Austatud Riigikogu! Palun korraks teie tähelepanu. Enne, kui alustan tänast istungit, lubage mul kogu Riigikogu nimel avaldada sügavat kaastunnet Riigikogu esimehele Jüri Ratasele, kelle isa, meie pikaaegne kolleeg siin Riigikogus, eile lahkus.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud kolleegid! Seda me kõik teame, et inflatsioon Eestis on suur, eelmisel aastal 12,2%. Viimasel kvartalil eelmisel aastal tõusis palk keskmiselt 7,3%, aga koduehitushinnad tõusid Eestis 10%. Viimase 12 aasta jooksul on Eestis kodu müügi hind tõusnud 156% ja üürihinnad 171%. Samas palk keskmiselt on kasvanud 92% ehk siis kodu on järjest enam paljudele inimestele kättesaamatumaks muutunud. Sellest tulenevalt, kuna probleem on suur ja Ukraina põgenikke tuleb ka kuskile majutada, tööjõu liikumine Eestis halveneb. See mõjutab eriti regionaalset majanduse arengut, aga see mõjutab Eesti inimeste ja perede toimetulekut. Sellest tulenevalt on sotsiaaldemokraatidel küsimused arupärimise näol peaminister Kaja Kallasele. 

Mida valitsus kavatseb teha, et kodu kättesaadavuse probleemi leevendada, et ei tekiks regionaalset probleemi inimestel kodu kättesaadavuse koha pealt, et üürihinnad või sissemakse kogumine, raha kogumine ei tuleks lastega perede arvelt, laste arvelt, nende huvihariduse arvelt? Ja kuidas seda probleemi üldse üldiselt lahendada? Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Austatud Riigikogu! Viibisin eile Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni istungil ja tundus, et olen sattunud ajas tagasi umbes 70 aastat tagasi, kui olid NKVD ülekuulamismeetodid. Sinna oli kutsutud Kert Kingo kuluhüvitiste kohta selgitusi andma, kellegi kaebuse põhjal. Kaebuse kui sellise sai Kingo suure nurumise peale kätte alles istungil. Nõuti, et ta annaks ütlusi, ilma et ta oleks enne saanud kaebusega tutvuda. Kuna ta esialgu ei soovinud seda teha, siis Riigikogusse kuuluv Valdo Randpere, endine kommunist, võttis kasutusele KGB meetodid ja ütles, et kui sa ei räägi, siis läheb asi hullemaks, me viime asja politseisse. Ähvardamine. Kena. Peale selle on Valdo Randpere ka kõige suurem valetaja Riigikogus, sellepärast et ta ütles Õhtulehele, et Kert Kingo keeldus ütluste andmisest. Kert Kingo rääkis 10–15 minutit. Aga see selleks.

Kuna kuluhüvitise teema tuli arutelu alla, siis esitan eelnõu selle kohta, et Riigikogu liikmete tööga seotud kulutuste hulka ei arvestataks enam sõidukite liisinguid. See tuleb maksta teil oma taskust, täpselt nii, nagu teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Peale selle, kuna kuluhüvitised on lahti läinud teema, siis EKRE võtab tähelepanu alla ka kõik teised kuluhüvitised. Ehk kas Valdo Randpere, kellel on kinnisvara Tais, käib seal kuluhüvitiste eest? Kas Yoko Alender käib põhimõtteliselt igal nädalal Rootsis kuluhüvitiste eest? Mispärast on Reformierakonnal telefoniarved, mis ulatuvad 1700 euroni? Me hakkame seda asja uurima. (Aplaus.)

Olen ühe eelnõu ja ühe arupärimise vastu võtnud ja nende edasise menetlemise otsustame vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Palun teeme kohaloleku kontrolli! 

Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget.

Alustame tänase päevakorra läbivaatamist. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mihhail Korbilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks.

Tutvustan teile enne, kui õiguskantsler pulti tuleb, ka selle punkti menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne kuni 15 minutit. Seejärel on Riigikogu liikmetel võimalik esitada õiguskantslerile üks suuline küsimus. Ja siis on Riigikogu liikmel Mihhail Korbil võimalik rääkida kuni viis minutit, misjärel avatakse läbirääkimised, kus soovi korral saavad sõna kõik Riigikogu liikmed, ja pärast läbirääkimiste lõppu tuleb meil see punkt ka läbi hääletada. Seega, õiguskantsler, Riigikogu kõnetool on teie päralt. Palun!

Aga ma korraks pean vabandama. Meil on üks protseduuriline mure tekkinud Tarmo Kruusimäel. Härra Kruusimäe.

Jaa, tänan tõlgendamast minu protseduurilist küsimust sellise epiteediga nagu "mure". Ma ei ole muretaigen, ma lihtsalt küsin. Te ütlesite, et Mihhail Korbil on võimalik rääkida viis minutit. Aga kas tal on võimalik võtta ka kolm lisaminutit, nii nagu pärast kõnepidajatel?

Ei ole. Seda reguleerib kodu‑ ja töökorra seaduse § 151 lõige 4. Nii, palun, õiguskantsler!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kooskõlas põhiseaduse §-ga 76 ja § 139 lõikega 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikega 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 382⁶ teen Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mihhail Korbilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ning tema suhtes süüdistusakti koostamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.

Riigi peaprokurör esitas sellekohase taotluse õiguskantslerile 17. märtsil käesoleval aastal. Peaprokuröri taotlusest nähtub, et Riigikogu liikmele Mihhail Korbile on esitatud kahtlustus karistusseadustiku § 298¹ lõikes 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. See on mõjuvõimuga kauplemine.

Asja sisu, nii nagu seadus nõuab, et selle teile väga lühidalt ette kannaksin, on järgmine. Üksikasjaliku sisukirjelduse leiate soovi korral peaprokuröri taotlusest, mis on ettepanekule lisatud. Lühidalt väidab peaprokurör, et Mihhail Korb lubas Hillar Tederile 9. veebruaril 2020 kasutada oma mõjuvõimu Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti üle selleks, et kolmas isik, Porto Franco osaühing saaks ametiisikult Mihhail Kõlvartilt avaliku huvi seisukohalt põhjendamatu eelise. See puudutas servituudi hinda ja küsimust sellest, kas Porto Franco peaks väljasõidud rajama enda maale või peaks saama rajada need linna maale ja madalama hinna eest, kui algselt välja pakuti.

Vastavalt seadustele õiguskantsler ei tohi Riigikogule ettepanekut tehes väljuda kahtlustuse sisust. Õiguskantsler peab tutvuma toimikutega, aga selle juures ei tohi hinnata kogutud tõendeid ega võtta seisukohta, kas inimene on süüdi või ei ole süüdi. Need otsused teeb ainult kohus. Õiguskantsler vaatab menetlust tervikuna, eesmärgiga selgitada välja, kas tegemist võib olla n-ö fabritseeritud menetlusega, näiteks poliitilistel eesmärkidel kallutatud menetlusega.

Olles kriminaaltoimiku materjalidega ja ka jälituslubadega tutvunud, kinnitan teile: märki sellest, et tegemist oleks ilmselgelt põhjendamatu menetlusega või poliitiliselt kallutatud menetlusega, meie ei leidnud. Aga veel kord: see ei tähenda, et inimene on tingimata süüdi.

Nõusoleku andmisel Riigikogu liikme Mihhail Korbi suhtes eelkirjeldatud asjaoludel süüdistuse esitamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks ei otsusta ka Riigikogu süüküsimust. Juhin tähelepanu, et vastavalt põhiseaduse § 22 lõikele 1 ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Aitäh!

Hea õiguskantsler, Riigikogu liikmetel küsimusi teile ei paista. Tänan teid selle tutvustuse eest. Nüüd on Riigikogu liikmel Mihhail Korbil võimalik tulla meie ette. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud õiguskantsler! Kahtlemata on Eesti õigusriik ning õigusriigi tunnusteks on protseduurid ja reeglid, mis on selgelt seadustega paika pandud.

Loomulikult on õigusriigis igaühel võimalus ennast ja enda seisukohti seaduste raames kaitsta. Loomulikult soovin ka mina seda võimalust kasutada. Aga seda ei saa ma teha mitte siin saalis, mitte pressikonverentside või pressiteadete abil, vaid saan teha ainult kohtusaalis – saalis, kus võin mulle esitatud süüdistustele ja prokuratuuri argumentidele vastu panna ka oma argumendid ja selgitused.

Ma olen kindel, et ka avalikkus tahab teada, mis ikkagi juhtus kaks aastat tagasi. Kas prokuratuuri süüdistused ja etteheited peavad paika või mitte? Tänaseks on kahtlustuse üleandmisest möödas 15 kuud. Selle aja jooksul oleks päris palju jõudnud ära teha, kindlasti vähemalt ühe kohtuastme ära vaielda. Aga aeg jookseb ja me oleme täna alles saadikupuutumatuse äravõtmise juures. Saadikupuutumatuse äravõtmisel on aga oma roll õiguslikus protsessis. Nii nagu ma mainisin, olen huvitatud, et mulle esitatud süüdistused leiaksid maksimaalselt kiire tee kohtu aruteluni ja tõe väljaselgitamiseni.

Sel esmaspäeval pöördusin ettepanekuga oma fraktsiooni poole toetada õiguskantsleri ettepanekut. Täna ma pöördun kogu saali poole samuti toetada minult saadikupuutumatuse äravõtmist ja hääletan selle ettepaneku poolt ka ise täna siin saalis. Seda kõike selleks, et maksimaalselt kiiresti tõeni jõuda. Tänan!

Nii, avan läbirääkimised. Härra Reinsalul on protseduuriline, mitte läbirääkimiste soov.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Meie ette on korrektselt toodud õiguskantsler Ülle Madise ettepanek saadikupuutumatuse äravõtmise kohta, mis on märgitud asutusesiseseks kasutamiseks kuni õiguskantsleri ettekandeni Riigikogus. Arusaadav. Siin on osutatud, et lisa on riigi peaprokuröri taotlus üheksal lehel, mis on ju tegelikult selle ettepaneku tuum. Kuna seda siin taga materjalide hulgas ei ole, siis kus me sellega tutvuda saame, selle üheksaleheküljelise peaprokuröri taotlusega?

See lisa on teile kättesaadav Riigikogu elektroonilises [eelnõude] menetlemise süsteemis, lühiversioonina EMS. Seal on see kättesaadav Riigikogu liikmetele.

Nii, rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole. Meil on vaja see punkt läbi hääletada. Enne hääletuse juurde minemist ma pean tegema ühe protseduurilise täpsustuse, mis puudutab Mihhail Korbi ennast. Nimelt, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 151 lõige 4 ütleb meile, et kui ettepanek puudutab Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamist, siis sellele Riigikogu liikmele küsimusi ei esitata – selle me juba läbisime –, ja selle lause teine pool ütleb, et Riigikogu liige ise ka ei hääleta. Mihhail Korb, see, et te siin välja ütlesite selle, et te olete selle poolt, sellega kahjuks teie puhul peab praegu see protseduur piirduma. Te ei saa kahjuks ise hääletada selle otsuse vastuvõtmise juures.

Seega, head kolleegid, panen hääletusele õiguskantsleri ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mihhail Korbilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 82, vastu 0, erapooletuid 1, leidis õiguskantsleri ettepanek toetust.

Liigume edasi meie teise päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele randlaste toetamiseks" eelnõu numbriga 539 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea meel on tutvustada teile ettepanekut, millega Vabariigi Valitsus peaks sätestama ära randluse, konkreetse mõiste randlase kontekstis, jõudma selleni, et töötada välja ka randluse toetusprogramm, millega näha ette vahendid juba 2023. aasta riigieelarve eelnõus ja mille kasutamiseks moodustatakse juhtrühm rannakogukondade esindajaid kaasates.

Tegelikult see algatus, kui te lubate öelda, on pikk. No ta ei ole just sama pikk kui Eesti merepiir, 3800 kilomeetrit, aga see lugu ulatub 20 aasta taha. Me oleme selle otsuse eelnõu kokkukirjutamisel kaasanud ka osapooli. Just nimelt Merendusnõukoda ja Rannarahva Koda on andnud sisendit, et selle probleemiga tegeleda ja see probleem selgelt sõnastada. Oleme vaadanud alusdokumentidena ka "Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021–2035". See toob välja merenduse valdkonna sellise eesmärgi, et rannaäärse elu ja külastuskeskkond oleks atraktiivne, see peaks soodustama mereturismi ja kohalikku ettevõtlust.

Kahtlemata on selle eelnõu lugu saanud esimese stardipaugu juba aastaid tagasi, kui püsiasustusega väikesaarte kontekstis on astutud selge ja julge samm. Ehk on murtud läbi sellise võrdse kohtlemise raamidest, kui nii lubate öelda. Nimelt on otsustatud siinsamas saalis, et püsiasustusega väikesaarte elanikel on õigus käia merel nakkevõrguga kala püüdmas, kui see soov elanikul on.

Nüüd on ilmnenud tegelikult sellisel võistleval momendil mandriosas ja siseveekogudel ehk randades ja siseveekogudel problemaatika, et kõik need elanikud, kes asuvad vahetu veekogu läheduses või rannakülades, on pandud võistlema kogu laia avalikkusega nende nakkevõrgulubade taotlemisel ja saamisel. Aja jooksul on saanud selgeks, et paraku meie suurepärane e-riigi arendus võimaldab küll digitaalselt taotleda, aga teps mitte igal pool ei ole olemas seda head internetiühendust, et olla võrdne taotleja nendega, kellel see ühendus on väga hea. Ka õiguskantsler on korduvalt rõhutanud seda, et me ei saa ehitada ainult digiriiki, vaid me peaksime ehitama ka riiki paberil, et inimene, kellel neid digioskusi ei ole või kes ei soovi olla selles digiriigis osaline, peaks suutma ka võrdselt konkureerida. See kõik on viinud selleni, et tihtilugu on need püügiload väljastatud, aga inimesel, kellel on talukoht, elamine selles rannakülas vahetult piirneva veekoguga, ei ole võimalust püügiõigust saada.

Kahtlemata, kõige selle alus saab olla meie ühine diskussioon, debatt selle üle. Meil tuleb sõnastada ja sätestada randlane kui juriidiline termin, kui õigus harrastuskalapüügiloa taotlemiseks. Me oleme eelnõusse kirjutanud, et randlane on rannakülas, rannatalus elav ning lautrikohta ja paati või nende kasutusõigust omav isik, kes on oma elukoha selles rannakülas registreerinud ning kellele on vastava staatuse määranud asukohajärgne kohalik omavalitsus.

Olen suhelnud ka väikesaarte kogukondadega. Tegelikult on toodud välja problemaatika, et võib-olla siiski kohaliku omavalitsuse roll otseselt selle püügiloa väljastamisel peaks ajas ja ruumis vähenema. Kas see on kõige parem lahendus? Problemaatika, ma saan aru, seisneb seal nagu ikka, kui me räägime digiriigist, andmebaaside omavahelises suhtlemises ja ühildamises. On probleem, et ID-kaardiga sisse logides ei saa süsteem automaatselt aru, et tegemist on randlase või püsiasustusega väikesaare elanikuga, ja ta ei saa ilma suurema bürokraatiata edasi liikuda. Aga kindlasti ei ole võimalik kohalikku omavalitsust sellest protsessist ega ka esitajate tahet lahutada. Kohalik omavalitsus teab kohalikke olusid kõige paremini. Just sellest tulenevalt me näeme ka kohalikul omavalitsusel rolli, nii nagu see on juba varem olnud.

Selles diskussioonis on kindlasti rõhutatud tähelepanu all ka kultuuriline aspekt. Olgu öeldud, et eelnõu esitajad ei näe, et harrastuspüügiõigusest peaks saama justkui otseselt kalapüügi tuluelement. Me teame, et meil on kutselised kalurid ja harrastuskalurid. Ilmselgelt me näeme, et harrastuskalapüügiõigus on sätestatud nii ja peakski jääma ka tulevikus sätestatud nii, kui need muutused ellu kutsutakse, et harrastuspüügi kala ei tohi müüa ehk sellega ei tohi teenida tulu. Küll aga võib kala väärindada ja lausa peabki väärindama, olgu see siis toidukultuuri edendamiseks või sealtkaudu tulu saamiseks. Kindlasti siin me mingit poliitilist kalambuuri muutust ei soovi.

Aga rannaelupoliitika puudumine on kindlasti üks olulisi osiseid, miks me selle eelnõuga täna siin saalis oleme. Tõepoolest on ellu kutsutud erinevaid meetmeid, kui me eelkõige räägime näiteks LEADER-i rahastust, mis peaks aitama rannakülades elu muuta ikka paremuse suunas ja andma ka lisatoetusi majandustegevuse hoogustamiseks. Aga just nimelt riigi siserahastu tekkimine oleks meie arvates vägagi olulisel kohal.

Niisiis, see on lühike kokkuvõte: sätestada mõiste, anda kohalikule omavalitsusele õigus ja kutsuda ellu ka vastav toetusmeede ehk randluse toetusprogramm. Olen lahkelt valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Nendega alustab Heiki Hepner. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eile me siin kuulasime maaeluministri ülevaadet eelmise aasta tegevuste kohta ja ta rõhutas korduvalt, et maaelu tuleb igati edendada ja selleks tuleks kasutada ka mitmeid erinevaid meetodeid. Teisalt, kui temalt küsiti randlase või rannaelaniku toetuse kohta, siis ta ei tahtnud seisukohta võtta, ütles, et see pole justkui tema haldusala, ja üritas sellest teemast kõrvale hiilida. Sa ise mainisid, et võiks seda toetada. Kelle haldusalas see võiks olla siis, et oleks ka siin poliitiline selgus? Kas selle eest peaks seisma maaeluminister, maaelu edendamise eest, või on see keskkonnaministri haldusala? Kes lõpuks peaks maaelu edendamise eest seisma?

Aitäh! Väga õige osundus küsimuse näol. Tõepoolest, me elame riigis, kus maaeluministri haldusalas on kutselise kalapüügi temaatika ja harrastuskalapüük on seotud Keskkonnaministeeriumi haldusalaga. Nüüd lisaks, seal vahel on üldine kalavarude temaatika, millest meil räägitakse alati püüniste kontekstis. Minule jääb see arusaamatuks. Meil on kalavarusid vähe ja püüniseid on jätkuvalt turul palju ning kahjuks me ei ole ka jõudnud sinnamaani, et sõnastada see õigus. Äkki riigil oleks mõistlik teatud arv püüniseid võõrandada. Kui need on turule antud, siis kalavarude kaitseks tuleb seda vaadata teravdatult ja tuleb ilmselt püüda vähem. Püügi vähendamise üks olulisi tingimusi on see, et püügiõigusi püügivahendite kontekstis ei ole nii palju saada.

Kes konkreetselt peaks vastutama selle valdkonna eest? Ma arvan, et tegelikult see on veelgi laiem küsimus. Siin võib ka riigihalduse ministril olla oma teema n-ö sahtlis. Kogu väikesaarte temaatika ja sellega seonduv on meil ju lausa vastava ministri portfellis, tema peab tegelema väikesaarte elu-oluga. See näitab, et regionaalpoliitilisi teemasid ei ole võimalik panna ühte sahtlisse, need ongi läbivad teemad. Selleks on vaja eelkõige siin saalis tahet, et need teemad sõnastada, leida õigusaktides vastavad seadusepügalad ning anda vastutus- ja volitusnorm, kes ja kus meile aru annab.

Ma arvan, et maaeluminister on vägagi kursis selle teemaga või vähemalt, kui minister ei tea, siis tema ametnikud majas teavad, mis selles sektoris toimub. Tihti on need vastused ju ametkondades, nii nagu ka selle eelnõu menetlemisel. Iseenesest see idee on hea, aga me seda praegu ei toeta, sellepärast et see tuleb kalanduse strateegias läbi arutada.

Nii et me jõuame tihti nende algatustega parlamendisaalis sinna, et kuskil on mingi suuremahuline strateegia ja strateegide kogum. No ma arvaks, et tegelikult istuvad need strateegid siin saalis. Nad on saanud rahvalt mandaadi seada Eesti elu ja olu ning vastavalt vajadusele püüda läbi hääletada, kas sellest saab ministeeriumidele strateegiline lähenemisepunkt, mida ellu viia, või mitte. Siit algab, ja isegi mitte ainult siit, vaid ikka sealt rannakülast, kus inimesed näevad reaalset probleemi ja pakuvad välja ka lahendusi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! See randluse määratluse küsimus seaduse tasemel ei ole ju pelgalt kalapüügiküsimus, et kuidas tagada väikesaartel või saartel ja ranna ääres elavatele elanikele ja talunikele mõistlik juurdepääs kalapüügile. See on ka regionaalpoliitiline küsimus, see on julgeolekupoliitiline küsimus ja see on kultuuri küsimus. Sellega on aastaid tagasi tegeletud, aga see teema on jäänud soiku. Nüüd me oleme jõudnud konkreetse ettepaneku ja määratluseni, mis minu arvates on ääretult vajalik ja ka mõistlik. Aga nagu ma aru saan, komisjonis valitsuskoalitsiooni saadikutel erilist indu selle toetamisel ei olnud. Kas oli komisjonis arutelul, milline on alternatiivne lahendus? Või praegune olukord rahuldabki neid saadikuid ja nad leiavad, et kõik ongi väga hästi?

Jaa, no eks hea küsija teab väga hästi, et komisjon on koht, kus arutatakse, ja saalis otsustatakse. Tõsi, seekord komisjonis püüti ka otsustada, kuigi meie töö- ja kodukorrast lähtuvalt seda küsimust justkui komisjonis otsustama ei peakski. Aga selgelt võis sealt välja lugeda, et on nii toetajaid kui ka vastaseid. Ja mulle tundub, et need piirid ei jookse siin koalitsioonipõhiselt. Kindlasti on saadikuid, kes mõtlevad, et tõesti selle teemaga tuleks edasi liikuda, aga on ka neid, kes mõtlevad, et sellega me loome justkui mingi ebavõrdse kohtlemise. Kuidas siis ikkagi see inimene, kes on siin Tallinnas, näiteks, kes ei ela rannakülas, siis harrastuskalapüüki teostada saab? No siit me jõuamegi kultuurini välja. On ju meie hulgas ka neid saadikuid, kes ütlevad, et aga nakkevõrk polegi mingi harrastuspüügivahend. Võib olla nõus, võib mitte olla nõus. Eks selleski on oma iva.

Nii me jõuame välja selle kultuurini, et millega siis ikkagi lõpuks peaks püüdma harrastuskalur. Siis jõuame sinnamaani, et kui me ütleme, et vaat anname eelise rannakülas elavale isikule. See võikski olla sihuke eetiline ja kultuuriline lähenemine, sellepärast, et ta elab rannakülas, ta hoiab rannaküla kultuuri, tegelikult ta peab vastu andma avalikku ruumi võimaluse sealsamas kallasrajal liikuda, ta peab tegelikult enda paadikuuri ehitades kandma selle sisse üldplaneeringusse, ta peab kõigiga läbi rääkima, kas see risustab kellegi vaadet või piirab kellegi liikumisvõimalusi.

Nii et tegelikult on hästi palju pandud kohustusi nendele isikutele, kellel on rannaga piirnevate aladega kokkupuude, aga teistpidi õigusi nagu ei ole neil mitte ühtegi. Isegi siis, kui tulevad sõbrad külla ja ütleks, et kuulge, läheks nüüd paneks enne jaanipäeva nakkevõrgu sisse, äkki homme saab kalasuppi, ei ole selleks praktilist võimalust. Sest kui näiteks, vist oli see kuupäev 1. detsember, kui kukub kell kas hommikul varakult kell 9 või 10 või isegi mõnel ajal oli see kell 12 öösel, ja kui sa ei ole seal piisavalt täpselt nobedate näppude voorus vääriline vastane, siis põhimõtteliselt sa seda õigust ei saa.

Ma arvan, et see on teatud mõttes ka väärikuse küsimus. Kui sul on kohustused riigi ja muu avalikkuse ees, siis sul peaks olema ka võimalus näiteks kaks nädalat, või olgu kas või nädal, nakkevõrguluba taotleda. Probleemina kerkis seal uuesti see, et aga siis võetakse ju kelleltki õigus ära, ega me ei saa ju nakkevõrgulube juurde anda. Tõsi, kalavaru on ohus ja juurdeandmine on omaette probleem, aga siis justkui võetakse kelleltki ära – see inimene, kes võib-olla ei oma randlase õigust, seda ei saa ja ta jääb ilma. Aga noh, maailm ongi selles mõttes ebaõiglane, et ilmselt kunagi ei pääse kõik haljale oksale. Tuleb pingutada, tuleb leida endale võib-olla sõbrast randlane või, veelgi parem, hakata ise randlaseks. Väikesaarte kontekstis me seda probleemi ei ole näinud, ma ei tea, miks me siis siin näeme. 

Aga kahtlemata see on kultuuriline küsimus, täpselt samamoodi on see teatud mõttes eetiline küsimus ja ma arvan, et väga suuresti ka kogukondlik küsimus.

Urmas Reinsalu, palun!

Me oleme Euroopa vanim paikne mererahvas, kes on oma kultuuri säilitanud, ja see on lähtekoht praegu randluse toetamiseks. Küsimus ei ole mitte eelise andmises harrastuskalapüügi lubadele, vaid tagatise andmises, et neile inimestele, põliskogukondadele oleks see õigus tagatud, nii nagu seda on tehtud püsiasustusega väikesaarte elanikele. Transpordi ja liikuvuse arengukava räägib kõlavate sõnadega rannaäärse elukeskkonna atraktiivsusest. Kuid me teame, et suundumus praegu püsiasustuse suunas on tagurpidiselt liikunud, kui me võrdleme inimpõlve jooksul inimeste ümberpaiknemist. Millised on valitsuse seisukohad – me teame, et [arutelule] olid kutsutud ka valitsusasutuste esindajad –, kuidas neid kõlavaid sõnu transpordi ja liikuvuse arengukavast praktikas ellu viia alternatiivina Isamaa ettepanekule?

Aitäh, hea küsija! Väga õige osundus, tõepoolest. Tegelikult ka komisjonis me jõudsime sinnamaani, et küsimus ei ole eelise andmises, vaid selle õiguse tagasiandmises. See on nii olnud ajalooliselt, tänaseks on see muutunud ja küsimus on selles, miks see üldse on muutunud.

Mis lahendusi pakuti? Lahendusena nähti juba mainitud Leader‑meedet. Seal on olemas raha, Euroopa raha, Eesti riigi raha. On loodud Leader‑tegevusgrupid ja tegevusgruppides pannakse paika oma strateegia, otsustatakse, millele raha pannakse ja millele mitte. Sinna on kaasatud nii ettevõtja, mittetulundussektor kui ka kohalik omavalitsus ja nemad peavad otsustama, kuidas neid asju ellu viia.

Kahtlemata Leader‑tegevus on üks selliseid vanemaid ja ilmselt ka kogukondlikumaid, mõistlikumaid toetusmehhanisme Euroopa Liidus, mis on ellu kutsutud. Aga veel kord: minu kommentaar esindajana oli seal see, et meie kui eelnõu algatajate arvates on sellest üksi vähe, sest me elame ajas ja ruumis, kus hajaasustuses elanikkond väheneb. Tegelikult me teame ka seda, et kogu kalurkond vananeb nii, nagu ka elanikkond, ja on vaja täiendavaid meetmeid ellu kutsuda, et säilitada seda rannakultuuri, mis on kahtlemata Eesti maastikul pärandkultuurina üliolulisel kohal.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Loomulikult ütlen, et selle eelnõu formaalne pool on ääretult õigesti valitud. Tõepoolest, pöördumine Vabariigi Valitsuse poole sellise ettepanekuga on õige. Ka sisu poolest on asi täiesti mõistlik, arusaadav ja minu personaalse arvamuse kohaselt igati toetust vääriv.

Aga küsin nüüd sinu kui praktiku käest seda. Tundes ja teades valitsuse käekirja ja suhteliselt vähest aktiivsust tegeleda probleemide lahendamisega, kuidas sa näed – oletame, et suur saal toetab seda eelnõu –, millal võiks eeldada, et valitsus vastava eelnõu jõuaks välja töötada ja ka esitada, millise koosseisu ajaks? Kas meie koosseis oleks see, kuhu see eelnõu võiks jõuda? Mis sa arvad?

Aitäh, hea küsija! No selleks, et sellele küsimusele vastata, peaks olema selgeltnägija. Aga mina kahjuks ei ole. No ma toon kas või näite looduskaitseseaduse kontekstis. Me ju arutame ja ka enne seda eelnõu arutasime konkreetset temaatikat, mis on seotud rannaalale ehitamisega ehk ehituskeeluvööndi ja üleujutusala piiriga. Tänuväärselt jõudis see diskussioon uuesti arutelule. Kuigi see teema siin parlamendisaalis käis ja heakskiitu ei leidnud, et sellega parlamendisaalis tegeleda intensiivselt seaduse sõnastamise kontekstis, siis me arutasime seda selles kategoorias, et õiguskantsler on ikkagi väga selgelt öelnud, et seadusandja mõte ilmselt sellise üleujutusala kontekstis ja veekaitse piiri näol vajab väga selgelt täpsustamist. See, kuidas ministeerium seda tõlgendab, ilmselt ei ole olnud seadusandja tahe. Ja teatud mõttes tõesti pankrannikul öelda, et üleujutusala piir on see, mis on, olukorras, kus on madal liivaseljandik, ei ole võimalik ega ole ka mõistlik seda samaväärselt seadusesätte kontekstis käsitleda.

Aga asja sisu seisneb selles – me jõudsime ka sinnamaani –, et [küsimus on selles,] millal me siis saame seda õiguslikus võtmes uuesti sõnastada. Ja vastust tegelikult ei ole. Öeldakse, et kunagi tulevikus. See on see sõnum, et kunagi tulevikus. Väga paljud asjad on kunagi tulevikus. Tegelikult töö tegemisel ootaks natuke rohkem konkreetsust, sest need on akuutsed probleemid, need ei ole sellised kõrvaltegevused, et tegeleme siis, kui aega saame, vaid õigusloomes see puudutab omandit ja kõik asjad, mis puudutavad omandit, on põhiseadusega kaitstud. Minu meelest meie privilegeeritud kohustus on sellega akuutselt ja otsekohe tegeleda, kui on probleem.

Nii et ma ei oska öelda. Meile anti selles raamistikus veel kord mõista, et randlase temaatika on tähtis ja oluline, aga seda eelnõu ei saa toetada, vaid seda peaks arutama kalandusvaldkonna strateegilises võtmes, mida iganes see tähendab.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mul on paar küsimust. Esiteks, jutt nobedate näppude voorust oli mitu aastat tagasi, see ei kehti enam ammu. Keskkonnaministeeriumil on oma koduleht, kuhu lähed sisse ja teed [toimingud] kahe minutiga ära. Nüüd tehti küll mingisugune uus koduleht, mis on veidi keerulisem. Aga põhimõtteliselt kas või praegu aprillikuus on näiteks Harjumaal antud välja lubasid üle 800 ja nendest on ära kasutatud ainult alla 100. Nii et kui sõber tuleb, saab ka homme temaga kalale, kuigi see võiks muidugi veelgi lihtsam olla.

Aga ma tahtsin küsida seda, miks need randlased oleksid ainult ajaloolistest küladest. Meil on ju nüüd ka uusi külasid. Ja teiseks: miks neid kalapüügi lubasid peaks omavalitsuste kaudu jagama? Sest nagu ma ütlesin, tegelikult, kui me ei räägi kutselisest kalurist, siis harrastuslubasid on üsna lihtne saada. Miks see peaks veel minema läbi omavalitsuse?

Aitäh, hea Henn! Kõigepealt nobedatest näppudest. Tõepoolest, nobedate näppude vooru küsimus ei ole akuutne siis, kui lube on rohkem, kui on taotlejaid. Aga meil on ka kohti, kus tõepoolest on lube vähem turul, kui on taotlejaid, ja just seal nimelt see nobedate näppude voor algabki – kes ees, see mees. Nii on kokku lepitud. Selle osunduse pealt me ka tegelikult läheneme.

Kui me vaatame meie kalavarude olukorda, siis me vaatame ka ennetavalt sellele probleemile otsa, sest varem või hiljem ilmselt me võime olla olukorras – nagu te isegi siin saalis näete, samm‑sammult me liigume selles suunas, kas või kutselise kalanduse valdkonnas –, kus me toome karistusseadustikku sisse selliseid sätteid, et kui näiteks kutseline kalur rikub kalapüügireegleid, siis on regulatsiooni järgi õigus temalt püügiõigus ära võtta ehk ka püünised, püügivahendid sundvõõrandada. Siiamaani on kogu aeg olnud riigis diskussioon selle üle, kas püügiõigus, püügivahend on kinnisasi või ei ole, kas ta on sellega võrreldav või mitte. Nüüd me oleme astunud sammu selle poole, et öeldakse: see on võõrandatav objekt. Nii et õigusloomes see astub oma rada. Sellel on ainult üks selge põhjendus, ma arvan, et me kõik seda teame: kalavarusid on vähe ja kalavarude uuendamiseks on vaja püügikoormust vähendada.

Nüüd teine pool, mis on kohaliku omavalitsuse roll ja miks me selles eelnõus oleme nii ette näinud. Jah, me oleme nii ette näinud, aga kindlasti ega see ettenägemine on tulnud, nagu juba räägitud, Merendusnõukoja, Rannarahva Koja ettepanekutest. Meie soov on tegelikult pidada sellel teemal siin debatti, seda absoluutset tõemonopoli ilmselt ei ole meie käes, algatajate mõttes. Tulekski arutada, jõuda konkreetse seisukohani. Aga veel kord: kui me seaduses sõnastame ära randlase, siis me oleme kindlalt veendunud, et subsidiaarsusprintsiip on ikkagi üliolulisel kohal, selles mõttes, et kohalik omavalitsus peab saama seda seadusesätet sisustada. See on kohalikule omavalitsusele antud õigus ja regulatsiooni kohaselt me ka nii näeksime.

Nüüd, kuidas see hakkab olema taotlemise kontekstis? Kas luuakse automaatselt suhtlev moodul elanike registri ja sellesama harrastuspüügi andmebaasiga, nii et kui inimene sinna sisse logib, siis süsteem ütleb talle juba otse, et kuule, hea sõber, sina veel ei saa taotleda, oota, tule nädala pärast uuesti näiteks, eks, praegu sina ei saa, eelisvoor on nendele, kes on randlasena määratletud. Aga tuleb ilmselt paralleelselt mõelda selle peale, et on neid isikuid, kes ei taha digiriigist osa saada, ja siis on see küsimus, kuidas kohalik omavalitsus saab seda mittedigitaalselt lahendada ja teha seda võimalikult lähedal rannaküla elanikule.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kuidas sellega ikkagi on? Noh, väledatele näppude voor, aga praegu mul pinginaaber siin vaatas, et nakkevõrgu lubasid on nagu raba saada, Harjumaal näiteks.

Aitäh! Veel kord tulen selle vastuse juurde tagasi. Me ei räägi mitte ainult konkreetselt merest, vaid me räägime ka siseveekogudest, jõgedest ja järvedest. Veel kord kordan seda, et see ongi erinev piirkonniti. Kogu püügiõiguse väljastamine, noh, toon näiteks järve, kui palju sinna püügilube üldse väljastatakse, tuleneb ju seireandmetest ja histoloogide tööst. Sõltub millises seisundis kalavaru on ja vastavalt sellele püügiõigusi välja antakse. Mõned aastad tagasi – ma arvan, et see oli eelmise Riigikogu koosseisu ajal – sai ju ellu kutsutud ka see muudatus, et miinimumaeg ei oleks nakkevõrgu taotlemisel üks kuu. See aeg oli ühe kuu pikkune, sa ei saanudki lühemaks ajaks nakkevõrku üldse taotleda. Sellega tegelikult anti ka laiemale avalikkusele õigus, näiteks, kui me võtame siseveekogu, kus on väljastatud näiteks neli nakkevõrguluba kuus, ühes kuus, see võib olla ka varieeruv kuude lõikes, nii et mõnel kuul kolm, teisel neli, siis on veel tegelikult seal sees ju piiranguajad, on kudeajad, kus ei tohi kala püüda. Ja me jõuame tegelikult selle aruteluga sinnamaani, et vähendati aega minimaalselt. Sa võid ka vist võtta nädalaks – või oli see kaheks nädalaks, ma isegi peast ei oska öelda praegu. Sellega anti võimalus suuremale hulgale inimestele seda õigust kasutada. See oli ka põhjendus, sest vajadus ja soov oli kordades suurem kui võimalus, sellepärast seda ka tehti. 

Aivar Viidik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Andres! Mul on selline küsimus. Te olete viimasel ajal väga initsiatiivikad tegema huvitavaid ettepanekuid, mis puudutavad rannaelanikke, ja üks neist on praegu kõne all olev. Aga eelmisel nädalal toimus Eesti Saarte [Kogu] üldkogu. Ma praegu ennist täpsustasin üle saarte kogu juhatuse liikmetega, kes ütlesid, et nad ei ole sellisest asjast üldse mitte kuulnudki. Lisaks, seda teie praegust ettepanekut ei ole arutatud Eesti Saarte Kogu raamistuses. Riigikogus on samuti saarte toetusgrupp, aga minu teada ei ole ka seal seda küsimust arutatud, enne kui te oma ettepanekuid teete.

Aitäh! No tagantpoolt ettepoole. Tõepoolest, toetusrühm on olemas, selle toetusrühma nimi on vist ... Ole hea, täpsusta, kuidas ta täpselt kõlab! Vist mitte väikesaarte toetusrühm, vaid randluse toetusrühm. Annely Akkermann on selle juht ja tema oli ka asendusliikmena keskkonnakomisjonis laua taga seda teemat arutamas meiega koos. Mis puudutab saari, siis püsiasustusega väikesaartel on see teema juba ammu-ammu, ma arvan, et viis aastat toiminud. Kuidas see saab olla üllatus, et see puudutab nüüd suursaari kuidagi teisiti? Või ma ei saanud päris täpselt aru. Kindlasti olen suhelnud sellel teemal ka toonase teema tõstataja ja eestvedaja Mark Soosaarega, olen rääkinud endise Kihnu vallavanema Ingvar Saarega, kes ka ju tegelikult väikesaartega täiesti aktiivselt tänaseni tegeleb. Olen küsinud selle situatsiooni kohta. Olen suhelnud ka enda valimisringkonnas, maakonnas omavalitsusjuhtidega või endiste omavalitsusjuhtidega [ja uurinud], kuidas nad seda probleemi näevad. Nii et ei taha seda kriitikat omaks võtta.

Kui mõni toetusrühm parlamendis soovib arutada eelnõu, millega me oleme välja tulnud, siis olen täiesti avatud ettepanekuteks. Paraku meie ei pane paika toetusrühmade päevakorda ja aruteluteemasid, selleks on ikka toetusrühm ise ennast moodustanud ja ütleb, mis teemadel soovitakse arutada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma loen seletuskirjast, et mõte on selline, et lubade andjaks randlastele oleks kohalik omavalitsus. Aga kas on arutluse all olnud ka see, et kõikide lubade andja võiks olla kohalik omavalitsus ja kalandusspetsialist, kes teab kohalikke olusid kõige paremini, tegeleks sellega kohaliku omavalitsuse juures?

Aitäh! No sellist ettepanekut me ei ole teinud. Aga jällegi, aruteluteemana kõik keskkonda puudutavad teemad ja kohalikku elu puudutavad teemad on akuutselt täna päevakohased. Me räägime keskkonnast siin saalis iga nädal, erinevas võtmes, on see siis rohepöörde või mõnes muus küsimuses, nendest suurtest väljakutsetest. Ma arvan, et kohalikus omavalitsuses ka keskkonnaküsimused, kas või see, kuidas on seis kalavarudega mõnes siseveekogus, see info peaks olema alati olemas. Kohalikul omavalitsusel peaks olema ka võimalus alati kaasa rääkida asustamise poole pealt. Jälle seesama Pärnumaa näide: kui Sindi paisu võeti maha Pärnu jõelt, siis see oli ka väga lokaalne, kohaliku omavalitsuse küsimus, olgugi et jõgi saab alguse hoopis teisest maakonnast, [Järvamaalt] Roosna-Allikult. Nii et need teemad on ühtpidi lokaalsed, aga teistpidi, võiks öelda, isegi globaalsed. Ja kohalikul omavalitsusel on kahtlemata seal roll. Kui palju peaks pühenduma püügiõiguste teema kontekstis veel kohalikele omavalitsustele, selle üle tuleb debateerida ja küsida arvamust ka ministeeriumidelt. Praegu me seda teinud ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Andres! Eelnõu näeb ette, et randlastele laieneks eelseisundis kalapüügiõigus sarnaselt püsiasustusega väikesaarte elanikele. Kas siia hulka kuuluvad ka näiteks järve kaldaalal ja jõekaldal elavad elanikud?

Jaa, me käsitleme selle eelnõuga ka siseveekogusid. Ka [nende ääres elavad inimesed] on sisuliselt randlased. Randlase mõiste sõnastamisel, et kas rannakogukond saab olla ainult mererannas või võib ta olla ka Võrtsjärve ääres – noh, ikka võib. Ikka võib ja nii ta ongi.

Head kolleegid, selline lugu, et selle OE menetlemisel on igale ettekandjale üks küsimus. Jah. Nii, rohkem küsimusi ei näe. Siis oleme küsimused ammendanud ja läheme keskkonnakomisjoni ettekande juurde. Selle teeb Heiki Kranich. Palun!

Hea aseesimees! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas seda eelnõu kahel komisjoni istungil: 4. aprillil ja 12. aprillil. Kutsutute hulgas olid nii majandusministeeriumi kui ka Keskkonnaministeeriumi esindajad, samuti merendusnõukoja president Tarmo Kõuts ja Kõinastu külavanem Jüri Lember.

Mida tõdeti? Tõdeti seda, et Eesti on üks väga rikas ja eripärane maa, vaatamata oma väiksusele, ja meil on erinevaid toetusprogramme, alates Setumaast ja lõpetades väikesaartega, vahepeal on nii üht kui ka teist. Täna me oleme randlaste teema juures.

Mis randlaste teemat puudutab, siis on praktiline vaadata tagasi natukene ajalukku. Kuni 2003. aastani oli vastavalt mõningatele muudatustele rannaelanikul võimalik püüda mitte ainult nakkevõrguga, vaid ka näiteks ääremõrraga. Otsuseid tegid kohalikud omavalitsused. Paksu verd tekitas see, et ka mitmed linnad, kes mere ääres asusid, määrasid oma inimesi rannakaluriteks. Pluss tekitas inimestes paksu verd see, et mitmed suvilaomanikud said vastava püügiõiguse ja ka mitmed välismaalased, kes olid mereäärse kinnistu ostnud. See kõiki kohalikke elanikke, eriti randlasi ei rahuldanud. Aastal 2003 tehti põhimõtteline muudatus, mis kehtib enam-vähem tänase päevani.

Aga tagasi eelnõu juurde. Nagu ettekandja ütles, oli komisjonis väga mitmesuguseid arvamusi. See piir päris kindlasti ei jooksnud koalitsiooni ja opositsiooni vahelt. Tunnistati selgelt, et tegemist ei ole mitte niivõrd majandustegevusega, sest ka näiteks kutseliste kalurite sissetulekud on tihtipeale suhteliselt tagasihoidlikud, rääkimata harrastuspüügi teemast.

Probleeme on sisuliselt kaks, mis eelnõu puudutab. Esiteks see, mis puudutab kalavarusid. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut tegi 2020. aastal uuringu "Püügikoormuse kohandamine hea keskkonnaseisundi tingimustele". Selle järeldus oli see, et Läänemaal, Hiiumaal ja Saare maakonnas tuleks hea keskkonnaseisundi taseme saavutamiseks püügikoormust vähendada 40%, Soome lahes ja Pärnu maakonnas, välja arvatud väikesaared, aga viis korda. Tänane eelnõu tegelikult praeguses sõnastuses laiendaks püügiõigust olukorras, kus teadlased on teinud ettepaneku mõnes piirkonnas viis korda püügikoormust üldse vähendada. Jah, komisjonis kõik möönsid, et tegemist ei ole mitte majandustegevusega, vaid tegemist on kultuurilise traditsiooniga. Sellist kultuurilist traditsiooni maksab alati hoida, aga tekib küsimus, mille arvel. Kui meie kalavarud on seisus, kus püügikoormust tuleb märkimisväärselt vähendada, siis uute lubade andmine looks kahtlemata teatava selge disproportsiooni.

Jah, siin on mitmeid lahendusi. On võimalus, et sellelsamal randlaste eelistamise puhul võiks harrastuspüügil nakkevõrguga püügi õigust piirata. Tõenäoliselt ka kutseliste puhul tuleks seda piirata. Aga see on üks valus otsus. Ja seda otsust saalis ega ka komisjonis ühe nipsuga ei tee.

Teine teema, mis puudutas kõnealust eelnõu, oli see, et selle teine punkt viitab selgelt riigieelarvele, juba 2023. aasta riigieelarvele. Aga ka selliseid otsuseid ei ole võimalik keset aastat, hetkel kui riigieelarve koostamine juba käib, sellisel moel teha.

Maaeluministeeriumi esindajad väitsid ka seda, et praegu eraldatakse rannakaluritele ... (Lehitseb pabereid.) Kohe täpsustan ... Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi eelarvest kolmandik ehk 30 miljonit eurot. Mul ei ole ülevaadet, kuhu seda täpselt kasutatakse. Aga seda, et rannakalandus oleks puhtalt vaeslapse osas, ma ka väita ei saa.

Sellest tulenevalt komisjon ühest seisukohta ei kujundanud. Tehti otsus võtta eelnõu päevakorda 19‑ndal kell neli (otsus oli konsensuslik), määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ja viia läbi otsuse eelnõu lõpphääletus. Aitäh! 

Peeter Ernits soovib küsida. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kui võtta nii‑öelda filosoofiliselt ja suures plaanis, et püsiasustusega väikesaarte elanikel on see privileeg olemas, aga randlastele sa nagu ei tahaks neid anda, kui nad ei ela just juhtumisi püsiasustusega väikesaarel, kas koalitsioon on plaaninud alustada püsiasustusega väikesaarte elanikelt selle privileegi äravõtmist?

Sellist plaani minu kõrvu jõudnud ei ole. Ja ma täpsustan: mul ei ole mitte midagi selle vastu, et puht kultuurilisel eesmärgil randlase säilitamiseks anda randlastele mingisuguseid täiendavaid eriõigusi, aga nagu ma enne ütlesin, jääb alati küsimus, kelle arvel seda teha. Sellele küsimusele oskab meil vastata Keskkonnaministeerium. Ja nii palju, kui mina Keskkonnaministeeriumi esindaja jutust aru sain – hea kolleeg Andres küll ironiseeris, et kunagi tulevikus ja kes teab millal –, vähemasti komisjonis käidi välja lubadus, et selle teemaga tegeldakse. Aga ka mina ei oska vastata, kes ja millal [midagi teeb].

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Hea Heiki! Ma ikkagi tuleks selle laiendamise ja kitsendamise juurde. Püsiasustusega väikesaarte puhul ju tegelikult minule teadaolevalt ei toodud püügiõigusi juurde ehk riik ei andnud püügiõigusi juurde, vaid konstantne suurus püügiõigusi on need, mis nad on, ja need lihtsalt jaotuvad mingi printsiibi alusel. Praegu on eeldus nobedad näpud, uue regulatsiooni alusel oleks see, et näiteks kaks nädalat on nendel inimestel, kes randluse mõiste alla mahuvad, õigus taotleda. Tegelikult püügikoormus sellega ju ei muutu. See ei ole olnud eelnõu algatajate eesmärk, vaid ikkagi see, et rannainimesel oleks õigus võtta võrk selga ja minna merele.

Seda ütlesid sa ka komisjonis ja sellele ma ka siin enne viitasin, et seda püügivõimalust tuleks tegelikult kärpida ja ka selle kärbitud püügiõiguse sees tuleb otsustada, mismoodi see asi laheneb. Aga selleks on meil olemas selline suurepärane seadus nagu kalapüügiseadus. Ja selle kalapüügiseaduse muutmise algatamise õigus on meil siin kõigil. Kuidas see täpselt toimub, ei ole kunagi olnud seadusepunkti küsimus. Praegu on see reguleeritud valitsuse 2021. aasta 22. novembri määrusega nr 103. See, kuidas, jääb tulevikus tõenäoliselt siiski valitsuse otsustada.

Aga ma olen sinuga nõus. Juurde seda püügivõimalust anda ei saa, tulenevalt juba eelviidatud Tartu Ülikooli mereinstituudi uuringust, pigem tuleks seda kärpida. Kuidas seda teha nii, et hundid söönud, lambad terved ja randlased ka elus? Sellele minul täna vastust ei ole.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan sealt, kus te pooleli jäite. Te ütlesite, et loomulikult meil siin saalis on võimalik seadusloomes aktiivselt osaleda ja muuta seadusi või tulla oma algatustega välja. Aga kas ka mõni ministeerium tundis, et peaks kuidagi aktiivsust üles näitama? Tõepoolest, ka see eelnõu ei näe ette, et me kasvataksime püügikoormust, vaid tõesti seda on võimalik väga erinevalt lahendada. Kas komisjoni istungil tuli mõnel ministeeriumil ka mingi positiivne mõte või nad lihtsalt ütlesid igale asjale ei?

Igale asjale ei ütlemist ma ei kuulnud. Aga loomulikult iga algatuse puhul on kõikidel, kes on kutsutud ja seatud, teatav kaalutluskohustus. Ja seda kaalutlemist me kuulsime seal üksjagu. Maaeluministeeriumi inimesed rääkisid randlastele eraldatavast rahast, nagu ma enne ütlesin, 30 miljonit, mis Euroopa vahenditest tuleb. Vähemalt minu mälusoppi jäi küll Keskkonnaministeeriumi esindaja sõnum. Selleks, et asi ei jääks pealiskaudseks, ütlen tema nime ka ära. Tegemist oli Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Erki Tuusiga, kelle suust kuulsin mina küll vähemalt valmisolekut selle teemaga ministeeriumi tasemel tegeleda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu meelest on see eelnõu üsnagi sümpaatne ja vääriks küll toetamist. Aga ma vabandan enda teadmatust. Äkki te oskate mind valgustada, milline on praegune püsiasustusega väikesaarte elanike kalapüügiõigus, mida tahetakse laiendada?

Neil on õigus püüda kolme nakkevõrguga. Neil on õigus püüda ... (Lehitseb pabereid.) Ma kohe täpsustan. ... kuni sajast konksust koosneva põhjaõngega, pluss muud harrastuspüügi vahendid, aga need on sellised püügivahendid, mis pigem sarnanevad kutselise kalapüügi vahenditega. Anda kõigile kolm võrku tundub mulle ausalt öeldes liig – kui sa tahad oma supi tarbeks kala püüda, no mis sa siis nende kolme võrguga möllad seal?

Nii. Rohkem küsimusi ei paista. Tänan!

Aitäh!

Avame läbirääkimised ja läbirääkimistel, tuletan meelde, saavad sõna võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Isamaa fraktsiooni nimel Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ääremaastumine ning avalike teenuste kättesaadavuse kaugenemine on vaieldamatult riigi toimimise juures probleem. Seetõttu me peame mõtlema selle peale, kuidas neid probleeme minimeerida, kuidas tagada, et surve inimeste lahkumisele oleks väiksem, sealhulgas rannapiirkondades. Seda eesmärki see eelnõu kindlasti kannab.

Siin pole loomulikult mitte ainult küsimus inimeste ühtlases paiknemises, vaid on ka kultuuri probleem, nii nagu me siin küsimuste-vastuste voorus oleme juba kuulnud. Eesti rannakultuur on Euroopa vanim ja me oleme Euroopa vanim paikne rannarahvas, kes on säilitanud oma keele, kultuuri ja omariikluse. Seda kultuuri kindlasti tuleb hoida, edendada ja kaitsta. Selle kultuuri katkemine tähendaks tegelikult ühe osa meie rahvuskultuuri kadumist.

Samas on see riigikaitse küsimus, julgeoleku küsimus, mis on täna eriti päevakorral, sest kui meil on riik piisavalt ühtlase asustusega kaetud, siis on ka turvalisus suurem ning piirivalve, ütleme, piiri valvamine paremini tagatud. Selles pole mingit kahtlust.

Mis on tegelikult probleem? Me juba saime siin küsimuste-vastuste voorus kuulda, et meil on ju olemas teatud strateegiad. Enamasti, kui proovitakse midagi muuta ja valitsusel seda väga suurt indu ei ole, siis viidatakse, et aga me hekseldame vaikselt selles strateegias seda probleemi. Eile maaeluministrit kuulates ja küsimusi esitades kuulsime, kuidas ka minister sõnaselgelt rõhutas, et maaelu tuleb edendada, tuleb vältida seda, et meil inimesed maalt ära koliksid, ja tagada, et Eesti oleks ühtlaselt elanikega kaetud. Teisalt, kui üritasime teada saada, milliseid konkreetseid samme selleks on astutud, siis ega ta eriti midagi ei pakkunud. Randluse teemast ta libises sujuvalt mööda ja ütles, et see pole tema vastutusvaldkond.

Kui me vaatame transpordi ja liikuvuse arengukava aastateks 2021–2035, siis merenduse valdkonnas püstitab see arengukava selge eesmärgi: "Rannaäärne elu- ja külastuskeskkond on atraktiivne, soodustades mereturismi ja kohaliku ettevõtluse arengut ning merekultuuri edasikandmist. "Arengukava järgi on: "Randluse suuremad funktsioonid on kohaliku elukeskkonna, elustiili ja kultuuripärandi säilitamine, vastavate töökohtade loomine ning nende merenduse vastu huvi tundvate inimeste kasvatamine, kes asuksid tulevikus tööle merendussektorisse. Rannaäärses ettevõtluses on kesksel kohal turism ja kalandus, mis on omavahel seotud nii taristu kui ka tegevuste kaudu." No siin on üsna laialt seda avatud. Tõesti on ju rõhutamist väärt see kultuuripool, elustiil, turism. Luues elukeskkonda püsielanikele, me toetame ja mitmekesistame ka ettevõtlust, kuigi praegu selle eelnõu eesmärk ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... otseselt ei ole kutselise kalapüügi edendamine.

Ja mida on, ütleme, asjasse puutuvad arvanud? Tänaseks on randlus Rannarahva Koja hinnangul hävimisohus kultuur. Rannarahva Koda on aastaid taotlenud õiguslikult randlase mõiste määratlemist, et see ka randlastele laieneks, ja siit ka kalapüügiõiguse laiendamist, mis praegu püsiasustusega väikesaartel on tagatud. Selle üle tuleb loomulikult head meelt tunda, et väikesaarte peal see on tagatud. Muidugi ka siin arutelu käigus me kuulsime, et tõesti, kalaressurss on üks konkreetne ressurss, mida ei saa ju lõputult tarbida, ja selle eelnõu eesmärk ei ole suurendada väljapüügi mahtu, aga kui me läheneme siin paindlikult, siis on võimalik seada piiranguid ajaliselt. Me kuulsime, et on toodud ära, et kolm nakkevõrku on palju ja 100 põhjaõnge on ka võib-olla palju, et supi jaoks kala saada. No aga on võimalik ju siit teha edaspidiseks, kui me seda laiendame, teatud kompromisse püügivahendite arvu vähendamises.

Mulle tundub, et praegu tegelikult ka ministeeriumid ei ole väga vaimustatud selle probleemi võtmisest oma lauale. Lihtsam on ütelda, et meil on ressurss piiratud. Punkt. Rohkem ei huvita. Sellega on hea lükata kõik arutelud justkui laualt maha. 

Aga meie siin saalis ei peaks sellega leppima, sest tõepoolest, tegemist on ikkagi eesti kultuuri mõistes vaieldamatult ainulaadse traditsiooniga ja me peaksime igati seda edendama, sealhulgas tõesti ka mereandide käitlemist, kasutamist, elustiili. Me peaksime kogu kultuuripärandit hoidma, kaitsma ja edendama. Selle eelnõu põhiline eesmärk või rõhuasetus on just [kultuuripärandi] edendamisel, et ta oleks ka tulevikus sama rikkalik, nagu ta siiani on olnud. Aitäh!

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! Jah, kala on vähe, paljusid asju on vähe. Aga kalapüüdjaid on päris palju, meil on 1500 kutselist – mõni istub siin ja vaatab siiapoole mulle vastu – ja 10 000 harrastuskalameest. Mõni vaatab isegi praegu mulle siit saalist vastu, mõni istub mulle üsna lähedal.

Aga mida nüüd selle asjaga teha? Kellelegi on privileeg loodud, püsiasustusega väikesaare elanikele. Jah, kui tahavad, võivad võtta kuni kolm võrku. Kui tahavad. Aga randlastel, kes ei ela saare peal, seda võimalust ei ole. Kunagi oli selline aeg, kui kohalikud omavalitsused andsid [loa]. Kui elasid rannas, siis said, vist oli kuni kolm võrku. Aga siis hakati rääkima, et kus on võrdne kohtlemine ja nii edasi, läks tüliks. Siis otsustati, et lõpetame selle jama ära, saab ühe ja aitab küll. Ja Keskkonnaamet jagab.

Vahepeal, kui ettekanne käis, siis Henn Põlluaas vaatas arvutist järele, et lube on küll saada praegu kalapüügiks, võrgulube, on Harjumaal ja ka mujal. Mõnel pool oli vähem, aga igal juhul peaaegu igal pool oli võimalik saada. Ja siis võiks tekkida küsimus, et kuidas siis niimoodi, lube on võimalik saada, aga me räägime mingitest nobenäppudest. Aga küsimus on selles, kui asi läheb kuumaks. Kui punane kala jookseb, kui lest jookseb ja nii edasi, siis tuleb see nobedate näppude voor ja randlaste ...

Härra Ernits, ma korraks vabandan. Härrad Ligi ja Reinsalu, saalis on päris mõnusalt vaikne praegu, aga seda enam on raske kuulata, kui teie seal kahekesi omavahel paralleeldebatti peate. (Hääl saalist.) See ei oma tähtsust, milleks Ligi valmistub ja milleks Reinsalu valmistub. Kui te tahate omavahel rääkida, minge saalist välja ja rääkige omavahel. Lihtsalt muidu on jube keeruline ka härra Ernitsal. Nii. Palun saalis vaikust. Härra Ernits, palun!

Aga võib-olla mõnel kolleegil on hääl nii tugev sees, et tahaks nagu välja öelda, aga ei saa. Võib-olla ma siis nii kaua ootan. Aga kui hääl enam nii tugev ei ole, siis ma võin jätkata.

Asi läheb kuumaks siis, kui punane kala ja lest jookseb. Muul ajal, kui midagi eriti head võtta ei ole, siis tõesti on võimalik võrke saada. Randlaste mure ongi see, et tahaks kindlust. Kõik tahavad kindlust saada, et ei peaks kogu aeg olema ... Ja muuseas, kui sa rannas elad, ja mitte ainult rannas, vaid ka rannast päris kaugel, Lõuna-Eesti saadikuna ma võin öelda, et vahepeal, kui olid Riigikogu kaugistungid, siis oli probleeme selle saamisega, lõputu [ühenduse] katkemine ja nii edasi ... Aga kui me räägime nüüd selle loa saamisest kiirete näppude voorus ja kuumal ajal, nädala kaupa käib see pealegi, siis on probleem täiesti olemas. Nii et ei saa öelda, et seda probleemi ei ole olemas. See, et praegu on võimalik nakkevõrgu luba saada peaaegu igal pool, ei tähenda, et probleem on jama.

Aga kui hakata vaatama, mida siis püütakse. Ametlikult, vaadake järele, Keskkonnaametis on täpselt olemas, kes ja kui palju ahvenat, muid kalu, emakalu ja mida iganes püüab. Kõik see on suuresti laest võetud. On 10 000 harrastuspüüdjat, jah, nad käivad, panevad võrgud, panevad kirja ka midagi. Aga kes seda kontrollib? Inspektsioon ei jõua sinna. No kutselisi, 1500 kalameest, on lihtsam kontrollida ja vaadata, kas seal on alamõõdulisi ja kui palju on, aga harrastajate puhul praktiliselt seda ei vaadata.

Ja teine asi, ei tohi müüa. Harrastajad ei tohi ju müüa. Aga mis tegelikult juhtub? Müük käib mühinal. Keskkonnakomisjonis me arutasime ja keegi ametnik ütles niimoodi, et 1500 kutselisest kalamehest 80% või 90% teenib kuus kuni 15 eurot. Kuni 15 eurot kuus, kutseline kalur!? Selge see, et küllap ta teenib rohkem ...

Kas te vajate lisaaega?

Aega? Jaa, vajan küll. Ma mõtlesin, et Raivo Aeg on ilmunud siia.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Jah. Tegelikult on asi ikkagi üsna segane. Ma arvan, et selle eelnõuga võiks ja peaks edasi minema juba ainuüksi selleks, et korrastada kogu seda olukorda. Ma ei arva seda, et peaks püsiasustusega väikesaarte elanikelt selle privileegi ära võtma. Aga rannas elavatele inimestele, reaalselt elavatele inimestele võiks siiski anda ka teatud privileegid. Võimalik, tõesti, kuna see puudutab eriti kuuma aega, kui punane kala jookseb, nagu öeldakse, ja mitte ainult lest, et näiteks pooled nendest lubadest võiks kohalikud omavalitsused jagada. Aga see on juba kokkuleppe küsimus ja arutelu küsimus, kuidas ja mis on kõige parem. Aga praegu on sageli niimoodi – ehkki öeldakse, et pole poliitkorrektne nii öelda –, et Lasnamäe vennad võtavad ära. Neil on paremad arvutid ja nad ei ela kusagil rannas ja side on neil ka tugevam.

Aga praegu on ju sageli ja paljudes kohtades randlased võrgusulasteks saanud. Ma ei hakka Peipsist rääkima. Aivar teab ka, kuidas see värk seal käib. Aga ka mujal. Võrgusulased. Jõukad inimesed on muretsenud endale hulga lube ja kohalikud siis tegutsevad võrgusulastena. See ka ei ole ka päris õige. Ma arvan, et alati on kergem öelda, et kõik ühe vitsaga, ühe lauaga, mingeid erandeid ei maksa teha, aga Eesti on piisavalt väike, meil on erisused ja teatud piirkondi tasuks tõsiselt vaadata. No riigikaitseline küsimus ka muidugi, et kes rannas reaalselt on ja kes hoiab silma peal. Üks Kaitseväe juhataja on ka randlane juhtumisi ja tema mure on see tänase päevani. Alles hiljuti rääkis mulle, et Peeter, rõhuta seda kindlasti. Ma arvan, et see on tõsine mure, mida võiks arvestada. Aitäh!

Rohkem sõnasoove fraktsioonidel ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus.

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et selle otsuse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Seega, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele randlaste toetamiseks" eelnõu 539. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 36 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Kuna ettepanek vajas Riigikogu koosseisu häälteenamust, jäi otsus vastu võtmata.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 570 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli välisminister Eva-Maria Liimetsa. Palun!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu on välja töötatud selleks, et täiendada konsulaarseadust ja isikut tõendavate dokumentide seadust sätetega, mis võimaldavad taotluse korral väljastada Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse igale kolmandas riigis või Euroopa Liidus olevale esindamata kodanikule, kelle pass või reisidokument on kadunud, varastatud või hävinud või ei ole ajutiselt kättesaadav, näiteks isikule, kelle dokumendid on aegunud ja kodakondsusjärgne liikmesriik ei saa neid kergesti asendada. Samuti ajakohastatakse eelnõuga konsulaarseadust, tunnistatakse kehtetuks ajale jalgu jäänud sätted ja täpsustatakse mittediplomaatilisel teenistuskohal töötavate teenistujate õigusi lihtsamate konsulaartoimingute tegemise võimaldamiseks.

Lisaks muudetakse eelnõuga riigilõivumäärasid välisesinduses tehtavate toimingute eest ja kehtestatakse uued riigilõivud toimingute eest, mis siiamaani on lõivustamata, ning ajakohastatakse Politsei- ja Piirivalveameti toimingutega seotud riigilõivuseaduse regulatsiooni. Eelnõu on välja töötatud eelkõige selleks, et tuua Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljastamise alus seaduse tasandile ning anda volitusnorm valdkonda reguleeriva ministri määruse kehtestamiseks Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse taotlemise vormi ja menetluskorra kohta.

Eelnõuga viiakse isikut tõendavate dokumentide seadus ja konsulaarseadus kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu otsusest tulenevate nõuetega. Siiani on otsust rakendatud Välisministeeriumi põhimääruse [§ 20 punkti 16] ja sellele tuginedes välja antud ministri käskkirja alusel. Sellega seoses kavandatakse eelnõuga järgmised muudatused. Isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel välja antavate isikut tõendavate dokumentide loetellu lisatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus. Samuti kehtestatakse tingimused, mille alusel Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule väljastatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus. Sätestatakse erisused Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljastamisel. Valdkonna eest vastutavale ministrile, välisministrile, antakse volitus kehtestada Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljaandmise taotluse vorm ning Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljaandmise ja kehtetuks tunnistamise kord.

Teiseks ajakohastatakse konsulaarseadust. Selles tunnistatakse kehtetuks ajale jalgu jäänud sätted ja täpsustatakse mittediplomaatilisel teenistuskohal töötavate teenistujate õigusi lihtsamate konsulaartoimingute tegemise võimaldamiseks. Muudatused on seotud konsulaarseaduse 28. detsembril 2019. aastal jõustunud muudatustega, millega määrati kindlaks nende konsulaartoimingute loetelu, mille korral võib konsulaarteenust osutada ka konsulaarsekretär.

Ühtlasi toodi kehtivasse õigusesse sisse termin "konsulaarsekretär" – mittediplomaatilisel kohal töötav teenistuja, kes võib osutada kavandatud muudatuste kohaselt konsulaarteenust. Eelnõuga täiendatakse nende konsulaartoimingute loetelu, mida võib osutada konsulaarsekretär, isikusamasuse tuvastamisega tõestamistoimingu tegemisel ning juhul, kui Eesti kodaniku passi või isikutunnistuse väljaandmise taotlus esitatakse Politsei- ja Piirivalveameti iseteeninduskeskkonnas, taotleja daktüloskopeerimisega ning daktüloskopeerimisel võetud sõrmejälgede edastamisega PPA‑le.

Eelnõu kolmas eesmärk on viia riigilõivud vastavusse tegelike kulutustega. Muudetakse riigilõivumäärasid välisesinduses tehtavate toimingute eest ja kehtestatakse uued riigilõivud toimingute eest, mis siiamaani on lõivustamata. Muudatused on seotud riigilõivuseaduse 6. jaanuaril 2020. aastal jõustunud muudatustega, millega samuti muudeti riigilõivumäärasid välisesinduses tehtavate toimingute eest ja kehtestati uued riigilõivud toimingute eest, mis olid varem lõivustamata, ning millega ühtlasi ajakohastati PPA toimingutega seotud riigilõivuseaduse regulatsiooni. Samuti muudetakse PPA toimingutega seotud riigilõivumäärasid.

Muudatuste eesmärk on diferentseerida PPA teenindustes, posti ja e-postiga ning iseteeninduskeskkonnas teostatavate toimingute eest võetavate riigilõivude määrasid. Isikut tõendavate dokumentide taotlemine iseteeninduses on eelnõu kohaselt edaspidi 10 eurot soodsam. Hetkel on vahe 5 eurot. Iseteeninduskeskkonnas lühiajalise töötamise registreerimise taotlemine on eelnõu kohaselt edaspidi 17 eurot soodsam, hetkel 7. 

Eelnõu jõustumine ei too kaasa täiendavaid kulutusi Välisministeeriumile. Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistusega seotud muudatuste rakendamisel on lisakulu tekkimine pigem teoreetiline. Konsulaarteenuste ja ‑toimingute osutamisega seotud muudatuste rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ega ka lisatulu. Riigilõivuseaduse välisesinduses tehtavate toimingutega seotud muudatuste jõustumine ei too riigile kaasa lisakulu, küll aga toob lisatulu. PPA toimingutega seotud riigilõivuseaduse muudatused eeldavad PPA kodakondsus- ja rändevaldkonna menetlussüsteemis väiksemaid arendustöid, mille kulud kaetakse Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse olemasolevast eelarvest. Seadus jõustub üldises korras. Rakendusaktid on väljatöötamisel. Aitäh!

Hea minister, teile on ka küsimusi. Eduard Odinets alustab. Palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Te viitasite sellele, et siiamaani on need Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistused välja antud Välisministeeriumi sisemiste dokumentide alusel ja nüüd viiakse see seadusesse. Miks on nüüd siiski otsustatud selline muudatus teha? Kas see tähendab seda, et siiamaani on need toimingud tehtud seadusevastaselt, kuid nüüd te leidsite, et see peab olema ikkagi seaduse alusel reguleeritud? Mille alusel te siis siiamaani väljastasite Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistusi? Millised õiguslikud tagajärjed võivad sellel olla, et nüüd me viime selle seaduse tasandile?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Senise tegevuse aluseks on olnud Euroopa Liidu vastav õigusakt ja see on olnud Euroopa Liidu Nõukogu otsus, see on otsekohalduv. Ehk siis senine tegevus oli õiguspärane. Küll aga on õigusliku selguse huvides asjakohane tuua see seaduslikule alusele, sest see annab võimaluse, et uus dokumendi liik on loetletud Eestis kehtivate ja väljastamisel olevate isikudokumentide loetelus. Samuti annab see võimaluse, et see mõiste on avatud ning sellega kaasnevalt on avatud ja kättesaadav ka dokumendi taotlemise vorm.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! See eelnõu on sihuke tore asi küll, et siin on riigilõivud, PPA toimingud ja kõik muu. Aga mul on hoopis teine küsimus. Kas selle eelnõu juures ei oleks pidanud hoopis arutama seda, et kui ma soovin mingit dokumenti PPA-s teha, siis järjekorrad on pikad? See jutt, et e-toimingud lähevad odavamaks, on tore. Aga dokumendile järgiminekul ma pean seal seisma kolm-neli tundi täiesti täis ruumis, kus ei ole ventilatsiooni, rääkimata sellest, et pole olnud arutelu selle üle ja isegi sel ajal, koroonatingimustes, kui inimestel oli keelatud ühes ruumis koos olla, oli näiteks Tartus PPA kontoris sadu inimesi. Me ei näe ühtegi lahendust, kuidas teha nii, et kui kas Eesti [inimesed] või sõjapõgenikud, kes lähevad PPA-sse oma dokumente taotlema, ei peaks olema järjekorras vähemalt kolm kuud. Ma ei usu, et praegu Tartus või Tallinnas lühema perioodiga hakkama saaks. Kas selle eelnõu arutelul ka neid punkte arutati? Raha võtmine on tore asi, aga teenuse saamist riik ei paku. 

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Esmalt loomulikult on riigi huvides see, et kõik kodanikud ja Eesti inimesed saaksid oma dokumendid kiiresti kätte ning et selleks ei kuluks inimestel asjatult aega ega raha. Mina olen täna siin teie ees aga eelkõige meie välisesinduste tööd puudutavate seadusemuudatustega, just nende muudatustega, kuidas Eesti inimesed saavad välisesindustes oma dokumente tellida ja kätte saada, ning ka vastavaid riigilõivusid puudutavate küsimustega. Kuigi osa teenuseid, mida meie välisesindustes pakume, eelkõige dokumentide väljastamist puudutavad teenused, on tihedalt seotud PPA toimingutega, otseselt riigisiseseid PPA toiminguid selle eelnõu koostamisel ei ole käsitletud. Kuid üldprintsiip on loomulikult Eestis see, et me suudaksime võimalikult palju teenuseid oma inimestele pakkuda e-teenuse viisil. Vastavalt on ka siin eelnõus diferentseeritud riigilõivud, olenevalt sellest, kas inimene tellib dokumendi e‑keskkonnas või tuleb füüsiliselt kohale seda tellima.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on suunatud selle tagasipöördumistunnistuse vorminõuetele, turvatunnustele. Küsimus on nüüd selles, kes kehtestab ja millise turvalisuse tasemega on kaetud selle tagasipöördumistunnistuse vorm. Kas need turvanõuded ja vorminõuded kehtestab Euroopa Nõukogu või langeb see Välisministeeriumi pädevusse? Või kust need tulevad, kus saab neid vaadata ja kontrollida tulevikus?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Ma saan aru, et te küsite praegu konkreetselt Euroopa Liidu isikutunnistuse kohta, mitte meie enda väljastatava tagasipöördumistunnistuse kohta. Mis puudutab Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistust, siis praegu selle turvanõudeid tugevdatakse. Praegu töötatakse välja viisakleebisega sarnast kleebist, mis sellele tunnistusele kleebitakse, kuhu on juba peale trükitud kogu isikut puudutav kinnitatud informatsioon ja ka foto. Nii et kindlasti läheb see dokument turvalisemaks. Jah, see töötatakse välja Euroopa Liidus ühiselt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teid sellel põhiseaduskomisjoni istungil ei olnud, kus seda eelnõu tutvustati. Ma sain näppude vahel hoida ka need näidiseid, mida kujutab endast see tagasipöördumistunnistus. Minu küsimus seondub Paul Puustusmaa küsimusega ja ma tõstatasin selle tegelikult ka komisjoni istungil. Küsimus on selles, et minu jaoks olid ebapiisavad need turvaelemendid sellel tagasipöördumistunnistusel, neid praktiliselt seal ei olnudki. Küsimus on selles. Jah, neid väljastatakse, ütleme, välisriikidest tõepoolest vähe. Kuid teades kuritegeliku maailma taktikat, ma võin öelda, et kui tekib kellelgi, mingisugusel grupeeringul vajadus seda dokumenti saada, siis see on ainult päevade küsimus. Ehk sellega avatakse sissepääs illegaalsele inimkaubandusele. Miks te ei taha viia sisse sinna täiendavaid turvaelemente, mis tagaksid sellise probleemi puudumise?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle väga olulise küsimuse eest! Tõepoolest, reisidokumentide turvalisus on kriitilise tähtsusega meie julgeoleku tagamisel. Seetõttu on ka selle dokumendi turvalisuse tõstmisega tegeldud ja tegeldakse praegugi, nagu ma just sõnasin. Kindlasti on väga tähtis, loomulikult, et dokumendi väljastamisel vastav konsulaarametnik tagab isiku tuvastamise. Samamoodi on üks kontrollimehhanism näiteks see, et kui isikule see ajutine reisidokument väljastatakse, siis sellest väljastamisest teavitatakse piirivalvet. Ehk informatsioon konkreetse dokumendi väljastamisest on ka piirile edasi antud. Elik kui keegi tuleb võltsitud dokumendiga, siis piiril selle kohta informatsiooni ei ole ja nii tekib kohe üks võimalus kuritegelikke dokumendi kasutajaid tuvastada. Nii et olen väga nõus sellega, et see on oluline, tuleb tagada reisidokumentide turvalisus, nende kasutuse turvalisus, ja sellega loomulikult töö jätkub.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ma küsin nende konsulaarametnike täiendavate ülesannete kohta. Ma saan aru, et nüüd võimaldatakse konsulaarsekretäridel teha lisatoiminguid, mida neil siiamaani ei olnud lubatud teha, näiteks võtta Eesti kodanikelt ja teistelt inimestelt sõrmejälgi ja teha muid selliseid toiminguid. Kui ma õigesti aru saan, siis väga tihti meie välisesindustes konsulaarametnikud on kohapealsed inimesed, kes on palgatud meie konsulaarasutuse tööd tegema. Väga tihti on need ka võõrriigi kodanikud. Noh, kujutame ette, et näiteks Venemaa territooriumil on Venemaa kodanikud, kes on konsulaarsekretärid. Kas see tähendab seda, et nüüd me anname neile võimaluse koguda meie kodanike sõrmejälgi ja teha muid toiminguid meie kodanikega? Kas te ei näe siin ohtu meie isikuandmetele, meie julgeolekule? Kas te olete neid riske hinnanud, kui te laiendate nende konsulaarsekretäride pädevusi?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Tulen tagasi turvalisuse olulisuse juurde. See on kõikides meie tegevustes loomulikult esmatähtis. Praegu me oleme jah laiendanud konsulite tegevust konsulaarsekretäridele, seda aga siiski väga kitsas mahus, mis on puhtalt administratiivloomuga üheloomulised tööülesanded. Näiteks, isikut tõendavate dokumentide väljastamisel isiku tuvastamine, et temale võib passi või isikutunnistuse anda. Seal ei ole näiteks otsustamispädevust enam seetõttu, et Eestis on juba PPA teinud otsuse see dokument väljastada, nii et ainult üleandmise funktsioon on konsulaarsekretäril. Samuti on konsulaarsekretäril nüüd võimaldatud isikusamasuse tuvastamise ülesannet täita. See puudutab seda, kui on vaja isikut tuvastada tõestamistoimingu eel, mida viib virtuaalselt läbi Eestis notar. Seda võimaldavad meile viis konsulaarasutust. Samuti, kui me räägime sõrmejälgede hõivamisest, siis see on piiratud toiming üksnes nendel juhtudel, kui isik on elektrooniliselt oma dokumenditaotluse juba PPA-sse andnud.

Nii et kõikidel nendel juhtudel loomulikult on konsulaarsekretäril teatav kokkupuude isikuandmetega, kuid ei kaasne laia kokkupuudet registrite ja suuremate meie isikuandmete hoidmiskohtadega. See on üks osa teie küsimusest.

Teine osa puudutab meie personalihõive protsessi. Loomulikult, koostöös pädevate asutustega me püüame tagada seda, et kõik Eesti välisesindustes töötavad töötajad, olgu diplomaadid või administratiivtehniline personal, oleksid selgelt lojaalsed Eesti Vabariigile ja täidaksid oma tööülesandeid sellest printsiibist lähtuvalt. Praegu on meil orienteeruvalt alla poole konsulaarsekretäridest, kes on valmis seda funktsiooni täitma.

Ja siin on üks väga oluline aspekt veel. Põhjus, miks me oleme sellise sammu astunud, on see, et Eesti välisesindused on väga väikesed ja konsulaartöökoormus on sageli väga suur. Näiteks, kui on konsulaarvastuvõtt, konsul tegeleb klientidega, vahel mõne kliendiga läheb väga pikalt, aga samal ajal tuleb teine klient, kes soovib ainult oma dokumenti kätte saada, siis on väga mõistlik, et selle tegevuse saab konsulaarsekretär paralleelselt konsulaarvastuvõtu ajal ära teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin on juttu, et palju ei muutu, aga riigilõiv muutub. Aga siin § 271 on öeldud: "Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 31 eurot ja välisesinduses 50 eurot." Aga nüüd te muudate selle 60 euroks. Oskate põhjendada, miks see 31 eurot jääb alles, aga välisesinduses läheb kümnekas juurde?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab ühes või teises kohas välisesinduses riigilõivu tõstmise vajadust, siis see on seotud vahetult toiminguga seotud kuludega ja need kulud on ajas tõusnud. Need puudutavad taotluse vastuvõtmist, selle postitamist Eestisse. Need toiminguga seotud kulud on praeguse eelnõuga ajakohastatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsisin teie käest enne tagasipöördumistunnistuse turvalisuse kohta. Siis te ütlesite, et see on oluline küsimus, turvalisust on vaja tagada, ja viitasite sellele, et selle dokumendi turvalisusega tegeletakse. Minu küsimus kõlab nii: milliseid turvaelemente teie ministrina peate vajalikuks ja tahate selle tagasipöördumistunnistuse juures kasutama hakata? Sest te ütlesite ka seda, et teil on see asi plaanis.

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Jah, see protsess on praegu töös, et minnakse üle Euroopa Liidu isiku tagasipöördumistunnistusele isikustatud kleepsude panemisele. Seal on kindlasti väga oluline see, et see kleebis on sarnaselt viisakleebisega tehtud selliste elementidega, mida on keeruline võltsida. Üks on nendest näiteks ka sinna foto trükkimine. Kui me võrdleme praeguse tagasipöördumistunnistusega, kuhu lihtsalt lisatakse isiku foto ja prinditakse informatsioon isiku kohta, siis on selge, et seda on oluliselt lihtsam võltsida, kui konkreetset kleebist järele teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu eelmisele küsimusele vastuseks te ütlesite, et kümnekas tuleb lisada, kuna välisesindustes on suurem töö, rohkem tööd. Aga nüüd ma küsin järgmise küsimuse. Siin on § 272 lõige 3, kus on öeldud niimoodi, et Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme elamisloakaardi taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu nüüd 30 eurot – 25 euro pealt tõstetakse 30 peale, 5 eurot pannakse juurde –, aga välisesinduses 50 eurot. Kus see loogika on? Selle eelmise minu küsimusega. Nüüd välisesindustes ei muudeta riigilõivu, aga mittevälisesindustes pannakse viiekas juurde. Eelmisega ehk 31 eurot nagu jäi, ei muutunud, aga 50 pealt läks 60 peale. Kus on see loogika? Oskate kirjeldada mulle?

Jaa. Aitäh, austatud Riigikogu liige! Tõepoolest, väga mitmed lõivud muutusid ühes või teises suunas ja need on ühe või teise tegevuse puhul konkreetselt läbi kaalutud, kas teenust X või Y pakkudes on kaasnevad kulud riigi jaoks muutunud või mitte. Ja sellest tulenevalt ka ühes kohas on riigilõiv tõusnud ja mõnes teises kohas on jäänud see samaks.

Hea minister, rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Tänan selle ettekande eest.

Aitäh!

Nüüd on kõnetooli oodatud põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone. Palun!

Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma 12. aprilli istungil käesoleval aastal. Eelnõu tutvustasid Välisministeeriumi konsulaarosakonna esimese büroo direktor Monika Metspalu ja sama osakonna teise büroo nõunik Tiina Kallasmaa. Sisuliselt räägiti eelnõust umbes samamoodi nagu täna minister, ma seda ei korda. Ma mainiksin märkusena niipalju, et tõepoolest, proua minister ei saanud esineda komisjonis, sest ta pidi olema samal ajal Varssavis. See teave oli komisjonile varem edastatud. Komisjon pidas kirjalikult nõu ja leidis, et selle eelnõu tehnilist laadi arvestades ollakse erandina tõepoolest nõus arutama seda küsimust ka ilma ministri kohalolekuta.

Meie arutelus oli osa küsimusi needsamad, mis meil ka siin saalis kõlasid. Paluti täpsustada riigilõivumäärade ajakohastamist ning Euroopa tagasipöördumistunnistuste turvalisust ja kogu nende väljaandmise turvalisust, kui väljaandja on mingi teine riik kui Eesti. Mis puutub riigilõivu määradesse, siis proua Metspalu sõnas, et 2020. aasta alguses jõustusid uued riigilõivumäärad, mis puudutasid isikut tõendavate dokumentide taotlemist ja väljastamist välisesindustes, aga mõned jäid nendest muutumata, näiteks elamisloa väljastamisel välisesindustes nähakse nüüd ette riigilõiv 20 eurot, mis 2020 ei olnud sätestatud, ja soovitakse tõsta ka viisa väljastamisest keeldumise vaidlustamise avalduse menetlemise hinda 20 eurolt 80 eurole, et viia see vastavusse tegelike kuludega, sest töö maht ja halduskoormus on kasvanud ja kulupõhised arvutused näitasid, et see 20 eurot oli väga aegunud.

Härra Kivimägi küsis, kas 80 eurot vastab tegelikele kuludele ja kas see on vajalik ka selleks, et neid viisamenetlusi liiga kergekäeliselt ei vaidlustataks. Proua Metspalu ütles, et viisamenetluste vaidlustamiste arv kasvab igal juhul, sõltumata lõivu suurusest, aga see 80 eurot tegelikele kuludele vastab. Seletuskirjas on arvutuskäik ka põhjalikult kirjeldatud ja peamiselt on see seotud Välisministeeriumi tööjõukuludega.

Härra Odinets tundis huvi konsulaarsekretäridele antavate täiendavate volituste vastu ja küsis, kas tema teadmine on õige, et nii mõneski konsulaarasutuses ei tee seda tööd mitte Eesti kodanikud, vaid palgalised töötajad, kes võivad olla ka asukohariigi kodanikud. Monika Metspalu selgitas, et õigused väljastada Eesti isikut tõendavaid dokumente on neile antud juba 2019. aastal ja praeguse muudatusega antakse juurde ainult võimalus hõivata sõrmejälgi Eesti passi taotlejatelt. Ja juhul, kui Eesti kodanik taotleb uut isikut tõendavat dokumenti iseteeninduskeskkonnas, aga selgub, et tema sõrmejäljed on aegunud, tuleb see inimene välisesindusse ja annab oma sõrmejäljed. See on ainus täiendav õigus, mida konsulaarsekretärile antakse. Välisministeeriumi hinnangul julgeolekuohtu seal ei ole. Komisjoni esimees härra Kivimägi sõnas, et see periood, millal konsulaarsekretäridel selline õigus on, algas tegelikult tõepoolest aastal 2019, varem see nii ei ole olnud, seega praktika on suhteliselt lühike. Tegelikult neid riske, mida härra Odinets tõstatas, tuleks hinnata ja analüüsida.

Härra Grünthal, komisjoni liige, palus kirjeldada tagasipöördumistunnistuse turvaelemente. Proua Tiina Kallasmaa esitas komisjonile tutvumiseks näidise. Kalle Grünthal ütles, et kui see on see dokument, siis see on ju kõige lihtsamini võltsitav dokument üldse, mis annab ükskõik millisele tegelasele võimaluse selle dokumendi alusel Eestisse tulla. Härra Grünthali hinnangul peaks tagasipöördumistunnistus olema sama turvaline kui kõik teised isikutunnistusega seotud dokumendid. Proua Tiina Kallasmaa näitas ka komisjonile Eesti kodanikule antavat tagasipöördumistunnistust, mida väljastavad juba praegu Eesti saatkonnad ja aukonsulid, ja selgitas, et selline fotoga täielikult täidetud dokument ning samaliigiline dokument on ka tagasipöördumise luba, mida antakse Eesti määratlemata kodakondsusega inimestele. Kallasmaa ütles, et need dokumendid on sarnased ja tõepoolest, nii palju turvaelemente ei ole nagu sellistel harilikel isikut tõendavatel dokumentidel, just sellepärast, et see on ühekordselt kasutatav ajutine dokument, mida peab saama ka kriisihetkel väljastada.

Härra Toomas Kivimägi palus täpsustada, kes väljastavad tagasipöördumistunnistusi. Ta sõnas, et saab aru, et tegu on riikidega, kus pole saatkonda või konsulaaresindust, Eesti oma, ja küsis, kui palju reaalselt selle dokumendiga Eestisse on sisenetud ja kaua see kehtib. Proua Tiina Kallasmaa selgitas, et see on ajutine ühekordne dokument piiriületuseks tagasi oma riiki või Euroopa Liidu territooriumile. See dokument, mida tutvustati, ongi dokument, mida annavad Euroopa Liidu riigid üksteise kodanikele. Nii et kui Eesti kodanik satub hätta riigis, kaotab ära oma dokumendid riigis, kus ei ole Eesti saatkonda ega aukonsulit, siis ta saab selle paberi ja see aitab teda tagasi Eestisse. Inimene saab selle ükskõik millise Euroopa Liidu saatkonna käest, mis parasjagu selles riigis on.

Kõige enam on Eestil sujunud koostöö sakslastega ehk Saksamaa saatkonnad väljastavad eestlastele seda dokumenti. Samuti on ka Hispaania ja Prantsusmaa saatkonnad välja andnud täpselt neidsamu dokumente. Enne koroonapandeemiat oli seda rohkem, vahepealsetel aastatel natuke vähem. 2020. aastal sai kuus Eesti kodanikku selle dokumendi, 2021. aastal ainult neli inimest. See on seotud ka sellega, et inimeste reisimine lihtsalt oli piiratud ja väiksem. Enne pandeemiat, 2018 sai selle seitse Eesti kodanikku ja 2019. aastal 13 Eesti kodanikku.

Teisena oli juttu nendest dokumentidest, mida Eesti saatkonnad ja aukonsulid annavad Eesti kodanikele. Neid on suurusjärgus 800. See tähendab seda, et inimestel kaovad dokumendid päris kergesti. Proua Kallasmaa märkis ka, et Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistust ei anta välja niimoodi, et inimene läheb oma valitud saatkonda ja siis see saatkond selle lihtsalt annab. Kõik toimub kooskõlastatult, Eesti kinnitab kõik isikuandmed, samuti toimub kooskõlastamine siis, kui Eesti annab mõne teise riigi kodanikule selle dokumendi, nii et usaldusaste on täpselt sama mis Eesti oma esinduse puhul.

Härra Riho Breivel ütles, et ta on minevikus tegelenud sarnaste teemadega, ja kinnitas, et piiripunktides kontrollitakse väga põhjalikult selliseid dokumente, isegi põhjalikumalt kui passe. Ta leidis, et selle dokumendi võltsimisega küll läbi ei pääse. Kui keegi tahab ebaseaduslikult tulla, siis selleks on palju lihtsamaid variante kui tagasipöördumistunnistuse võltsimine.

Oudekki Loone tõi näite reaalsest juhtumist Eesti konsulaarasutusega, kus lahutava pere puhul otsustas üks vanem viia lapsed teise vanema teadmata riigist ära ning väitis, et ta on kõik paberid ära kaotanud. Ta sai endale ja lastele dokumendi ning naasis sellega Eestisse. Küsimus oli selles, et kuna niisuguseid juhtumeid võib ikka olla, siis kas see, kui välissaatkond annab tagasipöördumistunnistuse, võiks teha lihtsamaks teoreetilisi lapseröövijuhtumeid või selliseid juhtumeid, kas see kuidagi lihtsustab seda. Proua Kallasmaa tõdes, et ta on ka mainitud näitega kursis, ja ütles, et probleem oli ka selles, et perekonna elukoht rahvastikuregistri järgi oli Eestis ning ei saa keelduda Eesti kodanikule välja andmast Eestisse sõitmist võimaldavat dokumenti. Aga mis puudutab sellise lapseröövi võimalikkust, siis dokument antakse välja Eesti kooskõlastusel ja kinnitusel, et kõik andmed on õiged. Nii et kui on vähegi olemas teave, et on kohtuotsus, millega näiteks on jagatud ametlik suhtluskord ja hooldusõigused, siis on võimalik seda infot jagada ka teisele riigile ning sellisel juhul saab alati öelda, et olukorda on vaja täpsemalt arutada ja dokumendi väljaandmisega ei pea kiirustama. Euroopa Liidus on ka kokku lepitud protseduur, mil saab öelda, et ei nõustuta sellega, et teine riik annab välja tagasipöördumistunnistuse, ja võetakse juhtum enda lahendada. Siis on võimalik teha nii, et ei paluta sellel teisel riigil välja anda Euroopa Liidu dokumenti, vaid öeldakse, et me oleme uurinud ja süvenenud, ning Eesti riik annab vajaduse korral omaenda dokumendi ise välja. Siis see saadetakse lähimast Eesti saatkonnast või Välisministeeriumist sinna riiki, kus see juhtum aset leiab. Nii et seal on ehitatud sellised kaitsemehhanismid.

Härra Grünthal lausus, et tal on sügavalt hea meel, et juhtumeid on äärmiselt vähe, ja märkis, et selline väga lihtsakoeline dokument annab tegelikult inimkaubitsejatele võimaluse saata oma kaupa ühest Euroopa Liidu otsast teise, sest selle võltsimine ei ole probleem. Samuti ei ole probleemiks originaaldokumendi kättesaamine, mis konsulaadist antakse. Grünthal leidis, et ta näeb selles turvaohtu, sest kui sama dokumendi alusel tullakse kuskilt mujalt Euroopa riiki sisse, siis ega näiteks prostitutsiooni puhul ei olegi rohkem vaja, kui et see inimene satuks Euroopa Liidu riigi pinnale. Proua Kallasmaa vastas, et saab kinnitada, et iga inimese puhul, kes piirile tuleb, ei vaadata ainult seda, kas foto klapib, vaid piiril kontrollitakse ikkagi rohkemat. Härra Kivimägi möönis: Kalle Grünthali arvamus, et see ei ole piisavalt turvaline dokument, võib olla küll õige, aga samas usaldab ta ka Riho Breivelit, kes kinnitas, et piiril tehakse väga põhjalik kontroll.

Tehti kolm menetluslikku otsust: ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. aprillil 2022, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh! Nüüd oleks võimalik küsimusi küsida, aga neid ei paista. Aitäh! Siis me läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Seda soovi ka ei paista. Lõpetan läbirääkimised. Ja nagu just kõlas, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 570 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. mai kell 17.15. Tänane kolmas päevakorrapunkt on sellega ühel pool.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu 534 esimene lugemine. Ettekandja on Riigikogu liige Anti Poolamets. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleegid! Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu täiendab lapse andmete registreerimise korda ning täidab seaduses oleva lünga juhtumite korral, kui laps sünnib kodus või teel tervishoiuteenuse osutaja juurde. Sellistel juhtudel väljastab vastava tõendi perearst.

Milleks on eelnõu vajalik? Eelnõu on vajalik selleks, et lõpetada olukord, mille tõttu kodus sündinud lapsi ei saa registreerida. Tegu on õigusliku lüngaga, mille kõnealune eelnõu lahendab. Kui toimub ootamatu sünnitus, kodusünnitus ning ema ei jõua haiglasse, siis tekib olukord, mille puhul laps võib jääda registreerimata. Nagu teame, on sünnitushaiglate võrku üha rohkem kokku tõmmatud. Sünnitushaiglad on paljudes kohtades nii pika vahemaa kaugusel, et probleem näitab süvenemise tendentsi. Sünnitajad ei jõua enam õigeaegselt haiglasse ja neil on ka hirm – vahemaa on nii pikk ja mis siis saab, kui ma kusagil ringteel autos sünnitama pean. Siis tuleb neid otsuseid juurde – parem ma sünnitan kodus, mul on kogemusi, küll ma hakkama saan. Nii et riskid on kasvanud mitmes mõttes.

Ametnikud aga keelduvad last registreerimast, kui ta tuli ilmale väljaspool tervishoiuteenuse osutaja vaatevälja. See omakorda tähendab, et lapsele ei saa panna ametlikku nime, ei saa võtta toetusi ega vanemahüvitist. Inimene jäetakse õiguslikule eikellegimaale. Juriidilises mõttes on tegu assisteerimata kodusünnitusega, mis ei ole seadusega vastuolus. Samuti ei kohusta kehtiv õigus, et sünnitama peab haiglas või alati peab kutsuma kiirabi. Sünni registreerimiseks saab meditsiinilise sünnitõendi välja anda ainult meditsiiniteenuse osutaja. Praegu tuvastatakse põlvnemine kohtumenetluse kaudu. Laps ja tema vanemad ei tohi sattuda sellesse halli tsooni ja läbida kohtumenetlust, et tõestada: see on minu laps. On ka inimesi, kes on öelnud, et miks mina pean tõestama. Mina olen see ema, mina olen oma lapse sünnitaja ja mina ei pea tõestama, et mina tema ema olen. Nad peavad seda lausa alandavaks, kui peab hakkama kohtus tõestama: see on minu laps.

Hetkel ei oma tähtsust isegi see, et ema oli rasedana korrektselt käinud jälgimisel tervishoiuteenuse osutaja juures. Ehk me pakume välja lihtsama menetluse kui üksnes kohtu kaudu asjade ajamine. Selleks näeb muudatus ette, et eelkirjeldatud juhtudel annab registreerimiseks vajaliku tõendi välja perearst. Perearst on oma patsiendile kõige lähemal, ta tunneb oma nimistus olevaid inimesi kõige paremini ja tal on ülevaade. Ta saab alati vaadata eelnevaid materjale, kust on näha, kas inimene on olnud korralik lapsevanem, kas tal on mingeid viiteid korratule eluviisile või on ta olnud eeskujulik igas mõttes, nii et see paistab välja ka perearsti juurest. Kui perearst ei ole veendunud ja ta leiab, et tõesti on kahtlasi asjaolusid, vaat siis võib ju omakorda läbida kohtumenetluse. Leiame, et see esimene filter oleks väga lihtne läbida perearsti juures, tekitamata komplikatsioone lapsevanemale. Perearstil on samamoodi sel juhul õigus nõuda välja teistelt tervishoiuteenuse osutajatelt vastavaid andmeid, kus oli ema arvele võetud, kas ta käis rasedusnõustamisel, kas ta oli registreeritud kus vaja. Nii et kõik protseduurid oleks olemas.

Kriitikud on öelnud, et selle kõik peaks reguleerima mõnes teises seaduses. Aga meie meelest on just ametnik see õige lüli. Kui ametnik ajab seaduses sõrmega järge ja ütleb, et ta ei saa seda last registreerida, tal ei ole seda alust siin kirjas, [siis on probleem]. Tema jaoks peab olema seaduses selgelt kirjas see rida, mille põhjal ta oma otsuse teeb. Sellepärast on vajalik just perekonnaseisutoimingute seadusesse see alus tekitada. Täiendavaid rakendusaktide vajadusi ei teki selle seaduseelnõuga, mistõttu leiame, et see oleks lihtne ära teha. Kutsume üles seda toetama. Ootan küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Jaa. Kert Kingol on küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! On sul, Anti, ülevaadet või teada põhjuseid, miks seni ei ole nii olulist asja sisse viidud? Mis on seda takistanud või mis on selle õigustuseks või argumentideks olnud?

Õigustusena on toodud see, et riik püüab takistada kodusünnitusi. Riik on mõelnud välja päris adekvaatse regulatsiooni kodusünnituste õiguslikuks regulatsiooniks. Ehk peab juures olema tervishoiutöötaja, see peab olema planeeritud. Selles on loogikat. Aga praegu on probleem selles, et see meenutab siiski kiusu, et ka hirmutada neid – vähemalt ametnikud arvavad, et sellega võiks hirmutada neid –, kes tahavad mingil põhjusel kindlasti ise kodus sünnitada ilma tervishoiutöötaja juuresolekuta. Aga ma viitan ikkagi sellele tõsiasjale – kes vähegi mäletab, see teab, kui kaua on käinud debatt selle üle –, et jälle pannakse üks sünnitusosakond kinni, Lõuna-Eestist peab sõitma ei tea kuhu. Terve Lõuna-Eesti sõitku Tartusse, ülejäänud sõitku Tallinnasse. Rakvere sünnitusosakonnast on samuti juttu olnud.

Kuidas seda elu üldse planeerida – kihutada mööda kiirteed ja loota, et loodus sinust võitu ei saa, äkki jõuab ikka Tallinnasse kohale? Vahel juhtub, et vastuvõtt ei ole ka eriti sõbralik. Kuidas öelda, räägitakse sünnitraumadest, aga osal sünnitajatel on trauma tigedate ämmaemandate ja tigedate registratuuritöötajate tõttu. Nad on niigi raskes olukorras, nad on hirmul juba pika sõidu pärast, kogu see olukord on ju dramaatiline. Kui ei ole ka juhtumisi abilist kõrval, kui abikaasa läks hoopis tööle sellel ajal, [sünnitus] pidi juhtuma näiteks nädala pärast või kahe nädala pärast, ja mitte kedagi juures ei ole või on siis mingi muu takistus, siis me ei pea karistama neid inimesi selle eest, et riik on ise vigu teinud ja viinud sünnitushaiglate võrgu miinimumi peale. Sellepärast ma leian, et riigil on lausa kohustus olla vastutulelikum nende naiste suhtes, kellel juhtub kodusünnitus.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Ilma et ma nüüd sooviks väga tugevasti propageerida kodusünnitusi, aga noh, see on elu osa, ausalt öeldes, ja me saame sellest aru. Turvalisem on kindlasti sünnitada sünnitusmajas, kodus on see keerulisem, aga kodusünnitust välistada ei saa. Ja seda välistada oleks rumal. Seetõttu ma küsin, kas on olemas äkki ka mingit ülevaadet, kui palju on viimastel aastatel meil Eestis olnud kodusünnitusi, mis paratamatult on selle probleemi esile kergitanud. Kui palju neid on olnud, on teada, numbriliselt?

Jaa, nende üle peetakse arvet. Hetkel mul ei ole seda tabelit käepärast, aga ma tean, et see jäi olla 100. See kõigub aastast aastasse. Aga nende hulgas on veel assisteeritud kodusünnitused, kus kõik on planeeritud, kohal on ämmaemand, kellel on vastav paber, ja on assisteerimata kodusünnitused, neid on mõistagi vähem. Aga tuletage meelde neid karikatuure pärast Lõuna-Eesti sünnitusosakondade võrgu kokkutõmbamist, kuidas oli põllul sünnitus. Minu meelest ka mitte naljahambad, vaid täitsa tõsised inimesed, näiteks üks Janek Mäggi nimeline suhtekorraldaja, kes on nii mõndagi erakonda aidanud, ütles, et aga tema vanaema sünnitas küll saunas või põllul või kus ta oli. Minu keel ei paindu selliste teemade üle nalja viskama, sest olukord on läinud sandiks. Kui Lõuna-Eesti läheb ühte sünnitushaiglasse, Põhja-Eesti läheb teise, siis tundub küll, et meie riik on muutunud selliseks ... Mul tekib see võrdlus julgeolekuga, et kui meil on ainult kaks sünnitushaiglat, siis kuidas me peaksime käituma, sõjalises mõttes. Siis on niisugune tunne, et kas meie territoorium on tõesti nii väike, et meil ongi ainult kaks sünnitusosakonda. Kas kõik on nii kokku pühitud kahte piirkonda, nagu polekski meil seda muud Eestit? Kõhedust tekitav.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti ikkagi sünnituse ajaline kulg on igal naisel erinev, sünnitegevuse algusest kuni lõppsünnituseni välja, ja seda ei ole võimalik tunnilise täpsusega määrata. On ju päris palju neid naisi, kellel on kujunenud sünnitus oodatust kiiremaks. Ehk siis ei ole osatud ette näha, et nüüd see juhtub, ja siis nad on olukorras, kus nad on sunnitud kodus sünnitama. Kuidas senini siis on nendel naistel õnnestunud kodus sündinud lastele isikukood saada? Kuidas nendel üldse on õnnestunud see sünd fikseerida või registreerida?

Kõik see on kohtu kaudu, kogu see protseduur. Peab esitama kohtule vastava taotluse. Eri hinnangutel võtab see menetlus aega kuu või mitu kuud. Aga me oleme puutunud kokku nüüd ka sellega, et vanemad leiavad, et nad on teinud kõik õigesti ja nendel on küsimus: "Miks me peame alandama ennast selleks, et tõestada, et minu laps on minu laps? Nagu me oleksime ta kelleltki varastanud." Ma nõustun sellega, et siin peaks olema üks vahevariant. Kohus on alati tagavaravariant erijuhtumite korral ja erijuhtumid on alati olemas, aga kui ema on teinud kõik õigesti, siis ei saa ametnik välja mõelda, et nüüd ollakse kavalad ja hoitakse sellega ära kodusünnitused. Vaat, kodusünnitused hoiame ära sellega, kui me ei pane sünnitusosakondi kinni, kui me lõpetame ära kiusliku regionaalpoliitika ja lood sellest, et osavad arstid on ainult Tallinnas ja Tartus.

Me peame midagi teisiti tegema. Minu meelest me peame oma haiglate võrgu ära korraldama, siis on ka vähem neid kaootilisi juhtumeid. Väga palju oleneb sellest, kui kaugel sünnitushaiglast inimene on, kas ta on poole tunni, tunni või pooleteise kaugusel. Mida kõike võib juhtuda, kui see teekond kestab tund aega. Ja nagu ma märkisin, see tekitab inimeses hirmu. Ta on niigi dramaatilises olukorras. Kõik sünnitused ei kulge kergelt. Võib juhtuda, et pole õigeid inimesi juures. On ka komplikatsioone, kus inimene võib-olla väga kiiresti ei suuda isegi ühendust võtta, kellega vaja. Teeks vastupidise käigu, austaks neid emasid ega sunniks neid kohtuuksi kulutama, tõestamaks: see on minu laps.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Tundub küll, jah, et meil ühiskonnas on valitud selline tee, et suures liberalismis on vaja üht koma teist väga ära keelata, ja tundub, et kodusünnituse teema on üks teema, mille puhul keegi on kunagi, mingil ajal otsustanud asja ära keelata. Seetõttu ma leian, et see lähenemine iseenesest on õige, see seadusebaasi viia. See annab ametkonnale ka suurema kohustuse asju õigesti teha. Aga teisalt on meil põhimõtteliselt praegu meditsiinilise sünnitõendi väljastamise ja isikukoodi moodustamise aluseks Siseministeeriumi määrus. Küsimus ongi selles: kas te olete nüüd enne eelnõu väljatöötamist või eelnõu väljatöötamise järgselt pöördunud ka Siseministeeriumi poole arupärimiseks, kuidas selle asjaga on ja kas seda saaks parandada Siseministeeriumi kaudu?

Me oleme komisjonis ära kuulanud ja saanud nende arvamuse. Nemad ei toeta seda eelnõu ja eelistavad minna edasi vana süsteemiga. Aga mina leian, et ilma seadusemuudatuseta see asi ei õnnestu, sellepärast et perekonnaseisuametnik ei saa teisiti, kui ta peab seadusest selle aluse leidma, kuidas lapsele isikukood anda. See on tõesti kaalukas otsus, ühe inimese sünni registreerimine. Eestis on veel olnud rahulik nendel teemadel, aga mõnes Kesk-Euroopa riigis juhtub sellel teemal igasuguseid asju, suurlinnades juhtub igasuguseid asju. Seal võiks tõesti rohkem muretseda sellise kuriteoliigi pärast nagu laste müük ja ost. Meil ei ole see praegu nii dramaatiline, et me peaksime kohtus mitu DNA-proovi tegema ja muudkui inimest eeldatavasti kahtlase kurjategijana kohtlema. See ei ole austus lapse ema suhtes ega lapse vanemate suhtes.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnetooli õiguskomisjoni esindaja Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon menetles perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu eelmisel nädalal, 12. aprillil. Arutelul osalesid komisjoni nõunikud, Karin Saan Siseministeeriumist ja Heli Paluste Sotsiaalministeeriumist ning muidugi komisjoni liikmed ise.

Anti Poolamets selgitas ka komisjonis, mis ajendas seadusemuudatuse ettepanekuid tegema. Need on tema sõnul erandlikud olukorrad, kus laps sünnib medtöötaja juuresolekuta kodus, autos, teel haiglasse sünnitama, näiteks. Selleks, et neid sünde kiiremini ametlikult registreerida, tuleks vastava tõendi väljastamise õigus anda perearstile, selle eelnõu järgi. Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna nõunik Karin Saan selgitas, miks ministeerium võimalikku seadusemuudatust ei toeta. Nimelt, seesama perekonnaseisutoimingute seadus, mida soovitakse muuta, kirjeldab, milliste dokumentide alusel saab perekonnaseisuametnik sünni registreerida, need on meditsiiniline sünnitõend või kohtulahend. Nõunik kinnitas ka, et reeglina on saanud ilma tervishoiutöötaja juuresolekuta sünnid registreeritud ühe kuu jooksul. Kui lapsevanemad täidavad vajalikud sammud, siis ei ole menetlus kuidagi takistatud. Ministeeriumi esindaja ei nõustunud eelnõu esitaja väitega, et kohtumenetlus lapse põlvnemise tuvastamiseks võib kesta pool aastat.

Tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste lisas, et Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei saa samuti rääkida õiguslikust lüngast. Lapse registreerimine perearsti juures olukorras, kus arst ise ei ole lapse sünni juures viibinud, läheb vastuollu kehtivate tervishoiuteenuse osutamise põhimõtetega. Need põhimõtted on järgmised: tervishoiutöötaja saab dokumenteerida ja tõendada ainult sellise tervishoiuteenuse osutamist, sealhulgas tõendada selliseid sünde, mille juures ta on ise osalenud. Tõsi, perearst saab dokumentide alusel küll tuvastada, et naine on olnud rase, aga sünnitõend ei tõenda ainult lapse sündi, vaid tõendab ka põlvnemisest.

Esiletoomist väärib ka tõsiasi, et ministeerium ei toeta õigusmuudatusi, mis julgustavad naisi sünnitama ilma tervishoiutöötaja juuresolekuta. Sellises olukorras on suur oht nii sünnitaja kui ka vastsündinu tervisele.

Komisjoni liikmete arutelu käigus saadi vastuseid küsimustele, mis puudutavad kodus sünnitamise statistikat, assisteerimata kodusünnituse riske. Komisjonis küsiti ka, kas peale potentsiaalse inimkaubanduse ohu on veel mingeid riske. Samuti sooviti teavet, kas Eestis on olnud juhtumeid, kus lapse ema kaob ning ei soovi oma last registreerida. Kõigile nendele küsimustele saadi vastused.

Eelnõu tutvustanud Anti Poolamets ütles komisjonis ka ise, et kodusünnituse reguleerimine ning vastavate nõuete seadmine on mõistlik ja põhjendatud. Ta nõustus ka, et kõige turvalisem koht sünnitamiseks on haigla, kuna sünnitusega võib kaasneda komplikatsioone ning haiglas on vajalik abi kohe olemas. Eelnõu 534, see praegu käsitletav siin, ei seisagi assisteerimata kodusünnituse eest, vaid soovitakse anda perearstile õigus lapse sündi registreerida. Nii ütles Anti Poolamets.

Niimoodi. Kõigile küsimustele saadi vastused ja arutelu päädis menetlusotsustega. Otsustati: määrata eelnõu 534 juhtivkomisjoni esindajaks õiguskomisjoni liige Urve Tiidus – poolt 8, vastu 0 ja erapooletuid 1; teha ettepanek võtta eelnõu 534 täiskogu 19. aprilli päevakorda – poolt 8, vastu 0 ja erapooletuid 1; ning teha ettepanek eelnõu 534 tagasi lükata – poolt 5, vastu 3 ja erapooletuid 1. Suur tänu kuulamast! Vastan küsimustele.

On küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Olukorras, kus meil on viimastel aastatel, aga ka ettenähtavalt väga paljude väiksemate haiglate sünnitusosakondade sulgemine toimunud või toimumas, on ikkagi väga selgelt üleval küsimärk. Kui teel näiteks kusagilt maakohast sellisesse keskusesse, kus veel on sünnitamisvõimalus haiglas, arstide hoole all ja nii edasi, laps ikkagi sünnib teel sinna või kodus, enne kui jõutakse teele asuda, mis siis ikkagi saab? Praegu on need küsimused reguleerimata. Ka Sotsiaalministeeriumi ametnikud, nii palju kui mina aru saan, sisuliselt vastust nendele küsimustele ei andnud. Miks te siis ikkagi ei toeta katset seda olukorda reguleerida selle eelnõu raames?

Tänan teid küsimuse eest! Tegelikult see eelnõu ju käsitleb seda, et perearst saaks sündi registreerida. Siin kõlas mitu korda väide – kuigi ma nüüd lähen komisjoni arutelust natuke laiemaks ja võib-olla mul seda voli ei olegi –, et sünnitusosakonnad on kinni pandud ja nii edasi, aga ei ole ära kadunud võimalus kohalikus lähimas haiglas sünnitada. Ma toon lihtsalt oma kodusaarelt näite: saab Kuressaares sünnitada, saab väiksemates haiglates sünnitada. Loomulikult, alati jääb see kiirabi appikutsumise moment. Keegi ei välista seda, et tõepoolest on erandlikud olukorrad, kus tõesti, nagu siin Anti Poolamets väga asjatundlikult kirjeldas, laps sünnib autos ja nii edasi, ja nii edasi. Jah, aga see sünni registreerimise moment on praegu õiguslikult reguleeritud niimoodi, nagu ta on. Komisjoni otsus on selline. Mina esindan siin komisjoni ja palun vabandust, et ma läksin laiemaks komisjoni antud volitustest.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga tihti on nii, et kui algatatakse mõni eelnõu mingi probleemi lahendamiseks, siis valitsuse ministrid või esindajad, ka ametnikud ütlevad, et sellega tegeldakse, me tuleme oma eelnõuga. Nad näevad probleemi, mis vajab lahendamist, aga lihtsalt esitaja on siis teine. Sotsiaalministeeriumile ei saa olla teadmata see, et selliseid probleeme on üle Eesti väga mitmel korral tekkinud. Kodus sündinud lapsele isikukoodi andmise probleemiga on pöördutud Sotsiaalministeeriumi poole. Kas teil oli ka komisjonis sellest juttu? Kas ministeerium näeb üldse probleemi, et on vaja midagi algatada, on vaja midagi muuta selle probleemi lahendamiseks? Või nad arvavad, et kõik peab olema nii, nagu juba praegu on reguleeritud, ja nad midagi ei muuda? Kas sellist küsimust või sellist vestlust oli komisjonis?

Lugupeetud Helmen Kütt! Väga ajakohane küsimus. Komisjonis sellises formuleeringus seda küsimust ei esitatud. Ministeeriumide esindajad ei öelnud, et nad on plaaninud uue eelnõuga välja tulla. Aga ma ei kahtle selles, et nad on kursis asjadega. Statistika on kõik olemas. Igal juhul selle eelnõu päevakorda võtmine annab ju ka sõnumi, et võib-olla on vaja asjad üle vaadata – isiklik seisukoht.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, saame avada läbirääkimised. Paul Puustusmaa, palun!

No nii, head kolleegid! Ma tänan ettekandjat. Tänan komisjoni ettekandjat, Urvet. Mida me siis näeme? 534 SE, arutame siin, et lahendada probleemi, sest on probleem. Nagu Urve ütles mõni hetk tagasi, ta usub, et meil ministeeriumid ja valitsus probleemi näevad, ta usub, et selle peale ilmselt mõeldakse. Aga keegi tegelikult ju sellega ei tegele.

Võtame nüüd ajas natuke tagasi. Ega ma täpselt ei teagi, kust see täpselt algas, aga igal juhul fakt on see, et 2021. aasta teises pooles jõudis meedias üha rohkem näha päevavalgust küsimus, et meil on midagi lahti loomuliku õigusega, meil on midagi lahti loomuliku regulatsiooniga. Asjad peavad seaduses ja ühiskonnas olema loomulikud. Kui nad on ebaloomulikud, siis on neist vähe kasu ja nad on kahjulikud. Üheks nende osaks on jah see, et meil on olemas kodusünnitused ja need ei kao kuskile. Me võime inimesi isegi vangi panna, aga ikka ei kao kuskile. Selleks, et mitte peita pead mulla alla, liiva alla, on lihtsalt vaja asi ära reguleerida.

Novembris 2021 tulid meedias väga tuntud ja populaarses telesaates "Pealtnägija" ilmavalgele faktid, mille kohaselt selgus, et ametnikud keelduvad ehk teisisõnu riik keeldub vastsündinule isikukoodi andmisest, kui laps tuli ilmale väljaspool tervishoiuteenuse osutaja vaatevälja. Meil on ju loomulik see, et meil võivad olla mehed nii ema kui ka isa korraga või ka vanaisad ja vanaemad, keegi ei kontrolli, millal nad sündisid või mitte. Aga vaata, emaga on probleem, kuigi ta kuid kannab last, teeb seda oma ühiskonna ees, inimesed näevad, naabrid näevad, tuttavad näevad, perearst teab. Aga kas ta ikka sünnitas? Äkki leidis lapse kapsalehe alt? No las ta siis olla, ärme reguleerime, peidame ikkagi pea liiva alla.

"Pealtnägijale" teadaolevalt, "Pealtnägija" sõnul on viimastel aastatel ette tulnud tosin selliseid kurioosseid juhtumeid. Anti Poolamets ütles siin, et neid on tegelikult veelgi rohkem. Me räägime kümnetest ja kümnetest, võib‑olla sadadest juhtumitest. Aga regulatsioon puudub. Meil on siin praegu selline võimalus: meil on võimalik kas pühendada ennast ning rakendada oma oskusi, teadmisi ja võimalusi selleks, et protsessi mõjutada, või pühenduda lihtsalt pelgalt bürokraatiale või siis leida lahendus.

Ma tuletan meelde, et see oli 22. septembril 2020. aastal, kui siinsamas puldis õiguskantsler Ülle Madise ütles, et ebamõistlik on tegevus, mis pole suunatud lahendusele, vaid menetlusele. Okei, see oli öeldud natuke teises kontekstis, aga laias laastus tõi ta välja selle, millega me siin tegeleme hetkel. Meil on nüüd püüd venitada menetlust, mitte tegelda probleemiga, või teiselt poolt püüda leida lahendust. Tänane seltskond jaguneb kolmeks. Üks seltskond on see, kes toetab lahenduse leidmist. Teine seltskond on see, kes kindlasti ei toeta lahenduse leidmist ja leiab, et tuleb jätkata vanal moel. Ja on kolmas seltskond, meie seas on kindlasti selliseid, kes ei teagi, mida teha.

Kuna meil on esimene lugemine ja meil on ideaalne võimalus seda asja siluda nii, nagu vaja on, siis head kallid kolleegid, läheme selle lahendusega edasi. Leiame lahenduse ja päästame meie ühiskonna sellest häbiväärsest olukorrast. See on ju teie teha. Aitäh!

Aitäh! Kas Tiiu Aro soovib kohapealt sõnavõttu? Selge. Palun!

Sõnavõtt kohapealt. Aitäh huvitava teematõstatuse eest! Olen olnud selle probleemiga kursis aastaid, küll arstina, aga viimasel aastakümnel ka kui ametnik. Ma tean, et tegelikult kodus sündinud lapsi ikkagi on võimalik registreerida. Ja kodusünnitus kui selline on Eestis reguleeritud. Selleks on antud spetsiaalsed tegevusload pädevatele inimestele. See on üks asi. Juhul kui sünnitus tõepoolest toimub nii kähku, et professionaalset abi kõrval ei ole, siis aitab seda fakti tunnistada kas kiirabi või on ka võimalik, et sünnitusjärgselt saab naistearsti juures tehtud läbivaatus ja tuvastatakse, et tõepoolest see inimene on sünnitanud ja laps on [tema oma] ning kõik vastab ajalistele proportsioonidele. Nii et ma arvan ja ma tean, et neid probleeme on olnud aastate jooksul tegelikult üksikuid. Võib-olla mingi viimastel nädalatel või kuudel on see hulk suurem, aga lahendusi on otsitud, ja teadaolevalt Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium on selles koostööd teinud.

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Lapse sünd peaks olema rõõmusündmus perele. Praegu on aga olukord, kus üks Eesti pere on enam kui kuus kuud vaeva näinud, kulutanud nii asutuste uksi kui ka kohtu ust, et laps saaks kodanikuks ja nime, et ta saaks sünnitoetused nii riigilt kui ka kohalikult omavalitsuselt, vanemahüvitised ja kõik muud ette nähtud õigused.

See ei ole mitte esimene kord. Olen isiklikult mitmel korral pöördunud Sotsiaalministeeriumi tervishoiu asekantsleri poole. Neid juhtumeid, kus laps on sündinud kodus, tunnistajaks lähedased, on olnud mitmeid. Neid on ka Viljandimaal mitmeid olnud. Ja väga erinevalt lahendataksegi neid. On jõutud haiglasse 24 tunni jooksul, kaasas kott platsentaga, naistearst on üle vaadanud lapse ja ema, tunnistanud, et laps on terve ja ema tervislik seisund on sünnitanud naise tervislik seisund, ning perearst on selle kohta andnud välja ka sünnitõendi. Aga see ei ole tavaline, see ei ole niimoodi igal pool.

Tegelikult meil eksisteerib selline olukord, kus väga erinevalt sellele lähenetakse ja lahendatakse neid probleeme. Minu meelest see on ka põhjus, miks sotsiaaldemokraadid kindlasti ei ole nõus juhtivkomisjoni mõttega see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Me ei vastanda haiglat, me ei vastanda kodussünde. Aga olukorras, kus probleem tegelikult eksisteerib, oleks olnud väga mõistlik, kui juhtivkomisjon oleks pöördunud sotsiaalkomisjoni poole, et sotsiaalkomisjon oleks andnud ka arvamuse. Oleksime kohtunud ministriga, tervishoiu asekantsleriga, kuulanud neid lugusid, patsientide esindajaga, naistearstide seltsiga või kellega iganes, ja kujundanud seisukoha. Sest me kõik teame, et eksisteerivad probleemid. Seda pöördumist ei tehtud. Iga komisjon muidugi seda ise otsustab. See on üks põhjus, miks me ei pea õigeks juhtivkomisjoni mõtet see eelnõu tagasi lükata.

Kui tõepoolest kolleegid, kes saalis on, sõltumata erakonnast või maailmavaatest, leiavad, et esitatud eelnõu oleks vaja täiendada, siis on muudatusettepanekute aeg. Ja muudatusettepanekuid oleks saanud teha ministeerium, pean silmas nii Sotsiaalministeeriumi kui ka Siseministeeriumit. Me lükkame selle eelnõu tagasi, aga see probleem ei kao mitte kuskile. Tegelikult on ikkagi lahendamata, kas tunnistajad, kes on juures, 24 tunni jooksul pöördutakse ... Ei taha hakata üksikjuhtumeid käsitlema, kuna siin on tegelikult ka ilmselt andmekaitse küsimused. Kui DNA abil peab tõestama korralikult arvel olnud naine, et see on tema laps, siis mul tekib küsimus, miks ei teki ametnikel küsimust, kui nad kahtlevad, et see on tema laps. Aga kuhu siis tema laps sai, kui ta enam rase ei ole? Tegelikult ei ole see olukord reguleeritud nii, nagu ta peaks.

Me peaksime selle debati siiski avama ja seda arutama. Jah, meil on tõepoolest assisteeritud kodusünnitus kirjeldatud, aga elus ei käi kõik täpselt kirjelduse järgi. Eksisteerivad sellised juhtumid ja võin ise kätt südamele pannes öelda, et viimase nelja aasta jooksul olen vähemalt Viljandi maakonnast pidanud pöörduma kahel-kolmel korral analoogse probleemiga, kus on tunnistajateks vanavanemad või abikaasa. Tegelikult ma pean ütlema, ausalt öelda rõõmuga, et nii mõnigi haigla või perearst on selle ära lahendanud. Aga mitte kõik.

See ei ole normaalne, et meie naisi ja perekondi koheldakse üle Eesti erinevalt. Ja minu meelest oleks mõistlik, kui sellele eelnõule oleks antud võimalust teiseks lugemiseks, tehtud arutelu sotsiaalkomisjonis, muudatusettepanekute tähtajaks esitatud muudatusettepanekud, kuulatud ära Sotsiaalministeeriumi seisukoht ka sotsiaalkomisjonis, kes tegeleb tervishoiu probleemidega ja kes tegeles ka assisteeritud kodusünnituse teemaga siin eelnevates koosseisudes.

Nii et selle tõttu sotsiaaldemokraadid ei toeta juhtivkomisjoni otsust eelnõu lihtsalt tagasi lükata, sest me võime lükata eelnõu tagasi, aga probleemid jäävad endiselt. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 534 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me peame seda hääletama. Enne hääletamist teeme saalikutsungi. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 534 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise poolt on 47 saadikut, vastu 22, erapooletuid on 1. Eelnõu langeb menetlusest välja. Meie tänane päevakord on läbi käidud ja istung on lõppenud.