Tervist, lugupeetud Riigikogu aseesimees ja head Riigikogu liikmed! Üritan esitada pildi turu vaatevinklist, eelkõige energiakriisist kui võimalusest, mida me sellega seoses näeme.
Lähen kohe asja juurde. Eelmise sügisega võrreldes – ma olin siin eelmine sügis ka – on energiavaldkonna arengule uueks katalüsaatoriks Venemaa agressioon Ukrainas. Probleem on selles, et maagaasist üle 40%, kivisöest ligi pool ja naftatoodetest üle veerandi tuleb Euroopasse Venemaalt. Tänaseks on Vene süsi Euroopa Liidus sanktsioneeritud. Me teame, et 10. augustist ei tohiks ka olemasolevate lepingute alustel enam osta Vene sütt. Naftasanktsioonid on kaalumisel, aga gaasist loobumine on eelkõige väga suur väljakutse, mida me turu poolt vaadatuna näeme.
Päris selge tundub olevat see, et Euroopa Liit otseselt ei vabane Venemaa gaasi sõltuvusest juba 2022. aastal. Tõepoolest, kui vaadata Euroopa Liidu plaani, siis 150 miljardit kuupmeetrit Vene gaasi ostetakse. Selle slaidi peal on näha kaks väiksemat tulpa. Üks on Euroopa Liidu hinnang, kuidas oleks võimalik sellest gaasisõltuvusest vabaneda, ja lisaks on ka Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnang 2022. aastal. Nagu näha, see ei kata kogu sõltuvust Vene gaasist, aga ta katab, ütleme, kahe kolmandiku ulatuses ja enamik sellest on LNG. Ehk siis kõige suurem Vene gaasi alternatiiv on LNG ja selle poole vaatamine on Euroopa Liidu jaoks võimalus. Aga see tähendab eelkõige lähiajal väga suurt nõudlust LNG järele.
Kui vaadata Euroopa Liidu kaarti, siis on näha, et LNG-terminale – need on siin pildi peal sellised sinised täpikesed – on tegelikult põhiosas Lääne- ja Lõuna-Euroopas ja UK-s, on ka Põhjamaades. Ka Rootsi on päris hästi kaetud. Aga kahjuks ei ole neid Saksamaal. Kesk-Euroopal ei ole tegelikult suuri alternatiive. Saksa, Austria ja Slovakkia on maad, mis on kõige enam Vene gaasist mõjustatud. Üle poole Saksamaa gaasiimpordist tuleb täna Venemaalt ja see on torugaas ja LNG kokku. Kogu gaasisüsteem Euroopas ongi üles ehitatud arvestusega, et see gaas tuleb enamasti Venemaalt. Selle ümberehitamine lühikese ajaga sisuliselt ei ole võimalik.
Praegu on suurim probleem see, et kui isegi üritada võtta LNG-d juurde näiteks Hispaaniasse ja Portugali, siis see tegelikult ei jõua Põhja- või Kesk-Euroopasse, sellepärast et ta lihtsalt ei mahu. Torud seal vahepeal on liiga väiksed ja isegi ei müüda võimsust sellises suunas. Näiteks Prantsusmaalt Saksamaalegi ei ole siiamaani ette nähtud otseseid gaasivooge. Gaasivood liiguvad Saksamaalt Prantsusmaale, sest ajalooliselt on niimoodi olnud ja turg ei ole sellega arvestanud, et need gaasivood võiksid teistpidi liikuda. Selleks on vaja päris palju ümber korraldada, et gaasivood üleüldse võiks teisele poole minna.
LNG-projekti teostamine Paldiskis tõepoolest päästaks järgmise talve Eesti gaasivarustuse. Kindlasti tahan tunnustada projektis osalejaid ja ma arvan, et see on väga kõva sõna.
Kui vaadata Balti riikide kaarti, siis meie probleem on see, et isegi kui LNG-terminalist Klaipedas võiks tulla päris palju maagaasi sisse, siis Leedu ja Läti vaheline ühendus on tegelikult piiratud. Ja kui võtta selline stsenaarium, et tänasest päevast enam Vene gaasi ei tule ja praegu on seal umbes 7,5 teravatti maagaasi mahutites, siis ütleme niimoodi, et heal juhul võib-olla võiks kuni 10 teravatini selle mahuti täita. Ehk siis umbes pool Inčukalnsi mahutist võiks täita enne talve ja ilma Vene gaasita, teine pool jääb täitmata.
See on ebapiisav ja see tähendab seda, et ilma täiendava varustuskanalita tuleb oluliselt gaasitarbimist piirata. Leedu-Poola gaasiühendus, mis maikuus valmis saab, suure tõenäosusega viib pigem gaasi välja, eriti juhul, kui Venemaalt gaasi ei tule, sellepärast et ka Poolas on enamus gaasi ju tegelikult Venemaalt tulnud. Nii et ostetaks lihtsalt Klaipedasse LNG-d ja toimetatakse sellesama Leedu-Poola ühenduse kaudu Poolasse.
Tõepoolest, Paldiski on tehniline võimalus kiirelt sel aastal või selleks talveks olukord lahendada. Soome tarbimine muidugi ka selle Paldiski lahenduse puhul jääb endiselt piiratuks Balticconnectori ja Soome LNG-terminali Hamina mahtudega. Kui võrrelda numbreid, siis Soome tarbimine võib tippude ajal olla 100–200 gigavatt-tundi päevas, aga Balticconnector annab 50–60 gigavatt-tundi päevas. See tähendab seda, et suur osa Soome tarbimisest, kui see oleks tänasel tasemel, jääks katmata isegi juhul, kui see gaas liiguks läbi Balticconnectori Soome. Ega see päris hästi ei lahenda küll veel soomlaste probleeme, soomlaste probleeme tuleb ilmselt pikaajaliselt teistmoodi lahendada.
Turu jaoks on olulised küsimused need. Me teame tähtaega: 1. novembril peaks tulema ujuvterminal, aga kuskohas degasifitseeritaks gaas? Turuosalised peavad ühel hetkel teada saama, millal saab LNG-laevu tellida, et gaasi vastu võtta, millised on tariifid, millised on kalendriplaanid – kõik sellised küsimused. Mida varem need saaksid turule teatavaks, seda paremini oleks tegelikult tagatud, et see gaas sealt tulema hakkab. 1. novembril terminali valmimine ei pruugi tähendada seda, et 1. novembril tuleb maagaas ka sisse. Kindlasti on oluline kuupäev, mis tähtajaks maagaasi võiks tellida, millal võiks need laevad sinna tellida.
Oluline aspekt on see, et see valge laev, mis seal Paldiskis võiks olla, päästab meid varustuskindluse seisukohast, aga ta ei päästa hinnašokist, kui Vene gaasitarned katkevad. Siin joonisel te näete, see must joon on TTF-i hinnajoon selle aasta algusest alates. Võib näha, et jaanuaris-veebruaris enne sõda oli see 65 ja 95 euro vahel. Kohe, kui läks sõjaks, hind läks üles. 7. märtsil oli hind 345 eurot megavatt-tunni kohta. Tänasel päeval me liigume vahemikus 100–105 eurot megavatt-tund. Aga see 345 on märk. See tähendab seda, et suure tõenäosusega päeval, kui on lõplikult selge, et enam ei tule Euroopasse Vene gaasi lisaks, siis ma kardan, et see hind on lähemal 345-le kui 100-le. See oht on päris tõsine.
Ja see, mida Eesti teeb, kas ostab Venemaalt gaasi või ei osta Venemaalt gaasi, kas on meil siin terminal või ei ole – see selle hinna puhul ei mängi mingit rolli, sellepärast et meie mahud on niivõrd väikesed. Meie hinnad sõltuvad sellest, millised on hinnad mujal.
Miks see hind nii kõrgele läheb? See hind annab turul kahtepidi signaali. Üks on see, et gaas saab olema väga kallis ja seda ei tasu tarbida. Need, kes saavad sellise hinna juures tarbimisest loobuda, ilmselt ka loobuvad. Ja teine signaal: siia peaks tulema hästi palju LNG-d. LNG on ainukene praktiline alternatiiv torugaasile ja sisuliselt me peame nagu üle pakkuma hinna, mida Aasia või teised riigid, teised piirkonnad, kes soovivad gaasi saada, võiksid selle eest maksta.
Väga loodame, et hind pikaks ajaks sellisele tasemele ei jää, aga ikkagi on ta pigem sellest 100 eurost kõrgem, sest olukord on hetkel selline. Ütleks niimoodi, et on lihtsalt kerge hirmu aeg. Ohud ei ole realiseerunud, Vene gaasi ju endiselt veel tuleb, aga ka 100 eurot ei ole odav hind võrreldes näiteks eelmise aastaga, kus samal ajal oli hind umbes 20 eurot.
Üks oluline asi turul on kindlasti ka Euroopa Liidu gaasimahutite täitmise plaan, mida tuleks arvesse võtta. Praegu käib konsultatsioon, eesmärk on 1. novembriks täita gaasimahutid sel aastal 80% ulatuses. Väike arvutus näitab, et kui selleks on vaja vähemalt 600 teravatt-tundi maagaasi, siis on tarvis 60 miljardit eurot ehk siis finantseerida üle 40 miljardi euro võrra rohkem kui eelmisel aastal. Lisaks sellele on turuhind tänavu suvel kõrgem kui talvel, mis tähendab seda, et keegi peaks selle kinni maksma. See vahe suve ja talve hinna vahel maksab kogu mahuti täitmisel 3–6 miljardit eurot. Nii et Euroopa Liit peab leidma turuosalistele raha, et seda finantseerida.
Läti näite puhul, kui me näiteks täidaksime Inčukalnsi mahuti, siis umbes 9 teravatt-tundi gaasi oleks vaja juurde osta. Selle maksumus on 600 miljonit eurot rohkem kui eelmisel aastal. Samamoodi on siin 50–100 miljonit eurot hinnavahet suvel ja talvel, mis tuleb ka kellelgi kinni maksta. Selge on see, et ükski energiakaupleja vabatahtlikult ei osta suvel kallimat gaasi, et talvel seda odavamalt müüa. Täna kahjuks turg nii näitab. See on üks probleem, mis tuleb lahendada, ja tuleb leida ka viis, mis tegelikult motiveerib seda maagaasi ostma.
Ja sellest kõigest tulenevalt, kuna Vene gaasitarne katkemise oht on suur ja Vene gaasi asendamise plaan on pikaajaline, on igasugused hinnalangused, mida ootasime järgmistel aastatel, järgmistel kvartalitel juhtuvat, vähemalt maagaasi osas lükkunud päris kaugele edasi. Siin pildil on hinnad aastail 2023–2026 praeguste turuhindade juures. Nagu me näeme, 20-eurost hinnataset ei näe me enam aastaid. Mis tähendab seda, et kui gaasi hind on kõrge, on ka elektri ja soojuse hinnad kõrged veel aastaid. Kõrgemad energia hinnad tähendavad tegelikult toorainete kõrgeid hindu, toodete kõrgeid hindu, esmatarbekaupade kõrgeid hindu, toiduainete kõrgeid hindu. Need on kõik kahjuks omavahel seotud.
Venemaa-poolse elektrivarustuse katkestuseks oleme vähemalt Balti piirkonnas vähe paremini valmistunud. Sagedusalast lahkumist on pikalt ette valmistatud. Venemaalt tuleva importelektri osakaal on suhteliselt väike ja Soome suudab tänu uuele tuumajaamale suhteliselt kiiresti meil asendada Vene importelektri.
Aga sellegipoolest, kui Venemaalt elektrit enam ei tule ja gaasivarustus katkeb, siis on mõju meie hinnale selle kaudu, et on vaja kasutada enam gaasi eelkõige Lätis ja Leedus, kuna seal toodetakse elektrit põhiliselt maagaasist ja see gaasikasutus pigem suureneb. Ehk vajadus gaasi järele elektriühenduste katkemisel suureneb. Mis tähendab seda, et see probleem on võimendunud.
Kui vaatame elektri hindu, siis kõrged hinnad püsivad pikalt. Siin on pilt finantsturgude hinnaootustest. Nagu näete, järgmised kvartalid on, ütleme, 120–180 euro tasemel, järgmise aasta toote hind on 130–140 euro tasemel ja ülejärgmine aasta ka üle 100 euro megavatt-tunni kohta.
Üks moment, mis turu seisukohast on oluline ja mida turg alati arvestab, on, et kui tarbijatele antakse toetusi, siis tegelikult tarbimine ei vähene. Sa jätkad tarbimist. See ongi see, mis on juhtunud sellel talvel. Paljudel tarbijatel on olnud vanad lepingud, mis on püsinud, nüüd tehakse küll uusi lepinguid, aga loomulikult toetused tähendavad seda, et tarbimist jätkatakse. Järelikult kusagilt on vaja seda gaasi hankida. Seda, et Euroopa Liidu tarbijad või meie tarbijad tegelikult suudavad tarbimist vähendada, ei ole veel väga näidatud. Seda märki kusagil otseselt ei ole. Me veel ei tea seda, milline saab reaktsioon olema, kui tarbijad tegelikult peavad oma tarbimist vähendama.
Oluline aspekt eelkõige turu seisukohast on, et riik on üldjuhul kriiside lahendamisel väga hea, sellepärast et turg üldjuhul kriiside korral läheb emotsionaalseks, hinnad tõusevad lakke ja ei osata reageerida. Aga turupõhised mehhanismid on üldjuhul need, mis pakuvad pikaajalisi lahendusi.
Siin pildil on tavaline kulukõver elektri hinna kujunemisel. Täna määravad kõrgeid elektri hindu gaasi hinnad. Kui seada kusagile mingi hinnapiir ja öelda, et vaat sellest hinnast ei tohi turuhind kõrgemale tõusta, siis tegelikult juhtub see, et pikaajaliselt seda elektrit lihtsalt ei toodeta enam. Ja siis on olukord veelgi hullem.
Jah, on mitmeid riike, kes on püüdnud [niimoodi] reguleerida. Näiteks Prantsusmaal on elektril siseturul oma hind, aga me näeme seda, et lisaks sellele, et siseturule on oma odavam hind, on Prantsusmaal ka spothind, mis on Euroopa rekordite tasemel. Ja arvestada tuleb ka seda, et sealsed tuumajaamad ei ole eriti töökindlad.
On olnud diskussioone Euroopa gaasibörside hindadele lae seadmisest. Ka see on tegelikult sellise mõjuga, et keegi ei oska tänasel päeval hinnata, mis on lõplik efekt. Tekib selline tõeline liblikaefekt, et sa teed ühe sammu ja avastad siis, et sa pead iga järgmist asja veel reguleerima, reguleerima, reguleerima. Ma kardan, et siin on väga oluline leida tasakaal, mida ikkagi nüüd kriisi ajal reguleerida ja mida mitte. Mida riik peaks tegema ja mida peaks laskma turul teha – selle tasakaalu leidmine on väga oluline.
Ja tasakaalus energiapoliitika puhul on samamoodi mängus kolm aspekti. Viimasel ajal, viimased kuu aega on kõige olulisem tõesti julgeolek ja varustuskindlus. See on nii sellepärast, et Venemaa gaasist ja elektrist ja muust me peame ilmselt loobuma, kuna see on mõistlik, arvestades agressiooni, mis seal toimub. Aga elektrimajanduses on meie jaoks [olulised] ka hind ja konkurentsivõime, keskkond, kliimamuutused – sellised küsimused. Ja mis saab järgmisel talvel, mis saab edaspidi, pikema aja jooksul. Eriti just pikema aja plaanid vajavad tasakaalus lahendusi, ei tasu tormata. Ja peaks usaldama [lähtekohta], et me loome pigem süsteemi ja mehhanismi, mis aitab turul asju lahendada.
Ma tõin välja ka mõned olulised probleemvaldkonnad, mida me näeme Eesti energiavarustuses, eelkõige arvestades Venemaa sõltuvust fossiilkütustest. Elektriturul on omad probleemid. Emissioonituru hinnaprobleemide puhul on selge, et need tegelikult sel aastal ei lahene. Ei ole veel teada, kas hinnad lähevad üles või alla. See sõltub pigem sellest, kas toimub suur tarbimise kokkutõmbumine. Kui toimub, siis hinnad loomulikult kukuvad. Aga pigem on oht selles, et on vaja söejaamu kasutada nii palju, et CO2 kulutus võrreldes tänaste gaasijaamadega oluliselt suureneb. Tõepoolest, me hinna mõju ei tea. Hetkel on see umbes 77 eurot, natukene madalam, kui see oli eelmise aasta lõpus. Aga on selge, et mingit olulist lahendust turuosalistele siin ei ole.
Põlevkivijaamade miinimumülesannet – tõepoolest sellest on räägitud – ei ole veel olemas. Praegu toppab taastuvenergia kohaliku kasu regulatsioon. On palju selliseid ebamääraseid signaale päikseparkide arendajatele. On suhteliselt keerulised planeerimisprotsessid, on fantoomliitumised, mis segavad uute võimsuste tulekut. Ootame radareid, kõike muud. Ei ole selliseid motivatsioonimehhanisme, et suuri projekte, mis tegelikult on valmis, kiiresti ellu viia. Tegelikult oleks vaja seda, et mõned asjad, mis on pikka aega seisnud, [käivituksid]. Äkki on võimalik, et valge laev saabub ka nendesse valdkondadesse ja aitab elu edasi viia.
Kesk-Euroopaga sünkroniseerimise valmidus meil on, aga sisuliselt puudub sagedustoodete turg. Ka bilansiturg Baltikumis on väga keerulises seisus, sellepärast et bilansienergia hinnad on täiesti kaotanud seose spotturuhindadega. See tähendab seda, et kõikide inimeste börsipaketid lähevad tulevikus kallimaks, sellepärast et neid ei ole võimalik hallata nende väikeste marginaalide pealt, nagu seda praegu tehakse.
Tahaks välja tuua ka gaasituru olulisemad momendid. Üks on kindlasti see, et riik on hea kriisisituatsioonide lahendaja. Praegu on oluline mõelda ka seda, kuidas pikas perspektiivis turg toimiks turupõhiselt. Sellised küsimused: kellele peaks terminalid kuuluma, kes neid omab, kui suur peaks olema riikliku varu osakaal turul, kuidas seda peaks käsitlema. Kõik see mõjutab turuhindu, turul tegutsemist ja turuosalisi. Üks moment, mis tegelikult LNG-ga kindlasti tekib, on see, et on oht suuremaks turukontsentratsiooniks. LNG‑d suudavad tegelikult osta vaid väga suured tegijad. Laeva puhul, kui megavatt-tund maksab 100 eurot, siis üks teravatt-tund maksab 100 miljonit eurot. Sul peab olema 100 miljonit eurot, et laevatäis maagaasi osta. See on päris palju raha, kõigil ei ole seda taskus.
Soojusvarustuse puhul on suurimaid probleeme kindlasti hakkepuidu hinna kasv, mis on aset leidnud eelkõige suure nõudluse tõttu. Gaasi asendamine on ka paljudes kohtades väga keeruline. Kui lühiajaliselt ette, näiteks järgmise talve peale mõelda ja üritada näiteks põlevkiviõli või midagi muud kasutada, siis kohe selgub, et seal tekivad väävliheitmete probleemid ja nii edasi ja nii edasi. Nende lahendamine lühikese ajaga vajab olulist toetust ettevõtetele või muidu võib juhtuda, et neid ei jõutagi lahendada. Vedelkütuste [asendamisel] on näiteks elektriautode turupoolel tänane areng suhteliselt tagasihoidlik, võrreldes eelkõige meie põhjamaiste naabritega.
Mõned küsimused, mis üles jätaks. Võib-olla see keeruline aeg aitab lahendada selliseid asju. Estlink 3 projekt – kindlasti annaks see eelkõige meie tarbijatele suuremat hinnakindlust. See annaks suuremat hinnakindlust, sest Soome hinnad on madalamad. Tuule- ja päikeseenergia arengu kiirendamine, eelkõige suurte mahtude [saavutamise] kiirendamine, näiteks tuuleenergia arendajatele kinnitused juba täna, arvestades radarite tulekut 2025. aastal. Leedus näiteks on planeeringuprotsesse väga kiirendatud ja on palju asju, mida neilt õppida. On võrgu arendamise kohustuste teema, vabavõimsuse kiirema kasutamise motivatsioonid, samamoodi mittefossiilse energiatootmise ja -tarbimise paindlikkuse teemad, tuuma- ja vesinikuteema ja kas või lihtsad meetmed elektriautode osas. Elektriauto ostu toetus, korteriühistute toetus laadimistaristu ehitamiseks, nagu Soomes on. Soomes moodustasid eelmisel aastal 10% uutest autodest elektriautod, Eestis oli see umbes 2%. Siin on asju, mida annab ära teha. Aitäh!
