Tere hommikust, head kolleegid! Algab Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala neljapäevane istung. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Läänemets soovib seda teha. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Eile kuulsime ühest kohtuotsusest, mis puudutas ühte Eesti meediaväljaannet ja seal töötavaid ajakirjanikke. Seoses sellega on ühiskonnas tekkinud palju õigustatud küsimusi, ega sellised asjad ja sellised tegevused ei või lõpuks välja viia ajakirjanduse enesetsensuurini ja kõigi muude selliste kehvade asjadeni, mis meie kõrget ajakirjandusvabaduse positsiooni võiks ohustada.

Seetõttu on mul üle anda mitme sotsiaaldemokraadi arupärimine justiitsminister Maris Laurile. Me soovime teada järgmisi asju. See, millist hüve prokuratuur antud kaasuses kaitses, võib jääda arusaamatuks kontekstis, kus prokuratuurist endast on sarnased juhtumid oluliselt suuremate kahtlustustega meedia ette toodud ning seejuures jäänud hiljem tõestamata. Kas justiitsminister peab vajalikuks siin mingisuguseid seadusandlikke muudatusi? Millist mõju võiks kohtu poolt loodud pretsedent ajakirjandusvabadusele omada ning kas justiitsminister näeb siin vajadust seadusandlikeks muudatusteks? Ja on ka selline küsimus: kui tõsiseid ja ühiskonda raputavaid rahapesu‑uurimisi käsitletakse ministri haldusala sõltumatu asutuse poolt uudishimuna, siis kas äkki peaks sellist uudishimu reguleerima kuidagi teistmoodi, et ta ei oleks ikkagi uudishimuna käsitletud? Ja mõned küsimused on siin veel. Aitäh!

Olen võtnud Riigikogu juhatuse nimel vastu ühe arupärimise. Juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele. Head kolleegid, teeme nüüd ära kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu saadikut.

Täna on meil päevakorras üks punkt, see on Isamaa fraktsiooni algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 538. Oleme esimesel lugemisel ja ettekandjaks on Riigikogu liige Heiki Hepner. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, Isamaa on andnud ... (Juhataja helistab kella.)

Palun vaikust saalis!

Aitäh! Head kolleegid! Isamaa on andnud tõesti sisse eelnõu, millega parandada meie muinsuskaitseväärtuste säilimist. Eelnõu eesmärk on võimaldada erastamisest laekuva raha kasutamist ka omandireformi käigus tagastatud ja muinsuskaitse all asuva ehitise hooldamiseks, remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks ja taastamiseks. Eestis on 12 muinsuskaitseala: ajaloolistes linnasüdametes Tallinnas, Valgas, Tartus, Pärnus, Võrus, Paides, Viljandis, Kuressaares, Rakveres, Haapsalus ja Lihulas ning samuti Rebalas. Käesoleva seaduseelnõu seaduseks saamisel on võimalik toetada nende muinsuskaitsealade väärtuslike ehitiste renoveerimist ja säilitamist ning muuta kaunimaks meie ajaloolist maailmapilti.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse § 7 lõike 1¹ punkti 7 ja sätestatakse, et reservfondi laekunud raha võidakse kasutada toetuse andmiseks omandireformi käigus tagastatud ehitismälestise või muinsuskaitsealal asuva tagastatud ehitise hooldamiseks, remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks ja taastamiseks.

Nimetatud säte lisati uue muinsuskaitseseaduse jõustumisel 2019. aastal ja see nägi ette, et tagastatud ehitismälestiste renoveerimist saaks ka tõesti toetada. Natsionaliseeritud ehitised anti õigusjärgsetele omanikele tagasi väga halvas seisus. Muinsuskaitsealade puhul on tegemist territoriaalkaitsega, mitte niivõrd objektipõhise kaitsega, mis tähendab, et kaitstakse ajaloolist linnaruumi ja seal olevaid väärtuslikke hooneid, ilma et need peaks olema tunnistatud ehitismälestisteks. Samas kehtivad muinsuskaitseala piires asuvate ehitiste renoveerimisel samad piirangud ja miljöönõuded, mis ehitismälestiste puhul, kuid muinsuskaitsealas asuva tagastatud ehitise omanik omandireformi reservfondist eraldatavale toetusele kandideerida ei saa, kui ta ehitis ei ole tunnistatud kultuurimälestiseks. Eelnõu kõrvaldaks seesuguse ebavõrdset kohtlemist soodustava olukorra ja võimaldaks suuremal hulgal väärtuslike ajalooliste tagastatud ehitiste omanikel toetust taotleda.

Kui me vaatame selle aasta riigieelarve seletuskirja, siis me tegelikult näeme, et rõõmustada ei ole millegi üle. Heas ja rahuldavas seisukorras olevate ehitismälestiste osakaal on kõigest 64%, see ei anna välja kahte kolmandikkugi, ja seda on häbiväärselt vähe. Samas on kultuuriväärtuste kaitse riigi põhiseaduslik ülesanne. Kultuuripärand on Eesti ajaloo oluline osa ja identiteedi allikas nii igale üksikisikule kui ka riigile tervikuna. Muinsuskaitse valdkonna poliitika kujundaja on Kultuuriministeerium. Muinsuskaitsealast tööd korraldab Muinsuskaitseamet, kelle eesmärk on väärtustada kultuuripärandit ja kultuuriväärtuslikku keskkonda ning tagada nende säilimine. Aga see on erakordselt keeruline – ma pean silmas Muinsuskaitseametit –, kui selleks ei nähta ette vahendeid ja isegi ei looda võimalust paindlikuks vahendite kasutamiseks, kui vahendeid juurde ei anta. Tõesti, see eelnõu, mida ma praegu teile ette kannan, ei lisa juurde vahendeid, aga vähemalt teeb sammu probleemi leevendamiseks, luues juurde paindlikkust.

Käesoleva seaduse alusel on võimalik eraldada reservfondist toetusi omandireformi käigus tagastatud ning muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks ja taastamiseks. Eestis on ca 5200 ehitismälestist, millest suur osa on eraomandis. Riik toetab ainelise kultuuripärandi säilitamist aastas tegelikult väga napilt. Kui me jälle vaatame meie eelarvet, siis 2022. aastal [on selleks] kaks ja pool miljonit, 2021. aastal oli see neli ja pool miljonit eurot. Need on tegelikult erakordselt napid vahendid. Ja tõesti, et vähegi panustada väärtuste säilimisele, on üks variant võimaldada natukene paindlikumalt [seda raha] kasutada ja võimaldada omandireformi reservfondist eraldatavale toetusele kandideerida ka muinsuskaitsealadel asuvate tagastatud ajalooliste ehitiste omanikel. Nii suurendame võimalusi väärtusliku Eesti kultuuripärandi säilitamiseks, mis on põhiseaduse kohaselt Eesti riigi esmane ülesanne.

Seadus ei tooks kaasa täiendavaid kulusid riigieelarvele, sest tõesti, vahendeid juurde ei taotleta. Praegu on aastas eraldatud 1 miljon eurot. Muidugi ei oleks midagi selle vastu, kui vahendeid oluliselt juurde lisataks, aga tõesti, see on riigieelarve arutelu küsimus ja loodetavasti sügisel me saame järgmise aasta eelarvet tehes ka siin vähemalt selle üle debatti pidada. Ma loodan siiski, et koalitsioon leiab võimalusi toetada meie muinsuskaitse all olevate ehitiste renoveerimist, säilimist, hooldamist ja nii edasi.

Rahandusministeerium on selle kohta andnud oma arvamuse ja mõnes mõttes teeb see kurvaks. Tõesti on selline tunne, et seda arvamust kirjutades ei ole viitsitud sellesse süveneda või ei ole seda  üldse loetud, kuigi eelnõu on väga lühikene: kokku kaks ja pool rida. Isegi kolme täit rida ei ole seda muudatuse teksti ja kui kogu eelnõu pikkust vaadata, siis saame kokku neli täis rida. Aga arvamus on kirjutatud ja Vabariigi Valitsus on selle arvamuse baasil ka võtnud oma seisukoha: mitte seda eelnõu toetada.

Mida siis tegelikult ette heidetakse? Ma lükkaksin mõned seal toodud faktid ümber või avaksin natukene selle arvamuse sisu. Tõepoolest, kavandatav seadusemuudatus – nii ütleb see arvamus – on kooskõlas erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse eesmärkidega, milleks on üleminekureformide toetamiseks ja nende negatiivsete kõrval- ja järelmõjude leevendamiseks vajalik rahalise baasi loomine. Selles on Rahandusministeerium ja Vabariigi Valitsus ühel meelel ja vähemalt see teeb head meelt ja annab natuke lootust, et võib-olla kunagi hakkab jää pisut ka liikuma. Aga praegu tõesti ei saa väga täpselt aru, mida nad silmas peavad. Ent edasi: Rahandusministeerium peab prioriteetseks ülesandeks omandireformis sundüürnike toetamise meetme rakendamist, mis ootab otsuse tegemist ja selleks raha planeerimist. Esialgsete prognooside kohaselt ei ole omandireformi reservfondi vahendid sundüürnike küsimuse lahendamiseks piisavad.

Ja nüüd me jõuame tegelikult asja tuumani. Vahendid ei ole sundüürnike probleemi lahendamiseks piisavad. Aga ma ütleksin mitte sugugi neid inimesi halvustades, kes on sattunud sundüürniku olukorda, et seda probleemi ei ole Eesti Vabariik tekitanud. See ei ole Eesti Vabariigi [tekitatud] probleem tekkepõhjuselt, selle probleemi on tekitanud Nõukogude Liidu okupatsioon. Tänane Venemaa, kes on Nõukogude Liidu õigusjärglane, on selle tekitanud. Me ei saa lasta oma kultuuriväärtustel hävida selle nimel, et kunagi tulevikus hakata lahendama probleemi, mille on meie idanaaber tekitanud. Ja veel kord rõhutan: see ei ole [öeldud] kuidagi sundüürnike halvustamiseks, aga nende asjade kaalud on täiesti erinevad. Täiesti erinevad! Kusjuures ei nähta praegu tunneli lõpus mingitki valgust, pole teada, millal võiks hakata lahendama ja rahastama Eesti kultuuripärandi säilimisega seotud tegevusi.

Ja edasi. Praegu on kavandatud viie aasta jooksul eraldada 5 miljonit eurot ehk 1 miljon eurot aastas. See on raha, mis eraldatakse omandireformi käigus tagastatud ehitismälestiste hooldamiseks, mille hulgas ei ole muinsuskaitse alal asuvaid ehitisi. Seda on 1 miljon eurot aastas ja praegu Vabariigi Valitsus ei kavanda selle summa suurendamist. Ma saan aru, et keset aastat on seda selles mõttes keeruline teha, et eelarve on vastu võetud. Aga oleks ju võimalik anda vähemalt indikatiivselt [signaal], nii nagu preambulis või kirja alguses tõdeti, et eelnõu on seadusega kooskõlas, et see on meie kõigi ühine kohustus, et selle peale vähemalt mõeldakse.

Arusaadavalt oleks väga positiivne, kui Vabariigi Valitsus panustaks tulevikus raha ka meie kultuuriväärtuste säilimiseks. Aga ilmselt on see, nagu öeldakse, roosa unenägu, mis ei ole tegelikult selle valitsuse korral määratud täitumisele. Kuna sundüürnike toetamine on prioriteet ning esile on kerkinud elamumajanduse ümberkorraldamise vajadus kahaneva rahvastikuga piirkonnas, siis Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta, öeldakse. [Öeldakse ei] täiendava paindlikkuse loomisele, kuigi sellega ei tekiks mingitki täiendavat rahalist kohustust. Sellele öeldakse selgelt ei, sellepärast et punkt 1: meil on sundüürnikega vaja tegeleda. Selle lõppu me ei näe, me ei tea, kuidas see tegelikult peaks tulema, sellest ma rääkisin. Ja ka punkt 2 tuuakse: esile on kerkinud vajadus korraldada elamumajandus kahaneva rahvastiku piirkonnas ümber. Ja seda öeldakse tõesti omandireformi käigus kogutud raha või erastamisest laekunud raha kasutamise kontekstis. No tõepoolest tundub, et Vabariigi Valitsus ei ole seda eelnõu ega ka tegelikult erastamisest laekuva raha kasutamise seadust lugenud, [meie] mõttesse natukenegi süüvinud ega mõtelnud, mida erastamisest laekuva raha kasutamisega tahetakse tegelikult saavutada.

Ma ütlen, et loomulikult me peame mõtlema elamumajanduse ümberkorraldamisele kahaneva rahvastikuga piirkonnas. See on loomulik, see on oluline ja sellega tuleks tegeleda märksa jõulisemalt, kui seni on Vabariigi Valitsus teinud. Aga mis on siis nüüd lahendus? Lahendusega on põhimõtteliselt nii, et me mõtleme teema üle, mille me välja toome, on see siis sundüürnikud või väheneva rahvastikuga piirkondade elamumajanduse ümberkorraldamine. Me mõtleme selle peale, aga me ei tegutse selle nimel eriti. Ja me ei anna selle kõrval võimalusi paindlikumalt kasutada raha meie kultuuriväärtuste säilimiseks, ilma et kuskile tuleks sentigi juurde. Mõlemal juhul peaks tõesti valitsus märksa jõulisemalt tegutsema.

Ja see on muidugi tegelikult iseenesest väga kurb, et valitsus nihukese arvamuse on kokku kirjutanud, sest hüvitise kogusumma suurendamist eelnõu ei taotle. Kuigi, ma veel kord rõhutan, see 1 miljon eurot kogu Eesti kohta [on väga vähe]. Kõigi meie muinsuskaitselise väärtusega hoonete kohta ja meie muinsuskaitsealade kohta, kõigi nende 12 muinsuskaitseala kohta, kus me tahaksime, et saaks kas või mõni hoonegi toetust, et saaks seda säilitada – selle kohta on selgelt öeldud, et sellega me ei tegele. Mis sõnum on see siis Tallinna, Valga, Tartu, Pärnu, Võru, Paide, Viljandi, Kuressaare, Rakvere, Haapsalu ja Lihula linnale? Minu meelest see [peegeldab] väga selgelt seda, mida Vabariigi Valitsus arvab kultuuriväärtustest ja mida Vabariigi Valitsus ütleb nende linnade inimestele: teie linna süda, need muinsuskaitsealad ei ole mitte midagi väärt, nad ei vääri isegi seda, et oleks võimalik taotleda mõnegi hoone [jaoks vajalikku] toetust. Sellest on kahju.

Aga, head kolleegid, Vabariigi Valitsuse tööandjad oleme meie. Ja meil on tegelikult võimalus seda otsust [muuta]. Siin ma tõesti vaatan ka sellele napile hulgale koalitsioonisaadikutele silma, kes on veel saali jäänud. Ka teil on praegu võimalik seda eelnõu toetada, seda menetleda, selle üle arutada ja vajadusel seda paremaks teha, lisada juurde oma nüansid, mida koalitsioon, teie, head kolleegid, peate oluliseks. Sest ma usun, et ka teie tegelikult peate hinges väärtuslikuks meie kultuuriväärtuste säilimist. Ja ma loodan väga ja usun, et ka teie jaoks on tegelikult nende 12 linnasüdame või õigemini 11 linnasüdame pluss Rebala muinsuskaitseala säilimine tähtis, et nende hea väljanägemine, nende hea hooldatus ja nende terviklikkus on oluline. Sellepärast mul on tõesti üleskutse: head kolleegid, toetame selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist, arutame seda teisel lugemisel, teeme ta paremaks ning võtame kolmandal lugemisel selle ühel hetkel ka vastu. Suur tänu! 

Ja nüüd on küsimuste kord. Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Kui me meenutame, siis omandireformi reservfond loodi ikkagi eelkõige [toeks] nendele inimestele, keda ei koheldud omandireformi käigus võrdsena nendega, kes said elamispinna erastada. Kas te ei arva, et teie eelnõu asemel me peaks praegu siin saalis mõtlema hoopis sellele, kuidas hüvitada neid kannatusi, kuidas nendelt inimestelt vabandust paluda? See protsess on praegu ju, teate küll, pooleli. Ja kui me tahame sealt veel raha ära võtta – nagu te ise ütlesite, raha jääb järjest vähemaks –, siis ei jätku ju sellest enam. Ja kõigele lisaks küsin, kas te ei arva, et omanik peaks ikkagi ise oma vara korras hoidma, kui ta on selle vastu võtnud. See oli ju teada. 

Suur tänu! Tõepoolest, ma olen väga seda meelt, et omanik peaks pingutama selle nimel, et vara säiliks. Aga kui see vara tagastati, siis kahjuks ei tagastatud seda sellisel kujul, et see oleks heas seisukorras, rääkimata väga heast seisukorrast. Enamasti olid need objektid paremal juhul rahuldavas seisukorras ja tihti üsna ebarahuldavas seisukorras. Ja siin on jälle selline arusaamatus, et me oleme valmis omaenda kultuuriväärtusi ohverdama selle nimel, et hüvitada okupatsioonivõimude tekitatud ebaõiglus. Ma ei saa sellega nõus olla.

Aga lükkaks ümber ühe teise vale väite, mille taha üritas ka Vabariigi Valitsus pugeda: et me justkui võtame sealt raha ära. Ei, me ei võta selle eelnõuga raha ära. Me tegelikult loome paindlikkust, me loome võimalust kasutada seda raha muinsuskaitseala piires asuvate ehitiste renoveerimisel ka sel juhul, kui need ei ole tunnistatud kultuurimälestiseks. Loomulikult ei maksa arvata, et seda raha on nii palju, et selle 1 miljoniga võiks kuidagi kõik need 11 linnasüdant üle kullata. 1 miljon eurot on see kõik kokku, kogu Eesti Vabariigi kohta on 1 miljon eurot. Ja tõesti, ma olen päris veendunud, et me ei peaks kindlasti ohverdama oma kultuuriväärtusi selle nimel, et [toetada neid] inimesi, kes on sattunud just nimelt okupatsioonivõimude tõttu hammasrataste vahele.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen põhimõtteliselt nõus, et omanik peab oma vara eest vastutama ja ise ka selleks midagi tegema. Aga see arutelu on kestnud pikalt ja mul on ka küsimus nende kaitse all olevate objektide kontekstis. Küsimus: kas siis ülejäänud ühiskonnal, kui me koos lepime kokku, et miski on nii-öelda kultuurimälestis või siis sattunud nii‑öelda miljööväärtusega linna südames olevasse piirkonda, [pole mingit vastutust]? Me ütleme, et sinu varale selle tõttu kehtivad teistsugused nõuded, selle ehitamine on kallis, aga meid see ei huvita. Kuna sa oled omanik, siis tegele sellega. Me millegipärast ütleme, et see on jube väärtuslik, mis sulle kuulub, aga pole meie asi, kuidas see korda saab. Kui laguneb, siis see on meile okei, aga kui korda hakkad tegema, on see sinu mure. Kas see kuidagi ei ole nagu ebamõistlik ja ebanormaalne olukord, mis meil senini kehtib?

Aitäh! On küll täiesti ebamõistlik. Siin ongi tegelikult nii, et kui me kohustusi tahame panna, siis me ütleme, et see on üksikisiku kohustus. Ma möönan seda, et omanik peab andma endast parima, et tema hoone, olgu muinsuskaitse all või mitte – tegelikult ei ole ju jutt ainult muinsuskaitse all olevatest  hoonetest –, säiliks ja kaunistaks meie linnapilti. Aga teisalt, kui me ütleme, et see on justkui meie ühine väärtus ja meie ühine kohustus, siis me nagu selle taha ei taha tulla. Me ei ole valmis sinna mitte midagi panema, ainult oleme valmis keeldude ja käskudega piirama ja ütlema, mida sa tohid ja mida sa ei tohi. Oleks solidaarne, oleks vähemalt hea tahe, kui me natukenegi, kas või näpuotsaga saaksime anda sellele inimesele, kes pingutab. Ja jälle ma ütlen, et ma usun, et teie, head kolleegid, kõik ikkagi tahate Eesti kultuuriväärtuste ja ehitismälestiste säilimist. Ka valdav enamik omanikke – valdav enamik, ma olen selles täiesti veendunud – tahab, et nende omand säiliks, ja nad pingutavad selle nimel iga hinna eest. Ja kui riik kas või näpuotsaga saaks natukenegi seda motivatsiooni toetada, siis oleks suurepärane. See näitaks seda, et ühiskond on solidaarne. Seda solidaarsust on meil vaja ka kultuuriväärtuste säilitamisel.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Peab ütlema, et teie esitus on väga mõjuv ja ega sellel ideel ka väga midagi viga pole. Aga ma küsin nii. Küllap te jagate minu seisukohta ja paljude teadlaste seisukohta, et maailm on üldiselt matemaatika. Kas teil on olemas mingisugune hinnang selle kohta, kui palju seda raha siis õieti vaja oleks, et kas või osaliselt need hooned korda teha? Te ütlesite siin, et on erakordselt napid vahendid ja väga vähe tehakse korda, hoolimata sellest et igal aastal jagatakse miljon eurot. Kas on võimalik anda hinnang, mitusada miljonit või mitukümmend miljonit vaja on?

Aitäh! Väga hea küsimus! Kahjuks ei oska ma anda hinnangut, et kui palju raha oleks vaja. Aga alati tekib ka küsimus, kui palju [anda] saab. Ma ütlesin, et meil on umbes napp [kaks] kolmandikku, 64% ehitistest heas või rahuldavas seisukorras. Kui me paneme sinna juurde muinsuskaitsealad ja linnasüdamed, mida peab silmas praegune eelnõu paindlikkust taotledes, et saaks tervikpilti vaadates seda hoida ja väärtustada, siis tõesti ei ole mul [võimalik] teile ütelda, kui palju raha sinna juurde oleks vaja. On päris selge, et kui me paneksime juurde iga aasta 10 miljonit, siis ma kardan, et see teeks pildi märksa paremaks, aga kindlasti ei lahendaks lähemas tulevikus probleemi nii, et me saaksime ütelda, et kõik [särab] nagu prillikivi. Olen ise ka meie väärikates maakonnakeskustes, näiteks Kuressaares, Haapsalus ja Viljandis ringi liikudes vaadanud kõike just selle pilguga. Ja olles Haapsalus sündinud, ma tunnetan seda vajadust väga selgelt tegelikult. Kui üks hoone omaniku initsiatiivil saab viimase peal korda tehtud, siis see särab nagu briljant seal keskel ja tõmbab tähelepanu, aga tegelikult peaks olema ju kõik hooned sedasi [kenad]. Ei peaks olema niimoodi, et kuidagi see üks omanik ekstra välja paistab. Selles mõttes minu meelest tuleks pingutada, aga tõesti kahjuks ei oska ma teile seda absoluutsummat ütelda.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et siin saalis ei ole mitte ühtegi inimest, kes ei tahaks, et kultuuriväärtused oleksid korras, et need oleks meile rõõmuks, lastelastele ja kõigile [teistele tulevikus] vaatamiseks. Ma olen aga hästi kurb, et see eelnõu sisaldab vastandamist. Me vastandame neid inimesi, kes on Nõukogude okupatsiooni järgselt olnud sundüürniku seisus, jäänud hiljem elamispinnata, ja nüüd ma saan aru, et selle eelnõuga tahetakse seda saajate ringi laiendada. Nagu te ütlesite, summat ei vähendata – õigus! –, aga ka ei  suurendata. Kas te olete mõelnud sellele, et minu meelest võiks erakondadeülese kokkuleppe leida ja [käivitada] programmi kultuuriväärtuste säilitamiseks eraldi rahaga? See ilmselt leiaks siin saalis suurema toetuse. Mulle ei meeldi selline vastandamine. See on analoogne, et me ei saa lastetoetusi tõsta, sest pensionid peavad tõusma. Aga mõlemaid on vaja aidata.

Aitäh! Tegelikult meie ei ole vastandanud, vastandas Rahandusministeerium oma kirjas, kus ta tõi välja, miks ei saa seda teha. Meil ei ole seda ekstra sellisel kujul välja toodud. Me oleme praegust leppinud selle teadmisega. Tõepoolest, need on prioriteedid, need on olemasolevad summad ja me proovime nende summade piires paindlikult toimetada, otsides kõige paremat lahendust. Tõesti, nagu ma ütlesin, võib-olla üks, kaks, kolm objekti nendes linnasüdametes saaks toetust ja saaks kuidagi korda tehtud. Aga ma olen teiega väga nõus selles osas, et tasuks teha erakondadeülene kokkulepe luua selline fond, kust me saaksime süsteemselt läbi mõeldult toetada nii üksikobjekte kui ka muinsuskaitsealadel asuvaid ehitisi. See vääriks kindlasti tegemist. Olen väga nõus sellega.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Kindlasti on see eelnõu, mis on väga õiges suunas. Selles valdkonnas rahavajadus on kindlasti kümnetes kordades suurem kui see õnnetu 1 miljon, aga hea, et seegi raha olemas on. Küsin seda, et teie eelnõu käsitleb ainult neid tagastatud arhitektuurimälestisi, mis jäävad muinsuskaitseala sisse. Miks te olete jätnud välja need tagastatud mälestised, mis on väljaspool neid muinsuskaitsealasid?

Aitäh! Ei, me ei ole tegelikult [jätnud]. Meie eelnõu fookus on leida ja toetada hooneid, mis ei ole eraldi muinsuskaitsemälestised. Tegelikult need saavad [raha], kui nad on tagastatud. Me räägime just tagastamisest, siin on oluline moment see tagastamine, siis nad kvalifitseeruvad täna ka 1 miljonile. Aga seda raha ei ole võimalik kasutada, kui me räägime muinsuskaitsealadel asuvatest hoonetest, millele kehtivad küll miljööväärtuslikud ettekirjutused, aga mis iseenesest ei ole ehitismälestised. Tahaks ka neid toetada. See summa on nii pisikene, et sinna lihtsalt ei saagi väga palju [objekte] juurde panna. Me saame sinna panna õige vähe paindlikkust juurde. Kui meil oleks 10 miljonit või rohkem, siis me saaksime rääkida juba nüanssidest. Ma ei tea, ei ole vist mõtet unistada praegu suurematest summadest. Nii väikese summa juures ei ole nagu eriti midagi nüanssidest rääkida. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Siin on korduvalt on räägitud sellest sundüürnike probleemist. Tallinna linn teatas 5. augustil 2009, et Tallinna linnas on sundüürnike probleem lahendatud. Nüüd, seda sundüürnike reservi on kasutatud väga erinevalt. Kas kõlama jäi ka mingi muu argument, mille praegusel hetkel valitsus esitas? No et kui nüüd sundüürnikud otsa saavad, siis me kuskilt toome neid juurde või. See on nagu igipõline, kestev võistlus. Aga oli seal ka mingit [juttu], millal valitsuse [arvates] sundüürnike probleem peaks olema Eestis lahendatud? Tallinnas on see lahendatud 5. augustiks 2009.

Aitäh, hea küsija! Mina tõesti ei taha praegust siin sundüürnikele ekstra vastanduda. Aga ma ei ole  muidugi valmis meie muinsusväärtusi või ehitismälestisi ja meie kultuuri ohvriks tooma, et saaks  ütelda, et me [ohverdame] selle heastamiseks, mida okupatsioonivõimud tegid, meie ehitismälestised ja kultuuriväärtused. Sellega ma muidugi nõus ei ole. Aga ma tõesti ei tahaks siin rõhutada seda ekstra vastandumist.

Mind tegi eriti kurvaks selle seaduseelnõu kohta antud arvamuses lõik, kus valitsus ütleb, et ta ei näe ka praegust sundüürnike teemade puhul lõppu. Öeldakse, et me ei saa seda paindlikkust lubada, sellepärast et meil on see [probleem] lahendamata. Kui Mari ei ole saanud koolis matemaatikas "viit", siis Jüri ka kommi ei saa, sellepärast et Mari ei ole saanud matemaatikas koolis "viit". No see ei ole tõsiselt võetav põhjus.

Aga eriti kurvaks teeb mind see, et ühest küljest räägitakse, et raha on väga vähe ja järjest vähem hakkab sinna erastamisest laekuma. Ja meil on esile kerkinud teisi prioriteetseid ülesandeid, millest hetkel on oluline üleriigilise toetusmeetme rakendamine elamumajanduse ümberkorraldamiseks kahaneva rahvastikuga piirkondades. See on üks abinõudest üleminekureformi negatiivsete järelmõjude leevendamiseks, nagu on välja toonud Vabariigi Valitsus. No see on täiesti kunstlikult siia lisatud! See lihtsalt näitab tahtmatust probleemiga tegeleda ja otsitakse uusi põhjuseid, miks ütelda ei, isegi kui summat juurde ei küsita. Ja see teeb mind kurvaks. Selle kohta võiks ütelda, et tõepoolest see on lausa pahatahtlik meie kultuuriväärtuste suhtes.

Ma küsisin otse, kui meil oli arutelu komisjonis, et kas te, sõbrad, tahate võtta piltlikult selle viimase sendi või selle 1 miljoni ka ära, et hakata seda probleemi lahendama, mida Vabariigi Valitsus peaks niikuinii tegema maaelu säilitamise ja edendamise nimel. Kas te võtate nüüd [selle viimasegi] ära? Siis nad ehmusid ise ka ära ja ütlesid, et ei-ei, me praegu seda miljonit küll ära ei kavatse võtta. Aga see näitab suhtumist ja selle pärast on mul tegelikult kurb meel.

Anti Poolamets, palun! 

Hea ettekandja! Muidugi on iga ressurss vajalik ka tükikeste haaval kokkupanduna. Aga kas te arutasite eelnõuga seoses laiemat plaani, kuidas muinsuskaitset rahastada? Sest [vajalikud] summad eriti suurte muinsuskaitsealadega seoses oleks ju väga suured. Teisalt taluarhitektuurile saaks ka veidi väiksemate vahenditega abi osutada, näiteks katuste projekt on olnud väga edukas. Pane ainult paar miljonit juurde, ja me saame jälle paarsada katust korda.

Aitäh! Kahjuks seda arutelu meil ei olnud ja ma pean ütlema, et see on majanduskomisjon, kes selle raha kasutamist tegelikult koordineerib. Hea kolleeg Helmen Kütt käis siin välja ühe mõtte. Ma loodan küll, et kultuurikomisjon võiks ka olla siin [otsustaja], sest see on Kultuuriministeeriumi haldusalas olev valdkond. Kultuurikomisjon võiks üles näidata teatud aktiivsust, et me saaksime tõesti kvalitatiivselt ikkagi natukene rohkem tehtud, kui praegust nende ülinappide vahenditega tegelikult tehakse.

Ja see mõte, mille teie välja tõite, väärib igal juhul edendamist. Siit koorubki välja see, miks on mõistlik esimene lugemine lõpetada ja arutada eelnõu teisegi lugemise ajal, saades sisendit ka kultuurikomisjonist. Võib-olla tõesti teha see paremaks ja moodustada näiteks üks osa sellest suurest fondist, mis motiveeriks meie inimesi, omanikke pingutama. See oleks ka selliseks tänutäheks, teatud solidaarsuse avaldamiseks ühiskonna poolt, et ühiskond märkab seda, ühiskond väärtustab seda kõike, mida te teete, kui te oma hoonet korrastate. See oleks ülioluline – tõesti, ei pea abi alati olema väga palju. Katuste puhul on see toetamine elementaarne. Kui katusel hakkab midagi lagunema, siis tegelikult on hoone määratud hukkumisele. Kui seda õigel ajal ei märgata või kui omanikul ei ole võimalust midagi teha, siis elu on näidanud, et tulemused on väga kurvad.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea Heiki! Kas te selle eelnõu juures arutasite ka suuremat pilti, kuidas Eesti riigis peaks muinsuskaitse teemad olema jagatud? Kui ma minister olin, siis ma hakkasin vaikselt sinnapoole tüürima seda teemat, et Keskkonnaministeerium ei peaks minu arust tegelema riigi muinsuskaitseobjektidega ega ka RMK, kellel on hoopis teised ülesanded. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et RMK võib palju asju ära teha, võib ka Sotsiaalministeeriumi töö ära teha. Nad saavad sellega hakkama, kui vaja on. Selles ma üldse ei kahtlegi. Aga minu arust on see asi praegu täiesti nihu. Tegelikult tuleks ikkagi kõik riigi omanduses olevad muinsuskaitseobjektid anda selgelt Muinsuskaitseametile üle – nendega tegelemine ja loomulikult ka vahendid. Neil ei ole mitte midagi teha, kui ei ole vahendeid selleks, aga täna on see täiesti segamini ja tegelikult riigil puudub selge prioriteetide list, millises järjekorras riigi omandis olevad muinsuskaitseobjektid tegelikult vajaksid renoveerimist ja päästmist. Kas oli see arutelu, kuidas seda vähegi korrastada? 

Suur tänu! Ei olnud kahjuks otseselt seda arutelu. Samas ma ütleksin tõesti, et ma igal juhul olen nõus selle mõttega, et see vajab riigis korrastamist ja läbimõtlemist. Miks ei ole riik, kui me võtame ka RMK siia juurde, seda kohustust endale võtnud? See on ühest küljest pisut nagu peituse mängimine. Nad saavad väga hästi aru, et RMK-l on finantsvahendid, nendel on olemas süsteem, nad suudavad tegelikult panustada. Muidugi, kurblooline on see, et riik, mis on ju suurem kui RMK – RMK ei ole suurem kui riik, RMK on üks, ma julgeksin ütelda, küll oluline, aga ikkagi väike osa riigist –, [ei suuda seda teha]. Kui RMK suudab, siis miks riik ei võiks suuta ja miks riik ei ole seda süsteemselt läbi mõtelnud? Miks?! Eriti piinlik on küsida, miks ka riigi omandis olevad objektid lagunevad ja miks sinna ei suudeta [raha] panna. Riik peaks olema see, kes näitab oma käitumisega eeskuju ka eraomanikule. Nii vähemalt võiks olla.

Aga meil ei olnud seda arutelu. Ja ma arvan, et selle arutelu puudumise põhjus oligi just see, et eelnõu oli suunatud majanduskomisjoni ja seal nähti seda probleemi suhteliselt kitsalt. Selline kitsas nägemine ongi minu meelest, kui me vaatame suurt pilti, kogu muinsuskaitse valdkonda või sellega seonduvate tegevuste rahastamist, [tüüpiline]. Kohati nähaksegi väga kitsast pilti, ei olda valmis suurema pildi nimel kaasa mõtlema või pingutama. Nii et see osundus on tegelikult väga õige.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole.

Suur tänu!

Läheme kaasettekande juurde. Kutsun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mihhail Korbi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu oma koosolekul 18. aprillil. Koosolekul osales seitse inimest, komisjoni liikmed. Eelnõu tutvustas Heiki Hepner. Koosolekul osales ka Rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhtivspetsialist Annike Riibe. Ettekandja tutvustas põhjalikult eelnõu, täpselt nii, nagu ta tegi siin saalis. Annike Riibe esitas Rahandusministeeriumi seisukoha, mis seisnes selles, et Rahandusministeerium seaduseelnõu ei toeta. Põhjus on sellesse fondi laekuva raha vähenemine. Sellele järgnes üldine arutelu, et muinsuskaitseobjektid on vaja taastada. Ja lõpuks tehti otsused: otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail ehk täna ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 7 inimest ja 1 oli vastu. 

Küsimusi ei näe. Suur tänu! Sellisel juhul avan läbirääkimised. Kõnesoovi on avaldanud Marika Tuus-Laul. Palun! Kolm minutit lisaaega ka.

Austatud istungi juhataja! Head saadikud! Mulle eile meeldis väga, kuidas Aivar Kokk rääkis siin rahandusest ja maksudest ja laiemalt elektri hinnast. Aga tänast eelnõu me ei saa kohe kindlasti toetada.

Ja ma ei tea ausalt öeldes, kui mitmes kord see juba tegelikult on, kui Isamaa asub manipuleerima ja, ma ütleksin, sahkerdama omandireformi reservfondi rahaga. Seekord siis kõrtside, pritsi‑ ja tõllakuuride ja mõisate üleslöömiseks.

Ma tuletan siiski meelde, et omandireformi aluste seadus võeti vastu 1991. Ja see reservfond, omandireformi reservfond, loodi just selleks, et aidata neid õnnetuid inimesi, keda me nimetame sundüürnikeks ja kes reformiga oma kodust ilma jäid. Varem olid nad korteri või muu elamise valdajad, sest tollaste seaduste alusel oli neile välja kirjutatud order ehk antud elamispinna kasutamise õigus piiramata ajaks. Ja kui mäletate, siis tol korral oli täielik õnneloterii. Me kõik olime ühtmoodi vaesed – te sahmerdate saalis, ma ei saa nii rääkida! – ja rikkad. Me olime ühtemoodi kõik. Ja see oli tõesti õnn või õnnetus, kuidas siis see kõik välja kukkus: kes said oma elamispinna erastada ja kes tõsteti meie riigi seaduste alusel tänavale, kuna kusagilt ilmus omanik või kauge sugulane välja. Ja me mäletame, kuidas seda pärijate ringi laiendati ja laiendati mitmekümneid kordi.

On väidetud, et mis need Vene aja seadused siin enam loevad. No kui ei loe, siis tühistame ka tollased ülikoolidiplomid või abielu registreerimise tunnistused.

Selle rahaga, millele Isamaa tahab praegu taas käed külge panna, peaks tegelikult seda omandireformiga tehtud ebaõiglust heastama, mitte aga jagama seda tükkide kaupa oma sõpruskonnale.

Sellele järeldusele, et omandireform oli ülekohtune ja ülekohus tuleb inimestele heastada, jõudis väga hiljuti, kui te mäletate, üle kahe aasta töötanud teadlaste ja ekspertide uurimisrühm professor Erik Terki eestvedamisel. Ma tsiteerin: endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud üürnikke kui sotsiaalset gruppi ei koheldud omandireformi käigus võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega, kes said selle pinna erastada. Tekitati suuri probleeme ja need probleemid peab täna heastama. Nii öeldakse ekspertgrupi, töögrupi analüüsis.

Kui poleks olnud neid inimesi, kes nendes majades 50 aastat elasid ja neid ka hooldasid – ma väga hästi tean Nõmme elanikuna, mis kõik sai tehtud –, siis oleksid need aja jooksul muutunud täiesti väärtusetuks. Need oleksid nullväärtusega, neid poleks enam, midagi polekski saanud tagasi anda. Aga need õnnetud inimesed seisid täpselt samuti Lauluväljakul, nad kaevasid kaablikraave, nad olid Balti ketis – ikka selle nimel, et Eesti saaks vabaks. Aga riigi poliitilise otsuse tulemusena tehti need inimesed õigusriigis kodutuks. Neid perekondi on mitmedkümned tuhanded. Te kogu aeg askeldate, ma ei saa ettekandjaga rääkida.

Me peame praegu siin saalis hoopis arutama seda, kuidas neid tol ajal tehtud vigu heastada. Parem hilja kui mitte kunagi. Selle asemel tuleb Isamaa siin praegu susserdama ja riigieelarvest mööda minnes tegutsema. See ei kõlba mitte kuhugi. See reservfond ei anna lihtsalt mõnele mehele rahu ja tuuakse välja, et erastamisest laekub raha järjest vähem ja et on nüüd viimane aeg prioriteete muuta. Eelnõus öeldakse, et iga aasta miljon, rohkem polegi vaja. Kiidetakse takka, et see eelnõu ei koorma riigieelarvet. Aga siis tuleb välja riigieelarve [arutusega], kui need küsimused on.

Neli aastat tagasi oli siin eelnõu, kus taheti sama rahaga mitte ülekohut heastada, vaid heastamise asemel anda need summad Kohtla-Järve kortermajade lammutamiseks. Täpselt samuti taheti raha anda sõja käigus Venemaale jäänud Petseri kloostrile. Õnneks kukkus see eelnõu siin saalis läbi.

Ja kui te ütlete, et need muinsuskaitseobjektid lagunevad ja vajavad raha – nii see ka on, jah –, et neid hävingust päästa, siis omal ajal taheti ju kangesti need varad kätte saada. Mitte keegi ei sundinud vara vastu võtma ja teati väga hästi, millised omaniku kohustused kaasnevad haldamisega ja vara korrashoidmisega. See tegelikult oli saamahimu, keegi ei käskinud võtta. Ja kui vara vastu võtsite, pidite ju teadma, mis sellega kaasneb. Ja siin pole vaja praegu omandireformi reservist lihtsalt kerjata järjekordselt.

Ma arvan, et ka see eelnõu läheb väga häbiväärsena meie ajalukku. Las siis tulevased põlvkonnad vaatavad ja mõtlevad, et selle asemel, et sundüürnikelt andestust paluda ja nende kannatused hüvitada, tahate te selle raha eest hoopis tõllakuure läikima lüüa. Te näete praegu, kui raske on neil ukrainlastel, kes on sõja ajal kodust ilma jäänud. Aga sundüürnikke tõsteti välja rahuajal Eesti kui õigusriigi seadustega.

Igal juhul Keskerakond ei saa seda eelnõu toetada ja me lükkame samuti selle tagasi. Aitäh!

Jaak Juske, palun!

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu te teate, on muinsuskaitsega seotud teemad mulle väga südamelähedased. Viimase 30 aasta jooksul on tõepoolest väga paljud muinsuskaitsealused hooned omanikele või nende järeltulijatele tagastatud. Lisaks on tagastatud majad, mis tõepoolest asuvad muinsuskaitsealal, aga pole otseselt mälestisena kaitse all.

Me tegelikult peame tegema omanikele kummarduse, et selle 30 aastaga on seda tagastatud omandit hoitud ja ilusasti korrastatud. Kui meie muinsuskaitse all olevates vanalinnades ringi jalutada, siis tõepoolest on üldpilt juba päris ilus. Otse loomulikult on ka üksikuid kurbi näiteid, kus eri põhjustel on omanik oma kaitsealuse omandiga väga halvasti ümber käinud, aga need on tõepoolest üksikud halvad erandid ja üldpilt on päris hea.

Hetkel on muide käimas muinsuskaitsealade kaitsekordade koostamine, kus üksipulgi kõik muinsuskaitsealal asuvad hooned vaadatakse üle, pannakse vastavatesse väärtusgruppidesse ja selliste vähem väärtuslike hoonete puhul kõiki töid, näiteks interjööris tehtavaid töid, ei pea enam muinsuskaitsega kooskõlastama. Nii et siin juba omanikud saavad teatud leevendusi. See protsess praegu käib ja jätkub kindlasti ka lähiaastatel, nii et kõik need muinsuskaitsealad saavad uued kaitsekorrad.

Nüüd, tulles selle seaduseelnõu juurde, siis kahtlemata, nagu ma juba ka varem ütlesin, on see väga õige algatus väga õiges suunas. Me otse loomulikult võime vaielda ja peamegi vaidlema selle üle, kas see on kõige õigem koht, kuhu raha anda. Võib-olla on paremaid lahendusi. Kindlasti see 1 miljon eurot on tegelikult piisk meres. Meie pärandi korrastamine vajab, ma väidan, nähtavasti sadu miljoneid eurosid. Aga iga euro sellesse sektorisse on kuldaväärt ja ma tegelikult väga toetan seda mõtet. Ja kuigi me võime selle rahastamisallika üle vaielda, siis tõesti riik ja ka omavalitsused on ju päris palju raha erinevate toetusmeetmete kaudu juba omanikele andnud ja see on tõesti muinsuskaitsealust pärandit aidanud korda teha ja hoida. Aga see vajadus, nagu ma ütlesin, on kordades suurem. Minu arust tuleks tõesti mõelda, et võib-olla on mõistlik teha mingi suurem riiklik toetusfond ja sinna suunata lähiaastatel päris korralikud summad, et sellest kõigest oleks ka kasu, et me mitte ei tee muinsuskaitse all olevaid hooneid niimoodi jupiti korda, vaid saaks teha korralikud tervikremondid. See võiks olla üks ettepanek, mida võiks kas või järgmise aasta riigieelarve puhul arutada. Ma arvan, et see võiks ka siin saalis laiema toetuse leida.

Aga päris lõpetuseks on mul üks isiklik märkus. Ma väidan, et Eesti riigil on üks auvõlg. Me räägime, et muinsuskaitse all olevate hoonete seas on üks tõeline pärl, mis ootab lõplikku kordategemist. See on üks meie vanimaid kirikuid, Saaremaa Pöide kirik. Jah, sinna on raha antud,  aga seal on päris palju teha. On ikka natuke piinlik, et me 30 aastaga pole suutnud seda 800 aastat vana pühakoda lõplikult korda teha. Selle auvõla võiks kohe kindlasti lähiaastatel likvideerida.

Sellised mõtted ja seisukohad. Loodame, et muinsuskaitse valdkond saab tõesti raha juurde. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased, kes me siin varajastel tundidel nii leigelt neid asju võtame! Millist probleeme läks nüüd parandama ja lahendama Isamaa? Isamaa läks lahendama seda, et meil on ühed hooned, mis on mälestised ja mis saavad taotleda raha, teised seal kõrval ei ole sinna registrisse kantud ja seega nad ei saa. Jah, Isamaa on seda meelt, et iga omanik peab, kui  talle on [vara] tagastatud, [selle eest hoolitsema]. Aga me teame, et ta võib oma vara edasi müüa ja tuleb uus omanik. Esimene eeldus, mis on võib-olla heausksetel ja lihtsameelsetel, kes tahavad säilitada mingil määral meie kultuurilist mitmekesisust, on see, et [kui selle vara puhul] on nii [ranged] tingimused, siis riik tuleb appi. Täna vajavad need omanikud tegelikult kõige rohkem partnerit riigi näol, kes ei [saada] sulle lihtsalt kohale kontrolli, kes mõõdab, kui palju sul miskit valesti on, nii et sa ei kvalifitseeru. See inimene peaks sealt lahkuma [ütlemisega], et me parandasime need ja need tingimused ära ja nüüd see hoone peaks kvalifitseeruma selleks, et see saab taastatud.

See on eelnõu mõte. Osa jääb praegu välja, need lihtsalt ei saa. No, ütleme nii, ma toon lihtsama näite. Kui me räägime siin kodulindudest ja toetusest, siis kuskilt tuleb keegi ja ütleb, et kukk ei ole oluline, kana on. Sellest me saame aru, aga kuidas mingil määral need kukekasvatajad samamoodi oleksid nagu need kanakasvatajad piltlikult öeldes? 

See omandireformi jutt on päris huvitav. Mulle meeldis eelmises koosseisus majanduskomisjon, kus arutati kõike seda. Siis oli meil hea ja huvitav koalitsioon. Isamaa soov oli, et represseeritud ei peaks enda bussipileti kompensatsiooni kogu aeg igakuiselt näitama, selleks eraldatakse sellestsamast fondist raha. Selle kompromissi teine pool oli see, et me [arvasime] represseeritute hulka ka siit saadetud Tšernobõli katastroofi likvideerimisest osavõtjad, kes ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud ja kes ei saanud ka teistest riikidest mingit sellega seotud toetust. See tuli sellestsamast erastamisest laekuvast rahast. 

Sundüürnike probleemi lahendas Tallinna linn 5. augustiks 2009. aastal, aga kuidas see ülejäänud Eestis on? Mis hetkest hakkas see tagastamine? See on väga arusaamatu – see meie hajaasustus ja kuidas seda on tahetud teha. Erastamisest laekunud raha fondist tulnud raha läks meil ka hajaasustusega [piirkondades] kortermajade lammutamiseks. Ja muidugi hästi vahva [ettepanek] oli kohe sotsiaaldemokraatidel, et teeme nüüd üürimajad. Ehk siis olid mingid majad, kus inimesed ei jõudnud üüri maksta, inimesed olid sealt välja kolinud, majad lagunesid. Nüüd me leidsime, et sellest fondist on täiesti õige maksta kinni nende vanade majade külili lükkamine, ja siis me ehitame uued majad sinna. Küsimus lihtsalt: aga kui need inimesed, kes seal enne elasid, maksta ei jõudnud, kuidas nad nüüd jõuavad? Ja kus nad tahavad ikkagi [elada]?

Tulles tagasi selle eelnõu juurde: meil on seda vaja selleks, et midagi säilitada. Me teame, mis hindadega müüakse meil mõisaid. Kõik võib-olla ütlevadki, et see on hea, ma tahan selle hoone korda teha, aga kuidas, mil moel ma saan toetust. Aga ei kvalifitseeru. Muinsuskaitsekuu algas 18. aprillil ja kestab 18. maini. Päris kehv oli kuulata, et olid muinsuskaitsetalgud ja kõrvale tehti veel ühed sihukesed peaaegu talgud. Need olid siis hooned, mis ei läinud muinsuskaitse alla. No me mäletame, need Preatoni Tondi kasarmud. Tema poolt pidid lihtsalt olema ainult kindad ja natukene suppi, inimesed pidid tulema ja tegema selle objekti korda. Selliste rahadega manipuleerivatel inimestel on võimekust ise asi korda teha. Aga [on ka] need, kes on heauskselt midagi saanud ega leia mitte mingit lahendust, sest nad ei kvalifitseeru mitte ühelegi toetusele. Meie aga vaatame, see laguneb ja laguneb. Kui on katus läinud ja kui enam hoonet üldse ei ole, siis ei ole ka probleemi. Tegutseda on vaja! Tänan! Palun eelnõu toetada!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 538 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda hääletama ja enne hääletust tegema saalikutsungi.

Head kolleegid, ma panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 538 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamist toetab 36 saadikut, vastu on 17, erapooletuid ei ole. Tagasilükkamine leidis toetust ja eelnõu on menetlusest välja langenud. Sellega läks niimoodi. Ja nüüd on meil istung lõppenud.