Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun! Ivari? (Hääl saalist.) Eelnõusid, arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kuus seaduseelnõu. Esiteks, karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister. Kolmandaks, kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. Neljandaks, põllumajandusloomade aretuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust maaeluminister. Viiendaks, töölepingu seaduse § 10 täiendamise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise‑ ja tööminister. Kuuendaks, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust riigihalduse minister. Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kuus eelnõu ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.

Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Enne kui me läheme päevakorra kinnitamise juurde, on järgmine informatsioon. Seoses sellega, et Vabariigi Valitsus on sidunud eelnõud 605, 606, 607 ja 608 usaldusküsimusega ning palub neid arutada kolmapäeva, 18. mai istungil, on nende arutelu järjekord kolmapäevases päevakorras järgmine: 8. päevakorrapunkt, 605 SE, milleks on perehüvitiste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu; 9. päevakorrapunkt, 606 SE, milleks on alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse ning alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu; 10. päevakorrapunkt, 607 SE, milleks on käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu; 11. päevakorrapunkt, 608 SE, milleks on riigi 2022. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu. Nende muudatustega panen selle päevakorra hääletusele. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan! Ilmselgelt on, kui on tegemist usaldusküsimusega ... Oli vist, jah?

Vabandust! Saalis on liiga suur lärm. Palun küsige uuesti!

Ilmselgelt oli. Kas ma sain õigesti aru, et tegemist on usaldusküsimusega?

Jaa. Vabariigi Valitsus on sidunud eelnõud 605, 606, 607 ja 608 usaldusküsimusega ja palub neid arutada kolmapäeva, 18. mai istungil.

Jah, ma sain sellest aru, aga küsimus on selles, et tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest peab valitsus esitama avalduse Riigikogu esimehele kirjalikult. Äkki te palun loete selle kirjalikult [esitatud avalduse] ette, et me saaksime teada, et selline avaldus on ikkagi konkreetselt tulnud.

Aitäh! Vabariigi Valitsuse blanketil, adressaat: Riigikogu juhatus, 16. mai 2022. (Sumin saalis.) On teil protseduuriline? (Hääl saalist.) See on tulnud 14.38. (Helistab kella.) Eelnõude vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega. On pöördutud järgmiselt: Vabariigi Valitsus seob algatatud järgmiste seaduseelnõude vastuvõtmise usaldusküsimusega enne nende eelnõude teist lugemist Riigikogus. See puudutab 605 SE‑d, 606 SE‑d, 607 SE‑d ja 608 SE‑d. Selle otsuse tegi Vabariigi Valitsus tänasel, 16. mai istungil. Vabariigi Valitsus palub võtta ülalnimetatud seaduseelnõude teise lugemise ja vastuvõtmise Riigikogu 18. mai 2022. aasta istungi päevakorda. See kiri on tulnud, härra Grünthal.

Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Kui ma vaatan seda meil laudadel olevat kava, siis 605 SE on meil määratud neljapäeva viimaseks punktiks. Kas see on selline tavapärane praktika, et võib kolmapäevast ja neljapäevast peoga haarata punkte ja öelda, et need meil on usaldusküsimused? Kas see laieneb ka näiteks arupärimistele vastamisele ja minu arupärimine läheb ka sinna usaldusküsimuse alla?

Aitäh! Jah, see ettepanek, mille Vabariigi Valitsus on teinud, tõesti puudutab ka eelnõu 605, mis on hetkel selles kollases päevakorras pandud neljapäeva peale viimaseks punktiks. On palve, et see oleks kolmapäeval. Ja nii nagu ma eelnevalt ette lugesin, on see kolmapäeval kaheksas päevakorrapunkt. Arupärimistele see usaldusküsimus ei laiene.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, juhataja! Mul on selline küsimus protseduuriliselt, et praegu on neli eelnõu usaldushääletusega, aga kas meil on võimalik panna ka terve istungjärk usaldushääletusele, kõik need eelnõud, mis tulevad, või nädala [omad].

Aitäh! No ma ei tea, see on vist väga teoreetiline küsimus, kas terve istungjärgu kõik eelnõud on võimalik siduda usaldusega. Seda tahet ei ole valitsus täna väljendanud. Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea esimees!

Ma väga vabandan, härra Kruusimäe. Head ametikaaslased, saalis on väga suur lärm. Tõesti on väga suur lärm. Aitäh teile! Palun, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea esimees! Pärast, ütleme, 605 SE menetlemist toimub vist hääletamine ja siis on 606 ja siis toimub ka hääletamine. Või toimub hääletamine nii, et me menetleme neli eelnõu ära ja siis tuleb üks hääletamine? Sellepärast, et kujutame ette, kas näiteks võib koalitsioon öelda, et me saime 400%‑lise usalduse, sellepärast et neli läks läbi. Või kuidas me seda toetust hakkame nüüd menetlema, kui mingi asi läbi ei lähe? Või on nagu esimene voor, teine voor ... (Juhataja helistab kella.), et siin jagunes tulemus näiteks nii, et 60% usaldas ja 39% ei usaldanud. Selgitage palun seda.

Aitäh! Kokku on neli usaldushääletust, iga eelnõu puhul eraldi. Kuidas protsentuaalselt te seda jaotate, ma arvan, see on igaühe tõlgendamise küsimus, kui palju vastu, kui palju poolt, aga neli erinevat hääletust on. Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Selleks, et neid edaspidiseid küsimusi ära hoida, äkki oleks võimalik, et võetakse vaheaeg ja trükitakse välja õigel kujul see päevakord. Siis on ta ilusti silma all kõigil olemas ja puudub vajadus edasistele küsimustele vastata.

Jah, kindlasti me trükime selle välja, kui päevakord on kinnitatud. Ma loodan, et see on piisav vastus. Teil hetkel seda laua peal ei ole, aga ma lugesin ette, milline see kolmapäevane päevakord oleks.

Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! (Hääled saalis.) Ma võin nii kaua oodata. (Juhataja helistab kella.) Hea juhataja! Nagu ma aru sain, võib panna ka terve istungjärgu või kogu koosseisu, kõik valitsuse poolt esitatud eelnõud usaldushääletusele. Sain ma õigesti aru, on see võimalik?

Aitäh! Ei saanud õigesti aru. Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Minu küsimus on selline, et kuidas me nüüd peaksime juhtumisi käituma. Kui 605 SE ei läbi seda usaldus[hääletus]t, tähendab, et usaldust ei tule valitsuse suhtes, kas siis valitsus läheb laiali või ta on selle klausliga, et ikkagi kolmapäevase istungi lõpuni on nad koos? Ja kui mitu korda nad saavad laiali minna? Kas kolm või neli korda võivad laiali minna (Juhataja helistab kella.) või vahepeal siis jälle erakorraliselt tuleb meil Alar ja ütleb, et võtke nüüd valitsus uuesti kokku tagasi, kaks eelnõu on veel menetleda? Kuidas see tuleb?

Aitäh! Kui tehakse ettepanek siduda usaldusküsimusega ja kui me võtame selle teie versiooni, et ei usaldata, siis ütleb ka seaduse § 137 lõige 8, et kui Riigikogu ei võta usaldusküsimusega seotud eelnõu vastu, teavitab Riigikogu esimees sellest viivitamata Vabariigi Presidenti. Ja see tähendab seda, et sellega siis valitsus on lõpetanud.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Öelge palun, mis hetkest jõuaks see päevakord siia meile lauale, et sihukesed ebalevad asjad ära kaoksid. Nagu ma aru saan, on see avaldus, mis te siin minu esimesele küsimusele [vastates] ette lugesite (Juhataja helistab kella.), juba piisavalt kaua aega olnud teie laual, sest vastasel juhul te poleks saanud seda teha. Tahaksin teada. Võib-olla saaks ka ülevaate, mille poolt hääletada, mille poolt mitte, kas päevakorda muuta, muudatusi teha või mitte. Nagu ma aru sain praegu, siin neljapäevase päevakorra punkt hüppab hoopis kuskile kolmapäeva peale. Meil peaks olema selge pilt, mis päevakord meil siin nädala sees on.

Aitäh! Ma palun veel korra saalis vaikust. Aitäh teile! Neljapäevane kolmas päevakorrapunkt, mis on hetkel välja jaotatud kollastel lehtedel, tõesti selle muudatusega tuleb kolmapäevasesse päevakorda ja läheb kaheksandaks päevakorrapunktiks. See palve valitsuse poolt, nagu ma teile ette lugesin, tuli natuke rohkem kui paarkümmend minutit enne kella kolme. Kui me päevakorra ära hääletame, siis Riigikogu Kantselei teenistujad võimalikult kiiresti prindivad välja uue päevakorra, mille alusel me töötame. Ma loodan, et see on vastuvõetav meile kõigile.

Protseduuriline küsimus, Aivar Kokk, palun! Ma vabandan, ma palun saalis vaikust. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud juhataja, teil on kindlasti palju suurem kogemus kui mul. Ma ei tea, et oleks nelja usaldushääletust järjest tehtud. Kui esimene usaldus ei lähe läbi ja umbusaldatakse valitsust, mis siis järgmise punktiga on? Kui järgmises päevakorrapunktis usaldatakse valitsust, kas siis saab valitsus uuesti tagasi?

Minu arusaama järgi ei tule. Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea esimees! Mul on selline protseduuriline küsimus või võib-olla ka sisendi andmine juhatusele, et kas me ei saaks neid strateegia 35 ülevaateid ka siduda sellesama asjaga? Kui usaldus olemas, siis ütleme, et kõik need strateegiad on [vastu] võetud. Nagu me näeme, ega need ei meeldi ka ettekandjatele endile, nad ei taha siia tulla, nad jäävad vahel haigeks ja ega üle ühe A4 teksti sinna juurde ei tule selle aja jooksul. Võiks ju menetleda siis ja arvata, et kõik need strateegia ülevaated on olnud ka ühtlasi menetletud. On meil sihuke võimalus? 

Aitäh, see on väga huvitav küsimus! Ma vastan esimese tunnetuse pealt: ei ole. Sellepärast et nende "Eesti 2035" erinevate strateegiate puhul, mida ministrid käivad siin Riigikogus ette kandmas, me arutelu lõppemisel otsust vastu ei võta. Nii et ma isegi ei oska öelda, mida seal siduda usaldusega. Aga kui on vaja süvaanalüüs teha selle kohta, kas neid ka kuidagi saaks juriidiliselt usaldusega siduda, siis võib seda teha. Aga minu esimene tunnetus on, et ei saa.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 137 lõige 2 ütleb seda, et valitsus koostab käesoleva seaduse §‑des 101, 102 ja 103 nimetatud dokumendid. Me ei ole veel näinud neid dokumente. Millal nad siia jõuavad?

Aitäh! Minu teada on see kohustus tõesti olemas ja need peavad jõudma täna õhtul siia Riigikogusse, nii et loodame, et jõuavad. Protseduuriline küsimus, Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea esimees! Mitu kolleegi on juba enam-vähem sedasama küsinud, aga pole päris selget vastust saanud, nii et proovin siis ka. Juhul, kui usaldushääletusel Riigikogu valitsust ei usalda, siis kas pärast seda kõiki järgnevaid päevakorrapunkte menetletakse edasi nii, nagu hetkel vastuvõetav päevakord ette näeb, või tekib päevakorras mingi muutus?

Aitäh! Ma arvan, et sellises olukorras tekib muudatus, kui tõesti, nagu te ütlete, esimeses-teises päevakorrapunktis, mis on usaldusega seotud, usaldust ei ole. Selge on see, et siis poliitiline olukord on ju muutunud. Protseduuriline küsimus, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma arvan, et me peaksime täpsustama ühte asja ja siin tuleks teha ka päevakorda sellekohane selgitav kommentaar. Usaldusküsimusega eelnõude sidumine on tegelikult väga kaalukas samm. Seda on tegelikult ka varem ette tulnud. Aga nüüd on olukord selline, et valitsus on sidunud puntra viisi eelnõusid usaldusega ja ma paluksin istungi juhatajalt selgitust. Kui esimene eelnõu kukub läbi ja valitsus on kaotanud usalduse ja tagasi astunud, siis kuidas toimub menetlemine järgneva eelnõu puhul, kui seda usaldust enam ei ole? Kas siis neid eelnõusid parlament enam ei hääleta ja usaldusformaadi nõue kaob ära? Sest ei saa ju teist korda usaldust proovile panna, kui usaldus on juba kaotatud. Kas sellisel juhul need kolm eelnõu kukuvad töönädala päevakorrast välja või mitte? Paluksin selgitust selle kohta.

Aitäh! Minu selgitus on järgmine: siis on poliitiline tasakaal riigis muutunud koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Kas järgmisi, ütleme, teist, kolmandat või neljandat saab uuesti siduda usaldusega ja siis öelda, et nüüd tekkis valitsusele usaldus tagasi? Minu tõlgendus on, et ei saa. Ja siis nende menetlemine usaldusküsimusega [seotuna] ei ole võimalik.

Kalle Grünthal, palun! Protseduuriline.

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Mul on selline ebamäärane arusaam asjast. Kõigepealt on eelnõu umbusaldusküsimusega sidumine (Juhataja helistab kella.), mille kohta valitsus esitab vastava avalduse, mille te ka siin täna ette lugesite. Kui ma küsisin, millal laekuvad käesoleva seaduse §‑des 101, 102, 103 nimetatud dokumendid, mis Vabariigi Valitsus on koostanud, siis teie ütlesite selle peale, noh, te olite tükk aega vait, siis ütlesite, et täna õhtuks, eks ju. Millal õhtu on, see on sihukene ebamäärane asi. Aga küsimus on selles, et selle umbusaldusega sidumine nõuab vähemalt seda, et ülejärgmisel päeval on see asi tehtud põhimõtteliselt. Ja kui me nüüd vaatame tähtaegasid ja kellaaegasid, millal need dokumendid laekuvad siia, siis võib juhtuda niimoodi, et see toimub alles neljapäeval. Kuidas me saame päevakorra kinnitada, kui meil pole täielikku dokumentatsiooni selles küsimuses olemas? Ja pealegi ma ei pea üldse mõistlikuks seda, et kõigepealt visatakse laua peale avaldus, aga muud kohustuslikud dokumendid on sellest asjast puudu.

Aitäh! Kui need laekuvad neljapäeval, siis me tõesti ei saa usaldusega neid nelja küsimust siduda kolmapäeval. Ma alustan nüüd selle hääletamise ettevalmistamist.

Jah, palun, Henn Põlluaas!

Mul on ettepanek, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ...

Palun teie ettepanek!

... poolt, lausa kaks ettepanekut ...

Tehke kaks ettepanekut. Palun!

... ühes komplektis. 

Kas see on nagu kobarettepanek?

Kuna see valitsuse ettepanek on tekitanud nüüd siin nii suurt furoori ja segadust ja see on täiesti pretsedenditu, et umbusaldusele pannakse kolm seadust ...

Neli! 

... lausa neli seadust korraga, siis teen Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku need kõnealused eelnõud nädala päevakorrast välja jätta. Ja teine ettepanek natukene ennetavalt: kui te peaksite päevakava hääletuse välja kuulutama, siis palun fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Ma loodan, et ma ei eksi nüüd, härra Põlluaas, aga kui usaldusküsimusega pannakse hääletusele, siis võimalust seda ettepanekut teha fraktsioonidel, et need päevakorrast välja võtta, ei ole. Teise ettepaneku ma rahuldan, ma toetan seda. See kümme minutit vaheaega tuleb kindlasti, kui me sinnamaani jõuame. Protseduuriline küsimus, Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Kuna ma ei ole ka sada protsenti kindel, kuidas see täpselt kodu‑ ja töökorra seaduses [on ette nähtud], siis igaks juhuks ütlen, et Reformierakonna fraktsioon ei nõustu selle Henn Põlluaasa ja EKRE fraktsiooni ettepanekuga neid välja võtta.

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Aga ma ei saanud ikkagi oma küsimusele vastust, et kui on laekunud Vabariigi Valitsuselt avaldus, siis mispärast ei ole laekunud kodu‑ ja töökorra seaduse §‑des 101, 102 ja 103 nimetatud dokumendid siia, et me saaksime näha, mis toimub.

Aitäh! Seda kohustust, et neid esitada üheaegselt, ei ole. Ja nagu ma ütlesin, nad peavad laekuma siia täna õhtuks.

Nüüd ma kuulutan välja enne hääletamist Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna palutud vaheaja. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g 

Head ametikaaslased, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala päevakorra kinnitamise eelnevalt öeldud muudatustega. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 54, vastu 22 ja 2 erapooletut, leidis päevakord toetuse.

Nüüd alustame tänaste, esmaspäeva, 16. mai päevakorrapunktide menetlemist. Kõigepealt, esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seederi, Heiki Hepneri, Üllar Saaremäe, Raivo Tamme, Aivar Koka, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa ja Priit Sibula 22. märtsil 2022 esitatud arupärimine Eesti riigi sõjalise kaitse kohta, see kannab numbrit 126 ja arupärimisele vastab kaitseminister Kalle Laanet. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Heiki Hepneri, et arupärimist tutvustada.

Suur tänu, austatud esimees! Austatud minister! Tõepoolest, 22. märtsil käesoleval aastal andis Isamaa fraktsioon üle arupärimise Eesti riigi sõjalise kaitse kohta. Arupärimine iseenesest on suhteliselt lühikene, siin on ainult üks küsimus: "Seoses sõjalise kriisiga Euroopas vastavalt teie käsutuses olevale sõjalisele nõuandele, palun tooge välja, milliseid sõjalisi võimeid on vajalik koheselt täies mahus täiendavalt välja arendada, et kaitsta Eestit Venemaa sõjalise rünnaku eest ning milline on nende eeldatav maksumus?"

Küsimus konkreetne ja lühikene, kuid sisu on selles küsimuses parajalt pikk ja sügav. Ja on arusaadav, et Riigikogu ei saa olla ka riigikaitseküsimustes teise või kolmanda järgu mängija, vaid ka siin saalis pannakse paika põhilised strateegilised suunad meie riigikaitses. Teisalt, arvestades selle valdkonna spetsiifilisust, nii nagu ka meie oma arupärimises viitasime, siis juhul kui see sisaldab riigisaladust, on päris selge, et siin saalis avalikus debatis ei ole võimalik riigisaladusi käsitleda. Siis tuleks seda teha riigisaladust reguleeriva seadusepügala järgi ehk meil on olemas konkreetsed ruumid, kus siis pädevad ja vastavat luba omavad Riigikogu liikmed saaksid selle infoga tutvuda.

Nii et tõesti, ühest küljest on Riigikogul väga oluline roll meie riigikaitse strateegilisel juhtimisel, teiselt poolt tuleb arvestada ka neid eripärasid.

Kui ma ütlesin, et selle ühe küsimuse taga on tegelikult väga sügav sisu, siis tõesti, me teame ka seda, et on esitatud riigieelarve, kus on kavandatud ümmarguselt 8 miljoni euro ulatuses täiendavaid kulutusi. [Need on seotud], võib ikkagi otse ütelda, julgeolekukriisiga, sõjaga, jõhkra agressiooniga, mis küll nüüd sai uue värvingu tänavu 24. veebruaril, aga mis algas juba kaheksa aastat tagasi, 2014. Selles julgeolekukriisis on Vabariigi Valitsus ette näinud 800 miljonit eurot vahendeid, millest 15 miljonit on konkreetselt seotud riigikaitsega ja meie sõjalise võimekuse tõstmisega.

Nii et ka siin on tegelikult, head kolleegid, väga selgelt näha, miks tuleb küsida ja miks tuleb ka siin arutada seda, kas me pingutame piisavalt oma riigi kaitsmisel. On päris selge, et meie riigikaitse strateegiline eesmärk peab olema see, et me ei tegele kaotatud alade tagasivõitmisega, vaid me peame oma riigikaitse üles ehitama nii, et me astume vaenlasele vastu kohe esimestel meetritel ja me sisuliselt ei kaota oma riigist mitte ühtegi ruutmeetrit maad, mida me peaksime pärast tagasi võitma. Me oleme näinud ju praegu Ukraina sõja puhul, et nende tagasivõitmine on väga-väga suure ja kalli hinnaga, nii eludes mõõdetuna kui ka varas ja rahas mõõdetuna. Ja tõesti, me oleme arutanud, ka riigikaitsekomisjonis on visandatud teatud pilt, mida meil on kõike vaja, alates õhukaitsest, soomusvõimekusest ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Ja meil on ka olemas riigikaitseeksperdid, kes on andnud siin nõu ja sisendit.

Ja veel viimane, nüüd lõpetuseks. Tõepoolest, meile on ka oluline saada aru, milline on meie kaitsejõudude ja meie Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse võimekus eraldatud raha [kasutada]. Suur tänu! Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kaitseminister Kalle Laaneti, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 126. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed, arupärijad! Absoluutselt, riigi kaitse, julgeolek on riigi kõige olulisem prioriteet. Nagu te oma ettekandes, hea Heiki, ette tõite, te andsite võimaluse vastata salajase [teabe] tasemel ja seda me ka tegime kirjalikult, me saatsime [vastuse] Riigikokku. Ma ei tea, kas see on teieni jõudnud, aga seda me tegime.

Ja see avalik osa tuleb kohe nüüd, ma hakkan seda ette kandma. Ma tänan teid selle arupärimises toodud küsimuse eest. Me kõik teame, et transatlantiline julgeolekuolukord on fundamentaalselt muutunud. Venemaa sõda Ukrainas ja ähvardused NATO liitlaste vastu demonstreerivad, et sõjalist agressiooni NATO vastu ei ole võimalik välistada.

Tuleb tõdeda, et esitatud küsimusel, milliseid sõjalisi võimeid on Eesti kaitsmiseks vaja, on kaks olulist poolt. Peame tagama, et arengud NATO kaitsehoiaku edasisel kujundamisel toetaks vastavate kaitseplaanide kiiret ja sujuvat rakendamist liitlaste poolt, et see oleks vägedega tagatud ning läbi harjutatud.

NATO riigi‑ ja valitsusjuhid on kokku leppinud, et Venemaa pikaajaline oht nõuab NATO kollektiivkaitse otsustavamat tugevdamist rõhuasetusega Balti riikidele ja NATO idatiivale. NATO on Eestis ja Balti riikides juba sõjalist kohalolekut rohkem kui kahekordistanud. Tapal ja Ämaris paikneb tänase seisuga ligi 2000 liitlassõdurit.

Need otsused on olnud õigeaegsed ja vajalikud, kuid Venemaa agressiivsus ja sõjaline oht nõuavad nii Eestilt kui ka liitlastelt rohkema tegemist. Seetõttu peame seniselt heidutushoiakult liikuma tugevdatud kaitse hoiakule. See võiks veenda Venemaad, et mis tahes sõjaline rünnak NATO vastu on esimesest momendist määratud ebaõnnestuma.

Eesti on teinud liitlastele ettepaneku luua Eestisse NATO juhtimisahelas oleva diviisisuuruse üksuse juhtimiselement, kuhu kuuluksid nii Eesti enda kui ka Eestisse paigutatud liitlasüksused, sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa, Taani, ja loomulikult ka kriisi ajal siia määratud kõige kõrgemas valmiduses tugevdusüksused.

Eesti valitsus on nii eraldiseisvalt kui ka koos liitlastega valmis tegema investeeringuid liitlastega seonduva taristu täiendavaks väljaarendamiseks. Konsultatsioonid liitlaste vahel jätkuvad aprillist kuni juunini ja peavad kulmineeruma NATO tippkohtumisel Madridis 29.–30. juunini. See eeldab kindlasti meie valitsusliikmetelt – mitte ainult kaitseministrilt, vaid ka eelkõige peaministrilt ja välisministrilt, aga loomulikult ka teistelt ministritelt – tõsist selgitustööd meie liitlaste hulgas. Nii minul endal kui ka välisministril ja peaministril on planeeritud väga tihedad välisvisiidid meie liitlaste juurde, et selgitada neile meie uut kontseptsiooni ja kaitsehoiakut. Nagu ka peaminister on meedias öelnud, me liigume õiges suunas NATO tippkohtumisele lähenemisel, aga me ei ole veel kohale jõudnud.

Teise dimensioonina tuleb tugevdada Eesti iseseisva kaitsevõime poolt. Vabariigi Valitsus on riigikaitsele Euroopas järsult halvenenud julgeolekuolukorra tõttu käesoleval aastal täiendavaid vahendeid eraldanud juba kahel korral otsustega. Nende tugevduste realiseerumine tagab lahendused kõige kriitilisematele puudustele. Jaanuaris tehtud 340‑miljoniline rahaeraldus on peaasjalikult seotud laskemoonaga, mille olulisust ei saa üle hinnata. Selle otsusega olime ühtlasi üks esimesi sõjalisse riigikaitsesse täiendavaid erakorralisi vahendeid eraldanud riike Euroopas.

Lisavahenditega täiendame laskemoonavarusid enam-vähem kogu kaitseväes kasutatava relvastuses oleva nomenklatuuri ning kaliibrite ulatuses. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on selle summa raames kõik vastavad lepingud juba sõlminud. Laskemoon peab olema tarnitud 2025. aastaks, ent põhilised tarned on planeeritud aastaks 2023 – suurusjärgus 85 miljonit – ja aastaks 2024 suurusjärgus 188 miljonit eurot, mis on tänastes turutingimustes kõige kiirem võimalik ajagraafik.

Märtsis tehtud otsusega eraldati Eesti sõjalise kaitse tugevduspaketi raames Kaitseministeeriumi valitsemisalale veel 476 miljonit eurot. Tugevduspaketi koostamisel lähtuti eeldusest, et Eesti kaitse on osa NATO plaanidest, ning võeti arvesse Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne ning esmased kogemused ja õppetunnid Ukraina sõjast.

Lisakriteeriumiks oli, et hangitav peab tooma kohese sõjalise võime kasvu, tarned peavad kohale jõudma eelistatult kahe, hiljemalt kolme aasta jooksul ning nende kasutuselevõtt peab olema Kaitseväe ja Kaitseliidu jaoks kohene, see tähendab, ei eelda pikka väljaõpet.

Seega, Vabariigi Valitsuse otsused täiendavad vahendeid kuue valdkonna jaoks: lühimaa õhutõrjesüsteemide kasutuselevõtt, tankitõrjevõime täiendamine, kaudtulevõime parendamine, olukorrateadlikkuse suurendamine, täiendav taristu ehitamine liitlaste vastuvõtmiseks ning Kaitseliidu suunal vabatahtlikele suuremate võimaluste loomine maakaitses osalemiseks.

Antud pakett tagab brigaadide võime hävitada rohkem vastast kui täna ning vastase esimese rünnakuešeloni hävitamine saab olema märkimisväärselt lihtsam. Eesti territooriumile tulnud vastase üksused saavad olema pideva väga ohtliku tule all. Pimedal ajal suudetakse vastast hävitada ja demoraliseerida palju rohkem kui täna. Vastase õhu‑ ja meredessandi läbiviimine saab olema vastasele katastroofiliste tagajärgedega. Vastase teine ešelon, taristu juhtimine, tuletoetus ja tagala oleksid ohustatud 50–90 kilomeetri kauguselt.

Lisaks sellele on Vabariigi Valitsus võtnud põhimõttelise suuna keskmaa õhutõrje väljaarendamiseks hiljemalt 2025. aastaks. Kaitseministeerium peab vajalikke konsultatsioone liitlastega ja koostab hiljem vastava võime hankimise ja elluviimise kava. Keskmaa õhutõrje võimekuse väljaarendamiseks vajalikud lõppotsused, sealhulgas rahastamine ja hankimise ajaraam, tehakse riigi eelarvestrateegia 2023–2026 koostamise käigus ning need arutelud algavad augustis.

Konkreetne rahaline maksumus sõltub süsteemide arvust ning võimekusest, sealhulgas ballistiliste rakettide vastasest võimest. Lisaks ülaltoodud võimetele on kahtlemata veel valdkondi, kus olemasolevat sõjalist võimet tugevdada, edasi arendada või täiesti uusi võimeid luua. Need valikud sõltuvad suuresti täiendava rahastuse hulgast. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Venemaa oma agressiooniga Ukrainas on tegemas seda, et Rootsi ja Soome liituvad NATO‑ga. See on väga oluline kogu alliansi julgeoleku kontekstis. Samas me teame, et sõjalise mobiilsuse programmi arutelud Euroopa tasandil jõudsid enne sõda või uut agressiooni üsna sellisesse keerulisse seisu, kus ikka oli alati midagi tähtsamat teha kui tegelikult keskenduda sellele, kuidas Kesk-Euroopat siduda põhjaga ja vastupidi. Kas see sõjalise mobiilsuse programm, mis on poliitiliselt ju tegelikult üdini avalik, on leidnud mingit täiendavat tähelepanu, et meil oleks võimalik rasketehnikaga liikuda mööda maanteid ja ületada sildu? Me teame, et Rail Balticu projekt on viis aastat saanud ajapikendust. Mis seis sellega on, kas te paari sõnaga markeeriksite?

Aitäh! See on väga hea ja oluline küsimus selles vaates, et kui me räägime vägede kiirest liigutamisest, siis see liigutamine sõltub ju sellest, kui head teed meil on, kui hea rongiühendus on, kui hea lennu‑ või mereühendus on, et punktist A punkti B vägesid kiirelt liigutada. Ja mul on hea meel öelda, et komisjonis on tehtud otsus, et Eesti saab praeguses hetkes 31 miljonit eurot selleks, et tõesti teatud kitsaskohti parendada. Loomulikult ei ole see piisav, aga vähemalt teatud esimene samm on tehtud. Me teame mõlemad ju seda, et see maht, mida tegelikult esialgu küsiti eelarvesse, oli mitmeid kordi väiksem. Ma usun, et nüüd Euroopa Liidu aruteludes saab olema sellel suurem ja tunduvalt prioriteetsem koht, kui vahepeal oli siin, kui eelarvet vähendati. Sest me saame ju aru, et hoida kõikides riikides piisavalt suuri võimekusi ka rahuajal on ääretult keeruline. See on väga tõsine kulu erinevatele riikidele. Üks lahendusvariant saaks olla see, mida meie välja pakume, et meil on küll juhtimiselement diviisisuuruste üksuste juhtimiseks, aga meil on põhimõtteliselt üksuste täitmine, on oma plaan ja kiirelt toimetatakse väed kohale, ning selle eeldus on see, et meil on tõesti võimalik seda kiirelt teha. Military Mobility programm ehk militaarmobiilsuse programm on kindlasti see, mis aitab sellele kaasa. Jah, me ei liigu nii kiiresti, nagu me eeldaksime, aga me liigume edasi.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Kuidas teie hindate meie kaitsejõudude või ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse võimekust eraldatavat raha kasutada? Sest meie sõjalised eksperdid, sealhulgas Kaitseväe juhataja, on ju ütelnud, et me vajaksime vähemalt 2 miljardit eurot lähiaastatel – see on miinimum – oma kaitsevõimekuse tõstmiseks. Praegu me ikkagi jääme sellest summast kõvasti maha. Ja iga viivitatud päev toob kaasa täiendava kulu, sest kõik läheb kallimaks. Mitte ainult see tavahind, ütleme, tarbijahinnaindeks ja inflatsioon, vaid ka see, et me näeme, mis toimub maailmas, ja nõudlus kasvab. Kui me seda täna ei otsusta, hakkame homme otsustama, siis me maksame kindlasti rohkem. Kuidas te seda meie võimekust hindate? Kas see on piisav või ei ole piisav?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks maailma sõjatööstused tegelikult töötavad praegu küll selle nimel, et neid tühimikke täita, mis Ukrainas on välja lastud. Täna on juba tõsine defitsiit, sõjatööstused ei jõua toota nii palju, kui tegelikult vaja oleks. Me räägime, et enamik riike on oma kaitse-eelarvet kõvasti kasvatanud. Rääkimata sellest, et laskemoon ja relvastus, mis on Ukrainale saadetud, on vaja ju ka erinevatel riikidel asendada. Ja nende aukude täitmine, ma arvan, võtab ligi kümnendi, sest nagu me teame, sõjatööstuses kogu süsteemi käimapanemine on aastatepikkune töö. Noh, eks ka saiapätsi küpsetamine võtab aega, aga relvatööstus võtab mitu korda rohkem aega.

Mis puudutab meie Kaitseväe ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse võimekust, siis ka seal on ju alati teatud piirid. Me saame küll sisendi Kaitseväest ehk selle, millised relvasüsteeme meil vaja on, aga kõik, mis puudutab seda soetamist, hankeid, lepinguid, vaidlemisi – see kõik on ju tegelikult tänasel päeval kaitseinvesteeringute keskuse peal. Tegelikult see, mida nad selle esimese paketiga suutsid teha ehk lepingutesse minna sellise lühikese ajaga – noh, mina pean tunnistama, et ma olen heas mõttes väga üllatunud. See maht on väga suur ja nad pidid tegema väga tõsiseid pingutusi selleks. Rääkimata sellest, et kuna rahasummad on suured, siis eks neid lobiste on iga ukse taga, kes koputavad ja ütlevad, et nende asjad on kõige paremad, ja valige, tehke need valikud.

Ehk mida ma tahan öelda? Nende inimeste sirgeselgsus, kes seal töötavad, peab olema ka hästi tugev, et mitte minna seda teed, et vaadata, ah, võib-olla tõesti see ongi kõige parem, aga tegelikult ei ole. Me peamegi arvestama riigi suurust, meie organisatsioonide suurust. Me ei saa ühe otsusega kogu maailma parandada, see käib ikkagi step by step ehk järjepannu.

Nii et lühidalt vastates on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse võimekus kõvasti kasvanud, neil on väga palju võimekust, aga kindlasti on ka neil teatud piirid.

Anti Poolamets, palun!

Austatud kõneleja! Praegu on tohutult kiire arenguperiood sõjaväelastel, informatsiooni tuleb suurel hulgal sisse, pidevalt saame õppetunde. Võtame kas või sellise valdkonna nagu droonide kasutamine. Mind huvitab see, kuidas me ise peaksime praegu riigis neid väga kiiresti kuhjuvaid õppetunde kasutama, sest kogu aeg tuleks ka korrigeerida oma tegevusi. Seesama drooni näide. See on valdkond, mis on Eestile küllaltki jõukohane arenduses. Leedu on vaimustuses Eesti tootjate droonidest ja püüab neid osta. Ma toon ainult ühe näite veel. Kadrinas valmistasime ja pakendasime kuuliveste ja ma nägin, kuidas täiesti põlve otsas alustanud mehed olid oma vesti teinud kvaliteedi ja hinna suhtes minu meelest üheks maailma parimaks. Ehk vaataks ringi ja kuidas siis ka Riigikogu tasemele kõike seda tuua, seda tagasisidet.

Aitäh! Tõesti, innovatsioon ja uued tehnoloogiad on maailmas need sõnad, mis tegelikult kõikides valdkondades on läbivad. Kui me sellega koos samme ei astu, siis me oleme jälle rongist maha jäänud. See tähendab seda, et me peame tõesti olema kõikides valdkondades valmisolekus ennast liigutama. Mitte see, et ütleme, et meil on olemas kogemus ja see kogemus on töötanud, vaid see, et me peaksime vaatama sujuvalt ettepoole, kuidas me saaksime nendes uutes oludes uute võimete arendamisega kaasa rääkida ja et meie Kaitsevägi oleks võimeline siin täpselt samamoodi olema partneriks nendele ettevõtetele, kes on väga innovatiivsed ja uute tehnoloogiatega tegelevad. See kõik on väljakutse. Mitte ainult see, et me soetame uusi relvasüsteeme või laskemoona, vaid ka see on üks väljakutse tõsine osa. Ja ma julgen arvata, et täna on küll Eesti kaitsevägi väga innovatiivne. Kas või võtame küberajateenistuse, mis on täiesti uudne asi, et ka selles valdkonnas kaasa rääkida. Nii et mina näen positiivseid arenguid kõikides nendes valdkondades.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Hea koalitsioonipartner, ütle, milliseid võimekusi me nüüd hakkame arendama, kui Keskerakonda enam jalus ees ei ole.

Ma saan aru, et Erakonnal Isamaa on nii palju julgeolekuvõimekust, te olete ju aastaid olnud Kaitseministeeriumis juhtivatel kohtadel, ja kindlasti on teil lauasahtlis väga palju häid mõtteid.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! Ma esitasin eelarve kohta oma 24 tagasihoidlikku muudatusettepanekut, mis puudutasid Kaitseliitu. Käisin neid ka rahanduskomisjonis kaitsmas, aga toetust need ei leidnud. Mul ongi küsimus, et mis saab pärast teist lugemist. Ma ei ole nii vana kala siin parlamendis, et teaks, kas kolmandat lugemist üldse tuleb. Kas sa saad sinna veel ise midagi lisada või siis tuleb see kuidagi lahendada Vabariigi Valitsuse reservist või muul viisil, sest need probleemid Kaitseliidu asjadega on üleval?

Aitäh selle küsimuse eest! Me oleme Kaitseliiduga läbirääkimistes, kuidas Kaitseliitu tugevdada tervikuna, ja see puudutab kindlasti ka rahalisi vahendeid ja lisatööjõu juurdevõtmist. Meil on selles osas teatud mõtted ja nende mõtetega me tegeleme koostöös Kaitseliidu juhtkonnaga.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Arupärijate üks palve oli, et see, millest ei saa siin saalis riigisaladuse tõttu rääkida, saadetaks vastava templiga neile kirjalikult, ja te ütlesite, et te seda tegite. Aga meid on 101 siin saalis ja [me] oleks ka selle lugemisest väga huvitatud. Kui ei ole võimalik saata seda kõigile, siis meil on siin NATO‑saladuse loaga ja muude saladuste lubadega isikuid ju küll ja küll. Vähemalt neile Riigikogu liikmetele [võiks saata]. Mina isiklikult oleks küll väga huvitatud selle materjali lugemisest.

Minu teada see materjal on saabunud Riigikogusse, aga nagu te teate, siis nende materjalidega saab tutvuda teatud protseduurireegleid järgides ja jälgides. See on see võti. See ei tule igaühe teie postkasti. Aga kõik, kellel on huvi selle vastu, kindlasti saavad sellega tutvuda, sest see ei ole kaetud NATO‑saladusega, vaid see on lihtsalt riigisaladus.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Me täna sotsiaalkomisjonis arutasime perehüvitiste seaduse eelnõu. Valitsuse esindaja ütles, et seal ei ole nagu hästi läbi mõeldud need katteallikad ja see, kunas ja kuidas midagi toimub. Ja siis meenutati, et aasta alguses tegi valitsus ka kaitsekulude puhul ilma parlamendiga arutamata ühe otsuse, mis puudutab 380 miljonit [eurot]. Mul ongi küsimus, et kui pika perspektiiviga otsus see oli ja kunas ja kuidas see võiks realiseeruda, see täiendava moona soetamine. See otsus tekkis valitsuses ka ju väljaspool RES‑i arutelu ja see on absoluutselt adekvaatne ja vajalik, arvestades julgeolekuseisu. Aga mis perspektiivis see realiseerub? Sest selle aasta kulu oli olematu ja me teame, et need on ju pikad sammud. Kui me tahame, et see realiseeruks, siis otsused tuleb ükskord ära teha, raha broneerida ja siis mingil hetkel me jõuame ka sinna, et tõesti see võimekus on realiseeritud.

Aitäh selle küsimuse eest! Ja selle esimese ploki osas peaks olema laskemoon tarnitud hiljemalt 2025. aastaks.

Läheme edasi, nii nagu arupärimistel see kord ja kohus ette näeb. Üks küsimus, üks suuline küsimus. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu küsimus lähtub Leo Kunnase küsimusest. Nimelt, kaitsevõimekus ja kaitsevõime ei ole see koht, kus saab pool rehkendust teha. Sellepärast et kui poole rehkenduse peale läheme, siis see tähendab seda, et teatud tingimustes pole meil võimekust vastu panna, ja see tähendab seda, et see pool rehkendust on ka maha visatud kulu. Sellest tulenevalt: kas valitsus saab aru just sellestsamast momendist, et need probleemid, finantsprobleemid, peavad olema lahendatud kiiresti ja kohe? Seda ei saa niimoodi teha, et teeme natukene ära, sest siis ei ole kaitsevõimet.

Aitäh! Ma olen sellega absoluutselt päri, et ei saa teha poolt rehkendust. Rehkendus peab ikkagi terve olema. See terve rehkendus ongi see, et üks otsuse osa oli, et aastaks 2024 peaks olema meil 20 000 kaitseliitlast, kes on koolitatud, kellele on isikukaitsevahendid tagatud, relvad tagatud. See tähendab, et kui me räägime koolitusest, siis see eeldab inimressurssi, kes neid koolitab. Nagu meil on varasemalt juttu olnud, eks ju, et maailm on muutunud, totaalselt muutunud, ja selle muutumise käigus peavad ka organisatsioonid muutuma. Me peame vaatama, kuidas me oma eesmärke saavutame kõige paremini. Ei saa minna täpselt samamoodi edasi, nagu on mindud võib-olla viimased 25 aastat või isegi 30 aastat. Ka seal peavad teatud muutused olema selleks, et me suudaksime oma põhiülesanded ja põhieesmärgid võimalikult hästi täita. Lihtne variant on see, et me mitte midagi ei muuda, paneme aga rahanumbrit juurde. Aga nagu me kõik teame, maailm on muutunud. Ja see tähendab seda, et kõik peab selle maailma muutumisega muutuma.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Ohoo! Avan läbirääkimised. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, arupärijate esindaja Heiki Hepneri. Palun! (Heiki Hepner küsib lisaaega.) Jah, kaheksa minutit. Palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister, aitäh nende vastuste eest! Tõepoolest, loodetavasti me peatselt saame ka sellest kirjast lugeda neid sõnumeid, mis siia suurde saali ei ole kohased oma riigisaladuse tõttu. Tunnistan, et ma ei ole praegu veel seda võimalust saanud kasutada, aga usun, et kindlasti saan ja siis seda ka teen.

Tõepoolest, on väga õige, et poole rehkendusega riigikaitses väga kaugele ei jõua. See efekt saab olema väiksem, kui on tegelikult tehtud kulud. Ja päris tuum riigikaitse sõjalise võimekuse tõstmisel on kindlasti meie võimekuse loomine mitte ainult kasutatud või kulutatud raha mahu poolest, vaid ka, kuidas me suudame seda kõike, mis me oleme soetanud, kasutusele võtta. Siin on päris hea ja õige tähelepanu juhtimine, nii nagu ka lugupeetud minister ise ütles, et aastaks 2024 peab meil olema 20 000 kaitseliitlast maakaitseväes, maakaitses, relvastatud, varustatud, välja õpetatud. Ja see tegevus, noh, ei saa ütelda, et täielikult, aga väga palju sõltub ka sellest, kuidas me siin Eestis tegutseme, mitte niivõrd palju sellest, kuidas kuskil mõnes sõjatööstuses relvi toodetakse, kuigi tõsi, mõjutab vaieldamatult ka see. Aga see meie enda tegevus, mille puhul esmapilgul tundub, et kuidas see on seotud riigi sõjalise võimekuse tõstmisega, siis iseenesest väljaõpe, tegelikult ka harjutusväljakutega seonduv teema, milles meil on ikkagi suur hulk kitsaskohti, seal on väikseid samme edasiarenguks, aga kui me vaatame Lõuna-Eestit, siis seal on ju väga suured probleemid üleval. Jälle, see sõltub väga paljuski meist. Mida varem me neid samme hakkame astuma, seda vähem on tegelikult ka hinnatõusu ja seda vähem me peame raha sellele kulutama.

Võib-olla veel üks näide. Siin tõesti nüüd me oleme otsustanud – no eks me oleme seda arutelu siin ju ka üsna pikalt pidanud ja oleme jõudnud lõpuks selleni, ja see on väga hea, et ka valitsus on jõudnud selleni –, et hakatakse keskmaa õhutõrjet arendama ja aastaks 2025 peab see olema. See on väga positiivne. Samas, ma ärgitan ikkagi astuma kohe ka järgmist sammu, sest nagu me nägime, keskmaa õhutõrje puhul võttis ikkagi päris pikalt aega, et seda sammu astuda, kaugmaa õhutõrje küsimus ja [kokkulepe] liitlastega. Esialgu vähemalt saaksime liitlastega selle kokkuleppe, et nad oleksid valmis seda osutama, et me saaksime oma õhutõrjes ja õhukaitses kõik need kolm taset: lähimaa, keskmaa ja kaugmaa õhutõrje, nii et see õhukaitse oleks terviklik. Siin võiks ju neid loetelusid veel jätkata, kus põhimõtteliselt oleks ikkagi oluline saada terviklikku tegevust, mis võib-olla esimese hooga ei nõuagi seda, et peab väga suuri vahendeid, raha kohe välja käima, aga nõuab hästi selget ja kiiret otsustust. Seda otsustuse poolt tahaks kindlasti valitsusele panna hingele, et sellega tegeldaks.

Tõesti, siin ka hea minister tõi välja välispoliitilise mõõtme – see on justkui esimene mõõde – ja iseseisva riigikaitsevõimekuse loomise teise mõõtmena. Kolmandana saab siia juurde tuua laiapindse riigikaitse veel lisaks. Ja tõepoolest, neid teemasid on väga-väga palju, mis vajaksid detailsemat käsitlemist ja täpsemat planeerimist, aga loodetavasti sellega saame riigikaitsekomisjonis tegeleda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. (Andres Metsoja palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit! 

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud minister! Kõigepealt teile, hea minister, jõudu, et Siil läheks ikka korda! Täna algas siis taas järjekordne õppus Siil, kus 15 000 võitlejat harjutavad kokku. Ma saan aru, et ka liitlasi on rohkem kui kümnest riigist. See ongi tegelikult meie sisuline julgeolek ja valmisolek ja kaitsetahe, mis peab kuidagi ühel hetkel kokku saama, et valmistuda selleks, mida me oma maa pinnal tegelikult kunagi näha ei taha, ehk võimalikuks agressori mahasurumiseks.

Tõepoolest on nii, et kogu riigikaitsetemaatika on suuresti konsensuse teema olnud, ja ma loodan, et see on nii ka edaspidi. Samas, kui juhtuvad need olukorrad, mis on Euroopas meie teele sattunud, et üks suur naaber, Venemaa, tungib kallale taas kord ühele suveräänsele riigile, ohustades sellega tegelikult kogu maailma rahu, majandussuhete toimimist, inimestevahelisi suhteid ja palju muud, siis kõrgenevad toonid ja sirgub tahe selle teemaga aktiivsemalt tegeleda.

Eranditult kipub ikka nii olema, et parlamendis siit toolist arupärimiste võtmes rääkides on keegi justkui süüdistaja ja teine pool kas süü omaksvõtja või tagasilükkaja. See alati ei pea nii olema. Ja sellepärast ma tänan kenasti vastatud arupärimise eest ka ministrit.

Aga oma käsitluses, juba oma küsimusega andsin suuna, ma tahaksin puudutada sõjalise mobiilsuse temaatikat. Ja tõsi ju on, et rahuaja Euroopa on võtnud seda sõjalist mobiilsust peenikese naeruna. Just selles mõttes, kui me vaatame rahanumbreid, ja see on tegelikult suur probleem – suur probleem selles võtmes, kui me räägime, et meie põhjanaabrid on liitumas NATO‑ga, siis ei ole küsimus ainult sõjalises või riikide kaitselises võtmes, vaid see on majanduspoliitiline valik. See majanduspoliitiline valik toob endaga kaasa eeldused taristule, sest majandus peab toimima nii Kesk-Euroopal Põhjala suunas kui ka Põhjalal Kesk-Euroopa suunas.

Kohtusin eelmisel nädalal oma kolleegidega nii Soomest kui Rootsist. Tegelikult on nende mure ääri-veeri mitte niivõrd selles, kas me sõjaliselt suudame kokku mängida ja kas me muutume tugevamaks – see on iseenesestmõistetav –, aga probleemina on väga teravalt laual see, millised on meie ühendused.

Maismaaühendus Kesk-Euroopaga on õnnetu Via Baltica. Sildade olukord on selline, nagu ta on. Õnneks me küll Pärnumaal astume olulisi samme. Ma olen selles mõttes rahul, et näiteks Tori sild Eesti sõjameeste mälestuskiriku kõrval ei jäänud ootama justkui paremaid aegu ja 9. mail löödi sellele sillale kopp sisse. See on väga märgilise tähendusega, sest see problemaatika, kuidas liigutada sõjatehnikat, rasket sõjatehnikat Eesti teedel või Baltikumi teedel, on suur murekoht.

Me peame vaatama tõele otsa, et ka raudtee on Euroopas üdini killustunud. Kui siin on astutud samme, et tegelikult hoogustada kaupade vedu Euroopa sees, lõigates Venemaa transiidist lahti, siis me automaatselt oleme oma Balti riikide kolleegidega vaidlustes ju selle üle, millised on tariifid. Kui algul lepime kokku ühes, siis kui hakkame neid kasutama, on need hoopis midagi muud, sellepärast et justkui me peaksime maksma kinni neid puudujääke, mis Vene transiidist teatud ettevõtetele tulevad. See on väga suur probleem, pundar, mis vajab lahtiharutamist ja on otseselt seotud meie julgeolekuga, sest kui majandus ei toimi, tekivad kitsaskohad, siis iga suveräänne riik saab mingil moel puudutatud. Ja kui rahvas ei ole rahul, siis on poliitikud ärevad ja see on vili sellele, kes tahab segadust külvata.

Rääkimata veel soomlaste presidendi Niinistö suhtumisest, et diplomaatia peab viima suhteid Venemaa suunal edasi. Tegelikult see raamat kõikide nende lehekülgedega mõneks ajaks on ilmselt läbi loetud ja kinni löödud.

Nii et see on mõttekoht Euroopa-suunalises koostöös. Ma arvan, et koos põhjanaabritega me peaksime tegelikult selgelt seljad kokku panema ja rõhutama taristu tähendust ja tähtsust siin Euroopa nurgas. See on meile võimalus kaasata täiendavaid ressursse, olgu see siis kas või sõjalise mobiilsuse tähenduses. Sest siin seda alliansi liikmete küsimust ei saa võtta ainult sõjalises kontekstis.

Ma usun, et täna meie head kaasteelised Kesk-Euroopas mõistavad meid üha rohkem. Alles me elasime aegades, kui prantslased tulid siiasamma Riigikokku kohtuma ka riigikaitsekomisjoniga ja nad üsna nõutul häälel rääkisid, et eestlased, mis teil häda on, miks te ei taha teha koostööd – kõrval on suur turg ja võimalused, aga mis on teie probleem. Ja me püüdsime seda alatihti rääkida, aga paraku peab tunnistama, et nende silmad läksid väga suureks, mõistmatus kasvas ja järgmine kord oli laual raport, mis tõi kergelt sisse ksenofoobset tooni, et eestlased vihkavad venelasi.

See on problemaatika, mis on saanud uue tähenduse. Aga see on ka taimelava meile Kesk-Euroopa suunal astuda hoogsamaid samme, teha suuremaid kokkuleppeid ja otsida riigi sees, ka Baltikumi sees, ühtsust. Balti riigid on nabanöör selle tugeva alliansi sees ja need investeeringud selle lapse üleskasvatamiseks tuleb teha nüüd ja kohe. Ei ole ilmselt väga enam aega oodata, sest muidu on see löök rahakottidele ja inimeste heaolule valus. See on jällegi teistpidi seotud meie riigi ja piirkondade julgeolekutagatisega. Aitäh veel kord ja jõudu kaitsega tegelemiseks!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Kas ka lisaaega?

Paluks küll.

Palun! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! Soovin omalt poolt ka alustuseks Kaitseväele, Kaitseliidule ja ministeeriumiinimestele jõudu Siili alguse puhul. See on nüüd kolmas Siil ja nii suuri õppusi ka meist palju suuremad riigid ei korralda või korraldavad väga harva.

Nüüd, kolm tugevduspaketti, praktiliselt need on mulle ka juba hakanud pähe jääma. Võiksin neist teha ülevaate, aga sa tegid selle juba. Ütleksin selle peale nii, et me teeme tõesti väga olulise sammu edasi, kui me suudame need ellu viia. Ma olen nii enda kui fraktsiooni nimel siiralt toetanud neid samme, mida me oleme tegemas. Konstruktiivse opositsioonina me püüame jälgida, et need kõik ka kenasti saaksid ellu viidud. Ja muidugi, neid ei saa eraldivõetuna käsitleda, meil on ju ka arengukavas juba kirjas olevaid arendusi, mida me praegu teeme. Nendest kõige tähtsamad on miiniveeskamine, kus meil meremiinid on juba käes ja arendame edasi, ja rannakaitse maa peal baseeruvate laevatõrjerakettidega, kus me ka järgmise aasta lõpuks jõuame edasi. Ja siis meil on ju veel mitmikraketiheitjad ja meil on 2. jalaväebrigaadi varustamine soomukitega. Meil on palju asju töös ja arengud on positiivsed.

Aga ma näen ühte suurt murekohta praegu, mille esimesi märke ma hakkan nägema. Praegu tekib selline mulje, et jaa, Ukrainal läheb ju hästi, Vene väed saavad lüüa, väga kuskile edasi nad ei jõua, ja Soome ja Rootsi astuvad ka NATO‑sse, nii et tegelikult asi ei olegi nii hull ja võib-olla me ei peagi nii palju pingutama. Ma ei heida sulle seda ette, aga see hoiak võib meil terves ühiskonnas ja valitsuses lihtsalt tulla, sest on ka teisi asju, on muid kriise, mis kõik suruvad peale. [Oleks vaja], et me juba ette näeks ja selle hoiaku õnge ei läheks, nagu 2014–15, kus sõda rahunes maha, rinne jäi sinna Donbassi pidama ja kõik läks edasi nii nagu enne ja nii nagu tavaliselt. Loodame, et nüüd me sellest lõksust pääseme.

Nüüd, mis puudutab võimearendusi, kui me räägime siit edasi, siis siin ilmselt juba järgmine valitsus ka niinimetatud neljandast paketist tõenäoliselt ei pääse, sellega see areng seisma jääda veel ei saa. Mis on võib-olla jäänud nendest võimearendustest kõige olulisematena praegu veel välja, on lähimaa rannakaitse. Ehk siis me hangime laevatõrjeraketid, mille laskekaugus on 180 kilomeetrit ja lõhkepea 100 kilo, mis on peaaegu sama klass juba nagu see Neptun-rakett, millega Moskva põhja lasti. Me jõuame siin hästi edasi, aga siin on vahepeal natuke tagasihoidlikum võimearendus, mida meil oleks vaja just eriti saarte kaitsmiseks ja veesatud miiniväljade, meremiiniväljade katmiseks. 30‑kilomeetrise tegevusraadiusega rannakaitse on kindlasti neljanda paketi teema.

Ja muidugi soomusmanöövrivõimekuse lõpuni arendamine. Ega me tankidest ka lõpuks üle ega ümber ei pääse. Praegu ma olen paar korda ise rääkinud Briti Challengeridest, et jah, kui olla aeglane või jääda natuke magama, mis nende Challengeridega nüüd juhtubki, on poolakad juba need, mis brittidel üle jäävad, nii-öelda endale ära rääkinud või selgeks teinud, et nad saavad need tankid endale, ilmselt ka osalt asendusena nende T72‑de eest, mida nad on nüüd järjest Ukrainale andnud. Selge, et uued tankid käivad meile üle jõu. 10–12 miljonit [eurot] tanki eest, mis nüüd veel kallimaks läheb, see ei ole meile jõukohane. Kuidas sellega edasi minna, milliseid lahendusi otsida? Eks me peame seda tegema, sest muidu me lihtsalt ei saavuta seda võimet, et me võiksime ise ka vastupealetunge teha. Loomulikult me tahame oma territooriumi sõja korral enda käes hoida, aga võib olla kindel, et kui nii suurel riigil nagu Ukraina see päris ei õnnestunud, siis meil ka see päris ei õnnestu. Kusagilt vaenlane murrab ikka läbi ja selleks on vaja meil teha vastupealetunge, et see sõjaeelne status quo taastada, ja selleks meil on paratamatult vaja soomusmanöövrivõime arendamine lõpule viia. Liitlastel on küll siin mõlema taktikalise pataljoni, taktikalise grupiga tankikompanii, aga see iseenesest läheb juba nende oma pataljoni taktikaliste gruppide koosseisu, meil endil väga seda võimekust kuskilt võtta ei ole.

Need kaks teemat kindlasti ja ilmselt ka sõjaaja kaitseväe edasine suurendamine kolmandas paketis ka tõenäoliselt tõusetuvad.

Siin on veel teine murekoht, millega meil on raske midagi väga ära teha ja mida ma ka ei taha siit puldist otse ammugi kritiseerida. Need on Läti otsused. Lätil on üks lihtne probleem, et neil on lihtsalt liiga väike sõjaaja kaitsevägi. Kui nüüd nad ka elukutselisi kaitseväelasi natuke juurde värbavad, see on suurusklassis sajad või maksimum tuhat, siis see ei lahenda selles mõttes Läti probleemi ära, et neil on lihtsalt liiga väike sõjaaja kaitsevägi. Ja me ei saa neile peale hüpata, et tehke nii, hakake tegema, kuna Läti on suveräänne riik. Kuidas leida see delikaatne tasakaal, et neile ikkagi selgeks teha, et oot-oot, te peaksite ka nüüd mõnevõrra suurendama või meie oleme hädas, sest lihtsalt jõutakse muidu Balti mere äärde välja ja meid lõigatakse lõunasuunalt ära, et nii ka ei tahaks päris. Lätlased samas on ka väga enesekindlad, nagu [näitab] Pabriksi viimane avaldus, et meil on kõik parimas korras. Raske on kuidagi edasi minna selle delikaatse probleemiga, et mida siis lätlastega täpselt ette võtta. Eks me muidugi poliitilisel tasandil püüame ka kõiki neid sõnumeid kohale viia.

Kaitseliidu kohta ma esitasin küsimuse, et jah, Kaitseliidu liikmeskond väga kiiresti suureneb praegu, aga neile ongi seda tuge vaja just nüüd, kui nende liikmeskond sõja tõttu, sõja mõju tõttu on kiiresti kasvanud, mida loomulikult nende eelarve mitte kuidagi ei arvesta. Need inimesed ei saa jääda ootama poolt aastat või aastat, et millal neile varustust tuleb või väljaõpetajaid, nad vajavad põhimõtteliselt kohe seda tegevust ja lahendusi, sest muidu lihtsalt sõna läheb laiali, et nad ei saa kohe tegutsema, harjutama hakata. See ei oleks praegu hea. Aga see olekski minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riho Breiveli.

Lugupeetud juhataja! Hea minister Kalle! Meie tänane seis, kui vaatame seda, mis toimub Ukrainas, näitab väga ilmekalt, kuidas on vaja ajaressurssi kasutada teatud momentidel. Eriti puudutab see seda, et kui me vaatame rünnet riigile, siis peab olema ju kohe võimalik alustada vastutegevust ja see vastutegevus peab olema maksimaalne. Seda näitab ka Ukraina, et kui me ei suuda piiri peal kinni hoida vastast, siis meil on väga raske teda hakata uuesti maalt välja tõrjuma. Isegi kui me suudame kindlustada soomustehnika ja muu, siis igal juhul on kõige ratsionaalsem see, kui me suudame piiri peal vastast takistada.

Selleks, et piiri peal vastast takistada, olen ma korduvalt ja korduvalt teinud ettepanekuid, kuidas seda asja lahendada ja kuidas kasutada ära neid ressursse, mis meil on piiri peal olemas. Siiamaani suhtuti sellesse küllaltki jahedalt ja, kuidas öelda, isegi üleolevalt. Kas või seesama piirivalve liitmine politseiametiga. See tähendab seda, et tema väljaviimine Kaitseväe struktuuridest muutis asja äärmiselt, kuidas öelda, ebaprofessionaalseks. Tänaseks me oleme üheskoos neid asju arutanud ja leidnud teatud võimekusi, kuidas saaksime need asjad lahendada. Nii sinu kui ka Siseministeeriumiga oleme neid arutanud.

Aga mida ma tahan ikkagi korduvalt ja korduvalt öelda: arutamisest on vähe kasu ja toredatest mõtetest on ka vähe kasu, kui me ei hakka neid realiseerima. Realiseerida saab ikkagi neid, kuidas öelda, kitsaskohti läbi seaduste, mille kohta ettepanekuid me oleme ka teinud. Kui me ei vii piirivalve isikkoosseisu kaitseväestatud formeeringu koosseisu, siis nad ei saa võidelda selles ühtses süsteemis, milles on Kaitsevägi kõige parem ja kõige võimekam. See tähendab seda, et piirivalve isikkoosseis peab olema välja õpetatud kaitseväeliselt. Nende teenistus peab olema juba varakult [seatud] vastavalt käsuliinile, et neid on võimalik rakendada Kaitseväe vastavate üksuste kaudu. Kuidas see toimima hakkab, see on juba teie läbitöötamise küsimus.

Aga ma veel kord tahan rõhutada, et ärme vaatame sellele probleemile ülevalt alla, et see laheneb ise. Ei lahene ise. Piirivalveüksused, kes on piiri peal, needsamad inimesed – peab olema võimekus integreerida neid maksimaalselt kiiresti oma tegevusse riigikaitselises süsteemis. Vastasel juhul ei ole nendest inimestest kasu ja vastasel juhul ei ole ka kogu sellest ideoloogiast kasu, kui me räägime vastase tagasilöömise esimesest sammust. Nii et ma veel kord rõhutan: ärme vaatame sellele asjale ainult heade mõtetega, vaid vaatame sellele asjale tegudega. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Head töökaaslased, kes te jälgite meie arutelu! 22. märtsil oli olukord tõesti päris kummaline ja see, millised teadmised meil on, kuidas me valmistume, tundub ju täiesti elementaarne. Ütleb meie üks rahvatarkuski, et suvel rauta rege, talvel vaata ise, kuidas hakkama saad. Aga tuleb välja, et meil on ainult head mõtted. Kaitseminister ütles, et ühe asja suhtes on head mõtted ja teise suhtes on head mõtted ja loomulikult me peame vaatama, kuidas me kohaneme nendes organisatsioonides, millistes me oleme. Ja need on ajas muutuvad ja ühiskonnas muutuvad.

Võiks ju tegelikult rääkida liigirohkusest. Noh, kui me kuskile elamute vahele arendame sellise roheala, kus on hästi palju igasuguseid putukaid, siis siia Balti jaama taha võiks teha sellise [ala], mis kedagi ei häiri, ei ole karjuvalt päevakorral, ei ole akuutne, aga saame maailma paremaks teha. Isamaa mure on ikkagi see, mil moel me kaitseme enda inimesi. Kas on mingi suurem areng tulnud? Nüüd selle aja peale, kus me täna oleme, 16. mai, võiks ju seda teadmist rohkem olla, aga me teame, et ikkagi on head mõtted ja kuidas me siia ära mahume nendesse muutuvatesse organisatsioonidesse. Sellest heast tahtest jääb väheks, sest ordenid ei täida isa aset ja mälestused last ei kussuta. See on üks luulerida, mis tuleb mulle alati ette siis, kui me liiga tõsiselt ei suhtu enda rahva kaitsmisse.

Ma kasutasin seda võimalust ka siis, kui siin oli peaminister Kaja Kallas – teemaks oli elanikkonnakaitse või meie sõjaline võimekus, kõik siis kuulsid ka, et on palju häid mõtteid –, ja pidasin kohaseks tsiteerida luuletust. Tsiteerin seda ka täna, täpselt sedasama luuletust. Need inimesed, kelle jaoks see luuletus jääb keeruliseks, siis ma ei hakka rääkima kaks korda aeglasemalt ja topelt, vaid te saate seda ise teha, selleks on kas kõnerobot või mida iganes.

Aga luuletus on selline. "Üks sõdur võttis pohmas peaga naise / Ja teine päev ta maha tapeti / On sõdurile lõppend vaevad maised / Kuid naisele need alles algasid // Sest naine oli jäänud käima peale / Sest ainsast päevast sellest pulmaööst. / Üks elu lõppes teine algas peale / Kuid naisele ei olnd see mingi trööst // Sest ordenid ei täida isa aset / Ja mälestused last ei kussuta / Seepärast naine kuuendat kuud rase / Koos lapsega end ära uputas // Üks sõdur võttis pohmas peaga naise / Ja teine päev ta maha tapeti / Kolm elu seekord korraga sai sõda / Kolm miljonit veel järge ootasid."

Ma tahaksin, et meie Kaitseministeerium seda tõsiselt võtaks. Heake küll, läks see sõdur ja see naine. Aga et seda kolme miljonit ei tuleks, et nemad ei ootaks! Selleks võiks ikkagi anda sisulisemaid vastuseid, mitte et äkki teil on sahtlis mõni hea mõte. Mul oli sahtlis Villu Tamme luuletus, mis just räägibki sellest, kui hoolimatult me suhtume enda inimestesse, sest ka sõdurid on meie inimesed. Kutsuks kohe Chalice'i, ta tuletaks teile meelde, et minu inimesed, meie inimesed. Paluksin rohkem tööd teha valitsusel. Aitäh!

Aitäh! Selle arupärimise läbirääkimiste voorus on palunud sõna ka kaitseminister Kalle Laanet. Palun Riigikogu kõnetooli, Kalle Laanet! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea peaminister! Ma pean tunnistama, et ma olen sügavalt üllatunud eelmise kõneleja [sõnadest]. Need inimesed, kes töötavad täna kaitsevaldkonnas, ei tööta mitte 40 tundi nädalas, vaid 160 ja pluss. Minu arvates selline suhtumine Riigikogu saalist demoraliseerib väga selgelt kaitsevaldkonda.

Kaitseministeeriumis eile, pühapäevasel päeval toimus vähemalt kolm nõupidamist. Vähemalt! Ei piisa sellest, kui me käime ja ostame ühe relvasüsteemi või laskemoona, vaid seal taga on inimesed. Ja need inimesed, kes täna kaitsevaldkonnas töötavad, alustades sõdurist ja lõpetades kindralitega, rääkimata nendest, kes on Kaitseministeeriumi majas, pingutavad iga päev 24 tundi selle nimel. Ja vahel ka minister pingutab, vahel harva. Härra Kruusimäe, mul on ääretult kurb meel selle üle, et sul on selline suhtumine. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi teise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Eduard Odinets, Lauri Läänemets, Riina Sikkut ja Ivari Padar 19. aprillil 2022. aastal. Arupärimine on eluaseme kättesaadavuse kohta ja kannab numbrit 132. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa, et arupärimist tutvustada. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Sotsiaaldemokraate paneb muretsema, et kodu on järjest vähematele Eesti inimestele kättesaadav. Eluase on üks inimese baasvajadusi ning inimõigus, millele ligipääs ei tohi olla kuidagi piiratud. Isegi ilma kõrge inflatsioonita on eluase Eestis muutumas luksuseks. Praktika näitab, et mitte üheski riigis, sõltumata arengutasemest, ei suuda vaba turg tagada kõigile elanikele normaalset eluaset. Riigi roll ja vastutus on siin olulised.

Eestis elab üüripinnal 20% inimestest, peamiselt madalama sissetulekuga või noored pered. Avalikule sektorile kuuluvaid eluasemeid on Eestis umbes 1,7%, samal ajal kui Euroopas on riigi‑ või munitsipaalpindasid keskmiselt 18%. Kümne aastaga on meil müügihinnad tõusnud 156% Euroopa riikidega võrreldes, ja üürihinnad 171%, millega oleme Euroopa riikide hulgas esimesel kohal. Keskmine palk aga on tõusnud sellel perioodil 92%. Viimasel viiel aastal on kulud kodule kasvanud Eestis Euroopa keskmisest olulisemalt kiiremini. Maapiirkondades on aga elukohtade puudus, seda eriti kaasaegsete elukohtade osas. See sunnib noori suurlinnadesse liikuma ning takistab tööjõu liikumist ja piirab ettevõtluse arengut.

Sellele kõigele lisandub veel vajadus majutada tuhanded Ukraina sõjapõgenikud. Sotsiaaldemokraatide Riigikogu fraktsiooniga Eesti omavalitsusi külastades ning ukrainlaste vastuvõtuga seotud küsimusi uurides polnud mitte ühtegi omavalitsusjuhti, kes poleks olnud nende küsimuste pärast mures. Otsesõnu puudub omavalitsustel täna teadmine, kuhu kõik põgenikud pikaajaliselt elama võiks asuda ning mis see endaga kaasa võiks tuua.

Kinnisvaraettevõtete hinnangul on viimaste kuude jooksul üürihinnad kasvanud pretsedenditult 15–20%. Peamiselt [kallinevad] just [seni] madalama üüritasemega eluasemed. Tegemist on turumoonutusega ning kuna see muudab inimeste toimetulekut, ei tohiks selles olukorras riik pealtvaatajaks jääda. Halvad elamistingimused või eluaseme kaotus mõjuvad negatiivselt inimese tervisele ja põhjustavad sotsiaalset tõrjutust. Eluasemekulude osakaal on väiksema sissetulekuga leibkondade eelarves suurem kui jõukamate leibkondade omas, mistõttu suureneb ebavõrdsus veelgi. Mediaansissetulekud ei ole meil aga tasakaalus üürihinnaga ja eluaseme taskukohasus on tublisti langenud. Suurlinnades käivad nii üüri- kui ka ostuhinnad noortele peredele juba üle jõu. Samuti pole neil püsiva töösuhte ja piisava sissetuleku puudumise korral lihtne pangast eluasemelaenu saada.

Noorte ligipääs eluasemeturule on üha enam sõltuv vanemate rahakotist ja vanemate laenugarantiidest. Kõigil noortel aga ei ole, kellele toetuda. Riik pakub küll KredExi käendust noortele peredele ja maapiirkondadele, kuid selle efekt on ära kadumas eluasemehindade kiire tõusu tõttu. Hindade kasv palkadest kiiremini ning sellele lisanduv inflatsioon pikendab sissemaksuks vajamineva raha kogumise perioodi aastate või isegi aastakümnete võrra. 2019. aasta inimarengu aruandes tõdetakse, et kui 45% inimestest elab väljaspool Harjumaad ja Tartumaad, siis uusi eluruume tekib sinna üksnes kümnendik, kahe käe sõrmedel loetud korterelamud aastas.

Olukord on muret tekitav maapiirkonna ettevõtjatele, kelle head kodu hindav tööjõud suurtesse linnadesse minema sõidab. Samuti on puuduliku eluasemepoliitika nähtuseks asjaolu, et rikkad ja vaesed koonduvad üha enam eri piirkondadesse. See ohustab aga sotsiaalset stabiilsust ning linnade konkurentsivõimet.

Sellest tulenevalt soovivad sotsiaaldemokraadid teada austatud peaministrilt, milline on valitsuse plaan eluasemete hinna ebamõistlikult kiire kasvu pidurdamiseks ning kodude kättesaadavuse tagamiseks üle Eesti kõigile Eesti inimestele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 132. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. Kõigepealt muidugi on tõsi see, et kõik hinnad on tõusnud, see on üleüldine probleem. Ja kui üldiselt veel kommenteerida, siis tundub, et meil on ka kultuuriline erinevus selles, et eestlane tahab ikka olla omanik, mitte üürida.

Aga lähen nende küsimuste juurde. Esiteks: "Kas üürihindade kiire tõus on Teie hinnangul probleem, millega peab valitsus tegelema?" Mina olen turumajanduse usku ja usun seda, et mida vähem riik tegeleb kõikvõimalike asjadega, kus turg saab nõudluse määrata ja nõudluse-pakkumise läbi õiglase hinna, siis see on igal juhul parem tee. Riikliku hinna kehtestamine takistab loomulikku arengut ja ma ei toeta riiklikku sekkumist isiklikult.

Tänu sellele üüriturule, mis Eestis on, on Eestis aasta-aastalt parem võimekus eluruumi soetada ja kümne aasta perioodil on üürieluaseme kättesaadavus isegi veidi paranenud, kui vaadata numbreid. 2012. aastal oli keskmine üürihind korteri ruutmeetri kohta veidi üle 6 euro ning tõusis ühtlaselt ligi 11 euroni 2020. aasta alguseks. COVID‑19 pandeemia muutis vähenenud nõudluse tõttu üürituru olukorda. Tehinguhinnad kukkusid umbes 1 euro võrra ruutmeetri kohta ehk umbes 10 euroni. Käesoleva aasta alguseks taastus hinnatase 11 eurot ruutmeetri kohta. Seega, kümne aasta jooksul on Eesti üürihinnad tõusnud keskmiselt 5 eurot ruutmeetri kohta, see on 80%.

Samal perioodil ehk viimase kümne aasta jooksul on Eesti Panga andmetel keskmine palk tõusnud 92% ja miinimumpalk koguni 125%. See näitab, et aastakümnete jooksul ehitatud turumajandusel põhinev majandusmudel määrab turul tootele ja teenusele õiglase hinna.

Ja tuleb nõustuda sellega, et viimased paar kuud on ka üüriturgu mõjutanud Venemaa alustatud sõda Ukrainas. Veel ei ole päris selge, kas uus üürituru pakkumise ja nõudluse tasakaal on uuel tasemel või on see lihtsalt ajutise iseloomuga.

Teine küsimus: "Millised on valitsuse plaanid üürihinna tõusu pidurdamiseks ja elamispindade kättesaadavuse tagamiseks üle Eesti?" Elamispindade kättesaadavuse tagamiseks on viimaste aastate jooksul tehtud mitmeid investeeringuid ja algatusi. Näiteks oleme valitsuses kokku leppinud uued KredExi kodulaenu käenduse tingimused, mis kehtivad alates 1. märtsist. Paljulapselistel peredel alates kolmandast lapsest saab käendusega tuua omafinantseeringu nõuet 15%‑lt 5%‑le, mis lihtsustab oluliselt kodu soetamiseks vajaliku omakapitali kogumist. Paljudel teistel sihtrühmadel on jätkuvalt võimalik kasutada tavapärast KredExi kodulaenukäendust, millega saab omafinantseeringu langetada 10%‑le. Lahendasime või püüdsime lahendada ka maapiirkondi puudutavat turutõrget, kus panga nõutava lisatagatise võib selle hindamisväärtuse ebapiisavuse korral täielikult asendada riikliku käendusega.

Nagu sellest vastusest välja tuleb, on need vastused just kodu omandamise või soetamise kohta, mitte niivõrd üürituru kohta. Meil ei ole otseselt üürihindade pidurdamiseks mingit kava just sellel põhjusel, et mina üldiselt usun turumajanduse toimimisse.

Kolmandaks: "Kuidas kavatseb riik kiire hinnatõusu ja nõudluse tingimustes aidata perekondi, kellel ei ole majanduslikult võimalik eluaset vabalt üüriturult leida? Juhime etteruttavalt Teie tähelepanu sellele, et lahenduseks ei saa olla perede suunamine toimetulekutoetust taotlema, kuna keskmist palka teeniv perekond ei kvalifitseeru toetuse saajaks." Ka mind paneb muretsema see Venemaa sõjast tulenev energiahindade tõus ja üldine inflatsioon nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Seda üleeuroopalist inflatsiooni ei saa Eesti valitsus üksi mõjutada, sest Eesti üksi ei suuda kuigivõrd muuta maailmaturul nõudluse-pakkumise tasakaalu. Seetõttu tuleb inflatsiooniga võidelda rahvusvaheliselt, sealhulgas euroalaüleselt, näiteks Euroopa Keskpanga poolt.

Kuna käesoleva inflatsiooni algpõhjus majanduses on see, et nõudlus teenustele ja kaupadele on oluliselt suurem kui pakkumine, siis sellistes tingimustes on lausaliste toetuste jagamine piltlikult bensiiniga tulekahju kustutamine. Seetõttu on valitsus otsustanud toetada kõige haavatavamaid gruppe ning tõsta toimetulekutoetust 33%. Lisaks otsustasime toimetulekutoetuse arvestusse lisada ka eluasemelaenu maksed ja otsustasime tõsta üksiku pensionäri toetust 75% ning täiendavalt on valitsus planeerinud vahendeid sügiseks lastega perede ja pensionäride toetuseks 30 miljoni euro ulatuses.

Neljandaks: "Kuidas kavatseb valitsus lahendada probleemi, kus kõrgete kodukulude maksmiseks jääb Eesti peredel vähem raha laste huviharidusse panustamiseks?" Valitsus nii nagu koroonakriisiski jätkab poliitikat, et otsuste langetamisel kaalutakse mõju Eesti majanduskeskkonnale, inimeste toimetulekule ja ka sellele, et Venemaa algatatud sõja keskkonnas majandus areneks ja inimestel oleksid töökohad. Saan teile kinnitada, et haridusminister 2023. aasta eelarve läbirääkimistel teeb ettepaneku jätkata tuleval aastal huvihariduse riiklikku rahastamist lisaks kohalike omavalitsuste rahastamisele.

Nii et kokkuvõtvalt on igal juhul inimeste toimetulek probleem, millele me peame kõik ühiselt mõtlema. Me peame mõtlema, kuidas inimeste toimetulemist aidata. Hinnad on tõesti väga palju tõusnud ja kahjuks ei ole mul ka häid uudiseid tuleva talvega seoses. Kui me räägime energiahindadest, siis ma kohtusin reedel elektrimüüjatega ja nemad näevad seda olukorda üsna mustades värvides ka järgmise talve energiavajaduste osas. See võib tähendada seda, et kulud on suured ja inimesi tuleb veelgi rohkem aidata. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister, aitäh selle vastuse eest! Aga äkki te suudate vastata sellele küsimusele, millele Sotsiaalministeeriumist ka ükski minister ei ole suutnud vastata ja mis on ka omavalitsusjuhtidel. Kui nüüd kõik Ukraina sõjapõgenikud peaks kuskile majutuma, siis tegelikult ei olegi Eestis füüsiliselt nii palju elukohti. Suure tõenäosusega osa neist läheb tagasi ühel hetkel, osa jääb siia, aga väga palju nii-öelda elupindasid hõivatakse. Näiteks, täna Tartus ei ole vabasid elupindasid. Kuhu need Tartu tudengid sügisel elama lähevad näiteks? Ja kuhu kohta siis üldse see Eesti inimene siin, ka siia tulnud ukrainlane liikuda saab? Mingisugune pikaajaline lahendus peab siin olema, turg seda paika ju ei pane ja kahjuks ei pane turg midagi paika väikestes piirkondades, kus lihtsalt turupõhiselt ei tasu midagi ehitada.

Aitäh! See ongi probleem, sest tõesti, nagu te ise ütlete, Ukraina sõjapõgenikena on meile tulnud ju 38 000 uut inimest. Tõesti, kui riigi kohus on tagada see lühiajaline majutus, siis varem või hiljem nad liiguvad sellele pikaajalisele majutusele ja see on probleem. Sotsiaalministeerium tegeleb nende kohtade kaardistamisega, mis võiks veel olla, ka on ette nähtud toetus, et teatud eluruume teha korda ja muuta need elamiskõlblikuks. Aga selge on see, et maja sa üleöö ei ehita. Lisaks on selge ka see, et praeguste ehitushindade juures, kuna see nõudlus ületab pakkumist, on hinnad kõrged ja tegelikult pole ka võimalik nii kiiresti ehitada. Ehk neid pindu kiiresti kuskilt kohe juurde ei tule, nii et see ei aita ka kohe seda probleemi lahendada. Ja seetõttu mul ei ole teile sellist head vastust, et [kiiresti], noh sügiseks seda probleemi ei ole.

Ma möönan, et see probleem on olemas, aga selle probleemiga ei olnud võimalik varem tegeleda, sest me ei teadnud, et see sõda algab Ukrainas ja meil tekib nii suur täiendav vajadus elamispindade järele. Ja ma tean, et erinevad kohalikud omavalitsused tegelevad sellega ka, mõni rohkem, mõni vähem, et neid kohti kaardistada ja initsiatiive luua, et neid elamiskõlblikuks muuta. Aga jah, kiireid lahendusi paraku ei ole. Nii see on. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Osaliselt minu küsimus haakub kolleeg Lauri Läänemetsa küsimusega, aga ta läheb nagu jätkuna edasi. Oli lugeda meediast seda, et Ukraina sõjapõgenikest mitte ükski ei ole saanud seda toetust, täna on see kuus korda toimetulekupiir ehk 900 eurot. Kui toimetulekupiir ja seaduseelnõu vastu võetakse, mis seda tõstab 200‑ni, siis 1200 eurot. Kohalikud omavalitsused ja nende juhid on väga mures ka selle tõttu, et halduslepingud ei ole veel alla kirjutatud. Kui halduslepingud alla kirjutatakse, siis peab need veel kinnitama volikogu. Täna need inimesed, kes midagi ka leiavad, on tegelikult päris raskes seisus, sest nad ei ole seda toetust saanud. Kas te oskate selle kohta [midagi öelda]? Sest kui veebruari lõpus olid meil juba esimesed sõjapõgenikud siin – teil on õigus, et üürihindade tõus ja probleem nendega just nimelt sõja tõttu veel suurenes –, siis vähemalt oleks pidanud kiiremini tegutsema, et see raha oleks olemas.

Aitäh! See raha peaks küll olema olemas, lihtsalt küsimus on selles, et see raha ei pidanudki minema ju nendele põgenikele, vaid see raha pidi minema nende eluasemete kordategemiseks. See tähendab, et see raha läheb kohalikule omavalitsusele. Niimoodi on vähemalt riigihalduse minister meil valitsuskabinetis selgitanud. Ei ole mina ise seda järge küll ajanud, aga mina saan sellest niimoodi aru, et see läheb kas sellele üürileandjale või kohalikule omavalitsusele, selleks et katta näiteks seda kautsjonisummat või seda üürisummat, mis tuleb ette maksta, et neid üüripindu ette valmistada. See toetus on olemas, täiendavalt ka lisaeelarves peaksid selleks vahendid olema.

Ja ma tahan rõhutada seda, et see toetus on ikkagi ette nähtud nende kulude [katmiseks]. Hüvitatakse need kulud. See ei tähenda seda, et seda toetust makstakse käe peale, vaid see toetus on ette nähtud nende muudatuste tegemiseks, et eluruum muuta elamisväärseks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Tõesti, mida vähem riik tegeleb, seda parem, ja nõudlus paneb hinna paika. Sageli see ongi nii, aga turg ütleb, et efektiivsem on, kui inimesed elaksid Tallinnas, ja kasumlikum ongi teha kvaliteetkinnisvara, kus kõik kõrge sissetulekuga inimesed saavad üheskoos elada. Aga riigi pikaajalised eesmärgid, ka "Eesti 2035" puhul, ei eesmärgista seda, et inimesi linnadesse koondada. Ka maapiirkonnas peaks olema võimalik noorel perel maja ehitada. Aga praegu on ehitushind oluliselt kõrgem kui tagatisvara väärtus, seega on vaja riigi sekkumist. Samuti me näeme, et Tallinn on enim segregeeruv linn. See, kui turupõhiselt kinnisvara arendada, tähendab tegelikult riigi jaoks väiksemat arengut ja kasvu, väiksemat turvalisust, vähem sidusust. See, et elupiirkonnad linnas ei segregeeruks, on selgelt riigi huvides ja seda tuleb suunata. Aga milliste instrumentidega seda teha? Turg ei leia siin seda tasakaalu.

Jaa, aitäh! Tõesti, see regionaalne probleem on, seetõttu ma viitasin ka selle kodulaenu tingimustele, mis KredExis on, just regioonides, kus näiteks seda konkreetset tagatisraha maksta ei ole või laenu jaoks see vara ei ole piisava väärtusega. Selles mõttes ma olen teiega nõus. KredExi kaudu me tegelikult toetame ka maale elama asumist ja järgmise arupärimise raames ma saan öelda, et seda maale asumist on COVID‑i raames olnud ka rohkem. Aga tõsi ta on, et turg suunab küll inimesed linnadesse. Paraku see on igal pool maailmas niimoodi, et seal on töökohad, seal on lastele koolikohad ja seetõttu inimesed sinna ka liiguvad.

Nüüd, nagu ma ütlesin, meil on maale elama asumiseks vahendeid, ka neid kodulaenuvahendeid, mis puudutab seda turutõrget, mis on tagatise või selle hindamisväärtuse ebapiisavuse korral just maapiirkondades. Nii et muidugi võiks selle regionaalse [toetamise] puhul teha rohkem. See on väga palju seotud ka töökohtadega, et inimestel oleks kusagil elada, et lastel oleks [võimalik] käia koolis. Mitte ainult eluasemed, aga eluasemed on loomulikult üks osa sellest suurest pildist. Ma tean, et osa tööandjaid ka selle peale mõtlevad, nagu kogumis. Aga nagu ma ütlesin, kiireid lahendusi sellele paraku ei ole.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu me teame, peale kõrgkooli lõpetamist on õigus saada teatud piirkondadesse tööle minemisel lähtetoetust, näiteks õpetajatel, tugispetsialistidel ja nii edasi, et neid ikka üle Eesti jaguks. Aga nüüd, kui need inimesed on töötanud juba mõne aja ja siis otsustavad minna maapiirkonda, neid kutsutakse sinna, sest hädasti on tarvis, siis lähtetoetust nad ei saa ega kvalifitseeru enamasti ka mingil muul alusel – kui neil just ei ole palju lapsi ja nii edasi – KredExi kodulaenutingimustele, ma mõtlen siin soodustatud tingimustele. Kas siin on mingit plaani, et neid soodustingimusi [laiendada], just nende inimeste puhul, keda on hädasti ühte või teise piirkonda vaja? Ja muidugi teeb muret, et munitsipaalkortereid praktiliselt maapiirkondades ei ole.

Aitäh! Eks munitsipaalkortereid, sotsiaalkortereid tegelikult rajavad just kohalikud omavalitsused. Need on kohalikud omavalitsused, kes sellele vajadusele kohapeal reageerivad.

Ma tahtsin ühe asja [ära klaarida]. Ma sain siin vahepeal sõnumi, kahjuks küll Helmen Kütt lahkus, aga tahtsin öelda, et kohalike omavalitsustega kokkulepe ukrainlaste ja nende toetuste teemal on olemas. Eelmine reede see allkirjastati ja ilmselt nüüd järjest kohalike omavalitsustega sellel teemal suheldakse.

Aga tulles teie küsimuse juurde, mis puudutab neid ametikohti, siis eks ka omavalitsused ja erinevad asutused on teinud erinevaid motivatsioonipakette, et endale inimesi meelitada, kui me mõtleme näiteks kas või arstidele. Aga paraku, kui käia regioonides, siis ei ole isegi pakutud täiendav lisapalk toonud inimesi sinna, kuigi nad saaksid kõrgemat tasu. Eks me peame vaatama. Alati on küsimus, kas abikaasal on seal piirkonnas midagi teha ja nii edasi, kuigi elukeskkond on hea. Ma usun, et me kõik saame mõelda veel, mis on need hoovad, mis tegelikult inimesi rohkem maale toovad ja et seal oleks hea elada.

Ivari Padar, palun! 

Aitäh! Lugupeetud proua peaminister! Ma olen sama meelt, et riik saab sekkuda seal, kus on turutõrge. Siis, kui näiteks üürielamute programm tuli välja, ma ei olnud üldse kindel, kas on turutõrge või mitte. Ja üllataval kombel tuli välja juba selle asja arutamise juures – ma olin ühel koosolekul, kus oli hästi palju Reformierakonna omavalitsusjuhte –, et see on tõsine turutõrge, eriti just väikeasulates, kus on tööstus ümberringi, kus inimestel on vaja tööl käia. Elukoht on päris suur probleem. Ja mõned aastad seda üürielamute programmi viljeleti. Ma näiteks oma koduvallas vaatasin, et jaanuarikuus sai maja valmis ja nüüd on 11 korterit 12‑st juba nagu olemas. Asi töötab. Öelge mulle, kas järgmise aasta valimiste kontekstis, kui ka Reformierakond paneb kokku oma valimisprogrammi, kas selles valimisprogrammis võib olla ka viide sellele, et me peame edasi minema selle teemaga, mille nimi on üürielamud? Tundub, et kui me sellega ei tegele, siis väikeasulad sammalduvad.

Aitäh! Midagi peab jääma ka teie valimisprogrammi jaoks, et pärast saaks teha kokkuleppeid. Igaüks seisab erinevate asjade eest. Teie olete nende üürimajade eest seisnud, ja väga edukalt. Nii et ma usun, et see saab kajastuse teie programmis.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Ka mina olen väga turumajanduse usku, aga te ütlesite, et riik peaks hästi vähe sekkuma turu toimimisse. Ma hakkasin mõtlema, teil on seal valitsuses koguni kolm ministrit, kes ühel või teisel viisil igapäevases töös muudkui sekkuvad majandusse: majandusminister sekkub majandusse, ettevõtlusminister sekkub majandusse ja välisminister vastutab meil Eestis veel sellise asja eest nagu äridiplomaatia, mis on ka majandusse sekkumine. Kas te olete mõelnud, et kui olla selline hästi turu usku ja proovida minimaalselt sekkuda majanduse toimimisse, äkki saaks siis koondada mõne nendest ministritest ära või mõelda, mida teha selle suure majaga, mis on EAS-il seal Lasnamäe serval, mis ka ju kõik maksumaksja raha eest muudkui sekkub majandusse ja tegeleb sellega, et tuua Eestisse investeeringuid ja luua ettevõtteid? Olete te mõelnud siis nende tegevuste või kulude kärpimise peale?

Aitäh! Ministri tööst võib-olla teil on mõneti lihtsustatud arusaam. Ma küll ei ütleks, et nad kõik sekkuvad majandusse. Majandusse sekkumine on nii, nagu Ivari Padar juhtis tähelepanu, et sul on turutõrge, majandus ei toimi korrektselt ja siis sa lähed lahendama seda turutõrget. Selles mõttes üldiselt riigil on omad ülesanded ja ettevõtlusel on omad ülesanded. Ma olen küll seda usku, et seal, nendes kohtades, kus erasektor saab toimetada, ei peaks seda tegema riik.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Paljudes piirkondades, maapiirkondades, on tõesti üüriturg suhteliselt kokku kuivanud. Aga minu küsimus on, kas on valitsus arutanud seda, kuidas nii‑öelda vaesemad eestimaalased konkureerivad Ukraina sõjapõgenikega sellel suhteliselt ahtal üüriturul. On see konkurents tasavägine või kellel on siin eeliseid?

Aitäh! Ma ei oska sellele küsimusele selles mõttes vastata, et eks kui on piiratud pakkumine, see tähendab, et üüripindu on vähem kui nende soovijaid, siis kõik, kes neid pindu soovivad, konkureerivad omavahel, sõltumata rahvusest.

Austatud peaminister, rohkem küsimusi ei paista, tänan! Avan läbirääkimised. Palun, Raimond Kaljulaid!

Aitäh! See oli huvitav arutelu ja ma arvan, et see kordab veel kord üle põhimõtet, millele ma olen siit kõnetoolist selle Riigikogu ametisoleku ajal sageli tähelepanu juhtinud: kui majanduses on midagi hästi, siis üldiselt on see alati valitsuse hea töö, ja kui midagi on valesti, siis on selles süüdi valitsusest täiesti sõltumatud tegurid – maailmamajanduse, ekspordipartnerite halb olukord. Kui hinnad tõusevad, siis see on midagi sellist, millele valitsus ei saa mingit mõju mingil viisil avaldada, või kui kinnisvarahinnad tõusevad.

Olgu öeldud, et ka mina olen väga tugevalt turumajanduse usku. Ma arvan, et Eesti edu väga suuresti just nimelt tuginebki sellele, et meil on erakordselt töökad ja nutikad ettevõtjad, kes on Eesti majandust edasi kandnud ja arendanud ja loonud väga konkurentsivõimelisi kaupu-teenuseid, mis ka rahvusvahelisel tasemel on Eestile toonud tulu ja tuntust. Aga kinnisvarahindade puhul loomulikult mõjutavad valitsus, Riigikogu ja kohalikud omavalitsused olulisel määral seda, kuidas need hinnad kujunevad.

Lubage, ma selgitan paari aspekti. Näiteks läbi planeeringute menetluse, ehituslubade ja kasutuslubade menetluste, selle, kuidas nad on nii seaduses määratletud, kuidas nad peavad toimuma, kui ka selle, kuivõrd kiiresti ja tõhusalt neid menetlusi ellu viiakse. Selge see, et mida kauem üks planeeringuprotsess kestab, mida kauem on kinnisvaraarendaja või arendusprojekti elluviija jaoks maa selle arendusprojekti all kinni, seda enam tuleb maksta pangale intresse ja see kõik väljendub kõrgemas kinnisvarahinnas lõpuks lõppostja jaoks. Sellepärast et lõppostja, pere, kes ostab korteri, on see, kes peab kinni maksma arendaja tehtud kulutused – teist võimalust ei olegi –, mille hulgas on ka seesama intressikulu ja planeeringutele kuluv aeg ja raha.

Elektriliitumised maapiirkondades. Näiteks kui üks noor pere tahab praegu endale luua Hiiumaal Kõpu poolsaarel kodu, asuda sinna elama, seal on tore uus kool avatud, siis elektriliitumise eest võib vabalt tulla talle arve 12 000 – 13 000 eurot. Mulle üks inimene just nädalavahetusel rääkis, kuidas ta soovib paigaldada päikesepaneele ja müüa seda elektrit võrku: liitumise hind on 23 000 eurot sellele perele.

Kõikvõimalikud omavalitsuste nõuded, ka näiteks parkimiskohtade nõudmine teeb kinnisvara kallimaks. See, kuidas on reguleeritud lühiajaline külaliskorterite väljaüürimine. Paraku kõigi teiste linnade ja ka Tallinna kogemus näitab seda, et seal, kus see turg on korraldatud väga liberaalselt, see paraku mõjutab negatiivselt kinnisvarahindu. Kohalikel elanikel väheneb ligipääs korteritele, üürikorteritele, ja terves reas riikides, Euroopa linnades on ammu asutud seda turgu märksa enam reguleerima, kui seda Eestis tehakse.

Munitsipaalehitus – see pole mitte ainult omavalitsuste vastutus, vaid Eesti tingimustes, kus meil on vaja hoida seda, et ka väiksemates kohtades oleks võimalik peredel elada, on kindlasti vaja riigi poolt toetada väikseid omavalitsusi munitsipaalehituse alal. Tõepoolest, see on turu toimimisse sekkumine, see tekitab ju turule selliseid säästlikke, odava hinnaga üürikortereid juurde, mis omakorda langetab kinnisvarahindu.

Suur sekkumine – tulumaksuvabastus eluasemelaenu intressidelt. Ma ei ole kuulnud, et Reformierakond varasemalt oleks protestinud selle hirmsa turu toimimisse sekkumise vastu, mis on intressivabastus. Ja mis loomulikult oligi mõeldud selleks, et saaks lihtsamini osta endale eluaseme.

Nii et ma soovin tähelepanu juhtida sellele, et turg ja riik tegelikult on lahutamatult seotud, nad ei ole kaks eri asja, et riik sekkub turu toimimisse. Õigupoolest üldse mingit kinnisvaraturgu ilma riigita polekski võimalik ette kujutada. Kuidas te teate, et teile kuulub kinnisvara? Teate selle kaudu, et see on riiklikus registris ja vajaduse korral riik tuleb ja kehtestab selle, et teie olete selle kinnisvara omanik, ja näiteks sinna ebaseaduslikult tunginud isiku eemaldab sellelt kinnisvaralt. Samamoodi üürisuhted tagab riik ja nii edasi. Nii et riigi ja turu toimimine on omavahel lahutamatult seotud. Aitäh!

Helmen Kütt, palun! (Helmen Kütt palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head ametikaaslased! Räägime siiski veel selle 900‑eurose üüritoetuse teemadel. Ja nüüd ma tsiteerin tegelikult ajalehte, kus on sellest pikalt kirjutatud. On kirjutatud ka sellest, et omavalitsused on pöördunud ministri poole murekirjaga, siin annab kommentaare ka Sotsiaalkindlustusameti juht Jako Salla. Ja nüüd ma lihtsalt tsiteerin stenogrammi jaoks, sest jäi mulje, et sellega on kõik korras ja omavalitsused hakkavad kohendama ja ehitama ja tegema või maksma seda üürileandjale. Aga olukord on hetkel selline, et kuigi seaduse kohaselt on ajutise kaitse saanud Ukraina põgenikel õigus 900 euro suurusele üüritoetusele, ei ole riik ja omavalitsused kahe kuu jooksul suutnud selle maksmise asjaoludes kokkuleppele jõuda, mistõttu pole ükski sõjapõgenik seda toetust saanud.

Ja siin on ka omavalitsuste pöördumine, see saadeti ministrile. Omavalitsused edastasid oma mure sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Eelmisel nädalal kohtusid suuremate omavalitsuste esindajad Sotsiaalministeeriumi omadega ja pärast seda saatis ministeerium juba kõigile tutvumiseks uued lepingu versioonid.

"Küsimus ei ole selles, et omavalitsused ei taha Sotsiaalkindlustusametit aidata, vaid meil ei ole kõigi rolle selgelt paika pandud," selgitas Tartu abilinnapea Mihkel Lees. "Näiteks Tartu linn on juba leidnud pikaajalise eluruumi üle 100 põgenikule. Asi on selles, et tegu on maratoniga, mitte sprindiga. Me võtame endale küll riiklike ülesannete täitmiseks pikaajalised ja töömahukad kohustused," märkis Lees, "siiski on selge, et kogu protsess võtab veel aega, sest nüüd peavad omavalitsused need välja käidud halduslepingud heaks kiitma, oma volikogudesse saatma." Seega lähemal ajal põgenikel pole pikisilmi oodatud toetusele veel lootust.

"Kes saab raha?" on järgmine pealkiri. Praegu on näiteks veel lahtine, kas toetust makstakse üüriruumi omanikule või üürnikule. Senine praktika on olnud peamiselt üürileandjale maksta. Nüüd, Tallinna poolt Beškina kinnitas, et ka nende poole on pöördutud toetuse saamiseks. Omavalitsuste esindajad rõhutavad, et õiguslikult võiks Sotsiaalkindlustusamet ise seda toetust maksta, kuni bürokraatlikud protsessid pooleli on. Sotsiaalkindlustusameti juht Jako Salla sõnab, et seaduse järgi aetakse põgenike eluasemesse puutuvaid asju pikemaajaliselt vaadates siiski omavalitsuste kaudu, mistõttu peab need süsteemid paika saama. Ja ta märkis, et kui näiteks mõned väikesed omavalitsused ei saa mingil põhjusel neid lepinguid sõlmida, siis jääbki see teema Sotsiaalkindlustusameti kanda. Ja ta lisas veel, et toetuse väljamaksmine nõuab infosüsteemide muudatusi. "Tegime strateegilise otsuse, et see hakkab käima läbi kohalike omavalitsuste. Nii ütleb ka seadus," selgitas Salla. Ja ta kinnitas, et põgenikel tekib õigus saada üüritoetust ka tagantjärgi. 

Nüüd ma tsiteerimise lõpetan. See on kõik väga tore – see arutelu ja see halduslepinguteteemaline arutelu. 24. veebruaril muutus maailm väga rängalt. Veebruari lõpus olid esimesed sõjapõgenikud ilmselt juba Eestis ja neid on tulnud juurde. Ja keegi ei tea, kui palju inimesi tegelikult vajab sõja eest pääsu ja abi. Ja meil täna, kui meil on 16. mai, ei ole ikka veel selgust, kuidas hetkel 900‑eurost nõndanimetatud üüritoetust saada, kuidas omavalitsused peavad käituma. Ja me teame, et tulemas on suvi, kui ka omavalitsuste volikogud lähevad suvepuhkusele. Ei ole probleem, omavalitsused võivad volikogud kokku kutsuda erakorraliseks istungiks, aga see arutelu ja selgitused – need ei ole arusaadavad hetkel omavalitsustele ja veel vähem nendele sõjapõgenikele, kes tegelikult võib-olla on leidnud selle pinna, kuhu asuda, aga neil puudub see nõndanimetatud tagatisraha või sissemaks.

On omavalitsusi, kus ei olegi midagi korrastada, on omavalitsusi, kus on korrastada. Kas ei võiks see olla riikliku süsteemi, Sotsiaalkindlustusameti kaudu, niikaua kui need vaidlused kestavad, nagu ütleb ka Tallinna abilinnapea? Tegelikult ei ole need asjad hästi korras. Siit puldist jäi mulje, et küsija on rumal või ebapädev seda küsimust esitades, aga nähes, et paljud omavalitsused ja omavalitsuste liit on selle probleemiga pöördunud ka sotsiaalkaitseministri poole, ei ole meil põhjust pead liiva alla peita ja öelda, et kõik on hästi ja korras. Aitäh!

Kui Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, siis on peaministri lõppsõna. Palun!

Jaa, aitäh! Ma kuidagi ei pidanud seda küsimust ebakohaseks ega soovinud kuidagi oma suhtumist väljendada. Ma palun vabandust, kui see kuidagi niimoodi välja kukkus. Ma vastasin selle pädevuse raames, mida ma tean, mida me oleme valitsuskabinetis arutanud. Reedel sotsiaalkaitseminister ja kohalikud omavalitsused jõudsid selles kokkuleppele ja ma saan aru, et neid lepinguid hakatakse järjest alla kirjutama.

Ja ma kuidagi ei ütle, et selles valdkonnas ei ole probleeme. Loomulikult on. See suur põgenike osakaal, mis on olnud, seda ei saanud ette näha ja sellega on tegeletud. Sotsiaalkaitseamet on tegelenud sellega muude tööde kõrvalt, samamoodi Sotsiaalministeerium, on teinud seda nii hästi, kui vähegi on suutnud. Ja kõik sellised ettepanekud, kus saab teha paremini, meile tulevad ja ma tõesti näen, et inimesed püüavad neid asju saada paremaks, et need asjad liiguksid. Valitsuses on Jaak Aab, riigihalduse minister, kes just kohalike omavalitsustega suhtlust veab. Kõik sellised etteheited ja murekohad tuleb välja tuua, et saaks teha paremini. Aitäh!

Nüüd oleme läbirääkimised ammendanud. Sulgen läbirääkimised. Ja oleme ka selle päevakorrapunkti lõpetanud.

Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Kert Kingo, Jaak Valge, Merry Aarti, Rene Koka, Leo Kunnase, Henn Põlluaasa, Alar Lanemani, Urmas Reitelmanni, Kalle Grünthali, Paul Puustusmaa, Mart Helme, Anti Poolametsa, Martin Helme, Riho Breiveli ja Uno Kaskpeiti esitatud arupärimine strateegia "Eesti 2035" rahvastikunäitajate kohta. Palun, arupärijate esindaja Jaak Valge!

Viis minutit siis?

Jah.

Lugupeetud peaminister! Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sellel arupärimisel on kaks põhjust. Esiteks pole valitsus meie hinnangul esitanud korrektset ülevaadet pikaajalise strateegia "Eesti 2035" täitmisest, jättes sealsed põhinäitajad, nimelt eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaal ja eesti keelt kasutavate isikute osakaal, oma aastaülevaates üldse esitamata. Teine neist, nimelt eesti keelt kasutavate isikute osakaalu alg‑ ja sihttasemed, oleks tegevuskava kohaselt pidanud strateegiasse lisanduma juba eelmisel aastal, aga arupärimise ajal oli see veel lisamata. Praeguseks on see tõesti strateegiasse ilmunud, see number on 91% ja on kirjutatud, et see on esialgne. Aga kuna aegrida pole antud, siis sellisena ei ütle see number meile suurt midagi. Nagu enne ütlesin, valitsuse ülevaates pole kummastki näitajast üldse juttu.

Aga olgu selle strateegiaga nüüd, kuidas on. Arupärimise esitamise peamine põhjus on asjaolu, et halvenenud on meie põhilised rahvastikunäitajad, nii kohortsündimuskordaja, väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elavate inimeste osakaal kui ka eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute suhtarv. Me ei ole olnud kiuslikud ega ole küsinud liigsuremuse kohta, mille põhjusi tuleb veel analüüsida. Arupärimises oleme märkinud sedagi, et vähenenud on ka rahvaarv. See ei olnud arupärijate ebakorrektsus, vaid see tõukub asjaolust, et tuginesime arupärimise ajal kättesaadavatele andmetele, aga vahepeal, eelmise nädala neljapäeval, ilmutas Statistikaamet uuendatud andmed: rahvaarv on 4000 võrra suurem, kui oli varem nende antud näitaja. Aga rõõmustada pole siiski põhjust, sest rahvaarvu suurenemine 2021. aastal oli põhjustatud järsult kasvanud sisserändest, peamiselt idaslaavi riikidest, ja loomulik iive oli väga suurelt negatiivne.

Eriti eesti keelt emakeelena kõnelevate ja eesti keelt kasutavate isikute osakaal ning väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elavate isikute osakaal on valitsuse poliitika poolt mõjutatavad, nimelt sisserände‑ ja regionaalpoliitika kaudu. Kohortsündimuskordaja on ka valitsuse poliitika poolt mõjutatav, aga jälle, tõsi küll, 2021. aasta näitaja ei olnud valitsuse poolt mõjutatav, või ütleme nii, ta oli mõjutatav kahe-kolme kuu osas. Aga praegu on siin oluline hoopis see, et pole olnud märgata ühtegi selle valitsuse vähegi mõjukat algatust sündimuse suurendamiseks. See ongi kaasa toonud sellise laiapõhjalise parlamentaarse initsiatiivi erinevate peretoetuste suurendamiseks.

Seda enam on arupärimises esitatud küsimused asjakohased ja siinkohal on ka põhjust nad üle korrata. Nii et kõigepealt, kas valitsus peab oluliseks strateegias "Eesti 2035" võetud kohustust suurendada sündimust? Kui jah, siis kas on selleks olemas ka tegevuskava? Kas valitsus peab oluliseks täita kohustust, et piirkondlikud erinevused väheneksid? Kui jah, siis mida konkreetselt on plaanis muuta? Edasi, miks ei ole ülevaates kajastatud eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaalu kahanemist? Kas valitsus on loobunud eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaalu suurendada? Kui valitsus on tõesti loobunud sellest eesmärgist, kas sel juhul on tegemist Eesti Vabariigi põhiseadusele vastava poliitikaga? Kui valitsus ei ole loobunud eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaalu suurendada, siis miks pole läbi viidud poliitikat, mis oleks selle eesmärgi täitmisele suunatud? Toonitan üle, et küsimus on püsielanike ja 2021. aasta kohta, siia ei puutu Ukraina põgenikud. Nii, edasi. Kui valitsus ei ole loobunud sellest eesmärgist, siis mida kavatsetakse selle heaks teha? Aitäh!

Palun nüüd, peaminister Kaja Kallas!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

Esimene küsimus: "Kas valitsus peab oluliseks strateegias "Eesti 2035" võetud kohustust suurendada sündimust?" Jah, peab. 28. aprillil 2022. aastal valitsuse kinnitatud "Eesti 2035" tegevuskavas on jätkuvalt tähelepanu all sündimuse mõõdik koos seatud sihttasemega. Tegevuskavas on vajaliku muutuse "A. Kujundame tervikliku rahvastiku‑ ja perepoliitika kestliku rahvastiku ja heaolu tagamiseks" all ette nähtud järgnevad tegevused. Esiteks, sündimust ja vanemlust toetava mitmekesise perepoliitika arendamine, mis arvestab perede erinevate soovide ja vajadustega: turvalisi, õnnelikke ja kestvaid paari‑ ja peresuhteid soodustava tugisüsteemi väljaarendamine, et ennetada perede lagunemist ning suurendada lapsevanemate ja laste heaolu; arendada välja laste kasvatamist ning töö‑ ja pereelu ühitamist soodustav toetuste ja teenuste süsteem, et suurendada perede elukvaliteeti ja toetada sündimust. Teiseks, Eesti kui rahvusriigi kestlikkust toetava rahvastikupoliitika elluviimiseks valdkondadeülese koostöö suurendamine. Samuti loodi 13. mai 2021. aasta korraldusega rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mille esimees on sotsiaalkaitseminister ning kuhu on kaasatud mitmed teised asjaomased ministrid, ametnikud ja valdkonna eksperdid.

Teine küsimus: "Kui valitsus peab sündimuse suurendamist oluliseks, siis kas selleks on olemas tegevuskava?" Sündimuse suurendamist hoiab fookuses eespool mainitud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon ja eraldi tegevuskava loodud ei ole. Lisaks on Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel valmimas "Heaolu arengukava 2023–2030", kus perepoliitikat laiemalt kajastatakse.

Kolmas küsimus: "Kas valitsus peab oluliseks täita strateegias "Eesti 2035" võetud kohustust, et piirkondlikud erinevused vähenevad ehk et väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elavate inimeste osakaal kasvaks? Praegu on toimunud vastupidine, mida konkreetselt plaanite muuta?" Statistikaameti andmetel on 2020. aastast muutunud Eesti sisserände saldo Harjumaal, suurlinnades ja Tallinnas negatiivseks. See tähendab, et inimesed on liikunud väikelinnadesse ja maalistesse asustuspiirkondadesse. Sellele muutusele vaatamata peab valitsus jätkuvalt oluliseks saavutada seatud sihttasemed kõikide mõõdikute lõikes, mis on nii strateegias "Eesti 2035" kui ka selle tegevuskavas. Piirkondlikku tasakaalu Eestis elavate inimeste paiknemisel aitavad saavutada erinevad regionaalse vaatega meetmed, mis aitavad parandada elukeskkonda, edendada ettevõtlust, luua töökohti ja parandada teenuste kättesaadavust regioonides. Valitsuse kinnitatud tegevuskavas on sellisteks tegevussuundadeks näiteks Kirde‑ ja Kagu‑Eesti tööturgude toetamine regionaalse tasakaalu tagamiseks; regionaalse ettevõtluskeskkonna arendamine koostöös kohalike omavalitsustega; ettevõtete rahastamisallikate mitmekesistamine ja kättesaadavuse soodustamine; kultuurivaldkondade regionaalse kättesaadavuse suurendamine, et tagada atraktiivsem elukeskkond ka väljaspool tõmbekeskusi ning toetada ühiskonna sidusust ja inimeste heaolu kõikjal Eestis; regionaalse ebavõrdsuse vähendamine ning kohalike omavalitsuste haldus‑ ja arendusvõimekuse tugevdamine; noorsootöövõimaluste arendamine koostöös KOV‑idega regionaalselt ja valdkondlikult; ühtsete teenusstandardite alusel toimiva õppenõustamisteenuse kättesaadavuse tagamine kõigis piirkondades; riigile vajalike oskustega töötajate ja ametnike [olemasolu] tagamine erinevates piirkondades.

Neljas küsimus: "Miks ei ole raportis kajastatud eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu muutumist? Kas valitsus on loobunud strateegia "Eesti 2035" eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu suurendada?" Valitsus ei ole loobunud strateegias "Eesti 2035" seatud eesmärkide saavutamisest ja jälgib kõikide strateegia mõõdikute trende. Eelmisel aastal kinnitatud tegevuskavas ei olnud kajastatud eesti keelt emakeelena kõnelevate ja eesti keelt kasutavate inimeste mõõdikut, sest puudusid metoodika ja andmed. See alles lisati. Käesoleval aastal metoodikat täpsustati ja tegevuskava uuendamise käigus lisati eesti keelt kasutavate inimeste osakaal, selle alg‑ ja sihttase. 2021. aastal oli eesti keelt kasutavate inimeste mõõdiku algtase esialgsete andmete järgi 91% ja 2035. aasta sihttasemeks on seatud kõrgem kui 91%.

Viies küsimus: "Kui valitsus on loobunud eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu suurendada, kas sel juhul on teie hinnangul tegemist Eesti Vabariigi põhiseadusele vastanduva poliitikaga?" Valitsus ei ole loobunud eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu suurendada. Eelmises vastuses tõin välja, et sihttase, mida soovitakse saavutada, on kõrgem kui 91%. Eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalud on valitsuse poolt 28. aprillil heaks kiidetud tegevuskavas kajastatud.

Kuues küsimus: "Kui valitsus ei ole loobunud eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu suurendada, siis miks pole läbi viidud poliitikat, mis oleks selle eesmärgi täitmisele suunatud?" Nii nagu strateegia "Eesti 2035" elluviimise ülevaates on välja toodud, kinnitas Eesti valitsus 2021. aastal "Eesti keele arengukava 2021–2035", mille üldeesmärk on tagada eesti keele elujõud ja toimimine Eesti Vabariigis esmase keelena igas eluvaldkonnas, tagada igaühele õigus ja võimalus kasutada Eestis eesti keelt, säilitada ja tugevdada eesti keele staatust ja mainet ning eestikeelset kultuuri‑ ja inforuumi ning väärtustada teiste keelte valdamist. Lisaks on Haridus‑ ja Teadusministeeriumis valminud eestikeelse hariduse tegevuskava, mille eesmärk on kindlustada kõikidele õpilastele kvaliteetne eestikeelne õpe alates alusharidusest kuni kõrgharidusse sisenemiseni. Ka on valitsus Riigikogule esitanud alushariduse seaduse eelnõu, milles on sätestatud, et igas rühmas peab olema vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga õpetaja ning vähemalt 50% ulatuses iganädalasest õppe‑ ja kasvatustegevuse ajast, mis on kõrgem kui põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduses, [peab kasutama eesti keelt].

Seitsmes küsimus: "Kui valitsus ei ole loobunud eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu suurendada, siis mida kavatsetakse selle heaks teha?" Lisaks eesti keele arengukavale kinnitas Vabariigi Valitsus 2021. aastal "Sidusa Eesti arengukava 2021–2030", mille elluviimist koordineerivad kultuuriminister, siseminister ja välisminister. Eesmärkide saavutamisele aitavad kaasa Haridus‑ ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Kaitseministeerium, Keskkonnaministeerium, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, Maaeluministeerium, Rahandusministeerium ja Sotsiaalministeerium. Huvitav, kas mõni ministeerium jäi ka välja, kes ei aita? Igal juhul peaksid kõik sellele kaasa aitama. Aga arengukavas on seatud eesmärgid neljas valdkonnas: kohanemist ja lõimumist toetav Eesti, üleilmne eestlus, kogukondlik Eesti ning nutikas rahvastikuarvestus. Täiskasvanute eesti keele õpet pakutakse jätkuvalt Integratsiooni Sihtasutuse ja töötukassa vahendusel. Lisaks on valitsus sel aastal suurendanud täiskasvanute eesti keele õppe mahtu, et toetada Ukraina sõjapõgenike lõimumist Eesti ühiskonda. Aitäh!

Küsimustega alustab Anti Poolamets. Palun!

Hea ettekandja! Oleme olukorras, kus üle 100 000 eestlase töötab välismaal, aga samal ajal on valitsus võtnud suuna, et langetada erinevate töötajate palgakriteeriumeid. Näiteks sellesama välismaalaste seadusega, mis on praegu värskelt tulnud. Kuidas selline odavama tööjõu import mõjub nende inimeste tagasitulekule, kui me kas või hooajatöölistel muudkui vähendame ja vähendame palgakriteeriumeid, tippspetsialistidel muudkui vähendame palgakriteeriumeid? Minu meelest on see muret tekitav. On üks selge piiraja, miks meie inimesed ei tule tagasi: palk on madal.

Aitäh! See, et saaks maksta suuremaid palku, on seotud sellega, et ettevõtetel läheb hästi ja ettevõtted on võimelised suuremaid palku maksma. See on majanduse tugevdamiseks kindlasti vajalik. See ei ole seotud ühegi nõudega, mida riik kehtestab, sellepärast et me võime näiteks väga lihtsasti ju tõsta miinimumpalganõude kuskile kõrgustesse, aga siis lihtsalt neid ettevõtteid, kes suudavad seda palka maksta, on vähem ja inimesi saab tööle võtta vastavalt vähem. Meie tase on lihtsalt teises kohas. Ma arvan, et me kõik peame tegema pingutusi selleks, et Eesti majandus oleks just tark majandus, kus oleksid kõrged palgad ja seda palka makstaks Eesti inimestele siin nende tööde eest, mida nad teevad.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Ma annan teile võimaluse avaldada oma nägemust ja visiooni, millised oleks need kaks-kolm meedet, millega aidata Eesti ühiskonnas noori peresid, et sündimus tõuseks ja ühiskonnas saadaks rohkem lapsi. Kui teil oleks piiramatud rahalised võimalused ja hea koalitsioonipartner, kes ei takistaks teie häid mõtteid ellu viimast, millised võiks olla need kaks-kolm mõtet Eesti rahvaarvu suurendamiseks?

Aitäh! Lapsed sünnivad armastusest ja siis, kui eelkõige emad tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Tegelikult selleks, et lapsi sünniks, peavad emad tundma ennast hästi. Selle jaoks on terve rida igasuguseid asju, mida mujal näiteks emade jaoks, just noorte emade jaoks tehakse. Meil käivad emad väga tihti tööl ja kui nad saavad lapse, siis see on nende mure ja rõõm. Õnneks on järjest rohkem isasid, kes ka väga palju panustavad, aga minu meelest tuleks eelkõige lähtuda sellest, et on tugev ja toimiv peresuhe. Siis sünnivad ka lapsed. Sellepärast on meil ka erinevaid mõtteid sellega seoses. Näiteks see perelepituse süsteem on väga oluline, et meil oleks vähem lapsi katkistest perekondadest. Kui emad tunnevad ennast turvaliselt, siis nad julgevad sünnitada.

Merry Aart, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Rahvastik suureneb põhiliselt immigratsiooni tõttu, sain ma aru. Aga minu küsimus on selline. Ma olen Kagu-Eestist pärit ja olen rääkinud sealsete inimestega. Nad tegelikult tuleksid tagasi. Kas valitsusel on mingi plaan, mingeid konkreetseid meetmeid, et inimesed tahaksid tagasi tulla ja saaksid tagasi tulla? See ei ole ainult palk, vaid see on transpordikulu, laste vedamine, väikeettevõtluse arendamine – seal on väga palju tegureid. Kas te vastaksite natukene, mis plaanis on?

Aitäh! See on väga õige tähelepanek, et see ei ole ainult palk. Kindlasti see, et inimestel oleks tööd nendes piirkondades, ja lisaks see, et kui sa oled perega, siis lastel oleks võimalus saada head kooliharidust ja lasteaiakohad oleks kättesaadavad. Mida me selle jaoks oleme teinud ja mida tegid eelmised valitsused? On mõeldud regionaalsete meetmete peale, et maale elama asumist soodustada. Näiteks tuli eelmisest arupärimisest väga selgelt välja, et küsimus on ka elukohtades, üüripindades, kuhu inimesed saavad liikuda.

Hea on muidugi see, et kui me vaatame viimaseid aastaid, neid inimesi, kes Eestisse tagasi tulevad, kes on peamiselt Eesti kodanikud, ja kui me vaatame regionaalselt, siis me näeme, et inimesed on viimasel aastal natukene rohkem liikunud maale, ka väiksematesse linnadesse, seda muidugi Harjumaal, aga seda on siiski vähe. See on see, millele te tähelepanu juhite, just seesama, et inimestel oleks töökoht, kus makstakse head palka, aga et seal oleks ka midagi muud teha. Sellepärast on meil ju ka selle arengukavaga seotult ette nähtud just see kultuuriline pool, et ei oleks näiteks kultuur koondunud kõik suurlinnadesse, vaid oleks ka regionaalselt erinevad kultuurivaldkonnad kättesaadavad. Et inimestel oleks kõikides Eesti piirkondades hea elada, sest seal on tööd, aga on võimalik ka oma aega veeta – need punktid tegevuskavas on selle jaoks ette nähtud.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Eelmisel aastal oli Ukraina, Venemaa ning Aasia ja Aafrika [riikide] kodakondsusega isikute migratsioonisaldo 5800 ehk meile asus alaliselt elama ligi 6000 nende riikide kodanikku rohkem, kui meilt lahkus. See on ju samasugune massiimmigratsioon ja võib-olla isegi mahult suurem kui 1980. aastatel. Loomulikult langes ka eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaal. Sellest hoolimata lõdvendas valitsuskoalitsioon sisserände reegleid. Minu küsimus on – jätame Ukraina põgenikud arvestusest välja –, kui suureks peaks siis migratsioonisaldo paisuma, et valitsus immigratsioonipoliitikat muudaks, nimelt seaks eesmärgiks Eesti rahvusriigi säilimise ja arenemise, nagu põhiseadus nõuab.

See on valitsuse eesmärk. Eesti põhiseaduse [järgimine] ning eesti kultuuri ja rahva säilimine on kõikide valitsuste eesmärk alati olnud ja selle jaoks on tehtud ka tööd. Ma ei tea, millele tuginedes teie andmeid kasutate, aga mina kasutan Statistikaameti andmeid sisserände kohta Eestis. Kui me 2021. aastat vaatame, siis näeme, et kõige rohkem rändas Eestisse sisse Eesti kodakondsusega inimesi, 7056 inimest. Euroopa Liidu kodanikke oli 4082. Kui me võtame nüüd selle [arvu] lahti, siis tegelikult tulevad, eks ole, Soome, Läti, Saksa. Kolmandal kohal olid Ukraina kodakondsusega inimesed, 3047 inimest. Sealt edasi, muu kodakondsusega oli ainult 3010 inimest ja kodakondsus oli teadmata 152‑l. Nii et see 5000 ei saa Statistikaameti sisserändeandmete järgi küll tõele vastata.

Paul Puustusmaa, palun! 

Suur tänu, juhataja! Austatud peaminister! Me oleme täna rääkinud perest, perekonnast, pere heaolust, sündimuse suurenemisest. Need on väga olulised tegurid, sellepärast et meie ühiskonnas väga palju asju keerleb pere ja perekonna ümber. Aga minu küsimus on ajendatud sellest, kuidas ma saaksin tähenärijana ikkagi teada, mis asi on see pere ja perekond. Üks asi on see, kas nad on sünonüümid. Teine asi on see, mis asi on üldse perekond. Sellepärast et seni, kuni võeti vastu see paralleelabieluseadus, oli perekonnaga nagu lihtne, aga nüüd on tekkinud segadus, võib-olla õiguslik nihilism. Ma küsingi teie käest, kust ma võiksin täpsemalt võtta perekonna legaaldefinitsiooni. Ma viitan sellele, näiteks, et riikliku statistika seaduse § 24 lõige 1 ütleb, et see on statistiline üksus, perekond, aga ta ei ütle, kus on legaaldefinitsioon, mis on perekond.

Ma arvan, et ükskõik, kuidas me seda defineerime, perekondi on väga erinevaid. Kui inimesed peavad ennast perekonnaks, siis niimoodi ongi, isegi kui nad ei mahu mingi legaaldefinitsiooni või kirjelduse alla. Nagu te ise juristina väga hästi teate, legaaldefinitsioon on kirjutatud alati väga kitsalt. [Kirjutada seda nii,] et see kõike hõlmaks, on palju keerulisem. Nii et jah, pere on ikkagi see, kes ennast omakeskis pereks peab ja koos elab. See on iga pere enda asi.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mulle tundub, et ka teie näete tõsise murekohana seda, et eesti keelt kõnelevate inimeste osakaal Eestis langeb. Mul on lihtne küsimus: kuivõrd te näete selle languse juures olulise tegurina rännet, nii sisserännet Eestisse kui ka väljarännet Eestist? Kui see on oluline tegur, siis milliseid meetmeid tuleks rakendada, et tagada eesti keelt kõnelevate inimeste osakaalu säilimine või tõus Eestis?

Aitäh! Eesti keelt kõnelevate inimeste osakaalu suurendamiseks me peaksime tegema igasuguseid pingutusi. Minu jaoks on see küsimus ikkagi eelkõige hariduses. Miks meil on praegu Eestis inimesi, kes eesti keelt ei oska? Sellepärast, et nad saavad mingi muu keelega hakkama. Aga kui nad lähevad, ma ei tea, Soome või Rootsi, siis ei ole mõeldav, et nad saaksid seal oma emakeeles toimetada. Ma räägin eelkõige ka meil [olevast] suurest keelegrupist. Eestikeelne haridus on minu jaoks see, et lapsed alates lasteaiast õpiksid eesti keeles. Siis ei teki vajadust minna mingisse muukeelsesse kooli, ükskõik mis keelt nad kodus emakeelena räägivad. [Emakeelt] me ei saa muuta, [teise emakeelega lapsi on] täpselt nii palju, kui meil on [selliseid] emasid. Aga tähtis on ikkagi see, et Eestis eesti keelt rääkivate inimeste osakaal tõuseks. Võti on minu meelest eelkõige haridus, et kõik, kes siin on, eesti keelt oskaksid ja kasutaksid ja eesti keel elaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Te siin üritate ikkagi natuke hämada. Kui me räägime immigratsioonist ja rändest, ütleme, et inimesed tulevad, inimesed lähevad, rändavad sisse ja välja, siis me tegelikult räägime ju saldost. See saldo on selgelt viimastel aastatel Eestile kahjulik olnud. Eestlasi, jaa, loomulikult tuli ka kodumaale tagasi, aga neid rändab ka väga palju välja. Eestlaste saldo on 100 inimest, kes siia jäid, ja välismaalaste saldo on 5800, kes siia jäid. See on selgelt eestlaste kahjuks.

Te ajate täiesti teadlikult segamini kaks asja: üks on eesti keelt emakeelena rääkivad ja teine on eesti keelt kasutavad või lihtsalt selle ära õppinud inimesed Eestis. Üks on see, et kui me [soodustame] eesti keelt emakeelena kasutavate inimeste arvu [suurenemist], siis me arendame Eesti rahvusriigi printsiipi. Teisel juhul me arendame Eestit kui kodanikupõhist riiki või ehitame Eestit kui kodanikupõhist riiki. Teie tegelete loomulikult kodanikupõhise riigi soodustamisega. (Juhataja helistab kella.) Kuidas te kavatsete põhiseadust täita, kui immigratsiooni igati soodustatakse?

Aitäh! Põhiseadus näeb ette keele kaitse. Kui me räägime emakeelest, siis emakeelt ei saa kelleltki ära võtta. Kui emakeel on mingi muu, aga sa oskad eesti keelt ja kasutad Eestis seda keelt, siis minu meelest on see oluline just eesti keele elujõu kestmiseks. [Eesti] emakeelt on täpselt nii palju, kui meil on eesti emasid. Mina olen küll seda meelt, mõeldes Eesti inimestele, kes on ära õppinud eesti keele, [saanud] kodakondsuse, teinud eksami, tahavad olla Eesti kodanikud, peavad Eestit oma koduks, austavad meie kultuuri, keelt ja kultuuriruumi, et jah, Eesti on Eesti kodanike riik, me ei saa teha seal mingit erisust. Kõigil on võrdsed õigused, nad on Eesti kodanikud, ükskõik mis su emakeel kodus on. Ma toon sellise näite. Minu venna lapse ema on venelanna ja laps räägib ilusti nii eesti kui ka vene keelt, käib eestikeelses koolis. Kas te tahate öelda, et ta ei ole eestlane?

Martin Helme, palun!

Aitäh! No vaadake, nii nagu inimene ei saa endale ise valida sugu, ükskõik, mis ta selle kohta ütleb, nii ei saa inimene endale ise valida rahvust, ükskõik, mis ta selle kohta ütleb. Selle jaoks, et olla eestlane, peab sul olema mõni vanem sugulane, kes on eestlane: vanaema või ema või isa või vanaisa või vanaonu. Sellest, et sa räägid eesti keelt, sellest, et sa oled sündinud Eestis, ei piisa selleks, et olla eestlane. Sellised inimesed on kas hästi integreerunud või hästi assimileerunud: eestivenelased, eestijuudid, eestisakslased, eestirootslased. Aga nad ei ole eestlased. Võtta inimestelt nende rahvus ära selle jaoks, et mingit globalistlikku liberaalset kodanikupõhist riiki ehitada – vaadake, siin te räägite ennast sisse. Te rääkisite enne, et kõik valitsused, teie valitsus kaasa arvatud, on toetanud Eesti rahvusriiki. Aga tegelikult ei toeta, te just praegu ütlesite. Nüüd on mul küsimus: kas te oskate meile vastata, kui palju oli eesti keelt emakeelena kõnelejaid, osakaaluna rahvastikust 1991. aastal, kui me iseseisvusime, ja kui palju neid praegu on? Kas see number on suurem või väiksem, kas te oskate öelda?

Kõigepealt tahan öelda seda, et minu meelest on siin ideoloogiline erinevus. Teie tahate hakata määrama õiget eestlast. Ma ei tea, kuidas te seda õiget eestlast kokkuvõttes määrate. Seda on ajaloo jooksul teistes riikides olnud, kui on hakatud tõesti otsima neid juuri, kes ikkagi on aarjalane ja kes ei ole. Aga me teame, milleni see viis. Minu meelest seda lihtsalt ei ole võimalik nii defineerida. Selle kohta on ka väga palju kirjutatud. Inimene võib ennast määratleda üheaegselt nii sakslase kui ka eestlasena, sellepärast et tal on näiteks mõlemast [rahvusest] esivanemaid, ja ta võib tunda ennast nii sakslase kui ka eestlasena, Eurovisiooni võistlusel elab ta mõlemale kaasa. [Teises] riigis [elades võib] arendada eesti keele [oskust], pidada seda oluliseks. Olen näiteks elanud Belgias, kus minu laps käis koolis. Seal toimusid iga aasta jõulude ajal eestlaste jõulupeod, kus pooled lapsed tegelikult ei olnud teie mõistes eestlased, aga nad laulsid eesti keeles, lugesid eestikeelseid luuletusi, kõik oli sinimustvalge, oldi väga uhked selle üle, et neil on Eesti juured. Miks me ajame neid inimesi ära? Miks me ajame neid inimesi ära ka siin Eestis, öeldes, et ei, sina ei ole õige eestlane, isegi kui sa ennast eestlaseks pead?

Aga küsimuse juurde tulles: mul ei ole seda materjali praegu kaasas. Me võime seda järele vaadata.

Martin Helme, kas on protseduuriline küsimus?

On küll protseduuriline küsimus. Ma pean ütlema, et see on hämmastav. Ma just räägin, et peab olema kas ema või isa või vanaema või vanaisa samast rahvusest, et saaks öelda, et ollakse samast rahvusest, ja siis hakatakse mulle mingit kõnet pidama ...

Jaa, aga sa saad olla korraga mõlemas ...

... aarjalisusest, millest mina ei ole rääkinud. Keegi ei ole rääkinud ka äraajamisest. Mul on palve, et koosoleku juhataja teeks märkuse ettekandjale, et ta ei paneks mulle sõnu suhu ja ei vastaks küsimusele, mida ma pole kunagi küsinud. 

Martin! Sa oled olnud ise siin puldis minu asemel ja oled ka vastanud nii, nagu vastan minagi sulle, et küsija küsib ja vastaja vastab ikkagi oma soovi järgi. Sa tead ka, et see märkus, mille sa praegu tegid, ei olnud protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Mul on need rahvastikupoliitika põhialused siin käes. Siis sõda muidugi polnud alanud ja ei olnud veel sellisest hiigelmigratsioonist räägitud. Aga siin on lause, et sisserändes eelistatakse kõrgelt kvalifitseeritud oskustöölisi ja õppureid ning panustatakse varasemast rohkem sisserännanute lõimumisele. Minu küsimus on, kas peaks nüüd seda "Eesti 2035", neid rahvastikupoliitika põhialuseid hakkama praegu muutma. Või me lihtsalt pigistame silma kinni ja ütleme, et me lähtume varasemast, ja kõik need kümned tuhanded, kes on tulnud siia sõjapakku ja võib-olla jäävad veel pikaks ajaks ja hakkavad osalema ka rahvastikupoliitilistes otsustes (Juhataja helistab kella.), tegemistes, ei ole olulised?

Aitäh! Praeguse seisuga on sõjapõgenikele antud ajutine kaitse aastaks ajaks. Praegu on arvestatud, et sõjapõgenikud on siin aasta aega. Kui see olukord muutub ja nad jäävad pikemaks, siis tõenäoliselt peab vaatama, kas see midagi suures pildis muudab.

Riho Breivel, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Loomulikult on see väga keeruline küsimus, kui me räägime eestlaseks olemisest idavirumaalasena, just selle kandi idavirumaalasena, kust ma ise [pärit] olen. Oma sugu on mul pärit Narvast, kust tegelikult kõik eesti inimesed omal ajal nagu välja kihutati. Seal on väga väike osa põliseestlasi, suurem osa on need, kes räägivad muud keelt ja on meie kodanikud. Ma olen teiega sada protsenti päri, et neile tuleb õpetada keelt ja nad peavad eesti keele ära õppima, muidu nad ei suuda Eesti ühiskonnas ennast teostada. See on selge. Aga see äraõppimine on selline protsess, millel peab olema tugev riigi tugi taga. See, mis me oleme teinud, ei päde. (Juhataja helistab kella.) Ma tahan öelda, et tuleks riigistada kõik nende omavalitsuste haridusasutused, sest ...

Aeg!

... munitsipaaliga on probleeme nende juhtimise seisukohalt.

Aitäh! Jaa, me oleme sellest probleemist teadlikud. Sellel põhjusel me tegime ka siin alles hiljuti otsuse kahe Ida-Virumaa kooli kohta. Riik võtab üle ka põhikooli, kuigi see tavaliselt on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Seda selleks, et oleks võimalik paremini õpetada eesti keelt. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud valitseja! Kõigepealt Martin Helme küsimuse kommentaariks, õigemini teie vastuse kommentaariks. Te võrdlesite Eesti rahvusriiki Eurovisiooniga. See on minu meelest kohatu. See ei ole peaministrivääriline lause Eesti rahvusriigi kohta.

Aga minu küsimus seondub sellega, et kunagi Reformierakond lubas viia Eesti viie rikkaima riigi hulka. Nüüd ongi tulemus käes: me oleme oma elukallidusega kõige kõrgemal tasandil, 19%. Küsimus on selles, kas olete teinud prognoosi, kui palju võib seoses elukallidusega Eestist lahkuda Eesti rahvast, et leida endale soodsam elupaik välismaal.

Aitäh! Kõigepealt, ärge pange mulle sõnu suhu, ma ei võrrelnud Eesti rahvusriiki Eurovisiooniga. Ma rääkisin sellest, kellena inimene ennast tunneb ja kellele ta elab Eurovisioonil kaasa.

Võib-olla tuleb teile üllatusena, aga inflatsioon on üle maailma igal pool päris suur. Eestis on olnud ka majanduskasv erakordselt suur, selle tõttu on meie inflatsioon suurem. Eesti majanduskasv oli eelmisel aastal 8,9% , samas kui Leedu, Läti ja Rootsi majanduskasv oli 4,8% ja Soome majanduskasv oli 3,3%. Selge on see, et inflatsioon tuleb sellest, et on liiga palju raha ja liiga vähe kaupade pakkumist. Aga paraku jah, inflatsioon on igal pool üle maailma, nii et see ka ei aita.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Eesti Vabariigi põhiseadus algab sõnadega, et kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seletage palun, kuidas teie sellest aru saate.

Aitäh! Niimoodi saangi: tuleb tagada eesti kultuuri ja rahvuse kestmine läbi aegade. Täpselt nii nagu kirjas on.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma tulen jälle statistika juurde. Nimelt avaldati eelmisel nädalal värsked immigratsiooninäitajad, mille kohaselt meile 2021. aastal, see tähendab, et enne Venemaa rünnakut Ukraina vastu, asus alaliselt elama 4900 Ukraina ja Venemaa kodanikku ja lisaks 3500 põhiliselt Aasia ja Aafrika riikide kodanikku, lahkus aga 1400 Venemaa või Ukraina kodanikku ning 1200 Aasia ja Aafrika riikide kodakondsusega isikut. Eestisse jäi püsielanikuks 5800 nende riikide kodanikku rohkem, kui siit lahkus. Euroopa Liidu riikide kodanikke tuli Eestisse elama 1100 rohkem, kui siit lahkus, ja nende seas oli Eesti kodanike rändesaldo ainult +100. Oluline on just saldo, mitte see, mida teie väitsite, et Eesti kodanikke rändas sisse. Rändas sisse küll, aga välja ka. Need on lihtsad arvutused. Seega, tegelikult pidi veel rohkem, kui nüüd on näidatud Statistikaameti lehel selle arengustrateegia tegevuskava mõõdikute põhjal, vähenema ka eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute suhtarv. Seda numbrit tuleb täiendada ja kahjuks mitte positiivsemaks.

Eesti riik on teatavasti loodud eestlaste jaoks, ehkki me kohtleme võrdselt kõiki siin elavaid teistest rahvustest Eesti kodanikke. Mina jälle samastan siinkohal statistika huvides eestlased ja eesti keelt emakeelena kõnelevad isikud. Kui meil oli 1. jaanuari seisuga 1 332 000 elanikku ja neist kõneles eesti keelt emakeelena 66,6%, nagu Statistikaameti koduleheküljel on – mis on, nagu öeldud, kindla peale natukene suurendatud arv –, kui me usume seda, siis absoluutarv on 887 000. Kui meile tuleb juurde 50 000 põgenikku ja oletades, et nad jäävad siia, siis vähendab see eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaalu 64%‑ni. Kui jätkuks 2022. aasta eelne sisseränne, see tähendab, et migratsioonisaldo oleks 5000–6000‑ga plussis ja sündimus jääks praegusele tasemele, siis umbes kümne aasta pärast oleks eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste osakaal Eestis väiksem, kui oli Nõukogude okupatsiooni lõpus. Toona oli see näitaja 62%. Ja umbes poole sajandi pärast oleksime vähemuses.

Kordan, et see olukord oleks meil juhul, kui neid välismaalaste seaduse muudatusi poleks vastu võetud. Aga valitsus vastutustundetult lõdvendas sisserännureegleid veelgi. Kui eeldada, et selle tulemusel migratsioonisaldo kasvab – ja tunnistagem, et see on mõistlik eeldus –, siis juhtuks vähemusse jäämine juba mõnekümne aasta pärast. Niimoodi need arvud näitavad, ega siin midagi vaielda pole.

Keeldumine parlamendi enamuse esitatud eelnõu toetamisest, mille kohaselt pere esimese ja teise lapse toetus tõuseb 100 euroni, kolmanda ja enama lapse toetus 700 euroni, tähendab, et ei hoolita mitte ainult sellest, et eesti keelt kõnelevate isikute osakaal ei langeks, vaid ei hoolita ka sündimusest ja perede toimetulekust. Kui lähtuda mitte teie sõnadest, vaid tegudest, siis on mul ikkagi väga raske mitte teha seda järeldust, et olukord, kuhu valitsus meid viib, mis ei vasta strateegias "Eesti 2035" sõnastatud põhimõtetele, ei vasta samamoodi meie põhiseadusele. Aitäh!

Martin Helme, palun! 

Võtaks igaks juhuks lisaaega.

Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma ei tea, kas nutta või naerda, kui peaminister kinnitab, et tänasele valitsusele on rahvusriigi eesmärk tähtis ja selle nimel töötatakse ja et Eesti põhiseaduse preambulis toodud eesmärkide täitmiseks nemad teevad tööd.

Praktika on tegelikult täpselt vastupidises suunas liikumine. Selle jaoks, et oma deklareeritud loosungeid ja sellega vastuolus olevat tegevust kuidagi klapitada, silmamoondusega klapitada, sogatakse meelega terminitega. Aetakse segamini eesti keelt kõnelevad inimesed ja eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed, segatakse-sogatakse selles, missugune on sisserände absoluutsumma, missugune on sisserände saldo, kes on need inimesed, kes sisse rändavad, kui kauaks nad siia jäävad või kui palju on eestlaste hulgas lahkujaid.

Kurb tõsiasi on see, et me tõepoolest tänase valitsuse tüürimisel liigume olukorda, mis oli meil 30 aastat tagasi. Mõne kuuga – mõne kuuga! – on langenud eestlaste osakaal rahvastikus sinna, kus ta oli Nõukogude okupatsiooni lõpus. Kogu see 30-aastane suur töö ja vaev – meil on Nõukogude-aegsest sisserändest siia jäänud väga suur hulk mitte-eestlasi ja mitte eesti keele kõnelejaid, kellele me oleme 30 aastat väga-väga vaevaliselt eesti keelt õpetanud – lendab vastu taevast, sellepärast et massiliselt voolab sisse täiesti umbkeelseid immigrante, kellele meil ei ole mitte mingit võimekust või suutlikkust eesti keelt õpetada.

Põlvnevus loeb, põlvnevus loeb. Võib-olla liberaalid ei saa sellest lihtsalt aru. Aga see, et sul on juured, see loeb. See, et sul on olemas vanemad ja vanavanemad, kellel on ka rahvuslik kuuluvus, kellel on kultuuriline ja keeleline identiteet, see loeb. Me teame, et tänapäeva vasakpoolsed liberaalid tahaksid, et me elaksime permanentselt nagu Kambodžas: aasta null, eilset ei ole, kõik algab iga hommik uuelt lehelt ja me ei tea mitte midagi sellest, mis eile juhtus. Aga päris maailmas nii ei ole. See, et sul on esivanemate hulgas vähemalt mõni eestlane, võimaldab sul öelda, et sul on eesti identiteet. Kui mitte ühtegi eestlast su esivanemate hulgas ei ole, isegi mitte vanaemade, vanavanaemade hulgas, siis sa võid rääkida laitmatult eesti keelt, sa võid olla väga suur Eesti patrioot, aga sa ei saa olla eestlane. Sa lihtsalt ei saa olla eestlane.

Kõigele lisaks on see ausalt öeldes jõhker, kuidas sellesama sogamise nimel üritatakse tegelikult nendelt mitte-eestlastelt nende identiteeti ära võtta. Inimene, kes on elanud Eestis, kes on ära õppinud eesti keele, kes, nagu siin öeldi, laulab eesti laule ja lehvitab Eesti lippu, saab loomulikult olla Eesti patrioot. Aga see tähendab, et ta on integreeritud, või veelgi enam, ta on tõenäoliselt assimileeritud mitte-eestlane.

Ja mitte keegi ei aja neid ära. Sellised tüütud loosungid, et ärge ajage neid ära, miks te tahate neid ära ajada – keegi ei aja neid ära. Me tahaksime, et säiliks eestlaste peremehestaatus Eesti riigis, mis tähendab seda, et meil peab olema äärmiselt range ja piiratud sisseränne.

Seda me tahame. Me tahame, et Eesti ei oleks geograafiline termin. Me tahame, et Eesti oleks eestlaste riik, nii nagu ta loodi, kus on võimalik igas Eesti nurgas, kaasa arvatud Boltiga sõites või Woltist tellides või Narvas kohvikusse minnes eesti keelega hakkama saada. Selle eesmärgi vastu töötab tänane valitsus kõikidel rinnetel, nii sellega, mida ta teeb haridusrindel, nii sellega, mida ta teeb immigratsioonirindel, nii sellega, mida ta teeb avalike sõnumitega.

Sellesama kodakondsuspõhise riigi ehitamine – sellist asja pole meil põhiseaduses ette nähtud. Kodakondsuspõhist riiki meil põhiseaduses ette nähtud ei ole. Inimeste kodakondsus tuleneb sellest, missugune oli nende vanemate kodakondsus. See on päriluspõhine kodakondsuspoliitika ja seda ei saa asendada. Lihtsalt sellepärast, et liberaalidele see ei sobi, ei saa seda asendada mingisuguse muu asjaga.

Veel kord: see jutt, et me töötame rahvusriigi nimel – välja kukub kahjuks vastupidi. Kui eestlaste osakaal väheneb, eesti keele kõnelejate osakaal väheneb ja ei tehta midagi selle jaoks, et eestlaste iive suureneks, siis ei ole sellest kasu, et te hõikate siin loosungeid. Teie juhtimisel Eesti rahvusriik laguneb ja hävineb. See on eriti õudne, et Eesti rahvusriiki lammutatakse, müües seda avalikkusele Ukraina rahvusriigi ülesehitamisena. See on õõvastav kahepalgelisus. Eesti venestamine toimub selle nimel, et me ehitame Ukrainasse rahvusriiki. Kui te üritaks aru saada, kui jabur see on! Siis te aga ei oleks enam ilmselt liberaalid, kui te sellest aru saaks. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea valitseja! Kolleegid! Peale 1990. aastaid, iseseisvuse taastudes on umbes 70 000 last jäänud sündimata. Meie ajahorisont sellel dokumendil, kus on 19 lehekülge, on aasta 2035. Sel ajal on 1995. aastal sündinud tüdrukutirtsud 40‑aastased ja nende fertiilne iga hakkab otsa saama. 1995. aasta tüdrukud 2035. aastal. Kindlasti paljud saavad siis lapsi, aga kokkuvõttes annab see väga väikese osa juurde, keskmisest võib-olla 0,05 või 0,06. Nii et küsimus on, kuidas 1995. aastal sündinud tüdrukud suudavad parandada Eesti rahva demograafilist olukorda.

Sageli on tegemist siin sellega, et nad lükkavad sünnitamist edasi, valdavalt eneseteostuse soovi ja ka majanduslike põhjuste tõttu. Siin on valitsusel – ükskõik, milline valitsus on – suured võimalused. See hiljuti Keskerakonna initsiatiivil ja kõikide teiste fraktsioonide poolt alla kirjutatud lastetoetuse oluline suurendamine, mille kohta Reformierakond küll ütles, et esialgu pole õige aeg, on üks kindel võimalus seda olukorda parandada. Aga see selleks. 

Nii et eesmärk 2035 ja 1995. aasta tüdrukud. Jah, need mõõdikud on siin üsna hägused. Kui me arutasime seda rahvastikukriisi erikomisjonis, enne kui see [komisjon] ära tapeti, siis mõõdikuid nagu ei olnud või need olid sellised hägused, ja seda teadlikult, mulle tundub. Tänase päevani on see suuresti säilinud. Aga kusagil 1,9 nii-öelda last võiks olla 2035. aastal sellel 1995. aasta põlvkonnal siiski keskmiselt olemas. Kuigi see jääb alla 2,1, mis oleks ideaalvariant, aga parem see kui mitte midagi.

Aga vaatame, mis vahepeal on toimunud. Valitseja ütles, et ukrainlased, kes on siia tulnud, on tulnud aastaks. Kõik prognoosid näitavad, et tegelikult aastaga ei lõpe midagi. Inflatsioon ei muutu madalamaks ja suur osa nendest, kes on saabunud või veel saabuvad, ei lahku siit. Valdavalt on tegemist suhteliselt noorte ukrainlannadega või õigemini Ukrainast pärit naistega ja nende lastega, kellest üsna paljud on ka juba fertiilse ea eelses [vanuses]. Nii et ma väidan, et need saabujad, sõjapõgenikud, hakkavad osalema ka siinses demograafilises käitumises. Kuigi Ukraina on tõesti tõeline pommiauk, kui rääkida tänapäeva Ukraina demograafilisest potentsiaalist, isegi võrreldes Eestiga. Aga igal juhul nad hakkavad siin osalema. Ja nagu kolleeg Valge õigesti ütles, on tegelikult üsna kuritegelik hakata Ukrainast saabuvaid naisi, valdavalt noori naisi ja nende lapsi siin oluliselt integreerima. See on Ukraina rahvusriigi jaoks kuritegelik samm.

Võib-olla valitseja on lugenud demograafide vapustavat artiklit, mis tegelikult näitab Ukraina demograafilist olukorda. See on Hill Kulu juhitav demograafide seltskond.

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Seal on öeldud, tsiteerin, et fertiilses eas – alates 20. eluaastast kuni 35. eluaastani – 1000 naisest, eelkõige naisest, on 300–350 maalt lahkunud. Kõige paremas tööeas ja fertiilses eas. Nüüd on küsimus selles, kas tagasi kodumaale läheb 10% või läheb 90%. Selles on küsimus. Minu meelest peaks neid lapsi õpetama või vähemalt püüdma maksimaalselt õpetada nende emakeeles, ukraina keeles. See aitaks Ukraina riiki ja rahvusriiki. Aga ei ole vaja püüda neid integreerida siia.

Nagu valitseja ütles, tegelikult me esialgu ei vaata veel [edasi]. Seda 19 lehekülge rahvastikupoliitika põhialuseid peaks minu meelest üsna tõsiselt hakkama muutma ja täiendama vastavalt peale sõda kujunenud olukorrale.

Nüüd tulen veel tagasi nende juurde, kes enne sõda siia tulid. See saldo [on selline, et nendest] 5000‑st, kes on rohkem siia jäänud, on ju 3500 või rohkem Ukrainast ja Venemaa Föderatsioonist tulnud inimesed. Siia jäi juba enne sõja algust, eelmisel aastal neid 3500 rohkem. Nüüd siis ... Ma ei hakka seda arvu nimetama, aga see on igal juhul järjest suurenev arv.

Tulen veel tagasi selle juurde, et kui iseseisvuse alguses välismaalaste seaduses sätestati, kui suur sisseränne võiks olla, see protsent, siis peale seda on ju mitte lõputult, aga väga palju erandeid tehtud, et kellele teha erandeid veel ja veel ja veel ja veel ja veel. Loomulikult, iseseisvuse alguses sai sätestatud, milline on Eesti rahvuskehale ja riigile see mõõt, kui palju ta suudab vastu panna ja olla, nii et see ei muutuks ohtlikuks. See on ammuilma ületatud, ammuilma ületatud. Kahjuks seda siin rahvastikupoliitika põhialustes, mille mõõdikud on üsna ähmased, ei ole arvestatud ja ei ole sellest ausalt räägitud. Aga ma arvan, et peaks rääkima. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

Nii, head kolleegid! Rahvastikupoliitika põhialused. Ma toon teile veel ühe vektori, mis seda teemat puudutab, ja ma arvan, et väga oluliselt puudutab. See annab vastuse võib-olla nii mõnelegi küsimusele, miks täna miskit toimub, miks toimub nii ja miks siin nii palju arusaamatust on.

Ma arvan, et see on täiesti teadlik poliitika, mida siin sellisena veetakse ja mille kohta on meil siin mitmed kolleegid öelnud juba hästi kurje sõnu. Nii Martin Helme kui ka Peeter Ernits tõid välja, et siin meil väga palju sogatakse, hämatakse, keerutatakse terminitega, mängitakse erinevate definitsioonidega, mis nagu ei olegi definitsioonid, sellepärast et keegi ei saa aru, mis need on. Me räägime statistikast, aga meil puudub arusaam alusmõistetest.

Kui ma küsisin perekonna mõiste kohta, siis meie austatud peaminister ütles, et see on nii lai mõiste, seda polegi nagu vaja. Aga see on tegelikult oluline. See on sama oluline kui paljud teised statistilised mõisted. Meil on olemas riikliku statistika seadus, mille kohaselt tehakse erinevat statistikat, seal on toodud välja meie ühiskonnas rakendatavad statistilised üksused. Seal on isik, seal on perekond, seal on leibkond. Aga kõik need statistilised näitajad, kui me ka inimarengust räägime, on nagu auto armatuurlaud. Kui nad näitavad õigesti, siis me teame, kuidas õigesti sõita, kui nad ei näita õigesti, siis me ei tea, kuidas õigesti sõita. Me sõidame valesti, võib-olla sõidame auto katki, võib-olla ühiskonna katki.

Mul on tunne, et ühiskond ongi katki sõidetud, sellepärast et valitud on täiesti teadlikult tee, et kõik oleks võimalikult hämar, et ei oleks võimalik aru saada ei sellest, kes on kodanik, ei sellest, mis on perekond, ega sellest, mis on abielu. Sogases vees on ju hea kala püüda. Võib‑olla see on ka üks põhjustest – ma ei ütle, et peamine põhjus, aga see on üks põhjustest –, miks valitsus ei saa kaasa tulla peretoetuste [tõstmisega].

Aga mis siis pere üldse on? Mis asi on pere? Võtame kõigepealt põhiseaduse § 27, mis ütleb väga konkreetselt, et perekond on meie rahvuse püsimise alus. Nii. Ja mis see siis on? Me saime teada peaministri käest, et see on see, nagu keegi ise arvab. Nagu keegi ise arvab. Kuidas me siis selle alusel peaksime toetusi jagama? Kuidas me peaksime ühiskonda juhtima?

Ühesõnaga, ma tahtsin lihtsalt öelda seda, et kahjuks on meie valitsus valinud selle tee, kus on võimalikult sogased mõisted, võimalikult sogane statistika, et oleks võimalikult parem püüda sogases vees nende jaoks sobivat kala. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Peaminister soovib lõppsõna. Palun!

Aitäh! Alustan sellest, et Statistikaameti andmetel oli 1. jaanuari 2022. aasta seisuga eestlaste osakaal 85% ja see on olnud nii juba aastaid.

Nüüd tuleme selle küsimuse juurde, kes on ikkagi eestlane. Tegelikult põlvnevus loebki, ma ei vaidle sellele kuidagi vastu. Aga sul on kaks vanemat ja sa võid põlvneda ühtlasi eestlasest ja ka venelasest. Sa võid samal ajal lugeda ennast eestlaseks ja ka venelaseks, täpselt nii, nagu sa ise seda määratled.

Nüüd emakeelest. Kui tulla Martin Helme jutu juurde, et põlvnevus ei loe ja tuleb ikkagi rääkida sellest, kuidas päris maailmas asjad toimuvad, siis päris maailmas ongi nii, et sul võivadki olla erinevad vanemad ja sa võidki põlvneda nii, et üks liin tuleb, ma ei tea, Saksamaalt, teine tuleb Eestist. Kelleks sa siis ennast ikkagi kokkuvõttes loed?

Mina ei saa ikkagi sellest aru, miks me peame neid inimesi ära tõukama. Ma tõin näite Brüsseli laste jõulupeo kohta. Nende laste emakeel oli tihti hoopis midagi muud, aga nad olid täiesti Eesti patrioodid. Miks me neid ära lükkame? Samamoodi siinseid venekeelseid eestlasi. Kuidas nad ennast ise määratlevad? Ei ole meie asi seda öelda, kui nad on eesti keele ära õppinud ja neil on Eesti kodakondsus. Niimoodi on.

Kuulates vanemaid mehi rääkimas kogu seda juttu peretoetustest, kuuldes, kuidas kasutati naiste kohta väljendit "fertiilses eas", nagu räägitaks mingitest ... Vabandust, aga mitte inimestest! Teate, see on nii solvav, see on nii solvav. See kõlab täpselt niimoodi, nagu naine oleks teie arvates mingi sünnitusmasin, lased aga toetuse sisse, laps vupsab välja ja ongi kõik. Ei ole nii. Lapsed sünnivad armastusest. Teate, kui te tõesti tahate nii õudselt sündimust tõsta, siis kõige sobivam meede selleks on lõpetada igasugune tüdrukute harimine, panna nad tubadesse kinni, nii et nad sealt välja ei saa. Ja lapsi hakkab sündima nii nagu mühiseb, siis, kui nad on, nii nagu teie ütlete, fertiilses eas. Ärge rääkige naistest nagu loomadest. Naised on inimesed ja teevad oma otsuseid ise.

Nagu ma ütlesin, sa otsustad lapse saada siis, kui sa tunned ennast turvaliselt. Lapsed sünnivad armastusest, kui peres on selline kokkuhoidev emotsioon. See ei loe, kuidas sa seda defineerid. Kui inimesed tunnevad ennast perekonnas hästi, siis pered ka kasvavad ja neil on hea olla, isegi kui nad ei lähe selle legaaldefinitsiooni alla. Ma ei saa sellest ikkagi aru.

Tänapäeval igal pool Euroopas, selles väärtusruumis, kus meie elame, nendes riikides, kes jagavad meiega sama väärtusruumi, on sündimus ühe naise kohta paraku enam-vähem samasugune nagu meil. Sellel põhjusel, et naistel on ka muud eneseteostusvõimalused kui ainult sünnitada ja täita teie unistust tohutust juurdekasvust. Aitäh!

Oleme selle punkti ammendanud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa ja Priit Sibula esitatud arupärimine [Eesti] Õpetajate Liidu tegevuse kohta. Palun, Viktoria Ladõnskaja‑Kubits!

Aitäh! Lugupeetud minister Liina Kersna! Meie arupärimine on Eesti Õpetajate Liidu tegevuse kohta.

Viimasel ajal on üsna palju küsimusi tekkinud HTM‑i kohta. Neid küsimusi, olgu nad kas testide hanke kohta või antud arupärimise [teemal], ühendab üks põhimõtteline teema: kuivõrd heaperemehelikult minister ja tema juhitud ministeerium käituvad maksumaksja rahaga?

Kuu aega tagasi esitasime ministrile küsimusi, mis puudutavad õpetajate liitu. Nimelt, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi üks strateegilistest partneritest poliitika elluviimisel on Eesti Õpetajate Liit. Liidu ülesanne on olla ministeeriumile partneriks kutset taotlevate õpetajate arvu suurendamisel ja kutse taotlemise süsteemi arendamisel ning see tagab organisatsioonile riigi tegevustoetuse. Strateegilisele partnerile on seatud teatavad kõrgendatud ootused, mistõttu juhin tähelepanu Sihtasutuse Kutsekoda teostatud haldusjärelevalvele kutse andmise tegevuse üle Eesti Õpetajate Liidus. Sihtasutuse Kutsekoda järeldustest selgub mitmeid õigusrikkumisi seoses kutse andmisega. Muu hulgas on välja toodud, et kutsekomisjoni otsused ei ole õiguspärased, ning on kahtlus, et kutsekomisjon täidab talle seadusega pandud ülesannet otsustada kutset taotlevale isikule kutse andmine või andmata jätmine üksnes formaalselt. Lisaks seatakse kahtluse alla kutsekomisjoni otsuste kehtivus. Tulenevalt sellest palusime ministril vastata küsimustele.

Meie küsimused on teada ja loodetavasti enne vastuseid tuleb ka küsimuste loetelu. Aga ikkagi, peamised küsimused on järgmised. Millistel kaalutlustel sõlmis HTM strateegilise partnerluse [lepingu] just Eesti Õpetajate Liiduga? Miks peale järelevalve tulemuste avaldamist ei peetud vajalikuks edasi uurida ka varasemat õpetajate liidu tegevuse perioodi? Miks jätkab sama juhtkond, kelle töös on avaldunud nii suuri möödalaskmisi? Kuidas on ministeerium reageerinud selle aasta veebruaris valminud haldusjärelevalves esile toodud probleemidele? Rahaliste numbrite osas küsisime, millises summas on HTM õpetajate liidu tegevust toetanud ja kas toetamine jätkub, lähtudes eesmärkidest, mis on loetletud. Vastutusest ka: kes kannab vastutust kõigi nende inimeste ees, kelle suhtes on õpetajate liit ja kutsekomisjon kutse andmise perioodil ebaseaduslikult käitunud? Loodame vastuste peale. Aitäh!

Vastab haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea arupärija! Vastan küsimustele.

"Millistel kaalutlustel sõlmis HTM strateegilise partnerluse just EÕL‑iga? Kas ja millised oleksid olnud alternatiivsed valikud eesmärgiga suurendada kutset taotlevate õpetajate arvu?" Esiteks, ma arvan, et kutset taotlevate õpetajate arv kasvab siis, kui me saame kehtestatud õpetajate karjäärimudeli, mille üks osa on ka õpetajakutse erinevad tasemed. Aga kutsesüsteemi toimimist reguleerib üldiselt kutseseadus, mille järgi kutset andva organina võib tegutseda kutseasutuse korraldatud avalikul konkursil kutsenõukogu otsusega võitjaks kuulutatud ja kutseregistris sellekohast registreeringut omav juriidiline isik või tema asutus või riigi‑ või valitsusasutus. Kutseasutuse ülesandeid täidab meil Sihtasutus Kutsekoda. Eesti Õpetajate Liit on võitnud Kutsekoja korraldatud avaliku konkursi kahel korral ning saanud õpetajakutse andmise õiguse. Kutse andmise õigus antakse kuni viieks aastaks. Esimest korda sai õpetajate liit kutse andmise õiguse 2013. aastal. 2014. aastal lisandus õigus anda ka meisterõpetaja ehk tase 8 kutset. 2018. aastal sai õpetajate liit õiguse kutse andjana jätkata. Kutsega ehk kvalifitseeritud õpetajaks on võimalik saada ka peale õpetajakoolituse eriala lõpetamist ülikoolis. Teisi alternatiive ei ole: kas ülikoolis õpetaja eriala lõpetades või õpetajate liidult eraldi kutset taotledes. Strateegiliste partnerite valimiseks aastateks 2022–2024 viis ministeerium läbi avatud taotlusvooru, kuhu esitas taotluse ka Eesti Õpetajate Liit. Hindamiskomisjoni, kuhu ei kuulunud minister, hindamistulemuste põhjal tehti ettepanek nimetada liit strateegiliseks partneriks poliitika kujundamisel ning elluviimisel. Elluviimise osas tegi komisjon ettepaneku toetada ainult neid tegevusi, mis aitavad suurendada kutset taotlevate õpetajate arvu ning muuta kutse taotlemise süsteem efektiivsemaks.

Teine küsimus: "Eesti Õpetajate Liit on kutse andmisega tegelenud aastast 2014. Miks otsustati järelevalve perioodist välja jätta periood 2014 kuni oktoober 2018? Miks ei laiendatud järelevalvet pärast tulemuste selgumist perioodile 2014 kuni oktoober 2018?" Haldusjärelevalvet kutset andvate organite kutse andmise tegevuse üle korraldab Sihtasutus Kutsekoda. Haldusjärelevalve periood on seotud kehtiva kutse andmise õigusega. Eesti Õpetajate Liit omab kehtivat kutseandja õigust õpetajakutsete puhul perioodil 7. november 2018 kuni 6. november 2023. Haldusjärelevalve eesmärk oli kontrollida kutsesüsteemi toimimise ja arendamise seaduslikkust ning teha tulemuste põhjal soovitusi ja ettekirjutusi. Ettekirjutusi saab teha ja soovitusi anda ainult kutse andmise õigusi omavale kutseandjale, kes neid reaalselt ka täita saab.

Kolmas küsimus: "EÕL-i juhtkond on sama, mis SA Kutsekoja haldusjärelevalve perioodil, samuti on sama kutsekomisjoni koosseis. Millel põhineb HTMi veendumus, et EÕL ja kutsekomisjon suudab senised puudused likvideerida? Andke ministrina moraalne hinnang otsusele valida aastaid ebaseaduslikult toimetanud EÕL‑ile Haridus‑ ja Teadusministeeriumi strateegilise partneri roll?" Eesti Õpetajate Liidu tegevuse osas viidi haldusjärelevalve läbi esmakordselt. Mulle teadaolevalt on Eesti Õpetajate Liit asunud ka ettekirjutusi täitma. Õigusrikkumiste kõrvaldamiseks tehakse tihedat koostööd ka Kutsekojaga. Kõigi osapoolte ühine huvi on tagada süsteemi õiguspärane toimimine.

Tahan veel lisada, et haldusjärelevalve on kutsesüsteemis harv praktika. Pigem keskendutakse ennetavatele tegevustele ning kvaliteedi hindamisele. Sellest väga põhjalikult läbi viidud haldusjärelevalvest on õppinud nii õpetajate liit kui ka Kutsekoda. Kutse andmise protsess on keeruline ning mittetulundusühingud vajavad haldusorgani rolli asudes enam toetust nii nõustamise, koolituste kui ka juhendmaterjalide näol. Järelevalve tulemused juhivad tähelepanu kitsaskohtadele ning aitavad muuta süsteemi kõigi taotlejate jaoks paremaks.

Neljas küsimus: "Kuidas on ministeerium reageerinud 2022. aasta veebruaris valminud haldusjärelevalves esile toodud probleemidele ning milliseid samme astutakse juhul kui sügiseks planeeritud järelevalve toob samalaadsed tulemused?" Ministeerium on arutanud haldusjärelevalve tulemusi Eesti Õpetajate Liiduga. Järelevalve tulemusi on arutatud ka Hariduse Kutsenõukogus. Järelhindamine viiakse läbi pärast sellel sügisel toimuvat kutse taotlemise vooru, mis on oktoobris, või pärast vooru tulemuste selgumist. Edasisi samme saab Kutsekoda planeerida, analüüsides järelhindamise tulemusi ning lähtudes kutseseaduses ettenähtud võimalustest. On variant, et probleemide lahendamiseks pikendatakse tähtaega, aga on ka variant, et kutsenõukogule tehakse ettepanek kutse andmise õiguse äravõtmiseks. Need on need võimalikud lahendused.

Viies küsimus: "Millises summas on Haridus- ja Teadusministeerium perioodil 2013–2021 EÕL‑i tegevust toetanud? Esitage summad aastate lõikes ning märkige, mis on eraldatud toetuse eesmärk. Kas perioodil, mil Haridus‑ ja Teadusministeerium on eraldanud EÕL‑ile raha õpetajakutse hindamiseks ja kutsetunnistuste väljaandmiseks, on seda raha EÕL‑i poolt kasutatud kohtukulude tasumiseks? Kui jah, siis millises summas ning mis põhjusega?" Kutse andmisega seotud otsesed kulud kaetakse taotlejate poolt makstavast kutseeksami tasust. Haridus‑ ja Teadusministeerium on täiendavalt eraldanud riigieelarvest toetust kutsesüsteemi käivitamiseks ja arendamiseks, et hoida kutseeksami kulud taotleja jaoks võimalikult madalad. Riigieelarvelise toetuse kasutamise kohta esitatakse nii sisu‑ kui ka kuluaruanne. Kuluaruannet ei esitata üksikute kulude lõikes, vaid koondina, näiteks töötasud, administreerimiskulud jne. Õigusabikulude katmine ei ole keelatud ja eraldi vahendeid pole Eesti Õpetajate Liit Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt kohtukulude katteks taotlenud.

Nüüd summad. 2013. aastal 13 500 eurot, õpetajate esindamine haridusteemade käsitlemisel. 2014: 14 500 eurot, koostööpartnerlus oluliste haridusteemade käsitlemisel õpetajate esindajana, õpetajakutse andmise süsteemi käivitamine ning sellekohase teavitustöö läbiviimine. 2015: 29 500 eurot, õpetajate kutsesüsteemi edendamine, sealhulgas rahuloluküsitluse läbiviimine taotlejate ja hindamiskomisjoni liikmete seas. 2016: 29 500 eurot, panustamine õpetajaameti väärtustamise ja atraktiivsuse kasvu ning õpetajate täiendusõppesse, sealhulgas õpetajate karjääriteede kaardistamine ja konverentsi läbiviimine. 2017: 0 eurot. 2018: 9000 eurot, ühingu põhikirjaliste tegevuste elluviimine kutseandja ülesannete täitmisel ja õpetajate kutseeksamiks ettevalmistamine. 2019: 25 000 eurot, õpetaja rolli ja kutse tähtsustamine ühiskonnas ja õpetajakutse andmise süsteemi tõrgeteta käigushoidmine. 2020: 20 000 eurot, kutseandja ülesannete täitmine ja kutse andmisest teavitamine. Täiendavalt oli võimalus kasutada 2000 eurot MTÜ Õpetajate Ühenduste Koostöökoja kaudu, kuid seda võimalust õpetajate liit ei kasutanud. 2021: 2000 eurot, tegevustoetus põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks, mis eraldati Õpetajate Ühenduste Koostöökoja kaudu.

Kuues küsimus: "Kes kannab vastutust kõigi nende inimeste ees, kelle suhtes on EÕL ja kutsekomisjon kutse andmise perioodil ebaseaduslikult käitunud?" Vastutust kannab kindlasti õpetajate liit. Haldusjärelevalve käigus kinnitati kutse andmise protsessi õiguspärasust tervikuna, mitte individuaalseid otsuseid. Kõik väljastatud kutsed kehtivad endiselt ning kõigil taotlejatel oli soovi korral võimalus kasutada vaid esitamise või ka halduskohtus vaidlustamise võimalust. Esialgsete andmete kohaselt on kogu õpetajate liidu kutseandjaks olemise aja jooksul esitatud kutseandjale vaideid kahel korral, mõlemad 2021. aastal. Halduskohtusse on kaebus esitatud samuti kahel korral. Üldjuhul proovitakse lahendused leida juba kutse andmise protsessi käigus ning taotlejatele antakse võimalus esitada täiendusi ja selgitusi. Enamus taotlejaid jõuab sellise protsessi toel kutse omistamiseni.

Kui nüüd vaadata täpsemalt taotluste arvu ja otsuseid kutset mitte omistada, siis kõige rohkem oli taotlusi aastal 2021, kui oli 139 taotlust, ja otsuseid kutset mitte omistada tehti kahel korral, aastal 2020 oli 93 taotlust ja lausa kümnel korral otsustati kutset mitte anda, 2019 oli 80 taotlust ja 13 korral otsustati mitte omistada taotletud kutset. Aitäh!

On ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on natuke laiem küsimus, see puudutab õpetajate järelkasvu teemat. Otsapidi on see selle teemaga seotud. Aga küsimus on nimelt selles, et näiteks kui inimesed on 2000. aastate alguses lõpetanud Tallinna Ülikooli mingil konkreetsel õpetajaerialal, aga pole vahepeal koolis töötanud, siis praegu saavad need koolid[, kus nad töötavad,] haridusministeeriumi järelevalve teate, et need õpetajad ei vasta kvalifikatsioonile. Neid inimesi ei ole väga palju. Ühelt poolt me kogu aeg räägime sellest ja tekitame mingeid võimalusi, et meelitame õpetajaid kooli. Aga need on inimesed, kes mitte väga ammu ei ole [kõrgkooli] lõpetanud. Probleemi ei oleks, kui need inimesed oleks üks päev olnud ametis, kui neil oleks mingi tõend, et nad ühe päeva on vahepeal koolis töötanud, siis ei oleks probleemi. Probleem on selles, et nad ei ole ühtegi päeva töötanud. Kas seda probleemi on võimalik kuidagi lahendada?

Aitäh selle väga õige küsimuse eest! See probleem on lahendatud, me muutsime õpetajate kvalifikatsioonitingimusi niimoodi, et nende õpetajate kvalifikatsioon jätkuvalt kehtib. Tõesti, see oli üks esimesi teemasid, mida ministeeriumi järelevalve ka mulle tutvustas, et see on probleem. Tegelikult need õpetajad on kvalifitseeritud, meil ei ole neile ju sisulisi etteheiteid, aga me ei tohtinud neid nimetada kvalifikatsiooniga õpetajateks. Me tegime samme selleks, et see muutuks, ma arvan, pool aastat tagasi vähemalt. 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te oma vastuse lõpuosas lugesite üles, kui paljud ei saanud seda kutsestandardit, 80 taotlejast vist 13. Peast arvutades tuli niimoodi, et 10–15% oli neid, kes seda ei läbinud. Kas te saaksite natukene avada, mis olid need põhjused? Kas lihtsalt ei olnud nende inimeste pädevus piisav või oli seal ka sellist liigset, kuidas ütelda, jäikust bürokraatia poole pealt? Kas annaks midagi parandada, midagi muuta, et see protsent ei oleks selline?

Aitäh küsimuse eest! Ma tõesti ei saa selliseid aruandeid, mis põhjustel keegi taotletud kutset ei saanud. Nii et ma ei oska sellele küsimusele vastata, aga ma julgustan teid küsima seda näiteks kirjaliku küsimusena Sihtasutuse Kutsekoda käest.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kahtlemata on see arupärimine äärmiselt tähtis, kuid minu meelest on praegu palju olulisem küsimus hoopis see, et teie olete sõlminud riigihankemenetluse nõudeid rikkudes hankelepingud, mille summa on üle 8,7 miljoni euro. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud Kert Kingo, Moonika Helme, Mart Helme ja Kalle Grünthal on esitanud teie suhtes kriminaalmenetluse algatamise avalduse nii Riigiprokuratuurile kui ka kaitsepolitseile. Suur meedia seda ei kajasta, võib-olla te kuulete seda praegu esmakordselt. Aga küsimus on selles, et Kaja Kallas õigustas teie käitumist sellega, et lihtsalt oli vaja teha. Küsin, kas ministri staatus annab õiguse seadust rikkuda, kui minister leiab, et lihtsalt on vaja.

Aitäh! Esiteks, valitsus leidis, et on vaja teha. Teiseks, see summa, mida te ütlesite, oli vale. Summa oli veidi üle 7 miljoni euro. Selleks, et algatada kriminaalmenetlust, peaks olema tegemist korruptsiooniga. Täiesti selgelt antud juhul ei ole tegemist korruptsiooniga, ma ei ole saanud nendest tehingutest mitte mingisugust isiklikku kasu. Tuleb ka selles teid parandada, et mina tõesti lugesin seda uudist Postimees online'ist, nii et peavoolumeedia siiski teie teadet kajastas. Ärge muretsege!

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud minister! Tuleme tagasi selle arupärimise teema juurde. Te olete selles mõttes hästi andekas, et te suudate kirjeldada, kus on probleem, ja saate aru, millist probleemi on vaja lahendada. Aga ma ei kuule mingisugustest lahendustest. Siin on täpselt samamoodi tuvastatud üsna suur rikkumine. Te täna oma vastuses sisuliselt ütlesite, et teil on toimunud mingisugused koosolekud sel teemal, aga konkreetseid samme, et vältida edaspidi sellise rikkumise toimumist, ma ei lugenud sealt välja. Mida täpselt, mida konkreetselt te olete juba teinud ja teete tulevikus, et see olukord ei korduks?

Aitäh! Esiteks, need kohtumised ongi ju toimunud selleks, et anda õpetajate liidule nõu, kuidas neid rikkumisi järgmistel kordadel vältida. Ma usun, et te ei ole [seda meelt] või ei tea, aga võib-olla teie, kes te näiteks eksamilävendeid väga jõuliselt kaitsete, olete ka, et kui sa 50% lävendit ei ületa, siis sind tühistatakse, sa ei ole eriti tähtis või sa ei ole hakkama saanud. Aga mina ei arva niimoodi. Mina arvan, et on vaja inimestele anda uued võimalused. 

Organisatsioon oli eksinud. See järelevalve tehti sellepärast, et me ministeeriumis saime sellest aru, kaebusi oli, ja me tahtsime saada objektiivset informatsiooni, mis seal valesti on läinud. Õpetajate liidus viidi läbi järelevalve, tuvastasime probleemid ja me püüame neid probleeme lahendada, anda organisatsioonile võimaluse neid probleeme lahendada. Kui organisatsioon neid probleeme ei suuda lahendada, aga meil on kehtiv leping 2023. aastani, siis me selle lepingu ka lõpetame. Aga mina tahan küll elada sellises riigis, kus me anname nii inimestele kui ka organisatsioonidele teise võimaluse. Võib-olla teie ei taha elada sellises riigis, mina kindlasti tahan elada sellises riigis. Õpetajate liidule on antud ka võimalus likvideerida oma puudujäägid. Kui nad seda ei tee, siis me saame lõpetada lepingu varem ja kuulutada välja uue konkursi, selleks et leida õpetajakutse andmiseks uus organisatsioon. Kas keegi sellele konkursile tuleb, kas keegi soovib õpetajakutset anda, seda me ei tea. Seni ei ole lisaks õpetajate liidule keegi soovinud õpetajakutset anda.

Arupärimiste puhul on Riigikogu liikmetel üks küsimus. Rohkem ma küsimusi ei näe, siis läheme läbirääkimiste juurde. Palun, Viktoria Ladõnskaja-Kubits!

Austatud minister läks oma sõnavõtus väga emotsionaalseks ja nüüd lahkus ka saalist, mis on väga kurb, sest ma tahtsin talle vastata, et mina küll tahan elada selles riigis, kus ma tean, kes on vastutaja, kui on sooritatud mingisugune selline tegu, et on aru saada, et selle eest peaks keegi vastutama.

Selle arupärimisega ja õpetajate liidu teemaga on juhtumas täpselt sama, mis viimasel ajal iseloomustab HTM‑i tegevust üleüldiselt. On see näiteks kõrghariduse rahastamine: ülikoolid loobuvad halduslepingutele alla kirjutamast, ministeerium saab probleemist aru, kirjeldab seda probleemi, aga lahendust ei paista. On see eesti keele õpe: minister kirjeldab suurepäraselt probleemi, et paljudes koolides puudub lõpetajatel vastav eesti keele tase, aga lahendusi ei paista. On see õpetajate järelkasvu teema, kus on vaja kohe tegutseda ja mastaapne plaan käivitada, aga me lükkame lahenduspaketi tulevikku. On see koroonatestide teema: oli tehtud hange, ja algusest peale oli teada, et seda tehti rikkumistega. Mõistan, et ministrile sobib rääkida, et oli kiire ja oli vaja kohe otsustada. Tegelikult me teadsime, et on vaja testid koolidesse hankida, mitu-mitu kuud enne allkirja panemist.

Ehk kui tulla minu jutu algusse: varsti võib ka ülikoolidega juhtuda sama asi. On vaja kiiremas korras millelegi alla kirjutada, aga probleemist oldi ju teadlikud ammusest ajast. Ei piisa, kui minister oskab kirjeldada probleemi ja sellest aru saada, vaid on vaja visiooni, kuidas seda lahendada, on vaja visiooni homsest päevast.

Nüüd siis on sama olukord õpetajate liiduga. Õpetajate järelkasv on üks olulisematest küsimustest ja just selles küsimuses osutub strateegiline partner mitteusaldusväärseks. Sihtasutuse Kutsekoda järeldustest selgub mitmeid õigusrikkumisi seoses kutse andmisega. Muu hulgas on välja toodud, et kutsekomisjoni otsused ei ole õiguspärased ning on kahtlus, et kutsekomisjon täidab talle seadusega pandud ülesannet otsustada kutset taotlevale isikule kutse andmine või andmata jätmine üksnes formaalselt. Lisaks seatakse kahtluse alla kutsekomisjoni otsuste kehtivus. Ja mida teeb ministeerium? Teeb näo, et midagi pole juhtunud, ja jätkab probleemide kirjeldamist niikaua, kuni opositsioon kutsub korrale ja juhib tähelepanu, et üllas eesmärk ehk õpetajate järelkasv ja praegune olukord ehk õpetajate liidu töös avastatud rikkumised ei lähe kokku. Ministrilt ootaks mitte ainult vastavat sõnumit ja emotsionaalsust, vaid ka vastavat käitumist. Aitäh!

Sõnavõtusoove ei näe. Sulgen läbirääkimised ja selle [päevakorra]punkti. 

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Rene Koka, Mart Helme, Siim Pohlaku, Urmas Reitelmanni, Kalle Grünthali, Helle-Moonika Helme, Riho Breiveli, Leo Kunnase, Alar Lanemani, Anti Poolametsa ja Jaak Valge esitatud arupärimine muinaspärandi kaitse katastroofilise olukorra kohta. Arupärijate esindaja Ruuben Kaalep, palun! 

Lugupeetud Riigikogu! Härra minister! Head kuulajad! Aasta tagasi esinesin ma siin arupärimisega, mis oli esitatud eelmisele kultuuriministrile proua Anneli Otile. See arupärimine oli ajendatud sügavast murest, mis puudutab meie taluarhitektuuri olukorda ja säilimist. Selle teema juures kerkis üles palju laiem teema, mis puudutab meie muinsuskaitsepoliitikat üldisemalt ja on ülioluline kõigile eestlastele, kes peavad tähtsaks meie ajaloopärandi säilimist Muinsuskaitsepoliitikat on eriti jõhkralt ja eriti valel ajal tabanud kärped, koondamised ja liigne bürokraatia, mis takistab nende ülesannete täitmist. Tulemuseks on see, et ajaloopärandit ei suudeta piisavalt kaitsta ega säilitada ka mitte selles mahus, nagu näeb ette seadus. Ajaloolased on väga suures mures meie arheoloogiapärandi säilimise pärast, millest me siin täna räägimegi.

13. jaanuaril esitas 65 arheoloogi kultuuriministrile pöördumise, milles juhitakse nendele väga rasketele murekohtadele tähelepanu. Kõige suuremad probleemid on need, et me ei ole suutnud kaitse alla võtta arheoloogilisi leiukohti, mida tegelikult avastatakse aasta jooksul kümneid ja võib‑olla isegi sadu. Neid ei suudeta kaitse alla võtta liigse bürokraatia tõttu. Seetõttu on need värsked leiukohad väga suures rüüstamisohus. Me näeme ka selle vilju: meil on hoidlad täis arheoloogilisi esemeid neistsamadest leiukohtadest, mida ei jõuta konserveerida. [Neid esemeid] ei [suudeta] säilitada ja need lihtsalt hävivad hoidlates, kuna [säilitamise] jaoks ei ole vahendeid leitud. On koondatud suur hulk spetsialiste, kes selle valdkonnaga tegelesid. Tahes-tahtmata ei suuda me konkureerida musta turuga, mis võtab endale väga suure osa nendestsamadest leidudest. Mitte soovides kuidagi varju heita ausatele detektoristidele, kes teatavad oma leidudest ja käituvad igati seaduskuulekalt, on paratamatult vajalik, et me suudaks ka leiutasude suuruse ja fondi mahu poolest musta turuga konkureerida. Kõike seda märgitakse arheoloogide väga hävitavas hinnangus meie muinsuskaitsepoliitikale.

Sellessamas pöördumises, mis jaanuaris esitati, ütlevad arheoloogid, et olukord on täiesti katastroofiline. Mitmed väga väärikad [arheoloogid], nagu Heiki Valk või Valter Lang, on viidanud otseselt sellele, et meie ajalugu sisuliselt hävitatakse. Teate, mis on äärmiselt masendav selle juures? See, et praegu, 21. sajandil, kui viimastel aastakümnetel on meil tekkinud juurde tohutult palju tehnoloogilisi vahendeid ja uusi võimalusi selleks, et päriselt kaardistada meie ajalugu ja avastada uusi leide viisidel, millest me varem võisime ainult unistada, sellisel võimaluste ajastul tegelikult meie ajaloopärand hävib kõige kiiremini.

Üks teema veel, mis ei olnud üles kerkinud selle arupärimise esitamise ajal, aga mida ma palun ka kindlasti ministril adresseerida. See puudutab ühte meie viimaste aastate selgelt kõige väärtuslikumat arheoloogilist leidu. See on Tallinna sadamast väljakaevatud 13. sajandi hansakoge. Selle konserveerimiseks vahendite leidmine on paari kuu küsimus, sest vastasel juhul see väga väärtuslik leid lihtsalt hävib. See on muu hulgas küsimus Eesti muinsuskaitse mainest terves Euroopas, et ei juhtuks nii, nagu läks Salme laevadega, kui Eesti valitsus ei leidnudki omalt poolt vahendeid nende leidude säilitamiseks (Juhataja helistab kella.) ja need saadi ainult tänu annetustele Euroopa arheoloogidelt. Palun, minister, andke lootust, et olukord paraneb. Aitäh!

Palun, kultuuriminister Tiit Terik!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad, kes jälgivad Riigikogu tööd! Teie murekohad ja osundused on väga olulised ja tähtsad. Vastan hea meelega nendele küsimustele, mida olete arupärimises avanud. Mainin enne küsimuste ja vastuste juurde asumist teie mainitud koge küsimust. Mõni aeg tagasi olin Lennusadama taassünni kümnendal sünnipäeval ja sedasama teemat ka härra Dreseniga puudutasime. Mul on plaan leida aega ja minna seda väljakaevatud koget ka vaatama. Loomulikult on selle küsimusega oluline tegeleda. Üks alus on meil Paksus Margareetas välja toodud. Ma usun, et ka see leid on kindlasti ääretult oluline, avamaks meie kultuuri‑ ja arheoloogiapärandit.

Nüüd teie küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Mida kavatsete ette võtta arheoloogide ühispöördumises [13. jaanuaril] välja toodud murekohtade lahendamiseks?" Saan vastata teile, et kohtusin arheoloogide esindajatega juba 19. jaanuaril ja lisaks vastasin nende pöördumisele veebruaris kirjalikult. Professor Valguga olen ka varasemalt neid küsimusi arutanud oma Setomaa visiidi käigus. Arheoloogide pöördumine on kantud murest Muinsuskaitseametis läbiviidud struktuuri‑ ja personalimuudatuste pärast. Kohtumisel ja vastuskirjas olen selgitanud, et Muinsuskaitseametis tehtud struktuurimuudatustel on oma taust. Tänavu jaanuaris loodi ametisse eraldi arheoloogiapärandi osakond. Seni kuulus arheoloogiateema ühte osakonda koos ehituspärandi ja muinsuskaitsealadega. Uue arheoloogiapärandi osakonna pädevuses on arheoloogiamälestised, ajaloolised looduslikud pühapaigad ja veealused mälestised ning muinsuskaitsealad arheoloogiapärandit puudutavas osas. Tehtud muudatus peaks arheoloogiapärandiga tegelemise võimekust tulevikus meie lootuse järgi pigem tõstma. Kahjuks olid Muinsuskaitseametis tänavu aasta alguses vältimatud ka koondamised, nii nagu te mainisite. Seda selle tõttu, et ameti personalieelarves oli 2021. aasta lõpuks tekkinud väga suur puudujääk, suurusjärgus 200 000 eurot, ja see on meie hinnangul tekkinud oskamatust eelarve juhtimisest ametiasutuse juhtide poolt. Otsused oli vaja kiiresti teha, et vältida puudujäägi suurenemist ja säilitada ameti töövõime. Tõepoolest koondati kuus inimest, kellest üks oli arheoloog. Mis puudutab Muinsuskaitseameti personalipoliitikat, siis ütlesin seda arheoloogide esindajatele ja kordan ka austatud Riigikogule, et personalipoliitikat saab juhtida ametiasutuse juht ja ministeerium siia ei sekku. Lahenduse leidmiseks on meil nüüd väga selged ja kõrged ootused äsja valitud ja peatselt ametisse astuvale uuele ametiasutuse juhile.

Teie teine küsimus puudutab meetmeid, millega Vabariigi Valitsus tagaks, et Muinsuskaitseametil oleksid piisavad ressursid arheoloogiamälestiste viivitamatuks kaitse alla võtmiseks ja leidude konserveerimiseks. Vastan teile, et pärandi kaitse alla võtmine tõepoolest ei edene ja see on olnud mure, mida teab nii ministeerium kui ka ametiasutus ise. Minu lauale jõuavad Muinsuskaitseameti ettepanekud teiste pärandiliikide kaitse alla võtmiseks ja kõik need on saanud ka ministri allkirja. Kuid ministeeriumisse on jõudnud vaid paar üksikut maismaal paikneva arheoloogiamälestise eelnõu. 2019. aastal loodi muinsuskaitseseadusega spetsiaalselt arheoloogiapärandi jaoks kahetasandilise kaitse võimalus. See tähendab seda, et arheoloogiapärandit saab kaitse alla võtta kultuurimälestisena või arheoloogilise leiukohana. Leiukoha kaitse määramine on lihtsam, kiirem ja seda protsessi saab rakendada Muinsuskaitseametis endas. Siin ei ole vaja isegi ministri allkirja, piisab peadirektori allkirjast ametiasutuse enda tasandil. Mis on aga kõnekas: kolme aasta jooksul ei ole seda võimalust kordagi kasutatud. Kuna rakenduspraktika puudub, siis ei ole alust väita, et see protsess oleks kuidagi keeruline. Ametiasutus võiks siin oma tööriistakohvri põhjalikumalt üle vaadata. Kahjuks leidub ka neid, kes idealiseerivad seda, kuidas võeti eraomandit kaitse alla 1990. aastatel. Koputaksin nendele õlale ja paluksin, et nad paneksid iseennast maaomaniku rolli. Me ju keegi ei taha, et meie omandile tekiks ühel heal päeval riiklikud kitsendused, ilma et meid oleks teavitatud, selge maa-alaline piir [kehtestatud] ja arusaadav põhjendus antud. Muinsuskaitseseadus lubab piiranguid seada, kuid need peavad olema seaduslikud ja selle jaoks on ka reeglistik olemas.

Kolmas küsimus: "Kui suur hulk võimalikke arheoloogilisi leiukohti, millest Muinsuskaitseamet on teadlik, on praegu inventeerimata ja mis tähtajaks seda kavatsetakse teha?" Infot arheoloogiliste leidude, saan vastata, ja võimalike leiukohtade kohta tuleb Muinsuskaitseametile pidevalt ja jooksvalt ning seetõttu on võimalike leiukohtade nimekiri ajas täienev. Aga näiteks 2021. aastal anti ametile leide üle 536 maaüksuselt. Suurem osa nendest on juhuleiud või muistisele mitteviitavad leiud, mis ei eelda ka jätkutegevusi. Kõikide kohtade maastikul ülevaatamine ei ole alati vajalik olnud ning piiratud ressursside tõttu ei ole seda paraku alati kohe teha saadud. Muinsuskaitseamet peab arvestust üleantud leidude ning võimalike leiukohtade üle ning samas käiakse võimaluste piires kohti ise kohapeal üle vaatamas.

Teie neljas küsimus puudutab seda, kuidas on tagatud muinaspärandi säilimine ajavahemikus, mis jääb arheoloogilise leiukoha avastamise ja selle kaitse alla võtmise vahele. Vastusena saan teile siin märkida, et see on ühiskondliku ja isikliku vastutustunde ja ka meie kultuuripärandist teadlik olemise küsimus. Me ei saa iga mälestise kõrvale politseinikku seisma panna. Seega on vastus, et see kõik toimub eelkõige nii, et otsinguvahendite kasutajad, maaomanikud ja ka üldsus on arheoloogiapärandi teemadel teadlikud. Võimalik on rakendada ka ajutist kaitset, jah, tõepoolest, juhul kui on koha hävimise või rikkumise oht enne selle kaitse alla võtmist või leiukoha määramist.

Viiendana olete küsinud, millist koostööd teeb Muinsuskaitseamet kõrgkoolidega, et tagada uute leiukohtade põhjalik uurimine. Siinkohal on mul hea meel teile vastata, et kõrgkoolid on Muinsuskaitseameti üheks peamiseks koostööpartneriks uuringute tegemisel, leidude ja leiukohtade hindamisel ning hiljem ka leiumaterjali säilitamisel ja teaduskäibesse laskmisel. Erinevaid leiukohtade uuringuid ja leidudega seotud töid tellitakse just nimelt ka kõrgkoolidelt. Samuti osalevad kõrgkoolide esindajad nii Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu töös kui ka leidude komisjoni töös. Muinsuskaitseamet kaasab arheoloogiatudengeid leiukohtade ülevaatamisse ning eksperdihinnangute koostamisse. Valdav osa ametile üleantavatest arheoloogilistest leidudest ja leiukohti puudutav informatsioon antakse üle ülikoolidele, nende arheoloogiakogudesse ja arhiividesse, kus see on kõikidele uurijatele vabalt kättesaadav.

Kuues küsimus puudutab meetmeid, millega oleks plaanis tõhustada koostööd detektoristide ja ameti vahel. Saan teile vastata, et Eestis on praegu umbes 800 kehtiva otsinguloa omanikku ja kõige olulisem on see, et Eestis on võetud suund hobiotsijate positiivsele hõlmamisele. Me lähtume põhimõttest, et vastutustundlik detektorism koostöös muinsuskaitse ja arheoloogidega aitab maastikul arheoloogiapärandit välja selgitada. Selleks et toetada vastutustundlikku detektorismi ja koostööd, koolitatakse otsinguloa taotlejaid. Koolituse läbimine on otsinguloa saamise eeldus. Teiseks saan teile märkida, et on oluline tõhustada praktilist koostööd leiukohtade ülevaatamisel ja muudel arheoloogilistel välitöödel, kuhu on vajalik ja võimalik alati ka otsinguloaga hobiotsijaid kaasata. Amet viib kokku ka arheolooge ja detektoriste, kellel on soov arheoloogilisse uuringusse panustada. Samuti osalevad ameti esindajad harrastajate algatatud otsinguüritustel.

Seitsmes küsimus puudutab meetmeid, mis on plaanis kasutusele võtta, suurendamaks detektorleidude ekspertiisi. Saan teile vastata, et leidude eksperteerimine on seadusest tulenev kohustus ja selleks, paraku tuleb tunnistada, on raha nappinud. Leidude hulk on aasta-aastalt kasvanud. Te viitasite tehnoloogia arengule, mis võimaldab rohkem leide välja tuua. Saab öelda, et on kasvanud ka ressursid. Küsimus on selles, kuidas neid ressursse juhtida. Nimelt on alates 2015. aastast Muinsuskaitseameti eelarve kasvanud kaks korda. Jah, te kuulsite õigesti: alates 2015. aastast on Muinsuskaitse[ameti] eelarve kasvanud kaks korda ja ameti koosseis poole võrra. Ehk me ei saa rääkida sellest, et ametit oleks pikaajaliselt hoitud kuidagi kehvas majanduslikus seisus. Aga loomulikult, alati võiks ressurssi rohkem olla ja ressursside oskuslik juhtimine on ka oluline. Saan veel jätkata, et haldusala teiste asutustega võrreldes on amet saanud palju ressursse. Kultuuriministeerium ei kärpinud ameti eelarvet ka kriisi ajal. Olemasoleva eelarve sees ressursside jagamise ülesanne on asutuse juhil ja see on puhas juhtimise tööriist. Nii ma mainisin ka ühes varasemas vastuses. Oluline on teada, et praegu analüüsib Muinsuskaitseameti arheoloogiaprotseduure ka Kultuuriministeeriumi audit. Selle tulemused on hea sisend ministrile ja ministeeriumile, aga kindlasti ka ameti uuele juhile protseduuride ja koosseisu kohta otsuste tegemisel. Meie ootused uuele juhile seoses arheoloogiavaldkonnaga on väga kõrged.

Kaheksas ehk viimane küsimus puudutab Paide Vallimäe muinsuskaitseala, mida härra Grünthal on minu käest kahel korral siin saalis küsides esile toonud. Saan vastata, et tegu on olnud kaalutlusotsusega, kus ajaloolise koolihoone kasutusele võtmine riigigümnaasiumina on üles kaalunud seni maapõues peidus olnud lubjaahju säilimise. Paide Riigigümnaasiumi jaoks rekonstrueeriti ja restaureeriti hoone, mis sai päästetud, see oli Paides tühjana seisnud tütarlastegümnaasiumi maja. Järvamaa ainsa riigigümnaasiumi õpilased said möödunud aasta detsembris alustada õppetööd parimates võimalikes tingimustes. Kaunis ajalooline hoone koos moodsa juurdeehitisega, mille autoriks on Salto arhitektibüroo, toob Paide vanalinna loodetavasti veel rohkem elu. See, kuidas kool toodi vanalinna tagasi, on suurepärane näide. Tänu sellele on Paide vanalinn täitunud ka noorte inimestega. Muinsuskaitseamet on esitanud kõik otsuse tegemise aluseks olnud õigusaktid härra Grünthalile vastavalt tema päringule, mis esitati minu informatsiooni kohaselt 2020. aastal. Posti 12 lubjapõletusahi ja keskaegne hoone on arheoloogiliselt läbi uuritud, läbi kaevatud  ja täiemahuliselt dokumenteeritud. Siin võiks välja tuua erinevaid daatumeid ja erinevaid protseduure, mida on selle objektiga seoses tehtud. Minule teadaoleva informatsiooni põhjal ei ole õnneks osutunud tõeks see kahtlus, et tegu on ühe inimese langetatud suvaotsusega.

Tänan teid tähelepanu eest ja hea meelega vastan teie täiendavatele küsimustele, kui neid on.

Aitäh! On küll. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Väga terav probleem on jätkuvalt detektorismiteema. Seetõttu tahaksin lähemalt teada, kuidas on kavas lahendada arheoloogiamälestiste kaitse küsimus olukorras, kus detektoristide leiud ootavad aastaid ekspertiisi ja leiukohad täpsustamist, uurimist. Ressursipuuduse tõttu leiavad arheoloogid, et töö on nende toimetuste tõttu nii palju kasvanud, et detektoristidele on vaja viieaastast moratooriumi. Kuidas toimida? Kas teil on endal ideid, kuidas detektorismi suunata, juhtida nii, et see oleks igatepidi tsiviliseeritud või tsiviliseeritum? Nende hulgas on väga erinevaid inimesi.

Aitäh! Vastab tõele, et nende hulgas on erinevaid inimesi, kelle teadlikkus kultuuripärandist ja arheoloogiapärandist on erinev. Ma tean, et ka teie heade fraktsioonikaaslaste hulgas on inimesi, kes seda valdkonda enda jaoks huvitavaks peavad ja selle valdkonnaga tegelevad. Ma arvan, et siin ongi see teadlikkuse tõstmine kõige olulisem. Kõik, mis leitakse, on mõistlik koos spetsialistidega üle vaadata, et näha, milline on konkreetse leiu ajalooline väärtus ja kuidas sellega edasi minna. Aga loomulikult, detektoristidel on kohustus ju ka Muinsuskaitseametit teavitada. Koolitus peaks olema see, mis annab nendele hea aluse oma leidudega väga delikaatselt ümber käia. See, mis saab sellest leiust siis, kui ta on maapõuest välja võetud – loomulikult, hoopis teises keskkonnas hakkab leid ka hoopis teistmoodi käituma, valguse ja õhu juurdepääs teevad oma töö. Me loodame, et nende protsesside jaoks, kuidas edasi toimetada, saab ameti uus juht luua piisavalt häid töötingimusi ja [anda] ka piisavalt ressurssi talle eraldatud eelarvest.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on rida muuseume, mis asuvad keskaegsetes linnustes, väärikaid muuseume. Nemad ka vastutavad seal territooriumil asuvate mälestiste säilimise eest. Nendel on üldjuhul praeguseks selja taga mahukad struktuurifondidest finantseeritud projektid. Neid on kasutatud muuseumide külastuskeskkonna väljaarendamiseks. Aga struktuurifondidest ei saa katta linnuste laiemaid remondi‑ ja hooldusvajadusi. Linnusmuuseumid jätkavad oma tegevust sellest hoolimata, et nendel on tekkinud juba remondivõlg, mis edasi koguneb. See muidugi tähendab põhivahendite amortisatsiooni ja pole vaja olla hiromant, et prognoosida suuri probleeme ja avariisid tulevikus. Kas ja kuidas kavatseb ministeerium tagada, et linnusmuuseumides asuvad arhitektuurimälestised ikka korralikult säilivad?

Lühike vastus on see, et koostöös nende muuseumide pidajate või omanikega. Meil on ka väga palju neid [muuseume], kus on kohaliku omavalitsuse osalus, ja me teeme [omavalitsustega] tihedat koostööd. Neid [muuseume] on siin Eestis võtta mitmeid. Näitena, kuidas nende küsimuste lahendamiseni kõige paremini jõuda, saan teile tuua ehk koostöö. Olen kavandanud selle kuu lõpuks visiidi näiteks Saaremaale, et sealse olulise muuseumi juhtkonnaga arutada neid küsimusi, kuidas teie tõstatatud probleemi kõige paremini lahendada. 

Aga remondivõlg on päris lai teema ja see puudutab ka muuseumide objekte laiemalt, mitte ainuüksi näiteks linnuseid, ka taluarhitektuuri ja kõike seda. Oma Setomaa visiidil sain kinnitust, et sealsed vajadused on suured, ja ma usun, et visiit Saaremaale annab ka olulist infot ja teadmist juurde. Iseenesest võiks mõnevõrra vahendeid anda juurde see, et loodetavasti on nüüd reisipiirangud ja inimeste liikumine muutumises, mis tähendab, et muuseumid saavad juurde piletitulu, omatulu. See võiks kindlasti olla see, mis muuseumide rahalist seisu parandab. Aga kindlasti koostöö.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Kuidagi väga vastukäivat juttu rääkisite sellest, mis puudutab uute leiukohtade kaitse alla võtmist. Ühelt poolt te tunnistate, et on suur probleem, et ühtegi ei ole viimastel aastatel suudetud kaitse alla võtta. Teiselt poolt avaldate kahtlust, kas see äkki ei piira liiga palju eraomanike tegevusvabadust või nii edasi. See on ju üks põhilisi küsimusi, millele nii ajaloolased kui ka laiem avalikkus teilt vastust ootab. Kas te tõepoolest tahate kogu vastutust lükata Muinsuskaitseameti kaela, et justkui teie sõna ministrina ei maksa mitte midagi, või siis ikkagi võtate selle asja käsile, et saaks need leiukohad kaitse alla võtta, et nende rüüstamine lähematel aastatel lõpeks?

Aitäh! Nii nagu ma mainisin, kaitse alla võtmiseks on mitu võimalust, kas kultuurimälestisena või ka esimese hooga arheoloogilise leiukohana. Seda protseduuri on ju mõnevõrra lihtsamaks tehtud. Arheoloogilise leiukoha [otsuse] saab allkirjastada ametiasutuse juht ise, sellega ei pea alati ministeeriumisse pöörduma.

Aga selle kõige juures on väga oluline teha vahet, millised objektid on mõistlik kaitse alla võtta ja millised mitte. Siin on kindlasti valdkonnainimeste ekspertiis suurem kui ministri oma ja loomulikult saan erinevate otsuste puhul toetuda valdkonna ekspertidele. Kui konkreetne komisjon ütleb, et jah, seda on põhjust kaitse alla võtta või see ei ole sedavõrd oluline leid, et sellele peaks kõige karmimalt lähenema, siis loomulikult on see vaja üle vaadata. Kõik kultuuriväärtusega objektid ei ole ju alati riikliku tähtsusega. Selle küsimusega saab koos Muinsuskaitseameti uue juhiga kindlasti koos edasi liikuda. Aga nii nagu ma oma vastuses viitasin, meil käib Muinsuskaitseameti protsesside ja toimetamiste kohta ministeeriumi audit. Ma arvan, et see audit annab väga selgelt vastuseid, kuidas oma samme järgmistel päevadel seada.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Austatud minister! Mul on soov tagasi pöörduda Lootsi tänava koge juurde, see on 13. sajandist pärit, äärmiselt huvitav ja oluline objekt iseenesest. Te ütlesite, et see on üllatav ja et te plaanite minna seda vaatama. See on iseenesest muidugi meeldiv, aga peab rõhutama, et selle koge puhul on tegemist päevadega: võib-olla kuu või poolteist ja siis on see jäädavalt kadunud, kui me seda päästa ei suuda. Küsimus on selles, kas ministeeriumil või ametil on ikkagi olemas ressursid, et päästa seda unikaalset objekti.

Aitäh! Meil on teiega ühine mure. See unikaalne ja oluline leid on loomulikult väärt seda, et sellega võimalikult kiiresti toimetada, et seda päästa. Ma mainisin härra Kaalepile vastates, et ma olen sellestsamast kogest rääkinud härra Urmas Dreseniga, kes meremuuseumit juhatab. Tööde maksumus võiks olla 50 000 – 60 000 eurot. Meremuuseum on finantsiliselt väga võimekas asutus ja tõenäoline on see, et suurema osa nendest vahenditest nad leiavad ise. Kui me peaksime ka ministeeriumi poolt reservist sinna vahendeid eraldama, siis ma usun, et härra Dresen selle küsimuse meie ette toob. Loomulikult suhtume me täie tõsidusega nii sellesse rahalisse vajadusse kui ka teie viidatud kriitilisse ajaraamistikku, mis selle leiu puhul on kindlasti oluline. Nii et ma annan teile siit puldist lootust ja ütlen positiivse sõnumi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Paide Vallimägi. Ilmselgelt on antud teile eksitavat teavet. Jah, tõesti on seal langetatud kaalutlusotsus selle projekteerimise kohta ja seda te kirjeldasite. Aga küsimus on selles, et seesama õnnetu lubjaahi tuli välja nii-öelda pinnase eemaldamise käigus. Kui see probleem tõusetus, siis esialgu muinsuskaitseametnikud planeerisid niimoodi, et see [ahi] säilitatakse, et seda eksponeeritakse läbi klaaspõranda. Sinnamaani on kõik õige. Kuid lubjaahju lammutamise otsuse tegi üksainukene muinsuskaitseametnik. Üksainukene. Seal enam kaalutlusotsust ei olnud, kaalutlusotsused käisid projekteerimise kohta. Ma küsin ja tahan teada, mispärast seda ametnikku ei võeta vastutusele. Olge hea, palun saatke mulle ka see otsus, mille põhjal see lubjaahi lammutati, sest see on väga märkimisväärne dokument selles asjas.

Jah, tõepoolest, selle eelmainitud kooli kordategemisel ja ehitustööde tegemisel on ju olnud väga palju protseduure, kus kindlasti ei ole olnud vaja vaid ühe inimese otsuseid ja allkirju. Siinkohal on oluline öelda, et jah, tõepoolest paljudel [otsustel] ongi all ainult ühe inimese signatuur, aga seda saab käsitleda ametiasutuse seisukohana, millele eelnevalt on vastavad protseduurid läbi viidud. Ma arvan, et need kõik on Muinsuskaitseameti puhul olnud ka ju kollektiivsed otsused, mis on ära toodud selles protseduurikas. Mina näen seda: 2014. aastal arheoloogilised eeluuringud, seejärel muinsuskaitse eritingimused 2014. aastal, samuti detailplaneering samal aastal, arheoloogilised uuringud 2017. ja 2018. aastal, arhitektuurivõistluse põhjal tehtud eskiisprojekt kooskõlastati ja käis erinevates ametkondades aastal 2019, eelprojekt aastal 2020, põhiprojekt aastal 2020 ja samamoodi 2020. aastasse jääb ka arheoloogiline uuring. Ma väga julgen kahelda, et kõik need otsused, mis on viinud sinnamaale, et see kool on püsti ja ahju ei ole, oleks kuidagi ühe inimese suvaotsused.

21. juulil teie saadetud kiri sai 31. juulil ka vastuse Muinsuskaitseametilt, see on kenasti allkirjastatud. Ma loodan, et siin ära toodud olulised põhjendused võiksid anda meile kõigile kindlust, et see protsess on viidud läbi vastavalt reglemendile. Juhul, kui seda tõesti ei ole tehtud ja teil on kahtlusi, siis ma olen siin küsimuste ja vastuste voorus ka varem välja toonud ja te olete ka ise tähelepanu juhtinud, et muinsuskaitselise pärandi, mis on kaitse all, hävitamine on kriminaalkorras karistatav. Kui nendest põhjendustest teile ei piisa, äkki siis on põhjust teha avaldus ja paluda järgmistel instantsidel uurida seda, kas protseduurist on kinni peetud. Loomulikult me peame suhtuma oma kultuuripärandisse ja arheoloogiasse ülima respektiga. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tahaks saada teada teie seisukohta. Kas praegune riigi muinsuskaitseobjektide haldamise ja valdamise kord on teie arvates objektiivne ja mõistlik? Meil on mingid objektid, näiteks seesama Maarjamäe memoriaal – ilmselt te ka eelmises ametis puutusite sellega kokku –, kus ühtepidi Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ameti kaudu on riik esindaja, ja meil on mingid objektid, näiteks Hiiumaa kultuuriväärtusega militaarobjektid, mis on Riigimetsa Majandamise Keskuse maade peal. Kogu aeg käib jantimine, kes neid korrastama peaks ja kes ei peaks. Minu isiklik seisukoht on, et meil peaks olema mingisugune selge üks amet ja valdaja, kes seda järge peaks ja vaataks, mis on kõige olulisemad objektid. Kas on teil praegu mingisugune plaan, kuidas seda riigi hallatavat muinsusväärtust paremini hallata ja jälgida, mis toimub?

Aitäh! Eks siin väga palju taandub sellele, kes on konkreetse objekti või maa omanik. Sealt paljud protsessid alguse saavad. Te mainisite Maarjamäe kompleksi. Endise ministrina, ma usun, te teate sama hästi, et tegu peaks olema reformimata riigimaaga. Nendes protsessides on oluline muidugi riigi positsioon. Umbes 80% on meil nendest nimetatud objektidest eraomanduses, kümmekond protsenti on riigi ja kümmekond protsenti kohalike omavalitsuste omanduses. Nii et eks siit saabki otsida neid lahenduskäike vastavalt omanikule.

Jah, Muinsuskaitseametil seisab lähiaastatel ees väga palju olulisi väljakutseid. See nimekirja ülevaatamine, inventuur, sealhulgas arheoloogiamälestiste inventuur, peaks lisaks sellelesamale protsesside auditile andma meile paremat teadmist selle kohta, kuidas kõige tõhusamalt selles valdkonnas edasi minna.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Mälestise kaitse alla võtmine on üsna bürokraatlik protseduur. Ütleks, et sihuke hea bakalaureusetöö maht. Kas seda ei oleks võimalik lihtsustada?

Aitäh! No kaitse alla võtmiseks, nii nagu ma varasemalt mainisin, on meil kaks võimalust. Üks on ministeeriumi kaudu, mis on tõenäoliselt bürokraatlikum ja võib-olla mõnevõrra keerukam. Aga kindlasti saab Muinsuskaitseameti juht ka ise oma protseduuridega kaitse alla võtta. Kaitse puhul on hästi oluline ka see, et üheksakümnendatel – seda mitmed spetsialistid ütlevad – võib-olla liiga tormakalt ja vähese taustainfoga võeti objekte kaitse alla ja sellega kitsendati ka eraomanike huve väga suurel määral. Ma arvan, et kõikvõimalikud kitsendused, mida eraomandile tehakse, peaksid olema väga selgelt läbi kaalutud. Siin on väga olulised sammud, mis tuleb läbi käia, et me ei paneks omanikke väga keerulisse olukorda.

Mälestiseks tunnistamise puhul on ka oluline, et kõik tuleb läbi käia vastavalt protseduurile. Muinsuskaitse ei saa ju toimida väljaspool meie õigusriiki. Teiste pärandiliikide puhul toimib kaitse alla võtmine ju ka nii. Ei saa kuidagi olla nõus väitega, nagu arheoloogiapärandi puhul oleks see kuidagi bürokraatlikum kui teiste puhul. Kõikides valdkondades, sealhulgas arheoloogias ja üldse kaitse alla võtmises, on, ma arvan, sama printsiip nagu ka teistel elualadel, mis puudutab riiki: riik peab olema prognoositav ehk me teame, et kui on täidetud mingid eeltingimused, siis riik tõenäoliselt nii käitub. Ka nende piirangute ja kaitse alla võtmiste puhul on oluline, et riik on prognoositav ja võimalikult vähe on sellist, nagu teie kolleeg ütles, ühe inimese suva.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma küsiks muinsuskaitseametnike otsustusõiguse kohta laiemalt. Küsimus on muinaspärandi kaitse katastroofilise olukorra kohta. Me teame, et see katastroofiline olukord tuleneb teinekord suuresti sellest, et muinsuskaitseametnik kasutab oma otsustusõigust äärmiselt, kuidas ma ütlen, rangelt. Eraomaniku huvide kitsendamisest te juba rääkisite. Ma küsiks, kas muinsuskaitseseaduse ei peaks äkki uuesti lahti võtma ja seda tänapäevastama, kindlasti osalt lihtsustamise suunas ja rahastamise lihtsustamise suunas, vaadates ka kõiki neid ehitustingimusi, mis seal on. Mina muinsuskaitsealuse ehitise omanikuna tuleksin hea meelega sinna töögruppi, ma neid kitsaskohti kindlasti väga hästi tean. Kas oleks võimalik, et me muinsuskaitseseadust hakkaksime lahti võtma ja arutama?

Aitäh! See on teie kui rahvaesindajate võimalus, absoluutselt. Omaniku vaade, nii nagu te mainisite, on siinjuures ääretult oluline, ääretult oluline. Aga mis puudutab seaduse lahtivõtmist, siis see ei olnud ju väga ammu, aasta oli 2019. Seadus andis siis väga palju paindlikkust juurde, ütlevad valdkonnainimesed. Kolm aastat rakenduspraktikat – oleme oma aruteludes jõudnud niikaugele – ei anna veel piisavalt palju rakenduspraktika hindamise aega, et me peaksime tegema uusi seaduse avamisi. Ma arvan, et analüüsiks võib-olla ei ole ülemäära pikalt seda aega olnud.

Mis me ütleme rahastusotsuste kohta? Noh, need otseselt seadusandlusega seotud ju ei ole. Rahastusotsuseid saab teha riigieelarve piires, mille valitsus kokku paneb, lugupeetud parlament läbi vaidleb ja ära kinnitab. Seadusandlik raamistik toimimiseks on olnud meil värskes redaktsioonis kolm aastat. Eelarvet, ma arvan, saate peale suvepuhkust ka teie arutama hakata, meie juba vaatame sinnapoole, milliste numbritega me võiksime riigieelarves järgmisel perioodil opereerida.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Muinsuskaitseameti lahkunud pealik poetas enne lahkumist kuu aega tagasi, et ministeeriumist tuleb kogu aeg ülesandeid, aga mitte raha. See tähendab, et sina oled seal, annad kogu aeg piitsa ja ülesandeid, aga mitte raha. Nüüd see 200 000, mis puudu oli, ja kõik see muu mure. Muinsuskaitse on samuti meie identiteedile väga oluline. Kui vaadata, millele me lisaeelarves hakkame raha kulutama, siis näeme, et miljonid lendavad. Kuidas sulle tundub, kas sellesse lisaeelarvesse oleks võinud mõne 200 000 juurde lisada, või oled sa nii paha inimene, et kogu aeg annad ülesandeid juurde, aga raha ei anna? Või lihtsalt sinu sõna ei maksa valitsuses?

Aitäh! Noh, ega seda piitsaandmist ma väga omaks võtta ei saa, sellepärast et ametist lahkunud härra Raiega meil ei õnnestunudki koos töötada. Novembris, kui mina ametisse asusin, olid need otsused juba suuresti tehtud. Ma olen härra Raiega küll põgusalt mõtteid vahetanud muinsuskaitse teemadel, aga juba olukorras, kus tema ameti juht enam ei olnud. Nii et kõik need ootused ja lootused, mis olid ministeeriumil, ja mõtted, mis olid ametil, jäävad perioodi enne seda, kui mina ministeeriumisse tööle jõudsin.

Mis puudutab eelarvepoolt, siis ma ei pannud tähele, kas te sellel hetkel olite saalis, aga ma teie jaoks kordan üle, et aastate lõikes on Muinsuskaitseameti eelarve kasvanud. Ma rõhutasin ka mõni aeg tagasi, et alates 2015. aastast kuni tänase päevani ehk nende seitsme aasta jooksul on Muinsuskaitseameti eelarve kasvanud kaks korda. Ma toon teile numbrilised näited. Muinsuskaitseameti eelarve aastal 2015 oli 3,2 miljonit eurot, 2022. aastal on 7,5 miljonit eurot. 

Loomulikult, personalist on siin täna palju juttu olnud. Personalikulud aastal 2015 olid 947 000 eurot ja käesoleval aastal on 1,9 miljonit ehk väga jämedalt öeldes 2015. aastast kuni tänaseni on personalikuludeks saadud juurde miljon eurot. Loomulikult, ega see miljon ei ole kulunud ainult nendele inimestele, kes 2015. aastal ametis tööl olid, kui koosseisukohti oli 49,5. 2022. aasta maikuus on ametis tööl 70 inimest. Aga enne siin mainitud koondamisi, mille põhjustest me oleme täna rääkinud, oli 74,5 inimest ametis tööl ehk 2015. aasta eelarve võrdluses 2022. aasta eelarvega on 3,2 miljonit versus 7,5 miljonit ja 49,5 töökohta versus 74,5 töökohta.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Rääkisite eelarvest. Kas teil on juba plaanid ka olemas, milliste numbritega minna sügisel eelarveläbirääkimistele muinsuskaitse valdkonnas? Teatavasti on muinsuskaitsealuste objektide renoveerimine kordades kallim kui tavaliste hoonete puhul. Vaadates veel ehitushindade kasvu, mis turul toimub, siis teil peab küll väga hea plaan olema. Kas olete juba asunud sel teemal mõtlema?

Aitäh! Jaa, loomulikult me nendes kategooriates, mis puudutavad järgmise aasta eelarvet ja ka pikemat strateegiat, oleme oma mõttetegevust alustanud. Tõsi on see teie mainitu, et olukord ehitusturul on keeruline, hindu on täna homseks prognoosida tõsine kunst ja iga päevaga need hinnad muutuvad. Mis puudutab muinsuste rekonstrueerimist, restaureerimist, uuesti ülesehitamist, siis jah, see on tavatingimustest veel kallim. Milliseks kujunevad need numbrid? Täna siin puldist ma teile veel seda öelda ei oska. See sõltub väga palju sellest, milline on Kultuuriministeeriumi teiste valdkondade olukord. Lisaks muinsusele ning arhitektuuri‑ ja muule pärandile, arheoloogilisele pärandile on meil veel väga palju erinevaid valdkondi, mis konkureerivad sellele ühele ja samale rahakotile, mille teie meile siit annate.

Aitäh! Rohkem küsimusi pole. Läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Ruuben Kaalep.

No ei saa rahule jääda nende vastustega ja ma olen kindel, et ka ajaloolased ja laiem avalikkus, kes seda debatti jälgivad, ei saa mitte kuidagi rahule jääda. Jah, on muidugi hea meel, et te olete ministrina aru saanud, et seda Tallinna Sadama koget tuleb äärmiselt tõsiselt võtta ja et te sellega tegelete. See on elementaarne asi selles mõttes. Aga mis puudutab kõiki neid sadu ja isegi tuhandeid arheoloogiaobjekte üle Eesti, mis on vahetus hävimisohus, mis on avastatud, mida ei suudeta inverteerida, mida rüüstatakse, ja leidusid, mis hoidlates hävivad, siis vaat nendega on juba keerulisem lugu. Tegelikult on pärast neid vastuseid selline tunne, et oleme täiesti alguses tagasi.

Võtame algusest peale. Arheoloogide ühispöördumine. Jah, ühelt poolt on lihtne rääkida struktuurimuudatustest Muinsuskaitseametis, nendel on oma taust ja kõik see, aga personalipoliitika Muinsuskaitseametis ei oleks siin mingi küsimus. Muinsuskaitseamet või Kultuuriministeerium võib sellega tegelda nii, kuidas heaks arvab, senikaua, kuni see amet suudab täita oma ülesandeid, mis tulenevad seadusest ja meie riigi ajaloost, pärandist ja olemusest. Selles on küsimus. Ilmselgelt see on probleem, kui eelarve on järjest kasvanud, inimesi on järjest rohkem tööle võetud, aga on ikkagi see puudujääk 200 000, oskamatu juhtimine, kõik need asjad, mis tulevad välja. Te ise ka tunnistasite kõiki neid asju. Siis ongi küsimus, kas teil on soov seal kord majja lüüa või ei ole. Seda siit väga kõlama ei jäänud.

Põhiküsimus ongi ju see, et kui me räägime kaitse alla võtmise vältimatust vajadusest nende sadade leiukohtade puhul, mis on viimaste aastate jooksul avastatud, aga millest mitte ükski ei ole läbinud bürokraatia kadalippu, siis on lihtsalt arusaamatu, miks ei suudeta seda teha. Seda me ju küsimegi. Te lihtsalt ministrina konstateerisite fakti, et jah, probleemid on ja faktid on sellised.  Aga seda me küsimegi teie käest, sellepärast me teemegi selle arupärimise, et saada vastuseid, mis on teie plaanid, kuidas te lahendate seda olukorda, seda muret. 

Nüüd, eraomandi küsimus. Kuidagi väga mitmepalgeliselt kõlas see jutt, et võib-olla see kahjustab eraomandit, kui me võtame asju kaitse alla ilma eraomanikke teavitamata jne. Kõigepealt on see küsimus, kas see on see oht, millega me praegu silmitsi seisame, või on palju suurem oht äkki see, kui ajaloopärand pöördumatult hävib. Ma arvan, et ei ole mõtet näiteks üheksakümnendaid halvustada. Väga palju praeguseid kultuuriobjekte ongi ju siis kaitse alla võetud ja ma ei usu, et keegi praegu üritaks väita, et mõned nendest on liiga hästi kaitstud. Asi on ikka teistpidi.

Kui me taandame kogu muinaspärandi säilitamise nendes kohtades, mida ei ole suudetud kaitse alla võtta, inimeste isiklikule vastutusele, olgu nad eraomanikud, olgu nad detektoristid, leidjad jne, siis küsimus ongi selles, et senikaua, kuni neid [kohti] ei ole mälestisena kaitse alla võetud, ei saa üldsus kuidagi olla teadlik ka sellest kaitseväärtusest.

Lisaaega läheks tarvis.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Tegelikult see, millega tehakse eraomanikule kõige rohkem kahju, on selgelt see, kui eraomanik jäetakse teadmatuse olukorda, kus leiukoht on, aga ta ei tea, kas kaitse alla võtmine tuleb või mitte. See on ju fundamentaalne probleem. Olukorra lahendaks see, kui kasutataks seda seadusest tulenevat, teie enda sõnul väga lihtsat viisi, kuidas need mälestised peadirektori käskkirjaga kaitse alla võtta. Aga selle asemel me siiamaani ju näeme olukorda, kus tuleb kirjutada bakalaureusetöö mahus uurimus iga üksiku objekti kohta, ilma selleta mingit kaitse alla võtmist ei toimu. Tahaks, et see poliitika muutuks, et minister [lööks] rusika lauale ja korra majja, et kogu see bürokraatlik impulss ja need takistused kaoks ära. See ongi ju kõige suurem küsimus, mille pärast arheoloogid, ajaloolased, ajakirjanikud ja teised on teie poole pöördunud.

Jällegi, poolte küsimuste vastuseid kuulates jäi selline mulje, et minister soovib kogu vastutuse toimuva eest lükata Muinsuskaitseametile, ise vaatab toimuvat kusagilt kõrvalt ja lihtsalt kirjeldab seda, mis toimub. Ootused on väga kõrged. Ootused on sellised, et tõepoolest oleks poliitiline juhtimine, et seataks eesmärke. Selge eesmärk peaks olema see, et need kaitse alla võtmata kohad saaks kaitse alla võetud, need leiud, mis on hoidlates, saaks rahuldavalt konserveeritud, et ajaloopärand ei häviks. Ka see Paide Vallimäe näide on selles mõttes märgiline, et on arusaamatu, omades seda tehnoloogiat, mis meil on pärandi säilitamiseks ja konserveerimiseks, miks me peame valima ühe või teise vahel. Miks me peame valima, kas tuleb koolimaja või säilib see lubjaahi? Siin käis läbi see klaaspõranda näide, selles osas me ei peaks elama üheksakümnendates. (Juhataja helistab kella.) Tegelikult saab ju mõlemad säilitada, meil ei ole seda valikut niimoodi mustvalgena. 

Ülioluline teema. Ma arvan, et valitsus, kes ei suuda Eesti ajalugu säilitada, ei pea sellest lugu, ka kaua ei püsi. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Ma paluksin lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Tänase arupärimise kaheksas punkt oli minu poolt palutud kirja panna. Meeldetuletuseks: "Miks on antud muinsuskaitseametnikele ainuisikuliselt otsustusõigus lammutada arheoloogilisi mälestisi, nii nagu juhtus Paide Vallimäe muinsuskaitsealal, kus hävitati kaevetööde käigus leitud 15. sajandist pärit ainulaadne 5-kambriline lubjapõletusahi?"

Kõigepealt, lugupeetud minister, ma tahaksin teid tänada. Vähemalt minu küsimusele vastates jätsite äärmiselt sümpaatse mulje. Olete teinud tõsist tööd selles asjas. Teie etteastet ja küsimusele vastamist ei saa mitte kuidagigi võrrelda meie valitseja Kaja Kallase küsimustele vastamisega. Suur tänu teile!

Aga nüüd selle teema juurde. Ilmselgelt on sedasi, et te kannate arupärimisele vastamisel ette neid postulaate, mida Muinsuskaitseamet on teile põhimõtteliselt edastanud. Tegelikult on probleem selles, et nad ei ole andnud teile päris tõest teavet. Olen ise selle koolimaja valmimise juures, õigemini ettevalmistustööde käigus aktiivselt osalenud arheoloogilistel väljakaevamistel, kuna see on üks minu hobidest, detektorism on üks minu hobidest, ja ma nägin neid protsesse ja välikoosolekuid päris usinasti seal toimumas. Muidugi on märkimisväärne see, et seda koolimaja ei oleks pidanud sinna üldse absoluutselt ehitatama, sellepärast et Reformierakond planeeris eesotsas [toonase] haridusministri Jürgen Ligiga seda hoopis 3. kutsekooli juurde – tähendab, mitte 3. kutsekooli juurde, vaid kutsekooli juurde – Paides, kus oleks olnud staadion, võimla ja kõik vajalikud kommunikatsioonid olemas. Aga nii‑öelda võeti pükse üle pea ära ja sinna ajaloolisse piirkonda tekkis monstrum, mis tegelikult sellesse konteksti absoluutselt ei sobi. Punkt üks.

Punkt kaks. Rikuti oluliselt muinsuskaitseseadust. Ma rõhutan: juurdeehitise ehitamisega, mis peaks olema täielikult välistatud, rikuti muinsuskaitseseadust ja Paide vanalinna muinsuskaitseala põhimäärust. See on väga suur probleem. Võrdluseks: kui Paides tegutses selline muinsuskaitseametnik nagu Karen Klandorf, siis tema oli vägagi konkreetne. Kui mõni eramajaomanik tahtis katust vahetada, siis ta ütles, et vale kivilaine, seda ei saa teha. Sellised norimised käisid kogu aeg. Aga kui oli vaja midagi ära lõhkuda, siis andis Karen Klandorf vabad käed. Siin ilmnebki riigi kahepalgelisus: kui eraomanik midagi tahab, siis viidatakse seadusele, aga kui kellegi, ma ütleks, erakondlikud huvid mängivad rolli, siis vilistatakse kogu seadusele täies mahus.

Paar fakti veel. Kõigepealt on tõsi, et see protsess oli päris pikk, aga ühtegi otsust ei tehtud. Need olid põhimõtteliselt väga kavalalt ära peidetud protokollidesse, kus otsust ei olnud ja ei olnud isegi võimalik neid vaidlustada halduskohtus, kuna need olid lihtsalt protokollid. Aga nende najal tehti kõik need otsused sisuliselt ära. Kui see lubjaahi välja ilmus, siis tollal kaevetöid juhtinud arheoloog Peeter Piirits teatas telefoni teel kuskile, et on jama, siin tuli üks muinsuskaitsealune ehitis välja. Nii see protsess läks, kuni ühel hetkel olid kohal ka muinsuskaitseametnikud, kes pakkusid, et säilitame selliselt, et lubjaahi jääb siia klaaspõranda alla, läbi mille on seda võimalik jälgida. Aga ühel hetkel kõik olud muutusid ja me nägime, kuidas kopp lõhkus seda ainulaadset ehitist.

Mis ma tahan sellega öelda? Kõigepealt ma tsiteerin Paide ühte tuntud ajaloolast Kalle Krooni, kes kirjutas sellest väga ilusa loo pärast seda, kui Järva Teatajas ilmus artikkel ajaloolisest lubjapõletusahjust ja muinsuskaitsest. Kalle Kroon kirjutas: "Artiklit [edasi] lugedes ei uskunud ma oma silmi, sest selle artikli autorid [...] Ulla Kadakas on hakkama saanud [uskumatu] enesepaljastusega. Tsiteerigem lõiku, milles räägitakse lubjaahju väärtusest või väärtusetusest (Hea minister, äkki te selgitate lahti mulle selle mõiste. – K. G.): "Arutelu viis muuhulgas tõdemuseni, et ka ahju uurimise käigus saadav teave on äärmiselt väärtuslik ja seetõttu ei välistatud viimase võimalusena ka varianti ahju vare pärast uuringut likvideerida." Seega siis – kuna lubjaahjust saadav teave on äärmiselt väärtuslik, siis ei välistata ka selle likvideerimist! (Halloo! – K. G.) [Autorid] on siin näidanud end tõeliste saatana advokaatidena. [Nende] eesmärk ongi kõik väärtuslik hävitada! Teisiti pole seda lauset võimalik mõista. Kadaka [...] artiklist ilmneb kõige küünilisem nihilism oma tööülesannete suhtes, mis sisuliselt välistab kogu muinsuskaitse olemuse. Selgub, et muinsuskaitseameti puhul on tegu maffialaadse organisatsiooniga, kus mingeid muinsusväärtusi ei eksisteerigi, [vaid] nende tööandjateks on need, kes projekteerivad muinsuskaitseobjektile uusi ehitisi ja kõik jalgujääv tuleb teelt kõrvaldada. Nii ka lubjaahi. Seda on [nad] ise oma artiklis tunnistanud." Vaat selline on ajaloolase Kalle Krooni hinnang kogu sellele protsessile.

Aga asja uba on selles, et kuigi lugupeetud minister rääkis siin otsustusprotsessist, siis jah, see oli küll, aga lubjaahju lammutamise otsus võeti vastu ainuisikuliselt. Ma jätan veel kord selle inimese nime nimetamata. See tehti ühe inimese otsusena, siin ei ole taga mingit asutuse volitust. Ilmselgelt on tegemist kuriteoga, mis on sätestatud karistusseadustikus ja mille eest on ette nähtud isegi vabadusekaotus, sest arheoloogilisi mälestisi ei tohi lõhkuda. Kujutage ette, kui ühel hetkel muinsuskaitse leiab, et Pikk Hermann on väga väärtuslik, aga selle asemele oleks palju parem ehitada näiteks mingisugune hotell. Nad teevad otsuse ja lammutavad selle ära. Mis õigusega?

Lugupeetud minister! Mul on tõesti palve, palun saatke mulle see otsus, kus on konkreetselt kirjas, kes andis käsu lammutada lubjaahi. See ei ole ühe inimese otsus. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Teema on kaalukas. Teema on tõsine. Ma loodan, et te süvenete sellesse, kaasa arvatud oma visiidil Saaremaale, ja näete kohapeal, kui tähtis on Eesti arheoloogia ja kui kaalukas on näiteks seesama viikingilaevaleid kogu rahvusvahelise ajaloo uurimise kontekstis.

Selge see, et Eesti kultuuri, ajalugu, ühiskonda või loodust ei uuri ega dokumenteeri meie eest keegi teine. Meil on põhiseaduslik kohustus tagada vahendid vastavale säilitustegevusele, uuringutele. Eesti Vabariigi kultuuri‑, muinsuskaitse‑ ja teaduspoliitika peab seadma üheks oma põhieesmärgiks Eesti uuringute süstemaatilise rahastamise. See muidugi kehtib ülikoolide kohta. See kehtib muinsuskaitsesuuna kohta. See kehtib tegelikult meile kõigile. Me peame seadma Eesti esiplaanile.

Jätkan sellesama Saaremaa kuulsa viikingilaeva näidet. Rääkisin just arheoloogidega, kes on seda uurinud. Ma olin ise selle sündmuse juures, päris mitmel nädalal olin väljakaevamistel, jäädvustasin haruldust sadade fotode ja videotega. Uhke tunne on, kui minna poodi ja vaadata, et National Geographicu uus number on tulnud ja seal räägitakse viikingitest. Muidugi ma alati kontrollin, kas Saaremaa viikingilaeva lugu on sees. Jah, on. See leid on muutnud Põhja-Euroopa ajaloo uurimist põhjalikult. Viikingiaja dateerimine on lükatud 50 aastat varasemaks ja ükski tõsine allikas sellest enam mööda minna ei saa. Ehk üleskutse lugupeetud ministrile: Saaremaa visiidil vaadake hoolega ja kohe mitme nurga alt, mitte ainult miinimumnurga alt, vaid ka maksimumnurga alt, kuidas neid leide Kuressaare muuseumis eksponeerida. Kindlasti oleks väga efektne, kui me suudaksime teha replika ja see sõidaks Salme vahet ja sõidaks Saaremaa vahet. Ma olen täiesti veendunud, et sellest saab tõmbenumber ja seda käiakse vaatamas ka kaugemalt. See laevauurimise teema ei ole ju ammendatud.

Aga arheoloogid nurisesid selle üle, et ei jätku vahendeid. Põhiliselt on saadud välisrahastust Taanist ja Rootsist. Siin on muidugi koormus haridusasutustel, ülikoolidel, aga ka igasugustel grantide üle otsustajatel. Kultuuriministeeriumil on võimalus sekkuda ja panustada erineva nurga alt. See on küll tähtleid, aga selle kaudu me väärtustame kogu Eesti arheoloogiat, kahtlusteta. Kahtlusteta.

Kui Lennart Meri elaks, siis ta oleks selle viikingilaeva kõneisik ja rahvusvaheline tutvustaja. Ma ei kahtle selles hetkegi. Aga meil on ka ülesanded. Meie peame seda pärimust hoidma ja hoidma ka seda latti, kuhu Lennart Meri meie ajaloo tutvustamise oma diplomaadi‑ ja poliitikutegevuses seadis.

Samamoodi hoidke hansakogel palun pilk peal. See ei ole argument, et meil juba üks on. Küll me siis pingutame teistes maakondades, et see endale saada, kui meremuuseum enam ei jaksa teist võtta. Saaremaa Muuseum ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.  

Saaremaa Muuseum võistleks kindlasti selle nimel. See on ju veel haruldasem kui Paksus Margareetas eksponeeritu.

Looduslikud pühapaigad. Nende projektidega on palju saavutatud. Hoidke pilk peal, siin on väheste vahenditega võimalik palju saavutada. Ma olen küll väga uhke, et minu kodukandis on üks kuulsamaid looduslikke pühapaiku märgistatud ja kaitse alla võetud. Paraku käib rahvusteadustes säästupoliitika, kuigi siin numbrite põhjal minister justkui väitis, et olukord on teine. Laristamist on näha küll, siin ja seal, aga see nurin, mis tuleb kirjandusmuuseumist ja arheoloogidelt, ei lähe mitte selle pildiga kokku. Võib-olla näeb see eriti halb välja selles mõttes, et kui kusagil tegeldakse sooneutraalsuse pühaks kuulutamisega, siis Eesti ajalugu jääb lihtsalt selliste rumaluste varju.

Detektorismist. Selge see, et detektorismi probleem on tõsine, meenutab 19. sajandit, kui arheoloogia oli lapsekingades ja aadlikest huvilised käisid oma suurte talupoegadest meeskondadega lihtsalt kaevamas kümnete ja sadade kaupa arheoloogiamälestisi, viskasid asjad kotti ja pärast siis uuriti. Oleme justkui ringiga sinna tagasi jõudnud. Siin oleks vaja ka politseiressurssi suurendada. Olukord on tõsine. Meie väärtuslikud aardeleiud lähevad mustale turule. Lihtsalt kultuuri kaitsmise huvides tuleks politseiga koostööd süvendada, igal juhul, ja olla leidlik, kuidas ka detektoristide hulgas tekitada neid hierarhiaid. Kõige parem teiste detektoristide järele valvaja on ilmselt üks professionaalne detektorist, kellel on korralik eetikakoodeks ja kes hoiab teised eemal nii nagu üks korralik keskkonnainspektor.

Lõpuks tahaksin märkida ka hoidlate olukorda. Ikka on küsitud raha, et teha Põhja‑ ja Lõuna-Eesti ühishoidlad. Olen minagi näinud neid hallitavaid nukraid museaale. Siin tuleks edasi võidelda. Meil on küll sellised uhked rahvusvahelised sümboolse väärtusega leiud nagu viikingilaev, aga tuleb ka rutiinset tööd teha, et need tavalisemad leiud ei häviks. Hoian ministrile pöialt ja loodan, et ta hoiab silma peal. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib omalt poolt sõna? Ei. Sellisel juhul on see arupärimine käsitletud.

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on samuti arupärimine: Riigikogu liikmete Jaak Juske, Lauri Läänemetsa, Ivari Padari, Riina Sikkuti ja Helmen Küti 5. mail esitatud arupärimine ministeeriumi pädevuse kohase õigusloome kohta. Arupärimise number on 136 ja arupärijate esindaja on Riina Sikkut. Palun! Aga vastaja on Maris Lauri.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud arupärimise justiitsministrile ministeeriumi pädevuse kohta õigusloome osas. Aluseks on Harju Maakohtu otsus trahvida Ekspress Meediat ja kahte ajakirjanikku rahapesujuhtumi kajastamise eest. Kuna see otsus on Eestis nii erakordne ja on põhjustanud väga palju teravat avalikku arutelu, siis on viimane aeg, et see arutelu jõuaks ka siia saali, sest on jõutud kriminaalmenetluse seadustiku §‑ni 214 ja selleni, kas on vaja õigusruumi kuidagi muuta. See on kahtlemata parlamendi pädevus ja seega loodan tõesti palju küsimusi ja sisukat arutelu.

Igas valdkonnas on ju see põhimõte, et vabadust võiks olla võimalikult palju, tuleb seada ainult vajalikud piirid. Täpselt samamoodi on avaliku sektori kogutud teabe avalikustamisega, avaliku raha eest kogutud teabe avalikustamisega, aga ka kriminaalmenetluste puhul. Selle vastu, milliseid kuritegusid on sooritatud ja keda süüdistatakse, on väga tugev avalik huvi. Seda on nii endine peaprokurör kui ka teised juristiharidusega inimesed meedias selgitanud.

Küsimus on, kuhu need piirid tõmmata. Tõesti, kriminaalmenetluse seadustiku § 214 seletuskirjas ei ole seni mõeldud ajakirjanikke, vaid inimesi, kes menetlusega kokku puutuvad ja kellel on võimalus neid endale teatavaks saanud asjaolusid avaldada. Selleks oleks vaja prokuratuuri luba, kui nad seda teevad. Seni ei ole see paragrahv justkui kehtinud ajakirjanduse kohta, aga ometi on seda nüüd esimest korda niimoodi rakendatud.

Sellega seoses on meil viis küsimust justiitsministrile. Küsime prokuratuuri tegevuse kohta, et millist hüve prokuratuur kaitses, mis see avalik huvi on. Kas ministri meelest on vaja õiguslikke muudatusi? Kuidas [huvi] sellise tõesti suure ja ka rahvusvahelise tähtsusega rahapesujuhtumi vastu saab olla vaid uudishimu ja ei kanna avaliku huvi aspekte? Kuidas võib ajakirjaniku isiklik trahvimine tegelikult uuriva ajakirjanduse tegutsemist pärssida? Kuidas tasakaalustada prokuratuuri sõltumatust, kas näiteks parlamendi erikomisjoni ees tuleks selliste juhtumite kohta selgitusi anda? Selliste küsimustega pöördume ministri poole. 

Lisaks, kui palju tuleks reguleerida ja kui palju tuleks tegutseda koostöös ja terve mõistuse järgi? See puudutab ka teisi teemasid, näiteks Vabariigi Valitsuse seaduse muudatuste raames lobitegevuse regulatsiooni või majanduslike huvide deklareerimist. Me näeme, et võib kruve rohkem kinni keerata, võib nõuda detailsemat regulatsiooni, avalikustamist, registreerimist, aga lõpuks on alati võimalik sellest mööda minna.

Tegelikult hea koostöö ja tervest mõistusest lähtumine kehtib kõigi selliste tegevuste kohta, kus on huvide konflikt või on võimalik korruptsioon, aga ka selliste kriminaalmenetlust ja kriminaaluurimist puudutavate materjalide avalikustamise kohta nagu siingi. Lõpuks, kui midagi hakkab suure pauguga avalikkuses arutelu tekitama, siis seal taga on alati pikem lugu. Ka nende konkreetsete ajakirjanikega on prokuratuuril olnud varasemaid kokkupuuteid.

Kahtlemata, eks meil kõigil võib olla ebameeldivaid kokkupuuteid ajakirjandusega ja tahaks rohkem kontrollida seda, mida, kuidas ja millal avalikustatakse. Aga sellest inimlikust soovist tuleb üle saada, et mõista, mis on ajakirjanduse roll vabas ühiskonnas, kuidas see meil aitab demokraatlikult riiki juhtida ja mis on selle avalikustamise väärtus. Seda arutelu ma loodangi siin saalis nüüd pidama hakata. Aitäh! 

Arupärijatele vastab justiitsminister Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja, lugupeetud arupärijad ja teised saalis olevad Riigikogu liikmed! Sõnavabadus ja sealhulgas ajakirjanduse sõnavabadus on demokraatlikus ühiskonnakorralduses vältimatult vajalik, ta on selle tagatis ja on kindlasti ülimalt oluline. See on üks põhjus, miks Eestis nii nagu ka mujal riikides on olemas selline põhimõte, et ajakirjanikel on võimalik oma allikaid kaitsta ja nad ei saa nende varjamise eest karistada. Tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis, aga kindlasti ka mujal maailmas on ajakirjandus väga kirglikult seisnud selle vabaduse ehk allikakaitse eest. Ma arvan, et on ülimalt oluline, et see ka tulevikus nii jääks. Selles mõttes Eesti kindlasti mingit muudatust ei vaja.

Kindlasti on väga positiivne ka see, et ajakirjandusega seotud vaidlusi lahendatakse Eestis valdavalt pressinõukogus, mis ei ole kohtulik institutsioon. Tõenäoliselt ei ole osapooled mitte alati lahendustega rahul, aga üldiselt neid aktsepteeritakse. Ma arvan, et just pressinõukogu autoriteet on üks põhjus, miks Eestis on kohtuvaidlusi, mille üheks osapooleks on ajakirjandus, vähe, isegi väga vähe. Aga neid on olnud ja tõenäoliselt on neid ka tulevikus.

Ma toon siin sisse selle aspekti, et meie põhiseadus annab, nagu annab põhiseadus ka paljudes teistes riikides, §‑s 15 kõigile õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks, kõigile, vahet tegemata. Kusjuures mitte keegi ei ole ka kaitstud selle eest, et tema vastu võidaks kohtusse pöörduda. Võib kohtus hageda Riigikogu liiget, valitsuse liiget, ka kohtunikke võib teatud kuritegude eest kohtu alla viia. Seal on omad protseduurid. Ma arvan, et see on üks demokraatliku ühiskonna väärtusi, mille lõhkumist me kindlasti ei tohiks lubada ja plaani võtta. Me ei tohi luua selliseid inimesi, inimeste gruppe, kelle puhul me ei saa kohtusse minna. Siin on üks erand. Me eeldame, et need inimesed, kelle vastu me kohtusse läheme, kelle me kohtu alla viime erinevates protsessides, näiteks kriminaalmenetluses, on tervemõistuslikud, nad saavad aru, mis toimub. Siin on see koht, kus on piir. Aga see tähendab, et võimalus ajakirjanikke hageda peab jääma.

Kuid siin on üks aspekt, millest viimasel ajal räägitakse rohkem, võib-olla Eestis mitte nii palju, aga selle nimetatud juhtumi tõttu on see teema natuke tõusetunud. See on küsimus pahatahtlikust, niinimetatud strateegilisest hagemisest, mille eesmärk ei ole mitte õiguse saamine, vaid kellegi hirmutamine, talle koormuse tekitamine, rahalise ja ajalise koormuse tekitamine ehk sisuliselt selle inimese vaigistamine. See ei puuduta kindlasti mitte ainult ajakirjanikke, vaid see on laiem probleem. See on üks teema, millega meie Eesti ühiskonnal tuleks lähimate nädalate jooksul tegeleda. Reedel saatsin ma kooskõlastusringile ühe Euroopa Liidu algatuse idee, see puudutabki pahatahtlikku hagemist. Ma ootan tagasisidet sellele, sisukat tagasisidet nendele ideedele ja mõtetele, mida võiks veel teha. Eesti on muideks päris palju teinud ja paistab selles mõttes positiivselt silma.

Ma proovin vastata nendele konkreetsematele küsimustele, mis teie arupärimises olid. Aga ma rõhutan veel kord, et ma ei kavatse konkreetset juhtumit lahata, kuigi kindlasti need vastused teatud mõttes sellest tõukuvad.

Esimene küsimus: "Millist hüve prokuratuur antud kaasuses kaitses, võib jääda arusaamatuks kontekstis, kus prokuratuurist endast on sarnased juhtumid oluliselt suuremate kahtlustustega meedia ette toodud, ning seejuures jäänud hiljem tõendamata. Kas peate siin vajalikuks õiguslikke muudatusi selliselt, et reeglid kehtiksid kõigile ühtemoodi?" Nagu ma ütlesin, konkreetset juhtumit mina ei kommenteeri ja palun küsida seda prokuratuurilt, nemad teavad detaile. Nemad oskavad selgitada, miks, kuidas ja mis see täpsemalt oli. Ma võib-olla saan tuua siia natuke tausta, millest õigusloome on lähtunud ja mis ka Riigikogu elektroonilisest arhiivist on tõendusmaterjalina leitav, eelkõige eelnõude seletuskirjadest ja protokollidest.

Nagu Riina Sikkut osutas, siis see § 214 tegeleb teemaga, mis puudutab lekitamist. Ma loodan, et te kõik mõistate, et võimaliku kuriteo uurimine ei saa toimuda absoluutse avalikustamise tingimustes. Siin on väga mitmed põhjused. Võib-olla paar olulisemat asja on süütuse presumptsioon ehk kui välja tulevad kõik need ideed, et kes võiksid olla ühes või teises asjas süüdi, siis paratamatult saab avalikkuses inimese maine määritud. See ei ole õiglane. Ka uurimise huvid: tuleb välja, millises järjekorras midagi tehakse, mis on tulemused, See on kindlasti oluline, sest võimalikud kurjategijad, kui käib kuriteo uurimine, ei peaks saama peitu pugeda, tõendeid hävitada või veel midagi teha. Kindlasti on küsimus ka kohtupidamise huvidest, et kohtupidamine oleks aus ja õiglane. Me lähtume tavaliselt sellest, et kohus kuuleb argumente valdavalt mitte eelnevalt ajakirjanduse kaudu, vaid siiski protsessi käigus.

Samas, muidugi on loogiline, et inimestele pakuvad teatud juhtumid huvi. Selliste avalikku huvi pakkuvate juhtumite kohta info avaldamine on täiesti põhjendatud ja mõnigi kord vajalik, kas või selleks, et vältida põhjendamatuid spekulatsioone, oletusi ja pahatahtlikke arvamusi. Kindlasti huvitab inimesi ka see, kui me mingite oluliste [juhtumite], eriti kuritegude puhul räägime, kas asjaga tegeldakse ja kuidas see asi edeneb. See on avalikkuse jaoks oluline.

Eelnevast tulenevad need kolm aspekti, mida ma nimetasin. Kogu selle info puhul, mis avalikustatakse uurimise käigu kohta, peaks olema väga täpselt kaalutletud, kus kohas on see piir, mida avalikustada ja mida mitte. Ilmselgelt, ma saan aru, te olete ka lugenud seda § 214 ja seletuskirja seal taga. Just nimelt sellega see tegeleb, kusjuures mitte ainult see üks paragrahv, aga ka teised paragrahvid, eks ju, mis seal ees‑ ja tagapool on. Ehk küsimus on selles, kes otsustab, millal otsustab ja kuidas menetlus käib. Tõsiasi on see, et menetluse asjaosalistest, kes menetlusega erinevatel viisidel kokku puutuvad, räägitakse seletuskirjas. Kui te loete seda paragrahvi ja eelkõige lõiget 3 sellest §‑st 214, siis seal ei ole see asi nii üheselt mõistetav, kuna seal öeldakse: ja teised või asjasse mittepuutuvad. Ühesõnaga, ta laiendab seda päris oluliselt. Nüüd on küsimus, kuidas seda tõlgendada. Kuna seda § 214 on süüteomenetluse puhul kohtutes vähe kasutatud, siis praktika on seni, rohkem kui kümne aasta jooksul olnud see, et ajakirjanike puhul seda ei ole rakendatud, aga nagu on kohtunik selgitanud, on see ebaselge.

Kas peaks midagi muutma? Kui see vaidlus jõuab lõpuks näiteks Riigikohtusse, siis osutan sellele, et Riigikohtu lahendid on ka õigustloovad. Kuna vaidlus käib, siis me ei tea, mis on Riigikohtu lahend. Riigikohtu lahend võib olla selline, et seadust ei ole vaja muuta, et ta vastab sellele, mida kunagi Riigikogu mõtles, ma oletan. 2011. aastal ma Riigikogus ei olnud, nii et ma ei tea. Kui lahend on teistsugune, siis võib tõesti kaaluda, kas vajab täpsustamist.

Kindlasti on Eesti riigi huvides see, et pahatahtlikku lekitamist oleks uurimise käigus võimalikult vähe. Lekitamisega on see lugu, et väga keeruline on tuvastada, kes seda tegi. Tundub vahetevahel, et süüdlasi võib olla nii ühel kui ka teisel pool ja mõnikord võivad teiste osapoolte kõige valjemad süüdistajad ise võib-olla selles [süüdi] olla. Nii et tasub olla selles mõttes ettevaatlik. Aga kindlasti on meie huvides see, et lekitamist oleks vähem, ja kõik arukad meetmed, mis seda vähendavad, on head.

Teine küsimus: "Millist mõju omab loodud pretsedent ajakirjandusvabadusele ning kas näete vajadust õiguslikeks muudatusteks [ennetamaks taolisi juhtumeid]?" Nagu ma ütlesin, viidates sellele, et Riigikohtu otsust ei ole ja see [juhtum] võib sinna jõuda, hetkel ma ei julge öelda, et kindlasti oleks vaja midagi muuta. Konkreetse juhtumi mõju selgub kahtlematult aja jooksul.

Kolmas küsimus: "Kui tõsiseid ja ühiskonda raputavaid rahapesu uurimisi käsitletakse Teie haldusala sõltumatu asutuse poolt uudishimuna, siis kas peate vajalikuks taoliste küsimuste paremat õiguslikku reguleerimist?" Ulatuslikud rahapesujuhtumid kindlasti pälvivad avalikkuse suurt tähelepanu ja nende kohta info avaldamine on täiesti kohane. Aga nagu ikka, alati tuleb kaaluda, millist infot avaldada, millises faasis ja kuidas seda teha. Ajakirjandus on rahapesujuhtumite puhul teinud väga tänuväärset tööd. Nii et mul ei ole selles mõttes üldjoontes midagi ette heita, see on olnud Eesti jaoks kindlasti kasulik. Kui meil oleks olnud ka tollel hetkel näiteks vilepuhujate eelnõu vastu võetud, siis oleks võib-olla jõudnud niikaugele, et asjad ei oleks läinud nii hulluks, nagu nad läksid.

Neljas küsimus: "Järjest sagenevad olukorrad, kus hagetakse väljaande kõrval ajakirjanikke isiklikult, mis võib mõjuda pärssivalt uuriva ajakirjanduse tööle. Kas peate vajalikuks antud probleemile lahenduse leidmist ning mida kavatsete antud küsimuses ette võtta?" Eespool ma osutasin sellele, et on algatus pahatahtliku hagemise kohta, see on Euroopa Liidust ette pandud. Siin ma osutan sellele, et mitmed sammud, mida seal pakutakse, on Eesti õiguses juba sees. Näiteks, hagi tagamisega tekitatud kahjude hüvitamine, hagi menetlusse võtmisest keeldumine ja läbivaatamata jätmise võimalus, teatud tingimustel, kui on ilmselgelt näha, et hageja õiguste [rikkumine] ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, ongi näha, et mõttetu ja põhjendamatu hagi, ühesõnaga, hagejat ei ole kahjustatud, ja muud asjad. See on võimalik välja lükata. Ma kindlasti ütleksin nii, et Eesti on üks väheseid riike, kus pahatahtlikku hagemist ajakirjanduse vastu ei ole eriti tuvastatud, vähemalt minu kätte statistikat ei ole jõudnud. Võib-olla nüüd viimase kahe kuu jooksul on seda ette tulnud, aga paar kuud tagasi seda ei olnud.

Mis puudutab viiendat küsimust, prokuratuuri sõltumatuse tasakaalustamist vajadusega olla valmis otsuseid parlamendi erikomisjoni ees selgitama, siis ma kõigepealt tuletan meelde, et peaprokurör esitab igal aastal seadusest tulenevalt prokuratuuri tegevusest põhiseaduskomisjonile ülevaate. Riigikogu komisjonidel on väga lai otsustusõigus kutsuda väga erinevatel teemadel asutuste juhte ja esindajaid oma istungitele. Nii et ma arvan, et Riigikogul on praegugi päris palju võimalusi neid teemasid arutada, diskuteerida ja otsustada, mida teha ja kuidas teha. Aga kui Riigikogu leiab täiendavalt, et tal on vaja seadusandlikke õigusi juurde, siis ka see võimalus on kahtlematult olemas. Aitäh minu poolt!

Nüüd küsimused. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Sellega ma olen täiesti nõus, et meie eesmärk ei ole siin täna konkreetset juhtumit arutada ja selle sisu lahata, aga pretsedent on loodud. Tegelikult, kui ei taha konkreetsest juhtumist rääkida, siis me võiksime rääkida ükstapuha millisest muust, kas või väljamõeldud juhtumist, aga situatsioon on tähtis.

Ma teie sõnavõtust sain aru, et teie mingisuguseid seisukohti võtma ei hakka enne, kui kohus oma otsused langetanud on. Aga minu arvates on tegu juba tehtud ja jälg jäetud ja mõju on ka. Poliitikud ei pea alati kohtuotsuseid ootama. Kui me näeme, et on mingisugune mõju, negatiivne mõju võimalik, ja kui meile tundub niimoodi, siis me peaksime tegutsema, et ennetada järgmisi olukordi. Ma küsin teie käest teie enda seisukohta. Kas teie, jättes kõrvale selle konkreetse juhtumi, põhimõtteliselt näete kuskil siin probleemi ja vajadust tegutseda või üldse mitte?

Aitäh! Ma rõhutan seda, et kuna tegemist on üheainsa juhtumiga, siis ükskõik, mida ma ütlen, te saate selle viia kohe selle peale ja järgmisena esitada [väite], et minister sekkub sõltumatu asutuse asjaajamisse, et palun esitage lahkumisavaldus. Nii et palun ärge sundige mind ütlema nii otseseid seoseid.

Mida ma põhimõtteliselt võin öelda, on see: iga kord tuleb kaaluda, millistel asjaoludel ja millist infot tuleb avalikustada. Avalikkusel on õigustatud huvi saada teatud suurte asjade puhul informatsiooni. Milline see konkreetne hetk on, millist infot tuleb avaldada, see sõltub asjaoludest. Praegu käib ju nimelt kohtus vaidlus selle üle, kas see oli õige aeg, kas see info oli piiratud või ei olnud ja kas § 214 on piisavalt selge ja kuidas seda tõlgendada.

Minu isiklik seisukoht on see, et me peame tegelema sellega, et meil oleks lekitamist võimalikult vähe. See on põhimõte. Vastastikku on ju süüdistatud kaitsjaid, uurijaid, prokuratuuri jne. See peaks olema võimalikult vähene ja parim oleks muidugi, kui seda üldse ei oleks. Ma ei ole nii naiivne, et arvata, et me sellega väga kergesti hakkama saame.

Aga teisalt on kindlasti oluline see, et ajakirjandusel on allikakaitse. Sellele tuleb ka mõelda. Kuskil on, nagu siin eelnevalt Riina Sikkut rääkis, teatud piir, mille ületamist tuleks vältida. Minu arvates on Eesti ajakirjandus selle piiri tunnetamisega päris hästi toime tulnud. Nagu ma ütlesin, pressinõukogus on aeg-ajalt olnud vaidlusi erinevatel teemadel, need asjad on lahendatud hästi või halvasti, aga ütleme nii, et neid lahendusi on respekteeritud. Järelikult see asi toimib. 

Võib-olla praegusel juhul on asi ootamatu ja tuleb see diskussioon läbi viia. Ma ei tea neid detaile, ma lihtsalt ei tea. Selle tõttu ma ütlen, et seda asja, neid detaile peab täpsemalt selgitama prokuratuur. Ilmselt nad seda teevad, nad on üritanud seda teha ja põhjendada, miks nii‑ või naamoodi. 

Ma loodan, et me leiame sellise mõistliku tasakaalu info avaldamise mõttes, et mis on oluline ja mis ei ole. Minu teada on ajakirjandus varasematel aastatel, kõik nende uurijad, kui nad on jumal teab kust saanud mingi info, suutnud uurimisasutustega kokkuleppe saavutada. Näiteks ei avalikustata infot täna, vaid kahe või kolme päeva pärast, kui teatud asjad on tehtud. Mulle meeldivad alati olukorrad, kus inimesed vaidlusalused asjad mõistuspäraselt ära lahendavad. Aga vahel see ei õnnestu. Minnakse kohtusse ja kohtud selleks ongi, et selliseid vaidlusi lahendada. 

Ivari Padar, palun! 

Aitäh! Lugupeetud proua minister! See on keeruline teema, kus tõesti on ju väga libe või väga õhukene jää, et kus lõpeb avalikkuse huvi rahuldamine ja kust hakkab pihta näiteks kas või ühe osapoole kaitsetaktika. Me oleme ju aastate jooksul näinud, mis toimunud on.

Te rääkisite sellisest asjast nagu pahatahtlik hagemine, rääkisite vist isegi strateegilisest hagemisest. Äkki te mõne sõnaga räägite, mis asi see on? Kas see pahatahtliku hagemise reguleerimine on puhtalt siseriiklik teema või on see kuidagi seotud ka Euroopa Liidu õigusega? Mina pole sellist terminit iseenesest nagu varem kuulnudki.

Aitäh! Tähendab, ingliskeelse termini lühend on SLAPP ehk "strateegilised hagid avalikkuse osalemise vastu". See on ingliskeelne nimetus, eesti keeles nimetatakse seda ka vaigistuskaebuseks, pahatahtlikuks kaebuseks. Nüüd on see olukord, kus pahal asjal on väga palju nimesid, mitte heal asjal. See on olukord, kus inimesed – need võivad olla väga erinevad inimesed, ajakirjanikud, lihtsalt kodanikuaktivistid, poliitikud – tulevad avalikkuse ette informatsiooniga erinevate asjade kohta, mis kellelegi tundub ebameeldiva ja halvana ning mida tahetakse varjata. Selleks et inimesi vaigistada, hakatakse neile esitama erinevat laadi süüdistusi, hagetakse neid kohtusse suvalistel teemadel, süüdistades neid näiteks andmete avaldamises, laimamises jne. Eesmärk on see, et kui on hästi palju erinevaid hagisid, siis inimesel ei ole aega ega rahalist ressurssi tegeleda sellega, millega ta tegeleb. Sellega vahel hirmutatakse inimesi ja öeldakse, et kui sa seda ei tee, siis ma hagen. Eestis on kahjuks neid juhtumeid, küll mitte ajakirjanduse vastu, olnud. 

Eestis, nagu ma nimetasin, on olemas teatud mehhanismid sellega võitlemiseks, ehk kohtutes saab lükata kõrvale selliseid hagisid, mis on ilmselgelt pahatahtlikud ja põhjendamata. Siin on lisaks, nagu ma nimetasin, terve hulk põhjuseid, mille puhul saab tagasi lükata. Nõutakse ka tagatisi. Näiteks kui hagemise tõttu tekib inimesel kahju, siis hüvitab kahju, ja kui hagi jäetakse läbi vaatamata, siis kannab menetluskulud hageja. Nii et sellised meetmed on olemas. Aga kahtlematult tuleb inimesi selles mõttes valgustada.

Siseriiklikult on see iga liikmesriigi enda asi, riigid on neid asju erinevalt teinud. Talvisel perioodil oli justiitsministrite kohtumine. Eestis on, ma julgen öelda, selles mõttes seis päris hea. Teistes riikides on need asjad tihtipeale keerulisemad. Näiteks on kõige tuntum lugu Malta ajakirjanikuga, kes lõpuks tapeti ja kellel oli tollel hetkel üleval 40 hagi. Seadusandlus seda lihtsalt ei võimaldanud. Malta on neid asju natuke parandanud ja meetodeid teinud. Riigid on väga erinevalt neid küsimusi lahendanud. Küsimus oli ka selles, et kasutatakse sellistki asja, et hagetakse inimest teise riigi kohtusse. Kui tal on erinevates riikides [kohtuasjad], siis on see kulukam ja segasem. Ka sellist asja katsetatakse. See on koht, kus Euroopa Liit saab sekkuda, kui need lähevad piiriülesteks asjadeks. Riigisiseselt ei saa, aga iseenesest loomulikult, ütleme, see on infovahetus, parimate praktikate vahetamine, ja see on see, mida me võiksime teha ja mille üle diskuteerida. Mulle tundub, et Eestis on suhteliselt tagasihoidlik teadlikkus nendest võimalustest, mida me saame teha.

Selle direktiivi ja ka Euroopa Komisjoni soovituste kohta, mis sellega koos käivad, ootakski arvamusavaldusi eri osapooltelt, et mida võiks teha ja kuidas võiks teha. See ei puuduta ainult ajakirjandust, see on tõesti laiem teema. Pahatahtliku [hagemise] eesmärk on vaigistamine, ütleme niimoodi, hirmutamine, sellepärast nimetatakse seda pahatahtlikuks. Strateegiliseks [nimetatakse] sellepärast, et ta võtab suuremaks eesmärgiks mingi [muu] asja, mitte tõe väljaselgitamise.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud minister! Ma olen vist viimased kuus aastat olnud poliitikas, enne seda olin üle kümne aasta kommunikatsioonivaldkonnas. Ma võin teile rääkida teile alluvast prokuratuurist. Kui te loete Eesti Ekspressi ja teisi Eesti meediaväljaandeid, siis näete, et need ju kubisevad lugudest, mis tuginevad toimikumaterjalidele, pealtkuulamise protokollidele, annavad sõna-sõnalt edasi absoluutselt asjasse mittepuutuvaid vestlusi, mida on lihtsalt lõbus lugeda, aga mis kõik ei tohiks üldse avalikud olla ja mis on lekitatud sellestsamast prokuratuurist, mida te nii vahvasti praegu kaitsete. Andke andeks, see asutus ei leki teil mitte nagu sõel, vaid nii, nagu võimlemisrõngaga prooviks vett kanda. Kuidas te seda kommenteerite? Mis te arvate, kas võib olla äkki näiteks ka selle kaasuse puhul teatud mõju olnud sellel, et ajakirjanikud on harjunud, et prokuratuurist tuleb pabereid nagu Vändrast saelaudu ja neid võibki avaldada täiesti vabalt, sest midagi pole siiamaani juhtunud?

Aitäh! Te väga julgelt ütlesite minu kohta. Küsimus on ikkagi selles, et kui andmeid lekitati ja meil ei ole konkreetset teavet, kes lekitas, kes seda tegi, siis on väga keeruline öelda, kes seda tegi, kui see ei ole tõendatud. Kui on tõendatud, siis on tõesti asi selge. Ütleme niimoodi, mina olen ka kuulnud küll ja küll neid väiteid, et kes, kus ja mismoodi. Eks ajaloost ja teiste riikide kogemustest [teame], et lekitajate hulgas võib olla politseinikke, eksperte, tunnistajaid, ka neid, keda süüdistatakse, advokaate jne. Kui me ei suuda öelda, kes konkreetselt on seda teinud, jääb üles spekulatsioon. Jääb üles, kui ei ole fakte, ei ole tõendatav. Mina küll ei julgeks [muud] öelda. See on hüpotees. Võib-olla see hüpotees on tõene, võib-olla ei ole. Mina ei julge seda öelda, sellepärast et aeg-ajalt on lekitamise eesmärgid üpris kummalised.

Nii et võib-olla üks lahendus sellise asja juures on see, kui me suudame minna üle digitaalsematele menetlustele. Digitaalsete materjalidega tutvumisest jääb alati jälg, kes selle materjaliga on tutvunud. Siis võib-olla väheneb kiusatus erinevatel isikutel, ükskõik, kus nad parasjagu töötavad ja mismoodi nad nendele materjalidele ligi pääsevad, neid avalikustada. Siin on erinevaid viise. Aga tõsiasi on see, et lekitajaid on igal pool olnud ja ma ei julge küll öelda, et Eestis on lekitamiskohaks ainult üks asutus. Palun sellist lähenemist [mitte kasutada], sest teiste riikide kogemus ütleb, et see nii ei ole.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen täiesti vastupidisel seisukohal kui mu pinginaaber. Minu meelest on antud juhtumi puhul ajakirjanikud ise kinnitanud, et ei, nad ei ole näinud kahtlustuse täisteksti, info, mille nad avalikustasid, on küll tõene, aga see põhineb avalikel materjalidel ja avalikel allikatel. Nii et siin ei saa kuidagi kahtlustada prokuratuuri lekitamises, kui me räägime sellest konkreetsest ajakirjanike trahvimise otsusest, mis on palju pahameelt tekitanud.

Aga ma ausalt öeldes olen mõnevõrra üllatunud nii kategoorilistest väljaütlemistest lekitajate kohta. Te ütlesite, et lekitamist peaks olema võimalikult vähe, lekitajad tuleks kindlaks teha, tuleks karistada lekitajat, mitte andmete avalikustajat. Seda, et eesmärk on pahatahtlik, saab kaalutleda ajakirjandus või ajakirjanik. Tõesti, seal saab rakendada tervet mõistust. (Juhataja helistab kella.) Aga seda, et inimene tunneb, et selle info avalikustamine on õiglane, ei saa kuidagi keelata.

Aeg, Riina!

Te olete toonud siia saali ka rikkumisest teavitaja kaitse seaduse, kus me lekitamisele ei taha panna pahatahtlikkuse silti külge.

Minut sai täis ammu juba, Riina!

Nii. Aitäh! Oluline on, et ei ajaks asju segamini. Lekitamise puhul ma praegu mõtlen inimesi, kes pääsevad uurimismaterjalidele ligi erinevatel põhjustel, ja ka seaduses on keeld neid [materjale] avalikkuse ette mitte tuua. Kolmel põhjusel: süütuse presumptsioon, uurimise huvid ja kohtupidamise huvid. Need on põhjused, miks on erinevatel juhtudel seda ette pandud. Ma ei räägi konkreetsest juhtumist. Tõesti ei räägi, ma ei tea, kus, mis ja kuidas, millised need asjaolud täpselt on, selle üle käib praegu kohtuvaidlus. Ütleme niimoodi, et siin tuleb teha vahe sisse. Ajakirjandus saab oma materjalid tõenäoliselt kellegi kaudu. Ma ei tea, otse või kaudselt, kuidagi ta saab need materjalid, võib-olla tõesti saab avalikest või erinevatest kohtadest. Palun kasutagu neid, ma ei ütle, et nad ei või neid kasutada, kindlasti mitte. Küsimus on selles, et need inimesed, kes oma töö tõttu pääsevad materjalide juurde, ei tohi [neid avalikustada]. Meil on olemas ametkondlikuks kasutuseks mõeldud materjalid, aga veelgi enam, meil on riigisaladus. Kui inimene saab riigisaladuse kätte, siis ta ei tohi seda avalikustada, seal on väga ranged piirangud, seal on väga selged karistused. See § 214 ja teised seotud paragrahvid tegelevad täpselt sellesama asjaga. See on materjal, mida ei tohiks avalikkuse kätte anda, aga ta saab kuidagi selle kätte. Riigisaladuse puhul on asjad muidugi veelgi selgemad ja sirgjoonelisemad. Riigisaladusega on teatavasti ka nii, et kui see satub inimese kätte, kelle kätte see ei oleks tohtinud sattuda, siis see inimene peaks selle materjali tagastama vastavale asutusele, õieti viima kaitsepolitseisse, või ütleme, selle omamise eest võidakse ka vastutusele võtta. Aga ma ütlen, et  siin tuleb väga selget vahet teha. Kui ajakirjanik saab oma [info] allikatest, erinevatest kohtadest – palun! Aga kahtlematult on  mingid kohad, mille puhul, nagu ma ütlesin, on mõistlik arutada ja kaaluda, mida avaldada, mida mitte avaldada ja millisel ajahetkel avalikustada. See on diskussiooni koht, see on kogu aeg olnud diskussiooni koht. Ma saan aru, et tõesti on olnud lekitamist, on kuidagi tulnud välja see info, mis ei oleks pidanud välja tulema. Kes seda on teinud, miks on teinud? Mõnikord on ta saadud kätte, mõnikord ei ole.

See on see küsimus. Ma ei räägi siin praegu ajakirjandusest, ajakirjandus on nii-öelda teine kasutaja. Tõesti, sellisel juhul, kui sa oled teine kasutaja, on natuke teised reeglid. Siin tihtipeale puutub küsimus ka allikakaitsesse, eks ju. Selles mõttes võib ajakirjandus seda allikat kaitsta ja ta peabki seda kaitsma. Aga küsimus on selles, et kui teiselt poolt tõestatakse ära, et see konkreetne isik – mitte ajakirjanduse kaudu ei saada allikat teada – on rikkunud seadust, lepinguid, sellisel juhul on vastutusele võtmine ju täiesti loogiline, eks. See, et keegi käitub halvasti ja ajakirjandus seda kasutab,  ei ole, ütleme, ajakirjanduse süü, minu arvates. Aga ma ikkagi eeldan, et on erinevad asjaolud, ja minul on küll tunne, et Eesti ajakirjandus on üldiselt väga kenasti hakkama saanud. Nii et noh, eks siis paistab.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma, härra Riigikogu aseesimees! Hea minister! Me ju teame, et kriminaalmenetluses on see põhimõte, et isik on süüdi alles siis, kui on jõustunud kohtuotsus. Loomulikult peab seda põhimõtet järgima, et ära hoida avalikku hukkamõistu. Küll on aga demokraatliku riigi üks alustalasid vaba ajakirjandus. Me teame, et praegu on ajakirjandusel võimalus saada andmeid kohtueelse menetluse kohta üksnes prokuratuuri loal. Nüüd tulebki mängu see, millest me siin vist viimase kolme-nelja küsimuse ajal oleme rääkinud: lekitamine ja kuskilt väljatulemine. Minu küsimus ongi selline: mis on siis Justiitsministeeriumi seisukoht? Äkki me peaksime natukene muutma informatsiooni prokuratuurist väljaandmist paindlikumaks? (Juhataja helistab kella.) Võib-olla ametlikult selle informatsiooni väljaandmisest keeldumist, sellest loobumist ka rohkem põhjendama, siis oleks see asi rohkem laua peal?

Aeg!

Aitäh! Mina ei tea, kust kohast ajakirjanikud oma allikaid saavad. Näiteks, üks võimalus on see, et kahtlustatav või keegi teine isik räägib. Ta ei ole menetluses sees, aga ta on mingit infot mingil viisil saanud. Nagu ma ütlesin, väga võimalik, et see ajakirjaniku allikas teatud mõttes rikub ka seadust. Aga näiteks tegelik süüdlane võib minna ja avalikult ütelda, et ta tegi seda. Keegi ei saa teda keelata, kui ta seda teeb. Nii et selles mõttes neid kohti tõenäoliselt on natuke rohkem, kui me ette kujutame. Eks need on vestlused, eks need on killukesed, mida kokku pannakse. Ajakirjanikud oskavad seda ilmselt täpsemini teha, mina ajakirjanik ei ole.

Kui palju midagi ametlikult välja öeldakse, selle kohta Riigikogu otsustas 2011. aastal, et siin on otsustusõigus ja kaalutlusõigus prokuratuuril. Kuidas prokuratuur seda täpselt teeb, millisel viisil, see on tema otsustada. Väga võimalik, et nad võivad käituda ühtemoodi või teistmoodi, kuskil võib rohkem rääkida, kuskil tuleb olla napisõnalisem, aga see oleneb konkreetsest juhtumist, mida uuritakse, ja konkreetsest ajahetkest. Ka avalikkuses on ilmselt väga palju juhtumeid, mille kohta on räägitud võib-olla rohkem, on juhtumeid, mille kohta on räägitud vähem, sealhulgas tunnistajate või ohvrite kaitse tõttu. Ma ei näe teed, et saaks seadusandlikult öelda, mida tohib avaldada, mida ei tohi, kui palju tohib avaldada. Siin on paratamatult olemas kaalutluskoht ja see eeldab ka tervet mõistust selle asja juures. Noh, eks siis tuleb see leida. Kas see on alati kõige paremal viisil leitud, see on natuke teine teema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Endise ajakirjandusjuhi ja uuriva ajakirjanikuna olen ma käinud mitme peaprokuröri juures peaprokuratuuris peale mingit järjekordset leket, joonud kohvi ja küsinud, et kulla kaim, kuidas siis seekord niimoodi läks ja peaks vaatama, kes seda tegi. Mina praegu ei ole selles rollis, aga teie olete justiitsminister. Kas teie olete praeguse peaprokuröriga umbes niimoodi rääkinud, et kuule, kallis kaim, kuidas siis niimoodi, kust see lekkis ja miks te siis lähete lugupeetud ajakirjanikke trahvima või saadate kohtuniku?

Aitäh! Me oleme vestelnud ja vestleme veel.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, saame läbirääkimised avada. Esimesena soovib sõna Raimond Kaljulaid. Palun! Jäta maja ikka terveks!

Austatud minister! Head ametikaaslased! Tegelikult see arupärimine ja see diskussioon siin on väga huvitav ja väga vajalik. Mõelge sellele, et Eestis on ka varem olnud selliseid tõsiseid ühiskondlikke arutelusid. Tuletage meelde: kui ma ei eksi, see oli ka Eesti Ekspressi ajakirjanik, Madis Jürgen, kes teatas oma auto ärandamisest ja siis sõitis sellega mööda linna politseipatrullide läheduses ringi. Kui ma ei eksi, siis see oli 1990. aastatel. Siis oli suur diskussioon selle üle, kas ajakirjanik tohib seadust rikkuda, selleks et tõestada midagi, mis on ilmselgelt avalikes huvides, seda, et tegelikult liikluspolitsei jahib trahviraha ja varastatud autosid ei otsi või ei oska tähele panna. On olnud siin ka küsimusi teatud kuritegude matkimisest meedia poolt, et kas seda võib avalikes huvides teha.

Selge see, nagu minister mainis, et eriti riigisaladust, mis puudutab julgeolekut, aga ka muid saladusi, mis riigil on, või infot, mis riigil on, aga mis ei ole mõeldud avalikuks tarbimiseks, püütakse alati kaitsta. Aeg-ajalt see ei õnnestu. Ameerika Ühendriikides näiteks on olnud väga suuri andmelekkeid Iraagi sõja kohta. See lekitaja, üks toonane sõjaväelane, pidi ka mõnda aega vangis olema. Edward Snowden lekitas USA julgeolekuasutuste pealtkuulamispraktikate kohta infot maailma avalikkusele. Me saime teada näiteks, et Barack Obama ajal kuulati pealt Ameerika Ühendriikide lähedase liitlase Saksamaa kantsleri Angela Merkeli mobiiltelefoni, mis põhjustas küllalt suure diplomaatilise probleemi USA ja Saksamaa vahel. Aga aeg-ajalt sellised asjad tulevad välja. Huvitav on see, et Ameerika Ühendriigid – loomulikult, kui nad selle Snowdeni kätte saaks, siis karistaks teda ilmselt veel siiamaani – ei ole aga otsustanud minna ja midagi ette võtta nende väljaannete vastu, mis avaldasid Snowdeni lekitatud sisu. Vähemalt ei ole ma seda kuulnud, aga küllap nad teatud pingutusi ikka on teinud.

Minister rääkis sellest, et väga oluline printsiip on, et saaks kõiki hageda või kõigi vastu kohtusse pöörduda. Näiteks siit Riigikogu kõnetoolist Riigikogu liige, kes on kaitstud immuniteediga, võib rääkida, mis talle pähe tuleb, eks ole, laimata, valetada, mida ka korduvalt on tehtud selle koosseisu jooksul, ja midagi ei juhtu. Ei ole võimalik kohtusse kaevata, sest Riigikogu liige on kaitstud.

Kokkuvõttes on minu meelest printsiibina väga oluline mõista seda. Punkt üks: kes peab kaitsma seda infot, mille avalikustamine ei ole näiteks kriminaaluurimise seisukohast soovitav? Loomulikult peab seda kaitsma riik ise. See on prokuratuuri ülesanne, tema seda infot valdab [ ja peab vaatama,] et see ei jääks juhuslikult kuhugi toimetuse lifti, nagu ta pahatihti jääb, või ei satuks need dokumendid mõnel kohtumisel ajakirjanikule juhtumisi näppu, nagu nad prokuratuuri esindajatega kohtumisel sageli kipuvad sattuma, ega saadetaks neid lihtsaid meili sisuna täiesti ametlikult tööaadressilt. Selle eest peab kindlasti hoolt kandma kõigepealt prokuratuur ise.

Kui inimesed, kes peavad hoidma teatud infot saladuses, ei suuda seda saladuses hoida või ei hoia seda teadlikult-tahtlikult, siis muidugi tuleks selgitada välja, milles on asi, ja vajaduse korral tuleb neid selle eest ka karistada. Aga karistada meediaväljaannet selle eest, et ta kasutas ära seda olukorda, et see info liikus, see info oli kuidagiviisi kättesaadav, seda üldjuhul minu meelest küll ei tohiks lubada. Antud juhul oli ju selge avalik huvi kindlasti olemas: suur pank, selle juhtkonna liikmed. Ma loodan, et mina võin kommenteerida seda üksikjuhtumit, et pärast ei ole mingeid tagajärgi. Suur pank, juhtkonna liikmed, rahapesu. No ilmselgelt on avalik huvi olemas. Praegu jääb selline mulje, et kuna on keeruline tuvastada, kes lekitas, kust lekitati või kuidas lekitati, siis no trahvime seda, kes avaldas. Me teame kindlalt, kes see on, sest artiklil on ajakirjaniku nimi juures. Selline [mulje] sellest kaasusest jääb.

Viimane asi, mida ma ministrile väga soovitan: lekitamise ja infolekete peale võiks kõigepealt seal oma majas, ma arvan, päris tõsiselt mõelda. Minu väga pikaaegne kogemus avalike suhete ja suhtekorralduse valdkonnas, kui sai erinevate ettevõtetega ja muude küsimustega tegeletud, kahjuks kinnitab seda, et prokuratuur ise on üks küllalt hästi läbikajav maja. Paraku. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ei olnud mul plaanis siia tulla, mõtlesin, et tegelen hoopis millegi muuga siit väljaspool. Aga kuuldes seda juttu, ei saanud kuidagi tulemata jätta.

Jah, see maja on tõesti üsna auklik. Ma olin aastaid suurte väljaannete peatoimetaja ja tegelesin ka isiklikult uuriva ajakirjandusega. Nagu ma enne ministrile ütlesin, ma astusin kahe peaprokuröri ajal küllalt tihti peaprokuröri kabinetti ja küsisin, et kuule, kallis kaim, kuidas nüüd jälle lekkis. Me rääkisime ka pikemalt, konkreetsemalt ja mitte ainult. Ma võin teile kinnitada, et tõepoolest on tõsiseid kahtlusi. Pikemalt ei hakka praegu rääkima.

Aga vaadake, kuidas see asi käib. Tegelikult see informatsioon ei lähe igale poole. Ajakirjandusväljaandeid on erinevaid, aga valdavalt läheb see ikkagi ühtedesse kohtadesse. Eesti Ekspress on olnud läbi aegade üks neist kohtadest, et mitte öelda peamisi kohti. See ei ole läinud sugugi mitte kõikide ajakirjanike, vaid teatud kindlate inimeste [kätte]. Neid nimetatakse lõimunud ajakirjanikeks.

Nüüd me jõuame nii-öelda mõiste "süvariik" juurde. Ma tean, millest ma räägin. Teatud informatsiooni puhul on vaja, et see jõuaks ajakirjandusse, jõuaks usaldusliku kanali kaudu, ja eriti veel nendel puhkudel, kui pole lootust, et see asi kuigi kaugele jõuab. Sest meediapeks on isegi veel vägevam kui reaalne karistus. Pärast, kui selgub, et midagi ei olnud, võib öelda, et vabandust, jah, kusagil väiksel tagaküljel mingi väike vabandus.

Mismoodi seda tehakse? Loomulikult ei tehta seda ainult nii, et keegi annab kusagil üle mingi dokumendi või failid. Antakse ka jalutades kusagil Tallinna kesklinna ümbritsevas pargis jne. Oluline on see, aastate jooksul ma olen jälginud seda, et see ei ole sugugi kogu informatsioon, mis on, vaid see on poliitiliselt suhteliselt kallutatud, on läinud ühte väravasse või poliitiliselt väga sarnasesse, sinna, mille kohta millegipärast arvatakse, et seal on kurjategijad koos, kuigi samas kõik poliitilised jõud – ma räägin praegu poliitilisest seltskonnast – tegutsevad ühes ja sarnases aegruumis. Kõikidel erakondadel on ühesugune rahastamine ja seadusandja on üks. Aga millegipärast mõningate vastu on huvi väga suur ja mõne erakonna vastu praktiliselt huvi ei ole, kuigi nad tegutsevad samamoodi ja on ka tegutsenud. Nii et selle peale võiks mõelda.

Loomulikult, üsna palju läheb aega selleks, nagu uurivad ajakirjanikud ütlevad, et kõrvu peita. Kõrvu peita, te kuulsite õigesti. Näiteks ei oleks võimalik öelda, kust see lekkis, et sa oled seda dokumenti näinud. Mõnikord on kasulik muuta dokumendi mingeid numbreid või mingeid muid asju, seda selleks, et peita kõrvu ja seda, kust see info on saadud.

Nagu Raimond siin suhtekorraldajana ütles ja uuriva ajakirjanikuna võin mina öelda, et selle koha pealt tal vale jutt ei ole. Nii on see olnud üsna pikka aega. Sellega muidugi ei saa nõustuda. Mind on alati häirinud, kuidas teatud informatsiooni nende kohta, kes väidetavalt ei ole poliitiliselt parketikõlblikud, levitatakse ja tehakse järeldusi. Kui nüüd tulla tagasi selle ...

Peeter, kas sul on vaja lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kaks minutit lisaaega. 

Kui tulla tagasi selle juurde, et Tarmo Vahterile ja Sulev Vedlerile lõi kohtunik ootamatult kirve selga – piltlikult öeldes, vabandust! –, siis mulle tundub, et siin oli mingisugune tööõnnetus. Need kanalid, mis on kaua aega töötanud, ja äkki üks isepäine kohtunik – ma ei tea, kas ta on puhkuselt tagasi tulnud – astus sellise sammu.

Igal juhul on mõtteid minul vähemalt üsna palju. Ma võin öelda veel niipalju, et kunagi, kui ma olin Maalehe peatoimetaja, siis me olime, nii uskumatu kui see tundub, prokuratuuriga nii-öelda sõprusasutused, pidasime ühiseid pidusid, käisime koos. See ei olnud sugugi mitte eelmisel sajandil. Aitäh! 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõned kommentaarid täna kõlanud ministri vastuste ja siinse arutelu põhjal.

Kui vaadata seda meediakajastust alates 4. maist, siis näeme, et ka minister Lauri esimene reaktsioon oli stiilis, et ühe eluala inimesed ei saa olla väljaspool regulatsiooni. Selle puhul mina mõtlesin, et võib-olla on tegemist ebaõnnestunud väljaütlemisega, aga me kuulsime seda siin saalis uuesti, et tõesti, kõiki võib hageda ja ei saa tekitada erandlikke gruppe. Sellega saab ainult nõus olla. Sellega, et mina kaeban kohtusse, ma ei tea, Tarmo Vahteri või Sulev Vedleri, kui nad on mulle võlgu jäänud või kui ma arvan, et nad on mind laimanud – kahtlemata, meil ei ole puutumatuid, meil on õigusriik. Aga praegu me räägime ajakirjanikest, kes tegid oma tööd.

Vaatamata sellele, et siin arutelus väga vähe puudutati konkreetset juhtumit, ma ikkagi rõhutan üle, et ajakirjanike enda kinnitusel pärines info suuresti avalikest allikatest, oli tõene ja nad ei ole näinud kahtlustuse täisteksti. Ehk saada isiklik trahv olukorras, kus tegelikult ei toimunud seda suurt lekitamist või ei olnud mingisugust siin kirjeldatud, ma ei tea, sõelana lekkivat prokuratuuri – see on seda arusaamatum. Nii et minu meelest ei saa konkreetse juhtumi asjaoludest kuidagi üle ega ümber.

Aga kui üldisemalt vaadata, siis teine aspekt siin aruteludes oli soov kontrollida või karmistada või karistada. Ma saan muidugi aru, et teatud olukordades oleks vaja kontrollida, kes mida ja millal avalikustab. Kui on olnud isiklikke negatiivseid kokkupuuteid ajakirjandusega, siis tundub, et neid raame on kahtlemata vaja kuidagi rangemaks muuta. Minister on ajakirjandusele varem, ka näiteks 12. mail öelnud ja on siin saalis korranud, et lekitajad on vaja leida, on vaja karistada neid, mitte info avalikustajaid, vaid lekitajaid, et lekitamist oleks võimalikult vähe. Taas, kahtlemata on olukordi, kus nii nagu § 214 sätestab, on inimesi, kes info lekitamisega rikuvad seadust. Seal ei olegi mitte midagi muud teha, muidugi tuleb neid karistada. Aga lekitamine ei saa olla igasuguse info vahetamine osapoolte vahel. Seda, et avalikkusel on huvi, näiteks ka rahapesujuhtumi vastu, ei saa eitada. Raimond rääkis siin küll rahvusvahelist huvi pakkunud juhtumist, aga ka siin majas, õiguskomisjonis, on meil rikkumisest teavitaja kaitse seadus. Seda, et erinevate õigusrikkumiste kohta, eetiliste piiride rikkumise kohta saabub info sisemistelt osapooltelt kas ajakirjandusele või uurimisorganitele, tegelikult ju juhtub. See on mõnes olukorras vajalik. Me ei taha kuidagi pealekaebamise või lekitamise sildiga kogu tegevust, kus üks osapool avalikustab infot, mis ei ole teistele teada või mis ei ole laialdaselt teada, me ei taha seda tüüpi tegevust ju kuidagi kaotada, piirata ega karistada. Neid aspekte on erinevaid. Jah, on olukordi, kus tegemist on seadusrikkumisega, aga neid on üksikuid. Enamasti see ju nii ei ole.

Selle asemel, et karmistada regulatsioone, on võimalik – nagu ma tõin ka sissejuhatavas sõnavõtus näite lobitegevuse, majanduslike huvide deklareerimise kohta – rakendada tervet mõistust, osapoolte koostööd. Ka minister mainis seda, et on kokkuleppeid, et avalikustage paari päeva pärast. Tegelikult on see ainus viis saavutada selline mõistlik, sujuv, ma ei tea, avalikkuse huvides toimuv tegutsemine.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaaega.

Ei ole võimalik regulatsiooniga täpselt paika panna, kes mida kellele millal näidata ja avalikustada tohib ja kuidas huvisid deklareerida või kokkupuudetest teada anda. Regulatsiooniga, karmima regulatsiooniga me sellele tuumale pihta ei saa. Tegelikult on küsimus igasuguses professionaalses tegutsemises, eetilises tegutsemises.

Toon veel ühe paralleeli, kuna see maailm on meil nii keeruline. Varem tõesti näiteks arst ravis patsienti, oli üks arst ja oli üks patsient ja tehti otsused, ja kui arst tegi vea, siis arst tegi vea. Praegu on meditsiinis, kui me räägime ka ravivigadest, juhtumid keerulised. Multimorbiidsed, erinevate haigustega patsiendid, kes käivad mitme eriarsti juures, kellele tehtud protseduurid on keerulised, osalevad arstid, õed, hooldajad ja veel mitmed osapooled – ka sellisel juhul on vastutuse panek keeruline, tegelikult vastutab ravitulemuse eest kogu meeskond ja sageli organisatsioon, kus nad töötavad.

Täpselt samamoodi võib öelda ajakirjanduse kohta. Võib-olla kunagi olid meil sellised ajakirjanduse üksikhundid, kes üksi uurisid ja tegutsesid, pimeduse varjus kogusid lekkivaid dokumente kuhugi, siis ise otsustasid avaldamise ja ise avaldasid. Aga praegu me räägime ikkagi toimetusest, planeeritud tööst ja ühisotsustest, sellest, et infot näevad enne avalikustamist väga paljud inimesed toimetuses. Siin ei saa olla tegemist ühe inimese otsustuse ja vastutusega. Samamoodi me räägime meediaorganisatsioonist, tööandjast, kes paneb paika need sisemised reeglid, selle, milline on sisemine töökord ja vastutuse jagunemine, selle, kuidas tasakaalu otsida ja kus ajakirjanduseetika piirid lähevad. Siin me samamoodi räägime praegu ju toimetustest või meediaväljaannetest, nende rollist ja vastutusest.

Nii et ma arvan, et praegu võiks küll karmimale regulatsioonile leida alternatiive. Tore, kui saab selgeks, et § 214 ei käi ajakirjanike kohta ja seda saab rakendada ainult menetlusega kuidagi seotud olnud osapoolte suhtes, kes peavad avalikustamiseks prokuratuuri nõusolekut küsima. Aga ajakirjandusvabadus, isegi kui see on poliitikutele või prokuratuurile ebamugav, see, mida ja millal avalikustatakse – me peame nägema seda väärtust demokraatia jaoks laiemalt ja me peame lähtuma oma tegutsemises, puudutab see siis regulatsioone, kommentaare ajakirjandusele või midagi muud, sellest, mis on ülimuslik või mis on põhimõtteliselt kõige olulisem, mitte sellest, mis meile meeldib või ei meeldi, (Juhataja helistab kella.) ja kuidas regulatiivse karmistamisega oleks võimalik olukorda lahendada, saamata aru, et see võimalus on ainult teoreetiline ...

Aeg, Riina!

... ja praktilises elus on keeruliste juhtumite puhul väga vähe võimalik näha, et see midagi paremaks muudaks. Aitäh!

Nüüd on läbirääkimised ka läbi. (Hääl saalist.) Kas minister soovib? Vabandust, jaa, ministril on ka õigus. Minister saab ainult viis minutit, ma ei saa juurde ...

Aitäh! Ma väga lühidalt täpsustan paari asja. Infolekitus, kui inimene saab teada millestki, mida tehakse valesti, kui on kuritegu või midagi sellist, on üks asi ja selle jaoks on tõesti nii-öelda vilepuhujate eelnõu kasulik ja vajalik. Teine asi on see, kui lekitatakse uurimisandmeid, mis halvendab õigusemõistmist, uurimist jne. Need ei ole üks ja sama asi, nii et tuleb vahet teha. Teine asi, tõsiasi on see, et jah, Riigikogu liige on kaitstud siin saalis, aga mitte siit saalist väljas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde. See on keskkonnaministri 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest (sh "Kliimapoliitika põhialuste aastani 2050" elluviimisest). Ettekandja on keskkonnaminister Erki Savisaar, kelle palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli. Niikaua, kui ta tuleb, lühidalt tutvustan korda. Ministri ettekanne on kuni 30 minutit, seejärel on küsimused. Vaat kus huvitav asi: kaks suulist küsimust on võimalik esitada. Läbirääkimised on fraktsioonide esindajatele ja arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Härra minister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teame kõik, millises keerulises olukorras on täna Eesti ja kogu maailm. Meid on viimastel aastatel tabanud tõeline kriiside kaskaad, alustades loodetust oluliselt kauem kestnud koroonapandeemiast, mille tuules tabas meid energiakriis, ja tänaseks on drastiliselt muutunud julgeolekuolukord kogu Euroopas. Kõik see mõjutab oluliselt majandust ning ka meie tegemisi, kuid kriisidele vaatamata ei saa me jätta kõrvale oma igapäevaseid kohustusi. Vastupidi.

Samas ei saa me väita, et kriiside esinemine on oma olemuselt kuidagi ootamatu või et me ei osanud neid ette näha. Tegelikult on meil just selliste olukordade tarvis olnud tagataskus isegi lahendus olemas. Seda juba 1987. aastast, mil neli meest, Edgar Savisaar, Siim Kallas, Tiit Made ja Mikk Titma, tegid isemajandava Eesti ettepaneku.

Selle lahenduse suunas oleme liikunud 35 aastat, kuid vaatamata pikale hoovõtule ei ole Eesti siiski oma eesmärki saavutanud. Täna ei ole hetk, mil analüüsida, miks see kõik nii on läinud, kuid juhin tähelepanu, et täpselt neidsamu isemajandava Eesti ideid kannab ka rohepööre. Kuid seda olulise täiendusega: me peame saavutama iseseisvuse ja sõltumatuse keskkonnahoidlikult, liikudes jõuliselt kliimaneutraalsuse suunas. Rohepöördega lahendame just neid kriise, mis on saanud meie igapäevaelu varjutavateks kaaslasteks.

Rohepöörde olemuse lahtimõtestamisel on viimasel ajal käinud vilgas toimetamine, kuid selmet peensusteni definitsioone lihvida, peaksime oma energia suunama asja sisule. Rohepööre ei ole ideeliselt uus algatus, mille tulemusel hakkame kogu Eestis tegema hoopis teisi asju ja sootuks teistmoodi kui seni. Rohepööre seisneb hoopis selles, et seni tasa ja targu tehtule tuleb tempot, või kui soovite, pöördeid juurde panna ning saavutada täielik energeetiline sõltumatus võimalikult kiiresti.

Sealjuures tuleb arvestada, et me ei alusta puhtalt lehelt. Oleme juba mitmed head algatused töösse pannud ning rohelepe seab suunised, eesmärgid ja raamistiku, millega arvestada tuleb. Kuid samal ajal tuleb fookust hoida ja jõuda kokkulepeteni, arutades rahakoti ümber.

Me oleme vastu võtnud Eesti kliimapoliitika põhialused ja saan öelda, et seni on need oma eesmärki täitnud. Eesti koguheide on vähenenud 35% võrreldes 2017. aasta tasemega. Võrreldes 1990. aastaga oleme vähendanud kasvuhoonegaaside heitkoguseid 65%, sealhulgas arvestades  LULUCF‑i sektorit. Ilma LULUCF‑i sektorit arvestamata on heitkoguste vähenemine olnud 71%. Mitmes kasvuhoonegaaside märkimisväärse heite sektoris, nagu energeetika, transpordi ning tööstustoodete sektor, on heitkoguse tulevikuprognoosid paranenud.

"Eesti 2035" strateegia seab ambitsiooniks kasvuhoonegaaside heitkoguse 85% vähendamise aastaks 2035 võrrelduna 1990. aastaga ning 2050. aastaks on Eesti võtnud endale eesmärgiks saada kliimaneutraalseks. Need ambitsioonid on oluliselt kõrgemad kui 2017. aastal kliimapoliitika põhialustes kokkulepitud eesmärgid. Seega tervitan Riigikogu keskkonnakomisjoni eelnõu, millega viiakse kliimapoliitika põhialuste dokument kooskõlla "Eesti 2035" strateegiaga.

On selge, et rohepöörde raskuskese on seni olnud energeetikasektoris, kuid tulemuse nimel peavad panustama kõik. Keskkonnahoidlikust energeetikasektorist sõltub meie kõigi tulevik, heaolu ja turvalisus. Energeetikast rääkides ei tohi elektri ja kütuse kõrval unustada ka toidutootmist ning toidujulgeolekut. Peame ühiselt tagama energiajulgeoleku ja energeetika sõltumatuse välismõjudest. Siin on kesksel kohal tasakaalus ja mitmekesine energiaportfell. Vesinik, tuule‑ ja päikeseenergia, biogaas ja biometaan, jäätmekütus, aga ka tuumaenergia – neid kõiki arukalt kombineerides tuleb kokku panna Eestile vajalik energiaportfell, mis on võimalikult ohutu nii keskkonnale kui ka inimestele.

Põlevkivist toodame energiat niikaua, kuni oleme leidnud energiajulgeolekut ja varustuskindlust pakkuvad juhitavad alternatiivid ning ka keskkonnasäästlikud lahendused sageduse hoidmiseks elektrivõrgus. Eeskätt tuumaenergia puhul on oluline kaardistada ja läbi kaaluda võimalike riskidega kaasnev ning seda ka inimestele selgitada. Selleks vean eest tuumaenergeetika töörühma, mis järgmise aasta lõpuks selgitab välja, mida toob endaga kaasa tuumajaama ehitamine Eestisse. Seejärel saab teha kaalutletud ettepaneku Vabariigi Valitsus, kuid loomulikult, head Riigikogu liikmed, lõplik otsus on teie teha.

Uute võimalike ohtude maandamise kõrval tuleb inimeste usalduse tagamiseks näidata, et suudame hakkama saada ka juba olemasolevate probleemidega. Näiteks tuleb püsivalt ja turvaliselt hallata Nõukogude aja tuumapärandit nii Sillamäel kui ka Paldiskis. 

Viimane näide on vaid üks paljude seast, mis ilmestab, et Eesti inimene ongi rohepöörde kese, kellega peame eeskätt arvestama. Igas valdkonnas peame tagama, et meie inimestel oleks tulevikus hea elada. Samas peame kindlustama, et ka täna saaksid inimesed oma kodu rajada ning tööd teha igas Eestimaa paigas ning sealjuures tunda end hästi ning turvaliselt. Sama mõtet kannab endas ka töö, mida oleme keskkonna valdkonnas teinud Eesti looduse ja elurikkuse kaitseks.

Tasakaalu leidmine elurikkuse hoidmise ja keskkonnakasutuse vahel ei ole lihtne, kuid üha enam teadvustab ühiskond, et elurikkuse kaoga kaasneb hävitav mõju nii loodusele, inimese tervisele kui ka majandusele. Elurikkuse hoidmine ei ole vaid keskkonnaküsimus. Juba suur loodusteadlane ja füüsik Einstein on öelnud, et kui kaovad mesilased, jääb inimkonnal elada veel vaid neli aastat.

Samas, maailm meie ümber muutub, muutub kliima, millega paratamatult kaasnevad muutused elustikus. Peame looduskaitses läbi mõtlema, kuidas uute oludega kohaneda, ning otsustama, millega tegeleme, mida ja keda kaitseme ja kus tuleb leppida, et teatud muutused on eluringi osa. Looduse kaitsmine seab meie muule tegevusele piirid. Aga kusagil jookseb ka looduse kaitsmisel mõistlikkuse piir. Me ei suuda peatada looduse loomulikku evolutsiooni ning selles suunas püüdlemine ei ole kindlasti mõistlik.

Näiteks hiljuti valitsusele tutvustatud rohepöörde raportis tõstatus teema, et looduskaitsepiirangud on takistuseks taastuvenergia arengule, keskkonnamõjude hindamine ning erinevad keskkonnauuringud aeglustavad protsesse. Ka siin on oluline leida tasakaalupunkt, et täita mõlemad eesmärgid. Taastuvenergia arendamine on äärmiselt oluline ning peame leidma võimalused, kuidas seda teha keskkonnasäästlikult. Pean õigeks keskkonnamõju hindamise regulatsiooni lihtsustamist ning menetluste kiirendamist. Oleme selle juba töösse võtnud.

Igal tegevusel ja ka tegevusetusel on mõju. Seega ei maksa keskkonnamõjude hinnangutest otsida kinnitust, et mõju ei ole. Samuti ei ole need hinnangud mõeldud selleks, et leida ettekäändeid, miks midagi teha ei saa. Nende hinnangute eesmärk on kaardistada mõju ja pakkuda lahendus, milline mõju on aktsepteeritav ning mis on kompenseeritav.

Mida ja kui palju teha või mitte teha, need mõttevahetused ja arvamuste paljusus on tugevalt esile kerkinud metsanduse ja keskkonnavaldkonna arengukavade koostamise käigus. Kuid neid arutelusid pidades ei saa me läbi rahast rääkimata. Näiteks klassikaliste keskkonnakaitseliste tegevuste rahakott jääb aina õhemaks. Euroopa Liidu toetusi sellisteks tegevusteks enam ei anta. Keskkonnatasude kogumaht väheneb ja sõltumata saastaja-maksab-printsiibist, eraldatakse vaid pool keskkonnatasudest keskkonnategevusteks. Nii leiamegi end tõsise rahamure eest. Peame otsustama, kas on odavam tegeleda ennetamisega või tagajärgede likvideerimisega. See aga ei tähenda, et peaksime üles ehitama süsteemi, mida me ei jaksa üleval pidada või mis muutub asjaks iseeneses. See põhimõte kehtib nii looduskaitses kui ka näiteks veemajanduskavade elluviimisel.

Mainisin eelnevalt Euroopa Liidu toetuste suurt rolli keskkonnakaitseliste tegevuste rahastamisel. Kõige valusamalt on liidu toetuste lõppemine tabanud omavalitsusi ja nende vee-ettevõtteid. Ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni valdkonna arendamiseks on viimasel kahel kümnendil investeeritud üle miljardi euro. Suur osa sellest rahast on tulnud välistoetustest. Selle tulemusel on joogi‑ ja reovee taristu väga paljudes Eesti piirkondades heas korras ning veeteenus inimestele taskukohane. Paraku suudavad Eestis toetusteta majandada vaid kolm-neli vee-ettevõtet, kes teenindavad suuremaid linnu. Kuid kokku on Eestis vee-ettevõtteid ligi 150. Seega on minu üks kindel siht regionaalsete vee-ettevõtete edendamine. Jätkuvalt jääb üles vajadus toetada väiksemaid piirkondi, milleks on vaja teha poliitilisi kokkuleppeid, et tagada sektori rahastamine. Kui tahame, et veeteenus oleks kestlik ja kättesaadav mõistliku hinnaga ka 10 või 20 aasta pärast, siis peame just praegu otsused vastu võtma.

Vesistel teemadel jätkates tuleb tõdeda, et Eesti mereala ja paljud siseveekogud on toitainete tõttu eutrofeerumas ja halvas seisundis. Enamus, circa kolm neljandikku Eestist pärit üldlämmastiku‑ ja üldfosforikoormusest Läänemeres pärineb põllumajandusest. Omavahel on justkui vastuolus kaks eluks hädavajalikku valdkonda: elanikkonna toiduga kindlustamine ja puhas vesi. Kuna me vajame eluks mõlemat, siis peame jõuliselt liikuma selles suunas, et toidutootmine oleks minimaalse keskkonnamõjuga. Hea meel on tõdeda, et uus ühine põllumajanduspoliitika arvestab oluliselt rohkem veekaitseliste meetmete vajadusega kui varasemad, hõlmates asukohaspetsiifilisi pinna‑ ja põhjavee kaitse toetusmeetmeid ja panustades seeläbi samuti "Eesti 2035" veekaitseliste sihtide täitmisesse.

Mõistan täie tõsidusega hukka sõja Ukrainas, kuid olukorda analüüsides võib eeldada, et sõda avaldab veekeskkonna seisundile positiivset mõju. Oleme kõik kuulnud mineraalväetiste hinna vähemalt viiekordsest tõusust, mis toob paratamatult kaasa põllumeeste täiendavad pingutused, et väetamist toitainete kaudu minimeerida, sealhulgas väärtustades veelgi enam sõnnikut ja otsides alternatiive. Ma loodan väga, et need otsingud viivad keskkonnasäästlike alternatiivideni, nagu näiteks tuhk või putukakasvatuse jäägid.

Suur reostuskoormus maismaalt piirab paraku uusi arendustegevusi merel. Kalakasvatuste rajamine merre lisab sinna samuti fosforit ja lämmastikku, ent kuna seda on meres juba niigi palju, pole kalakasvatuse arendamiseks piisavalt võimalusi. Seega, kui me tahame merel tegelda uute majandustegevustega, peame maismaal kas tegelema nendega pisut vähem või senisest veelgi puhtamalt.

Näen merel aset leidvates tegevustes lähiaastatel suurt kasvupotentsiaali. On tekkinud uued tehnoloogiad, mis seda võimaldavad, ja merel on rohkelt ruumi. Inimesed tahavad mere ääres elada ning selleks on vaja, et meri oleks puhas ja mere ääres elavatel inimestel oleks tööd. Vesiviljelus on üks selline valdkond, mis meretuulikute arendamise kõrval sinimajanduse sektorit järgnevatel aastatel veab. See hõlmab endas nii kalade kasvatamist kui ka näiteks karpide ja vetikate kasvatamist meres. Sinimajanduse potentsiaal pole vaid majanduslik, vetikate ja karpide kasvatamine aitab meres toitaineid kokku koguda ja neid sealt ka välja võtta. Majanduslikult ei pruugi merealal vetikate ja karpide kasvatamisel olla Eestil eelist teiste Läänemere riikide ees, ent see on kahtlemata tegevus, mis aitab merd puhtana hoida. Et karbi‑ ja vetikakasvatus tekiks, on vaja vastav majandusharu, alates toorme kasvatamisest lõpptoodete väärindamiseni, üles ehitada. Pole ju mõtet kasvatada vetikaid ja karpe, kui me nendega midagi peale hakata ei oska.

Arvestades Läänemere soolasust ja kliimat, on selge, et see meri ei ole paljudele mereorganismidele sobiv. Kindlasti tasub lisaks avamere vesiviljelusele mõelda uuenduslikele lahendustele ka maismaal, olgu selleks kas või krevettide kasvatamine näiteks Värska vees.

Jätkan valdkonnaga, kus kogu ahela läbimõtestamine algusest lõpuni on niisama tähtis – jäätmed. Jäätmemaastikul on lähiaastail kätte jõudmas mitmed olulised verstapostid. Selge on see, et üksnes keskvalitsuse tasandil me seatud eesmärke ei saavuta. Ringlussevõtu eesmärkide täitmisel on kandev roll omavalitsustel ja järgnevatel aastatel peab kohalike omavalitsuste panus oluliselt suurenema. Tuleb veelgi sihipärasemalt arendada jäätmete liigiti kogumise süsteeme ja võimalusi, kuid võtta teravalt fookusesse ka piirkondlikud sorteerimis‑ ja ringlussevõtulahendused.

Samuti on oluline, et meil kogutud materjalid väärindataks Eestis kohapeal. Juba aastaid toimunud pakendikogumisele ei järgne piisavas mahus kohapeal ja kohapealse tööjõuga sorteerimist ja töötlemist. Igal aastal saadetakse meilt välismaale töötlemisse umbes 20 000 tonni plasti, mistõttu liigub nii töö kui ka materjal kodumaalt välja ja lisandväärtus jääb Eestis loomata.

Hiljemalt järgmise aasta lõpust peavad toidujäätmed olema kõikjal eraldi kogutud või kohapeal kompostitud. Paraku liigume selle eesmärgi suunas liiga aeglases tempos. Eesmärgi saavutajaks on igaüks meist, ka teie siin saalis, ja tegevuse korraldajaks on kohalik omavalitsus.

Püüame Keskkonnaministeeriumis igakülgset koostööd teha, et väljakutsed jäätmemajanduses leiaksid innovaatilised ja toimivad lahendused. Biojäätmeid kasutatakse vaid komposti tootmiseks, aga neis on ka suur energeetiline potentsiaal. Näiteks on Maardusse rajamisel biojäätmete anaeroobse käitlemise biogaasitehas, mis suudab eeldatavasti käidelda kuni 20 000 tonni biojäätmeid aastas. Selline tehas looks eeldused, et meil tekib piisav võimsus Tallinna köögi‑ ja sööklajäätmete ringlussevõtuks. Põllumajanduse jääkide ja toidujäätmete üheskoos kääritamisel tekkiva biogaasiga saavad sõita nii bussid kui ka traktorid ning gaasitootmisest ülejäävat biomassi saab kasutada põldudel väetisena. Eesti ei piirdu siiski Tallinnaga ja me peame leidma innovaatilisi lahendusi kõikjal Eestis.

Soovin, et jõuaksime igas vanuserühmas arusaamiseni, et toidujäätmete koht ei ole olmeprügi hulgas, vaid sellest saab teha väärtuslikku komposti, biogaasi või midagi kolmandat. Tuleb tõdeda, et Eesti ei ole selles valdkonnas teerajajaks ning arenenud riikidele järelejõudmiseks on mõistlik jäätmemajanduses ja rohepöördes ära kasutada teiste Euroopa Liidu riikide saavutatud edulugusid, mitte proovida olla kõiges jaantatikalikult leiutajad.

Olen omajagu tähelepanu pööranud erinevatele keskkonna valdkonna sisu küsimustele, kuid soovin välja tuua veel ühe neid kõiki ja tegelikult kõiki sektoreid ühendava temaatika. Nimelt, kvaliteetsed keskkonnaandmed, mille põhjal on üldse võimalik anda hinnangut, kuidas üks või teine tegevus või valitud suund keskkonda mõjutab.

Ülemaailmsete kriiside ja katastroofide kiireks ning sihipäraseks ohjeldamiseks on vaja andmeid. Kvaliteetsed ja kättesaadavad keskkonnaandmed on nii kliimamuutuste juhtimisel, saaste vähendamisel kui ka elurikkuse kaitsmisel ning ringmajanduse edendamisel võtmetähtsusega.

Eesti on maailmas esirinnas digilahenduste arendamises, kuid see ei tähenda, et võiksime loorberitele puhkama jääda. Kavandame lähiaastatel märkimisväärseid investeeringuid, et tagada rohepöörde alusandmestiku ja teiste keskkonnaandmete kättesaadavus avaandmetena. Euroopa avaandmete majandusliku mõju uuring hindas eelmisel aastal, et keskkonnaandmete rakendamise mõju on samaväärne tervishoiu ning finantssektori andmete kasutamise mõjuga.

Siinkohal ei saa alahinnata globaalse koostöö väärtust, mis on ka üks põhjus, miks Eesti käivitas käesoleva aasta märtsikuus koostöös ÜRO Keskkonnaprogrammiga globaalse keskkonnaandmete alliansi DEAL ehk Data for the Environment Alliance. Allianss aitab koostöös ÜRO‑ga kujundada globaalset keskkonnaandmete poliitikat ja töötab selle nimel, et keskkonnaandmed oleksid kvaliteetsed ja kättesaadavad. Tänu DEAL‑ile on Eestil võimalus jagada meie parimaid praktikaid andmete ja digilahenduste vallas ning edendada äri‑ ja kliimadiplomaatiat.

Rahvusvahelise koostöö ja partnerluse taustal ei saa me unarusse jätta siseriiklikku koostööd. Lähiaastatel on keskkonna valdkonna peamine fookus küsimusel, kuidas rohepöördele hoogu juurde anda. Selle küsimuse lahendame tihedas koostöös Riigikogu, teiste ministeeriumide, huvigruppide, partnerite ja kodanikega. Ühiselt tuleb lahendada sisulised küsimused, töötada välja finantsmehhanismid ning toetada ja rakendada uusi tehnoloogiaid. Ükski poliitikavaldkond üksinda ei saa vastutada kõigi "Eesti 2035" raames kokkulepitud eesmärkide täitmise eest. Peame kõik igasse eesmärki panustama. Peame väljuma arengukavade ja uuringute ning hindamiste virvarrist ning asuma reaalsete tegude juurde.

Rohepööret tehakse inimeste jaoks ja seda teevad inimesed. Keskkonnaministeeriumi viimase paari aasta üheks suurimaks väljakutseks on olnud valdkonnaekspertide ja heade spetsialistide hoidmine. Keskkonna‑ ja kliimateemad on peavoolustunud ning märgiliselt on kasvanud nõudlus selle valdkonna inimressursi järele. Üha keerulisemaks muutub kogenud ja laialdase ekspertiisiga inimeste hoidmine, kui ressursse nende motiveerimiseks napib. Samas, need teemad tähtsustuvad ning eeldatakse üha kiiremat kohanemist ning valdkonnas orienteerumist. Keskkonnaministeerium on rohepöörde elluviimisel selgelt pudelikaelaks, kuna napib inimesi planeeringute, lubade, mõjuhindamiste ning järjest kasvava seaduste ja direktiivide hulga menetlemiseks.

Kokkuvõtteks. Aasta alguses toimunud ÜRO viiendal keskkonnaassambleel lepiti Eesti eestvedamisel kokku põhimõttes, et puhas keskkond on inimõigus ehk see on miski, mida igaüks võib õigustatult eeldada. Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike sammude puhul peame kõik tunnistama, et kui täna ebamugavana näivaid valikuid ja mahukaid investeeringuid ei tehta, võib homme valikuid olla oluliselt vähem ja tulevaste põlvkondade kanda jäävad kulud saavad olema palju kõrgemad. Rohepööre on meie lahendus ja võimalus konkurentsivõime tõstmiseks. Kliimamuutustele vastupanuvõimet suurendavad meetmed toovad kaasa uued töökohad, suurendavad energiajulgeolekut ja loovad meile kõigile parema elukeskkonna, pakkudes majanduslikku kindlust. Keskkonnahoidlikud tooted ja teenused saavad lähitulevikus kindlasti olema eelisseisus nii nõudluse kui ka investeerimisvõimaluste võtmes. Seega küsime endalt, kas soovime olla ostjad või need, kes turupotentsiaali ära kasutavad.

Lõpetuseks pöördun tagasi oma sõnavõtu alguses kõlanud pika hoovõtu mõtte juurde. Oleme keskkonnaeesmärkide täitmisel kõik omajagu trenni teinud, treenereid vahetanud, sammu mõõtnud ja hoogu kogunud. Aga nagu kaugushüppeski, läheb jooksutempo enne äratõuget üha kiiremaks. Ainult nii saab hüpe piisavalt pikk ning sooritus medali vääriline. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh selle ilusa spordikujundiga lõpetamast! Läheme küsimuste juurde. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, esimees! Austatud ettekandja! Tegelikult on läinud nii, et oleme tupikusse sattunud. Andmed on laual. Meil on Euroopa kõige suurem inflatsioon, eurotsooni kõige suurem inflatsioon. Energeetilise iseseisvuse asemel oleks meil tuled juba vilkunud, kui eelmise valitsuse ajal ei oleks 1000 megavatti varuks hoitud. Selle tõttu hakati ostma ka Soome kaudu Venemaa elektrit. Eeldatavasti on sellel nüüd lõpp. Aga sellegipoolest on see ummikseis. Kümme aastat ei ole tuulikuparke ehitatud. Milles te väljapääsu näete? Kõigepealt peaks mõtlema sellele, et me ei peaks iga kvartal siin paarisajast või 300‑eurost abipaketti tegema, et inimesed suudaksid arved ära maksta. See on ju tupik.

(Ohkab.) Aitäh! No mis ma oskan sulle öelda? Kas me alustame sellest, et see on aastakümnetepikkune tegemata töö, või et tegemist on olukorraga, kus me lõpuks mõistame, et see, mis on toonud meid siia, ei vii meid enam edasi? Loomulikult, me peame rohepööret tegema niimoodi, et meie inimesed ei jää hätta, ei jää maha, kõik on kaasas, kõik saavad hakkama. Aga need analüüsid, mida me oleme teinud aastakümneid, ka need vaidlused, mida on peetud aastakümneid, olgu need siis tuulikute üle või mingite teiste arenduste üle, on loonud olukorra, kus meil keskkonnasäästlikud alternatiivid energeetikas puuduvad või ei ole piisavalt suured.

Ka teistes valdkondades ei ole arendustegevusega piisavalt tegeldud. Me oleme kuidagi uinunud olnud või lootnud, et miski maailmas kunagi ei muutu. Täna on selge, et riikidest saavad olema edukad need, kes uue olukorraga kohanevad, kellel on võimalus tagada oma inimestele kogu energia, mida inimesed vajavad, olgu selleks siis elekter, soojus või toit. Arvestades globaalset olukorda peab Eesti igal juhul kõike seda suutma teha oma ressurssidega. Me peame leidma lahenduse, kus me oleme energeetiliselt täiesti sõltumatud, suutes tagada oma inimeste põhivajadused.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõsi on see, et kaugushüppes tagab õige tempo selle, et saab tabada pakku, et hüpe ära mõõdetaks.

Mina oma küsimusega tulen bioressursside teema juurde ja bioenergia on see konkreetne fookus. Kas silmas pidades metsanduspoliitikat ja kogu seda viimase aja diskussiooni ühtpidi raiemahtude üle, teistpidi selle üle, et kohalik ressurss on see, mida tulebki väärindada ja millest tuleks toota, on väheväärtusliku puidu osas see plaan metsanduse arengukava kontekstis meil selgeks räägitud? Kas muutunud energiaoludes on teie hinnangul ka mingisuguseid põhimõttelisi hinnanguid ümber vaadatud või kas seda selles valdkonnas tehakse?

Kui me metsandusest räägime, siis ütleme, et metsanduses põrkuvad väga erinevad huvigrupid ja huvid. Ühest küljest on meil siin jah majanduslikud küsimused, on ka see energeetiline pool, aga on ka looduskaitselised küsimused, sotsiaalsed küsimused, kultuurilised küsimused jne. Metsanduse arengukava projekt, arengukava aastani 2030, mis on mõjude hindamisel ja mis loodetavasti jõuab aasta teisel poolel siia Riigikogusse, räägib sellest, et me võiksime metsanduses liikuda ühtlase metsakasutuse poole. See sisuliselt tähendab seda, et me võiksime panna metsa kui süsiniku sidumise masina optimaalsetel pööretel tööle niimoodi, et me iga aasta võtame atmosfäärist maksimaalselt süsinikku, sidudes seda puudesse, ja teistpidi, selle väärtusliku puu toome metsast välja, pannes ta kauakestvatesse toodetesse, olgu selleks majad, mööbel või mingisugused muud sellised kauem kestvad tooted. Kahtlemata jääb sellise tegemise juures kõrvalproduktina alles ka väheväärtuslikku puitu, millest ühest küljest võiks teha puitlaastplaate, võib-olla saab seda kasutada ka näiteks keemiatööstuses, aga seda saab väga edukalt kasutada ka kütteks, mis on selgelt mõistlikum lahendus kui kogu selle puidu jätmine lihtsalt metsa, sest süsinikuheite poolest on need mõlemad võrdsed. Mõlemal juhul see süsinik atmosfääri läheb, tõsi küll, põlemisega vähe kiiremini, aga kõrvalmõjuna me saame sealt kätte sooja, mida on meil vaja külmadel talvekuudel, selleks et inimväärselt elada, ja teistpidi, saab sellega toota ka elektrit. Nii et neid mõtteid on väga palju.

Me oleme selgelt olukorras, kus meie metsad vananevad, see tähendab, nende süsiniku sidumise võime on vähenemas. Meil on circa veerand metsadest looduskaitse all, mis tähendab, et nende metsade väärtus LULUCF‑i arvestuses on nullilähedane. Kui meie metsad muidu võiksid siduda kusagil 16 miljonit tonni aastas CO₂ ekvivalenti, siis puude suremuse tõttu metsas on meil seal 4000 tonni heidet, nii et meie metsad seovad kusagil 12 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti aastas. See on ilmselgelt meile probleemiks, kui me räägime nendest ambitsioonidest, mida Euroopa Komisjon meile pakub läbirääkimiste käigus, selle "Eesmärk 55" läbirääkimiste käigus, mille järgi me peaksime kiirendama iga aasta metsa süsiniku sidumise võimet 2,5 miljonit tonni. See on, ütleme, keeruline ülesanne. Loomulikult on seal pakutud igasuguseid paindlikkusmehhanisme ja muid asju, aga sisuliselt on meil kaks võimalust selle eesmärgi saavutamiseks, kui me arvestame ka seda, et lisaks 2030. aasta eesmärgile me tahame saavutada 2050. aasta eesmärki. Kümne aasta perspektiivis võiks veel teha väikse triki, aga kui me võtame selle pikema perspektiivi, 2050, millest ka komisjon on rääkinud, siis üks võimalus on aktiivsem metsamajandamine ja teine võimalus on metsa pindala suurendamine. Me ei räägi siin mingist 10 000‑st või 100 000 hektarist, mis võiks tulla väheväärtuslike põllumaade arvel, mis ei sobi ka puisniiduks, kuid metsana võiks neil mingi väärtus olla, vaid me räägime ikkagi mingist 0,5 miljonist hektarist, mille võiks juurde panna, ehk pool põllumaad metsa alla.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma alustan ka selle väheväärtusliku puiduga. Teid kuulates tuli mulle meelde, et mõned kuud tagasi, ma arvan, ma kuulsin siit puldist, et teatud osa puidust on selline, millel ei olegi muud rakendust kui Narva kateldes põletamine. Mul tekkis kohe küsimus, et oot-oot, aga see võib kellegi elupaik olla. Mul tekkis sama tunne, kui te väitsite, et inimesed tahavad vee ääres elada ja seega peab vesi olema puhas. Ma arvan, et vesi peab olema puhas ka siis, kui inimesed ei taha vee ääres elada. Sellel on ka mingi muu väärtus ja on väga palju organisme, kes seal elavad. See oli selline, ma ei tea, instrumentaalne või väga tehnokraatlik lähenemine kõigele looduslikule, mis meid ümbritseb. Samamoodi tuleb meil süsiniku sidumise eesmärki kahtlemata täita "Eesmärk 55" raames. (Juhataja helistab kella.)

Palun küsimust!

Aga see, et metsad on optimaalne CO₂ sidumise instrument? Kas elurikkusel ja loodusel on ka mingit muud väärtust kui see, mis me rahasse ja numbritesse paneme, et nad aitavad meil Euroopa eesmärke täita?

No üldiselt on kõigil meie metsamajandajatel olemas sertifikaat, et nad majandavad oma metsa keskkonnasäästlikult ja elurikkust säilitades. Sellega minu meelest Eesti metsades probleeme ei ole. Elurikkus metsa ju jääb, ega see majandamine elurikkust sealt ära ei aja. Ka need metsad, mis meil on, on ju enamikus majandusmetsad. Meil on 1–1,5% nii-öelda ürgmetsi, kus, me tõesti nii arvame, viimase 200 aasta jooksul ei ole keegi käinud majandamas, aga kõik ülejäänud metsad on sisuliselt poollooduslikud kooslused, kus inimene on majandamas käinud, ka need metsad, mis meil on kaitse alla võetud. Nii et ma sellega ei ole kindlasti nõus, et majandustegevus metsas hävitab seal elurikkuse, kui seda teha säästlikult, nii nagu meie metsas tehakse.

Kas me peaksime mingisuguseid teisi eesmärke kokku leppima? Loomulikult, eks me püüame Euroopa tasemel saavutada ka teistsuguseid kokkuleppeid. Aga Euroopas on nägemus, et maakasutust tuleb muuta ehk süsiniku sidumine rohemassi peab aasta-aastalt suurenema, jõudes selle 311 miljoni tonnini 2030. aastal, ja seda peavad tegema kõik liikmesriigid, sõltumata sellest, mida nad on varasemalt teinud. On neid liikmesriike, kes on lihtsalt metsa järjest maha võtnud ja ei ole keskkonnasäästlikke meetmeid rakendanud. On riike, kes on seda pikalt teinud. Näiteks Eestis me alustasime ju metsastamist 80 aastat tagasi ja me oleme ilmselgelt teistsuguses olukorras kui mõni teine liikmesriik. Meie metsa vanuseline struktuur ongi teine.

Fakt on ka see, et kui me neid eesmärke ei täida, kui me nendega oleme lõpuks nõus, aga neid ei täida, siis sellel on samuti omad tagajärjed, mida Euroopa ikkagi mõõdab rahas. Rahas, mis siis jääb meil kuskil teises sektoris Eesti inimestesse investeerimata. Nii et nende läbirääkimiste käigus tuleb saavutada selline kokkulepe, mida me suudame saavutada, et see raha, mis meil kasutada on, läheks maksimaalselt Eesti inimestesse, mitte Euroopa ühisesse katlasse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Homme kella viie paiku on gaasiseaduse paranduste [tähtaeg]. Kas vastab tõele, et sina ja kolleeg Taavi Aas tahate teha järjekordse kobareelnõu, nii et Taavi paneb selle meretuuleparkide talumise tasu ja sina mingid plastivärgid sinna juurde, et tuleb selline korralik kobar? On selline plaan olemas?

Aitäh, austatud Peeter! Ei mina ega ka austatud kolleeg Taavi Aas ei ole Riigikogu liikmed. Seaduse menetluse ajal saavad ainult Riigikogu liikmed ja Riigikogu komisjonid seadustes muudatusi teha.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister Erki! Et saavutada see eesmärk aastaks 2050, süsinikuneutraalsus, siis nii nagu sa ütlesid, kõige suurem väljakutse on meie transpordisektor. Äkki sa ütleksid kolm põhilist meedet, mis aitaksid seda eesmärki täita, et me autodes [mingeid] aineid nii-öelda põletades liikuda saaksime? Mis need kolm meedet oleks, et me vähem diislit ja bensiini kasutaks?

Aitäh! Tõesti, Euroopa on valinud selle tee, et peaks diislit ja bensiini vähem tarbima. Kui ma vaatan Aasia või Ameerika poole, siis näen, et seal otsitakse ka teistsuguseid lahendusi, kuidas jõuda samasuguse tulemuseni.

Aga kokkulepitu baasil saab esiteks kasutada mõnda alternatiivset kütust, olgu selleks biogaas või olgu selleks vesinik. Ka elektriautod, mis iga kilomeetriga, mis nad liiguvad, emiteerivad vähem kui meil põhiliselt kasutuses olevad mootorid.

Teiseks, hästi oluline on muidugi autode hulga vähendamine ja siinkohal aitab kaasa hästi toimiv ühistransport. Kui me jõuame ühistranspordini, millega saab sõita siis, kui vaja, sinna, kuhu vaja, siis ei ole inimestel põhjust endale soetada nii palju isiklikke sõiduvahendeid. See vähendab süsinikuheidet juba nende sõidukite tootmise pealt ja käitluse pealt, sest need [ühis]sõidukid saavad olema märksa rohkem koormatud kui sõidukid, mis meil põhiliselt seisavad.

Nii et selles suhtes vaatame vesiniku poole, mis kindlasti annab oma olulise osa rasketranspordis – mõeldes sellele, millega võiksid sõita meie parvlaevad või rongid või miks mitte ka bussid ja raskeveokid. Vaatame ka biometaani poole, sest põllumajandusega me ikkagi jätkame, seal metaani tekib, selle võiks kinni püüda ja samamoodi ära kasutada mootorikütusena või ka sooja tootmiseks kuskil katlamajades, kui niipidi on lihtsam. Seda tekib kindlasti ka biojäätmetest. Ja siis ühistransport.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Öeldakse, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, ja see kujundlik näide kaugushüppe kohta võttis minu meelest väga hästi kokku selle seisu, kus me oleme. Selleks, et saada sealt paku pealt korraliku tulemuse juurde, mis võiksid olla need paar seadusandlikku muudatust, mida võiks minister, kui tal oleks täielik voli, vaba valik oma valdkonnas, ära teha selleks, et see hüpe ja tulemus tuleks Eesti väärilised?

Aitäh! Võib-olla see ei ole isegi mitte kaugushüpe, aga on kolmikhüpe, et tuleb lõpus teha neid hüppeid rohkem järjest, et jõuda sinna, kuhu me soovime jõuda. Aga kuigi keskkonna valdkond nagu läbib kõiki haldusalasid, siis otseselt keskkonnaministri valitsemisalas on suhteliselt vähe nendest eluvaldkondadest, millest siin sai räägitud, alustades kas või sellest energeetikapoolest. Jah, me saame seal natuke kaasa aidata mingite lubade menetlemise, mõjuhinnangutega, aga kõik muud otsused tulevad kusagilt mujalt.

Üks oluline asi, mis meil näiteks jäätmemajanduses aitaks kindlasti kiiremini eesmärkideni jõuda, oleks kohalikele omavalitsustele suuremate õiguste andmine jäätmevoogude juhtimisel. Ma ei mõtle siin seda, et nad peaksid ise selle kõigega tegelema, aga nad peavad valdama kogu seda infot ja peavad juhtima ka jäätmevoogusid, et nad jõuaksid nendeni, kes suudavad neid liigiti kogutud materjale töödelda ja uuesti kas materjalina või mingite toodetena kasutusele võtta.

Teiseks, ma ei oleks kindlasti kinni selles elektrifitseerimises, mis võib‑olla 20 aastat tagasi tundus väga äge plaan, aga täna on meil olemas ka alternatiivseid tehnoloogiaid. Mõeldes rongiliikluse peale, ma panustaksin vesinikurongidesse, mis on päriselt olemas, ei vaja infrastruktuuri ümberehitust, selle raha eest saaks neid ronge parajalt palju ja tulevikus oleksid hoolduskulud oluliselt madalamad. Loomulikult tuleks energeetikas mõelda, kuidas me saame kiiremini edasi liikuda niimoodi, et meie elektri hind ei oleks välismõjudest ja CO₂ hinnast niivõrd sõltuv.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! See, kuidas Eestile need LULUCF‑i eesmärgid said püstitatud, on ju tegelikult müstika ja vääriks täiesti omaette käsitlust. Siin tehakse Eestile selgelt liiga ja siin ei tohi küll valitsus anda sentigi järele Euroopa Liidu soovidele, need numbrid on täiesti mitteasjakohased.

Aga ma küsin hoopis klassikalise looduskaitse kohta. Meil on kahetsusväärselt ikkagi selline mentaliteet, et pigem aetakse taga kvantiteeti, mitte kvaliteeti. On selgelt ka näiteid, kus ala on võetud kaitse alla, on kaheksa aastat kaitse all olnud ja siis selgub, et terve rida eesmärke, mille jaoks ta kaitse alla võeti, on vähenenud. Ja just selle kaitseperioodi jooksul, selle kaheksa aastaga juba on vähenenud. (Juhataja helistab kella.) Kuidas me sellist jama saaksime vältida?

Aitäh! Eks siis tuleb neid konkreetseid kaasusi analüüsida. Siin võib olla mitmeid põhjusi. Ühest küljest võib olla põhjus see, et kliima lihtsalt on muutunud ja mõned liigid, mis enne meil väga hästi kasvasid, enam nii hästi ei kasva, sest meie aastaajad ei ole enam päris sellised, nagu nad olid 50 aastat tagasi. Teiseks võib olla juurde tulnud mingisuguseid võõrliike, mis on domineerivamad, võtavad eluruumi üle ja on välja tõrjunud neid liike, millega me oleme harjunud. Loomulikult võib põhjus olla ka selles, et võib-olla see liik elas hästi just sellepärast, et seal kõrval oli ka inimtegevus, mis hoidis seda keskkonda, milles talle meeldis elada, ja ta puutumata looduses ilma inimeste abita võib-olla ei saagi nii hästi hakkama. Parimaks näiteks võib-olla ongi puisniidud, mis on selgelt kooslused, mis vajavad pidevat inimese hoolitsust või karjatamist seal peal, selleks et nad säiliksid sellise elurikkusega, nagu seal oli.

Nii et põhjusi võib olla väga palju ja kindlasti tasub neid juhtumeid eraldi analüüsida. Seda ka tehakse. Ongi küsimus, kas see rangem kaitse alati täidab seda eesmärki. Püüame leida sellele vastuse.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Erki! Milline võiks olla Venemaa-Ukraina sõja mõju Euroopa looduskeskkonnale ja rohepöördele?

Aitäh, hea Leo! Nagu ma ütlesin, mulle tundub, et Eesti merele võiks sellel olla positiivne mõju, sest väetist enam Venemaalt ei tule, Ukrainast praegu ka ei tule ja Valgevenest ei tule. Väetis ei ole enam nii kättesaadav, hind on tõusnud, kogused on vähenenud ja seoses sellega reostuskoormus väheneb, mis on ju väga positiivne. Meie vesi muutub puhtamaks. Võib-olla saame siis teha midagi rohkem mere peal, näiteks arendada seal vesiviljelust. Eks see on poolnaljaga öeldud, aga olud on sellised, et tõenäoliselt selline väike positiivne mõju tuleb sellest halvast asjast, mis on juhtunud, või katastroofist, võiks öelda.

Teine oluline õppetund on energeetiline sõltumatus. See on äärmiselt oluline. Varem rääkis sellest ainult Keskerakond ja teised väga sellest ei pidanud, et niikuinii on meil head tarneahelad, küll juhtmest tuleb ja küll veokaga tuleb, ükskõik kust tuleb, aga tuleb. Nüüd on elu näidanud, nii koroonakriis kui ka sõda, et need tarneahelad on väga haprad ja nad võivad väga kergelt puruneda. Kui me oleme neist tarnetest sõltuvuses, siis meie elujärg kannatab. Nii et igal juhul me peame liikuma energeetilise sõltumatuse poole. Ma kordan veel: ma ei mõtle siin mitte ainult elektrienergiat, vaid mõtlen kõiki kütuseid ja mõtlen ka toidujulgeolekut.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Oma eelmises küsimuses ei öelnud ma midagi metsamajandamise mõju kohta elurikkusele, vaid rääkisin sellest, et te suhtute loodusesse kuidagi instrumentaalselt. Seda üllatavam oli lugeda ja kuulda teie sõnavõtust seda, et taastuvenergia arendamine peab toimuma loodust kahjustamata. Kas on inimtegevust – on see siis infrastruktuuri rajamine või energiavõrgu rajamine või midagi muud –, mis loodust ei kahjusta? Kas see ei ole natuke ulmeline eesmärk? Tegelikult see, et me suhtume loodusesse austusega ja arvestame ka looduse vajadustega või liigirikkuse säilitamise jaoks vajalike tegevustega, peaks olema elementaarne, eriti Keskkonnaministeeriumis, seda numbripoolt ma loodaks kuulda rohkem majandusministeeriumist. Aga samas realistlikult, me saame aru oma otsuste mõjudest, me võtame seda arvesse ja teeme siis tõesti (Juhataja helistab kella.) sellise optimaalse hea otsuse. Aga kuidas selle looduse mittekahjustamisega on? On sellist asja inimtegevuse puhul?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Nagu te ütlesite, peame mõistma mõjusid ja võtma neid arvesse. Ma juhiksin tähelepanu veel ühele lausele, mis ma siin kõnes ütlesin, et ka mittemidagitegemisel on mõju. Selles suhtes on mõju igal juhul. Nüüd on küsimus, milliseid mõjusid me aktsepteerime ja millistele mõjudele me püüame leida mingisuguseid kompensatsioonimeetmeid. See ongi see, mille üle me peaksime debateerima, mitte rääkima sellest, et ärme teeme üldse mitte midagi. Meil on kõike seda vaja. Meil on vaja toasooja, elektrit ja toitu ka tulevikus, me ei saa seda kõike kõrvale jätta ainult sellepärast, et me teistpidi teame, et kõik need tegevused on üsna suure negatiivse mõjuga meie keskkonnale. Peame leidma alternatiivsed võimalused, kuidas seda teha nii, et see mõju oleks minimaalne.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Põllumehed on praegu kõige suurem kivi, et jõuda kliimaneutraalsuseni. Omal ajal läks see peerumaks vett vedama, inimeste nii-öelda panus selles peerus on umbes sama suur kui veistel, aga seda kavatsust kellelgi vist ei ole. Aga see metaan ja kogu see sõnnik, mis on, mida siin pruulitakse juba biogaasiks – kui suur potentsiaal on veel kasutamata?

Aitäh! Minu meelest põllumehed mõistavad üha enam, et kõik see, mis varem lasti lihtsalt õhku, on tegelikult väärtuslik kütus ja kohati ka väetis, mida saab ära kasutada. Nad otsivad järjest enam lahendusi, kuidas seda kõike kinni püüda ja oma kasuks tööle panna, olgu see siis nende gaaside kinnipüüdmine või ka biomassi kääritamine, selleks et sealt gaas kätte saada ja pärast see aine, mis alles jääb, põllule laotatuna enam neid gaase ei eritaks ja saaks panustada ainult nende muude kasulike ainetega, mida meil on vaja taimede kasvuks.

Kas kunagi tulevikus jõutakse mingisuguste teiste lahenduste juurde nimetatud liikidega, keda sa mainisid? Mine sa tea. Linnalises keskkonnas on väga palju huvitavaid võimalusi, millest täna ei räägita, aga millele teadlased on tähelepanu juhtinud ja ka lahendusi pakkunud. Väga ägedaid lahendusi on oluliselt lihtsam teha pilvelõhkuja tüüpi elamus kui näiteks eramus. Mahud on teised ja ka võimalikud lahendused on hoopis teised.

Nii et vaatame, mida tulevik toob, aga püüame kõigepealt ära teha kõik need asjad, mille kohta me teame, et need töötavad, mille kohta teiste riikide kogemus näitab, et need töötavad, ja tehnoloogia on olemas. Siis äkki tuleb ka mõtteid, kuidas astuda järgmisi samme.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Taimed ja loomad peavad tänases seisus tõepoolest kolima selle kaheksa aasta jooksul võib-olla umbes 3,5 kilomeetrit, et säilitada oma elutingimused nendes kliimamuutuste tingimustes, millest siin juttu oli.

Aga minu küsimus on elurikkuse kohta. Tõepoolest, see läheb Eesti inimestele väidetavalt Euroopa keskmisest enam korda, et elurikkus säiliks. Et teha seda, mille kohta me teame, et see töötab, siis teadlased ütlevad, et 30% tuleks merest ja maismaast võtta kaitse alla ja seal ei või teha praktiliselt mitte midagi, mis neid halbu mõjusid elurikkusele omaks. Kuidas meil sellega seis tänaseks siis on?

Aitäh! Ei no sellist suunda küll ei ole, et võtame 30% maast ja merest ja ärme seal mitte midagi teeme. Räägitakse ikkagi 30%‑st, kus on teatud keskkonnaalased, elurikkust toetavad piiravad meetmed. Selles suhtes täit kokkulepet ei olegi, milliseid alasid me siis arvestame ja milliseid me ei arvesta. Jah, kui me võtame need ranged kaitsealad, siis meil maa ja meri kokku andsid vist 23%, kui ma nüüd peast ütlen, kusagil sealkandis, mis meil on looduskaitseseaduse järgi kaitse alla võetud. Aga piiranguid, mis aitavad elurikkusele kaasa, on meil ju väga palju veel. Võib-olla parim näide on rohekoridorid, mida me püüame luua läbivalt kõigis omavalitsustes ja mida on juba üle 50%‑s Eestist. Paneme siia juurde kaldakaitsepiirangud, paneme siia juurde üleujutusalad, teekaitsepiirangud, sanitaartsoonid. Meil on neid piirangutsoone väga palju, mis kõik omavad positiivset mõju elurikkusele. Nii et Eestil kindlasti ei ole selle 30% täitmisega probleeme. Pigem tuleks kokku leppida, kui kaugele me sellega läheme. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Roheenergeetika kontekstis on ülitähtsal kohal salvestustehnoloogia. Oma ettekandes te tegelikult ühte salvestuskonteksti mainisite, vesiniku nii-öelda teekaarti. Energiavolinik Kadri Simson on öelnud, et Eesti plaanib investeerida taasterahastust 50 miljonit eurot rohevesiniku tervikahela loomisesse. Kas see protsess on käivitunud? Millises faasis see on? Kes Eestis vastutab selle konkreetse arengu eest? Ma saan aru, et valitsus ja ministeeriumid, aga kas meil on ka teaduspartneritega loodud mingisugune konsortsium või oleme ka rahvusvaheliselt kuidagi kaasatud? Äkki põgusalt valgustate?

Aitäh! See konkreetne rahastus tuleb majandusministeeriumi alt. Kuna see taasterahastu üleüldiselt ei ole avanenud, siis ei ole neid meetmeid ka täpsemalt välja tulnud. Aga ma väga loodan, et see raha saab sihipäraselt investeeritud ja need tervikahelad, kus on nii tootmine, jagamine, tanklate võrgustik kui ka tarbimine, niimoodi kompleksselt lahendatud, et tekiks juba väike kasutusring või ‑ahel, et see saab tehtud ja selle rahastusega, kuhu lisandub ju ilmselgelt ka erakapital, õnnestub esmase tanklavõrgustikuga katta kogu Eesti.

Eks need mõttetalgud ju käivad, mida võiks teha, kui ükskord need rahad avanevad. Aga siin võiks mõelda praamidele. Ühe praami tellimine on töös, see tuleb vesinikuvõimekusega. Ma loodan, et selle aja peale, kui see valmis saab, on olemas ka tehnoloogia, et ta päriselt vesinikul käima panna. Või, ütleme, tehnoloogia on olemas, aga et me siis paneme ta sinna sisse. See osaliselt lahendaks ära ka päikeseparkide [võrku] ühendamise probleemi Lääne-Eestis. Meie elektrivõrk ei ole nii võimekas, et võtaks vastu kogu selle päikeseenergia, mida sealsed arendajad soovivad [toota]. Küll aga me saaksime sellest seal kohapeal toota vesinikku, millega panna käima nii praamid kui ka näiteks kohaliku bussiliikluse ja võib-olla midagi veel. Need mahud on selleks täiesti piisavad. Seda saarte poole peal ja teistpidi ka mandri poole peal. Teiseks võiks mõelda rongide peale, näiteks Viljandis ja Tartus, rongid võiksid samamoodi vesinikuga sõita, võib-olla ka kaugsõidubussid.

Ma arvan, et me leiame selles suhtes lahenduse nii Paide kui võib-olla ka Kohtla-Järve jaoks, et ka seal oleks mingisugune koht, kus vesinikku saaks tankida. See kindlasti looks raamistiku, et ka tavainimesel oleks põhjust osta endale vesinikul töötav auto, sest üle Eesti on võimalik seda kütust tankida ja sõiduulatus on piisav. Samas, esimene projekt juba käib. Ma loodan, et mõne aasta pärast on Tallinnas vesinikul töötavad taksod, mis on selle esimese 5 miljoniga töösse pandud.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! 2004, kui Eesti astus Euroopa Liitu, võeti ka kohustus, et 2000 inimekvivalendiga tiheasustusalad saab üle viidud tsentraalsele vee‑ ja kanalisatsioonisüsteemile. Arvestatav hulk sellest tööst on tehtud, selleks on ka teatud toetust Euroopa Liidust saadud, kuid siiski on üksjagu veel teha. Nüüd on riik vaikselt surumas seda kohustust omavalitsustele, kellel, ma julgen ütelda, neid vahendeid ei ole, sisuliselt ei ole. Kuidas seda probleemi ikkagi lahendada, et ühelt poolt saaks Euroopa ees võetud kohustused täidetud ja teiselt poolt saaks looduskeskkonda kaitsta ja säilitada?

Aitäh! Ma nüüd ei mõista, mis kohustust me oleme väga surumas kohalikele omavalitsustele. Tegemist on ju meie kõigi ühiste huvidega. Kui see kohustuse täitmine eeldab tööd inimestega, siis omavalitsused on inimestele kõige lähemal ja on kõige loogilisem, et omavalitsused sellega tegelevad, mitte ei saadeta kuskilt kaugelt käske ja kohustusi.

Kui me vaatame jäätmevaldkonna poole, siis jäätmevaldkonnas on selge printsiip, et saastaja maksab. Omavalitsused saavad ju saastaja käest küsida kõiki vahendeid, mida on vaja selleks, et saavutada kõik need eesmärgid, mis me oleme võtnud: et materjalid oleks kokku kogutud, sorteeritud ja uuesti ringlusse võetud. Selle koha pealt, ma arvan, on omavalitsused väga heas seisus. Tuleb lihtsalt natukene arutada, mis on mõistlikud lahendused.

Nüüd vee-ettevõtete poole pealt. Üks arutelu on juba Riigikogus, te arutate ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni seadust. Sinna on teatud mehhanismid juba sisse pandud, mis võiksid muuta vee-ettevõtteid tugevamaks. Võib-olla tasub sinna midagi veel juurde kirjutada, mis aitaks seda tugevust [lisada], et nad nende aastatega koguksid jõudu, et neid tulevikuinvesteeringuid teha või olla vähemalt pankade silmis maksejõulised, et saaks pangast laenu võtta, kui see aeg kätte jõuab.

Teiseks tasub neid vee-ettevõtteid kindlasti suuremaks muuta, mis tõstab kompetentsi ja vähendab üldkulusid. Eks neid mõtteid on veel, kuidas jõudu juurde anda. Aga üsna selge on ka see, et me peame mõtlema selliste lahenduste peale, et me saaksime ise oma finantsidega hakkama, ilma et meid keegi kuskilt kõrvalt toetaks.

Leo Kunnas, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Erki! Ma täpsustaksin natuke veel oma küsimust. Püüdsin selgust saada, mis võiks olla selle sõja ühe kuu süsinikuheide. Võtame kokku kõik tankid, soomukid, lennukid, laevad, et mida nad ära kulutavad, mõtleme kütusehoidlatele, mis hävitatakse. Näiteks ainult Krementšukis, kus on üks Euroopa suuremaid naftarafineerimistehaseid, põles tõenäoliselt ära mitusada tuhat tonni toornaftat, kütust. Ühes kütuserongis – mõtleme droonirünnakule – on 50 x 50 tonni. Vähemalt 18 kohas on purustatud kütusehoidla, mis on maha põlenud. Kas mingid Euroopa keskkonnainimesed või ‑agentuurid on püüdnud hinnata, kuidas see üldse CO₂-balanssi Euroopas mõjutab? See peaks mõjutama. Ma olen neid andmeid otsinud, aga ma ei ole kuskilt leidnud

Aitäh, Leo! Ma saan aru, et see kerge nali, et sõjal on positiivne mõju Eesti veele, ei tulnud hästi välja. Ma vabandan selle eest. Sõda on kole, sellel ei ole mitte mingisugust positiivset mõju.

Austatud minister! Nüüd on nii, et aitäh teile ettekande eest, aitäh teile vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh selle suure lahkuse eest, et võis kaks küsimust küsida! Liigume läbirääkimiste vooru. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Andres Metsoja. 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees Jüri Ratas! Austatud minister Erki Savisaar! Head kolleegid, kes te olete siin saalis, et rääkida tõepoolest suurest väljakutsest! See väljakutse ei kuku kuidagi iseenesest välja, selleks peab kõvasti pingutama. Seda pingutust nii globaalselt kui ka Euroopa sees on ilmselt kõik selgelt märganud, kuni pisikeste põnnideni koolipingis välja, et midagi siin maailmas on muutumas ja nii päris edasi ei saa. Võib-olla kõige suuremad õpetajad selles kontekstis kõigil meil täiskasvanutel ongi meie endi lapsed, kes manitsevad, kes juhivad tähelepanu ja kes õpetavad seda maailma uutmoodi nägema.

Mul oli hea võimalus eelmine nädal kolleegidega Läänemere ääres arutada just nimelt neidsamu teemasid, ühelt poolt bioloogilist mitmekesisust ja teiselt poolt majandustegevust kui sellist. Rõhutatult, olenemata rääkijast, alati mainiti, et kaalumine ühe või teise arengusuuna vahel on üliolulise tähtsusega. Iga lõige, mida me teeme täna selles olukorras, kus me oma planeedi ja kliima väljakutsetega oleme, on seda valusam, kui me teeme vale otsuse.

Teisalt toodi välja just nimelt ka inimeste kestlikkuse temaatika. Ka siin täna ministri ettekandest osalt kõlas läbi, et inimene vajab puhast elukeskkonda, loodus vajab seda samamoodi, aga inimene ju osake loodusest ongi. Kuid teisalt vajab inimene ka erinevaid teenuseid, infrastruktuuri. Näiteks Ålandi saarestikus on Soome riik käivitanud pilootprojekti, uurimaks kogukondade käest – need kogukonnad seal saarestikus on tõesti väga väikesed, nende kogukondade pidamine on riigile väga kallis, kui nii tohib öelda – ootusi, et kui teha näiteks Botnia tuulepark, siis milline on selle kogukonna ootus, kas see elanikkond saab seal eksisteerida ja millised need väljakutsed siis on ja millise konkurentsieelise peaks see majandustegevus andma nendele inimestele, kes tegelikult just nimelt elavad saarel sellepärast, et nad väärtustavad seda looduskeskkonda sellisena, nagu see seal on. See tasakaalu otsimine on väga keeruline. Aga esimene projekt oli niivõrd edukas, et nad käivitasid juba järgmised kuus, et liikuda edasi selle tasakaalupunkti otsimise raamistikus.

Jah, Eestis ringi liikudes selgub, vähemalt maapiirkondades, et meil kipub, vähemalt minu arvates, olema sarnane problemaatika. Sageli inimesed ütlevad, et jah, me saame aru sellest probleemist, on see siis looduskaitse problemaatika, et on vaja midagi kaitsta, või on vaja rajada tuulepark maismaale või mis iganes muu teine selline avalik hüve, mida on vaja selleks, et riigina, ühiskonnana toimida. Aga teisalt väga paljud kodanikud ...

Ma paluks lisaaega.

Ja kui palju teil on soovi saada? 

No kolm oleks väga hea.

See on mõistlik säästev ajakasutus. Nii et kolm minutit, palun, juurde!

Seal tuntakse ennast teatud mõttes ühiskassa poolt mahajäetuna. Ma arvan, et see on väga paljude Eesti riigi probleemide algallikas. Me peaks kümme korda mõtlema, enne kui me midagi avaliku rahaga peale hakkame. Kui meil on vaja mõnda trassikoridori, mõnda ala avaliku teenuse või hüve tagamiseks kõigile kodanikele, siis me ei saa seda teha võimalikult odavalt. Või olgu see looduskaitsealune maatükk. Siin inimeste problemaatika võimendab sellist hüljatust ja väga paljud järgnevad probleemid saavad sellest tuge, olgu siis maardla rajamise kontekstis või mingis muus teemas. See pundar, see pall paisub ja tegelikult meie, kes me mõtleme, et me tahame seda riiki säästlikult, eravara pealt justkui arendada, et mitte maksta inimesele mõistlikku hinda selle jupikese maa eest, kasvatame tegelikult meeletu puntra, mida hiljem lahti harutada võib olla meeletult keerukas.

Kogu energeetikateema kontekstis, kui me räägime rohepöördest, räägime roheenergeetikast, siis valdav arusaamatus minu meelest on ikkagi seotud sellega, et just nimelt ei suudeta kokku panna kahte teemat. Kui me räägime päikesest või tuulest, siis me ei räägi salvestamisest, kuidas see salvestustehnoloogia ikkagi paralleelselt areneb. Kohalike omavalitsustega räägitakse tihti tuuleparkide asukohast, aga ei räägita sellest, kuhu tuleks näiteks see vesinikutehas või kuhu tuleks mingisugune akupangaala, mida võiks kasutada ka kohaliku tööstuse arenguks ja võib-olla ka konkurentsieelise loomiseks mõnevõrra odavama elektrienergia abil, olgu see siis välja toodud kas või võrguühenduste ja võrgutasude kontekstis.

Toidutootmise ja sinimajanduse kontekstis me saame ju kõik aru, et me seisame järgmise probleemi ees, et toidukriis terendab ukse ees ja selleks valmistumine on omaette väljakutse. Aga sinimajanduse kontekstis võtame jälle kas või seesama Ålandi saarestiku näite. Nad väga hoiatavad ja on ettevaatlikud, nad ütlevad, et nende toonane otsus lubada kalakasvandusi sellises saarestikualas on toonud kaasa väga palju erinevaid probleeme. Eks me peame sellest õppima, kuigi nemad asuvad hoopis teises asukohas kui meie.

Lõpetuseks loomulikult kogu transporditemaatika. Mind teeb murelikuks see, et näiteks Rail Balticu projekti me oleme juba edasi lükanud ja samal ajal oleme toomas NATO‑sse Põhjamaadest liikmeid juurde. Kuidas see ühendus Kesk-Euroopa nabanööri pidi tagatakse? See tekitab küsimusi. Minu meelest peaks siin paku tabamine olema palju tihedam, kui meil on olnud. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Riina Sikkuti. Alguses oli küll keegi teine, aga siis jäite teie.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma alustan ikkagi sellest, et rohepööre või kliimapööre ei ole kuidagi abstraktne või võõras või kunstlik või pealesurutud või mingi regulatsioonide teema. Tegelikult me ju kõik tahame puhast õhku ja vett, me soovime elurikast looduskeskkonda. Miks me peaksime raiskama? Miks me peaksime Eesti ressursse raiskama? Muidugi, energiatõhusad hooned, ringmajandus, jäätmete kasutamine, biogaas sealjuures – see ei ole midagi valet või kunstlikku või võõrast. Selles suunas me tahaks niikuinii  minna. Tegelikult võiks see raamistada kogu seda arutelu. Ei ole ju vaja neid kahtlusi, mis kõlavad, kas meil on vaja midagi teha, kas on vaja midagi muuta, kas see on kulukas, mis need riskid siin on. Jah, meil on vaja midagi teha. Me elame raiskavalt. Me oleme loodusele liiga suure koorma pannud.

Teine asi, millele tähelepanu juhtida ja mis siit arutelust läbi kõlas, on see – minister ütles seda ka –, kuidas metsad peaksid optimaalselt CO₂ siduma ja me timmime raiemahud paika. Andres rääkis ka sellest, et mõtleme, kaalume, et kaalumine on üliolulise tähtsusega, et me ei teeks valesid otsuseid. Tegelikult, kui meil on võetud juba õige suund, siis olulisem kui mingisuguse optimaalse raja valimine, et puhta õiged otsused, on nende otsuste tegemine, et me energeetikas läheme taastuvenergialahenduste peale. Ei ole optimaalset tuule‑ või päikeseenergia ja biomassi osakaalu. Tegelikult on see pigem otsustamise küsimus, et me selle suuna võtame ja neid võimekusi hakkame rajama.

See võis olla mõneti ekslik lause, et taastuvenergia arendamine peab toimuma loodust kahjustamata, mida minister ütles. Tegelikult on igasugusel tegevusel  jälg, me peame oma tegevuse mõjudest teadlikud olema, me peame neid arvesse võtma. Aga seda, et me suudame päris hõljuda, sellist ulmet ei ole vaja ka kirjutada.

Samas, kui vaadata rohepöörde juhtrühmas ekspertide koostatud materjale, siis see, mis sealt välja tuleb, see, mida rõhutatakse, on see, et oleks vaja Eestis teha energeetikakokkulepe. Kuidas tagada Eesti nii energeetiline varustatus kui ka energiajulgeolek, siin ei ole mingisugust õiget lahendust, mis on gaasi või biogaasi osakaal, kui palju biomassi, tuult, päikest, hajusat tootmist. Me peame otsuse ära tegema ja selle ellu viima. See on kõigi osapoolte huvides, kes oma investeeringuid plaanivad, kes oma investeeringuid teevad. Ideaali ei ole võimalik leida. Aga meil on võimalik teha Eesti jaoks tark kohalikku konteksti sobiv otsus, mida arvestades kõik osapooled saavad tegutsema hakata. Noh, see on praegu kõige suurem pidur.

Nüüd tulevikuvaatest. Jah, kahtlemata areneb tehnoloogia edasi ja on väga palju sellist, mille puhul me loodame, et see saab võimalikuks. Aga selleks, et Eestis taastuvenergeetika peale minna ja energeetiline sõltumatus tagada, on tehnoloogia olemas, see tuleb tervikuks siduda. Kogu kliimapöörde puhul me ei räägi samamoodi sellest, et meil on vaja mingit tehnoloogilist hüpet teha. Juba praegu olemasolevaid teadmisi, vahendeid ja lahendusi on võimalik rakendada ning saavutada keskkonna mõttes palju parem tulemus kui seni. Aga peab olema korralik plaan ja terviklahendus peab olema läbi mõeldud. Andres tõi palju Taani näidet. Seda, kuidas ...

Palun kolm lisaminutit.

Jaa, palun! Teile kolm lisaminutit.

... Taanis väikses omavalitsuses infrastruktuuri arendamisel, soojatootmisel, jäätmete kasutamisel kõik kasutataksegi maksimaalselt ära. See ring on selles mõttes tervik ja võtab kohalikku konteksti arvesse.

Kliimapöördega me oleme tegelikult hiljaks jäänud. Siin on täna mainitud, et meie venitamise mõju on ju see, et meil on paratamatult vaja kohaneda. See, et meil on äärmuslikud ilmaolud, kuumalained, üleujutused ja ilmuvad võõrliigid, toimub ka edaspidi. Küsimus on selles, kuidas me sellega kohaneme, kuidas me nende äärmuslike ilmastikuolude riske maandame. See on ülesanne linnaplaneerijatele, see on osa sellest tervikplaanist. See on see, mida on Taanis tehtud, see on see, mille jaoks tehnoloogia on olemas, aga see peab olema iga meie investeeringu puhul, iga otsuse puhul üks aspekt, mida kaaluda. Ei saa teha eraldi mingisuguseid kohanemisprogramme. Kõik need otsused, mida kohalikul tasandil tehakse, ja riigi strateegilised investeeringud peavad täitma sedasama eesmärki, et neid äärmuslike ilmastikuolude riske maandada või mingisugust kohanemisvõimalust pakkuda.

Seda ma ütlen, et tehnoloogia on suuresti olemas ja tegelikult on toimunud muutused. Kui tehnoloogia on olemas, see on turul olemas, see on valdav, siis see müüt, mis oli veel kümme aastat tagasi, et teate, meil on vaja taastuvenergia tasusid, roheenergia on kallis, et inimesed seda kasutama hakkaksid, selleks tuleb peale maksta, see enam ei ole nii. Roheenergia on tegelikult odav, kõige odavam energia. Nii et enam ei ole ka seda hinnast tulenevat põhjust, miks peaks selle arendamist vältima või sellesse investeerimist kuidagi piirama.

Viimaseks mainin ära sellise osaliselt mõtteviisist tuleneva asja. Nii ELAK‑is kui ka rahanduskomisjonis oleme arutanud seda CO₂‑põhist omavahendit, et lisaks sissetulekutasemele riigid hakkaksid oma saastamise või heitemäära põhjal Euroopa Liidu eelarvesse maksma. Eesti ei toeta seda, sest me peaksime Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse maksma 14 miljonit rohkem. Ma ütlen ausalt, mind väga häirivad seda tüüpi otsused, et Eesti positsiooni kujundades me võtame arvesse ainult seda eelarvemõju. 14 miljonit, see on vähem kui 5% meie sissemaksest Euroopa Liidu eelarvesse. Kui me soovime, et Euroopa tervikuna muutuks kliimaneutraalseks, kui me soovime ise seda eesmärki täita, siis on loogiline, et saastaja maksab. Kui meie oleme saastajad, siis meie maksame. Me ei saa eeldada, et reeglid kehtivad kõigi teiste jaoks, aga meie jaoks mitte, kui see tähendab meie eelarvele –14 miljonit. Nii et loodan rohkem väärtuspõhiste otsuste peale ja olgu vähem sellist sendiveeretamist ka nende otsuste puhul, mis meie tulevikku ja meie looduskeskkonna tulevikku mõjutavad. Aitäh!

Suur aitäh teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Tõepoolest, loodus ja keskkond on see väärtus, mida [peab oluliseks] kõige suurem osa Eesti inimestest. Seda näitavad hiljutised väärtusuuringud. Nii et see teema tõepoolest läheb korda. Küll aga on teadlased viimasel ajal välja toonud teooria ja tegeliku käitumise lahknevuse ning nad on selle pärast murelikud. Ehk siis, milline on meie teadlikkus sellest, milliseid käitumuslikke muudatusi peame ka ise ellu kutsuma ja ellu viima, kui soovime jõuda tulemusteni. 

Reformierakonna programmi kirjutati täpselt 15. mail aastal 2005 – mina ei teadnud siis veel poliitikast tuhkagi – sellised sõnad: "Keskkonnahoid on moraalne printsiip, mis pole taandatav vaid inimese heaolu ning loodusvarade küsimusele. Inimkond vastutab kogu looduse ning ka teiste liikide eluõiguse tagamise eest." Sellele järgneb veel hulk väga adekvaatset ja tarka teksti. Soovitan kõigil tutvuda selle väga hea teosega. Minister mainis siin ka ning ma kipun arvama, et Siim Kallasel võib olla seal roll. Igatahes kõik, mis seal kirjas on, kehtib ka täna. Seda võib võtta positiivsena ehk Reformierakond on tõepoolest juba pikka aega seda teemat väga oluliseks pidanud, aga võib võtta ka enesele tuha pähe raputamisena, sest ma olen nõus ministriga, kui ta ütles, et hoojooks on olnud pikk, aga tegelikult on suur hüpe alles vaja teha.

Positiivne on see, et tundub, et oleme täna siin ühel nõul, et seda tuleb teha. Tõepoolest, palju on selles debatis küsitud, mida see maksma läheb. Ma olen pikka aega mõelnud, et tuleks ehk tuua hoopis välja, mida läheks maksma see, kui me ei tee neid käitumuslikke muudatusi. Eesti elaniku kohta on hinnatud, et heitmed, mida igaüks meist tekitab, CO₂‑heitmed, neid on 14 tonni inimese kohta aastas. Teadlased on kindlaks teinud selle maksumuse, see on umbes 3000 dollarit tonni kohta – kasutatakse dollareid, dollar ja euro on enam-vähem sama – ehk iga Eesti inimese kohta 40 000 eurot aastas maksab meile see meie raiskav elustiil. Ehk siis see on see, mida me peame muutma. See on tegelikult, ma arvan, päris oluline, et me teame seda maksumust, sest me oleme jõudmas punkti, kus kliimamuutused hakkavad meie heaolu pärssima.

Sellega ei saa muidugi võrrelda seda, millele juhtis tähelepanu hea kolleeg Leo Kunnas, mis toimub praegu sõja kontekstis. See mõju on ilmselt kohutav, see kindlasti arvestatakse kunagi mingite mudelite põhjal välja. Aga ma olen kindlasti nõus ka ministriga, et see on kiirendanud teatud protsesse, mis on kliimapoliitika mõttes üliolulised.

Ma arvan isiklikult, et ressursid ei lähe enam kunagi odavamaks. Ressursid ei lähe enam kunagi odavamaks, sest meid on inimkonnana nii palju. Me oleme viimase 20 aasta jooksul ammutanud juba 40% maakera ressurssidest. Ainuüksi viimase 20 aastaga!

Nüüd Eesti, kuhu me oleme jõudnud Eestis? Minister mainis, et 65% oleme vähendanud heitmeid koos LULUCF‑i sektoriga ja 71% ilma LULUCF‑i sektorita. See tähendab siis seda, et LULUCF‑i sektor on meil heitev.

Mõned andmed. Taastuvenergeetikas meil läheb päris hästi. Soojamajanduses me oleme Euroopa Liidus tõepoolest teisel kohal. Seal muidugi on ülisuur roll kohalikul puidul, siin tuleb täpselt seesama ... 

Palun lisaaega ka.

Palun! Kolm minutit.

... elurikkuse ja taastuvenergeetika teatav vastuolu, mis tuleb lahendada. Tõepoolest on uusi lahendusi, mis võimaldavad siduda neid kahte eesmärki. Päikesepaneelid, samal ajal põllumajandus, päikesepaneelid rabades, soodes. Ilmselt me peame ikkagi vaatama innovatsiooni poole ja kaaluma kõiki võimalikke variante.

Taastuvenergia transpordis – praegu on meil viies koht. Ma arvan, et transport on üks meie suurtest väljakutsetest. Selle juured, miks meil on niivõrd raske saavutada siin üldse heitmete vähenemist, on meie hajus asustus ja lisaks kõigele see, et me seni ei ole asustust ka eriti suunanud. Asustus on kasvanud seal, kus ei ole ühistransporti. Isegi kui ühistransport on tasuta, siis see ei aita, kui asustus areneb seal, kus ei ole ühistranspordiliine. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumis võiks kvaliteetse elukeskkonna arengukava siiski ellu viia, hakata sellega tegelema.

Nüüd edasi. Siin mainiti ka väetisi. Jällegi asi, mis loomulikult on mõjutatud ka sõjast, aga tuleb tõepoolest otsida alternatiive. Eestis on seda päris palju juba tehtud, tehakse kindlasti ka edasi.

Kuidas on puhtalt seadusandliku poole pealt? Tõepoolest, kliimapoliitika põhialustega püüame veel enne suve jõuda sinnamaani, et sõnastame ka kliimaneutraalsuse eesmärgi, ja järgmise sammuna, ma arvan, rohepoliitika juhtkomisjoni tasandilt ootame ettepanekuid, kuidas ikkagi sektoripõhiselt seada eesmärgid ja teekaardid, kuidas tulemusteni jõuda. Sotsiaaldemokraat Riina Sikkut küsis plaani järele. Ma arvan, et seda plaani ootavad ka sektorid, kellega koostöös seda riigi tasandil paika panna.

Tõepoolest, ma arvan, et meil on veel väga looduslähedane riik. Meil on väga hea stardipositsioon teadlikkuse mõttes, mida meie käitumine tegelikult loodusele tähendab. Ma arvan, et siin saab igaüks meist veel palju enam teha. Nagu ütles kolleeg keskkonnakomisjonist Andres Metsoja, lapsed ja noored on siin meile väga palju abiks oma küsimustega, oma nõudlikkusega ja igaüks oma käitumisega. Samuti majanduses, jätkuvalt kordan, kliimaneutraalsel majandusmudelil tõepoolest alternatiivi ei ole, kui me soovime inimestena siin planeedil kesta. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma kuulsin praegu kolleeg Alenderi suust, et ta tahab soodesse ja rabadesse päikesepaneele panna. Maal öeldakse, et kuul pähe. Mulle väga meeldivad sood ja rabad. Kui neid [paneele] kusagile panna, siis majade katustele ja kusagile, mitte niitudele. Käed eemale soodest ja rabadest! Aga see selleks.

Täna keskkonnakomisjonis arutati, kuhu me oleme energiapoliitikaga jõudnud. Kui taastuvenergia puhul on Euroopa keskmine 22%, siis meil on 30,2%. Suurtel, Saksamaal ja Prantsusmaal, on 19%. Ma rohkem ei nimeta. Taastuvenergia tarbimises oleme kaheksandal kohal. Taastuvenergia soojusega oleme teisel kohal Euroopa Liidus 58%‑ga, Rootsi on esimene ikka. Transpordiga oleme viiendal kohal, 12%‑ga küll, Rootsil on 30%. Taastuvenergia elektriga oleme tõesti 15. kohal, aga tegelikult see on ka kõrge koht, 29%. Nii et tegelikult pole häda midagi. Kui vaadata laia maailma, siis ma ei hakka mainima Ukrainat ja Venemaad, mis on ka suured maad ja millele juhtis õigesti tähelepanu Leo. Kõik need naftahoidlad, mis põlevad, ja nii edasi, need mõjud on kolossaalsed.

Nii et tegelikult kogu see maailma päästmise jutt, et kui 1,5 kraadi ei jõua [soojenemist piirata], siis tuleb maailma lõpp ja nii edasi – maailma lõpust on räägitud läbi aegade ja seda juttu ei ole eriti tark rääkida. Selle üle, et loodust tuleb hoida, et meil oleks puhas õhk ja nii edasi, ei ole mõtet üldse vaielda. Ma arvan, et selle vastu vaevalt keegi on. Aga see selleks. Nii et ei maksa siin paanikat külvata. Me oleme tegelikult – ma lugesin neid numbreid – väga heas seisus. Ja jõuame maailma lõppu igal juhul enne kui siis, kui see peaks tulema 1,5‑kraadise temperatuuri tõusuga. Aga muidugi, kui see tuleb, siis lähme kõik koos, koos Venemaa, Ukraina, Hiina ja kõikidega. Kui see tuleb, aga seda ei tule.

Teine asi, kasvuhoonegaaside hind. Mida see on teinud? Kunagi, 2010 oli 7 eurot, 2019 oli 25 eurot, sel aastal kusagil üle 90. 2019. aastal muutus konkurentsivõimetuks meie pruun kuld, põlevkivi. 2019! 2008 algasid tõusud, biomassi põletamine ja tuulejaamade, tuulikute tegemine jne. Kõik õiges suunas. Aga mis see maksma läks? Esimene etapp 2007–2020: 830 miljonit pidi peale maksma. Teine etapp 2021–2030, see on käimas: 650 miljonit. 2019. aastast, kui põlevkivi muutus konkurentsivõimetuks, hakkasime elektrit sisse ostma. Kolmas etapp: tuleks maksta veel 500 miljonit. Kokku annab see juba 2 miljardit, selleks et jõuda sellele tasemele, mida ma enne siin nimetasin.

Aga mis tuleb edasi? Nüüd tuleb eriti palju maksta. 2021–2030 tuleb maksta 4% SKT‑st. NATO maks on meil natuke üle 2%. 2031–2040 tuleb maksta 2% ja 2041–2050 1%. Kokku on see 4,5 [miljardit] avalikul sektoril ja üle 12 ... (Juhataja helistab kella.)

Jah, kui tohiks veel paar‑kolm minutit.

Jah, palun!

Nii et tegelikult 17 miljardit tuleb veel maksta. Nii et 20 miljardit on selle lõbu hind.

Vaatame, kus me oleme praegu. Oleme sõjas, jah, naftaanumad põlevad ja on kõik muu selline kole sõjategevus. Aga kuhu me oleme jõudnud? Me oleme jõudnud Euroopa kõige kõrgema inflatsiooniga riiki, meie elekter on kaks korda kallim kui Rootsis, Eurovisiooni, mille Ukraina võitis, kõne on kõige kallim Eestis. Oli. Kuhu me oleme jõudnud? Vaadake, kaks asja, gaas ja teravili on mõlemad strateegilised, üks energiasektoris ja teine toidusektoris. Ukraina ja Venemaa saagid ja see, mida nendega peale hakata, sõltub palju maailmast. Gaasiga on samamoodi. Ei jõua pikemalt seletada nende mõjusid.

Mida me peaksime tegema? Täna hommikul eelarve kontrolli komisjonis arutasime inflatsiooni ja selle pidurdamist. Indrek Neivelt ütles otse välja, et CO₂-kvoodi hind tuleb fikseerida madalal tasemel, kuna see on kunstlikult tekitatud kaup, spekulantide tekitatud kunstlik kaup. Kui te mäletate, vahepeal lähenes kvoodi hind 100‑le. Aga see kvoot moodustab poole elektri hinnast. Muuseas, oma saba võiks ka kergitada, EKRE on neid asju siin pakkunud, aga on lükatud prügikasti kõik see börsilt väljumine ja CO₂ hinna fikseerimine.

Nii et tegelikult on olukord hoopis uus. Pandeemia lõppes, sõda algas, rohepööre liigub. Ma kordan: me oleme väga heas seisus, ei ole vaja siin midagi hirmutada, et kohe-kohe tulevad hundid ja karud. Ei tule midagi. Kõik on kõige paremas korras.

Mis puudutab Erkit, keskkonnaministrit, siis minu meelest hea ettekanne oli, erinevalt [mõnest]. Piinlik on juba, ministrid käivad külakorda siin oma ülevaadet tegemas, mõnel on 50 rida. Erkil oli palju pikemalt. Aitäh hea ettekande eest!

Aga ei maksa hirmutada. Eelkõige me peaksime lähtuma oma inimestest ja konkreetsest ajast, kus me elame. Sõda meil ei ole, kusagil ta käib. Aga ei maksa ka lolliks minna selle tondi maalimisega. Aitäh!

Aitäh! Nüüd vastusõnavõtt. Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tõepoolest, kuna mainiti minu nime, siis tegin kiire arvutuse. Kolleeg Ernits luges siin ette numbreid, mida rohepöörde tegemine meile maksma läheb. Tegemata jätmine maksaks meile Eestis 50 miljardit aastas, kui mu arvutus oli korrektne, tuginedes nende teadlaste andmetele. Lihtsalt et oleks mainitud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtte ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma soovin tänada ametikaaslasi. Ma soovin tänada ministrit ja ministeeriumi ametkonda, tublisid teenistujaid selle ettekande eest, mis oli "Eesti 2035" elluviimisest just keskkonnaministri vaatevinklist. Arutelu on lõppenud ja seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Head ametikaaslased! Oleme jõudnud vaba mikrofoni juurde. Palun kõigil soovijatel peale haamrilööki ennast registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri.

Suur tänu, hea esimees! Head kolleegid! Täna selgus, et valitsus sidus lisaeelarve vastuvõtmise usaldusküsimusega ja korraldab hääletuse ilma laiapõhjalise aruteluta. Valitsuse jaoks on see muidugi mugav, sest siis ei pea eelarvedebatis vastama küsimustele, miks see kaua tehtud kaunikene ei olegi nii kaunis.

Peaministri jutu järgi on tegemist sõjaaja eelarvega, ja oh sa imet, 800 miljonist eurost 15 miljonit on seotud riigikaitsega. Võimekuste väljaarendamine lükkub teadmata tulevikku ja ka kontrolljoone kiiremaks väljaehitamiseks ei ole selles eelarves ette nähtud mitte sentigi.

Muutunud julgeolekuolukord on toonud Kaitseliitu juba üle 2000 uue liikme ja aasta lõpuks soovitakse jõuda vähemalt 3000‑ni. Koolituseks ning täiendavateks õppe‑ ja treeningkogunemisteks aga raha lisaeelarves ette nähtud ei ole. Selline suhtumine, kus uued Kaitseliidu liikmed pannakse ootele, demotiveerib neid ja kahjustab Kaitseliidu mainet. Probleemiks on ka väga järsku kasvanud energiahinnad, mida ei ole Kaitseliidu jooksva aasta eelarves ette nähtud. Kui nende katmiseks lisavahendeid ei eraldata, siis ei jää muud üle, kui vähendada juba plaanitud õppekogunemiste arvu, rääkimata selle suurendamisest.

Meil on rekordiline inflatsioon ja see lisaeelarve ei sisalda mitte mingisugust lahendust. Mitte mingisugust lahendust ega mitte mingisuguseid abinõusid inflatsiooni ohjeldamiseks. Mitte mingisugust pikemat plaani selles ei ole. Sel sügisel me näeme, et kordub sama, mis kordus eelmise aasta lõpus. Kuidas käitub sel juhul valitsus? Bensiini‑ ja diisliaktsiisi määrade Euroopa Liidu miinimumtasemele langetamine – selle ettepaneku on Isamaa teinud – on tagasi lükatud ja seda jätkuvalt ei toetata.

Aga mis on alternatiiv? Alternatiivi me ei leia. Käibemaksu langetamine 20%‑lt 9%‑le elektri, gaasi, toasooja ja küttepuidu puhul kas või ajutiselt, mis ühelt poolt aitaks inimestel toime tulla madalamate kulutuste, [väiksemate] arvete abil, ja teiselt poolt ohjeldaks inflatsiooni, ei sobi. Täiendavaid vahendeid energiatõhususele, kohaliku kütuse, puidu suuremaks kasutamiseks või mikrotootjatele mõistlikumate liitumisvõimaluste loomiseks me sellest lisaeelarvest ei leia.

Samuti jääb lahendamata kõrghariduse alarahastamine. Kõrghariduse alarahastamine, mis on kujunenud krooniliseks probleemiks, mida on lubatud [lahendada] korduvalt, aga seni tehtud ei ole. Jätkuvalt ei ole ülikoolid sõlminud riigiga halduslepinguid, mis tähendab, et ülikoole rahastatakse 1/12‑ga eelmise aasta rahastamise mahust. Arvestagem nüüd inflatsiooni ja mõelgem 1/12‑le eelmise aasta rahastamisest. Räägitakse, et tulevikus riigieelarve koostamisel ja riigi eelarvestrateegias me arvestame nende vajadustega ja tuleme probleemi lahendamise juurde tagasi. Ometi oleks võimalik käesoleval aastal lahendada paarikümne miljoniga ära see probleem, anda ülikoolidele kindlustunne ja samamoodi ka riigile kindlustunne. Need suhted oleksid normaliseeritud ja lepingud saaksid ülikoolide ja riigi vahel sõlmitud. Selle asemel on Haridus‑ ja Teadusministeerium asunud kärpima Õpetajate Lehe senist pisikest toetust ligi kolmandiku võrra. Milleks ja kuhu kokkuhoitav 57 000 eurot kavatsetakse kulutada, ei ole teada.

Nüüd sellest 50‑eurosest ühekordsest toetusest lastele ja pensionäridele. Me kõik saame aru, et see ei ole jätkusuutlik lahendus. Hoopis mõistlikum oleks pensionäride puhul jõustada Riigikogus juba vastu võetud seadus, mis vabastab keskmise pensioni tulumaksust ja millega samaaegselt tõstetakse selle aasta 1. juulist erakorraliselt pensioni baasosa. Sellega me saaksime ilma täiendavaid toetusi eraldamata ja täiendava bürokraatiata tulla vastu pensionäridele, tunduvalt paremini ja stabiilsemalt lahendada selle probleemi ja leevendada inflatsioonist tulenevat elukallidust.

Isamaa on teinud kuus konkreetset muudatusettepanekut, mis aitaks meie kaitsevõimet tõsta ja inimestel see keeruline aeg üle elada. Kahjuks otsustas valitsus, et need ei sobi neile.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Head kolleegid! Jah, kolleeg Hepner ütles välja selle, mis kolmapäeval hakkab tulema. Ma otsisin oma seda kollast lehte, kus olid need numbrid ja muudatused, märkmed, aga see oli vahepeal ära korjatud ja oli pandud asemele uus nii-öelda laualeht. Kolmapäeval 8., 9., 10., 11. punkt, Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seadus, sotsiaalhoolekande seadus jne, esimene, teine, alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seadus, kolmandaks, käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, ja neljandaks, 2022. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu. Nii-öelda kolm soojenduseelnõu ja siis vana kala ise. Ja kõik need on usaldushääletusega. See tähendab seda, et tuleb lõuad pidada ja lihtsalt hääletada.

See, et me oleme teinud parandusettepanekuid, ka obstruktsioonilisi, on opositsiooni võimalus. Aga me oleme teinud ka palju sisulisi ettepanekuid. Praegu on valitsus pannud siia neli eelnõu, kolm soojenduseks ja üks nii-öelda peaeelnõu, on sidunud need usaldushääletusega ja neid sisuliselt arutada ei saa. Tegemist on teiste lugemistega, kus oleks võinud ja oleks tahtnud väga paljud meist rääkida nendel teemadel, aga praegu pannakse need kolmapäeval kõik ühte potti. Võtke või jätke, usaldage või ärge usaldage. Ma täna küsisin siin, et asja huvides või lihtsuse mõttes, kui palju võib kobarasse panna, sellise usaldushääletusega siduda. Varem minu teada ei ole nelja eelnõu seotud. Kas võib kõik istungjärgu ajal esitatud eelnõud usaldushääletusega siduda, saaks kiiremini hakkama, terve kevadistungjärk või sügisistungjärk? Aga valitsusel lihtsalt ei ole neid sobivaid seaduseelnõusid menetluses. Tehniliselt ei saa. Aga ma ei saanudki täna vastust, mitu eelnõu võib olla, kui kõik võetakse ühte punti, seotakse võta-või-jäta-põhimõttega.

Kahju on sellest. Ma saan aru ka valitsusest, et tahaks kiiresti teha. Tehakse ka veel kobaraid, nagu ma juhtisin tähelepanu siin, et Taavi Aas ja minister Erki Savisaar tahavad gaasiseadusele panna juurde veel meretuulikute talumise punkti ja veel mingi plastikupunkti. Homme õhtul on tähtaeg parandusettepanekute jaoks. Loomulikult, valitsuse liikmed neid ei tee, aga nad leiavad Riigikogu liikmetest mõne keha, kes seda teeb, ja hakatakse menetlema.

See muidugi ei kuulu hea õigusloome hulka, aga mis see on selle kõrval, mida me hakkame kolmapäeval tegema, usaldushääletusega siduma nelja erinevat eelnõu, mis puudutavad väga erinevaid asju, olgu perehüvitisi või alkoholi‑, tubaka‑ või kütuseaktsiisi või käibemaksu, rääkimata lisaeelarvest, mis on suuresti Ukraina nägu, sinikollast värvi ja Eesti oma inimestele pakub suhteliselt vähe. Kõik see pannakse, kordan taas, ühte potti. Võta või jäta. Ja meie asi on võtta või jätta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, vaba mikrofon on lõppenud. Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Jõudu meile ja turvalist koduteed!