on teile tuttav selline mõiste nagu "vereteemant". See on [seotud sellega], kui Aafrikas kaevandatakse teemante ja selleks kasutatakse lapstööjõudu. On ikkagi selline [hoiak], et iga hinna eest püütakse neid vereteemante mitte kasutada. Praeguseks on teada, et koobalt kui selline on üks liitiumioonakude põhikoostisosa ja selle hind on äärmiselt [palju] tõusnud. Kahjuks kasutatakse [sellegi hankimiseks] lapstööjõudu, näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis – just sellisel primitiivsel viisil koobalti hankimiseks ja korjamiseks –, et juhtivad tööstusriigid saaksid sellest tooteid teha. Küsin nii: kas kliimapoliitika põhialuste juures püütakse samamoodi välistada nii‑öelda verekoobalti kasutamist, nagu on tehtud vereteemantidega?

Kliimapoliitika põhialustes ei kehtival kujul ega ka eelnõu ettepaneku kohaselt sellise täpsusastmega teemat ei ole käsitletud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa ütlesid minu eelmisele küsimusele vastates, et kui me sellise nokkimisega ei tegeleks, siis võiksime siit ära minna. Aga homseks on teie valitsus pannud tervelt neli eelnõu, kaasa arvatud lisaeelarve usaldushääletusele. Ja ma küsisin, et mitu eelnõu võiks panna – terve istungjärgu võiks ju panna, [kõik,] mis on olemas, siis ei peaks üldse siin olema. Reformierakond ja Keskerakond saaksid teha, mis tahavad, ilma igasuguse arutluseta, [teised] närigu muru. Kuidas need asjad kokku klapivad? Praegu me nokime ühte punkti kunagisest otsusest ja homme paneme praegusel juhul neli eelnõu, aga ülehomme võib-olla juba seitse tükki, usaldushääletusele ja ei mingit arutelu. Kuidas need kokku klapivad?

Aitäh! No ma siiski loodan, et meie debatt siin võiks olla [sisuline]. Mina tahaksin, et meie debatt oleks siin saalis kõikides küsimustes sama sisuline, nagu ta minu meelest meil reeglina on kliimapoliitikat puudutavas, keskkonnaküsimusi puudutavas olnud. Minu meelest on meil enamasti siin väga arukas ja sisuline debatt.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on üks selline uudishimulik küsimus. Alati, kui me räägime kliimapaketist, siis me toome välja Stockholmi instituudi. Minu jaoks on Stockholmi instituut suhteliselt kallutatud järeldustega instituut. Miks me ei räägi näiteks Kieli ülikoolist? Miks me ei räägi Hollandis asuvast Wageningeni ülikoolist, kus on tehtud väga palju analüüse näiteks toidutootmise kohta, et kui palju väheneb toidutootmine, mis juhtub loodusega, mis juhtub mullastikuga? Seal on hästi palju selliseid analüüse [tehtud]. Kas me ei peaks vaatama natuke laiemalt kui ainult Stockholmi instituuti?

Aitäh küsimuse eest! See konkreetne uuring telliti, ma eeldan, et hanke tulemusena aastal 2019, eelmise või üle-eelmise valitsuse ajal. Ma usun, et Stockholmi Keskkonnainstituut lihtsalt pakkus parimat hinna ja kvaliteedi suhet. Minul ei ole alust arvata, et nad oleksid kuidagi kallutatud. Kindlasti on nende metoodikat kontrollitud. Ma arvan, et mis puudutab teisi uuringuid, siis kindlasti võiks toidujulgeolekut ja toidutootmist täpsemalt käsitledes ka neile otsa vaadata. Lihtsalt see analüüs, mis on tehtud konkreetselt seoses kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisega aastaks 2050, on kõige põhjalikum ja konkreetsem analüüs, mis mulle ja Riigikogule on olnud tervikuna kättesaadav.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsisin teilt [teemal] "Vereteemant versus verekoobalt" ja te ütlesite, et sellist asjaolu ei käsitletud. Aga nüüd me oleme küll väga huvitavas olukorras, kus me teemante, mille kaevandamine on seotud lapstööjõu kasutamisega – lapsed roomavad käikudes ja jäävad varingute alla –, ei kasuta või püüame mitte kasutada, küll aga [kasutame] koobaltit, mille [kaevandamisel] on täpselt samad tingimused ja kasutatakse lapstööjõudu. Kui ma õigesti mäletan, siis möödunud aastal kaotas 2000 last elu koobalti kaevandamisel. Seega, tegemist ei ole kliimapöördega, vaid tegemist on verepöördega. Vabandust väljenduse eest! Kuidas me saame sellist asja lubada? Öelge mulle! Ja teie ütlete, et me ei käsitle neid asju.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen suhteliselt kindel, et lapstööjõu kasutamist reguleeritakse teistes õigusaktides nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õiguse tasandil. Ja ma tõepoolest loodan, et seda tehakse asjakohaselt.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Selle nädala alguses oli siin keskkonnaminister Erki Savisaar ja ta käsitles Eesti pikaajalist arengustrateegiat "Eesti 2035". Muu hulgas mainis ta seda, et keskkonna‑ ja kliimateemad on kasvatanud tugevasti nõudlust selle valdkonna asjatundjate järele. Kogenud ja laialdase ekspertiisiga inimeste hoidmine ja nende leidmine on üks eeldus, et kõik need head eesmärgid teostatud saaksid. Kas see on ka teie aruteludel kliimapaketi tuleviku üle jutuks tulnud? Kas te peate seda oluliseks, et meil oleks ettevalmistatud asjatundjaid?

Aitäh, hea küsija! See on väga oluline küsimus, ma arvan. Ja ma tooksin sellest eilsest arutelust, kus minister tegi ülevaate, välja selle, et ta käsitles seda [teemat] sellest aspektist, et meil on nii palju uusi suuri ettevõtmisi, mis nõuavad ka keskkonnamõjude hindamist, ja meil ei ole piisavalt palju spetsialiste, kes suudaksid seda tööd teha, nad on üle koormatud. Kui ma vaatan ise ringi, olles selles valdkonnas üle aasta väga‑väga aktiivselt tegutsenud, siis see hulk keskkonnaspetsialiste, keda soovivad palgata ettevõtted ja keda on vaja avalikus sektoris, on tõepoolest märkimisväärne. Kui ma saaksin soovitada midagi noorele inimesele, kellele see kõik korda läheb, siis kindlasti soovitaksin kaaluda õppimist keskkonnaga seotud [erialadel]. See nõuab väga palju, siin on vaja analüütilist sünteesimisoskust, [oskust] hoomata nii suurt kui ka väikest pilti.

Konkreetseid arutelusid meil keskkonnakomisjonis selle üle, milline on keskkonnaspetsialistide ettevalmistus, ei ole tegelikult olnud. Võib-olla me peaksime seda Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga koostöös arutama. Küll aga jookseb aeg-ajalt läbi Keskkonnaministeeriumi enda ja haldusala spetsialistide olemasolu [küsimus] ja see, kas nende palk on konkurentsivõimeline erasektoris makstavaga võrreldes, kui nõudlus spetsialistide järele on niivõrd suur. Aga mulle tundub, et ka noorte huvi selle valdkonna vastu on väga suur, nii et ehk need käed saavad seal kuskil kokku.

Aitäh! Küsimusi rohkem ei ole. Siis on läbirääkimised. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Noored külalised rõdul, ärge lahkuge, huvitavaks alles läheb. (Juhataja naerab.) Aga ma saan aru, et kõigil on oma programm. Ka Riigikogu liikmetel oli ilmselt nii eile kui on ka täna palju teha. Kahju natukene, et see oluline teema läheb nii paljudele tühjadele kohtadele, sest tegelikult on ühiskonnas rohepööre, kogu kliimapoliitika temaatika väga ajakohane ja just nimelt meie siin saalis võime ja kohati isegi peame panema kahtluse alla erinevate teadlaste ja huvigruppide ambitsioone ja väljaütlemisi. Aga mida me ei saa mitte kuidagi tegemata jätta, on otsused. Otsuseid on vaja ja Isamaa on selgelt seisukohal, et ka seda debatti, olgu kas või mõne sõnapaari ümbersättimist või ajakohastamist, on igal juhul vaja, sest teisiti me edasi ei liigu ja seda debatti siin saalis ilmselt ka ei pea ega täienda.

Samas, elu teeb neid korrektuure võib-olla isegi enam, kui me oleksime tahtnud või suutnud ette näha. Kui mõtleme ajas natukene tagasi, siis tõepoolest 2017 oli see aasta, kui me ühiselt püüdsime [kliimaeesmärke] sõnastada. Pärast seda oleme elanud COVID‑i kriisis, mis õpetas meile kogu muutunud maailma kontekstis seda, et rahvatervis on väga oluline teema ja kindlasti ka kliimapoliitika otsuste sugemed selles on väga tugevad, kui mõtleme näiteks õhu kvaliteedile, sellega seoses uute viiruste tekkele ja paljule muule, ei jõua kõigest rääkidagi. Aga see [kriis] mõjutas kahtlemata ka meie hoiakuid, et kaugtöö on võimalik. Ei pea iga päev sõitma pikki vahemaid, lendama tuhandeid kilomeetreid, et pidada diskussiooni, debatti ja teha otsuseid. Veelgi enam, töökollektiivid on selle ka üsna omaks võtnud. Nii et see uus reaalsus meie mobiilsuses on jõudnud reaalsesse ellu.

Kahtlemata uus kontekst kogu kliimatemaatikas on seotud Venemaa agressiooniga Ukrainas, kogu maailm suhestub sellesse sanktsioneerivalt. Ülimalt tähtsale kohale on tõusnud energiajulgeoleku temaatika. Isegi mõneti üllatav on see, et me tegime suuri sõnu, ma julgen nii öelda, kogu Euroopas selle kohta, kuidas fossiilne kütus on halb, aga meil tegelikult ei olnud plaani, kuidas sellest fossiilsest kütusest end reaalselt lahti siduda. Kindlasti on Venemaa olnud väga tugevaks taganttõukajaks ja eestvedajaks kogu kliimamuutuste paketis – seda ei osanud nad ilmselt uneski ette näha. Ma arvan, et see kiirendi on väga vajalik ja see ora on niivõrd tugev. Just nimelt inimelud on ju tegelikult need, mis sunnivad selle plaaniga kiirendatult toimetama.

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Kolmandaks, sellest me iga päev ei räägi ja vist ei ole hetkel isegi veel põhjust, aga sellele mõtlema peame ja selleks valmistuma peame – see puudutab kahtlemata kogu toiduainete temaatikat ja toidutootmise problemaatikat julgeoleku kontekstis. Me teame, et peame toitma ennast, aga ka kedagi veel mõnel teisel mandril. See intensiivne põllumajandus ühtpidi on probleem, aga teistpidi on see ka lahendus millegi jaoks. Me oleme oma julgeolekupoliitikat siin Euroopas ehitanud selgelt üles printsiibil, et neid riike ja rahvaid tuleb hoida ja ehitada seal, kus nad reaalselt asuvad. Ja me peame enda jaoks sõnastama väga selgelt lahti selle, et kui me ei suuda toiduabi tagada, siis see põhjustab kusagil järgmise probleemi, järgmise laine, on see siis põgenike näol või millegi muu näol, millega me peame rinda pistma juba siinsamas Euroopa territooriumil. Ja meeldib meile või mitte, säästes oma kliimat ja soovides säästa oma põllumaad, kogu toidutootmise sektorit, samas soovides, et toit muutuks iga päev inimesele ja organismile sõbralikumaks, seal oleks vähem pestitsiide ja muid kemikaale, ikkagi me näeme seda teist probleemi poolt, et kui me toidutootmist tõmbame koomale, siis sellega tekitame kusagil uue probleemi.

Lühidalt kokku võttes sellele me Isamaas iga päev püüamegi leida tasakaalupunkti. Astudes ühele poole või teisele poole, võime köielt maha kukkuda. See on kõige halvem, mis saab juhtuda, sest kui riigid hakkavad mingite probleemide all heituma, siis ilmselt automaatselt visatakse probleemitekitaja üle parda, sellepärast et riikide suveräänne otsustusõigus prevaleerib. Ja nii peabki olema, sest maailmakord on meil nii üles ehitatud. Head näited on meil tegelikult energiaturul täna olemas, kus oleme väga selgete sõnumitega jõudnud sinnamaani, et suured riigid ütlevad, et jah, energiasektori julgeolek ja muutus on väga oluline, aga ärme eitame kohaliku ressursi tähtsust. Ükskõik, mis see kohalik ressurss ka on, olgu see Poolas kivisüsi või Eestis põlevkivi, tegelikult hetkega toimub kübaratrikk ja me oleme valmis need suured aated hakkamasaamise nimel ümber kirjutama. See ongi see problemaatika.

Me peame arutama, me peame vaidlema, me peame kokku leppima, ja kui vaja, siis peame neid kokkuleppeid üritama ka üheskoos muuta. Aga me ei tohi mitte kunagi unustada neid suuri sõnu, et me ei ole kunagi üksi. Ka kliimapoliitikat ei saa mitte keegi ellu viia üksi, sest tegelikult on see julgeolekuküsimus. Vaieldamatult me peame andma oma panuse, aga kuulama ka naabreid. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma just vaatasin meie riiklikke arengukavasid ja nende ajahorisonte – [need arengukavad] olid heaolu, riigikaitse, transpordi ja nii edasi kohta. Meil on olemas selline dokument nagu "Eesti 2035" ja nüüd me räägime põhialustest aastani 2050. 28 aastat läheb sinna aega. Tegemist on Riigikogu otsusega, mis võeti vastu 5. aprillil 2017 ja millele kirjutas alla kadunud Eiki Nestor, Riigikogust kadunud. Sellel otsusel on 36 punkt. 36 punkti! Ja nüüd me tuleme keskkonnakomisjoni esinaise ettepanekul siia kolme punkti muutmisega.

Mida need punktid tähendavad? Esimene ja teine punkt sõnastatakse ümber ja 11. punkt kaotatakse. Vaatame, mida ütleb toonase otsuse esimene punkt: "Aastaks 2050 on Eestis konkurentsivõimeline vähese süsinikuheitega majandus. Tagatud on riigi valmisolek ja võimekus kliimamuutuste põhjustatud negatiivsete mõjude minimeerimiseks ja positiivsete mõjude parimaks ärakasutamiseks." Ma ei hakka teist punkti ette lugema. Aga kui vaadata Riigikogu 2017. aasta otsuse esimest ja teist punkti ning võrrelda neid Yoko Alenderi pakutud kahe punktiga, siis mida tema pakub? Aa, kattuvus on esimeses punktis, nii siin kui ka seal, selles, et aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline. See on kõik.

Selle, mis [2017. aasta otsuses] oli, ma lugesin ette. Aga mida Yoko pakub? "[Aastaks 2050 on] Eesti konkurentsivõimeline, teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutuste põhjustatud ebasoodsaid mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada." Selline ümar roosa jutt. Kui vaadata teist punkti, mis oli 2017. [aasta otsuses], ja praegust, mida Yoko on pakkunud, siis kattuvad ainult kolm sõna, "Eesti pikaajaline siht". Yoko variandis on sedasi: "Eesti pikaajaline siht on tasakaalustada kasvuhoonegaaside heide ja sidumine hiljemalt 2050. aastaks ning vähendada selleks ajaks kasvuhoonegaaside netoheide nullini."

Kui nüüd analüüsida esimest ja teist punkti, siis [võib öelda, et] tegelikult on suhkrule pandud mett peale või vastupidi, võib‑olla moosi ka. Kolm korda on öeldud, et aastal 2050 peaks [Eesti] olema kliimaneutraalne. Esimeses punktis on öeldud, et Eesti on teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, ning teises punktis on kaks korda korratud üle, et tuleb tasakaalustada kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist. Kolmandaks on veel [lisatud], et selleks ajaks tuleb vähendada kasvuhoonegaaside netoheide nullini. Nii et ühte ja sama asja on kahes punktis öeldud kolm korda. Kas seda vaja on ja milleks seda vaja on, ma ei saa aru.

Lisaks on [soovitud] kaotada ära 2017. aasta teksti 11. punkt, mis käsitleb põlevkivi. Loen ette, kuna seda siin [eelnõus] ei ole märgitud: "Põlevkivi kasutamisel liigutakse järjest suurema energeetilise väärindamise ning kõrgema lisandväärtusega toodete tootmise suunas, et minimeerida põlevkivi käitlemisprotsessis tekkivat kasvuhoonegaaside heidet viisil, millega ei kaasne muu negatiivse keskkonnamõju suurenemine. Põlevkiviõli tootmise kõrvalsaadusena tekkivat uttegaasi kasutatakse elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kusjuures pikas perspektiivis on eesmärk toota uttegaasist võimalikult suures mahus vedelkütuse, maagaasi või muude toodete asendajaid."

Miks on seda vaja ära kaotada? See tegelikult ju vastab ka praegusele olukorrale. Kui vaadata olukorda ...

Peeter, kas on lisaaega vaja?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

... kuhu me sattunud oleme – kusagil käib sõda, ei ole teada, kaua see kestab, ja selle mõjud on jõudnud ka siia –, siis me ei tea, mida me põlevkiviga teeme. Kasvuhoonegaaside tonni hind on juba nii suur, sellest on räägitud. Selle ajani on võimalik rahulikult kasutada oma põlevkivi ja hiljem seda siduda ja nii edasi. Minu meelest on mõttetu see 11. punkt välja võtta.

Peale selle, kui vaadata 2017. aasta Riigikogu otsust, on siin veel palju asju. Viimane punkt [sätestab], et iga nelja aasta tagant [tuleb esitada] aruanne. Keskkonnaminister eile hilisõhtul tegi seda ja see peaks toimuma igal aastal. Aga miks ei ole seda märgitud? Miks ei ole muudetud näiteks 12. punkti, milles räägitakse turupõhiste mehhanismide kasutamise ja kvootidega äritsemise jätkamisest? Taavi Aas on ju öelnud, et Eesti on teinud ettepaneku, et seda asja tuleks vaadata hoopis teistpidi. Ka eile riigieelarve kontrolli erikomisjonis räägiti, et tegelikult peaks praegu selle kvoodi hinna fikseerima madalal tasemel ja sedasi saaks elektrienergia hinda tunduvalt vähendada.

Nii et kokkuvõttes mulle tundub, et me tegeleme praegu nina nokkimisega ajal, kui võiks tegeleda hoopis millegi muuga. Ma ei sea kahtluse alla kliimaneutraalsust ja liikumist selle poole, sest puhas loodus ja kõik see ilus, mida Yoko on esimeses punktis sõnastanud, teadmistepõhine ja rahulik maailm – kes selle vastu oleks? Aga [ei ole mõtet] praegu tulla välja sellise initsiatiiviga, liiati kui eile öösel või õhtul me siin keskkonnaministriga arutasime aruande "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" täidesaatmist. Minu meelest peaks tegelema asjaga, mitte nokkima nina ja sõnastama [öeldut] ilusasti ümber. Selle asemel võiks rääkida, kuidas on meil lood veevarustusega, tõsine teema, oleme keskkonnakomisjonis rääkinud neid probleeme ja muid asju. Minu meelest see on asendustegevus. Nagu Yoko ütles, et kui me seda ei arutaks, siis ei pruugikski [meil vaja] siin olla.

Tuletan meelde, et homme hakkame siin arutama nelja ... Või ei hakkagi arutama, need on usaldushääletusega seotud [eelnõud], neli olulist eelnõu. Meile on valitsuse poolt öeldud, et pole vaja arutada. Lihtsalt võta või jäta. Selline on Eesti Vabariigis praegune reaalsus. See on üsna tülgastav. Aitäh!

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Austatud kolleegid! Olen sunnitud mõned täpsustused eelmise ettekande põhjal tegema. Kõigepealt on mul hea meel, [sest] mulle tundub, et kõik esinejad on siiski olnud seda meelt, et tegelikult on see vajalik eesmärk. Ma arvan, et see, et meie poliitika põhialused, meie dokumendid on kooskõlas meie eesmärkidega, kindlasti ei ole nina nokkimine, vaid see on lihtsalt normaalne demokraatlik asjade korraldamine.

Ma pean ära õiendama ka selle, et esimeses punktis esitatud sõnastus ei ole mitte minu isiklik looming. Aitäh Peetrile selle osunduse eest, aga tegelikult see nii ei ole. See sõnastus pärineb strateegia "Eesti 2035" dokumendist.

Mis puudutab neid teisi ettepanekuid, siis hetkel me oleme esimese lugemise juures. Muudatusettepanekute tähtaeg on 27. mai. See tõepoolest on oluline teema. Põhialuste dokumendi ajaline raam on pikk ja üldistustasand on suur, aga ma arvan, et Riigikogu liikmed on suutelised seda hoomama ning suudavad suhelda nii suurte väärtuste ja otsuste ja suure pildi tasemel kui vajaduse korral ka väga väikeste detailide tasemel. Kui on ettepanekuid, siis loomulikult saame me neid menetluse käigus arutada. Aitäh!

Peeter Ernits, repliik.

Jah. Hea, et minu nime nimetati. Mul jäi ütlemata, et tegelikult on olud nii kiiresti muutuvad, ja arvestades seda praegust slaavi rahva siia saabumist, mis mõne kuu jooksul on toimunud, siis võib-olla peaks algatama ka põhiseaduse preambuli muutmise, et 2050. aastaks sõnad "Eesti peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade" – võib-olla on see [mõte] aastaks 2050 juba aegunud ja võib-olla peaks praegu mõni teine komisjon sellega tegelema. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 616 esimene lugemine lõpetada. Ühtegi konkureerivat ettepanekut siin ei ole, nii et esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. mai kell 12. Tänase [istungi] päevakord on ammendunud ja [istung] on lõppenud. Aitäh!