Tere, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala esmaspäevast istungit Euroopa päeval. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Indrek Saar, palun! Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust. Saalis on liiga suur lärm, istung on juba alanud. Palun, Indrek!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, head alanud töönädalat! Sotsiaaldemokraatide nimel annan üle eelnõu, mis on Riigikogu otsus ettepaneku tegemiseks Vabariigi Valitsusele. Selle sisu on mahepõllumajandustoodangule soodsama käibemaksu kehtestamine. Sellest teemast on ühiskonnas olnud varem korduvalt juttu. Argumendid loomulikult on arusaadavad. Seda tuleb teha selleks, et hoida meie inimeste tervist. (Juhataja helistab kella.) Tänan! Et hoida meie inimeste tervist ja hoida meie keskkonda, aga siia on viimastel kuudel lisandunud veel üks väga oluline argument, miks seda just täna teha.

Paratamatult ligikaudu kaks kolmandikku mineraalväetistest, mis on Eestisse imporditud, on seni tulnud Venemaalt. Nii nagu me tänasel päeval saame aru, et me peame vähendama oma sõltuvust Vene fossiilsetest kütustest, on seda samamoodi mõistlik vaadata teistes valdkondades. Kuna mineraalväetiste sõltuvus Venemaast on olnud, võib öelda, märkimisväärne, siis just nüüd on täiendav põhjus, miks soodustada ka mahepõllumajandustootmist. Seda saab väga hästi teha, vähendades käibemaksu näiteks 5%-le. Me teame, et Läti tegi hiljuti sarnase otsuse, mis puudutas kohalikku juur- ja puuvilja. Tulemus oli see, et hind tõepoolest langes 88%. Kuigi väidetakse, et selle enamasti söövad kaupmehed ja tootjad ära, kinnitab Läti kogemus, et enamik sellest tõesti jõudis lõpphinda. Tänan tähelepanu eest!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab kaks seaduseelnõu. Esimeseks, väetiseseaduse, kemikaaliseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust maaeluminister. Teiseks, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise‑ ja tööminister. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ning vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Alustame nüüd päevakorra hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Tarmo Kruusimäe, protseduuriline küsimus.

Jaa, tänan, hea esimees! Kui ma vaatan meie päevakorda, siis kuskil oli see, et haridusministri asju kannab ette sotsiaal‑, töö‑ või kaitse‑ või kumb minister ta seal meil on, ma ei ole sellele pihta saanud. Kas see on selline tavapärane praktika? Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 611.

Aitäh! Vastus: tavapärane praktika ei ole, aga seda on ikka juhtunud. Praegu tõesti selle seaduseelnõu puhul on valitsus palunud, et haridus‑ ja teadusministrit asendaks sel hetkel sotsiaalkaitseminister. Nii et seda on juhtunud ikka. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Täna ... (Juhataja helistab kella.) Tänane hommik on sihukene haruldane hetk, kui saal on millegipärast rahvast täis, koalitsioon on ka ilmunud kohale. Aga ma saan aru, et nad tahavad ennast registreerida. Aga siis, kui juba eelnõude arutelu toimub, on saal tühi ja kuuldavus siia taha on päris hea. Aga äkki te selleks perioodiks, kui nüüd, ütleme, koalitsioonisaadikud on siin saalis, keerate kõvemaks, nii et taha oleks ka kosta, sest ütleme, see sumbub ära lihtsalt. On see võimalik?

Aitäh! Te tulete mulle appi, ma püüan kõik teha selleks, et saalis oleks vaikus, et me alati austaksime ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata. Ja see on juhataja ülesanne, nii et ma püüan ka sellest küsimusest lähtuda käesoleval istungil. Aga see registreerimine on juba läbi, kohaloleku kontroll oli ära, kohal on 80, puudus 21. Aga tõesti, ma ütlesin ka, et saalis on liiga suur lärm siin vahepeal. Tarmo Kruusimäe, palun! Protseduuriline küsimus.

Tänan hea esimees! Minu murekoht on, et kui meil on, ütleme, siin infotund ja keegi asendab peaministrit, me küsime midagi, siis me saame vastuseks seda, et ma ei ole kahjuks ennast sellega saanud kurssi viia, ja sinna see diskussioon jääb. (Juhataja helistab kella.) Kui palju on üldse võimalik valmistuda ühe valdkonna ministril [tutvustama] teise ministri pärusmaad, et me siin saalis ei saaks pidevalt neid vastuseid, et kahjuks ma ei oska sellele asjale vastata, aga me saadame pärast küsimustele [vastused] kirjalikult? Kas oleks võimalik võib-olla lükata seda ettepoole, sinnamaani, kuni päris minister terveks saab?

Aitäh! Mina ei tea ausalt öeldes, mis on põhjus, miks haridus- ja teadusministrit ei ole. Mina seda küll ei ole öelnud, mis see põhjus on, aga teda on aegsasti informeeritud ja ma usun, et ta valmistab selle päevakorrapunkti ka tublisti ette.

Härra Ligi teil oli vist protseduuriline küsimus? (Jürgen Ligi vastab saalist.) Kas tõesti? (Jürgen Ligi vastab saalist.) Andke märku käega ja siis saate anda vastuseid, kui soovite, läbi protseduuriliste küsimuste.

Nii, aga nüüd me oleme hääletuse juures ja, head ametikaaslased, kuna te nõustusite, et ei ole seda saalikutsungit ... See võib olla lühem. Siis ma panen hääletusele Riigikogu VII istungjärgu 14. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Head ametikaaslased, katkestan hääletuse. Protseduuriline küsimus, Õnne Pillak, palun!

Vabandust!

Jaak Juske, protseduuriline küsimus.

Austatud istungi juhataja! Ma saan aru, et on uus nädal, teil on hoog sees, aga ärge seda haamrit nii kõvasti lööge, palun!

Aitäh! Paul Puustusmaa, protseduuriline küsimus.

Suur tänu, hea juhataja! Mul siin küsimus neljapäeva, 12. mai kohta. Esimene päevakorrapunkt on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele ja see on vist sotside esitatud, ma saan aru. Aga millist seadust nad plaanivad muuta või miks on siin Riigikogu koosseisu häälteenamus?

Aitäh! Sellepärast, et see minu teada on tulenenud õiguslikust hinnangust, aga ka komisjoni enda otsusest. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja!

Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust, sest muidu ei kuule praegu protseduurilist küsimust. Palun, Kalle Grünthal!

Aitäh! Kahjuks on praegu olukord, kus meie siin Siim Pohlakuga oleme täiesti infosulus, küsime üksteise käest, mida Õnne Pillak ütles, mitte midagi ei ole kuulda. Aga tahaks kangesti teada. Äkki on neid mikrofone või raadiot võimalik kõvemaks keerata natukene?

Aitäh! Ma saan aru, et Õnne Pillakul oli lihtsalt läinud näpp vastu kogemata ja ei olnudki protseduurilist küsimust. Ta oli ka ise üllatunud sellest. Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Jah. Ma pöördun konkreetselt Riigikogu juhatuse esimehe poole teemaga, mida ma olen siin tõstatanud ka varem ja mis on praegu ka jutuks. Palun leidke raha. Palun leidke raha, et siin saalis helisüsteem korda teha nii, et kogu saalis on kuulda. Siin on selliseid suurepäraseid saadikuid, kes räägivad väga selge ja valju häälega, ja on selliseid, kes arvavad, et kui nad omaette nina alla pobisevad, siis on terves saalis kuulda, kuna võimendus on taga. Aga paraku võimendust taga ei ole, nii et see on siin krooniline probleem.

Aitäh, hea küsija! Ma loen selle teie küsimuse protseduuriliseks küsimuseks ja nõustun, et see on siin saalis probleem. Heli valjutus. Kas seda saab lahendada? Jah, see kindlasti on Riigikogu esimehe juhatuse ülesanne laiemalt läbirääkimiste käigus neid vahendeid leida. Aga ma nõustun, et heliküsimus on siin probleem. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahaks nüüd teada, millal see toimub. Sellepärast, et meie siin Siim Pohlakuga ujume niimoodi, ma ei tea, kus kohal, tundmatutes vetes, me ei saa ju mingit informatsiooni. Ja siis ongi niimoodi, et niikaua kui koalitsioonisaadikud on siin saalis, me ei saa üldse midagi aru. Aga siis, kui saal läheb tühjemaks, nagu tavaliselt toimubki kogu aeg, siis meil ikka tekib võimalus üht-teist aru saada siin. Millal siis võimalik on teil seda asja parandada? 

Aitäh! Mulle mõnikord tundub, härra Grünthal, et te olete kõige paremini informeeritud Riigikogu liige, sest teil on kõige rohkem protseduurilisi küsimusi. Aga millal? Kõige varem selle aasta lõpus, kui Riigikogu arutab järgmise aasta eelarvet. Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Jah, hea juhataja. Protseduuriline jah. Te ütlesite, et probleem on olemas, et taha ei kuule hästi, kuna võimendus on nagu nadi. Me hakkame kohe menetlema lisaeelarvet, kus on palju miljoneid. Kas Riigikogu juhatus on mõelnud selle peale, et mõnisada tuhat leida selle pakilise probleemi lahendamiseks juba praegu?

Aitäh! Ei ole. Protseduuriline küsimus, Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Tegelikult on juba mitu korda ...

Hea küsija, tõesti, teil on protseduuriline küsimus nagu kõigil eelnevatel. Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust. Ma väga palun vaikust, et me (Helistab kella.) kuuleksime, mis mured siin meil on seoses mikrofonide ja heliga. Paul Puustusmaa, palun! Võtke rahulikult nüüd.

Aitäh, hea juhataja! Tegelikult on juba korduvalt siin saalis viidatud, ja see on väga põhjendatud, selles mõttes, et meil on hea kuuldavus vajalik, sest see töö peab olema igati kvaliteetne siin. Juhul, kui on probleem isegi, et me ei kuule, me ei näe, me ei saa aru, siis see mõjutab kindlasti kvaliteeti. (Juhataja helistab kella.) Nii et mul on ettepanek: äkki, hea juhataja, võtaksime mingi pooletunnise vaheaja ja prooviksime timmida seda süsteemi siin niimoodi, et oleks hästi kuulda igal pool, katsetaks-prooviks ära ja siis jätkaks aruteludega?

Aitäh! On seda katsetatud, poole tunniga ei timmi siin midagi. Läheme edasi. Protseduuriline küsimus, Jüri Jaanson, palun!

Jaa. Kuna siin kuulmisest oli juttu, siis ma protseduuriliselt annaks teada, et kuulmisabivahendeid saab muidu meie tervishoiusüsteemi kaudu taotleda.

Aitäh selle värske informatsiooni eest! Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Jah, ma jätkan oma eelmist küsimust. Mul on ettepanek, kuna tundub, et Riigikogu juhatuse esimees on mõnevõrra nõutu, kust raha saada ja millal raha saada. Aga kuna meil lisaeelarve menetlemine toimub, siis äkki me näeksime lisaeelarves ette teatud summad, et me suurendaksime Riigikogu koosseisu näiteks kümne saadiku võrra, kes oleksid Ukraina sõjapõgenikud, ja siis me leiaksime kindlasti kohe raha.

Aitäh! Seda küsimust ma ei loe protseduuriliseks küsimuseks. Tarmo Kruusimäe, palun! Protseduuriline küsimus.

Tänan, hea esimees! Kui nüüd visuaalselt menetleda seda pulti, mis meil siin laua peal on, siis siin lambi all on selline päris tõsiste kõlari tunnustega selline koht. Ma arvan, et see on võib-olla kõlar. Ehk võib-olla sellepärast ei olegi [hästi kuulda], kuna siit tõesti [heli] ei tule. Kas teile on teada, kas see kõlar on kunagi töötanud? (Juhataja helistab kella.) Ja kas seda oleks võimalik sisse lülitada, no ütleme, istungi ajaks? Siis see aitaks kaasa heli parandamisele.

Aitäh! Ma näen teis sellist insener-tehnilist lahenduse otsimist ja ma kindlasti annan juba hetkel siit teada Riigikogu Kantselei direktorile, et kui toimub helisüsteemi heli ja tugevuse uuendamine, siis kaasataks ka teid ekspertiisi. Tõesti, see, mis te näete – kas see päris nii on või ei ole, ma ei oska seda praegu öelda, aga see tundub õige suund olevat.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus.

Ma tänan! Mul on väga hea meel, et te andsite meile sellise väga lootusrikka tuleviku, et võib-olla selle aasta lõpuks või järgmise aasta alguseks me saame uue helisüsteemi. Mul kohe süda hüppab rõõmust välja selle peale. Aga nii kaua, kui seda rahaküsimust ja remondiküsimust siin arendatakse, mul on selline lihtne palve: äkki oleks võimalik lihtsalt volüümi nupust juurde keerata, et oleks siit paremini kuulda, sest minu meelest kõik koalitsioonisaadikud, kes siin sõna võtavad, nende jutt on ju puhas kuld ja kulda ei tohi lasta raisku minna. 

Aitäh! Anname endast parima. Püüame nüüd uuesti tulla tagasi hääletuse juurde. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Head ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 78, vastu 2 ja 1 erapooletu, on päevakord kinnitatud. Aitäh!

Alustame esmaspäevase päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse 241 uuesti arutamine.

Head ametikaaslased! Enne, kui me läheme arutelu juurde, lubage lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Palun saalis vaikust! See kord on järgmine. See tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra §‑dest 113 ja 114. Kõigepealt on põhiseaduskomisjoni liikme Tõnis Möldri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on Riigikogu liikmete küsimuste voor ja ettekandjale võib esitada ühe suulise küsimuse. (Helistab kella.) Seejärel on läbirääkimised, mis toimuvad ainult nende motiivide kohta, mille pärast Vabariigi President on jätnud seaduse välja kuulutamata. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Seejärel on hääletus, poolthäälte enamus on siin nõutav.

Seadus, mille Vabariigi President on jätnud välja kuulutamata, loetakse muutmata kujul uuesti vastuvõetuks samasuguse häälteenamusega, mis oli nõutav selle seaduse esmakordsel vastuvõtmisel. Teiseks, juhul kui Riigikogu jätab seaduse muutmata kujul vastu võtmata, menetletakse seadust edasi vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Mis see tähendab? Muudatusettepanekute esitamine, teine lugemine ja nii edasi. Juhtivkomisjon on sama mis seaduse Riigikogu menetluses olnud eelnõu puhul, praegusel juhul põhiseaduskomisjon.

Kui me läheme hääletuse juurde, siis seadus nõuab, et hääletusele pannakse järgnev: kes on seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt? Nii et sellele peab Riigikogu saadik andma oma tunnetuse ja hinnangu. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Tõnis Möldri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, põhiseaduskomisjon oma 3. mai istungil arutas Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu uuesti. Nagu me teame, parlament on seda eelnõu siin pikalt menetlenud, võtnud selle parlamendiprotsesside kaudu seadusena vastu, aga mööname ka seda, et president jättis selle välja kuulutamata ehk kasutas neid võimalusi, mida seadus selles küsimuses presidendile annab.

Nii nagu ma ütlesin, oma komisjonis me arutasime seda ja võib-olla ongi paslik korra kõigepealt ära tuua mõningad märkused Vabariigi Presidendi 21. aprilli otsusest, mis puudutab seda, et tõesti president jättis selle Riigikogus juba 11. aprillil vastu võetud seaduse välja kuulutamata. Ta viitab siin erinevatele paragrahvidele, sealhulgas põhiseaduse § 3 lõikele 1, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste abil. Samamoodi ta viitab põhiseaduse § 104 lõikele 1, mille järgi seaduse vastuvõtmise korra  sätestab kodukorraseadus. Seaduste vastuvõtmise kord on sätestatud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses. Eelöeldust tulenevalt peab seadus olema vastu võetud sellest seadusest ja põhiseadusest lähtudes. President on selles oma otsuses natukene pikemalt lahti kirjutanud, miks ta näeb, et Riigikogu tema hinnangul – ma ütlen veel kord, et see on presidendi hinnang – on protseduurireeglite rikkumisega moonutanud parlamentaarse otsustuse tegemise protsessi ja üks osa Riigikogu liikmetest on sisuliselt jäetud ilma võimalusest võtta osa seaduse kujundamisest, sest tulenevalt protseduurireeglitest toimub seaduseelnõu kolmandal lugemisel lõpphääletus ning Riigikogu liikmetel ja fraktsioonidel puudub võimalus esitada seaduseelnõu teksti kohta muudatusettepanekuid. Kui pärast eelnõu teise lugemise lõppemist võiks seda teksti muuta põhjendusega, et nõnda viiakse tekst kooskõlla seadusandja tegeliku tahtega, siis looks see parlamentaarse protsessi olulise moonutamise võimaluse. President oma kirjas viitab, et peab vajalikuks Riigikogus 11. aprillil vastu võetud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seadust Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega. See on härra president Karise kiri parlamendile, mille ta 21. aprill meile saatis.

Põhiseaduskomisjonis oli meil arutelu sellel teemal ja meil olid kohale kutsutud ka presidendi kantselei esindajad, sealne õigusnõunik ja sisenõunik. Aga võib-olla ma alustan oma tänast menetluslikku ülevaadet hea kolleegi Kalle Grünthali sõnadega. Kalle lausus sellise mõtte, mis kindlasti ka seda meie debatti siin saalis kaunistab – ja eks me igaüks siin peaksime sellest lähtuma –, nimelt: kui inimene kaotab raha, siis ei ole ta midagi kaotanud, kui inimene kaotab tervise, siis see on pöördumatu, aga kui inimene kaotab aususe, siis on ta kaotanud kõik. Need olid hea kolleegi sõnad ja eks siit on hea selle menetlusega edasi minna.

Kõigepealt, tõesti me andsime sõna just nimelt presidendi kantselei esindajatele, kes, nii nagu ma siin eelnevalt ette lugesin, viitasid nendele põhjendustele lühidalt, mida president on pidanud vajalikuks ära märkida. Need puudutavad tõesti menetluslikke probleeme, mitte seaduse sisu. Ma arvan, et ka see on siin saali jaoks oluline, veel kord, president ei heida seaduse sisule midagi ette, vaid räägib puhtalt menetluslikest probleemidest. Tõesti, presidendil oli vaja langetada raske otsus, sest oli selge, et tegemist oli nende hinnangul apsakaga, aga samas ei ole see midagi sellist, mida president saab arvesse võtta. Ehk lähtuti sellest, mis sorti muudatus tehti ja kas see läheb menetlusreeglitega kokku või mitte. Siit me läksime edasi parlamendi aruteluga, õigemini komisjoni aruteluga.

Komisjonis tehti kolmanda lugemise arutelul veel üks muudatus, mis puudutab ka sõja alguse kuupäeva muutmist. Nagu kõik teavad, siis teise ja kolmanda lugemise vahel muudeti ka väga erinevaks ühe lõigu algust, mis räägib sõja kuupäevast. Kantselei esindajatel oligi konkreetselt küsimus, kas president on ka seda teemat vaadanud, kas ta ei märganud selle probleemi olemasolu ja kas keskenduti ainult sellele temaatikale, millele president oma kirjas on viidanud, nimelt sõnad "lähisugulane" ja "abikaasa". Presidendi esindaja vastas, et tõsiasi, et seda teemat polnud presidendi otsuses mainitud. See ei tähenda aga seda, et seda ei vaadatud või seda ei peetud oluliseks. Seda muudatust vaadati, aga kuna lähedase sugulase ja abikaasa osa oli nende hinnangul kõige selgem, siis sellest piisas, et otsus sellisel kujul ära vormistada ja täiendavat analüüsi nad ei pidanud vajalikuks.

Komisjoni liikmed küsisid ka selle kohta, et tegemist on tõsise olukorraga, kuna parlamendi menetluskord on nende hinnangul püha. Kui parlamendi menetluskorrast astuda samme tagasi, siis võib igaüks kuulutada ennast varsti seadusandjaks ja hakata Eestis seadusi tegema. Ja siis me tõime välja mõningad sellised eelnevate presidentide pretsedendid, kus on jäetud menetluskorda rikkudes – presidendi hinnangul on parlament rikkunud menetluskorda – seadused välja kuulutamata, mis puudutab just seda, et teisel lugemisel on tehtud niivõrd olulisel määral muudatusettepanekuid. President on hinnanud, et selle eelnõu teise lugemise oleks pidanud katkestama, et oleks olnud võimalik teha uusi sisulisi muudatusettepanekuid. Presidendi kantselei esindaja vastas, et tõesti tagasilükkamise pädevusele on püütud anda sisu ja see on olnud juba pikemat aega vaieldav. Eri presidentidel on olnud siin erinev käekiri. Ka Riigikohus on andnud sellele oma hinnangu, iga kord erinevalt, kui on see kaebus olnud, aga tõesti, eelkõige sirvides Põhiseaduse Assamblee materjale, on presidendi roll just nimelt hinnata selle konkreetse seaduse kvaliteeti ja siis vastavalt sellele oma hinnang anda. Lisaks ta selgitas seda, et kui tekib olukord, kus seadus võetakse vastu samal kujul, siis presidendil ei pruugi olla alati põhjust pöörduda Riigikohtusse, sest Riigikohtusse saab president pöörduda ainult siis, kui ta leiab, et seadus on põhiseadusega vastuolus. Ehk see, kui president ütleb, et parlament peaks seda seadust uuesti menetlema, ei tähenda seda, et tegemist oleks kohe põhiseadusvastase seaduseelnõuga.

Komisjonis oli küsimus ka selle kohta, et tõesti, president saab seaduse jätta välja kuulutamata ainult siis, kui tegemist on põhiseadusvastasusega, ja saab pöörduda ainult siis Riigikohtu poole, kes sellele oma hinnangu annab. Nüüd oligi küsimus selles, kas presidendi hinnangul oli tegemist menetlusliku probleemiga või põhiseadusvastasuse probleemiga. Mis see konkreetne presidendi positsioon on? Presidendi kantselei esindaja vastas, et presidendil tuleb lähtuda kehtivast seadusest, ja ta leidis, et president on oma veto eesmärgi suuresti saavutanud menetluslikult selles mõttes, et kui see [eelnõu] käib uuesti läbi parlamendi täiskogu ehk on seesama arutelu, mis meil siin täna on, siis see erineb märkimisväärselt kolmandast lugemisest. See ei tähenda, et automaatselt need argumendid, mis presidendil olid esimest korda välja kuulutamata jätmisel, pädevad ka kohe siis, kui me tuleme siia hääletusmenetluse juurde tagasi ja parlament võtab selle otsuse vastu. Siis on presidendil tegelikult valge leht ja ta peab hakkama seda uuesti sisustama.

Komisjoni liikmed märkisid seda: on oluline, et kõiki seadusi parlamendis menetletaks vastavalt normitehnikale. See on kindlasti üks oluline protsess kogu seadusloomes ja seadus peab läbima konkreetse tee, mis on reguleeritud meie kodu‑ ja töökorraga. Küsimus on selles, et kogu see seaduse menetluse protsess on olnud äraspidine – seda arvas üks meie komisjoni liige – ja see ei olnud kooskõlas hea seadusloome tavaga. Presidendi kantselei esindaja ütles, et tõesti siin on oluline selle menetluse juures ära lahendada esiteks sisulised küsimused ja teiseks menetluslik pool. Nii nagu president ütles ka oma kirjas, tal ei ole eelnõu sisule etteheiteid, vaid tal on menetlusküsimuste kohta etteheiteid. Nii et selles mõttes tasubki rääkida siin nendest nõuetest, mis puudutavad just nimelt konkreetselt menetlust, ja eks siis on juba vaja hinnata, kas tegemist on proportsionaalselt põhiseaduse riivega või mitte.

Siis komisjoni liikmetest üks avaldas lootust, et president ka tulevikus analüüsib neid seadusi, mida vastu võetakse ja mille puhul on vastuvõtmisel nõutav häälteenamus. Ja need vaidlused meil siin parlamendisaalis tihtilugu on ehk need puudutavad seda, kas mõni otsuse eelnõu või seaduseelnõu nõuab parlamendi koosseisu häälteenamust või nõuab lihtsalt parlamendis [teatud] hetkel saalis viibivate inimeste arvu enamust.

Siis juhiti komisjonis tähelepanu ka sellele konkreetsele veale, ehk kas abikaasa või lähedane sugulane. Oli komisjoni liikmeid, kes arvasid, et seda viga märgati ja see arutelu siiski siin kolmanda lugemise faasis tuli saalis täiesti teravalt välja, aga just nimelt enamuse häältega ja poliitilisel tahtel suruti läbi see põhiseaduse rikkumine, millele komisjoni liikmed olid tegelikult juba varem tähelepanu juhtinud. Mööndi ka seda: kas tõesti president pole märganudki, et tegemist võib olla põhiseadusvastasusega, mitte ainult menetluskorra rikkumisega? Ja tõesti, presidendi kantselei esindaja ütles – ma arvan, et see on üks hästi oluline lõik siin ette lugeda –, et õigusteoorias on tõesti huvitav küsimus, mis on põhiseaduse rikkumine ja mis on õiguslik tagajärg põhiseadusvastasuse näol. Need on tegelikult kaks erinevat asja. Põhiseadus näeb ette menetluskorda, mis tähendab, et tuleb järgida menetlusreegleid ja selles mõttes on iga menetlusreegli rikkumine justkui ka põhiseaduse rikkumine. Samas, igasugune seadusvastasus on justkui põhiseaduse rikkumine tulenevalt põhiseaduse §‑st 3, mille järgi riigivõimu tuleb teostada põhiseaduse alusel. Teine küsimus on selles, kas iga seadusrikkumine, kaasa arvatud põhiseaduse rikkumine, toob kaasa õigusliku tagajärje seaduse põhiseadusvastasuse näol ja selle kehtetuks tunnistamise. Veel kord, et aru saada: need menetluslikud probleemid, millele president viitab – ka põhiseaduskomisjon möönab, et seal võis olla probleeme –, aga need vead ei pruugi olla konkreetselt põhiseadusvastased, just nimelt arvestades meie kehtivaid seadusi ja norme.

Siis oli küsimus selle kohta, kas president konsulteeris oma otsust 21. aprillil allkirjastades ja enne seda mõningate kas eraõiguslike advokaatidega või õiguskantsleriga, et sellist konkreetset arvamust kujundada. Vastus oli see, et tõesti president ei konsulteerinud ühegi teise organiga, küll aga presidendi kantselei tutvus eelneva praktikaga ja sellest tulenevalt otsustas just nimelt sellise otsuse langetada.

Siis uuriti veel selle kohta, et kui president nüüd vaatas ainult seda tahku, mis puudutab konkreetselt küsimust "lähisugulane versus abikaasa", siis kas presidendil võib tekkida siit järgmisi menetluslikke probleeme, kui president vaatab seda seadust veel laiemalt. Tõesti, presidendi kantselei esindaja isiklik arvamus oli – ma rõhutan, see oli tema isiklik arvamus –, et tõesti tema näeb, et siin seaduses võib olla veel mõningaid probleeme, aga jätkuvalt, kui parlament oma teise vooru läbib, siis on ikkagi presidendil valge leht ja president peab hakkama seda uuesti sisustama, kui tal on mingisuguseid etteheiteid meie parlamentaarsetele protsessidele siin seadusloomes.

Viidati ka sellele, et praegu on keskendutud kahele asjale, mis on seotud just nimelt konkreetselt ühe sõna asendamisega ja sõja alguse määratlusega. Need on kindlasti olulised tehnilised täpsustused. Aga siiski siin nähakse laiemaid probleeme ja presidenti tuleb kiita selle eest, et ta ikkagi väga selgelt ja täpselt järgib seda, mida parlament teeb ja mis on konkreetsed seisukohad.

Oli juttu ka Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest. Tegelikult ka meie täna siin saalis ja ka komisjonis oleksime pidanud keskenduma just nimelt menetluslikele probleemidele, mitte enam selle eelnõu sisule. Aga tõesti, kuna meil oli ikkagi väga palju ka neid komisjoni liikmeid, kes arvasid, et me võiksime veel kord vaadata selle seaduseelnõu sisse, siis me seda ka tegime. Neid tahke ma siin teile ette lugema ei hakka. Aga komisjoni esimees oli piisavalt lahke ja komisjoni enamus oli nõustunud sellega, et tõesti tuleb vaadata veel kord selle eelnõu sisse, et järsku me leiame siit midagi sellist, mida me ei ole suutnud nende kolme lugemise puhul veel ära teha.

Siis olid mõningate komisjoni liikmete seisukohad siin ära toodud. Ma võtaksin need lühidalt veel kokku niimoodi. Oli olemas väga suur hulk komisjoni liikmeid, kes arvasid, et tegemist on kehva eelnõuga nii sisuliselt kui ka vormiliselt ning tegemist on kehva eelnõuga ka menetluslikult, ja oli teine suur hulk komisjoni liikmeid, kes arvasid, et seesugused mõttevahetused on väga tugevalt poliitiliselt laetud ja tegemist ei ole selles mõttes sisulise aruteluga, vaid sellega, kas see eelnõu meeldib või mitte, mitte tehniliste küsimustega.

Vastavalt sellele arutelule ja kuulates natukene selle eelnõu mõjusid, jõudsime me järgmiste otsusteni, mis on minu meelest ka olulised. Ehk teha ettepanek võtta seaduseelnõu uuesti arutamiseks täiskogu tänase, 9. mai päevakorda. Miks just täna, esmaspäeval? Küsimus on ikkagi selles, et meie kord näeb ette, et seda eelnõu tuleb võimalikult ruttu parlamendi suures saalis menetleda, seetõttu oleme me ka esmaspäeval siin esimese tööpäeva jooksul seda menetluslikku protsessi tegemas. Teiseks, toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Siin oli tõesti komisjonis hääletus selline: 5 poolt, 4 vastu. Ja otsus oli see, et võtta ta muutmata kujul uuesti vastu. Kolmas otsus oli see, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige siinkõneleja, ja siin oli ka hääletus.

Nii et ühesõnaga, see on lühike ülevaade meie komisjoni tegemistest. Ma näen, et on palju küsimusi, eks ma üritan neile jõudumööda vastata. Aga lühidalt, veel kord, on oluline aru saada, et tänane arutelu peaks keskenduma eelkõige menetlusprotsessile, mitte selle seaduseelnõu sisule. Nii olen mina aru saanud. Ja teiseks, mina sain presidendi viitest aru ja ka meie komisjoni arutelu käigus tuli esile see, et need argumendid, millega president on selle seaduseelnõu täna tagasi lükanud, ei pruugi olla automaatselt ülekantavad tema teise otsusesse, mille ta peab tegema, kui parlament võtab selle seaduse muutmata kujul vastu, vaid sellisel juhul ta peab oma argumendid uuesti üle kaaluma. Ta võib ka vabalt hinnata seda nii, et see arutelu, mis meil siin täna toimub, kahtlemata valgustab meid kõiki rohkem, ja siis on võimalik igal parlamendiliikmel teha juba siit ise targemaid või paremaid otsuseid. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Hakkame pihta. Priit Sibul, palun! 

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Päris palju huvitavaid ja kummalisi fakte oli kuulda. Sa alustasid sellega, et see eelnõu on olnud pikalt menetluses. Ma ütlen, et tegelikult see on vale. Pikalt seisis see eelnõu komisjoni sahtlis, isegi nii pikalt, et sa jõudsid vahepeal minister olla, tagasi tulla ja komisjoni vahetada. Kogu see aeg see eelnõu seisis, ei toimunud mingit menetlust. Siis Eesti poliitikas on olnud, me kõik teame, valgel kampsunil oma koht. Aga sa õige mitmel korral viitasid valgele lehele. Äkki sa sisustaksid selle termini ka meile täpsemalt ära? Mida see valge leht tähendab? Siis on see: sa ütlesid, et presidendi kantseleist selgitati, püüti anda sisu tagasilükkamisele. Niisugune tunne on, nagu polekski olnud tahet tagasi lükata, siis püüti anda ja põhjendada seda. Aga mul on küsimus. Ütleme, nüüd see arutelu toimub täna. Aga mil viisil või kuidas mul on võimalik ikkagi sisulisi muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta teha, nii nagu seadus ette näeb?

Aitäh! No mina saan aru, et selles menetluskäigus peaks olema igal parlamendiliikmel üks küsimus, aga siin oli neid mitu. Aga ma vastan kõigile ikkagi. Kõigepealt, minu meelest meie kodu- ja töökord näeb ette seda, et kui ka eelnõu jääb nii-öelda sahtlisse pidama, siis see ikkagi tähendab seda, et eelnõu on menetluses. Nii et ma arvan, et siin võime öelda, et tegemist oli ikkagi pika menetlusega.

Nüüd see, mis puudutab valget lehte ja seda viimast küsimust. Ma ütlen veel kord, et kui president teeb neid otsuseid ja otsustab jätta seaduse välja kuulutamata, siis ta kahtlemata peab seda põhjendama. Just nimelt need põhjendused, mille president on praegu kirja pannud, ei lähe automaatselt edasi sinna faasi – kui me nüüd võtame seaduse parlamendis uuesti vastu ja president peab hindama, kas ta kuulutab seaduse välja või mitte, siis see ei tähenda seda, et automaatselt saab samade argumentidega edasi liikuda. President peab seda hindama. Ja kolmas võimalus on see, et kui president näeb siin põhiseadusvastasust, siis ta saab pöörduda Riigikohtu poole. Aga veel kord: nii nagu ma siin viitasin, kõik, mida me siin teinud oleme, ei pruugi olla kuidagi automaatselt põhiseadusvastane. Siin võivad olla mõningad menetluslikud probleemid ja tänase arutelu käigus on kahtlemata võimalik neid lahendada.

Nüüd sellest, millised on olnud meie võimalused teha veel täiendavalt muudatusettepanekuid ka nüüd, kui president on jätnud seaduse välja kuulutamata. Siin on erinevad võimalused. Täna pannakse parlamendi ette otsus võtta vastu eelnõu muutmata kujul. Kui oleks põhiseaduskomisjon teinud teistsuguse otsuse, siis oleks saanud viia selle eelnõu tagasi sellesse faasi, mis on teine lugemine, ja sel juhul oleks saanud määrata ära muudatusettepanekute tähtaja. Ma isegi ei tea, kas on võimalik tänases parlamendi protsessis teha ettepanekut, mis konkureeriks põhiseaduskomisjoni otsusega. [Ma ei tea,] kas fraktsioonidel on võimalik teha teistsuguseid otsuseid ja [panna teistsuguseid] ettepanekuid hääletusele. Aga eks seda meie menetluskäik näitab. Ja teil on võimalik neid otsuseid langetada.

Jaa, see vastab tõele, et üks küsimus on. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! President on oma arvamuse kujundanud ja oma otsused teinud. Ja ma sain aru, et ka presidendi kantselei esindajad väitsid või möönsid teil komisjonis, et selles seaduses võib olla tegelikult veel probleeme. Aga samas, jällegi, nagu te ütlesite, komisjon tegi otsuse võtta vastu eelnõu muutmata kujul. Ehk me teame, et põhiseaduse rikkumine suruti läbi üks kord ja see, et muutmata kujul seda uuesti menetleda, tähendab seda, et te täna üritate seda põhiseaduse rikkumist uuesti läbi suruda. Te väidate, et presidendil on justkui võimalik võtta mingi teine positsioon selle seaduse suhtes. Ma küsin, miks te panete Eesti Vabariigi presidendi sellisesse lolli olukorda, põhimõtteliselt teete ta lolliks.

Aitäh! No kõigepealt veel kord: see on meie selline võimude lahususe põhimõte, et ega meie kindlasti ei ütle presidendile siit saalist ette, mida president peab otsustama. Ma arvan, et kui meie ka 11. aprillil selle otsuse tegime, siis meie kindlasti siin saalis ei tahtnud kuidagi presidenti panna ebamugavasse olukorda. See ongi täiesti tavapärane protsess, et president peab tegema iga kord, kui ta seadust välja kuulutab, kvaliteedikontrolli. President hindas – veel kord ütlen: hindas seda – ja tema hinnangul on tegemist olnud menetlusrikkumisega. Ta otsustas seda seadust mitte välja kuulutada. See ei tähenda seda, et tegemist oleks automaatselt põhiseadusvastase seadusega. Veel kord: president rõhutas seda, et tal ei ole etteheiteid sisule, vaid just nimelt menetlusele. Ja veel kord: teie etteheide oli siin see, et selles eelnõus võib olla veel probleeme, mina võin öelda siitpoolt, et aga võib-olla ei ole enam probleeme. Eks seda peab president ise hindama ja see võimalus tal teisel korral on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõnis, kui me peaksime abielluma sinuga, siis me saame abikaasadeks, aga igal juhul mitte sugulasteks. Mul ei ole küll seda plaani. Kui vaadata, kes on sugulased, siis need on isad, emad, õed, tädid, lelled, sõtsed, nõod, onud, isegi kõugud. Aga hõimlased on abikaasa ja ämm ja käli ja küdi ja nadi ja lang ja nii edasi. Need on nii erinevad asjad. Kuidas saab sellised asjad ühte potti panna ja öelda, et see on selline väike tehniline värk? Hõimlane ei ole ju sugulane, ja abikaasa ammugi mitte.

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab teie sissejuhatust sellele küsimusele, siis ma jätan selle kommenteerimata. Kuigi ma tean, et teie parlamendifraktsioonil on olnud seda juhust, et te olete ka siit puldist teinud vastavasisulisi ettepanekuid. Aga ma tõesti siiralt loodan, härra Ernits, et teil neid mõtteid minu suhtes rohkem pähe ei tule.

Ma segan korra vahele. Minu mäletamist mööda oli see ettepanek, millele te viitate, edukas.

Jah. Jah, aga minu sõnum härra Ernitsale oli, et minu puhul see kindlasti ei oleks edukas.

Tulles nüüd tagasi selle küsimuse juurde, kas tegemist on erinevate mõistetega, siis tõesti, kui me võtame lahti selle eelnõu erinevad paragrahvid selles konkreetses tekstis, siis me näeme, et ongi mõeldud seda, et tegemist on ikkagi väga erinevate põhimõtetega selles määruses, mis puudutab konkreetselt abikaasat ja abikaasa võimalusi ning seda, kes on lähisugulane ja millised on tema võimalused selle eelnõu raames. Nii et minu meelest seletuskirjast ja ka teistest kohtadest tuleb väga selgelt see erinevus välja. Selle eelnõu mõte ei ole olnud kuidagi tõmmata nende kahe sõna vahele sünonüümimärki või võrdusmärki. Me oleme neid kahte sõna erinevalt käsitlenud, aga tuleb möönda, et siin on olnud keelelisi probleeme, mida me tõesti üritasime siin kolmanda lugemise käigus muuta.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Selles eelnõus ei ole mitte ainult keelelisi probleeme, vaid see eelnõu iseendast kujutabki ühte suurt probleemi ja selle menetlemine täpselt samamoodi. Selle eelnõu mõte on ikkagi Eesti teha avatud riigiks moel, et siia võib siseneda iga maailmahulgus. Aga asjaolu, et te selle muutmata kujul uuesti seadusandja ette toote, kas see on tingitud selle õnnetu valitsuse tahtekindlusest või arengupeetusest?

Aitäh! Veel kord: president ka oma kirjas viitas sellele, et tal ei ole etteheiteid eelnõu sisule. Ja ma arvan, et see on väga oluline lause siia suurde saali. Nüüd see, mis puudutab eelnõu sisu. Ma jätkuvalt pean tunnistama seda, et ma näen väga harva sellist, ütleme, heakskiitu nii ametiühingutelt kui ka ettevõtlusorganisatsioonidelt. Üksmeelselt ütlevad nemad, et nad ootavad selle seaduseelnõu vastuvõtmist, heaks kiitmist ja kiiret rakendamist. Ma ei jaga siin teie seisukohta, kus te ütlete, et kolmandatest riikidest isikud saavad väga kergekäeliselt Eestisse tulla elama ja siia töötama või õppima. Mina näen, et see eelnõu väga selgelt ikkagi piiritleb seda, kes ja mis alustel saab siia tulla, ning muudab väga paljusid täna kehtivaid tingimusi, mille alusel inimesed siia saabuvad, oluliselt karmimaks.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatasin, kannatlikult ootasin – 17 minutit ja 36 sekundit tühja mula, 17 minutit ja 36 sekundit vee sogamist, et õigustada eelnõu, mis tegelikult hävitab Eestit. Jutud sellest, et mingid ettevõtjad ootavad ja nõuavad – vaata, ettevõtja vaatab oma ettevõtet, aga meie ülesanne siin on tervet riiki vaadata ja pikas perspektiivis. Kas te ei arva, et see on idiotismi selline ilming, kui korratakse sama protseduuri ja arvatakse, et tuleb teine tulemus? Noh, kui president nüüd selle välja kuulutab, siis ma ei tea, oleme meie idioodid või on tema idioot, emb‑kumb. Sest no see, mis te praegu teete, on ju lihtsalt piinlik. Ma hoiatan ka praegust koalitsiooni, et te järjekindlalt ajate poliitikat, mis viib poliitika uuesti tänavale. (Juhataja helistab kella.) Kui poliitikat ei ole võimalik teha nendes struktuurides, mis on selleks ette nähtud, siis läheb poliitika tänavale. Ega mul küsimust ei olegi, ma lihtsalt tahtsin öelda, et piinlik on ...

Jah. Head ametikaaslased, me oleme praegu küsimuste-vastuse voorus.

Aitäh! Ma vaatasin, et teil läks täpselt 1 minut ja 17 [sekundit], eks. Mina sain 17 minutit. Ma tean, et läbirääkimiste käigus on võimalik veel igalühel esineda 5 + 3 sõnavõtuga, nii et see võimalus teil on.

Nüüd see sõna, mida te kasutasite te ähvardavalt nii presidendi aadressil kui ka mõningate parlamendiliikmete aadressil – ma ei jaga teie seisukohta siin. Ma arvan, et kõik inimesed saavad teha siin vastavalt sellele otsuse, kuidas nemad näevad selle seaduseelnõu sisu vajalikkust. Nii nagu ma ütlesin, on fraktsioonid olemas siin parlamendis, kes näevad selle seaduseelnõu vajalikkust, ja on olemas fraktsioonid, kes seda ei näe. See on tegelikult sisuline arutelu ja see on poliitiline otsus ja seda otsust on toetanud parlamendi enamus.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Me istusime koos komisjonis ja seal tuli väga selgelt välja, et presidendi leitud probleemide kataloog on oluliselt suurem kui see, mida president oma kirjas on ühekordsed välja toonud, ning selgus, et põhimõtteliselt võib president uuel menetlusel ka need teised puudused välja tuua. Kas nüüd komisjoni esindajana või erakonna esindajana olete te uurinud selle kataloogi suurust või kui palju neid probleeme veel oli, mida president leidis ja milleks te peaksite valmistuma?

Aitäh! Ma rõhutan veel kord seda, et see ei olnud mitte presidendi arvamus, vaid see oli presidendi kantselei esindaja isiklik arvamus. See on siin protokollis ka kirjas. Nüüd veel kord: eks seda, kas president leiab siit menetluskäigust mingeid puudusi, kas ta leiab siin eelnõus mingeid probleeme, saab president hinnata siis, kui see eelnõu jõuab peale parlamendi praeguse arutelu lõppu ja hääletust uuesti tema kätte.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No minu arvates on siin olnud väga palju ilukõnelist juttu, mis ei suuda varjata seda, et põhiseaduskomisjon rikkus seadust meil, suur saal rikkus seadust meil. Parlament tegelikult pandi häbiposti, president pani, ja see ei ole midagi sellist, mille üle me võiksime vaielda, et nii või naa ja et hinnanguline küsimus. See oli ette teada, et taolise menetlusega rikutakse seadust. Selle üle oli pikk vaidlus meil siin, selle üle oli komisjonis vaidlus, selle üle oli siin suures saalis vaidlus, see oli ette teada, ja pandi lihtsalt tuima. Tuima pani komisjon põhiseaduskomisjoni esimehe Toomas Kivimäega eesotsas, tuima pani suur saal koalitsiooni poolelt. Minu meelest ei ole parlamendil ega komisjonil õigus seadust rikkuda. Minu meelest on tegelikult selle asemel, et siin praegu seda uuesti läbi rammida, vaja küsida, kes võtab vastutuse seaduserikkumise eest. Mul on küsimus: kas põhiseaduskomisjonis on arutatud, et põhiseaduskomisjon vajaks uut esimeest?

Aitäh! Minu staaž põhiseaduskomisjonis ei ole kindlasti nii pikk. Eks neid arutelusid on olnud eelnevalt, aga ma küll ei mäleta, et meil selle eelnõu menetluse ajal nüüd viimastel kuudel oleks olnud sarnast arutelu vajadust. Ma arvan, et põhiseaduskomisjoni esimees on rakendanud täpselt neid mõtteid ja printsiipe nii, nagu ta on heaks arvanud või nagu on olnud põhiseaduskomisjoni enamuse tahe. Ma tean, et selle seaduseelnõu menetluse käigus on peetud nõu ka selle maja juristidega, kes jõudsid pisut teistsugusele järeldusele, kui presidendi kantselei juristid. Ja ma veel kord ütlen: hetkel on tegemist vaidlusega, kus ei saa öelda mustvalgelt, et üks pool on eksinud ja teine ei ole eksinud. Siin on, ma arvan, oluliselt rohkem värve. Ja eks tänase arutelu käigus saavad need värvid igaühe jaoks meil siin saalis oluliselt selgemaks.

Tarmo Kruusimäe, palun! Aitäh! Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Sa nimetasid sissejuhatuseks sellise kuldaväärt mõtte, et kui inimene kaotab austuse, siis ta on kaotanud kõik. Mis sa arvad, kui täna näiteks koalitsioon vaatamata nendele tõsistele etteheidetele selle heaks kiidab, kas siis koalitsioon käiks ka selle alla, et ta on nagu austuse kaotanud? Või mõtlesid sa seda, et kui president julgeb seda mitte välja kuulutada, siis ta on austuse kaotanud? Või siis on vastupidi, et president tuleb ka koalitsiooniga kaasa ja siis kaotab austuse? Kes selle austuse siis täna ära kaotab?

Aitäh! Kõigepealt, see ei olnud minu mõttetera, see oli härra Kalle Grünthali mõttetera. Ja seal ei olnud sõna mitte "austus", vaid "ausus". Ausus. Kui inimene kaotab aususe, siis on ta kaotanud kõik. Lihtsalt, kuna tõesti põhiseaduskomisjoni liige härra Grünthal viitas komisjonis sellele mõttele kaks‑kolm korda, siis ma pidasin vajalikuks, et ma loen siin menetluse käigus selle tema mõttetera ette.

Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Ma juhin tähelepanu, et kõneleja ajab täiesti ebaausat juttu meile siin, väänates asjaolusid ja väites, et seadusrikkumist ei ole toimunud, ehkki kõigile mõistusega inimestele on selge, et seadusrikkumine on toimunud. Seetõttu on ta kaotanud ka meie austuse.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Kogu seda ebaõnnestunud eelnõu sisu ei ole võimalik mahutada ei üheminutilise küsimuse sisse ega ka kaheksaminutilise sõnavõtu sisse. Ka mind ei olnud sellel komisjoni istungil, mida te nüüd siin tutvustasite. Aga te väitsite, et komisjon lähtus oma arutelus sellest, et presidendi etteheited on menetluslikud ehk protseduurilised, mitte sisulised. Ja väidetavalt presidendi esindaja seda ka kinnitas.

Teate, sellist võimalust selle eelnõu puhul lihtsalt ei ole, sellepärast et seadus näeb ette, et kui pärast teist lugemist tehakse keelelisi või vormilisi muudatusi, siis on asi protseduuriline. Kui tehakse sisulisi muudatusi, siis rikutakse seadust. Praegusel juhul president sellele viitabki, et on tehtud sisulisi muudatusi. Kui ei oleks tehtud sisulisi muudatusi, siis ei oleks president saanud ka seda tagasi saata. Nii et just sisulised ongi need probleemid. Kas te räägiksite mulle seda lahti, kuidas on võimalik tõlgendada asja niimoodi, nagu teie komisjonis arutasite?

Aitäh! No ma kõigepealt lugesin siin ette ikkagi need laused, mida presidendi kantselei esindaja meile seal komisjonis ütles. Absoluutselt, president, tehes otsuse jätta seadus välja kuulutamata, peab lähtuma ka sellest korrast, põhiseaduses märgitud korrast, mis annab talle võimaluse jätta seadus välja kuulutamata. Veel kord: president möönab, et see seadus on tema hinnangul sellisel kujul problemaatiline, aga ta ei tee etteheiteid selle seaduse sisule, vaid konkreetselt menetlusele. Sellele ma viitasin siin mitu korda. Ehk presidendil ei ole etteheiteid selle seaduse sisule.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga loodan, et teil on see presidendi otsus käepärast. Ja kui ei ole, siis ma usun, et te olete selle endale põhjalikult selgeks teinud. Te olete nüüd praeguseks juba kolm korda kinnitanud, et president on oma otsuses väitnud, et tal pole eelnõu sisuga probleeme. Ja nüüd ma küsin, kas te võiksite seda vaadata ja tsiteerida seda kohta, kust ta seda väitis. Vaadake, mina olen küll oma elus igasuguste tekstidega tegelenud ja ka allikakriitiliselt, aga mina nimelt sellist kohta seal selles tekstis leida ei suuda, isegi mitte ridade vahelt.

Aitäh! Need laused, mida mina olen siin kaks või kolm korda ette lugenud, ma olen lugenud välja põhiseaduskomisjoni protokollist. Nii nagu ma enne ka viitasin, lugesin ma siit presidendi otsusest välja kaks või kolm lõiku, mis olid väga olulised. Veel kord: vastavalt sellele, mis puudutas põhiseaduse § 3 ning § 102 ja § 104, peab president vajalikuks seda seadust, mille parlament vastu võttis, uuesti arutada ja otsustada seda mitte välja kuulutada. See eeldab seda, et tema hinnangul on tegemist nende kolme eelmainitud paragrahvi rikkumisega, ja vastavalt sellele on ta selle otsuse ka teinud.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma ei ole komisjoni liige ega selle eelnõu ekspert, aga teid kuulates mulle tundub, et see jutt läheb liiga pikaks. Parandage mind, kui ma eksin, ma proovin seda teie öeldut kuidagi kokku võtta. Komisjon nõustus enne kolmandat lugemist tegema ühe muudatuse, mis kontekstis tundus komisjoni jaoks tehniline, aga mille president vaidlustas, sest see ei ole tehniline. Üks termin vahetati. Sellest president järeldas, et Riigikogul olla nagu võetud ära otsustusõigus. Kas pole nii, et selle praeguse hääletusega me oma otsustusõiguse realiseerime? Või on meil need vastused pikemad ja keerulisemad? Või ma eksin?

Aitäh! Vaat, eks minul on ka vanematelt kolleegidelt palju õppida. Kuulasin mina teid ja saan öelda, et ma olen teie jutuga sada protsenti nõus. Jaa, me tegime tõesti teise ja kolmanda lugemise vahel meie hinnangul mõningad tehnilised muudatused, presidendi hinnangul sisulised muudatused. Mis meile andis garantii, oli see, et meie enda maja juristid ütlesid, et tegemist on nende hinnangul tehnilise muudatusega. Presidendi kantselei ja tema juristid hindasid seda sisuliseks. Nüüd me oleme tagasi siin suures saalis, uus arutelu, uued võimalused hinnata.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Palun tee meile veel puust ja punaseks selgeks, mismoodi see praegune menetlus, mida me siin läbi viime, ikkagi annab võimaluse neid menetluslikke muudatusettepanekuid teha, nii nagu tegelikult õige menetlemine peaks ette nägema.

Aitäh! No parlamendi igal liikmel on võimalus otsustada. Kui istungi juhataja paneb selle otsuse, mis meie hinnangul põhiseaduskomisjoni ettepanekuna on tehtud, võtta eelnõu muutmata kujul vastu, siis igal parlamendiliikmel on võimalus otsustada, kas tegemist oli tehniliste muudatustega või sisuliste muudatustega. Eeldan, et kui vajutatakse rohelist nuppu, siis olid tehnilised muudatused, kui vajutatakse punast nuppu, sisulised muudatused, kui kollast nuppu, ei saadud aru.

Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin on juttu olnud, et seaduse sisule ei olnud presidendil etteheiteid. Samas tõepoolest ta ütleb oma kirjas, et sõna "abikaasa" asendamine sõnadega "lähedane sugulane" ei ole täpsustus, vaid sisuline muudatus. Kas te võiksite selgitada, kes see lähedane sugulane selle seaduse mõistes on? Teil on hästi palju diskussioone selja taga, teil on hea lihtne öelda – on see neli, viis naist, on see üks abikaasa, on need lapsed, on see suguvõsa või suguharu? Palun selgitage selle termini "lähedane sugulane" tähendust.

Aitäh! Lähedane sugulane ei ole mitte ainult selles seaduseelnõus ära märgitud, vaid see on ikkagi läbiv mõiste kõikides seaduseelnõudes. Veel kord: selles eelnõus samamoodi me ju tegelikult väga selgelt kirjutasime selle ka erinevates paragrahvides lahti, mis eristab abikaasat ja mis õigused me anname selle seaduseelnõuga konkreetselt selle isiku abikaasale ja mis õigused me anname lähisugulasele.

Nüüd, ma tean, et ma lähen natuke libedale teele, aga ma siiski lähen. Ma tean ja mäletan seda, et parlamendis ja ka komisjonis teise lugemise ajal küsis härra Kruusimäe sellesama küsimuse, kas see lähisugulane võib tähendada mujal maailmas seda, et ühel mehel või ühel naisel on mitu abikaasat, kas nad siis lähevad kuidagi lähisugulaseks. Ei, see seaduseelnõu ei piiritle või ei sätesta seda. Eestis kehtivad ikka reeglid, et abikaasasid saab olla igal inimesel ainult üks. Nii et lähisugulased on midagi muud ja neile ei saa kuidagi võrdusmärki vahele panna.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et meil puudub vaidlus selle üle, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ja seaduseks, mida me siin selle eelnõu juures kasutame, on Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, mis ei sätesta detailselt ära, mismoodi eelnõusid menetletakse. Küll on aga olemas Riigikogu normitehnika eeskirjad, mis annavad meile konkreetsed juhised, mismoodi peavad kajastuma asjaolud seletuskirjas. Ma ütlen, et vaidlus puudub ka selle üle: kuigi seletuskiri, normitehnika eeskiri nõuab ka siin demograafilist analüüsi ja regionaalset analüüsi, siis seda nendes eelnõudes ei olnud. Ma küsin, mispärast me ei pea arvestama Riigikogu normitehnika eeskirju, kui põhiseaduse § 3 ütleb, et me peame menetlema neid nii, nagu seadus ette näeb.

Aitäh! Ma korra kõigepealt tulen selle juurde tagasi, mis on minu meelest ka väga oluline. See, mida teie praegu siin ette tõite, aga ka eelnevates küsimustes – presidendi kantselei esindaja rõhutas mitu korda, et kui president pani selle seaduse väljakuulutamisele veto, siis selle eesmärk oligi paljuski see, et see arutelu käiks uuesti siit Riigikogu suurest saalist ehk täiskogust läbi. Ja see tegelikult erineb märkimisväärselt meie kolmandast lugemisest. Ehk kõikidel parlamendiliikmetel on võimalus esitada minule küsimusi, minul on võimalik anda vastuseid põhiseaduskomisjoni esindajana, kõigil on võimalik pidada kõnesid. Ehk kõik saavad veel rohkem aru selle seaduse sisust, aga ka nendest menetluslikest kitsaskohtadest, mis siin on olnud.

See teie küsimus läks mul nüüd natukene kõrvust mööda, aga ei ole hullu, härra Grünthal, küll me saame selle vastuse ka hiljem anda.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et sa oled raskesse rolli pandud. Su vastuste järgi ma mõtlen, et küsimusi me saame esitada ja kõnesid me saame tõesti pidada, aga me ei saa teha ettepanekuid. Ja vot te olete muutunud nagu kahte poolt. Üks on see, et te õnneks olete aru saanud, millal Ukrainas sõda algas. See on muidugi väga märkimisväärne. Valitsus sellest aru ei saanud, aga vähemalt komisjon sai, tänu sellele, et Isamaa seda mitmel korral märkis, et sõda ei alanud mitte sellel aastal, vaid 2014. Aga ma tahan siia juurde tuua seda, et sa tõid näite, et see lähedane sugulane ja abikaasa. Tõesti, enne sai tuua abikaasa ehk ühe abikaasa, aga nüüd on ju kirjutatud seadusesse, et abikaasa on lähedane sugulane. Ehk ma saan aru sinu vastustest, et nüüd võib võtta kaasa kõik viis naist, kui on viis naist. Lihtsalt sellepärast te selle tegite, et igast riigist saaksid kõik usuinimesed tulla oma abikaasadega.

Aitäh! Kõigepealt, Eesti seaduste järgi saab olla ikkagi igal inimesel ainult üks abikaasa. See, kui mujal maailmas, mujal kultuuris kehtivad teistsugused reeglid või korrad, siis neid ei saa automaatselt Eesti õigusruumi üle tuua.

Nüüd küsimus, et mis erineb sellest arutelust, mida me pidasime siin enne selle seaduse vastuvõtmist, kui president jättis selle välja kuulutamata, ja nüüdne arutelu. Veel kord: presidendi mõte oli see, et iga parlamendiliige saaks veel rohkem aega selle eelnõuga tutvuda, veel rohkem nendest kitsaskohtadest ja positiivsetest külgedest pildi ette, siis avaneb igal parlamendiliikmel võimalus vajutada uuesti siin klaviatuurile ilmuvaid nuppe: kas rohelist, kollast või punast. Presidendi mõte ongi see, et sellesama arutelu käigus me saame aru, mis olid presidendi etteheited, mis muudatusi me teise ja kolmanda lugemise vahel tegime ning kas need olid sisulised või pigem tehnilised.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Praeguse eelnõu menetlemise juures, kui ma küsisin seda, mispärast riigivõimu teostatakse põhiseaduse ja Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel, mille edaspidiselt laienev akt on Riigikogu normitehnika eeskiri, siis lugupeetud ettekandja Tõnis Mölder ütles, et näed, mul läks see asi kuidagimoodi meelest ära. Aga mu küsimus on selles, et te ei sekkunud sellesse asjaolusse ega palunud ka minul seda küsimust täpsustada. Teie ei öelnud ka seda, mis see tegelikult oli, sest sisuliselt jäi ju praegu küsimus vastamata. Ehkki ma tean, et Tõnis on päris terav pliiats igasuguste asjade väljamõtlemises, kuulsin praegu esmakordselt sellist varianti, et näed, unustasin [küsimuse] kuidagimoodi ära või ei pannud tähele. Ehk siis mina saan seda tõlgendada ainult nii, et see ongi seesama menetluslik probleem praegu ka selle seaduse uuesti arutamise juures, see on tõsine asjaolu. Lugupeetud ettekandja püüab vältida sellele teemale kaldumist, kuna see on selle seaduseelnõu Achilleuse kand. Ja ma paluksin nüüd uuesti võimalust. Kuna Tõnis Mölder, kelle mälu ei olnud isegi üks minut pikk – ehkki ma ei usu seda hästi –, [ei vastanud mu küsimusele], siis äkki on mul võimalus uuesti seda küsimust korrata, et ma saaksin vastuse ja ka lugupeetud president saaks vastuse [ja saaks teada], mida ettekandja sellele küsimusele vastab.

Aitäh! Ma olen täiesti veendunud, et ettekandja ütleski ausalt, et see küsimus läks tal meelest ära. Meil ei ole seda [täpsustamise] võimalust. Ma mõtlesin, et ka teie olete siin leidlik, aga tõesti te olete praegu väga rangelt protseduuriliste küsimuste raames kinni, nii et te ei küsinud ka uut küsimust. Ma ka midagi eeldasin, aga eeldasin täiesti mööda. Ma tänan teid ka selle eest.

Aivar Kokk, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud juhataja! Äkki te Tõnisele ütlete, ta vist ei ole aru saanud, mida parandati. Tegelikkuses pärast teist lugemist asendas juhtivkomisjon nimetatud paragrahvi tekstis sõna "abikaasa" sõnadega "lähedane sugulane". Ehk mitte ei ole vaja rääkida, et Eestis kehtib seadus ühe abikaasaga, vaid lähisugulased on abikaasa, lapsed ja vanemad. Need on esimese ringi sugulased. Te olete teinud selle tüki, et enne võis ühe inimese tuua, nüüd võib tuua terve esimese ringi sugulased. Ja meil ei ole võimalik parandusettepanekuid teha. Tegelikkuses see on ju täiesti [sisuline] muudatus ja oluline muudatus. Ei ole üks ja sama tähendus abikaasal ja lähedasel sugulasel.

Aitäh! Mul ei ole kahjuks seda võimalust, et teie küsimust edastada ettekandjale. Priit Sibul, protseduuriline, palun!

Austatud juhataja! Ma eeldan, et te veel pärast ka kindlasti saadikutele ütlete, kuidas ja mida me täpselt hääletame, aga võib-olla ka praegu. Kui ma kuulasin ettekandjat, siis ta püüdis justkui väita, et need, kes vajutavad rohelist, tõlgendavad muudatusi tehnilistena, ja need, kes vajutavad punast, need sisulistena. Kas me ikkagi päriselt hakkamegi sihukest asja hääletama või hääletame eelnõu? Siin nagu väga müstiliselt ettekandja poolt kõlas see, mida me kavatseme hääletama hakata.

Aitäh! Loomulikult ma ütlen. Tekst on järgmine, mida juhataja paneb hääletusele: "Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 114 lõikest 3 panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!" See käib umbes selliselt. Ja on ka haamrilöök, mida hetkel ei olnud. (Keegi räägib saalist.) Mida? Ei, juhataja teeb sellise formuleeringu, nagu ma teile ette lugesin.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma käisin printisin nüüd kõikvõimalikke materjale. Ja ma saan aru, et president viitas ühele olulisele puudusele – sellele, et Riigikogu liikmetel ei olnud võimalust teha parandusettepanekuid. Teie räägite aga sellest, et kui me siin arutame ... President ei ole viidanud sellele, et meil oleks mingi demokraatiakriis, et saadikud ei saa oma arvamust avaldada. Oskate te öelda, kus komisjoni protokollis on see tõlgendus, et president on viidanud olukorrale, kus saadikud ei saa teha muudatusettepanekuid, ning me asendame selle sellega, et saadikud saavad puldis rääkida? Ja kus on mingi analüüs selle kohta, et saadikud loobuvad enda muudatusettepaneku tegemisest, sest nad on saanud rääkida? Me ei ole Valgevene, me oleme Eesti. Öelge palun, kus see koht on seal komisjoni protokollis.

Aitäh! Kõigepealt ma loen selle lause siit ette. Presidendi kantselei esindaja leidis, et president on oma veto eesmärgi suuresti saavutanud menetluslikult selles mõttes, et kui see käib läbi uuesti arutamise täiskogus, siis see erineb märkimisväärselt kolmandast lugemisest. Ehk taas: kõikidel parlamendiliikmetel on võimalik esitada küsimus ja oma kõnega avaldada enne lõpphääletust suurele saalile oma meelsust. Kui te, härra Kruusimäe, tulete siia pulti, siis kahtlemata ma kuulan teid ja see võib ka mind ümber veenda, kui teil on head argumendid. Ehk presidendi mõte on ju tegelikult see, et parlamentaarse arutelu kaudu tekivad kõigile paremad võimalused. (Juhataja helistab kella.)

Nüüd, kuna ma sain sõna, siis ma siiski vastan mõningatele eelnevalt tekkinud mõtetele siin. Kõigepealt, ühele kolleegile ütlen, et mul tõesti läks tema küsimus kõrvust mööda, sest sissejuhatus oli piisavalt pikk. Ma siiski tahtsin öelda seda, et ma saan aru, mis see teie etteheide oli. Aga jätkuvalt: minu meelest, minu hinnangul on parlament seda eelnõu menetlenud vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele ja me oleme kasutanud ka põhiseaduskomisjonis kõiki neid hoobasid, mis meil olid, ehk oleme tellinud erinevaid analüüse ka selle kohta enne seda, kui me selle eelnõu siia suurde saali tõime, kas need otsused, mida me teeme, lähevad kooskõlla meie kodu‑ ja töökorra seadusega ja kas nad on kooskõlas põhiseadusega. 

Veel kord: president saatis meile selle eelnõu tagasi. Tema leidis natukene teistsuguseid toone selle eelnõu menetlemise protsessis. Aga veel kord: parlament saab siin menetluse käigus, mida me hetkel teeme, täiskogus avaldada uut arvamust ja siis on presidendil õigus hinnata, kas tegemist on põhiseadusvastase teoga või mitte. Ja kui ta hindab seda põhiseadusvastaseks ehk see eelnõu tema hinnangul ei vasta põhiseadusele, siis ta saab kaevata selle edasi Riigikohtusse. See ei tähenda, et automaatselt Riigikohus ütleb, et presidendil on õigus. Riigikohus võib ka öelda, et parlamendil oli õigus. Eks sellisel juhul me peame neid arutelusid pidama. Aga veel kord: ma arvan, et sellisel puhul me ei jää siia selle eelnõu menetluslikku vaidlusesse kinni, vaid me lahendame selle eelnõu sisu, mis on minu meelest ka väga oluline, hoopis teistmoodi.

Protseduuriline küsimus, Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Siin ühes eelnevas küsimuses juba puudutati seda teemat, et lugupeetud ettekandja üritas ... No ma ei taha öelda "valetada", aga ta ilmselt üritas meid eksitada, kui ta ütles, et kui me hääletamisel vajutame punast nuppu, mida me siis silmas peame, ja kui me vajutame rohelist nuppu, mida me siis silmas peame.

Aga ma juhiksin teie tähelepanu, lugupeetud eesistuja, sellele, et ta rääkis ka sellest, mis on siis, kui keegi vajutab kollast nuppu. Mul on selline tunne, et lugupeetud ettekandja üritas Riigikogu liikmeid halvustada, sest ta ütles, et kui keegi vajutab kollast nuppu, siis nad ei saa üldse aru, mis siin saalis toimub. Kas te koosoleku juhatajana ei oleks pidanud sellises kohas sekkuma ja ütlema lugupeetud ettekandjale, et sellised sõnavõtud ei ole kohased? Sest me tihtipeale eelnõude menetlemisel vajutame ka kollast nuppu ja tõepoolest, eks ole, kas siis selle näite varal me ei tea, mida me teeme? Või milline teie hinnang on? Jaa, see elegantne käeliigutus – te võite uuesti meile näidata ja öelda, mida me siis hääletame, ja näitate, kuidas see hääletusprotsess käib. See oli väga elegantne käeliigutus. (Naerab.)

Aitäh teile! Ma arvan, et alati saab siin saalis austust ja lugupidamist tõsta. Aga jah, ma tõesti ei näinud põhjust sellel hetkel sekkuda. Aga Riigikogu liikmetel, nagu te ütlete, on tõesti tulenevalt seadusest vaba mandaadi põhimõte. Ja see, kuidas Riigikogu liige hääletab, on tema vaba valik. Priit Sibul, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud juhataja! Tarmo Kruusimäe küsimusele vastates ja ka seda Helle‑Moonika Helme kommentaari arvestades mulle tundub, et mingi hetk küsimustele vastaja jäi uskuma Kalle Grünthali väidet, et ta on terav pliiats. Terav pliiats on minu laual. Ma tahan lihtsalt stenogrammi huvides öelda, et Kalle Grünthal on rääkinud väga palju tõde siin saalis, aga mitte alati. Ja kas see fakt vastab tõele või mitte, seda me saame teada tulevikus. 

Aitäh teile selle selgituse eest! Protseduuriline küsimus, Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Tahtsin uurida, kas teil, juhatusel, on plaanis ka laiemalt hakata viljelema sellist eelnõude menetlemise praktikat, kus me vahepeal ettepanekuid teha ei saa. See, mida me siin arutame, see probleem ja olemus – kas on plaanis seda üle kanda ka tulevikus muudele eelnõudele, nii et me hakkame siin sedasi tegema, et äkki Riigikogu liikmed ei saagi enam ettepanekuid teha lugemiste vahepeal?

Aitäh! Juhatusel on plaanis oma töös lähtuda kodu- ja töökorra seadusest ja [teistest] seadustest. Muudatusettepanekuid saab teha ja tulebki teha, seda näevad ette erinevad võimalused, näiteks eelarve puhul saab neid teha lausa kahel korral: esimese ja teise lugemise vahel ning teise ja kolmanda lugemise vahel. Muutmata kujul vastuvõtmisel, kui see peaks nii minema, siis ei saa üldse neid teha. Aga me lähtume kodu- ja töökorra seadusest.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan! Küsimus on praegu selles, et lisaks sellele kõigele, mis on praegu siin saalis juba kõlanud, on tegelikult selle seaduse najal toimunud ka selliste mõistete sissetoomine, mis ei korreleeru üldlevinud tähendustega. Seesama "lähedane sugulane" on ära toodud välismaalaste seaduse §‑s 50, kuid näiteks perekonnaseadus ei räägi üldse sellest, seal ei ole sellist mõistet nagu "lähedane sugulane", seal on olemas "üleneja ja alaneja sugulane". Nii et siin on praegu ka see probleem veel, et tegelikult me ei saa seda üldse menetleda, ilma et oleksime võtnud ette, avanud ka perekonnaseaduse ja defineerinud ära selle lähedase sugulase mõiste perekonnaseaduse mõttes. Mis on teie arvamus, lugupeetud istungi juhataja? Kas siin ei ole veel üks menetlusnormi rikkumine toimunud selle seaduse uuesti arutamise raames?

Aitäh! Sellele kindlasti juhataja ei anna hinnangut siin praegu [istungit] juhtides. Ja seda, kas seda soovitakse võtta vastu muutmata kujul või mitte, peab tõesti iga Riigikogu liige ise otsustama. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus, mis on väga sisuline ja Riigikogu esimehele. Presidendi etteheited, nii nagu ka ettekandja väitis, on protseduurilised ehk menetluslikud. Nüüd me oleme olukorras, kus Riigikogu juhataja ehk teie täna teatate, et me lähtume praegu kodu- ja töökorra seadusest. Me oleme siin ka eelnevalt menetlenud eelnõusid, kus on tehtud pärast teist lugemist keelelisi muudatusi ja me ei ole kolmandal lugemisel andnud võimalust kõigil Riigikogu liikmetel osaleda läbirääkimistel. Praegu on presidendi esindaja kummaliselt seal komisjonis öelnud, justkui piisaks sellest nüüd, et pärast teist lugemist, kui tehakse muudatusi tekstis, peaksime me andma võimaluse kõikidele Riigikogu liikmetele osaleda läbirääkimistel, mida ei võimalda kodu- ja töökorra seadus. Ja kui president tõesti nüüd peaks seaduse välja kuulutama, nii nagu siin komisjoni esindaja sai presidendi esindajast aru, et piisab sellest, kui kõik on saanud nüüd läbirääkimistel osaleda ja [oma arvamuse] välja öelda, siis sellist võimalust meil ju kodu- ja töökord ei annagi üldse. Kas te võiksite selle imeliku olukorra lahti rääkida? Millistel puhkudel siis me peaksime kolmandal lugemisel andma kõikidele Riigikogu liikmetele võimaluse läbi rääkida ja millistel mitte? Või on ikkagi tegemist väga sisulise seadusrikkumisega ja põhiseaduse rikkumisega tulenevalt nendest paragrahvidest, millele ka president viitas. Sellist janti me ikkagi teha ei saa, nagu me siin praegu teeme, et me arutame mittesisulisi asju kolmandal lugemisel kõikide Riigikogu liikmete osalusel.

Aitäh! Hetkel see menetlus, mis meil käib, Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse uuesti arutamine, tugineb peamiselt kahele Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvile: § 113 ja § 114. Paragrahv 114 lõige 2 – ja see on erimenetlus praegu, ma olen sellega nõus – ütleb seda, et Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse uuesti arutamisel avatakse läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta oma arvamust avaldada soovivad Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Miks mina ütlesin, et kõigil Riigikogu liikmetel on võimalus võtta sõna, kui nad soovivad, läbirääkimiste voorus? Ütlesin seda just tuginedes § 114 lõikele 2, mis tõesti käsitleb erimenetlust.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mulle ikkagi jäi natukene hinge see, et te ei võtnud kindlalt seisukohta selle kohta, mis ma eelnevalt küsisin, et kui keegi jääb erapooletuks ja tal on selleks mingeid tõelisi ... Noh, motiividest me siin räägime selle seaduseelnõuga seoses. Tõepoolest, Riigikogu liige on oma hääletuses vaba ja nii ongi, aga ettekandja vihje ei jätnud mingit kahtlust, et kui see läheb nagu ... Stenogrammis on see ju olemas. Ja president vastavalt tänasele arutelule ka teeb ju oma otsuse. Kui keegi jääb erapooletuks, siis presidendile võib jääda mulje, et need inimesed, kes vajutasid kollast nuppu, ei saanud aru, mis siin saalis toimub ja mida me siin arutame. Äkki te protokolli huvides teeksite siiski ettekandjale ka selle märkuse ära, et selline meie eksitamine kollase või punase nupu vajutamisel ega ka meie halvustamine ei ole kohane?

Aitäh! Ei ole kohane ametikaaslaste halvustamine. Aga see, mis värvi nuppu vajutab Riigikogu liige tehniliselt – sisulises mõttes tõesti, nagu te ütlesite, ta on oma mandaadis vaba ja teeb selle otsuse ise. Sellest lähtudes [öelda], kas ta saab aru, saab väga hästi aru või ei saa üldse aru – seda ei saa teha. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mina saan aru küll ja tean, millise kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi alusel tänane arutelu toimub. Minu küsimus tulenes ikka sisust. Ikka sisust. Kui president saatis tagasi parlamendile eelnõu, siis mitte selle mõttega, et me siin lihtsalt tühja arutame ja sisuliselt eelnõu ei käsitle, vaid ikka sellega, et rikuti kodu- ja töökorra seadust, tehti sisulisi muudatusi pärast teist lugemist, mida kodu- ja töökorra seadus ei võimaldanud. See tähendab, et korrektselt käitudes oleksime me pidanud täna tulema siia ja eelnõu muutma ehk minema edasi teise lugemisega, nii et Riigikogu liikmetel oleks ka võimalus esitada muudatusettepanekuid, neid läbi arutada ja seejärel võtta seadus vastu kas rohkem või vähem muudetud kujul. Ja siis on presidendil uuesti võimalus otsustada. Aga mitte nii, et me lihtsalt arutame ilma võimaluseta teha muudatusettepanekuid ja sisuliselt arutada.

Aitäh! Mina saan sellest menetluse käigust järgnevalt aru. President on öelnud oma arvamuse välja, juhtivkomisjon on kogunenud ja öelnud oma arvamuse välja. Seda, kas see läheb muutmata kujul või muudetud kujul uuesti vastuvõtmisele, otsustab iga Riigikogu liige ise. Ütleb ka § 114 lõige 5, et kui Riigikogu ei võta Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud seadust muutmata kujul uuesti vastu, toimub selle edasine menetlemine vastavalt kodu- ja töökorra seaduse §-dele 99–108 ja 110–112. Juhtivkomisjoniks on seaduse Riigikogu menetluses olnud eelnõu juhtivkomisjon.

Kalle Grünthal, palun! Protseduuriline küsimus.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma jätkan sealt, kus lugupeetud Helle‑Moonika Helme jäi pooleli, ütleme, nende nuppude kohta. Ma saan väga hästi aru, et kui vajutatakse rohelist nuppu, siis toetatakse eelnõu, ja kui vajutatakse punast nuppu, siis seda ei toetata. Aga selgitage mulle lahti, arvestades teie pikaajalist praktikat ja kogemus siin Riigikogu saalis, kuidas on võimalik jääda seaduse väljakuulutamise juures erapooletuks. Ehk kas inimene ei ole asjast aru saanud või teda ei huvita see asi? Aga siis tekib küsimus, miks ta siin saalis on, kui teda see küsimus ei huvita. Millest tulenevalt ja millest lähtudes saab saadik olla üldse erapooletu?

Aitäh! Kogu meie hääletus on seotud vaba mandaadi põhimõttega. Ja ma jään oma vastuse juurde. Aivar Kokk, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh! Küsin, juhataja, teie käest. Ma nüüd väga hästi aru ei saa. Me näeme, et selle protseduuriga on rikutud korda. Te olete saatnud meile, kõigile komisjonidele kirja, et teise ja kolmanda lugemise vahel ei tohiks selliseid apse teha, aga praegu me arutame ja jätame selle apsu sisse. Kas see on nüüd niimoodi, et ärge käige minu tegude, vaid käige mu sõnade järgi? Või kuidas sellest aru saada? Meil rahanduskomisjonis täna pikalt arutati seda, et ei tohiks selliseid apse teha. Ja vähemalt nii kaua, kui mina seal komisjonis olen olnud, ei ole sellist probleemi olnud. Aga Riigikogu saalis viimase poole aasta jooksul on neid kordi mitu olnud, kui selgub, et jõuga või teerulliga minnakse üle Riigikogu liikmetest, ei usuta neid, nagu ka selle eelnõuga, kus on sees väga olulised muudatused ja me ei saa teha parandusettepanekuid. Kuidas me peaksime ikkagi Riigikogu liikmetena käituma? Kas me võiksime kõikides komisjonides proovida ikka teise ja kolmanda lugemise vahel ka veel parandusi teha, mitte ainult tehnilisi?

Aitäh! Ma vastan teile nii, et kokkuvõttes ongi see meie igaühe otsus. Kui tahetakse siia teha muudatusettepanekuid, siis see võimalus on. Sel juhul tuleb see uuesti menetlusse võtta ja tugineda § 114 lõikele 5. Kui soovitakse muutmata kujul vastu võtta, siis tuginetakse § 114 lõikele 3. Seda otsust ei saa ju keegi ette kirjutada Riigikogu liikmele.

Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea pealik! Te viitasite just sellele, et komisjoni esindaja andis oma isikliku arvamuse. Aga mina ... No stenogrammist saab seda vaadata, paar vastust tagasi, mis mind ärgitaski küsima seda. Ma olengi võib-olla ekslikult aru saanud, et komisjoni esindaja annab edasi komisjonis arutelu. Aga ta annab praegusel hetkel lihtsalt isiklikke arvamusi. Ma küsisin, kust tuleneb see teadmine, et kui me anname saadikutele nüüd võimaluse kõneleda, siis see on võrdväärne sellega, et nad loobuvad muudatusettepaneku tegemisest. Võib-olla hea pealik ikkagi oskab öelda – kodu- ja töökorra seadus on ikkagi minu jaoks äärmiselt keeruline, ma ei ole sellest veel läbi närinud –, kus seal on mingid vahetusvariandid, ütleme, kui näiteks saadik tahab mingit muud asja, siis võiks seda asendada ühe või teise asjaga. See on üsna agiilne lähenemine, et muudatusettepanekuid ei saa teha, aga saab rääkida. Mis töö- ja kodukorra paragrahv seal ütleb asendamisvõimaluse kohta?

Aitäh! Ma saan aru, mida te küsite. Ei, asendamisvõimalust, selliseid paragrahve pole, aga antud juhul käib menetlus eeskätt §-de 113 ja 114. alusel. See on vastus teile, et kui tahetakse minna seda muutma – ja ma lugesin ka selle ette eelnevalt –, siis see tähendab tõesti seda, et me läheme siin edasi teise lugemisega. Ja ma ütlesin, et peale seda loomulikult on muudatusettepanekud ja peale seda liigume edasi. Nii et see oleneb sellest, kuidas Riigikogu liikmed hääletavad. 

Riina Sikkut, palun küsimus!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Sa oled korduvalt saalis rõhutanud seda, et presidendi mure, selle eelnõu välja kuulutamata jätmise põhjus oli menetluslik või menetlustehniline, mitte sisuline, ja jõuad järelduseni, mille põhjal sa annad kolleegidele soovituse, et täna nüüd ongi see hetk, kui meil on kõigil võimalik eelnõu uuesti üle lugeda, selle sisuga tutvuda, oma muredele vastused leida, küsida küsimused komisjonis toimunud arutelu kohta ja siis kujundada oma seisukoht. Vaatamata sellele, kas presidendi mure oli menetluslik või sisuline, tegelikult see, et eelmise valitsuse eelnõu tõsteti tühjaks ja täideti suures osas uue sisuga, see, et sõjaga [seotud] vajadusi ja pika mõjuga asju pandi kokku ühte eelnõusse, sooviti kiiresti menetleda, ning see, et sisulised muudatused tehti enne kolmandat lugemist ja mitmete osapoolte, näiteks meremeeste mure siin võõrtööjõu pärast laevadel, ei saanud vastust. (Juhataja helistab kella.) Ehk tegelikult need mured, mis eelnõu arutamisel olid, on väga sisulised. Ja siin saalis ei ole võimalik, vaatamata sellele, et presidendi mure oli menetluslik, mööda vaadata nendest sisulistest muredest, mis selle eelnõuga on.

Hea küsija, teie aeg.

Seda ei saa ühe küsimusega siin ära lahendada.

Aitäh! Kõigepealt ma ... Neid kolleege enam saalis ei ole, kes tõstatasid selle küsimuse, mis puudutas minu mõttevahetust seoses puldis olevate värvidega. Ma veel kord vabandan heade kolleegide ees, kui ma kedagi riivasin.

Aga nüüd vastuseks teie küsimusele ma kõigepealt loen mõningad presidendi kantselei esindaja laused ette. Minu meelest need on olulised ja ma loen need siit protokollist maha, et nad oleksid niimoodi üks ühele. Presidendi esindaja lause: "Need puudutavad menetluslikke probleeme, mitte seaduse sisu." See oli tema hinnang presidendi otsusele. Esindaja selgitas, et kui tekib olukord, mil seadus võetakse uuesti samal kujul vastu, siis presidendil ei ole põhjust pöörduda Riigikohtusse, sest Riigikohtusse saab president pöörduda ainult siis, kui ta leiab, et seadus on põhiseadusega vastuolus. Ja kolmas, mis on minu meelest väga oluline siin: president on oma veto eesmärgi suuresti saavutanud menetluslikult selles mõttes, et kui see käib läbi uuesti arutamise täiskogus, siis see erineb märkimisväärselt kolmandast lugemisest. Ehk need on need põhimõtted, mida ma üritasin selle arutelu käigus siia suurde saali peegeldada.

Veel kord: meie kodu- ja töökord näeb ette seda, et meie tänane arutelu peaks olema just nimelt rohkem tehnilist laadi, et miks president jättis selle välja kuulutamata või mida saaksime meie teha paremini või mitte paremini. Sisulist arutelu saime me ikkagi pidada just nimelt siis, kui see eelnõu nägi ette neid kolme lugemist. Ja ma veel kord ütlen – teid vist ei olnud saalis, kui me siin arutasime seda, kas see eelnõu läbis sellise lühikese spurtmenetluse parlamendis või pigem aeglase –, et minu hinnang oli see: tõesti seda eelnõu menetleti pikalt, läbi mitme erineva valitsuse, ja need probleemid, mis võib-olla mingitel sektoritel on jäänud õhku, põhiseaduskomisjoni arutelu käigus said ka vastuse. Ja nagu ma ütlesin, vähe on neid eelnõusid, kus nii ametiühingud kui ka ettevõtlusorganisatsioonid on väga seda meelt, et see eelnõu on vaja kiiresti vastu võtta. 

Nii, hea Kalvi Kõva, enne kui jõuame teie küsimuse juurde, on tekkinud protseduuriline küsimus. Riina Sikkut, palun! 

Jaa, vaatamata sellele, et mind saalis ei olnud, ma sellegipoolest kuulsin ettekandjat. Kas ma sain õigesti aru, et vaatamata sellele, et presidendi mure on menetluslik ja seda saaks lahendada korrektse menetlusega, leiab ettekandja, et ei ole vaja uut menetlust alustada, vaid võtame [seaduse] samamoodi vastu ja siis on kiiresti ja kõik tehtud?

Mina, austatud Riina Sikkut, ei ole siin tõlkeaparaat teie ja vastaja vahel. Kalvi Kõva, palun! Vabandust! Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus.

Jah, mul on sisult ikka sama, mis ma olen küsinud ja mida nüüd Riina Sikkut ka üle küsis. Kuna komisjoni esindaja väga selgelt veel kord selgitas lahti presidendi esindaja sõnavõtu ja seisukoha komisjonis, siis ma küsin üle. See on väga oluline menetluslik asjaolu. Presidendi esindaja on väitnud, et veto eesmärgid on saavutatud, kui me siin nüüd peame läbirääkimisi, andmata Riigikogu liikmetele võimalust teha sisulisi muudatusi ja arutada sisulisi muudatusi. Taoliselt võib ju siis ka tulevikus, juhul kui me nüüd selle pretsedendi siin suures saalis heaks kiidame, hakata käituma nii, et pärast teist lugemist teeb Riigikogu ehk valitsuskoalitsioon, osa Riigikogust, jõuliselt muudatusi, mis on sisulised, pärast teist lugemist, ja president saadab selle tagasi. Me lihtsalt lepime sellega, et on tehtud sisulisi muudatusi. Ma ei räägi, et ainult menetluslikku korda on rikutud, vaid on ka sisulisi muudatusi tehtud, ja siis me võtame muutmata kujul vastu ja ongi kogu lugu. Ja nii võibki tulevikus hakata menetlema eelnõusid, teha pärast teist lugemist sisulisi muudatusi ja mitte katkestada enam. Siis ei ole üldse eelnõude teise lugemise katkestamisel mõtet, sellel ei ole enam mingisugust mõtet.

Aitäh! Te ütlesite oma arusaama, see ei ole selles mõttes ju protseduuriline küsimus. Aga ma olen igal juhul seda meelt, et teise ja kolmanda lugemise vahel ei saa teha sisulisi muudatusi, nii nagu seadus ütleb. Kalvi Kõva, palun!

Aitüma, hea Riigikogu esimees! Hea Tõnis! Helir küsis täpselt sama küsimuse ära, mida ma tahtsin sinu käest küsida. Me tegelikult ju, Tõnis, praegust loome pretsedendi ja tulevikus me väga paljusid seaduseelnõusid võimegi selle pretsedendi järgi hakata käsitlema. Ehk siis, ma ei tea, mul on siin laua peal käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Komisjon peale teist lugemist mingi numbri viskab seal natuke teistmoodi, president välja ei kuuluta, tuleb tagasi, suur saal ei saa midagi öelda ja koalitsioon võtab häältega vastu. Ehk siis tänasel päeval ju poole saali arvates need muudatused, mis komisjon tegi pärast teist lugemist komisjonis, ei ole ju poole saali arvates, vähemalt nagu ma komisjoni debatist aru saan, mitte tehnilised, vaid need on sisulised. Ja siit tulenevalt ma ei saa aru, miks komisjon sellise suuna võttis, et täna peaks selle eelnõu vastu võtma või siis mitte komisjoni uuesti teisele lugemisele suunama.

Aitäh! Ma ei jaga siin seda teie seisukohta, et me loome siin kuidagi eraldi pretsedenti. Minu meelest läbi selle pika parlamendi ajaloo, kus meil on olnud ka väga palju erinevaid presidente, on neid olukordasid ikka olnud, kus president on jätnud mõne seaduseelnõu välja kuulutamata ja parlament on peale seda teinud ise otsused. Ehk täna on parlament oma menetluse käigus vaba, aga ta peab lähtuma meie kodu- ja töökorra seadusest.

Nüüd, kui meie oleme oma otsuse vastu võtnud, iga parlamendisaadik on oma otsuses vaba, saab täna hääletada vastavalt oma südametunnistuse järgi, siis on presidendil võimalik teha taas otsus, kas jätta seadus välja kuulutamata või kuulutada seadus välja ja see rakendub sellisel kujul nagu parlament ta vastu võttis. Nüüd, kui president ei kuuluta seadust välja, siis ta peab seda põhiseadusvastaseks, ta peab seda põhjendama ja ta saab pöörduda Riigikohtu poole. Siis on juba kohtu otsustada see, kes eksis või kas kuskil tehti mingeid vigu. 

Ehk ma arvan, et me selles mõttes ei loo mingit pretsedenti. Meil on olnud eelnevate eelnõudega sarnaseid olukordi ja ka tulevikus tuleb kindlasti neid olukordi, kus parlament võtab vastu seaduse, aga president jätab selle välja kuulutamata. Nii et seesama arutelu formaat ongi loodud selleks, mida meie kodu- ja töökord ette näeb, et parlamendis käib uus arutelu, inimesed saavad oma mõtteid vahetada, arvamusi avaldada. Kohe läheb lahti kõnede voor, ka seal on ka kõigil parlamendiliikmetel võimalik oma mõtteid avaldada ja peale seda teha mõistlik otsus. Nii et selles mõttes ma arvan, et õhtu lõpuks me ei loo mingit pretsedenti, vaid, kui see eelnõu peaks jõudma Riigikohtusse, siis on kindlasti Riigikohtu roll andagi sellistele teemadele konkreetne lahend.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd me oleme jõudnud läbirääkimiste vooru juurde. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Armsad kolleegid! Koalitsioon pole toime pannud mitte ainult sigadust kuubis, vaid see on ka ideaalne näide kohutavast õigusloome tavast. Koalitsioon võtab riiulilt ühe eelnõu, keerab selle jalgadelt pea peale ning soperdab kiirustamise tagajärjel. 2014. aastal alanud sõda kirjeldatakse eelnõus esialgselt 24. veebruaril käesoleval aastal alanud sõjana. Siis püütakse seda apsakat kuidagi parandada ja muuta, aga see pole seadusega kooskõlas, sest me teame, et pärast teist lugemist muudatusi teha ei saa. Samasuguselt asendatakse oma suva järgi teerullitaktikat kasutades sõna "abikaasa" sõnaga "lähisugulane". Laiendust selgitatakse täpsustusena. No tegelikult ei ole nii võimalik. Lähisugulane on reguleerimata mõiste.

Siin saalis, sealhulgas koalitsioonis, peaks olema piisavalt mälu, et kuupäevade muutmine pole ka mitte ainult tehniline, vaid sisuline muudatus. See pole muidugi selle koalitsiooni puhul kahjuks midagi erakordset või esmakordset. Mulle meenub, kui sügisel Reformierakonna fraktsioon ja selle esimees otsustasid olla vahendeid valimata eeskujuks. Seadust eirates ja ilma põhjuseta soovitas nende fraktsioon olla eeskujuks ülejäänud ühiskonnale ja parlamendil minna üle kaugtööle. Ei hoolitud sellest, et ettepanek oli meie enda kodu‑ ja töökorraga vastuolus. Kuna hääled olid koos, siis oli selge, et teerull toimib. See oli ka minu peamine ajend tookord Riigikohtusse pöördumiseks. Eriti sellistel keerulistel aegadel peame olema õiguse kohapealt väga täpsed, et meie otsused oleksid tehtud mitte ainult loogikast, heast eesmärgist ja tahtest, vaid heast õigusest lähtuvalt.

Õiguslik järjepidevus ei põhine mitte heal tahtel, vaid heal õigusel. President andis meile võimaluse oma vigu parandada, aga koalitsioonisaadikud põhiseaduskomisjonis otsustasid ta puu taha saata ja panevad sellega õige keerulisse olukorda õigusloome Eestis – mitte presidendi, sest temal peaks ju olema lihtne, kuna parlament rikkus [seadust] – ja teeb seda täna jälle –, jättes presidendi märkused arvestamata. Siis ei ole ju riigipeal võimalik seda seadust välja kuulutada, kõneletagu kuluaarides millistest kokkulepetest tahes. Õigust ei ole võimalik muuta kuluaarikokkulepetega.

Ma ei ole jõudnud üldse kõneleda eelnõu sisust, millega justkui on kiire. Kiirete asjade puhul tuleb aga olla eriti korrektne. Koalitsioonil on saanud kombeks põhjendada kõike, sealhulgas ajalehtede käibemaksu langetamist, Venemaa Föderatsiooni uue sissetungiga Ukrainasse. Selle eelnõuga püütakse lahendada mitmeid küsimusi, mis on seotud sõjapõgenikega, aga mitte ainult. Selle eelnõuga püüab Reformierakond Keskerakonna abikätega lahendada ja muuta Eesti pikaajalise rändepoliitika põhialuseid. Kuigi ma olen konservatiiv, mõistan ma hästi, et aja möödudes on vaja uuesti kohaneda ja õigust kohandada. Aga me oleme täna teadmatuses. Valitsus hõikas kaks ja pool kuud tagasi välja, et Eesti saab hakkama 10 000 sõjapõgenikuga. Möödunud kolmapäeval lisaeelarvet meile üle andes on igasuguste toetuste ja teenuste arvestuses sõjapõgenike hulgaks arvutatud 50 000. Kui meil pole aga teada, paljud neist jäävad, palju on abivajajaid ja kui palju on töökäsi, on absurdne muuta rände ja kolmandatest riikidest tulevate töötajate töö‑ ja palgapoliitika tingimusi ja nõudeid tänase eelnõuga.

See, et mul tekkis võimalus arvamust avaldada, aga mitte muudatusi teha, ei võimalda mul seaduses ette nähtud võimalusi tegelikkuses kasutada. Niisiis, et neid saaks parlamendiliige sisuliselt arutada ja oma arvamust ka õiguslikult korrektselt muudatusettepanekutena esitada, on vaja seda eelnõu muuta, mitte muutmata kujul vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Paluks mulle kolm lisaminutit ka. 

Palun! Kaheksa minutit. 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! President jättis välismaalaste seaduse ja välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata, kuna seadus oli tema hinnangul parlamendis vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse kolme sätet rikkudes. Valitsus on katsunud väita, et seda seadust on vaja Ukraina põgenike jaoks ja ruttu. Kahjuks on see jäänud kõlama ka meedias. Tegelikult pidi president aru saama, et see väide ei pea paika, sest nii ehk naa kehtib Euroopa Liidu rakendusotsus 4. märtsist 2022, millega nähakse Ukraina põgenikele ette ajutine kaitse. Ajutise kaitsega saavad nad kõik vajalikud õigused. Ja selle rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi Valitsus 8. märtsil korralduse nr 66: ajutise kaitse kohaldamine. Ehk teisisõnu, kordan uuesti üle, Ukraina põgenike jaoks pole seda seadust vaja.

President teatas, et jättis selle seaduse välja kuulutamata protseduurireeglite rikkumise tõttu parlamendis, aga president ei väitnud seda, et ta oleks selle seaduse ülejäänud sisuga nõus, ehkki põhiseaduskomisjoni ettekandja püüdis meile niisugust muljet jätta. President ei kirjutanud oma otsuses mitte midagi selle kohta. See, et ta ei kirjutanud, ei tähenda, et ta oleks olnud nõus. Vastupidi, komisjoni koosoleku stenogrammist jäi mulje, et probleeme on ka ülejäänud sisuga. Aga ka protseduurireeglite rikkumise tõttu seaduse väljakuulutamata jätmine on igati asjakohane. President on siin oma kohust täitnud. Need reeglid on olulised.

President on meil erudeeritud isik ja võib-olla teadis ka seda näidet, mida ma nüüd toon, mis tõsi, on võib-olla praeguses kontekstis utreeritud, aga siiski ilmestab protseduurireeglite tähtsust. Nimelt, paljuräägitud Hitleri võimuletulek Saksamaal ei toimunud demokraatlikul teel rahva valiku tulemusena, nagu seda püütakse meile näidata, vaid poliitiliste kombinatsioonide tulemusena. Just selles olukorras, kui Saksamaa oli juba lakanud toimimast parlamentaarse demokraatiana. Kadunud oli demokraatia seal riigis seepärast, et just rikuti põhiseaduse vaimu, tõlgendades põhiseaduse protseduurireegleid nii, nagu koostajad ei olnud seda mõelnud. Nimelt hakati järk-järgult kasutama hädaolukorra dekreeti, mis tavaolukorras polnud valitsemiseks ette nähtud.

Nüüd, mina meie Eesti presidendi kõiki motiive loomulikult ei suuda näha, aga on mõistlik arvata, et ta lähtus presidendi ametivandest, mille kohaselt ta peab vankumatult kaitsma Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, kasutades õiglaselt ja erapooletult talle antud võimu, ning täitma ustavalt kohuseid kõikide võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks. Kuna eelnõu tegelikuks sisuks on need sätted, millega võimendatakse odavtööjõu sissevoolu ja massiimmigratsiooni, tuleks loogiliselt oletada või eeldada, et juurpõhjus, miks president jättis seaduse välja kuulutamata, oli see, et seadus vastandub põhiseaduse vaimule tervikuna ja sellele, mis on kätketud Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatusse, mille kohaselt peab meie riik kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Presidendi motiivideks võisid olla ka need, millele ma praegu ei keskendu. Nimelt, eelnõuga võimendatakse esiteks meie majandusprobleeme, tehes Eesti odava tööjõu maaks, teiseks sotsiaalprobleeme, tehes niigi ülikeerulise lõimumise veelgi keerulisemaks ja pidurdades meie tööinimeste palgakasvu, ja kolmandaks ei lahendata ka meie demograafilisi probleeme, vaid vastupidi, võimendatakse neid, kuna idaslaavi riikidest pärit sisserändajate sündimus on märksa madalam kui eestlaste oma.

Ja edasi. Nüüd ma räägin ikkagi presidendi motiividest, pealegi ei ole põhjust rääkida neist ainult minevikus, vaid rääkida tuleb ka tulevikus. Ja tulebki välja tuua see juurpõhjus, kuidas see seadus põhiseadusele vastandub. Eesti demograafia keskuse rahvastikuprognooside kohaselt muutuvad eestlased, juhul kui jätkub praegune olukord, omal maal vähemuseks millalgi selle sajandi jooksul. Kui me aga võimendame niigi toimuvat massiimmigratsiooni, nagu selle seadusega teha soovitakse, siis sel juhul, kui iga-aastane keskmine migratsioonisaldo on +6000, ootab selle seaduse vastuvõtmise puhul meid vähemuseks jäämine juba pisut rohkem kui poole sajandi pärast. Ja küllap president teab, et vähemuseks muutumine on siiski vaid üks sümboolne joon. See on sümboolne joon. Põhiseaduse sissejuhatust täita ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist ja arengut tagada on keeruline juba varem, kui eestlaste hulk senisest veelgi enam kahaneb. See kahanemine juba toimubki. Väga vabalt võib olla, et president vaatas Statistikaameti kodulehte, kus see kenasti kirjas on, või mõni tema nõunik vaatas.

Seega kutsun ma parlamenti üles põhiseadust täitma ja mitte selle eelnõu poolt hääletama. Kui valitsuskoalitsiooni eesmärk pole enam kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu praegune põhiseadus nõuab, siis oleks aus tulla välja põhiseaduse muutmise ettepanekuga. Seni aga, kui põhiseadus kehtib ja kui valitsuskoalitsioon siiski selle vea taas teeb, et tagasi lükatud seaduse poolt hääletab, siis loodame, et presidendil jätkub motiivi ja selgroogu põhiseadust kaitsta ja ta jätab ka seaduse välja kuulutamata. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Paul Puustusmaa. Palun!

Head kolleegid! On olemas selline sentents: "Liisk on langenud, otsus on vastu võetud, küsimus on lõplikult lahendatud." Või nagu ütles Caesar, "Alea iacta est".

Täna siin selle eelnõuga tegeledes on mul tunne, et see ongi täpselt niimoodi. Me näeme hirmsat vaeva, püüdes just nagu üksteist veenda, kuid paraku mingil põhjusel on halva seadusloome näitena see asi paika pandud, otsustatud, ükstapuha, kuidas siin head sõnad ka ei püüa teid mõjutada.

Kunagi, ma võin aastaga eksida, aga see võis olla 1980. aastal või 1980. aastatel, oli meil ühiskonnas väga levinud selline nähtus nagu Brežnevi pakike. Teate, Arthur Hailey "Lennujaam" on üks ehe näide sellest. Kui sa tahtsid seda head bestsellerit lugeda, siis sa pidid loomulikult ostma ka Brežnevi "Külmale maale" ... (Keegi parandab.) Või "Väike maa" või mis ta oli. Jah, vabandust! Mitte külmale maale. Sorry! Aitäh sulle! Mõte on selles: selleks, et midagi head saada, sa pead kindlasti võtma midagi väga palju halba vastu. Vaat selle eelnõu menetlemisel on täpselt niisugune tunne sisse tulnud, et nii on taas püütud seda teha.

Ühte koma teist head, mille eelmine valitsuskoalitsioon selle eelnõu alguses välja tõi – ma rõhutan, et eelnõu number on 241 –, suudeti korralikult ära soperdada ja muuta üks hea eelnõu ülimalt halvaks eelnõuks. See, mida komisjoni esindajana mu hea kolleeg siin välja tõi, et just nagu oleks kõik hästi korras, et siin nagu ei olevatki mingit erilist probleemi, sest president olevat sisuga nagu nõus, et on ainult formaalsed küsimused – no see on ikka läbi ja lõhki vale. Mitte kuskilt ei tule sellist asja välja. Tõepoolest, nagu hea Jaak Valge ütles, on siin sisulised eksimused, probleemid sisuga ja probleemid formalismiga, mistõttu juba ainult formalismi tõttu on siin vastuolu põhiseadusega olemas.

Ega see, kui president – ma ei pea silmas mitte ainult praegust presidenti, vaid pean silmas ka eelmisi presidente – võtab vastu otsuse, rikkudes kodu- ja töökorra seadust, millega rikutakse väga räigelt põhiseaduse tingimusi, ei ole mitte esimene kord. Ja siin ta on jälle toodud. Jälle ja jälle me tegeleme halva seadusloomega, häbistame iseennast, häbistame presidenti. Mul on kurb, et seaduse kohta on juba otsus vastu võetud, juhtivad poliitikud on [selle juba ära otsustanud], et rääkige, rääkige, sõbrad, niikuinii me võtame selle vastu.

Uskuge mind, head kolleegid, see, mis te siin teete, on väga halb. Selle eelnõu puhul oleks pidanud nii minema, nagu opositsioon ütles teile: ärme tegeleme jamaga. Kui te soovite, eraldame seaduses erinevad tükid. Selle, mis käsitleb migratsiooni kasvatamist, võtame arutamisele tulevikus, see ei ole praegu teema, ja võtame ainult selle, mis on aktuaalne. See lükati tagasi. Otsustati minna seda rada pidi. See loomulikult ei saagi lõppeda teisiti, kui ta lõpeb ainult ilmselt Riigikohtuga ja tagasilükkamisega.

Aga sellegipoolest, kuigi ma ütlesin alguses, et see on peaaegu lootusetu samm, mis ma siin teha tahan, ma ikkagi teen selle sammu. Ja ma kutsun teid üles, head kolleegid, rakendama tervet mõistust, rakendama loogikat ja püüdma vältida vigu, mida siin varem on tehtud. Ma kutsun ikkagi üles mitte rikkuma põhiseadust ja mitte toetama selle eelnõu muutmata kujul vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun!

Kaheksa minutit.

Muidugi. Kaheksa minutit. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Arutatava eelnõuga ei ole mitte ainult rikutud põhiseadust, meie kodu- ja töökorra seadust ja head parlamentaarset kultuuri, vaid siin on käitutud ka ebaeetiliselt, kasutades ära sõjaolukorda ja seal toimuvat, ning selle varjus, justkui põgenike probleeme lahendades, on soovitud ära muuta kogu senise rändepoliitika põhialused. See ei ole enam eetiline tegevus.

Koalitsioonil oli võimalus eraldada eelnõu niisugusel kujul ja menetleda neid asju eraldi, et põgenike kiireloomulised teemad lahendatakse siin kiireloomuliselt. Ma usun, et selles küsimuses oleks olnud ka parlamendis tunduvalt suurem üksmeel kui praegu. Kõike seda, mis puudutab rändepoliitikat, põhimõtteliselt kolmandate riikide kodanikke, [tulnuks] arutada eraldi. Sellega, et otsustati käituda nii, nagu praegu käituti, mitte lähtuda põhiseaduse vaimust ning meie kodu- ja töökorrast, tähendab ka seda, et osutati põgenikele endile karuteene. See seadus oleks muidu vastu võetud juba ammu, aga nüüd me vaidleme siin, võib-olla jääme veel väga pikalt vaidlema ja võib-olla jõuame ka Riigikohtusse. Aga seda kindlasti ei soovinud ei põgenikud, ei soovinud koalitsioon ega soovi ka parlament iseenesest. Nii et kahetsusväärselt on koalitsioonisaadikud pannud kõik osapooled väga ebamugavasse seisu, sealhulgas riigipea.

Loomulikult on tehtud pärast teist lugemist sisulisi muudatusi, muidu ei olekski olnud presidendil alust seda parlamendile tagasi saata. Kui oleks piirdutud ainult keeleliste muudatustega, siis oleks kõik olnud kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega ja presidendil ei oleks olnud alust seda siia saata. Just nimelt sellepärast see siia saadetigi, et tehti sisulisi muudatusi, asendati pärast teist lugemist sõna "abikaasa" sõnadega "lähedane sugulane." Me saame aru, et need on täiesti erinevad terminid, täiesti erineva tähendusega väljendid.

Teiseks, kui eelnõu teise lugemise lõpetamise järgne tekst rääkis 2022. aasta 24. veebruaril alanud sõjalisest konfliktist Ukrainas, siis hiljem juhtivkomisjon muudetud tekstis loobus sõjalise konflikti algusaja määratlemisest. See on väga sisuline muudatus – loobuti selle määratlemisest ehk parlamendi tahet muudeti. Seoti kuupäev 24. veebruar 2022 Ukraina kodanikele seadusliku aluse algusajana Eestisse saabumiseks. Loomulikult on need sisuliselt täiesti erinevad asjad ja parlamendi tahet muudeti. Ja Riigikogu liikmetel puudus võimalus siin sisuliselt selle seaduseelnõu edasises menetlemises kaasa rääkida, sest ei olnud võimalik teha muudatusettepanekuid.

Me oleme nüüd sattunud väga keerulisse ja ebamugavasse olukorda. President andis võimaluse parlamendil muudetud kujul see seaduseelnõu vastu võtta ehk arutada ja kasutada võimalust, mida kodu- ja töökorra seadus ette näeb, nimelt Riigikogu liikmetel on võimalus esitada muudatusettepanekuid, arutada läbi needsamad muudatused ja kujundada parlamendi tahe seadusesse ja võtta see siis juba muudetud kujul vastu. Kahetsusväärselt Riigikogu seda ei soovi, tundub mulle, vähemalt juhtivkomisjonis toimunud arutelu baasil võib seda väita.

Nüüd, omaette mõtlemist väärt tuleviku jaoks meil on ka see, kui komisjonis presidendi esindaja väidetavalt on väitnud, et veto eesmärk on saavutatud, kui parlamendis toimub lihtsalt kolmas lugemine ja seadus võetakse vastu muutmata kujul. See on küll kummaline. See on ääretult kummaline, kui presidendi esindaja tõepoolest nii väitis ja kui see on presidendi tahe. Siis käsitletakse küll parlamenti kui kummitemplit, kus aetakse ainult tühja juttu. Siis on ju tegemist olukorraga, kus presidendi esindaja väidab, et ma saatsin tagasi selle lihtsalt sellepärast, et te räägiksite omavahel veel asjad lahti. Seda ei nõua ei põhiseadus ega kodu- ja töökorra seadus. Kui ei olnud pärast teist lugemist tegemist sisuliste muudatustega, siis ei oleks olnud presidendil põhjust ja võimalust seda ka tagasi saata. Mõelgem natukene sellele.

Nii et sellest tulenevalt mina küll ka loodan väga, et president jääb õigusriigi kaitsele ega taandu koalitsiooni sellise surve taga, mida me näeme praegu. Ma tõepoolest loodan, et presidendil on selgroogu jääda oma ettepaneku juurde, sest tegemist ei ole ainult mingisuguste protseduuriliste küsimustega, vaid sisuliselt on peaaegu poolelt Riigikogu liikmetelt võetud ära võimalus oma mandaati realiseerida, kooskõlas põhiseaduse, samuti kodu- ja töökorra seadusega siin eelnõusid menetleda ning seadusi vastu võtta.

Ma tuletan meelde, et mitu eelmist presidenti on natuke teistsuguse, aga siiski, võib öelda, analoogse juhtumi puhul saatnud niisugused eelnõud parlamendile tagasi. Ja tahan meelde tuletada ka seda, et menetluslikud küsimused ei ole ainult tehnilised küsimused ja justkui eraldatud põhiseaduse vaimust. Ei midagi taolist! Ma olen nõus Jaak Valgega, et need on väga sisulised. Need on sisulist tähendust omavad protseduurid ja tegevused, mida me siin teeme, ning kui me neid eirame, siis me võime väga kaugeneda põhiseadusest ja demokraatlikust riigikorrast.

Ja kaugtööle parlamendi enda saatmine oli ju ka menetluslik küsimus – kõigest parlamendi enda sisemine menetluslik küsimus, kuidas me tööd teeme. Auväärt kolleegid, millise otsuseni Riigikohus jõudis? Tuletagem meelde, millise otsuseni Riigikogu jõudis. Menetluslikud küsimused, lihtsalt menetluslikud küsimused. Nii et ma kutsun üles, head kolleegid, teid terve mõistuse juurde ja selle juurde, et anname võimaluse Riigikogu liikmetele põhiseadusest tulenevat mandaati realiseerida, teha muudatusettepanekuid, hääletada neid saalis, nii nagu kodu- ja töökord ette näeb, ning võtta see seadus vastu kooskõlas kodu- ja töökorra seaduse ja põhiseadusega. Aitäh!

Mart Võrklaev, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Arutame täna taas välismaalaste seaduse muudatusi. Reformierakonna fraktsiooni nimel saan öelda, et tegemist on jätkuvalt väga hea seadusega ja palun kõikidel saadikutel selle muutmata kujul vastuvõtmist toetada.

Kõigepealt meenutan, et oleme seda seadust menetlenud kiirendatud korras, et tulla vastu Eestis olevatele Ukraina sõjapõgenikele. Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, kuidas on võimalik arvata, et me ei peaks sõja eest põgenenud inimesi siin inimlikult vastu võtma. Ometi oleme seda emotsiooni kuulnud siin parlamendisaalis korduvalt, kusjuures väljendatuna nii räigelt, et mitte ainult rahvasaadikul, vaid igal inimesel hakkaks häbi.

Selle seaduseelnõuga ja tänaseks seadusega loome võimaluse Eestis elamist ja töötamist jätkata neil inimestel, kes olid siin juba enne 24. veebruari. Igaüks, kes vaatab uudiseid, saab aru, et sundida ukrainlasi praegu oma kodumaale tagasi pöörduma, sest nad lahkusid sealt enne sõja puhkemist, on lihtsalt ebainimlik. Kui see eelnõu saab seaduseks, ei muutu tuhanded ukrainlased, kes töötasid lühiajalise tööloa alusel Eestis enne 24. veebruari, ülalpeetavaks Eesti maksumaksja kulul. Nad saavad jätkata töötamist Eestis. Kui seni oli see lubatud 12 kuud, siis selle seadusega luuakse võimalus pikendada nende töötamist kuni kolme aastani. Seni on valitsus seda pikendanud hädaolukorra seaduse alusel. See võimalus aga varem või hiljem kaob. Praegune tähtaeg kukub juba 31. mail. Ukrainlastele kehtestab seadus erandi, mis võimaldab neil töötada Eestis, kui neile makstav palk jääb 0,8 keskmise palga tasemele. See tähendab, et need inimesed saavad töötada ka Eesti maapiirkondades, kus palgad keskmise palga rallile nii hästi järele ei ole tulnud.

Lisaks Putini agressioonisõda puudutavale on seaduses ka muudatusettepanekud, mis võimaldavad siia tööle tulla neid erialaspetsialiste, keda meie piiratud rahvaarvu tõttu siinselt tööjõuturult lihtsalt võtta ei ole. Neid muudatusi on toetanud peaaegu kõik Eesti tööandjad. Oma 4. aprilli pressiteates on Eesti Tööandjate Keskliit, Asutajate Selts, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda sedastanud järgmist: "Tegemist on Eesti majanduse jätkusuutlikkuse jaoks üliolulise eelnõuga, millega aidatakse tõsta Eesti ettevõtete konkurentsivõimet maailmaturul ning tagada töökohtade loomine ja säilimine Eestis. Eelnõu kiire menetlemine näitaks valitsuse tugevat töövõimet keerulisel ajal." Mida või keda veel kuulata?

Ainuüksi järgneva viie aastaga väheneb Eestis tööealiste inimeste hulk 31 000 inimese võrra. Oleme korduvalt muretsenud, et meie üks suurimaid väljakutseid lähiaastatel on kompenseerida moel või teisel tööjõu arvu olulist langust ja elanikkonna vananemisest tekkivaid probleeme. See seadus teeb ühe olulise sammu sel teel. Head kolleegid, see on meie väga konkreetne panus probleemide leevendamiseks ja ennetamiseks.

Põhjendamatud on opositsiooni etteheited, et seadusel puudub mõjuanalüüs. Vastupidi, nii konkreetset hinnangut, milline on ühe või teise sätte muutmise mõju iga sätte kohta eraldi numbriliselt meie tööjõuturule, kohtab saalis harva. Ministreid Kristian Jaanit ja Andres Sutti tuleb selle eest kiita, mitte kritiseerida. Osaliselt teeb uus seadus olukorra karmimaks siin õppivate välismaalastest üliõpilaste jaoks ja just nendes paragrahvides, mille üle EKRE ja Isamaa praegu vaidlevad. Meie arvame, et kui siia õppima tulnud üliõpilane ei suuda õppekava täita, peab ta siit kiirelt lahkuma. Selles seaduses ...

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

... see muudatus ka tuleb ehk 30 päeva jooksul peab ta siit lahkuma. Meie usume ja arvame ka seda, et temaga koos peavad kaasa minema ka siia tulnud abikaasa ja lähisugulased. Ja just lähisugulased, mitte ainult abikaasa, mille eest EKRE ja Isamaa praegu võitlevad, sest meie leiame, et Eestis on õigus viibida ainult neil inimestel, kellele on selleks õppimiseks või töötamiseks luba antud. Ma ei mõista, miks EKRE ja Isamaa soovivad tekitada seaduseauku ja sellega seoses immigratsioonipumpa. Ja kui on küsimus, kas see on keeleline või tehniline muudatus, mida põhiseaduskomisjonis teise ja kolmanda lugemise vahel tehti, siis ka Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakond on kinnitanud: see on tehniline muudatus, see on näpuviga ja see on õigustatud teha, seda meie kodu‑ ja töökord ette näeb.

Eksivad need, kes väidavad, et seadusemuudatused võimaldavad Eesti üle ujutada odava tööjõuga. Tippspetsialisti töötasu peab olema pooleteisekordne Eesti keskmine palk ehk tänase seisuga umbes 2700 eurot. Rõhutan ka, et lähtume Eestis jätkuvalt kontrollitud rände põhimõttest, mis tähendab, et riik otsustab, kas ja millist tööjõudu siia lubada ning mis reegleid need inimesed peavad järgima. Sellegi eelnõuga käib koos kokkulepe, et Siseministeerium saab lisavahendeid IT‑süsteemide arendamiseks ja rändega tegeleva tööjõu palkamiseks. Selles tööjõust võidab aga märgatavalt Eesti majandus, mille kaudu saame kõik riigilt paremaid teenuseid. Muudatused toovad täiendava maksutulu hinnanguliselt 176 miljonit eurot aastas.

Samuti ei saa ma nõustuda siin Isamaa kolleegide etteheitega, justkui oleksime meie ukrainlaste abistamisega aega viitnud ja seda kõike oleks saanud kiiremini teha. Meenutan, et täna uuesti arutlusel olev seadus on juba mõni aeg tagasi siin saalis vastu võetud, küll arusaamatutel põhjustel oli Isamaa see, kes Vabariigi Presidendile kaebuse tegi ja kelle tõttu on see oluline seadus veninud. Head kolleegid, kutsun teid üles eelnõu veel kord toetama ja seda muutmata kujul. Aitäh!

Oudekki Loone, palun!

Head kolleegid! Vigade tegemine on nii inimlik. Isegi meie, poliitikute, parlamendiliikmete puhul, kelle professionaalsus on teha otsuseid, on vigade tegemine inimlik. Ent kuna parem halb otsus kui üleüldse mitte mingit otsust, siis mõnikord juhtub, et me tõmbame liiga vara pidurit. Me arvame, et küsimuste kõik küljed on juba läbi kaalutud, kuigi tegelikult ei ole. Me leiame, et kiiruse või mingite üllaste eesmärkide nimel võib protseduurile läbi sõrmede vaadata ja nii edasi, ja nii edasi. Ja siis lähebki lappama. Läheb mõnikord. Tarkade inimeste ja heade liidrite tunnuseks ei ole tingimata veatu otsustamine, aga selleks tunnuseks on kindlasti oskus oma vigu parandada.

President osutab väga kaalukalt, et selle seaduse menetlemisel on rikutud demokraatlikku protseduuri. Põhiseadusele peavad vastama seadused mitte ainult sisult, vaid ka meie töö siin peab vastama põhiseadusele ja põhiseaduse protseduuridele. Kui vaadata seda konkreetset paragrahvi, mis alguses räägib sellest, et kui välismaalasel on tähtajaline elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde, ja lõpus öeldi, et 30 päeva pärast seda, kui abikaasa on jätnud õppekava nõutavas ulatuses täitmata, siis kas see "abikaasa" muutmine "lähedaseks sugulaseks" on tehniline? Jaa, see on viga. Kindlasti on õige, et see tõenäoliselt oli näpukas. Tõenäoliselt tuli see mingisugusest lõika-kopeeri-asjast, inimesed ei lugenud korralikult seda seadust läbi, vaatasid põhimõtet ja leidsid, et põhimõttega saab nõus olla. Aga pärast, kui seadus saab seaduseks, siis me ju ei vaata seda nii, et kas Riigikogu liikmed ikka lugesid täpselt läbi, mille poolt nad hääletasid. Siis on nendel sõnadel tähendus.

Nii on ka teise ja kolmanda lugemise vahel. Teise ja kolmanda lugemise vahel me saame ikkagi ainult neid muudatusi teha, kus sõnade tähendus ei muutu, kus on ortograafiavead. Neid me saame parandada. Aga kui ortograafiavigade parandamisel võib juhtuda, et muutub seaduse sisu, siis on see juba sisuline muudatus. Nii on ka siin. Sõna "abikaasa" muutmine sõnadeks "lähedane sugulane", ükskõik kui loogiline see võib meile tunduda, on sisuline parandus. Ja kui me arvestame sellega, et võtame omaks argumendi, et jaa, okei, vahetame need sõnad ära, me nagunii saame aru, mida mõeldi, siis me teeme lahti ühe väga ohtliku ukse. Me teeme lahti selle ukse, et peaaegu iga seadusega saab juurde tulla ja öelda, et kuulge, see oli ju loogiline, kuulge, terve mõistus ju. No ma ei tea, näiteks ütleme, et me lubame kõigil põgenikel töötada, siis öeldakse, et kirjutame sinna hoopis "varjupaiga taotlejad", sest see on palju ilusam sõna, ja me oleme kõik sellega nõus. Aga siis me muidugi pärast avastame, et need ei ole ikka päris ühetähenduslikud sõnad, ja me oleme teinud märgatavalt suurema muudatuse, kui me tahtsime, ilma mingisuguse aruteluta.

Nii et see muudatus – presidendil on õigus, see muudatus on sisuline, kuigi see võib olla juhtunud sellest, et me lihtsalt kiirustasime. Siin oleks meie hetk öelda: jah, ebaõnnestus, teeme selle muudatuse nii, nagu tegema peab, ja võtame seaduse vastu, nii nagu oleme tahtnud.

Teine probleem on loomulikult see, et see seadus teeb olulisi muudatusi meie senistes immigratsioonireeglites. Ja kuigi loomulikult parlamendil on õigus muuta meie immigratsioonipoliitikat täpselt sel hetkel, kui me seda muuta tahame, selleks me siin olemegi, siis seda tuleb teha demokraatlikku protseduuri silmas pidades. On väga selge põhjus, miks ühekojalistel parlamentidel on seaduste menetlemisel kolm lugemist. Esimesel lugemisel me otsustame, kas sellist asja on üldse vaja arutada. Esimese ja teise vahel on igal parlamendiliikmel võimalus oma mandaati teostada ja teha muudatusi. Ja kolmanda puhul on tõesti ortograafiaküsimused.

Nüüd, siin esimese lugemise puhul ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Siin esimese lugemise puhul oli üks seadus, mis väga oluliselt sellist põhimõtet ei muutnud, seega ma arvan, et just seetõttu läbis see esimese lugemise väga mõistlikult. Ja siis järsku ilmuvad teisele lugemisele mingisugused väga põhimõttelised muudatused, millest mina näiteks mõnega üldiselt olin nõus, aga oleksin tahtnud spetsiifiliselt parandada. No näiteks needsamad palgakriteeriumid. Miks ta peaks olema tingimata pooleteistkordne? Mina isiklikult arvan, et selle peaks hoopis siduma kollektiivleppega ja ütlema, et vastavalt sellele palgale, mis on sektoris ametiühingud ja ettevõtjad omavahel kokku leppinud. Mul ei olnud võimalik sellist muudatust teha, sest enne seda punkti ei olnud ja siis see järsku kusagilt taevast tekkis. Ja ma ei ole ainus, niisuguses olukorras kõik parlamendiliikmed ennast leidsid. See ei vasta päriselt demokraatlikule protseduurile.

Lisaks on veel mõningaid tehnilisi küsimusi, mida ma mainiks. Näiteks on Eesti meremeeste ametiühing öelnud, et nad küll avaldasid soovi leida kompromiss meremeeste sotsiaalsete tagatiste puhul, aga seda kompromissi alles otsiti. Samas, selle seaduse seletuskirjast ma loen midagi muud. Seega, minul tekib küsimus, mis siis on ikkagi tõsi. Ja see on väga oluline demokraatia probleem.

Mis puudutab Ukraina põgenikke, Ukraina kodanikke ja nende võimalust Eestis viibida ja töötada, ma arvan, et selle üle siin saalis ei ole üleüldse mingit vaidlust. Ka opositsioon on täna mitmel korral öelnud, et kui me oleks sellega, kui oldaks sellega eraldi tuldud, siis ma arvan, et see oleks juba vastu võetud. Nii et selles mõttes ärme segame moralismi siia, kui see ei ole kohane. See ei ole tegelikult ka väga ilus.

Aga niisuguse kriisi ajal, nagu me elame, on eriti oluline, et me hooliksime oma demokraatlikust protseduurist ja et me hooliksime nendest asjadest, mis võib‑olla näevad välja tehnilised ja mille puhul me tahame öelda: aga loogiline mõtlemine ju, aga terve mõistus. Jah, aga seaduse tekst peab olema üheselt arusaadav. Sellel, et me timmime viimase hetkeni sõnastust, on mõte. See mõte on just nimelt see, et kui ma võtan seaduseteksti, siis mina tavalise kodanikuna saan aru, mismoodi on õiguspärane käituda. Ma ei pea hakkama leiutama ega mõtlema, kes seal parasjagu olid ja mis tingimustel see vastu võeti ja mida nad seal teha tahtsid. Sellepärast see muudatus, kuigi ta võis olla tekitatud copy-paste'ist, on sisuline. Ja just sellepärast ma arvan, et see on viga, mida me praegu teeme, kui me neid probleeme, millele mina siin osutusin ja mis siin saalis on kõlanud, ausalt ära ei paranda. Ei ole ju mingit küsimust võtta ja see asi uuesti teha.

Oleme oma rahvaesindaja nime väärt, käitume targalt, arutame immigratsioonipoliitikat sisuliselt uuesti, parandame need vead, kus me eksisime demokraatliku protsessi vastu, ja ma olen kindel, et me suudame selle seaduse ausalt, mõistliku ajaga ja demokraatlikult vastu võtta. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Palun! Kaheksa minutit.

Austatud Eesti Vabariigi president! Olen kindel, et te jälgite tänast arutelu. Austatud Eesti rahvas, samuti head kolleegid siin saalis! Käesoleva aasta 21. aprillil jättis president välja kuulutamata välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse, seda põhjusel, et nimetatud seadus ei ole kooskõlas põhiseadusega. Avaldan siin Vabariigi Presidendile sügavat tänu – selle eest, et te olete põhiseaduse kaitseks välja astunud.

Aga asi on hoopis põhimõttelisem ja tõsisem, kui ta esmapilgul paistab. Sellepärast, et on oluliselt rikutud põhiseaduse § 3 lõiget 1, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Kõnealuse seaduse uuel menetlemisel siin saalis me peame lähtuma põhimõtteliselt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Kuna see seadus ei sätesta üksikasjaliselt ära, mismoodi me neid asju menetleme, on olemas selline eeskiri, normitehnika eeskiri, mida me peame seaduste vastuvõtmisel järgima, nii seaduse koostamisel kui ka seletuskirja koostamisel, et kõigil Riigikogu liikmetel oleks täis arusaam ja selgus, mida see seadus endaga kaasa toob. Aga vot sellesama menetlusega ongi rikutud põhimõtteliselt riigivõimu teostamist põhiseaduse mõttes, sest need ei ole kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Seesama eeskiri, millest me peame lähtuma, annab meile konkreetsed juhised seletuskirja osas, mis peab olema eelnevalt selgeks tehtud.

Aga selles eelnõus ei ole kirjas mitte grammigi sellest, milline on selle seaduse mõju demograafiliste tagajärgede mõttes, milline on regionaalne mõju, ja kõige hullem on veel see, et seda seletuskirja on esimese ja teise lugemise vahepeal muudetud. Teisele lugemisele tuli ta hoopis teistmoodi sisustatult ja vägagi lühikeseks tehtult ning samas äärmiselt vastuolulisena. Muide, kui ma esitasin täna selle kohta küsimuse Tõnis Möldrile, siis ta millegipärast selle asjaolu, mida ma praegu kirjeldasin ja mille kohta ma küsisin, unustas ära ja hakkas rääkima mingit muud juttu. Tegelikult näitab seesama asjaolu, et see ongi selle eelnõu Achilleuse kand. Ehk põhiseaduskomisjoni ettekandja ei suutnud leida vastust minu väga lihtsale küsimusele.

Ja muuseas, seesama petuskeem toimis väga hästi ka põhiseaduskomisjonis, kui ma küsisin sama küsimuse, mispärast on seletuskirja muudetud kahe lugemise vahel. Siis, kujutage ette, ministeeriumi esindajad, kes on alati valmis vapralt vastama ükskõik millisele küsimusele, hakkasid omavahel sosistama. Nad ei suutnud leida vastust sellele, miks on vahepeal seletuskirja muudetud. Ja selle piinliku vaikuse katkestas komisjoni esimees Toomas Kivimägi, kes püüdis neid seal välja aidata. Aga mis on märkimisväärne? Tõnis Mölder ütles väga märkimisväärse lause: "Vaat see on alles küsimus, isegi ministeeriumi esindajad jäid vait."

Teine probleem, mis asjas on, on see asjaolu, et on muudetud siin sõnade tähendust, ütleme, on sõna "abikaasa" asendatud sõnadega "lähedane sugulane". Viiteks on siin välismaalaste seaduse § 150, kus on selline mõiste kirjas. Aga ma küsin teie käest, head kolleegid, kui on olemas lähedane sugulane, kes on siis kauge sugulane. Oskab keegi vastata? Ja siin on tegelikult probleem selles, et see välismaalaste seadus ei ole kooskõlas perekonnaseadusega, kus on konkreetselt toodud sugulaste mõisted, on otsejoones sugulased ehk on ülenejad ja alanejad sugulased. Siia on sisse toodud täiesti uus mõiste, mis tekitab õiguslikult ainult absoluutset segadust.

Ma tahan ikkagi veel kord tunnustada presidenti ja tema meeskonda selle eest, et ta julges tulla välja ja põhjendatult asus põhiseaduse kaitsele, vastukaaluks põhiseaduskomisjoni tegevusele, kes peaks olema esimene valvepost seaduste väljatöötamisel. Põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi ütles: "Ma võtan selle riski, et see ei ole tehniline muudatus, mis me siia sisse toome." Aga mismoodi sa seda riski siis maandad, kui see on valesti tehtud?

Õnneks presidendi meeskond ütles ka seda, et on veel muid asjaolusid, mis on siin seaduses valesti tehtud. Nii et ma väga loodan, et lugupeetud presidendil on padrunisalv veel täis, selles mõttes, et ta saab näidata põhiseaduskomisjonile ja nendele saadikutele, kes toetavad selle eelnõu uuesti vastuvõtmist, et need otsused on valesti tehtud.

Täna on Tõnis Mölder mind tsiteerinud päris mitmel korral lauseehitusega, mida ma ütlesin välja põhiseaduskomisjonis: "Kui sa oled kaotanud raha, siis ei ole sa kaotanud midagi. Kui sa oled kaotanud tervise, siis on see pöördumatu. Aga kui sa oled kaotanud aususe, siis oled sa kaotanud kõik." Ja tulenevalt eeltoodust ma kutsungi kõiki saadikuid siiski seda eelnõu mitte toetama uuesti arutamata, sellepärast et see ei ole menetlusnormidega kooskõlas. Toetust ootan nendelt saadikutelt, kelle jaoks on ausus tähtis. Ma väga loodan, et siin saalis on ausaid saadikuid. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Räägime täna välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seadusest.

Eelkõneleja rääkis seletuskirjast, aga kui me läheme sinna taha, siis [me näeme, et] sellel seadusel ei ole seletuskirja. Nüüd tekib küsimus, kas seda pole olnud või on see siit ära võetud. Ja kui see on siit ära võetud, siis me ei saagi seda täna arutada, sest saali ei ole esitatud kõiki dokumente, mis peaksid olema. Komisjoni liikmed ehk oskavad midagi selle kohta öelda, aga ma loen esimest korda seaduseelnõu, millel ei ole seletuskirja.

Teine pool on see, et meil komisjoni ettekandja väitis, et arutelu saab pidada. Loomulikult, arutelu saab pidada. Aga ma ei usu, et president arutas seda, et on lihtsalt üks arutelu, vaid eelnõu arutatakse esimesel, teisel ja kolmandal lugemisel. Sellest eelnõust, mille eelmine valitsus esimesel lugemisel saali tõi, pole siin ju suurt midagi alles. Siis, kui teisel lugemisel tuli sama hästi kui uus seadus, oleks ju loogiline olnud teine lugemine katkestada ja sinna teha parandusettepanekud.

See lause, et te saate küsida ja kõnesid pidada – jah, aga me ei saa teha parandusettepanekuid. See on väga oluline, kui tegelikult ühe seaduse sisu on peaaegu 90% muudetud. Alustame selle seaduse esimesest poolest, mida ma teise lugemise ajal siin kõnepuldis mainisin. See on see, millal sõda algas. Ka kolmanda ja teise lugemise vahel tehtud parandustes ei ole kirjas, millal sõda algas. Sõda algas ju tegelikult 2014. aasta kevadel, kui Vene Föderatsiooni relvajõud okupeerisid ja annekteerisid Krimmi. Siin seaduses on kirjas lihtsalt, et 24. veebruari kuupäev on see, kust algab sõjapõgenike teema.

Siin on see kohta, kus ma tahaksin natuke ka ajakirjanikele öelda, et seadust tuleb lugeda, mitte poliitikute lugusid kuulata. See seadus ei anna mitte mingisuguseid eeliseid sõjapõgenikele, kes 24. veebruarist tänaseni on Ukrainast Eestisse tulnud. Neil on täiesti tavalised tingimused, nii nagu igal Eesti kodanikul. Teda võib tööle võtta miinimumpalgaga. Ta saab kõik toetused. Aga mis halvemaks tehakse? Tehakse halvemaks see, et nendele, kes olid [siin] enne 24. veebruari, ei pea enam keskmist Eesti palka maksma, nendele on võimalik maksta 0,8% keskmisest palgast. Jah, võimalus antakse pikendada kuni kolm aastat. Ehk võõrtööjõudu on võimalik Eestisse tuua kolm korda rohkem kui varem. Sellest ei taha mitte keegi rääkida. Sest me teame, et sõjapõgenikele on Euroopa Liidu kaitse olemas ja siin ei tohiks probleeme olla.

Järgmine teema on abikaasa ja lähedane sugulane. Komisjoni ettekandja jutust jäi mul küll tunne, et ta mõttes tagurpidi – äkki nii, et enne oli lähedane sugune, nüüd tehti abikaasaks –, kui ta vastas küsimustele. Tegelikult on ju olukord hoopis teine: me ei tea, mis asi see lähedane sugulane täpselt on. Kas see on siis üks abikaasa või mitu abikaasat? Sellele me vastust ei saanud. Kas need on lapsed, kas need on vanemad? Aga vanavanemad, onud-tädid ja nende lapsed? See küsimus ...

Palun kolm minutit.

Palun! Kolm minutit lisaaega. 

See küsimus jäi vastuseta, sest küsida sai üks kord, täpsustavat küsimust ei olnud võimalik esitada. Kui niimoodi siin seadusi arutatakse ja nii kokkuleppeid tehakse, et kõigepealt esimese lugemise eelnõust tehakse täiesti uus eelnõu, teisel lugemisel seda ei katkestata – tavaliselt ju siis katkestatakse, et saaks teha parandusettepanekuid –, teise ja kolmanda lugemise vahel tehakse veel põhimõttelisi parandusi ja nii kuulutataksegi seadus välja, siis tekib küll küsimus, kas see võimalik on. Ma loodan, et kui komisjoni esimees tuleb peale mind siia kõnepulti, siis ta vastab ka küsimusele, kas sellel seadusel on seletuskiri või ei ole. Kui on seletuskiri, siis kus see seletuskiri on? Seda siin saalis ei ole. Ja kui füüsiliselt peaks olema selle eelnõu juures seletuskiri, siis ma ütlen, et selgelt on rikutud täna korda. Kui seletuskirja siin ei pea olema, siis ma palun vabandust.

Aga ma loodan ikkagi selgelt, et arutelu ei tähenda lihtsalt uuesti teist korda kolmandat lugemist, kus meil oli võimalus ka kõnesid pidada, vaid tegelik sisuline arutelu tekib sellega, et meil on võimalik teha parandusettepanekuid, neid parandusettepanekuid nii komisjonis kui ka siin suures saalis arutada ja alles siis jõuda otsusteni, kas see seaduseelnõu on hea ja kas see ka tegelikult aitab Ukraina inimesi, kes on sõja eest põgenenud, või neid ukrainlasi, kes Eestis juba enne 24. veebruari töötasid, ning milline mõju on sellel eelnõul Eesti majandusele, Eesti migratsioonipoliitikale ja Eesti tulevikule. Aitäh!

Toomas Kivimägi, palun!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Pean kohe algatuseks ütlema, et see kriitika menetluse aadressil siin saalis on domineerivalt laetud tegelikult suutmatusest kaitsta oma erakonna programmilisi seisukohti, 99% kriitikast on sellest tulenev. Seda saab üheselt järeldada ka vaadates neid läbirääkimisi, mis ongi keskendunud sellele, mille üle me täna tegelikult läbi rääkima enam ei peaks. Kui me võtame selle kollase raamatu, millele te korduvalt ja korduvalt vihjate, siis täna me peaks tegelikult läbirääkimiste käigus rääkima seaduse väljakuulutamata jätmise motiivide üle. Punkt. Kollane raamat seda ütleb. Aga see ei sega teid. Kollane raamat ei sega teid, kui vaja ei ole. Nii et selles mõttes võiks ikkagi natukene täpsemini alati, kui tõlgendada ja lugeda, arvestada kõikjal seda kollast raamatut. Nii et kui pilt ei meeldi, head sõbrad, siis ei pea süüdistama peeglit.

Küll aga mina tahaksin keskenduda just sellele, mida kollane raamat sätestab ja käsib. Nimelt, Vabariigi Presidendi 21. aprilli otsusele, millega ta jättis välja kuulutamata välismaalaste seaduse. Ja võib-olla üks väike täpsustus veel enda headele õpetajatele, juhtidele ja kolleegidele: me ei räägi täna seaduseelnõust. [See on] väike asi, aga kuna me ei tee seda tihti, [siis tahtsin täpsustada]. Ega see ei ole etteheide. Eks mina olen seda ka ise lugenud, sellepärast nii täpselt tean: me räägime seadusest. Parlament on selle seaduse vastu võtnud ja me arutame uuesti seda seadust, kas me võtame selle vastu muutmata kujul või mitte. Me ei räägi seaduseelnõust.

Vabariigi President on juhtinud tähelepanu asjaolule, et sõna "abikaasa" asendamine seaduse §-s 155² sõnadega "lähedane sugulane" toob kaasa sätte rakendusala muutmise – konkreetne etteheide Vabariigi Presidendilt. Ent põhiseaduskomisjoni esimehena olen ma siinkohal eriarvamusel. Nimelt, Vabariigi Presidendi väitega saaks nõustuda vaid juhul, kui lähtuda eeldusest, et muutmata kujul oleks sätet hakatud rakendama seda üksnes grammatiliselt tõlgendades. Kuna lähedase sugulase juurde elama asumiseks antud elamisluba ei ole ei selle andmisel ega ka kusagil mujal välismaalaste seaduses seotud abikaasaga ega saagi olla, kuivõrd abikaasa ei ole lähedane sugulane – sellele ka paremalt poolt pingireast juhiti siin küsimuste voorus tähelepanu  –, siis see tingimus või alus tähtajalise elamisloa lõpetamiseks viidatud paragrahvis abikaasa tegevuse või tegevusetuse tõttu ei saagi kunagi saabuda.

Ma olen sel teemal suhelnud ka paari Eesti tippkohtunikuga ja küsinud, kuidas nemad käitunuks sellises olukorras, kui me ei oleks seda muudatust teinud teise ja kolmanda lugemise vahel. Head kolleegid, nende arvamus on ühene: otse loomulikult ei oleks nad lähtunud mitte abikaasa tegevusest või tegevusetusest, vaid just nimelt lähedase sugulase tegevusest või tegevusetusest, mis on tegelikult selle sätte mõte. Selles mõttes pelgalt grammatiline tõlgendus ei ole see ainus lahendus, kuidas sellele läheneda. Riigikohus on samuti seisukohal, et seaduse tekst on vaid lähtekohaks seadusandja tahte väljaselgitamisel ja kui on tekkinud kahtlus sätte tõlgendamisel, siis tuleb kasutada kõiki tõlgendusmeetodeid, praegusel juhul lisaks grammatilisele ka objektiiv‑teleoloogilist ja süstemaatilis-loogilist meetodit. Viimase puhul tuleb analüüsida õigusnormi suuremas süsteemis. Nii on näha, et sõna "abikaasa" ei sobitu selle sätte sisuga, kuivõrd sellel sõnal pole ei alajaotist, selle pealkirja ega konkreetset paragrahvi silmas pidades mingit tähendust, ta ei sobitu. Ja kui elamisluba on antud elamiseks lähedase sugulase juurde, siis saab ka elamisloa lõpetada üksnes lähedase sugulase tegevus või tegevusetus. Abikaasa juurde elama asumiseks antud tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist reguleerib välismaalaste seaduse § 147¹, mis asub välismaalaste seaduse jaotise esimeses alljaotises. Tähtajaline elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde on aga reguleeritud välismaalaste seaduse neljanda jaotise teises alljaotises. Need on iseseisvad ja erinevad alljaotised. Üks käsitleb tähtajalist elama asumist abikaasa juurde ja teine lähedase sugulase juurde. Ja § 155² reguleeris nii enne kui ka pärast tehnilist täpsustust ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... täpsustust, tähtajalist elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde. Ja siinkohal meenub mulle kunagise Postimehe peatoimetaja Mart Kadastiku repliik "kontekst on sama tähtis kui tekst". Vahekokkuvõte: sõna "abikaasa" asendamine sõnadega "lähedane sugulane", mis oli presidendi etteheide, on tehniline täpsustus, samaväärne viite parandamisega, kuna sätte konteksti arvestades on üheselt arusaadav, et tegu on inimliku veaga. Samas on võimalik tuvastada ja üheselt arusaadav, milline on korrektne sõnastus.

Objektiiv-teleoloogilist tõlgendust kasutades, mille põhisisu on seadusandja tahte väljaselgitamine, pole samuti kahtlust, et seadusandja on pidanud § 155² elamisloa tühistamise aluseks just ja üksnes lähedase sugulase tegevust või tegevusetust. Kusjuures seda möönab muide ka Vabariigi President, kui on pidanud eelnõu teksti muudatuste tegemist selle seadusandja oletatava tahtega kooskõlla viimiseks. Üldjuhul avaldub seadusandja tahe loomulikult fikseeritud kujul esmalt seaduse tekstis, ent teise sõnaga seaduse seletuskirjas. Viimases on selgelt väljendatud: kui lõpeb välismaalasele õppimiseks antud tähtajaline elamisluba, siis samal ajal lõpeb ka tema pereliikmele, antud juhul lähedasele sugulasele antud tähtajaline elamisluba. Ehk selliselt vastavuses ja tulenevalt seadusandja tegelikust tahtest eelnõu kolmanda lugemise teksti ka muudeti. 

Kuna välismaalaste seaduse § 155² sõnastust muudeti selliselt, et see vastab seadusandja tegelikule tahtele, siis ei too sõnastuse muutmine kaasa sätte rakendusala muutmist ega loo teistsugust olukorda võrreldes sellega, kui oleks eelnõu rakendunud sõnastust muutmata.

Nüüd, teine Vabariigi Presidendi otsuses toodud märkus, millele on ka siin saalis juhitud tähelepanu, et protseduurireeglite rikkumisega on moonutatud parlamentaarse otsustuse tegemise protsessi ja jäetud osa Riigikogu liikmetest sisuliselt ilma võimalusest võtta osa seaduse kujundamisest. Siinkohal tuleb Vabariigi Presidendiga küll teatud mööndustega nõustuda. Eelnõu kolmandal lugemisel teadupärast tõepoolest Riigikogu liikmed küsimusi esitada ei saa, sõna võtta ei saa, saavad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad, ent see märkus selle seaduse 241 uuesti arutamisega, nagu on korduvalt viidatud, saab lahendatud. Erinevalt eelnõu kolmandast lugemisest saavad uuesti arutamisel esitada küsimusi kõik Riigikogu liikmed, nad saavad soovi korral esineda sõnavõttudega. Ja ärge loomulikult, head kolleegid, alahinnake ka hääletust. Minu arvates, kui minna selleni, et öelda: võimalus osaleda seadusloomes on üksnes parandusettepanekute tegemine – seda on siin ka korduvalt valesti öeldud, [sest tegelikult on need] muudatusettepanekud –, siis see on nüüd küll iseenda volituste täiesti arusaamatu kahandamine. Veel kord: need on kardinaalselt erinevad võimalused parlamendiliikmetel kaasa rääkida seadusloomeprotsessis. Ja see, kas see teie jutt on mõjus või mitte, loomulikult selgub lõpuks hääletamisel.

Nii et veel kord, head kolleegid, siin viited ka sellele, mida korduvalt öeldi, et seletuskirja keegi on parandanud – mitte keegi ei ole mitte kunagi seletuskirja parandanud. Esimesel lugemisel on oma seletuskiri, teisel lugemisel on oma seletuskiri ja kolmandal lugemisel on oma seletuskiri. Seletuskirjasid ei kopeerita üksüheselt. Ja ka kolmanda lugemise juures tegelikult seletuskiri on iseenesest fakultatiivne, seda ei pea seal ilmtingimata olema.

Nii et head kolleegid, te olete teinud oma erakonna programmilisi eesmärke silmas pidades sääsest elevandi. Tegelikult president on teinud ainult ühe etteheite, sõna "abikaasa" asendamine sõnadega "lähedane sugulane", see on ainus. Kaks teist märkust tulenevad sellest ja praegusel juhul on tõepoolest tegemist tehnilise täpsustusega, mistõttu kutsun üles seda seadust vastu võtma muutmata kujul. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Head kolleegid! Eelkõneleja rääkis elevandist, mida ei ole. Aga mina räägin elevandist, mis siin on olemas. Aga kõnepulti sundis mind Mart Võrklaeva pateetiline ütlus. Tema ütlus puudutas eelnõu § 1 punkti 47, kus on kirjas: "Ukraina kodanik, kes viibis Eestis enne 24. veebruari 2022". Ehk tal on samamoodi eriõigus siia jääda. Mida ütles Mart Võrklaev? Sundida neid praegu lahkuma on ebainimlik. Aga paneme siis Eesti Kaitseväe ka kinni. Teenimine on ju ebainimlik. Ukraina kaitseväes teenimine on ju ebainimlik. Ukraina sisepagulaste aitamine, kui neid aitavad need mehed, kes siin enne 24-ndat töötasid, on ebainimlik. Ei, ahju peal tuleb olla! Koti peal tuleb vedeleda! Tuleb lusikaga putru suhu panna! Vaat see on Ukraina kaitsevõime aitamine.

Kuulge, tulge maa peale! Teil on elevant, mitu elevanti siin eelnõus. Praegu me õõnestame kaitsevõimet, Ukraina kaitsevõimet, sellega, et me neile 5300 mehele, kes on siia tulnud, ütleme, et siin on pudru, siin on lusikas, mannapuder suhu teile, eks ole. Teil on vaja seigelda sel ajal, kui teised võitlevad elu ja surma peale. Ei, teil on vaja seigelda! Üle 80% nendest olid mehed. Ja ma ei usu, et invaliidid tulevad just nimelt ehitusele siia tööle, kes ei saa mitte millegagi hakkama. Jah, invaliididel on õigus seda kaitset saada. Lastel loomulikult ja ka naistel. Aga mis asi see on? See on üks õhinapõhine desertööride kiitmine ja pudru suhu panemine. See on õõnestamine. Vaat see ongi see elevant, millega tegeldakse. Meil on 5300 meest, kellest ma usun, et 90% on võimelised oma kodumaad aitama. Kodumaad ei aidata ainult relv peos, vaid kodumaad aidatakse ka tööteenistusega ja inimeste aitamisega. Meil on olemas veokohustus, meil on olemas töökohustus Eesti seadustes. Mis te arvate, et siis me saadame kolmveerand mehi Rootsi, Soome suure valge laevaga ära ja siis ülejäänud jäävad elu ja surma peale võitlema? Nii need asjad käi. 

Tegu on elevandiga toas ja see pateetika on täiesti vales kohas, mida Võrklaev välja tõi, et sundida neid praegu lahkuma on ebainimlik. Me räägime võitlusvõimelistest meestest, keda Ukraina on koju kutsunud ja keda seadus kohustab. See ei ole niisama kutse, see on kohustus võidelda oma kodumaa eest. Ja kõigil, kes ei ole relva kandmiseks välja õppinud, on kohustus aidata kohapeal naisi-lapsi, sisepagulasi, aidata vilja külvata, et riik ellu jääks. Vaat selles on küsimus. 

Nii et siin seaduses on rohkem kui üks viga ja ma arvan, et ka see viga on nii suur, et president peaks selle tagasi saatma, sest meil ei ole mingit kohustust kaitseväeteenistusealistele meestele anda nõndanimetatud asüüli. Ei ole! Meil on kohustus aidata neid kodumaa kaitseks võitlema ja tegutsema. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! "Kaua tehtud kaunike" on üldjuhul selline hea väljend, aga selline ülejala kähkukas ei lähe teps mitte. Ja kohe tulid mulle meelde Pärnu artisti Belka sõnad: arvestades kõiki plusse, kokku tuleb miinus. No ma tsiteerin algusest võib-olla seda: "Võtan elult kõike, mida elult võtta annab, välja kukub tegelikult ilgelt nõme värk. Mõni üksik sünnist saati õnnesärki kannab, sinul aga sünnist saati number suurem särk. Süüdimatut mängida on kõige kergem moodus, seda ära kasutades lihtsalt läbi löön. Otsin koha, kus on olla õigel hetkel soodus, siis kui seal saab otsa, lähen, teiste närve söön." Siis tuleb kolmas salm ja seal on nii, et "arvestades kõiki plusse, kokku tuleb miinus". See ongi. Kas me oskame ajaliselt kokku panna? Kui põhiseaduskomisjon saatis selle teise lugemise asja meile siia saali ja ta oleks katkestanud, oleks see juba seadusena ammu jõustunud. Ei, me viivitasime sellel hetkel ja mitte midagi ei tulnud välja. No nüüd tuli siis, et president 23-ndal või mis ta seal oli, aprillil, ei kuulutanud välja, saatis tagasi. Täna on meil 9. mai.

Nii, mis nüüd edasi saab? Kas on mõni probleem langenud? Mina ütlen, et minul on tegelikult üks probleem. Minu valijad võtavad minuga ühendust. Minu valijad küsisid, et kuule, ma lugesin zeitung'ist, et sa oled nüüd nende Ukraina sõjapõgenike vastu. No kui zeitung niimoodi kirjutab, siis ilmselgelt on jaa. Ilmselt nii on. Aga ei, me ei taha uskuda, see ei saa ju võimalik olla, et sa käid iga nädal Vene saatkonna ees piketeerimas, ükskõik mis ilm on, ja et sa oled lihtsalt nende pagulaste vastu; räägi, milles asi on. No ja ma kirjeldasin seda olukorda. Inimesed ütlesid, et vaat see on küll päris alatu. Sõjapõgenike varjus või siis katte all keerati kokku mingi sigadus. Me kuulsime, kuidas öeldi, et tööandjad on kõik jube õnnelikud. Ehk siis kellele me seda seadust teeme? Kas me teeme seda sõjapõgenikele, kellel seda seadust ei ole vaja, sest neil on ju rahvusvaheline kaitse olemas, või me teeme meie tööandjatele? Kas tööandjad on tegelikult nõus selle piip-piip-piip eest, mis on kokku keeratud, ja ei ole mitte midagi? Sest keegi arvas, ah, teeme ära, jõupositsioonil paneme teerulli või paneme tuima.

Mul on jube hea meel, või noh, "jube" ei ole ju hea sõna, aga mul on äärmiselt hea meel, et tänasel presidendil on õigusnõunik, sest eelmisel lihtsalt ei olnud ja me olime väga kummalistes olukordades. Ehk siis hea Hent-Raul Kalmo, hea Ülle Madise, hea Alar Karis ja hea Janar Holm! Riigikogu liikmetelt on võetud võimalus osaleda menetlusprotsessis. Seda ei ole lahendatud. Komisjoni ettekandja isiklikult tõlgendas seda selliselt, et kui ei saa muudatusettepanekuid teha, saab vähemalt rääkida.

Kui ma noor olin, siis mulle meeldis alati kuulata neid uudiseid, et seoses näitleja haigestumisega jääb etendus ära, aga te võite vaatama minna mingit teist etendust. Tundus selline, et no mis mõttes nüüd. Aga me tegime kohe enda ansambliga sihukese loo, et seoses rongijuhi haigestumisega jääb Tallinna–Türi rongisõit ära, aga teil on võimalik sama asja eest sõita Tamsallu. Ka midagi on välja pakutud.

Kus need läbirääkimised on? Kes meiega läbi rääkis, eks ju? Me oleme nihukeses olukorras, kus meile öeldakse, et see on vaja vastu võtta. President ütles: Riigikogu liikmed ei ole saanud selles protsessis osaleda ja me ei saagi muudatusettepanekute näol seda teha. Ei ole vaja presidendil minna selle asjaga kohtusse, sellega saab iga Riigikogu liige [ise kohtusse] minna. Priit läks siis, kui meid kaugtööle saadeti, ja mina ütlesin, et see ei ole ju võimalik. Aga tuleb välja, et on võimalik. Kui sul on hääled koos, siis me paneme kas või kana mesitarusse. Jõuga, nagu öeldakse Kaitseliidus. Niisiis, probleem on milleski hoopiski muus. 

Kas on vaja lisaaega?

Ei, ma ei soovi lisaaega. Ja ütlen, et see ei ole korrektne asjaajamiskord. Aitäh!

Heiki Hepner, palun! (Heiki Hepner küsib kolm minutit lisaaega.) Palun! Kaheksa minutit.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Need muudatused, mis koalitsioon Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust rikkudes seadusesse sisse kirjutas, ei ole sugugi juhuslikud, vaid see on kindla ideoloogia elluviimine. On tõesti huvitav kuulda tõlgendust, et üks küsimus ja kõnetoolist kõnepidamise võimalus asendab muudatusettepanekute tegemist. Kui see on nii, siis on see korralik samm Venemaa Riigiduuma suunas. Ja siis hakkab ka selgeks saama, miks koalitsiooni arvates on tegemist konfliktiga Ukrainas. Ehk teisiti öeldes, koalitsiooni arvates on Ukrainas kodusõda. Kui see on nii, siis ma usun, et kõik, kes täna rohelist nuppu vajutavad, on juba viinud pronkssõdurile nelke või kiirustavad kohe pärast hääletamist seda tegema.

Tänases julgeolekuolukorras on uskumatu alatus ja vastutustundetus, et Ukraina sõda kasutatakse oma ideoloogia realiseerimisel. Teerullipoliitika põhiseaduse, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse, opositsiooni ja presidendi suhtes on pretsedenditu alatus. Koalitsioon on välja tulnud Brežnevi pakikesega, kuhu on Ukraina põgenike abistamise asemel lisatud põhimõtteliselt ümber kirjutatud välismaalaste poliitika. On lihtsalt uskumatu, et 0,8 ja 1,5 on koalitsiooni arvates suurem kui 1,0 ja 2,0. Just need on palganumbrid, mida seadusega vähendatakse. Nüüd siis on koalitsiooni arvates kõrgepalgaline see, kes saab poolteist keskmist palka. Tõeliselt kõrgepalgaline. Kuidas saab seista lühiajalise tööjõu õiglase tasustamise eest, kui inimeste palka vähendatakse?

See kõik mõjutab tegelikult otseselt ka tervet Eesti palgapoliitikat ja palkasid, kahjuks alandamise suunas. Järelikult saavad koalitsiooni arvates meie inimesed liiga kõrget palka. Ja palkade alandamine on võitlus kõrgete hindade vastu, inflatsiooni vastu. Kui inimeste ostujõud muutub olematuks, küll siis inflatsioon peatub, küll siis tarbijahinnaindeks alaneb, sest enam ei jõua ju osta ei teenuseid ega kaupasid. Eriti küüniline lähenemine.

Nüüd siis ka sisulistest muudatustest, mille tõttu president seaduse tagasi saatis. Lähisugulane sisustatakse mõistega "abikaasa". Lähisugulaseks või, nagu seaduses on kirjas, lähedaseks sugulaseks loetakse vendi, õdesid, vanemaid ja lapsi, lisaks veel vanavanemaid ja ka onusid‑tädisid. Abikaasa ei ole üldse sugulane, vaid hõimlane. Aga nüüd pannakse ühe liigutusega võrdusmärk sugulase ja hõimlase vahele.

Ka Ukraina sõjaga seoses tehtud muudatus on sisuline muudatus. Algselt oli tekstis kirjas "2022. aasta 24. veebruaril alanud sõjalise konflikti tõttu". Kuigi see sõnastus Ukraina sõja ja Venemaa räige agressiooni kohta oli ebaõnnestunud, muudeti see mõiste sisuliselt kodusõjaks Ukrainas. On ju päevselge, et Venemaa räige agressioon ei saa olla kodusõda Ukrainas. Kui see ei ole sisuline muudatus, siis mis asi see on, kallid kolleegid?

Komisjoni esindaja Tõnis Mölder ütles tagasi lükatud seadust tutvustades, et kui inimene kaotab aususe, siis kaotab ta kõik. Tekib küsimus, kas aususe kaotavad need, kes muutmata kujul poolt hääletavad, ja ka president, kui ta selle siis heaks kiidab. Või kaotab aususe president koalitsiooni silmis, kui ta julgeb veel kord seadust mitte välja kuulutada? See on tegelikult tänase hääletamise juures võtmekoht.

Sellel eelnõul on probleemid nii sisus kui ka vormis. See ei ole mitte halb, vaid väga halb seadusloome, mida me täna siin teeme. Need, kes hääletavad selle seaduse poolt, kaotavad tõesti aususele, ja seeläbi kõik. See on koalitsioonil uskumatu soov, eriti tänases julgeolekuolukorras. Ma kutsun üles mitte rikkuma põhiseadust, mitte kaotama ausust ja mitte seda seadust uuesti vastu võtma. Aitäh!

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma pean nõustuma kõigepealt sellega, mida härra Kivimägi siit puldist ütles. Minu meelest ka see arutelu, mis täna siin toimub, ei ole mitte sisuline, vaid on ikkagi väga tugevalt poliitiliselt laetud. Ja kogu see kriitika, mis selle eelnõu kohta tehakse, on väga jõuliselt poliitiliselt laetud. Ma arvan, et see ei ole selles mõttes halb, eri erakondadel, erinevatel poliitilistel jõududel peavadki olema erinevad nägemused teatud maailma asjadest. Aga ma arvan, veel kord, et see, mida parlament 11. aprillil tegi, kui ta seda seadust vastu võttis, nii nagu ma oma kõnes ütlesin või oma ettekandes mitu korda rõhutasin: ma ei tea ühtegi seadust, kus oleks nii tugev ametiühingute ja ettevõtlusorganisatsioonide toetus taga. Pluss, lisaks me ju tahame aidata siia [tulnud], hätta sattunud sõjapõgenikke. See peaks olema minu meelest meie kõigi suur ja ühine eesmärk. Tegelikult mulle tundub, et siin meil ei ole eriarvamusi ja seda teravat poliitilist laetust.

Tulles konkreetselt selle eelnõu arutelu juurde, ütlen, et tõesti, president ei teinud ju midagi muud, kui vaid kasutas seda võimalust, mille põhiseadus talle annab. Mina tsiteerisin mitu korda seda, mida presidendi esindajad meile komisjonis ütlesid. Veel kord: presidendil ei olnud selle eelnõu kohta ühtegi sisulist etteheidet. Tema etteheited olid tehnilist laadi, selles mõttes tehnilist laadi, et tema etteheited olid sellele menetlusprotsessile, mitte eelnõu sisule. Aga teie etteheited, head opositsioonipoliitikud, on ju konkreetselt eelnõu sisule. See on poliitiline alatoon, mida olla ei tohiks.

Nüüd see, mis puudutab seda menetlust, mis täna siin saalis on. See lähtub täpselt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest. Miks ma siia pulti tulin? Et me kõik saaksime ühtemoodi aru, käib üks suur, ütleme, noh, ma ei hakka ütlema seda sõna, aga kriitika, ütleme siis ilusa sõna "kriitika", selles suunas, et parlamendiliikmed ei saa esitada muudatusettepanekuid. Mina väidan, et parlamendiliikmetel tekib see võimalus, kui parlamendi suur tahe vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele nii otsustab. Kui parlamendi suur saal seda ei otsusta ... Siinkohal ma kutsun küll kõiki üles siiski tegema mitte sellist otsust, sest minu meelest selle eelnõuga on kiire ja see on vaja tõesti vastu võtta, sest ma rõhutasin enne mitu korda, mis on need peamised argumendid ja huvigrupid, kes tõesti ootavad selle eelnõu vastuvõtmist. Aga kui seda eelnõu muutmata kujul vastu ei võeta ehk see ei saa suure saali häälteenamust, siis juhtub see, et sellele eelnõule määratakse kümme tööpäeva – vabandust, isegi rohkem – 23. maiks muudatusettepanekute tähtaeg. Siis on võimalik igal parlamendiliikmel tulla tagasi oma muudatusettepanekute juurde, aga siis see ei ole ju enam, head parlamendiliikmed, mitte tehniline arutelu, nagu ta täna peaks olema, vaid on juba sisuline arutelu. Siis ilmselgelt on teil see poliitiline laetus veel kordades ja kordades suurem.

Siis me oleme näinud igasuguseid trikke, kus välja ilmuvad sajad kui mitte tuhanded mittesisulised muudatusettepanekud. Ja hea eelnõu joostakse liiva. Ma arvan, et see ei oleks õiglane nende suhtes, kes seda eelnõu päriselt ootavad, Eesti majanduse suhtes, aga see oleks väga küüniline nende sõjapõgenike suhtes, kes päriselt Eesti riigilt abi ootavad.

Ma veel kord, head parlamendiliikmed, kutsun teid üles seda eelnõu toetama sellisel kujul, nagu ta täna siia suurde saali on tulnud. Ma tean, et president kindlasti võtab analüüsida kogu seda debatti, mis siin suures saalis on olnud. Nii nagu tema esindajad ka meile komisjonis lubasid, nad tõesti võtavad selle uuesti arutelu alla. Ja kui nad leiavad, et selles menetlusprotsessis ei ole midagi põhiseadusvastast, siis president kuulutab selle eelnõu välja.

Palun veel kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ja kui president leiab, et siin on midagi põhiseadusvastast, eks ta siis jätab selle välja kuulutamata ja siis on see juba Riigikohtu lahendada. Aga veel kord: siis me tuleme selle eelnõuga poliitilise sisu mõttes siia suurde saali tagasi ja see eelnõu saab ikka vastu võetud. Siin ei tasu selles mõttes heietada neid lootusi, et sellest eelnõust ükspäev seadust ei saa. Saab küll! Parlamendi kodu‑ ja töökord võimaldab seda ja kindlasti koalitsioonisaadikud seda ka kasutavad. Veel kord ütlen: tegemist on hea eelnõuga ja see kriitika, mida teie täna nii meie komisjoni esimehe, komisjoni liikmete kui ka koalitsioonisaadikute üle teete, ei ole mitte sisuline, vaid see on poliitiliselt laetud. Aitäh!

Jürgen Ligi, palun!

Austatud esimees! Austatud Riigikogu! Hea Tõnis! Ära alusta oma kõnet tühikargaja tsiteerimisega, kes ei ole ilmselt ka ise selle tsitaadi autor. Sealt alates läks ju arutelu kohe rappa. See mees valetab nii et suu suitseb ja tsitaat oli temal aususest. Ta valetas kohe alguses, nagu ei oleks siin välismaalaste seaduses seda mõistet, mille üle vaidlus käib, see on "lähedased sugulased". Ja edasi ei olegi vaja üldse kuulata teda, sest ühtegi tarka sõna talt ei tule. See algus määrab väga palju.

Ma prooviksin lühidalt kokku võtta seda, mida sina proovisid oma kõnes pikalt öelda ja ka Toomas, mõlemad te seda ütlesite. Tegelikult, milles arutelu on? Ma tsiteerin siin Riigikogu esimeest, mitte seda tühikargajat. Ta luges ette §‑d 113 ja 114, nende mõtte meile juhiseks kodukorraseaduses, et arutelu käib ainult motiivide üle, miks president eelnõu tagasi saatis, ainult selle üle. Aga mida rääkis siin Riigikogu? See oli kõik üks tühi loba, kõik teemast mööda, sisuliselt jälle valetamine. Kui teemast räägitakse mööda, siis see on võrdne valetamisega ja hämamisega.

Presidendi motiiv tagasisaatmisel oli lühidalt öeldes see, et tema arvates on vaieldav, kas see muudatus on tehniline või mittetehniline, kas seda tohib teha enne kolmandat lugemist. Ja selle vaidluse tõttu on temal mulje, et Riigikogu liikmetelt võeti ära otsustamisõigus. Ja ta andis meile selle õiguse uuesti. Palun arutage! Meil on täna võimalus otsustada seesama asi kindlas teadmises, mille üle me otsustame. Mitte mingisuguse justkui varjatud enne kolmandat lugemist tehtud muudatuse järgi, vaid pika arutelu tulemusena, mida minu arust Toomas ja Tõnis piisava täpsusega, kuigi natukene pikemalt kokku võtsid.

Nii et ärme kaitseme Riigikogu otsustusõiguse eest. Ärme lobiseme, ärme viime juttu mujale. Hääletame selle üle, kas me saame seadusest kõik ühtemoodi aru. Ja ainult niimoodi tegelikult on algusest peale võimalik olnud sellest aru saada, nagu see praegu kirjas on. Aitäh!

Urmas Reitelmann, palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Alustaks ehk sellest, et 11. aprillil ei võtnud parlament seda seadust vastu, sisuliselt lihtsalt koalitsioon surus selle seaduse läbi ja opositsioonil puudusid igasugused hoovad selle seaduse juures midagigi kaasa rääkida.

Meenutame veel selle seaduse algset olemust. Eelmine valitsus valmistas selle seaduse ette. See seadus oli mõeldud selleks, et piirata kolmandatest riikidest rändesurvet; et teha selgust, kes on meil üliõpilased, ja kui nad ei õpi, siis nad välja saata; et piirata üliõpilaste sildi all riiki saabunud kodanike, hõimlaste, kaaskondlaste, kelle iganes Eestis [elama asumise] võimaldamist. Uus valitsus võttis selle riiulisse pandud seaduse välja, muutis selle mõtet 180 kraadi, ja siis küpsetati meile selline tore massiimmigratsiooni igatepidi soodustav uus seadus, mille muutmisel meil enam mingit sõnaõigust ei olnud. Nüüd on siin puldis ja paraku ka Eesti ülimalt ebaprofessionaalses ajakirjanduses jäänud kõlama mõtted, et tegemist oleks kuidagigi Ukraina sõjapõgenikega. Ukraina sõjapõgenikud ei puutu sellesse seadusesse isegi kaude mitte. Mitte mingit seost ei ole. Neid ei pea aitama, sest me juba aitame neid. Neil on rahvusvaheline kaitse. See, et Reformierakond valetab ja hämab selle ümber, just nagu teeksime mingisuguse tohutu heateo, ja kisub välja pisaraid, on tülgastavalt küüniline käitumine.

Aga mis selle seadusega otseselt seondub, on Reformierakonna ülimalt halb majanduspoliitika. Reformierakond on viinud Eesti kõige närusema riigi nimekirja etteotsa Euroopa Liidus. Statistika, ei ole midagi teha, ei saa kuidagi tagasi lükata – 19%-line inflatsioon. Palju õnne, rahapesijad!

Mis on selle seaduse mõjud, kui te selle uuesti läbi rullite? Odav orjatööjõud võtab ära igasuguse innovatsiooni. Ma saan aru, et Eesti ettevõtjatel on ülimalt kasulik võtta tööle inimesi, kellele nad ei pea maksma ligilähedaseltki seda palka, mida Eesti töövõtja küsib. Puudub vajadus investeerida tehnoloogiasse, puudub vajadus maksta korralikku palka. Aga kui palgad langevad, mis siis esimese asjana langeb? Langevad pensionid, sõbrad. 

Siit on kõlanud mõte, et meil on vaja uut tööjõudu. Kas te kujutate ette, et need Ukraina või, ma ei tea, Angola orjad, kes siia tuuakse, ei vanane, et nad töötavad siis nagu mehe eest ja kui nad jõuavad pensioniikka, siis nad lähevad oma kodustaniitsasse tagasi? Ei lähe. Nad jäävad siia täpselt samadel alustel nagu Eesti töövõtjad. Nad muutuvad suuremaks koormaks ja see koorem suureneb meie sotsiaalvaldkonnale rohkem kui siis, kui me neid siia praegu ei kutsuks. Eestlaste tööhõive langeb. Seoses põgenikega, kogu sümpaatia ja kaastunde juures nende põgenike vastu, eelmisel kolmapäeval, kui siin oli järjekordne protest, ma rääkisin ühe prouaga, vene rahvusest inimesega, kes tuli siia Jõhvist või Kohtla-Järvelt, ma täpselt ei mäleta. Ta ütles, et Kohtla-Järve ... 

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega. 

Aitäh! Kohtla-Järve vene keelt kõnelevad inimesed on hämmingus. Nad kaotavad juba täna töökohti. Juba täna. Näiteks poodidesse võetakse asemele inimesi, kes on nõus töötama poole väiksema palga eest. Ma küsisin, mis te teete. Mulle öeldi: "Me ei tea. Me ootame valitsuselt mingit seisukohta, mingit selgitust." Aga neil on juba tekkinud väike meeleheide.

Kõige õudsem on see, et selle seaduse läbi me muudame oma rahvastiku tasakaalu. Meil on täna juba suurem slaavi riikide kodanike sissevool, kui oli Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal. Eestlased muutuvad vähemuseks loetud aastate jooksul. Ja see on asi, mis on vastuolus meie põhiseaduse mõttega. Ja põhiseaduse mõttes selle seaduse poolt hääletades on pandud toime reetmine. On reedetud vannet, mida Riigikogu liige andis siinsamas puldis. Sisuliselt on tegemist riigireetmisega. Reformierakonna toiduahelat silmas pidades on see muidugi äärmiselt soodne ja kasulik.

Nii et ei maksa arvata, et saab rullida sellega siin rahulikult üle. Eks kohtud võtavad arutada. Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja, head kolleegid! Tahan ka omalt poolt tänada meie presidenti selle eest, et ta jättis selle seaduse välja kuulutamata. Hea kolleeg Jaak Valge, samuti nagu teisedki kolleegid, Aivar Kokk ja Tarmo Kruusimägi, kõik on sisuliselt seda juba kritiseerinud piisavalt. Ma ei keskendu sellele, vaid võtan sellesama teema, mille ma eelmine kord siin tõstatasin, kui me seda arutasime. Ehk mis Ukrainas toimub ja kuidas seda defineerida või määratleda?

Siin seaduse §-s 309¹⁴ on kirjas: "Sõjalise konflikti tõttu Ukrainas on alates 2022. aasta 24. veebruarist ..." Ehk mis siin kirjas on? Siin on kirjas see, mis Ukrainas toimub, mis asi see on. See ei ole Venemaa agressioon Ukraina vastu, see ei ole Venemaa laiaulatuslik kallaletung Ukraina vastu. Need kaks määratlust oleksid ainuõiged ja ainuvõimalikud, mida me siia seadusesse oleksime saanud panna. Kui me oleksime menetlenud seda korralikult, siis me oleksime saanud ka need muudatusettepanekud siia ilusti teha ja meil ei oleks seda probleemi. Aga mis on siin praegu kirjas? Mingisugune konflikt Ukrainas. Siit sellest mõistest saab ju aru, nagu oleks tegu relvastatud sisekonfliktiga, seda ju Vene pool alates 2014. aastast, mil Venemaa sõda Ukraina vastu tegelikult algas, püüdis kogu aeg väita. Kahjuks sellega läksid ka paljud lääne poliitikud kaasa.

Mis on see põhjus, miks ei taha president Zelenskõi Saksamaa presidenti Steinmeierit Ukrainasse kutsuda? Lihtsalt see ongi see põhjus, et Saksamaa välisministrina ta ei tunnistanud selle sõja tegelikku olemust siis. Ei olnud need separatistid, kes Ukraina vägedele andsid tugevaid lööke Debaltseves ja Ilovaiskis. Need olid ikka Vene väed, algusest peale on see nii olnud. Ja nüüd, kui on tegu sellesama agressiooni või laiaulatusliku kallaletungiga, ammugi me ei saa midagi sellist siia kirja panna, nagu me sellesse seadusesse oleme kirjutanud. Siin on ju suurim sõda Euroopas pärast teist maailmasõda. Kui võtame kõik sõjakaotused kokku, mis sõdivad pooled väidavad, ja lisame siia Ukraina tsiviilelanikkonna kaotused, siis kaotuste summaarne suurus tapetutena hakkab lähenema 100 000 inimesele.

Sõjaline konflikt on Rootsi kaitseuuringute keskuse SIPRI määratluse kohaselt alates sellest, kui 1000 inimest saab surma. Siis on tegu sõjalise konfliktiga. Sõjalised konfliktid reeglina toimuvad riikide sees ehk need on kodusõjad, mässud, relvastatud sisevõitlused. Seda ju Ukrainas ei ole. Ja sellist määratlust me ei tohiks siia kirjutada, ammugi me ei tohiks seda käsitleda täna, 9. mail, kui Putin peab kõnesid sõjalistest erioperatsioonidest, mida Venemaa Ukrainas peab. Me ei saaks ju sellega kaasa minna. Seepärast kutsun üles teid see seadus korda tegema, praegu seda mitte toetama, katkestama see menetlus ja mitte sellega sellel kujul edasi minema. Aitäh!

Mart Helme, palun! Vasturepliigi soov? Laseme härra Helmel ära öelda.

Lugupeetud aseesimees, istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid, kes te olete siin saalis ja kes te olete ekraanide taga! Siin on täna nii palju valetatud, nii palju vassitud, et see häbistab nii valetajaid ja vassijaid, parlamenti kui ka meie riiki tervikuna. Siin ei ole juttugi sellest, et see on mingisugune sõjapõgenike seaduseelnõu. Sõjapõgenike probleem on meil lahendatud, nad on rahvusvahelise kaitse all. Nad elavad palju paremini kui tavaline Eesti inimene. Hetkel. Tulevik on loomulikult tume. Aga neil on palju privileege, mida tavalisel eestlasel ei ole, alates haigekassa kindlustusest ja lõpetades püsiva sissetulekuga. Sõjapõgenikega ei ole sellel eelnõul midagi pistmist, nii et piinlik võiks olla sellist valet siin saalis tiražeerida. Seda esiteks.

Teiseks, see eelnõu ei ole vana eelnõu, vaid see on praeguse koalitsiooni eestvõttel pea peale pööratud, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna initsiatiivil eelmises valitsuses algatatud eelnõu, mille eesmärk oli võtta kontrolli alla sisseränne, tööränne, inimeste tööle rakendamine Eesti Vabariigis. See eelnõu on selle pea peale pööranud ja on sisuliselt Eesti uksed avanud rändele kogu maailmast – avamas, sest lootma jäädes, et presidendil on selgroogu, nii et ta ei lase praegusel koalitsioonil ennast mõnitada ja jätab ka seekord selle seaduse välja kuulutamata.

Mis oli selle illegaalse seaduseparanduse mõte, kui sõna "abikaasa" asendati seal teise määratlusega? Aga selle mõte oli ju see, et need inimesed, kelle perekondlikud traditsioonid, kelle mitme naise pidamine, kelle suured suguvõsad on teistsugused kui meil, saaksid [oma sugulased] Eestisse kaasa tuua. See on ju eelnõu, mis lubab kolmandal maailmal Eesti üle võtta, muuta Eesti territooriumiks, mis kannab küll nime Estonia, aga kus põlisrahvas, eestlased, on juba mõne aastakümne pärast selgelt vähemuses. Aga võib-olla mõni aastakümme on isegi liiga pikk perspektiiv sellele protsessile anda, sellepärast et me näeme praegu, kuidas kahe ja poole kuu jooksul on Eestis võõrrahvastikku lisandunud peaaegu 3%. Kolm protsenti!

See on ka diskrimineeriv eelnõu – ma vaatan meie vene saadikutele otsa –, see on selgelt nende, nende perekondade, nende rahvuskaaslaste suhtes diskrimineeriv eelnõu, sest nemad on vaeva näinud eesti keele õppimisega, on vaeva näinud kodakondsuse saamisega, on vaeva näinud sellega, et leida endale selles ühiskonnas pärast Nõukogude Liidu lagunemist koht, kus neist lugu peetakse. See eelnõu diskrimineerib neid inimesi. Seetõttu on mulle täiesti arusaamatu, kuidas Keskerakond saab ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... seda eelnõu toetada. Ja kui Keskerakonna liidrid arvavad, et nad toovad endale siia praegu kümneid tuhandeid uusi valijaid, no siis see on ka täiesti jabur illusioon. Seda ei juhtu.

Vaatame laiemalt neid demograafilisi protsesse. Eestisse on tulnud praegu ka Venemaalt määratlemata arv inimesi, kes ei ole sõjapõgenikud. Venemaalt on väidetavalt lahkunud viimase paari kuu jooksul 3,9 miljonit inimest. Ukrainast suurusjärgus 5 miljonit, Venemaalt 3,9 miljonit. Statistika ütleb, et arvestatav hulk neist on tulnud Eestisse. Kui paljud neist on siit edasi läinud, me ei tea, meil ei ole päris täpset pilti. Aga me näeme, et Eesti demograafiline pilt on viimase kahe ja poole kuu jooksul oluliselt muutunud ja see võib ühel hetkel muuta nii meie sotsiaalset, poliitilist kui ka majanduslikku ja geopoliitilist olukorda. Selliste asjade peale ei osata loomulikult meil ette vaadata.

Ja lõpetuseks, õigemini eellõpetuseks. See on diskrimineeriv Ukraina suhtes, kui räägitakse Ukraina sõjapõgenikest. Sest kui Ukrainast on lahkunud valdavalt fertiilses eas naisterahvad oma lastega, siis mis juhtub Ukraina demograafilise olukorraga 10, 15 ja 20 aasta perspektiivis? See on demograafiline kollaps. Meie huvides ei peaks olema, nii nagu siin üks eelkõneleja rääkis, mõelda nendest kui tööjõust. See on eriti küüniline, muide. See on jälgilt küüniline! Vaid me peaksime mõtlema nendest kui tõepoolest inimestest, kes saavad meilt peavarju ja kaitset, aga kellel me aitame tagasi minna oma kodumaad üles ehitama, oma kodumaa demograafilist jätkusuutlikkust tagama ja näitama, et nad on Ukraina patrioodid. See peaks olema meie ülesanne, mitte see, et me räägime tööjõust.

Ja nüüd lõpetuseks. See, kuidas praegune koalitsioon jõhkralt tallab jalge alla seadust, on ülim hoiatusmärk. See tähendab seda, et praegune valitsus sillutab teed olukorrale, kus parlamendis pole enam võimalik legaalselt poliitikat teha, sest seadusi rikkudes valitsus rullib igasugusest opositsioonist üle. See on ülimalt ohtlik, sest see viib poliitika varem või hiljem tänavale. Aga kui ta läheb tänavale ja väljub kontrolli alt, siis voolab veri.

Ma ei taha kedagi hirmutada ega ähvardada, ma tahan üles kutsuda järele mõtlema. Millega te tegelete, lugupeetud koalitsioon? Millega te tegelete Eesti rahvuse, riigi, meie poliitilise süsteemi, meie demograafia, õigluse ja õiguse seisukohast? Mõelge! Aitäh! 

Martin Helme, palun!

Palun lisaaega.

Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh! Eks need argumendid konkreetselt seaduse sisu vastu on siin kõik juba kõlanud. Ma tahaksin avada veidi teise nurga alt seda vastulauset viisile, kuidas seda seadust on menetletud, ja viisile, kuidas meile selgitatakse, miks kõik on väga hästi. Meie erakond on tuntud selle poolest, et me räägime Eestist kui fenomenist, mis kannab nime süvariik. Eks talle ole antud erinevaid selgitusi ja tähendusi, kõige lihtsam või arusaadavam on ehk see, kui me räägime julgeolekuasutuste üle puuduvast tsiviilkontrollist. See, kuidas seda seadust vastu võetakse, ei ole, süvariik, see on suvariik. Suvariik.

Meie ees on lahti rullunud seaduse menetlus moel, mis võib-olla oleks tuttav kusagil 18. sajandi absolutistlikust, ma ei tea, mõnest väiksemast Saksa vürstiriigist. Lihtsalt võim tahab, kuulutab, et nii on, kuulutab, et kõik asjad, mis seda takistavad või keelavad, tegelikult ei takista ega keela. Teie, lollid inimesed, kaasa arvatud president, ei saa aru, mida selges eesti keeles kirjutatud seadusepügalad tegelikult tähendavad. Saab küll, võib küll, peab nii minema edasi! See on suvariik. 

Mul iga kord lähevad turjakarvad turri, eriti kui liberaalid hakkavad pidama kõnesid sellest, et õigusriik ikka, meil õigusriik toimib ja kohtuid tuleb usaldada ja mida kõike veel. Praegu me näeme seda, kuidas õigusriik ei toimi, kuidas parlamendi suur saal viskab õigusriigi kõige elementaarsemad põhimõtted prügikasti, kuidas Riigikogu põhiseaduskomisjon lihtsalt vilistab õigusriigi põhimõtetele. Pupill ka ei liigu, kui seletatakse meile, kuidas see kõik on õige, see kõik peabki nii olema, nii võib teha. See, mida te loete kodukorrast, see, mida te loete põhiseadusest, see kõik ei tähenda seda, mida eestikeelsed sõnad seal ütlevad teile, see tähendab midagi hoopis muud. Te olete valesti asjast aru saanud.

No mingisugused mehhanismid meil siiski toimivad, president lükkas selle seaduse esimesel korral tagasi, jättis selle välja kuulutamata, lükkas meile tagasi. See oleks ju võinud tekitada teatavat alandlikkust parlamendis, sellessamas põhiseaduskomisjonis, sellessamas suures saalis. Kui juba ühe korra on ninapidi sisse pistetud sellesse kuhjasse, mille koalitsioon on teinud oma häälteenamusega, siis äkki teist korda ei tee sama asja? Aga ei ole tekitanud seda alandlikkust.

Vastupidi, nüüd öeldakse meile, et ärge muretsege, küll president välja kuulutab. Noh, võib-olla kuulutab, võib-olla mitte. Mina väga siiralt loodan, et president saadab selle Riigikohtusse, ja ma olen kindel, et kui ta saadab selle Riigikohtusse, siis Riigikohus jätab selle seaduse välja kuulutamata. Sest ei saaks küll öelda kuidagi, et neid põhjendusi või neid argumente või neid hoiatusi, mis viisid seaduse esimesel korral välja kuulutamata jätmiseni, ei olnud enne keegi kuulnudki. Kõik argumendid olid enne läbi käinud, olid käinud komisjonis, olid käinud suures saalis, olid käinud Riigikogu juhatuses, olid käinud fraktsioonidest läbi. Need takistused selle seaduse niisugusele menetlemisele olid kõigile teada, lihtsalt tuima pandi – kõige elementaarsemal moel tuima pandi. Öeldakse, et must on valge ja valge must ja kui teile ei meeldi, siis see on teie probleem. Ja see ongi suvariik.

25. [veebruaril], päev pärast seda, kui Venemaa tungis sisse Ukrainasse, korraldas peaminister enda juures Riigikogu erakondade juhtide istumise, kus arutati seda, kuidas muutunud julgeolekuolukorras saavutada seda, et meil oleks sisepoliitiliselt madalam temperatuur ehk mingit sorti kodurahu. Eks need teemad, mis sealt läbi käisid, mis on Eesti ühiskonda lõhki ajanud või tülli ajanud juba pikka aega, on meile kõigile teada – koroonateema, immigratsiooniteema, riigikaitseküsimused.

Ja oli üsna selge, mina ütlesin täiesti selgelt välja selle Kaja Kallasele, et kui Ukraina sõja varjus hakkab valitsus läbi suruma massiimmigratsiooni Eestisse, siis unustage ära kodurahu, mingit kodurahu ei ole võimalik saavutada. Tänasel päeval tegeleb valitsus selle konkreetse seaduseelnõuga, aga ka teiste seaduseelnõudega, tegeleb ju Eesti venestamisega, massilise eesti rahva väljavahetamisega, eestlaste peremeheõiguse likvideerimisega siin maal, Eesti põhiseaduse preambulis toodud riigi ülesannete lõpetamisega. Tahta sellises olukorras mingit kodurahu ei ole võimalik. Ei ole võimalik!

Tegelikult on tänane valitsus sõja kuulutanud rahvusriik Eestile. Ja selle sõja kuulutamise käigus loomulikult esimene asi, nagu ikka öeldakse, sõjas esimene ohver on tõde. Ja see tõde, mis ütleb meile, kuidas seadust menetleda niimoodi, et see seadus oleks menetletud seadusekohaselt, on siin saalis ohverdatud. See ohverdati põhiseaduskomisjonis, see on ohverdatud siin saalis ühe korra juba, ja ma kardan, et me näeme täna teist korda, kuidas see ohverdatakse. Kodurahu saime me mõned nädalad võib-olla. Ja sinna see kodurahu lõppes. Aga mis seal ikka. Kui valitsus on kuulutanud poolele riigile sõja või sellele osale riigist sõja, kes tahab rahvusriiki, kes tahab põhiseaduse järgi elada, kes tegelikult tahab õigusriiki, kes tegelikult tahab seda, et meil põhiseadus kehtiks, no siis nii on. Ja eks te hakkate nägema kas või eelarve menetlemise käigus, kuidas seda kodurahu saab. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, teil oli enne vasturepliigi soov. Minu vabandused, et ma teile kohe sõna ei andnud.

Ma tänan, hea aseesimees! Kui siin täna kõlas mõte, et sääsest on tehtud elevant, siis mulle meenus kohe aasta 2020, kui president jättis välja kuulutamata niinimetatud kobareelnõu, millega me soovisime ju vastu tulla inimestele. Me ei teadnud, millised on kõik need majanduslikud tagajärjed seoses selle pandeemiaga. Ja tol korral ütlesin ka, et ühtepidi me peame päästma nii presidendi kui ka Riigikogu näo, sest arusaamatul põhjusel jättis president asja välja kuulutamata. Jaa, sellel hetkel oli probleemiks tehtud see, et vabatahtlikud, kes on eri ministeeriumides juba eelnevalt ette koolitatud, [saavad] telefoninumbril 1247, mis oli üks number 24 tundi ja seitse päeva nädalas, [abiks olla], kui tuleb suurem kõnede hulk ja inimesed ei suuda [kõnedele vastata]. Siis saavad need vabatahtlikud ka [aidata]. Suuremaks probleemiks oli tollel hetkel see, et need vabatahtlikud, kes on juba koolituse kätte saanud, hakkavad hullama isikuandmetes. Nagu selgus, ei olnudki võimalust, see süsteem ei pakkunud sellist võimalust. Sellest said ka opositsioonisaadikud aru. Aga küsimused olid kõik täpselt sarnased.

Nüüd inimesed, kes võib-olla mäletavad ja kellel on kaheaastane mälu, võivad vaadata, et täna on hoopis teine küsimus. Täna ei räägitud sellest oletusest, et keegi võib hullata kuskil mingites andmetes, vaid sellest, et saadikutelt on võetud võimalus osaleda selles protsessis. Inimesed on minult küsinud: "Aga miks te midagi ette ei võta?" Ma küsin, et mida ma võtan. "Aga teiega käitutakse alatult." Ma ütlesin, et ega siis sellepärast ei pea väärikad saadikud alatult käituma, kui koalitsioon opositsiooniga alatult käitub. Jääme ikka väärikateks. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mõni aeg tagasi hea kolleeg Toomas Kivimägi tegi hulga ettepanekuid, et võiks abielluda vanuses 10, 11, 12 ja umbes selliste neiudega. Ja kui põhiseaduskomisjonis asendati ootamatult sõna "abikaasa" sõnadega "lähedane sugulane", siis ma mõtlesin, mida Toomas selle peale mõtleb. Kui ma abiellun ükskõik kui vana naisega, mõni abiellub ka mehega, siis sugulaseks ta mulle kuidagi ei saa. On selge vahe sugulaste ja hõimlaste vahel. See oli üks momentidest, miks Vabariigi President sellise voluntaristliku käitumise teise ja kolmanda lugemise vahel ette tõi, selle mitte väljakuulutamisel. Aga kui vaadata seda eelnõu tervikuna, siis mida see tegelikult kujutab endast? Ta esitati 14. septembril 2020 ja 10. märtsil sel aastal, 2022. aastal kraamiti ta välja ja keerati pea peale. Pandi muidugi uus number ka välja, aga loomulikult ei tehtud väljatöötamiskavatsust, kuna see on kiireloomuline. Noh, sõda käis, mõned räägivad, et sõda on ka meil siin. Ja nagu ikka, tuldi selle asjaga välja.

Ma ei hakka selle sisust rääkima, loomulikult on see rahvusriigile surmahoop. Aga samas ma saan paljudest kolleegidest, kes siin vasakul pool istuvad, aru – lõppude lõpuks oleks ammu aeg see preambul välja koukida. Põhiline, et elu oleks priske ja rahulik, saaks oma äri ajada ja nii edasi. Rääkida mingisugusest rahvusriigist ja kõigest sellest, see on ju ajast ja arust. On vaja odavat tööjõudu, nii nagu kõikidel maadel, ükskõik, mis värvi nende nahavärv on, kes on nõus viletsama palgaga [tööle] tulema. Muuseas rääkisin paari põllumajandusettevõtjaga, kes ütlesid, näed, aasta on küll 2022, aga maasikakorjajaid ei leia. Geelküüned on pikad ja meil Kiievis ja Harkivis ei ole see kombeks. See selleks.

Aga põhiline on see, et ma saan täiesti aru selle eelnõu läbisurujatest, et sitta see rahvusriik. Põhiline, et elu oleks priske ja lill ja odavat tööjõudu on vaja, ükskõik kellel, kas või hooldekodudes või kus iganes. Tahame ka ennast tunda nii-öelda valge inimesena. Vabandust sellise väljendi pärast! Noh, öeldakse nii. Kui vaadata nüüd kogu seda asja laiemas perspektiivis, siis alles oli meil siin justiitsminister Maris Lauri, kes rääkis oma ilusast aastakokkuvõttest. Peale selle tuli Priit Pikamäe, kes oli juhtumisi enne seda Riigikohtu esimees. Seal ettekande juures oli ekspertarvamus õigusloomest eelmisel aastal ja see oli hävitav. See oli hävitav: ilma väljatöötamiskavatsuseta, ilma mõjuanalüüsideta, noh, sõnastusest, linnukeelsest sõnastusest rääkimata. 

Aga oluline oli see – jutt on eelmise aasta eelnõudest, mida lugupeetud eksperdid hindasid, meie toodangust –, et põhiseadusele vastavust üheksal juhul kümnest ei olnud. Seejuures oli alati eelnõu vastavuses Euroopa Liidu õigusega. See oli primaarne. See Priit Pikamäed hämmastas. Aga kas ta vastab ka Eesti põhiseadusele? Üheksal juhul kümnest ei vastanud. Üks tsitaat lubage mulle. "Seadusi, mida on varem juba mitu korda muudetud, iseloomustab neid, tegemist on tendentsiga, mis ei seondu lihtsalt kõnealuse seadustega, vaid iseloomustab negatiivselt Eesti õiguskorda ja õigusloomet tervikuna. Kuivõrd seaduste pidev muutmine, iseäranis olukorras, kus muudatuste õiguslik kvaliteet jätab oluliselt soovida ..."

Kas on lisaaega vaja?

Jah, paluksin küll.

Palun! Kolm minutit.

... raskendab õiguse praktilist kohandamist ning tekitab juurde õigusvaidlusi, mida saanuks vältida." Seda ütleb Priit Pikamäe, hinnates meie kõigi loomingu kvaliteeti eelmisel aastal, et me toodame reeglina praaki. See on üks selline näide sellest nüüd juba sellel aastal. Ja see on oluline, mida võiks silmas pidada. Praegusel hetkel pannakse lihtsalt tuima, tullakse sama asjaga tagasi ja loomulikult teerulliga lükatakse üle neist. Aga mida see tähendab pikas perspektiivis? Noh, võiks ju natukene rahulikult mõelda. Praegu niikuinii jääme teerulli alla, pole kahtlustki. Aga ma olen üsna veendunud, et õige varsti jääb ka see seltskond teerulli alla. Ja oleks hea, kui see ainult teerull oleks. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder. Härra Seeder, aga mulle tundub, et te olete juba kõne pidanud. Või? Härra Seeder?

Jah, lugupeetud juhataja, loomulikult ma olen kõne pidanud. Ma pidasin esimese kõne fraktsiooni nimel ja nüüd ma kõnelen enda nimel.

Ega siis ei ole võimalik teil ikka kaks korda pidada. 

Kuidas?

Ei, siis ei ole võimalik teil ikka kaks korda pidada.

Aga kuidas ei ole?

Ei, nii see ikka ei käi. 

Aga miks ei käi?

Ei.

Aga miks ei ole niimoodi? Päevakorrapunkti menetlemist tutvustades öeldi, et Riigikogu liikmetel kõigil on võimalik sõna võtta, lisaks komisjonide ja fraktsioonide esindajatel.

Me kohe kontrollime selle üle, aga ...

Jaa, palun kontrollige üle. 

Aga ma siiski mälu järgi ma ütlen, et kui Riigikogu liige peab kõne fraktsiooni nimel, siis on ta oma kõne ära pidanud.

Kus see kirjas on? Seda meile küll päevakorra ...

Seda on ikka alati niimoodi tehtud. Aga me kohe vaatame seda.

Olge hea, vaadake. Head kolleegid, sõbrad, kui ühele Riigikogu liikmele antakse volitus näiteks komisjoni nimel rääkida, ega ta siis selle tõttu ei kaota võimalust iseenda nimel kõneleda. See on ju täiesti loogiline. On loogiline? 

Me ikka varasemalt oleme hoidnud seda joont, et ...

Ei, ma ei tea, mis varasemalt. Mis paragrahvi alusel te nüüd takistate Riigikogu liikmel kõnet pidada?

Ma praegu ei takista, me püüame siin ... Te olete praegu puldis, nii et ärge selle pärast muretsege. Me teeme selle kohe selgeks ja vaatame. [Paragrahv] 114 lõige 2 räägib tõesti sellest, et on Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad.

Just. 

Jah. Fraktsioonid ...

Ma olen fraktsiooni nimel kõnelenud, aga enda nimel veel ei ole.

Püüame aru saada, kas tõesti varasemalt on meil selline praktika olnud. Komisjonist ma saan aru, aga kui me eeldame seda, et on komisjoni esindajal ...

Mina ei esinda ühtegi komisjoni.

Rahu-rahu! Ma lihtsalt, lase mul nüüd lõpetada, ära nüüd vahele sega! Ma ütlen, et kui me oleme tõesti sellest lähtunud, et komisjonide esindaja on ära rääkinud ja siis saab inimene rääkida ka enda nimel teisel lugemisel, siis ma eeldan, et see käib samamoodi praegu. Nii et olge hea, rääkige ära ja klaarime selle pärast ära.

Aitäh! Näete, lõppude lõpuks ikkagi parlamentaarne demokraatia võidab. Sõnavabadus! Sõna on vaba! Aga aitäh, lugupeetud juhataja! Ma tulin tegelikult siia pulti sellepärast, et öelda mõned vastulaused ebaõiglastele etteheidetele, mis siin läbirääkimiste käigus on opositsioonisaadikute ja Isamaa Erakonna saadikute nimel tehtud.

Kõigepealt etteheide, et sõnavõtud on olnud poliitiliselt laetud. No loomulikult on olnud poliitiliselt laetud. Oleks igati imelik, kui parlamendis see nii ei oleks, eriti arvestades selle eelnõu menetlust, kus Riigikogu liikmetelt võeti võimalus kujundada seaduseelnõu, nii nagu presidendi esindaja ka komisjonis on väitnud ja president, kui ta saatis eelnõu tagasi, on öelnud, et Riigikogu liikmetelt on võetud seaduse kujundamise õigus. Siis on täiesti põhjendatud, et me soovime siin rääkida ka eelnõu sisust, mitte ainult vormist ja menetlusest.

Nüüd, etteheide on ka, et opositsioonisaadikud räägivad eelnõust seepärast niivõrd tõsiselt ja sisuliselt, et ei suudeta kaitsta oma programmilisi seisukohti. Ja 99% olevat tingitud sellest. No mina võin kinnitada, et Eesti Vabariigi president ei ole praegu rakendatud Isamaa programmiliste eesmärkide elluviimiseks, ja [mitte] sellest lähtuvalt ei ole president seda eelnõu tagasi saatnud. Ma loen sellest sõnumist välja selget surveavaldust presidendile, et kui ta ei kuuluta seadust välja, siis käsitletakse teda kui poliitilise poole valinut. Ma väga loodan, et president sellele väljapressimisele ja survele ei allu.

Nüüd, poliitiline alatoon. Ei tohiks sisust rääkida ja tegemist on ainult tehnilise eelnõuga. No see on ilmselge üleskutse opositsioonisaadikutele olla vait, see on proov suukorvistada osa Riigikogust. Põhiseaduskomisjoni esindaja ütleb, et suur saal otsustab, siis tekib ka võimalus sisuliselt arutada. Ehk kui täna hääletatakse nii, et muutmata kujul vastu ei võeta, siis tekib ka võimalus arutada. No mõelge, milline üllameelsus! Aga tegelikult on nii, et Riigikogu hääletas siin nädal aega tagasi, kui te mäletate, milline eelnõu on 51 hääle eelnõu, milline ei ole 51 hääle eelnõu. Me oleme jõudnud Riigikogus juba nii kaugele, kus me häälteenamusega otsustame, kas hakata seadust täitma või mitte. Vot see ei ole enam parlamentaarne demokraatia. Seda häälteenamusega siin saalis hääletama ei peaks. Ja seda ütleb meile põhiseaduskomisjoni esindaja.

Nüüd see, et arutagem ainult presidendi väljakuulutamata jätmise motiivide üle. Sõbrad, no kui ei olnud tegemist tehniliste muudatustega – ja nii see ju oligi, et ei olnud tegemist ainult tehniliste muudatustega –, siis järelikult on tegemist sisuliste muudatustega. President sellepärast selle tagasi saatiski, et tegemist oli sisuliste muudatustega pärast teist lugemist, mitte keelelistega. Keeleliste puhul oleks olnud kõik kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega.

Ja üks koalitsioonisaadik väitis, et Riigikogu liikmetelt on ära võetud otsustamisõigus. Ei, nii hull asi ei ole. Hääletada me siin saame ja otsustada saame. Aga ma veel kord rõhutan, mida president meile ette heitis. Riigikogu liikmetelt on võetud seaduse kujundamise õigus. Ja vaadake, siin nüüd tõlgendavad koalitsioonisaadikud ja tõlgendab põhiseaduskomisjon ja targad nõunikud, kes on andnud õigusnõu koalitsioonisaadikutele, aga sellist nõu on antud ka eelnevalt mitmel korral seaduste väljatöötamisel ja see ei ole kahjuks vett pidanud – seda tõlgendatakse nii, et saate nüüd küsida ja läbi rääkida ja sellest piisab. Oletegi saanud eelnõu kujundada. Aga vaadake, ei ole. Ühte eelnõu kujundatakse niimoodi, et esitatakse muudatusettepanekuid, need arutatakse läbi ja need hääletatakse läbi. Ikkagi muudatusettepanekute tegemise kaudu kujundatakse seaduseelnõu. Ja kui see õigus on ära võetud, siis on kõige peamine õigus opositsioonisaadikutelt ära võetud, õigus seaduseelnõu kujundada.

Nii et, head kolleegid, ainus võimalus on seda eelnõu praegu muutmata kujul mitte vastu võtta ja anda Riigikogu liikmetele võimalus seda muuta ja sisuliselt menetleda. Siis on meie õigused tagatud. Ma kutsun teid üles täitma seadust ja Eesti Vabariigi põhiseadust. Aitäh!

(Juhatajal on mikrofon väljas.) Vabandust! Mul oli mikrofon väljas. Head kolleegid! Enne kui ma annan protseduuriliseks küsimuseks Tõnis Mölderile sõna, siis ... Härra Seeder, ma palun teie kui fraktsiooni esimehe ja erakonna esimehe tähelepanu. Meil on kombeks ja kord, et kui meil on läbirääkimised, siis läbirääkimiste käigus tõepoolest kõigepealt räägivad fraktsioonide esindajad ja siis võivad tulla ka Riigikogu liikmed. Isamaa fraktsioonist võttis esimesena sõna Priit Sibul. Ta ei öelnud, et ta on fraktsiooni esindaja. Tulite teie pulti, ka ei öelnud, et te olete fraktsiooni esindaja. Ja nüüd te tulite teist korda pulti, öeldes, et te eelmisel korral olite fraktsiooni esindaja. Praegu läks teil see läbi. Aga ma juhin teie tähelepanu, et edaspidi see läbi ei lähe. See, milles me kokku lepime, on ikka see, et kui tullakse fraktsiooni nimel pulti, siis ka öeldakse: "Ma tulen pulti fraktsiooni nimel." Ja siis on tõepoolest ka teist korda, Riigikogu tavaliikmena teil õigus [pulti tulla], sellepärast et komisjoni esindajatel on see õigus. Näiteks, kui on üks teema mitme komisjoni pädevuses, siis läbirääkimiste käigus võib ka mõne teise komisjoni esindaja tulla komisjoni seisukohta tutvustama ja siis tulla Riigikogu liikmena ka oma isiklikku seisukohta tutvustama.

Nii, härra Mölder, nüüd on protseduuriline küsimus teil.

Aitäh! Minu oli ka seesama küsimus, mida te tegelikult osaliselt juba seletasite. Kas ma sain õigesti aru, et teie tõlgendus oli see, et kui ma käisin varasemalt puldis, olin ma kõigepealt põhiseaduskomisjoni esindaja justkui eelnõu ettekandjana, siis käisin ma nii‑öelda parlamendi tavaliikmena puldis ja rääkisin oma kaheksa minutit, nüüd lähen võtan ma fraktsiooni esimehe või aseesimehe käest volitused ja tulen fraktsiooni nimel kõnelema, ja siis lepin veel härra Kivimäega kokku, et ma tulen veel põhiseaduskomisjoni nimel kaheksaminutilist kõnet pidama? Kas ma saan aru, et me nüüd natukene nagu avasime selle eelneva ettekandega Pandora laeka? Kuigi ma ütlen veel kord, et härra Seederit me võiksime kuulata lõputult. Aga siiski ma tean, et meie tavajärjekord ja põhimõte on olnud ikkagi see, et iga liige käib läbirääkimistel seal puldis ainult üks kord. Kui me nüüd selle Pandora laeka avasime, siis ma kardan, et meil lähevad need läbirääkimised täna päris pikaks.

Jaa, selgitan siis. Ütleme, see vormel, mille te välja pakkusite, selles mõttes ei sobiks, kuna see on põhiseaduskomisjoni veetud eelnõu, nii et Kivimäe käest kolmandat volitust ei saa. Aga puhtteoreetiliselt on tõepoolest nii, et meie kodukorra § 114 reguleerib seda, kes võivad läbirääkimistel sõna võtta. Läbirääkimistel võivad sõna võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Nüüd, miks on siin komisjonid ka teiste läbirääkimiste puhul sees, on selgelt see, et kui on mitu komisjoni seotud, aga on üks juhtivkomisjon, kes teeb komisjoni nimel ettekande, siis meil ei ole rohkem muud võimalust ettekannete käigus teistel komisjonidel. Sellest tulenevalt on komisjonide esindajal tõepoolest õigus tulla läbirääkimiste käigus ja öelda näiteks sotsiaalkomisjoni seisukoht põhiseaduskomisjoni veetavale eelnõule. Ja siis on sellel sotsiaalkomisjoni esindajal tõepoolest võimalik ka Riigikogu liikmena tulla ja öelda oma isiklik seisukoht. See on see, mis on siin seaduses praegu kirjas. Me täpsustame selle veel üle. Aga nii mina praegu sellest aru saan ja seda tõlgendan.

Sellest tulenevalt tõepoolest see, mille vastu härra Seeder võib‑olla eksis ja ka härra Sibul eksis, on see, et me oleme alati kokku leppinud, et kõigepealt räägivad fraktsioonide esindajad. Ja kuna esimesena Isamaa fraktsioonist rääkis Priit Sibul, siis ka enne mind siin juhataja toolil istunud Riigikogu esimees, ma eeldan, eeldas, et härra Sibul on fraktsiooni esindajana kõne pidanud. Ja siis, kui tuli Seeder, siis ta ei öelnud, et ta peab nüüd fraktsiooni nimel kõne. Nii et selles mõttes, head kolleegid, võtke ka fraktsioonidesse tagasi ikkagi see teadmine, et kõigepealt räägivad fraktsioonid ja siis saavad sõna Riigikogu liikmed. Sellest tulenevalt on enne kõik, kes tulevad fraktsiooni nimel rääkima. Või kui keegi tuleb enne, sest ta on olnud nobedama näpuga, siis ta ütleb, et mina fraktsiooni nimel ei räägi, fraktsiooni nimel tuleb ja räägib fraktsiooni esimees. Nii et selles mõttes me peaksime saama ikka kõik ühtmoodi aru. Aga ma ei tahaks seda Pandora laegast tõesti praegu rohkem avada.

Meil on siin veel Eduard Odinets, kes sooviks tulla läbirääkimisi pidama, ja siis on vaja hääletuseni ka ühel hetkel jõuda. Härra Seeder.

Jaa, aitäh! Mina saan küll aru, et täpselt nii, nagu härra Mölder praegu küsis, ongi võimalik esindada ka mõnda teist fraktsiooni, kusjuures see ei oleks pretsedent. Varem on Riigikogus olnud nii, et ühe fraktsiooni esindajale on antud ka teise fraktsiooni esindamise õigus läbirääkimistel. Seda on olnud, nii et võid ka mitu kõnet pidada, kui selleks vastavad volitused on.

See etteheide, mille juhataja praegu siin avalikult saali ees minule tegi, on küll ülekohtune. Selle ta peaks tegema oma eelnevale juhatajale, kes alati, kui läbirääkimised algavad, teatab, et kõigepealt on fraktsioonide esindajad, ja küsib üle. Juhataja kohustus on niimoodi käituda. Kahjuks juhataja seekord niimoodi ei käitunud ja inimesed läksid vaikides. Juhataja ei tundnud huvi, kas keegi esindab iseennast või fraktsiooni. Nii et ma loodan, et juhataja järgmisel Riigikogu juhatuse koosolekul võtab selle teema üles, arutab seda ja teeb vastava märkuse Riigikogu esimehele. 

Noh, ärme seda kassi ühele ja teisele poole aeda loobime. Selles mõttes, et mõte on ikkagi ju see, et kõigepealt räägivad fraktsioonide esindajad. On ju nii? Selles mõttes, et kui keegi fraktsioonist tuleb, ja kui ta siis ei ole [fraktsiooni esindaja], ma võiksin ka vastu öelda seda, et kui keegi tuleb esimesena fraktsioonist ja ei ütle, et ta ei ole fraktsiooni esindaja, siis on vaikimisi eeldus, et ta on fraktsiooni esindaja. Aga ma ütlen, et ärme loobi kassi üle aia niimoodi, et kummale poole enne. (Keegi kommenteerib saalist.) Või koera, mõte jääb samaks. Igal juhul on arusaadav, millest me praegu räägime. Ma loodan, et härra Odinets nüüd protseduurilise asemel tegelikult võiks tulla siia pulti rääkima oma ... Nii. Mis on siis protseduuriline küsimus?

Jaa, ma arvan, et me ei peaks siin midagi loopima, ei kasse-koeri ega üksteist. Aga selgus peab majas olema, eriti kui me arutame kodu‑ ja töökorra seaduse rikkumist presidendi arvates. Kuidas ikkagi on sellega, kui ükski sotsiaaldemokraat ei ole siiamaani kõnelnud ja ilmselt ei tule ka, tablood vaadates – kas mina saan nüüd kõigepealt rääkida kaheksa minutit fraktsiooni nimel ja siis saan tulla pulti rääkida kaheksa minutit iseendana, nii nagu seda härra Seeder just praegu kasutas, või ma saan kohe 16 minutit? Kuidas sellega ikkagi on? Kas me saame selle kassi-koera mängu lõpetada väga selge sõnumiga istungi juhatajalt?

Jah. Istungi juhataja võtab endale voli selles küsimuses praegu vastust mitte anda ja arutada see läbi Riigikogu juhatuses, vaadates korraks otsa §‑le 114 ja ka teistele menetlusnormidele, mis meil kodu‑ ja töökorras on. Siis loodetavasti tõesti, kui see küsimus on meil nüüd uuesti tõusnud, me võtame ette ja vaatame läbi ka Riigikogu varasema praktika. Ma usun, et homme, kui on Riigikogu juhatuse koosolek, me suudame selle kiiresti läbi vaadata. 

Aga teie küsimus on igati õigustatud. Kui ma loen expressis verbis tõesti § 114 lõiget 2 või vabandust, 3 oli see vist. Jah, 2, siis seal on tõepoolest öeldud seda, et sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kui ma loen expressis verbis, siis ma võiksin eeldada seda, et kuna komisjonidele on antud samasugused õigused nagu fraktsioonidele ja vastupidi, fraktsioonidele on antud samasugused õigused nagu komisjonile, siis võiks justkui eeldada seda, et saab pidada kõne fraktsiooni nimel, mis väljendab üldist seisukohta, ja võib-olla teil on hoopis teistsugune seisukoht. Nii et selleks, et siit praegu üle saada ja jõuda siiski läbirääkimistega Eduard Odinetsi kõneni, ma jätan endale selle voli, et tulla selle juurde tagasi loodetavasti kas homme või ülehomme, kui me oleme juhatuses seda arutanud.

Peeter Ernits, palun! Protseduuriline küsimus.

Hea juhataja! Ma kuulsin, et te nagu populariseerite kassi või koera loopimist üle aia. Kas see on üleskutse? Või kuidas see läheb kokku käitumise hea tavaga? Aga tulles sellesama eelmise küsimuse juurde, mitmes rollis võib ikkagi üks Riigikogu saadik siia kõnepulti tulla? Fraktsiooni nimel, siis komisjoni nimel, siis erikomisjoni nimel ja saadikuna ka. Kas siis võib olla nii, et saab kohe küsida 32 minutit? Kust see piir tuleb?

Jaa, härra Ernits,  nagu ma ütlesin, me võtame lahti Riigikogu ajaloo ja praktika ning vaatame, püüame saada tõlgenduse ka erinevatele normidele, mis meil siin kodukorras ehk selles toredas kollases raamatus on, ja tulla siis juhatuses loodetavasti ühesuguse ja ühtse praktikaga, vähemalt soovitusliku praktikaga välja.

Mis puudutab kassi või koera, siis vabandust, tõesti ühes toredas teoses "Kuulsuse narrid" oli juttu koerast. See oli juhatajal selline kunstiline liialdus, selles mõttes, et ka seal käis üks koer üle aia. Aga mõte jäi samaks. Ma julgeksin härra Seederile öelda, et kui tema ütles, et juhataja peaks siin tegema selle märkuse, siis juhataja ütles vastu, et äkki peaks ikkagi inimene, kes tuleb pulti, ütlema, kelle nimel ta räägib. Muidu tulete lihtsalt siia pulti ja räägite võib-olla Seederi nimel, aga Seeder ei taha, et tema nimel räägite. 

Härra Grünthal.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma võtsin ka nüüd näpu vahele selle töö- ja kodukorra seaduse ja mulle tundub, et tegelikult te tegite härra Seederile praegu liiga. Sest kodukorra § 114 lõige 2 ütleb täpselt ära, mismoodi Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse uuesti arutamisel läbirääkimiste järjekord on. Seal on öeldud ilusti ära, et kõigepealt on läbirääkimiseks Riigikogu liikmed, nagu praegu toimuski, ja siis pärast on alles komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kuna seda esialgset soovi Isamaa fraktsiooni esineja ei avaldanud, et ta räägib fraktsiooni nimel, siis on kõik korrektne. Ja kui härra Seeder tuli pulti, rääkis ühe korra ja pärast rääkis fraktsiooni nimel, siis peaks olema ju kõik korras. Asjaolu, et on selline vaikiv kokkulepe, ma olen sellega nõus, aga kuna me siin nii täpselt ajame järge praegu ka kodukorras, siis sellist vaikiva kokkuleppe normi ei ole küll siin seaduses sätestatud. Äkki te tegite ikkagi liiga praegu härra Seederile?

Härra Grünthal, mulle tundub, et te kogu debatti ei kuulnud, mis siin oli juhataja ja härra Seederi vahel. Esiteks, seda kõike, mis te tsiteerisite, on juhataja siin juba korduvalt öelnud. Teiseks, liidetavate järjekord ei mõjuta summat. Kas kõigepealt peavad [kõne] komisjonid või fraktsioonid või Riigikogu liikmed, see on ikkagi see, milles me oleme siin tavaliselt kokku leppinud. Ja see tava on see, et kõigepealt võtavad sõna fraktsioonide esindajad, siis komisjonid ja siis Riigikogu liikmed

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Minul on teile küsimus, väga konkreetne küsimus: kas teil on nüüd selge, kas kolleeg Odinets esineb praegu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel või esineb ta enda nimel? Te kuidagi jätsite selle talle vastamata, aga see oleks põhimõtteliselt väga oluline. 

Jaa, ta ei ole veel pulti jõudnud, võib-olla võtab näpu maha üldse, nii et selles me mõttes ei tegele sellega enne, kui ta siia pulti ühel päeval jõuab ja ühel hetkel. Härra Ernits, palun!

Jaa, härra Pevkur. Ma kuulsin, et teie kassi loopimine on "Kuulsuse narridest". Ma küsin, et kas te loete "Kuulsuse narre" tihti õhtuti.

Ei ole protseduuriline. Härra Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite, et ma ei kuulnud eelnevat debatti, aga ma kuulsin väga hästi. Ja selles mõttes ma ikkagi ei saa nõustuda teiega, sest härra Sibul ju läks pulti, ta ei öelnud, et ta on Isamaa esindaja. Aga kui me võtame selle normi ette, siis praegu järjekord on paika pandud seaduse kohaselt ikkagi nii, et kõigepealt on Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Nii et kõik oli korrektne.

Läheme edasi. Eduard Odinets, palun! Ma siis küsin, kas te esindate ... Ei, kolm minutit lisaaega saate loomulikult. Aga kas te esindate fraktsiooni või räägite enda eest?

Jaa, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Segaduse vältimiseks täpsustan, et esindan siin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni Riigikogus ja esindan Riigikogu liiget Eduard Odinetsi, aga ei esinda põhiseaduskomisjoni, kuigi ma olen selle komisjoni aseesimees.

Aga nüüd asja juurde. Kuigi korduvalt on siin kõlanud üleskutsed rääkida mitte eelnõu sisust, vaid rääkida ikka nendest etteheidetest, mida tegi meile president, mille tõttu ta seaduse tagasi saatis, ja rääkida sellest, kuidas me vastame presidendi etteheidetele oma tänase hääletusega, kas võtame seaduse muutmata kujul vastu või saadame uuesti parlamendile arutamiseks, paraku enamik kõnesid keskendus ikkagi sisule. Sellepärast alustan ka pisut sellelsamal teemal.

Nii nagu me oleme kuulnud nii esimesel arutamisel kui ka täna, osa meie kolleege näeb selles seaduses ohtu eesti keelele, eesti kultuurile. Ennustatakse massilist töömigratsiooni ja seda, Eesti elanike töökohad hõivab odava tööjõud. Siin on kõlanud ka minu kodulinna näiteid, et Kohtla‑Järvel müüjatelt võetakse töökohad ära ja pakutakse Ukraina naistele poole väiksemat palka. No hästi ei taha seda uskuda. Minu ema on poe juhataja ja maksab 600 eurot oma inimestele, natukene peale, poolt sellest ei ole võimalik kellelegi maksta. Isegi ukrainlane ei tule selle palgaga tööle. Osa kolleege samas näeb selles seaduses võimalust elavdada tööturgu Eestis ning pakkuda Eesti tööandjatele tuge tööjõupuuduse leevendamisel, aktiviseerides seejuures ka tööalast konkurentsi. Kuid mõlemad pooled näevad loodetavasti siin seaduses võimalust olla toetajaks ja abistajaks Ukraina põgenikele, kes ei peaks koormama Eesti sotsiaalsüsteemi, vaid leiaks tööalase rakenduse ja panustaks Eesti majanduse arengusse.

Muidugi oleks hea – armsad kolleegid, ma olen sellest rääkinud ka seaduse vastuvõtmisel –, kui meil oleks selle ühe eelnõu asemel kaks eelnõu. See lahendaks väga palju probleeme siin saalis ja hoiaks meie ühist kallist aega kokku, sest ilmselt ei ole mitte kellelgi küsimust Ukraina põgenike aitamises, et nad kiiresti integreeruksid Eesti tööturul. Sotsiaaldemokraatidel kindlasti ei ole selle vastu mitte midagi. Kuid palgatingimuste leevendamise kohta on teatud murekohti ka sotsiaaldemokraatidel.

Siin on täna korduvalt kõlanud, et kestva aplausiga tervitavad ametiühingud selle seaduse vastuvõtmist ka muutmata kujul. Paraku pean ümber lükkama need väited, sest see ei ole nii. Ametiühingute keskliit on pöördunud oma ametliku kirjaga põhiseaduskomisjoni poole ja öelnud selles kirjas (tsiteerin): "Eesti Ametiühingute Keskliit toetab Ukrainast sõja tõttu pagulusse aetud inimeste võimalikult valutut kaasamist Eesti tööturule ning kõigi Ukraina töötajate kohtlemist tööturul võrdsetel alustel Eesti kodanikega. Kuid oleme seisukohal, et kujunenud erandliku olukorra tõttu ei ole alust lihtsustada kehtivaid töötasureegleid kõigile ülejäänud välismaalaste seaduse alusel Eestisse saabuvatele töötajatele. Teeme ettepaneku töötasunõudeid mitte muuta."

Sotsiaaldemokraatidel on muidugi oma ettepanekuid, kuidas võiks selles küsimuses toimetada. Meie arvame, et palgakriteeriumid võiks sündida sektorisiseste kokkulepete tulemusena, kuhu on kaasatud nii tööandjate kui ka töövõtjate esindused ja mis ei ole jäigalt korrutisena paika pandud, olgu see 0,8 või 1,5 või 2,0. Kuid paraku ei olnud enam võimalik vastavaid ettepanekuid eelnõusse teha, sest muudatusettepanekute tähtaeg oli novembris 2020.

Aga nüüd põhiteema juurde, presidendi etteheited ja meie vastus presidendile. Väga palju on sisust räägitud, sellest vähem, aga noh, hea formaat on selleks loodud, et siin oma poliitilisi loosungeid loopida, mida me oleme ka päris palju kuulnud. Põhiseaduskomisjon, kuhu, nagu ma juba ütlesin, ka mina kuulun, tegelikult oli väga teadlik nendest riskidest, mida parlament võtab seda seadust menetledes ning teise ja kolmanda lugemise vahel teksti parandades, asendades ja muutes. Komisjon teadis väga selgelt, et eksisteerib meie töö- ja kodukorra riive. See oli komisjoni ja parlamendi teadlik valik, kuigi me väga hästi teadsime, mis juhtuma hakkab. Juhtuski see, mis juhtuma pidi. President saatiski seaduse Riigikogule tagasi, kuigi kasutas selleks ainult ühte kohta nendes muudatussätetes, mis puudutab lähikondseid, sugulasi ja abikaasasid. Tegelikult mina isiklikult olen seda väljendanud ka põhiseaduskomisjonis. Möönan, et see on ilmne viga ja seda oli võimalik parandada tehnilise parandusega.

Kuid teine asi, millest ei räägi president oma kirjas ja mis on minu arvates väga sisuline muudatus, on sõja alguse nihutamine teise ja kolmanda lugemise vahel. Ainuüksi see on juba töö- ja kodukorra seaduse rikkumine ja on oht – sellele vihjas ka presidendi esindaja komisjoni istungil, seda täna tsiteeriti –, et kui me uuesti selle seaduse vastu võtame, siis president võtab ette ka kõik teised argumendid, mitte ainult abikaasad ja lähisugulased. Ja siis me saamegi selle üle kohtus vaielda, presidendiga.

Tundub, et tehes teadlikke valikuid, saades presidendilt tagasisaatmise kirja ja täna seda menetlust siin kuulates ja koalitsioonisaadikuid kuulates tundub, et me parlamendina lihtsalt lööme käega presidendi etteheidetele. Presidendi tint ei jõudnud veel ära kuivada, kui peaminister juba teatas kõikides meediakanalites, et me võtame selle seaduse muutmata kujul vastu. Kiri ei olnud veel parlamentigi jõudnud, aga peaminister juba teadis, kuidas see kõik kujuneb. Eks me täna näeme.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei saa sellist pretsedenti teha ega sellist pretsedenti meie parlamendis lubada. Riigivõim, ka seadusandlik võim, peab tegutsema seadustega kooskõlas. Seda põhiseaduse sätet on täna siin korduvalt tsiteeritud. Riigikogu aga toimetab, nagu tundub, hoopis vastupidises suunas. Meil võib olla väga erinev arusaam, head kolleegid, selle seaduse sisust, seaduse eesmärgist, meil võivad olla väga olulised ja ka vastuolulised poliitilised vaated, kuidas me peaksime migratsiooni reguleerima tööturul ja üldiselt laiemalt, kuid protseduurika, head sõbrad, peab korras olema. Sellele juhib tähelepanu meie vabariigi president, meie valitud president. Sellepärast sotsiaaldemokraadid ei saa seda seadust muutmata kujul vastu võtta ega toeta koalitsioonisaadikute ettepanekut. Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole, aga protseduuriline küsimus on tekkinud. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Me kuulasime seda, mida eelmine Riigikogu juhatuse liige oma mõtteavaldusena sellest läbirääkimiste protsessist arvas. Ma hea meelega kuulaksin ka teie arvamust. Kas teie tõlgendate samamoodi, et parlamendiliikmena erinevate tiitlitega on võimalik sinna ette tulla niimoodi kolm-neli korda järjest? Mis see teie tõlgendus selles küsimuses on?

Jaa. Ma saan aru, et tegelikult ütles Hanno Pevkur, et seda ei ole juhtunud varem ja selles asjas peaks juhatus seisukoha kujundama. Homme on juhatuse koosolek, kus me kindlasti hakkame mõtlema, mismoodi see õige käitumine oleks olnud. Praegu ta nii läks. Mulle, ütleme, puusalt tulistades tundub ka, et üks inimene nii mitut mütsi korraga pähe panna ei saa. Aga vaatame paragrahvid üle.

Nüüd on niimoodi, et kõnesoove rohkem ei ole ja me läheme hääletuse juurde. Ma natuke räägin uuesti üle selle protseduuri. Tegelikult teeme enne kutsungi ära, siis kuulevad kõik seda protseduuri.

Palun teie tähelepanu. Meil on uuesti arutelu ja sellega on niimoodi, et seadus, mille Vabariigi President jättis välja kuulutamata, loetakse muutmata kujul uuesti vastuvõetuks samasuguse häälteenamusega, mis oli nõutav selle seaduse esmakordsel vastuvõtmisel. See tähendab tavalist poolthäälte enamust. Juhul, kui Riigikogu jätab seaduse muutmata kujul vastu võtmata ehk vastuhääli, lihthääli, on rohkem kui poolthääli, menetletakse seadust edasi vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Muudatusettepanekute esitamiseks on kümme päeva aega, tuleb teine lugemine ja nii edasi. Juhtivkomisjon on sama mis seaduse Riigikogu menetluses olnud eelnõu puhul ehk põhiseaduskomisjon.

Niisiis, lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendilt Riigikogule tagasi saadetud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu muutmata kujul vastuvõtmist toetas 47 saadikut, selle vastu on 33 saadikut. Eelnõu on muutmata kujul vastu võetud.

Saame minna tänase päevakorraga edasi. Nüüd tuleb ilmselt veidi vähem aega võttev punkt: kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 602. Ettekandja on kultuurikomisjoni esimees Aadu Must. See on ühe lugemise eelnõu.

Head kolleegid! Mul on au ette kanda eelnõu, mis puudutab eriala asjatundjast rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamist. Tegemist on olnud tõepoolest väga tõsise teemaga, kultuurikomisjon on arutanud seda lausa kolmel istungil, ja ma loodan, et ka siinne arutelu tuleb vähemalt sama põhjalik, nagu oli eelmises punktis.

Kogu teema tekkis sellest, et rahvusringhäälingu nõukogu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast liikme Rein Veidemanni volitused lõppesid. Volituste tähtaeg on viis aastat, temal sai see nüüd täis, õigemini 6. mail, ja seetõttu oli vaja nimetada uus liige. Kui proovida intriigi olemust või sellist sisu ära tabada, siis asjatundjatele lisaks, nagu te teate, on rahvusringhäälingu nõukogus nii mõnigi ka teie hulgast. Ma nimesid ei hakka ette lugema, kõik tunnevad ise sära. Aga võib-olla siiski. Meist siin on esindatud rahvusringhäälingu nõukogus Priit Sibul, Marika Tuus‑Laul, Indrek Saar, Valdo Randpere, Anti Poolamets ning asjatundjatest Peeter Espak, Viktor Trasberg ja Priit Hõbemägi.

Kultuurikomisjonilt on nõutud, et selle väga tõsise küsimuse juures arvestataks ka nõukogu töövõimelisust ja pädevuse mitmekesisust. Noh ma ei hakka liiga pikalt seletama, kunagi on sellest siin juttu olnud, aga nagu te teate, igas nõukogus oleks väga hea, kui keegi näiteks oskaks ka raha lugeda ja finantsprobleeme valdaks ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Praegu juhtus selline olukord, et meil ei olnud komplekteerida mitte terve asjatundjate pakett, vaid tuli asendada üks inimene. Huumoriga pooleks on mõned öelnud, et ühel kandidaadil olid suuremad eeldused kui teistel. Nii see tõepoolest oli. Oli esitatud kolm kandidaati, kõik komisjoni arvates väga head spetsialistid. Aga nagu saatuse iroonia ütleb, tuli täita see koht, mis vabanes Rein Veidemannist, kes ise ka kandideeris. Ja teate, sellesse rolli, võtke seda huumoriga pooleks, sobis ta tõepoolest ka juba ettearvatult kõige paremini.

Fraktsioonid võtsid otsustamiseks ja analüüsimiseks vahepeal ka aja maha. Nii et need komisjoni istungid toimusid 18. aprillil, 19. aprillil ja lõpuks hääletamine 22. aprillil. Üks kokkulepe oli veel ja see on vana hea tava, et me ei avalikustanud kõigi kolme väga tubli kandidaadi nimesid. See eeldas ka järgnevat valimisprotseduuri. Kõigepealt me tegime kindlaks, kes kujuneb komisjoni kandidaadiks hääletusel. Võitjat tohib nimetada, teisi ei ole äkki viisakas. Nad olid väärikad – see, et nad valituks ei osutunud, ei näita, et nad ei ole head kandidaadid, eks ole. Ja komisjoni lõplik arvamus oli üsna üksmeelne: häältega 9 : 1 otsustati kanda bülletäänile Rein Veidemanni nimi. Komisjon selle arvamuse kinnitas. Ja nagu ma juba ütlesin, tulenes see otsustamise loogika paljuski sellest, mis oli meie otsustamisruum, millist spetsialisti oli vaja.

Kindlasti, kui on mingeid intrigeerivaid küsimusi, püüan nendele vastata. Aga lõppkokkuvõttes oli komisjon üsna üksmeelne. Ja kutsume üles ka Riigikogu täiskogu hääletama Rein Veidemanni kandidatuuri poolt. Lühidalt kõik.

Üks lühike küsimus ka. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu! Kas komisjonil oli ka härra Veidemanniga kokkusaamist ja kas härra Veidemann tutvustas oma järgmist viit aastat või seda, mis plaanid tal on? On ta ju mitte lihtsalt nõukogu liige, vaid ka selle esimees.

Tähendab, tõepoolest, meil olid kõikide kandidaatide motivatsioonikirjad. Ja ma veel kord ütlen seda, et kui oleks olnud tühi põld ja oleks vaja valida neli ekspertliiget, siis on väga suur tõenäosus, et kõik esinenud kolm kandidaati oleks sattunud nõukogu liikmeteks. Veidemanni puhul meil on rahvusringhäälingu teemad olnud kogu aeg üleval ja me oleme teda ära kuulanud õige mitu korda. Komisjoni üldine arusaam oli selline, et ta on oma tööga hästi hakkama saanud ja nendes olemasolevates tingimustes hinnati teda parimaks kandidaadiks.

Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 602 lõpphääletus. Ja teeme ikkagi saalikutsungi ka. Juhtus selline lugu, et ma unustasin avada läbirääkimised. Kas on läbirääkimiste soovi? Siis sulgen läbirääkimised, läbirääkimiste soovi ei olnud. Nüüd saame ikkagi hääletuse juurde minna.

Panen hääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 602. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 65 saadikut, vastuhääli ei ole, üks on erapooletu. Eelnõu on vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on tervise- ja tööministri 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandja on tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Sellega on meil niimoodi, et kõigepealt on ettekanne kuni 20 minutit, siis on igal Riigikogu liikmel võimalik küsida kuni kaks suulist küsimust ja siis on läbirääkimised, milles osalevad fraktsioonid. Palun, Tanel!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Alustuseks soovin nii teile kui ka kogu Eestile ilusat ja rahulikku Euroopa päeva.

Rääkides sellest, milline me soovime, et Euroopa ja Eesti oleks, on siin kahtlemata oluline koht ka tervishoiupoliitikal ja tööturuvaldkonnal. Selleks, et soovitud muutuste elluviimise poole liikuda, tuleb tegutseda juba praegu ja täna ning teha seda iga päev. Teekaart, mis Eesti on seadnud, ongi riigi pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035", mis seab päris palju sihte eri valdkondades ja toob esile ka nende sihtide saavutamiseks vajalikud muutused, vähemasti ettepanekud nende tegemiseks. Selline planeerimine aitab kasvatada ja toetada inimeste heaolu, nii et Eesti oleks ka 20 aasta pärast ikka parim paik nii elamiseks kui ka töötamiseks ja loomulikud võimalikult tervena elamiseks.

Riigi eesmärk Sotsiaalministeeriumi vaates on kindlasti tervem ühiskond, tervem riik, tervem rahvas ning võimalikult kõrge tööhõive ja ka tootlikkuse tagamine. Selleks peame suurendama tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna integreeritust, sealhulgas laiendama koostööd erinevate sektorite vahel. Oluline on kindlasti inimkeskne vaade, et inimesed saaksid vajalikku abi ja teenuseid võimalikult mugavalt, nii et ei peaks pead murdma ega tarbetult aega kulutama killustunud teenuste või teenusepakkujate vahel.

Üheks tulevikku vaatavaks suunaks ja võimaluseks, millest on palju räägitud, ongi kujundada võimalikult integreeritud teenuste kogum personaalselt igale inimesele nende vajadustest lähtuvalt, seega just inimkeskselt ja integreeritult, nagu oleme ette näinud järgmiseks kümnendiks rahvastiku tervise arengukavas 2020–2030. Just selline teenuste integreerimine, esmatasandi tugevdamine, kvaliteetsete ja ohutute tervishoiuteenuste kättesaadavus, tugev tervisesüsteem, terviseriskide ja -kahjude vähendamine on ühed peamised märksõnad nii tervisemurede korral kui ka võimalikult hea terviseseisundi hoidmisel. Viimasele peaksime tulevikus oluliselt enam keskenduma. Ehk nii hoidmine kui ka ennetamine. Seda nii elukeskkonda kujundades kui ka tervishoiusüsteeme ja erinevaid integreeritud teenuseid arendades.

Seejuures tervisevaldkonnas on, võiks öelda, lausa konsensus kujunenud, et üha enam tuleb tähelepanu pöörata tervisevaldkonnast väljapoole jäävate sektorite kujundamisele. Selle kõige juures on esmatähtis, et me keskenduksime ja vaataksime asju inimese heaolust, inimese vaatepunktist lähtuvalt. Ehk ühest küljest peaks abivajaja teekond olema sujuv teenusepakkujate vahel, et sõltumata sektorist toimiks koostöö senisest veelgi paremini. Aga nagu viitasin, just nimelt tervisemurede ja ‑probleemide ennetamine nii tervise valdkonnas kui ka tööturuvaldkonnas peaks olema võimalikult laialdane ja seda peaks toetama mitte pelgalt tervisevaldkond, vaid kõik sektorid nii avalikus sektoris, riigi tasandil ja kohalikes omavalitsustes kui loomulikult ka koostöös erasektoriga.

Head saadikud! Viimastel aastatel oleme elanud paljuski COVID-19 haigusest põhjustatud kriisiolukorras, tegutsenud ebakindlates raskesti prognoositavatest tingimustes, pidanud leidma kiireid lahendusi, seda nii tervishoiu‑, sotsiaal- kui ka töövaldkonnas. See on kindlasti omajagu pärssinud pikaajaliste sihtide seadmist ja neile keskendumist, kuna väga palju on tulnud tegeleda kriiside ja nende muredega, mis on parasjagu riigi ette toodud.

Just siis, kui tundus, et hakkasime pandeemiast võitu saama ja saame keskenduda pikaajalistele väljakutsetele ja sihtidele, puhkes kahjuks uus ja veel hullem kriis. Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina riigi ja rahva vastu. Selle jõhkra sõjaga paratamatult kaasnevas põgenikekriisis on ka meile palju tundmatut, kuid peame kohati suutma reageerida veelgi kiiremini kui pandeemia ajal. Venemaa sõjalise agressiooni tõttu Ukrainast Eestisse jõudnud sõjapõgenikele kogu vajaliku abi tagamine tähendab meie riigile uusi väljakutseid, loomulikult ka tervise-, töö- ja sotsiaalvaldkonnale. Seni on tõesti, võib öelda, pikaajaliselt võideldud COVID-i pandeemiaga, aga nüüd see uus kriis toob märkimisväärse lisakoormuse ja rahavajaduse, millega oleme arvestanud ka käesoleva aasta lisaeelarve koostamisel.

Kõneldes "Eesti 2035" arengustrateegias seatud pikaajalistest eesmärkidest, tulebki rõhutada, et järjestikused kriisid on muutnud nende suunas liikumise mõõtmise kohati keerulisemaks. Kui oleme ka valitsuses vaadanud erinevaid mõõdikuid, siis tegelikkuses need pandeemia mõjud tervisevaldkonnas, aga väga tihti ka näiteks mujal, inimeste käitumises või kultuurisektoris, võivad tuua väga drastilisi jooni-jõnkse üles-alla mõõdikutes, mis loodetavasti on ajutised mõjud. Tegelikult me suudame hinnata ja mõõta nende pikaajalisust alles aastate pärast. Pandeemia negatiivsete mõjude tasandamisel nimel tuleb teha pidevalt tööd ja seda me ka teeme, püüdes samal ajal pakkuda igakülgset tuge Ukraina riigile ja rahvale ning sõja eest Eestisse pagenud inimestele. Väga oluline põhimõte on, et Ukraina sõjapõgenikke tuleb kohelda sama väärikalt kui oma inimesi ning tagada ka neile sarnaselt Eesti elanikega võimalikult kättesaadavad tervishoiuteenuseid, hüvitised ning vajalik tugi tööturul.

Neist põhimõtetest oleme loomulikult lähtunud ka Sotsiaalministeeriumis nii lisaeelarvetaotlusi koostades kui ka nüüd riigi eelarvestrateegiale vastu minnes. Ehk siht ja loogika on selline, et ei täna, võib öelda: saavutatud tasemeid tervishoius, töövaldkonnas ja sotsiaalvaldkonnas ega ka strateegias "Eesti 2035" seatud eesmärke ei tohi vähendada või pisendada, vaid pigem tuleb meil suuta tagada needsamad teenused ja samad positiivseid nihked, näiteks tervena elatud eluaastate tõus, tööhõive, ka nüüd, kui meil on tegelikult lisaks Eesti elanikele kohustus aidata siia sõja eest pagenud Ukraina inimesi. Loomulikult see eeldab lisaressurssi.

Austatud saadikud! Üks peamine väljakutse tervishoius, ressursist rääkides, ongi pikaajaline rahastamise jätkusuutlikkus. Ehk kui rääkida "Eesti 2035" küsimustest ja ka järgmise aasta Sotsiaalministeeriumi tervisevaldkonna vaate peamistest murekohtadest, siis süsteemset muutust vajab just nimelt tervishoiuteenuste rahastus. Eesmärk on parandada teenuste kättesaadavust, parandada meie rahva tervist, inimeste võimalusi teha tervist toetavaid ja terviseteadlikke valikuid. Loomulikult tuleb toetada ka tervishoiutöötajaid, et neil oleks võimalik tegutseda ja mõelda võimalikult inimkeskselt oma igapäevases töös.

Tervishoiusüsteemi rahastuskriisi on seni edasi lükanud viimaste valitsuste otsused ühekordset lisaraha eraldada ja ka püsivaid muutusi teha. Näiteks, üle-eelmise valitsuse ajal asus riik maksma ravikindlustusmaksu mittetöötavate pensionäride eest. Eelmine valitsus eraldas aastateks 2021–2024 haigekassale suurusjärgus 540 miljonit lisaraha tegevustoetusena. See tegelikult on aidanud hoida haigekassa eelarvet nii-öelda balansis, nii-öelda plusspoolel. Samuti on nii eelmine kui ka praegune valitsus lähtunud selgest põhimõttest, et COVID-19 pandeemia jaoks, olgu testimine, haiglaravi, ravimite soetamine või vaktsineerimine, nendeks erakordses kuludeks leitakse eraldi vahendeid ehk rahalisi allikaid ja need ei tule muu tervishoiuvaldkonna eelarve ridadelt. Aga pikemas plaanis tuleb leida püsiv lahendus lisaraha näol, olgu maksubaasi ülevaatamine või riigieelarvest ressursside suunamine, sest selge on see, et raviteenuste mahtu või tervishoiutöötajate palka kärpida ei tohi ega saa. Need kaks ei ole mõeldavad variandid tervisevaldkonna korraldamisel.

Tervishoiu rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust on üldse üha enam küsitav. Me teame, et üha rohkem kasutatakse erinevaid paindlikke töövorme. Teame, et Eesti elanikkond on vananev. See tähendab, et senine pelgalt sotsiaalmaksule tuginev rahastussüsteem ei ole enam jätkusuutlik. Samal ajal elanike ootused tervishoiule kasvavad, kuid väheneb ravikindlustusse panustavate inimeste osakaal. Praeguse olukorra jätkudes peavad inimesed üha suurema osa maksma omast taskust, oma eelarvest, mistõttu vajabki tervishoiu rahastamine süsteemset muutust. Vähemalt minu maailmavaate põhjal ei ole küll mõeldav, et meie inimeste omaosalust veelgi suurendaksime olukorras, kus see on juba Euroopa keskmisest märkimisväärselt kõrgem.

Eestis on efektiivne tervishoiu süsteem, nagu paljudele meeldib öelda. See on tõsi. Häid ravitulemusi saavutatakse madalate kuludega, kuid igal asjal, igal optimeerimisel on oma piir. Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise murekohtadele pole tähelepanu juhtinud mitte ainult Sotsiaalministeerium ja tervise- ja tööminister, vaid seda on teinud ka mõttekoda Praxis, Arenguseire Keskus, samuti kohalikud ja rahvusvahelised tervisevaldkonna organisatsioonid.

Peame selgelt rohkem investeerima tervishoiusüsteemi. Seda kõike ilmestas päris teravalt ja selgelt ka COVID-19 pandeemia. Ehk lisaraha vajavad nii patsiendid, tervishoiutöötajad, meditsiiniseadmed, ravimid, tervishoiutaristu, innovatsioon kui ka IT-lahendused. Viimase piirini ja minu hinnangul juba üle selle piiri optimeeritud tervishoiusüsteem ei võimalda ootamatute kriiside korral kõigile abivajajatele vajalikke tervishoiuteenuseid tagada. Seda ilmestasid väga nähtavalt pandeemiaaegsed plaanilise ravi piirangud, mis tihtipeale ei tulnud mitte haiglakohtade nappusest, vaid tervishoiutöötajate nappusest, tervishoiuressursi nappusest. Tihtipeale tegelikult, tuleb ausalt tõele näkku vaadata, paljudel erialadel ei võimaldanud tervishoiu rahastamine juba enne pandeemiat, juba enne viimaseid kriise kogu elanikkonna ravivajadust katta. Liiga pikad ootejärjekorrad ning tervishoiutöötajate nappus, eeskätt väiksemates maapiirkondades, on olnud murekohaks ja teemaks siinsamas parlamendisaalis juba aastakümneid.

Üks suur probleem on ka see, et Eestis on ligi 100 000 inimest ravikindlustusega katmata või ei ole nende ravikindlustus kaetud püsivalt, see on umbes 5–6% elanikkonnast. Samuti on Eestis kõrge inimeste omaosaluskoormus tervishoiuteenuste eest tasumisel, hinnanguliselt 24% tervishoiu kogukuludest. Samal ajal ütlevad rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Maailma Terviseorganisatsioon, et umbes 15% tervishoiukuludest on selline optimaalne piir, mille puhul tuleks hinnata, kas see kõrge omaosalus ei põhjusta inimeste vaesumist või ei saa piiranguks vajamineva abi saamisel. Nagu viitasin, Eestis ei ole see mitte 15%, vaid 24%.

Tulevikku vaadates on minu hinnangul selge, et peame koos tervishoiu rahastamise reformiga tegelikult vaatama ka ravikindlustuse laiendamise üle ehk jõudma universaalse ravikindlustuseni nagu valdav osa Euroopast. Ainult nii tagame, et inimesed saavad päriselt vajaminevaid terviseteenuseid sissetulekust sõltumata.

Tervisest rääkides loomulikult pean silmas mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset tervist. Ja mul on hea meel, et viimastel aastatel on üha selgemalt muutunud laialdasemaks terviklik arusaam inimese tervisest. Vaimse tervise murekohtade veelgi paremaks käsitlemiseks oleme koostöös sotsiaalkaitseminister Signe Riisaloga loonud ministeeriumisse ka vaimse tervise osakonna. Vaimse tervise valdkond on saanud lisaraha nii viimaste riigieelarvete kui ka kriisiaegsete lisaeelarvete koostamisel. Samuti loodan, et jõuame veel selle parlamendikoosseisu jooksul teha vajalikke seadusemuudatusi vaimse tervise teenuste kättesaadavamaks muutmiseks. Olen ka näiteks selsamal kolmapäeval teie ees konkreetsete ettepanekutega, kui esimesele lugemisele tuleb psühhiaatrilise abi seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus, millega soovime vaimse tervise spetsialistide ja teenuste kättesaadavust inimeste jaoks parandada. Paraku on nii lisaraha vajadus teenuste ja investeeringute elluviimiseks kui ka pikad ootejärjekorrad olnud vaimse tervise valdkonnas tihtipeale veelgi teravam probleem kui tervishoiuvaldkonnas tervikuna.

Loomulikult vajame ka piisavalt kvalifitseeritud tervishoiu- ja sotsiaaltöötajaid, kellel on omandatud vastavad oskused ja kes saavad pühendunult nautida seda inimkeskset ja tänuväärset tööd. Oleme astunud mitmeid vajalikke samme tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide järelkasvu tagamiseks, näiteks värske õdede konsensuslepe, psühholoogide kutseaasta rahastamine, milleks lisaraha leidis nii eelmine kui leiab ka praegune valitsus, samuti residentuuri vastuvõtu arvude suurendamine. Aga mõistagi eeldab soovitud tulemuste saavutamine järjepidevat tööd. Tervishoiuvaldkonna ekspertide väljakoolitamine ja juurdekasvu suurendamine ei ole ühe-kahe aastaga saavutatav, vaid see eeldab aastakümneid panustamist. Samuti peame arvestama, et tuleb tagada neile väärikas töötasu, sest me ei konkureeri mitte ainult riigi sees, vaid ka rahvusvaheliselt. Tahtmata ennast korrata, [ütlen siiski, et] arusaadavalt vajab ka see lisaraha.

Auväärt saadikud! Kriiside taustal oleme teinud veel mitmeid tegevusi nii tervise- kui ka töövaldkonnas. Näiteks olid haiguspäevade varasem hüvitamine, töötutoetuse ja hüvitiste tõstmine kriisi ajal olulised abimeetmed, millest, võib öelda, praegu on püsivalt seadustatud töötutoetuse ja töötuskindlustushüvitise tõstmine, kuid tuleb tegelikult leida kokkulepe ka haiguslehtede pikaajalise hüvitamise kohta. Taotleme Sotsiaalministeeriumis riigi eelarvestrateegiasse lisaraha, et haiguslehtede hüvitamine toimuks ka tulevikus inimestele soodsamalt, alates teisest haiguspäevast, mitte alates neljandast, nagu ta oli enne seda [kriisi]. Laiapõhjalises koostöös valminud vaimse tervise roheline raamat, riiklik vähitõrje tegevuskava aastateks 2021–2030 ning rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 tuleb nüüd valitsuse, parlamendi ja tervisevaldkonna eestvedamisel ka päriselt ellu viia.

Soovin tänada Riigikogu, et kiitsite hiljuti heaks aastaid oodatud patsiendi kindlustuse eelnõu, millega me muudame Eesti tervishoiusüsteemi oluliselt tänapäevasemaks ja patsiendisõbralikumaks ning viime selle uude ajastusse, kus inimeste huvid saavad paremini kaitstud ning süsteem toetab ohutumat ja kvaliteetsemat ravi. Arstiabi on Eestis kõrgel tasemel, kuid paraku tuleb ka meil ette olukordi, kus kõik ei lähe plaanipäraselt. Nendes olukorras vajavad tervishoiutöötajad kindlust, et neid tahtmatute eksimuste eest alusetult süüdi ei mõisteta, ning raviasutustel ja tervishoiutöötajatel on võimalik senisest julgemini ja avatumalt vigadest õppida ning valdkonda paremaks muuta. Uue patsiendiohutus- ja kindlustussüsteemi loomise eesmärk on muuta kahju hüvitamine inimese vaates nii mugavaks ja lihtsaks kui võimalik, et ei oleks vaja pöörduda kohtusse ega pidada pikki vaidlusi raviasutusega.

Koos patsiendikindlustuse eelnõuga lõime teatavasti ka vaktsiinikahjude korvamise süsteemi ehk vaktsiinikindlustuse, mis käivitus juba varem, alates 1. maist. Eestis kasutatavate ravimite kvaliteet ja ohutus on väga kõrged. Vaktsineerimisjärgseid tervisekahjustusi esineb väga harva. Ent soovime anda kindlustunde neile inimestele, kes vaktsineerimise otsuse teevad, et toetada inimesi, kui peaks tõesti juhtuma, et vaktsineerimise tagajärjel tõsisem tervisekahju ilmneb. Soovin ühtlasi julgustada inimesi vaktsineerimise kasuks otsustama ja nii ennast kui ka teisi keset pandeemiat raske haigestumise eest kaitsma.

Sel aastal on veel kavas välja töötada personaalmeditsiini pikaajaline programm ja luua võimekus, et digiteeritud geeniandmeid kasutades saaks inimestele pakkuda personaliseeritud tervishoiuteenuseid. Eestis on olulised eeldused personaalmeditsiini arendamiseks. Meil on vajalikud spetsialistid, tehtud on esimesed kliinilised juhtprojektid personaalmeditsiiniteenuste kasutuselevõtuks, alustasime tervishoiutöötajatele mõeldud meditsiinilise genoomika ja personaalmeditsiini baaskoolitustega ning arendamisel on ka personaalmeditsiini IT-taristu.

"Eesti 2035" aruandes on veel palju teemasid, mida võib välja tuua: liikumisharrastuse kontseptsioon, valdkonnaülese ennetuse kokkulepe, heaolu arengukava aastateks 2023–2030, töövõimetuse ennetusprojekt, analüüs Eesti arstiabi ja haiglavõrgu korralduse kohta, tulevikutööks valmistumine ja ka ettevalmistused uue põlvkonna tervise infosüsteemi loomiseks. Samuti on olulised turvaliste ja inimeste tervist toetavaid digilahenduste arendustööd, nagu digiregistratuuri, e-konsultatsiooni teenused, patsiendiportaali arendustööd, piiriülene digiretseptide vahetamise süsteem, otsustustugi ravimite koostoime tuvastamiseks ja palju muud.

Nagu viidatud, seisab ees ka eeskätt väljakutse tagada valdkonnale piisav rahastus, kindlustada tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide järelkasv, vähendada ebavõrdsust tervishoius, jätkata vajalikke investeeringuid tervishoiutaristusse ning kokkuvõttes suurendada inimeste tervena elatud eluaastate arvu. Me kõik teame, et meile pakub vähe rõõmu see, kui me kuuleme uudistest ja näeme, et inimeste oodatav eluiga tõuseb, see on kõrgem kui kunagi varem, aga samal ajal me teame, et tervena elatud aastad ei ole samas tempos kasvanud. Teravaks probleemiks ka siin on ebavõrdsus tervisenäitajates.

Head Riigikogu liikmed! Eraldi projekt, millest soovin rääkida, on ka Tallinna Haigla rajamine. See on üks samm, millest on räägitud aastakümneid. Tegemist on investeeringuga, mis oleks tegelikult tulnud aastate eest ära teha. Juba 2000. aastal valminud haiglavõrgu arengukava juhtis tähelepanu Tallinna tervishoiuvõrgu ümberkorraldamise vajadusele. Viimased kriisid, nii COVID‑19 pandeemia kui ka Venemaa sõda Ukrainas, näitavad veelgi selgemalt vajadust uue haigla järele. See peaks arvestama täiel määral tänapäevase nakkuskontrolli vajadusi, toob lisahaiglavoodeid, võimaldab paremini kasutada meie piiratud meditsiinipersonali ning toob sellega olulise edasimineku kogu Eesti tervishoiusüsteemile.

Tallinna Haigla maksumus praeguste hindade alusel on prognoositavalt 585 miljonit eurot, lõplikku hinda me tegelikult ei tea. Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavuskavast on planeeritud katta 280 miljonit eurot. Pean ise õigeks, et tegelikult selle ülejäänud poole kataks Tallinna linn ja riik kahasse võrdsetel alustel. Juhul kui hinnad kallinevad, tuleks tegelikult mõlemal osapoolel rohkem panustada. Need läbirääkimised seisavad meil kindlasti veel ees riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel. Nii praeguse kui ka järgmise valitsuse otsused on siin märkimisväärselt olulised ja kaalukad. Kui me praegu ei kasuta võimalust selles mahus suurt investeeringut teostada, siis teist korda sellist võimalust Euroopa Liidu vahenditest suurprojekti ellu viia ei pruugi tulevikus enam tulla.

Auväärt Riigikogu! Avaliku sektori ja erasektori koostöös peame lisaks viidatud tervishoiuvaldkonnale panustama inimeste toimetulekusse, tagama inimestele võimalikult kõrge tööhõive ka kriisi ajal ning vajalike tööturuteenuste ja hüvitiste kättesaadavuse. Oluline on silmas pidada ühiskonna muutusi ja tööturupoliitika arengut ning investeerida tulevastesse oskustesse, nagu digiüleminekusse ja elukestvasse õppesse. Kuid samal ajal peame seisma sotsiaalse õigluse eest, et kedagi ei jäetaks maha. Seetõttu oleme inimeste turvatunde tugevdamiseks valitsuses algatanud, õigemini peaaegu algatanud majandustsüklist sõltuva töötuskindlustushüvitiste eelnõu, millega muudame hüvitiste maksmise kestuse sõltuvaks tööturu olukorrast. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et kui tööturul on paremad ajad, siis on võimalik saada lühemalt hüvitist, ja kui on raskemad ajad, töö leidmine on keerulisem, siis maksame inimestele hüvitist kauem, et nende toimetulekut toetada.

Kokku võttes neid väljakutseid nii "Eesti 2035" vaates kui ka lähiaastatel tulenenud kriisidest on tervise-, töö- ja sotsiaalvaldkonnas veel väga palju. Hea meelega vastan teie küsimustele, kus te kindlasti neid ka välja toote. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valgel on küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on kaks üksteisega seotud küsimust. Teatavasti on praegusel ajal Eestis kehtiv töötasu alammäär 654 eurot kuus, millest inimene saab 605 eurot kätte. Eestis sellise miinimumpalga saajale ei anna pangad eluasemelaenu, tegelikult see võtab ka tulevikus võimaluse oma kodu omada ja sellega ei saa ka edaspidi kulutusi vähendada. Ja miinimumpalga suhe mediaanpalka ehk Kaitzi indeks on Eestis üks Euroopa madalamaid, veel madalam on Hispaanias ja Tšehhis. Ja küsin, kas te teate, kui mitu päeva peaks miinimumpalga saaja tööd uhama, et teenida sama palju, kui Eesti riigilt palka saav transpordiameti juht teenib ühe päevaga. Ja teine küsimus: kuidas on teie arvates mõjunud meie majanduse uuendamisele ja sellega seotud palgakasvule odavtööjõu importimine, mida valitsus veelgi laiendada tahab?

Aitäh, hea Riigikogu liige! Alampalga tõstmisega tuleb kindlasti edasi minna, sellega olen väga nõus. Viimastel aastatel on ka tegelikult sotsiaalpartnerid neid ettepanekuid teinud ja ka 654 eurot oli tegelikult märkimisväärne tõus võrreldes vahepeal paigal olnud palgatasemega, mida toona pandeemia tingimustes ei juletud esialgu tõsta. Siht on olnud see, et ta oleks 40% keskmisest palgast, see on see matemaatika olnud, mida tööandjad ja ametiühingud on jälginud. Ma isiklikult arvan, et seda on vähe, ehk see tase peaks olema kõrgem. On variant siduda see tõesti mediaanpalgaga, aga Eestis on tava, et tööturu osapooled lepivad selle kokku. Just täna värskelt sain nii mina kui ka tööandjate keskliit ametiühingutelt ettepaneku, et juba alates 1. juulist alampalka erakorraliselt 700 euroni. Eestis ei ole kunagi keset aastat alampalka tõstetud, aga praegu ma arvan, et olud on ka erakorralised, seega kindlasti tööandjate keskliit seda tõsiselt kaalub ja väga paljud tööandjad loodetavasti leiavad võimalusi palgatasemeid tõsta.

Eestis alampalga saajaid ei ole õnneks ka märkimisväärselt palju, pigem on tegelikult levinum sellest kõrgem palga tase. Ja loomulikult alampalga tõstmine aitab madalamaid palga detsiile ülespoole liigutada. Nii et selles mõttes eesmärk on meil, ma arvan, teiega siin üks ja sama. See, et me räägime välismaalt toodava tööjõu sissetoomisest, siis eeskätt siiski me räägime kõrgemapalgalisest tööjõust või vähemasti Eesti keskmise palgaga tööjõust. Väga palju väiksemas mahus räägime muudest, kas või hooajatöödest või muudest töötamise vormidest. Need tegelikult Eesti palgataset uuringute põhjal alla ei vii. Küll aga viiks tõesti see, kui me teeks nii, nagu te kirjeldasite, kontrollimatut massimigratsiooni. Seda ei ole aga Eestis ükski valitsus viljelenud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Me teame, et kaasaegne meditsiin on väga võimekas ja haigusi ravida on võimalik paremini kui kunagi enne, aga see on kallis. Samas, tervise edendamine ja haiguste ennetamine arvatakse olevat tunduvalt odavam. Kuidas te ametis juba kogenud ministrina hindate meie praktilist tegevust selles valdkonnas, et tõepoolest me, nooremad ja vanemad, hoiame ennast tervena ja saame ise aru, et kergem on tervise eest hoolitseda ja haigusi ennetada?

Aitäh! Olen sellega ülimalt nõus. Eri uuringud näitavad erinevaid numbreid, aga suurusjärk on kaks kolmandikku. Kolmveerand inimeste tervisest sõltub tegelikult teguritest väljaspool meditsiinisüsteemi. Ehk see, mida meditsiinisüsteem teeb, on alati väiksem – on ta veerand või kolmandik, võite uurida, on erinevad uuringud, saate erineva numbri. Aga kõik on ühel meelel, et valdav osa ehk enamik tegelikult sõltub inimese elukeskkonnast, sõltub geenidest, sõltub eluharjumustest, töökeskkonnast ja muudest sellistest teguritest.

Eestis on, ma arvan, omajagu tööd tehtud, kui me räägime näiteks kas või Liikuma Kutsuva Kooli programmist ja sellistest arusaamadest, et tuleb õpetada maast madalast nii liikumist kui ka tervislikku toitumist. Aga eks paljud murekohad on tulnud võib-olla mõnes mõttes nagu reaktsioonina juba aset leidnud negatiivsetele muutustele. Ehk on näha olnud, et noorte liikumine pole piisav või on probleeme rasvumisega, ja siis mõeldakse lahendustele. Aga see tegelikult tähendab seda, et juba tuleb hakata natukene sündmuste järel tegutsema.

Sama on tegelikult siis, kui räägime töökeskkonnast ja tööohutusest. Meil on palju tööõnnetusi. Meil on ka palju sellist suitsidiaalset käitumist, otse öeldes, näiteks liikluses, kui räägime purjus peaga rooli istumisest või õnnetustest, uppumissurmadest. Ehk ka siin on tegelikult neid kohti, kus numbrid lähevad paremaks, liiklussurmade arv väheneb. Arusaam sellest, et turvavöö tuleb kinnitada, on kasvanud, arusaam tööohutuse nõuete täitmise olulisusest on kasvanud. Aga ka siin on tegelikult jätkuvalt väga palju kaotatud eluaastaid, mis tähendavad inimestele traagikat ja riigile lisakulusid nii tervishoiu‑, sotsiaal‑ kui ka töövaldkonna vaatest, et inimeste elu maksimaalselt toetada.

Nii et siin on hästi palju tööd veel ees ja olen selles mõttes nõus, et sinna tulebki panna põhitähelepanu ja -rõhk. Kõige rohkem ma näen kasutegurit kahtlemata noortele suunatud tegevustes, maast madalast õpilastele, lastelastele juba tervislike eluviiside, toitumise ja liikumise õpetamises. Aga loomulikult tuleb tegeleda kõigi sihtrühmadega. Igaüks meist saab anda päris palju selleks, et püsida tervem, olla kauem töövõimeline ning seeläbi tunda ise elust rõõmu ja ka riigi arengusse panustada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma tänan teid sissejuhatava sõnavõtu eest, kus oli suur hulk erinevaid probleeme, mida te kirjeldasite, millest me enamasti oleme teadlikud. Üks minu meelest oluline probleem, millest viimastel aastatel on palju räägitud, puudutab puuduolevaid õdesid, hooldajaid ja nende palka – ma ei mäleta, kas ja kuidas te seda markeerisite, aga veelgi olulisem on see, et ma ei mäleta, et te oleks mingitki lahendust sellele pakkunud. Nii nagu teie kõnest käis pidevalt läbi jutt tervishoiu rahastamise puudusest, mida me kõik teame, aga jällegi ei kuulnud ma ühtegi ideed, et äkki te saate avaldada. Ma küll ei ütle, et te ministrina peate seda tegema, aga äkki te erakonnas või kusagil olete arutanud, millised võiksid lahendused nendele probleemidele olla.

Jaa, hea meelega. Eks ma tõin üht-teist ka välja. Oleme tegelikult alla kirjutanud konsensusleppe tervise‑ ja haridusvaldkonna osapooltega, millega märkimisväärselt suurendame õdede vastuvõttu tervishoiu kõrgkoolides, sealhulgas tagame neile praktikakohtade võimalused. Ehk eesmärk on jõuda aastaks 2030 WHO tasemel soovitatud õdede arvuni elaniku kohta, mis eeldab seda, et me koolitame edaspidi igal aastal suurusjärgus 700 õde varasema 500–600 asemel ja ka muud tervishoiuspetsialistid on kokku lepitud tervishoiu kõrgkoolidega.

Rahastamise vaates, nagu viitasin, tegelikult meil ei ole mõtet ju koolitada välja spetsialiste, kui me pärast ei suuda neid tööle võtta. Ehk on ta tervisevaldkond riigi mõttes, on ta erasektor, on ta sotsiaalvaldkond või ka haridusvaldkond, kus õed tööd saavad – kõigis nendes on oluline tegelikult piisava palgataseme tagamine, et olla konkurentsivõimeline meie hea põhjanaabriga. Tervisevaldkonna rahastamise puhul on tehtud ühekordseid lahendusi ja ka püsivamaid lahendusi, nagu viitasin, näiteks eakate eest ravikindlustuse maksmine.

Üks konkreetne ettepanek, mis on meie analüüsist välja tulnud, on maksta ka alaealiste eest sarnaselt eakatega ravikindlustusmaksu. See tähendab seda, et riik paneb iga praegu mittetöötava vanaduspensionäri eest 13% tema pensionitasemelt, riik võiks panna näiteks iga lapse pealt miinimumpalga ulatuses ravikindlustusmaksu haigekassa eelarvesse. Üks variant.

Teine võimalus, millest ma olen ka avalikult rääkinud, on tulubaasi laiendamine selles vaates, et praegu me ravikindlustusega maksustame eeskätt töölepingu alusel tehtavat tööd ja seda tulu, aga tegelikkuses on väga palju muid tulu teenimise viise. Nagu viitasin, on olemas ajutised töövormid, platvormitööd ja väga paljud muud kohad, kus inimesed töötavad ja tegutsevad. Ka nende puhul oleks oluline panustada haigekassa tervisevaldkonna eelarvesse. Ehk ilmtingimata see ei eeldagi maksumäärade tõstmist, vaid see võib olla ka maksubaasi laiendamine ehk maksumaksjate ringi laiendamine selleks, et kokku võttes saada enam summasid. Või riigieelarve sees raha ringi tõstmine on üks võimalus, nii nagu kirjeldasin, saab maksta alaealiste eest ravikindlustusmaksu.

Eks seda tahet on siin rohkem. Ma kindlasti loodan, et nii meie erakond, Keskerakond, kui ka teised parlamendierakonnad, samuti parlamendivälised erakonnad kindlasti järgnevatel kuudel ja Riigikogu valimiste debatis lahendusi välja pakuvad, sest haigekassa miinused on kirjutatud must valgel nii Arenguseire Keskuse stsenaariumidesse, Praxise stsenaariumidesse kui ka 2022. aasta lisaeelarvesse, kust on näha, et juba lähiaastatel, kui kaob ära see eelmise valitsuse kokkulepitud tegevustoetus haigekassa eelarvesse, jõuab haigekassa tulem miinusesse juba praeguste palgatasemete ja hindade puhul, rääkimata sellest, kui me tahaksime teha arvestatavat palgatõusu või ka tervishoiuteenuste kättesaadavust tõsta võrreldes praegusega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekande üheks põhiteesiks on ka vaktsiinikahjude korvamise süsteemi ehk vaktsiinikindlustuse loomine. Veel pool aastat tagasi teatasite üleolevalt, et kui kellelgi on probleeme vaktsiinikahjudega, siis tuleb põhimõtteliselt Pfizer kohtusse kaevata. Tänaseks olete seda olukorda parandanud, aga põhjuseks pole mitte teie hoolivus inimeste suhtes, vaid see, et see probleem nii surmade kui ka jäävalt kahjustatud tervise mõttes on kasvanud teil üle pea. Mul ajab lihtsalt harja punaseks see, et nüüd peab Eesti maksumaksja kinni maksma need vaktsiinikahjud, mis inimestele on tekitatud. Mispärast teie ei pöördu Euroopa Komisjoni poole, kes on selle lepingu sõlminud, või siis otse Pfizeri poole, et nõuda nende kahjude hüvitamist, et Eesti riik ei peaks seda käkki kinni maksma?

Aitäh, austatud küsija! Vaktsiinikahjude hüvitamine oli tõesti varem ja on ka praegu enamiku ravimite puhul võimalik siis, kui inimene pöördub otse tootja poole. See, et me lõime eraldi vaktsiinikindlustuse süsteemi, ma arvan, on hea. Kiidan parlamenti ka selle eest, et seda toetati. See võimaldab inimestel mõnevõrra lihtsamini vajaduse korral hüvitist saada, kui tõesti vaktsineerimise järel tervisekahju on tekkinud. See ei laiene mitte ainult COVID-19 vaktsiinidele, vaid on laiemalt ka teistele vaktsiinidele, edaspidi. See, et praegu keset pandeemiat välja töötatud vaktsiinide puhul olid tõesti lepingud sellised, kus riigid Euroopa Liidu sõlmitud lepingu raames võtsid endale suurema kohustuse teatud kompensatsioonide maksmisel, hüvitiste maksmisel, oli tol hetkel, võib öelda, ainumõeldav lahendus selleks, et need vaktsiinid nii kiiresti reaalselt kasutusse jõuaksid ja inimelusid päästaksid.

Me teame, et vaktsineerimisega kõrgemalt hõivatud riikide hulgas on elanikkonna suremus märkimisväärselt madalam kui teistes riikides. Seda ei muuda kellegi isiklik suhtumine vaktsineerimisse, need on pelgalt numbrid ja faktid, mis kõnelevad enda eest. Nii et tänu sellele, et lepingud sõlmiti – sealhulgas tegi seda meie eelmine valitsus, kuhu kuulus ka teie austatud erakond –, need lepingud valitsuse tasandil heaks kiideti, tellimused tehti, tegelikult päästeti väga palju inimelusid nii Eestis kui ka Euroopas ja maailmas laiemalt. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud terviseminister! Konstantin Päts ütles 1934. aastal, et rahvas on haige ja me peame näitama selle sümptomeid, et seda ravida saaks. Ma küsin nüüd sinult kui terviseministrilt, millised kõige olulisemad sümptomid sa välja tooksid, mida peaks ravima, millega on kõige rohkem probleeme.

Aitäh! Väga hea küsimus. Eesti elanikkonna kõige suurem surma põhjustaja on veresoonkonna haigused, südame-veresoonkonna haigused. Need on tingitud ülekaalust, vähesest liikumisest, ebatervislikust toitumisest ja teatud juhtudel ka näiteks alkoholi mitte ainult liig-, vaid võib öelda kuritarvitamisest. Kindlasti need on need kohad. Teine suremuse põhjustaja on vähkhaigused, erinevad vähitüved. Nende kahe puhul on väga palju just elukeskkonna küsimust, tervislike eluviiside küsimust, mis aitab kas neid ennetada või vähemasti edasi lükata juba põhjustatud tervisemuresid ja neid leevendada. Kindlasti liikumine, tervislik toitumine, võib öelda ka piisav puhkamine tegelikult on kolm kõige lihtsamat asja, mida igaüks saab teha, ja oma vaimse tervise hoidmisel on kahtlemata ka üksteise toetamine, muredest rääkimine, ärakuulamine ja toeks olemine.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja. Austatud minister! Arengustrateegias "Eesti 2035" on ka tervisevaldkonnas selline viide, tsiteerin: "Maailmas sagenevad ekstreemsed ilmastikunähtused ja neist põhjustatud kriisid, mistõttu peab suurendama valmisolekut tulla toime kliimamuutuste mõjudega inimeste tervisele [...]" Te sellele väga ei pühendunud, aga ma arvan, et terviseministri ülesanne kindlasti oleks ka sellele keskenduda. Ehk annaksite nüüd ülevaate, kuidas meil on läinud ja kuhu me aastaks 2035 peaksime jõudma.

Aitäh! Tegelikult, kui me räägime sellest, et tuleb keskenduda tervise hoidmisele, just tervisevaldkonnast väljapoole jäävatele sektoritele, siis see on ka üks neist näidetest. Ehk tervisevaldkond ei ole pelgalt see, et ma käin arsti juures ja jälgin oma tervist, vaid on see, et mul on töökoht tervislik, eluruum ja linnaruum seda toetavad ning loomulikult ka keskkond seda hoiab, on ta puhas õhk, on ta mürareostuse vähendamine või on ta ka meie inimestel harjumuspärane talutav temperatuur, nii palju kui seda on võimalik meil ja Euroopal mõjutada, teades, et suurimad saastajad on väljaspool Euroopa Liitu asuvad suurriigid.

Näiteks, hiljutine suvine kuumalaine väga selgelt tõi kaasa Eestis liigsuremuse just seetõttu, et Eestimaa inimesed tihtipeale ei ole harjunud niivõrd kuumade ilmadega. Seetõttu on oluline ka näiteks majade planeerimisel ja elurajoonide planeerimisel juba arvestada kliimaseadmetega, arvestada ka inimeste liikumisteekondadega, et need oleksid jõukohased nii noorematele kui ka eakamatele inimestele. Need on need kohad, kus tegelikult on hästi oluline, nagu ma just kirjeldasin, ei väsi kordamast, tervisevaldkonnast väljapoole jäävate sektorite panustamine, on see kohalik omavalitsus, on see majandusvaldkond, on see keskkonnavaldkond, tegelikult kuni põllumajanduseni välja. Inimeste tervist ei saa edendada ainult niimoodi, et tervishoiuvaldkond pingutab, selleks on vaja kõigi panust.

Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud koosoleku juhataja! Hea minister! Juba siis, kui selle dokumendi kirjalik versioon komisjoni jõudis, võis seal justkui jänesena kübarast välja tõmmatuna näha Tallinna Haiglat. Ma päris täpselt ei saa aru, millel see põhines. Te küll oma ettekandes viitasite, et seda on ammu planeeritud, aga ometi, kuigi seda on nii ammu planeeritud, pole suudetud seda valmis teha, isegi siis, kui on Euroopa raha. Lihtsalt vaatan praegust olukorda, seal oli viide, justkui ka COVID-i olukorras, arvestades lisavoodeid ja nii edasi. Tegelikult on need täiesti absurdsed põhjendused, milleks see Tallinna Haigla ette nähakse. Mul on küsimus. Kuidas te näete, eriti näiteks siis, kui peaks tekkima olukord, mida me kõik loodame, et ei juhtu, sõjaolukord, millisena me peaksime Eesti haiglavõrku tulevikus nägema ja säilitama? Milline on teie arusaam?

Aitäh! No Tallinna Haigla vajadus ei ole kindlasti mitte kuskilt kübarast välja võlutud. See tuleb elust enesest, nii Tallinnas paiknevate tervishoiuasutuste asukohtadest kui ka amortiseerumise astmest võrreldes elanikkonna reaalse paiknemisega. Tallinna Haigla projekt on olnud seni ellu viimata eeskätt rahapuuduse tõttu. Tegemist on tõesti hiiglasliku investeeringuga. Ja nüüd, kui Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavusrahastust on võimalus raha saada, kinnitasime selle eelmises valitsuses, toetasime järgmises ehk praeguses. Loodan, et viime selle ellu järgmiste valitsuste jooksul. Ehk Tallinna Haigla reaalselt Euroopa Liidu, riigi ja linna koostöös sünnib.

Tegelikult, kui me räägime nakkusohutuse tagamisest, siis kaasaegsed [ravivõimalused] – piisava ventilatsiooniga, piisavate lüüside, piisavate isolatsioonipalatite kui ka piisavate nakkuskontrolli võimaluste, sealhulgas ruumide piisava hajutatusega – aitavad just väga selgelt ka pandeemia ajal riigil paremini toime tulla. Hetkel me olime olukorras, kus meil tuli otseses mõttes hospitaliseerida inimesi ruumidesse, mis pole mitte kunagi mõeldud nakkushaigete patsientide ravimiseks, mistõttu väga paljudes haiglates, võib öelda, et pea igal pool tekkis haiglasiseseid koldeid, mis tegelikult tähendasid personali nakatumist, teiste patsientide nakatumist ja kokku võttes selle kriisi veelgi enam võimendumist. Kaasaegsed nakkuskontrolli nõuetele vastavad voodikohad ja haiglaüksused kindlasti aitaksid neid probleeme vähendada, samuti just nimelt piiratud meditsiinipersonali paremini kasutada, näiteks valveringide korduste vähendamine ja muu seesugune.

Rääkides Venemaa sõjategevusest Ukrainas, on nii Tallinna linnapea kui ka linna poolt projekti vedav inimene öelnud, et üks variant on teise miinuskorruse loomine just nimelt selleks, et oleks kriisihaigla võimekus, olgu [selle vajadus tekkinud] sõja, mõne terrorisündmuse või muu katastroofi tagajärjel, nii et oleks võimekus pakkuda haiglaravi. Seal oli vist ette nähtud hinnanguliselt 500 voodikohta. Võib ka ajaloolise mälu värskendamisena tuua, et tegelikult algses Tallinna Haigla projektis oligi kaks miinuskorrust, esimene ja teine, aga seda kärbiti toona rahavajadusel, kulude kokkuhoiu eesmärgil. Kärbiti ka seitsmes korrus pealt ära. Erinevus seitsmenda korrusega on see, et seitsmenda korruse saab hiljem juurde ehitada, kui kuuekorruseline haigla valmib, aga kahte miinuskorrust hiljem teha ei saa. Nii et see otsus tuleb teha praegu, kas näiteks sellesama kriisi õppetunnina oleks mõistlik sinna suurusjärgus 50 miljonit lisaeurot eraldada ja kahe miinuskorrusega kriisihaigla võimekus luua. Hetkel seda kuskil Eestis sellises mahus ei ole.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siin arengustrateegia põhiteesides on selline, te nimetasite, analüüs Eesti arstiabi, eriarstiabi ja haiglavõrgu korralduse kohta. Ma sooviksin nüüd teada, kas selle analüüsiga on juba algust tehtud ja kui kaugel sel juhul selle analüüsiga ollakse. Ja kui ei ole algust tehtud, siis kunas seda kavatsetakse teha, alustada sellega, mis aastal näiteks?

Aitäh! Jaa, see analüüs on hetkel käimas nii arstiabi teenusemahtude vaates kui ka haiglavõrgu korralduse ja tulevase plaani mõttes. Ehk haiglavõrgu arengukava aastaks 2040, see dokument saab valmis käesoleva aasta jooksul, saab ka põhiosas kindlasti avalikuks, seal on lisad ja muud dokumendid juures, näiteks intervjuud ja muu selline. Aga selle haiglavõrgu põhiküsimus on see, kuidas tagada tervishoiutöötajate kättesaadavus ka väiksemates haiglates ja vajalike teenuste kättesaadavus olukorras, kus elanikkond tihtipeale võib näiteks mõnes piirkonnas väheneda, aga patsientide hulk ei pruugi seda teha, kuna vananeva rahvastiku tingimustes võib tähendada isegi väiksem hulk elanikke tegelikult suuremat hulka patsiente. Ehk see on üks tõsiseid murekohti, kui me räägime kas või näiteks Eesti ühest suuremast linnast Narvast ja väga mitmest maapiirkonnast.

Nii et mina toetan kindlasti võimalikult laiapõhjalise haiglavõrgu säilimist, kõigis maakondades vajalike teenuste tagamist, aga see eeldab lisaraha ja eeldab ka arutelu selle üle, kas näiteks regionaalsed erisused tervishoiu rahastamisel, nagu on praegu olemas esmatasandil, Ida-Virumaa näitel siseturvalisuse valdkonnas, tuleks sisse viia ka laiemalt haiglate rahastamisel.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud minister, suur aitäh teile ettekande eest! Minul on küsimus selle kohta. Olen väga nõus sellega, et tervishoiusüsteemi ees seisvad väljakutsed on ülimalt mahukad ja ulatuslikud ning võib-olla just kolmest ma kuulsin vähem: rahvastiku suhteline vananemine, rahvastiku jätkuv koondumine Tallinnasse ja järjest kasvav hulk pikaajalist ravi ja hooldust vajavaid inimesi. Nende väljakutsete lahendamiseks on Jaanus Pikani juhtimisel Euroopa Komisjoni struktuurireformi vahenditega koostatud üks analüüs, kus on minu teada pakutud välja sellised asjad nagu tervishoiu ja sotsiaalteenuste tugevam integreerimine, uudne haiglakontseptsioon, näiteks kogukonnahaigla, ja perearstisüsteemi võimekuse märgatav arendamine. Te rääkisite sellest, et ministeerium alles koostab analüüsi haiglavõrgu kohta, aga küsin, kas ta seda Euroopa Komisjoni analüüsi ei arvesta, sest nemad minu teada teie käest vastust sellele ei ole saanud, mis nende analüüs on välja pakkunud lahendusteks.

Jaa, aitäh! Tegelikult me räägime samast analüüsist. Tõesti, põhiosas on see valmis, arutelu käib selle üle, milliste stsenaariumide kohta rakenduskava teha. Selles mõttes see lõppdokument ei ole veel valminud, seal on erinevaid stsenaariume kirjeldatud. Üks on tõepoolest see kogukonnahaiglate mudel. Teine on laias laastus praeguse tervishoiukorralduse, tervishoiuvõrgu tõhustamine ja optimeerimine. Kolmas on see, et ei tee midagi. No see on alati kõige lihtsam, aga reeglina mitte kõige õigem lahendus. Meil on tegelikult plaanis kutsuda kokku taas sellesama haiglavõrgu arengukava juhtrühm, et kokku leppida edasine liikumise suund.

Nagu kirjeldasin, minu enda toetus – ja ka tervisevaldkonnas oleme sellest rääkinud – on ikkagi sellele, et igas maakonnas peab säilima toimiv haigla. Loomulikult koostööd esmatasandiga tulebki tihendada, seda on ka järk-järgult tehtud, tervisekeskused on tihti ju kerkinud haiglate kõrvale, kohati nende haiglate kaasrahastuse toel. Sotsiaal‑ ja tervisevaldkonna integreeritusest tegelikult rääkisin oma sõnavõtus. See on koht, kus on hästi palju dubleerimise vähendamise võimalust inimese vaates teekonna mugavamaks muutmise kohta. Nii et kindlasti see, kui me räägime haiglavõrgust, ei tähenda seda, et me esmatasandist räägiksime kuidagimoodi mingil teisel koosolekul. Neid asju tulebki vaadata koos ja võimalikult ühtselt, et patsiendi jaoks oleks mõlemad teenused kättesaadavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Tanel! Kui ma küsisin teie käest vaktsiinikahjustuste kohta, inimeste kohta, kes on surnud, kes on kaotanud oma tervise, siis te vastasite, et vaktsiinid on päästnud palju inimelusid. Aga ma tahaksin teada, mis inimene te tegelikult olete. Mida te tunnete, kui te olete näinud ja kuulnud, et inimesed on surnud ja osa inimesi on kaotanud oma tervise? Keegi, kes on olnud spordimees, ei suuda enam midagi teha. Inimene, kes on kaotanud ühest silmast nägemise. Inimene, kes on närvivaludes, ei tunneta ... Neid juhtumeid on palju. Öelge palun, kuidas te inimesena ennast tunnete. Kas te magate hästi? Kas teil vahel hing ka sees liigutab selle peale, mis on toimunud?

Aitäh, hea küsija! COVID‑19 pandeemia tagajärjel on Eesti Vabariigis surnud üle 2500 inimese. Need on puhtalt COVID‑i diagnoosiga inimesed, üle 2500 inimese. Täiendavalt see pandeemia ja sellega kaasa tulnud nii plaanilise ravi piirangud kui ka võib‑olla üldine terviseärevus, kohati muredega mitte pöördumine arsti juurde õigeaegselt, on kaasa toonud veelgi suurema suremuse. Ehk me näeme liigsuremuse näitaja järgi, et tegelikkuses on lisaks neile 2500-le olnud sellel pandeemial veel väga palju ohvreid.

Loomulikult ka vaktsineerimise tagajärjel on tekkinud tõsiseid tervisekahjustusi, on tekkinud surmajuhtumeid, nagu te kirjeldate, mille puhul tulebki, juhul kui need on vaktsineerimisega seotud, maksta inimestele õiglast hüvitist. Aga tervisevaldkonna ministrina jään igal juhul selle seisukoha juurde, et vaktsineerimine on aidanud märkimisväärselt rohkem inimelusid päästa, kui nende kõrvaltoimete tõttu meie seast on lahkunud. Ja need on lihtsalt sellised faktid ja numbrid. Loomulikult, omades täit kaastunnet kõigi nende vastu, kellel on vaktsineerimise järel tervisekahjud tekkinud, ei saa kuidagimoodi mööda vaadata sellest märksa suuremast inimeste hulgast, kes on meie seast lahkunud just nimelt COVID‑19 haiguse tõttu, kelle elu oleks saanud õigeaegne vaktsineerimine päästa või vähemasti kaebusi leevendada. Neile 2500 surmale lisandub üle 16 000 inimese, kes on haiglaravi vajanud. Nii et tegelikkuses tuleb tervisekahjude pilti vaadata ühtse tervikuna, mitte keskenduda väiksemale osale ja ignoreerida jäämäge seal kõrval.

Protseduuriline, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See mantra, mida praegu lugupeetud Tanel Kiik siin praegu rääkis – ega see ei olnud vastus minu küsimusele. Mina küsisin, kuidas ta ennast tunneb. Kas tal on mingi hingevalu ka selle pärast, et need inimesed on lahkunud või jäävate tervisekahjustustega? Ma tahtsin seda teada. Kas te saate ... Ütleme, kuna mu küsimus ei leidnud vastust, siis on istungi juhatajal õigus tegelikult juhtida ka ettekandja tähelepanu sellele, et ta vastaks minu küsimusele. Ma tahan teada, mis on tema kui inimese isiklik arvamus selle kohta. Kas tal on mingid südametunnistuse piinad või midagi sellist?

Sain, Kalle, aru. Aga sa ju tead, küsida võid kõike, mida tahad, ja vastus on selline, nagu vastata tahetakse. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Ka mina küsisin eelmine kord kliimamuutuste kohta ja te vastasite pikalt, aga sellele, mida ma küsisin, te ei vastanud. Ma teen siis teise katse. Kuidas teie valdkonnas on läinud valmisoleku suurendamine kliimamuutuste mõjuga inimeste tervisele toime tulla? Aga kuna ma tahan ka teise küsimuse küsida, siis ma jätkan. Meil ei ole üleliia palju mõõdikuid, mis teie valdkonda mõjuvad, neid on kolm: ülemäärase kehakaaluga elanike osakaal, haigeks jäämise tajutud risk ja tervena elatud aastad. Kuhu me oleme nende kolme mõõdikuga jõudnud? Ja mis on meie edusammud võrreldes sihtarvudega?

Aitäh! Ma jätkan sealt, kus ma teile vastasin. Ehk tervisevaldkonna puhul, kui me räägime nendestsamadest väljakutsetest, need ei ole tervisevaldkonna sees lahendatavad. Ehk me ei saa eeldada, et Eestimaa arstid, haiglad ja tervishoiutöötajad tagavad näiteks inimestele nende kodudes sobiva toatemperatuuri või turvalise ja ohutu teekonna oma kodust lähima poeni või lähima apteegini keset kuuma pandeemiat. Ehk see ongi koht, kus on tähtis kohaliku omavalitsuse panus, kus on majandusvaldkonna panus, keskkonnavaldkonna panus ja teiste sektorite töö, just nimelt selleks, et meil Eestis oleks võimalikult palju energiasäästlikke hooneid, et oleks tagatud piisavad integratsioonivõimalused, õhu kvaliteet jne. Loomulikult see on koht, kus meil on tööd väga palju, seda näitas ka viimane pandeemia. Tegelikkuses ei ole need näitajad ja inimeste võimalused näiteks kuumal ajal toime tulla maapiirkondades tihtipeale kuigi head. Selliste kuumade suvedega tuleb meil aga üha rohkem harjuda.

Teine pool, te küsisite mõõdikute kohta. Neid mõõdikuid on loomulikult rohkem, kui näiteks vaatame ka Eesti inimeste oodatavat eluiga. Kui me vaatame puhtalt tervena elatud eluaastaid, siis me näeme, et hetkel on need kahjuks suhteliselt madalad. Ehk tervena elavad mehed 55,5 ja naised 59,5 eluaastat. Need numbrid on küll mõnevõrra paranenud võrreldes 2019. aasta mõõdikuga, kui need olid 54,1 ja 57,6. Aga üks väga märgiline mõõdik, mis ma olen tihti toonud, on see, et nad on mõlemad madalamad, kui on keskmine pensioniiga. Ehk meil tegelikult nii mehed kui ka naised elavad tervena vähem aega, kui on ettenähtud pensioniiga. Ja siin on tegelikult ka väga suur piirkondlik ebavõrdsus, mis ma enne mainisin. Eesmärk on ka tööhõives osalemise määra jälgimine, hetkel on ta langenud 71,6 pealt 71,1 peale, aga eesmärk on üle 72% saavutada 2030. aastaks. Siin kindlasti on oma panus siia jõudnud sõjapõgenike maksimaalselt tööle aitamisel, et ka nende hõive oleks võimalikult kõrge, nii nende kui ka ülejäänud Eestimaa elanike hõive näitajad.

Kui me räägime ülemäärase kehakaaluga inimeste osatähtsusest, siis 2018. aasta tase oli 50,7% ja see on tõusnud 52% tasemele 2020. aastal. Siin on eesmärk, et ta oleks alla 50%, aga ka siin tegelikult see osakaal on ikkagi märkimisväärselt kõrge. Rõhutan, et me räägime poolest Eesti elanikkonnast, keda me näeme ülemäärase kehakaaluga. Kahjuks need numbrid on just noorte ja laste seas märkimisväärselt kõrgemad. Nagu enne viitasin, see on koht, kuhu kindlasti tuleb eritähelepanu suunata, sest lapsena kujunenud harjumused, käitumised, toitumine saadavad meid paraku kogu elu. Kui need on õnnestunud ja hästi välja kujunenud, siis meil on elus vedanud. Aga kui on vastupidi, siis võime olla kippus väga paljude tervisemuredega, nendesamadega,  millele kolleeg härra Ernits palus mul viidata, näiteks südame-veresoonkonna haiguste ja muude sellistega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Rääkides pikaajalisest arengustrateegiast, Eesti inimeste puhul me oleme aastaid teinud statistikat levinumatest haigustest, oleme tegelenud ennetusega ja skriininguga, seetõttu me oleme saanud Eesti inimeste tervishoiule minevaid kulutusi enam‑vähem vajalikul määral prognoosida ja planeerida. Sõjapõgenike kohta aga puudub nende epidemioloogiline ja terviseseisundit puudutav statistika, ennetus ja skriining, see puudub täielikult. Kuidas teil on kavatsus neid tervishoiukulusid tulevikus planeerida ja hallata? Ja kust see raha tuleb?

Suur aitäh! Tõepoolest võib öelda, et need andmed või teadmine Eesti elanikkonna kohta tervisevaldkonnas on meil loomulikult suurem. Meil on ka paremini väljakujunenud struktuurid, kui on sõjapõgenike puhul. Siin tulebki teha koostööd esmatasandi ja haiglatega. Pakume nii esmaseid tervisekontrolli võimalusi, näiteks kiiremate traumade tuvastamiseks, kui ka teisest tervisekontrolli, samuti testimisi ja vaktsineerimise võimalust, just selleks, et nende inimeste tervist hoida. Need inimesed, kes soovivad Eestisse pikemalt jääda, loomulikult peaksid siduma ennast ka esmatasandi süsteemiga. Neil on võimalik saada raviteenust, on välja pandud loetelu valvekeskustest ja laiemalt ka muudest esmatasandi keskustest. Sõltumata sellest, kas patsient on konkreetselt perearsti nimistus või on lihtsalt sinna juurde endast märku andnud, on tal võimalik abi saada.

Raha vaates loomulikult see tähendab lisakulu, vähemalt esialgu. Oleme sellega ka lisaeelarve 2022 protsessis arvestanud, et see ei tuleks muude teenuste vähendamise arvel, vaid see tähendab ka haigekassale kulude kasvu käesoleval aastal. Pikemas plaanis me näeme prognoosidest, et see kulu järk-järgult väheneb. Esiteks seetõttu, et sõjapõgenike hulk tõenäoliselt Eesti ühiskonnas langeb, teiseks seetõttu, et siia jäänud inimesed üha enam leiavad töökoha ning hakkavad ka ise panustama maksusüsteemi, samuti ravikindlustusse, ja seeläbi tagasi teenima seda raha ja kulu, mis nende tervise hoidmisele võib minna. Arusaadavalt, kui me räägime alaealistest lastest, siis nende puhul mõnda aega me ei räägi tulu teenimisest. Aga kui nad ennast Eesti ühiskonnaga seovad, eesti keele ära õpivad, kvalifikatsiooni omandavad, siis kindlasti saavad neist tulevikus tublid maksumaksjad, kes tervisevaldkonna rahastuse vaates aitavad pigem jätkusuutlikkusele kaasa. Aga see on koht, mida me oleme tõesti arvestanud nii lisaeelarve taotlustes kui ka riigi eelarvestrateegia lisataotlustes.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siin on läbiv teema, et on kogu aeg rahastamises küsimus ja rahaprobleem. Nüüd toodi meile hiljuti Riigikogus lisaeelarve, mille maht on üle 800 miljoni. Kui suur summa selles lisaeelarves on eraldatud või arvestatud tervishoiu peale? See lisaeelarve on küll sõja[aja] eelarve nimetuse all, aga kui eelarvesse sisse vaadata, siis on näha, et kaitsevõimekuse peale läheb tõesti mingi alla 2%-line summa. Kui palju tervisele suunati? Jätame sealt välja need toetused, mis on seotud ukrainlastega ja COVID-iga. Kui suur summa on meie oma inimeste tervishoiu parandamiseks suunatud?

Aitäh! Nii nagu te õigesti kirjeldasite, lisaeelarvega me käsitleme eeskätt neid erakorralisi kulusid, mis juurde tulid, sealhulgas Ukraina sõjapõgenike tervise toetamisega seotud teenused. Nende maht hinnanguliselt on suurusjärgus kuni 50 miljonit eurot. Tegelikkuses see sõltub sellest, kas meil sõjapõgenike hulk kasvab 50 000-ni, nagu oleme arvestanud ja prognoosides aluseks võtnud, või ta jääb mõnevõrra väiksemaks. Praegu tundub vähemalt, et jääb väiksemaks. Päriselu tegelikult alles selgub, need numbrid selguvad tagantjärele, aga me kõik loodame, et sõjategevus võimalikult kiiresti lõppeb, Ukraina riiklik ja territoriaalne terviklikkus ja iseseisvus saab kaitstud ning inimestel on maksimaalselt võimalik kodumaale naasta.

Praeguses eelarves ei ole eraldi käsitletud muid tervisevaldkonna lisavajadusi, küll aga toome need pilti juba riigi eelarvestrateegia taotlustes aastateks 2023 ja sealt edasi, nii nagu tavapärases tervisevaldkonna ja üldse riigieelarve planeerimise protsessis. Aga see, et me oleme näinud ette sõjapõgenikega seotud kuludeks eraldi raha, tähendab ka seda, et meil ei tule kasutada Eesti inimeste raviks arvestatud eelarveridasid, eelarvekulusid haigekassas sinna, vaid need on võimalik nüüd suunata Eesti elanike tervishoiu hoidmisesse, tervishoiuteenuste tagamisse, ning arvestamegi, et kulud sel aastal on seetõttu mõnevõrra suuremad.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Hea tervise‑ ja tööminister! Tänan ülevaate eest, mis oli, tõsi, esitatud suhteliselt positiivses võtmes ja vähem probleemidele lahenduste pakkumise vaates. Toote välja Tallinna uue haigla ehituse vajaduse. Aga Tallinn ei ole kogu Eesti ja Eesti ei ole ainult Tallinn. Minu küsimus puudutab Viljandi haigla ehitust ja lisarahastuse vajadust, sest kellelegi pole teadmata ehitusmaterjalide hinnaralli, mis ei näita raugemise märke. Ja küsimus ongi, milline prognoos ja lootus on, et Viljandi haigla saab valmis ja pakub, nii nagu ka nimi Tervikum ütleb, rohkem teenuseid kui vaid üldhaiglateenust ehk ka perearsti, tervisekeskuse, sotsiaaltöö ja tervishoiu integreeritud teenuseid.

Suur tänu! Tegelikult ma tõin ka välja just vajalikud investeeringud tervishoiutaristusse laiemalt. Tõesti, ma ei toonud eraldi välja erinevaid haiglaid, meil on neid kümmekond, mis on meil hetkel väiksemate või suuremate muutuste protsessis, kellel on käsil erakorralise meditsiini osakonna renoveerimine, kellel on teatud korpuste uuendamine, kellel on uute ehitamine või korruste renoveerimine. Kindlasti Viljandi haigla tuleb riigi, Euroopa Liidu toel valmis teha. Oleme sinna korduvalt lisaraha eraldanud, kuna see projekt on läinud kallimaks. Aga hetkel on tõesti selline, ma arvan, tellijast ja ka ehitajast sõltumatu olukord tekkinud, kus taas kallinemine tuleneb rahvusvahelisest olukorrast. Ja siin esitame oma lisataotlused riigi eelarvestrateegia protsessi. August-september on see aeg, kui need läbirääkimised valitsuse tasandil käivad. Ma kindlasti olen seda meelt, et olemasolev ehitus tuleb lõpuni viia. Soovin ka Viljandi haigla juhtkonna ja haigla nõukoguga eraldi veel kohtuda neil teemadel, et arutada võimalusi ja hetkeseisu ehk läbirääkimiste seisu ehituspartneriga. Meil oli toona see aeg isegi kokku lepitud, aga jäi perekondlikel põhjustel ära, tulenevalt ühe lähedase inimese ärasaatmisest, aga leiame uue aja nendega kohtumiseks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea tööminister! Et rahvas on haige, sellest me rääkisime, aga räägime tööst. Soomes on muna, või, jahu ja juust vaata et odavamad kui siin Tallinnas. Aga koristajale või bussijuhile makstakse seal millegipärast paar-kolm korda rohkem. Üldse tööviljakus – kumbki liigutab, ma arvan, sama palju. Ei ole ükski laisem. Aga miks sellises olukorras, kus muna on Soomes odavam, saab koristaja ja bussijuht seal ometi paar-kolm korda rohkem palka kui meil siin? 

Aitäh! No nüüd tuleb minna tagasi ajalukku. Soome riik on saanud oma iseseisvust, oma majandust, oma ühiskonda ehitada märkimisväärselt kauem kui meie, alates tsaaririigist ja iseseisvumisest üle saja aasta. Eestis paraku on see iseseisvus vahepeal katkenud või õigemini vägivaldselt katkestatud. Nõukogude okupatsiooni ajal need erinevused kahe riigi elatustasemes, majanduses ja palkades väga selgelt kasvasid meie kahjuks. Eks me nüüd peame andma endast parima, et järele jõuda. Oleme tegelikult Euroopa Liidu keskmisele oluliselt lähenenud, aga Põhjamaade tasemeni on veel minna.

Nii et kindlasti siin tänagi viidatud alampalga läbirääkimised, ametiühingute aktiivne roll, ka tegelikult maksupoliitika on need, mis peavad toetama inimesi selles, et ka madala palgaga, õigemini mitte madalama palgaga, vaid, ütleme, lihtsamaid töid tehes oleks võimalik Eestis inimväärselt toime tulla, edukalt oma pere toita ja hakkama saada. Nii et see eesmärk tuleb, ma arvan, järgmise viie, kümne ja kahekümne aasta jooksul pidevalt silme ees hoida, et iga palgaga inimene saaks endaga hakkama, et ei oleks nii-öelda palgavaesust ja et vahe nii Soome kui ka teiste Põhjamaadega iga aastaga ikka väheneks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea minister! Te siin enne mulle vastates rääkisite pikalt sellest, kuidas sõjapõgenikud lähevad tööle ja nende sotsmaksulaekumisest kaetakse nende tervishoiukulud. Aga päris palju on tulnud ja tuleb juurde ka pensionieas inimesi, ka pereliikmetena veel järele, kes ei lähe tööle, aga kellele on tervishoiuteenus tagatud. Aga vanadel inimestel teatavasti on arsti juurde palju asja. Kuidas on nende kulude katmisega tulevikus? Need inimesed ei ole ju ka meie majandusse varasemalt panustanud nii nagu meie oma pensionärid. Ravijärjekorrad on juba niigi väga pikad. Kuidas te prognoosite tulevikus nende teenuste suurenemist, rahalist katet nendele, kui me ei räägi mitte ainult meditsiiniteenusest, vaid ka näiteks hooldekodukohtadest?

Aitäh! No täna võib tõesti öelda nii, et valdav osa Eestimaale jõudnud inimestest on olnud pigem tööealised inimesed, alaealiste inimeste ja eakate osakaal on olnud märkimisväärselt väiksem. Tõsi, on ka neid ja eks see hulk võib tulevikus kasvada, seda on raske täpselt prognoosida. Eestis oleme lähtunud loogikast ja põhimõttest, et me tagame sõjapõgenike ajutise kaitse saamisel Eestimaa inimestega samaväärsed teenused, olgu näiteks minimaalsel tasemel rahvapension või minimaalsel tasemel sotsiaalabi äraelamiseks. Kahtlemata sotsiaalvaldkonna vaates, tervisevaldkonna vaates võib see tähendada lisakoormust sõltuvalt sellest, kui suureks kujuneb ühest küljest Eestisse jäävate Ukraina sõjapõgenike arv, aga teisest küljest, milline on nende demograafiline struktuur. Ehk kui siia jääb rohkem tööealisi inimesi, siis tegelikkuses maksupoliitiliselt nad võivad hoopiski riiki rohkem tulu tuua, ettevõtluse vaates.

Teisalt, kui me räägime rohkem eakatest, siis nende puhul kahtlemata on lisakulud suuremad kui potentsiaalne palgatulu või maksutulu, mida nad võiksid riigile tasuda. Alaealiste puhul, nagu viitasin, sõltub kõik tegelikult sellest, kas jäädakse siia elama, ehkki sel juhul tuleb lastesse investeerida, nagu me kõik teame, aga lapsed on väga tublid ja hiljem juba ise tööle asudes toovad nad selle investeeringu rahalises vaates tagasi, rääkimata emotsionaalsest vaatest.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Aitäh teile sellise seisukoha ja kindla vastuse eest, mis puudutab ka teisi haiglasüsteemi või mitte ainult haigla-, vaid tervishoiusüsteemi investeeringute kasutust ja väljaehitust. Sest ma arvan ka, et kõige halvemini kasutatud investeeringuraha on see, kui ta jääb pooleli ja lõpetamata, mitte ei asu kasutusse.

Minu teine küsimus puudutab riiklikku vähitõrje tegevuskava aastateks 2021–2030. Kui sotsiaalkomisjon soovis seda kuulda eelmise aasta lõpus või selle aasta alguses, siis tegelikult ei olnud veel jõutud neid samme välja töötada, kuidas sellega edasi minnakse. On mõistetav, et kroonviiruse ajal tegelesid ametnikud ja ministeeriumi töötajad väga suuresti just nimelt selle probleemiga. Aga kui me igal hommikul ütleksime välja, mitu inimest on haigestunud vähki või mitu inimest on vähi tõttu lahkunud, siis ma arvan, et kõigil hakkaks väga kiire. Kas te oskate anda mingit informatsiooni, kuidas hetkeseis on?

Aitäh! Igati õigustatud küsimus. Igal aastal saab Eestis vähidiagnoos suurusjärgus 8500–9000 inimest ja üle 4000 meie seast vähihaiguste tõttu lahkub. See on ka põhjus, miks me riikliku vähitõrje tegevuskava koostasime eelmisel aastal ja ka vastu võtsime. Nüüd tõesti käib selle rakenduskava valmimine ja käib ka selle rakenduskava alusel lisaraha taotlemine nende tegevuste elluviimiseks riigi eelarvestrateegia protsessis. Rakenduskava veel valmis ei ole, aga Sotsiaalministeerium ja Tervise Arengu Instituut koostöös tervisevaldkonna osapooltega selle kallal tööd teevad. Väga loodan, et õnnestub tulla ka sotsiaalkomisjoni ette teile sobival ajal seda protsessi tutvustama, kas enne rakenduskava lõplikku valmimist või rakenduskava valmimise järgselt, vastavalt sellele, kuidas sotsiaalkomisjon ise välja pakub.

Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde ja kõige esimesena on end kirja pannud Priit Sibul Isamaast. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kolleegid! Arvestades seda, et oleme viimased aastad olnud tervishoiuvaldkonna mõttes eriolukorras, on arengustrateegia "Eesti 2035" üldsõnaline, ilma ideede ja lahendusteta, peamiselt pikaajaliste probleemide kirjeldus. Vähemalt nõnda jäi mulle mulje, kui ma ministri ettekannet kuulasin. Pole minu meelest midagi kummalist, kui me selliste dokumentide aruteludeski ei suuda oma ideid ja ettepanekuid esitada. Kuidas me saaks siis olla valmis kriisideks või keerulisteks olukordadeks, kui need peaksid tulema, või nendeks valmistuma, kui me nendest isegi rääkida ei julge. See dokument kõmiseb tühjusest. Aga võiks olla tummine, täis küsimusi, mida saame arutada ja millele peame koos leidma vastused. Valitsus, kes muidu armastab kõike siduda Ukrainas toimuva sõjaga, nüüd, kui see teema võiks olla isegi asjakohane, sellest praktiliselt juttu ei teinudki.

Riigikogu Arenguseire Keskus on esitanud oma strateegiadokumendina visiooni Eesti tervishoiu tulevikust, mis võinuks olla samamoodi aluseks siinsele arutelule. Seal dokumendis kirjeldatakse nelja stsenaariumi: tervishoiuunelm, pragmaatiline maailm, pool rehkendust või endistviisi edasi. Minister ei pidanud vajalikuks sellel dokumendil pikemalt peatuda, tõsi küll, markeeris seda. Ministeerium on valmis saanud oma strateegia, aga mul on küsimus: mitut tervishoiustsenaariumi või strateegiadokumenti õieti Eesti vajab? Inimese tervis, tervisevastutus on isiklik, mitte ühiskondlik hüve ja vastutus. Oma tervise ja tervisekäitumise eest vastutan ise. Maksusüsteem peaks seda toetama.

Terviseennetus on oluline ja see on vähemalt sama tähtis või isegi tähtsam kui ravimine. Minu meelest kasutame me endiselt liiga vähe e-riigile kohaseid vahendeid. Me ei ole defineerinud süsteemi emaprobleemi või seda, mis on kõige tähtsam. Liiga palju tahavad minu hinnangul inimesed näha arsti, mitte ei oota arsti otsust või seisukohta. On vaja teda millegipärast füüsiliselt näha. Aga süsteem peab olema ehitatud nõnda, et me usaldaksime seda süsteemi ning see süsteem juhib meid õigel ajal ja õigel hetkel ka arsti juurde, kui see peaks vajalik olema.

Tervishoiusüsteemi keskmes peab minu ja meie erakonna arvates olema inimene ja tema tervis, mitte haiglad, perearstid, õed või hooldajad. Oleks ülimalt loogiline, et igal inimesel on personaalne perearstiga kokkulepitud terviseplaan, mida me siis koos ellu viime, et elada kauem ja tervelt. Haiguste vältimine ja tervise säilitamine eeldab regulaarset seiret ja uuringuid, et õigel ajal arsti poole pöörduda ja sealt abi saada. Siis teame, milline on meie vastutus ja mida me süsteemilt ootame, millist süsteemi me suudame ülal pidada, et see siis ka meie vajadustele vastaks ja probleeme lahendaks.

Keeruline aeg nii nagu praegu ongi õige ja kõige parem aeg analüüside tegemiseks. Isiklikust vastutusest olen rääkinud, aga me peame leidma vastused ka pikalt ülal olnud probleemidele, mis puudutab õdede väljaõpet ja nende palga küsimust. Keerulistel aegadel on vaja mõelda, milline peab olema haiglavõrk. Ma ministrilt ka küsisin, kas meil on küsimus ainult tõmbekeskuste teemal või koguni ainult regionaalhaiglates. Aga mul on hea meel, sest tundub, et siin on ühisosa pigem olemas, et olemasolevat haiglavõrku on vaja ülal pidada. Nii nagu ma ütlesin, minu jaoks kuidagi arusaamatult kerkis selles dokumendis esile Tallinna Haigla ehitamise vajadus, ja mulle tundub endiselt, et see on pigem parteipoliitiline, mitte Eesti tervishoiuvaldkonna probleemi lahendamine.

Üks aga on selge: inimesed elavad kauem. Tervishoiusüsteemilt oodatakse üha enam uusi [lahendusi] ja keerulisi väljakutseid jagub, aga süsteemi raha iseenesest juurde ei teki, pigem jääb seda vähemaks. Meil on vaja otsustada, milline on meie enda konkreetne vastutus, kas ja milline koht on erameditsiinil, milline riigi tellimusel ja kuidas seda suunata – ikka selleks, et inimesed elaksid kauem, tervelt ja õnnelikumalt. Aitäh!

Aitäh! Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud siin saalis ja oma telerite taga! Head inimesed, kes te jälgite seda istungit!

Keskendun mina eelkõige tervisevaldkonnale. Vaadates viimastel aastatel ja kuni tänase päevani maailmas toimunut ja toimuvat, on igasugused pikaajalised arengustrateegiad selgeltnägemise või pimeda ennustamise kategooriasse kuuluvad tegevused. Neid lihtsalt ei ole võimalik realistlikult teha, sest pole ette teada, mis juhtub homme, viie aasta või ammugi veel 13 aasta pärast. Pole teada, millises olukorras meie riik ja ka maailm mingi aja pärast on ja milliste probleemide ees seisab. Seega on eriti tänase päeva vaatevinklist pikaajalised arengustrateegiad lihtsalt ilusad visioonid ja unistused.

Aga siiski, iseenesestmõistetavalt on peamine eesmärk tervem ühiskond, tervem riik ja tervem rahvas. Küsimus on selles, kuidas seda saavutada. Teoorias on kõik ilus, aga praktikas on selle poole liikumine olnud väga-väga vaevaline. Meie tervishoius on kahjuks süvenev tendents olnud tegelemine tagajärgedega, mitte selle tagajärje põhjustaja väljaselgitamisega. Kui on valu, siis keskendutakse peamiselt valu äravõtmisele, kirjutatakse välja valuvaigistit või põletiku alandajat ja sellega kõik lõpeb. Tegeletakse ajutise lahendusega. Esialgu probleem taandub, aga mõne aja pärast kordub sama. Kordub ka sama ravitegevus. Sellega, mis valu tekitab ja mis põhjusel mingi valu tekib, kahjuks ei tegeleta. Ei tegeleta seetõttu, et pole ressursse, ei raha ega arste. Tahan tõesti uskuda, et ainult nendel põhjustel.

Meil ei ole kättesaadavat arstiabi, kuigi elame 21. sajandil, ja seda eriti väljaspool Tallinna. Perearstid on tänu ülipikkadele nimekirjadele üle koormatud, mistõttu on terviseprobleemi ilmnemisel raske nendega esmast kontaktigi saavutada, rääkimata võimalusest kiiresti vastuvõtule pääseda. Eriarstile pääsemine on päris lootusetu. Neid kas pole üldse või saab vastuvõtuaja alles mitme kuu pärast, kui sedagi. Ja mõnel juhul koguni hoopis teise regiooni. Senikaua tuleb kannatada, probleem süveneb või lõpuks on ravi ehk abi saamiseks liiga hilja. Inimesed kannatavad nädalaid ja kuid.

Sama toimub haiglaraviga. Inimesed ootavad kuude viisi järjekorras, et pääseda vajalikule ja tihti ka ajakriitilisele operatsioonile. On üsna levinuks kujunenud, et haigla ootejärjekorra ajal peab regulaarselt erakorralise meditsiini osakonda või kiirabi poole pöörduma, et ägenenud seisundit ajutiselt ehk kuni operatsioonile pääsemiseni stabiliseerida või leevendada. See on igapäevaelu meditsiinisüsteemis ja need probleemid on olnud juba aastaid. See on tegelik elu.

Inimeste elukvaliteet kannatab, süveneb masendus ja saabub depressioon. Piineldes ja vaeveldes nii lihtsalt läheb. Kõige selle tõttu kannatab üldine rahva vaimne tervis. Haige ja valudes olles ei saa teotahteline, õnnelik ja elurõõmus olla. Haige inimene ei saa käia tööl, väheneb tööhõive, süveneb majanduslik suutmatus saada eluga hakkama. Üks suur nõiaring.

Seda kõike eeltoodud probleemi lahendamiseks ma kõnealusest arengustrateegiast välja ei lugenud. Arengustrateegiast loen peamiselt tagajärgedega tegelemisest, nagu haiguspäevade hüvitamine, töötuskindlustushüvitised või patsiendikindlustus, ning infosüsteemide loomisest. Kõigi strateegiate ja reformide läbivaks sisuks on kujunenud just nimelt peamiselt erinevate infosüsteemide arendamine. Kogu ühiskonna korraldamises on keskendutud valdavalt igasugustele andmebaasidele ja andmete kogumisele. Aga seda, mida nendega inimesele endale, kelle kohta andmeid kogutakse, kasulikku peale hakatakse ...

Palun juurde kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... seda strateegiad ette ei näe. Vähemalt sellest ei kirjutata selles strateegias.

Ja lõpetuseks. Kõnealuse strateegia kohaselt on tervisevaldkonna üks tõsisemaid väljakutseid rahastamine. See kindlasti nii ka on. Aga mida selle lahendamiseks kavatsetakse ette võtta? Ainuüksi fakti konstateerimine ei vii lahenduseni. Äkki keskenduks peamistele inimeste probleemidele ja alustaks sellest, kust king kõige rohkem pigistab? Milleks keskenduda idealistlikele eesmärkidele, teha arengustrateegiaid, milles tegelikke probleeme isegi ei käsitleta, rääkimata nendele lahenduse otsimisest? Aitäh!

Siret Kotka, palun!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea minister Tanel Kiik! Möödunud kahel viimasel aastal raputas koroonakriis Eesti tervishoiusüsteemi põhjalikult. See kriis tõi teravalt välja puudujäägid meie tervishoiusüsteemis. Positiivse poolena, usun, et kogu meditsiinisüsteem muutus samas seeläbi tugevamaks ja ühtsemaks. Koostöömeel ja altruism suurenes tunduvalt. Üheskoos aidati öö- ja unetundide arvel veelgi enam inimesi. Keskerakonna fraktsiooni nimel tänan kõiki meditsiinitöötajaid.

Selge on see, et personalipuudust tervishoiusektoris ei ole võimalik lahendada ühe-kahe aastaga. Me kõik teame, et arstide väljaõpe on aeganõudev, kuid seda enam tuleks veel sel aastal valitsusel teha otsus leida lisaraha tervishoidu pärast aastat 2024. Teatavasti on haigekassale eraldatud täiendavalt aastateks 2021–2024 kokku 540 miljonit eurot, et katta kriisi tõttu sotsiaalmaksu laekumise langusest tingitud puudujääki. Meditsiinisüsteemi töötajatele ja eestimaalastele parema turvatunde tagamiseks ongi seetõttu vaja teha lisarahaotsus võimalikult kiiresti. Ravijärjekordade vähenemine on võimalik ainult lisarahastuse abil. Arste-õdesid ja teisi spetsialiste on seega lähiaastatel meie tervishoidu juurde vaja.

Koroonakriis kinnitas seda, et vajadus ühe kaasaegse ja kompleksse haigla järele on suur. Selleks sobib Tallinna Haigla, mis pakuks teenust kõikidele inimestele, alates Harjumaalt ja Läänemaalt kuni Lõuna- ja Ida-Eestini. Ühesõnaga, kõigile Eesti riigis elavatele inimestele oleks seda haiglat vaja. Käesoleval ajal kahjuks valitseb endiselt teadmatus Tallinna Haigla ehituse rahastamise küsimuses. Mulle tundub, et riik proovib seda rahastuse küsimust poliitiliselt rohkem veeretada Tallinna linna õlule. Selline taktika on vale. Olen veendunud, et riik peab finantsiliselt panustama selle haigla ehitusse märksa rohkem, kui on planeeritud. Au ja kiitus, et Tallinna linn on valmis ise panustama 150 miljonit eurot, kuid riik peaks tulema appi vähemalt sama suure summaga või veelgi enamaga.

Viimase 20 aasta jooksul on meie riigis keskendutud peamiselt kahe suurobjekti arendamisele: Tartus Maarjamõisas asuvale meditsiinilinnakule ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kompleksi väljaarendamisele. Ometi osutab Tallinna Keskhaigla kogu Eesti eriarstiabist tervelt 25%. Seda vaatamata sellele, et neid riiklikult sarnaselt toetatud pole. Seetõttu on tagumine aeg ehitada Tallinna Haigla, mis oleks kindlaks tugisambaks meie tervishoiusüsteemile Tartu Ülikooli Kliinikumi ja PERH-i kõrval.

Hea tervise- ja tööminister Tanel Kiik, siiras tänu sulle koroonakriisi lahendamisel antud panuse eest! See oli meie tervishoiusüsteemile raske aeg. Ometi seisame täna õnneks oma meditsiiniga kindlatel jalgadel. Edu sulle ka tervishoiule ja Tallinna Haiglale lisaraha saamisel! Aitäh!

Hele Everaus, palun!

Ma igaks juhuks palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Austatud istungi juhataja! Austatud härra minister! Armsad kolleegid ja kõik, kes te meid jälgite! Ma arvan, et see teema on väga oluline igaühe jaoks meist. Hea oli kuulda tõsistest tegevustest ja planeeritavast härra ministri ettekandes.

Probleeme on palju, mida on vaja lahendada. Ma toon teile mõned osundused hiljutisest OECD raportist, kus on kirjas nagu teistegi OECD maade kohta Eesti riigi terviseprofiil 2021, muidugi mõista mitte tsiteerides kõike, aga siiski mõningaid aspekte.

Eesti elanike oodatav eluiga on kahel viimasel kümnendil tublisti pikenenud. Kahjuks peab ütlema, et viimase kahe COVID‑i aastaga siiski nelja kuu võrra jälle lühenenud. Elanike tervislik seisund on alates 2001. aastast lähenenud Euroopa Liidu keskmisele. Kuid koondnäitajad varjavad piirkondade, sugude ja sotsiaal-majanduslike rühmade vahel valitsevat ebavõrdsust. Jätkuvalt kulutab Eesti – sellest oli ka eelesinejatel juba juttu – tervishoiule oluliselt vähem kui enamik teisi riike, nii et tegelikult on olnud tervishoiusüsteem pidevalt alarahastatud. Aastal 2019 näiteks kulutati tervishoiule inimese kohta aastas Eestis 1733 eurot, Euroopa Liidu keskmine on aga 3528 eurot. Kogukulutus SKT‑st on meil 6,7%, Euroopa Liidu keskmine on 9,9%. Selge on see, juba aastad on näidanud, et see, kui tervishoid on ühest allikast rahastatud, nagu siin härra ministergi viitas, pole mitte üheski riigis tegelikult edu toonud. Eks me peame ka seda nentima. Omaosalus on meil juba 23,9% ja see on oluliselt suurem kui Euroopa Liidu keskmine, mis on 15,4%.

Tõepoolest, Eesti valitsus on olnud toetav, pandeemia ajal andnud lisavahendeid riigieelarvest, aga eriti võttes arvesse varasemaid probleeme alarahastamisega, on tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkus põhiprobleem ja selleks on vaja pikaajalisi rahastamismehhanisme. Need mehhanismid on tegelikult vajalikud ka selleks, et kaotada olemasolevad lüngad elanike kindlustuskaitses.

Kahjuks me peame ütlema tervisetulemuste kohta ka, et meil on siin probleeme. Nii ennetatav kui ka raviga välditav suremus on Eestis suurem kui Euroopa Liidu keskmine. Need näitajad on küll paranenud, aga siiski mitte seal, kus me tahaksime näha. Üks välditavate surmade peamisi põhjusi näiteks on endiselt südame isheemiatõbi. Suremuskordaja on siin kaks korda suurem kui Euroopa Liidu keskmine. Õnneks insuldi korral on suremuskordaja langenud. Meie inimestest, täiskasvanud inimestest teatab vähemalt ühest kroonilisest haigusest ligikaudu 44%, Euroopa Liidu keskmine on 36%. Prognooside kohaselt on vähki suremus oluliselt suurem kui Euroopa Liidu keskmine. 2020. aastal suri vähki 3980 inimest, see on 293 surmajuhtu 100 000 inimese kohta, Euroopa Liidus on see näitaja keskmiselt 260.

Nagu juba toodud ka eelnevates ettekannetes, koolitatakse Eestis liiga vähe arste ja õdesid – 1000 elaniku kohta on meil arste 3,5 ja Euroopa Liidus keskmiselt 3,9; õdesid on 6,2 ja Euroopa Liidus 8,4. Nii et tegelikult niisugune tööjõuvajadus ja koolitatud töötajate hulga vaheline lõhe ei saa kuidagimoodi tagada jätkusuutlikkust tervishoiusüsteemile. Katmata ravivajadus on 15,5%, Euroopa Liidus on see 1,7%. See on nii eriti pikkade ravijärjekordade tõttu. See ongi 15,5% meil, Euroopa Liidu keskmine on 0,7%. Te näete, missugused on vahed.

Uute ja efektiivsemate ravimite Euroopa Liidus tunnustamisest kuni meie haigeteni jõudmiseni peavad need ravimid käima läbi erinevate mehhanismide kõige pikema teekonna, üle 900 päeva. Soomes on vastavad andmed 150 päeva ja 200 päeva. Tegelikult nad ei jõua, kunas on vaja.

Pandeemia on kahtlemata kogu rahvatervise ja tervisesüsteemi arendamise valdkonnas jätnud oma märgi ja on viivitused nii Eesti rahvastiku tervise arengukava, toitumise ja liikumise, rohelise raamatu ja vähitõrje tegevuskava rakendamisel, mida me ka härra ministrilt kuulsime.

Kui tervishoiutemaatikast rääkida, siis see on alati olnud väga erinevate argumentatsioonide ala. Kõik sõltub sellest, missugusel toolil keegi istub. Majandusteadlased, arstid, poliitikud ja haiged võivad olla väga üksteist välistavatel positsioonidel. Nii et tegelikult tervishoiusüsteemide kohta ei ole üht ja ainukest poliitilist ettekirjutust. Üks on aga kindel: tervishoiusüsteem on alati dünaamilises tööprotsessis. Oleme seda Eestis mõistnud. Meil on palju erinevaid, ilusti kirjutatud strateegiaid. Tõesti ilusad paberid. Aga kõik sõltub ju sellest, mis edasi tuleb, kas nad tegelikkuses ka ellu viiakse. Ja samas ei tohi unustada, et rahvatervis on kogu rahvusliku stabiilsuse põhialus. Ei saa lineaarset, lihtsustatud lähenemist olla, küll aga peab olema integreeritud lähenemine. See eeldab dialoogi ja koostööd eri valdkondade vahel – rahvatervis, meditsiin, sotsiaalteadused, rakendusfüüsika, majandus jne. Komputeriseeritud sotsiaalteadus võiks siin pakkuda sobivat transdistsiplinaarset platvormi.

Kaasaeg on uuesti tõstatanud tervisejulgeoleku temaatika. Poliitikaalad, kus tervis ja julgeolek kattuvad. Just pandeemiad, bioterrorism, nakkushaigused ja sõjad on potentsiaalsed ohud. Euroopa komisjonär Stella Kyriakides rõhutab seda väga ja peab hästi oluliseks valmisolekut reageerida keemilistele, bioloogilistele, radioloogilistele ja tuumaohtudele. See on alus Euroopa Liidu eksisteerimisele. Meil on siin palju tegemata tööd.

Tulles tagasi COVID‑i aastate juurde, on sobilik tsiteerida Joshua Lederbergi, Nobeli bioloogiapreemia laureaati. Pandeemiad võtavad maha maskid, näitavad, kes me tegelikult oleme, mis on meie moraal, väärtused, eetika ja humaansus, millel meie tegevused põhinevad. Nad testivad meid viisil, mida mitte miski muu teha ei saa. (Juhataja helistab kella.) Meist igaühest sõltub, kuidas meie kaaslased elavad või ei ela. Soovin tervishoiupoliitikat juhtivale ministrile järjekindlust tervisejulgeoleku tagamisel Eesti inimestele. Palun väga vabandust!

Ei ole hullu. Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud tervise- ja tööminister ja ülekande jälgijad! Väga raske on sellise korüfee ja asjatundja nagu eeskõneleja professor Hele Everausi järel tulla siia pulti ja rääkida valdkonnast, milles just ise kodus ei ole. Aga ma annan endast parima.

Veel kord aitäh ministrile selle ülevaate eest! "Eesti 2035" tõi, nii nagu varemgi öeldud, välja suhteliselt positiivses võtmes ülevaate, aga oli vähem keskendunud probleemidele lahenduste pakkumisele.

Samasuguse rahastussüsteemi jätkumisel ei suuda Eesti tervishoiusüsteem isegi praegusel tasemel pakkuda raviteenuseid ja meditsiiniabi juba lähimate aastate jooksul. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Arenguseire Keskus, kes oma analüüsis tervishoiusüsteemi rahastamise kohta toob välja neli strateegiat ja stsenaariumi. Ja tulevik ei ole väga helge. Meil on suurepärased arstid, õed, teised tervishoiu-, aga ka sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed, kes nende nappide rahaliste vahenditega suudavad saavutada häid tulemusi. Võrdlemisi häid tulemusi. Nii ütlen ma sellepärast, et nende ravile ja sinna saamine ja pikk ravijärjekord on just see, mis selle veel parema tulemuse kahjuks tihti jätab osaliseks.

Me elame kauem kui seni, kuid kas meie tervena elatud aastad kasvavad? Vanadus ei ole haigus, see on elukaare üks osa. Küll aga vanaduses vajavad inimesed sagedamini ka tervishoiu-, kuid ka sotsiaalteenuseid. Tihti elavad eakad just nimelt maakohtades ja siin on regionaalpoliitika ja tervishoiuasutuste, aga ka muude tervishoidu pakkuvate tegevuste juures väga oluline nende ehitusrahastamine, sest ainult Eesti ei ole Tallinn ja Tallinn ei ole Eesti. Kui me ainult Tallinnasse või Tartusse loome suurepärase tervishoiusüsteemi, siis tihti halvendame sellega regionaalpoliitiliselt kogu Eesti valmisolekut ja toimetulekut.

Minister oma ülevaates juba peatus kõrgel omaosalusel. See on nii alates hambaravist ja lõpetades näiteks ravimitega. Sai nimetatud, et ravikindlustusega katmata inimesed on meil siiski päris suur probleem, ligi 100 000, ja räägitud on ka universaalse ravikindlustuse vajadusest. Aga nii nagu ma ka küsisin, on tegelikult ikkagi oluline tervikvaade ja pikem nägemine. Haigekassa rahastuses on näiteks koduõendusele – selle [rahastamine] on küll tõusnud, aga mitte piisavalt – ja ennetusele  tihtipeale väga vähe panustatud. Järsku meil on lootust, et arengustrateegia "Eesti 2035" ei jää mitte ainult paberile, vaid saab ka ellu viidud.

Ja muidugi suur aitäh kõigile tervishoius töötavatele inimestele! Sest tihti on just nimelt nemad need inimesed, kes suhteliselt nappide rahaliste vahenditega suudavad kaitsta inimesi. Tahan tänada ka sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi, selle tõttu, et need kaks valdkonda on kui nabanööriga ühendatud. Suurepärased tulemused tervishoiusüsteemis ei too tervenemist või paranemist, kui järelravi või hilisemad koduselt toetavad teenused ei tööta inimese huvides ja ühes taktis.

Lõpetuseks. Riikliku vähitõrje tegevuskava [aastateks] 2021–2030 puhul loodame, et varsti jõuavad ka rakenduskava sammud meieni sotsiaalkomisjonis, aga mis kõige tähtsam, nende inimesteni, kes haigestuvad sellesse väga kurja haigusesse.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun! 

Suur tänu! Õigel ajal avastatud ja ravile suunatud vähk on ravitav. Nii saab anda inimestele pikki aastaid ja ka tervishoiule väiksema koormuse.

Need 12 põhiteesi, millest tervise- ja tööminister meile täna ülevaate andis, sisaldavad tegelikult palju-palju enamat, kui selle lühikese kaheksaminutilise aja jooksul on võimalik rääkida. Kümnendas teesis on välja toodud, et tervisevaldkonna ja kogu riigi ees seisab mitmeid väljakutseid, näiteks tagada tervishoiuvaldkonna jätkusuutlik rahastus. Aga kuidas? Tuleb kindlustada tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide järelkasv. No siin on esimesed sammud ju tehtud, vastuvõttu on suurendatud. Küsimus on ilmselt ka palgaküsimus.

"Vähendada ebavõrdsust tervishoius" – vajalik oleks universaalne ravikindlustus. "Tagada kodulähedane ja kättesaadav arstiabi" – see on võimalik, kui me loome ka arengukava haiglaid sellise varustusega, mis suudavad esimese ja tõesti kodulähedase abi tagada koos perearstidega. "Jätkata vajalikke investeeringuid tervishoiutaristusse ja suurendada inimeste tervena elatud eluaastaid." Jah, seda saab teha ainult koostöös inimestega ja koostöös tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga.

Ma soovin muidugi ministrile väga palju jõudu nende teeside ja mõtete elluviimisel. Aga üks on kindel: sellise rahastussüsteemi jätkumisel ei ole me võimelised viie aasta jooksul tagama isegi seda taset, mis on täna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesid ei saa pidada, kõik fraktsioonid on sõna saanud, nii et sulgen läbirääkimised. Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on lõpetatud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Merry Aarti, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Peeter Ernitsa, Anti Poolametsa, Ruuben Kaalepi, Martin Repinski, Henn Põlluaasa ja Urmas Reitelmanni 24. märtsil 2022 esitatud arupärimine individuaalkvootide kohta Peipsi järvel. Arupärijate esindaja, Riigikogu liige Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Kõigepealt ma tahaksin öelda, et küll on hea istuda saalis ja kuulata ettekandeid, kui inimesed räägivad mikrofoni niimoodi, et on sõnadest aru saada ja saal ei käitu nii nagu lasteaia vanem rühm vahetunni ajal. Tõsiselt meeldiv ja nauditav. Ma proovin jätkata selles stiilis. 

Arupärimine minister Savisaarele sai esitatud 24. märtsil, kui ei olnud veel teada, millises seisus on kalapüügiseaduse muudatused, sealhulgas üleminek individuaalkvootidele. Kalurid on individuaalkvoote taotlenud kümme-üksteist aastat, siiani tulutult. 85% püügivõimaluse omanikest on korduvalt pöördunud nii erinevate komisjonide kui ka Keskkonna‑ ja Maaeluministeeriumi poole ettepanekuga muuta kalapüügiseadust ja kehtestada individuaalkvoodid püügivahenditele. Ettepaneku kalandusseaduse muutmiseks on esitanud kaheksa kalandusega seotud organisatsiooni ja neli Peipsiääre valda.

Loen teile ette mõned mõtted analüüsist "Olümpiapüük ja selle mõju majanduskeskkonnale ning maksukäitumisele", mille koostajad on Paul Tammert, Aule Kindsigo ja Vahur Kivistik. Olümpiapüügi hooaja avanedes antakse stardipauk kalurite võistlusele püüda lühikese ajaga välja võimalikult palju kala. See kallutab kalureid halvemal juhul riskima oma eluga, samuti tehnikaga, sest järvele minnakse ka ohtlikes ilmastikutingimustes. ÜRO on tauninud olümpiapüüki eelkõige ohutuse seisukohalt. Tarnides kala lühikese aja jooksul suures koguses kaotavad turuosalised suure osa oma potentsiaalsest sissetulekust, kuna ülepakkumise olukorras kala külmutatakse, et seda siis hiljem müüa oluliselt odavamalt võrreldes värske kalaga. Kui arvestada tööjõumaksude baasil, siis töötasu on kaluritel umbes 700 eurot kuus. Praegune püügiõiguse jagamise olümpiamudel on eriti kasulik Vene kaluritele ja/või nende vahendajatele, kes saavad Eesti turule aastaringselt ja konkurentsivabalt tarnida värsket kala. Niinimetatud olümpiapüük kahjustab Eesti ettevõtjate ekspordivõimekust, kuna külmutatud kala hind on välismaal odav ja selle tarnimise võimalused piiratud. Kirjeldatud probleemi, kus olümpiasüsteem hävitab Peipsi kalandussektori värske kala ekspordivõimekuse Lääne-Euroopa turgudele, võib pidada majanduslikult kõige kahjulikumaks olümpiasüsteemi mõjuriks. Siin on mõned sellised head asjad veel, aga lahenduseks teevad nad ettepaneku määrata kalapüügiload püügivahendite kaupa ja individuaalkvootidena.

Lõpetuseks veel, et olukord on märtsiga võrreldes muutunud. Kalapüügiseadus on mõlemas ministeeriumis kooskõlastatud ja läheb arutelule homme maaelukomisjonis. Vaatamata sellele paluksin minister Savisaarel pisut olukorda selgitada, välja arvatud küsimus nr 2, millele ma ise just vastasin. Küsimusele nr 4 püüdsin saada ise vastust, aga sain teada, et isegi see, kas menetlemise protsess on alustatud, on riiklik saladus ja seda öelda ei saa. Seega on lootus, et saaks infot ministrilt, milline on seis Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel individuaalkvootidega seoses. Aitäh!

Ja palun nüüd kõnetooli keskkonnaminister Erki Savisaare. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Püüan vastata esitatud küsimustele nende esitamise järjekorras.

Esimene küsimus: "Mis on see põhjus, miks kalandusseaduse muudatus on võtnud nii pikalt aega?" Austatud Riigikogu liikmed! Hea Riigikogu! Seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine on ju täielikult Riigikogu pädevuses ja Riigikogu valib oma menetluse tempo ise. Ka kõnealune eelnõu on juba aastaid olnud siin Riigikogus ja ma usun, et te oskate vastata minust paremini, miks ei ole see eelnõu jõudnud läbida kõiki lugemisi.

Ma tean nii palju, et kuna Peipsi järve individuaalkvoote võimaldavat kalapüügiseadust on korduvalt täiendatud ning seda on arutatud ka Riigikogus siin nii maaelukomisjonis, keskkonnakomisjonis kui ka nende komisjonide ühisistungitel, lisaks sellele on toimunud mitmeid kalurite ja ministeeriumide vahelisi kohtumisi ning ka kohtumisi, kus on osalenud ministrid, nii keskkonnaminister kui ka maaeluminister, siis ütleme nii, et nendel kohtumistel on olnud erinevaid arvamusi ja konsensusele ei ole tänaseni jõutud. Kõik need arutelud on võtnud aega, sest see muudatus on põhimõtteline ja ka piisavalt keeruline. Kuid sellele vaatamata Riigikogul on võimalus valida endale sobiv menetluse tempo ja teha kõik need muudatused, mida te rahvaesindajatena peate vajalikuks teha selles seaduses.

Teise küsimuse jätan vahele, arupärijate soovil.

Kolmas küsimus: "Kas nn "olümpiapüük" ei sea meie kalureid ebavõrdsesse olukorda ja ei anna konkurentsieelist vahendajatele ja naaberriigi kaluritele." Lähtuvalt kolme eelneva aasta (2019, 2020 ja 2021) püügistatistikast ei saa järeldada, et meie kalurid oleksid olümpiapüügiga sattunud Vene poolega võrreldes kehvemasse seisu. Peamisi kalaliike, mis on ahven, haug, koha, latikas, Peipsi tint, rääbis ja särg, on püüdnud Eesti kalurid kuude lõikes samas suurusjärgus ja samal perioodil. Peamised püügikuud on aprill, september ja oktoober. See on loogiline, arvestas kalapüügi hooajalisust ja püügitingimusi. Venemaal on peamised püügikuud olnud aasta viimased kuud. Näiteks püüdis eelneval kolmel aastal Venemaa nimetatud liike detsembris 530 tonni, Eestis püüti samal ajal kaks tonni. Detsembris ei ole reeglina Peipsi järvel piisavalt jääkatet ja ilmastikutingimused ei ole sobilikud kalapüügiks. Nii suurt püüki sellel ajal on keeruline selgitada ja võib oletada, et Venemaa kalurid esitavad ebaõigeid püügiandmeid. Nimelt kehtib Venemaal reegel, et kui ettevõte ei püüa välja enamikku oma kvoodist, see on 75–80%, siis väheneb järgmisel aastal ettevõtte püügiõiguse osakaal. Seetõttu on Venemaa ettevõtetel motivatsioon kunstlikult püügiandmeid moonutada. Seega, pigem ei tooks Venemaa poole püügiandmeid hea näitena. Selge on see, et erinevatel püügirežiimidel on oma head ja vead. Ka individuaalkvootide süsteemil on oma head ja vead. Kui see seadusemuudatus, mis on Riigikogu menetluses, jõustub, siis avalduvad kindlasti ka need probleemid, mis on seotud individuaalkvootidega.

Neljas küsimus: "Kas kinnitamata andmed OÜ Rolevari kontrollimise ja kontrolli tulemuste kohta vastavad tõele?" Saan öelda seda: vastab tõele, et Keskkonnaamet kontrollis käesoleva aasta märtsi alguses OÜ Rolevari. Kontrollimise ajal esitati kala päritolu dokumendid, mille kohaselt pärines ahven Venemaalt ja ka Euroopa Liidu liikmesriikidest, Poolast ja Soomest. Kontrollides ettevõttes olevaid ahvenaid, selgus, et nende hulgas on selgeid viiteid õngpüünistega püüdmisele. Nende kalade suud olid katki, silmad puudu ja nii edasi. Oli põhjust kahtlustada, et kala pärineb harrastuspüügist. Harrastuspüügil püütud kalade müük ja kokkuost ei ole lubatud. Kalad loendati ja võeti proovid ekspertiisiks, et välja selgitada nende päritolu. Ekspertiisi vastust hetkel veel ei ole. Alustatud on menetlustoiminguid ja kuna menetlus alles käib, ei ole võimalik mingeid lõplikke järeldusi praegu veel teha.

Nagu küsimusest võib järeldada, võib teatud osa harrastuspüügi kalast Peipsil liikuda valedokumentide abil tööstusesse. See selgelt kahjustab ausat konkurentsi ning tekitab täiendava surve niinimetatud tööndusliku harrastuspüügi tekkeks. Selliste ilmingute tekkimisel tuleb tõhustada järelevalvet eeskätt kala kokkuostjate ja töötlejate poolel, selgitamaks välja kala päritolu, ning kaasata selleks ka naaberriikide vastavaid asutusi, et vältida piiriülest võltsitud dokumentide kasutamist. Aitäh!

Nii. Täpsustavate küsimustega alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On sul ülevaadet, kui palju on seal Peipsi ja Pihkva järvel ajaloolist püügiõigust suurte kalakuningate käes? Milline see kaartide jaotus praegu selles piirkonnas on?

Aitäh! Neid täpseid numbreid ma nüüd endaga kaasa ei võtnud, aga eks enamik nendest püügiõigustest on mingi valemiga jõudnud tõesti vaid mõne ettevõtte kätte ja nemad võistlevad selle nimel, et võimalikult kiiresti saaks kala sealt järvest kätte. Siin pigem ei olegi probleem mitte niivõrd suur selle suure Peipsi järve osa peal kui just sellega, et püügihooajad on natuke erinevad Peipsi järvel ja Lämmijärvel. Sel ajal, kui Lämmijärvel saabuvad soodsad tingimused, on üleval Peipsis juba kvoot välja tõmmatud ja seal järve peal nagu ei saagi kala püüda mõistlikel tingimustel. Eks sealt on see suur konflikt tulnud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minule teadaolevalt on Peipsi järv ühenduses Emajõega. Ja põhimõte on see, et Peipsi järvest tuleb Emajõkke kudema latikas. Kui latikahooaeg on, siis on terve see Emajõe kallas palistatud iga kolme meetri pealt suuremas osas lätlastega, kes kilekottide kaupa tõmbavad latikat välja ja viivad selle ära. Ilmselgelt on tegemist mitte enam harrastusliku kalapüügiga, vaid püügiga kasu saamise eesmärgil. Käisin isiklikult ka Tartu keskkonnakaitsjatega seal kontrollimas reidil, aga kahjuks tookordne koostöö jäi soiku, valitsus kukkus ja see muudatus jäi kalapüügiseadusesse sisse viimata, et võtta vastu otsus, millega piiratakse lätlaste äri siin. Kas on selles plaanis ka mingit edasiliikumise mõtet?

Aitäh! Kui te näete kusagil rikkumist, siis tuleb kahtlemata sellest anda teada vastavatele järelevalveorganitele, kes saavad seda kontrollida ja teha ka vajalikud menetlustoimingud. Mis puutub seaduse muutmisse, siis Riigikogu liikmena on teil ju õigus anda sisse vajalikud seadusemuudatused ja kui Riigikogu suur saal seda toetab, siis need muudatused ka seadusesse sisse viia.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! 27. veebruaril 2020 andis Vabariigi Valitsus oma otsuses teada, et ühehäälselt toetavad nad kalapüügiseaduse muutmist selles, mille kohta on praegu arupärimine esitatud. Nüüd on enam kui kaks aastat sellest mööda läinud, on ka uus valitsus vahepeal tulnud. No Keskkonnaministeeriumi portfell on jätkuvalt Keskerakonna käes, järelikult sai selleks piduriks olla Reformierakond. Kas on ka teada, millele nad tegelikult rõhusid? Sest toona, kui praegune maaeluminister oli veel meil maaelukomisjonis, siis ta lõpuks ikkagi ju toetas seda. Mis kivi all see kala tegelikult kaks aastat oli?

Aitäh! No seaduseelnõu on ju Riigikogu menetluses. See seadus, mille ümber siin arutelu käib, on ju Riigikogu algatatud seaduseelnõu, mille algatasid Riigikogu keskkonnakomisjon ja maaelukomisjon. Riigikogul on olnud alati võimalus sellega edasi minna, kui aeg on sobiv. Selle eelnõu kohta on saatnud oma ettepanekuid nii praegune keskkonnaminister kui ka praegune maaeluminister ühiselt. Võib-olla see aitab kaasa Riigikogu aruteludele. Eks aeg näitab, kas Riigikogu neid ettepanekuid toetab või mitte, aga mõlemad ministeeriumid on valmis selle kalapüügiseadusega edasi liikuma.

Juhin tähelepanu ka sellele, et näiteks Läänemerel kehtib individuaalkvoodi süsteem ja sealsed kalamehed on selle süsteemiga vägagi rahul. Ega ei ole väga suuri põhjusi, miks ei võiks sama süsteem kehtida ka Peipsi järvel. Selles suhtes, hea Riigikogu, liikuge selle seadusega edasi, mis ma oskan teile muud öelda. Me oleme neid erinevaid detaile arutanud koos kaluritega ja ma ütlen, ka individuaalkvootidel on teatud probleeme, millele olen tähelepanu juhtinud, ja eks sinna need arutelud on jäänud. Arvamusi on seinast seina ja muutusi kardetakse. Samas, üks hetk võib-olla tuleb see ära teha või läbi proovida, äkki ei olegi nii hull.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Ma peaksin ütlema küll, et mul on siiralt hea meel, see on Eestis võib-olla ka natukene ajalooline, et kaks ministeeriumit, kaks ministrit on omavahel konsensusele jõudnud ja ühiselt tulnud maaelukomisjoni poole oma ettepanekutega. Aga tegelikult, kui arutleda natukene, ma paluksin arvamust selle kohta, kuidas mõjutab see individuaalkvoot meie kalureid, tavalisi kalureid. Milline see arvamine on, võrreldes olümpiapüügiga?

Nagu ma ütlesin, neid arvamusi on ju seinast seina. On neid, kes leiavad, et peale selle õnn saabub õuele, ja on ka neid, kes arvavad, et selle peale kogu kalatööstus Peipsi ääres hääbub ja lõpetab tegevuse, ei püüa enam keegi kala. Eks see tõde on võib-olla seal vahepeal. Aga on väga selge erinevus loomulikult nendel püügimetoodikatel. Kui me võtame individuaalkoodi, siis see on seotud teatud kaluritega ja teatud püügivahenditega ning kalurid saavad ise otsustada, millal nad omale lubatud koguse püüavad, kas jagada selle terve perioodi peale võrdselt või hooajaliselt, nii nagu neile paremini sobib. Keegi teine seda kvooti, mis neile on eraldatud, välja püüda ei saa. Kui me võtame olümpiapüügi, siis kvoot on kõigil ühine, kellel on tõhusamad püügivahendid, see saab kala endale. Kes jõuab kiiremini kohale ja leiab selle kala üles, saab selle endale. 

Nii et neil mõlemal on, nagu ma ütlesin, teatud plussid ja miinused. Eks seadusandja ülesanne ongi neid kaaluda ja teha otsus, kuidas tulevikus võiks selles piirkonnas kalapüük olla. Seniste arutelude juures üksikkalurid on need, kes on olnud vastu. Suurfirmad on olnud üldiselt nende muudatuste poolt. Ja mõlemal on argumente, mida tasub tõsiselt võtta.

Head kolleegid, me oleme üheskoos olnud siin Riigikogus juba rohkem kui kolm aastat. Selle aja jooksul, ma usun, on täitsa võimalik ... Ahah, tuli meelde. Tuli meelde: üks küsimus on arupärimise ajal. Tänan! Härra minister, rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Nii. Läbirääkimiste aeg. Palun! Heiki Hepner.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Noh, jah, isegi ei tea, kas rõõmustada või mitte. Tõesti, me juba 2020. aastal, õigemini 2020. aasta alguses jõudsime pea selleni, et võiks ju selle seaduse vastu võtta. Kindel lootus oli ka, et selle aasta jooksul see juhtub. Aga siis kogu see protsess vajus vahepeal, no ma ei tea, sohu või Peipsi mutta. Igatahes edasi ta ei liikunud mitte tolligi ja oli tõesti põhjust kaluritel küsida, et milles asi.

Toona olin mina siin Riigikogus ka selle eelnõu komisjoni ettekandja. Tõepoolest, komisjonis oli meil terve rida arutelusid ja ka osapoolte ärakuulamist, kuid nii nagu ministergi täna siin mainis, et kui Lääne-Eestis individuaalkvoot töötab hästi, no miks ta ei võiks siis Peipsi peal töötada, ei ole need Peipsi kalurid nii erinevad ühtegi.

Tegelikult ka teine mõte. Ma loodan, et me saame siin saalis, kui see nüüd ikkagi lõpuks teisele lugemisele jõuab, seda arutada. Praegu on rääbis ja tint, aga tegelikult tuleks astuda nüüd juba pikem samm. Me oleme kaks aastat jokutanud ja seda jokutamist on meile korduvalt eelnõude juures ka ette heidetud. Peame mõtlema selle peale, et see kaks aastat kaotatud aega tegelikult tähendab ka tõepoolest midagi maaelule ja nüüd oleks tõesti aeg astuda selline samm, kus lisaks rääbisele ja tindile me ka teiste kalade puhul läheme individuaalkvoodile üle. 

Ma usun väga ja väga loodan, et nii maaeluminister kui ka keskkonnaminister ja mõlemad ministeeriumid tegid selle kahe aasta jooksul tõhusalt tööd, analüüsisid kõik kitsaskohad läbi ja leidsid kõikidele kitsaskohtadele lahenduse, kuidas saaks üle minna mitte ainult rääbise ja tindi, vaid kõikide kalade juures individuaalkvoodile. Ma soovin neile jõudu ka selle lõpuks elluviimisel. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! No see on selline väga habemega, üsna halli habemega lugu. Ma olen ise Tartu ja Jõgevamaa saadikuna sellega aastaid tegelenud. Kui natukene tõusta kõrgemale ja vaadata Peipsi-Pihkva ja Lämmijärve piirkonda, siis seal on laias laastus olnud kolm kalakuningat. Rahvas nimetab neid nii. Nende käes on suur osa ajaloolisest püügiõigusest. Ja nad on oma kaluritele andnud võimaluse püüda, mitte ühe võrguga, nakkevõrguga, vaid rohkematega, ajalooliselt. Paljud on olnud neil nagu pärisorja staatuses. Nendega on manipuleeritud, neid on toodud parteipäevadele mõne erakonna puhul. Pärast on selgunud, et see päris tore ei olnud, ja nii edasi. Aga see on selline üldine taust.

Veel on oluline mõista, et on olemas üks järv – räägime praegu Peipsi-Pihkva järvest –, aga kaks kallast. Ja kalad, kes kahe kalda vahel ujuvad, on ühed, kuid süsteemid on erinevad. Ühel pool kaldal käib elu olümpia järgi – kes ees, see mees. Kes kiiremini välja püüab, see on edukas. Kui nende käes on enamik sellest ajaloolisest püügiõigusest, siis nad püüavad selle välja ja teised imevad näppu või mis iganes. See on see. Aga teisel kaldal, Venemaal, ei ole olümpiat, on individuaalpüük. Vaata, see ongi see, et ega kalad seda ei tea muidugi. Võib-olla teavad ka. Nad ujuvad seal, aga meie räägime siin inimeste muredest ja kalameeste muredest, nende muredest, kes tahaksid saada värsket kala aasta läbi. Selle koha pealt on see individuaalkvoodile üleminek täitsa mõistlik. Tuletan meelde, et üks järv, kaks kallast, erinevad süsteemid. Kalad, kes seal kahe kalda vahel ujuvad, on ühesugused, kõik need kohad, ahvenad, latikad, tindid, rääbised, väga maitsvad. Vahepeal on need olnud väga viletsas seisus, aga nüüd viimastel aastatel mitte enam nii hullus seisus ja on võimalik neid saada.

Ma toon näiteid. Üks nendest kalakuningatest, Plešenkov, enam ta ei ole kalakuningas, aga temal oli näiteks neli mutnikut, 320 võrku ja 160 mõrda. Ja noh, selliseid oli kolm tükki, kolm sellist suuremat kalakuningat, kelle käes olid need ajaloolise püügiõiguse suuremad osad. Ajaloolise püügiõiguse sugune konstruktsioon on ka mujal, ka rannikul, ka rannameres, aga praegu on jutt Peipsi-Pihkva järvest.

Miks see mõte on hea? Kuigi oleme juba üle kümne aasta üritanud siin Riigikogus seda läbimurret teha, et oleks võimalik. Praegusel hetkel, ma mõtlen, kui on kaks kallast, ega kalal ei ole silti küljes, kust ta pärit on. Meil siin Eesti-poolsel kaldal püütakse näiteks kohad mõnel aastal jaanuaris kinni kümne päevaga, suur osa kvoodist. Kellel on võimsamad riistad ja rohkem [varustust], saavad [kiiremini]. Eelmisel aastal püüti 37 päevaga kinni suur osa kvoodist. No ja siis tekib veel sama asi, et kui on 90% ühe kala, näiteks koha kvoodist juba käes, siis pannakse püük kinni, et ei tekiks seda momenti, et kuidagi üle mindaks sellest kvoodist. Siis võivad jäävad teised kalad, kelle kvoot pole veel täis, välja püüdmata. No neid näiteid on küll ja küll.

Kas on lisaaega vaja?

Jah, paluksin küll.

Palun! Kolm minutit juurde. 

Et mitte liiga pikale minna, [ütlen lihtsalt, et] praegusel hetkel ma näen tõesti positiivset külge, et see ei ole ka päris normaalne, kui kalandus on kahe ministeeriumi vahele jäänud. Praegu on vähemalt need kaks ministrihärrat enam-vähem ühte meelt, samuti nende alamad, ametnikud. On lootust, et siin mingisugune murrang on võimalik saavutada selle võitluse 12. aastal. Ja sellisel juhul on võimalik individuaalkvoodi puhul teha nii, et sa ei pea tormama kohe, sa võid vaadata, millal sa lähed püüdma, ja tead, millised su võimalused on. On võimalik ka see, mis meid ja inimesi kõige rohkem huvitab, et meil oleks aasta läbi värske kala, just nimelt see kala, mille Eesti kalurid on välja püüdnud. Praegu tuuakse üsna palju ka teiselt poolt järve ja on võimalik sellega palju spekuleerida.

Muuseas, siin on veel üks moment, millest võib-olla ei jõua rääkida. Näiteks, kuna merest [püütud] kala hind, koha ja ahvena hind, on kõrgem kui Peipsi järvest [püütud kala hind], siis on see ju aastaid liikunud sealt vaikselt Euroopasse. Kuna beebiahvena hind on väga kõrge Euroopas, mitte ainult koha [hind], siis on ta vormistatud merekalaks. Silti pole ju küljes. See on saanud parema hinna ja liikunud niimoodi. 

Siin on muidugi veel see, et väga paljud kasutavad seal nii-öelda salavõrke. Inspektsioon raporteerib igal aastal, et tuhandeid ja kümneid tuhandeid võrke tõmmatakse välja Peipsi-Pihkva järvest. Siin on, ütleme, korralagedus küllaltki suur. Palju on lautrikohti, kus inspektsioon küll tegutseb, aga võimed ei ole nii suured, et kogu seda seltskonda vaos hoida.

Nii et igal juhul see samm on õiges suunas, ehkki see veel ei tähenda, et labidaga on võimalik kõik need probleemid lahendada. Aga ma loodan, et me liigume praegu vähemalt sinnapoole. Seni on jäänud kõik lihtsalt ripakile. Ongi niimoodi, et üks järv, kaks kallast, kaks erinevat lähenemist. Ühel pool joostakse olümpiasüsteemi järgi ja teisel pool mitte. Aitäh!

Läbirääkimised on lõppenud. Paistab, et rohkem kõnesoove ei ole. Oleme ka selle arupärimise ammendanud.

Nii, head kolleegid, nüüd on selline lugu, et päevakorras minul rohkem punkte ei ole. Ma eeldan, et ka teil mitte, millest tulenevalt on meil võimalik minna vaba mikrofoni juurde. Nii et palun, vaba mikrofon ja andke käega märku läbi nupuvajutuse. Jah, haamrit on ka vaja, ilma haamrita siin majas ei saa. (Haamrilöök.) Nii, Heiki Hepner, palun!

Head kolleegid, kasutan veel kord Riigikogu kõnetooli, heites pilgu tagasi tänasele päevale. Tänane päev kirjutati Riigikogu häbiväärsete päevade loetellu. Koalitsioonierakonnad võtsid muutmata kujul vastu välismaalaste seaduse, mille president Alar Karis saatis Riigikogusse tagasi. Sellega näitab tänane hääletus, et Reformierakond ja Keskerakond viskasid parlamentaarse demokraatia prügikasti. Koalitsioon otsustas ignoreerida vastuolusid välismaalaste seadusega, millele viitasin nii mina kui ka mu fraktsioonikaaslased Isamaa fraktsioonist, samuti ignoreeriti presidendi selgitust ja otsust seadust mitte välja kuulutada.

Arutatava eelnõuga ei ole mitte ainult rikutud põhiseadust, meie kodu- ja töökorra seadust ja head parlamentaarset kultuuri, vaid siin on käitutud ka ebaeetiliselt, kasutades ära sõjaolukorda Ukrainas ja seal toimuvat. Selle varjus on justkui põgenike probleemi lahendades soovitud ära muuta kogu senise rändepoliitika põhialused. See on häbiväärne ja erakordselt ebaeetiline.

Tekkinud lahkarvamused parlamendis aidanuks ära hoida põgenikega seotud kiireloomuliste teemade eraldi hoidmine rändepoliitikast tervikuna. Koalitsioon otsustas minna vastuollu põhiseaduse vaimuga ning mitte lähtuda Riigikogu kodu- ja töökorrast. Sellega osutati teha põgenikele endile karuteene. Seadus oleks juba ammu vastu võetud, aga nüüd on vaidlus veninud, võib-olla jõuab see ka Riigikohtusse ning venib veel ja veel. Seega on koalitsioonisaadikud pannud kõik osapooled väga ebamugavasse seisu, sealhulgas riigipea.

Loomulikult on pärast teist lugemist tehtud sisulisi muudatusi, muidu ei olekski ju presidendil olnud alust seda parlamendile tagasi saata. Oli tõesti huvitav kuulda koalitsiooni selgitust, et üks küsimus ja kõne siit kõnetoolist asendab muudatusettepanekute tegemise võimalust ning likvideerib vastuolu kodu- ja töökorra seaduse ja põhiseadusega. Ma väga loodan, et presidendil on selgroogu jääda oma ettepaneku juurde ja ta ei lähe kaasa koalitsiooni häälte abil vastu võetud seadusega ja põhiseaduse rikkumisega ning ta viib selle seaduse Riigikohtusse. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei paista. Seega, kui neid ei ole, siis oleme istungi tänaseks lõpetanud. Tänan teid kõiki vastu pidamast! Kohtume homme hommikul kell 10. Istung on lõppenud.