Austatud Riigikogu! Palun korraks teie tähelepanu. Enne, kui alustan tänast istungit, lubage mul kogu Riigikogu nimel avaldada sügavat kaastunnet Riigikogu esimehele Jüri Ratasele, kelle isa, meie pikaaegne kolleeg siin Riigikogus, eile lahkus.

Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud kolleegid! Seda me kõik teame, et inflatsioon Eestis on suur, eelmisel aastal 12,2%. Viimasel kvartalil eelmisel aastal tõusis palk keskmiselt 7,3%, aga koduehitushinnad tõusid Eestis 10%. Viimase 12 aasta jooksul on Eestis kodu müügi hind tõusnud 156% ja üürihinnad 171%. Samas palk keskmiselt on kasvanud 92% ehk siis kodu on järjest enam paljudele inimestele kättesaamatumaks muutunud. Ja sellest tulenevalt, kuna see probleem on suur ja Ukraina põgenikke tuleb ka kuskile majutada, siis tööjõu liikumine Eestis halveneb, see mõjutab eriti regionaalset majanduse arengut, see mõjutab Eesti inimeste ja perede toimetulekut. Ja sellest tulenevalt on sotsiaaldemokraatidel küsimused arupärimise näol peaminister Kaja Kallasele. Mida valitsus kavatseb teha, et kodu kättesaadavuse probleemi leevendada, et ei tekiks regionaalset probleemi inimestel kodu kättesaadavuse koha pealt, et üürihinnad või sissemakse kogumine, raha kogumine ei tuleks lastega perede arvelt, laste arvelt, nende huvihariduse arvelt? Ja kuidas seda probleemi üldse üldiselt lahendada? Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Austatud Riigikogu! Viibisin eile Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni eriistungil ja tundus, et olen sattunud ajas tagasi kuskil 70 aastasse, kus olid NKVD ülekuulamismeetodid. Sinna oli kutsutud Kert Kingo kuluhüvitiste osas selgitusi andma, kellegi kaebuse põhjal. Kaebust kui sellist sai Kingo suure nurumise peale kätte alles istungil ja nõuti, et ta annaks ütlusi, ilma et oleks tutvunud kaebusega. Kuna ta esialgu ei soovinud seda teha, siis Riigikogusse kuuluv Valdo Randpere, endine kommunist, võttis kasutusele KGB meetodid ja ütles, et kui sa ei räägi, siis läheb asi hullemaks, me viime asja politseisse. Ähvardamine. Kena. Peale selle on Valdo Randpere ka kõige suurem valetaja Riigikogus, sellepärast et ta ütles Õhtulehele, et ta ei ole ... Kert Kingo keeldus ütluste andmisest. Kert Kingo rääkis 10–15 minutit. Aga see selleks.

Kuna kuluhüvitise teema tuli lauale, siis esitan eelnõu selle kohta, et Riigikogu liikmete tööga seotud kulutuste osas ei arvestata enam sõidukite liisinguid. See tuleb maksta teil oma taskust, täpselt nii, nagu teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Peale selle, kuna kuluhüvitised on lahti läinud teema, siis EKRE võtab tähelepanu alla kõik teised kuluhüvitised. Ehk kas Valdo Randpere, kellel on kinnisvara Tais, käib seal kuluhüvitiste eest? Kas Yoko Alender käib põhimõtteliselt Rootsis kuluhüvitiste eest iganädalaselt? Mikspärast on Reformierakonnal telefoniarved, mis ulatuvad 1700 euroni? Me hakkame seda asja uurima.

Olen ühe eelnõu ja ühe arupärimise vastu võtnud ja nende edasise menetlemise otsustame vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Palun kohaloleku kontroll! 

Kohale registreerus 83 Riigikogu liiget.

Alustame tänase päevakorra läbivaatamist. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mihhail Korbilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Tutvustan teile enne, kui õiguskantsler pulti tuleb, ka selle punkti menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne kuni 15 minutit. Seejärel on Riigikogu liikmetel võimalik esitada õiguskantslerile üks suuline küsimus. Ja siis on Riigikogu liikmel Mihhail Korbil võimalik rääkida kuni viis minutit, mis järel avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna soovi korral kõik Riigikogu liikmed, ja pärast läbirääkimiste lõppu tuleb meil see punkt ka läbi hääletada. Seega õiguskantsler, Riigikogu kõnetool on teie päralt. Palun!

Jaa, tänan tõlgendamast minu protseduurilist küsimust sellise epiteediga nagu "mure". Ma ei ole muretaigen, ma lihtsalt küsin. Te ütlesite, et Mihhail Korbil on võimalik rääkida viis minutit. Aga kas tal on võimalik võtta ka kolm lisaminutit, nii nagu pärast kõnepidajatel?

Ei ole. Seda reguleerib kodu‑ ja töökorra seaduse § 151 lõige 4. Nii, palun, õiguskantsler!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kooskõlas põhiseaduse §-ga 76 ja § 139 lõikega 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikega 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 382⁶ teen Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mihhail Korbilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ning tema suhtes süüdistusakti koostamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.

Riigi peaprokurör esitas sellekohase taotluse õiguskantslerile 17. märtsil käesoleval aastal. Peaprokuröri taotlusest nähtub, et Riigikogu liikmele Mihhail Korbile on esitatud kahtlustus karistusseadustiku § 298¹ lõikes 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. See on mõjuvõimuga kauplemine.

Asja sisu, nii nagu seadus nõuab, et selle teile väga lühidalt ette kannaksin, on järgmine. Üksikasjaliku sisukirjelduse leiate soovi korral peaprokuröri taotlusest, mis on ettepanekule lisatud. Lühidalt väidab peaprokurör, et Mihhail Korb lubas Hillar Tederile 9. veebruaril 2020 kasutada oma mõjuvõimu Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti üle selleks, et kolmas isik, Porto Franco osaühing saaks ametiisikult Mihhail Kõlvartilt avaliku huvi seisukohalt põhjendamatu eelise. See puudutas servituudi hinda ja küsimust sellest, kas Porto Franco peaks väljasõidud rajama enda maale või peaks saama rajada need linna maale ja madalama hinna eest, kui algselt välja pakuti.

Vastavalt seadustele õiguskantsler ei tohi Riigikogule ettepanekut tehes väljuda kahtlustuse sisust. Õiguskantsler peab tutvuma toimikutega, aga selle juures ei tohi hinnata kogutud tõendeid ega võtta seisukohta, kas inimene on süüdi või ei ole süüdi. Need otsused teeb ainult kohus. Õiguskantsler vaatab menetlust tervikuna, eesmärgiga selgitada välja, kas tegemist võib olla n-ö fabritseeritud menetlusega, näiteks poliitilistel eesmärkidel kallutatud menetlusega.

Olles kriminaaltoimiku materjalidega ja ka jälituslubadega tutvunud, kinnitan teile, et märki sellest, et tegemist oleks ilmselgelt põhjendamatu menetlusega või poliitiliselt kallutatud menetlusega, meie ei leidnud. Aga veel kord: see ei tähenda, et inimene on tingimata süüdi.

Nõusoleku andmisel Riigikogu liikme Mihhail Korbi suhtes eelkirjeldatud asjaoludel süüdistuse esitamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks ei otsusta ka Riigikogu süüküsimust. Juhin tähelepanu, et vastavalt põhiseaduse §  22 lõikele 1 ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Aitäh!

Hea õiguskantsler, Riigikogu liikmetel küsimusi teile ei paista. Tänan teid selle tutvustuse eest. Nüüd on Riigikogu liikmel Mihhail Korbil võimalik tulla meie ette. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud õiguskantsler! Kahtlemata on Eesti õigusriik ning õigusriigi tunnuseks on protseduurid ja reeglid, mis on selgelt seadustega paika pandud. Aga loomulikult on õigusriigis igaühel võimalus ennast ja enda seisukohti seaduste raames kaitsta. Loomulikult soovin ka mina seda võimalust kasutada. Aga seda saan teha mitte siin saalis, mitte pressikonverentsidel või pressiteadete abil, vaid ainult kohtusaalis – saalis, kus saan mulle esitatud süüdistustele ja prokuratuuri argumentidele panna vastu ka oma argumendid ja selgitused. Ma olen kindel, et loomulikult ka avalikkus tahab teada, mis ikkagi juhtus kaks aastat tagasi. Kas prokuratuuri süüdistused ja etteheited peavad paika või mitte? Tänaseks on kahtlustuse üleandmisest on möödas 15 kuud,. Selle aja jooksul oleks päris palju jõudnud ära teha, kindlasti vähemalt ühe kohtuastme ära vaielda. Aga aeg jookseb ja me oleme täna alles saadikupuutumatuse äravõtmise juures. Saadikupuutumatuse äravõtmisel on oma roll õiguslikus protsessis. Ja nii, nagu ma mainisin, olen huvitatud, et mulle esitatud süüdistused leiaksid maksimaalselt kiire tee kohtu aruteluni ja tõe väljaselgitamiseni. Sel esmaspäeval pöördusin ettepanekuga oma fraktsiooni poole toetada õiguskantsleri ettepanekut. Täna ma pöördun kogu saali poole samuti toetada minult saadikupuutumatuse äravõtmist ja hääletan selle ettepaneku poolt ka ise täna siin saalis. Seda kõike selleks, et maksimaalselt kiiresti tõeni jõuda. Tänan!

Nii, avan läbirääkimised. Härra Reinsalul on protseduuriline, mitte siis läbirääkimiste soov.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Meie ette on korrektselt toodud õiguskantsler Ülle Madise ettepanek saadikupuutumatuse äravõtmise kohta, mis on märgitud asutusesiseseks kasutamiseks kuni õiguskantsleri ettekandeni Riigikogus. Arusaadav. Siin on osutatud, et lisa on riigi peaprokuröri taotlus üheksal lehel, mis on ju tegelikult selle ettepaneku tuum. Kuna seda siin taga materjalide hulgas ei ole, siis kus me sellega tutvuda saame, selle üheksal leheküljel peaprokuröri taotlusega?

See lisa on teile kättesaadav Riigikogu elektroonilises [eelnõude] menetlemise süsteemis ehk EMS-is, lühiversioonina EMS. Seal on ta kättesaadav Riigikogu liikmetele.

Nii, rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole ja meil on see punkt vaja läbi hääletada. Enne hääletuse juurde minemist ma pean ühe protseduurilise täpsustuse tegema, mis puudutab Mihhail Korbi ennast. Nimelt, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 151 lõige 4 ütleb meile, et kui ettepanek puudutab Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamist, siis sellele Riigikogu liikmele küsimusi ei esitata – selle me juba läbisime –, ja selle lause teine pool ütleb, et Riigikogu liige ka ei hääleta. Mihhail Korb, see, et te siin välja ütlesite selle, et te olete selle poolt, sellega kahjuks teie puhul peab praegu see protseduur piirduma. Te ei saa kahjuks ise hääletada selle otsuse vastuvõtmise juures. Seega, head kolleegid, panen hääletusele õiguskantsleri ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mihhail Korbilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 82, vastu 0, erapooletuid 1, leidis õiguskantsleri ettepanek toetust.

Liigume edasi meie teise päevakorrapunktiga, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele randlaste toetamiseks" eelnõu numbriga 539 OE, selle esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea meel on tutvustada teile ettepanekut, millega Vabariigi Valitsus peaks sätestama ära randluse, konkreetse sellise mõiste randlase kontekstis, jõudma tegelikult selleni, et töötada välja ka randluse toetusprogramm, millega näha ette vahendid juba 2023. aasta riigieelarve eelnõus ja mille kasutamiseks moodustatakse juhtrühm rannakogukondade esindajaid kaasates.

Tegelikult see algatus, kui te lubate öelda, on pikk. No ta ei ole just sama pikk kui Eesti merepiir, 3800 kilomeetrit, aga see lugu ulatub 20 aasta taha. Me oleme selle otsuse eelnõu kokkukirjutamisel kaasanud ka osapooli. Just nimelt Merendusnõukoda ja Rannarahva Koda on olnud need, kes on andnud sisendit, et selle probleemiga tegeleda, et see probleem selgelt sõnastada. Ja kindlasti oleme vaadanud ka alusdokumentidena transpordi ja liikuvuse arengukava konteksti aastad 2021–2035 ja see toob välja kindlasti merenduse valdkonna sellise eesmärgi, et rannaäärse elu ja külastuskeskkond oleks atraktiivne, ja see peaks soodustama mereturismi ja kohalikku ettevõtlust.

Kahtlemata on selle eelnõu lugu saanud esimese stardipaugu juba aastaid tagasi, kus püsiasustusega väikesaarte kontekstis on tegelikult astutud selge ja julge samm. Ehk on murtud läbi sellise võrdse kohtlemise raamidest, kui nii lubate öelda. Nimelt on otsustatud siinsamas saalis, et püsiasustusega väikesaarte elanikel on õigus käia merel nakkevõrguga kala püüdmas, kui see soov elanikul on. Nüüd on ilmnenud tegelikult sellisel võistleval momendil mandriosas ja siseveekogudel ehk randades ja siseveekogudel problemaatika, et tegelikult kõik need elanikud, kes asuvad vahetu veekogu läheduses või rannakülades, on pandud võistlema kogu laia avalikkusega nende nakkevõrgulubade saamisel, taotlemisel. Ja aja jooksul on saanud selgeks, et paraku meie suurepärane e-riigi arendus võimaldab küll digitaalselt taotleda, aga mitte teps igal pool ei ole olemas seda head internetiühendust, et olla võrdne taotleja nendega, kellel see ühendus on väga hea. Ja ka õiguskantsler korduvalt on rõhutanud seda, et me ei saa ehitada ainult digiriiki, vaid me peaksime ehitama ka riiki paberil, et inimene, kellel neid digioskusi ei ole või ta ei soovi olla selles digiriigis osaline, siis ta peaks suutma ka võrdselt konkureerida. Ja see on viinud selleni, et tihtilugu on need püügiload väljastatud ja inimesel, kellel on talukoht, elamine selles rannakülas vahetult piirneva veekoguga, siis tal ei ole võimalust seda püügiõigust saada. Ja kahtlemata kõige selle alus saab olla meie ühine diskussioon, debatt sellest, et sõnastada ja sätestada randlane kui juriidiline termin, kui õigus harrastuskalapüügiloa taotlemiseks, ja me oleme eelnõus toonud välja, et randlane on rannakülas, rannatalus elav ning lautrikohta ja paati või nende kasutusõigust omav isik, kes on oma elukoha antud rannakülas registreerinud ning kellele on vastava staatuse määranud asukohajärgne kohalik omavalitsus.

Olen suhelnud ka väikesaarte kogukondadega ja seal on toodud välja see problemaatika, et võib-olla siiski see kohaliku omavalitsuse roll otseselt selle püügiloa väljastamisel peaks ajas ja ruumis vähenema. Kas see on kõige parem lahendus? Problemaatika, ma saan aru, seisneb seal nagu ikka, kui me räägime digiriigist, siis andmebaaside omavahel suhtlemine ja ühildamine on probleem, et automaatselt saaks ID-kaardiga sisse logides see süsteem aru, et tegemist on randlasega või püsiasustusega väikesaare elanikuga, ja ta saab ilma suurema bürokraatiata edasi liikuda. Aga kindlasti ei ole võimalik kohalikku omavalitsust sellest protsessist ega ka esitajatel tahet lahutada. Kohalik omavalitsus teab kohalikke olusid kõige paremini. Ja sellest tulenevalt me näeme ka kohalikul omavalitsusel rolli, nii nagu see varasemalt tegelikult ka on juba olnud.

No siin selles diskussioonis on kindlasti rõhutatud tähelepanu all ka kultuuriline aspekt. Olgu öeldud, et eelnõu esitajad ei näe, et harrastuspüügiõigusest peaks saama justkui otseselt kalapüügi tuluelement. Me teame, et meil on kutselised kalurid ja harrastuskalurid, siis ilmselgelt me näeme, et see harrastuskalapüügiõigus on sätestatud nii ja peakski jääma ka tulevikus sätestatud nii, kui need muutused ellu kutsutakse, et harrastuspüügi kala ei tohi müüa ehk tegelikult sellega ei tohi teenida tulu. Küll aga võib seda kala väärindada ja lausa peabki väärindama, olgu see siis toidukultuuri edendamiseks või siis sealtkaudu ka tulu saamiseks. Kindlasti siin me sellist poliitilist kalambuuri muutust ei soovi.

Aga rannaelupoliitika puudumine on kindlasti üks olulisi osiseid, miks me selle eelnõuga täna siin saalis oleme. Ja tõepoolest on ellu kutsutud erinevaid meetmeid, kui me eelkõige räägime näiteks Leader-rahastust, mis peaks aitama rannakülades elu muuta ikka paremuse suunas ja andma täiendavaid toetusi ka majandustegevuse hoogustamiseks. Aga selline just nimelt riigi siserahastu tekkimine oleks meie arvates vägagi olulisel kohal.

Niisiis, see on selline väikene lühike kokkuvõte: sätestada mõiste, anda kohalikule omavalitsusele õigus ja kutsuda ellu siis ka vastav toetusmeede ehk randluse toetusprogramm. Olen lahkelt valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Nendega alustab Heiki Hepner. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eile me siin kuulasime maaeluministri ülevaadet eelmise aasta tegevuste kohta ja ta rõhutas korduvalt, et maaelu tuleb igati edendada ja selleks tuleks kasutada ka mitmeid erinevaid meetodeid. Teisalt, kui küsiti nüüd selle nn randlase või rannaelaniku toetuse kohta, siis ta ei tahtnud väga seal seisukohta võtta. Ütles, et see pole justkui tema haldusala, ja üritas sellest kõrvale hiilida. Sa ise mainisid, et võiks seda toetada. Kelle haldusalas see võiks olla siis? Et oleks ka siin poliitiline selgus. Kas selle eest peaks seisma siis maaeluminister, maaelu edendamise eest, või on see keskkonnaministri haldusala? Või kes selle maaelu edendamise eest peaks siis lõpuks seisma?

Aitäh! Väga õige osundus küsimuse näol. Tõepoolest, me elame riigis, kus maaeluministri haldusalas on kutseline kalatemaatika ja kogu selline harrastuskalapüük on seotud keskkonnaministeeriumi haldusalaga. Nüüd lisaks, seal vahel on üldine selline kalavarude temaatika, millest räägitakse alati püüniste kontekstis meil. Minule jääb arusaamatuks, et kui meil on kalavarusid vähe ja püüniseid on jätkuvalt turul palju, siis me kahjuks ei ole ka jõudnud sinnamaani, et sõnastada see õigus, et äkki riigil on mõistlik teatud arv püüniseid võõrandada. Kui need on turule antud, siis kalavarude kaitseks tuleb vaadata teravdatult ja tuleb ilmselt püüda vähem. Ja püügi vähendamise üks olulisi tingimusi on see, et püügiõigusi siis püügivahendite kontekstis ei ole nii palju saada.

Nüüd, kes konkreetselt peaks vastutama antud valdkonna eest? Ma arvan, et tegelikult see on veelgi laiem. Siin võib ka riigihalduse ministril olla oma teema sahtlis. Kui me vaatame kogu väikesaarte temaatikat ja sellega seonduvat, see on ju lausa meil täna vastava ministri portfellis tegelemaks väikesaarte elu-oluga. See näitab, et ega regionaalpoliitilisi selliseid teemasid ei ole võimalik panna ühte sahtlisse, need ongi läbivalt teemaks. Ja selleks on vaja eelkõige siin saalis tahet, et need teemad sõnastada, seadusepügalad leida vastavates õigusaktides ja anda vastutus- ja volitusnorm, kes ja kus meile aru annab. Ma arvan, et maaeluminister on vägagi kursis selle teemaga või vähemalt, kui minister ei ole, siis tema ametnikud majas teavda, mis selles sektoris toimub. Ja tihti on need vastused ju ametkondadest nii, nagu ka selle eelnõu menetlemisel, et iseenesest see idee on hea, aga me seda praegu ei toeta, sellepärast et see tuleb kalanduse strateegias läbi arutada. Nii et me jõuame tihti nende algatustega parlamendisaalis sinna, et kuskil on mingi suuremahuline strateegia ja strateegide kogum.

No ma arvaks, et need strateegid istuvad siin saalis, kes on saanud rahvalt mandaadi seada Eesti elu ja olu ning vastavalt vajadusele püüda läbi hääletada, kas sellest saab strateegiline lähenemise punkt ministeeriumidele, mida ellu viia, või mitte. Nii et siit algab, ja isegi mitte ainult siit, vaid ikka sealt rannakülast, kus inimesed näevad seda reaalset probleemi ja pakuvd välja lahendusi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! See randluse määratluse küsimus seaduse tasemel ei ole ju ainult pelgalt kalapüügiküsimus, et kuidas tagada mõistlik juurdepääs väikesaartel või saartel ja ranna ääres elavatele elanikele ja talunikele juurdepääs kalapüügile. See on ka regionaalpoliitiline küsimus, see on julgeolekupoliitiline küsimus, see on ka kultuuri küsimus. Sellega on aastaid tagasi tegeletud, see teema on nüüd olnud soikus. Nüüd me oleme jõudnud konkreetse ettepaneku ja määratluseni, mis minu arvates on ääretult vajalik ja ka mõistlik. Aga nagu ma aru saan, komisjonis valitsuskoalitsioonisaadikutele erilist indu selle toetamisel ei olnud. Kas oli komisjonis arutelul, milline on alternatiivne lahendus või praegune olukord rahuldabki siis neid saadikuid, et ongi kõik väga hästi.

Jaa, no eks hea küsija teab väga hästi, et komisjon on koht, kus arutatakse ja saalis otsustatakse. Tõsi, seekord komisjonis püüti ka otsustada, kuigi meie töö- ja kodukorrast lähtuvalt antud küsimust justkui otsustama komisjonis ei peakski. Aga selgelt sealt võis välja lugeda, et on nii toetajaid, kui vastaseid ja mulle tundub, et ega need piirid ei jookse siin koalitsioonipõhiselt. Kindlasti on inimesi ja saadikuid, kes mõtlevad, et tõesti selle teemaga tuleks edasi liikuda. Aga on ka neid inimesi ja saadikuid, kes mõtlevad, et sellega me loome justkui mingi ebavõrdse kohtlemise. Et kuidas siis ikkagi nüüd see inimene, kes on siin Tallinnas, näiteks ja ei ela rannakülas, kuidas tema siis ikkagi harrastuskalapüüki teostada saab? No siis me jõuamegi kultuurini välja, kus on ka ju meie hulgas neid saadikuid, kes ütlevad, aga nakkevõrk polegi mingi harrastuspüügivahend. Võib-olla nõus võib mitte olla nõus. Ja selleski oma iva, et jõuame selle kultuurini välja, et millega siis ikkagi lõpuks peaks püüdma harrastuskalur? Siis jõuame sinnamaani, et kui me ütleme, et vaata, et anname eelise, anname eelise rannakülas elavale isikule. See võikski olla sihuke eetiline ja kultuuriline lähenemine, sellepärast, et ta elab rannakülas, ta hoiab rannakülakultuuri, tegelikult ta peab vastu andma avaliku ruumi võimaluse sealsamas kallasrajal liikuda, ta peab tegelikult enda paadikuuri ehitades kandma selle sisse üldplaneeringusse, kõigiga läbi rääkima, et kas see risustab kellegi vaadet või piirab kellegi liikumisvõimalusi. Et tegelikult hästi palju on pandud kohustusi nendele isikutele, kes selle rannaga piirnevatel aladel omavad kokkupuudet, aga teistpidi õigusi nagu ei ole mitte ühtegi. Isegi see, et kui sulle tulevad sõbrad külla ja ütleks, et kuulge, läheks nüüd paneks enne jaanipäeva selle nakkevõrgu sisse, et äkki homme saab kalasuppi, siis tegelikult ei ole tal praktilist võimalust. Sest kui näiteks vist oli see kuupäev 1. detsember, kui kukub kell kas hommikul varakult kell 9 või 10 või isegi mõnel ajal oli see kell 12 öösel, ja kui sa ei ole seal piisavalt n-ö täpselt ja nobedate näppude voorus vääriline vastane, siis põhimõtteliselt seda õigust ei saa. Ja ma arvan, et see on nagu sellise teatud mõttes ka väärikuse küsimus. Et kui sul on kohustused riigi ja muu avalikkuse ees, siis sul oleks ka võimalus näiteks kaks nädalat siis seda nakkevõrguluba või olgu siis olgu kasvõi nädal taotleda. Ja seal probleemina kerkis uuesti, et aga siis võetakse ju kelleltki õigus ära, et ega me ei saa ju võrgulube, nakkevõrgulube juurde anda. Tõsi, et kalavaru on ohus ja juurdeandmine on omaette probleem, aga siis justkui võetakse kelleltki ära, et see inimene, kes võib-olla ei oma randlase sellist õigust, et tema seda ei saa ja ta jääb ilma, aga noh, maailm ongi selles mõttes ebaõiglane, et kõik kunagi ei pääse ilmselt haljale oksale. Et tuleb pingutada, leida endale võib-olla sõbrast randlane või veelgi parem – hakata ise randlaseks. Ja väikesaarte kontekstis me seda probleemi ei ole näinud, ma ei tea, miks me siin näeme, aga kahtlemata see on kultuuriline küsimus, täpselt samamoodi see on teatud mõttes eetiline küsimus. Ja ma arvan, et ka väga suuresti kogukondlik küsimus.

Urmas Reinsalu, palun!

Me oleme Euroopa vanim paikne mererahvas, kes on oma kultuuri säilitanud, ja see on lähtekoht praegu selle randluse toetamiseks. Küsimus ei ole mitte eelise andmises harrastuskalapüügi lubadele, vaid tagatise andmises, et neile inimestele, neile põliskogukondadele oleks see õigus tagatud, nii nagu seda on tehtud püsiasustusega väikesaarte elanikele. Transpordi‑ ja liikuvuse arengukava räägib kõlavate sõnadega rannaäärse elukeskkonna atraktiivsusest. Kui me teame, et suundumus praegu püsiasustuse suunas on tagurpidiselt liikunud, kui me võrdleme inimpõlve jooksul inimeste ümberpaiknemist, siis millised – kutsutud olid ka erinevate valitsusasutuste esindajad – on valitsuse seisukohad, kuidas seda, neid kõlavaid sõnu transpordi- ja liikuvuse arengukavast praktikas ellu viia alternatiivina Isamaa ettepanekule?

Aitäh, hea küsija! Väga õige osundus, tõepoolest. Tegelikult ka komisjonis me jõudsime sinnamaani, et küsimus ei ole eelise andmises, vaid selle õiguse tagasiandmises, sest see on nii olnud ajalooliselt. Tänaseks on ta muutunud ja küsimus on selles, miks ta on üldse muutunud. Mis lahendusi pakuti? Lahendusena nähti juba mainitud Leader‑meedet. Seal on olemas raha, Euroopa raha, Eesti riigi raha. On loodud Leader‑tegevusgrupid ja tegevusgruppides pannakse paika oma strateegia, otsustatakse, millele raha pannakse ja millele mitte. Sinna on kaasatud nii ettevõtja, mittetulundussektor kui ka kohalik omavalitsus ja siis nad peavad seal sees otsustama, kuidas neid asju ellu viia. Kahtlemata Leader‑tegevus on üks selliseid vanemaid ja ilmselt ka kogukondlikumaid, mõistlikumaid toetusmehhanisme Euroopa Liidus, mis on ellu kutsutud. Aga veel kord, meie kui eelnõu algatajate, minu kommentaar esindajana oli seal, et sellest üksi on meie arvates vähe, sest me elame ajas ja ruumis, kus hajaasustuses elanikkond väheneb. Tegelikult me teame ka seda, et kogu kalurkond vananeb nii, nagu ka elanikkond, ja on vaja täiendavaid meetmeid ellu kutsuda, et säilitada seda rannakultuuri, mis on kahtlemata Eesti maastikul pärandkultuurina üliolulisel kohal.

Paul Puustusmaaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ühelt poolt loomulikult ütlen, et selle eelnõu formaalne pool on ääretult õigesti valitud. Tõepoolest, pöörduda Vabariigi Valitsuse poole sellise ettepanekuga, see on õige. Ka sisu poolest on asi täiesti mõistlik, arusaadav ja minu personaalse arvamuse kohaselt igati toetust vääriv. Aga küsin nüüd sinu kui praktiku käest seda, et tundes ja teades valitsuse käekirja ja suhteliselt vähest aktiivsust tegeleda probleemide lahendamisega, kuidas sa näed, isegi kui, oletame, et suur saal toetab seda, millal võiks eeldada, et valitsus vastava eelnõu jõuaks välja töötada ja ke esitada millise koosseisu jaoks. Kas meie koosseis oleks see, kuhu see eelnõu võiks jõuda? Mis sa arvad?

Aitäh, hea küsija! No et sellele küsimusele vastata, peaks olema selgeltnägija. Aga mina kahjuks ei ole. Ma toon kas või sellesama näite looduskaitseseaduse kontekstis, et me ju arutame ja ka enne seda eelnõu taas arutasime konkreetset temaatikat, mis on seotud rannaalale ehitamisega ja ehituskeeluvööndiga ja üleujutusalapiiriga. Tänuväärselt jõudis see diskussioon uuesti, kuigi ta siin parlamendisaalis käis ja heakskiitu ei leidnud, et sellega parlamendisaalis tegeleda intensiivselt seaduse sõnastamise kontekstis, siis me arutasime seda selles kategoorias, et õiguskantsler on ikkagi väga selgelt öelnud, et see seadusandja mõte ilmselt sellise üleujutusala kontekstis ja veekaitse piiri näol vajab väga selgelt täpsustamist. See, kuidas ministeerium seda tõlgendab, ilmselt ei ole olnud seadusandja tahe. Ja ta on ka teatud mõttes tõesti pankrannikul öelda, et üleujutusala piir on see, mis on tõesti olukorras, kus on madal liivaseljandik, seal ei ole võimalik ja mõistlik seda samaväärselt seadusesätte kontekstis käsitleda. See asja sisu seisneb selles, et me jõudsime ka sinnamaani, et millal me siis saame seda õiguslikus võtmes uuesti sõnastada.

Ja seda vastust tegelikult ei ole. Öeldakse, et kunagi tulevikus on. See on see sõnum, et kunagi tulevikus. Väga paljud asjad on kunagi tulevikus. Tegelikult töö tegemisel ootaks natuke rohkem konkreetsust, sest need on akuutsed probleemid, need ei ole sellised kõrvaltegevused, et tegeleme siis, kui aega saame, vaid õigusloomes see puudutab omandit. Ja kõik asjad, mis puudutavad omandit, on põhiseadusega kaitstud. Minu meelest meie privilegeeritud kohustus on sellega akuutselt ja koheselt tegeleda, kui on probleem.

Nii et ma ei oska öelda. Meile anti selles raamistikus veel kord mõista, et randlase temaatika on tähtis ja oluline, aga seda eelnõu ei saa toetada, vaid seda peaks arutama kalandusvaldkonna strateegilises võtmes. Mida iganes see tähendab.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mul on paar küsimust. Esiteks, jutt nobedate näppude voorust oli mitu aastat tagasi, täna me ei ole enam ammu. Keskkonnaministeeriumil on oma koduleht, kuhu lähed sisse ja teed kahe minutiga ära. Nüüd tehti küll mingisugune uus koduleht, mis on veidi keerulisem, aga põhimõtteliselt kas või praegu aprillikuus on näiteks Harjumaal antud välja lubasid üle 800 ja nendest on ära kasutatud ainult alla 100. Nii et kui sõber tuleb, saab ka homme temaga kalale, kuigi see võiks muidugi veelgi lihtsam olla. Aga ma tahtsin küsida seda, et miks need randlased oleksid ainult ajaloolistest küladest. Täna on ju ka uusi külasid. Ja teiseks: miks neid lubasid peaks omavalitsuste läbi jagama, kalapüügi lubasid? Sest nagu ma ütlesin, tegelikult, kui me ei räägi kutselisest kalurist, siis harrastuslubasid on üsna lihtne saada. Miks see peaks veel minema läbi omavalitsuse?

Aitäh, hea Enn! Kõigepealt nobedatest näppudest. Tõepoolest, nobedate näppude vooru küsimus ei ole akuutne siis, kui neid on rohkem, kui on taotlejaid. Aga meil on ka kohti, kus tõepoolest on lube vähem turul, kui on taotlejaid, ja seal just nimelt see nobedate näppude voor algabki, et kes ees, see mees. Nii on ta kokku lepitud. Selle osunduse pealt me ka tegelikult läheneme. Ja kui me vaatame tegelikult meie kalavarude olukorda, siis me vaatame ka ennetavalt sellele probleemile otsa, sest varem või hiljem ilmselt me võime olla olukorras, nagu te isegi siin saalis näete, et me samm-sammult liigume juselles suunas kas või kutselise kalanduse valdkonnas, kus me toome karistusseadustikku sisse sätteid, et kui näiteks kutseline kalur rikub kalapüügireegleid, siis on toodud sisse tegelikult see regulatsioon, et tal on õigus püügiõigus ära võtta, ehk ka need püünised, püügivahendit võõrandada, sundvõõrandada. Siiamaani on kogu aeg olnud riigis diskussioon, kas püügiõigus või püügivahend on kinnisasi või ei ole, kas ta on võrreldav sellega või mitte. Nüüd me oleme astunud sammu, kus öeldakse, et see on võõrandatav objekt. See õigusloomes tegelikult astub siis oma rada ja sellel on ainult üks selge põhjendus, ma arvan, et me kõik seda teame – kalavarusid on vähe ja püügikoormust uuendamiseks, kalavarude uuendamiseks on vaja vähendada.

Nüüd teine pool, mis on see kohaliku omavalitsuse roll ja miks me selles eelnõus oleme nii ette näinud. Jah, me oleme nii ette näinud, aga kindlasti ega see ettenägemine on tulnud, nagu juba räägitud Merendusnõukoja, Rannarahva Koja ettepanekutest. Meie soov on tegelikult pidada sellel teemal siin debatti, seda absoluutset tõemonopoli ilmselt ei ole meie käes algatajate mõttes. Tulekski arutada, jõuda konkreetse seisukohani, aga veel kord, kui me seaduses sõnastame ära randlase, siis me oleme kindlalt veendunud, et see subsidiaarsusprintsiip ikkagi on üliolulisel kohal selles, et kohalik omavalitsus peab saama seda seadusesätet sisustada. Ja see on kohalikule omavalitsusele antud õigus ja regulatsiooni kohaselt me ka nii näeksime. Nüüd, kuidas see hakkab olema taotlemise kontekstis, kas luuakse automaatselt suhtlev moodul elanikeregistri ja sellesama harrastuspüügi andmebaasiga, et kui inimene sinna sisse logib, sisse süsteem talle ütleb juba otse, et kuule, hea sõber, sina veel ei saa taotleda, oota, tule nädala pärast uuesti näiteks, eks. Et praegu praegu sina ei saa, praegu on eelisvoor siis nendele, kes on randlasena määratud. Aga tuleb ka ilmselt paralleelselt mõelda selle peale, et on neid isikuid, kes digiriigist ei taha osa saada. Ja siis on see küsimus, et kuidas kohalik omavalitsus seda mittedigitaalselt lahendab, et võimalikult lähedal selle rannaküla elanikule.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kuidas nendega ikkagi on? No väledatele näppude voor ja praegu mul pinginaaber siin vaatas, et nakkevõrgu lubasid, on nagu raba saada praegusel hetkel, Harjumaal näiteks, jah.

Aitäh! Veel kord tulen selle vastuse juurde tagasi. Me räägime mitte ainult konkreetselt merest, me räägime ka siseveekogudest, jõgedest ja järvedest. Ja ma veel kord kordan seda, et see ongi erinev piirkonniti. See ongi erinev piirkonniti. Ja veel kord: ega siis kogu püügiõiguse väljastamine, et palju näiteks teatud ... Noh, toon näiteks järve näite, et palju sinna püügilube üldse väljastatakse, see tuleneb ju seireandmetest ja histoloogide tööst, et millises seisundis see kalavaru on, ja siis ka vastavalt neid püügiõigusi välja antakse. Mõned aastad tagasi – ma arvan, et see oli eelmise Riigikogu koosseisu ajal – sai ju ellu kutsutud ka see muudatus, et miinimumaeg ei oleks nakkevõrgu taotlemisel üks kuu. Ta oli ühe kuu pikkune, sa ei saanudki lühemaks ajaks nakkevõrku üldse taotleda. Sellega tegelikult anti ka laiemale avalikkusele õigus, näiteks, kui me võtame siseveekogu, kus on väljastatud näiteks neli nakkevõrguluba kuus, ühes kuus, see võib olla ka varieeruv kuude lõikes, et mõnel kuul kolm, teisel neli, siis on veel tegelikult seal sees ju piirangu ajad, on kudeajad, kus ei tohi kala püüda. Ja me jõuame tegelikult selle aruteluga sinnamaani, et vähendati aega minimaalselt, et sa võid ka võtta nädalaks – või oli see kaheks nädalaks, ma isegi peast ei ütle praegu. Sellega anti võimalus suuremale hulgale inimestele seda õigust kasutada. See oli ka põhjendus, sest vajadus ja soov oli kordades suurem kui võimalus, sellepärast seda ka tehti. Aitäh!

Aivar Viidik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Andres! Mul on selline küsimus, et te olete väga initsiatiivikad tegema huvitavaid ettepanekuid, mis puudutavad rannaelanikke viimasel ajal, ja üks neist on praegu kõne all olev. Aga eelmisel nädalal toimus Eesti saarte üldkogu. Ma praegu ennist täpsustasin üle saarte kogu juhatusega, juhatuse liikmetega, kes ütlesid, et nad ei ole sellisest asjast mitte üldse kuulnudki. Lisaks, sellest teie praegusest ettepanekust, et seda ei ole arutatud Eesti Saarte Kogu raamistuses, samuti, Riigikogus on saarte toetusgrupp, ka minu teada seal ei ole seda küsimust arutatud, enne kui te oma ettepaneku teete.

Aitäh! No tagantpoolt ettepoole. Tõepoolest, toetusrühm on olemas, selle toetusrühma nimi on ranna ... Ole hea, täpsusta, mitte väikesaarte toetusrühm, vaid randluse toetusrühm vist, kuidas ta täpselt kõlab. Annely Akkermann oli vist selle juht, tema oli ka konkreetselt asendusliikmena keskkonnakomisjonis laua taga seda teemat arutamas meiega koos. Mis puudutab nüüd saari, siis see tuleb mulle üllatusena, et väikesaartel, püsiasustusega saartel on ju see teema juba ammu-ammu, ma arvan, mingi viis aastat toiminud, kuidas see saab olla üllatus, et see puudutab nüüd suursaari kuidagi teisiti või, ma ei saanud päris täpselt aru. Kindlasti olen suhelnud sellel teemal ka toonase teema tõstataja, eestvedaja Mark Soosaarega olen rääkinud, olen rääkinud endise Kihnu vallavanema Ingvar Saarega, kes ka ju tegelikult väikesaartega täiesti aktiivselt tänaseni tegeleb, küsinud seda situatsiooni, ja olen suhelnud ka enda valimisringkonnas, maakonnas omavalitsusjuhtidega või endiste omavalitsusjuhtidega, et kuidas nad seda probleemi näevad. Ei taha seda kriitikat omaks võtta. Ja kui mõni toetusrühm parlamendis soovib arutada eelnõu, millega me oleme välja tulnud – täiesti avatud, täiesti avatud ettepanekuteks. Paraku meie toetusrühmade päevakorda ei pane paika ja aruteluteemasid, selleks on ikka toetusrühm iseennast moodustanud ja ütleb, mis teemadel soovitakse arutada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma loen seletuskirjast, et mõte on selline, et lubade andjaks randlastele oleks kohalik omavalitsus. Aga kas on arutluse all olnud ka see, et kõikide lubade andjaks võiks olla kohalik omavalitsus ja kalandusspetsialist, kes teab kohalikke olusid kõige paremini, tegeleks sellega kohaliku omavalitsuse juures?

Aitäh! No sellist ettepanekut me ei ole teinud. Aga jällegi aruteluteemana kõik keskkonda puudutavad teemad ja kohaliklu elu puudutavat teemad akuutselt on tänapäevakohased. Et kui me räägime keskkonnast siin saalis, iga nädal erinevas võtmes, on see siis rohepöörde või mõnes muus küsimuses, nendest suurtest väljakutsetest, siis ma arvan, et kohalikus omavalitsuses ka keskkonnaalased küsimused kasvõi sellest, et palju ja kuidas on seis nende kalavarudega, kas nende mõnes siseveekogus, ma arvan, et see info peaks olema alati olemas ja kohalikul omavalitsusel peaks olema ka võimalus alati kaasa rääkida asustamise poole pealt. Näiteks seesama Pärnumaa näide, et kui Sindi paisu võeti maha Pärnu jõelt, siis see on väga lokaalne, kohaliku omavalitsuse küsimus, olgugi et jõgi saab alguse hoopis teisest maakonnast, Roosna-Allikult. Et need teemad on ühtpidi lokaalsed, aga teistpidi võiks öelda isegi globaalsed ja kohalikul omavalitsusel on kahtlemata seal roll. Kui palju peaks pühenduma püügiõiguste teema kontekstis veel täiendavalt kohalikele omavalitsustele, tuleb debateerida ja küsida arvamust ka ministeeriumidelt. Antud hetkel me seda teinud ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Andres! Eelnõu näeb ette, et randlastele laieneks eelseisundis kalapüügiõigus sarnaselt püsiasustustega väikesaarte elanikele. Kas siia hulka kuuluvad ka näiteks järve kaldaalal elavad elanikud ja jõekaldal?

Jaa, me käsitleme selle eelnõuga ka siseveekogusid. Ka tema on sisuliselt randlane. Randlase mõiste sõnastamisel, et kas nüüd ainult rannakogukond saab olla siis mererannas või võib ta olla ka Võrtsjärve ääres – noh, ikka võib, ikka võib ja nii ta ongi.

Head kolleegid, selline lugu, et selle OE menetlemisel on igale ettekandjale üks küsimus. Jah. Nii, rohkem küsimusi ei näe. Siis oleme küsimused ammendanud ja läheme keskkonnakomisjoni ettekande juurde. Selle teeb Heiki Kranich. Palun!

Hea aseesimees! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas seda eelnõu kahel komisjoni istungil: 4. aprillil ja 12. aprillil. Kutsutute hulgas olid nii majandusministeeriumi kui ka Keskkonnaministeeriumi esindajad, samuti merendusnõukoja president Tarmo Kõuts ja Kõinastu külavanem Jüri Lember.

No mida tõdeti? Tõdeti seda, et Eesti on üks väga rikas ja eripärane maa, vaatamata oma väiksusele, ja meil on erinevaid toetusprogramme, alates Setumaast ja lõpetades väikesaartega, vahepeal on ka nii üht kui teist. Ja täna me oleme randlaste teema juures.

Mis randlaste teemat puudutab, siis on praktiline vaadata tagasi natukene ajalukku. Kuni 2003. aastani oli vastavalt mõningatele muudatustele rannaelanikul võimalik püüda mitte ainult nakkevõrguga, vaid ka näiteks ääremõrraga. Otsuseid tegid kohalikud omavalitsused ja paksu verd tekitas see, et ka mitmed linnad, kes mere ääres asusid, määrasid oma inimesi rannakaluriteks. Pluss tekitas inimestes paksu verd see, et ka mitmed suvilaomanikud said vastava püügiõiguse ja ka mitmed välismaalased, kes olid mereäärse kinnistu ostnud. See kõik kohalikke elanike ja eriti randlasi ei rahuldanud. Ja 2003 tehti põhimõtteline muudatus, mis kehtib enam-vähem tänase päevani.

Aga tagasi eelnõu juurde. Nagu ettekandja ütles, oli komisjonis väga mitmesuguseid arvamusi. See piir päris kindlasti ei jooksnud koalitsiooni ja opositsiooni vahelt. Tunnistati selgelt, et tegemist ei ole mitte niivõrd majandustegevusega sest ka näiteks kutseliste kalurite sissetulekud tihtipeale on suhteliselt tagasihoidlikud, rääkimata harrastuspüügi teemast. Probleeme on sisuliselt kaks, mis eelnõu puudutab. Esiteks see, mis puudutab kalavarusid. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut tegi 2020. aastal uuringu "Püügikoormuse kohandamine hea keskkonnaseisundi tingimustele". Selle järeldus oli see, et Läänemaal, Hiiumaal ja Saare maakonnas tuleks hea keskkonnaseisunditaseme saavutamiseks püügikoormust vähendada 40%, Soome lahes ja Pärnu maakonnas, välja arvatud väikesaared, aga viis korda. Tänane eelnõu tegelikult praeguses sõnastuses laiendaks püügiõigust olukorras, kus teadlased on teinud ettepaneku mõnes piirkonnas viis korda püügikoormust üldse vähendada. Jah, komisjonis kõik möönsid, et tegemist ei ole mitte majandustegevusega, vaid tegemist on kultuurilise traditsiooniga. Ja sellist kultuurilist traditsiooni maksab alati hoida, aga alati tekib küsimus, mille arvel. Kui meie kalavarud on seisus, kus püügikoormust tuleb märkimisväärselt vähendada, siis uute lubade andmine looks kahtlemata teatava selge disproportsiooni.

Jah, siin on mitmeid lahendusi. On võimalus, et sellelsamal randlaste eelistamise puhul võiks harrastuspüügil nakkevõrgu püügiõigust piirata. Tõenäoliselt ka kutseliste puhul tuleks seda piirata. Aga see on üks valus otsus. Ja seda otsust saalis ega ka komisjonis ühe nipsuga ei tee.

Teine teema, mis puudutas kõnealust eelnõu, oli see, et selle teine punkt viitab selgelt riigieelarvele, juba 2023. aasta riigieelarvele. Ja ka selliseid otsuseid ei ole võimalik keset aastat, hetkel kui riigieelarve koostamine juba käib, sellisel moel teha.

Maaeluministeeriumi esindajad väitsid ka seda et praegu eraldatakse rannakaluritele ... (Lehitseb pabereid.) Kohe ma täpsustan ... Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi eelarvest kolmandik ehk 30 miljonit eurot. Mul ei ole ülevaadet, kuhu täpselt kasutatakse. Aga seda, et rannakalandus oleks puhtalt vaeslapse osas, ka väita ei saa.

Sellest tulenevalt komisjon ühest seisukohta ei kujundanud. Tehti otsus võtta eelnõu päevakorda 19‑ndal kell neli (otsus oli konsensuslik) ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ja viia läbi otsuse eelnõu lõpphääletus. Aitäh! 

Peter Ernits soovib küsida. Palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Kui võtta nii öelda filosoofiliselt ja suures plaanis, et kui püsiasustusega väikesaarte elanikel on see privileeg olemas. Aga randlastele sa nagu ei tahaks neid anda, kui nad ei ela just juhtumisi püsiasustusega väikesaarel. Kas koalitsioon on plaaninud alustada selle püsiasustusega väikesaarte elanikelt selle privileegi äravõtmist?

Sellist plaani minu kõrvu jõudnud ei ole. Ja ma täpsustaksin, mul ei ole mitte midagi selle vastu, et puht kultuurilisel eesmärgil randlase säilitamiseks anda randlastele mingisuguseid täiendavaid eriõigusi, aga nagu ma enne ka ütlesin, jääb alati küsimus: kelle arvelt? Ja sellele küsimusele oskab meil vastata Keskkonnaministeerium ja nii palju, kui mina Keskkonnaministeeriumi esindaja jutust aru sain – hea kolleeg Andres küll ironiseeris, et kunagi tulevikus ja kes teab millal – , aga vähemasti komisjonis käidi välja lubadus, et selle teemaga tegeldakse. Aga ka mina ei oska vastata, kes ja millal.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, hea Heiki! Ma ikkagi tuleks selle laiendamise ja kitsendamise juurde. Püsiasustusega väikesaarte puhul ju tegelikult minule teadaolevalt ei toodud püügiõigusi juurde ehk riik ei andnud püügiõigusi juurde, vaid konstantne suurus püügiõigusi on need, mis nad on, ja need lihtsalt jaotuvad mingi printsiibi alusel. Täna on see nobedad näpud, siis uue regulatsiooni alusel oleks see, et näiteks kaks nädalat on nendel inimestel, kes on randluse mõiste alla mahtuvad, õigus taotleda, et tegelikult püügikoormus sellega ju ei muutu. See ei ole olnud eelnõu algatajate eesmärk, vaid ikkagi see, et rannainimesel on õigus võtta võrk selga ja minna merele.

Seda ütlesid sa ka komisjonis ja sellele ma ka siin enne viitasin, et seda ressurssi või püügivõimalust tuleks tegelikult kärpida ja ka selle kärbitud püügiõiguse sees tuleb otsustada, mismoodi see asi laheneb. Aga selleks on meil olemas selline suurepärane seadus nagu kalapüügiseaduse ja selle kalapüügiseaduse muutmise algatamise õigus on meil siin kõigil. Kuidas see täpselt toimub, ei ole kunagi olnud seadusepunkti küsimus. Täna on see reguleeritud valitsuse 22. novembri aastast 2021 määrusega number 103. Ja see, kuidas, jääb tulevikus tõenäoliselt siiski valitsuse otsustada. Aga ma olen sinuga nõus. Juurde seda püügivõimalust anda ei saa, tulenevalt juba eelviidatud Tartu Ülikooli mereinstituudi uuringule, vaid pigem tuleks seda kärpida. Kuidas seda teha nii, et hundid söönud, lambad terved ja randlased elus? Sellele minul täna vastust ei ole.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan just sealt, kus te pooleli jäite. Kus te ütlesite, et loomulikult meil siin saalis on võimalik ju seadusloomes aktiivselt osaleda ja muuta seadusi või tulla oma algatustega välja, aga kas ka mõni ministeerium nagu tundis, et peaks kuidagi aktiivsust näitama? Tõepoolest ju ei näe ka see eelnõu, et me kasvataksime püügikoormust, vaid tõesti seda on võimalik väga erinevalt lahendada. Kas komisjoni istungil tuli siis ka mõnel ministeeriumil mingi positiivne mõte või nad lihtsalt ütlesite igale asjale "ei"?

Igale asjale "ei-d" ma ei kuulnud. Aga loomulikult iga algatuse puhul on kõikidel, kes on kutsutud ja seatud, teatav kaalutluskohustus, seda kaalutlemist me kuulsime seal üksjagu. Maaeluministeeriumi inimesed rääkisid randlastele eraldatavast rahast, nagu ma enne ütlesin, 30 miljonit, mis Euroopa rahadest tuleb. Ja vähemalt minu mälusoppi jäi küll Keskkonnaministeeriumi esindaja selleks, et asi ei jääks pealiskaudseks. Ütleme nime ka ära, tegemist oli Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Erki Tuusiga, kelle suust kuulsin mina küll vähemalt valmisolekut selle teemaga ka ministeeriumi tasemel tegeleda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu meelest on see eelnõu üsnagi sümpaatne ja vääriks küll toetamist. Aga ma vabandan enda teadmatust, et äkki te oskate mind valgustada, milline see praegune püsiasustusega väikesaarte elanike kalapüügiõigus on, mida tahetakse laiendada.

Neil on õigus püüda kolme nakkevõrguga. Neil on õigus püüda, ma kohe täpsustan kuni sajast konksust koosneva põhjaõngega, pluss muud harrastuspüügi vahendid, aga need on sellised püügivahendid, mis pigem sarnanevad kutselise kalapüügi vahenditega. Anda kõigile kolm võrku tundub mulle ausalt öeldes liig – kui sa tahad oma supi tarbeks kala püüda, no mis sa selle kolme võrguga möllad seal.

Nii, rohkem küsimusi ei paista. Tänan!

Aitäh!

Avame läbirääkimised ja läbirääkimistel, tuletan meelde, saavad sõna võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Isamaa fraktsiooni nimel Heiki Hepneri, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ääremaastumine ning avalike teenuste kättesaadavuse kaugenemine on vaieldamatult riigi toimimise juures probleem ja seetõttu me peame mõtlema selle peale, kuidas neid probleeme minimeerida. Kuidas tagada, et surve inimeste lahkumisel oleks väiksem, sealhulgas ka rannapiirkondades. Ja seda eesmärki see eelnõu kindlasti ka kannab. Siin pole loomulikult mitte ainult küsimus inimeste ühtlases paiknemises, vaid ka tegelikult kultuuri probleem, nii nagu me siin küsimuste-vastuste voorus juba oleme ka kuulnud. Eesti rannakultuur on Euroopa vanim ja me oleme Euroopa vanim paikne rannarahvas, kes on säilitanud oma keele, kultuuri ja omariikluse. Ja seda kultuuri kindlasti tuleb hoida ja edendada ja kaitsta. Ja selle kultuuri katkemine tegelikult ju tähendaks ühe osa meie rahvuskultuuri kadumisest.

Samas on see ka riigikaitseküsimus, julgeolekuküsimus, mis on täna eriti päevakorral, sest kui meil on piisavalt ühtlase asustusega riik kaetud, siis on ka turvalisus suurem, piirivalve, ütleme siis, piiri valvamine ka paremini tagatud, selles pole mingit kahtlust. Mis on tegelikult probleem? Me ka siin küsimuste-vastuste voorus juba ka saime kuulda, et meil on ju olemas teatud strateegiad ja enamasti, kui proovitakse midagi muuta ja valitsusel seda väga suurt indu ei ole, siis viidatakse, et aga me hekseldame vaikselt selles strateegias seda probleemi. Eile maaeluministrit kuulates ja küsimusi esitades ja ka minister ju sõnaselgelt rõhutas, et maaelu tuleb edendada, tuleb vältida, et meil inimesed maalt ära ei koliks, et Eesti oleks ühtlaselt ikkagi elanikega kaetud. Teisalt, kui üritasime teada saada, mis siis selleks väga konkreetseid samme on astutud, siis ega ta nagu väga midagi ei pakkunud ja randluse teemal ta lihtsalt libises sujuvalt mööda ja ütles, et see pole tema vastutusvaldkond.

Kui me vaatame transpordi ja liikuvuse arengukava aastateks 2021–2035, siis merenduse valdkonnas püstitab see arengukava selgelt: rannaäärne elu ja külastuskeskkond on atraktiivne, soodustades mereturismi, kohaliku ettevõtluse arengut ning merekultuuri edasikandmist. Arengukava järgi on randluse suuremad funktsioonid kohaliku elukeskkonna, elustiili, kultuuripärandi säilitamine, vastavate töökohtade loomine, merenduse vastu huvi tundvate inimeste arvu kasvatamine, kes asuksid tulevikus tööle vastavas sektoris. Rannaäärses ettevõtluses on kesksel kohal turism ja kalandus, mis on omavahel seotud nii taristu kui ka tegevuste kaudu. Siin on üsna laialt seda avatud ja tõesti on ju rõhutamist väärt see kultuuripool, elustiil, turism. Me ka luues elukeskkonda püsielanikele, toetame ja mitmekesistame ka ettevõtlust, kuigi praegu selle eelnõu eesmärk ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... selle eelnõu eesmärk otseselt ei ole kutselise kalapüügi edendamine. Ja mida siis ka, ütleme, asjasse puutuvad on arvanud? Et tänaseks on randlus Rannarahva Koja hinnangul hävimisohus kultuur. Rannarahva Koda on aastaid taotlenud õiguslikult randlase mõiste määratlemist ning seda ka randlastele, et see ka randlastele laieneks ja siit ka selle kalapüügiõiguse laiendamist, mis täna püsiasustusega väikesaartel on tagatud. Selle üle tuleb loomulikult head meelt tunda, et väikesaarte peal see on tagatud. Me muidugi ka siin arutelu käigus kuulsime, et tõesti, kalaressurss on üks konkreetne ressurss, mida ei saa ju lõputult tarbida, ja selle eelnõuga ei ole eesmärk suurendada väljapüügi mahtu, aga kui me läheneme siin paindlikult, siis on võimalik ka ju seada piiranguid kas ajaliselt, me kuulsime, et on ka toodud ära, et kolm nakkevõrku on palju ja 100 õnge, põhjaõnge on ka võib-olla palju, et supi jaoks kala saada, aga on võimalik ju siit teha edaspidiseks, kui me seda laiendame, ka teatud kompromisse nende püügivahendite arvu vähendamises.

Ja mulle tundub, et praegu tegelikult ka ministeeriumid ei ole väga vaimustatud oma lauale seda probleemi võtma. Lihtsam on ütelda, et meil on ressurss piiratud. Punkt. Rohkem ei huvita, sellega on hea lükata kõik arutelud justkui laualt maha. Aga meie siin saalis ei peaks sellega leppima, sest tõepoolest, tegemist on ikkagi nii Eesti kultuuri mõistes vaieldamatult ainulaadse sellise traditsiooniga ja me peaksime igati seda edendama, sealhulgas siis tõesti ka mereandide käitlemist, kasutamist, elustiili, kogu kultuuripärandit hoidma, kaitsma ja edendama. Ja selle eelnõu põhiline eesmärk või rõhuasetus on just ka edendamisel, et ta oleks ka tulevikus sama rikkalik, nii nagu ta siiani on olnud. Aitäh!

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Jah, kala on vähe, paljusid asju on vähe. Aga kalapüüdjaid on päris palju, 1500 kutselist, mõni istub siin ja vaatab mulle vastu, ja 10 000 harrastuskalameest, mõni vaatab ka praegu vastu mulle siit saalist isegi, mõni istub mulle üsna lähedal. Aga mida nüüd selle asjaga teha? Kellelegi on privileeg loodud, püsiasustusega väikesaare elanikele, jah, kui tahavad, võivad võtta kuni kolm võrku. Kui tahavad. Aga randlastel, kes ei ela saare peal, seda ei ole. Kunagi oli selline aeg, kui kohalikud omavalitsused andsid. Kui elasid rannas, siis said, vist oli kuni kolm võrku. Aga siis hakati rääkima, et kus on võrdne kohtlemine ja nii edasi, ja läks tüliks ja siis otsustati, et lõpetame selle jama ära ja saab ühe ja aitab küll. Ja Keskkonnaamet jagab.

Me vahepeal, kui ettekanne käis, siis Henn Põlluaas vaatas arvutis järele, et lube on nagu küll saada praegu kalapüügiks, võrgulube Harjumaal ja ka mujal. Mõnel pool oli vähem, aga igal juhul peaaegu igal pool oli võimalik saada. Ja siis võiks tekkida küsimus, et kuidas siis niimoodi, kui lube on võimalik saada, ja me räägime mingitest nobenäppudest. Aga küsimus on selles, kui asi läheb kuumaks. Kui punane kala jookseb, kui lest jookseb ja nii edasi, siis tuleb see nobedate näppude voor ja randlaste ...

Härra Ernits, ma korraks vabandan. Härrad Ligi ja Reinsalu, saalis on päris mõnusalt vaikne praegu, aga seda enam on raske kuulata, kui teie seal kahekesi omavahel paralleeldebatti peate. (Hääl saalist.) See ei oma tähtsust, mida Ligi valmistub ja mida Reinsalu valmistub. Kui te tahate omavahel rääkida, minge saalist välja ja rääkige omavahel. Lihtsalt muidu on jube keeruline ka härra Ernitsal. Nii, palun saalis vaikust. Härra Ernits!

Aga võib-olla mõnel kolleegil on hääl nii tugev sees, et tahaks nagu välja öelda, aga ei saa. Võib-olla ma siis nii kaua ootan. Aga kui hääl enam nii tugev ei ole, siis ma võin jätkata.

Asi läheb kuumaks siis, kui punane kala jookseb ja lest. Muul ajal, kui midagi eriti head võtta ei ole, siis tõesti on võimalik võrke saada. Randlaste mure ongi see, et tahaks kindlust, kõik tahavad kindlust saada. Et ei peaks kogu aeg olema, ja muuseas, kui rannas elad – ja mitte ainult rannas, vaid ka rannast päris kaugele, Lõuna-Eesti saadikuna ma võin öelda, et vahepeal, kui oli need Riigikogu kaugistungid, siis ega oli probleeme selle saamisega, [ühenduse] katkemine ja lõputu ja nii edasi. Aga kui me räägime nüüd selle loa saamisest kiirete näppude voorus ja kuumal ajal, nädala kaupa käib see pealegi, siis on probleem täiesti olemas. Nii et ei saa öelda, et seda probleemi ei ole olemas. See, et praegu on võimalik nakkevõrguluba saada peaaegu igal pool, ei tähenda, et probleem on jama.

Aga kui hakata vaatama, mida siis püütakse. Ametlikult, vaadake järele, Keskkonnaametis on täpselt olemas, kes ja kui palju ahvenat, muid kalu, emakalu ja mida iganes. Kõik see on suuresti laest võetud. 10 000 harrastuspüüdjat, jah, nad käivad, panevad võrgud, panevad kirja ka midagi. Aga kes seda kontrollib? Inspektsioon ei jõua sinna. No kutselise 1500 peale – neid on lihtsam kontrollida, vaadata, kas seal on alamõõdulisi ja kui palju on, aga harrastajatel praktiliselt seda ei vaadata.

Ja teine asi, et ei tohi müüa. Harrastajaid ei tohi ju müüa. Aga mis tegelikult juhtub? Müük käib mühinal. Keskkonnakomisjonis me arutasime ja keegi ametnik ütles niimoodi, et 1500-st 80–90% teenib kuus kuni 15 eurot. Kuni 15 eurot kuus, kutseline kalur! Selge see, et küllap ta teenib rohkem ...

Kas te vajate lisaaega?

Jaa, vajan küll. Ma mõtlesin, et Raivo Aeg on ilmunud siia.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Tegelikult on asi ikkagi üsna segane ja ma arvan, et selle eelnõuga võiks ja peaks edasi minema juba ainuüksi selleks, et korrastada kogu seda olukorda. Ja ma ei arva seda, et peaks püsiasustusega väikesaarte elanikelt selle privileegi ära võtma. Aga rannas elavatele inimestele, reaalselt elavatele inimestele võiks siiski anda ka teatud privileegid. Võimalik, et tõesti, kuna see puudutab eriti kuuma aega, kui punane kala jookseb, nagu öeldakse, ja mitte ainult lest, et näiteks pooled nendest lubadest võiks kohalikud omavalitsused jagada. Aga see on juba kokkuleppe küsimus ja arutelu küsimus, kuidas ja mis on kõige parem. Aga praegu on sageli nii, et öeldakse, et pole poliitkorrektne öelda, et Lasnamäe vennad võtavad ära. Neil on paremad arvutid ja nad ei ela seal kusagil rannas ja side on neil ka tugevam.

Aga praegu on ju sageli ja paljudes kohtades randlased võrgusulasteks saanud. Ma ei hakka Peipsist rääkima. Aivar teab ka, kuidas see värk käib seal. Aga ka mujal. Võrgusulased. Jõukad inimesed on muretsenud endale hulga lube ja kohalikud siis tegutsevad võrgusulastena. See ka ei ole ka päris õige, aga ma arvan, et alati on kergem öelda, et kõik ühe vitsaga, ühe lauaga, mingeid erandeid ei maksa teha, aga Eesti on piisavalt väike ja erisused on. Teatud piirkondi tasuks tõsiselt vaadata. Riigikaitseline küsimus ka muidugi, et kes rannas reaalselt on ja kes hoiab silma peal. Üks Kaitseväe juhataja on ka randlane juhtumisi ja tema mure on tänase päevani. Alles hiljuti rääkis mulle, et Peeter, rõhuta seda kindlasti. Ma arvan, et see on tõsine mure, mida võiks arvestada. Aitäh!

Rohkem sõnasoove fraktsioonidel ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Head kolleegid, juhin tähelepanu, et selle otsuse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Seega, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele randlaste toetamiseks" eelnõu (539 OE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 36 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud. Kuna ettepanek vajas Riigikogu koosseisu häälteenamust, jäi otsus vastu võtmata.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (570 SE) esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli välisminister Eva-Maria Liimetsa. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu on välja töötatud selleks, et täiendada konsulaarseadust ja isikut tõendavate dokumentide seadust sätetega, mis võimaldavad taotluse korral väljastada Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse igale kolmandas riigis või Euroopa Liidus olevale esindamata kodanikule, kelle pass või reisidokument on kadunud, varastatud või hävinud või ei ole ajutiselt kättesaadav. Näiteks isikute, kelle dokumendid on aegunud ja kodakondsusjärgne liikmesriik ei saa neid kergesti asendada. Samuti ajakohastatakse eelnõuga konsulaarseadust, tunnistatakse kehtetuks ajale jalgu jäänud sätted ja täpsustatakse mitte diplomaatilisel teenistuskohal töötavate teenistujate õigusi lihtsamate konsulaartoimingute tegemise võimaldamiseks.

Lisaks muudetakse eelnõuga riigilõivumäärasid välisesinduses tehtavate toimingute eest ja kehtestatakse uued riigilõivud toimingute eest, mis siiamaani on lõivustamata ning kaasajastatakse Politsei- ja Piirivalveameti toimingutega seotud riigilõivuseaduse regulatsiooni. Eelnõu on välja töötatud eelkõige selleks, et tuua Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljastamise alus seaduse tasandile ning anda volitusnorm valdkonda reguleeriva ministri määruse kehtestamiseks Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse taotlemise vormi ja menetluskorra kohta.

Eelnõuga viitab isikut tõendavate dokumentide seaduse, vabandust, eelnõuga viiakse isikut tõendavate dokumentide seadus ja konsulaarseadus kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu otsusest tulenevate nõuetega. Siiani on nõukogu otsust rakendatud Välisministeeriumi põhimäärusega, sellele tuginedes välja antud ministri käskkirja alusel. Sellega seoses kavandatakse eelnõuga järgmised muudatused. Isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel väljaantavate isikut tõendavate dokumentide loetellu lisatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus. Samuti kehtestatakse tingimused, mille alusel Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule väljastatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus. Sätestatakse erisused Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljastamisel. Valdkonna eest vastutavale ministrile, välisministrile antakse volitus kehtestada Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljaandmise taotluse vorm ning Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljaandmise ja kehtetuks tegemise kord.

Teiseks, ajakohastatakse konsulaarseadust, selles tunnistatakse kehtetuks ajale jalgu jäänud sätted ja täpsustatakse mittediplomaatilisel teenistuskohal töötavate teenistujate õigusi lihtsamate konsulaartoimingute tegemise võimaldamiseks. Muudatused on seotud konsulaarseaduse 28. detsembril 2019. aastal jõustunud muudatustega, millega määrati kindlaks nende konsulaartoimingute loetelu, mille korral võib konsulaarteenust osutada ka konsulaarsekretär.

Ühtlasi toodi kehtivasse õigusesse sisse mõiste konsulaarsekretär, kelleks on mittediplomaatilisel kohal töötav teenistuja, kes võib osutada kavandatud muudatuste kohaselt konsulaarteenust. Eelnõuga täiendatakse nende konsulaartoimingute loetelu, mida võib osutada konsulaarsekretär isikusamasuse tuvastamisega tõestamistoimingu tegemise ning juhul, kui Eesti kodaniku passi või isikutunnistuse väljastamise taotlus esitatakse Politsei- ja Piirivalveameti iseteeninduskeskkonnas taotleja daktüloskopeerimise ning daktüloskopeerimisel võetud sõrmejälgede edastamisega PPA-sse.

Eelnõu kolmandaks eesmärgiks on viia riigilõivud vastavusse tegelike kulutustega. Muudetakse riigilõivumäärasid välisesinduses tehtavate toimingute eest ja kehtestatakse uued riigilõivud toimingute eest, mis siiamaani on lõivustamata. Muudatused on seotud riigilõivuseaduse 6. jaanuaril 2020. aastal jõustunud muudatustega, millega samuti muudeti riigilõivumäärasid välisesinduses tehtavate toimingute eest ja kehtestati uued riigilõivud toimingute eest, mis olid varem lõivustamata ning millega ühtlasi ajakohastati PPA toimingutega seotud riigilõivuseaduse regulatsiooni. Samuti muudetakse PPA toimingutega seotud riigilõivumäärasid. Muudatuste eesmärk on diferentseerida PPA teenindustes posti ja e-postiga ning iseteeninduskeskkonnas teostatavate toimingute eest võetavate riigilõivude määrasid. Isikut tõendavate dokumentide taotlemine iseteeninduses on eelnõu kohaselt edaspidi 10 eurot soodsam, hetkel on vahe viis eurot ning iseteeninduskeskkonnas lühiajalise töötamise registreerimise taotlemine on 17 eurot soodsam, hetkel 7 [eurot]. Eelnõu jõustumine ei too kaasa täiendavaid kulutusi Välisministeeriumile. Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistusega seotud muudatuste rakendamisel on lisakulu tekkimine pigem teoreetiline. Konsulaarteenuste ja toimingute osutamisega seotud muudatuste rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ega ka lisatulu. Riigilõivuseaduse välisesinduses tehtavate toimingutega seotud muudatuste jõustumine ei too riigile kaasa lisakulu, küll aga toob lisatulu. PPA toimingutega seotud riigilõivuseaduse muudatused eeldavad PPA kodakondsus- ja rändevaldkonna menetlussüsteemis väiksemaid arendustöid, mille kulud kaetakse Siseministeeriumi infotehnoloogia ja arenduskeskuse olemasolevast eelarvest. Seadus jõustub üldises korras. Rakendusaktid on väljatöötamisel.

Hea minister, teile on ka küsimusi. Eduard Odinets alustab. Palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Te viitasite sellele, et siiamaani on need Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistused välja antud Välisministeeriumi sisemiste dokumentide alusel ja nüüd viiakse see seadusesse. Miks on nüüd selline muudatus otsustatud teha siiski? Kas see tähendab seda, et siiamaani on need toimingud tehtud seadusevastaselt, kui te nüüd leidsite, et see peab olema ikkagi seaduse alusel reguleeritud? Mille alusel te siis siiamaani väljastasite neid Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistusi? Millised õiguslikud tagajärjed võivad sellel olla, et nüüd me viime selle seaduse tasandile?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Senise tegevuse aluseks on olnud Euroopa Liidu vastav õigusakt ja see on olnud Euroopa Liidu Nõukogu otsus, see on otsekohalduv. Ehk siis senine tegevus oli õiguspärane. Küll aga on õigusliku selguse huvides asjakohane tuua ka see seaduslikule alusele, mis annab võimaluse, et uus dokumendi liik on loetletud Eestis kehtivate ja väljastamisel olevate dokumentide, isikudokumentide loetelus. Samuti annab see seeläbi võimaluse, et see mõiste on avatud. Samuti on sellega kaasnevalt ka avatud ja kättesaadav selle dokumendi taotlemise vorm.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! See eelnõu on sihuke tore asi küll, et riigilõivud, PPA toimingud ja kõik muu. Aga mul on hoopis teine küsimus. Kas selle eelnõu juures ei oleks pidanud hoopis arutama seda, et kui ma soovin mingit dokumenti PPA-s teha, kui pikad on järjekorrad? See jutt, et e-omad lähevad odavamaks, on tore, aga dokumendile järgiminekul ma pean seal seisma kolm-neli tundi täiesti täis ruumis, kus ei ole ventilatsiooni ega rääkimata mingisuguste koroonateemade arutelu ka sel ajal, kui oli keelatud koroonatingimustes seal ruumides olla, oli seal näiteks Tartus sadu inimesi. Ja me ei näe ühtegi lahendust selles, et kuidas nii Eesti [inimesed] kui ka sõjapõgenikud, kui lähevad oma dokumente PPA-sse lahendama, et see järjekord ei oleks kolm kuud vähemalt. Praegusel hetkel lühema perioodiga ma ei usu, et Tartus või Tallinnas hakkama saaks. Kas selle eelnõu arutelul ka neid punkte arutati? Raha võtmine on tore asi, aga teenuse saamist riik ei paku. 

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Esmalt loomulikult on riigi huvides esmalt see, et kõik kodanikud ja Eesti inimesed saaksid oma dokumendid kiiresti kätte, et selleks ei kuluks inimestel asjatult aega ega kulu. Mina olen täna siin teie ees aga eelkõige meie välisesinduste tööd puudutavate seadusemuudatustega ja just nende muudatustega, kuidas Eesti inimesed saavad välisesindustes oma dokumente kätte, neid tellida ning seetõttu, ja ka vastavaid riigilõivusid puudutavate küsimustega. Ning seetõttu, kuigi osad need teenused, mida meie välisesindustes pakume, eelkõige dokumentide väljastamist puudutavad teenused, on tihedalt seotud PPA toimingutega, siis otseselt riigisiseseid PPA toiminguid antud eelnõu koostamisel ei ole käsitletud, kuid üldprintsiip on loomulikult Eestis see, et võimalikult palju teenuseid suudaksime me oma inimestele pakkuda e-teenuse viisil. Vastavalt on ka siin eelnõus diferentseeritud riigilõivud, olenevalt sellest, kas inimene tellib dokumendi e-keskkonnas või siis tuleb füüsiliselt seda tellima.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus tuleneb või on suunatud selle tagasipöördumistunnistuse vorminõuetele, turvatunnustele. Küsimus on nüüd selles, et kes kehtestab ja millise turvalisuse tasemega on kaetud selle tagasipöördumistunnistuse vorm. Ja kas selle turvanõuded kehtestab ja vorminõuded kehtestab nüüd Euroopa Nõukogu või langeb see Välisministeeriumi pädevusse või kust need tulevad, kus saab neid vaadata ja kontrollida tulevikus?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Ma saan aru, et te küsite siis praegu konkreetselt Euroopa Liidu selle isikutunnistuse kohta, mitte meie enda väljastatava tagasipöördumistunnistuse kohta. Mis puudutab Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistust, siis praegu selle turvanõudeid ollakse tugevdamas. Praegu ollakse välja töötamas sarnaselt viisakleebisele kleebist, mis sellele tunnistusele kleebitakse ja kuhu on juba peale trükitud kogu isikut puudutav kinnitatud informatsioon ja ka foto. Nii et kindlasti läheb see dokument turvalisemaks ja jah, see töötatakse välja Euroopa Liidus ühiselt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teid sellel põhiseaduskomisjoni istungil ei olnud, kus seda eelnõu tutvustati. Ja ma sain näppude vahel hoida ka need näidised, mida kujutab endast see tagasipöördumistunnistus. Minu küsimus seondub analoogselt ka Paul Puustusmaa küsimusega ja mida ma tõstatasin ka siis tegelikult komisjoni istungil. Küsimus selles, et minu jaoks olid ebapiisavad need turvaelemendid, mis puudusid sellel tagasipöördumistunnistusel, neid praktiliselt seal ei olnudki. Küsimus on selles, jah, neid väljastatakse tõesti, ütleme välisriikidest tõepoolest vähe. Kuid teades kuritegeliku maailma taktikat, ma võin öelda, et kui tekib kellelgi mingisugusel grupeeringul vajadus seda dokumenti saada, see on ainult päevade küsimus. Ehk siis avatakse sissepääs illegaalsele inimkaubandusele. Miks te ei taha viia sisse sinna täiendavaid turvaelemente, mis tagaksid sellise probleemi möödumise?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle väga olulise küsimuse eest! Sest tõepoolest reisidokumentide turvalisus on kriitilise tähtsusega meie julgeoleku tagamisel ja seetõttu on ka selle dokumendi turvalisuse tõstmisega tegeldud ja ollakse just ka tegelemas, nagu ma just sõnasin. Kindlasti on väga tähtis loomulikult, et selle dokumendi väljastamisel vastav konsulaarametnik tagab selle isiku tuvastamise. Samamoodi üks kontrollmehhanism on näiteks ka see, et kui isikule see ajutine reisidokument väljastatakse, siis sellest väljastamisest teavitatakse ka vastavalt piirivalvet, ehk siis see informatsioon konkreetse dokumendi väljastamisest on ka piirile edasi antud, elik kui keegi tuleb võltsitud dokumendiga, siis piiril seda informatsiooni ei ole, et tekib kohe üks võimalus kuritegelikke dokumendi kasutajajaid tuvastada. Nii et väga nõus sellega, et see on oluline, tagada reisidokumentide turvalisus, nende kasutuse turvalisus ja sellega loomulikult töö jätkub.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ma küsin nende konsulaarametnik täiendavate ülesannete kohta, mida, ma saan aru, nüüd nendele sekretäridele võimaldatakse teha lisatoiminguid, mis siiamaani ei olnud neil lubatud teha. Näiteks võtta Eesti kodanikelt ja teistelt inimestelt sõrmejäljed ja muud sellised toimingud. Kui ma õigesti aru saan, siis väga tihti meie välisesindustes konsulaarametnikud on kohapealsed inimesed, kes on palgatud meie konsulaarasutuse tööd tegema. Väga tihti on need ka võõrriigi kodanikud. Noh, kujutame ette näiteks Venemaa territooriumil, eks ju, Venemaa kodanikud, kes on konsulaarsekretärid. Kas see tähendab seda, et nüüd me anname neile võimaluse koguda meie kodanike sõrmejäljed ja teha muid toiminguid meie kodanikega? Kas te ei näe siin ohtu meie isikuandmetele, meie julgeolekule? Kas te olete neid riske hinnanud, kui te laiendate nende konsulaarsekretäride pädevusi?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Loomulikult tulen tagasi selle turvalisuse olulisuse juurde. See on kõikides meie tegevustes loomulikult esmatähtis. Ja praegu me oleme jah laiendanud konsulite tegevust konsulaarsekretäridele, seda aga siiski väga kitsas mahus, mis on puhtalt administratiivloomuga üheloomulised tööülesanded. Näiteks, isikut tõendavate dokumentide väljastamisel isiku tuvastamine, et temale võib passi või isikutunnistuse tuvastada. Seal ei ole näiteks otsustamispädevust enam seetõttu, et Eestis on juba PPA teinud otsuse see dokument väljastada, nii et ainult see üleandmise funktsioon on konsulaarsekretäril. Samuti on isikusamasuse tuvastamiseks nüüd võimaldatud konsulaarsekretäril seda ülesannet täita. See puudutab seda, kui on vaja isikut tuvastada tõestamistoimingu eel, mida viib virtuaalselt läbi Eestis notar. Seda võimaldavad meile viis konsulaarasutust.

Samuti, kui me räägime sõrmejälgede hõivamisest, siis on see samuti piiratud toiming üksnes nendel juhtudel, kui isik on elektrooniliselt oma dokumenditaotluse juba PPA-sse andnud. Nii et kõikidel nendel juhtudel loomulikult on konsulaarsekretärile teatav kokkupuude isikuandmetega, kuid nendega ei kaasne laia kokkupuudet registrite ja suuremate meie isikuandmete hoidmiskohtadega. See on üks osa sellest teie küsimusest.

Teine osa puudutab meie personalihõive protsessi. Loomulikult, me koostöös pädevate asutustega püüame tagada seda, et kõik Eesti välisesindustes töötavad töötajad, on nad diplomaadid või administratiivtehniline personal, oleksid selgelt lojaalsed Eesti Vabariigile ja täidaksid oma tööülesandeid sellest printsiibist lähtuvalt. Praegu on meil orienteeruvalt alla poole konsulaarsekretäridest, kes on valmis seda funktsiooni täitma. Ja siin on väga oluline aspekt veel. Miks me oleme seda sammu astumas või astunud, on see, et Eesti välisesindused on väga väikesed ja konsulaartöökoormus on sageli väga kõrge. Näiteks, kui on konsulaarvastuvõtt, konsul tegeleb ühtede klientidega, vahest mõne kliendiga läheb väga pikalt, ja samal ajal tuleb teine klient, kes soovib oma dokumenti kätte saada, siis on väga mõistlik, et selle tegevuse saab konsulaarsekretär paralleelselt konsulaarvastuvõtu ajal ära teostada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin jutt on, et siin palju ei muutu, aga riigilõiv muutub. Aga kui vaadata § 271. Siin on öeldud, et Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 31 eurot ja välisesinduses on seni 50, aga nüüd te muudate selle 60-ks. Oskate põhjendada, miks see 31 eurot jääb alles, aga välisesinduses läheb kümnekas juurde?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab ühes või teises kohas välisesinduses riigilõivu tõstmise vajadust, see on seotud vahetult toiminguga seotud kuludega ja need kulud on ajas tõusnud. Need puudutavad taotluse vastuvõtmist, selle postitamist Eestisse. Need toiminguga seotud kulud on praeguse eelnõuga ajakohastatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsisin teie käest selle tagasipöördumistunnistuse turvalisuse kohta ja siis te ütlesite, et oluline küsimus ja turvalisust on vaja tagada ja viitasite sellele, et selle dokumendi turvalisusega tegeletakse. Minu küsimus kõlab: milliseid turvaelemente teie ministrina peate vajalikuks selle tagasipöördumistunnistuse juures kasutama hakata, sest te ütlesite ka seda, et teil on see asi plaanis?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Jah, see protsess on praegu töös, et minnakse üle nendele Euroopa Liidu isiku tagasipöördumistunnistusele isikustatud kleepsude panemisele ja seal on kindlasti väga oluline see, et see kleebis on sarnaselt viisakleebisele tehtud selliste elementidega, mida on keeruline võltsida. Üks on nendest näiteks ka sinna foto trükkimine. Kui me võrdleme näiteks tänase tagasipöördumistunnistusega, kuhu lihtsalt lisatakse isiku foto ja prinditakse informatsioon isiku kohta, siis seda on oluliselt lihtsam võltsida, kui seda konkreetset kleebist järele teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Selle eelmise küsimusega te ütlesite, et kümnekas tuleb lisada, kuna välisesindustes on suurem töö, rohkem tööd. Aga nüüd ma küsin järgmise küsimuse. Siin on § 272 lõige 3 ja siin on öeldud niimoodi: Euroopa Liidu kodanike perekonnaliikmete elamiskaardi väljastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu. Nüüd 25 euro pealt tõstetakse 30 peale, 5 pannakse juurde, aga välisesinduses 55 eurot jääb alles. Kus see loogika on? Selle eelmise minu küsimusega. Nüüd välisesindustes ei muudeta seda riigilõivu, aga mitte välisesindustes pannakse viiekas juurde. Eelmisega ehk 31 eurot nagu jäi, ei puutunud, aga 50 pealt läks 60 peale. Kus on see loogika? Oskate kirjeldada mulle?

Jaa. Aitäh, austatud Riigikogu liige! Tõepoolest, väga mitmed lõivud muutusid ühes või teises suunas ja need on ühe või teise tegevusega konkreetselt läbi kaalutud, kas teenust X või Y pakkudes on kaasnevad kulud riigi jaoks muutunud või mitte. Ja sellest tulenevalt ka ühes kohas on riigilõiv tõusnud ja mõnes teises kohas on jäänud see samaks.

Hea minister, rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Tänan selle ettekande eest!

Aitäh!

Nüüd on kõnetooli oodatud põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone. Palun!

Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma 12. aprilli istungil käesoleval aastal. Eelnõu tutvustas Välisministeeriumi konsulaarosakonna esimese büroo direktor Monika Metspalu ja sama osakonna teise büroo nõunik Tiina Kallasmaa. Sisuliselt umbes samamoodi nagu täna minister, ma seda ei korda. Ma mainiksin märkusena niipalju, et tõepoolest, proua minister ei saanud esineda komisjonis, sest ta pidi olema samal ajal Varssavis. See teave oli komisjonile varem edastatud. Komisjon pidas kirjalikult nõu ja leidis, et selle eelnõu tehnilist laadi arvestades ollakse erandina tõepoolest nõus arutama seda küsimust ka ilma ministri kohalolekuta.

Nüüd, meie arutelus osad küsimused olid needsamad, mis meil ka siin saalis kõlasid. Paluti täpsustada riigilõivumäärade ajakohastamist ning Euroopa tagasipöördumistunnistuste turvalisust ja kogu nende väljaandmise turvalisust, kui väljaandja on mingi teine riik kui Eesti. Mis puutub riigilõivu määradesse, siis proua Metspalu sõnas, et 2020. aasta alguses jõustusid uued riigilõivumäärad, mis puudutasid isikut tõendavate dokumentide taotlemist ja väljastamist välisesindustes, aga mõned jäid nendest muutumata, näiteks elamisloa väljastamisel välisesindustes nähakse nüüd ette riigilõiv 20 eurot, mis 2020 ei olnud sätestatud, ja soovitakse tõsta ka viisa väljastamisest keeldumise vaidlustamise avalduse menetlemise hinda 20 eurolt 80 eurole, et viia see vastavusse tegelike kuludega, sest töö maht ja halduskoormus on kasvanud ja kulupõhised arvutused näitasid, et see 20 eurot oli väga aegunud. Härra Kivimägi küsis, kas 80 eurot vastab tegelikele kuludele ja kas see on vajalik ka selleks, et neid viisamenetlusi liiga kergekäeliselt ei vaidlustataks. Proua Metspalu ütles, et viisamenetluste vaidlustamiste arv kasvab igal juhul, sõltumata lõivu suurusest, aga see 80 eurot tegelikele kuludele vastab ja siis seletuskirjas on arvutuskäik ka põhjalikult kirjeldatud ja peamiselt on see seotud Välisministeeriumi tööjõukuludega.

Härra Odinets tundis huvi konsulaarsekretäride antavate täiendavate volituste vastu ja küsis, kas tema teadmine on õige, et nii mõneski konsulaarasutuses ei tee seda tööd mitte Eesti kodanikud, vaid palgalised töötajad, kes võivad olla ka asukohariigi kodanikud. Monika Metspalu selgitas, et õigused väljastada Eesti isikut tõendavaid dokumente on neile antud juba 2019. aastal ja praeguse muudatusega antakse juurde ainult võimalus hõivata sõrmejälgi Eesti passi taotlejatelt. Ja juhul, kui Eesti kodanik taotleb uut isikut tõendavat dokumenti iseteeninduskeskkonnas, aga selgub, et tema sõrmejäljed on aegunud, siis tuleb see inimene välisesindusse, annab oma sõrmejäljed. See on ainus täiendav õigus, mida konsulaarsekretärile antakse ja Välisministeeriumi hinnangul julgeolekuohtu seal ei ole. Komisjoni esimees härra Kivimägi sõnas, et see periood, millal konsulaarsekretäridel selline õigus on, on tegelikult tõepoolest 2019, varem see nii ei ole olnud, seega praktika on suhteliselt lühike ja tegelikult neid riske, mida härra Odinets tõstatas, tuleks hinnata ja analüüsida.

Härra Grünthal, komisjoni liige palus kirjeldada tagasipöördumistunnistuse turvaelemente ja proua Tiina Kallasmaa esitas komisjonile tutvumiseks näidise. Kalle Grünthal ütles, et see on ju ometi, et kui see on see dokument, siis see on ju kõige lihtsamini võltsitav dokument üldse ning annab võimaluse ükskõik millisele tegelasele selle dokumendi alusel Eestisse tulla. Ja tema hinnangul, härra Grünthali hinnangul peaks tagasipöördumistunnistus olema sama turvaline kui kõik teised isikutunnistusega seotud dokumendid. Proua Tiina Kallasmaa näitas ka komisjonile Eesti kodanikule antavat tagasipöördumistunnistust, mida väljastavad ka juba praegu Eesti saatkonnad ja aukonsulid, ja selgitas, et selline fotoga täielikult täidetud dokument ning samaliigiline dokument on ka tagasipöördumise luba, mida antakse Eesti määratlemata kodakondsusega inimestele, ja et need dokumendid on sarnased ja ütles, et jah tõepoolest, nii palju turvaelemente ei ole nagu sellistel harilikel isikut tõendavatele dokumentidele just sellepärast, et see on ühekordselt kasutatav ajutine dokument, mida peab saama ka kriisihetkel väljastada.

Härra Toomas Kivimägi palus täpsustada, kes väljastavad tagasipöördumistunnistusi. Sõnas, et saab aru, et tegu on riikidega, kus pole saatkonda või konsulaaresindust, Eesti oma, ja küsis, kui palju reaalselt selle dokumendiga Eestisse on sisenetud ja kaua see kehtib. Proua Tiina Kallasmaa selgitas, et see on ajutine ühekordne dokument piiriületuseks tagasi oma riiki või Euroopa Liidu territooriumile. See dokument, mida siis tutvustati, ongi dokument, mida annavad Euroopa Liidu riigid üksteise kodanikele. Kui Eesti kodanik satub hätta riigis, kaotab ära oma dokumendid riigis, kus ei ole Eesti saatkonda ega aukonsulit, siis ta saab selle paberi ja see aitab teda tagasi Eestisse. Inimene saab selle ükskõik millise Euroopa Liidu saatkonna käest, mis parasjagu selles riigis on. Kõige enam on Eestil sujunud koostöö sakslastega ehk Saksamaa saatkonnad väljastavad eestlastele seda dokumenti. Samuti on ka Hispaania ja Prantsusmaa saatkonnad välja andnud täpselt neidsamu dokumente. Enne koroonapandeemiat oli seda rohkem, vahepeal aastatel natuke vähem. 2020. aastal sai kuus Eesti kodanikku selle dokumendi, 2021. aastal ainult neli inimest. See on seotud ka sellega, et inimeste reisimine lihtsalt oli piiratud ja väiksem. Enne pandeemiat, 2018 sai seitse Eesti kodanikku ja 2019. aastal 13 Eesti kodanikku.

Teisena oli juttu nendest dokumentidest, mida Eesti saatkonnad ja aukonsulid annavad Eesti kodanikele. Neid on umbes suurusjärgus 800, mis tähendab seda, et inimestel kaovad oma dokumendid päris kergesti. Proua Kallasmaa märkis ka, et Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistust ei anta välja niimoodi, et inimene läheb oma valitud saatkonda ja siis see saatkond selle lihtsalt annab. Kõik toimub kooskõlastatult, kõik isikuandmed kinnitatakse Eesti poolt üle ja samamoodi toimub kooskõlastamine, kui Eesti annab mõne teise riigi kodanikule selle dokumendi, nii et usaldusaste on täpselt sama, mis Eesti oma esinduse puhul.

Härra Riho Breivel ütles, et ta on tegelenud sarnaste teemadega minevikus, ja kinnitas, et piiripunktides kontrollitakse väga põhjalikult selliseid dokumente, isegi põhjalikumalt kui passe, ning leidis, et selle dokumendi võltsimisega küll läbi ei pääse, et kui keegi tahab ebaseaduslikult tulla, siis selleks on palju lihtsamaid variante kui tagasipöördumistunnistuse võltsimine. Oudekki Loone tõi näite reaalsest juhtumist Eesti konsulaarasutusega, kus lahutava pere puhul otsustas üks vanem viia lapse teise vanema teadmata riigist ära ning väitis, et ta on kõik paberid ära kaotanud ja sai endale ja lastele dokumendi ning naasis Eestisse. Küsimus oli selles, et niisugusi juhtumeid võib ikka olla, et kas see, kui antakse välissaatkonna poolt tagasipöördumistunnistus, et kas see võiks lihtsamaks seda nii-öelda teoreetilisi lapseröövijuhtumeid või selliseid juhtumeid, et nende juhtumitega võiks ... Kas see kuidagi lihtsustab seda. Proua Kallasmaa tõdes, et ta on ka antud näite ka kursis ja ütles, et probleem oli ka selles, et perekonna elukohad rahvastikuregistri järgi olid Eestis ja ei saa keelduda Eesti kodanikule välja andmast Eestisse sõitmist võimaldavat dokumenti. Aga mis puudutab sellist lapseröövi võimalikust, siis dokument antakse välja Eesti kooskõlastusel ja kinnitusel, et kõik andmed on õiged, nii et kui on vähegi olemas teave, et on kohtuotsus, millega näiteks on jagatud ametlik suhtluskord ja jagatud hooldusõigused, siis on võimalik seda infot jagada ka teisele riigile ning sellisel juhul saab alati öelda, et olukorda on vaja täpsemalt arutada ja et dokumendi väljaandmisega ei pea kiirustama. Euroopa Liidus on ka kokku lepitud protseduur, mil saab öelda, et ei nõustuta sellega, et teine riik annab välja tagasipöördumistunnistuse, ja võetakse juhtum enda lahendada. Et siis seda on võimalik teha nii, et siis ei paluta sellel teisel riigil välja anda Euroopa Liidu dokumenti, vaid öeldakse, et me oleme uurinud ja süvenenud, Eesti riik vajadusel annab omaenda dokumendi ise välja. Siis see saadetakse lähimast Eesti saatkonnast või Välisministeeriumist sinna riiki, kus see juhtum aset leiab, nii et seal on ehitatud sellised kaitsemehhanismid.

Härra Grünthal lausus, et tal on sügavalt hea meel, et juhtumeid on äärmiselt vähe, ja märkis, et selline väga lihtsakoeline dokument annab tegelikult võimaluse inimkaubitsejatele saata oma kaupa ühest Euroopa Liidu otsast teise, sest selle võltsimine ei ole probleem. Samuti ei ole probleemiks originaaldokumendi kättesaamine, mis konsulaadist antakse. Grünthal leidis, et ta näeb selles turvaohtu, sest kui sama dokumendi alusel tullakse kuskilt mujalt Euroopa riiki sisse, siis ega näiteks prostitutsiooni puhul ei olegi rohkem vaja, kui et see inimene satuks Euroopa Liidu riigi pinnale. Proua Kallasmaa vastas, et saab kinnitada, et iga inimese puhul, kes piirile tuleb, ei vaadata ainult seda, kas foto klapib, vaid piiril kontrollitakse ikkagi rohkemat. Härra Kivimägi möönis, et Kalle Grünthali arvamus, et see ei ole piisavalt turvaline dokument, võib olla küll õige, aga samas usaldab ta ka Riho Breivelit, kes kinnitas, et piiril tehakse väga põhjalik kontroll.

Tehti kolm menetluslikku otsust: ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. aprillil 2022, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh! Nüüd oleks võimalik küsimusi küsida, aga neid ei paista. Aitäh! Siis me läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Seda soovi ka ei paista. Lõpetan läbirääkimised, ja nagu just kõlas, juhtivkomisjon, on teinud ettepaneku eelnõu 570 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 3. mai kell 17.15. Tänane kolmas päevakorrapunkt on sellega ühel pool.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu 534 esimene lugemine. Ettekandjaks on Riigikogu liige Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja, lugupeetud kolleegid! Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu täiendab lapse andmete registreerimise korda ning täidab seaduses oleva lünga juhtumite korral, kui laps sünnib kodus või teel tervishoiuteenuse osutaja juurde. Sellistel juhtudel väljastab vastava tõendi perearst. Milleks on eelnõu vajalik? Eelnõu on vajalik selleks, et lõpetada olukord, mille tõttu kodus sündinud lapsi ei saa registreerida. Tegu on õigusliku lüngaga, mille käesolev eelnõu lahendab. Kui toimub ootamatu sünnitus, kodusünnitus ning ema ei jõua haiglasse, siis tekib olukord, mille puhul laps võib jääda registreerimata. Nagu teame, on sünnitushaiglate võrku üha rohkem kokku tõmmatud. Nad on paljudes kohtades nii pika vahemaa kaugusel, et probleem näitab süvenemise tendentsi. Sünnitajad ei jõua enam õigeaegselt haiglasse ja neil on ka hirm, et vahemaa on nii pikk, et mis siis saab, kui ma kusagil ringteel autos sünnitama pean. Ja siis tuleb neid otsuseid juurde, et parem ma sünnitan, kodus on kogemusi, küll ma hakkama saan. Riskid on kasvanud mitmes mõttes. Ametnikud aga keelduvad last registreerimast, kui ta tuli ilmale väljaspool tervishoiuteenuse osutaja vaatevälja. See omakorda tähendab, et lapsele ei saa panna ametlikku nime. Inimene jäetakse õiguslikule eikellegimaale. Juriidilises mõttes on tegu assisteerimata kodusünnitusega, mis ei ole seadusega vastuolus. Samuti ei kohusta kehtiv õigus, et sünnitama peab haiglas või alati peab kutsuma kiirabi. Sünni registreerimiseks saab meditsiinilise sünnitõendi välja anda ainult meditsiiniteenuse osutaja. Praegu tuvastatakse põlvnemine kohtumenetluse kaudu. Laps ja tema vanemad ei tohi sattuda sellesse halli tsooni ja läbida kohtumenetlust, et tõestada, et tõesti, see on minu laps. Ja on ka inimesi, kes on öelnud, et miks mina pean tõestama, et mina olen see ema, mina olen tema sünnitaja ja mina ei pea tõestama, et mina tema ema olen. Nad peavad seda lausa alandavaks, et hakata kohtus tõestama, et see on minu laps. Hetkel ei oma tähtsust isegi see, et ema oli rasedana korrektselt käinud jälgimisel tervishoiuteenuse osutaja juures. Ehk me pakume välja lihtsama menetluse, kui üksnes kohtu kaudu asjade ajamine. Selleks näeb muudatus ette, et eelpool kirjeldatud juhtudel annab registreerimiseks vajaliku tõendi välja perearst. Perearst on oma patsiendile kõige lähemal, ta tunneb oma nimistus olevaid inimesi kõige paremini. Omab ülevaadet, ta saab alati vaadata eelnevaid materjale, kas inimene on olnud korralik lapsevanem? Kas tal on mingeid viiteid korratule eluviisile või on ta olnud eeskujulik igas mõttes, mis paistab välja ka perearsti juurest. Ja kui perearst ei ole veendunud ja ta leiab, et tõesti on kahtlasi asjaolusid, vaat siis võib ju omakorda läbida kohtumenetluse. Leiame, et see esimene filter oleks väga lihtne läbida perearsti juures, tekitamata komplikatsioone lapsevanemale. Perearstil on samamoodi sel juhul õigus nõuda välja teistelt tervishoiuteenuste osutajatelt vastavaid andmeid, kus oli ema arvele võetud, kas ta käis rasedusnõustamisel, kas ta oli registreeritud kus vaja. Nii et kõik protseduurid oleks olemas. Kriitikud on öelnud, et selle peaks reguleerima mõnes teises seaduses. Aga meie meelest on just ametnik see lüli, kui ametnikul ei ole alust, kes sõrmega järge ajab seaduses, ta ütleb, et ma ei saa seda last registreerida, mul ei ole seda alust siin kirjas. Tema jaoks peab olema selgelt seaduses see rida, mille põhjal ta oma otsuse teeb. Ja sellepärast on just vajalik perekonnaseisutoimingute seadusesse see alus tekitada. Täiendavaid rakendusaktide vajadusi ei teki selle seadusega, selle eelnõuga, mistõttu leiame, et see oleks lihtne ära teha ja kutsume üles seda toetama. Ootan küsimusi. Aitäh!

 Kert Kingol on kerkinud küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! On sul, Anti, ülevaadet või teada põhjuseid, miks seni ei ole nii olulist asja sisse viidud? Mis on seda takistanud või mis on nende õigustuseks või argumentideks olnud?

Õigustusena on välja toodud see, et riik püüab takistada kodusünnitusi. Riik on mõelnud välja päris adekvaatse regulatsiooni kodusünnituste õiguslikuks regulatsiooniks ehk peab juures olema tervishoiutöötaja, see peab olema planeeritud. Selles on loogikat, aga praegu on probleem selles, et see meenutab siiski kiusu, et ka hirmutada neid – vähemalt ametnikud arvavad, et sellega võiks hirmutada neid –, kes tahavad mingil põhjusel kindlasti ise kodus sünnitada ilma tervishoiutöötaja juuresolekuta. Aga ma viitan ikkagi sellele tõsiasjale, et kes vähegi mäletab, kui kaua on käinud debatt selle üle, et jälle pannakse üks sünnitusosakond kinni, Lõuna-Eestist peab sõitma ei tea kuhu. Terve Lõuna-Eesti sõitku Tartusse, ülejäänud sõitku Tallinnasse. Rakvere sünnitusosakonnast on samuti juttu olnud, et üha vähem. Kuidas seda elu üldse planeerida – kihutada mööda kiirteed ja loota, et loodus sinust võitu ei saa, äkki jõuab ikka Tallinnasse kohale? Ja vahel juhtub, et vastuvõtt ei ole ka eriti sõbralik. Osadel on, kuidas öelda, räägitakse sünnitraumadest, aga osadel sünnitajatel on trauma tigedate ämmaemandate, tigedate registratuuritöötajatega. Nad on niigi raskes olukorras, nad on hirmul selle pika sõidu pärast, kogu see olukord on ju dramaatiline. Kui ei ole ka juhtumisi abilist kõrval, kui abikaasa läks hoopis tööle sellel ajal, [sünnitus] pidi juhtuma näiteks nädala pärast või kahe nädala pärast ja mitte kedagi juures ei ole või on siis mingi muu takistus – me ei pea karistama neid inimesi selle eest, et riik on ise vigu teinud ja teinud sünnitushaiglate võrgu miinimumi peale. Sellepärast ma leian, et riigil on lausa kohustus olla vastutulelikum nende naiste suhtes, kellel juhtub kodusünnitus.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Ilma et ma nüüd sooviks väga tugevasti propageerida kodusünnitusi, aga noh, see on elu osa ausalt öeldes ja me saame sellest aru. Turvalisem on kindlasti sünnitada sünnitusmajas, kodus on see keerulisem, aga seda välistada ei saa. Ja välistada oleks rumal. Ja seetõttu ma küsin, kas on olemas äkki ka mingit ülevaadet, kui palju on viimastel aastatel meil Eestis olnud kodusünnitusi, mis paratamatult on selle probleemi esile kergitanud. Kui palju neid on olnud, on teada, numbriliselt?

Jaa, nende üle peetakse arvet. Hetkel mul ei ole seda tabelit käepärast, aga see jäi olla 100. Ta kõigub aastast aastasse. Aga nende hulgas on veel assisteeritud kodusünnitused, kus kõik on planeeritud, ämmaemand on kohal, kellel on vastav paber, ja on assisteerimatud kodusünnitused, neid on mõistagi vähem. Aga tuletage meelde neid karikatuure pärast Lõuna-Eestis sünnitusosakondade võrgu kokkutõmbamist, kuidas oli põllul sünnitus. Minu meelest ka mitte naljahambad, vaid täitsa tõsised inimesed. Üks Janek Mäggi nimeline suhtekorraldaja, kes on nii mõndagi erakonda aidanud, ütles, et aga minu vanaema sünnitas küll saunas või põllul või kus ta oli. Minu keel ei paindu selliste teemade üle nalja viskama, sest olukord on läinud sandiks. Kui Lõuna-Eesti läheb ühte sünnitushaiglasse, Põhja-Eesti läheb teise, siis tundub küll, et meie riik on muutunud sellise ... Mul tekib see võrdlus julgeolekuga, et kui meil on ainult kaks sünnitushaiglat, siis kuidas me peaksime, sõjalises mõttes on meil niisugune tunne, et meie territoorium on nii väike, et kas meil tõesti on ainult kaks sünnitusosakonda. Kas kõik on nii kokku pühitud kahte piirkonda, et nagu polekski meil seda muud Eestit? Kõhedust tekitav.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti ikkagi sünnituse ajaline kulg on erinev igal naisel, alustades sünnitegevuse algusest kuni lõppsünnituseni välja. Seda ei ole võimalik tunnilise täpsusega määrata. On ju päris palju ja mitmeid neid naisi, kellel on kujunenud sünnitus ootamatust kiiremaks. Ehk siis ei osatud ette näha, et nüüd see juhtub, ja siis nad on olukorras, kus nad on sunnitud kodus sünnitama. Kuidas senini siis on nendel naistel õnnestunud kodus sündinud lastele isikukood saada? Kuidas nendel üldse on seda õnnestunud fikseerida või registreerida?

Kõik see on kohtu kaudu, kogu see protseduur. Peab esitama kohtule vastava taotluse. Eri hinnangutel see menetlus võtab kuu või mitu kuud. Aga me oleme puutunud kokku nüüd ka sellega, et vanemad leiavad, et nad on teinud kõik õigesti ja nendel on küsimus: "Miks me peame alandama ennast selleks, et tõestada, et minu laps on minu laps? Nagu oleks kelleltki varastanud." Ja ma nõustun sellega, et siin peaks olema üks vahevariant. Kohus on alati tagavaravariant erijuhtumite korral, erijuhtumid on alati olemas, aga kui ema on teinud kõik õigesti, siis ei saa ametnik välja mõelda, et nüüd me oleme kavalad, kes hoiavad sellega ära kodusünnitused. Vaat, kodusünnitused hoiame ära sellega, kui me ei pane sünnitusosakondi kinni, kui me lõpetame ära kiusliku regionaalpoliitika ja lood sellest, et osavad arstid on ainult Tallinnas ja Tartus.

Me peame midagi teisiti tegema, minu meelest, oma haiglate võrgu ära korraldama, siis on ka vähem neid kaootilisi juhtumeid. Väga palju oleneb sellest, kui kaugel sünnitushaiglast inimene on. Kas ta on pool tundi tund või poolteist. Mida kõike võib juhtuda, kui see teekond on tund aega. Ja nagu ma märkisin, see tekitab inimestes hirmu. Ta on niigi dramaatilises olukorras. Kõik sünnitused ei kulge kergelt. Võib juhtuda, et pole õigeid inimesi juures. On ka komplikatsioone, kus inimene võib-olla väga kiiresti ei suuda isegi ühendust võtta, kellega vaja. Teeks vastupidise käigu, austaks neid emasid ja ei sunniks neid kohtuuksi kulutama, tõestamaks: see on minu laps.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea ettekandja! Tundub küll jah, et meil ühiskonnas on valitud selline tee, et suures liberalismis on vaja üht koma teist väga ära keelata ja tundub, et see kodusünnituse teema on üks teema, kus on kunagi mingil ajal keegi otsustanud asi ära keelata. Ja seetõttu ma leian, et see lähenemine iseenesest on õige, see seadusebaasi viia ja see annab nagu ametikohale ka suurema kohustuse asju õigesti teha. Aga teisalt on meil põhimõtteliselt praegusel hetkel selle meditsiinilise sünnitõendi väljastamise ja isikukoodi moodustamise aluseks Siseministeeriumi määrus. Ja küsimus ongi selles, et kas nüüd enne eelnõu väljatöötamist või eelnõu väljatöötamise järgselt olete pöördunud ka Siseministeeriumi poole aru küsimuseks, et kuidas selle asjaga on, kas seda saaks parandada Siseministeeriumi kaudu?

Me oleme komisjonis ära kuulanud ja saanud nende arvamuse, et nemad ei toeta seda eelnõu, eelistavad minna edasi vana süsteemiga. Aga mina leian, et ilma seadusmuudatuseta see asi ei õnnestu, sellepärast et perekonnaseisuametnik ei saa teisiti, kui ta peab seadusest selle aluse leidma, kuidas lapsele isikukood anda. See on tõesti kaalukas otsus, ühe inimese sünni registreerimine ja Eestis on veel olnud rahulik, aga nendel teemadel, aga mõnes Kesk-Euroopa riigis juhtub sellel teemal igasuguseid asju, suurlinnades juhtub igasuguseid asju. Seal võiks tõesti rohkem muretseda sellise kuriteoliigi pärast ka nagu laste müük ja ost. Meil ei ole see praegu nii dramaatiline, et me peaksime kohtus mitu DNA-proovi tegema ja muudkui inimest nagu eeldatavasti kahtlase kurjategijana kohtlema. See ei ole austus lapse ema suhtes ja lapsevanemate suhtes.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnetooli õiguskomisjoni esindaja Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon menetles perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu eelmisel nädalal, 12. aprillil. Arutelul osalesid komisjoni nõunikud, Karin Saan Siseministeeriumist ja Heli Paluste Sotsiaalministeeriumist ja muidugi komisjoni liikmed ise.

Anti Poolamets selgitas ka komisjonis, mis ajendas seadusemuudatuse ettepanekuid tegema. Need on tema sõnul erandlikud olukorrad, kui laps sünnib medtöötaja juuresolekuta kodus, autos, teel haiglasse sünnitama, näiteks. Ja selleks, et neid sünde kiiremini ametlikult registreerida, tuleks vastava tõendi väljastamise õigus anda perearstile, selle eelnõu järgi. Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna nõunik Karin Saan selgitas, miks ministeerium võimalikku seadusemuudatust ei toeta. Nimelt, seesama perekonnaseisutoimingute seadus, mida soovitakse muuta, kirjeldab, milliste dokumentide alusel saab perekonnaseisuametnik sünni registreerida ja nendeks on meditsiiniline sünnitõend või kohtulahend. Nõunik kinnitas ka, et reeglina on saanud ilma tervishoiutöötaja juuresolekuta sünnid registreeritud ühe kuu jooksul. Kui lapsevanemad täidavad vajalikud sammud, siis ei ole menetlus kuidagi takistatud. Ministeeriumi esindaja ei nõustunud eelnõu esitaja väitega, et kohtumenetlus lapse põlvnemise tuvastamiseks võib kesta pool aastat.

Tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste lisas, et Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei saa samuti rääkida õiguslikust lüngast. Lapse registreerimine perearsti poolt olukorras, kus ta ise ei ole lapse sünni juures viibinud, läheb vastuollu kehtivate tervishoiuteenuse osutamise põhimõtetega. Ja need põhimõtted on: tervishoiutöötaja saab dokumenteerida ja tõendada ainult sellise tervishoiuteenuse osutamist, sealhulgas tõendada selliseid sünde, mille juures ta on ise osalenud. Tõsi, perearst saab dokumentide alusel küll tuvastada, et naine on olnud rase, aga sünnitõend ei tõenda ainult lapse sündi, vaid tõendab ka põlvnemisest.

Esiletoomist väärib ka tõsiasi, et ministeerium ei toeta õigusmuudatusi, mis julgustavad naisi sünnitama ilma tervishoiutöötaja juuresolekuta. Sellises olukorras on kõrged ohud nii sünnitaja kui ka vastsündinud tervisele.

Komisjoni liikmete arutelu käigus saadi vastuseid küsimustele, mis puudutavad kodus sünnitamise statistikat, assisteerimata kodusünnituse riske. Komisjonis küsiti ka, kas peale potentsiaalse inimkaubanduse ohu on veel mingeid riske. Samuti sooviti teavet, kas Eestis on olnud juhtumeid, kus lapse ema kaob ning ei soovi oma last registreerida. Kõigile nendele saadi vastuseid.

Eelnõu tutvustanud Anti Poolamets ütles komisjonis ka ise, et kodusünnituse reguleerimine ning vastavate nõuete seadmine on mõistlik ja põhjendatud. Ta nõustus ka, et kõige turvalisem koht sünnitamiseks on haigla, kuna sünnitusega võib kaasneda komplikatsioone ning haiglas on vajalik abi kohe olemas. Eelnõu 534, see praegu käsitletav siin, ei seisagi assisteerimata kodusünnituse eest, vaid soovitakse anda perearstile õigus lapse sündi registreerida. Nii ütles Anti Poolamets.

Niimoodi. Siis küsimustele saadi kõigile vastused ja arutelu päädis menetlusotsustega. Otsustati: määrata eelnõu 534 juhtivkomisjoni esindajaks õiguskomisjoni liige Urve Tiidus – poolt 8, vastu 0 ja erapooletuid 1; teha ettepanek võtta eelnõu 534 täiskogu päevakorda 19. aprillil – poolt 8, vastu 0 ja erapooletuid 1; ning teha ettepanek eelnõu 534 tagasi lükata – poolt 5, vastu 3 ja erapooletuid 1. Suur tänu kuulamast! Vastan küsimustele.

On küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Olukorras, kus meil on viimastel aastatel, aga ka ettenähtavalt väga paljude väiksemate haiglate sünnitusosakondade sulgemine toimunud või toimumas, on küsimärk ikkagi väga selgelt üleval selles osas, kui teel näiteks kusagilt maakohast sellisesse keskusesse, kus veel on sünnitamisvõimalus haiglas ja arstide hoole all ja nii edasi, laps ikkagi sünnib teel sinna või kodus, enne kui teelegi jõutakse asuda, mis siis ikkagi saab? Praegu on need küsimused reguleerimata ja ka Sotsiaalministeeriumi ametnikud, nii palju kui mina aru saan, sisuliselt vastust nendele küsimustele ei andnud. Miks te siis ikkagi ei toeta katset seda reguleerida antud eelnõu raames?

Tänan teid küsimuse eest! Tegelikult see eelnõu ju käsitleb seda, et perearst saaks sündi registreerida. Ja see väide, mis siin kõlas mitu korda – kuigi ma nüüd lähen komisjoni arutelust natuke laiemaks ja võib-olla mul seda voli ei olegi –, et väidetavalt sünnitusosakonnad on kinni pandud ja nii edasi, siis ei ole ära kadunud võimalus kohalikus lähimas haiglas sünnitada. Ma toon lihtsalt oma kodusaarelt näite, et saab Kuressaares sünnitada, saab väiksemates haiglates sünnitada ja loomulikult, alati jääb see kiirabi appikutsumise moment ja keegi ei välista seda, et tõepoolest on erandlikud olukorrad, kus tõesti, nagu siin Anti Poolamets väga asjatundlikult kirjeldas, et laps sünnib autos ja nii edasi ja nii edasi. Jah, aga see sünni registreerimise moment on praegu õiguslikult reguleeritud niimoodi, nagu ta on. Komisjoni otsus on selline, mina esindan siin komisjoni ja vabandust, et ma läksin laiemaks komisjoni antud volitustest.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga tihti on nii, et kui algatatakse mõni eelnõu mingi probleemi lahendamiseks, siis valitsuse ministrid või esindajad, ka ametnikud ütlevad, et sellega tegeldakse, me tuleme oma eelnõuga ja nad näevad probleemi, mis vajab lahendamist, aga lihtsalt esitaja on siis teine. Sotsiaalministeeriumil ei saa olla teadmata see, et selliseid probleeme on üle Eesti väga mitmel korral tekkinud, kus on lapsele isikukoodi andmine ja kodus sündinud lapsele just, pöördutud Sotsiaalministeeriumi poole. Kas teil oli ka komisjonis sellest juttu, et kas ministeerium näeb üldse probleemi, et midagi algatada, on vaja midagi muuta, et seda probleemi lahendada, või nad arvavad, et kõik peab olema nii, juba praegu on reguleeritud ja nad midagi ei muuda? Kas sellist küsimust oli või sellist vestlust komisjonis?

Lugupeetud Helmen Kütt! Väga ajakohane küsimus. Komisjonis sellises formuleeringus seda küsimust ei esitatud ja ministeeriumide esindajad ei öelnud, et nad on plaaninud uue eelnõuga välja tulla. Aga ma ei kahtle selles, et nad on kursis asjadega ja statistika on kõik olemas, nii et igal juhul selle eelnõu päevakorda võtmine annab ju ka sõnumi, et võib-olla on vaja asjad üle vaadata. Isiklik seisukoht.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, saame avada läbirääkimised. Paul Puustusmaa, palun!

No nii, head kolleegid! Ma tänan ettekandjat. Tänan komisjonipoolset ettekandjat, Urvet. Ja mida me siis näeme? 534 SE‑d arutame siin, et lahendada probleemi, sest on probleem. Ja nagu Urve ütles mõni hetk tagasi, ta usub, et meil ministeeriumid, valitsus probleemi näeb, ta usub, et selle peale ilmselt mõeldakse. Mõeldakse, aga keegi tegelikult ju sellega ei tegele.

Võtame nüüd ajas natuke tagasi, see oli – ega ma täpselt ei teagi, kust see täpselt algas, aga igal juhul fakt on see, et 2021. aasta teises pooles jõudis meedias üha rohkem näha päevavalgust küsimus, et meil on midagi lahti loomuliku õigusega, meil on midagi lahti loomuliku regulatsiooniga. Asjad peavad seaduses ja ühiskonnas olema loomulikud. Kui nad on ebaloomulikud, siis on neist vähe kasu ja nad on kahjulikud. Üheks nende osaks on jah see, et meil on olemas kodusünnitused ja nad ei kao kuskile. Me võime inimesi isegi vangi panna, aga ikka ei kao kuskile. Ja selleks, et mitte peita pead mulla alla, liiva alla, on vaja asi lihtsalt reguleerida.

Novembris 2021 tuli meedias väga tuntud ja väga populaarses telesaates "Pealtnägijas" ilmavalgele faktid, mille kohaselt selgus, et ametnikud ehk riik teisisõnu keelduvad vastsündinule isikukoodi andmisest, kui ilmale tuli laps väljaspool tervishoiuteenuse osutaja vaatevälja. Meil on ju loomulik see, et meil võivad olla mehed nii ema kui ka isa korraga või ka vanaisad ja vanaemad, keegi ei kontrolli, millal nad sündisid või mitte. Aga vaata emaga on probleem, kuigi ta kuid kannab lapsi oma ühiskonna ees, näevad inimesed, naabrid näevad, tuttavad näevad, perearst teab. Aga kas ta ikka sünnitas? Äkki leidis kapsalehe alt? Las ta siis olla, ärme reguleerime, peidame pea liiva alla.

"Pealtnägijale" teadaolevalt, "Pealtnägija" sõnul on viimastel aastatel tosinaid selliseid kurioosseid juhtumeid. Anti Poolamets ütles siin, et neid on veelgi rohkem. Me räägime kümnetest ja kümnetest, võib‑olla sadadest juhtumitest, aga regulatsioon puudub. Meil on siin praegu hetkel selline võimalus, meil on võimalik kas pühenduda ja rakendada ennast ja oma oskusi, teadmisi ja võimalusi selleks, et protsessi mõjutada, või pühenduda lihtsalt pelgalt bürokraatiale või siis leida lahendus.

Ma tuletan siin meelde, et see oli 22. septembril 2020. aastal, kui siinsamas puldis õiguskantsler Ülle Madise ütles sõnad, et ebamõistlik on tegevus, mis pole suunatud lahendusele, vaid menetlusele. Okei, see oli tehtud natuke teises kontekstis, aga laias laastus tõi ta välja selle, millega me siin tegeleme hetkel. Meil on nüüd püüd venitaga menetlust, mitte tegelda probleemiga või teiselt poolt püüda leida lahendust. Tänane seltskond jaguneb kolmeks. Üks seltskond on see, kes toetavad lahenduse leidmist. Teine seltskond on see, kes kindlasti ei toetada lahenduse leidmist, jätkata vanal moel. Ja kolmas seltskond meie seast on kindlasti sellised, kes ei teagi, mida teha

Kuna meil on esimene lugemine ja meil on ideaalne võimalus seda asja siluda nii, nagu vaja on, siis head, kallid kolleegid, läheme selle lahendusega edasi, leiame lahenduse ja päästame meie ühiskonna sellest häbiväärsest olukorrast. See on ju teie teha. Aitäh!

Aitäh! Kas Tiiu Aro soovib kohapealt sõnavõttu? Selge, palun!

Sõnavõtt kohapealt. Aitäh huvitava teema tõstatuse eest! Olen olnud selle probleemiga kursis aastaid küll arstina, aga viimasel aastakümnel ka kui ametnik ja ma tean, et tegelikult kodus sündinud lapsi ikkagi on võimalik registreerida. Ja kodusünnitus kui selline on Eestis reguleeritud. Selleks on antud spetsiaalselt tegevusload pädevatele inimestele, see on üks asi. Juhul kui sünnitus tõepoolest toimub nii kähku, et professionaalset abi kõrval ei ole, siis aitab seda fakti tunnistada kas kiirabi või on ka võimalik, et sünnitusjärgselt saab naistearsti juures tehtud läbivaatus ja tuvastatakse tõepoolest, see inimene on sünnitanud ja laps on ning kõik vastab ajalistele proportsioonidele. Nii et ma arvan ja ma tean, et neid probleeme on olnud aastate jooksul tegelikult üksikud. Võib-olla mingi viimastel nädalatel või kuudel on see hulk suurem, aga lahendusi on otsitud ja teadaolevalt Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium on selle osas koostööd teinud.

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Lapse sünd peaks olema rõõmusündmus perele. Täna on aga olukord, kus üks Eesti pere on enam kui kuus kuud vaeva näinud, uksi kulutanud nii asutustel kui ka kohtul, et laps saaks kodanikuks ja nime. Saaks sünnitoetused nii riigilt kui ka kohalikult omavalitsuselt, vanemahüvitised ja kõik muud ettenähtud õigused.

See ei ole mitte esimene kord, olen isiklikult mitmel korral pöördunud Sotsiaalministeeriumi kantsleri, tervishoiu asekantsleri poole. Neid juhtumeid, kus laps on sündinud kodus, tunnistajaks lähedased, on olnud mitmeid. Neid on ka Viljandimaal mitmeid olnud. Ja väga erinevalt lahendataksegi neid. On jõutud haiglasse 24 tunni jooksul, kaasas kott platsentaga, naistearst on üle vaadanud lapse ja ema, tunnistanud, et laps on terve ja ema tervislik seisund on sünnitanud naise tervislik seisund ja perearst on selle kohta andnud välja ka sünnitõendi. Aga see ei ole tavaline, see ei ole niimoodi igal pool. Täna tegelikult meil eksisteerib selline olukord, kus väga erinevalt lähenetakse ja lahendatakse neid probleeme. Minu meelest see on ka põhjus, miks sotsiaaldemokraadid kindlasti ei ole nõus juhtivkomisjoni mõttega see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Me ei vastanda haiglat, me ei vastanda kodussünde. Aga olukorras, kus probleem tegelikult eksisteerib, oleks olnud väga mõistlik, kui juhtivkomisjon oleks pöördunud sotsiaalkomisjoni poole, et sotsiaalkomisjon oleks andnud ka arvamuse. Oleks kohtunud ministriga, tervishoiu asekantsleriga, kuulab neid lugusid, patsientide esindaja, naistearstide seltsi või kellega iganes, kujundanud ka seisukoha. Sest me kõik teame, et eksisteerivad probleemid. Seda pöördumist ei tehtud. Iga komisjon muidugi seda ise otsustab. See on üks põhjus, miks me ei pea õigeks juhtivkomisjoni mõtet see tagasi lükata.

Kui esitatud eelnõu tõepoolest kolleegide meelest, kes saalis on, sõltumata erakonnast või maailmavaatest, leitakse, et oleks vaja täiendada, siis on muudatusettepanekute aeg. Ja neid muudatusettepanekuid oleks saanud teha ka ministeerium, pean silmas nii Sotsiaalministeeriumi kui ka Siseministeeriumit. Me lükkame selle eelnõu tagasi, aga see probleeme ei kao mitte kuskile. Tegelikult on ikkagi lahendamata, kas tunnistajad, kes on juures, 24 tunni jooksul pöördutakse ... Ei taha hakata üksikjuhtumeid käsitlema, kuna siin on tegelikult ka ilmselt andmekaitse küsimused. Seet, et DNA läbi peab tõestama korralikult arvel olnud naine, et see on tema laps. Siis mul tekib küsimus, et miks ei teki ametnikel küsimust, kui nad kahtlevad, et see on tema laps. Aga kuhu siis tema laps sai, kui ta enam rase ei ole? Tegelikult ei ole see olukord reguleeritud nii, nagu ta peaks.

Me peaksime selle debati siiski avama ja seda arutama. Jah, meil on tõepoolest assisteeritud kodusünnitus kirjeldatud, aga elus ei ole kõik täpselt kirjelduse järgi. Ja kui eksisteerivad sellised juhtumid – ja võin ise kätt südamele pannes öelda, et viimase nelja aasta jooksul olen vähemalt Viljandi maakonnast pidanud pöörduma kahel-kolmel korral analoogse probleemiga, kus on tunnistajateks vanavanemad või abikaasa. Tegelikult ma pean ütlema, ausalt öelda rõõmuga, et mõnigi haigla või perearst on selle ära lahendanud. Aga mitte kõik. See ei ole normaalne, et meie naisi ja perekondi koheldakse üle Eesti erinevalt. Ja minu meelest oleks mõistlik, kui sellele eelnõule oleks antud võimalust teiseks lugemiseks, tehtud arutelu sotsiaalkomisjonis, muudatusettepanekute tähtajaks esitada muudatusettepanekud, kuulata ära Sotsiaalministeeriumi seisukoht ka sotsiaalkomisjonis, kes tegeleb tervishoiuprobleemidega ja kes tegeles ka assisteeritud kodusünnitusega eelnevad koosseisud siin tagasi.

Nii et selle tõttu sotsiaaldemokraadid ei toeta juhtivkomisjoni mõtet eelnõu lihtsalt tagasi lükata, sest me võime lükata eelnõu tagasi, aga probleemid jäävad endiselt.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 534 SE esimesel lugemisel tagasi lükata ja me peame seda hääletama. Enne hääletamist teeme saalikutsungi. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 534 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise poolt on 47 saadikut, vastu 22, erapooletuid on 1. Eelnõu langeb menetlusest välja. Sellega on meie tänane päevakord läbi käidud ja istung on lõppenud. Aitäh!