Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala teisipäevase istungiga. Ja nagu ikka istungi alguses on võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun! Marek Jürgenson, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon algatab relvaseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega kavandatakse kahte sorti muudatusi. Esiteks, relvaeksami muutmine vaid eestikeelseks ning relvaloa taotleja toimepandud süütegude arvestamine. Eelnõuga tehakse relvaseaduses muudatused, millega tagatakse vaid eesti keelt heal tasemel valdavatele välismaalastele relvaloa taotlemise võimalus. Selle saavutamiseks muudetakse relvaloa taotlemisel sooritatav relvaeksam täies mahus vaid eestikeelseks. Samuti on oluline märkida, et tulirelvad ei satuks isikute kätte, kes on kunagi sooritanud väga raske kuriteo või ei oska nendega ohutult ümber käia. Seetõttu täiendatakse eelnõu järgi relvaseaduses sätestatud relvaloa väljastamisest keeldumise aluseid. Muu hulgas nähakse ette, et teatud raske kuriteo toimepannud isik ei saaks mitte kunagi taodelda relvaluba. Eelnõu on edastatud elektrooniliselt.

Rohkem eelnõude üleandmise soovi ei ole. Selle eelnõu edasise menetluse otsustame juhatuses loomulikult vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Palun nüüd kohaloleku kontroll.

Kohale registreerus 71 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 533 teine lugemine. Palun ettekandeks sotsiaalkomisjonist Tiiu Aro.

Austatud istungi juhataja ja kolleegid! Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse algatas Vabariigi Valitsus 22. veebruaril sel aastal ja juhtivkomisjoniks on sotsiaalkomisjon. Eelnõu eesmärk on muuta tervishoiusüsteem paindlikumaks, tagada üldarstiabi parem kättesaadavus. Muu hulgas sätestatakse, et alates 1. juulist korraldab üldarstiabi Terviseameti asemel Eesti Haigekassa.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati siin saalis 6. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll aga saatis Sotsiaalministeerium 9. aprillil komisjonile ettepanekud eelnõu muutmiseks. Toimus laialdane huvigruppide kaasamine. Arvamuse saatsid mitmed MTÜ‑d, sealhulgas Eesti Perearstide Selts ja Eesti Noored Perearstid, aga ka Tartu Ülikool, Eesti Õdede Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Haigekassa, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts ja Eesti Nooremarstide Ühendus. Kõlama jäi ettepanek jätta eelnõust välja kavandatav tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 22¹, peaarstita jäänud nimistusse kuulunud isikute teenindamine, koos alapunktidega. Muudatused oleks võimaldanud perearstide nimistute teenindamiseks haiglavõrgu arengukava haiglate puhul juhul, kui perearsti kättesaadavust ei ole võimalik antud hetkel tagada. Komisjon toetas huvigruppide ettepanekut ning sõnastas sellekohase muudatusettepaneku.

Eelnõu oli komisjoni istungitel kolmel korral: 12. aprillil, 2. mail ja 12. mail. Neist esimesel, 12. aprilli istungil arutati koos huvigruppide esindajatega eelnõu sisu. Põhiteemaks oligi ettepanek, et perearsti nimistuid teenindaks haiglavõrgu arengukava haiglad juhul, kui perearsti kättesaadavust ei ole võimalik tagada. Perearstide seltsi esindaja selgitas, et see eelnõu punkt, mille kohaselt saab hädavajadusel perearstiabi osutajate ringi lisada ka haiglad, tekitab väga palju segadust meditsiinimaastikul. Seda seisukohta toetasid ka noored perearstid. Nende sõnul on perearstiabi osutamise haiglatesse viimine läbi mõtlemata lahendus, vastuolus seniste põhimõtetega hoida lahus perearstiabi ja eriarstiabi. Ka Eesti Haiglate Liidu juhatuse liige Arvi Vask märkis, et haiglad ei ole huvitatud perearstiteenuse pakkumisest. Ministeeriumi esindajad nõustusid, et tegemist on väga olulise punktiga ning perearstide reaktsioon on mõistetav. Selgitati, et sätte eesmärk oli luua lahendus kriisiolukorraks. 2. mail, teisel koosolekul tutvustasid ministeeriumi ametnikud esitatud ettepanekuid eelnõu muutmiseks. Jällegi jõudsime selle muudatusettepanekuni, millel ma pikemalt peatusin: jätta välja kavandatav tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 22¹, võimalus anda perearstiabi osutamine üle haiglavõrgu arengukava haiglatele. Komisjon vaatas läbi muudatusettepanekud ja tegi menetlusotsused. 12. mail anti volitus komisjoni esimehele menetlusdokumentide kinnitamiseks.

Nüüd muudatusettepanekutest. Neid on seitse, need on juhtivkomisjoni ettepanekud ja kõiki ettepanekuid toetas komisjon konsensuslikult. Paar sõna olulisematest. Esimene on seesama, et perearstita jäänud nimistu üleandmine teenindamiseks haiglavõrgu arengukava haiglale ei ole õige ja tehti ettepanek jätta see säte seadusest välja. Teine muudatusettepanek on seotud Terviseameti tervishoiutöötajate riikliku registriga, kolmas kuni viies puudutavad antidootide ja vaktsiinide varu ja ladustamise üleandmist Terviseametilt haigekassale. Kuues ettepanek tuleneb tervishoiuteenuste osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadusest, kus tervishoiuteenuse senise kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevus lõpetatakse hiljemalt 2024. aasta 31. detsembril. Ja seitsmes on tehniline ja puudutab jõustumise regulatsiooni.

Lõpuks juhtivkomisjoni menetluslikud otsused. Komisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 17. mail ehk täna ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Järjekordne kuulamine siin saalis, kolmas lugemine, juhul kui kõik läheb plaanipäraselt, oleks plaanis 1. juunil. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Kalle Grünthal soovib küsida, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Selle eelnõuga muudetakse ka nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust. Muudatus seisneb selles, et §-s 8 lõige 1asendatakse sõna "täitmist" sõnaga "uuendamist". Äkki te seletate lahti, mida see selline muudatus endaga kaasa toob? Praegune kehtiv regulatsioon on järgmine: Sotsiaalministeerium koordineerib immuniseerimiskava täitmist. Ja nüüd see "täitmine" asendatakse sõnaga "uuendamist". Mida see tähendab ja mida see kaasa toob?

Komisjonis see punkt absoluutselt arutlusel ei olnud. Ma võin pärast selgitada, mida see tähendab.

Kalle Grünthal, palun!

Kuidas me siis praegu arutame seda, kui nimetatud seadusemuudatus on meil laual ja komisjon ei ole seda arutanud? Tegelikult on see protseduuriline küsimus, miks me oleme sellises olukorras. 

See ettepanek ei olnud, see muudatusettepanek ei olnud komisjonis arutlusel ja põhimõtteliselt ei muuda see oluliselt midagi. Muudetakse, tähendab, vaadatakse üle, tehakse parandusi immuniseerimiskavasse.

Rohkem küsimusi ei näe. Tänan! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Nagu kuulsite, muudatusettepanekuid on tehtud seitse, kõik on juhtivkomisjoni poolt ja arvestatud täielikult. Seega, esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues ja seitsmes. Seega oleme kõik muudatusettepanekud heaks kiitnud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Sellele ka teisi vastuväiteid ei näe, sellega oleme teise lugemise lõpetanud ja esimese punkti arutelu ka lõpetanud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 teine lugemine. Palun maaelukomisjonist Merry Aart.

Suur tänu, istungi juhataja! Head kolleegid! Söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu võeti Riigikogu menetlusse 14. detsembril 2021. Maaelukomisjon arutas 24. jaanuaril käesoleval aastal enne esimest lugemist söödaseaduse muutmist ja esimene lugemine suures saalis toimus 9. veebruaril 2022. Esimene lugemine lõpetati.

Natukene meeldetuletuseks seaduse sisu. Euroopa Liidu direktiiv muudeti määruseks, mis on otsekohalduv ja sellega seoses on vaja sisse viia muudatused. Üldpõhimõtted ei muutu. Seadusemuudatus puudutab ravimsööda, ravimsööda käitlemise ja vahetoote tootmisega seotud teemasid ehk mõisteid. Seaduseelnõus ajakohastatakse karistusmäärasid. Ravimsööda tootmine ei ole Eestis väga levinud, seega mõju ettevõtetele ei ole suur. Muudatused, mis söödaseaduses tehakse, puudutab sööda käitlejaid. Söödakäitlejal peab olema tegevusluba, kui ta tegeleb ravimsööda ja vahetoote tootmisega. Ja tal peab olema majandustegevusteade, kui ta tegeleb ravimsööda käitlemisega, sealhulgas lemmikloomade jaemüük. Seaduseelnõu aruteludesse kaasati kõik huvirühmad. Neid oli päris mitmeid, kaasa arvatud tootjate organisatsioonid, ringmajandusettevõtted, loomaarstid ja veterinaarravimitega tegelejad ja ka apteekrid.

Maaelukomisjon arutas söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu oma istungil käesoleva aasta 9. mail. Vaadati läbi komisjonile kaalumiseks esitatud muudatusettepanek ning langetati eelnõu menetluslikud otsused. Komisjon küsis arvamust kaasatud huvigruppidelt. Keelelisi ettepanekuid ei olnud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt. Eelnõu algataja esindaja ettepanekul koostas juhtivkomisjon ühe muudatusettepaneku. Muudatusega sätestatakse seaduse jõustumise aeg ja see oleks 1. juuli 2022. Ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõuga jäetakse ravimiseadusest välja ravimsööta puudutavad normid põhjusel, et ravimsööt ei ole enam käsitletav ravimina. Söödaseaduse, ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muudatused, mis on järgmine päevakorrapunkt täna, peavad jõustuma samal päeval, et oleks tagatud õigusselgus ravimisöötade ja veterinaarravimite valdkonna regulatsioonides. Komisjon seda ettepanekut toetas.

Menetluslikud otsused. Juhtivkomisjon võttis vastu otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna, 17. mail ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogusse käesoleva aasta 1. juunil ja panna seaduseelnõu 499 lõpphääletusele. See on minu poolt kõik.

Kolleegid soovivad täpsustada. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Äkki sa täpsustad. Siit eelnõust võeti nüüd välja sõnum, et ravimsööt on ravim, see ei ole enam ravim. Mis asi siis ravimsööt nüüd seaduse järgi on, kui see enam ravim ei ole?

Ma vastan hästi lihtsalt. Ravimsööt on sööt, mis sisaldab ravimeid ja mida antakse loomadele ravimise eesmärgil.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Te siin oma seletuses ka rääkisite sellest, et Eestis see ravimsööda kasutamine ei ole väga laialdane, aga siiski teda on. Ja meil oli ka komisjonis juttu sellest, et kus on need ravimsöötade kasutamise juhtumid, no eelkõige mingid puudused ettevõtete majandustegevuses, kus proovitakse midagi korvata. Ja üks nendest teemadest oli kindlasti põrsaste kõhulahtisus. Mis teie kui staažikas konsulent arvate, millised võiksid olla need alternatiivsed moodused või mida tuleks, kuidas tuleks nõustada ja kuidas tuleks tegutseda selleks, et ettevõtjad oma majandustegevuse puuduseks ei kasutaks ravimsöötasid, aga kasutaks muid võimalusi?

Aitäh, hea kolleeg! Põrsaste kõhulahtisuse puhul kasutatakse tsinkoksiidi, mille kasutamise õiguse aeg saab läbi käesoleval aastal. Mis selle asemele tuleb, seda komisjoni istungil ütles ka meil Maaeluministeeriumi esindaja, et praegu hetkel veel ei tea. Nüüd mis puudutab seda, kuidas see jutt oli, et ei puuduta väga paljusid ettevõtteid, et seal on tegemist ravimsööda tootmisega, mitte kasutamisega. Ja ravimsöödatootjaid Eestis on tõepoolest väga vähe, mõned üksikud. Mis puudutab nüüd seda trahvimist, siis minu mäletamist mööda 2017 trahviti ühte ja see oli füüsiline isik, mitte juriidiline isik, nõuetele mittevastavuse pärast. Ta sai trahvi, kui ma nüüd õigesti mäletan, aga ma võin eksida, kuskil 300 eurot. Ja teine juhus oli, üks oli 2017, teine juhus oli 2015, ja seal oli trahv, ka füüsilisele isikule, 60 eurot.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma tänan selle vastuse eest. Ma saan aru, et nüüd on kahte sorti sööta, üks ravib ja teine ei ravi. Aga ma küsiksin, kas oli juttu ka sellest, et GMO-d teemad, et kas söötades või nõndanimetatud enam mitte olevates ravimsöötades, kui see seadus vastu võetakse, kasutatakse ka GMO kaudu toodetud teravilja, midagi muud. Kas oli sellest teemast juttu? Sest ma tean, et eelnevatel aastatel on püütud seda teemat läbi erinevate eelnõude sisse tuua.

Aitäh küsimuse eest! GMO-d ei ole selle seaduse raames käsitletav ja seda komisjon ei arutanud. Arutati ainult ravimsöötade teemat.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on uudishimuküsimus. Kas ravimsöödad sisaldavad ka antibiootikume ja kas selles osas ka midagi muutub?

Sisaldavad ikka. Kohe leian selle koha. Kolmanda ja neljanda põlvkonna antibiootikumide kasutamine on piiratud ja neid tohib kasutada ainult siis, kui on haigustekitajatele määratud tundlikkus ja teised esmavaliku antibiootikumid ei ole tundlikud.

Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me kõik teame seda, et lehm lüpsab suust, aga praegu on meil selline olukord, et meil on elektrišokk. Energiakandjate hinnad on taevasse tõusnud ja tõusevad jätkuvalt. Ja FAO hoiatab, et seoses Ukraina sõjaga ja ebasoodsate kliimaoludega ja nii edasi võib maailma ees oodata toidunappus. Kas on juttu olnud ka sellest, et see võib jõuda otsapidi Eestisse ja kogu see eelnõu võib seetõttu osutuda suuresti lihtsalt üheks paberiks? Aitäh!

Aitäh! Hinnatõusud on kindlasti suur šokk ka põllumajandusele. Kas nad selle seaduse raames Eestisse jõuavad, selles ma natuke kahtlen, sest see ei puuduta natuke laiemalt põllumajandust. Ravimsöötade puhul on võimalik mitmesuguseid valikuid kasutada ja ma ei näe väga suurt seost ravimsöötadega. Aga põllumajandusele on seee šokk kindlasti, sest et hinnad, sisendite hinnad on tõusnud juba kuni neli kuni viis korda, aga müügihinnad ainult kaks korda. Kindlasti tuleb sellest probleem. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Ma ütlen kolleeg Aivar Kokale, et GMO-kultuuride kasvatamine on väga hästi reguleeritud ja väga täpselt reguleeritud. Minu teada Eesti võib täna kasvatada ainult ühte maisikultuuri ja see ka hästi ei kasva, nii et seda ei ole võimalik suvaliselt kasvatada. See on nii täpselt reguleeritud. Seda ohtu ei ole tänasel päeval.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite ettekandes, et komisjon otsustas muuta jõustumise tähtaega. Miks?

Vaat see on hea küsimus. Kui ei oska vastata, siis ütle ikka, et on hea küsimus. Tegelikult Euroopa määrus juba jõustus minu meelest 28. jaanuaril käesoleval aastal. Ja kuna enne 1. juulit tõenäoliselt lihtsalt ei suuda teda jõustada, kuna kolmas lugemine on alles 1. juunil, kui kõik hästi läheb, siis läheb veel menetlemise aeg ja Riigi Teatajas käimise aeg ja kõik need, et selles mõttes see on kõige reaalsem. Ja teiseks, kuna ta on seotud ravimiseaduse ja veterinaarseadusega, siis need kõik kolm seadust peaksid jõustuma ühel kuupäeval.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mida on, nagu kuulsite, täpselt üks. Maaelukomisjon on soovinud täpsustada jõustumisaega. Ehk esimene muudatusettepanek. Rohkem kellelgi mingit soovi ei ole, seega on muudatusettepanek heaks kiidetud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Oleme teise lugemise lõpetanud ja teise päevakorrapunkti ammendanud.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu (544 SE) teine lugemine. Siin on sotsiaalkomisjoni ettekandja Hele Everaus.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Natuke tuletan meelde, enne kui lähen täpsemate andmete juurde, siis vahepealsest perioodist, mis esimese ja teise lugemise vahel on, millest juttu on. 2019 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 219/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega eelmine direktiiv kehtetuks tunnistatakse. Ja see määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Ja see regulatsioon pöörab suuremat tähelepanu veterinaarravimite paremale kättesaadavusele, veterinaarravimi müügiloa hoidjate halduskoormuse vähendamisele, siis uute ravimite kasutusele võtmisele, samuti Euroopa Liidu ühtse veterinaarravimite siseturu paremale toimimisele, inimeste ja loomade tervise ning keskkonna parimale võimalikule kaitsele, mikroobivastaste ainete suhtes resistentsuse tekkimise ja leviku takistamisele loomade ravis, samuti olemasolevate mikroobivastaste ainete tõhusale kasutamisele inimeste nakkuste ravis ja konkurentsivõime suurendamisele ning ravimiteabe üleliidulisele paremale kättesaadavusele. Ehk kogu sisu on selles, et eelnevalt käsitleti ravimeid, mida nii inimestel kui loomadel kasutati, ühtsete nõuete alusel, aga erisused on siin ikkagi viimase 20 aasta jooksul väga oluliselt lauale tulnud. See on tinginud vajaduse tegelikult regulatsioone muuta ja see on kogu selle seaduse ja nende muudatuste taga.

Ja nüüd mismoodi kogu menetlemine on toimunud? 7. märtsil algatas Vabariigi Valitsus sellel aastal selle eelnõu. Esimene lugemine oli siis 6. aprillil samal aastal, ühesõnaga praegusel aastal, ja lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute tähtaeg oli 21. aprill ja selleks tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud. Sotsiaalministeerium saatis aga 19. aprillil siis oma kirjaga komisjonile ettepanekud eelnõu muutmiseks ja juhtivkomisjon koostas Sotsiaalministeeriumi ettepanekute alusel kolm muudatusettepanekut. Eelnõu teise lugemise ettevalmistuseks komisjon on arutanud seda pikemalt ja põhjalikumalt 2. mail käesoleval aastal ja ka 12. mail. 2. mail olid komisjonis ka Sotsiaalministeeriumi, Ravimiameti ja Maaeluministeeriumi ning Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu esindajad. Ja istungil osalesid konkreetsemalt juba Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Eda Lopato, Ravimiameti peadirektor Katrin Kiisk ning järelevalve osakonna juhataja Liis Prii, Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna valdkonnajuhid Enno Piisang ja Maia Radin ning Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu tegevdirektor Teet Torgo.

Eda Lopato Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud ettepanekuid tutvustas. Ja edasi me arutasime komisjonis neid, ma tulen nende juurde veel tagasi. Ja etteruttavalt, komisjon on neid ettepanekuid toetanud ning vormistas eelnõule kolm muudatusettepanekut, mille juurde ma veel tulen.

Siis oli arutelu Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu esindajatega, kes märkisid mõningaid probleemkohti eelnõus, kahte. Esiteks, veterinaarravimite sisseveoõiguse laiendamise osas ja ka veterinaararstide vahelise müügi ning siis eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu veterinaarravimite määruse nagu omavahelist seost ja võimalikke probleeme. Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja andis väga selged vastused erinevatele küsimustele ja selgitas, et Ravimiametiga ning Eesti Ravimihulgimüüjate Liiduga on kõiki tõstatatud küsimusi arutatud. Määruse kohaselt peab veterinaarravimite hulgimüük toimuma hulgimüügiloa alusel, mis kehtib kogu liidus, Euroopa Liidus. Ent tegemist ei ole absoluutse kehtivusega ja hulgimüügitoimingud on piiratud territoriaalselt, ehk see tähendab seda, et hulgimüüja võib oma hulgimüügitegevusi pakkuda selles liikmesriigis, kus tegevusluba on välja antud. Ma väga üksikasjadesse siin võib-olla ei läheks, kui keegi pärast soovib, siis ma võin siia tagasi tulla.

Nii et tegelikult on määruse eesmärgiks see, et liikmesriigid aktsepteerivad teises liikmesriigis väljastatud luba ning isikud, kellel on õigus hulgimüügist ravimeid soetada, võivad seda teha kas oma liikmesriigi hulgimüüjalt või teise liikmesriigi hulgimüüjalt. Need vastused rahuldasid.

Ja siis veel Sotsiaalministeerium tõi välja ka selle, et Eestis on nagu Euroopa Liidus haruldane erilubade süsteem. Ja selles mõttes on siin olnud ka väga tõsiseid kaalumisi, aga otsekohalduv määrus seda ei reguleeri, nii et on leitud ettevalmistamise käigus parimad lahendused lähtuvalt sellest, kuidas meie veterinaarias asjad saaksid kõige paremal moel toimida.

Nii. Siis on edasi juba muudatusettepanekud, need vaatas komisjon läbi, toetas konsensuslikult kõiki neid. Esimene muudatusettepanek puudutas seda, et eelnõust jäetakse, §-st 1, muudetakse ja täiendatakse eelnõu § 1 uue punktiga 5, milles siis jäetakse ravimiseaduse § 3 lõikest 1 välja sõna "apteegis". See on seoses sellega, et ravimvaldkonna arenguga vajab ravimite käitlemise mõiste täpsustamist. Ravimite valmistamine ei toimu enam ammugi ainult apteekides.

Teine muudatusettepanek, sellega täiendatakse eelnõu § 1 uue punktiga 20. Muudatusega antakse ravimite hulgimüügi või tootmise tegevusloa omajale õigus müüa veterinaarravimit, mille ravimvorm on ravimsööda eelsegu, sööda käitlejale, kellele on söödaseaduse § 19 lõike 1 alusel antud tegevusluba ravimsööda või vahetoodete tootmiseks või ette tootmiseks.

Ja kolmas ettepanek: lisatakse eelnõule jõustumistähtaeg, millest siin oli juba juttu. Aga minul on siin seda lihtsam öelda, et jõustumistähtaja sätestamine on vajalik, et seadus jõustuks samaaegselt söödaseaduse muudatustega ja oleks tagatud õigusselgus ravimsöötade ja veterinaarravimite valdkonna regulatsioonis. Nii et eelnõu on seotud juba teie ees olnud Riigikogu menetluses oleva söödaseaduse muutmise seaduse eelnõuga 499 SE.

Nii. Ja juhtivkomisjoni menetluslikud otsused. Sotsiaalkomisjon tegi ettepaneku eelnõu võtta teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. mail. Ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui see niimoodi läheb, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. 1. juunil 2022. aastal. Ja siis oli meil veel lühike koosolek 12. mail, mitte lühike koosolek, vaid lühike arutelu, kus otsustati anda sotsiaalkomisjoni esimehele, esinaisele volitus eelnõu menetlusdokumentide allkirjastamiseks, jälle konsensuslikult jah-sõna kõigele. Nii. Suur tänu, kolleegid, kannatlikkuse eest!

Peeter Ernits soovib täpsustada. 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Inimesetohtrina tahaksin küsida pudulojuste ravimite, seda maailma. Ma püüdsin seda lugeda, aga siin on üsna raskesti hoomatav, mis selle asja mõte on. Et ühelt poolt, et hulgimüügilubade alusel, aga tegelikult seda ei saa võtta nii-öelda üksüheselt, siin loen. Ja mida see tähendab? Näiteks on olemas mingi Eestis ainulaadne erilubade süsteem nende pudulojuste ravimite müügil. Kuidas see asi tekkis ja mis asi see selline on ja miks?

See süsteem, nii palju kui mina sellest aru saan, ei puuduta ainult nii-öelda teie öeldud pudulojuseid. See on ka teatud osas psühhiaatriliste ravimite osas, kus vastavalt vajadusele, arvestades seda, et meie populatsioon nii inimestena, kui, ütleme, loomadena ka on suhteliselt väike, siis on vahel vaja nagu erisusi, et sisuliselt kätte saada sellele konkreetsele haigele või haigele loomale vajalikke ravimeid. See annab võimaluse. See ongi see erisus, et siis saab mööda minna teatud seaduses ettenähtud korrast. Aga ma ei ole pädev päris täpselt tsiteerima  seda praegu.

Peeter Ernits, palun!

Tahaksin jätkata. Euroopa Liidus on teisi riike ka, mis on palju väiksemad, aga neil erilubade süsteem ei ole. Äratas tähelepanu, et ravimihulgimüüjate liidu ettepanekud saadeti prügikasti. Nemad ju peaks olema need, kes selle asjaga tegelevad. Miks see niimoodi on?

Ma loen teile täpsemalt [ette]. Sotsiaalministeeriumis nende esitatud küsimusi pikalt oli arutatud ja toodi ka need aspektid meie ette. Ma võib-olla seda [loen], mida ma teieni ei toonud. Sisuliselt jah, Sotsiaalministeerium oma nii-öelda väidetega tõi välja ühelt poolt selle, et see organisatsioon tegelikkuses ei ole tõlgendanud neid seadusesätteid õigesti. See on üks aspekt. Teine aspekt, et sisuliselt siin vastuolu Euroopa õigusega ei ole. Need olid kaks põhiaspekti, mis välja toodi. Aga protokollist te loete, sisuliselt saate veel täpsemalt lugeda, kellel huvi on.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paljude jaoks kindlasti on üllatav, et tavaapteegis müüakse ka veterinaarravimeid, näiteks koerale ussirohtu on väga lihtne osta ka tavaapteegist. Aga kas kusagil on ka piiratud, kui suure osa võib moodustada veterinaarravimite müük?

Tavaapteegis ma küll ei julge öelda, et ma teaksin sellest. Vabandust, aga ma ei tea, et see oleks reglementeeritud.

Nii, rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Tänan kõiki kuulajaid.

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mis selle eelnõu kohta on tehtud. Neid on kolm ja tehtud kõik juhtivkomisjoni poolt ja arvestatud täielikult. Seega esimene, teine ja kolmas. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid ei näe, sellega oleme eelnõu 544 teise lugemise lõpetanud.

Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli siseminister Kristian Jaani.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel seista teie ees, et tutvustada Vabariigi Valitsuse algatatud rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Seadusemuudatuse peamine eesmärk on anda kohalikule omavalitsusele võimalus lõpetada elukoha andmete kehtivus, kui isiku elukoha aadress on kantud rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsuse täpsusega. See tähendab, et rahvastikuregistris on inimese aadress vaid linna, linnaosa või valla või asustusüksuse täpsusega, kuid isik ei viibi tegelikult Eestis. Elukoha aadress kantakse rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsuse täpsusega siis, kui isikul ei ole võimalik lisada elukohateatele eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopiat või eluruumi omaniku nõusolekut või isiku täpne elukoha aadress ei ole teada.

Kehtiva rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik isiku linna ja linnaosa või valla või asustusüksuse täpsusega elukoha andmete kehtivust rahvastikuregistris lõpetada. Vaid inimene ise saab esitada elukohateate oma uue aadressi esitamiseks või ka lõppevad elukoha andmed elamisloa lõppemisel, näiteks. Nii ongi tekkinud probleem, kus isik võib olla Eestist lahkunud, aga jätnud oma andmed korrastamata. Praegu kehtiva seaduse kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik selliste elukoha andmete kehtivust rahvastikuregistris lõpetada. Näiteks, Ukraina sõjapõgenike puhul on olnud juhtumeid, kus isikul on küll omavalitsuse täpsusega aadress kantud rahvastikuregistrisse, kuid ta on Eestist juba lahkunud, aga kellelegi pole õigust selliseid elukoha andmeid rahvastikuregistris lõpetada. Seetõttu on olnud juhtumeid, kus kohalikud omavalitsused kõhklevad, kas üldse kanda omavalitsuse täpsusega elukoha andmeid rahvastikuregistrisse, sest puudub võimalus hiljem neid lõpetada, kuigi inimene tegelikult on lahkunud.

Kohalikule omavalitsusele antakse eelnõuga võimalus kohaliku omavalitsuse täpsusega elukoha andmete kehtivus lõpetada ainult teatud tingimuste korral. Need on, nagu eelnevalt öeldud, järgmised. Isiku elukoha aadress peab olema rahvastikuregistris ainult kas linna, linnaosa või valla või valla asustusüksuse täpsusega, see tähendab, aadress ei ole ruumi täpsusega. Isik ei viibi kohalikule omavalitsusele teadaolevalt nende territooriumil ega mujal Eestis. Isikule ei ole rahvastikuregistris viibimiskoha andmeid, näiteks ei viibi hooldekodus vanglas või muus sellises kohas. Kohaliku omavalitsuse ametnik ei pea isiku asukoha selgeks tegemiseks tegema midagi uut. Ta peab lihtsalt üritama haldusmenetluse võimalusi kasutades selgitada välja inimese asukoha, näiteks proovima inimest meili või telefoni teel kätte saada või kontrollima andmed teistest enda töös kasutatavatest andmekogudest. Ainult riigist lahkumise info ei pruugi olla siinkohal alati kasutatav, sest inimene võib küll olla Eesti piiri ületanud, aga isik võib olla näiteks läinud mõneks päevaks puhkusereisile ning tuleb tagasi. Julgen väita, et see ülesanne ei ole kohalikul omavalitsusel rohkem ressursimahukas kui teised, haldusmenetluses isikuga kontakti saamise üritamine.

Kordan, et kohaliku omavalitsuse kohustus on näidata, et on püütud inimesega kontakti saada. See tagab, et seda menetlust ei viidaks läbi kergekäeliselt ja pinnapealselt. Oluline on siinkohal märkida, et muudatus ei kohaldu ainult Ukraina sõjapõgenikele, vaid kehtib ka kõigi teiste isikute kohta, kellel on linna ja linnaosa või valla või asustusüksusega täpsusega elukoha andmed rahvastikuregistris. Kohalik omavalitsus lõpetab isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivuse pärast isiku teavitamist või 30 päeva pärast Ametlikes Teadaannetes teate avaldamist, välja arvatud juhul, kui pärast teavitamist selgub, et isik on Eestis. Kui kohalik omavalitsus teeb kindlaks, et isik elab siiski Eestis, siis isiku elukoha andmete kehtivust kohalik omavalitsus selle menetluse raames ei lõpeta, vaid võtab ühendust isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsusega, kes peab tegelema sellega, et isiku korrektsed elukoha andmed jõuaksid ka rahvastikuregistrisse.

Seadusemuudatus aitab tagada, et rahvastikuregistri andmed oleksid korrektsed. Täpsed ja usaldusväärsed andmed rahvastikuregistris on olulised, et kohalikud omavalitsused saaksid elukohajärgsete teenuste ja toetuste pakkumist planeerida ning kohalik omavalitsus ja riik teaks, kes tegelikult nende territooriumil elavad.

Toon siinkohal ära ka ühe tehnilise sisuga muudatuse. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks rahvastikuregistri seaduse § 75 lõike 2 punkt 4, kuna rahvastikuregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega tunnistati varasemalt kehtetuks rahvastikuregistri seaduse sätted, mis võimaldasid elukoha teadet esitada etteulatuva või tagasiulatuva kuupäevaga, kuid ekslikult jäi kehtetuks tunnistamata kõnealune punkt, mille kohaselt elukohateates märgitakse uue elukoha kohta elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäev. Aitäh kuulamast! Ootan teie küsimusi.

Kert Kingo alustab, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus, kas on mõeldud ka sellele, et rahvastikuregistrisse viia vastavad muudatused sisse, et ei oleks võimalik anda ebatäpseid elukohaandmeid, näiteks olen isiklikult registris näinud, et elukohaks on pandud Tartu linn. Lihtsalt ebamäärane. Kas on ka selles suhtes midagi ette võetud?

Aitäh küsimuse eest! Jah, täna rahvastikuregistri seadus selle võimaluse annab tõesti. See eelnõu puudutab konkreetselt ainult kustutamist, mitte uute andmete sisestamist või olemasolevate andmete korrigeerimist või täpsustamist või mida sinna saaks esitada. Täna on see võimalus tõesti olemas, et saab sellisel kujul esitada neid andmeid sinna, nii‑öelda valla või linna täpsusega, ja jätta konkreetne elukoha aadress märkimata. Elukoha aadressiga on tihtipeale see lugu, et kui näiteks elukoha omanik ei luba seda sellise täpsusega kellelgi isikul kanda, siis ongi ainuke variant see linna täpsusega kanda. Nii et arutelu koht see kindlasti on. Aga praegu seda arutelu sellisel kujul ei ole olnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! See marginaalne sihtrühm, 21 000 isikut: kui palju neist on nii-öelda pärismaalasi? Vabandust väljenduse eest, ma ei pea silmas Ukraina sõjapõgenikke.

Aitäh! Tänastel andmetel, kui me räägime Ukraina sõjapõgenikest, siis need, kes on saanud ajutise kaitse, nendest on elukohaandmed registreerinud kuskil 7900 inimest rahvastikuregistris. Neist omakorda kuskil 2800 on sellised, kelle elukoha täpsus on valla või linna täpsusega.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, istungi juhataja! Hea minister! Tulen oma küsimuse jätkuna välja, et praegust mulle tundub, et te alustate valest otsast. Kas ei peaks esmajärjekorras tegelema registritoimingute korrastamisega, et ei oleks neid ebatäpseid andmeid, et ei oleks võimalik kanda, et minu elukoht on Eesti Vabariik lihtsalt. Ja siis hakatakse tikutulega inimesi taga otsima. See peaks olema registrisse andmete sisestamisel ikkagi piiratud. Alustage äkki ikka õigest otsast! Aitäh!

Aitäh selle tähelepaneku eest! Päris nii täna ei saa panna, et Eesti Vabariik on elukoht. Peab olema valla, linna või asustusüksuse täpsusega. Lihtsalt täna on olukordasid, kus inimene, kellele endale ei kuulu ükski eluruum, aga ta peab nagu rahvastikuregistrisse oma andmed kanda, kui me selle kaotaksime ära, siis need inimesed ei saakski oma andmeid rahvastikuregistrisse kanda. Veel kord: et mitmete elukohaandmete kandmiseks on vaja selle elukoha omaniku luba ja omanik ei ole kohustatud seda luba iseenesest andma. Aga samas inimene oma andmed peab sinna sisse kandma. Nii et ta päris nii ei saaks olla, et kõik peavad olema absoluutselt, kuni väga täpse elukoha aadressini sinna sisse kantud.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Siin on väga huvitav seadusemuudatus § 75 lõige 2 punkt 4, mille kohaselt tunnistatakse kehtetuks elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäev. Minule jääb isiklikult arusaamatuks, mispärast seda on vaja muuta selliselt, et me ei tea enam, millal isik on asunud sellele elukohale püsivalt elama. Ehk siin säilib võimalus ka selles osas, et kuna elukoha aadressi enam ei nõuta, siis on võimalik sel isikul osaleda valimistel näiteks kuskilt välisriigist tulnud isikuna, sest me ei tea, kui kaua ta on siin riigis elanud. Aitäh! 

See, kui kaua keegi isik on riigis elanud, need andmed tulevad elamisloast lõppkokkuvõttes, millal on elamisluba inimesele välja antud. Eelkõige ma räägin valimistest, pikaajaline elamisluba ja need andmed tulevad sealt, mitte sellest, millal on isiku elukoha andmed rahvastikuregistris registreeritud. Nii et selliseid ohte ma sellega ei näe. See § 75 tõepoolest on tehniline muudatus ja seotud ühe eelneva sellesama rahvastikuregistri seaduse muudatusega, kus tegelikult see kohustus lihtsalt kaotati ära, et ei pea enam seda etteulatuvat ja tagasiulatuvat tähtaega enam sinna määrama. Aitäh! 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Praegune valitsus on käivitanud või sisuliselt maha võtnud kõik piirangud sisserändele. Ja sellega seoses on mul teile küsimus. Aga mis mõte on niisugusel nagu sisserände piirarv, mis pannakse paika, et me saame seal null koma mitu protsenti, eks ole, rahvastikust võib tulla Eestisse igal aastal inimesi, kui me bussidega toome neid Poola piirilt, kui neid tuleb üle idapiiri, ei oska isegi öelda? Eile arupärimistel püüdsime saada mingeid numbreid kätte, kui palju tuleb üle idapiiri Vene Föderatsiooni kodanikke ja kui palju tuleb üle idapiiri Ukraina kodanikke ja teiste kolmandate riikide kodanikke. "Ei tea, ei oska öelda. Seal on erinevad andmed, seal on erinevad alused, milledele tuginedes nad sisenevad." Mis riik see meil niisugune on ja millal me hakkame ka siin saalis vene keeles rääkima? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Pole nüüd küll konkreetselt seotud selle seadusemuudatuse eelnõuga, mida ma hetkel olen tutvustanud, aga saan küll kinnitada teile, et tänane olukord ei ole kindlasti selline, kus valimatult kõiki inimesi kolmandatest riikidest lastakse Eestisse. Piiri peal ikkagi kontrollitakse, kes tohivad tulla ja millised need alused on. Ja väga hästi on ka teada see, millisest riigist kes meile täpselt siia tuleb, kui me räägime välispiiri ületamisest. Kui me räägime Vene Föderatsioonist Eesti riiki sisenemistest, siis ööpäevas tuleb sisse kuskil seal 1200–1300 inimest ja välja läheb umbes sama palju, enam-vähem tasakaalus. Need inimesed, kes siia tulevad, on siis kaks varianti, kas nad on alalise elamisloaga Eestis või tulevad viisa alusel siia. Enamus nendest inimest, kes piiriliiklust tekitavad Vene Föderatsioonist, üle 60% on inimesed, kes omavad Eestis ka alalist elamisluba. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja minister! Omal ajal oli nõukogude ajal selline laulukene, et moi adres ne dom i ne ulitsa, moi adres Sovetskij Sojuz. Praegu ma saan aru, et kui ukrainlased välja arvata, siis on neid Eesti inimesi siin umbes 13 000 sellist, kellele see lauluke kehtib. Aga kes nad sellised on ja kus nad valdavalt, millistes omavalitsustes, resideeruvad?

Aitäh! Jah, neid inimesi on kokku umbes 21 000, tõesti. Mis need alused võivad olla? Väga palju ongi see, et on inimestele, kes on näiteks üüripindadel, omanik ei ole andnud seda luba, et elukohta aadressi täpsusega panna. Mingi osa on tõepoolest inimesed, kes on täna Ukraina sõja eest põgenenud, ei saa ja ei ole veel oma elukohta sellist saanud, kuhu saab selle elukoha täpsusega aadressi panna, on jätkuvad ajutises viibimiskohas. Või näitena ka see, et inimesed, kes täna on reisiparvlaeva Isabella pardal, siis seal ei ole ka võimalik elukoha täpsusega panna, saab panna küll linna ja linnaosa täpsusega. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma tulen selle sama seadusemuudatuse juurde ikkagi tagasi, milles räägitakse seda, et elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäeva enam ei märgita. Teie vastus oli sellele, et rahvastikuregistris on ta ikkagi olemas. Aga kui me vaatame seda protsessi algusest peale, kui inimene asub kusagile elama, siis lähteandmed tulevad ikkagi kohalikust omavalitsusest põhimõtteliselt. Ja see toob kaasa selle, et rahvastikuregistrisse ei märgitagi enam selle isiku elama asumise kuupäeva ehk tal on ikkagi vabadus täiesti legitiimselt osaleda valimistel ja ühtegi takistust selleks ei ole, kuigi siin kohalikel valimistel on õigus teatud isikutegrupil, ka välismaalastel, osaleda Eesti kohalikel valimistel. Kus see loogika on?

Aitäh! Ma tulen ka oma eelmise vastuse juurde. Sellised õigused annab viibimise alus Eestis, mitte need andmed, mis on rahvastikuregistris. Õigused tulevad sellest, mis alusel inimene Eestis viibiv, olgu selleks siis erinevat tüüpi elamisluba või viisa. Viisa alusel inimesi rahvastikuregistrisse ei kanta muidugi, täna veel. Nii et veel kord, rahvastikuregistris olemasolu avab tõepoolest soodustused mingisugused, annab õiguse omavalitsusel planeerida mingisuguseid teenuseid, aga ta ei anna nagu sellisel kujul inimesele mingisuguseid õigusi – need õigused tulevad mujalt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te rääkisite, et kuskil 7000 Ukraina sõjapõgenikku on oma elukoha ära määratlenud, suutnud määratleda kas KOV‑i täpsusega või konkreetse aadressiga. Aga me teame, et neid on tulnud siia või jäänud siia 38 000. Aga ülejäänud? On teil üldse mingeid andmeid selle kohta, kus nad elavad, need ülejäänud inimesed, kes ei ole ennast määratlenud? Kus nad elavad, mida nad teevad? Selles mõttes riigil peaks ju ikkagi, neid inimesi on väga palju, riigil peaks ikkagi mingisugune ülevaade olema või te peaksite nagu selles suunas liikuma.

Aitäh! Ikka on ülevaade olemas. Tõepoolest, kokku on jäänud 38 000, ajutise kaitse on tänaseks saanud 23 000 – 25 000 kanti ja tõepoolest elukoha on registreerinud täna seal pea 8000 või 7900, kui konkreetsem olla, ja väga konkreetse elukoha, aadressi täpsusega [on registreerinud] 2800. Need andmed muutuvad paremaks iga päevaga. See on eelkõige inimese enda huvi tegelikult, et need andmed rahvastikuregistris oleksid, sest inimesed, kes on saanud ajutise kaitse, [saavad] erinevaid soodustusi, sealhulgas haridussüsteemi pääsemise aluseks on see, et andmed oleksid ka rahvastikuregistrisse kantud. Nii et need numbrid lähevad kogu aeg paremaks. Andmed inimeste kohta, kes on ajutise kaitse saanud, on loomulikult olemas PPA‑l, et kus need inimesed viibivad. Need inimesed, kes ei ole endale veel ajutist kaitset taotlenud, järelikult ei ole neil vajadust, järelikult nad viibivad Eestis hetkel nii‑öelda viisavabastuse alusel, mis meil on Ukraina kodanikele, ja viibivad oma lähedaste juures, kes eelnevalt juba Eestis olemas olid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Me räägime siin rahvastikuregistri seaduse muutmisest, aga ma küsin seda. Kas te võiksite palun valgustada, kuidas täna tegelikult see pisteline kontroll või üldse kontroll riigis käib selle üle, kes meil siin on ja kes meil siin ringi liiguvad? Kuidas me seda teame? Üks asi on see, et me piiride peal näeme mingeid autonumbreid ja kes tulevad, kuigi palju. Aga kas me teostame ka riigi poolt tegelikult kontrolli riigis sees tervikuna, kes meil siin parasjagu liiguvad? Aitäh!

Aitäh! Jaa, teostame küll. See on suuresti Politsei- ja Piirivalveameti ülesanne migratsioonijärelevalve raames selliseid kontrollkäike teha koostöös Tööinspektsiooniga, koostöös Maksu- ja Tolliametiga näiteks. Üks asi, mida kontrollitakse pisteliselt, on erinevad ehitusobjektid näiteks. Vaadatakse, millised inimesed seal töötavad, mis alustel nad on riigis, kas nende töötamine on registreeritud ja nii edasi, nii edasi ja nii edasi. Aga lühike vastus on: jah, see on üks osa migratsioonijärelevalvest, erinevate asutuste ülesanded, eelkõige PPA, aga ka Maksu- ja Tolliamet, Tööinspektsioon.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Rääkimata sellest, et kogu see protsess, et Eesti nii lahkelt pakub oma väikese rahvaarvuga riiki niisugustele kümnetele ja kümnetele tuhandetele väidetavalt sõjapõgenikele, aga tegelikult väga paljudel puhkudel ilmselt ka lihtsalt inimestele, kes kasutavad võimalust Ukrainast lahkumiseks, aga ka Venemaalt lahkumiseks, ja see toob kaasa väga selge ja kiire Eesti venestumise, on meil siin ka julgeolekuprobleem. Näiteks Ameerika Ühendriigid ei võta vastu Venemaal tulnud Ukraina sõjapõgenikke, sama ei tee Tšehhi Vabariik. Kas meil Eesti, tahate te öelda, on võimeline kõik need kümned tuhanded inimesed ära kontrollima, et meil ei ole tegemist inimestega, kes võivad kujutada julgeolekuriske?

Aitäh! Loomulikult, julgeolekurisk on Siseministeeriumi valitsemisala üks olulisemaid töösuundi, mida tuleb maandada. Üks maandamismeede oli tõepoolest ka see, et me oleme seni ainukene liikmesriik Euroopas, kes taastas sisepiiridel piirikontrolli, just nimelt sellepärast, et saada informatsiooni, kes tulevad Ukrainast sõja eest põgenedes. Aga nii-öelda üks asi on see, et anda neile piiri peal kohe abi. Teine asi on see, et tõepoolest saada informatsiooni, kes meile siia tulevad. Ja see on küll väga üheselt just nimelt julgeolekukaalutlustel. Nii et veel kord, me teeme seda nii sisepiiridel kui me teeme seda loomulikult igapäevaselt igapäevaste tööülesannete raames ka välispiiridel, teeme seda hästi, viime väga palju intervjuusid läbi. Ja ei ole kindlasti see, et kõik need inimesed, kes tulevad üle piiri, saavad Eestisse. Ei saa kõik inimesed.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te mainisite, te tõite näite, et need, kes laeva peal elavad, nad on omavalitsustesse täpselt sisse kirjutatud. Tegelikult neid situatsioone on meil Eestis teistes kohtades ka, kus nad on hotellidesse või külalismajadesse sisse kirjutatud. Ja tõepoolest, selle inimese jaoks on see oluline, tema saab oma teenused kätte, aga omavalitsuse jaoks see ei ole lahendus, sest omavalitsusele ei maksta nende teenuste eest, mis on sisse kirjutatud, või õigemini, see tulumaks ei laeku nende inimeste eest, kes on sissekirjutatud omavalitsuse täpsusega. Siin on selge, et on käärid. Kas valitsus on valmis muutma seda põhimõtet, et need inimesed, kes on ka omavalitsusse täpselt sisse kirjutatud, saaksid ka selle tulumaksu, mis nendele on ette nähtud?

Aitäh! Kindlasti väga hea küsimus. See muudatus ongi tulnud kohaliku omavalitsuse initsiatiivil kõigepealt, et saaks omavalitsus ise andmeid rahvastikuregistrist täpsustada ehk konkreetselt see olukord, kus inimesed on tegelikult omavalitsuse territooriumilt lahkunud, aga andmeid kustutada justkui ei saa. Väga raske planeerida ette erinevaid töid, erinevaid toetusi, palju on koolikohti vaja, palju on vaja tegelikult lasteaiakohti ja nii edasi ja nii edasi. Aga veel kord: ma olen igati nõus sellega, et omavalitsusel peavad olema ka vahendid, et teenuseid nagu pakkuda ja see on kindlasti väga oluline küsimus, mida saab kindlasti tulevikus arutada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma olen täitsa päri, et seda muudatust on vaja teha. Arvestades Otepää valda, kus ma elan ja kus rahvastikus n-ö sõjapõgenike osakaal on päris suur ja kuna majutusasutusi kvalifitseerus seal üsna hulga ja on selge, et need inimesed ju sinna ei jää. Mul on küsimus: kelle initsiatiivil või millisel kujul neid praegu sinna majutusasutuse konteksti selle omavalitsuse täpsusega sisse kirjutatakse? Miks see reegel on valitud, et meile ei piisa sellest, et me teame, et nad siin on? Miks on vaja omavalitsuse täpsusega elukohta üldse registreerida? Kellele ja mis kontekstis seda vaja on? Me teame näiteks Otepää kontekstis, et need inimesed, seal avalikke teenuseid, lapsi, kooli, töökohti seal pole. Seal on väga palju sõjapõgenikke sellepärast, et seal on majutusasutusi palju. Muus kontekstis me ei eelda, et seal hakkavad tohutud teenused olema. Aitäh!

Aitäh! Ühtepidi on initsiatiiv kohalike omavalitsuste poolt, teistpidi on initsiatiiv olnud ka sotsiaalvaldkonna pool ja loomulikult ka Siseministeeriumi poole pealt. Küsimus on puhtalt selles, et rahvastikuregister on see andmebaas, kus peavad olema kõik andmed nende inimeste kohta, kes Eesti riigis viibivad ja saavad siin mingisugust teenust. Selle näite korral, te ütlesite, et Otepääl võib-olla ei ole neid teenuseid palju praegu ja ka tulevikus ei saa olema. Aga veel kord: rahvastikuregister on Eesti riigis see alusvundament, kus peavad olema andmed inimeste kohta, kes viibivad Eestis. Ja sellepärast polegi küsimus võib-olla mitte niivõrd palju selles, kelle initsiatiiv on, vaid rahvastikuregistri olemus, eesmärk on see, et sinna oleksid kantud andmed inimeste kohta, kes viibivad Eestis.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Olen ka mina seda meelt, et tõepoolest nõus, et seda põhimõtteliselt on vaja. Rahvastikuregister peab olema aktuaalsete andmetega, siin pole mitte mingit kahtlust. Ja tõesti, kas siis ükskõik, kes seda algatab, seda protsessi siis, need muudatused peaks saama sisse viidud. Kuid praegust mulle tundub, et ta jääb natukene poolele teele pidama. Ehk me justkui saame omavalitsuse täpsusega, saame selle probleemi inimeste jaoks justkui lahendatud, aga kaudselt, sest tegelikult ju omavalitsused seda raha nende teenuste eest riigilt ei saa. Ja see tuleks ka kindlasti selle menetlusega läbi teha. Aga mu küsimus nüüd tuleb. Kas te linnade ja valdade liiduga olete seda kooskõlastanud või ei ole? Ma ei leidnud seda tegelikult siit eelnõu juurest.

Aitäh! Linnade ja valdade liiduga on seda teemat arutatud, see ongi nende initsiatiiv. Ma olen ise osalenud sellel nõupidamisel iseenesest, kus see teema üles tuli just nimelt linnade ja valdade liidu poolt, aga ka eraldiseisvalt erinevate omavalitsuste poolt. Tõesti suure murena seda nähti, et andmed ei ole korrektsed rahvastikuregistris. Ja kui me teame täna tõesti, et Ukrainast näiteks on Eestisse saabunud üle 38 000 inimese, kes on siia jäänud, tulevikus kindlasti lähevad tagasi oma koduriiki ehitama, aga mitte kõik nendest kindlasti, siis veel kord, omavalitsuste jaoks on oluline, et andmed oleksid korrektsed. Ainult sellisel kujul saavad nad planeerida oma eelarveid, soodustusi ja nii edasi.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Rahvastikuregister on infopank ja me kõik saame aru, et seda infopanka on vaja täiendada, hoida ajakohasena. Aga minu küsimus tuleb selles valdkonnas, et kui Eestisse jõuab põgenik, sõjapõgenik antud juhul, siis milline on tema motivatsioon. Me peaksime minu arvates tegelema tema motivatsiooniga ennast kuskile sisse registreerida. Sellepärast, et riik teaks paremini, kus mis toimub, kus need isikud asuvad, milliseid teenuseid neile pakkuda. Kas see motivatsioon täna on neile loodud õigusbaasilt, et neil oleks selge vajadus ennast sisse registreerida ja elukoht määratleda, või pigem me tegelemegi sellega, et omavalitsusele anda õigus teatud juhtudel kustutada registrist? Või teistpidi, kui ta kustutatakse isegi, siis mis see motivatsioon on, et ta ennast uuesti registreeriks? Küsin niipidi.

Aitäh! No see motivatsioon on puhtalt see, et kui sellel inimesel endal vahendid puuduvad, et igapäevaselt toime tulla, või ta tahab enda lapsi haridussüsteemi saada mingisuguse konkreetse omavalitsuse territooriumil, siis see ongi esimene motivatsioon. Need avanevad alles siis, kui need andmed on rahvastikuregistrisse kantud, nii et see peab olema selle inimese motivatsioon, et need andmed sinna kanda. Aga jällegi, tänane väljakutse on see, et saada püsiv elukoht ja see, millises Eestimaa piirkonnas see püsiv elukoht on. Sest ideaalne püsiv elukoht on selline, kus on olemas kõigepealt nagu vaba elukoht, töökoht, lasteaiakoht ja koolikoht, eks ole. See peaks olema ideaalis kõige alus, kuhu see inimene lõpuks peaks maanduma. Aga see motivatsioon on puhtalt jah see, et kui sa oma vahenditega toime ei tule ja sul on vaja toetusi saada, ning kohaliku omavalitsuse ülesanne see on, siis see avaneb peale seda, kui inimene on registreeritud rahvastikuregistris ja tuleb välja see konkreetne omavalitsus, kust piirkonnas ta viibib, asub antud hetkel.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsiksin niimoodi, et see seadus on kustutamise registrist kustutamise kohta. Teine pool on registrisse võtmise kohta, nii nagu ka siin on juttu olnud. Me oleme IT-riik. Miks ei võiks need kaks asja ühes seaduses koos olla? Väga lihtne on ju panna sinna registreerimine ka. Sa ei saagi registreerida, kui sul ei ole väga täpset aadressi. Või tullakse selle registreerimise seadusega paari kuu pärast välja? Ma küsin sellepärast, et miks me teeme selliseid poolikuid seadusi, miks me ei vii asju lõpuni ühte seadusse kokku?

Aitäh! Ta ei ole nagu poolik lahendus. Veel kord, täna on loodud võimalus, et teatud olukorras saab inimene registreerida oma elukoha andmed nii-öelda valla, linna või linnaosa täpsusega näiteks. Ja see on lihtsalt praktiline vajadus, et selline võimalus oleks, kuna teistpidi rahvastikuregistri seadus seab ette kohustuse jällegi, et kui sina ei ole ruumi omanik, siis sa ei tohi nagu rahvastikuregistrisse, kui omaniku nõusolekut ei ole, neid andmeid kanda. Samas inimesed peavad meil rahvastikuregistris jällegi teatud olukorras olema. Nii et tegelikult ta nagu lihtsalt lahendab seda olukorda, et tõepoolest, kuidas kustutada. Meil selle registreerimisega täna otseseid murekohti tegelikult rahvastikuregistris ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma tulen ikkagi tagasi selle juurde, et meil on enam-vähem 8000 inimest, kellest on ülevaade, mida nad teevad ja kus nad on, aga 30 000 on Eesti peal kusagil laiali. Te ütlesite, et see selline motivatsioon peaks olema see, et kui kui inimestel ei ole omavahendeid, et toime tulla, siis nad peaksid olema motiveeritud ennast ära registreerima, nagu riigi mõistes, et riigil oleks ülevaade. Aga mida need 30 000 teevad? Kas nad äkki käivad mustalt tööl või kuidas neil neid omavahendeid siis jätkub? Kas te olete selle vastu huvi tundnud? Ma tean, et näiteks Soomes on riigile appi tulnud või riik kasutab ka pankasid, kasutab ka telefonifirmasid. Ütleme, sa ei saa pangakontot avada enne, kui sa ei ole, ühesõnaga, öelnud, kus sa oled või kelle vastutusel sa oled. Kas meil ka mingeid selliseid plaane on? Ikkagi 30 000 inimest on päris suur arv, kes siin lihtsalt kuskil niimoodi ringi loksub, et neist ülevaadet ei ole.

Aitäh! Me ikka teame väga hästi, kes meil siin Eestis on. Selles mõttes, et meil on sisepiiril taastatud piirikontroll ehk siis kõik, kes tulevad üle sisepiiri läbi Euroopa Liidu, need andmed on meil olemas ja need on registreeritud meil piiriületuse infobaasides. Me täpselt teame. Ja välispiiril on nagunii kogu aeg meil piirikontroll ja nende inimeste sisenemine kantakse täpselt samamoodi andmebaasi. Nii et see, kes on siia tulnud, me teame väga hästi. Tõepoolest, need, kes ei ole ennast nii öelda ajutist kaitset taotlenud ja on läinud oma lähedase, oma perekonnaliikme juurde, nende kohta me ei tea, millises konkreetses elukohas keegi täpselt viibib. Ei peagi teadma, sest need inimesed järelikult on siin nii-öelda viisavabalt ja me ei peagi selliste inimeste andmeid teadma, aga me teame, et ta on riiki sisenenud.

Nüüd need, kes on siit edasi liikunud, transiidi mõttes näiteks Soome, ja on oht, et nad on mõlemas kohas näiteks ajutist kaitset taotlenud ja tahavad soodustusi mõlemas riigis saada – see olukord laheneb meil 31. maist, kui tuleb Euroopa Liidu ülene andmevahetus, kus Euroopa Liidu liikmesriigid omavahel hakkavad ka vahetama neid andmeid, kus keegi on ajutise kaitse saanud, et vältida dubleerimist ja maandada neid riske, et keegi tahab võib-olla kedagi petta.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab seda poolt, et palju siis meil neid asustusüksuse täpsusega elanikke registris on. Mis see arv on, kus tegelikult ei minda detailidesse täpselt, vaid öeldakse, et minu asukoht on x küla? Ja nüüd, kui me anname kohalikele omavalitsustele õiguse põhimõtteliselt kehtivuse lõpetamiseks, siis kuidas see toimub päriselus, et kui inimesel ei ole e-posti aadressi sinna kirja pandud, e-Eesti kaudu ta näiteks ei suhtle, kuidas inimene, kodanik saab teada, et tema nii-öelda eksistents selles külas kohaliku omavalitsuse algatusel on lõppenud? Ja ma saan aru, et kui ta selle teate saab, siis ta peaks uuesti asuma tegutsema, et ennast kuskile sisse registreerida. Äkki te lühidalt kirjeldate ja annate vastuse, et palju siis neid on, kes on asustusüksuse täpsusega?

Aitäh! Väga lühidalt: 21 000 inimest Eestis sellised, kellel on elukoht märgitud, noh, ütleme siis, omavalitsuse tasandil. Protsess on lihtne, haldusmenetlusprotsess, nii nagu haldusmenetluse seadustik ette näeb, millised tehiolud ja kuidas sa pead nagu selgitama omavalitsuse poole pealt, kasutada saad neid andmeid, kuhu sul ligipääs on, erinevad infobaasid näiteks. Kui saad inimese elukoha teada, siis sa lihtsalt teavitad teda, ütled, et me alustame sellist protsessi, või inimene siis ütleb, et ups, mul on aadress olemas, ja inimene algatab protsessi, et ta paneb selle nii-öelda aadressi täpsusega sinna. Kui ei saada inimest kätte, siis Ametlikes Teadaannetes omavalitsus selle informatsiooni avaldab. Kui 30 päeva jooksul infot ei tule, siis saab alustada, nii-öelda need elukohaandmed siis kustutada rahvastikuregistrist.

Hea minister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Põhiseaduskomisjonist Marko Torm, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Minister rääkis nii ammendavalt ja sai paljudele küsimustele vastatud. Püüan mitte korrata, võib-olla rõhutada lihtsalt seda arutelu iseloomu, mis meil põhiseaduskomisjonis toimus, ja jõuda ka menetluslike otsusteni.

Tegemist on arusaadavalt esimese lugemisega ja kui peaksin ise hinnangu langetama, siis ütlen, et pigem sellist tehnilist laadi, küll väga oluline ja reaalsest elust tuleneva vajaduse baasil muudatus, aga siiski tehniline muudatus. Nii nagu küsimuste iseloom juba eelnevalt oli, me võiksime siin pikalt rääkida sellest, milline on sõjapõgenike staatus ja kui palju meile peaks üle piiri inimesi vastu võetud saama, aga konkreetse seaduseelnõu baasil rakendada soovitav muudatus on siiski väga konkreetne. Ja puudutab see kannete kustutamist rahvastikuregistri andmebaasist. See vajadus on tulnud omavalitsustelt endilt, mida on, ma arvan, ülioluline rõhutada. Ja kuigi ta on võib-olla rohkem esile kerkinud just sõjapõgenikega seoses ja just tulenevalt nende suhteliselt suurest arvust lühikese ajavahemiku jooksul, mis siia Eestisse on saabunud, siis tegelikult puudutab see loomulikult ka kõiki Eestimaal elavaid inimesi ja meie kodanikke.

Põhjus on väga lihtne. Inimesi, nii nagu minister viitas ka, neid, kes on rahvastikuregistrisse kantud asula, linnaosa või asumi täpsusega, on suurusjärgus 20 000 ja natukene peale. Sõjapõgenike puhul siis me räägime circa 8000 inimesest, kellel on kanne tehtud lühikese aja jooksul rahvastikuregistrisse ja neist 2000 ja natukene peale inimese puhul on kanne olnud täpse aadressiga, ülejäänutel asumi täpsusega.

Probleem on põhimõtteliselt selles, et kui inimene on registris sees, siis omavalitsus arusaadavalt peab arvestama sellele inimesele seadusest tulenevate tagatiste pakkumist: teenuseid, tagatisi, toetusi, nagu öeldud, alates lasteaiakohtadest ja lõpetades toimetulekutoetustega. Ja juhul, kui inimest reaalselt enam selles kas linnaosas või omavalitsuses ei ela, siis tegelikult nende inimeste kajastumine registris sellisena, võib-olla teatud juhtudel ka suurtes arvudes, võib olla ja tõenäoliselt ongi omavalitsusele on kahjulik. Kui sul pole adekvaatseid, tõeseid andmeid, siis tegelikult otsuseid langetada on omavalitsuses on keeruline.

Nii et mina igati toetan seda muudatust. Nagu öeldud juba, see on hästi konkreetne sisuliselt ühe võimaluse loomine omavalitsustele. Ja kui ka küsimustele viidates üle korrata ja vastata omakorda, kuidas see protsess siis peaks toimuma, kuidas omavalitsus saab teadma, et inimest reaalselt seal ei ela ja kas kellelegi liiga ei tehta. Tõepoolest, omavalitsus vaevalt et kipub ise oma registreid muutma ja oma elanikke välja arvama. Tõenäoliselt väga palju energiat selleks tegevuseks niisama ei ole, aga kui seda infot laekub, seda kontrollitakse kas andmebaaside või muude kanalite kaudu.  See võimalus vähemalt peaks omavalitsustel olema, see tundub igati mõistuspärane.

Menetluslike otsuste puhul oli niimoodi, et päevakorda võtmine oli konsensuslik. Esineja isiku osas olid kaks komisjoni liiget vastu ja esimese lugemise lõpetamise osas samuti kaks liiget vastu. Toetasid esimese lugemise lõpetamist härra Kivimägi, proua Loone, härrad Mölder, Odinets, Torm ja Võrklaev, vastu olid härrad Grünthal ja Puustusmaa. Head kolleegid, vastan küsimustele.

Aga tundub, et kõik on selge, küsimusi pole. Tänan! Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun! Seekord fraktsiooni nimel. Esimene lugemine, siis ainult fraktsioonide esindajad.

Lugupeetud istungi juhataja! Kolleegid! Käesolev eelnõu on vaadeldav aegreas ja see aegrida on tegelikult muret tekitav ja isegi hirmutav. See aegrida osundab väga selgelt sellele, et 30 aastat Eestis kehtinud sisserändepoliitika, rahvastikupoliitika, rahvusriigi ülesehitamise poliitika on küsimärgistatud, on rünnaku all. Võib-olla ei olekski selle konkreetse eelnõu pärast vaja siin nii palju muret tunda, kui me ei näeks teisi ohumärke. Alles äsja võeti vastu meil siin koalitsiooni survel seadust rikkudes – häbi selle eest Riigikogu juhatusele, häbi Riigikogu õigusekspertiisile –, võeti vastu välismaalaste seadus, mille president, kes demonstreeris sellega, et ta ei ole iseseisev arbiiter, vaid marionett, ka teisel katsel välja kuulutas.

See kõik on häbiväärne, see kõik on murelikuks tegev, sest see näitab, et see, mida on kogu aeg siin saalis korrutatud, et Eesti on õigusriik, ei pea paika. Seadust võib tuimalt rikkuda. Seda teeb seadusandja ise. Ja sellele ei pööra tähelepanu ka see, kes peaks olema seaduserikkumise kaitsevall, ehk president. See kõik on, see kõik on kole lugu.

Ja nüüd on meil siin eelnõu, mis sisuliselt paneb kohalikele omavalitsustele rahvastiku arvepidamise kohustuse. Kas te nalja teete või? See arvepidamine peab toimuma juba piiril. See arvepidamine peab toimuma rahvastikuregistris. Politsei‑ ja Piirivalveamet peavad head seisma selle eest, et me teame täpselt, kes Eestisse tuleb, kauaks ta siia jääb, mida ta siin teeb, missugune on tema taust, kas ta on meile julgeolekuoht, millal ta ära läheb. 

Küsimustele vastates minister minu ühele küsimusele vastates ütles umbes niimoodi, et jaa, neid tuleb küll, aga neid läheb välja ka nii palju. Aga mis me oleme siis mingi voolik või? Kas Eesti on mingisugune rahvastikuvoolik, et kusagilt sealt idast, avarustelt tuleb, voolab läbi Eesti, voolikus on paar auku ka sees, sealt pudiseb natukene tilk tilga haaval, jääb meile ka siia põrandale ja siis ülejäänud voolikust paiskub kuskile mujale see põhimass torust välja.

No see ei ole ju normaalne jutt, see ei ole ju normaalne poliitika tegemine. See viitab sellele, et tegelikult meil Siseministeerium ja Politsei‑ ja Piirivalveamet võtab oma kõige olulisemat kohustust formaalselt.

Ma tean väga hästi, et loll on see, kes põhjendusi ei leia. Minister tuleb siia pulti pärast ja ütleb, et kõik on vale, mida Helme rääkis, tegelikult on kõik kõige paremas korras. Nagu, ma ei mäleta, missugune valgustusaja filosoof see oli, John Locke vist, kes ütles, et me elame kõikidest mõeldavatest universumitest kõige paremas. Vaat Eesti Vabariik on selle kõikidest mõeldavatest universumitest kõige parema kõige parem osa veel. Ja seda loomulikult tänu meie praegusele päikesetõusuvalitsusele. Nii et noh, ma tean, et kõik lükatakse ümber.

Eile me saime kuulda siin jälle, kuidas plärtsus päikesevalitsuse juht sellest, kuidas EKRE peab siin mingisugust tõupuhtuse registrit, ja mingit äärmiselt rumalat, alatut, valelikku juttu aeti. No see ei häiri just nagu kedagi, see ei häiri just nagu kedagi.

Aga mis häirib ja mis peaks häirima, peaks häirima ka härra ministrit, peaks häirima nii, et tal sõna otseses mõttes seljanahk kogu aeg sügeleb, on see, et Eesti venestub, päevast päeva venestub. Ja eile ma vaatan "Aktuaalset kaamerat", mida ma vaatan sügava tülgastusega, sest see on ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit. 

... sest see on langenud "Vremja" kõige madalamale tasemele, siis kui oli juba täielik stagnatsioon ja "Vremjast" tuli lauspropagandat. Noorem põlvkond ei mäleta üldse, mis see "Vremja" on. Aga meie rahva hulgas KannelMeediaks nimetatud "Aktuaalne kaamera", see teeb täpselt sellist vremjalikku propagandat. Ja seal vremjalikus propagandas oli siis see jälle, järjekordselt pisarakiskumise lood sellest, kuidas Ukraina sõjapõgenikel on nii raske Eestis tööd saada. Mõtle, neilt tahetakse eesti keelt! Mõtle, kui õudne! Eesti Vabariigis, 30. taasiseseisvumisaastal tahetakse, et nad oskaksid eesti keelt! Medõed, kes lähevad kuskile haiglatesse, kujutad sa ette, nad ei saagi seal vene keeles, nad peavad hakkama, neil peab mingisugune tugipersonal olema seal, kes aitab neil hakkama saada, sest nad ei oska eesti keelt. Isegi mingi kaubalaadija kusagil seal Maximas, ka temal on kõrval mingisugune tugiisik, kes aitab hakkama saada ilma eesti keeleta.

Kulla sõbrad, see on ju rahvusriigi hävitamine! Kas te aru ei saa? 40 000 venekeelset inimest kahe ja poole kuuga on Eestisse tulnud ja me muretseme nende pärast. Ja siis on valitsuskriis sellepärast, et üks erakond, õigemini kolm erakonda või isegi neli, vabandust, neli erakonda tahavad lastetoetust tõsta. Mõtle, missugune tohutu skandaal! 250 miljonit sõjapõgenikele nigu mutta, nagu öeldakse. Aga oma lastele, oma naistele? Ei, seda raha me ei leia, see on tuleviku arvelt. Seda hakkavad needsamad lapsed ja lapselapsed kinni maksma. See on ju skandaalne lihtsalt.

Selline erakond ei tohi riiki juhtida ja ega ta ei juhi ka kaua enam. Sest eks need sõjapopulaarsuse õied kukuvad ka maha ja varsti kukuvad maha ja inimesed hakkavad aru saama, missugust katastroofi neile küpsetatakse.

Ja härra minister, ma pöördun personaalselt teie poole. Olge nüüd ikkagi minister, tegelege poliitilise juhtimisega. Ja kui teile ei sobi see venestamiskurss, mis Reformierakonna juhtimisel on Eestis ette võetud, siis protestige, pange käsi vahele, teil on alluvaid seal, teile alluvad kaitsepolitsei, mis peaks väga selgelt ütlema, et, kulla sõbrad, meile tuleb umbes 200 inimest päevas Venemaalt üle piiri ja me ei näe mingit julgeolekuriski. Kaitsepolitsei allub, Politsei‑ ja Piirivalveamet allub teile. Võtke nüüd see asi tõsiselt käsile ja pange piir kinni. Kontrollige neid, kes siia tulevad. Kontrollige neid, kes siin juba on. Ja ärge lammutage rahvusriiki, ärge lammutage eesti keelt ja eesti keele positsiooni. Muide, päikesetõusuvalitsuse juht sai eile hakkama ju erilise geniaalsusega. Ta nimelt teatas, et Eesti rahvaarvust 85% moodustavad eestlased. (Juhataja helistab kella.) No oleks see vaid nii! Aitäh!

Rohkem läbirääkimistel kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Rohkem teisi ettepanekuid ei ole, järelikult oleme esimese lugemise lõpetanud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. mai kell 17.15.

Meie viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud väetiseseaduse, kemikaaliseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 614 esimene lugemine. Palun kõnetooli maaeluminister Urmas Kruuse.

Austatud, istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Teie ees on väetiseseaduse, kemikaaliseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on viia väetiseseadus, kemikaaliseadus ja toote nõuetele vastavuse seadus kooskõlla Euroopa Liidu uue väetise määrusega, mis asendab seni kehtinud määrust, millega reguleeriti peamiselt mineraalväetiste tootmist ja turuleviimist. Uus Euroopa Liidu väetisemäärus on osa 2015. aasta lõpus Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud ringmajanduse paketist, mille eesmärk oli Euroopa Liidu konkurentsivõime ja jätkusuutliku majanduskasvu suurendamine ning uute töökohtade loomine. Euroopa Liidu väetisetoodete määruse üheks poliitiliseks eesmärgiks on soodustada kooskõlas ringmajanduse mudeliga Euroopa Liidu päritolu orgaanilistest või teistest toormetest, näiteks loomsetest kõrvalsaadustest saadud väetiste tootmist, muutes mitmed kõrvalsaadused ja jäätmed taimedele toitaineks ning vähendades seeläbi sõltuvust imporditavatest toorainetest. Euroopa Liidu väetisemäärusega ühtlustatakse ja ajakohastatakse Euroopa Liidu turustatavate väetiste tootmise- ja kvaliteedinõuded ning ühtne turg avaneb toodetele, nagu mineraal- ja orgaanilised väetised, orgaanilis-mineraalsed väetised, mullaparandajad ja nii edasi.

Seega, kehtiva õigusega võrreldes laiendatakse oluliselt reguleerimisala. Senine tooteuuendust pärssiv eeldefineeritud väetiseliikide loetelul põhinev süsteem asendatakse paindlikumaga, linaarmajanduse mudelil põhinev tootmine asendub ringmajanduse mudelil põhinevaga ning esmakordselt kehtestatakse Euroopa Liidu ülesed raskmetallide piirnormid väetistele. Põhilised Euroopa Liidu väetisetoodete turustamist reguleerivad sätted on edaspidi esitatud vahetult kohaldatavas Euroopa Liidu väetisemääruses. Samas jätkub valikuline väetiseturu reeglite ühtlustamine ehk liikmesriikidel on siseriiklike reeglite säilitamise võimalus ja väetisetootja peab valima, kas toodab siseriiklikele nõuetele vastavat väetist või viib oma tootmisprotsessid Euroopa Liidu väetisemääruse nõuetega kooskõlla. Esimesel juhul saab väetisi turustada üksnes Eestis, teisel juhul aga kogu Euroopa Liidus.

Niisiis, eelnõuga kavandatu kohaselt täpsustatakse väetise mõisted, muutub ühtlustatud Euroopa Liidu reeglite kohaselt toodetud väetise puhul majandusteatega esitatav info, muudetakse järelevalvepädevusi, muudetakse karistussätteid, ajakohastatakse kemikaaliseadust ja toote nõuetele vastavuse seadust ning parandatakse õigusselgust. Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad neid väetisetootjaid, kes soovivad oma toodangut toota ja turustada Euroopa Liidu väetisetoodete määruse kohaselt. Samas uute väetisetoodete turule jõudmine võtab aega, sest neid on vaja esmalt analüüsida ja hinnata. Euroopa Liidu väetisetoodete turule tulemise eelduseks on vastavushindamise asutuste tekkimine, kuid see protsess edeneb tegelikult Euroopa Liidus natuke aeglaselt. Esmajärjekorras tulevad uue regulatsiooni alusel turule pigem sellised väetised, mida kehtetuks tunnistavate Euroopa Liidu reeglite alusel juba turustatakse. Lisaks säilib siseriiklikele nõuetele vastavate väetiste turustamise võimalus. Euroopa Liidu väetisetoodete määrus ja väetiseseadus väetiste kasutamist ei reguleeri, kuid muudatused võimaldavad uute väetisetoodete turuletoomist ja väetise nomenklatuuri märgatav suurenemine on väetisekasutajate vaadates positiivne.

Tänan tähelepanu eest! Loodan, et Riigikogu menetleb seda vastavalt korrale. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Siin on sellised huvitavad trikid. Aga ma küsin teilt, et Maaeluministeeriumi kodulehel on väetise definitsioon: aine või valmistis, mida kasutatakse taimede varustamiseks toitainetega. Ja nüüd tuleb selline uus loom sinna sisse – vabandust minu väljendi pärast – nagu "väetisetoode". Palun defineerige väetise kõrval ka väetisetoode eesti keeles.

Väetisetoode on toode, mille eesmärk on varustada taime toitainetega ja parandada nende toitainete omastamist.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin natuke laiemalt. Siin veel eelmine aasta me rääkisime sellest, et Euroopa Liidus on kavas nüüd tõesti väetiste kasutamist vähendada –  see ei olnud mitte ainult väetised, vaid ka pestitsiidid – ja jagada kõikidele nagu ühtse protsendiga seda kohustust. Need, kes, võiks ju piltlikult näiteks tuua, on ülekaalulised ja kes on alakaalulised, kõigile võrdselt, et tõmbame nüüd teie ... 50% alla. Kuidas sellega praegust arengud on ja kas see eelnõu, mis siin ka võtab direktiive üle, ka kuidagi otsapidi nende küsimustega kokku puutub?

Ütleme niimoodi, et puhtalt juriidilises mõttes ta otsapidi kokku ei puutu. Aga loomulikult, see, mis puudutab üldse perspektiivset väetise kasutamist, ühiskonna selline tervikootus ja keskkonnaootus on see, et väetisi kasutatakse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Aga see, millele te viitasite, te viitasite ju meie läbirääkimistele Euroopa Komisjoniga lähtuvalt nendest üldistest eesmärkidest. Ja ei ole ju mingi saladus, et puhtstatistiliselt on Eesti riik, kes Euroopaga võrreldes keskmiselt kasutab vähem väetisi. Ja minu arvates on see ühelt poolt väga hea näitaja ja sellega tuleb edasi tegeleda. Selle seaduse sisuline mõte on see, et avardada võimalusi erinevate väetise kasutuselevõtuks, kaasa arvatud näiteks loomsete kõrvalsaaduste kaudu, et tekiks selgelt rohkem ringmajandust, mitte seda, et teatud toote tootmise protsessis tekib jääde, mis tuleb näiteks prügimäele viia või maksta tema eest keskkonnatasu ja nii edasi ja nii edasi. See on laiem haare, miks seda muutust selgelt vaja on.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Vaieldamatult kogu meie senine väetise majandamine tuleb uues olukorras üle hinnata. Ja kõik see, mille nimi on ringmajanduse mudeli sissetoomine, on ju õige. Aga nüüd, kas te olete hinnanud seda asja, et kui nüüd liikmesriigid hakkavad tooma välja oma kohalike väetiste elemente, mida kooskõlastada näiteks, et kuivõrd keeruliseks võib see bürokraatia minna, kas Euroopa Liidu bürokraatia nagu hammustab selle läbi? Olete te neid riske vaadanud ka, kus mingite kooskõlastamiste selline ajaline kava läheb väga pikaks? Sest ma iseenesest nagu teoreetiliselt toetan kogu seda lähenemist, aga lihtsalt see, kas mingi kooskõlastamine ei lähe vastuollu siis nelja aastaajaga.

Aitäh, auväärne küsija! Nii nagu ma oma ettekandes märkisin, väetisetoodete turule tulemise eelduseks on vastavushindamisasutuste tekkimine, mis on tegelikult selgelt aeganõudev protsess. Aga kui kirjeldada seda, miks oleks oluline, et on võimalik ettevõtjal väetist tuua turule nii siseriikliku regulatsiooni järgi kui ka Euroopa Liidu regulatsiooni järgi, on just see võimekuse ja vajaduse balanssi viimine. See tegelikult tähendab seda, et kui me vaatame ka Eesti kontekstis, siis kindlasti meil teatud komponendina saaks ja on kasutusele võetud nii põlevkivi kui ka lubjakivi ja muude tuhkade seotud asjad. Nii et selle tõttu siseriikliku regulatsiooni säilimine ja võimalus on kindlasti hästi oluline. Aga ettevõtjal on nüüd võimalus hinnata, millise regulatsiooni alusel ta tahab seda teha. Ja kui ta valib siseriikliku, siis see tähendab, et siseriiklikult on see võimalus tal tekkinud. Ja kui ta valib üleeuroopalise, siis on tal võimalus kogu Euroopas turustada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! 16. juulil hakkas kehtima see väetisetoodete määrus, mis on juba kolm aastat tagasi vastu võetud. Aga nüüd tomatid või kartulid – pole vahet, kuidas me neid nimetame – tahavad väetamist, [ükskõik,] kas ta on väetis või vätisetoode. Nagu ma loen siit, võib üks ja sama tehas toota nii väetist kui ka väetisetoodet. Väetis on see, mida võib Eestis panna aeda või põllule, aga väetisetoode [on see], mida võib ka mujal kui Eesti põldudel kasutada. Aga nagu ma aru saan, võib väetise sisse surada elavhõbedat, arseeni, raskemetalle ja nii edasi, mida Eestis kasutada, aga väetisetootes on nende ülempiir paika pandud. Samas need tooted, mida kasvatatakse nii Eestis põldudel kui ka Poola ja Euroopa Liidu põldudel, liiguvad edasi-tagasi. (Juhataja helistab kella.) Kuidas on ministeerium arvestanud seda segapudru, mis hakkab tekkima siin, et üks ja sama tehas võib toota nii väetist kui väetisetoodet, aga hiljem toodang läheb sinna ja takka, jõuab inimeseni ikka?

Aitäh! Alustades teie küsimuse lõpust, siis see on ju sama loogiline kui see, et piimatehas võib toota piima ja võib toota piimatooteid sõna otseses mõttes. Need protsessid on eraldatud, lahutatud ja vastava kontrolli all ja vastavad nõuetele, selles mõttes ei ole midagi hullu. Samas, selle täienduse tegemise järel on mõistetega edaspidi hõlmatud lisaks väetistele igasugused taimede biostimulaatorid, mullaparandusaineid ja nii edasi ja nii edasi. See tegelikult tähendab seda, et see seadus läheneb sellele kompleksselt. Aga see, mis te viitasite erinevatele raskemetallidele, siis tõepoolest Euroopa Liidu üleselt need piirnormid kehtestatakse a priori uue seaduse järgi, aga see ei tähenda, et eelnevalt tooted oleks olnud ebamõistlikult täis kõikvõimalikke raskemetalle, mis teiste seadustega on reguleeritud. Nii et selles mõttes muutuvad asjad kindlasti selgemaks ja paremaks ka ettevõtja poolt vaadatuna.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma jätkan Euroopa Liidu lainel oma küsimusega ja küsin meie rohepöörde kontekstis. Ehk me teame, et väetasid on üks nendest kaubagruppidet, mis langesid ka piirikaubanduse alla. Ja tõepoolest, see oli probleem juba enne seda, kui Venemaa nii laiaulatuslikult Ukrainale kallale tungis, kuigi ta oli juba aastaid Ukraina seljas sõitnud ja sõda pidanud. Ega siin saalis ei ole ka keegi suutnud vastata, kuidas me nüüd ohjame seda kolmandate  riikide väetiste Euroopa Liidu turule jõudmist, et nad oleksid õiglaselt maksustatud. Kas antud juhul nendes direktiivides seda üritatakse teha või on ikka löödud käega, et see tuleb iseenesest?

Aitäh, lugupeetud küsija! Kuigi see ei ole antud seaduse teema, aga ma küsimust mõistan ja saan aru, et kontekst on oluline. Kogu läbirääkimiste protsessis see, mis puudutab võimalikku energiapöörde ja selliste kõrgendatud keskkonnatingimuste või nõuete elluviimist, on plaanis Euroopa Liidul rakendada teatud kvootide süsteemi, mis peaks tagama võrdse konkurentsivõime meie tootjatele, mis puudutab erinevaid keskkonnanõuded, kaasa arvatud, nimetame seda üldnimetajaga jalajälg. Need määrused on ju selles mõttes väljatöötamisel. Aga mis puudutab Euroopa, kaasa arvatud Eesti suurt sõltuvust näiteks Venemaa väetistest, see oli ligi 70%, siis kogu Euroopa, kaasa arvatud Eesti ettevõtjad otsivad sellele alternatiive. Ja üks osa oli seotud kõrge gaasi hinnaga, mis viitab sellele, et teatud väetised võivadki jääda üsna kõrgeks sisendina.

Samas, teiselt poolt, kui me räägime puhtalt näiteks teraviljakasvatusest ja sellest, siis on ka teravilja hinnad piisavalt kõrged, et võiks kompenseerida. Kuigi jah, konkreetse ettevõtte tasemel see tasakaal võib olla positiivne, mõnel juhul negatiivne või nullis, seda ei saa makromajanduslikult kindlasti öelda. Aga on mõeldamatu, et me paneksime enda ettevõtted lihtsalt sellistesse konkurentsi tingimustesse, kus nad on täiesti ebaõigelt koheldud. Nii et sellisel puhul neid Euroopa Liidu eesmärke ellu viies on tasakaalustav moment, räägime kunstlikult või piltlikult, piiri peal, ääretult oluline. See puudutab just seda võimalikku keskkonna jalajälge ja nii edasi, ja nii edasi. See tähendab tegelikult seda, et hakatakse jälgima terves ahelas seda, millised on need keskkonnatingimused või mõju keskkonnale, kus seda toodet ja mil viisil on toodetud. Aitäh!

Ivari Padar, palun!

Lugupeetud härra minister! Üks vana teema, mille võiks üle rääkida selles kontekstis. Kõik me teame, et enne Euroopa Liitu me kasutasime, riigielarves põllumajandusministeeriumi eelarvereal oli teema "Põldude lupjamine ja tuhakasutus". Ja nüüd, Euroopa Liidu järgselt on meil olnud vaidlus selle üle, et kas see on lubatud või lubamatu riigiabi ehk kas tuhk on väetis või ei ole väetis. Kui kaugele see vaidlus praegusel juhul on läinud ja kas antud seaduse kontekstis näiteks põlevkivituhk võibki olla väetiselaadne toode?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägime uuest eelarveperioodist ja lupjamisest, siis on selge see, et keskkonnasõbraliku majandamise toetuses on valitav lisatoetus seotud happeliste muldade lupjamiseks. Ja ma räägin planeeritud ühikusumma on umbes 50 eurot hektarile, aga seda lupjamist ei toetata sel juhul, kui põllu põhimuld on üle 30% ulatuses turvasmuld. Nii et ta selles komponendis on sees. Mis puudutab teaduse ja ettevõtluse koostööd selleks, et põlevkivituhka paremini ära kasutada tulevikus, siin ma ütleksin seda, et uuringud ei ole kindlasti lõppenud. Ja see seaduse raam, mis kogu Euroopas praegu vastu võetakse selles mõttes, mis puudutab ka meie parlamendi menetlust, siis see annab võimaluse tulevikus sarnaseid tooteid toota, kui teatud teised keskkonnanõuded on täidetud.

Hea minister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Palun nüüd maaelukomisjonist Andrus Seeme.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma tänan ministrit väga sisuka ettekande eest ja ministeeriumi töötajaid, kes ka meil komisjonis tegid ettekande. Maaelukomisjon arutas seda seaduseelnõu kahel istungil. Esimesel istungil, see oli 9. mail, andsid meile ülevaate Maaministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu ja taimetervise osakonna juhataja asetäitja Tarvo Järve. Siinkohal ma arvan, et ma ei hakka neid asju siin lahti rääkima, sest mulle tundub, et minister täna tegi palju sisulisema ettekande koos küsimuste-vastuste vooruga, kui me komisjonis arutasime.

Teisel komisjoni [istungil], see oli 10. mail, tegi maaelukomisjon menetluslikud otsused. Komisjoni liikmed Merry Aart, Ivari Padar, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Aivar Viidik ja Tarmo Tamm, komisjoni esimees. Põhimõtteliselt oli ainult Helir-Valdor Seederil küsimus, miks lühendada muudatusettepanekute tegemise tähtaega viiele päevale. Komisjoni nõunik Marin Daniel sõnas, et Riigikogu kodu- ja töökord seda võimaldab.

Ja siis tehtigi menetluslikud otsused. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni liige, siinkõneleja (konsensuslik otsus). Kõik, kelle ma ette lugesin, osalesid. Teine punkt, teha ettepanek võtta eelnõu 614 täiskogu päevakorda täna (konsensuslik otsus). Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (ka konsensuslik) ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 24.05.2022 kell 17.15. Poolt 5, vastu 1 (Helir-Valdor Seeder) ja erapooletuid 0. Aitäh!

Paistab, et küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 614 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid ei näe. Sellega oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. mai kell 17.15. 

Meie kuues päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni esitatud "Riigikogu otsuse "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" muutmine" eelnõu number 616 esimene lugemine. Palun ettekandeks keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Esitasime siis keskkonnakomisjoni poolt  "Kliimapoliitika põhialuste aastani 2050" muutmise ettepaneku ja tutvustan teile ettepaneku sisu ja menetluskäiku Riigikogu keskkonnakomisjonis.

Kliimapoliitika põhialused on vastu võetud 2017. aastal 5. aprilli otsusega. Põhialused võeti vastu riigieelarve seaduse § 20 lõike 1 alusel ja põhialustega lepiti kokku Eesti kliimapoliitika pikaajalises visioonis, valdkondlikes ja kogu majandust hõlmavates poliitikasuundades, mis seavad meie teekonna aastani 2050 kliimamuutuste leevendamiseks. Ja meie eesmärk, mis oli kokku lepitud selles esialgses versioonis, oli vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80%  võrreldes 1990. aastaga. Ja tänaseks on astutud sellised sammud, millega tegelikult on otsustatud saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus. Seda oleme me teinud nii Euroopa Liidu tasandil, kus oleme kiitnud heaks sellise pikaajalise strateegilise visiooni "Puhas planeet kõigi jaoks". See oli 2019. aastal Vabariigi Valitsus, toonane valitsus kujundas seisukoha, mille Riigikogu nimel samal aastal 14. oktoobril Euroopa Liidu asjade komisjon kinnitas ja sellega Eesti toetas kliimaneutraalsuse eesmärgi seadmist Euroopa Liidu üleselt aastaks 2050. Samuti on selle praeguse valitsuse tegevusprogrammis kirjas, et töötatakse välja kava kliimaneutraalsuse saavutamiseks Eestis aastaks 2050 ja seatakse see riiklikuks eesmärgiks. Mis on veel oluline, samuti alustas tööd riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" koostamist Riigikogu ja toonane valitsus ja kiitis siis heaks Riigikogu aastal 2021. Tegelikult ka selles strateegias, mille ülevaateid erinevates valdkondades me oleme hiljuti siin kuulnud, eile õhtul, hilisõhtul just kuulsime ka keskkonnaministri ülevaadet, ka seal on siis tegelikult, oleme me juba seadnud eesmärgiks kliimaneutraalsuse aastaks 2050.

Selle meie eelnõu sisu ongi sõnastada ümber ehk siis kaasajastada kliimapoliitika põhialuste dokumenti, sõnastada ümber põhialuste punktid 1 ja 2, tagades kooskõla nende eelnevalt mainitud, juba heaks kiidetud dokumentidega ehk siis seada kliimaneutraalsuse eesmärk Eestis siis aastaks 2050.

Ja teise ettepaneku, mis me teeme, on siis võtta kliimapoliitika põhialustest välja punkt 11, mis käsitleb konkreetsemalt põlevkiviga seonduvat, kuna teisi energiakandjaid niimoodi põhialuste tekstis eraldi välja toodud ei ole. Samuti on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium energiamajanduse arengukavas täpsemalt sõnastamas, mil moel põlevkivi roll energeetikas siis kujuneb aastani 2035.

Ja see eelnõu, mille me esitame, on kooskõlastatud nii Keskkonnaministeeriumi kui Riigikantselei strateegiabürooga.

Nüüd lühidalt arutluskäigust komisjoni istungil. Komisjonis oleme käsitlenud teemat kahel korral. Kõigepealt arutasime eelnõu 2. mail. Osalesid kõik komisjoni liikmed ja selgitasin tausta lühidalt. Taust sama, nagu siin teile tõin, et on vaja kliimapoliitika põhialused kaasajastada ja viia kooskõlla "Eesti 2035" strateegiaga ja Euroopa Liidu ülese kliimaneutraalsuse eesmärgiga. Ja samuti oli meil kohal Triin Reisner Riigikantselei strateegiabüroost, kuna Riigikantselei teatavasti tegeleb selliste suurte arengudokumentide, kogu selle ülevaatega, kuidas selline pikaajaline planeerimine riigis käib. Triin Reisner arvas, et eelnõu on kindlasti asjakohane ja vajalik ja mitmed huvigrupid on ka soovinud kliimapoliitika põhialuste dokumendis valdkonnapõhiste eesmärkide seadmist. Aga see on protsess, mis on tõepoolest pikaajaline ja vajab eraldi arutelu. Samuti arutasime seda, et kuna kliimapaketi läbirääkimised hetkel on käimas ja tõepoolest nii Riigikogu arutelude ajal kui valitsuse arutelude ajal on väljendatud seda soovi, et oleksid selged valdkondadepõhised eesmärgid seatud, siis kindlasti see üks viis edasi minna on rohepoliitika juhtkomisjoniga koostöös selline valdkondlik täpsem plaan välja töötada, ent ei pruugi see olla kindlasti mitte Riigikogu dokumendina vastuvõetav, siis "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" dokument, mis on tõepoolest selline nii-öelda põhialuste dokument ja mis peaks olema ka "Eesti 2035" strateegiaga loomulikult kooskõlas.

Siis Peeter Ernits leidis, et tegemist on teatud mõttes justkui kosmeetilise muudatusega. Ma kindlasti ei peaks seda isiklikult kosmeetiliseks muudatuseks, pigem tõepoolest on see selles mõttes, et sisuliselt me oleme juba mitmes valitsuses selle eesmärgi teistes dokumentides nii-öelda heaks kiitnud, küll aga põhialused on vaja ikkagi ka kaasajastada. Ja samuti Peeter Ernits leidis, et ei peaks punkti 11 välja võtma. Ja arutasime siis pisut ka selle üle, miks siis seda soovime teha. Ja samuti oleme seda ettepanekut arutanud ka, see on tegelikult keskkonnaminister on tulnud ka selle ettepanekuga, et niimoodi võiks teha ja põlevkiviküsimused ikkagi täpsemalt ka energiamajanduse kavas lahti kirjutada. Ja samuti Triin Reisner lisas, et Riigikogu tasandil on vastu võetud "Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016–2030" ja selle punkti väljajätmine ei tähenda põlevkivi kasutamise lõpetamist. Ta leidis tõepoolest, et dokumendis on ebaproportsionaalne mainida ainult põlevkivikasutust, kuna teisi energiaallikaid pole selliselt välja toodud. Ja mainis ka seda, et energiamajanduse uus arengukava tõepoolest Riigikogus arutlusele tuleb.

Jah, see oligi tegelikult minu poolt enam-vähem ... Aa, siis oli meil muidugi ka teine koosolek, vabandust, et oleksime nüüd täpsed, 3. mail. Tegime menetluslikud otsused kõigepealt, siis oli ka väike arutelu, eelnes siiski otsustele. Peeter Ernits uuris, kas iga uus valitsus hakkab muutma kliimapoliitika põhialuste otsust. Ta leidis ka, et see on sõnastatud liiga üldiselt ja tegemist on justkui liiga kauge eesmärgiga. Mina komisjoni esimehena kinnitasin, et tegemist ei ole valitsuse poolt algatatud eelnõuga, vaid see on tõepoolest Riigikogu dokument ja selle muudatuse algatame meie keskkonnakomisjonina.

Otsustasime esitada eelnõu täiskogule 10. maiks, 10. mail sisse anda. Poolt oli 6 liiget, vastu 1. Ja juhul, kui Riigikogu juhatus võtab eelnõu menetlusse ja määrab juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni, tegime ettepaneku võtta eelnõu esimene lugemine täiskogu päevakorda 17. mail, samuti poolt 6, vastu 1. Veel tegime otsused määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27. mai kell 12, samuti 6 : 1, ja kui eelnõu esimene lugemine toimub 17. mail, siis teha ka ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti häältega 6 : 1, ja juhtivkomisjoni esindajaks määrata Yoko Alender, samuti hääletustulemus 6 : 1. Nüüd vist sai küll kõik edastatud. Heameelega vastan küsimustele.

Aitäh! On küsimusi ka. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kliimapoliitikat me oleme siin ka varem mitu korda arutatud ja tõepoolest üritasime ka suuremat debatti tekitada "Eesmärk 55" osas, aga paraku see jäi rohkem Euroopa Liidu asjade komisjoni kui siia saali. Teema iseenesest vääriks kindlasti väga laiapõhjalist arutamist ja mõneti on kahetsusväärne, et me siin nii põhimõttelisi küsimusi, nagu praegu nende muudatuste näol me suhteliselt väikeses ringis teeme. Aga minu küsimus tuleb nüüd. Tõesti, me viime kahte muudatust sisse, jätame põlevkivi välja ja suurendame oma ambitsioone. Mis see kõik rahas tähendab? Kas seda on keegi nagu muudatuste poolt arvestanud ja kas keegi on mõelnud, kuidas praegu käimasolev Vene agressioon kogu seda protsessi mõjutab? Või on see lihtsalt üks loosung, mille me vastu võtame?

Aitäh küsimuse eest! See, kas see on lihtsalt loosung, on meie kõigi teha – see, mis saab edaspidi. 2019. aastal, enne kui Eesti kiitis heaks Euroopa Liidu ülese ja 2035. arengustrateegias sõnastatud kliimaneutraalsuse eesmärgi, telliti ka selline analüüs Stockholmi keskkonnainstituudilt. Põhjalikult analüüsiti, kas kliimaneutraalsuse eesmärk aastaks 2050 on Eestis tehniliselt tehtav, milliseid võiksid olla need kulud. Selle analüüsi kokkuvõtet tutvustati ka siin siin saalis, kui ma ei eksi. Minu meelest tutvustati ka suures saalis, ma võin muidugi eksida, aga keskkonnakomisjonis kindlasti ja fraktsioonides käidi seda tutvustamas. Ja mis seda kulupoolt puudutab, siis see kokkuvõte oli selline, et tehniliselt see kõik on võimalik. Loomulikult on see vajalik, aga seal tõdeti ka, et mida hiljem peale hakkame, seda kallimaks läheb. Summa, mida välja toodi, oli 17 miljardit aastani 2050. Need on sellised üldised andmed. Ja loomulikult olud muutuvad pidevalt.

Aga seda, kuidas mõjub sõda, loomulikult analüüsitakse pidevalt ministeeriumides. Aga ma arvan, et ega seda ju täpselt ennustada ei oska keegi. Muidugi see kogu minu vastus, seda me komisjonis ei arutanud ja ma peaksin jääma komisjoni arutelu juurde. Aga see on tõesti nii huvitav teema, et minu meelest võib-olla siiski on õige siin seda arutelu pidada. Minu isiklik arvamus on, et sõda tegelikult kiirendab väga paljusid neid protsesse. Sõda on meile väga valusalt toonud kätte selle reaalsuse, selle arusaama reaalsusest, et ressursid ei ole ammendamatud. Suure osa loodusressursist me oleme viimase 20 aasta jooksul ära kasutanud, 40% loodusressursist. Toodang inimese kohta tõepoolest 20 aastaga on kahekordistunud, inimesi on ka veel juurde tulnud väga palju. Rahvastiku kasv on meeletu.

Sellisel moel edasi ei saa ja jälgides väga pingsalt üle maailma kliimadebatti, energeetikadebatti, mulle tundub, et sõda kiirendab. Ka vabariigi president esines sellise avaldusega tööandjate keskliidu rohepöördekonverentsil hiljuti. Aitäh!

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Kliimaneutraalsus on selline väga huvitav asi, see on väga pikk protsess, seal on väga palju positiivset ja negatiivset, sõltub väga palju liikmesriigist ja selle tingimustest. Neid argumente ei jõuagi ära vaielda, kes on poolt ja kes on vastu. Aga minu küsimus on selline: milline on seos kliimaneutraalsuse ja toidu tootmise vahel? Kas on mõni analüüs tehtud [selle kohta], mis see meile kaasa toob? Mina näen siin väga palju negatiivset, kui me niimoodi läheme tasakaalust väljas selle poole. Kindlasti oleks siin vaja mingeid analüüse. Kas on olemas analüüsid ja kui on, siis kus nendega tutvuda saab?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti oli toidu tootmine osa ka sellestsamast Stockholmi Keskkonnainstituudi analüüsist, mis 2019. aastal koostati. Võib-olla see põhiline vastuolu, millest siin ka eile ministri ettekande ajal oli juttu, see kõige suurem selline baasiline vastuolu elurikkuse ja teiselt poolt loodusressursi kasutamise vahel, et kus on see tasakaal. Ühest küljest on meil vaja põllumaid tõepoolest toidu tootmiseks, meil on vaja metsasid puiduressursi kasutamiseks, teha pikaajalisi tooted, et heitmeid siduda. Teiselt poolt on loodusel vaja säilitada liigiline mitmekesisus ehk elurikkus, mis on ka sellesama protsessi tulemusel, et inimkond on väga kiiresti paisunud ja väga agaralt loodusressurssidega toimetab, kadumas. Eestis muidugi toidu tootmine, ma julgen väita, pole nii intensiivne nagu paljudes teistes maailma piirkondades ja me oleme ikkagi üsna looduslähedane riik ja meil on väga suur ja hea potentsiaal toitu toota ka väga looduslähedastel viisidel, mahepõllumajanduse kasv, kõik sellised teemad. Aga loomulikult see tasakaalupunkti otsimine on pidev protsess, ilma milleta me enam kuidagi ei saa, kui me soovime kesta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina komisjonis ei saanud aru kogu selle asja mõttekusest. See on nagu, Riigikogu on võtnud vastu väga palju otsuseid läbi aegade ja nüüd hakata aastaid hiljem nokkima ühe otsuse sõnastust, samas kui, muuseas, eile hilisõhtul arutasime kliimapoliitika põhialuseid üsna põhjalikult. Kas sulle ei tundu, et see nii-öelda tagantjärgi ühe otsuse selline nokkimine ja selle ilukõnes korduv ümbersõnastamine on üldse arukas praegusel ajal?

Aitäh! Ma arvan, et kui võtta selline seisukoht, et seadusi enam ja riiklikke dokumente enam üldse mitte kaasajastada, siis me võime ju kõik ära minna siit. Mina isiklikult arvan ja tegelikult oli ju ka komisjoni arutelu osa see, et kuna Eesti tõepoolest on võtnud kohustuseks ja otsustanud, et kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 on võimalik ja vajalik nii "Eesti 2035" strateegias kui Euroopa Liidu dokumentides, siis minu meelest on väga-väga korrektne ja ainuõige, et see ka kliimapoliitika põhialustes kaasajastada. Kui me leiaksime, et kliimapoliitika põhialuseid kui dokumenti üldse pole vaja, siis me peaksime tunnistama nad tervikuna kehtetuks. Aga seda ma ei arva ja sellist arutelu käiku ei ole ka komisjonis olnud. Ma arvan, et see on väga vajalik, et me selle eesmärgi seame ka oma põhialuste dokumendis.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina olen tegelikult mures. Mitte niivõrd Eesti suutlikkuse pärast, ma usun, et eestlased on alati olnud tublimad ja pühendunumad kui paljud-paljud teised, me võtame ja täidame oma kohustusi mitte 100%-liselt, vaid tavaliselt 120%-liselt. Aga ma ei näe seda meie headelt partneritelt Euroopa Liidust. Ja see tekitab tegelikult küsimusi. No tõesti, eelmise päevakorrapunkti juures sai ju ka küsitud piirikaubanduse kohta. Ei ole suutnud mitte keegi siin saalis, ka koalitsiooni poole pealt, adekvaatselt vastata, kuidas me sunnime siis meie häid partnereid pingutama samamoodi nagu meie. Me teame ju, et Saksamaa ostis verist Vene gaasi kuni viimase päevani ja üritas näidata, see on rohelisem kui meie puit. Neid näiteid võiks tuua järjest. (Juhataja helistab kella.) Kuidas seda piirikaubanduse poolt ikkagi lahendada, nii et kõik käituksid sama võrdselt kui meie?

Jaa. No jällegi see väljub nüüd muidugi selle eelnõu raamidest, protokolli huvides lisan, ja kindlasti ka komisjonis selle eelnõu teemalise arutelu raamidest. Mis piirikaubandust puudutab, siis kliimapakett sisaldab väga konkreetseid meetmeid piirikaubanduse ohjamiseks kohalikule keskkonnasõbralikule lähenemisele eelise andmisega. Millised saavad olema seal tulemused, kas see võetakse vastu muutmata kujul, seda hinnangut ma ei oska täna anda. Kindlasti see on oluline.

Jällegi, kui tohib lubada selline isiklik remark, siis mulle tundub, et on ikkagi maailmas toimunud üsna oluline nihe, kus valdav osa riikidest võtab kliimamuutusi väga tõsiselt, kuna nad lihtsalt on niivõrd kohal, ja nende mõju on ikkagi väga mitmel pool päris valusalt juba tunda. Ja tegelikult tehakse otsuseid. Loomulikult, see nõuab väga palju julgust, väga palju teadmisi, väga palju selgroogu ka otsustajatelt igal pool. Eks need nõudmised siin on ka meile kehtivad.

Heiki Hepneril on protseduuriline küsimus.

Jaa, protseduuriline küsimus. Tegelikult, hea istungi juhataja, ettekandja ütles, et see väljub praeguse arutelu raamest. Protokolli huvides tegelikult tahaks ütelda, et ta tegelikult ei välju. Kõik, mis kliimapoliitikat puudutab, on otseselt ja üheselt selle eelnõu teema. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Jaa. Esimene lugemine on selline etapp eelnõu käsitlemisel, kus arutatakse laialt selle eelnõu poliitiliste mõjude üle küll. Oled õigesti aru saanud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti on teil selline mõiste nagu vereteemant tuttav, ehk see on siis, kui Aafrikas kaevandatakse teemanteid ja kasutatakse lapstööjõudu. Nad on ikkagi selline tulem, et iga hinna eest püütakse neid vereteemante mitte kasutada. Praegusel hetkel on ju teada, et koobalt kui selline on üks liitiumioonakude põhikoostisosa ja selle hind on äärmiselt tõusnud. Kahjuks kasutatakse jällegi lapstööjõudu, näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, just sellist primitiivsel viisil koobalti hankimiseks ja korjamiseks, et juhtivad tööstusriigid saaksid sellest vastavaid tooteid teha. Küsin: kas kliimapoliitika põhialuste juures püütakse samamoodi välistada verekoobalti kasutamist, nii nagu on tehtud vereteemantitega?

Kliimapoliitika põhialustes ei kehtival kujul ega ka eelnõu ettepaneku kohaselt sellise täpsusastmega teemat ei ole käsitletud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa ütlesid minu eelmisele küsimusele vastates, et kui me sellise nokkimisega ei tegeleks, siis võiksime siit ära minna. Aga homme teie valitsus on pannud tervelt neli eelnõu, kaasa arvatud lisaeelarve usaldushääletusele. Ja kui ma küsisin, et mitu eelnõu võiks panna, et terve istungjärgu võiks ju panna, mis on olemas, siis ei peaks üldse siin olema, et Reformierakond ja Keskerakond saaksid teha, mis tahavad, ilma igasuguse arutluseta, närige muru. Kuidas need asjad kokku klapivad? Praegu me nokime ühte punkti kunagisest otsusest ja homme nii-öelda paneme praegusel juhul neli eelnõu, aga võib-olla ülehomme juba seitse tükki usaldushääletusega ja ei mingit arutelu? Kuidas need kokku klapivad?

Aitäh! No ma loodan siiski, et meie debatt siin võiks, mina tahaksin, et meie debatt saaks siin saalis olla kõikides küsimustes sama sisuline, nagu ta minu meelest meil reeglina on kliimapoliitikat puudutavas, keskkonnaküsimusi puudutavas. Enamasti minu meelest on meil siin väga arukas ja sisuline debatt.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on üks selline uudishimulik küsimus. Alati, kui me räägime kliimapaketist, siis me toome välja Stockholmi instituudi. Minu jaoks on Stockholmi instituut suhteliselt kallutatud järeldustega instituut. Miks me ei räägi Kieli ülikoolist, näiteks? Miks me ei räägi Wageningeni ülikoolist Hollandis, kus on tehtud väga palju analüüse? Toidutootmise koha pealt näiteks, kui palju väheneb toidu tootmine, mis juhtub loodusega, mis juhtub mullastikuga? Tähendab, seal on hästi palju selliseid analüüse. Kas me ei peaks ikkagi vaatama natuke laiemalt kui ainult Stockholmi instituut?

Aitäh küsimuse eest! See konkreetne uuring, mis telliti, siis ma eeldan, et hanke tulemusel aastal 2019, kas see võis olla eelmise või üle-eelmise valitsuse ajal, ma usun, et Stockholmi Keskkonnainstituut lihtsalt pakkus parimat hinna ja kvaliteedi suhet. Minul ei ole alust arvata, et nad oleksid kuidagi kallutatud. Kindlasti seda metoodikat on kontrollitud. Ma arvan, et mis puudutab teisi uuringuid, kindlasti võiks täpsemalt toidujulgeolekut, toidutootmist käsitledes spetsiifilisemalt ka neile otsa vaadata. Lihtsalt see, mis on tehtud konkreetselt kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks aastaks 2050, see kõige põhjalikum konkreetsem analüüs, mis mulle ja Riigikogule on olnud tervikuna kättesaadav, on see konkreetne mainitud analüüs.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsisin teilt selle vereteemant versus verekoobalt osas ja te ütlesite, et sellist asjaolu ei käsitleta. Aga nüüd me oleme küll väga huvitavas olukorras, kus me teemantide kaevandamise osas, mis on seotud lapstööjõu kasutamisega, kes roomavad käikudes ja jäävad varingute alla, me ei kasuta, püüame mitte kasutada neid teemante, aga koobalti osas, kus on täpselt sama tingimus, et kasutatakse lapstööjõudu. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis 2000 last oli möödunud aastal kaotanud oma elu nende koobaltite kaevandamiseks.  Tegemist ei ole kliimapöördega, vaid see on, tegemist on verepöördega. Vabandust väljenduse eest! Kuidas me saame sellist asja lubada? Öelge mulle! Ja teie ütlete, et me ei käsitle neid asju. Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Ma olen suhteliselt kindel, et lapstööjõu kasutamist reguleeritakse teistes õigusaktides nii Euroopa Liidu kui kui Eesti õiguse tasandil. Ja ma loodan tõepoolest, et seda tehakse asjakohaselt.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Selle nädala alguses oli siin keskkonnaminister Erki Savisaar ja ta käsitles Eesti pikaajalist arengustrateegiat "Eesti 2035" ja muu hulgas mainis ta seda, et keskkonna‑ ja kliimateemad on kasvatanud tugevasti nõudlust selle valdkonna asjatundjate järele. Kogenud ja laialdase ekspertiisiga inimeste hoidmine olukorras ja nende leidmine on üks eeldus, et kõik need head eesmärgid teostatud saavad. Kas see on ka teie arutelude teema kliimapaketi tuleviku suhtes näiteks, tuleb jutuks või kas te peate seda oluliseks, et meil oleks ettevalmistatud asjatundjaid?

Jaa, aitäh, hea küsija! See on väga oluline küsimus ja ma arvan, et kui ma tooksin välja sellest eilsest arutelust, kus minister tegi ülevaate, tõepoolest ta käsitles seda sellest aspektist, et meil on nii palju selliseid uusi suuri ettevõtmisi, mis nõuavad ka keskkonnamõjude hindamist, ja meil ei ole piisavalt palju täna spetsialiste, kes suudaksid seda tööd teha, nad on üle koormatud. Kui ma vaatan ise ringi, olles selles valdkonnas suht üle aasta väga-väga aktiivselt tegutsenud, tõepoolest see hulk keskkonnaspetsialiste, keda soovivad palgata ettevõtted, keda on vaja avalikus sektoris, see on tõepoolest märkimisväärne. Kui ma saaksin soovitada midagi noorele inimesele, kellele see kõik korda läheb, siis kindlasti‑kindlasti tasub kaaluda õppimist keskkonnaga seotud teemadel. See nõuab väga palju, siin on vaja analüütilist sünteesimisoskust, nii suurt kui väikest pilti hoomata. Konkreetseid arutelusid tegelikult meil keskkonnakomisjonis sellest, milline on keskkonnaspetsialistide ettevalmistus, sellisel kujul ei ole olnud. Võib-olla me peaksime seda Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga koostöös arutama. Küll aga aeg-ajalt jookseb muidugi läbi ka Keskkonnaministeeriumi enda ja haldusalaspetsialistide olemasolu ja kas nende palk on konkurentsivõimeline eraerasektoriga võrreldes, kui see nõudlus spetsialistide järele on niivõrd suur. Aga mulle tundub, et ehk sealt teiselt poolt vastu noorte huvi selle valdkonna vastu on ka väga suur, nii et ehk need käed saavad seal kokku kuskil.

Aitäh-aitäh! Küsimusi rohkem ei ole. Siis on läbirääkimised. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Noored külalised rõdul, ärge lahkuge, huvitavaks alles läheb. Aga ma saan aru, et kõigil on oma programm ja nii ka Riigikogu liikmetel ilmselt nii eile kui täna on palju teha. Kahju, kahju natukene, et võib-olla see oluline teema nii paljudele tühjadele kohtadele läheb, sest tegelikkuses ühiskonnas rohepööre, kogu kliimapoliitika temaatika on väga ajakohane ja just nimelt meie siin saalis, jah, võime ja kohati isegi peame panema kahtluse alla erinevate teadlaste, huvigruppide ambitsioone ja väljaütlemisi. Aga mida me ei saa tegemata jätta mitte kuidagi, on need otsused. Otsuseid on vaja ja Isamaa on selgelt seisukohal, et ka seda debatti, olgu kas või mõne sõnapaari ümbersättimine või ajakohastamine, see igal juhul on vajalik, sest teisiti me edasi ei liigu ja seda debatti siin saalis ilmselt ka ei pea ega täienda.

Samas, elu võib-olla loob neid korrektuure isegi enam, kui me oleksime tahtnud ette näha või oleksime suutnud ette näha. Kui me mõtleme natukene tagasi, siis tõepoolest 2017 oli see aasta, kui me ühiselt püüdsime sõnastada. Me oleme peale seda elanud COVID-kriisis ja COVID-kriis õpetas meile kogu muutunud maailma kontekstis seda, et rahva tervis on väga oluline teema ja kindlasti ka kliimapoliitika otsuste sugemed sellesse on väga tugevad, kui me mõtleme oma õhu kvaliteeti, uute viiruste teket sellega seoses ja kõike muud, ei jõua sellest kõigest rääkida. Aga see mõjutas ka kahtlemata meie hoiakuid selles, et kaugtöö on võimalik, et ei pea iga päev sõitma pikki vahemaid, lendama tuhandeid kilomeetreid, selleks et pidada diskussiooni, debatti ja teha otsuseid. Ja veelgi enam, töökollektiivid on selle üsnagi omaks võtnud. Nii et see uus reaalsus ka meie mobiilsuses on jõudnud reaalsesse ellu.

Kahtlemata nüüd uus kontekst kogu kliimatemaatikas on seotud Venemaa agressiooniga Ukrainas, kus kogu maailm tegelikult suhestub sellesse sanktsioneerivalt. Ülimalt tähtsale kohale on tõusnud energiajulgeoleku temaatika. Isegi mõneti tõepoolest üllatav on see, et me tegime suuri sõnu, ma julgen nii öelda, kogu Euroopas sellesuunaliselt, et fossiilne kütus on halb, aga me tegelikult ei omanud plaani, kuidas reaalselt sellest fossiilsest kütusest ennast lahti siduda. Kindlasti Venemaa on täna olnud väga tugevaks taganttõukajaks, eestvedajaks kogu kliimamuutuste paketis, mida ka nad unes ilmselt ei osanud kuidagi ette näha. Ja ma arvan, see kiirendi on väga vajalik ja see ora on nii tugev, et just nimelt need inimelud on ju tegelikult otseselt need, mis sunnivad selle plaaniga kiirendatult toimetama.

Paluks lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ja noh, kolmandaks. Me sellest iga päev ei räägi, vast ei ole isegi põhjust hetkel veel, aga mõtlema peame ja valmistuma peame. See puudutab kahtlemata kogu toiduainetetemaatikat ja toidutootmise problemaatikat julgeolekukontekstis. Ehk me teame, et me peame toitma ennast, aga ka kedagi veel mõnel teisel mandril. Ja see intensiivne põllumajandus ühtepidi on probleem, aga teistpidi on ka lahendus millegi jaoks. Me ju oleme oma julgeolekupoliitikat ehitanud siin Euroopas selgelt üles printsiibil, et neid riike ja rahvaid tuleb hoida ja ehitada seal, kus nad reaalselt asuvad. Ja me peame enda jaoks sõnastama selle väga selgelt lahti, et kui me ei suuda toiduabi tagada, siis see põhjustab järgmise probleemi, järgmise laine, on see siis põgenike näol või mingil muul näol, millega me peame rinda pistma juba siinsamas Euroopa territooriumil. Ja isegi, meeldib meile või ei, säästes oma kliimat ja soovides säästa oma nii-öelda põllumaad, kogu toidutootmise sektorit, samas soovides, et see muutuks iga päev ka inimesele, organismile sõbralikumaks, seal oleks vähem pestitsiide ja muid kemikaale, ikkagi me näeme seda teist probleemi poolt, et kui toidutootmist tõmbame koomale, siis sellega me tekitame uue probleemi.

Sellele, lühidalt kokku võttes, Isamaas me iga päev püüamegi püüda leida seda tasakaalupunkti. Astudes ühele poole või teisele poole, võime kukkuda sellelt köielt maha. See on kõige halvem tulemus, mis saab juhtuda, sest kui hakkavad heituma riigid mingite probleemide all, siis automaatselt visatakse ka see probleemitekitaja ilmselt üle parda, sellepärast et riikide suveräänne otsustusõigus prevaleerib. Ja nii peabki olema, sest see maailmakord on meil nii üles ehitatud ja head näited meil tegelikult energiaturult ju on täna olemas, kus me oleme jõudnud väga selgete sõnumitega sinnamaani, kus suured riigid ütlevad, et jah, energiasektori julgeolek ja muutus on väga oluline, aga ärme eita kohaliku ressursi tähtsust. Ja mis see kohalik ressurss siis on, kas see on Poolas kivisüsi või Eestis põlevkivi, siis tegelikult hetkega toimub kübaratrikk, ja me tegelikult need suured aated oleme valmis kirjutama hakkamasaamise nimel ringi. Ja see ongi see problemaatika.

Me peame arutama, me peame vaidlema, me peame kokku leppima ja kui vaja, siis ka neid kokkuleppeid üritama üheskoos muuta. Aga me ei tohi mitte kunagi unustada neid suuri sõnu, et me ei ole kunagi üksi. Ja kliimapoliitikat ei saa ka mitte keegi viia ellu üksi, sest tegelikult on see julgeolekuküsimus. Ja vaieldamatult me peame andma oma panuse, aga kuulama naabreid. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Ma just vaatasin meie riiklikke arengukavasid ja nende ajahorisonte, on see heaolu ja riigikaitse või transport ja nii edasi. On olemas meil selline dokument, "Eesti 2035". Ja nüüd me räägime arengukavast, põhialused aastani 2050. 28 aastat läheb sinna. Tegemist on Riigikogu otsusega, mis võeti vastu 5. aprillil 2017 ja millele kirjutas alla kadunud Eiki Nestor, Riigikogust kadunud. Sellel otsusel on 36 punkt. 36 punkti. Ja nüüd me tuleme keskkonnakomisjoni esinaise ettepanekul siia kolme punkti 36-st muutmisega.

Mida need punktid tähendavad? Esimene ja teine punkt sõnastatakse ümber ja 11. punkt kaotatakse. Aga vaatame, mida ütleb toona otsuses esimene punkt. "Aastaks 2050 on Eestis konkurentsivõimeline vähese süsinikuheitega majandus. Tagatud on riigi valmisolek ja võimekus kliimamuutuste põhjustatud negatiivsete mõjude minimeerimiseks ja positiivsete mõjude parimaks ärakasutamiseks." Ma ei hakka lugema ette ka teist punkti. Aga kui vaadata ja nüüd võrrelda neid esimest ja teist punkti Riigikogu 2017. aasta otsuses Yoko Alenderi pakutud kahe punktiga, siis mida tema pakub esimeseks punktiks? Ühine kattuvus on esimeses punktis, nii siin kui ka seal, et aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline. Kõik.

Mis siis oli, selle ma lugesin ette. Aga mida Yoko pakub? "Eesti on konkurentsivõimeline, teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutuste põhjustatud ebasoodsaid mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada." Selline ümar roosa jutt. Ja kui vaadata teist punkti, mis oli 2017, ja praegust, mida Yoko on pakkunud, siis ainuke, mis kattub, on kolm sõna: "Eesti pikaajaline siht". Ja nüüd Yoko variandis on see: "Eesti pikaajaline siht on tasakaalustada kasvuhoonegaaside heide ja sidumine hiljemalt 2050. aastaks ning vähendada selleks ajaks kasvuhoonegaaside netoheide nullini."

Kui nüüd vaadata ja analüüsida seda esimest ja teist punkti, siis on tegelikult suhkrule pandud veel mett peale või vastupidi, või moosi ka. Kolm korda on öeldud seda, et aastal 2050 peaks olema kliimaneutraalne. Esimeses punktis on öeldud, et Eesti on teadmispõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, esimest korda, ja teises punktis on kaks korda korratud üle, et tuleb tasakaalustada kasvuhoonegaaside heide ja sidumine. Ja kolmandaks veel, vähendada selleks ajaks kasvuhoonegaaside netoheide nullini. Nii et ühte ja sama asja on kolm korda öeldud kahes punktis. Kas seda vaja on ja milleks seda vaja on, ma ei saa aru.

Siis on kaotada ära 11. punkt selles 2017. aasta tekstis. Ja see käsitleb põlevkivi. Loen ette, kuna seda siin ei ole märgitud. "Põlevkivi kasutamisel liigutakse järjest suurema energeetilise väärindamise ning kõrgema lisandväärtusega toodete tootmise suunas, et minimeerida põlevkivi käitlemisprotsessis tekkivat kasvuhoonegaaside heidet viisil, millega ei kaasne muu negatiivse keskkonnamõju suurenemine. Põlevkiviõli tootmise kõrvalsaadusena tekkivat uttegaasi kasutatakse elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kusjuures pikas perspektiivis on eesmärk toota uttegaasist võimalikult suures mahus vedelkütuse, maagaasi või muude toodete asendajaid."

Kas me ... Miks see on ära kaotatud? See tegelikult ju vastab ka praegusele olukorrale. Kui vaadata olukorda ...

Peeter, kas on lisaaega vaja?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ja kui vaadata olukorda, kuhu me sattunud oleme – kusagil käib sõda, ei ole teada, kaua ta kestab ja selle mõjud on jõudnud ka siiani –, siis me ei tea seda, mida me põlevkiviga teeme. Kasvuhoonegaaside tonni hind on juba nii suur. Sellest on räägitud. Ja selleks ajaks on võimalik kasutada rahulikult oma põlevkivi ja hiljem siduda seda ja nii edasi. Minu meelest on mõttetu välja võtta see 11. punkt.

Peale selle, kui vaadata neid 2017. aasta Riigikogu otsuseid, siis siin on palju asju. Viimane punkt, et iga nelja aasta tagant aruanne. Keskkonnaminister eile hilisõhtul tegi ja see peaks olema igal aastal aruanne. Aga miks ei ole seda märgitud? 

Miks ei ole muudetud ära näiteks punkti 12, kus räägitakse: jätkates turupõhiste mehhanismide kasutamist ja kvootidega äritsemist? Taavi Aas on ju öelnud seda, et Eesti on teinud ettepaneku, et tuleks selle asjaga minna hoopis, vaadata teistpidi. Ka eile riigieelarve kontrolli erikomisjonis räägiti, et tegelikult peaks praegusel hetkel selle kvoodi hinna fikseerima madalal tasemel ja sellega saaks elektrienergia hinda tunduvalt vähendada.

Nii et kokku võttes mulle tundub, et me tegeleme praegu täiesti nagu nina nokkimisega ajal, mil võiks tegelda hoopis millegi muuga. Ma ei sea kahtluse alla kliimaneutraalsust ja liikumist sinnapoole, sest puhas loodus ja kõik see ilus, mida siin Yoko on esimeses punktis sõnastanud, teadmispõhine ja rahulik maailm – kes selle vastu oleks? Aga praegu tulla sellise initsiatiiviga välja siin, liiatigi kui eile öösel või õhtul me siin keskkonnaministriga arutasime seda aruannet, "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050" täidesaatmist ... Nii et minu meelest peaks tegelema asjaga, aga mitte nokkima nina ja sõnastama ilusat ümber, asju. Selle asemel võiks rääkida, kuidas on meil veevarustusega, tõsine teema, oleme keskkonnakomisjonis rääkinud neid probleeme ja muid asju, initsiatiivi. Minu meelest see on asendustegevus. Nagu Yoko ütles, kui me seda ei arutaks, siis ei pruugikski olla.

Tuletan meelde, et homme hakkame arutama siin nelja ... Või ei hakka arutama. Need on usaldushääletusega seotud, neli olulist eelnõu. Meile on öeldud valitsuse poolt, et pole vaja arutada. Lihtsalt võta või jäta. Selline on reaalsus Eesti Vabariigis praegu, ja üsna tülgastav. Aitäh!

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Austatud kolleegid! Mõned täpsustused olen sunnitud tegema eelmise ettekande põhjalt. Kõigepealt, mul on hea meel, mulle tundub, et siiski kõik esinejad on olnud seda meelt, et tegelikult on see vajalik eesmärk. Ja ma arvan, et tegelikult see, et meie poliitika põhialused, meie dokumendid on kooskõlas meie eesmärkidega, kindlasti ei ole nina nokkimine, vaid see on lihtsalt normaalne demokraatlik asjade korraldamine. Ma pean ära õiendama ka selle, et esitatud sõnastus esimeses punktis ei ole mitte minu isiklik looming, aitäh Peetrile selle osunduse eest, aga tegelikult see nii ei ole. See sõnastus pärineb tõepoolest "Eesti 2035" strateegia dokumendist. Ja nüüd, mis puudutab neid teisi ettepanekuid. Hetkel me oleme esimese lugemise juures. Muudatusettepanekute tähtaeg on 27. mai. See tõepoolest on oluline teema. Põhialuste dokumendi ajaline raam on pikk, üldistustasand on suur, aga ma arvan, et Riigikogu liikmed on suutelised hoomama ja suhtlema nii suurel väärtuste ja suurte otsuste ja nii-öelda suure pildi tasemel kui vajalikes kohtades ka väga väikeste detailide tasemel. Kui on ettepanekuid, siis loomulikult saame me neid menetluse käigus arutada. Aitäh!

Peeter Ernits, repliik.

Hea, et minu nime nimetati. Mul jäi ütlemata, et tegelikult olud on nii kiiresti muutuvad ja arvestades praegu seda sellise slaavi rahva saabumist mõne kuuga siia, võib-olla peaks algatama põhiseaduse preambuli muutmise. 2050. aastaks sõnad, et Eesti peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, võib-olla on see aastaks 2050 juba aegunud ja võib-olla peaks praegu mõni teine komisjon sellega tegelema. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 616 esimene lugemine lõpetada. Ühtegi konkureerivat ettepanekut siin ei ole, nii et esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 27. mai kell 12.00. Sellega on tänane koosoleku päevakord ammendunud ja koosolek on lõppenud. Aitäh!