Austatud istungi juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Natuke tuletan meelde, enne kui lähen täpsemate andmete juurde, vahepealset perioodi, mis jäi esimese ja teise lugemise vahele, et millest jutt on.
2019 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega eelmine direktiiv tunnistatakse kehtetuks. See määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Regulatsioon pöörab suuremat tähelepanu veterinaarravimite paremale kättesaadavusele, veterinaarravimi müügiloa hoidjate halduskoormuse vähendamisele, uute ravimite kasutuselevõtmisele, samuti Euroopa Liidu ühtse veterinaarravimite siseturu paremale toimimisele, inimeste ja loomade tervise ning keskkonna parimale võimalikule kaitsele, mikroobivastaste ainete suhtes resistentsuse tekkimise ja leviku takistamisele loomade ravis, samuti olemasolevate mikroobivastaste ainete tõhusale kasutamisele inimeste nakkuste ravis ja konkurentsivõime suurendamisele ning ravimiteabe paremale üleliidulisele kättesaadavusele. Ehk kogu sisu on selles, et eelnevalt käsitleti ravimeid, mida nii inimeste kui ka loomade puhul kasutati, ühtsete nõuete alusel, aga viimase 20 aasta jooksul on erisused ikkagi väga oluliselt lauale tulnud. See on tinginud vajaduse regulatsioone muuta ning see ongi kogu selle seadus[eelnõu] ja nende muudatuste taga.
Mismoodi kogu menetlemine on toimunud? 7. märtsil algatas Vabariigi Valitsus selle eelnõu. Esimene lugemine oli 6. aprillil ja lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute tähtaeg oli 21. aprill ja selleks tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Sotsiaalministeerium saatis aga 19. aprillil komisjonile kirja teel ettepanekud eelnõu muuta ja juhtivkomisjon koostas nende ettepanekute alusel kolm muudatusettepanekut.
Eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistades arutas komisjon seda pikemalt ja põhjalikumalt 2. mail ja 12. mail. 2. mail olid komisjonis ka Sotsiaalministeeriumi, Ravimiameti ja Maaeluministeeriumi ning Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu esindajad. Konkreetsemalt öeldes osalesid istungil Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Eda Lopato, Ravimiameti peadirektor Katrin Kiisk ning järelevalve osakonna juhataja Liis Prii, Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna valdkonnajuhid Enno Piisang ja Maia Radin ning Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu tegevdirektor Teet Torgo.
Eda Lopato tutvustas Sotsiaalministeeriumi esitatud ettepanekuid ja me arutasime neid komisjonis, tulen nende juurde veel tagasi. Etteruttavalt [ütlen, et] komisjon on neid ettepanekuid toetanud ning vormistanud eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut, mille juurde ma veel tulen.
Arutelu oli Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu esindajatega, kes märkisid eelnõus ära mõningad probleemkohad: [need puudutasid] veterinaarravimite sisseveo õiguse laiendamist ning veterinaararstidevahelise [ravimite] müügi ja eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu veterinaarravimite määruse omavahelist seost ja võimalikke probleeme. Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja andis väga selged vastused ning selgitas, et Ravimiameti ja Eesti Ravimihulgimüüjate Liiduga on kõiki tõstatatud küsimusi arutatud. Määruse kohaselt peab veterinaarravimite hulgimüük toimuma hulgimüügiloa alusel, mis kehtib kogu Euroopa Liidus. Ent tegemist ei ole absoluutse kehtivusega ja hulgimüügitoimingud on piiratud territoriaalselt. See tähendab seda, et hulgimüüja võib oma hulgimüügitegevust pakkuda selles liikmesriigis, kus tegevusluba on välja antud. Ma üksikasjadesse siin võib-olla ei läheks – kui keegi pärast soovib, siis võin nende juurde tagasi tulla.
Nii et tegelikult on määruse eesmärk see, et liikmesriigid aktsepteeriksid teises liikmesriigis väljastatud lube ning isikud, kellel on õigus hulgimüügi teel ravimeid soetada, võiksid neid [osta] kas oma liikmesriigi hulgimüüjalt või teise liikmesriigi hulgimüüjalt. Need vastused rahuldasid.
Sotsiaalministeerium tõi välja ka selle, et Eestis on Euroopa Liidus haruldane erilubade süsteem. Selles mõttes on siin olnud väga tõsiseid kaalumisi, aga otsekohalduv määrus seda ei reguleeri, nii et eelnõu ettevalmistamise käigus on leitud parimad lahendused lähtuvalt sellest, kuidas meie veterinaarias asjad saaksid kõige paremal moel toimida.
Nii, edasi tulevad juba muudatusettepanekud. Need vaatas komisjon läbi ja toetas konsensuslikult neid kõiki. Esimene muudatusettepanek puudutas seda, et muudetakse ja täiendatakse eelnõu § 1 uue punktiga 5, millega jäetakse ravimiseaduse § 3 lõikest 1 välja sõna "apteegis". See on seotud sellega, et ravimivaldkonna arenguga vajab ravimite käitlemise mõiste täpsustamist, sest ravimite valmistamine ei toimu ammugi enam ainult apteekides.
Teise muudatusettepanekuga täiendatakse eelnõu § 1 uue punktiga 20. Selle muudatusega antakse ravimite hulgimüügi või tootmise tegevusloa omajale õigus müüa veterinaarravimit, mille ravimvorm on ravimsööda eelsegu, sööda käitlejale, kellele on söödaseaduse § 19 lõike 1 alusel antud tegevusluba ravimsööda või vahetoodete tootmiseks või ette tootmiseks.
Kolmas ettepanek: eelnõule lisatakse jõustumistähtaeg, millest siin oli juba juttu. Minul on seda lihtsam öelda, et jõustumistähtaja sätestamine on vajalik selleks, et seadus jõustuks samaaegselt söödaseaduse muudatustega ja oleks tagatud õigusselgus ravimsöötade ja veterinaarravimite valdkonna regulatsioonis. Nii et see eelnõu on seotud juba teie ees olnud Riigikogu menetluses oleva söödaseaduse muutmise seaduse eelnõuga 499.
Juhtivkomisjon tegi ka menetluslikud otsused. Sotsiaalkomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. mail. Ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui see niimoodi läheb, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 1. juunil 2022. aastal. Meil oli veel lühike koosolek ka 12. mail – mitte lühike koosolek, vaid lühike arutelu –, kus otsustati anda sotsiaalkomisjoni esimehele, esinaisele volitus eelnõu menetlusdokumentide allkirjastamiseks. Jälle saadi kõigilt konsensuslikult jah-sõna. Suur tänu, kolleegid, kannatlikkuse eest!